Datasets:

NCube

/

europa

like 0

62005FJ0092

bg

1. Длъжностни лица — Пенсии — Пенсионни права, придобити преди постъпване на служба в Общностите — Прехвърляне към общностната схема (член 11, параграф 2 от приложение VІІІ към Правилника за длъжностните лица) 2. Длъжностни лица — Пенсии — Пенсионни права, придобити преди постъпване на служба в Общностите — Прехвърляне към общностната схема (членове 90 и 91 от Правилника за длъжностните лица; член 11, параграф 2 от приложение VIII) 3. Длъжностни лица — Пенсии — Пенсионни права, придобити преди постъпване на служба в Общностите — Прехвърляне към общностната схема (членове 90 и 91 от Правилника за длъжностните лица; член 11, параграф 2 от приложение VIII и член 26, параграф 3 от приложение XIII; Регламент № 723/2004 на Съвета) 4. Длъжностни лица — Пенсии — Пенсионни права, придобити преди постъпване на служба в Общностите — Прехвърляне към общностната схема (членове 90 и 91 от Правилника за длъжностните лица; член 26, параграф 3 от приложение XIIІ; Регламент № 723/2004 на Съвета) 5. Длъжностни лица — Пенсии — Пенсионни права, придобити преди постъпване на служба в Общностите — Прехвърляне към общностната схема (член 11, параграф 2 от приложение VIII към Правилника за длъжностните лица; Регламент № 723/2004 на Съвета) 1. Искания за отмяна на решение, с което се отказва правото на жалбоподателя да оттегли заявлението си за прехвърляне към общностната схема на пенсионните права, придобити по национална пенсионна схема, трябва да се тълкуват като искания за отмяна на отказа за оттегляне на решението, определящо броя на годините, признати по общностната пенсионна схема за тези права. Всъщност прехвърлянето на пенсионните права може да се разглежда като операция, която се състои от две последователни едностранни решения, приемани въз основа на заявление от заинтересованото лице и при условията на обвързана компетентност, от една страна, от органа, управляващ националната пенсионна схема, който трябва да изчисли придобитите по отношение на него права, и от друга страна, от общностната институция, която с оглед на тези права трябва да определи броя на годините, които му се признават по общностната пенсионна схема на основание на продължителността на предишната служба. Следователно условията за извършване на прехвърляне на пенсионни права, придобити по национална схема, са същите като тези, при които може да се допусне оттегляне на посочените по-горе решения, съставляващи операцията по прехвърляне. (вж. точки 42, 45—47 и 50) 2. Представянето на документ от администрацията на длъжностното лице, подало заявление за прехвърляне на пенсионни права, придобити преди постъпване на служба в Общностите, в който се посочва броят на годините осигурителен стаж, които ще му бъдат признати по общностната схема, не може да се разглежда като предложение за съгласие или за договор, изпратено на заинтересованото лице. То представлява проект на едностранно решение, изготвено от администрацията в условията на обвързана компетентност въз основа на заявление на длъжностното лице, което практически става решение на институцията и влиза в сила само след потвърждаване от страна на заинтересованото лице на заявлението му за прехвърляне. Особените правила за изготвяне и за влизане в сила на този акт, за които се изисква съгласие от страна на заинтересованото лице, не засягат неговия едностранен характер. Окончателният характер на едностранно решение не може да е последица от изричното съгласие на заинтересованото лице и то следователно не може успешно да се противопостави на последното. Едностранните решения на институциите относно длъжностните лица стават окончателни и не могат да бъдат оспорвани по съдебен ред след изтичането на сроковете за обжалване, предвидени в членове 90 и 91 от Правилника. (вж. точки 55, 56, 104 и 109) 3. Приемането на нова правна уредба представлява ново съществено обстоятелство, в това число и за длъжностните лица, които не попадат в нейното приложно поле, ако тази уредба води до неоправдани различия в третирането между последните и лицата, по отношение на които тя се прилага. Такова ново обстоятелство произтича за длъжностно лице, което е извършило прехвърляне на пенсионните си права, придобити в Белгия по силата на белгийският закон от 21 май 1991 г. за уреждане на някои отношения между белгийските пенсионни схеми и тези на международни публичноправни институции, от последователното влизане в сила на белгийският закон от 10 февруари 2003 г. за уреждане на прехвърлянето на пенсионни права между белгийските пенсионни схеми и тези на международните публичноправни институции и на член 26, параграф 3 от приложение ХІІІ към Правилника, приет с Регламент № 723/2004 на Съвета за изменение на Правилника за длъжностните лица на Европейските общности и условията за работа на другите служители. Всъщност от една страна разпоредбите на член 26, параграф 3 от приложение ХІІІ към Правилника позволяват на длъжностните лица, които все още не са поискали или не са извършили прехвърляне на пенсионните си права, придобити преди постъпване на служба в Общностите, да поискат прехвърляне на тези права към общностната пенсионна схема при условията, предвидени от Правилника. Тези разпоредби позволяват по-специално на длъжностните лица, които са придобили по-рано пенсионни права в Белгия и които не са поискали или не са извършили при титуляризирането си прехвърлянето им към общностната схема при условията на белгийския закон от 1991 г., да поискат прехвърляне на споменатите пенсионни права при по-благоприятните условия на белгийския закон от 2003 г. Длъжностно лице, което е извършило прехвърляне на пенсионните си права, придобити в Белгия, съгласно белгийския закон от 1991 г., но което не е могло да се ползва от прехвърляне на споменатите права по смисъла на Правилника и при предвидените от него условия, с оглед на разпоредбите от същия се намира в положение, което е сходно с това на длъжностните лица, посочени в член 26, параграф 3 от приложение ХІІІ към Правилника. От друга страна, налице е съмнение относно законосъобразността на различието в третирането между това длъжностно лице и категориите длъжностни лица, посочени в член 26, параграф 3 от приложение ХІІІ към Правилника с оглед на принципите на правна сигурност и на оправдани правни очаквания. Всъщност разглежданото различие в третирането не е било предвидимо, когато към момента на титуляризирането им съответните длъжностни лица са направили избора си да подадат или не заявление за прехвърляне. Принципите на оправдани правни очаквания и на правна сигурност обаче не допускат длъжностно лице да бъде изключено от възможността да се ползва от по-благоприятна законодателна уредба на основание на избор, последиците от който не са били предвидими към момента, когато е направен. (вж. точки 69, 70, 72, 73, 79, 83 и 84) Позоваване на: Съд — 6 октомври 1982 г., Williams/Сметна палата, 9/81, Recueil, стр. 3301, точка 14; 15 февруари 1996 г., Duff и др., C‑63/93, Recueil, стр. I‑569, точка 20; 18 май 2000 г., Rombi и Arkopharma, C‑107/97, Recueil, стр. I‑3367, точка 66; 11 януари 2001 г., Gevaert/Комисия, C‑389/98 P, Recueil, стр. I‑65, точка 49 Първоинстанционен съд — 16 септември 1999 г., Partex/Комисия, T‑182/96, Recueil, стр. II‑2673, точка 191 4. Тъй като новото съществено обстоятелство, обосноваващо искане за преразглеждане на постановените през 2002 г. от органа по назначаване решения относно прехвърлянето към общностната схема на пенсионни права, придобити от длъжностно лице по силата на белгийското законодателство, е последица от последователното влизане в сила на белгийски закон от 10 февруари 2003 г. и на член 26, параграф 3 от приложение ХІІІ към Правилника, то разумният срок, в който заинтересованото лице има основание да се позове на споменатото ново обстоятелство, започва да тече едва от влизането в сила на посочения Правилник, тоест от 1 май 2004 г. Полагането на грижа от заинтересованото лице трябва да се преценява, като се отчита обстоятелството, че сложността на правилата за изчисляване на прехвърлените пенсионни права трудно позволява на длъжностно лице само да определи дали новата белгийска законодателна уредба засяга правното му положение в благоприятна или не за него посока. Освен това следва да се отбележи, че жалбоподателят подава искането си за преразглеждане на посочените по-горе решения в срока от шест месеца, който по силата на член 26, параграф 3 от приложение ХІІІ към Правилника общностният законодател дава на длъжностните лица, за които не е извършено прехвърляне на пенсионните права, да подадат заявление за това. (вж. точки 88, 90 и 91) 5. Нито разпоредбите на член 11, параграф 2 от приложение VІІІ към Правилника, както в редакцията му преди влизането в сила на Регламент № 723/2004 за изменение на Правилника за длъжностните лица на Европейските общности и условията за работа на другите служители на Европейските общности, така и в редакцията му, приета с този регламент, нито която и да е друга разпоредба от Правилника могат да се тълкуват като изключващи оттеглянето на решение за прехвърляне на пенсионни права, придобити преди влизането в сила на Регламент № 723/2004. Всъщност, на първо място, ако разпоредбите на член 11, параграф 2 от приложение VІІІ към Правилника, в редакцията му преди влизането в сила на Регламента № 723/2004, ограничават във времето възможността за длъжностните лица да поискат прехвърляне на пенсионните си права до периода на титуляризиране, те все пак не предвиждат каквото и да е ограничаване на възможността да се поиска оттегляне на прехвърлянето на пенсионните права. На второ място, в хипотезата, в която такова решение е оттеглено, евентуално може да се подаде ново заявление за прехвърляне в срока, който вече е 10 години, и при условията, предвидени от разпоредбите на член 11, параграф 2 от приложение VІІІ към Правилника, в редакцията му, приета с Регламент № 723/2004. На трето място, въз основа на обстоятелството, че разпоредбите на член 11, параграф 2 от приложение VІІІ към Правилника, в редакцията му, приета с Регламент № 723/2004, дават право на длъжностните лица да се ползват само по веднъж от възможността да искат прехвърляне на придобитите по-рано от тях пенсионни права, не може да се направи извод, че споменатите разпоредби забраняват оттеглянето на заявлението за прехвърляне. Всъщност, от една страна, възможността да се подаде второ заявление за прехвърляне не следва да се смесва с възможността да се оттегли първото заявление. От друга страна, посочените по-горе разпоредби, които са влезли в сила на 1 май 2004 г., не се прилагат по отношение на подадено преди тази дата заявление за прехвърляне и следователно в хипотезата, в която споменатото заявление за прехвърляне е оттеглено, не могат да представляват пречка авторът му все пак да може да подаде ново заявление при условията, които са в сила към настоящия момент. При липса на специална разпоредба от общностното законодателство условията за оттегляне на решение за прехвърляне на пенсионни права, постановено преди влизането в сила на Регламент № 723/2004, са общите условия за оттегляне на индивидуални решения, с които се създават права. Такива решения не могат да се отменят едностранно от автора им, щом като са законосъобразни. Необходимостта от запазване на доверие в неизменността на създаденото положение в тази хипотеза забранява на администрацията да преразглежда решението си. Въпреки това подобна забрана, целяща да защити лицето, в полза на което се създават права, поради самото си предназначение не може да бъде противопоставена на същото. Решение, с което се създават права, може да се отмени по искане на лицето, в полза на което се създават тези права, от постановилия го административен орган, за да бъде заменено с решение, което е по-благоприятно за автора на искането, при условие че оттеглянето на първото решение не накърнява правата на трети лица. Всъщност оттеглянето на административен акт по принцип е позволено само при строго спазване на изискванията на принципа на правна сигурност. В това отношение оттеглянето на решение за прехвърляне на пенсионни права, придобити в Белгия по силата на белгийския закон от 21 май 1991 г. за уреждане на някои отношения между белгийските пенсионни схеми и тези на международни публичноправни институции, не може да засегне правата на белгийските пенсионни схеми. Всъщност, от една страна, предвиденият от този закон механизъм за суброгация на общностната институция, в която работи длъжностното лице, не променя нито правата, нито задълженията на тези схеми към момента на прехвърлянето, тъй като то не е съпроводено с плащане на каквато и да е сума от тяхна страна към общностната пенсионна схема, като тези схеми остават длъжници по отношение на пенсионните права на длъжностното лице и задължението им, изразяващо се както преди в това да изплащат съответната пенсия на месечни вноски, считано от датата, на която длъжностното лице започне да получава пенсия от Общностите. Единствената промяна се отнася до отношенията между длъжностното лице и институцията, която му дава по общностната схема актюерската равностойност на неговите белгийски пенсионни права и в замяна на това се суброгира в пенсионните права, които длъжностното лице е придобило по белгийските пенсионни схеми. Щом като правата на белгийските пенсионни схеми не се засягат от прехвърлянето на пенсионните права съгласно механизма за суброгация, те още повече не могат да бъдат засегнати от оттеглянето на решения, постановени за осигуряване на това прехвърляне. От друга страна, член 9 от Закона от 1991 г. все още дава право на длъжностните лица, без да поставя други условия освен получаване на съгласието на институцията си, да оттеглят заявлението си за прехвърляне до действителното осъществяване на суброгацията. (вж. точки 120—122, 124—126 и 128—130) Позоваване на: Съд — 12 юли 1957 г., Algera и др./Assemblée commune de la CECA, 7/56, 3/57—7/57, Recueil, стр. 81, точки 114 и 115

62007CJ0019

es

La petición de decisión prejudicial tiene por objeto la interpretación del artículo 7, apartado 2, de la Directiva 86/653/CEE del Consejo, de 18 de diciembre de 1986, relativa a la coordinación de los derechos de los Estados miembros en lo referente a los agentes comerciales independientes ( DO L 382, p. 17 ; en lo sucesivo, «Directiva»). Esta cuestión se planteó en el marco de un litigio entre los herederos del Sr. Chevassus-Marche y las sociedades Groupe Danone, Kro beer brands SA y Évian eaux minérales d’Évian SA, en relación con el abono de comisiones supuestamente adeudadas por éstas al Sr. Chevassus-Marche. Marco jurídico El artículo 1, apartado 2, de la Directiva define el agente comercial como «toda persona que, como intermediario independiente, se encargue de manera permanente ya sea de negociar por cuenta de otra persona, denominada en lo sucesivo el “empresario”, la venta o la compra de mercancías, ya sea de negociar y concluir estas operaciones en nombre y por cuenta del empresario». A tenor del artículo 4, apartado 1, de la Directiva: «En sus relaciones con el agente comercial, el empresario deberá actuar de forma leal y de buena fe.» El artículo 7 de la Directiva dispone: «1.   El agente comercial, tendrá derecho a la comisión por una operación que se haya concluido mientras dure el contrato de agencia: a) cuando la operación se haya concluido gracias a su intervención, o b) cuando la operación se haya concluido con un tercero, cuya clientela haya obtenido anteriormente para operaciones del mismo tipo. 2.   El agente comercial, por una operación que se haya concluido mientras dure el contrato de agencia, tendrá derecho igualmente a la comisión: — ya sea cuando esté a cargo de un sector geográfico o de un grupo determinado de personas, — ya sea cuando disfrute del derecho de exclusividad para un sector geográfico o para un grupo determinado de personas, y siempre que se haya concluido la operación con un cliente que pertenezca a dicho sector o grupo. Los Estados miembros deberán incluir en su ley alguna de las posibilidades mencionadas en los dos guiones precedentes.» Por lo que respecta al nacimiento del derecho a comisión, el artículo 10, apartados 1 y 2, de la Directiva precisa: «1.   [La comisión] se devengará en el momento y en la medida en que se presente una de las circunstancias siguientes: a) el empresario haya ejecutado la operación; b) el empresario hubiere debido ejecutar la operación en virtud del acuerdo celebrado con el tercero; c) el tercero hubiere ejecutado la operación. 2.   Se devengará la comisión a más tardar cuando el tercero haya ejecutado su parte de la operación o debiere haberla ejecutado si el empresario hubiere ejecutado su parte de la operación.» Por lo que respecta a la extinción del derecho a comisión, el artículo 11, apartado 1, de la Directiva dispone: «El derecho a la comisión sólo podrá extinguirse si y en la medida en que: — se demostrase que el contrato entre el tercero y el empresario no será ejecutado; y — la no ejecución no se debiere a circunstancias atribuibles al empresario.» Litigio principal y cuestión prejudicial En 1987, la sociedad BSN, posteriormente sociedad Groupe Danone, otorgó al Sr. Chevassus-Marche un mandato exclusivo de representación de sus filiales, las sociedades Brasseries Kronenbourg, posteriormente Kro beer brands SA, y Eaux minérales d’Évian SA, en relación con la clientela de los importadores, mayoristas y minoristas de sus productos, en un sector geográfico determinado que comprende las islas de Mayotte y de la Réunion (respectivamente, colectividad territorial y departamento francés de ultramar). Tras la resolución del contrato, el Sr. Chevassus-Marche reclamó a la sociedad Groupe Danone y a sus filiales el pago de diversas cantidades, entre las que se encontraban unas comisiones relativas a adquisiciones efectuadas por dos sociedades que pertenecían a su sector geográfico. Estas reclamaciones fueron desestimadas porque las compras en cuestión se habían producido en centrales de compra y en revendedores establecidos en Francia metropolitana, sin el control de la sociedad Groupe Danone o de sus filiales y sin intervención del Sr. Chevassus-Marche. Al haber desestimado su acción tanto el tribunal de commerce de Paris como la Cour d’appel de Paris en la medida en que pretendía el pago de estas comisiones, el Sr. Chevassus-Marche interpuso un recurso ante la Cour de cassation, en el que se subrogaron sus herederos después de su fallecimiento. La Cour de cassation consideró que la decisión que debía dictar en el asunto principal requería la interpretación del artículo 7, apartado 2, de la Directiva. Por consiguiente, decidió suspender el procedimiento y plantear al Tribunal de Justicia la siguiente cuestión prejudicial: «¿Debe interpretarse el artículo 7, apartado 2, de la Directiva […], en el sentido de que el agente comercial encargado de un sector geográfico determinado tiene derecho a una comisión en el caso de que se concluya una operación comercial entre un tercero y un cliente perteneciente a este sector sin que el mandante haya intervenido de forma directa o indirecta en dicha operación?» Sobre la cuestión prejudicial Mediante esta cuestión, el órgano jurisdiccional remitente pide, en esencia, que se dilucide si el artículo 7, apartado 2, primer guión, de la Directiva debe interpretarse en el sentido de que el agente comercial encargado de un sector geográfico determinado tiene derecho a una comisión por las operaciones concluidas entre clientes que pertenecen a dicho sector y un tercero sin la intervención, directa o indirecta, del empresario. En su sentencia de 12 de diciembre de 1996, Kontogeorgas ( C-104/95, Rec. p. I-6643 ), el Tribunal de Justicia tuvo ocasión de interpretar el artículo 7 de la Directiva en un contexto en el que el empresario vendía él mismo sus productos a clientes que pertenecían a un sector que había confiado a un agente comercial. El Tribunal de Justicia, al que se planteó la cuestión de si este agente comercial podía pretender una comisión por las operaciones concluidas sin su intervención, estimó, en el apartado 16 de dicha sentencia, que el artículo 7 de la Directiva contempla dos hipótesis alternativas en cuanto al derecho a comisión. Su apartado 1 se refiere al caso de una actividad, actual o anterior, del agente, mientras que su apartado 2 dispone que debe remunerarse al agente comercial por la totalidad de las operaciones que hayan tenido lugar dentro de un sector determinado o de cierto grupo de personas, sin que se mencione ninguna actividad del agente. En la sentencia Kontogeorgas, antes citada, el Tribunal de Justicia consideró que el primer guión del apartado 2 del artículo 7 de la Directiva debe interpretarse en el sentido de que el agente comercial, cuando esté encargado de un sector geográfico, tiene derecho a la comisión correspondiente a las operaciones concluidas con los clientes que pertenezcan a dicho sector, aun cuando se hayan efectuado sin su intervención (sentencia Kontogeorgas, antes citada, apartado 19). La presente remisión prejudicial plantea la cuestión de si esta interpretación debe también prevalecer en un caso en el que, como ocurre en el asunto principal, las ventas de bienes a clientes establecidos en un sector geográfico determinado confiado al agente comercial en cuestión se concluyeron no sólo sin intervención de este agente, sino también sin intervención, directa o indirecta, del empresario. A este respecto, es preciso reconocer que, tal como han alegado los herederos del Sr. Chevassus-Marche, el artículo 7, apartado 2, de la Directiva se limita a contemplar toda «operación que se haya concluido mientras dure el contrato de agencia» sin más precisiones que la de que se concluya ésta con un cliente que pertenezca a un sector geográfico o a un grupo determinado de personas a cargo del agente comercial. No se requiere expresamente la intervención del empresario, como tampoco la del agente comercial. Sin embargo, el artículo 7, apartado 2, de la Directiva debe ser interpretado en relación con el artículo 10 de la misma, que precisa los requisitos a los que está sometido el derecho a comisión del agente comercial. El artículo 10 de la Directiva determina los acontecimientos que hacen nacer este derecho. A este respecto, su apartado 1 distingue tres circunstancias alternativas capaces, cada una por sí misma, de constituir el hecho generador del derecho a la comisión. Esta última es así exigible desde y en la medida en que el empresario haya ejecutado la operación o hubiere debido ejecutar la operación en virtud del acuerdo celebrado con el tercero o aún desde y en la medida en que el tercero hubiere ejecutado la operación. El artículo 10, apartado 2, de la Directiva precisa que se devengará la comisión a más tardar cuando el tercero haya ejecutado su parte de la operación o debiere haberla ejecutado si el empresario hubiere ejecutado su parte de la operación. De la interpretación conjunta de estos dos apartados del artículo 10 de la Directiva resulta que el derecho del agente comercial a la comisión nace bien cuando el empresario ha ejecutado su obligación, o hubiese debido hacerlo, bien cuando el tercero en el contrato de agencia, es decir, el cliente, ha ejecutado la suya, o hubiese debido hacerlo. En todos estos casos, la presencia del empresario en las operaciones por las que el agente comercial puede pretender una comisión es indispensable. Esta interpretación del artículo 10 de la Directiva se corrobora por el tenor del artículo 11, apartado 1, según el cual, el derecho del agente comercial a la comisión sólo podrá extinguirse si y en la medida en que se demostrase que el contrato entre el cliente y el empresario no será ejecutado y la no ejecución no se debiere a circunstancias atribuibles al empresario. Esta causa única de extinción, que requiere la combinación de dos circunstancias en las cuales se hace referencia expresa al empresario, subraya la importancia de la participación de este último en la existencia de un derecho a comisión. De este modo, de lo dispuesto en el artículo 7, apartado 2, en relación con el artículo 10, apartados 1 y 2, y con el artículo 11, apartado 1, de la Directiva resulta que el agente comercial no puede pretender una comisión por una operación más que en la medida en que el empresario haya intervenido, directa o indirectamente, en la conclusión de dicha operación. Corresponde al órgano jurisdiccional nacional determinar si los elementos de que dispone, teniendo en cuenta al apreciarlos la preocupación por la protección del agente comercial, que constituye uno de los objetivos de la Directiva (sentencias de 30 de abril de 1998, Bellone, C-215/97, Rec. p. I-2191 , apartado 13; de 9 de noviembre de 2000, Ingmar, C-381/98, Rec. p. I-9305 , apartado 20, y de 23 de marzo de 2006, Honyvem Informazioni Commerciali, C-465/04, Rec. p. I-2879 , apartado 19), así como la obligación de actuar de forma leal y de buena fe que incumbe al empresario en virtud del artículo 4 de la Directiva, le permiten o no determinar la existencia de dicha intervención, tanto si ésta tiene naturaleza jurídica, como por ejemplo por medio de un representante, o fáctica. A las vista de las consideraciones que anteceden, procede responder a la cuestión planteada que el artículo 7, apartado 2, primer guión, de la Directiva debe interpretarse en el sentido de que el agente comercial encargado de un sector geográfico determinado no tiene derecho a una comisión por las operaciones concluidas entre clientes que pertenezcan a dicho sector y un tercero sin la intervención, directa o indirecta, del empresario. Costas Dado que el procedimiento tiene, para las partes del litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano jurisdiccional nacional, corresponde a éste resolver sobre las costas. Los gastos efectuados por quienes, no siendo partes del litigio principal, han presentado observaciones ante el Tribunal de Justicia no pueden ser objeto de reembolso. En virtud de todo lo expuesto, el Tribunal de Justicia (Sala Primera) declara: El artículo 7, apartado 2, primer guión, de la Directiva 86/653/CEE del Consejo, de 18 de diciembre de 1986, relativa a la coordinación de los derechos de los Estados miembros en lo referente a los agentes comerciales independientes, debe interpretarse en el sentido de que el agente comercial encargado de un sector geográfico determinado no tiene derecho a una comisión por las operaciones concluidas entre clientes que pertenezcan a dicho sector y un tercero sin la intervención, directa o indirecta, del empresario. Firmas ( *1 ) Lengua de procedimiento: francés.

61992CJ0081

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante resolución de 12 de febrero de 1992, recibida en el Tribunal de Justicia el 13 de marzo siguiente, el Finanzgericht Muenchen planteó, con arreglo al artículo 177 del Tratado CEE, dos cuestiones prejudiciales sobre la interpretación del Reglamento (CEE) nº 1626/85 de la Comisión, de 14 de junio de 1985, relativo a las medidas de salvaguardia aplicables a las importaciones de determinados griotes (DO L 156, p. 13; EE 03/35, p. 113), en su versión modificada por el Reglamento (CEE) nº 1712/85 de la Comisión, de 21 de junio de 1985, por el que se modifican las versiones alemana, griega, francesa, inglesa, italiana y neerlandesa del Reglamento (CEE) nº 1626/85 (DO L 163, p. 46; EE 03/35, p. 144). 2 Dichas cuestiones se suscitaron en el marco de un litigio entre la sociedad Dinter (en lo sucesivo, "Dinter") y el Hauptzollamt Bad Reichenhall (en lo sucesivo, "Hauptzollamt") en relación con el pago de un gravamen compensatorio de 728.714,95 DM, reclamado a Dinter debido a que, supuestamente, no respetó el precio mínimo de importación de los griotes. 3 En efecto, en el Reglamento nº 1626/85 se fijó un precio mínimo de importación como medida de salvaguardia frente a la importación de determinados griotes, entre ellos, los "griotes congelados". El apartado 2 del artículo 1 del citado Reglamento prevé que "si no se respetare el precio mínimo de importación, podrá aplicarse un gravamen compensatorio como el indicado en el Anexo". 4 El artículo 2 del Reglamento nº 1626/85, en su versión modificada por el Reglamento nº 1712/85, tiene el siguiente tenor: "1. Las autoridades aduaneras compararán, para cada expedición, en el momento del cumplimiento de las formalidades aduaneras de despacho a libre práctica, el precio de importación con el precio mínimo correspondiente. (traducción no oficial) 2. [...] 3. El precio de importación constará en la declaración para la puesta a libre práctica, que deberá ir acompañada de todos los documentos necesarios para la verificación de dicho precio." 5 Con arreglo al artículo 3 del Reglamento nº 1626/85: "1. El precio de importación estará integrado por los factores siguientes: a) el precio fob en el país de origen, y b) los gastos de transporte y de seguro hasta el lugar de entrada en el territorio aduanero de la Comunidad [...] 2. [...] 3. Si la factura presentada a las autoridades aduaneras no hubiere sido extendida por el exportador en el país del que sea originario el producto o las autoridades no estuvieren convencidas de que el precio mencionado refleje el precio fob en el país de origen, las autoridades competentes del Estado miembro adoptarán las medidas necesarias para determinar dicho precio, en particular en función del precio de reventa practicado por el importador." 6 Según el párrafo segundo del artículo 5, el Reglamento nº 1626/85 era aplicable hasta el 9 de mayo de 1986. Dicho plazo fue prorrogado hasta el 9 de mayo de 1987 en virtud del Reglamento (CEE) nº 1257/86 de la Comisión, de 29 de abril de 1986 (DO L 113, p. 37). 7 Se desprende de la resolución de remisión que durante los años 1985 a 1987, Dinter importó a la RFA y despachó a libre práctica griotes ultracongelados originarios de Yugoslavia. Según las comprobaciones aduaneras, Dinter se abasteció exclusivamente a través de un determinado intermediario, la firma Kraus y Kraus, domiciliada en Viena (en lo sucesivo, intermediario ), que había adquirido los griotes a un precio inferior al precio mínimo. No obstante, ha quedado acreditado que tanto el precio que Dinter pagó a dicho intermediario como el precio de reventa que posteriormente practicó eran superiores a dicho precio mínimo. 8 El Hauptzollamt tomó como base de comparación con el precio mínimo el precio de compra inferior pagado por el intermediario al exportador del país de origen, y reclamó, mediante varias decisiones, el importe antes indicado en concepto de gravamen compensatorio. 9 Dinter interpuso un recurso contra dichas decisiones ante el Finanzgericht Muenchen, alegando, esencialmente, que no procedía recaudar un gravamen compensatorio, puesto que tanto el precio que pagó en la operación de importación como el precio de reventa superaban el precio mínimo. Por otra parte, sostuvo que no conocía el precio de compra pagado por el intermediario, por lo que tampoco podía declararlo. Según Dinter, para llevar a cabo la comparación con arreglo al apartado 1 del artículo 2 del Reglamento nº 1626/85, la Administración alemana hubiera debido basarse en su precio de reventa, y no en el precio de compra pagado por el intermediario. 10 Por considerar que la solución del litigio dependía de la interpretación del Reglamento nº 1626/85, el Finanzgericht, mediante resolución de 12 de febrero de 1992, decidió suspender el procedimiento y plantear al Tribunal de Justicia las siguientes cuestiones prejudiciales: "1) El Reglamento nº 1626/85 de la Comisión, de 14 de junio de 1985, relativo a las medidas de salvaguardia aplicables a las importaciones de determinados griotes, y, en particular, los considerandos segundo a sexto de su exposición de motivos, ¿deben interpretarse en el sentido de que no puede recaudarse un gravamen compensatorio en aquellos casos en que tanto el precio pagado en la operación de importación como el precio de reventa practicado por el importador superan el precio mínimo? 2) ¿Se aplica la misma norma cuando la compraventa que dio lugar a la importación se haya celebrado entre el importador y un vendedor no establecido en el país de origen?" 11 Para una más amplia exposición de los hechos del asunto principal, de las disposiciones comunitarias controvertidas, del desarrollo del procedimiento y de las observaciones escritas presentadas ante el Tribunal de Justicia, la Sala se remite al informe del Juez Ponente. En lo sucesivo sólo se hará referencia a estos elementos en la medida exigida por el razonamiento del Tribunal. 12 Mediante sus cuestiones, el órgano jurisdiccional nacional pretende que se dilucide, esencialmente, si el Reglamento (CEE) nº 1626/85 debe interpretarse en el sentido de que no puede recaudarse un gravamen compensatorio en el caso de que las mercancías hayan sido adquiridas por el importador a un intermediario que no esté establecido en el país de origen de la mercancía, cuando tanto el precio pagado por el importador al intermediario como el precio de reventa posteriormente practicado por dicho importador superan el precio mínimo. 13 Con carácter preliminar, procede destacar que, según sus dos primeros considerandos, el Reglamento nº 1626/85 tiene por objeto establecer medidas de salvaguardia para proteger el mercado comunitario de determinados griotes, que, debido a las importaciones procedentes de países terceros, corría el riesgo de sufrir perturbaciones graves que podían hacer peligrar los objetivos definidos en el artículo 39 del Tratado. 14 Como precisan los considerandos tercero y cuarto de dicho Reglamento, las medidas de salvaguardia deben ser de una naturaleza tal que impidan la salida de productos importados a precios anormalmente bajos. Dicho objetivo puede lograrse mediante el establecimiento de un precio mínimo que deba respetarse en la importación a la Comunidad y, en caso de que no se respete dicho precio mínimo, mediante la aplicación de gravámenes compensatorios. En consecuencia, dado que el Reglamento tiene por objeto que los productos de referencia se importen a la Comunidad a un precio que sea, al menos, igual al precio mínimo, es el precio pagado por el importador el que debe servir de base para la comparación. 15 A este respecto, el apartado 1 del artículo 3 del Reglamento nº 1626/85 precisa que el precio de importación está integrado por el precio fob en el país de origen, al que se añaden los gastos de transporte y de seguro hasta el lugar de entrada en el territorio aduanero de la Comunidad. Dicho precio, integrado por los elementos mencionados, es el que, por regla general, deben tener en cuenta las autoridades del Estado miembro de importación como base para efectuar la comparación prevista en el apartado 1 del artículo 2 del Reglamento. 16 No obstante, procede observar que el apartado 1 del artículo 3 del Reglamento nº 1626/85 regula el caso habitual de la venta celebrada entre el importador y un exportador establecido en el país de origen de la mercancía y no el caso de una venta celebrada entre el importador y un intermediario que no esté establecido en el país de origen de la mercancía. 17 En este último caso particular, el método de determinación del precio de importación está previsto en el apartado 3 del artículo 3 del citado Reglamento, que es aplicable cuando la factura presentada a las autoridades aduaneras no ha sido extendida por el exportador en el país del que es originario el producto. En este caso, dicha disposición prevé que el precio de importación se determinará, en particular, en función del precio de reventa practicado por el importador. 18 Este método sólo es aplicable a falta de otros elementos o cuando las autoridades aduaneras tuvieren dudas relativas al precio mencionado en la factura. Si consta que el precio pagado al intermediario por el importador y el precio de reventa posteriormente practicado por este último superan el precio mínimo, se logra el objetivo del Reglamento nº 1626/85. En consecuencia, la comparación debe efectuarse tomando como base dichos precios. 19 Dicha interpretación resulta corroborada por el hecho de que el fundamento legal del Reglamento nº 1626/85 se sitúa en el marco del Reglamento (CEE) nº 516/77 del Consejo, de 14 de marzo de 1977, por el que se establece la organización común de mercados en el sector de los productos transformados a base de frutas y hortalizas (DO L 73, p. 1; EE 03/12, p. 46) y del Reglamento (CEE) nº 521/77 del Consejo, de 14 de marzo de 1977, por el que se definen las modalidades de aplicación de las medidas de salvaguardia en el sector de los productos transformados a base de frutas y hortalizas (DO L 73, p. 28; EE 03/12, p. 71), cuyo artículo 2, en su apartado 2, precisa, entre otras cosas, que dichas medidas de salvaguardia sólo podrán tomarse "en la medida y para el período estrictamente necesarios". De ello se deriva que, cuando se ha logrado el objetivo de protección perseguido por las medidas de salvaguardia, la recaudación de un gravamen compensatorio es ilegal. 20 Habida cuenta de lo que antecede, procede declarar que carece de fundamento la interpretación según la cual, en un caso como el de autos, debe tenerse en cuenta el precio inicial de la mercancía pagado por el intermediario, puesto que excede de la medida de lo que es necesario para lograr el objetivo perseguido por el Reglamento nº 1626/85. 21 Procede, pues, responder a las cuestiones planteadas por el órgano jurisdiccional nacional que el Reglamento nº 1626/85 en su versión modificada, debe interpretarse en el sentido de que no puede recaudarse un gravamen compensatorio en caso de que las mercancías hayan sido adquiridas por el importador a un intermediario que no está establecido en el país de origen de la mercancía, cuando consta que tanto el precio pagado por el importador al intermediario como el precio de reventa posteriormente practicado por dicho importador superan el precio mínimo. Decisión sobre las costas Costas 22 Los gastos efectuados por la Comisión de las Comunidades Europeas y por el Gobierno helénico, que han presentado observaciones ante este Tribunal de Justicia, no pueden ser objeto de reembolso. Dado que el procedimiento tiene, para las partes en el litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano jurisdiccional nacional, corresponde a éste resolver sobre las costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA (Sala Cuarta), pronunciándose sobre las cuestiones planteadas por el Finanzgericht Muenchen mediante resolución de 12 de febrero de 1992, declara: El Reglamento (CEE) nº 1626/85 de la Comisión, de 14 de junio de 1985, relativo a las medidas de salvaguardia aplicables a las importaciones de determinados griotes, en su versión modificada por el Reglamento (CEE) nº 1712/85 de la Comisión, de 21 de junio de 1985, por el que se modifican las versiones alemana, griega, francesa, inglesa, italiana y neerlandesa del Reglamento (CEE) nº 1626/85, debe interpretarse en el sentido de que no puede recaudarse un gravamen compensatorio en caso de que las mercancías hayan sido adquiridas por el importador a un intermediario que no está establecido en el país de origen de la mercancía, cuando consta que tanto el precio pagado por el importador al intermediario como el precio de reventa posteriormente practicado por dicho importador superan el precio mínimo.

61994CJ0235

de

1 Der Crown Court Bolton hat mit Beschluß vom 10. Juni 1994, beim Gerichtshof eingegangen am 19. August 1994, gemäß Artikel 177 EG-Vertrag eine Frage nach der Auslegung des Artikels 12 der Verordnung (EWG) Nr. 3820/85 des Rates vom 20. Dezember 1985 über die Harmonisierung bestimmter Sozialvorschriften im Strassenverkehr (ABl. L 370, S. 1; im folgenden: Verordnung) zur Vorabentscheidung vorgelegt. 2 Diese Frage stellt sich in einem Strafverfahren gegen Alan Bird, der angeklagt ist, in zwei Fällen gegen die Verordnung verstossen zu haben. 3 Artikel 6 Absatz 1 Unterabsatz 1 der Verordnung lautet: "Die nachstehend 'Tageslenkzeit' genannte Gesamtlenkzeit zwischen zwei täglichen Ruhezeiten oder einer täglichen und einer wöchentlichen Ruhezeit darf 9 Stunden nicht überschreiten. Sie darf zweimal pro Woche auf 10 Stunden verlängert werden." 4 Artikel 7 Absatz 1 lautet wie folgt: "Nach einer Lenkzeit von 4 1/2 Stunden ist eine Unterbrechung von mindestens 45 Minuten einzulegen, sofern der Fahrer keine Ruhezeit nimmt." 5 Eine Abweichung von diesen Bestimmungen sieht Artikel 12 vor: "Wenn es mit der Sicherheit im Strassenverkehr vereinbar ist, kann der Fahrer, um einen geeigneten Halteplatz zu erreichen, von dieser Verordnung abweichen, soweit dies erforderlich ist, um die Sicherheit der Fahrgäste, des Fahrzeugs oder seiner Ladung zu gewährleisten. Der Fahrer hat Art und Grund der Abweichung von den Bestimmungen auf dem Schaublatt des Kontrollgeräts oder in seinem Arbeitszeitplan zu vermerken." 6 Am 21. April 1994 verurteilte der Rochdale Magistrates' Court Alan Bird wegen Verstosses gegen die Artikel 6 und 7 der Verordnung. Am 13. Oktober 1992 hatte Alan Bird, der bei einem Transportunternehmen beschäftigt ist, ein Fahrzeug mehr als zehn Stunden lang zwischen zwei täglichen Ruhezeiten, und am 6. November 1992 mehr als viereinhalb Stunden ohne Unterbrechung geführt. In beiden Fällen hatten Alan Bird und sein Arbeitgeber bereits vor Antritt der Fahrt vorausgesehen, daß es nicht möglich sein würde, Artikel 6 und 7 der Verordnung nachzukommen. Es ist auch nachgewiesen, daß die Ladungen wertvoll waren und daß die Sicherheit im Strassenverkehr nicht gefährdet war. 7 Alan Bird legte gegen diese beiden Verurteilungen Rechtsmittel beim Crown Court Bolton ein. In diesem Rechtszug macht er insbesondere geltend, daß Artikel 12 der Verordnung zur Planung von Abweichungen von den anderen Bestimmungen der Verordnung ermächtige, um die Sicherheit der Ladung zu gewährleisten. 8 Der Crown Court hat wegen Zweifeln an der Auslegung dieser Bestimmung das Verfahren ausgesetzt und dem Gerichtshof folgende Frage zur Vorabentscheidung vorgelegt: Ist Artikel 12 der Verordnung (EWG) Nr. 3820/85 des Rates vom 20. Dezember 1985 über die Harmonisierung bestimmter Sozialvorschriften im Strassenverkehr so auszulegen, daß sich der Fahrer, wenn er in einem Strafverfahren wegen Abweichung von den Bestimmungen über die Lenkzeit in den Artikeln 6, 7 und 8 der genannten Verordnung alle Voraussetzungen nach Artikel 12 für diese Abweichung erfuellt hat und das Gericht davon überzeugt ist, daß die Verkehrssicherheit hierdurch nicht gefährdet wird, und unter Berücksichtigung der Verpflichtung eines Transportunternehmens aus Artikel 15, zur Rechtfertigung dieser Abweichung auf Artikel 12 berufen kann, wenn vor Antritt der Fahrt bekannt war, daß eine Abweichung von den Bestimmungen der Artikel 6, 7 oder 8 nötig sein würde? 9 Mit seiner Frage möchte das nationale Gericht wissen, ob Artikel 12 der Verordnung einem Fahrer erlaubt, von den Bestimmungen der Artikel 6, 7 oder 8 der Verordnung aus vor Antritt der Fahrt bekannten Gründen abzuweichen. 10 Artikel 12 der Verordnung steht im Abschnitt VII "Abweichungen", der auf eine sehr detaillierte Regelung folgt, die die Lenk- und Ruhezeiten genau festlegt. Daher können, wie der Gerichtshof bereits im Zusammenhang mit Sozialvorschriften auf dem Gebiet des Strassenverkehrs entschieden hat, Abweichungen nicht in einer Weise ausgelegt werden, die ihre Wirkung über das zum Schutz der von ihr gewährleisteten Interessen Erforderliche hinaus ausdehnt (Urteile vom 22. März 1984 in der Rechtssache 90/83, Paterson u. a., Slg. 1984, 1567, Randnr. 16, und vom 25. Juni 1992 in der Rechtssache C-116/91, British Gas, Slg. 1992, I-4071, Randnr. 12). Im vorliegenden Fall soll die in Artikel 12 vorgesehene Abweichung die Sicherheit der Fahrgäste sowie des Fahrzeugs und seiner Ladung gewährleisten. 11 Zunächst ergibt sich aus dem Wortlaut von Artikel 12, daß die Möglichkeit, von der Verordnung abzuweichen, nur dem Fahrer eingeräumt wird. Für dessen Arbeitgeber besteht sie somit nicht. Dem widerspräche es aber, wenn der Fahrer und sein Arbeitgeber vor Antritt der Fahrt vereinbaren könnten, der Verordnung nicht nachzukommen. 12 Ferner muß nach Artikel 12 der Fahrer die Notwendigkeit für eine Abweichung von der Verordnung beurteilen, einen geeigneten Halteplatz auswählen und Art und Grund der Abweichung auf dem Schaublatt des Kontrollgeräts oder in seinem Arbeitsplan vermerken. Aus diesen Einzelheiten ergibt sich, daß nur an die Fälle gedacht ist, in denen sich erst während der Fahrt unerwartet herausstellt, daß die Verordnung nicht eingehalten werden kann. 13 Im übrigen erlaubt Artikel 12 Abweichungen nur unter der Voraussetzung, daß die Verkehrssicherheit nicht beeinträchtigt wird. Vor Antritt der Fahrt können Fahrer und Arbeitgeber jedoch nicht beurteilen, ob diese Voraussetzung erfuellt ist. Denn der Fahrer muß die Verpflichtung, die Verkehrssicherheit zu beachten, zu dem Zeitpunkt berücksichtigen, zu dem das unvorhergesehene Ereignis eintritt, das Anlaß zu einer Abweichung von der Verordnung geben kann. 14 Was den Kontext des Artikels 12 angeht, so müssen nach Artikel 15 Absatz 1 der Verordnung die Unternehmen die Arbeit der Fahrer so planen, daß diese die Verordnung einhalten können. Diese Bestimmung steht daher der Planung einer Abweichung durch das Unternehmen vor der Abfahrt des Fahrers entgegen. 15 Schließlich bezweckt die Verordnung die Verbesserung der Sicherheit im Strassenverkehr. Wie sich aus der vierzehnten Begründungserwägung ergibt, beschränkt die Verordnung zur Verwirklichung dieses Zieles die Lenkzeiten strikt. Diese Zielsetzung würde jedoch nicht beachtet, wenn der Fahrer schon vor Antritt der Fahrt von der Verordnung abweichen dürfte. 16 Zwar soll, wie der Rechtsmittelführer des Ausgangsverfahrens geltend macht, die Verordnung Nr. 3820/85 die Bestimmungen der Verordnung (EWG) Nr. 543/69 des Rates vom 25. März 1969 über die Harmonisierung bestimmter Sozialvorschriften im Strassenverkehr (ABl. L 77, S. 49) flexibler gestalten, jedoch geht aus der ersten Begründungserwägung der Verordnung hervor, daß der Gesetzgeber die Ziele der Verordnung Nr. 543/69 nicht beeinträchtigen wollte. 17 Daher ist auf die vorgelegte Frage zu antworten, daß es Artikel 12 der Verordnung einem Fahrer nicht erlaubt, von den Bestimmungen der Artikel 6, 7 oder 8 der Verordnung aus vor Antritt der Fahrt bekannten Gründen abzuweichen. Kostenentscheidung Kosten 18 Die Auslagen der Regierung des Vereinigten Königreichs und der Kommission der Europäischen Gemeinschaften, die vor dem Gerichtshof Erklärungen abgegeben haben, sind nicht erstattungsfähig. Für die Beteiligten des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren Teil des bei dem vorlegenden Gericht anhängigen Verfahrens; die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF (Erste Kammer) auf die ihm vom Crown Court Bolton mit Beschluß vom 10. Juni 1994 vorgelegte Frage für Recht erkannt: Artikel 12 der Verordnung (EWG) Nr. 3820/85 des Rates vom 20. Dezember 1985 über die Harmonisierung bestimmter Sozialvorschriften im Strassenverkehr erlaubt es einem Fahrer nicht, von den Bestimmungen der Artikel 6, 7 oder 8 der Verordnung aus vor Antritt der Fahrt bekannten Gründen abzuweichen.

62008CJ0271

en

By its application, the Commission of the European Communities requests the Court to declare that, because local authorities and local authority undertakings having more than 1 218 employees have awarded service contracts in respect of occupational old-age pensions directly, without a call for tenders at European Union level, to bodies and undertakings referred to in Paragraph 6 of the Collective agreement on the conversion, for local authority employees, of earnings into pension savings (Tarifvertrag zur Entgeltungwandlung für Arbeitnehmer im kommunalen öffentlichen Dienst; ‘the TV-EUmw/VKA’), the Federal Republic of Germany has failed to fulfil its obligations, until 31 January 2006 under Article 8, in conjunction with Titles III to VI, of Council Directive 92/50/EEC of 18 June 1992 relating to the coordination of procedures for the award of public service contracts (OJ 1992 L 209, p. 1) and since 1 February 2006 under Article 20, in conjunction with Articles 23 to 55, of Directive 2004/18/EC of the European Parliament and of the Council of 31 March 2004 on the coordination of procedures for the award of public works contracts, public supply contracts and public service contracts (OJ 2004 L 134, p. 114). In its reply, the Commission redefined the subject-matter of its action by requesting the Court to find a failure to fulfil those obligations because local authorities and local authority undertakings which had more than 2 044 employees, in 2004 and 2005, more than 1 827 employees, in 2006 and 2007, and more than 1 783 employees, in the period from 2008, awarded such contracts directly, without a call for tenders at European Union level, to bodies and undertakings referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA. At the hearing, the Commission redefined the subject-matter of its action by requesting the Court to find the failure to fulfil its obligations because local authorities and local authority undertakings which had more than 2 697 employees, in 2004 and 2005, and more than 2 402 employees, in 2006 and 2007, had awarded such contracts. Legal context European Union law Directive 92/50 The eighth recital in the preamble to Directive 92/50 states that ‘the provision of services is covered by this Directive only in so far as it is based on contracts; … the provision of services on other bases, such as law or regulations, or employment contracts, is not covered’. Under Article 1(a)(viii) of Directive 92/50, ‘public service contracts’ is to mean, for the purposes of the directive, ‘contracts for pecuniary interest concluded in writing between a service provider and a contracting authority’, to the exclusion, inter alia, of ‘employment contracts’. Article 1(b) of Directive 92/50 provides: ‘ contracting authorities shall mean the State, regional or local authorities, bodies governed by public law, associations formed by one or more of such authorities or bodies governed by public law. Body governed by public law means any body: –        established for the specific purpose of meeting needs in the general interest, not having an industrial or commercial character, and –        having legal personality and –        financed, for the most part, by the State, or regional or local authorities, or other bodies governed by public law; or subject to management supervision by those bodies; or having an administrative, managerial or supervisory board, more than half of whose members are appointed by the State, regional or local authorities or by other bodies governed by public law. …’ Article 7(1), (4) and (5) of Directive 92/50 provides: ‘1.      (a)   This Directive shall apply to: … –        public service contracts concerning the services referred to in Annex I A …: … (ii)      awarded by the contracting authorities listed in Article 1(b) other than those referred to in Annex I to [Council] Directive 93/36/EEC [of 14 June 1993 coordinating procedures for the award of public supply contracts (OJ 1993 L 199, p. 1)] and where the estimated value net of VAT is not less than the equivalent in ecus of 200 000 [special drawing rights (SDRs)]. … 4.      For the purposes of calculating the estimated contract value for the following types of services, account shall be taken, where appropriate: –        as regards insurance services, of the premium payable, … 5.      In the case of contracts which do not specify a total price, the basis for calculating the estimated contract value shall be: –        in the case of fixed-term contracts, where their term is 48 months or less, the total contract value for its duration; –        in the case of contracts of indefinite duration or with a term of more than 48 months, the monthly instalment multiplied by 48.’ German local authorities and local authority undertakings are not referred to in Annex I to Directive 93/36. Under Article 8 of Directive 92/50, ‘contracts which have as their object services listed in Annex I A shall be awarded in accordance with the provisions of Titles III to VI’. The titles referred to in Article 8 of Directive 92/50 concern the choice of award procedures and rules governing design contests (Title III), common rules in the technical field (Title IV), common advertising rules (Title V) and common rules on participation, criteria for qualitative selection and criteria for the award of contracts (Title VI). The ‘services within the meaning of Article 8’ that are listed in Annex I A to Directive 92/50 include, in Category No 6, ‘financial services’, which comprise, in Category No 6(a), ‘insurance services’ and, in Category No 6(b), ‘banking and investment services’. Directive 2004/18 Recital 28 in the preamble to Directive 2004/18 states: ‘Employment and occupation are key elements in guaranteeing equal opportunities for all and contribute to integration in society. In this context, sheltered workshops and sheltered employment programmes contribute efficiently towards the integration or reintegration of people with disabilities in the labour market. However, such workshops might not be able to obtain contracts under normal conditions of competition. Consequently, it is appropriate to provide that Member States may reserve the right to participate in award procedures for public contracts to such workshops or reserve performance of contracts to the context of sheltered employment programmes.’ Article 1(2)(a) and (d) of Directive 2004/18 defines ‘public contracts’ as ‘contracts for pecuniary interest concluded in writing between one or more economic operators and one or more contracting authorities and having as their object the execution of works, the supply of products or the provision of services within the meaning of this Directive’, and ‘public service contracts’ as ‘public contracts other than public works or supply contracts having as their object the provision of services referred to in Annex II’. Article 1(5) of Directive 2004/18 defines ‘framework agreement’ as ‘an agreement between one or more contracting authorities and one or more economic operators, the purpose of which is to establish the terms governing contracts to be awarded during a given period, in particular with regard to price and, where appropriate, the quantity envisaged’. Directive 2004/18 includes, in Article 1(9), a definition of ‘contracting authorities’ largely corresponding to the definition in Article 1(b) of Directive 92/50. Article 7(b) of Directive 2004/18 states that the directive is to apply to public service contracts which have a value exclusive of value added tax (‘VAT’) estimated to be equal to or greater than EUR 249 000. This amount was successively reduced to EUR 236 000 by Commission Regulation (EC) No 1874/2004 of 28 October 2004 amending Directives 2004/17/EC and 2004/18/EC of the European Parliament and of the Council in respect of their application thresholds for the procedures for the award of contracts (OJ 2004 L 326, p. 17) and then to EUR 211 000 by Commission Regulation (EC) No 2083/2005 of 19 December 2005 amending Directives 2004/17/EC and 2004/18/EC of the European Parliament and of the Council in respect of their application thresholds for the procedures for the award of contracts (OJ 2005 L 333, p. 28). Article 9(1), (8) and (9) of Directive 2004/18 provides: ‘1.      The calculation of the estimated value of a public contract shall be based on the total amount payable, net of VAT, as estimated by the contracting authority. This calculation shall take account of the estimated total amount, including any form of option and any renewals of the contract. … 8.      With regard to public service contracts, the value to be taken as a basis for calculating the estimated contract value shall, where appropriate, be the following: (a)      for the following types of services: (i)      insurance services: the premium payable and other forms of remuneration; … (b)      for service contracts which do not indicate a total price: (i)      in the case of fixed-term contracts, if that term is less than or equal to 48 months: the total value for their full term; (ii)      in the case of contracts without a fixed term or with a term greater than 48 months: the monthly value multiplied by 48. 9.      With regard to framework agreements …, the value to be taken into consideration shall be the maximum estimated value net of VAT of all the contracts envisaged for the total term of the framework agreement ...’ By virtue of Article 16(e), Directive 2004/18 is not to apply ‘to public service contracts for … employment contracts’. As provided in Article 20 of Directive 2004/18, ‘contracts which have as their object services listed in Annex II A shall be awarded in accordance with Articles 23 to 55’. Articles 23 to 55 of Directive 2004/18 set out, in turn, specific rules governing specifications and contract documents (Articles 23 to 27), rules relating to the procedures (Articles 28 to 34), rules on advertising and transparency (Articles 35 to 43) and rules relating to the conduct of the procedure (Articles 44 to 55). The services listed in Annex II A to Directive 2004/18 include, in Category No 6, ‘financial services’, which comprise, in Category No 6(a), ‘insurance services’ and, in Category No 6(b), ‘banking and investment services’. The list of bodies and categories of bodies governed by public law as referred to in the second subparagraph of Article 1(9) of Directive 2004/18, which is set out in Annex III to that directive, refers, in section III which is devoted to the Federal Republic of Germany, to ‘authorities, establishments and foundations governed by public law and created by Federal, State or local authorities’. National law The Law on the enhancement of occupational old-age pensions (Gesetz zur Verbesserung der betrieblichen Altersversorgung) of 19 December 1974 (BGBl. I, p. 3610), as amended by Article 5 of the Law of 21 December 2008 (BGBl. I, p. 2940) (‘the BetrAVG’), provides in Paragraph 1, headed ‘Employer’s guarantee concerning an occupational old-age pension’: ‘(1)      If an employee is given by his employer a guarantee of old-age, invalidity or survivor’s pension benefits on grounds of his employment relationship (occupational old-age pension), the provisions of this Law shall apply. A scheme for occupational old-age pensions may be implemented directly by an employer or through the conduit of one of the pension providers mentioned in Paragraph 1b(2) to (4). An employer shall be responsible for ensuring the provision of the benefits he has guaranteed even where he does not implement the scheme directly. (2)      Occupational old-age pension schemes shall also be deemed to exist where: … 3.      future entitlement to earnings is converted into an inchoate right, of equal value, to pension benefits (conversion of earnings), or 4.      the employee pays contributions from his pay to a pension fund or into a life assurance policy in order to fund occupational old-age pension benefits and the employer’s guarantee also covers the benefits resulting from those contributions; the provisions relating to the conversion of earnings shall be applied in this regard mutatis mutandis, in so far as the guaranteed benefits resulting from those contributions are funded by capitalisation. Paragraph 1a(1) of the BetrAVG, headed ‘Right to an occupational old-age pension funded through conversion of earnings’, provides: ‘An employee shall have the right to demand from his employer that the future earnings to which he is entitled, to a maximum of 4% of the relevant ceiling for the assessment of contributions to the statutory pension fund, are paid into an occupational old-age pension scheme on the basis of conversion of earnings. The scheme for the implementation of an employee’s right shall be determined by agreement. If an employer is willing to allow for implementation through the conduit of a pension fund (Paragraph 1b(3)), the occupational old-age pension scheme shall be implemented by that body; otherwise an employee shall have the right to demand that his employer concludes a life assurance contract in his favour (Paragraph 1b(2)). In so far as this right is exercised, the employee shall apply annually an amount corresponding to at least a hundred and sixtieth of the basic amount under Paragraph 18(1) of the Fourth Book of the Code of Social Law to his occupational old-age pension. In so far as the employee applies part of his regular earnings to an occupational old-age pension, the employer can require that over a calendar year the monthly amount applied remains the same.’ Paragraph 17 of the BetrAVG, headed ‘Personal scope and derogation by way of collective agreement’, provides: ‘… (3)      Derogations from the provisions of Paragraphs 1a … may be effected by collective agreement. The derogating provisions shall apply between employers and employees not bound by a collective agreement if they agree that the relevant provisions of the collective agreement are to apply between them. As to the remainder, the provisions of this Law cannot be derogated from to the employee’s disadvantage. … (5)      To the extent that entitlement to earnings is based on a collective agreement, conversion of earnings may be effected in respect of that entitlement only to the extent that a collective agreement provides for or permits such conversion.’ On 18 February 2003, the TV-EUmw/VKA was concluded between the Vereinigung der kommunalen Arbeitgeberverbände (Federation of Local Authority Employer Associations; ‘the VKA’) and the Vereinte Dienstleistungsgewerkschaft eV (ver.di) (United Service Sector Union). The VKA concluded a similar collective agreement with another union, namely dbb tarifunion. Paragraphs 2 and 3 of the TV-EUmw/VKA grant employees covered by one of the collective agreements referred to in Paragraph 1 thereof the right to demand from their employer the partial conversion, within the limits laid down by the BetrAVG, of their future entitlement to earnings into pension savings. Under Paragraph 5 of the TV-EUmw/VKA, such a request must be made to the employer in writing. Paragraph 5 also provides that the employee is to be bound for a period of at least a year by his agreement with his employer concerning the partial conversion of his future earnings. Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA, headed ‘Implementation methods’, provides: ‘Subject to the second and third sentences of this paragraph, conversion of earnings within the framework of the implementation methods provided for by the [BetrAVG] shall be implemented with public bodies offering supplementary pension schemes. In the case of occupational old-age pension provision referred to in the first sentence, an employer may also adopt implementation methods offered by the Sparkassen finance group or local authority insurance companies. Should the need arise, a collective agreement at district level may provide for derogations from the first and second sentence of this paragraph.’ Under Paragraph 7(1), the TV-EUmw/VKA entered into force on 1 January 2003. Paragraph 7(2) provides that the TV-EUmw/VKA may be terminated, on giving three months’ notice, at the end of a calendar year, on 31 December 2008 at the earliest. Pre-litigation procedure Following receipt of a complaint, the Commission informed the Federal Republic of Germany by letter of formal notice dated 18 October 2005 that, on account of the award, by a number of local authorities and local authority undertakings, of contracts in respect of occupational old-age pensions (pension insurance contracts) to bodies and undertakings referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA without a call for tenders at European Union level, it could have infringed Article 8, in conjunction with Titles III to VI, of Directive 92/50 and, in any event, the principles of freedom of establishment and freedom to provide services. By letter of 29 March 2006, the Federal Republic of Germany disputed the fact that local authorities and local authority undertakings act as ‘contracting authorities’ within the meaning of Directive 92/50 when they perform their function of employer in the field of occupational old-age pensions. It also submitted that the pension insurance contracts at issue fall within the employment relationships and do not therefore constitute public contracts, as the local authority employers merely assume the function of a payments office for the purposes of an exchange of consideration between the employees who have opted for partial conversion of their earnings into pension savings and the pension providers. It asserted too that application of public procurement law to the award of the contracts at issue would be contrary to the autonomy of management and labour protected in Article 9(3) of the German Basic Law (Grundgesetz). Since the Commission was not satisfied by this response, it sent the Federal Republic of Germany a reasoned opinion dated 4 July 2006, in which it explained that its complaints had to be understood as concerning also, from 1 February 2006, breach of Article 20, in conjunction with Articles 23 to 55, of Directive 2004/18, which essentially reproduced the provisions of Directive 92/50 relied upon in the letter of formal notice. In its response of 15 November 2006 to the reasoned opinion, the Federal Republic of Germany adhered to its position, while annexing to the response an expert’s report designed to show that the salary conversion measure at issue falls within the concept of earnings. It also maintained that the thresholds for application of European Union public procurement legislation are not reached in the present case, given the need to have regard to each separate contract in itself. Finally, it stated that it would not in any event be able to remedy any breach of European Union law given that it does not have the power to issue instructions to management and labour. By letter of 30 January 2007, the Commission sent the Federal Republic of Germany a request for information for the purpose of determining, in particular, whether grounds of social policy could justify in this instance an exception to European Union public procurement law. Since the Commission took the view that the Federal Republic of Germany did not provide any appropriate justification in its response of 1 March 2007 to that request, it decided to bring the present action. The action Applicability of Directives 92/50 and 2004/18 to the awarding of contracts to bodies or undertakings referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA It is appropriate to examine at the outset whether, as is asserted by the Federal Republic of Germany as well as the Kingdom of Denmark and the Kingdom of Sweden, the awards of contracts to bodies or undertakings referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA (‘the contract awards at issue’) fall, because of their nature and subject-matter, outside the field of application of Directives 92/50 and 2004/18. Advocating that the Court’s reasoning in Case C-67/96 Albany [1999] ECR I-5751 and Case C‑222/98 van der Woude [2000] ECR I-7111 should be applied to the present context, these Member States base their arguments on the fact that those awards implemented a collective agreement negotiated between management and labour, more specifically Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA. In that regard, it should be noted, first, that the right to bargain collectively, which the signatories of the TV-EUmw/VKA have exercised in the present case, is recognised both by the provisions of various international instruments which the Member States have cooperated in or signed, such as Article 6 of the European Social Charter, signed at Turin on 18 October 1961 and revised at Strasbourg on 3 May 1996, and by the provisions of instruments drawn up by the Member States at Community level or in the context of the European Union, such as Article 12 of the Community Charter of the Fundamental Social Rights of Workers adopted at the meeting of the European Council held in Strasbourg on 9 December 1989, and Article 28 of the Charter of Fundamental Rights of the European Union (‘the Charter’), an instrument to which Article 6 TEU accords the same legal value as the Treaties. It is apparent from Article 28 of the Charter, read in conjunction with Article 52(6) thereof, that protection of the fundamental right to bargain collectively must take full account, in particular, of national laws and practices. Furthermore, by virtue of Article 152 TFEU the European Union recognises and promotes the role of the social partners at its level, taking into account the diversity of national systems. It is to be noted, second, that, as is common ground between the parties to the dispute, the TV-EUmw/VKA meets, in a general way, a social objective. It is intended to enhance the level of the retirement pensions of the workers concerned, by promoting, in accordance with the BetrAVG, the development of pension saving by means of partial conversion of employees’ earnings. However, the fact that the right to bargain collectively is a fundamental right, and the TV-EUmw/VKA’s social objective perceived as a whole, cannot, in themselves, mean that local authority employers are automatically excluded from the obligation to comply with the requirements stemming from Directives 92/50 and 2004/18, which implement freedom of establishment and the freedom to provide services in the field of public procurement. The Court has already held that the terms of collective agreements are not excluded from the scope of the provisions on freedom of movement for persons (see Case C-438/05 International Transport Workers’ Federation and Finnish Seamen’s Union , ‘ Viking Line ’, [2007] ECR I-10779, paragraph 54 and the case-law cited). Furthermore, exercise of a fundamental right such as the right to bargain collectively may be subject to certain restrictions (see, to this effect, Viking Line , paragraph 44, and Case C-341/05 Laval un Partneri [2007] ECR I-11767, paragraph 91). In particular, while it is true that the right to bargain collectively enjoys in Germany the constitutional protection conferred, generally, by Article 9(3) of the German Basic Law upon the right to form associations to safeguard and promote working and economic conditions, the fact remains that, as provided in Article 28 of the Charter, that right must be exercised in accordance with European Union law. Exercise of the fundamental right to bargain collectively must therefore be reconciled with the requirements stemming from the freedoms protected by the FEU Treaty, which in the present instance Directives 92/50 and 2004/18 are intended to implement, and be in accordance with the principle of proportionality (see, to this effect, Viking Line , paragraph 46, and Laval un Partneri , paragraph 94). It is admittedly true that, in particular in Albany and van der Woude , the Court has held that, despite the restrictions of competition inherent in it, a collective agreement between the organisations representing employers and workers which sets up in a particular sector a supplementary pension scheme managed by a pension fund to which affiliation is compulsory does not fall within Article 101(1) TFEU. However, such reasoning does not in any way prejudge the separate question, specific to the present case, of compliance, when designating the pension providers entrusted with implementing the salary conversion measure at issue, with the European Union rules relating to application of freedom of establishment and the freedom to provide services in the field of public procurement, in the context of a collective employment agreement concerning public-sector employers. In that regard, it cannot be considered that it is inherent in the very exercise of the freedom of management and labour and of the right to bargain collectively that the directives which implement freedom of establishment and the freedom to provide services in the field of public procurement will be prejudiced (see, to this effect, Viking Line , paragraph 52). Furthermore, the fact that an agreement or an activity is excluded from the scope of the provisions of the Treaty on competition does not automatically mean that that agreement or activity is also excluded from the obligation to comply with the requirements stemming from the provisions of those directives since those two sets of provisions are to be applied in different circumstances (see, to this effect, Viking Line , paragraph 53 and the case-law cited). Finally, unlike the objective, agreed between management and labour, of enhancing the level of the pensions of local authority employees, the designation of bodies and undertakings in a collective agreement such as that at issue here does not affect the essence of the right to bargain collectively. In light of the foregoing, the fact that the contract awards at issue follow from the application of a collective agreement does not, in itself, result in the present instance being excluded from the scope of Directives 92/50 and 2004/18. The question therefore arises of reconciliation of the requirements related to attainment of the social objective pursued here by the parties to the collective bargaining with the requirements stemming from Directives 92/50 and 2004/18. Answering this question entails verification, in the light of the material in the file, as to whether, when establishing the content of Paragraph 6 of TV-EUmw/VKA, which is referred to by the Commission in its action inasmuch as that paragraph served as the basis for the contract awards at issue, a fair balance was struck in the account taken of the respective interests involved, namely enhancement of the level of the retirement pensions of the workers concerned, on the one hand, and attainment of freedom of establishment and of the freedom to provide services, and opening-up to competition at European Union level, on the other (see, by analogy, Case C-112/00 Schmidberger [2003] ECR I-5659, paragraphs 81 and 82). While it is true that Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA forms part of a collective agreement which, as noted in paragraph 40 of the present judgment, pursues, in a general way, a social objective, it must however be stated, as the Advocate General has found in point 176 of her Opinion, that that paragraph effectively disapplies the rules stemming from Directives 92/50 and 2004/18 completely, and for an indefinite period, in the field of local authority employees’ pension saving, a fact which the Federal Republic of Germany has not denied. The Federal Republic of Germany submits however, first, that Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA reflects a joint solution that takes account of the respective interests of the signatories of that collective agreement. It states that the designation, in the agreement, of the only bodies and undertakings which provide pensions that can be entrusted with implementation of the salary conversion measure introduced in local authorities enables workers to be involved, and their interests to be taken into account, in a better manner than if the pension provider, or providers, were selected by each local authority employer in a procurement procedure. It must nevertheless be stated that it is possible to reconcile application of the procurement procedures with the application of mechanisms, stemming, in particular, from German social law, which ensure that workers or their representatives participate, in the local authority or the local authority undertaking concerned, in the taking of the decision concerning selection of the body or bodies to which implementation of the salary conversion measure will be entrusted, a fact which the Federal Republic of Germany did not contest at the hearing. Nor can application of the procurement procedures preclude the call for tenders from imposing upon interested tenderers conditions reflecting the interests of the workers concerned. Second, the Federal Republic of Germany, supported on this point by the Kingdom of Denmark, submits that the tenders of the bodies and undertakings referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA are based on the principle of solidarity. At the hearing, emphasis was placed on the fact that, because of the pooling of risks, an insurance contract enables the ‘good’ and the ‘bad’ risks to be offset, in particular where occupational old-age pension benefits are in the form of an annuity paid until the recipient’s death. It was also stressed that those bodies and undertakings do not engage in any form of selection of interested applicants based on medical criteria. However, preservation of those elements of solidarity is not inherently irreconcilable with the application of a procurement procedure. The pooling of risks, upon which any insurance activity is based, can be ensured by a body or undertaking that provides pensions which is selected following a call for tenders at European Union level. Nor is there anything in the public procurement directives to preclude a local authority employer from specifying, in the terms of the call for tenders, the conditions to be complied with by tenderers in order to prevent, or place limits on, workers interested in salary conversion being selected on the basis of medical grounds. Third, the Federal Republic of Germany stresses the experience and the financial soundness of the bodies and undertakings referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA. It adds that the choice made of those bodies and undertakings is such as to ensure that the salary conversion measure is attractive to local authority employees. However, apart from the fact that the European Union public procurement directives contain rules enabling contracting authorities to satisfy themselves as to the professional ability and financial standing of tenderers, it cannot be presumed that these factors of experience and financial soundness are generally lacking in the case of bodies and undertakings providing pensions other than those referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA. In particular, under Directive 2002/83/EC of the European Parliament and of the Council of 5 November 2002 concerning life assurance (OJ 2002 L 345, p. 1), private undertakings engaging in group insurance are subject to prudential supervision rules coordinated at European Union level, which are intended, in particular, to guarantee their financial soundness. Institutions for occupational retirement provision are subject to rules of the same kind by virtue of Directive 2003/41/EC of the European Parliament and of the Council of 3 June 2003 on the activities and supervision of institutions for occupational retirement provision (OJ 2003 L 235, p. 10). These rules, coordinated at European Union level, are designed to ensure a high degree of security for future pensioners who are to enjoy the benefits of those institutions (see, to this effect, Case C-343/08 Commission v Czech Republic [2010] ECR I‑0000, paragraph 45). Also, according to the particulars provided by the Federal Republic of Germany, pension insurance contracts have, on the basis of the third sentence of Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA, been awarded directly by local authority employers to bodies other than those referred to in the first and second sentences of that paragraph. It has not in any way been established, or even asserted, in the course of the present proceedings that that solution reduced the interest of the workers concerned in the salary conversion measure. Fourth, the Federal Republic of Germany states that Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA enables local authority employers to do without an individual procedure for selecting the body or bodies to be entrusted with implementing the salary conversion measure at the level of their own authority or undertaking. Furthermore, the management costs charged by the bodies and undertakings referred to in Paragraph 6 are low. However, such considerations cannot justify not applying provisions and procedures that are supposed to guarantee, in the interest of local authority employers and their employees, access to a broadened offer of services at European Union level. In light of the considerations set out in paragraphs 53 to 65 of the present judgment, it is to be concluded that compliance with the directives concerning public service contracts does not prove irreconcilable with attainment of the social objective pursued by the signatories of the TV-EUmw/VKA in the exercise of their right to bargain collectively. It must therefore be examined whether the contract awards at issue fall within the conditions for application of Directives 92/50 and 2004/18. Classification of the contracts at issue as public service contracts within the meaning of Directives 92/50 and 2004/18 It should be noted first of all that it is common ground between the parties to the present proceedings that the contracts at issue concern insurance services within the meaning of Category No 6(a) of Annex I A to Directive 92/50 or Annex II A to Directive 2004/18. It is also common ground between those parties that the contracts were concluded in writing within the meaning of Article 1(a) of Directive 92/50 or Article 1(2)(a) of Directive 2004/18. On the other hand, the Federal Republic of Germany, supported by the Kingdom of Sweden, contests, first, that the other conditions required by those provisions for classification as ‘public contracts’ within the meaning of Directives 92/50 and 2004/18 are met in the present case. The Federal Republic of Germany asserts that local authority employers do not act as contracting authorities when they merely implement, in the field of occupational old-age pensions, a choice predetermined by a collective agreement, without having any decision-making autonomy which may lead them to prefer, of their own accord, such or such a tenderer. It further contends that the contracts at issue are not contracts for pecuniary interest. A relationship of economic exchange exists only between the pension provider and the worker who has opted for salary conversion. The employer merely forwards to the pension provider, on the worker’s behalf, the premiums deducted for the purposes of conversion from his earnings. Those contracts concern implementation of a measure benefiting the employees and not the award of a contract to the benefit of the public authorities. As to those submissions, first of all, neither Article 1(b) of Directive 92/50 nor Article 1(9) of Directive 2004/18 makes a distinction between public contracts awarded by a contracting authority for the purposes of fulfilling its task of meeting needs in the general interest and those which are unrelated to that task. The fact that no such distinction is made is explained by the aim of those directives to avoid the risk of preference being given to national tenderers or applicants whenever a contract is awarded by the contracting authorities (see, by analogy, Case C-44/96 Mannesmann Anlagenbau Austria and Others [1998] ECR I-73, paragraphs 32 and 33). Next, the TV-EUmw/VKA, in particular Paragraph 6, was negotiated by, amongst others, representatives of the local authority employers. Those employers consequently exerted influence, at least indirectly, on the content of that paragraph. Finally, the condition requiring the contracts at issue to be for pecuniary interest entails determining whether those contracts are of direct economic benefit to the local authority employers which conclude them (see, by analogy, Case C-451/08 Helmut Müller [2010] ECR I-0000, paragraphs 48 and 49). In that regard, it should be noted that, in the field of local authority employment, it is apparent from Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA that the employer must implement the salary conversion measure with the public bodies referred to in the first sentence of that paragraph or, failing that, adopt methods for implementing that measure that are proposed by undertakings referred to in the second sentence thereof. According to Paragraph 1(1) of the BetrAVG, an employer ‘shall be responsible for ensuring the provision of the benefits he has guaranteed even where he does not implement the scheme directly’. Thus, the local authority employer negotiates the terms of a group insurance contract with a professional insurer that is subject to specific prudential constraints guaranteeing its financial soundness. The services supplied by it enable the employer to take on its obligation of being responsible for the proper execution of this form of deferred earnings resulting from the salary conversion measure. The services also relieve the employer of management of that measure. Under such a contract, the local authority employer pays to the body or undertaking at issue premiums deducted from the earnings to which the persons concerned are entitled from it, in return for receiving services that are inherent in its obligation, laid down in Paragraph 1(1) of the BetrAVG, of being responsible for ensuring the provision of the retirement benefits in favour of the workers who have opted, with its guarantee, for the salary conversion measure. The fact that the ultimate recipients of the retirement benefits are the workers who have participated in that measure cannot call into question the fact that such a contract is for pecuniary interest. The Federal Republic of Germany, supported on this point by the Kingdom of Denmark and the Kingdom of Sweden, submits, second, that the exception laid down for employment contracts in Article 1(a)(viii) of Directive 92/50 and Article 16(e) of Directive 2004/18 extends to any provision of services the basis of which lies, as here, in a contract of that nature or in a collective agreement forming an integral part thereof and which, by its subject-matter, is covered by labour law. However, having regard to the statements set out in paragraphs 4 and 12 of the present judgment, this exception, which as a derogation from application of the directives concerning public service contracts must be interpreted strictly, cannot extend to a provision of services which, as in the present case, is founded not on an employment contract but on a contract between an employer and an undertaking providing pensions and which is, moreover, unrelated to the particular concern expressed by the European Union legislature in recital 28 in the preamble to Directive 2004/18. Determination of the value of the contract and exceeding of the application thresholds for Directives 92/50 and 2004/18 A preliminary point to note is that the Federal Republic of Germany has not contested the correctness of the thresholds of EUR 236 000 and EUR 211 000 applied by the Commission for the period of 2004 and 2005 and the period of 2006 and 2007 respectively for the purpose of defining, in the present case, the contracts which, because of their value, fall within the scope of Directive 92/50 or Directive 2004/18. The Federal Republic of Germany contests, on the other hand, the correctness of the method of calculation adopted by the Commission in order to determine the critical size, in terms of the number of employees, beyond which local authority employers are considered to have concluded pension insurance contracts whose value equals or exceeds the relevant threshold for the purposes of the application of Directive 92/50 or of Directive 2004/18. First, the Federal Republic of Germany maintains that the calculation of the value of the contract, within the meaning of those directives, must, in the present instance, be based exclusively on the amount of the management costs claimed by the undertaking in respect of payment for the services provided, and not on the total amount of the premiums paid in the context of salary conversion, as the latter amount is impossible to determine precisely at the time when the pension insurance contract is concluded. However, in the case of contracts concerning insurance services within the meaning of Category No 6(a) of Annex I A to Directive 92/50 or Annex II A to Directive 2004/18, both the first indent of Article 7(4) of Directive 92/50 and Article 9(8)(a)(i) of Directive 2004/18 refer to the ‘premium payable’ as the element forming the basis for calculation of the estimated value of the contract in question. In the case of occupational old-age pension services, the ‘estimated contract value’, within the meaning of the provisions referred to in the preceding paragraph of the present judgment, consequently corresponds, as the Commission has correctly considered, to the estimated value of the premiums, in the present instance, the estimated value of the contributions deducted, under salary conversion, from the earnings of the relevant workers in the local authority or local authority undertaking concerned and used to finance the ultimate occupational old-age pension benefits. Those premiums constitute, in the present instance, the principal consideration for the services provided by the body or undertaking concerned to the local authority employer in the context of the provision of those benefits. In a context, such as that here, where it is not possible to indicate the total value of those premiums precisely at the time when the contract in question is awarded because of the choice left to each employee as to whether to participate in the salary conversion measure, and in the light of the duration of such a contract, which is long, or even indefinite, as the submissions at the hearing have confirmed, the second indent of Article 7(5) of Directive 92/50 and Article 9(8)(b)(ii) of Directive 2004/18 respectively require ‘the monthly [instalment/value] multiplied by 48’ to be taken as the basis for calculating the estimated value of that contract. As the Advocate General has stated in point 150 of her Opinion, in the present case the Commission therefore acted correctly in – as the local authority employers concerned should have done – first basing its calculation on an estimate of the average monthly amount subject to earnings conversion per employee, multiplied by 48, then determining, in the light of the result of that multiplication, the number of employees individually participating in salary conversion needed in order to reach the relevant threshold for application of the European Union public procurement rules, and finally – on the basis of an estimate of the percentage of local authority employees participating in the salary conversion measure – defining the critical size, in terms of the number of employees, beyond which local authority employers awarded contracts reaching or exceeding that threshold. Second, the Federal Republic of Germany contends that the Commission wrongly omitted in its calculations to take account of the fact, already highlighted at the stage of the pre-litigation procedure, that a number of local authority employers concluded, in implementing the salary conversion measure at the level of their own authority or undertaking, a number of contracts with separate bodies or undertakings. In its submission, this fact should have led the Commission to calculate the estimated contract value on the basis of each separate pension insurance contract entered into by the local authority employer. However, whatever the grounds may be that led local authority employers to have recourse to that practice, and irrespective of whether the separate contracts at issue constitute – as the Commission asserts but the Federal Republic of Germany denies – framework agreements within the meaning of Article 1(5) of Directive 2004/18, it is apparent from the very wording of Article 9(1) of that directive, which lays down the general rule for calculating the estimated value of a public contract, that that calculation is based on the ‘total amount’ of the contract, as estimated by the contracting authority. In the present instance, the relevant calculation must, therefore, be based on the estimated total amount of the contract for occupational old-age pensions at the level of the authority or undertaking concerned, calculated in terms of premiums connected with salary conversion. As the Commission has submitted, in the case of such a contract, which inherently concerns a single matter, a calculation that depends, as the Federal Republic of Germany advocates, on the number of separate pension insurance contracts concluded by the local authority employer concerned would result in an artificial splitting of the contract, liable to remove it from the field of application of European Union public procurement legislation even though its total estimated value would be equal to or above the relevant threshold for application of that legislation. Furthermore, such a calculation would fail to observe the principle of legal certainty as, at the time when these various potential separate contracts are concluded, their individual value cannot even be estimated, in light of the impossibility of forecasting, even approximately, the proportion of employees wishing to participate in the salary conversion measure who will subsequently choose each of the undertakings concerned. Such a calculation, based on a purely mathematical division of the estimated total value of the contract by the number of separate pension insurance contracts envisaged, might thus result in all of those pension insurance contracts being removed from the field of application of European Union public procurement rules whilst it would subsequently turn out that the value of some of them reaches or exceeds the relevant application threshold because of the number of participating employees and the amount of the premiums paid to the undertaking concerned. Third, throughout the proceedings before the Court the Federal Republic of Germany has contested the correctness of the figures adopted by the Commission relating to the participation rate of local authority employees in the salary conversion measure. At each stage of the proceedings before the Court, the Commission has sought to base its calculation on the most reliable figures provided by the Federal Republic of Germany so far as concerns the participation rate of local authority employees in the salary conversion measure, and this led it ultimately to restrict the subject-matter of its action to the effect indicated in paragraph 3 of the present judgment in relation to the period covering 2004 to 2007. It should be stated first of all that the subject-matter of the present dispute may be extended to contract awards at issue that occurred after the date upon which the time-limit set in the reasoned opinion expired, namely 4 September 2006, given that those awards stem from conduct of the same kind as the awards referred to in the reasoned opinion (see, to this effect, Case 42/82 Commission v France [1983] ECR 1013, paragraph 20; Case 113/86 Commission v Italy [1988] ECR 607, paragraph 11; and Case C-236/05 Commission v United Kingdom [2006] ECR I‑10819, paragraph 12). On the other hand, the choice on the part of the Commission, in the calculations made by it in the present proceedings, to apply to the entire period concerned by its action the figures relating to 2006, the year in the course of which the time-limit set in the reasoned opinion expired, fails to have regard to the fact that the local authority employers which awarded disputed contracts in 2004 and 2005 could themselves have assessed the contract in question only on the basis of estimates relating to one or other of those two years. It was therefore incumbent upon the Commission to take account, in its calculations concerning, respectively, 2004 and 2005, of the figures relating to the corresponding year. It is apparent from the particulars provided by the Federal Republic of Germany in its rejoinder that those figures are as follows, as regards, respectively, the average monthly amount subject to earnings conversion per employee and the percentage of local authority employees participating in the salary conversion measure: –        for 2004: EUR 77.95 and 1.4%; –        for 2005: EUR 89.14 and 1.76%. In light of these data and having regard to the method of calculation which, as has been stated in paragraph 89 of the present judgment, is applicable in the context of the present case, it must be found that the Federal Republic of Germany has failed to fulfil its obligations as alleged in so far as pension insurance contracts were awarded directly, without a call for tenders at European Union level, to bodies or undertakings referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA: –        in 2004 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 4 505 employees; –        in 2005 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 3 133 employees; and –        in 2006 and in 2007 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 2 402 employees. Fourth, the Federal Republic of Germany contends that the cities of Berlin, Bremen and Hamburg were wrongly considered to be members of a regional association of the VKA and, therefore, included within the field of application of the TV-EUmw/VKA. In that regard, it is to be noted that, following explanations provided by the Federal Republic of Germany in the course of the present proceedings, the Commission withdrew the city of Berlin from the subject-matter of its action. On the other hand, in the case of the cities of Bremen and Hamburg, the Federal Republic of Germany accepted that, as was apparent from the particulars provided by the Commission in its reply, these two cities were members, respectively, of the Kommunaler Arbeitgeberverband Bremen eV (Bremen Association of Local Authority Employers) and the Arbeitsrechtliche Vereinigung Hamburg eV (Hamburg Labour Law Association), which are members of the VKA. Nor has the Federal Republic of Germany supported with any specific details the assertion in its rejoinder that the public service employees of those two cities do not fall within the field of application of TV-EUmw/VKA because of the special status of the members of each of the two regional associations referred to in the previous paragraph of the present judgment. In view of all the foregoing considerations, it must be held that, in so far as service contracts in respect of occupational old-age pensions were awarded directly, without a call for tenders at European Union level, to bodies or undertakings referred to in Paragraph 6 of the TV-EUmw/VKA, in 2004 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 4 505 employees, in 2005 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 3 133 employees and in 2006 and in 2007 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 2 402 employees, the Federal Republic of Germany failed to fulfil its obligations, until 31 January 2006 under Article 8, in conjunction with Titles III to VI, of Directive 92/50 and from 1 February 2006 under Article 20, in conjunction with Articles 23 to 55, of Directive 2004/18. The action is dismissed as to the remainder. Costs Under Article 69(2) of the Rules of Procedure, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs if they have been applied for in the successful party’s pleadings. Under Article 69(3) of those rules, where each party succeeds on some and fails on other heads, the Court may order that the costs be shared or that the parties bear their own costs. In the present case, since the Commission and the Federal Republic of Germany have each been unsuccessful in respect of certain complaints, they must bear their own costs. In accordance with the first subparagraph of Article 69(4) of the Rules of Procedure, the Kingdom of Denmark and the Kingdom of Sweden, which have intervened in the present proceedings, must bear their own costs. On those grounds, the Court (Grand Chamber) hereby: 1. Declares that, in so far as service contracts in respect of occupational old-age pensions were awarded directly, without a call for tenders at European Union level, to bodies or undertakings referred to in Paragraph 6 of the Collective agreement on the conversion, for local authority employees, of earnings into pension savings (Tarifvertrag zur Entgeltungwandlung für Arbeitnehmer im kommunalen öffentlichen Dienst), in 2004 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 4 505 employees, in 2005 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 3 133 employees and in 2006 and in 2007 by local authorities or local authority undertakings which then had more than 2 402 employees, the Federal Republic of Germany failed to fulfil its obligations, until 31 January 2006 under Article 8, in conjunction with Titles III to VI, of Council Directive 92/50/EEC of 18 June 1992 relating to the coordination of procedures for the award of public service contracts and from 1 February 2006 under Article 20, in conjunction with Articles 23 to 55, of Directive 2004/18/EC of the European Parliament and of the Council of 31 March 2004 on the coordination of procedures for the award of public works contracts, public supply contracts and public service contracts; 2. Dismisses the action as to the remainder; 3. Orders the European Commission, the Federal Republic of Germany, the Kingdom of Denmark and the Kingdom of Sweden to bear their own costs. [Signatures] * Language of the case: German.

62007CJ0090

bg

Неизпълнение на задължения от държава-членка — В предвидения срок не са приети необходимите разпоредби за съобразяване с Директива 2004/12/ЕО на Европейския парламент и на Съвета от 11 февруари 2004 година за изменение на Директива 94/62/ЕО относно опаковките и отпадъците от опаковки (ОВ L 47, стр. 26; Специално издание на български език, 2007 г., глава 13, том 43, стр. 337) Диспозитив 1) Като не е приело всички законови, подзаконови и административни разпоредби, необходими, за да се съобрази с Директива 2004/12/ЕО на Европейския парламент и на Съвета от 11 февруари 2004 година за изменение на Директива 94/62/ЕО относно опаковките и отпадъците от опаковки, Кралство Белгия не е изпълнило задълженията си по тази директива. 2) Осъжда Кралство Белгия да заплати съдебните разноски.

62002CJ0262

et

Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 16. juulil 2002 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega EÜ artikli 226 alusel hagi, milles palus tuvastada, et Prantsuse Vabariik on rikkunud EÜ asutamislepingu artiklist 59 (muudetuna EÜ artikkel 49) tulenevat kohustust, kuna Prantsusmaa on teistes liikmesriikides toimuvate spordiürituste Prantsuse telekanalites edastamisele Prantsusmaal esitanud nõude eelnevalt kaotada alkohoolsete jookide reklaamid. Õiguslik raamistik Olulised õigusnormid 10. jaanuari 1991. aasta suitsetamise ja alkoholismi vastu võitlemise seadus nr 91‑32, nn Evin’i seadus (JORF, 12.1.1991, lk 6615, edaspidi „nn Evin’i seadus”) muudeti alkohoolsete jookide turustamise kohta käiva koodeksi artiklitega L.17–L.21, mis piiravad niisuguste alkohoolsete jookide reklaami, mille alkoholisisaldus on üle 1,2%. Nimetatud sätete kohaselt on alkohoolsete jookide otsene või kaudne telereklaam keelatud ning seda keeldu kordab 27. märtsi 1992. aasta määruse nr 92-280 artikkel 8, mis on vastu võetud 30. septembri 1986. aasta seaduse sidevabaduse kohta artikli 27 rakendamiseks ning mis sätestab reklaami ja sponsorluse üldpõhimõtted (JORF, 28.3.1992, lk 4313). Muud reklaamiliigid on seevastu Prantsuse õigusaktidega lubatud. Alkohoolsete jookide reklaam on lubatud näiteks trükiajakirjanduses, raadios (v.a teatud kellaaegadel) või reklaamplakatite ja –siltide, sh spordirajatistesse paigaldatud reklaamtahvlite näol jne. Prantsuse kriminaalõiguse kohaselt kvalifitseeritakse nn Evin’i seaduse rikkumine kui karistatav tegu (délit). Menetlusnormid 30. septembri 1986. aasta loi nº 86-1067 relative à la liberté de communication’i (seadus sidevabaduse kohta), nn „Léotard” seaduse (1. oktoobri 1986. aasta JORF, lk 11755) artikli 42 esimese lõigu kohaselt teostab Conseil supérieur de l’audiovisuel (ringhäälingunõukogu; edaspidi „CSA”) järelevalvet nn Evin’i seaduse kohaldamise üle. CSA võib teleteenuste levitajatelt selles osas nõuda oma kohustuste täitmist ning juhul, kui nad neile seatud nõudeid ei täida, määrata neile halduskaristuse. Ühtlasi võib CSA edastada levitajate rikkumised lahendamiseks procureur de la République’ile (vabariigi prokurör). Rakendusmeetmed Prantsuse ametiasutused, st CSA ning noorsoo- ja spordiministeerium koos Prantsuse telekanalitega töötasid 1995. aastal välja käitumisjuhendi, mis avaldati Bulletin officiel du ministère de la Jeunesse et des Sports ’is (noorsoo- ja spordiministeeriumi ametlik teataja) ning mis puudutas nn Evin’i seaduse normide tõlgendamist seoses välismaal toimuvate spordiürituste teleringhäälinguga (st otsene või taasedastamine), mille käigus on alkohoolsete jookide reklaam nähtav näiteks reklaamtahvlitel või spordisärkidel ning mida võib seega nimetatud seaduse mõttes pidada alkohoolsete jookide kaudset telereklaami sisaldavaks. See juhend ei ole õiguslikult siduv, kuid selles on sätestatud, et kahe maa osavõtul välismaal toimuvate spordiürituste puhul, mida juhendis nimetatakse „muud üritused”, peavad Prantsuse telesaadete edastajad ja teised isikud, kelle suhtes kohaldatakse Prantsuse seadusi (edaspidi koondnimetusega „Prantsuse telesaadete edastajad”), ning kes ei saa filmimise tingimusi kontrollida, võtma tarvitusele kõik kättesaadavad meetmed alkohoolsete jookide kaubamärkide ekraanile ilmumise vältimiseks. Seega peab Prantsuse telesaadete edastaja taasedastamise õiguste omandamisel teavitama välispartnereid Prantsuse õigusaktide nõuetest ning nimetatud juhendi normidest. Samamoodi peab telesaadete edastaja taasedastamise õiguste valdajalt vastavalt materiaalsetele võimalustele enne spordiürituste edastamist hankima teavet reklaamide kohta, mis selle sündmuse toimumiskohas asuvad. Lõpuks peab telesaadete edastaja võtma tarvitusele kõik kättesaadavad tehnilised vahendid, et vältida alkohoolsete jookide reklaamtahvlite näitamist teleekraanil. Mitme maa osavõtul välismaal aset leidvate spordiürituste puhul ei saa aga Prantsuse telesaadete edastajaid ekraanile ilmuvate reklaamide eest vastutavaks pidada, kuna nad edastavad pilti, mille filmimise tingimusi nad kontrollida ei saa. Põhimenetlusele kohaldatavas sõnastuses defineerib käitumisjuhend mitme maa osavõtuga üritusi kui neid, „mille puhul väga mitmesse riiki taasedastatud pilti ei saa pidada peamiselt Prantsuse vaatajaskonnale suunatuks.” Kahe maa osavõtul toimuvaid üritusi defineeritakse kui „eelmises punktis nimetamata välismaal toimuvaid üritusi, kui nende taasedastamine on suunatud spetsiaalselt Prantsuse vaatajaskonnale”. Lisaks käitumisjuhendi kehtestamisele on CSA pöördunud Prantsuse telesaadete edastajatete poole, et viimased nõuaksid alkohoolsete jookide reklaamtahvlite mahavõtmist või loobuksid ürituse taasedastamisest täiesti. Vähemalt ühel korral edastas CSA asja vabariigi prokurörile Prantsuse telesaadete edastaja vastutusele võtmiseks. Pärast kõnealuste käitumisreeglite kehtestamist on CSA siiski vaid ühel korral sekkunud taolise telesaadete edastaja tegevusse – 1996. aasta oktoobris. Kohtueelne menetlus Olles andnud Prantsuse Vabariigile võimaluse esitada oma seisukoht, saatis komisjon nimetatud liikmesriigile 21. novembril 1996 põhjendatud arvamuse, milles leiti, et Prantsusmaal müüdavate alkohoolsete jookide telereklaami keelamine juhul, kui tegemist on kaudse telereklaamiga, mis seisneb teistes liikmesriikides korraldatavate kahe maa osavõtul toimuvate spordiürituste teleülekandes selliste reklaamtahvlite nägemises teleekraanil, on vastuolus teenuste osutamise vabadusega. Nimetatud liikmesriiki kutsuti üles arvamuse kättesaamisest kahe kuu jooksul võtma selle täitmiseks vajalikud meetmed. Seejärel jätkus komisjoni ja Prantsuse ametiasutuste vaheline suhtlemine ning mainitud ametiasutused viisid käitumisjuhendisse sisse mitmed muudatused. Leides siiski, et nn Evin’i seaduse rakendamisega kaasneb praktikas endiselt probleeme ja et Prantsuse ametiasutuste pakutud muudatused ei lahendanud olukorda, otsustas komisjon esitada käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Euroopa Ühenduste Kohtu põhikirja artikli 37 lõike 1 ja kodukorra artikli 93 lõike 1 alusel andis Euroopa Kohtu president 3. detsembri 2002. aasta määrusega Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile loa menetlusse astumiseks, et toetada komisjoni nõudeid. Hagi Komisjon esitab oma hagi toetuseks vaid ühe väite, mis põhineb sellel, et EÜ asutamislepingu artikliga 59 on vastuolus Prantsuse seadus, mis keelab telereklaami selles riigis turustatavate alkohoolsete jookide telereklaami osas, mis puudutab kaudset telereklaami kahe maa osavõtul teiste liikmesriikide territooriumil toimuvate spordiürituste taasedastamisel ekraanil näha olevate reklaamtahvlite näol (edaspidi „kõnealust telereklaami puudutav kord”). Poolte argumendid Komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus väidavad, et Prantsuse telereklaami puudutav kord on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 59. Kõnealune kord sisaldab nimelt piiranguid reklaamiteenustele ja telesaadete edastamist puudutavate teenuste osutamise vabadusele. Kuigi seda võib põhimõtteliselt õigustada rahvatervise kaitse huvides, nagu on mööndud EÜ asutamislepingu artikli 56 lõikes 1 (muudetuna EÜ artikli 46 lõige 1), mida tuleb lugeda koos EÜ asutamislepingu artikliga 66 (nüüd EÜ artikkel 55), on taoline kord vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Prantsuse valitsus väidab seevastu, et Prantsuse telereklaami puudutav kord ei ole vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 59. Kuigi kõnealune kord kujutab endast piirangut EÜ asutamislepingu artikli 59 mõttes, võib seda igal juhul õigustada rahvatervise kaitset puudutavate motiividega ja vajadusega vältida rakendatavast korrast kõrvalehoidmist. Lisaks väidab Prantsuse valitsus, et taoline kord on proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Euroopa Kohtu hinnang EÜ asutamislepingu artikkel 59 nõuab teenuste osutamise vabaduse kõikide piirangute kaotamist, isegi kui need piirangud kehtivad kaudselt nii siseriiklike kui ka teiste liikmesriikide teenuste osutajate suhtes, kui nendega keelatakse või muul viisil takistatakse teises liikmesriigis asuva ja seal seaduslikult analoogseid teenuseid osutava teenuse osutaja tegevust (vt selle kohta 25. juuli 1991. aasta otsust kohtuasjas C-76/90: Säger, EKL 1991, lk I-4221, punkt 12 ja 3. oktoobri 2000. aasta otsust kohtuasjas C-58/98: Corsten, EKL 2000, lk I-7919, punkt 33). Lisaks sellele on teenuste osutamise vabadus kasulik nii teenuste osutajale kui ka tarbijale (vt selle kohta 31. jaanuari 1984. aasta otsust liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone, EKL 1984, lk 377, punkt 16). Teenuste osutamise vabadust võib ühenduse ühtlustamismeedete puudumisel siseriiklike õigusaktidega piirata EÜ asutamislepingu artikli 56 lõikes 1, koostoimes selle artikliga 66, nimetatud põhjustel või ülekaaluka üldise huvi puhul (vt selle kohta 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-243/01: Gambelli jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 60). Selles osas on liikmesriikide otsustada, milline on rahvatervise kaitse tase ning kuidas see saavutatakse. Siiski peavad liikmesriigid seda tegema asutamislepinguga seatud piiridest ning proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidades (vt 25. juuli 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-1/90 ja C-176/90: Aragonesa de Publicidad Exterior ja Publivía, EKL 1991, lk I-4151, punkt 16), mis tagab selle, et rakendatud meetmed on taotletud eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks (vt eriti eespool viidatud kohtuotsus Säger, punkt 15; 23. novembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-369/96 ja C-376/96: Arblade jt, EKL 1999, lk I-8453, punkt 35; eespool viidatud kohtuotsus Corsten, punkt 39 ja 22.jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-390/99: Canal Satélite Digital, EKL 2002, lk I-607, punkt 33). Kuna antud valdkonnas puuduvad ühenduse ühtlustamismeetmed, siis tuleb põhikohtuasja puhul järgemööda uurida kolme aspekti, st seda, kas tegemist on piiranguga EÜ asutamislepingu artikli 59 mõttes, kas EÜ asutamislepingu artikli 56 seisukohalt, koostoimes artikliga 66, on põhikohtuasjas käsitletud telereklaami puudutavad õigusnormid põhjendatud ning kas need on proportsionaalsed. Esiteks võib sedastada, et selliste põhikohtuasjas käsitletud telereklaami puudutavate sätete näol on tegemist teenuste osutamise vabaduse piiranguga EÜ asutamislepingu artikli 59 mõttes. Ühelt poolt on tegemist reklaamteenuste osutamise vabaduse piiranguga, kuna reklaamtahvlite omanikud peavad eelnevalt keelduma alkohoolsete jookide reklaamist, kui spordiüritust võidakse Prantsusmaal taasedastada. Teiselt poolt takistavad samad sätted teleprogrammide edastamist puudutavate teenuste osutamist. Prantsuse telesaadete edastajad peavad keelduma kõikide spordiürituste taasedastamisest, mille käigus on näha Prantsusmaal turustatavate alkohoolsete jookide reklaamtahvlid. Lisaks sellele ei saa väljaspool Prantsusmaad toimuvate spordiürituste korraldajad Prantsuse telesaadete edastajatele taasedastamise õigusi müüa, kui selliseid üritusi kajastavates teleprogrammides võib sisalduda nimetatud alkohoolsete jookide kaudne telereklaam. Sellega seoses ei saa vastuvõetavaks tunnistada Prantsuse valitsuse väiteid, millega ta püüdis tõrjuda kõnealuse seaduse määratlemist piiranguna EÜ asutamislepingu artikli 59 mõttes. Isegi kui telepilti on võimalik tehniliselt töödelda nii, et alkohoolsete jookide reklaamtahvlid oleksid valikuliselt varjatud, toob taoliste võtete kasutamine kaasa suuremaid lisakulutusi Prantsuse telesaadete edastajatele, nagu seda Prantsuse valitsus kohtuistungil muu hulgas möönis. Mis puudutab väidet, et Prantsuse telereklaame käsitlev kord puudutab mittediskrimineerival viisil mitte ainult Prantsusmaal valmistatud alkohoolseid jooke, vaid ka mujalt pärinevaid Prantsusmaal müüdavaid alkohoolseid jooke, siis selles osas leiab Euroopa Kohus, et teenuste osutamise vabaduse küsimuses omab käesolevas kohtuasjas tähtsust ainult kõnealuse teenuse päritolu. Teiseks tuleb sedastada, et sätted, nagu seda on põhikohtuasjas käsitletud telereklaami puudutavad õigusnormid, teenivad EÜ asutamislepingu artikli 56 lõike 1 mõttes rahvatervise kaitse eesmärki, nagu kohtujurist oma ettekande punktis 69 selgesõnaliselt märkis. Meetmetega, mis piiravad alkohoolsete jookide reklaami ning on seega suunatud alkoholi kuritarvitamise vastu, kaitstakse rahvatervist (vt 10. juuli 1980. aasta kohtuotsus 152/78: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 1980, lk 2299, punkt 17; eespool viidatud kohtuotsus Aragonesa de Publicidad Exterior ja Publivía, punkt 15 ja 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-405/98: Gourmet International Products, EKL 2001, lk I-1795, punkt 27). Kolmandaks on oluline märkida, et sätted, nagu seda on põhikohtuasjas käsitletud telereklaami puudutavad õigusnormid, on rahvatervise kaitse eesmärgi täitmiseks sobivad. Samuti ei lähe need sätted kaugemale sellest, mis on vajalik sellise eesmärgi saavutamiseks. Nende sätetega piiratakse televisiooni kaudu alkohoolsete jookide reklaamtahvlite nägemist ning seetõttu võivad need vähendada selliste teadaannete edastamist, mis omakorda piirab televaatajate julgustamist alkohoolsete jookide tarbimiseks. Siinkohal ei saa nõustuda komisjoni ja Ühendkuningriigi valitsuse väidetega, mille kohaselt Prantsuse kord on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Mis puudutab väidet, et Prantsuse telereklaame käsitlev seadus ei ole järjekindel, kuna seda rakendatakse vaid alkohoolsete jookide puhul, mille alkoholisisaldus on üle 1,2%, see puudutab vaid telereklaame ning seda ei kohaldata tubakareklaamile, leiab Euroopa Kohus, et see on liikmesriigi otsustada, milline on rahvatervise kaitse tase ning kuidas see saavutatakse (vt eespool viidatud kohtuasi Aragonesa de Publicidad Exterior ja Publivía, punkt 16). Selle väite osas, mille kohaselt Prantsuse telereklaame käsitleva korra tagajärjel ei tohi üritusi tervenisti edastada, kusjuures on olemas vähem piiravamaid meetmeid rahvatervise kaitse tagamiseks, leiab Euroopa Kohus kohtujuristi ettepaneku punktide 103 ja 104 põhjendustest tulenevalt, et arvestades esiteks praegu saadaval olevaid tehnilisi võtteid ja teiseks nende liigset kulukust,  ei ole praegu lihtsamaid meetmeid, mille abil saaks kõrvaldada või peita spordiürituse taasedastamise käigus reklaamtahvlitelt nähtavat alkohoolsete jookide kaudset telereklaami. Kuna seda reklaami näeb teleekraanil vaid korraks ja vaid mõne sekundi vältel, ei ole võimalik reklaami sisu kontrollida ega lisada selle teleekraanile ilmumisel hoiatusi alkohoolsete jookide liigsest tarbimisest tulenevate ohtude kohta. Väite kohta, et vastavalt Prantsuse telereklaame käsitlevale korrale on alkohoolsete jookide reklaam lubatud juhul, kui Prantsuse vaatajaskond on absoluutarvudes väga suur (riikidevahelised üritused), kuid on seevastu keelatud, kui vaatajaskond on arvult väiksem (kahe maa osavõtul toimuvad üritused), leiab Euroopa Kohus, et piirates kaudset reklaami, mida näidatakse Prantsuse vaatajaskonnale suunatud spordiürituste taasedastamisel ja mis on nende ürituste puhul suunatud ainult sellele vaatajaskonnale, kahjustab sellest korrast tulenev kõnealune meede vähem teenuste vaba liikumist ning on järelikult rohkem kooskõlas taotletud eesmärgiga. Sama kehtib väite kohta, et Prantsuse telereklaame puudutavat korda kohaldatakse ainult Prantsusmaal müüdavate alkohoolsete jookide telereklaamidele. Kui vaidlusalune keeld piirdub Prantsusmaal müüdavate kaupade reklaamiga ja kui selle keelu kohaldamisulatus sellega piirneb, leevenevad teenuste osutamise vabadust puudutavad piirangud ning selle tagajärjel vastavad meetmed seatud eesmärgile enam. Mis puudutab väidet, et alkohoolsete jookide reklaam on mõnedes liikmesriikides lubatud, leiab Euroopa Kohus – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 106 on selgelt öelnud –, et kui üks liikmesriik kehtestab leebemad seadused kui mõni teine liikmesriik, ei tähenda see seda, et viimase seadused rikuksid proportsionaalsuse põhimõtet (10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑384/93: Alpine Investments, EKL 1995, lk I-1141, punkt 51). Mis puudutab väidet, mille kohaselt Prantsuse reklaami puudutava korra kohaldamisega võib kaasneda topeltjärelevalve, kuna teises liikmesriigis on see juba seal kehtiva protseduuri järgi sisse seatud, leiab Euroopa Kohus – nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 105 öelnud –, et kui liikmesriik, milles spordiüritus korraldatakse, keelab alkohoolseid jooke reklaamivate reklaamtahvlite näitamise telepildis, võib nimetatud üritust Prantsusmaale taasedastada ilma, et oleks tarvis teostada järelevalvet. Kui liikmesriigis, kus üritus toimub, sellist keeldu ei kehti, teostavad järelevalvet vaid Prantsuse ametiasutused. Väite osas, mille kohaselt mõned kõnealuse korra sätted on ebaselged, leiab Euroopa Kohus, et kohtujuristi ettepaneku punktis 91 toodud põhjendustel on kõnealused sätted piisavalt selged ja täpsed. Kõnealune telereklaame puudutav kord sätestab asjassepuutuvate telesaadete edastajate seisukohast piisavalt täpselt need juhtumid, mil spordiürituste taasedastamine on keelatud. Eelnevatest kaalutlusest tuleneb, et ainsat väidet , mille komisjon oma hagiavalduse toetuseks on esitanud, ei saa vastu võtta, seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Kulud Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel peab kohtuvaidluse kaotanud pool kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Prantsuse Vabariik esitas nõude jätta kohtukulud komisjoni kanda ning et kohtuotsus on tehtud viimase kahjuks, jäetakse kohtukulud komisjoni kanda. Tuginedes nimetatud artikli punkti 4 esimesele lõikele, peab Ühendkuningriik kandma enda kohtukulud ise. Esitatud põhjendustest lähtudes EUROOPA KOHUS (suurkoda) otsustab: 1. Jätta hagi rahuldamata. 2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt. 3. Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda. Skouris Jann Rosas Gulmann Puissochet Cunha Rodrigues Schintgen von Bahr Silva de Lapuerta Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juulil 2004 Luxembourgis. Kohtusekretär President R. Grass V. Skouris * Kohtumenetluse keel: prantsuse.

61987CJ0279

es

61987J0279 SENTENCIA DEL TRIBUNAL DE JUSTICIA (Sala Quinta) 8 de febrero de 1990 ( *1 ) En el asunto C-279/87, Tipp-Ex GmbH & Co. KG, Liederbach, representada por el Sr. Ulrich Dörr, Abogado de Frankfurt am Main (República Federal de Alemania), que designa como domicilio en Luxemburgo el despacho del Sr. Jean Wagener, Abogado, 10 A, boulevard de la Foire, parte demandante, contra Comisión de las Comunidades Europeas, representada por su Consejero Jurídico Sr. Norbert Koch, asistido por el Sr. Alexander Böhlke, Abogado de Frankfurt am Main, con despacho en Bruselas, que designa como domicilio en Luxemburgo el despacho del Sr. Georgios Kremlis, miembro del Servicio Jurídico de la Comisión, Centro Wagner, Kirchberg, parte demandada, que tiene por objeto la anulación de la Decisión 87/406/CEE de la Comisión, de 10 de julio de 1987, relativa a un procedimiento de aplicación del artículo 85 del Tratado CEE (IV/31.192 — Tipp-Ex) [IV/31.507 — Tipp-Ex (contrato tipo)], EL TRIBUNAL DE JUSTICIA (Sala Quinta), integrado por Sir Gordon Slynn, Presidente de Sala; y los Sres. M. Zuleeg, R. Joliet, J. C. Moitinho de Almeida y G. C. Rodríguez Iglesias, Jueces (no se transcriben los fundamentos de Derecho) decide: 1) Desestimar el recurso. 2) Condenar en costas a la parte demandante. ( *1 ) Lengua de procedimiento: alemán.

62007CJ0142

de

Das Vorabentscheidungsersuchen betrifft die Auslegung der Richtlinie 85/337/EWG des Rates vom 27. Juni 1985 über die Umweltverträglichkeitsprüfung bei bestimmten öffentlichen und privaten Projekten (ABl. L 175, S. 40) in der durch die Richtlinie 97/11/EG des Rates vom 3. März 1997 (ABl. L 73, S. 5) geänderten Fassung (im Folgenden: geänderte Richtlinie). Dieses Ersuchen ergeht im Rahmen eines Rechtsstreits zwischen der Vereinigung Ecologistas en Acción-CODA (im Folgenden: CODA) und dem Ayuntamiento de Madrid (Stadt Madrid) wegen eines Verwaltungsakts, mit dem verschiedene Projekte zur Erneuerung und Verbesserung fast der ganzen autobahnähnlich ausgebauten Ringstraße von Madrid genehmigt wurden. Rechtlicher Rahmen Gemeinschaftsrecht Die Richtlinie 85/337 wurde erlassen, um die Grundsätze für die Umweltverträglichkeitsprüfung bei bestimmten öffentlichen und privaten Projekten, die Hauptauflagen für den Projektträger und den Inhalt dieser Prüfung zu harmonisieren. Ihr Anhang I führt die Projekte auf, bei denen eine solche Prüfung vorgenommen werden muss, während ihr Anhang II diejenigen erwähnt, die die Mitgliedstaaten nach Art. 4 Abs. 2 der Richtlinie dieser Prüfung unterziehen konnten, wenn ihrer Auffassung nach die Merkmale der betreffenden Projekte dies erforderten. Die wichtigsten Änderungen, die mit der Richtlinie 97/11 an der Richtlinie 85/337 vorgenommen wurden, bestehen darin, dass Projekte, bei denen mit Auswirkungen auf die Umwelt zu rechnen ist, jetzt genehmigungspflichtig sind und einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden müssen und dass die Kriterien, anhand deren die Mitgliedstaaten zu bestimmen haben, ob ein Projekt, das unter eine der in Anhang II genannten Kategorien fällt, einer solchen Prüfung unterzogen werden muss, vereinheitlicht worden sind. Diese Kriterien sind nunmehr in Anhang III der geänderten Richtlinie aufgeführt. Art. 1 Abs. 2 der geänderten Richtlinie enthält folgende Definitionen: „Projekt: –        die Errichtung von baulichen oder sonstigen Anlagen, –        sonstige Eingriffe in Natur und Landschaft … Projektträger: Person, die die Genehmigung für ein privates Projekt beantragt, oder die Behörde, die ein Projekt betreiben will; Genehmigung: Entscheidung der zuständigen Behörde oder der zuständigen Behörden, aufgrund deren der Projektträger das Recht zur Durchführung des Projekts erhält.“ Art. 2 Abs. 1 der geänderten Richtlinie bestimmt: „Die Mitgliedstaaten treffen die erforderlichen Maßnahmen, damit vor der Erteilung der Genehmigung die Projekte, bei denen unter anderem aufgrund ihrer Art, ihrer Größe oder ihres Standortes mit erheblichen Auswirkungen auf die Umwelt zu rechnen ist, einer Genehmigungspflicht unterworfen und einer Prüfung in Bezug auf ihre Auswirkungen unterzogen werden. …“ Art. 3 der geänderten Richtlinie sieht vor: „Die Umweltverträglichkeitsprüfung identifiziert, beschreibt und bewertet in geeigneter Weise nach Maßgabe eines jeden Einzelfalls gemäß den Artikeln 4 bis 11 die unmittelbaren und mittelbaren Auswirkungen eines Projekts auf folgende Faktoren: –        Mensch, Fauna und Flora, –        Boden, Wasser, Luft, Klima und Landschaft, –        Sachgüter und kulturelles Erbe. –        die Wechselwirkung zwischen den unter dem ersten, dem zweiten und dem dritten Gedankenstrich genannten Faktoren.“ Nach Art. 4 Abs. 1 der geänderten Richtlinie werden die Projekte des Anhangs I vorbehaltlich der Ausnahmefälle gemäß Art. 2 Abs. 3 der Richtlinie einer Prüfung unterzogen. Gemäß Art. 4 Abs. 2 und 3 der geänderten Richtlinie bestimmt jeder Mitgliedstaat anhand einer Einzelfalluntersuchung oder von Schwellenwerten bzw. Kriterien, die er unter Berücksichtigung der in Anhang III der Richtlinie genannten Auswahlkriterien festlegt, ob die Projekte des Anhangs II der Richtlinie einer Prüfung unterzogen werden müssen. Anhang I Nr. 7 der geänderten Richtlinie erwähnt als Projekte unter Buchst. b den „Bau von Autobahnen und Schnellstraßen“ und unter Buchst. c den „Bau von neuen vier‑ oder mehrspurigen Straßen oder Verlegung und/oder Ausbau von bestehenden ein‑ oder zweispurigen Straßen zu vier‑ oder mehrspurigen Straßen, wenn diese neue Straße oder dieser verlegte und/oder ausgebaute Straßenabschnitt eine durchgehende Länge von 10 km oder mehr aufweisen würde“. Die oben genannte Nr. 7 Buchst. b verweist für die Definition des Begriffs „Schnellstraßen“ auf die Begriffsbestimmungen des Europäischen Übereinkommens über die Hauptstraßen des internationalen Verkehrs vom 15. November 1975 (im Folgenden: Übereinkommen). In Nr. 10 des Anhangs II der geänderten Richtlinie („Infrastrukturprojekte“) sind unter Buchst. b „Städtebauprojekte“ und unter Buchst. e „Bau von Straßen … (nicht durch Anhang I erfasste Projekte)“ erwähnt. Nr. 13 erster Gedankenstrich des Anhangs II erfasst die „Änderung oder Erweiterung von bereits genehmigten, durchgeführten oder in der Durchführungsphase befindlichen Projekten des Anhangs I oder II, die erhebliche nachteilige Auswirkungen auf die Umwelt haben können“. Das Übereinkommen Das Übereinkommen wurde mit Ausnahme von sieben Mitgliedstaaten von allen Mitgliedstaaten ratifiziert. Zu denen, die es nicht ratifiziert haben, gehört das Königreich Spanien. In Abschnitt II („Kategorien der internationalen Straßen“) enthält Anhang II des Übereinkommens u. a. folgende Definitionen: „II.2. Autobahnen ‚Autobahn‘ ist eine Straße, die für den Verkehr mit Kraftfahrzeugen besonders bestimmt und gebaut ist, zu der von den angrenzenden Grundstücken aus keine unmittelbare Zufahrt besteht und die: i)      außer an einzelnen Stellen oder vorübergehend für beide Verkehrsrichtungen besondere Fahrbahnen hat, die durch einen nicht für den Verkehr bestimmten Geländestreifen oder in Ausnahmefällen durch andere Mittel voneinander getrennt sind; ii)      keine höhengleiche Kreuzung mit Straßen, Eisenbahn‑ oder Straßenbahnschienen oder Gehwegen hat; iii)      als Autobahn besonders gekennzeichnet ist. II.3. Schnellstraßen Dem Kraftfahrzeugverkehr vorbehaltene, nur über Anschlussstellen oder besonders geregelte Kreuzungen erreichbare Straßen, auf denen insbesondere das Halten und das Parken verboten sind.“ Ausgangsverfahren und Vorlagefragen Mit Entscheidung vom 17. Januar 2005 genehmigte die Concejala del Área de Gobierno de Urbanismo, Vivienda e Infraestructuras del Ayuntamiento de Madrid (Amt für Städtebau, Wohnungswesen und Infrastruktur der Stadt Madrid) verschiedene Projekte zur Erneuerung und Verbesserung der autobahnähnlich ausgebauten städtischen Ringstraße von Madrid mit der Bezeichnung M‑30. Im Einzelnen betreffen diese Projekte die unterirdische Verlegung der M‑30 zwischen Marquès de Monistrol und Puente de Segovia, zwischen Puente de Segovia und Puente de San Isidro, zwischen Puente de San Isidro und Puente de Praga und zwischen Puente de Praga und dem Nudo Sur sowie der Avenida de Portugal bis zum Kreisverkehr von San Vicente. Nach den insoweit unbestrittenen Erklärungen von CODA handelt es sich bei der M‑30 um eine Straße, die ausschließlich dem Kraftfahrzeugverkehr dient, nicht mit Ampeln versehen ist, keinen Gehweg oder Seitenstreifen für Fußgänger hat und weder eine Bushaltestelle noch einen Taxistand aufweist. Die betreffenden Projekte sind Teil komplexer Tiefbauarbeiten zur Verbesserung und Erneuerung fast der ganzen autobahnähnlich ausgebauten Ringstraße von Madrid. Dieses Straßenprojekt, auch „Madrid calle 30“ genannt, soll den Erklärungen des Ayuntamiento de Madrid zufolge die Überlastung der Straßen und die Unfallgefahr verringern, nicht aber das Verkehrsaufkommen auf dieser Straße erhöhen. Nachdem der Widerspruch von CODA gegen die oben genannte Entscheidung vom 17. Januar 2005 mit Entscheidung vom 23. Mai 2005 zurückgewiesen worden war, erhob die Vereinigung beim vorlegenden Gericht Klage auf Nichtigerklärung der zuletzt genannten Entscheidung. Wie der Widerspruch stützt sich die Nichtigkeitsklage insbesondere auf eine Rüge, mit der die Verletzung der auf die betreffenden Projekte anwendbaren nationalen Vorschriften über die Umweltverträglichkeitsprüfung geltend gemacht wird, die sich zum Teil aus der geänderten Richtlinie ergeben soll. Dem Vorlagebeschluss ist zu entnehmen, dass der Stadtrat von Madrid das oben genannte Gesamtprojekt „Madrid calle 30“ in 15 unabhängige, getrennt behandelte Teilprojekte aufgeteilt hat, von denen nur ein einziges die Veränderung oder Erneuerung eines bestehenden Streckenabschnitts über eine Länge von mehr als fünf Kilometern betrifft, bei der es sich um die Schwelle handelt, ab der nach der anwendbaren regionalen Regelung ein Projekt einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden muss, wohingegen das betreffende Gesamtprojekt als Ganzes betrachtet diese Schwelle bei Weitem überschreitet. Außerdem gibt es dem vorlegenden Gericht zufolge Schätzungen, wonach die Realisierung des Gesamtprojekts zu einem Anstieg des Verkehrs um 25 % führen und Maßnahmen verschiedener Art im städtischen Umfeld der M‑30 erforderlich machen wird. In Anbetracht des Umfangs und der Auswirkungen des betreffenden Straßenbauwerks stellt sich das vorlegende Gericht die Frage, ob es nach der geänderten Richtlinie nicht zwingend Gegenstand einer Umweltverträglichkeitsprüfung sein müsste. Vor dem vorlegenden Gericht hat der Ayuntamiento de Madrid geltend gemacht, er habe sich niemals in Widerspruch zu der geänderten Richtlinie setzen wollen. Vielmehr sei die Kontroverse die Folge einer einheitlichen Auslegung durch sämtliche nationalen Behörden, die die Rechtmäßigkeit der betreffenden Projekte geprüft hätten. Außerdem hat er ausgeführt, die Übertragung der Erwägungen des Gerichtshofs im Urteil vom 16. März 2006, Kommission/Spanien (C‑332/04), auf andere Sachverhalte als den diesem Urteil zugrunde liegenden würde eine eingehende Begründung des Gerichtshofs erforderlich machen. Das vorlegende Gericht führt auch die Erklärungen der Communidad autónoma de Madrid (Autonome Gemeinschaft Madrid) an, wonach das Vorabentscheidungsverfahren mit der Vertragsverletzungsklage verwechselt worden sei, da die Auseinandersetzung eher mögliche Verstöße gegen das Gemeinschaftsrecht betreffe. Unter diesen Umständen hat das nationale Gericht beschlossen, das Verfahren auszusetzen und dem Gerichtshof folgende Fragen zur Vorabentscheidung vorzulegen: 1.      Gelten für städtische Straßenbauprojekte unter Berücksichtigung von Art und Größe des Projekts sowie seiner Auswirkungen auf Gebiete mit hoher Bevölkerungsdichte oder historisch, kulturell oder archäologisch bedeutende Landschaften die Erfordernisse des förmlichen Verfahrens der Umweltverträglichkeitsprüfung gemäß der geänderten Richtlinie? 2.      Gelten die Erfordernisse des förmlichen Verfahrens der Umweltverträglichkeitsprüfung gemäß der geänderten Richtlinie für die Projekte, die Gegenstand der vorliegenden verwaltungsgerichtlichen Klage sind, wenn man ihre Beschaffenheit und die Art der Straße, auf die sie sich beziehen, ihre Merkmale, Größe und Auswirkungen auf die Umgebung, die Bevölkerungsdichte, das Budget und die eventuelle Aufteilung eines Gesamtprojekts mit ähnlichen Arbeiten an ein und derselben Straße berücksichtigt? 3.      Sind die in den Randnrn. 69 bis 88 des Urteils des Gerichtshofs (Kommission/Spanien, C‑332/04) genannten Kriterien auf die Projekte anwendbar, die Gegenstand dieses Verfahrens sind, wenn man ihre Beschaffenheit und die Art der Straße, auf die sie sich beziehen, ihre Merkmale, Größe und Auswirkungen auf die Umgebung, das Budget und die eventuelle Aufteilung eines Gesamtprojekts mit ähnlichen Arbeiten an ein und derselben Straße berücksichtigt, und waren die Projekte daher einem förmlichen Verfahren der Umweltverträglichkeitsprüfung zu unterziehen? 4.      Haben die spanischen Behörden bei den Projekten, die Gegenstand dieses Verfahrens sind, unter Berücksichtigung der Verwaltungsakten, insbesondere der in ihnen enthaltenen Studien und Gutachten, ihre Verpflichtungen aus der geänderten Richtlinie hinsichtlich der Umweltverträglichkeitsprüfung in der Praxis erfüllt, obwohl das Projekt nicht dem in der Richtlinie vorgesehenen förmlichen Verfahren der Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen wurde? Zu den Vorlagefragen Zu den ersten drei Fragen Mit den ersten drei Fragen, die zusammen zu prüfen sind, möchte das vorlegende Gericht im Wesentlichen wissen, ob die geänderte Richtlinie dahin auszulegen ist, dass Projekte zur Erneuerung und Verbesserung fast einer gesamten autobahnähnlich ausgebauten städtischen Ringstraße einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden müssen, insbesondere, wenn man ihre Beschaffenheit und die Art der Straße, ihre Merkmale, Größe und Auswirkungen auf Gebiete mit hoher Bevölkerungsdichte oder historisch, kulturell oder archäologisch bedeutende Landschaften sowie den Umstand berücksichtigt, dass sie das Ergebnis der Aufteilung eines umfassenderen Projekts sind, das die Durchführung ähnlicher Arbeiten an ein und derselben Straße insgesamt betrifft. Nach Art. 4 Abs. 1 der geänderten Richtlinie werden die Projekte des Anhangs I einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen. Gemäß Art. 4 Abs. 2 und den darin genannten Voraussetzungen bestimmen die Mitgliedstaaten unter Berücksichtigung dieser Voraussetzungen, welche Projekte des Anhangs II der Richtlinie einer solchen Prüfung unterzogen werden müssen. Dem Ayuntamiento de Madrid zufolge handelt es sich bei der im Ausgangsverfahren in Rede stehenden Ringstraße um eine städtische Straße. Die geänderte Richtlinie erfasse jedoch diese Art von Straßen in ihren Anhängen I und II nicht, in denen nur Autobahnen, Schnellstraßen und Straßen erwähnt würden. Diese Begriffe würden im Übrigen mit Ausnahme des Begriffs der Schnellstraße nicht über eine Verweisung auf die Begriffsbestimmungen des Übereinkommens definiert. Da die betreffenden Begriffe nicht näher bestimmt seien, seien in den spanischen Vorschriften, mit denen die geänderte Richtlinie umgesetzt worden sei, deren Begriffe wörtlich übernommen worden. Da die städtischen Straßen darin nicht aufgeführt seien, habe der Ayuntamiento de Madrid annehmen können, dass Projekte zur Veränderung einer solchen Straße nicht unter die geänderte Richtlinie fielen und folglich keiner Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden müssten. Diese Auffassung ist nicht vertretbar. Der Gerichtshof hat in zahlreichen Fällen festgestellt, dass sowohl der Anwendungsbereich der Richtlinie 85/337 als auch derjenige der geänderten Richtlinie sehr weit ist (vgl. in diesem Sinne Urteile vom 24. Oktober 1996, Kraaijeveld u. a., C‑72/95, Slg. 1996, I‑5403, Randnr. 31, vom 16. September 1999, WWF u. a., C‑435/97, Slg. 1999, I‑5613, Randnr. 40, und vom 28. Februar 2008, Abraham u. a., C‑2/07, I‑0000, Randnr. 32). Es liefe daher dem Zweck der geänderten Richtlinie geradezu zuwider, alle Projekte, die eine städtische Straße betreffen, dem Anwendungsbereich der Richtlinie allein deshalb zu entziehen, weil sie unter den Projekten in ihren Anhängen I und II die diese Art von Straßen betreffenden Projekte nicht ausdrücklich erwähnt. Anhang I Nr. 7 Buchst. b und c der geänderten Richtlinie erwähnt unter den Projekten, die einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden müssen, „Autobahnen“ und „Schnellstraßen“ sowie den „Bau von neuen vier‑ oder mehrspurigen Straßen oder [die] Verlegung und/oder [den] Ausbau von bestehenden ein‑ oder zweispurigen Straßen zu vier‑ oder mehrspurigen Straßen, wenn diese neue Straße oder dieser verlegte und/oder ausgebaute Straßenabschnitt eine durchgehende Länge von 10 km oder mehr aufweisen würde“. In Anhang II der geänderten Richtlinie ist in Nr. 10 Buchst. e und Nr. 13 erster Gedankenstrich der „Bau von Straßen“ bzw. die „Änderung oder Erweiterung von bereits genehmigten, durchgeführten oder in der Durchführungsphase befindlichen Projekten des Anhangs I oder II, die erhebliche nachteilige Auswirkungen auf die Umwelt haben können“, unter den Projekten aufgeführt, für die die Mitgliedstaaten gemäß Art. 4 Abs. 2 eine Umweltverträglichkeitsprüfung vorsehen können. Zum einen handelt es sich, wie die Kommission der Europäischen Gemeinschaften zu Recht ausführt, bei den Begriffen in den betreffenden Anhängen um autonom auszulegende Begriffe des Gemeinschaftsrechts, und zum anderen ist es nicht ausgeschlossen, dass die dort erwähnten Arten von Straßen innerorts wie außerorts verlaufen können. Die geänderte Richtlinie definiert die oben genannten Begriffe nicht. Einzige Ausnahme sind die „Schnellstraßen“, für die sie auf das Übereinkommen und damit auf die darin enthaltene Bestimmung des Begriffs der Schnellstraße verweist. Da nicht alle Mitgliedstaaten Vertragsparteien dieses Übereinkommens sind, bezieht sich dieser Verweis auf das Übereinkommen in der Fassung, die bei Erlass der Richtlinie 85/337 galt, also diejenige vom 15. November 1975. Nach Anhang II des Übereinkommens ist eine Schnellstraße eine dem Kraftfahrzeugverkehr vorbehaltene, nur über Anschlussstellen oder besonders geregelte Kreuzungen erreichbare Straße, auf der das Halten und das Parken verboten sind. Diese Definition schließt innerörtliche Straßen nicht von vornherein aus. Da innerörtliche Straßen nicht ausdrücklich ausgenommen sind, ist vielmehr davon auszugehen, dass der Ausdruck „Schnellstraßen“ auch städtische Straßen erfasst, die die in diesem Anhang vorgesehenen Merkmale aufweisen. Zudem definiert dasselbe Übereinkommen den Begriff der Autobahn u. a. als eine Straße, die für den Verkehr mit Kraftfahrzeugen besonders bestimmt und gebaut ist, zu der von den angrenzenden Grundstücken aus keine unmittelbare Zufahrt besteht und die keine höhengleiche Kreuzung mit Straßen, Eisenbahn‑ oder Straßenbahnschienen oder Gehwegen hat und als Autobahn besonders gekennzeichnet ist. Selbst wenn die geänderte Richtlinie nicht ausdrücklich auf diese Definition verweist, kann das Übereinkommen doch hilfreich für das Verständnis des gleichen Begriffs in Anhang I der Richtlinie sein. Nach nunmehr gefestigter Rechtsprechung müssen die Mitgliedstaaten die geänderte Richtlinie ebenso wie die Richtlinie 85/337 so ausführen, dass sie dabei in vollem Umfang den Anforderungen entsprechen, die die Richtlinie im Hinblick auf ihr wesentliches Ziel aufstellt, das nach Art. 2 Abs. 1 darin besteht, dass Projekte, bei denen insbesondere aufgrund ihrer Art, ihrer Größe oder ihres Standorts mit erheblichen Auswirkungen auf die Umwelt zu rechnen ist, vor Erteilung der Genehmigung einer Prüfung in Bezug auf ihre Auswirkungen unterzogen werden (vgl. in diesem Sinne u. a. Urteile vom 19. September 2000, Linster, C‑287/98, Slg. 2000, I‑6917, Randnr. 52, und vom 23. November 2006, Kommission/Italien, C‑486/04, Slg. 2006, I‑11025, Randnr. 36). Folglich fallen Projekte, die sich auf städtische Straßen beziehen, in den Anwendungsbereich der geänderten Richtlinie. Wie den insoweit unbestrittenen Erklärungen von CODA zu entnehmen ist, betreffen die im Ausgangsverfahren in Rede stehenden Projekte eine Straße, die ausschließlich dem Kraftfahrzeugverkehr dient, nicht mit Ampeln versehen ist, keinen Gehweg oder Seitenstreifen für Fußgänger hat und weder eine Bushaltestelle noch einen Taxistand aufweist. Es ist Sache des vorlegenden Gerichts, die Tatsachen zur Überprüfung dieser Merkmale festzustellen, um unter Berücksichtigung der Ausführungen in den Randnrn. 30 bis 33 des vorliegenden Urteils zu bestimmen, ob die betreffenden Projekte unter einen der Begriffe in Anhang I der geänderten Richtlinie fallen und daher einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden müssen. Dass sich Anhang I Nr. 7 Buchst. b und c der geänderten Richtlinie auf Projekte bezieht, die den „Bau“ der dort erwähnten Arten von Straßen betreffen, während es im Ausgangsverfahren um Projekte zur Erneuerung und Verbesserung einer bestehenden Straße geht, bedeutet nicht, dass Letztere vom Anwendungsbereich der geänderten Richtlinie ausgeschlossen sind. Denn ein Projekt zur Erneuerung einer Straße, das aufgrund seines Umfangs und seiner Art einem Bau gleichkommt, kann als Projekt betrachtet werden, das sich auf einen Bau im Sinne des betreffenden Anhangs bezieht (vgl. in diesem Sinne Urteile vom 16. September 2004, Kommission/Spanien, C‑227/01, Slg. 2004, I‑8253, Randnr. 46, und Abraham u. a., Randnr. 32). Sollte sich herausstellen, dass die im Ausgangsverfahren streitigen Projekte keine Autobahnen oder Schnellstraßen im Sinne von Anhang I Nr. 7 Buchst. b der geänderten Richtlinie betreffen oder keine Projekte im Sinne der Nr. 7 Buchst. c sind, müsste das vorlegende Gericht noch prüfen, ob diese Projekte unter Anhang II der betreffenden Richtlinie fallen, sei es unter dessen Nr. 10 Buchst. e, weil es sich um den Bau einer Straße handelt, sei es unter dessen Nr. 13 erster Gedankenstrich in Verbindung mit Anhang II Nr. 10 Buchst. e der Richtlinie, weil es sich um die Änderung eines Straßenbauprojekts handelt. Insoweit ist darauf hinzuweisen, dass ebenso wie Art. 4 Abs. 2 der Richtlinie 85/337 auch die entsprechende Bestimmung der geänderten Richtlinie den Mitgliedstaaten einen Wertungsspielraum einräumt, in dessen Rahmen sie bestimmen können, ob ein Projekt, das in eine der in Anhang II der geänderten Richtlinie aufgeführten Kategorien fällt, einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden muss, dieser Spielraum jedoch durch die in Art. 2 Abs. 1 der Richtlinie festgelegte Pflicht begrenzt wird, die Projekte, bei denen insbesondere aufgrund ihrer Art, ihrer Größe oder ihres Standorts mit erheblichen Auswirkungen auf die Umwelt zu rechnen ist, einer Prüfung in Bezug auf ihre Auswirkungen zu unterziehen (vgl. in Bezug auf die Richtlinie 85/337 Urteile Kraaijeveld u. a., Randnr. 50, und Abraham u. a., Randnr. 37). Im Rahmen der Wahrnehmung ihres Wertungsspielraums müssen die Mitgliedstaaten all diese Kriterien bei ihrer Entscheidung berücksichtigen, ob bestimmte Projekte Auswirkungen auf die Umwelt haben können (Urteil vom 16. März 2006, Kommission/Spanien, Randnr. 77). Genauso wie die Richtlinie 85/337 geht die geänderte Richtlinie von einer Gesamtbewertung der Auswirkungen von Projekten oder deren Änderung auf die Umwelt aus. Es stellte eine Vereinfachung dar und liefe diesem Ansatz zuwider, wenn im Rahmen der Umweltverträglichkeitsprüfung eines Projekts oder seiner Änderung nur die unmittelbaren Wirkungen der geplanten Arbeiten selbst in Rechnung gestellt würden, nicht aber die Auswirkungen auf die Umwelt, die durch die Benutzung und den Betrieb der durch diese Arbeiten entstandenen Anlagen hervorgerufen werden können (vgl. in Bezug auf die Richtlinie 85/337 Urteil Abraham u. a., Randnrn. 42 und 43). So führt Anhang III Nr. 2 Buchst. g und h der geänderten Richtlinie in Bezug auf den Standort der Projekte den Umstand, dass es sich um Gebiete mit hoher Bevölkerungsdichte oder historisch, kulturell oder archäologisch bedeutende Landschaften handelt, als Auswahlkriterium an, das die Mitgliedstaaten gemäß Art. 4 Abs. 3 der Richtlinie bei der Einzelfalluntersuchung oder der Festlegung der in Art. 4 Abs. 2 vorgesehenen Schwellenwerte bzw. Kriterien zu berücksichtigen haben, wenn sie bestimmen, ob ein Projekt einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden muss. Dieses Auswahlkriterium eignet sich auch zur Anwendung auf Projekte, die städtische Straßen betreffen (vgl. in diesem Sinne Urteil vom 16. März 2006, Kommission/Spanien, Randnr. 79). Dass sich die im Ausgangsverfahren in Rede stehenden Projekte nach Auffassung des Ayuntamiento de Madrid positiv auf die Umwelt auswirken werden, ist dagegen für die Frage, ob die betreffenden Projekte einer Umweltverträglichkeitsprüfung unterzogen werden müssen, nicht von Bedeutung. Ebenso wie die Aufzählung in Art. 3 der Richtlinie 85/337 zeigt im Übrigen schon die Aufzählung der zu berücksichtigenden Gesichtspunkte in Art. 3 der geänderten Richtlinie, darunter die Auswirkungen eines Projekts u. a. auf Mensch, Fauna und Flora, Boden, Wasser, Luft oder das kulturelle Erbe, dass es bei der Umweltverträglichkeit, deren Prüfung die geänderte Richtlinie ermöglichen soll, nicht nur um die Auswirkungen der vorgesehenen Arbeiten, sondern auch und vor allem um diejenigen des zu realisierenden Projekts geht (vgl. in diesem Sinne Urteil Abraham u. a., Randnr. 44). Wie die Generalanwältin in Nr. 28 ihrer Schlussanträge zu Recht ausgeführt hat, können Straßenbauprojekte nicht nur außerhalb, sondern auch innerhalb von Städten zahlreiche Auswirkungen auf die Umwelt haben, da Städte wegen der Bevölkerungsdichte und bestehender Umweltbelastungen, aber auch hinsichtlich etwaiger Stätten von historischer, kultureller oder archäologischer Bedeutung insoweit besonders sensibel sind (vgl. in diesem Sinne Urteil vom 16. März 2006, Kommission/Spanien, Randnr. 81). Schließlich darf, wie der Gerichtshof bereits zur Richtlinie 85/337 bemerkt hat, das Ziel der geänderten Richtlinie nicht durch die Aufsplitterung eines Projekts umgangen werden, und die Nichtberücksichtigung der kumulativen Wirkung mehrerer Projekte darf in der Praxis nicht zur Folge haben, dass die Projekte insgesamt der Verpflichtung zur Umweltverträglichkeitsprüfung entzogen werden, obwohl sie zusammengenommen erhebliche Auswirkungen auf die Umwelt im Sinne von Art. 2 Abs. 1 der geänderten Richtlinie haben können (vgl. in Bezug auf die Richtlinie 85/337 Urteile vom 21. September 1999, Kommission/Irland, C‑392/96, Slg. 1999, I‑5901, Randnr. 76, und Abraham u. a., Randnr. 27). Was die im Ausgangsverfahren in Rede stehenden Projekte angeht, ist der Vorlageentscheidung zu entnehmen, dass sie alle zum Gesamtprojekt „Madrid calle 30“ gehören. Es ist Sache des vorlegenden Gerichts, zu prüfen, ob sie insbesondere wegen ihrer räumlichen Nähe, ihrer Ähnlichkeiten und der zwischen ihnen bestehenden Wechselwirkungen zusammen behandelt werden müssen. Deshalb ist auf die ersten drei Fragen zu antworten, dass die geänderte Richtlinie dahin auszulegen ist, dass sie eine Umweltverträglichkeitsprüfung der Projekte zur Erneuerung und Verbesserung städtischer Straßen vorschreibt, wenn es sich um Projekte im Sinne von Anhang I Nr. 7 Buchst. b oder c der Richtlinie oder um Projekte im Sinne von Anhang II Nr. 10 Buchst. e oder Nr. 13 erster Gedankenstrich der Richtlinie handelt, die aufgrund ihrer Beschaffenheit, ihrer Größe oder ihres Standorts und gegebenenfalls unter Berücksichtigung ihrer Wechselwirkung mit anderen Projekten erhebliche Auswirkungen auf die Umwelt haben können. Zur vierten Frage Mit seiner vierten Frage möchte das vorlegende Gericht im Wesentlichen wissen, ob die zu den im Ausgangsverfahren streitigen Projekten erstellten Studien und Gutachten der in der geänderten Richtlinie vorgesehenen Verpflichtung zur Durchführung einer Umweltverträglichkeitsprüfung genügen. In einem Verfahren nach Art. 234 EG, das auf einer klaren Aufgabentrennung zwischen den nationalen Gerichten und dem Gerichtshof beruht, fällt jede Beurteilung des Sachverhalts in die Zuständigkeit des vorlegenden Gerichts. Daher ist der Gerichtshof nur befugt, sich auf der Grundlage des ihm vom nationalen Gericht unterbreiteten Sachverhalts zur Auslegung oder zur Gültigkeit einer Gemeinschaftsvorschrift zu äußern (vgl. u. a. Urteile vom 16. Juli 1998, Dumon und Froment, C‑235/95, Slg. 1998, I‑4531, Randnr. 25, und vom 28. September 2006, Gasparini u. a., C‑467/04, Slg. 2006, I‑9199, Randnr. 41). Mit der vorliegenden Frage wird der Gerichtshof jedoch ersucht, zu bestimmten Tatsachenfragen Stellung zu nehmen, die dem Ausgangsrechtsstreit zugrunde liegen, nämlich festzustellen, ob die von den nationalen Behörden erstellten Studien sowie die von ihnen durchgeführten Anhörungen und Untersuchungen in Bezug auf die fraglichen Projekte eine Umweltverträglichkeitsprüfung im Sinne der geänderten Richtlinie darstellen. Diese Feststellung obliegt dem nationalen Gericht, dem bekannt ist, dass eine förmliche Umweltverträglichkeitsprüfung durch gleichwertige Maßnahmen ersetzt werden kann, wenn diese den Mindestanforderungen des Art. 3 sowie der Art. 5 bis 10 der geänderten Richtlinie genügen. Daher ist auf die vierte Frage nicht zu antworten. Kosten Für die Parteien des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren ein Zwischenstreit in dem bei dem vorlegenden Gericht anhängigen Rechtsstreit; die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Die Auslagen anderer Beteiligter für die Abgabe von Erklärungen vor dem Gerichtshof sind nicht erstattungsfähig. Aus diesen Gründen hat der Gerichtshof (Dritte Kammer) für Recht erkannt: Die Richtlinie 85/337/EWG des Rates vom 27. Juni 1985 über die Umweltverträglichkeitsprüfung bei bestimmten öffentlichen und privaten Projekten in der durch die Richtlinie 97/11/EG des Rates vom 3. März 1997 geänderten Fassung ist dahin auszulegen, dass sie eine Umweltverträglichkeitsprüfung der Projekte zur Erneuerung und Verbesserung städtischer Straßen vorschreibt, wenn es sich um Projekte im Sinne von Anhang I Nr. 7 Buchst. b oder c der Richtlinie oder um Projekte im Sinne von Anhang II Nr. 10 Buchst. e oder Nr. 13 erster Gedankenstrich der Richtlinie handelt, die aufgrund ihrer Beschaffenheit, ihrer Größe oder ihres Standorts und gegebenenfalls unter Berücksichtigung ihrer Wechselwirkung mit anderen Projekten erhebliche Auswirkungen auf die Umwelt haben können. Unterschriften * Verfahrenssprache: Spanisch.

62003CJ0376

pl

1       Wniosek o wydanie orzeczenia w trybie prejudycjalnym dotyczy wykładni art. 73 B i 73 D traktatu WE (obecnie art. 56 WE i 58 WE). 2       Wniosek został złożony w ramach postępowania wszczętego przez D., obywatela niemieckiego, przeciwko Inspecteur van de Belastingdienst/Particulieren/ Ondernemingen buitenland te Heerlen (organowi niderlandzkiej administracji podatkowej) dotyczącego odmowy przyznania mu możliwości skorzystania z odliczenia od podatku majątkowego. Ramy prawne Ustawa o podatku majątkowym 3       W chwili wystąpienia okoliczności leżących u podstaw postępowania przed sądem krajowym Królestwo Niderlandów stosowało podatek majątkowy oparty na ustawie z dnia 16 grudnia 1964 r. o podatku majątkowym (Wet op de vermogensbelasting 1964, Stbl . 1964 r., str. 520, zwanej dalej „Wet VB”). Dotyczyła ona bezpośredniego podatku od majątku, którego stawka wynosi 8 ‰ wartości tego majątku. 4       Zgodnie z art. 1 Wet VB w brzmieniu obowiązującym w roku nałożenia podatku będącego przedmiotem sporu przed sądem krajowym podatkowi majątkowemu podlegały wszystkie osoby na stałe zamieszkujące w Niderlandach (podatnicy będący rezydentami), jak również wszystkie te osoby fizyczne, które pomimo iż nie zamieszkują na stałe w tym państwie członkowskim, posiadają tam majątek (podatnicy będący nierezydentami). 5       Zgodnie z art. 3 ust. 1 i 2 tej ustawy opodatkowaniu podlega cały majątek podatników będących rezydentami znajdujący się w Niderlandach na początku danego roku kalendarzowego. Wartość podlegającego opodatkowaniu majątku jest równa wartości całego posiadanego przez nich mienia pomniejszonej o wszystkie długi. 6       Na podstawie art. 12 tej ustawy opodatkowaniu podlega cały majątek podatników niebędących rezydentami znajdujący się w Niderlandach na początku roku kalendarzowego. Wartość podlegającego opodatkowaniu majątku jest równa wartości posiadanego przez nich w Niderlandach mienia pomniejszonej o ich długi w tym państwie członkowskim. 7       Artykuł 14 ust. 2 Wet VB przewiduje, że podatnicy będący rezydentami mogą dokonać odliczenia od całego posiadanego przez nich majątku, podczas gdy podatnicy będący nierezydentami opodatkowani od majątku położonego w Niderlandach nie mogą dokonać tego odliczenia. 8       Zgodnie z art. 14 ust. 3 tej ustawy wysokość odliczenia jest zróżnicowana w zależności od tego, czy podatnicy będący rezydentami należą do I kategorii podatkowej obejmującej osoby niezamężne, czy też do II kategorii podatkowej obejmującej pary małżeńskie. Wysokość odliczenia w roku podatkowym, którego dotyczy postępowanie przed sądem krajowym, wynosiła 193 000 NLG dla pierwszej kategorii i 241 000 NLG dla drugiej kategorii. 9       Rozporządzeniem z dnia 18 kwietnia 2003 r. wydanym w oparciu o wyrok wydany przez Gerechtshof te ’s‑Gravenhage z dnia 18 lipca 2000 r., Ministerstwo Finansów zezwoliło, aby odliczenie to było również stosowane w odniesieniu do podatników niebędących rezydentami, którzy posiadają w Niderlandach przynajmniej 90% swojego majątku. Umowa o unikaniu podwójnego opodatkowania 10     Umowa między rządem Królestwa Belgii a rządem Królestwa Niderlandów o unikaniu podwójnego opodatkowania w zakresie podatków od dochodu i majątku oraz regulująca inne kwestie w dziedzinie podatków (zwana dalej „umową belgijsko‑niderlandzką”), została podpisana w dniu 19 października 1970 r. 11     Artykuł 23 ust. 1 tej umowy, znajdujący się w rozdziale dotyczącym opodatkowania majątku, stanowi: „Majątek składający się z nieruchomości [...] jest opodatkowany w Państwie, w którym są one położone”. 12     Artykuł 24 umowy znajduje się w rozdziale zatytułowanym „Przepisy zapobiegające podwójnemu opodatkowaniu”. Ustępy 1 i 2 tego artykułu dotyczą odpowiednio osób zamieszkałych na stałe w Niderlandach oraz w Belgii. Zgodnie z ust. 1 pkt 1 tego artykułu „Niderlandy mogą przy opodatkowywaniu swoich rezydentów doliczyć do podstawy opodatkowania te składniki dochodu lub majątku, które zgodnie z postanowieniami niniejszej umowy podlegają opodatkowaniu w Belgii”. Punkt drugi tego samego ustępu przewiduje w tym przypadku zmniejszenie kwoty podatku z uwagi na podatek zapłacony w Belgii i ustanawia zasady obliczania tego odliczenia. Ustęp 2 tego artykułu zawiera szczególne przepisy znajdujące zastosowanie do rezydentów belgijskich uzyskujących dochody w Niderlandach. 13     Artykuł 25 ust. 3 umowy belgijsko‑niderlandzkiej zatytułowany „Niedyskryminacja” stanowi: „Osoby fizyczne będące rezydentami jednego z Państw korzystają w drugim Państwie z ulg osobistych, odliczeń i obniżek przyznanych przez to Państwo osobom, które stale zamieszkują jego terytorium, z powodu ich sytuacji lub obowiązków rodzinnych”. Regulacja dotycząca zwrotów kosztów sądowych 14     Zgodnie z ustawą o prawie administracyjnym (Algemene Wet Bestuursrecht) oraz rozporządzeniem o kosztach sądowych (Besluit proceskosten bestuursrecht) zwrot kosztów określany jest zgodnie z systemem ryczałtowym. Czynności dokonane przez zawodowego prawnika są wyrażone w punktach, które przekładają się na kwotę zwrotu. W niektórych przypadkach możliwe jest odejście od tego systemu i uzyskanie wyższej kwoty zwrotu. Postępowanie przed sądem krajowym i pytania prejudycjalne 15     D. mieszka na stałe w Niemczech. W dniu 1 stycznia 1998 r. 10% jego majątku stanowił majątek nieruchomy położony w Niderlandach, natomiast pozostałą część majątku położone było w Niemczech. Zgodnie z art. 1 Wet VB zainteresowany został opodatkowany podatkiem od majątku za rok 1998 r. jako podatnik będący nierezydentem. 16     Chociaż nie posiadał 90% majątku w Niderlandach, D. wniósł o przyznanie odliczenia przewidzianego w art. 14 ust. 2 Wet VB, opierając się na prawie wspólnotowym. Jego wniosek został oddalony przez organ podatkowy. 17     W związku z tym D. wniósł do Gerechtshof te ’s‑Hertogenbosch odwołanie od decyzji oddalającej ten wniosek, na poparcie którego powołał się na to, że miała miejsce dyskryminacja w świetle przepisów art. 56 WE oraz 58 WE, a także na umowę belgijsko‑niderlandzką. 18     D. kwestionuje również zasadność uregulowania niderlandzkiego dotyczącego zwrotu kosztów postępowania, ponieważ nawet w przypadku uwzględnienia jego argumentacji koszty sądowe mogą być zwrócone jedynie w ograniczonym stopniu, co czyni nadmiernie trudnym, a nawet niemożliwym wykonywanie praw przyznanych przez wspólnotowy porządek prawny. 19     Mając wątpliwości co do argumentów dotyczących prawa wspólnotowego podniesionych przez D., Gerechtshof te ’s‑Hertogenbosch postanowił zawiesić postępowanie w sprawie i skierować do Trybunału następujące pytania prejudycjalne: „1)      Czy prawo wspólnotowe, a w szczególności art. 56 WE i nast., sprzeciwia się takiej regulacji jak ta, której dotyczy postępowanie przed sądem krajowym, na podstawie której podatnikowi będącemu rezydentem zawsze przysługuje prawo do odliczenia w ramach podatku majątkowego, podczas gdy podatnik będący nierezydentem nie ma takiego prawa, jeśli jego majątek w zasadniczej części położony jest w państwie, którego jest on rezydentem (gdzie nie stosuje się podatku majątkowego)? 2)      W przypadku odpowiedzi przeczącej, czy sytuacja zaistniała w sprawie przed sądem krajowym różni się czymś z uwagi na to, że Niderlandy na podstawie umowy dwustronnej przyznały prawo do takich odliczeń osobom zamieszkałym w Belgii (gdzie nie stosuje się podatku majątkowego), których sytuacja w pozostałym zakresie jest porównywalna? 3)      W przypadku odpowiedzi twierdzącej na jedno z poprzedzających pytań, czy prawo wspólnotowe sprzeciwia się regulacji w dziedzinie kosztów postępowania, takiej jak ta w sprawie przed sądem krajowym, która przewiduje ograniczony zwrot kosztów postępowania, w przypadku gdy podmiot wygra postępowanie przed sądem krajowym z powodu naruszenia prawa wspólnotowego przez państwo członkowskie?” W przedmiocie pierwszego pytania Uwagi przedstawione Trybunałowi 20     D. utrzymuje, że regulacja, której dotyczy postępowanie przed sądem krajowym, stanowi sprzeczne z art. 56 WE i nieznajdujące uzasadnienia w art. 58 WE ograniczenie w przepływie kapitału, ponieważ dyskryminuje nierezydentów, którzy inwestują w nieruchomości w Niderlandach. Ponadto nawet w przypadku posiadania takiego samego majątku w tym państwie członkowskim, tylko rezydentom przysługuje prawo do odliczeń przy obliczaniu podatku majątkowego. 21     W świetle orzecznictwa Trybunału brak jakiejkolwiek obiektywnej okoliczności, która mogłaby uzasadnić różnicę w traktowaniu pomiędzy dwiema kategoriami podatników (wyrok z dnia 14 lutego 1995 r. w sprawie C‑279/93 Schumacker, Rec. str. I‑225). Okoliczność, iż nierezydenci podlegają podatkowi majątkowemu w ograniczony sposób, to znaczy jedynie w zakresie części majątku znajdującego się w Niderlandach, podczas gdy rezydenci podlegają temu podatkowi w nieograniczony sposób, czyli w zakresie majątku położonego na całym świecie, nie stanowi obiektywnej różnicy. Różnica ta wynika z ograniczenia kompetencji podatkowych państw członkowskich. 22     D. dodaje, że należy odróżnić podatek majątkowy od podatku dochodowego, którego dotyczyło pytanie w ww. zakończonej wyrokiem sprawie Schumacker. Rozwiązania znajdujące zastosowanie w dziedzinie podatku dochodowego niekoniecznie można transponować do podatku majątkowego. W przeciwieństwie do tego, co zostało stwierdzone odnośnie do podatku dochodowego, w podatku majątkowym niewielkie znaczenie ma to, że zasadnicza część majątku podatnika znajduje się w państwie jego stałego miejsca zamieszkania. 23     Natomiast zdaniem rządu niderlandzkiego, belgijskiego, niemieckiego, francuskiego oraz Komisji Wspólnot Europejskich, rezydenci oraz nierezydenci nie znajdują się co do zasady w porównywalnej sytuacji w zakresie podatków bezpośrednich i zakwestionowana przez D. różnica w traktowaniu jest zgodna z zasadami traktatu. Odpowiedź Trybunału 24     Na wstępie należy przypomnieć, że inwestycja w nieruchomość, taka jak dokonana przez D. w Niderlandach, stanowi przepływ kapitału w rozumieniu art. 1 dyrektywy Rady 88/361/EWG z dnia 24 czerwca 1988 r. w sprawie wykonania art. 67 traktatu (Dz.U. L 178, str. 5) oraz w rozumieniu nomenklatury przepływu kapitału zawartej w załączniku I do tej dyrektywy. Nomenklatura ta zachowała walor wskazówki, jaki miała dla określenia pojęcia „przepływu kapitału” (zob. wyrok z dnia 23 września 2003 r. w sprawie C‑452/01 Ospelt et Schlössle Weissenberg, Rec. str. I‑9743, pkt 7). Inwestycja taka mieści się w zakresie zastosowania zasad dotyczących swobodnego przepływu kapitału przewidzianych w art. 56 WE i nast. 25     Artykuł 56 WE zakazuje ograniczeń w przepływie kapitału z zastrzeżeniem przepisów zawartych w art. 58 WE. Z ustępów 1 i 3 ostatniego z wymienionych przepisów wynika, że państwa członkowskie mogą w przepisach prawa podatkowego postanowić o odmiennym traktowaniu podatników będących rezydentami i niebędących rezydentami, o ile owo odmienne traktowanie nie stanowi arbitralnej dyskryminacji ani ukrytego ograniczenia w przepływie kapitału. 26     W dziedzinie podatków bezpośrednich Trybunał przyjął, że sytuacja rezydentów i nierezydentów co do zasady nie jest porównywalna (ww. wyrok w sprawie Schumacker, pkt 31). 27     W kontekście podatku dochodowego Trybunał orzekł, że sytuacja rezydentów jest odmienna od sytuacji nierezydentów o tyle, że zasadnicza część ich dochodów jest skoncentrowana w państwie, w którym na stałe zamieszkują. Ponadto państwo to zwykle dysponuje wszelkimi niezbędnymi informacjami dla oceny ogólnej zdolności podatkowej podatnika z uwzględnieniem jego sytuacji osobistej i rodzinnej (ww. wyrok w sprawie Schumacker, pkt 33). 28     Trybunał orzekł w nim, że okoliczność, iż państwo członkowskie nie zezwala nierezydentowi na korzystanie z pewnych ulg podatkowych przyznanych rezydentom, co do zasady nie stanowi przejawu dyskryminacji, ponieważ obie kategorie podatników nie znajdują się w porównywalnej sytuacji. 29     Niemniej Trybunał stwierdził, że sytuacja może być odmienna wtedy, gdy nierezydent nie osiąga znacznych przychodów w państwie stałego zamieszkania, lecz zasadniczo źródłem jego opodatkowanych przychodów jest działalność wykonywana w państwie zatrudnienia, z tym skutkiem, że państwo, w którym na stałe zamieszkuje, nie jest w stanie przyznać mu ulg wynikających z uwzględnienia jego sytuacji osobistej i rodzinnej. A zatem pomiędzy takim nierezydentem a rezydentem wykonującymi podobną działalność zarobkową brak jest jakiejkolwiek obiektywnej różnicy, która mogłaby uzasadnić odmienne traktowanie w zakresie uwzględniania dla celów opodatkowania sytuacji osobistej i rodzinnej podatnika (zob. w szczególności ww. wyrok w sprawie Schumacker, pkt 36 i 37 oraz wyrok z dnia 1 lipca 2004 r. w sprawie C‑169/03 Wallentin, Rec. str. I‑6443, pkt 17). 30     Trybunał dopuścił ponadto, by państwo członkowskie uzależniało zastosowanie ulg wobec swoich nierezydentów od warunku, iż co najmniej 90% wysokości ich całkowitego dochodu będzie opodatkowane w tym państwie (wyrok z dnia 14 września 1999 r. w sprawie C‑391/97 Gschwind, Rec. str. I‑5451, pkt 32). 31     Sytuacja podatnika podatku od majątku oraz sytuacja podatnika podatku dochodowego są pod wieloma względami do siebie podobne. 32     Po pierwsze podatek od majątku, tak jak podatek dochodowy, jest podatkiem bezpośrednim pobieranym w zależności od zdolności podatkowej podatnika. Podatek majątkowy jest często uważany za uzupełnienie podatku dochodowego w szczególności w zakresie kapitału. 33     Co więcej podatnik podatku majątkowego co do zasady posiada największą część swojego majątku w państwie, w którym jest rezydentem. Ponadto, jak orzekł Trybunał, najczęściej państwo to stanowi miejsce, w którym znajduje się centrum interesów osobistych i majątkowych podatnika (zob. wyrok z dnia 12 czerwca 2003 r. w sprawie C‑234/01 Gerritse, Rec. str. I‑5933, pkt 43). 34     W związku z tym należy zbadać, czy w ramach podatku majątkowego, tak jak w dziedzinie podatku dochodowego, sytuacja rezydenta i nierezydenta nie jest co do zasady porównywalna. 35     W tym zakresie należy rozważyć sytuację takiej osoby jak D., której składniki majątkowe stanowiące 90% wartości jej majątku położone są w państwie członkowskim, w którym jest rezydentem, a pozostałe 10% wartości majątku – w innym państwie członkowskim. To ostatnie państwo dysponuje takim samym ustawodawstwem dotyczącym podatku majątkowego co ustawodawstwo niderlandzkie. Osoba ta podlega podatkowi majątkowemu w tym państwie członkowskim w części odpowiadającej 10% wartości posiadanego przez nią majątku, bez możliwości skorzystania z jakiegokolwiek odliczenia. Rezydenci tego drugiego państwa członkowskiego podlegają podatkowi od wartości całego posiadanego przez nich majątku, obniżonej o wysokość odliczenia, nie zaś tylko od majątku znajdującego się na terytorium tego państwa. 36     Należy stwierdzić, że odliczenie to, które ma na celu zagwarantowanie, iż przynajmniej część całego majątku danego podatnika będzie zwolniona od podatku majątkowego, spełnia jedynie wtedy jego zadanie, gdy podatek obejmuje cały majątek zainteresowanego. W związku z tym nierezydenci, którzy podlegają opodatkowaniu w tym drugim państwie członkowskim jedynie w odniesieniu do części swojego majątku, zasadniczo nie mają podstaw, aby korzystać z takiego zwolnienia. 37     Należy stwierdzić, że podobnie jak w dziedzinie podatku dochodowego, sytuacja nierezydenta w zakresie podatku majątkowego jest odmienna od sytuacji rezydenta o tyle, że nie tylko zasadnicza część dochodów, ale także zasadnicza część majątku rezydenta, zazwyczaj jest skupiona w państwie, w którym stale zamieszkuje. W rezultacie państwo to jest w stanie w większym stopniu uwzględnić ogólną zdolność podatkową rezydenta i w razie potrzeby zastosować wobec niego odliczenia podatkowe przewidziane w ustawodawstwie. 38     Z powyższego wynika, iż podatnik, który nie posiada zasadniczej części swojego majątku w innym państwie członkowskim niż państwo, w którym jest rezydentem, nie znajduje się co do zasady w sytuacji porównywalnej z sytuacją rezydentów tego innego państwa członkowskiego oraz że odmowa ze strony danych władz przyznania mu odliczenia, które przysługuje rezydentom, nie stanowi jego dyskryminacji. 39     Tymczasem zdaniem D. okoliczność, iż uregulowania państwa członkowskiego stałego miejsca zamieszkania zainteresowanego nie przewidują podatku majątkowego, powoduje, iż w żadnym z tych państw jego sytuacja osobista i rodzinna nie zostaje uwzględniona do celów zastosowania odliczeń oraz stanowi przejaw dyskryminacji. D. zwraca uwagę, że w Niderlandach przyznane rezydentom odliczenie uwzględnia ich sytuację osobistą i rodzinną, jako że różni się ono w zależności od stanu cywilnego danego podatnika. Według D., aby uniknąć sytuacji, w której potraktowano by go w sposób mniej korzystny niż sposób zastrzeżony dla rezydentów Niderlandów, państwo to musiałoby przyznać mu te same ulgi podatkowe, z których korzystają rezydenci tego państwa. 40     Nie można przychylić się do tej argumentacji. 41     W rzeczywistości bowiem, odmienne traktowanie rezydentów i nierezydentów przez państwo członkowskie, w którym zainteresowany posiada jedynie 10% wartości jego majątku, a także brak zastosowania odliczenia w tym przypadku, można wytłumaczyć tym, iż zainteresowany posiada tylko nieistotną część tego majątku w tym państwie oraz że w związku z tym nie znajduje się on w sytuacji porównywalnej do sytuacji rezydentów. Okoliczność, iż w państwie członkowskim stałego zamieszkania zniesiono podatek majątkowy nie ma znaczenia w sprawie. Ponieważ zainteresowany posiada zasadniczą część majątku w państwie, w którym jest rezydentem, państwo członkowskie, w którym posiada on tylko część majątku, nie ma obowiązku przyznania mu ulg przyznawanych rezydentom. 42     Należy dodać, iż stan faktyczny w postępowaniu przed sądem krajowym różni się od stanu faktycznego w zakończonej ww. wyrokiem sprawie Wallentin o tyle, że otrzymywane przez p. Wallentina od rodziców środki na utrzymanie i mieszkanie oraz otrzymywane od państwa niemieckiego stypendium socjalne nie stanowiły ze względu na swój charakter dochodów podlegających opodatkowaniu w tym państwie. W tych okolicznościach kwoty otrzymane przez p. Wallentina w Niemczech, z jednej strony, oraz majątek posiadany przez D. w tym państwie członkowskim, z drugiej strony, nie mogą zostać uznane za porównywalne w celu ustalenia, czy D. przy opodatkowaniu majątku posiadanego w Niderlandach mógł korzystać ze zwolnień przewidzianych w ustawodawstwie tego państwa. 43     W związku z powyższym na pytanie pierwsze należy odpowiedzieć, iż art. 56 WE i 58 WE nie sprzeciwiają się regulacji, na podstawie której państwo członkowskie odmawia podatnikom będącym nierezydentami, którzy posiadają zasadniczą część majątku w państwie, w którym są rezydentami, możliwości skorzystania z odliczeń przyznanych podatnikom będącym rezydentami. W przedmiocie pytania drugiego Uwagi wstępne 44     Pytanie drugie dotyczy zastosowania umowy belgijsko‑niderlandzkiej z uwagi na przewidziane w traktacie przepisy zakazujące dyskryminacji w dziedzinie swobodnego przepływu kapitału. Zgodnie z przepisem art. 25 ust. 3 tej umowy, której przepisy znajdują zastosowanie do dwóch państw członkowskich będących jej stronami, osoba fizyczna zamieszkująca w Belgii korzysta w Niderlandach z tych samych zwolnień i innych ulg podatkowych, które są stosowane przez ostatnie z wymienionych państw do jego rezydentów. 45     Wynika z tego, że rezydent belgijski, znajdujący się w sytuacji analogicznej do sytuacji D., posiadając w Niderlandach nieruchomość stanowiącą 10% wartości jego całego majątku, w przeciwieństwie do D., korzysta z odliczeń przyznanych przez Królestwo Niderlandów rezydentom w zakresie podatku majątkowego. 46     Pytanie drugie sądu krajowego dotyczy zgodności z prawem, z punktu widzenia traktatu, odmiennego traktowania, takiego jak w niniejszym przypadku, rezydentów belgijskich i niemieckich. Sąd ten zasadniczo zmierza do ustalenia, czy art. 56 WE i 58 WE sprzeciwiają się temu, aby stosując dwustronną umowę o unikaniu podwójnego opodatkowania, państwo członkowskie przyznawało jedynie rezydentom państwa będącego druga stroną umowy prawo do odliczeń przysługujących jego własnym rezydentom, bez rozciągania tego prawa na rezydentów pozostałych państw członkowskich. Uwagi przedstawione Trybunałowi 47     D. utrzymuje, że wynikająca ze stosowania umowy belgijsko‑niderlandzkiej różnica między jego sytuacją a sytuacją rezydenta belgijskiego znajdującego się w analogicznym położeniu stanowi zakazany przez traktat przejaw dyskryminacji. Z jednej strony, Trybunał wprawdzie dopuścił istnienie różnicy w traktowaniu pomiędzy obywatelami wspólnotowymi wynikającej z podziału kompetencji podatkowych, jednakże przyznanie prawa do odliczeń jedynie rezydentom belgijskim nie wynika z takiego podziału. Z drugiej strony, traktowanie zastrzeżone przez Królestwo Niderlandów dla rezydentów belgijskich nie jest wyrazem wzajemności przyznanej rezydentom niderlandzkim przez Królestwo Belgii, ponieważ ostatnie z państw nie stosuje podatku majątkowego, a w związku z tym nie przyznaje żadnego odliczenia rezydentom niderlandzkim posiadającym nieruchomość na jego terytorium. 48     Rządy państw, które przedstawiły uwagi oraz Komisja twierdzą natomiast, że różnica w traktowaniu między taką osobą jak D a rezydentem belgijskim nie stanowi dyskryminacji. Zwracają one uwagę, że państwo członkowskie będące stroną umowy bilateralnej nie jest zobowiązane na podstawie traktatu do rozciągnięcia na wszystkich pozostałych rezydentów Wspólnoty korzyści przyznanych rezydentom drugiego umawiającego się państwa. Komisja oraz wyżej wspomniane rządy zwracają uwagę na niebezpieczeństwo, z jakim wiązałoby się, dla stosowania istniejących umów dwustronnych oraz umów, które państwa członkowskie mogłyby zawrzeć w przyszłości, rozciągnięcie korzyści przewidzianych przez umowę dwustronną na wszystkich rezydentów wspólnotowych, a także spowodowany tym stan braku pewności prawa. Odpowiedź Trybunału 49     Należy przypomnieć, że zgodnie z art. 239 WE państwa członkowskie w miarę potrzeby podejmują między sobą rokowania w celu zapewnienia swoim obywatelom zniesienia podwójnego opodatkowania wewnątrz Wspólnoty. 50     W wyroku z dnia 12 maja 1998 r. w sprawie C‑336/96 Gilly (Rec. str. I‑2793, pkt 23) Trybunał stwierdził, że poza dyrektywą 90/436/EWG w sprawie zniesienia podwójnego opodatkowania w przypadku rozliczania zysku przedsiębiorstw stowarzyszonych (Dz.U. 1990, L 225, str. 10), w ramach Wspólnoty nie został wydany żaden akt ujednolicający lub harmonizujący, którego celem byłoby unikanie podwójnego opodatkowania oraz że państwa członkowskie nie zawarły w tym zakresie, na podstawie art. 239 WE, żadnej umowy wielostronnej. 51     Wobec braku innych przepisów wspólnotowych oraz umów wiążących wszystkie państwa członkowskie, pomiędzy tymi państwami zostały zawarte liczne umowy dwustronne. 52     Jak już Trybunał przypominał, państwom członkowskim przysługuje swoboda w zakresie określania w ramach umowy reguł kolizyjnych w celu podziału kompetencji podatkowych (zob. wyrok z dnia 21 września 1999 r. w sprawie C‑307/97 Saint‑Gobain ZN, Rec. str. I‑6161, pkt 57). Trybunał stwierdził również, że odmienne traktowanie obywateli dwóch umawiających się państw wynikające z takiego podziału nie może stanowić przejawu dyskryminacji sprzecznej z art. 39 WE (zob. ww. wyrok w sprawie Gilly, pkt 30). 53     Jednak przedmiotem sporu przed sądem krajowym nie są konsekwencje podziału kompetencji podatkowych dla obywateli lub rezydentów państw członkowskich będących stronami tej samej umowy, lecz dotyczy on porównania sytuacji osoby, która jest rezydentem państwa trzeciego wobec tej umowy, z sytuacją osoby objętej tą umową. 54     Należy tu przypomnieć, że zakres zastosowania dwustronnej umowy podatkowej jest ograniczony do wymienionych w niej osób fizycznych lub osób prawnych. 55     Istnieją niemniej przypadki, w których korzyści wynikające z umowy dwustronnej mogą zostać rozciągnięte na rezydenta państwa członkowskiego niebędącego stroną tej umowy. 56     Jak orzekł Trybunał w kontekście umowy o unikaniu podwójnego opodatkowania zawartej pomiędzy państwem członkowskim a państwem trzecim, zasada narodowego traktowania zobowiązuje państwo członkowskie będące stroną tej umowy do przyznania stałym przedsiębiorstwom należącym do spółek niebędących rezydentami korzyści przewidzianych w umowie na tych samych warunkach, które mają zastosowanie do spółek będących rezydentami (zob. ww. wyrok w sprawie Saint‑Gobain ZN, pkt 59). 57     W takim przypadku uznaje się, że podatnik będący nierezydentem, posiadający stałe przedsiębiorstwo w państwie członkowskim jest w takiej samej sytuacji co podatnik będący rezydentem tego państwa. 58     Należy jednak należy przypomnieć, że pytanie drugie sądu krajowego wychodzi z założenia, że nierezydent, taki jak D., nie znajduje się w sytuacji porównywalnej do sytuacji rezydenta niderlandzkiego. Pytanie zmierza do wyjaśnienia kwestii, czy można porównywać sytuację D. z sytuacją innego nierezydenta traktowanego w szczególny sposób na mocy umowy o  unikaniu podwójnego opodatkowania. 59     Podobne traktowanie w zakresie podatku majątkowego w Niderlandach podatnika, takiego jak D, zamieszkałego w Niemczech oraz podatnika będącego rezydentem w Belgii zakłada, że ci dwaj podatnicy zostaną uznani za znajdujących się w tej samej sytuacji. 60     Otóż należy przypomnieć, że w celu uniknięcia jednoczesnego opodatkowania tych samych dochodów i tego samego majątku w Niderlandach i w Belgii, umowa belgijsko‑niderlandzka przewiduje w art. 24 podział kompetencji podatkowych pomiędzy tymi dwoma państwami członkowskimi oraz zasadę ustanowioną w art. 25 ust. 3, zgodnie z którą osoby fizyczne będące rezydentami jednego z tych dwóch państw korzystają w drugim państwie z ulg osobistych, które są przyznawane przez to państwo jego rezydentom. 61     Okoliczność, iż owe wzajemne prawa i obowiązki znajdują zastosowanie jedynie wobec osób będących rezydentami jednego z dwóch umawiających się państw członkowskich, jest konsekwencją właściwą dwustronnym umowom o unikaniu podwójnego opodatkowania. Wynika z tego, że w zakresie podatku majątkowego nałożonego z tytułu posiadania nieruchomości położonych w Niderlandach rezydent belgijski nie znajduje się w tej samej sytuacji, co podatnik zamieszkały na stałe poza tym państwem. 62     Zasada, która została przewidziana w art. 25 ust. 3 umowy belgijsko‑niderlandzkiej, nie powinna być rozpatrywana jako korzyść, która może być oderwana od pozostałej części umowy, lecz jako jej integralna część, przyczyniająca się do jej ogólnej równowagi. 63     Z uwagi na powyższe rozważania, na drugie pytanie prejudycjalne należy udzielić odpowiedzi, iż art. 56 WE i 58 WE nie sprzeciwiają się temu, aby zasada przewidziana w dwustronnej umowie o unikaniu podwójnego opodatkowania, taka jak ta rozpatrywana w postępowaniu przed sądem krajowym, w takiej sytuacji i okolicznościach jak w postępowaniu przed sądem krajowym, nie została rozciągnięta na rezydentów państwa członkowskiego niebędącego stroną tej umowy. W przedmiocie pytania trzeciego 64     Ponieważ pytanie trzecie zostało zadane jedynie na wypadek odpowiedzi twierdzącej na jedno z pierwszych pytań, udzielenie odpowiedzi na nie stało się zbędne. W przedmiocie kosztów 65     Dla stron postępowania przed sądem krajowym niniejsze postępowanie ma charakter incydentalny, dotyczy bowiem kwestii podniesionej przed tym sądem; do niego zatem należy rozstrzygnięcie o kosztach. Koszty poniesione w związku z przedstawieniem uwag Trybunałowi, inne niż poniesione przez strony postępowania przed sądem krajowym, nie podlegają zwrotowi. Z powyższych względów Trybunał (wielka izba) orzeka, co następuje: 1) Artykuły 56 WE i 58 WE nie sprzeciwiają się regulacji, na podstawie której państwo członkowskie odmawia podatnikom będącym nierezydentami, którzy posiadają zasadniczą część majątku w państwie, w którym są rezydentami, możliwości skorzystania z odliczeń przyznanych podatnikom będącym rezydentami. 2) Artykuły 56 WE i 58 WE nie sprzeciwiają się temu, aby zasada przewidziana w dwustronnej umowie o unikaniu podwójnego opodatkowania, taka jak ta rozpatrywana w postępowaniu przed sądem krajowym, w takiej sytuacji i okolicznościach jak w postępowaniu przed sądem krajowym, nie została rozciągnięta na rezydentów państwa członkowskiego niebędącego stroną tej umowy. Podpisy Język postępowania: niderlandzki.

62002CJ0280

fr

Par sa requête, la Commission des Communautés européennes demande à la Cour de constater que, en ayant omis: – d’identifier certaines zones comme zones sensibles au titre de l’eutrophisation pour ce qui concerne les bassins Seine-Normandie, Loire-Bretagne, Artois-Picardie et Rhône-Méditerranée-Corse, et – de soumettre à un traitement plus rigoureux les rejets d’eaux urbaines résiduaires des agglomérations ayant un équivalent habitant (EH) de plus de 10 000 dans des zones sensibles ou qui auraient dû être identifiées comme sensibles, la République française a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de l’article 5, paragraphes 1 et 2, et de l’annexe II de la directive 91/271/CEE du Conseil, du 21 mai 1991, relative au traitement des eaux urbaines résiduaires (JO L 135, p. 40). Le cadre juridique Aux termes de son article 1 er , la directive 91/271 concerne la collecte, le traitement et le rejet des eaux urbaines résiduaires ainsi que le traitement et le rejet des eaux usées provenant de certains secteurs industriels, et a pour objet de protéger l’environnement contre une détérioration due aux rejets des eaux résiduaires précitées. L’article 2 de la directive 91/271 dispose: «Aux fins de la présente directive, on entend par: 1) ‘eaux urbaines résiduaires’: les eaux ménagères usées ou le mélange des eaux ménagères usées avec des eaux industrielles usées et/ou des eaux de ruissellement; 2) ‘eaux ménagères usées’: les eaux usées provenant des établissements et services résidentiels et produites essentiellement par le métabolisme humain et les activités ménagères; 3) ‘eaux industrielles usées’: toutes les eaux usées provenant de locaux utilisés à des fins commerciales ou industrielles, autres que les eaux ménagères usées et les eaux de ruissellement; 4) ‘agglomération’: une zone dans laquelle la population et/ou les activités économiques sont suffisamment concentrées pour qu’il soit possible de collecter les eaux urbaines résiduaires pour les acheminer vers une station d’épuration ou un point de rejet final; 5) ‘système de collecte’: un système de canalisations qui recueille et achemine les eaux urbaines résiduaires; 6) ‘un équivalent habitant (EH)’: la charge organique biodégradable ayant une demande biochimique d’oxygène en cinq jours (DB05) de 60 grammes d’oxygène par jour; […] 8) ‘traitement secondaire’: le traitement des eaux urbaines résiduaires par un procédé comprenant généralement un traitement biologique avec décantation secondaire ou par un autre procédé permettant de respecter les conditions du tableau 1 de l’annexe I; […] 11) ‘eutrophisation’: l’enrichissement de l’eau en éléments nutritifs, notamment des composés de l’azote et/ou du phosphore, provoquant un développement accéléré des algues et des végétaux d’espèces supérieures qui entraîne une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau et une dégradation de la qualité de l’eau en question; […]» L’article 3, paragraphe 1, deuxième alinéa, de la directive 91/271 prévoit que, «[p]our les rejets d’eaux urbaines résiduaires dans des eaux réceptrices considérées comme des ‘zones sensibles’, telles que définies à l’article 5, les États membres veillent à ce que des systèmes de collecte soient installés au plus tard le 31 décembre 1998 pour les agglomérations dont l’EH est supérieur à 10 000». Aux termes de l’article 4, paragraphe 1, de la directive 91/271, «[l]es États membres veillent à ce que les eaux urbaines résiduaires qui pénètrent dans les systèmes de collecte soient, avant d’être rejetées, soumises à un traitement secondaire ou à un traitement équivalent […]». L’article 5, paragraphes 1, 2, 3 et 5, de la directive 91/271 dispose: «1. Aux fins du paragraphe 2, les États membres identifient, pour le 31 décembre 1993, les zones sensibles sur la base des critères définis à l’annexe II. 2. Les États membres veillent à ce que les eaux urbaines résiduaires qui entrent dans les systèmes de collecte fassent l’objet, avant d’être rejetées dans des zones sensibles, d’un traitement plus rigoureux que celui qui est décrit à l’article 4, et ce au plus tard le 31 décembre 1998 pour tous les rejets provenant d’agglomérations ayant un EH de plus de 10 000. 3. Les rejets provenant des stations d’épuration des eaux urbaines résiduaires visées au paragraphe 2 répondent aux prescriptions pertinentes de l’annexe I point B. […] […] 5. Pour les rejets des stations d’épuration d’eaux urbaines qui sont situées dans les bassins versants pertinents des zones sensibles et qui contribuent à la pollution de ces zones, les paragraphes 2, 3 et 4 sont applicables. [...]» L’annexe II de la directive 91/271, intitulée «Critères d’identification des zones sensibles et moins sensibles», prévoit à son point A, intitulé «Zones sensibles»: «Une masse d’eau doit être identifiée comme zone sensible si elle appartient à l’un des groupes ci-après: a) Lacs naturels d’eau douce, autres masses d’eau douce, estuaires et eaux côtières, dont il est établi qu’ils sont eutrophes ou pourraient devenir eutrophes à brève échéance si des mesures de protection ne sont pas prises. Il pourrait être tenu compte des aspects ci-après lors de l’examen des éléments nutritifs à réduire par un traitement complémentaire: i) lacs et cours d’eau débouchant dans des lacs/bassins de retenue/baies fermées où il est établi que l’échange d’eau est faible, ce qui peut engendrer un phénomène d’accumulation. Il convient de prévoir une élimination du phosphore dans ces zones, à moins qu’il ne puisse être démontré que cette élimination sera sans effet sur le niveau d’eutrophisation. Il peut également être envisagé d’éliminer l’azote en cas de rejets provenant de grandes agglomérations; ii) estuaires, baies et autres eaux côtières où il est établi que l’échange d’eau est faible, ou qui reçoivent de grandes quantités d’éléments nutritifs. Les rejets provenant des petites agglomérations sont généralement de peu d’importance dans ces zones, mais, en ce qui concerne les grandes agglomérations, l’élimination du phosphore et/ou de l’azote doit être prévue, à moins qu’il ne soit démontré que cette élimination sera sans effet sur le niveau d’eutrophisation. […]» L’annexe I, B, point 3, de la directive 91/271 prévoit que «[l]es rejets des stations d’épuration des eaux urbaines résiduaires dans des zones sensibles sujettes à eutrophisation, telles qu’identifiées à l’annexe II point A lettre a), répondent en outre aux prescriptions figurant au tableau 2 de la présente annexe». Ledit tableau fixe notamment des taux maximaux de concentration et/ou des pourcentages minimaux de réduction du phosphore total et de l’azote total dans lesdits rejets. La procédure précontentieuse À la suite de nombreux échanges de lettres avec les autorités françaises au sujet de la transposition de la directive 91/271 en droit français, la Commission, considérant que cette transposition n’était pas complète, a, le 22 octobre 1999, adressé au gouvernement français une lettre de mise en demeure lui reprochant, notamment, l’identification incomplète des zones sensibles, faute d’avoir identifié toutes les masses d’eau eutrophisées dans les bassins Seine-Normandie, Artois-Picardie, Loire-Bretagne et Rhône-Méditerranée-Corse, ainsi que l’absence de traitement plus rigoureux des eaux urbaines résiduaires rejetées dans les zones sensibles déjà identifiées et dans celles qui auraient dû être identifiées comme telles. Jugeant les explications des autorités françaises insatisfaisantes, la Commission a, le 10 avril 2001, adressé à la République française un avis motivé. N’ayant pas été convaincue par la réponse des autorités françaises, elle a décidé d’introduire le présent recours. Sur le recours Sur le premier grief, tiré de l’identification incomplète des zones sensibles Sur la notion d’eutrophisation La Commission et le gouvernement français ne s’accordant pas sur la portée de la définition figurant à l’article 2, point 11, de la directive 91/271, il convient, au préalable, de préciser la notion d’eutrophisation au sens de cette directive. Ainsi qu’il résulte de son article 1 er , second alinéa, la directive 91/271 a pour objet de protéger l’environnement contre une détérioration due aux rejets des eaux urbaines résiduaires. Ladite directive a été adoptée sur le fondement de l’article 130 S du traité CE (devenu, après modification, article 175 CE), lequel est destiné à réaliser les objectifs de l’article 130 R du traité CE (devenu, après modification, article 174 CE). Aux termes de ce dernier article, la politique de la Communauté dans le domaine de l’environnement contribue notamment à la préservation, la protection et l’amélioration de la qualité de l’environnement et à la protection de la santé des personnes. Une telle politique vise ainsi à prévenir, atténuer ou éliminer les conséquences négatives des activités humaines sur la faune et la flore, le sol, l’eau, l’air et le climat, le paysage et les sites présentant un intérêt particulier, ainsi que sur la santé et la qualité de vie des personnes. Elle a notamment été mise en œuvre, dans leurs domaines respectifs, par la directive 75/442/CEE du Conseil, du 15 juillet 1975, relative aux déchets (JO L 194, p. 39), telle que modifiée par la directive 91/156/CEE du Conseil, du 18 mars 1991 (JO L 78 p. 32), la directive 85/337/CEE du Conseil, du 27 juin 1985, concernant l’évaluation des incidences de certains projets publics et privés sur l’environnement (JO L 175, p. 40), telle que modifiée par la directive 97/11/CE du Conseil, du 3 mars 1997 (JO L 73, p. 5), et la directive 91/676/CEE du Conseil, du 12 décembre 1991, concernant la protection des eaux contre la pollution par les nitrates à partir de sources agricoles (JO L 375, p. 1). Dès lors, l’objectif poursuivi par la directive 91/271 va au-delà de la seule protection des écosystèmes aquatiques et tend à préserver l’homme, la faune, la flore, le sol, l’eau, l’air et les paysages de toute incidence négative notable du développement accéléré d’algues et de végétaux d’espèces supérieures consécutif aux rejets d’eaux résiduaires urbaines. C’est à la lumière de cet objectif qu’il convient d’interpréter la notion d’eutrophisation figurant à l’article 2, point 11, de la directive 91/271. Aux termes de cette disposition, l’eutrophisation est caractérisée par la réunion de quatre critères: – l’enrichissement de l’eau en éléments nutritifs, notamment des composés de l’azote et du phosphore; – le développement accéléré des algues et des végétaux d’espèces supérieures; – une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau; – une dégradation de la qualité de l’eau en question. De surcroît, pour qu’il y ait eutrophisation, au sens de la directive 91/271, il doit y avoir une relation de cause à effet, d’une part, entre l’enrichissement en nutriments et le développement accéléré des algues et des végétaux d’espèces supérieures et, d’autre part, entre ce développement accéléré et une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau et une dégradation de la qualité de l’eau. S’agissant du troisième critère, le gouvernement français soutient que la seule prolifération d’une espèce végétale ne suffit pas à établir l’existence d’une perturbation indésirable, tant que l’équilibre des autres organismes présents dans l’eau n’est pas bouleversé. À cet égard, ainsi qu’il ressort notamment du rapport de l’Institut français de recherche pour l’exploitation de la mer (ci-après l’«IFREMER») de janvier 2001, intitulé «L’eutrophisation des eaux marines et saumâtres en Europe, en particulier en France» (ci-après le «rapport IFREMER de 2001»), et du rapport de l’Environmental Resources Management (ci-après l’«ERM») d’avril 2000, intitulé «Criteria used for the definition of eutrophication in fresh and marine/coastal waters», produits par la Commission, l’équilibre d’un écosystème aquatique est le fruit d’interactions complexes entre les différentes espèces représentées ainsi qu’avec le milieu. Aussi, toute prolifération d’une espèce particulière d’algues ou d’autres végétaux constitue, en tant que telle, une perturbation de l’équilibre de l’écosystème aquatique et, partant, de celui des organismes présents dans l’eau, quand bien même les autres espèces resteraient stables. Au demeurant, compte tenu de la compétition entre les espèces végétales pour l’acquisition des sels nutritifs et de l’énergie lumineuse, la prolifération d’une ou de plusieurs espèces, en monopolisant les ressources nécessaires à la croissance des autres algues et végétaux aquatiques, implique le plus souvent, sinon toujours, la diminution des autres espèces. Le troisième critère exige cependant qu’une telle perturbation de l’équilibre des organismes présents dans l’eau soit «indésirable». Dans la mesure où, ainsi qu’il résulte du point 16 du présent arrêt, l’objectif poursuivi par la directive 91/271 va au-delà de la seule protection des écosystèmes aquatiques, ce caractère indésirable doit également être considéré comme établi en cas d’incidences négatives notables non seulement sur la faune ou la flore, mais également sur l’homme, le sol, l’eau, l’air ou les paysages. Seront ainsi constitutifs d’une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau, notamment, des changements d’espèces avec perte de biodiversité de l’écosystème, des nuisances dues à la prolifération de macroalgues opportunistes et des poussées intenses de phytoplancton toxique ou nuisible. Quant au quatrième critère, contrairement à l’analyse du gouvernement français, il vise non seulement les dégradations de la qualité de l’eau ayant des effets néfastes sur les écosystèmes, mais également la dégradation de la couleur, de l’aspect, du goût ou de l’odeur de l’eau ou tous autres changements qui empêchent ou limitent les usages de l’eau tels que le tourisme, la pêche et la pisciculture, la collecte de coquillages et la conchyliculture, le captage d’eau potable ou le refroidissement des installations industrielles. Compte tenu de l’objectif du législateur communautaire, qui est de protéger l’environnement contre une détérioration due au rejet des eaux urbaines résiduaires, l’obligation qui pèse sur les États membres en vertu de l’article 5, paragraphe 1, de la directive 91/271 leur impose uniquement d’identifier les zones pour lesquelles un tel rejet contribue de manière significative à l’eutrophisation ou au risque d’eutrophisation [voir, par analogie, s’agissant de la directive 91/676, arrêt du 29 avril 1999, Standley e.a., C‑293/97, Rec. p. I‑2603, point 35]. Sur la portée du premier grief Il convient de vérifier, pour chacune des zones visées par la Commission dans son recours, si elle aurait dû être désignée comme zone sensible à l’eutrophisation. Conformément à l’annexe II, A, sous a), de la directive 91/271, doivent être identifiés comme zones sensibles à l’eutrophisation les lacs naturels d’eau douce, les autres masses d’eau douce, les estuaires et les eaux côtières «dont il est établi qu’ils sont eutrophes ou pourraient devenir eutrophes à brève échéance si des mesures de protection ne sont pas prises». Le gouvernement français soutient que la lettre de mise en demeure ne portait que sur les cas d’eutrophisation avérée et que, si, dans l’avis motivé et dans la requête, la Commission a mentionné la prise en compte du risque d’eutrophisation, elle n’en a tiré aucune conséquence pour des zones particulières. Dès lors, en concluant, dans sa réplique, que, si l’eutrophisation des zones visées n’est pas établie, ces zones sont, à tout le moins, touchées par un risque d’eutrophisation, la Commission irait au-delà des moyens qu’elle a développés tant lors de la phase précontentieuse que dans sa requête. À cet égard, selon une jurisprudence constante, la lettre de mise en demeure adressée par la Commission à l’État membre puis l’avis motivé émis par la Commission délimitent l’objet du litige qui ne peut plus, dès lors, être étendu. Par conséquent, l’avis motivé et le recours de la Commission doivent reposer sur les mêmes griefs que ceux de la lettre de mise en demeure qui engage la procédure précontentieuse (arrêts du 9 novembre 1999, Commission/Italie, C-365/97, Rec. p. I-7773, point 23, et du 12 juin 2003, Commission/Finlande, C-229/00, Rec. p. I‑5727, point 44). Toutefois, cette exigence ne saurait aller jusqu’à imposer en toute hypothèse une coïncidence parfaite entre l’énoncé des griefs dans la lettre de mise en demeure, le dispositif de l’avis motivé et les conclusions de la requête, dès lors que l’objet du litige n’a pas été étendu ou modifié (arrêts précités Commission/Italie, point 25, et Commission/Finlande, point 46). En l’espèce, en indiquant, pour la première fois au stade de son mémoire en réplique, que, même si les zones visées dans sa requête ne sont pas eutrophisées, comme elle le soutient, elles auraient néanmoins dû être classées comme zones sensibles à l’eutrophisation car elles pourraient devenir eutrophisées à brève échéance, la Commission n’a ni étendu ni modifié en cours de procédure l’objet du litige, qui porte sur le défaut d’identification de certaines masses d’eau comme zones sensibles à l’eutrophisation, dès lors que, aux termes de l’annexe II, A, sous a), de la directive 91/271, les zones eutrophisées et celles qui pourraient le devenir à brève échéance doivent pareillement être identifiées comme zones sensibles. Concernant le bassin Seine-Normandie – La baie de Seine Il est constant que les eaux de la baie de Seine connaissent, d’une part, un enrichissement en nutriments, en particulier en composés azotés, dont les apports n’ont cessé d’augmenter, et, d’autre part, un développement accéléré des algues et des végétaux d’espèces supérieures (voir arrêt du 27 juin 2002, Commission/France, C‑258/00, Rec. p. I‑5959, point 64). L’ensemble des rapports et études produits par la Commission, en particulier les travaux de modélisation écologique développés dans la thèse de doctorat de l’Université de Caen soutenue en 1999 par M. Philippe Cugier, intitulée «Modélisation du devenir à moyen terme dans l’eau et le sédiment des éléments majeurs (N, P, Si) rejetés par la Seine en baie de Seine», concluent à une relation de cause à effet entre l’importance et la part respective des apports de nutriments en baie de Seine et les blooms de phytoplancton constatés chaque année dans cette zone. S’agissant de l’argument du gouvernement français selon lequel la thèse de M. Cugier est basée sur un modèle écologique 3D imparfait, il importe de rappeler que, aux termes de l’article 174 CE, la politique de la Communauté dans le domaine de l’environnement est fondée sur le principe de précaution. En l’espèce, en l’état des données scientifiques et techniques disponibles, l’existence d’un lien de causalité entre les apports de nutriments en baie de Seine et le développement accéléré de phytoplancton dans cette zone présente un degré de probabilité suffisant pour exiger l’adoption des mesures de protection de l’environnement prévues par la directive 91/271, si les autres critères de l’eutrophisation sont réunis. Le gouvernement français conteste que la production phytoplanctonique en baie de Seine entraîne une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau. À cet égard, il ressort de l’ensemble des études produites par la Commission que cette zone connaît des proliférations d’espèces phytoplanctoniques du genre Dinophysis qui produisent des toxines DSP (Diarrheic Shellfish Poisoning – Intoxication diarrhéique par fruits de mer) susceptibles de s’accumuler dans les coquillages et dangereuses pour l’homme en cas de consommation de ces coquillages. Entre 1990 et 1999, des concentrations importantes de Dinophysis, suffisantes pour entraîner l’accumulation de toxines dans les coquillages, ont été relevées dans l’ensemble de la baie, particulièrement dans sa partie centrale; au cours de cette période, la présence de Dinophysis a été relevée entre deux et six fois dans l’ouest de la baie et de sept à dix fois dans le centre et l’est de la baie (rapport IFREMER de 2001). Ces proliférations «semblent s’intensifier depuis plusieurs années entre Courseulles (Calvados) et Dieppe (Seine-Maritime), entraînant des interdictions périodiques de ramassage des coquillages» (schéma directeur d’aménagement et de gestion des eaux du bassin Seine-Normandie, ci-après le «SDAGE Seine-Normandie»). Par ailleurs, une autre espèce de phytoplancton, Phaeocystis, «prolifère depuis quelques années sur certains secteurs de la Seine-Maritime et du Calvados» et, bien que non toxique, «[provoque] des colmatages et [porte] atteinte à l’attrait touristique de la côte» (SDAGE Seine-Normandie). Le phytoplancton Phaeocystis est en effet connu pour donner, à des concentrations importantes, l’aspect d’une masse de mousse visqueuse recouvrant la surface de l’eau, se déposant sur la côte ou colmatant les filets de pêche. Ainsi qu’il a été souligné au point 23 du présent arrêt, une telle évolution de la structure de la communauté phytoplanctonique dans le sens d’un renforcement de la présence d’espèces toxiques ou nuisibles constitue une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau. Contrairement à ce que soutient le gouvernement français, cette évolution concerne l’ensemble de la baie de Seine, même si sa partie centrale et orientale est la plus affectée. Les limitations et gênes apportées par le phytoplancton Dinophysis aux activités de collecte de coquillages et par le phytoplancton Phaeocystis aux activités touristiques sur le littoral de la baie de Seine sont en outre représentatives d’une dégradation de la qualité de l’eau de cette baie. Les flux d’azote apportés à la mer par la Seine – qui est le principal fleuve tributaire de la baie de Seine – sont à 40 % d’origine urbaine [rapport de l’ERM de février 1999, intitulé «Verification of vulnerable zones identified under the nitrate directive and sensitive areas identified under the urban waste water treatment directive» (ci-après le «rapport ERM de 1999»)]. Le gouvernement français soutient que la part des rejets d’azote d’origine urbaine n’était que de 28 % en 2000, mais ne fournit aucun document à l’appui de cette affirmation. Au demeurant, à supposer même que cette part ne soit pas de 40 % mais de 28 %, la Commission resterait fondée à conclure que les rejets d’eaux urbaines résiduaires contribuent de manière significative à l’eutrophisation des eaux de la baie de Seine. Le gouvernement français soutient également que la thèse de M. Cugier relativise la possibilité d’entreprendre des actions techniques permettant de réduire les apports d’azote et de phosphore. Toutefois, rien dans les extraits de cette thèse produits devant la Cour ne permet d’étayer une telle affirmation. En tout état de cause, comme la Commission le fait justement valoir, la question de la faisabilité de la réduction des apports de nutriments d’origine urbaine n’a pas à être abordée au stade de l’identification des zones sensibles à l’eutrophisation. Dès lors, la Commission a constaté à juste titre que la baie de Seine est eutrophisée au sens de la directive 91/271 et qu’elle aurait dû être identifiée comme zone sensible à l’eutrophisation. – La Seine et ses affluents en aval de son confluent avec l’Andelle Il ressort de l’ensemble des rapports et études produits par la Commission que la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle connaît des proliférations phytoplanctoniques importantes. Lors de telles proliférations, «[l]a biomasse phytoplanctonique peut […] consommer plus d’oxygène qu’elle n’en produit» et «[l]es déclins phytoplanctoniques conduisent alors à des déficits en oxygène» (document «Seine-Aval 2: L’analyse et la gestion environnementales»). La désoxygénation de l’estuaire de la Seine se traduit par une «zone d’anoxie presque complète, s’étendant sur près de 50 km», laquelle «rend l’eau impropre à beaucoup d’usages et à toute vie d’organismes supérieurs» et «constitue une barrière infranchissable pendant près de six mois de l’année pour les poissons amphihalins, comme le saumon ou l’anguille» (étude «Programme scientifique Seine-Aval: L’oxygène»). Ces phénomènes constituent clairement une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau et une dégradation de la qualité de l’eau. La circonstance, alléguée par le gouvernement français, selon laquelle la réduction très importante des apports de phosphore n’a entraîné qu’une très faible augmentation du taux d’oxygène moyen annuel sur la section Poses-Honfleur est sans pertinence. En effet, dans le même temps, les apports d’azote n’ont pas cessé d’augmenter. Dans ces conditions, la Commission a constaté à juste titre que la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle est eutrophisée au sens de la directive 91/271 et qu’elle aurait dû être identifiée comme zone sensible à l’eutrophisation. S’agissant, en revanche, des cours d’eau qui se jettent dans la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle, la Commission se borne à produire le SDAGE Seine-Normandie selon lequel «[l]es grandes rivières [du bassin Seine-Normandie] sont affectées par des ‘blooms algaux’ au printemps et en été» et «[d]e nombreux petits cours d’eaux sont, à certaines périodes, envahis par des végétaux supérieurs, des algues filamenteuses ou des diatomées benthiques», mais elle n’allègue aucune circonstance précise de nature à démontrer que les troisième et quatrième critères de la définition de l’eutrophisation sont réunis. Dès lors, la Commission n’établit pas que les affluents de la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle sont eutrophisés ou pourraient le devenir à brève échéance au sens de la directive 91/271. Concernant le bassin Artois-Picardie – Les eaux littorales du bassin Artois-Picardie Il résulte de l’ensemble des rapports produits par la Commission que les eaux littorales du bassin Artois-Picardie, d’une part, sont affectées par un phénomène d’enrichissement des eaux en nutriments et, d’autre part, connaissent pratiquement chaque année un développement phytoplanctonique considérable (rapports de l’IFREMER et de l’Agence de l’Eau Artois-Picardie, de respectivement décembre 1997 et octobre 1999, portant sur le suivi régional des nutriments sur le littoral Nord-Pas-de-Calais/Picardie, et rapport IFREMER de 2001). Il existe, dans les eaux du littoral Artois-Picardie, «un cycle saisonnier des nutriments (essentiellement nitrate, phosphate et silicate) en rapport étroit avec le cycle de développement des principales espèces phytoplanctoniques» (rapport IFREMER de 2001). Dans ces conditions, contrairement à ce que soutient le gouvernement français, la relation de cause à effet entre l’enrichissement des eaux du littoral Artois-Picardie en nutriments et la production phytoplanctonique constatée doit être considérée comme établie en l’état des données scientifiques et techniques disponibles. Dans le bassin Artois-Picardie, «[l]es pressions industrielles et domestiques sont importantes (densité de population trois fois plus élevée que la moyenne nationale)» (document de l’Agence de l’Eau Artois-Picardie). Aussi y a-t-il lieu de conclure que les rejets d’eaux résiduaires urbaines contribuent de manière significative à l’eutrophisation des eaux de ce bassin, notamment ses eaux littorales, ce que le gouvernement français ne conteste d’ailleurs pas. L’ensemble du littoral Artois-Picardie, y compris à Dunkerque, Boulogne-sur-Mer et Calais, est affecté pratiquement chaque année, en avril-mai, par la prolifération de phytoplancton Phaeocystis, qui «constitue […] un événement écologique remarquable», se traduisant par «un changement de la coloration de l’eau, une odeur parfois nauséabonde à la côte» et par le fait que «[l]’eau devient gluante et peut être à l’origine de phénomènes impressionnants d’écume (foaming) sur le littoral» (rapport IFREMER de 2001). De surcroît, la baie de Somme est touchée par un phénomène de désoxygénation lié à l’eutrophisation (rapport IFREMER de 2001). Une étude de 1990 citée par l’IFREMER juge très vraisemblable que des mortalités constatées résultent de la surcharge organique de l’eau, amenant épisodiquement des anoxies du milieu. Selon l’IFREMER, il a déjà été constaté, dans d’autres zones de la mer du Nord, que des efflorescences de Phaeocystis similaires à celles que connaissent les eaux du littoral Artois-Picardie peuvent avoir des conséquences dramatiques sur la structure et le fonctionnement des écosystèmes benthiques et pélagiques. Le gouvernement français soutient certes qu’un rapport de l’IFREMER à l’attention de l’Agence de l’eau Artois-Picardie précise qu’aucune mortalité de coquillages ou de poissons n’est associée au phénomène d’inflorescence de Phaeocystis en baie de Somme, mais il ne produit pas ce document. Une modification de la structure de la communauté phytoplanctonique dans le sens d’un renforcement de la présence d’une espèce telle que Phaeocystis, qui, bien que non toxique, n’en est pas moins nuisible, constitue une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau non seulement en baie de Somme, mais sur l’ensemble du littoral Artois-Picardie. Les modifications de la couleur, de l’odeur et de la consistance de l’eau, dont les conséquences négatives sur les activités touristiques sont manifestes, et qui, en outre, ont vraisemblablement des effets néfastes sur les activités de pêche, représentent une dégradation de la qualité de l’eau. Dans ces conditions, la Commission a constaté à juste titre que l’ensemble des eaux du littoral Artois-Picardie sont eutrophisées au sens de la directive 91/271 et qu’elles auraient dû être identifiées comme zone sensible à l’eutrophisation. – Les eaux continentales du bassin Artois-Picardie (le réseau hydrographique compris entre l’Aa canalisée/Escaut, d’une part, et la frontière belge, d’autre part, la Scarpe en aval d’Arras, le canal de Lens en aval de Lens, et la Somme dans sa totalité) À l’appui de son recours, la Commission produit divers documents émanant de l’Agence de l’Eau Artois-Picardie. Il en ressort que «[l]’amélioration de la qualité générale de l’eau observée ces dernières années alliée à une forte charge en azote mais surtout en phosphore, favorise le développement de végétaux qu’il s’agisse de phytoplancton, d’algues filamenteuses ou de macrophytes (lentilles d’eau, nénuphars,…)», que «[c]es proliférations végétales sont à l’origine de nombreuses nuisances, dont les plus fréquentes sont une coloration des eaux, la présence d’odeurs, une gêne à l’écoulement des eaux, et surtout des mortalités massives de poissons par asphyxie», et que «la présence de végétaux en excès entraîne des nuisances: nuisances esthétiques, odeurs, embarcations, colmatage des filtres au cours de la fabrication d’eau potable». Il en ressort également que les cours d’eau du bassin Artois-Picardie sont défavorisés par rapport à ceux d’autres régions parce que, d’une part, «[l]es pressions industrielles et domestiques sont plus importantes (densité de population trois fois plus élevée que la moyenne nationale)» et, d’autre part, «les débits des cours d’eau sont trop faibles pour drainer toute la pollution produite» et «[leurs] vitesses d’écoulement […] sont faibles: peu d’oxygénation, fonds envasés, pas de reproduction de poissons et baisse de la richesse faunistique». Le gouvernement français soutient toutefois qu’aucun impact sur l’écoulement des eaux ni aucun dommage à la faune ou à la flore aquatiques, et notamment aux peuplements piscicoles, n’ont été relevés dans les cours d’eau du bassin Artois-Picardie. Il fait valoir que les documents cités par la Commission sont destinés au grand public, ont été rédigés dans un but de vulgarisation et ne comportent donc pas toutes les nuances souhaitées, de sorte qu’ils ne sauraient prouver les allégations de la Commission. À cet égard, il y a lieu de relever que, si l’un des documents visés aux points 58 et 59 du présent arrêt précise que les étangs de haute Somme et les canaux du delta de l’Aa sont victimes de l’eutrophisation, il définit ce terme comme «un enrichissement en substances nutritives […] pouvant conduire à des proliférations végétales» , de sorte que ce document ne permet pas de savoir si les troisième et quatrième critères de l’eutrophisation sont réunis dans les eaux y visées. Quant aux autres documents, ils ne permettent pas de déterminer quelle rivière ou quel canal est affecté par l’eutrophisation ou est susceptible de l’être. De surcroît, ils ne distinguent pas toujours ce qui résulte spécifiquement de l’éventuelle eutrophisation du réseau hydrographique des conséquences de la pollution en général, laquelle ne se limite pas aux apports de nutriments. S’agissant du rapport ERM de 1999, cité dans la lettre de mise en demeure et dans l’avis motivé, sur lequel la Commission paraît s’être principalement fondée pour conclure au défaut d’identification d’une partie de ce réseau hydrographique, force est de constater que la partie de ce rapport relative au bassin Artois-Picardie n’a pas été fournie à la Cour. Ainsi, au vu des documents qu’elle produit, rien ne justifie que la Commission ait inclus dans son grief certains cours d’eau du bassin Artois-Picardie plutôt que d’autres. Par ailleurs, elle n’a invoqué au soutien de son premier grief aucun des documents relatifs au réseau hydrographique de ce bassin produits par le gouvernement français au cours de la présente procédure. Dès lors, la Commission n’établit pas que les eaux continentales du bassin Artois-Picardie, telles que précisées dans son recours, sont eutrophisées ou pourraient le devenir à brève échéance au sens de la directive 91/271. Concernant le bassin Loire-Bretagne – La baie de la Vilaine Il ressort du rapport IFREMER de 2001 que la baie de la Vilaine est la plus eutrophisée des côtes françaises. D’une part, elle est le siège de graves phénomènes d’hypoxie, voire d’anoxie, consécutifs au développement puis à la dégradation bactérienne d’une biomasse importante de phytoplancton et pouvant entraîner une mortalité massive de poissons et d’invertébrés benthiques. D’autre part, trois sites de cette baie ont été répertoriés parmi les sites potentiels de prolifération macroalgale («marées vertes») et ont été affectés au moins une fois par ce phénomène entre 1997 et 1999, période couverte par l’étude. Le gouvernement français ne conteste pas que les apports de nutriments, notamment d’azote, d’origine urbaine transportés par le fleuve Vilaine jouent un rôle significatif dans l’eutrophisation de la baie. Il fait valoir qu’il a déjà classé le bassin versant de la Vilaine en zone sensible à l’eutrophisation, de sorte que toutes les agglomérations ayant un EH de plus de 10 000 qui rejettent leurs effluents dans ce bassin sont soumises aux dispositions de la directive 91/271. Dans la mesure où, d’une part, aucune agglomération ayant un EH de plus de 10 000 n’effectuerait ses rejets directement dans la baie de la Vilaine et où, d’autre part, contrairement à ce que soutient la Commission, les apports fluviaux de la Loire n’auraient pas d’influence sur cette baie, l’identification de cette dernière comme zone sensible à l’eutrophisation serait sans conséquence, de sorte que le gouvernement français estime qu’il n’a pas manqué à ses obligations. À cet égard, à supposer même qu’aucune agglomération ayant un EH de plus de 10 000 n’effectue ses rejets directement dans la baie de la Vilaine et que, contrairement aux affirmations de la Commission, les apports fluviaux de la Loire n’aient pas d’influence sur cette baie, le fait que le bassin versant du fleuve Vilaine a déjà été identifiée comme zone sensible à l’eutrophisation ne justifie pas que cette baie ne le soit pas également. En effet, il résulte de l’article 5, paragraphe 1, de la directive 91/271, lu en combinaison avec l’annexe II, A, sous a), de celle-ci, que les États membres sont tenus d’identifier comme zones sensibles toutes les masses d’eau eutrophisées. Dès lors, en n’identifiant pas la baie de la Vilaine comme zone sensible à l’eutrophisation au sens de la directive 91/271, la République française a manqué à ses obligations. – La rade de Lorient Le gouvernement français ne conteste pas que les eaux de la rade de Lorient sont enrichies en nutriments. Il ressort du rapport IFREMER de 2001 que, de 1997 à 1999, deux sites de la rade de Lorient ont été affectés chaque année par des proliférations macroalgales le long des plages («marées vertes»). Le même rapport précise que les marées vertes du littoral breton, qui durent généralement de mai à août-septembre, ont pour cause une prolifération rapide d’algues vertes du genre Ulva consécutive à l’enrichissement des eaux en nutriments. Ces algues opportunistes sont facilement arrachées de leur substrat, mènent alors une existence dérivante et finissent par s’échouer sur les plages qu’elles recouvrent sur une épaisseur souvent importante. Les marées vertes provoquent une forte gêne ou même une impossibilité de pratiquer les activités touristiques habituelles telles que la baignade, la pêche, la randonnée le long de la côte, etc. Les communes sont tenues de ramasser les algues pour maintenir une activité touristique. Ainsi qu’il a été souligné au point 23 du présent arrêt, une telle prolifération de macroalgues constitue une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau. Par leurs conséquences négatives, notamment sur les activités touristiques, les marées vertes sont également constitutives d’une dégradation de la qualité de l’eau. Le gouvernement français fait toutefois valoir que la part d’origine urbaine des flux printaniers et estivaux d’azote n’est que de 9,8 %, de sorte que les rejets d’eaux urbaines résiduaires ne sont pas significatifs. Il allègue que la Commission a admis, dans son avis motivé, que les flux d’azote d’origine urbaine dans la baie de Saint-Brieuc, qui représentent 8,9 % du total, ne sont pas significatifs et que la même conclusion s’impose s’agissant de la rade de Lorient. À cet égard, la circonstance que la Commission a admis que les rejets d’origine urbaine ne contribuent pas de façon significative à l’eutrophisation de la rade de Saint-Brieuc est sans incidence sur la question de l’identification de la rade de Lorient comme zone sensible, dès lors qu’il est constant que ces deux masses d’eau sont indépendantes l’une de l’autre. Il ressort du rapport ERM de 1999 produit par la Commission que les apports printaniers et estivaux de nitrates en rade de Lorient, soit dans la période de prolifération des algues vertes, sont, pour 9,8 %, d’origine urbaine, ce qui représente 374 tonnes. Dans ces conditions, la Commission est fondée à conclure que les rejets d’eaux urbaines résiduaires contribuent de manière significative à l’eutrophisation des eaux de la rade de Lorient. La Commission a donc constaté à juste titre que la rade de Lorient est eutrophisée au sens de la directive 91/271 et qu’elle aurait dû être identifiée comme zone sensible à l’eutrophisation. – L’estuaire de l’Elorn, le golfe du Morbihan, la baie de Douarnenez et la baie de Concarneau Le gouvernement français ne conteste pas l’enrichissement de ces masses d’eaux en nutriments. Il ressort du rapport IFREMER de 2001 que, de 1997 à 1999, période sur laquelle portait l’étude, les zones en cause ont été affectées chaque année par des marées vertes. Le gouvernement français reconnaît d’ailleurs la réalité et l’importance du phénomène dans la baie de Concarneau. Pour les motifs exposés aux points 73 et 74 du présent arrêt, la Commission établit donc l’état d’eutrophisation de l’estuaire de l’Elorn, du golfe du Morbihan et des baies de Douarnenez et de Concarneau. Le gouvernement français soutient toutefois que les apports de nutriments d’origine urbaine ne contribuent pas de façon significative à l’eutrophisation de ces masses d’eau, de sorte qu’il n’y a pas lieu de les identifier comme zones sensibles dans le cadre de la directive 91/271. À cet égard, il est constant que l’origine de la pollution azotée y est principalement agricole. Toutefois, s’agissant de l’estuaire de l’Elorn, la Commission et le gouvernement français s’accordent sur le fait que les apports printaniers et estivaux de nitrates, soit dans la période de prolifération des algues vertes, sont, pour 21 %, d’origine urbaine, chiffre fourni par le rapport ERM de 1999. S’agissant des baies de Douarnenez et de Concarneau, la part d’origine urbaine des apports printaniers et estivaux de nitrates est, selon le même rapport, respectivement de 23 % et 32 %. Après avoir indiqué, dans sa réponse à l’avis motivé que, selon une étude du bureau d’études Saunier d’août 1993 (ci-après l’«étude Saunier»), cette part était respectivement de 22 % et 34 %, le gouvernement français a soutenu, dans son mémoire en défense, que l’alimentation en azote et en phosphore est d’origine agricole à 90 % dans la baie de Douarnenez, en se fondant sur une étude CEVA-IFREMER pour le pôle analytique de l’eau. Force est toutefois de constater qu’il ne produit pas cette étude. Quant à la baie de Concarneau, le gouvernement français indique que diverses études et campagnes de mesures (IFREMER, Ceva, DDE, In vivo) ont permis d’estimer les apports de nutriments à la baie à environ 500 tonnes par an, dont seulement 6,5 tonnes (soit, 1,3 %) provenant de la station d’épuration de Concarneau. Mais, là encore, il ne produit pas ces études et rapports. Dans ces conditions, il y a lieu de retenir comme base d’analyse les pourcentages tels qu’ils résultent du rapport ERM de 1999 produit par la Commission. Quant au golfe du Morbihan, le gouvernement français soutient que, aux termes de l’étude Saunier, qu’il produit, les apports printaniers et estivaux de nitrates ne sont d’origine urbaine qu’à concurrence de 10 %. Toutefois, l’examen de cette étude ne permet pas de confirmer ce chiffre, de sorte qu’il convient également de retenir le pourcentage de 21 % qui résulte du rapport ERM de 1999. En tout état de cause, il y a lieu de constater que l’étude Saunier date de 1993, de sorte que le rapport ERM de 1999 fournit un bilan plus récent de l’état des eaux littorales françaises. La Commission considère à bon droit que des apports d’origine urbaine qui représentent entre 21 % et 32 % du total des apports azotés au cours de la période de développement accéléré des algues ou d’autres végétaux d’espèces supérieures sont significatifs dans l’apparition, le développement ou le maintien d’une situation d’eutrophisation des eaux réceptrices en cause. Dans ces conditions, la Commission a justement constaté que l’estuaire de l’Elorn, le golfe du Morbihan, la baie de Douarnenez et la baie de Concarneau sont eutrophisées au sens de la directive 91/271 et qu’ils auraient dû être identifiés comme zones sensibles à l’eutrophisation. – La Sèvre niortaise Dans son mémoire en réplique, la Commission a renoncé à son premier grief en ce qui concerne cette zone. Concernant le bassin Rhône-Méditerranée-Corse – Le Vistre La Commission fait valoir que la rivière Vistre est eutrophisée en aval de Nîmes et qu’elle aurait dû être identifiée comme zone sensible à l’eutrophisation. Le gouvernement français reconnaît le bien-fondé de ce grief et indique que le problème ponctuel du Vistre, qui n’est lié qu’aux rejets de l’agglomération de Nîmes, sera réglé par le raccordement, pour le 31 décembre 2005, de la totalité de l’agglomération à la station d’épuration de Nîmes-ouest, qui aura fait l’objet d’une extension. Dès lors, les autorités françaises auraient dû identifier le Vistre en aval de Nîmes comme zone sensible à l’eutrophisation. – L’étang de Thau Il est constant que les eaux de l’étang de Thau sont enrichies en nutriments. Par ailleurs, ainsi qu’il résulte du rapport IFREMER de 2001, «l’eutrophisation des écosystèmes méditerranéens n’a pas pour origine principale l’agriculture mais les rejets d’origines urbaines», ce que le gouvernement français ne conteste pas s’agissant de l’étang de Thau. Selon ce même rapport, l’étang de Thau est le siège d’importants phénomènes anoxiques, appelés «malaïgues», dont «[l]e déclenchement est vraisemblablement lié à une dégradation des algues, abondantes au bord, accéléré par de fortes températures», et qui rendent les eaux toxiques pour les animaux et les végétaux qui s’y trouvent. De tels phénomènes se sont produits en 1975, 1982, 1983, 1987, 1990, et 1997. Se fondant sur une étude de l’IFREMER de 1998, intitulée «La crise anoxique du bassin de Thau de l’été 1997» (ci-après l’«étude IFREMER de 1998») et sur le Bulletin du réseau de suivi lagunaire pour l’année 2000, publié par l’IFREMER et la région Languedoc-Roussillon, le gouvernement français fait toutefois valoir que l’état trophique de l’étang de Thau s’est nettement amélioré depuis les années 1970. Les crises anoxiques constatées pendant ces vingt dernières années n’auraient plus pour origine les proliférations végétales causées par l’eutrophisation de l’étang, mais une gestion encore imparfaite des stocks de matières organiques vivantes et détritiques produits, en particulier, par l’activité conchylicole très importante développée dans l’étang de Thau. À cet égard, il ressort de l’étude IFREMER de 1998 que, à la suite des aménagements entrepris sur son pourtour depuis les années 1970 en vue de diminuer les apports de nutriments d’origine anthropique, «on peut considérer que le bassin de Thau n’est plus eutrophisé». De fait, selon cette étude, si les eaux de l’étang de Thau connaissent une production phytoplanctonique importante, les espèces de phytoplancton rencontrées ne sont pas toxiques et permettent l’élevage de coquillages, principalement d’huîtres, à des taux de croissance élevée. La quantité de matières azotées extraites par la récolte (moules, huîtres, etc…) représente d’ailleurs plus de 60 % des apports du bassin versant. Dans ces conditions, les eaux de l’étang de Thau ne connaissent pas actuellement de perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau. Toutefois, l’étude IFREMER de 1998 souligne le risque que les eaux de l’étang de Thau puissent être atteintes par la malaïgue, phénomène se traduisant par une anoxie des eaux, la production de sulfures et la mort massive de tous les êtres vivants présents dans les zones affectées, y compris les huîtres. La dernière malaïgue remonte à 1997. Lorsqu’il se produit, un tel phénomène est à la fois constitutif d’une perturbation indésirable de l’équilibre des organismes présents dans l’eau et d’une dégradation de la qualité de l’eau. Contrairement à ce que soutient le gouvernement français, il ressort de l’étude IFREMER de 1998 que, même si des apports de matières organiques provenant de l’activité conchylicole contribuent aux développements des malaïgues, telle celle survenue en 1997, le développement de macrophytes sur le bord de l’étang, consécutif à l’enrichissement des eaux en nutriments, joue un rôle important dans l’apparition de ces phénomènes. Selon cette même étude, la survenance de malaïgues ne peut être exclue dans l’avenir, dans des conditions météorologiques exceptionnelles comme celles réunies lors de la crise de 1997. Il existe, sur le pourtour de l’étang de Thau, «un certain nombre de foyers potentiels dans les secteurs situés à l’arrivée des principaux cours d’eau alimentés notamment par des eaux de lagunages». Ce fait est confirmé par le Bulletin du réseau de suivi lagunaire pour l’année 2000, selon lequel une partie de l’étang de Thau (crique de l’Angle) est dans un état moyen vis-à-vis de l’eutrophisation. Dès lors, la Commission a constaté à juste titre que l’étang de Thau pourrait devenir eutrophisé à brève échéance si des mesures de protection ne sont pas prises et qu’il aurait dû être identifié comme zone sensible à l’eutrophisation au sens de la directive 91/271. Selon l’étude IFREMER de 1998, «[l]es apports par le bassin versant sont […] nécessaires au maintien de la capacité de support du bassin de Thau pour la conchyliculture», car «une baisse de la production planctonique [aurait] pour conséquence probable celle de la production conchylicole», ce qui n’est à l’évidence pas souhaitable. Toutefois, l’annexe II, A, sous a), second alinéa, de la directive 91/271 prévoit la possibilité de moduler le traitement plus rigoureux normalement appliqué aux eaux urbaines résiduaires rejetées dans une zone sensible. Eu égard à l’ensemble des considérations qui précèdent, le premier grief est fondé en ce qui concerne la baie de Seine, la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle, les eaux littorales du bassin Artois-Picardie, la baie de la Vilaine, la rade de Lorient, l’estuaire de l’Elorn, la baie de Douarnenez, la baie de Concarneau, le golfe du Morbihan, le Vistre en aval de Nîmes ainsi que l’étang de Thau. Sur le second grief, tiré de l’absence de traitement plus rigoureux des rejets dans des zones sensibles d’eaux urbaines résiduaires provenant d’agglomérations ayant un EH de plus de 10 000 Il résulte de l’article 5, paragraphe 2, de la directive 91/271 que les autorités françaises étaient tenues de prendre les mesures nécessaires pour que, s’agissant des agglomérations ayant un EH de plus de 10 000, les eaux urbaines résiduaires qui entrent dans les systèmes de collecte fassent l’objet, avant d’être rejetées dans des zones sensibles, d’un traitement plus rigoureux que celui décrit à l’article 4 de la même directive au plus tard le 31 décembre 1998. En vertu des dispositions combinées de l’article 5, paragraphe 3, et de l’annexe I, B, point 3, de la directive 91/271, ce traitement plus rigoureux implique notamment, s’agissant des rejets dans les zones sensibles à l’eutrophisation, le respect des prescriptions figurant au tableau 2 de la même annexe, sous réserve toutefois des dispositions de l’annexe II, A, sous a), second alinéa, de ladite directive. Tout d’abord, la Commission fait valoir que, en réponse à la lettre de mise en demeure, les autorités françaises ont, par lettre du 12 décembre 2000, reconnu que, pour 130 agglomérations, dont elles donnaient la liste, le traitement des eaux urbaines résiduaires n’était pas, à l’échéance du 31 décembre 1998, conforme aux exigences de l’article 5, paragraphe 2, de la directive 91/271. Dans sa duplique, le gouvernement français indique que, sur les 130 agglomérations figurant dans ladite liste, 32 sont désormais en conformité avec les exigences de la directive 91/271, dont 10 (Vichy, Aix-en-Provence, Mâcon, Créhange, Saint-Avold, Bailleul, Aurillac, Montauban, Châtillon-sur-Seine et Gray) l’ont été avant l’expiration du délai imparti dans l’avis motivé. À cet égard, il est de jurisprudence constante que l’existence d’un manquement doit être appréciée en fonction de la situation de l’État membre telle qu’elle se présentait au terme du délai fixé dans l’avis motivé (voir, notamment, arrêt du 12 juin 2003, Commission/Espagne, C‑446/01, Rec. p. I‑6053, point 15). Dès lors que les agglomérations de Vichy, Aix-en-Provence, Mâcon, Créhange, Saint-Avold, Bailleul, Aurillac, Montauban, Châtillon-sur-Seine et Gray ont été mises en conformité avant l’expiration du délai imparti dans l’avis motivé, le grief n’est pas fondé à leur égard. Il est en revanche fondé en ce qui concerne les autres agglomérations visées dans la lettre des autorités françaises du 12 décembre 2000, y compris celles qui auraient été mises en conformité postérieurement à l’expiration du délai imparti dans l’avis motivé. Ensuite, la Commission fait reproche aux autorités françaises de ne pas avoir respecté leurs obligations s’agissant de l’agglomération de Montpellier, qui ne figure pas sur la liste jointe à la lettre du 12 décembre 2000. Il ressort de la réponse du gouvernement français à l’avis motivé que l’agglomération de Montpellier rejette ses eaux urbaines résiduaires dans une zone sensible et que les travaux de mise en conformité de la station d’épuration et de création d’un émissaire en mer ne seront terminés qu’en 2004. Le gouvernement français n’ayant pas soutenu devant la Cour que ces travaux se sont achevés plus tôt que prévu, et en tout cas avant l’expiration du délai imparti dans l’avis motivé, le second grief est également fondé en ce qui concerne l’agglomération de Montpellier. Enfin, la Commission fait valoir que les autorités françaises auraient également dû veiller à ce que les eaux urbaines résiduaires provenant d’agglomérations ayant un EH de plus de 10 000 et qui sont rejetées dans les zones visées dans le cadre du premier grief, lesquelles auraient dû être identifiées comme zones sensibles à l’eutrophisation, fassent l’objet d’un traitement plus rigoureux, en application de l’article 5, paragraphe 2, de la directive 91/271. À cet égard, le gouvernement français, qui ne conteste pas que des eaux urbaines résiduaires provenant d’agglomérations ayant un EH de plus de 10 000 sont rejetées dans les zones visées au point 103 du présent arrêt ou dans leurs bassins versants, n’a pas allégué devant la Cour ni, a fortiori, démontré que, à l’expiration du délai imparti dans l’avis motivé, ces eaux faisaient l’objet d’un traitement plus rigoureux, au sens de l’article 5, paragraphe 2, de la directive 91/271. Dès lors, il y a lieu de conclure que, en ayant omis: – d’identifier comme zones sensibles au titre de l’eutrophisation la baie de Seine, la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle, les eaux littorales du bassin Artois-Picardie, la baie de la Vilaine, la rade de Lorient, l’estuaire de l’Elorn, la baie de Douarnenez, la baie de Concarneau, le golfe du Morbihan, le Vistre en aval de Nîmes ainsi que l’étang de Thau, et – de soumettre à un traitement plus rigoureux les rejets d’eaux urbaines résiduaires provenant des agglomérations – autres que Vichy, Aix-en-Provence, Mâcon, Créhange, Saint-Avold, Bailleul, Aurillac, Montauban, Châtillon-sur-Seine et Gray – visées dans la lettre des autorités françaises du 12 décembre 2000 et de l’agglomération de Montpellier, ainsi que les rejets d’eaux urbaines résiduaires provenant d’agglomérations ayant un équivalent habitant (EH) de plus de 10 000 dans la baie de Seine, la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle, les eaux littorales du bassin Artois-Picardie, la baie de la Vilaine, la rade de Lorient, l’estuaire de l’Elorn, la baie de Douarnenez, la baie de Concarneau, le golfe du Morbihan, le Vistre en aval de Nîmes et l’étang de Thau, la République française a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de l’article 5, paragraphes 1 et 2, et de l’annexe II de la directive 91/271. Le recours est rejeté pour le surplus. Sur les dépens Aux termes de l’article 69, paragraphe 2, du règlement de procédure, toute partie qui succombe est condamnée aux dépens, s’il est conclu en ce sens. La Commission ayant conclu à la condamnation de la République française et celle-ci ayant succombé en l’essentiel de ses moyens, il y a lieu de la condamner aux dépens. Par ces motifs, la Cour (deuxième chambre) déclare et arrête: 1) En ayant omis: – d’identifier comme zones sensibles au titre de l’eutrophisation la baie de Seine, la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle, les eaux littorales du bassin Artois-Picardie, la baie de la Vilaine, la rade de Lorient, l’estuaire de l’Elorn, la baie de Douarnenez, la baie de Concarneau, le golfe du Morbihan, le Vistre en aval de Nîmes ainsi que l’étang de Thau, et – de soumettre à un traitement plus rigoureux les rejets d’eaux urbaines résiduaires provenant des agglomérations – autres que Vichy, Aix-en-Provence, Mâcon, Créhange, Saint-Avold, Bailleul, Aurillac, Montauban, Châtillon-sur-Seine et Gray – visées dans la lettre des autorités françaises du 12 décembre 2000 et de l’agglomération de Montpellier, ainsi que les rejets d’eaux urbaines résiduaires provenant d’agglomérations ayant un équivalent habitant (EH) de plus de 10 000 dans la baie de Seine, la Seine en aval de son confluent avec l’Andelle, les eaux littorales du bassin Artois-Picardie, la baie de la Vilaine, la rade de Lorient, l’estuaire de l’Elorn, la baie de Douarnenez, la baie de Concarneau, le golfe du Morbihan, le Vistre en aval de Nîmes et l’étang de Thau, la République française a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de l’article 5, paragraphes 1 et 2, et de l’annexe II de la directive 91/271/CEE du Conseil, du 21 mai 1991, relative au traitement des eaux urbaines résiduaires. 2) Le recours est rejeté pour le surplus. 3) La République française est condamnée aux dépens. Signatures. – Langue de procédure: le français.

61994CJ0175

fi

Tuomion perustelut 1 Court of Appeal on esittänyt yhteisöjen tuomioistuimelle 10.2.1994 tekemällään päätöksellä, joka on saapunut yhteisöjen tuomioistuimen kirjaamoon 24.6.1994, EY:n perustamissopimuksen 177 artiklan mukaisesti kaksi ennakkoratkaisukysymystä ulkomaalaisten liikkumista ja oleskelua koskevien, yleiseen järjestykseen ja turvallisuuteen sekä kansanterveyteen perustuvien erityistoimenpiteiden yhteensovittamisesta 25 päivänä helmikuuta 1964 annetun neuvoston direktiivin 64/221/ETY (EYVL 1964, 56, s. 850, jäljempänä direktiivi) tulkinnasta. 2 Nämä ennakkoratkaisukysymykset esitettiin Gallagherin nostamaan kanteeseen perustuvan oikeudenkäynnin yhteydessä Court of Appealissa; kanne koski Secretary of Staten (Englannin sisäministeriö, jäljempänä ministeriö) vuoden 1989 Prevention of Terrorism (Temporary Provisions) Actin (terrorismin ehkäisemisestä annettu laki, väliaikaiset säännökset) 7 pykälän 1 ja 2 momentin nojalla tekemää karkotuspäätöstä. 3 Lain 7 pykälässä säädetään seuraavaa: "1) Jos Secretary of State on vakuuttunut siitä, että henkilö a) tekee tämän lain tässä osassa tarkoitetun terroriteon, valmistelee sitä tai yllyttää siihen taikka on tehnyt tällaisen teon, valmistellut sitä tai yllyttänyt siihen - - se voi tehdä tätä henkilöä koskevan karkotuspäätöksen. 2) Tässä artiklassa tarkoitetulla karkotuspäätöksellä tarkoitetaan päätöstä, jolla henkilöä kielletään oleskelemasta Yhdistyneessä kuningaskunnassa tai saapumasta sinne." 4 Lain liitteessä 2 säädetään mahdollisuudesta esittää karkotuspäätöstä koskevia huomautuksia. Liitteen 3 ja 4 kohdassa säädetään seuraavaa: "3) 1) Jos henkilö, jota karkotuspäätös koskee ja jolle tämä päätös on annettu tiedoksi, vastustaa tätä päätöstä, hän voi a) esittää kirjalliset huomautuksensa perusteluineen Secretary of Statelle ja b) pyytää huomautuksissaan henkilökohtaista tapaamista Secretary of Staten 5 alakohdan mukaisesti nimeämän henkilön tai henkilöiden kanssa.- - 5) Jos henkilö käyttää näitä oikeuksiaan hänelle asetetussa määräajassa, asia siirretään Secretary of Staten nimeämän yhden tai useamman henkilön käsiteltäväksi. - - 4) 1) Kun ministeriö saa 3 kohdan mukaiset karkotuspäätöstä koskevat huomautukset, sen on käsiteltävä asia uudelleen niin pian kuin se kohtuullisesti tarkastellen on mahdollista sen jälkeen kun se on saanut huomautukset ja selvityksen kyseisen kohdan mukaisesti järjestetystä tähän asiaan liittyvästä tapaamisesta. 2) Käsitellessään asiaa uudelleen tämän kohdan mukaisesti Secretary of State ottaa huomioon kaikki ne seikat, joilla on merkitystä asiassa ja erityisesti a) 3 kohdan mukaisesti sille esitetyt asiaa koskevat huomautukset; b) sen henkilön tai niiden henkilöiden lausunnon, jonka tai joiden käsiteltäväksi asia siirrettiin kyseisen kohdan mukaisesti; ja c) kyseisen kohdan mukaisesti järjestetystä tapaamisesta laaditun selvityksen." 5 Vuonna 1983 Irlannin kansalainen Gallagher tuomittiin Irlannissa kolmeksi vuodeksi vankeuteen kahden ampuma-aseen laittomasta hallussapidosta. Toukokuun 1987 ja syyskuun 1989 välisenä aikana Gallagher tuli Yhdistyneeseen kuningaskuntaan työnhakutarkoituksessa. Hän työskenteli Yhdistyneessä kuningaskunnassa huhtikuusta 1990 syyskuuhun 1991. 6 Gallagher pidätettiin 24.9.1991 vuoden 1989 lain 14 pykälän nojalla. Hänelle annettiin 27.9.1991 tiedoksi lain 7 pykälään perustuva karkotuspäätös, koska ministeriö oli vakuuttunut, että "hän oli tehnyt Pohjois-Irlannin asioihin liittyvän terroriteon, valmistellut sitä tai yllyttänyt siihen". 7 Karkotuksensa jälkeen Gallagher ilmoitti vastustavansa karkotuspäätöstä lain liitteessä 2 olevan 3 kohdan 1 alakohdan mukaisesti; hän lähetti ministeriölle kirjalliset huomautukset, joissa hän esitti syyt siihen, miksi hän vastusti päätöstä, ja pyysi henkilökohtaista tapaamista ministeriön nimeämän henkilön kanssa; tapaaminen järjestettiin Ison-Britannian Dublinin suurlähetystössä 6.12.1991. Tässä tapaamisessa ministeriön nimeämä henkilö ei paljastanut henkilöllisyyttään eikä kertonut karkotuksen syitä. Ministeriö käsitteli asiaa uudelleen liitteessä 2 olevan 4 kohdan nojalla, mutta ei kuitenkaan muuttanut päätöstään. 8 Gallagher nosti kanteen, joka koski karkotuspäätöstä, kieltäytymistä kumota päätös, tapaamiseen osallistuneen henkilön nimeämistä ja tämän henkilön päätöstä olla ilmaisematta henkilöllisyyttään. Muutoksenhaun yhteydessä Gallagher totesi, että hänet oli karkotettu Yhdistyneestä kuningaskunnasta vastoin direktiivin 9 artiklassa asetettuja edellytyksiä ennen kuin hän pystyi esittämään päätöstä koskevat huomautuksensa ja tapaamaan ministeriön nimeämän henkilön. Lisäksi tämä henkilö ei ollut tällaisen nimeämisen vuoksi toimivaltainen antamaan 9 artiklan mukaista lausuntoa. 9 Koska Court of Appeal ei ollut varma tämän säännöksen tulkinnasta, se päätti esittää yhteisöjen tuomioistuimelle seuraavat ennakkoratkaisukysymykset: "1) Kielletäänkö 25.2.1964 annetun neuvoston direktiivin 64/221/ETY 9 artiklassa Secretary of State for the Home Departmentia tekemästä vuoden 1989 Prevention of Terrorism (Temporary Provisions) Actin 7 pykälän mukaista karkotuspäätöstä ennen kuin se on saanut toimivaltaisen viranomaisen lausunnon, kun vuoden 1989 lain liitteen 2 asiaa koskevissa säännöksissä säädetään seuraavaa: a) henkilöllä, jota kyseinen päätös koskee, on oikeus esittää huomautuksensa toimivaltaiselle viranomaiselle, ja b) jos tällaisia huomautuksia esitetään, Secretary of Staten on otettava tämän toimivaltaisen viranomaisen lausunto huomioon ja tarkasteltava uudelleen karkotuspäätöksen perusteluja ennen kuin kyseinen henkilö karkotetaan Yhdistyneestä kuningaskunnasta (paitsi milloin henkilö itse suostuu lähtemään)? 2) Voiko Secretary of State for the Home Departmentin nimeämä henkilö olla 25.2.1964 annetun neuvoston direktiivin 64/221/ETY 9 artiklassa tarkoitettu toimivaltainen viranomainen?" N10 Näissä kysymyksissä Court of Appeal viittaa direktiivin 9 artiklaan täsmentämättä kuitenkaan, onko tarkoitus saada yhteisöjen tuomioistuimen ratkaisu tämän säännöksen 1 vai 2 kohdan tulkinnasta. 11 Komissio toteaa huomautuksissaan, että koska Irlannin kansalaisia koskevassa Yhdistyneen kuningaskunnan lainsäädännössä ei edellytetä, että näillä on oltava oleskelulupa voidakseen asua Yhdistyneessä kuningaskunnassa, päätös karkottaa Yhdistyneessä kuningaskunnassa työskentelevä Irlannin kansalainen, jolla ei ole oleskelulupaa, kuuluu direktiivin 9 artiklan 1 kohdan soveltamisalaan. Yhdistyneen kuningaskunnan hallitus yhtyi tähän näkemykseen suullisessa käsittelyssä. 12 Direktiivin 9 artiklassa säädetään: "1) Jos oikeutta hakea muutosta tuomioistuimelta ei ole tai jos muutosta voi hakea vain päätöksen laillisuuden perusteella taikka jos muutoksenhaun johdosta annetulla päätöksellä ei ole lykkäävää vaikutusta, hallintoviranomainen ei saa muutoin kuin kiireellisissä tapauksissa jättää oleskelulupaa uudistamatta tai tehdä oleskeluluvan haltijaa koskevaa karkotuspäätöstä hankkimatta lausuntoa vastaanottavan maan toimivaltaiselta viranomaiselta, jonka luona asianomaisella on sellaiset oikeudet puolustukseen sekä avustajan tai asiamiehen käyttöön kuin tuossa maassa sovellettavissa säännöksissä säädetään. Tämä viranomainen ei saa olla sama kuin se, jolla on toimivalta päättää oleskeluluvan uudistamatta jättämisestä tai antaa karkotusmääräys. 2) Kaikki kyseisen henkilön ensimmäisen oleskeluluvan epäämistä tai henkilön karkottamista ennen luvan myöntämistä koskevat päätökset on henkilön niin vaatiessa toimitettava sen viranomaisen harkittavaksi, jolta 1 kohdan mukaisesti on pyydettävä lausunto ennen päätöstä. Asianomaisella on oikeus esittää puolustuksensa henkilökohtaisesti, paitsi jos tämä on ristiriidassa kansallisten turvallisuusetujen kanssa."$ 13 Direktiivin 9 artiklan sanamuodosta käy ilmi, että sen 1 kohta koskee sellaista karkotuspäätöstä, jolla oleskeluluvan haltija karkotetaan jäsenvaltion alueelta, kun taas 2 kohta koskee ennen tällaisen luvan antamista tehtyä karkotuspäätöstä. 14 Direktiivin 9 artiklan 1 kohdassa tarkoitetaan sellaisia tapauksia, joissa jäsenvaltion kansalainen jo oleskelee laillisesti toisen jäsenvaltion alueella. Tilanne on tällainen esimerkiksi silloin, kun on kyse henkilöstä, jolla on oleskelulupa, mutta myös silloin, kun on kyse toisen jäsenvaltion kansalaisesta, jolla ei oleskeluvaltion lainsäädännön mukaan tarvitse olla oleskelulupaa. Tämän vuoksi tätä säännöstä sovelletaan myös karkotuspäätökseen, jolla tällainen kansalainen karkotetaan jäsenvaltion alueelta. Ensimmäinen ennakkoratkaisukysymys 15 Ensimmäisessä kysymyksessä Court of Appeal kysyy pääasiallisesti sitä, onko direktiivin 9 artiklan 1 kohtaa tulkittava siten, että toimivaltaisen viranomaisen lausunto voidaan antaa karkotuspäätöksen jälkeen, koska henkilön, jota asia koskee, valittaessa päätöksestä päätöksen tekevän viranomaisen on kiireellisiä tapauksia lukuun ottamatta käsiteltävä päätöstä uudelleen tämän lausunnon perusteella. 16 Tämän osalta on syytä korostaa, että vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan direktiivin 9 artiklan 1 kohdalla on tarkoitus varmistaa prosessuaalinen vähimmäissuoja sellaisille henkilöille, joita päätös olla uudistamatta oleskelulupaa koskee, tai henkilöille, joilla on oleskelulupa mutta jotka karkotetaan maasta. Tätä säännöstä sovelletaan silloin, kun muutoksenhakumahdollisuutta ei ole tai kun muutoksenhaku koskee ainoastaan päätöksen lainmukaisuutta taikka kun muutoksenhaulla ei ole lykkäävää vaikutusta, ja sen mukaan tämä toimivaltainen viranomainen ei saa olla sama kuin karkotuspäätöksen tehnyt viranomainen. Henkilön, jota asia koskee, on voitava tässä viranomaisessa puolustautua ja hänellä on oltava oikeus käyttää avustajaa tai asiamiestä apunaan kansallisen lainsäädännön mukaisesti (ks. erityisesti asiat C-297/88 ja C-197/89, Dzodzi, tuomio 18.10.1990, Kok. 1990, I-3763, 62 kohta). 17 Kuten yhteisöjen tuomioistuin on jo todennut, 9 artiklan 1 kohdassa tarkoitetulla toimivaltaisen viranomaisen osallistumisella asian käsittelyyn on tarkoitus mahdollistaa se, että kaikkia tosiseikkoja ja olosuhteita voidaan tarkastella tyhjentävästi, mukaan lukien suunnitellun toimenpiteen tarkoituksenmukaisuus ennen lopullisen päätöksen tekemistä (asiat 115/81 ja 116/81, Adoi ja Cornuaille, tuomiot 18.5.1982, Kok. 1982, s. 1665, 15 kohta sekä asia 131/79, Santillo, tuomio 22.5.1980, Kok. 1980, s. 1585, 12 kohta). Yhteisöjen tuomioistuin on myös täsmentänyt, että kiireellisiä tapauksia lukuun ottamatta hallintoviranomainen voi tehdä päätöksensä vasta toimivaltaisen viranomaisen annettua asiasta lausuntonsa (asia 98/79, Pecastaing, tuomio 5.3.1980, Kok. 1980, s. 691, 17 kohta ja em. asiassa Dzodzi annettu tuomio, 62 kohta). 18 Yhdistyneen kuningaskunnan hallituksen mukaan direktiivin 9 artiklan 1 kohdassa asetettu tavoite saavutetaan, jos henkilö, jota asia koskee, voi käyttää direktiivissä mainittuja oikeuksia. Laki kuitenkin tässä tapauksessa mahdollistaa sen, että henkilöt, joita karkotuspäätös koskee, voivat esittää huomautuksensa toimivaltaiselle viranomaiselle, ja siinä velvoitetaan ministeriö ottamaan tarvittaessa tämän viranomaisen antama lausunto huomioon ja tarkastelemaan uudelleen, onko sen päätös perusteltu, ennen kuin kyseinen henkilö karkotetaan Yhdistyneestä kuningaskunnasta. 19 Tätä perustelua ei voida hyväksyä. 20 Kuten julkisasiamies on huomauttanut ratkaisuehdotuksensa 19 kohdassa, 9 artiklan 1 ja 2 kohdan välinen ero on varsinaisesti siinä, että 1 kohdassa tarkoitetuissa tilanteissa lausunto on hankittava ennen päätöksen tekemistä, kun taas 2 kohdan mukaisissa tilanteissa lausunto hankitaan päätöksen tekemisen jälkeen ja vain jos kyseinen henkilö sitä pyytää, eli jos hän on esittänyt asiassa huomautuksensa. 21 Jos 9 artiklan 1 kohtaa tulkittaisiin siten kuin Yhdistyneen kuningaskunnan hallitus on tehnyt, 2 kohdassa mainittu sääntö menettää erikoislaatuisuutensa suhteessa tämän artiklan 1 kohdassa olevaan sääntöön. 22 Tämän vuoksi ensimmäiseen kysymykseen on syytä vastata, että direktiivin 64/221 9 artiklan 1 kohtaa on tulkittava siten, että siinä kielletään hallintoviranomaista kiireellisiä tapauksia lukuun ottamatta tekemästä karkotuspäätöstä ennen kuin toimivaltainen viranomainen on antanut asiasta lausuntonsa. Toinen ennakkoratkaisukysymys 23 Toisessa kysymyksessään kansallinen tuomioistuin kysyy yhteisöjen tuomioistuimelta, estetäänkö direktiivin 9 artiklan 1 kohdassa se, että karkotuspäätöksen tekevä viranomainen nimeää tässä säännöksessä tarkoitetun toimivaltaisen viranomaisen. 24 Tämän osalta on syytä todeta, että direktiivissä ei täsmennetä tapaa, jolla 9 artiklassa tarkoitettu toimivaltainen viranomainen nimetään. Direktiivissä ei edellytetä, että tällä viranomaisella on tuomiovaltaa tai että se koostuu tuomareista. Siinä ei myöskään edellytetä, että toimivaltaisen viranomaisen jäsenet nimitetään tietyksi ajaksi. Olennaista on toisaalta se, että korostetaan sitä, että viranomaisen on hoidettava tehtäväänsä täysin riippumattomasti, ja että se ei ole suoraan tai välillisesti direktiivissä tarkoitettuja toimenpiteitä toteuttavan viranomaisen valvonnassa, ja toisaalta, että viranomainen noudattaa menettelyä, joka mahdollistaa sen, että henkilö, jota asia koskee, voi puolustautua (em. asiassa Dzodzi annettu tuomio, 65 kohta ja asioissa Adoui ja Cornuaille annettu tuomio, 16 kohta). Kansallisen tuomioistuimen on kussakin asiassa arvioitava, täyttyvätkö nämä vaatimukset. 25 Direktiivissä säädetyn järjestelmän tavoitteista seuraa, että toimivaltaisen viranomaisen antaman lausunnon muotoseikkojen osalta on kiinnitettävä huomiota siihen, että päätös annetaan asianmukaisella tavalla tiedoksi sille, jota asia koskee, mutta tämä ei edellytä sitä, että lausunnossa mainitaan nimeltä viranomaisen jäsenet tai heidän ominaisuutensa (em. asiassa Adoui ja Cornuaille annettu tuomio, 18 kohta), koska tällä nimeämisellä on merkitystä vain sen osalta, että kansallinen tuomioistuin voi arvioida viranomaisten jäsenten riippumattomuutta ja puolueettomuutta. 26 Tämän vuoksi toiseen kysymykseen on syytä vastata, että direktiivin 9 artiklan 1 kohdassa ei estetä sitä, että tässä säännöksessä tarkoitetun toimivaltaisen viranomaisen nimeää sama hallintoviranomainen kuin se, joka tekee karkotuspäätöksen, jos voidaan olla varmoja, että tämä nimetty viranomainen voi hoitaa tehtäväänsä täysin riippumattomana sellaisen viranomaisen valvonnasta, jonka tehtävänä on huolehtia direktiivissä tarkoitettujen toimenpiteiden toteuttamisesta. Kansallisen tuomioistuimen tehtävänä on arvioida kussakin tapauksessa, täyttyvätkö nämä vaatimukset. Päätökset oikeudenkäyntikuluista Oikeudenkäyntikulut 27 Yhteisöjen tuomioistuimelle huomautuksensa esittäneille Yhdistyneen kuningaskunnan hallitukselle ja Euroopan yhteisöjen komissiolle aiheutuneita oikeudenkäyntikuluja ei voida määrätä korvattaviksi. Pääasian asianosaisten osalta asian käsittely yhteisöjen tuomioistuimessa on välivaihe kansallisessa tuomioistuimessa vireillä olevassa asian käsittelyssä, minkä vuoksi kansallisen tuomioistuimen asiana on päättää oikeudenkäyntikulujen korvaamisesta. Päätöksen päätösosa Näillä perusteilla YHTEISÖJEN TUOMIOISTUIN (kuudes jaosto) on ratkaissut Court of Appealin 10.2.1994 tekemällä päätöksellä esittämät ennakkoratkaisukysymykset seuraavasti: 1) Ulkomaalaisten liikkumista ja oleskelua koskevien, yleiseen järjestykseen ja turvallisuuteen sekä kansanterveyteen perustuvien erityistoimenpiteiden yhteensovittamisesta 25 päivänä helmikuuta 1964 annetun neuvoston direktiivin 64/221/ETY 9 artiklan 1 kohtaa on tulkittava siten, että hallintoviranomainen ei voi kiireellisiä tapauksia lukuun ottamatta tehdä karkotuspäätöstä ennen kuin toimivaltainen viranomainen on antanut lausuntonsa. 2) Edellä mainitun direktiivin 64/221 9 artiklan 1 kohdassa ei estetä sitä, että tässä säännöksessä tarkoitetun toimivaltaisen viranomaisen nimeää sama hallintoviranomainen kuin se, joka tekee karkotuspäätöksen, jos voidaan olla varmoja, että tämä nimetty viranomainen voi hoitaa tehtäväänsä täysin riippumattomana sellaisen viranomaisen valvonnasta, jonka tehtävänä on huolehtia direktiivissä tarkoitettujen toimenpiteiden toteuttamisesta. Kansallisen tuomioistuimen tehtävänä on arvioida kussakin tapauksessa, täyttyvätkö nämä vaatimukset.

62003CJ0207

it

1       Le domande di pronuncia pregiudiziale vertono sull’interpretazione dell’art. 13 del regolamento (CEE) del Consiglio 18 giugno 1992, n. 1768, sull’istituzione di un certificato protettivo complementare per i medicinali (GU L 182, pag. 1). Contesto normativo 2       Il regolamento n. 1768/92 mira a compensare la durata del periodo intercorrente tra il deposito di una domanda di brevetto per un medicinale e l’autorizzazione di immissione in commercio (in prosieguo: l’«AIC») effettiva del medicinale medesimo prevedendo, in alcuni casi, un periodo complementare di protezione del brevetto. 3       L’ottavo e il nono ‘considerando’ del detto regolamento, relativi alla durata del certificato complementare di protezione (in prosieguo: il «CCP»), così recitano: «(…) la durata della protezione conferita dal certificato deve essere fissata in modo da permettere una protezione effettiva sufficiente; (…) a tal fine, il titolare che disponga contemporaneamente di un brevetto e di un certificato deve poter beneficiare complessivamente di quindici anni al massimo di esclusività, a partire dalla prima autorizzazione di immissione in commercio nella Comunità del medicinale in questione; (…) in un settore così complesso e sensibile come il settore farmaceutico, devono essere presi in considerazione tutti gli interessi in gioco, ivi compresi quelli della salute pubblica; (…) a questo fine, il certificato non deve essere rilasciato per una durata superiore a cinque anni (…)». 4       L’art. 3 del regolamento n. 1768/92 prevede quanto segue: «Il [CCP] viene rilasciato se, nello Stato membro nel quale è presentata la domanda (…), e alla data di tale domanda: a)      il prodotto è protetto da un brevetto di base in vigore; b)      per il prodotto in quanto medicinale è stata rilasciata un’autorizzazione in vigore di immissione in commercio a norma (…) della direttiva 65/65/CEE (…) (…)». 5       Il punto 6 dell’allegato XVII all’Accordo sullo spazio economico europeo del 2 maggio 1992 (GU 1994, L 1, pagg. 3 e 482; in prosieguo: «l’Accordo SEE»), come modificato dall’allegato 15 della decisione del Comitato misto SEE 21 marzo 1994, n. 7/94 (GU L 160, pag. 1), dispone che, ai fini del detto Accordo, l’art. 3, lett. b), del regolamento n. 1768/92 è completato dal testo seguente: «ai fini della presente lettera e degli articoli che vi fanno riferimento un’autorizzazione a immettere il prodotto sul mercato rilasciata in conformità della legislazione nazionale dello Stato AELS (EFTA) è trattata come un’autorizzazione rilasciata in conformità della direttiva 65/65/CEE (…)». 6       A termini dell’art. 7 del detto Accordo, gli atti cui è fatto riferimento o contenuti negli allegati dell’Accordo medesimo sono vincolanti per le parti contraenti e sono ovvero devono essere recepiti nei rispettivi ordinamenti giuridici interni. 7       Il capo XIII dell’allegato II del detto Accordo fa riferimento alla direttiva del Consiglio 26 gennaio 1965, 65/65/CEE, per il ravvicinamento delle disposizioni legislative, regolamentari ed amministrative relative ai medicinali (GU 1965, n. 22, pag. 369). 8       Ai sensi dell’art. 13 del regolamento n. 1768/92, il CCP produce effetti a decorrere dal termine legale del brevetto di base per una durata pari al periodo intercorso tra la data del deposito della domanda del brevetto di base e la data della prima AIC nella Comunità, ridotto di cinque anni. 9       A termini del punto 8 del protocollo 1 dell’Accordo SEE, «[o]gni qualvolta gli atti cui è fatto riferimento contengono riferimenti al territorio della “Comunità” o del “Mercato comune”, ai fini dell’accordo essi si considerano come riferimenti ai territori delle Parti contraenti, definiti nell’articolo 126 dell’accordo». 10     L’art. 126 del detto Accordo così prevede: «[i]l presente accordo si applica ai territori in cui si applicano il Trattato che istituisce la Comunità economica europea (…), e ai territori (…) del Principato del Liechtenstein (…)». 11     L’allegato II dell’Accordo medesimo, come modificato dall’allegato 2 della decisione del Consiglio SEE 10 marzo 1995, n. 1/95, relativa all’entrata in vigore dell’accordo sullo Spazio economico europeo per il Principato del Liechtenstein (GU L 86, pag. 58), così dispone: «Per i prodotti contemplati negli atti cui è fatto riferimento nel presente allegato il Liechtenstein può applicare al mercato interno le regolamentazioni tecniche e norme svizzere derivanti dalla sua unione regionale con la Svizzera, parallelamente alla legislazione di attuazione degli atti cui è fatto riferimento nel presente allegato. Le disposizioni sulla libera circolazione delle merci contemplate nel presente accordo o in atti cui è fatto riferimento nello stesso sono applicabili alle esportazioni dal Liechtenstein verso le altre Parti contraenti soltanto per i prodotti conformi agli atti cui è fatto riferimento nel presente allegato». Cause principali e questioni pregiudiziali Causa C-207/03 12     La Novartis AG, l’University College London e l’Institute of Microbiology and Epidemiology (in prosieguo: la «Novartis e a.») presentavano dinanzi al Comptroller-General of Patents, Designs and Trade Marks for the United Kingdom (Ufficio brevetti del Regno Unito; in prosieguo: il «Patent Office») due domande di CCP, una per un immunodepressore chiamato «Basiliximab» e l’altra per un antimalarico costituito da una combinazione di artemisia e di lumefantrina. 13     Il 7 aprile 1998 ed il 22 gennaio 1999 le autorità svizzere avevano concesso talune AIC, rispettivamente, per il Basiliximab nonché per la combinazione di artemisia e di lumefantrina. Tali AIC erano state automaticamente riconosciute nel Liechtenstein, in forza della relativa normativa nazionale. 14     Per il Basiliximab e la combinazione di artemisia e di lumefantrina venivano rilasciate AIC nella Comunità, rispettivamente, il 9 ottobre 1998 e il 30 novembre 1999. 15     Il 12 febbraio 2003 il Patent Office, ritenendo che, per calcolare la durata dei CCP, occorresse tener conto delle date di rilascio delle AIC in Svizzera, decideva di concedere AIC la cui durata era determinata sulla base di tali date. 16     La Novartis e a., ritenendo che la durata dei CCP avrebbe dovuto essere calcolata sulla base delle prime AIC concesse nel SEE, impugnavano tale decisione dinanzi alla High Court (England & Wales), Chancery Division (Patents Court). 17     Ciò premesso, il detto giudice decideva di sospendere il procedimento e di sottoporre alla Corte le seguenti questioni pregiudiziali: «1)      Se la data del rilascio di un’autorizzazione di immissione in commercio in Svizzera, automaticamente riconosciuta nel Liechtenstein, debba essere considerata quale prima autorizzazione di immissione in commercio di un medicinale ai fini del calcolo della durata di un certificato protettivo complementare ai sensi dell’art. 13 del regolamento n. 1768/92 (come modificato dall’Accordo sullo spazio economico europeo). 2)      Se un’autorità competente di uno Stato del SEE sia obbligata a rettificare tutti i certificati protettivi complementari esistenti la cui durata sia stata erroneamente calcolata». Causa C-252/03 18     Il 15 dicembre 1999 la società Cor Therapeutics inc., successivamente assorbita dalla Millennium Pharmaceuticals inc. (in prosieguo: la «Millennium), entrambe di diritto americano, richiedeva al Ministro lussemburghese dell’Economia (in prosieguo: il «Ministro») il rilascio di un CCP, ai sensi del regolamento n. 1768/92, per il medicinale «Eptifibatide», la cui prima AIC nella Comunità è datata 1º luglio 1999. La Millennium aveva indicato nella propria domanda che per il detto medicinale era stata rilasciata un’AIC dalle autorità svizzere il 27 febbraio 1997. 19     Fondandosi sulla circostanza che le AIC svizzere, in forza della normativa vigente nel Liechtenstein, sono automaticamente riconosciute in tale Stato, che è membro del SEE, il Ministro rilasciava un CCP in data 15 febbraio 2000, fissando il dies a quo della durata dello stesso alla data dell’AIC svizzera, vale a dire al 27 febbraio 1997. 20     La Millennium proponeva ricorso dinanzi al Tribunal administratif de Luxembourg, chiedendo che tale data, menzionata quale data della prima AIC, venisse sostituita da quella del 1º luglio 1999. Il detto giudice accoglieva la domanda della Millennium. 21     Avverso la decisione del detto giudice il Ministro interponeva appello dinanzi alla Cour administrative. 22     A suo avviso, in forza della normativa del Liechtenstein, le AIC di medicinali rilasciate da un’autorità svizzera sono valide sul territorio del detto Stato, che è parte dell’Accordo SEE, e la Commissione delle Comunità europee ne ha dedotto che deve tenersi conto della prima AIC rilasciata da un’autorità svizzera ai fini del calcolo della durata del CCP in materia di medicinali. 23     Secondo la Millennium, dall’esame sia letterale sia teleologico del regolamento n. 1768/92, dell’Accordo SEE e degli accordi tra la Comunità Europea ed i suoi Stati membri, da una parte, e la Confederazione Svizzera, dall’altra (GU 2002, L 114, pag. 6), emerge che un’AIC svizzera non può essere considerata quale «prima AIC nella Comunità» ai sensi dell’art. 13 del detto regolamento. 24     La Cour administrative decideva pertanto di sospendere il procedimento e di sottoporre alla Corte la seguente questione pregiudiziale: «Se un’autorizzazione di immissione in commercio rilasciata dalle autorità svizzere costituisca una prima autorizzazione di immissione in commercio nella Comunità ai sensi dell’art. 13 del regolamento (CEE) n. 1768/92 (…)». Sulla riunione delle cause C-207/03 e C-252/03 25     In considerazione della connessione tra tali due cause, a norma dell’art. 43 del regolamento di procedura della Corte, in combinato disposto con l’art. 103 del regolamento medesimo, i procedimenti in esame vanno riuniti ai fini della sentenza. Sulle questioni pregiudiziali Sulla prima questione sollevata nell’ambito delle due cause 26     Ai fini dell’applicazione dell’Accordo SEE, l’art. 13 del regolamento n. 1768/92 deve essere interpretato nel senso che prevede che il CCP produca effetti a decorrere dal termine legale del brevetto di base per una durata pari al periodo intercorso tra la data del deposito della domanda del brevetto di base e la data della prima AIC sul territorio di uno degli Stati che partecipano all’Accordo SEE, ridotto di cinque anni. 27     Occorre quindi esaminare se un’AIC rilasciata dalle autorità svizzere e riconosciuta automaticamente dal Principato del Liechtenstein ai sensi della normativa di tale Stato costituisca una prima AIC ai sensi dell’art. 13 del regolamento n. 1768/92. 28     A tal riguardo, dall’allegato II dell’Accordo SEE, come modificato dall’allegato 2 della decisione del Consiglio del SEE n. 1/95, risulta che il detto Stato, con riguardo, segnatamente, ai medicinali contemplati nella direttiva 65/65, può applicare al mercato del Liechtenstein le regolamentazioni tecniche e le norme svizzere derivanti dalla sua unione regionale con la Svizzera, parallelamente alla legislazione di attuazione della direttiva medesima. 29     L’Accordo SEE ammette, pertanto, che nel Principato del Liechtenstein possono coesistere due tipi di AIC, vale a dire, da un canto, le AIC rilasciate dalle autorità svizzere che, in forza dell’unione regionale tra la Svizzera e tale Stato, sono riconosciute automaticamente in quest’ultimo e, d’altro canto, le AIC rilasciate nel Liechtenstein conformemente alla direttiva 65/65. 30     Così, dall’art. 13 del regolamento n. 1768/92, nel combinato disposto con l’allegato II dell’Accordo SEE, come modificato dall’allegato 2 della decisione del Consiglio del SEE n. 1/95, emerge che un’AIC rilasciata dalle autorità svizzere e riconosciuta automaticamente nel Liechtenstein nell’ambito della sua unione regionale con la Svizzera deve essere considerata quale prima AIC ai sensi del medesimo art. 13. 31     Tale interpretazione della detta disposizione è in linea, del resto, con l’obiettivo del regolamento n. 1768/92, esposto all’ottavo ‘considerando’ del regolamento medesimo, quale va inteso ai fini dell’applicazione dell’Accordo SEE e a termini del quale il titolare che disponga contemporaneamente di un brevetto e di un CCP non deve poter beneficiare, nel SEE, di più di quindici anni di esclusività, a partire dalla prima AIC del medicinale in questione. In effetti, se si escludesse che un’AIC rilasciata dalle autorità svizzere e riconosciuta automaticamente dal Principato del Liechtenstein in forza della normativa del detto Stato possa costituire una prima AIC ai sensi dell’art. 13 del regolamento n. 1768/92, il calcolo della durata dei CCP dovrebbe effettuarsi in funzione di un’AIC rilasciata successivamente nel SEE. Anche il periodo di quindici anni di esclusività rischierebbe di essere superato all’interno del SEE. 32     Inoltre, il fatto che le AIC rilasciate in Svizzera non consentano la circolazione di medicinali che ne costituiscano l’oggetto sul territorio del SEE, ad eccezione del Liechtenstein, non è pertinente, contrariamente a quanto sostenuto dalla Novartis e a., dalla Millennium, dai governi olandese, islandese, del Principato del Liechtenstein e norvegese, nonché dall’autorità di vigilanza EFTA, ai fini dell’interpretazione dell’art. 13 del regolamento n. 1768/92, quale va inteso ai fini dell’interpretazione dell’Accordo SEE. A tal riguardo è sufficiente rilevare, come osservato dall’avvocato generale al paragrafo 43 delle sue conclusioni, che neanche le AIC concesse da uno Stato membro conformemente alla direttiva 65/65 consentono di distribuire liberamente il prodotto sui mercati degli altri Stati membri. 33     Ne consegue che, laddove l’AIC di un medicinale rilasciata dalle autorità svizzere e riconosciuta automaticamente dal Principato del Liechtenstein in forza della relativa normativa nazionale sia la prima AIC del medicinale medesimo in uno degli Stati del SEE, essa costituisce la prima AIC ai sensi dell’art. 13 del regolamento n. 1768/92, quale va inteso ai fini dell’interpretazione dell’Accordo SEE. Sulla seconda questione nella causa C-207/03 34     Dal momento che l’interpretazione dell’art. 13 del regolamento n. 1768/92 – quale va inteso ai fini dell’interpretazione dell’Accordo SEE –, proposta dalla Corte ai fini della soluzione del primo quesito, è stata adottata dal Patent Office nella decisione oggetto della controversia principale nella causa C-207/03, non occorre procedere alla soluzione del secondo quesito. Sulle spese 35     Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Le spese sostenute per presentare osservazioni alla Corte, diverse da quelle delle dette parti, non possono dar luogo a rifusione. Per questi motivi, la Corte (Seconda Sezione) dichiara: Laddove l’autorizzazione di immissione in commercio di un medicinale rilasciata dalle autorità svizzere e riconosciuta automaticamente dal Principato del Liechtenstein in forza della relativa normativa nazionale sia la prima autorizzazione di immissione in commercio del medicinale medesimo in uno degli Stati dello Spazio economico europeo, essa costituisce la prima autorizzazione di immissione in commercio ai sensi dell’art. 13 del regolamento (CEE) del Consiglio 18 giugno 1992, n. 1768, sull’istituzione di un certificato protettivo complementare per i medicinali, quale va inteso ai fini dell’interpretazione dell’Accordo sullo Spazio economico europeo. Firme * Lingua processuale: l’inglese.

61997CJ0115

fi

Tuomion perustelut 1 Kantongerecht te Roermond on esittänyt yhteisöjen tuomioistuimelle 18.3.1997 tekemillään kolmella päätöksellä, jotka ovat saapuneet yhteisöjen tuomioistuimeen 20.3.1997, EY:n perustamissopimuksen 177 artiklan (josta on tullut EY 234 artikla) nojalla neljä ennakkoratkaisukysymystä EY:n perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohdan (josta on muutettuna tullut EY 3 artiklan 1 kohdan g alakohta) sekä EY:n perustamissopimuksen 5, 85, 86 ja 90 artiklan (joista on tullut EY 10, EY 81, EY 82 ja EY 86 artikla) tulkinnasta. 2 Nämä kysymykset on esitetty asioissa, joissa vastapuolina ovat Brentjens' Handelsonderneming (jäljempänä Brentjens) ja Stichting Bedrijfspensioenfonds voor de Handel in Bouwmaterialen (rakennustarvikekauppiaiden toimialakohtainen eläkekassa, jäljempänä Bedrijfspensioenfonds) ja joka koskee sitä, että Brentjens on kieltäytynyt maksamasta eläkevakuutusmaksuja kolmelta ajanjaksolta eli 1990-1994, 1995 ja 1996 sen vuoksi, että sen mukaan pakollinen eläkekassaan kuuluminen, jonka perusteella siltä on vaadittu vakuutusmaksujen maksamista, on ristiriidassa EY:n perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohdan sekä 5, 85, 86 ja 90 artiklan kanssa. Kansallinen lainsäädäntö 3 Alankomaiden eläkejärjestelmä muodostuu kolmesta osasta. 4 Ensimmäinen näistä on lakisääteinen peruseläke, jonka valtio myöntää Algemene Ouderdomswetin (yleinen vanhuuseläkelaki, jäljempänä AOW) ja Algemene Nabestaandenwetin (yleinen perhe-eläkelaki) mukaisesti. Tämän pakollisen lakisääteisen järjestelmän mukaan kaikilla on oikeus pieneen eläkkeeseen, jonka suuruus on riippumaton aiemmin tosiasiallisesti saadusta palkasta ja joka lasketaan lakisääteisen vähimmäispalkan perusteella. 5 Toisena järjestelmän osana ovat lisäeläkkeet, joita myönnetään palkkatyön tai itsenäisen ammatinharjoittamisen perusteella ja jotka useimmiten täydentävät peruseläkettä. Näitä lisäeläkkeitä hallinnoidaan yleensä sellaisten kollektiivisten järjestelmien mukaisesti, joita sovelletaan tiettyyn toimialaan, ammattialaan tai tietyn yrityksen työntekijöihin, ja hallinnoinnista vastaavat eläkekassat, joihin kuuluminen on - kuten nyt esillä olevissa asioissa - tehty pakolliseksi muun muassa Wet van 17 maart 1949 houdende vaststelling van en regeling betreffende verplichte deelneming in een bedrijfspensioenfondsin (17.3.1949 annettu laki pakollisesta kuulumisesta toimialakohtaiseen eläkekassaan, jäljempänä BPW) nojalla. 6 Kolmantena eläkejärjestelmän osana ovat yksilölliset eläke- tai henkivakuutussopimukset, joiden tekeminen on vapaaehtoista. 7 Wet op de loonbelastingissa (palkkaverolaki) säädetään, että eläkevakuutusmaksut ovat vähennyskelpoisia ainoastaan, jos eläke ei ylitä "kohtuullista" määrää. Eläkevakuutusmaksuja ei voida vähentää, jos eläke on tätä suurempi. Tämä määrä on siinä tapauksessa, että työura on kestänyt 40 vuotta, 70 prosenttia työuran päättymisajankohtana kyseessä olevalle henkilölle maksetusta palkasta. Tämän verojärjestelmän seurauksena Alankomaissa myönnetään säännönmukaisesti vain sellaisia eläkkeitä, joiden suuruus on AOW:n perusteella myönnetty eläke mukaan lukien 70 prosenttia työntekijän viimeisestä palkasta. 8 BPW:n 1 §:n 1 momentissa, sellaisena kuin BPW on 11.2.1988 annetulla lailla muutettuna, säädetään seuraavaa: "1. Tässä laissa ja siihen perustuvissa säännöksissä tarkoitetaan - - b. 'toimialakohtaisella eläkekassalla' (bedrijfspensioenfonds) tietyn toimialan eläkekassaa, johon kerätään varoja joko yksinomaan sellaisia henkilöitä varten, jotka ovat työntekijöitä tällä toimialalla, taikka tämän lisäksi myös sellaisia henkilöitä varten, jotka työskentelevät tällä toimialalla muussa ominaisuudessa kuin työntekijänä. - - f. 'ministerillä' sosiaali- ja työministeriä." 9 Muutetun BPW:n 3 §:ssä säädetään seuraavaa: "1. Ministeri voi sellaisen etujärjestön hakemuksesta, jonka hän katsoo olevan kyseisellä toimialalla riittävän edustava, ja yhteisymmärryksessä sen ministeriön päällikön kanssa, jonka toimivaltuuksiin kuuluvat kyseisen toimialan asiat, sekä kuultuaan Sociaal-Economische Raadia [sosiaali- ja talousasioiden neuvosto] ja Verzekeringskameria [vakuutuslautakunta] määrätä, että kuuluminen toimialakohtaiseen eläkekassaan on pakollista kaikille tai tietyille kyseisellä toimialalla työskenteleville henkilöille. 2. Edellisessä momentissa tarkoitetussa tapauksessa kaikkien kyseisen momentin mukaisesti asianomaisiin ryhmiin kuuluvien henkilöiden sekä työntekijöiden osalta heidän työnantajiensa on noudatettava niitä koskevia eläkekassan perustamiskirjan ja sääntöjen määräyksiä sekä näiden perusteella annettuja määräyksiä. Näiden määräysten rikkomisen vuoksi ja erityisesti vakuutusmaksujen maksamatta jättämisen vuoksi voidaan ryhtyä oikeustoimiin." 10 Muutetun BPW:n 5 §:n 2 momentissa luetellaan useita edellytyksiä sille, että sosiaali- ja työministeri voi hyväksyä BPW:n 3 §:n 1 momentissa tarkoitetun hakemuksen siitä, että eläkekassaan kuuluminen tehtäisiin pakolliseksi. Muutetun BPW:n 5 §:n 2 momentin III ja IV kohdassa säädetään, että toimialakohtaisen eläkekassan perustamiskirjan ja sääntöjen on riittävästi turvattava eläkejärjestelmään kuuluvien edut ja että kyseisen toimialan työnantajien ja työntekijöiden etujärjestöillä on oltava yhtä suuri edustus eläkekassan hallituksessa. 11 Muutetun BPW:n 5 §:n 2 momentin II kohdan 1 alakohdassa säädetään myös, että toimialakohtaisen eläkekassan perustamiskirjassa ja säännöissä on oltava määräykset siitä, missä tapauksissa ja millä edellytyksillä kyseisen toimialan työntekijöillä ei ole velvollisuutta kuulua kyseiseen eläkekassaan tai missä tapauksissa ja millä edellytyksillä heidät voidaan vapauttaa tietyistä velvoitteistaan eläkekassaa kohtaan. 12 Muutetun BPW:n 5 §:n 3 momentissa täsmennetään seuraavaa: "Ministeri antaa Verzekeringskameria ja Sociaal-Economische Raadia kuultuaan ohjeet 2 momentin II kohdan 1 alakohdassa tarkoitetuista kysymyksistä. Näitä ohjeita laadittaessa on lähtökohtana oltava se, että sellaisilla kyseisen toimialan työntekijöillä, jotka jo kuuluivat yrityskohtaiseen eläkekassaan tai olivat vakuutettuja henkivakuutusyhtiössä vähintään kuusi kuukautta ennen 3 §:n 1 momentissa tarkoitetun hakemuksen tekemistä, ei ole velvollisuutta liittyä toimialakohtaiseen eläkekassaan tai heidät vapautetaan kokonaan tai kohtuullisessa määrin velvollisuudesta maksaa vakuutusmaksuja, jos ja niin kauan kuin he voivat osoittaa, että sen ajanjakson ajalta, jolloin heillä ei ole velvollisuutta kuulua eläkekassaan tai heidät on kokonaan tai kohtuullisessa määrin vapautettu velvollisuudesta vakuutusmaksujen maksamiseen, heille kertyy eläkeoikeuksia vähintään yhtä paljon kuin heille kertyisi heidän kuuluessaan toimialakohtaiseen eläkekassaan. Ministeri voi myös antaa ohjeita muista 2 momentissa tarkoitetuista kysymyksistä." 13 Sosiaali- ja työministeri on antanut muutetun BPW:n 5 §:n 3 momentissa tarkoitetut ohjeet tekemällä päätöksen, jonka nimenä on Beschikking van 29 december 1952 betreffende de vaststelling van de richtlijnen voor de vrijstelling van deelneming in een bedrijfspensioenfonds wegens een bijzondere pensioenvoorziening (29.12.1952 tehty päätös niistä ohjeista, jotka koskevat erityiseen eläkejärjestelmään kuulumisen vuoksi myönnettävää vapautusta velvollisuudesta kuulua toimialakohtaiseen eläkekassaan, sellaisena kuin tämä päätös on muutettuna 15.8.1988 tehdyllä päätöksellä; jäljempänä BPW:n soveltamisohjeet). 14 BPW:n soveltamisohjeiden, sellaisena kuin ne ovat muutettuina, 1 §:ssä määrätään seuraavaa: "Toimialakohtainen eläkekassa voi myöntää vapautuksen velvollisuudesta kuulua tähän kassaan tai velvollisuudesta maksaa siihen vakuutusmaksuja asianomaisen henkilön hakemuksesta, jos kyseessä oleva työntekijä kuuluu sellaiseen erityiseen eläkejärjestelmään, joka täyttää seuraavat ehdot: a. tämän järjestelmän hoitamisesta vastaa yrityskohtainen eläkekassa, toinen toimialakohtainen eläkekassa tai sellainen vakuutuslaitos, jolla on Wet toezicht verzekeringsbedrijfin (laki vakuutuslaitosten valvonnasta, Stb. 1986, 638) 10 §:ssä tarkoitettu todistus, taikka järjestelmä perustuu Algemene burgerlijke pensioenwetiin (yleinen virkamiesten eläkelaki, Stb. 1986, 540), Spoorwegenpensioenwetiin (laki rautateiden työntekijöiden ja heidän perheidensä eläkkeistä, Stb. 1986, 541) tai Algemene militaire pensioenwetiin (yleinen sotilasten eläkelaki, Stb. 1979, 305); b. ne oikeudet, joita tämän järjestelmän perusteella voidaan saada, kokonaisuutena tarkastellen vähintäänkin vastaavat toimialakohtaisesta eläkekassasta saatavia oikeuksia; c. järjestelmässä on asianmukaisesti turvattu työntekijän oikeudet ja se, että hän noudattaa velvollisuuksiaan; d. jos vapautus johtaa eläkekassasta eroamiseen, tämän johdosta eläkekassalle maksetaan Verzekeringskamerin kohtuullisena pitämä korvaus siitä vakuutusteknisestä haitasta, joka eläkekassalle mahdollisesti aiheutuu eroamisen johdosta." 15 Muutettujen soveltamisohjeiden 5 §:ssä lisätään seuraavaa: "1. Vapautus on myönnettävä, jos 1 §:n a, b ja c kohdassa mainitut edellytykset täyttyvät ja jos erityistä eläkejärjestelmää sovellettiin vähintään kuusi kuukautta ennen sen hakemuksen tekemistä, jonka johdosta toimialakohtaiseen eläkekassaan kuuluminen on tehty pakolliseksi, ja jos on osoitettu, että sen ajanjakson ajalta, jolloin kyseisellä työntekijällä ei ole velvollisuutta kuulua eläkekassaan tai hänet on kokonaan tai kohtuullisessa määrin vapautettu velvollisuudesta vakuutusmaksujen maksamiseen, hänelle kertyy eläkeoikeuksia vähintään yhtä paljon kuin hänelle kertyisi hänen kuuluessaan toimialakohtaiseen eläkekassaan. 2. Jos erityinen eläkejärjestelmä ei 1 momentissa tarkoitettuna ajankohtana täytä 1 §:n b kohdassa asetettua edellytystä, on tämän puutteen korjaamista varten jätettävä riittävä aika, ennen kuin hakemuksesta tehdään päätös. 3. Tämän artiklan mukaisen vapautuksen alkamisajankohtana on oltava se ajankohta, jolloin toimialakohtaiseen eläkekassaan kuulumisesta on tullut pakollista." 16 Muutettujen soveltamisohjeiden 9 §:ssä täsmennetään seuraavaa: "1. Asianomainen henkilö voi saattaa näiden ohjeiden 8 §:ssä tarkoitetut päätökset Verzekeringskamerin käsiteltäviksi 30 päivän kuluessa siitä, kun päätös on toimitettu hänelle. Toimialakohtaisen eläkekassan on päätöksen tiedoksiannon yhteydessä ilmoitettava kirjallisesti asianomaiselle henkilölle edellisessä virkkeessä tarkoitetusta oikeudesta. 2. Verzekeringskamer antaa tällaisen vaatimusten johdosta tekemänsä päätöksen tiedoksi kyseiselle toimialakohtaiselle eläkekassalle ja vaatimukset tehneille henkilöille." 17 Verzekeringskamerin ratkaisu perustuu pyrkimykseen löytää sovintoratkaisu. Kyseessä ei ole sitova päätös. Verzekeringskamerin ratkaisua ei voida saattaa toisen viranomaisen käsiteltäväksi, eikä siitä voida valittaa. 18 BPW:n säännösten lisäksi niihin toimialakohtaisiin eläkekassoihin, joihin kuulumisesta on tehty pakollista, sovelletaan Wet van 15 mei 1962 houdende regelen betreffende pensioen- en spaarvorzieningenia (eläke- ja säästökassoista 15.5.1962 annettu laki, jota on sittemmin muutettu useasti; jäljempänä PSW). 19 PSW:llä pyritään turvaamaan mahdollisuuksien mukaan se, että työntekijöitä kohtaan olevat eläkesitoumukset todellisuudessa täytetään. 20 Tässä tarkoituksessa PSW:n 2 §:n 1 momentissa asetetaan työnantajille velvollisuus valita yksi sellaisesta kolmesta järjestelmästä, joilla pyritään erottamaan eläkkeitä varten kerätyt varat yrityksen muista varoista. Työnantaja voi liittyä toimialakohtaiseen eläkekassaan, perustaa yrityskohtaisen eläkekassan tai ottaa yksilöllisiä tai ryhmähenkivakuutuksia jostain vakuutusyhtiöstä. 21 PSW:n 1 §:n 6 momentissa täsmennetään, että PSW:tä sovelletaan myös sellaisiin toimialakohtaisiin eläkekassoihin, joihin kuulumisesta on tehty BPW:n mukaisesti pakollista. 22 PSW:ssä säädetään myös tietyistä edellytyksistä, jotka toimialakohtaisten eläkekassojen perustamiskirjojen ja sääntöjen on täytettävä. PSW:n 4 §:ssä säädetään tältä osin, että tällaisen eläkekassan perustamisesta on tehtävä ilmoitus sosiaali- ja työministerille ja Verzekeringskameriin. PSW:n 6 §:n 1 momentissa vahvistetaan, että toimialakohtaisen eläkekassan hallituksessa on oltava yhtä paljon sekä kyseisen toimialan työntekijöiden että työnantajien etujärjestöjen edustajia. 23 PSW:n 9 ja 10 §:ään sisältyvät säännökset kerättyjen varojen hallinnoimisesta. Tätä koskeva yleissäännös sisältyy 9 §:ään, jonka mukaan eläkekassan on siirrettävä eläkesitoumuksiin liittyvä riski tai jälleenvakuutettava se. PSW:n 10 §:ssä säädetään poikkeuksena tästä säännöstä, että eläkekassat voivat itse omalla vastuullaan hallinnoida kerättyjä varoja ja sijoittaa ne. Voidakseen tehdä näin eläkekassan on esitettävä toimivaltaisille viranomaisille toimintasuunnitelma, jossa täsmennetään yksityiskohtaisesti se, miten eläkekassa aikoo hallita vakuutusriskin ja taloudellisen riskin. Tälle suunnitelmalle on saatava Verzekeringskamerin hyväksyntä. Lisäksi eläkekassojen toimintaa valvotaan jatkuvasti. Verzekeringkamerin hyväksyttäväksi on säännöllisesti esitettävä kyseisen vakuutusjärjestelmän tappioita ja voittoja koskeva kirjanpito. 24 Lisäksi PSW:n 13-16 §:ään sisältyvät säännökset kerättyjen varojen sijoittamisesta. PSW:n 13 §:n mukaan eläkejärjestelmän varojen ja odotettavissa olevien tulojen on yhdessä riitettävä eläkesitoumusten kattamiseen. PSW:n 14 §:ssä täsmennetään, että varat on sijoitettava turvaavasti. Kansallisen tuomioistuimen käsiteltävänä olevat asiat 25 Bedrijfspensioenfonds on perustettu BPW:n mukaisesti vuonna 1958. Sosiaali- ja työministerin 28.6.1958 tekemällä päätöksellä (jäljempänä päätös pakollisesta kuulumisesta eläkekassaan; päätöstä on sittemmin muutettu useasti) Bedrijfspensioenfondsiin kuuluminen tehtiin pakolliseksi 23-64-vuotiaille työntekijöille, jotka työskentelevät sellaisessa yrityksessä, jonka yksinomaisena tai pääasiallisena toimialana on rakennustarvikkeiden ja niihin liittyvien tuotteiden tukkumyynti. 26 Bedrijfspensioenfondsin tarjoama eläkejärjestelmä perustuu Alankomaissa nykyisin noudatettuun perusmalliin, jonka mukaan jokaiselle työntekijälle, joka on maksanut vakuutusmaksuja järjestelmään kuulumisen enimmäisajan, myönnetään eläke, jonka suuruus on AOW:n mukaisesti maksettava eläke mukaan luettuna 70 prosenttia hänen viimeisestä palkastaan. 27 Vuodesta 1963 liiketoimintaa harjoittanut Brentjens otti 1.1.1968 työntekijöilleen eläkevakuutuksen Alankomaissa toimivasta vakuutusyhtiöstä Levensverzekerings Maatschappij de Nederlanden van 1870:stä (jonka nimeksi on sittemmin muutettu Generali Levensverzekeringsmaatschappij; jäljempänä Generali). 28 Saatuaan tietää Brentjensin olemassaolosta Bedrijfspensioenfonds liitti sen eläkejärjestelmäänsä 1.1.1990 lukien. Se antoi Brentjensille vapautuksen vakuutusmaksujen maksamisesta Brentjensin liittymistä edeltävältä ajanjaksolta, ja näin se hyväksyi vuodesta 1963 lähtien 1.1.1990 asti Brentjensin osalta sovelletun eläkejärjestelmän. 29 Brentjens katsoi kuitenkin, että Generalin tarjoama järjestelmä oli edullisempi kuin Bedrijfspensioenfondsin tarjoama järjestelmä sekä sovellettujen tariffien että vakuutusten tarjoaman suojan osalta, ja tämän vuoksi se pyysi vapautusta velvollisuudesta kuulua eläkekassaan. Bedrijfspensioenfonds hylkäsi tämän pyynnön 23.8.1994 tekemällään päätöksellä. Brentjens saattoi tämän päätöksen Verzekeringskamerin käsiteltäväksi. Verzekeringskamer hylkäsi Brentjensin vaatimukset 18.5.1995 tekemällään päätöksellä. 30 Bedrijfspensioenfonds esitti 13.5.1996 Brentjensille kolme maksamismääräystä erääntyneiden vakuutusmaksujen osalta; ensimmäinen näistä koski ajanjaksoa 1990-1994, toinen vuotta 1995 ja kolmas vuotta 1996. Brentjens vastusti näitä määräyksiä saattaen vireille kolme erillistä oikeudenkäyntiä Kantongerecht te Roermondissa. Brentjens, Generali ja Assicurazioni Generali SpA, kotipaikka Trieste (Italia), ovat myös kannelleet Euroopan yhteisöjen komissiolle Alankomaiden kuningaskunnan ja kyseisen eläkekassan toimista, ja ne väittävät kanteluissaan EY:n perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohtaa ja 5 artiklaa sekä EY:n perustamissopimuksen 52 ja 59 artiklaa (joista on muutettuna tullut EY 43 ja EY 49 artikla) sekä perustamissopimuksen 85, 86 ja 90 artiklaa rikotun. 31 Brentjens on väittänyt Kantongerechtissä muun muassa, että velvollisuus kuulua Bedrijfspensioenfondsiin on ristiriidassa yhteisön kilpailusääntöjen kanssa. 32 Kantongerecht on aluksi korostanut sitä, ettei se ole toimivaltainen tutkimaan sitä Bedrijfspensioenfondsin harkintavaltaan kuuluvaa päätöstä, ettei se myönnä Brentjensille vapautusta kyseisestä velvollisuudesta. Tästä huolimatta se on todennut Verzekeringskamerin katsoneen, että Bedrijfspensioenfondsin päätös on sovellettavan lainsäädännön mukainen. 33 Kantongerecht on muun muassa viitannut asiassa 267/86, Van Eycke, 21.9.1988 annettuun tuomioon (Kok. 1988, s. 4769) ja todennut, että päätöstä pakollisesta kuulumisesta Bedrijfspensioenfondsiin voidaan pitää sopimuksena, jolla rajoitetaan kilpailua rakennustarvikkeiden alalla, tai ainakin tätä toimialaa sitovana, kilpailua rajoittavana päätöksenä. Kantongerechtille on kuitenkin epäselvää, voidaanko Bedrijfspensioenfondsia pitää perustamissopimuksen 85 artiklassa ja sitä seuraavissa artikloissa tarkoitettuna yrityksenä tai yritysten yhteenliittymänä vai onko sitä pidettävä sosiaaliturvaelimenä. Kantongerecht on korostanut tältä osin sitä, että vaikka Bedrijfspensioenfonds on perustettu nimenomaan kyseisten rakennustarvikealan yritysten aloitteesta, tämä ei tarkoita sitä, että Bedrijfspensioenfonds olisi katsottava yritysten yhteenliittymäksi. Vaikka Bedrijfspensioenfonds voi vahvistaa vakuutusmaksujen ja etuuksien suuruuden, tämäkään ei merkitse sitä, että sitä olisi pidettävä yrityksenä. Kantongerechtin mukaan merkityksellistä on pikemminkin sen määrittäminen, missä määrin Bedrijfspensioenfonds harjoittaa taloudellista toimintaa ja missä määrin tämä toiminta liittyy ainoastaan siihen sosiaaliseen tavoitteeseen, johon Bedrijfspensioenfonds pyrkii. 34 Sen tilanteen osalta, että Bedrijfspensioenfonds olisi katsottava perustamissopimuksen kilpailusäännöissä tarkoitetuksi yritykseksi, Kantongerechtille on myös epäselvää, käyttääkö Bedrijfspensioenfonds nyt esillä olevassa asiassa väärin määräävää markkina-asemaansa perustamissopimuksen 86 artiklassa tarkoitetulla tavalla ja voidaanko mahdollinen määräävän markkina-aseman väärinkäyttö oikeuttaa perustamissopimuksen 90 artiklan perusteella. Tältä osin olisi punnittava keskenään yhtäältä sitä yhteisvastuuta, johon tietyllä toimialalla pyritään velvollisuudella liittyä eläkekassaan, ja toisaalta sitä rajoitusta, joka kohdistuu kulloisenkin yrityksen vapauteen valita jokin muu eläkejärjestelmä. 35 Tässä tilanteessa Kantongerecht te Roermond on päättänyt lykätä kyseisten asioiden käsittelyä ja esittää yhteisöjen tuomioistuimelle seuraavat kysymykset, jotka ovat sanamuodoltaan samat kaikissa kyseisissä asioissa: "1. Onko EY:n perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohtaa tulkittava siten, että kyseessä on EY:n perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdassa tarkoitettu kilpailua rajoittava tai jäsenvaltioiden väliseen kauppaan vaikuttava yritysten välinen sopimus tai yritysten yhteenliittymän päätös, kun määrätyn alan työmarkkinaosapuolet sopivat eläkkeistä siten, että koko tätä alaa varten perustetaan yksi toimialakohtainen eläkekassa, jossa on vakuutettava periaatteessa kaikki tällä alalla toimivat työntekijät, ja kun tälle eläkelaitokselle myönnetään yksinoikeus hallinnoida kaikkia kyseisellä alalla kerättyjä eläkevaroja? 2. Onko EY:n perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohtaa, 5 artiklaa ja 85 artiklaa tulkittava siten, että näiden artiklojen vastaista niitä yhdessä tulkittaessa on se, että viranomaiset velvoittavat määrätyn alan yritykset liittymään ensimmäisessä kysymyksessä kuvatun kaltaiseen toimialakohtaiseen eläkekassaan? 3. Onko EY:n perustamissopimuksen kilpailusäännöissä (EY:n perustamissopimuksen 85-94 artikla) tarkoitettua yrityksen käsitettä tulkittava siten, että sen piiriin kuuluu pakollisesta kuulumisesta toimialakohtaiseen eläkekassaan annetussa laissa (Wet betreffende verplichte deelneming in een bedrijfspensioenfonds) tarkoitettu toimialakohtainen eläkekassa? 4. Onko EY:n perustamissopimuksen 86 ja 90 artiklaa tulkittava siten, että näiden artiklojen vastaista niitä yhdessä tulkittaessa on, että viranomainen myöntää jollekin toimialakohtaiselle eläkekassalle yksinoikeuden, mikä saa aikaan sen, että vapautta tehdä eläkesopimus yksityisen vakuutuksenantajan kanssa rajoitetaan olennaisesti?" 36 Yhteisöjen tuomioistuimen presidentin 13.5.1997 antamalla määräyksellä asiat C-115/97, C-116/97 ja C-117/97 yhdistettiin kirjallista ja suullista käsittelyä sekä tuomion antamista varten. Tutkittavaksi ottaminen 37 Ranskan hallitus epäilee sitä, voidaanko esitetyt kysymykset ottaa tutkittavaksi, koska ennakkoratkaisupyynnössä ei ole esitetty riittävän täsmällisiä tietoja kyseisiin oikeusriitoihin liittyvistä tosiseikoista ja oikeudellisista seikoista. Koska kansallinen tuomioistuin ei ole esittänyt yksityiskohtaisia tietoja sen käsiteltävänä oleviin oikeusriitoihin sovellettavasta lainsäädännöstä, Bedrijfspensioenfondsin perustamiseen liittyvistä seikoista eikä Bedrijfspensioenfondsin toimintaa koskevista säännöistä, yhteisöjen tuomioistuin ei voi antaa näiden asioiden ratkaisemisen kannalta hyödyllistä tulkintaa yhteisön oikeudesta, eivätkä jäsenvaltiot ja muut kyseessä olevat osapuolet pysty esittämään sellaisia kirjallisia huomautuksia, joissa ehdotettaisiin jotain ratkaisua ennakkoratkaisukysymyksiin. 38 Tältä osin on syytä muistuttaa oikeuskäytännössä vakiintuneesti katsotun, että koska ennakkoratkaisulla on pyrittävä antamaan kansalliselle tuomioistuimelle hyödyllinen tulkinta yhteisön oikeudesta, kansallisen tuomioistuimen on määriteltävä esittämiinsä kysymyksiin liittyvät tosiasiat ja oikeudelliset seikat tai ainakin selostettava ne tosiseikkoja koskevat lähtökohdat, joihin nämä kysymykset perustuvat. Nämä edellytykset koskevat erityisesti tiettyjä aloja, kuten kilpailua, joille on luonteenomaista tosiseikkojen ja oikeudellisten seikkojen monimutkaisuus (ks. mm. yhdistetyt asiat C-320/90-C-322/90, Telemarsicabruzzo ym., tuomio 26.1.1993, Kok. 1993, s. I-393, 6 ja 7 kohta; asia C-284/95, Safety Hi-Tech, tuomio 14.7.1998, Kok. 1998, s. I-4301, 69 ja 70 kohta ja asia C-341/95, Bettati, tuomio 14.7.1998, Kok. 1998, s. I-4355, 67 ja 68 kohta). 39 Ennakkoratkaisupyynnöissä annetut tiedot eivät ole tarpeen ainoastaan sen vuoksi, että yhteisöjen tuomioistuin voi niiden perusteella antaa asian ratkaisun kannalta hyödyllisiä vastauksia, vaan myös siksi, että jäsenvaltioiden hallituksilla ja tietyillä muilla osapuolilla on niiden perusteella mahdollisuus esittää huomautuksensa EY:n tuomioistuimen perussäännön 20 artiklan mukaisesti. Yhteisöjen tuomioistuimen on huolehdittava siitä, että kyseiset osapuolet voivat käyttää tätä mahdollisuuttaan, ottaen huomioon se, että edellä mainitun artiklan mukaan ainoastaan ennakkoratkaisupyynnöt annetaan tiedoksi näille osapuolille (ks. mm. yhdistetyt asiat C-128/97 ja C-137/97, Testa ja Modesti, määräys 30.4.1998, Kok. 1998, s. I-2181, 6 kohta ja asia C-325/98, Anssens, määräys 11.5.1999, 8 kohta, ei vielä julkaistu oikeustapauskokoelmassa). 40 Niistä huomautuksista, joita jäsenvaltioiden hallitukset ja muut osapuolet ovat nyt käsiteltävinä olevissa asioissa esittäneet EY:n tuomioistuimen perussäännön 20 artiklan mukaisesti, ilmenee kuitenkin, että nämä osapuolet ovat saaneet ennakkoratkaisupyynnöistä siinä määrin tietoja, että ne ovat voineet esittää asianmukaisesti näkemyksensä yhteisöjen tuomioistuimelle esitetyistä kysymyksistä. 41 Lisäksi Ranskan hallitus ja komissio viittaavat huomautuksissaan nimenomaisesti asiaan C-219/97, Drijvende Bokken (tuomio 21.9.1999, Kok. 1999, s. I-6121). Kuitenkin siinä ennakkoratkaisupyynnössä, jonka johdosta kyseinen asia - joka myöskin koskee sitä, onko pakollinen kuuluminen toimialakohtaiseen eläkekassaan ristiriidassa yhteisön kilpailusääntöjen kanssa - on tullut vireille, on esitetty yksityiskohtaiset tiedot kansallisen tuomioistuimen käsiteltävinä oleviin oikeusriitoihin sovellettavasta lainsäädännöstä. 42 Vaikka Ranskan hallitus olisikin nyt esillä olevissa asioissa voinut katsoa, ettei se pysty kansallisen tuomioistuimen esittämien tietojen perusteella ottamaan tietyiltä osin kantaa yhteisöjen tuomioistuimelle esitettyihin kysymyksiin, on syytä korostaa, että näitä tietoja ovat täydentäneet ne tiedot, jotka sisältyvät kansallisen tuomioistuimen toimittamiin asiakirjoihin, kirjallisiin huomautuksiin ja niihin vastauksiin, jotka on annettu yhteisöjen tuomioistuimen esittämiin kysymyksiin. Kaikki nämä tiedot, jotka on toistettu kertomuksessa suullista käsittelyä varten, on toimitettu jäsenvaltioiden hallituksille ja muille asian osapuolille suullisen käsittelyn järjestämistä silmällä pitäen, ja nämä osapuolet ovat voineet halutessaan esittää suullisessa käsittelyssä täydennyksiä näkemyksiinsä. 43 Lopuksi on syytä todeta, että yhteisöjen tuomioistuin on voinut saada kansallisen tuomioistuimen esittämien tietojen ja niitä tarpeellisessa määrin täydentävien edellä mainittujen tietojen perusteella sellaisen käsityksen kyseisiin oikeusriitoihin liittyvistä tosiseikoista ja oikeudellisista seikoista, että se voi tulkita yhteisön kilpailusääntöjä pitäen silmällä näissä oikeusriidoissa kyseessä olevaa tilannetta. 44 Näin ollen ennakkoratkaisukysymykset voidaan ottaa tutkittavaksi. Ensimmäinen ennakkoratkaisukysymys 45 Ensimmäisellä kysymyksellään kansallinen tuomioistuin haluaa tietää, onko EY:n perustamissopimuksen 85 artiklan vastaisena pidettävä sitä, että tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavat etujärjestöt päättävät kollektiivisella sopimuksellaan perustaa tämän toimialan osalta yhden ainoan eläkekassan, jonka tehtäväksi annetaan lisäeläkejärjestelmän hallinnointi, ja päättävät pyytää viranomaisilta sitä, että tähän eläkekassaan kuuluminen tehtäisiin pakolliseksi kaikkien tämän toimialan työntekijöiden osalta. 46 Brentjens väittää, että työmarkkinaosapuolten hakemusta siitä, että toimialakohtaiseen eläkekassaan kuuluminen tehtäisiin pakolliseksi, on pidettävä tällä toimialalla toimivien yritysten välisenä sopimuksena, joka on kielletty perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdassa. 47 Brentjensin mukaan tällainen sopimus rajoittaa kilpailua kahdella tavalla. Ensinnäkin pakollisen järjestelmän hallinnointi uskotaan vain yhdelle vakuutuksenantajalle, millä riistetään kyseisellä alalla toimivilta yrityksiltä mahdollisuus liittyä sellaiseen tästä poikkeavaan eläkejärjestelmään, jota hallinnoivat muut vakuutuksenantajat. Toiseksi tällä sopimuksella suljetaan nämä vakuutuksenantajat pois eläkevakuutusmarkkinoiden merkittävältä osalta. 48 Tällaisen sopimuksen kilpailuvaikutukset ovat Brentjensin mukaan "tuntuvia", koska se koskee Alankomaiden rakennustarvikealaa kokonaisuudessaan. Näitä seurauksia vahvistaa Brentjensin mukaan se kumulatiivinen vaikutus, joka aiheutuu siitä, että eläkejärjestelmiin kuuluminen on tehty pakolliseksi useilla toimialoilla ja näiden toimialojen kaikkien yritysten osalta. 49 Lisäksi Brentjensin mukaan tämä sopimus vaikuttaa jäsenvaltioiden väliseen kauppaan, koska se koskee yrityksiä, joiden toiminta ulottuu muihin jäsenvaltioihin, ja koska sillä poistetaan muiden jäsenvaltioiden vakuutuksenantajilta mahdollisuus tarjota Alankomaissa täydellisiä eläkejärjestelmiä joko niin, että ne tarjoavat palvelujaan jäsenvaltiosta toiseen, tai niin, että ne perustavat sinne tytäryhtiöitä tai sivuliikkeitä. 50 Aluksi on syytä todeta, että perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdassa kielletään kaikki sellaiset yritysten väliset sopimukset, yritysten yhteenliittymien päätökset sekä yritysten yhdenmukaistetut menettelytavat, jotka ovat omiaan vaikuttamaan jäsenvaltioiden väliseen kauppaan ja joiden tarkoituksena on estää, rajoittaa tai vääristää kilpailua yhteismarkkinoilla tai joista seuraa, että kilpailu estyy, rajoittuu tai vääristyy yhteismarkkinoilla. Tämän määräyksen tärkeyden vuoksi perustamissopimuksen laatijat ovat ottaneet perustamissopimuksen 85 artiklan 2 kohtaan nimenomaisen määräyksen siitä, että tässä artiklassa kielletyt sopimukset ja päätökset ovat mitättömiä. 51 Seuraavaksi on todettava, että EY:n perustamissopimuksen 3 artiklan g ja i alakohdan (joista on muutettuna tullut EY 3 artiklan 1 kohdan g ja j alakohta) mukaan yhteisön toimintaan sisältyy paitsi "järjestelmä, jolla taataan, ettei kilpailu sisämarkkinoilla vääristy", myös "sosiaalipolitiikka". EY:n perustamissopimuksen 2 artiklassa (josta on muutettuna tullut EY 2 artikla) määrätään, että yhteisön päämääränä on muun muassa edistää "taloudellisen toiminnan sopusointuista ja tasapainoista kehitystä" ja "työllisyyden ja sosiaalisen suojelun korkeaa tasoa". 52 Tältä osin EY:n perustamissopimuksen 118 artiklassa (EY:n perustamissopimuksen 117-120 artikla on korvattu EY 136-143 artiklalla) määrätään, että komission tehtävänä on edistää jäsenvaltioiden kiinteää yhteistoimintaa sosiaalialalla ja erityisesti asioissa, jotka koskevat järjestäytymisoikeutta sekä työnantajien ja työntekijöiden välisiä kollektiivisia neuvotteluja. 53 EY:n perustamissopimuksen 118 b artiklassa (EY:n perustamissopimuksen 117-120 artikla on korvattu EY 136-143 artiklalla) lisätään tältä osin, että komissio pyrkii Euroopan tasolla edistämään työmarkkinaosapuolten välistä vuoropuhelua, joka voi johtaa sopimussuhteisiin, jos osapuolet niin haluavat. 54 Lisäksi sosiaalipolitiikasta tehdyn sopimuksen (EYVL 1992, C 191, s. 91) 1 artiklassa määrätään, että yhteisön ja jäsenvaltioiden tavoitteena on muun muassa elin- ja työolosuhteiden parantaminen, riittävä sosiaalinen suojelu, työmarkkinaosapuolten välinen vuoropuhelu, inhimillisten voimavarojen kehittäminen tarkoituksena saavuttaa korkea ja kestävä työllisyystaso ja työmarkkinoilta syrjäytymisen torjuminen. 55 Saman sopimuksen 4 artiklan 1 ja 2 kohdassa määrätään, että työmarkkinaosapuolten välinen vuoropuhelu yhteisön tasolla voi johtaa osapuolten niin halutessa sopimussuhteisiin, mukaan lukien sopimusten tekeminen, ja että tällaiset sopimukset pannaan täytäntöön joko työmarkkinaosapuolten ja jäsenvaltioiden omien menettelyjen ja käytäntöjen mukaisesti tai, allekirjoittajaosapuolten yhteisestä pyynnöstä, neuvoston komission esityksestä tekemällä päätöksellä. 56 Työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen välisillä kollektiivisilla sopimuksilla on tosin luonnostaan tiettyjä kilpailua rajoittavia vaikutuksia. Ne sosiaaliset päämäärät, joihin näillä sopimuksilla pyritään, vaarantuisivat kuitenkin vakavalla tavalla, jos työmarkkinaosapuoliin sovellettaisiin perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohtaa silloin, kun ne pyrkivät yhdessä löytämään keinoja työllisyyden ja työehtojen parantamiseksi. 57 Kun siis perustamissopimuksen määräyksiä tulkitaan tarkoituksen- ja johdonmukaisella tavalla, näistä määräyksistä ilmenee kokonaisuutena tarkasteltuna, että työmarkkinaosapuolten kollektiivisten neuvottelujensa päätteeksi tekemät sopimukset tällaisten päämäärien saavuttamiseksi eivät luonteensa ja kohteensa vuoksi kuulu perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan soveltamisalaan. 58 Tämän vuoksi on tutkittava, onko nyt kyseessä olevan sopimuksen luonteen ja kohteen vuoksi katsottava, ettei se kuulu perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan soveltamisalaan. 59 Ensinnäkin on todettava, että samoin kuin sellaiset työmarkkinaosapuolten vuoropuheluun perustuvat sopimukset, jotka on mainittu edellä, myös nyt kyseessä oleva sopimus on tehty kollektiivisen sopimuksen muodossa työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen kollektiivisten neuvottelujen tuloksena. 60 Toiseksi sopimuksen kohteen osalta on todettava, että kyseisellä sopimuksella on perustettu tietyn toimialan osalta lisäeläkejärjestelmä, jota hallinnoi eläkekassa, johon kuuluminen voidaan tehdä pakolliseksi. Kokonaisuutena tarkasteltuna tällaisen järjestelmän tavoitteena on taata tietty eläkkeiden taso kaikille tämän toimialan työntekijöille, ja näin se osaltaan parantaa suoraan yhtä työntekijöiden työehtoa eli työstä saatavaa vastiketta. 61 Näin ollen on katsottava, että nyt kyseessä oleva sopimus ei luonteensa ja kohteensa vuoksi kuulu perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan soveltamisalaan. 62 Ensimmäiseen kysymykseen on siis vastattava, että EY:n perustamissopimuksen 85 artiklan soveltamisalaan ei kuulu se, että tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavat etujärjestöt päättävät kollektiivisella sopimuksellaan perustaa tämän toimialan osalta yhden ainoan eläkekassan, jonka tehtäväksi annetaan lisäeläkejärjestelmän hallinnointi, ja päättävät pyytää viranomaisilta sitä, että tähän eläkekassaan kuuluminen tehtäisiin pakolliseksi kaikkien tämän toimialan työntekijöiden osalta. Toinen ennakkoratkaisukysymys 63 Toisella kysymyksellään kansallinen tuomioistuin haluaa tietää, kielletäänkö perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohdassa sekä 5 ja 85 artiklassa se, että viranomaiset tekevät tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen hakemuksesta päätöksen, jonka mukaan toimialakohtaiseen eläkekassaan kuuluminen on pakollista. 64 Brentjens katsoo, että antaessaan nyt kyseessä olevat säännökset ja hyväksyessään työmarkkinaosapuolten hakemuksen siitä, että toimialakohtaiseen eläkekassaan kuuluminen tehdään pakolliseksi, valtiovalta edisti kyseisillä aloilla toimivien yritysten perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan vastaisten sopimusten toteuttamista ja noudattamista tai vahvistivat tällaisten sopimusten vaikutuksia, millä ne ovat rikkoneet perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohtaa sekä 5 ja 85 artiklaa. 65 Yhteisöjen tuomioistuin on todennut muun muassa edellä mainitussa asiassa Van Eycke antamansa tuomion 16 kohdassa, että perustamissopimuksen 85 artikla sinänsä koskee ainoastaan yritysten toimintaa, eivätkä sen kohteena ole jäsenvaltioiden lainsäädäntö- tai täytäntöönpanoelinten antamat säännökset ja määräykset. Yhteisöjen tuomioistuimen vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan perustamissopimuksen 85 artiklassa, luettuna yhdessä 5 artiklan kanssa, asetetaan kuitenkin jäsenvaltioille velvoite olla toteuttamatta tai pitämättä voimassa sellaisia lainsäädäntö- tai täytäntöönpanoelinten säännöksiä ja määräyksiä, jotka ovat omiaan poistamaan yrityksiin sovellettavien kilpailusääntöjen tehokkaan vaikutuksen. Tällaisesta tilanteesta on tämän oikeuskäytännön mukaan kyse silloin, kun jäsenvaltio joko yhtäältä määrää yritykset tekemään 85 artiklan vastaisia yritysten välisiä yhteistoimintajärjestelyjä, suosii tällaisia järjestelyjä taikka vahvistaa niiden vaikutuksia tai toisaalta poistaa omalta sääntelyltään sen valtiollisen luonteen siirtämällä yksityisille toimijoille vastuunsa tehdä taloutta ohjaavia päätöksiä (ks. myös asia C-2/91, Meng, tuomio 17.11.1993, Kok. 1993, s. I-5751, 14 kohta; asia C-185/91, Reiff, tuomio 17.11.1993, Kok. 1993, s. I-5801, 14 kohta; asia C-245/91, Ohra Schadeverzekeringen, tuomio 17.11.1993, Kok. 1993, s. I-5851, 10 kohta; asia C-35/96, komissio v. Italia, tuomio 18.6.1998, Kok. 1998, s. I-3851, 53 ja 54 kohta ja asia C-266/96, Corsica Ferries France, tuomio 18.6.1998, Kok. 1998, s. I-3949, 35, 36 ja 49 kohta). 66 Tältä osin on syytä todeta, että työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen viranomaisille tekemä hakemus siitä, että kuuluminen niiden perustamaan toimialakohtaiseen eläkekassaan tehtäisiin pakolliseksi, liittyy sääntelyyn, jollainen sisältyy useisiin kansallisiin oikeusjärjestyksiin ja jolla säännellään sääntelyvallan käyttöä sosiaalialalla. Koska nyt kyseessä oleva sopimus ei kuulu perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan soveltamisalaan, kuten ensimmäiseen ennakkoratkaisukysymykseen annetusta vastauksesta ilmenee, jäsenvaltiot voivat vapaasti määrätä siitä, että sopimusjärjestelyn piiriin kuuluminen on pakollista myös sellaisille henkilöille, joita sopimus ei sido. 67 Lisäksi sosiaalipolitiikasta tehdyn sopimuksen 4 artiklan 2 kohdassa annetaan yhteisön tasolla työmarkkinaosapuolille nimenomaisesti se mahdollisuus, että ne voivat yhdessä pyytää neuvostoa panemaan päätöksellään täytäntöön sosiaalialan sopimukset. 68 Viranomaisten päätöstä siitä, että eläkekassaan kuuluminen on pakollista, ei siten voida pitää päätöksenä, jolla yritykset määrätään tekemään perustamissopimuksen 85 artiklan vastaisia järjestelyjä, suositaan tällaisia järjestelyjä taikka vahvistetaan niiden vaikutuksia. 69 Edellä esitetystä seuraa, että viranomaisten päätös siitä, että toimialakohtaiseen eläkekassaan kuuluminen on pakollista, ei ole sellainen sääntely, jolla heikennettäisiin yhteisöjen tuomioistuimen oikeuskäytännössä tarkoitetulla tavalla perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohdan sekä 5 ja 85 artiklan tehokasta vaikutusta. 70 Toiseen kysymykseen on näin ollen vastattava, että perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohdassa sekä 5 ja 85 artiklassa ei kielletä sitä, että viranomaiset tekevät tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen hakemuksesta päätöksen, jonka mukaan toimialakohtaiseen eläkekassaan kuuluminen on pakollista. Kolmas ennakkoratkaisukysymys 71 Kolmannella kysymyksellään kansallinen tuomioistuin haluaa tietää, onko EY:n perustamissopimuksen 85 artiklassa ja sitä seuraavissa artikloissa tarkoitettuna yrityksenä pidettävä sellaista tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen kollektiivisella sopimuksellaan perustamaa eläkekassaa, jonka tehtävänä on lisäeläkejärjestelmän hallinnoiminen ja johon kuuluminen on viranomaisten päätöksellä tehty pakolliseksi kaikille tämän toimialan työntekijöille. 72 Bedrijfspensioenfondsin ja huomautuksia esittäneiden hallitusten mukaan tällaista eläkekassaa ei voida pitää perustamissopimuksen 85 artiklassa ja sitä seuraavissa artikloissa tarkoitettuna yrityksenä. Ne viittaavat tältä osin toimialakohtaisen eläkekassan ja sen hallinnoiman lisäeläkejärjestelmän tiettyihin ominaispiirteisiin. 73 Nämä osapuolet esittävät ensinnäkin, että sillä, että kaikkien tietyn toimialan työntekijöiden on kuuluttava lisäeläkejärjestelmään, on olennainen sosiaalinen merkitys Alankomaissa sovellettavassa eläkejärjestelmässä, koska lakisääteisen vähimmäispalkan perusteella laskettu lakisääteinen eläke on erittäin pieni. Koska lisäeläkejärjestelmä on perustettu kollektiivisella sopimuksella laissa säädetyllä tavalla ja koska viranomaiset ovat määränneet, että tähän järjestelmään kuuluminen on pakollista, lisäeläkejärjestelmä on osa Alankomaiden sosiaaliturvajärjestelmää, ja lisäeläkejärjestelmää hallinnoivan toimialakohtaisen eläkekassan on katsottava osaltaan myötävaikuttavan yleishyödyllisten sosiaaliturvapalvelujen hallinnoimiseen. 74 Toiseksi nämä osapuolet esittävät, että toimialakohtainen eläkekassa ei tavoittele voittoa. Sitä hallinnoivat yhdessä työmarkkinaosapuolet, joilla on eläkekassan hallituksessa yhtä suuri edustus. Eläkekassaan maksetaan keskiarvona määritetty vakuutusmaksu, jonka suuruuden eläkekassan hallitus vahvistaa niin, että vakuutusmaksujen ja etuuksien suuruus ja riskien laajuus ovat kokonaisuutena tasapainossa. Lisäksi vakuutusmaksut eivät voi alittaa tiettyä tasoa, jotta eläkekassassa olisi riittävästi varoja, eivätkä ne voi ylittää tiettyä enimmäistasoa, jonka noudattamista työmarkkinaosapuolet ja Verzekeringskamer valvovat, jottei eläkekassa muuttuisi voittoa tavoittelevaksi. Vaikka kerätyt vakuutusmaksut sijoitetaan rahastoivan järjestelmän mukaisesti, sijoitukset tehdään Verzekeringskamerin valvonnassa sekä PSW:n ja toimialakohtaisen eläkekassan sääntöjen mukaisesti. 75 Kolmanneksi nämä osapuolet esittävät, että toimialakohtainen eläkekassa toimii yhteisvastuuperiaatteen mukaisesti. Yhteisvastuuperiaatetta kuvastavat seuraavat seikat: eläkekassaan hyväksytään kaikki työntekijät ilman edeltävää terveystarkastusta; eläke kertyy vakuutusmaksujen maksamisesta työkyvyttömyyden perusteella myönnetyn vapautuksen ajaltakin; eläkekassa vastaa konkursseista johtuvista työnantajien vakuutusmaksujen laiminlyönnistä, ja eläkkeiden arvon säilyttämiseksi eläkkeet on indeksoitu. Yhteisvastuuperiaate ilmenee myös siitä, että yksittäistapauksissa vakuutusmaksu, joka on määritetty keskiarvona ja ottamatta huomioon riskiä, ei vastaa suuruudeltaan eläkeoikeuksia, joiden määrittämisessä käytetään keskimääräistä palkkaa. Tällaisen yhteisvastuun vuoksi on välttämätöntä, että lisäeläkejärjestelmään kuuluminen on pakollista. Jos näin ei olisi, "hyvät asiakkaat" eroaisivat järjestelmästä, mistä seuraisi syöksykierre, joka vaarantaisi eläkejärjestelmän talouden tasapainon. 76 Edellä esitetyn perusteella Bedrijfspensioenfonds ja kyseiset hallitukset katsovat, että toimialakohtaista eläkekassaa on pidettävä sellaisena elimenä, jonka tehtävänä on sosiaaliturvajärjestelmän hallinnointi vastaavasti kuin niiden elinten, joista oli kyse yhdistetyissä asioissa C-159/91 ja C-160/91, Poucet ja Pistre, 17.2.1993 annetussa tuomiossa (Kok. 1993, s. I-637); nyt kyseessä oleva eläkekassa on siis erilainen kuin se elin, josta oli kyse asiassa C-244/94, Fédération française des sociétés d'assurance ym., 16.11.1995 annetussa tuomiossa (Kok. 1995, s. I-4013) ja joka kyseisessä tuomiossa katsottiin perustamissopimuksen 85 artiklassa ja sitä seuraavissa artikloissa tarkoitetuksi yritykseksi. 77 Tältä osin on syytä todeta, että kilpailuoikeutta koskevissa tapauksissa yhteisöjen tuomioistuin on katsonut, että käsite "yritys" tarkoittaa jokaista yksikköä, joka harjoittaa taloudellista toimintaa, riippumatta kyseisen yksikön oikeudellisesta muodosta ja rahoitustavasta (ks. mm. asia C-41/90, Höfner ja Elser, tuomio 23.4.1991, Kok. 1991, s. I-1979, 21 kohta; em. yhdistetyt asiat Poucet ja Pistre, tuomion 17 kohta ja em. asia Fédération française des sociétés d'assurance, tuomion 14 kohta). 78 Lisäksi yhteisöjen tuomioistuin katsoi edellä mainituissa yhdistetyissä asioissa Poucet ja Pistre antamassaan tuomiossa, etteivät tiettyjen yhteisvastuuperiaatteeseen perustuvien pakollisten sosiaaliturvajärjestelmien hallinnoinnista vastaavat laitokset kuulu tämän käsitteen alaan. Kyseisessä sairaus- ja äitiysvakuutusjärjestelmässä etuudet olivat nimittäin samanlaiset kaikille edunsaajille, vaikka vakuutusmaksujen suuruus riippui tuloista; vanhuuseläkevakuutusjärjestelmässä työssä käyvät työntekijät rahoittivat vanhuuseläkkeet; laissa vahvistettuja oikeuksia vanhuuseläkkeeseen ei myöskään ollut suhteutettu eläkejärjestelmän rahoittamiseksi maksettuihin vakuutusmaksuihin; lisäksi järjestelmät, joihin oli kertynyt ylijäämää, osallistuivat sellaisten järjestelmien rahoitukseen, joilla oli rakenteellisia rahoitusvaikeuksia. Tämä yhteisvastuu edellytti välttämättä sitä, että eri järjestelmien hoidosta vastasi yksi laitos ja että liittyminen näihin järjestelmiin oli pakollista. 79 Edellä mainitussa asiassa Fédération française des sociétés d'assurance ym. yhteisöjen tuomioistuin sitä vastoin totesi, että voittoa tavoittelematon laitos, joka hoitaa pakollista perusjärjestelmää täydentävää, laissa vapaaehtoiseksi säädettyä ja rahastointiperiaatteen mukaista vanhuuseläkejärjestelmää, on perustamissopimuksen 85 artiklassa ja sitä seuraavissa artikloissa tarkoitettu yritys. Eläkejärjestelmään liittymisen vapaaehtoisuus, rahastointiperiaatteen soveltaminen ja se, että etuudet määräytyivät yksinomaan edunsaajien maksamien vakuutusmaksujen määrän sekä järjestelmän hoidosta vastaavan laitoksen sijoitusten taloudellisten tulosten perusteella, merkitsivät sitä, että tämä elin harjoitti taloudellista toimintaa kilpaillen tältä osin henkivakuutusyhtiöiden kanssa. Sosiaaliluonteisen päämäärän tavoitteleminen, se, ettei tarkoituksena ollut voiton tavoittelu, yhteisvastuuta ilmentävät ominaispiirteet tai muut säännöt, jotka koskivat muun muassa järjestelmän hoidosta vastaavalle laitokselle sijoitustoiminnan osalta asetettuja rajoituksia, eivät olleet seikkoja, joiden vuoksi olisi pitänyt katsoa, että järjestelmää hallinnoivan laitoksen toiminta ei ollut luonteeltaan taloudellista. 80 Sitä, onko nyt käsiteltävinä olevissa asioissa kyseessä oleva toimialakohtainen eläkekassa perustamissopimuksen 85 artiklassa ja sitä seuraavissa artikloissa tarkoitettu yritys, on arvioitava edellä esitetyn valossa. 81 Tältä osin on todettava, että toimialakohtainen eläkejärjestelmä määrittää itse vakuutusmaksujen ja etuuksien suuruuden ja toimii rahastointiperiaatteen mukaisesti. 82 Toisin kuin niiden etuuksien suuruus, joita maksavat pakollisia sosiaaliturvajärjestelmiä hallinnoivat laitokset, joista oli kyse edellä mainituissa yhdistetyissä asioissa Poucet ja Pistre, toimialakohtaisen eläkekassan maksamien etuuksien suuruus riippuu näin ollen siitä, millaisia taloudellisia tuloksia se saavuttaa sijoitustoiminnassaan, jonka osalta se on vakuutusyhtiöiden tavoin Verzekeringskamerin valvonnan alainen. 83 Lisäksi BPW:n 5 §:stä ja BPW:n soveltamisohjeiden 1 ja 5 §:stä ilmenee, että toimialakohtaisen eläkekassan on myönnettävä vapautus yritykselle, jos tämä oli jo vakuuttanut työntekijänsä niin, että heihin sovellettiin vähintään kuusi kuukautta ennen sen hakemuksen tekemistä, jonka johdosta toimialakohtaiseen eläkejärjestelmään kuuluminen on tehty pakolliseksi, sellaista eläkejärjestelmää, joka takaa heille vähintään yhtä suuret eläkeoikeudet kuin ne, jotka he saisivat toimialakohtaisesta eläkekassasta. Lisäksi näiden ohjeiden 1 §:n mukaan kyseinen eläkekassa voi myös myöntää vapautuksen yritykselle, kun tämä on vakuuttanut työntekijänsä niin, että tämän eläkejärjestelmän perusteella saatavat oikeudet ovat vähintään yhtä suuria kuin toimialakohtaisesta eläkekassasta saatavat oikeudet, jos eläkekassalle maksetaan Verzekeringskamerin kohtuullisena pitämä korvaus siitä vakuutusteknisestä haitasta, joka eläkekassalle mahdollisesti aiheutuu eläkekassasta eroamisen johdosta. 84 Tästä seuraa, että nyt kyseessä olevan kaltainen toimialakohtainen eläkekassa harjoittaa taloudellista toimintaa kilpaillen tältä osin vakuutusyhtiöiden kanssa. 85 Näin ollen se, ettei eläkekassa tavoittele voittoa, ja ne yhteisvastuuperiaatetta ilmentävät eläkekassan ominaispiirteet, jotka Bedrijfspensioenfonds ja huomautuksia esittäneet hallitukset ovat maininneet, eivät ole riittäviä syitä sen päätelmän tekemiselle, ettei toimialakohtaista eläkekassaa olisi pidettävä perustamissopimuksen kilpailusäännöissä tarkoitettuna yrityksenä. 86 Sosiaalisen päämäärän tavoitteleminen, edellä mainitut yhteisvastuuperiaatetta ilmentävät ominaispiirteet sekä toimialakohtaisen eläkekassan sijoitustoimintaa koskevat rajoitukset tai valvonta saattavat tosin heikentää tällaisen eläkekassan tarjoamien palvelujen kilpailukykyä vakuutusyhtiöiden tarjoamiin palveluihin verrattuna. Vaikka tällaiset velvoitteet eivät estä kyseisen eläkekassan harjoittaman toiminnan pitämistä taloudellisena toimintana, ne voivat oikeuttaa sen, että tälle eläkelaitokselle on annettu yksinoikeus lisäeläkejärjestelmän hallinnointiin. 87 Kolmanteen kysymykseen on näin ollen vastattava, että tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen kollektiivisella sopimuksella perustettu eläkekassa, jonka tehtävänä on lisäeläkejärjestelmän hallinnoiminen ja johon kuuluminen on viranomaisten päätöksellä tehty pakolliseksi kaikille tämän toimialan työntekijöille, on perustamissopimuksen 85 artiklassa ja sitä seuraavissa artikloissa tarkoitettu yritys. Neljäs ennakkoratkaisukysymys 88 Neljännellä kysymyksellään kansallinen tuomioistuin haluaa tietää, kielletäänkö perustamissopimuksen 86 ja 90 artiklassa se, että viranomaiset antavat eläkekassalle yksinoikeuden hallinnoida lisäeläkejärjestelmää tietyn toimialan osalta. 89 Alankomaiden hallitus esittää, että päätöksellä, jonka mukaan Bedrijfspensioenfondsiin kuuluminen on pakollista, on ainoastaan se vaikutus, että kyseisen toimialan työntekijöiden on liityttävä tähän eläkekassaan. Päätöksellä ei siis Alankomaiden hallituksen mukaan anneta Bedrijfspensioenfondsille yksinoikeutta lisäeläkkeiden osalta. Bedrijfspensioenfonds ei myöskään ole perustamissopimuksen 86 artiklassa tarkoitetussa määräävässä markkina-asemassa. 90 Aluksi on syytä todeta, että nyt kyseessä olevan kaltainen viranomaisten päätös, jolla tehdään pakolliseksi kuuluminen tiettyyn toimialakohtaiseen eläkekassaan, merkitsee välttämättä sitä, että tälle eläkekassalle annetaan yksinoikeus eläkeoikeuksien saamiseksi maksettavien vakuutusmaksujen keräämiseen ja hallinnoimiseen. Tällaista eläkekassaa on siksi pidettävä yrityksenä, jolle viranomaiset ovat antaneet yksinoikeuksia perustamissopimuksen 90 artiklan 1 kohdassa tarkoitetulla tavalla. 91 Seuraavaksi on todettava, että vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan yrityksen, jolla on lakiin perustuva monopoli yhteismarkkinoiden merkittävällä osalla, voidaan katsoa olevan määräävässä markkina-asemassa perustamissopimuksen 86 artiklassa tarkoitetulla tavalla (ks. asia C-179/90, Merci convenzionali porto di Genova, tuomio 10.12.1991, Kok. 1991, s. I-5889, 14 kohta ja asia C-18/88, GB-Inno-BM, tuomio 13.12.1991, Kok. 1991, s. I-5941, 17 kohta). 92 Nyt kyseessä olevan kaltaisen toimialakohtaisen eläkekassan, jolla on yksinoikeus hallinnoida lisäeläkejärjestelmää jäsenvaltion tietyllä teollisuuden alalla eli siis yhteismarkkinoiden merkittävällä osalla, voidaan näin ollen katsoa olevan perustamissopimuksen 86 artiklassa tarkoitetulla tavalla määräävässä markkina-asemassa. 93 On kuitenkin lisättävä, että pelkkä määräävän markkina-aseman luominen yksinoikeuksia myöntämällä perustamissopimuksen 90 artiklan 1 kohdassa tarkoitetulla tavalla ei sinänsä ole perustamissopimuksen 86 artiklan vastaista. Jäsenvaltio rikkoo näihin kahteen määräykseen sisältyviä kieltoja ainoastaan, jos yritys syyllistyy määräävän markkina-aseman väärinkäyttöön jo pelkästään käyttäessään sille myönnettyjä yksinoikeuksia tai jos näiden oikeuksien voidaan olettaa johtavan tilanteeseen, jossa yritys joutuu käyttämään asemaansa väärin (em. asia Höfner ja Elser, tuomion 29 kohta; asia C-260/89, ERT, tuomio 18.6.1991, Kok. 1991, s. I-2925, 37 kohta; em. asia Merci convenzionali porto di Genova, tuomion 16 ja 17 kohta; asia C-323/93, Centre d'insémination de la Crespelle, tuomio 5.10.1994, Kok. 1994, s. I-5077, 18 kohta ja asia C-163/96, Raso ym., tuomio 12.2.1998, Kok. 1998, s. I-533, 27 kohta). 94 Brentjens väittää tältä osin, että järjestelmä, jossa kuuluminen Bedrijfspensioenfondsin hallinnoimaan lisäeläkejärjestelmään on pakollista, on ristiriidassa perustamissopimuksen 86 ja 90 artiklan kanssa. Bedrijfspensioenfondsin tarjoamat eläke-etuudet eivät vastaa yritysten tarpeita tai eivät ainakaan enää vastaa niitä. Nämä etuudet ovat liian pieniä, eikä niitä ole kytketty palkkoihin, minkä vuoksi ne ovat poikkeuksetta riittämättömiä. Työnantajien pitää siksi ryhtyä muihin toimenpiteisiin eläkkeiden osalta. Järjestelmällä, jossa eläkekassaan kuuluminen on pakollista, poistetaan kuitenkin näiltä työnantajilta mahdollisuus ottaa jostain vakuutusyhtiöstä yksi kattava eläkevakuutus. Useiden eläkevakuutusten ottaminen eri vakuutuksenantajilta lisää Brentjensin mukaan hallinnollisia kuluja ja vähentää tehokkuutta. 95 On syytä muistuttaa, että yhteisöjen tuomioistuin totesi edellä mainitussa asiassa Höfner ja Elser antamansa tuomion 34 kohdassa, että jäsenvaltio, joka on antanut yksinoikeuden työnvälitykseen julkiselle työnvälitystoimistolle, rikkoo perustamissopimuksen 90 artiklan 1 kohtaa, kun se luo tilanteen, jossa kyseinen työnvälitystoimisto joutuu rikkomaan perustamissopimuksen 86 artiklaa muun muassa siksi, että se ei selvästikään voi tyydyttää tällaisten palvelujen kysyntää markkinoilla. 96 Nyt käsiteltävinä olevien asioiden osalta on todettava, että Bedrijfspensioenfondsin tarjoama lisäeläkejärjestelmä perustuu Alankomaissa nykyisin noudatettuun perusmalliin, jonka mukaan jokaiselle työntekijälle, joka on maksanut vakuutusmaksuja järjestelmään kuulumisen enimmäisajan, myönnetään eläke, jonka suuruus on AOW:n mukaisesti maksettava eläke mukaan luettuna 70 prosenttia hänen viimeisestä palkastaan. 97 Tietyt kyseessä olevan alan yritykset voivat tietysti haluta tarjota työntekijöilleen yhden Bedrijfspensioenfondsin eläkejärjestelmää kattavamman eläkejärjestelmän. Se, että nämä yritykset eivät voi uskoa tällaisen eläkejärjestelmän hallinnointia yhdelle ainoalle vakuutusyritykselle, ja tästä aiheutuva kilpailun rajoittuminen johtuvat kuitenkin suoraan siitä yksinoikeudesta, joka on annettu kyseiselle toimialakohtaiselle eläkekassalle. 98 Näin ollen on tutkittava, onko - kuten Bedrijfspensioenfonds, Alankomaiden hallitus ja komissio ovat väittäneet - se yksinoikeus, joka toimialakohtaisella eläkekassalla on tietyn toimialan lisäeläkejärjestelmän hallinnoimisen osalta, ja tästä aiheutuva kilpailun rajoittuminen perusteltavissa perustamissopimuksen 90 artiklan 2 kohdan nojalla sen vuoksi, että kyseessä on toimenpide, joka on välttämätön eläkekassalle asetetun yleisen edun mukaisen sosiaalisen erityistehtävän hoitamiseksi. 99 Brentjens väittää, että pakollinen kuuluminen toimialakohtaiseen eläkekassaan ei ole tarpeen riittävän eläkkeiden tason turvaamiseksi työntekijöille. Tämä tavoite voitaisiin saavuttaa joko niin, että työmarkkinaosapuolet vahvistaisivat viranomaisten aloitteesta eläkkeitä koskevat vähimmäisvaatimukset, tai niin, että viranomaiset vahvistaisivat itse nämä vaatimukset. Kollektiivisissa sopimuksissa määrättäisiin säännönmukaisesti työnantajien velvollisuudesta taata vähimmäiseläkejärjestelmän mukaiset etuudet, ja samalla niille annettaisiin vapaus perustaa oma yrityskohtainen eläkekassa, liittyä toimialakohtaiseen eläkekassaan tai kääntyä jonkin vakuutusyhtiön puoleen. 100 Brentjensin mukaan myöskään keskiarvona määritellyn vakuutusmaksun maksaminen ei oikeuta pakollista kuulumista eläkekassaan. Ensinnäkään BPW:ssä tai päätöksessä, jossa määrätään eläkekassaan kuuluminen pakolliseksi, ei edellytetä tällaiseen vakuutusmaksuun perustuvaa järjestelmää. Toiseksi tietyt toimialakohtaiset eläkekassat, joihin kuuluminen ei ole pakollista, toimivat täysin asianmukaisesti, vaikka ne soveltavat sellaista järjestelmää, jossa maksetaan keskiarvona määritelty vakuutusmaksu. 101 Siitä perustelusta, jonka mukaan kaikki saman toimialan työntekijät on hyväksyttävä järjestelmään ilman edeltävää terveystarkastusta, jotta "huonoja asiakkaita" ei voitaisi hylätä, Brentjens toteaa, että vakuutuksenantajien kanssa tehdyissä eläkevakuutussopimuksissa käytännössä asetetaan työnantajalle velvollisuus ilmoittaa kaikki työntekijänsä ja vakuutuksenantajille velvollisuus hyväksyä kaikki sille ilmoitetut työntekijät ilman edeltävää terveystarkastusta. 102 Aluksi on syytä muistuttaa, että perustamissopimuksen 90 artiklan 2 kohdassa määrätään, että yrityksiin, jotka tuottavat yleisiin taloudellisiin tarkoituksiin liittyviä palveluja, sovelletaan kilpailusääntöjä siltä osin kuin ne eivät oikeudellisesti tai tosiasiallisesti estä yrityksiä hoitamasta niille uskottuja erityistehtäviä. 103 Kun perustamissopimuksen 90 artiklan 2 kohdassa sallitaan tietyin edellytyksin poikkeaminen perustamissopimuksen yleisistä säännöistä, kyseisellä määräyksellä pyritään sovittamaan yhteen yhtäältä jäsenvaltioiden intressi käyttää talous- tai sosiaalipolitiikan välineinä tiettyjä, erityisesti julkisella sektorilla toimivia yrityksiä ja toisaalta Euroopan yhteisön intressi siihen, että kilpailusääntöjä noudatetaan ja yhteismarkkinoiden yhtenäisyys säilytetään (asia C-202/88, Ranska v. komissio, tuomio 19.3.1991, Kok. 1991, s. I-1223, 12 kohta ja asia C-157/94, komissio v. Alankomaat, tuomio 23.10.1997, Kok. 1997, s. I-5699, 39 kohta). 104 Näin määritelty jäsenvaltioiden intressi huomioon ottaen siinä tilanteessa, että jäsenvaltiot määrittävät yleisiä taloudellisiin tarkoituksiin liittyviä palveluja, jotka ne antavat tiettyjen yritysten hoidettaviksi, jäsenvaltioiden täytyy saada ottaa huomioon kansallisen politiikkansa tavoitteet ja niiden täytyy saada pyrkiä toteuttamaan nämä tavoitteet asettamalla kyseisille yrityksille velvoitteita ja rajoituksia (em. asia komissio v. Alankomaat, tuomion 40 kohta). 105 Nyt kyseessä olevalla lisäeläkejärjestelmällä on kuitenkin olennainen sosiaaliluonteinen tehtävänsä Alankomaiden eläkejärjestelmässä, koska lakisääteisen vähimmäispalkan perusteella laskettu lakisääteinen eläke on pieni. 106 Lisäksi yhteisön lainsäätäjä on äskettäin tunnustanut lisäeläkkeiden sosiaalisen tehtävän tärkeyden, koska neuvosto on antanut 29.6.1998 direktiivin 98/49/EY yhteisön alueella liikkuvien palkattujen työntekijöiden ja itsenäisten ammatinharjoittajien lisäeläkeoikeuksien suojaamisesta (EYVL L 209, s. 46). 107 Seuraavaksi on todettava, että perustamissopimuksen 90 artiklan 2 kohdan soveltamisedellytysten täyttymiseksi ei ole välttämätöntä, että yleisiin taloudellisiin tarkoituksiin liittyviä palveluja tuottavan yrityksen rahoituksellinen tasapaino tai taloudellisen toiminnan jatkuvuus vaarantuu. On riittävää, että riidanalaisten yksinoikeuksien puuttuminen estäisi yritystä hoitamasta sille uskottuja, sitä koskevien velvoitteiden ja rajoitusten mukaisia erityistehtäviä (em. asia komissio v. Alankomaat, tuomion 52 kohta) tai että näiden yksinoikeuksien voimassapitäminen on välttämätöntä, jotta niiden haltija voi hoitaa sille uskotut yleisiin taloudellisiin tarkoituksiin liittyvät tehtävänsä tyydyttävissä taloudellisissa olosuhteissa (asia C-320/91, Corbeau, tuomio 19.5.1993, Kok. 1993, s. I-2533, 14-16 kohta ja em. asia komissio v. Alankomaat, tuomion 53 kohta). 108 Jos eläkekassalta poistettaisiin yksinoikeus hallinnoida lisäeläkejärjestelmää tietyn toimialan kaikkien työntekijöiden osalta, sellaiset yritykset, joiden palveluksessa olevat henkilöt ovat nuoria ja terveitä eivätkä harjoita vaarallista toimintaa, pyrkisivät saamaan yksityisiltä vakuutuksenantajilta eläkekassaa edullisemmat vakuutusehdot. Kun yhä useampi tällainen "hyvä asiakas" eroaisi toimialakohtaisesta eläkekassasta, "huonojen asiakkaiden" osuus kasvaisi, mistä seuraisi työntekijöiden eläkkeistä aiheutuvien kustannusten kasvaminen erityisesti sellaisten pienten ja keskisuurten yritysten osalta, joiden palveluksessa olevat henkilöt ovat vanhoja ja harjoittavat vaarallista toimintaa ja joille eläkekassa ei siten enää voisi tarjota eläkkeitä hyväksyttävillä kustannuksilla. 109 Näin on varsinkin silloin, kun kyseisen eläkekassan yksinoikeudella hallinnoima lisäeläkejärjestelmä perustuu suuressa määrin yhteisvastuuperiaatteeseen, kuten nyt käsiteltävinä olevissa asioissa, erityisesti seuraavalla tavalla: vakuutusmaksujen suuruus ei riipu riskin suuruudesta; eläkekassaan on hyväksyttävä kaikki työntekijät ilman edeltävää terveystarkastusta; eläke kertyy vakuutusmaksujen maksamisesta työkyvyttömyyden perusteella myönnetyn vapautuksen ajaltakin; eläkekassa ottaa kannettavakseen vakuutusmaksut, joita ei ole maksettu työnantajien konkurssien vuoksi, ja eläkkeiden arvon säilyttämiseksi eläkkeet on indeksoitu. 110 Tällaiset rajoitteet, joiden vuoksi kyseisen eläkekassan tarjoamat palvelut eivät ole niin kilpailukykyisiä kuin vakuutusyhtiöiden tarjoamat vastaavat palvelut, oikeuttavat osaltaan sen, että tällä eläkekassalla on yksinoikeus lisäeläkejärjestelmän hallinnointiin. 111 Edellä esitetyn perusteella siitä, että Bedrijfspensioenfondsilta poistettaisiin kyseinen yksinoikeus, saattaisi seurata, että tällainen eläkekassa ei pystyisi hoitamaan sille annettua yleiseen taloudelliseen tarkoitukseen liittyvää tehtävää tyydyttävissä taloudellisissa olosuhteissa ja että sen taloudellinen tasapaino vaarantuisi. 112 Viitaten edellä mainitussa asiassa GB-Inno-BM annettuun tuomioon Brentjens väittää kuitenkin, että koska Bedrijfspensioenfonds toimii sekä eläkejärjestelmän hallinnoijana että vapautuksia myöntävänä viranomaisena, se saattaa käyttää epäoikeudenmukaisesti toimivaltaansa vapautusten myöntämiseen. 113 On syytä todeta, että yhteisöjen tuomioistuin totesi edellä mainitussa asiassa GB-Inno-BM antamansa tuomion 28 kohdassa, että perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohdassa sekä 86 ja 90 artiklassa kielletään jäsenvaltiota antamasta yleistä televerkkoa hoitavalle yhtiölle oikeutta antaa telepäätelaitteita koskevia normeja ja tarkastaa, että taloudelliset toimijat noudattavat näitä normeja, kun se itse kilpailee näiden toimijoiden kanssa telepäätelaitemarkkinoilla. 114 Yhteisöjen tuomioistuin katsoi nimittäin kyseisen tuomion 25 kohdassa, että kun tällaiselle yhtiölle keskitettiin toimivaltuudet hyväksyä tai kieltää telepäätelaitteiden kytkeminen verkkoon ja toimivaltuudet antaa ne tekniset eritelmät, joita laitteiden on vastattava, ja valvoa, vastasivatko sellaiset laitteet, joita se ei itse ollut valmistanut, näitä sen itsensä laatimia eritelmiä, tällöin tälle yhtiölle itse asiassa annettiin valta määrittää mielensä mukaan, mitä telepäätelaitteita julkiseen verkkoon saa kytkeä, ja näin selvä etu kilpailijoihinsa nähden. 115 Nyt kyseessä olevat asiat poikkeavat kuitenkin edellä mainitusta asiasta GB-Inno-BM. 116 On nimittäin ensinnäkin huomattava, että BPW:n soveltamisohjeiden 5 §:n 1 momentista ilmenee, että toimialakohtaisen eläkekassan on myönnettävä vapautus yritykselle, jos tämä oli jo vakuuttanut työntekijänsä niin, että heihin sovellettiin vähintään kuusi kuukautta ennen sen hakemuksen tekemistä, jonka johdosta toimialakohtaiseen eläkejärjestelmään kuuluminen on tehty pakolliseksi, sellaista eläkejärjestelmää, joka takaa heille vähintään yhtä suuret eläkeoikeudet kuin ne, jotka he saisivat toimialakohtaisesta eläkekassasta. 117 Koska kyseinen säännös sitoo toimialakohtaista eläkekassaa sen käyttäessä toimivaltaansa vapautuksen myöntämiseen, ei voida katsoa, että kyseinen säännös voisi johtaa siihen, että eläkekassa käyttää väärin tätä toimivaltaansa. Tällaisessa tapauksessa eläkekassa nimittäin tutkii ainoastaan, täyttyvätkö toimivaltaisen ministerin määrittämät edellytykset (ks. vastaavasti yhdistetyt asiat C-46/90 ja C-93/91, Lagauche ym., tuomio 27.10.1993, Kok. 1993, s. I-5267, 49 kohta). 118 Lisäksi BPW:n soveltamisohjeiden 1 §:n mukaan toimialakohtainen eläkekassa voi myöntää vapautuksen yritykselle, kun tämä on vakuuttanut työntekijänsä niin, että ne oikeudet, joita tämän järjestelmän perusteella voidaan saada, vähintäänkin vastaavat eläkekassasta saatavia oikeuksia, jos eläkekassalle maksetaan Verzekeringskamerin kohtuullisena pitämä korvaus siitä vakuutusteknisestä haitasta, joka eläkekassalle mahdollisesti aiheutuu eläkekassasta eroamisen johdosta. 119 Tämän määräyksen mukaan toimialakohtainen eläkekassa voi siis myöntää vapautuksen eläkekassaan liittymisestä sellaiselle yritykselle, joka on vakuuttanut työntekijänsä sellaisen eläkejärjestelmän mukaisesti, joka vastaa kyseisen eläkekassan hallinnoimaa järjestelmää, jos vapautus ei vaaranna eläkekassan taloudellista tasapainoa. Tämä vapautusta koskevan toimivallan käyttäminen edellyttää sellaisten tietojen vaikeaa arviointia, jotka koskevat kyseessä olevia eläkejärjestelmiä ja eläkekassan taloudellista tasapainoa, ja tämän vuoksi eläkekassalla on välttämättä paljon harkintavaltaa. 120 Kun otetaan huomioon tämän arvioinnin monimutkaisuus ja se, että vapautusten myöntäminen voi vaarantaa toimialakohtaisen eläkekassan taloudellisen tasapainon ja näin ollen sen sosiaaliluonteisten tehtävien hoitamisen, jäsenvaltio voi perustellusti katsoa, että vapautusta koskevaa toimivaltaa ei ole myönnettävä eläkekassasta erilliselle elimelle. 121 On kuitenkin syytä muistuttaa, että niiden kansallisten tuomioistuimien, jotka käsittelevät vakuutusmaksuja koskevan maksamismääräyksen vastustamisen vuoksi vireille tullutta asiaa, mistä on myös kyse nyt käsiteltävinä olevissa asioissa, on tutkittava eläkekassan sellaisten päätösten laillisuus, joissa on jätetty myöntämättä vapautus eläkekassaan liittymisestä; näin nämä tuomioistuimet voivat ainakin tutkia, ettei eläkekassa ole käyttänyt mielivaltaisesti toimivaltaansa vapautuksen myöntämiseen ja että syrjintäkiellon periaatetta ja muita tämän päätöksen laillisuudelle asetettuja edellytyksiä on noudatettu. 122 Brentjens on myös väittänyt, että työntekijöille voitaisiin turvata riittävä eläkkeiden taso vahvistamalla ne vähimmäisvaatimukset, jotka vakuutusyhtiöiden tarjoamien eläkkeiden on täytettävä; tältä osin on korostettava, että kun otetaan huomioon lisäeläkejärjestelmien sosiaaliluonteiset tehtävät ja se harkintavalta, jota jäsenvaltioilla on vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan niiden säännellessä sosiaaliturvajärjestelmiään (asia 238/82, Duphar ym., tuomio 7.2.1984, Kok. 1984, s. 523, 16 kohta; em. yhdistetyt asiat Poucet ja Pistre, tuomion 6 kohta ja asia C-70/95, Sodemare ym., tuomio 17.6.1997, Kok. 1997, s. I-3395, 27 kohta), kunkin jäsenvaltion asiana on tutkia, voidaanko sen kansallisen eläkejärjestelmän erityispiirteet huomioon ottaen pelkällä vähimmäisvaatimusten vahvistamisella turvata se eläkkeiden taso, johon jäsenvaltio pyrkii tietyllä toimialalla tehdessään pakolliseksi eläkekassaan kuulumisen. 123 Näin ollen neljänteen kysymykseen on vastattava, ettei perustamissopimuksen 86 ja 90 artiklassa kielletä sitä, että viranomaiset antavat eläkekassalle yksinoikeuden hallinnoida tietyllä toimialalla lisäeläkejärjestelmää. Päätökset oikeudenkäyntikuluista Oikeudenkäyntikulut 124 Yhteisöjen tuomioistuimelle huomautuksensa esittäneille Alankomaiden, Saksan, Ranskan ja Ruotsin hallituksille ja Euroopan yhteisöjen komissiolle aiheutuneita oikeudenkäyntikuluja ei voida määrätä korvattaviksi. Pääasian asianosaisten osalta asian käsittely yhteisöjen tuomioistuimessa on välivaihe kansallisessa tuomioistuimessa vireillä olevan asian käsittelyssä, minkä vuoksi kansallisen tuomioistuimen asiana on päättää oikeudenkäyntikulujen korvaamisesta. Päätöksen päätösosa Näillä perusteilla YHTEISÖJEN TUOMIOISTUIN on ratkaissut Kantongerecht te Roermondin 18.3.1997 tekemillään päätöksillä esittämät kysymykset seuraavasti: 1) EY:n perustamissopimuksen 85 artiklan (josta on tullut EY 81 artikla) soveltamisalaan ei kuulu se, että tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavat etujärjestöt päättävät kollektiivisella sopimuksellaan perustaa tämän toimialan osalta yhden ainoan eläkekassan, jonka tehtäväksi annetaan lisäeläkejärjestelmän hallinnointi, ja päättävät pyytää viranomaisilta sitä, että tähän eläkekassaan kuuluminen tehtäisiin pakolliseksi kaikkien tämän toimialan työntekijöiden osalta. 2) EY:n perustamissopimuksen 3 artiklan g alakohdassa (josta on muutettuna tullut EY 3 artiklan 1 kohdan g alakohta) sekä EY:n perustamissopimuksen 5 artiklassa (josta on tullut EY 10 artikla) ja perustamissopimuksen 85 artiklassa ei kielletä sitä, että viranomaiset tekevät tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen hakemuksesta päätöksen, jonka mukaan toimialakohtaiseen eläkekassaan kuuluminen on pakollista. 3) Tietyn toimialan työnantajia ja työntekijöitä edustavien etujärjestöjen kollektiivisella sopimuksella perustettu eläkekassa, jonka tehtävänä on lisäeläkejärjestelmän hallinnoiminen ja johon kuuluminen on viranomaisten päätöksellä tehty pakolliseksi kaikille tämän toimialan työntekijöille, on perustamissopimuksen 85 artiklassa ja sitä seuraavissa artikloissa tarkoitettu yritys. 4) EY:n perustamissopimuksen 86 ja 90 artiklassa (joista on tullut EY 82 ja EY 86 artikla) ei kielletä sitä, että viranomaiset antavat eläkekassalle yksinoikeuden hallinnoida tietyllä toimialalla lisäeläkejärjestelmää.

62006TJ0090

da

Påstand om annullation af afgørelse truffet den 17. januar 2006 af Første Appelkammer ved Kontoret for Harmonisering i det Indre Marked (Varemærker og Design) (sag R 116/2005-1) vedrørende en indsigelsessag mellem Information Builders (Netherlands) BV og Tomorrow Focus AG. Oplysninger vedrørende sagen: Ansøger om EF-varemærket: Tomorrow Focus AG Det omhandlede EF-varemærke: Ordmærket Tomorrow Focus for varer og tjenesteydelser i klasse 9, 16, 35, 38, 41 og 42 – ansøgning nr.2382455 Indehaver af det i indsigelsessagen påberåbte varemærke eller tegn: Information Builders (Netherlands) BV Det i indsigelsessagen påberåbte varemærke eller tegn: Figurmærket Focus for varer og tjenesteydelser i klasse 9, 16 og 42 (EF-varemærke nr. 68585) Indsigelsesafdelingens afgørelse: Indsigelsen tages til følge, og der gives afslag på ansøgningen vedrørende klasse 9 og 42 Appelkammerets afgørelse: Den anfægtede afgørelse annulleres, der gives afslag på ansøgningen vedrørende visse varer og tjenesteydelser i klasse 9 og 42, og i øvrigt afvises indsigelsen Konklusion 1) Kontoret for Harmonisering i det Indre Marked (Varemærker og Design) frifindes. 2) Tomorrow Focus AG betaler sagens omkostninger.

62002CJ0234

el

την υπόθεση στο αρχείο. Εν πάση περιπτώσει, δεν δύναται να προσαφθεί στον Διαμεσολαβητή ότι δεν εκτέλεσε ορθώς την αποστολή που του έχει ανατεθεί απλώς και μόνον διότι συνήγαγε ότι είναι αδύνατον να βρεθεί συναινετική λύση που να ικανοποιεί τον καταγγέλλοντα. Κατά συνέπεια, το Πρωτοδικείο δεν υπέπεσε σε νομικό σφάλμα ούτε όταν ερμήνευσε τις κοινοτικές διατάξεις κατά τις οποίες ο Διαμεσολαβητής αναζητεί στο μέτρο του δυνατού συναινετική λύση ούτε όταν έκρινε, στη σκέψη 85 της αποφάσεώς του, ότι ο Διαμεσολαβητής δύναται, χωρίς να υποπέσει σε υπηρεσιακό πταίσμα, να συναγάγει στην απόφαση που περατώνει μια συγκεκριμένη έρευνα ότι δεν μπορεί να φέρει αποτέλεσμα η αναζήτηση συναινετικής λύσεως που να ικανοποιεί τον καταγγέλλοντα. Κατά συνέπεια, ο πρώτος λόγος αναιρέσεως που προβάλλει ο F. Lamberts πρέπει να απορριφθεί ως αβάσιμος. Επί του δευτέρου λόγου αναιρέσεως Με τον δεύτερο λόγο του αναιρέσεως, ο F. Lamberts προσάπτει στο Πρωτοδικείο ότι υπέπεσε σε δύο σημαντικά σφάλματα εκτιμήσεως. Πρώτον, προσάπτει στο Πρωτοδικείο ότι υπέπεσε σε σφάλμα εκτιμήσεως όταν εξέθεσε, στη σκέψη 82 της αναιρεσιβαλλόμενης αποφάσεως, ότι «τόσο από τη γνώμη της Επιτροπής επί της καταγγελίας του ενάγοντος, όσο και από το έγγραφο της 15ης Δεκεμβρίου 1999 του αρμόδιου μέλους της Επιτροπής για τις υποθέσεις του προσωπικού προκύπτει ότι η Επιτροπή αρνούνταν να επιτρέψει στον ενάγοντα να λάβει για δεύτερη φορά μέρος στην προφορική δοκιμασία ή να αναζητήσει κάθε άλλη εναλλακτική λύση», ενώ ο F. Lamberts ουδέποτε ζήτησε να λάβει για δεύτερη φορά μέρος στην προφορική δοκιμασία. Εν προκειμένω, πρέπει, αφενός, να επισημανθεί ότι το Πρωτοδικείο υπενθύμισε, στη σκέψη 81 της αναιρεσιβαλλόμενης αποφάσεως, ότι υπάρχουν καταστάσεις όπου δεν είναι δυνατή η αναζήτηση από τον Διαμεσολαβητή συναινετικής λύσεως και εκτίμησε, στη σκέψη 82, ότι τούτο συμβαίνει εν προκειμένω, καθόσον η Επιτροπή αρνείτο να επιτρέψει στον F. Lamberts να λάβει για δεύτερη φορά μέρος στην προφορική δοκιμασία ή να αναζητήσει οποιαδήποτε άλλη εναλλακτική λύση. Αφετέρου, το επιχείρημα του F. Lamberts το οποίο επικρίνει τη σκέψη 82 της αναιρεσιβαλλόμενης αποφάσεως δεν έχει σκοπό να δείξει κατά ποιον τρόπο το Πρωτοδικείο υπέπεσε σε νομικό σφάλμα όταν εξακρίβωσε αν εν προκειμένω ήταν δυνατή συναινετική λύση. Κατά συνέπεια, το πρώτο επιχείρημα του F. Lamberts πρέπει να απορριφθεί ως απαράδεκτο για τους λόγους που υπομνήσθηκαν στη σκέψη 76 της παρούσας αποφάσεως. Δεύτερον, ο F. Lamberts ισχυρίζεται ότι το Πρωτοδικείο, στηριζόμενο σε προδήλως εσφαλμένη αιτιολογία, υπέπεσε σε σφάλμα εκτιμήσεως όταν, στη σκέψη 84 της αναιρεσιβαλλόμενης αποφάσεως, εξέθεσε ότι «μόνο στο πλαίσιο της διαδικασίας ενώπιον του Πρωτοδικείου ο ενάγων υπέδειξε, υπό μορφή παραδειγμάτων, διάφορες εναλλακτικές λύσεις οι οποίες, κατά την άποψή του, έπρεπε και ήταν δυνατό να ληφθούν υπόψη», ενώ από τα έγγραφα του φακέλου και ιδίως από το παράρτημα 26, όπου ο F. Lamberts αναφέρεται σε μια θέση «ειδικού συμβούλου», προκύπτει σαφώς τόσο ότι ο F. Lamberts υπέδειξε τέτοιες λύσεις κατά την εξέταση της καταγγελίας και πριν ο Διαμεσολαβητής λάβει την απόφασή του όσο και ότι ο Διαμεσολαβητής ουδέποτε έλαβε υπόψη τις υποδείξεις αυτές. Επιβάλλεται η διαπίστωση ότι, κατά το μέρος που παραπέμπει στο σύνολο των εγγράφων ενός φακέλου, η επίκριση αυτή σχετικά με τη σκέψη 84 της αναιρεσιβαλλόμενης αποφάσεως πρέπει να θεωρηθεί επίκριση της εκτιμήσεως των αποδεικτικών στοιχείων τα οποία δέχθηκε το Πρωτοδικείο, εκτιμήσεως η οποία δεν υπόκειται στον έλεγχο του Δικαστηρίου στο πλαίσιο αιτήσεως αναιρέσεως, καθόσον ο έλεγχος αυτός περιορίζεται σε νομικά ζητήματα, σύμφωνα με τα άρθρα 225 ΕΚ και 58 του Οργανισμού του Δικαστηρίου. Αν υποτεθεί ότι η επίκληση του παραρτήματος 26 του φακέλου τον οποίο ο F. Lamberts κατέθεσε ενώπιον του Πρωτοδικείου δύναται να θεωρηθεί ισχυρισμός περί διαστρεβλώσεως του εγγράφου αυτού, επιβάλλεται η διαπίστωση ότι το παράρτημα αυτό αποτελείται από την αλληλογραφία του F. Lamberts με τη Γραμματεία του Διαμεσολαβητή, και ειδικότερα από μια επιστολή της 12ης Μαρτίου 1999 στην οποία γίνεται λόγος για θέση «ειδικού συμβούλου». Με την επιστολή αυτή, ο F. Lamberts υπαινίσσεται μια πρακτική εντάξεως χωρίς προηγούμενο διαγωνισμό, πρακτική η οποία είναι αντίθετη προς τους κανόνες προσβάσεως στην κοινοτική δημοσιοϋπαλληλία όπως αυτοί περιέχονται στον Κανονισμό Υπηρεσιακής Καταστάσεως των υπαλλήλων των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων και η οποία εφαρμόστηκε για την ένταξη του προσωπικού της Γραμματείας του Σένγκεν στη Γενική Γραμματεία του Συμβουλίου της Ευρωπαϊκής Ενώσεως, και ζητεί από την αρμόδια για τους διορισμούς αρχή της Επιτροπής να επιδείξει ελαστικότητα απέναντί του. Λαμβανομένων υπόψη των προαναφερθέντων εγγράφων, δεν προκύπτει ότι πριν από τη δίκη ενώπιον του Πρωτοδικείου ο F. Lamberts πρότεινε λύσεις που έπρεπε να προτιμηθούν μιας νέας προσκλήσεως να λάβει μέρος στην προφορική δοκιμασία. Εξάλλου, ορθώς το Πρωτοδικείο δεν θεώρησε ότι η πρόταση να επιδειχθεί ελαστικότητα έναντι του F. Lamberts αποτελεί εναλλακτική λύση που μπορούσε να ληφθεί υπόψη. Κατά συνέπεια, χωρίς να διαστρεβλώσει τα αποδεικτικά στοιχεία που του υποβλήθηκαν το Πρωτοδικείο εκτίμησε, στη σκέψη 84 της αναιρεσιβαλλόμενης αποφάσεως, ότι ο F. Lamberts δεν πρότεινε εναλλακτικές λύσεις πριν από την άσκηση της αγωγής του, οπότε ο Διαμεσολαβητής δεν μπορούσε να λάβει συγκεκριμένα θέση επί τέτοιων προτάσεων πριν από την άσκηση της πιο πάνω αγωγής. Κατόπιν των ανωτέρω, η ανταίτηση αναιρέσεως είναι απορριπτέα στο σύνολό της. Επί των δικαστικών εξόδων Σύμφωνα με το άρθρο 69, παράγραφος 2, του Κανονισμού Διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα εφόσον υπήρχε σχετικό αίτημα του νικήσαντος διαδίκου. Ωστόσο, σύμφωνα με το άρθρο 69, παράγραφος 3, του ιδίου Κανονισμού, το Δικαστήριο μπορεί να κατανείμει τα δικαστικά έξοδα ή να αποφασίσει ότι κάθε διάδικος φέρει τα δικαστικά του έξοδα, σε περίπτωση μερικής ήττας των διαδίκων ή αν συντρέχουν εξαιρετικοί λόγοι. Δεδομένου ότι οι διάδικοι ηττήθηκαν εν μέρει, πρέπει να φέρουν τα δικαστικά τους έξοδα. Εξάλλου, κατά το άρθρο 69, παράγραφος 4, του Κανονισμού Διαδικασίας, το Κοινοβούλιο που παρενέβη στη δίκη θα φέρει τα δικαστικά του έξοδα. Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (ολομέλεια) αποφασίζει: 1) Απορρίπτει την αίτηση αναιρέσεως και την ανταίτηση αναιρέσεως. 2) Κάθε διάδικος φέρει τα δικαστικά του έξοδα. Σκουρής Jann Timmermans Gulmann Cunha Rodrigues Rosas Puissochet Schintgen Macken Colneric von Bahr Δημοσιεύθηκε στο Λουξεμβούργο σε δημόσια συνεδρίαση στις 23 Μαρτίου 2004. Ο Γραμματέας Ο Πρόεδρος R. Grass Β. Σκουρής * Γλώσσα διαδικασίας: η γαλλική.

62004CJ0232

sv

1       Besluten om hänskjutande rör tolkningen av artikel 1 i rådets direktiv 2001/23/EG av den 12 mars 2001 om tillnärmning av medlemsstaternas lagstiftning om skydd för arbetstagares rättigheter vid överlåtelse av företag, verksamheter eller delar av företag eller verksamheter (EGT L 82, s. 16). 2       Besluten har framställts i två mål mellan, å ena sidan, Nurten Güney-Görres och Gul Demir och, å andra sidan, företaget Kötter Aviation Security GmbH & Co. KG (nedan kallat Kötter), som enligt avtal ansvarar för säkerhetskontrollen av passagerare och deras bagage på Düsseldorfs flygplats, och Güney-Görres och Demirs tidigare arbetsgivare Securicor Aviation (Germany) Ltd (nedan kallat Securicor), ett företag som tidigare innehade nämnda uppdrag enligt ett avtal som sagts upp. Güney-Görres och Demir väckte talan mot Kötter vid Arbeitsgericht Düsseldorf (Tyskland) (arbetsdomstol) i syfte att få fastställt att arbetsförhållandet mellan dem och Securicor fortsatte att gälla gentemot Kötter med stöd av 613 § i den tyska civillagen (Bürgerliches Gesetzbuch, nedan kallad BGB), genom vilken direktiv 2001/23 införlivades med tysk rätt. Tillämpliga bestämmelser De gemenskapsrättsliga bestämmelserna 3       Genom direktiv 2001/23 kodifieras rådets direktiv 77/187/EEG av den 14 februari 1977 om tillnärmning av medlemsstaternas lagstiftning om skydd för arbetstagares rättigheter vid överlåtelse av företag, verksamheter eller delar av verksamheter (EGT L 61, s. 26; svensk specialutgåva, område 5, volym 2, s. 91), i dess lydelse enligt rådets direktiv 98/50/EG av den 29 juni 1998 (EGT L 201, s. 88). 4       I artikel 1 i direktiv 2001/23, vari direktivets tillämpningsområde fastställs, föreskrivs följande: ”1.       a)      Detta direktiv skall tillämpas vid överlåtelse * av ett företag, en verksamhet eller en del av ett företag eller en verksamhet till en annan arbetsgivare genom lagenlig överlåtelse eller fusion. [* I överensstämmelse med andra språkversioner av direktivet används i stället för uttrycket ”överlåtelse … genom lagenlig överlåtelse” nedan uttrycket ”övergång … till följd av avtal”. Övers. anm.] b)      Med förbehåll för vad som sägs under a och i nedan följande bestämmelser i denna artikel, skall med [övergång] enligt detta direktiv förstås överlåtelse av en ekonomisk enhet, som behåller sin identitet och varmed förstås en organiserad gruppering av tillgångar vars syfte är att bedriva ekonomisk verksamhet, [oavsett om] denna utgör huvud- eller sidoverksamhet. ...” 5       Artikel 1 i direktiv 2001/23 är identisk med artikel 1 i direktiv 77/187, i dess lydelse enligt direktiv 98/50, i vilket det i skäl 4 anges att ”… rättssäkerhet och insyn kräver att det rättsliga begreppet [övergång] klargörs mot bakgrund av EG-domstolens rättspraxis. Ett sådant klargörande ändrar inte direktivets räckvidd, såsom denna uttolkas av domstolen”. 6       Artiklarna 3 och 4 i direktiv 2001/23 innehåller följande bestämmelser: ” Artikel 3 1. Överlåtarens rättigheter och skyldigheter på grund av ett anställningsavtal eller ett anställningsförhållande som gäller vid tidpunkten för överlåtelsen skall till följd av en sådan överlåtelse övergå på förvärvaren. ... Artikel 4 1. [Övergången] av ett företag, en verksamhet eller en del av en verksamhet skall i sig inte utgöra skäl för uppsägning från överlåtarens eller förvärvarens sida. Denna bestämmelse skall dock inte hindra uppsägningar som sker av ekonomiska, tekniska eller organisatoriska skäl där förändringar i arbetsstyrkan ingår. ...” De nationella bestämmelserna 7       Övergång av anställningsförhållanden på grund av övergång av verksamhet och det därmed sammanhängande förbudet mot uppsägning regleras i 613 a § BGB, som har rubriken ”Rättigheter och skyldigheter vid övergång av verksamhet”. Bestämmelsen har följande lydelse: ”1)      Om en verksamhet eller en del av en verksamhet genom avtal övertas av en annan ägare inträder denna i rollen som arbetsgivare och övertar alla rättigheter och skyldigheter som följer av de anställningsförhållanden som förelåg vid tidpunkten för övergången. Om dessa rättigheter och skyldigheter regleras i ett kollektiv- eller företagsavtal kommer de att utgöra innehållet i anställningsförhållandet mellan den nya ägaren och arbetstagaren och de får inte ändras till arbetstagarens förfång innan ett år förflutit från tidpunkten för övergången. Den andra meningen är inte tillämplig när rättigheter och skyldigheter till följd av ägarbytet regleras i ett annat kollektiv- eller företagsavtal. Före utgången av den frist som har fastställts i den andra meningen kan rättigheter och skyldigheter ändras om kollektiv- eller företagsavtalet inte längre är tillämpligt, eller, om parterna inte är ömsesidigt bundna av ett kollektivavtal, inom ramen för ett annat kollektivavtal, som den nye ägaren och arbetstagaren har kommit överens om att tillämpa. 2)       Den tidigare arbetsgivaren skall ansvara solidariskt med den nye ägaren i fråga om de skyldigheter som avses i punkt 1, förutsatt att de har uppstått före tidpunkten för övergången och att de skall fullgöras inom ett år från denna tidpunkt. Om dessa skyldigheter emellertid skall fullgöras efter övergången, ansvarar den tidigare arbetsgivaren endast för dessa i den mån de är att hänföra till tiden före övergången. 3)       Om en juridisk person eller ett handelsbolag genom omvandling upphör att existera är punkt 2 inte tillämplig. 4)       Den tidigare arbetsgivarens eller den nye ägarens uppsägning av en arbetstagares anställningsavtal på grund av att verksamheten eller en del av verksamheten övertagits av den nya ägaren är ogiltig och utan verkan. Anställningsavtalet kan dock sägas upp av andra skäl. 5)       Den tidigare arbetsgivaren eller den nya ägaren skall före övergången skriftligen underrätta de arbetstagare som är berörda av övergången om 1.       tidpunkt eller föreslagen tidpunkt för övergången, 2.       skäl för övergången, 3.       övergångens juridiska, ekonomiska och sociala följder för arbetstagarna, och 4.       planerade åtgärder med avseende på arbetstagarna. 6)       Arbetstagaren kan inom en månad efter det att han fått del av underrättelsen i punkt 5 skriftligen invända mot övergången av anställningsförhållandet. Invändningen kan göras gällande antingen i förhållande till den tidigare arbetsgivaren eller till den nya ägaren.” Bakgrund 8       Güney-Görres och Demir var tillsvidareanställda hos Securicor som säkerhetskontrollanter vid passagerar- och bagagekontrollen på Düsseldorfs flygplats. 9       Genom ett avtal av den 5 april 2000 med tyska staten, företrädd av Bundesministerium des Inneren (förbundsministeriet för inrikes frågor, nedan kallat BMI), fick Aviation Defence International Germany Ltd uppdraget att sköta säkerhetskontrollen av passagerare och deras bagage på Düsseldorfs flygplats i enlighet med 29 c.1 § tredje meningen i luftfartslagen (Luftverkehrsgesetz), i dess lydelse av den 27 mars 1999 (BGB1. 1999 I, s. 550). Securicor övertog utförandet av detta avtal, som löpte ut den 31 december 2003. 10     Tyska staten tillhandahöll enligt avtalsvillkoren Securicor den flygsäkerhetsutrustning som var nödvändig för säkerhetskontrollen av passagerare. I utrustningen ingick bland annat metalldetektorbågar, transportband utrustade med ett system för automatisk röntgenkontroll (utrustning för kontroll av bagage och genomlysningsapparater), handburna detektorer och sprängämnesdetektorer. 11     Securicor hade 306 anställda varav 295 uteslutande arbetade med säkerhetskontroll av passagerare. De som tilldelats denna uppgift hade genomgått en särskild utbildning under minst fyra veckor, avlagt ett prov för flygsäkerhetskontrollanter och fått tillstånd av behörig myndighet att utföra säkerhetskontroller. Arbetstagarna stod vid utövandet av säkerhetskontrollen av passagerare under tillsyn av behörig myndighet vid Bundesgrenzschutz (den tyska gränspolisen). 12     Genom skrivelse av den 5 juni 2003 meddelade BMI Securicor att avtalet avseende säkerhetskontrollen av passagerare på Düsseldorfs flygplats inte skulle förlängas efter den 31 december 2003. Den 16 september 2003 informerade BMI Securicor om att kontraktet tilldelats Kötter. 13     Som svar på en fråga från Securicor förklarade Kötters verkställande direktör att företaget inte var intresserat av en övergång av verksamheten. Genom skrivelse av den 17 november 2003 meddelade Kötter Securicor att det inte hade för avsikt att överta mer än ett fåtal av Securicors anställda. 14     Genom skrivelser av den 26 november 2003 sade Securicor upp Güney-Görres och Demirs respektive anställningsavtal med verkan från den 31 december 2003. Securicor sade även upp anställningsavtalen med alla andra arbetstagare som anställts med anledning av avtalet med tyska staten. 15     Den 31 december 2003 upphörde Securicor att utöva den kontrollverksamhet på Düsseldorfs flygplats som staten gett det i uppdrag att utföra. 16     Från och med den 1 januari 2004 var det Kötter som med stöd av ett avtal med tyska staten ombesörjde säkerhetskontrollen av passagerare och deras bagage på nämnda flygplats. Avtalet var i stort sett identiskt med det som hade slutits med Securicor. Även Kötter använde sig av den statligt ägda flygsäkerhetsutrustningen. 17     Kötter övertog samma dag 167 av Securicors tidigare anställda. Bland dessa ingick dock inte Güney-Görres och Demir. De arbetstagare som Kötter övertog och som fick i uppgift att sköta säkerhetskontrollen av passagerare stod även de under tillsyn av behörig myndighet vid Bundesgrenzschutz. Målen vid den nationella domstolen och tolkningsfrågorna 18     Målen vid den nationella domstolen rör frågan huruvida Securicors uppsägning av de aktuella anställningsavtalen med verkan från den 31 december 2003 har avslutat anställningsförhållandet mellan sökandena i de nationella målen och Securicor och/eller mellan dem och Kötter eller om anställningsförhållandena tvärtom, då uppsägningen skett under en företags- eller verksamhetsövergång, har övergått på Kötter genom en övergång av företag eller verksamhet i den mening som avses i artikel 1 i direktiv 2001/23. 19     Enligt Arbeitsgericht Düsseldorf beror utgången av tvisten på hur begreppet ”övergång av företag eller verksamhet” i artikel 1 i direktiv 2001/23 skall tolkas. 20     Den nationella domstolen har angett att det framgår av EG-domstolens rättspraxis att en övergång av tillgångar till den som tilldelats kontraktet utgör ett av de kriterier som är kännetecknande för en övergång av verksamhet. Den nationella domstolen är osäker på huruvida det enligt gemenskapsrätten är tillåtet att för att tillgångarna skall anses ha övergått kräva att de används i eget kommersiellt syfte, ett krav som införts i Bundesarbeitsgerichts rättspraxis (federal arbetsdomstol). 21     Arbeitsgericht Düsseldorf anser att det för att kunna döma i saken är nödvändigt att veta om det har skett en övergång från Securicor till Kötter av tillgångar i form av flygsäkerhetsutrustning, bland annat metalldetektorbågar, transportband utrustade med ett system för automatisk röntgenkontroll (utrustning för kontroll av bagage och genomlysningsapparater), handburna detektorer och sprängämnesdetektorer. 22     Den nationella domstolen anser inte att utrustningen har använts i eget kommersiellt syfte, eftersom tyska staten, det vill säga uppdragsgivaren, stod för underhållet och finansieringen av den. Tjänsteleverantörerna hade inte heller någon som helst möjlighet att använda utrustningen för egen räkning. De kunde varken dra någon ytterligare ekonomisk fördel av den eller bestämma över dess beskaffenhet och omfattning. Av kontraktshandlingarna framgår dessutom att de var skyldiga att använda denna utrustning. 23     Mot denna bakgrund beslutade Arbeitsgericht Düsseldorf att vilandeförklara målet och hänskjuta följande tolkningsfrågor till domstolen: ”1)      Krävs det, vid en helhetsbedömning av huruvida det föreligger en övergång av verksamhet enligt artikel 1 i direktiv 2001/23/EG – oberoende av frågan om äganderätten – när ett kontrakt har tilldelats en ny uppdragstagare, att tillgångarna har överförts från den tidigare uppdragstagaren till den nya med avsikt att användas i eget kommersiellt syfte? Är det för att man skall anse att en övergång skett nödvändigt att uppdragstagaren har rätt att i eget ekonomiskt intresse bestämma hur utrustningen skall användas? Skall det göras åtskillnad på om uppdragsgivarens tillgångar utgör ”föremålet” eller ”medlet” för den tjänst som uppdragstagaren tillhandahåller? 2)       Om EG-domstolen besvarar den första frågan jakande: a)       Är det i så fall otänkbart att anse att utrustningen används i eget kommersiellt syfte om uppdragsgivaren endast låter uppdragstagaren använda den men själv står för underhållet och de därmed sammanhängande kostnaderna? b)       Använder uppdragstagaren utrustningen i eget kommersiellt syfte när den vid kontrollen av flygpassagerare på flygplatser använder de metalldetektorbågar, handburna detektorer och genomlysningsapparater som uppdragsgivaren ställt till förfogande?” 24     Genom beslut av domstolens ordförande av den 9 juli 2004 har målen C-232/04 och C-233/04 förenats vad gäller det skriftliga förfarandet, det muntliga förfarandet och domen. Prövning av tolkningsfrågorna 25     Den nationella domstolen har ställt den första frågan för att få klarhet i huruvida det, vid bedömningen av om det föreligger en övergång av verksamhet enligt artikel 1 i direktiv 2001/23, föreligger krav på att tillgångarna har överförts från en tidigare uppdragstagare till en ny med avsikt att användas i eget kommersiellt syfte. Genom sin andra fråga, som ställs för det fall den första frågan besvaras jakande, ombeds domstolen att avgränsa begreppet eget kommersiellt syfte. 26     Securicor har gjort gällande att det framgår av domstolens rättspraxis att en övergång av huvuddelen av de materiella tillgångarna har skett när den nya uppdragstagaren använder dem. Det förhållandet att uppdragstagaren använder dem efter eget gottfinnande eller enligt instruktioner från uppdragsgivaren saknar betydelse. Securicor har således gjort gällande att det inte går att vidmakthålla kravet på eget kommersiellt syfte. 27     Den tyska regeringen och Kötter har gjort gällande att det avgörande kriteriet för bedömningen av huruvida det föreligger en övergång av tillgångar från den tidigare uppdragstagaren till den nya är att de har övergått till den sistnämnde i syfte att användas i eget kommersiellt syfte. Det görs gällande att kriteriet är förenligt med domstolens rättspraxis. Enligt nämnda regering skall begreppet förstås så, att den nya kontraktsinnehavaren använder tillgångarna efter eget gottfinnande och med stöd av egna kostnadskalkyler i syfte att öka sin vinst. Däremot anser den tyska regeringen att frågan huruvida de tillgångar som uppdragsgivaren ställt till förfogande utgör föremålet eller medlet för uppdragstagarens tillhandahållande av tjänsten inte i sig ger någon klar avgränsning. 28     Europeiska gemenskapernas kommission anser att den första frågan skall besvaras nekande. Frågan om tolkningen av begreppet ”överföring av tillgångar” kan enligt kommissionen inte prövas separat från de övriga kriterier som måste prövas vid bedömningen av huruvida det skett en övergång av företag eller verksamhet. Vad gäller kravet på överföring av materiella tillgångar har kommissionen konstaterat att Kötters anställda från och med den 1 januari 2004, precis som Securicors anställda, uppenbarligen använde de materiella tillgångarna, det vill säga metalldetektorbågarna, utrustningen för kontroll av bagage, de handburna detektorerna och sprängämnesdetektorerna. Det erinras om domstolens rättspraxis, enligt vilken det inte har någon större betydelse om utrustningen tillhör uppdragstagaren eller inte. Kommissionen anser att Bundesarbeitsgerichts rättspraxis, enligt vilken det endast är möjligt att tillskriva uppdragstagarens verksamhet dessa tillgångar om ”tillgångarna har ställts till rättsinnehavarens förfogande med avsikt att användas i eget kommersiellt syfte”, strider mot direktiv 2001/23. Domstolens bedömning 29     Enligt artikel 1.1 a i direktiv 2001/23 skall ”[d]etta direktiv … tillämpas vid [övergång] av ett företag, en verksamhet eller en del av ett företag eller en verksamhet till en annan arbetsgivare [till följd av avtal] eller fusion”. 30     Enligt artikel 1.1 b i direktivet ”skall med [övergång] enligt detta direktiv förstås överlåtelse av en ekonomisk enhet, som behåller sin identitet och varmed förstås en organiserad gruppering av tillgångar vars syfte är att bedriva ekonomisk verksamhet, [oavsett om] denna utgör huvud- eller sidoverksamhet”. Enligt skäl 4 i direktiv 98/50 infördes preciseringen i syfte att klargöra begreppet överföring mot bakgrund av domstolens rättspraxis. 31     Enligt denna rättspraxis syftar direktiv 2001/23 till att trygga kontinuiteten i anställningsförhållanden inom en ekonomisk enhet, oberoende av om det sker ett ägarbyte. Det avgörande kriteriet för att fastställa om det föreligger en övergång enligt direktivet är således om enheten i fråga behåller sin identitet, vilket är fallet i synnerhet när driften faktiskt fortsätter eller återupptas (se bland annat dom av den 18 mars 1986 i mål 24/85, Spijkers, REG 1986, s. 1119, punkterna 11 och 12, av den 11 mars 1997 mål C-13/95, Süzen, REG 1997, s. I‑1259, punkt 10, och av den 20 november 2003 i mål C-340/01, Abler m.fl., REG 2003, s. I-14023, punkt 29). 32     För att direktiv 2001/23 skall vara tillämpligt måste övergången emellertid hänföra sig till en varaktigt organiserad ekonomisk enhet vars verksamhet inte är begränsad till utförandet av ett visst arbete (se bland annat dom av den 19 september 1995 i mål C-48/94, Rygaard, REG 1995, s. I-2745, punkt 20). Begreppet enhet avser följaktligen en sådan organisation av personer och tillgångar som kan bedriva en ekonomisk verksamhet genom vilken ett särskilt syfte eftersträvas (se bland annat domarna i de ovannämnda målen Süzen, punkt 13, och Abler m.fl., punkt 30). 33     För att avgöra om förutsättningarna för övergång av en varaktigt organiserad ekonomisk enhet är uppfyllda måste hänsyn tas till samtliga omständigheter som kännetecknar ifrågavarande transaktion. Till dessa omständigheter hör särskilt vilket slags företag eller vilken verksamhet som det är fråga om, huruvida några materiella tillgångar – såsom fastigheter eller lös egendom – har övertagits, värdet på de immateriella tillgångarna vid tidpunkten för övergången, huruvida huvuddelen av personalstyrkan har övertagits av den nye arbetsgivaren, huruvida kundkretsen har övertagits samt hur lika de verksamheter är som har bedrivits före och efter övergången och hur länge ett eventuellt avbrott i verksamheten har varat (se bland annat dom av den 19 maj 1992 i mål C-29/91, Redmond Stichting, REG 1992, s. I-3189, punkt 24, svensk specialutgåva, volym 12, s. 87, samt domarna i de ovannämnda målen Spijkers, punkt 13, Süzen, punkt 14, och Abler m.fl, punkt 33). 34     Alla dessa omständigheter är emellertid endast aspekter av den helhetsbedömning som skall göras och kan därför inte bedömas var för sig (se bland annat domarna i de ovannämnda målen Spijkers, punkt 13, Süzen, punkt 14 och Abler m.fl., punkt 34). 35     Den nationella domstolen skall, vid sin bedömning av de faktiska omständigheter som utmärker den ifrågavarande transaktionen, ta hänsyn till vilket slags företag eller vilken verksamhet som det rör sig om. Av detta följer att den vikt som skall tillmätas de olika kriterierna för bedömningen av om det har förekommit en övergång i den mening som avses i direktiv 2001/23 med nödvändighet varierar med hänsyn till den verksamhet som bedrivs och även till de produktions- eller driftsmetoder som används i ifrågavarande företag, verksamhet eller del av verksamhet (se domen i det ovannämnda målet Süzen, punkt 18, samt dom av den 10 december 1998 i de förenade målen C-173/96 och C-247/96, Hidalgo m.fl., REG 1998, s. I-8237, punkt 31, och domen i det ovannämnda målet Abler m.fl., punkt 35). 36     De frågor som Arbeitsgericht Düsseldorf har ställt syftar till att klargöra under vilka förutsättningar ett av de kriterier som skall beaktas, nämligen att det skett en övergång av tillgångar, kan anses vara uppfyllt. Den nationella domstolen vill veta om det faktum att en övergång av tillgångar har skett kan villkoras av att tillgångarna i fråga har överförts i syfte att andvändas i eget kommersiellt syfte. 37     Domstolen påpekar att det följer av ordalydelsen i artikel 1 i direktiv 2001/23 att direktivet omfattar samtliga fall där det till följd av avtal har skett ett byte av den fysiska eller juridiska person som är ansvarig för företagets eller verksamhetens drift och som därför övertar arbetsgivaransvaret för företagets eller verksamhetens anställda, oberoende av om äganderätten till de materiella tillgångarna har överförts eller inte (domen i det ovannämnda målet Abler m.fl, punkt 41 och där angiven rättspraxis). 38     I punkt 42 i domen i det ovannämnda målet Abler m.fl slog domstolen fast att den omständigheten att de materiella tillgångar som övertagits av den nya entreprenören inte tillhörde dennes föregångare utan tillhandahölls av beställaren inte innebar att det kunde uteslutas att det förelåg en övergång av företag eller verksamhet i den mening som avses i direktiv 77/187. 39     Det faktum att uppdragstagaren använder de övertagna tillgångarna i eget kommersiellt syfte är således inte något avgörande kriterium för bedömningen av huruvida det skett en övergång av tillgångar. 40     Ett sådant krav framgår varken av ordalydelsen eller av syftet med direktiv 2001/23, som är att säkerställa dels skyddet för arbetstagare vid företags- eller verksamhetsbyte, dels genomförandet av den inre marknaden. 41     Av samma skäl innebär inte det förhållandet att de materiella tillgångarna övertas av den nya uppdragstagaren utan avsikt att användas i eget kommersiellt syfte att det inte har skett en övergång av tillgångar eller av företag eller verksamhet i den mening som avses i direktiv 2001/23. 42     Den nationella domstolens första fråga skall således besvaras enligt följande. Artikel 1 i direktiv 2001/23 skall tolkas så, att vid en helhetsbedömning av huruvida det föreligger en övergång av företag eller verksamhet när ett kontrakt har tilldelats en ny uppdragstagare enligt denna artikel, är det förhållandet att tillgångarna har överförts med avsikt att användas i eget kommersiellt syfte inte en nödvändig förutsättning för att en överföring av dessa tillgångar från den tidigare uppdragstagaren till den nya skall anses ha skett. 43     Med hänsyn till att domstolen har besvarat den första frågan nekande saknas anledning att besvara den andra frågan. 44     Det åligger den nationella domstolen att mot bakgrund av samtliga ovanstående kriterier och efter en helhetsbedömning fastställa huruvida en övergång av företag eller verksamhet har skett i målet vid den nationella domstolen. Domstolen påpekar att en övergång av tillgångar endast utgör en aspekt av flera i den helhetsbedömning som det ankommer på den nationella domstolen att genomföra vid bedömningen av huruvida det har skett en övergång av företag eller verksamhet i den mening som avses i direktiv 2001/23. Rättegångskostnader 45     Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den nationella domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. De kostnader för att avge yttrande till domstolen som andra än nämnda parter har haft är inte ersättningsgilla. Mot denna bakgrund beslutar domstolen (tredje avdelningen) följande: Artikel 1 i rådets direktiv 2001/23/EG av den 12 mars 2001 om tillnärmning av medlemsstaternas lagstiftning om skydd för arbetstagares rättigheter vid överlåtelse av företag, verksamheter eller delar av företag eller verksamheter skall tolkas så, att vid en helhetsbedömning av huruvida det föreligger en övergång av företag eller verksamhet när ett kontrakt har tilldelats en ny uppdragstagare enligt denna artikel, är det förhållandet att tillgångarna har överförts med avsikt att användas i eget kommersiellt syfte inte en nödvändig förutsättning för att en överföring av dessa tillgångar från den tidigare uppdragstagaren till den nya skall anses ha skett. Underskrifter * Rättegångsspråk: tyska.

62007TJ0103

cs

Žaloba podaná proti rozhodnutí čtvrtého odvolacího senátu OHIM ze dne 18. ledna 2007 (věc R 1061/2005-4) týkajícímu se námitkového řízení mezi Fratex Indústria e Comércio, Ltda a USA Track & Field, Inc. Údaje týkající se věci Přihlašovatelka ochranné známky Společenství: USA Track & Field, Inc Dotčená ochranná známka Společenství: Obrazová ochranná známka USA TRACK & FIELD – přihláška č. 1680883 Majitelka ochranné známky nebo označení namítaných v námitkovém řízení: Fratex Indústria e Comércio, Ltda Namítaná ochranná známka nebo označení: Národní obrazová ochranná známka TRACK & FIELD Rozhodnutí námitkového oddělení: Vyhovění námitkám Rozhodnutí odvolacího senátu: Vyhovění odvolání USA Track & Field, Inc. Výrok 1) Žaloba se zamítá. 2) Společnosti Fratex Indústria e Comércio, Ltda se ukládá náhrada nákladů řízení.

61981CJ0237

nl

1 BIJ BESCHIKKING VAN 13 AUGUSTUS 1981 , INGEKOMEN TEN HOVE OP 27 AUGUSTUS DAAROPVOLGENDE , HEEFT HET FINANZGERICHT RHEINLAND-PFALZ KRACHTENS ARTIKEL 177 EEG-VERDRAG EEN PREJUDICIELE VRAAG GESTELD OVER DE UITLEGGING VAN HET BEGRIP ' ' VUURVASTE PREPARATEN ' ' IN POST 38.19 K VAN HET GEMEENSCHAPPELIJK DOUANETARIEF IN DE IN 1979 GELDENDE VERSIE ( PB L 335 VAN 1978 , BLZ . 1 ), MET HET OOG OP DE TARIEFINDELING VAN EEN ALS ' ' COMPLETE INVESTMENT ' ' AANGEDUID PRODUKT OP BASIS VAN SILICIUMDIOXYDE . DIT PRODUKT , DAT BESTEMD IS VOOR DE VERVAARDIGING VAN VORMEN VOOR TANDTECHNICI , WERD DOOR VERZOEKSTER IN HET HOOFDGEDING UIT DE VERENIGDE STATEN INGEVOERD . 2 HET HAUPTZOLLAMT MAINZ DEELDE DIT PRODUKT , DAT BIJ DE INVOER WERD AANGEGEVEN ALS ' ' MODELGIPS ' ' , IN ONDER POST 38.19 U , ' ' ANDERE ' ' , WAARVOOR EEN INVOERRECHT VAN 14,4 % GELDT . 3 VOLGENS VERZOEKSTER IN HET HOOFDGEDING MOET HET BETROKKEN PRODUKT WORDEN INGEDEELD ONDER POST 38.19 K , ' ' VUURVAST CEMENT , VUURVASTE MORTEL EN DERGELIJKE VUURVASTE PREPARATEN ' ' , OOK AL BEZIT HET GEEN VUURVASTHEID VAN TEN MINSTE 1 500 OC , ZOALS VEREIST IN DE EERSTE ALINEA VAN DE TOELICHTING BIJ DE BETROKKEN TARIEFPOST . DE TERM ' ' VUURVAST PREPARAAT ' ' , ZO BETOOGT VERZOEKSTER , KAN IMMERS OOK DOELEN OP EEN EIGEN VUURVASTHEID VAN DE IN DIE TOELICHTING GENOEMDE PRODUKTEN , DIE VERBAND HOUDT MET HET DOEL WAARVOOR ZIJ BESTEMD ZIJN ; DEZE VUURVASTHEID KAN OOK LAGER ZIJN DAN 1 500 OC . EEN ZO HOGE VUURVASTHEID IS NODIG NOCH NUTTIG VOOR DE VERVAARDIGING VAN VORMEN VOOR TANDTECHNICI . 4 HET HAUPTZOLLAMT DAARENTEGEN STELT DAT DE BETROKKEN WAAR NIET ' ' VUURVAST ' ' IS IN DE ZIN VAN DE EERSTE ALINEA VAN DE TOELICHTING OP POST 38.19 K , OMDAT ZIJ EEN VUURVASTHEID VAN MINDER DAN 1 500 OC BEZIT . WEGENS HAAR ALGEMENE STREKKING MOET DEZE ALINEA OOK WORDEN TOEGEPAST OP DE IN DE DERDE ALINEA VAN DE BETROKKEN TOELICHTING GENOEMDE PRODUKTEN . 5 OM DIT GESCHIL OP TE LOSSEN , HEEFT HET FINANZGERICHT HET HOF DE VOLGENDE VRAAG GESTELD : ' ' MOET POST 38.19 K VAN HET GEMEENSCHAPPELIJK DOUANETARIEF 1979 ALDUS WORDEN UITGELEGD , DAT ONDER DE DAARIN BEDOELDE , VUURVASTE ' PREPARATEN ENKEL PRODUKTEN KUNNEN WORDEN INGEDEELD MET EEN VUURVASTHEID VAN TEN MINSTE 1 500 OC , BEPAALD VOLGENS DE ISO-AANBEVELINGEN R 528-1966 EN R 1146-1969 , OF KUNNEN OOK PRODUKTEN MET EEN LAGER SMELTPUNT , VUURVASTE ' GOEDEREN IN DE ZIN VAN DEZE POST ZIJN ( AFHANKELIJK VAN MATERIAAL EN GEBRUIKSDOEL)? ' ' 6 DE TOELICHTING BIJ POST 38.19 K LUIDT ALS VOLGT : ' ' VOOR DE BIJ DEZE ONDERVERDELING BEDOELDE VUURVASTE PRODUKTEN GELDT ALS ESSENTIEEL KENMERK , DAT ZIJ EEN VUURVASTHEID BEZITTEN VAN TEN MINSTE 1 500 OC ( BEPAALD VOLGENS DE ISO-AANBEVELINGEN R 528-1966 EN R 1146-1969 ). HIERTOE BEHOREN BEPAALDE PREPARATEN , DIE UIT VUURVASTE MATERIALEN , ZOALS CHAMOTTEAARDE . . . BESTAAN . . . TOT DEZE ONDERVERDELING BEHOREN OOK VUURVASTE MASSA ' S OP BASIS VAN SILICIUMDIOXYDE TER VERVAARDIGING VAN VORMEN VOOR TANDTECHNICI EN JUWELIERS . BEHOREN NIET TOT DEZE ONDERVERDELING NIET-VUURVASTE PREPARATEN . . . ' ' . 7 VOLGENS VASTE RECHTSPRAAK VAN HET HOF VORMEN DE TOELICHTINGEN OP HET DOUANETARIEF VAN DE EUROPESE GEMEENSCHAPPEN EEN BELANGRIJK HULPMIDDEL BIJ DE UITLEGGING , WAARMEE DE DRAAGWIJDTE VAN DE VERSCHILLENDE TARIEFPOSTEN OF POSTONDERVERDELINGEN KAN WORDEN GEPRECISEERD OF TOEGELICHT . 8 DAARBIJ ZIJ EROP GEWEZEN , DAT HET BESLISSENDE CRITERIUM VOOR DE TARIEFINDELING ALGEMEEN MOET WORDEN GEZOCHT IN DE KENMERKEN EN OBJECTIEVE EIGENSCHAPPEN VAN DE GOEDEREN , ZOALS DIE TOT UITING KOMEN IN DE BEWOORDINGEN VAN DE POSTEN VAN HET GDT EN DE AANTEKENINGEN DAAROP . 9 ONDER ' ' VUURVASTE PREPARATEN ' ' IN DE ZIN VAN POST 38.19 K MOETEN WORDEN VERSTAAN PREPARATEN MET EEN VUURVASTHEID VAN 1 500 OC , OVEREENKOMSTIG HETGEEN OP BASIS VAN DE ISO-AANBEVELINGEN IN DE COMMUNAUTAIRE TOELICHTINGEN IS BEPAALD . DIT GEGEVEN BIEDT IN ZOVERRE DE NODIGE ZEKERHEID OM EEN EENVORMIGE TOEPASSING VAN HET GDT TE WAARBORGEN . 10 DE VERMELDING IN DE DERDE ALINEA VAN PRODUKTEN OP BASIS VAN SILICIUMDIOXYDE TER VERVAARDIGING VAN VORMEN VOOR TANDTECHNICI EN JUWELIERS , IS ENKEL EEN VERWIJZING NAAR VERSCHEIDENE PRODUKTEN DIE SLECHTS DAN ONDER POST 38.19 K VALLEN , INDIEN ZIJ VOLDOEN AAN DE IN DE EERSTE ALINEA VAN DEZE TOELICHTING GEGEVEN OMSCHRIJVING VAN VUURVASTE PREPARATEN . 11 MITSDIEN MOET POST 38.19 K VAN HET GEMEENSCHAPPELIJK DOUANETARIEF ALDUS WORDEN UITGELEGD , DAT TOT DE ALDAAR GENOEMDE ' ' VUURVASTE PREPARATEN ' ' SLECHTS KUNNEN WORDEN GEREKEND PRODUKTEN MET EEN VUURVASTHEID VAN TEN MINSTE 1 500 OC . Beslissing inzake de kosten KOSTEN 12 DE KOSTEN DOOR DE COMMISSIE VAN DE EUROPESE GEMEENSCHAPPEN WEGENS INDIENING VAN HAAR OPMERKINGEN BIJ HET HOF GEMAAKT , KUNNEN NIET VOOR VERGOEDING IN AANMERKING KOMEN . TEN AANZIEN VAN DE PARTIJEN IN HET HOOFDGEDING IS DE PROCEDURE ALS EEN ALDAAR GEREZEN INCIDENT TE BESCHOUWEN , ZODAT DE NATIONALE RECHTERLIJKE INSTANTIE OVER DE KOSTEN HEEFT TE BESLISSEN . Dictum HET HOF VAN JUSTITIE ( TWEEDE KAMER ), UITSPRAAK DOENDE OP DE DOOR HET FINANZGERICHT RHEINLAND-PFALZ BIJ BESCHIKKING VAN 13 AUGUSTUS 1981 GESTELDE VRAAG , VERKLAART VOOR RECHT : POST 38.19 K VAN HET GEMEENSCHAPPELIJK DOUANETARIEF MOET ALDUS WORDEN UITGELEGD , DAT TOT DE ALDAAR GENOEMDE ' ' VUURVASTE PREPARATEN ' ' SLECHTS KUNNEN WORDEN GEREKEND PRODUKTEN MET EEN VUURVASTHEID VAN TEN MINSTE 1 500 OC .

61995CJ0262

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 19 Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του Κανονισμού Διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα. Επειδή η Ομοσπονδιακή Δημοκρατία της Γερμανίας ηττήθηκε, πρέπει να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (έκτο τμήμα) αποφασίζει: 1) Η Ομοσπονδιακή Δημοκρατία της Γερμανίας, μη λαμβάνοντας εντός της ταχθείσας προθεσμίας τα αναγκαία μέτρα προκειμένου να συμμορφωθεί προς: * την οδηγία 82/176/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 22ας Μαρτίου 1982, περί των οριακών τιμών και των ποιοτικών στόχων για τις απορρίψεις υδραργύρου από τον βιομηχανικό τομέα της ηλεκτρολύσεως των χλωριούχων αλάτων αλκαλίων, * την οδηγία 83/513/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 26ης Σεπτεμβρίου 1983, για τις οριακές τιμές και τους ποιοτικούς στόχους για τις απορρίψεις καδμίου, * την οδηγία 84/156/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 8ης Μαρτίου 1984, για τις οριακές τιμές και τους ποιοτικούς στόχους όσον αφορά τις απορρίψεις υδραργύρου σε τομείς άλλους εκτός του τομέα της ηλεκτρολύσεως των χλωριούχων αλάτων των αλκαλίων, * την οδηγία 84/491/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 9ης Οκτωβρίου 1984, σχετικά με τις οριακές τιμές και τους ποιοτικούς στόχους για τις απορρίψεις εξαχλωροκυκλοεξανίου, και προς * την οδηγία 86/280/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 12ης Ιουνίου 1986, σχετικά με τις οριακές τιμές και τους ποιοτικούς στόχους για τις απορρίψεις ορισμένων επικίνδυνων ουσιών που υπάγονται στον κατάλογο Ι του παραρτήματος της οδηγίας 76/464/ΕΟΚ, και ιδίως προς το άρθρο 3 εκάστης των οδηγιών αυτών, παρέβη τις υποχρεώσεις που υπέχει από τις οδηγίες αυτές. 2) Καταδικάζει την Ομοσπονδιακή Δημοκρατία της Γερμανίας στα δικαστικά έξοδα.

61992CJ0249

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante escrito presentado en el Tribunal de Justicia el 27 de mayo de 1992, la Comisión de las Comunidades Europeas interpuso un recurso, con arreglo al artículo 169 del Tratado CEE, con objeto de que se declare que la República Italiana ha incumplido las obligaciones que le incumben ° en virtud del artículo 11 de la Directiva 77/93/CEE del Consejo, de 21 de diciembre de 1976, relativa a las medidas de protección contra la introducción en los Estados miembros de organismos nocivos para los vegetales o productos vegetales (DO 1977, L 26, p. 20; EE 03/11, p. 121; en lo sucesivo "Directiva"), modificada por las Directivas 88/572/CEE del Consejo, de 14 de noviembre de 1988 (DO L 313, p. 39), y 89/439/CEE del Consejo, de 26 de junio de 1989 (DO L 212, p. 106), y ° en virtud del artículo 30 del Tratado CEE, en relación con el apartado 1 del artículo 10 del Reglamento (CEE) nº 234/68 del Consejo, de 27 de febrero de 1968, por el que se establece una organización común de mercados en el sector de las plantas vivas y de los productos de la floricultura (DO L 55, p. 1; EE 03/02, p. 94), al exigir una autorización previa para cualquier importación de vegetales sensibles al fuego bacteriano (Erwinia amylovora). 2 La República Italiana ha adoptado dos medidas con el fin de evitar la propagación, en su territorio, de la Erwinia amylovora, bacteria a la que se denomina comúnmente "fuego bacteriano" y que destruye determinadas especies vegetales. La primera medida consiste en prohibir, entre el 16 de abril y el 31 de octubre de cada año (período propicio a la propagación de la bacteria), la importación de las especies sensibles, como permite el punto 10 de la Parte B del Anexo III de la Directiva, en la redacción que le dio la Directiva 84/378/CEE del Consejo, de 28 de junio de 1984 (DO L 207, p. 1; EE 03/31, p. 220). Por lo que se refiere a la segunda, que es la que se cuestiona en el marco del presente recurso, consiste en someter a una autorización previa la importación de dichas especies durante el resto del año. 3 Esta segunda medida se regula en el artículo 9, en relación con el punto 17 del Anexo III de la Orden ministerial de 5 de febrero de 1991, referente a las normas fitosanitarias aplicables en la importación, en la exportación y en el tránsito de vegetales y de productos vegetales (GURI, suplemento ordinario al nº 43 de 20.2.1991). 4 Esta disposición está redactada en los siguientes términos: "Durante el período en que esté autorizada su introducción, los vegetales a que se refiere el punto 17 del Anexo III, procedentes de los países comunitarios, serán admitidos a la importación previa solicitud y después de obtener la autorización del Ministerio de Agricultura y Montes, el cual puede dictar las medidas fitosanitarias especiales que excluyan el riesgo de que se introduzca y propague la Erwinia Amylovora." 5 De esta forma, la solicitud de autorización debe ir dirigida al Ministerio de Agricultura y Montes antes de que se introduzcan en Italia dichos vegetales. Según las informaciones proporcionadas por los particulares a la Comisión, y que no han sido desmentidas por la República Italiana, el plazo para la expedición de las autorizaciones puede alcanzar e incluso sobrepasar los cuatro meses y medio. En la medida en que la autorización no haya sido concedida, los productos no pueden importarse. 6 El punto 17 del Anexo III, contemplado por la disposición nacional antes citada, enumera las especies sensibles al fuego bacteriano que deben cumplir las medidas de protección. No se discute que son las medidas relativas a estos vegetales las que son objeto del presente procedimiento. 7 Dichos vegetales son los siguientes: "Chaenomeles Lindl., Cydonia Mill., Malus Mill., Pyracantha M.J. Roem, Pyrus L., Sorbus L. además de Sorbus intermedia L. y Stranvaesia Lindl., con excepción de las frutas y semillas." 8 Las medidas que deben adoptar los Estados miembros para evitar la introducción o la propagación del fuego bacteriano dentro de la Comunidad han sido armonizadas por la Directiva, modificada en la fecha en que comenzó el procedimiento administrativo previo (envío del escrito de requerimiento el 20 de marzo de 1990), especialmente por las Directivas 88/572 y 89/439, antes citadas. 9 A tenor del artículo 6 de la Directiva, los Estados miembros de origen dispondrán, para la introducción en otro Estado miembro de vegetales, que tanto éstos como sus envases sean examinados minuciosa y oficialmente con el fin de garantizar que no están contaminados por organismos nocivos. La segunda columna del punto 15 de la letra A del Anexo IV establece que, si el vegetal es sano, dicho Estado debe expedir a favor del agente económico interesado un certificado que acredite la buena situación del producto y que éste proviene de una zona no infectada. El apartado 2 del artículo 7 dispone que sólo podrán exportarse a otro Estado miembro los vegetales acompañados del certificado. 10 Por otra parte, la Directiva autoriza u obliga, según los casos, a los Estados miembros a los que vayan destinados los vegetales a adoptar determinadas medidas para garantizar la protección de los vegetales en su territorio. De esta forma, prevé que dichos Estados podrán adoptar medidas de control con objeto de determinar si dichos productos han sufrido efectivamente, en el Estado miembro de origen, el examen exigido. 11 Dichas medidas se hallan reguladas de la siguiente forma en el artículo 11 de la Directiva, modificada por las Directivas 88/572 y 89/439, antes citadas: "1. Sin perjuicio de lo dispuesto en el apartado 3, los Estados miembros podrán establecer que los vegetales, productos vegetales y otros objetos así como sus envases y los vehículos que se utilicen para su transporte, cuando se introduzcan en su territorio procedentes de otro Estado miembro, sean sometidos a un control acerca del cumplimiento de las prohibiciones y restricciones previstas en los artículos 3, 4 y 5. Los Estados miembros velarán por que dichos vegetales, productos vegetales y otros objetos, siempre que su introducción no esté prohibida en virtud de lo dispuesto en los artículos 3, 4 ó 5, solamente estén sometidos a prohibiciones o restricciones en relación con las medidas fitosanitarias en los siguientes casos: a) cuando no se hayan presentado [...] los certificados; b) [suprimido]; c) cuando los vegetales, productos vegetales u otros objetos no se presenten de manera reglamentaria a un control oficial admitido con arreglo al apartado 3; [...] 2. No podrán exigir ninguna declaración suplementaria acerca de los certificados fitosanitarios contemplados en los artículos 4, 5, 7, 8 ó 9. [...] 3. Los Estados miembros sólo podrán prever, además de un control oficial de la identidad y de las exigencias admitidas en la segunda frase del apartado 1, controles oficiales sistemáticos en cuanto al cumplimiento de las disposiciones adoptadas de acuerdo con los artículos 3 y 5 en los siguientes casos: a) cuando exista algún indicio serio que dé lugar a creer que no se ha respetado alguna de dichas disposiciones; b) cuando los mencionados vegetales sean originarios de un tercer país y en la medida en que el examen previsto en la letra a) del apartado 1 del artículo 12 no se haya llevado a cabo anteriormente en otro Estado miembro. En todos los demás casos, los controles fitosanitarios oficiales, incluidos los controles relativos a la identidad, sólo se realizarán ocasionalmente por sondeo. Se considerarán ocasionales si se efectuaren sobre menos de un tercio de las introducciones procedentes de un Estado miembro considerado y si se repartieren lo más armónicamente posible en el tiempo y en el conjunto de los productos. Los Estados miembros adoptarán las medidas apropiadas para garantizar que la realización de dichos controles en la frontera se reduzca progresivamente, salvo en los casos concretos especificados conforme al procedimiento previsto en el artículo 16. Dichos controles se efectuarán, bien en el lugar de destino de los vegetales, productos vegetales u otros objetos, bien en otro lugar designado, siempre que el itinerario previsto para conducir dichos vegetales, productos vegetales u otros objetos se perturbe lo menos posible." Sobre la compatibilidad de la normativa italiana con la Directiva 12 La Comisión alega que la normativa italiana es contraria al artículo 11 de la Directiva, en la medida en que, contrariamente a lo que permite esta última disposición, supedita a una autorización previa la introducción en el territorio italiano de vegetales procedentes de otros Estados miembros y en la medida, asimismo, en que dicha exigencia se aplica de una forma sistemática a todos los productos antes citados cuando la Directiva limita a algunos casos determinados los controles que pueden efectuarse en el Estado miembro de destino. El recurso se ha interpuesto contra la exigencia de una autorización previa y sistemática, en cuanto tal, y no contra el retraso en que incurrió la Administración competente al responder a algunas solicitudes de autorización. 13 El Gobierno italiano afirma que el mecanismo de la autorización previa es lícito, dado que, en primer lugar, permite controlar el cumplimiento, por parte de los operadores económicos, de las exigencias materiales establecidas por la Directiva y, en segundo lugar, en la medida en que la facultad de controlar los vegetales introducidos en el territorio nacional se halla prevista en el artículo 11 de ésta. 14 A este respecto, debe señalarse que la Directiva tiene como finalidad suprimir progresivamente los obstáculos a los intercambios intracomunitarios de vegetales, reorganizando el control fitosanitario que puede ser ejercido en los distintos Estados miembros interesados (octavo considerando de la exposición de motivos). 15 A este respecto, prevé que el examen de los vegetales deberá efectuarse en el Estado de origen y determina los controles que pueden ejercerse en el Estado de destino así como las circunstancias en las cuales dichos controles pueden aplicarse (véanse los apartados 8 a 11 supra). 16 Estos controles y estas circunstancias se ven limitados en virtud de lo dispuesto en los apartados 1 y 3 del artículo 11 de la Directiva. El apartado 1 establece que los Estados miembros podrán establecer que los vegetales, cuando se introduzcan en su territorio procedentes de otro Estado miembro, sean sometidos a un control acerca del cumplimiento de las exigencias previstas en la Directiva. Por lo que se refiere al apartado 3, dispone, en particular, que los Estados miembros deberán adoptar las medidas oportunas que garanticen que la realización de los controles en la frontera se reduzca progresivamente, con el fin de que los controles tan solo puedan efectuarse en el lugar de destino de los vegetales o en otro lugar que provoque una menor perturbación, para la conducción de los productos. De ambos apartados se desprende que los controles autorizados por la Directiva pueden tener lugar, como muy pronto, en el momento en el que se introduzcan los vegetales en el Estado de destino, es decir, en la frontera. 17 La exigencia de una autorización del Ministro de Agricultura y Montes antes de la introducción en territorio italiano de vegetales procedentes de otros Estados miembros no forma parte de las medidas de protección que puede adoptar el Estado miembro de destino con arreglo a la Directiva. 18 El Gobierno italiano alega que la Directiva contiene unas exigencias materiales para la protección de los vegetales, si bien no establece ningún mecanismo que permita controlar el cumplimiento de dichas exigencias. Incumbe a los Estados miembros aplicar las medidas de control que consideren necesarias a tal efecto. 19 Esta objeción no puede ser aceptada. 20 Por una parte, el objetivo de la Directiva es suprimir los obstáculos a los intercambios reorganizando la vigilancia fitosanitaria en la Comunidad. Por otra parte, para alcanzar dicho objetivo, se crea un sistema en el cual el Estado miembro de origen verifica si los productos tienen las cualidades sanitarias exigidas, ya que las medidas admitidas en el Estado de destino se hallan estrictamente limitadas. Por consiguiente, debe considerarse que la Directiva tiene por objeto la armonización del conjunto de las medidas de control que recaen sobre los vegetales y que, por consiguiente, no corresponde ya a los Estados miembros determinar unilateralmente, a escala nacional, tales medidas (véase, en el mismo sentido, la sentencia de 14 de junio de 1988, Dansk Denkavit, 29/87, Rec. p. 2965, apartado 16). 21 Debe señalarse además que el apartado 3 del artículo 11 de la Directiva dispone, por una parte, que sólo se podrán prever controles sistemáticos cuando exista algún indicio serio que dé lugar a creer que no se ha respetado alguna de las disposiciones de la Directiva o cuando los vegetales sean originarios de un tercer país y, por otra parte, que, en todos los demás casos, dichos controles sólo se realizarán ocasionalmente por sondeo. Se considerarán ocasionales los controles si se efectuaran sobre menos de un tercio de las introducciones procedentes de un Estado miembro considerado y si se repartieren lo más armónicamente posible en el tiempo y en el conjunto de los productos. 22 Pues bien, además de que dicha autorización previa sobrepasa las necesidades de dicho control, destinado a aplicarse en el momento de la importación, dicha exigencia contraviene asimismo el apartado 3 del artículo 11, en la medida en que se aplica a todas las importaciones de vegetales y no se limita a los productos procedentes de países terceros o a los indicios serios de inobservancia de la Directiva. 23 De lo anterior se desprende que la República Italiana ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud del artículo 11 de la Directiva, modificada por las Directivas 88/572 y 89/439, al exigir una autorización previa para cualquier importación de vegetales sensibles al fuego bacteriano (Erwinia amylovora). Sobre la compatibilidad de la normativa italiana con la libre circulación de mercancías 24 La Comisión afirma que la exigencia de una autorización previa constituye un obstáculo injustificado a los intercambios comunitarios y que, además, la propia exigencia es contraria al artículo 30 del Tratado, en relación con el segundo guión del apartado 1 del artículo 10 del Reglamento nº 234/68, antes citado. 25 Este artículo 10 está redactado en los siguientes términos: "Quedan prohibidos en el comercio interior de la Comunidad: ° [...] ° cualquier restricción cuantitativa o medida de efecto equivalente". 26 El Gobierno italiano admite que la normativa controvertida supone un obstáculo a los intercambios, si bien considera que dicho obstáculo se halla justificado por la finalidad de preservación de los vegetales (artículo 36 del Tratado) y resulta proporcional al objetivo perseguido: dicha medida no introduce una obligación nueva, sino que se limita a establecer una formalidad destinada a verificar el cumplimiento de lo preceptuado por la Directiva. 27 A este respecto, basta con recordar, remitiéndose al apartado 20 supra, que, contrariamente a lo que afirma el Gobierno italiano, la Directiva estableció un sistema coherente y exhaustivo de las medidas que pueden ser aplicadas con el fin de garantizar la protección de los vegetales dentro de la Comunidad. A tenor del artículo 100 del Tratado, cuando las Directivas comunitarias prevén la armonización de las medidas necesarias para garantizar la protección de la salud de los animales y de las personas y establecen procedimientos de control de su observancia, ya no está justificado ampararse en el artículo 36, y los controles adecuados deben efectuarse y las medidas de protección adoptarse en el marco establecido por la Directiva de armonización (véase, especialmente, la sentencia de 5 de octubre de 1977, Tedeschi, 5/77, Rec. p. 1555, apartado 35). La misma solución es aplicable cuando una Directiva armoniza las medidas necesarias para la protección de los vegetales. 28 En esta situación, debe considerarse que la República Italiana ha incumplido asimismo las obligaciones que le incumben en virtud del artículo 30 del Tratado, en relación con el apartado 1 del artículo 10 del Reglamento nº 234/68, al exigir una autorización previa para cualquier importación de vegetales sensibles al fuego bacteriano (Erwinia amylovora). Decisión sobre las costas Costas 29 A tenor del apartado 2 del artículo 69 del Reglamento de Procedimiento, la parte que pierda el proceso será condenada en costas, si así lo hubiese solicitado la otra parte. Al haber sido desestimados los motivos formulados por la República Italiana, procede condenarla en costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA decide: 1) Declarar que la República Italiana ha incumplido las obligaciones que le incumben ° en virtud del artículo 11 de la Directiva 77/93/CEE del Consejo, de 21 de diciembre de 1976, relativa a las medidas de protección contra la introducción en los Estados miembros de organismos nocivos para los vegetales o productos vegetales, modificada por las Directivas 88/572/CEE del Consejo, de 14 de noviembre de 1988, y 89/439/CEE del Consejo, de 26 de junio de 1989, y ° en virtud del artículo 30 del Tratado CEE, en relación con el apartado 1 del artículo 10 del Reglamento (CEE) nº 234/68 del Consejo, de 27 de febrero de 1968, por el que se establece una organización común de mercados en el sector de las plantas vivas y de los productos de la floricultura, al exigir una autorización previa para cualquier importación de vegetales sensibles al fuego bacteriano (Erwinia amylovora). 2) Condenar en costas a la República Italiana.

62005TJ0317

es

Antecedentes del litigio El 28 de mayo de 2003, la demandante presentó una solicitud de marca comunitaria en la Oficina de Armonización del Mercado Interior (Marcas, Dibujos y Modelos) (OAMI), en virtud del Reglamento (CE) nº 40/94 del Consejo, de 20 de diciembre de 1993, sobre la marca comunitaria (DO 1994, L 11, p. 1), en su versión modificada, relativa a una marca tridimensional que representa la forma del cuerpo de una guitarra, reproducida a continuación: La marca solicitada representa el cuerpo del modelo de guitarra denominado «BEAST» de la línea de producción BC Rich de la demandante. La solicitud de registro precisa lo siguiente: «[L]a marca consiste en la forma de fantasía de un cuerpo de guitarra. El mástil, el clavijero, los trastes, las pastillas y otros elementos de la guitarra están diseñados en trazo discontinuo y no forman parte de la marca.» Los productos para los cuales se solicitó el registro se hallan comprendidos en la clase 15 del Arreglo de Niza relativo a la Clasificación Internacional de Productos y Servicios para el Registro de las Marcas, de 15 de junio de 1957, en su versión revisada y modificada, y corresponden a la descripción siguiente: «Instrumentos de cuerda, en particular guitarras». Mediante resolución de 7 de septiembre de 2004, el examinador denegó la solicitud de registro basándose en que la marca solicitada carecía de carácter distintivo, en el sentido del artículo 7, apartado 1, letra b), del Reglamento nº 40/94 (en lo sucesivo, «resolución del examinador»). El 4 de noviembre de 2004, la demandante interpuso un recurso ante la OAMI contra la resolución del examinador. El recurso fue desestimado por resolución de 7 de junio de 2005 de la Segunda Sala de Recurso (en lo sucesivo, «resolución impugnada»). Ésta consideró, en esencia, que el conocedor medio de guitarras está habituado a ver una gran variedad de modelos de guitarras eléctricas de formas diversas y extravagantes, y en particular numerosas formas de guitarras puntiagudas, de modo que no verá una indicación de su origen en una forma que no se distingue de manera significativa de la de otras guitarras eléctricas, sino que la percibirá como una ornamentación. Pretensiones de las partes En su demanda, la demandante solicita al Tribunal de Primera Instancia que: –        Declare la admisibilidad del recurso. –        Anule la resolución impugnada o, con carácter subsidiario, que la anule parcialmente limitando la lista de productos que figuran en la solicitud de registro a los «instrumentos de cuerda, especialmente [a las] guitarras eléctricas, profesionales», comprendidos en la clase 15 en el sentido del Arreglo de Niza. –        Remita la solicitud de registro a la OAMI a fin de proceder a su publicación. –        Condene en costas a la OAMI, incluyendo los gastos en los que incurrió durante los procedimientos ante la Sala de Recurso y ante el examinador. Durante la vista, la demandante modificó su pretensión de anulación parcial con carácter subsidiario, precisando que deseaba limitar la lista de los productos a los «instrumentos de cuerda, especialmente [a las] guitarras eléctricas». Además, renunció a la solicitud de condena a la OAMI al pago de los gastos causados en relación con el procedimiento ante el examinador. La OAMI solicita al Tribunal de Primera Instancia que: –        Declare la inadmisibilidad de las pretensiones de la demandante en la medida en que van dirigidas a que: a) el Tribunal de Primera Instancia condene a la OAMI a publicar la solicitud de marca comunitaria; b) el Tribunal de Primera Instancia anule parcialmente la resolución impugnada basándose en la nueva lista de productos; c) el Tribunal de Primera Instancia condene a la OAMI al pago de las costas causadas en relación con el procedimiento ante el examinador. –        En el caso en que el Tribunal de Primera Instancia considere que el recurso se refiere a una supuesta infracción del artículo 7, apartado 3, del Reglamento nº 40/94, que declare la inadmisibilidad de ese «motivo». –        Desestime el recurso por infundado en todo lo demás, o en todas las pretensiones, si el Tribunal de Primera Instancia las considera admisibles. –        Condene en costas a la parte demandante. Sobre la admisibilidad En relación con la tercera pretensión, por la que se solicita al Tribunal de Primera Instancia que conmine a la OAMI a publicar la solicitud de marca comunitaria, la demandante ha precisado, en la vista, que no solicitaba la publicación de la marca solicitada, sino que el Tribunal conmine a la OAMI a que proceda a un nuevo examen de la marca solicitada a la luz de la sentencia del Tribunal de Primera Instancia. Conforme al artículo 63, apartado 6, del Reglamento nº 40/94, la OAMI está obligada a adoptar las medidas necesarias para dar cumplimiento a la sentencia del juez comunitario. Por consiguiente, no corresponde al Tribunal de Primera Instancia dirigir una orden conminatoria a la OAMI. En efecto, incumbe a esta última extraer las consecuencias del fallo y de los fundamentos de Derecho de las sentencias del juez comunitario [sentencias del Tribunal de Primera Instancia de 31 de enero de 2001, Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld/OAMI (Giroform), T‑331/99, Rec. p. II‑433, apartado 33; de 27 de febrero de 2002, Eurocool Logistik/OAMI (EUROCOOL), T‑34/00, Rec. p. II‑683, apartado 12; de 21 de abril de 2005, Ampafrance/OAMI – Johnson & Johnson (monBeBé), T‑164/03, Rec. p. II‑1401, apartado 24, y de 5 de abril de 2006, Madaus/OAMI – Optima Healthcare (ECHINAID), T‑202/04, Rec. p. II‑1115, apartado 14]. Por consiguiente, la tercera pretensión de la demandante es inadmisible. Respecto a la admisibilidad de la pretensión subsidiaria incluida en la segunda pretensión, ésta sólo será examinada en caso de que se desestime la pretensión principal. Sobre el fondo La demandante formula un motivo único, dividido en esencia en dos partes, basado, por un lado, en una motivación insuficiente y en la violación del derecho a ser oído y, por otro lado, en la infracción del artículo 7, apartado 1, letra b), del Reglamento nº 40/94. Alegaciones de las partes La demandante imputa a la OAMI haber empleado en la resolución del examinador y en la resolución impugnada referencias muy numerosas a páginas de Internet, sin comunicarle el contenido exacto de tales páginas en forma de copia impresa. A este respecto, la demandante resalta que dos de los sitios de Internet mencionados por el examinador no estaban disponibles cuando trató de consultarlos. Considera que la mera comunicación de las referencias a sitios de Internet no constituye la prueba de la existencia de las páginas originales del sitio en cuestión, sino únicamente un testimonio del examinador en cuanto al contenido del sitio. En relación con las referencias a los cinco sitios de Internet que la demandante logró consultar, considera que no existe ninguna certeza de que el contenido de sus páginas sea el mismo que aquel sobre el que el examinador basó sus conclusiones, habida cuenta de que las páginas de Internet se actualizan regularmente. La demandante alega que la explicación dada por la Sala de Recurso sobre la inaccesibilidad y las posibles modificaciones del contenido de las mencionadas páginas de Internet, a saber, que «el examinador ha remitido claramente a sitios de Internet que no son efímeros, sino de prestigiosos fabricantes de guitarras», no despeja las dudas respecto a la información que estaba disponible en el momento de la consulta de los sitios de Internet por el examinador, ya que cabe suponer que una página de Internet se modifica de cuando en cuando, independientemente de la reputación de la empresa que la administra. La demandante considera inaceptable que la Sala de Recurso mencione y se base en documentos sobre los que no pudo pronunciarse y que no se presentaron ni, en consecuencia, fueron admitidos durante el procedimiento. LA OAMI sostiene, en cuanto a la alegación de la demandante según la cual se violó su derecho a ser oída, que, aunque ése fuera el caso, tal violación no justificaría la anulación de la resolución impugnada si ésta fuera, en efecto, correcta [sentencia del Tribunal de Justicia de 21 de octubre de 2004, KWS Saat/OAMI, C‑447/02 P, Rec. p. I‑10107, apartado 60, y sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 13 de julio de 2005, Sunrider/OAMI (TOP), T‑242/02, Rec. p. II‑2793, apartado 65]. LA OAMI añade que la demandante, al ser una profesional del sector en cuestión, debería conocer las formas de las guitarras mencionadas por la Sala de Recurso. Por otro lado, la existencia de una gran diversidad de formas de guitarras, incluidas las «guitarras puntiagudas», es un hecho notorio que puede conocerse por medio de fuentes generalmente accesibles [sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 22 de junio de 2004, Ruiz-Picasso y otros/OAMI – DaimlerChrysler (PICARO), T‑185/02, Rec. p. II‑1739, apartado 29]. Por tanto, según la OAMI, la referencia de la Sala de Recurso a una diversidad de formas de guitarras no supuso un menoscabo del derecho de defensa de la demandante. Además, la conclusión de la Sala de Recurso según la cual el signo solicitado es una de las numerosas formas «puntiagudas» de guitarras que existen en el mercado se apoya en las pruebas documentales presentadas por la demandante en su escrito de 13 de agosto de 2004. Apreciación del Tribunal de Primera Instancia Con carácter preliminar, procede recordar que, según el artículo 73, segunda frase, del Reglamento nº 40/94, las resoluciones de la OAMI solamente podrán fundarse en motivos respecto de los cuales las partes hayan podido pronunciarse. De conformidad con esta disposición, una Sala de Recurso de la OAMI sólo puede basar su resolución en elementos de hecho o de Derecho sobre los cuales las partes hayan podido presentar sus observaciones. Por consiguiente, en caso de obtener de oficio elementos de hecho destinados a servir de fundamento de su resolución, la Sala de Recurso está obligada a comunicarlos a las partes para que puedan exponer sus observaciones (sentencias KWS Saat/OAMI, citada en el apartado 21 supra, apartados 42 y 43, y TOP, citada en el apartado 21 supra, apartado 59). La mencionada disposición consagra, en el ámbito del Derecho de las marcas comunitarias, el principio general de protección del derecho de defensa [sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 15 de septiembre de 2005, Citicorp/OAMI (LIVE RICHLY), T‑320/03, Rec. p. II‑3411, apartado 21]. En virtud de este principio general del Derecho comunitario, los destinatarios de decisiones de las autoridades públicas que afecten de manera considerable a sus intereses deben tener la oportunidad de dar a conocer eficazmente su punto de vista (sentencia del Tribunal de Justicia de 23 de octubre de 1974, Transocean Marine Paint/Comisión, 17/74, Rec. p. 1063, apartado 15; sentencias EUROCOOL, citada en el apartado 12 supra, apartado 21, y LIVE RICHLY, antes citada, apartado 22). El derecho a ser oído se extiende a todos los elementos de hecho y de Derecho que constituyen el fundamento de la resolución, pero no a la posición final que la Administración decide adoptar [sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 3 de diciembre de 2003, Audi/OAMI (TDI), T‑16/02, Rec. p. II‑5167, apartado 75]. En el caso de autos, por un lado, la OAMI comunicó enlaces en Internet, sin entregar a la demandante copias impresas de su contenido, en dos escritos con fecha, respectivamente, de 23 de febrero de 2004 y de 13 de mayo de 2004, informando a la demandante, en el sentido de la regla 11, apartado 1, del Reglamento (CE) nº 2868/95 de la Comisión, de 13 de diciembre de 1995, por el que se establecen normas de ejecución del Reglamento nº 40/94 (DO L 303, p. 1), de que la forma solicitada no podía ser registrada (en lo sucesivo, respectivamente, «primera comunicación de los motivos de denegación» y «segunda comunicación de los motivos de denegación»). Por otro lado, la Sala de Recurso comunicó, sin enviar tampoco copias impresas a la demandante, veinte direcciones de enlaces en Internet, de las que una dirección era idéntica a la mencionada en la segunda comunicación de los motivos de denegación. En la primera comunicación de los motivos de denegación, el examinador consideró que la forma solicitada era habitual en la categoría de los instrumentos generalmente conocidos como «guitarras puntiagudas» y que, por tanto, no constituía una indicación de origen. Añadió que «una breve búsqueda en Internet ha[bía] demostrado que un gran número de grandes fabricantes produc[ían] guitarras de formas similares» A este respecto, el examinador menciona el sitio de Internet de la demandante, y además dos páginas de Internet pertenecientes a otros fabricantes. De ello, concluyó que, «[a] la luz de las pruebas obtenidas, la marca se considera desprovista de todo carácter distintivo». En la segunda comunicación de los motivos de denegación, el examinador indica que «los resultados de la búsqueda en Internet comunicados a la demandante han servido de base para la denegación de la marca por parte de la OAMI». Seguidamente, menciona enlaces a cinco páginas de Internet de fabricantes de guitarras y concluye que estas pruebas «muestran […] que los terceros en el sector en cuestión utilizan formas muy similares a la solicitada». En la resolución del examinador, éste rectificó su posición en cuanto al papel y a la importancia de los medios de prueba constituidos por las direcciones de enlaces en Internet y que forman la búsqueda en Internet mencionada en las comunicaciones de los motivos de denegación. Indica que: «[L]as referencias de Internet no pueden nunca constituir la única base para oponer una objeción. Tras haber considerado todos los hechos del asunto, la OAMI ha decidido que el registro de la marca solicitada sería contrario al artículo 7, apartado 1, letra b) [del Reglamento nº 40/94], y ha proporcionado varios motivos que justifican esta decisión. Estos motivos se basan en algunas referencias de Internet halladas por la OAMI, pero no se fundan únicamente en ellas.» No obstante, el Tribunal de Primera Instancia constata que la resolución del examinador no menciona ninguna prueba nueva que constituya el soporte fáctico del análisis y que sustituya a la búsqueda en Internet comunicada a la demandante mediante los mencionados enlaces. La Sala de Recurso, en el apartado 20 de la resolución impugnada, afirma lo siguiente: «[L]as formas de guitarras actualmente presentes en el mercado son prácticamente ilimitadas […] En primer lugar, […] parece que ese estilo [puntiagudo] se encuentra habitualmente en las [formas] de otras guitarras eléctricas en el mercado, que se denominan generalmente “guitarras puntiagudas” […] En segundo lugar, parece que las guitarras de heavy metal y de hard-rock se comercializan habitualmente en una gran variedad de formas […] y con detalles de diseño extravagantes». La Sala de Recurso proporciona acto seguido «algunos ejemplos a partir de sitios a los que el examinador ha hecho referencia» y enumera siete enlaces en Internet. Según el apartado 21 de la resolución impugnada, «los sitios de Internet mencionados por el examinador presentan una variedad de modelos de guitarras, con una gran diversidad de diseños puntiagudos […] más o menos similares a la forma solicitada, comercializados por diferentes fabricantes de guitarras». Para «proporcionar sólo algunos ejemplos a partir de los sitios de Internet mencionados por el examinador», la resolución impugnada especifica ocho enlaces en Internet. La Sala de Recurso añade, en el apartado 22 de la resolución impugnada, que «los sitios de Internet ya citados por el examinador contienen varios modelos de “guitarras puntiagudas” […] muy similares, o idénticos, a la forma solicitada», y menciona además cinco enlaces en Internet. La primera imputación de la demandante relativa al derecho a ser oída hace referencia a las siete direcciones de Internet pertenecientes a los otros fabricantes de guitarras comunicadas, antes de la adopción de la resolución impugnada, en las comunicaciones de los motivos de denegación. En este contexto, la demandante critica la falta de copias impresas de las páginas a las que conducían tales enlaces en el momento de su estudio por parte del examinador y de la Sala de Recurso. En su segunda imputación relativa al derecho a ser oída, referida a los diecinueve enlaces que le fueron comunicados por primera vez en la resolución impugnada, reprocha no sólo la falta de copias impresas, sino también que la Sala de Recurso tuviera en cuenta estos enlaces en Internet, siendo así que estos constituían elementos de hecho sobre los cuales no podía presentar observaciones antes de la adopción de la resolución impugnada. Respecto a la primera imputación de la demandante, que ya había formulado en el marco del procedimiento ante la Sala de Recurso, según la cual no pudo consultar varios de los enlaces comunicados por el examinador por estar inaccesibles y, aunque hubieran estado accesibles, no habría tenido la seguridad de encontrar las formas de guitarras en las cuales el examinador había basado su decisión, la Sala de Recurso afirma, en el apartado 39 de la resolución impugnada, lo siguiente: «[E]s cierto que, si se realizan referencias a páginas de Internet efímeras, debe existir una copia impresa accesible para el solicitante [de marca comunitaria], si la requiere. Sin embargo, en el caso de autos, el examinador ha remitido claramente a sitios de Internet que no son efímeros, sino de prestigiosos fabricantes de guitarras.» Pues bien, es preciso señalar que, en la vista, la OAMI afirmó que el contenido de los enlaces en Internet en cuestión había cambiado en el ínterin y que algunas páginas de Internet, a las que conducían los enlaces, habían desaparecido. También indicó que no disponía de copias impresas que pudiera entregar al Tribunal de Primera Instancia. De las consideraciones precedentes se desprende que las alegaciones formuladas por la OAMI en el apartado 39 de la resolución impugnada no dan ninguna respuesta a la primera imputación de la demandante, relativa al derecho a ser oída. Respecto a la alegación de la OAMI según la cual la demandante, siendo una profesional del sector en cuestión, debía conocer las formas de guitarras mencionadas por el examinador y la Sala de Recurso, procede recordar que la OAMI admitió en la vista que el único medio de identificación de las formas de guitarras a las que se habían referido el examinador y la Sala de Recurso era abrir el enlace en cuestión. No obstante, es evidente que este medio de identificación de la forma en cuestión es inoperante cuando el enlace no está accesible y no excluye la posibilidad de que el enlace mencionado conduzca, en un momento posterior, a una guitarra diferente de la tomada en consideración por el examinador o por la Sala de Recurso. Respecto a determinados enlaces accesibles que conducían a varias formas de guitarras, la OAMI afirmó en la vista que la identificación de la forma específica tomada en consideración por la Sala de Recurso sólo fue posible contactando con el ponente de la Sala de Recurso. Por lo tanto, respecto a la primera imputación de la demandante relativa al derecho a ser oída, el Tribunal constata que la mera comunicación de las direcciones de los enlaces de Internet en las dos comunicaciones de los motivos de denegación, sin la provisión de copias impresas de las páginas a las que conducían dichos enlaces, no permitió a la demandante identificar las formas de guitarras tomadas en consideración por la Sala de Recurso antes de la adopción de la resolución impugnada. Por lo que se refiere a la segunda imputación de la demandante, cabe apreciar igualmente que ésta no pudo, ni siquiera teóricamente, acceder antes de la adopción de la resolución impugnada a los diecinueve enlaces que le fueron comunicados por primera vez únicamente en la resolución impugnada (véanse los apartados 33 a 35 supra). Por consiguiente, es necesario concluir que la Sala de Recurso tomó en consideración, para adoptar la resolución impugnada, elementos de hecho que no fueron comunicados a la demandante con anterioridad a la adopción de la mencionada resolución. De este modo, la Sala de Recurso infringió el artículo 73, segunda frase, del Reglamento nº 40/94. Procede, por lo tanto, examinar si la violación del derecho a ser oído se refiere a los elementos de hecho que constituyen la base de la resolución impugnada. A este respecto, la OAMI alega que la conclusión de denegación de la solicitud se basó en un análisis independiente de la búsqueda en Internet en cuestión. Sobre esta cuestión, aduce que la existencia de una gran variedad de formas de guitarras, incluidas las «guitarras puntiagudas», es un hecho notorio y que la conclusión de que el signo solicitado constituye una de las numerosas formas «puntiagudas» existentes en el mercado se basa en las pruebas documentales proporcionadas por la demandante. Durante la vista, la OAMI precisó que los apartados 15, 24, 25 y 29 de la resolución impugnada, en los que se basa la decisión de denegación, no están vinculados a la búsqueda en Internet efectuada por el examinador y la Sala de Recurso. Procede destacar que los apartados antes citados contienen, en esencia, dos afirmaciones: en primer lugar, que existe una gran variedad de formas de guitarras en el mercado, lo que impide entonces a los consumidores considerar la forma de las guitarras como una indicación de origen. En segundo lugar, que la forma solicitada no se diferencia sustancialmente de otras formas que tienen las guitarras de heavy metal existentes en el mercado, y no permite a los consumidores considerarla como una identificación de origen. Procede constatar, a este respecto, que la OAMI se limita a alegar que la gran variedad de formas de guitarras existentes en el mercado es un hecho notorio y que, según ella, el hecho de que la forma solicitada se encuadre dentro de la categoría de las guitarras puntiagudas se desprende de los documentos proporcionados por la demandante durante el procedimiento administrativo. Sin embargo, no afirma que su alegación relativa a la similitud entre la forma solicitada y las otras formas de guitarras presentes en el mercado constituye un hecho notorio. A este respecto, el Tribunal de Primera Instancia considera que la apreciación de la similitud entre la forma solicitada y las otras formas existentes exige necesariamente el examen comparativo de la forma solicitada con cada uno de los otros modelos específicos que se le parecen. Por lo tanto, la identificación de los otros modelos que sirvieron de referencia para apreciar tal similitud es, a este respecto, un elemento indispensable del análisis de la Sala de Recurso. Pues bien, la OAMI no discute que las referencias de Internet tenían como propósito, en las comunicaciones de los motivos de denegación y en la resolución impugnada, identificar los modelos específicos de otros fabricantes de guitarras tomados en consideración por el examinador y la Sala de Recurso. Además, el examinador afirmó expresamente en la segunda comunicación de los motivos de denegación que «los resultados de la búsqueda en Internet comunicados a la demandante han servido de fundamento para la denegación de la marca por la OAMI». Procede igualmente resaltar que los apartados 24, 25 y 29 de la resolución impugnada siguen a los apartados 20 a 22, que mencionan los diferentes modelos que el examinador y la Sala de Recurso han tomado en consideración y retoman las conclusiones fácticas, recogidas en los apartados 20 a 23, del examen de los modelos presentados en los sitios de Internet en cuestión, sobre todo la constatación de que la forma solicitada es similar, o idéntica, a otras formas presentes en el mercado. Por lo tanto, el Tribunal de Primera Instancia considera que la búsqueda en Internet en cuestión no es confirmatoria, o complementaria, con respecto al análisis realizado por la Sala de Recurso, sino que constituye su punto de partida. Por consiguiente, el Tribunal de Primera Instancia constata que la decisión de denegación de la marca solicitada contenida en la resolución impugnada se basa en elementos de hecho que no fueron comunicados a la demandante con carácter previo a su adopción. Por tanto, la violación del derecho de la demandante a ser oída afecta a la conclusión misma de la resolución impugnada. A mayor abundamiento, procede recordar que, con arreglo al artículo 73, primera frase, del Reglamento nº 40/94, las decisiones de la OAMI deberán motivarse. Esta obligación tiene el mismo alcance que la consagrada en el artículo 253 CE [sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 28 de abril de 2004, Sunrider/OAMI – Vitakraft-Werke Wührmann y Friesland Brands (VITATASTE y METABALANCE 44), T‑124/02 y T‑156/02, Rec. p. II‑1149, apartado 72]. A este respecto, según reiterada jurisprudencia, la obligación de motivar las decisiones individuales tiene la doble finalidad de permitir, por una parte, que los interesados puedan conocer las razones de la medida adoptada con el fin de defender sus derechos y, por otra, que el órgano jurisdiccional comunitario pueda ejercer su control sobre la legalidad de la decisión [sentencia del Tribunal de Justicia de 14 de febrero de 1990, Delacre y otros/Comisión, C‑350/88, Rec. p. I‑395, apartado 15; sentencias del Tribunal de Primera Instancia de 6 de abril de 2000, Kuijer/Consejo, T‑188/98, Rec. p. II‑1959, apartado 36, y de 23 de octubre de 2002, Institut für Lernsysteme/OAMI – Educational Services (ELS), T‑388/00, Rec. p. II‑4301, apartado 59]. Para apreciar si la motivación de una decisión cumple dichos requisitos se debe tener en cuenta no sólo el tenor literal de la misma, sino también su contexto, así como el conjunto de normas jurídicas que regulan la materia de que se trate (sentencia del Tribunal de Justicia de 29 de febrero de 1996, Comisión/Consejo, C‑122/94, Rec. p. I‑881, apartado 29, y sentencia VITATASTE y METABALANCE 44, citada en el apartado 56 supra, apartado 73). En lo que se refiere al presente asunto, procede recordar que la OAMI admitió en la vista que algunos de los enlaces en Internet comunicados a la demandante en las dos comunicaciones de los motivos de denegación, así como en la resolución impugnada, son ahora inaccesibles, que su contenido ha cambiado en el ínterin, y que en el caso de los enlaces que conducen a diversas formas de guitarras, sólo la consulta al ponente de la Sala de Recurso permitió la identificación de la forma que ésta tuvo en cuenta. Es necesario, además, destacar que, en la fase de instrucción del procedimiento por el Tribunal de Primera Instancia, éste sólo pudo acceder a dos de los siete enlaces que conducían a sitios de Internet de otros fabricantes de guitarras incluidos en las dos comunicaciones de los motivos de denegación, y solamente a ocho de los diecinueve enlaces citados por primera vez en la resolución impugnada. A este respecto, el Tribunal de Primera Instancia constata que la comunicación de elementos fácticos, los cuales constituyen el fundamento de una resolución de la Sala de Recurso, en forma de enlaces en Internet inaccesibles en la fase de instrucción del procedimiento por el Tribunal de Primera Instancia, o en forma de enlaces accesibles cuyo contenido ha cambiado o puede haber cambiado tras su análisis por el examinador o la Sala de Recurso, no constituye una motivación suficiente en el sentido de la jurisprudencia citada en el apartado 57 supra, ya que no permite al Tribunal de Primera Instancia controlar la validez de la resolución impugnada. Habida cuenta de las consideraciones expuestas, procede declarar que la resolución impugnada viola el artículo 73 del Reglamento nº 40/94 en la medida en que incumple la obligación de motivación y vulnera el derecho a ser oído establecidos en dicho artículo, y que esa violación afecta al fundamento principal de la resolución impugnada, por la que se deniega la marca solicitada. Por lo tanto, procede estimar la primera parte del motivo único de la demandante y anular la resolución impugnada, sin que sea necesario apreciar las demás alegaciones de la demandante. Sobre las costas A tenor del artículo 87, apartado 2, del Reglamento de Procedimiento, la parte que pierda el proceso será condenada en costas si así lo hubiera solicitado la otra parte. Puesto que la OAMI ha perdido el proceso, en la medida en que se anula la resolución impugnada, procede condenarla a pagar las costas de la demandante, conforme a lo solicitado por ésta. En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE PRIMERA INSTANCIA (Sala Tercera) decide: 1) Anular la resolución de la Segunda Sala de Recurso de la Oficina de Armonización del Mercado Interior (Marcas, Dibujos y Modelos) (OAMI) de 7 de junio de 2005 (asunto R 1035/2004‑2). 2) La OAMI cargará con sus propias costas, así como con las de la demandante. Jaeger Tiili Czúcz Pronunciada en audiencia pública en Luxemburgo, a 7 de febrero de 2007. El Secretario El Presidente E. Coulon M. Jaeger * Lengua de procedimiento: inglés.

62001TJ0180

da

Relevante retsforskrifter For at styrke den økonomiske og sociale samhørighed som anført i artikel 158 EF fik strukturfondene ved Rådets forordning (EØF) nr. 2052/88 af 24. juni 1988 om strukturfondenes opgaver og effektivitet samt om samordningen af deres interventioner indbyrdes såvel som med interventionerne fra Den Europæiske Investeringsbank og de øvrige eksisterende finansielle instrumenter (EFT L 185, s. 9) navnlig til opgave at fremme udviklingen og strukturtilpasningen i tilbagestående regioner samt at fremskynde tilpasningen af landbrugsstrukturerne og fremme udviklingen af landdistrikterne med reformen af den fælles landbrugspolitik for øje [artikel 1, stk. 1 og stk. 5, litra a) og b)]. Denne forordning blev ændret ved Rådets forordning (EØF) nr. 2081/93 af 20. juli 1993 (EFT L 193, s. 5). I den oprindelige affattelse bestemtes i artikel 5, stk. 2, litra e), i forordning nr. 2052/88, at strukturfondenes finansielle interventioner kan antage form af støtte til teknisk bistand og undersøgelser som forberedelse til aktioner. I den ved forordning nr. 2081/93 ændrede udgave bestemmes, at strukturfondenes finansielle interventioner kan erhverves i form af støtte til teknisk bistand, herunder foranstaltninger vedrørende forberedelse, vurdering, overvågning og evaluering af aktionerne samt pilot- og demonstrationsprojekter. Den 19. december 1988 udstedte Rådet forordning (EØF) nr. 4256/88 om gennemførelsesbestemmelser til forordning (EØF) nr. 2052/88 for så vidt angår EUGFL, »Udviklingssektionen« (EFT L 374, s. 25). Denne forordning blev ændret ved Rådets forordning (EØF) nr. 2085/93 af 20. juli 1993 (EFT L 193, s. 44). I forordning nr. 4256/88, artikel 8, bestemtes i den oprindelige affattelse, at EUGFL’s bidrag i forbindelse med den interventionsform, der er nævnt i artikel 5, stk. 2, litra e), i forordning nr. 2052/88, kan vedrøre gennemførelse af pilotprojekter til fremme af udviklingen af landdistrikterne, herunder udvikling og bedre udnyttelse af skovene (første led) og gennemførelse af demonstrationsprojekter, der skal vise landbrugerne de faktiske muligheder ved produktionssystemer, -metoder og teknikker, der svarer til målene for reformen af den fælles landbrugspolitik (fjerde led). I den ændrede affattelse, artiklen fik ved forordning nr. 2085/93, bestemmes i denne artikel, at EUGFL inden for en grænse på 1% af sin årlige bevillingsramme kan finansiere gennemførelsen af pilotprojekter vedrørende tilpasning af landbrugs- og skovbrugsstrukturerne og fremme af udviklingen i landdistrikterne samt gennemførelsen af demonstrationsprojekter, herunder projekter til udvikling og bedre udnyttelse af skovene samt projekter til forarbejdning og afsætning af landbrugsprodukter, der skal vise de faktiske muligheder, som systemer, metoder og teknikker, der er i overensstemmelse med målene for den fælles landbrugspolitik, frembyder inden for produktion og forvaltning. Den 19. december 1988 udstedte Rådet ligeledes forordning (EØF) nr. 4253/88 om gennemførelsesbestemmelser til forordning nr. 2052/88 for så vidt angår samordningen af de forskellige strukturfondes interventioner indbyrdes såvel som med interventionerne fra Den Europæiske Investeringsbank og de øvrige eksisterende finansielle instrumenter (EFT L 374, s. 1). Denne forordning blev ændret ved Rådets forordning (EØF) nr. 2082/93 af 20. juli 1993 (EFT L 193, s. 20). Artikel 24 i forordning nr. 4253/88, der bærer overskriften, »Nedsættelse, suspension og ophævelse af støtten«, lyder i bestemmelsens oprindelige affattelse således: »1. Hvis gennemførelsen af en aktion eller foranstaltning kun synes at berettige, at der ydes en del af den bevilligede finansielle støtte, foretager Kommissionen en passende undersøgelse af sagen inden for rammerne af partnerskabet og anmoder bl.a. medlemsstaten eller de andre myndigheder, som denne har udpeget til iværksættelsen af aktionen, om at fremkomme med deres bemærkninger inden for en given frist. 2. Efter denne undersøgelse kan Kommissionen nedsætte eller suspendere støtten for den pågældende aktion eller foranstaltning, hvis undersøgelsen bekræfter en uregelmæssighed, især en betydelig ændring, der berører aktionens eller foranstaltningens art eller gennemførelsesvilkår, og som ikke har været forelagt Kommissionen til godkendelse. 3. Ethvert beløb, der giver anledning til tilbagesøgning som fejlagtigt udbetalt, skal tilbagebetales til Kommissionen. Ikke-tilbagebetalte beløb kan tillægges morarenter i overensstemmelse med finansforordningens bestemmelser og ifølge nærmere regler, som Kommissionen skal vedtage efter fremgangsmåderne i afsnit VIII.« I den affattelse, den fik ved forordning nr. 2082/93, har artikel 24 følgende ordlyd: »1. Hvis gennemførelsen af en aktion eller foranstaltning hverken synes at berettige, at der ydes en del af eller hele den bevilgede finansielle støtte, foretager Kommissionen en passende undersøgelse af sagen inden for rammerne af partnerskabet og anmoder bl.a. medlemsstaten eller de myndigheder, som denne har udpeget til iværksættelsen af aktionen, om at fremsætte deres bemærkninger inden for en given frist. 2. Efter denne undersøgelse kan Kommissionen nedsætte eller suspendere støtten for aktionen eller den berørte foranstaltning, hvis undersøgelsen bekræfter en uregelmæssighed eller en betydelig ændring, der berører aktionens eller foranstaltningens art eller gennemførelsesvilkår, og som ikke har været forelagt Kommissionen til godkendelse. 3. Ethvert beløb, der inddrives som uretmæssigt udbetalt, skal tilbagebetales til Kommissionen. På ikke-tilbagebetalte beløb påløber der morarenter i overensstemmelse med finansforordningens bestemmelser og ifølge nærmere regler, som Kommissionen skal vedtage efter procedurerne i afsnit VIII.« Artikel 25 i forordning nr. 4253/88 som ændret ved forordning nr. 2082/93 bestemmer vedrørende overvågning af projekter: »1. Kommissionen og medlemsstaterne sikrer som led i partnerskabet en effektiv overvågning af fondsstøttens anvendelse inden for EF-støtterammerne og de specifikke aktioner (programmer osv.). Denne overvågning sikres ved hjælp af rapporter, der udarbejdes efter procedurer fastlagt ved fælles overenskomst, stikprøvekontrol og dertil nedsatte udvalg. 2. Overvågningen sikres ved hjælp af fysiske og finansielle indikatorer, der fastlægges i Kommissionens beslutning om godkendelse af de pågældende aktioner. Disse indikatorer vedrører den pågældende aktions særlige karakter, dens mål og interventionsformen samt den socioøkonomiske og strukturelle situation i den medlemsstat, hvor støtten skal ydes. Disse indikatorer opstilles således, at de for de enkelte aktioner viser: – den aktuelle fase i aktionsforløbet samt de mål, der skal nås inden for en bestemt frist – den forvaltningsmæssige situation og eventuelle problemer i denne forbindelse. 3. Overvågningsudvalgene nedsættes inden for rammerne af partnerskabet på grundlag af en aftale mellem den pågældende medlemsstat og Kommissionen. Kommissionen og efter omstændighederne EIB kan være repræsenteret i disse udvalg. 4. For hver flerårig aktion sender den myndighed, medlemsstaten har udpeget dertil, senest seks måneder efter udløbet af hvert hele gennemførelsesår Kommissionen rapporter om aktionens forløb. En endelig rapport sendes til Kommissionen senest seks måneder efter aktionens afslutning. For hver aktion med en varighed på under to år forelægger den myndighed, medlemsstaten har udpeget dertil, Kommissionen en rapport senest seks måneder efter aktionens afslutning. […]« Sagens faktiske omstændigheder I – Ansøgningen om fællesskabsstøtte til Endovena-projektet Den 12. oktober 1992 rettede sagsøgeren henvendelse til Kommissionen med ansøgning om fællesskabsstøtte i henhold til artikel 8 i forordning nr. 4256/88 til et pilot- og demonstrationsprojekt vedrørende anvendelse af en ny teknologi, Endovena, på frugttræer (projekt nr. 92.IT.06.069, herefter »projektet« eller »Endovena-projektet«). Det fremgår af ansøgningen, at Endovena-projektet havde til formål at påvise muligheden for at mindske omkostningerne i forbindelse med gødning og skadedyrsbekæmpelse på diverse sorter frugttræer ved hjælp af en teknik baseret på »intravenøs« injektion af næringsstoffer og afsvampningsmidler, der allerede var forarbejdet og derfor direkte optagelige gennem stammen. Ifølge ansøgningen skulle projektet forløbe i tre faser. I en første fase, der blev kaldt »agronomisk«, skulle Endovena-metoden anvendes på forskellige frugttræer, nemlig æble-, pære-, blomme-, fersken-, abrikos- og kiwitræer. Planen var at indsamle data vedrørende forløbet af denne fase og at kontrollere resultaterne heraf. Under anden fase, der blev kaldt »agro-industriel«, skulle frugt produceret efter Endovena-systemet sammenlignes med frugt produceret traditionelt, dels gennem laboratorieforsøg dels i henseende til konservering. Tredje fase, der havde til formål at udbrede resultaterne af projektet, omfattede udarbejdelsen og fremlæggelsen af skriftligt og audiovisuelt materiale. Det fremgik af ansøgningen, at gennemførelsen af Endovena-projektet ville vare i 24 måneder, og at de samlede omkostninger ville være 2 084 000 ECU. II – Tildelingen af fællesskabsstøtten og projektets forløb Ved beslutning K(92) 3124 af 3. december 1992 (herefter »beslutningen om tildeling af støtte«) tildelte Kommissionen sagsøgeren støtte fra EUGFL, »Udviklingssektionen« til Endovena-projektet (artikel 1). I artikel 2 i beslutningen om tildeling af støtte var gennemførelsesperioden for Endovena-projektet fastsat til 24 måneder, nemlig fra december 1992 til november 1994. I henhold til artikel 3 i beslutningen om tildeling af støtte var udgifterne til projektet på 2 072 000 ECU fuldt støtteberettigede og Fællesskabets maksimale bidrag var 1 470 000 ECU. I samme bestemmelse tilføjedes, at støttebeløbet ville blive nedsat forholdsmæssigt, hvis størrelsen af de endeligt afholdte udgifter medførte en nedsættelse af de støtteberettigede udgifter i forhold til det, der oprindelig var forudsat. I henhold til de finansielle betingelser i bilag II til beslutningen om tildeling af støtte har Kommissionen med henblik på at kontrollere de finansielle oplysninger om de forskellige udgifter ret til at anmode om at se alle originale bilag eller en bekræftet kopi heraf og til at foretage en undersøgelse på stedet eller til at kræve, at de pågældende dokumenter fremsendes (punkt 5). Det præciseres ligeledes, at Fællesskabet, såfremt en af de betingelser, der er opstillet i dette bilag, ikke overholdes, eller hvis der gennemføres aktiviteter, der ikke er nævnt i bilag I, kan suspendere, nedsætte eller ophæve støtten og kræve tilbagebetaling af allerede udbetalte beløb (punkt 10). Den 8. december 1992 udbetalte Kommissionen en første rate på 414 000 ECU svarende til 40% af fællesskabsstøtten til sagsøgeren. Den 7. juli 1993 gav den ordre til udbetaling af anden rate på 310 800 ECU svarende til 30% af støtten, som sagsøgeren modtog den 5. august 1993. Tredje rate blev ikke udbetalt. I perioden fra den 19. til den 22. juli 1993 foretog Kommissionen en kontrol af projektet på stedet. Rapporten om dette kontrolbesøg melder ikke om nogen uregelmæssigheder. Ved skrivelser af 29. marts 1994 og 11. juli 1994 redegjorde sagsøgeren for arbejdets fremskridt og anmodede om en udskydelse af datoen for projektets afslutning på grund af de ugunstige klimatiske forhold, der havde ramt 1994-høsten. Ved skrivelse af 15. september 1994 godkendte Kommissionen anmodningen om udskydelse og fastsatte afslutningsdatoen til den 3. december 1995. Slutningen på projektet blev imidlertid, at det i det konkrete tilfælde viste sig, at Endovena-teknikken viste sig ineffektiv i forhold til de fastsatte mål. Ved skrivelse af 14. maj 1996 meddelte sagsøgeren Kommissionen, at arbejdet med projektet var blevet afsluttet forskriftsmæssigt den 31. december 1995. Sagsøgeren tilføjede, at udarbejdelsen af rapporterne var undervejs, og at »den endelige rapport og de økonomiske vurderinger af de opnåede resultater sammen med en metodisk beskrivelse af de midler, der er benyttet til deres udbredelse« ville blive indsendt snarest. Denne skrivelse blev ikke besvaret fra Kommissionens side. Den endelige rapport vedrørende projektet blev sendt til Kommissionen den 10. september 1997. III – Kontrollerne på stedet i juli 1997 Efter at De Europæiske Fællesskabers Revisionsret havde gennemført en kontrol af et irsk projekt i januar 1997, besluttede Kommissionen at foretage kontrol af en række projekter, der havde modtaget støtte i henhold til artikel 8 i forordning nr. 4256/88, fordi den havde mistanke om, at der fandtes et organiseret netværk, som svigagtigt tilegnede sig fællesskabsstøtte. Endovena-projektet blev omfattet af denne kontrol. Den 17. og 18. juli 1997 gennemførtes i henhold til artikel 23 i forordning nr. 4253/88, en kontrol af Endovena-projektet hos sagsøgeren. I kontrollen deltog tjenestemænd fra forskellige dele af Kommissionen, herunder Kontoret for Bekæmpelse af Svig (OLAF), italienske statstjenestemænd og for sagsøgeren L. Biego, der på daværende tidspunkt alene udgjorde selskabets ledelse, samt dennes rådgivere. OLAF har udarbejdet en rapport om resultaterne af undersøgelsen. På grundlag af konklusionerne i den i foregående præmis nævnte rapport skønnede Kommissionen, at den var i besiddelse af tilstrækkelige oplysninger til at kunne indlede undersøgelsesproceduren efter artikel 24 i forordning nr. 4253/88 og artikel 10 i bilag II til beslutningen om tildeling af støtte. IV – Den administrative procedure Ved skrivelse af 3. april 1998 meddelte Kommissionen sagsøgeren de forhold, der kunne udgøre uregelmæssigheder efter artikel 24 i forordning nr. 4253/88, og opfordrede sagsøgeren til inden seks uger at fremkomme med redegørelser samt regnskabsbilag og administrative dokumenter, hvoraf det fremgik, at de forpligtelser, der var blevet pålagt sagsøgeren i beslutningen om tildeling af støtte, var blevet opfyldt fuldt ud. Parallelt hermed tilsendte Kommissionen Den Italienske Republik en anmodning om at fremsætte sine bemærkninger. Kommissionen modtog imidlertid ingen bemærkninger fra de italienske myndigheder. Den frist, der var fastsat for sagsøgeren, blev forlænget adskillige gange, fordi Procura della Repubblica (anklagemyndigheden) havde beslaglagt administrative bilag og bogføringsbilag i forbindelse med en strafferetlig undersøgelse mod L. Biego for bedrageri over for Det Europæiske Fællesskab og for skatteunddragelse. Efter at den nationale domstol havde underrettet Kommissionen om ophævelsen af beslaglæggelsen, opfordrede Kommissionen ved skrivelse af 26. april 2000 på ny det selskab, der havde modtaget støtten, til at fremsende dets bemærkninger inden for en frist af seks uger. Ved skrivelse af 12. juni 2000 indgav sagsøgeren sine bemærkninger, hvortil var knyttet en teknisk undersøgelse gennemført i forbindelse med ovennævnte straffesag samt erklæringer og rapporter. Straffesagen mod L. Biego afsluttedes med en dom afsagt af Giudice per le indagini preliminari del Tribunale di Fermo (undersøgelsesdommer ved retten i Fermo) den 15. januar 2001, hvorved forfølgningen indstilledes på grund af forældelse for så vidt angår bedrageri, der henførtes under bestemmelsen om svigagtig opnåelse af udbetalinger til skade for staten, og hvorved Biego blev frifundet for skatteunddragelse. V – Den anfægtede beslutning Ved beslutning K (2001) 1274 af 6. juni 2001 ophævede Kommissionen i medfør af artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88 den finansielle støtte til Euroagri og anmodede virksomheden om at tilbagebetale 725 200 EUR, som virksomheden havde modtaget som støtte (herefter »den anfægtede beslutning«). Retsforhandlinger og parternes påstande Ved stævning indleveret til Rettens Justitskontor den 3. august 2001 har sagsøgeren anlagt denne sag. Ved særskilt dokument indleveret til Rettens Justitskontor samme dag indgav sagsøgeren en begæring om udsættelse af gennemførelsen af den anfægtede beslutning. Ved kendelse af 10. september 2001 afviste Rettens præsident begæringen om foreløbige forholdsregler og udsatte spørgsmålet om sagens omkostninger. Som led i foranstaltningerne med henblik på sagens tilrettelæggelse har Retten anmodet parterne om at besvare skriftlige spørgsmål og har anmodet Kommissionen om at fremlægge nærmere bestemte dokumenter. Parterne har indsendt deres svar og de udbedte dokumenter inden for den fastsatte frist. Parterne afgav mundtlige indlæg og besvarede spørgsmål fra Retten i retsmøde den 25 marts 2003. I retsmødet opfordrede Retten Kommissionen til at besvare et spørgsmål skriftligt, hvilket den gjorde inden for den frist, der var fastsat herfor. Efter at sagsøgeren havde afgivet sine bemærkninger til Kommissionens svar inden for den fastsatte frist, fastsatte formanden for Rettens Anden Afdeling datoen for afslutningen af den mundtlige forhandling til den 14. maj 2003. Sagsøgeren har nedlagt følgende påstande: – Annullation af den anfægtede beslutning. – Subsidiært delvis annullation af den anfægtede beslutning og forholdsmæssig nedsættelse af den tildelte støtte i forhold til den faktisk foretagne investering. – Det pålægges Kommissionen at fremlægge samtlige de rapporter, den har sendt vedrørende Endovena-projektet, og der afhøres en række vidner, ligesom Retten anordner sagsøgerens personlige fremmøde samt indhenter en sagkyndig erklæring eller foretager en undersøgelse på stedet. I sin replik har sagsøgeren endvidere nedlagt påstand om, at bilag 6 til svarskriftet (kontrolrapport udarbejdet af Kommissionens Generaldirektorat for Finanskontrol), hvoraf visse dele er udeladt, udgår af sagen, medmindre hele dokumentet indleveres til Justitskontoret. Kommissionen har nedlagt følgende påstande: – Frifindelse. – Sagsøgeren tilpligtes at betale sagens omkostninger. Retlige bemærkninger VI – Den principale påstand Sagsøgeren har fremført fem anbringender til støtte for sin påstand om annullation. Det første angår manglende begrundelse og tilsidesættelse af kontradiktionsprincippet. Andet og tredje anbringende vedrører tilsidesættelse af henholdsvis artikel 24 i forordning nr. 4253/88 og artikel 25 i samme forordning. Med fjerde anbringende, der bærer overskriften »mangel på logik, inadækvans og fuldstændig mangel på begrundelse«, har sagsøgeren i det væsentlige bestridt konstateringerne i den anfægtede beslutning vedrørende de uregelmæssigheder, på grund af hvilke støtten blev ophævet. I det femte anbringende har sagsøgeren anført, at Kommissionen har tilsidesat proportionalitetsprincippet. A – Anvendeligheden af de forskellige affattelser af forordningerne nr. 2052/88, 4253/88 og 4256/88 Indledningsvis skal det fastlægges, hvilken af de successive versioner af forordningerne nr. 2052/88, 4253/88 og 4256/88, der finder anvendelse i sagen. Fællesskabsstøtten til Endovena-projektet blev givet i december 1992, altså før ikrafttrædelsen den 3. august 1993 af forordningerne nr. 2081/93, 2082/93 og 2085/93. Overgangsbestemmelserne i sidstnævnte forordninger, dvs. artikel 15 i forordning nr. 2081/93, artikel 33 i forordning nr. 2082/93 og artikel 10-11a i forordning nr. 2085/93 omhandler ikke udtrykkeligt reglerne om økonomisk kontrol, inddragelse af støtten samt overvågning af projekterne, som denne sag især drejer sig om. Det fremgår af Domstolens og Rettens praksis, at processuelle regler almindeligvis antages at finde anvendelse i samtlige tvister, der verserer på ikrafttrædelsestidspunktet, medens det forholder det sig anderledes med materielretlige regler. Disse fortolkes normalt således, at de kun omfatter forhold, som ligger forud for ikrafttrædelsen, såfremt det af ordlyden, bestemmelsernes formål eller opbygning klart fremgår, at dette har været meningen (Domstolens dom af 12.11.1981 i sagen Salumi m.fl., forenede sager 212/80 til 217/80, Sml. s. 2735, præmis 9, og Rettens dom af 19.2.1998, sag T-42/96, Eyckeler & Malt mod Kommissionen, Sml. II, s. 401, præmis 54 ff.). Betingelserne for at yde støtte, modtagerens forpligtelser og betingelserne, hvorunder en støtte kan ophæves, hører til de materielle regler. Disse dele af den foreliggende tvist er således reguleret af forordningerne nr. 2052/88, 4253/88 og 4256/88 i deres oprindelige affattelse. Omvendt er der med hensyn til Kommissionens kontroller og Kommissionens og medlemsstaternes forpligtelser vedrørende overvågningen af projekterne tale om processuelle regler, der, fra ikrafttrædelsen af forordningerne fra 1993, anvendes i deres nye affattelse på tidligere ydet støtte. Retten skal præcisere, at ophævelse af fællesskabsstøtten på grund af uregelmæssigheder, der lægges modtageren til last, har karakter af en sanktion, når den ikke er begrænset til tilbagesøgning af de beløb, der uberettiget er blevet udbetalt som følge af disse uregelmæssigheder, og som er pålagt med afskrækkelse som formål (Rettens dom af 26.9.2002, sag T-199/99, Sgaravatti Mediterranea mod Kommissionen, Sml. II, s. 3731, præmis 127). Ophævelse kan således kun ske, hvis den har hjemmel såvel i den gamle som den nye affattelse af artikel 24 i forordning nr. 4253/88. Som Kommissionen med rette har understreget i sine svar på Rettens spørgsmål, er de ændringer, der gennemførtes vedrørende denne bestemmelse, af rent formel karakter og har således ikke medført realitetsændringer. B – Første anbringende om manglende begrundelse og om tilsidesættelse af kontradiktionsprincippet 1.  Parternes argumenter Sagsøgeren har anført, at Kommissionen har tilsidesat begrundelsespligten efter artikel 253 EF, idet den ikke har svaret på de bemærkninger, sagsøgeren fremførte i sin skrivelse af 12. juni 2000, og ikke har taget hensyn til de talrige dokumenter, der herved blev forelagt. Kommissionen skal for at overholde kontradiktionsprincippet begrunde en beslutning ikke alene med hensyn til eksistensen af konstaterede overtrædelser og uregelmæssigheder, men også, såfremt den mener, at de argumenter, der fremføres som forsvar, savner grundlag og relevans. I replikken har sagsøgeren foreholdt Kommissionen, at den først i sit svarskrift har anført de deltaljerede grunde til, at den ikke anså visse punkter i sagsøgerens bemærkninger af 12. juni 2000 for korrekte. Sagsøgeren har her henvist til, at der foreligger en tilsidesættelse af retten til forsvar. I retsmødet har sagsøgeren tilføjet, at Kommissionen fremlagde den endelige rapport, som sagsøgeren indgav den 10. december 1997, kort før den mundtlige forhandling. Sagsøgeren udleder heraf, at rapporten ikke blev taget i betragtning, da Kommissionen indledte proceduren om ophævelse af støtten. Sagsøgeren finder, at dette udgør en alvorlig tilsidesættelse af begrundelsespligten. Kommissionen har anført, at den anfægtede beslutning er korrekt begrundet. 2.  Rettens bemærkninger Ifølge fast retspraksis skal den begrundelse, som kræves i henhold til artikel 253 EF, klart og utvetydigt angive de betragtninger, som den fællesskabsmyndighed, der har udstedt den anfægtede retsakt, har lagt til grund, dels således at de berørte personer kan få kendskab til grundlaget for den trufne foranstaltning og kan forsvare deres rettigheder, dels således at Fællesskabets retsinstanser kan udøve deres prøvelsesret. Omfanget af begrundelsespligten afhænger af arten af den pågældende retsakt og den sammenhæng, hvori den er vedtaget, samt af alle de retsregler, som gælder på det pågældende område (Domstolens dom af 14.2.1990, sag C-350/88, Delacre m.fl. mod Kommissionen, Sml. I, s. 395, præmis 15 og 16, og Rettens dom af 13.3.2003, sag T-340/00, Communità montana della Valnerina mod Kommissionen, endnu ikke offentliggjort i Samling af Afgørelser, præmis 82). Særligt under hensyn til, at en beslutning om ophævelse af en fællesskabsstøtte har alvorlige konsekvenser for modtageren af tilskuddet, skal det af beslutningen klart fremgå, hvilke grunde der underbygger den (se tilsvarende Rettens dom af 3.2.2000, forenede sager T-46/98 og T-151/98, Sml. II, s. 167, CCRE mod Kommissionen, præmis 48). I denne sag har Kommissionen såvel i skrivelsen af 3. april 1998, hvori den meddeler sagsøgeren, hvilke forhold der kunne udgøre uregelmæssigheder som omhandlet af artikel 24 i forordning nr. 4253/88, som i den anfægtede beslutning klart og utvetydigt redegjort for grundene til ophævelsen af støtten. Endvidere havde sagsøgeren deltaget i kontrollen i 1997, sagsøgerens ledelse havde underskrevet referatet heraf, og sagsøgeren havde fuldt kendskab til den rapport, OLAV udarbejdede efter kontrollen. Hertil kommer, at sagsøgeren ved de anbringender, virksomheden har fremført, har vist, at den klart havde forstået Kommissionens betragtninger. Sagsøgerens opfattelse, hvorefter Kommissionen burde have givet et udtrykkeligt svar på samtlige argumenter, der blev fremført over for Kommissionen, kan derfor ikke tiltrædes. Et sådan forpligtelse følger heller ikke af kontradiktionsprincippet. Den i retsmødet rejste indsigelse om, at Kommissionen ved beslutningen om at ophæve støtten ikke tog hensyn til den endelige rapport, som sagsøgeren forelagde den 10. september 1997, vedrører i alt væsentligt ikke begrundelsen for beslutningen, men den procedure, der gik forud for vedtagelsen af retsakten. Indsigelsen behandles nedenfor i forbindelse med andet anbringende (se nedenfor præmis 64 til 67). Det følger heraf, at sagsøgerens første anbringende savner fornødent grundlag. C – Andet anbringende vedrørende tilsidesættelse af artikel 24 i forordning nr. 4253/88 1. Parternes argumenter Ved dette anbringende, der består af tre dele, har sagsøgeren anført, at der ikke forud for beslutningen er sket en korrekt undersøgelse af sagen, således som krævet efter artikel 24, stk. 1, i forordning nr. 4253/88. I forbindelse med anbringendets første del havde sagsøgeren i stævningen foreholdt Kommissionen, at den havde tilsidesat forpligtelsen efter artikel 24, stk. 1, til at anmode medlemsstaten eller de myndigheder, den har udpeget til at gennemføre aktionen, om at fremsætte deres bemærkninger inden for en bestemt frist. Efter at sagsøgte ved Kommissionens svarskrift havde erfaret, at de italienske myndigheder havde fået oplysning om indledningen af den administrative procedure og ikke havde fremsat bemærkninger, har sagsøgeren foreholdt Kommissionen ikke at være blevet informeret herom. I anbringendets anden del har sagsøgeren anført, at Kommissionen også har tilsidesat forpligtelsen til at foretage en korrekt undersøgelse af sagen derved, at den i det væsentlige har lagt resultaterne af den i 1997 gennemførte kontrol til grund for sin afgørelse. Sagsøgeren har dels anført, at Kommissionen efter at have gennemført en første kontrol af projektet i 1993 ikke var berettiget til at foretage en anden kontrol i 1997. Dels har sagsøgeren rejst kritik af den måde, hvorpå kontrollen gennemførtes, hvilket ifølge sagsøgeren indebærer, at resultaterne heraf må lades ude af betragtning. Ifølge sagsøgeren kan Kommissionen ikke begrunde sin anden kontrol med, at oplysninger, som kunne rejse tvivl om rigtigheden af udgifter, der var oplyst i forbindelse med projektet, var fremkommet efter den første kontrol i 1993. Revisionsrettens undersøgelse i 1997 angik forhold, der intet havde med Endovena eller med sagsøgeren at gøre, og det kan ikke udledes heraf, at finansieringen i nærværende sag også var af bedragerisk karakter. Sagsøgeren foreholder Kommissionen at have anlagt det synspunkt, at sagsøgeren var skyldig, og at have søgt efter beviser til støtte herfor. En sådan fremgangsmåde giver ikke Kommissionen mulighed for at bedømme forholdene korrekt. Sagsøgeren har med hensyn til bevisværdien af kontrolresultaterne fra 1997 anført, at de sagligt set modsiger dem, der forelå efter den tidligere kontrol i 1993. Som følge heraf er sagsøgeren af den opfattelse, at Kommissionen har tilsidesat retten til forsvar. Sagsøgeren anfører nærmere, at kontrollen i 1997, som gennemførtes på et tidspunkt, der lå relativt langt efter færdiggørelsen af projektet, kun varede to dage. Det er umuligt at foretage en formålstjenlig undersøgelse af et så komplekst spørgsmål på så kort tid med kun tre tjenestemænd. Sagsøgeren har bestridt indholdet af den rapport, der blev udarbejdet efter kontrollen, og anført, at de forhold, der lægges sagsøgeren til last, ikke hviler på noget som helt andet bevis end kontrollørernes erklæringer. I retsmødet har sagsøgeren tilføjet, at rapporten fra kontrollen, der er fremlagt som bilag 6 til svarskriftet, ikke kan tillægges bevisværdi på grund af de talrige fejl deri, og på grund af, at den ikke er dateret. Efter sagsøgerens opfattelse vil det forhold, at dette dokument udgår af sagen, hvilket sagsøgeren har krævet, indebære, at der ikke findes noget bevis for de overtrædelser, der foreholdes sagsøgeren. I forbindelse med anbringendets tredje del, som sagsøgeren nærmere har redegjort for under retsmødet, har sagsøgeren anført, at der endvidere er sket en tilsidesættelse af forpligtelsen til at gennemføre en formålstjenlig undersøgelse af sagen derved, at der ikke er taget hensyn til den endelige rapport udarbejdet af sagsøgeren. Som svar på et af Retten stillet spørgsmål har sagsøgeren forklaret, at man ikke kunne påberåbe sig eksistensen af denne rapport, før Kommissionen fremlagde den, fordi den dokumentation vedrørende Endovena-projektet, som sagsøgeren var i besiddelse af, blev beslaglagt af anklagemyndigheden i forbindelse med den straffesag, der verserede i Italien, og dokumentationen ikke var blevet tilbagegivet sagsøgeren i dens helhed på korrekt måde efter straffesagens afslutning. Kommissionen har med hensyn til anbringendets første del oplyst, at den i henhold til forpligtelsen i artikel 24, stk. 1, i forordning nr. 4253/88 havde anmodet de italienske myndigheder om at fremkomme med deres bemærkninger. Den mener ikke, at der består nogen forpligtelse til at informere borgeren om en sådan konsultation. Med hensyn til anden del af anbringendet har Kommissionen anført, at den kontrol, der fandt sted i juli 1997, var en grundig kontrol, der blev gennemført af seks tjenestemænd over to dage og indbefattede en besigtigelse med besøg på de pågældende marker. Denne undersøgelse fandt sted i flere etaper og havde en varighed, der oversteg den, sagsøgeren antager. Sagsøgeren kan ikke hævde, at kontrollen blev foretaget lang tid efter projektets afslutning, idet dette ikke er blevet korrekt afsluttet. Eventuelle forskelle mellem resultaterne af de to kontroller i 1993 og i 1997 er ikke afgørende, og kontrollen i 1997 var lovlig, idet der var fremkommet nye oplysninger, der havde rejst tvivl om rigtigheden af de oplyste udgifter. I duplikken har Kommissionen præciseret, at den efter den kontrol, som Revisionsretten havde gennemført, foretog en kontrol af samtlige endnu løbende projekter finansieret i henhold til artikel 8 i forordning nr. 4256/88, dvs. 107 projekter, og ikke kun sagsøgerens projekt. Den var således ikke forudindtaget mod sagsøgeren. 2. Rettens bemærkninger Ved dette anbringende har sagsøgeren i det væsentlige rejst kritik at den procedure, der førte til vedtagelsen af den anfægtede beslutning. Anbringendet skal således behandles efter reglerne i forordning nr. 4253/88 som ændret. Anbringendets første del angår herefter alene kritikken af, at Kommissionen ikke informerede sagsøgeren om, at den havde givet de italienske myndigheder muligheden for at fremsætte deres bemærkninger til den eventuelle ophævelse af støtten, og at disse ikke havde gjort brug heraf. Der følger imidlertid ingen sådan forpligtelse af den lovgivning, der skal finde anvendelse. Første del af anbringendet er således uden grundlag. For så vidt angår anbringendets anden del bestemmes i artikel 23. stk. 2, sidste led, i forordning nr. 4253/88 som ændret, at »Kommissionen påser, at dens kontrol koordineres, således at det undgås, at kontrollen af samme forhold gentages inden for samme tidsrum.« Denne bestemmelse tilsigter at undgå gentagne kontroller af det samme projekt. Den forpligter således Kommissionen til at organisere sine kontrolaktiviteter i overensstemmelse med principperne for god forvaltning. Bestemmelsen forbyder imidlertid ikke flere kontroller som sådan (Rettens dom af 7.11.2002, forenede sager T-141/99, T-142/99, T-150/99, og T-151/99, Vela og Tecnagrind mod Kommissionen, Sml. II, s. 4547, præmis 99 -102). Kommissionen er navnlig berettiget til at gentage kontroller, når der foreligger nye oplysninger, hvoraf fremgår, at det er hensigtsmæssigt at gennemføre grundigere kontroller af visse projekter. I denne sag fremkom sådanne nye oplysninger gennem Revisionsrettens kontroller. De uregelmæssigheder, sidstnævnte havde konstateret i forbindelse med forløbet af visse projekter, udgjorde et grundlag for at kontrollere lignende projekter, enten systematisk eller i form af stikprøvekontroller, også selvom disse projekter havde været kontrolleret tidligere. Den omstændighed, at resultaterne af den anden kontrol var forskellige fra dem, der fremgik af kontrollen i 1993, er ikke til hinder for, at de tages i betragtning. Som Kommissionen med rette har anført, indeholder rapporten fra 1993 ikke udtrykkelige konstateringer med grundlag i kontroller, der faktisk er foretaget af tjenestemænd fra Kommissionen, som er i modstrid med resultaterne af kontrollen i 1997. Under alle omstændigheder er det naturligt, at en kontrol, der er igangsat på grund af nye oplysninger, som har givet anledning til mistanke om, at der foreligger svig med hensyn til visse projekter, er grundigere og giver resultater, der afviger fra resultaterne af en rutinekontrol, der ikke er foretaget på grundlag af nogen mistanke. Med hensyn til klagepunktet om, at den tid, der blev anvendt på kontrollen i 1997, ikke var tilstrækkelig til at nå frem til pålidelige resultater, fremgår det af kontrolrapporten, der er fremlagt som bilag 5 til stævningen, at der deltog tre tjenestemænd fra Kommissionen og tre italienske statstjenestemænd i den kontrol, der den 17. og 18. juli 1997 gennemførtes hos sagsøgeren. Seks tjenestemænds deltagelse over to dage må anses for tilstrækkeligt til at indsamle de oplysninger, den anfægtede beslutning bygger på. Kommissionen har ligeledes med rette anført, at den »passende undersøgelse af sagen« ikke blot bestod i kontrollen i juli 1997, men også indbefattede Kommissionens gennemgang af kontrollens resultater, opfordringen til støttemodtageren og til den pågældende medlemsstat til at fremsætte deres bemærkninger samt Kommissionens analyse af disse bemærkninger og de dokumenter, der ledsagede dem. Klagepunktet om, at kontrollen fandt sted på et tidspunkt, der lå for lang tid efter projektets afslutning, er ligeledes uden grundlag. At der gik omkring et år mellem meddelelsen om projektets afslutning og kontrollen, kan ikke anses for uforholdsmæssigt, især når henses til, at det i artikel 23, stk. 3, i forordning nr. 4253/88 såvel i den tidligere affattelse, som finder anvendelse i denne sag, som i den ændrede affattelse hedder, at »det ansvarlige organ og de ansvarlige myndigheder« »[i] en periode på tre år efter den sidste betaling vedrørende en aktion stiller […] alle udgiftsbilag i forbindelse med aktionen til rådighed for Kommissionen«. I øvrigt forpligter punkt 6 i bilag II til beslutningen om tildeling af støtte til i fem år fra sidste støtteudbetaling at holde alle originalbilag, der viser de afholdte udgifter, til disposition for Kommissionen. Dette forhold viser, at modtageren af en fællesskabsstøtte må påregne kontroller i tre eller endda fem år efter udbetalingen af sidste del af den økonomiske støtte. Hertil kommer, at kontrollen fandt sted, før sagsøgeren den 10. september 1997 indleverede den endelige rapport vedrørende projektet. Med hensyn til sagsøgerens indsigelse i relation til kontrolrapporten fremlagt som bilag 6 til svarskriftet bemærkes, at dette dokument ikke er det eneste, der attesterer resultaterne af kontrollen i 1997. Bl.a. har sagsøgeren selv som bilag 5 til stævningen fremlagt en kontrolrapport dateret den 19. august 1997 angående samme kontrol, hvortil er knyttet et referat, der er underskrevet af blandt andre L. Biego, som på daværende tidspunkt var direktør for sagsøgeren. Det tilføjes, at spørgsmålet om, hvorvidt de uregelmæssigheder, der foreholdes sagsøgeren, kan anses for bevist, ikke henhører under nærværende anbringende, og derfor behandles nedenfor i forbindelse med fjerde anbringende. Anden del af anbringendet er derfor uden grundlag. Med hensyn til anbringendets tredje del angående det forhold, at Kommissionen ikke har taget hensyn til den endelige rapport, bemærkes, at det af Rettens procesreglements artikel 48, stk. 2, fremgår, at nye anbringender ikke må fremsættes under sagens behandling, medmindre de støttes på retlige eller faktiske omstændigheder, som er kommet frem under retsforhandlingerne. Det skal altså afgøres, om Kommissionens fremlæggelse af den endelige rapport vedrørende Endovena-projektet kort tid før retsmødet i nærværende sag kan anses for en ny omstændighed, der bevirker, at det tillades sagsøgeren at fremsætte nye anbringender. Herved bemærkes, at rapporten er et dokument, der er udarbejdet at sagsøgeren selv, og som med bilag er på omkring 300 sider. Sagsøgeren har ikke på overbevisende måde forklaret, hvorfor virksomheden ikke har påberåbt sig eksistensen af denne rapport under skriftvekslingen, navnlig for at bestride Kommissionens påstand om, at den endelige rapport vedrørende Endovena-projektet aldrig var fremkommet. Sagsøgeren har ganske vist henvist til den italienske anklagemyndigheds beslaglæggelse af alt dokumentationsmateriale vedrørende projektet. Denne beslaglæggelse blev imidlertid ophævet før vedtagelsen af den anfægtede beslutning. Sagsøgeren har desuden i retsmødet hævdet, at anklagemyndigheden ikke havde tilbagegivet virksomheden dokumentationen i dens helhed. Selv om det antages, at denne påstand, der ikke er støttet af nogen form for bevis, er korrekt, forklarer dette ikke, at de personer, der har ansvaret for virksomhedens ledelse, og navnlig L. Biego, der var enedirektør i perioden fra den 20. november 1996 til den 14. december 2000, ikke var i stand til at oplyse sagsøgerens advokat om udarbejdelsen af rapporten og indgivelse af den til Kommissionen. Den omstændighed, at sagsøgeren ikke har påberåbt sig eksistensen af rapporten under skriftvekslingen, kan derfor kun forklares ved manglende omhu hos de personer, der har ansvaret for virksomhedens ledelse. Som følge heraf kan Kommissionens fremlæggelse af rapporten efter skriftvekslingens afslutning, hvor beklagelig denne forsinkede fremlæggelse end er, ikke anses for en ny omstændighed, der kan begrunde fremsættelsen af nye anbringender. Anbringendets tredje del skal derfor afvises. Som følge heraf må andet anbringende om, at Kommissionen ikke har gennemført en korrekt undersøgelse af sagsøgerens sag, forkastes. D – Tredje anbringende vedrørende tilsidesættelse af artikel 25 i forordning nr. 4253/88 1. Parternes argumenter Sagsøgeren har i første del af dette anbringende anført, at Kommissionen og den italienske stat ikke har overholdt overvågningsforpligtelsen i forordning nr. 4253/88 og navnlig ikke har udarbejdet de rapporter om aktionens forløb, som bestemmelsens stykke 4 foreskriver. I anden del af anbringendet har sagsøgeren anført, at tavsheden hos de myndigheder, der skulle overvåge projektet, fremkaldte den overbevisning hos sagsøgeren, at man ikke behøvede at gennemføre udbredelses- og offentliggørelsesfasen. Efter Kommissionens opfattelse finder forordning nr. 4253/88, artikel 25, ikke anvendelse på pilot- og demonstrationsprojekter, der finansieres direkte af Kommissionen i medfør af artikel 8 i forordning nr. 4253/88. 2.  Rettens bemærkninger For så vidt angår anbringendets første del bemærkes alene, at en undladelse fra Kommissionens eller de italienske myndigheders side af at opfylde eventuelle overvågningsforpligtelser ikke kan forhindre Kommissionen i at bringe artikel 23 og 24 i forordning nr. 4253/88 i anvendelse på et individuelt projekt. Sagsøgerens indsigelse er således uden betydning for lovligheden af den anfægtede beslutning. Anbringendets anden del, hvorved sagsøgeren har anført, at Kommissionens adfærd fremkaldte en berettiget forventning hos virksomheden om, at Kommissionen havde givet afkald på gennemførelsen af udbredelsesfasen vedrørende projektet, henhører i det væsentlige under fjerde anbringende, under hvilket sagsøgeren har bestridt, at den manglende gennemførelse af denne projektfase kan anses for en uregelmæssighed. Denne del behandles derfor i forbindelse med det nævnte anbringende. Det følger heraf, at tredje anbringende skal forkastes. E – Fjerde anbringende om, at de uregelmæssigheder, der er fastslået i den anfægtede beslutning, ikke foreligger Ved dette anbringende, der bærer overskriften »mangel på logik, inadækvans og fuldstændig mangel på begrundelse«, har sagsøgeren hovedsagelig gjort gældende, at betingelserne i forordning nr. 4253/88, artikel 24, for at ophæve støtten ikke er til stede, idet de omstændigheder, der foreholdes sagsøgeren i den anfægtede beslutning ikke er bevist eller ikke kan anses for uregelmæssigheder. Før behandlingen af parternes argumenter vedrørende de forskellige uregelmæssigheder, der er nævnt i den anfægtede beslutning, finder Retten det hensigtsmæssigt at undersøge forskellige punkter af generel karakter, som sagsøgeren har fremført. 1. Generelle punkter a) Parternes argumenter Sagsøgeren har rejst kritik af Kommissionen for at have anset forskellige forhold for »mangler«, »uregelmæssigheder« eller andre »ændringer af projektet«, alene fordi de ikke var i overensstemmelse med ansøgningen om støtte. Indholdet af ansøgningen er uden betydning for kontrollen af, om sagsøgeren har opfyldt sine forpligtelser korrekt. Sagsøgerens forpligtelser som støttemodtager fremgår alene af beslutningen om tildeling af støtte, der pålagde sagsøgeren at iværksætte bestemte handlinger i værk, specifikke mål, der skulle nås, og nærmere bestemte metoder, der skulle anvendes, men overlod det til sagsøgeren frit at vælge de midler, der skulle bruges til at nå målene med hensyn til alle forhold, der ikke var udtrykkeligt reguleret i beslutningen. Sagsøgeren har endvidere bestridt Kommissionens påstand om, at L. Biego skal have indrømmet at have givet Kommissionen urigtige oplysninger i forbindelse med ansøgningen om støtte. Endvidere kan Kommissionen ikke til støtte for den anfægtede beslutning påberåbe sig resultaterne af kontroller, der er gennemført fra og med 1997, ifølge hvilke der skal have eksisteret forbindelser mellem forskellige projekter finansieret i henhold til artikel 8 i forordning nr. 4256/88 og netværk oprettet med det formål svigagtigt at tilvende sig de opnåede fællesskabsmidler, idet dette motiv ikke blev nævnt under de faser, der gik forud for indledningen af proceduren om ophævelse af støtten. Sagsøgeren har endelig i retsmødet henvist til, at Retten i dommen i sagen Sgaravatti Mediterranea mod Kommissionen, der er nævnt ovenfor i præmis 37, har fastslået, at resultatet af de kontroller, der er foretaget af nationale myndigheder under en straffesag, kan være elementer, der kan begrunde ophævelsen af en støtte. I det foreliggende tilfælde er der også blevet foretaget sådanne undersøgelser sted, og anklagemyndigheden har konstateret, at sagsøgeren havde opfyldt alle væsentlige forpligtelser vedrørende projektet. Kommissionen har anført, at ansøgningen har afgørende betydning for godkendelsen af et projekt og tildelingen af støtte. Da der er tale om offentligt tilskud og ikke en udlicitering af en opgave, har sagsøgeren ikke en fuldstændig frihed med hensyn til valget af midler, der skal bringes i anvendelse for at nå projektets mål. I retsmødet har Kommissionen tilføjet, at den ikke har foreholdt sagsøgeren ikke at have gennemført projektet b) Rettens bemærkninger Det skal indledningsvis påpeges, at støtteordninger i henhold til de fællesskabsretlige bestemmelser navnlig er baseret på, at støttemodtageren opfylder en række forpligtelser, der skaber en ret for støttemodtageren til at oppebære den pågældende støtte. Opfylder støttemodtageren ikke samtlige disse forpligtelser, kan Kommissionen i henhold til artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88, såvel i dens oprindelige som i den ændrede affattelse, tage sine forpligtelser efter beslutningen om tilkendelse af støtte op til fornyet overvejelse (jf. i denne retning Rettens dom af 24.4.1996, forenede sager T-551/93 og T-231/94 - T-234/94, Industrias Pesqueras Campos m.fl. mod Kommissionen, Sml. II, s. 247, præmis 161, og af 12.10.1999, sag T-216/96, Conserve Italia mod Kommissionen, Sml. II, s. 3139, præmis 71 og 90-94). Ligeledes er ansøgere til og modtagere af støtte forpligtet til at sikre sig, at de giver Kommissionen tilstrækkeligt præcise oplysninger, da det system med kontrol og bevis, som er indført med henblik på at undersøge, om betingelserne for at yde støtte er opfyldt, i modsat fald ikke kan fungere hensigtsmæssigt. Således vil manglen på tilstrækkeligt præcise oplysninger føre til, at projekter, som ikke opfylder de fastsatte betingelser, får tildelt støtte. Dermed udgør den oplysnings- og loyalitetsforpligtelse, som påhviler ansøgere til og modtagere af støtte, en del af EUGFL’s støttesystem og er afgørende for dets funktion. En tilsidesættelse af disse forpligtelser må følgelig anses for at være en uregelmæssighed som omhandlet i artikel 24 i forordning nr. 4253/88, som ændret (jf. i denne retning dommen i sagen Conserve Italia, jf. ovenfor i præmis 82, præmis 71, dommen i sagen Vela og Tecnagrind mod Kommissionen, jf. ovenfor i præmis 57, præmis 322, og dommen sagen Comunità montana della Valnerina mod Kommissionen, nævnt oven for i præmis 41, præmis 97). Herefter bemærkes, at ydelsen af tilskud er betinget af, at modtageren ikke alene overholder de betingelser, som er fastsat af Kommissionen i godkendelsesbeslutningen, men også betingelserne i den ansøgning om tilskud, som er genstand for godkendelsesbeslutningen (Rettens dom af 14.7.1997, sag T-81/95, Interhotel mod Kommissionen, Sml. II, s. 1265, præmis 42, og dommen i sagen CCRE mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 42, præmis 68). Sagsøgeren har nemlig ansøgt om fællesskabsstøtte til et specifikt projekt, som virksomheden har beskrevet detaljeret i dens ansøgning. Denne beskrivelse har spillet en afgørende rolle for beslutningen om tildeling af støtte. Retten kan herefter ikke tiltræde sagsøgerens opfattelse om, at ansøgningen om støtte ikke er relevant ved vurderingen af, om projektet blev gennemført korrekt. Med hensyn til spørgsmålet om betydningen af ansøgningens indhold på eventuelle uregelmæssigheder i forbindelse med projektet, må der skelnes mellem to aspekter. Dels skal ansøgningen indeholde faktiske oplysninger vedrørende den foreliggende situation og det, der er gået forud for det foreslåede projekt. Disse oplysninger spiller en vigtig rolle for vurderingen af projektets kvalitet. Hvis det efterfølgende viser sig, at de ikke svarede til virkeligheden, indeholder beslutningen om tildeling af støtte en faktisk fejl, og den skal derfor anses for ulovlig. En ulovlighed af denne art kan under visse betingelser begrunde, at beslutningen om tildeling af støtte tilbagekaldes med tilbagevirkende kraft (Domstolens dom af 24.1.2002, sag C-500/99 P, Conserve Italia mod Kommissionen, Sml. I, s. 867, præmis 90). Afgivelsen i forbindelse med støtteansøgningen af urigtige oplysninger, der er egnende til at vildlede Kommissionen med hensyn til omstændigheder, som kan få indflydelse på beslutningen om tildeling af støtte, udgør desuden en tilsidesættelse af en væsentlig forpligtelse, som påhviler ansøgere om fællesskabsstøtte og dermed en uregelmæssighed efter artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88, såvel i dens oprindelige som i dens ændrede affattelse (se i denne retning Rettens dom af 6.3. 2003, sagerne T-61/00 og T-62/00, APOL og AIPO mod Kommissionen, endnu ikke offentliggjort i Samling af Afgørelser, præmis 118 og 120). Dels skal ansøgningen indeholde oplysninger om de aktiviteter, der er planlagt i forbindelse med projektet. Hvis disse ikke gennemføres på den måde, der er anført i ansøgningen, er der tale om en ændring af projektet, som, hvis den er betydelig, skal godkendes af Kommissionen, for at der fortsat kan ydes støtte til projektet (se artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88 i den oprindelige affattelse, hvis indhold ikke er berørt af ændringen i 1993). Naturligvis kan der i beslutningen om tildeling af støtte være fastsat ændringer af visse dele af projektet i forhold til ansøgningen, og i dette tilfælde er beslutningen afgørende for vurderingen af, om projektet er blevet gennemført korrekt. Det kan imidlertid ikke udledes heraf, at støttemodtageren ikke er bundet af ordlyden af den pågældendes egen støtteansøgning i det omfang, denne er blevet accepteret uden udtrykkelig ændring. Kommissionen henholdt sig således med rette til ansøgningen om støtte med henblik på at afgøre, om støttetildelingen var berettiget, og om projektet var blevet korrekt udført Endvidere bemærkes, at det er uden betydning for resultatet af nærværende tvist, om L. Biego har erkendt at have givet Kommissionen urigtige oplysninger i forbindelse med ansøgningen om tilskud. Afgørende er derimod, om ansøgningen om tilskud faktisk indeholdt urigtige oplysninger. Det påhviler støttemodtageren at dokumentere rigtigheden af oplysningerne i ansøgningen om støtte. Som ophavsmand til ansøgningen er denne bedst i stand hertil, og han skal godtgøre, at opnåelsen af offentlige midler er berettiget (se tilsvarende dommen i sagen Interhotel mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 84, præmis 47). Med hensyn til argumentet om, at Kommissionen ikke som grundlag for den anfægtede beslutning kan påberåbe sig eksistensen af et påstået netværk oprettet med det formål at opnå fællesskabsstøtte svigagtigt, bemærkes alene, at den anfægtede beslutning ikke bygger på eksistensen af et sådant netværk, men på konstateringer, der direkte vedrører Endovena-projektet, hvis retmæssighed behandles under nærværende anbringende. Den omstændighed, at Kommissionen i sit svarskrift har henvist til et sådant netværk for at beskrive den kontekst, nærværnede sag indgår i, er således uden betydning for vurderingen af den anfægtede beslutnings gyldighed. Sagsøgeren kan heller ikke bestride den anfægtede beslutning under henvisning til, at Kommissionen til grund herfor har lagt resultaterne af kontroller foretaget af Kommissionens egne tjenester og ikke dem, der er fremkommet under den nationale straffesag. I den henseende bemyndiger artikel 23, stk. 2, i forordning nr. 4253/88 som ændret Kommissionen til »[u]den at gribe ind i den kontrol, medlemsstaterne gennemfører i henhold til nationale love og administrative bestemmelser« bl.a. ved stikprøvekontrol på stedet at kontrollere de aktioner, der finansieres af strukturfondene«. Det er anført i dommen i sagen Sgaravatti Mediterranea mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 37 (præmis 42 til 49), at Kommissionen lovligt kan benytte resultaterne af en kontrol gennemført af nationale myndigheder som grundlag for at afgøre, om det kan anses for bevist, at der foreligger uregelmæssigheder, som kan begrunde en sanktion i medfør af artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88. Denne mulighed indebærer imidlertid ikke, at Kommissionen er bundet af resultaterne af sådanne nationale undersøgelser. Undersøgelser foretaget i forbindelse med en national straffesag har nemlig et andet formål, og det kan ikke af den omstændighed, at undersøgelserne munder ud i den konklusion, at der ikke er udvist adfærd, som udgør en lovovertrædelse i national strafferetlig forstand, udledes, at der ikke foreligger uregelmæssigheder som anført i artikel 24 i forordning nr. 4253/88, som kan give anledning til, at der i henhold til denne bestemmelse træffes foranstaltninger af administrativ art. I denne sag kan anvendelsen af artikel 24 i forordning nr. 4253/88 heller ikke udelukkes med den begrundelse, at sanktionerne efter denne bestemmelse kun finder anvendelse, såfremt den finansierede aktion ikke er blevet gennemført eller kun er blevet delvis gennemført. Det er altså ikke tilstrækkeligt, at sagsøgeren påviser, at projektet materielt set er gennemført korrekt i overensstemmelse med Kommissionen godkendelse i beslutningen om tildeling af støtte. Sagsøgeren skal ligeledes være i stand til at godtgøre, at alle elementer af fællesskabsbidraget svarer til en faktisk ydelse, som var uundværlig i forbindelse med projektets gennemførelse (jf. i denne retning dommen Vela og Tecnagrind mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 57, præmis 201). 2. De forskellige uregelmæssigheder, der er konstateret i den anfægtede beslutning Sagsøgeren har bestridt konstateringerne i den anfægtede beslutning for så vidt angår hver enkelt af de elleve uregelmæssigheder, der er fastslået i denne. a)  Kritikken af, at der ikke tidligere har været gennemført forsøg med Endovena-teknikken I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, første led: »[…I] ansøgningen om støtte er det anført, at der er gennemført forsøg med Endovena-teknikken på talrige frugtsorter, og at der forelå resultater af disse forsøg. Kommissionens inspektører har fastslået, at der ikke var gennemført et eneste tidligere forsøg vedrørende ‘Endovena-teknikken’, og at der ikke forelå nogen resultater; […]« Parternes argumenter Sagsøgeren anser denne kritik for ubegrundet. For det første havde Kommissionen lejlighed til at vurdere de tidligere forsøg, før støtten blev bevilget, og den anså dem for tilstrækkelige til at vedtage og finansiere Endovena-projektet. For det andet er udtalelserne om dette emne i forbindelse med kontrollen i 1997 i klar modstrid med konklusionerne efter den første kontrol i 1993, hvor det blev konstateret, at »der er gennemført sammenligninger, analyser og sammenstillinger af resultaterne [af Endovena-metoden og den traditionelle metode], og de indsamlede oplysninger er opstillet i et dataregister«. For det tredje har sagsøgeren henvist til, at virksomheden som bilag til dens skrivelse af 12. juni 2000 har fremlagt tekniske rapporter vedrørende de nævnte forsøg, der ifølge virksomheden viser, at den anfægtede beslutning er fejlagtig i denne henseende. Kommissionen har understreget, at den ikke før bevillingen af en støtte kan kontrollere rigtigheden af alle oplysninger i en ansøgning. I retsmødet har den tilføjet, at projektet var beregnet på at fremme udviklingen af landdistrikter, hvilket forudsætter, at det var baseret på metoder, der har været genstand for tilstrækkeligt mange forsøg til at gøre det muligt at omsætte dem til praksis. Fællesskabsstøtte ville ikke være blevet bevilget, hvis Kommissionen havde haft de rigtige oplysninger om de forudgående forsøg til rådighed. Kommissionen udleder heraf, at denne uregelmæssighed har fjernet grundlaget for beslutningen om tildeling af støtte, hvorfor den i sit selv er tilstrækkelig til at begrunde ophævelsen heraf. Rettens bemærkninger Ifølge oplysningerne om forudgående forsøg på siderne 4, 6 og 11 i ansøgningen om støtte deltog to professorer, den ene fra det statslige tekniske jordbrugsinstitut i byen Ascoli Piceno, den anden fra universitetet i Perugia, i forsøgene med Endovena-teknikken. Systemet var blevet afprøvet med forskellige træer, og resultaterne af disse forsøg havde været »imponerende«. I ansøgningen hævdede sagsøgeren endvidere at være i besiddelse af en række oplysninger, herunder: – resultaterne af eksperimental anvendelse af systemet på forskellige frugttræer, idet treårige forsøg havde været gennemført på kiwitræer samt på pære- og æbletræer – resultater af forsøg med forskellige former for gødning – resultater af forsøg med visse svampedræbende midler – resultater af et Endovena-system med flere træer, der er forbundet med hinanden. På ansøgningens side 11 er det endvidere anført, at et af projektets formål er at forbedre oplysninger om dyrkningsmetoden, der allerede er til rådighed. Støtteansøgningen vidner således om en forholdsvis omfattende forudgående forsøgsvirksomhed med hensyn til den pågældende metode. Med henblik på at imødegå kritikken af, at disse oplysninger ikke var rigtige, har sagsøgeren henvist til sin skrivelse af 12. juni 2000 hvori virksomheden havde fremsat sine bemærkninger til de af Kommissionen konstaterede uregelmæssigheder. I skrivelsen henvises dels til tre forsøg, som, ifølge sagsøgeren, fandt sted i virksomheden, dels til at man opmærksomt havde fulgt de forsøg, som fandt sted på det landbrugsfaglige fakultet på universitetet i Perugia. Som bilag til skrivelsen har sagsøgeren fremlagt tre dokumenter. De to første henviser til et forsøg, som forskere fra universitetet i Perugia har gennemført i sagsøgerens virksomhed. Dette forsøg blev udført på kiwitræer, der var angrebet af en særlig slags jernmangel, og bestod i at indsprøjte et stof direkte i planternes stammer for at afbøde problemet. Det tredje dokument angår et lignende forsøg udført af de samme forskere på vinstokke, der var angrebet af det samme problem. Derimod har sagsøgeren hverken under den administrative procedure eller for retten tilvejebragt dokumentation for rigtigheden af virksomhedens angivelser af, at der havde fundet mere generelle forsøg sted med Endovena-systemet før indgivelsen af ansøgningen om støtte. I lyset heraf kan udtalelsen i den anfægtede beslutning om, at der ikke havde fundet nogen forudgående forsøg sted med Endovena-teknikken forekomme overdreven. De meget specifikke og punktuelle forsøg, som sagsøgeren har fremlagt dokumentation for, kan imidlertid ikke sammenlignes med dem, der er tale om i ansøgningen om støtte. Sagsøgerens argument om, at Kommissionen havde haft lejlighed til at vurdere de forudgående forsøg, før den bevilgede støtten, og havde anset dem for tilstrækkelige, kan ikke afkræfte den rejste kritik. Dels beviser den omstændighed, at Kommissionen ikke var i tvivl om rigtigheden af angivelserne i ansøgningen, da støtten blev bevilget, ikke at oplysningerne faktisk var rigtige. Dels kan sagsøgeren ikke påberåbe sig den omstændighed, at Kommissionen ikke foretog en tilbundsgående undersøgelse af angivelserne, før støtten blev bevilget, for at unddrage sig konsekvenserne af virksomhedens egne urigtige oplysninger. Konstateringerne ved kontrollen i 1993, hvorefter »der er gennemført sammenligninger, analyser og sammenstillinger af resultaterne [af Endovena-metoden og den traditionelle metode], og de indsamlede oplysninger er opstillet i et dataregister«, viser heller ikke, at angivelserne vedrørende de forudgående forsøg som beskrevet i ansøgningen om støtte svarede til virkeligheden. Disse konstateringer angik nemlig ikke forsøg gennemført forud for ansøgningen om støtte, men derimod gennemførelsen af selve projektet. Sagsøgerens argumenter kan derfor ikke afkræfte konstateringen i den anfægtede beslutning af, at ansøgningen om støtte indeholdt urigtige oplysninger for så vidt angår forudgående forsøg. Dette forhold udgør en tilsidesættelse af den oplysningspligt og den loyalitetspligt, der påhvilede sagsøgeren og er derfor en uregelmæssighed efter artikel 24 i forordning nr. 4253/88. På grund af de urigtige oplysninger i ansøgningen er beslutningen om tildeling af støtte tilsvarende behæftet med en faktisk fejl vedrørende omstændigheder, der var af betydning for vurderingen af, om projektet fortjente støtte. Den er således ulovlig. Det fremgår af Domstolens praksis, at administrationen med tilbagevirkende gyldighed kan tilbagekalde en begunstigende forvaltningsakt, som er ulovlig, forudsat såvel retssikkerhedsprincippet som princippet om beskyttelse af den berettigede forventning overholdes. Når der består en adgang hertil, selv om forvaltningsaktens adressat ikke har bidraget til dennes ulovlighed, må der så meget desto mere bestå en adgang dertil, når forvaltningsaktens ulovlighed skyldes adressatens egne handlinger (dom af 24.1.2002, Conserve Italia mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 87, præmis 90). Kommissionen antog derfor med rette for den anfægtede beslutning har antaget, at angivelserne i ansøgningen om støtte var urigtige. b) Kritikken af, at de personalemæssige ressourcer, der var nævnt i ansøgningen om støtte, ikke fandtes I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, andet led: »[…] de personalemæssige ressourcer, der er nævnt i punkterne 6.1.3. og 6.2.3. i ansøgningen om støtte findes ikke; […]« Parternes argumenter Sagsøgeren har anført, at der består en klar modstrid mellem på den ene side denne kritik og på den anden side inspektørernes konstateringer i 1993 med hensyn til kompetencen hos de personer, der var tilknyttet projektet. Bilaget til rapporten vedrørende denne første kontrol indeholdt navnene på de projektansvarlige. Under den første kontrol blev de pågældende personer anset for tilstrækkeligt kvalificerede. Den omstændighed, at projektet faktisk blev gennemført, og at der deltog kvalificerede personer heri, fremgår også af en sagkyndig erklæring, som Procura della Repubblica di Fermo indhentede, og som sagsøgeren tilsendte Kommissionen som bilag til virksomhedens skrivelse af 12. juni 2000. Kommissionen har anført, at sagsøgeren faktisk beskæftigede færre og mindre kvalificerede personer i projektet end dem, virksomheden havde erklæret at ville knytte til projektet. Rettens bemærkninger I henseende til de »human ressources«, som skulle beskæftiges med projektet, henvistes – for så vidt angår første fase – i ansøgningen om støtte til en »direktions- og ledelsesgruppe« bestående af det sagsøgende selskabs aktionærer og med deltagelse af »formanden for en naturbeskyttelsesforening«, der var ekspert i indretning og ledelse af frugtplantager, samt af undervisningspersonale og studenter fra den tekniske jordbrugsskole i Ascoli Piceno, af bestyreren for instituttet for skovbrug under jordbrugsfakultetet ved universitetet i Perugia, og af en teknisk direktør, der var landbrugsekspert, og som i de forudgående år havde beskæftiget sig med plantning af frugttræer og med frysekonservering. For så vidt angår anden fase henvistes i ansøgningen til deltagelse af en kemiker fra universitetet i Ancona, der var specialist i frugtbaserede produkter, af en universitetsprofessor specialiseret i frysekonservering samt af en ansvarlig for ledelse og koordinering af projektet. Sagsøgeren har ikke hævdet, at samtlige de personer, der var nævnt i ansøgningen, faktisk har arbejdet på projektet. Derimod har sagsøgeren understreget, at samtlige personer, der har deltaget i projektet, var tilstrækkeligt kvalificerede. På listen bilagt kontrolrapporten fra 1993, hvortil sagsøgeren har henvist, findes navnene på elleve personer. Deres nøjagtige kvalifikationer fremgår ikke af listen, hvorimod deres funktioner er angivet, nemlig tre »projektkoordinatorer«, to »videnskabsmænd«, to »administratorer«, en agronom, en IT-medarbejder, en bogholder samt en revisor. Også selvom det antages, at alle disse personer kan anses for ”ansvarlige” i forbindelse med Endovena-projektet, er der intet, der gør det muligt at konkludere, at deres kvalifikationer lå på et ligeså højt niveau som visse af de personer, såsom universitetsprofessorer, der var nævnt i ansøgningen om støtte. Den faktiske gennemførelse af projektet – som sagsøgeren selv har bekræftet ikke har givet de forventede resultater – viser heller ikke, at kvalifikationerne hos de personer, der deltog heri, svarede til kvalifikationerne hos dem, der var anført i ansøgningen om støtte. Endelig når den sagkyndige udtalelse, som sagsøgeren har påberåbt sig, ganske vist til den konklusion, at »forsøgsrækken i det hele synes at være i overensstemmelse med det program, der oprindelig blev forelagt« Kommissionen, men den sagkyndige udtaler sig ikke om kvalifikationerne hos de personer, der har arbejdet på projektet. Sagsøgeren har ved i forbindelse med gennemførelsen af projektet at erstatte nogle særlig højt kvalificerede personer, som var nævnt i ansøgningen, med andre, hvis kvalifikationer ikke er påvist at ligge på et tilsvarende niveau, foretaget en betydelig ændring, der berører aktionens gennemførelsesvilkår. Det fremgår imidlertid ikke af sagen, at sagsøgeren har anmodet om Kommissionens godkendelse af ændringen. Kommissionen lagde således med rette denne omstændighed til grund for den anfægtede beslutning. c) Kritikken af, at Ispettorato Provinciale dell’Agricoltura ikke deltog i projektet I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, tredje led: »[…] i strid med det, der var angivet i ansøgningen om støtte, har Ispettorato Provinciale dell’Agricoltura intet med projektet at gøre, der har ikke været nogen officiel kontakt med den nævnte forvaltning, og der har ikke været truffet bestemmelse om nogen finansiel deltagelse fra den nævnte myndigheds side; […]« Parternes argumenter Sagsøgeren har anført, at der ikke var planlagt nogen finansiel deltagelse i projektet fra Ispettorato Provinciale dell’Agricoltura’s (det regionale landbrugsinspektorat) side, da ansøgningen om støtte blev indgivet, og end mindre i beslutningen om tildeling af støtte, idet denne myndighed ikke rådede over de nødvendige økonomiske midler. I ansøgningen om støtte var der alene henvist til myndighedens fremtidige initiativer, uden at disse var præciseret, og til sandsynligheden (der ikke kan sidestilles med vished) for en finansiel deltagelse. Virksomheden havde uformelle kontakter med denne myndighed og afventede en positiv udgang på demonstrationsfasen, før den ville involvere myndigheden aktivt i projektet. Kommissionen har anført, at sagsøgeren i ansøgningen om støtte klart lod forstå, at virksomheden havde planlagt officielle kontakter allerede fra projektet indledende faser, og at der faktisk var truffet bestemmelse om den nævnte myndigheds finansielle deltagelse, idet det kun var uvist, med hvilken andel den ville deltage. Rettens bemærkninger I ansøgningen om støtte havde sagsøgeren anført: »9. Selskabet Euroagri overlader [landbrugsinspektoratet] at godkende og vælge det område, som myndigheden finder bedst egnet til leje af ca. 18 hektar jord til at demonstrere dyrkning af frugttræer efter »Endovena-metoden«.« I øvrigt indeholdt ansøgningen om støtte følgende: »Finansieringsprogram [Landbrugsinspektoratet] i Ascoli Piceno, der deltager i projektet, [træffer] de nødvendige foranstaltninger med henblik på lokal finansiering af en del af projektet. Den ansvarlige for afdelingen, dr. Armellini, koordinerer. Det er sandsynligt, at [ovennævnte finansiering] vil udgøre ca. 5% af de samlede udgifter.« Sagsøgeren har ikke fremlagt nogen dokumentation for, at Ispettorato Provinciale dell’Agricoltura deltog i det omtvistede projekt. Sagsøgeren har hævdet, at virksomheden havde haft uformelle kontakter med myndigheden, men virksomheden har ikke fremlagt nogen form for bevis til underbyggelse af denne påstand. Myndighedens deltagelse i projektet var imidlertid, som den var beskrevet i ansøgningen, ikke blot uformel. Navnlig skulle myndigheden have deltaget i valget af det areal, hvorpå en af projektets faser skulle gennemføres. Sagsøgeren har imidlertid ikke hævdet, at ovennævnte myndighed har deltaget i valget af arealet. Hvad videre angår inspektoratets finansielle deltagelse er det rigtigt, at den ikke i ansøgningen præsenteres som sikker. Påstanden om, at »[Landbrugsinspektoratet] [træffer] de nødvendige foranstaltninger med henblik på lokal finansiering af en del af projektet« indeholder imidlertid en angivelse af, at der officielt er taget skridt til at opnå den nævnte finansiering. Sagsøgeren har imidlertid ikke hævdet, at dette var tilfældet. Sagsøgerens argumenter kan derfor ikke afsvække konstateringen af, at landbrugsinspektoratet ikke var tilknyttet projektet på den måde, der var forudsat i ansøgningen om støtte. Det må derfor konstateres, at sagsøgeren har foretaget en betydelig ændring af projektet som anført i artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88, uden at anmode om Kommissionens godkendelse. d) Kritikken af, at ingen af de personer, der er nævnt på listen over tekniske og videnskabelige referencer, har deltaget i gennemførelsen af projektet I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, fjerde led: »[...I]ngen af de personer, der er nævnt på listen over tekniske og videnskabelige referencer, der var bilagt ansøgningen om støtte, har deltaget direkte eller indirekte i udførelsen af projektet; […]« Parternes argumenter Sagsøgeren har anført, at virksomheden har støttet sig til videnskabelige publikationer, og at den til gennemførelsen af projektet har benyttet sine egne teknikere, hvilket kunne have været verificeret i forbindelse med kontrollen i 1993. Under alle omstændigheder indeholdt beslutningen om tildeling af støtte intet herom. Kommissionen tilbageviser disse argumenter. Rettens bemærkninger Som bilag til ansøgningen om støtte havde sagsøgeren præsenteret en liste på ti personer som »tekniske og videnskabelige referencer«. Hvilken rolle, denne liste spiller i forbindelse med ansøgningen om støtte, fremgår ikke klart af ansøgningen. Navnlig er det ikke i ansøgningen angivet, at personerne på listen skulle deltage aktivt i projektet. Under disse omstændigheder kan den omstændighed, at de nævnte personer ikke deltog i projektet, ikke anses for en uregelmæssighed begået i forbindelse med udførelsen af projektet eller en betydelig ændring som anført i artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88. e) Kritikken af udgifterne til arbejdskraft I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, femte led: »[…U]dgifterne til arbejdskraft og de hermed forbundne afgifter er skønsmæssigt henført under projektet med 50% af det støttemodtagende selskab Euroagri’s personaleudgifter, uden at der blev givet Kommissionen en detaljeret redegørelse for de personer, der var ansat med henblik på projektet og for de udførte arbejder; […]« Parternes argumenter Sagsøgeren er af den opfattelse, at selskabet har handlet korrekt ved skønsmæssigt at henføre 50% af dets personaleudgifter under projektet. De påløbne omkostninger svarer nøjagtig til de udgifter, der var forudsat i den af Kommissionen vedtagne beslutning om finansiering. Udgifterne kan derfor ikke på forhånd anses for uberettigede. I forbindelse med kontrollen i 1993 blev det konstateret, at der var udført et betragteligt arbejde, og rapporterne til Kommissionen indeholdt en detaljeret redegørelse for den måde, hvorpå personaleudgifterne var beregnet, en detaljeret analyse af de timer, der var anvendt på projektet, en specificeret beskrivelse af systemerne og indikatorerne for beregningen af arbejdskraft samt en redegørelse for de tekniske grunde til, at det var nødvendigt konstant at have personale til stede i projektområdet. I sin replik har sagsøgeren anført, at de 471 arbejdstimer pr. hektar, virksomheden havde beregnet for projektet, lå under de 800 timer pr. hektar, der fremgår af den af de italienske myndigheder udarbejdede tabel over det antal arbejdstimer, det er nødvendigt at anvende på frugttræer. Kommissionen har anført, at fonden kun finansierer en vis procentdel af de faktisk afholdte udgifter til gennemførelse af projektet, og at det klagepunkt, der er rejst over sagsøgeren i den anfægtede beslutning, er at virksomheden ikke har givet en detaljeret og dokumenteret redegørelse for antallet af personer, der faktisk var ansat, og disses arbejde på de arealer, der var omfattet af projektet. Rettens bemærkninger Retten kan ikke tiltræde sagsøgerens opfattelse, hvorefter de udgifter til arbejdskraft, virksomheden henførte under projektet, var berettigede, fordi de svarede til de udgifter, der var forudsat i beslutningen om tildeling af støtte. Såvel ansøgningen om støtte som beslutningen om tildeling af støtte spiller en vigtig rolle for vurderingen af, om projektet er korrekt gennemført, men de tal, de indeholder vedrørende projektets omkostninger, har karakter af en forudgående vurdering. Støttemodtageren kan alene kræve udbetaling af støtte for så vidt angår udgifter, der faktisk er afholdt, og som efterfølgende kan anes for begrundet i projektet. Sagsøgeren har ikke hævdet, at virksomheden har fremlagt dokumentation, såsom arbejdsaftaler eller lønsedler vedrørende virksomhedens ansatte, eller en detaljeret beskrivelse af hver enkelt projektmedarbejders aktiviteter, som ville have givet Kommissionen mulighed for at kontrollere, hvilke udgifter til arbejdskraft, der faktisk var afholdt på projektet. Sådan dokumentation kan ikke erstattes af sagsøgerens beregninger over det antal årlige arbejdstimer pr. hektar, der var nødvendige for projektet, da disse beregninger ikke beviser, at de nævnte arbejdstimer faktisk er udført, og at sagsøgeren har betalt dem. Det følger heraf, at sagsøgeren ikke har fremført noget, der kan tilbagevise kritikken af, at der ikke er givet en detaljeret redegørelse for arbejdskraftudgifterne vedrørende projektet. Som anført ovenfor i præmis 83 er modtagere af fællesskabsstøtte forpligtet til at give Kommissionen tilstrækkeligt præcise oplysninger til, at den kan kontrollere, om udgifterne, som fællesskabsstøtten er brugt til at dække, er berettigede. Sagsøgeren har ved ikke at tilvejebringe sådanne, dokumenterede oplysninger om udgifterne til arbejdskraft tilsidesat den oplysnings- og loyalitetsforpligtelse, som påhviler ansøgere til og modtagere af støtte, hvilket må anses for at være en uregelmæssighed som omhandlet i artikel 24 i forordning nr. 4253/88, såvel i dens oprindelige som i den ændrede affattelse (jf. i denne retning dommen i sagen Comunità montana della Valnerina mod Kommissionen, nævnt oven for i præmis 41, præmis 97). f) Kritikken vedrørende henførelsen af en del af amortiseringen af pakhuset og af køleanlæggene under projektudgifterne I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, sjette led: »[…I] forbindelse med projektet skulle der lejes et pakhus samt kølerum. Euroagri lod pakhuset opføre og erhvervede kølerummene i 1993 under projekt nr. 92.CT.IT.05.016 i henhold til [Rådets] forordning (EØF) nr. 866/90 [af 29. marts 1990 om forbedring af vilkårene for forarbejdning og afsætning af landbrugsprodukter (EFT L 118, s. 46)], der var støttet af Kommissionen og de regionale myndigheder. Amortiseringen af disse aktiver henførtes for 30%’s vedkommende under Endovena-projektet. Der er derfor tale om en dobbeltfinansiering; […]« Parternes argumenter Efter sagsøgerens opfattelse var henførelsen af 30% af amortiseringen af kølerummene og pakhuset berettiget. Sagsøgeren erkender, at virksomheden i 1999 havde modtaget fællesskabsstøtte i henhold til forordning nr. 866/90 til opførelsen og erhvervelsen heraf, men understreger, at finansieringen var bevilget til opførelse af bygningerne, medens de omkostninger, der er henført til projektet, vedrører den midlertidige brug af dem. Ved at stille sin egen infrastruktur til rådighed for projektet i stedet for at leje installationer tilhørende tredjemand, har sagsøgeren faktisk båret omkostningerne ved den midlertidige brug heraf. Sagsøgeren har således givet afkald på at bruge et areal svarende til omkring en tredjedel af virksomhedens infrastruktur til den normale produktion. Andelen på 30% af amortiseringen, der er henført til projektet, udgør kun en referencemæssig basis for fastlæggelsen af brugsværdien af aktivet og svarer til den normale leje, som sagsøgeren skulle have betalt for et lejemål. Kommissionen har tilbagevist disse argumenter og anført, at sagsøgeren har beregnet andelen af amortiseringen af anlæggene i forhold til den samlede udgift til anskaffelsen af dem, herunder den del, der er finansieret af fonden, og ikke i forhold til den udgift til anskaffelsen, som sagsøgeren faktisk har haft. Rettens bemærkninger Sagsøgeren har ved at tilknytte en tredjedel af pakhuset og kølerummene Endovena-projektet givet delvis afkald på brugen af virksomhedens anlæg til virksomhedens aktiviteter i forbindelse med den normale produktion og afsætning.. Kommissionen har ikke gjort gældende, at en sådan ændret benyttelse af bygningerne var uforenelig med formålet med den støtte, som i henhold til forordning nr. 866/90 blev bevilget til opførelse og erhvervelse af dem. Det må herefter antages, at sagsøgeren havde ret til at henregne de omkostninger, virksomheden faktisk havde haft på grund af den ændrede benyttelse af bygningerne, til Endovena-projektet. Ved beregningen af denne udgift kan sagsøgeren imidlertid ikke se bort fra den fællesskabsfinansiering, virksomheden opnåede i medfør af forordning nr. 866/90. Ved finansieringen reduceres nemlig omkostningerne til opførelse og erhvervelse af bygningerne, og derved reduceres tillige omkostningerne ved sagsøgerens brug heraf. Sagsøgeren har ved at henføre 30% af amortiseringen af de nævnte bygninger under projektet uden at tage hensyn til den fællesskabsfinansiering, virksomheden havde opnået til opførelse heraf derved henført større udgifter til projektet end dem, der faktisk er afholdt. Kommissionens vurdering, hvorefter sagsøgeren således har forsøgt at opnå dobbelt finansiering af de samme aktiver, er derfor rigtig. Henføring af udgifter, der er større end dem, der faktisk er afholdt, må anses for at være en alvorlig tilsidesættelse af betingelserne for tildeling af støtte samt af den loyalitetsforpligtelse, der påhviler modtageren af en sådan støtte. Der er derfor tale om en uregelmæssighed i den forstand, hvori udtrykket er anvendt i artikel 24 i forordning nr. 4253/88 såvel i dens oprindelige som i den ændrede affattelse (jf. i denne retning dommen i sagen Comunità montana della Valnerina mod Kommissionen, nævnt oven for i præmis 41, præmis 81). g) Kritikken af, at en del af amortiseringen af landbrugsmateriellet blev henført under projektet I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, syvende led: »[… A]mortiseringen af det landbrugsmateriel, der blev benyttet i forbindelse med projektet, blev henført under dette med skønsmæssigt 30% af selskabets samlede årlige amortisering af landbrugsmateriel. Denne amortisering blev også opført under kapitlet udgifter i forbindelse med projektet »dieselolie til landbrugsformål«, hvilket er ensbetydende med, at det er henført under projektet to gange; […]« Parternes argumenter Sagsøgeren bestrider, at amortiseringen af landbrugsmateriellet er henført under projektet to gange. Udgiftsposten »dieselolie til landbrugsformål« vedrører forbrug af brændstof i forbindelse med brugen af køretøjerne i tilknytning til projektet, medens udgifterne til amortisering af landbrugsmateriellet omfatter udgifterne til brugen af udstyret. Ifølge Kommissionen er amortiseringen af udstyret henført under projektet to gange, en gang som sådan og en yderligere gang ved, at sagsøgeren i årene 1994 og 1995 har henført en skønsmæssig udgift for brugen af udstyret pr. kilometer eller pr. time. Disse skønsmæssigt beregnede udgifter dækker imidlertid ikke alene udgifterne til brændstof, men også amortiseringen af udstyret, vedligeholdelsesomkostningerne samt afgifter, forsikring og de øvrige med udstyret forbundene udgifter. Rettens bemærkninger Det fremgår af dokumenter, Kommissionen har fremlagt som svar på spørgsmål fra Retten, og hvis ægthed sagsøgeren ikke har bestridt, at sagsøgeren henførte 30% af amortiseringen af landbrugsmaskinerne for årene 1993, 1994 og 1995 under Endovena-projektet. Endvidere henførte sagsøgeren for året 1993 30% af virksomhedens udgifter til benzin og smøreolie under projektet. Derimod beregnede sagsøgeren for årene 1994 og 1995 det antal kilometre, virksomhedens køretøjer havde tilbagelagt, henholdsvis det antal timer, landbrugsmaskinerne havde været i drift, hvoraf virksomheden henførte 30% under projektet. Sagsøgeren har foretaget en skønsmæssig beregning af omkostningerne pr. kilometer, henholdsvis driftstimer. For så vidt angår omkostninger pr. kilometer har virksomheden benyttet den italienske automobilklubs tal, medens den ikke har angivet nogen kilde til den skønsmæssige ansættelse af omkostningerne pr. driftstime vedrørende landbrugsmaskinerne. Sagsøgeren har imidlertid ikke fremført nogen argumenter, der kan ændre ved Kommissionens opfattelse om, at såvel den skønsmæssigt ansatte omkostning pr. kilometer for køretøjerne som den skønsmæssigt ansatte omkostning pr. time for landbrugsmaskinerne omfatter amortiseringen af dette udstyr. Dermed har sagsøgeren ikke bevist, at kritikken af, at amortiseringen af det nævnte udstyr er henført under projektet to gange i årene 1994 og 1995, ikke er berettiget. Som anført ovenfor i præmis 148 udgør henføring af udgifter, der er større end dem, der faktisk er afholdt, en uregelmæssighed i den forstand, hvori udtrykket er anvendt i artikel 24 i forordning nr. 4253/88 såvel i dens oprindelige som i den ændrede affattelse. h) Kritikken af, at en del af amortiseringen af det traditionelle kunstvandingsanlæg blev henført under projektet I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, ottende led: »[… A]mortiseringen af det eksisterende, traditionelle kunstvandingsanlæg blev skønsmæssigt henført under projektet med 30%. Da et nyt anlæg blev installeret og benyttet specielt til »Endovena«-systemet og omkostningerne blev henført under projektet, er henføringen af amortiseringen af det traditionelle kunstvandingsanlæg ikke berettiget; […]« Sagsøgeren har anført, at det traditionelle anlæg faktisk blev benyttet i forbindelse med projektet, idet det anlæg, der var beregnet til Endovena-projektet, ikke kunne fungere selvstændigt, hvis det ikke blev forsynet fra det traditionelle anlæg. I replikken har sagsøgeren anført, at Kommissionen ved i svarskriftet at kritisere sagsøgeren for at have beregnet amortiseringen af hele det traditionelle anlæg og ikke blot for den del, som forsynede det anlæg, der var beregnet til projektet, har fremført et anbringende, der må afvises, idet det er nyt i forhold til de klagerpunkter, der er rejst tidligere. Sagsøgeren har understreget, at amortiseringen skal vurderes i forhold til landbrugsbedriftens samlede kunstvandingsanlæg, idet de marker, der benyttes til projektet, er placeret forskellige steder inden for virksomheden, og virksomheden er tilknyttet ét enkelt system. Sagsøgeren har yderligere anført, at benyttelsen af det eksisterende anlæg har gjort det muligt at reducere de samlede omkostninger i forbindelse med projektet. Kommissionen har nærmere anført, at der i beslutningen om tildeling af støtte var afsat udgifter til et komplet og specifikt nyt anlæg og har gjort gældende, at den amortiseringsprocent, der i denne henseende var henført under projektet, er beregnet for det samlede traditionelle anlæg og ikke blot for den del, der blev benyttet til projektet. Rettens bemærkninger Først bemærkes, at Kommissionen i sit svarskrift har præciseret og begrænset den kritik, der i den anfægtede beslutning var rejst af, at amortiseringen af det traditionelle kunstvandingsanlæg var henført under projektet. Retten kan således ikke tiltræde sagsøgeres opfattelse, hvorefter Kommissionen har formuleret en kritik, der er ny i forhold til den, der blev fremsat under den administrative procedure. Med hensyn til berettigelsen af kritikken bemærkes, at sagsøgeren i beskrivelsen i ansøgningen om støtte af det budget, som var nødvendigt til iværksættelsen af projektet, havde anført et beløb på 97 000 ECUtil et »komplet, stationært kunstvandingsanlæg«. Der var derimod ikke afsat udgifter til benyttelse af det traditionelle anlæg. Imidlertid skulle ifølge projektet resultaterne af Endovena-teknikken sammenlignes med resultaterne af traditionelle metoder, og nogle parceller, der var afsat til projektet, skulle dyrkes på traditionel måde. For så vidt angår disse parceller var benyttelsen af det traditionelle anlæg til projektet altså nødvendig. Det forekommer herefter berettiget at henføre amortiseringen af det traditionelle anlæg under projektet for så vidt angår de parceller, der blev dyrket traditionelt, og som benyttedes til sammenligning inden for rammerne af projektet. Derimod kan der ikke skønsmæssigt henføres 30% af amortiseringen af dette anlæg. Arealet af sagsøgerens virksomhed var nemlig 81 hektar, hvoraf 24 hektar benyttedes til projektet. Af disse 24 hektar skulle 10,5 hektar dyrkes efter Endovena-teknikken. Herefter var henførelsen af det traditionelle kunstvandingsanlæg kun berettiget for så vidt angår 13,5 hektar, dvs. 17% af virksomhedens areal. Sagsøgeren har ikke påvist, at den eventuelle afstand mellem de forskellige parceller, der var omfattet af projektet, kunne begrunde, at en større del af omkostningerne ved det traditionelle kunstvandingsanlæg henførtes under projektet. Dette anlæg kunne nemlig også bruges til traditionelle kulturer, som befandt sig på de øvrige parceller, der var beregnet til den normale produktion. Sagsøgeren har således ikke fremført nogen argumenter, der kan tilbagevise kritikken, hvorefter den skønsmæssige henføring af 30% af amortiseringen af det traditionelle kunstvandingsanlæg ikke var berettiget. Også på dette punkt har sagsøgeren altså henført udgifter under projektet, der er større end dem, som virksomheden har påvist at have afholdt, hvilket udgør en uregelmæssighed i den forstand, hvori udtrykket er anvendt i artikel 24 i forordning nr. 4253/88 såvel i dens oprindelige som i den ændrede affattelse. i) Kritikken af den årlige godtgørelse for indtægtstab, som betaltes L. Biego I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, niende led: »[… D]et areal, hvorpå dyrkningen fandt sted, ejes af Euroagri og var bortforpagtet til L. Biego. For at kompensere for, at arealet stilledes til rådighed, betalte Euroagri L. Biego en godtgørelse for indtægtstab på omkring 300 000 000 lire pr. år for årene 1993 og 1994. Der er ikke fremlagt nogen kontrakt eller nogen beregning, der nærmere begrunder den årlige godtgørelse, som betaltes til Biego. I øvrigt udløb forpagtningsaftalen i 1993; […]« Parternes argumenter Sagsøgeren har anført, at det var berettiget til at betale L. Biego beløbet på 300 millioner italienske lire (ITL) pr. år for årene 1993 og 1994. Sagsøgeren har fremlagt en kopi af forpagtningskontrakten af 31. december 1990, hvorved sagsøgeren bortforpagtede sin bedrift til Biego. Ved Kommissionens konstatering af, at kontrakten udløb i 1993, tages der ikke hensyn til, at sådanne kontrakter i henhold til italienske regler har en minimumsløbetid på femten år. Størrelsen af godtgørelsen blev anset for rimelig af den teknisk sagkyndige, der blev udpeget af Procura della Repubblica di Fermo. Med hensyn til Kommissionens beregninger heraf, der var baseret på den mellem Biego og sagsøgeren aftalte forpagtningsafgift, har sagsøgeren henvist til, at der ved betalingen af godtgørelsen til L. Biego blev taget hensyn til indtægtstabet, og sagsøgeren har understreget den store mængde frugt, som kunne produceres på de pågældende 24 hektar jord. Kommissionen har anført, at fremlæggelsen af forpagtningskontrakten er sket for sent, idet denne først fandt sted efter vedtagelsen af den anfægtede beslutning. Afgiften for forpagtningen af sagsøgerens samlede bedrift var i denne kontrakt fastsat til 100 millioner ITL pr. år. Dette beløb svarede i det væsentlige til det beløb på 110 887 000 ITL pr. år, som fremgik af den sagkyndige erklæring, sagsøgeren har påberåbt sig. Da det areal, der benyttedes til projektet, kun svarede til en del af bedriften, anslår Kommissionen, at den årlige godtgørelse til Biego ikke burde have været højere end 32,8 millioner ITL. Selv om godtgørelsen beregnedes på grundlag af den indkomst, som ifølge sagsøgeren blev registreret i Biegos landbrugsvirksomhed i 1991 og 1992 (omkring 322 millioner ITL pr. år), kunne godtgørelsen til Biego ikke have været højere end 98,4 millioner ITL, idet kun 24 af virksomhedens 81 hektarer var beregnet for projektet, og idet kun 10,5 hektarer blev dyrket efter Endovena-teknikken. Sagsøgeren har ikke givet nogen plausibel forklaring på størrelsen af godtgørelsen. Rettens bemærkninger Indledningsvis bemærkes, den godtgørelse, der betaltes til L. Biego, var højere end det beløb på 238 000 ECU eller 119 000 ECU pr. år, der ifølge beslutningen om tildeling af støtte skulle betales til landmændene for at kompensere deres indtægtstab, så længe projektet varede. En godtgørelse på 300 millioner ITL pr. år svarede nemlig i 1993 til ca. 169 000 ECU og i 1994 til ca. 157 000 ECU. Under alle omstændigheder havde de tal, der var angivet i beslutningen om tildeling af støtte, karakter af et forudgående skøn vedrørende de udgifter, der var nødvendige til gennemførelsen af projektet, og de viser ikke, at de angive beløb faktisk havde fornødent grundlag. Den væsentligste kritik i den anfægtede beslutning vedrørende dette forhold er, at sagsøgeren ikke har tilvejebragt dokumentation til støtte for beregningen af godtgørelsen, og navnlig, at der ikke er forelagt nogen kontrakt med Biego vedrørende det forhold, at en del af bedriften var stillet til rådighed, og vedrørende den hertil svarende godtgørelse. I denne forbindelse har sagsøgeren som bilag til stævningen fremlagt den forpagtningskontrakt, hvorved virksomheden bortforpagtede sin bedrift til L. Biego for en årlig forpagtningsafgift på 100 millioner ITL. Herudover har Kommissionen som bilag 7 til svarskriftet fremlagt en faktura udstedt af Biego den 12. januar 1993 for et beløb af 600 millioner ITL som godtgørelse for indtægtstab, der var lidt som følge af, at den frugt, der var høstet på de 24 hektar, som projektet omfattede, var stillet til disposition for sagsøgeren. Ingen af de to dokumenter giver grundlag for at vurdere, om størrelsen af godtgørelsen var berettiget. Dels har sagsøgeren ikke fremlagt noget som helt konkret bevis, hvoraf det kunne udledes, at et overskud på 300 millioner ITL pr. år svarer til det normale overskud, som de pågældende 24 hektarer kunne indbringe en landmand. Dels har sagsøgeren ikke fremlagt nogen kontrakt med L. Biego, hvoraf beregningsmåden og en eventuel begrundelse for godtgørelsen kunne fremgå. Den af L. Biego udstedte faktura kan forstås således, at han med sagsøgeren havde aftalt en skønsmæssigt fastsat godtgørelse på 300 millioner ITL pr. år. Selv om dette skulle være tilfældet, er en sådan kontraktbestemmelse imidlertid ikke tilstrækkelig til at bevise, at det således fastsatte beløb var berettiget i forhold til den indtægt, som L. Biego faktisk kan have mistet ved at stille arealet til disposition for projektet. Et sådant bevis var så meget desto mere nødvendigt i denne sag, hvor forbindelsen mellem L. Biego og sagsøgeren kan rejse tvivl om, hvorvidt indholdet af de kontraktbestemmelser, på grundlag af hvilke godtgørelsen blev betalt, svarer til det, der kunne have været indholdet af en sammenlignelig aftale indgået på normale markedsvilkår, og hvor godtgørelsen var meget høj i forhold til den forpagtningsafgift, som ifølge den sagkyndige tekniske erklæring, som sagsøgeren har påberåbt sig og fremlagt som bilag til stævningen, kunne anses for passende for arealet. Endelig indeholder den nævnte sagkyndige erklæring alene en vurdering af en passende forpagtningsafgift for sagsøgerens bedrift, hvorimod den intet indeholder, der gør det muligt at vurdere, hvad der var en passende godtgørelse for indtægtstab. Sagsøgeren har ved under projektet at henføre et beløb på 600 millioner ITL som godtgørelse til L. Biego uden at tilvejebringe noget bevis for berettigelsen af størrelsen af denne godtgørelse altså tilsidesat den oplysnings- og loyalitetsforpligtelse, som påhviler ansøgere til og modtagere af støtte, hvilket må anses for at være en uregelmæssighed som omhandlet i artikel 24 i forordning nr. 4253/88. j) Den manglende gennemførelse af foranstaltninger til kommunikation og udbredelse I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, tiende led: »[… D]e foranstaltninger til kommunikation og udbredelse, der var forudsat i beslutningen, navnlig udarbejdelsen og fremlæggelsen af »audiovisuelt materiale beregnet til udbredelse af den samlede knowhow vedrørende projektet« samt »skriftligt og audiovisuelt materiale beregnet til kommunikations- og udbredelsesstrategien«, er ikke gennemført; […]« Parternes argumenter Sagsøgeren har ikke bestridt, at projektets sidste fase, der tog sigte på udbredelse af resultaterne, ikke er gennemført i sin helhed. Efter sagsøgerens opfattelse kan dette forhold imidlertid ikke foreholdes virksomheden. Dels var det efter projektets negative slutresultater berettiget, at virksomheden ikke gik videre til udbredelsesfasen, der kun udgør et senere og eventuelt mål i forhold til de mål, der har direkte sammenhæng med produktionen. Dels har sagsøgeren ikke anmodet om finansiering af denne del af aktiviteterne, og Kommissionen har ikke søgt oplysning om grunden til, at virksomheden ikke havde anmodet om udbetaling af restbeløbet. Derved fremkaldte Kommissionens adfærd overbevisningen hos sagsøgeren om, at virksomheden ikke behøvede at gå videre til denne fase. Under alle omstændigheder har der fundet en spredning af metoderne og de indhøstede resultater sted. Kommissionen mener, at projektets negative resultater ikke berettigede sagsøgeren til at foretage en væsentlig ændring heri uden nogen form for forudgående underretning af Kommissionen. Kommissionens påståede passivitet skyldtes udelukkende, at den afventede, at sagsøgeren skulle sende den afsluttende rapport, som først nåede frem til den efter kontrollen i 1997, hvorfor Kommissionens adfærd ikke har kunnet skabe nogen form for tillid om, at der skulle foreligge en accept, heller ikke stiltiende, af sagsøgerens beslutning om ikke at gå videre til projektets sidste fase. Rettens bemærkninger Med hensyn til sagsøgerens opfattelse om, at virksomheden ikke var forpligtet til at gennemføre kommunikations- og udbredelsesfasen, bemærkes, at gennemførelsen af denne fase ikke havde nogen mening, da »demonstrationsfasen« var slået fejl. Fjernelsen af en projektfase udgør imidlertid en betydelig ændring af projektet. I denne forbindelse fremgår det klart af artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88 såvel i dens oprindelige som i den ændrede affattelse, at sådanne ændringer kan give anledning til nedsættelse eller ophævelse af støtten, hvis der ikke er ansøgt om Kommissionens godkendelse. Det er irrelevant, at sagsøgeren ikke har ansøgt om udbetaling af sidste del af støtten. Sagsøgerens ansøgning angik nemlig projektet i dets helhed, og sagsøgeren kunne ikke ensidigt beslutte alene at gennemføre en del af det, heller ikke ved at give afkald på en del af finansieringen. Retten kan heller ikke tiltræde sagsøgerens opfattelse, hvorefter Kommissionens adfærd og den manglende overvågning af sagsøgerens projekt i henhold til artikel 25 i forordning nr. 4253/88 har fremkaldt en berettiget forventning hos sagsøgeren om, at det ikke var nødvendigt at gennemføre projektets sidste fase. Med hensyn hertil bemærkes særligt, at sagsøgeren ved skrivelser af 14. maj 1996 over for Kommissionen havde bebudet fremsendelsen af rapporterne vedrørende projektet, uden at fremkomme med den mindste antydning af, at det var slået fejl, og at sidste fase ikke ville blive gennemført. De rapporter, der var bebudet i skrivelsen, blev imidlertid ført tilsendt Kommissionen efter kontrollen i 1997. Derfor havde sagsøgeren ingen grund til at antage, at Kommissionen havde godkendt den ensidige ændring af projektet. Sagsøgeren har som følge heraf ikke tilbagevist konstateringen i den anfægtede beslutning af, at virksomheden havde foretaget en betydelig ændring af projektet uden at ansøge om Kommissionens godkendelse. k) Kritikken af L. Biegos eftergørelse af to underskrifter I den anfægtede beslutning hedder det i betragtning 8, sidste led: »[… S]krivelserne af 26. marts 1994 og 11. juli 1994 til Kommissionen er underskrevet af Forlenza, der var direktør for Euroagri. L. Biego har skriftligt erklæret, at han har efterlignet denne underskrift; […]« Sagsøgeren har ikke bestridt, at L. Biego har påført de to skrivelser til Kommissionen sin hustrus uægte underskrift. Hustruen var på daværende tidspunkt direktør for sagsøgeren. Sagsøgeren har imidlertid bestridt, at der er tale om en uregelmæssighed, idet L. Biego i henhold til en generalfuldmagt var beføjet til at underskrive ethvert dokument vedrørende sagsøgeren i sin hustrus navn. Kommissionen har anført, at eftergørelse af underskrifter udgør en dadelværdig adfærd. Efter Kommissionen opfattelse udgør den nævnte adfærd en overtrædelse af den loyalitetsforpligtelse, der påhviler støttemodtagere. Rettens bemærkninger Da der ikke findes udtrykkelige bestemmelser, der indeholder et forbud herimod, kan modtageren af en fællesskabsstøtte i sine forbindelser med Kommissionen lade sig repræsentere af andre personer. Med henblik på at sikre, at et projekt forløber korrekt, er det imidlertid vigtigt, at ethvert fuldmagtsforhold gøres gennemsigtigt, og navnlig, at fuldmægtigens identitet angives korrekt, således at institutionen, hvis den skønner det nødvendigt, kan anmode fuldmægtigen om at bevise, at han er behørigt bemyndiget til at gennemføre den pågældende retshandel i modtagerens navn. Hvis fuldmagtsforholdet ikke gøres gennemsigtigt, kan der nemlig senere opstå tvivl om gyldigheden at de retshandler, der er indgået af fuldmægtigen, hvilket kan bringe den korrekte gennemførelse af projektet i fare. En fuldmægtigs benyttelse af støttemodtagerens legale repræsentants uægte underskrift er imidlertid i modstrid med den nødvendige gennemsigtighed i forholdet mellem modtageren og Kommissionen, idet den kan vildlede Kommissionen med hensyn til spørgsmålet om, hvorvidt den bør anmode fuldmægtigen om at tilvejebringe bevis for sin bemyndigelse. I denne forbindelse er det af mindre betydning, om fuldmægtigen faktisk havde fuldmagt på det tidspunkt, da han indgik retshandler i modtagerens navn, når fuldmagtsforholdet som sådant ikke var bragt til Kommissionens kundskab. Hvis nemlig Kommissionen ikke er i besiddelse af beviset for bemyndigelsen for den person, der har handlet i modtagerens navn, kan denne forbeholde sig efterfølgende at godkende eller at bestride indholdet af de retshandler, fuldmægtigen har indgået. En adfærd, der er egnet til at skabe en sådan retlig usikkerhed, er principielt ikke forenelig med den oplysnings- og loyalitetsforpligtelse, der påhviler støttemodtageren. Med hensyn til konsekvenserne af en sådan adfærd må det imidlertid tages i betragtning, at ophævelse af fællesskabsstøtte på grund af en uregelmæssighed har karakter af en sanktion, når den fører til tilbagesøgning af beløb, der overstiger dem, som uberettiget er opnået som følge af denne uregelmæssighed. Sanktionen kan således kun pålægges på grundlag af en klar og utvetydig hjemmel (Domstolens dom af 25.9.1984, sag 117/83, Könecke, Sml. s. 3291, præmis 11, og af 12.12.1990, sag C-172/89, Vandermoortele mod Kommissionen, Sml. I, s. 4677, præmis 9). Medens det er åbenbart, at indgivelse af oplysninger, der er egnede til at vildlede Kommissionen med hensyn til betingelserne for at yde støtte, med hensyn til den korrekte gennemførelse af projektet eller med hensyn til, hvilke udgifter der er nødvendige for projektet, udgør en uregelmæssighed efter artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88, er det ikke ligeså klart, at modtageren har tilsidesat sine forpligtelser i tilfælde af, at pågældendes fuldmægtig har benyttet en uægte underskrift, når der består et fuldmagtsforhold, eller når retshandlen godkendes, således at adfærden ikke kan antages at have betydning for bevillingen af støtten, projektets forløb eller de udbetalte beløb. Der foreligger herefter ikke nogen tilstrækkelig klar og utvetydig hjemmel til at anse L. Biegos underskrivelse af de to skrivelser med Forlenzas navn for en uregelmæssighed. Denne omstændighed kan derfor ikke i denne sag bruges som grundlag for ophævelsen af støtten (se om et tilsvarende resultat begrundet med proportionalitetsprincippet dommen i sagen Comunità montana della Valnerina mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 41, præmis 65 og 66). 3. Konklusion med hensyn til fjerde anbringende Det fremgår af det anførte, at to af de omstændigheder, der foreholdes sagsøgeren i den anfægtede beslutning, ikke kan fastholdes som grundlag for anvendelsen af artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88. Det drejer sig dels om kritikken i betragtning 8, fjerde led, i den anfægtede beslutning af, at de personer, der er nævnt i listen over tekniske og videnskabelige referencer, ikke deltog i projektet, og dels kritikken i samme betragtnings sidste led af, at L. Biego påførte fru Forlenzas uægte underskrift på to skrivelser til Kommissionen. Derimod kan ni forhold af de elleve, der foreholdes sagsøgeren i den anfægtede beslutning, med rette anset for uregelmæssigheder eller væsentlige ændringer af projektet. Af den anfægtede beslutning fremgår således, at der er sket grove tilsidesættelser af den oplysnings- og loyalitetsforpligtelse, der påhviler modtageren af en fællesskabsstøtte, navnlig afgivelsen af urigtige oplysninger i ansøgningen om støtte og henføringen under projektet af visse udgifter, der var højere end dem, der faktisk var afholdt. Disse uregelmæssigheder er fuldt tilstrækkelige til – med forbehold af gennemgangen af anbringendet vedrørende tilsidesættelse af proportionalitetsprincippet – at anse de betingelser for ophævelse af støtten, som fremgår af artikel 24, stk. 2, i forordning nr. 4253/88, for at være til stede i det i denne sag foreliggende tilfælde, og til at fastslå, at Kommissionen med rimelighed kun kunne træffe bestemmelse om ophævelse af støtten i dens helhed. Sammenlignet med disse uregelmæssigheder var de to andre kritikpunkter, der er nævnt i foregående præmis, af mindre betydning, og den omstændighed, at de ikke kan lægges til grund for afgørelsen, kan ikke ændre ved vurderingen af grovheden af de uregelmæssigheder, som Kommissionen med rette har fastslået. Den omstændighed, at fjerde anbringende delvis tages til følge, kan derfor ikke medføre annullation af den anfægtede beslutning. F – Femte anbringende om tilsidesættelse af proportionalitetsprincippet. 1.  Parternes argumenter Til støtte for dette anbringende har sagsøgeren på ny henvist til, at de fejl, der foreholdes virksomheden, ikke udgør en manglende opfyldelse af betingelserne for støttetildelingen, idet alene udbredelses- og vidensdelingsfasen ikke blev gennemført. Den omstændighed, at Kommissionen ikke udtrykkeligt fremsatte et forlangende vedrørende denne fase, fremkaldte den overbevisning hos sagsøgeren, at den ikke var uundværlig. De udgifter, virksomheden måtte afholde, viste sig at være meget større end eller i hvert fald at svare til den bevilgede støtte. Den fuldstændige ophævelse af støtten står i misforhold til formålet med artikel 24 i forordning nr. 4253/88, idet den påfører støttemodtageren en større belastning end nødvendigt. Efter Kommissionens opfattelse var ophævelsen af støtten helt igennem velbegrundet når henses til antallet og grovheden af uregelmæssighederne. 2. Rettens bemærkninger Proportionalitetsprincippet kræver, at fællesskabsinstitutionernes retsakter ikke går ud over, hvad der er egnet til og nødvendigt for at opfylde det tilsigtede mål (dom af 12.10.1999, nævnt ovenfor i præmis 82, præmis 101). I forhold til dette princip kan navnlig tilsidesættelse af forpligtelser, hvis overholdelse er af fundamental betydning for en fællesskabsordnings rette funktion, sanktioneres med fortabelse af en rettighed, som er stiftet i medfør af fællesskabsreglerne, f. eks. retten til støtte (dom af 12.10.1995, sag C-104/94, Cereol Italia, Sml. I, s. 2983, præmis 24, og den deri nævnte retspraksis; Rettens dom af 12.10.1999, Conserve Italia mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 82, præmis 103, og dom af 14.6.2001, Hortiplant mod Kommissionen, sag T-143/99, Sml. II, s. 1665, præmis 118). Som det fremgår af gennemgangen af fjerde anbringende, havde Kommissionen grundlag for i den anfægtede beslutning at konstatere, at sagsøgeren havde givet urigtige oplysninger i forbindelse med virksomhedens ansøgning om støtte, at virksomheden havde gjort sig skyldig i adskillige grove uregelmæssigheder, og at den havde fortaget væsentlige ændringer af projektet uden at give Kommissionen meddelelse herom. Sagsøgerens tilsidesættelse af sine forpligtelser som støttemodtager har vildledt Kommissionen med hensyn til omstændigheder, der var af betydning for vurderingen af, om projektet fortjente støtte (se ovenfor præmis 112), og det fremgår heraf, at projektet ikke blev gennemført som forudset i ansøgningen. Herefter og under særligt hensyn til, at der under projektet var henført visse omkostninger, som var højere end dem, der faktisk var afholdt, har Kommissionen med rette været af den opfattelse, at enhver anden sanktion end en fuldstændig ophævelse af støtten og tilbagesøgning af de af EUGFL udbetalte beløb ville indebære en risiko for tilskyndelse til svig (jf. i denne retning dommen i sagen Industrias Pesqueras Campos m.fl. mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 82, præmis 163, dommen i sagen Vela og Tecnagrind mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 57, præmis 402, og dommen i sagen Comunità montana delle Valnerina mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 41, præmis 149). Følgelig er det femte anbringende uden grundlag. VII – Den subsidiære påstand Påstanden om nedsættelse af størrelsen af det tilskudsbeløb, der skal tilbagebetales, kan under ingen omstændigheder tages under påkendelse, da det ikke tilkommer Retten under en annullationssag at sætte en anden beslutning i stedet for den omtvistede beslutning eller ændre denne beslutning (dommen i sagen Sgaravatti Mediterranea mod Kommissionen, nævnt ovenfor i præmis 37, præmis 141). VIII – Begæringen om, at et dokument skal udgå af sagen Sagsøgeren er af den opfattelse, at det dokument, som Kommissionen har fremlagt som bilag 6 til svarskriftet, skal udgå af sagen, idet udeladelsen af visse dele i den kopi, der er indleveret til Retten, er i strid med procesreglementets artikel 43, stk. 5. I øvrigt er dokumentet udateret. Da Retten imidlertid ikke i denne sag har truffet afgørelse på grundlag af det pågældende dokument, er det ufornødent at tage stilling til sagsøgerens begæring (jf. i denne retning dommen i sagen Branco mod Kommissionen, præmis 116 og 117, og dom af 3.4.2003, forenede sager T-44/01, T-119/01 og T-126/01, Vieira m.fl. mod Kommissionen, endnu ikke offentliggjort i Samling af Afgørelser, præmis 223). IX – Bevisoptagelse Sagsøgeren har anmodet Retten om at anordne følgende bevisoptagelse: – Det pålægges Kommissionen at fremlægge samtlige de rapporter med tilhørende bilag, den har sendt vedrørende Endovena-projektet. – Der træffes bestemmelse om som vidner at afhøre Franco Passamonti, Paolo Manocchi og Cinzia Mancini vedrørende de omstændigheder, der er beskrevet i sagsfremstillingen. – Der træffes bestemmelse om sagsøgerens personlige fremmøde ved L. Biego. – Der træffes bestemmelse om indhentelse af en sagkyndig erklæring eller en undersøgelse på stedet. I retsmødet har sagsøgeren anført, at resultaterne af den kontrol, der gennemførtes af OLAF, er i strid med dem, der fremgår af de undersøgelser, den italienske anklagemyndighed har foretaget. Sagsøgeren har derfor fastholdt sit krav om bevisoptagelse navnlig ved en besigtigelse og en sagkyndig erklæring. Sagsøgeren har ikke ved de anbringender, der er behandlet ovenfor, præciseret, hvilke konkrete faktiske omstændigheder – som afviger fra dem, Kommissionen har lagt til grund i den anfægtede beslutning, og som kan afkræfte de konstateringer, beslutningen bygger på – virksomheden har til hensigt at bevise gennem den begærede bevisoptagelse. Der er herefter ikke anledning til at træffe bestemmelse om denne bevisoptagelse. Sagens omkostninger I medfør af procesreglementets artikel 87, stk. 2, pålægges det den tabende part at betale sagens omkostninger, hvis der er nedlagt påstand herom. Da sagsøgeren ikke har fået medhold i sine påstande og hovedsagelig heller ikke i sine anbringender, pålægges det selskabet at betale sagens omkostninger, herunder omkostningerne i forbindelse med sagen om foreløbige forholdsregler, i overensstemmelse med Kommissionens påstand herom. På grundlag af disse præmisser RETTEN (Anden Afdeling) 1) Kommissionen for De Europæiske Fællesskaber frifindes. 2) Sagsøgeren betaler sagens omkostninger herunder omkostningerne i forbindelse med proceduren om foreløbige forholdsregler. Forwood Pirrung Meij Afsagt i offentligt retsmøde i Luxembourg den 28. januar 2004. H. Jung J. Pirrung Justitssekretær Afdelingsformand Indholdsfortegnelse Relevante retsforskrifter Sagens faktiske omstændigheder I –  Ansøgningen om fællesskabsstøtte til Endovena-projektet II –  Tildelingen af fællesskabsstøtten og projektets forløb III –  Kontrollerne på stedet i juli 1997 IV –  Den administrative procedure V –  Den anfægtede beslutning Retsforhandlinger og parternes påstande Retlige bemærkninger VI –  Den principale påstand A –  Anvendeligheden af de forskellige affattelser af forordningerne nr. 2052/88, 4253/88 og 4256/88 B –  Første anbringende om manglende begrundelse og om tilsidesættelse af kontradiktionsprincippet 1.  Parternes argumenter 2.  Rettens bemærkninger C –  Andet anbringende vedrørende tilsidesættelse af artikel 24 i forordning nr. 4253/88 1.  Parternes argumenter 2.  Rettens bemærkninger D –  Tredje anbringende vedrørende tilsidesættelse af artikel 25 i forordning nr. 4253/88 1.  Parternes argumenter 2.  Rettens bemærkninger E –  Fjerde anbringende om, at de uregelmæssigheder, der er fastslået i den anfægtede beslutning, ikke foreligger 1.  Generelle punkter a)  Parternes argumenter b)  Rettens bemærkninger 2.  De forskellige uregelmæssigheder, der er konstateret i den anfægtede beslutning a)  Kritikken af, at der ikke tidligere har været gennemført forsøg med Endovena-teknikken Parternes argumenter Rettens bemærkninger b)  Kritikken af, at de personalemæssige ressourcer, der var nævnt i ansøgningen om støtte, ikke fandtes Parternes argumenter Rettens bemærkninger c)  Kritikken af, at Ispettorato Provinciale dell’Agricoltura ikke deltog i projektet Parternes argumenter Rettens bemærkninger d)  Kritikken af, at ingen af de personer, der er nævnt på listen over tekniske og videnskabelige referencer, har deltaget i gennemførelsen af projektet Parternes argumenter Rettens bemærkninger e)  Kritikken af udgifterne til arbejdskraft Parternes argumenter Rettens bemærkninger f)  Kritikken vedrørende henførelsen af en del af amortiseringen af pakhuset og af køleanlæggene under projektudgifterne Parternes argumenter Rettens bemærkninger g)  Kritikken af, at en del af amortiseringen af landbrugsmateriellet blev henført under projektet Parternes argumenter Rettens bemærkninger h)  Kritikken af, at en del af amortiseringen af det traditionelle kunstvandingsanlæg blev henført under projektet Rettens bemærkninger i)  Kritikken af den årlige godtgørelse for indtægtstab, som betaltes L. Biego Parternes argumenter Rettens bemærkninger j)  Den manglende gennemførelse af foranstaltninger til kommunikation og udbredelse Parternes argumenter Rettens bemærkninger k)  Kritikken af L. Biegos eftergørelse af to underskrifter Rettens bemærkninger 3.  Konklusion med hensyn til fjerde anbringende F –  Femte anbringende om tilsidesættelse af proportionalitetsprincippet. 1.  Parternes argumenter 2.  Rettens bemærkninger VII –  Den subsidiære påstand VIII –  Begæringen om, at et dokument skal udgå af sagen IX –  Bevisoptagelse Sagens omkostninger – Processprog: italiensk.

61986CJ0068

it

Motivazione della sentenza 1 CON ATTO INTRODUTTIVO DEPOSITATO NELLA CANCELLERIA DELLA CORTE IL 10 MARZO 1986, IL REGNO UNITO HA PROPOSTO, AI SENSI DELL' ART . 173, 1* COMMA, DEL TRATTATO CEE, UN RICORSO VOLTO ALL' ANNULLAMENTO DELLA DIRETTIVA DEL CONSIGLIO DEL 31 DICEMBRE 1985, 85/649, CONCERNENTE IL DIVIETO DELL' UTILIZZAZIONE DI TALUNE SOSTANZE AD AZIONE ORMONICA NELLE PRODUZIONI ANIMALI ( GU DEL 31.12.1985, L 382, PAG . 228 ). 2 I MEZZI CHE IL RICORRENTE DEDUCE A SOSTEGNO DEL PROPRIO RICORSO SONO RELATIVI ALL' INSUFFICIENZA DEL FONDAMENTO GIURIDICO, ALLA CARENZA DI MOTIVAZIONE, ALLA VIOLAZIONE DEL PRINCIPIO DEL LEGITTIMO AFFIDAMENTO, ALL' INOSSERVANZA DEL REGOLAMENTO INTERNO DEL CONSIGLIO, ALL' OMESSA CONSULTAZIONE DEL PARLAMENTO EUROPEO E DEL COMITATO ECONOMICO E SOCIALE E ALLA MANCATA GIUSTIFICAZIONE DELLA DIRETTIVA NEL MERITO . 3 PER QUEL CHE RIGUARDA GLI ANTEFATTI DELLA CAUSA, LO SVOLGIMENTO DEL PROCEDIMENTO E GLI ARGOMENTI ADDOTTI DALLE PARTI, SI RINVIA ALLA RELAZIONE D' UDIENZA . DETTI ELEMENTI DEL FASCICOLO SARANNO RIPORTATI IN PROSIEGUO SOLO IN QUANTO NECESSARI AI FINI DELLE DEDUZIONI DELLA CORTE . SUL FONDAMENTO GIURIDICO 4 IL RICORRENTE, SOSTENUTO PER L' ESSENZIALE DAL GOVERNO DANESE, FA VALERE CHE LA DIRETTIVA IMPUGNATA, ADOTTATA A MAGGIORANZA QUALIFICATA SULLA BASE DELL' ART . 43 DEL TRATTATO, AVREBBE DOVUTO FONDARSI NON SOLTANTO SU DETTO ARTICOLO, MA ANCHE SULL' ART . 100, CHE PRESCRIVE UNA DELIBERAZIONE UNANIME DEL CONSIGLIO . ESSO FA VALERE CHE TALE DUPLICE FONDAMENTO GIURIDICO ERA NECESSARIO IN QUANTO LA DIRETTIVA CONTROVERSA SI PROPONEVA, OLTRE AGLI OBIETTIVI DI POLITICA AGRICOLA, DI ASSICURARE, TRA L' ALTRO, IL RAVVICINAMENTO DELLE DISPOSIZIONI LEGISLATIVE, REGOLAMENTARI ED AMMINISTRATIVE DEGLI STATI MEMBRI ONDE SALVAGUARDARE GLI INTERESSI E LA SALUTE DEI CONSUMATORI . LA SUDDETTA FINALITA NON E RICOMPRESA NELL' AMBITO DELL' ART . 43 DEL TRATTATO, MA RIENTRA IN QUELLO DELL' ART . 100 . LA PRASSI ANTERIORMENTE ADOTTATA DAL CONSIGLIO CONFERMEREBBE LA NECESSITA DI TALE DUPLICE FONDAMENTO GIURIDICO . 5 IL CONSIGLIO, CONVENUTO, E LA COMMISSIONE, INTERVENIENTE, NON CONTESTANO IL FATTO CHE LA DIRETTIVA CONTROVERSA COMPORTI UN ASPETTO DI ARMONIZZAZIONE DELLE NORMATIVE NAZIONALI AI FINI DELLA TUTELA DEI CONSUMATORI E DELLA SALUTE PUBBLICA, TUTTAVIA RITENGONO CHE ESSA NONDIMENO NON ESULI DALL' AMBITO DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE E CHE RIENTRI PERTANTO NELLA SFERA DI APPLICAZIONE DELL' ART . 43 DEL TRATTATO . 6 VA INNANZITUTTO RILEVATO CHE NELLA FATTISPECIE IN ESAME LA CONTROVERSIA SUL CORRETTO FONDAMENTO GIURIDICO NON ASSUME UNA PORTATA MERAMENTE FORMALE, DAL MOMENTO CHE L' ART . 43 E L' ART . 100 DEL TRATTATO CONTENGONO REGOLE DIVERSE IN ORDINE ALLA FORMAZIONE DELLE VOLONTA DEL CONSIGLIO . LA SCELTA DEL FONDAMENTO GIURIDICO POTEVA DUNQUE PRODURRE CONSEGUENZE IN ORDINE ALLA DETERMINAZIONE DEL CONTENUTO DELLA DIRETTIVA IMPUGNATA . 7 NE CONSEGUE CHE PER VALUTARE LA FONDATEZZA DEL MEZZO BASATO SULL' INSUFFICIENZA DEL FONDAMENTO GIURIDICO OCCORRE ESAMINARE SE IL CONSIGLIO FOSSE COMPETENTE AD ADOTTARE LA DIRETTIVA IMPUGNATA SOLO IN BASE ALL' ART . 43 DEL TRATTATO . 8 SOTTO QUEST' ASPETTO, VA RILEVATO, IN PRIMO LUOGO, CHE LA SFERA DI APPLICAZIONE RATIONE MATERIAE DEGLI ARTT . DA 39 A 46 DEL TRATTATO E ESTESA, IN FORZA DELL' ART . 38, AI PRODOTTI FIGURANTI NELL' ELENCO DI CUI ALL' ALLEGATO II DEL TRATTATO . 9 VA RICORDATO, POI, CHE L' ART . 43 DEL TRATTATO DEV' ESSERE INTERPRETATO ALA LUCE DELL' ART . 39, CHE ENUNCIA LE FINALITA DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE, E DALL' ART . 40, CHE DISCIPLINA LA SUA ATTUAZIONE DISPONENDO, IN PARTICOLARE, CHE ONDE CONSEGUIRE GLI SCOPI DI CUI ALLL' ART . 39, SARA ISTITUITA UNA ORGANIZZAZIONE COMUNE DEI MERCATI AGRICOLI E CHE QUESTA ORGANIZZAZIONE PUO COMPORTARE TUTTI I PROVVEDIMENTI NECESSARI PER CONSEGUIRE I DETTI SCOPI ( SENTENZA 21 FEBBRAIO 1979, CAUSA 138/78, STOELTING / HAUPTZOLLAMT HAMBURG-JONAS, RACC . PAG . 713 ). 10 LE FINALITA DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE ENUNCIATE ALL' ART . 39 DEL TRATTATO RIGUARDANO IN SPECIAL MISURA L' INCREMENTO DELLA PRODUTTIVITA SVILUPPANDO IL PROGRESSO TECNICO, ASSICURANDO LO SVILUPPO RAZIONALE DELLA PRODUZIONE AGRICOLA COME PURE UN IMPIEGO MIGLIORE DEI FATTORI DELLA PRODUZIONE . INOLTRE, L' ART . 39, N . 2, LETTERE B ) E C ), STABILISCE CHE NELL' ELABORAZIONE DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE SI DOVRA CONSIDERARE LA NECESSITA DI OPERARE GRADATAMENTE GLI OPPORTUNI ADATTAMENTI E IL FATTO CHE L' AGRICOLTURA COSTITUISCE UN SETTORE INTIMAMENTE CONNESSO ALL' INSIEME DELL' ECONOMIA . NE DERIVA CHE LE FINALITA DELLA POLITICA AGRICOLA DEVONO ESSERE CONCEPITE IN GUISA DA PERMETTERE ALLE ISTITUZIONI COMUNITARIE DI ASSOLVERE I PROPRI COMPITI TENENDO CONTO DEGLI SVILUPPI INTERVENUTI NEL SETTORE AGRICOLO E NELL' ECONOMIA NEL SUO COMPLESSO . 11 I PROVVEDIMENTI ADOTTATI IN BASE ALL' ART . 43 DEL TRATTATO ONDE CONSEGUIRE TALI OBIETTIVI NELL' AMBITO DI UNA ORGANIZZAZIONE COMUNE DEI MERCATI AI SENSI DELL' ART . 40, N . 2, DEL TRATTATO, POSSONO CONTENERE LA DISCIPLINA DELLE CONDIZIONI E DELLE MODALITA DELLA PRODUZIONE, DELLA QUALITA E DELLA COMMERCIALIZZAZIONE DEI PRODOTTI AGRICOLI . LE ORGANIZZAZIONI COMUNI DEI MERCATI DETTANO NUMEROSE DISPOSIZIONI AL RIGUARDO . 12 IL PERSEGUIMENTO DEGLI OBIETTIVI DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE, SPECIE NELL' AMBITO DELLE ORGANIZZAZIONI COMUNI DEI MERCATI, NON PUO PRESCINDERE DA ESIGENZE DI INTERESSE GENERALE QUALI LA TUTELA DEI CONSUMATORI O DELLA SALUTE E DELLA VITA DELLE PERSONE E DEGLI ANIMALI, ESIGENZE CHE LE ISTITUZIONI COMUNITARIE DEVONO TENERE IN CONSIDERAZIONE NELL' ESERCIZIO DEI LORO POTERI . 13 INFINE, VA RILEVATO CHE A NORMA DELL' ART . 42 DEL TRATTATO LE NORME SULLA CONCORRENZA SI APPLICANO ALLA PRODUZIONE E AL COMMERCIO DEI PRODOTTI AGRICOLI SOLO ENTRO I LIMITI FISSATI DAL CONSIGLIO NELL' AMBITO DELLE DISPOSIZIONI EMANATE AI SENSI DELL' ART . 43 DEL TRATTATO . NELL' ADOTTARE TALI DISPOSIZIONI, PERTANTO, IL CONSIGLIO DEVE TENERE CONTO ANCHE DELLE ESIGENZE DELLA POLITICA DELLA CONCORRENZA . 14 DAL COMPLESSO DELLE DISPOSIZIONI SOPRA ESAMINATE EMERGE CHE L' ART . 43 DEL TRATTATO COSTITUISCE IL FONDAMENTO GIURIDICO APPROPRIATO DI QUALSIASI NORMATIVA ATTINENTE ALLA PRODUZIONE ED ALLA MESSA IN COMMERCIO DEI PRODOTTI AGRICOLI ELENCATI ALL' ALLEGATO II DEL TRATTATO, CHE CONTRIBUISCA ALLA REALIZZAZIONE DI UNO O PIU DEGLI OBIETTIVI DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE SANCITI DALL' ART . 39 DEL TRATTATO . NORMATIVE DI QUESTO TIPO POSSONO IMPLICARE L' ARMONIZZAZIONE DELLE DISPOSIZIONI NAZIONALI IN MATERIA SENZA CHE SIA NECESSARIO RICORRERE AL' ART . 100 DEL TRATTATO . 15 COME LA CORTE HA IN PARTICOLAR MODO RIBADITO NELLE SENTENZE 29 NOVEMBRE 1978 ( CAUSA 83/78, PIGS MARKETING BOARD C / REDMOND, RACC . PAG . 2347 ) E 26 GIUGNO 1979 ( CAUSA 177/78, PIGS AND BACON COMMISSIONE C / MCCARREN, RACC . PAG . 2161 ), L' ART . 38, N . 2, DEL TRATTATO, GARANTISCE LA PREMINENZA DELLE NORME SPECIALI IN MATERIA DI AGRICOLTURA SULLE NORME GENERALI RELATIVE ALL' INSTAURAZIONE DEL MERCATO COMUNE . 16 DI CONSEGUENZA, ANCHE SE LE NORMATIVE CONSIDERATE RIGUARDANO NEL CONTEMPO OBIETTIVI DELLA POLITICA AGRICOLA ED ALTRI OBIETTIVI I QUALI, IN MANCANZA DI SPECIFICHE DISPOSIZIONI, VENGONO PERSEGUITI SULLA BASE DELL' ART . 100 DEL TRATTATO, DETTA NORMA, CHE PERMETTE IN MANIERA GENERALE L' ADOZIONE DI DIRETTIVE VOLTE AL RAVVICINAMENTO DELLE LEGISLAZIONI DEGLI STATI MEMBRI, NON POTRA ESSERE INVOCATA PER RESTRINGERE LA SFERA DI APPLICAZIONE DELL' ART . 43 DE TRATTATO . 17 E' ALLA LUCE DI TALI CONSIDERAZIONI CHE OCCORRE ESAMINARE SE LA DIRETTIVA CONTROVERSA RIENTRI O MENO NELLA SFERA DI APPLICAZIONE DELL' ART . 43 DEL TRATTATO COSI DELINEATA . 18 AL RIGUARDO, VA INNANZITUTTO OSSERVATO CHE ORGANIZZAZIONI COMUNI DI MERCATO ESISTONO NEI SETTORI DELLA CARNE BOVINA ( REGOLAMENTO DEL CONSIGLIO 27 GIUGNO 1968, N . 805, GU L 148, PAG . 24 ), DELLA CARNE SUINA ( REGOLAMENTO DEL CONSIGLIO 29 OTTOBRE 1975, N . 2759, GU 282, PAG . 1 ) E DELLE CARNI OVINA E CAPRINA ( REGOLAMENTO DEL CONSIGLIO 27 GIUGNO 1980, N . 1837, GU L 183, PAG . 1 ), E CHE L' ART . 2 DI CIASCUNO DI DETTI REGOLAMENTI CONTEMPLA L' ADOZIONE DI PROVVEDIMENTI COMUNITARI INTESI A FAVORIRE UNA MIGLIORE ORGANIZZAZIONE DELLA PRODUZIONE, DELLA TRASFORMAZIONE E DELLA MESSA IN COMMERCIO NONCHE A MIGLIORARE LA QUALITA . 19 LA DIRETTIVA CONTROVERSA, NELLA SOSTANZA, CONTIENE, IN PRIMO LUOGO, NORME RELATIVE ALLA SOMMINISTRAZIONE AGLI ANIMALI DA AZIENDA, LE CUI CARNI RIENTRANO NELLE ORGANIZZAZIONI COMUNI DI MERCATO DI CUI SOPRA, DI TALUNE SOSTANZE AD AZIONE ORMONICA, E, IN SECONDO LUOGO, NORME RELATIVE ALLE MISURE DI CONTROLLO NECESSARIE . DETTE MISURE RIGUARDANO IN PARTICOLARE GLI SCAMBI, TRA GLI STATI MEMBRI, DI ANIMALI VIVI E DI CARNI DA ESSI PROVENIENTI, NONCHE LE IMPORTAZIONI DI TALI PRODOTTI NELLA COMUNITA . 20 DALLA MOTIVAZIONE DELLA DIRETTIVA SI EVINCE CHE LA STESSA SI PROPONE LA TUTELA DELLA SALUTE UMANA E DEGLI INTERESSI DEI CONSUMATORI, ONDE ELIMINARE LA "DISTORSIONE DELLE CONDIZIONI DI CONCORRENZA" E FACILITARE LO "SMALTIMENTO DEI PRODOTTI IN QUESTIONE ". 21 ALLA LUCE DEL CONTENUTO E DEGLI OBIETTIVI DELLA DIRETTIVA, VA OSSERVATO CHE QUESTA, NEL DISCIPLINARE LE CONDIZIONI DI PRODUZIONE E DI MESSA IN COMMERCIO DELLA CARNE AL FINE DI MIGLIORARNE LA QUALITA, RIENTRA NELL' AMBITO DELLE MISURE CONTEMPLATE DALLE PREDETTE ORGANIZZAZIONI COMUNI DI MERCATO DELLA CARNE E CONTRIBUISCE COSI ALLA REALIZZAZIONE DEGLI OBIETTIVI DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE SANCITI DALL' ART . 39 DEL TRATTATO . 22 DA QUANTO SOPRA DISCENDE CHE LA DIRETTIVA CONTROVERSA RIENTRA NELL' AMBITO DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE E CHE IL CONSIGLIO AVEVA LA FACOLTA DI ADOTTARLA IN BASE AL SOLO ART . 43 DEL TRATTATO . 23 TALE CONSTATAZIONE NON VIENE INFICIATA DALLA CIRCOSTANZA, FATTA VALERE DAL RICORRENTE, CHE IL CONSIGLIO SI E DISCOSTATO DALLA SUA PRASSI CONSISTENTE NEL FONDARE ATTI RIENTRANTI NEL CONTESTO DI CUI E CAUSA SUGLI ARTT . 43 E 100 DEL TRATTATO . 24 A TAL PROPOSITO VA RIBADITO, COME LA CORTE HA GIA DICHIARATO NELLA SENTENZA 26 MARZO 1987 ( CAUSA 45/86, COMMISSIONE / CONSIGLIO, RACC . 1987, PAG . 1493 ), CHE ALL' INTERNO DEL SISTEMA DELLE COMPETENZE DELLA COMUNITA, LA SCELTA DEL FONDAMENTO GIURIDICO DI UN ATTO DEVE FONDARSI SU ELEMENTI OGGETTIVI SUSCETTIBILI DI CONTROLLO GIURISDIZIONALE . UNA MERA PRASSI DEL CONSIGLIO NON VALE A DEROGARE A NORME DEL TRATTATO . DI CONSEGUENZA, TALE PRASSI NON PUO COSTITUIRE UN PRECEDENTE CHE VINCOLI LE ISTITUZIONI DELLA COMUNITA IN ORDINE ALLA SCELTA DEL FONDAMENTO GIURIDICO CORRETTO . 25 IL PRIMO MEZZO DEDOTTO DAL RICORRENTE VA PERTANTO RESPINTO . SULLA MOTIVAZIONE 26 IL RICORRENTE ASSERISCE CHE LA DIRETTIVA CONTROVERSA E INSUFFICIENTEMENTE MOTIVATA . 27 LA PRIMA CENSURA MOSSA DAL RICORRENTE NEI CONFRONTI DELLA MOTIVAZIONE SI RIFERISCE ALL' OMESSA MENZIONE DEL VERO OGGETTO DELLA DIRETTIVA, VALE A DIRE IL RAVVICINAMENTO DELLE LEGISLAZIONI NAZIONALI NELL' INTERESSE DEI CONSUMATORI, IN PARTICOLARE AL FINE DI PROTEGGERE LA LORO SALUTE . 28 AL RIGUARDO VA RILEVATO, IN PRIMO LUOGO, CHE DALLE CONSIDERAZIONI SVOLTE PRECEDENTEMENTE CIRCA IL FONDAMENTO GIURIDICO DISCENDE CHE I PUNTI DELLA MOTIVAZIONE DELLA DIRETTIVA INDICANO CON SUFFICIENTE CHIAREZZA GLI OBIETTIVI PERSEGUITI, E, IN SECONDO LUOGO, CHE LA SALUTE UMANA E LA TUTELA DEGLI INTERESSI DEI CONSUMATORI VENGONO ESPRESSAMENTE MENZIONATI NEL PRIMO E NEL SECONDO CONSIDERANDO . TALE CENSURA NON PUO QUINDI ESSERE ACCOLTA . 29 LA SECONDA CENSURA MOSSA DAL RICORRENTE NEI CONFRONTI DELLA MOTIVAZIONE SI BASA SUL MANCATO RIFERIMENTO ALLA DIRETTIVA DEL CONSIGLIO DEL 31 LUGLIO 1981, 81/602, CONCERNENTE IL DIVIETO DI TALUNE SOSTANZE AD AZIONE ORMONICA E DELLE SOSTANZE AD AZIONE TIREOSTATICA ( GU L 222, PAG . 32 ), CHE LA DIRETTIVA CONTROVERSA INTEGREREBBE . INFATTI, L' ART . 8 DELLA DIRETTIVA 81/602/CEE STABILISCE CHE LA COMMISSIONE PRESENTERA AL CONSIGLIO UNA RELAZIONE SULL' ESPERIENZA ACQUISITA E SULL' EVOLUZIONE SCIENTIFICA, CORREDANDOLA EVENTUALMENTE DI PROPOSTE CHE TENGANO CONTO DI TALE EVOLUZIONE . 30 TALE CENSURA NON PUO ESSERE ACCOLTA . INFATTI, ANCHE SE DELLA DIRETTIVA 81/602/CEE NON E STATA FATTA MENZIONE NELLA MOTIVAZIONE DELLA DIRETTIVA CONTROVERSA, NONDIMENO GLI ARTT . 1, 2, 5, 6 E 7 DI QUEST' ULTIMA VI FANNO ESPRESSO RIFERIMENTO . IL COLLEGAMENTO ESISTENTE TRA LE DUE DIRETTIVE RISULTA DUNQUE IN MANIERA SUFFICIENTEMENTE CHIARA DAL TESTO DELLA DIRETTIVA LITIGIOSA . 31 LA TERZA CENSURA MOSSA DAL RICORRENTE NEI CONFRONTI DELLA MOTIVAZIONE E RELATIVA ALLA MANCATA IDENTIFICAZIONE DELLA PROPOSTA DELLA COMMISSIONE . 32 SOTTO QUEST' ASPETTO, VA CONSTATATO CHE IN EFFETTI LA DIRETTIVA DI CUI E CAUSA NON CONTIENE UN PRECISO RIFERIMENTO CHE PERMETTA DI IDENTIFICARE LA PROPOSTA DELLA COMMISSIONE . CIONONDIMENO, TALE OMISSIONE NON PUO CONFIGURARE UNA VIOLAZIONE DELLE FORME SOSTANZIALI, POICHE E PACIFICO CHE LA DIRETTIVA E STATA DI FATTO ADOTTATA SU PROPOSTA DELLA COMMISSIONE . 33 LA CENSURA RELATIVA ALLA MANCATA IDENTIFICAZIONE DELLA PROPOSTA DELLA COMMISSIONE VA QUINDI RESPINTA . 34 INFINE, LA QUARTA CENSURA MOSSA DAL RICORRENTE NEI CONFRONTI DELLA MOTIVAZIONE SI FONDA SUL FATTO CHE DALLA DIRETTIVA CONTESTATA NON RISULTA CHE LA SUA ADOZIONE E AVVENUTA A SEGUITO DELLA PRESENTAZIONE DELLA RELAZIONE SCIENTIFICA CONTEMPLATA DALL' ART . 8 DELLA DIRETTIVA 81/602/CEE E NON RIPORTA ALCUNA GIUSTIFICAZIONE PER NON TENERE IN CONSIDERAZIONE I RISULTATI DI TALE RELAZIONE, CHE IL CONSIGLIO ERA TENUTO AD ESAMINARE ONDE VERIFICARE CHE LA NORMATIVA PROPOSTA NON FOSSE MANIFESTAMENTE INADEGUATA IN RELAZIONE AGLI OBIETTIVI CHE ESSA SI PROPONE . 35 A TALE PROPOSITO, BASTI OSSERVARE CHE L' ART . 8 DELLA DIRETTIVA N . 81/602/CEE, COME E STATO GIUSTAMENTE FATTO RILEVARE DAL CONSIGLIO, IMPONEVA TALE OBBLIGO SOLTANTO ALLA COMMISSIONE, LA QUALE ERA TENUTA A FAR PREDISPORRE LA RELAZIONE E A TENERNE CONTO, SE DEL CASO, NELLE SUE PROPOSTE . IL CONSIGLIO NON ERA TENUTO QUINDI A FAR RIFERIMENTO A TALI PRECEDENTI . LA CENSURA VA PERTANTO DISATTESA . 36 DA QUANTO ESPOSTO IN PRECEDENZA DERIVA CHE LA DIRETTIVA E SUFFICIENTEMENTE MOTIVATA . IL SECONDO MEZZO VIENE PERTANTO RESPINTO . SUL PRINCIPIO DEL LEGITTIMO AFFIDAMENTO 37 IL RICORRENTE SOSTIENE CHE L' ADOZIONE CON DELIBERAZIONE A MAGGIORANZA DELLA DIRETTIVA CONTROVERSA E CONTRARIA AL PRINCIPIO DEL LEGITTIMO AFFIDAMENTO, MENTRE L' ART . 5 DELLA DIRETTIVA 81/602/CEE ( PRECITATA ) NONCHE L' ART . 14 DELLA DIRETTIVA 358 DEL CONSIGLIO, DEL 16 LUGLIO 1985, CHE INTEGRA LA DIRETTIVA N . 81/602/CEE ( GU 191, PAG . 46 ), CONTEMPLANO UNA DECISIONE UNANIME DEL CONSIGLIO SULLA SOMMINISTRAZIONE AGLI ANIMALI DEI CINQUE ORMONI CUI SI RIFERISCE LA DIRETTIVA CONTROVERSA . IL CONSIGLIO SI SAREBBE IN TAL MODO IMPEGNATO A DELIBERARE ALL' UNANIMITA . 38 SOTTO QUEST' ASPETTO, VA OSSERVATO CHE LE REGOLE RELATIVE ALLA FORMAZIONE DELLA VOLONTA DELLE ISTITUZIONI COMUNITARIE TROVANO LA LORO FONTE NEL TRATTATO E CHE ESSE NON SONO DEROGABILI NE DAGLI STATI MEMBRI NE DALLE STESSE ISTITUZIONI . 39 PERTANTO, ANCHE TALE MEZZO VA RESPINTO . SULLA VIOLAZIONE DEL REGOLAMENTO INTERNO DEL CONSIGLIO 40 IL RICORRENTE FA VALERE CHE IL RICORSO ALLA PROCEDURA SCRITTA PER L' ADOZIONE DELLA DIRETTIVA IMPUGNATA NONOSTANTE L' OPPOSIZIONE MANIFESTATA DA DUE STATI MEMBRI, COSTITUISCE UNA VIOLAZIONE DELLE FORME SOSTANZIALI, POICHE L' ART . 6, N . 1, DEL REGOLAMENTO INTERNO DEL CONSIGLIO ( GU 1979, L 268, PAG . 1 ) RICHIEDE IL CONSENSO DI TUTTI GLI STATI MEMBRI PER L' IMPIEGO DI DETTA PROCEDURA . 41 AL FINE DI ESAMINARE SE TALE MEZZO E FONDATO, VANNO RICORDATI I TRATTI SALIENTI DELLA GENESI DELLA DIRETTIVA . 42 NEL NOVEMBRE 1985, LA COMMISSIONE PRESENTAVA AL CONSIGLIO UNA MODIFICA DELLA SUA PRECEDENTE PROPOSTA, IN CUI SI STABILIVA - COME NELLA DIRETTIVA ADOTTATA, OGGETTO DEL RICORSO - IL DIVIETO DEGLI ORMONI NATURALI, SALVO CHE A FINI TERAPEUTICI, E IL DIVIETO ASSOLUTO DEGLI ORMONI SINTETICI . IL CONSIGLIO DISCUTEVA TALE PROGETTO IL 19 NOVEMBRE 1985 . 43 UN' ALTRA PROPOSTA MODIFICATA, PRESENTATA IL 18 DICEMBRE 1985, VENIVA ESAMINATA DAL CONSIGLIO IL 19 DICEMBRE, SOLTANTO SULLA BASE DI UN TESTO IN LINGUA FRANCESE . IN QUELLA SEDUTA, LA COMMISSIONE PROPONEVA I SUOI ULTIMI EMENDAMENTI . IL CONSIGLIO DECIDEVA, COL VOTO CONTRARIO DEL REGNO UNITO E DELLA DANIMARCA, DI ADOTTARE LA DIRETTIVA ENTRO IL 31 DICEMBRE 1985 MEDIANTE LA PROCEDURA SCRITTA . 44 IL 23 DICEMBRE 1985, IL SEGRETARIO GENERALE DEL CONSIGLIO INVIAVA UN TELEX AL MINISTRO BRITANNICO DELL' AGRICOLTURA PER DOMANDARE IL VOTO DEL REGNO UNITO SULLA DIRETTIVA DI CUI E CAUSA, ENTRO IL 30 DICEMBRE 1985, ORE 16, CONFORMEMENTE ALLA PROCEDURA SCRITTA . CON LETTERA DEL 31 DICEMBRE 1985, IL REGNO UNITO FACEVA PRESENTE CHE SI OPPONEVA SIA ALL' USO DELLA PROCEDURA SCRITTA CHE ALLA DIRETTIVA STESSA . 45 IN PARI DATA, IL 31 DICEMBRE 1985, VENIVA NOTIFICATA AL REGNO UNITO LA DIRETTIVA CONTROVERSA QUALE ADOTTATA CON PROCEDURA SCRITTA . 46 ALLA LUCE DI TALI FATTI, VA INNANZITUTTO RICORDATO CHE L' ART . 6, N . 1, DEL REGOLAMENTO INTERNO DEL CONSIGLIO COSI DISPONE : "LE DELIBERAZIONI DEL CONSIGLIO RELATIVE AD UNA QUESTIONE URGENTE POSSONO ESSERE ACQUISITE MEDIANTE UNA VOTAZIONE ESPRESSA PER ISCRITTO, QUALORA TUTTI I MEMBRI DEL CONSIGLIO ACCETTINO TALE PROCEDURA IN MERITO A DETTA QUESTIONE ". 47 IL TENORE DI TALE DISPOSIZIONE NON LASCIA DUBBI SULLA NECESSITA DEL CONSENSO DI TUTTI I MEMBRI DEL CONSIGLIO PER RICORRERE ALLA PROCEDURA SCRITTA . TALE REQUISITO DI UNANIMITA E INDIPENDENTE DAL FATTO CHE L' ATTO DI CUI E CAUSA DEBBA ESSERE ADOTTATO ALL' UNANIMITA O A MAGGIORANZA A NORMA DEL TRATTATO . 48 IL CONSIGLIO, DI CONSEGUENZA, E TENUTO A RISPETTARE LA REGOLA PROCEDURALE DA ESSO STESSO FISSATA AL' ART . 6, N . 1, DEL SUO REGOLAMENTO INTERNO . ESSO NON PUO DISCOSTARSENE, SIA PURE CON UNA MAGGIORANZA PIU ELEVATA DI QUELLA RICHIESTA PER L' ADOZIONE O LA MODIFICA DEL REGOLAMENTO INTERNO, SENZA UNA MODIFICA FORMALE DEL REGOLAMENTO STESSO, CHE E UN ATTO ADOTTATO AI SENSI DELL' ART . 5 DEL TRATTATO CHE ISTITUISCE UN CONSIGLIO UNICO ED UNA COMMISSIONE UNICA . 49 NE CONSEGUE CHE, NELLA FATTISPECIE, L' INOSSERVANZA DEL' ART . 6, N . 1, DEL REGOLAMENTO INTERNO DEL CONSIGLIO VA CONSIDERATA COME UNA VIOLAZIONE DELLE FORME SOSTANZIALI AI SENSI DELL' ART . 173, 1* COMMA, DEL TRATTATO E CHE, RELATIVAMENTE A TALE MEZZO, IL RICORSO E PERTANTO FONDATO . LA DIRETTIVA DEL CONSIGLIO 31 DICEMBRE 1985, CONCERNENTE IL DIVIETO DELL' UTILIZZAZIONE DI TALUNE SOSTANZE AD AZIONE ORMONICA NELLE PRODUZIONI ANIMALI ( GU L 382, PAG . 228 ) DEV' ESSERE QUINDI ANNULLATA, SENZA CHE SIA NECESSARIO PROCEDERE ALL' ESAME DEGLI ALTRI MEZZI DEDOTTI DAL RICORRENTE . Decisione relativa alle spese SULLE SPESE 50 A NORMA DELL' ART . 69, PAR 2, DEL REGOLAMENTO DI PROCEDURA, LA PARTE SOCCOMBENTE E CONDANNATA ALLE SPESE . TUTTAVIA, A NORMA DEL PAR 3, 1* COMMA, DELLO STESSO ARTICOLO, LA CORTE PUO COMPENSARE IN TUTTO O IN PARTE LE SPESE SE LE PARTI SOCCOMBONO RISPETTIVAMENTE SU UNO O PIU CAPI, OVVERO PER MOTIVI ECCEZIONALI . 51 NEL CASO DI SPECIE, IL RICORRENTE HA VISTO ACCOLTO IL MEZZO FONDATO SULLA VIOLAZIONE DELLE FORME SOSTANZIALI, MA E RIMASTO SOCCOMBENTE SU ALTRI MEZZI, TRA I QUALI QUELLO RELATIVO AL PROBLEMA ISTITUZIONALE FONDAMENTALE DELLA PRESENTE CONTROVERSIA, OSSIA LA SCELTA DEL FONDAMENTO GIURIDICO DELLA DIRETTIVA IMPUGNATA . 52 STANDO COSI LE COSE, CIASCUNA DELLE PARTI, COMPRESE QUELLE INTERVENIENTI, SOPPORTERA LE SPESE DA ESSA SOSTENUTE . Dispositivo PER QUESTI MOTIVI, LA CORTE DICHIARA E STATUISCE : 1 ) LA DIRETTIVA DEL CONSIGLIO 31 DICEMBRE 1985, CONCERNENTE IL DIVIETO DELL' UTILIZZAZIONE DI TALUNE SOSTANZE AD AZIONE ORMONICA NELLE PRODUZIONI ANIMALI ( GU 382, PAG . 228 ), E ANNULLATA . 2 ) CIASCUNA DELLE PARTI, COMPRESE QUELLE INTERVENIENTI, SOPPORTERA LE PROPRIE SPESE .

62007CJ0233

hu

Tagállami kötelezettségszegés – A Portugália számára az Estoril tengerparti agglomerációja települési szennyvizeinek kezelése tekintetében történő eltérés engedélyezéséről szóló, 2001. október 8‑i bizottsági határozat (HL L 269., 14. o.) 2., 3. és 5. cikkének megsértése. Rendelkező rész 1)         A Portugál Köztársaság - mivel a fürdési idényben az Estoril tengerparti agglomerációja települési szennyvizét a tengerbe bocsátása előtt nem vetette alá legalább továbbfejlesztett elsődleges kezelésnek, illetve tisztításnak a Portugália számára a Costa do Estoril agglomeráció települési szennyvizeinek kezelése tekintetében történő eltérés engedélyezéséről szóló, 2001. október 8‑i 2001/720/EK bizottsági határozat 2. cikkének megfelelően; - mivel a fürdési idényen kívül az említett agglomeráció települési szennyvizét a tengerbe bocsátása előtt nem vetetette alá legalább elsődleges kezelésnek e határozat 3. cikkének megfelelően, és - mivel lehetővé tette, hogy az ugyanezen agglomeráció települési szennyvizeinek kibocsátása negatív hatást gyakoroljon a környezetre, - nem teljesítette a hivatkozott határozat 2., 3. és 5. cikkéből eredő kötelezettségeit. 2)         A Bíróság a Portugál Köztársaságot kötelezi a költségek viselésére.

62003TJ0387

cs

Skutečnosti předcházející sporu 1       Dne 2. března 2000 podala společnost Proteome Inc. (dále jen „žalobkyně“) u Úřadu pro harmonizaci na vnitřním trhu (ochranné známky a vzory) (OHIM) přihlášku ochranné známky Společenství podle nařízení Rady č. 40/94 ze dne 20. prosince 1993 o ochranné známce Společenství (Úř. věst. 1994, L 11, s. 1; Zvl. vyd. 17/01, s. 146), ve znění pozdějších předpisů. 2       Ochrannou známkou, o jejíž zápis bylo žádáno, je slovo BIOKNOWLEDGE. 3       Výrobky a služby, pro které byl zápis požadován, náležejí do tříd 9, 16 a 42 podle Niceské dohody o mezinárodním třídění výrobků a služeb pro účely zápisu známek ze dne 15. června 1957, ve znění změn a doplňků, a odpovídají následujícímu popisu: –       třída 9: „Databáze, ve formě fyzické nebo elektronické, podávající údaje o organismech a počítačové programy pro vyhledávání, využití, kompilaci, organizaci, správu, analýzu, sdělování nebo zahrnutí údajů do archívů informací v elektronické formě, včetně počítačových databází“; –       třída 16 : „Tiskařské výrobky, včetně příruček a návodů, týkající se archívů informací o organismech“; –       třída 42 : „Počítačové a informační služby, a sice vývoj databází obsahujících údaje o organismech a poskytování přístupu k nim, a související počítačové programy“. 4       Dopisem ze dne 6. července 2001 průzkumový referent OHIM sdělil žalobkyni, že má za to, že přihlašovaná ochranná známka nevyhovuje čl. 7 odst. 1 písm. b) a c) nařízení č. 40/94. Průzkumový referent rovněž žalobkyni oznámil, že může ve lhůtě dvou měsíců předložit své vyjádření v tomto ohledu. 5       Žalobkyně předložila své vyjádření dne 31. srpna 2001. 6       Rozhodnutím ze dne 21. června 2002 průzkumový referent zamítl podle článku 38 nařízení č. 40/94 přihlášku ochranné známky na základě čl. 7 odst. 1 písm. b) a c) nařízení č. 40/94. 7       Žalobkyně proto podala u OHIM odvolání podle článku 59 nařízení č. 40/94. 8       Rozhodnutím ze dne 25. srpna 2003, doručeným žalobkyni dne 15. září 2003 (dále jen „napadené rozhodnutí“), zamítl čtvrtý odvolací senát OHIM odvolání s odůvodněním, že slovo BIOKNOWLEDGE popisuje dotčené výrobky a služby a postrádá rozlišovací způsobilost. Návrhy účastníků řízení 9       Žalobkyně navrhuje, aby Soud: –       vyhověl žalobě; –       zrušil rozhodnutí čtvrtého odvolacího senátu; –       zrušil rozhodnutí průzkumového referenta ze dne 21. června 2002; –       vrátil OHIM zpět přihlášku ochranné známky Společenství, aby mohl přistoupit k jejímu zveřejnění; –       uložil OHIM náhradu nákladů vzniklých žalobkyni v průběhu řízení o této žalobě, řízení o odvolání u odvolacího senátu, jakož i řízení před průzkumovým referentem. 10     OHIM navrhuje, aby Soud: –       zamítl žalobu; –       uložil žalobkyni náhradu nákladů řízení. Právní otázky 11     Úvodem je namístě v projednávaném případě shledat, že žalobkyně se svými návrhy ve skutečnosti domáhá toho, aby Soud zrušil napadené rozhodnutí a vyvodil z toho všechny právní důsledky. Je třeba uvést, že OHIM ostatně během jednání uvedl, že se vzdává zpochybnění přípustnosti návrhu, kterým se žalobkyně domáhá zrušení rozhodnutí průzkumového referenta. 12     Žalobkyně se ve věci samé dovolává tří skutečností, které mohou být spojeny do dvou žalobních důvodů. První žalobní důvod se vztahuje k porušení čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94. Druhý žalobní důvod se vztahuje k porušení čl. 7 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94. K prvnímu žalobnímu důvodu, který vychází z porušení čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94 13     První žalobní důvod, kterého se dovolává žalobkyně, má dvě části. V části první má žalobkyně za to, že ochranná známka BIOKNOWLEDGE je natolik nejasná a neurčitá, že nemůže mít popisnou povahu vzhledem k dotčeným výrobkům a službám. V části druhé se žalobkyně domnívá, že odvolací senát nesprávně využil k posouzení popisné povahy ochranné známky své znalosti dotčených výrobků a služeb. K nejasné a neurčité povaze slova BIOKNOWLEDGE –       Argumenty účastníků řízení 14     Žalobkyně má za to, že odvolací senát se dopustil pochybení podobného tomu, které uvádí rozsudek Soudu týkající se slova EASYBANK [rozsudek Soudu ze dne 5. dubna 2001, Bank für Arbeit und Wirtschaft v. OHIM (EASYBANK), T‑87/00, Recueil, s. II‑1259, body 26 až 33]. Podobně tomu, jak bylo rozhodnuto v tomto rozsudku, je slovo BIOKNOWLEDGE natolik nejasné a neurčité, že tento pojem nemůže mít popisnou povahu ve vztahu k dotyčným výrobkům a službám. 15     Navíc byl pojem „Bioknowledge“ vynalezen v nedávné době a nemá jasný význam, obecně vymezený a uznávaný. Žalobkyně z toho vyvozuje, že uvedené slovo nepopisuje dotyčné výrobky a služby. 16     Žalobkyně dodává, že slovo „knowledge“ nemůže v žádném případě tvořit popisnou složku nebo část slova BIOKNOWLEDGE. Slovo „knowledge“ totiž v angličtině znamená vědomost nebo obeznámenost, nabytou zkušeností, ale též všechny informace určité osoby nebo teoretické nebo praktické porozumění určitému tématu, jazyku atd. Tyto různé významy ukazují, podle žalobkyně, že slovo „knowledge“ se liší od slova „informace“ a tím spíše od nosiče, na kterém je tato informace uložena nebo od prostředků, kterými je sdělována uživateli. 17     OHIM, opíraje se o rozsudek vydaný Soudem dne 27. února 2002, Eurocool Logistik v. OHIM (EUROCOOL) (T‑34/00, Recueil, s. II‑683, bod 38), má za to, že posouzení popisné povahy ochranné známky může být provedeno pouze ve vztahu zaprvé k dotyčným výrobkům a službám a zadruhé k tomu, jak ji vnímá relevantní veřejnost. 18     V projednávaném případě, s ohledem na výrobky a služby, pro které bylo o zápis žádáno, OHIM tvrdí, že relevantní veřejnost zahrnuje odborníky v oboru lékařském a farmaceutickém, nebo v oblasti jiných věd o životě a oboru pečovatelství v celé Evropské unii. 19     Podle OHIM, pokud se tato veřejnost setká se slovem BIOKNOWLEDGE, použitým ve vztahu k dotčeným výrobkům a službám, dojde k závěru, že jsou určeny k poskytnutí biologických informací nebo se k nim prostě vztahují. 20     Navíc pojem „knowledge“ označuje rovněž specifickou informaci o nějakém tématu. Jelikož jsou výrobky a služby žalobkyně zdrojem biologické informace nebo tento zdroj poskytují, existuje jasný a přímý vztah mezi přihlašovanou ochrannou známkou a dotyčnými výrobky a službami. 21     OHIM v tomto ohledu poukazuje na strukturu dotčeného slovního označení, které je složeno z předpony „bio“, často používané při tvorbě složených slov v oboru vědy a technologie, a běžného anglického pojmu „knowledge“. OHIM dodává, že tato struktura nemůže být dotyčnými spotřebitely vnímána jako neobvyklá, neboť je v souladu s anglickými pravidly pro tvoření slov. 22     Co se týče argumentu žalobkyně, který vychází ze skutečnosti, že pojem „Bioknowledge“ byl vynalezen v nedávné době, OHIM uvádí, že z judikatury vyplývá, že skutečnost, že se pojem nevyskytuje ve slovníku, není rozhodná, neboť důležité je, jak je tento pojem vnímán cílovou veřejností. –       Závěry Soudu 23     Z čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94 vyplývá, že označení a údaje, které mohou v obchodě sloužit k označení vlastností výrobku nebo služby, pro které byl zápis požadován, jsou pokládány ze své povahy samé za nezpůsobilé plnit základní úlohu ochranné známky, aniž je tím dotčena možnost nabytí rozlišovací způsobilosti užíváním, jak je stanoveno v čl. 7 odst. 3 téhož nařízení. Zákazem zápisu takových označení a údajů jako ochranných známek čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94 sleduje obecný zájem, který vyžaduje, aby označení nebo údaje, které popisují vlastnosti výrobků nebo služeb, pro které je zápis požadován, mohly být volně všemi užívány. Toto ustanovení brání tedy tomu, aby taková označení nebo údaje byly vyhrazeny jedinému podniku z důvodu jejich zápisu jako ochranné známky (Rozsudek Soudního dvora ze dne 23. října 2003, OHIM v. Wrigley, C‑191/01 P, Recueil, s. I‑12447, body 30 a 31). 24     Z tohoto pohledu jsou označení a údaje, uvedené v čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94 pouze takové, které mohou, při běžném užívání z hlediska spotřebitele sloužit k označení výrobku nebo služby, pro které je zápis požadován, buď přímo nebo zmínkou o jedné z jejich podstatných vlastností (rozsudek Soudního dvora ze dne 20. září 2001, Procter & Gamble v. OHIM, C‑383/99 P, Recueil, s. I‑6251, bod 39). Z toho vyplývá, že popisná povaha označení může být posouzena pouze jednak ve vztahu k dotyčným výrobkům a službám a jednak ve vztahu k tomu, jak ji chápe relevantní veřejnost [rozsudek Soudu ze dne 3. prosince 2003, Audi v. OHIM (TDI), T‑16/02, Recueil, s. II‑5167, bod 27]. 25     Úvodem je třeba uvést, že žalobkyně si nesprávně vykládá rozsudek EASYBANK, uvedený výše v bodě 14, když má za to, že v projednávaném případě, podobně jako bylo rozhodnuto v uvedeném rozsudku, je „ochranná známka“ BIOKNOWLEDGE „natolik nejasná a neurčitá“, že není tomuto pojmu možno přiznat popisnou povahu ve vztahu k dotyčným výrobkům a službám. 26     Soud však ve svém rozsudku EASYBANK, uvedeném výše v bodě 14, užil výrazů „nejasná“ a „neurčitá“ pouze k upřesnění vztahu, který existuje mezi významem dotyčného slova a dotčenými službami. Soud v této souvislosti uvedl, že „vztah existující mezi jednak významem slova EASYBANK, a jednak službami, které mohou být zajišťovány bankou on-line, se jeví natolik nejasný a neurčitý, že není možno přiznat tomuto pojmu popisnou povahu ve vztahu k uvedeným službám“ (bod 31 rozsudku). Soud v tomto rozsudku tedy neurčil, že dotčená ochranná známka je „příliš nejasná a neurčitá“, jak tvrdí žalobkyně. 27     Dále, první část prvního žalobního důvodu se zakládá především na skutečnosti, že odvolací senát nesprávně shledal, že přihlašovaná ochranná známka popisuje dotyčné výrobky a služby. Rozbor skutečnosti vytýkané žalobkyní je tedy třeba provést v tomto ohledu. 28     V projednávaném případě je nepochybné, jak uvedl odvolací senát v bodě 11 napadeného rozhodnutí, že dotyčné výrobky a služby jsou určeny odborné veřejnosti v oboru lékařství, farmacie nebo v oblasti jiných věd o životě, jakož i v oboru pečovatelství. 29     Pokud jde o slovo BIOKNOWLEDGE, je tvořeno předponou „bio“ a slovem „knowledge“. 30     Předpona „bio“ pochází z řeckého bios, což znamená „život“, jak správně uvedl odvolací senát v bodě 9 napadeného rozhodnutí. Tato složka je součástí mnoha slov, která mají vztah k „životu“. V kontextu relevantní veřejnosti v projednávaném případě je složka „bio“ součástí slov, která mají vztah k živým organismům (například „biologie“). 31     Pokud jde o slovo „knowledge“, jedna z jeho definic odpovídá, jak správně uvedl OHIM, specifické informaci o určitém tématu. Žalobkyně nezpochybnila tuto definici jako takovou, ale pouze závěr, který z ní OHIM vyvodil. 32     Vzhledem k vymezení relevantní veřejnosti v projednávaném případě tedy spojení pojmů „bio“ a „knowledge“ za účelem vytvoření slova BIOKNOWLEDGE umožňuje vyvodit závěr, že toto slovo má alespoň jeden možný význam, a sice jednu nebo více specifických informací o živých organismech, tedy informací, které jsou jim vlastní. Zde je třeba připomenout, že zápis slovního označení musí být podle čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94 zamítnut, pokud alespoň v jednom ze svých možných významů označuje vlastnosti dotyčných výrobků nebo služeb (rozsudek OHIM v. Wrigley,  uvedený výše v bodě 23, bod 32). 33     Soud mimoto již upřesnil, co se týče pojmu zahrnujícího složku „bio“, že „akronym BioID, složený ze zkratek, které jsou součástí slovní zásoby referenčního jazyka [a sice angličtiny], nevykazuje rozdíl ve vztahu k lexikálním pravidlům tohoto jazyka, a nemá tedy neobvyklou strukturu“ [rozsudek Soudu ze dne 5. prosince 2002, BioID v. OHIM (BioID), T‑91/01, Recueil, s. II‑5159, bod 28]. V projednávaném případě tedy skutečnost, že je výraz BIOKNOWLEDGE pouze jednoslovný, nemění dojem, který může vyvolávat u relevantní veřejnosti. V tomto ohledu je třeba poznamenat, že angličtinu často užívají kromě anglicky mluvící relevantní veřejnosti také vědecké kruhy. 34     Co se týče popisů tříd výrobků a služeb, kterých se zápis týká, všechny odkazují na „organismy“, tedy na jednu z částí dotčeného slova („bio“). Mimoto výrobky a služby dotčené přihláškou k zápisu zahrnují buď prostředky, kterými jsou uchovávány informace, nebo výrobky nebo služby umožňující přístup k těmto informacím. Z toho vyplývá, že dotčené výrobky a služby obsahují informace o organismech nebo umožňují přístup k nim. 35     Jelikož je relevantní veřejnost složena z odborníků v oblasti věd o životě a oboru pečovatelství, je třeba shledat, že vztah existující mezi jednak možným významem slova BIOKNOWLEDGE, uvedeným v bodě 32 výše, a dotyčnými výrobky a službami není příliš nejasný nebo neurčitý. Z pohledu relevantní veřejnosti naopak existuje dostatečně přímý a určitý vztah mezi významem tohoto slova a vlastnostmi dotyčných výrobků a služeb. 36     Mimoto, jelikož slovo „knowledge“, podle definice uvedené v bodě 32 výše, nemůže být jasně odlišeno od slova „informace“, nemůže být tím spíše, jak tvrdí žalobkyně, odlišeno od nosiče, na kterém jsou uloženy informace. 37     Konečně, slovo BIOKNOWLEDGE, tak jak bylo předloženo k zápisu, nezahrnuje jiné složky nebo údaje, které by umožnily vyvrátit tento závěr. Stejně tak tomu je, co se týče podání nebo uspořádání pojmů, ze kterých se skládá toto slovo. 38     Argument žalobkyně, že slovo BIOKNOWLEDGE je pojem vynalezený v nedávné době, a nemá tedy jasný, obecně vymezený a uznávaný význam, musí být v tomto ohledu odmítnut. 39     Co se totiž týče rozlišovací způsobilosti určitého slova, skutečnost, že jsou dva pojmy spojeny, bez jakékoliv grafické nebo významové změny, nepředstavuje žádnou dodatečnou vlastnost, která by poskytla označení jako celku způsobilost odlišovat služby žalobkyně od služeb jiných podniků. Okolnost, že slovo jako takové není uvedeno ve slovnících – ať je psáno jako jedno slovo či odděleně – nemění nijak toto zjištění [rozsudky Soudu ze dne 12. ledna 2000, DKV v. OHIM (COMPANYLINE), T‑19/99, Recueil, s. II‑1, bod 26, a ze dne 26. října 2000, Harbinger v. OHIM (TRUSTEDLINK), T‑345/99, Recueil, s. II‑3525, bod 37]. 40     Mimoto, jak bylo již uvedeno (bod 33 výše), Soud upřesnil, co se týče akronymu BioID, že tento více složkami tvořený pojem nevykazuje rozdíl vůči lexikálním pravidlům angličtiny, a nemá tedy neobvyklou strukturu. 41     V projednávaném případě, jak správně uvedl OHIM, nemůže být struktura slova BIOKNOWLEDGE vnímána dotyčnými spotřebiteli jako neobvyklá, neboť je v souladu s anglickými pravidly pro tvoření slov. To platí tím spíše, že relevantní veřejnost se skládá z odborníků zvyklých používat oba pojmy, ze kterých se skládá slovo BIOKNOWLEDGE. Tak, i když toto slovo bylo vynalezeno v nedávné době, jak tvrdí žalobkyně, jeho možný význam pro relevantní veřejnost je dostatečně jasný a umožňuje označit podstatné vlastnosti dotyčných výrobků a služeb. 42     S ohledem k výše uvedenému je namístě shledat, že slovo BIOKNOWLEDGE popisuje výrobky a služby, pro které byl zápis požadován. Odvolací senát se tedy nedopustil nesprávného právního posouzení, když měl za to, že toto slovo může z pohledu relevantní veřejnosti sloužit k popisu podstatných vlastností výrobků a služeb, kterých se týká přihláška ochranné známky, ve smyslu čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94. 43     První část prvního žalobního důvodu je tedy třeba zamítnout jako neopodstatněnou. K nesprávnému užití znalosti výrobků a služeb odvolacím senátem –       Argumenty účastníků řízení 44     Žalobkyně uvádí, že odvolací senát využil svou znalost navrhovaných výrobků a služeb k posouzení, zda se na slovo BIOKNOWLEDGE vztahuje čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94. 45     Takové posouzení post facto je podle žalobkyně nepřípustné, protože tato znalost doplňuje informaci obsaženou ve slovním označení. Bez této znalosti by přitom odvolací senát nemohl dojít k závěru, že slovo obsahuje popisná označení nebo údaje. 46     Žalobkyně dodává, že kdyby kritérium použité odvolacím senátem bylo správné, označení BIOKNOWLEDGE by každopádně neposkytlo jasnou a nedvojznačnou informaci o podstatných vlastnostech nabízených výrobků a služeb (na rozdíl od toho, co bylo uvedeno v bodě 13 napadeného rozhodnutí). 47     OHIM odpovídá, že žalobkyně zapomíná na základní zásadu, že posouzení popisné povahy označení může být provedeno pouze vzhledem k dotyčným výrobkům a službám. Z toho vyplývá, že odvolací senát, aniž by zneužil skutečnosti, že zná popis výrobků a služeb, aby z toho vyvodil zkreslený závěr, použil přiměřené kritérium, když posoudil popisnou povahu slova v kontextu dotyčných výrobků a služeb. –       Závěry Soudu 48     Jak bylo již připomenuto, co se týče použití čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94, posouzení popisné povahy označení může být provedeno pouze jednak vzhledem k dotyčným výrobkům a službám a jednak vzhledem k tomu, jak označení chápe relevantní veřejnost (rozsudek TDI, uvedený výše v bodě 24, bod 27). 49     Na rozdíl od toho, co tvrdí žalobkyně, vzal odvolací senát v projednávaném případě správně v úvahu dotyčné výrobky a služby při posouzení, zda má být zápis slova BIOKNOWLEDGE zamítnut na základě čl. 7 odst. 1 písm. c) nařízení č. 40/94. 50     Pokud jde o argument žalobkyně, že označení BIOKNOWLEDGE neposkytuje jasnou a nedvojznačnou informaci o podstatných vlastnostech nabízených výrobků a služeb, odůvodnění první části prvního žalobního důvodu umožňuje dojít k závěru, že naopak z pohledu relevantní veřejnosti existuje dostatečně přímý a konkrétní vztah mezi významem slova BIOKNOWLEDGE a vlastnostmi dotyčných výrobků a služeb. Argument, kterého se v tomto ohledu dovolává žalobkyně, musí tedy i zde být zamítnut. 51     Z těchto důvodů musí být druhá část prvního žalobního důvodu zamítnuta jako neopodstatněná, a v důsledku toho musí být první žalobní důvod zamítnut v plném rozsahu. Ke druhému žalobnímu důvodu, který vychází z porušení čl. 7 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94. 52     Vzhledem k tomu, že první žalobní důvod byl zamítnut, a jelikož k tomu, aby dotčené označení nemohlo být zapsáno jako ochranná známka Společenství, postačuje uplatnění pouze jednoho z  absolutních důvodů pro zamítnutí uvedených v čl. 7 odst. 1 nařízení č. 40/94 (rozsudek Soudního dvora ze dne 19. září 2002, DKV v. OHIM, C‑104/00 P, Recueil, s. I‑7561, bod 29), není namístě provést přezkum druhého žalobního důvodu, kterého se dovolává žalobkyně a který vychází z porušení čl. 7 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94. 53     S ohledem k výše uvedenému musí být žaloba zamítnuta. K nákladům řízení 54     Podle čl. 87 odst. 2 jednacího řádu Soudu bude účastníku řízení, který byl ve sporu neúspěšný, uložena náhrada nákladů řízení, pokud účastník, který byl ve sporu úspěšný, náhradu nákladů ve svém návrhu požadoval. Vzhledem k tomu, že žalobkyně byla ve sporu neúspěšná, je namístě uložit jí náhradu nákladů řízení v souladu s návrhy OHIM. Z těchto důvodů SOUD (třetí senát) rozhodl takto: 1) Žaloba se zamítá. 2) Žalobkyni se ukládá náhrada nákladů řízení. Azizi Jaeger Dehousse Takto vyhlášeno na veřejném zasedání v Lucemburku dne 19. ledna 2005. Vedoucí soudní kanceláře Předseda H. Jung J. Azizi * Jednací jazyk: angličtina.

62007TJ0414

fi

Asian tausta Kantaja Européenne de traitement de l’information (Euro-Information) teki 10.7.2006 sisämarkkinoiden harmonisointivirastolle (tavaramerkit ja mallit) (SMHV) yhteisön tavaramerkistä 20.12.1993 annetussa neuvoston asetuksessa (EY) N:o 40/94 ( EYVL 1994, L 11, s. 1 ), sellaisena kuin se on muutettuna, (korvattuna yhteisön tavaramerkistä 26.2.2009 annetulla neuvoston asetuksella (EY) N:o 207/2009 ( EUVL L 78, s. 1 )) tarkoitetun yhteisön tavaramerkin rekisteröintiä koskevan hakemuksen. Tavaramerkki, jonka rekisteröintiä haettiin, on jäljempänä esitetty kuviomerkki: Tavarat ja palvelut, joita varten tavaramerkin rekisteröintiä haettiin, kuuluvat tavaroiden ja palvelujen kansainvälistä luokitusta tavaramerkkien rekisteröimistä varten koskevaan, 15.6.1957 tehtyyn Nizzan sopimukseen, sellaisena kuin se on tarkistettuna ja muutettuna, pohjautuvan luokituksen luokkiin 9, 35–38 ja 42 ja ne vastaavat näiden luokkien osalta seuraavaa kuvausta: — luokka 9: ”Äänen tai kuvien tallennus-, siirto- ja toistolaitteet, elektroniset kalenterit, myyntiautomaatit, seteli-, lippu-, tiliote-, tilitapahtuma-automaatit, maksuautomaatit, pankkiautomaatit, kamerat (elokuvalaitteet), videokamerat, muisti- tai mikroprosessorikortit, magneettikortit, magneettiset tai mikroprosessorin sisältävät tunnistuskortit, magneettiset tai mikroprosessorin sisältävät maksu-, luotto- tai pankkikortit, videokasetit, CD-ROM-levyt, viivakoodinlukijat, CD-levyt (ääni- tai kuva-), optiset CD-levyt, väärän rahan paljastuslaitteet, levykkeet, magneettiset tietovälineet, optiset tietovälineet, videonäytöt, tietojenkäsittelylaitteet, sisäpuhelinlaitteet, käyttöliittymät (tietotekniikka), lukulaitteet (tietotekniikka), ohjelmistot (tallennetut ohjelmat), tilien hallintaan tarkoitetut ohjelmistot, monitorit (tietokoneohjelmat), tietokoneet, tietokoneiden oheislaitteet, tallennetut tietokoneohjelmat, tallennetut käyttöjärjestelmäohjelmat (tietokoneisiin), radiopuhelinlaitteet, vastaanottimet (ääni- ja kuva-), puhelinlaitteet, kannettavat puhelimet, televisiolaitteet, televisiolaitteiden kolikkokäyttöiset koneistot, ajantallennuslaitteet, lähettimet (tietoliikenne), keskusyksiköt (prosessorit), tietotekniset ohjelmat ja tarvikkeet, joilla voidaan tarjota kattavat etäpalvelut pankki-, rahoitusyhtiö- ja vakuutusalalla, varmennettujen maksutapahtumien ohjelmistot elektronista online-viestintäverkkoa varten, elektroniset maksulaitteet ja -välineet, tietotekniset tarvikkeet elektroniseen maksamiseen, ohjelmistot elektronisiin maksutapahtumiin, elektroniset maksukortit, rahoitustapahtumien hallintaan tarkoitetut sähkölaitteet ja elektroniset laitteet” — luokka 35: ”Sanomalehtien tilauspalvelut (muille), liikkeenjohdon avustaminen, liiketoiminnan järjestämiseen ja johtamiseen liittyvä neuvonta, liiketoimintaan liittyvä ammattimainen konsultointi, liiketoimintaan liittyvät asiantuntijapalvelut, liiketoimintaan liittyvä tiedotus, liiketoimintaan liittyvä opastus, kaupalliseen toimintaan liittyvät arviot, kustannusanalyysit, mainosten levittäminen, viestien puhtaaksikirjoitus, tilinpito, henkilöstökysymyksiin liittyvä konsultointi, mainosposti, mainonta sähköpostin välityksellä, mainosten levitys elektronisessa online-viestintäverkossa, hallinnolliseen ja kaupalliseen avustamiseen liittyvät tiedotus- ja neuvontapalvelut internetverkossa tapahtuvan kaupankäynnin turvattujen maksujen täytäntöönpanon alalla, veroilmoitusten laatiminen, tuote-esittelyt, mainosmateriaalin (lentolehtisten, esitteiden, painatteiden, näytteiden) levittäminen, markkinatutkimus, näyttelyjen järjestäminen kaupallisiin tai mainontatarkoituksiin, tietojen keruu keskustiedostoon, tietojen järjestäminen keskustiedostoon, tiedostojenhallinta, laskentatoimi, kirjanpito, markkinaselvitykset, talousennusteet, hankkeet (liikkeenjohdon avustaminen), mainostekstien julkaisu, postimainonta, radiomainonta, televisiomainonta, tiliotteiden laatiminen, puhelinvastaajapalvelut (puhelinpäivystys), sihteeripalvelut, tilastotiedotus, tekstinkäsittely, tilintarkastus, kilpailujen järjestäminen (mainonta tai myynninedistäminen), myynninedistämis- ja mainostoiminnat asiakaskunnan ja henkilöstön vakiinnuttamiseksi, tuotteiden ja palvelujen tilausten välitys ja vastaanotto internet-, intranet- ja ekstranetverkkojen välityksellä, myyntiautomaattien, maksuautomaattien ja pankkiautomaattien hallinto” — luokka 36: ”Kiinteistöasiat, vakuutukset, tapaturmavakuutukset, factoring, pankkitoiminta, rahatalousasiat, raha-asiat, luottotoimistot, perintätoimistot, pankkianalyysit, rahataloudelliset analyysit, raha-asioita koskevat analyysit, liisaustoiminta, kiinteistöjen arviointi, maksulipukkeiden myöntäminen, huoltorahastot, pääoman kokoaminen, investointi ja sijoittaminen, luottokorttipalvelut, pankkikorttipalvelut, vakuuspalvelut (takuut), rahanvaihto, sekkien vahvistus, matkasekkien myöntäminen, vakuutuskonsultointi, arvopapereiden keruu, korvausten suorittaminen (rahanvaihto), pankkiasioita koskeva konsultointi, rahoituskonsultointi, vakuutusten välitys, kiinteistönvälitys, pörssimeklaripalvelut, luotot, arvopapereiden säilytys, tallelokeropalvelut, säästöpankit, arvioinnit ja taloudelliset asiantuntijapalvelut (vakuutus-, pankki-, kiinteistöalalla), notariaattipalvelut, rahoituspalvelut, rahataloudellinen tiedotus, veroarvioinnit, verotukseen liittyvät asiantuntijapalvelut, varojen kokoaminen, investointi ja sijoittaminen, elektroninen varojen siirto, rahoitus- ja pankkialan tiedotus, vuokrien periminen, sairausvakuutukset, merivakuutukset, kiinnelainat, rahoitustoimet, raha-asioita koskevat toimet, rahallinen sponsorointi, lainaus (rahoitus), rahoitustapahtumat, henkivakuutukset, arvopaperitilien hallinta, omaisuuden hoito, rahoitus- ja pankkitoimintaa koskeva online-tiedotus, rahoitus- ja pankkitoimintaa koskeva vuorovaikutteinen tietotekninen tiedotus, elektroniset maksupalvelut, arvopapereiden, varojen, pääomien, osakkeiden, valuutan ja kaikkien muiden rahataloudellisten asiakirjojen elektroniset siirtopalvelut, online-maksupalvelut elektronisessa viestintäverkossa; välitystoiminta ja liiketoimet elektronisessa viestintäverkossa online-periaatteella” — luokka 37: ”Asennus-, huolto- ja korjauspalvelut” — luokka 38: ”Tietoliikenne, tietotoimistot (uutisten) erityisesti pankkialalla, viestintä tietokonepäätteiden välityksellä, radioviestintä, puhelinviestintä, televisioviestintä, sähkeiden lähetys, sähkeiden siirto, televisio-ohjelmien lähettäminen, radiolähetystoiminta, televisiolähetystoiminta, tietoliikenteeseen liittyvä tiedotus, laitteiden vuokraus viestien siirtoa varten, puhelinten vuokraus, elektroninen sanomanvälitys, sanomien lähetys, sanomien ja kuvien tietokoneavusteinen siirto, matkapuhelinviestintä, satelliittilähetykset, puhelinliikennepalvelut, tietojen siirto internet-, intranet- ja ekstranetverkon välityksellä, tietojen vuorovaikutteiset tietotekniset siirtopalvelut, tietojen siirto tietokannasta, kansainväliset tiedonsiirtopalvelut verkotettujen tietokonejärjestelmien välillä, tietojen siirto online-periaatteella, tietojen, sanomien, kuvien ja äänen siirto ja vastaanotto lanka- tai matkapuhelinten, tietokoneiden, mikrotietokoneiden tai videojärjestelmien välityksellä, tietoliikennepalvelut sähköpostin ja videotekstin välillä, tietoliikennepalvelut, jotka tarjoavat yhteyden kattaviin etäpalveluihin pankki-, rahoitusyhtiö- ja vakuutusalalla; raha-asioita koskevan tietokannan käyttömahdollisuuden tarjoaminen online-periaatteella, tietokantakeskuspalvelimen käyttöajan vuokraus (tietotekniset palvelut), tietokoneen käyttöajan vuokraus tietojenkäsittelyä varten” — luokka 42: ”Oikeudelliset palvelut, tietokonejärjestelmien sijoittamiseen liittyvät analyysit, välitystuomiopalvelut, tietokantojen uudistaminen, oikeusriitojen hoitopalvelut, teknisten hankkeiden tutkimus, asiantuntijapalvelut (valvonta), tietokoneohjelmistojen vuokraus, tietokoneiden vuokraus, ohjelmistojen kehittäminen (suunnittelu), ohjelmistojen päivitys, tietokoneohjelmistojen ylläpito, tietokoneohjelmointi, oikeusapu (holhous), teollisoikeuksien hallinta, tavaramerkkien ja mallien tallettaminen ja hallinta, verkkotunnusten varaus- ja rekisteröintipalvelut, verkkotunnusten hallintapalvelut, oikeudelliset tietopalvelut online-periaatteella, oikeudelliset tietopalvelut vuorovaikutteisina tietoteknisinä palveluina, elektronisten maksujärjestelmien ja rahoitustapahtumien suojausjärjestelmien suunnittelu- ja kehittämispalvelut internetverkossa tai muissa tietoverkoissa, myyntiautomaattien, maksuautomaattien ja pankkiautomaattien hallintajärjestelmään pääsyä koskevat tietotekniset ohjelmointipalvelut”. Tutkija hylkäsi kyseisen rekisteröintihakemuksen asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) nojalla 18.12.2006 tehdyllä päätöksellä ainoastaan seuraavien tavaroiden ja palveluiden osalta (jäljempänä kyseessä olevat tavarat ja palvelut): — luokka 9: ”Myyntiautomaatit, seteli-, lippu-, tiliote-, tilitapahtuma-automaatit, maksuautomaatit, pankkiautomaatit, muisti- tai mikroprosessorikortit, magneettikortit, magneettiset tai mikroprosessorin sisältävät tunnistuskortit, magneettiset tai mikroprosessorin sisältävät maksu-, luotto- tai pankkikortit, magneettiset tietovälineet, tietojenkäsittelylaitteet, sisäpuhelinlaitteet, käyttöliittymät (tietotekniikka), lukulaitteet (tietotekniikka), ohjelmistot (tallennetut ohjelmat), tilien hallintaan tarkoitetut ohjelmistot, monitorit (tietokoneohjelmat), tietokoneet, tietokoneiden oheislaitteet, tallennetut tietokoneohjelmat, tallennetut käyttöjärjestelmäohjelmat (tietokoneisiin), keskusyksiköt (prosessorit), tietotekniset ohjelmat ja tarvikkeet, joilla voidaan tarjota kattavat etäpalvelut pankki-, rahoitusyhtiö- ja vakuutusalalla, varmennettujen maksutapahtumien ohjelmistot elektronista online-viestintäverkkoa varten, elektroniset maksulaitteet ja -välineet, tietotekniset tarvikkeet elektroniseen maksamiseen, ohjelmistot elektronisiin maksutapahtumiin, elektroniset maksukortit, rahoitustapahtumien hallintaan tarkoitetut sähkölaitteet ja elektroniset laitteet” — luokka 35: ”Myyntiautomaattien, maksuautomaattien ja pankkiautomaattien hallinto” — luokka 36: ”Pankkitoiminta, rahatalousasiat, raha-asiat, luottotoimistot, huoltorahastot, luottokorttipalvelut, pankkikorttipalvelut, rahanvaihto, arvopapereiden keruu, korvausten suorittaminen (rahanvaihto), pankkiasioita koskeva konsultointi, rahoituskonsultointi, luotot, arvopapereiden säilytys, säästöpankit, rahataloudellinen tiedotus, varojen kokoaminen, investointi ja sijoittaminen, elektroninen varojen siirto, rahoitus- ja pankkialan tiedotus, rahoitustoimet, raha-asioita koskevat toimet, lainaus (rahoitus), rahoitustapahtumat, arvopaperitilien hallinta, omaisuuden hoito, rahoitus- ja pankkitoimintaa koskeva online-tiedotus, rahoitus- ja pankkitoimintaa koskeva vuorovaikutteinen tietotekninen tiedotus, elektroniset maksupalvelut, arvopapereiden, varojen, pääomien, osakkeiden, valuutan ja kaikkien muiden rahataloudellisten asiakirjojen elektroniset siirtopalvelut, online-maksupalvelut elektronisessa viestintäverkossa, välitystoiminta ja liiketoimet elektronisessa viestintäverkossa online-periaatteella” — luokka 38: ”Tietoliikenne, viestintä tietokonepäätteiden välityksellä, elektroninen sanomanvälitys, sanomien lähetys, sanomien ja kuvien tietokoneavusteinen siirto, tietojen siirto internet-, intranet- ja ekstranetverkon välityksellä, tietojen vuorovaikutteiset tietotekniset siirtopalvelut, tietojen siirto tietokannasta, kansainväliset tiedonsiirtopalvelut verkotettujen tietokonejärjestelmien välillä, tietojen siirto online-periaatteella, tietojen, sanomien, kuvien ja äänen siirto ja vastaanotto tietokoneiden, mikrotietokoneiden tai videojärjestelmien välityksellä, tietoliikennepalvelut sähköpostin ja videotekstin välillä, tietoliikennepalvelut, jotka tarjoavat yhteyden kattaviin etäpalveluihin pankki-, rahoitusyhtiö- ja vakuutusalalla, raha-asioita koskevan tietokannan käyttömahdollisuuden tarjoaminen online-periaatteella, tietokantakeskuspalvelimen käyttöajan vuokraus (tietotekniset palvelut), tietokoneen käyttöajan vuokraus tietojenkäsittelyä varten” — luokka 42: ”Elektronisten maksujärjestelmien ja rahoitustapahtumien suojausjärjestelmien suunnittelu- ja kehittämispalvelut internetverkossa tai muissa tietoverkoissa, myyntiautomaattien, maksuautomaattien ja pankkiautomaattien hallintajärjestelmään pääsyä koskevat tietotekniset ohjelmointipalvelut”. Kantaja teki 15.2.2007 tutkijan päätöksestä asetuksen N:o 40/94 57–62 artiklassa (joista on tullut asetuksen N:o 207/2009 58–64 artikla) tarkoitetun valituksen SMHV:lle. SMHV:n ensimmäinen valituslautakunta hylkäsi kyseisen valituksen asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) nojalla 6.9.2007 tekemällään päätöksellä (jäljempänä riidanalainen päätös) sillä perusteella, että haetulla merkillä ei ollut erottamiskykyä kyseessä olevien tavaroiden ja palveluiden osalta. Valituslautakunnan mukaan kohdeyleisö mieltää kyseisen merkin käyttöohjeeksi, tehtäväksi toimenpiteeksi tai toimintatavaksi sellaisen transaktion suorittamiseksi, johon liittyy pankkikortin tai muun kortin käyttö. Asianosaisten vaatimukset Kantaja vaatii, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin — kumoaa riidanalaisen päätöksen — määrää SMHV:n rekisteröimään haetun tavaramerkin. Istunnossa kantaja on täydentänyt vaatimuksiaan ja vaatinut, että SMHV velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut. SMHV vaatii, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin — hylkää kanteen — velvoittaa kantajan korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Oikeudellinen arviointi Kantajan toisen vaatimuksen tutkittavaksi ottaminen Toisena vaatimuksenaan kantaja vaatii, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin määrää SMHV:n rekisteröimään haetun tavaramerkin. Tältä osin on muistutettava siitä, että asetuksen N:o 40/94 63 artiklan 6 kohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 65 artiklan 6 kohta) mukaan SMHV:n on toteutettava yhteisön tuomioistuimen tuomion täytäntöönpanosta johtuvat toimenpiteet. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen tehtävänä ei siis ole antaa tältä osin SMHV:lle määräystä. SMHV:n on itse tehtävä johtopäätökset tämän tuomion tuomiolauselman ja perustelujen perusteella (ks. vastaavasti asia T-331/99, Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld v. SMHV (Giroform), tuomio 31.1.2001, Kok., s. II-433, 33 kohta ja asia T-34/00, Eurocool Logistik v. SMHV (EUROCOOL), tuomio 27.2.2002, Kok., s. II-683, 12 kohta). Kantajan toista vaatimusta ei siten voida ottaa tutkittavaksi. Asiakysymys Kanteensa tueksi kantaja vetoaa yhteen ainoaan kanneperusteeseen, ja se perustuu asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) rikkomiseen. Asianosaisten lausumat Kantaja tuo esiin, että mikään sen tavaramerkin osatekijöistä, jonka rekisteröintiä on haettu, eli tyylitelty käden kuva, käden pitelemä väriltään valkoinen suorakulmion muotoinen kuvio tai kolme peräkkäistä kolmiota, erikseen tai yhdessä arvioituina, ei mahdollista sellaista päätelmää, että tavaramerkki antaisi ohjeen ”tehtävästä toimenpiteestä” tai ”toimintatavasta sellaisen transaktion” suorittamiseksi, ”johon liittyy pankkikortin käyttö”, vaikka valituslautakunta on näin todennut riidanalaisessa päätöksessä. Ensinnäkin kantaja riitauttaa sen valituslautakunnan näkemyksen paikkansapitävyyden, jonka mukaan väriltään vaalea suorakulmion muotoinen käden pitelemä kuvio, joka on kyseessä olevassa merkissä, on pankkikortti. Näin ollen kantajan mukaan ei ole oikein väittää, että haetulta tavaramerkiltä puuttuu erottamiskyky osan luokkiin 9, 35 ja 42 kuuluvien tavaroiden ja palveluiden osalta, koska mainitut tavarat ja palvelut liittyvät väistämättä elektronisten maksukorttien käyttöön ja näillä korteilla tapahtuvien transaktioiden suorittamiseen, sekä luokkiin 36 ja 38 kuuluvien palvelujen osalta, koska mainittu tavaramerkki viestittää, että kuluttajat voivat suorittaa mainitunlaisia toimenpiteitä elektronisilla tai magneettikorteilla. Toiseksi kantaja tuo esiin, että käden ja suorakulmion muotoisen kuvion tyylitellystä esittämisestä, asennosta ja asettelusta johtuu, että yhdistelmä, joka muodostuu kädestä, jossa pidetään väriltään vaaleaa suorakulmion muotoista kuviota, on erottamiskykyinen osatekijä tiettyjen kyseessä olevien tavaroiden ja palvelujen osalta. Kantajan mukaan valituslautakunta menee haetun tavaramerkin osatekijöitä ja kyseisten tavaroiden ja palvelujen nimikkeitä pidemmälle pyrkiäkseen toteamaan yhteyden tiettyjen haetun tavaramerkin osatekijöiden ja kyseessä olevien tavaroiden ja palvelujen välillä. Lisäksi valituslautakunta jättää huomiotta kolmen kolmion yhdistelmän, joka muodostaa yhden haetun tavaramerkin erottamiskykyisistä ja hallitsevista osista. Kyseinen osatekijä on kuitenkin tavanomaisesta poikkeava ja mielivaltainen kyseessä olevien tavaroiden ja palveluiden yhteydessä ja mahdollistaa kantajan tavaroiden ja palveluiden yksilöimisen kantajan kilpailijoiden tavaroihin ja palveluihin nähden. Yhtäältä kantajan mielestä haetun tavaramerkin osatekijät erikseen tai yhdessä ovat täysin erottamiskykyisiä seuraavien tavaroiden ja palveluiden suhteen: — luokka 9: ”Magneettiset tietovälineet, tietojenkäsittelylaitteet, sisäpuhelinlaitteet, käyttöliittymät (tietotekniikka), lukulaitteet (tietotekniikka), ohjelmistot (tallennetut ohjelmat), monitorit (tietokoneohjelmat), tietokoneet, tietokoneiden oheislaitteet, tallennetut tietokoneohjelmat, tallennetut käyttöjärjestelmäohjelmat (tietokoneisiin), keskusyksiköt (prosessorit), varmennettujen maksutapahtumien ohjelmistot elektronista online-viestintäverkkoa varten, elektroniset maksulaitteet ja -välineet, tietotekniset tarvikkeet elektroniseen maksamiseen, ohjelmistot elektronisiin maksutapahtumiin” — luokka 36: ”Luottotoimistot, huoltorahastot, luotot, säästöpankit, varojen kokoaminen, investointi ja sijoittaminen, lainaus (rahoitus), arvopaperitilien hallinta, omaisuuden hoito, elektroniset maksupalvelut, online-maksupalvelut elektronisessa viestintäverkossa” — luokka 38: ”Tietoliikenne, viestintä tietokonepäätteiden välityksellä, elektroninen sanomanvälitys, sanomien lähetys, sanomien ja kuvien tietokoneavusteinen siirto, tietojen siirto internet-, intranet- ja ekstranetverkon välityksellä, tietojen vuorovaikutteiset tietotekniset siirtopalvelut, tietojen siirto tietokannasta, kansainväliset tiedonsiirtopalvelut verkotettujen tietokonejärjestelmien välillä, tietojen siirto online-periaatteella, tietojen, sanomien, kuvien ja äänen siirto ja vastaanotto tietokoneiden, mikrotietokoneiden tai videojärjestelmien välityksellä, tietoliikennepalvelut sähköpostin ja videotekstin välillä, tietokantakeskuspalvelimen käyttöajan vuokraus (tietotekniset palvelut), tietokoneen käyttöajan vuokraus tietojenkäsittelyä varten” — luokka 42: ”Elektronisten maksujärjestelmien ja rahoitustapahtumien suojausjärjestelmien suunnittelu- ja kehittämispalvelut internetverkossa tai muissa tietoverkoissa”. Erikseen tarkasteltuina nämä osatekijät, jotka kuvaavat tyyliteltyä kättä, käden pitelemää väriltään vaaleaa suorakulmion muotoista kuviota ja kolmea peräkkäistä kolmiota, jotka yhdessä muodostavat kantajan mukaan myös erottamiskykyisen ja mielivaltaisen yhdistelmän, ovat erottamiskykyisiä edellä mainittujen tavaroiden ja palveluiden osalta, minkä vuoksi voidaan todeta, että ei ole olemassa mitään pakottavaa tarvetta pitää kyseisten osatekijöiden yhdistelmä vapaana mainittuja tavaroita ja palveluita varten. Kantajan mukaan ei siis ole mitään syytä todeta, että kyseessä olevaa tavaramerkkiä käytettäisiin tavanomaisesti elinkeinotoiminnassa mainitunlaisten tavaroiden ja palvelujen yhteydessä. Toisaalta haettu tavaramerkki on kantajan mukaan kokonaisuutena tarkasteltuna erottamiskykyinen seuraavien tavaroiden ja palveluiden osalta: — luokka 9: ”Myyntiautomaatit, seteli-, lippu-, tiliote-, tilitapahtuma-automaatit, maksuautomaatit, pankkiautomaatit, muisti- tai mikroprosessorikortit, magneettikortit, magneettiset tai mikroprosessorin sisältävät tunnistuskortit, magneettiset tai mikroprosessorin sisältävät maksu-, luotto- tai pankkikortit, tilien hallintaan tarkoitetut ohjelmistot, tietotekniset ohjelmat ja tarvikkeet, joilla voidaan tarjota kattavat etäpalvelut pankki-, rahoitusyhtiö- ja vakuutusalalla, elektroniset maksukortit, rahoitustapahtumien hallintaan tarkoitetut sähkölaitteet ja elektroniset laitteet” — luokka 35: ”Myyntiautomaattien, maksuautomaattien ja pankkiautomaattien hallinto” — luokka 36: ”Pankkitoiminta, rahatalousasiat, raha-asiat, luottokorttipalvelut, pankkikorttipalvelut, rahanvaihto, arvopapereiden keruu, korvausten suorittaminen (rahanvaihto), pankkiasioita koskeva konsultointi, rahoituskonsultointi, arvopapereiden säilytys, rahataloudellinen tiedotus, elektroninen varojen siirto, rahoitus- ja pankkialan tiedotus, rahoitustoimet, raha-asioita koskevat toimet, rahoitustapahtumat, rahoitus- ja pankkitoimintaa koskeva online-tiedotus, rahoitus- ja pankkitoimintaa koskeva vuorovaikutteinen tietotekninen tiedotus, arvopapereiden, varojen, pääomien, osakkeiden, valuutan ja kaikkien muiden rahataloudellisten asiakirjojen elektroniset siirtopalvelut, välitystoiminta ja liiketoimet elektronisessa viestintäverkossa online-periaatteella” — luokka 38: ”Tietoliikennepalvelut, jotka tarjoavat yhteyden kattaviin etäpalveluihin pankki-, rahoitusyhtiö- ja vakuutusalalla; raha-asioita koskevan tietokannan käyttömahdollisuuden tarjoaminen online-periaatteella” — luokka 42: ”Myyntiautomaattien, maksuautomaattien ja pankkiautomaattien hallintajärjestelmään pääsyä koskevat tietotekniset ohjelmointipalvelut”. Kantaja huomauttaa, että vaikka tietyt osatekijät, joista haettu tavaramerkki muodostuu, voivat mahdollisesti tuoda mieleen sen alan, johon edellä mainitut tavarat ja palvelut kuuluvat, on todettava, että kolmen peräkkäisen kolmion kuva on erottamiskykyinen ja mielivaltainen kaikkiin kyseisiin tavaroihin ja palveluihin nähden. Näin ollen ei ole olemassa mitään pakottavaa tarvetta pitää kyseinen osatekijä vapaana mainittuja tavaroita ja palveluita varten. Mistään ei sitä paitsi voida päätellä, että kyseistä osatekijää käytettäisiin tavanomaisesti elinkeinotoiminnassa mainitunlaisten tavaroiden ja palveluiden yhteydessä. Näin ollen kolme peräkkäistä kolmiota yhdistettynä muihin kyseessä olevan tavaramerkin osatekijöihin ovat kantajan mukaan erottamiskykyisiä mainittujen tavaroiden ja palvelujen osalta. Kolmanneksi kantaja huomauttaa, että kolme peräkkäistä oikealle osoittavaa väriltään tummaa kolmiota, joista kaksi on suorakulmion muotoisen kuvion päällä, muodostavat yhden erottamiskykyisistä ja hallitsevista osatekijöistä kaikkien kyseessä olevien tavaroiden ja palveluiden osalta. Kolme väriltään mustaa kolmiota, joiden grafiikka on kyseessä oleviin tavaroihin ja palveluihin nähden tavanomaisesta poikkeava ja mielivaltainen, ovat kantajan mukaan visuaalisesti pääosassa ja antavat tavaramerkille kokonaisuudessaan aivan erityisen vaikutelman, joka mahdollistaa sen, että kuluttajat pitävät tavaramerkin mielessä ja erottavat sen kilpailijoiden tavaramerkeistä. Kantaja tuo esiin, ettei millään perusteella voida katsoa, että kyseessä olevaa tavaramerkkiä käytettäisiin kyseessä olevien tavaroiden ja palveluiden yhteydessä tavanomaisesti elinkeinotoiminnassa. Kyseessä oleva tavaramerkki mahdollistaa sen, että kohdeyleisö erottaa tavaramerkin haltijan tavarat ja palvelut ilman sekaannuksen mahdollisuutta sellaisista tavaroista ja palveluista, joilla on muu kaupallinen alkuperä. Kantaja väittää, että se on osoittanut, että logoa, joka muodostuu kolmesta oikealle osoittavasta kolmiosta, on käytetty intensiivisesti ennen rekisteröintihakemuksen jättämistä. Kantaja on esittänyt kirjelomakkeen, kaksi laskua ja otteen internetsivuiltaan. Kantajan mukaan yleisö muodostaa väistämättä yhteyden kantajan ja sen haetun tavaramerkin välillä, jossa kyseinen logo on kokonaisuudessaan toistettu. Kantaja tuo esiin myös sen, että haetun tavaramerkin ominaispiirteisiin perustuva erottamiskyky on todistettu, koska kyseistä tavaramerkkiä on käytetty intensiivisesti ennen rekisteröintihakemuksen jättämistä. Pankit, joihin tavaramerkki kantajan mukaan liittyy, ovat käyttäneet sitä seteliautomaateissaan, minkä osoittavat Thionvillessä (Ranska) vuonna 2005 otettu valokuva ja asiakirja, jonka otsikko on ”Euro Automatic Cash- Supports et déploiements sur GABs CEE-SE-IDF-SMB” (CEE-SE-IDF-SMB pankkiautomaattien Euro Automatic Cash -tuki ja käyttö), vuoden 2006 kesäkuulta; kantaja on esittänyt ne SMHV:ssa käydyn menettelyn kuluessa. Kantaja väittää näin ollen, että mainitunlainen käyttö on omiaan antamaan haetulle tavaramerkille lisää erottamiskykyä ja että se, että kohdeyleisö tuntee mainitun tavaramerkin, on omiaan vahvistamaan kyseisen tavaramerkin erottamiskykyä. Lopuksi kantaja korostaa, että SMHV on jo hyväksynyt haettuun tavaramerkkiin verrattavissa olevien tavaramerkkien rekisteröinnin. SMHV kiistää sen, että kantajan esittämät väitteet olisivat perusteltuja. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta Asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) mukaan ”tavaramerkkejä, joilta puuttuu erottamiskyky” ei rekisteröidä. Vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan tavaramerkin erottamiskykyä on arvioitava yhtäältä suhteessa niihin tavaroihin tai palveluihin, joille sen rekisteröintiä on haettu, ja toisaalta suhteessa siihen, miten kohdeyleisö, joka muodostuu näiden tavaroiden tai palvelujen tavanomaisesti valistuneista sekä kohtuullisen tarkkaavaisista ja huolellisista keskivertokuluttajista, mieltää asian (yhdistetyt asiat C-456/01 P ja C-457/01 P, Henkel v. SMHV, tuomio 29.4.2004, Kok., s. I-5089, 35 kohta ja asia C-25/05 P, Storck v. SMHV, tuomio 22.6.2006, Kok., s. I-5719, 25 kohta). On muistutettava, että asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdassa (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) tarkoitetut tavaramerkit ovat erityisesti niitä tavaramerkkejä, joita kohdeyleisön mielestä käytetään tavanomaisesti elinkeinotoiminnassa esittämään kyseisiä tavaroita tai palveluja tai joiden osalta on ainakin olemassa konkreettisia seikkoja, joiden perusteella voidaan päätellä, että niitä voidaan käyttää tällä tavoin. Lisäksi tässä säännöksessä tarkoitetut merkit ovat sellaisia merkkejä, jotka eivät kykene täyttämään tavaramerkille asetettua keskeistä tehtävää eli yksilöimään tavaran tai palvelun alkuperää niin, että kuluttaja voi myöhempiä hankintoja tehdessään hankkia lisää kyseisellä tavaramerkillä varustettuja tavaroita tai palveluita, jos hän on pitänyt niitä hyvinä, tai valita jonkin toisen tavaran tai palvelun, jos hän ei ole tyytyväinen niihin (asia T-305/02, Nestlé Waters France v. SMHV (pullon muoto), tuomio 3.12.2003, Kok., s. II-5207, 28 kohta; asia T-216/02, Fieldturf v. SMHV (LOOKS LIKE GRASS… FEELS LIKE GRASS… PLAYS LIKE GRASS), tuomio 31.3.2004, Kok., s. II-1023, 23 ja 24 kohta ja asia T-393/02, Henkel v. SMHV (valkoisen ja läpinäkyvän pullon muoto), tuomio 24.11.2004, Kok., s. II-4115, 30 kohta). Kantaja ei riitauta valituslautakunnan loppupäätelmää kohdeyleisön osalta. Näin ollen valituslautakunnan arvio haetun tavaramerkin erottamiskyvystä tarkastetaan ottamalla huomioon tavanomaisesti valistunut ja kohtuullisen tarkkaavainen ja huolellinen eurooppalainen keskivertokuluttaja, johon riidanalaisen päätöksen 15 kohdassa viitataan. Kantaja ei kiistä sitä, että haettu tavaramerkki on graafinen esitys, joka muodostuu tyylitellystä käden kuvasta, käden pitelemästä väriltään vaaleasta suorakulmion muotoisesta kuviosta ja kolmesta peräkkäisestä oikealle osoittavasta väriltään tummasta kolmiosta, joista kaksi on suorakulmion muotoisen kuvion päällä. Haetun tavaramerkin erottamiskyvyn, jonka kantaja väittää syntyvän siitä, että haetun tavaramerkin osatekijät ovat tyyliteltyjä, arvioimiseksi on tutkittava, voiko kohdeyleisö mieltää haetun tavaramerkin sen kaupallista alkuperää koskevaksi tiedoksi, kun otetaan huomioon tavaramerkin muodon, värien ja piirrosten yhdistelmästä syntyvä kokonaisvaikutelma. Tältä osin on aivan ensimmäiseksi hylättävä kantajan väite, jolla pyritään erottamaan toisistaan haetun tavaramerkin eri osatekijät ja arvioimaan niiden erottamiskykyä erikseen. Haetun tavaramerkin erottamiskyvyn tutkimisen on nimittäin kohdistuttava siitä syntyvään kokonaisvaikutelmaan eikä erikseen arvioituna jokaiseen osatekijään, joista haettu tavaramerkki muodostuu (ks. vastaavasti asia C-37/03 P, BioID v. SMHV, tuomio 15.9.2005, Kok., s. I-7975, 29 kohta ja asia C-304/06 P, Eurohypo v. SMHV, tuomio 8.5.2008, Kok., s. I-3297, 41 kohta). Valituslautakunta on kuitenkin aivan oikein todennut, että kun otetaan huomioon kyseessä olevat tavarat ja palvelut, kohdeyleisö mieltää kortilta näyttävää suorakulmion muotoista kuviota pitelevän käden kuvan, johon on yhdistetty kolme samaan suuntaan osoittavaa kolmiota, käyttöohjeeksi, jonka tarkoituksena on ilmoittaa menettelytapa, jota on noudatettava, jotta korttia voidaan käyttää tietyn transaktion toteuttamiseksi, eikä kyseessä olevien tavaroiden ja palveluiden kaupallista alkuperää koskevaksi tiedoksi. Keskivertokuluttaja kohtaa päivittäin tämäntyyppisiä käyttöohjeita eri paikoissa, kuten pankeissa, supermarketeissa, asemilla, lentokentillä, parkkipaikoilla ja puhelinkopeissa. On todettava, että kantaja ei esitä mitään väitettä, jonka perusteella kyseisen näkemyksen oikeellisuus voitaisiin kyseenalaistaa. Vaikka kantaja kiistää sen, että väriltään vaalea suorakulmion muotoinen kuvio voitaisiin mieltää magneettikortiksi tai sirukortiksi, on katsottava, että asiayhteys, johon kyseinen kuvio liittyy, eli sitä pitelevä tyylitelty käsi ja kolme suunnattua kolmiota sekä kyseessä olevat tavarat ja palvelut, ei jätä mitään epäselvyyttä siitä, miten kohdeyleisö mieltää kyseisen merkin. Samoin on huomautettava, että kolmesta väriltään mustasta kolmiosta muodostuvalla kokonaisuudella ei ole kantajan väittämää erottamiskykyä sen vuoksi, että se on sisällytetty kyseessä olevaan merkkiin, sillä kohdeyleisö mieltää sen käsittävän suuntanuolia, joilla on käyttöön liittyvä tehtävä, eli niiden tehtävä on ilmoittaa paikka, johon magneettikortti on automaatissa syötettävä. Mainitut kolmiot eivät siis ole erottamiskykyisiä minkään kyseessä olevien tavaroiden ja palveluiden luokan osalta. Näin ollen haetun tavaramerkin muita osatekijöitä ei ole tarpeen tutkia erikseen. Lisäksi on todettava, että valituslautakunta on aiheellisesti katsonut, että sen päätelmä, joka koski sitä, että haetulla tavaramerkillä ei ole erottamiskykyä, kuten valituslautakunta on osoittanut yksityiskohtaisesti riidanalaisen päätöksen 19–22 kohdassa, soveltui kaikkiin niihin kyseessä oleviin tavaroihin ja palveluihin, jotka liittyivät elektronisten maksukorttien käyttöön ja sellaisten transaktioiden toteuttamiseen, joihin mainitunlaisten korttien käyttö liittyy, kuten elektroniset maksut magneettikortilla (luokka 9), automaattien hallinto (luokka 35), elektroniset maksujärjestelmät tietoverkoissa (luokka 42), magneettisten maksukorttien markkinointi ja mainitunlaisilla korteilla tehtävät transaktiot (luokka 36) tai vielä tietoliikenne- ja elektronisen tiedonsiirron menetelmät, jotka toimivat eräänlaisina viesteinä, joiden mukaan kyseisiä palveluita voidaan saada käyttämällä magneettikorttia (luokka 38). Tältä osin on erityisesti todettava, että kantaja ei ole kyennyt näyttämään toteen, että valituslautakunta olisi tehnyt virheen, kun se on riidanalaisen päätöksen 19–22 kohdassa katsonut, että kun otetaan huomioon kyseessä olevat tavarat ja palvelut, kohdeyleisö mieltää haetun tavaramerkin olevan suoraan ja väistämättä yhteydessä elektronisten maksujen suorittamiseen magneettikortilla. Edellä esitetyn perusteella on todettava, että valituslautakunta on aiheellisesti katsonut, että kun niiden eri osatekijöiden, joista haettu merkki muodostuu, yhdistelmästä syntyvä kokonaisvaikutelma otetaan huomioon, merkki ei mahdollista sitä, että kohdeyleisö tunnistaa kyseessä olevien tavaroiden ja palveluiden kaupallisen alkuperän, kun kohdeyleisö ostohetkellä tekee valintaansa. Kantaja tuo esiin vielä sen, että haetun tavaramerkin erottamiskykyä vahvistaa ensinnäkin se, että kantaja on käyttänyt kolmea peräkkäistä oikealle osoittavaa kolmiota kuvaavaa osatekijää logonaan kirjelomakkeessaan, laskuissaan ja internetsivuillaan, ja toiseksi se, että pankkikonserni, johon kantaja kuuluu, on käyttänyt haettua tavaramerkkiä ennen tavaramerkin rekisteröintiä koskevan hakemuksen jättämistä muun muassa aluksi CIC-pankin pankkiautomaateilla ja sittemmin koko konsernin pankkiautomaateilla. Tältä osin on aivan ensimmäiseksi todettava, että kantaja ei ole vedonnut siihen, että olisi rikottu asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 3 kohtaa (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 3 kohta), jonka mukaan mainitun asetuksen 7 artiklan 1 kohdan b, c ja d alakohdassa (joista on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b, c ja d alakohta) tarkoitetut ehdottomat rekisteröinnin esteet eivät estä tavaramerkin rekisteröintiä, jos tavaramerkki on käytössä tullut erottamiskykyiseksi niiden tavaroiden tai palvelujen osalta, joille rekisteröintiä haetaan. Onkin korostettava sitä, että voidakseen välttyä asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdassa (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) tarkoitetun ehdottoman rekisteröinnin esteen soveltamiselta kantaja ei voi vedota siihen, että haetulla tavaramerkillä on ”lisää” erottamiskykyä tai että sen erottamiskyky on vahvistunut tavaramerkin käytön vuoksi. Jos haetulla tavaramerkillä ei ole asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdassa (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) tarkoitettua tavaramerkin ominaispiirteisiin perustuvaa erottamiskykyä, merkki voidaan rekisteröidä vain, jos asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 3 kohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 3 kohta) edellytykset täyttyvät. Tästä seuraa, että siltä osin kuin kantaja vetoaa lisäksi siihen, että haetulla tavaramerkillä on riittävä asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdassa (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) tarkoitettu tavaramerkin ominaispiirteisiin perustuva erottamiskyky yhtäältä sen kolmesta kolmiosta muodostuvan logon käytön, joka on osa tavaramerkkiä, ja toisaalta haetun tavaramerkin käytön vuoksi, kyseinen väite on hylättävä. Jos kantaja olisi kuitenkin halunnut väittää, että haettu tavaramerkki on rekisteröitävä asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 3 kohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 3 kohta) nojalla, on muistutettava siitä, että jäsenvaltioiden tavaramerkkilainsäädännön lähentämisestä 21.12.1988 annetun ensimmäisen neuvoston direktiivin 89/104/ETY ( EYVL 1989, L 40, s. 1 ) 3 artiklan 3 kohdan, jonka normatiivinen sisältö on pääasiallisesti samanlainen kuin asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 3 kohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 3 kohta) normatiivinen sisältö, tulkintaa koskevasta oikeuskäytännöstä ilmenee, että erottamiskyvyn saavuttaminen tavaramerkin käytön kautta edellyttää, että ainakin merkittävä osa kohderyhmästä tunnistaa kyseisen tavaramerkin perusteella asianomaiset tavarat tai palvelut tietyn yrityksen tavaroiksi tai palveluiksi (ks. vastaavasti yhdistetyt asiat C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, tuomio 4.5.1999, Kok., s. I-2779, 52 kohta ja asia C-299/99, Philips, tuomio 18.6.2002, Kok., s. I-5475, 61 kohta; ks. myös asetuksen N:o 40/94 osalta asia T-399/02, Eurocermex v. SMHV (Olutpullon muoto), tuomio 29.4.2004, Kok., s. II-1391, 42 kohta ja asia T-207/06, Europig v. SMHV (EUROPIG), tuomio 14.6.2007, Kok., s. II-1961, 55 kohta). Kun tavaramerkin käytön perusteella saavutettua erottamiskykyä arvioidaan, voidaan ottaa huomioon muun muassa tällä tavaramerkillä markkinoitujen tavaroiden markkinaosuus, tämän tavaramerkin käyttämisen intensiivisyys, maantieteellinen laajuus ja kesto, se, missä määrin yritys on käyttänyt varoja tavaramerkin tunnetuksi tekemiseen, ja se, kuinka laajasti asianomaisessa kohderyhmässä tunnistetaan tämän merkin perusteella kyseinen tavara tietyn yrityksen tavaraksi, sekä kauppakamarien ja muiden liike-elämän yhteenliittymien antamat lausunnot. Jos näiden seikkojen perusteella asianomainen kohderyhmä tai ainakin merkittävä osa siitä tunnistaa tämän tavaramerkin perusteella tavaran tietyn yrityksen tavaraksi, on katsottava, että asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 3 kohdassa (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 3 kohta) tavaramerkin rekisteröinnille asetettu edellytys täyttyy (ks. analogisesti em. yhdistetyt asiat Windsurfing Chiemsee, tuomion 51 ja 52 kohta ja em. asia Philips, tuomion 60 ja 61 kohta sekä asia T-237/01, Alcon v. SMHV – Dr. Robert Winzer Pharma (BSS), tuomio 5.3.2003, Kok., s. II-411, 50 kohta). Esillä olevassa asiassa on ensinnäkin todettava, että logo, johon kantaja viittaa, ei ole sama kuin haettu tavaramerkki, vaan se on yksi niistä osatekijöistä, joista haettu tavaramerkki muodostuu. Kuten valituslautakunta kuitenkin on aiheellisesti katsonut riidanalaisen päätöksen 27 kohdassa, on niin, että vaikka oletettaisiinkin, että kyseessä oleva logo olisi saavuttanut erottamiskyvyn käyttönsä perusteella, mainittu erottamiskyky ei voisi hyödyttää haettua merkkiä, joka muodostuu muistakin osatekijöistä, jotka ovat määrääviä siitä syntyvässä kokonaisvaikutelmassa. Toiseksi on todettava, että kantajan SMHV:ssa käydyn menettelyn kuluessa esittämät todisteet haetun tavaramerkin käytöstä ovat selvästi riittämättömiä osoittamaan käytön kautta saavutettua erottamiskykyä, kun edellä 47 ja 48 kohdassa mainitut asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 3 kohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 3 kohta) vaatimukset otetaan huomioon. Tältä osin riittää, kun huomautetaan, että koska haetulla tavaramerkillä markkinoitujen tavaroiden markkinaosuutta koskevaa merkityksellistä osatekijää ei ole, kuten ei myöskään haetun tavaramerkin käyttämisen intensiivisyyttä eikä maantieteellistä laajuutta koskevaa osatekijää, pelkästään sen perusteella, että pankkikonserni on käyttänyt mainittua tavaramerkkiä seteliautomaateissaan, ei voida mitenkään katsoa, että merkittävä osa kohdeyleisöstä liittäisi kyseessä olevat tavarat tai palvelut, joita varten haettua tavaramerkkiä käytettäisiin, kantajaan tai siihen konserniin, johon kantaja kuuluu. Tästä seuraa, että kantajan väitteet eivät voi osoittaa sitä, että haetun tavaramerkin erottamiskyky olisi vahvistunut, eivätkä myöskään sitä, että erottamiskyky olisi saavutettu käytön kautta asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 3 kohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 3 kohta) nojalla. SMHV:n aiemmin suorittamiin rekisteröinteihin perustuvista väitteistä, joilla pyritään vetoamaan yhdenvertaisen kohtelun periaatteen loukkaamiseen, on huomautettava, että vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan valituslautakuntien päätösten laillisuutta on arvioitava yksinomaan asetuksen N:o 40/94 (josta on tullut asetus N:o 207/2009) nojalla, sellaisena kuin yhteisöjen tuomioistuin on sitä tulkinnut, eikä niiden aiemman päätöksentekokäytännön pohjalta (em. asia BioID v. SMHV, tuomion 47 kohta ja asia T-106/00, Streamserve v. SMHV (STREAMSERVE), tuomio 27.2.2002, Kok., s. II-723, 66 kohta). Tästä seuraa, että asetuksen N:o 40/94 7 artiklan 1 kohdan b alakohdan (josta on tullut asetuksen N:o 207/2009 7 artiklan 1 kohdan b alakohta) rikkomiseen perustuva ainoa kanneperuste ei ole perusteltu, ja kanne on näin ollen hylättävä. Oikeudenkäyntikulut Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen työjärjestyksen 87 artiklan 2 kohdan mukaan asianosainen, joka häviää asian, velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut, jos vastapuoli on sitä vaatinut. Koska kantaja on hävinnyt asian ja SMHV on vaatinut oikeudenkäyntikulujensa korvaamista, kantaja on velvoitettava korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Näillä perusteilla YHTEISÖJEN ENSIMMÄISEN OIKEUSASTEEN TUOMIOISTUIN (kuudes jaosto) on ratkaissut asian seuraavasti: 1) Kanne hylätään. 2) Européenne de traitement de l’information (Euro-Information) velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Meij Vadapalas Truchot Julistettiin Luxemburgissa 2 päivänä heinäkuuta 2009. Allekirjoitukset ( *1 ) Oikeudenkäyntikieli: ranska.

62006TJ0392

ro

Acțiune formulată împotriva Deciziei Camerei a doua de recurs a OAPI din 10 octombrie 2006 (cauza R 442/2004‑2) privind o procedură de opoziție între Union Investment Privatfonds GmbH și Unicre‑Cartão International De Crédito, SA Date privind cauza Solicitantul mărcii comunitare: Unicre‑Cartão International De Crédito, SA Marca comunitară vizată: Marca figurativă unibanco pentru servicii din clasele 36 și 38 – cererea de înregistrare nr. 1871896 Titularul mărcii sau al semnului invocat în sprijinul opoziției: Union Investment Privatfonds GmbH Marca sau semnul invocat în sprijinul opoziției: Mărcile figurative germane UniFLEXIO și UniVARIO pentru servicii din clasele 35 și 36, marca figurativă germană UniZERO pentru servicii din clasa 36 Decizia diviziei de opoziție: Respinge opoziția Decizia camerei de recurs: Respinge calea de atac Dispozitivul 1) Respinge acțiunea. 2) Obligă Union Investment Privatfonds GmbH la plata cheltuielilor de judecată.

62007CJ0573

el

Η αίτηση έκδοσης προδικαστικής απόφασης αφορά την ερμηνεία των άρθρων 43 ΕΚ, 45 ΕΚ, 46 ΕΚ, 49 ΕΚ και 86 ΕΚ. Η αίτηση αυτή υποβλήθηκε στο πλαίσιο ένδικης διαφοράς μεταξύ της εταιρίας Sea Srl (στο εξής: Sea) και του Comune di Ponte Nossa (Δήμου Ponte Nossa), αντικείμενο της οποίας είναι η σύναψη από τον εν λόγω δήμο σύμβασης σχετικά με την υπηρεσία συλλογής, μεταφοράς και διάθεσης των αστικών αποβλήτων με την εταιρία Servizi Tecnologici Comuni — Se.T.Co. SpA (στο εξής: Setco). Το νομικό πλαίσιο Η κοινοτική νομοθεσία Το άρθρο 1 της οδηγίας 2004/18/ΕΚ του Ευρωπαϊκού Κοινοβουλίου και του Συμβουλίου, της 31ης Μαρτίου 2004, περί συντονισμού των διαδικασιών σύναψης δημόσιων συμβάσεων έργων, προμηθειών και υπηρεσιών ( ΕΕ L 134, σ. 114 ), προβλέπει τα εξής: «[…] α) Οι “δημόσιες συμβάσεις” είναι συμβάσεις εξ επαχθούς αιτίας οι οποίες συνάπτονται γραπτώς μεταξύ ενός ή περισσοτέρων οικονομικών φορέων και μιας ή περισσοτέρων αναθετουσών αρχών και έχουν ως αντικείμενο την εκτέλεση έργων, την προμήθεια προϊόντων ή την παροχή υπηρεσιών κατά την έννοια της παρούσας οδηγίας. […] δ) Οι “δημόσιες συμβάσεις υπηρεσιών” είναι δημόσιες συμβάσεις, πλην των δημόσιων συμβάσεων έργων ή προμηθειών, που έχουν ως αντικείμενο την παροχή των υπηρεσιών που αναφέρονται στο παράρτημα ΙΙ. […] 4.   H “σύμβαση παραχώρησης υπηρεσιών” είναι μια σύμβαση η οποία παρουσιάζει τα ίδια χαρακτηριστικά με μια δημόσια σύμβαση υπηρεσιών, εκτός από το γεγονός ότι το εργολαβικό αντάλλαγμα συνίσταται είτε αποκλειστικά στο δικαίωμα εκμετάλλευσης της υπηρεσίας είτε στο δικαίωμα αυτό σε συνδυασμό με καταβολή αμοιβής.» Το άρθρο 20 της οδηγίας αυτής προβλέπει τα εξής: «Οι συμβάσεις οι οποίες έχουν ως αντικείμενο υπηρεσίες αναφερόμενες στο παράρτημα ΙΙ Α συνάπτονται σύμφωνα με τα άρθρα 23 έως 55.» Το άρθρο 28 της εν λόγω οδηγίας ορίζει ότι οι συμβάσεις, πλην εξαιρέσεων, συνάπτονται κατ’ εφαρμογή της ανοικτής ή της κλειστής διαδικασίας. Κατά το άρθρο 80 της οδηγίας 2004/18, τα κράτη μέλη θέτουν σε ισχύ το αργότερο στις 31 Ιανουαρίου 2006 τις διατάξεις που είναι αναγκαίες για να συμμορφωθούν προς την εν λόγω οδηγία. Στο παράρτημα II A της οδηγίας περιλαμβάνεται η κατηγορία υπηρεσιών 16, η οποία καλύπτει τις «Υπηρεσίες αποκομιδής απορριμμάτων: υπηρεσίες αποχέτευσης και συναφείς υπηρεσίες». Η εθνική νομοθεσία και το εταιρικό καταστατικό Το άρθρο 2341 bis του ιταλικού Αστικού Κώδικα έχει ως εξής: «Οι συμφωνίες, ανεξάρτητα από τη μορφή τους, που, με σκοπό τη μεγαλύτερη σταθεροποίηση της περιουσιακής κατάστασης ή της διοίκησης της εταιρίας: a) έχουν ως αντικείμενο την άσκηση του δικαιώματος ψήφου στις ανώνυμες εταιρίες ή στις εταιρίες που τις ελέγχουν, b) θέτουν περιορισμούς όσον αφορά τη μεταβίβαση μετοχών ή συμμετοχικών μεριδίων των ελεγχουσών εταιριών, c) έχουν ως αντικείμενο ή ως αποτέλεσμα την άσκηση, από κοινού έστω, δεσπόζουσας επιρροής επί των εταιριών αυτών δεν μπορούν να έχουν διάρκεια ισχύος μεγαλύτερη των πέντε ετών και λογίζονται συναφθείσες για τη διάρκεια αυτή, ακόμη και αν τα μέρη έχουν προβλέψει μεγαλύτερη διάρκεια· οι συμφωνίες αυτές μπορούν να ανανεώνονται κατά τη λήξη της ισχύος τους. Αν η συμφωνία δεν προβλέπει τη διάρκεια ισχύος της, οποιοδήποτε από τα μέρη μπορεί να υπαναχωρήσει κατόπιν δηλώσεως, η οποία παράγει αποτελέσματα μετά την παρέλευση 180 ημερών. Οι διατάξεις του παρόντος άρθρου δεν εφαρμόζονται στις πράξεις που συνίστανται σε συμφωνίες συνεργασίας για την παραγωγή ή εμπορία αγαθών ή υπηρεσιών που αφορούν εταιρίες που ανήκουν κατά 100% στους μετέχοντες στη συμφωνία.» Το άρθρο 2355 bis του ιταλικού Αστικού Κώδικα ορίζει τα εξής: «Σε περίπτωση ονομαστικών μετοχών ή μη έκδοσης μετοχών, το καταστατικό μπορεί να επιβάλλει ιδιαίτερες προϋποθέσεις για τη μεταβίβαση των μετοχών καθώς και να την απαγορεύει επί μία πενταετία, κατ’ ανώτατο όριο, από την ημερομηνία της ίδρυσης της εταιρίας ή της επιβολής αυτής της απαγόρευσης. Οι ρήτρες του καταστατικού που εξαρτούν τη μεταβίβαση των μετοχών από τη συναίνεση των εταιρικών οργάνων ή άλλων εταίρων είναι άκυρες, αν δεν προβλέπουν την υποχρέωση των εταιρικών οργάνων ή των άλλων εταίρων να προβούν στην αγορά τους ή το δικαίωμα του μεταβιβάζοντος να υπαναχωρήσει· δεν θίγεται η εφαρμογή των διατάξεων του άρθρου 2357. Το τίμημα της πώλησης ή το μέρισμα λόγω της εκποίησης προσδιορίζονται σύμφωνα με τις μεθόδους και μέχρι το ύψος που προβλέπει το άρθρο 2437 ter. Οι διατάξεις του προηγούμενου εδαφίου έχουν εφαρμογή σε όλες τις περιπτώσεις στις οποίες υπάρχουν ρήτρες που εξαρτούν τη μεταβίβαση μετοχών λόγω θανάτου από ιδιαίτερες προϋποθέσεις, εκτός αν έχει δοθεί η προβλεπόμενη συναίνεση. Οι περιορισμοί της μεταβίβασης των μετοχών πρέπει να προκύπτουν από το ίδιο το αξιόγραφο αυτό.» Το νομοθετικό διάταγμα 267, περί ενοποιήσεως των νόμων για την οργάνωση των οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης (testo unico delle leggi sull’ordinamento degli enti locali), της 18ης Αυγούστου 2000 (τακτικό παράρτημα της GURI [Εφημερίδας της Κυβέρνησης της Ιταλίας] αριθ. 227, της 28ης Σεπτεμβρίου 2000), όπως τροποποιήθηκε με την πράξη νομοθετικού περιεχομένου 269 περί επειγουσών διατάξεων για την προώθηση της ανάπτυξης και για τη διόρθωση της κατάστασης των δημοσίων οικονομικών (disposizioni urgenti per favorire lo sviluppo e per la correzione dell’andamento dei conti pubblici), της 30ής Σεπτεμβρίου 2003 (τακτικό παράρτημα της GURI αριθ. 229, της 2ας Οκτωβρίου 2003), η οποία μετατράπηκε σε νόμο, κατόπιν τροποποιήσεως, με τον νόμο 326, της 24ης Νοεμβρίου 2003 (τακτικό παράρτημα της GURI αριθ. 274, της 25ης Νοεμβρίου 2003, στο εξής: νομοθετικό διάταγμα 267/2000), προβλέπει στο άρθρο 113, παράγραφος 5, τα εξής: «Η υπηρεσία παρέχεται σύμφωνα με τη ρύθμιση που διέπει τον οικείο τομέα και τηρουμένης της ρυθμίσεως της Ευρωπαϊκής Ένωσης και η εκμετάλλευση της υπηρεσίας ανατίθεται: α) σε κεφαλαιουχικές εταιρίες που επιλέγονται μέσω διαδικασίας προσκλήσεως για την υποβολή προσφορών, β) σε εταιρίες μικτού, δημόσιου και ιδιωτικού, κεφαλαίου, όπου ο ιδιώτης εταίρος έχει επιλεγεί μέσω διαδικασίας προσκλήσεως για την υποβολή προσφορών εξασφαλίζουσας την τήρηση των εθνικών και κοινοτικών κανόνων ανταγωνισμού σύμφωνα με τις κατευθυντήριες γραμμές που οι αρμόδιες αρχές χαράσσουν με ειδικές πράξεις ή εγκυκλίους, γ) σε εταιρίες οι οποίες ανήκουν εξ ολοκλήρου στον δημόσιο τομέα, υπό τον όρο αφενός ότι ο δημόσιος ή οι δημόσιοι οργανισμοί που κατέχουν το κεφάλαιο της εταιρίας ασκούν επί της εταιρίας έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών και αφετέρου ότι η εταιρία πραγματοποιεί το μεγαλύτερο τμήμα της δραστηριότητάς της με τον ελέγχοντα ή τους ελέγχοντες δημόσιους οργανισμούς.» Το άρθρο 1, παράγραφος 3, του καταστατικού της Setco έχει ως εξής: «Εταίροι της εταιρίας μπορούν να είναι, δεδομένης της φύσης της, οι οργανισμοί τοπικής αυτοδιοίκησης που απαριθμούνται στο άρθρο 2, παράγραφος 1, του νομοθετικού διατάγματος 267/2000, καθώς και άλλοι δημόσιοι φορείς και δημόσιες επιχειρήσεις που έχουν νομική προσωπικότητα και των οποίων η δραστηριότητα και η πείρα μπορούν να δημιουργήσουν ευνοϊκές συνθήκες για την πλήρη επίτευξη των εταιρικών σκοπών.» Η παράγραφος 4 του άρθρου 1 του ίδιου αυτού καταστατικού έχει ως εξής: «Δεν επιτρέπεται η συμμετοχή ιδιωτών ή άλλων φορέων ή, σε κάθε περίπτωση, προσώπων των οποίων η συμμετοχή, ακόμη και αν είναι ποιοτικά ή/και ποσοτικά μειοψηφική, μπορεί να αλλοιώσει τους μηχανισμούς του “ανάλογου ελέγχου” (όπως αυτοί ορίζονται με τις παρακάτω διατάξεις και από την κοινοτική και εθνική νομοθεσία) ή να δημιουργήσει διαχειριστική ασυμβατότητα σε σχέση με την ισχύουσα νομοθεσία.» Το άρθρο 3 του καταστατικού της Setco προβλέπει τα εξής: «1.   Σκοπός της εταιρίας είναι η διαχείριση των δημόσιων υπηρεσιών των τοπικών δήμων ή ενώσεων δήμων, εφόσον πρόκειται μόνον για οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης που αναθέτουν την παροχή αυτών των υπηρεσιών με βάση τα άρθρα 113 επ. του νομοθετικού διατάγματος 267/2000 […], ακόμη και κατόπιν της σύναψης σύμβασης μεταξύ των οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης. […] 3.   Οι υπηρεσίες και τα έργα που αναφέρονται παραπάνω: — επιτρέπεται να παρέχονται ή να εκτελούνται επίσης υπέρ ιδιωτών, εφόσον τούτο δεν είναι αντίθετο προς τους εταιρικούς σκοπούς ή συμβάλλει στην ευχερέστερη επίτευξή τους, […]». Το άρθρο 6, παράγραφος 4, του καταστατικού αυτού προβλέπει τα εξής: «Η εταιρία, για να διευκολύνει ενδεχομένως την απόκτηση μετοχών από πλείονα πρόσωπα σε τοπικό επίπεδο (πολίτες και/ή επιχειρηματίες) ή από υπαλλήλους της, θα μπορεί επίσης να εκδίδει προνομιακές μετοχές […]». Το άρθρο 8 bis του καταστατικού αυτού προβλέπει τα εξής: «1.   Οι εταίροι που εκπροσωπούν οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης (“αναθέτοντες εταίροι”) μπορούν να αποφασίζουν, σύμφωνα με την ισχύουσα κοινοτική και εθνική νομοθεσία, την απευθείας ανάθεση των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών στην εταιρία σε σχέση με όλους ή ορισμένους από τους τομείς που αναφέρονται στο άρθρο 3 και αντιστοιχούν στα ακόλουθα τμήματα: 1ο Τμήμα: Απόβλητα, 2ο Τμήμα: Νερό, 3ο Τμήμα: Φυσικό αέριο, 4ο Τμήμα: Τουρισμός, 5ο Τμήμα: Ενέργεια, 6ο Τμήμα: Υπηρεσίες κοινής ωφέλειας. 2.   Η εταιρία διαχειρίζεται τις υπηρεσίες αποκλειστικά υπέρ των αναθετόντων εταίρων, οπωσδήποτε δε εντός των ορίων της κατά τόπο αρμοδιότητας των δημόσιων αυτών αρχών. 3.   Οι εταίροι ασκούν από κοινού και/ή αυτοτελώς τις υπό ευρύτατη έννοια εξουσίες διεύθυνσης, συντονισμού και επιτήρησης των εταιρικών οργάνων και οργανισμών, και ειδικότερα: μπορούν να καλούν τα εταιρικά όργανα να παρέχουν εξηγήσεις σχετικά με τους τρόπους διαχείρισης των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών· ζητούν κατά τακτά διαστήματα, και οπωσδήποτε δύο φορές κάθε χρόνο, την υποβολή εκθέσεων σχετικά με τη διαχείριση των υπηρεσιών και την χρηματικο-οικονομική κατάσταση· ασκούν ορισμένες μορφές ελέγχου της διαχείρισης σύμφωνα με τους τρόπους που προβλέπουν οι εσωτερικοί κανονισμοί των αναθετουσών αρχών· παρέχουν τη συναίνεσή τους για κάθε τροποποίηση του καταστατικού που αφορά τη διαχείριση των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών, η δε συναίνεσή τους αυτή αποτελεί προϋπόθεση της νομιμότητας της τροποποίησης. 4.   Τα τμήματα προσδιορίζουν τους τρόπους εφαρμογής των μηχανισμών του ανάλογου, του από κοινού και του διαφοροποιημένου, ελέγχου, σύμφωνα με τα προβλεπόμενα από την παρούσα πράξη και τις σχετικές συμβάσεις παροχής υπηρεσιών. 5.   Οι αναθέτοντες εταίροι ασκούν τις εξουσίες που αφορούν τα τμήματα για τα οποία έχουν αποφασίσει την απευθείας ανάθεση των υπηρεσιών. Προς τον σκοπό της αποτελεσματικής διαχείρισης των εν λόγω υπηρεσιών, τα όργανα και οι υπάλληλοι της εταιρίας είναι επίσης υπόλογοι για τις δραστηριότητές της έναντι των οργανισμών που προσδιορίζονται στην παρούσα πράξη. 6.   Ο έλεγχος των αναθετόντων εταίρων δεν ασκείται μόνο μέσω της άσκησης των δικαιωμάτων που παρέχει στους μετόχους το εταιρικό δίκαιο, αλλά και μέσω μιας ενιαίας επιτροπής πολιτικής και διοικητικής διεύθυνσης και πολιτικού και διοικητικού ελέγχου (στο εξής: Ενιαία Επιτροπή) και μιας τεχνικής επιτροπής ελέγχου για κάθε τμήμα (στο εξής: Τεχνική Επιτροπή). 7.   Οι μη αναθέτοντες εταίροι μπορούν να μετέχουν, χωρίς δικαίωμα ψήφου, στις συνεδριάσεις της Ενιαίας Επιτροπής […] και της Τεχνικής Επιτροπής […] για κάθε τμήμα. Η απόλυτη πλειοψηφία των μελών των επιτροπών αυτών μπορεί να αποφασίζει τον αποκλεισμό των μη αναθετόντων εταίρων από τη συγκεκριμένη συνεδρίαση ή από ορισμένες φάσεις της, καταχωρίζοντας την προσήκουσα αιτιολογία στα πρακτικά κάθε συνεδρίασης.» Το άρθρο 8 ter του καταστατικού της Setco έχει ως εξής: «1.   Η Ενιαία Επιτροπή […] απαρτίζεται: από έναν εκπρόσωπο κάθε αναθέτοντος εταίρου, ο οποίος μπορεί να είναι είτε ο νόμιμος εκπρόσωπος του οργανισμού τοπικής αυτοδιοίκησης είτε ο αρμόδιος για τον σχετικό τομέα δραστηριοτήτων επαρχιακός ή δημοτικός σύμβουλος ή άλλος σύμβουλος· από έναν υπάλληλο που παρέχει γραμματειακή υποστήριξη και συντάσσει τα πρακτικά, χωρίς να έχει δικαίωμα ψήφου, και διορίζεται από κοινού από τους αναθέτοντες εταίρους κατά την πρώτη συνεδρίαση, οι οποίοι τον επιλέγουν μεταξύ των γραμματέων, των γενικών διευθυντών ή των διευθυντών (ή των υπευθύνων των υπηρεσιών των οργανισμών που δεν έχουν προσωπικό οι οποίοι ασκούν διευθυντικά καθήκοντα), και ο οποίος πρέπει να υπηρετεί σε έναν τουλάχιστον από τους αναθέτοντες οργανισμούς. 2.   Η Ενιαία Επιτροπή ασκεί συμβουλευτικά καθήκοντα, παρέχει κατευθυντήριες γραμμές και λαμβάνει αποφάσεις προς άσκηση του ανάλογου ελέγχου, και συγκεκριμένα: a) ασκεί έναντι των οργάνων και των οργανισμών της εταιρίας τις αρμοδιότητες και εξουσίες που απονέμονται στο Επαρχιακό ή Δημοτικό Συμβούλιο (Consiglio), στην Επαρχιακή ή Δημοτική Εκτελεστική Επιτροπή (Giunta) και στον Δήμαρχο/Πρόεδρο της Επαρχίας (Sindaco/Presidente) σχετικά με τον έλεγχο των δικών τους υπηρεσιών· αντικείμενο του ελέγχου είναι η οργάνωση και η λειτουργία των ανατεθειμένων υπηρεσιών από κάθε άποψη· b) δίδει τις κατευθυντήριες γραμμές στις Επιτροπές Τμημάτων προς τον σκοπό της συντονισμένης και ενιαίας διαχείρισης των υπηρεσιών, καθώς και στους τομείς και στα θέματα που ενδιαφέρουν περισσότερα του ενός τμήματα· c) διορίζει τους εκπροσώπους των οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης στο διοικητικό συμβούλιο της εταιρίας· d) διορίζει τον πρόεδρο του διοικητικού συμβουλίου και του ελεγκτικού οργάνου (collegio sindacale) και τους ανακαλεί στις περιπτώσεις που απαριθμούνται στο παρόν καταστατικό· e) δίδει τις κατευθυντήριες γραμμές για τον διορισμό των διευθυνόντων συμβούλων και του γενικού διευθυντή της εταιρίας· f) εγκρίνει την πρόταση οικονομικού προγράμματος, του ετήσιου και πολυετούς προϋπολογισμού και του λογαριασμού αποτελεσμάτων χρήσης· g) συναντάται με τα διευθυντικά όργανα της εταιρίας και δέχεται σε ακρόαση, τουλάχιστον μία φορά ετησίως, τον πρόεδρο ή/και τον γενικό διευθυντή· h) λαμβάνει, τουλάχιστον μία φορά το εξάμηνο, περιοδικές εκθέσεις των διευθυντικών οργάνων της εταιρίας σχετικά με την παροχή των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών· i) μπορεί να μεταβιβάσει ορισμένες από τις εξουσίες της σε μία ή περισσότερες τεχνικές επιτροπές, και μάλιστα η εξουσιοδότηση μπορεί να διαφοροποιείται σε σχέση με τις ιδιαιτερότητες των σχετικών αρμοδιοτήτων· l) διατυπώνει γνώμη, στις περιπτώσεις που προβλέπει το παρόν καταστατικό, για τις πράξεις των μελών του διοικητικού συμβουλίου πριν από την εκτέλεσή τους, εφόσον υπόκεινται σε έγκριση της γενικής συνέλευσης. 3.   Η Ενιαία Επιτροπή συνέρχεται σε τακτική συνεδρίαση τουλάχιστον μία φορά ετησίως και συγκαλεί έκτακτες συνεδριάσεις κατόπιν υποβολής αίτησης: a) ενός από τους αναθέτοντες εταίρους· b) του νόμιμου εκπροσώπου της εταιρίας.» Το άρθρο 8 quater του καταστατικού αυτού έχει ως εξής: «1.   Συνιστάται μια Τεχνική Επιτροπή […] για καθένα από τα ακόλουθα τμήματα: 1ο Τμήμα: Απόβλητα, 2ο Τμήμα: Νερό, 3ο Τμήμα: Φυσικό αέριο, 4ο Τμήμα: Τουρισμός, 5ο Τμήμα: Ενέργεια, 6ο Τμήμα: Υπηρεσίες κοινής ωφέλειας. 2.   Η Τεχνική Επιτροπή […] απαρτίζεται: από έναν εκπρόσωπο κάθε αναθέτοντος εταίρου, ο οποίος επιλέγεται μεταξύ των γραμματέων, των γενικών διευθυντών ή των διευθυντών (ή των υπευθύνων των υπηρεσιών των οργανισμών που δεν έχουν προσωπικό οι οποίοι ασκούν διευθυντικά καθήκοντα) που υπηρετούν σε έναν τουλάχιστον από τους αναθέτοντες οργανισμούς […] 3.   Το ίδιο άτομο μπορεί να μετέχει σε τεχνικές επιτροπές περισσότερων του ενός τμημάτων. 4.   Ειδικότερα, η Τεχνική Επιτροπή: a) ασκεί έναντι των οργάνων και των οργανισμών της εταιρίας τις αρμοδιότητες και εξουσίες που απονέμονται στις τεχνικού χαρακτήρα διοικητικές αρχές έναντι των δικών τους υπηρεσιών· αντικείμενο του ελέγχου είναι η οργάνωση και η λειτουργία των ανατεθειμένων υπηρεσιών από κάθε άποψη, μόνο όμως εντός των ορίων των αρμοδιοτήτων του τμήματος και κατ’ εφαρμογή των κατευθυντήριων οδηγιών της Ενιαίας Επιτροπής· b) επικουρεί την Ενιαία Επιτροπή κατά τη λήψη των αποφάσεων που αφορούν την οργάνωση και λειτουργία των υπηρεσιών της αρμοδιότητας του τμήματος· c) ασκεί τις εξουσίες που της έχουν μεταβιβαστεί από την Ενιαία Επιτροπή· d) συντονίζει τα συστήματα ελέγχου της διαχείρισης της εταιρίας· e) προτείνει στην Ενιαία Επιτροπή ή στα όργανα της εταιρίας την έκδοση των πράξεων που είναι αναγκαίες για τον συντονισμό της δράσης της εταιρίας με τους στόχους των αναθετουσών διοικητικών αρχών, όπως συνάγονται από το εκτελεστικό πρόγραμμα διαχείρισης και το πρόγραμμα των στόχων· f) παρέχει τεχνική και διοικητική υποστήριξη στη δραστηριότητα της εταιρίας, όπως προβλέπουν οι εσωτερικοί κανονισμοί των αναθετουσών αρχών και/ή η σύμβαση που ρυθμίζει τις μεταξύ τους σχέσεις· g) επισημαίνει τις ενδεχόμενες δυσλειτουργίες στη διαχείριση των υπηρεσιών και προτείνει τις διορθώσεις που πρέπει να επέλθουν στις δημοτικές ρυθμίσεις και στις πράξεις που ρυθμίζουν τις τοπικές δημόσιες υπηρεσίες.» Το άρθρο 14 του ίδιου αυτού καταστατικού προβλέπει τα εξής: «1.   Με την επιφύλαξη των προνομιών των οργάνων του ανάλογου, του από κοινού και του διαφοροποιημένου ελέγχου, για τις οποίες γίνεται λόγος στα προηγούμενα άρθρα 8 bis, 8 ter και 8 quater, η τακτική συνέλευση αποφασίζει επί όλων των θεμάτων που προβλέπουν ο νόμος και το παρόν καταστατικό, ενώ παράλληλα λαμβάνονται υπόψη οι οδηγίες, οι κατευθυντήριες γραμμές και οι υποδείξεις που δίδουν τα εν λόγω όργανα ως προς την οργάνωση και τη διαχείριση των δημόσιων υπηρεσιών που ανατίθενται απευθείας στην εταιρία. […] 3.   Οι παρακάτω πράξεις των διαχειριστών υπόκεινται στην συγκατάθεση της τακτικής γενικής συνέλευσης, η οποία δίδεται κατόπιν σύμφωνης γνώμης της Ενιαίας Επιτροπής που προβλέπεται στο προηγούμενο άρθρο 8 ter σχετικά με τα πρόσωπα που μετέχουν στην οργάνωση και στη λειτουργία των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών: a) προγραμματικά σχέδια, πολυετείς ή ετήσιους προϋπολογισμούς και ενδιάμεσους ισολογισμούς για τη διόρθωση του προϋπολογισμού, b) ίδρυση κεφαλαιουχικών εταιριών που να έχουν επιβοηθητικές ή συμπληρωματικές δραστηριότητες σε σχέση με την εταιρία, αγορά συμμετοχικών μεριδίων, ακόμη και μειοψηφικών, σε τέτοιες εταιρίες και λύση τέτοιων εταιριών, c) ενεργοποίηση νέων υπηρεσιών, τις οποίες προβλέπει το καταστατικό, ή διακοπή της παροχής παρεχόμενων ήδη υπηρεσιών, d) αγορά και εκποίηση ακινήτων και εγκαταστάσεων, ενυπόθηκα δάνεια και παρόμοιες πράξεις, οποιουδήποτε τύπου και οποιασδήποτε φύσης, εφόσον η σχετική χρηματική δέσμευση υπερβαίνει κατ’ αξία το 20% της καθαρής περιουσίας, όπως η περιουσία αυτή προκύπτει από τον τελευταίο εγκεκριμένο ισολογισμό, e) κατευθυντήριες γραμμές για τη διαμόρφωση των τιμολογίων και των αμοιβών για την παροχή των υπηρεσιών, εφόσον τα τιμολόγια και οι αμοιβές αυτές δεν διέπονται από διατάξεις αναγκαστικού δικαίου ή δεν καθορίζονται από αρμόδια όργανα ή αρμόδιες αρχές. […] 5.   Η γενική συνέλευση και η Ενιαία Επιτροπή μπορούν να παρέχουν τη συγκατάθεσή τους για τη διενέργεια των πράξεων που απαριθμούνται στα παραπάνω σημεία, επιβάλλοντας ενδεχομένως την προϋπόθεση ότι οι διαχειριστές θα πρέπει να συμμορφωθούν με ορισμένες υποδείξεις ή να εκτελέσουν ορισμένες υποχρεώσεις ή ενέργειες. Στην περίπτωση αυτή οι διαχειριστές καταρτίζουν έκθεση σχετικά με τη συμμόρφωση με τις υποδείξεις εντός της προθεσμίας που είχε ταχθεί με την πράξη συγκατάθεσης ή, αν δεν έχει προβλεφθεί τέτοια προθεσμία, εντός 30 ημερών από την εκτέλεση της εν λόγω πράξης. 6.   Οι οργανισμοί τοπικής αυτοδιοίκησης που ελέγχουν τουλάχιστον το ένα εικοστό του εταιρικού κεφαλαίου, καθώς και κάθε αναθέτων εταίρος μέσω της Ενιαίας Επιτροπής, μπορούν να απαιτούν, εφόσον κρίνουν ότι η εταιρία δεν έχει συμμορφωθεί ή δεν συμμορφώνεται με την πράξη συγκατάθεσης, την άμεση σύγκληση της γενικής συνέλευσης, σύμφωνα με το άρθρο 2367, παράγραφος 1, του Αστικού Κώδικα, προκειμένου η συνέλευση αυτή να λάβει τα μέτρα που θα κρίνει ενδεδειγμένα προς το συμφέρον της εταιρίας. 7.   Η εκτέλεση των πράξεων για τις οποίες απαιτείται η συγκατάθεση, εφόσον δεν έχει ζητηθεί και δεν έχει δοθεί η συγκατάθεση της γενικής συνέλευσης ή δεν έχει εκδοθεί η σύμφωνη γνώμη της Ενιαίας Επιτροπής στις περιπτώσεις που προβλέπει το καταστατικό, ή η μη εκτέλεση της πράξης σύμφωνα με τη δοθείσα συγκατάθεση αποτελεί εύλογο λόγο για την ανάκληση των διαχειριστών. 8.   Το διοικητικό συμβούλιο που δεν προτίθεται να εκτελέσει την πράξη για την οποία συγκατατέθηκε η γενική συνέλευση εκδίδει, εντός δεκαπέντε ημερών από την ημέρα της απόφασης της γενικής συνέλευσης, ειδικά αιτιολογημένη απόφαση, η οποία διαβιβάζεται αμέσως στους οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι μέτοχοι και, εφόσον πρόκειται για ζητήματα που αφορούν τη διαχείριση των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών, στην Ενιαία Επιτροπή. Η Ενιαία Επιτροπή μπορεί, όσον αφορά την οργάνωση και/ή τη διαχείριση των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών, να εκδώσει, εντός 30 ημερών από την παραλαβή της ανακοίνωσης του διοικητικού συμβουλίου, απόφαση με την οποία να επιβεβαιώνει την προηγούμενη γνώμη της και/ή τις υποδείξεις της. Η εκδιδόμενη πράξη είναι δεσμευτική για το διαχειριστικό όργανο. […]» Το άρθρο 16 του εν λόγω καταστατικού προβλέπει τα εξής: «1.   Η εταιρία διοικείται από διοικητικό συμβούλιο που έχει εξουσίες τακτικής και έκτακτης διαχείρισης, χωρίς να θίγονται οι εξουσίες που, σύμφωνα με τον νόμο ή το καταστατικό: a) ασκούνται κατ’ αποκλειστικότητα από τη γενική συνέλευση, b) εξαρτώνται από τη συγκατάθεση της γενικής συνέλευσης, c) ασκούνται κατ’ αποκλειστικότητα από τα όργανα του ανάλογου ελέγχου για τα οποία γίνεται λόγος στα άρθρα 8 bis επ. του καταστατικού. 2.   Το διοικητικό συμβούλιο απαρτίζεται από 3 (τρία) έως 7 (επτά) μέλη, τα οποία διορίζονται από τη γενική συνέλευση κατόπιν υπόδειξης της Ενιαίας Επιτροπής για την οποία γίνεται λόγος στο άρθρο 8 ter. Οι αναθέτοντες εταίροι έχουν πάντως το δικαίωμα να διορίζουν απευθείας, να ανακαλούν και να αντικαθιστούν έναν αριθμό μελών του διοικητικού συμβουλίου (ακόμη και τον πρόεδρό του) ανάλογο προς το ποσοστό συμμετοχής τους στην εταιρία, εν πάση δε περιπτώσει μεγαλύτερο από το μισό του αριθμού των μελών αυτών. […] 6.   Το διοικητικό συμβούλιο λαμβάνει τις αποφάσεις που αφορούν την οργάνωση και/ή τη διαχείριση των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών που αποτελούν αντικείμενο απευθείας ανάθεσης τηρώντας συναφώς τις κατευθυντήριες γραμμές που έχουν δώσει τα όργανα ελέγχου για τα οποία γίνεται λόγος στα άρθρα 8 bis επ. του παρόντος καταστατικού. […]» Η διαφορά της κύριας δίκης και το προδικαστικό ερώτημα Η Sea, με την οποία είχε συναφθεί, κατόπιν δημόσιου διαγωνισμού, σύμβαση για την παροχή της υπηρεσίας συλλογής, μεταφοράς και διάθεσης των αστικών στερεών αποβλήτων και των εξομοιούμενων προς αυτά αποβλήτων εντός των ορίων του Comune di Ponte Nossa, εκτέλεσε τη σύμβαση αυτή κατά την τριετία από 1η Ιανουαρίου 2004 μέχρι 31 Δεκεμβρίου 2006. Η Setco είναι ανώνυμη εταιρία, της οποίας μέτοχοι είναι διάφοροι δήμοι της Val Seriana, με κύριο μέτοχο τον Δήμο του Clusone (Comune di Clusone). Με απόφαση της 16ης Δεκεμβρίου 2006 ο Comune di Ponte Nossa αποφάσισε να αποκτήσει μειοψηφικό πακέτο μετοχών της Setco, με σκοπό να αναθέσει απευθείας στην εταιρία αυτή την επίμαχη υπηρεσία από την 1η Ιανουαρίου 2007. Στις 23 Δεκεμβρίου 2006 οι δήμοι που ήταν μέτοχοι στη Setco, μεταξύ των οποίων ο Comune di Ponte Nossa, τροποποίησαν το καταστατικό της εταιρίας αυτής, για να την υποβάλουν σε έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών, σύμφωνα με το άρθρο 113, παράγραφος 5, στοιχείο c, του νομοθετικού διατάγματος 267/2000. Με απόφαση της 30ής Δεκεμβρίου 2006 ο Comune di Ponte Nossa ανέθεσε απευθείας στη Setco, χωρίς να διεξαχθεί προηγουμένως διαδικασία υποβολής προσφορών, την παροχή της υπηρεσίας συλλογής, μεταφοράς και διάθεσης των αστικών στερεών αποβλήτων και των εξομοιούμενων προς αυτά αποβλήτων εντός των ορίων του από την 1η Ιανουαρίου 2007. Στις 2 Ιανουαρίου 2007 η Sea άσκησε προσφυγή ενώπιον του Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia κατά των αποφάσεων του Comune di Ponte Nossa της 16ης και της 30ής Δεκεμβρίου 2006. Η Sea ισχυρίστηκε, μεταξύ άλλων, ότι ο Comune di Ponte Nossa, προβαίνοντας στην απευθείας ανάθεση της επίμαχης υπηρεσίας στη Setco, παρέβη το άρθρο 113, παράγραφος 5, του νομοθετικού διατάγματος 267/2000 και τα άρθρα 43 ΕΚ, 49 ΕΚ και 86 ΕΚ, καθόσον δεν ασκεί επί της Setco έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκεί επί των δικών του υπηρεσιών, όπως απαιτείται για την απευθείας ανάθεση μιας υπηρεσίας σε επιχείρηση που ανήκει στην αναθέτουσα αρχή. Το αιτούν δικαστήριο εκτιμά ότι υπάρχουν ορισμένα στοιχεία λόγω των οποίων γεννώνται αμφιβολίες για το αν ο Comune di Ponte Nossa ασκεί επί της Setco έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκεί επί των δικών του υπηρεσιών. Πρώτον, μολονότι επί του παρόντος δεν υπάρχει συμμετοχή ιδιωτών στο κεφάλαιο της Setco, υπάρχει εντούτοις η δυνατότητα τέτοιας συμμετοχής. Το αιτούν δικαστήριο διευκρινίζει επ’ αυτού ότι, αν και το άρθρο 1, παράγραφος 4, του καταστατικού της Setco αποκλείει ρητά τη συμμετοχή ιδιωτών εταίρων στο κεφάλαιό της, η συμμετοχή αυτή είναι προφανώς δυνατή δυνάμει του άρθρου 6, παράγραφος 4, του ίδιου καταστατικού και του άρθρου 2355 bis του ιταλικού Αστικού Κώδικα. Δεύτερον, όσον αφορά τις εξουσίες ελέγχου που έχει πράγματι επί της Setco ο Comune di Ponte Nossa, το αιτούν δικαστήριο διερωτάται αν μπορεί να υπάρχει έλεγχος ανάλογος με εκείνο που ασκεί ο εν λόγω δήμος επί των δικών του υπηρεσιών, με δεδομένο ότι η συμμετοχή του δήμου αυτού στο κεφάλαιο της Setco είναι μειoψηφική. Υπό τις συνθήκες αυτές, το Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia αποφάσισε να αναστείλει τη διαδικασία και να υποβάλει στο Δικαστήριο το ακόλουθο προδικαστικό ερώτημα: «Συμβιβάζεται με το κοινοτικό δίκαιο, και ειδικότερα με την ελευθερία εγκατάστασης ή την ελεύθερη παροχή υπηρεσιών, με την απαγόρευση των διακρίσεων και τις υποχρεώσεις ίσης μεταχείρισης, διαφάνειας και ελεύθερου ανταγωνισμού, τις οποίες προβλέπουν τα άρθρα 12 ΕΚ, 43 ΕΚ, 45 ΕΚ, 46 ΕΚ, 49 ΕΚ και 86 ΕΚ, η απευθείας ανάθεση της παροχής της υπηρεσίας συλλογής, μεταφοράς και διάθεσης των αστικών στερεών αποβλήτων και των εξομοιούμενων προς αυτά αποβλήτων σε μια ανώνυμη εταιρία, της οποίας αφενός το κεφάλαιο ανήκει εξ ολοκλήρου σε δημόσιους φορείς και αφετέρου το καταστατικό έχει τροποποιηθεί —όπως περιγράφεται παραπάνω στο σκεπτικό— για να προσαρμοστεί προς το άρθρο 113 του ιταλικού νομοθετικού διατάγματος 267/2000;» Επί του προδικαστικού ερωτήματος Επισημαίνεται ευθύς εξαρχής ότι η ανάθεση της υπηρεσίας συλλογής, μεταφοράς και διάθεσης των αστικών αποβλήτων, όπως συμβαίνει στην υπόθεση της κύριας δίκης, μπορεί να εμπίπτει, ανάλογα με τις ιδιαιτερότητες της αμοιβής που καταβάλλεται για την υπηρεσία αυτή, στον ορισμό των δημόσιων συμβάσεων υπηρεσιών ή στον ορισμό των συμβάσεων παραχώρησης υπηρεσιών, οι οποίοι δίδονται στο άρθρο 1, παράγραφος 2, στοιχείο δ’, ή παράγραφος 4, αντίστοιχα της οδηγίας 2004/18. Σύμφωνα με τα στοιχεία που περιέχονται στην απόφαση περί παραπομπής και στη δικογραφία που διαβιβάστηκε στο Δικαστήριο από το αιτούν δικαστήριο, η επίμαχη στην κύρια δίκη σύμβαση θα μπορούσε να αποτελεί δημόσια σύμβαση υπηρεσιών, λόγω κυρίως του γεγονότος ότι η σύμβαση που συνήφθη μεταξύ Setco και Comune di Ponte Nossa για την παροχή των επίμαχων υπηρεσιών προβλέπει ότι ο εν λόγω δήμος καταβάλλει στη Setco αμοιβή για τις υπηρεσίες που θα παρέχει η εταιρία αυτή. Η δημόσια αυτή σύμβαση θα μπορούσε να εμπίπτει στην οδηγία 2004/18, ως σύμβαση παροχής υπηρεσιών αποκομιδής απορριμμάτων της κατηγορίας 16 του παρατήματος II A της ίδιας οδηγίας. Η απόφαση περί παραπομπής δεν παρέχει πάντως τις πληροφορίες που είναι αναγκαίες για να εξακριβωθεί αφενός αν πρόκειται για σύμβαση παραχώρησης υπηρεσιών ή για δημόσια σύμβαση υπηρεσιών και αφετέρου, σε περίπτωση που πρόκειται για δημόσια σύμβαση υπηρεσιών, αν πληρούνται όλες οι προϋποθέσεις εφαρμογής της οδηγίας. Ειδικότερα, η απόφαση περί παραπομπής δεν διευκρινίζει αν το ποσό της επίμαχης στην κύρια δίκη σύμβασης υπερβαίνει το κατώτατο όριο που προβλέπει η οδηγία για την εφαρμογή της. Εν πάση περιπτώσει, το ζήτημα αν η υπόθεση της κύριας δίκης αφορά σύμβαση παραχώρησης υπηρεσιών ή δημόσια σύμβαση υπηρεσιών, καθώς και το ζήτημα αν, σε περίπτωση που συμβαίνει το δεύτερο, η σύμβαση αυτή εμπίπτει στο πεδίο εφαρμογής της οδηγίας 2004/18, δεν ασκούν καμία επιρροή επί της απάντησης που καλείται να δώσει το Δικαστήριο στο προδικαστικό ερώτημα που του έχει υποβληθεί. Πράγματι, κατά τη νομολογία του Δικαστηρίου, η προκήρυξη διαγωνισμού δεν είναι υποχρεωτική σε περίπτωση σύναψης σύμβασης εξ επαχθούς αιτίας με φορέα που είναι νομικά αυτοτελής έναντι του οργανισμού τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι η αναθέτουσα αρχή, εφόσον ο οργανισμός τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι η αναθέτουσα αρχή ασκεί επί του εν λόγω φορέα έλεγχο ανάλογο προς εκείνον που ασκεί επί των δικών του υπηρεσιών και εφόσον ο φορέας αυτός πραγματοποιεί το μεγαλύτερο τμήμα των δραστηριοτήτων του με τον ελέγχοντα ή τους ελέγχοντες οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης (βλ. απόφαση της 18ης Νοεμβρίου 1999, C-107/98, Teckal, Συλλογή 1999, σ. I-8121 , σκέψη 50). Η νομολογία αυτή όμως είναι πρόσφορη για την ερμηνεία τόσο της οδηγίας 2004/18 όσο και των άρθρων 12 ΕΚ, 43 ΕΚ και 49 ΕΚ και των γενικών αρχών των οποίων τα άρθρα αυτά αποτελούν την ειδικότερη έκφραση (βλ. αποφάσεις της 11ης Ιανουαρίου 2005, C-26/03, Stadt Halle και RPL Lochau, Συλλογή 2005, σ. I-1 , σκέψη 49, και της 13ης Οκτωβρίου 2005, C-458/03, Parking Brixen, Συλλογή 2005, σ. I-8585 , σκέψη 62). Υπενθυμίζεται ότι, μολονότι ορισμένες συμβάσεις δεν εμπίπτουν στο πεδίο εφαρμογής των κοινοτικών οδηγιών που διέπουν τις δημόσιες συμβάσεις, οι αναθέτουσες αρχές που συνάπτουν τέτοιες συμβάσεις είναι υποχρεωμένες, να τηρούν τους θεμελιώδεις κανόνες της Συνθήκης ΕΚ (βλ., συναφώς, την απόφαση της 7ης Δεκεμβρίου 2000, C-324/98, Telaustria και Telefonadress, Συλλογή 2000, σ. Ι-10745, σκέψη 60, και τη διάταξη της 3ης Δεκεμβρίου 2001, C-59/00, Vestergaard, Συλλογή 2001, σ. I-9505 , σκέψη 20). Όσον αφορά τη σύναψη δημόσιων συμβάσεων υπηρεσιών, οι αναθέτουσες αρχές οφείλουν να τηρούν κυρίως τα άρθρα 43 ΕΚ και 49 ΕΚ, καθώς και τις αρχές της ίσης μεταχείρισης και της απαγόρευσης των διακρίσεων λόγω ιθαγένειας, όπως εξάλλου και την απορρέουσα από τις αρχές αυτές υποχρέωση διαφάνειας (βλ. συναφώς την προπαρατεθείσα απόφαση Parking Brixen, σκέψεις 47 έως 49, και την απόφαση της 6ης Απριλίου 2006, C-410/04, ANAV, Συλλογή 2006, σ. I-3303 , σκέψεις 19 έως 21). Η εφαρμογή των κανόνων των άρθρων 12 ΕΚ, 43 ΕΚ και 49 ΕΚ, καθώς και των γενικών αρχών των οποίων αποτελούν την ειδικότερη έκφραση, αποκλείεται, ωστόσο, αν ο οργανισμός τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι η αναθέτουσα αρχή ασκεί επί του αναδόχου φορέα έλεγχο ανάλογο προς εκείνον που ασκεί επί των δικών του υπηρεσιών και, επιπλέον, ο φορέας αυτός πραγματοποιεί το μεγαλύτερο τμήμα των δραστηριοτήτων του με την ελέγχουσα αρχή ή τις ελέγχουσες αρχές (βλ. συναφώς τις προπαρατεθείσες αποφάσεις Teckal, σκέψη 50, και Parking Brixen, σκέψη 62, και την απόφαση της 9ης Ιουνίου 2009, C-480/06, Επιτροπή κατά Γερμανίας, Συλλογή 2009, σ. I-4747, σκέψη 34). Το γεγονός ότι ο ανάδοχος φορέας έχει τη μορφή κεφαλαιουχικής εταιρίας δεν αποκλείει σε καμία περίπτωση την εφαρμογή της εξαίρεσης που επιτρέπεται νομολογιακά και υπενθυμίστηκε στην αμέσως παραπάνω σκέψη. Το Δικαστήριο, με την προπαρατεθείσα απόφαση ANAV, αναγνώρισε τη δυνατότητα εφαρμογής της νομολογίας αυτής στην περίπτωση των ανώνυμων εταιριών. Το αιτούν δικαστήριο επισημαίνει ότι, μολονότι το άρθρο 1, παράγραφοι 3 και 4, του καταστατικού της Setco προβλέπει ότι μόνο δημόσιοι φορείς επιτρέπεται να γίνονται μέτοχοι της εταιρίας αυτής, το άρθρο 6, παράγραφος 4, του ίδιου καταστατικού προβλέπει ότι η Setco μπορεί επίσης να εκδίδει προνομιακές μετοχές, για να διευκολύνει ενδεχομένως την απόκτηση μετοχών σε τοπικό επίπεδο από τους πολίτες και τους επιχειρηματίες ή από υπαλλήλους της. Κατά την επ’ ακροατηρίου συζήτηση ο Comune di Ponte Nossa ισχυρίστηκε ότι το εν λόγω άρθρο 6, παράγραφος 4, έπρεπε να έχει καταργηθεί στο πλαίσιο της τροποποίησης του καταστατικού της Setco στις 23 Δεκεμβρίου 2006, αλλά παρέμεινε εκ λάθους. Κατά τον Comune di Ponte Nossa πάντα, το εν λόγω άρθρο 6, παράγραφος 4, καταργήθηκε αργότερα. Στο εθνικό δικαστήριο εναπόκειται να εξακριβώσει αν αληθεύουν τα στοιχεία αυτά, τα οποία θα μπορούσαν να οδηγήσουν στο συμπέρασμα ότι αποκλείεται η δυνατότητα συμμετοχής ιδιωτών επενδυτών στο κεφάλαιο της Setco. Το αιτούν δικαστήριο θέτει το ερώτημα αν η αναθέτουσα αρχή μπορεί να ασκεί επί μιας εταιρίας, της οποίας είναι μέτοχος και με την οποία προτίθεται να συνάψει σύμβαση, έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκεί επί των δικών της υπηρεσιών, εφόσον υπάρχει η δυνατότητα εισόδου ιδιωτών επενδυτών στο κεφάλαιο της εν λόγω εταιρίας, έστω και αν η δυνατότητα αυτή δεν έχει υλοποιηθεί. Για να δοθεί απάντηση στο ερώτημα αυτό, υπενθυμίζεται ότι το γεγονός ότι η αναθέτουσα αρχή κατέχει, από κοινού με άλλες δημόσιες αρχές, το σύνολο του κεφαλαίου της αναδόχου εταιρίας αποτελεί καταρχήν ένδειξη για το ότι η αρχή αυτή ασκεί επί της εν λόγω εταιρίας έλεγχο ανάλογο με εκείνον που ασκεί επί των δικών της υπηρεσιών, χωρίς όμως να αποτελεί απόδειξη (βλ. συναφώς αποφάσεις της 11ης Μαΐου 2006, C-340/04, Carbotermo και Consorzio Alisei, Συλλογή 2006, σ. Ι-4137, σκέψη 37, και της 13ης Νοεμβρίου 2008, C-324/07, Coditel Brabant, Συλλογή 2008, σ. I-8457, σκέψη 31). Αντίθετα, η, έστω και κατά μειοψηφία, συμμετοχή μιας ιδιωτικής επιχείρησης στο κεφάλαιο εταιρίας στην οποία συμμετέχει και η οικεία αναθέτουσα αρχή αποκλείει οπωσδήποτε τη δυνατότητα αυτής της αναθέτουσας αρχής να ασκεί επί της εταιρίας αυτής έλεγχο ανάλογο προς αυτόν που ασκεί επί των δικών της υπηρεσιών (βλ. προπαρατεθείσες αποφάσεις Stadt Halle και RPL Lochau, σκέψη 49, και Coditel Brabant, σκέψη 30). Κατά κανόνα, η ύπαρξη ιδιωτικής συμμετοχής στο κεφάλαιο της αναδόχου εταιρίας πρέπει να εξακριβώνεται κατά το χρονικό σημείο της σύναψης της σχετικής δημόσιας σύμβασης (βλ. επ’ αυτού την προπαρατεθείσα απόφαση Stadt Halle και RPL Lochau, σκέψεις 15 και 52). Ενδέχεται επίσης να πρέπει να ληφθεί υπόψη το γεγονός ότι, κατά το χρονικό σημείο κατά το οποίο η αναθέτουσα αρχή συνάπτει τη σύμβαση με εταιρία της οποίας κατέχει το σύνολο του κεφαλαίου, η εφαρμοστέα εθνική νομοθεσία επιβάλλει την υποχρέωση της εταιρίας να επιτρέψει, εντός σύντομου χρονικού διαστήματος, την είσοδο και άλλων κεφαλαίων στο κεφάλαιό της (βλ. συναφώς την προπαρατεθείσα απόφαση Parking Brixen, σκέψεις 67 και 72). Κατ’ εξαίρεση ενδέχεται να επιβάλλεται, λόγω ειδικών περιστάσεων, να ληφθούν υπόψη γεγονότα που συνέβησαν μετά την ημερομηνία σύναψης της οικείας σύμβασης. Αυτό συμβαίνει π.χ. στην περίπτωση που μεταβιβάζονται σε ιδιωτική επιχείρηση, λίγο μετά από τη σύναψη της σύμβασης με την εταιρία αυτή, εταιρικά μερίδια της αναδόχου εταιρίας, τα οποία προηγουμένως ανήκαν εξ ολοκλήρου στην αναθέτουσα αρχή, με σκοπό την καταστρατήγηση, μέσω νομικού τεχνάσματος, των κοινοτικών κανόνων που διέπουν τον οικείο τομέα (βλ. συναφώς την απόφαση της 10ης Νοεμβρίου 2005, C-29/04, Επιτροπή κατά Αυστρίας, Συλλογή 2005, σ. I-9705 , σκέψεις 38 έως 41). Το ενδεχόμενο πώλησης οποτεδήποτε εταιρικών μεριδίων σε τρίτους δεν μπορεί βέβαια να αποκλειστεί. Αν όμως η δυνατότητα αυτή και μόνο μπορούσε να καθιστά επ’ αόριστο μετέωρη την εκτίμηση του αν το κεφάλαιο της εταιρίας με την οποία έχει συναφθεί η δημόσια σύμβαση έχει δημόσιο χαρακτήρα, τούτο δεν θα ήταν σύμφωνο με την αρχή της ασφάλειας δικαίου. Αν η αναθέτουσα αρχή κατέχει, μόνη ή από κοινού με άλλες δημόσιες αρχές, το σύνολο του κεφαλαίου μιας εταιρίας κατά το χρονικό σημείο της σύναψης της οικείας σύμβασης με την εταιρία αυτή, η παροχή της δυνατότητας εισόδου ιδιωτών επενδυτών στο κεφάλαιο της εταιρίας αυτής μπορεί να ληφθεί υπόψη μόνο αν υφίσταται, κατά το εν λόγω χρονικό σημείο, συγκεκριμένη προοπτική για την παροχή της δυνατότητας αυτής εντός σύντομου διαστήματος. Κατά συνέπεια, σε μια περίπτωση όπως αυτή της κύριας δίκης, όπου το κεφάλαιο της αναδόχου εταιρίας ανήκει εξ ολοκλήρου σε δημόσιους φορείς και δεν υφίσταται καμία συγκεκριμένη ένδειξη για την παροχή σε ιδιώτες της δυνατότητας εισόδου στο κεφάλαιο της εταιρίας αυτής στο εγγύς μέλλον, η ύπαρξη της δυνατότητας και μόνο των ιδιωτών να συμμετέχουν στο κεφάλαιο της εν λόγω εταιρίας δεν αρκεί για να συναχθεί το συμπέρασμα ότι δεν πληρούται η προϋπόθεση σχετικά με τον έλεγχο της δημόσιας αρχής. Η ορθότητα του συμπεράσματος αυτού δεν αναιρείται από τα παρατιθέμενα στη σκέψη 26 της απόφασης της 21ης Ιουλίου 2005, C-231/03, Coname (Συλλογή 2005, σ. I-7287 ), κατά την οποία το γεγονός ότι μια εταιρία, όπως αυτή την οποία αφορούσε η υπόθεση επί της οποίας εκδόθηκε η παραπάνω απόφαση, είναι ανοικτή στο ιδιωτικό κεφάλαιο σημαίνει ότι η εταιρία αυτή δεν μπορεί να θεωρηθεί εσωτερική οργανωτική δομή διαχείρισης μιας δημόσιας υπηρεσίας ως προς τους δήμους που μετέχουν σ’ αυτή. Συγκεκριμένα, στην υπόθεση εκείνη είχε ανατεθεί μια δημόσια υπηρεσία σε εταιρία της οποίας το κεφάλαιο δεν ήταν εξ ολοκλήρου, αλλά μόνο κατά πλειονότητα, δημόσιο, είχε δηλαδή μικτό χαρακτήρα κατά τον χρόνο της σύναψης της σχετικής σύμβασης υπηρεσιών (βλ. την προπαρατεθείσα απόφαση Coname, σκέψεις 5 και 28). Επιβάλλεται πάντως η διευκρίνιση ότι, αν είχε συναφθεί, χωρίς διαγωνισμό, δημόσια σύμβαση με δημόσια κεφαλαιουχική εταιρία υπό τις συνθήκες που περιγράφονται στη σκέψη 51 της παρούσας απόφασης και είχε επιτραπεί σε ιδιώτες στη συνέχεια, κατά τη διάρκεια πάντως της ισχύος της σύμβασης αυτής, να εισέλθουν στο κεφάλαιο της εν λόγω εταιρίας και να καταστούν μέτοχοι, αυτό θα αποτελούσε μεταβολή θεμελιώδους όρου της σύμβασης, η οποία θα καθιστούσε αναγκαία τη διεξαγωγή διαγωνισμού. Στη συνέχεια τίθεται το ερώτημα αν, σε περίπτωση που μια δημόσια αρχή αποκτά μειοψηφικό πακέτο μετοχών ανώνυμης εταιρίας, της οποίας το κεφάλαιο ανήκει εξ ολοκλήρου σε δημόσιους φορείς, με σκοπό να της αναθέσει τη διαχείριση μιας δημόσιας υπηρεσίας, ο έλεγχος τον οποίο ασκούν επί της εν λόγω εταιρίας οι εταίροι που είναι δημόσιες αρχές πρέπει, για να μπορεί να χαρακτηριστεί ανάλογος με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών, να ασκείται ατομικά από καθεμία από τις αρχές αυτές ή μπορεί να ασκείται από κοινού από τις αρχές αυτές. Κατά τη νομολογία, ο έλεγχος που ασκείται στην περίπτωση αυτή επί της αναδόχου εταιρίας δεν απαιτείται να είναι ατομικός (βλ. επί του σημείου αυτού την προπαρατεθείσα απόφαση Coditel Brabant, σκέψη 46). Συγκεκριμένα, σε περίπτωση που περισσότερες της μιας δημόσιες αρχές επιλέγουν να εκπληρώνουν ορισμένα από τα καθήκοντα που έχουν ως προς την παροχή δημόσιας υπηρεσίας μέσω εταιρίας που τους ανήκει από κοινού, αποκλείεται κατά κανόνα να ασκεί μία από τις αρχές αυτές, η οποία έχει μειοψηφική συμμετοχή στην εταιρία αυτή, μόνη της καθοριστικό έλεγχο επί των αποφάσεων της εν λόγω εταιρίας. Αν, στην περίπτωση αυτή, απαιτούνταν να είναι ατομικός ο έλεγχος που ασκείται από τη δημόσια αρχή, το αποτέλεσμα θα ήταν να επιβάλλεται η ύπαρξη ανταγωνισμού στις περισσότερες περιπτώσεις στις οποίες η δημόσια αρχή θα ήθελε να καταστεί εταίρος εταιρίας που ανήκει σε άλλες δημόσιες αρχές, με σκοπό να της αναθέσει τη διαχείριση μιας δημόσιας υπηρεσίας (βλ. προπαρατεθείσα απόφαση Coditel Brabant, σκέψη 47). Το αποτέλεσμα αυτό δεν θα ήταν σύμφωνο με το σύστημα των κοινοτικών κανόνων που διέπουν τις δημόσιες συμβάσεις και τις συμβάσεις παραχώρησης. Συγκεκριμένα, γίνεται δεκτό ότι μια δημόσια αρχή έχει τη δυνατότητα να εκπληρώνει τα καθήκοντα δημοσίου συμφέροντος τα οποία υπέχει με τα δικά της διοικητικά, τεχνικά και λοιπά μέσα, χωρίς να είναι υποχρεωμένη να απευθύνεται σε εξωτερικούς φορείς, που δεν ανήκουν στις υπηρεσίες της (προπαρατεθείσες αποφάσεις Stadt Halle και RPL Lochau, σκέψη 48, Coditel Brabant, σκέψη 48, και Επιτροπή κατά Γερμανίας, σκέψη 45). Αυτή η δυνατότητα των δημόσιων αρχών να χρησιμοποιούν τα δικά τους μέσα για την εκπλήρωση των καθηκόντων τους δημοσίου συμφέροντος μπορεί να ασκείται σε συνεργασία με άλλες δημόσιες αρχές (βλ., συναφώς, απόφαση της 19ης Απριλίου 2007, C-295/05, Asemfo, Συλλογή 2007, σ. I-2999 , σκέψη 57, και προπαρατεθείσα απόφαση Coditel Brabant, σκέψη 49). Πρέπει επομένως να γίνει δεκτό ότι, στις περιπτώσεις που περισσότερες της μιας δημόσιες αρχές ελέγχουν το κεφάλαιο εταιρίας στην οποία αναθέτουν την εκπλήρωση ενός από τα καθήκοντά τους δημοσίου συμφέροντος, οι δημόσιες αυτές αρχές μπορούν να ασκούν από κοινού τον έλεγχο επί της εν λόγω εταιρίας (βλ. επ’ αυτού την προπαρατεθείσα απόφαση Coditel Brabant, σκέψη 50). Όταν πρόκειται για συλλογικό όργανο, η διαδικασία που χρησιμοποιείται για τη λήψη των αποφάσεων, συγκεκριμένα η λήψη των αποφάσεων κατά πλειοψηφία, δεν έχει σημασία (βλ. προπαρατεθείσα απόφαση Coditel Brabant, σκέψη 51). Ούτε το συμπέρασμα αυτό αναιρείται από την προπαρατεθείσα απόφαση Coname. Το Δικαστήριο δέχτηκε βέβαια, με τη σκέψη 24 της απόφασης αυτής, ότι η συμμετοχή με ποσοστό 0,97% είναι τόσο μικρή, ώστε δεν μπορεί να παράσχει σε ένα δήμο τη δυνατότητα να ασκεί έλεγχο στον ανάδοχο που διαχειρίζεται δημόσια υπηρεσία. Ωστόσο, στο χωρίο αυτό της εν λόγω απόφασης το Δικαστήριο δεν εξέτασε το ζήτημα αν ο έλεγχος μπορεί να ασκείται από κοινού (βλ. προπαρατεθείσα απόφαση Coditel Brabant, σκέψη 52). Εξάλλου, το Δικαστήριο δέχθηκε μεταγενέστερα, με την προπαρατεθείσα απόφαση Asemfo (σκέψεις 56 έως 61), ότι, υπό ορισμένες περιστάσεις, η προϋπόθεση σχετικά με τον έλεγχο που ασκείται από την αναθέτουσα δημόσια αρχή μπορεί να πληρούται στην περίπτωση που η αρχή αυτή δεν κατέχει παρά μόνον το 0,25% του κεφαλαίου της δημόσιας επιχείρησης (βλ. προπαρατεθείσα απόφαση Coditel Brabant, σκέψη 53). Κατά συνέπεια, αν μια δημόσια αρχή αποκτά μειοψηφικό πακέτο μετοχών ανώνυμης εταιρίας, της οποίας το κεφάλαιο ανήκει εξ ολοκλήρου σε δημόσιους φορείς, με σκοπό να της αναθέσει τη διαχείριση μιας δημόσιας υπηρεσίας, ο έλεγχος τον οποίο ασκούν επί της εν λόγω εταιρίας οι εταίροι που είναι δημόσιες αρχές μπορεί να χαρακτηριστεί ανάλογος με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών, όταν ο έλεγχος αυτός ασκείται από κοινού από τις αρχές αυτές. Με το ερώτημα του αιτούντος δικαστηρίου τίθεται επίσης το ζήτημα αν οι μηχανισμοί λήψης των αποφάσεων τους οποίους προβλέπει το καταστατικό της Setco επιτρέπουν στους δήμους που είναι μέτοχοί της να ασκούν πράγματι επί της εταιρίας που τους ανήκει έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών. Για να εκτιμηθεί αν η αναθέτουσα αρχή ασκεί επί της αναδόχου εταιρίας έλεγχο ανάλογο εκείνου που ασκεί στις δικές της υπηρεσίες, πρέπει να ληφθεί υπόψη το σύνολο των κρίσιμων νομοθετικών διατάξεων και πραγματικών περιστατικών. Από την εξέταση αυτή πρέπει να προκύπτει ότι η ανάδοχος εταιρία υπόκειται σε έλεγχο που επιτρέπει στην αναθέτουσα αρχή να επηρεάζει τις αποφάσεις της εν λόγω εταιρίας. Η δυνατότητα καθοριστικής επιρροής πρέπει να αφορά τόσο τους στρατηγικούς στόχους όσο και τις σημαντικές αποφάσεις της εταιρίας αυτής (βλ. επ’ αυτού τις προπαρατεθείσες αποφάσεις Carbotermo και Consorzio Alisei, σκέψη 36, καθώς και Coditel Brabant, σκέψη 28). Από τα κρίσιμα στοιχεία που συνάγονται από την απόφαση περί παραπομπής πρέπει να εξεταστούν καταρχάς η εφαρμοστέα νομοθεσία, στη συνέχεια το ζήτημα αν η επίμαχη εταιρία λειτουργεί υπό συνθήκες οικονομίας της αγοράς και, τέλος, οι μηχανισμοί ελέγχου τους οποίους προβλέπει το καταστατικό της Setco. Όσον φορά την εφαρμοστέα νομοθεσία, το άρθρο 113, παράγραφος 5, του ιταλικού νομοθετικού διατάγματος 267/2000 προβλέπει ότι η εκμετάλλευση της υπηρεσίας μπορεί να ανατίθεται, εφόσον τηρείται η νομοθεσία της Ευρωπαϊκής Ένωσης, σε εταιρίες οι οποίες ανήκουν εξ ολοκλήρου στον δημόσιο τομέα, υπό τον όρο ότι ο δημόσιος ή οι δημόσιοι οργανισμοί που κατέχουν το κεφάλαιο της εταιρίας «ασκούν επί της εταιρίας έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών και […] ότι η εταιρία πραγματοποιεί το μεγαλύτερο τμήμα της δραστηριότητάς της με τον ελέγχοντα ή τους ελέγχοντες δημόσιους οργανισμούς». Ο Ιταλός νομοθέτης επαναλαμβάνει συνεπώς κατά γράμμα τη διατύπωση των προϋποθέσεων που έχουν τεθεί με τη σκέψη 50 της προπαρατεθείσας απόφασης Teckal και επιβεβαιωθεί με πολλές μεταγενέστερες αποφάσεις του Δικαστηρίου. Η εθνική αυτή νομοθεσία είναι καταρχήν σύμφωνη με το κοινοτικό δίκαιο, υπό τον όρο ότι η ερμηνεία της είναι επίσης σύμφωνη με τις επιταγές του κοινοτικού δικαίου (βλ. επ’ αυτού την προπαρατεθείσα απόφαση ANAV, σκέψη 25). Εξάλλου, από την απόφαση περί παραπομπής προκύπτει ότι οι δήμοι που ήταν μέτοχοι στη Setco τροποποίησαν στις 23 Δεκεμβρίου 2006 το καταστατικό της εταιρίας αυτής, για να την υποβάλουν σε έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών, σύμφωνα με το άρθρο 113, παράγραφος 5, στοιχείο c, του νομοθετικού διατάγματος 267/2000. Το γεγονός ότι με την τροποποίηση αυτή του καταστατικού της Setco επιδιώκεται η διασφάλιση της τήρησης της εφαρμοστέας κοινοτικής νομοθεσίας προκύπτει επίσης από το άρθρο 8 bis, παράγραφος 1, του εν λόγω καταστατικού. Κατά τα λοιπά, από κανένα στοιχείο της δικογραφίας δεν συνάγεται ότι σκοπός της τροποποίησης του καταστατικού αυτού ήταν η καταστρατήγηση των κοινοτικών κανόνων που διέπουν τις δημόσιες συμβάσεις. Τέλος, όπως προκύπτει από την απόφαση περί παραπομπής, τόσο η εφαρμοστέα νομοθεσία όσο και το εφαρμοστέο καταστατικό επιτρέπουν στους οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης μικρής εμβέλειας να προβαίνουν σε απευθείας ανάθεση της διαχείρισης των τοπικών δημόσιων υπηρεσιών οικονομικού ενδιαφέροντος σε εταιρίες των οποίων το κεφάλαιο ανήκει εξ ολοκλήρου σε δημόσιους φορείς, υπό την προϋπόθεση μόνο ότι οι οργανισμοί αυτοί ασκούν επί της εταιρίας έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών κατά την έννοια του κοινοτικού δικαίου. Κατά το εθνικό δικαστήριο όμως, το κοινοτικό δίκαιο δεν ορίζει τι νοείται ως «ανάλογος έλεγχος». Όσον αφορά το ζήτημα αν η οικεία εταιρία λειτουργεί υπό συνθήκες οικονομίας της αγοράς, πράγμα που θα καθιστούσε επισφαλή τον έλεγχο των οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι μέτοχοί της, επιβάλλεται η εξέταση αφενός της γεωγραφικής έκτασης και του ουσιαστικού περιεχομένου των δραστηριοτήτων της εταιρίας αυτής και αφετέρου της δυνατότητάς της να συνάπτει σχέσεις με επιχειρήσεις του ιδιωτικού τομέα. Το άρθρο 3 του καταστατικού της Setco, που επιγράφεται «Εταιρικός σκοπός», προβλέπει ότι η Setco διαχειρίζεται τις τοπικές δημόσιες υπηρεσίες αποκλειστικά και μόνο για τους οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης που αναθέτουν την παροχή αυτών των υπηρεσιών. Επιπλέον, το άρθρο 8 bis, παράγραφος 2, του καταστατικού αυτού προβλέπει ότι η Setco διαχειρίζεται τις υπηρεσίες αποκλειστικά υπέρ των αναθετόντων εταίρων και εντός των ορίων της κατά τόπο αρμοδιότητας των εταίρων αυτών. Από τις διατάξεις αυτές συνάγεται αφενός ότι το γεωγραφικό πεδίο άσκησης των δραστηριοτήτων της αναδόχου εταιρίας, την οποία αφορά η υπόθεση της κύριας δίκης, δεν υπερβαίνει τα εδαφικά όρια των δήμων που είναι μέτοχοί της και αφετέρου ότι σκοπός της εταιρίας αυτής είναι η διαχείριση των δημόσιων υπηρεσιών για λογαριασμό μόνο αυτών των δήμων. Εντούτοις, το άρθρο 3, παράγραφος 3, του εν λόγω καταστατικού προβλέπει ότι η Setco έχει επίσης τη δυνατότητα να παρέχει υπηρεσίες επίσης υπέρ ιδιωτών, εφόσον τούτο δεν είναι αντίθετο προς τους εταιρικούς σκοπούς ή συμβάλλει στην ευχερέστερη επίτευξή τους. Κατά την επ’ ακροατηρίου συζήτηση η Setco δήλωσε ότι το δικαίωμά της να συναλλάσσεται με επιχειρήσεις του ιδιωτικού τομέα αποτελεί αναγκαίο μέσο για την εκτέλεση του έργου της, που έχει τον χαρακτήρα δημόσιας υπηρεσίας. Ως παράδειγμα η εταιρία αυτή ανέφερε τη διαλογή των απορριμμάτων, η οποία ενδέχεται να καθιστά αναγκαία τη μεταπώληση ορισμένων κατηγοριών υλικών, που προέρχονται από την αξιοποίηση των απορριμμάτων, σε ειδικευμένες επιχειρήσεις, με σκοπό την ανακύκλωσή τους. Κατά τη Setco, πρόκειται για δραστηριότητες που έχουν μεν παρακολουθηματικό χαρακτήρα σε σχέση με τη συλλογή των απορριμμάτων, αλλά δεν είναι ξένες προς την κύρια δραστηριότητα. Πρέπει να γίνει δεκτό ότι, αν το δικαίωμα παροχής υπηρεσιών σε ιδιωτικές επιχειρήσεις, το οποίο παρέχεται στην ανάδοχο εταιρία την οποία αφορά η υπόθεση της κύριας δίκης, έχει απλώς παρακολουθηματικό χαρακτήρα σε σχέση με τη βασική δραστηριότητά της, πράγμα που οφείλει να εξακριβώσει το αιτούν δικαστήριο, η ύπαρξη του δικαιώματος αυτού δεν αναιρεί το γεγονός ότι ο κύριος σκοπός της εταιρίας εξακολουθεί να είναι η διαχείριση δημόσιων υπηρεσιών. Κατά συνέπεια, η ύπαρξη του δικαιώματος αυτού δεν αρκεί για να θεωρηθεί ότι η εν λόγω εταιρία λειτουργεί υπό συνθήκες οικονομίας της αγοράς και ότι επομένως καθίσταται επισφαλής ο έλεγχος των οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης στους οποίους ανήκει. Η ορθότητα του συμπεράσματος αυτού επιβεβαιώνεται από το γεγονός ότι η δεύτερη προϋπόθεση που τίθεται με τη σκέψη 50 της προπαρατεθείσας απόφασης Teckal, κατά την οποία η ανάδοχος εταιρία πρέπει να πραγματοποιεί το μεγαλύτερο τμήμα των δραστηριοτήτων της με τους οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης στους οποίους ανήκει, επιτρέπει στην εταιρία αυτή να συναλλάσσεται, σε πολύ μικρή κλίμακα, και με άλλους φορείς, πέρα από αυτούς τους οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης (βλ. επ’ αυτού την προπαρατεθείσα απόφαση Carbotermo και Consorzio Alisei, σκέψη 63). Η προϋπόθεση αυτή θα καθίστατο κενή περιεχομένου, αν η πρώτη προϋπόθεση που τίθεται με τη σκέψη 50 της προπαρατεθείσας απόφασης Teckal ερμηνευόταν ως απαγόρευση κάθε παρακολουθηματικής δραστηριότητας, ακόμη και των συναλλαγών με τον ιδιωτικό τομέα. Όσον αφορά τους μηχανισμούς ελέγχου που προβλέπει το καταστατικό της Setco, από τη δικογραφία προκύπτει ότι οι εταίροι αποσκοπούσαν, με τις τροποποιήσεις που επέφεραν στο καταστατικό αυτό στις 23 Δεκεμβρίου 2006, να θεσπίσουν και να επιβάλουν στη γενική συνέλευση και στο διοικητικό συμβούλιο, όπως τα όργανα αυτά έχουν διαμορφωθεί από το ιταλικό δίκαιο των εταιριών, ορισμένους μηχανισμούς λήψης αποφάσεων που δεν προβλέπονται ρητά από δίκαιο αυτό, ώστε να μπορούν να ασκούν επί της Setco έλεγχο ανάλογο με εκείνο που ασκούν επί των δικών τους υπηρεσιών. Επιδίωξαν δηλαδή να διασφαλίσουν την άσκηση ενισχυμένου ελέγχου μέσω αφενός της Ενιαίας Επιτροπής και αφετέρου μιας τεχνικής επιτροπής ελέγχου για κάθε τμήμα δραστηριοτήτων της Setco. Όπως προκύπτει από τα άρθρα 8 ter και 8 quater του εν λόγω καταστατικού, η Ενιαία Επιτροπή και οι τεχνικές επιτροπές απαρτίζονται από εκπροσώπους των οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι εταίροι στην εν λόγω εταιρία. Καθένας από τους οργανισμούς αυτούς διαθέτει μία ψήφο στο πλαίσιο των επιτροπών αυτών, ανεξάρτητα από το μέγεθός του και τον αριθμό των μετοχών του. Εξάλλου, τα άρθρα 8 bis έως 8 quater του καταστατικού της Setco απονέμουν στην Ενιαία Επιτροπή και στις τεχνικές επιτροπές ευρείες εξουσίες ελέγχου και λήψης αποφάσεων. Παράλληλα, το άρθρο 14 του καταστατικού αυτού περιορίζει τις εξουσίες της γενικής συνέλευσης, καθόσον της επιβάλλει να λαμβάνει υπόψη τις κατευθυντήριες γραμμές και τις υποδείξεις που δίδονται από τις παραπάνω επιτροπές και απαιτεί τη σύμφωνη γνώμη της Ενιαίας Επιτροπής πριν η γενική συνέλευση συγκατατεθεί για την εκτέλεση ορισμένων πράξεων των διαχειριστών της εταιρίας. Ομοίως, το άρθρο 16 του εν λόγω καταστατικού περιορίζει την αυτονομία του διοικητικού συμβουλίου κατά τη λήψη των αποφάσεων, καθόσον του επιβάλλει να σέβεται τις εξουσίες των εν λόγω επιτροπών και εξαρτά τις αποφάσεις του από την τήρηση των υποδείξεων που δίδουν οι εν λόγω επιτροπές. Αν ληφθούν υπόψη αφενός η έκταση των εξουσιών ελέγχου και λήψης αποφάσεων τις οποίες οι διατάξεις του καταστατικού της αναδόχου εταιρίας, την οποία αφορά η υπόθεση της κύριας δίκης, παρέχουν στις επιτροπές των οποίων τη σύσταση προβλέπουν οι εν λόγω διατάξεις και αφετέρου το γεγονός ότι οι επιτροπές αυτές συντίθενται από εκπροσώπους των οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι μέτοχοί της, πρέπει να γίνει δεκτό ότι οι διατάξεις αυτές παρέχουν στους εν λόγω οργανισμούς τη δυνατότητα να ασκούν, μέσω των επιτροπών αυτών, αποφασιστική επιρροή τόσο ως προς τους στρατηγικούς στόχους όσο και ως προς τις σημαντικές αποφάσεις της εταιρίας αυτής. Το αιτούν δικαστήριο εκτιμά πάντως ότι τα άρθρα 8 bis έως 8 quater του καταστατικού της Setco μπορούν να εξομοιωθούν, καθόσον αφορούν την Ενιαία Επιτροπή και τις τεχνικές επιτροπές, με συμφωνίες μεταξύ μετόχων, οι οποίες διέπονται από το άρθρο 2341 bis του ιταλικού Αστικού Κώδικα. Το εν λόγω δικαστήριο συνάγει το συμπέρασμα ότι ενδέχεται να είναι αναποτελεσματικός ο έλεγχος στον οποίο αποσκοπεί ο μηχανισμός των επιτροπών αυτών, δηλαδή έλεγχος ανάλογος προς τον έλεγχο που ασκούν επί των υπηρεσιών τους οι οργανισμοί τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι μέτοχοι της εταιρίας. Το ζήτημα αυτό αποτελεί πρόβλημα ερμηνείας των διατάξεων του εσωτερικού δικαίου, το οποίο οφείλει να επιλύσει το αιτούν δικαστήριο. Με την επιφύλαξη της εξακρίβωσης από το αιτούν δικαστήριο της πρακτικής αποτελεσματικότητας των σχετικών διατάξεων του καταστατικού, το συμπέρασμα είναι ότι, υπό τις περιστάσεις της υπόθεσης της κύριας δίκης, ο έλεγχος τον οποίο ασκούν, μέσω των καταστατικών οργάνων, οι οργανισμοί τοπικής αυτοδιοίκησης επί της αναδόχου εταιρίας μπορεί να θεωρηθεί ότι παρέχει στους οργανισμούς αυτούς τη δυνατότητα να ασκούν επί της εν λόγω εταιρίας έλεγχο ανάλογο προς τον έλεγχο που ασκούν επί των υπηρεσιών τους. Κατόπιν των ανωτέρω, στο προδικαστικό ερώτημα πρέπει να δοθεί η εξής απάντηση: Τα άρθρα 43 ΕΚ και 49 ΕΚ, οι αρχές της ίσης μεταχείρισης και της απαγόρευσης των διακρίσεων λόγω ιθαγένειας, καθώς και η απορρέουσα από τις αρχές αυτές υποχρέωση διαφάνειας, δεν απαγορεύουν την απευθείας σύναψη μιας δημόσιας σύμβασης παροχής υπηρεσιών με μια ανώνυμη εταιρία, της οποίας το κεφάλαιο ανήκει εξ ολοκλήρου σε δημόσιους φορείς, εφόσον ο οργανισμός τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι η αναθέτουσα αρχή ασκεί επί της εν λόγω εταιρίας έλεγχο ανάλογο προς τον έλεγχο που ασκεί επί των δικών του υπηρεσιών και εφόσον η εταιρία αυτή πραγματοποιεί το μεγαλύτερο τμήμα των δραστηριοτήτων της με τον οργανισμό ή τους οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης στους οποίους ανήκει. Με την επιφύλαξη της εξακρίβωσης από το αιτούν δικαστήριο της πρακτικής αποτελεσματικότητας των σχετικών διατάξεων του καταστατικού, ο έλεγχος τον οποίο ασκούν επί της εταιρίας αυτής οι οργανισμοί τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι μέτοχοί της μπορεί να θεωρηθεί ανάλογος προς τον έλεγχο που ασκούν επί των υπηρεσιών τους υπό περιστάσεις όπως αυτές που αφορά η υπόθεση της κύριας δίκης, όπου: — η δραστηριότητα της εν λόγω εταιρίας περιορίζεται εντός των γεωγραφικών ορίων των οικείων οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης και ασκείται κυρίως προς όφελος των οργανισμών αυτών και — οι οργανισμοί τοπικής αυτοδιοίκησης αυτοί ασκούν, μέσω των καταστατικών οργάνων, τα οποία συντίθενται από εκπροσώπους των οργανισμών αυτών, αποφασιστική επιρροή τόσο ως προς τους στρατηγικούς στόχους όσο και ως προς τις σημαντικές αποφάσεις της εταιρίας αυτής. Επί των δικαστικών εξόδων Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ’ αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν όσοι υπέβαλαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, πλην των ως άνω διαδίκων, δεν αποδίδονται. Για τους λόγους αυτούς, το Δικαστήριο (τρίτο τμήμα) αποφαίνεται: Τα άρθρα 43 ΕΚ και 49 ΕΚ, οι αρχές της ίσης μεταχείρισης και της απαγόρευσης των διακρίσεων λόγω ιθαγένειας, καθώς και η απορρέουσα από τις αρχές αυτές υποχρέωση διαφάνειας, δεν απαγορεύουν την απευθείας σύναψη μιας δημόσιας σύμβασης παροχής υπηρεσιών με μια ανώνυμη εταιρία, της οποίας το κεφάλαιο ανήκει εξ ολοκλήρου σε δημόσιους φορείς, εφόσον ο οργανισμός τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι η αναθέτουσα αρχή ασκεί επί της εν λόγω εταιρίας έλεγχο ανάλογο προς τον έλεγχο που ασκεί επί των δικών του υπηρεσιών και εφόσον η εταιρία αυτή πραγματοποιεί το μεγαλύτερο τμήμα των δραστηριοτήτων της με τον οργανισμό ή τους οργανισμούς τοπικής αυτοδιοίκησης στους οποίους ανήκει. Με την επιφύλαξη της εξακρίβωσης από το αιτούν δικαστήριο της πρακτικής αποτελεσματικότητας των σχετικών διατάξεων του καταστατικού, ο έλεγχος τον οποίο ασκούν επί της εταιρίας αυτής οι οργανισμοί τοπικής αυτοδιοίκησης που είναι μέτοχοί της μπορεί να θεωρηθεί ανάλογος προς τον έλεγχο που ασκούν επί των υπηρεσιών τους υπό περιστάσεις όπως αυτές που αφορά η υπόθεση της κύριας δίκης, όπου: — η δραστηριότητα της εν λόγω εταιρίας περιορίζεται εντός των γεωγραφικών ορίων των οικείων οργανισμών τοπικής αυτοδιοίκησης και ασκείται κυρίως προς όφελος των οργανισμών αυτών και — οι οργανισμοί τοπικής αυτοδιοίκησης αυτοί ασκούν, μέσω των καταστατικών οργάνων, τα οποία συντίθενται από εκπροσώπους των οργανισμών αυτών, αποφασιστική επιρροή τόσο ως προς τους στρατηγικούς στόχους όσο και ως προς τις σημαντικές αποφάσεις της εταιρίας αυτής. (υπογραφές) ( *1 ) Γλώσσα διαδικασίας: η ιταλική.

62002TJ0171

da

Sagens baggrund 1       Ved skrivelse af 12. januar 1998 anmeldte de italienske myndigheder over for Kommissionen en støtteordning, der var vedtaget ved Giunta regionale della Sardegnas (regionalrådet på Sardiniens) bekendtgørelse nr. 48/7 af 2. december 1997 om godkendelse af en »regionalplan for omstrukturering af bedrifter inden for sektoren for beskyttede afgrøder« (herefter »den påtænkte støtteordning«). Kommissionen modtog anmeldelsen den 15. januar 1998. 2       Hensigten med den påtænkte støtteordning var først og fremmest at indføre en støtteordning til fordel for omstrukturering. 3       Ordningen omfattede kriseramte små landbrugsbedrifter (SLV) på Sardinien. De kriterier, der gjorde det muligt at kategorisere en SLV som kriseramt i den påtænkte støtteordnings forstand, var for det første, at den »i de seneste tre høstår har haft et gennemsnitligt driftsunderskud på mindst 25% af nettokapitalafkastet«, og for det andet, at »den forfaldne gæld pr. 31. december 1996 andrager mindst 30% af bedriftens formue«. Ifølge de italienske myndigheder opfyldte ca. 500 SLV’er på Sardinien disse kriterier. 4       For at være omfattet af støtteordningen skulle de støtteberettigede virksomheder opfylde et antal betingelser, bl.a. betingelsen om »fremlæggelse af en omstruktureringsplan med angivelse af mulighederne for aflønning af alle produktionsfaktorer på sædvanlige driftsbetingelser samt opnåelse af et driftsoverskud« og om »afvikling af en del af bedriftens aktiviteter, strukturer og formuegoder, for så vidt som dette [var] nødvendigt for at opnå en økonomisk og finansiel balance«. 5       Ordningen vedrørte sektoren for beskyttede landbrugsafgrøder. De omfattede produkter var forskellige slags grøntsager, frugt, svampe, planter og blomster, der dyrkes i væksthus. 6       Den påtænkte støtteordning bestod for det første i foranstaltninger til omstrukturering af de støtteberettigede virksomheders gæld. Disse foranstaltninger skulle enten vedtages af de pengeinstitutter, som var kreditorer i den pågældende virksomhed (afkald på renter og morarenter af de forfaldne fordringer pr. 31.12.1996, afkald på morarenter af de fordringer, der ville forfalde mellem den 1.1.1997 og tidspunktet for indgåelsen af gældsomlægningsaftalen), eller af de regionale myndigheder (delvis overtagelse af hovedstolen af den forfaldne gæld pr. 31.12.1996, godtgørelse af renterne af de fordringer, der ville forfalde eller blive stiftet efter den 31.12.1996). Den andel af omkostningerne forbundet med disse foranstaltninger, som skulle afholdes af de regionale myndigheder, var på 75% af den samlede forfaldne gæld pr. 31. december 1996, fraregnet morarenter til kreditorbankerne. Foranstaltningernes maksimale varighed var fastsat til 15 år. 7       For det andet kunne der ydes et tilskud, der ikke skulle tilbagebetales, til forskellige former for investeringer i produktionsredskaber (installering af beskyttelses-, udluftnings-, ventilations-, isolerings-, afvandings- og vandingsudstyr samt tilpasning eller udskiftning af utidssvarende udstyr). Disse investeringer blev betegnet som »absolut nødvendige« for omstruktureringen. De regionale myndigheder skulle afholde 75% af de samlede støtteberettigende udgifter. Foranstaltningernes varighed var anført som »den tid, der er nødvendig for deres gennemførelse«. 8       For det tredje var der planlagt foranstaltninger vedrørende teknisk bistand, erhvervsuddannelse og rådgivning fra Ente regionale di sviluppo e assistenza tecnica in agricoltura (det regionale agentur for udvikling og teknisk bistand i landbrugssektoren). Disse foranstaltninger var betegnet som en »sædvanlig service«, hvis udførelse »ikke medfør[te] yderligere omkostninger«. Varigheden heraf var »ubegrænset«. 9       De samlede offentlige midler, der var afsat til finansiering af støtteordningen til fordel for omstrukturering, beløb sig til 60 mia. italienske lire (ITL), eller ca. 30 mio. EUR. Den maksimale støtte, som hver virksomhed, der var omfattet af ordningen, kunne modtage, var begrænset til 600 mio. ITL, eller ca. 300 000 EUR. 10     Den påtænkte støtteordning tog for det andet højde for den hensigt, som Den Italienske Republik havde givet udtryk for, nemlig at yde støtte til redning af SLV’er, der var i en midlertidig finansiel og alvorlig krise, som redningsstøtte, »der k[unne] ydes i form af en garanti eller i form af ydelse af lån på et minimumsbeløb til sædvanlig rente, eller i alle tilfælde beregnet ud fra den forudsætning, at bedriften holdes i gang indtil omstruktureringsfasen«. 11     Ved skrivelse af 1. februar 1999 meddelte Kommissionen Den Italienske Republik sin beslutning om at indlede den formelle undersøgelsesprocedure i henhold til artikel 88, stk. 2, EF. De italienske myndigheder modtog skrivelsen den 4. februar 1999. 12     Ved skrivelse af 14. september 2001 anmodede de italienske myndigheder Kommissionen om at vedtage en endelig beslutning inden for to måneder i henhold til artikel 7, stk. 7, i Rådets forordning (EF) nr. 659/1999 af 22. marts 1999 om fastlæggelse af regler for anvendelsen af traktatens artikel [88 EF] (EFT L 83, s. 1). Kommissionen modtog denne skrivelse den 17. september 2001. 13     Den 13. november 2001 vedtog Kommissionen beslutning 2002/229/EF om regionen Sardiniens (Italien) påtænkte støtteordning til fordel for omstrukturering af kriseramte bedrifter inden for sektoren for beskyttede afgrøder (EFT L 77, s. 29, herefter »beslutningen«). Beslutningen blev offentliggjort den 20. marts 2002. 14     I henhold til beslutningens artikel 1 er den påtænkte støtteordning uforenelig med fællesmarkedet og kan ikke gennemføres. Procedure og parternes påstande 15     Ved stævning indleveret til Rettens Justitskontor den 6. juni 2002 har Regione autonoma della Sardegna anlagt den foreliggende sag. 16     Sagen blev oprindeligt henvist til Første Udvidede Afdeling. Da den refererende dommer senere blev tilknyttet Fjerde Afdeling som følge af den pr. 1. oktober 2003 indtrufne ændring af sammensætningen af Rettens afdelinger, overgik sagen til Fjerde Udvidede Afdeling. 17     Ved stævning indleveret til Rettens Justitskontor den 8. august 2002 har Confederazione italiana agricoltori della Sardegna, Federazione regionale coltivatori diretti della Sardegna og Federazione regionale degli agricoltori della Sardegna begæret tilladelse til at intervenere til støtte for sagsøgerens påstande. Denne interventionsbegæring er forkyndt for parterne. Parterne har ikke fremsat bemærkninger inden for den hertil fastsatte frist. 18     Ved kendelse af 9. december 2002 imødekom formanden for Rettens Første Udvidede Afdeling interventionsbegæringen. Intervenienterne har indgivet interventionsindlæg til Rettens Justitskontor den 5. februar 2003. 19     Parterne har afgivet mundtlige indlæg og besvaret de af Retten stillede spørgsmål i retsmødet den 1. juli 2004. Kommissionen har under retsmødet frafaldet sin påstand om afvisning af sagen som for sent anlagt. Dette er blevet ført til retsbogen. 20     Sagsøgeren har nedlagt følgende påstande: –       Beslutningen annulleres. –       Kommissionen tilpligtes at betale sagens omkostninger. 21     Intervenienterne har nedlagt følgende påstande: –       Principalt annulleres beslutningen. –       Subsidiært annulleres beslutningen »for så vidt som den ikke fastslår, at støtten er lovlig op til et beløb på 100 000 EUR pr. virksomhed«. –       Kommissionen tilpligtes at betale sagens omkostninger. 22     Kommissionen har nedlagt følgende påstande: –       Frifindelse. –       Sagsøgeren tilpligtes at betale sagens omkostninger, og intervenienterne bærer deres egne omkostninger og betaler Kommissionens omkostninger i forbindelse med interventionen. Retlige bemærkninger A – Påstandene om fuldstændig annullation af beslutningen 23     Til støtte for påstandene om fuldstændig annullation af beslutningen har sagsøgeren, støttet af intervenienterne, i det væsentlige gjort følgende otte anbringender gældende: –       Der er sket tilsidesættelse af punkt 4.1, første afsnit, i Kommissionens meddelelse 97/C 283/02 af 19. september 1997 om Fællesskabets rammebestemmelser for statsstøtte til redning og omstrukturering af kriseramte virksomheder (EFT C 283, s. 2, herefter »rammebestemmelserne«). –       Der er sket tilsidesættelse af artikel 88 EF. –       Sagsbehandlingstiden har været uforholdsmæssigt lang. –       Der er sket tilsidesættelse af princippet om beskyttelse af den berettigede forventning. –       Der er sket tilsidesættelse af artikel 253 EF. –       Der har ikke været udvist agtpågivenhed. –       Der er sket tilsidesættelse af artikel 87, stk. 3, litra c), EF og af rammebestemmelserne. –       Der er sket tilsidesættelse af artikel 7, stk. 4, i forordning nr. 659/1999. 24     Intervenienterne har i øvrigt anmodet Retten om »i givet fald mere subsidiært at fastslå, at de ulovlige bestemmelser ikke kan finde anvendelse som omhandlet i artikel 241 EF«, og de har i det væsentlige gjort følgende fire yderligere anbringender gældende: –       Der er sket tilsidesættelse af retten til at blive hørt. –       Der er sket tilsidesættelse af artikel 87, stk. 2, litra b), EF. –       Der er sket tilsidesættelse af artikel 158 EF og af erklæring nr. 30 om ø-områder, der findes som bilag til slutakten til Amsterdam-traktaten. –       Der er sket tilsidesættelse af Rådets direktiv 72/159/EØF af 17. april 1972 om modernisering af landbrugsbedrifter (EFT L 96, s. 1) og af Rådets direktiv 75/268/EØF af 28. april 1975 om landbrug i bjergområder og i visse ugunstigt stillede områder (EFT L 128, s. 1). 25     Der skal foretages en successiv gennemgang af disse to grupper af anbringender. 1. De anbringender, der er fælles for sagsøgeren og intervenienterne a)     Anbringendet om tilsidesættelse af rammebestemmelsernes punkt 4.1, første afsnit Parternes argumenter 26     Ifølge sagsøgeren, som støttes heri af intervenienterne, har Kommissionen overskredet den sædvanlige frist på to måneder, som den har pålagt sig selv i medfør af rammebestemmelsernes punkt 4.1, første afsnit, for at gennemføre proceduren for kontrol af støtteordninger til fordel for omstrukturering af små og mellemstore virksomheder (SMV). 27     Kommissionen har bestridt dette. Rettens bemærkninger 28     I rammebestemmelsernes punkt 4.1, første afsnit, er det navnlig anført, at Kommissionen »godkender« påtænkte støtteordninger til redning eller omstrukturering af SMV’er eller SLV’er »inden for den sædvanlige tidsfrist på to måneder at regne fra modtagelsen af fuldstændige oplysninger, medmindre ordningen falder ind under den hurtige godkendelsesprocedure, hvorefter sagen godkendes af Kommissionen på 20 arbejdsdage«. 29     Denne formulering skal fortolkes i lyset af de processuelle bestemmelser, der er fastsat i traktaten for så vidt angår kontrollen med statsstøtte. De vejledende retningslinjer, som Kommissionen kan tilvejebringe med henblik på at præcisere den praksis, den har til hensigt at følge på dette område, kan nemlig ikke fravige reglerne i traktaten (jf. dom af 24.2.1987, sag 310/85, Deufil mod Kommissionen, Sml. s. 901, præmis 22, og af 13.6.2002, sag C-382/99, Nederlandene mod Kommissionen, Sml. I, s. 5163, præmis 24). 30     Med henblik på kontrollen med de nye støtteordninger, som medlemsstaterne påtænker at indføre, sondrer artikel 88 EF mellem en indledende undersøgelse og en formel undersøgelsesprocedure. 31     Den indledende undersøgelse i henhold til artikel 88, stk. 3, EF har alene til formål at give Kommissionen tid til at overveje og undersøge sagen i så tilstrækkeligt omfang, at den kan danne sig en umiddelbar opfattelse af de anmeldte støtteprojekter og enten konstatere, at de ikke udgør støtte, at de er forenelige med fællesmarkedet, eller at de giver anledning til tvivl herom og kræver en nærmere undersøgelse (Domstolens dom af 11.12.1973, sag 120/73, Lorenz, Sml. s. 1471, præmis 3, og af 3.5.2001, sag C-204/97, Portugal mod Kommissionen, Sml. I, s. 3175, præmis 34). Af hensyn til medlemsstaternes interesse i, at der hurtigt opnås klarhed, må denne undersøgelse i princippet anses for at være hastende, og skal derfor gennemføres inden for en bindende frist på to måneder fra tidspunktet for Kommissionens modtagelse af en fuldstændig anmeldelse (jf. Lorenz-dommen, præmis 4, og Domstolens dom af 28.1.2003, sag C-334/99, Tyskland mod Kommissionen, Sml. I, s. 1139, præmis 49 og 50). 32     Hvad angår den formelle undersøgelsesprocedure i henhold til artikel 88, stk. 2, første afsnit, EF er denne uomgængelig, når Kommissionen ikke efter den indledende undersøgelse kan nå til den overbevisning, at en påtænkt støtteordning ikke udgør støtte, eller at den, selv om den udgør støtte, er forenelig med fællesmarkedet. Den har i sådanne tilfælde til formål dels at gøre det muligt for Kommissionen at opnå fuld oplysning om alle sagens omstændigheder ved – som den har pligt til – at indhente alle de udtalelser, der er nødvendige for at træffe en endelig afgørelse, dels at beskytte de potentielt interesserede tredjeparters rettigheder ved at give dem mulighed for at blive hørt (Domstolens dom af 20.3.1984, sag 84/82, Tyskland mod Kommissionen, Sml. s. 1451, præmis 13, og af 14.11.1984, sag 323/82, Intermills mod Kommissionen, Sml. s. 3809, præmis 17, samt dommen i sagen Portugal mod Kommissionen, nævnt i præmis 31 ovenfor, præmis 33). 33     Det følger heraf, at en påtænkt støtteordning til fordel for omstrukturering af SMV’er kun kan godkendes af Kommissionen inden for den frist, der er angivet i rammebestemmelsernes punkt 4.1, første afsnit, hvis Kommissionen efter udløbet af den »sædvanlige frist på to måneder«, altså den frist, der er fastsat for dens indledende undersøgelse, enten finder, at de påtænkte foranstaltninger ikke udgør støtte, eller at de udgør støtte, hvis forenelighed med fællesmarkedet er utvivlsom. Hvis Kommissionen derimod ikke er i stand til at nå til en sådan konklusion, påhviler det den at indlede den formelle undersøgelsesprocedure. 34     Denne fortolkning bekræftes i øvrigt af den måde, hvorpå fristen på 20 arbejdsdage er beskrevet i Kommissionens meddelelse 92/C 213/03 af 2. juli 1992 om den hurtige procedure for godkendelse af støtteordninger til SMV og af ændringer i eksisterende støtteordninger (EFT C 213, s. 10), som rammebestemmelserne henviser til. Af ordlyden af denne meddelelses andet og tredje afsnit fremgår det, at selv i tilfælde hvor en påtænkt støtteordning opfylder alle kriterierne for, at fristen på 20 arbejdsdage begynder at løbe, er det kun »principielt«, at Kommissionen ikke rejser indvendinger efter udløbet af denne frist, og den bevarer derfor fuldt ud sin beføjelse til at »træffe beslutning«, dvs. i givet fald at vedtage en beslutning om at indlede den formelle undersøgelsesprocedure og efter gennemførelsen af denne procedure at træffe en endelig beslutning, der er positiv, betinget eller negativ. 35     Da rammebestemmelsernes punkt 4.1, første afsnit, således alene henviser til den frist, der finder anvendelse på den indledende undersøgelse i henhold til artikel 88 EF, som fortolket af Domstolen, skal dette selvstændige anbringende forkastes, og anbringendet om tilsidesættelse af artikel 88 EF skal undersøges. b)     Anbringendet om tilsidesættelse af artikel 88 EF Parternes argumenter 36     Ifølge sagsøgeren har Kommissionen fremsendt anmodningerne om supplerende oplysninger lidt efter lidt i stedet for at samle dem, og har dermed handlet i strid med formålet med den indledende undersøgelse i artikel 88, stk. 3, EF som er af uopsættelig karakter, navnlig når den påtænkte støtteordning som i den foreliggende sag omhandler kriseramte virksomheder. 37     Ifølge intervenienterne har Kommissionen besluttet at indlede den formelle undersøgelsesprocedure i henhold til artikel 88, stk. 2, første afsnit, EF efter udløbet af den hertil fastsatte frist på to måneder, og dermed mod en støtteordning, der som følge heraf var blevet en eksisterende ordning. 38     Kommissionen har bestridt dette. Rettens bemærkninger 39     Sagsøgerens argumenter vedrørende forløbet af den indledende undersøgelse og intervenienternes argumenter vedrørende betingelserne for, at der kan træffes beslutning om at indlede den formelle undersøgelsesprocedure, skal bedømmes i lyset af de principper, der var udviklet inden forordning nr. 659/1999’s ikrafttræden. Denne fandt nemlig sted den 16. april 1999, hvor den formelle undersøgelsesprocedure allerede var iværksat. 40     For det første, og som det blev bemærket i forbindelse med bedømmelsen af det foregående anbringende, skal den indledende undersøgelse gennemføres inden for en ufravigelig frist på to måneder fra Kommissionens modtagelse af den fuldstændige anmeldelse. En anmeldelse må anses for fuldstændig, hvis den fra begyndelsen eller efter medlemsstatens svar på de af Kommissionens stillede spørgsmål indeholder de oplysninger, som er nødvendige for, at Kommissionen kan danne sig en umiddelbar opfattelse af støttens forenelighed med traktaten (Domstolens dom af 15.2.2001, sag C-99/98, Østrig mod Kommissionen, Sml. I, s. 1101, præmis 56). 41     Heraf følger, at Kommissionen ikke kunne forhindre, at fristen på de to måneder begyndte at løbe, ved at anmode om oplysninger, der ikke var nødvendige for, at den kunne danne sig en umiddelbar opfattelse (dommen i sagen Østrig mod Kommissionen, nævnt i præmis 40 ovenfor, præmis 61-65), men den kan derimod i overensstemmelse med hensigten med artikel 88, stk. 3, EF, indlede en dialog med medlemsstaten, der gør det muligt at fuldstændiggøre anmeldelsen i tilfælde, hvor de nødvendige oplysninger ikke fremgår heraf (Domstolens dom af 9.10.1984, forenede sager 91/93 og 127/83, Heineken Brouwerijen, Sml. s. 3435, præmis 17 og 18, af 14.2.1990, sag C-301/87, Frankrig mod Kommissionen, Sml. I, s. 307, præmis 27 og 28, og af 19.10.2000, forenede sager C-15/98 og C-105/99, Italien og Sardegna Lines mod Kommissionen, Sml. I, s. 8855, præmis 44, samt Rettens dom af 15.3.2001, sag T-73/98, Prayon-Rupel mod Kommissionen, Sml. II, s. 867, præmis 99). 42     I den foreliggende sag har Kommissionen, efter at have modtaget den første anmeldelse fra de italienske myndigheder den 15. januar 1998, fundet, at den ikke havde alle de oplysninger, der var nødvendige for at danne sig en umiddelbar opfattelse. Ved telefax af 9. marts 1998 anmodede Kommissionen Den Italienske Republik om i første omgang at fremsende en række supplerende oplysninger inden for en frist på fire uger. Kommissionens tjenestegrene mødtes tillige med sagsøgerens repræsentanter den 4. juni 1998. Ved telefax af 19. juni 1998 anmodede Kommissionen de italienske myndigheder om skriftligt at bekræfte de oplysninger, de havde afgivet under dette møde, og at fremsende de oplysninger, Kommissionen havde anmodet om den 9. marts 1998, inden for en frist på fire uger. Sagsøgeren besvarede disse anmodninger ved skrivelse af 27. august 1998, som de italienske myndigheder fremsendte til Kommissionen den 10. september 1998, og som denne modtog den 15. i samme måned. Kommissionen vurderede herefter, at den stadig ikke havde alle de nødvendige oplysninger. Ved telefax af 19. oktober 1998 anmodede den derfor Den Italienske Republik om at fremsende endnu en række supplerende oplysninger inden for en frist på fire uger. Sagsøgeren besvarede denne anmodning ved skrivelse af 12. november 1998, som de italienske myndigheder fremsendte til Kommissionen den 16. november 1998, og som denne modtog den 19. i samme måned. 43     Der forløb mere end ti måneder fra det tidspunkt, hvor Kommissionen modtog den første anmeldelse, og til anmeldelsen var fuldstændig. 44     Imidlertid bemærkes, at undersøgelsen af den korrespondance, der blev udvekslet i den forbindelse, for det første har vist, at den første anmeldelse, der bestod af fem sider, kun indeholdt en mangelfuld og upræcis beskrivelse af den støtteordning til fordel for omstrukturering, som Den Italienske Republik agtede at indføre, hvilket navnlig gjaldt kriterierne for støtteberettigelse og de foranstaltninger, der skulle fremgå af den omstruktureringsplan, som hver støtteberettiget virksomhed skulle fremlægge for at modtage individuel støtte. I øvrigt var det i generelle vendinger fastsat, at der kunne ydes redningsstøtte. De italienske myndigheder frafaldt senere muligheden for at yde en sådan støtte, men oplyste først Kommissionen herom ved skrivelse af 10. september 1998. 45     Kommissionen stillede ganske vist efterfølgende nye eller supplerende spørgsmål ved skrivelser af 19. juni og 19. oktober 1998, men gentog også spørgsmålene af 9. marts 1998, som kun var blevet besvaret ved skrivelse af 10. september 1998. Kommissionen gentog ved denne lejlighed bl.a. sin anmodning om fremsendelse af den økonomiske dokumentation, som ikke fremgik af anmeldelsen, og som den havde gjort opmærksom på nødvendigheden af under mødet den 4. juni 1998. Sagsøgeren har selv erkendt, at det var med henblik på at »klarlægge omfanget og virkningerne« af den påtænkte støtteordning, at »Kommissionen og de italienske myndigheder udvekslede en omfattende korrespondance« under den indledende undersøgelse. 46     Endelig bemærkes, at den påtænkte støtteordning var af utvivlsom betydning, eftersom hensigten var at løse problemerne for ca. 500 virksomheder, eller omkring en fjerdedel af de SMV’er, som driver virksomhed inden for sektoren for væksthusdyrkning på Sardinien, og havde en vis kompleksitet, eftersom det omfattede iværksættelse af en støtteordning, som indebar forskellige finansielle foranstaltninger, der alt efter det konkrete tilfælde skulle varetages af de regionale myndigheder eller af de banker, som var kreditorer i pågældende virksomheder, samt forskellige investeringsforanstaltninger til disses fordel. 47     Under disse omstændigheder er det med rette, at Kommissionen ved sine successive anmodninger har søgt at indhente de oplysninger fra de italienske myndigheder, der var nødvendige for at danne sig en umiddelbar opfattelse. Når en medlemsstat har indgivet en mangelfuld og upræcis anmeldelse, og den herefter med forsinkelse har fremsendt de supplerende oplysninger og præciseringer, som Kommissionen med rette har anmodet om, kan medlemsstaternes regionale myndigheder ikke støtte ret på den forsinkelse, der er en følge heraf. 48     For det andet bemærkes, at en anmeldt støttes overgang til at være en eksisterende støtte er undergivet to nødvendige og tilstrækkelige betingelser. Den første er, at Kommissionen undlader at indlede den formelle undersøgelsesprocedure inden for en frist på to måneder efter, at anmeldelsen af støtten er blevet fuldstændig. Den anden er, at medlemsstaten giver Kommissionen forhåndsmeddelelse om iværksættelsen af den påtænkte støtteforanstaltning (jf. Lorenz-dommen, nævnt i præmis 31 ovenfor, præmis 4 og 6, og dommen i sagen Østrig mod Kommissionen, nævnt i præmis 40 ovenfor, præmis 84). 49     I den foreliggende sag er det tilstrækkeligt at fastslå, at Den Italienske Republik ikke har fremsendt en forudgående meddelelse til Kommissionen om gennemførelsen af den påtænkte støtteforanstaltning, hvorfor en af de to nødvendige betingelser for, at den påtænkte støtteordning kunne overgå til at være eksisterende støtte, ikke er opfyldt, og ordningen derfor fortsat skulle betragtes som ny støtte, hvorefter Kommissionen med rette kunne beslutte at indlede den formelle undersøgelsesprocedure (jf. i samme retning Rettens dom af 7.6.2001, sag T-187/99, Agrana Zucker und Stärke mod Kommissionen, Sml. II, s. 1587, præmis 39). 50     Dette anbringende må følgelig forkastes i sin helhed. c)     Anbringendet om, at sagsbehandlingstiden har været uforholdsmæssig lang Parternes argumenter 51     Idet sagsøgeren finder, at sagsbehandlingstiden har været uforholdsmæssig lang, har regionen, støttet af intervenienterne, gjort gældende, at der er sket tilsidesættelse af princippet om en rimelig sagsbehandlingstid samt af det grundlæggende krav om retssikkerhed. 52     Kommissionen har bestridt dette. Rettens bemærkninger 53     Overholdelsen af en rimelig frist under den administrative sagsbehandling er et almindeligt fællesskabsretligt princip (Rettens dom af 27.11.2003, sag T-190/00, Regione Siciliana mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 136). I øvrigt følger det af det grundlæggende krav om retssikkerhed, at Kommissionen ikke i det uendelige kan udsætte udøvelsen af sine beføjelser, og at Domstolen derfor skal undersøge, om den langsommelige sagsbehandling er en konsekvens af Kommissionens egne handlinger (Domstolens dom af 24.9.2002, forenede sager C-74/00 P og C-75/00 P, Falck og Acciaierie di Bolzano mod Kommissionen, Sml. I, s. 7869, præmis 140 og 141, og Rettens dom af 14.1.2004, sag T-109/01, Fleuren Compost mod Kommissionen, ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 145-147). 54     I den foreliggende sag fremgår det af forløbet af den indledende undersøgelse, som er beskrevet i præmis 42 ovenfor, at der gik over 12 måneder fra Kommissionens modtog den første anmeldelse den 15. januar 1998, til Den Italienske Republik modtog meddelelsen om beslutningen om at indlede den formelle undersøgelsesprocedure den 4. februar 1999. 55     Mere end otte måneder af denne periode vedrører imidlertid den tid, som forløb mellem fremsendelsen til Den Italienske Republik af den første anmodning om supplerende oplysninger den 9. marts 1998 og Kommissionens modtagelse af disse oplysninger den 19. november 1998. Sagsøgeren har i sit indlæg erkendt, at den korrespondance, der fandt sted i denne periode, gjorde det muligt at klarlægge den påtænkte støtteordnings indhold og omfang. Sagsøgeren har ligeledes under retsmødet indrømmet, at varigheden af denne udveksling for en væsentlig del var forårsaget af regionens forsinkede og mangelfulde besvarelser af de spørgsmål, som Kommissionen havde stillet. Henset hertil og til de omstændigheder, der er beskrevet i præmis 44-46 ovenfor, kan der ikke gives sagsøgeren medhold i, at den indledende undersøgelse har været urimelig langvarig, eller at Kommissionen har handlet urimeligt langsomt. 56     Hvad angår den formelle undersøgelsesprocedure gælder der efter ikrafttrædelsen af forordning nr. 659/1999 af 16. april 1999 for denne en vejledende frist på 18 måneder, der kan forlænges efter aftale mellem Kommissionen og vedkommende medlemsstat, jf. forordningens artikel 7, stk. 6. Forordningen finder anvendelse på al verserende sagsbehandling i Kommissionen på tidspunktet for dens ikrafttrædelse, med undtagelse af særlige gældende bestemmelser (Rettens dom af 10.4.2003, sag T-369/00, Loiret mod Kommissionen, Sml. II, s. 1789, præmis 50 og 51). Denne bestemmelse finder derfor anvendelse i den foreliggende sag. 57     Da den frist på 18 måneder, der er fastsat i artikel 7, stk. 6, i forordning nr. 659/1999, kun er vejledende, bør det undersøges, om det kan udledes af forløbet af den formelle undersøgelsesprocedure, at Kommissionen har tilsidesat princippet om en rimelig sagsbehandlingstid eller har handlet uforholdsmæssigt langsomt. Proceduren forløb således: –       4. februar 1999: Den Italienske Republik modtager Kommissionens skrivelse af 1. februar 1999, hvori denne meddeler, at den har besluttet at indlede den formelle undersøgelsesprocedure, og opfordrer Den Italienske Republik til at fremsætte sine skriftlige bemærkninger inden for en frist på en måned. –       15. juni 1999: Kommissionen modtager Den Italienske Republiks bemærkninger. –       3. juli 1999: offentliggørelse af Kommissionens meddelelse 1999/C-187/02 om en opfordring til at fremsætte bemærkninger (EFT C 187, s. 2). –       7. december 1999: Kommissionen fremsender en anmodning om supplerende oplysninger, som Den Italienske Republik modtager samme dag. Oplysningerne skal indgives inden for en frist på fire uger. –       4. juli 2000: Kommissionen modtager en anmodning om »udsættelse af fristen for procedurens afslutning«, fremsendt af Den Italienske Republik på sagsøgerens foranledning. –       11. juli 2000: Kommissionen bevilger en udsættelse på to måneder med henblik på fremlæggelse af de oplysninger, den havde anmodet om den 7. december 1999. –       9. februar 2001: Kommissionen modtager de oplysninger, den havde anmodet om den 7. december 1999. –       17. september 2001: Kommissionen modtager en anmodning om vedtagelse af en endelig beslutning inden for en frist på to måneder i henhold til artikel 7, stk. 6, i forordning nr. 659/1999, fremsendt af Den Italienske Republik på sagsøgerens foranledning. –       15. november 2001: Den Italienske Republik modtager meddelelsen om beslutningen. 58     Af dette forløb kan det udledes, at en periode på 17 måneder, der ikke overstiger den vejledende frist på 18 måneder i henhold til artikel 7, stk. 6, i forordning nr. 659/1999, forløb fra indledningen af den formelle undersøgelsesprocedure til anmodningen om forlængelse af denne frist, og at der samlet forløb 33½ måned indtil procedurens afslutning. 59     Dette skyldes navnlig den manglende overholdelse af den frist på en måned, som den Italienske Republik havde til at indgive sine bemærkninger (en frist, der blev overskredet med 3½ måned), af den frist på fire uger til at fremsende de supplerende oplysninger, som Kommissionen havde anmodet om (en frist, der blev overskredet med 6½ måned indtil anmodningen om udsættelse), og af den udsættelse på to måneder, der blev accepteret til indsamling og fremsendelse af disse oplysninger (en frist, der blev overskredet med næsten fem måneder). Selv om det er korrekt, at det var i Den Italienske Republiks interesse at overholde fristerne, men at den ikke var forpligtet hertil, er den ikke desto mindre selv skyld i denne forsinkelse af proceduren (jf. i samme retning Domstolens dom af 21.3.1991, sag C-305/89, Italien mod Kommissionen, Sml. I, s. 1603, præmis 30, og dommen i sagen Regione Siciliana mod Kommissionen, nævnt i præmis 53 ovenfor, præmis 138). 60     Desuden bemærkes, at selv om den periode på seks måneder, der forløb mellem modtagelsen af Den Italienske Republiks bemærkninger (den 15.6.1999) og Kommissionens fremsendelse af en anmodning om supplerende oplysninger (den 7.12.1999), samt den periode på ni måneder, der forløb mellem modtagelsen af disse oplysninger (den 9.2.2001) og vedtagelsen af beslutningen (den 13.11.2001), forekommer betydelige, er de dog ikke uforholdsmæssige, navnlig henset til de i præmis 46-59 beskrevne omstændigheder, og til den tvivl med hensyn til den påtænkte støtteordnings forenelighed med fællesmarkedet, Kommissionen gav udtryk for i beslutningen om at indlede den formelle undersøgelsesprocedure. Kommissionen kan derfor ikke kritiseres for at have behandlet sagen uforholdsmæssigt langsomt. 61     Som følge heraf skal dette anbringende forkastes. d)     Anbringendet om tilsidesættelse af princippet om beskyttelse af den berettigede forventning Parternes argumenter 62     Sagsøgeren har gjort gældende, at regionen nærede en berettiget forventning om, at den påtænkte støtteordning var forenelig med fællesmarkedet, dels på grund af den omfattende korrespondance, der blev udvekslet mellem Den Italienske Republik og Kommissionen i løbet af den administrative procedure, dels på grund af sagsbehandlingens ekstraordinært lange varighed. Intervenienterne har anført, at en sådan berettiget forventning er opstået på grund af Kommissionens passivitet i de syv måneder, der gik fra modtagelsen af de sidste oplysninger fra Den Italienske Republik under den formelle undersøgelsesprocedure. 63     Kommissionen har bestridt dette. Rettens bemærkninger 64     En berettiget forventning om støttens lovlighed kan principielt kun gøres gældende, hvis støtten er blevet ydet under overholdelse af proceduren i artikel 88 EF, medmindre der foreligger ekstraordinære omstændigheder (Domstolens dom af 20.9.1990, sag C-5/89, Kommissionen mod Tyskland, Sml. I, s. 3437, præmis 14 og 16). 65     For at en støtte kan anses for at være ydet under overholdelse af den procedure, der er fastsat i artikel 88 EF, skal denne procedure, der har opsættende virkning, være afsluttet. Heraf følger, at når den formelle undersøgelsesprocedure er indledt i henhold til artikel 88, stk. 2, første afsnit, EF, skal den efterfølgende afsluttes med en positiv beslutning i overensstemmelse med artikel 7, stk. 1 og 3, i forordning nr. 659/1999. Først når Kommissionen har vedtaget en sådan beslutning, og fristen for anlæggelse af søgsmål til anfægtelse af beslutningen er udløbet, kan den støttemodtagende virksomhed anses for at have grund til at nære en berettiget forventning om støttens lovlighed (Rettens dom af 14.5.2002, sag T-126/99, Graphischer Maschinenbau mod Kommissionen, Sml. II, s. 2427, præmis 42). 66     Hvis man i den foreliggende sag antager, at sagsøgeren, som ikke er erhvervsdrivende, men en regional myndighed, der har udarbejdet den påtænkte støtteordning, overhovedet kan gøre en berettiget forventning gældende, må det konstateres, at den anmeldte støtteordning aldrig har været genstand for en positiv beslutning, og at ingen af de faktuelle argumenter, som parterne har gjort gældende, udgør en ekstraordinær omstændighed, der inden selve vedtagelsen af beslutningen kunne give sagsøgeren en forventning om, at Kommissionen anså eller ville anse den påtænkte støtteordning for værende forenelig med fællesmarkedet. 67     For det første bemærkes, at den korrespondance, der blev udvekslet under den administrative procedure, indgik i en dialog, der førte til, at Kommissionen fik tilsendt de oplysninger fra Den Italienske Republik, der var nødvendige for, at den kunne danne sig en umiddelbar opfattelse (jf. præmis 41-47 og 55 ovenfor), og herefter de supplerende oplysninger vedrørende den påtænkte støtteordnings indvirkning på markedet (jf. præmis 59 ovenfor). I øvrigt kan det ud fra denne korrespondance fastslås, at Kommissionen i sine skrivelser, som Den Italienske Republik i øvrigt videresendte til sagsøgeren, altid sørgede for at give udtryk for alvorlig tvivl med hensyn til visse aspekter af den påtænkte støtteordning og at forbeholde sig den endelige vurdering, hvilket Kommissionen i øvrigt også henviste til under retsmødet, uden at dette blev anfægtet. 68     For det andet bemærkes, at den administrative procedure ikke trak urimeligt længe ud, hvilket fremgår af gennemgangen af det foregående anbringende, og det må så meget desto mere fastslås, at varigheden heraf ikke er ekstraordinær. 69     For det tredje bemærkes, at selv om Kommissionen, efter at have modtaget de sidste oplysninger, forblev passiv i syv måneder, indtil Den Italienske Republik anmodede den om at tage stilling inden to måneder i henhold til artikel 7, stk. 7, i forordning nr. 659/1999, kan denne passivitet ikke fortolkes som en stiltiende godkendelse, idet det til enhver tid påhviler Kommissionen at afslutte den formelle undersøgelsesprocedure med en endelig beslutning i overensstemmelse med forordningens artikel 7, stk. 1. 70     Dette anbringende må følgelig forkastes. e)     Anbringendet om tilsidesættelse af artikel 253 EF Parternes argumenter 71     Sagsøgeren og intervenienterne har gjort gældende, at beslutningen tilsidesætter artikel 253 EF, idet den indeholder en utilstrækkelig begrundelse hvad angår beskrivelsen af den pågældende erhvervssektor samt af undersøgelsen af den påtænkte støtteordnings indvirkning på samhandelen mellem medlemsstaterne og på konkurrencevilkårene. 72     Kommissionen har bestridt dette. Rettens bemærkninger 73     Begrundelsen for en retsakt skal tilpasses karakteren af den pågældende retsakt og klart angive de betragtninger, som den institution, der har udstedt den anfægtede retsakt, har lagt til grund, således at de berørte parter kan få kendskab til grundlaget for den trufne foranstaltning, og således at den kompetente ret kan udøve sin prøvelsesret. Det kræves imidlertid ikke, at begrundelsen angiver alle de forskellige relevante faktiske og retlige momenter, eftersom spørgsmålet, om den opfylder kravene i artikel 253 EF, ikke blot skal vurderes i forhold til retsaktens ordlyd, men ligeledes til den juridiske og faktuelle sammenhæng, hvori den indgår (Domstolens dom af 20.3.1957, sag 2/56, Geitling mod Den Høje Myndighed, Sml. 1954-1964, s. 41, org.ref.: Rec. s. 9, præmis 37, og af 22.6.2004, sag C-42/01, Portugal mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 66). 74     Når der er tale om Kommissionens vedtagelse af en beslutning som led i kontrollen med statsstøtte, betyder dette bl.a., at det, for så vidt som det fremgår af de omstændigheder, hvorunder støtten ydes, at den kan påvirke samhandelen mellem medlemsstaterne og fordreje eller true med at fordreje konkurrencevilkårene, i hvert fald påhviler Kommissionen at angive disse omstændigheder i beslutningens begrundelse (jf. Domstolens dom af 13.3.1985, forenede sager 296/82 og 318/82, Nederlandene og Leeuwarder Papierwarenfabriek mod Kommissionen, Sml. s. 809, præmis 24, og af 29.4.2004, sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 71). 75     I den foreliggende sag er det i 41. betragtning til beslutningen anført, at den påtænkte støtte begunstiger fremstillingen af frugt, grøntsager og planter. Sammenholdt med ottende betragtning, der opregner forskellige arter af frugt, grøntsager, planter og blomster dyrket i væksthus af de SLV’er på Sardinien, som den påtænkte støtteordning var rettet mod, må beskrivelsen af den pågældende erhvervssektor anses for tilstrækkelig. 76     Herefter er det, understøttet af talmæssige oplysninger, i 41. betragtning til beslutningen anført, at Italien er den største producent af grøntsager i Den Europæiske Union, og at Sardinien udgør et vigtigt produktionsområde i denne medlemsstat. Der er således gjort rede for de omstændigheder, der medfører, at den påtænkte støtteordning kan påvirke samhandelen mellem medlemsstaterne. 77     I 43. betragtning til beslutningen er det tillige anført, at omstruktureringsstøtten til en kriseramt virksomhed flytter strukturtilpasningsbyrden over på mere effektive virksomheder og opmuntrer til et støttekapløb. Der er i beslutningen også henvist til rammebestemmelsernes punkt 1.1 og 2.3, der også behandler dette spørgsmål. Desuden er der redegjort for de omstændigheder, der medfører, at den påtænkte støtteordning fordrejer eller truer med at fordreje konkurrencevilkårene. 78     Endelig omhandler 51. og 54. betragtning til beslutningen bedømmelsen af den påtænkte støtteordnings forenelighed med betingelsen i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, nr. ii), om imødegåelse af ulovlig konkurrencefordrejning, der fuldstændiggør begrundelsen ved nærmere at redegøre for risikoen for, at den påtænkte støtteordning mærkbart vil forhøje produktionen og påvirke priserne i den berørte sektor. 79     Det fremgår således ikke, at begrundelsen til beslutningen ikke gør det muligt at forstå, hvilken sektor der var omfattet, og hvilken indvirkning den påtænkte støtteordning havde eller kunne have på samhandelen mellem medlemsstaterne og på konkurrencevilkårene. 80     Dette anbringende må følgelig forkastes. f)     Anbringendet om Kommissionens manglende agtpågivenhed Parternes argumenter 81     Sagsøgeren har, støttet af intervenienterne, bebrejdet Kommissionen, at den kun på abstrakt vis har undersøgt den påtænkte støtteordnings eventuelle virkninger. En konkret analyse ville have vist, at støtteordningen – henset til den begrænsede betydning af Sardiniens sektor for væksthusdyrkning, de støtteberettigede virksomheders begrænsede størrelse og de små støttebeløb – ikke ville påvirke samhandelen eller fordreje eller true med at fordreje konkurrencevilkårene. 82     Kommissionen har bestridt dette. Rettens bemærkninger 83     Selv om anbringendet formelt vedrører mangelen på agtpågivenhed, viser en nærmere undersøgelse heraf, at det egentlig vedrører beslutningens indhold og ikke om de betingelser, hvorunder den er blevet vedtaget. Sagsøgeren har i øvrigt under retsmødet oplyst, at regionen anfægter »mangelen på agtpågivenhed og begrundelse hvad angår bedømmelsen af den påtænkte støtteordnings forenelighed«, hvilket udgør en »grundlæggende fejl« idet Kommissionen, hvis den havde »taget den faktiske situation i betragtning«, »ville have set, at det i alle tilfælde [var] umuligt, at [den påtænkte støtteordning] k[unne] fordreje konkurrencen«. 84     For så vidt som sagsøgeren udtrykkeligt anfægter 41. og 43. betragtning til beslutningen, der vedrører klassificeringen af den påtænkte støtteordning, bemærkes, at anbringendet enten kan forstås således, at det vedrører en urigtig retsanvendelse, for så vidt som det ifølge artikel 87, stk. 1, EF påhviler Kommissionen at bestemme den påtænkte støtteordnings faktiske indvirkning på samhandelen mellem medlemsstaterne og på konkurrencevilkårene, eller således, at det vedrører et urigtigt skøn, for så vidt som de betingelser for anvendelse af artikel 87, stk. 1, EF, som vedrører samhandelen mellem medlemsstater og konkurrencevilkårene, ikke er opfyldt i den foreliggende sag. 85     Det påhviler dog ikke Kommissionen at godtgøre denne støttes faktiske påvirkning af samhandelen mellem medlemsstaterne og konkurrencevilkårene, men at godtgøre, om den nævnte støtte kan påvirke denne samhandel og fordreje eller true med at fordreje konkurrencevilkårene (Domstolens dom af 29.4.2004, sag C-298/00 P, Italien mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 49, og dommen i sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 74 ovenfor, præmis 44). I den foreliggende sag har Kommissionen således ikke gjort sig skyldig i en urigtig retsanvendelse ved at undersøge den påtænkte støtteordnings påvirkning af samhandelen mellem medlemsstaterne og af konkurrencevilkårene, således som det er anført i det foregående anbringende. 86     Herefter udelukker den omstændighed, at en støtte er forholdsvis ubetydelig, eller at den støttemodtagende virksomhed er af beskeden størrelse, ikke på forhånd, at samhandelen mellem medlemsstaterne kan være påvirket, eller at støtten fordrejer eller truer med at fordreje konkurrencevilkårene (Domstolens dom af 17.9.1980, sag 730/79, Philip Morris mod Kommissionen, Sml. s. 2671, præmis 11 og 12, af 21.3.1990, sag C-142/87, Belgien mod Kommissionen, Sml. I, s. 959, præmis 43, og af 29.4.2004, sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 74 ovenfor, præmis 53). Dette gælder også for det omhandlede aktivitetsområdes begrænsede størrelse (Domstolens dom af 24.7.2003, sag C-280/00, Altmark Trans og Regierungspräsidium Magdeburg, Sml. I, s. 7747, præmis 82, og af 29.4.2004, sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 74 ovenfor, præmis 60). 87     Andre faktorer, som f.eks., at den erhvervssektor, som de støtteberettigede virksomheder tilhører, er særligt udsat for konkurrence, kan nemlig tillige tages i betragtning (Domstolens dom af 11.11.1987, sag 259/85, Frankrig mod Kommissionen, Sml. s. 4393, præmis 24, og af 29.4.2004, sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 74 ovenfor, præmis 54). Landbrugssektoren, og navnlig sektoren for frugt og grøntsager, er udsat for intens konkurrence. Dens struktur er særligt kendetegnet ved et stort antal små virksomheder, og selv en støtte, der er forholdsvis beskeden på det individuelle plan, kan påvirke konkurrencen og samhandelen mellem medlemsstaterne, såfremt alle eller et meget stort antal virksomheder inden for den pågældende sektor har mulighed for at oppebære den (dom af 29.4.2004, sag 372/97, Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 74 ovenfor, præmis 57). De argumenter, som sagsøgeren og intervenienterne har gjort gældende, kan således ikke i sig selv medføre, at der må antages at være foretaget en urigtig skønsudøvelse på dette punkt. 88     På denne baggrund må dette anbringende forkastes. 89     For så vidt som sagsøgeren har anfægtet vurderingen af den påtænkte støtteordnings forenelighed i henhold til artikel 87, stk. 3, litra c), EF, bemærkes, at anbringendet må forstås således, at det vedrører et åbenbart urigtigt skøn, for så vidt som den påtænkte støtteordning ikke ændrede betingelserne for samhandelen på en måde, der var i strid med Fællesskabets interesse. Anvendelsen af denne bestemmelse forudsætter nemlig, at der også tages hensyn til en statslig foranstaltnings indvirkning på samhandelen mellem medlemsstaterne og på konkurrencevilkårene (Domstolens dom af 14.1.1997, sag C-169/95, Spanien mod Kommissionen, Sml. I, s. 135, præmis 20), hvilket i øvrigt er anført i rammebestemmelsernes punkt 2.4, andet afsnit, og punkt 3.2.2, nr. ii). 90     På denne baggrund falder dette anbringende sammen med det følgende anbringende, hvorefter de vil blive undersøgt samlet. g)     Anbringendet om tilsidesættelse af artikel 87, stk. 3, litra c), EF og af rammebestemmelserne Parternes argumenter 91     Ifølge sagsøgeren, som støttes heri af intervenienterne, er den undersøgelse af den påtænkte støtteordnings forenelighed med fællesmarkedet, der er foretaget i henhold til artikel 87, stk. 3, litra c), EF om støtte til fremme af udviklingen af visse former for erhvervsvirksomhed eller af visse økonomiske regioner og i henhold til rammebestemmelserne, udtryk for en urigtig retsanvendelse og et åbenbart urigtigt skøn. 92     Intervenienterne har ydermere gjort gældende, at Kommissionen har tilsidesat rammebestemmelsernes punkt 3.2.3, 3.2.4 og 3.2.5. 93     Kommissionen har gjort gældende, at disse argumenter skal forkastes i deres helhed. Rettens bemærkninger 94     Kommissionen råder ved anvendelsen af traktatens artikel 87, stk. 3, EF over et vidt skøn (dommen i sagen Philip Morris mod Kommissionen, nævnt i præmis 86 ovenfor, præmis 17, og dommen af 29.4.2004, sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 74 ovenfor, præmis 83). 95     Den kan dog med henblik på udøvelsen af dette skøn gøre brug af retningslinjer i form af retsakter såsom de rammebestemmelser, der finder anvendelse i den foreliggende sag, for så vidt som de ikke strider mod traktaten. Når Kommissionen har vedtaget en sådan retsakt, er den bundet heraf (dommen i sagen Deufil mod Kommissionen, nævnt i præmis 29 ovenfor, præmis 22, Domstolens dom af 24.3.1993, sag C-313/90, CIRFS m.fl. mod Kommissionen, Sml. I, s. 1125, præmis 36, og dommen i sagen Nederlandene mod Kommissionen, nævnt i præmis 29 ovenfor, præmis 24). 96     Det tilkommer derfor Fællesskabets retsinstanser at efterprøve, om de retningslinjer, Kommissionen har pålagt sig selv, er blevet overholdt (Rettens dom af 30.1.2002, sag T-35/99, Keller og Keller Meccanica mod Kommissionen, Sml. II, s. 261, præmis 77). 97     Når Kommissionens vide skønsbeføjelse, eventuelt præciseret i de retningslinjer, den har vedtaget, imidlertid indebærer en vanskelig økonomisk og social vurdering, der skal udføres på fællesskabsbaggrund, er Fællesskabets retsinstansers prøvelse begrænset til en kontrol af, om procedure- og begrundelsesforskrifterne er overholdt, om de faktiske omstændigheder er materielt rigtige, om der foreligger et åbenbart urigtigt skøn, eller om der er begået magtfordrejning (dommen i sagen Philip Morris mod Kommissionen, nævnt i præmis 86 ovenfor, præmis 24, Domstolens dom af 29.2.1996, sag C-56/93, Belgien mod Kommissionen, Sml. I, s. 723, præmis 11, og Rettens dom af 6.10.1999, sag T-110/97, Kneissl Dachstein mod Kommissionen, Sml. II, s. 2881, præmis 46). 98     I den forbindelse har sagsøgerne og intervenienterne for det første kritiseret den overordnede bedømmelse af den påtænkte støtteordning (45. betragtning til beslutningen), for det andet bedømmelsen af den definition af en kriseramt virksomhed, der er lagt til grund i den påtænkte støtteordning, i henhold til rammebestemmelsernes punkt 2.1, første afsnit (46. betragtning til beslutningen), for det tredje den manglende bedømmelse af den påtænkte støtteordnings forenelighed med de særlige regler i rammebestemmelsernes punkt 3.2.3, 3.2.4 og 3.2.5, og for det fjerde bedømmelsen af de generelle regler i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2 (48.-58. betragtning til beslutningen). –       Den overordnede bedømmelse af den påtænkte støtteordning 99     Ifølge sagsøgeren kunne Kommissionen ikke begrunde beslutningen med, at der var en risiko for, at iværksættelsen af den støtteordning til fordel for omstrukturering, som Den Italienske Republik havde anmeldt, som følge af automatikken i foranstaltningerne i henhold til den påtænkte støtteordning ville medføre tildeling af støtte til SLV’er, der ikke var kriseramte og derfor ikke støtteberettigede. 100   Dette argument indebærer for det første, at der må foretages en undersøgelse af, om Kommissionen kan anføre et sådant hensyn til støtte for en beslutning om at erklære en påtænkt støtteordning til fordel for kriseramte virksomheder uforenelig med fællesmarkedet, og dernæst til en vurdering af, hvorvidt Kommissionen i den foreliggende sag har kunnet anføre et sådant hensyn til støtte for beslutningen. 101   Kommissionen kan i henhold til artikel 87, stk. 3, EF og under iagttagelse af proceduren i artikel 88, stk. 2, EF med en positiv eller betinget beslutning erklære, om en påtænkt støtteordning er forenelig med fællesmarkedet. Den pågældende medlemsstat er således fritaget fra at anmelde individuelle støtteforanstaltninger i henhold til sådanne ordninger, med de forbehold, som Kommissionen i givet fald kan fastsætte. Den har derfor en vid skønsbeføjelse (Domstolens dom af 5.10.1994, sag C-47/91, Italien mod Kommissionen, Sml. I, s. 4635, præmis 21, og af 16.5.2002, sag C-321/99 P, ARAP m.fl. mod Kommissionen, Sml. I, s. 4287, præmis 72). 102   I forbindelse med undersøgelsen om kvalificeringen af en sådan påtænkt støtteordning og dens forenelighed med fællesmarkedet kan Kommissionen nøjes med at undersøge støtteordningens generelle karakteristika, som de fremgår af den fuldstændige anmeldelse, uden at det er nødvendigt at undersøge hvert enkelt særligt anvendelsestilfælde (Domstolens dom af 14.10.1987, sag 248/84, Tyskland mod Kommissionen, Sml. s. 4013, præmis 18, af 17.6.1999, sag C-75/97, Belgien mod Kommissionen, Sml. I, s. 3671, præmis 48, dommen i sagen Italien og Sardegna Lines mod Kommissionen, nævnt i præmis 41 ovenfor, præmis 51, dom af 26.9.2002, sag C-351/98, Spanien mod Kommissionen, Sml. I, s. 8031, præmis 67, og af 29.4.2004, sag C-278/00, Grækenland mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 24). 103   Den mulighed, som den pågældende medlemsstat har for at anmelde en påtænkt støtteordning og – når Kommissionen har godkendt dette efter en undersøgelse af de generelle karakteristika – derefter undlade at anmelde individuel støtte, der er ydet i henhold til denne ordning, om fornødent med forbehold af de i den forbindelse gældende betingelser og forpligtelser, kan – som Kommissionen med rette har gjort gældende – ikke give adgang til at yde individuel støtte, der ville have været erklæret uforenelig, hvis den havde været underlagt forpligtelsen til en individuel anmeldelse, uden derved at tilsidesætte det princip om statsstøttes uforenelighed med fællesmarkedet, som er fastslået i artikel 87 EF. Den ville navnlig ikke kunne føre til, at der ydes en individuel støtte, der, selv om den er i overensstemmelse med et af de mål, der er nævnt i artikel 87, stk. 3, litra a)-d), EF, ikke tillige er nødvendig for at nå dette mål (dommen i sagen Philip Morris mod Kommissionen, nævnt i præmis 86 ovenfor, præmis 17, i sagen Agrana Zucker und Stärke mod Kommissionen, nævnt i præmis 49 ovenfor, præmis 74, og i sagen Graphischer Maschinenbau mod Kommissionen, nævnt i præmis 65 ovenfor, præmis 34). 104   Kommissionen skal således kontrollere, at de påtænkte støtteordninger, den skal undersøge, er udformet på en måde, som sikrer, at den individuelle støtte, der kan ydes i henhold til bestemmelserne heri, er forbeholdt de virksomheder, som faktisk er støtteberettigede i medfør heraf. 105   Hvis dette viser sig ikke at være tilfældet, tilkommer det Kommissionen i forbindelse med udøvelsen af sit vide skøn at tage hensyn hertil og – såfremt de foreliggende oplysninger giver grundlag herfor – at vurdere, om der skal vedtages en betinget eller en negativ beslutning (jf. i samme retning dommen i sagen Spanien mod Kommissionen, nævnt i præmis 102 ovenfor, præmis 87, og Rettens dom af 22.11.2001, sag T-9/98, Mitteldeutsche Erdöl-Raffinerie mod Kommissionen, Sml. II, s. 3367, præmis 116). 106   I den foreliggende sag er spørgsmålet, om Kommissionen med rette har fundet, at dette ikke var tilfældet, forbundet med spørgsmålet om hensigtsmæssigheden af den definition på en kriseramt virksomhed, som er lagt til grund i den påtænkte støtteordning, hvilket fremgår af 46. betragtning til beslutningen. Disse spørgsmål skal derfor undersøges samlet. –       Bedømmelsen af den definition på en kriseramt virksomhed, som er lagt til grund i den påtænkte støtteordning, i henhold til rammebestemmelsernes punkt 2.1, første afsnit. 107   Sagsøgeren og intervenienterne har gjort gældende, at 46. betragtning til beslutningen, som vedrører bedømmelsen af den definition på en kriseramt virksomhed, som er lagt til grund i den påtænkte støtteordning, er udtryk for en urigtig retsanvendelse eller i hvert fald et åbenbart urigtigt skøn. Kommissionen har begået en retlig fejl ved at fravige rammebestemmelserne, hvis punkt 2.1, første afsnit, ikke stiller krav om, at denne definition skal baseres på kriterier, der gør det muligt at fastslå rigtigheden af forværringen af situationen for de virksomheder, der har anmodet om omstruktureringsstøtte. Den har i hvert fald anlagt et åbenbart urigtigt skøn ved ikke at konkludere, at de kriterier, som indgik i den påtænkte støtteordning, var tilstrækkelige til at fastslå, at de pågældende virksomheder befandt sig i en økonomisk situation, der berettigede dem til omstruktureringsstøtte, uagtet en eventuel forbedring af denne situation ved referenceperiodens udløb. 108   Rammebestemmelsernes punkt 2.1, første afsnit, præciserer, at Kommissionen vil anse en virksomhed, der ikke kan klare sig ved hjælp af egne midler eller ved at rejse den fornødne kapital hos aktionærer eller gennem låntagning, for at være kriseramt. Bestemmelsen indeholder forskellige retningsgivende indikatorer for vurdering af forværringen af virksomhedens situation, samt forskellige specifikke indikatorer for vurdering af visse særligt alvorlige tilfælde. 109   Det fremgår klart af bestemmelsens ordlyd, at Kommissionen ikke har fraveget rammebestemmelserne ved forud for vurderingen af den definition, der er anvendt i den foreliggende sag, at henvise til den betydning, den normalt tillægger de indikatorer, der bevidner en progressiv forværring af den krise, som de virksomheder, der er omfattet af støtteordningen til fordel for omstrukturering, gennemgår. Argumentet om, at der er begået en retlig fejl på dette punkt, må derfor forkastes. 110   Dernæst bemærkes, at det fremgår af 46. betragtning til beslutningen, at Kommissionen til støtte for sin bedømmelse, hvorefter den definition af en kriseramt virksomhed, der i den foreliggende sag er anvendt af de italienske myndigheder, gav den grund til at nære tvivl med hensyn til den påtænkte støtteordnings forenelighed med fællesmarkedet, i det væsentlige har henvist til, at de anvendte kriterier var irrelevante og upålidelige, da de var baseret på et gennemsnit. 111   Af ordlyden af rammebestemmelsernes punkt 2.1, første afsnit, kan det udledes, at den betydning, Kommissionen har tillagt de retningsgivende indikatorer, ikke nødvendigvis gør andre indikatorer irrelevante, herunder f.eks. indikatorer, der er baseret på et gennemsnit, som dem, der er anvendt i den påtænkte støtteordning. Sådanne indikatorer er dog i alle tilfælde kun relevante, hvis det på grundlag heraf kan fastslås, at de støtteberettigede virksomheder rent faktisk befinder sig i en egentlig, påviselig krise. I modsat fald kan støtten nemlig ikke anses for nødvendig for virksomhederne og for opnåelse af målet med artikel 87, stk. 3, litra c), EF. 112   I den foreliggende sag kan det ikke anses for åbenbart urigtigt at vurdere, at de anvendte kriterier ikke sikrede, at adgangen til støtteordningen var forbeholdt kriseramte virksomheder som omhandlet i rammebestemmelsernes punkt 2.1, første afsnit. Sagsøgerens og intervenienternes påstande støttes således ikke på faktiske elementer, som giver grundlag for at fastslå, at der på dette punkt foreligger et åbenbart urigtigt skøn. –       Den manglende anvendelse af reglerne i rammebestemmelsernes punkt 3.2.3, 3.2.4 og 3.2.5. 113   Reglerne i rammebestemmelsernes punkt 3.2.3, 3.2.4 og 3.2.5, som intervenienterne har kritiseret Kommissionen for ikke at anvende, er »særlige bestemmelser«, der udgør undtagelser til de »almindelige betingelser«, der er opregnet i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, hvilket fremgår af denne bestemmelses første afsnit. 114   For det første har intervenienterne anført, at Kommissionen, for så vidt som den havde konstateret, at der ikke var overkapacitet i sektoren, og havde givet afkald på at stille krav om en nedsættelse af kapaciteten (53. betragtning til beslutningen), skulle have fastslået, at den påtænkte støtteordning var i overensstemmelse med rammebestemmelsernes punkt 3.2.3 og som følge heraf forenelig med fællesmarkedet. 115   I rammebestemmelsernes punkt 2.4, andet afsnit, er bl.a. anført, at Kommissionen, når de virksomheder, der er omfattet af en påtænkt ordning for støtte til omstrukturering, er beliggende i et støtteområde, skal tage hensyn til de overvejelser af regional betydning, der fremgår af artikel 87, stk. 3, litra a) og c), EF, som anført i rammebestemmelsernes punkt 3.2.3. Af denne bestemmelse, som vedrører »[b]etingelser for omstruktureringsstøtte i støtteberettigede områder«, fremgår navnlig, at når en påtænkt støtteordning til fordel for omstrukturering af kriseramte virksomheder vedrører et støtteberettiget eller et ugunstigt stillet område, skal Kommissionen tage hensyn hertil, og skal i den forbindelse, uanset om der foreligger strukturel overkapacitet i den pågældende sektor, anvende rammebestemmelsernes regel om kapacitetsnedskæring smidigt, hvis den regionale udvikling berettiger det. 116   Det fremgår derimod ikke, i tilfælde, hvor en sektor, der er omfattet af en påtænkt ny støtteordning, viser sig ikke at være præget af overkapacitet, hvorfor Kommissionen ikke pålægger de støtteberettigede virksomheder en kapacitetsnedsættelse, at den påtænkte ordning alene af denne årsag skal anses for forenelig med fællesmarkedet. 117   Det er tværtimod stadig nødvendigt, at den påtænkte ordning opfylder princippet i rammebestemmelsernes punkt 3.2.1, hvorefter en påtænkt ordning for ny støtte til omstrukturering kun kan godkendes i tilfælde, hvor det kan godtgøres, at støtten er i Fællesskabets interesse, og at den derfor opfylder betingelserne om genoprettelse af virksomhedens rentabilitet, om forhindring af ulovlig konkurrencefordrejning i forbindelse med tildeling af støtte og om proportionalitet, som anført i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2. Selv om Kommissionen kan »opstille mindre strenge betingelser«, er det ikke berettiget, at der indtages en »fuldstændig eftergivende holdning« i henhold til rammebestemmelsernes punkt 3.2.3 (Rettens dom af 11.7.2002, sag T-152/99, HAMSA mod Kommissionen, Sml. II, s. 3049). 118   I denne sag forpligtede det forhold, at sektoren for væksthusdyrkning på Sardinien ikke var belastet af overkapacitet, derfor ikke Kommissionen til at fastslå, at den påtænkte støtteordning var uforenelig med fællesmarkedet. Argumentet om, at der er begået en retlig fejl på dette punkt, er derfor ugrundet. 119   For det andet har intervenienterne hævdet, at Kommissionen skulle have anvendt rammebestemmelsernes punkt 3.2.4, for så vidt som alle de støtteberettigede virksomheder var SLV’er. 120   I henhold til rammebestemmelsernes punkt 1.2 er omstruktureringsstøtte berettiget under visse omstændigheder, bl.a. »for at sikre de små og mellemstore virksomheder (SMV) større økonomiske fordele og for at tilgodese SMV’s og [SLV’s] særlige behov«. I rammebestemmelsernes punkt 3.2.4 om »[s]tøtte til omstrukturering af [SMV]« er bl.a. anført, at »[i] forbindelse med SMV vil Kommissionen ikke kræve, at omstruktureringsstøtte skal opfylde de samme strenge betingelser som omstruktureringsstøtte til større virksomheder, især hvad angår kapacitetsnedskæringer og forpligtelsen til at aflægge rapporter«. 121   Af disse bestemmelser kan det udledes, at det påhviler Kommissionen at anvende de bestemmelser, der er fastsat i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, smidigt, når den undersøger foreneligheden med fællesmarkedet af en påtænkt omstruktureringsstøtte til SMV eller SLV som den i denne sag omhandlede. De omhandlede regler anvendes derfor fortsat, men blot smidigt. 122   Det er herefter i forbindelse med bedømmelsen af berettigelsen af de betragtninger, der har ledt Kommissionen til at fastslå, at den påtænkte støtteordning ikke overholder disse regler, at det skal bestemmes, om Kommissionen har anvendt reglerne smidigt under hensyntagen til de økonomiske fordele ved SLV’erne og deres særlige behov (jf. præmis 141 nedenfor). 123   For det tredje har intervenienterne gjort gældende, at Kommissionen ikke kunne afvise at tage stilling til den påtænkte støtteordnings forenelighed med rammebestemmelsernes punkt 3.2.5 med den ifølge intervenienterne ikke gyldige begrundelse, at de italienske myndigheder ikke havde anmodet om, at denne bestemmelse skulle anvendes. 124   Indledningen til rammebestemmelsernes punkt 3.2.5, som vedrører »[b]estemmelser, der kun gælder for støtte til omstrukturering inden for landbrugssektoren«, er affattet således: »Kommissionen vil efter anmodning fra den pågældende medlemsstat og som alternativ til de generelle bestemmelser om kapacitetsnedskæring i denne meddelelse anvende følgende bestemmelser for erhvervsdrivende inden for landbrugssektoren […]« 125   I den foreliggende sag fremgår det af 33. og 52. betragtning til beslutningen, hvis faktiske rigtighed ikke er anfægtet på dette punkt, at de italienske myndigheder ikke på noget tidspunkt har anmodet Kommissionen, der havde gjort dem opmærksom på denne mulighed, om at anvende reglerne i rammebestemmelsernes punkt 3.2.5. Kommissionen har derfor ikke alene kunnet, men også været forpligtet til udelukkende at anvende reglerne i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2. Argumentet om, at der er begået en retlig fejl på dette punkt, er derfor ugrundet. –       Bedømmelsen af den påtænkte støtteordning i henhold til reglerne i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2 126   For at støtte til kriseramte virksomheder kan erklæres forenelig med traktatens artikel 87, stk. 3, litra c), EF, er det en betingelse, at den er knyttet til en omstruktureringsplan, der skal begrænse eller omlægge virksomhedernes aktivitetsområder (Domstolens dom af 14.9.1994, forenede sager C-278/92, C-279/92 og C-280/92, Spanien mod Kommissionen, Sml. I, s. 4103, præmis 67, og af 22.3.2001, sag C-17/99, Frankrig mod Kommissionen, Sml. I, s. 2481, præmis 45, samt dommen i sagen Prayon-Rupel mod Kommissionen, nævnt i præmis 41 ovenfor, præmis 70). 127   Rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, som gennemfører denne betingelse, kræver bl.a., at omstruktureringsplanen overholder tre materielle betingelser. Det er for det første ufravigeligt, at virksomhedernes rentabilitet kan genoprettes inden for en rimelig frist og på basis af en realistisk vurdering [punkt 3.2.2, nr. i)], for det andet, at konkurrencefordrejende virkninger i forbindelse med tildeling af støtte forhindres [punkt 3.2.2, nr. ii)], og for det tredje, at støtten står i et rimeligt forhold til omstruktureringsomkostninger og -fordele [punkt 3.2.2, nr. iii)]. 128   Da alle disse betingelser skal være opfyldt, er det tilstrækkeligt for, at en påtænkt støtteordning kan erklæres uforenelig af Kommissionen, at én af disse betingelser ikke er opfyldt (jf. dommen i sagen af 22.3.2001, Frankrig mod Kommissionen, nævnt i præmis 126 ovenfor, præmis 49 og 50, i sagen Grækenland mod Kommissionen, nævnt i præmis 102 ovenfor, præmis 100 og 101, og i sagen HAMSA mod Kommissionen, nævnt i præmis 117 ovenfor, præmis 79). 129   I øvrigt påhviler det den pågældende medlemsstat at samarbejde med Kommissionen og forelægge alle oplysninger, der gør det muligt for Kommissionen at kontrollere, at betingelserne for den ansøgte fravigelse er opfyldt (Domstolens dom af 28.4.1993, sag C-364/90, Italien mod Kommissionen, Sml. s. 2097, præmis 20, og af 29.4.2004, sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 74 ovenfor, præmis 81-85). 130   Endelig skal retmæssigheden af en beslutning vedrørende statsstøtte, som Kommissionen har vedtaget, vurderes i forhold til de oplysninger, som Kommissionen rådede over på det tidspunkt, da den vedtog den (Domstolens dom af 10.7.1986, sag 234/84, Belgien mod Kommissionen, Sml. s. 2263, præmis 16, og af 29.4.2004, sag C-277/00, Tyskland mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 39). 131   I den foreliggende sag har de italienske myndigheder anmeldt en påtænkt støtteordning til fordel for omstrukturering af ca. 500 SLV’er. Ordningen skulle sikre, at de individuelle omstruktureringsplaner, der var blevet forelagt af de SLV’er, der havde indgivet anmodning om at få tildelt støtte, opfyldte de betingelser, der var fastsat i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2. Kommissionen har i 48.-58. betragtning til beslutningen fundet, at dette ikke var tilfældet. 132   Sagsøgeren og intervenienterne har for det første gjort gældende, at bedømmelsen af den påtænkte støtteordning i henhold til rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, nr. i), er behæftet med åbenbare skønsfejl. 133   Det kan udledes af ordlyden af rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, nr. i), om »[g]enoprettelse af virksomhedens rentabilitet«, at den heri fastsatte betingelse indeholder to krav. For det første skal genoprettelsen af rentabiliteten først og fremmest være baseret på interne elementer, og kan derfor kun i anden række være baseret på eksterne elementer, på betingelse af, at disse fremstår som realistiske. Dernæst skal den fremstå som mulig at gennemføre inden for en rimelig frist og som varig. 134   Hvad angår det første krav har Kommissionen i 49. og 50. betragtning til beslutningen anført, at genoprettelsen af rentabiliteten navnlig var baseret på to eksterne elementer, hvoraf det ene var, at indtægterne ville stige som følge af reklamekampagner, som skulle skabe nye afsætningsmuligheder, og det andet var, at der ikke ville ske et fald i indtægterne på grund af den manglende indvirkning på priserne af produktionsforøgelsen. Kommissionen vurderede, at den første af disse hypoteser var uunderbygget og den anden umulig at efterprøve og i øvrigt urealistisk. 135   Ifølge de italienske myndigheders og sagsøgerens erklæringer var den påtænkte støtteordning »i det væsentlige baseret på interne foranstaltninger«, som skulle medføre en produktionsforøgelse på ca. 40% for de støttemodtagende virksomheder og en indtægtsstigning på mere end 50%, og »i betydelig grad« baseret på et eksternt element, nemlig en »forøget efterspørgsel efter lokale produkter«. 136   Beslutningen, hvis 49. og 50. betragtning vedrører dette eksterne element, kan ved første øjekast give indtryk af, at Kommissionen har undladt at undersøge de interne elementer. Det fremgår imidlertid af en nærmere gennemgang, at Kommissionen stiltiende, men uundgåeligt har anerkendt betydningen og relevansen af disse elementer. Det er nemlig alene fordi Kommissionen havde accepteret muligheden for en forøgelse af udbuddet på 40%, at den har undersøgt, om denne forøgelse, i mangel af en tilstrækkelig efterspørgsel, kunne medføre et prisfald og hindre genoprettelsen af den rentabilitet, der skulle sikres. Det er på denne baggrund, at Kommissionen har anmodet om økonomiske oplysninger vedrørende afsætningsmulighederne og indvirkningen på priserne af produktionsforøgelsen, hvilket den i øvrigt bekræftede under retsmødet, uden at dette blev anfægtet. 137   Imidlertid har de italienske myndigheder ikke på noget tidspunkt afgivet præcise oplysninger om afsætningen, og navnlig om de reklamekampagner, de påtænkte at iværksætte, således som de havde meddelt Kommissionen under den administrative procedure. Kommissionen kunne naturligvis ikke basere sin bedømmelse på den blotte påstand herom (jf. analogt dommen i sagen af 29.4.2004, sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 74 ovenfor, præmis 84). 138   Adspurgt om dette punkt under retsmødet har sagsøgeren i øvrigt indrømmet, at disse reklamekampagner kun var en »mulighed«. 139   De italienske myndigheder har heller aldrig forelagt overbevisende oplysninger om den over for Kommissionen beskrevne produktionsforøgelses indvirkning på priserne. De har i det væsentlige i en skrivelse af 26. januar 2001 forelagt en markedsanalyse, som Kommissionen anmodede om den 19. juni 1998, den 19. oktober 1998 og den 7. december 1999. Denne analyse, der navnlig viser en tendens til en relativ stigning i salgsprisen for såkaldte »konsumtomater« og rød peberfrugt i Cagliari-provinsen mellem 1995 og 1997, gør det muligt alt andet lige at forudse den videre prisudvikling for disse to produkter i denne provins. Kommissionen kunne derimod, uden derved at begå en åbenbar fejl, lægge til grund, at analysen ikke tilvejebringer overbevisende oplysninger om prisudviklingen for disse produkter og de øvrige berørte produkter i Cagliari-provinsen og på resten af Sardinien, under hensyn til den forventede produktionsforøgelse på 40% i denne region som følge af den påtænkte støtteordnings iværksættelse. 140   Adspurgt herom under retsmødet har sagsøgeren i øvrigt ikke bestridt, at analysen er utilstrækkelig, men har alene forklaret, at der skulle tages hensyn til andre faktorer, som f.eks. det formål om fremme, rationalisering og specialisering af SLV’er, som blev forfulgt med den påtænkte støtteordning. 141   Dette argument kan imidlertid ikke tages til følge. Det er nemlig alene ved hjælp af præcise og overbevisende oplysninger, at Kommissionen kan opfylde den forpligtelse, der påhviler den i henhold til rammebestemmelsernes punkt 3.2.4, til at udvise smidighed, når den skal afgøre, om en påtænkt ordning for støtte til SMV eller SLV opfylder betingelsen om genoprettelse af rentabiliteten i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, nr. i). 142   Heraf følger for det første, at Den Italienske Republik ikke har forelagt de oplysninger, der ville have sat Kommissionen i stand til at sikre, at den påtænkte ordning kunne genoprette SLV’ernes rentabilitet på grundlag af en realistisk vurdering, til trods for institutionens gentagne anmodninger, og for det andet, at Kommissionen derfor måtte træffe afgørelse om, at de foreliggende oplysninger ikke var tilstrækkelige til at fjerne den tvivl, den nærede på dette punkt, uden at den derved begik en åbenbar skønsfejl. 143   På den baggrund findes Kommissionen ikke at have begået en åbenbar skønsfejl ved at vurdere, at de foreliggende oplysninger ikke gav tilstrækkeligt grundlag for at fastslå, at den påtænkte støtteordning opfyldte betingelsen om genoprettelse af rentabiliteten, og at de betingelser, der er fastsat i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, er kumulative (jf. præmis 127 og 128). Dette anbringende må derfor forkastes, uden at det er fornødent at tage stilling til de argumenter, som vedrører bedømmelsen af den påtænkte støtteordning i forhold til de øvrige betingelser, som er opregnet i denne bestemmelse (dommen af 22.3.2001 i sagen Frankrig mod Kommissionen, nævnt i præmis 126 ovenfor, præmis 50, i sagen Grækenland mod Kommissionen, nævnt i præmis 102 ovenfor, præmis 101, og i sagen HAMSA mod Kommissionen, nævnt i præmis 117 ovenfor, præmis 108). h)     Anbringendet om tilsidesættelse af artikel 7, stk. 4, i forordning nr. 659/1999 Parternes argumenter 144   Ifølge sagsøgeren, som støttes heri af intervenienterne, har Kommissionen fejlagtigt vedtaget en negativ beslutning i henhold til artikel 7, stk. 5, i forordning nr. 659/1999, i stedet for at vedtage en betinget beslutning i henhold til forordningens artikel 7, stk. 4. 145   Kommissionen har bestridt dette. Rettens bemærkninger 146   Artikel 7 i forordning nr. 659/1999, som vedrører »Kommissionens beslutninger om at afslutte den formelle undersøgelsesprocedure«, bestemmer bl.a.: »1.      Den formelle undersøgelsesprocedure afsluttes ved beslutning i overensstemmelse med stk. 2-5, jf. dog artikel 8 [om den pågældende medlemsstats tilbagetrækning af anmeldelsen]. […] 4.      Kommissionen kan til en positiv beslutning knytte betingelser, hvorved støtte anses for at være forenelig med fællesmarkedet, og påbud, hvorved den kan overvåge, om beslutningen overholdes, i det følgende benævnt »betinget beslutning«. 5.      Finder Kommissionen, at den anmeldte støtte ikke er forenelig med fællesmarkedet, beslutter den, at støtten ikke må gennemføres, i det følgende benævnt »negativ beslutning«. 6.      Beslutningerne efter stk. 2, 3, 4 og 5 skal vedtages, så snart den tvivl, der er omhandlet i artikel 4, stk. 4, er fjernet. Kommissionen bestræber sig så vidt muligt på at vedtage en beslutning inden for en periode på 18 måneder fra indledningen af proceduren. Fristen kan forlænges efter aftale mellem Kommissionen og den pågældende medlemsstat. 7.      Når den i stk. 6 nævnte frist er udløbet, og hvis den pågældende medlemsstat anmoder herom, vedtager Kommissionen en beslutning inden for to måneder på grundlag af de oplysninger, som den har til sin rådighed. Hvis de meddelte oplysninger ikke er tilstrækkelige til at godtgøre, at støtten er forenelig med fællesmarkedet, vedtager Kommissionen eventuelt en negativ beslutning.« 147   Det skal, når disse bestemmelser anvendes på den foreliggende sag, bemærkes, at Den Italienske Republik den 14. september 2001 anmodede Kommissionen om at vedtage en beslutning i henhold til artikel 7, stk. 7, i forordning nr. 659/1999, og at Kommissionen den 13. november 2001 vedtog beslutningen, hvori den i det væsentlige anførte, at de oplysninger, Den Italienske Republik havde fremsendt, ikke fjernede al tvivl, som Kommissionen nærede vedrørende den påtænkte støtteordnings forenelighed med fællesmarkedet. 148   På baggrund af undersøgelsen af anbringendet om tilsidesættelse af artikel 87, stk. 3, litra c), EF og af rammebestemmelserne må det fastslås, at den vurdering, der førte Kommissionen til at konkludere, at den påtænkte støtteordning ikke opfyldte betingelsen om genoprettelse af rentabiliteten i henhold til rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, nr. i) (49. og 50. betragtning til beslutningen), ikke kan anses for åbenbart urigtig (jf. præmis 132-142 ovenfor). 149   Da de betingelser, der er opregnet i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, er kumulative (jf. præmis 127, 128 og 143 ovenfor), og da de oplysninger, som Den Italienske Republik havde fremsendt, derfor ikke gav grundlag for at fastslå, at den påtænkte støtteordning var forenelig med fællesmarkedet, var det med rette, at Kommissionen vedtog en negativ beslutning i henhold til artikel 7, stk. 7, i forordning nr. 659/1999. 150   Dette anbringende må følgelig forkastes. 2. Intervenienternes øvrige anbringender 151   I henhold til artikel 40, stk. 4, i statutten for Domstolen kan påstande, der fremsættes i en begæring om intervention, kun gå ud på at understøtte en af parternes påstande. Procesreglementets artikel 116, stk. 4, bestemmer, at interventionsindlægget bl.a. skal indeholde intervenientens påstande, hvorved denne helt eller delvis støtter en af parternes påstande eller helt eller delvis påstår disse forkastet, samt de af intervenienten fremsatte anbringender og argumenter. 152   Disse bestemmelser giver intervenienten ret til ikke alene at fremsætte selvstændige argumenter, men også selvstændige anbringender, når blot de støtter en af hovedsagens parters påstande, og så længe disse ikke adskiller sig fuldstændig fra tvistens grundlæggende indhold, således som det er etableret mellem sagsøgeren og den sagsøgte, hvilket ville ændre sagens rammer (jf. Domstolens dom af 23.2.1961, sag 30/59, De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg mod Den Høje Myndighed, Sml. 1954-1964, s. 211, org.ref.: Rec. s. 3, præmis 37, af 17.3.1993, sag C-155/91, Kommissionen mod Rådet, Sml. I, s. 939, præmis 24, og af 15.7.2004, sag C-501/00, Spanien mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 131-157, samt Rettens dom af 1.12.1999, forenede sager T-125/96 og T-152/96, Boehringer mod Rådet og Kommissionen, Sml. II, s. 3427, præmis 183). 153   Det påhviler således Retten, med henblik på at træffe afgørelse om, hvorvidt de af intervenienten fremsatte anbringender skal admitteres, at kontrollere, om de knytter sig til sagens genstand, som defineret af parterne i hovedsagen. 154   Når der er tale om en sag anlagt af en region vedrørende foreneligheden med fællesmarkedet af en påtænkt støtteordning om omstrukturering af en erhvervssektor, kan det ikke bestrides, at de støtteberettigede virksomheder og deres repræsentanter naturligvis befinder sig i en situation, hvor de har mulighed for på nyttig vis at fuldstændiggøre den sagsøgende regions argumenter, navnlig vedrørende de problemer, som støtten har til formål at løse, og med hensyn til dennes mulige virkninger. Deres anbringenders sammenhæng med sagens genstand skal på denne baggrund ikke undergives en restriktiv bedømmelse. 155   Når det fremgår, at sagsøgte i en sag, hvis antagelse til formalitetsbehandling er omtvistet, under alle omstændigheder vil skulle frifindes, kan Fællesskabets retsinstanser af procesøkonomiske hensyn uden videre træffe afgørelse om sagens realitet (jf. i samme retning Domstolens dom af 26.2.2002, sag C-23/00 P, Rådet mod Boehringer, Sml. I, s. 1873, præmis 52, og af 23.3.2004, sag C-233/02, Frankrig mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 26). Ligeledes gælder det, at når det viser sig, at et anbringende, hvis sammenhæng med sagens genstand er omtvistet, under alle omstændigheder skal afvises af andre årsager eller som åbenbart ugrundet, kan Fællesskabets retsinstanser forkaste anbringendet uden at træffe afgørelse om, hvorvidt intervenienten er gået ud over de påstande, som en af hovedsagens parter har nedlagt, og som intervenienten er indtrådt til støtte for (jf. f.eks. Domstolens dom af 24.1.2002, sag C-118/99, Frankrig mod Kommissionen, Sml. I, s. 747, præmis 64 og 65). 156   De anbringender, som intervenienterne har fremsat i den foreliggende sag, skal undersøges på baggrund af disse principper. a)     Anbringendet om tilsidesættelse af retten til at blive hørt Parternes argumenter 157   Intervenienterne har i det væsentlige hævdet, at Kommissionen har tilsidesat retten til at blive hørt, der er en af de processuelle garantier, som er fastsat i artikel 88, stk. 2, EF. Det kan nemlig ikke på grundlag af beslutningen afgøres, om andre medlemsstater som interesserede parter har indgivet bemærkninger vedrørende den påtænkte støtteordnings forenelighed med fællesmarkedet. Hvis dette viser sig at være tilfældet, har Den Italienske Republik ikke fået mulighed for at besvare disse. 158   Kommissionen, der ikke i sine indlæg har besvaret dette anbringende, har overordnet gjort gældende, at de af intervenienterne fremsatte anbringender for en stor dels vedkommende skal afvises, da de ikke er knyttet til sagsøgerens anbringender. Rettens bemærkninger 159   Efter en gennemgang af beslutningen, hvis rigtighed på dette punkt ikke er anfægtet af intervenienterne, kan det fastslås, at anbringendet, der i øvrigt fremstår som spekulativt, savner grundlag i de faktiske omstændigheder. Det fremgår nemlig af fjerde betragtning til beslutningen, at Kommissionen ikke i løbet af den formelle undersøgelsesprocedure har modtaget indlæg fra interesserede parter. 160   Begrebet »interesserede parter« omfatter ifølge artikel 1, litra h), i forordning nr. 659/1999 alle medlemsstater, bortset fra medlemsstater, der påtænker at yde eller har ydet ny støtte, og som derfor har status som berørt medlemsstat. 161   Det kan således udledes af beslutningen, at ingen medlemsstat som interesseret part har indgivet indlæg vedrørende projektets forenelighed med fællesmarkedet, som Kommissionen kunne have videresendt til Den Italienske Republik. 162   På denne baggrund skal anbringendet forkastes, uden at det er fornødent at tage stilling til formaliteten, både hvad angår dets sammenhæng med sagens genstand og den mulighed, de potentielle støttemodtagere måtte have for at påberåbe sig en tilsidesættelse af den berørte medlemsstats ret til at blive hørt inden for rammerne af proceduren i henhold til artikel 88, stk. 2, EF. b)     Anbringendet om tilsidesættelse af artikel 87, stk. 2, litra b), EF Parternes argumenter 163   Intervenienterne har gjort gældende, at Kommissionen har tilsidesat artikel 87, stk. 2, litra b), EF om støtte, hvis formål er at råde bod på skader, der er forårsaget af naturkatastrofer eller af andre usædvanlige begivenheder, ved at undlade at anvende denne bestemmelse. 164   Kommissionen har ikke besvaret dette anbringende i sit indlæg, men har under retsmødet overordnet gjort gældende, at de anbringender, intervenienterne har fremsat, for en stor dels vedkommende skal afvises, da de ikke er knyttet til sagsøgerens anbringender. Sagsøgeren har anført, at disse anbringender ikke ændrer sagens genstand. Rettens bemærkninger 165    Anbringendet er åbenbart ugrundet. Artikel 87, stk. 2, litra b), EF er nemlig en undtagelse til det generelle princip om statsstøttes uforenelighed med fællesmarkedet og skal derfor fortolkes restriktivt, således at kun de skader, der direkte er forårsaget af naturkatastrofer eller af andre usædvanlige begivenheder, gør denne bestemmelse anvendelig ( dommen i sagen Grækenland mod Kommissionen, nævnt i præmis 102 ovenfor, præmis 81). I øvrigt skal Fællesskabets retsinstanser som ovenfor anført bedømme lovligheden af en kommissionsbeslutning om statsstøtte ud fra de oplysninger, som institutionen havde eller kunne have til rådighed på tidspunktet for beslutningens vedtagelse. 166   I den foreliggende sag fremgår det imidlertid af en gennemgang af den korrespondance, der blev udvekslet i løbet af den administrative procedure, at de italienske myndigheder aldrig over for Kommissionen har oplyst, og så meget desto mindre ført bevis for, at den påtænkte støtteordning omfattede støtte med henblik på at råde bod på skaderne i henhold til artikel 87, stk. 2, litra b), EF. De har tværtimod hele tiden præsenteret den påtænkte støtteordning som en ordning for støtte til fordel for omstrukturering af kriseramte virksomheder. Ordningen skal derfor analyseres på baggrund af rammebestemmelserne, der i punkt 2.4, første afsnit, udtrykkeligt udelukker støtte, der er omfattet af artikel 87, stk. 2, litra b), EF, fra deres anvendelsesområde. 167   Sagsøgeren har i øvrigt under retsmødet bekræftet, at selv om de hændelser, som regionen har betegnet som katastrofer, blandt andre faktorer, herunder f.eks. Sardiniens ø-status, har været skyld i de vanskeligheder, SLV’erne på Sardinien befinder sig i, skulle den påtænkte støtteordning »gå ud over den blotte erstatning« for disse hændelser. 168   Kommissionen kan derfor ikke kritiseres for i 44. betragtning til beslutningen at have vurderet, at formålet med den påtænkte støtteordning ikke var at yde støtte i henhold til artikel 87, stk. 2, litra b), EF, og derfor at have undladt at anvende denne bestemmelse (jf. i samme retning dommen af 28.4.1993 i sagen Italien mod Kommissionen, nævnt i præmis 129 ovenfor, præmis 20, Domstolens dom af 19.9.2002, sag C-113/00, Spanien mod Kommissionen, Sml. I, s. 7601, præmis 68 og 69, og af 29.4.2004, Tyskland mod Kommissionen, nævnt i præmis 130 ovenfor, præmis 40). 169   Ud fra disse betragtninger skal anbringendet forkastes, uden at det er fornødent at tage stilling til dets sammenhæng med sagens genstand. c)     Anbringendet om tilsidesættelse af artikel 158 EF og erklæring nr. 30 om ø-områder, der findes som bilag til slutakten til Amsterdam-traktaten Parternes argumenter 170   Intervenienterne har kritiseret Kommissionen for at have tilsidesat artikel 158 EF og erklæring nr. 30 ved i beslutningen ikke at hense til, at den påtænkte støtteordning havde til formål at opfylde hensigten med disse bestemmelser. De henviser navnlig til beslutninger, hvori Kommissionen angiveligt har taget hensyn til den forsinkelse med hensyn til økonomisk og social udvikling, der præger ø-områder. 171   Kommissionen har anført, at dette anbringende skal afvises, da det ikke er blevet fremsat af sagsøgeren, og da det i alle tilfælde er ugrundet. Sagsøgeren har under retsmødet gjort gældende, at anbringendet ikke ændrer sagens genstand. Rettens bemærkninger 172   Selv om anbringendet adskiller sig fra sagsøgerens, skal det admitteres. Sagsøgeren har nemlig fremsat et anbringende om tilsidesættelse af artikel 87, stk. 3, litra c), EF og af rammebestemmelserne. Når Kommissionen bedømmer en påtænkt ordning for ny støtte til omstrukturering af kriseramte virksomheder i støtteområder eller ugunstigt stillede regioner, skal den tage hensyn til artikel 158 EF som beskrevet i rammebestemmelsernes punkt 1.3, andet afsnit, og i punkt 3.2.3. Hvis Kommissionen, som intervenienterne har hævdet, ikke har taget hensyn til, at den påtænkte støtteordning havde til formål at opfylde betingelserne i artikel 158 EF, har den ganske rigtigt tilsidesat artikel 87, stk. 3, litra c), EF og rammebestemmelserne. 173   Hvad angår realiteten bemærkes det, at det i artikel 158, stk. 1, EF er fastsat, at Fællesskabet, for at fremme en harmonisk udvikling af Fællesskabet som helhed, udvikler og fortsætter sin indsats for at styrke sin økonomiske og sociale samhørighed, og i stk. 2, at Fællesskabet navnlig stræber efter at formindske forskellene mellem de forskellige områders udviklingsniveauer og forbedre situationen for de mindst begunstigede områder eller øer, herunder landdistrikter. 174   Når Kommissionen undersøger, om en påtænkt støtteordning til fordel for omstrukturering af kriseramte virksomheder er forenelig med fællesmarkedet i medfør af undtagelsen i artikel 87, stk. 3, litra c), EF, er den som ovenfor anført i henhold til rammebestemmelsernes punkt 3.2.3 forpligtet til at hense til formålene med artikel 158 EF og til de regionale virkninger af et projekt om sektorbestemt ny støtte. 175   Imidlertid medfører den blotte omstændighed, at en påtænkt ordning for ny støtte har til formål at opfylde hensigten med en anden bestemmelse i traktaten end undtagelsen i artikel 87, stk. 3, EF, som den pågældende medlemsstat har påberåbt sig, ikke i sig selv, at projektet opfylder betingelserne for anvendelse af denne undtagelse (jf. i samme retning Domstolens dom af 25.6.1970, sag 47/69, Frankrig mod Kommissionen, Sml. s. 487, præmis 13, og af 21.10.2003, forenede sager C-261/01 og C-262/01, van Calster m.fl., Sml. I, s. 12249, præmis 47). 176   Tværtimod fandt de betingelser, der er fastsat i rammebestemmelsernes punkt 3.2.2, fortsat anvendelse i den foreliggende sag, om end de skulle anvendes smidigt, og undersøgelsen af de foregående anbringender viser, at Kommissionen, der var forpligtet til at tage stilling på det foreliggende grundlag inden for en frist på to måneder, var i sin gode ret til at finde, at Den Italienske Republik ikke havde fremsendt overbevisende oplysninger, der gjorde det muligt at kontrollere, at den påtænkte støtteordning overholdt disse betingelser, og til at afslutte undersøgelsen med en endelig negativ beslutning som følge af den tvivl, der bestod desangående. 177   Det anførte afkræftes ikke af, at Kommissionen i visse tidligere beslutninger på området for statsstøttekontrol har taget hensyn til de forhold, som præger ø-områder, på en måde, som intervenienterne i øvrigt ikke har redegjort nærmere for. Det er nemlig kun inden for rammerne af artikel 87, stk. 3, litra c), EF, at gyldigheden af en kommissionsbeslutning, hvorefter ny støtte ikke opfylder betingelserne for anvendelse af denne undtagelse, skal vurderes, og ikke i lyset af Kommissionens tidligere beslutningspraksis, hvis denne forudsættes godtgjort (jf. analogt Domstolens dom af 30.9.2003, forenede sager C-57/00 P og C-61/00 P, Freistaat Sachsen m.fl. mod Kommissionen, Sml. I, s. 9975, præmis 52-53). 178   For så vidt angår henvisningen til erklæring nr. 30 bemærkes, at denne er irrelevant. Beslutningen er nemlig en individuel retsakt, der er vedtaget inden for rammerne af Kommissionens pligt til at sikre overholdelsen af artikel 87 EF og gennemførelsen af artikel 88 EF, og ikke under udøvelse af fællesskabslovgivers beføjelser til at vedtage »særlige foranstaltninger«, »når det er berettiget, […] til gavn for [ø-områderne] for bedre at integrere dem i det indre marked på rimelige vilkår«, i henhold til denne erklæring. 179   Dette anbringende må følgelig forkastes. d)     Anbringendet om tilsidesættelse af direktiv 72/159 og 75/268 Parternes argumenter 180   Intervenienterne har kritiseret Kommissionen for ikke at have henvist til bestemmelserne i direktiv 72/159 og 75/268 i beslutningen. Det første af disse direktiver gør det ifølge sagsøgerne muligt at erklære finansiel støtte og investeringsstøtte som den i den foreliggende sag omhandlede forenelig med fællesmarkedet, og det andet at nå de fælles landbrugspolitiske mål i de mest ugunstigt stillede områder. Rådets forordning (EØF) nr. 797/85 af 12. marts 1985 om forbedring af landbrugsstrukturernes effektivitet (EFT L 93, s. 1), der supplerer direktiverne, giver desuden i artikel 18 medlemsstaterne fuld kompetence til at vedtage særlige regionale foranstaltninger. De foranstaltninger, der er fastsat i den påtænkte støtteordning, kunne høre under denne kategori. Disse bestemmelser gav Kommissionen mulighed for at undlade at anvende rammebestemmelserne og dermed ikke modsætte sig iværksættelsen af den påtænkte støtteordning. 181   Kommissionen har hertil anført, at anbringendet skal afvises, og at det i alle tilfælde er irrelevant. Sagsøgeren har under retsmødet gjort gældende, at anbringendet ikke ændrer sagens genstand. Rettens bemærkninger 182   Beslutningen blev vedtaget den 13. november 2001 efter en indledende undersøgelse, der blev iværksat den 15. januar 1998, samt en formel undersøgelse, der blev iværksat ved beslutning modtaget af Den Italienske Republik den 4. februar 1999. 183   Direktiv 75/268 blev ophævet ved artikel 41, stk. 1, i Rådets forordning (EF) nr. 950/97 af 20. maj 1997 om forbedring af landbrugsstrukturernes effektivitet (EFT L 142, s. 1), der trådte i kraft på syvendedagen efter offentliggørelsen i De Europæiske Fællesskabers Tidende den 2. juni 1997. Også forordning (EØF) nr. 797/85 blev ophævet ved artikel 40, stk. 1, i Rådets forordning nr. 2328/91, af 15. juli 1991 om forbedring af landbrugsstrukturernes effektivitet (EFT L 218, s. 1), der trådte i kraft på tredjedagen efter offentliggørelsen i De Europæiske Fællesskabers Tidende den 6. august 1991. Intervenienterne kan derfor ikke støtte deres argumenter herpå, idet yderligere bemærkes, at de ikke har påberåbt sig de retsakter, der erstattede disse bestemmelser. 184   Hvad angår direktiv 72/159 har intervenienterne kun anført, at direktivets artikel 8 og artikel 14 »ikke er til hinder for [den påtænkte støtteordnings] forenelighed, og giver mulighed for at undlade at anvende rammebestemmelserne«, men de har ikke redegjort for og så meget desto mindre påvist, hvordan Kommissionen skulle eller i det mindste kunne have truffet en anden afgørelse end den gjorde. Ydermere omhandler de anførte bestemmelser ikke påtænkte ordninger for ny støtte til omstrukturering af kriseramte virksomheder, som er anmeldt til Kommissionen i henhold til artikel 87, stk. 3, litra c), EF, som den ordning, der var genstand for beslutningen. Af artikel 8 i direktiv 72/159 fremgår tværtimod, at »medlemsstaterne [indfører] en selektiv støtteordning for landbrugsbedrifter med udviklingsmuligheder« for »på rationelle betingelser at fremme disse bedrifters virksomhed og udvikling«, i overensstemmelse med betingelserne i direktivets artikel 1-10. Direktivets artikel 14 omhandler »støtte til investeringer«, der er ulovlige eller undtagelsesvis kan godkendes, »såfremt denne støtte ydes i overensstemmelse med bestemmelserne […] i traktatens artikel [87 EF-89 EF]«. 185   På denne baggrund skal anbringendet forkastes, uden at det er fornødent at tage stilling til dets sammenhæng med sagens genstand. e)     Anmodningen til Retten om »i givet fald mere subsidiært at fastslå, at de ulovlige bestemmelser ikke kan finde anvendelse som omhandlet i artikel 241 EF« 186   Denne anmodning, der må forstås som et anbringende til støtte for de nedlagte påstande (Domstolens kendelse af 16.11.2000, sag C-289/99 P, Schiocchet mod Kommissionen, Sml. I, s. 10279, præmis 25), skal i overensstemmelse med procesreglementets artikel 116, stk. 4, litra b), være underbygget af argumenter fra den anmodende part. En abstrakt opregning, der ikke er uddybet med tilstrækkeligt klare og præcise oplysninger, der gør det muligt for parterne at svare herpå og for Retten at udøve sin kontrol, opfylder ikke dette krav (Domstolens dom af 15.12.1961, forenede sager 19/60, 21/60, 2/61 og 3/61, Fives Lille Cail m.fl. mod Den Høje Myndighed, Sml. 1954-1964, s. 269, org.ref.: Rec. s. 561, på s. 588, og Rettens kendelse af 28.4.1993, sag T-85/92, De Hoe mod Kommissionen, Sml. II, s. 523, præmis 20). 187   I den foreliggende sag har intervenienterne ikke engang summarisk påberåbt sig nogen fællesskabsretsakts ulovlighed. Navnlig bemærkes, at selv om intervenienterne har hævdet, at en del af bestemmelserne i forordning nr. 659/1999 er uforenelige med retssikkerhedsprincippet, har de ikke præciseret, hvilke bestemmelser der er tale om, og har i øvrigt ikke udtrykkeligt anfægtet lovligheden heraf. 188   Under disse omstændigheder opfylder anbringendet ikke de minimumskrav til fremsættelsen, som er fastsat i procesreglementet, og det skal følgelig afvises, uden at det er fornødent at tage stilling til dets sammenhæng med sagens genstand. 189   Da alle de anbringender, der er blevet fremsat til støtte for påstanden om fuldstændig annullation af beslutningen, er blevet forkastet, skal nærværende anbringende tillige forkastes. B – Påstandene om delvis annullation af beslutningen, for så vidt som den ikke fastslår, at støtten er lovlig op til et beløb på 100 000 EUR 1. Parternes argumenter 190   Intervenienterne har til støtte for deres påstande om delvis annullation af beslutningen gjort et enkelt anbringende vedrørende tilsidesættelse af »de minimis«-reglen. 191   Kommissionen har anført, at disse påstande ikke er nedlagt til støtte for sagsøgerens påstande, da disse vedrører en fuldstændig og ikke en delvis annullation af beslutningen, og at de derfor skal afvises. I øvrigt har det anbringende, som er anført til støtte herfor, ingen sammenhæng med sagens genstand, da den er uden tilknytning til de anbringender, som sagsøgeren har fremsat, og følgelig også skal afvises. Endvidere er anbringendet i alle tilfælde irrelevant, da »de minimis«-reglen ikke finder anvendelse i den foreliggende sag. 192   Sagsøgeren har under retsmødet gjort gældende, at intervenienternes subsidiære påstande var indeholdt i regionens egne påstande, og at det anbringende, der er fremsat til støtte for de subsidiære påstande, ikke ændrer sagens genstand. 2. Rettens bemærkninger 193   Det følger af artikel 40, stk. 4, i statutten for Domstolen, og af procesreglementets artikel 116, stk. 4, at selv om en intervenient ikke kan nedlægge påstande, der går ud over dem, denne intervenerer til støtte for (Rettens dom af 27.9.2000, sag T-184/97, BP Chemicals mod Kommissionen, Sml. II, s. 3145, præmis 39), kan denne derimod støtte disse påstande delvist. 194   Sagsøgeren har i denne sag nedlagt påstand om, at beslutningen skal annulleres, for så vidt som den i artikel 1 erklærer den påtænkte støtteordning uforenelig med fællesmarkedet. Intervenienterne har ved subsidiært at nedlægge påstand om annullation af beslutningen, for så vidt som Kommissionen ikke har begrænset afgørelsen om uforenelighed til støttebeløb på 100 000 EUR eller derover, ikke nedlagt nye påstand i forhold til sagsøgerens påstande. De subsidiære påstande støtter nemlig delvist sagsøgerens, hvilket er i overensstemmelse med procesreglementets artikel 116, stk. 4, og de skal derfor admitteres. 195   Endvidere bemærkes, at artikel 40, stk. 4, i statutten for Domstolen og procesreglementets artikel 116, stk. 4, som ovenfor anført giver intervenienterne ret til ikke alene at fremsætte selvstændige argumenter, men også selvstændige anbringender, når blot de støtter en af hovedsagens parters påstande, og så længe disse ikke adskiller sig fuldstændig fra tvistens grundlæggende indhold, således som det er etableret mellem sagsøgeren og den sagsøgte, hvilket ville ændre sagens rammer. 196   I denne sag har sagsøgeren fremsat et anbringende, der i det væsentlige går ud på, at den påtænkte støtteordning omhandlede små beløb, der ikke kunne påvirke samhandelen mellem medlemsstaterne som omhandlet i artikel 87, stk. 1, EF, og at den ikke ændrede samhandelsvilkårene på en måde, der strider mod Fællesskabets interesser som omhandlet i artikel 87, stk. 3, litra c), EF (jf. præmis 81-90 ovenfor). Intervenienterne har fremsat et anbringende om tilsidesættelse af »de minimis«-reglen. 197   Imidlertid indeholder »de minimis«-reglen en betingelse om påvirkning af samhandelen mellem medlemsstaterne i henhold til artikel 87, stk. 1, EF, og den præciserer den måde, hvorpå Kommissionen skal vurdere denne betingelse, ved at opstille princippet om, at meget små støttebeløb ikke medfører en mærkbar påvirkning af samhandelen mellem medlemsstaterne (dommen i sagen Nederlandene mod Kommissionen, nævnt i præmis 29 ovenfor, præmis 3 og 25). 198   Intervenienternes anbringende er således knyttet til sagens genstand og admitteres følgelig. 199   Hvad angår realiteten bemærkes, at »de minimis«-reglen ikke gælder for landbrugssektoren, hvilket i øvrigt også fremgår både af rammebestemmelsernes punkt 2.3, andet afsnit, og punkt 3.2.5, litra c), første afsnit. I den foreliggende sag ligger det dog fast, at den påtænkte støtteordning havde til formål at yde støtte til sådanne virksomheder. Tilsidesættelsen af denne regel kan derfor ikke med føje påberåbes (dommen af 19.9.2002 i sagen Spanien mod Kommissionen, nævnt i præmis 168 ovenfor, præmis 35, og i sagen Grækenland mod Kommissionen, nævnt i præmis 102 ovenfor, præmis 74). 200   Anbringendet må derfor forkastes tillige med påstandene om delvis annullation af beslutningen. 201   På denne baggrund skal Kommissionen frifindes i det hele. Sagens omkostninger 202   I henhold til procesreglementets artikel 87, stk. 2, pålægges det den tabende part at betale sagens omkostninger, hvis der er nedlagt påstand herom. Ifølge procesreglementets artikel 87, stk. 4, kan Retten træffe afgørelse om, at andre intervenienter end en medlemsstat eller en institution skal bære deres egne omkostninger. 203   Sagsøgeren har tabt sagen og bør derfor dømmes til at betale sagens omkostninger i overensstemmelse med Kommissionens påstand herom, med undtagelse af de af Kommissionen afholdte omkostninger i forbindelse med interventionen. Intervenienterne bærer deres egne omkostninger og betaler Kommissionens omkostninger som følge af disses intervention, i overensstemmelse med Kommissionens påstand herom. På grundlag af disse præmisser udtaler og bestemmer RETTEN (Fjerde Udvidede Afdeling): 1) Kommissionen for De Europæiske Fællesskaber frifindes. 2) Regione autonoma della Sardegna betaler sagens omkostninger med undtagelse af de omkostninger, som er omfattet af punkt 3 nedenfor. 3) Confederazione italiana agricoltori della Sardegna, Federazione regionale coltivatori diretti della Sardegna og Federazione regionale degli agricoltori della Sardegna bærer deres egne omkostninger og betaler Kommissionens omkostninger som følge af deres intervention. Legal Tiili Meij Vilaras Forwood Afsagt i offentligt retsmøde i Luxembourg den 15. juni 2005. H. Jung H. Legal Justitssekretær Afdelingsformand * Processprog: italiensk.

61985CJ0434

it

Motivazione della sentenza 1 CON ORDINANZA 12 DICEMBRE 1985, PERVENUTA ALLA CORTE IL 20 DICEMBRE 1985, LA HOUSE OF LORDS HA SOTTOPOSTO, A NORMA DELL' ART . 177 DEL TRATTATO CEE, VARIE QUESTIONI PREGIUDIZIALI VERTENTI SULL' INTERPRETAZIONE DEGLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO, AL FINE DI VALUTARE LA COMPATIBILITA DI TALUNE DISPOSIZIONI DELLA NORMATIVA NAZIONALE SUI BREVETTI, ED IN PARTICOLARE DEL SISTEMA DELLE LICENZE DI DIRITTO, CON LE NORME RELATIVE ALLA LIBERA CIRCOLAZIONE DELLE MERCI . 2 LE QUESTIONI SONO STATE SOLLEVATE IN OCCASIONE DI UNA CONTROVERSIA TRA LA DITTA ALLEN & HANBURYS ( IN PROSIEGUO : "AH "), TITOLARE DI UN BREVETTO BRITANNICO PER LA SPECIALITA MEDICINALE SALBUTAMOL, E LA DITTA GENERICS, PER IL FATTO CHE QUEST' ULTIMA INTENDE IMPORTARE NEL REGNO UNITO SALBUTAMOL PROVENIENTE DALL' ITALIA, OVE TALE PRODOTTO E STATO FABBRICATO DA UN' IMPRESA CHE NON E IN ALCUN MODO LEGATA FINANZIARIAMENTE O CONTRATTUALMENTE ALLA AH . 3 IN FORZA DELLE DISPOSIZIONI DEL PATENTS ACT DEL 1977, AL BREVETTO DI CUI LA AH E TITOLARE E STATA APPOSTA LA DICITURA "LICENZA DI DIRITTO" A FAR DATA DAL 15 SETTEMBRE 1983 . 4 A TERMINI DI TALE LEGGE, ED IN PARTICOLARE DELL' ART . 46, STANDO ALLE ANALISI FATTE DAL GIUDICE NAZIONALE, GLI EFFETTI DELLA DICITURA "LICENZA DI DIRITTO" SONO, IN PARTICOLARE I SEGUENTI : 1 ) CHIUNQUE HA DIRITTO DI OTTENERE, IPSO JURE, UNA LICENZA RELATIVA AL BREVETTO ALLE CONDIZIONI CHE POTRANNO ESSERE STABILITE MEDIANTE ACCORDO O, IN DIFETTO, DAL "COMPTROLLER GENERAL OF PATENTS ". TALE ORGANO HA LA FACOLTA DI IMPORRE AL RICHIEDENTE, TRA LE ALTRE CONDIZIONI, IL DIVIETO DI IMPORTARE IL PRODOTTO SOGGETTO A BREVETTO, SICCHE, MENTRE L' IMPRESA CHE PRODUCE SUL TERRITORIO NAZIONALE HA LA CERTEZZA DI OTTENERE UNA LICENZA, CIO NON E VERO PER L' IMPORTATORE; 2 ) NEL CASO VENGA ESPERITA UN' AZIONE PER CONTRAFFAZIONE DEL BREVETTO, NESSUN PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO OD INIBITORIO PUO ESSERE CONCESSO CONTRO IL CONTRAFFATTORE CHE FABBRICA IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE SE EGLI SI IMPEGNA AD OTTENERE UNA LICENZA ALLE CONDIZIONI DIANZI INDICATE, MENTRE CIO NON ACCADE PER L' IMPRESA CHE ARRECA PREGIUDIZIO AL DIRITTO DI PRIVATIVA MEDIANTE IMPORTAZIONI . INOLTRE, L' EVENTUALE IMPORTO DEL RISARCIMENTO DEI DANNI CUI PUO ESSERE EVENTUALMENTE CONDANNATO IL CONTRAFFATTORE CHE FABBRICA IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE E LIMITATO AL DOPPIO DELL' IMPORTO CHE AVREBBE DOVUTO CORRISPONDERE IN QUANTO CONCESSIONARIO DELLA LICENZA, MENTRE L' IMPRESA CHE RECA PREGIUDIZIO AL DIRITTO ESCLUSIVO MEDIANTE IMPORTAZIONI NON FRUISCE DI DETTA LIMITAZIONE . 5 IN CONFORMITA AL VIGENTE DIRITTO NAZIONALE, LA GENERICS RICHIEDEVA UNA LICENZA RELATIVA A DETTO BREVETTO ALLA AH E SUCCESSIVAMENTE AL COMPTROLLER GENERAL OF PATENTS, CON IL PROPOSITO, IN PARTICOLARE, DI IMPORTARE IL SALBUTAMOL NEL REGNO UNITO . TUTTAVIA, SENZA ATTENDERE LA DECISIONE DEL COMPTROLLER GENERAL OF PATENTS, LA GENERICS INFORMAVA LA AH DELLA PROPRIA INTENZIONE DI INIZIARE AD EFFETTUARE LE IMPORTAZIONI . 6 LA AH TENTAVA ALLORA UN' AZIONE, IN PARTICOLARE PER IMPEDIRE CHE LA GENERICS COMMETTESSE LA CONTRAFFAZIONE ANNUNCIATA; IL PROCEDIMENTO E GIUNTO SINO ALLA HOUSE OF LORDS, CHE HA SOTTOPOSTO ALLA CORTE LE SEGUENTI QUESTIONI PREGIUDIZIALI : "1 ) SE SIA IN CONTRASTO CON GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO CEE IL FATTO CHE A FAVORE DEL DETENTORE DI UN BREVETTO, RILASCIATOGLI IN CONFORMITA ALLA LEGISLAZIONE DI UNO STATO MEMBRO, VENGA EMANATO DAI GIUDICI DELLO STESSO STATO MEMBRO, AI SENSI DI TALE LEGISLAZIONE, UN PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO O INIBITORIO CHE VIETI L' IMPORTAZIONE, DA UN ALTRO STATO MEMBRO, DI PRODOTTI CHE DIANO LUOGO A CONTRAFFAZIONE (" I PRODOTTI "), IN PENDENZA DELLA DECISIONE DELLE AUTORITA COMPETENTI DI CUI AL SUCCESSIVO PUNTO ( C ), NELLE SEGUENTI CIRCOSTANZE : A ) I PRODOTTI NON SONO STATI POSTI IN COMMERCIO, NELLO STATO MEMBRO D' ORIGINE, DAL TITOLARE DEL BREVETTO, NE COL SUO CONSENSO, NE COL CONSENSO DI ALCUN SOGGETTO A LUI IN QUALCHE MODO COLLEGATO; B ) QUALSIASI INTERESSATO AVREBBE POTUTO OTTENERE, CON LA NORMALE DILIGENZA, UNA LICENZA DI DIRITTO AL MOMENTO IN CUI VENIVA EFFETTUATA L' ANNOTAZIONE DI CUI AL SUCCESSIVO PUNTO ( C ) ED UNA SIFFATTA LICENZA - CON RISERVA DELLA SOLUZIONE CHE SARA DATA ALLA QUESTIONE 2 - PUO O MENO IMPLICARE UN DIVIETO D' IMPORTAZIONE; C ) SENZA ALCUN ASSENSO O ALCUNA INIZIATIVA DA PARTE DEL TITOLARE DEL BREVETTO, PER QUEST' ULTIMO E STATA EFFETTUATA, O SI CONSIDERA ESSER STATA EFFETTUATA, A NORMA DI DISPOSIZIONI DI DIRITTO INTERNO EMANATE SUCCESSIVAMENTE AL RILASCIO DEL BREVETTO, L' ANNOTAZIONE "LICENZA DI DIRITTO", CON LA CONSEGUENZA CHE, SECONDO IL DIRITTO INTERNO, NON PUO ESSERE EMANATO ALCUN PROVVEDIMENTO DI INGIUNZIONE NEI CONFRONTI DI UNA PERSONA CHE VIOLI IL BREVETTO MEDIANTE FABBRICAZIONE ALL' INTERNO O VENDITA DI PRODOTTI FABBRICATI ALL' INTERNO, QUALORA, NEL PROCEDIMENTO DI CONTRAFFAZIONE, ESSA SI IMPEGNI GIUDIZIALMENTE A CHIEDERE LA LICENZA ALLE CONDIZIONI CHE POTRANNO ESSERE FISSATE MEDIANTE ACCORDO, OVVERO, PREVIO ESAME DELLA DOMANDA E IN SEGUITO AD AUDIZIONE DELLE PARTI, DALLE COMPETENTI AUTORITA DELLO STATO MEMBRO CONSIDERATO; D ) L' IMPORTATORE SI E IMPEGNATO, NEL PROCEDIMENTO DI CONTRAFFAZIONE, A CHIEDERE LA LICENZA, MA NON L' HA OTTENUTA, ALLE SUDDETTE CONDIZIONI, DAL TITOLARE DEL BREVETTO . 2 ) SE GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO CEE ESIGONO CHE, QUALORA UNA SIFFATTA LICENZA VENGA RICHIESTA IN UNO STATO MEMBRO, LE AUTORITA COMPETENTI INCLUDANO SEMPRE NELLA LICENZA, NELLE SUDDETTE CIRCOSTANZE, UNA CLAUSOLA CHE CONSENTA L' IMPORTAZIONE DA UN ALTRO STATO MEMBRO . 3 ) SE SULLA SOLUZIONE DELLA PRIMA O DELLA SECONDA QUESTIONE INFLUISCA, ED EVENTUALMENTE IN QUAL MODO, IL FATTO CHE I PRODOTTI SONO PRODOTTI FARMACEUTICI E L' IMPORTAZIONE DEBBA AVVENIRE IN PROVENIENZA DA UNO STATO MEMBRO IN CUI TALI PRODOTTI NON SONO BREVETTABILI . 4 . QUALORA LE PRECEDENTI QUESTIONI 1, 2 E 3 VENGANO RISOLTE NEL SENSO CHE GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO CEE NON CONSENTONO CHE A FAVORE DEL DETENTORE DI TALE BREVETTO VENGA EMANATO UN PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO O INIBITORIO PER IMPEDIRE DETTA IMPORTAZIONE, SE - CIO NONOSTANTE - UN SIFFATTO PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO O INIBITORIO POSSA ESSERE EMANATO IN BASE ALLA GIURISPRUDENZA DELLA CORTE DI GIUSTIZIA ED IN PARTICOLARE ALLA GIURISPRUDENZA IN MATERIA DI CONCORRENZA SLEALE E DI TUTELA DEL CONSUMATORE ". 7 PER UNA PIU AMPIA ILLUSTRAZIONE DEGLI ANTEFATTI DELLA CAUSA PRINCIPALE, DELLA NORMATIVA NAZIONALE E DELLE OSSERVAZIONI PRESENTATE DINANZI ALLA CORTE, SI FA RINVIO ALLA RELAZIONE D' UDIENZA . QUESTI ELEMENTI DEL FASCICOLO SONO RICHIAMATI SOLO NELLA MISURA NECESSARIA ALLA COMPRENSIONE DEL RAGIONAMENTO DELLA CORTE . SULLA PRIMA QUESTIONE 8 LA PRIMA QUESTIONE SOSTANZIALMENTE E DIRETTA AD ACCERTARE SE GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO VADANO INTERPRETATI NEL SENSO CHE OSTANO ALLA CONCESSIONE, DA PARTE DEI GIUDICI DI UNO STATO MEMBRO, DI UN PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO OD INIBITORIO CHE VIETI L' IMPORTAZIONE DA UN ALTRO STATO MEMBRO DI UN PRODOTTO CHE CONTRAFFACCIA UN BREVETTO CUI SIA STATA APPOSTA L' ANNOTAZIONE "LICENZA DI DIRITTO", NEI CONFRONTI DI UN IMPORTATORE CHE SI SIA IMPEGNATO A CHIEDERE UNA LICENZA A NORMA DI LEGGE, MENTRE DETTO PROVVEDIMENTO NON VERREBBE CONCESSO, IN UNA SITUAZIONE ANALOGA, NEI CONFRONTI DI UN CONTRAFFATTORE CHE FABBRICHI IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE . 9 IN PROPOSITO VA RICORDATO CHE, AI SENSI DELLE NORME DEL TRATTATO RELATIVE ALLA LIBERA CIRCOLAZIONE DELLE MERCI, ED IN PARTICOLARE DELL' ART . 30, SONO VIETATE FRA GLI STATI MEMBRI LE RESTRIZIONI QUANTITATIVE ALL' IMPORTAZIONE NONCHE QUALSIASI MISURA D' EFFETTO EQUIVALENTE . TUTTAVIA, A TERMINI DELL' ART . 36, QUESTE DISPOSIZIONI LASCIANO IMPREGIUDICATI I DIVIETI O RESTRIZIONI ALL' IMPORTAZIONE GIUSTIFICATI DA MOTIVI DI TUTELA DELLA PROPRIETA INDUSTRIALE E COMMERCIALE . TALI DIVIETI O RESTRIZIONI NON DEVONO PERO COSTITUIRE UN MEZZO DI DISCRIMINAZIONE ARBITRARIA NE UNA RESTRIZIONE DISSIMULATA AL COMMERCIO TRA GLI STATI MEMBRI . 10 RISULTA DALLA COSTANTE GIURISPRUDENZA DELLA CORTE ( VEDASI, IN PARTICOLARE, LA SENTENZA 14 LUGLIO 1981, MERCK, RACC . PAG . 2063 ), CHE L' ART . 36, IN QUANTO COMPORTA UN' ECCEZIONE AD UNO DEI PRINCIPI FONDAMENTALI DEL MERCATO COMUNE, CONSENTE DEROGHE ALLA LIBERA CIRCOLAZIONE DELLE MERCI SOLO NEI CASI IN CUI TALI DEROGHE SONO GIUSTIFICATE DALLA SALVAGUARDIA DEI DIRITTI CHE COSTITUISCONO L' OGGETTO SPECIFICO DI DETTA PROPRIETA . 11 IN TERMINI GENERALI, L' OGGETTO SPECIFICO DELLA PROPRIETA INDUSTRIALE E COMMERCIALE COMPORTA IN PARTICOLARE, PER I TITOLARI DI UN BREVETTO, IL DIRITTO ESCLUSIVO DI FAR USO DI UN' INVENZIONE AI FINI DELLA PRODUZIONE E DELLA PRIMA MESSA IN CIRCOLAZIONE DI PRODOTTI INDUSTRIALI DIRETTAMENTE O MEDIANTE LA CONCESSIONE DI LICENZE A TERZI, NONCHE IL DIRITTO DI OPPORSI A QUALSIASI CONTRAFFAZIONE ( VEDASI, IN TAL SENSO, LA CITATA SENTENZA 14 LUGLIO 1981, MERCK ). 12 OCCORRE, PERO, RILEVARE CHE, NEL CASO PARTICOLARE IN CUI UN BREVETTO RECA LA DICITURA "LICENZA DI DIRITTO", LA SOSTANZA DEI DIRITTI ESCLUSIVI DEL TITOLARE RISULTA SENSIBILMENTE ALTERATA . 13 EMERGE, INFATTI, DALL' ANALISI DEL PATENTS ACT DEL 1977 CONDOTTA DAL GIUDICE NAZIONALE CHE, NEL REGNO UNITO, IL TITOLARE DI UN BREVETTO CON LA DICITURA "LICENZA DI DIRITTO", A DIFFERENZA DEL TITOLARE DI UN BREVETTO NORMALE, NON PUO OPPORSI ALLA CONCESSIONE DI UNA LICENZA AD UN TERZO CHE NE FACCIA DOMANDA AI FINI DELLA FABBRICAZIONE E DELLA VENDITA DEL PRODOTTO IN TALE STATO MEMBRO, E CONSERVA UNICAMENTE IL DIRITTO AD UN' EQUA RETRIBUZIONE . 14 COSI STANDO LE COSE, SI DEVE AMMETTERE CHE LA POSSIBILITA, PER I GIUDICI NAZIONALI, DI VIETARE L' IMPORTAZIONE DEL PRODOTTO INTERESSATO PUO ESSERE GIUSTIFICATA AI SENSI DELLE DISPOSIZIONI DELL' ART . 36 RELATIVE ALLA TUTELA DELLA PROPRIETA INDUSTRIALE E COMMERCIALE SOLO QUALORA IL DIVIETO FOSSE NECESSARIO PER GARANTIRE AL TITOLARE DI UN BREVETTO DEL GENERE, NEI CONFRONTI DEGLI IMPORTATORI, GLI STESSI DIRITTI CHE GLI SONO RICONOSCIUTI NEI CONFRONTI DI CHI FABBRICA IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE, VALE A DIRE UN' EQUA REMUNERAZIONE DEL SUO BREVETTO . 15 PERTANTO, E ALLA LUCE DI QUESTO CRITERIO CHE OCCORRE ESAMINARE IL VALORE DI TALUNE CONSIDERAZIONI PRESENTATE DINANZI ALLA CORTE SIA DALLA AH, SIA DAL GOVERNO DEL REGNO UNITO, PER GIUSTIFICARE UN PROVVEDIMENTO INIBITORIO DELL' IMPORTAZIONE CONCESSO NEI CONFRONTI DI UN IMPORTATORE CONTRAFFATTORE . 16 IN PRIMO LUOGO, SI E FATTO OSSERVARE CHE UN IMPORTATORE PUO NON AVER ALCUNA PRESENZA SIGNIFICATIVA NELLO STATO MEMBRO D' IMPORTAZIONE . E' QUANTO AVVIENE, IN PARTICOLARE, ALLORCHE I SUOI BENI ED IL SUO PERSONALE NON SONO SOGGETTI ALLA GIURISDIZIONE DI QUESTO STATO . UN PROVVEDIMENTO DI DIVIETO DELLE IMPORTAZIONI SAREBBE IN TAL CASO GIUSTIFICATO FINO A CHE VENGA GARANTITO AL TITOLARE DEL BREVETTO L' EFFETTIVO PAGAMENTO DELLE SOMME DOVUTEGLI . 17 TUTTAVIA, QUESTA GIUSTIFICAZIONE NON PUO ESSERE AMMESSA IN UNO STATO MEMBRO OVE, NEL CASO DI PRODUTTORI STABILITI SUL TERRITORIO NAZIONALE CHE NON POSSIEDANO NEPPURE LORO UNA BASE FINANZIARIA SUFFICIENTE, LA NORMATIVA IN VIGORE NON AMMETTE CHE TALE CIRCOSTANZA GIUSTIFICHI IL RILASCIO DI UN PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO OD INIBITORIO NEI LORO CONFRONTI SINO A CHE ABBIANO FORNITO GARANZIE DI PAGAMENTO . TANTO PER L' IMPORTATORE, QUANTO PER IL FABBRICANTE STABILITO SUL TERRITORIO NAZIONALE, TALI GARANZIE DI PAGAMENTO POSSONO FIGURARE UNICAMENTE TRA LE CONDIZIONI STABILITE DALL' ACCORDO DI LICENZA O, IN DIFETTO, DALLA COMPETENTE AUTORITA NAZIONALE . 18 E' STATO ALTRESI SOSTENUTO CHE UN PROVVEDIMENTO INIBITORIO INTESO A VIETARE L' IMPORTAZIONE POTREBBE GIUSTIFICARSI PER LA DIFFICOLTA DI CONTROLLARE L' ORIGINE E LE QUANTITA DI MERCI IMPORTATE, SU CUI DEV' ESSERE CALCOLATO IL COMPENSO DOVUTO AL TITOLARE DEL BREVETTO . 19 VA TUTTAVIA OSSERVATO CHE IL CONTROLLO DELLE QUANTITA DEI PRODOTTI IMMESSI IN COMMERCIO PUO SOLLEVARE DIFFICOLTA ANCHE IN CASO DI FABBRICAZIONE NAZIONALE, SENZA CHE PER QUESTO SIA POSSIBILE UN QUALUNQUE PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO OD INIBITORIO . SPETTA DUNQUE UNICAMENTE ALL' ACCORDO DI LICENZA O, IN DIFETTO, ALLA COMPETENTE AUTORITA NAZIONALE, STABILIRE LE MODALITA CON CUI IL TITOLARE DEL BREVETTO POSSA VERIFICARE I DOCUMENTI GIUSTIFICATIVI D' ACQUISTO, D' IMPORTAZIONE E DI VENDITA DEL PRODOTTO DA PARTE DELL' IMPORTATORE . 20 E' STATO INFINE SOSTENUTO CHE UN PROVVEDIMENTO CHE VIETI L' IMPORTAZIONE POTREBBE GIUSTIFICARSI PER CONSENTIRE AL TITOLARE DEL BREVETTO DI CONTROLLARE LA QUALITA DI UN MEDICINALE IMPORTATO, IL CHE PRESENTEREBBE UN INTERESSE PER LA SALUTE PUBBLICA . 21 TUTTAVIA, UNA CONSIDERAZIONE DEL GENERE E ESTRANEA ALLA TUTELA DELLA PRIVATIVA DEL TITOLARE DEL BREVETTO E, PERTANTO, NON PUO ESSERE ACCOLTA PER GIUSTIFICARE, IN QUANTO TUTELA DELLA PROPRIETA INDUSTRIALE E COMMERCIALE, UNA RESTRIZIONE AL COMMERCIO FRA GLI STATI MEMBRI . 22 NE RISULTA IN ULTIMA ANALISI CHE UN PROVVEDIMENTO INIBITORIO CONCESSO NEI CONFRONTI DI UN IMPORTATORE DI MERCI CONTRAFFATTE NELLA SITUAZIONE DESCRITTA DAL GIUDICE NAZIONALE AVREBBE IL CARATTERE DI UNA DISCRIMINAZIONE ARBITRARIA VIETATA DALL' ART . 36 DEL TRATTATO E NON PUO ESSERE GIUSTIFICATO DA FINALITA DI TUTELA DELLA PROPRIETA INDUSTRIALE E COMMERCIALE . 23 COSI STANDO LE COSE, SI DEVE RISOLVERE LA PRIMA QUESTIONE DICHIARANDO CHE GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO VANNO INTERPRETATI NEL SENSO CHE OSTANO A CHE I GIUDICI DI UNO STATO MEMBRO CONCEDANO UN PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO OD INIBITORIO CHE VIETI L' IMPORTAZIONE DA UN ALTRO STATO MEMBRO DI UN PRODOTTO FABBRICATO MEDIANTE CONTRAFFAZIONE DI UN BREVETTO CUI SIA STATA APPOSTA L' ANNOTAZIONE "LICENZA DI DIRITTO", NEI CONFRONTI DI UN IMPORTATORE CHE SI SIA IMPEGNATO A CHIEDERE UNA LICENZA A NORMA DI LEGGE, MENTRE UNA SIFFATTA INGIUNZIONE NON VIENE CONCESSA, IN CIRCOSTANZE IDENTICHE, NEI CONFRONTI DI UN CONTRAFFATTORE CHE FABBRICHI IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE . SULLA SECONDA QUESTIONE 24 LA SECONDA QUESTIONE E SOSTANZIALMENTE DIRETTA AD ACCERTARE SE GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO VADANO INTERPRETATI NEL SENSO CHE VIETANO ALLE COMPETENTI AUTORITA AMMINISTRATIVE DI IMPORRE AL LICENZIATARIO CONDIZIONI CHE OSTACOLANO L' IMPORTAZIONE DA ALTRI STATI DI UN PRODOTTO PROTETTO DA UN BREVETTO CON LA DICITURA "LICENZA DI DIRITTO" OVE DETTE AUTORITA NON POSSANO NEGARE LA CONCESSIONE DELLA LICENZA AD UN' IMPRESA CHE FABBRICHI E VENDA IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE . 25 IN PROPOSITO, VA RICORDATO CHE LE NORME DEL TRATTATO IN TEMA DI LIBERA CIRCOLAZIONE DELLE MERCI VALGONO ANCHE NEI CONFRONTI DI TUTTI GLI ORGANI DEGLI STATI MEMBRI, SI TRATTI DI ORGANI GIURISDIZIONALI O DI AUTORITA AMMINISTRATIVE . 26 SI DEVE INOLTRE RILEVARE CHE DINANZI ALLA CORTE NON E STATA SVILUPPATA ALCUNA CONSIDERAZIONE DISTINTA DA QUELLE CHE SONO STATE DISATTESE IN OCCASIONE DELL' ESAME DELLA PRIMA QUESTIONE, PER PROVARE CHE LE IMPORTAZIONI DA ALTRI STATI MEMBRI VENGANO OSTACOLATE ALL' ATTO DELLA DETERMINAZIONE DELLE CONDIZIONI DI CONCESSIONE DELLA LICENZA . 27 COSI STANDO LE COSE, SI DEVE RISOLVERE LA SECONDA QUESTIONE DICHIARANDO CHE GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO VANNO INTERPRETATI NEL SENSO CHE VIETANO ALLE COMPETENTI AUTORITA AMMINISTRATIVE DI IMPORRE AL LICENZIATARIO CONDIZIONI CHE OSTINO ALL' IMPORTAZIONE DA ALTRI STATI MEMBRI DI UN PRODOTTO PROTETTO DA UN BREVETTO CUI SIA STATA APPOSTA L' ANNOTAZIONE "LICENZA DI DIRITTO" OVE TALI AUTORITA NON POSSANO NEGARE LA CONCESSIONE DI UNA LICENZA AD UN' IMPRESA CHE FABBRICHI E VENDA IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE . SULLA TERZA QUESTIONE 28 QUESTA QUESTIONE VERTE SU UN' EVENTUALE INCIDENZA SULLE SOLUZIONI FORNITE ALLE PRIME DUE QUESTIONI DEL FATTO CHE LA MERCE DI CUI E CAUSA SIA UNA SPECIALITA MEDICINALE IMPORTATA DA UNO STATO MEMBRO OVE TALE PRODOTTO NON SIA BREVETTABILE . 29 DALLE CONSIDERAZIONI CHE PRECEDONO DISCENDE CHE, IN UN SISTEMA DI LICENZA OBBLIGATORIA, COME QUELLO DESCRITTO DAL GIUDICE NAZIONALE, LA TUTELA DEI DIRITTI DERIVANTI DA UN BREVETTO DEVE NECESSARIAMENTE LIMITARSI A GARANTIRE AL TITOLARE DEL BREVETTO UN' EQUA REMUNERAZIONE, SIA PER I PRODOTTI IMPORTATI, SIA PER I PRODOTTI FABBRICATI ED IMMESSI SUL MERCATO NELLO STATO MEMBRO D' IMPORTAZIONE . 30 NONDIMENO, E STATO FATTO OSSERVARE DINANZI ALLA CORTE CHE, IN UNO STATO MEMBRO IN CUI LE SPECIALITA MEDICINALI NON SIANO BREVETTABILI, I PRODUTTORI SONO DISPENSATI DALL' EFFETTUAZIONE DI SPESE DI RICERCA, A DIFFERENZA DEI PRODUTTORI DI ALTRI STATI MEMBRI, E, IN TAL MODO, SONO IN GRADO DI PRODURRE A CONDIZIONI CHE FALSANO LA CONCORRENZA . UN DIVIETO D' IMPORTAZIONE SAREBBE L' UNICO MEZZO PER RIMEDIARE A TALE SITUAZIONE . 31 L' ARGOMENTAZIONE NON PUO ESSERE ACCOLTA . SENZA BISOGNO DI ACCERTARE L' ESATTEZZA MATERIALE DEI FATTI RIPORTATI, E SUFFICIENTE RILEVARE CHE IL DIRITTO ALL' EQUO COMPENSO CONCESSO AL TITOLARE DI UN BREVETTO SOTTOPOSTO AL REGIME DELLE LICENZE DI DIRITTO E APPUNTO INTESO A RICOMPENSARE IL TITOLARE STESSO PER LE SPESE DI RICERCA DA LUI AFFRONTATE . PERTANTO, E IRRILEVANTE OPERARE UNA DISTINZIONE A SECONDA CHE IL PRODOTTO IMMESSO SUL MERCATO DAL TERZO SIA STATO FABBRICATO SUL TERRITORIO NAZIONALE O SUL TERRITORIO DI UNO STATO MEMBRO IN CUI IL PRODOTTO NON ERA BREVETTABILE . 32 SI DEVE QUINDI RISPONDERE AL GIUDICE NAZIONALE CHE LA CIRCOSTANZA CHE IL PRODOTTO IN CAUSA SIA UNA SPECIALITA MEDICINALE PROVENIENTE DA UNO STATO MEMBRO IN CUI NON E BREVETTABILE NON INCIDE SULLA SOLUZIONE DELLE PRIME DUE QUESTIONI . SULLA QUARTA QUESTIONE 33 QUESTA QUESTIONE E SOSTANZIALMENTE DIRETTA AD ACCERTARE, NELL' IPOTESI IN CUI IL DIVIETO D' IMPORTAZIONE NON POSSA ESSERE GIUSTIFICATA AI SENSI DELL' ART . 36 DEL TRATTATO, SE TALE DIVIETO POSSA FONDARSI SU ESIGENZE IMPERATIVE ATTINENTI ALLA DIFESA DEI CONSUMATORI ED ALLA LEALTA DEI NEGOZI COMMERCIALI, RICONOSCIUTE DALLA CORTE NELLA SUA INTERPRETAZIONE DELL' ART . 30 DEL TRATTATO . 34 DALLE CONSTATAZIONI CHE PRECEDONO RISULTA CHE LA NORMATIVA NAZIONALE RELATIVA ALLE LICENZE DI DIRITTO NON SI APPLICA INDISTINTAMENTE AI PRODUTTORI STABILITI SUL TERRITORIO NAZIONALE ED AGLI IMPORTATORI . 35 ORBENE, SECONDO UNA GIURISPRUDENZA COSTANTE, AFFERMATA IN PARTICOLAR MODO CON SENTENZA 17 GIUGNO 1981 ( CAUSA 113/80, COMMISSIONE / OLANDA, RACC . PAG . 1625 ), SOLO QUANDO UNA NORMATIVA NAZIONALE SI APPLICA INDISTINTAMENTE AI PRODOTTI NAZIONALI ED A QUELLI IMPORTATI ESSA SI SOTTRAE AI DIVIETI DI CUI ALL' ART . 30 DEL TRATTATO, QUALORA SIA NECESSARIA PER RISPONDERE AD ESIGENZE IMPERATIVE ATTINENTI, IN PARTICOLARE, ALLA DIFESA DEI CONSUMATORI O ALLA LEALTA DEI NEGOZI COMMERCIALI . 36 SI DEVE QUINDI RISPONDERE AL GIUDICE NAZIONALE CHE UN DIVIETO D' IMPORTAZIONE NON PUO FONDARSI SU ESIGENZE IMPERATIVE ATTINENTI ALLA DIFESA DEI CONSUMATORI OD ALLA LEALTA DEI NEGOZI COMMERCIALI ALLORCHE LA NORMATIVA NAZIONALE CHE NE COSTITUISCE IL FONDAMENTO NON SI APPLICA INDISTINTAMENTE AI PRODOTTI NAZIONALI ED A QUELLI IMPORTATI . Decisione relativa alle spese SULLE SPESE 37 LE SPESE SOSTENUTE DAL GOVERNO DEL REGNO UNITO E DALLA COMMISSIONE DELLE COMUNITA EUROPEE, CHE HANNO PRESENTATO OSSERVAZIONI ALLA CORTE, NON POSSONO DAR LUOGO A RIFUSIONE . NEI CONFRONTI DELLE PARTI NELLA CAUSA PRINCIPALE IL PRESENTE PROCEDIMENTO HA IL CARATTERE DI UN INCIDENTE SOLLEVATO DINANZI AL GIUDICE NAZIONALE, CUI SPETTA QUINDI STATUIRE SULLE SPESE . Dispositivo PER QUESTI MOTIVI, LA CORTE, PRONUNZIANDOSI SULLE QUESTIONI SOTTOPOSTELE DALLA HOUSE OF LORDS, DICHIARA : 1 ) GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO VANNO INTERPRETATI NEL SENSO CHE OSTANO A CHE I GIUDICI DI UNO STATO MEMBRO CONCEDANO UN PROVVEDIMENTO INGIUNTIVO OD INIBITORIO CHE VIETI L' IMPORTAZIONE DA UN ALTRO STATO MEMBRO DI UN PRODOTTO FABBRICATO MEDIANTE CONTRAFFAZIONE DI UN BREVETTO CUI SIA STATA APPOSTA L' ANNOTAZIONE "LICENZA DI DIRITTO", NEI CONFRONTI DI UN IMPORTATORE CHE SI SIA IMPEGNATO A CHIEDERE UNA LICENZA A NORMA DI LEGGE, MENTRE UNA SIFFATTA INGIUNZIONE NON VIENE CONCESSA, IN CIRCOSTANZE IDENTICHE, NEI CONFRONTI DI UN CONTRAFFATTORE CHE FABBRICHI IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE . 2 ) GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO VANNO INTERPRETATI NEL SENSO CHE VIETANO ALLE COMPETENTI AUTORITA AMMINISTRATIVE DI IMPORRE AL LICENZIATARIO CONDIZIONI CHE OSTINO ALL' IMPORTAZIONE DA ALTRI STATI MEMBRI DI UN PRODOTTO PROTETTO DA UN BREVETTO CUI SIA STATA APPOSTA L' ANNOTAZIONE "LICENZA DI DIRITTO" OVE TALE AUTORITA NON POSSANO NEGARE LA CONCESSIONE DI UNA LICENZA AD UN' IMPRESA CHE FABBRICHI E VENDA IL PRODOTTO SUL TERRITORIO NAZIONALE . 3 ) LA CIRCOSTANZA CHE IL PRODOTTO IN CAUSA SIA UNA SPECIALITA MEDICINALE E PROVENGA DA UNO STATO MEMBRO IN CUI NON E BREVETTABILE NON INCIDE SULLA SOLUZIONE DELLE PRIME DUE QUESTIONI . 4 ) UN DIVIETO D' IMPORTAZIONE NON PUO FONDARSI SU ESIGENZE IMPERATIVE ATTINENTI ALLA DIFESA DEI CONSUMATORI OD ALLA LEALTA DEI NEGOZI COMMERCIALI ALLORCHE LA NORMATIVA NAZIONALE CHE NE COSTITUISCE IL FONDAMENTO NON SI APPLICA INDISTINTAMENTE AI PRODOTTI NAZIONALI ED A QUELLI IMPORTATI .

62007CJ0303

lv

Lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu ir par EKL 43., 48., 56. un 58. panta interpretāciju. Šis lūgums ir iesniegts saistībā ar tiesvedību, ko Korkein hallinto-oikeus (Augstākā administratīvā tiesa) ierosinājusi saskaņā ar Somijas tiesību aktiem dibināta sabiedrība Aberdeen Property Fininvest Alpha Oy (turpmāk tekstā — “ Alpha ”) par nodokļa ieturējumu ienākumu gūšanas vietā par dividendēm, kas izmaksājamas Aberdeen Property Nordic Fund I SICAV (turpmāk tekstā — “ Nordic Fund SICAV ”), ieguldījumu sabiedrībai ar mainīgu pamatkapitālu ( SICAV ), kas saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem dibināta Luksemburgā. Atbilstošās tiesību normas Kopienu tiesiskais regulējums Padomes 1990. gada 23. jūlija Direktīvas 90/435/EEK par kopēju nodokļu sistēmu, ko piemēro mātesuzņēmumiem [mātes uzņēmumiem] un meitasuzņēmumiem [meitas uzņēmumiem], kas atrodas dažādās dalībvalstīs ( OV L 225, 6. lpp. ), kurā grozījumi ir izdarīti ar Padomes Direktīvu 2003/123/EK ( OV 2004, L 7, 41. lpp. ; turpmāk tekstā — “Direktīva 90/435”), 2. pantā ir paredzēts: “1.   [..] Direktīvā [90/435] “dalībvalsts sabiedrība” ir ikviena sabiedrība: a) kas pastāv kādā no šīs direktīvas pielikumā uzskaitītajām juridiskām formām; [..] c) kam turklāt ir uzliekams kāds no šādiem nodokļiem bez izvēles tiesībām vai tiesībām saņemt atbrīvojumu no šā nodokļa: [..] — impôt sur le revenu des collectivités Luksemburgā, [..] — yhteisöjen tulovero / inkomstskatten för samfund Somijā, [..].” Direktīvas 90/435 3. panta 1. punkta a) apakšpunkta pirmajā daļā ir noteikts, ka šīs direktīvas piemērošanas nolūkā mātes sabiedrības statusu attiecina vismaz uz jebkuru dalībvalsts sabiedrību, kas atbilst šīs direktīvas 2. pantā izklāstītajiem nosacījumiem un kam pieder vismaz 20% kapitāldaļu citas dalībvalsts, kura atbilst tiem pašiem nosacījumiem, sabiedrības kapitālā. Saskaņā ar tā paša 3. panta 1. punkta a) apakšpunkta trešo un ceturto daļu no 2007. gada 1. janvāra minimālais kapitāldaļu procentuālais īpatsvars ir 15% un no — 10%. Saskaņā ar minētās direktīvas 5. pantu peļņu, ko meitas sabiedrība izmaksā mātes sabiedrībai, atbrīvo no nodokļiem ienākumu gūšanas vietā. Direktīvas 90/435 pielikuma i) un m) punkts ir formulēts šādi: “i) sabiedrības, kas saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem ir “société anonyme”, “société en commandite par actions”, “société à responsabilité limitée”, “société coopérative”, “société coopérative organisée comme une société anonyme”, “association d’assurances mutuelles”, “association d’épargne-pension”, “entreprise de nature commerciale industrielle ou minière de l’Etat, des communes, des syndicats de communes, des établissements publics et des autres personnes morales de droit public”, un citas sabiedrības, kas izveidotas saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem un uz kurām attiecas Luksemburgas uzņēmuma peļņas [sabiedrību ienākuma] nodoklis; m) sabiedrības, kas saskaņā ar Somijas tiesību aktiem ir “osakeyhtiö/aktiebolag”, “osuuskunta/andelslag”, “säästöpankki/sparbank” un “vakuutusyhtiö/försäkringsbolag”.” Valsts tiesiskais regulējums Saskaņā ar 1992. gada 30. decembra likuma par ienākuma nodokli [ Tuloverolaki (1535/1992)] 3. pantu ar “juridisku personu” saprot akciju sabiedrību, kooperatīvu, krājaizdevu sabiedrību un ieguldījumu fondu, kā arī ikvienu citu juridisku personu vai lietu kopumu, kas paredzēts īpašam mērķim un kas pielīdzināms šajā pantā paredzētajām juridiskajām personām. Minētā likuma par ienākuma nodokli 9. panta 1. punktā ir paredzēts: “Ienākuma nodokli uzliek: [..] 2) ikvienai fiziskai personai, kas nodokļu taksācijas gadā nedzīvoja Somijā, un ikvienai ārvalstu juridiskai personai — attiecībā uz Somijā gūtajiem ienākumiem (daļēja aplikšana ar nodokli).” Saskaņā ar minētā likuma 10. panta 6. punktu dividendes, ko izmaksājusi Somijas akciju sabiedrība, kooperatīvs vai jebkura cita juridiska persona, ir Somijā gūti ienākumi. 1968. gada 24. jūnija Likumā par saimnieciskās darbības ienākumu aplikšanu ar nodokļiem ( Laki elinkeinotulon verottamisesta (360/1968)), kas reglamentē nodokļu uzlikšanu dividendēm, ko saņēmušas Somijā dibinātas akciju sabiedrības, proti, tā 6.a pantā likuma redakcijā ir noteikts: “Sabiedrības saņemtas dividendes nav ar nodokli apliekami ienākumi. Ievērojot otro daļu, tās tomēr ir apliekamas ar nodokli 75% apmērā un atbrīvojamas no nodokļa 25% apmērā, ja: 1) dividendes ir saņemtas, pamatojoties uz akcijām, kas ietilpst aktīvos, un sabiedrība, kas tās izmaksā, nav ārvalstu sabiedrība Direktīvas [90/435] 2. panta nozīmē, un vismaz 10% no tās pamatkapitāla dividenžu izmaksāšanas laikā tieši pieder dividenžu saņēmējam; 2) sabiedrība, kas izmaksā dividendes, nav ne Somijas sabiedrība, ne arī kādā Eiropas Savienības dalībvalstī dibināta sabiedrība, kas ir paredzēta 1) punktā, vai 3) sabiedrība, kas izmaksā dividendes, ir biržā kotēta sabiedrība likuma par ienākuma nodokli 33.a panta otrās daļas nozīmē un dividenžu saņēmējs ir biržā nekotēta sabiedrība, kam dividenžu izmaksāšanas laikā tieši nepieder vismaz 10% no sabiedrības, kas izmaksā dividendes, pamatkapitāla. Ja nav konvencijas, kuras mērķis ir novērst nodokļu dubulto uzlikšanu, starp valsti, kurā ir nodibināta ārvalstu sabiedrība, kas izmaksā dividendes, kuras ir paredzētas pirmās daļas 2) punktā, un Somijas [Republiku], kas ir piemērojama dividendēm, kas izmaksātas attiecīgajā gadā, šīs dividendes ir pilnībā ar nodokli apliekams ienākums. [..]” Saskaņā ar 1978. gada 11. augusta Likuma par nodokļu maksātāju, kas ar nodokli apliekami daļēji, ienākumu aplikšanu ar nodokli ( Laki rajoitetusti verovelvollisen tulon verottamisesta (627/1978)) 3. pantu nodokli ienākumu gūšanas vietā iekasē par dividendēm. Šī likuma noteikumi, kas ir piemērojami dividendēm, attiecas arī uz ieguldījumu fonda peļņas sadali. Saskaņā ar minētā likuma 3. panta piekto daļu likuma 2004. gada 30. jūlija redakcijā nodoklis ienākumu gūšanas vietā netiek iekasēts par dividendēm, kas izmaksātas sabiedrībai, kuras domicils ir kādā Eiropas Savienības dalībvalstī un kurai tieši pieder vismaz 20% no sabiedrības, kas izmaksā dividendes, kapitāla, ar nosacījumu, ka dividenžu saņēmējs ir sabiedrība Direktīvas 90/435 2. panta nozīmē. Dividendēm, uz kurām neattiecas minētā 3. panta piektajā daļā paredzētais izņēmums, tiek piemērots nodoklis ienākumu gūšanas vietā, kura likmi nosaka nodokļu konvencija, kas noslēgta starp dalībvalsti, kurā dividenžu saņēmēja ir rezidente, un Somijas Republiku, bet, ja šādas konvencijas nav, šī likme ir 28% no dividendes bruto summas. Konvencija par nodokļu dubultās uzlikšanas novēršanu Konvencijā, kas 1982. gada 1. martā noslēgta starp Luksemburgu un Somiju, lai novērstu nodokļu dubulto uzlikšanu ienākuma nodokļa un kapitāla nodokļa jomā ( Mémorial A 1982, 1966. lpp.), redakcijā, kas piemērojama pamata prāvā (turpmāk tekstā — “nodokļu konvencija”), nav paredzēti īpaši noteikumi par saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem dibinātām “SICAV” veida sabiedrībām, bet saskaņā ar Korkein hallinto-oikeus judikatūru šāda sabiedrība šīs konvencijas piemērošanas nolūkā tiek uzskatīta par personu, kuras domicils ir Luksemburgā. Saskaņā ar nodokļu konvencijas 10. pantu dividendes, ko sabiedrība, kuras domicils ir kādā no līgumslēdzējām dalībvalstīm, izmaksā kādai personai, kuras domicils ir citā līgumslēdzējā valstī, šajā pēdējā valstī var tikt apliktas ar nodokli. Dividendes var aplikt ar nodokli arī tajā līgumslēdzējā dalībvalstī, kurā ir domicils sabiedrībai, kas izmaksā dividendes, ievērojot šīs valsts tiesību aktus. Tomēr, ja dividenžu saņēmējam ir ar dividendēm saistītas priekšrocības, nodoklis nedrīkst pārsniegt 5% no kopējām dividendēm, ja runa ir par sabiedrību, kurai tieši vai netieši pieder vismaz 25% no sabiedrības, kas izmaksā dividendes, kapitāla. Pamata prāva un prejudiciālais jautājums Alpha ir iesniegusi Keskusverolautakunta (Centrālā nodokļu komisija) lūgumu pieņemt iepriekšēju lēmumu par nodokļu uzlikšanu dividendēm, ko šī sabiedrība izmaksājusi Nordic Fund SICAV , par kuras meitas sabiedrību, kā tas izriet no šī lūguma, tai bija jākļūst, nododot 100% savu kapitāldaļu. Sabiedrība Aberdeen Property Investors Luxemburg SA , kas ir Aberdeen Property Investors grupas locekle, bija atbildīga par Nordic Fund SICAV pārvaldīšanu. Nordic Fund SICAV kapitāldaļas primāri bija paredzēts piedāvāt tādiem institucionāliem ieguldītājiem kā Vācijas apdrošināšanas sabiedrības un pensiju fondi. Nordic Fund SICAV mērķis bija veikt ieguldījumus nekustamo īpašumu nozarē Somijā, izmantojot Alpha starpniecību, kas iegādātos nekustamā īpašuma sabiedrību kapitāldaļas vai pat attiecīgā gadījumā tieši kļūtu par nekustamo īpašumu īpašnieci. Alpha jautāja Keskusverolautakunta , vai tai nodoklis par dividendēm, kas izmaksātas Nordic Fund SICAV , bija jāiekasē ienākumu gūšanas vietā, ņemot vērā EKL 43. un 56. pantu, kā arī ņemot vērā, ka dividendes, kas izmaksātas Somijas akciju sabiedrībai, kura ir līdzīga SICAV veida sabiedrībai un kura nodarbojas ar ieguldījumu veikšanu nekustamajā īpašumā, vai kādai citai līdzvērtīga rakstura Somijā dibinātai juridiskai personai, nav saskaņā ar Somijas tiesību aktiem ar nodokli apliekams ienākums un nav arī apliekamas ar nodokli ienākumu gūšanas vietā. Keskusverolautakunta savā iepriekšējā 2006. gada 25. janvāra Lēmumā Nr. 2/2006 par nodokļa ienākumu gūšanas vietā atgūšanu par 2005. un 2006. gadu ir atzinusi, ka Alpha bija jāiekasē nodoklis par dividendēm, kas izmaksātas Nordic Fund SICAV . Pirmkārt, Keskusverolautakunta ir norādījusi, ka, tā kā SICAV nav iekļautas Direktīvas 90/435 pielikumā paredzētajā sarakstā un nemaksā ienākuma nodokli dalībvalstī, kurā tās ir dibinātas, Nordic Fund SICAV nevar uzskatīt par sabiedrību šīs direktīvas nozīmē un tādējādi tai izmaksātās dividendes nevar atbrīvot no nodokļa ienākumu gūšanas vietā. Otrkārt, Keskusverolautakunta ir norādījusi, ka, kaut arī Nordic Fund SICAV ir līdzīga Somijas akciju sabiedrībai (“osakeyhtiö”), šīm sabiedrībām ir vairākas atšķirības. Tās atšķiras, pirmkārt, ar to, ka Somijas akciju sabiedrības pamatkapitāls ir iesaldēts un ka sabiedrības darbības laikā to nevar atmaksāt akcionāriem. Šādas sabiedrības atšķiras, otrkārt, tāpēc, ka Somijas akciju sabiedrība ir apliekama ar nodokli valstī, kurā tā ir nodibināta, un, treškārt, ar to, ka tā ir uzskatāma par sabiedrību Direktīvas 90/435 nozīmē. Tādējādi šie divi sabiedrību veidi nav līdzīgi Kopienu tiesību nozīmē. Alpha apstrīdēja Keskusverolautakunta lēmumu iesniedzējtiesā. Uzskatot, ka tajā izskatāmā strīda risinājumam ir vajadzīga Kopienu tiesību interpretācija, Korkein hallinto - oikeus nolēma apturēt tiesvedību un uzdot Tiesai šādu prejudiciālo jautājumu: “Vai EKL 43. un 48., kā arī EKL 56. un 58. pants ir interpretējami tādējādi, ka tajos garantēto pamatbrīvību īstenošanas nolūkā akciju sabiedrība vai ieguldījumu fonds, kas dibināti saskaņā ar Somijas tiesību aktiem, un SICAV [..], kas dibināta saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem, ir uzskatāmi par līdzīgiem, kaut arī Somijas tiesību aktos nepastāv tāda sabiedrības juridiskā forma, kas pilnībā atbilstu SICAV [..], vienlaikus ņemot vērā, ka SICAV [..], kas dibināta saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem, nav minēta to sabiedrību sarakstā, kuras ietvertas Direktīvas [90/435] 2. panta a) punktā — kam ir atbilstoši šajā lietā piemērojamie Somijas tiesību akti par nodokļa ieturējumu ienākumu gūšanas vietā —, un ņemot vērā, ka SICAV [..] saskaņā ar Luksemburgas Lielhercogistes valsts nodokļu tiesisko regulējumu ir atbrīvota no ienākuma nodokļa? Vai, ņemot vērā šos apstākļus, ir pārkāpti iepriekš minētie EK līguma panti, ja Luksemburgā rezidējoša SICAV veida sabiedrība kā dividenžu saņēmēja Somijā nav atbrīvota no dividendēm piemērojamā nodokļa ieturējuma ienākumu gūšanas vietā?” Par prejudiciālo jautājumu Uzdodot savu jautājumu, iesniedzējtiesa būtībā jautā, vai EKL 43., 48., 56. un 58. pants pieļauj tādus dalībvalsts tiesību aktus, kuros no nodokļa ienākumu gūšanas vietā atbrīvotas dividendes, kuras šajā valstī rezidējoša meitas sabiedrība izmaksā tajā pašā valstī dibinātai akciju sabiedrībai vai ieguldījumu fondam, bet kuros paredzēts, ka šis nodoklis ienākumu gūšanas vietā ir piemērojams līdzīgām dividendēm, kuras izmaksātas SICAV veida mātes sabiedrībai, kas ir citas dalībvalsts rezidente un kas pastāv pirmās valsts tiesībās nepazīstamā juridiskā formā, kura nav iekļauta Direktīvas 90/435 2. panta a) punktā ietvertajā sabiedrību sarakstā, un kas ir atbrīvota no ienākuma nodokļa atbilstoši citas dalībvalsts tiesību aktiem. Vispirms ir jāatgādina, ka saskaņā ar pastāvīgo judikatūru, lai arī tiešā aplikšana ar nodokļiem ir dalībvalstu kompetencē, tām šī kompetence tomēr ir jāīsteno, ievērojot Kopienu tiesības (skat. it īpaši 2005. gada 13. decembra spriedumu lietā C-446/03 Marks & Spencer , Krājums, I-10837. lpp. , 29. punkts; spriedumu lietā C-196/04 Cadbury Schweppes un Cadbury Schweppes Overseas , Krājums, I-7995. lpp. , 40. punkts; spriedumu lietā C-374/04 Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation , Krājums, I-11673. lpp. , 36. punkts, un spriedumu lietā C-379/05 Amurta , Krājums, I-9569. lpp. , 16. punkts). Turklāt ir arī jānorāda, ka, ja nav unificēšanas vai saskaņošanas pasākumu Kopienā, dalībvalstis saglabā kompetenci ar konvenciju vai vienpusējā ceļā definēt to nodokļu uzlikšanas pilnvaru sadalījuma kritērijus, it īpaši attiecībā uz nodokļu dubultās uzlikšanas novēršanu (1998. gada 12. maija spriedums lietā C-336/96 Gilly , Recueil , I-2793. lpp. , 24. un 30. punkts; spriedums lietā C-307/97 Saint-Gobain ZN , Recueil , I-6161. lpp. , 57. punkts; spriedums lietā C-470/04 N , Krājums, I-7409. lpp. , 44. punkts, un iepriekš minētais spriedums lietā Amurta , 17. punkts). Tikai izmaksājot dividendes, kas ietilpst Direktīvas 90/435 piemērošanas jomā, tās 5. pants liek dalībvalstīm no nodokļa ienākumu gūšanas vietā atbrīvot dividendes, kuras meitas sabiedrība izmaksājusi savai mātes sabiedrībai. Kā norāda iesniedzējtiesa, pamata lietā aplūkojamā situācija neietilpst Direktīvas 90/435 piemērošanas jomā, jo SICAV veida sabiedrība neatbilst šīs direktīvas 2. panta 1. punkta a) un c) apakšpunktā paredzētajiem nosacījumiem. Tiesa jau ir atzinusi, ka dalībvalstīm ir tiesības attiecībā uz dalību sabiedrībās, uz kuru Direktīva 90/435 neattiecas, noteikt, vai un cik lielā mērā ir jānovērš ekonomiskā dubultā nodokļa uzlikšana sadalītajai peļņai, un šajā nolūkā vienpusēji vai ar konvencijām, ko tās noslēdz ar citām dalībvalstīm, ieviest mehānismus, kuri ir paredzēti, lai novērstu vai samazinātu šo ekonomisko dubulto nodokļa uzlikšanu. Tomēr šis apstāklis vien tām neļauj piemērot pasākumus, kas ir pretrunā Līgumā garantētajai aprites un pārvietošanās brīvībai (skat. iepriekš minētos spriedumus lietā Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation , 54. punkts, un lietā Amurta , 24. punkts). Tā kā iesniedzējtiesa savu jautājumu ir uzdevusi gan saistībā ar EKL 43. un 48. pantu, gan saistībā ar EKL 56. un 58. pantu, iepriekš ir jānoskaidro, vai un cik lielā mērā pamata lietā aplūkojamais valsts tiesiskais regulējums var ietekmēt šajos pantos garantētās brīvības. Par attiecīgo brīvību Jānorāda, ka valsts tiesību aktiem, saskaņā ar kuriem atbrīvojuma no nodokļa ienākumu gūšanas vietā piemērošana dividendēm, ko izmaksā kāda sabiedrība rezidente, ir atkarīga, pirmkārt, no tā, vai sabiedrība, kas saņem dividendes, ir sabiedrība rezidente vai nerezidente, un, otrkārt, — attiecībā uz sabiedrībām nerezidentēm, kas saņem dividendes, — no sabiedrībai, kas saņem dividendes, piederošās kapitāldaļas apmēra sabiedrībā, kas izmaksā dividendes, kā arī no tā, vai tā ir kvalificējama kā sabiedrība Direktīvas 90/435 2. panta nozīmē, var būt piemērojams gan EKL 43. pants, kas attiecas uz brīvību veikt uzņēmējdarbību, gan EKL 56. pants, kas attiecas uz kapitāla brīvu apriti. Atbrīvojumu no nodokļa ienākumu gūšanas vietā nevar saņemt ne sabiedrības nerezidentes, kurām piederošās kapitāldaļas apmērs sabiedrībā, kas izmaksā dividendes, ir mazāks par valsts tiesību aktos noteikto maksimālo robežu, kas laikā, kad radās pamata prāvā aplūkojamie fakti, atbilda 20% no pamatkapitāla, ne arī sabiedrības, kas, kaut arī to kapitāldaļās apmērs būtu lielāks par šo maksimālo robežu, neatbilst sabiedrības definīcijai Direktīvas 90/435 2. panta nozīmē. Kā izriet no lēmuma uzdot prejudiciālu jautājumu, pamata lietā sabiedrībai, kas saņem dividendes, pieder 100% sabiedrības, kas izmaksā dividendes, kapitāldaļu, bet tā netiek uzskatīta par sabiedrību minētās direktīvas 2. panta nozīmē. Tādējādi ir jākonstatē, ka pamata lieta ir tikai par pamata prāvā aplūkojamā valsts tiesiskā regulējuma ietekmi uz tādas sabiedrības rezidentes situāciju, kas ir izmaksājusi dividendes akcionāriem, kuriem pieder tās kapitāldaļas un kuriem tādējādi ir piešķirta zināma ietekme uz minētās sabiedrības lēmumiem un ļauts ietekmēt tās darbības (šajā sakarā skat. 2006. gada 12. decembra spriedumu lietā C-446/04 Test Claimants in the FII Group Litigation , Krājums, I-11753. lpp. , 38. punkts, un spriedumu lietā C-284/06 Burda , Krājums, I-4571. lpp. , 72. punkts). Turklāt saskaņā ar pastāvīgo judikatūru, ja sabiedrībai pieder kapitāldaļas citā sabiedrībā, kas tai piešķir zināmu ietekmi uz tās lēmumiem un ļauj tai ietekmēt tās darbības, jāpiemēro Līguma noteikumi par brīvību veikt uzņēmējdarbību (skat. it īpaši iepriekš minētos spriedumus lietā Cadbury Schweppes un Cadbury Schweppes Overseas , 31. punkts, kā arī lietā Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation , 39. punkts; 2007. gada 13. marta spriedumu lietā C-524/04 Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation , Krājums, I-2107. lpp. , 27. punkts; spriedumu lietā C-231/05 Oy AA , Krājums, I-6373. lpp. , 20. punkts, un iepriekš minēto spriedumu lietā Burda , 69. punkts). Pieņemot, ka pamata lietā aplūkotajiem tiesību aktiem varētu būt ierobežojoša ietekme uz kapitāla brīvu apriti, šāda ietekme ir brīvības veikt uzņēmējdarbību iespējamo šķēršļu neizbēgamas sekas un līdz ar to tā neattaisno autonomu šo tiesību aktu pārbaudi no EKL 56. panta viedokļa (šajā sakarā skat. iepriekš minētos spriedumus lietā Cadbury Schweppes un Cadbury Schweppes Overseas , 33. punkts, lietā Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation , 34. punkts, kā arī lietā Oy AA , 24. punkts). Līdz ar to uz uzdoto jautājumu ir jāatbild, ņemot vērā tikai EKL 43. un 48. pantu. Par brīvības veikt uzņēmējdarbību ierobežojuma esamību No Tiesas judikatūras izriet, ka brīvība veikt uzņēmējdarbību, kas EKL 43. pantā paredzēta Kopienu pilsoņiem un kas ietver arī tiesības sākt un izvērst darbības kā pašnodarbinātām personām, kā arī dibināt un vadīt uzņēmumus ar tādiem pašiem nosacījumiem, kādus saviem pilsoņiem paredz tās dalībvalsts tiesību akti, kurā notiek šī uzņēmējdarbība, atbilstoši EKL 48. pantam attiecībā uz sabiedrībām, kas izveidotas atbilstoši dalībvalsts tiesību aktiem un kuru juridiskā adrese, galvenā administrācija [vadība] vai galvenā uzņēmējdarbības vieta atrodas Eiropas Kopienā, ietver tiesības veikt savu darbību attiecīgajā dalībvalstī ar meitas sabiedrības, filiāles vai pārstāvniecības starpniecību (2006. gada 23. februāra spriedums lietā C-471/04 Keller Holding , Krājums, I-2107. lpp. , 29. punkts, kā arī spriedums lietā C-170/05 Denkavit Internationaal un Denkavit France , Krājums, I-11949. lpp. , 20. punkts). Attiecībā uz sabiedrībām ir būtiski norādīt, ka to juridiskā adrese EKL 48. panta nozīmē ir paredzēta, lai noteiktu to piesaisti kādas dalībvalsts tiesību sistēmai, tāpat kā fiziskām personām šim nolūkam ir pilsonība. Pieļaut, ka rezidences dalībvalsts var brīvi piemērot atšķirīgu attieksmi tikai tādēļ, ka sabiedrības juridiskā adrese atrodas citā dalībvalstī, nozīmētu padarīt EKL 43. pantu bezjēdzīgu. Tādējādi brīvības veikt uzņēmējdarbību mērķis ir uzņemošajā dalībvalstī nodrošināt tādu pašu attieksmi kā pret šīs valsts sabiedrībām, aizliedzot jebkādu diskrimināciju atkarībā no sabiedrību juridiskās adreses atrašanās vietas (skat. iepriekš minētos spriedumus lietā Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation , 43. punkts, lietā Denkavit Internationaal un Denkavit France , 22. punkts, un lietā Burda , 77. punkts, kā arī 2008. gada 22. decembra spriedumu lietā C-282/07 Truck Center , Krājums, I-10767. lpp. , 32. punkts). Šajā gadījumā netiek apstrīdēts, ka akciju sabiedrība vai ieguldījumu fonds, kas dibināts saskaņā ar Somijas tiesību aktiem un kas saņem dividendes no citas sabiedrības, kuras juridiskā adrese arī atrodas šajā dalībvalstī, principā ir atbrīvoti no nodokļa par tām, bet par dividendēm, ko sabiedrība rezidente izmaksājusi sabiedrībai nerezidentei, kas netiek uzskatīta par sabiedrību Direktīvas 90/435 2. panta nozīmē, ir jāmaksā nodoklis ienākumu gūšanas vietā. Tā kā sabiedrības rezidentes izmaksātas dividendes vispirms tiek apliktas ar nodokli kā šīs sabiedrības gūtā peļņa, tad sabiedrībai nerezidentei, kas saņem dividendes un kas netiek uzskatīta par sabiedrību Direktīvas 90/435 2. panta nozīmē, tāpēc, ka tiek iekasēts nodoklis ienākumu gūšanas vietā, par šīm dividendēm nodoklis tiek uzlikts vairākkārt, bet šāda nodokļu vairākkārtēja uzlikšana netiek piemērota dividendēm, ko saņem akciju sabiedrība rezidente vai ieguldījumu fonds rezidents. Šāds atšķirīgs dividendēm piemērojams nodokļu režīms mātes sabiedrībās atkarībā no to juridiskās adreses atrašanās vietas var būt brīvības veikt uzņēmējdarbību ierobežojums, kas principā aizliegts EKL 43. un 48. pantā, jo tas citās dalībvalstīs reģistrētām sabiedrībām padara mazāk pievilcīgu brīvības veikt uzņēmējdarbību īstenošanu, un līdz ar to tās var atteikties no meitas sabiedrības iegādāšanās, izveidošanas vai uzturēšanas dalībvalstī, kas ievieš šādu atšķirīgu režīmu (šajā sakarā skat iepriekš minēto spriedumu lietā Denkavit Internationaal un Denkavit France , 29. un 30. punkts). Protams, Tiesa jau ir nospriedusi, ka, runājot par dalībvalsts paredzētajiem pasākumiem, lai novērstu vai samazinātu nodokļu vairākkārtēju uzlikšanu vai ekonomisko dubulto nodokļu uzlikšanu sabiedrības rezidentes sadalītajai peļņai, akcionāri rezidenti, kas saņem dividendes, ne vienmēr atrodas salīdzināmā situācijā ar akcionāriem, kas saņem dividendes un ir citas dalībvalsts rezidenti (iepriekš minētie spriedumi lietā Denkavit Internationaal un Denkavit France , 34. punkts, kā arī lietā Amurta , 37. punkts). Tomēr, tiklīdz dalībvalsts vienpusēji vai, noslēdzot konvenciju, uzliek ienākuma nodokli ne tikai akcionāriem rezidentiem, bet — par dividendēm, kuras tie saņem no sabiedrības rezidentes, — arī akcionāriem nerezidentiem, minēto akcionāru nerezidentu situācija tuvinās tai, kurā atrodas akcionāri rezidenti (iepriekš minētie spriedumi lietās Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation , 68. punkts, lietā Denkavit Internationaal un Denkavit France , 35. punkts, kā arī lietā Amurta , 38. punkts). Tādējādi, tā kā dalībvalsts ir izvēlējusies pasargāt mātes sabiedrības rezidentes no nodokļu vairākkārtējas uzlikšanas peļņai, ko izmaksā mātes sabiedrība rezidente, šis pasākums ir jāpiemēro arī mātes sabiedrībām nerezidentēm, kas atrodas līdzīgā situācijā, jo analoga nodokļu uzlikšana šīm sabiedrībām nerezidentēm izriet no tās nodokļu kompetences īstenošanas attiecībā uz šīm nerezidentēm (šajā sakarā skat. iepriekš minēto spriedumu lietā Denkavit Internationaal un Denkavit France , 37. punkts). Somijas valdība tomēr uzskata, ka, tā kā valsts tiesību akti neļauj Somijā izveidot sabiedrības, kuru juridiskā forma būtu identiska saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem dibinātas SICAV formai, pēdējā minētā tās juridiskās formas un nodokļu režīma dēļ atrodas situācijā, kas objektīvi atšķiras no Somijā dibinātām sabiedrībām vai ieguldījumu fondiem. Minētā valdība norāda, ka atšķirībā no Somijas akciju sabiedrības SICAV nemaksā ienākuma nodokli dalībvalstī, kurā tā ir dibināta, jo Luksemburgā šāda sabiedrība maksā tikai kapitāla nodokli atbilstoši likmei 0,01%, un peļņai, ko tā izmaksā kādai personai, kuras domicils ir kādā citā dalībvalstī, netiek piemērots nekāds nodoklis ieņēmumu gūšanas vietā. Savukārt dividendes, ko saņēmušas Somijas akciju sabiedrības, ir atbrīvotas no nodokļa tikai tāpēc, lai novērstu to vairākkārtēju aplikšanu ar nodokli, izmaksājot peļņu akciju sabiedrībām, bet citi to ienākumi ir apliekami ar nodokli. Itālijas valdība šajā sakarā piebilst, ka SICAV , kas darbojas nekustamo īpašumu nozarē, uz kuru neattiecas Padomes 1985. gada 20. decembra Direktīva 85/611/EEK par normatīvo un administratīvo aktu koordināciju attiecībā uz pārvedamu vērtspapīru kolektīvo ieguldījumu uzņēmumiem (PVKIU) ( OV L 375, 3. lpp. ), un kuras vienīgais darbības iemesls ir kolektīvie tādu līdzekļu ieguldījumi, kas iegūti, pārdodot savas akcijas publiski, ir pilnībā caurspīdīga struktūra, kuras mērķis ir ar kolektīvas pārvaldīšanas palīdzību sekmēt individuālo katra dalībnieka ieguldījumu, un kā tāda nav līdzīga parastai sabiedrībai. Šādas sabiedrības īpašais raksturs attaisno to, ka tā ir atbrīvota no ienākuma nodokļa dalībvalstī, kurā tā ir dibināta, jo vienīgie vērā ņemamie ienākumi faktiski ir katra dalībnieka ienākumi. Problēma, kas saistīta ar nodokļa vairākkārtēju uzlikšanu, līdz ar to skar nevis SICAV , bet gan tās dalībniekus, un tādējādi šis jautājums būtu jārisina attiecīgās dalībvalsts tiesībās. Attiecībā uz SICAV , kas dibināta saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem, salīdzinājumu ar ieguldījumu fondu, kurš dibināts saskaņā ar Somijas tiesību aktiem, Somijas valdība uzsver, pirmkārt, ka pamata lietā aplūkojamajā laika posmā ar valsts tiesisko regulējumu šādam fondam, kas ir atbrīvots no nodokļa, bija aizliegts veikt tādus ieguldījumus nekustamajā īpašumā, kādi ir minēti lūgumā sniegt prejudiciālu nolēmumu. Otrkārt, SICAV izmaksātā peļņa Luksemburgā netika aplikta ar nodokli ienākumu gūšanas vietā pretēji peļņai, ko Somijas ieguldījumu fonds izmaksājis personai, kas ir citas dalībvalsts rezidente, ja vien kādā līgumā, kas noslēgts, lai novērstu nodokļu dubulto uzlikšanu, nav paredzēts citādi. Šai argumentācijai nevar piekrist. Pirmkārt, ir jānorāda — tas, ka Somijas tiesībās nepastāv tāda veida sabiedrības, kuru juridiskā forma būtu identiska saskaņā ar Luksemburgas tiesībām dibinātas SICAV formai, pats par sevi nevar pamatot atšķirīgu attieksmi, jo, tā kā dalībvalstu tiesības sabiedrību darbības jomā Kopienā nav pilnībā saskaņotas, brīvība veikt uzņēmējdarbību zaudētu jebkādu lietderīgo iedarbību. Otrkārt, Somijas valdības minētais apstāklis, ka Luksemburgā SICAV ienākumi netiek aplikti ar nodokli, pat pieņemot, ka tas ir pierādīts, neveido atšķirību starp SICAV un akciju sabiedrību rezidenti, kas pamatotu atšķirīgu attieksmi saistībā ar nodokli ienākumu gūšanas vietā par dividendēm, ko saņēmušas šo abu kategoriju sabiedrības. Proti, no vienas puses, kā norāda Somijas valdība, par dividendēm, ko kāda sabiedrība rezidente izmaksājusi citai sabiedrībai rezidentei, neiekasē nodokli, ne piemērojot nodokli ienākumu gūšanas vietā, ne arī kā daļai no ienākumiem, ko gūst sabiedrība, kura saņem dividendes. Tādējādi ar to, ka šīs kategorijas ienākumiem Luksemburgā netiek piemērots nodoklis, nevar pamatot, ka šie ienākumi tiek aplikti ar nodokli Somijā, jo tā ir izvēlējusies neīstenot savu nodokļu uzlikšanas kompetenci attiecībā uz šādiem ienākumiem, ja tos saņem Somijā dibinātas sabiedrības. No otras puses, Somijas valdība nav norādījusi, kādā veidā nodokļu režīms, kas piemērojams citu kategoriju ienākumiem, kurus gūst sabiedrības rezidentes un SICAV nerezidentes, ir piemērots, lai novērtētu šo divu veidu sabiedrību līdzību saistībā ar atbrīvojumu no nodokļa ienākumu gūšanas vietā par saņemtajām dividendēm. Treškārt, vērā ņemams nav arī Itālijas valdības arguments, ka tāpēc, ka Luksemburgas Lielhercogiste ar nodokli neapliek SICAV ienākumus, nodokļu vairākkārtēja uzlikšana skar nevis SICAV , bet gan tās akcionārus, un tā būtu jānovērš dalībvalstij, kurā šie akcionāri ir rezidenti. Tieši Somijas Republika, pakļaujot nodokļu ienākumu gūšanas vietā iekasēšanai ienākumus, kas jau ir bijuši aplikti ar nodokļiem sabiedrībā, kas izmaksā dividendes, ir radījusi nodokļu vairākkārtēju uzlikšanu, ko šī dalībvalsts ir vēlējusies novērst attiecībā uz dividendēm, kas izmaksātas sabiedrībām rezidentēm. Šajos apstākļos Somijas un Itālijas valdības norādītās atšķirības, kas pastāv starp SICAV , kas dibināta saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem, un akciju sabiedrību, kura dibināta saskaņā ar Somijas tiesību aktiem, nav pietiekamas, lai tās objektīvi būtu nošķiramas nolūkā piemērot atbrīvojumu no nodokļa ienākumu gūšanas vietā par saņemtajām dividendēm. Tādējādi vairs nav jāpārbauda, kādā mērā minēto valdību norādītās atšķirības starp SICAV , kas dibināta saskaņā ar Luksemburgas tiesību aktiem, un Somijas ieguldījumu fondu ir būtiskas, lai radītu šādu objektīvu situācijas atšķirību. No tā izriet, ka atšķirīga attieksme pret SICAV nerezidentēm un akciju sabiedrībām rezidentēm saistībā ar atbrīvojumu no nodokļa ienākumu gūšanas vietā par dividendēm, ko tām izmaksā sabiedrības rezidentes, ir brīvības veikt uzņēmējdarbību ierobežojums, kas principā aizliegta EKL 43. un 48. pantā. Par brīvības veikt uzņēmējdarbību ierobežojuma pamatojumu No Tiesas judikatūras izriet, ka ierobežojumu brīvībai veikt uzņēmējdarbību var pieļaut tikai tad, ja to pamato primāri vispārējo interešu iemesli. Tāpat šādā gadījumā ir nepieciešams, lai tas būtu piemērots attiecīgā mērķa sasniegšanai un lai tas nepārsniegtu to, kas nepieciešams šī mērķa sasniegšanai (skat. 2008. gada 15. maija spriedumu lietā C-414/06 Lidl Belgium , Krājums, I-3601. lpp. , 27. punkts, kā arī spriedumu lietā C-157/07 Krankenheim Ruhesitz am Wannsee-Seniorenheimstatt , Krājums, I-8061. lpp. , 40. punkts un tajā minētā judikatūra). Somijas valdība šajā sakarā norāda, ka valsts režīms paredz novērst izvairīšanos no nodokļu maksāšanas, jo atbrīvojums no nodokļa ienākumu gūšanas vietā par dividendēm, kas izmaksātas sabiedrībai, kura dibināta nevis Somijas Republikā, bet citā dalībvalstī, kas pati nemaksā nodokli par šo ienākumu un kurā ienākumu izmaksāšana netiek aplikta ar nodokli ienākumu gūšanas vietā, rada risku, ka varētu rasties mākslīgi veidojumi, kas paredzēti, lai izvairītos no ienākumu jebkāda veida aplikšanas ar nodokli. Turklāt pamata prāvā aplūkojamais nodokļu režīms paredz novērst tādu rīcību, kas varētu apdraudēt Somijas Republikas tiesības īstenot savu nodokļu uzlikšanas kompetenci saistībā ar darbībām, kas veiktas tās teritorijā. Nodokļa ienākumu gūšanas vietā piemērošana tādējādi būtu pamatota ar vajadzību saglabāt sabalansētu nodokļu uzlikšanas kompetenču sadalījumu, par ko vienojusies šī dalībvalsts un Luksemburgas Lielhercogiste nodokļu konvencijā, saskaņā ar kuru valsts, kurā tiek gūti ienākumi, saglabā tiesības ienākumu gūšanas vietā iekasēt 5% no tiem. Itālijas valdība piebilst, ka atbrīvojums no nodokļa ienākumu gūšanas vietā mudinātu sabiedrību grupas izveidot savas mātes sabiedrības valstīs, kur nodokļi ir zemāki vai pat to nav, un tas sabiedrību grupām pilnībā sniegtu tiesības izvēlēties, kur un kādā mērā dividendes, kas gūtas kādas dalībvalsts teritorijā, ir jāapliek ar nodokli, jo šai dalībvalstij tiktu atņemta kompetence uzlikt nodokļus par šīm dividendēm. Šī valdība arī uzskata, ka vajadzība novērst izvairīšanos no nodokļa maksāšanas un saglabāt sabalansētu nodokļu uzlikšanas kompetenču sadali attaisno nodokļa ienākumu gūšanas vietā piemērošanu. Visbeidzot, Somijas valdība uzskata, ka pamata lietā aplūkojamo tiesisko regulējumu pamato vajadzība saglabāt Somijas nodokļu režīma konsekvenci, kura balstās uz principu, ka atbrīvojums no nodokļa ienākumu gūšanas vietā par dividendēm, ko saņēmusi akciju sabiedrība rezidente un ieguldījumu fonds rezidents, tiek kompensēts, uzliekot nodokli atbilstošajiem ienākumiem, ko guvusi fiziska persona, kura saņem dividendes, jo akciju sabiedrības akcionārs maksā nodokli par šīm dividendēm un peļņa, ko izmaksājis ieguldījumu fonds, Somijā tiek uzskatīta par ienākumu no kapitāla, kas tiek aplikts ar nodokli atbilstoši 28% likmei. Somijas un Itālijas valdību šādi norādīto pamatojumu nevar pieņemt. Vispirms attiecībā uz argumentu par izvairīšanās no nodokļu maksāšanas novēršanu ir jāatgādina, ka saskaņā ar pastāvīgo judikatūru valsts pasākums, kas ierobežo brīvību veikt uzņēmējdarbību, var būt pamatots, ja tas specifiski attiecas uz pilnīgi fiktīviem mehānismiem, kuru mērķis ir izvairīties no attiecīgās dalībvalsts tiesību aktu piemērošanas (šajā sakarā skat. 1998. gada 16. jūlija spriedumu lietā C-264/96 ICI , Recueil , I-4695. lpp. , 26. punkts, kā arī iepriekš minētos spriedumus lietā Marks & Spencer , 57. punkts, lietā Cadbury Schweppes un Cadbury Schweppes Overseas , 51. punkts, un lietā Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation , 72. punkts). Lai brīvības veikt uzņēmējdarbību ierobežojumu varētu pamatot ar cīņu pret ļaunprātīgām darbībām, konkrētajam šāda ierobežojuma mērķim ir jābūt radīt šķēršļus darbībām, ko raksturo pilnīgi fiktīvu mehānismu, kam nav nekāda sakara ar saimniecisku realitāti, izveide, lai izvairītos no nodokļiem, kas parasti jāmaksā par peļņu, kas gūta no valsts teritorijā veiktas darbības (iepriekš minētie spriedumi lietā Cadbury Schweppes un Cadbury Schweppes Overseas , 55. punkts, kā arī lietā Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation , 74. punkts). Pietiek norādīt, ka pamata lietā aplūkojamais nodokļu režīms specifiski neattiecas uz šādiem pilnīgi fiktīviem mehānismiem, kam nav nekāda sakara ar saimniecisku realitāti un kas izveidoti tikai tāpēc, lai izvairītos no nodokļiem, kuri parasti jāmaksā par peļņu, kas gūta no valsts teritorijā veiktas darbības, un tādējādi to nevar pamatot ar iemesliem, kas saistīti ar izvairīšanās no nodokļu maksāšanas novēršanu. Turklāt attiecībā uz argumentu par sabalansētu nodokļu uzlikšanas kompetenču sadalījumu ir jāatgādina, ka šādu pamatojumu var pieņemt, ja attiecīgā režīma mērķis ir novērst tādas darbības, kas var apdraudēt dalībvalsts tiesības īstenot savu kompetenci nodokļu jomā saistībā ar tās teritorijā veiktajām darbībām (skat. 2007. gada 29. marta spriedumu lietā C-347/04 Rewe Zentralfinanz , Krājums, I-2647. lpp. , 42. punkts, kā arī iepriekš minētos spriedumus lietā Oy AA , 54. punkts, un lietā Amurta , 58. punkts). Tomēr, ja dalībvalsts ir izvēlējusies neuzlikt nodokli sabiedrībām, kas saņem dividendes un kas ir dibinātas tās teritorijā, attiecībā uz šāda veida ienākumiem, tā nevar atsaukties uz vajadzību saglabāt sabalansētu nodokļu uzlikšanas kompetenču sadalījumu starp dalībvalstīm, lai pamatotu nodokļa uzlikšanu citā dalībvalstī dibinātām sabiedrībām, kas saņem dividendes (iepriekš minētais spriedums lietā Amurta , 59. punkts). Šajā sakarā tam, ka nodokļu konvencijā Somijas Republikai ir paredzētas tiesības īstenot savu nodokļu uzlikšanas kompetenci attiecībā uz dividendēm, ko šajā dalībvalstī dibinātas sabiedrības izmaksājušas personām, kuras ir Luksemburgas rezidentes, nav nozīmes. Dalībvalsts nevar atsaukties uz konvenciju, kuras mērķis ir novērst nodokļu dubulto uzlikšanu, lai izvairītos no pienākumiem, kas tai ir jāpilda saskaņā ar Līgumu (skat. iepriekš minētos spriedumus lietā Denkavit Internationaal un Denkavit France , 53. punkts, kā arī lietā Amurta , 55. punkts). Turklāt, tā kā par dividendēm, ko izmaksājušas sabiedrības rezidentes, nodokļus kā par gūto peļņu maksā sabiedrības, kas tās izmaksā, atbrīvojums no nodokļa ienākumu gūšanas vietā par šīm dividendēm neliedz Somijas Republikai īstenot tiesības uzlikt nodokli par ienākumiem, kas attiecas uz tās teritorijā veiktajām darbībām. Visbeidzot, attiecībā uz argumentu par Somijas nodokļu režīma konsekvences saglabāšanu ir jāatgādina, ka Tiesa ir atzinusi, ka vajadzība saglabāt šādu konsekvenci var pamatot Līgumā garantēto pamatbrīvību īstenošanas ierobežošanu (skat. 1992. gada 28. janvāra spriedumus lietā C-204/90 Bachmann , Recueil , I-249. lpp. , 28. punkts; lietā C-300/90 Komisija/Beļģija, Recueil , I-305. lpp., 21. punkts; iepriekš minētos spriedumus lietā Keller Holding , 40. punkts, un lietā Amurta , 46. punkts, un spriedumu lietā C-293/06 Deutsche Shell , Krājums, I-1129. lpp. , 37. punkts). Lai pieņemtu argumentu, kas ir balstīts uz šādu pamatojumu, Tiesa tomēr prasa, lai pastāvētu tieša saikne starp attiecīgo nodokļu priekšrocību un šīs priekšrocības kompensāciju, iekasējot noteiktus nodokļus (1995. gada 14. novembra spriedums lietā C-484/93 Svensson un Gustavsson , Recueil , I-3955. lpp. , 18. punkts; iepriekš minētais spriedums lietā ICI , 29. punkts, spriedums lietā C-319/02 Manninen , Krājums, I-7477. lpp. , 42. punkts, kā arī iepriekš minētais spriedums lietā Keller Holding , 40. punkts), un šīs saiknes tiešais raksturs ir jānovērtē, ņemot vērā attiecīgā tiesiskā regulējuma mērķi (iepriekš minētie spriedumi lietā Manninen , 43. punkts, un lietā Deutsche Shell , 39. punkts, kā arī spriedums lietā C-418/07 Papillon , Krājums, I-8947. lpp. , 44. punkts). Atbilstoši pamata lietā aplūkojamam nodokļu režīmam atbrīvojumam no nodokļa ienākumu gūšanas vietā par dividendēm nav izvirzīts nosacījums, ka dividendes, ko saņēmusi akciju sabiedrība, tai ir jāizmaksā tālāk un ka to aplikšana ar nodokli, ko maksā minētās sabiedrības kapitāldaļu turētāji, ļauj kompensēt atbrīvojumu no nodokļa ienākumu gūšanas vietā. Tādējādi šī sprieduma 72. punktā minētās judikatūras nozīmē nepastāv tieša saikne starp atbrīvojumu no nodokļa ienākumu gūšanas vietā un nodokļa iekasēšanu par minētajām dividendēm kā par ienākumiem, ko guvuši akciju sabiedrības kapitāldaļu turētāji. No tā izriet, ka brīvības veikt uzņēmējdarbību ierobežojumu, ko paredz pamata lietā aplūkojamais tiesiskais regulējums, nevar pamatot vajadzība saglabāt Somijas nodokļu režīma konsekvenci. Ņemot vērā iepriekš izklāstīto, uz uzdoto jautājumu ir jāatbild tā, ka EKL 43. un 48. pants ir interpretējami tādējādi, ka tie nepieļauj tādus dalībvalsts tiesību aktus, kas no nodokļa ienākumu gūšanas vietā atbrīvo dividendes, kuras meitas sabiedrība, kas ir šīs valsts rezidente, izmaksājusi tajā pašā valstī dibinātai akciju sabiedrībai, bet kas paredz, ka šāds nodoklis ienākumu gūšanas vietā ir jāmaksā par līdzīgām dividendēm, kuras izmaksātas SICAV veida mātes sabiedrībai, kas ir citas dalībvalsts rezidente un kas pastāv tādā juridiskā formā, kura pirmās valsts tiesībās nav pazīstama un kura nav iekļauta Direktīvas 90/435 2. panta a) punktā ietvertajā sabiedrību sarakstā, un kas ir atbrīvota no ienākuma nodokļa atbilstoši otras dalībvalsts tiesību aktiem. Par tiesāšanās izdevumiem Attiecībā uz lietas dalībniekiem šī tiesvedība ir stadija procesā, kuru izskata iesniedzējtiesa, un tā lemj par tiesāšanās izdevumiem. Tiesāšanās izdevumi, kas radušies, iesniedzot apsvērumus Tiesai, un kas nav minēto lietas dalībnieku tiesāšanās izdevumi, nav atlīdzināmi. Ar šādu pamatojumu Tiesa (pirmā palāta) nospriež: EKL 43. un 48. pants ir interpretējami tādējādi, ka tie nepieļauj tādus dalībvalsts tiesību aktus, kas no nodokļa ienākumu gūšanas vietā atbrīvo dividendes, kuras meitas sabiedrība, kas ir šīs valsts rezidente, izmaksājusi tajā pašā valstī dibinātai akciju sabiedrībai, bet kas paredz, ka šāds nodoklis ienākumu gūšanas vietā ir jāmaksā par līdzīgām dividendēm, kuras izmaksātas ieguldījumu sabiedrības ar mainīgu pamatkapitālu ( SICAV ) statusam atbilstošai mātes sabiedrībai, kas ir citas dalībvalsts rezidente un kas pastāv tādā juridiskā formā, kura pirmās valsts tiesībās nav pazīstama un kura nav iekļauta sabiedrību sarakstā, kas ietverts 2. panta a) punktā Padomes 1990. gada 23. jūlija Direktīvā 90/435/EEK par kopēju nodokļu sistēmu, ko piemēro [mātes uzņēmumiem] un [meitas uzņēmumiem], kas atrodas dažādās dalībvalstīs, kurā grozījumi izdarīti ar Padomes Direktīvu 2003/123/EK, un kas ir atbrīvota no ienākuma nodokļa atbilstoši otras dalībvalsts tiesību aktiem. [Paraksti] ( *1 ) Tiesvedības valoda — somu.

61995CJ0163

en

Grounds 1 By order of 25 May 1995, received at the Court on 29 May 1995, the House of Lords referred to the Court for a preliminary ruling under the Protocol of 3 June 1971 on the interpretation by the Court of Justice of the Convention of 27 September 1968 on Jurisdiction and the Enforcement of Judgments in Civil and Commercial Matters (OJ 1978 L 304, p. 36, hereinafter `the Brussels Convention') two questions on the interpretation of Article 21 of that Convention, as amended by the Convention of 9 October 1978 on the Accession of the Kingdom of Denmark, Ireland and the United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland (OJ 1978 L 304, p. 1) and the Convention of 25 October 1982 on the Accession of the Hellenic Republic (OJ 1982 L 388, p. 1) and the Convention of 26 May 1989 on the Accession of the Kingdom of Spain and the Portuguese Republic (OJ 1989 L 285, p. 1, hereinafter `the San Sebastian Convention'), and of Article 29 of the San Sebastian Convention. 2 Those questions were raised in proceedings between Freifrau von Horn, domiciled in Portugal, and Mr Cinnamond, domiciled in the United Kingdom, concerning the payment of a sum of money which she claims from him as constituting payment for the sale to a Gibraltar company of shares in a property company. 3 On 27 August 1991 Mr Cinnamond brought proceedings against Freifrau von Horn in the Tribunal de Círculo (Circuit Court), Portimão, Portugal, for a declaration that he did not owe the sum of £600 000 or the equivalent in escudos. In those proceedings Freifrau von Horn counterclaimed for a declaration that Mr Cinnamond owed her £600 000 and an order for payment. 4 On 9 November 1992 Freifrau von Horn issued a writ in the High Court of Justice, served on Mr Cinnamond on 18 November 1992, for payment of £600 000 as the balance due for the shares or, in the alternative, for damages. On 27 November 1992 Mr Cinnamond issued a summons for a declaration that that court lacked jurisdiction. On 5 March 1993 the proceedings were stayed. On 21 April 1993 a judge of the High Court allowed Freifrau von Horn's appeal against the stay. Mr Cinnamond appealed against the judge's decision to the Court of Appeal, which dismissed his appeal by judgment of 25 February 1994. On 19 July 1994 the House of Lords granted Mr Cinnamond leave to appeal. 5 Since it considered that the dispute raised questions of the interpretation of the Brussels and San Sebastian Conventions, the House of Lords stayed proceedings and referred the following questions to the Court: `In a case where: (a) there are pending proceedings in two different Contracting States involving the same cause of action and between the same parties; (b) the first such proceedings in time were initiated in Contracting State A before the Brussels Convention and/or any applicable accession convention came into force in that State; (c) the second such proceedings are initiated in Contracting State B in accordance with Article 2 of the Brussels Convention after the Brussels Convention and/or any applicable accession convention has come into force in both State A and State B; and having regard to Article 29(1) of the San Sebastian Convention and the corresponding articles in any other applicable accession convention and Article 21 of the Brussels Convention (as amended): (1) Does the Brussels Convention (as amended) and/or any applicable accession convention lay down any, and if so what, rules as to whether the proceedings in State B may or must be stayed, or jurisdiction declined, on the ground of pending proceedings in State A and in particular (2) Is the Court second seised required or permitted, for the purpose of deciding whether or not to decline jurisdiction in respect of, or to stay, the proceedings before it, to conduct any and, if so, what examination of the basis upon which the court first seised assumed jurisdiction?' 6 In answering those questions, which should be taken together, it must be noted that under Article 21 of the Brussels Convention, as amended by Article 8 of the San Sebastian Convention, `Where proceedings involving the same cause of action and between the same parties are brought in the courts of different Contracting States, any court other than the court first seised shall of its own motion stay its proceedings until such time as the jurisdiction of the court first seised is established. Where the jurisdiction of the court first seised is established, any court other than the court first seised shall decline jurisdiction in favour of that court.' 7 Article 29 of the San Sebastian Convention reads as follows: `1. The 1968 Convention and the 1971 Protocol, as amended by the 1978 Convention, the 1982 Convention and this Convention, shall apply only to legal proceedings instituted and to authentic instruments formally drawn up or registered after the entry into force of this Convention in the State of origin and, where recognition or enforcement of a judgment or authentic instrument is sought, in the State addressed. 2. However, judgments given after the date of entry into force of this Convention between the State of origin and the State addressed in proceedings instituted before that date shall be recognized and enforced in accordance with the provisions of Title III of the 1968 Convention, as amended by the 1978 Convention, the 1982 Convention and this Convention, if jurisdiction was founded upon rules which accorded with the provisions of Title II of the 1968 Convention, as amended, or with the provisions of a convention which was in force between the State of origin and the State addressed when the proceedings were instituted.' 8 In accordance with Article 32(2) thereof, the San Sebastian Convention entered into force between Portugal and the United Kingdom on the first day of the third month following the deposit of the last instrument of ratification, namely 1 July 1992. 9 The rule which governs the temporal application of Article 21 of the Brussels Convention is therefore that laid down in Article 29(1) of the San Sebastian Convention. However, that provision does not allow it to be determined with certainty whether the lis pendens provisions of Article 21 of the Brussels Convention apply where the first proceedings were brought in a Contracting State before the date of entry into force of the San Sebastian Convention and the second proceedings were brought in another Contracting State after that date, or whether both sets of proceedings must have been brought after the entry into force of the San Sebastian Convention. 10 First, while Article 21 is included in Title II of the Brussels Convention among the provisions which determine jurisdiction of the court seised, it requires that court to stay the proceedings before it and, as the case may be, decline jurisdiction because of the existence of proceedings before a court of another Contracting State. In contrast to other procedural rules, it thus necessarily implies the taking into account of other proceedings, which may have been brought before or after the entry into force of the Convention. 11 While Article 29(1) of the San Sebastian Convention states that the Brussels Convention is to apply to legal proceedings instituted after its entry into force, it does not specify whether, in the case, referred to in Article 21 of the Brussels Convention, where several actions are pending before the courts of different Contracting States, it is necessary that all the proceedings should have been instituted after the date of entry into force or whether it is enough that the proceedings pending before the court last seised were so instituted. 12 Most of the language versions of Article 21 of the Brussels Convention admittedly refer to the institution of the proceedings and thus appear to suggest that Article 29(1) of the San Sebastian Convention is to be interpreted as providing that Article 21 is to apply only if all the proceedings were commenced after the entry into force of the Convention. However, the German (`werden ... anhängig gemacht') and Dutch (`aanhangig zijn') versions refer to the situation where the proceedings are pending, so that they permit the interpretation that by reason of Article 29(1) the rule in Article 21 applies where that situation is shown to exist before the court second seised after the entry into force of the San Sebastian Convention. 13 Second, the two interpretations mentioned in paragraph 9 above are both capable of leading to consequences which are unsatisfactory and contrary to the aims of the Brussels Convention as set out in its preamble, which are, in particular, to facilitate reciprocal recognition and enforcement of judgments of courts and tribunals and to strengthen the legal protection of persons established in the Community. With respect more particularly to Article 21, the Court has repeatedly observed that that provision, together with Article 22 on related actions, is contained in Section 8 of Title II of the Brussels Convention, a section which is intended, in the interests of the proper administration of justice within the Community, to prevent parallel proceedings before the courts of different Contracting States and to avoid conflicts between decisions which might arise therefrom. Those rules are therefore designed to preclude, in so far as possible and from the outset, a situation such as that referred to in Article 27(3), namely the non-recognition of a judgment on account of its irreconcilability with a judgment given between the same parties in the State addressed (see Case 144/86 Gubisch Maschinenfabrik v Palumbo [1987] ECR 4861, paragraph 8, and Case C-351/89 Overseas Union Insurance and Others v New Hampshire Insurance [1991] ECR I-3317, paragraph 16). 14 The view that Article 21 applies where the second proceedings have been brought after the date of entry into force of the San Sebastian Convention, even if the first action was commenced before that date, could make it impossible for the parties to the proceedings to obtain a judgment enforceable in the Contracting State in which the second proceedings take place. The court second seised would have to stay the proceedings and, as the case may be, decline jurisdiction by reason of the existence of proceedings before a court of another Contracting State, even though recognition and enforcement of the judgment given in those proceedings might prove impossible in the State addressed. That would be the case in particular, under Article 29(2) of the San Sebastian Convention, if the jurisdiction of the court of the Contracting State of origin was founded on rules which did not accord with Title II of the Brussels Convention or with the provisions of a convention which was in force between the State of origin and the State addressed when the proceedings were instituted. 15 The contrary view, namely that Article 21 applies only if the two sets of proceedings were instituted after the entry into force of the San Sebastian Convention, on the other hand, would lead to their continuing, in the two Contracting States, and possibly resulting in two different judgments being delivered. If those decisions were irreconcilable, neither of them could be recognized in the other State, in accordance with Article 27(3) of the Brussels Convention. 16 In those circumstances, it may be seen that it is essential to interpret Article 29(1) of the San Sebastian Convention in the light of the structure and aims of that Convention and the Brussels Convention. 17 That provision should therefore be construed in such a way as to make it possible for the legal protection of persons established in the Community to be strengthened and recognition and enforcement of judicial decisions to be facilitated, in particular by reducing the danger of irreconcilable judgments being delivered, that being a ground for refusing recognition and enforcement under Article 27(3) and the second paragraph of Article 34 of the Brussels Convention (see Case C-220/88 Dumez France and Tracoba v Hessische Landesbank and Others [1990] ECR I-49, paragraph 18, and Overseas Union Insurance, paragraph 15). 18 In accordance with Article 29(2) of the San Sebastian Convention, judgments delivered in a Contracting State after the date of entry into force of that Convention in proceedings brought before that date must be recognized and enforced in accordance with Title III of the Brussels Convention if jurisdiction was founded on rules which accorded with the provisions of Title II of that Convention or with the provisions of a convention which was in force between the State of origin and the State addressed when the proceedings were instituted. 19 In such a case, therefore, the court second seised should, in accordance with Article 21, stay the proceedings of its own motion until the jurisdiction of the court first seised is established and, where the jurisdiction of the court first seised is established, decline jurisdiction in favour of that court. The production of parallel, potentially conflicting judgments which might prevent recognition and enforcement will thereby be avoided. 20 If, on the other hand, the jurisdiction of the court first seised is founded on rules which do not accord with the provisions of Title II of that Convention or with the provisions of a convention which was in force between the State of origin and the State addressed when the proceedings were instituted, its judgment could not be recognized in the Contracting State of the court second seised. 21 In such a case, the court second seised should disapply Article 21 and continue with the proceedings before it. In that way a judgment can be given in the Contracting State of the court second seised, in which the judgment of the court first seised cannot be recognized or enforced. Moreover, the judgment of the court second seised can be recognized and enforced in the Contracting State of the court first seised, provided always that it is not incompatible with a judgment given between the same parties in that State. 22 Further, if the court first seised has not yet ruled on whether it has jurisdiction, it is for the court second seised to apply Article 21 of the Brussels Convention provisionally and stay its proceedings. However, those proceedings may later be resumed if the court first seised declines jurisdiction or the rule on which it has founded its jurisdiction does not accord with the rules of Title II of the Brussels Convention or with a convention which was in force between the State of origin and the State addressed when the proceedings were instituted. 23 That interpretation does admittedly mean that a court of a Contracting State will review the jurisdiction of a court of another Contracting State outside the cases expressly listed in Article 28 and the second paragraph of Article 34 of the Brussels Convention, even though, as the Court held in Overseas Union Insurance, paragraph 24, apart from those limited exceptions, the Convention does not authorize such a review. However, an exception to that principle appears justified in the situation referred to by the national court. 24 First, by virtue of the transitional provision contained in Article 29(2) of the San Sebastian Convention, application of the rules of that convention which concern the recognition and enforcement of judgments specifically depends on the basis of the jurisdiction of the court first seised. 25 Second, the court second seised must restrict itself to determining whether the jurisdiction of the court first seised accords with the rules of the Brussels Convention, or a convention concluded between the two States concerned, which are common to both courts and may be interpreted with equal authority by the courts of both Contracting States (see Overseas Union Insurance, cited above, paragraph 23). In the particular case where the jurisdiction of the court first seised derives, in accordance with Article 4 of the Brussels Convention, from the law of the State of that court, which would thus undeniably be better placed to rule on the question of its own jurisdiction, the court second seised should restrict itself to ascertaining whether the conditions for the application of that provision are satisfied, namely that the plaintiff is domiciled in a Contracting State and the defendant is not domiciled in such a State. In no case, therefore, may the court second seised assess the jurisdiction of the court first seised in the light of the law of the State of that court. 26 Lastly, it must be emphasized that the above rules apply only on a transitional basis to resolve the difficulties deriving from the entry into force of the Brussels Convention and only for so long as proceedings brought before that entry into force are still pending in a Contracting State. Consequently, the principle referred to in paragraph 23 above suffers no lasting injury. 27 The answer to the national court's questions must therefore be that Article 29(1) of the San Sebastian Convention must be interpreted as meaning that where proceedings involving the same cause of action and between the same parties are pending in two different Contracting States, the first proceedings having been brought before the date of entry into force of the Brussels Convention between those States and the second proceedings after that date, the court second seised must apply Article 21 of the Brussels Convention if the court first seised has assumed jurisdiction on the basis of a rule which accords with the provisions of Title II of that Convention or with the provisions of a convention which was in force between the two States concerned when the proceedings were instituted, and must do so provisionally if the court first seised has not yet ruled on whether it has jurisdiction. On the other hand, the court second seised must not apply Article 21 of the Brussels Convention if the court first seised has assumed jurisdiction on the basis of a rule which does not accord with the provisions of Title II of that Convention or with the provisions of a convention which was in force between those two States when the proceedings were instituted. Decision on costs Costs 28 The costs incurred by the United Kingdom Government and by the Commission of the European Communities, which have submitted observations to the Court, are not recoverable. Since these proceedings are, for the parties to the main proceedings, a step in the proceedings pending before the national court, the decision on costs is a matter for that court. Operative part On those grounds, THE COURT (Sixth Chamber), in answer to the questions referred to it by the House of Lords by order of 25 May 1995, hereby rules: Article 29(1) of the Convention of 26 May 1989 on the Accession of the Kingdom of Spain and the Portuguese Republic to the Convention on Jurisdiction and the Enforcement of Judgments in Civil and Commercial Matters must be interpreted as meaning that where proceedings involving the same cause of action and between the same parties are pending in two different Contracting States, the first proceedings having been brought before the date of entry into force of the Brussels Convention between those States and the second proceedings after that date, the court second seised must apply Article 21 of the latter Convention if the court first seised has assumed jurisdiction on the basis of a rule which accords with the provisions of Title II of that Convention or with the provisions of a convention which was in force between the two States concerned when the proceedings were instituted, and must do so provisionally if the court first seised has not yet ruled on whether it has jurisdiction. On the other hand, the court second seised must not apply Article 21 of the Convention on Jurisdiction and the Enforcement of Judgments in Civil and Commercial Matters if the court first seised has assumed jurisdiction on the basis of a rule which does not accord with the provisions of Title II of that Convention or with the provisions of a convention which was in force between those two States when the proceedings were instituted.

61992TJ0087

pt

Fundamentação jurídica do acórdão Factos na origem do recurso 1 A recorrente, BVBA Kruidvat (a seguir «Kruidvat»), é a filial belga de uma cadeia neerlandesa de cerca de 300 lojas, cuja actividade assenta no conceito denominado «health & beauty» e que operam sob o nome «Kruidvat». Essas lojas possuem uma secção consagrada aos produtos cosméticos, uma secção de alimentação dietética e natural e uma secção de perfumaria com diferentes marcas concorrentes de perfumes de luxo, incluindo os da marca Givenchy, obtidas no mercado paralelo. Nos Países Baixos, a cadeia Kruidvat é considerada pelo consumidor como o «número um absoluto» no que concerne a venda de perfumes de luxo (v. os anexos 18 e 20 da réplica). 2 A Parfums Givenchy SA (a seguir «Givenchy») é fabricante de produtos cosméticos de luxo e faz parte do grupo Louis Vuitton Moët-Hennessy que, com as sociedades Parfums Christian Dior e Parfums Christian Lacroix, operam no mesmo mercado que a Givenchy. Por intermédio destas três sociedades, o grupo Louis Vuitton Moët-Hennessy detém mais de 10% do mercado comunitário dos produtos de perfumaria de luxo. 3 Em 19 de Março de 1990, a Givenchy notificou à Comissão a rede de contratos de distribuição selectiva para a comercialização dos seus produtos de perfumaria alcoólica, de cuidados e de beleza nos Estados-Membros, pedindo, a título principal, um certificado negativo na acepção do artigo 2._ do Regulamento n._ 17 do Conselho, de 6 de Fevereiro de 1962, primeiro regulamento de execução dos artigos 85._ e 86._ do Tratado (JO 1962, 13, p. 204; EE 08 F1 p. 22, a seguir «Regulamento n._ 17»), e, a título subsidiário, uma isenção ao abrigo do artigo 85._, n._ 3, do Tratado. 4 Resulta do «Contrat de distributeur agréé CEE ligne parfumée» (a seguir «Contrato») e das condições gerais de venda a ele anexas, na versão notificada, que a rede de distribuição da Givenchy é uma rede fechada, que proíbe aos seus membros venderem ou abastecerem-se dos produtos da marca Givenchy fora da rede. Por seu turno, a Givenchy compromete-se a assegurar o respeito das condições da distribuição no quadro das leis e regulamentações em vigor e a retirar a sua marca dos pontos de venda que não preencham as condições contratuais de selecção. 5 Os critérios de selecção dos retalhistas autorizados previstos no Contrato referem-se essencialmente à qualificação profissional do pessoal e aos estágios que é obrigado a efectuar, à localização e à instalação do ponto de venda, à insígnia do retalhista, bem como a certas outras condições que este deve preencher, nomeadamente em relação à conservação dos produtos, à realização de um volume mínimo de compras anuais, à presença no ponto de venda de um conjunto de marcas concorrentes que seja satisfatória para ilustrar a imagem dos produtos Givenchy e à cooperação publicitária e promocional entre o retalhista e a Givenchy. 6 Em 8 de Outubro de 1991, a Comissão publicou, em conformidade com o artigo 19._, n._ 3, do Regulamento n._ 17, uma comunicação em que se propunha adoptar uma decisão favorável em relação ao Contrato e em que convidava os terceiros interessados a apresentarem as suas eventuais observações no prazo de trinta dias (JO C 262, p. 2). 7 Na sequência desta publicação, a Comissão recebeu um certo número de observações, nomeadamente as do Raad voor het Filiaal- en Grootwinkelbedrijf (associação do sector das lojas com sucursais e das grandes superfícies, a seguir «Raad FGB»), apresentadas em 29 de Novembro de 1991. Nessa altura, a Kruidvat BV, uma das sociedades-mãe da Kruidvat, era membro do Raad FGB. 8 O Contrato, na versão visada pela Decisão 92/428/CEE da Comissão, de 24 de Julho de 1992, relativa a um processo de aplicação do artigo 85._ do Tratado CEE (IV/33.542 - Sistema de distribuição selectiva da Parfums Givenchy) (JO L 236, p. 11, a seguir «Decisão»), entrou em vigor em 1 de Janeiro de 1992 (v. artigo 1._, segundo parágrafo, da Decisão). 9 Em 3 de Julho de 1992, a sociedade Copardis SA (a seguir «Copardis»), representante exclusiva da Givenchy na Bélgica, requereu contra a Kruidvat, em procedimento cautelar de 8 de Julho de 1992, ao presidente do Rechtbank van koophandel te Dendermonde que lhe fosse ordenado que pusesse termo a todas as vendas de produtos da marca Givenchy no território belga, principalmente, porque um revendedor que não faz parte da rede de distribuição selectiva da Givenchy, mas que apesar disso vende os seus produtos, pratica um acto de concorrência desleal, na acepção da legislação belga sobre as práticas comerciais. Nesse procedimento, a Kruidvat deduziu oposição, alegando que a rede de distribuição selectiva da Givenchy era ilegal porque contrariava o artigo 85._, n.os 1 e 2, do Tratado. 10 A Comissão adoptou a decisão em 24 de Julho de 1992. O artigo 1._ do dispositivo tem a seguinte redacção: «Artigo 1._ São declaradas inaplicáveis, nos termos do n._ 3 do artigo 85._ do Tratado CEE, as disposições previstas no n._ 1 do artigo 85._ ao contrato-tipo de distribuidor autorizado que vincula a Givenchy, ou se for caso disso, os agentes exclusivos da Givenchy, aos seus retalhistas especializados estabelecidos na Comunidade, bem como às condições gerais de venda a ele anexas. A presente decisão é aplicável com efeitos retroactivos de 1 de Janeiro de 1992 a 31 de Maio de 1997.» 11 Resulta dos autos que o presidente do Rechtbank van koophandel te Dendermonde indeferiu o pedido da Copardis em 24 de Fevereiro de 1993 e que esta última interpôs recurso dessa decisão no Hof van Beroep te Gent em 28 de Abril de 1993. Tramitação processual e pedidos das partes 12 Por petição apresentada na Secretaria do Tribunal de Primeira Instância em 16 de Outubro de 1992, a recorrente interpôs o presente recurso. 13 Em 3 de Março de 1993 por requerimento separado a Comissão suscitou uma questão prévia de inadmissibilidade. Por requerimento apresentado em 14 de Abril de 1993, a recorrente apresentou as suas observações no sentido de não ser acolhida a referida questão. 14 Por requerimentos entrados, respectivamente, em 11 de Março de 1993, em 18 de Março de 1993 e, nos últimos dois casos, em 22 de Março de 1993, a Givenchy, o Comité de liaison des syndicats européens de l'industrie de la parfumerie e des cosmétiques (a seguir «Colipa»), a Fédération européenne des parfumeurs détaillants (a seguir «FEPD») e a Yves Saint Laurent Parfums SA (a seguir «Yves Saint Laurent») apresentaram um pedido de intervenção em apoio dos pedidos da recorrida. 15 Por requerimentos apresentados em 7, 15 e 19 de Abril de 1993, a recorrente pediu ao Tribunal que indeferisse os pedidos de intervenção da FEPD, do Colipa e da Yves Saint Laurent, respectivamente. Por requerimento apresentado em 2 de Abril de 1993, a recorrida expressou dúvidas quanto ao interesse em intervir por parte da Yves Saint Laurent. 16 Por despacho de 8 de Novembro de 1993, o conhecimento da questão prévia da inadmissibilidade foi deixado para a decisão da causa. 17 Por despachos de 8 de Dezembro de 1993, a FEPD, o Colipa e a Givenchy foram autorizados a intervir em apoio dos pedidos da recorrida (v. despachos Kruidvat/Comissão, T-87/92, respectivamente, Colect., pp. II-1363, II-1369 e II-1383). Por despacho do mesmo dia, o pedido de intervenção da Yves Saint Laurent foi indeferido (v. Colect., p. II-1375). 18 Com base no relatório do juiz-relator, o Tribunal decidiu iniciar a fase oral e convidou a recorrida, a Givenchy e a FEPD, a título de medidas de organização do processo, a responderem por escrito a determinadas questões e a apresentarem certos documentos antes da audiência. As partes apresentaram as suas respostas entre 12 e 24 de Janeiro de 1996. 19 Foram ouvidas as alegações das partes e as suas respostas às questões do Tribunal na audiência que se realizou em 28 e 29 de Fevereiro de 1996. 20 A recorrente concluiu pedindo que o Tribunal se digne: - julgar o recurso admissível; - anular a decisão; - condenar a Comissão nas despesas. 21 A recorrida concluiu pedindo que o Tribunal se digne: - a título principal, julgar o recurso inadmissível; - a título subsidiário, negar provimento ao recurso; - condenar a recorrente nas despesas. 22 A Givenchy, interveniente, concluiu pedindo que o Tribunal se digne: - a título principal, julgar o recurso inadmissível; - a título subsidiário, negar provimento ao recurso; - condenar a recorrente na totalidade das despesas da instância, incluindo as despesas ocasionadas pela intervenção da Givenchy. 23 O Colipa, interveniente, concluiu pedindo que o Tribunal se digne: - a título principal, julgar o recurso inadmissível; - a título subsidiário, negar provimento ao recurso; - condenar a recorrente nas despesas, incluindo as despesas do Colipa. 24 A FEPD, interveniente, concluiu pedindo que o Tribunal se digne: - negar provimento ao recurso; - condenar a recorrente na totalidade das despesas da instância, incluindo as ocasionadas pela intervenção da FEPD. 25 Na réplica, a recorrente concluiu pedindo que o Tribunal se digne: - se considerar necessário, ordenar medidas de instrução em conformidade com os artigos 65._ e segs. do Regulamento de Processo; - condenar a Comissão e os três intervenientes nas despesas. Fundamentos e argumentos das partes 26 A recorrente invoca três fundamentos quanto ao mérito. Com o seu primeiro fundamento, relativo ao facto de a Comissão não ter efectuado um inquérito sério quanto aos factos, a recorrente alega que a Comissão adoptou a Decisão com base num «inquérito meramente documental», sem dispor dos necessários dados factuais. O segundo fundamento da recorrente, relativo à violação do artigo 85._, n._ 1, do Tratado e à falta de fundamentação a este respeito, articula-se em duas partes. Em primeiro lugar, a recorrente alega que as características dos produtos Givenchy não necessitam de um sistema de distribuição selectiva. Em segundo lugar, alega que, de qualquer modo, os critérios que figuram no Contrato são de natureza subjectiva e são mais restritos de que é necessário. Por último, com o seu terceiro fundamento, relativo à violação do artigo 85._, n._ 3, do Tratado, também articulado em duas partes, a recorrente alega, na primeira parte, que a Comissão ultrapassou os limites da sua competência e violou essa disposição na medida em que o artigo 1._ do dispositivo da Decisão abrange também critérios de selecção que, segundo a Comissão, não são visados pelo artigo 85._, n._ 1. Com a segunda parte do fundamento, a recorrente alega que a Comissão violou o artigo 85._, n._ 3, do Tratado ao conceder uma isenção relativamente a certas obrigações referidas no ponto II.A.6 da Decisão, ou seja, as obrigações de realizar um volume mínimo de compras anuais, de possuir determinadas existências de produtos, de ter uma gama suficiente de marcas concorrentes e de promover os produtos Givenchy, bem como em relação ao processo de admissão na rede. 27 A Comissão suscita a questão prévia da inadmissibilidade do recurso e contesta, a título subsidiário, os argumentos avançados pela recorrente quanto ao mérito. A Givenchy e o Colipa também põem em causa a admissibilidade do recurso. Todos os intervenientes sustentam a posição da Comissão quanto ao mérito. Quanto à admissibilidade Argumentos das partes 28 Os argumentos das partes referem-se à questão de saber se a Decisão diz directa e individualmente respeito à recorrente, na acepção do artigo 173._, segundo parágrafo, do Tratado CEE (que se tornou no artigo 173._, quarto parágrafo, do Tratado CE, a seguir «Tratado»). 29 Segundo a recorrida, a Decisão não diz directamente respeito à Kruidvat porque não era, antes da sua adopção, um retalhista autorizado da Givenchy e não desejava sê-lo. Além disso, a Kruidvat não tinha qualquer dificuldade em abastecer-se dos produtos em causa, como revela o estudo de mercado que apresentou nos anexos 18 e 20 da réplica. Assim, a Decisão não lhe terá causado prejuízo. As conclusões do advogado-geral VerLoren van Themaat no processo em que foi proferido o acórdão do Tribunal de Justiça de 22 de Outubro de 1986, Metro/Comissão (75/84, Colect., pp. 3021, 3055, a seguir «acórdão Metro II») não serão relevantes no caso em apreço, dado que, diferentemente da Kruidvat, a Metro desejava ser autorizada como distribuidor grossista dos produtos SABA e não tinha contestado o sistema de distribuição selectiva no sector em causa. 30 Quanto à questão de saber se a Decisão diz «individualmente» respeito à recorrente, a recorrida, citando os acórdãos do Tribunal de Justiça de 15 de Julho de 1963, Plaumann/Comissão (25/62, Colect. 1962-1964, p. 279), de 10 de Dezembro de 1969, Eridania/Comissão (10/68 e 18/68, Colect. 1969-1970, p. 171), e Metro II, bem como os acórdãos do Tribunal de Primeira Instância de 19 de Maio de 1994, Murgia Messapica/Comissão (T-465/93, Colect., p. II-361, n._ 25), e Air France/Comissão, T-2/93, Colect., p. II-323, n._ 42, sustenta que a recorrente é apenas afectada pela Decisão como qualquer outro comerciante retalhista - grande superfície, sucursal, empresa individual ou outra - que pretenda vender os produtos Givenchy (v. também o acórdão do Tribunal de Justiça de 14 de Fevereiro de 1989, Lefebvre/Comissão, 206/87, Colect., p. 275, e os despachos do Tribunal de Justiça de 11 de Novembro de 1987, Nuova Ceam/Comissão, 205/87, Colect., p. 4427, e de 15 de Março de 1989, Co-Frutta/Comissão, 191/88, Colect., p. 793). Por outro lado, a Decisão não terá «afectado substancialmente a posição no mercado» da Kruidvat, na acepção dos acórdãos do Tribunal de Justiça de 28 de Janeiro de 1986, Cofaz e o./Comissão (169/84, Colect., p. 391), e de 19 de Maio de 1993, Cook/Comissão (C-198/91, Colect., p. I-2487, n._ 23). A este respeito, existirá uma diferença sensível relativamente aos factos na origem do acórdão do Tribunal de Justiça de 16 de Maio de 1991, Extramet Industrie/Conselho (C-358/89, Colect., p. I-2501). 31 Do mesmo modo, a posição da Kruidvat não poderá ser equiparada à dos recorrentes nos processos que deram origem ao acórdão do Tribunal de Justiça de 29 de Junho de 1994, Fiskano/Comissão (C-135/92, Colect., p. I-2885), ao acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 24 de Março de 1994, Air France/Comissão (T-3/93, Colect., p. II-121), e aos acórdãos de 19 de Maio de 1994, Air France/Comissão e Murgia Messapica/Comissão, já referidos. Pelo contrário, o acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 28 de Outubro de 1993, Zunis Holdings e o./Comissão (T-83/92, Colect., p. II-1169, n._ 34), e o acórdão do Tribunal de Justiça de 7 de Dezembro de 1993, Federmineraria e o./Comissão (C-6/92, Colect., p. I-6357, n.os 14 e 15), indicarão que o recurso da Kruidvat não é admissível. 32 Na audiência, a Comissão alegou nomeadamente que a Decisão não deu uma vantagem a um concorrente da Kruidvat, sendo esta última livre de se abastecer no mercado paralelo (v. o acórdão do Tribunal de Justiça de 15 de Fevereiro de 1996, Grand garage albigeois e o., C-226/94, Colect., p. I-651). 33 Por outro lado, a Kruidvat não terá participado no processo administrativo. A carta do Raad FGB de 29 de Novembro de 1991 (v. n._ 7, supra) não faz a menor alusão à Kruidvat. Nada indica que essa carta tenha sido enviada em nome da Kruidvat e não está provado que a Kruidvat, ou a sua sociedade-mãe, tenham tido qualquer influência na decisão do Raad FGB de apresentar observações. Além disso, não é a recorrente nem os seus accionistas que são membros do Raad FGB, mas a sociedade-mãe neerlandesa. Será em vão que a Kruidvat invoca o acórdão Metro II, uma vez que, nesse processo, a Metro tinha apresentado uma queixa à Comissão e tinha apresentado observações escritas no processo administrativo. Passou-se o mesmo nos processos que estão na origem dos acórdãos do Tribunal de Justiça de 25 de Outubro de 1977, Metro/Comissão (a seguir «acórdão Metro I»), 26/76, Colect., p. 659, e de 11 de Outubro de 1983, Demo-Studio Schmidt/Comissão (210/81, Recueil, p. 3045). 34 Segundo a recorrida, os argumentos da Kruidvat abririam caminho a um número praticamente ilimitado de recursos de origem imprevisível. O objectivo de uma publicação nos termos do artigo 19._, n._ 3, do Regulamento n._ 17 é precisamente garantir que a Comissão disponha, antes de tomar uma decisão, de todos os elementos de facto e de direito pertinentes para decidir com pleno conhecimento de causa. Por razões de economia processual, não se pode admitir, em sua opinião, que as empresas que renunciaram a comunicar a sua posição durante o processo administrativo o possam fazer pela primeira vez perante o Tribunal. 35 Por outro lado, a carta do Raad FGB terá um conteúdo sensivelmente mais matizado do que a posição defendida pela Kruidvat. Com efeito, as críticas feitas na petição inicial não correspondem às objecções que o Raad FGB suscitou no decurso do processo administrativo, sendo a tese da Kruidvat, no essencial, que os produtos de perfumaria não se prestam a uma distribuição selectiva. O Raad FGB terá sido muito menos categórico. 36 O facto de ser parte num processo civil perante um órgão jurisdicional nacional (v. n._ 9, supra) também não será relevante. Quanto a esta questão, as conclusões do advogado-geral VerLoren van Themaat no processo que resultou no acórdão Metro II, já referidas, não são decisivas, dado que o Tribunal de Justiça não lhe deu um significado especial e que as circunstâncias eram diferentes. No caso em apreço, o procedimento cautelar requerido pelo Copardis inscreve-se no âmbito de um processo de concorrência desleal e não haverá uma relação directa entre a validade da Decisão e a solução desse litígio. Por outro lado, o argumento da Kruidvat presta-se a manipulações na medida em que, caso o Copardis tivesse apresentado o seu requerimento ao juiz nacional só após ter expirado o prazo de dois meses para interposição do recurso fixado no artigo 173._ do Tratado, a Kruidvat não teria tido a possibilidade de invocar a existência do litígio. 37 De qualquer modo, o litígio nacional pendente entre o Copardis e a Kruidvat não põe em causa a validade do sistema de distribuição da Givenchy, dado que a Decisão vincula o juiz nacional, que deverá suscitar a questão ao Tribunal de Justiça em caso de dúvida (acórdão do Tribunal de Justiça de 22 de Outubro de 1987, Foto-Frost, 314/85, Colect., p. 4199). Do mesmo modo, a carta de 17 de Julho de 1992 do Belluco, comité profissional de uma associação belgo-luxemburguesa de produtores e de distribuidores de artigos de higiene e de toilette, invocada tardiamente pela Kruidvat (v. a seguir n._ 57), não terá nada a ver com o presente processo. 38 Por outro lado, no acórdão Lefebvre, já referido, o Tribunal de Justiça terá considerado que a decisão não dizia individualmente respeito à recorrente em razão do facto de ter recorrido aos órgãos jurisdicionais franceses e à Comissão. A posição da Kruidvat suscita a objecção de que, a ser admitida, a fiscalização jurisdicional dos actos da Comissão nasceria de uma circunstância que escaparia totalmente à sua influência. 39 Resultará igualmente do acórdão do Tribunal de Justiça de 9 de Março de 1994, TWD Deggendorf (C-188/92, Colect., p. I-833), que as pessoas às quais uma decisão diga directa e individualmente respeito só dispõem do recurso de anulação previsto no artigo 173._ do Tratado para a impugnação da sua legalidade. Portanto, admitir a tese da recorrente implicaria que os terceiros que se encontrem na mesma posição que a Kruidvat seriam, de futuro, forçados a recorrer sistematicamente ao Tribunal sempre que existisse uma possibilidade de se verem implicados num litígio com o destinatário da decisão em causa. 40 Por último, o Tribunal terá considerado no acórdão de 17 de Setembro de 1992, NBV e NVB/Comissão (T-138/89, Colect., p. II-2181, n._ 33), que o recurso ao juiz nacional e ao artigo 177._ do Tratado pode constituir uma alternativa aceitável a um recurso de anulação. 41 A estes argumentos, a Givenchy acrescenta que o Raad FGB não podia validamente representar a Kruidvat no processo administrativo. Alega, em primeiro lugar, que se trata de um organismo de direito neerlandês ao passo que a Kruidvat se apresenta como uma sociedade de direito belga, em segundo lugar, que as observações do Raad FGB não fazem qualquer menção à Kruidvat e, em terceiro lugar, que as questões suscitadas nas referidas observações não correspondem às que são suscitadas no recurso interposto pela Kruidvat. 42 Por outro lado, a existência de um litígio perante o juiz nacional não poderá substituir-se a uma participação da Kruidvat no processo administrativo. Com efeito, tratar-se-á de um simples procedimento cautelar nos termos do qual o presidente do Rechtbank van koophandel te Dendermonde só examinou a validade do sistema de distribuição selectiva dos perfumes Givenchy para decidir que a sua distribuição pela Kruidvat não parecia afectar o prestígio da marca Givenchy. Além disso, não estará provado que a Givenchy tenha autorizado a carta do Belluco de 17 de Julho de 1992. 43 Por último, resultará dos estatutos da Kruidvat que o seu objecto principal é a comercialização de produtos alimentares que não têm qualquer relação com os perfumes de luxo e que, portanto, a Decisão não ocasionará para ela quaisquer consequências especiais. 44 Segundo o Colipa, a Decisão não diz «individualmente» respeito à Kruidvat dado que, em primeiro lugar, não foi adoptada com fundamento numa queixa por si apresentada, em segundo lugar, não participou no processo administrativo e, em terceiro lugar, não apresentou um pedido para ser distribuidor autorizado que tivesse sido rejeitado. A Decisão apenas dirá respeito à recorrente em razão de uma actividade comercial que pode ser exercida a todo o momento por qualquer operador económico (v. o despacho do Tribunal de Primeira Instância de 9 de Agosto de 1995, Greenpeace/Comissão, T-585/93, Colect., p. II-2205). 45 De resto, o litígio submetido aos tribunais belgas não terá por objecto uma recusa de admissão, como nos processos Metro I e Demo-Studio Schmidt, mas sim um problema de «parasitagem». A recorrente não poderá invocar um litígio exclusivamente relacionado com a sua actividade de «passageiro clandestino» como um pretexto para sustentar que a Decisão lhe diz directa e individualmente respeito. 46 Para estabelecer que a Decisão lhe diz «directamente» respeito, a recorrente remete nomeadamente para as conclusões do advogado-geral VerLoren van Themaat no processo na origem do acórdão Metro II, já referidas, e aos argumentos da Comissão no mesmo processo. Com efeito, a Decisão privará directamente a Kruidvat dos direitos individuais que possui nos termos da proibição do artigo 85._, n.os 1 e 2, do Tratado. Além disso, sem a decisão de isenção, os agentes exclusivos e os vendedores a retalho seriam livres de abastecer a Kruidvat e, na ausência de obrigações de ordem quantitativa (como as de ter à venda uma gama completa de produtos concorrentes, de possuir uma certa quantidade de existências e de realizar um determinado volume de negócios anual mínimo), a Kruidvat poderia formular um pedido de acesso à rede selectiva sem renunciar ao seu próprio método de comercialização. O abastecimento no «mercado cinzento» - a que recorrerá a Kruidvat de maneira legal - envolverá evidentes inconvenientes em comparação com o abastecimento dos fabricantes de perfumes ou dos seus distribuidores. 47 Para estabelecer que a Decisão lhe diz «individualmente» respeito, a recorrente, remetendo, nomeadamente, para os acórdãos Metro I, Metro II, Demo Studio Schmidt e Extramet Industrie/Conselho, já referidos, bem como para o acórdão do Tribunal de Justiça de 9 de Julho de 1987, Ancides/Comissão (43/85, Colect., p. 3131), avança com três argumentos principais. 48 No seu primeiro argumento, a recorrente alega que efectivamente participou no processo administrativo por intermédio do Raad FGB, que apresentou as suas observações à Comissão nos termos do artigo 19._, n._ 3, do Regulamento n._ 17 por carta de 29 de Novembro de 1991. Com efeito, essa carta do Raad FGB terá sido enviada, designadamente, a pedido e em nome da Kruidvat. Nos termos do artigo 3._ dos seus estatutos, o Raad FGB terá por objecto a defesa dos interesses económicos e sociais do sector neerlandês das lojas com sucursais e grandes superfícies. Pelo menos uma das sociedades-mãe da Kruidvat, nomeadamente, a Kruidvat BV, está inscrita no Raad FGB. Quando o Raad FGB envia uma carta de observações à Comissão, fá-lo, portanto, em nome da Kruidvat BV e, assim, em nome da Kruidvat. 49 Nessa carta, apresentada como anexo 8 da petição inicial, o Raad FGB terá criticado numerosos aspectos da posição da Comissão, tal como tinha sido formulada na sua comunicação de 8 de Outubro de 1991. A Comissão terá tacitamente respondido a essas críticas através da sua Decisão. Além disso, resulta da sua carta de 20 de Dezembro de 1991 que a Comissão teve em conta certas observações do Raad FGB. Por conseguinte, a Kruidvat terá efectivamente participado no processo administrativo. 50 Quanto ao facto, alegado pela Comissão, de a admissibilidade do recurso abrir a via a um número ilimitado de recursos por parte dos membros de organizações sectoriais que tenham participado no processo administrativo, tratar-se-á de uma consequência que será necessário aceitar. De qualquer modo, convirá relativizar esse «perigo», porque, em numerosos casos, uma comunicação feita nos termos do artigo 19._, n._ 3, não desencadeia muitas reacções. De resto, caso a consequência do recurso a uma organização de defesa de interesses profissionais, como o Raad FGB, fosse tal que a própria empresa não pudesse interpor um recurso de anulação, esta deveria sempre comunicar, ela própria, a sua opinião à Comissão. Semelhante resultado será absurdo e de um formalismo excessivo. 51 Além disso, será errado dizer que a carta do Raad FGB não corresponde à posição da Kruidvat. Na sua carta, o Raad FGB terá assinalado a sua discordância com o ponto de vista Comissão de que a distribuição selectiva no sector dos perfumes é uma necessidade, mas ter-se-á mostrado disposto a resignar-se à existência desse sistema, na condição de os critérios de selecção serem claros, objectivos e não discriminatórios. O Raad FGB terá considerado não ser esse o caso e avançado objecções às obrigações de abastecimento e de compras mínimas, às obrigações de estágio e aos critérios puramente subjectivos relativos à localização e à instalação de um ponto de venda, aspectos que são também postos em causa pela Kruidvat no seu recurso. 52 Em resposta às questões do Tribunal relativas, nomeadamente, ao facto de, segundo os seus estatutos, a recorrente só ter sido constituída na Bélgica em 23 de Março de 1992, esta última precisou que é uma filial a 100% do grupo neerlandês Evora, controlado na altura pelas sociedades Profimarkt BV e Kruidvat BV. Terá sido apenas por razões fiscais e administrativas que o grupo Evora teve de criar uma pessoa colectiva distinta - isto é, a recorrente - a fim de dispor de um ramo na Bélgica. Dado que a recorrente e as suas sociedades-mãe formam uma unidade económica única (v. o acórdão do Tribunal de Justiça de 12 de Julho de 1984, Hydrotherm, 170/83, Recueil, p. 2999, n._ 11, e os acórdãos do Tribunal de Primeira Instância de 10 de Março de 1992, Shell/Comissão, T-11/89, Colect., p. II-757, n._ 311, e de 12 de Janeiro de 1995, Viho/Comissão, T-102/92, Colect., p. II-17, n._ 50), a participação de uma das sociedades-mãe, isto é, a Kruidvat NV, no processo administrativo, através do Raad FGB, será válida para a totalidade do grupo Evora, inclusivamente para a recorrente. Portanto, não terá importância saber se o Raad FGB pode representar empresas belgas. De qualquer modo, não é contestável que os «interesses económicos» do grupo neerlandês Evora, na acepção do artigo 3._ dos estatutos do Raad FGB, também abrangem os da sua filial belga. 53 No seu segundo argumento, a recorrente alega que, no momento da adopção da Decisão, um litígio concreto entre a Copardis e ela própria, relativo à validade do sistema de distribuição da Givenchy, estava já pendente num órgão jurisdicional belga (v. n._ 9, supra). A recorrente considera que, tendo a Decisão por efeito privá-la do seu direito de invocar uma violação do artigo 85._, n._ 1, do Tratado como meio de defesa nesse litígio, deve considerar-se que esta lhe diz individualmente respeito. A este propósito, remete para o acórdão Metro I, n._ 13, para o acórdão Metro II, n._ 23, bem como para as conclusões já referidas do advogado-geral VerLoren van Themaat apresentadas no processo na origem deste último acórdão (p. 3056) e donde resulta que a Comissão tinha expressamente adoptado esse ponto de vista. 54 Esta tese não é contrária ao acórdão Lefebvre/Comissão, já referido, para o qual remeteu a recorrida. Nesse processo, o Tribunal de Justiça considerou que o recurso era inadmissível porque não estava provado que, no momento da adopção da decisão em causa, estava em curso um processo nacional. No caso em apreço, a Decisão é aplicável com efeito retroactivo a 1 de Janeiro de 1992, ou seja, a uma data anterior à citação em juízo da Kruidvat pelo Copardis, em 3 de Julho de 1992. 55 De resto e contrariamente ao que afirma a Comissão, existirá uma relação directa entre a validade jurídica da Decisão e solução do litígio nacional. No processo nacional, o Copardis sustenta a título principal que o simples facto de vender produtos de marca Givenchy sem ser membro do sistema de distribuição selectiva que foi objecto de isenção através da Decisão é contrário à legislação belga em matéria de concorrência desleal. Todavia, se a Decisão for anulada, a rede de distribuição da Givenchy deverá ser considerada incompatível com o artigo 85._, n._ 1, e o Copardis perderá então qualquer fundamento jurídico para impedir a venda de produtos Givenchy por parte da Kruidvat. O mesmo ocorre caso o Copardis baseie a sua acção na incitação ao incumprimento de obrigações ou no facto de os produtos Givenchy trazerem a menção «Só pode ser vendido por um distribuidor autorizado». 56 Em resposta ao argumento da recorrida de que, para ser pertinente, o processo nacional deveria dizer respeito a uma recusa de autorização como distribuidor, a recorrente expõe que a relação exigida pela Comissão é demasiado estrita (acórdão do Tribunal de Justiça de 13 de Janeiro de 1994, Cartier, C-376/92, Colect., p. I-15, n._ 24). 57 A recorrente invoca também uma carta de 17 de Julho de 1992, apresentada em resposta às questões do Tribunal e que lhe foi dirigida pelo Belluco, que representará o conjunto dos distribuidores gerais autorizados na Bélgica e no Luxemburgo no sector dos cosméticos de luxo onde se incluem os produtos Givenchy. O Belluco terá afirmado nessa carta, após uma reunião efectuada com a Kruidvat em 8 de Julho de 1992, que a recorrente não entrava em linha de conta como distribuidor autorizado, nomeadamente porque a insígnia «Kruidvat» não é de natureza a ser associada à imagem dos cosméticos de luxo, e que a venda dos artigos de marca por um distribuidor não autorizado é ilegal. Além disso, o Belluco terá intimado a Kruidvat a pôr termo no prazo de duas semanas, em todo o território belga, à venda dos artigos cosméticos em causa, sob pena do Belluco recorrer aos meios legais ao seu dispor. 58 Por último, quanto ao acórdão TWD Deggendorf, já referido, invocado pela Comissão, a recorrente sustenta que, nos termos do artigo 173._, uma decisão só diz individualmente respeito aos terceiros que, como a Kruidvat, estavam já implicados, antes da sua adopção, num processo relativo à validade do acordo ao qual foi posteriormente concedida uma decisão de isenção por parte da Comissão. 59 No seu terceiro argumento, a recorrente alega que o seu recurso deve ser julgado admissível para lhe permitir beneficiar de uma protecção jurídica completa e eficaz no que toca aos direitos que lhe confere o artigo 85._ do Tratado. No caso em apreço, um processo perante o órgão jurisdicional nacional, conjugado com uma questão prejudicial nos termos do artigo 177._ do Tratado, representará uma protecção jurídica manifestamente insuficiente em relação a um recurso de anulação com fundamento no artigo 173._ do Tratado (v. as conclusões do advogado-geral F. G. Jacobs no processo na origem do acórdão Extramet Industrie/Conselho, já referido, p. I-2523). 60 Com efeito, o juiz nacional não terá competência para anular a Decisão e um reenvio prejudicial relativo à sua validade nem sempre dará ao Tribunal de Justiça oportunidade para instruir o processo de um modo tão aprofundado como no âmbito de um recurso directo. Um processo como o vertente suscitará questões complexas, tanto de direito como de facto, e necessitará de um processo escrito completo. Apreciação do Tribunal 61 Nos termos do artigo 173._ do Tratado, uma pessoa singular ou colectiva só pode interpor recurso de uma decisão dirigida a outra pessoa se essa decisão lhe dizer directa e individualmente respeito. Tendo a Decisão sido dirigida à Givenchy, há que examinar, em primeiro lugar, a questão de saber se esta diz individualmente respeito à Kruidvat. 62 Segundo jurisprudência constante, os sujeitos não destinatários de uma decisão só podem considerar que esta lhes diz individualmente respeito se a decisão os afectar em virtude de determinadas qualidades que lhes são próprias ou de uma situação de facto que os caracteriza relativamente a qualquer outra pessoa e, por esse motivo, os individualiza de uma forma análoga à do destinatário (v., por exemplo, o acórdão Plaumann/Comissão, já referido, p. 223, e o acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 6 de Julho de 1995, AITEC e o./Comissão, T-447/93, T-448/93 e T-449/93, Colect., p. II-1971, n._ 34). 63 Há que referir imediatamente que nem a recorrente, nem as suas sociedades-mãe Profitmarkt BV e Kruidvat BV, nem o grupo Evora apresentaram queixa à Comissão nos termos do artigo 3._ do Regulamento n._ 17 ou participaram no processo administrativo previsto no artigo 19._, n._ 3, do Regulamento n._ 17 ou solicitaram à Givenchy a sua admissão à rede de distribuição selectiva. O presente processo distingue-se, portanto, dos processos Metro I, Metro II e Demo-Studio Schmidt, invocados pela recorrente. 64 Quanto à participação do Raad FGB no processo previsto no artigo 19._, n._ 3, do Regulamento n._ 17, através da sua carta de 29 de Novembro de 1991, embora esteja provado que, na altura, uma das sociedades-mãe da recorrente, nomeadamente a Kruidvat NV, era membro do Raad FGB, nada nos autos indica que essa carta tenha sido enviada a pedido da Kruidvat NV ou que esta última tenha participado na sua preparação ou tenha autorizado ou sequer influenciado o seu conteúdo. 65 Além disso, há pelo menos uma diferença importante entre a posição expressa pelo Raad FGB na sua carta de 29 de Novembro de 1991 e a que é defendida pela recorrente no presente recurso, na medida em que a recorrente contesta, designadamente, o próprio princípio da distribuição selectiva no sector dos cosméticos de luxo, ao passo que, na sua carta, o Raad FGB se declarava pronto a aceitar esse princípio desde que os critérios de selecção fossem objectivos e não discriminatórios [«(...) Nevertheless, in principle the Raad FGB does not object to the concept of selective distribution, provided, however, that the admission criteria are clear, objective, non-discretionary and non discriminating (...)» [«(...) Todavia, o Raad FGB não põe objecções de princípio ao conceito de distribuição selectiva, na condição, todavia, de os critérios de selecção serem claros, objectivos, isentos de arbitrariedade e de discriminação (...)»]. 66 Nestas circunstâncias, o Tribunal considera que não há, entre a participação do Raad FGB no processo administrativo através da carta de 29 de Novembro de 1991 e a situação individual da Kruidvat NV, um nexo suficiente que possa «individualizar» esta última, na acepção do artigo 173._ do Tratado, no domínio de uma decisão individual de isenção ao abrigo do artigo 85._, n._ 3, do Tratado. Não sendo essa carta do Raad FGB de 29 de Novembro de 1991 suficiente para «individualizar» a Kruidvat NV, o mesmo se passa, por maioria de razão, no que diz respeito à recorrente. 67 Todavia, o facto de a recorrente não ter participado no processo administrativo não permite, por si só, ao Tribunal constatar que a Decisão não lhe diz individualmente respeito (v. os acórdãos do Tribunal de Primeira Instância de 27 de Abril de 1995, CE de la Société générale des grandes sources e o./Comissão, T-96/92, Colect., p. II-1213, n.os 35 e 36, e CE de Vittel e o./Comissão, T-12/93, Colect., p. II-1247, n.os 46 e 47). 68 Assim, há que indagar se existem outras circunstâncias susceptíveis de individualizar a recorrente. 69 A este propósito, é certo que a recorrente manifestou a sua vontade de distribuir produtos da Givenchy e que, assim, é um concorrente dos distribuidores autorizados da Givenchy que beneficiam da isenção concedida nos termos do artigo 85._, n._ 3, pela Decisão. Além disso, não está excluído que a recorrente não preencha os critérios de selecção da Givenchy e que, na sequência da Decisão, não possa abastecer-se na Comunidade directamente de produtos Givenchy, tanto na Givenchy como nos seus agentes exclusivos ou nos seus distribuidores autorizados. 70 Todavia, o Tribunal considera que estes factos não bastam para individualizar a recorrente na acepção do artigo 173._ do Tratado. Com efeito, a situação da recorrente não se distingue da de numerosos outros operadores económicos no mercado paralelo. 71 De resto, a recorrente, enquanto operador económico activo na venda de cosméticos de luxo obtidos no mercado paralelo, não provou que ficará impedida, na sequência da Decisão, de utilizar as fontes de abastecimento de produtos Givenchy às quais recorreu legalmente até ao presente. O Tribunal salienta, a este respeito, que, num contexto análogo, o Tribunal de Justiça decidiu que uma isenção por categoria de determinadas redes de distribuição selectiva não tem por função regulamentar a actividade dos terceiros, que podem intervir no mercado fora da rede de distribuição em causa (v. o acórdão Grand garage albigeois e o., já referido, n.os 16 a 19, e o acórdão do Tribunal de Justiça de 15 de Fevereiro de 1996, Nissan France e o., C-309/94, Colect., p. I-677, n.os 18 e 19). 72 Quanto ao litígio a nível nacional entre o Copardis e a recorrente, o Copardis alega nesses autos, como fundamento principal, que os artigos 93._ e 94._ da lei belga sobre as práticas comerciais foram violados apenas pelo facto de a Kruidvat ter vendido produtos Givenchy sem ser um distribuidor autorizado. Como fundamento de defesa nesse litígio, a Kruidvat alega que a rede de distribuição criada pela Givenchy viola o artigo 85._, n._ 1, do Tratado e que o recurso do Copardis não tem qualquer fundamento. Na réplica, o Copardis defende que a rede da Givenchy é lícita nos termos do artigo 85._ do Tratado. 73 Mesmo supondo a existência de uma certa relação entre a solução desse litígio e a validade da Decisão (v. o acórdão Cartier, já referido, n._ 24), o Tribunal salienta que o litígio pendente no órgão jurisdicional nacional diz respeito, a título principal, à aplicação da lei belga no domínio da concorrência desleal. Assim, o referido litígio não tem por objecto uma recusa de acesso à rede Givenchy, à qual a recorrente nunca solicitou a admissão, nem um pedido de indemnização baseado numa pretensa violação do artigo 85._, n._ 1, do Tratado. 74 Segundo a recorrente, tendo a Decisão por efeito privá-la do seu direito de invocar uma violação do artigo 85._, n._ 1, do Tratado, a título de defesa nesse litígio, dir-lhe-á individualmente respeito, na medida em que lhe será necessário impugnar a sua legalidade neste Tribunal a fim de poder invocar a eventual declaração da sua ilegalidade perante o juiz nacional. Todavia, o Tribunal considera que a recorrente não pode defender estar insuficientemente individualizada, na acepção do artigo 173._, quarto parágrafo, do Tratado, apenas pelo facto de a legalidade da Decisão ser relevante para a solução do litígio pendente no órgão jurisdicional nacional, uma vez que todo e qualquer distribuidor de perfumes pode, eventualmente, ter interesse em suscitar no âmbito de um litígio nacional a questão da legalidade do sistema de distribuição da Givenchy. Além disso, é forçoso constatar que foi por um mero fruto do acaso que se encontrava pendente esse litígio no momento da adopção da Decisão. Se o Copardis só tivesse interposto o seu recurso no órgão jurisdicional nacional expirado o prazo de dois meses previsto no artigo 173._, quinto parágrafo, do Tratado, a recorrente não teria podido alegar que a Decisão, quando da interposição do recurso, lhe dizia individualmente respeito em razão da existência de um litígio nacional. Nestas circunstâncias, o Tribunal considera que a relação indirecta que pode existir entre o litígio nacional e a validade da Decisão não basta, por si só, para individualizar a recorrente na acepção do artigo 173._ do Tratado. 75 Além disso, mesmo supondo que a questão da validade da Decisão é susceptível de influenciar a solução do litígio pendente no órgão jurisdicional nacional, também não deixa de ser certo que este último pode, se o considerar necessário, recorrer à via do mecanismo do reenvio prejudicial, prevista no artigo 177._, primeiro parágrafo, alínea b), do Tratado, e submeter ao Tribunal de Justiça uma questão prejudicial sobre a validade ou a interpretação da Decisão. Por conseguinte, o argumento da Kruidvat de que essa via não lhe confere uma protecção jurídica adequada não pode ser acolhido. 76 No respeitante à carta do Belluco de 17 de Julho de 1992, que não foi invocada durante a fase escrita do processo e foi apresentada tardiamente pela Kruidvat em resposta às questões do Tribunal, nada há que permita estabelecer, de um modo juridicamente suficiente, que o seu envio tenha sido autorizado pela Givenchy ou pelo Copardis. Além disso, essa carta não constitui uma resposta a um pedido de admissão da Kruidvat na rede Givenchy. Portanto, não é um elemento pertinente para a apreciação da admissibilidade do presente recurso. 77 Resulta do exposto que a Decisão não diz individualmente respeito à Kruidvat. 78 Donde resulta que o recurso deve ser julgado inadmissível, sem que seja necessário verificar se a Decisão diz directamente respeito à Kruidvat. Decisão sobre as despesas Quanto às despesas 79 Nos termos do artigo 87._, n._ 2, primeiro parágrafo, do Regulamento de Processo, a parte vencida é condenada nas despesas, se tal tiver sido requerido. Nos termos do artigo 87._, n._ 4, terceiro parágrafo, do Regulamento de Processo, o Tribunal pode determinar que um interveniente, que não seja Estado-Membro ou instituição, suporte as respectivas despesas. 80 Tendo a recorrente sido vencida, há que condená-la no pagamento das despesas da Comissão. O mesmo vale no que respeita às despesas da interveniente Givenchy, destinatária da decisão. 81 No que diz respeito aos intervenientes Colipa e FEPD, o Tribunal considera que o interesse destas duas associações na solução do litígio era menos directo do que o da Givenchy. Tratando-se de um processo em que esses dois intervenientes exprimiram considerações gerais no interesse dos seus membros, sem acrescentar elementos decisivos aos argumentos da Comissão, o Tribunal considera fazer uma justa aplicação do artigo 87._, n._ 4, último parágrafo, do Regulamento de Processo condenando-as a suportar as suas próprias despesas. Parte decisória Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE PRIMEIRA INSTÂNCIA (Segunda Secção Alargada) decide: 82 O recurso é julgado inadmissível. 83 A recorrente suportará as despesas da Comissão e da interveniente Parfums Givenchy SA, bem como as suas próprias despesas. 84 Cada um dos outros intervenientes, o Comité de liaison des syndicats européens de l'industrie de la parfumerie e des cosmétiques e a Fédération européenne des parfumeurs détaillants, suportará as suas próprias despesas.

62009CJ0266

sv

Begäran om förhandsavgörande avser tolkningen av rådets direktiv 91/414/EEG av den 15 juli 1991 om utsläppande av växtskyddsmedel på marknaden (EGT L 230, s. 1; svensk specialutgåva, område 13, volym 20 s. 236), och av Europaparlamentets och rådets direktiv 2003/4/EG av den 28 januari 2003 om allmänhetens tillgång till miljöinformation och om upphävande av rådets direktiv 90/313/EEG (EUT L 41, s. 26). Begäran har framställts i ett mål i vilket Stichting Natuur en Milieu, Vereniging Milieudefensie och Vereniging Goede Waar & Co. (nedan kallade klagandena) väckt talan om ogiltigförklaring av det beslut genom vilket College voor de toelating van gewasbeschermingsmiddelen en biociden (tidigare College voor de toelating van bestrijdingsmiddelen, nedan kallat CTB) vägrat att till klagandena lämna ut vissa studier och rapporter om fältförsök avseende resthalter och effektiviteten hos det verksamma ämnet propamokarb i eller på sallad (nedan kallat det omtvistade beslutet). Tillämpliga bestämmelser Unionsrätten Direktiv 90/313/EEG Artikel 3 i rådets direktiv 90/313/EEG av den 7 juni 1990 om rätt att ta del av miljöinformation (EGT L 158, s. 56; svensk specialutgåva, område 15, volym 9, s. 233), hade följande lydelse: ”1.      Med undantag för de fall som avses i denna artikel skall medlemsstaterna säkerställa att offentliga myndigheter åläggs att lämna ut uppgifter om miljön till varje fysisk eller juridisk person på dennes begäran och utan att kräva att skälen för begäran anges. Medlemsstaterna skall utforma de förfaranden som i praktiken skall tillämpas när uppgifterna lämnas ut. 2.      Medlemsstaterna får föreskriva att en begäran om sådana uppgifter skall avslås, om uppgifterna avser ... –        Affärshemligheter [*], inklusive immateriella tillgångar, [*I överenstämmelse med terminologin i direktiv 2003/4 används nedan uttrycket kommersiella eller industriella hemligheter. Övers. anm.] –        data och dokument om enskildas personliga förhållanden och som är underkastade sekretess, –        material som erhållits från en tredje part och som denne inte har varit skyldig att tillhandahålla, ... Uppgifter hos offentliga myndigheter skall lämnas ut till viss del, om det är möjligt att skilja ut de uppgifter som angår de intressen som angetts ovan. …” Direktiv 90/642/EEG Artikel 5b.2 i rådets direktiv 90/642/EEG av den 27 november 1990 om fastställande av gränsvärden för bekämpningsmedelsrester i och på produkter av vegetabiliskt ursprung inklusive frukt och grönsaker (EGT L 350, s. 71; svensk specialutgåva, område 3, volym 35, s. 258), i dess lydelse enligt rådets direktiv 97/41/EG av den 25 juni 1997 (EGT L 184, s. 33), har följande lydelse: ”Medlemsstaterna skall införa åtgärder för att fastställa permanenta eller provisoriska gränsvärden för bekämpningsmedelsrester när det gäller de varor som avses i artikel 1.1 och som har förts in på deras territorium från en ursprungsmedlemsstat, med beaktande av god jordbrukarsed i ursprungsmedlemsstaten och utan att detta påverkar de nödvändiga förutsättningarna för att skydda konsumenternas hälsa i de fall då inga gränsvärden för bekämpningsmedelsrester har fastställts för dessa varor i enlighet med bestämmelserna i artikel 3.1 eller artikel 5a.” Direktiv 91/414 Artikel 5.1 i direktiv 91/414 har följande lydelse: ”Med beaktande av aktuell vetenskaplig och teknisk kunskap skall ett verksamt ämne tas upp i bilaga 1 för en inledande tid av högst tio år, om det kan antas att växtskyddsmedel som innehåller det verksamma ämnet uppfyller följande krav: a)      När medlen används i enlighet med god växtskyddssed, medför deras resthalter inte skadliga effekter på människors eller djurs hälsa eller på grundvattnet eller en oacceptabel inverkan på miljön. Sådana resthalter som är av toxikologisk eller miljömässig betydelse kan mätas med vedertagna metoder. b)      Användning av medlen i enlighet med god växtskyddssed medför inte sådana skadliga effekter på människors eller djurs hälsa eller en sådan oacceptabel inverkan på miljön som avses i artikel 4.1 b, iv och v.” Artikel 14 i direktiv 91/414 har följande lydelse: ”Utan att det påverkar tillämpningen av [direktiv 90/313] av den 7 juni 1990 om fri tillgång till miljöinformation, skall medlemsstaterna och kommissionen se till att uppgifter om företagshemligheter [*] som har lämnats av en sökande behandlas som konfidentiella, om det begärs av den som ansöker om att få ett verksamt ämne upptaget i bilaga 1 eller ett växtskyddsmedel godkänt, samt om medlemsstaten eller kommissionen godtar sökandens skäl för sin begäran. [*I överenstämmelse med terminologin i direktiv 2003/4 används nedan uttrycket kommersiella eller industriella hemligheter. Övers. anm.] Sekretessen skall inte gälla ... –        en sammanfattning av resultaten från tester i syfte att fastställa ämnets eller medlets effektivitet och oskadlighet för människor, djur, växter och miljön, ...” Direktiv 2003/4 Skäl 5 i direktiv 2003/4 har följande lydelse: ”Den 25 juni 1998 undertecknade Europeiska gemenskapen FN/ECE-konventionen om tillgång till information, allmänhetens deltagande i beslut och rätt till överprövning i miljöfrågor (Århuskonventionen). Bestämmelser i gemenskapslagstiftningen måste stämma överens med den konventionen för att Europeiska gemenskapen skall kunna ingå den.” Artikel 2 i direktiv 2003/4 har följande lydelse: ”I detta direktiv används följande beteckningar med de betydelser som här anges: 1)      miljöinformation: all information i skriftlig form, bild- eller ljudform, elektronisk eller annan materiell form om a)      tillståndet för olika delar av miljön, som luft och atmosfär, vatten, mark, land, landskap och naturområden, inbegripet våtmarker, kust- och havsområden, biologisk mångfald och dess delar, inklusive genetiskt modifierade organismer, och samspelet mellan dessa delar, b)      faktorer som substanser, energi, buller, strålning eller avfall, … utsläpp i luften, utsläpp i vattnet och andra utsläpp i miljön som påverkar eller troligtvis påverkar de delar av miljön som anges i a, c)      åtgärder (inklusive förvaltningsåtgärder) som policy, lagstiftning, planer, program, miljöavtal och verksamhet som påverkar eller troligtvis påverkar de delar och faktorer som anges i a och b samt åtgärder eller verksamheter som är avsedda att skydda dessa delar, ... f)      tillståndet för människors hälsa och säkerhet, inbegripet förorening av livsmedelskedjan, när det är relevant, villkoren för mänskligt liv, kulturplatser och byggnader i den utsträckning de påverkas eller kan påverkas av tillståndet i de delar av miljön som anges i a eller, genom dessa delar, av någon av de faktorer som anges i b och c. ...” Artikel 4 i direktiv 2003/4, med rubriken ”Undantag”, har i punkt 2 följande lydelse: ”Medlemsstaterna får föreskriva att begäran om miljöinformation skall avslås, om utlämnande av informationen skulle ha negativa följder för följande: ... d)      Sekretess som omfattar kommersiell eller industriell information, där sådan sekretess föreskrivs i nationell lagstiftning eller gemenskapslagstiftning i syfte att skydda legitima ekonomiska intressen, inbegripet det allmänna intresset att behålla sekretess för insynsskydd för statistiska uppgifter och skattesekretess. ... De skäl till avslag som nämns i punkterna 1 och 2 skall tolkas restriktivt, varvid det i det särskilda fallet skall tas hänsyn till allmänhetens intresse av att informationen lämnas ut. I varje enskilt fall skall allmänhetens intresse av att informationen lämnas ut vägas mot det intresse som betjänas av att begäran avslås. Medlemsstaterna får inte med stöd av punkt 2 a, d, f, g och h föreskriva att en begäran kan avslås om den gäller uppgifter om utsläpp i miljön. ...” Artikel 11 i direktiv 2003/4 har följande lydelse: ”Direktiv 90/313/EEG skall upphöra att gälla den 14 februari 2005. Hänvisningar till det upphävda direktivet skall anses som hänvisningar till detta direktiv och skall läsas i enlighet med jämförelsetabellen i bilagan.” Beslut 2005/370/EG Genom rådets beslut 2005/370/EG av den 17 februari 2005 om ingående på Europeiska gemenskapens vägnar av konventionen om tillgång till information, allmänhetens deltagande i beslutsprocesser och tillgång till rättslig prövning i miljöfrågor (EUT L 124, s. 1), godkände Europeiska unionens råd denna konvention. Den nationella lagstiftningen Artikel 22 i 1962 års bekämpningsmedelslag (Bestrijdingsmiddelenwet 1962) har följande lydelse: ”1.      Skyldigheten att iaktta sekretess med tillämpning av artikel 2.5 i den allmänna förvaltningslagen (Algemene wet bestuursrecht) gäller inte för beståndsdelar av växtskyddsmedel, som är farliga för människor, djur eller för växter som ska skyddas särskilt. 2.      Om handlingar som med stöd av denna lag eller enligt denna lag ska överlämnas till behörig minister eller till College, eller till andra organ eller personer, innehåller uppgifter, eller om uppgifterna kan utläsas ur dessa handlingar och handlingarna omfattas av sekretess till skydd för affärshemligheter, avgör behörig minister eller College, på begäran av den som har tillhandahållit handlingarna, om sekretess ska gälla för uppgifterna. En sådan begäran ska motiveras. 3.      Behörig minister ska fastställa närmare regler beträffande vilka uppgifter som ska omfattas av sekretessen och vilka uppgifter som inte ska omfattas.” Genom ett ministerbeslut av den 19 oktober 1999 ändrade ministern för folkhälsa, välbefinnande och sport, på rekommendation av statssekreteraren för jordbruk, miljö och fiske, förordningen om resthalter av växtskyddsmedel. Ändringen innebar bland annat att den högsta tillåtna resthalten för växtskyddsmedlet propamokarb i eller på sallad sattes till 15 mg/kg. Målet vid den nationella domstolen och tolkningsfrågorna Ändringen av den högsta tillåtna resthalten för propamokarb i eller på sallad gjordes på begäran av innehavaren av produkten Previcur N. Efterträdaren till denna innehavare är Bayer CropScience BV (nedan kallad Bayer). Genom skrivelse av den 31 januari 2005 begärde klagandena i målet vid den nationella domstolen att få tillgång till all information hos bland annat CTB som låg till grund för fastställandet av den ovannämnda högsta tillåtna resthalten. Med stöd av artikel 22 i 1962 års bekämpningsmedelslag avslog College, genom beslut av den 8 mars 2005, klagandenas begäran om information. Klagandena begärde omprövning av detta beslut genom skrivelse av den 14 april 2005. I skrivelse av den 31 maj 2005 underrättade CTB Bayer om klagandenas begäran om information. CTB gav Bayer möjlighet att inge en begäran om sekretess beträffande vissa uppgifter i de aktuella handlingarna. I skrivelse av den 13 juli 2005 angav Bayer bland annat vilka handlingar företaget ansåg innehålla industrihemligheter. Det var härvidlag främst fråga om studier av resthalter och rapporter över fältförsök. Bayer begärde att dessa handlingar skulle omfattas av sekretess. Den 22 juni 2007 vägrade CTB att lämna ut vissa studier av resthalter och rapporter om fältförsök, med hänvisning till skyddet för industrihemligheter. CTB lade fram en förteckning över de handlingar som kunde lämnas ut i form av kopior. Denna förteckning kompletterades genom ett rättelsebeslut av den 17 juli 2007. Det är mot detta beslut av den 22 juni 2007 och mot rättelsebeslutet av den 17 juli 2007 som klagandena väckte talan vid den hänskjutande domstolen. Dessa båda rättsakter utgör tillsammans det omtvistade beslutet. Den hänskjutande domstolen har i huvudsak ställt sig frågande till huruvida den nationella lag med stöd av vilken CTB vägrat att lämna ut vissa uppgifter, och det sätt på vilket denna lag tillämpats i förevarande fall, är förenliga med de skyldigheter som följer av direktiv 2003/4. Den hänskjutande domstolens tvivel avser, förutom tillämpningen i tiden av direktiv 2003/4 på de aktuella omständigheterna, själva begreppet miljöinformation i detta direktiv. För det första frågar sig den hänskjutande domstolen om de uppgifter som ligger till grund för fastställandet av den högsta tillåtna resthalten för ett växtskyddsmedel utgör sådan miljöinformation och således omfattas av det direktivets materiella tillämpningsområde. Den hänskjutande domstolen, som vidare har konstaterat att det i artikel 14 i direktiv 91/414 föreskrivs ovillkorlig sekretess för kommersiell eller industriell information, ställer sig även frågande till räckvidden av denna artikel, med hänsyn till att det där föreskrivs att den gäller ”[u]tan att det påverkar tillämpningen av [direktiv 2003/4]”. Enligt den hänskjutande domstolen innebär artikel 4 i direktiv 2003/4 att tillgången till information ska ha företräde framför sekretessen för industrihemligheter, eller att nationella myndigheter i vart fall ska väga de motstående intressena mot varandra. Den hänskjutande domstolen vill slutligen ha klarhet i huruvida denna intresseavvägning kan vara generell och göras en gång för alla i de bestämmelser som antagits av lagstiftaren eller den behöriga förvaltningsmyndigheten, eller om den ska göras i varje enskilt fall. Mot denna bakgrund har College van beroep voor het bedrijfsleven beslutat att vilandeförklara målet och ställa följande frågor till domstolen: ”1)      Ska begreppet miljöinformation i artikel 2 i [direktiv 2003/4] tolkas så, att det även omfattar upplysningar som har lämnats [till myndigheterna] under ett nationellt förfarande för godkännande (eller utökat godkännande) av ett växtskyddsmedel, i syfte att kunna fastställa den högsta tillåtna halten, i mat- och dryckesvaror av ett bekämpningsmedel, av bekämpningsmedlets beståndsdelar eller av omvandlingsprodukter av bekämpningsmedlet? 2)      Om fråga 1 besvaras jakande: Vilket är förhållandet mellan artikel 14 i [direktiv 91/414] och direktiv 2003/4 vad beträffar tillämpning på sådan information som beskrivits i föregående fråga, och särskilt: innebär detta förhållande att artikel 14 i [direktiv 91/414] endast ska tillämpas om det inte leder till att skyldigheterna enligt artikel 4.2 i [direktiv 2003/4] åsidosätts? 3)      Om det av svaret på ovanstående frågor framgår att motparten i det aktuella förfarandet skulle ha tillämpat artikel 4 i [direktiv 2003/4], följer det då av denna artikel att den däri föreskrivna avvägningen mellan allmänhetens intresse av att informationen lämnas ut och det intresse som betjänas av att informationen inte lämnas ut ska göras i det enskilda fallet, eller kan denna avvägning även ha gjorts i den nationella lagstiftningen?” Begäran om återupptagande av det muntliga förfarandet Bayer och Nederlandse Stichting voor Fytofarmacie har i skrivelse av den 7 oktober 2010 begärt att domstolen ska återuppta det muntliga förfarandet. Till stöd för detta har de i huvudsak gjort gällande att frågan, huruvida de i målet vid den nationella domstolen aktuella uppgifterna avser utsläpp i den mening som avses i artikel 4 i direktiv 2003/4, bör vara föremål för ett kontradiktoriskt förfarande. Enligt Bayer och Nederlandse Stichting voor Fytofarmacie har generaladvokaten nämligen behandlat begreppet utsläpp i sitt förslag till avgörande trots att den hänskjutande domstolen inte ställt någon fråga i detta avseende och trots att vissa parter inte alls argumenterat kring detta begrepp och de parter som berört begreppet i sina yttranden tolkat detta på ett diametralt motsatt sätt än vad generaladvokaten gjort i sitt förslag till avgörande. Domstolen vill härvid anmärka att den på eget initiativ eller på förslag från generaladvokaten, eller på parternas begäran, kan återuppta det muntliga förfarandet i enlighet med artikel 61 i sina rättegångsregler, om den anser att den inte har tillräcklig kännedom om omständigheterna i målet eller om detsamma ska avgöras på grundval av ett argument som inte har kunnat avhandlas mellan parterna (se, bland annat, dom av den 8 september 2009 i mål C‑42/07, Liga Portuguesa de Futebol Profissional och Bwin International, REG 2009, s. I‑7633, punkt 31 och där angiven rättspraxis). I domstolens stadga och i rättegångsreglerna föreskrivs däremot inte någon möjlighet för parterna att inkomma med yttranden över generaladvokatens förslag till avgörande (se domen i det ovannämnda målet Liga Portuguesa de Futebol Profissional och Bwin International, punkt 32). Domstolen anser, efter att ha hört generaladvokaten, att den i förevarande fall har tillgång till alla uppgifter som den behöver för att kunna besvara de frågor som ställts och att målet inte måste prövas med avseende på ett argument som inte har avhandlats inför den. Begäran om att det muntliga förfarandet ska återupptas ska följaktligen avslås. Prövning av tolkningsfrågorna Inledande synpunkter Den hänskjutande domstolen anser att omständigheterna i det nationella målet ska bedömas mot bakgrund av tillämplig rätt vid den tidpunkt då det omtvistade beslutet fattades. Den har följaktligen bett EU-domstolen att tolka direktiv 2003/4, som var tillämpligt vid denna tidpunkt. Den nederländska regeringen och kommissionen har emellertid gjort gällande att domstolen borde tolka bestämmelserna i direktiv 90/313, som inte upphävdes förrän den 14 februari 2005, eftersom dessa var tillämpliga såväl vid den tidpunkt då de uppgifter som begärts utlämnade lämnades till den behöriga myndigheten, som vid den tidpunkt då denna myndighet för första gången mottog en begäran om utlämnande av uppgifter. I detta avseende erinrar domstolen om att en ny bestämmelse i princip ska tillämpas från och med ikraftträdandet av den rättsakt i vilken den ingår. Även om bestämmelsen inte är tillämplig på rättsliga situationer som har uppkommit och blivit bestående under den äldre bestämmelsens giltighetstid, är den tillämplig på framtida verkningar av dessa situationer liksom på nya situationer (se, för ett liknande resonemang, dom av den 6 juli 2010 i mål C‑428/08, Monsanto Technology, REU 2010, s. I‑0000, punkt 66). Med förbehåll för principen om att rättsakter inte har retroaktiv verkan, förhåller det sig annorlunda endast när den nya bestämmelsen åtföljs av specialbestämmelser som reglerar dess tillämpning i tiden. I förevarande fall ska det konstateras att direktiv 2003/4, genom vilket direktiv 90/313 har upphört att gälla, inte innehåller några specialbestämmelser. Rätten till tillgång till miljöinformation kan dessutom först uppkomma när de behöriga myndigheterna tar ställning till en begäran som de mottagit. Såsom generaladvokaten har påpekat i punkt 28 i sitt förslag till avgörande, är det nämligen först då som det ankommer på dessa myndigheter att, mot bakgrund av samtliga faktiska och rättsliga omständigheter, avgöra huruvida de begärda uppgifterna ska lämnas ut eller inte. Det omtvistade beslutet har fattats efter utgången av fristen för att införliva direktiv 2003/4, och de i målet vid den nationella domstolen aktuella omständigheterna ska därför under alla omständigheter bedömas med hänsyn till rätten till tillgång till miljöinformation såsom denna definieras i detta direktiv, eftersom det inte finns någon bestämmelse i direktivet med motsatt innebörd. I artikel 3 i direktiv 2003/4 görs det dessutom ingen åtskillnad – med hänsyn till typen av uppgifter som ska lämnas ut – mellan uppgifter som de behöriga myndigheterna innehade före den 14 februari 2005 och uppgifter som dessa myndigheter mottagit efter detta datum. Domstolen ska följaktligen svara på de ställda frågorna mot bakgrund av direktiv 2003/4, i enlighet med vad den hänskjutande domstolen har begärt. Den första frågan I artikel 2 i direktiv 2003/4 räknas de olika kategorierna av uppgifter upp som utgör miljöinformation, vilken i enlighet med unionsrätten omfattas av direktivets bestämmelser om utlämnande av uppgifter. Den hänskjutande domstolen har därför ställt sin första fråga för att få klarhet i huruvida de i det nationella målet aktuella uppgifterna omfattas av en av dessa kategorier. I detta avseende konstaterar domstolen att det omtvistade beslutet avser en vägran att lämna ut studier om resthalter och rapporter från fältförsök, vilka lämnats inom ramen för ett förfarande för att förlänga godkännandet för en produkt som omfattas av tillämpningsområdet för direktiv 91/414. Som ett av skälen för att anta detta direktiv konstaterade unionslagstiftaren bland annat, vilket följer av fjärde skälet i detta direktiv, att växtskyddsmedel kan påverka växtproduktionen negativt och att deras användning kan innebära risker och faror för människor, djur och miljö, särskilt om de släpps ut på marknaden utan att ha provats och godkänts officiellt eller om de används på fel sätt. Uppgifterna i det omtvistade beslutet, som avser resthalterna av ett växtskyddsmedel i livsmedel, omfattas således obestridligen av ett godkännandeförfarande, vars syfte är just att förebygga risker och faror för människor, djur och miljö. Dessa uppgifter kan således i sig, såsom framgår av artikel 2.1 f i direktiv 2003/4, avse tillståndet för människors hälsa och säkerhet, inbegripet förorening av livsmedelskedjan. Enligt denna artikel 2.1 f omfattas dessutom sådana uppgifter av tillämpningsområdet för direktiv 2003/4 endast om tillståndet för människors hälsa och säkerhet samt föroreningen av livsmedelskedjan påverkas, eller kan påverkas, av tillståndet i de delar av miljön som anges i artikel 2.1 a eller, genom dessa delar, av någon av de faktorer som anges i artikel 2.1 b och c. Artikel 2.1 a i direktiv 2003/4 avser olika delar av miljön, som luft och atmosfär, vatten, mark, land, landskap och naturområden, inbegripet våtmarker, kust- och havsområden, biologisk mångfald och dess delar, inbegripet genetiskt modifierade organismer, och samspelet mellan dessa delar. Artikel 2.1 b avser faktorer som bland annat substanser, avfall, utsläpp i luften, utsläpp i vattnet och andra utsläpp i miljön som påverkar eller troligtvis påverkar de delar av miljön som anges i artikel 2.1 a. I förevarande fall har uppgifter om förekomsten av resthalter av växtskyddsmedel i eller på grönsaker som, såsom i målet vid den nationella domstolen, sallad, således lämnats i syfte att, genom att kontrollera nivån av den högsta tillåtna resthalten, begränsa risken dels för att en del av den biologiska mångfalden ska påverkas, dels för att resthalterna ska spridas i bland annat marken eller i grundvattnet. Även om dessa uppgifter inte i sig innehåller någon direkt bedömning av resthalternas inverkan på människors hälsa, omfattar de ändå delar av miljön som riskerar att påverka människors hälsa om nivån av resthalter är alltför hög, vilket är precis vad dessa uppgifter har som syfte att kontrollera. Mot denna bakgrund ska den första frågan besvaras enligt följande: Begreppet miljöinformation i artikel 2 i direktiv 2003/4 ska tolkas på så sätt att det omfattar uppgifter som har lämnats i samband med ett nationellt förfarande för godkännande eller utökat godkännande av ett växtskyddsmedel, i syfte att fastställa den högsta tillåtna halten, i mat- och dryckesvaror, av ett bekämpningsmedel, av bekämpningsmedlets beståndsdelar eller av omvandlingsprodukter av bekämpningsmedlet. Den andra frågan Den hänskjutande domstolen har ställt sin andra fråga för att få klarhet i huruvida artikel 14 i direktiv 91/414 ska tolkas på så sätt den endast kan tillämpas om skyldigheterna enligt artikel 4.2 i direktiv 2003/4 inte åsidosätts. Domstolen konstaterar inledningsvis att artikel 14 andra stycket i direktiv 91/414 innehåller en förteckning över handlingar och uppgifter som inte får omfattas av sekretess. Bland dessa återfinns bland annat, i femte strecksatsen, ”[sammanfattningar] av resultaten från tester i syfte att fastställa ämnets eller medlets effektivitet och oskadlighet för människor, djur, växter och miljön”. I en sådan situation som den i målet vid den nationella domstolen ska de behöriga nationella myndigheterna således, innan de avgör omfattningen av den sekretess som Bayer har begärt i enlighet med artikel 14 första stycket i direktiv 91/414, kontrollera huruvida de aktuella uppgifterna och handlingarna finns med i företeckningen i artikel 14 andra stycket i direktiv 91/414. För att ge ett svar på den hänskjutande domstolens fråga erinrar domstolen om att villkoren för att få tillgång till miljöinformation först uppställdes i direktiv 90/313, vilket genom direktiv 2003/4 upphörde att gälla den 14 februari 2005. I artikel 14 i direktiv 91/414 uppställdes principen enligt vilken den som ansöker om ett godkännande för utsläppande på marknaden kan begära att uppgifter som denne lämnar och som innehåller kommersiella eller industriella hemligheter behandlas som konfidentiella, ”utan att det påverkar tillämpningen av direktiv 90/313”. Enligt artikel 3 i det senare direktivet kunde medlemsstaterna avslå en begäran om miljöinformation om denna avsåg kommersiella eller industriella hemligheter. Direktiv 90/313 har ersatts av direktiv 2003/4. I artikel 4 i det senare direktivet är skyddet för kommersiella eller industriella hemligheter mindre långtgående än vad som var fallet i direktiv 91/414 jämfört med direktiv 90/313. Enligt direktiv 2003/4 krävs det nämligen att det sker en avvägning mellan det intresse som betjänas av att informationen inte lämnas ut och allmänhetens intresse av att informationen lämnas ut, innan det fattas ett beslut om att avslå eller bifalla en begäran om utlämnade av miljöinformation. I detta sammanhang ska det påpekas att från och med den 14 februari 2005 och i enlighet med de uttryckliga bestämmelserna i artikel 11 i direktiv 2003/4 bör artikel 14 i direktiv 91/414 läsas på så sätt att där görs en hänvisning till direktiv 2003/4 och inte till direktiv 90/313. Eftersom något annat heller inte föreskrivs i direktiv 2003/4, ska hänvisningen i artikel 14 i direktiv 91/414 till direktiv 2003/4 ges full effekt. Artikel 14 i direktiv 91/414 ska således förstås på så sätt att medlemsstaterna och kommissionen, utan att det påverkar tillämpningen av direktiv 2003/4, ska se till att uppgifter som utgör industriella eller kommersiella hemligheter som har lämnats av den som ansöker om ett godkännande för utsläppande på marknaden av ett växtskyddsmedel behandlas som konfidentiella, om det begärs av sökanden samt om medlemsstaten eller kommissionen godtar skälen för sökandens begäran. I en sådan situation som den i det nationella målet ankommer det således på de behöriga myndigheterna i den berörda medlemsstaten att, när de mottar en begäran om sekretess för uppgifter som lämnats, handlägga denna begäran med beaktande av villkoren i nämnda artikel 14, såvida detta inte leder till att myndigheterna, när de dessutom har att behandla en begäran om tillgång till samma uppgifter, åsidosätter de skyldigheter som de har i enlighet med direktiv 2003/4. Dessa skyldigheter följer av artikel 4 i direktiv 2003/4. Enligt denna bestämmelse får medlemsstaterna föreskriva att en begäran om tillgång till miljöinformation ska avslås, såvida denna information inte gäller utsläpp i miljön, om utlämnande av informationen skulle innebära att sekretessen för kommersiell eller industriell information åsidosätts, när det föreskrivs sekretess för sådan information enligt nationell lag eller enligt unionsrätten. Enligt denna artikel ska emellertid sådana skäl till avslag tolkas restriktivt, varvid hänsyn ska tas till allmänhetens intresse av att informationen lämnas ut och detta intresse ska i varje enskilt fall vägas mot det intresse som betjänas av att informationen inte lämnas ut. När de behöriga myndigheterna mottagit en begäran om tillgång till miljöinformation som lämnats av den som ansöker om ett godkännande för utsläppande på marknaden av växtskyddsmedel och myndigheter har godtagit de skäl som anförts för att denna information ska behandlas konfidentiellt på grund av att den innehåller kommersiella eller industriella hemligheter i den mening som avses i artikel 14 i direktiv 91/414, är myndigheterna trots detta skyldiga att bifalla begäran om tillgång till informationen om den gäller utsläpp i miljön eller om, i annat fall, allmänhetens intresse av att informationen lämnas ut anses väga tyngre än det intresse som betjänas av att informationen inte lämnas ut. Mot denna bakgrund ska den andra frågan besvaras enligt följande: Såvida en sådan situation som den i det nationella målet inte räknas upp i artikel 14 andra stycket i direktiv 91/414, ska artikel 14 första stycket i samma direktiv tolkas på så sätt att den endast får tillämpas om detta inte leder till att skyldigheterna enligt artikel 4.2 i direktiv 2003/4 åsidosätts. Den tredje frågan Den hänskjutande domstolen har ställt sin tredje fråga för att få klarhet i huruvida artikel 4 i direktiv 2003/4 ska tolkas på så sätt att den däri föreskrivna avvägningen mellan allmänhetens intresse av att miljöinformation lämnas ut och det intresse som betjänas av att informationen inte lämnas ut ska göras i varje enskilt fall hos de behöriga myndigheterna eller om den kan bestå av en generell åtgärd som vidtagits av den nationella lagstiftaren. I detta avseende konstaterar domstolen att det av själva lydelsen i artikel 4 i direktiv 2003/4 framgår att unionslagstiftaren haft för avsikt att avvägningen mellan berörda intressen ska företas i varje enskilt fall. Varken i artikel 14 i direktiv 91/414 eller i någon annan bestämmelse i direktiv 2003/4 finns något stöd för uppfattningen att den avvägning mellan berörda intressen som föreskrivs i artikel 4 i det senare direktivet skulle kunna ersättas med en annan åtgärd än en bedömning av dessa intressen i varje enskilt fall. Detta hindrar emellertid inte den nationella lagstiftaren från att genom en allmän bestämmelse fastställa kriterier för att underlätta denna jämförande bedömning av de berörda intressena, under förutsättning att de behöriga myndigheterna genom denna bestämmelse inte befrias från skyldigheten att faktiskt göra en särskild bedömning av varje fall som den har att pröva i samband med en begäran om tillgång till miljöinformation med stöd av direktiv 2003/4. Mot denna bakgrund ska den tredje frågan besvaras enligt följande: Artikel 4 i direktiv 2003/4 ska tolkas på så sätt att den däri föreskrivna avvägningen mellan allmänhetens intresse av att miljöinformation lämnas ut och det intresse som betjänas av att informationen inte lämnas ut ska göras av de behöriga myndigheterna i varje enskilt fall, även om den nationella lagstiftaren genom en allmän bestämmelse fastställt kriterier för att underlätta denna jämförande bedömning av de berörda intressena. Rättegångskostnader Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den nationella domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. De kostnader för att avge yttrande till domstolen som andra än nämnda parter har haft är inte ersättningsgilla. Mot denna bakgrund beslutar domstolen (fjärde avdelningen) följande: 1) Begreppet miljöinformation i artikel 2 i Europaparlamentets och rådets direktiv 2003/4/EG av den 28 januari 2003 om allmänhetens tillgång till miljöinformation och om upphävande av rådets direktiv 90/313/EEG ska tolkas på så sätt att det omfattar uppgifter som har lämnats i samband med ett nationellt förfarande för godkännande eller utökat godkännande av ett växtskyddsmedel, i syfte att kunna fastställa den högsta tillåtna halten, i mat- och dryckesvaror, av ett bekämpningsmedel, av bekämpningsmedlets beståndsdelar eller av omvandlingsprodukter av bekämpningsmedlet. 2) Såvida en sådan situation som den i det nationella målet inte räknas upp i artikel 14 andra stycket i rådets direktiv 91/414/EEG av den 15 juli 1991 om utsläppande av växtskyddsmedel på marknaden, ska artikel 14 första stycket i samma direktiv tolkas på så sätt att den endast får tillämpas om detta inte leder till att skyldigheterna enligt artikel 4.2 i direktiv 2003/4 åsidosätts. 3) Artikel 4 i direktiv 2003/4 ska tolkas på så sätt att den däri föreskrivna avvägningen mellan allmänhetens intresse av att miljöinformation lämnas ut och det intresse som betjänas av att informationen inte lämnas ut ska göras av de behöriga myndigheterna i varje enskilt fall, även om den nationella lagstiftaren genom en allmän bestämmelse fastställt kriterier för att underlätta denna jämförande bedömning av de berörda intressena. Underskrifter * Rättegångsspråk: nederländska.

62009CJ0228

da

Traktatbrud – tilsidesættelse af artikel 78, 79, 83 og 86 i Rådets direktiv 2006/112/EF af 28. november 2006 om det fælles merværdiafgiftssystem (EUT L 347, s. 1) – salg af motorkøretøj – registreringsafgift inkluderet i afgiftsgrundlaget. Konklusion 1) Republikken Polen frifindes. 2) Europa-Kommissionen betaler sagens omkostninger.

62003CJ0025

cs

1       Žádost o rozhodnutí o předběžné otázce se týká výkladu článků 2, 4, 17, 18 a 22 šesté směrnice Rady 77/388/EHS ze dne 17. května 1977 o harmonizaci právních předpisů členských států týkajících se daní z obratu – Společný systém daně z přidané hodnoty: jednotný základ daně (Úř. věst. L 145, s. 1; Zvl. vyd. 09/01, s. 23) jak v jejich původním znění, tak ve znění vyplývajícím ze směrnice Rady 91/680/EHS ze dne 16. prosince 1991, kterou se doplňuje společný systém daně z přidané hodnoty a mění směrnice 77/388/EHS za účelem odstranění daňových hranic (Úř. věst. L 376, s. 1; Zvl. vyd. 09/01, s. 160, dále jen „šestá směrnice“). 2       Tato žádost byla podána v rámci sporu mezi Finanzamt Bergisch Gladbach (dále jen „Finanzamt“) a p. HE a její podstatou je, zda a popřípadě v jakém rozsahu může p. HE, který je se svou manželkou spoluvlastníkem obytného domu, v němž užívá jednu místnost pouze sám k výkonu podnikatelské činnosti, mít nárok na odpočet daně z přidané hodnoty (dále jen „DPH“), která zatížila stavbu uvedeného domu. Právní rámec Právní úprava Společenství 3       Podle článku 2 tvořícího hlavu II šesté směrnice, nazvanou „Oblast působnosti“ „Předmětem daně z přidané hodnoty je: 1.       dodání zboží nebo poskytování služeb za protiplnění uskutečněné v tuzemsku osobou povinnou k dani, která jedná jako taková; 2.       dovoz zboží.“ 4       Článek 4 tvořící hlavu IV této směrnice nazvanou „Osoby povinné k dani“ stanoví: „1.      ,Osobou povinnou k dani‘ se rozumí jakákoliv osoba, která na nějakém místě provádí samostatně některou z hospodářských činností vymezených v odstavci 2, a to bez ohledu na účel nebo výsledky této činnosti. 2.      Mezi hospodářské činnosti uvedené v odstavci 1 náleží veškerá činnost producentů, obchodníků a poskytovatelů služeb včetně těžební a zemědělské činnosti a činnosti při výkonu svobodných a jiných obdobných povolání. Za hospodářskou činnost se rovněž považuje využívání hmotného nebo nehmotného majetku za účelem získávání pravidelného příjmu z něj. […]“ 5       Článek 5 „Dodání zboží“ hlavy V téže směrnice nazvané „Zdanitelná plnění“ ve svém odstavci 1 stanoví: „Výrazem ,dodání zboží‘ se rozumí převod práva nakládat s hmotným majetkem jako vlastník.“ 6       Podle článku 17 „Vznik a rozsah nároku na odpočet daně“ vloženého do hlavy XI šesté směrnice nazvané „Odpočet daně“: „1.      Nárok na odpočet daně vzniká okamžikem vzniku daňové povinnosti z odpočitatelné daně. 2.      Jsou-li zboží a služby použity pro účely jejích zdanitelných plnění, je osoba povinná k dani oprávněna odpočíst od daně, kterou je povinna odvést: a)       daň z přidané hodnoty, která je splatná nebo byla odvedena s ohledem na zboží nebo služby, jež jí byly nebo mají být dodány jinou osobou povinnou k dani; […] 6.       Nejpozději do čtyř let ode dne, kdy tato směrnice vstoupí v platnost, rozhodne Rada jednomyslně na návrh Komise o tom, jaké výdaje nelze odpočíst od daně z přidané hodnoty. Daň z přidané hodnoty nebude za žádných okolností odpočitatelná z výdajů, které nejsou přísně provozními výdaji, jako například výdaje na luxusní zboží, na zábavu a reprezentaci. Dokud výše uvedená pravidla nevstoupí v platnost, mohou členské státy zachovat veškerá vynětí obsažená ve svých vnitrostátních předpisech v době vstupu této směrnice v platnost. […]“ 7       Během rozhodné doby v původním řízení vstoupila v platnost směrnice 91/680, která ve svém článku 3 ukládá členským státům povinnost přizpůsobit své úpravy DPH ustanovením této směrnice a přijmout nezbytná opatření tak, aby tyto úpravy nabyly účinnosti dnem 1. ledna 1993. Uvedený čl. 17 odst. 2 stanoví ve svém znění vyplývajícím ze směrnice 91/680: „2. Jsou-li zboží a služby použity pro účely jejích zdanitelných plnění, je osoba povinná k dani oprávněna odpočíst od daně, kterou je povinna odvést: a)      daň z přidané hodnoty, která je splatná nebo byla odvedena za zboží nebo služby, jež jí byly nebo mají být dodány jinou osobou povinnou k dani, která je v tuzemsku daňovým dlužníkem; […]“ 8       Článek 18 nazvaný „Pravidla uplatňování nároku na odpočet daně“ a tvořící součást téže hlavy XI šesté směrnice zní následovně: „1.      Pro uplatnění nároku na odpočet daně musí osoba povinná k dani: a)       při odpočtu daně podle čl. 17 odst. 2 písm. a) vlastnit fakturu vystavenou v souladu s čl. 22 odst. 3; […]“ 9       V souladu s článkem 22 „Povinnosti v rámci vnitřního systému“ vloženým do hlavy XIII šesté směrnice nazvané „Povinnosti daňových dlužníků“: „[…] 3. a) Každá osoba povinná k dani vystaví fakturu nebo jiný doklad sloužící jako faktura za zboží a služby, které dodala nebo poskytla jiné osobě povinné k dani, a ponechá si jejich opisy. […] b)       Faktura musí jednoznačně uvádět cenu bez daně a příslušnou daň podle jednotlivých sazeb a také případná osvobození od daně. c)       Členské státy stanoví kritéria pro posouzení toho, zda doklad slouží jako faktura. […] 8. […] Aniž jsou dotčeny předpisy, jež budou přijaty podle čl. 17 odst. 4, mohou členské státy ukládat další povinnosti, které považují za nezbytné k správnému uložení a výběru daně a k předcházení daňovým únikům. […]“ 10     Uvedený článek 22 byl změněn směrnicí 91/680 následovně: „[…] 3. a) Každá osoba povinná k dani vystaví fakturu nebo jiný doklad sloužící jako faktura za zboží a služby, které dodala nebo poskytla jiné osobě povinné k dani nebo právnické osobě nepovinné k dani. […] Osoba povinná k dani si podrží opisy všech vystavených dokladů. […] b)      Faktura musí jednoznačně uvádět cenu bez daně a příslušnou daň podle jednotlivých sazeb a také případná osvobození od daně. […] c)      Členské státy stanoví kritéria pro posouzení toho, zda doklad slouží jako faktura. […] 8.       Členské státy mohou ukládat další povinnosti, které považují za nezbytné k správnému uložení a výběru daně a k předcházení daňovým únikům, dostojí-li požadavku rovného zacházení s domácími plněními i plněními prováděnými osobami povinnými k dani mezi členskými státy, a za podmínky, že tyto povinnosti nepovedou při obchodu mezi členskými státy k formalitám spojeným s překračováním hranic. […]“ Vnitrostátní právní úprava 11     Relevantní ustanovení německého zákona o dani z obratu (Umsatzsteuergesetz, dále jen „UStG“) ve znění platném v daňových obdobích 1991 až 1993 (viz BGB1. 1991 I, s. 351, respektive BGB1. 1993 I, s. 566), dotčených ve věci v původním řízení zněla následovně: „Článek 14 – Vystavování faktur 1) Jestliže osoba povinná k dani dodává zdanitelné zboží nebo poskytuje zdanitelné služby podle čl. 1 odst. 1 bodu 1 a 3, je oprávněna, a jestliže poskytuje tato plnění ve prospěch podniku osoby povinné k dani, je na žádost této osoby povinna vystavit faktury, na nichž bude jednoznačně uvedena výše daně. Faktury musí obsahovat následující: 1.       jméno a adresu osoby povinné k dani, která dodává zboží nebo poskytuje služby; 2.       jméno a adresu příjemce zboží nebo služeb; 3.       množství a obvyklé obchodní určení dodaného zboží nebo povahu a rozsah poskytnutí služeb; 4.       datum dodání zboží nebo poskytnutí služeb; 5.       úplatu za dodání zboží nebo poskytnutí služeb (článek 10) a 6.       výši daně odpovídající úplatě (bod 5). […] Článek 15 – Odpočet daně na vstupu 1)      Osoba povinná k dani může odečíst následující výše daně na vstupu: 1.      daň odděleně uvedenou na fakturách ve smyslu článku 14, které ji vystavily jiné osoby povinné k dani na dodání zboží nebo poskytnutí služeb provedené ve prospěch jejího podniku. Jestliže se odděleně uvedená výše daně týká plnění této povahy, která byla uhrazena, aniž by byla poskytnuta, je tato výše odpočitatelná od vystavení faktury nebo provedení platby; […]“ 12     Vzhledem k tomu, že Bundesfinanzhof ve svém předkládacím rozhodnutí poukázal na právní situaci, která je v dané oblasti v Rakouské republice, je třeba upřesnit, že v tomto členském státě stanoví čl. 12 odst. 2 bod 2 zákona z roku 1994 o dani z obratu (Umsatzsteuergesetz, BGB1. 663/1994) následující: „Za dodané zboží nebo poskytnuté služby nebo dovoz ve prospěch podniku se nepovažuje dodání zboží, poskytování služeb nebo dovoz, a)       jejichž úplata nepředstavuje především výdaje (náklady) odpočitatelné ve smyslu čl. 20 odst. 1, bodu 1 až 5 zákona z roku 1998 o dani z příjmů (Einkommensteuergesetz, BGB1. 100/1988) […]“ 13     Toto posledně uvedené ustanovení zní takto: „Od jednotlivých příjmů nelze odečíst: […] 2. […] d) náklady nebo výdaje vynaložené na kancelář umístěnou v obytných prostorách a na její vybavení, jakož i movité vybavení obytných prostor. Jestliže představuje kancelář umístěná v obytných prostorách střed veškeré činnosti podniku a podnikatelské činnosti osoby povinné k dani, jsou výdaje a náklady, které se této činnosti týkají, včetně výloh na vybavení, odpočitatelné.“ Spor v původním řízení a předběžné otázky 14     Ze spisu věci v původním řízení vyplývá, že p. HE v průběhu roku 1990 nabyl pozemek do podílového spoluvlastnictví se svou manželkou. Manžel měl podíl ve výši jedné čtvrtiny, jeho manželka ve výši tří čtvrtin. Tito manželé následně pověřili různé podniky, aby postavily na pozemku obytný dům. Zástupce p. HE při jednání před Soudním dvorem upřesnil, že spoluvlastnické podíly domu činily rovněž jednu čtvrtinu ve prospěch manžela a tři čtvrtiny ve prospěch manželky. Veškeré faktury související s výstavbou domu byly adresovány na p. a pí HE, aniž by v nich byl proveden rozdíl v závislosti na podílech každého spoluvlastníka. 15     Je nesporné, že p. HE užíval jednu místnost tohoto domu jako kancelář k výkonu vedlejší podnikatelské činnosti specializovaného autora současně vedle svého pracovního poměru. 16     Na základě faktur vztahujících se k výstavbě domu uplatnil p. HE při daňovém přiznání k DPH pro období týkající se daňových období 1991, 1992 a 1993 poměrný odpočet, pro který zhodnotil odpočitatelnou část na 12 %, jež odpovídá poměru mezi rozlohou kanceláře a celkovou obytnou rozlohou domu. 17     Finanzamt však tento odpočet odmítl z důvodu, že objednatelem a příjemcem výstavby bylo společenství tvořené manžely HE, a nikoliv samostatně p. HE. 18     Finanzgericht částečně vyhověl v prvním stupni žalobě, kterou podal p. HE proti tomuto zamítavému rozhodnutí. 19     Tento soud se domnívá, že p. HE byl z hlediska občanského práva objednatelem a příjemcem stavebních prací týkajících se kanceláře pouze v rozsahu jedné čtvrtiny. Tento soud totiž z nedostatku dalších poznatků vycházel z rozdělení vlastnictví domu mezi manžely. Vzhledem k tomu, že podíl manželky činil tři čtvrtiny, přiznal Finanzgericht p. HE nárok na odpočet DPH na vstupu týkající se kanceláře pouze v rozsahu jedné čtvrtiny, tedy jedné čtvrtiny z 12 % celkové výše daně na vstupu. Skutečnost, že byly faktury adresovány bez dalšího rozlišení oběma manželům, není podle téhož soudu v této souvislosti relevantní. 20     Finanzamt i p. HE podali k Bundesfinanzhof opravný prostředek „Revision“ proti tomuto rozsudku. 21     Finanzamt má za to, že je třeba rozlišovat, zda bylo plnění dotčené v původním řízení poskytnuto společenství nebo pouze jednomu ze spoluvlastníků. Jestliže z objednávky jasně nevyplývá, kdo je objednatelem, bude za příjemce prací považováno společenství. V tomto ohledu jsou vlastnické vztahy mezi p. a pí HE týkající se domu irelevantní. V každém případě nerozdělení výše DPH na vstupu mezi tyto manžele, jakož i vydání faktur na jméno obou z nich bez dalšího rozlišení brání tomu, aby měl p. HE nárok na jakýkoliv odpočet. 22     Pan HE se naopak domnívá, že tím, že má výlučné právo užívání části domu jako kanceláře, musí být považován za jediného objednatele ohledně stavebních prací vztahujících se k této části. Má za to, že odmítnutí požadovaného odpočtu pouze na základě vnitrostátního občanského práva není slučitelné se systémem DPH Společenství. V rozporu s tím, jak rozhodl soud prvního stupně, by se měl nárok na odpočet týkat celé DPH související s výstavbou kanceláře, a sice 12 % z celkové částky DPH vztahující se k domu. 23     Bundesfinanzhof uvádí, že podle německého práva platí, že, jestliže je objednávka učiněna společně více osobami jednajícími nikoliv jako samostatný právní subjekt – osobní nebo kapitálová společnost – nýbrž jako pouhé faktické společenství, je každý člen tohoto společenství příjemcem plnění odpovídajícího podílu, jenž mu přísluší. V případě projednávaném v původním řízení společenství jako takové z hlediska DPH nemůže jednat, takže je třeba mít za to, že jsou příjemci dotčeného plnění oba manželé. 24     Tento soud taktéž uvádí, že podle zjištění Finanzgericht vykonával podnikatelskou činnost v kanceláři umístěné ve společně postaveném domě pouze p. HE. V souladu s jeho judikaturou má v případě majetkových společenství nárok na odpočet každý z podnikatelů, jenž pořídil majetek, k tomu, aby jej využíval při výkonu podnikatelské činnosti v rozsahu svého podílu ve společenství. V případě, kdy si manželé pronajali prostory k podnikání, jenž pro potřeby svého podniku využíval pouze jeden z manželů, poukázal Bundesfinanzhof z nedostatku dalších poznatků na článek 742 německého občanského zákoníku (Bürgerliches Gesetzbuch), podle nějž se práva a povinnosti dělí mezi členy společenství na polovinu, a rozhodl, že odpočet ve prospěch jednoho z uvedených členů používajícího majetek k výkonu podnikatelské činnosti může dosáhnout pouze poloviny celkové výše daně na vstupu. 25     Takový je také výsledek, k němuž v projednávaném případě dospěl Finanzgericht, jenž právem rozhodl, že tento úsudek není zpochybněn skutečností, že faktury byly vystaveny na jméno obou manželů. 26     Bundesfinanzhof se nicméně táže, zda je toto řešení slučitelné se šestou směrnicí. 27     Předně není možné s jistotou konstatovat, že byla plnění ve formě stavebních prací na výstavbě domu za účelem bydlení, v němž je zařízena kancelář, přijata p. HE „jako osobou povinnou k dani“ a „pro účely jejích zdanitelných plnění“ ve smyslu čl. 17 odst. 2 šesté směrnice, anebo zda byla přijata pro soukromé účely bydlení, tím spíše, že rakouské orgány v takové případě vylučují nárok na odpočet. 28     V této souvislosti je třeba rovněž určit, zda výdaje věnované na stavbu kanceláře v místě bydliště jsou či nejsou „přísně provozními výdaji“ takže v posledně uvedeném případě by se na tyto výdaje nevztahoval nárok na odpočet podle čl. 17 odst. 6 druhé věty šesté směrnice. 29     Za předpokladu, že v daném případě existuje nárok na odpočet co do své podstaty, je následně namístě vyjádřit se k pravidlům uplatňování tohoto nároku na odpočet v právu Společenství při pořízení investičního majetku společenstvím založeným podílovým spoluvlastnictvím nebo sňatkem, které samo o sobě nevystupuje jako osoba povinná k dani. 30     Konečně uplatnění podmínek stanovených v čl. 18 odst. 1 písm. a) a čl. 22 odst. 3 písm. a) a písm. c) šesté směrnice vznáší pochybnosti ohledně vnitrostátní judikatury, podle níž mají požadavky na doplňující údaje týkající se podílu, které mají být obsaženy na faktuře, menší důležitost. 31     Za těchto podmínek se Bundesfinanzhof rozhodl přerušit řízení a položit Soudnímu dvoru následující předběžné otázky: „1)       Považuje se osoba, která pořídí nebo postaví dům za účelem bydlení s tím, že ho bude obývat, za osobu povinnou k dani v souvislosti s pořízením nebo výstavbou uvedeného domu, jestliže zamýšlí užívat jednu místnost tohoto domu jako kancelář k výkonu vedlejší samostatně výdělečné činnosti? 2)       V případě kladné odpovědi na první otázku: Jestliže společenství vycházející z podílového spoluvlastnictví nebo společného jmění manželů, v rámci něhož není vykonávána podnikatelská činnost, objedná investiční majetek, je třeba mít za to, že se jedná o pořízení osobou, která není povinna k dani, která tedy nemá nárok na odpočet DPH na vstupu zatěžující pořízení, nebo je třeba mít za to, že příjemci plnění jsou všichni spoluvlastníci? 3)       V případě kladné odpovědi na druhou otázku: Jestliže manželé pořídí investiční majetek do podílového spoluvlastnictví a tento majetek užívá k podnikatelské činnosti pro svůj podnik pouze jeden spoluvlastník, může nárok na odpočet uplatnit a)       tento spoluvlastník pouze v rozsahu části daně na vstupu odpovídající jeho podílu nabyvatele, nebo b)       může tento vlastník v souladu s čl. 17 odst. 2 písm. a) šesté směrnice odečíst výši daně na vstupu odpovídající části majetku v domě, který používá k podnikatelské činnosti (s výhradou podmínek fakturace, jež jsou předmětem čtvrté otázky)? 4)       Musí být faktura ve smyslu čl. 22 odst. 3 šesté směrnice pro výkon práva na odpočet podle článku 18 této směrnice vystavena pouze na jméno tohoto spoluvlastníka/manžela – a uvádět části ceny a daně odpovídající jeho podílu – nebo stačí taková faktura, která byla vystavena na spoluvlastníky/manžele, aniž by obsahovala takovýto rozpis?“ Úvodní poznámky 32     Úvodem je třeba připomenout, že ze spisu vyplývá, že: –       manželé HE pořídili do společenství pozemek, na kterém si nechali postavit jako spoluvlastníci obytný dům; –       ve společenství takto tvořeném manžely HE na základě jejich sňatku činí podíl manžela čtvrtinu a podíl manželky tři čtvrtiny, pokud jde o pozemek i dům; –       současně vedle svého pracovního poměru vykonává p. HE vedlejší samostatně výdělečnou činnost specializovaného autora; –       za účelem výše uvedené činnosti užívá výlučně jednu místnost společného domu jako kancelář; je nesporné, že tato místnost představuje 12 % celkové obytné rozlohy domu; –       manželka p. HE nevykonává žádnou hospodářskou činnost ve smyslu šesté směrnice a nikdy tuto kancelář neužívala; –       společenství tvořené manžely HE na základě jejich sňatku rovněž nevykonává žádnou hospodářskou činnost ve smyslu šesté směrnice a nepožívá právní subjektivitu ani samostatnou způsobilost k právním úkonům; –       manželka p. HE ani uvedené společenství nemají nárok na odpočet na základě šesté směrnice, neboť nemají postavení osoby povinné k dani; –       faktury související s výstavbou domu byly adresovány manželům HE bez dalšího rozlišení a neuváděly části ceny ani DPH odpovídající podílu ve spoluvlastnictví každého z manželů; –       p. HE požaduje odpočet DPH na vstupu ohledně celé kanceláře, kterou užíval výlučně k výkonu podnikatelské činnosti, tedy 12 %, zatímco ve spoluvlastnictví nemovitého majetku vlastní podíl 25 %. 33     Na předběžné otázky je třeba odpovědět ve světle charakteristických znaků věci v původním řízení. 34     Je třeba dodat, že za účelem zodpovězení těchto otázek není u článků 17 a 22 šesté směrnice namístě rozlišovat mezi původním znění těchto ustanovení a zněním vyplývajícím ze směrnice 91/680, neboť je třeba mít za to, že pro potřeby výkladu Soudního dvoru v rámci projednávané věci mají v podstatě totožný dosah. K první otázce 35     Podstatou této otázky předkládajícího soudu je, zda osoba, která si pořídí nebo nechá postavit dům za účelem bydlení s rodinou, jedná v postavení osoby povinné k dani, a má tedy nárok na odpočet podle článku 17 šesté směrnice v rozsahu, v němž užívá jednu místnost tohoto domu jako kancelář k výkonu vedlejší hospodářské činnosti ve smyslu článků 2 a 4 téže směrnice. 36     V tomto ohledu je namístě bez dalšího připomenout, že šestá směrnice zavádí společný systém DPH založený zejména na jednotné definici zdanitelných plnění (viz rozsudek ze dne 26. června 2003, MKG‑Kraftfahrzeuge‑Factoring, C‑305/01, Recueil, s. I‑6729, bod 38). 37     Z článku 2 uvedené směrnice, který definuje rozsah uplatnění DPH, nazíraného ve spojení s článkem 4 téže směrnice, vyplývá, že předmětem této daně jsou pouze činnosti mající hospodářskou povahu, pokud jsou uskutečněné v tuzemsku osobou povinnou k dani, která jedná jako taková. 38     Na základě čl. 4 odst. 1 šesté směrnice se osobou povinnou k dani rozumí jakákoliv osoba, která na nějakém místě provádí samostatně některou z hospodářských činností vymezených v odstavci 2 tohoto článku. 39     Pojem „hospodářské činnosti“ je definován v uvedeném odstavci 2 jako zahrnující veškerou činnost producentů, obchodníků nebo poskytovatelů služeb, a zejména operace zahrnující využívání hmotného a nehmotného majetku za účelem získávání pravidelného příjmu z něj. Tento pojem „využívání“ se v souladu s požadavky zásady neutrality společného systému DPH vztahuje na všechny tyto operace bez ohledu na jejich právní formu (viz rozsudek ze dne 21. října 2004, BBL, C‑8/03, Recueil, s. I‑10157, bod 36). 40     Podle ustálené judikatury tak vymezuje článek 4 šesté směrnice velice široký rozsah uplatnění DPH zahrnující všechna stadia výroby, distribuce a poskytování služeb (viz zejména rozsudek ze dne 4. prosince 1990, Van Tiem, C‑186/89, Recueil, s. I‑4363, bod 17, a výše uvedený rozsudek MKG‑Kraftfahrzeuge‑Factoring, bod 42). 41     Pan HE musí být přitom na základě podmínek stanovených v článku 4 předmětné směrnice, s ohledem na něž musí být výlučně posuzováno postavení osoby povinné k dani (viz výše uvedené rozsudky Van Tiem, bod 25, a BBL, bod 36), považován za osobu, jež toto postavení má. 42     Ze spisu totiž vyplývá, že v průběhu doby dotčené v původním řízení, jež zahrnuje roky 1991 až 1993, vykonávala dotčená osoba skutečně samostatnou hospodářskou činnost ve smyslu uvedeného článku 4 – i když pouze jako činnost vedlejší. 43     Z článku 17 odst. 2 šesté směrnice krom toho vyplývá, že použije‑li osoba povinná k dani, jednající jako taková, zboží pro účely svých zdanitelných plnění, je oprávněna odečíst od daně daň, která je splatná nebo byla odvedena v případě předmětného zboží. Naopak, není‑li zboží použito pro potřeby hospodářských činností osoby povinné k dani ve smyslu článku 4 téže směrnice, nýbrž je tato osoba použije k soukromé spotřebě, žádný nárok na odpočet jí nevznikne (viz v tomto smyslu rozsudek ze dne 11. července 1991, Lennartz, C‑97/90, Recueil, s. I‑3795, body 8 a 9). 44     Ze spisu přitom v tomto ohledu vyplývá, že p. HE během doby dotčené v původním řízení užíval výlučně k výkonu své samostatné hospodářské činnosti specializovaného autora jednu místnost domu, který si nechal společně s manželkou postavit a jehož je spoluvlastníkem. 45     Okolnost, že v projednávaném případě dotčený užíval pouze část tohoto domu k výkonu své hospodářské činnosti, není relevantní. 46     Z ustálené judikatury totiž vyplývá, že je-li investiční majetek používán jak k podnikatelským, tak k soukromým účelům, má dotčená osoba ohledně DPH právo zvolit si, zda přidělí celý tento majetek do vlastnictví svého podniku nebo zda si jej ponechá v celém rozsahu v soukromém vlastnictví nebo – jak je tomu v projednávaném případě – zda jej začlení do svého podniku pouze v tom rozsahu, v němž jej skutečně užívá k podnikatelské činnosti (viz v tomto smyslu zejména rozsudky ze dne 8. března 2001, Bakcsi, C‑415/98, Recueil, s. I‑1831, body 24 až 34, a ze dne 8. května 2003, Seeling, C‑269/00, Recueil, s. I‑4101, body 40 a 41). 47     V posledně uvedeném případě je tedy třeba mít za to, že v mezích užívání majetku k podnikání jednal dotčený subjekt jako osoba povinná k dani při pořízení nebo výstavbě domu, na který je třeba nahlížet v tomto rozsahu jako na dům užívaný za účelem zdanitelných plnění tohoto subjektu ve smyslu čl. 17 odst. 2 písm. a) šesté směrnice. 48     Předchozí výklad je potvrzen zásadou neutrality, na základě níž smí dotčená osoba nést zátěž DPH pouze tehdy, pokud se tato daň týká zboží nebo služeb, které tato osoba používá pro svou soukromou spotřebu, a nikoliv pro své zdanitelné podnikatelské činnosti. 49     Jak právem zdůraznila Komise, pochybnosti vyjádřené předkládajícím soudem ohledně toho, zda takové plnění, jakým je plnění dotčené v původním řízení, spadá do rozsahu působnosti šesté směrnice, nejsou opodstatněné. 50     Okolnost, že jiný členský stát (jako Rakouská republika v projednávaném případě) vylučuje nárok na odpočet v případě kanceláře umístněné v obytných prostorách, není relevantní vzhledem ke společné povaze systému DPH, jakož i účelu harmonizace, který tento systém sleduje a z nějž vyplývá, že odchylky od nároku na odpočet jsou přípustné pouze v případech výslovně uvedených v šesté směrnici, aby bylo zajištěno, že se ve všech členských státech uplatní stejně. 51     Krom toho, pokud se předkládající soud opírá o čl. 17 odst. 6 šesté směrnice, je namístě nejdříve uvést, že při současném stavu práva Společenství neexistuje akt Rady, který by vyloučil z nároku na odpočet výdaje, jež nejsou přísně provozními výdaji, jako jsou výdaje na luxusní zboží, zábavu nebo reprezentaci. Dále německé právní předpisy použitelné v okamžiku vstupu této směrnice v platnost nevylučovaly nárok na odpočet u kanceláří umístněných v obytných prostorách. Konečně Spolková republika Německo neumožnila zavést zvláštní opatření odchylující se od této směrnice ve smyslu jejího článku 27. 52     Vzhledem k výše uvedeným úvahám je třeba odpovědět na první otázku tak, že osoba, která si pořídí nebo nechá postavit dům za účelem bydlení s rodinou, jedná v postavení osoby povinné k dani, a má tedy nárok na odpočet podle článku 17 šesté směrnice v rozsahu, v němž užívá jednu místnost tohoto domu jako kancelář k výkonu hospodářské činnosti, byť vedlejší, ve smyslu článků 2 a 4 téže směrnice a přidělí-li tuto část domu do vlastnictví svého podniku. K druhé otázce 53     Podstatou této otázky předkládajícího soudu je, zda v případě, kdy společenství založené sňatkem, které nepožívá právní subjektivitu a které nevykonává hospodářskou činnost ve smyslu šesté směrnice, objedná investiční majetek, musí být spoluvlastníci tvořící toho společenství považováni pro účely použití uvedené směrnice za příjemce plnění. 54     V tomto ohledu vyplývá ze spisu, který má Soudní dvůr k dispozici, že společenství tvořené manžely HE na základě jejich sňatku samo o sobě nevykonávalo hospodářskou činnost formou společnosti občanského práva požívající vlastní právní subjektivitu nebo formou subjektu, který má samostatnou způsobilost k právním úkonům, i když tuto právní subjektivitu nepožívá. Tito manželé se totiž při pořízení pozemku a výstavbě domu fakticky omezili na společné jednání. 55     Plnění dotčená v původním řízení se tedy z pohledu DPH uvedeného společenství netýkala, a toto společenství nelze proto považovat za osobu povinnou k dani ve smyslu šesté směrnice. 56     Za těchto podmínek a z nedostatku dalších relevantních poznatků je třeba konstatovat, že manželé HE jsou jako spoluvlastníci investičního majetku pro účely použití šesté směrnice příjemci dodání tohoto majetku. 57     Toto řešení je rovněž v souladu se zásadou neutrality. Vzhledem k tomu, že společenství tvořené těmito manžely není osobou povinnou k dani a z tohoto důvodu nemůže odečíst DPH na vstupu, musí být tento nárok na odpočet přiznán manželům jednotlivě v rozsahu, v němž mají postavení osob povinných k dani. 58     Je tedy namístě odpovědět na druhou otázku tak, že pokud společenství založené sňatkem, které nepožívá právní subjektivitu a nevykonává hospodářskou činnost ve smyslu šesté směrnice, objedná investiční majetek, musí být spoluvlastníci tvořící toto společenství považováni pro účely použití uvedené směrnice za příjemce plnění. Ke třetí otázce 59     Podstatou této otázky předkládajícího soudu je, zda, pokud manželé ve společenství založeném jejich sňatkem pořídí investiční majetek, jehož část je užívána k podnikatelské činnosti výlučně jedním z manželů spoluvlastníků, má tento manžel nárok na odpočet celkové výše DPH na vstupu, která zatížila část majetku, kterou tento manžel užívá pro potřeby svého podniku, nebo zda má pouze nárok na odpočet části DPH na vstupu odpovídající jeho podílu nabyvatele. 60     Za účelem zodpovězení této otázky je namístě připomenout, že vnitrostátní soud rozhodl v prvním stupni tak, že p. HE byl z hlediska německého občanského práva příjemcem stavebních prací týkajících se kanceláře pouze v rozsahu jedné čtvrtiny. Tento soud vycházel z rozdělení vlastnictví pozemku mezi manžely spoluvlastníky, přičemž podíl manžela dosahoval pouze 25 % spoluvlastnictví. Přiznal tedy p. HE nárok pouze na odpočet čtvrtiny výše daně na vstupu související s kanceláří používanou k podnikání, a sice čtvrtinu z 12 % celkové částky DPH na vstupu. 61     Pan HE se naopak domnívá, že má na základě šesté směrnice v celém rozsahu nárok na odpočet DPH na vstupu odpovídající části majetku, který užívá k podnikání, a sice 12 % z celkové částky daně na vstupu. 62     V tomto ohledu je důležité bez dalšího připomenout, že jak vyplývá ze samotného názvu šesté směrnice, směřuje k zavedení společného systému DPH, když upravuje zdanitelná plnění jednotně a podle pravidel Společenství (viz bod 36 tohoto rozsudku a uvedená judikatura). 63     Mimoto z ustálené judikatury vyplývá, že ustanovení šesté směrnice, která neobsahují žádný výslovný odkaz na právo členských států k určení svého smyslu a dosahu, musí být obvykle v celém Společenství vykládána samostatně a jednotně pro to, aby bylo zabráněno odlišnostem v použití systému DPH mezi jednotlivými členskými státy (viz rozsudek ze dne 27. listopadu 2003, Zita Modes, C‑497/01, Recueil, s. I‑14393, bod 34). 64     Co se týče konkrétně čl. 5 odst. 1 šesté směrnice, podle nějž se výrazem ,dodání zboží‘ rozumí převod práva nakládat s hmotným majetkem jako vlastník, z judikatury Soudního dvora vyplývá, že pojem „dodání zboží“ se nevztahuje na převod vlastnictví způsoby, jež upravuje použitelné vnitrostátní právo, ale zahrnuje veškeré převody hmotného majetku opravňující druhou stranu k faktickému nakládání s uvedeným majetkem, jako by byla vlastníkem tohoto majetku. Účel uvedené směrnice by mohl být ohrožen, kdyby zjištění, zda jde o dodání zboží, jež je jedno ze tří zdanitelných plnění, záviselo na splnění podmínek, které se mění v závislosti na občanském právu dotyčného členského státu (viz v tomto smyslu rozsudky ze dne 8. února 1990, Shipping and Forwarding Enterprise Safe, C‑320/88, Recueil, s. I‑285, body 7 a 8; ze dne 4. října 1995, Armbrecht, C‑291/92, Recueil, s. I‑2775, body 13 a 14, jakož i ze dne 6. února 2003, Auto Lease Holland, C‑185/01, Recueil, s. I‑1317, body 32 a 33). 65     V důsledku toho se nelze ztotožnit se stanoviskem vnitrostátního soudu rozhodujícího v prvním stupni, který zakládá svoji úvahu na systému vlastnictví v německém občanském právu, ani se stanoviskem, jež ve svém písemném vyjádření hájí Komise, podle nějž nemůže být žádost p. HE přijata, jestliže posledně jmenovaný nemá podle vnitrostátní právní úpravy právo nakládat s investičním majetkem v celém jeho rozsahu. 66     Krom toho otázka, který ze spoluvlastníků ve skutečnosti uhradil faktury týkající se výstavby domu, není pro zodpovězení položené otázky relevantní, neboť z čl. 11 A odst. 1 písm. a) šesté směrnice vyplývá, že protiplnění může být poskytnuto rovněž třetí osobou. 67     K zodpovězení třetí otázky je důležité naopak připomenout, že p. HE v projednávaném případě užívá osobně a v rozsahu 100 % pro účely své hospodářské činnosti kancelář umístěnou v obytném domě a rozhodl se přidělit celou tuto místnost do svého podniku. Jeví se tak, že dotyčný nakládá skutečně s touto místností, jako by byl jejím vlastníkem, a splňuje tak podmínku vyplývající z judikatury zmíněné v bodě 64 tohoto rozsudku. 68     Je namístě dodat, že p. HE žádá o odpočet DPH na vstupu, která je rovna částce vztahující se k části majetku, který užívá výhradně k výkonu podnikatelské činnosti a s níž se rozhodl nakládat jako s majetkem podniku. 69     Ostatně za okolností, jakými jsou okolnosti věci v původním řízení, nemůže být kancelář důvodem vzniku nároku na odpočet jiného subjektu než p. HE, takže v projednávaném případě nehrozí vznik podvodné nebo zneužívající situace. 70     Žádost p. HE směřující k získání odpočtu celé výše DPH, která zatížila kancelář, je třeba za těchto okolností považovat za slučitelnou se systémem odpočtů, jenž má za cíl zcela sejmout z podnikatele zatížení DPH, která je splatná nebo byla odvedena v rámci veškerých jeho hospodářských činností. Společný systém DPH tak zajišťuje neutralitu daňové zátěže všech hospodářských činností bez ohledu na jejich účel nebo výsledky za podmínky, že tyto činnosti v zásadě podléhají samy DPH (viz zejména výše uvedený rozsudek Zita Modes, bod 38). 71     Z toho vyplývá, že takový subjekt, který stejně jako p. HE přidělil celou místnost užívanou jako kancelář do vlastnictví podniku, musí mít možnost využít odpočtu celé částky DPH, která přímo zatížila výši různých prvků tvořících cenu této části domu. Pokud by mohl odečíst pouze část DPH, kterou nesl v souvislosti s touto místností užívanou zcela k jeho zdanitelným plněním – část určená podle podílu ve spoluvlastnictví domu nahlíženého z hlediska jeho celku – uvedený subjekt by nebyl v rozporu s požadavky zásady neutrality osvobozen od celé daně vztahující se k majetku, jenž používá za účelem své hospodářské činnosti. 72     Předchozí výklad je rovněž v souladu se zásadou rovného zacházení, která představuje logický důsledek zásady neutrality. 73     Je tak totožně zacházeno se dvěma osobami povinnými k dani, které se nacházejí objektivně ve stejné situaci, pokud jde o to, že každá užívá výlučně stejný procentuální podíl domu jako kancelář, kterou přidělila ke svému podniku, neboť obě dvě mají nárok na odpočet stejné částky DPH na vstupu. Na druhé straně je zohledněn rozdíl, který charakterizuje jejich situaci – když jedna je výlučným vlastníkem domu, zatímco druhá vlastní pouze určitý podíl – tím, že první má možnost odečíst DPH na vstupu až do výše 100 %, jestliže si zvolila začlenit dům ke smíšenému užívání do svého podniku v celém rozsahu, zatímco druhá nemůže být nikdy osvobozena od výše DPH převyšující částku, kterou skutečně nesla, tedy částku vztahující se k podílu ve spoluvlastnictví (a sice 25 % v případě dotčeném v původním řízení). 74     Vzhledem k veškerým výše uvedeným úvahám je namístě odpovědět na třetí otázku tak, že pokud manželé ve společenství založeném svým sňatkem pořídí investiční majetek, jehož část je užívána k podnikatelské činnosti výlučně jedním z manželů spoluvlastníků, má tento manžel nárok na odpočet celkové výše DPH na vstupu, která zatížila část majetku, kterou užívá pro potřeby svého podniku, jestliže odečtená částka nepřekračuje hranice podílu, jehož je osoba povinná k dani majitelem ve spoluvlastnictví předmětného majetku. Ke čtvrté otázce 75     Podstatou této otázky je určit, zda čl. 18 odst. 1 písm. a) a čl. 22 odst. 3 šesté směrnice za okolností, jakými jsou okolnosti věci v původním řízení, vyžadují k výkonu práva na odpočet, aby osoba povinná k dani měla fakturu vystavenou na své jméno a uvádějící části ceny a DPH odpovídající svému podílu ve spoluvlastnictví, nebo zdali je za tímto účelem dostatečná faktura vystavená bez dalšího rozlišení na oba manžele ve spoluvlastnictví, aniž by obsahovala takovýto rozpis. 76     V tomto ohledu vyplývá zvláště z čl. 22 odst. 3 písm. b) šesté směrnice jak v jejím původním znění, tak ve znění vyplývajícím ze směrnice 91/680, že k výkonu práva na odpočet musí faktura jednoznačně uvádět cenu bez daně a příslušnou daň podle jednotlivých sazeb a také případná osvobození od daně. 77     Z toho vyplývá, že kromě těchto minimálních požadavků neukládá šestá směrnice další povinné údaje jako ty, jež jsou předmětem čtvrté předběžné otázky. 78     V souladu s čl. 22 odst. 3 písm. c) šesté směrnice mají sice členské státy možnost stanovit kritéria pro posouzení toho, zda doklad slouží jako faktura, a podle odstavce 8 téhož článku mají členské státy možnost ukládat další povinnosti, které považují za nezbytné k správnému uložení a výběru daně a k předcházení daňovým únikům. 79     Spolková republika Německo této posledně zmíněné možnosti využila. V tomto členském státě tak UStG stanoví, že faktury musí obsahovat zejména jméno a adresu příjemce plnění, množství a obvyklé obchodní určení dodaného zboží a povahu a rozsah poskytnutí služeb, jakož i úplatu za plnění. 80     Nicméně, jak Komise připomněla, z ustálené judikatury vyplývá, že k výkonu práva na odpočet se musí požadavek jiných údajů na faktuře než těch, jež jsou upraveny v čl. 22 odst. 3 písm. b) šesté směrnice, omezit na to, co je nezbytné k zajištění výběru DPH a dohledu daňové správy. Krom toho nesmí tyto údaje svým počtem nebo svou technickou povahou prakticky znemožňovat nebo nadměrně ztěžovat výkon práva na odpočet (rozsudek ze dne 14. července 1988, Jeunehomme a EGI, 123/87 a 330/87, Recueil, s. 4517, bod 17). Stejně tak opatření, jež mají členské státy možnost přijmout na základě čl. 22 odst. 8 téže směrnice k zajištění správného výběru daně a k předcházení daňovým únikům, nesmí jít nad rámec toho, co je nezbytné k dosažení těchto cílů. Tato opatření nemohou být používána způsobem, který by zpochybnil neutralitu DPH, jež představuje základní zásadu společného systému DPH zavedenou právní předpisy Společenství v dané oblasti (rozsudky ze dne 21. března 2000, Gabalfrisa a další, C‑110/98 až C‑147/98, Recueil, s. I‑1577, bod 52, a ze dne 19. září 2000, Schmeink & Cofreth a Strobel, C‑454/98, Recueil, s. I‑6973, bod 59). 81     Přitom v případě, jakým je věc v původním řízení, neexistuje žádné nezbezpečí podvodu nebo zneužití, neboť se tento případ týká zvláštního druhu společenství, a sice faktického spoluvlastnictví mezi manžely, které samo o sobě nemá postavení osoby povinné k dani a v rámci něhož pouze jeden z manželů vykonává hospodářskou činnost, takže je vyloučeno, aby mohly být faktury, třebaže vystaveny na jméno „P. a pí HE“ a neuvádějící části ceny a DPH odpovídající podílu každého manžela ve spoluvlastnictví, použity manželem, jenž není osobou povinnou k dani nebo společenstvím za účelem opětovného získání odpočtu téže částky DPH. 82     Odepřít manželovi, který je osobou povinnou k dani, nárok na odpočet pouze z důvodu, že faktury neobsahují údaje stanovené použitelným vnitrostátním právem, by bylo za těchto podmínek neslučitelné se zásadou proporcionality. 83     Z toho vyplývá, že je namístě odpovědět na čtvrtou otázku tak, že čl. 18 odst. 1 písm. a) a čl. 22 odst. 3 šesté směrnice nevyžadují, aby k výkonu práva na odpočet za okolností, jakými jsou okolnosti dotčené v původním řízení, měla osoba povinná k dani fakturu vystavenou na své jméno a uvádějící části ceny a DPH odpovídající svému podílu ve spoluvlastnictví. Za tímto účelem je dostatečná faktura vystavená bez dalšího rozlišení na oba manžele ve spoluvlastnictví, aniž by obsahovala takovýto rozpis. K nákladům řízení 84      Vzhledem k tomu, že řízení má, pokud jde o účastníky původního řízení, povahu incidenčního řízení vzhledem ke sporu probíhajícímu před předkládajícím soudem, je k rozhodnutí o nákladech řízení příslušný uvedený soud. Výdaje vzniklé předložením jiných vyjádření Soudnímu dvoru než vyjádření účastníků řízení se nenahrazují. Z těchto důvodů Soudní dvůr (druhý senát) rozhodl takto: Šestá směrnice Rady 77/388/EHS ze dne 17. května 1977, o harmonizaci právních předpisů členských států týkajících se daní z obratu – Společný systém daně z přidané hodnoty: jednotný základ daně, jak ve svém původním znění, tak ve znění vyplývajícím ze směrnice Rady 91/680/EHS ze dne 16. prosince 1991, kterou se doplňuje společný systém daně z přidané hodnoty a mění směrnice 77/388/EHS za účelem odstranění daňových hranic, musí být vykládána následovně: – osoba, která si pořídí nebo nechá postavit dům za účelem bydlení s rodinou, jedná v postavení osoby povinné k dani, a má tedy nárok na odpočet podle článku 17 šesté směrnice 77/388 v rozsahu, v němž užívá jednu místnost tohoto domu jako kancelář k výkonu hospodářské činnosti, byť vedlejší, ve smyslu článků 2 a 4 téže směrnice a přidělí-li tuto část domu do vlastnictví svého podniku; – pokud společenství založené sňatkem, které nepožívá právní subjektivitu a nevykonává hospodářskou činnost ve smyslu šesté směrnice 77/388, objedná investiční majetek, musí být spoluvlastníci tvořící toto společenství považováni pro účely použití této směrnice za příjemce plnění; – pokud manželé ve společenství založeném jejich sňatkem pořídí investiční majetek, jehož část je užívána k podnikatelské činnosti výlučně jedním z manželů spoluvlastníků, má tento manžel nárok na odpočet celkové výše daně z přidané hodnoty na vstupu, která zatížila část majetku, kterou užívá pro potřeby svého podniku, jestliže odečtená částka nepřekračuje hranice podílu, jehož je osoba povinná k dani majitelem ve spoluvlastnictví předmětného majetku; – článek 18 odst. 1 písm. a) a čl. 22 odst. 3 šesté směrnice 77/388 nevyžadují, aby k výkonu práva na odpočet za okolností, jakými jsou okolnosti dotčené v původním řízení, měla osoba povinná k dani fakturu vystavenou na své jméno a uvádějící části ceny a daně z přidané hodnoty odpovídající svému podílu ve spoluvlastnictví. Za tímto účelem je dostatečná faktura vystavená bez dalšího rozlišení na oba manžele ve spoluvlastnictví, aniž by obsahovala takovýto rozpis. Podpisy. * Jednací jazyk: němčina.

62006CJ0215

sl

Komisija Evropskih skupnosti s tožbo predlaga, naj Sodišče ugotovi, da Irska: — s tem da ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se, preden so v celoti ali deloma izvedeni, presodi, ali je za projekte, ki spadajo na področje uporabe Direktive Sveta 85/337/EGS z dne 27. junija 1985 o presoji vplivov nekaterih javnih in zasebnih projektov na okolje ( UL L 175, str. 40 ) v različici pred spremembami, uvedenimi z Direktivo Sveta 97/11/ES z dne 3. marca 1997 ( UL L 73, str. 5 ), in v različici po njih, treba izvesti presojo vplivov na okolje, in da se izvede presoja njihovih vplivov v skladu s členi od 5 do 10 Direktive 85/337, če bodo verjetno pomembno vplivali na okolje zaradi svoje narave, velikosti ali lokacije, in — s tem da ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se pred izdajo soglasij za gradnjo polja vetrnih elektrarn in za povezana dela v Derrybrienu v okrožju Galway ter pred izvedbo del opravi presoja vplivov projekta na okolje v skladu s členi od 5 do 10 Direktive 85/337, ni izpolnila svojih obveznosti iz členov 2, 4 in od 5 do 10 navedene direktive. Pravni okvir Skupnostna ureditev Komisija s svojo tožbo želi, da se ugotovi, da Irska ni izpolnila svojih obveznosti na podlagi Direktive 85/337 v prvotni različici in v različici, ki izhaja iz sprememb, uvedenih z Direktivo 97/11. Direktiva 85/337 V členu 1(2) in (3) Direktive 85/337 je določeno: „2.   V tej direktivi: ‚projekt‘ pomeni: — izvedbo gradbenih ali drugih instalacijskih del ali projektov, — druge posege v naravno okolje in krajino, vključno s tistimi, ki vključujejo izkoriščanje mineralnih virov; ‚nosilec projekta‘ pomeni: prosilca za dovolitev zasebnega projekta, ali javni organ, ki da pobudo za projekt; ‚soglasje za izvedbo‘ pomeni: odločitev pristojnega organa ali organov, ki dovoljuje nosilcu projekta izvedbo projekta. 3.   Pristojni organ ali organi so tisti, ki jih države članice določijo kot odgovorne za opravljanje dolžnosti iz te direktive.“ V členu 2, od (1) do (3), prvi pododstavek, Direktive 85/337 je določeno: „1.   Države članice sprejmejo vse potrebne ukrepe za zagotovitev, da se pred izdajo soglasja za izvedbo presodijo vplivi projektov, ki bodo, med drugim zaradi svoje narave, velikosti ali lokacije, verjetno pomembno vplivali na okolje. Ti projekti so opredeljeni v členu 4. 2.   Presojo vplivov na okolje se lahko vključi v obstoječe postopke za izdajo soglasja za izvedbo projektov v državah članicah, oziroma, če to ne gre, v druge postopke ali v postopke, ki se jih mora uvesti za usklajevanje s cilji te direktive. 3.   Države članice lahko v izjemnih primerih določen projekt v celoti ali delno izvzamejo iz določb, ki jih določa ta direktiva.“ V členu 3 Direktive 85/337 je določeno: „V presoji vplivov na okolje bodo glede vsakega posameznega primera in skladno s členi 4 do 11 na primeren način opredeljeni, opisani in ocenjeni neposredni in posredni vplivi posameznega projekta na naslednje dejavnike: — ljudi, živalstvo in rastlinstvo, — tla, vodo, zrak, podnebje in krajino, — medsebojn[e] vpliv[e] dejavnikov, navedenih v prvi in drugi alineji, — materialno lastnino in kulturno dediščino.“ V členu 4 navedene direktive je določeno: „1.   Ob upoštevanju člena 2(3) so projekti skupin, naštetih v Prilogi I, predmet presoje v skladu s členi 5 do 10. 2.   Projekti skupin, naštetih v Prilogi II, se presodijo v skladu s členi 5 do 10, če države članice menijo, da njihove značilnosti tako zahtevajo. S tem namenom lahko države članice med drugim določijo posebne vrste projektov kot predmet presoje, oziroma lahko postavijo merila in/ali pragove, po katerih se določi, katere izmed projektov iz skupin, naštetih v Prilogi II, se presoja skladno s členi 5 do 10.“ V členu 5 Direktive 85/337 je določeno: „1.   V primeru projektov, pri katerih se mora po členu 4 presoditi vpliv na okolje v skladu s členi 5 do 10, države članice sprejmejo potrebne ukrepe, ki zagotovijo, da nosilec projekta v primerni obliki priskrbi informacije, določene v Prilogi III, [če]: (a) države članice menijo, da so te informacije pomembne za dano stopnjo postopka izdaje soglasja in za specifične značilnosti določenega projekta ali vrste projekta in za lastnosti okolja, na katere bo projekt verjetno vplival; (b) države članice menijo, da lahko od nosilca projekta upravičeno zahtevajo, da zbere te informacije, med drugim ob upoštevanju tekočega poznavanja in metod presoje. 2.   Informacije, ki jih mora nosilec projekta zagotoviti skladno z odstavkom 1, vključujejo vsaj: — opis projekta, ki obsega informacije o lokaciji, zasnovi in velikosti projekta, — opis predvidenih ukrepov, da bi se izognili pomembnim škodljivim vplivom, jih zmanjšali in po možnosti odpravili, — podatke za potrebe opredelitve in presojo glavnih verjetnih vplivov projekta na okolje, — netehnični povzetek informacij, navedenih v alinejah 1 do 3. 3.   Kjer menijo, da je potrebno, države članice zagotovijo, da bodo vsi organi, ki imajo ustrezne informacije, dali te informacije na razpolago nosilcu projekta.“ V členu 6 Direktive 85/337 je določeno: „1.   Države članice sprejmejo potrebne ukrepe za zagotovitev, da imajo organi, ki bodo verjetno obravnavali projekt zaradi svojih posebnih okoljskih odgovornosti, možnost izraziti svoje mnenje o prošnji za soglasje za izvedbo. Države članice določijo organe, s katerimi se posvetuje v ta namen na splošno ali v vsakem posameznem primeru, ko se poda zahteva za soglasje za izvedbo. Informacije, zbrane skladno s členom 5, se posredujejo tem organom. Podrobnejše ureditve posvetovanja določijo države članice. 2.   Države članice zagotovijo, da: — bodo vse prošnje za soglasje za izvedbo in vse informacije, zbrane skladno s členom 5, dane na razpolago javnosti, — bo imela zadevna javnost možnost izraziti mnenje pred začetkom izvedbe projekta.“ V členu 7 Direktive 85/337 je določeno: „Če se država članica zaveda, da bo projekt verjetno pomembno vplival na okolje v drugi državi članici, ali kjer tako zahteva država članica, ki bo verjetno znatno prizadeta, država članica, na katere ozemlju se namerava izvajati projekt, posreduje informacije, zbrane skladno s členom 5, drugi državi članici istočasno, kot jih da na razpolago svojim državljanom. Take informacije služijo kot temelj za vse potrebne posvete v okviru dvostranskih odnosov med dvema državama članicama na vzajemni in enakovredni podlagi.“ V členu 8 Direktive 85/337 je določeno: „Informacije, zbrane skladno s členi 5, 6 in 7, se morajo upoštevati v postopku za pridobitev soglasja za izvedbo.“ V členu 9 navedene direktive je določeno: „Ko je posamezna odločitev sprejeta, pristojni organi obvestijo zadevno javnost o: — vsebini odločitve in vseh pogojih, ki iz nje izhajajo, — vzrokih in premislekih, na katerih temelji odločitev, kjer zakonodaja držav članic tako določa. Podrobne postopke glede takih informacij določijo države članice. Če je bila skladno s členom 7 obveščena še kakšna država članica, bo obveščena tudi o zadevni odločitvi.“ V členu 10 navedene direktive je določeno: „Določbe te direktive ne vplivajo na obveznost pristojnih organov, da upoštevajo omejitve, ki jih nalagajo nacionalni zakonski in upravni predpisi ter priznane pravne prakse, kar zadeva industrijsko in poslovno skrivnost in varovanje javnega interesa. Kjer se uporablja člen 7, za posredovanje informacij drugi državi članici in sprejem informacij s strani druge države članice veljajo omejitve v državi članici, v kateri je predlagan projekt.“ V prilogi II k Direktivi 85/337 so našteti projekti iz člena 4(2) te direktive, to so tisti, za katere je treba izvesti presojo vplivov na okolje le, če države članice menijo, da njihove značilnosti tako zahtevajo. Tako so v točki 2(a) te priloge navedeni projekti pridobivanja šote in v točki 2(c) projekti pridobivanja mineralnih snovi, kot so marmor, pesek, prod, skrilavec, fosfati in kalijev karbonat, razen kovinskih mineralnih snovi in mineralnih energetskih surovin. V točki 10(d) navedene priloge so navedeni zlasti projekti gradnje cest. Direktiva 97/11 V členu 3 Direktive 97/11 je določeno: „1.   Države članice sprejmejo zakone in druge predpise, potrebne za uskladitev s to direktivo, najpozneje do 14. marca 1999. O tem takoj obvestijo Komisijo. […] 2.   Če se zahteva za soglasje za izvedbo predloži pristojnemu organu pred koncem roka, določenega v odstavku 1, se še naprej uporabljajo določbe Direktive 85/337/EGS, sprejete pred temi spremembami.“ Direktiva 85/337, kot je bila spremenjena z Direktivo 97/11 (v nadaljevanju: spremenjena Direktiva 85/337) Zaradi jasnosti bodo navedene le spremembe Direktive 85/337, ki se neposredno nanašajo na zatrjevano neizpolnitev. Tako ne bodo navedene spremembe, ki so bile uvedene z Direktivo 97/11 za člene od 5 do 10 Direktive 85/337, ker ne morejo vplivati na presojo Sodišča o tej tožbi. V členu 2, od (1) do (3), prvi pododstavek, spremenjene Direktive 85/337 je določeno: „1.   Države članice sprejmejo vse potrebne ukrepe za zagotovitev, da so pred izdajo soglasja projekti, ki bodo verjetno pomembno vplivali na okolje, med drugim zaradi svoje narave, velikosti ali lokacije, predmet zahteve za izdajo soglasja za izvedbo in presojo njihovih vplivov. Ti projekti so opredeljeni v členu 4. 2.   Presojo vplivov na okolje se lahko vključi v obstoječe postopke za izdajo soglasja za izvedbo projektov v državah članicah, oziroma, če to ne gre, v druge postopke ali v postopke, ki se jih mora uvesti za usklajevanje s cilji te direktive. […] 3.   Brez poseganja v člen 7 lahko države članice v izjemnih primerih določen projekt v celoti ali delno izvzamejo iz določb v tej direktivi.“ V členu 3 navedene direktive je določeno: „Presoja vplivov na okolje na primeren način glede na vsak posamez[en] primer in skladno s členi 4 do 11 opredeli, opiše in presodi neposredne in posredne vplive projekta na naslednje dejavnike: — ljudi, živalstvo in rastlinstvo, — tla, vodo, zrak, podnebje in krajino; — materialno lastnino in kulturno dediščino; — medsebojne vplive dejavnikov, navedenih v prvi, drugi in tretji alineji.“ V členu 4 spremenjene Direktive 85/337 je določeno: „1.   Ob upoštevanju člena 2(3) se projekte, ki so našteti v Prilogi I, presoja skladno s členi 5 do 10. 2.   Ob upoštevanju člena 2(3) države članice za projekte, ki so našteti v Prilogi II, s: (a) preverjanjem za vsak primer posebej ali (b) pragovi ali merili, ki jih postavi država članica odločijo, ali se bo projekt presojal skladno s členi 5 do 10. Države članice se lahko odločijo za uporabo obeh postopkov, navedenih v (a) in (b). 3.   Med preverjanjem za vsak primer posebej ali postavljanjem pragov ali meril za namen odstavka 2 se upoštevajo ustrezna izbirna merila, določena v Prilogi III. 4.   Države članice zagotovijo, da je odločitev pristojnih organov v skladu z odstavkom 2 na razpolago javnosti.“ V točki 3(i) priloge II k spremenjeni Direktivi 85/337 so navedeni obrati za izkoriščanje energije vetra za proizvodnjo elektrike (polja vetrnih elektrarn). V skladu s točko 13 iste priloge je treba vsako spremembo ali razširitev projektov, naštetih v prilogi I ali prilogi II, ki so že dovoljeni, izvedeni ali se izvajajo in imajo lahko pomembne škodljive vplive na okolje (pri čemer sprememba ali razširitev nista navedeni v prilogi I), obravnavati kot projekt, za katerega velja člen 4(2) spremenjene Direktive 85/337. V prilogi III k spremenjeni Direktivi 85/337 v zvezi z izbirnimi merili iz člena 4(3) iste direktive je pojasnjeno, da je treba upoštevati značilnosti projektov, predvsem onesnaževanje in obremenjevanje, tveganje nastanka nesreč, ob upoštevanju zlasti uporabljene snovi in tehnologije. V isti prilogi je navedeno, da je treba upoštevati okoljsko občutljivost določenih geografskih območij, ki jih bodo projekti verjetno prizadeli, zlasti ob upoštevanju absorpcijske sposobnosti naravnega okolja s posebno pozornostjo, usmerjeno nekaterim območjem, med katerimi so gorska in gozdna območja. Nacionalna ureditev Zahteve spremenjene Direktive 85/337 so bile v nacionalno pravo prenesene z zakonom o prostorskem načrtovanju in razvoju iz leta 2000 (Planning and Development Act 2000), kot je bil spremenjen (v nadaljevanju: PDA), in s predpisi o prostorskem načrtovanju in razvoju iz leta 2001 (Planning and Development Regulations 2001). V členu 32(1)(a) PDA je določena splošna obveznost, da je treba pridobiti soglasje za vsak projekt prostorskega načrtovanja iz prilog I in II spremenjene Direktive 85/337, pri čemer je treba vložiti zahtevo za soglasje in pridobiti soglasje pred začetkom del. Poleg tega je v členu 32(1)(b) istega zakona predvideno, da se lahko pridobi dovoljenje, da se tako načrtovanje, ki je bilo izvedeno brez soglasja, legalizira. Organ, pristojen za prostorsko načrtovanje, mora, ko prejme zahtevo za soglasje, ugotoviti, ali je za predlagani projekt treba izvesti presojo vplivov na okolje. V členu 151 PDA je določeno, da vsak, ki izvede ali izvaja projekt brez soglasja, stori prekršek. Iz členov 152 in 153 istega zakona izhaja, da morajo načeloma organi, pristojni za urbanizem, ob prejemu pritožbe poslati obvestilo z opozorilom in nato ugotoviti, ali je treba izdati opomin. Če zadevna oseba ne spoštuje zahtev, določenih v opominu, stori prekršek. V členu 160 PDA je določeno: „1.   Če je bil projekt, za katerega ni bilo izdano soglasje, izveden, se izvaja ali je verjetno, da se bo izvedel ali nadaljeval, lahko High Court ali Circuit Court na zahtevo organa, pristojnega za prostorsko načrtovanje, ali vsake druge osebe, ne glede na to, ali ima interes glede zadevnega zemljišča, s sklepom odredi, da oseba glede na primer izvede, ne izvede ali preneha izvajati to, kar je po mnenju sodišča nujno in kar je določeno v sklepu, da se zagotovi, če je to potrebno: (a) da se projekt, za katerega ni bilo izdano soglasje, ne izvede ali ne nadaljuje; (b) da se v največji možni meri vsako zemljišče vrne v stanje, v katerem je bilo pred začetkom projekta, za katerega ni bilo izdano soglasje; (c) da se vsak projekt izvede v skladu z izdanim soglasjem ali s pogoji, pod katerimi je bilo soglasje izdano. 2.   Če je to potrebno, lahko sodišče v sklepu, izdanem na podlagi odstavka 1, zahteva izvedbo katerih koli del, vključno z obnovo, ponovno gradnjo, odstranitvijo, rušenjem ali spremembo katere koli strukture ali drugega dela.“ V členu 162 PDA je določeno, da zahteva za legalizacijo ne zadrži ali konča začetega postopka prisilnih ukrepov. Predhodni postopek Po pisnem opominu z dne 5. aprila 2001 je Komisija poslala Irski še obrazloženo mnenje z dne 21. decembra 2001. Komisija je 7. julija 2004 poslala tej državi članici dodatni pisni opomin. Irski je bilo dodatno obrazloženo mnenje poslano 5. januarja 2005 po prejemu njenih stališč z dopisom z dne 6. decembra 2004. Ker je Komisija menila, da stališče Irske, podano kot odgovor na navedeno obrazloženo mnenje z dopisi z dne 8. marca, 17. junija in 1. decembra 2005, ni zadovoljivo, je na podlagi člena 226, drugi odstavek, ES vložila to tožbo. Tožba Prvi očitek Komisija očita Irski, da ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za uskladitev s členi 2, 4, in od 5 do 10 Direktive 85/337 v različici pred spremembami in po njih, uvedenih z Direktivo 97/11. Ta očitek se bo najprej preučil v zvezi s spremenjeno Direktivo 85/337. Prvi očitek, v skladu s katerim naj bi bil prenos spremenjene Direktive 85/337 nepopoln in naj bi vodil do njenega nepravilnega izvrševanja, je utemeljen na treh tožbenih razlogih. Prvič, Komisija uveljavlja, da Irska ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se presodi v skladu s členom 2(1) spremenjene Direktive 85/337, ali bodo predlagani projekti pomembno vplivali na okolje, in če bodo, da se pred izdajo soglasja izvede postopek presoje vplivov na okolje, predviden v navedeni določbi. Drugič, Komisija meni, da irske zakonske določbe, na podlagi katerih se lahko vloži zahteva za legalizacijo po tem, ko je bil projekt v celoti ali deloma izveden, kršijo preventivne cilje spremenjene Direktive 85/337. Tretjič, Komisija meni, da prisilni ukrepi, ki jih je uvedla Irska, ne zagotavljajo učinkovite uporabe navedene direktive, s čimer Irska tako ni izpolnila svoje splošne obveznosti iz člena 249 ES. V utemeljitev zadnjega tožbenega razloga Komisija navaja določeno število primerov, ki po njenem mnenju kažejo pomanjkljivosti pri izvrševanju sistema sankcij. Prvi in drugi tožbeni razlog – Trditve strank Komisija uveljavlja, da to, da je v skladu z nacionalno zakonodajo mogoče izpolniti obveznosti iz spremenjene Direktive 85/337 med izvajanjem projekta ali po njegovi izvedbi, pomeni, da ni določena jasna obveznost, da je treba v zvezi s projekti opraviti presojo njihovih vplivov na okolje pred njihovo izvedbo. S tem da se lahko nadzor projektov v okviru presoje vplivov na okolje opravi po njihovi izvedbi, čeprav je glavni cilj spremenjene Direktive 85/337, da se vplivi na okolje upoštevajo v najzgodnejši možni fazi v vseh postopkih načrtovanja in sprejemanja odločitev, je v sporni nacionalni zakonodaji priznana možnost legalizacije, ki zmanjšuje polni učinek te direktive. Komisija dodaja, da so pravila o legalizaciji vključena v splošne določbe, ki veljajo za običajno dovoljenje na področju urbanizma, in da ni razvidno, da so zahteve za legalizacijo in njihove odobritve omejene na izjemne primere. Irska uveljavlja, da presoja Komisije o irski zakonodaji, s katero je bila prenesena spremenjena Direktiva 85/337, ni pravilna. Tako pojasnjuje, da se v irskem pravu izrecno zahteva, da se za vsak nov projekt pridobi dovoljenje pred začetkom del in da je pri projektih, za katere je treba opraviti presojo vplivov na okolje, to treba izvesti pred deli. Neizpolnitev teh obveznosti je poleg tega kaznivo ravnanje in lahko vodi do uporabe prisilnih ukrepov. Irska poleg tega poudarja, da je odobritev legalizacije, ki je uvedena s PDA in predpisi o prostorskem načrtovanju in razvoju iz leta 2001, izjema od splošnega pravila, na podlagi katerega je treba pridobiti soglasje za izvedbo pred začetkom projekta, in da najbolje ustreza ciljem spremenjene Direktive 85/337, zlasti splošnemu cilju varstva okolja, ker odstranitev projekta, za katerega ni bilo izdano soglasje, ni vedno najprimernejši ukrep za navedeno varstvo. Po mnenju te države članice v spremenjeni Direktivi 85/337, katere zahteve se nanašajo le na postopek, ni navedeno, ali obstaja izjema, na podlagi katere bi se lahko v določenih primerih izvedla presoja vplivov na okolje po začetku del. V zvezi s tem poudarja, da ni nikjer v tej direktivi izrecno navedeno, da se lahko presoja izvede le pred začetkom projekta, in s sklicevanjem na opredelitev pojma „soglasje za izvedbo“ iz navedene direktive uveljavlja, da je izraz „izvedba“ pomemben, ker se ne omejuje le na začetek del, ampak se nanaša tudi na nadaljevanje projekta prostorskega načrtovanja. Irska poleg tega poudarja, da je odobritev legalizacije razumen sistem odpravljanja napak, ki se ga lahko uporabi v izjemnih primerih in s katerim se skuša upoštevati dejstvo, da se je nemogoče izogniti temu, da se nekateri projekti iz različnih razlogov začnejo izvajati pred izdajo soglasja za izvedbo v smislu spremenjene Direktive 85/337. V zvezi s tem Irska s sklicevanjem na sodbo z dne 7. januarja 2004 v zadevi Wells ( C-201/02, Recueil, str. I-723 ) poudarja, da se lahko naknadna presoja izvede v poznejši fazi kot izjema od splošnega načela, na podlagi katerega je treba izvesti presojo čim prej v postopku sprejemanja odločitev. Ta država članica tudi meni, da ne bi bilo sorazmerno zahtevati odstranitve nekaterih objektov, kadar bi se po preučitvi zahteve za legalizacijo presodilo, da bi bila združljiva s pravilnim prostorskim načrtovanjem in trajnostnim razvojem. – Presoja Sodišča Države članice morajo spremenjeno Direktivo 85/337 prenesti popolnoma v skladu z zahtevami, ki jih določa ob upoštevanju njenega bistvenega cilja, ki je, kot to izhaja iz člena 2(1), da se pred izdajo soglasja za izvedbo za projekte, ki bodo, med drugim zaradi svoje narave, velikosti ali lokacije, verjetno pomembno vplivali na okolje, izpelje postopek v zvezi z zahtevo za soglasje in presodi njihove vplive (glej v tem smislu sodbi z dne 19. septembra 2000 v zadevi Linster, C-287/98, Recueil, str. I-6917 , točka 52, in z dne 23. novembra 2006 v zadevi Komisija proti Italiji, C-486/04, ZOdl., str. I-11025 , točka 36). Poleg tega je soglasje za izvedbo v skladu s členom 1(2) spremenjene Direktive 85/337 odločitev pristojnega organa ali organov, ki dovoljujejo nosilcu projekta njegovo izvedbo. Ker je izraz v zvezi z dovolitvijo nedvoumen, je treba člen 2(1) navedene direktive nujno razumeti tako, da pomeni, da oseba ne more začeti del v zvezi z zadevnim projektom, če ni zahtevala in pridobila potrebnega soglasja ter predhodno izvedla presoje vplivov na okolje, ko se ta zahteva, ker sicer ne bi spoštovala zahtev spremenjene Direktive 85/337. Ta presoja velja za vse projekte, ki spadajo na področje uporabe spremenjene Direktive 85/337, tako za tiste, ki so navedeni v prilogi I k tej direktivi in za katere se vedno izvede presoja na podlagi členov 2(1) in 4(1) te direktive, kot tudi za tiste, ki so navedeni v prilogi II k navedeni direktivi in za katere se na tej podlagi in v skladu s členom 4(2) te direktive izvede presoja vplivov le, če se zanje glede na pragove in merila, ki jih postavi država članica, in/ali na podlagi preverjanja za vsak primer posebej predvideva, da bodo verjetno pomembno vplivali na okolje. Taka jezikovna preučitev navedenega člena 2(1) ustreza poleg tega cilju spremenjene Direktive 85/337, na katerega je opozorjeno zlasti v uvodni izjavi 5 Direktive 97/11, v skladu s katero „bi morali biti projekti, za katere se zahteva presoja, predmet zahteve po pridobitvi soglasja za izvedbo [in bi bilo] treba presojo opraviti, preden je izdano tako soglasje“. V zvezi z irsko zakonodajo ni sporno, da je načeloma treba izvesti presojo vplivov na okolje in pridobiti dovoljenja za prostorsko načrtovanje, ko je to potrebno, pred izvedbo del. Nespoštovanje teh obveznosti je v irskem pravu kršitev pravil na področju urbanizma. Vendar pa tudi ni sporno, da je z navedeno zakonodajo uvedena odobritev legalizacije, katere učinki so izenačeni z učinki običajnega dovoljenja za prostorsko načrtovanje, ki je predhodno izvedbi del in prostorskemu načrtovanju. Legalizacija se lahko izvede, čeprav je bil projekt, ki je njen predmet in za katerega se zahteva presoja vplivov na okolje v skladu s členoma 2 in 4 spremenjene Direktive 85/337, izveden. Poleg tega odobritev legalizacije, za uporabo katere Irska priznava, da je na področju prostorskega načrtovanja razširjena v okoliščinah, ki niso izjemne, v irskem pravu pomeni, da so bile obveznosti iz spremenjene Direktive 85/337 dejansko izpolnjene. Če pravo Skupnosti ne more preprečiti, da je z veljavnimi nacionalnimi pravili v nekaterih primerih dovoljeno legalizirati ravnanja in akte, s katerimi se kršijo ta pravila, mora za tako možnost veljati pogoj, da je zadevnim osebam onemogočeno, da bi obšle pravila Skupnosti ali jih ne bi uporabile, in da mora ta možnost ostati izjemna. Tak sistem legalizacije, kot velja na Irskem, ima lahko namreč tak učinek, da spodbuja nosilce projektov, da ne preverijo, ali predlagani projekti izpolnjujejo merila iz člena 2(1) spremenjene Direktive 85/337, in da torej ne začnejo postopkov, ki so potrebni za opredelitev vplivov navedenih projektov na okolje in za njihovo predhodno presojo. V skladu s prvo uvodno izjavo spremenjene Direktive 85/337 pa je nujno, da v postopku sprejemanja odločitev pristojni organ upošteva vplive na okolje v najzgodnejši možni fazi v vseh postopkih tehničnega načrtovanja in sprejemanja odločitev, ker je cilj preprečevati povzročanje onesnaževanja ali motenj pri izvoru, ne pa poskušati naknadno zmanjšati njihove vplive. Nazadnje, Irska se ne more učinkovito sklicevati na zgoraj navedeno sodbo Wells. V navedeni sodbi je namreč v točkah 64 in 65 opozorjeno, da morajo države članice na podlagi načela lojalnega sodelovanja, določenega v členu 10 ES, odpraviti nezakonite posledice kršitve prava Skupnosti. Pristojni organi morajo tako sprejeti potrebne ukrepe, da nadomestijo opustitev presoje vplivov na okolje, tako da na primer prekličejo že izdano soglasje za izvedbo ali zadržijo njegovo izvajanje, da se opravi taka presoja, vse v mejah procesne avtonomije držav članic. Iz tega ni mogoče sklepati, da je naknadna presoja vplivov na okolje, ki se izvede, da bi se nadomestila opustitev take presoje, kot je predvidena in določena s spremenjeno Direktivo 85/337, ker je projekt že izveden, izenačena s presojo vplivov na okolje, ki je predhodna izdaji soglasja za izvedbo, ki je zahtevana in urejena z navedeno direktivo. Iz navedenega izhaja, da Irska z določitvijo istih učinkov za legalizacijo, ki se jo lahko odobri, tudi če se ne dokaže izjemnih okoliščin, kot so učinki dovoljenja za prostorsko načrtovanje, ki je predhodno izvedbi del in prostorskemu načrtovanju, čeprav je treba projekte, za katere se zahteva presoja vplivov na okolje, na podlagi členov 2(1) ter 4(1) in (2) spremenjene Direktive 85/337 opredeliti in nato v zvezi z njimi pred izdajo soglasja za izvedbo, in torej nujno pred njihovo izvedbo, zahtevati soglasje za izvedbo in opraviti navedeno presojo, ni izpolnila obveznosti iz te direktive. Prvi in drugi tožbeni razlog sta torej utemeljena. Tretji tožbeni razlog – Trditve strank Po mnenju Komisije sta irska zakonodaja in praksa, ki iz nje sledi, na področju prisilnih ukrepov pomanjkljivi, kar ogroža pravilen prenos in uporabo spremenjene Direktive 85/337, čeprav je v skladu z njo učinkovit sistem nadzora in sankcij obvezen. Prvič, Komisija uveljavlja, da prisilni ukrepi, predvideni v irski zakonodaji na področju urbanizma, ne nadomeščajo neobstoja določb, na podlagi katerih bi bilo treba obvezno spoštovati zahteve v zvezi s presojo vplivov na okolje pred izvedbo projektov. Drugič, Komisija uveljavlja, da praksa na področju prisilnih ukrepov ogroža pravilen prenos spremenjene Direktive 85/337. Komisija tako navaja posebne primere, ki po njenem mnenju kažejo pomanjkljivosti irske zakonodaje na področju nadzora spoštovanja pravil, določenih s to direktivo. V zvezi s postopkom na področju sankcij Irska meni, da vprašanje izbire sankcij in njihove oblike spada v prosto presojo držav članic, zlasti ker nadzor v zvezi s prostorskim načrtovanjem in okoljem ni bil usklajen na ravni Skupnosti. V vsakem primeru Irska poudarja, da je sistem sankcij, predviden v irski zakonodaji, popoln in učinkovit. V zvezi s tem ta država članica pojasnjuje, da so v pravu okolja veljavne določbe zakonsko zavezujoče. Tako je v tej zakonodaji določeno, da mora organ, pristojen za prostorsko načrtovanje, če izve, da se izvaja projekt brez soglasja za izvedbo, poslati obvestilo z opozorilom, razen če meni, da je pomembnost tega projekta majhna. Ko je obvestilo z opozorilom poslano, morajo organi, pristojni za urbanizem, presoditi, ali je treba izdati opomin. Namen obvestila z opozorilom je omogočiti osebam, ki so odgovorne za projekte brez soglasij za izvedbo, da odpravijo napake pred izdajo opomina in pred drugimi fazami postopka v zvezi s sankcijami. Če je izdan opomin, so v njem določene obveznosti in neupoštevanje postavljenih zahtev pomeni prekršek. Irska dodaja, da je treba v sistemu sankcij upoštevati različne pravice, med katerimi so pravice nosilcev projektov, lastnikov zemljišč, javnosti in posameznikov, ki jih navedeni projekt neposredno zadeva, in da je treba vse te različne pravice uravnotežiti, da se doseže pravičen rezultat. Irska nazadnje izpodbija primere, ki jih navaja Komisija, ker naj ne bi dokazovali zatrjevane neizpolnitve obveznosti, saj naj bi se Komisija omejila le na splošne trditve. – Presoja Sodišča Ni sporno, da se lahko na Irskem neobstoj presoje vplivov na okolje, zahtevane s spremenjeno Direktivo 85/337, odpravi z legalizacijo, ki omogoča zlasti nadaljnji obstoj projekta brez zakonitega soglasja za izvedbo, če je bila zahteva za legalizacijo vložena pred izvedbo postopka v zvezi s sankcijo. S to možnostjo je, kot sicer priznava Irska, pristojnim organom omogočeno, da ne ukrepajo, da bi zadržali ali prenehali izvajanje projekta, ki spada na področje uporabe spremenjene Direktive 85/337 in ki se izvaja ali je že izveden v nasprotju z zahtevami v zvezi s soglasjem in presojo vplivov na okolje pred izdajo navedenega soglasja, in da ne začnejo postopka prisilnih ukrepov, ki je predviden v PDA, pri čemer Irska poudarja, da je pristojnost na tem področju diskrecijska. Tako je ugotovljena pomanjkljivost sistema prisilnih ukrepov, ki ga je vzpostavila Irska, ker je z možnostjo legalizacije odvzeta vsa njegova učinkovitost, saj je navedena pomanjkljivost neposredna posledica neizpolnitve obveznosti, ugotovljene med presojo dveh predhodnih tožbenih razlogov. Na to ugotovitev ne vpliva dejstvo, da je treba po mnenju Irske v sistemu sankcij upoštevati različne pravice, med katerimi so pravice nosilcev projektov, lastnikov zemljišč, javnosti in posameznikov, ki jih sporni projekt neposredno zadeva. Nujnost, uravnovesiti te interese, namreč ne more utemeljiti tega, da sistem nadzora in sankcij ni učinkovit. Zato je brezpredmetno preučiti različne primere, ki jih je navedla Komisija, da bi opisala pomanjkljivosti pri uporabi prisilnih ukrepov, ker take pomanjkljivosti izhajajo neposredno iz irske zakonodaje. Tretji tožbeni razlog je zato prav tako utemeljen in je torej treba prvi očitek sprejeti zaradi vseh tožbenih razlogov. Nazadnje je treba navesti, da je prvi očitek utemeljen v zvezi s spremenjeno Direktivo 85/337 in v zvezi z Direktivo 85/337. V skladu z izvirno različico te direktive in s spremenjeno različico je treba namreč za projekte, ki bodo verjetno pomembno vplivali na okolje, izvesti presojo njihovih vplivov pred izdajo soglasja za izvedbo, katerega opredelitev med drugim ostaja nespremenjena. Poleg tega so značilnosti legalizacije, določene z irsko zakonodajo, ostale iste. Iz navedenega izhaja, da Irska, s tem da ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se, preden so v celoti ali deloma izvedeni, presodi, ali je za projekte, ki spadajo na področje uporabe Direktive 85/337 v različici pred spremembami, uvedenimi z Direktivo 97/11, in v različici po njih, treba izvesti presojo vplivov na okolje, in da se izvede presoja njihovih vplivov v skladu s členi od 5 do 10 Direktive 85/337, če bodo verjetno pomembno vplivali na okolje zaradi svoje narave, velikosti ali lokacije, ni izpolnila svojih obveznosti iz členov 2, 4 in od 5 do 10 navedene direktive. Drugi očitek Ta očitek se nanaša na pogoje gradnje polja vetrnih elektrarn v Derrybrienu v okrožju Galway, v zvezi s katero je treba najprej opozoriti na različna pridobljena soglasja. Kot izhaja iz spisa, sta bili zahtevi za soglasje za izvedbo v zvezi s prvima fazama projekta, ki se nanašata vsaka na 23 turbin na veter, vloženi 4. in 18. decembra 1997. Novi zahtevi sta bili vloženi 23. januarja 1998, ker je bilo odločeno, da prejšnji zahtevi za soglasje za izvedbo nista bili veljavni. Dovoljenje je bilo izdano 12. marca 1998. Za tretjo fazo del, ki se nanaša na 25 turbin in na dovozne poti, je bila zahteva za soglasje za izvedbo vložena 5. oktobra 2000 in 15. novembra 2001 ji je bilo ugodeno. Nosilec projekta je 20. junija 2002 zahteval soglasje za spremembo prvih dveh faz projekta, kar je bilo odobreno 30. julija 2002. Ker je soglasje za izvedbo, izdano za prvi dve fazi del, prenehalo veljati, je nosilec projekta oktobra leta 2003 zahteval podaljšanje navedenega soglasja, kar je bilo odobreno novembra leta 2003. Trditve strank S tem očitkom Komisija trdi, da Irska ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se pred izdajo soglasij v zvezi s poljem vetrnih elektrarn in povezanimi deli ter pred izvedbo del opravi presoja vplivov projekta na okolje v skladu s členi od 5 do 10 Direktive 85/337 in spremenjene Direktive 85/337. Komisija v zvezi s tem uveljavlja, da čeprav je bila na podlagi irske zakonodaje izvedena presoja vplivov na okolje za različne elemente spornega projekta, je bila navedena presoja pomanjkljiva. V presoji vplivov na okolje iz leta 1998 naj se namreč ne bi pravilno obravnavala okoljska tveganja, povezana z izvedbo različnih elementov tega projekta. Presoja vplivov, izvedena za tretjo fazo navedenega projekta, naj bi bila prav tako pomanjkljiva. Poleg tega Komisija navaja, da je polje vetrnih elektrarn največji projekt kopenskega izkoriščanja energije vetra, ki je bil kadar koli predlagan na Irskem, in eden od najpomembnejših v Evropi. Komisija prav tako uveljavlja, da je bilo treba za gradnjo polja vetrnih elektrarn uničiti široka področja iglastega gozda s površino 263 hektarov, pri čemer je bilo soglasje za posek dreves izdano 20. maja 2003. Vendar se v zvezi s tem ni izvedla presoja vplivov na okolje, kar je celo v nasprotju z zahtevami irske zakonodaje. Komisija dodaja, da po zemeljskem plazu 16. oktobra 2003 in ekološki katastrofi, ki jo je ta povzročil, ko je velikanska količina šote, ki se je odtrgala od področja gradnje polja vetrnih elektrarn, onesnažila reko Owendalulleegh, kar je povzročilo pogin 50.000 rib in je trajno poškodovalo njihova drstišča, Irska ni izvedla nove presoje vplivov te gradnje na okolje, preden je nosilec projekta leta 2004 nadaljeval dela na tem področju. Irska pojasnjuje, da v letih 1997 in 1998, ko so se zahtevala soglasja za izvedbo za prvi dve fazi gradnje polja vetrnih elektrarn, ta vrsta projektov ni bila navedena kot projekt, ki spada na področje uporabe Direktive 85/337, niti v prilogi I niti v prilogi II k navedeni direktivi. Zato ni bilo treba pred izdajo soglasja za izvedbo izvesti take presoje vplivov na okolje, kot je urejena z navedeno direktivo. Irska dodaja, da je bila zahtevam, vloženim leta 1998, vendarle priložena izjava o vplivih na okolje v skladu z irsko zakonodajo. Poleg tega meni, da je neustrezno poskušati predlagati, da so dejavnosti, ki so povezane s stranskimi vidiki projekta gradnje polja vetrnih elektrarn, kot so gradnja ceste, pridobivanje šote, izkoriščanje kamnoloma ali prenos elektrike, tako pomembne, da bi bilo treba za njih izvesti presojo vplivov na okolje v smislu Direktive 85/337. Irska poleg tega meni, da zahteva za podaljšanje trajanja veljavnosti dovoljenja ni „soglasje za izvedbo“ v smislu spremenjene Direktive 85/337. Irska nazadnje uveljavlja, da je bil zemeljski plaz povzročen z uporabljenimi metodami gradnje in da ne gre za težave, ki bi jih bilo mogoče vnaprej odkriti s presojo vplivov na okolje, tudi če bi bila izvedena v skladu z zahtevami Skupnosti. Ta država članica poleg tega pojasnjuje, da so bile za zagotovitev varnega dokončanja polja vetrnih elektrarn metode gradnje spremenjene po tem, ko se je gradnja prekinila in se je izvedla preiskava. Presoja Sodišča Prvič, v zvezi s pogoji, v skladu s katerimi sta bili 12. marca 1998 izdani soglasji za izvedbo za prvi dve fazi gradnje polja vetrnih elektrarn, za kateri je bila vložena zahteva 23. januarja 1998, je treba najprej presoditi, ali se uporabi Direktiva 85/337. V zvezi s tem iz člena 3 Direktive 97/11 izhaja, da se še naprej uporabljajo določbe Direktive 85/337, če je bila zahteva za soglasje za izvedbo predložena pristojnemu organu pred 14. marcem 1999. Poleg tega, čeprav ni sporno, da naprave za izkoriščanje energije vetra za proizvodnjo elektrike niso navedene niti v prilogi I niti v prilogi II k Direktivi 85/337, Irska ne izpodbija dejstva, da je bilo za prvi dve fazi gradnje polja vetrnih elektrarn treba izvesti različna dela, med katerimi so pridobivanje šote ter mineralnih snovi razen kovinskih mineralnih snovi in mineralnih energetskih surovin ter gradnja cest, ki so našteta v navedeni prilogi II, točka 2(a) in (c) oziroma točka 10(d). Direktiva 85/337 je torej veljala za prvi dve fazi gradnje polja vetrnih elektrarn, ker sta bili povezani zlasti z izvedbo projektov del, navedenih v prilogi II k tej direktivi. Iz tega izhaja, da bi Irska morala presoditi vplive projektov, ki bodo med drugim zaradi svoje narave, velikosti ali lokacije, verjetno pomembno vplivali na okolje (glej v tem smislu sodbi z dne 24. oktobra 1996 v zadevi Kraaijeveld in drugi, C-72/95, Recueil, str. I-5403 , točka 50, in z dne 28. februarja 2008 v zadevi Abraham in drugi, C-2/07, ZOdl., str. I-1197, točka 37). Vendar Irska zatrjuje, da so pristojni organi menili, da zadeva ne spada v okvir priloge II k Direktivi 85/337, ker je pomen stranskih del pridobivanja šote in gradnje cest majhen v primerjavi s projektom gradnje samega polja vetrnih elektrarn. Pristojni organi so zato menili, da ni treba ugotoviti, ali bodo predlagani projekti pomembno vplivali na okolje, niti pred izdajo soglasja za izvedbo opraviti presoje vplivov na okolje, ki bi ustrezala zahtevam iz Direktive 85/337. Vendar dejstvo, da so imeli zgoraj navedeni projekti, na katere se nanaša priloga II k navedeni direktivi, drugoten pomen v primerjavi s projektom gradnje polja vetrnih elektrarn kot celote, ne pomeni, da navedeni projekti zaradi tega ne bodo verjetno pomembno vplivali na okolje. V zvezi s tem je treba poudariti, da predlagani projekti pridobivanja šote ter mineralnih snovi in gradnje cest niso bili zanemarljivi v smislu velikosti glede na celotno površino polja vetrnih elektrarn, ki pokriva 200 hektarjev šotišč in ki je najpomembnejši tak projekt na Irskem, in so bili poleg tega nujni za namestitev turbin ter potek vseh del gradnje. Prav tako je treba poudariti, da so bila navedena dela izvedena na pobočju gore Cashlaundrumlahan, kjer so nahajališča šote tudi do 5,5 metra globoko in široko pokrita z gozdom. Iz teh navedb, ki jih Irska ne izpodbija, izhaja, da so lokacija in velikost projektov pridobivanja šote ter mineralnih snovi in gradnje cest ter bližina reke konkretne značilnosti, iz katerih izhaja, da bi bilo treba navedene projekte, ki jih ni mogoče ločiti od postavitve 46 turbin na veter, obravnavati kot projekte, ki bodo verjetno pomembno vplivali na okolje in za katere bi bilo torej treba izvesti presojo njihovih vplivov na okolje. Namen izvedbe presoje vplivov na okolje v skladu z zahtevami Direktive 85/337 je namreč, da se primerno opredeli, opiše in oceni neposredne in posredne vplive posameznega projekta na dejavnike, kot so živalstvo in rastlinstvo, tla in voda, ter medsebojni vpliv teh različnih dejavnikov. V obravnavanem primeru se lahko v zvezi s tem opozori, da so bile izjave nosilca projekta o vplivih na okolje pomanjkljive in da v njih zlasti ni bilo obravnavano vprašanje stabilnosti tal, kar je bistveno, ko so predlagana dela izkopavanja. Zato Irska, s tem da ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se pred izdajo soglasij za izvedbo v zvezi s prvima dvema fazama gradnje polja vetrnih elektrarn opravi presoja vplivov na okolje v skladu s členi od 5 do 10 Direktive 85/337, in s tem da se je pri zahtevah za soglasje za izvedbo omejila na predložitev izjav o vplivih na okolje, ki ne ustrezajo tem zahtevam, ni izpolnila svojih obveznosti iz navedene direktive. Drugič, glede zahteve za soglasje za izvedbo v zvezi s tretjo fazo gradnje polja vetrnih elektrarn, ki je bila vložena 5. oktobra 2000, in glede zahteve za soglasje k spremembam prvih dveh prvotno dovoljenih faz gradnje, ki je bila vložena 20. junija 2002, je treba očitek preučiti ob upoštevanju spremenjene Direktive 85/337, ker sta bili zahtevi za soglasje vloženi po 14. marcu 1999. Na eni strani ni sporno, da so pristojne oblasti soglašale s spremembo vrste turbin na veter, ki so bile prvotno predvidene, ne da bi zahtevale presojo vplivov na okolje v skladu s spremenjeno Direktivo 85/337, in na drugi strani, da niti soglasju za izvedbo, izdanemu za tretjo fazo gradnje, ni bila priložena taka presoja. Poleg tega pred krčenjem gozda, za kar je bilo izdano soglasje maja 2003, ni bila izvedena ta presoja, kar je v nasprotju z zahtevami irske zakonodaje. Vendar so v prilogi II, točka 3(i), k spremenjeni Direktivi 85/337 navedeni obrati za izkoriščanje energije vetra za proizvodnjo elektrike (polja vetrnih elektrarn) in v točki 13 navedene priloge vsaka sprememba ali razširitev projektov, naštetih v isti prilogi, ki so že dovoljeni, izvedeni ali se izvajajo in lahko imajo pomembne škodljive vplive na okolje. Poleg tega je med ustreznimi izbirnimi merili, določenimi v prilogi III k spremenjeni Direktivi 85/337, ki veljajo za projekte, naštete v prilogi II k tej direktivi, in na katere se sklicuje člen 4(3) navedene direktive, navedeno tveganje nastanka nesreč ob upoštevanju zlasti uporabljene tehnologije. Med temi merili je treba omeniti okoljsko občutljivost geografskega območja, ki jo je treba obravnavati zlasti ob upoštevanju „absorpcijske sposobnosti naravnega okolja“, pri čemer je treba posebno pozornost nameniti gorskim in gozdnim območjem. Postavitev 25 novih turbin, gradnja novih dovoznih poti in sprememba prvotno dovoljene vrste turbin na veter, kar naj bi povečalo proizvodnjo elektrike, so projekti, ki so navedeni v prilogi II k spremenjeni Direktivi 85/337 in ki lahko ob upoštevanju posebnosti območja, na katere je bilo opozorjeno v točki 102 te sodbe, in meril, navedenih v prejšnji točki te sodbe, verjetno pomembno vplivajo na okolje, zato bi moral zanje, preden so dovoljeni, veljati postopek v zvezi z zahtevo za soglasje za izvedbo in v zvezi s presojo njihovih vplivov na okolje v skladu s pogoji, določenimi v členih od 5 do 10 spremenjene Direktive 85/337. Tako Irska, s tem da ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se pred izdajo soglasij k spremembam in soglasja v zvezi s tretjo fazo gradnje polja vetrnih elektrarn opravi taka presoja, in s tem da se je omejila na predložitev izjave o vplivih na okolje, ki ne ustreza tem zahtevam, ni izpolnila svojih obveznosti iz spremenjene Direktive 85/337. Iz navedenega izhaja, da Irska s tem, da ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se pred izdajo soglasij za gradnjo polja vetrnih elektrarn in za povezana dela v Derrybrienu v okrožju Galway ter pred izvedbo del opravi presoja vplivov projekta na okolje v skladu s členi od 5 do 10 Direktive 85/337 v različici pred spremembami, uvedenimi z Direktivo 97/11, in v različici po njih, ni izpolnila svojih obveznosti iz členov 2, 4 in od 5 do 10 navedene direktive. Stroški V skladu s členom 69(2) Poslovnika se neuspeli stranki naloži plačilo stroškov, če so bili ti priglašeni. Komisija je predlagala, naj se Irski naloži plačilo stroškov, in ker ta s svojimi predlogi ni uspela, se ji naloži plačilo stroškov. Iz teh razlogov je Sodišče (drugi senat) razsodilo: 1. Irska s tem, da ni sprejela vseh potrebnih ukrepov za zagotovitev, da se — preden so v celoti ali deloma izvedeni, presodi, ali je za projekte, ki spadajo na področje uporabe Direktive Sveta 85/337/EGS z dne 27. junija 1985 o presoji vplivov nekaterih javnih in zasebnih projektov na okolje, v različici pred spremembami, uvedenimi z Direktivo Sveta 97/11/ES z dne 3. marca 1997, in v različici po njih, treba izvesti presojo vplivov na okolje, in da se izvede presoja njihovih vplivov v skladu s členi od 5 do 10 Direktive 85/337, če bodo verjetno pomembno vplivali na okolje zaradi svoje narave, velikosti ali lokacije, in — pred izdajo soglasij za gradnjo polja vetrnih elektrarn in za povezana dela v Derrybrienu v okrožju Galway ter pred izvedbo del opravi presoja vplivov projekta na okolje v skladu s členi od 5 do 10 Direktive 85/337 v različici pred spremembami ali po njih, uvedenih z Direktivo Sveta 97/11, ni izpolnila svojih obveznosti iz členov 2, 4 in od 5 do 10 navedene direktive. 2. Irski se naloži plačilo stroškov. Podpisi ( *1 ) Jezik postopka: angleščina.

61998CJ0155

pt

Fundamentação jurídica do acórdão 1 Por petição apresentada na Secretaria do Tribunal de Justiça em 21 de Abril de 1998, S. Alexopoulou interpôs, nos termos do artigo 49._ do Estatuto CE e das disposições correspondentes dos Estatutos CECA e CEEA do Tribunal de Justiça, um recurso do despacho do Tribunal de Primeira Instância de 13 de Fevereiro de 1998, Alexopoulou/Comissão (T-195/96, ColectFP, pp. I-A-51 e II-117, a seguir «despacho impugnado»), na medida em que o mesmo julgou como manifestamente inadmissível ou manifestamente desprovido de fundamento jurídico o seu recurso que visava, por um lado, a anulação da decisão da Comissão de 8 de Janeiro de 1996 que a classificou no grau A 7, escalão 5, e recusou tacitamente nomeá-la no grau A 6, bem como a anulação da decisão de 28 de Agosto de 1996 que indeferiu uma reclamação dessa decisão e, por outro, continha um pedido de indemnização dos danos materiais sofridos pela recorrente. 2 Resulta do despacho impugnado que a recorrente foi contratada pela Comissão como agente temporária do grau A 7, escalão 1, em 16 de Março de 1989. Tendo sido aprovada num concurso interno, foi nomeada funcionária estagiária, na qualidade de administradora do grau A 7, escalão 5. A recorrente interpôs recurso de anulação da decisão que a nomeou, na parte relativa à classificação no grau, defendendo que deveria ter sido classificada no grau A 6. 3 Esta decisão foi anulada pelo acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 5 de Outubro de 1995, Alexopoulou/Comissão (T-17/95, ColectFP, pp. I-A-227 e II-683, a seguir «acórdão Alexopoulou I»), em virtude de a autoridade investida do poder de nomeação (a seguir «AIPN») estar obrigada, face a circunstâncias particulares, como as qualificações excepcionais de um candidato, a proceder a uma apreciação concreta da eventual aplicação do artigo 31._, n._ 2, do Estatuto dos Funcionários das Comunidades Europeias (a seguir «Estatuto»). 4 Ora, para recusar a nomeação da recorrente no grau superior, a Comissão apenas se tinha baseado na sua decisão de 1 de Setembro de 1983, através da qual havia renunciado ao poder discricionário que lhe conferia o artigo 31._, n._ 2, do Estatuto. 5 Na sequência desse acórdão, a Comissão examinou de novo a situação estatutária da recorrente e classificou-a, por decisão de 8 de Janeiro de 1996, no grau A 7, escalão 5. 6 Tendo a Comissão indeferido a reclamação apresentada pela recorrente, esta última interpôs, em 27 de Novembro de 1996, um recurso para o Tribunal de Primeira Instância, que o rejeitou com fundamento no artigo 111._ do seu Regulamento de Processo. 7 O Tribunal recordou nomeadamente que resultava do artigo 31._, n._ 2, do Estatuto que a AIPN tinha a faculdade, mas não a obrigação, de proceder à classificação num grau superior. Ora, uma vez que a decisão de 8 de Janeiro de 1996 tinha sido adoptada depois de a AIPN ter procedido a uma apreciação da eventual aplicação à recorrente dessa disposição, a AIPN não tinha violado essa disposição estatutária. 8 Nestas condições, a recorrente interpôs o presente recurso, que se sustenta em quatro fundamentos. O primeiro invoca a falta de fundamentação do despacho impugnado e a violação pelo Tribunal de Primeira Instância do artigo 111._ do seu Regulamento de Processo; o segundo invoca a violação do artigo 31._ do Estatuto; o terceiro censura o Tribunal de Primeira Instância por não ter exercido o seu controlo jurisdicional sobre a AIPN, e o último imputa ao Tribunal a violação do princípio da tutela da confiança legítima e do artigo 48._ do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância. Quanto ao primeiro fundamento 9 Quanto ao primeiro fundamento, baseado na falta de fundamentação do despacho impugnado e na violação pelo Tribunal do artigo 111._ do seu Regulamento de Processo, o mesmo decompõe-se em quatro partes. Na primeira parte, o recorrente censura o Tribunal por não ter fundamentado a conclusão de o recurso ser manifestamente improcedente do ponto de vista jurídico ou inadmissível. 10 A Comissão considera, pelo contrário, que o Tribunal fez uma justa aplicação do artigo 111._ do seu Regulamento de Processo, ao comparar os argumentos expostos pela recorrente com a jurisprudência existente e deduzindo dessa comparação que os seus argumentos eram «manifestamente» desprovidos de qualquer fundamento jurídico, uma vez que eram claramente contrariados por essa jurisprudência. 11 A este propósito, há que observar que, por força do artigo 111._ do Regulamento de Processo do Tribunal, se o recurso for manifestamente inadmissível ou manifestamente desprovido de fundamento jurídico, o Tribunal pode decidir imediatamente, mediante despacho fundamentado, pondo assim termo à instância. 12 No caso vertente, deve concluir-se que a argumentação da recorrente se baseava no pressuposto de que, em razão das suas qualificações excepcionais, tinha direito a ser nomeada num grau superior. 13 Tal argumentação, todavia, era manifestamente contrária à jurisprudência constante do Tribunal de Justiça, segundo a qual, em matéria de classificação em grau, a AIPN goza de um largo poder discricionário, nomeadamente para apreciar as experiências profissionais anteriores de uma pessoa recrutada como funcionário (v., neste sentido, os acórdãos de 11 de Julho de 1985, Hattet e o./Comissão, 66/83, 67/83, 68/83 e 136/83 a 140/83, Recueil, p. 2459, n._ 28; de 5 de Outubro de 1988, De Szy-Tarisse e Feyaerts/Comissão, 314/86 e 315/86, Colect., p. 6013, n._ 26, e de 29 de Junho de 1994, Klinke/Tribunal de Justiça, C-298/93 P, Colect., p. I-3009, n._ 15; v. também o acórdão Alexopoulou I, n._ 19). 14 Nestas condições, uma determinada experiência profissional não pode dotar a pessoa que a possui de um direito a ser nomeada no grau superior da carreira em questão (v. acórdãos Klinke/Tribunal de Justiça, já referido, n._ 30; Alexopoulou I, n._ 20, e de 5 de Novembro de 1997, Barnett/Comissão, T-12/97, ColectFP, pp. I-A-313 e II-863, n._ 50). 15 Daí resulta que foi com razão que o Tribunal de Primeira Instância considerou que o recurso era manifestamente improcedente na acepção do artigo 111._ do seu Regulamento de Processo. 16 A segunda parte do primeiro fundamento baseia-se na falta de fundamentação, ligada ao facto de o Tribunal não ter determinado, no n._ 57 do despacho impugnado, se o recurso era manifestamente desprovido de fundamento ou manifestamente inadmissível. Por isso, o Tribunal terá introduzido uma contradição entre os fundamentos, o que equivale a uma insuficiência de fundamentação. 17 A Comissão contesta o interesse da recorrente em invocar este fundamento, uma vez que, qualquer que seja a resposta, a parte dispositiva do despacho impugnado continuaria a ser idêntica. Precisa, aliás, que resulta duma leitura mesmo superficial do despacho impugnado que a formulação alternativa do n._ 57 visa as duas hipóteses invocadas uma a uma a propósito dos diferentes aspectos do recurso. 18 A este propósito, deve concluir-se que o n._ 57 do despacho impugnado faz uma síntese do conjunto das conclusões a que chegou o Tribunal relativamente aos diferentes pedidos, fundamentos ou partes dos fundamentos invocados pela recorrente. 19 Nos n.os 44 e 46 do despacho impugnado, o Tribunal concluiu pelo carácter manifestamente não fundado do pedido de anulação da decisão de 8 de Janeiro de 1996, no n._ 50, pelo carácter manifestamente inadmissível do pedido de anulação da decisão de 28 de Agosto de 1996 e, no n._ 56, pelo carácter manifestamente infundado do pedido de indemnização. 20 Foi, portanto, com razão, de forma suficientemente fundamentada e sem contradição que, no n._ 57, o Tribunal de Primeira Instância concluiu que o recurso devia ser rejeitado por ser desprovido de qualquer fundamento jurídico ou manifestamente inadmissível. 21 A terceira parte do primeiro fundamento baseava-se no facto de, contrariamente às disposições do artigo 111._ do Regulamento de Processo do Tribunal, não ter sido ouvido o advogado-geral. Tendo porém a recorrente renunciado a este fundamento durante a audiência, não há que o apreciar. 22 Através da quarta parte deste fundamento, a recorrente censura o Tribunal por, no n._ 43 do despacho impugnado, ter feito uma amálgama entre as regras aplicáveis à classificação de um funcionário e as aplicáveis à sua promoção, quando as mesmas têm fundamentos diferentes. 23 A Comissão considera que a recorrente faz uma interpretação inexacta do n._ 43 do despacho impugnado, na medida em que a referência à promoção apenas é feita por analogia com os princípios aplicáveis em matéria de classificação. 24 A este respeito, deve recordar-se que o raciocínio do Tribunal se baseia na jurisprudência constante, mencionada no n._ 14 do presente acórdão, segundo a qual uma experiência profissional determinada não pode dotar a pessoa que a possui de um direito a ser nomeada no grau superior da carreira em questão. 25 O Tribunal precisou dessa forma, no n._ 36 do despacho impugnado, que a AIPN não é obrigada a aplicar o artigo 31._, n._ 2, do Estatuto, mesmo na presença de um candidato que possua qualificações excepcionais. Prosseguiu, no n._ 38, observando que, uma vez que tinha efectivamente procedido à apreciação concreta das qualificações e da experiência profissional de uma pessoa à luz dos critérios do artigo 31._ do Estatuto, e sem prejuízo das condições de classificação que eventualmente se impôs no aviso de vaga, a AIPN pode decidir livremente, tendo em consideração o interesse do serviço, se deve atribuir uma classificação no grau superior. 26 Foi, portanto, através de um raciocínio baseado nos princípios aplicáveis em matéria de classificação que o Tribunal pôde concluir, no n._ 43 do despacho impugnado, que os funcionários recentemente recrutados, mesmo que reúnam as condições para poderem ser classificados no grau superior da carreira, não têm só por isso um direito subjectivo a essa classificação. 27 O Tribunal pode ter considerado útil completar o seu raciocínio por uma referência por analogia aos princípios aplicáveis em matéria de promoção. Tal analogia não pode ser censurada, uma vez que, em matéria de promoção como em matéria de classificação no grau superior, a AIPN dispõe de um amplo poder de apreciação, de forma que nem o funcionário que possa ser alvo de uma promoção nem o funcionário recentemente recrutado têm qualquer direito subjectivo a beneficiar das disposições do Estatuto que invocam. 28 Resulta do que precede que o primeiro fundamento deve ser julgado improcedente. Quanto ao segundo fundamento 29 Através do segundo fundamento, a recorrente censura o Tribunal por ter violado o artigo 31._ do Estatuto. Sustenta, a este propósito, que, no n._ 37 do despacho impugnado, o Tribunal acrescentou ao artigo 31._ do Estatuto uma dupla condição que o mesmo não contém, a saber, a faculdade de recorrer a essa disposição a título excepcional para um candidato excepcional. 30 A Comissão recorda que foi no acórdão Alexopoulou I que o Tribunal decidiu que o artigo 31._, n._ 2, do Estatuto era uma regra de natureza derrogatória e, portanto, excepcional e que a sua aplicação respeitava, nomeadamente, a candidatos excepcionais. 31 No n._ 37 do despacho impugnado, o Tribunal recordou que o artigo 31._, n._ 2, do Estatuto tinha, nomeadamente, por finalidade permitir à instituição interessada, na sua qualidade de entidade patronal, admitir ao seu serviço uma pessoa que, no contexto do mercado de trabalho, pode ser objecto de numerosas solicitações de outras entidades patronais potenciais e portanto pode escapar-lhe, e que permite à Comissão conceder, a título excepcional, a um candidato excepcional, condições mais atractivas, a fim de poder adquirir o seus serviços. 32 A conclusão quanto ao carácter excepcional da faculdade de recorrer ao artigo 31._, n._ 2, do Estatuto não constitui qualquer novidade em relação à jurisprudência anterior, segundo a qual a faculdade de que a administração dispõe de nomear um funcionário recém-recrutado no grau superior das carreiras de base e das carreiras intermédias se deve considerar como uma excepção às regras gerais de classificação (v. acórdão de 6 de Junho de 1985, De Santis/Tribunal de Contas, 146/84, Recueil, p. 1723, n._ 9; v. também os acórdãos de 7 de Maio de 1991, Jongen/Comissão, T-18/90, Colect., p. II-187, n._ 12, e Alexopoulou I, n._ 20). 33 Este carácter excepcional fundamenta-se na obrigação que a autoridade competente tem de conciliar o uso do poder que lhe foi conferido pelo artigo 31._, n._ 2, com o respeito das exigências da noção de carreira que resultam do artigo 5._ e do anexo I do Estatuto (acórdãos De Santis/Tribunal de Contas, já referido, n._ 9, e Alexopoulou I, n._ 20). 34 No que respeita à pretensa condição relativa ao carácter excepcional do candidato, deve concluir-se que a recorrente a deduz duma leitura parcial do n._ 37 do despacho impugnado, na qual o Tribunal recorda previamente que o artigo 31._, n._ 2, do Estatuto tem, nomeadamente, por finalidade permitir à instituição interessada, na qualidade de entidade patronal, adquirir os serviços duma pessoa que pode, no contexto do mercado de trabalho, ser objecto de solicitações numerosas de outras entidades patronais potenciais e pode, portanto, escapar-lhe. 35 Tal proposição, que se limita a descrever uma das finalidades do artigo 31._, n._ 2, do Estatuto, não acrescenta qualquer outra condição suplementar à aplicação dessa disposição. 36 Daí resulta que, ao concluir, no n._ 37 do despacho impugnado, que a Comissão tinha a faculdade de recorrer ao artigo 31._, n._ 2, do Estatuto, a título excepcional e relativamente a um candidato excepcional, depois de ter previamente recordado que esta disposição tinha, nomeadamente, por finalidade permitir à instituição interessada, na sua qualidade de entidade patronal, adquirir os serviços de uma pessoa que pode, no contexto do mercado de trabalho, ser objecto de solicitações numerosas de outras entidades patronais potenciais e pode, portanto, escapar-lhe, o Tribunal fez uma aplicação correcta do artigo 31._, n._ 2, do Estatuto. 37 Deve, portanto, ser julgado improcedente o segundo fundamento do recurso. Quanto ao terceiro fundamento 38 Através do terceiro fundamento, a recorrente censura o Tribunal por ter violado a sua obrigação de exercer um controlo jurisdicional sobre a AIPN e de não ter verificado se a AIPN tinha baseado a sua decisão em factos materiais incorrectos ou incompletos, ao não verificar que a DG IX, competente para tomar uma decisão de classificação, tinha consultado a DG V, isto é, a DG a que pertencia a recorrente. 39 A Comissão contesta a admissibilidade deste fundamento, pelo facto de o mesmo ser suscitado pela primeira vez no Tribunal de Justiça. Observa que a recorrente se esquece de precisar de que forma o erro resultante da falta de consulta do serviço em que se integrava teria podido ter qualquer influência sobre a decisão que impugnou. 40 A este propósito, resulta dos autos transmitidos pelo Tribunal de Primeira Instância que nem na petição inicial nem na réplica apresentada ao Tribunal de Primeira Instância a recorrente fez esta acusação em apoio do seu fundamento baseado num erro manifesto de apreciação por parte da AIPN. 41 Ora, convém recordar que permitir a uma parte invocar, pela primeira vez perante o Tribunal de Justiça, um fundamento não apresentado no Tribunal de Primeira Instância, se reconduziria a permitir-lhe apresentar ao Tribunal de Justiça, cuja competência em matéria de recursos em segunda instância é limitada, um litígio mais lato do que aquele que o Tribunal de Primeira Instância apreciou. 42 Daí resulta que este fundamento é inadmissível. Quanto ao quarto fundamento 43 Através do quarto fundamento, a recorrente acusa o Tribunal de ter violado o princípio da tutela da confiança legítima (primeira parte) e o artigo 48._ do Regulamento de Processo do Tribunal (segunda e terceira partes). 44 Na primeira parte deste fundamento, a recorrente acusa o Tribunal de ter violado o princípio da tutela da confiança legítima, ao pedir-lhe que a recorrente apresentasse as suas observações sobre um texto que lhe tinha sido enviado, sem, no entanto, ter tido em conta as referidas observações. 45 A este propósito, convém declarar que, por carta de 11 de Novembro de 1997, o secretário do Tribunal dirigiu à recorrente cópia do acórdão Barnett/Comissão, já referido, convidando-a a apresentar as suas observações «quanto à sequência do processo à luz deste acórdão». 46 Resulta claramente da formulação desta carta que a recorrente era assim convidada a formular observações não sobre o conteúdo do acórdão que lhe tinha sido enviado, mas sobre a sequência que entendia dever reservar ao processo que ela própria tinha instaurado perante o Tribunal. 47 Daí resulta que este acto do secretário do Tribunal de forma alguma podia atentar contra a confiança legítima da recorrente quanto à possibilidade de apresentar observações não previstas pelo Regulamento de Processo. 48 A segunda parte do fundamento baseia-se na violação do artigo 48._, n.os 1 e 2, primeiro e segundo parágrafos, do Regulamento de Processo do Tribunal. A recorrente considera que, ao não ter tomado conhecimento das suas observações que continham novos fundamentos sobre elementos de facto e de direito que se revelaram durante o processo (a saber, o acórdão Barnett/Comissão, já referido), o Tribunal omitiu a aplicação destas disposições. 49 A Comissão recorda que o acórdão não pode ser considerado como facto novo e que não pode justificar a aplicação da regra derrogatória que permite suscitar novos fundamentos no decurso do processo. 50 O artigo 48._, n.os 1 e 2, primeiro e segundo parágrafos, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância estabelece: «1. As partes podem ainda, em apoio da sua argumentação, oferecer provas na réplica e na tréplica. Devem, porém, justificar o atraso no oferecimento das provas. 2. É proibido deduzir novos fundamentos no decurso da instância, a menos que tenham origem em elementos de direito e de facto que se tenham revelado durante o processo. Se, no decurso do processo, qualquer das partes deduzir fundamentos novos nos termos do parágrafo anterior, o presidente pode, decorridos os prazos normais do processo, com base em relatório do juiz-relator, ouvido o advogado-geral, conceder à outra parte um prazo para responder a esse fundamento.» 51 A este propósito, convém reconhecer que as observações apresentadas pela recorrente acerca do acórdão Barnett/Comissão, já referido, nunca foram qualificadas por ela própria como fundamento novo na acepção do artigo 48._, n._ 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância e que a recorrente nunca invocou esta disposição para justificar a apresentação de observações não previstas no Regulamento de Processo. Pelo contrário, as «observações preliminares» do documento apresentado começam desta forma: «A S.ra Barnett não suscitou os mesmos fundamentos de direito que a S.ra Alexopoulou... As observações da S.ra Alexopoulou consistem por isso apenas em comparações dos factos.» O início das «conclusões» destas observações é redigido desta forma: «A análise comparativa acima efectuada demonstra suficientemente que a recorrente responde concretamente aos critérios do acórdão Alexopoulou I, de 5 de Outubro de 1995... que a própria Comissão reconhece como sendo `as que têm mais possibilidade de ocorrer'... mas, por outro lado, satisfaz as outras condições referidas na proposta da Comissão às Organizações Sindicais relativamente às consequências do acórdão Alexopoulou I... enquanto `conjuntos de elementos', e isto de forma cumulativa.» 52 Resulta de uma análise mesmo superficial destas observações que as mesmas não contêm qualquer fundamento novo na acepção do artigo 48._, n._ 2, do Regulamento de Processo do Tribunal, antes se limitando a tentar estabelecer a prova de um certo número de circunstâncias de facto, em complemento das observações já apresentadas. 53 Daí resulta que foi com razão que o secretário do Tribunal considerou estas observações como um articulado não previsto pelo Regulamento de Processo e precisou que o Tribunal não o teria em consideração. 54 A terceira parte do fundamento baseia-se na violação do artigo 48._, n._ 2, terceiro parágrafo, do Regulamento de Processo do Tribunal. 55 A recorrente considera que o Tribunal não decidiu, no despacho impugnado, em conformidade com o artigo 48._, n._ 2, terceiro parágrafo, do Regulamento de Processo, segundo o qual «A apreciação da admissibilidade do fundamento [está] reservada para a decisão final.» 56 A este propósito, uma vez que, tal como se expôs no âmbito da segunda parte deste fundamento, as observações apresentadas pela recorrente não constituem um fundamento novo na acepção do artigo 48._, n._ 2, do Regulamento de Processo do Tribunal, mas apenas uma oferta de prova baseada em circunstâncias de facto, foi com razão que o Tribunal não o teve em consideração e não decidiu sobre este ponto no despacho impugnado. 57 Não sendo fundada qualquer das partes do quarto argumento, daí resulta que o mesmo deve ser julgado improcedente. 58 Nestas condições, deve ser negado provimento ao recurso na sua totalidade. Decisão sobre as despesas Quanto às despesas 59 Por força do disposto no n._ 2 do artigo 69._ do Regulamento de Processo, aplicável ao processo de recurso de decisões do Tribunal de Primeira Instância por força do seu artigo 118._, a parte vencida deve ser condenada nas despesas, se a parte vencedora o tiver requerido. De acordo com o artigo 70._ do mesmo regulamento, as despesas efectuadas pelas instituições ficam a seu cargo nos recursos dos agentes das Comunidades. No entanto, em virtude do artigo 122._, segundo parágrafo, deste regulamento, o artigo 70._ não é aplicável aos recursos interpostos para o Tribunal de Justiça pelos funcionários ou outros agentes contra a instituição em que trabalham. Tendo a recorrente neste processo sido vencida, há que condená-la nas despesas. Parte decisória Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE JUSTIÇA (Quinta Secção) decide: 1) É negado provimento ao recurso. 2) Spyridoula Celia Alexopoulou é condenada nas despesas.

62002CJ0453

cs

1       Žádosti o rozhodnutí o předběžné otázce se týkají výkladu čl. 13 části B písm. f) šesté směrnice Rady 77/388/EHS ze dne 17. května 1977 o harmonizaci právních předpisů členských států týkajících se daní z obratu – Společný systém daně z přidané hodnoty: jednotný základ daně (Úř. věst. L 145, s. 1, dále jen „šestá směrnice“). 2       Tyto žádosti byly podány v rámci sporů jednak mezi Finanzamt Gladbeck a Edith Linneweber jako univerzální dědičkou po svém manželovi, který zemřel v roce 1999, a jednak Finanzamt Herne-West a Savvasem Akritidisem ohledně odvodu daně z přidané hodnoty (dále jen „DPH“) z příjmů pocházejících z provozování hazardních her. Právní rámec Právní úprava Společenství 3       Článek 2 šesté směrnice, který tvoří její hlavu II, nazvaný „Oblast působnosti“ stanoví: „Předmětem daně z přidané hodnoty je: 1.      dodání zboží nebo poskytování služeb za protiplnění uskutečněné v tuzemsku osobou povinnou k dani, která jedná jako taková; […]“ 4       Podle čl. 13 části B písm. f) šesté směrnice členské státy osvobodí od DPH: „sázky, loterie a další formy her za podmínek a omezení stanovených jednotlivými členskými státy“. Vnitrostátní právní úprava 5       Podle čl. 1 odst. 1 Umsatzsteuergesetz (zákon z roku 1993 o dani z obratu, BGBl. 1993 I, s. 565, dále jen „UStG“) podléhají DPH úplatná plnění v tuzemsku uskutečněná podnikatelem v rámci jeho činnosti. 6       Podle čl. 4 odst. 9 písm. b) UStG je od DPH osvobozen obrat náležející do působnosti zákona o sázkách a loteriích, jakož i obrat schválených veřejných kasin pocházející z provozu těchto kasin. Spory v původních řízeních a předběžné otázky Věc C‑453/02 7       Edith Linneweber je univerzální dědičkou po svém manželovi, který zemřel v roce 1999. Posledně uvedený měl správní povolení provozovat za úhradu výherní automaty a zábavní přístroje v kavárnách a hernách, které vlastnil. Edith Linneweber a její manžel uvedli příjmy vzniklé z provozování uvedených přístrojů v daňových přiznáních za roky 1997 a 1998 jako příjmy nepodléhající DPH z důvodu, že příjmy schválených kasin pocházející z výherních automatů jsou od této daně osvobozeny. 8       Finanzamt Gladbeck měl oproti tomu za to, že podle čl. 4 odst. 9 písm. b) UStG dotčené příjmy nebyly osvobozeny, jelikož nepodléhaly dani ze sázek, kurzových sázek a loterií a nepocházely z provozu schváleného veřejného kasina. 9       Finanzgericht v Münsteru (Německo), kterému byl spor předložen, vyhověl odvolání podanému E. Linneweber z důvodu, že, obdobně s tím, jak Soudní dvůr rozhodl v rozsudku ze dne 11. listopadu 1998, Fischer (C‑283/95, Recueil, s. I‑3369), příjmy pocházející z výherních automatů musí být osvobozeny od DPH na základě použití čl. 13 části B písm. f) šesté směrnice. V bodu 28 uvedeného rozsudku totiž Soudní dvůr konstatoval, že zásada daňové neutrality brání, pokud jde o výběr DPH, rozlišování mezi transakcemi legálními a protiprávními. 10     Na podporu svého opravného prostředku „Revision“ podaného k Bundesfinanzhof Finanzamt Gladbeck uplatnil, že vklady a šance na výhru jsou o hodně vyšší v případě přístrojů instalovaných v kasinech než u přístrojů provozovaných mimo takováto zařízení. Proto, opačně od toho, co připustil Finanzgericht Münster, neexistuje hospodářská soutěž mezi těmito dvěma typy přístrojů. 11     Maje za to, že řešení sporu, který mu byl předložen, vyžaduje výklad šesté směrnice, Bundesfinanzhof se rozhodl přerušit řízení a položit Soudnímu dvoru následující předběžné otázky: „1)      Je třeba vykládat čl. 13 část B písm. f) šesté směrnice […] v tom smyslu, že členský stát nemůže podrobit dani z přidané hodnoty provozování hazardní hry nebo peněžní hry, pokud je provozování takové hry schváleným veřejným kasinem od daně osvobozeno? 2)      Zakazuje čl. 13 část B písm. f) šesté směrnice […] členskému státu, aby podrobit dani z přidané hodnoty provozování hracího automatu pouze z důvodu, že ve schváleném veřejném kasinu je takové provozování od daně osvobozeno, nebo je třeba mimoto prokázat, že hrací automaty provozované mimo kasina jsou srovnatelné v podstatných bodech, jako je například nejvyšší vklad a nejvyšší výhra, s automaty provozovanými v kasinech? 3)      Může se osoba, která zařízení instalovala, dovolávat osvobození stanoveného v čl. 13 části B písm. f) šesté směrnice […]?“ Věc C‑462/02 12     Jak vyplývá ze spisu předanému Soudnímu dvoru předkládajícím soudem, S. Akritidis provozoval v letech 1987 až 1991 hernu v Herne-Eickel. V této herně provozoval ruletu a karetní hry. V souladu s povolením, které měl, musely být při provozování těchto her dodržována pravidla definovaná v souladu s osvědčením o nezávadnosti („Unbedenklichkeitsbescheinigung“) vydaném příslušnými orgány. 13     V letech 1989 až 1991 S. Akritidis jak v ruletě, tak v karetní hře nedodržoval pravidla stanovená příslušnými orgány. Zejména nevedl přehled her, nedodržoval nejvyšší výši vkladů a nevedl evidenci obratu vzniklého provozováním dotčených her. 14     Finanzamt Herne-West určil obrat pro uvedené období tak, že vzal v úvahu protiprávní příjmy pocházející z rulety a karetních her. Po stížnosti S. Akritidise a po vzetí v úvahu výše uvedeného rozsudku ve věci Fischer se Finanzamt Herne-West vzdal zdanění příjmů pocházejících z rulety. Nicméně se rozhodl považovat nelegálně organizované karetní hry za zdanitelné a stanovil formou paušální částky část obratu týkající se provozování této hry. 15     Savvas Akritidis se proti tomuto rozhodnutí odvolal  k Finanzgericht Münster. Tento soud rozhodl, že v souladu se zásadami vyplývajícími z výše uvedeného rozsudku Fischer, dotčená karetní hra musí být za použití čl. 13 části B písm. f) šesté směrnice osvobozena od DPH. Měl krom toho za to, že se S. Akritidis mohl dovolávat uvedeného ustanovení před vnitrostátními soudy přímo. Nebyl žádný důvod k omezení použití zásad stanovených Soudním dvorem v uvedeném rozsudku na ruletu. 16     Na podporu svého opravného prostředku „Revision“ podaného k Bundesfinanzhof Finanzamt Herne-West uplatnil, že zásady, na které se Finanzgericht Münster odvolal, nejsou přenositelné na karetní hru dotčenou v projednávané věci. V projednávaném případě na rozdíl od dotčené hry ve věci, ve které byl vydán výše uvedený rozsudek Fischer, nebyla žádná hospodářská soutěž mezi karetní hrou provozovanou S. Akritidisem a hrami provozovanými kasiny, protože tyto hry ve skutečnosti nebyly srovnatelné. Savvas Akritidis, pokud jde o něj, tvrdí, že karetní hra, která byla hrána v jeho zařízeních, odpovídá hře „black jack“ hrané ve schválených veřejných kasinech. 17     Maje za to, že řešení sporu, který mu byl předložen, vyžaduje výklad šesté směrnice, Bundesfinanzhof se rozhodl přerušit řízení a položit Soudnímu dvoru následující předběžné otázky: „1)      Zakazuje čl. 13 část B písm. f) šesté směrnice […] členskému státu, aby podrobil dani z přidané hodnoty provozování karetní hry, pokud je provozování takové hry schváleným veřejným kasinem osvobozeno, nebo je třeba mimoto prokázat, že karetní hry provozované mimo kasina, jsou srovnatelné v podstatných bodech, jako jsou například pravidla hry, nejvyšší vklad a nejvyšší výhra, s hrami organizovanými v kasinech? 2)      Může se provozovatel dovolávat osvobození stanoveného v čl. 13 části B písm. f) šesté směrnice […]?“ 18     Usnesením předsedy Soudního dvora ze dne 6. února 2003 byly věci C‑453/02 a C‑462/02 spojeny pro účely písemné části řízení, ústní části řízení a rozsudku. K předběžným otázkám K první otázce ve věci C‑453/02 19     Úvodem je třeba jednak připomenout, že čl. 4 odst. 9 písm. b) UStG osvobozuje od DHP obrat dosažený schválenými veřejnými kasiny prostřednictvím hazardních her nebo hracích přístrojů pro hazardní hry, aniž by byla určena forma nebo pravidla provozování uvedených her nebo přístrojů. 20     Krom toho, jak Bundesfinanzhof upřesnil ve svém předkládacím rozhodnutí, je namístě uvést, že schválená veřejná kasina nejsou podrobena žádnému omezení, pokud jde o hazardní hry a hrací přístroje pro hazardní hry, které mohou provozovat. 21     Hazardní hry a hrací přístroje pro hazardní hry, jako jsou hry a přístroje dotčené ve věci v původním řízení, mohou být nezávisle na pravidlech, podle kterých jsou organizovány, provozovány schválenými veřejnými kasiny, aniž by byl obrat, kterého dosahují provozováním uvedených her, podroben DPH. 22     Za těchto podmínek je namístě rozumět první otázce ve věci C‑453/02 tak, že se v podstatě týká toho, zda čl. 13 část B písm. f) šesté směrnice musí být vykládán v tom smyslu, že brání vnitrostátní právní úpravě, která stanoví, že provozování veškerých hazardních her a hracích přístrojů pro hazardní hry je osvobozeno od DPH, je-li vykonáváno ve schválených veřejných kasinech, zatímco stejná činnost jiných provozovatelů, nežli jsou provozovatelé kasin, tohoto osvobození nepožívá. 23     Za účelem odpovědi na takto přeformulovanou předběžnou otázku je třeba připomenout, že z čl. 13 části B písm. f) šesté směrnice vyplývá, že provozování hazardních her a hracích přístrojů pro hazardní hry musí být v zásadě osvobozeno od DPH, přičemž členské státy jsou nicméně příslušní ke stanovení podmínek a omezení tohoto osvobození (výše uvedený rozsudek Fischer, bod 25). 24     Při výkonu této pravomoci musí členské státy respektovat zásadu daňové neutrality. Jak vyplývá z ustálené judikatury Soudního dvora, tato zásada brání zejména tomu, aby s podobným zbožím nebo poskytováním služeb, které si navzájem konkurují, bylo zacházeno z hlediska DPH různě, z čehož plyne, že takové zboží nebo poskytování služeb musí být podrobeno jednotné sazbě (viz zejména rozsudky ze dne 11. října 2001, Adam, C‑267/99, Recueil, s. I‑7467, bod 36, a ze dne 23. října 2003, Komise v. Německo, C‑109/02, Recueil, s. I‑12691, bod 20). 25     Z této judikatury, jakož i z rozsudku ze dne 7. září 1999, Gregg (C‑216/97, Recueil, s. I‑4947, bod 20) a z výše uvedeného rozsudku Fischer tedy vyplývá, že pro vyhodnocení, zda jsou výrobky nebo poskytování služeb podobné, totožnost výrobce nebo poskytovatele služeb a právní forma, pod níž vykonávají své činnosti, není v zásadě rozhodná. 26     Jak uvedla generální advokátka v bodech 37 a 38 svého stanoviska za účelem určení, zda existuje podobnost mezi činnostmi dotčenými ve věci, ve které byl vydán výše uvedený rozsudek Fischer, Soudní dvůr zkoumal výlučně srovnatelnost dotčených činností a nevzal v úvahu argument, podle nějž se s ohledem na zásadu daňové neutrality hazardní hry liší z pouhého důvodu, že jsou provozovány schválenými veřejnými kasiny nebo v nich. 27     V bodu 31 výše uvedeného rozsudku Fischer tak Soudní dvůr rozhodl, že čl. 13 část B písm. f) šesté směrnice brání tomu, aby členský stát podrobil DPH nelegální provozování hazardní hry organizované mimo schválené veřejné kasino, zatímco provozování téže hazardní hry tímto zařízením je od DPH osvobozeno. 28     Jelikož tedy totožnost provozovatele hazardní hry není relevantní, pokud se týká určení, zda má být nelegální provozování uvedené hry považováno za konkurující legálnímu provozování téže hry, a fortiori tomu tak musí být, pokud se týká určení, zda hazardní hry nebo hrací přístroje pro hazardní hry provozované legálně musí být považovány za konkurující si navzájem. 29     Z toho vyplývá, že při výkonu pravomocí, které jsou členským státům přiznány podle čl. 13 části B písm. f) šesté směrnice, tedy stanovení podmínek a omezení, za kterých může požívat osvobození provozování hazardních her a hracích přístrojů pro hazardní hry od DPH stanovené v tomto ustanovení, členské státy nemohou právoplatně učinit závislým prospěch z tohoto osvobození na totožnosti provozovatele uvedených her a přístrojů. 30     S ohledem na tyto úvahy je na místě odpovědět na první otázku položenou ve věci C‑453/02 tak, že čl. 13 část B písm. f) šesté směrnice musí být vykládán v tom smyslu, že brání vnitrostátní právní úpravě, která stanoví, že provozování všech hazardních her a přístrojů pro hazardní hry je osvobozeno od DPH, je-li vykonáváno ve schválených veřejných kasinech, zatímco výkon téže činnosti provozovateli odlišnými od provozovatelů takových kasin od DPH osvobozen není. K druhé otázce ve věci C‑453/02 a první otázce ve věci C‑462/02 31     S ohledem na odpověď poskytnutou na první otázku ve věci C‑453/02 není namístě odpovídat ani na druhou otázku v téže věci, ani na první otázku ve věci C‑462/02. K třetí otázce ve věci C‑453/02 a druhé otázce ve věci C‑462/02 32     Podstatou těchto otázek předkládajícího soudu v podstatě je, zda čl. 13 část B písm. f) šesté směrnice má přímý účinek v tom smyslu, že se ho provozovatel hazardních her a hracích přístrojů pro hazardní hry může dovolávat před vnitrostátními soudy za účelem vyloučení použití pravidel vnitrostátního práva neslučitelných s tímto ustanovením. 33     V tomto ohledu je třeba připomenout, že ve všech případech, kdy se ustanovení směrnice z hlediska svého obsahu jeví jako bezpodmínečná a dostatečně přesná, se lze těchto ustanovení dovolávat při neexistenci prováděcích opatření přijatých ve lhůtách vůči jakýmkoli vnitrostátním předpisům neslučitelným se směrnicí nebo z důvodu, že definují práva, která jednotlivci mohou uplatňovat vůči státu (viz zejména rozsudky ze dne 19. ledna 1982, Becker, 8/81, Recueil, s, 53, bod 25, ze dne 10. září 2002, Kügler, C‑141/00, Recueil, s. I‑6833, bod 51, a ze dne 20. května 2003, Österreichischer Rundfunk a další, C‑465/00, C‑138/01 a C‑139/01, Recueil, s. I‑4989, bod 98). 34     Pokud se týká konkrétně čl. 13 části B šesté směrnice, z judikatury vyplývá, že i když toto ustanovení zjevně přiznává členským státům určitý prostor pro uvážení při stanovení podmínek použití některých osvobození, které stanoví, členské státy přesto nemohou namítat vůči daňovému poplatníku, který může prokázat, že jeho daňové postavení skutečně spadá do jedné z kategorií osvobození stanovených šestou směrnicí, skutečnost, že členský stát nepřijal ustanovení určená právě k usnadnění použití tohoto osvobození (výše uvedený rozsudek Becker, bod 33). 35     Je třeba doplnit, že okolnost, že čl. 13 část B písm. f) znovu potvrzuje existenci tohoto prostoru pro uvážení členských států tím, že upřesňuje, že jsou příslušní ke stanovení podmínek a omezení osvobození, kterého požívají hazardní a peněžní hry, nemůže tento výklad zpochybnit. Jelikož tyto hry jsou v zásadě od DPH osvobozeny, všichni jejich provozovatelé se mohou tohoto osvobození přímo dovolávat, pokud dotčený členský stát upustil od výkonu pravomocí, které mu jsou výslovně přiznány čl. 13 částí B písm. f) šesté směrnice, nebo pokud takové pravomoci opomenul provést. 36     Je třeba mimoto konstatovat, že to, co platí pro případ, kdy členský stát nevykonal pravomoci, které mu jsou přiznány článkem 13 B šesté směrnice, musí a fortiori platit pro případ, kdy při výkonu uvedených pravomocí členský stát přijme vnitrostátní předpisy, které s uvedenou směrnicí nejsou slučitelné. 37     Z toho vyplývá, že jak uvedla generální advokátka v bodu 72 svého stanoviska, pokud jako ve věcech v původních řízeních podmínky nebo omezení, kterým členské státy podřizují osvobození hazardních a peněžních her od DPH, jsou v rozporu se zásadou daňové neutrality, uvedený členský stát se nemůže o takové podmínky nebo omezení opírat, aby provozovateli těchto her odmítl osvobození, kterého se legitimně může domáhat na základě šesté směrnice. 38     Proto je namístě na třetí otázku ve věci C‑453/02 a druhou otázku ve věci C‑462/02 odpovědět tak, že čl. 13 část B písm. f) šesté směrnice má přímý účinek v tom smyslu, že se ho provozovatel hazardních her nebo hracích přístrojů pro hazardní hry může dovolávat před vnitrostátními soudy za účelem vyloučení použití pravidel vnitrostátního práva neslučitelných s tímto ustanovením. K časovým účinkům tohoto rozsudku 39     Ve svém ústním vyjádření německá vláda připomněla možnost Soudního dvora v případě, že shledá, že taková vnitrostátní právní úprava, jako je právní úprava dotčená ve věcech v původních řízeních, je neslučitelná se šestou směrnicí, omezit časové účinky tohoto rozsudku. 40     Na podporu svého návrhu uvedená vláda jednak upozorňuje Soudní dvůr na neblahé finanční důsledky, které by měl rozsudek konstatující neslučitelnost takového ustanovení, jako je čl. 4 odst. 9 UStG, se šestou směrnicí. Krom toho uplatnila, že postoj zaujatý Komisí Evropských společenství v důsledku rozsudku ze dne 5. května 1994, Glawe (C‑38/93, Recueil, s. I‑1679), vedl Spolkovou republiku Německo k názoru, že čl. 4 odst. 9 UStG je s šestou směrnicí v souladu. 41     V tomto ohledu je třeba připomenout, že podle ustálené judikatury výklad, který Soudní dvůr dává pravidlu práva Společenství při výkonu své pravomoci, kterou mu přiznává článek 234 ES, objasňuje a upřesňuje význam a dosah takového pravidla tak, jak musí být nebo mělo být chápáno a používáno od okamžiku, kdy nabylo účinnosti. Z toho vyplývá, že takto vyložené pravidlo může a musí být použito soudcem i na právní vztahy vzniklé a vytvořené před rozsudkem rozhodujícím o žádosti o výklad, pokud jsou krom toho splněny podmínky umožňující předložit příslušným soudům spor týkající se použití uvedeného pravidla (viz zejména rozsudky ze dne 11. srpna 1995, Roders a další, C-367/93 až C-377/93, Recueil, s. I‑2229, bod 42, a ze dne 3. října 2002, Barreira Pérez, C‑347/00, Recueil, s. I‑8191, bod 44). 42     Pouze výjimečně může být Soudní dvůr za použití obecné zásady právní jistoty inherentní právnímu řádu Společenství veden k omezení možnosti všech dotčených osob dovolávat se ustanovení, které vyložil, za účelem zpochybnění  právních vztahů vzniklých v dobré víře (viz zejména rozsudky ze dne 23. května 2000, Buchner a další, C‑104/98, Recueil, s. I‑3625, bod 39, a výše uvedený Barreira Pérez, bod 45). 43     Pokud jde o věci v původních řízeních, je třeba zaprvé konstatovat, že jednání Komise v důsledku výše uvedeného rozsudku Glawe, se nelze platně dovolávat na podporu teze, že čl. 4 odst. 9 UStG mohl být rozumně považován za vyhovující šesté směrnici. Věc, ve které byl vydán uvedený rozsudek, se totiž týkala výlučně určení základu daně z obratu dosaženého provozováním výherních automatů, a nijak se netýkala rozdílného zacházení zavedeného obecně německou právní úpravou v oblasti DPH mezi schválenými veřejnými kasiny a ostatními provozovateli hazardních her. 44     Zadruhé je třeba připomenout, že finanční důsledky, které pro členský stát mohou plynout z rozsudku o žádosti o předběžné otázce, samy o sobě nemohou odůvodnit omezení časových účinků tohoto rozsudku (viz zejména výše uvedené rozsudky, Roders a další, bod 48, a Buchner a další, bod 41). 45     V důsledku toho není namístě omezit časové účinky tohoto rozsudku. K nákladům řízení 46     Vzhledem k tomu, že řízení má, pokud jde o účastníky původního řízení, povahu incidenčního řízení vzhledem ke sporu probíhajícímu před předkládajícím soudem, je k rozhodnutí o nákladech příslušný uvedený soud. Výdaje vzniklé předložením jiných vyjádření Soudnímu dvoru než vyjádření účastníků řízení se nenahrazují. Z těchto důvodů Soudní dvůr (druhý senát) rozhodl takto: 1) Článek 13 B písm. f) šesté směrnice Rady 77/388/EHS ze dne 17. května 1977 o harmonizaci právních předpisů členských států týkajících se daní z obratu – Společný systém daně z přidané hodnoty: jednotný základ daně, musí být vykládán v tom smyslu, že brání vnitrostátní právní úpravě členského státu, která stanoví, že provozování všech hazardních her a hracích přístrojů pro hazardní hry je osvobozeno od DPH, pokud je vykonáváno ve schválených veřejných kasinech, zatímco výkon téže činnosti provozovateli odlišnými od provozovatelů takových kasin od DPH osvobozen není. 2) Článek 13 B písm. f) šesté směrnice má přímý účinek v tom smyslu, že se ho provozovatel hazardních her nebo hracích přístrojů pro hazardní hry může dovolávat před vnitrostátními soudy za účelem vyloučení použití pravidel vnitrostátního práva neslučitelných s tímto ustanovením. Podpisy. * Jednací jazyk: němčina.

62004CJ0137

sv

1       Begäran om förhandsavgörande avser tolkningen av artikel 48 i EG‑fördraget (nu artikel 39 EG i ändrad lydelse). 2       Begäran har framställts i ett mål mellan Amy Rockler och Försäkringskassan (tidigare motpart Riksförsäkringsverket) avseende frågan huruvida den period under vilken Amy Rockler omfattades av Europeiska gemenskapernas sjukförsäkringssystem skall beaktas vid beräkningen av hennes föräldrapenning. Tillämpliga bestämmelser 3       I 4 kap. lagen (1962:381) om allmän försäkring (nedan kallad AFL) finns bestämmelser om föräldrapenningförmåner. 4       Enligt 4 kap. 3 § AFL utges föräldrapenning med anledning av ett barns födelse under högst 450 dagar sammanlagt för föräldrarna. Föräldrapenning utges längst till dess barnet har fyllt åtta år eller till den senare tidpunkt då barnet har avslutat det första skolåret. 5       I 4 kap. 6 § AFL föreskrivs att hel föräldrapenning utgör lägst 60 kronor om dagen (nedan kallad garantinivån). Vidare föreskrivs att föräldrapenning för de första 180 dagarna utges med belopp som motsvarar förälderns sjukpenning, om föräldern under minst 240 dagar närmast före barnets födelse eller den beräknade tidpunkten härför varit försäkrad för en sjukpenning över garantinivån. 6       Sjukpenning grundas enligt 3 kap. 2 § AFL på den årliga inkomst som en försäkrad kan antas komma att tills vidare få för eget arbete i Sverige, om inte förhållandena ändras. Målet vid den nationella domstolen och tolkningsfrågan 7       Amy Rockler, som är svensk medborgare, arbetade som kabinchef för ett flygbolag till och med den 15 oktober 1996. Hon arbetade sedan under perioden den 16 oktober 1996–31 december 1997 som sekreterare vid Europeiska gemenskapernas kommission i Bryssel. Hon återgick därefter till att arbeta som flygvärdinna den 1 januari 1998. Hennes dotter föddes den 2 juli samma år. 8       Försäkringskassan fann i beslut av den 16 januari och den 20 mars 1998 att föräldrapenning på sjukpenningnivå inte kunde betalas ut för de första 180 dagarna av Amy Rocklers föräldraledighet. Som skäl härför angavs att Amy Rockler inte hade varit, och inte heller borde ha varit, försäkrad för sjukpenning över garantinivån under minst 240 dagar i följd närmast före den beräknade nedkomsten samt att hon inte heller hade fullgjort någon försäkringsperiod enligt någon annan medlemsstats lagstiftning. 9       Amy Rockler överklagade försäkringskassans beslut hos Länsrätten i Skåne län, vilken den 24 mars 1999 upphävde försäkringskassans beslut. 10     Försäkringskassan överklagade länsrättens dom hos Kammarrätten i Göteborg. Kammarrätten ändrade länsrättens dom genom dom av den 27 december 2000. 11     Amy Rockler har överklagat kammarrättens dom hos Regeringsrätten. 12     Regeringsrätten har beslutat att vilandeförklara målet och ställa följande tolkningsfråga till domstolen: ”Skall bestämmelserna i artikel [48 i fördraget] tolkas så att – vid tillämpning av en bestämmelse i nationell lag som föreskriver att en arbetstagare måste ha varit försäkrad under en viss kvalifikationstid för att erhålla ersättning på sjukpenningnivå under föräldraledighet – sammanläggning skall ske med en period under vilken arbetstagaren omfattades av det gemensamma sjukförsäkringssystemet i enlighet med reglerna i tjänsteföreskrifter för tjänstemän i Europeiska gemenskaperna?” Prövning av tolkningsfrågan 13     Den hänskjutande domstolen har ställt frågan för att få klarhet i huruvida artikel 48 i fördraget skall tolkas så, att den period under vilken en arbetstagare har omfattats av Europeiska gemenskapernas sjukförsäkringssystem skall beaktas vid tillämpning av en sådan nationell bestämmelse som den som är i fråga i målet vid den nationella domstolen. 14     Alla medborgare inom gemenskapen som har använt sig av rätten till fri rörlighet för arbetstagare och som har förvärvsarbetat i en annan medlemsstat än den där de är bosatta omfattas, enligt fast rättspraxis, oavsett bosättningsort och nationalitet, av tillämpningsområdet för artikel 48 i fördraget (dom av den 12 december 2002 i mål C-385/00, De Groot, REG 2002, s. I-11819, punkt 76, av den 2 oktober 2003 i mål C-232/01, Van Lent, REG 2003, s. I-11525, punkt 14, och av den 13 november 2003 i mål C-209/01, Schilling och Fleck-Schilling, REG 2003, s. I‑13389, punkt 23). 15     Domstolen erinrar om att en tjänsteman vid Europeiska gemenskaperna skall anses vara en migrerande arbetstagare. Av fast rättspraxis framgår nämligen att en gemenskapsmedborgare som arbetar i en annan medlemsstat än sin ursprungsstat inte förlorar sin egenskap av arbetstagare i den mening som avses i artikel 48.1 i fördraget på grund av att han innehar en anställning vid en internationell organisation, även om villkoren för hans inresa och vistelse i anställningslandet regleras särskilt i en internationell konvention (dom av den 15 mars 1989 i de förenade målen 389/87 och 390/87, Echternach och Moritz, REG 1989, s. 723, punkt 11, domen i det ovannämnda målet Schilling och Fleck‑Schilling, punkt 28, och dom av den 16 december 2004 i mål C-293/03, My, REG 2004, s. I-12013, punkt 37). 16     Härav följer att en arbetstagare som är medborgare i en medlemsstat, såsom Amy Rockler, inte kan nekas de sociala rättigheter och förmåner som hon har rätt till enligt artikel 48 i fördraget (domarna i de ovannämnda målen Echternach och Moritz, punkt 12, och My, punkt 38). 17     Domstolen har även fastslagit att syftet med samtliga fördragsbestämmelser om fri rörlighet för personer är att underlätta för gemenskapsmedborgare att utöva all slags yrkesverksamhet inom hela gemenskapen och att förhindra åtgärder som kan missgynna dessa medborgare när de önskar utöva ekonomisk verksamhet i en annan medlemsstat (dom av den 7 juli 1992 i mål C-370/90, Singh, REG 1992, s. I-4265, punkt 16, svensk specialutgåva, volym 13, s. I-19, samt domarna i de ovannämnda målen De Groot, punkt 77, och Van Lent, punkt 15). 18     Bestämmelser som hindrar eller avskräcker gemenskapsmedborgare från att lämna sitt hemland för att utöva sin rätt till fri rörlighet utgör hinder mot denna frihet, även om bestämmelserna tillämpas oberoende av de berörda arbetstagarnas nationalitet (domarna i de ovannämnda målen De Groot, punkt 78, Van Lent, punkt 16, och Schilling och Fleck-Schilling, punkt 25). 19     En nationell bestämmelse som innebär att de perioder under vilka en arbetstagare har omfattats av Europeiska gemenskapernas sjukförsäkringssystem inte beaktas vid beräkning av föräldrapenning kan avskräcka medborgarna i en medlemsstat från att lämna denna stat i syfte att utöva yrkesverksamhet inom en av Europeiska unionens institutioner i en annan medlemsstat. Genom att acceptera en anställning vid en sådan institution förlorar de nämligen möjligheten att med stöd av det nationella sjukförsäkringssystemet erhålla en familjeförmån som de skulle ha haft rätt till om de inte hade accepterat denna anställning (se, för ett liknande resonemang, domen i det ovannämnda målet My, punkt 47). 20     Härav följer att en sådan nationell bestämmelse som den som är i fråga i målet vid den nationella domstolen utgör ett hinder för den fria rörligheten för arbetstagare som i princip är förbjudet enligt artikel 48 i fördraget. 21     Det skall emellertid prövas huruvida detta hinder kan motiveras mot bakgrund av bestämmelserna i fördraget. 22     Av domstolens rättspraxis framgår att en åtgärd som inskränker en av de grundläggande friheter som säkerställs i fördraget är motiverad endast om åtgärden har ett legitimt syfte som är förenligt med fördraget och om proportionalitetsprincipen iakttas. För att så skall vara fallet krävs att åtgärden är ägnad att säkerställa uppnåendet av det mål som eftersträvas med den och inte går utöver vad som är nödvändigt för att uppnå detta mål (se bland annat dom av den 31 mars 1993 i mål C-19/92, Kraus, REG 1993, s. I-1663, punkt 32, svensk specialutgåva, volym 14, s. I-167, och av den 26 november 2002 i mål C-100/01, Oteiza Olazabal, REG 2002, s. I-10981, punkt 43). 23     Den svenska regeringen har gjort gällande att AFL grundas på objektiva överväganden som inte gör någon skillnad på de berörda arbetstagarnas nationalitet och som är proportionerliga i förhållande till det legitima eftersträvade syftet att motverka missbruk med avseende på principen om sammanläggning av försäkringsperioder. Enligt denna regering skulle utbetalning av föräldrapenning över garantinivån till migrerande arbetstagare som utövat yrkesverksamhet inom en av Europeiska unionens institutioner innebära att en stor börda lades på de nationella välfärdssystemen, något som skulle kunna leda till att medlemsstater som utger föräldrapenning med höga nivåer, såsom Konungariket Sverige, tvingades sänka nivåerna. 24     Domstolen erinrar härvid om att rent ekonomiska hänsyn inte kan motivera begränsningar av de rättigheter för enskilda som följer av bestämmelserna i fördraget avseende fri rörlighet för arbetstagare. 25     De skäl som en medlemsstat kan åberopa för att motivera en begränsande åtgärd som medlemsstaten vidtagit skall åtföljas av en bedömning av lämpligheten och proportionaliteten av denna åtgärd (dom av den 18 mars 2004 i mål C-8/02, Leichtle, REG 2004, s. I-2641, punkt 45). 26     Det kan emellertid konstateras att någon sådan bedömning inte har gjorts i förevarande fall. Den svenska regeringen har nämligen, utan att lämna närmare uppgifter till stöd för sina argument, endast hänvisat till en hypotetisk finansiell börda som skulle komma att läggas på det nationella välfärdssystemet, om den period under vilken en migrerande arbetstagare har omfattats av Europeiska gemenskapernas sjukförsäkringssystem beaktades vid tillämpningen av 4 kap. 6 § AFL. 27     Härav följer att det hinder för den fria rörligheten för arbetstagare som följer av underlåtenheten att vid beräkning av föräldrapenning beakta de perioder under vilka migrerande arbetstagare har omfattats av Europeiska gemenskapernas sjukförsäkringssystem inte är motiverat. 28     Under dessa omständigheter skall tolkningsfrågan besvaras på så sätt att artikel 48 i fördraget skall tolkas så, att den period under vilken en arbetstagare har omfattats av Europeiska gemenskapernas sjukförsäkringssystem skall beaktas vid tillämpning av en sådan nationell bestämmelse som den som är i fråga i målet vid den nationella domstolen. Rättegångskostnader 29     Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den nationella domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. Mot denna bakgrund beslutar domstolen (andra avdelningen) följande: Artikel 48 i EG-fördraget (nu artikel 39 EG i ändrad lydelse) skall tolkas så, att den period under vilken en arbetstagare har omfattats av Europeiska gemenskapernas sjukförsäkringssystem skall beaktas vid tillämpning av en sådan nationell bestämmelse som den som är i fråga i målet vid den nationella domstolen. Underskrifter * Rättegångsspråk: svenska.

61982CJ0347

el

Περιστατικά Τα πραγματικά περιστατικά της υποθέσεως, η εξέλιξη της διαδικασίας, τα αιτήματα καθώς και οι ισχυρισμοί και τα επιχειρήματα των διαδίκων συνοψίζονται ως εξής: Ι — Πραγματικά περιστατικά και έγγραφη διαδικασία Αφού χρημάτισε επικουρικός υπάλληλος στο Ευρωπαϊκό Κοινοβούλιο από 26 Μαρτίου 1979 μέχρι 30 Σεπτεμβρίου 1980, ο προσφεύγων διορίστηκε αναδρομικά από την 1η Οκτωβρίου 1980 δόκιμος υπάλληλος στο ανωτέρω όργανο. Κατά το τέλος της περιόδου δοκιμαστικής υπηρεσίας, συντάχθηκε δυσμενής έκθεση περί της δοκιμασίας που συνιστούσε την απόλυση του. Από την έκθεση αυτή, που συντάχθηκε στις 30 Μαρτίου 1981, προκύπτει ότι οι εκτιμήσεις όσον αφορά τις υπηρεσίες του προσφεύγοντος υπήρξαν στο σύνολο τους αρνητικές. Ειδικότερα, η έκθεση τονίζει την εμφανή αδιαφορία του προσφεύγοντος για την εργασία του, αδικαιολόγητες απουσίες, δυσχέρειες στις σχέσεις με τους συναδέλφους του, αναρίθμητες διαφορές, συχνά βίαιες, με τους προϊσταμένους και κάποια διπροσωπία απέναντι τους. Αφού κοινοποίησε στον προσφεύγοντα την έκθεση αυτή και έλαβε γνώση των παρατηρήσεων του, η διοίκηση του Κοινοβουλίου συνέλεξε συμπληρωματικά τις παρατηρήσεις διαφόρων υπαλλήλων. 'Ετσι κατατέθηκαν στο φάκελο του Alvarez τρία υπηρεσιακά σημειώματα: — το από 18 Μαΐου 1981 υπηρεσιακό σημείωμα του Mestat, προϊσταμένου του τμήματος Συμβούλια-Πρωτόκολλο· — το από 20 Μαΐου 1981 υπηρεσιακό σημείωμα του van Schelven· — το από 21 Μαΐου 1981 υπηρεσιακό σημείωμα του van den Berge, διευθυντή της γενικής διοικήσεως του Κοινοβουλίου. Όλα αυτά τα υπηρεσιακά σημειώματα ομιλούν για συμπεριφορά που διατάρασσε την καλή λειτουργία της υπηρεσίας, το δε υπηρεσιακό σημείωμα του van den Berge καταλήγει στο ότι η απόλυση του προσφεύγοντος είναι όχι μόνο κατά μεγάλο βαθμό δικαιολογημένη αλλά και απολύτως αναγκαία. Τα εν λόγω υπηρεσιακά σημειώματα δεν κοινοποιήθηκαν τότε στον προσφεύγοντα. Βάσει της εκθέσεως περί της δοκιμασίας και των ανωτέρω συμπληρωματικών υπηρεσιακών σημειωμάτων, ο γενικός γραμματέας του Κοινοβουλίου πληροφόρησε τον προσφεύγοντα, με έγγραφο της 18ης Ιουνίου 1981, για την απόφαση του να τον απολύσει από τις 15 Ιουλίου 1981. Ο προσφεύγων άσκησε προσφυγή κατά των αποφάσεων αυτών και κατά της εκθέσεως περί της δοκιμασίας, παράλληλα δε με την κύρια αυτή προσφυγή υπέβαλε αίτηση λήψεως ασφαλιστικών μέτρων ζητώντας την αναστολή εκτελέσεως της περί απολύσεως αποφάσεως. Η αίτηση αυτή απορρίφθηκε με διάταξη του προέδρου του ίδιου τμήματος του Δικαστηρίου, της 20ής Ιουλίου 1981 (Συλλογή σ. 2187). Αντιθέτως, με απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982 (Συλλογή σ. 3369), το τρίτο τμήμα ακύρωσε την απόφαση περί απολύσεως λόγω του ότι, κυρίως, «μη γνωστοποιώντας στον προσφεύγοντα όλα τα έγγραφα βάσει των οποίων ελήφθη η απόφαση της, (η αρμόδια για τους διορισμούς αρχή του Κοινοβουλίου) προσέβαλε την αρχή της δυνατότητας αμφισβητήσεως που προβλέπεται από το άρθρο 34, παράγραφος 2, του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως των υπαλλήλων» και ότι κατ' αυτόν τον τρόπο «δεν παρεσχέθη στον προσφεύγοντα η δυνατότητα να διατυπώσει τις παρατηρήσεις του επί του συνόλου των αιτιάσεων που του προσήπτοντο και οι οποίες κατέληξαν στην απόφαση περί απολύσεως». Από τη δικογραφία προκύπτει ότι, κατόπιν της ανωτέρω αποφάσεως ο διευθυντής προσωπικού και κοινωνικών υποθέσων του Κοινοβουλίου κοινοποίησε και πάλι στον Alvarez, με έγγραφο της 14ης Οκτωβρίου 1982, την έκθεση περί της δοκιμασίας του επισυνάπτοντας αυτή τη φορά τα υπηρεσιακά σημειώματα που δεν του είχαν κοινοποιηθεί κατά την πρώτη διαδικασία της απολύσεως, ζητώντας του να διατυπώσει τις τυχόν παρατηρήσεις του εντός προθεσμίας 15ημερών. Με επιστολή της 20ής Οκτωβρίου 1982, ο πληρεξούσιος του προσφεύγοντος αντέταξε το απαράδεκτο της κοινοποιήσεως αυτής, ζητώντας την άμεση επαναφορά του προσφεύγοντος στα καθήκοντα που ασκούσε προηγουμένως, εις εκτέλεση της αποφάσεως της 6ης Οκτωβρίου 1982. Στην από 17 Νοεμβρίου 1982 απάντηση του, ο διευθυντής προσωπικού και κοινωνικών υποθέσεων του Κοινοβουλίου αμφισβήτησε την ερμηνεία που έδωσε ο προσφεύγων στην απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982, υποστηρίζοντας ότι η εν λόγω απόφαση έλεγξε απλώς και μόνο μια διαδικαστική πλημμέλεια, δηλαδή τη μη κοινοποίηση των συμπληρωματικών υπηρεσιακών σημειωμάτων. Επομένως, στην , αρμόδια για τους διορισμούς αρχή εναπόκειται να αποφασίσει για την τύχη του δοκίμου υπαλλήλου, τηρώντας όμως αυτή τη φορά τους τυπικούς κανόνες, την παράβαση των οποίων έλεγξε η ανωτέρω απόφαση. Υπό τις συνθήκες αυτές, ο διευθυντής προσωπικού και κοινωνικών υποθέσεων κοινοποίησε και πάλι στον προσφεύγοντα την έκθεση κρίσης περί της δοκιμασίας και τα συμπληρωματικά υπηρεσιακά σημειώματα, προκειμένου να διατυπώσει ο τελευταίος τις τυχόν παρατηρήσεις του και διευκρίνισε ότι αν δεν διατυπωθούν παρατηρήσεις το Κοινοβούλιο θα αναγκαστεί να θεωρήσει ότι ο ενδιαφερόμενος συμφωνεί με την έκθεση στο σύνολο της. Με επιστολή της 23ης Νοεμβρίου 1982, ο πληρεξούσιος του προσφεύγοντος, αφού μέμφθηκε και πάλι το Κοινοβούλιο ότι δεν εκτελεί την απόφαση του Δικαστηρίου, ζήτησε την επανένταξη του Alvarez, συγχρόνως δε διαμαρτυρήθηκε για τον καθορισμό από το Κοινοβούλιο ενός νέου τηλε-σίγραφου, όπως το χαρακτήρισε ο πληρεξούσιος, για την υποβολή των παρατηρήσεων του προσφεύγοντος επί των συμπληρωματικών σημειωμάτων της εκθέσεως κρίσεως κατά το πέρας της δοκιμασίας. Αφού πρόσθεσε: «κυρίως μη θεωρήσετε ότι συμφωνούμε με την έκθεση στο σύνολο της», ο πληρεξούσιος δηλώνει ότι «επιφυλάσσεται να διατυπώσει ενδεχομένως περαιτέρω παρατηρήσεις και κρίσεις όταν, όπου και όπως θα πρέπει». Κατόπιν της επιστολής αυτής, ο διευθυντής προσωπικού και κοινωνικών υποθέσεων γνωστοποίησε στον προσφεύγοντα, στις 10 Δεκεμβρίου 1982, ότι θα απολυόταν στις 15 Δεκεμβρίου 1982. Σε χρόνο που δεν προσδιορίζεται, ο προσφεύγων υπέβαλε διοικητική ένσταση κατά την έννοια του άρθρου 90, παράγραφος 2, του κανονισμού. Στις 29 Δεκεμβρίου 1982, ο προσφεύγων άσκησε προσφυγή περί ακυρώσεως της δευτέρας απολύσεως, που περιελάμβανε αίτημα αποζημιώσεως ποσού 500000 φράγκων «τουλάχιστον» λόγω «προσβλητικού» για το πρόσωπο του «μέτρου». Κατά την ίδια ημερομηνία υπέβαλε, με χωριστό δικόγραφο, δυνάμει των άρθρων 83, παράγραφοι 1, 2 και 3, του κανονισμού διαδικασίας, αίτηση αναστολής εκτελέσεως της προσβαλλομένης αποφάσεως. Η αίτηση αυτή απορρίφθηκε με διάταξη του προέδρου του δευτέρου τμήματος, της 17ης Ιανουαρίου 1983, η οποία παραπέμπει, όσον αφορά το επείγον, στη διάταξη της 20ής Ιουλίου 1981 και με την οποία κρίθηκε, όσον αφορά τους πραγματικούς και νομικούς ισχυρισμούς που δικαιολογούν εκ πρώτης όψεως τη λήψη προσωρινού μέτρου, ότι το Κοινοβούλιο συμμορφώθηκε με την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982, κοινοποιώντας στον προσφεύγοντα όλα τα έγγραφα στα οποία στηρίχθηκε η απόλυση του, δεδομένου ότι το Δικαστήριο ακύρωσε την πρώτη απόλυση διότι παραβιάστηκε η διαδικασία που προβλέπεται στο άρθρο 34, παράγραφος 2, του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως των υπαλλήλων, ως διαδικασία παρέχουσα τη δυνατότητα αμφισβητήσεως. Εντούτοις, ο πληρεξούσιος του προσφεύγοντος συνέχισε, κατά το διάστημα αυτό, τα διαβήματα του στη διοίκηση του Κοινοβουλίου, όσον αφορά την εκτέλεση της αποφάσεως της 6ης Οκτωβρίου 1982, και στις 3 Μαρτίου 1983 υπέβαλε αίτηση ερμηνείας της αποφάσεως της 6ης Οκτωβρίου 1982, την οποία απέρριψε το Δικαστήριο με διάταξη της 29ης Σεπτεμβρίου 1983. Στην υπό κρίση υπόθεση, η έγγραφη διαδικασία εξελίχθηκε ομαλά, δοθέντος ότι, σύμφωνα με το άρθρο 91, παράγραφος 4, του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως, η διαδικασία ανεστάλη μέχρις ότου ελήφθη απορριπτική της ενστάσεως του προσφεύγοντος απόφαση. Κατόπιν εκθέσεως του εισηγητή δικαστή και μετά από ακρόαση του γενικού εισαγγελέα, το Δικαστήριο (δεύτερο τμήμα) αποφάσισε να προχωρήσει στην προφορική διαδικασία χωρίς προηγούμενη διεξαγωγή αποδείξεων. II — Αιτήματα των διαδίκων Ο προσφεύγων ζητεί από το Δικαστήριο: «— να κρίνει την προσφυγή παραδεκτή, — να την κρίνει βάσιμη, — κατά συνέπεια να ακυρώσει τη δεύτερη απόλυση με όλες τις έννομες συνέπειες, — να κρίνει ότι αυτή η δεύτερη απόλυση προκάλεσε στον προσφεύγοντα, ως προσβλητικό μέτρο, ηθική βλάβη αποτιμώμενη σε 500000 φράγκα τουλάχιστο, — εν πάση περιπτώσει να καταδικάσει το Κοινοβούλιο στα έξοδα της δίκης που αναγκάζεται να κινήσει ο προσφεύγων, ως κακόβουλος προκληθέντα». Το Ευρωπαϊκό KoivooovÅio ζητεί από το Δικαστήριο: «να απορρίψει την προσφυγή και να καταδικάσει τον προσφεύγοντα στα δικαστικά έξοδα». III — Ισχυρισμοί και επιχειρήματα των διαδίκων Ο προοφενγων εκθέτει, κατά πρώτο, τα πραγματικά περιστατικά και υποστηρίζει ότι το Κοινοβούλιο δεν θέλησε να εκτελέσει την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982 προβάλλοντας ως απόδειξη ότι το εν λόγω όργανο του κοινοποίησε και πάλι τα υπηρεσιακά σημειώματα που το Δικαστήριο είχε κρίνει μη αντιτάξιμα στην υπόθεση 206/81. Αυτό εξηγεί τη στάση του πληρεξουσίου του προσφεύγοντος ο οποίος επέστρεψε τα έγγραφα στο Κοινοβούλιο χωρίς να διατυπώσει παρατηρήσεις. Για να στηρίξει το αίτημα του περί ακυρώσεως της δεύτερης περί απολύσεως αποφάσεως, ο προσφεύγων επικαλείται τους ακόλουθους λόγους: — Αν το Δικαστήριο επικυρώσει τη δεύτερη απόλυση αυτό 9α σημαίνει κατ' ανάγκη ότι, απομακρυνόμενο από την προηγούμενη απόφαση του, δέχεται ότι ορισμένες αιτιάσεις που απορρίφθηκαν με την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982 μπορούν και πάλι να προβληθούν για τους ίδιους σκοπούς. — Στην περίπτωση αυτή θα παραβιάζονταν οι δικονομικοί κανόνες κατά την έννοια ότι, το Δικαστήριο, δεχόμενο στο πλαίσιο μιας νέας δίκης έγγραφα που κρίθηκαν μη αντιτάξιμα στην πρώτη δίκη, θα παραβίαζε την αρχή της ασφάλειας του δικαίου. — Το Κοινοβούλιο αρνήθηκε να εκτελέσει απόφαση του Δικαστηρίου, αρνούμενο να αναθέσει καθήκοντα στον προσφεύγοντα και αποφασίζοντας να τον απολύσει για δεύτερη φορά με προσχήματα «που παραβιάζουν τη νομιμότητα». — Η δεύτερη απόλυση είναι παράνομη κατά την έννοια ότι δεν αποτελεί παρά άρνηση αναγνωρίσεως της εξουσίας του κοινοτικού δικαιοδοτικού οργάνου. — Η δεύτερη περί απολύσεως απόφαση συνιστά εξάλλου κατάχρηση εξουσίας, αυτό δε αποτελεί, κατά την άποψη του προσφεύγοντος, τη βάση του αιτήματος του για σημαντική αποζημίωση. Αφού εξέθεσε το ιστορικό της διαφοράς, το Κοινοβούλιο διατυπώνει την άποψη ότι οι διάφοροι λόγοι ακυρώσεως που περιέχονται στην προσφυγή είναι αβάσιμοι. Εξετάζοντας, κατά πρώτο, τον τρίτο λόγο ακυρώσεως που αναφέρεται στη φερόμενη άρνηση του Κοινοβουλίου να συμμορφωθεί προς την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982, το όργανο αυτό υποστηρίζει ότι εξετέλεσε χωρίς καθυστέρηση την εν λόγω απόφαση. Αντιθέτως διερωτάται αν ο προσφεύγων έχει και αυτός την πρόθεση να εκτελέσει την απόφαση αυτή. Πράγματι, σύμφωνα με το καθού, ο προσφεύγων ερμηνεύει την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982 κατά την έννοια ότι, μετά την ακύρωση της περί απολύσεως αποφάσεως, ο Alvarez, δόκιμος υπάλληλος, ονομάστηκε μόνιμος υπάλληλος, ενώ η απόφαση αυτή απλώς ακύρωσε την περί απολύσεως απόφαση λόγω του ότι η διοικητική διαδικασία δεν έλαβε το χαρακτήρα της διαδικασίας κατά την οποία παρέχεται η δυνατότητα αμφισβητήσεως. Κατά την άποψη του Κοινοβουλίου, το αποτέλεσμα της αποφάσεως της 6ης Οκτωβρίου 1982 είναι ότι επανέφερε τους διαδίκους στην κατάσταση που βρίσκονταν πριν από την ακυρωθείσα απόλυση. Κατά συνέπεια, μετά την απόφαση αυτή, το Κοινοβούλιο όφειλε να άρει το τυπικό ελάττωμα που έλεγξε το Δικαστήριο. Οι ίδιες σκέψεις αρμόζουν και ως προς τους δύο πρώτους λόγους ακυρώσεως που προβάλλει ο προσφεύγων. Πράγματι, τα τρία συμπληρωματικά υπηρεσιακά σημειώματα δεν κρίθηκαν μη αντιτάξιμα με την πρώτη απόφαση του Δικαστηρίου, διότι ακριβώς το Δικαστήριο αποφάσισε την ακύρωση της απολύσεως λόγω του ότι κατά τη σχετική διαδικασία δεν δόθηκε στον προσφεύγοντα η δυνατότητα αμφισβητήσεως, δεδομένου ότι τα εν λόγω υπηρεσιακά σημειώματα δεν κοινοποιήθηκαν νομοτύπως. Υπό τις συνθήκες αυτές, δεν είναι το Κοινοβούλιο που δεν εξετέλεσε την απόφαση του Δικαστηρίου αφού διαβίβασε στον προσφεύγοντα όλα τα έγγραφα, αλλά μάλλον ο προσφεύγων, εφόσον αρνήθηκε να διατυπώσει παρατηρήσεις επί των εν λόγω υπηρεσιακών σημειωμάτων. Κατά την άποψη του Κοινοβουλίου, αυτό προκύπτει από τη διάταξη της 17ης Ιανουαρίου 1983. Συνεπώς, παρέλκει η συζήτηση του λόγου ακυρώσεως περί της προβαλλόμενης παραβιάσεως του νόμου καθώς και του ζητήματος της ενδεχομένης καταχρήσεως ή εξουσίας. Με την απάντηση του, ο προσφεύγων ισχυρίζεται κατά πρώτο, όσον αφορά τα πραγματικά περιστατικά, ότι δεν περιλαμβάνονται στα έγγραφα που προσκόμισε το καθού τα υπηρεσιακά σημειώματα που επικαλέστηκε ο Mestat, τα οποία αναφέρουν ότι ο MacKeever είχε συντάξει πολλά υπηρεσιακά σημειώματα σχετικά με τα πολυάριθμα επεισόδια μεταξύ του Alvarez και των προϊσταμένων του. Ο προσφεύγων υποστηρίζει και πάλι ότι το Κοινοβούλιο δεν συμμορφώθηκε προς την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982, δεδομένου ότι κατόπιν της ακυρώσεως της απολύσεως, το Κοινοβούλιο «άλλα όφειλε να πράξει και όχι να επαναλάβει μια διαδικασία που, κατά την κρίση του Δικαστηρίου, δεν ισχύει έναντι του προσφεύγοντος». Επίσης αντικρούει έντονα το ότι αποδέχτηκε σιωπηρά τα εν λόγω συμπληρωματικά υπηρεσιακά σημειώματα και παραπέμπει σχετικά στο απαντητικό υπόμνημα που κατάθεσε στην υπόθεση 206/81 και συγκεκριμένα στις παραγράφους 7, 8,9 και 12. Όσον αφορά το λόγο ακυρώσεως που αναφέρεται στην άρνηση του Κοινοβουλίου να συμμορφωθεί προς την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982, ο προσφεύγων επαναλαμβάνει ότι το Κοινοβούλιο όφειλε να τον διορίσει σε θέση του κλάδου και της κατηγορίας του και ότι δεν μπορούσε, σε καμιά περίπτωση, να αποφασίσει και πάλι την απόλυση του διότι τότε θα επρόκειτο για καθαρά επιβεβαιωτική μεταγενέστερη απόφαση, αντίθετη προς τη νομολογία της αποφάσεως της 26ης Μαΐου 1981 (Bode, 45 και 49/70, Recueil σ. 465 ). Κατά την άποψη του, το Κοινοβούλιο δεν μπορούσε να θεραπεύσει το χαρακτήρα της πρώτης διαδικασίας κατά την οποία δεν δόθηκε η δυνατότητα αμφισβητήσεως, αλλ'όφειλε να εκτελέσει την πρώτη απόφαση δεδομένου ότι το Δικαστήριο ουδέποτε διέταξε ούτε καν συνέστησε στο Κοινοβούλιο να προβεί σε δεύτερη απόλυση, σεβόμενο καλύτερα τα δικαιώματα της υπεράσπισης. Εξάλλου, αντίθετα με όσα υποστηρίζει το Κοινοβούλιο, το γεγονός ότι κατά τη διαδικασία δεν δόθηκε η δυνατότητα αμφισβητήσεως δεν αποτελεί το μόνο λόγο για τον οποίο ακυρώθηκε η πρώτη απόλυση, αφού στην 6η σκέψη της αποφάσεως της 6ης Οκτωβρίου 1982 το Δικαστήριο δέχτηκε ότι: «δεδομένου ότι η εν λόγω έκθεση περί της δοκιμασίας ήταν καθ'αυτή ελλιπής όσον αφορά τα διπλώματα του και την αξιολόγηση της αποδόσεως του, ιδιαιτέρως δε λακωνική κατά τα λοιπά». Επιπλέον, ο προσφεύγων υποστηρίζει ότι τα εν λόγω υπηρεσιακά σημειώματα είναι παράνομα και ότι η κοινοποίηση τους δεν μπορεί να τους προσδώσει χαρακτήρα νόμιμο ή συνάδοντα προς τον κανονισμό υπηρεσιακής καταστάσεως. Επομένως, ο προσφεύγων εμμένει πλήρως στους λόγους ακυρώσεως που προβάλλει, ιδίως στην παράβαση των διαδικαστικών κανόνων διότι, κατά την άποψη του, το διαδικαστικό πλημμέλημα δεν θεραπεύεται, η δε παραβίαση της αρχής αυτής αποτελεί παραβίαση των αρχών του δικαίου. Υποστηρίζει επίσης ότι κανείς δεν μπορεί να διωχθεί δύο φορές για τις ίδιες πράξεις όταν υπάρχει απόφαση αρμόδιου Δικαστηρίου, σε τελευταίο βαθμό. Η δεύτερη απόλυση αντιβαίνει επίσης προς το νόμο κατά την έννοια ότι είναι παράλογος ο ισχυρισμός ότι η απόφαση του Δικαστηρίου της 6ης Οκτωβρίου 1982 8εμε-λιώνει δικαίωμα για δεύτερη απόλυση. Όσον αφορά το λόγο ακυρώσεως που αναφέρεται στην κατάχρηση εξουσίας, η κατάχρηση αυτή προσλαμβάνει εν προκειμένω, κατά τον προσφεύγοντα, τη μορφή καταστρατήγησης της διαδικασίας κατά την έννοια ότι η ΑΔΑ εφήρμοσε το άρθρο 34 του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως αντί να ακολουθήσει την πειθαρχική διαδικασία, δηλαδή να εφαρμόσει το άρθρο 51. Τέλος, επικουρικά, για την, απίθανη κατά τον προσφεύγοντα, περίπτωση που τα συμπληρωματικά υπηρεσιακά σημειώματα θα κρίνονταν αντιτάξιμα έναντι αυτού, ο προσφεύγων τα αμφισβητεί υποστηρίζοντας κυρίως ότι η απόλυση του δεν οφείλεται στη συμπεριφορά του αλλά μάλλον στην κατάσταση που επικρατούσε εντός της υπηρεσίας των κλητήρων. Με την ανταπάντηση του, το Κοινοοονλιο αντικρούει κατά πρώτο το αίτημα του προσφεύγοντος να προσκομιστούν τα υπηρεσιακά σημειώματα του MacKeever. Εξάλλου φρονεί ότι δεν έχει πλέον τίποτα να προσθέσει επί των λόγων ακυρώσεως που πρόβαλε ο προσφεύγων και επαναλαμβάνει έντονα ότι εξετέλεσε την απόφαση του Δικαστηρίου και ότι συνεχίζει να την εκτελεί κατά το αναγκαίο μέτρο, χωρίς υστεροβουλία. IV — Προφορική διαδικασία Οι διάδικοι αγόρευσαν κατά τη συνεδρίαση της 26ης Ιανουαρίου 1984. Ο γενικός εισαγελέας ανέπτυξε τις παρατηρήσεις του κατά τη συνεδρίαση της 1ης Μαρτίου 1984. Σκεπτικό Με δικόγραφο που κατέθεσε στη γραμματεία του Δικαστηρίου στις 29 Δεκεμβρίου 1982, ο Alvarez, πρώην δόκιμος υπάλληλος του Ευρωπαϊκού Κοινοβουλίου, άσκησε προσφυγή με την οποία ζητεί, αφενός, την ακύρωση της από 6 Δεκεμβρίου 1982 αποφάσεως του διευθυντή προσωπικού και κοινωνικών υποθέσεων του Ευρωπαϊκού Κοινοβουλίου, περί απολύσεως του, και, αφετέρου, την αποκατάσταση της ηθικής βλάβης που του προκάλεσε το εν λόγω μέτρο. Σημειωτέον ότι, με απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982 (Alvarez, 206/81, Συλλογή σ. 3369 ), το Δικαστήριο (τρίτο τμήμα) ακύρωσε την πρώτη απόφαση περί απολύσεως του προσφεύγοντος, της 19ης Ιουνίου 1981, λόγω του ότι, μη γνωστοποιώντας στον προσφεύγοντα όλα τα έγγραφα, και συγκεκριμένα τρία συμπληρωματικά της εκθέσεως περί της δοκιμασίας υπηρεσιακά σημειώματα, βάσει των οποίων ελήφθη η απόφαση του, το Κοινοβούλιο παραβίασε το χαρακτήρα της διαδικασίας την οποία προβλέπει το άρθρο 34, παράγραφος 2, του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως των υπαλλήλων, ως διαδικασίας παρέχουσας τη δυνατότητα αμφισβητήσεως. Κατόπιν της αποφάσεως αυτής, το Κοινοβούλιο επανέλαβε τη διαδικασία απολύσεως κοινοποιώντας στον προσφεύγοντα την έκθεση περί της δοκιμασίας καθώς και τα τρία επίδικα συμπληρωματικά υπηρεσιακά σημειώματα. Αφού έδωσε στον προσφεύγοντα την ευκαιρία να διατυπώσει τις σχετικές παρατηρήσεις του, το Κοινοβούλιο έλαβε νέα απόφαση περί απολύσεως του προσφεύγοντος, απορρίπτοντας τις επανειλημμένες αιτήσεις του, με τις οποίες ο τελευταίος υποστήριζε ότι, εις εκτέλεση της αποφάσεως της 6ης Οκτωβρίου 1982, το Κοινοβούλιο όφειλε να τον επαναφέρει στην υπηρεσία. Λίγο πριν ασκήσει την προσφυγή του, ο προσφεύγων υπέβαλε αίτηση λήψεως ασφαλιστικών μέτρων ζητώντας την αναστολή της επίδικης απόφασης. Η αίτηση αυτή απορρίφθηκε με διάταξη του προέδρου του δευτέρου τμήματος, της 17ης Ιανουαρίου 1983 (Συλλολή σ. 65). Αφού άσκησε προσφυγή κατά της νέας περί απολύσεως αποφάσεως, ο προσφεύγων συνέχισε τα διαβήματα του προς τη διοίκηση του Κοινοβουλίου σχετικά με την εκτέλεση της αποφάσεως της 6ης Οκτωβρίου 1982 και, στις 3 Μαρτίου 1983, υπέβαλε αίτηση ερμηνείας της αποφάσεως αυτής, την οποία το Δικαστήριο (δεύτερο τμήμα) απέρριψε με διάταξη της 29ης Σεπτεμβρίου 1983. Με την προσφυγή του, ο Alvarez υποστηρίζει κυρίως ότι, ενεργώντας κατά τον πιοπάνω τρόπο, το Κοινοβούλιο αρνήθηκε να εκτελέσει την πρώτη απόφαση του Δικαστηρίου, ότι η δεύτερη απόλυση αποτελεί επομένως άρνηση αναγνωρίσεως της εξουσίας του κοινοτικού δικαιοδοτικού οργάνου καθώς και κατάχρηση εξουσίας και ότι, αν το Δικαστήριο επικυρώσει τη δεύτερη απόλυση, αυτό θα σημαίνει ότι, απομακρυνόμενο από την προηγούμενη απόφαση του, δέχεται ότι ορισμένες αιτιάσεις που απορρίφθηκαν με την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982, μπορούν να προβληθούν και πάλι για τον ίδιο σκοπό, πράγμα που αποτελεί επίσης παραβίαση των διαδικαστικών κανόνων και της αρχής της ασφάλειας του δικαίου. Πάντως, κατά τη συζήτηση, ο προσφεύγων εγκατέλειψε τα περί καταχρήσεως εξουσίας επιχειρήματα του. Το Κοινοβούλιο αμφισβητεί όλους τους λόγους ακυρώσεως, υποστηρίζοντας κυρίως ότι το αποτέλεσμα της αποφάσεως της 6ης Οκτωβρίου 1982 είναι ότι επανέφερε τους διαδίκους στην κατάσταση που βρίσκονταν πριν από την ακυρωθείσα απόλυση και, επομένως, το Κοινοβούλιο είχε την υποχρέωση να θεραπεύσει την τυπική πλημμέλεια που έλεγξε το Δικαστήριο. Έτσι, η εν λόγω πρώτη απόφαση δεν έκρινε μη αντιτάξιμα τα συμπληρωματικά υπηρεσιακά σημειώματα, δεν είναι δε το Κοινοβούλιο που δεν εξετέλεσε την εν λόγω απόφαση αλλά ο προσφεύγων, αρνούμενος να διατυπώσει τις παρατηρήσεις του. Υπό τις συνθήκες αυτές δεν συντρέχει ούτε άρνηση αναγνωρίσεως του κοινοτικού δικαιοδοτικού οργάνου ούτε κατάχρηση εξουσίας. Πρέπει να εξεταστεί πρώτον αν το Κοινοβούλιο εξετέλεσε ορθά την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982. Σημειωτέον ότι, όπως δέχτηκε ήδη η διάταξη της 17ης Ιανουαρίου 1983, με την εν λόγω απόφαση, το Δικαστήριο ακύρωσε την πρώτη απόλυση λόγω του ότι παραβιάστηκε η διαδικασία που προβλέπει το άρθρο 34, παράγραφος 2, του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως των υπαλλήλων, ως διαδικασία παρέχουσα τη δυνατότητα αμφισβητήσεως. Όμως, ο ίδιος ο προσφεύγων αναγνώρισε κατά τη συζήτηση ότι η ακύρωση της πρώτης απολύσεως είχε ως αποτέλεσμα ότι επανέφερε τους διαδίκους στην πρότερη κατάσταση. Υπο τις συνθήκες αυτές, κοινοποιώντας στον προσφεύγοντα όλα τα έγγραφα στα οποία στηρίχτηκε η απόλυση του, περιλαμβανομένων και των έγγραφων που δεν του είχαν κοινοποιηθεί προηγουμένως, το Κοινοβούλιο συμμορφώθηκε με την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982. Κατά συνέπεια, το επιχείρημα αυτό είναι απορριπτέο. Δεύτερον πρέπει να εξεταστεί μήπως το Κοινοβούλιο, χρησιμοποιώντας εκ νέου τα ίδια έγγραφα στα οποία στηρίχτηκε η πρώτη απόλυση, δεν έλαβε υπόψη το εκ της πρώτης αποφάσεως του Δικαστηρίου δεδικασμένο και παραβίασε τους κανόνες της διαδικασίας. Με την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982, το Δικαστήριο υπογράμμισε τη σημασία της κοινοποιήσεως των συμπληρωματικών της εκθέσεως περί της δοκιμασίας υπηρεσιακών σημειωμάτων πάντως, δεν ακύρωσε την έκθεση περί της δοκιμασίας όπως είχε ζητήσει τότε ο προσφεύγων. Υπό τις συνθήκες αυτές δεν ευσταθεί η αιτίαση ότι το Κοινοβούλιο αγνόησε το εκ της πρώτης αποφάσεως δεδικασμένο επαναλαμβάνοντας τη διαδικασία απολύσεως και ζητώντας από τον προσφεύγοντα να διατυπώσει τις παρατηρήσεις του επί των εν λόγω συμπληρωματικών υπηρεσιακών σημειωμάτων. Ως προς τη φερόμενη παραβίαση διαδικαστικών κανόνων και της αρχής της ασφάλειας του δικαίου, πρέπει επιπλέον να σημειωθεί ότι το Δικαστήριο, με την απόφαση της 6ης Οκτωβρίου 1982, δεν απεφάνθη επί της ουσίας των δυσμενών κρίσεων που περιέχονται στα συμπληρωματικά υπηρεσιακά σημειώματα' άρα, δεν ευσταθεί η αιτίαση ότι το Κοινοβούλιο, κοινοποιώντας στον προσφεύγοντα τα εν λόγω υπηρεσιακά σημειώματα, επανήλθε σε δυσμενείς κρίσεις που το Δικαστήριο είχε απορρίψει προηγουμένως. Κατά συνέπεια, και αυτά τα επιχειρήματα είναι απορριπτέα. Τέλος, απορριπτέο είναι και το επιχείρημα του προσφεύγοντος περί αμφισβητήσεως των τριών επίδικων συμπληρωματικών υπηρεσιακών σημειωμάτων. Πράγματι, πρέπει πρώτον να σημειωθεί ότι όλα τα σχετικά επιχειρήματα του προσφεύγοντος περιορίζονται στους ισχυρισμούς που αναπτύχθηκαν ήδη στο πλαίσιο της πρώτης υποθέσεως και στην αμφισβήτηση της βαθμολογίας και των κρίσεων του αμέσου ιεραρχικώς προϊσταμένου στις οποίες παραπέμπουν δύο από τα τρία συμπληρωματικά υπηρεσιακά σημειώματα. Επιπλέον, πρέπει να σημειωθεί ότι η ΑΔΑ έχει ευρεία διακριτική ευχέρεια στο θέμα της απολύσεως βάσει του άρθρου 34 και ότι το Δικαστήριο δεν είναι αρμόδιο να ασκεί έλεγχο παρά μόνο επί των περιπτώσεων προδήλου πλάνης και ενδεχομένης καταχρήσεως εξουσίας. Όμως, ούτε αυτός ο προσφεύγων ισχυρίζεται, στο πλαίσιο της υπό κρίση υποθέσεως, ότι υπήρξε πρόδηλη πλάνη. Άρα, ο προσφεύγων δεν μπόρεσε να αντικρούσει το γεγονός ότι δεν επέδειξε επαρκείς για τη μονιμοποίηση του ικανότητες. Κατά συνέπεια, η προσφυγή είναι απορριπτέα, περιλαμβανομένου και του αιτήματος περί αποκαταστάσεως της ηθικής βλάβης. Επί των δικαστικών εξόδων Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του κανονισμού διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα. Σύμφωνα όμως με το άρθρο 70 του κανονισμού διαδικασίας, προκειμένου περί προσφυγών υπαλλήλων των Κοινοτήτων, τα όργανα φέρουν τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν. Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (δεύτερο τμήμα) αποφασίζει: 1) Απορρίπτει την προσφυγή. 2) Κάθε διάδικος φέρει το δικό του δικαστικό έξοδο, περιλαμβανομένων και των εξόδων που αναφέρονται στη διαδικασία λήψεως ασφαλιστικών μέτρων. Bahlmann Pescatore Due Δημοσιεύτηκε σε δημόσια συνεδρίαση στο Λουξεμβούργο στις 5 Απριλίου 1984. Κατ' εντολή του γραμματέα D. Louterman Υπάλληλος διοικήσεως Ο πρόεδρος του δευτέρου τμήματος Κ. Bahlmann

61995CJ0237

it

Motivazione della sentenza 1 Con atto depositato nella cancelleria della Corte il 6 luglio 1995, la Commissione delle Comunità europee ha proposto, ai sensi dell' art. 169 del Trattato CE, un ricorso diretto a far constatare che, non avendo adottato né comunicato le disposizioni legislative, regolamentari e amministrative necessarie per conformarsi alle direttive del Consiglio 8 giugno 1989, 89/369/CEE, concernente la prevenzione dell' inquinamento atmosferico provocato dai nuovi impianti di incenerimento dei rifiuti urbani (GU L 163, pag. 32), e 21 giugno 1989, 89/429/CEE, concernente la riduzione dell' inquinamento atmosferico provocato dagli impianti esistenti di incenerimento dei rifiuti urbani (GU L 203, pag. 50), la Repubblica italiana è venuta meno agli obblighi ad essa incombenti in virtù del Trattato CE. 2 Ai sensi degli artt. 12, n. 1, della direttiva 89/369 e 10, n. 1, della direttiva 89/429, gli Stati membri dovevano, da un lato, adottare i provvedimenti necessari per conformarsi alle dette direttive entro e non oltre il 1 dicembre 1990 e, dall' altro, informarne immediatamente la Commissione. 3 Nel controricorso la Repubblica italiana ha fatto presente di aver parzialmente trasposto la direttiva 89/429, mediante l' adozione del decreto del ministero dell' Ambiente 12 luglio 1990, recante le linee guida per il contenimento delle emissioni inquinanti degli impianti industriali e la fissazione dei valori minimi di emissione (GURI, Supplemento ordinario n. 51 del 30 luglio 1990). 4 Nella replica la Commissione ha preso atto dell' adozione del detto provvedimento e, dopo aver constatato che la direttiva 89/429 era stata parzialmente trasposta nell' ordinamento giuridico interno italiano, ha dichiarato di rinunciare agli atti del ricorso nella parte in cui aveva ad oggetto la detta direttiva, ma lo ha mantenuto per la parte in cui riguardava la direttiva 89/369. 5 La Repubblica italiana non nega che la direttiva 89/369 non è stata trasposta entro il termine impartito, ma dichiara di confidare nel fatto di potere tra breve comunicare il provvedimento di attuazione. 6 Poiché la trasposizione della direttiva 89/369 non è stata attuata entro il termine nella stessa fissato, il ricorso proposto al riguardo dalla Commissione deve considerarsi fondato. 7 Si deve pertanto constatare che, non avendo adottato entro il termine impartito le disposizioni legislative, regolamentari e amministrative necessarie per conformarsi alla direttiva 89/369, la Repubblica italiana è venuta meno agli obblighi ad essa incombenti in virtù dell' art. 12, n. 1, della medesima direttiva. Decisione relativa alle spese Sulle spese 8 A norma dell' art. 69, n. 2, del regolamento di procedura, il soccombente è condannato alle spese. 9 Secondo il n. 5 dello stesso articolo, la parte che rinuncia agli atti è condannata alle spese, salvo che tale rinuncia appaia giustificata dal comportamento dell' altra parte. 10 Solo dopo che la Repubblica italiana, nel controricorso, aveva comunicato i provvedimenti adottati per assicurare in parte la trasposizione nel proprio ordinamento giuridico interno della direttiva 89/429, la Commissione ha rinunciato a taluni motivi del ricorso. 11 Ne consegue che la parziale rinuncia agli atti da parte della Commissione è giustificata dal comportamento della Repubblica italiana, la quale, peraltro, è rimasta soccombente sui restanti motivi. 12 La Repubblica italiana dev' essere pertanto condannata alle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE (Quinta Sezione) dichiara e statuisce: 1) Non avendo adottato entro il termine impartito le disposizioni legislative, regolamentari e amministrative necessarie per conformarsi alla direttiva del Consiglio 8 giugno 1989, 89/369/CEE, concernente la prevenzione dell' inquinamento atmosferico provocato dai nuovi impianti di incenerimento dei rifiuti urbani, la Repubblica italiana è venuta meno agli obblighi ad essa incombenti in virtù dell' art. 12, n. 1, della medesima direttiva. 2) La Repubblica italiana è condannata alle spese.

62006FJ0147

el

: Η προσφυγή απορρίπτεται. Κάθε διάδικος φέρει τα δικά του δικαστικά έξοδα. Περίληψη 1. Υπάλληλοι – Διαγωνισμός – Εξεταστική επιτροπή – Οργάνωση της εργασίας 2. Υπάλληλοι – Διαγωνισμός – Εξεταστική επιτροπή – Σύνθεση – Ικανότητα μελών να αξιολογήσουν αντικειμενικά τις επιδόσεις των εξεταζομένων (Κανονισμός Υπηρεσιακής Καταστάσεως των υπαλλήλων, παράρτημα III, άρθρο 3) 3. Υπάλληλοι – Διαγωνισμός – Υποχρέωση των κοινοτικών οργάνων να εξασφαλίζουν για όλους τους υποψηφίους εύρυθμη και ομαλή διεξαγωγή των εξετάσεων 4. Υπάλληλοι – Διαγωνισμός – Εξεταστική επιτροπή – Απόρριψη υποψηφιότητας – Υποχρέωση αιτιολογήσεως – Έκταση – Διαφύλαξη του απορρήτου των εργασιών (Άρθρο 253 ΕΚ· Κανονισμός Υπηρεσιακής Καταστάσεως των υπαλλήλων, άρθρο 25, εδ. 2· παράρτημα III, άρθρο 6) 5. Υπάλληλοι – Διαγωνισμός – Αξιολόγηση των ικανοτήτων των υποψηφίων – Εξουσία εκτιμήσεως της εξεταστικής επιτροπής – Απόφαση περί μη εγγραφής στον πίνακα επιτυχόντων – Υποχρέωση αιτιολογήσεως – Έκταση (Κανονισμός Υπηρεσιακής Καταστάσεως των υπαλλήλων, παράρτημα III) 6. Υπάλληλοι – Πρόσληψη – Εφαρμοστέοι κανόνες – Δυνατότητα επικλήσεως εθνικού δικαίου – Αποκλείεται 1. Ουδεμία διάταξη του Κανονισμού Υπηρεσιακής Καταστάσεως των υπαλλήλων (ΚΥΚ) απαγορεύει σε εξεταστική επιτροπή διαγωνισμού να χρησιμοποιεί τη γαλλική ως γλώσσα εργασίας. (βλ. σκέψεις 43 και 44) 2. Η σύνθεση της εξεταστικής επιτροπής ενός διαγωνισμού, για να είναι σύμφωνη προς τις διατάξεις του ΚΥΚ και του άρθρου 3 του παραρτήματος ΙΙΙ του ΚΥΚ, πρέπει να είναι τέτοια ώστε να εξασφαλίζει την αντικειμενική εκτίμηση των επιδόσεων των εξεταζομένων με κριτήριο τις απαιτούμενες επαγγελματικές ικανότητες. Ορθογραφικά και συντακτικά λάθη των διορθωτών στο δελτίο αξιολογήσεως γραπτής δοκιμασίας δεν θέτουν, από τη φύση τους και λαμβανομένης υπόψη της πιέσεως που δέχονται τα μέλη της εξεταστικής επιτροπής διαγωνισμού με μεγάλη συμμετοχή, εν αμφιβόλω τις επαγγελματικές ικανότητες και την αντικειμενικότητα των μελών της εξεταστικής επιτροπής. (βλ. σκέψεις 49 και 52) Παραπομπή: ΠΕΚ: 13 Σεπτεμβρίου 2001, T‑160/99, Svantesson κ.λπ. κατά Συμβουλίου, Συλλογή Υπ.Υπ. 2001, σ. I‑A‑175 και II‑799, σκέψη 32 3. Δυνάμει των αρχών της χρηστής διοικήσεως και της ίσης μεταχειρίσεως εναπόκειται στα κοινοτικά όργανα να εξασφαλίζουν υπέρ όλων των υποψηφίων του διαγωνισμού την όσο το δυνατόν περισσότερο εύρυθμη και ομαλή διενέργεια των δοκιμασιών. Προς τούτο, η διοίκηση υποχρεούται να φροντίζει για την καλή οργάνωση του διαγωνισμού. Εντούτοις, η δημοσίευση της συνθέσεως της εξεταστικής επιτροπής διαγωνισμού τρεις ημέρες πριν την έναρξη των δοκιμασιών, αντί των δέκα πέντε περίπου ημερών που προέβλεπε η προκήρυξη του διαγωνισμού, δεν μπορεί να καταστήσει παράνομη την απόφαση της εξεταστικής επιτροπής περί βαθμολογήσεως με συγκεκριμένο βαθμό υποψηφίου που δεν αποδεικνύει ότι, αν είχε λάβει γνώση της συνθέσεως της εξεταστικής επιτροπής εντός της προβλεπομένης από την εν λόγω προκήρυξη προθεσμίας, θα μπορούσε να είχε λάβει διαφορετικό βαθμό. (βλ. σκέψεις 67 έως 69) Παραπομπή: ΠΕΚ: 3 Μαρτίου 1993, T‑44/92, Delloye κ.λπ. κατά Επιτροπής, Συλλογή 1993, σ. II‑221, σκέψη 24· 9 Νοεμβρίου 1999, T‑102/98, Παπαδέα κατά Επιτροπής των Περιφερειών, Συλλογή Υπ.Υπ. 1999, σ. I‑A‑211 και II‑1091, σκέψη 68 4. Η υποχρέωση αιτιολογήσεως μιας βλαπτικής αποφάσεως, που προβλέπουν το άρθρο 253 ΕΚ και το άρθρο 25, δεύτερο εδάφιο, του ΚΥΚ, αποσκοπεί, αφενός, στο να παράσχει στον ενδιαφερόμενο τις αναγκαίες ενδείξεις ώστε να γνωρίσει αν η απόφαση είναι ή δεν είναι βάσιμη και, αφετέρου, στο να καταστήσει δυνατό τον δικαστικό έλεγχο. Όσον αφορά τις αποφάσεις εξεταστικής επιτροπής διαγωνισμού, αυτή η υποχρέωση αιτιολογήσεως πρέπει να συμβιβάζεται με την τήρηση του απορρήτου που περιβάλλει τις εργασίες της εξεταστικής επιτροπής βάσει του άρθρου 6 του παραρτήματος ΙΙΙ του ΚΥΚ. Το απόρρητο αυτό θεσπίστηκε προκειμένου να διασφαλιστεί η ανεξαρτησία των εξεταστικών επιτροπών διαγωνισμού και η αντικειμενικότητα των εργασιών τους, καθόσον αυτές προστατεύονται από εξωτερικές παρεμβάσεις και πιέσεις, προερχόμενες είτε από την ίδια την κοινοτική διοίκηση είτε από τους υποψηφίους είτε από τρίτους. Συνεπώς, η τήρηση του απορρήτου αυτού αποκλείει τόσο τη δημοσιοποίηση της στάσεως που τήρησαν τα μέλη εξεταστικής επιτροπής όσο και την αποκάλυψη οποιουδήποτε στοιχείου που αφορά εκτιμήσεις προσωπικής ή συγκριτικής φύσεως σχετικά με τους υποψηφίους. Λαμβανομένου υπόψη του απορρήτου που πρέπει να περιβάλλει τις εργασίες της εξεταστικής επιτροπής, γνωστοποίηση των βαθμών που έλαβε ο υποψήφιος στις διάφορες δοκιμασίες συνιστά επαρκή αιτιολογία των αποφάσεων της εξεταστικής επιτροπής. Μια τέτοια αιτιολογία δεν θίγει τα δικαιώματα των υποψηφίων. Τους επιτρέπει να πληροφορηθούν την εκτίμηση των επιδόσεών τους και να εξακριβώσουν, ενδεχομένως, ότι πράγματι δεν έλαβαν τον βαθμό που απαιτείτο από την προκήρυξη του διαγωνισμού προκειμένου να τους επιτραπεί η συμμετοχή σε ορισμένες δοκιμασίες ή στο σύνολο των δοκιμασιών. (βλ. σκέψεις 75 έως 78) Παραπομπή: ΔΕΚ: 26 Νοεμβρίου 1981, 195/80, Michel κατά Κοινοβουλίου, Συλλογή 1981, σ. 2861, σκέψη 22· 4 Ιουλίου 1996, C‑254/95 P, Κοινοβούλιο κατά Innamorati, Συλλογή 1996, σ. I‑3423, σκέψεις 23 και 24 ΠΕΚ: 23 Ιανουαρίου 2003, T‑53/00, Angioli κατά Επιτροπής, Συλλογή Υπ.Υπ. 2003, σ. I‑A‑13 και II‑73, σκέψη 67· 27 Μαρτίου 2003, T‑33/00, Martínez Páramo κ.λπ. κατά Επιτροπής, Συλλογή Υπ.Υπ. 2003, σ. I‑A‑105 και II‑541, σκέψεις 43 και 44· 19 Φεβρουαρίου 2004, T‑19/03, Κωνσταντοπούλου κατά Δικαστηρίου, Συλλογή Υπ.Υπ. 2004, σ. I‑A‑25 και II‑107, σκέψεις 27, 32 και 33 5. Λαμβάνοντας υπόψη την ευρεία εξουσία εκτιμήσεως που διαθέτει η εξεταστική επιτροπή διαγωνισμού για να αποτιμήσει τα αποτελέσματα των δοκιμασιών του διαγωνισμού, η εξεταστική επιτροπή δεν υποχρεούται, κατά την αιτιολόγηση της αποτυχίας ενός υποψηφίου σε μια δοκιμασία, να διευκρινίζει ποιες απαντήσεις του υποψηφίου κρίθηκαν ανεπαρκείς ή να εξηγεί γιατί οι απαντήσεις αυτές κρίθηκαν ανεπαρκείς. Κατά συνέπεια, η εξεταστική επιτροπή εκπληρώνει την υποχρέωση αιτιολογήσεως που υπέχει, γνωστοποιώντας στον υποψήφιο τόσο τον βαθμό που έλαβε σε μια γραπτή δοκιμασία, όσο και αντίγραφο του ίδιου του γραπτού, καθώς και το δελτίο αξιολογήσεως που αφορά τη δοκιμασία αυτή, δελτίο που επιτρέπει στον υποψήφιο να διακρίνει τα κριτήρια αξιολογήσεως που δέχθηκε η εξεταστική επιτροπή και να γνωρίσει την εκτίμησή της όσον αφορά την ποιότητα της επιδόσεώς του σύμφωνα με τις παραμέτρους που είχαν εκ των προτέρων καθορισθεί. (βλ. σκέψεις 79, 82 και 84) Παραπομπή: ΠΕΚ: Κωνσταντοπούλου κατά Δικαστηρίου, προπαρατεθείσα, σκέψη 34 6. Η διαδικασία προσλήψεως των κοινοτικών υπαλλήλων διέπεται αποκλειστικά από τις διατάξεις του ΚΥΚ και των πράξεων που έχουν εκδοθεί για την εφαρμογή του. Υπό τις συνθήκες αυτές, ένας υποψήφιος δεν μπορεί να επικαλεστεί λυσιτελώς, έναντι αποφάσεως εξεταστικής επιτροπής διαγωνισμού, ότι η εξεταστική επιτροπή παραβίασε εθνικό δίκαιο. (βλ. σκέψεις 88 και 89)

61997CJ0126

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante resolución de 21 marzo de 1997, recibida en el Tribunal de Justicia el 27 de marzo siguiente, el Hoge Raad der Nederlanden planteó, con arreglo al artículo 177 del Tratado CE (actualmente, artículo 234 CE), cinco cuestiones prejudiciales sobre la interpretación del artículo 85 del Tratado CE (actualmente, artículo 81 CE). 2 Dichas cuestiones se plantearon en el marco de un recurso interpuesto por Benetton International NV (en lo sucesivo, «Benetton») con objeto de obtener la suspensión de la ejecución de un laudo arbitral que la había condenado a pagar a Eco Swiss China Time Ltd (en lo sucesivo, «Eco Swiss») una indemnización de los daños y perjuicios ocasionados por la resolución ilegal de un contrato de licencia celebrado con esta última, alegando que dicho laudo es contrario al orden público en el sentido de la letra e) del apartado 1 del artículo 1065 del Wetboek van Burgerlijke Rechtsvordering (en lo sucesivo, «Ley de Enjuiciamiento Civil») habida cuenta de la nulidad del contrato de licencia desde el punto de vista del artículo 85 del Tratado. Normativa nacional 3 El apartado 1 del artículo 1050 de La Ley de Enjuiciamiento Civil dispone lo siguiente: «Contra un laudo arbitral sólo cabrá recurso arbitral de apelación si las partes así lo hubieran convenido.» 4 El apartado 1 del artículo 1054 de dicha Ley establece lo siguiente: «Los árbitros decidirán con sujeción a Derecho.» 5 El artículo 1059 de la misma Ley dispone lo siguiente: «1. Los laudos arbitrales finales, completos o parciales, son los únicos que pueden adquirir fuerza de cosa juzgada. Adquieren dicha fuerza desde que se dictan. 2. No obstante, si las partes hubieran convenido que cabe recurso arbitral contra un laudo final, completo o parcial, éste adquirirá fuerza de cosa juzgada a partir de la fecha en la que expire el plazo de recurso o, en caso de recurso, a partir de la fecha en que se resuelva el recurso, si confirma el laudo dictado en primera instancia y en la medida en que lo haga.» 6 Respecto al control jurisdiccional de las sentencias arbitrales, el artículo 1064 de la Ley de Enjuiciamiento Civil precisa lo siguiente: «1. Contra un laudo arbitral final, completo o parcial, no susceptible de recurso arbitral, o contra un laudo arbitral final, completo o parcial, dictado en apelación arbitral sólo cabrá recurso jurisdiccional, por vía de recurso de anulación o de recurso extraordinario de revisión conforme a lo dispuesto en esta Sección. 2. El recurso de anulación se interpondrá ante el Rechtbank en cuya Secretaría se haya presentado el original del laudo en virtud del apartado 1 del artículo 1058. 3. Una parte podrá interponer el recurso de anulación desde que el laudo haya adquirido fuerza de cosa juzgada. El derecho a interponer el recurso caduca a los tres meses a partir de la fecha de presentación del laudo en la Secretaría del Rechtbank. No obstante, si el laudo arbitral ejecutivo ha sido notificado a la parte contraria, ésta podrá interponer el recurso de anulación en el plazo de tres meses a partir de la notificación, a pesar de haber expirado el plazo de tres meses mencionado en la frase anterior. 4. El recurso de anulación de un laudo arbitral parcial sólo puede interponerse junto con el recurso de anulación del laudo arbitral final, completo o parcial. [...]» 7 El artículo 1065 de la misma Ley dispone lo siguiente: «1. La anulación sólo podrá decidirse por uno o varios de estos motivos: a) inexistencia de un convenio arbitral válido; b) haberse constituido el Colegio arbitral en infracción de la normativa aplicable; c) no haberse atenido los árbitros a su misión; d) carecer el laudo de firma o de fundamentación con arreglo a lo dispuesto en el artículo 1057; e) ser el laudo o la forma en que se ha dictado contrario al orden público o a las buenas costumbres. [...] 4. El motivo a que se refiere la letra c) del apartado 1 de este artículo no puede dar lugar a la anulación si la parte que lo formula ha participado en el procedimiento sin haberlo invocado, a pesar de ser consciente de que los árbitros no se atenían a su misión.» 8 Por último, los apartados 1 y 2 del artículo 1066 de la Ley de Enjuiciamiento Civil precisan que el recurso de anulación no suspende la ejecución del laudo, pero que el Juez ante el que se haya sometido tal recurso puede, si resulta justificado y a instancias de la parte que antes lo solicite, suspender la ejecución hasta que se resuelva definitivamente sobre el recurso de anulación. La demanda de suspensión se basará en la anulación probable de los laudos arbitrales. El procedimiento principal 9 El 1 de julio de 1986, Benetton, sociedad con domicilio en Amsterdam, celebró un contrato de licencia por ocho años con Eco Swiss, domiciliada en Kowloon (Hong Kong) y Bulova Watch Company Inc. (en lo sucesivo, «Bulova»), con domicilio en Wood Side (Nueva York). Mediante este contrato, Benetton concedía a Eco Swiss el derecho a fabricar relojes y relojes de pulsera con la mención «Benetton by Bulova», que, a continuación, podían vender Eco Swiss y Bulova. 10 El contrato de licencia estipula, en el artículo 26.A, que todo litigio o diferencia entre las partes se dirimirá mediante arbitraje de acuerdo con las normas del Nederlandse Arbitrage Instituut (Instituto Neerlandés de Arbitraje) y que los árbitros designados aplicarán el Derecho neerlandés. 11 Mediante carta de 24 de junio de 1991, Benetton resolvió el contrato con efectos de 24 de septiembre de 1991, es decir, tres años antes de que concluyera la vigencia inicialmente acordada. Benetton, Eco Swiss y Bulova iniciaron un procedimiento arbitral respecto a esta resolución. 12 En su laudo de 4 de febrero de 1993, denominado «Partial Final Award» (en lo sucesivo, «PFA») y presentado el mismo día en la Secretaría del Rechtbank te 's-Gravenhage, los árbitros resolvieron, en particular, condenar a Benetton a indemnizar a Eco Swiss y a Bulova los perjuicios que éstas había sufrido a consecuencia de la resolución por Benetton del contrato de licencia. 13 Dado que las partes no pudieron ponerse de acuerdo sobre la cuantía de los daños y perjuicios que Benetton debía abonar a Eco Swiss y a Bulova, los árbitros, mediante laudo de 23 de junio de 1995, denominado Final Arbitral Award (en lo sucesivo, «FAA») y presentado el 26 del mismo mes en la Secretaría del Rechtbank, condenaron a Benetton a abonar 23.750.000 USD a Eco Swiss y 2.800.000 USD a Bulova en reparación del perjuicio que éstas habían sufrido. Mediante auto de 17 de julio de 1995, el Presidente del Rechtbank autorizó la ejecución del FAA. 14 El 14 de julio de 1995, Benetton solicitó al Rechtbank la anulación del PFA y del FAA alegando, en particular, que estos laudos arbitrales eran contrarios al orden público debido a la nulidad del contrato de licencia desde el punto de vista del artículo 85 del Tratado, pese a que, en el marco del procedimiento arbitral, ni las partes ni los árbitros se habían referido a la posibilidad de que el contrato de licencia fuera contrario a esta disposición. 15 Mediante resolución de 2 de octubre de 1996, el Rechtbank desestimó esta solicitud, de forma que Benetton interpuso un recurso de apelación ante el Gerechtshof te 's-Gravenhage, ante el que está pendiente el asunto. 16 Mediante escrito presentado el 24 de julio de 1995 en la Secretaría del Rechtbank, Benetton solicitó asimismo a dicho órgano jurisdiccional, con carácter principal, que suspendiera la ejecución del FAA y, con carácter subsidiario, que ordenara a Eco Swiss la constitución de una fianza. 17 Mediante auto de 19 de septiembre de 1995, el Rechtbank estimó únicamente la pretensión subsidiaria. 18 Benetton interpuso un recurso de apelación contra esta resolución. Mediante auto de 28 de marzo de 1996, el Gerechtshof estimó, en lo esencial, la pretensión principal. 19 En efecto, el Gerechtshof consideró que el artículo 85 del Tratado es una disposición de orden público en el sentido de la letra e) del apartado 1 del artículo 1065 de la Ley de Enjuiciamiento Civil, cuya infracción puede dar lugar a la anulación de un laudo arbitral. 20 No obstante, el Gerechtshof consideró que, en el marco de la suspensión de la ejecución que se le había solicitado, no podía comprobar la conformidad con la letra e) del apartado 1 del artículo 1065 de un laudo final parcial como la PFA, en la medida en que Benetton no había presentado, como exige el apartado 3 del artículo 1064 de la Ley de Enjuiciamiento Civil, un recurso de anulación en el plazo de tres meses a partir de la presentación de dicho laudo en la Secretaría del Rechtbank. 21 Sin embargo, el Gerechtshof consideró que sí podía comprobar la conformidad del FAA con la letra e) del apartado 1 del artículo 1065, especialmente en lo que respecta a la incidencia de los apartados 1 y 2 del artículo 85 del Tratado sobre la evaluación del perjuicio puesto que, en su opinión, la concesión de una indemnización destinada a compensar los daños y perjuicios derivados de la resolución ilegal del contrato de licencia equivaldría a reconocer efectos a dicho contrato, mientras que éste es nulo, al menos parcialmente, en virtud de los apartados 1 y 2 del artículo 85 del Tratado. En efecto, dicho contrato permitía a las partes repartirse el mercado, puesto que Eco Swiss ya no podría vender artículos de relojería en Italia y relojes Bulova en los demás Estados miembros, a la sazón, de la Comunidad. Pues bien, como reconocen Benetton y Eco Swiss, el contrato de licencia no fue notificado a la Comisión y no está amparado por una exención por categoría. 22 Por entender que, en el marco del procedimiento de anulación, podría declararse el FAA contrario al orden público, el Gerechtshof decidió estimar la demanda de suspensión de la ejecución en la medida en que se refiere al FAA. 23 Eco Swiss interpuso recurso de casación ante el Hoge Raad contra la resolución del Gerechtshof y Benetton se adhirió a la casación. 24 El Hoge Raad señala que un laudo arbitral sólo es contrario al orden público en el sentido de la letra e) del apartado 1 del artículo 1065 de la Ley de Enjuiciamiento Civil cuando su contenido o ejecución es contrario a una norma imperativa de carácter tan fundamental que ninguna restricción de carácter procesal puede impedir su observancia. Ahora bien, entiende que, en Derecho neerlandés, el mero hecho de que el contenido o la ejecución de un laudo arbitral impida la aplicación de una prohibición impuesta por el Derecho de la competencia no se considera, en general, contrario al orden público. 25 Sin embargo, remitiéndose a la sentencia de 14 de diciembre de 1995, Van Schijndel y Van Veen (asuntos acumulados C-430/93 y C-431/93, Rec. p. I-4705), el Hoge Raad se pregunta si cabe decir lo mismo cuando, como sucede en el asunto que se le ha sometido, se trata de una disposición comunitaria. De esta última sentencia el Hoge Raad deduce que el artículo 85 del Tratado no debe considerarse una norma imperativa de carácter tan fundamental que ninguna restricción de carácter procesal pueda impedir su observancia. 26 Además, puesto que no se discute que la cuestión de una eventual nulidad del contrato de licencia desde el punto de vista del artículo 85 del Tratado no se suscitó en el procedimiento arbitral, el Hoge Raad considera que los árbitros se habrían excedido de los límites del litigio si hubieran examinado y dirimido esta cuestión. Pues bien, en este último caso, el laudo arbitral podría haberse anulado, con arreglo a la letra c) del apartado 1 del artículo 1065 de la Ley de Enjuiciamiento Civil por no haberse atenido los árbitros a su misión. Según el Hoge Raad, las partes del litigio tampoco pueden alegar una eventual nulidad del contrato de licencia por primera vez en el marco del procedimiento de anulación. 27 El órgano jurisdiccional nacional indica que tales normas de procedimiento están justificadas por el interés general del funcionamiento eficaz del procedimiento arbitral y no se aplican de manera más desfavorable a las normas de Derecho comunitario que a las normas de Derecho nacional. 28 No obstante, el Hoge Raad se pregunta si los principios establecidos por el Tribunal de Justicia en la sentencia Van Schijndel y Van Veen, antes citada, también se imponen a los árbitros, especialmente teniendo en cuenta, que conforme a la sentencia de 23 de marzo de 1982, Nordsee (102/81, Rec. p. 1095), un tribunal arbitral instituido por un convenio de Derecho privado sin intervención de las autoridades no puede considerarse un órgano jurisdiccional nacional en el sentido del artículo 177 del Tratado y, por tanto, no puede plantear cuestiones prejudiciales en aplicación de este artículo. 29 El Hoge Raad pone además de manifiesto que, en el Derecho procesal neerlandés, cuando los árbitros han puesto fin a una parte del litigio mediante un laudo parcial que revista carácter de laudo final, dicho laudo tiene fuerza de cosa juzgada y, si la anulación de dicho laudo no se ha solicitado dentro de plazo, la posibilidad de solicitar la anulación de un laudo arbitral posterior que desarrolle el laudo parcial está limitada por la fuerza de cosa juzgada. No obstante, el Hoge Raad se pregunta si el Derecho comunitario prohíbe al Gerechtshof aplicar tal norma procesal en una situación en la que, como sucede en el presente asunto, el laudo arbitral posterior, cuya anulación se solicitó efectivamente dentro de plazo, desarrolla un laudo arbitral anterior. 30 En estas circunstancias, el Hoge Raad der Nederlanden resolvió suspender el procedimiento y plantear al Tribunal de Justicia las siguientes cuestiones: «1) ¿En qué medida los principios establecidos por el Tribunal de Justicia en la sentencia de 14 de diciembre de 1995, Van Schijndel y Van Veen (asuntos acumulados C-430/93 y C-431/93, Rec. p. I-4705) son aplicables por analogía si, en el caso de un litigio relativo a un convenio de Derecho privado que no es dirimido por los órganos jurisdiccionales nacionales sino por árbitros, las partes no han invocado el artículo 85 del Tratado CE y los árbitros no están facultados, con arreglo a las normas procesales nacionales vigentes, para aplicar de oficio dicha disposición? 2) Si el Juez considera que un laudo arbitral es efectivamente contrario al artículo 85 del Tratado CE, ¿debe por ello y a pesar de las normas de la Ley de Enjuiciamiento Civil neerlandesa descrita en los apartados 4.2 y 4.4 de esta resolución (conforme a las cuales una parte sólo puede solicitar la anulación de un laudo arbitral por un número limitado de motivos, entre los que se encuentra la infracción del orden público, que no comprende, en general, el mero hecho de que el contenido o la ejecución del laudo arbitral impida la aplicación de una prohibición impuesta por el Derecho de la competencia), estimar un recurso de anulación del laudo cuando dicho recurso cumple, por lo demás, los requisitos legales? 3) ¿Está también obligado a ello el Juez neerlandés, a pesar de las normas procesales neerlandesas definidas en el apartado 4.5 de esta resolución [según las cuales los árbitros tienen la obligación de no excederse de los límites del litigio y de atenerse a su misión], cuando la aplicabilidad del artículo 85 del Tratado CE ha quedado al margen del procedimiento arbitral y, por tanto, los árbitros no se han pronunciado sobre ella? 4) ¿Obliga el Derecho comunitario a no aplicar la norma procesal neerlandesa descrita en el apartado 5.3 de esta resolución [conforme a la cual un laudo arbitral parcial que revista carácter de laudo final adquiere fuerza de cosa juzgada y, en principio, sólo puede ser recurrido en anulación en el plazo de tres meses a partir de su presentación en la secretaría del Rechtbank], cuando sea necesario para poder examinar en el procedimiento de anulación dirigido contra el laudo arbitral posterior si un acuerdo cuya validez jurídica ha sido declarada en un laudo arbitral parcial con valor de cosa juzgada es, no obstante, nulo por infringir el artículo 85 del Tratado CE? 5) ¿O, por el contrario, en un supuesto como el descrito en la cuarta cuestión, debe dejarse sin aplicación la norma de que no puede solicitarse, junto con la del laudo arbitral posterior, la anulación de un laudo arbitral parcial en la medida en que éste tenga carácter de laudo final?» Sobre la segunda cuestión 31 Mediante su segunda cuestión, que procede examinar en primer lugar, el órgano jurisdiccional remitente solicita fundamentalmente que se dilucide si un órgano jurisdiccional nacional ante el que se ha presentado un recurso de anulación de un laudo arbitral debe estimarlo si considera que dicho laudo es efectivamente contrario al artículo 85 del Tratado, siendo así que, según las normas procesales nacionales, sólo puede estimar tal recurso por un número limitado de motivos, entre los que se encuentra la infracción del orden público, que, por regla general no incluye, según el Derecho nacional aplicable, el mero hecho de que el contenido o la ejecución del laudo arbitral impida la aplicación de una prohibición impuesta por el Derecho nacional de la competencia. 32 En primer lugar, procede señalar que si un arbitraje convencional suscitara cuestiones de Derecho comunitario, los órganos jurisdiccionales ordinarios podrían tener que examinar estas cuestiones, especialmente en el marco del control del laudo arbitral, de mayor o menor entidad según el caso, que les corresponde en caso de que se interponga un recurso de apelación, un recurso de oposición, un recurso relativo al exequátur o cualquier otro recurso admitido por la legislación nacional aplicable (sentencia Nordsee, antes citada, apartado 14). 33 En el apartado 15 de la sentencia Nordsee, antes citada, el Tribunal de Justicia añadió que corresponde a estos órganos jurisdiccionales nacionales comprobar si deben plantear una cuestión al Tribunal de Justicia con arreglo al artículo 177 del Tratado para obtener la interpretación o la apreciación de la validez de las disposiciones del Derecho comunitario que aquéllos deban aplicar en el ejercicio del control jurisdiccional de un laudo arbitral. 34 A este respecto, el Tribunal de Justicia consideró, en los apartados 10 a 12 de la misma sentencia, que un tribunal arbitral convencional no constituye «un órgano jurisdiccional de un Estado miembro» en el sentido del artículo 177 del Tratado dado que las partes contratantes no están obligadas, de hecho o de Derecho, a dirimir sus diferencias a través del arbitraje y que las autoridades públicas del Estado miembro de que se trate no están implicadas en la elección de la vía arbitral y no pueden intervenir de oficio en el desarrollo del procedimiento ante los árbitros. 35 A continuación procede señalar que las exigencias relativas a la eficacia del procedimiento arbitral justifican que el control de los laudos arbitrales tenga carácter limitado y que sólo pueda obtenerse la anulación de un laudo o la denegación del reconocimiento en casos excepcionales. 36 No obstante, con arreglo al artículo 3, letra g), del Tratado CE [actualmente, artículo 3 CE, apartado 1, letra g)], el artículo 85 del Tratado constituye una disposición fundamental indispensable para el cumplimiento de las misiones confiadas a la Comunidad, especialmente para el funcionamiento del mercado interior. La importancia de dicha disposición hizo que los autores del Tratado establecieran expresamente en el apartado segundo del artículo 85 del Tratado, que los acuerdos y decisiones prohibidos por este artículo son nulos de pleno Derecho. 37 De ello se deduce que, en la medida en que un órgano jurisdiccional nacional deba, en aplicación de sus normas procesales internas, estimar un recurso de anulación de un laudo arbitral basado en la inobservancia de normas nacionales de orden público, también debe estimar tal recurso basado en la inobservancia de la prohibición impuesta en el apartado 1 del artículo 85 del Tratado. 38 No obsta a esta conclusión el hecho de que el Convenio de Nueva York de 10 de junio de 1958 sobre reconocimiento y ejecución de sentencias arbitrales extranjeras, ratificado por todos los Estados miembros, establezca que sólo se podrá denegar el reconocimiento y la ejecución de la sentencia arbitral si se prueba la existencia de determinados vicios, en concreto, que la sentencia incumple o excede los términos de la cláusula compromisoria, que la sentencia no es aún obligatoria para las partes o que el reconocimiento o la ejecución de la sentencia son contrarios al orden público del país en el que se solicita su reconocimiento o ejecución [letras c) y e) del apartado 1 y letra b) del apartado 2 del artículo 5 del Convenio de Nueva York]. 39 En efecto, por los motivos mencionados en el apartado 36 de la presente sentencia, el artículo 85 del Tratado puede considerarse una disposición de orden público en el sentido de dicho Convenio. 40 Por último, debe recordarse que, como se ha señalado en el apartado 34 de la presente sentencia, a diferencia de un órgano jurisdiccional nacional, los árbitros no pueden solicitar al Tribunal de Justicia que se pronuncie con carácter prejudicial sobre cuestiones relativas a la interpretación del Derecho comunitario. Ahora bien, existe, para el ordenamiento jurídico comunitario, un interés manifiesto en que, con el fin de evitar futuras divergencias de interpretación, toda disposición de Derecho comunitario reciba una interpretación uniforme, cualesquiera que sean las condiciones en que tenga que aplicarse (sentencia de 25 de junio de 1992, Federconsorzi, C-88/91, Rec. p. I-4035, apartado 7). De ello se deduce que, en la situación que es objeto del presente asunto y a diferencia de la sentencia Van Schijndel y Van Veen, antes citada, el Derecho comunitario exige que los órganos jurisdiccionales nacionales que deban pronunciarse sobre la validez de un laudo arbitral puedan examinar cuestiones relativas a la interpretación de la prohibición impuesta en el apartado 1 del artículo 85 del Tratado, y, en su caso, plantearlas al Tribunal de Justicia para que este las resuelva con carácter prejudicial. 41 Por consiguiente, procede responder a la segunda cuestión que un órgano jurisdiccional nacional al que se ha presentado un recurso de anulación de un laudo arbitral debe estimarlo cuando considere que el laudo es efectivamente contrario al artículo 85 del Tratado, si conforme a las normas procesales internas debe estimar un recurso de anulación basado en el incumplimiento de normas nacionales de orden público. Sobre las cuestiones primera y tercera 42 Habida cuenta de la respuesta dada a la segunda cuestión, no es preciso responder a las cuestiones primera y tercera. Sobre las cuestiones cuarta y quinta 43 Mediante sus cuestiones cuarta y quinta, que procede examinar conjuntamente, el órgano jurisdiccional nacional pide fundamentalmente que se dilucide si el Derecho comunitario obliga al Juez nacional a no aplicar las normas procesales internas conforme a las cuales un laudo arbitral parcial que tenga carácter de laudo final y que no haya sido objeto de recurso de anulación dentro del plazo señalado adquiere fuerza de cosa juzgada y no puede ser revocado por un laudo arbitral posterior, aunque ello sea necesario para poder examinar, en el procedimiento de anulación del laudo arbitral posterior, si un contrato que el laudo arbitral parcial ha declarado jurídicamente válido es, sin embargo, nulo desde el punto de vista del artículo 85 del Tratado. 44 Procede recordar que, según las normas procesales nacionales de que se trata en el procedimiento principal, la anulación de un laudo arbitral parcial que tenga carácter de laudo final puede solicitarse en un plazo de tres meses a partir de la fecha de presentación del laudo en la Secretaría del órgano jurisdiccional competente. 45 Tal plazo, que no resulta demasiado breve en comparación con los establecidos en los ordenamientos jurídicos de los demás Estados miembros, no hace excesivamente difícil o prácticamente imposible el ejercicio de los derechos conferidos por el ordenamiento jurídico comunitario. 46 Además, debe señalarse que, una vez expirado este plazo, las normas procesales nacionales que limitan la posibilidad de solicitar la anulación de un laudo arbitral posterior que desarrolla un laudo arbitral parcial que tenga carácter de laudo final, a consecuencia de la fuerza de cosa juzgada de este último laudo, están justificadas por los principios básicos del sistema jurisdiccional nacional, como los de seguridad jurídica y respeto de la cosa juzgada, que constituye su expresión. 47 En estas circunstancias, el Derecho comunitario no obliga a un órgano jurisdiccional nacional a no aplicar tales normas aunque sea necesario para poder examinar, en el procedimiento de anulación de un laudo arbitral posterior, si un contrato que el laudo arbitral parcial ha declarado jurídicamente válido es, sin embargo, nulo desde el punto de vista del artículo 85 del Tratado. 48 Por consiguiente, procede responder a las cuestiones cuarta y quinta que el Derecho comunitario no obliga a un órgano jurisdiccional nacional a no aplicar las normas procesales internas, conforme a las cuales un laudo arbitral parcial que tenga carácter de laudo final y que no haya sido objeto de recurso de anulación dentro de plazo, adquiere fuerza de cosa juzgada y no puede ser revocado por un laudo arbitral posterior, aunque ello sea necesario para poder examinar, en el procedimiento de anulación del laudo arbitral posterior, si un contrato que el laudo arbitral parcial ha declarado jurídicamente válido es, sin embargo, nulo desde el punto de vista del artículo 85 del Tratado. Decisión sobre las costas Costas 49 Los gastos efectuados por los Gobiernos neerlandés, francés, italiano y del Reino Unido, así como por la Comisión, que han presentado observaciones ante este Tribunal de Justicia, no pueden ser objeto de reembolso. Dado que el procedimiento tiene, para las partes del litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano jurisdiccional nacional, corresponde a éste resolver sobre las costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA, pronunciándose sobre las cuestiones planteadas por el Hoge Raad der Nederlanden mediante resolución de 21 de marzo de 1997, declara: 1) Un órgano jurisdiccional nacional al que se ha presentado un recurso de anulación de un laudo arbitral debe estimarlo cuando considere que el laudo es efectivamente contrario al artículo 85 del Tratado (actualmente, artículo 81 CE), si conforme a las normas procesales internas debe estimar un recurso de anulación basado en el incumplimiento de normas nacionales de orden público. 2) El Derecho comunitario no obliga a un órgano jurisdiccional nacional a no aplicar las normas procesales internas, conforme a las cuales un laudo arbitral parcial que tenga carácter de laudo final y que no haya sido objeto de recurso de anulación dentro de plazo, adquiere fuerza de cosa juzgada y no puede ser revocado por un laudo arbitral posterior, aunque ello sea necesario para poder examinar, en el procedimiento de anulación del laudo arbitral posterior, si un contrato que el laudo arbitral parcial ha declarado jurídicamente válido es, sin embargo, nulo desde el punto de vista del artículo 85 del Tratado.

61995CJ0344

da

Dommens præmisser 1 Ved staevning indleveret til Domstolens Justitskontor den 30. oktober 1995 har Kommissionen for De Europaeiske Faellesskaber i medfoer af EF-traktatens artikel 169 anlagt sag med paastand om, at det fastslaas, at Kongeriget Belgien har tilsidesat de forpligtelser, der paahviler det i henhold til EF-traktatens artikel 48 og Raadets direktiv 68/360/EOEF af 15. oktober 1968 om afskaffelse af restriktioner om rejse og ophold inden for Faellesskabet for medlemsstaternes arbejdstagere og deres familiemedlemmer (EFT 1968 II, s. 477, herefter »direktivet«), - idet det paalaegger statsborgere fra de oevrige medlemsstater, som soeger beskaeftigelse i Belgien, at forlade landet efter tre maaneders forloeb - idet det til arbejdstagere, der har et arbejde af mindst et aars varighed, i de foerste seks maaneder af deres ophold i stedet for et opholdsbevis for statsborgere i en medlemsstat udsteder to paa hinanden foelgende bekraeftelser paa, at de er registreret, og kraever betaling for bekraeftelserne, og - idet det til arbejdstagere og saesonarbejdere, hvis beskaeftigelse er af en paaregnet varighed paa indtil tre maaneder, udsteder et bevis vedroerende deres ophold og kraever betaling herfor. 2 Ophold for EF-statsborgere og medlemmer af deres familie, der flytter til Belgien for at udoeve loennet beskaeftigelse, er reguleret ved lov af 15. december 1980 (som aendret ved lov af 6.5.1993, Moniteur belge af 21.5.1993). Gennemfoerelsesbestemmelserne findes i arrêté royal (kongelig anordning) af 8. oktober 1981 (Moniteur belge af 27.10.1981) om udlaendinges indrejse, ophold, etablering og udsendelse (herefter »kongelig anordning«). 3 I artikel 45 i den kongelige anordning fastsaettes proceduren for udstedelse af opholdsbevis til statsborgere i andre medlemsstater, som har til hensigt at udoeve loennet beskaeftigelse eller selvstaendig virksomhed i Belgien i mindst et aar. Bestemmelsens stk. 1 har foelgende ordlyd: »EF-udlaendinge, som indrejser til Belgien for dér at udoeve loennet beskaeftigelse eller selvstaendig virksomhed af en paaregnet varighed paa mindst et aar, indskrives i registeret over udlaendinge ved forevisning af de til den paagaeldendes indrejse kraevede dokumenter, og der udstedes en bekraeftelse paa registreringen ... der gaelder i tre maaneder fra datoen for udstedelsen. Samtidig med indskrivningen i registeret indgives en ansoegning om ret til fast ophold ... Inden tre maaneder efter indgivelsen af ansoegningen skal en EF-udlaending fremlaegge enten en arbejdsgivererklaering ... saafremt han udoever eller har til hensigt at udoeve loennet beskaeftigelse, eller de dokumenter, der kraeves til udoevelse af det paagaeldende erhverv, saafremt han udoever eller agter at udoeve selvstaendig virksomhed. Kommunalforvaltningen kontrollerer i givet fald, om den paagaeldende EF-udlaending reelt har indtaegtsgivende beskaeftigelse eller udoever indtaegtsgivende virksomhed; den udarbejder en kontrolrapport og fremsender en kopi heraf til det ministerium, der har udlaendinges indrejse, ophold, etablering og udsendelse som sit ansvarsomraade. Saafremt de i stk. 3 omhandlede dokumenter fremlaegges foer udloebet af den fastsatte frist, forlaenger kommunalforvaltningen bekraeftelsen paa registreringen for en ny periode paa tre maaneder. I modsat fald udsteder forvaltningen et bevis til den paagaeldende udlaending ...« 4 I artikel 45, stk. 2, i den kongelige anordning bestemmes: »Ministeren ... eller den, han bemyndiger hertil, traeffer afgoerelse om at udstede eller at afslaa et bevis for ret til fast ophold saa hurtigt som muligt og senest seks maaneder efter indgivelsen af ansoegningen herom og giver de noedvendige instrukser til kommunalforvaltningen. Saafremt ministeren ... eller den, han bemyndiger hertil, udsteder et bevis for ret til fast ophold, eller saafremt der ikke er meddelt anden instruks inden seks maaneder, indskriver kommunalforvaltningen den paagaeldende EF-udlaending i befolkningsregisteret og udsteder et opholdsbevis for statsborgere i en medlemsstat i De Europaeiske Faellesskaber til den paagaeldende. Saafremt ministeren ... eller den, han bemyndiger hertil, afviser ret til fast ophold, kan han paalaegge den paagaeldende udlaending at forlade landet. Denne afgoerelse meddeles den paagaeldende udlaending ...« 5 Artikel 47 i den kongelige anordning indeholder regler for statsborgere i de oevrige medlemsstater, som agter at udoeve loennet beskaeftigelse eller selvstaendig virksomhed i Belgien af en paaregnet varighed paa indtil tre maaneder, herunder for saesonarbejdere. Bestemmelsen har foelgende ordlyd: »En EF-udlaending, der indrejser til Belgien for dér at udoeve loennet beskaeftigelse eller selvstaendig virksomhed af en paaregnet varighed paa indtil tre maaneder, samt EF-saesonarbejdere, der har beskaeftigelse i hoejst tre maaneder, modtager et bevis fra kommunalforvaltningen, naar den paagaeldende fremviser de til indrejsen kraevede dokumenter og enten en erklaering om ansaettelse fra en arbejdsgiver eller en arbejdsattest eller de dokumenter, der kraeves til udoevelsen af den paagaeldendes erhverv ...« 6 I henhold til artikel 49 i den kongelige anordning finder anordningens artikel 45, 46 og 47 anvendelse paa EF-statsborgeres familiemedlemmer. 7 Dernaest giver artikel 2 i lov af 14. marts 1968 om ophaevelse af lovbekendtgoerelsen af 12. oktober 1953 om gebyrer i forbindelse med udlaendinges ophold (Moniteur belge af 5.4.1968) kommunerne adgang til at opkraeve betaling til daekning af de administrative omkostninger ved udstedelse, fornyelse, erstatning eller forlaengelse af opholdsbeviser. Denne bestemmelse fastslaar udtrykkeligt, at disse gebyrer ikke maa overstige de gebyrer, der betales af belgiske statsborgere for udstedelse af identitetskort. 8 Endelig henledes i et ministerielt cirkulaere af 24. april 1989 om gebyr i forbindelse med udstedelse af administrative beviser til udlaendinge (Moniteur belge af 23.5.1989) kommunalforvaltningernes opmaerksomhed paa forbuddet mod forskelsbehandling paa omraadet. 9 Kommissionen anmodede ved aabningsskrivelse af 3. august 1993 i medfoer af traktatens artikel 169 den belgiske regering om at fremsaette sine bemaerkninger vedroerende disse bestemmelsers forenelighed med faellesskabsretten. 10 Da regeringen ikke besvarede denne skrivelse, tilstillede Kommissionen den 4. august 1994 den belgiske regering en begrundet udtalelse, hvorved den anmodede regeringen om at traeffe de noedvendige foranstaltninger med henblik paa at rette sig efter faellesskabsretten inden for to maaneder fra meddelelsen af den begrundede udtalelse. 11 I en meddelelse af 12. august 1994 erkendte den belgiske regering, at ordningen for saa vidt angaar arbejdssoegende ikke var i overensstemmelse med faellesskabsforpligtelserne, og den oplyste, at den havde til hensigt at aendre reglerne. Hvad angaar andet og tredje klagepunkt bestred regeringen derimod i foerste omgang Kommissionens opfattelse. Den erkendte dog i to senere skrivelser af 9. november 1994 og 18. april 1995, at det ligeledes var noedvendigt at tilpasse reglerne. Da der ikke er truffet foranstaltninger hertil, har Kommissionen anlagt denne sag. Foerste klagepunkt vedroerende paabud om at forlade landet efter tre maaneders forloeb 12 Med dette foerste klagepunkt har Kommissionen gjort gaeldende, at bestemmelserne i artikel 45 i den kongelige anordning om, at en EF-statsborger, som ikke har fundet beskaeftigelse ved udloebet af en periode paa tre maaneder efter indgivelsen af ansoegningen om ret til fast ophold, og som ikke har forevist de kommunale myndigheder et bevis for, at han udoever loennet beskaeftigelse, automatisk modtager et paabud om at forlade landet, klart er i strid med traktatens artikel 48, saaledes som denne er blevet fortolket af Domstolen i dommen af 26. februar 1991 (sag C-292/89, Antonissen, Sml. I, s. 745). 13 Den belgiske regering bestrider ikke dette klagepunkt og har anfoert, at den har til hensigt at aendre den kongelige anordning med henblik paa at tillade, at arbejdssoegendes ophold kan forlaenges paa de betingelser, Domstolen har fastsat i Antonissen-dommen. 14 Indledningsvis bemaerkes, at ifoelge Domstolens faste praksis er princippet om arbejdskraftens frie bevaegelighed, der er fastlagt i traktatens artikel 48, stk. 1, 2 og 3, et af Faellesskabets grundlaeggende principper, hvorfor bestemmelser til gennemfoerelse af denne frihed skal fortolkes udvidende (jf. bl.a. Antonissen-dommen, praemis 11). 15 Dernaest har Domstolen i Antonissen-dommens praemis 13 fastslaaet, at arbejdskraftens frie bevaegelighed omfatter EF-statsborgeres ret til frit at bevaege sig i andre medlemsstater og opholde sig dér med henblik paa at soege beskaeftigelse. 16 Dernaest skal det fremhaeves, at formaalet med artikel 48 tilgodeses, naar faellesskabslovgivningen eller national lovgivning giver de paagaeldende en rimelig frist til i den paagaeldende medlemsstat at faa kendskab til de beskaeftigelsestilbud, der svarer til deres erhvervsmaessige kvalifikationer, og til i givet fald at foretage det fornoedne for at blive ansat (jf. Antonissen-dommen, praemis 16). 17 Endelig bemaerkes, at da der ikke findes faellesskabsregler, der fastsaetter en frist for EF-statsborgeres ophold, naar disse soeger beskaeftigelse, har medlemsstaterne ret til at fastsaette en rimelig frist herfor. Saafremt den paagaeldende efter udloebet af denne frist beviser, at han fortsat soeger arbejde og har reelle chancer for at opnaa ansaettelse, kan den modtagende medlemsstat dog ikke paalaegge ham at udrejse (jf. Antonissen-dommen, praemis 21). 18 Paa denne baggrund er det tilstraekkeligt at konstatere, at de belgiske bestemmelser er i strid med faellesskabsretten, idet den automatisk paalaegger statsborgere fra andre medlemsstater, som soeger beskaeftigelse, at forlade landet efter udloebet af den fastsatte frist. 19 Der maa derfor gives Kommissionen medhold i det klagepunkt, den har fremsat i denne sammenhaeng. Andet klagepunkt vedroerende reglerne om bekraeftelse paa registreringen 20 Med dette andet klagepunkt har Kommissionen gjort gaeldende, at udstedelse af et andet dokument end opholdsbeviset ikke er forudset i direktivet, og at myndighederne i den modtagende medlemsstat i henhold til direktivets artikel 4 er forpligtet til at udstede et opholdsbevis til en arbejdstager, naar han foreviser de dokumenter, der kraeves ifoelge bestemmelsen. Paa dette grundlag er det Kommissionens opfattelse, at den kongelige anordning er i strid med faellesskabsretten. Da der kan opkraeves betaling af en EF-statsborger for udstedelse og fornyelse af bekraeftelsen paa registreringen, er reglerne ikke i overensstemmelse med det forbud mod forskelsbehandling hvad angaar gebyrer, der fremgaar af direktivets artikel 9, stk. 1. 21 Den belgiske regering har for det foerste gjort gaeldende, at den planlaegger en aendring af den kongelige anordning med henblik paa, at der kun udstedes én bekraeftelse paa registreringen, og for det andet, at et cirkulaere til kommunerne er under udarbejdelse med henblik paa at forklare dem, at det samlede afgifts- og gebyrbeloeb i forbindelse med proceduren for udstedelse af opholdsbeviset ikke maa overstige det, der opkraeves ved udstedelse af et identitetskort til en belgisk statsborger. 22 Ifoelge Domstolens praksis indebaerer direktivets artikel 4 en forpligtelse for medlemsstaterne til at udstede opholdstilladelse til enhver arbejdstager, der ved at forevise den fornoedne dokumentation, dvs. den legitimation, med hvilken han er indrejst paa vedkommende stats omraade, og en erklaering fra arbejdsgiveren om ansaettelse hos denne eller en arbejdsattest, godtgoer, at han omfattes af en af de kategorier, som er fastsat i direktivets artikel 1 (jf. dom af 8.4.1976, sag 48/75, Royer, Sml. s. 497, praemis 37). 23 Det bemaerkes, at der i de belgiske regler om bekraeftelse paa registreringen ikke tages hensyn til, om arbejdstageren fra en anden medlemsstat, naar han forelaegger den foerste anmodning om udstedelse af en opholdstilladelse, allerede paa det tidspunkt foreviser alle de dokumenter, der kraeves ifoelge direktivet. Dernaest kan reglerne medfoere, at der forloeber op til seks maaneder, foer opholdsbeviset udstedes. 24 Som anfoert af generaladvokaten i punkt 11 i forslaget til afgoerelse, indebaerer denne tilrettelaeggelse af proceduren og dens varighed indtil udstedelsen af et opholdsbevis en overdreven byrde for den paagaeldende, og de udgoer saaledes en reel hindring for arbejdstagernes frie bevaegelighed, der er i strid med traktatens artikel 48. 25 Hvad angaar reglerne om betaling af et beloeb for bekraeftelsen foelger det klart af direktivets artikel 9, stk. 1, at opholdsdokumenter for EF-statsborgere udstedes og forlaenges gratis eller mod betaling af et beloeb, der ikke maa overstige det gebyr, der betales af indenlandske statsborgere for udstedelse af identitetskort. 26 Paa grund af reglerne om bekraeftelse paa registreringen skal en EF-statsborger gennem flere administrative etaper, foer han opnaar et endeligt bevis, og der opkraeves et beloeb for hver etape. Selv om hvert beloeb i sig selv ikke overstiger det beloeb, der betales for udstedelse af et identitetskort til indenlandske statsborgere, er det samlede beloeb hoejere end dette beloeb, hvilket udgoer en overtraedelse af direktivets artikel 9, stk. 1. 27 Der maa derfor gives Kommissionen medhold i det klagepunkt, den har fremsat i denne sammenhaeng. Tredje klagepunkt vedroerende de beviser, der udstedes til arbejdstagere, hvis ophold er af mindre end tre maaneders varighed 28 Med det tredje klagepunkt har Kommissionen gjort gaeldende, at udstedelse af et bevis for, at en arbejdstager fra en anden medlemsstat har opholdsret, naar han rejser til Belgien for at udoeve loennet beskaeftigelse, der ikke overstiger tre maaneder, eller for en saesonarbejders opholdsret, udgoer en administrativ og oekonomisk hindring for disse personer, saaledes at reglerne er i strid med direktivets artikel 8, stk. 1, der ikke forudser udstedelse af et saadant bevis. 29 Den belgiske regering har erklaeret, at den har til hensigt at ophaeve forpligtelsen for saesonarbejdere og EF-statsborgere, som har til hensigt at udoeve loennet beskaeftigelse i Belgien af en paaregnet varighed paa indtil tre maaneder, til at fremvise en erklaering fra arbejdsgiveren om ansaettelse eller en arbejdsattest. 30 Det bemaerkes, at direktivets artikel 8, stk. 1, litra a), bestemmer, at medlemsstaterne skal tillade arbejdstagere, som har loennet beskaeftigelse af en paaregnet varighed paa indtil tre maaneder, ophold uden meddelelse af opholdsbevis, idet den legitimation, med hvilken arbejdstageren er indrejst i omraadet, og en erklaering fra arbejdsgiveren med angivelse af den paaregnede beskaeftigelsesperiode, skal gaelde. Ifoelge direktivets artikel 8, stk. 1, litra c), er saesonarbejderes ophold daekket, naar de er i besiddelse af en arbejdsaftale med paategning af den kompetente myndighed i den medlemsstat, hvis omraade de begiver sig ind paa for at udoeve deres beskaeftigelse. 31 Uanset at direktivets artikel 8, stk. 2, bestemmer, at de kompetente myndigheder i modtagerlandet kan kraeve, at arbejdstageren anmelder sit ophold, foelger det af ovenstaaende, at alt, hvad der ligger ud over en saadan anmeldelse og antager karakter af en godkendelse eller et opholdsbevis, er uforeneligt med direktivet. 32 Dernaest udgoer kravet om betaling af et gebyr i forbindelse med en saadan anmeldelse en oekonomisk hindring for disse arbejdstageres frie bevaegelighed, hvilket ligeledes er i strid med faellesskabsbestemmelserne. 33 Der maa derfor gives Kommissionen medhold i det klagepunkt, den har fremsat i denne sammenhaeng. 34 Det maa herefter fastslaas, at Kongeriget Belgien har tilsidesat de forpligtelser, der paahviler det i henhold til traktatens artikel 48 og direktivet, - idet det paalaegger statsborgere fra de oevrige medlemsstater, som soeger beskaeftigelse i Belgien, at forlade landet efter tre maaneders forloeb - idet det til arbejdstagere, der har et arbejde af mindst et aars varighed, i de foerste seks maaneder af deres ophold i stedet for et opholdsbevis for statsborgere i en medlemsstat udsteder to paa hinanden foelgende bekraeftelser paa, at de er registreret, og kraever betaling for bekraeftelserne, og - idet det til arbejdstagere og saesonarbejdere, hvis beskaeftigelse er af en paaregnet varighed paa indtil tre maaneder, udsteder et bevis vedroerende deres ophold og kraever betaling herfor. Afgørelse om sagsomkostninger Sagens omkostninger 35 I henhold til procesreglementets artikel 69, stk. 2, paalaegges det den tabende part at betale sagens omkostninger. Da Kongeriget Belgien har tabt sagen, boer det paalaegges at betale sagens omkostninger. Afgørelse Paa grundlag af disse praemisser udtaler og bestemmer DOMSTOLEN (Sjette Afdeling) 1) Kongeriget Belgien har tilsidesat de forpligtelser, der paahviler det i henhold til EF-traktatens artikel 48 og Raadets direktiv 68/360/EOEF af 15. oktober 1968 om afskaffelse af restriktioner om rejse og ophold inden for Faellesskabet for medlemsstaternes arbejdstagere og deres familiemedlemmer, - idet det paalaegger statsborgere fra de oevrige medlemsstater, som soeger beskaeftigelse i Belgien, at forlade landet efter tre maaneders forloeb - idet det til arbejdstagere, der har et arbejde af mindst et aars varighed, i de foerste seks maaneder af deres ophold i stedet for et opholdsbevis for statsborgere i en medlemsstat udsteder to paa hinanden foelgende bekraeftelser paa, at de er registreret, og kraever betaling for bekraeftelserne, og - idet det til arbejdstagere og saesonarbejdere, hvis beskaeftigelse er af en paaregnet varighed paa indtil tre maaneder, udsteder et bevis vedroerende deres ophold og kraever betaling herfor. 2) Kongeriget Belgien betaler sagens omkostninger.

61990CJ0251

nl

Overwegingen van het arrest 1 Bij twee beschikkingen van 26 januari 1990 en twee beschikkingen van 12 november 1990, ingekomen bij het Hof op 20 augustus respectievelijk 15 november daaraanvolgend, heeft de Sheriff Court of Grampian, Highland and Islands at Elgin (Schotland) krachtens artikel 177 EEG-Verdrag drie prejudiciële vragen gesteld over de uitlegging van artikel 7 EEG-Verdrag en van de artikelen 2 en 3 van verordening (EEG) nr. 101/76 van de Raad van 19 januari 1976 houdende de totstandbrenging van een gemeenschappelijk structuurbeleid in de visserijsector (PB 1976, L 20, blz. 19). 2 Deze vragen zijn gerezen in twee strafzaken die de Procurator Fiscal te Elgin aanhangig heeft gemaakt tegen respectievelijk K. G. Wood, kapitein van het Britse vissersvaartuig "Scarlet Thread II" (zaak C-251/90), en J. Cowie, kapitein van het Britse vissersvaartuig "Crystal River" (zaak C-252/90), die beiden de Britse nationaliteit bezitten en wonen in Buckie, Banffshire. 3 Verdachten wordt ten laste gelegd, tussen 7 en 9 april 1989 (Wood) respectievelijk op 31 maart 1989 (Cowie) met hun vaartuig de meridiaan van 4 WL, die de scheiding vormt tussen de ICES-zones IV (Noordzee) en VI (Rockall en West Schotland), te hebben overschreden zonder deze beweging vooraf per radio aan het Ministerie van Landbouw en Visserij voor Schotland te melden; daardoor zouden zij hebben gehandeld in strijd met een dienaangaande in hun vergunning opgenomen voorwaarde. 4 Blijkens de stukken wordt de betrokken voorwaarde sinds maart 1989 opgenomen in de vergunningen die worden afgegeven aan exploitanten van Britse vissersvaartuigen, die vissen op bepaalde vissoorten waarvoor volgens de geldende gemeenschapsregeling vangstbeperkingen (vangstquota) gelden. Zij maakt het toezicht van de Britse autoriteiten op de naleving van de quotaregeling doeltreffender, doordat wordt vermeden dat vis die in een van de twee zones wordt gevangen, wordt afgeboekt op het Britse quotum dat voor de andere zone is toegekend. Niet-naleving van deze voorwaarde vormt een strafbaar feit waarop een geldboete staat. 5 Voor de nationale rechter hebben verdachten in de eerste plaats betoogd, dat deze voorwaarde discriminerend was en derhalve in strijd met artikel 7 EEG-Verdrag en artikel 2 van verordening nr. 101/76, aangezien zij enkel gold voor vaartuigen die in het Verenigd Koninkrijk waren ingeschreven en niet voor vaartuigen uit andere Lid-Staten, die in dezelfde zones op dezelfde vissoorten visten, en in de tweede plaats, dat de voorwaarde in strijd was met artikel 3 van verordening nr. 101/76, daar de andere Lid-Staten en de Commissie niet in kennis waren gesteld van de invoering ervan hoewel zij wijziging bracht in de voorheen toegepaste visserijregeling. 6 Tegen deze achtergrond heeft de Sheriff Court of Grampian, Highland and Islands at Elgin het Hof op 26 januari 1990 de volgende, in beide zaken gelijkluidende, prejudiciële vragen gesteld: "1) Wanneer een Lid-Staat met betrekking tot vis waarvoor de communautaire regeling van totaal toelaatbare vangsten (TAC) geldt, op zijn grondgebied geregistreerde vissersvaartuigen de vangst van die vis, behoudens vergunning, verbiedt, verzetten dan a) artikel 7 EEG-Verdrag of b) artikel 2 van verordening nr. 101/76 van de Raad van 19 januari 1976 (PB 1976, L 20, blz. 19) zich ertegen, dat de bevoegde autoriteiten van die Lid-Staat onder de bovenbedoelde omstandigheden onder de voorwaarden waaronder dergelijke vergunningen worden afgegeven, een voorwaarde opnemen volgens welke de kapitein van het vaartuig verplicht is de autoriteiten per radio in kennis te stellen van zijn voornemen, zich van de ene ICES-zone naar de andere te begeven? 2) Wanneer een Lid-Staat voornemens is, een voorwaarde als omschreven in de vorige vraag in een vergunning op te nemen, is die Lid-Staat dan krachtens artikel 3 van verordening nr. 101/76 verplicht, de andere Lid-Staten en de Commissie van dat voornemen in kennis te stellen?" 7 Vervolgens vernamen verdachten, dat het Verenigd Koninkrijk de Commissie van de Europese Gemeenschappen bij brief van 21 december 1989 van de betrokken voorwaarde in kennis had gesteld en dat de Commissie er in haar antwoord geen enkel bezwaar tegen had gemaakt dat het Verenigd Koninkrijk de voorwaarde sinds maart 1989 had toegepast. Verdachten brachten dit onder de aandacht van de verwijzende rechter, die het Hof daarop de volgende, voor beide zaken gelijkluidende, aanvullende vraag heeft gesteld: "Indien de Commissie of de Commissie en de Lid-Staten ervan in kennis moeten worden gesteld dat de betrokken voorwaarde in de vergunning is opgenomen, leidt verzuim van die kennisgeving dan tot ongeldigheid van die voorwaarde en, zo ja, kan die ongeldigheid dan achteraf worden gedekt door een latere, tardieve kennisgeving door de Lid-Staat?" 8 Bij beschikking van 20 september 1990 heeft het Hof besloten, beide zaken voor de schriftelijke behandeling, de mondelinge behandeling en het arrest te voegen. 9 Voor een nadere uiteenzetting van de feiten, het procesverloop en de bij het Hof ingediende schriftelijke opmerkingen wordt verwezen naar het rapport ter terechtzitting. Deze elementen van het dossier worden hierna slechts weergegeven voor zover dat noodzakelijk is voor de redenering van het Hof. De eerste vraag 10 Met deze vraag wenst de nationale rechter in hoofdzaak te vernemen, of artikel 7 EEG-Verdrag dan wel artikel 2 van verordening nr. 101/76 aldus moet worden uitgelegd, dat een Lid-Staat die voor de toegang tot zijn visquota een vergunning verlangt, in die vergunning geen bepaling mag opnemen die van de kapitein van een vaartuig dat onder de vlag van die staat vaart, verlangt dat hij per radio zijn voornemen bekend maakt om zich van de ene ICES-zone naar de andere ICES-zone te begeven, terwijl die voorwaarde niet geldt voor vaartuigen die onder de vlag van andere Lid-Staten varen en die in dezelfde zones op dezelfde vissoorten vissen. 11 Om deze vraag te kunnen beantwoorden moet zij worden geplaatst tegen de achtergrond van de bepalingen van de gemeenschapsregeling inzake de uitoefening van de visserij. 12 Verordening nr. 101/76 heeft een stelsel ingevoerd voor de cooerdinatie van het structuurbeleid van de Lid-Staten op het gebied van de visserij. Artikel 2, lid 1, verwoordt het beginsel, dat voor alle vissersvaartuigen die onder de vlag van een van de Lid-Staten varen en op het grondgebied van de Gemeenschap staan ingeschreven, gelijke voorwaarden gelden voor de toegang tot en de bevissing van de visgronden in het gedeelte van de zee dat onder de soevereiniteit of de jurisdictie van enige andere Lid-Staat valt. 13 Op dit beginsel is echter een uitzondering aangebracht bij verordening (EEG) nr. 170/83 van de Raad van 25 januari 1983 tot instelling van een communautaire regeling voor de instandhouding en het beheer van de visbestanden (PB 1983, L 24, blz. 1), waarbij onder meer een stelsel van nationale vangstquota is ingevoerd (zie de artikelen 3 en 4 van verordening nr. 170/83 en de arresten van 14 december 1989, zaak C-3/87, Agegate, Jurispr. 1989, blz. 4459, r.o. 16, en zaak C-216/87, Jaderow, Jurispr. 1989, blz. 4509, r.o. 17 en 24). Op grond van die regeling mogen enkel de vaartuigen die onder de vlag van een bepaalde Lid-Staat varen, uit de vangstquota van die Lid-Staat putten. 14 Ingevolge artikel 5, lid 2, van verordening nr. 170/83 zijn de Lid-Staten bevoegd, overeenkomstig de geldende communautaire bepalingen de voorschriften vast te stellen voor het gebruik van de hun toegewezen quota. 15 In de uitoefening van deze bevoegdheid mogen de Lid-Staten voor de toegang van hun vaartuigen tot hun vangstquota een stelsel van vergunningen hanteren, gelijk blijkt uit artikel 11 bis van verordening (EEG) nr. 2241/87 van de Raad van 23 juli 1987 houdende vaststelling van bepaalde maatregelen voor controle op de visserijactiviteiten (PB 1987, L 207, blz. 1), dat in die verordening is ingevoegd bij artikel 1, lid 2, van verordening (EEG) nr. 3483/88 van de Raad van 7 november 1988 (PB 1988, L 306, blz. 2) (zie ook het arrest van 27 maart 1990, zaak C-9/89, Spanje/Commissie, Jurispr. 1990, blz. I-1383, r.o. 16). Zij kunnen in die vergunningen bepaalde voorwaarden opnemen, zolang die voorwaarden niet uitsluitend door het gemeenschapsrecht worden beheerst en mits zij passend en noodzakelijk zijn om het doel van de quota te verwezenlijken (zie het arrest van 14 december 1989, Jaderow, reeds aangehaald, r.o. 19 en 25). 16 Meer in het bijzonder met betrekking tot de vraag, of dergelijke voorwaarden betrekking mogen hebben op het toezicht op de bevissing van bestanden waarvoor quota gelden, moet acht worden geslagen op verordening nr. 2241/87, die de maatregelen voor controle op de visserijactiviteiten en de desbetreffende verplichtingen van de Lid-Staten definieert. Volgens artikel 15, eerste alinea, van die verordening doet het bepaalde in die verordening "geen afbreuk aan nationale controlevoorschriften die verder gaan dan de minimumeisen van deze verordening, mits ze in overeenstemming zijn met de communautaire bepalingen en met het gemeenschappelijk visserijbeleid". Deze bepaling dekt aanvullende controlemaatregelen waartoe een Lid-Staat zou kunnen besluiten ten einde zijn quota te behouden. 17 Deze maatregelen, die behoren tot de meer algemene categorie van maatregelen die een Lid-Staat krachtens artikel 5, lid 2, van verordening nr. 170/83 mag vaststellen, hebben enkel betrekking op de vaartuigen die onder de vlag van die staat varen. Artikel 15 van verordening nr. 2241/87, dat specifiek betrekking heeft op nationale controlemaatregelen, verplicht de Lid-Staten niet om de toepassing van die maatregelen uit te breiden tot de vaartuigen van andere Lid-Staten. 18 Gelet op het voorgaande moet worden vastgesteld, dat de gemeenschapsregeling inzake het behoud van de visbestanden zich niet verzet tegen een voorwaarde als thans in geding, aangezien deze ertoe strekt, de controle op visserijactiviteiten waarvoor quota gelden, te verzekeren, en de voorkoming van fraude op dat gebied vergemakkelijkt zonder onevenredig te zijn aan het nagestreefde doel. Een dergelijke voorwaarde kan dus niet in strijd worden geacht met artikel 2, lid 1, van verordening nr. 101/76 op grond dat zij alleen van toepassing is op vaartuigen die de vlag voeren van de Lid-Staat die de voorwaarde heeft gesteld. 19 Met betrekking tot artikel 7 EEG-Verdrag, dat elke discriminatie op grond van nationaliteit verbiedt, moet worden vastgesteld dat de betrokken voorwaarde enkel geldt voor vissersvaartuigen die varen onder de vlag van de Lid-Staat die deze voorwaarde heeft gesteld, en niet voor vaartuigen die onder de vlag van andere Lid-Staten varen en die in dezelfde ICES-zones op dezelfde vissoorten vissen. Aangezien de vangsten van deze laatste vaartuigen worden afgeboekt op de quota van de Lid-Staat onder de vlag waarvan zij varen, zijn deze vaartuigen onderworpen aan de door die staat vastgestelde controlemaatregelen. Volgens de rechtspraak van het Hof heeft artikel 7 evenwel niet het oog op eventuele verschillen in behandeling en distorsies die voor onder de rechtsmacht van de Gemeenschap vallende personen en ondernemingen kunnen voortvloeien uit de toepassing door een Lid-Staat van maatregelen die strenger zijn dan die welke op hetzelfde gebied door andere Lid-Staten worden toegepast (zie in die zin het arrest van 3 juli 1979, gevoegde zaken 185/78-204/78, Van Dam, Jurispr. 1979, blz. 2345, r.o. 10). 20 Op de eerste vraag moet derhalve worden geantwoord, dat artikel 7 EEG-Verdrag en artikel 2, lid 1, van verordening nr. 101/76 aldus moeten worden uitgelegd, dat zij er zich niet tegen verzetten dat een Lid-Staat die de toegang tot zijn visquota afhankelijk stelt van een vergunning, in die vergunning aan de kapitein van een onder zijn vlag varend vaartuig de verplichting oplegt, per radio kennis te geven van zijn voornemen zich van de ene ICES-zone naar de andere te begeven, ook indien die voorwaarde niet geldt voor vaartuigen die onder de vlag van andere Lid-Staten varen en die vis van dezelfde soorten in dezelfde zones vangen. De tweede vraag 21 Deze vraag heeft betrekking op artikel 3 van verordening nr. 101/79, dat de Lid-Staten in algemene termen verplicht om de andere Lid-Staten en de Commissie in kennis te stellen van de wijzigingen die zij voornemens zijn in hun visserijregeling aan te brengen. 22 Met betrekking tot het bijzondere geval van nationale controlemaatregelen die verder gaan dan de minimumeisen van verordening nr. 2241/87, moet echter worden opgemerkt, dat deze maatregelen ingevolge artikel 15, tweede alinea, van die verordening "aan de Commissie (worden) medegedeeld overeenkomstig artikel 2, lid 2, van verordening (EEG) nr. 101/76 van de Raad (...)" 23 Artikel 2, lid 2, van verordening nr. 101/76 bepaalt, dat de Lid-Staten de andere Lid-Staten en de Commissie mededeling doen van de "bestaande" bepalingen op het gebied van de uitoefening van de visserij in het gedeelte van de zee dat onder hun soevereiniteit of hun jurisdictie valt, en niet van de bepalingen waarvan vaststelling "in het voornemen ligt", zoals verordening nr. 101/76 voor de in artikel 3 bedoelde bepalingen verlangt. 24 Derhalve moet worden vastgesteld, dat de nationale maatregelen aan de Commissie moeten worden medegedeeld, maar niet noodzakelijkerwijs vóór hun vaststelling. 25 Op de tweede vraag moet derhalve worden geantwoord, dat de Lid-Staten ingevolge artikel 15 van verordening nr. 2241/87 gehouden zijn de Commissie ervan in kennis te stellen dat een voorwaarde als hierboven beschreven is opgenomen in de vergunningen die zij voor onder hun vlag varende vaartuigen afgeven voor het vissen in het kader van hun quota. De aanvullende vraag 26 Deze vraag valt uiteen in twee onderdelen. In de eerste plaats wordt gevraagd, of de omstandigheid dat een nationale controlemaatregel als hierboven omschreven, niet is meegedeeld, de geldigheid ervan aantast, ook al is de maatregel inhoudelijk wellicht verenigbaar met het gemeenschapsrecht. Zo deze vraag bevestigend wordt beantwoord, wenst de nationale rechter in de tweede plaats te vernemen, of de ongeldigheid van de betrokken maatregel door een latere mededeling aan de Commissie kan worden hersteld. 27 Met betrekking tot het eerste onderdeel van de vraag zij opgemerkt, dat artikel 15, tweede alinea, van verordening nr. 2241/87 nergens vermeldt wat de gevolgen zijn van de niet-mededeling van een nationale controlemaatregel. 28 Aangezien voor de vaststelling van een dergelijke nationale maatregel echter niet de voorwaarde geldt, dat hij vooraf aan de Commissie is meegedeeld, moet de betrokken mededelingsplicht worden geacht uitsluitend ter informatie te zijn opgelegd. Bijgevolg doet het uitblijven van die mededeling niet af aan de geldigheid van een maatregel die voldoet aan de criteria van de artikel 15, eerste alinea. 29 Deze uitlegging vind steun in het feit, dat verordening (EEG) nr. 3094/86 van de Raad van 7 oktober 1986 houdende technische maatregelen voor de instandhouding van de visbestanden (PB 1986, L 288, blz. 1) daarentegen een meer gedetailleerde mededelingsprocedure heeft ingevoerd voor nationale technische maatregelen en dat de Commissie ingevolge artikel 14, lid 2, van deze verordening de inwerkingtreding van bij haar aangemelde maatregelen kan vertragen of beletten. 30 Op het eerste onderdeel van de aanvullende vraag moet bijgevolg worden geantwoord, dat de niet-mededeling van een nationale controlemaatregel als de hierboven beschreven voorwaarde, de geldigheid van die maatregel ten aanzien van het gemeenschapsrecht niet aantast. 31 Gelet op het antwoord op het eerste onderdeel, behoeft het tweede onderdeel van de vraag niet te worden beantwoord. Beslissing inzake de kosten Kosten 32 De kosten door regering van het Verenigd Koninkrijk en de Commissie van de Europese Gemeenschappen wegens indiening van hun opmerkingen bij het Hof gemaakt, kunnen niet voor vergoeding in aanmerking komen. Ten aanzien van de partijen in de hoofdzaken is de procedure als een aldaar gerezen incident te beschouwen, zodat de nationale rechterlijke instantie over de kosten heeft te beslissen. Dictum HET HOF VAN JUSTITIE (Zesde kamer), uitspraak doende op de door de Sheriff Court of Grampian, Highland and Islands at Elgin (Schotland) bij beschikkingen van 26 januari 1990 en 12 november 1990 gestelde vragen, verklaart voor recht: 1) Artikel 7 EEG-Verdrag en artikel 2, lid 1, van verordening nr. 101/76 van de Raad moeten aldus worden uitgelegd, dat zij er zich niet tegen verzetten dat een Lid-Staat die de toegang tot zijn visquota afhankelijk stelt van een vergunning, in die vergunning aan de kapitein van een onder zijn vlag varend vaartuig de verplichting oplegt, per radio kennis te geven van zijn voornemen zich van de ene ICES-zone naar de andere te begeven, ook indien die voorwaarde niet geldt voor vaartuigen die onder de vlag van andere Lid-Staten varen en die vis van dezelfde soorten in dezelfde zones vangen. 2) Ingevolge artikel 15 van verordening nr. 2241/87 van de Raad van 23 juli 1987 houdende vaststelling van bepaalde maatregelen voor controle op de visserijactiviteiten, zijn de Lid-Staten gehouden de Commissie ervan in kennis te stellen dat een voorwaarde als hierboven beschreven is opgenomen in de vergunningen die zij voor onder hun vlag varende vaartuigen afgeven voor het vissen in het kader van hun quota. 3) De niet-mededeling van een nationale controlemaatregel als de hierboven beschreven voorwaarde, tast de geldigheid van die maatregel ten aanzien van het gemeenschapsrecht niet aan.

62002TJ0270

en

Facts On 20 June 2001, the applicant lodged an application for registration of a Community trade mark with the Office for Harmonisation in the Internal Market (Trade Marks and Designs) (OHIM) pursuant to Council Regulation (EC) No 40/94 of 20 December 1993 on the Community trade mark (OJ 1994 L 11, p. 1), as amended. The trade mark in respect of which registration was sought was the word mark ‘bestpartner’. The services in respect of which the mark was sought come within classes 36, 38 and 42 of the Nice Agreement concerning the International Classification of Goods and Services for the Purposes of the Registration of Marks of 15 June 1957, as revised and amended, and correspond, after correction, to the following description: – ‘Insurance, insurance consultancy, insurance brokerage; financial services, financial consultancy, consultancy in matters relating to savings and investment, investment consultancy; financial analysis, asset management, in particular investment funds; capital investments; financial management for others; consultancy in the purchasing of real estate, real estate investment planning for others’, coming within class 36; – ‘Internet services, namely providing, processing and presenting of information via the medium of the internet’, coming within class 38; – ‘Data processing for others; development, creation, improvement and upgrading of programs for word processing and data processing and for process control; technical and applications consultancy relating to computers and data processing programs; services of an internet service provider, namely computer programming for solving sectoral problems on the internet, website creation and design, installation and maintenance of access to the internet and dial-in nodes for the internet’, coming within class 42. By decision of 2 January 2002, the examiner refused the application under Article 38 of Regulation No 40/94, relying on Article 7(1)(b) and (c) and (2) of the regulation, on the ground that the mark applied for was a customary expression and would be perceived as a descriptive advertising slogan devoid of any distinctive character, at least in English-speaking parts of the European Union. On 27 February 2002, the applicant filed at OHIM a notice of appeal against the examiner’s decision, under Article 59 of Regulation No 40/94. By decision of 26 June 2002 (‘the contested decision’), the Third Board of Appeal dismissed the appeal on the grounds that the mark applied for is, first, devoid of any distinctive character and, second, composed exclusively of descriptive elements. Forms of order sought The applicant claims that the Court should: – annul the contested decision; – order OHIM to pay the costs. OHIM contends that the Court should: – dismiss the action; – order the applicant to pay the costs. Law Arguments of the parties The applicant relies, first, on infringement of Article 7(1)(b) of Regulation No 40/94, stating that the Board of Appeal failed to recognise the distinctive character of the mark applied for and, second, infringement of Article 7(1)(c) of the regulation because the Board of Appeal misapplied the criterion relating to the need for availability. The applicant states that the terms ‘best’ and ‘partner’ may both be understood in different ways. A fortiori, the term ‘bestpartner’ resulting from the combination of those terms has no fixed meaning and allows the intended public, composed of average consumers but ones who are particularly well informed and reasonably attentive in the sensitive field of insurance and financial services, to distinguish the services it offers. The applicant stresses that the term ‘bestpartner’ is a neologism which is not found in dictionaries as a single term and should be examined separately from its constituent parts. According to the applicant, it follows from those circumstances that the sign in respect of which it has applied for registration as a mark for financial, insurance and internet data processing services is not descriptive of those services. There is therefore no need for availability which would preclude registration. The applicant refers to Case T-135/99 Taurus-Film v OHIM ( Cine Action ) [2001] ECR II-379, paragraph 29, and states that a sign does not have a distinctive character if the relationship between that sign and those services is too vague and indeterminate. Only statements which are purely descriptive, in a clear and unequivocal manner, must remain available in accordance with Article 7(1)(c) of Regulation No 40/94. In the present case, the sign ‘bestpartner’ should be viewed as an advertising slogan. As to the results of an internet search referred to in paragraph 4 of the contested decision, the applicant states that the fact that the expression in question is widely used in business is not a good enough reason to refuse registration as a trade mark pursuant to Article 7(1)(c) of Regulation No 40/94. The applicant refers to examples of use of the sign in question as domain names on the Internet and concludes that the use made of the sign in business shows that it is appropriate for designating that services come from a given undertaking. In addition, it follows from the same circumstances that the sign ‘bestpartner’ is not devoid of the minimum degree of distinctive character required by the case-law (Case T-34/00 Eurocool Logistik v OHIM ( EUROCOOL ) [2002] ECR II-683, paragraph 39). The applicant states that the absence of distinctive character cannot arise merely from the finding that the sign in question lacks an additional element of imagination or does not look unusual or striking (Case T-87/00 Bank für Arbeit und Wirtschaft v OHIM ( EASYBANK ) [2001] ECR II-1259, paragraph 39). Moreover, the fact that similar marks have been registered with OHIM, in particular the marks ‘bestpartner classic’ and ‘bestpartner topinvest’, as well as in Member States of the Community, should be viewed as an indication that the sign applied for is also capable of being registered as a trade mark. Lastly, the applicant refers to the arguments it put forward before OHIM and states that they form an integral part of its action. OHIM challenges all the pleas and arguments put forward by the applicant. Accordingly, the Board of Appeal was right to refuse the mark applied for by the applicant, in particular because it is devoid of the required minimum degree of distinctive character. Findings of the Court The Court notes, as a preliminary point, that the applicant concludes its application by asking that its submissions before OHIM be considered as forming an integral part of the pleas and arguments in the present case in order to ‘avoid useless repetition’. It is settled case-law that, under Article 44(1) of the Rules of Procedure of the Court of First Instance, which is applicable in intellectual property matters by virtue of Article 130(1) and Article 132(1) of those rules, although specific points in the body of the application can be supported and completed by references to specific passages in the documents attached, a general reference to other documents cannot compensate for the lack of essential information in the application itself which, under the aforementioned provisions, must be contained in the application itself (Joined Cases T-305/94 to T-307/94, T-313/94 to T-316/94, T-318/94, T-325/94, T-328/94, T-329/94 and T-335/94 LVM v Commission [1999] ECR II-931, paragraph 39). Accordingly, the application, in so far as it refers to documents filed by the applicant before OHIM, is inadmissible because the general reference contained therein is not linked to a plea developed in the application. On the substance, it must be remembered, first of all, that under Article 7(1)(b) of Regulation No 40/94, ‘trade marks which are devoid of any distinctive character’ are to be refused registration. In addition, Article 7(2) of Regulation No 40/94 states that ‘Paragraph 1 shall apply notwithstanding that the grounds of non-registrability obtain in only part of the Community’. A sign’s distinctiveness can be assessed only by reference first to the goods and services in respect of which registration is sought and secondly to the understanding which the relevant public has of that sign (see, for example, Case T-355/00 DaimlerChrysler v OHIM ( TELE AID ) [2002] ECR II-1939, paragraph 51). In addition, account must be taken not only of the explicit and immediate meaning of the terms used to form a composite sign, but also of the connotations they are likely to evoke. In the present case, the parties focused in their arguments on the fact that the two terms ‘best’ and ‘partner’ are English terms, but it is also true that they exist, possibly with minor variations, in other languages of the Community, including Dutch and German. In any event, since registration may be refused once there are grounds for refusal in part of the Community, it is clear that, if it were to be established that there is a ground for refusal in the English-speaking part of the Community, covering two Member States the existence of such a ground in other parts of the Community would not affect the outcome of the present case. Thus, the relevant public for the purposes of this case is the English-speaking public. In addition, the relevant public is made up of particularly well-informed and reasonably attentive consumers, having regard to the specialised nature of the services connected with the trade mark application. The sign in this case is composed solely of the terms ‘best’ and ‘partner’, both of which form part of inter alia the English language. The term ‘best’ evokes the notion of quality and thus suggests to the relevant public that the product or service is of the highest quality. The word ‘partner’ is used in various contexts, including the supply of services, to describe relationships of association or partnership by suggesting positive connotations of reliability and continuity. The Board of Appeal states correctly in paragraph 24 of the contested decision that, in modern advertising usage, the word is used to describe the supplier-customer relationship, with the former being viewed as the ‘business partner’ of the latter. It is thus clear that the terms ‘best’ and ‘partner’ are generic words which simply denote the quality of services supplied by an undertaking to its clients (see, to that effect, Case T-19/99 DKV v OHIM ( COMPANYLINE ) [2000] ECR II‑1, paragraph 26, upheld by the Court of Justice on appeal in Case C-104/00 P DKV v OHIM [2002] ECR I‑7561, paragraphs 13 to 25). Accordingly, the terms, taken individually, are descriptive of the relevant services. Terms which are descriptive of goods or services are also devoid of any distinctive character in relation to those goods or services (Case T-323/00 SAT.1 v OHIM ( SAT.2 ) [2002] ECR II‑2839, paragraph 40, appeal pending). It would be different only if the term resulting from their being coupled together meant something other than the meaning denoted by the two terms placed side by side. Coupling the two terms together without any graphic or semantic modification does not imbue them with any additional characteristic such as to render the sign, taken as a whole, capable for the relevant public of distinguishing the applicant’s services from those of other undertakings (see, to that effect, COMPANYLINE , cited in paragraph 24 above, paragraph 26). It is evident from the term ‘bestpartner’ that the meaning of the two terms comprising it is ‘best partner’, in the same way as the terms simply placed side by side. The fact that the term as such does not appear in dictionaries − whether as one word or otherwise − does not in any way alter that finding. Consequently, the term ‘bestpartner’ is devoid of the minimum degree of distinctive character required by the case-law (see, for example, EUROCOOL , cited in paragraph 12 above, paragraph 39), and the Board of Appeal was thus right to find that the ground for refusal in Article 7(1)(b) of Regulation No 40/94 precluded registration of the mark applied for in the present case. As is clear from Article 7(1) of Regulation No 40/94, for a sign to be ineligible for registration as a Community trade mark, it is sufficient that one of the absolute grounds for refusal applies ( COMPANYLINE , cited in paragraph 24 above, paragraph 30). Consequently, it follows from the foregoing that this action must be dismissed without its being necessary to consider the applicant’s argument concerning Article 7(1)(c) of Regulation No 40/94. Costs Under Article 87(2) of the Rules of Procedure, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs if they have been applied for in the successful party’s pleadings. Since OHIM has applied for costs and the applicant has been unsuccessful, the applicant must be ordered to pay all the costs. On those grounds, THE COURT OF FIRST INSTANCE (Second Chamber) hereby: 1. Dismisses the application; 2. Orders the applicant to pay the costs. Pirrung Meij Forwood Delivered in open court in Luxembourg on 8 July 2004. H. Jung J. Pirrung Registrar President – Language of the case: German.

61994TJ0336

en

Grounds Legal framework and facts 1 On 14 October 1988 the Council adopted Decision 88/540/EEC concerning the conclusion of the Vienna Convention for the protection of the ozone layer and the Montreal Protocol on substances that deplete the ozone layer (OJ 1988 L 297, p. 8). The obligations arising under that Convention and Protocol were implemented within the Community legal order by Council Regulation (EEC) No 594/91 of 4 March 1991 on substances that deplete the ozone layer (OJ 1991 L 67, p. 1), as amended by Council Regulation (EEC) No 3952/92 of 30 December 1992 speeding up the phasing-out of substances that deplete the ozone layer (OJ 1992 L 405, p. 41). The substance at issue in the present case, chlorofluorocarbon 11 (hereinafter `CFC 11'), falls within the scope of Regulation No 594/91. 2 Article 3 of Regulation No 594/91 provides that the release into circulation in the Community of substances imported from third countries is to be subject to quotas allocated by the Community to undertakings in accordance with the procedure set out in Article 12 of Regulation No 594/91. Article 12 provides, inter alia, for the delivery of an opinion by a management committee composed of a Commission representative and representatives of the Member States. Quantitative limits are laid down in Annex II to Regulation No 594/91, although the amounts in question may be amended by the Commission. 3 Once a quota has been allocated to an undertaking, that undertaking is required under Article 4 of Regulation No 594/91 to obtain an import licence from the Commission in order to be able in practice to bring the substance concerned into the Community. To that end, the undertaking must submit to the Commission a request containing a description of the substance concerned, a statement of the quantity to be imported and the place and date of proposed importation. 4 On 10 July 1993 the Commission published Notice 93/C 188/04, addressed to importers in the European Community of controlled substances that deplete the ozone layer, regarding Regulation (EEC) No 594/91 as amended by Regulation (EEC) No 3952/92 (OJ 1993 C 188, p. 5) calling on them to apply for allocation of an import quota for 1994. For that purpose, interested undertakings were able to find, at Annex II to the Notice, a form requiring them to state, inter alia, the country of exportation and to indicate, of the four possible uses, that to which the substance concerned was to be put, namely: recycling or reclamation, destruction by an approved technology, feedstock use in the manufacture of other chemicals, or other usage. 5 On 18 November 1993, in reply to the Notice of 10 July 1993, the applicant applied for an import quota of 1 800 tonnes of CFC 11 for 1994. In that application, after crossing out the four possible intended uses, the applicant wrote `OK' against the heading `other usage' and included beside it the words `production of polyurethane foam'. 6 A Commission official informed the applicant by telephone on 19 November 1993 that a quota for 1 800 tonnes of CFC 11 could not be granted for `other usage' and that it was necessary to specify what use was to be made of the substances in question. Following that discussion, the applicant amended its application by fax of 19 November 1993, stating that the imported substance would be for `feedstock use in the manufacture of other products' and specifying that the manufacture in question would be the production of polyurethane foam. 7 By letter of 10 December 1993, the applicant drew the Commission's attention once again to the importance of the requested allocation, pointing out that its two factories in France, which used CFC 11 for the production of polyurethane panels, were not yet equipped to use CFC substitutes and that it was absolutely necessary for it to import CFC from Ukraine or from a country belonging to the Commonwealth of Independent States. 8 By Decision 94/84/EC of 4 February 1994 allocating import quotas for the fully halogenated chlorofluorocarbons 11, 12, 113, 114 and 115, the other fully halogenated chlorofluorocarbons, halons, carbon tetrachloride and 1,1,1-trichloroethane for the period 1 January to 31 December 1994 (OJ 1994 L 42, p. 20), the Commission laid down import quotas for 1994. In Annex 2 to that decision, the applicant is included among the importers to which quotas are allocated for imports of CFC 11 `for ... use as feedstock in the manufacture of other chemicals'. 9 On 15 February 1994, the applicant sent to the Commission a request dated 24 January 1994 for import licences in respect of two consignments of CFC 11 from Russia. Some days later, on 17 and 21 February 1994, the applicant placed orders for those consignments with its Russian supplier. 10 By fax of 24 February 1994, the Commission informed the applicant of its refusal to grant it import licences. It explained that it had so decided at the request of the French Ministry of the Environment, which took the view that the imported substances would be put to uses other than that of feedstock in the manufacture of chemicals. The Commission also explained in that fax that `"feedstock" uses are those manufacturing processes that result in the controlled substances being entirely consumed (ie., destroyed, decomposed etc.) except for trace quantities' and that `although Efisol claimed that the imported substances were for "feedstock" uses, it also informed the Commission that the substances would be used in the production of polyurethane foam. This is, of course, a use that does not fall under the definition of "feedstock" use. Unfortunately, this fact was not identified until now'. 11 At the time when that decision was taken by the Commission, two trains had already left, one bound for France with a consignment of CFC 11, the other bound for the former Soviet Union with the intention of picking up a second consignment of the same substance. 12 Several discussions ensued between the applicant and the Commission with a view to resolving the problems which the refusal to grant the import licences had created for the applicant. However, all negotiations to that end were ultimately unsuccessful. The applicant thereupon informed the Commission, by letter of 10 March 1994, that it would be seeking reparation from the Community judicature in respect of the costs linked to the transport of the first consignment that had already been completed, the costs linked to the fact that the train left empty when it went to load the second consignment, and the damage occasioned by the production and market losses or associated with any other injury resulting from the refusal to grant the import licences. 13 On 6 May 1994, Mr Y. Paleokrassas, a Member of the Commission, wrote to the applicant confirming, first, that the import licences could not be granted, given that the actual use to which the substances for importation were to be put, namely the production of polyurethane foam, did not correspond to the authorization given for feedstock use in the manufacture of other chemical products (`feedstock uses') and, second, that the Commission's departments would remain at the applicant's disposal in order to discuss appropriate solutions. 14 By fax of 9 June 1994, the applicant sent to the Commission a table `setting out the direct damage suffered by Efisol'. That table described the costs relating to two principal operations, which were subdivided into a number of headings. The first operation, entitled `first train', included the purchase of the product, the return transport between the European Union and Russia, insurance, and transport within the European Union. The second operation, entitled `second train', covered the return transport between the European Union and Russia, and the additional purchase costs consisting of the costs of purchasing CFC 11 from the Community supplier less the costs of purchasing from the Russian supplier. Those costs totalled FF 2 267 475 overall. 15 By letter of 20 June 1994, the Commission rejected the claim for compensation, stressing that any serious misconduct in the case had to be attributed to the applicant, which had `attempted to mislead the Commission's departments as to the exact use to which the substances concerned were to be put' and had `entered into commitments with a Russian supplier before the quota had even been allocated to it'. Procedure and forms of order sought by the parties 16 It was in those circumstances that, by application lodged at the Registry of the Court of First Instance on 14 October 1994, the applicant brought the present action. 17 Upon hearing the report of the Judge-Rapporteur, the Court decided to open the oral procedure without any preparatory inquiry. In the context of measures of procedural organization, however, the parties were requested to reply in writing to a number of questions prior to the hearing. 18 At the public hearing on 14 May 1996, the parties presented oral argument and replied to the Court's oral questions. 19 The applicant claims that the Court should: - order the defendant to pay compensation for the damage suffered by the applicant, in the amount of FF 2 242 703 plus default interest at the rate of 8% per annum with effect from the date on which the Court of First Instance gives judgment; - order the defendant to pay the costs. 20 The defendant contends that the Court should: - dismiss the application; - order the applicant to pay the costs. The single plea in law, based on the principle of the protection of legitimate expectations Summary of the parties' arguments 21 The applicant claims that the refusal to grant it import licences amounts to an infringement of the principle of the protection of legitimate expectations and thus constitutes unlawful conduct. In particular, by its decision to allocate a quota to the applicant, the Commission aroused justified expectations that the corresponding import licences would subsequently be granted. 22 According to the applicant, it follows clearly from Regulation No 594/91 that the grant of import licences is not a measure independent of the allocation of a quota, but that, on the contrary, the Commission is under an obligation to grant import licences once it has allocated a quota. In reaching that conclusion, the applicant relies on the English version of the second sentence of Article 4(1) of Regulation No 594/91, which is worded as follows: `This licence shall be issued by the Commission.' It also cites the Notice of 10 July 1993, in which the Commission itself stated that it `will set the quotas for each importer ... and issue on the basis of the set quotas import licences in the terms of Article 4 of the regulation'. The automatic connection between the allocation of a quota and the grant of the corresponding licences is also, it argues, evident in the Commission's letter of 25 January 1994, in which the applicant was informed that the requested quota would be allocated to it and the Commission stated that `once the authorization procedure has been officially confirmed (in approximately ten days), requests for import licences and information concerning the procedure to be followed in applying for a licence shall be sent to you as soon as possible'. 23 It follows, according to the applicant, that if the Commission allocates a quota while fully aware of the use to which the recipient intends to put it, the Commission is obliged subsequently to grant the licences necessary for the importation of the substances intended for that use. 24 The applicant further submits that it was impossible to foresee that the Commission would interpret the production of polyurethane foam as not coming within the category of `use as feedstock in the manufacture of other chemicals'. That interpretation implies that the expression `use as feedstock in the manufacture of other chemicals' refers exclusively to production processes involving the elimination of the CFCs used, a meaning different from the usual definition. The applicant also notes that the expression `use as feedstock in the manufacture of other chemicals' was not, at the material time, defined in any published text. An explanation was first published subsequently, on the occasion of the publication of import quotas for 1995 in Notice 94/C 215/02, addressed to importers in the European Community of controlled substances that deplete the ozone layer, regarding Regulation (EEC) No 594/91 as amended by Regulation (EEC) No 3952/92 (OJ 1994 C 215, p. 2). 25 Finally, the applicant emphasizes that it indicated, in all of the documents which it sent to the Commission, that the imported CFC would be used to produce polyurethane foam. It is therefore unable to see how it could have misled the Commission as to the intended use of the CFC 11 which it sought to import. Moreover, the Commission itself acknowledged in its fax of 24 February 1994 that the applicant had been acting in good faith. 26 The Commission first of all takes the view that the grant of import licences under Article 4 of Regulation No 594/91 does not have to follow automatically on the allocation of a quota under Article 3 of Regulation No 594/91. The system of applying for licences seeks to ensure compliance with the decisions allocating quotas, thereby enabling the Commission to verify on each occasion whether the applicant undertaking is complying with the limits and the conditions for use of the quota which it holds and whether the imports declared are from a country which is a Contracting Party to the Montreal Protocol. 27 The Commission points out that, in the present case, the quota allocated to the applicant related to a specific quantity, a specific substance and a specific use, namely 1 800 tonnes of virgin CFC 11 for `use as feedstock in the manufacture of other chemicals'. The Commission stresses that it refused to grant the import licences on the legitimate ground that it had transpired that the imported CFC 11 would not be used for the purpose envisaged by the decision allocating the quota. It also points out that this refusal did not in any way imply a withdrawal of the measure allocating the quota, since the applicant retained its right to import the substance, within the limits and under the conditions set out in the allocating decision. 28 The Commission confirms that, if it had taken account of the fact that the applicant intended to use the imported CFC 11 to produce polyurethane foam, it would never have allocated the quota, since such production does not clearly involve a process entailing the complete elimination of the CFCs and does not therefore constitute use of CFCs corresponding to a `use as feedstock in the manufacture of other chemicals'. However, the Commission adds that it was not obliged to take account of that information since the system governing the allocation of quotas is administered on the basis of the data required by the quota application forms and the applicant, on its form, had indicated that the imported substances would be employed for `feedstock use in the manufacture of other chemicals'. The Commission further points out that it receives each year some sixty applications for quotas, which, in its view, is another reason why it is under no obligation, when the quotas are being allocated, to take account of the nature of the industrial activities of applicant undertakings. 29 For the rest, the Commission expresses surprise that the applicant denies being aware that the expression `use as feedstock in the manufacture of other chemicals' implies that the manufacturing process involved is one in which CFCs are eliminated. The Commission takes the view that the expression `use as feedstock in the manufacture of other chemicals' is a key concept in the operation of international and Community rules on substances that deplete the ozone layer. In those circumstances, the applicant's lack of awareness cannot be justified by the fact that the Commission had not, at the material time, published a definition. The meaning of that expression follows, moreover, from the grouping together of the concepts of destruction and use as feedstock contained in the first sentence of the eleventh indent of Article 2 of Regulation No 594/91. Findings of the Court 30 Under the second paragraph of Article 215 of the Treaty and the general principles to which that provision refers, Community liability depends on fulfilment of a set of conditions as regards the unlawfulness of the conduct alleged against the institution, the fact of damage and the existence of a causal link between the conduct in question and the damage complained of (see, for instance, Case 153/73 Holtz & Willemsen v Council and Commission [1974] ECR 675, point 7). It is therefore necessary to examine first of all whether the conduct alleged against the Commission in this case is vitiated by illegality and, in particular, by an infringement of the principle of the protection of legitimate expectations, as the applicant claims. 31 According to consistent case-law, the principle of the protection of legitimate expectations forms part of the Community legal order (Case 112/77 Toepfer v Commission [1978] ECR 1019, paragraph 19). The right to rely on that principle extends to any individual who is in a situation in which it is apparent that the Community administration, by giving him precise assurances, has led him to entertain justified expectations (Case T-534/93 Grynberg and Hall v Commission [1994] ECR-SC II-595, paragraph 51, and Case T-571/93 Lefebvre and Others v Commission [1995] ECR II-2379, paragraph 72). On the other hand, if a prudent and discriminating trader could have foreseen the adoption of a Community measure likely to affect his interests, he cannot avail himself of that principle if the measure is then adopted (Case 78/77 Luehrs v Hauptzollamt Hamburg-Jonas [1978] ECR 169, point 6, and Case 265/85 Van den Bergh en Jurgens v Commission [1987] ECR 1155, paragraph 44). 32 In the light of these principles, it is necessary to consider whether the applicant could, by reason of the fact that an import quota had been allocated to it, have had a reasonable expectation that the import licences applied for would subsequently be granted and whether, as a prudent and discriminating trader, it could not have foreseen the Commission's refusal to grant those licences. 33 In this regard, the Court notes at the outset that there are two stages in the administrative procedure laid down in Regulation No 594/91 for obtaining authorization to import into the Community substances that deplete the ozone layer: first, the allocation of a quota under Article 3 of Regulation No 594/91 and, second, the issue, pursuant to Article 4 thereof, of one or more import licences corresponding to the quota allocated. It follows that the right to import a substance, accorded when a quota is allocated, takes effect only once an import licence has been issued. 34 It follows from all of the foregoing that the applicant could not, in good faith, have expected that import licences would be issued to it. No expectation could be derived from the allocation to it of an import quota, since that is merely the first stage in securing an effective right to import a substance. In those circumstances, the Court takes the view that, in contrast to the applicant, a prudent and discriminating trader would not have set in motion the transport by train of the consignments ordered without awaiting the Commission's decision on the application for import licences and without taking the precautions necessary to safeguard its interests in the event of its application for licences being rejected. Furthermore, the Court of Justice has stated in its case-law that a finding that legitimate expectations have arisen cannot be made where the measure liable to give rise to such expectations has been withdrawn by the administration within a reasonable period (Case 15/85 Consorzio Cooperative d'Abruzzo v Commission [1987] ECR 1005, paragraphs 12 to 17). In the present case, the import quota was allocated to the applicant on 4 February 1994. The latter sent its application for the grant of licences to the Commission on 15 February 1994 and the licences were refused on 24 February 1994. The Court considers that, in those circumstances, the administration acted within a reasonable period. It follows that, by beginning to place its import orders on 17 February 1994, a mere two days after submitting those applications for import licences and without awaiting the outcome, the applicant jeopardized its position by its own actions. 35 The Court also takes the view that, as an undertaking making active use of chemical substances, in particular those coming within the scope of Regulation No 594/91, the applicant was in a position to realize that the use to which it intended putting those substances clearly did not correspond to that for which a quota had been allocated to it, that is to say `use as feedstock in the manufacture of other chemicals'. In its quota application, the applicant designated the category `feedstock use in the manufacture of other products' and not that of `feedstock use in the manufacture of other chemicals', which suggests that it was already aware at that stage that the description of polyurethane foam as a chemical might be open to question. In the light of those factors, the Commission's ultimate refusal cannot be treated as unforeseeable. 36 Moreover, a legitimate expectation cannot arise from conduct on the part of the administration which is inconsistent with Community rules (Case 316/86 Hauptzollamt Hamburg-Jonas v Kruecken [1988] ECR 2213, paragraph 23). In that regard, the Commission allocated to the applicant a quota for the importation of CFC 11 for `use as feedstock in the manufacture of other chemicals', notwithstanding the fact that the applicant had, in both the initial and the amended versions of its application, clearly indicated that it intended to use the imported CFC 11 for the production of polyurethane foam. To describe polyurethane foam as a `chemical' is imprecise from a scientific point of view. Moreover, pursuant to the rules and definitions agreed on by the Community at international level (see paragraph 1), polyurethane foam cannot be treated as a product in the manufacture of which CFC 11 can be described as having a `use as feedstock in the manufacture of other chemicals' since it is not eliminated in the production process. These details were, in particular, submitted by the Commission at the hearing and were not contested by the applicant. It follows that, by allocating a quota to the applicant precisely for that category of use, when it knew or ought to have known that the applicant intended to produce polyurethane foam, the Commission misapplied the Community rules in force, in particular Article 3 of and Annex II to Regulation No 594/91, as well as its Notice of 10 July 1993. The Commission's conduct was thus inconsistent with the Community rules and could not therefore give rise to justified expectations on the applicant's part. 37 It follows from all of the foregoing that the application must be dismissed, without its being necessary to consider whether the applicant has demonstrated the existence of damage and a causal connection between that damage and the conduct alleged against the Commission. Decision on costs Costs 38 Although the applicant has been unsuccessful in its submissions, it is none the less necessary, for the purpose of determining costs, to take account of the defendant's conduct, which was inconsistent with the Community rules. In those circumstances, the applicant cannot be criticized for having instituted proceedings before the Court for an assessment of that conduct, as well as of any damage which may have resulted from it. It must be held that the defendant's conduct contributed to the creation of the dispute. 39 It is necessary therefore to apply the second subparagraph of Article 87(3) of the Rules of Procedure, according to which the Court may order a party, even if successful, to pay the costs of proceedings which, by its own conduct, it has caused the opposite party to incur (see, mutatis mutandis, Case 263/81 List v Commission [1983] ECR 103, paragraphs 30 and 31), and to order the Commission to pay the whole of the costs. Operative part On those grounds, THE COURT OF FIRST INSTANCE (First Chamber, Extended Composition) hereby: 1. Dismisses the application; 2. Orders the Commission to pay the whole of the costs.

62007CJ0138

da

Anmodningen om præjudiciel afgørelse vedrører fortolkningen af artikel 4, stk. 1, i Rådets direktiv 90/435/EØF af 23. juli 1990 om en fælles beskatningsordning for moder- og datterselskaber fra forskellige medlemsstater ( EFT L 225, s. 6 ). Anmodningen er blevet fremsat i forbindelse med en tvist mellem Belgische Staat og selskabet Cobelfret NV (herefter »Cobelfret«) vedrørende fastlæggelse af den selskabsskat, som skal betales af sidstnævntes skattepligtige overskud for skatteårene 1992-1998. Retsforskrifter Fællesskabsbestemmelser Det fremgår af tredje betragtning til direktiv 90/435, at direktivet navnlig tilsigter at fjerne de skattemæssige ulemper, som består for sammenslutninger af selskaber fra forskellige medlemsstater i forhold til sammenslutninger af selskaber fra den samme medlemsstat. I medfør af artikel 3, stk. 1, litra a), i direktiv 90/435 betegnes som moderselskab ethvert selskab i en medlemsstat, der opfylder visse betingelser, som er angivet i direktivets artikel 2, og hvis andel i kapitalen i et selskab i en anden medlemsstat, der opfylder de samme betingelser, er på mindst 25%. Artikel 4, stk. 1 og 2, i direktiv 90/435 bestemmer: »1.   Hvis et moderselskab som selskabsdeltager fra sit datterselskab modtager udbytte, der udloddes ved en anden lejlighed end i forbindelse med datterselskabets likvidation, kan den stat, hvor moderselskabet er hjemmehørende, — enten undlade at beskatte dette udbytte — eller beskatte det, men give selskabet tilladelse til fra skattebeløbet at trække den del af datterselskabets skat, der vedrører dette udbytte, og i givet fald det kildeskattebeløb, der i medfør af undtagelsesbestemmelserne i artikel 5 er opkrævet af den medlemsstat, hvor datterselskabet er hjemmehørende, dog højst den tilsvarende nationale skat. 2.   Enhver medlemsstat bevarer imidlertid muligheden for at fastsætte, at udgifter i forbindelse med kapitalandelen og kapitaltab, der er et resultat af udlodningen af datterselskabets udbytte, ikke kan fradrages i moderselskabets skattepligtige overskud. Hvis forvaltningsudgifterne i forbindelse med kapitalandelen i dette tilfælde fastsættes til et fast beløb, kan dette faste beløb ikke overstige 5% af det udbytte, som datterselskabet udlodder.« Nationale bestemmelser Direktiv 90/435 er blevet gennemført i belgisk ret ved lov af 23. oktober 1991 ( Belgisch Staatsblad af 15.11.1991, s. 25619), som ændrede den gældende ordning med fradrag i den samlede skattepligtige indkomst (herefter »DBI-ordningen«), og som fastsatte, at 95% af det modtagne udbytte kunne fradrages i moderselskabets beskatningsgrundlag. Som følge af kodificeringen i 1992 blev de relevante bestemmelser vedrørende DBI-ordningen samlet i artikel 202, 204 og 205 i indkomstskatteloven, samordnet ved kongelig anordning af 10. april 1992 og stadfæstet ved lov af 12. juni 1992 (tillæg til Belgisch Staatsblad af 30.7.1992, herefter »CIR 1992«), som gennemført ved kongelig gennemførelsesanordning til indkomstskatteloven af 1992 ( Belgisch Staatsblad af 13.9.1993, herefter »kongelig gennemførelsesanordning til CIR 1992«). I henhold til de nævnte bestemmelser kan et selskab i sit overskud fratrække 95% af det udbytte, som det har modtaget fra sine datterselskaber som omhandlet i direktiv 90/435, i form af fradrag i den samlede skattepligtige indkomst (herefter »DBI-fradrag«). DBI-ordningen virker på følgende måde: Først indgår udbytte udloddet af et datterselskab i moderselskabets beskatningsgrundlag. Dernæst kan dette udbytte fratrækkes beskatningsgrundlaget, men kun for så vidt som moderselskabet i den omhandlede beskatningsperiode, efter at der er sket fradrag for andre fritagne overskud, har et overskud. Således bestemmer artikel 202 i CIR 1992: »1.   Fra overskuddet i beskatningsperioden skal ligeledes, for så vidt som de indgår deri, følgende fratrækkes: 1° udbytte, bortset fra indtægter, der oppebæres i forbindelse med, at et selskab får overdraget sine egne aktier eller andele, eller i forbindelse med en fuldstændig eller delvis udlodning af selskabsformuen i et selskab […]« Artikel 204, stk. 1, i CIR 1992 har følgende ordlyd: »Indkomst, som er fradragsberettiget i henhold til artikel 202, stk. 1, 1° […], indgår i overskuddet for beskatningsperioden med op til 95[%] af det opkrævede eller modtagne beløb, eventuelt med tillæg af egentlige eller fiktive rente- og udbytteskatter […]« Artikel 205, stk. 2, i CIR 1992 bestemmer: »Fradraget i artikel 202 er begrænset til det overskud for beskatningsperioden, som er tilbage efter anvendelsen af artikel 199 […] […]« Artikel 77 i den kongelige gennemførelsesanordning til CIR 1992 bestemmer: »Beløbene i artikel 202-205 i [CIR] 1992, som kan fradrages i den samlede skattepligtige indkomst […], fradrages op til det overskud, som er tilbage efter anvendelse af artikel 76; dette fradrag gennemføres under hensyntagen til, hvor overskuddet stammer fra og efter prioritet af de overskud, som beløbene vedrører.« Tvisten i hovedsagen og det præjudicielle spørgsmål Cobelfret, et selskab med hjemsted i Belgien, har i løbet af skatteårene 1992-1998 modtaget udbytte af dets kapitalandele i selskaber med hjemsted i Fællesskabet, alt imens det i løbet af flere af disse skatteår har lidt tab. I medfør af den belgiske lovgivning har Cobelfret hverken kunne anvende DBI-fradraget for de skatteår, hvor det har lidt tab, eller fremføre den del af DBI-fradraget, som det ikke har anvendt, til det efterfølgende skatteår, når det DBI-fradrag, som Cobelfret kunne gøre krav på, oversteg dets skattepligtige overskud. Cobelfret, som derfor var af en opfattelse, at det udbytte, som det havde modtaget, ikke fuldstændigt var fritaget for skat, indgav klager over selskabsskatteansættelserne for skatteårene 1992-1998. Disse klager blev afvist, og Cobelfret indbragte sagen for rechtbank van eerste aanleg te Antwerpen, som i en dom afsagt den 16. december 2005 bl.a. fandt, at en begrænsning af DBI-fradraget til overskud realiseret i løbet af beskatningsperioden, som vedbliver at bestå efter anvendelsen af artikel 199 i CIR 1992, resulterer i en delvis beskatning af det udloddede udbytte hos Cobelfret, hvilket er uforeneligt med artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435. Belgische Staat appellerede denne dom til hof van beroep te Antwerpen. Denne ret fandt, at det med henblik på fastlæggelsen af Cobelfrets skattepligtige overskud for de omtvistede skatteår er nødvendigt at afklare, om direktiv 90/435 har direkte virkning, samt om artikel 205, stk. 2, i CIR 1992 eventuelt er uforenelig med dette direktiv. Hof van beroep te Antwerpen har under disse omstændigheder besluttet at udsætte sagen og forelægge Domstolen følgende præjudicielle spørgsmål: »Er bestemmelser som de belgiske om fradrag i den samlede skattepligtige indkomst [DBI-ordningen], hvorefter det relevante udbytte i første række lægges til moderselskabets beskatningsgrundlag, og det således modtagne udbytte i overensstemmelse med artikel 205, stk. 2, i [CIR 1992] herefter i næste række kun kan fratrækkes moderselskabets beskatningsgrundlag (med 95%), i det omfang moderselskabet har et skattepligtigt overskud, forenelige med artikel 4 i direktiv 90/435 […], når en sådan begrænsning af fradrag for samlet skattepligtig indkomst får til virkning, at et moderselskab bliver beskattet af det modtagne udbytte i et senere skatteår, hvis det ikke havde eller kun havde et utilstrækkeligt skattepligtigt overskud i den periode, hvor udlodningen skete, fordi det skattemæssige underskud for det relevante skatteår blev anvendt urigtigt og således ikke længere kan henføres til et beløb, der svarer til det modtagne udbytte, som — såfremt der ikke havde været et skattemæssigt underskud — under alle omstændigheder ville have været 95% skattefrit?« Om det præjudicielle spørgsmål Formaliteten Som det fremgår af artikel 1 i direktiv 90/435 vedrører direktivet overskud, som selskaber i en medlemsstat modtager som udbytte fra deres datterselskaber i andre medlemsstater. Desuden definerer samme direktivs artikel 2 direktivets anvendelsesområde ud fra de former for selskaber, som er opregnet i bilaget til det nævnte direktiv, mens direktivets artikel 3, stk. 1, fastsætter, hvor stor en kapitalandel et selskab skal besidde for at kunne anses for et moderselskab, og et andet selskab for dets datterselskab som omhandlet i direktiv 90/435. Det bemærkes herved, at den forelæggende ret hverken har angivet, hvor det udbytte, som Cobelfret har modtaget, stammer fra, eller størrelsen af Cobelfrets kapitalandel i de udloddende selskaber. Cobelfret har for Domstolen gjort gældende — hvilket ikke bestrides af den belgiske regering — at selskabet har modtaget udbytte fra dets datterselskaber med hjemsted i Det Forenede Kongerige, og at dets kapitalandele i disse selskaber opfylder betingelserne i artikel 3 i direktiv 90/435. Undersøgelsen af rigtigheden af disse omstændigheder er unddraget Domstolens kompetence og tilkommer den nationale ret (dom af 16.3.1978, sag 104/77, Oehlschläger, Sml. s. 791 , præmis 4), og inden for rammerne af det samarbejde mellem Domstolen og de nationale retter, som er indført ved artikel 234 EF, tilkommer det ligeledes udelukkende den nationale ret på grundlag af omstændighederne i den konkrete sag at vurdere, såvel om en præjudiciel afgørelse er nødvendig for, at den kan afsige dom, som relevansen af de spørgsmål, den forelægger Domstolen (jf. i denne retning dom af 7.6.2005, sag C-17/03, VEMW m.fl., Sml. I, s. 4983 , præmis 34 og den deri nævnte retspraksis). Den formodning om relevans, som knytter sig til præjudicielle spørgsmål fra de nationale retter, kan kun undtagelsesvis afvises, navnlig når det klart fremgår, at den ønskede fortolkning af den i disse spørgsmål omhandlede fællesskabsret savner enhver forbindelse med realiteten i hovedsagen eller dennes genstand (dom af 17.7.2008, sag C-500/06, Corporación Dermoestética, Sml. I, s. 5785 , præmis 23 og den deri nævnte retspraksis). I den foreliggende sag fremgår det imidlertid ikke klart, at den fortolkning af fællesskabsretten, som den forelæggende ret har anmodet om, er helt uden relevans for sidstnævnte, idet bemærkes, at det hverken af Cobelfret, af den belgiske regering eller af Kommissionen for De Europæiske Fællesskaber er blevet bestridt, at anmodningen om præjudiciel afgørelse kan antages til realitetsbehandling. Om realiteten Anmodningen om præjudiciel afgørelse vedrører for det første fortolkningen af artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435. For det andet er det den forelæggende rets opfattelse, at det er nødvendigt at få oplyst, om denne bestemmelse har direkte virkning. Disse to aspekter bør undersøges hver for sig. Om rækkevidden af artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435 Med sit spørgsmål ønsker den forelæggende ret nærmere bestemt oplyst, om artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435 skal fortolkes således, at den er til hinder for en medlemsstats lovgivning, hvorefter det udbytte, som et moderselskab modtager, indgår i moderselskabets beskatningsgrundlag for derefter at fratrækkes i dette beskatningsgrundlag med 95%, for så vidt som der for den omhandlede skatteperiode efter fradrag for andre fritagne udbytter består et overskud. Det bemærkes herved, at direktiv 90/435, som det bl.a. fremgår af tredje betragtning hertil, har til formål at fjerne forskelsbehandlingen mellem samarbejde mellem selskaber fra forskellige medlemsstater og samarbejde mellem selskaber fra samme medlemsstat ved indførelse af en fælles beskatningsordning og således lette sammenslutninger af selskaber på fællesskabsplan (jf. dom af 3.4.2008, sag C-27/07, Banque Fédérative du Crédit Mutuel, Sml. I, s. 2067 , præmis 23 og den deri nævnte retspraksis). Med henblik på at sikre en skattemæssig neutralitet for udlodning af udbytte fra et datterselskab med hjemsted i en medlemsstat til dets moderselskab med hjemsted i en anden medlemsstat tilsigter direktiv 90/435 at undgå økonomisk dobbeltbeskatning af et sådant udbytte, dvs. at undgå, at det udloddede udbytte først beskattes hos datterselskabet, og dernæst beskattes hos moderselskabet (jf. i denne retning dommen i sagen Banque Fédérative du Crédit Mutuel, præmis 24 og 27). For at virkeliggøre disse mål bestemmer artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435, at hvis et moderselskab som selskabsdeltager fra sit datterselskab modtager udbytte, kan den medlemsstat, hvori moderselskabet er hjemmehørende, enten undlade at beskatte dette udbytte eller give selskabet tilladelse til fra skattebeløbet at trække den del af datterselskabets skat, der vedrører dette udbytte, og i givet fald det kildeskattebeløb, der er opkrævet af den medlemsstat, hvor datterselskabet er hjemmehørende, dog højst den tilsvarende nationale skat (dommen i sagen Banque Fédérative du Crédit Mutuel, præmis 25). Domstolen har allerede fastslået, at artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435 udtrykkeligt overlader medlemsstaterne valget mellem en fritagelsesordning og en modregningsordning, som for den selskabsdeltager, som modtager udbyttet, ikke nødvendigvis giver det samme resultat (jf. i denne retning dom af 12.12.2006, sag C-446/04, Test Claimants in the FII Group Litigation, Sml. I, s. 11753 , præmis 43 og 44). Det fremgår af de indlæg, som den belgiske regering har afgivet for Domstolen, at den ordning, som Kongeriget Belgien har valgt, er den ordning, som er fastsat i artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435. Ifølge den belgiske regering sikrer DBI-fradraget, at der ikke opkræves nogen skat hos moderselskabet af udbytte, som sidstnævnte har modtaget af dets kapitalandele i dets datterselskab. Det bemærkes, at den pligt, som den medlemsstat, som har valgt at anvende ordningen fastsat i artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435, har til at afstå fra beskatning af det udbytte, som moderselskabet modtager i dets egenskab af selskabsdeltager fra datterselskabet, er ubetinget og alene underlagt artikel 4, stk. 2 og 3, samt direktivets artikel 1, stk. 2. Navnlig indeholder nævnte direktivs artikel 4, stk. 1, første led, ingen krav om, at der skal foreligge andre skattepligtige overskud, for at udbytte modtaget af moderselskabet ikke beskattes. DBI-ordningen, hvorefter udbytte modtaget af moderselskabet indgår i moderselskabets beskatningsgrundlag, og hvorefter et beløb svarende til 95% af dette udbytte kun fratrækkes i dette beskatningsgrundlag, hvis moderselskabet har et skattepligtigt overskud, bevirker imidlertid, at sidstnævnte kun fuldt ud kan benytte denne fordel, dersom det for samme periode hvad angår andre skattepligtige indtægter ikke har haft et tab. Som generaladvokaten har anført i punkt 23 i forslaget til afgørelse, kan medlemsstaterne ikke ensidigt indføre begrænsninger, såsom et krav om, at moderselskabet skal have et skattepligtigt overskud, og således opstille betingelser for muligheden for at kunne anvende fordelene fastsat i direktiv 90/435. Når moderselskabet desuden ikke realiserer andre skattepligtige overskud for den omhandlede beskatningsperiode, bevirker en lovgivning som den i hovedsagen omhandlede, at moderselskabets tab reduceres svarende til det modtagne udbytte. Den belgiske regering har herved anerkendt, at begrænsningen af DBI-fradraget har konsekvenser for moderselskabets tab. Ifølge den belgiske regering er sådanne konsekvenser for tabene imidlertid ikke forbudt i henhold til artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435. Det bemærkes, at det fremgår af de sagsakter, der er fremlagt for Domstolen, at den belgiske skattelovgivning i princippet tillader, at tab fremføres til efterfølgende skatteår. Derfor har formindskelsen af moderselskabets tab, som således kan fremføres hvad angår modtaget udbytte, betydning for dette selskabs beskatningsgrundlag for det skatteår, som følger efter det skatteår, i løbet af hvilket udbyttet modtages, for så vidt som disse overskud overstiger de tab, som kan fremføres. Som følge af formindskelsen af de tab, som kan fremføres, er det nævnte beskatningsgrundlag således højere. Det følger heraf, at selv om udbytte, som et moderselskab modtager, ikke pålægges selskabsskat for det skatteår, i løbet af hvilket udbyttet udloddes, kan den nævnte formindskelse af moderselskabets tab bevirke, at det nævnte moderselskab indirekte beskattes af dette udbytte i efterfølgende skatteår, når moderselskabet har et overskud. En sådan konsekvens af begrænsningen af DBI-fradraget er imidlertid hverken forenelig med ordlyden af, formålet med eller ordningen i direktiv 90/435. For det første — og i modsætning til, hvad den belgiske regering har anført — kan det ikke af anvendelsen i artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435 af udtrykket »undlade at beskatte« i stedet for verbet »fritage« udledes, at denne bestemmelse tillader en sådan virkning af begrænsningen af DBI-fradraget for moderselskabets tab. Som generaladvokaten har anført i punkt 28 i forslaget til afgørelse, erder intet i direktiv 90/435’s opbygning eller formål, der antyder, at der er nogen betydelig forskel mellem begreberne »undlade at beskatte« og »skattefritagelse« med hensyn til det udbytte, som moderselskabet modtager, henset til, at Domstolen i flæng har anvendt såvel begrebet »fritagelse« som forpligtelsen til at »undlade at beskatte« i den i artikel 4, stk. 1, nævnte betydning (jf. bl.a. dom af 12.12.2006, sag C-374/04, Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation, Sml. I, s. 11673 , præmis 53, samt dommen i sagen Test Claimants in the FII Group Litigation, præmis 44 og 102, og dommen i sagen Banque Fédérative du Crédit Mutuel, præmis 44). For det andet har den belgiske regering gjort gældende, at DBI-ordningen er forenelig med direktiv 90/435, eftersom denne ordning, idet den underlægger udbytte modtaget fra datterselskaber med hjemsted i Belgien og udbytte modtaget fra datterselskaber med hjemsted i andre medlemsstater den samme skattemæssige behandling, virkeliggør det mål, som er angivet i tredje betragtning til dette direktiv, og som består i at fjerne enhver form for forskelsbehandling, der består mellem samarbejde mellem selskaber fra forskellige medlemsstater i forhold til samarbejde mellem selskaber med hjemsted i en medlemsstat. Som det fremgår af denne doms præmis 39 og 40, gør DBI-ordningen, når moderselskabet ikke har realiseret andre skattepligtige overskud i den periode, i løbet af hvilken udbyttet er modtaget, det ikke fuldt ud muligt at virkeliggøre målet om at forhindre en økonomisk dobbeltbeskatning som fastsat i artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435. Selv om Kongeriget Belgien ved at anvende den nævnte ordning på såvel udbytte udloddet af hjemmehørende datterselskaber som udbytte udloddet af datterselskaber med hjemsted i andre medlemsstater har søgt at fjerne enhver form for forskelsbehandling af samarbejde mellem selskaber fra forskellige medlemsstater i forhold til samarbejde mellem selskaber fra den samme medlemsstat, begrunder dette ikke anvendelsen af en ordning, som ikke er forenelig med systemet til undgåelse af økonomisk dobbeltbeskatning fastsat i samme direktivs artikel 4, stk. 1, første led. For det tredje kan den belgiske regering, som ikke har gjort gældende, at den valgte ordning er den afregningsordning, som er fastsat i nævnte direktivs artikel 4, stk. 1, andet led, ikke påberåbe sig, at begrænsningen af DBI-fradraget mindst giver det samme resultat som denne afregningsordning, og gøre gældende, at intet tyder på, at den anden ordning, som fremgår af artikel 4, stk. 1, første led, vil give et gunstigere resultat end den ordning, som er fastsat i artikel 4, stk. 1, andet led. Som det er anført i denne doms præmis 31, giver valget mellem fritagelsesordningen og afregningsordningen ikke nødvendigvis det samme resultat for det selskab, som modtager udbytte. Det følger desuden af Domstolens praksis, at en medlemsstat, der ikke har gennemført bestemmelserne i et direktiv i national ret, ikke kan gøre de begrænsninger, som ville have kunnet pålægges i henhold til disse bestemmelser, gældende over for fællesskabsborgerne (jf. dom af 30.3.2006, sag C-184/04, Uudenkaupungin kaupunki, Sml. I, s. 3039 , præmis 28 og den deri nævnte retspraksis). Ligeledes kan en medlemsstat, som ved gennemførelsen af et direktiv har valgt at anvende en af de alternative ordninger, som er fastsat i direktivet, ikke påberåbe sig de virkninger eller begrænsninger, som gennemførelsen af den anden ordning ville have medført. For det fjerde bemærkes, at den belgiske regerings henvisninger til Rådets direktiv 90/434/EØF af 23. juli 1990 om en fælles beskatningsordning ved fusion, spaltning, tilførsel af aktiver og ombytning af aktier vedrørende selskaber i forskellige medlemsstater ( EFT L 225, s. 1 ) såvel som den af Organisationen for Økonomisk Samarbejde og Udvikling (OECD) udarbejdede modelkonvention er uden relevans for fortolkningen af artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435. I modsætning til, hvad den belgiske regering har anført, kan det ikke udledes af direktiv 90/434, herunder navnlig dets artikel 6, at artikel 4, stk. 1, første led, i direktivet kun opstiller et krav om, at udbytte modtaget af et moderselskab med hjemsted i Belgien fra dets datterselskaber med hjemsted i andre medlemsstater skal behandles på samme måde som udbytte, som datterselskaber af dette selskab, som har hjemsted i Belgien, har udloddet, uden at forbyde konsekvenserne for de tab, som er en følge af begrænsningen af DBI-fradraget. Artikel 6 i direktiv 90/434 bestemmer således, at i det omfang medlemsstaterne ved fusioner, spaltninger, tilførsel af aktiver og ombytning af aktier mellem selskaber i det indskydende selskabs medlemsstat anvender bestemmelser, der giver mulighed for, at det modtagende selskab overtager det indskydende selskabs i skattemæssig henseende endnu ikke afskrevne tab, skal de udvide disse bestemmelser til også at gælde for det modtagende selskabs faste driftssteder, som er beliggende på deres område, når de overtager det indskydende selskabs i skattemæssig henseende endnu ikke afskrevne tab. En sådan bestemmelse har således et andet indhold end artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435. Desuden henviser den på ingen måde til denne bestemmelse. Den belgiske regering kan heller ikke påberåbe sig, at den af OECD udarbejdede modelkonvention ikke indeholder præcise regler for de fremgangsmåder, som skal anvendes ved gennemførelsen af fritagelsesordningen, hvorfor det tilkommer medlemsstaterne at fastlægge disse. Det bemærkes herved, at en fællesskabsretsakt såsom direktiv 90/435, medmindre andet udtrykkeligt er bestemt, skal fortolkes inden for rammerne af de fællesskabsretlige kilder og Fællesskabets retsorden (jf. i denne retning dom af 9.10.1973, sag 12/73, Muras, Sml. s. 963 , præmis 7). Det er kun dersom der ikke på fællesskabsplan er truffet foranstaltninger med henblik på at indføre ensartede eller harmoniserede regler, at det tilkommer medlemsstaterne, som fortsat er kompetente til at fastlægge kriterierne for fordelingen af deres respektive beskatningsbeføjelser, enten gennem overenskomst eller på egen hånd at træffe de nødvendige foranstaltninger til at undgå dobbeltbeskatning ved bl.a. at anvende de kriterier for fordeling af kompetencen, som følges i den internationale praksis på skatteområdet, herunder de af OECD udarbejdede modelkonventioner (jf. i denne retning dom af 13.3.2007, sag C-524/04, Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation, Sml. I, s. 2107 , præmis 49 og den deri nævnte retspraksis). Dette er imidlertid ikke tilfældet i den foreliggende sag. Henset til det ovenstående skal det forelagte spørgsmål besvares med, at artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435 skal fortolkes således, at den er til hinder for en medlemsstats lovgivning som den i hovedsagen omhandlede, hvorefter udbytte, som et moderselskab modtager, indgår i moderselskabets beskatningsgrundlag for derefter at fratrækkes i dette beskatningsgrundlag med 95%, for så vidt som der for den omhandlede skatteperiode efter fradrag for andre fritagne udbytter består et overskud. Om den direkte virkning af artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435 Det bemærkes, at ifølge Domstolens faste praksis kan borgerne i alle tilfælde, hvor bestemmelserne i et direktiv ud fra et indholdsmæssigt synspunkt fremstår som ubetingede og tilstrækkeligt præcise, ved de nationale domstole påberåbe sig disse bestemmelser over for staten, enten når denne ikke rettidigt har gennemført direktivet i national ret, eller når den ikke har gennemført det korrekt (jf. bl.a. dom af 19.11.1991, forenede sager C-6/90 og C-9/90, Francovich m.fl., Sml. I, s. 5357 , præmis 11, af 11.7.2002, sag C-62/00, Marks & Spencer, Sml. I, s. 6325 , præmis 25, og af 5.10.2004, forenede sager C-397/01 — C-403/01, Pfeiffer m.fl., Sml. I, s. 8835 , præmis 103). Den belgiske regering har anført, at det valg, som medlemsstaterne har i medfør af artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435 med hensyn til fremgangsmåderne ved den skattemæssige behandling af udbytte udloddet til et moderselskab af dets datterselskab, samt den manglende præcisering vedrørende disse fremgangsmåder og deres rækkevidde bevirker, at denne bestemmelse ikke er ubetinget, eller i det mindste ikke tilstrækkeligt præcis til, at den kan have direkte virkning. Ifølge den belgiske regering kan den nævnte bestemmelse højst anses for ubetinget og tilstrækkeligt præcis hvad angår det mindsteresultat, som er sikret ved gennemførelsen af hver af de fremgangsmåder, som den tillader. Det fremgår herved af Domstolens faste praksis, at den omstændighed, at medlemsstaterne kan vælge mellem flere forskellige midler til at nå det mål, som er foreskrevet ved et direktiv, ikke udelukker, at private ved de nationale domstole kan gøre de rettigheder gældende, som kan fastslås med tilstrækkelig sikkerhed alene på grundlag af direktivets bestemmelser (jf. bl.a. dommen i sagen Frankovich m.fl., præmis 17, og dom af 17.7.2008, sag C-226/07, Flughafen Köln/Bonn, Sml. I, s. 5999 , præmis 30). I det foreliggende tilfælde er det imidlertid ikke nødvendigt at undersøge, om det, uanset den valgmulighed, som er overladt medlemsstaterne ved artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435, er muligt at fastslå indholdet af de mindsterettigheder, som tildeles private i medfør af dette direktiv. For så vidt som det fremgår af sagsakterne, at Kongeriget Belgien har valgt ordningen fastsat i artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435, er det tilstrækkeligt at undersøge, om denne bestemmelse er ubetinget og tilstrækkeligt præcis til, at den kan påberåbes ved de nationale domstole. Forpligtelsen til at undlade at beskatte udbytte udloddet af et datterselskab til dets moderselskab, som er fastsat i nævnte artikel 4, stk. 1, første led, er formuleret klart og utvetydigt og er ikke underlagt nogen betingelse eller i forbindelse med dens gennemførelse eller virkning betinget af vedtagelsen af nogen som helst anden retsakt, hverken fra fællesskabsinstitutionerne eller medlemsstaterne. Det følger heraf, at artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435 er ubetinget og tilstrækkeligt præcis til, at den kan påberåbes ved de nationale domstole. Om anmodningen vedrørende en begrænsning af dommens tidsmæssige virkninger Den belgiske regering har i sine skriftlige indlæg anmodet Domstolen om at begrænse dommens tidsmæssige virkninger for det tilfælde, at den måtte fortolke artikel 4, stk. 1, i direktiv 90/435 således, at den er til hinder for en national lovgivning som DBI-ordningen. Til støtte for anmodningen har den belgiske regering påberåbt sig den berettigede forventning, som denne regering måtte have, eftersom Kommissionen stiltiende havde godkendt DBI-ordningen, det uklare anvendelsesområde for den nævnte artikel 4, stk. 1, manglen på retspraksis på dette område samt de konsekvenser, som denne dom måtte have for de belgiske offentlige finanser, hvis denne ordning blev fundet uforenelig med direktiv 90/435. Det følger af Domstolens faste praksis, at Domstolen kun undtagelsesvis under anvendelse af et almindeligt retssikkerhedsprincip, der er knæsat i Fællesskabets retsorden, vil kunne finde anledning til at begrænse enhver interesseret parts mulighed for at påberåbe sig den således fortolkede bestemmelse med henblik på anfægtelse af tidligere i god tro stiftede retsforhold. For at der kan træffes bestemmelse om en sådan begrænsning, skal to hovedbetingelser være opfyldt, nemlig at de berørte kredse skal være i god tro, og at der skal være fare for alvorlige forstyrrelser (jf. dom af 18.1.2007, sag C-313/05, Brzeziński, Sml. I, s. 513 , præmis 56 og den deri nævnte retspraksis). Uden at det er nødvendigt at gennemgå den belgiske regerings argumenter vedrørende en berettiget forventning, bemærkes — som generaladvokaten har anført i punkt 36 i forslaget til afgørelse — at den belgiske regering på ingen måde i sine skriftlige indlæg eller under retsmødet har søgt at føre bevis for, at der foreligger en risiko for alvorlige økonomiske forstyrrelser. Der er derfor ikke anledning til at begrænse dommens tidsmæssige virkninger. Sagens omkostninger Da sagens behandling i forhold til hovedsagens parter udgør et led i den sag, der verserer for den forelæggende ret, tilkommer det denne at træffe afgørelse om sagens omkostninger. Bortset fra nævnte parters udgifter kan de udgifter, som er afholdt i forbindelse med afgivelse af indlæg for Domstolen, ikke erstattes. På grundlag af disse præmisser kender Domstolen (Første Afdeling) for ret: Artikel 4, stk. 1, første led, i Rådets direktiv 90/435/EØF af 23. juli 1990 om en fælles beskatningsordning for moder- og datterselskaber fra forskellige medlemsstater skal fortolkes således, at den er til hinder for en medlemsstats lovgivning som den i hovedsagen omhandlede, hvorefter udbytte, som et moderselskab modtager, indgår i moderselskabets beskatningsgrundlag for derefter at fratrækkes i dette beskatningsgrundlag med 95%, for så vidt som der for den omhandlede skatteperiode efter fradrag for andre fritagne udbytter består et overskud. Artikel 4, stk. 1, første led, i direktiv 90/435 er ubetinget og tilstrækkeligt præcis til at kunne påberåbes ved de nationale domstole. Underskrifter ( *1 ) – Processprog: nederlandsk.

62006CJ0388

sv

Fördragsbrott – Underlåtenhet att inom den angivna fristen anta de bestämmelser som är nödvändiga för att följa rådets direktiv 2003/96/EG av den 27 oktober 2003 om en omstrukturering av gemenskapsramen för beskattning av energiprodukter och elektricitet (EUT L 283, s. 51). Domslut Republiken Frankrike har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt rådets direktiv 2003/96/EG av den 27 oktober 2003 om en omstrukturering av gemenskapsramen för beskattning av energiprodukter och elektricitet, genom att inte inom den angivna fristen anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa direktivet. Republiken Frankrike skall ersätta rättegångskostnaderna.

61989CJ0060

pt

Por acórdão de 7 de Novembro de 1988, que deu entrada no Tribunal de Justiça em 1 de Março de 1989, a cour d'appel d'Aix-en-Provence colocou, nos termos do artigo 177.° do Tratado CEE, uma questão prejudicial relativa à interpretação da noção de medicamento e à sua definição em direito comunitário. Estas questões foram suscitadas no âmbito de processos crime por exercício ilegal e cumplicidade de exercício ilegal de farmácia contra, respectivamente, D. Samanni por ter vendido eosina a 2 % e álcool rectificado a 70 % no estabelecimento «Casino», de que era director em Marselha, e J. Monteil por ter abastecido o primeiro réu desses dois produtos, enquanto director da central de compras do grupo «Casino». Considerando que os dois produtos deviam ser considerados medicamentos cuja venda é, nos termos do artigo L.511 do código francês da saúde pública, reservada aos farmacêuticos, o Sindicato dos Farmacêuticos de Bouches-du-Rhône constituiu-se parte civil contra os réus. Condenados, cada um, pelo tribunal correctionnel de Marselha, em 14 de Junho de 1988, a 800 FF de multa, um franco de indemnização e 2000 FF nos termos do artigo 475.1 do Código de Processo Penai, D. Samanni e J. Monteil interpuseram recurso dessa decisão perante a cour d'appel d'Aix-en-Provence, alegando que nem a eosina a 2 % nem o àlcool rectificado a 70 % podiam ser considerados medicamentos, quer na acepção do artigo L.511 do código da saúde pública quer na do artigo 1.° da Directiva 65/65/CEE do Conselho, de 26 de Janeiro de 1965, relativa à aproximação das disposições legislativas, regulamentares e administrativas, respeitantes às especialidades farmacêuticas ( JO 1965, 22, p. 369 ; EE 13 FI p. 18). Foi nestas condições que o órgão jurisdicional nacional colocou ao Tribunal de Justiça uma questão prejudicial relativa à questão de saber «se a eosina a 2 % e o álcool rectificado a 70 % são medicamentos, cuja venda está reservada aos farmacêuticos, tal como definidos pelo direito comunitário europeu». Para mais ampla exposição dos factos, da tramitação do processo, bem como das observações escritas apresentadas perante o Tribunal de Justiça, remete-se para o relatório para audiência. Estes elementos dos autos apenas serão adiante retomados na medida do necessário para a fundamentação da decisão do Tribunal. A questão apresentada pelo órgão jurisdicional nacional divide-se, na realidade, em duas. Através da primeira, pretende saber se os produtos do tipo da eosina a 2 % e o álcool rectificado a 70 % são abrangidos pela definição comunitária de medicamento dada pela Directiva 65/65. Através da segunda, quer saber em que medida o direito comunitário permite à legislação interna de um Estado-membro reservar a venda dos medicamentos aos farmacêuticos. Quanto à classificação da eosina a 2 % e do álcool rectificado a 70 % Resulta dos autos e dos debates travados perante o Tribunal de Justiça que a qualificação dos dois produtos em causa deve ser examinada tanto em relação à Directiva 65/65, já referida, como em relação Directiva 76/768/CEE do Conselho, de 27 de Julho de 1976, relativa à aproximação das legislações dos Estados-membros respeitantes aos produtos cosméticos ( JO L 262, p. 169 ; EE 15 Fl p. 206). A Directiva 65/65, alterada várias vezes, define especialidade farmacêutica como «todo o medicamento preparado antecipadamente, introduzido no mercado com denominação e acondicionamento especiais». Nos termos do artigo 1.°, n.° 2, primeiro parágrafo, da Directiva 65/65, medicamento é «toda a substância ou composição apresentada como possuindo propriedades curativas ou preventivas relativas a doenças humanas ou animais», e, nos termos do segundo parágrafo, é igualmente considerada medicamento «a substância ou composição que possa ser administrada ao homem ou ao animal com vista a estabelecer um diagnóstico médico ou a restaurar, corrigir ou modificar as funções orgânicas no homem ou no animal». Esta directiva dá assim duas definições de medicamento: uma definição de medicamento «por apresentação», uma definição do medicamento «por função». Um produto é um medicamento se for abrangido por uma ou pela outra destas definições. Convém acrescentar que estas duas definições não podem ser consideradas rigorosamente distintas. Como refere o acórdão de 3 de Novembro de 1983, Van Bennekom, n.° 22 ( 227/82, Recueil, p. 3883 ), uma substância que possua «propriedades curativas ou preventivas relativas a doenças humanas ou animais», na acepção da primeira definição comunitária e que portanto não seja «apresentada» como tal, é abrangida, em princípio, pelo âmbito de aplicação da segunda definição comunitária do medicamento. O artigo 1.°, n.° 1, da Directiva 76/768, atrás referida, define o produto coméstico como «toda a substância ou preparação destinada a ser posta em contacto com as diversas partes superficiais do corpo humano (epiderme, sistemas piloso e capilar, lábios e órgãos genitais externos) ou com os dentes e mucosas bucais, tendo em vista exclusiva ou principalmente limpá-las, perfumá-las ou protegê-las, a fim de as manter em bom estado, modificar o seu aspecto ou corrigir os odores corporais». Como resulta do do seu quinto considerando que especifica que esta directiva «visa apenas os produtos cosméticos e não as especialidades farmacêuticas e os medicamentos», as regras impostas pela Directiva 76/768, atrás referida, são apenas relativas aos produtos cosméticos e não aos medicamentos. Consequentemente, embora não esteja excluído que, nos casos duvidosos, a definição do produto cosmético seja aproximada da de medicamento, antes de um produto ser qualificado de medicamento por função, também é verdade que um produto que apresente a natureza de um medicamento ou de uma especialidade farmacêutica não é abrangido pelo âmbito de aplicação da Directiva 76/768 e está apenas sujeito às disposições da Directiva 65/65, atrás referida, e das que a alteraram. Aliás, esta conclusão é a única que é conforme ao objectivo de protecção da saúde pública que ambas as directivas prosseguem, uma vez que o regime jurídico das especialidades farmacêuticas é mais rigoroso do que o dos produtos cosméticos, tendo em consideração os perigos especiais que estas podem representar para a saúde pública e que, geralmente, não representam os produtos cosméticos. Nestas condições, mesmo que fosse abrangido pela definição do artigo 1.°, n.° 1, da Directiva 76/768, um produto deve, no entanto, ser considerado um «medicamento» e ser sujeito ao regime correspondente se for apresentado como possuindo propriedades curativas ou preventivas em relação às doenças, ou se for destinado a ser administrado com vista a restaurar, corrigir ou modificar as funções orgânicas. Assim, há que investigar se os produtos do tipo da eosina a 2 % e o álcool rectificado a 70 °/o fazem parte da definição de medicamento. Tendo em conta as considerações anteriores, as diversas circunstâncias invocadas perante o Tribunal de Justiça por D. Samanni e J. Monteil, para demonstrar que os dois produtos em causa estão incluídos no âmbito de aplicação da directiva relativa aos produtos cosméticos, não podem ser consideradas como significativas. Não pode assim ser invocado, em especial, que a eosina a 2 % e o álcool rectificado a 70 % são «aplicados superficialmente» sobre a pele, porque tal pode ser também o caso de medicamentos, nem a menção de precauções de utilização, como a de «Não engolir», nem a circunstância de esses produtos não serem «destinados a ser ingeridos, inalados, injectados ou implantados no corpo humano», porque, embora a Directiva 76/768 exclua do seu âmbito de aplicação os produtos que tenham este modo de utilização, também de modo nenhum abrange no seu âmbito de aplicação os produtos que tenham por simples característica ser utilizados de modo diferente. Todavia, é um facto e, aliás, igualmente referido por D. Samanni e J. Monteil e pela Comissão, que a eosina a 2 % e o alcool rectificado a 70 % têm propriedades anti-sépticas e antibacterianas. Como o salienta a Comissão, quando a eosina a 2 % e o àlcool rectificado a 70 % forem apresentados como anti-sépticos e bactericidas para o tratamento ou a prevenção de infecções e de lesões da pele, entram na definição de medicamento por apresentação, na acepção da Directiva 65/65. No entanto, convém acrescentar que, segundo o acórdão de 30 de Novembro de 1983, Van Bennekom, atrás referido, a noção de «apresentação» de um produto deve ser interpretada de modo extensivo e há que considerar que um produto é «apresentado como possuindo propriedades curativas ou preventivas», na acepção da Directiva 65/65 não apenas quando é «descrito» ou «recomendado» expressamente como tal, eventualmente por meio de rótulos, literatura explicativa ou por apresentação oral, mas, também, sempre que aparecer, de modo mesmo implícito mas certo, aos olhos de um consumidor medianamente informado, que o referido produto deve, tendo em conta a sua apresentação, ter as propriedades que evoca. Embora, segundo o mesmo acórdão, a forma externa dada ao produto em causa possa constituir, a este respeito, um indício sério, sem ser, todavia, exclusivo ou determinante, há que especificar que essa «forma» deve abranger não apenas a do próprio produto, mas também o seu acondicionamento, que pode pretender, por razões de política comercial, fazê-lo assemelhar a um medicamento, e que é necessário ter em consideração a atitude de um consumidor medianamente informado a quem a forma dada a um produto pode inspirar uma confiança especial, do tipo da que inspiram normalmente as especialidades farmacêuticas tendo em conta as garantias que envolvem tanto o seu fabrico como a sua comercialização. No que diz respeito à questão de saber se a eosina a 2 % e o álcool rectificado a 70 % devem ser ou não qualificados de medicamentos por função, o facto de se tratar de produtos anti-sépticos e bactericidas não é por si só determinante. Com efeito, mesmo limitada aos que podem contribuir para a prevenção ou a cura das doenças, a gama dos produtos anti-sépticos e bactericidas é muito ampla. Compreende tanto os sabões vulgares a que não se reconhece de modo nenhum a qualidade de medicamentos como os anti-sépticos muito fortes utilizados em cirurgia, aos quais essa qualidade não pode ser recusada. Convém salientar que a eosina a 2 °/o e o álcool rectificado a 70 °/o são desigualmente conhecidos e utilizados nos Estados-membros, sendo usados em condições diferentes e a sua composição completada também por adjuvantes diferentes. Ora, se a citada Directiva 65/65 tem por objectivo essencial, como o refere o seu quarto considerando, eliminar os entraves às trocas comerciais das especialidades farmacêuticas na Comunidade e se, para esse fim, dá, no artigo 1.°, uma definição da especialidade farmacêutica e de medicamento, no entanto, apenas constitui, como salienta o acórdão de 30 de Novembro de 1983, Van Bennekom, atrás referido, a primeira fase da harmonização das regulamentações nacionais em matéria de produção e distribuição dos produtos farmacêuticos. Neste estádio do direito comunitário, é difícil evitar que subsistam temporariamente e, sem dúvida, também enquanto a harmonização das medidas necessárias para assegurar a protecção da saúde não for mais completa, diferenças entre os Estados-membros na qualificação dos produtos. Nestas condições, compete às autoridades nacionais determinar, sob controlo judicial, se a eosina a 2 % e o álcool rectificado a 70 °/o são ou não medicamentos por função, na acepção do artigo 1.°, n.° 2, segundo parágrafo, da Directiva 65/65. A este respeito há que tomar em conta os adjuvantes que completam a composição do produto, os seus modos de utilização, o âmbito da sua difusão, o conhecimento que dele têm os consumidores e os riscos que pode provocar a sua utilização. Assim, há que responder à primeira parte da questão prejudicial no sentido de que: a) a eosina a 2 °/o e o álcool rectificado a 70 % são medicamentos na acepção do artigo 1.°, n.° 2, primeiro parágrafo, da Directiva 65/65/CEE, de 26 de Janeiro de 1965, relativa à aproximação das disposições legislativas, regulamentares e administrativas respeitantes às especialidades farmacêuticas, desde que sejam apresentados como possuindo propriedades curativas ou preventivas; b) a qualificação desses produtos à luz da segunda definição de medicamento enunciada no artigo 1.°, n.° 2, segundo parágrafo, da Directiva 65/65/CEE deve ser feita tendo em conta os adjuvantes que completam a composição do produto, o seu modo de utilização, a amplitude da sua difusão, o conhecimento que dele têm os consumidores e os riscos que a sua utilização pode provocar. Quanto ao monopólio dos farmacêuticos Resulta do acórdão de reenvio e do conjunto das peças processuais que o órgão jurisdicional a quo estabelece uma ligação entre a qualificação de um produto como medicamento e a sua venda exclusiva nas farmácias. Deste modo, é necessario recordar, a título preliminar, o objectivo da regulamentação comunitária em matéria de medicamentos. A Directiva 65/65, atrás referida, bem como as diferentes directivas que a alteraram têm por único objectivo dar uma definição comunitária de medicamento e de especialidade farmacêutica, com excepção das especialidades farmacêuticas mencionadas no artigo 34.°, da segunda Directiva 75/319/CEE do Conselho, de 20 de Maio de 1975 ( JO L 147, p. 13 ; EE 13 F4 p. 92), a fim de delimitar o ambito de aplicação do processo harmonizado de autorização de colocação no mercado que instituiu com o objectivo de facilitar a livre circulação desses produtos. Esta verificação é apoiada pelo preâmbulo da Directiva 85/432/CEE do Conselho, de 16 de Setembro de 1985, relativa à coordenação das disposições legislativas, regulamentares e administrativas respeitantes a certas actividades do sector farmacêutico ( JO L 253, p. 34 ; EE 06 F3 p. 25). Este especifica, efectivamente, que «a repartição geográfica das farmácias e o monopolio da distribuição dos medicamentos continuam a ser da competencia dos Estados-membros». Daqui resulta que, no estadio actual do direito comunitario em que não foi realizada qualquer harmonização das regras relativas à comercialização dos medicamentos no interior de cada Estado-membro (acórdão de 27 de Maio de 1986, Legia, 87/85 e 88/85, Colect., p. 1707 ), a determinação das regras relativas à distribuição, propriamente dita, dos produtos farmacêuticos é da competência dos Estados-membros, desde que sejam respeitadas as disposições do Tratado e, nomeadamente, as relativas à livre circulação de mercadorias. Do mesmo modo, os Estados-membros podem, sob a mesma reserva, sujeitar os produtos que não são abrangidos pelo âmbito de aplicação da Directiva 65/65, atrás referida, quer se trate de outros medicamentos ou de substâncias ou composições farmacêuticas ou ainda de outros produtos que deles se aproximem, a um regime restritivo da venda ou da comercialização (acórdãos de 30 de Novembro de 1983, Van Bennekom, atrás referido, e de 20 de Março de 1986, Tissier, 35/85, Colect., p. 1207 ). Como o Tribunal de Justiça já decidiu, a legislação que limite ou proíba certas formas de publicidade e determinados meios de promoção das vendas, ainda que não condicione directamente as importações, pode ser susceptível de restringir o seu volume pelo facto de afectar as possibilidades de comercialização relativamente aos produtos importados. Não se pode excluir que a obrigação em que se possa encontrar o operador seja a de adoptar sistemas diferentes de publicidade ou de promoção das vendas em função dos Estados-membros em causa, ou de abandonar um sistema que julga particularmente eficaz, mesmo que essa legislação se aplique indistintamente aos produtos nacionais e aos produtos importados. Esta verificação ainda tem mais razão de ser quando a regulamentação em causa priva o operador da possibilidade de praticar não um sistema de publicidade, mas um método de comercialização que lhe permite realizar a quase totalidade das vendas (acórdãos de 15 de Dezembro de 1982, Oosthoek's Uitgeversmaatschappij BV, 286/81, Recueil, p. 4575 , e de 16 de Maio de 1989, Buet, 382/87, Colect., p. 1235 ), como um método de venda por correspondencia. Daqui resulta que o monopólio conferido aos farmacêuticos, para a comercialização de medicamentos ou de outros produtos, pelo facto de canalizar as vendas é susceptível de afectar as possibilidades de comercialização dos produtos importados e pode, nessas condições, constituir uma medida de efeito equivalente a uma restrição quantitativa à importação, na acepção do artigo 30.° do Tratado. Todavia, a existência do monopólio dos farmacêuticos pode ser justificada por um dos interesses gerais mencionados no artigo 36.° do Tratado, entre os quais figura a protecção da saúde e da vida das pessoas. Além disso, sendo, em princípio, indistintamente aplicável aos produtos nacionais e aos produtos importados, este monopólio pode também ser justificado pela protecção dos consumidores, que, segundo a jurisprudência do Tribunal de Justiça, figura entre as exigências imperativas que podem justificar uma medida susceptível de entravar o comércio intracomunitário (acórdão de 11 de Maio de 1989, Wurmser, n.° 10, 25/88, Colect., p. 1105 ). Na ausencia da harmonização das regras relativas à distribuição tanto dos medicamentos como dos produtos denominados «parafarmacêuticos», compete aos Esta-dos-membros escolher o nível em que entendem garantir a protecção da saúde pública. No que diz respeito aos medicamentos na acepção da Directiva 65/65, atrás referida, há que ter em consideração o carácter muito especial do produto e do mercado em causa o que explica que todos os Estados-membros consagrem, embora segundo modalidades variáveis, regras restritivas para a sua comercialização e, em especial, um monopólio, mais ou menos alargado da sua venda a retalho em benefício dos farmacêuticos, em razão das garantias que estes últimos devem apresentar e das informações que devem estar em condições de dar ao consumidor. Todavia, convém observar que, embora na parte mencionada do preâmbulo da Directiva 85/432, atrás referida, o Conselho verique e, consequentemente, reconheça a existência nos Estados-membros de um monopólio dos farmacêuticos, não o define, porque esse monopólio não é uma noção de direito comunitário. Daqui resulta que, embora, em princípio, os Estados-membros possam reservar a venda a retalho dos produtos que sejam abrangidos pela definição comunitária de medicamento aos farmacêuticos e embora, nessas condições, o seu monopólio possa, em relação a esses produtos, presumir-se constituir uma forma adequada de protecção da saúde pública, a prova contrária pode ser feita em relação a determinados medicamentos, cuja utilização não envolve riscos sérios para a saúde pública e em relação aos quais a sujeição ao monopólio dos farmacêuticos parece manifestamente desproporcionada, quer dizer, contrária aos princípios definidos pelo Tribunal de Justiça relativamente à interpretação dos artigos 30.° e 36.° do Tratado. No respeitante aos outros produtos, como os chamados «parafarmacêuticos», que podem ser muito diversos, se for conferido um monopólio aos farmacêuticos para a sua comercialização, a necessidade desse monopólio para a protecção da saúde pública ou dos consumidores deve, seja qual for, de resto, a qualificação dos produtos em direito nacional, ser estabelecida caso a caso e esses dois objectivos não devem poder ser alcançados através de medidas menos restritivas do comércio intracomunitário. Compete ao órgão jurisdicional apreciar, tendo em consideração estes critérios, o fundamento das acusações que lhe foram submetidas. Assim, há que responder à segunda parte da questão prejudicial no sentido de que: — no estádio actual do direito comunitário, a determinação das regras relativas à distribuição dos produtos farmacêuticos é da competência dos Estados-membros, desde que sejam respeitadas as disposições do Tratado e, nomeadamente, as relativas à livre circulação das mercadorias; — o monopólio da distribuição de medicamentos ou de outros produtos conferido aos farmacêuticos pode constituir um entrave às importações; — o facto de um Estado-membro optar por reservar a respectiva distribuição aos farmacêuticos, constitui um entrave que, em princípio e salvo prova em contrário, se justifica no que respeita os medicamentos, na acepção da Directiva 65/65; — no que respeita aos outros produtos, seja qual for a sua qualificação segundo o direito nacional, compete ao órgão jurisdicional nacional verificar se o monopólio conferido aos farmacêuticos para sua comercialização é necessário para a protecção da saúde pública ou dos consumidores e se esses dois objectivos não podem ser alcançados através de medidas menos restritivas do comércio intracomunitário. Quanto às despesas As despesas efectuadas pelo Governo italiano e pela Comissão das Comunidades Europeias, que apresentaram observações ao Tribunal de Justiça, não são reembolsáveis. Revestindo o processo, quanto às partes na causa principal, a natureza de incidente suscitada perante o órgão jurisdicional nacional, compete a este decidir quanto às despesas. Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE JUSTIÇA (Quinta Secção), pronunciando-se sobre a questão que lhe foi submetida pela cour d'appel d'Aix-en--Provence, por acórdão de 7 de Novembro de 1988, declara: 1) a) A eosina a 2 % e o alcool rectificado a 70 % são medicamentos na acepção do artigo 1.°, n.° 2, primeiro parágrafo, da Directiva 65/65/CEE do Conselho, de 26 de Janeiro de 1965, relativa à aproximação das disposições legislativas, regulamentares e administrativas respeitantes às especialidades farmacêuticas, desde que sejam apresentados como possuindo propriedades curativas ou preventivas. b) A qualificação desses produtos à luz da segunda definição de medicamento enunciada no artigo 1.°, n.° 2, segundo parágrafo, da Directiva 65/65/CEE deve ser feita tendo em conta os adjuvantes que completam a composição do produto, o seu modo de utilização, a amplitude da sua difusão, o conhecimento que dele têm os consumidores e os riscos que a sua utilização pode provocar. 2) No estádio actual de desenvolvimento do direito comunitário, a determinação das regras relativas à distribuição dos produtos farmacêuticos continua a caber aos Estados-membros, desde que sejam respeitadas as disposições do Tratado e, designadamente, as relativas à livre circulação de mercadorias. O monopólio da distribuição de medicamentos ou de outros produtos conferido aos farmacêuticos pode constituir um entrave às importações. O facto de um Estado-membro optar por reservar a respectiva distribuição aos farmacêuticos, constitui um entrave que, em princípio e salvo prova em contrário, se justifica no que respeita aos medicamentos, na acepção da Directiva 65/65/CEE do Conselho. No que respeita aos outros produtos, seja qual for a sua qualificação segundo o direito nacional, compete ao órgão jurisdicional nacional verificar se o monopólio conferido aos farmacêuticos para a sua comercialização é necessário para a protecção da saúde ou dos consumidores e se esses dois objectivos não podem ser alcançados através de medidas menos restritivas do comércio intracomunitário. Moitinho de Almeida Rodríguez Iglesias Slynn Grévisse Zuleeg Proferido em audiência pública no Luxemburgo, em 21 de Março de 1991. O secretário J.-G. Giraud O presidente da Quinta Secçãc J. C. Moitinho de Almeida ( *1 ) Lingua do processo: francês.

61994CJ0150

it

Motivazione della sentenza 1 Con atto introduttivo depositato nella cancelleria della Corte il 6 giugno 1994, il Regno Unito di Gran Bretagna ed Irlanda del Nord ha proposto, ai sensi dell'art. 173, primo comma, del Trattato CE, un ricorso diretto all'annullamento dell'art. 1, n. 2, del regolamento (CE) del Consiglio 7 marzo 1994, relativo al regime comune applicabile alle importazioni da alcuni paesi terzi e che abroga i regolamenti (CEE) n. 1765/82, (CEE) n. 1766/82 e (CEE) n. 3420/83 (GU L 67, pag. 89; in prosieguo: il «regolamento impugnato»), nella misura in cui si applica ai giocattoli di cui ai codici doganali SH/NC 9503 41, 9503 49 e 9503 90. La situazione anteriore al regolamento impugnato 2 Prima dell'entrata in vigore del regolamento impugnato, le importazioni dei prodotti originari dei paesi a commercio di Stato erano disciplinate da numerosi regolamenti del Consiglio. Per quanto riguarda in particolare le importazioni provenienti dalla Repubblica popolare cinese (in prosieguo: la «Cina»), il Consiglio aveva adottato il regolamento (CEE) 30 giugno 1982, n. 1766, relativo al regime comune applicabile alle importazioni dalla Repubblica popolare cinese (GU L 195, pag. 21), che si applicava alle importazioni non soggette a restrizioni quantitative, e il regolamento (CEE) 14 novembre 1983, n. 3420, relativo ai regimi d'importazione dei prodotti originari dei paesi a commercio di Stato non liberalizzati a livello comunitario (GU L 346, pag. 6), che si applicava, in particolare, alle importazioni cinesi che non rientravano nell'ambito di applicazione del regolamento n. 1766/82. 3 Ai sensi dell'art. 2, n. 1, del regolamento n. 3420/83, l'immissione in libera pratica dei prodotti che figurano nell'allegato III di tale regolamento era sottoposta a restrizioni quantitative in uno o più Stati membri, indicati in tale allegato. Ai sensi dell'art. 3, anteriormente al 1_ dicembre di ogni anno, il Consiglio decideva, conformemente all'art. 113 del Trattato CEE, i contingenti d'importazione che gli Stati membri dovevano aprire nei confronti dei diversi paesi a commercio di Stato per questi prodotti. Il n. 2 di questo stesso articolo prevedeva che, in mancanza di una tale decisione, i contingenti d'importazione in vigore sarebbero stati provvisoriamente rinnovati per l'anno successivo. 4 Ai sensi degli artt. 7-10 del regolamento n. 3420/83, ogni modifica che uno Stato membro riteneva necessario apportare al regime d'importazione fissato conformemente al regolamento poteva essere assoggettata ad una procedura comunitaria di consultazione preventiva che si concludeva con una decisione della Commissione o, in caso di obiezione sollevata da uno Stato membro, del Consiglio. 5 L'art. 4, n. 1, del regolamento n. 3420/83 prevedeva inoltre che uno Stato membro potesse superare il volume dei contingenti oppure aprire possibilità d'importazione nel caso in cui nessun contingente fosse stato previsto. Ai sensi del n. 2 di tale articolo, allorché uno Stato membro era l'unico a mantenere una restrizione quantitativa all'importazione e prevedeva di eliminare o sospendere tale limitazione, esso ne informava gli altri Stati membri e la Commissione, la quale adottava la misura prospettata entro un termine di dieci giorni lavorativi senza avviare la procedura prevista dagli artt. 7-10 del regolamento. 6 Tra i prodotti di cui all'allegato III del regolamento n. 3420/83 figurano i giocattoli, la cui importazione è sottoposta a restrizioni quantitative in Germania, in Francia e in Grecia. Tali restrizioni trovavano applicazione non solo rispetto ai giocattoli provenienti dalla Cina, ma anche ai giocattoli provenienti da tutti i paesi a commercio di Stato di cui all'allegato I del regolamento. Al momento dell'adesione del Regno di Spagna, l'allegato III è stato modificato dal regolamento (CEE) del Consiglio 20 dicembre 1985, n. 3784, che modifica, a seguito dell'adesione della Spagna e del Portogallo, gli allegati I e III del regolamento (CEE) n. 3420/83 relativo ai regimi d'importazione dei prodotti originari dei paesi a commercio di stato non liberalizzati a livello comunitario (GU L 364, pag. 1), al fine di includervi, in particolare, le restrizioni spagnole all'importazione di giocattoli. 7 Il regolamento n. 3420/83 è stato modificato, da ultimo, dal regolamento (CEE) del Consiglio 13 luglio 1992, n. 2456, che fissa i contingenti d'importazione che gli Stati membri devono aprire nel 1992 nei confronti dei paesi a commercio di Stato (GU L 252, pag. 1). Il regolamento n. 2456/92 fissava il contingente da aprire per l'anno 1992 e prevedeva, all'art. 5, che il sistema di rinnovo automatico di cui all'art. 3, n. 2, del regolamento n. 3420/83 non sarebbe stato applicabile per il 1993, a causa della necessità di sostituire il regime esistente con un meccanismo comunitario riguardante tutte le restrizioni residue al 31 dicembre 1992 (quinto `considerando'). Per quanto riguarda i giocattoli provenienti dalla Cina, l'allegato VIII del regolamento n. 2456/92 fissava contingenti per la Germania e la Spagna. 8 Nessun nuovo regolamento che fissa contingenti d'importazione è stato adottato per il 1993. Tuttavia, la Commissione ha autorizzato misure nazionali, tra cui in particolare contingenti per l'importazione in Spagna dei giocattoli provenienti dalla Cina. Il regolamento impugnato 9 Il regolamento impugnato, applicabile a partire dal 15 marzo 1994, ha abrogato i regolamenti nn. 1766/82 e 3420/83. Nel primo `considerando' si afferma che «la politica commerciale comune deve basarsi su principi uniformi», mentre i regolamenti nn. 1766/82 e 3420/83 lasciavano spazio ad eccezioni e deroghe che permettevano agli Stati membri di continuare ad applicare misure nazionali all'importazione di prodotti originari di paesi a commercio di Stato. Secondo il quarto `considerando', «per conseguire una maggiore uniformità dei regimi applicabili alle importazioni è necessario abolire le eccezioni e le deroghe derivanti dalle misure nazionali di politica commerciale ancora in vigore, in particolare le restrizioni quantitative mantenute dagli Stati membri a norma del regolamento (CEE) n. 3420/83». Il quinto e sesto `considerando' precisano che il principio della liberalizzazione delle importazioni deve costituire il punto di partenza per il raggiungimento di tale uniformità, salvo che «per un numero limitato di prodotti originari della Repubblica popolare cinese». Come affermato nel sesto `considerando', «data la sensibilità di determinati settori dell'industria comunitaria», tali prodotti devono essere assoggettati a contingenti quantitativi e misure di vigilanza applicabili a livello comunitario. 10 Il regolamento impugnato prevede all'art. 1, n. 2, che l'importazione nella Comunità dei prodotti da esso regolati è libera, e pertanto non è oggetto di alcuna restrizione quantitativa, fatte salve eventuali misure di salvaguardia e contingenti comunitari di cui all'allegato II. L'art. 1, n. 3, dispone che l'importazione di prodotti di cui all'allegato III è soggetta a vigilanza comunitaria. Gli allegati II e III riguardano esclusivamente prodotti originari della Cina. 11 L'allegato II fissa contingenti per talune categorie di giocattoli provenienti dalla Cina. Più precisamente, sono stati fissati dei contingenti annui pari a 200 798 000 ECU, 83 851 000 ECU e 508 016 000 ECU, rispettivamente per i giocattoli di cui ai codici SH/NC 9503 41 (giocattoli imbottiti raffiguranti animali o soggetti non umani), 9503 49 (altri giocattoli raffiguranti animali o soggetti non umani) e 9503 90 (taluni altri giocattoli). 12 Altri prodotti, che precedentemente erano oggetto di restrizioni nazionali, rientrano nell'allegato III di tale regolamento e sono quindi sottoposti a controllo comunitario; tra questi figurano in particolare gli assortimenti e i giocattoli da costruzione, puzzle e carte da gioco di cui rispettivamente ai codici SH/NC 9503 30, 9503 60 e 9504 40. 13 A sostegno del suo ricorso, il governo del Regno Unito deduce cinque motivi relativi, in primo luogo, alla mancanza di una motivazione corretta o adeguata del regolamento impugnato, in secondo luogo, alla mancanza o all'errore manifesto di valutazione dei fatti, in terzo luogo, alla natura arbitraria dei contingenti di cui trattasi, in quarto luogo, alla violazione del principio di proporzionalità e, in quinto luogo, alla violazione del principio della parità di trattamento. Sul motivo relativo alla mancanza di una motivazione corretta o adeguata 14 Nell'ambito del suo primo motivo, il governo del Regno Unito sostiene che l'art. 1, n. 2, del regolamento impugnato non è motivato in modo adeguato, violando così l'obbligo di cui all'art. 190 del Trattato CE. 15 Gli obiettivi dell'uniformità del regime di importazione e della liberalizzazione delle importazioni, illustrati nel quarto e quinto `considerando' del regolamento impugnato, avrebbero dovuto condurre all'abolizione delle restrizioni quantitative nazionali ancora esistenti. Il sesto `considerando' avrebbe annunciato, al contrario, l'introduzione per i prodotti dell'allegato II, tra i quali figurano i giocattoli controversi, di un'eccezione al principio della liberalizzazione che, in quanto tale, avrebbe dovuto essere specificatamente motivata da parte del Consiglio. 16 Orbene, quest'ultimo si sarebbe limitato a richiamare «la sensibilità di taluni settori dell'industria comunitaria», senza indicare i criteri in base ai quali i settori in questione sono stati ritenuti sensibili, né le ragioni per le quali tali settori sarebbero sensibili rispetto alle sole importazioni provenienti dalla Cina e non da qualsiasi altro paese terzo, nonché le ragioni per le quali era necessario sostituire una misura restrittiva nazionale con una misura restrittiva a livello comunitario. 17 Su quest'ultimo punto, il governo del Regno Unito ricorda in particolare che, al momento dell'entrata in vigore del regolamento impugnato, il Regno di Spagna era il solo Stato membro ad imporre una restrizione all'importazione dei giocattoli controversi. Tale restrizione sarebbe stata limitata alle importazioni dirette verso la Spagna e avrebbe riguardato meno del 2% delle importazioni comunitarie dei prodotti controversi. Pertanto, il Consiglio avrebbe dovuto spiegare perché era necessario sostituire una misura restrittiva di uno Stato membro, la quale aveva un effetto minimo a livello comunitario, con altra che, al contrario, avrebbe un impatto assai significativo sul piano comunitario. Il Consiglio, inoltre, non potrebbe far valere il fatto che i contingenti controversi siano diretti a tutelare l'industria comunitaria nel suo insieme e non solamente l'industria spagnola dei giocattoli, e ciò per il fatto che il regolamento impugnato non fornirebbe alcuna motivazione al riguardo, che il Consiglio non produrrebbe alcun elemento di prova atto a dimostrare che l'industria comunitaria necessitasse di tale tutela, nonché per il fatto che esso avrebbe peraltro omesso di svolgere un'inchiesta allo scopo di accertare tale necessità. 18 In ogni caso, l'istituzione dei contingenti di cui trattasi non sarebbe una misura transitoria, inerente al completamento della politica commerciale comune, ma un'eccezione al principio generale della liberalizzazione delle importazioni. 19 Il governo del Regno Unito sottolinea che il Consiglio non ha neppure motivato la scelta di istituire contingenti a livello comunitario piuttosto che ricorrere ad una misura di salvaguardia regionale, la cui adozione sarebbe pur tuttavia espressamente prevista dall'art. 17 del regolamento impugnato. Esso non avrebbe neppure spiegato il metodo in base al quale i contingenti di cui trattasi sono stati calcolati. Avendo il Consiglio deciso un importante cambiamento di politica, sarebbe stato essenziale da parte sua fornire valide ragioni atte a giustificare tale scelta. 20 Infine, la spiegazione fornita dal Consiglio nel suo controricorso, basata sull'aumento delle importazioni cinesi, sarebbe, da un lato, insufficiente per giustificare l'istituzione dei contingenti di cui trattasi in assenza di qualsiasi esame sugli effetti di tali importazioni sull'industria comunitaria dei giocattoli. Dall'altro, essendo stata fornita in occasione di un ricorso fondato, in particolare, sul motivo relativo alla carenza di motivazione, tale spiegazione non potrebbe sanare l'insufficiente motivazione di cui è viziato l'atto impugnato. Inoltre, il Consiglio, nel suo controricorso, cercherebbe di spiegare le ragioni per cui sarebbe stato necessario riportare le importazioni autorizzate nel 1994 al livello del 1991; tuttavia, tale iniziativa si rivelerebbe inutile, dal momento che il regolamento impugnato nulla direbbe su tale punto. 21 Il governo tedesco condivide, in sostanza, l'argomentazione del governo del Regno Unito. Esso aggiunge che il Consiglio ha omesso di motivare il regolamento impugnato sotto il profilo del principio di proporzionalità sancito dall'art. 3 B, terzo comma, del Trattato CE. Tale disposizione imporrebbe alle istituzioni comunitarie uno specifico obbligo di motivazione e le obbligherebbe in particolare a prendere in considerazione gli interessi degli Stati membri. 22 Il Consiglio, sostenuto dal governo spagnolo e dalla Commissione, fa valere che i primi sei `considerando' del regolamento impugnato non si limiterebbero a descrivere la situazione complessiva e gli obiettivi generali del regolamento impugnato, in particolare quello consistente nel sostituire, in quanto complemento necessario alla realizzazione del mercato interno, tutte le norme anteriori applicabili alle importazioni, liberalizzate o no, con un regime unico. Tali `considerando' indicherebbero anche la ragione per la quale il contingente è stato fissato a livello comunitario e che consiste nella «sensibilità di taluni settori dell'industria comunitaria». Inoltre, il terzo `considerando' spiegherebbe, in modo preciso, la ragione per cui una soluzione doveva essere ricercata a livello comunitario. 23 Il Consiglio aggiunge che, contrariamente alla tesi difesa dal governo del Regno Unito, i contingenti di cui trattasi non costituiscono una eccezione al principio della liberalizzazione degli scambi, ma fanno parte integrante del regime istituito dal regolamento impugnato. Quest'ultimo non introdurrebbe il principio generale della liberalizzazione degli scambi, bensì quello dell'uniformità dei regimi d'importazione. Ne conseguirebbe che, contrariamente a quanto sostiene il governo ricorrente, i detti contingenti non dovrebbero costituire oggetto di una motivazione individuale. 24 Per quanto riguarda l'argomento del governo tedesco relativo alla mancanza di motivazione sotto il profilo del rispetto del principio di proporzionalità di cui all'art. 3 B del Trattato, il Consiglio fa valere che la parte interveniente, pur ritenendo di formulare solo osservazioni supplementari sui motivi di annullamento avanzati dalla ricorrente, ha in realtà dedotto un nuovo motivo di annullamento in violazione dell'art. 37, quarto comma, dello statuto CE della Corte di giustizia. Il motivo in questione dovrebbe conseguentemente essere dichiarato irricevibile. In ogni caso, il Consiglio fa osservare che l'art. 3 B del Trattato non impone che gli atti delle istituzioni comunitarie prevedano una motivazione specifica sotto il profilo del rispetto del principio di proporzionalità. 25 Prima di esaminare le differenti censure avanzate dal governo del Regno Unito e dal governo tedesco, intervenuto a suo sostegno, occorre ricordare che, come fatto giustamente osservare dal Consiglio, secondo una giurisprudenza divenuta costante a partire dalla sentenza 13 marzo 1968, causa 5/67, Beus (Racc. pag. 1113), la portata dell'obbligo di motivazione dipende dalla natura dell'atto di cui trattasi e, trattandosi di atti destinati ad un'applicazione generale, la motivazione può limitarsi ad indicare, da un lato, la situazione complessiva che ha condotto alla sua adozione e, dall'altro, gli obiettivi generali che esso si prefigge. 26 D'altra parte, la Corte ha ripetutamente affermato che, se l'atto contestato evidenzia nella sua essenza lo scopo perseguito dall'istituzione, sarebbe eccessivo pretendere una motivazione specifica per le diverse scelte d'indole tecnica operate (v., in particolare, sentenza 22 gennaio 1986, causa 250/84, Eridania e a., Racc. pag. 117, punto 38). 27 Nel caso di specie, il Consiglio ha anzitutto descritto la situazione complessiva e gli obiettivi che si proponeva di raggiungere, indicando che il completamento della politica commerciale comune, per quanto riguarda il regime applicabile alle importazioni, costituiva il necessario complemento della realizzazione del mercato interno (terzo `considerando'). 28 Esso ha quindi spiegato che, al fine di raggiungere tali obiettivi, era necessario abolire le eccezioni e le deroghe derivanti dalle misure nazionali di politica commerciale ancora in vigore (quarto `considerando') e che la liberalizzazione delle importazioni doveva costituire il punto di partenza del regime comunitario (quinto `considerando'). 29 Infine il Consiglio ha più in particolare richiamato gli scopi perseguiti con l'istituzione dei contingenti controversi, precisando che questi ultimi si rivelavano necessari a causa della sensibilità di taluni settori dell'industria comunitaria (sesto `considerando'). 30 Si deve prendere atto che, nel complesso, tale motivazione contiene una descrizione chiara della situazione di fatto e degli obiettivi perseguiti la quale, date le circostanze di specie, sembra essere sufficiente. 31 Tale constatazione non è inficiata dagli argomenti addotti dal governo del Regno Unito. 32 In primo luogo, trattandosi di un atto a portata generale, il Consiglio non era tenuto a dar conto, nella motivazione del regolamento impugnato, di dati da esso presi in considerazione per concludere che taluni settori dell'industria comunitaria erano sensibili alle importazioni provenienti dalla Cina. In particolare, esso non era tenuto a descrivere l'evoluzione delle importazioni dei prodotti in questione né a fornire un'analisi economica dei settori dell'industria comunitaria interessati da tali importazioni. 33 In secondo luogo, trattandosi di un atto diretto a porre fine a restrizioni ed eccezioni nazionali, al fine di completare la politica commerciale comune, il Consiglio non era tenuto a spiegare le ragioni per cui talune restrizioni erano state adottate a livello comunitario. Al contrario, è nelle ipotesi in cui circostanze eccezionali imporrebbero l'adozione di misure restrittive limitate ad una o più regioni della Comunità, derogando così al carattere uniforme della politica commerciale comune, che il Consiglio sarebbe obbligato a fornire una motivazione specifica. 34 In terzo luogo, se è vero che l'istituzione dei contingenti controversi costituisce un'eccezione alla liberalizzazione delle importazioni che, secondo il quinto `considerando', deve costituire il punto di partenza del regime comunitario, si deve tuttavia rilevare, da un lato, che la soppressione di ogni restrizione quantitativa per le importazioni provenienti dai paesi terzi non costituisce una norma di diritto alla quale il Consiglio sarebbe, in linea di principio, tenuto a conformarsi, bensì il risultato di una scelta effettuata da tale istituzione nell'esercizio del suo potere discrezionale. D'altra parte, occorre constatare che il Consiglio ha spiegato le ragioni che lo spingevano a fissare contingenti per taluni prodotti specifici. 35 In quarto luogo, dal momento che il Consiglio aveva illustrato gli obiettivi perseguiti, esso non era tenuto a giustificare le scelte tecniche effettuate, e in particolare quella dei contingenti controversi. A questo proposito non ha alcuna importanza che il Consiglio abbia spiegato solamente nel corso del procedimento dinanzi alla Corte che occorreva riportare le importazioni autorizzate nel 1994 al livello del 1991. 36 Per quanto concerne l'argomentazione del governo tedesco relativa alla mancanza di una specifica motivazione sotto il profilo del principio di proporzionalità, occorre constatare anzitutto che, contrariamente a quanto sostiene il Consiglio, essa non viola la disposizione dell'art. 37, quarto comma, dello Statuto CE della Corte di giustizia. Infatti, tale disposizione non si oppone a che l'interveniente presenti argomenti differenti da quelli della parte che esso sostiene purché siano diretti a sostenere le conclusioni di tale parte o a far respingere le conclusioni della parte avversa (sentenza 23 febbraio 1961, causa 30/59, De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg/Alta Autorità, pag. 1). Nel caso di specie, l'argomento in questione riguarda il motivo relativo alla carenza di motivazione, dedotto dal governo ricorrente, ed è diretto a sostenere le conclusioni presentate da quest'ultimo. Tale argomento deve essere pertanto preso in esame dalla Corte. 37 Tuttavia, occorre rilevare che tale argomento non è fondato. Se è vero che il principio di proporzionalità, quale è enunciato all'art. 3 B, terzo comma, del Trattato, costituisce un principio generale dell'ordinamento giuridico comunitario, non può pretendersi che esso sia menzionato espressamente nel preambolo degli atti normativi (v., per quanto riguarda il principio di sussidiarietà, di cui al secondo comma dello stesso art. 3 B, sentenza 13 maggio 1997, causa C-233/94, Germania/Parlamento e Consiglio, Racc. pag. I-2405, punto 28). 38 In ogni caso, occorre rilevare che, facendo presente, nel sesto `considerando' del regolamento impugnato, la necessità, data la sensibilità di determinati settori dell'industria comunitaria, di prevedere contingenti quantitativi «per un numero limitato di prodotti originari della Repubblica popolare cinese», il Consiglio ha spiegato che simili misure potevano essere adottate solamente nel caso in cui si rivelassero necessarie per raggiungere gli obiettivi perseguiti, conformemente al principio di proporzionalità. 39 Ne consegue che il motivo relativo alla violazione dell'obbligo di motivazione è infondato in fatto e deve quindi essere respinto. Sulla mancanza o sull'errore manifesto di valutazione dei fatti 40 Con il secondo motivo, il governo del Regno Unito fa valere che, al momento dell'adozione dell'art. 1 del regolamento impugnato, il Consiglio ha omesso di valutare correttamente i fatti pertinenti o ha commesso un errore manifesto nella loro valutazione, tale da comportare l'illegittimità di queste disposizioni. 41 Esso ricorda a questo proposito che, prima dell'adozione del regolamento impugnato, la sola restrizione applicata ai giocattoli in questione era il contingente spagnolo e sostiene che i contingenti controversi hanno introdotto restrizioni applicabili in tutti gli Stati membri, riducendo così il livello del commercio comunitario di quasi il 50% per taluni dei giocattoli di cui trattasi. Certo, il Consiglio avrebbe diritto a cambiare posizione in modo talmente vistoso se le circostanze lo giustificassero. Tuttavia, nel caso di specie, sarebbe giocoforza constatare che esso non disponeva di dati sufficienti che gli permettessero di procedere ad una valutazione corretta dei fatti pertinenti. 42 Una tale valutazione avrebbe dovuto prendere in considerazione elementi quali: - la posizione e l'andamento dell'industria dei giocattoli in Spagna e negli altri Stati membri; - l'equilibrio degli interessi tra i vari componenti dell'industria comunitaria di giocattoli, i consumatori, i dettaglianti e i distributori; - gli effetti delle misure adottate e delle altre misure configurabili, come le misure di salvaguardia nazionale; - il contemperamento degli interessi della Comunità nel libero scambio e nel protezionismo. 43 Invece di prendere in considerazione l'insieme di tali dati, il Consiglio si sarebbe limitato a considerare l'aumento del livello delle esportazioni cinesi senza esaminare i suoi effetti sull'industria comunitaria. Esso avrebbe omesso di valutare il danno eventualmente subìto dall'industria comunitaria ed avrebbe trascurato di esaminare la dimensione, la struttura, la produzione, la capacità di produzione e la redditività del settore interessato. Il Consiglio non avrebbe prodotto alcuna prova, a parte l'aumento delle esportazioni cinesi, atta a dimostrare che l'industria comunitaria dei giocattoli aveva bisogno della protezione accordata attraverso i contingenti controversi. Non avrebbe neppure dimostrato che esso disponeva di elementi di fatto pertinenti per valutare il potenziale di esportazione dell'industria cinese o gli effetti delle restrizioni sulle importazioni esistenti. 44 La mancanza di una corretta valutazione dei fatti sarebbe ancor più sorprendente poiché, ai sensi dell'art. 5 e ss. del regolamento impugnato, un'inchiesta caso per caso deve essere condotta prima dell'introduzione di qualsiasi restrizione all'importazione. Un tale esame sarebbe stato necessario anche nel caso di specie, per il fatto che più del 98% delle importazioni in questione sarebbe stato liberalizzato prima dell'adozione del regolamento impugnato. Anche in mancanza di una espressa disposizione, le istituzioni sarebbero tenute, in forza dei principi fondamentali del diritto comunitario, a procedere ad una valutazione completa dei fatti pertinenti prima di imporre restrizioni su un commercio precedentemente liberalizzato. 45 Il governo del Regno Unito sottolinea anche che, dal momento che, conformemente all'obiettivo di cui all'art. 110 del Trattato CE, il punto di partenza del regolamento impugnato era la liberalizzazione delle importazioni, i contingenti controversi, introducendo restrizioni a livello comunitario, dovrebbero essere intesi come eccezioni al principio della liberalizzazione e dunque essere oggetto di interpretazione restrittiva. Ciò non sarebbe contraddetto dalla considerazione che i contingenti controversi fanno parte integrante del regolamento impugnato. Basandosi su un'analogia tra il nuovo regime commerciale istituito da quest'ultimo ed il regime della libera circolazione delle merci all'interno della Comunità, il governo del Regno Unito rileva come l'art. 36 del Trattato CE costituisca anch'esso parte integrante delle norme relative alla libera circolazione delle merci all'interno della Comunità pur costituendo un'eccezione al principio fondamentale di cui all'art. 30, e come esso debba quindi essere oggetto di una interpretazione restrittiva. 46 Infine, le nuove restrizioni nel commercio dei giocattoli tra la Comunità e la Cina sarebbero di una tale ampiezza ed avrebbero effetti tali sul livello degli scambi da potersi considerare di natura sanzionatoria e da dover costituire oggetto di un esame particolarmente attento. 47 Il governo tedesco condivide l'argomento del governo del Regno Unito per quel che riguarda il motivo relativo all'errore di valutazione. Esso aggiunge che il Consiglio ha omesso di prendere in considerazione l'art. 110 del Trattato, che prevede la graduale soppressione delle restrizioni agli scambi internazionali. Se è vero che tale disposizione non impedisce alla Comunità di emanare qualsiasi misura suscettibile di ostacolare gli scambi con i paesi terzi, bisognerebbe anche che una tale misura sia necessaria e che essa trovi la sua giustificazione giuridica in disposizioni di diritto comunitario. Nel caso di specie, il Consiglio avrebbe omesso di indicare le disposizioni idonee a giustificare il contingentamento. 48 Il Consiglio, sostenuto dal governo spagnolo e dalla Commissione, sottolinea che il regolamento impugnato copre tutti i settori dell'economia e sostituisce tutte le norme precedentemente applicabili alle importazioni, liberalizzate o no, con un regime comunitario unico. Al momento dell'istituzione dei contingenti controversi, il Consiglio avrebbe dovuto compiere una valutazione tra gli interessi confliggenti dei differenti settori dell'industria comunitaria dei giocattoli ed effettuare scelte politiche complesse. 49 Orbene, ai sensi della giurisprudenza della Corte, allorché si tratta di valutare situazioni complesse, e in particolare allorché queste rientrano nell'ambito dell'art. 113 del Trattato, le istituzioni comunitarie godrebbero di un ampio margine di valutazione. Pertanto, la legittimità di una misura di politica commerciale comune potrebbe venir contestata sulla base di un errore di valutazione solo se tale misura apparisse inidonea in rapporto allo scopo perseguito. In particolare, allorché il Consiglio si trova a dover valutare gli effetti futuri delle disposizioni da adottare, i quali non possono essere previsti con certezza, la sua valutazione sarebbe suscettibile di contestazione solo se apparisse manifestamente errata alla luce delle informazioni di cui disponeva al momento dell'adozione delle disposizioni in questione. Per di più, il potere discrezionale del Consiglio, nella valutazione di una situazione economica complessa, si estenderebbe anche, in certa misura, all'accertamento dei dati di base. 50 Il Consiglio rileva che, nel caso di specie, la preesistenza di restrizioni nazionali sarebbe solo uno degli elementi da dover prendere in considerazione per l'adozione del regolamento impugnato. Il Consiglio avrebbe preso in considerazione il livello delle importazioni provenienti dalla Cina, gli effetti di queste ultime sull'industria comunitaria, il potenziale di esportazione dell'industria cinese ed il livello dei prezzi, nonché le restrizioni all'importazione esistenti, a livello comunitario o nazionale. Il raffronto effettuato dal governo ricorrente tra gli effetti delle restrizioni spagnole esistenti prima dell'adozione del regolamento impugnato e quelle di tale regolamento riposerebbero su una interpretazione errata. Infatti, lungi dal rappresentare un prolungamento delle restrizioni nazionali, i contingenti di cui trattasi sarebbero indirizzati a proteggere l'industria comunitaria nel suo complesso. 51 Per quanto riguarda l'argomento che il governo tedesco trae dall'art. 110 del Trattato, questo non sarebbe stato addotto dal governo del Regno Unito e non sarebbe sorretto da alcuna prova, per cui dovrebbe essere respinto. In ogni caso, tale disposizione non impedirebbe al Consiglio di adottare, in base all'art. 113 del Trattato, contingenti applicabili agli scambi con i paesi terzi. 52 Infine il Consiglio ritiene che né il governo ricorrente, né la parte interveniente abbiano dimostrato che esso disponesse di dati inadeguati, che avesse agito in mancanza di ogni informazione, che avesse valutato i fatti in modo manifestamente erroneo o che fosse incorso in uno sviamento di potere. 53 In via preliminare, occorre ricordare, come hanno fatto il Consiglio e le parti intervenute a sostegno delle sue conclusioni, che, secondo una costante giurisprudenza, le istituzioni comunitarie dispongono di un ampio potere discrezionale nella scelta dei mezzi necessari per la realizzazione dela politica commerciale comune (sentenze 15 luglio 1982, causa 245/81, Edeka, Racc. pag. 2745, punto 27; 28 ottobre 1982, causa 52/81, Faust/Commissione, Racc. pag. 3745, punto 27; 7 maggio 1987, causa 256/84, Koyo Seiko/Consiglio, Racc. pag. 1899, punto 20; causa 258/84, Nippon Seiko/Consiglio, Racc. pag. 1923, punto 34, e causa 260/84, Minebea/Consiglio, Racc. pag. 1975, punto 28). 54 In una tale situazione, la quale presuppone la valutazione di situazioni economiche complesse, il giudice deve limitare il proprio controllo alla verifica del rispetto delle norme procedurali, dell'esattezza materiale dei fatti considerati nell'operare la scelta contestata, dell'assenza di errore di valutazione manifesto o di sviamento di potere (v., in particolare, sentenza 14 marzo 1990, causa C-156/87, Gestetner Holdings/Consiglio e Commissione, Racc. pag. I-781, punto 63). Ciò vale a maggior ragione nel caso di specie, nel quale l'atto di cui trattasi ha una portata generale. 55 Inoltre la Corte ha ritenuto che il potere discrezionale di cui il Consiglio gode nella valutazione di una situazione economica complessa non riguardi esclusivamente la natura e la portata delle disposizioni da adottare, ma anche, in una certa misura, l'accertamento dei dati di base, nel senso che il Consiglio può basarsi, eventualmente, su constatazioni di carattere generale (sentenza 12 luglio 1979, causa 166/78, Italia/Consiglio, Racc. pag. 2575, punto 14). Infatti, sebbene il Consiglio sia tenuto a prendere in considerazione tutti gli elementi di cui dispone, non può tuttavia pretendersi che, prima dell'adozione di un atto a portata generale, esso proceda ad uno studio dettagliato di tutti i settori economici interessati. 56 Inoltre, non si può sostenere, come fa il governo ricorrente, che le misure contestate abbiano una natura sanzionatoria e debbano quindi essere oggetto di un esame particolarmente attento. E' sufficiente osservare, a questo proposito, che l'istituzione di contingenti d'importazione non ha alcun rapporto con comportamenti imputabili in modo specifico a taluni soggetti di diritto, che essa non persegue alcuno scopo repressivo né ha alcun carattere afflittivo o infamante. 57 Alla luce dell'argomentazione svolta dal governo del Regno Unito e dal governo tedesco, intervenuto a suo sostegno, occorre constatare, per quanto riguarda la censura relativa alla mancata valutazione dei fatti, che, in primo luogo, non è contestato il fatto che il Consiglio ha tenuto conto della rilevante quota delle importazioni cinesi nel mercato comunitario e dell'aumento considerevole di tali importazioni. 58 In secondo luogo, contrariamente a quanto sostenuto dal governo del Regno Unito, il Consiglio non era tenuto a procedere ad una valutazione separata della situazione dei settori interessati nei differenti Stati membri, dal momento che la sua decisione doveva fondarsi sugli interessi della Comunità nel suo complesso e non su quelli degli Stati membri presi singolarmente. 59 In terzo luogo, risulta dalla giurisprudenza menzionata al punto 55 che, dal momento che il regolamento riguardava l'insieme delle importazioni comunitarie provenienti da taluni paesi terzi, il Consiglio non era tenuto, al momento della sua adozione, a procedere ad un'analisi dettagliata dei diversi aspetti dei settori economici interessati nella Comunità, e in particolare degli interessi dei vari operatori del settore dei giocattoli nella Comunità. 60 Risulta da quanto sopra che il Consiglio ha adottato le misure controverse sulla base di una sufficiente valutazione dei dati pertinenti. 61 D'altra parte, al fine di verificare se, nel caso di specie, il Consiglio abbia oltrepassato i limiti del suo potere discrezionale o l'abbia esercitato in modo manifestamente erroneo, assume rilievo constatare, in primo luogo, che l'argomentazione del governo ricorrente si basa su un presupposto inesatto. 62 E' bensì vero che, prima dell'adozione del regolamento impugnato, il regime d'importazione dei prodotti controversi risultava in particolare dalle scelte effettuate dai vari Stati membri singolarmente. Tuttavia, con l'adozione di un nuovo regime uniforme su scala comunitaria, il Consiglio non era tenuto a prendere in considerazione gli interessi particolari dei vari Stati membri, ma l'interesse generale della Comunità nel suo complesso. 63 In particolare, le scelte effettuate in passato singolarmente dagli Stati membri non costituivano un ostacolo per l'esercizio, da parte del Consiglio, del suo potere discrezionale, pena il disconoscimento del ruolo che tale istituzione deve svolgere, conformemente all'art. 4 del Trattato CE, nella realizzazione dei compiti affidati alla Comunità. 64 Ne consegue che il Consiglio, nel procedere ad una nuova valutazione della situazione di fatto in funzione dell'interesse della Comunità, era liberissimo di compiere scelte differenti da quelle effettuate dagli Stati membri e che la circostanza che il nuovo regime si discosti in modo sostanziale da quello applicato precedentemente non può portare alla conclusione che vi sia stato un errore di valutazione. 65 In secondo luogo, come dimostrato dall'avvocato generale ai paragrafi 132-139 delle sue conclusioni, per adottare i contingenti di cui trattasi, il Consiglio non era tenuto ad accertare che l'industria comunitaria dei giocattoli avesse già subìto un danno a causa delle importazioni provenienti dalla Cina. Al contrario, esso poteva legittimamente ritenere che tali perturbazioni dovessero essere evitate e fondare la sua valutazione sul semplice rischio di perturbazione, che poteva essere correttamente desunto dall'aumento delle importazioni di giocattoli provenienti dalla Cina. 66 In terzo luogo, è necessario esaminare gli argomenti relativi all'art. 110 del Trattato, i quali non sono stati formulati solo dal governo tedesco, parte interveniente, ma anche dal governo del Regno Unito, parte ricorrente. 67 A questo proposito occorre ricordare che, secondo costante giurisprudenza, tale disposizione non può interpretarsi nel senso che essa vieti alla Comunità di adottare qualsiasi misura atta ad incidere sugli scambi coi paesi terzi (sentenze 5 maggio 1981, causa 112/80, Dürbeck, Racc. pag. 1095, punto 44, ed Edeka, citata, punto 24). Come risulta dai termini stessi di tale disposizione, l'obiettivo consistente nel contribuire alla graduale soppressione delle restrizioni agli scambi internazionali non può obbligare le istituzioni a liberalizzare le importazioni provenienti dai paesi terzi allorché una tale iniziativa si rivela contraria agli interessi della Comunità. Il Consiglio poteva dunque validamente ritenere che la situazione di fatto imponesse l'introduzione dei contingenti sui prodotti controversi. 68 In quarto luogo, il potere di valutazione del Consiglio non era per nulla limitato dal fatto che tale istituzione aveva essa stessa deciso che il punto di partenza del nuovo regime doveva essere la liberalizzazione delle importazioni. In questo senso, l'analogia proposta dal governo del Regno Unito tra gli artt. 30 e 36 del Trattato, da un lato, e la liberalizzazione delle importazioni e le eccezioni a tale liberalizzazione, dall'altro, non è pertinente. Come spiegato al precedente punto 34, e a differenza del principio della libera circolazione delle merci all'interno della Comunità, la soppressione di ogni restrizione quantitativa per le importazioni provenienti dai paesi terzi non costituisce una norma di diritto alla quale il Consiglio fosse tenuto, in linea di principio, ad uniformarsi, bensì il risultato di una scelta effettuata da tale istituzione nell'esercizio del suo potere discrezionale. 69 In quinto ed ultimo luogo, nella misura in cui si limita a rimproverare al Consiglio di non aver effettuato, anteriormente all'adozione delle misure controverse, un'inchiesta analoga a quella che il regolamento impugnato prevede per l'introduzione di misure di salvaguardia o di sorveglianza, il secondo motivo dedotto dal governo del Regno Unito si confonde con quello relativo alla violazione del principio di uguaglianza, che sarà esaminato di seguito. 70 Da quanto sopra risulta che, con riserva di quanto detto al punto precedente, il motivo relativo alla mancanza o all'errore manifesto di valutazione non può essere accolto. Sulla natura arbitraria dei contingenti controversi 71 Col terzo motivo, il governo del Regno Unito sostiene che, in mancanza di una motivazione sufficiente e di una valutazione corretta dei fatti, i contingenti fissati dal regolamento impugnato hanno un carattere arbitrario, tenuto conto dell'importanza degli effetti restrittivi che producono sulle importazioni. 72 A questo proposito, è sufficiente rilevare, come hanno giustamente fatto il Consiglio e la Commissione, che il carattere arbitrario dei contingenti controversi viene desunto, da parte del governo del Regno Unito, dall'insufficienza di motivazione del regolamento impugnato e dalla mancanza di una valutazione corretta dei fatti da parte del Consiglio, che costituiscono l'oggetto dei primi due motivi. 73 Poichè esso si confonde con i primi due motivi e questi non sono fondati, anche questo motivo deve essere respinto. Sulla violazione del principio di proporzionalità 74 Col quarto motivo, il governo del Regno Unito, sostenuto dal governo tedesco, fa valere che il regolamento impugnato è contrario al principio di proporzionalità. Quest'ultimo prescriverebbe che una misura, quando è presa allo scopo di precludere o limitare l'esercizio di un'attività economica, sia appropriata e necessaria alla realizzazione degli obiettivi perseguiti, che quando occorra effettuare una scelta tra diverse misure si faccia ricorso a quella meno restrittiva e, infine, che gli inconvenienti che ne derivano non siano smisurati in rapporto agli scopi perseguiti. In caso di esercizio di un potere discrezionale, la misura adottata non dovrebbe essere manifestamente inidonea in rapporto agli scopi perseguiti. 75 Nel caso di specie, lo scopo perseguito sarebbe la protezione dell'industria spagnola dei giocattoli, poiché la sola misura di restrizione esistente alla data di adozione del regolamento impugnato sarebbe stata applicata dal Regno di Spagna. 76 Secondo il governo del Regno Unito, i contingenti di cui trattasi non erano necessari per conseguire tale scopo e non costituivano la misura meno restrittiva tra quelle che il Consiglio poteva adottare. A questo proposito, il governo del Regno Unito sviluppa un'argomentazione suddivisa in tre parti. 77 In primo luogo, sarebbe inappropriato sostituire un contingente regionale con un contingente comunitario, poiché una tale iniziativa non poteva trovare giustificazione neppure nella preoccupazione di raggiungere una maggiore uniformità. Il governo del Regno Unito aggiunge che dal regolamento impugnato non risulta che misure di salvaguardia possano essere solo temporanee né che esse siano limitate ai soli rischi futuri che possono gravare sull'industria comunitaria. Il governo tedesco, da parte sua, fa valere a questo proposito che, in ogni caso, al momento dell'adozione del regolamento impugnato, il Consiglio avrebbe potuto prevedere misure sia a portata regionale sia a carattere permanente. 78 In secondo luogo, i contingenti sarebbero stati fissati in modo da provocare una diminuzione delle importazioni dei prodotti in questione di circa il 50% in rapporto all'anno precedente, cosa che sarebbe eccessiva tenuto conto delle esigenze di protezione dell'industria spagnola. 79 In terzo luogo, l'applicazione di restrizioni a livello comunitario sarebbe in contraddizione con le disposizioni del regolamento impugnato che prevederebbero un esame caso per caso prima di introdurre nuove misure di vigilanza o di protezione. 80 Il Consiglio, sostenuto dal governo spagnolo e dalla Commissione, ritiene, a sua volta, di aver agito conformemente al principio di proporzionalità, ponendosi come scopo quello di assicurare che la regolamentazione degli scambi commerciali della Comunità con i paesi terzi rifletta bene il completamento del mercato interno, pur tenendo conto della sensibilità dell'industria comunitaria nel settore interessato. 81 Il Consiglio sostiene in particolare che, in presenza di un aumento allarmante delle importazioni dalla Cina dei giocattoli di cui trattasi e della loro quota nel mercato comunitario, tale da minacciare l'industria comunitaria, si è sforzato di trovare un equilibrio tra un'adeguata protezione di tale industria e il mantenimento di un accettabile livello di commercio con la Cina, fissando i contingenti al livello delle importazioni realizzate nel 1991. 82 Secondo il Consiglio, lo stesso grado di protezione non avrebbe potuto essere raggiunto attraverso il ricorso a misure di vigilanza o a misure di protezione a livello regionale, poiché si trattava di salvaguardare gli interessi dell'industria comunitaria e non quelli dell'industria di un solo Stato membro. D'altra parte, le misure di salvaguardia regionale di cui all'art. 17 del regolamento impugnato avrebbero solamente un carattere temporaneo ed eccezionale e sarebbero dirette a contrastare i futuri aumenti delle importazioni dannose all'industria comunitaria. Se i contingenti di cui trattasi, pur essendo necessari per assicurare la transizione tra il vecchio ed il nuovo regime di importazione, non avrebbero necessariamente natura temporanea, nel senso che non sarebbe possibile pensare ad una loro limitazione nel tempo. 83 Infine, pur supponendo che si possano configurare mezzi meno onerosi o restrittivi per raggiungere lo scopo perseguito, la Corte non potrebbe sostituire la sua valutazione a quella del Consiglio riguardo al carattere più o meno adeguato delle misure scelte dal legislatore comunitario, dal momento che non è stato provato che tali misure fossero manifestamente inadeguate per la realizzazione dello scopo perseguito (sentenza 5 ottobre 1994, causa C-280/93, Germania/Consiglio, Racc. pag. I-4973). 84 Occorre esaminare, in ordine successivo, le tre parti del quarto motivo dedotto dal governo del Regno Unito. 85 Con riguardo alla prima parte, da un lato, risulta espressamente dal sesto `considerando' del regolamento impugnato che, nella fissazione dei contingenti di cui trattasi, il Consiglio ha inteso tener conto della sensibilità di taluni settori dell'industria comunitaria nel suo complesso e non dell'industria di un singolo Stato membro. 86 D'altra parte, in ogni caso, nel sistema del regolamento impugnato, diretto ad instaurare un regime uniforme per tutta la Comunità, misure limitate ad una o più regioni possono essere autorizzate, come affermato nel decimo `considerando', solo a titolo eccezionale, in mancanza di soluzioni alternative e temporaneamente. Non si può quindi censurare il Consiglio per non aver scelto misure che, alla luce degli obiettivi del regolamento impugnato, debbono essere, nei limiti del possibile, evitate ed il cui carattere temporaneo non permetteva di rispondere in modo efficace alle minacce incombenti sui settori interessati dell'industria comunitaria. 87 In ordine alla seconda parte del quarto motivo, occorre ricordare che, in un settore in cui, come nel caso di specie, le istituzioni comunitarie dispongono di un ampio potere discrezionale, solo il carattere manifestamente inidoneo di un provvedimento in relazione allo scopo che si intende perseguire può inficiare la legittimità di tale provvedimento. Più specificamente, allorché il legislatore comunitario, nell'emanare una normativa, deve valutare i suoi effetti futuri e questi non possono essere previsti con certezza, la sua valutazione può essere oggetto di censura solo qualora appaia manifestamente erronea alla luce degli elementi di cui disponeva al momento dell'adozione della normativa stessa. Questa limitazione del controllo della Corte si impone segnatamente allorché il Consiglio si trova a dover operare quale arbitro di interessi confliggenti e ad esercitare quindi opzioni nell'ambito delle scelte politiche che rientrano nelle sue responsabilità proprie (sentenza Germania/Consiglio, citata, punti 90 e 91). 88 In tale contesto, non può ritenersi che il livello di protezione risultante dall'adozione dei contingenti di cui trattasi eccedesse quanto necessario per raggiungere gli obiettivi perseguiti dal Consiglio. 89 Anzitutto, il Consiglio ben poteva affermare che, di fronte alle pressioni esercitate dalle importazioni di giocattoli provenienti dalla Cina, semplici misure di vigilanza sarebbero state insufficienti a tutelare gli interessi dell'industria comunitaria. 90 In secondo luogo, fissando i contingenti d'importazione al livello del 1991, livello che era considerevolmente superiore a quello degli anni precedenti, il Consiglio ha inteso, secondo criteri che la Corte non può sindacare, contemperare le esigenze di protezione dell'industria comunitaria con il mantenimento di un livello di commercio accettabile con la Cina. 91 Infine, pur non potendosi escludere che altri mezzi avrebbero potuto essere presi in considerazione per conseguire il risultato voluto, la Corte non può tuttavia sostituire la propria valutazione a quella del Consiglio sul carattere più o meno idoneo dei provvedimenti adottati dal legislatore comunitario, dal momento che non è stata fornita la prova che detti provvedimenti fossero manifestamente inidonei al conseguimento dell'obiettivo perseguito (sentenza Germania/Consiglio, citata, punto 94). Nel caso di specie, il governo del Regno Unito non ha provato che i contingenti di cui trattasi siano stati fissati ad un livello manifestamente inidoneo. 92 Per quanto concerne la terza parte, essa riguarda, in sostanza, la differenza tra la portata generale dei contingenti di cui trattasi e le procedure d'inchiesta previste per l'applicazione delle misure di vigilanza o di salvaguardia. Essa sarà quindi esaminata nell'ambito del quinto motivo. 93 Da quanto sopra risulta che, con riserva di quanto detto al punto precedente, il motivo relativo alla violazione del principio di proporzionalità non può essere accolto. Sulla violazione del principio della parità di trattamento 94 Con il quinto ed ultimo motivo, il governo del Regno Unito sostiene che il regolamento impugnato viola il principio della parità di trattamento, in quanto tratta in modo differente due categorie di prodotti. Da un lato, i prodotti già oggetto di restrizioni nazionali sarebbero sottoposti a misure di salvaguardia o di vigilanza, senza formali procedure d'inchiesta e senza che gli interessati abbiano il diritto di essere ascoltati. Dall'altro, tutti gli altri prodotti di cui al regolamento impugnato potrebbero essere sottoposti a tali misure solamente dopo un'inchiesta comunitaria e nel rispetto dei diritti della difesa dei terzi interessati. 95 Tale disparità di trattamento non sarebbe giustificata, dato che, in entrambi i casi, si tratterebbe d'introdurre una nuova restrizione. Infatti, l'estensione a livello comunitario di una restrizione che precedentemente aveva carattere nazionale non potrebbe essere qualificata se non come nuova restrizione. Inoltre, i prodotti controversi sarebbero stati liberalizzati di fatto poiché la sola restrizione esistente al momento dell'entrata in vigore del regolamento impugnato, cioè quella applicata dal Regno di Spagna, avrebbe interessato solamente il 2% del totale delle importazioni di questi stessi prodotti nella Comunità. La violazione del principio della parità di trattamento non potrebbe quindi essere esclusa in base a una distinzione puramente formale tra prodotti già liberalizzati e prodotti non liberalizzati prima dell'adozione del regolamento impugnato. 96 Il Consiglio, il governo spagnolo e la Commissione contestano tale affermazione facendo valere che il regolamento impugnato si limita a trattare in modo diverso situazioni diverse. 97 A questo proposito occorre ricordare che il principio generale di uguaglianza, che è uno dei principi fondamentali del diritto comunitario, impone di non trattare in modo diverso situazioni analoghe, salvo che una differenza di trattamento sia obiettivamente giustificata (v., in particolare, sentenza 21 febbraio 1990, cause riunite da C-267/88 a 285/88, Wuidart e a., Racc. pag. I-435, punto 13). 98 Orbene, nel caso di specie, il Consiglio ha adottato un nuovo regime comunitario uniforme, destinato a mettere fine alle eccezioni e deroghe nazionali rimaste in vigore. Come precisato nell'ambito dell'esame del secondo motivo, il Consiglio era libero di valutare, nell'interesse comunitario, se fosse necessario prevedere restrizioni all'importazione di taluni prodotti, senza essere vincolato dalle scelte effettuate precedentemente dai vari Stati membri. 99 Per contro, le misure di vigilanza e di salvaguardia che possono essere istituite dopo l'adozione del regolamento impugnato e in forza delle sue disposizioni costituiscono una modifica della struttura del regime istituito dal Consiglio e possono quindi essere subordinate alle procedure d'inchiesta che esso ritenga appropriate. 100 In ogni caso, non si può pretendere che le modalità procedurali previste dal regolamento impugnato per le modifiche future del regime da esso instaurato si applichino alla definizione stessa di tale regime da parte del Consiglio. Da un lato, la fissazione dei contingenti controversi non poteva essere subordinata a modalità che non erano ancora state previste. Dall'altro, tale decisione è già stata oggetto di una valutazione da parte del Consiglio nell'ambito dell'adozione del nuovo regime. 101 Ne consegue che la situazione dei contingenti di cui trattasi non è paragonabile a quella delle misure di vigilanza o di salvaguardia adottabili successivamente in forza del regolamento impugnato. Trattando quindi in modo diverso situazioni diverse, le disposizioni controverse non violano il principio della parità di trattamento, con la conseguenza che tale motivo non può essere accolto. 102 Non essendo i motivi fatti valere dal governo del Regno Unito fondati, occorre respingere il ricorso nel suo complesso. Decisione relativa alle spese Sulle spese 103 Ai sensi dell'art. 69, n. 2, del regolamento di procedura, la parte soccombente è condannata alle spese se ne è stata fatta domanda. Poiché il Regno Unito è rimasto soccombente, esso va condannato alle spese, così come richiesto dal Consiglio. Ai sensi dell'art. 69, n. 4, di tale regolamento, gli Stati membri e le istituzioni intervenute nella causa sopportano le proprie spese. La Repubblica federale di Germania, il Regno di Spagna e la Commissione sopporteranno le proprie spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE (Sesta Sezione) dichiara e statuisce: 1) Il ricorso è respinto. 2) Il Regno Unito di Gran Bretagna e Irlanda del Nord è condannato alle spese. 3) La Repubblica federale di Germania, il Regno di Spagna e la Commissione delle Comunità europee sopporteranno le proprie spese.

62005CJ0006

sv

Begäran om förhandsavgörande avser tolkningen av rådets direktiv 93/36/EEG av den 14 juni 1993 om samordning av förfarandet vid offentlig upphandling av varor (EGT L 199, s. 1; svensk specialutgåva, område 6, volym 4, s. 126), i dess lydelse enligt Europaparlamentets och rådets direktiv 97/52/EG av den 13 oktober 1997 (EGT L 328, s. 1) (nedan kallat direktiv 93/36), samt tolkningen av rådets direktiv 93/42/EEG av den 14 juni 1993 om medicintekniska produkter (EGT L 169, s. 1; svensk specialutgåva, område 13, volym 24, s. 85), i dess lydelse enligt Europaparlamentets och rådets förordning (EG) nr 1882/2003 av den 29 september 2003 (EGT L 284, s. 1) (nedan kallat direktiv 93/42). Begäran har framställts av Symvoulio tis Epikrateias (högsta förvaltningsdomstolen i Grekland) i ett mål mellan bolaget Medipac-Kazantzidis AE (nedan kallat Medipac) och Venizeleio‑Pananeio (PE.S.Y. KRITIS) (nedan kallat Venizeleio‑Pananeio), som är det allmänna sjukhuset i Heraklion, angående en anbudsinfordran som sjukhuset inlett och bolaget deltog i. Tillämpliga bestämmelser Gemenskapsrätten I artikel 5.1 i direktiv 93/36 anges följande: ”a)       Avdelningarna II, III och IV samt artiklarna 6 och 7 skall gälla offentliga varukontrakt som tilldelas av i)      de i artikel 1 b angivna upphandlande myndigheterna, … om det uppskattade värdet, exklusive mervärdesskatt, uppgår till minst 200 000 särskilda dragningsrätter (SDR) i [euro], … b)      Det här direktivet gäller offentlig upphandling av varor vilkas uppskattade värde är lika med eller högre än det tröskelvärde som gäller vid tidpunkten för offentliggörande av meddelandet enligt artikel 9.2. … d)      De tröskelvärden som avses i a och deras motvärden uttryckta i [euro] och nationella valutor skall regelbundet offentliggöras i Europeiska gemenskapernas officiella tidning i början av november efter den revision som avses i c första stycket.” Motvärdet för de tröskelbelopp som anges i upphandlingsdirektiven har fastställts i ett meddelande i Europeiska gemenskapernas officiella tidning av den 27 november 2001 (EGT C 332, s. 21) och är tillämpligt från och med den 1 januari 2002. Det framgår av tabellen i punkt 1 i detta meddelande att värdet på 200 000 SDR motsvarar 249 681 euro. I skälen 3, 5, 8, 13, 17 och 21 i direktiv 93/42 anges följande: ”De nationella bestämmelserna om säkerhet och hälsoskydd för patienter, användare och i förekommande fall andra personer vid användningen av medicintekniska produkter bör harmoniseras för att garantera fri rörlighet för sådana produkter på den inre marknaden. … Medicintekniska produkter bör ge patienter, användare och andra personer en hög skyddsnivå och uppnå de prestanda som tillverkaren angett. Därför är ett av de viktigaste syftena med det här direktivet att upprätthålla eller förbättra skyddsnivån i medlemsstaterna. … I enlighet med de principer som fastställs i rådets resolution av den 7 maj 1985 om en ny metod för harmonisering av tekniska föreskrifter och standarder … måste reglerna för konstruktionen och tillverkningen av medicintekniska produkter begränsas till sådana bestämmelser som behövs för att de väsentliga kraven skall uppfyllas. Eftersom kraven är väsentliga så bör de ersätta motsvarande nationella bestämmelser. De väsentliga kraven bör tillämpas med urskiljning så att hänsyn tas till teknologinivån vid konstruktionstidpunkten och till tekniska och ekonomiska aspekter som är förenliga med en hög nivå av skydd för hälsa och säkerhet. … I detta direktiv avses med en harmoniserad standard en teknisk specifikation (europeisk standard eller ett harmoniseringsdokument) som på uppdrag av kommissionen antagits av … [europeiska organisationen för standardisering (CEN) eller den europeiska organisationen för standardisering inom elektroteknik (CENELEC)] eller av dem båda i enlighet med rådets direktiv 83/189/EEG av den 28 mars 1983 om ett informationsförfarande beträffande tekniska standarder och föreskrifter … samt i enlighet med de … [allmänna riktlinjer för samarbete mellan kommissionen och dessa två organisationer som undertecknades den 13 november 1984]. … Inom vissa områden bör de föreskrifter som redan finns i form av monografier i Europeiska farmakopén införlivas inom ramen för det här direktivet. Därför får flera av monografierna i Europeiska farmakopén anses vara likvärdiga med de nämnda harmoniserade standarderna. … De medicintekniska produkterna bör som en allmän regel vara CE-märkta för att visa att de överensstämmer med bestämmelserna i detta direktiv och därför omfattas av den fria rörligheten för varor inom gemenskapen och kan tas i bruk på avsett sätt. … Hälsoskyddet och de därtill hörande kontrollerna kan göras mer effektiva genom att rapporteringssystem för medicintekniska produkter införs och integreras på gemenskapsnivå.” Enligt artikel 1.1 i direktiv 93/42 är detta direktiv tillämpligt på alla medicintekniska produkter och deras tillbehör. I direktivet behandlas även tillbehören som medicintekniska produkter. Enligt artikel 2 i direktiv 93/42 skall medlemsstaterna vidta alla nödvändiga åtgärder för att säkerställa att medicintekniska produkter bara får släppas ut på marknaden och tas i bruk om de uppfyller kraven i detta direktiv, när de är rätt installerade, underhållna och används för avsett ändamål. Enligt artikel 3 i detta direktiv måste produkterna uppfylla de väsentliga krav som fastställs i bilaga 1 och som är tillämpliga på dem, med hänsyn tagen till deras avsedda ändamål. Enligt artikel 4.1 i direktiv 93/42 får medlemsstaterna inte förhindra att produkter som har CE-märkning i enlighet med artikel 17 i detta direktiv, vilket visar att deras överensstämmelse med kraven har kontrollerats i enlighet med artikel 11 i nämnda direktiv, släpps ut på marknaden eller tas i bruk på deras territorium. Av artikel 5.1 i direktiv 93/42 följer att medlemsstaterna skall utgå ifrån att de väsentliga krav som aves i artikel 3 är uppfyllda i fråga om sådana medicintekniska produkter som överensstämmer med relevanta nationella standarder som antagits till följd av de harmoniserade standarder vars beteckningar har offentliggjorts i Europeiska gemenskapernas officiella tidning . I artikel 5.2 i nämnda direktiv preciseras att en hänvisning i detta direktiv till de harmoniserade standarderna även omfattar monografierna i Europeiska farmakopén, särskilt dem om kirurgiska suturer, vars beteckningar har offentliggjorts i Europeiska gemenskapernas officiella tidning . I artikel 5.3 i direktiv 93/42 hänvisas till artikel 6.2 i detta direktiv beträffande det förfarande som medlemsstaterna skall följa om de anser att de harmoniserade standarderna inte helt uppfyller de väsentliga krav som avses i artikel 3 i direktivet. Artikel 8 i nämnda direktiv, som har rubriken ”Skyddsklausul”, har följande lydelse: ”1.      Om en medlemsstat konstaterar att de produkter som avses i artiklarna 4.1 och 4.2 andra strecksatsen, när de är rätt installerade, underhållna och används för sitt avsedda ändamål kan äventyra patienters, användares och, i förekommande fall, andra personers hälsa eller säkerhet, skall den vidta alla nödvändiga tillfälliga åtgärder för att återkalla sådana produkter från marknaden eller genom förbud eller begränsningar hindra att de släpps ut på marknaden eller tas i bruk. Medlemsstaten skall omedelbart underrätta kommissionen om sådana åtgärder, ange skälen för beslutet och därvid särskilt redogöra för om den bristande överensstämmelsen med detta direktiv är följden av a)      att man misslyckats med att uppfylla de väsentliga kraven i artikel 3, b)      felaktig tillämpning av de standarder som avses i artikel 5 och som är angivna som tillämpade, c)      brister i själva standarderna. 2.      Kommissionen skall så snart som möjligt samråda med de berörda parterna och därefter vidta någon av följande åtgärder: –        Om kommissionen efter samrådet finner att åtgärderna är motiverade skall den omedelbart underrätta den medlemsstat som tog initiativet och de övriga medlemsstaterna. Om det beslut som avses i punkt 1 beror på brister i standarderna och om den medlemsstat som vidtog åtgärderna avser att vidhålla dem, skall kommissionen efter samråd med de berörda parterna inom två månader lägga fram ärendet för den kommitté som avses i artikel 6 och inleda det förfarande som avses i artikel 6. –        Om kommissionen efter samrådet finner att åtgärderna är omotiverade skall den omedelbart underrätta den medlemsstat som tog initiativet samt tillverkaren eller den som representerar honom i gemenskapen. 3.      Om en produkt som inte uppfyller de väsentliga kraven bär CE-märkningen skall den behöriga medlemsstaten vidta lämpliga åtgärder mot den som har utfört märkningen samt underrätta kommissionen och övriga medlemsstater om detta. 4.      Kommissionen skall se till att medlemsstaterna underrättas om utvecklingen och resultatet av detta förfarande.” Artikel 10 i direktiv 93/42 har följande lydelse: ”1.      Medlemsstaterna skall vidta nödvändiga åtgärder för att säkerställa att de upplysningar de får i enlighet med detta direktiv om sådana händelser som nämns nedan och rör produkter i klasserna I, IIa, IIb eller III dokumenteras och utvärderas centralt: a)      Varje funktionsfel eller försämring av egenskaperna eller prestanda hos en produkt, liksom alla brister i märkningen eller bruksanvisningen som kan leda till eller har lett till en patients eller användares död eller till en allvarlig försämring av hans eller hennes hälsotillstånd. b)      Varje tekniskt eller medicinskt skäl som har samband med en produkts egenskaper eller prestanda och som av de skäl som anförs i punkt a leder till att tillverkaren systematiskt återkallar produkter av samma typ. 2.      När en medlemsstat kräver att praktiserande läkare eller medicinska institutioner skall underrätta de behöriga myndigheterna om sådana händelser som avses i punkt 1, skall den vidta de nödvändiga åtgärderna för att säkerställa att tillverkaren av den aktuella produkten eller den som representerar honom i gemenskapen också underrättas om händelsen. 3.      När medlemsstaterna har gjort en bedömning, om möjligt tillsammans med tillverkaren, skall de utan att det påverkar tillämpningen av artikel 8 omedelbart underrätta kommissionen och de övriga medlemsstaterna om de händelser som avses i punkt 1 och om de relevanta åtgärder som vidtagits eller planeras.” I artikel 11 i direktiv 93/42 regleras förfarandet för att bedöma om medicintekniska produkter överensstämmer med kraven i detta direktiv. Såsom anges i skäl 15 i direktivet har de medicintekniska produkterna för detta ändamål delats in i fyra produktklasser, och de kontroller som skall göras enligt dessa klasser blir stegvis strängare i förhållande till människokroppens sårbarhet, med hänsyn till de potentiella risker som härrör från produkternas tekniska konstruktion och det sätt som de tillverkas på. Artikel 14b i nämnda direktiv har följande lydelse: ”Om en medlemsstat anser att tillhandahållandet av en viss produkt eller produktgrupp skall förbjudas, begränsas eller underkastas särskilda krav för att skydda hälsa och säkerhet och/eller för att säkerställa att folkhälsokraven beaktas, i enlighet med artikel 36 i fördraget, får den vidta alla nödvändiga och berättigade tillfälliga åtgärder. Den skall i så fall underrätta kommissionen och de övriga medlemsstaterna om detta samt ange skälen för sitt beslut. Kommissionen skall när så är möjligt samråda med de berörda parterna och medlemsstaterna samt, om de nationella åtgärderna är berättigade, vidta nödvändiga gemenskapsåtgärder i enlighet med förfarandet i artikel 7.2.” Enligt artikel 17.1 i direktiv 93/42 måste medicintekniska produkter, utom sådana som är specialanpassade eller avsedda för kliniska undersökningar, som anses uppfylla de väsentliga kraven i artikel 3 vara försedda med CE-märkning när de släpps ut på marknaden. Artikel 18 i nämnda direktiv har följande lydelse: ”Utan att det påverkar bestämmelserna i artikel 8 gäller följande: a)      Om en medlemsstat konstaterar att CE-märkningen har utförts otillbörligt skall tillverkaren eller den som representerar honom i gemenskapen vara tvungen att se till att överträdelsen upphör på villkor som ställs av medlemsstaten. b)      Om överträdelsen fortsätter måste medlemsstaten vidta alla nödvändiga åtgärder för att begränsa eller förbjuda utsläppandet av produkten på marknaden eller för att säkerställa att den återkallas från marknaden i enlighet med förfarandet i artikel 8. …” I bilaga 1 till direktiv 93/42, som har rubriken ”Väsentliga krav”, har avsnitt 1, med rubriken ”Allmänna krav”, följande lydelse: ”1.      Produkterna skall konstrueras och tillverkas på ett sådant sätt att de när de används under avsedda förhållanden och för sitt avsedda ändamål inte äventyrar patienternas, användarnas eller i förekommande fall andra personers kliniska tillstånd eller säkerhet, och under förutsättning att riskerna med att använda produkterna är godtagbara med tanke på fördelarna för patienten och är förenliga med en hög hälso- och säkerhetsnivå. 2.      De lösningar tillverkaren väljer för konstruktionen och tillverkningen av produkten skall överensstämma med säkerhetsprinciper och ta hänsyn till det allmänt erkända tekniska utvecklingsstadiet. För att komma fram till de mest lämpade lösningarna skall tillverkaren tillämpa följande principer i följande ordning: –        Riskerna skall elimineras eller minskas så mycket som möjligt (säkerheten skall integreras i konstruktions- och tillverkningsfasen). –        I de fall riskerna inte kan elimineras skall tillräckliga skyddsåtgärder vidtas, inklusive varningssignaler om sådana behövs. –        Användarna skall upplysas om kvarvarande risker som beror på att de vidtagna åtgärderna inte är tillräckliga. 3.      Produkterna skall uppnå de prestanda som tillverkaren angivit och vara konstruerade, tillverkade och förpackade på ett sådant sätt att de är lämpliga för en eller flera av de funktioner som avses i artikel 1.2 a i enlighet med tillverkarens specifikation. …” Nationell rätt Genom tvärministeriellt dekret nr DY7/oik.2480 av den 19 augusti 1994 om genomförandet av rådets direktiv 93/42/EEG om medicintekniska produkter (FEK B’ 679) införlivades detta direktiv med den grekiska rättsordningen. Målet vid den nationella domstolen och tolkningsfrågorna Genom meddelande nr 146/2003 av den 8 december 2003 inledde Venizeleio – Pananeio en offentlig anbudsinfordran enligt vilken tilldelningskriteriet utgjordes av det lägsta anbudet för leverans av olika kirurgiska suturer. Värdet på upphandlingen uppgick till 131 500 euro, inklusive mervärdesskatt. I meddelandet angavs att varorna skulle omfattas av en försäkran om överensstämmelse med Europeiska farmakopén och vara försedda med CE-märkning. Medipac var ett av nio bolag som inkom med anbud. De produkter som Medipac erbjöd sig att leverera var försedda med nämnda märkning. Den 17 mars 2004 lämnade upphandlingskommittén en rekommendation till sjukhusledningen för Venizeleio-Pananeio, som grundades på ett yttrande av kirurgerna på detta sjukhus om att de kirurgiska suturerna av typen PGA som Medipac tillhandahöll skulle uteslutas från upphandlingen. Enligt rekommendationen hade det konstaterats att knutar som gjorts med produkter av typen PGA kunde gå upp av sig själva och slöt sig för tidigt, samt att nålarna ofta böjdes eller bröts och att suturerna inte bibehöll tillräcklig styrka under tillräckligt lång tid. I beslut nr 108 av den 24 mars 2004 fastslog sjukhusledningen för Venizeleio-Pananeio att de kirurgiska suturer av typen PGA som Medipac tillhandahöll inte uppfyllde kraven i de tekniska specifikationerna för upphandlingen, varför Medipacs anbud förkastades. Den 5 april 2004 framställde Medipac en begäran om omprövning av beslutet att förkasta dess anbud hos sjukhusledningen för Venizeleio-Pananeio. I begäran om omprövning gjorde Medipac bland annat gällande att de tekniska specifikationer som låg till grund för beslutet att förkasta dess anbud inte ingick i kravspecifikationen enligt meddelandet om upphandling, att de var oklara och till och med obegripliga, att de inte gjorde det möjligt att göra en korrekt bedömning av kraven på de produkter som skulle levereras samt att specifikationerna avvek från de tekniska egenskaper som det hänvisas till i direktiv 93/42 för sådana produkter. Medipac hävdade även att de produkter som bolaget tillhandahöll, vilka överensstämmer med kraven i Europeiska farmakopén, inte företedde och inte kunde förete sådana tekniska brister som anförts av sjukhuset. Sjukhuset fann i ett första beslut inte skäl att ändra det tidigare beslutet av den 7 april 2004. Det första omprövningsbeslutet upphävdes och ersattes därefter av ett andra beslut som antogs den 28 april 2004. Medipac överklagade det sistnämnda omprövningsbeslutet till Symvoulio tis Epikrateias. I överklagandet åberopade Medipac samma grunder som dem som anförts i begäran om omprövning. Det är mot bakgrund av dessa omständigheter som Symvoulio tis Epikrateias beslutade vilandeförklara målet och ställa följande tolkningsfrågor till domstolen: ”1)      Har den upphandlande myndigheten, vid en anbudsinfordran enligt … direktiv 93/36/EEG avseende sådana medicintekniska produkter som avses i direktiv 93/42/EEG, om tilldelning skall ske enligt principen om det lägsta priset, vid köpet av varorna en möjlighet att, i enlighet med bestämmelserna i direktiv 93/42/EEG, jämförda med bestämmelserna i rådets direktiv 93/36/EEG, förkasta ett anbud avseende medicintekniska produkter, som är försedda med CE-märkning och som har genomgått kvalitetskontroll av den behöriga myndigheten, med motiveringen att produkterna inte kan godtas i tekniskt hänseende på grund av att det finns berättigade invändningar mot produkterna, som grundas på skyddet för folkhälsan och det särskilda ändamål som dessa produkter är avsedda för, då dessa produkter varken anses vara ämnade eller lämpliga för det avsedda ändamålet (varvid det förutsätts att ett bestridande av invändningarnas riktighet skall prövas av behörig domstol)? 2)      Om den första frågan besvaras jakande, har den upphandlande myndigheten vid köpet av varorna en möjlighet att, av ovannämnda skäl, omedelbart anse att de medicintekniska produkterna, som är försedda med CE-märkning, inte är lämpade för det särskilda ändamål som de är avsedda för, eller skall skyddsklausulerna i direktiv 93/42/EEG och ovannämnda tvärministeriella dekret DY7/oik.2480/1994 först tillämpas, vilket ger den behöriga myndigheten – i Grekland den centrala myndigheten för biomedicinsk teknologi under hälso- och omsorgsministeriet – möjlighet att vidta åtgärder enligt de förfaranden som anges i artikel 8 i direktivet, om de medicintekniska produkterna, när de är rätt installerade och underhållna, kan äventyra patienters och användares liv eller säkerhet, eller enligt de förfaranden som anges i artikel 18 i direktivet, om det konstateras att CE-märkningen har utförts otillbörligt? 3)      Är den upphandlande myndigheten, med hänsyn till svaret på den andra frågan och om ovannämnda skyddsklausuler först skall tillämpas, skyldig att avvakta resultatet av det förfarande som inletts i enlighet med antingen artikel 8 eller artikel 18 i direktiv 93/42/EEG, och är den dessutom bunden av detta resultat i den meningen att myndigheten är skyldig att anskaffa varan, även om det har visats att dess användning äventyrar folkhälsan och varan i allmänhet inte är lämpad för det ändamål som den upphandlande myndigheten har avsett att den skall ha?” Huruvida begäran om förhandsavgörande kan upptas till sakprövning Den österrikiska regeringens argument Den österrikiska regeringen anser att svaret på de frågor som ställts av den hänskjutande domstolen inte kan vara till hjälp för den att avgöra det anhängiggjorda målet, och denna regering anser därför att begäran om förhandsavgörande inte kan upptas till sakprövning. För det första avser dessa frågor uttryckligen tolkningen av direktiv 93/36, trots att ifrågavarande anbudsförfarande inte omfattas av detta direktivs tillämpningsområde, eftersom värdet på den upphandling som är föremål för anbudsinfordran understiger det tröskelvärde som anges i artikel 5 i detta direktiv. För det andra innehåller begäran om förhandsavgörande inte de uppgifter som är nödvändiga för att domstolen skall kunna besvara de frågor som ställts på ett sätt som kan vara till nytta för förfarandet i den nationella domstolen. I detta hänseende har den österrikiska regeringen gjort gällande att det i begäran varken preciseras huruvida de ifrågavarande kirurgiska suturerna verkligen kan anses utgöra en fara för människors hälsa eller huruvida de inte uppfyller de berörda kirurgernas förväntningar vad avser kvaliteten. En sådan precisering skulle utgöra en avgörande omständighet för att bedöma den upphandlande myndighetens rättigheter och skyldigheter. Domstolens bedömning Vad för det första gäller tillämpligheten av direktiv 93/36 är det klarlagt att direktivet enbart är tillämpligt på upphandlingar vars värde är lika med eller överstiger det tröskelvärde som anges i artikel 5.1 i detta direktiv (se, för ett liknande resonemang, beslut av den 3 december 2001 i mål C‑59/00, Vestergaard, REG 2001, s. I‑9505, punkt 19). Av handlingarna i målet framgår emellertid att värdet på den ifrågavarande upphandlingen uppgår till 131 500 euro (inklusive mervärdesskatt). Detta belopp understiger tröskelvärdet i nämnda direktiv. Mot denna bakgrund riktade domstolen med tillämpning av artikel 104.5 i rättegångsreglerna en skriftlig begäran till den hänskjutande domstolen att klargöra varför den ansåg att direktiv 93/36 var tillämpligt på denna upphandling. Sistnämnda domstol förklarade då att den av processrättsliga skäl inte kunde efterkomma denna begäran. Domstolen beslutade följaktligen att hålla en förhandling vid vilken den grekiska regeringen bekräftade att värdet på den ifrågavarande upphandlingen understeg tröskelvärdet i nämnda direktiv och gjorde gällande att direktivet inte skulle tillämpas i målet vid den nationella domstolen. Domstolen konstaterar således att det var med rätta som den österrikiska regeringen hävdade att en tolkning av direktiv 93/36, under dessa förhållanden, saknade betydelse för att avgöra målet. För att domstolen skall kunna lämna ett användbart svar på de frågor som har ställts av den hänskjutande domstolen är det under alla omständigheter nödvändigt att undersöka vissa allmänna principer som är tillämpliga på offentlig upphandling. Det skall nämligen påpekas att den hänskjutande domstolen ansåg att Venizeleio-Pananeio utgjorde en ”upphandlande myndighet”. Denna bedömning delades även av den grekiska regeringen som vid förhandlingen förklarade att detta sjukhus är ett offentligrättsligt organ som är likställt med staten. Det utgör fast rättspraxis att även om värdet på en upphandling som är föremål för anbudsinfordran inte uppgår till tröskelvärdet i de direktiv som gemenskapslagstiftaren har antagit för att reglera området för offentlig upphandling, och den ifrågavarande upphandlingen således inte omfattas av tillämpningsområdet för dessa direktiv, är upphandlande myndigheter ändå skyldiga att iaktta de allmänna gemenskapsrättsliga principerna när de genomför en upphandling, såsom likabehandlingsprincipen och den skyldighet att lämna insyn som följer av denna princip (se, för ett liknande resonemang, dom av den 7 december 2000 i mål C‑324/98, Telaustria och Telefonadress, REG 2000, s. I‑10745, punkterna 60 och 61, beslutet i det ovannämnda målet Vestergaard, punkterna 20 och 21, dom av den 21 juli 2005 i mål C‑231/03, Coname, REG 2005, s. I‑7287, punkterna 16 och 17, och av den 13 oktober 2005 i mål C‑458/03, Parking Brixen, REG 2005, s. I‑8585, punkterna 46–48). Den hänskjutande domstolen har visserligen inte direkt hänvisat till de allmänna gemenskapsrättsliga principerna i sin begäran om förhandsavgörande, men det följer av fast rättspraxis att det kan finnas anledning för domstolen, för att den skall kunna lämna ett användbart svar till den nationella domstol som har hänskjutit en tolkningsfråga, att beakta andra normer i gemenskapsrätten som den nationella domstolen inte har hänvisat till i sin begäran om förhandsavgörande (dom av den 20 mars 1986 i mål 35/85, Tissier, REG 1986, s.1207, punkt 9, av den 27 mars 1990 i mål C‑315/88, Bagli Pennacchiotti, REG 1990, s. I‑1323, punkt 10, av den 18 november 1999 i mål C‑107/98, Teckal, REG 1999, s. I‑8121, punkt 39, samt domen i det ovannämnda målet Telaustria och Telefonadress, punkt 59). Vad för det andra gäller den österrikiska regeringens argument att det föreligger otillräckliga uppgifter angående de faktiska omständigheterna i målet vid den nationella domstolen, påpekar domstolen att de uppgifter som lämnats i begäran om förhandsavgörande har kompletterats genom skriftliga yttranden till domstolen. Dessutom har en förhandling hållits som gjort det möjligt för den grekiska och den österrikiska regeringen samt för kommissionen att framföra ytterligare klargöranden. Domstolen anser sig således ha tillräckliga upplysningar för att kunna besvara tolkningsfrågorna. Av det ovanstående följer att begäran om förhandsavgörande kan upptas till sakprövning och domstolen skall således besvara de frågor som ställts av den hänskjutande domstolen. Prövning av tolkningsfrågorna Den första och den andra frågan Den hänskjutande domstolen har ställt den första och den andra frågan, vilka har ett nära samband och skall prövas gemensamt, för att få klarhet i om en upphandlande myndighet, som har inlett ett upphandlingsförfarande för att anskaffa medicintekniska produkter med stöd av de allmänna gemenskapsrättsliga principer som är tillämpliga på förfaranden för anbudsinfordran, kan åberopa skyddet för folkhälsan för att omedelbart förkasta ett produktanbud som avgetts till myndigheten, trots att dessa produkter är försedda med CE-märkning i enlighet med vad som föreskrivits i meddelandet om anbudsinfordran, eller om denna myndighet är skyldig att först tillämpa skyddsklausulerna i artiklarna 8 och 18 i direktiv 93/42. Yttranden till domstolen Vad gäller direktiv 93/42 har Medipac framhållit att medlemsstaterna inte får förbjuda, begränsa eller hindra utsläppandet på marknaden av medicintekniska produkter som uppfyller kraven i detta direktiv och som är försedda med CE-märkning. Bolaget har, liksom kommissionen, hävdat att det framgår av artikel 3 jämförd med artikel 17 i direktiv 93/42 att medicintekniska produkter som har denna märkning uppfyller de krav på överensstämmelse och säkerhet som anges i bilaga 1 till detta direktiv. Av detta följer att det genom direktivet föreligger en presumtion, att produkter som är försedda med CE-märkning överensstämmer med kraven, och denna presumtion kan endast kullkastas med tillämpning av förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder enligt artiklarna 8 och 18 i detta direktiv. Venizeleio-Pananeio samt den grekiska och den österrikiska regeringen har anfört att direktiv 93/42 syftar till att säkerställa att medicintekniska produkter håller en hög nivå av säkerhet för patienter, användare och andra personer. Härav drar de slutsatsen att för det fall ett anbud avseende medicintekniska produkter som är försedda med en försäkran om överensstämmelse med detta direktiv ändå skulle påvisa tekniska brister, har en upphandlande myndighet rätt att omedelbart utesluta dessa produkter från upphandlingsförfarandet. Den österrikiska regeringen har även preciserat att den upphandlande myndigheten är skyldig att informera det behöriga nationella organet om att ett anbud uteslutits på sådana grunder, i syfte att detta organ skall kunna vidta nödvändiga tillfälliga åtgärder och inleda förfarandet enligt artikel 8 i detta direktiv. Den grekiska regeringen har vidare gjort gällande att direktiv 93/42 i princip enbart fastställer de minimikrav som medicinteknisk utrustning skall uppfylla för att kunna erhålla CE-märkning inom gemenskapens territorium. Den österrikiska regeringen har tillagt att en upphandlande myndighet har rätt att föreskriva kvalitetskrav som går utöver de minimikrav som uppställs på gemenskapsnivå. Domstolens bedömning Det skall inledningsvis konstateras att det inte framgår av handlingarna i målet att den upphandlande myndigheten i förevarande fall hade uppställt några särskilda krav som gick utöver de minimikrav som följer av gemenskapsrätten. Det följer av de bestämmelser som nämns ovan i punkterna 5–19 i förevarande dom att direktiv 93/42 innebär en harmonisering av de väsentliga krav som har fastställts för de medicintekniska produkter som direktivet är tillämpligt på. Medicintekniska produkter skall anses överensstämma med dessa väsentliga krav och således anses vara lämpade för sina avsedda ändamål, under förutsättning att produkterna överensstämmer med standarder som harmoniserats och fastställts i enlighet med de förfaranden som föreskrivs i detta direktiv. Dessutom skall de medicintekniska produkterna åtnjuta fri rörlighet inom hela gemenskapen. Det följer av domstolens fasta rättspraxis att det åligger organ eller enheter som är underställda staten eller en offentlig myndighet, eller som står under statens eller en offentlig myndighets tillsyn, att iaktta de skyldigheter som följer av gemenskapsdirektiv (se, för ett liknande resonemang, dom av den 26 februari 1986 i mål 152/84, Marshall, REG 1986, s. 723, punkt 49, svensk specialutgåva, volym 8, s. 457, av den 22 juni 1989 i mål 103/88, Fratelli Costanzo, REG 1989, s. 1839, punkterna 30 och 31, svensk specialutgåva, volym 10, s. 83, av den 12 juli 1990 i mål C‑188/89, Foster m.fl., REG 1990, s. I‑3313, punkt 18, svensk specialutgåva, volym 10, s. 479, och beslut av den 26 maj 2005 i mål C‑297/03, Sozialhilfeverband Rohrbach, REG 2005, s. I‑4305, punkt 27). Venizeleio-Pananeio omfattas således, i egenskap av offentligrättsligt organ, av skyldigheten att iaktta presumtionen att medicintekniska produkter som uppfyller harmoniserade standarder och är försedda med CE-märkning överensstämmer med kraven i direktiv 93/42. Domstolen framhåller emellertid, i likhet med generaladvokaten i punkt 92 i sitt förslag till avgörande, att presumtionen att de medicintekniska produkterna överensstämmer med kraven kan kullkastas. I direktiv 93/42 föreskrivs att skyddsåtgärder skall vidtas för det fall det konstateras att vissa medicintekniska produkter som är försedda med CE-märkning kan innebära risker för patienter eller användare. I artikel 10 i nämnda direktiv föreskrivs att medlemsstaterna skall vidta nödvändiga åtgärder för att säkerställa att upplysningar angående sådana händelser som äger rum efter att de medicintekniska produkterna har släppts ut på marknaden, och som kan utgöra en fara för en patient eller en användares hälsotillstånd, dokumenteras och utvärderas centralt. När medlemsstaterna med stöd av en sådan utvärdering vidtar eller planerar att vidta åtgärder skall de omedelbart underrätta kommissionen om åtgärderna. Om medlemsstaterna konstaterar att det föreligger risker som har ett samband med medicintekniska produkter som omfattas av en försäkran om överensstämmelse med direktiv 93/42, är de enligt artikel 8.1 i detta direktiv skyldiga att vidta alla nödvändiga tillfälliga åtgärder för att återkalla sådana produkter från marknaden eller genom förbud eller begränsningar hindra att de släpps ut på marknaden eller tas i bruk. Under sådana omständigheter är den berörda medlemsstaten enligt samma bestämmelse skyldig att omedelbart underrätta kommissionen om vidtagna åtgärder och bland annat ange skälen för beslutet att vidta dessa. Enligt artikel 8.2 i direktiv 93/42 är kommissionen å sin sida skyldig att undersöka om de tillfälliga åtgärderna är motiverade och, om så är fallet, omedelbart underrätta den medlemsstat som tog initiativet och de övriga medlemsstaterna. Om en medicinteknisk produkt inte uppfyller de väsentliga kraven i direktiv 93/42, trots att den är försedd med CE-märkning, är den berörda medlemsstaten i enlighet med artikel 8.3 i direktivet skyldig att vidta lämpliga åtgärder samt underrätta kommissionen och övriga medlemsstater om detta. Det följer av artikel 18 i samma direktiv att om en medlemsstat konstaterar att CE-märkning har utförts otillbörligt skall tillverkaren eller den som representerar honom i gemenskapen vara tvungen att se till att överträdelsen upphör på villkor som fastställs av medlemsstaten. Det framgår tydligt av lydelsen i artikel 8.1 i nämnda direktiv att de skyldigheter som föreskrivs i bestämmelsen åvilar ett organ som av medlemsstaten har getts behörighet att pröva huruvida de produkter som försäkrats överensstämma med direktivet trots allt kan innebära risker för människors hälsa och/eller allmän säkerhet, och att, i förekommande fall, vidta de åtgärder av allmän räckvidd som föreskrivs i bestämmelsen och som är nödvändiga i det enskilda fallet. Med hänsyn till att den grekiska staten uppenbarligen inte hade gett Venizeleio-Pananeio en sådan behörighet, hade sjukhuset inte rätt att omedelbart vidta sådana skyddsåtgärder som avses i artikel 8 i direktiv 93/42. Eftersom detta sjukhus hyste tvivel om huruvida de kirurgiska suturer som Medipac tillhandahöll var tekniskt tillförlitliga, var det följaktligen skyldigt, i enlighet med den skyldighet att bidra till en korrekt tillämpning av direktiv 93/42 som åligger sjukhuset i egenskap av offentligrättsligt organ, att underrätta det behöriga nationella organet för att det skulle kunna göra sina egna kontroller och, i förekommande fall, vidta nämnda skyddsåtgärder. Det framgår emellertid av handlingarna att Venizeleio-Pananeio, i målet vid den nationella domstolen, faktiskt hade vänt sig till det nationella grekiska läkemedelsorganet angående frågan huruvida nämnda produkter var lämpliga för det avsedda ändamålet, och att detta organ hade bekräftat att dessa produkter överensstämde med gällande standarder. Sjukhuset tog emellertid inte denna kontakt förrän den 5 maj 2004, det vill säga efter det att Medipacs anbud hade förkastats. Venizeleio-Pananeio har således självt kullkastat presumtionen om överensstämmelse med kraven utan att iaktta det förfarande för vidtagande av skyddsåtgärder som inrättats genom ovannämnda direktiv. Det är inte endast lydelsen i artikel 8 i direktiv 93/42 utan även ändamålet med det harmoniseringssystem som inrättats genom detta direktiv som utgör hinder för att den upphandlande myndigheten skulle ha rätt att förkasta medicintekniska produkter som försäkrats överensstämma med de väsentliga krav som anges i detta direktiv på grund av tekniska brister, utan att därvid iaktta nämnda förfarande för vidtagande av skyddsåtgärder. Direktiv 93/42, vilket utgör en harmoniseringsåtgärd som antagits med tillämpning av artikel 100a i EEG‑fördraget (artikel 100a i EG‑fördraget, nu, i ändrad lydelse, artikel 95 EG), är avsett att främja fri rörlighet för medicintekniska produkter som försäkrats överensstämma med detta direktiv, genom att ersätta de olika åtgärder som vidtagits av medlemsstaterna på detta område vilka kan utgöra ett hinder för den fria rörligheten. Det skall i detta sammanhang påpekas att behovet av att förena den fria rörligheten för dessa produkter och skyddet för patienternas hälsa medför, om det skulle uppkomma en risk som har ett samband med produkter som försäkrats överensstämma med direktiv 93/42, att den berörda medlemsstaten skall genomföra förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder enligt artikel 8 i detta direktiv utan att de organ som saknar behörighet i detta avseende har rätt att fatta omedelbara och ensidiga beslut beträffande de åtgärder som skall vidtas under sådana förhållanden. Det bör tilläggas att när de produkter som omfattas av anbudet, trots att de är försedda med en CE-märkning, medför att den upphandlande myndigheten hyser viss oro beträffande patienternas hälsa och säkerhet, utgör principen om att anbudsgivarna skall behandlas lika samt skyldigheten att lämna insyn, vilka är tillämpliga oberoende av om direktiv 93/36 är tillämpligt eller inte, ett hinder, i syfte att undvika godtycke, för att den upphandlande myndigheten själv genast skall kunna förkasta det ifrågavarande anbudet. Enligt nämnda princip och skyldighet åläggs myndigheten att följa ett förfarande, såsom förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder enligt artikel 8 i direktiv 93/42, som kan säkerställa en objektiv och oberoende bedömning och kontroll av de påstådda riskerna. Denna princip och denna skyldighet medför vidare ett förbud för den upphandlande myndigheten att förkasta ett anbud som uppfyller kraven i meddelandet om anbudsinfordran på grundval av skäl som inte angetts i nämnda meddelande och som åberopats efter det att anbudet avgetts. Med hänsyn till det ovanstående skall den första och den andra frågan besvaras så att likabehandlingsprincipen och skyldigheten att lämna insyn utgör hinder för en upphandlande myndighet, som inlett ett förfarande för anbudsinfordran avseende leverans av medicintekniska produkter och som har angett att dessa produkter skall överensstämma med Europeiska farmakopén och vara försedda med CE‑märkning, att omedelbart och utan att iaktta förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder enligt artiklarna 8 och 18 i direktiv 93/42 förkasta de produkter som omfattas av anbudet, av skäl som är hänförliga till skyddet av folkhälsan, när produkterna uppfyller detta tekniska villkor som uppställts. Om den upphandlande myndigheten anser att dessa produkter skulle kunna utgöra en risk för folkhälsan är myndigheten skyldig att informera det nationella behöriga organet i syfte att få till stånd nämnda förfarande för vidtagande av skyddsåtgärder. Den tredje frågan Den hänskjutande domstolen har ställt den tredje frågan till domstolen för att få klarhet i hur den upphandlande myndigheten skall genomföra skyddsåtgärderna enligt direktiv 93/42 inom ramen för ett pågående förfarande för anbudsinfordran. Den hänskjutande domstolen vill särskilt få klarhet i huruvida den upphandlande myndigheten måste avvakta slutförandet av förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder och huruvida resultatet av förfarandet är bindande för myndigheten. Det framgår av svaret på den första och den andra frågan att det enbart är inom ramen för det förfarande för vidtagande av skyddsåtgärder som föreskrivs i direktiv 93/42 som den upphandlande myndigheten med hänvisning till tekniska brister har rätt att förkasta ett anbud avseende leverans av medicintekniska produkter som är försedda med CE-märkning. Den upphandlande myndighetens möjlighet att förkasta ett anbud avseende medicintekniska produkter som är försedda med CE-märkning med hänvisning till tekniska brister är beroende av resultatet av förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder, det vill säga kommissionens beslut, i vilket den i enlighet med artikel 8.2 i nämnda direktiv konstaterar att antagandet av åtgärder för att förbjuda utsläppandet på marknaden eller att produkterna tas i bruk är motiverat. Härav följer att sedan den upphandlande myndigheten har beslutat att vända sig till det behöriga nationella organet är den skyldig att låta tilldelningsförfarandet vila för att låta organet genomföra förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder enligt direktiv 93/42, och därvid avvakta utgången av detta förfarande. Kommissionens beslut är bindande för den upphandlande myndigheten. Om förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder leder till slutsatsen att produkterna inte överensstämmer med kraven i direktivet, medför de åtgärder av allmän räckvidd som vidtagits av medlemsstaten att anbudet avseende dessa produkter förkastas i det vilande upphandlingsförfarandet. Det förhållandet att ett förfarande för anbudsinfordran avseende leverans av medicintekniska produkter har vilandeförklarats medför visserligen förseningar som kan leda till problem såvitt avser driften av ett sjukhus som Venizeleio-Pananeio. Såsom generaladvokaten påpekade i punkt 118 i sitt förslag till avgörande och såsom följer av artikel 14 i direktiv 93/42 utgör skyddet för folkhälsan ett tvingande hänsyn till allmänintresset, med stöd av vilket medlemsstaterna har rätt att avvika från principen om fri rörlighet för varor under förutsättning att de åtgärder som vidtas är förenliga med proportionalitetsprincipen (se dom av den 20 februari 1979 i mål 120/78, Rewe‑Zentral, kallat ”Cassis de Dijon”, REG 1979, s. 649, punkt 8, svensk specialutgåva, volym 4, s. 377, den 5 februari 2004 i mål C‑270/02, kommissionen mot Italien, REG 2004, s. I‑1559, punkterna 21 och 22, samt av den 14 september 2006 i de förenade målen C‑158/04 och C‑159/04, Alfa Vita Vassilopoulos och Carrefour-Marinopoulos, REG 2006, s. I‑8135, punkterna 20–23). Följaktligen kan ett sjukhus såsom Venizeleio-Pananeio i brådskande fall vidta alla nödvändiga tillfälliga åtgärder som krävs för att det skall kunna anskaffa de medicintekniska produkter som är nödvändiga för driften av sjukhuset. I förekommande fall åligger det emellertid sjukhuset att visa att det föreligger sådana brådskande omständigheter som kan motivera ett undantag från principen om fri rörlighet för varor samt att visa att de vidtagna åtgärderna var proportionerliga. Mot bakgrund av det ovanstående skall den tredje frågan besvaras så att en upphandlande myndighet, som har vänt sig till det behöriga nationella organet i syfte att detta skall inleda förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder enligt artiklarna 8 och 18 i direktiv 93/42 beträffande medicintekniska produkter som är försedda med CE-märkning, är skyldig att låta förfarandet för anbudsinfordran vila till dess att förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder har avslutats. Resultatet av detta förfarande är bindande för den upphandlande myndigheten. För det fall genomförandet av ett sådant förfarande för vidtagande av skyddsåtgärder medför en försening som kan äventyra driften av ett offentligt sjukhus och, därigenom, medföra risker för folkhälsan, får den upphandlande myndigheten vidta alla nödvändiga tillfälliga åtgärder, med iakttagande av proportionalitetsprincipen, för att den skall kunna införskaffa de produkter som är nödvändiga för driften av sjukhuset. Rättegångskostnaderna Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den nationella domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. De kostnader för att avge yttrande till domstolen som andra än nämnda parter har haft är inte ersättningsgilla. Mot denna bakgrund beslutar domstolen (första avdelningen) följande: 1) Likabehandlingsprincipen och skyldigheten att lämna insyn utgör hinder för en upphandlande myndighet, som inlett ett förfarande för anbudsinfordran avseende leverans av medicintekniska produkter och som har angett att dessa produkter skall överensstämma med Europeiska farmakopén och vara försedda med CE-märkning, att omedelbart och utan att iaktta förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder enligt artiklarna 8 och 18 i rådets direktiv 93/42/EEG av den 14 juni 1993 om medicintekniska produkter, i dess lydelse enligt Europaparlamentets och rådets förordning (EG) nr 1882/2003 av den 29 september 2003, förkasta de produkter som omfattas av anbudet, av skäl som är hänförliga till skyddet av folkhälsan, när produkterna uppfyller detta tekniska villkor. Om den upphandlande myndigheten anser att dessa produkter skulle kunna utgöra en risk för folkhälsan är myndigheten skyldig att informera det nationella behöriga organet i syfte att få till stånd nämnda förfarande för vidtagande av skyddsåtgärder. 2) En upphandlande myndighet, som har vänt sig till det behöriga nationella organen för att detta skall inleda förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder enligt artiklarna 8 och 18 i direktiv 93/42, i dess lydelse enligt förordning nr 1882/2003, beträffande medicintekniska produkter som är försedda med CE-märkning, är skyldig att låta förfarandet för anbudsinfordran vila till dess att förfarandet för vidtagande av skyddsåtgärder har avslutats. Resultatet av detta förfarande är bindande för den upphandlande myndigheten. För det fall genomförandet av ett sådant förfarande för vidtagande av skyddsåtgärder medför en försening som kan äventyra driften av ett offentligt sjukhus och, därigenom, medföra risker för folkhälsan, får den upphandlande myndigheten vidta alla nödvändiga tillfälliga åtgärder, med iakttagande av proportionalitetsprincipen, för att den skall kunna införskaffa de produkter som är nödvändiga för driften av sjukhuset. Underskrifter * Rättegångsspråk: grekiska

62002CJ0425

sl

Predlog za sprejetje predhodne odločbe se v bistvu nanaša na razlago Direktive Sveta 77/187/EGS z dne 14. februarja 1977 o približevanju zakonodaje držav članic v zvezi z ohranjanjem pravic delavcev v primeru prenosa podjetij, obratov ali delov podjetij ali obratov (UL L 61, str. 26). Ta predlog je bil vložen v okviru spora med J. M. Delahaye, poročeno Boor, in Ministrstvom za državno upravo in upravno reformo, ker slednje tožeči stranki ni zagotovilo plače, ki ji je pripadala na podlagi pogodbe o zaposlitvi, prvotno sklenjene med J. M. Delahaye in Foprogest ASBL (nepridobitno društvo, v nadaljevanju: Foprogest), pravno osebo zasebnega prava, po tem, ko se je podjetje tega društva preneslo na državo Luksemburg. Pravni okvir Skupnostna ureditev Člen 1(1) Direktive 77/187 določa: „Ta direktiva se uporablja za prenos podjetij, obratov ali delov obratov na drugega lastnika, ki je posledica pogodbenega prenosa ali združitve.“ Člen 2 navedene direktive določa: „V smislu te direktive: […] b)      je pridobitelj vsaka fizična ali pravna oseba, ki zaradi prenosa v smislu člena 1(1) postane lastnik podjetij, obratov ali delov obratov; […]“ Člen 3(1) in (2) te direktive določa: „1.      Pravice in obveznosti odsvojitelja, ki izhajajo iz na dan prenosa obstoječe pogodbe o zaposlitvi ali delovnega razmerja, se na podlagi takega prenosa prenesejo na pridobitelja. […] 2.      Po prenosu v smislu člena 1(1) pridobitelj še naprej zagotavlja s kolektivno pogodbo dogovorjene delovne pogoje, kakršne je na podlagi te pogodbe zagotavljal odsvojitelj, do dneva prenehanja veljavnosti ali izteka te kolektivne pogodbe ali do dneva uveljavitve ali začetka uporabljanja druge kolektivne pogodbe. Države članice lahko omejijo obdobje zagotavljanja takih delovnih pogojev, s pridržkom, da ni krajše od enega leta.“ Člen 4 iste direktive določa: „1.      Prenos podjetja, obrata ali dela podjetja ali obrata sam po sebi odsvojitelju ali pridobitelju ne daje podlage za odpuščanje. Ta določba ne preprečuje morebitnega odpuščanja iz ekonomskih, tehničnih ali organizacijskih razlogov, zaradi katerih so potrebne kadrovske spremembe. […] 2.      Če pogodba o zaposlitvi ali delovno razmerje preneha, ker se delovni pogoji zaradi prenosa v smislu člena 1(1) bistveno spremenijo v škodo delavca, se šteje, da je delodajalec odgovoren za prenehanje pogodbe o zaposlitvi ali delovnega razmerja.“ Direktiva 77/187 je bila spremenjena z Direktivo Sveta 98/50/ES z dne 29. junija 1998 (UL L 201, str. 88), katere rok za prenos se je v skladu z njenim členom 2 iztekel 17. julija 2001. Z Direktivo Sveta 2001/23/ES z dne 12. marca 2001 o približevanju zakonodaje držav članic v zvezi z ohranjanjem pravic delavcev v primeru prenosa podjetij, obratov ali delov podjetij ali obratov (UL L 82, str. 16) je bila kodificirana Direktiva 77/187, ob upoštevanju njene spremembe z Direktivo 98/50. Nacionalna ureditev Člen 36 zakona z dne 24. maja 1989 o pogodbi o zaposlitvi ( Mémorial A 1989, str. 611, v nadaljevanju: zakon z dne 24. maja 1989) določa: „(1)      Če pride do spremembe v pravnem položaju delodajalca, zlasti z dedovanjem, prodajo, združitvijo, prenosom sredstev ali ustanovitvijo podjetja, vse pogodbe o zaposlitvi, ki veljajo na dan spremembe, ostanejo v veljavi med novim delodajalcem in zaposlenimi v podjetju. (2)      Prenos podjetja sam po sebi, zlasti na podlagi pogodbenega prenosa ali združitve, odsvojitelju ali pridobitelju ne daje podlage za odpuščanje. Če pogodba o zaposlitvi ali delovno razmerje preneha, ker se delovni pogoji zaradi prenosa bistveno spremenijo v škodo delavca, se šteje, da je delodajalec odgovoren za prenehanje pogodbe o zaposlitvi ali delovnega razmerja. […]“ Člen 37 tega zakona določa: „Vsako spremembo v škodo delavca, ki se nanaša na bistveno določbo pogodbe o zaposlitvi, je treba, v izogib njeni ničnosti, sporočiti delavcem v obliki in rokih, ki so določeni v členih 19 in 20, ter navesti datum začetka njene dejanske veljave. V tem primeru lahko delavec zaprosi za obrazložitev spremembe in delodajalec jo je dolžan podati v obliki in rokih, ki so določeni v členu 22. […] Prenehanje pogodbe o zaposlitvi, ker se delavec ne strinja s spremembo, o kateri je bil obveščen, pomeni odpoved delovnega razmerja, zoper katero je mogoče vložiti zahtevo za sodno varstvo iz člena 28.“ Načini in zneski plač uslužbencev države Luksemburg se določijo z uredbo Velikega vojvodstva. Postopek v glavni stvari J. M. Delahaye, poročena Boor, je bila uslužbenka društva Foprogest. Njena plača ni bila urejena s kolektivno pogodbo. Društvo Foprogest se je ukvarjalo zlasti s spodbujanjem in izvajanjem usposabljanja za izboljšanje socialnega in poklicnega položaja iskalcev zaposlitve in brezposelnih, za njihovo vključitev oziroma ponovno vključitev na trg dela. Sredstva navedenega društva so izvirala predvsem iz pomoči, donacij in volil. Dejavnost društva Foprogest se je prenesla na državo Luksemburg, in sicer na Ministrstvo za nacionalno izobraževanje, poklicno usposabljanje in šport. Tako prenesena dejavnost se je odtlej izvajala kot upravna javna služba. J. M. Delahaye je bila od 1. januarja 2000 zaposlena kot uslužbenka države Luksemburg. Tudi druge uslužbence, ki so bili prej zaposleni v društvu Foprogest, je prevzela država. Ta prenos je pripeljal do sklenitve novih pogodb o zaposlitvi med državo in zadevnimi delavci. V teh okoliščinah je J. M. Delahaye 22. decembra 1999 z zadevnim ministrstvom sklenila pogodbo o zaposlitvi za nedoločen čas. Na podlagi uredbe Velikega vojvodstva, ki se nanaša na plače državnih uslužbencev, je bila J. M. Delahaye upravičena do nižje plače, kot jo je prejemala na podlagi pogodbe, ki jo je prvotno sklenila s Foprogest. Luksemburška vlada tožeči stranki ni nasprotovala, ko je ta na obravnavi trdila, da jo je država Luksemburg, ne da bi upoštevala njeno delovno dobo, razvrstila v prvo stopnjo zadnjega plačilnega razreda plačne lestvice, kar je pomenilo, da je izgubila 37 % svoje mesečne plače. Stranke v postopku v glavni stvari se v bistvu sprašujejo, ali je država po zadevnem prenosu uslužbencem dolžna ohraniti vse pravice, med njimi zlasti pravico do plače, ki izhaja iz pogodbe o zaposlitvi, ki so jo sklenili zaposleni in odsvojitelj. Vprašanja za predhodno odločanje Predložitveno sodišče poudarja, da se stranki spora strinjata, da je podan prenos podjetja v smislu člena 36 zakona z dne 24. maja 1989, s čimer se strinja tudi samo predložitevno sodišče. To sodišče izrecno zavrača trditev tožene stranke v postopku v glavni stvari, da bi bilo mogoče opredelitev zadevne dejavnosti kot gospodarske utemeljeno prerekati, ker gre za dejavnost boja proti brezposelnosti, ki lahko sodi v okvir javne oblasti. V zvezi s tem se navedeno sodišče sklicuje na sodbe Sodišča z dne 19. maja 1992 v zadevi Redmond Stichting, C-29/91, Recueil, str. I-3189, na področju dejavnosti pomoči pri zasvojenosti z drogami; z dne 10. decembra 1998 v zadevi Hidalgo in drugi, C-173/96 in C-247/96, Recueil, str. I-8237, na področju pomoči na domu, in z dne 26. septembra 2000 v zadevi Mayeur, C-175/99, Recueil, str. I-7755). Predložitveno sodišče na podlagi navedene sodne prakse ugotavlja, da je šlo v postopku v glavni stvari za prenos podjetja v smislu skupnostne ureditve. Po mnenju tega sodišča je treba, ob upoštevanju predmeta spora, ki se obravnava v pritožbenem postopku, najprej obravnavati vprašanje, ali člen 36 zakona z dne 24. maja 1989, ki ga je treba uporabljati glede na skupnostne predpise in zlasti glede na Direktivi 77/187 in 98/50, ki sta povzeti v Direktivi 2001/23, dopušča prenos pravic in obveznosti uslužbencev v primeru prenosa na javni sektor le, kot je navedeno v sodbi, zoper katero je vložena pritožba, „če je v skladu s pravili javnega prava“. Z drugimi besedami naj bi šlo za ugotovitev, ali lahko država, pridobitelj, nadomesti določbe, določene s predhodno sklenjeno pogodbo, s pravili glede dohodkov, ki veljajo za njene uslužbence. Predložitveno sodišče poudarja, prvič, da skupnostna ureditev načeloma določa, da se v primeru prenosa podjetja pravice in obveznosti odsvojitelja – v tem primeru društva Foprogest – zaradi tega prenosa prenesejo na pridobitelja – v tem primeru na državo Luksemburg. Poleg tega naj bi člen 36 zakona z dne 24. maja 1989 določal, da v teh primerih vse obstoječe pogodbe o zaposlitvi veljajo naprej med novim delodajalcem in uslužbenci podjetja. Drugič, to sodišče opozarja, da člen 4(2) Direktive 77/187, ki je dobesedno povzet v členu 36(2), drugi odstavek, zakona z dne 24. maja 1989, določa, da se – če pogodba o zaposlitvi ali delovno razmerje preneha zaradi dejstva, da je na podlagi prenosa prišlo do bistvene spremembe delovnih pogojev na škodo delavcev – šteje, da je za prenehanje pogodbe odgovoren delodajalec. Meni, da določbe člena 4(2) iste direktive, čeprav se uvrščajo v okvir prenehanja delovnega razmerja, nič manj nujno ne pomenijo morebitne spremembe položaja delavcev zaradi prenosa. Tako naj bi ostajalo vprašanje, ali pridobiteljica, država Luksemburg, da bi ravnala v skladu s svojo nacionalno ureditvijo in javnim pravom, lahko ob prenosu spremeni plače delavcev, kar bi glede na okoliščine primera, pod pogoji iz člena 4(2) Direktive 77/187, lahko vodilo do začetka postopka odpovedi delovnega razmerja na predlog delavca, ali pa, nasprotno, načelo kontinuitete pogodbe državo zavezuje, da ne glede na svoje predpise zagotovi plačilo, ki izhaja iz prvotno sklenjene pogodbe. V teh okoliščinah je Upravno sodišče prekinilo odločanje in Sodišču v predhodno odločanje predložilo to vprašanje: „[...] Ali se v primeru prenosa podjetja nepridobitnega društva, ki je pravna oseba zasebnega prava, na državo, tej kot pridobiteljici – glede na navedene določbe Direktiv 77/187/EGS, 98/50 ES in 2001/23 ES – lahko dopusti, da prevzame pravice in obveznosti odsvojitelja le, če so v skladu z njenimi lastnimi pravili javnega prava, zlasti na področju plač, kjer so podrobna pravila in zneski nadomestil določeni z uredbo Velikega vojvodstva, pri čemer je treba poleg tega upoštevati, da na podlagi statusa javnega uslužbenca zadevnim uslužbencem pripadajo zakonske ugodnosti, zlasti na področju razvoja kariere in stabilne zaposlitve, in da zadevni uslužbenci v primeru, da se ne strinjajo z ‚bistvenimi spremembami‘ delovnega razmerja v smislu člena 4(2) Direktive, ohranijo pravico zahtevati prenehanje tega razmerja v skladu s pravili iz zadevnih določb.“ Vprašanje za predhodno odločanje Zaradi razlogov, ki jih je generalni pravobranilec navedel v točki 27 svojih sklepnih predlogov, se Direktivi 98/50 in 2001/23 v sporu v glavni stvari ne uporabljata. Zato je upoštevna le razlaga Direktive 77/187. Predložitveno sodišče želi v bistvu vedeti, ali ta direktiva nasprotuje temu, da država, v primeru prenosa podjetja pravne osebe zasebnega prava nanjo, kot novi delodajalec zmanjša plače zadevnim delavcem, da bi ravnala v skladu z veljavnimi nacionalnimi pravili o javnih uslužbencih. V zvezi s tem je treba opozoriti, da v skladu s sodno prakso Sodišča prenos gospodarske dejavnosti pravne osebe zasebnega prava na pravno osebo javnega prava načeloma sodi na področje uporabe Direktive 77/187. To ne velja v primeru, kadar gre zgolj za reorganizacijo struktur javne uprave ali za prenos upravnih nalog med organi javne uprave (sodba z dne 15. oktobra 1996 v zadevi Henke, C‑298/94, Recueil, str. I-4989, točka 14, in zgoraj navedena sodba Mayeur, točke od 29 do 34). Pravice in obveznosti odsvojitelja, ki izhajajo iz pogodbe o zaposlitvi ali delovnega razmerja, pa se v skladu s členom 3(1) Direktive 77/187 zaradi tega prenosa prenesejo na pridobitelja. Ker se Direktiva 77/187 nanaša le na delno uskladitev zadevnega področja (glej zlasti sodbi z dne 10. februarja 1988 v zadevi Tellerup, t.i. „Daddy’s Dance Hall“, 324/86, Recueil, str. 739, točka 16, in z dne 6. novembra 2003 v zadevi Martin in drugi, C-4/01, Recueil, str. I-12859, točka 41), ta v primeru prenosa dejavnosti na pravno osebo javnega prava ne nasprotuje uporabi nacionalnega prava, ki določa prenehanje pogodb o zaposlitvi zasebnega prava (glej v tem smislu zgoraj navedeno sodbo Mayeur, točka 56). Vendar je treba tako prenehanje v skladu s členom 4(2) Direktive 77/187 šteti za bistveno spremembo delovnih pogojev v škodo delavca, ki neposredno izhaja iz prenosa, tako da je treba v takem primeru šteti, da je za prenehanje navedenih pogodb o zaposlitvi odgovoren delodajalec (glej zgoraj navedeno sodbo Mayeur, točka 56). To mora veljati tudi, kadar – kot v postopku v glavni stvari – uporaba nacionalnih pravil, ki urejajo status državnih uslužbencev, pomeni zmanjšanje plač delavcev, ki jih prenos zadeva. Tako zmanjšanje je treba, če je znatno, šteti za bistveno spremembo delovnih pogojev v škodo zadevnih delavcev v smislu člena 4(2) Direktive. Poleg tega so organi, pristojni za uporabo in razlago nacionalnega prava v zvezi z javnimi uslužbenci, dolžni to v največji meri izvajati v skladu z namenom Direktive 77/187. V nasprotju z namenom navedene direktive bi bilo, če bi uslužbenca, ki je bil prevzet od odsvojitelja, obravnavali ne glede na njegovo delovno dobo, če nacionalna pravila, ki urejajo status državnih uslužbencev, pri izračunu plačila upoštevajo delovno dobo državnega uslužbenca. Zato je treba na predhodno vprašanje odgovoriti, da je treba Direktivo 77/187 razlagati tako, da načeloma ne nasprotuje temu, da država, v primeru prenosa podjetja pravne osebe zasebnega prava nanjo, kot novi delodajalec zmanjša plače zadevnim delavcem, da bi ravnala v skladu z veljavnimi nacionalnimi pravili o javnih uslužbencih. Vendar morajo pristojni organi, ki navedena pravila uporabljajo in razlagajo, to v največji meri izvajati v skladu z namenom navedene direktive, pri čemer morajo zlasti upoštevati delovno dobo delavcev, če se v nacionalnih pravilih, ki urejajo status državnih uslužbencev, za izračun njihovih plač upošteva delovna doba državnih uslužbencev. Če bi se na podlagi takega izračuna plače zadevnih delavcev znatno zmanjšale, bi to pomenilo bistveno spremembo delovnih pogojev v škodo delavcev, ki jih prenos zadeva, zato bi bilo treba v skladu s členom 4(2) Direktive 77/187 šteti, da je za prenehanje njihove pogodbe o zaposlitvi odgovoren delodajalec. Stroški Ker je ta postopek za stranke v postopku v glavni stvari ena od stopenj v postopku pred predložitvenim sodiščem, to odloči o stroških. Stroški, priglašeni za predložitev stališč Sodišču, ki niso stroški omenjenih strank, se ne povrnejo. Iz teh razlogov je Sodišče (drugi senat) razsodilo: Direktivo Sveta 77/187/EGS z dne 14. februarja 1977 o približevanju zakonodaje držav članic v zvezi z ohranjanjem pravic delavcev v primeru prenosa podjetij, obratov ali delov podjetij ali obratov je treba razlagati tako, da načeloma ne nasprotuje temu, da država, v primeru prenosa podjetja pravne osebe zasebnega prava nanjo, kot novi delodajalec zmanjša plače zadevnim delavcem, da bi ravnala v skladu z veljavnimi nacionalnimi pravili o javnih uslužbencih. Vendar morajo pristojni organi, ki navedena pravila uporabljajo in razlagajo, to v največji meri izvajati v skladu z namenom navedene direktive, pri čemer morajo zlasti upoštevati delovno dobo delavcev, če se v nacionalnih pravilih, ki urejajo položaj državnih uslužbencev, za izračun njihovih plač upošteva delovna doba državnih uslužbencev. Če bi se na podlagi takega izračuna plače zadevnih delavcev znatno zmanjšale, bi to pomenilo bistveno spremembo delovnih pogojev v škodo delavcev, ki jih prenos zadeva, zato bi bilo treba v skladu s členom 4(2) Direktive 77/187 šteti, da je za prenehanje njihove pogodbe o zaposlitvi odgovoren delodajalec. Podpisi * Jezik postopka: francoščina.

62008CJ0334

cs

Svou žalobou se Komise Evropských společenství domáhá, aby Soudní dvůr určil, že Italská republika tím, že odmítala poskytnout Komisi vlastní zdroje odpovídající celnímu dluhu, který je důsledkem protiprávních povolení ke zřízení a provozu celních skladů typu C v Tarente, udělených ode dne 27. února 1997 Direzione compartimentale delle dogane per le Regioni Puglia e Basilicata (Oblastní celní ředitelství pro oblasti Apulie a Basilikáta) se sídlem v Bari, a následných povolení k přeměně pod celním dohledem a k aktivnímu zušlechťovacímu styku až do jejich zrušení dne 4. prosince 2002, nesplnila povinnosti, které pro ni vyplývají z článku 10 ES, z článku 8 rozhodnutí Rady 2000/597/ES, Euratom ze dne 29. září 2000 o systému vlastních zdrojů Evropských společenství (Úř. věst. L 253, s. 42; Zvl. vyd. 01/03, s. 200) a z článků 2, 6, 10, 11 a 17 nařízení Rady (ES, Euratom) č. 1150/2000 ze dne 22. května 2000, kterým se provádí rozhodnutí 94/728/ES, Euratom o systému vlastních zdrojů Společenství (Úř. věst. L 130, s. 1; Zvl. vyd. 01/03, s. 169). Právní rámec V oblasti vlastních zdrojů Unie bylo rozhodnutí Rady 94/728/ES, Euratom ze dne 31. října 1994, o systému vlastních zdrojů Evropských společenství (Úř. věst. L 293, s. 9) zrušeno a nahrazeno s účinkem od 1. ledna 2002 rozhodnutím 2000/597. Článek 2 odst. 1 rozhodnutí 2000/597 zní: „1. Vlastní zdroje zahrnuté do rozpočtu Evropské unie tvoří tyto příjmy: b)      cla stanovená ve společném celním sazebníku a další cla, současná i budoucí, zavedená orgány Společenství v obchodě se třetími zeměmi […]. […]“ Článek 8 odst. 1 rozhodnutí 2000/597 stanoví: „Vlastní zdroje Společenství uvedené v čl. 2 odst. 1 písm. a) a b) vybírají členské státy v souladu se svými správními a právními předpisy, které případně upraví tak, aby splňovaly požadavky právní úpravy Společenství. Komise pravidelně prověřuje vnitrostátní právní předpisy, které jí sdělí členské státy, oznamuje členským státům úpravy, které považuje za nezbytné k dosažení souladu s právní úpravou Společenství, a podává zprávy rozpočtovému orgánu. Členské státy poskytují Komisi zdroje uvedené v čl. 2 odst. 1 písm. a) a b).“ Článek 2 odst. 1 nařízení č. 1150/2000, obsažený v hlavě I tohoto nařízení nazvané „Obecná ustanovení“, stanoví: „Pro účely tohoto nařízení se nárok Společenství na vlastní zdroje uvedené v čl. 2 odst. 1 písm. a) a b) rozhodnutí 94/728/ES, Euratom stanoví, jakmile jsou splněny podmínky stanovené celními předpisy, které se týkají zaúčtování částky nároku a vyrozumění dlužníka.“ Článek 6 odst. 1 až 3 písm. a) a b) nařízení č. 1150/2000, obsažený v hlavě II tohoto nařízení, nazvané „Účtování vlastních zdrojů“, stanoví: „1.      Účty vlastních zdrojů vede ministerstvo financí každého členského státu nebo jiný subjekt pověřený každým členským státem a jsou členěny podle jednotlivých druhů vlastních zdrojů. 2. Pro účely účtování vlastních zdrojů se měsíc uzavírá nejdříve ve 13 hodin posledního pracovního dne měsíce, v němž byl nárok stanoven. 3.      a)     Nároky stanovené podle článku 2 se, aniž je dotčeno písmeno b), účtují [účet obecně nazývaný ,účet A‘] nejpozději v první pracovní den po 19. dni druhého měsíce následujícího po měsíci, v němž byl nárok stanoven. b)      Stanovené nároky nezaúčtované podle písmene a), protože dosud nejsou uhrazeny a nebylo na ně poskytnuto žádné zajištění, se uvádějí na zvláštních účtech [účet obecně nazývaný ,účet B‘] ve lhůtě stanovené v písmenu a). Členské státy mohou takto postupovat také v případě, že proti stanoveným nárokům, na něž bylo poskytnuto zajištění, jsou vzneseny námitky a jejich výše by se mohla po vyřešení vzniklých sporů změnit.“ Článek 9 odst. 1 nařízení č. 1150/2000, uvedený v hlavě III, nazvané „Poskytování vlastních zdrojů“, stanoví: „Postupem podle článku 10 poukáže každý členský stát vlastní zdroje na účet vedený na jméno Komise u ministerstva financí nebo jiného subjektu, který každý členský stát určí. […]“ Podle čl. 10 odst. 1 nařízení č. 1150/2000, který spadá pod stejnou hlavu III: „Po odečtení 10 % na náklady spojené s vybíráním vlastních zdrojů podle čl. 2 odst. 3 rozhodnutí 94/728/ES, Euratom se vlastní zdroje uvedené v čl. 2 odst. 1 písm. a) a b) zmíněného rozhodnutí připisují na příslušné účty nejpozději v první pracovní den po 19. dni druhého měsíce následujícího po měsíci, v němž byl nárok stanoven podle článku 2 tohoto nařízení. Nicméně nároky uváděné na zvláštních účtech [B] podle čl. 2 odst. 3 písm. b) musí být zaúčtovány nejpozději v první pracovní den po 19. dni druhého měsíce následujícího po měsíci, v němž byly nárokované částky uhrazeny.“ Článek 11 nařízení č. 1150/2000 uvádí: „V případě jakéhokoli zpoždění v připisování částek na účet uvedený v čl. 9 odst. 1 zaplatí dotyčný členský stát úrok vypočtený podle úrokové míry uplatňované ke dni uplynutí lhůty na peněžním trhu daného členského státu na krátkodobé operace veřejného financování zvýšené o dva procentní body. Tato úroková míra se zvyšuje o 0,25 procentního bodu za každý měsíc prodlení. Takto zvýšená sazba se použije na celou dobu prodlení.“ Článek 17 odst. 1 a 2 nařízení č. 1150/2000, uvedený v jeho hlavě VII nazvané „Kontrola“, stanoví: „1.      Členské státy přijmou veškerá nezbytná opatření, aby zajistily, že částky odpovídající nárokům stanoveným podle článku 2 budou poskytnuty Komisi tak, jak je stanoveno v tomto nařízení. 2.      Členské státy nejsou povinny Komisi poskytnout částky odpovídající stanoveným nárokům jedině tehdy, pokud tyto částky nemohly být vybrány z důvodu vyšší moci. Kromě toho nemusí členské státy poskytnout Komisi tyto částky ve zvláštních případech, jestliže se po důkladném zhodnocení všech závažných okolností každého jednotlivého případu ukáže, že v dlouhodobém výhledu není vybrání těchto částek možné z důvodů, které nemohou být přičítány těmto členským státům. Tyto případy musí být zmíněny ve zprávě podle odstavce 3, pokud dotčené částky přesahují 10 000 EUR po přepočtu na národní měnu podle směnného kursu platného v první říjnový pracovní den předchozího kalendářního roku. V této zprávě musí být zdůvodněno, proč daný členský stát nemohl dotyčné částky poskytnout. Komise může do šesti měsíců sdělit danému členskému státu své připomínky.“ Nařízení č. 1150/2000 bylo změněno nařízením Rady (ES, Euratom) č. 2028/2004 ze dne 16. listopadu 2004 (Úř. věst L 352, s. 1, dále jen „pozměněné nařízení č. 1150/2000“), které vstoupilo v platnost dne 28. listopadu 2004. Článek 17 odst. 2 pozměněného nařízení č. 1150/2000 zní: „Členské státy nejsou povinny poskytnout Komisi částky odpovídající stanoveným nárokům, které nemohou být vybrány a) z důvodu vyšší moci nebo b) z jiných důvodů, které jim nemohou být přičítány. Částky stanovených nároků prohlásí za částky, které nelze vybrat, rozhodnutím příslušný správní orgán, který tuto skutečnost zjistí. Částky stanovených nároků se považují za částky, které nelze vybrat, nejpozději po uplynutí pěti let ode dne, kdy byla částka stanovena podle článku 2, nebo v případě správního nebo soudního odvolání ode dne vydání, oznámení nebo vyhlášení konečného rozhodnutí. V případě částečné úhrady nebo částečných úhrad se maximální pětileté období počítá ode dne provedení poslední platby, pokud jí není dluh uhrazen. Částky, jejichž vybrání bylo prohlášeno nebo je považováno za nemožné, se s konečnou platností odepíší ze zvláštního účtu [B] uvedeného v čl. 6 odst. 3 písm. b). Vykáží se v příloze čtvrtletního výkazu uvedeného v čl. 6 odst. 4 písm. b) a případně ve čtvrtletním výkazu uvedeném v čl. 6 odst. 5.“ Postup před zahájením soudního řízení V důsledku stížnosti týkající se celních nesrovnalostí, ke kterým mělo dojít v celním okrsku Tarente (Itálie), požádala Komise dopisem ze dne 27. října 2003 italské orgány, aby jí k této věci poskytly objasnění. V odpovědi předaly tyto orgány Komisi zprávu interního auditu ze dne 18. února 2003, ze které vyplývá, že: –        dne 27. února a 7. dubna 1997 vydaly příslušné italské celní orgány, zejména společnosti Fonderie SpA (dále jen „Fonderie“), řadu povolení pro zřízení dvou soukromých celních skladů typu C a pro přeměnu pod celním dohledem hliníkových bloků, které se v těchto skladech nacházely a které spadají pod číslo celního sazebního zařazení 7601, jemuž odpovídá celní sazba 6 %, na hliníkový odpad, který spadá pod číslo sazebního zařazení 7602 a je osvobozeno od cla; –        dotčená povolení byla zjevně vydána v rozporu s celními právními předpisy Společenství a vedla k tomu, že v letech 1997 až 2002 nebyly stanoveny a vybrány vlastní zdroje Společenství, přičemž celní dluh se odhaduje na přibližně 46,6 miliard italských lir; –        poté, co jedna společnost z téhož odvětví podala stížnost, příslušné celní orgány sporná povolení dne 4. prosince 2002 zrušily a stanovily nárok Společenství na předmětné vlastní zdroje; –        kromě dotyčných společností byli za částku celního dluhu a za protiprávní povolení činěni odpovědnými rovněž někteří italští celní úředníci, takže bylo proti nim zahájeno trestní řízení pro „pašování za přitěžujících okolností“ a „padělání veřejných listin“. Dopisem ze dne 30. září 2005 předložily italské orgány Komisi doplňující informace, z nichž vyplývalo, že celková částka zpronevěřených příjmů Společenství činila 22 730 818,35 eur a že tato částka byla v průběhu března, června a července roku 2003 zapsána na základě čl. 6 odst. 3 písm. b) nařízení č. 1150/2000 na účet B. Po výměně korespondence mezi italskými orgány a Komisí zaslala tato dne 23. března 2007 Italské republice výzvu dopisem, ve kterém vyzvala tento členský stát, aby jí co nejdříve poskytl částku 22 730 818,35 eur odpovídající vlastní zdrojům, které sám stanovil, a aby uvedl tuto částku v příloze měsíčního výkazu účtu A, uvedeném v čl. 6 odst. 3 písm. a) nařízení č. 1150/2000. Italské orgány odpověděly dopisem ze dne 7. května 2007, ve kterém vyjádřily svůj nesouhlas se stanoviskem Komise. Italské orgány zejména tvrdily, že v projednávaném případě se nejedná o „pochybení“ nebo „nedbalost“ orgánů, ale o škodlivé účinky úmyslného podvodného jednání jiných osob, které nemůže být přičteno státu. Dne 23. října 2007 zaslala Komise Italské republice odůvodněné stanovisko, ve kterém ji vyzvala, aby ve lhůtě dvou měsíců od jeho doručení přijala nezbytná opatření k tomu, aby Komisi zaplatila částku 22 730 818,35 eur z titulu vlastních příjmů Společenství. Dne 24. prosince 2007 odpověděly italské orgány na odůvodněné stanovisko tak, že zopakovaly námitky týkající se výtek Komise. Za těchto podmínek se Komise rozhodla podat projednávanou žalobu. Usnesením předsedy Soudního dvora ze dne 3. prosince 2003 bylo povoleno vedlejší účastenství Spolkové republiky Německo na podporu návrhových žádání Italské republiky. K žalobě K výtce vycházející z porušení článku 8 rozhodnutí 2000/597 a článků 2, 6, 10, 11 a 17 nařízení č. 1150/2000 Argumentace účastnic řízení Komise sice konstatuje, že italské celní orgány mají za to, že jak neoprávněné vydání povolení, tak fungování dotyčných celních režimů jsou důsledky podvodu organizovaného vnitrostátními úředníky, tvrdí však, že italský stát nemůže odmítnout veškerou odpovědnost za důsledky správních aktů přijatých jeho jménem. Italský stát je tak podle názoru Komise povinen, aniž čeká na výsledek trestního řízení nebo postupu k vymáhání pohledávky od dlužníků, vzít na sebe finanční důsledky jednání svých vlastních správních orgánů. Otázka, zda byly nesrovnalosti přičitatelné italské správě z důvodu pochybení či podvodu, kterého se dopustili její zaměstnanci, nebo nedostatku vhodné kontroly či systematické protiprávní praxe, je tedy vedlejší. Komise uvádí, že v kontextu systému vlastních zdrojů Společenství a s ohledem na zásadu loajální spolupráce je nepřípustné, aby byl členský stát zbaven odpovědnosti za částku celního dluhu vzniklou přímo v důsledku činů, kterých se dopustila jeho vlastní správa. Z toho podle ní vyplývá, že v projednávaném případě není možné, aby Společenství neslo finanční riziko spojené s následným vymáháním pohledávek od dlužníků. Italská republika poznamenává, že skutkový základ této věci je nesporně spojen s trestnými činy. Vzhledem k tomu, že v rámci trestní odpovědnosti existuje subjektivní dimenze, nemohou být dotčené skutečnosti v žádném případě přičítány správnímu orgánu, k němuž patřili korumpovaní úředníci. Italská republika připomíná, že na základě čl. 17 odst. 2 nařízení č. 1150/2000 nejsou členské státy povinny poskytnout Komisi částky, které nemohly být vybrány z důvodu vyšší moci. Podle tohoto členského státu jsou znaky vyšší moci naplněny, jestliže dotčená osoba učinila vše, co je obvykle v její moci, a jestliže z důvodů nezávislých na její vůli, spojených s úmyslnými a podvodnými jednáními mimo její sféru nemohla zabránit spáchání postihovaného činu. Protiprávní jednání úředníků představují podle Italské republiky událost, která se nachází mimo činnost správy a povinnost dozoru a kontroly, která jí přísluší. S ohledem na podání žalob proti osobám odpovědným za tato jednání jak k soudům trestním, tak civilním a řádnou péči projevenou během fází přezkumu a trestání těchto jednání tedy není možné italskému státu přičítat objektivní odpovědnost za platbu zdrojů Společenství. Komise v replice upřesňuje, že je-li vyšší moc liberačním důvodem, je tomu tak proto, že vyplývá z události mimo sféru orgánu, v rámci kterého ke škodné události došlo a který nemůže činit nic jiného než strpět její škodlivé účinky. Naproti tomu v projednávaném případě k úmyslnému aktu úředníků došlo přímo v rámci správního orgánu, kterému je činnost dotčených úředníků přičítána. Proto se nejedná o případ vyšší moci, ale o protiprávní jednání vnitrostátní správy přímo přičitatelné Italské republice. Tento členský stát odpovídá, že když úředník jedná ve svém vlastním a protiprávním zájmu, přičemž naprosto nebere ohled na funkci, kterou v orgánu zastává, vyděluje se ze správního aparátu, ke kterému náleží. Pokud by tomu tak nebylo, veškeré jednání, dokonce podvodné, kterým se provinil vnitrostátní úředník, by muselo s sebou nést odpovědnost správního orgánu, v projednávaném případě členského státu, ke kterému pachatel in abstracto patří. Ve svém spisu vedlejšího účastníka řízení Spolková republika Německo tvrdí, že Komise nemohla ve lhůtě stanovené v odůvodněném stanovisku požadovat poskytnutí vlastních zdrojů, protože k tomuto datu nesplnění povinnosti, přičítané dotčenému členskému státu, neexistovalo. Spolková republika Německo nejprve uvádí, že italské orgány právem zapsaly dotčené vlastní zdroje na účet B, a nikoliv účet A, jelikož se jednalo o stanovené nároky, které dosud nejsou uhrazeny a nebylo na ně poskytnuto žádné zajištění. Krom toho podle ní z judikatury Soudního dvora vyplývá, že neexistovala povinnost převést stanovené částky z účtu B na účet A. Spolková republika Německo dále připomíná, že z čl. 6 odst. 3 písm. b) ve spojení s čl. 10 odst. 1 druhým pododstavcem pozměněného nařízení č. 1150/2000 vyplývá coby zásada, že povinnost poskytnout nároky zaúčtované na účtu B předpokládá předchozí vybrání částek každým členským státem. Od této zásady je možné se podle jejího názoru odchýlit pouze výjimečně na základě čl. 17 odst. 2 až 4 pozměněného nařízení č 1150/2000. Spolková republika Německo doplňuje, že tato ustanovení pozměněného nařízení č. 1150/2000 stanoví podmínky osvobození členských států od jejich povinnosti poskytnout Společenství vlastní zdroje zapsané na účtu B, mezi kterými je uvedena podmínka požadující, aby částky nebylo lze vybrat. Německá vláda má za to, že pokud není tato podmínka splněna, to znamená, pokud částky, které vnitrostátní orgány prohlásily za částky, které nelze vybrat, mohly být ve skutečnosti vybrány, pak členské státy výjimečně podléhají povinnosti poskytnout Komisi vlastní zdroje, a to dokonce před jejich vybráním. Přitom v projednávaném případě vnitrostátní orgány podle tvrzení Spolkové republiky Německo neprohlásily dotčené částky za částky, které nelze vybrat, ani je mezi takové neřadily. Za těchto podmínek je podle ní třeba vyčkat uplynutí lhůty pěti let stanovené v čl. 17 odst. 2 třetím pododstavci pozměněného nařízení č. 1150/2000, která plyne od zapsání zdrojů na účet B, k tomu, aby Komise mohla uložit Italské republice povinnost k úhradě těchto zdrojů. Vzhledem k tomu, že tato lhůta před červencem roku 2008 dosud neuplynula, je z toho podle Spolkové republiky Německo třeba vyvodit, že se Italská republika před uplynutím lhůty stanovené v odůvodněném stanovisku, tj. do konce prosince roku 2007, nedopustila nesplnění povinností. V odpovědi Komise namítá, že na základě čl. 40 čtvrtého pododstavce statutu Soudního dvora Evropské unie a čl. 93 odst. 4 jeho jednacího řádu, nemůže vedlejší účastník řízení vznášet ve svém spise důvody, které mění nebo přetváří rámec sporu, jak je definován v žalobě. Argumentace německé vlády s ohledem na pozměněné nařízení č. 1150/2000 tedy musí být prohlášena za nepřípustnou z důvodu, že je zcela mimo právní rámec definovaný účastníky řízení a že není relevantní s ohledem na vyjádření formulovaná italskými orgány. Uvedená argumentace je podle Komise v každém případě nepodložená, neboť se nepoužije celé zvláštní řízení uvedené v čl. 17 odst. 2 až 4 pozměněného nařízení č. 1150/2000 ani není použitelná lhůta pěti let, která je v něm stanovena. Podle Komise se toto řízení může použít pouze na zdroje, které jsou legitimně uvedeny na účtu B, a tedy nemohou být Společenství poskytnuty z důvodu jejich nevybratelnosti. V projednávaném případě byly naopak dotčené částky zapsány na účet B z důvodu pochybení, kterého se dopustily italské orgány, které je měly zapsat na účet A v okamžiku dovozu – a následného proclení – zboží, kterých se týkala povolení protiprávně vydaná týmiž orgány. Závěry Soudního dvora Jak vyplývá z čl. 8 odst. 1 rozhodnutí 2000/597, vlastní zdroje Unie uvedené v čl. 2 odst. 1 písm. a) a b) uvedeného rozhodnutí vybírají členské státy a tyto mají povinnost je poskytnout Komisi. Na základě čl. 17 odst. 1 a 2 nařízení č. 1552/89 jsou členské státy povinny přijmout veškerá nezbytná opatření, aby zajistily, že částky odpovídající nárokům stanoveným podle článku 2 téhož nařízení budou poskytnuty Komisi. Členské státy tuto povinnost nemají jedině tehdy, pokud tyto částky nemohly být vybrány z důvodu vyšší moci, nebo jestliže vyjde najevo, že v dlouhodobém výhledu není vybrání těchto částek možné z důvodů, které jim nemohou být přičítány (viz v tomto smyslu rozsudek ze dne 15. listopadu 2005, Komise v. Dánsko, C‑392/02, Sb. rozh. s. I‑9811, bod 66). V projednávaném případě není sporná ani existence celního dluhu, ani částka vlastních zdrojů, přičemž tato částka byla navíc stanovena italskými orgány. Italská republika tvrdí, že nevybrání vlastních zdrojů nevyplývá ze správních pochybení přičitatelných vnitrostátním orgánům, ale z podvodného jednání celních úředníků, kteří jednali ve shodě s odpovědnými osobami zapojených společností. Takové chování pouze mohlo přerušit příčinnou souvislost existující mezi správou a poškozujícím aktem a umožňuje z tohoto důvodu uznání situace vyšší moci ve smyslu čl. 17 odst. 2 nařízení č. 1150/2000. Takový argument nelze přijmout. Nejdříve je třeba uvést, že jednání jakéhokoliv státního orgánu je tomuto státu v zásadě přičitatelné. Orgán zahrnuje jakoukoliv osobu nebo entitu, která má toto postavení podle vnitrostátního práva dotčeného členského státu. Okolnost, že svým chováním taková osoba nebo entita oprávněná vykonávat pravomoci orgánu veřejné správy a jednající jako taková porušuje zákon, překračuje své pravomoci nebo jedná v rozporu s pokyny svých nadřízených, nemůže tento závěr vyvrátit. V projednávané věci ze zprávy interního auditu ze dne 18. února 2003 předané italskou celní správou Komisi vyplývá, že rozhodnutími ze dne 27. února a 7. dubna 1997 příslušné celní orgány vydaly společnosti Fonderie protiprávní povolení týkající se zřízení dvou soukromých celních skladů typu C a přeměny hliníkových bloků, které se v nich nacházely, na hliníkový odpad, čímž dotčené výrobky osvobodily od cla, zatímco obvykle by takovým clům podléhaly. Z této zprávy rovněž vyplývá, že uvedené protiprávnosti vedly k tomu, že nebyly stanoveny nároky na vlastní zdroje Unie a tyto nebyly v letech 1997 až 2002 vybrány. Je nesporné, že v okamžiku, kdy byla protiprávní povolení úředníky celní správy vydána, vykonávali tito své funkce. Tyto úkony učiněné úředníky při výkonu svých funkcí musí být považovány za úkony učiněné v rámci samotného správního orgánu. Za těchto podmínek se jeví, že protiprávní jednání vnitrostátní správy musí být přičteno Italské republice. Dále vyvstává otázka, zda se tento stát může dovolávat důvodů vyšší moci ve smyslu čl. 17 odst. 2 nařízení č. 1150/2000, aby byl osvobozen od povinnosti poskytnout částky odpovídající stanoveným nárokům. Podle ustálené judikatury musí být pojem „vyšší moc“ chápán ve smyslu okolností nezávislých na tom, kdo se jí dovolává, neobvyklých a nepředvídatelných, jejichž důsledkům nemohlo být i přes veškerou vynaloženou péči zabráněno (viz zejména rozsudky ze dne 5. února 1987, Denkavit België, 145/85, Recueil, s. 565, bod 11, jakož i ze dne 5. října 2006, Komise v. Německo, C‑105/02 Sb. rozh. s. I‑9659, bod 89, a Komise v. Belgie, C‑377/03, Sb. rozh. s. I‑9733, bod 95). Jedním z prvků zakládajících pojem „vyšší moc“ je existence okolnosti nezávislé na osobě, která se jí chce dovolávat, to znamená, že dojde ke skutečnosti, která nastane mimo sféru vlivu této osoby. Krom toho, jak uvedla generální advokátka v bodě 31 svého stanoviska, Italská republika se nemůže námitkou existence vyšší moci osvobodit od odpovědnosti tím, že uvede, že k odhalení nesrovnalostí nevedly běžné kontroly, ale až stížnost konkurenčního podniku. Vzhledem k tomu, že příčina nevybrání cla v projednávané případě spadá do oblasti odpovědnosti Italské republiky, nezáleží již na tom, jaká konkrétní opatření mohla či nemohla vést k zabránění inkriminovaným jednáním. Úvahy uvedené v předchozích bodech nasvědčují tomu, že chování dotčených celních úředníků v projednávaném případně nemůže být považováno za nezávislé na správním orgánu, ke kterému náleží. Dále nebylo prokázáno, že důsledkům tohoto chování přičitatelnému Italské republice nemohlo být zabráněno i přes péči, se kterou tento členský stát případně postupoval. Tento členský stát se tedy nemůže dovolávat vyšší moci s cílem být zbaven povinnosti poskytnout Komisi vlastní zdroje Unie. Konečně, pokud jde o povinnost Italské republiky poskytnout Komisi částky odpovídající stanoveným nárokům, je třeba připomenout, že podle ustálené judikatury platí, že i když vlastní zdroje Unie nebyly vybrány v důsledku pochybení, kterého se dopustily celní úřady členského státu, nemůže takové pochybení zpochybnit povinnost dotyčného členského státu zaplatit stanovená cla, jakož i úroky z prodlení (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek Komise v. Dánsko, bod 63, a rozsudek ze dne 19. března 2009, Komise v. Itálie, C‑275/07, Sb. rozh. s. I‑2005, bod 100). Za těchto podmínek členský stát, který nestanoví nárok Unie na vlastní zdroje a neposkytne odpovídající částku Komisi, aniž je splněna některá z podmínek stanovených v čl. 17 odst. 2 nařízení č. 1150/2000, nesplnil své povinnosti vyplývající z práva Unie, a zejména z článků 2 a 8 rozhodnutí 2000/597 (viz v tomto smyslu rozsudek ze dne 18. října 2007, Komise v. Dánsko, C‑19/05, Sb. rozh. s. I‑8597, bod 32). Pokud jde dále o vedlejší účastenství Spolkové republiky Německo na podporu návrhových žádání Italské republiky, je třeba zmínit následující úvahy. Podle čl. 40 odst. 4 statutu Soudního dvora se návrhová žádání obsažená v návrhu na vstup vedlejšího účastníka do řízení omezí na podporu návrhových žádání jednoho z hlavních účastníků řízení. Navíc čl. 93 odst. 5 jednacího řádu Soudního dvora mimo jiné stanoví, že spis vedlejšího účastníka obsahuje důvody a argumenty vedlejšího účastníka. I když Spolková republika Německo navrhuje stejně jako Italská republika zamítnutí žaloby Komise, předkládá ve svém spise vedlejšího účastníka doplňující důvod obhajoby ve vztahu k těm, o které uvedený členský stát opřel svou argumentaci. Spolková republika Německo tímto postupem tedy neporušila výše uvedená ustanovení statutu a jednacího řádu Soudního dvora (viz v tomto smyslu rozsudky ze dne 23. února 1961, De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg v. Vysoký úřad, 30/59, Recueil, s. 1, a ze dne 15. července 2004, Španělsko v. Komise, C‑501/00, Sb. rozh. s. I‑6717, body 131 až 157). Soudní dvůr tak musí zkoumat spis vedlejšího účastníka – Spolkové republiky Německo. Důvod uplatněný Spolkovou republikou Německo vycházející z toho, že v době uplynutí lhůty stanovené v odůvodněném stanovisku nedošlo k nesplnění povinností vytýkanému Italské republice, spočívá na předpokladu, že jsou na projednávaný případ použitelné změny zavedené nařízením č. 2028/2004 ve vztahu k nařízení č. 1150/2000, a zejména čl. 17 odst. 2 tohoto nařízení. Spolková republika Německo totiž tvrdí, že vzhledem k tomu, že italské orgány neprohlásily dotčené částky za částky, které nelze vybrat, ani je za takové nepovažovaly, je třeba vyčkat uplynutí lhůty pěti let stanovené v čl. 17 odst. 2 pozměněného nařízení č. 1150/2000, která plyne od zapsání stanovených nároků na účet B – to znamená od března, června a července roku 2003 – aby Komise mohla uložit italské vládě povinnost k jejich úhradě. Vzhledem k tomu, že taková lhůta před červencem roku 2008 dosud neuplynula, zdá se, že se Italská republika před uplynutím lhůty stanovené v odůvodněném stanovisku, a sice do konce prosince roku 2007, nedopustila nesplnění povinností. V tomto ohledu je třeba připomenout, že v tomto řízení pro nesplnění povinností je navrhováno, aby bylo určeno, že Italská republika nesplnila povinnosti, které pro ni vyplývají z práva Unie v důsledku jejího odmítnutí poskytnout Komisi vlastní zdroje Unie, které vyplývají z dovozů uskutečněných v letech 1997 až 2002 a pro které byly stanovené nároky zapsány tímto členským státem na účet B v průběhu března, června a července roku 2003, zatímco nařízení č. 2028/2004 vstoupilo v platnost až dne 28. listopadu 2004. Podle ustálené judikatury se obecně procesní pravidla použijí na všechny spory probíhající v době, kdy vstupují v platnost, na rozdíl od hmotně právních pravidel, která jsou zpravidla vykládána tak, že se situací existujících před jejich vstupem v platnost nedotýkají (viz zejména rozsudky ze dne 12. listopadu 1981, Meridionale Industria Salumi a další, 212/80 až 217/80, Recueil, s. 2735, bod 9, jakož i ze dne 1. července 2004, Tsapalos a Diamantakis, C‑361/02 a C‑362/02, Sb. rozh. s. I‑6405, bod 19). Článek 17 odst. 2 pozměněného nařízení č. 1150/2000 zavádí nové řízení umožňující správním orgánům členských států buď prohlásit, že určité částky stanovených nároků jsou částky, které nemohou být vybrány, nebo mít za to, že částky stanovených nároků se považují za částky, které nelze vybrat, nejpozději po uplynutí pěti let ode dne, ke kterému byla částka stanovena. Tyto částky se s konečnou platností odepíšou z účtu B a s výhradou námitky Komise ohledně důvodů uplatněných členskými státy založených na vyšší moci nebo na jiných důvodech, které jim nemohou být přičítány, nemusí členské státy tomuto orgánu uvedené částky poskytnout. Změnou čl. 17 odst. 2 nařízení č. 1150/2000 chtěl zákonodárce Unie vytvořit nový procesní mechanismus, aby napravil nedostatky starého systému dvojího účetnictví tím, že stanovil, že některé částky stanovených nároků, které nemohly být vybrány, přestanou být uváděny na účtu B, aniž jsou členské státy povinny je poskytnout Komisi. Takový cíl vyplývá zejména ze šestého bodu odůvodnění nařízení č. 2028/2004, podle kterého „[ú]čelem systému dvojího účetnictví zavedeného v roce 1989 bylo oddělení vybraných nároků od dosud neuhrazených nároků. Tento systém splnil své cíle pouze částečně, pokud jde o mechanismus používaný k ověření správnosti položek zvláštního účtu [B]. Kontroly Evropského účetního dvora a Komise ukázaly, že ve vedení zvláštního účtu [B] se pravidelně opakují určité anomálie, které znemožňují, aby tento účet odrážel skutečný stav vybírání. Zvláštní účet [B] je zejména třeba očistit od částek, jejichž vybrání je na konci daného období nepravděpodobné a jejichž ponechání zkresluje zůstatek“. V souladu s judikaturou připomenutou v bodě 60 tohoto rozsudku je třeba na tento spor použít ustanovení procesní povahy. Nicméně úvodem je třeba uvést, že možnost členských států být osvobozeny od povinnosti poskytnout Komisi částky odpovídající stanoveným nárokům vyžaduje nejen dodržení podmínek uvedených v čl. 17 odst. 2 pozměněného nařízení č. 1150/2000, ale rovněž to, aby byly uvedené nároky řádně zapsány na účet B. Článek 6 odst. 1 nařízení č. 1150/2000 totiž stanoví, že účty vlastních zdrojů vede ministerstvo financí každého členského státu nebo jiný subjekt pověřený členským státem. Na základě odstavce 3 písm. a) a b) téhož článku jsou členské státy povinny zaúčtovat nároky stanovené podle článku 2 tohoto nařízení nejpozději v první pracovní den po 19. dni druhého měsíce následujícího po měsíci, v němž byl nárok stanoven, na účet A, aniž je dotčena možnost poukázat na účet B ve stejné lhůtě stanovené nároky, které „dosud nejsou uhrazeny“ a na něž „nebylo poskytnuto žádné zajištění“, jakož i stanovené nároky, na něž „byla poskytnuta zajištění, proti nimž jsou vzneseny námitky a jejichž výše by se mohla po vyřešení vzniklých sporů změnit“ (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek Komise v. Německo, bod 74). Krom toho pro účely poskytování vlastních zdrojů čl. 9 odst. 1 nařízení č. 1150/2000 stanoví, že postupem podle článku 10 uvedeného nařízení poukáže každý členský stát vlastní zdroje na účet vedený na jméno Komise. V souladu s odstavcem 1 tohoto posledně uvedeného ustanovení po odečtení nákladů spojených s vybíráním vlastních zdrojů se vlastní zdroje připisují na příslušné účty nejpozději v první pracovní den po 19. dni druhého měsíce následujícího po měsíci, v němž byl nárok stanoven podle článku 2 téhož nařízení, s výhradou nároků poukazovaných na účet B na základě čl. 6 odst. 3 písm. b) tohoto nařízení, které musí být zaúčtovány nejpozději v první pracovní den po 19. dni druhého měsíce následujícího po měsíci, v němž byly nárokované částky „uhrazeny“ (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek Komise v. Německo, bod 75). Zápis vlastních zdrojů na účet B tak odráží výjimečnou situaci, která se vyznačuje skutečností, že členské státy mohou buď na základě čl. 6 odst. 3 písm. b) nařízení č. 1150/2000 neposkytnout tyto nároky po jejich stanovení Komisi, protože nebyly dosud uhrazeny, nebo na základě čl. 17 odst. 2 tohoto nařízení tak nemusí učinit, pokud se potvrdí, že uvedené nároky nelze uhradit z důvodů vyšší moci nebo z jiných důvodů, které jim nemohou být přičítány. Aby bylo možné mít prospěch z takové výjimečné situace, je za těchto podmínek nezbytné, aby členské státy uskutečnily zapsání stanovených nároků na účet B v souladu s právem Unie. V projednávaném případě nestanovení a nevybrání nároků na vlastní zdroje Unie vyplývajících z cel z dovozů, které uskutečnila společností Fonderie v letech 1997 až 2002, vychází z jednání italských celních úředníků, které musí být, jak konstatoval Soudní dvůr v bodě 44 tohoto rozsudku, přičteno Italské republice. Pokud by jednání bylo v souladu s povinnostmi uloženými zejména čl. 2 odst. 1 a 2, jakož i čl. 6 odst. 3 písm. a) nařízení č. 1150/2000, byly by nároky k dotčeným vlastním zdrojům stanoveny při uskutečnění dovozů a jejich následném proclení, a z tohoto důvodu by byly připsány na účet A nejpozději v první pracovní den po 19. dni druhého měsíce následujícího po měsíci, v němž byly nároky stanoveny. Z toho vyplývá, jak uvedla generální advokátka v bodě 77 svého stanoviska, že s Italskou republikou musí být, pokud jde o období od roku 1997 do roku 2002, zacházeno stejně, jako by nároky stanovila a zapsala je na účet A. Krom toho se tento členský stát nemůže dovolávat splnění podmínek pro zapsání na účet B, protože tím, že nestanovil nároky, sám vytvořil podmínky použití čl. 6 odst. 3 písm. b) nařízení č. 1150/2000. Vzhledem k tomu, že italské orgány neoprávněně zapsaly nároky k vlastním zdrojům na účet B, nejsou na ně použitelná ustanovení čl. 17 odst. 2 pozměněného nařízení č. 1150/2000. Doplňující důvod obhajoby vznesený Spolkovou republikou Německo tedy musí být zamítnut. K výtce vycházející z porušení článku 10 ES Pokud jde o porušení článku 10 ES, kterého se Komise rovněž dovolává, stačí uvést, že není namístě konstatovat nesplnění obecných povinností obsažených v ustanoveních tohoto článku, které by se lišilo od zjištěného nesplnění specifičtějších povinností, jimiž byla Italská republika vázána na základě článku 8 rozhodnutí 2000/597 a článků 2, 6, 10, 11 a 17 nařízení č. 1150/2000 (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek ze dne 18. října 2007, Komise v. Dánsko, bod 36). S ohledem na vše výše uvedené je třeba konstatovat, že Italská republika tím, že odmítala poskytnout Komisi vlastní zdroje odpovídající celnímu dluhu, který je důsledkem protiprávních povolení ke zřízení a provozu celních skladů typu C v Tarente, udělených ode dne 27. února 1997 Direzione compartimentale delle dogane per le Regioni Puglia e Basilicata se sídlem v Bari, a následných povolení k přeměně pod celním dohledem a k aktivnímu zušlechťovacímu styku až do jejich zrušení dne 4. prosince 2002, nesplnila povinnosti, které pro ni vyplývají z článku 8 rozhodnutí 2000/597 a z článků 2, 6, 10, 11 a 17 nařízení č. 1150/2000. K nákladům řízení Podle čl. 69 odst. 2 jednacího řádu se účastníku řízení, který neměl úspěch ve věci, uloží náhrada nákladů řízení, pokud to účastník řízení, který měl ve věci úspěch, požadoval. Vzhledem k tomu, že Komise požadovala náhradu nákladů řízení a Italská republika neměla ve věci úspěch, je důvodné posledně uvedené uložit náhradu nákladů řízení. V souladu s čl. 69 odst. 4 prvním pododstavcem jednacího řádu Spolková republika Německo ponese vlastní náklady řízení. Z těchto důvodů Soudní dvůr (druhý senát) rozhodl takto: 1) Italská republika tím, že odmítala poskytnout Komisi Evropských společenství vlastní zdroje odpovídající celnímu dluhu, který je důsledkem protiprávních povolení ke zřízení a provozu celních skladů typu C v Tarente, udělených ode dne 27. února 1997 Direzione compartimentale delle dogane per le Regioni Puglia e Basilicata se sídlem v Bari, a následných povolení k přeměně pod celním dohledem a k aktivnímu zušlechťovacímu styku až do jejich zrušení dne 4. prosince 2002, nesplnila povinnosti, které pro ni vyplývají z článku 8 rozhodnutí Rady 2000/597/ES, Euratom ze dne 29. září 2000 o systému vlastních zdrojů Evropských společenství a z článků 2, 6, 10, 11 a 17 nařízení Rady (ES, Euratom) č. 1150/2000 ze dne 22. května 2000, kterým se provádí rozhodnutí 94/728/ES, Euratom o systému vlastních zdrojů Společenství. 2) Italské republice se ukládá náhrada nákladů řízení. 3) Spolková republika Německo ponese vlastní náklady řízení. Podpisy. * Jednací jazyk: italština.

61991CJ0144

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 29 Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν η Ιταλική Κυβέρνηση και η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων, οι οποίες κατέθεσαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, δεν αποδίδονται. Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ' αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (έκτο τμήμα), κρίνοντας επί των ερωτημάτων που του υπέβαλε, με διάταξη της 3ης Μαΐου 1991, το Rechtbank van eerste aanleg te Brussel, αποφαίνεται: 1) Μια υποχρεωτική εισφορά που συνιστά επιβάρυνση υπέρ τρίτων και εφαρμόζεται υπό τις ίδιες προϋποθέσεις επιβολής στα εγχώρια και εισαγόμενα προϊόντα, τα έσοδα της οποίας διατίθενται υπέρ αποκλειστικώς των εγχωρίων προϊόντων, οπότε τα oφέλη που απορρέουν συναφώς αντισταθμίζουν πλήρως την επιβάρυνση που πλήττει τα προϊόντα αυτά, αποτελεί επιβάρυνση ισοδυνάμου αποτελέσματος προς δασμό απαγορευόμενη από το άρθρο 12 της Συνθήκης. Αν τα οφέλη αυτά αντισταθμίζουν εν μέρει μόνο το βάρος που πλήττει τα εγχώρια προϊόντα, η επιβάρυνση αυτή συνιστά φόρο που συνεπάγεται δυσμενή διάκριση και απαγορεύεται από το άρθρο 95 της Συνθήκης. 2) Οι διατάξεις των άρθρων 12, 13 και 95 της Συνθήκης έχουν άμεσο αποτέλεσμα και παρέχουν δικαιώματα στους ιδιώτες τα οποία οφείλουν να διασφαλίζουν τα εθνικά δικαστήρια. 3) Μία τέτοια επιβάρυνση υπέρ τρίτων, μπορεί να συνιστά, λόγω της διαθέσεως του προϊόντος της, κρατική ενίσχυση ασυμβίβαστη με την κοινή αγορά, όταν συντρέχουν οι προϋποθέσεις εφαρμογής του άρθρου 92 της Συνθήκης, εξυπακουομένου ότι η σχετική κρίση εμπίπτει στην αρμοδιότητα της Επιτροπής, ακολουθουμένης της προς τούτο διαδικασίας του άρθρου 93 της Συνθήκης. Συναφώς, πρέπει να λαμβάνονται ομοίως υπόψη οι αρμοδιότητες του εθνικού δικαστηρίου σε περίπτωση μη τηρήσεως από το οικείο κράτος μέλος, κατά τη θέσπιση της επιβαρύνσεως αυτής, των υποχρεώσεων που απορρέουν από το άρθρο 93, παράγραφος 3, της Συνθήκης, καθώς και στην περίπτωση κατά την οποία η Επιτροπή έχει διαπιστώσει με απόφαση εκδοθείσα βάσει του άρθρου 93, παράγραφος 2, της Συνθήκης ότι δεν συμβιβάζεται με την κοινή αγορά η επιβολή της επιβαρύνσεως ως τρόπου χρηματοδοτήσεως κρατικής ενισχύσεως.

62005TJ0259

sk

Návrh na čiastočné zrušenie rozhodnutia Komisie 2005/354/ES z 29. apríla 2005 o vylúčení z financovania Spoločenstva niektorých výdavkov uskutočňovaných niektorými členskými štátmi v rámci záručnej sekcie Európskeho poľnohospodárskeho usmerňovacieho a záručného fondu (EPUZF) (Ú. v. EÚ L 112, s. 14) Výrok 1. Rozhodnutie Komisie 2005/354/ES z 29. apríla 2005 o vylúčení z financovania Spoločenstva niektorých výdavkov uskutočňovaných niektorými členskými štátmi v rámci záručnej sekcie Európskeho poľnohospodárskeho usmerňovacieho a záručného fondu (EPUZF) sa zrušuje v rozsahu, v akom z financovania Spoločenstva vylučuje výdavky vynaložené Španielskym kráľovstvom v rámci pomoci poskytnutej na produkciu konope v hospodárskych rokoch 1996/1997 až 1999/2000. 2. V zostávajúcej časti sa žaloba zamieta. 3. Každý účastník konania znáša svoje vlastné trovy konania.

62006CJ0231

sl

Razlogi za odločitev 1. Predlogi za sprejetje predhodne odločbe se nanašajo na razlago Direktive Sveta 79/7/EGS z dne 19. decembra 1978 o postopnem izvrševanju načela enakega obravnavanja moških in žensk v zadevah socialne varnosti (UL 1979, L 6, str. 24). 2. Ti predlogi so bili vloženi v okviru sporov, v katerih so E. Jonkman, H. Vercheval in N. Permesaen nasprotovale Office national des pensions (v nadaljevanju: ONP). Spori v glavni stvari in vprašanja za predhodno odločanje 3. E. Jonkman, H. Vercheval in N. Permesaen so – po tem, ko so bile zaposlene kot stevardese pri družbi Sabena SA, belgijski delniški letalski družbi –, vložile zahtevo za starostno pokojnino za mobilno osebje v civilnem letalstvu. S temi zahtevami, ki so jih vložile v letih 1992, 1995 in 1996, so vsaka posebej uveljavljale svoje pokojninske pravice od 1. marca 1993, 1. julija 1996 in 1. februarja 1997. 4. ONP jim je pokojnino odobril. E. Jonkman, H. Vercheval in N. Permesaen pa so kljub temu izpodbijale odločbe ONP, prva pri Tribunal du travail de Bruxelles in ostali dve pri Tribunal du travail de Nivelles, in sicer so uveljavljale, da naj bi izračun njihovih pokojnin temeljil na diskriminatornih določbah in da bi morale prejeti pokojnino, ki bi bila izračunana v skladu s pravili, ki se uporabljajo za kabinsko osebje moškega spola. 5. Podrobneje, iz primerjave zapiskov o izračunu pokojnin prizadetih izhaja, da so bile plače stevardes, ki jih je upošteval ONP za obdobje od 1. januarja 1964 do 31. decembra 1980, občutno nižje od plač stevardov, kljub dejstvu, da so bile njihove osnovne plače enake. 6. To je bilo pojasnjeno z neenakim obravnavanjem stevardes in drugih članov kabinskega osebja v zgoraj navedenem obdobju. S Kraljevim odlokom z dne 10. januarja 1964, ki določa prispevke za financiranje sistema starostne pokojnine in družinske pokojnine za mobilno osebje v civilnem letalstvu ter podrobna pravila v zvezi z njihovim izplačilom ( Moniteur belge z dne 17. januarja 1964, str. 464), ki je začel veljati 1. januarja 1964, je bil v korist kabinskega osebja civilnega letalstva uveden poseben sistem starostne pokojnine, iz katerega pa so bile izključene stevardese. Za slednje je še naprej veljal splošni sistem starostne pokojnine za zaposlene, za katerega je bilo značilno, da je pri zvišanju prispevkov in izračunu pokojnine upošteval manjši del plače, kot je ta, ki je služil kot osnova za izračun v posebnem sistemu za mobilno osebje v civilnem letalstvu. 7. Razlog za izključitev stevardes od koriščenja tega posebnega sistema starostne pokojnine je bil, da te takrat niso imele možnosti nadaljevati kariere kot člani mobilnega osebja po štiridesetem letu. Zato niso imele možnosti izpolniti polne kariere. Iz teh razlogov se je Kraljevina Belgija odločila, da jih ne bo vključila v vzpostavljeno posebno ureditev. 8. Težava v zvezi s kariero pri družbi Sabena SA in sistemom pokojninskega zavarovanja stevardes je bila predmet številnih sporov pred belgijskimi sodišči, med katerimi so bili nekateri rešeni na temelju sodbe, ki jo je izdalo Sodišče na podlagi predloga za sprejetje predhodne odločbe (sodbe z dne 25. maja 1971 v zadevi Defrenne, 80/70, Recueil, str. 445; z dne 8. aprila 1976 v zadevi Defrenne, 43/75, Recueil, str. 455, in z dne 15. junija 1978 v zadevi Defrenne, 149/77, Recueil, str. 1365). S Kraljevim odlokom z dne 27. junija 1981, s katerim je bil spremenjen Kraljevi odlok z dne 30. novembra 1969, ki je za mobilno osebje v civilnem letalstvu določil posebna pravila za dostop do pravice do pokojnine in posebna podrobna pravila za uporabo Kraljevega odloka št. 50 z dne 24. oktobra 1967 o starostni pokojnini in družinski pokojnini za zaposlene ( Moniteur belge z dne 23. avgusta 1980, str. 9700), ki je začel veljati 1. januarja 1981, so bile stevardese končno vključene v posebni sistem za mobilno osebje v civilnem letalstvu. Dalje je belgijski zakonodajalec s Kraljevim odlokom z dne 28. marca 1984, ki je imel enak naslov kot prejšnji odlok ( Moniteur belge z dne 3. aprila 1984), uvedel poravnalni postopek v korist stevardes za obdobje od 1. januarja 1964 do 31. decembra 1980. Ker je bil ta kraljevi odlok razveljavljen s sodbo Conseil d’Etat z dne 7. septembra 1987, je bil 25. junija 1997 sprejet nov Kraljevi odlok, prav tako z enakim naslovom ( Moniteur belge z dne 31. julija 1997, str. 19635, v nadaljevanju: Kraljevi odlok z dne 25. junija 1997), da bi se uredilo neenako obravnavanje stevardes in stevardov v obdobju od 1. januarja 1964 do 31. decembra 1980. 9. V skladu s Kraljevim odlokom z dne 25. junija 1997 so stevardese, ki so to službo opravljale v času od 1. januarja 1964 do 31. decembra 1980, od takrat naprej upravičene do starostne pokojnine, izračunane po istih podrobnih pravilih, ki se uporabljajo za stevarde, pod pogojem enkratnega plačila poravnalnih prispevkov skupaj z 10-odstotnimi letnimi obrestmi. Navedeni poravnalni prispevki so v bistvu razlika med prispevki, ki so jih stevardese plačale v času od 1. januarja 1964 do 31. decembra 1980, in višjimi prispevki, ki so jih plačali stevardi v istem obdobju. 10. E. Jonkman, H. Vercheval in N. Permesaen menijo, da poravnava, ki jo določa Kraljevi odlok z dne 25. junija 1997, ne omogoča odprave diskriminacije med stevardesami in stevardi. 11. S sodbama z dne 17. novembra 1997 in 9. januarja 1998, ki sta ju izdali Tribunal du travail de Bruxelles in Tribunal du travail de Nivelles, je bilo ugodeno pritožbama E. Jonkman in H. Vercheval, z obrazložitvijo, da je način izračuna njunih pokojnin diskriminatoren. 12. Tribunal du travail de Nivelles je v primeru N. Permesaen s sodbo z dne 26. decembra 2003 delno ugodilo trditvam ONP. Ugotovilo je, da odobritev pokojnine, ki je enaka pokojnini delavcev moškega spola, ki je podrejena pogoju plačila prispevkov, ki bi jih bilo treba plačati, če bi delavka spadala v ta sistem med svojo poklicno kariero, ne pomeni diskriminacije. Nasprotno pa je kot diskriminatorne opredelilo 10-odstotne letne obresti. 13. ONP je zoper sodbi z dne 17. novembra 1997 in 9. januarja 1998 vložil pritožbo pri Cour du travail de Bruxelles. N. Permesaen je pri istem sodišču vložila pritožbo zoper sodbo z dne 26. decembra 2003. 14. Cour du travail de Bruxelles meni, da so praktična podrobna pravila poravnalne ureditve, ki jo je uvedel Kraljevi odlok z dne 25. junija 1997, lahko diskriminatorna. V zvezi s tem ugotavlja, da lahko enkratno plačilo zelo visokega zneska za upokojeno osebo pomeni nezanemarljivo oviro. Cour du travail opozarja tudi na davčni vidik te poravnalne ureditve, ker je bilo včasih mogoče za prispevke stevardov uveljavljati odbitek od davka, kar pa ne velja za stevardese. Na koncu ugotavlja, da je obrestna mera, ki je bila uporabljena, višja od zakonsko določene obrestne mere za zamudne in poravnalne obresti ter višja od bančne obrestne mere. 15. Cour de travail de Bruxelles meni, da je rešitev sporov o glavni stvari odvisna od razlage Direktive 79/7. Zato je prekinilo odločanje in Sodišču v predhodno odločanje predložilo ti vprašanji: „1. Ali je treba Direktivo 79/7 razlagati tako, da državo članico pooblašča, da sprejme predpise, ki skupini oseb določenega spola, ki je bila prvotno diskriminirana, omogočijo pravice iz pokojninskega sistema, ki velja za skupino oseb nasprotnega spola, proti retroaktivnemu plačilu prispevkov (enkratno plačilo zelo visoke glavnice), ki so na podlagi veljavne zakonodaje v tej državi za zadnjenavedeno skupino oseb zastarali? V primeru pritrdilnega odgovora, ali ni treba Direktive 79/7 razlagati tako, da zahteva, naj država članica zakonodajo, ki je v nasprotju s to določbo, prilagodi, kakor hitro sodba Sodišča Evropskih skupnosti ugotovi to kolizijo pravil, in vsaj v zastaralnem roku, ki velja za terjatev prispevkov, nastalo s sprejetjem teh predpisov? 2. Ali je treba Direktivo 79/7 razlagati tako, da državo članico pooblašča, da sprejme predpise, ki bodo skupini oseb določenega spola, ki je bila prvotno diskriminirana, omogočili pravice iz pokojninskega sistema, ki velja za skupino oseb nasprotnega spola, proti plačilu visokih zamudnih obresti, ki so na podlagi veljavne zakonodaje v tej državi za zadnjenavedeno skupino oseb zastarale? V primeru pritrdilnega odgovora, ali ni treba Direktive 79/7 razlagati tako, da zahteva, naj država članica zakonodajo, ki je v nasprotju s to določbo, prilagodi, kakor hitro sodba Sodišča Evropskih skupnosti ugotovi to kolizijo pravil, in vsaj v zastaralnem roku, ki velja za zamudne obresti, nastale s sprejetjem teh predpisov?“ Vprašanja za predhodno odločanje Splošne ugotovitve 16. Uvodoma je treba ugotoviti, da stranke v postopku v glavni stvari ne izpodbijajo tega, da je bila prvotna izključitev stevardes iz posebne ureditve pokojninskega zavarovanja mobilnega osebja v civilnem letalstvu diskriminatorna. 17. Poleg tega je treba navesti, da se člen 141(1) in (2) ES, ki se nanaša na načelo enakega plačila za moške in ženske delavce, v obravnavanem primeru ne uporabi, ker se navedeni člen uporablja zgolj za poklicne sisteme pokojninskega zavarovanja in ne za zakonske sisteme pokojninskega zavarovanja (zgoraj navedena sodba Defrenne z dne 25. maja 1971, točke od 10 do 13, ter sodbi z dne 6. oktobra 1993 v zadevi Ten Oever, C‑109/91, Recueil, str. I‑4879, točka 9, in z dne 21. julija 2005 v zadevi Vergani, C‑207/04, ZOdl., str. I‑7453, točki 22 in 23). 18. Torej je predložitveno sodišče pravilno postavilo svoji vprašanji glede Direktive 79/7, ki se uporablja za zakonske sisteme na področju socialne varnosti vključno z zakonskimi sistemi pokojninskega zavarovanja (sodba z dne 1. julija 1993 v zadevi van Cant, C‑154/92, Recueil, str. I‑3811, točki 10 in 11). 19. V členu 4(1) te direktive je določena prepoved „nobene diskriminacije na podlagi spola […], še posebno ne glede […] namena sistemov in pogojev za dostop […], obveznosti glede prispevkov in izračunavanja prispevkov [kot tudi] izračunavanja dajatev“. Na to določbo se lahko posamezniki pred nacionalnimi sodišči sklicujejo z namenom, da bi ta odpravila nacionalne predpise, ki niso v skladu s tem načelom (sodbi z dne 13. decembra 1989 v zadevi Ruzius-Wilbrink, C‑102/88, Recueil, str. 4311, točka 19, in z dne 27. oktobra 1993 v zadevi van Gemert-Derks, C‑337/91, Recueil, str. I‑5435, točka 31). Obveznost plačila poravnalnih prispevkov 20. Predložitveno sodišče s prvim delom svojih vprašanj v bistvu sprašuje, ali Direktiva 79/7 nasprotuje temu, da država članica, ki sprejme predpise, s katerimi so osebam določenega spola, ki so bile prvotno diskriminirane, omogočene pravice iz pokojninskega sistema, ki velja za osebe nasprotnega spola, takšno zavarovanje podredi pogoju enkratnega in za 10-odstotne letne obresti zvišanega plačila poravnalnih prispevkov, ki pomenijo razliko med plačanimi prispevki oseb, ki so bile prvotno diskriminirane v obdobju, med katerim je diskriminacija trajala, in med višjimi prispevki, ki jih je v istem obdobju plačala druga skupina oseb. 21. Iz stališč, predloženih Sodišču, izhaja, da stranke v postopku v glavni stvari, Komisija Evropskih skupnosti in italijanska vlada menijo, da glavni pogoj – ki ga za stevardese določa Kraljevi odlok z dne 25. junija 1997 za to, da se njihovo zaposlitev v obdobju od 1. januarja 1964 do 31. decembra 1980 upošteva enako kot zaposlitev stevardov, in sicer plačilo zneska, ki pomeni razliko med prispevki, ki so jih plačale v navedenem obdobju, in višjimi prispevki, ki so jih v istem obdobju plačali stevardi –, sam po sebi ni diskriminatoren. 22. To stališče je pravilno. Kot je Sodišče že razsodilo v okviru sporov v zvezi s poklicnimi sistemi pokojninskega zavarovanja, se delavec zaradi dejstva, da lahko uveljavlja retroaktivno vključitev v takšen sistem, ne more izogniti plačilu s tem povezanih prispevkov za zadevno obdobje, ko je spadal v takšen sistem (sodbe z dne 28. septembra 1994 v zadevi Fisscher, C‑128/93, Recueil, str. I‑4583, točka 37; z dne 24. oktobra 1996 v zadevi Dietz, C‑435/93, Recueil, str. I‑5223, točka 34, in z dne 16. maja 2000 v zadevi Preston in drugi, C‑78/98, Recueil, str. I‑3201, točka 39). 23. V primeru diskriminacije je treba pri ponovni vzpostavitvi enakega obravnavanja diskriminiranega delavca postaviti v isti položaj, kot ga imajo delavci drugega spola. Tako navedeni delavec ne more zahtevati, zlasti na finančni ravni, bolj ugodnega obravnavanja od tistega, kakršnega bi bil deležen, če bi bil pravilno vključen v sistem (zgoraj navedeni sodbi Fisscher, točki 35 in 36, ter Preston in drugi, točka 38). 24. Ugotoviti je treba, da se takšna sodna praksa po analogiji uporablja za različne primere vključitve v zakonski sistem pokojninskega zavarovanja. Iz tega izhaja, da država članica, ki sprejme predpise, ki skupini oseb določenega spola, ki je bila prvotno diskriminirana, omogočijo pravice iz pokojninskega sistema, ki velja za skupino oseb nasprotnega spola, lahko sklene ponovno vzpostavitev enakega obravnavanja, s tem da zahteva plačilo zneska, ki pomeni razliko med plačanimi prispevki oseb, ki so bile prvotno diskriminirane v obdobju, med katerim je diskriminacija trajala, in višjimi prispevki, ki jih je v istem obdobju plačala druga skupina oseb. Dejstvo, da slednja skupina oseb medtem uživa ugodnost zastaranja tožbe za plačilo njenih prispevkov, ne more preprečiti poravnave, kot je opisana zgoraj, vendar pod pogojem, kot je navedla tudi generalna pravobranilka v točki 70 sklepnih predlogov, da se določi podoben zastaralni rok za nove zavarovance. 25. Poleg tega je, da bi se preprečilo vsakršno diskriminacijo, mogoče poravnalne prispevke zvišati za obresti, s katerimi naj bi se izravnalo zmanjšanje vrednosti denarja. Kot je namreč generalna pravobranilka navedla v točki 38 sklepnih predlogov, in z izjemo, določeno v točki 39 sklepnih predlogov, takšno zvišanje zagotavlja, da prispevki, ki jih plačajo novi zavarovanci, dejansko niso manjši od tistih, ki jih plačajo delavci, ki so zavarovani že od same uvedbe sistema pokojninskega zavarovanja. 26. Iz razlogov, ki jih je navedla generalna pravobranilka v točkah 64 in 65 sklepnih predlogov, so ta upoštevanja omejena na primer, ko poravnanje pokojninskih pravic učinkuje od dneva nastopa upravičenosti do upokojitve. S poravnavo, ki je ponujena osebam, ki so že upokojene, in na podlagi katere se zahteva plačilo zneska, ki pomeni razliko med prispevki, ki so jih te plačale med obdobjem, v katerem so bile diskriminirane, in višjimi prispevki, ki jih je v istem obdobju plačala druga skupina oseb, ne preneha neenako obravnavanje, razen če vodi do enakega izračuna pokojninskih pravic za celotno trajanje upokojitve vsakega izmed prizadetih. 27. Iz navedenega izhaja, da Direktiva 79/7 ne nasprotuje temu, da država članica, ki sprejme ureditev, ki prvotno diskriminiranim osebam določenega spola za celotno obdobje njihove pokojnine omogoča upravičenost do sistema pokojninskega zavarovanja, ki se uporablja za osebe drugega spola, takšno zavarovanje podredi pogoju plačila poravnalnih prispevkov, ki pomenijo razliko med plačanimi prispevki oseb, ki so bile prvotno diskriminirane v obdobju, med katerim je diskriminacija trajala, in višjimi prispevki, ki jih je v istem obdobju plačala druga skupina oseb, zvišanimi za obresti za izravnavo zmanjšanja vrednosti denarja. Podrobna pravila za plačilo poravnalnih prispevkov 28. Ker želi predložitveno sodišče izvedeti, ali država članica lahko zahteva plačilo poravnalnih prispevkov v enkratnem znesku, zvišanim za 10-odstotne letne obresti, je treba navesti, da morajo biti vsi ukrepi, ki jih sprejme država članica za uskladitev s pravili prava Skupnosti, kot je načelo enakega obravnavanja moških in žensk, učinkoviti (glej v tem smislu zgoraj navedeni sodbi Fisscher, točka 31, in Preston in drugi, točke od 40 do 42, ter sodbi z dne 20. marca 2003 v zadevi Kutz-Bauer, C‑187/00, Recueil, str. I‑2741, točka 57, in z dne 4. julija 2006 v zadevi Adeneler in drugi, C‑212/04, ZOdl., str. I‑6057, točka 95). Zato je belgijski zakonodajalec, ki je sprejel Kraljevi odlok z dne 25. junija 1997, da bi stevardese postavil v položaj, enak položaju stevardov, dolžan določiti podrobna pravila poravnave, tako da to ni praktično onemogočeno ali pretirano oteženo. 29. Iz stališč, ki so bila predložena Sodišču, izhaja, da pomenijo poravnalni prispevki ob upoštevanju dolgotrajnosti obdobja diskriminacije, ki je potekala od 1. januarja 1964 do 31. decembra 1980, in številnih let, ki so potekla med koncem tega obdobja in sprejetjem Kraljevega odloka z dne 15. junija 1997, ki je uvedel poravnavo (od 1981 do 1997), posebej visok znesek. Kot je navedla generalna pravobranilka v točki 49 sklepnih predlogov, bi navedeni znesek lahko celo presegel letno pokojnino oseb, katerim je ponujena poravnava. Kot so poudarile E. Jonkman, H. Vercheval in N. Permesaen, česar na tej točki ONP ni izpodbijal, takšnega zneska ni mogoče plačati v enkratnem znesku oziroma bi bilo zanj treba vzeti kredit pri finančni instituciji, ki bi zase zahtevala plačilo obresti. 30. Poleg tega iz Kraljevega odloka z dne 25. junija 1997 izhaja, da ta v izjemnih primerih, kar v obravnavanem primeru ne velja, predvideva razdelitev plačila poravnalnih prispevkov v obliki letnih plačil. 31. Ob upoštevanju okoliščin, ki so bile navedene zgoraj, je treba upoštevati, da obveznost enkratnega plačila poravnalnih prispevkov, ki je naložena prizadetim, izredno otežuje poravnanje pokojninskih pravic stevardes. 32. V zvezi z 10-odstotnimi letnimi obrestmi so stranke v postopku v glavni stvari, Komisija in italijanska vlada izjavile ali priznale, da je ta obrestna mera izjemno visoka. ONP, ki je bil o tem vprašan na obravnavi, ni uspel opredeliti razloga, zakaj je Kraljevi odlok z dne 25. junija 1997 določil obrestno mero, ki je višja od stopnje inflacije. 33. V vsakem primeru ni sporno, da je posledica določitve obrestne mere, ki presega tisto, ki je nujna za izravnavo zmanjšanja vrednosti denarja, da so prispevki, ki jih plačajo novi zavarovanci, dejansko višji od prispevkov delavcev, ki so zavarovanci že od uvedbe sistema pokojninskega zavarovanja. Namesto da bi z njimi stevardese bile postavljene v enak položaj, kot ga imajo stevardi, so s tem te obresti prispevale k nadaljevanju njihovega neenakega obravnavanja. 34. Vendar pa mora predložitveno sodišče, ki je edino povsem seznanjeno z nacionalnim pravom, odločiti, ali 10-odstotne letne obresti, ki jih predvideva Kraljevi odlok z dne 25. junija 1997, vključujejo obresti, s katerimi naj bi se izravnala zmanjšana vrednost denarja. 35. Iz vsega navedenega izhaja, da Direktiva 79/7 nasprotuje temu, da država članica, ki sprejme ureditev, s katero se skupini oseb določenega spola, ki je bila prvotno diskriminirana, omogočijo pravice iz pokojninskega sistema, ki velja za skupino oseb nasprotnega spola, zahteva, da se plačilo poravnalnih prispevkov zviša za druge obresti, kot so obresti za izravnavo zmanjšanja vrednosti denarja. Ta direktiva tudi nasprotuje zahtevi po enkratnem plačilu, če takšen pogoj praktično onemogoči ali prekomerno oteži želeno poravnavo. Takšen je še posebej primer, če je znesek, ki ga je treba plačati, višji od letne pokojnine prizadetega. Obveznost države članice, ki izhaja iz sodbe na podlagi predloga za sprejetje predhodne odločbe 36. Predložitveno sodišče z drugim delom svojih vprašanj, razloženih v okviru sporov o glavni stvari, v bistvu sprašuje, ali je država članica dolžna prilagoditi svojo zakonodajo zaradi izdaje sodbe Sodišča na podlagi predloga za sprejetje predhodne odločbe, iz katere izhaja nezdružljivost navedene zakonodaje s pravom Skupnosti. 37. V zvezi s tem je treba opozoriti, da so na podlagi načela lojalnega sodelovanja, ki je določeno v členu 10 ES, države članice dolžne odpraviti nezakonite posledice kršitve prava Skupnosti (sodba z dne 7. januarja 2004 v zadevi Wells, C‑201/02, Recueil, str. I‑723, točka 64 in navedena sodna praksa). 38. Zato morajo organi zadevne države članice zaradi izdaje sodbe na podlagi predloga za sprejetje predhodne odločbe, iz katere izhaja nezdružljivost nacionalne zakonodaje s pravom Skupnosti, sprejeti splošne ali posebne ukrepe, s katerimi se na njihovem ozemlju zavaruje spoštovanje prava Skupnosti (glej v tem smislu zgoraj navedeno sodbo Wells, točki 64 in 65, ter sodbo z dne 25. marca 2004 v zadevi Azienda Agricola Giorgio, Giovanni in Luciano Visentin in drugi, C‑495/00, Recueil, str. I‑2993, točka 39). Navedeni organi morajo, ob tem da ohranijo možnost izbire med ukrepi, ki jih je treba sprejeti, med drugim poskrbeti za kar se da hitro uskladitev nacionalnega prava s pravom Skupnosti in da se posameznikom omogoči polni učinek pravic, ki zanje izhajajo iz prava Skupnosti. 39. Poleg tega bi bilo mogoče spoštovanje načela enakosti – kot je Sodišče prve stopnje večkrat razsodilo v primerih diskriminacij, ki so v nasprotju s pravom Skupnosti –, dokler niso sprejeti ukrepi za ponovno vzpostavitev enakega obravnavanja, zagotoviti le tako, da bi se manj ugodno obravnavanim skupinam oseb priznale enake ugodnosti, kot so tiste, do katerih so upravičene osebe privilegirane skupine. Ob taki domnevi mora nacionalno sodišče odpraviti vsako diskriminatorno nacionalno določbo, ne da bi moralo zahtevati ali čakati, da zakonodajalec to predhodno odstrani, in za zavarovance manj ugodno obravnavane skupine uporabiti enako ureditev, kot je ta, do katere so upravičene osebe iz privilegirane skupine (sodbe z dne 28. septembra 1994 v zadevi Avdel Systems, C‑408/92, Recueil, str. I‑4435, točki 16 in 17, z dne 12. decembra 2002 v zadevi Rodríguez Caballero, C‑442/00, Recueil, str. I‑11915, točki 42 in 43, in z dne 7. septembra 2006 v zadevi Cordero Alonso, C‑81/05, ZOdl., str. I-7569, točki 45 in 46). 40. Država članica je dalje zavezana povrniti škodo, ki je nastala posameznikom s kršitvijo prava Skupnosti. V primeru, da so izpolnjeni pogoji za takšno obveznost, nacionalno sodišče določi posledice, ki izhajajo iz kršitve tega načela (glej zlasti sodbi z dne 22. aprila 1997 v zadevi Sutton, C‑66/95, Recueil, str. I‑2163, točka 35, in z dne 30. septembra 2003 v zadevi Köbler, C‑224/01, Recueil, str. I‑10239, točki 51 in 52). 41. Glede na navedeno je treba na drugi del vprašanj za predhodno odločanje odgovoriti, da morajo na temelju sodbe, izdane na podlagi predloga za sprejetje predhodne odločbe, iz katere izhaja nezdružljivost nacionalne zakonodaje s pravom Skupnosti, organi zadevne države članice sprejeti splošne ali posebne ukrepe, s katerimi se na njihovem ozemlju zavaruje spoštovanje prava Skupnosti, pri čemer morajo med drugim poskrbeti za kar se da hitro uskladitev nacionalnega prava s pravom Skupnosti in posameznikom omogočiti polni učinek pravic, ki jih imajo na podlagi prava Skupnosti. V primeru ugotovitve diskriminacije, ki je v nasprotju s pravom Skupnosti, mora nacionalno sodišče, dokler niso sprejeti ukrepi za ponovno vzpostavitev enakega obravnavanja, odpraviti vsako diskriminatorno nacionalno določbo, ne da bi moralo zahtevati ali čakati, da zakonodajalec to predhodno odstrani, in za člane manj ugodno obravnavane skupine uporabiti enako ureditev, kot je ta, do katere so upravičene osebe iz druge skupine. Stroški 42. Ker je ta postopek za stranke v postopku v glavni stvari ena od stopenj v postopku pred predložitvenim sodiščem, to odloči o stroških. Stroški, priglašeni za predložitev stališč Sodišču, ki niso stroški omenjenih strank, se ne povrnejo. Izrek Iz teh razlogov je Sodišče (prvi senat) razsodilo: 1) Direktiva Sveta z dne 19. decembra 1978 o postopnem izvrševanju načela enakega obravnavanja moških in žensk v zadevah socialne varnosti, če država članica sprejme ureditev, ki prvotno diskriminiranim osebam določenega spola za celotno obdobje njihove pokojnine omogoča upravičenost do sistema pokojninskega zavarovanja, ki se uporablja za osebe drugega spola, – ne nasprotuje temu, da ta država članica takšno zavarovanje podredi pogoju plačila poravnalnih prispevkov, ki pomenijo razliko med plačanimi prispevki oseb, ki so bile prvotno diskriminirane v obdobju, med katerim je diskriminacija trajala, in višjimi prispevki, ki jih je v istem obdobju plačala druga skupina oseb, zvišanimi za obresti za izravnavo zmanjšanja vrednosti denarja, – po drugi strani nasprotuje temu, da navedena država članica zahteva, da se navedeno plačilo poravnalnih prispevkov zviša za druge obresti, kot so obresti za izravnavo zmanjšanja vrednosti denarja, – nasprotuje tudi zahtevi po enkratnem plačilu, če takšen pogoj praktično onemogoči ali prekomerno oteži želeno poravnavo. Takšen je še posebej primer, če je znesek, ki ga je treba plačati, višji od letne pokojnine prizadetega. 2) Na temelju sodbe na podlagi predloga za sprejetje predhodne odločbe, iz katere izhaja nezdružljivost nacionalne zakonodaje s pravom Skupnosti, morajo organi zadevne države članice sprejeti splošne ali posebne ukrepe, s katerimi se na njihovem ozemlju zavaruje spoštovanje prava Skupnosti, pri čemer morajo med drugim poskrbeti za kar se da hitro uskladitev nacionalnega prava s pravom Skupnosti in posameznikom omogočiti polni učinek pravic, ki jih imajo na podlagi Skupnosti. V primeru ugotovitve diskriminacije, ki je v nasprotju s pravom Skupnosti, mora nacionalno sodišče, dokler niso sprejeti ukrepi za ponovno vzpostavitev enakega obravnavanja, odpraviti vsako diskriminatorno nacionalno določbo, ne da bi moralo zahtevati ali čakati, da zakonodajalec to predhodno odstrani, in za člane manj ugodno obravnavane skupine uporabiti enako ureditev, kot je ta, do katere so upravičene osebe iz druge skupine.

62007TJ0373

fi

Kanne SMHV:n neljännen valituslautakunnan 20.7.2007 tekemästä päätöksestä (asia R 333/2005-4), joka koskee hakemusta sanamerkin PrimeCast rekisteröimiseksi yhteisön tavaramerkiksi Asian tiedot Yhteisön tavaramerkin hakija: EOS GmbH Electro Optical Systems Haettu yhteisön tavaramerkki: Sanamerkki PrimeCast luokkiin 1, 19, 40 ja 42 kuuluvia tavaroita ja palveluja varten – hakemus nro 2854677 Décision de l’examinateur : Hakemuksen osittainen hylkääminen Valituslautakunnan ratkaisu: Valituksen hylkääminen Ratkaisu 1) Kanne hylätään. 2) EOS GmbH Electro Optical Systems velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut.

62006CJ0275

hu

Az előzetes döntéshozatal iránti kérelem a belső piacon az információs társadalommal összefüggő szolgáltatások, különösen az elektronikus kereskedelem, egyes jogi vonatkozásairól szóló, 2000. június 8-i 2000/31/EK európai parlamenti és tanácsi irányelv (elektronikus kereskedelemről szóló irányelv) ( HL L 178., 1. o. ; magyar nyelvű különkiadás 13. fejezet, 25. kötet, 399. o.), az információs társadalomban a szerzői és szomszédos jogok egyes vonatkozásainak összehangolásáról szóló, 2001. május 22-i 2001/29/EK európai parlamenti és tanácsi irányelv ( HL L 167., 10. o. ; magyar nyelvű különkiadás 17. fejezet, 1. kötet, 230. o.) és a szellemi tulajdonjogok érvényesítéséről szóló, 2004. április 29-i 2004/48/EK európai parlamenti és tanácsi irányelv ( HL L 157., 45. o. ; magyar nyelvű különkiadás 17. fejezet, 2. kötet, 32. o. és – helyesbítése – HL 2004. L 195., 16. o. ), valamint az Európai Unió 2000. december 7-én Nizzában kihirdetett alapjogi chartája ( HL C 364., 1. o. , a továbbiakban: charta) 17. cikke (2) bekezdésének és 47. cikkének az értelmezésére vonatkozik. Ezt a kérelmet a Productores de Música de España (Promusicae) (a továbbiakban: Promusicae) nonprofit szervezet és a Telefónica de España SAU (a továbbiakban: Telefónica) között annak tárgyában indult jogvita keretében terjesztették elő, hogy ez utóbbi megtagadta a Promusicae-hoz tartozó, szellemi tulajdonjogok jogosultjai nevében eljáró Promusicae számára a Telefónica által biztosított kapcsolatokon keresztüli internethasználatra vonatkozó személyes adatok hozzáférhetővé tételét. Jogi háttér A nemzetközi jog A Kereskedelmi Világszervezetet (WTO) létrehozó, 1994. április 15-én Marrakesh-ben aláírt – a többoldalú tárgyalások uruguayi fordulóján (1986–1994) elért megállapodásoknak az Európai Közösség nevében a hatáskörébe tartozó ügyek tekintetében történő megkötéséről szóló, 1994. december 22-i 94/800/EK tanácsi határozattal jóváhagyott – egyezmény ( HL L 336., 1. o. ) 1. C) mellékletét képező, a szellemi tulajdonjogok kereskedelmi vonatkozásairól szóló megállapodás (a továbbiakban: TRIPs-megállapodás) III. részének a címe: „A szellemi tulajdonjogok érvényesítése”. Az e részben található 41. cikk (1) és (2) bekezdése a következőképpen rendelkezik: „(1)   A tagok kötelesek biztosítani, hogy a nemzeti jogukban rendelkezésre álljanak azok a jogérvényesítési eszközök, amelyek a jelen Megállapodásban meghatározott, szellemi alkotásokra vonatkozó jogok megsértése esetén hatékony eljárást tesznek lehetővé, ideértve a jogsértések megelőzésére, valamint a további jogsértésektől való elrettentésre szolgáló, megfelelő jogorvoslatokat. Az említett eljárásokat oly módon kell alkalmazni, hogy ne gátolják a törvényes kereskedelmet, és biztosítékot nyújtsanak a velük való visszaéléssel szemben. (2)   A szellemi tulajdonjogok érvényesítésével kapcsolatos eljárás legyen korrekt és méltányos. Ne legyen indokolatlanul bonyolult vagy költséges; ne legyenek ésszerűtlenül hosszú határidők és indokolatlan késedelmek.” Az említett III. rész „Polgári és közigazgatási eljárás, jogorvoslatok” című 2. fejezetének „Korrekt és méltányos eljárás” című 42. cikke a következőképpen rendelkezik: „A tagok kötelesek biztosítani a jogtulajdonosok számára a jelen Megállapodásban foglalt bármely szellemi tulajdonjogok érvényesítését szolgáló polgári bírósági eljárást […]” A TRIPs-megállapodás „Jog a tájékozódáshoz” című 47. cikke alapján: „A tagok feljogosítják a bíróságot, hogy kötelezze a jogsértőt, hogy adjon tájékoztatást a jogtulajdonosnak a jogsértő termék vagy szolgáltatás előállításában és forgalomba hozatalában részt vevő harmadik személyek kilétéről és forgalomba hozatali csatornáiról – kivéve, ha ez nem állna arányban a jogsértés súlyával.” A közösségi jog Az információs társadalomra és a szellemi tulajdonjog, különösen a szerzői jog védelmére vonatkozó rendelkezések – A 2000/31 irányelv A 2000/31 irányelv 1. cikke alapján: „(1)   Ez az irányelv a belső piac megfelelő működéséhez kíván hozzájárulni az információs társadalommal összefüggő szolgáltatások tagállamok közötti szabad mozgásának biztosítása által. (2)   Ez az irányelv az (1) bekezdésben megállapított célkitűzés eléréséhez szükséges mértékben közelít egymáshoz bizonyos, az információs társadalommal összefüggő szolgáltatásokra alkalmazandó, a belső piaccal, a szolgáltatók letelepedésével, a kereskedelmi tájékoztatással, az elektronikus úton kötött szerződésekkel, a közvetítő szolgáltatók felelősségével, a magatartási kódexekkel, a jogviták peren kívüli rendezésével, a bírósági keresetekkel és a tagállamok közötti együttműködéssel kapcsolatos nemzeti rendelkezéseket. (3)   Ez az irányelv kiegészíti az információs társadalommal összefüggő szolgáltatásokra alkalmazandó közösségi jogot, a közösségi jogi aktusokban és az azokat végrehajtó nemzeti jogszabályokban megállapított védelem – különösen a közegészségügy és a fogyasztói érdekek védelme – szintjének sérelme nélkül, amennyiben ez nem korlátozza az információs társadalommal összefüggő szolgáltatások nyújtásának szabadságát. […] (5)   Ez az irányelv nem alkalmazható: […] b) az információs társadalommal összefüggő szolgáltatásokkal kapcsolatos, a 95/46/EK és a 97/66/EK irányelvben szabályozott kérdésekre; […]” A 2000/31 irányelv 15. cikke értelmében: „(1)   A tagállamok nem állapítanak meg a szolgáltatókat terhelő olyan általános kötelezettséget, amely szerint a 12., 13. és 14. cikk hatálya alá tartozó szolgáltatások nyújtása során az általuk továbbított vagy tárolt információkat nyomon kellene követniük, sem olyan általános kötelezettséget, amely szerint jogellenes tevékenységre utaló tényeket vagy körülményeket kellene kivizsgálniuk. (2)   A tagállamok az információs társadalommal összefüggő szolgáltatások nyújtói számára megállapíthatnak olyan kötelezettségeket, amelyek szerint azonnal tájékoztatniuk kell az illetékes közigazgatási hatóságokat a szolgáltatásuk igénybe vevői által folytatott, jogellenesnek vélt tevékenységekről vagy nyújtott információkról, illetve olyan kötelezettségeket, amelyek szerint az illetékes hatóságokkal, azok kérésére, közölniük kell azokat az adatokat, amelyek lehetővé teszik szolgáltatásuk olyan igénybe vevőinek azonosítását, akikkel, illetve amelyekkel adattárolási megállapodásaik vannak.” A 2000/31 irányelv 18. cikke a következőképpen rendelkezik: „(1)   A tagállamok biztosítják, hogy a nemzeti jog alapján indítható, az információs társadalommal összefüggő szolgáltatási tevékenységekkel kapcsolatos bírósági keresetek tegyék lehetővé az olyan intézkedések – így ideiglenes intézkedések – gyors elfogadását, amelyek célja az állítólagos jogsértés megszüntetése és az érintett érdekek minden további sérelmének megelőzése. […]” – A 2001/29 irányelv A 2001/29 irányelv 1. cikke (1) bekezdésének értelmében az irányelv tárgya a szerzői jog és a szomszédos jogok védelme a belső piac keretében, különös tekintettel az információs társadalomra. A 2001/29 irányelv 8. cikke alapján: „(1)   A tagállamok az irányelvben foglalt jogok és kötelezettségek megsértése esetére megfelelő szankciókról és jogorvoslatokról rendelkeznek, továbbá minden szükséges intézkedést megtesznek e szankciók és jogorvoslatok alkalmazásának biztosítása érdekében. Az előírt szankciók hatékonyak, arányosak és visszatartó erejűek kell, hogy legyenek. (2)   A tagállamok meghozzák a szükséges intézkedéseket annak biztosítása érdekében, hogy azok a jogosultak, akiknek érdekeit a tagállam területén végzett jogsértő tevékenység érinti, kártérítési igénnyel élhessenek és/vagy ideiglenes intézkedést, illetve szükség esetén a 6. cikk (2) bekezdésében említett jogsértő anyagok, eszközök, termékek vagy alkatrészek lefoglalását kérhessék. (3)   A tagállamok biztosítják, hogy a jogosultak kérelmezhessék az ideiglenes intézkedést olyan közvetítő szolgáltatókkal szemben, akiknek a szolgáltatásait harmadik személy szerzői jog vagy szomszédos jogok megsértése céljából veszi igénybe.” A 2001/29 irányelv 9. cikke a következőképpen rendelkezik: „Ez az irányelv nem érinti a különösen a szabadalmi jogokra, a védjegyekre, a formatervezési és használati mintákra, a félvezető termékek topográfiájára, a tipográfiai jelekre, a feltételes hozzáférésre, a műsorközvetítő szolgáltatások kábelrendszereihez való hozzáférésre, a nemzeti kincsek védelmére, a törvényi letétbe helyezési követelményekre, a versenykorlátozó magatartással és a tisztességtelen versennyel kapcsolatos szabályokra, az üzleti titokra, a biztonságra, a titok- és az adatvédelemre és a magánélet védelmére, a közérdekű dokumentumokhoz való hozzáférésre, valamint a szerződési jogra vonatkozó rendelkezéseket.” – A 2004/48 irányelv A 2004/48 irányelv 1. cikke szerint: „Ez az irányelv azokról az intézkedésekről, eljárásokról és jogorvoslatokról szól, amelyek a szellemi tulajdonjogok érvényesítésének biztosításához szükségesek. […]” A 2004/48 irányelv 2. cikke értelmében: „[…] (3)   Ez az irányelv nem érinti: a) a szellemi tulajdonra vonatkozó közösségi anyagi jogi rendelkezéseket, a 95/46/EK irányelvet, az 1999/93/EK irányelvet és a 2000/31/EK irányelvet általában, valamint a 2000/31/EK irányelv 12–15. cikkét különösen; b) a tagállamok nemzetközi megállapodásokból – így különösen a TRIPS-megállapodásból – fakadó kötelezettségeit, ideértve a büntetőeljárásokra és büntetésekre vonatkozó megállapodásokat; c) a szellemi tulajdonjogok megsértéshez kapcsolódó büntetőeljárásokra és büntetésekre vonatkozó tagállami rendelkezéseket.” A 2004/48 irányelv 3. cikke előírja: „(1)   A tagállamok rendelkeznek azon intézkedésekről, eljárásokról és jogorvoslatokról, amelyek az ezen irányelv által szabályozott szellemi tulajdonjogok érvényesítésének biztosításához szükségesek. Ezen intézkedéseknek, eljárásoknak és jogorvoslatoknak méltányosnak és igazságosnak kell lenniük, és nem lehetnek indokolatlanul bonyolultak és költségesek, és nem eredményezhetnek ésszerűtlen határidőket és indokolatlan késedelmeket. (2)   Ezeknek az intézkedéseknek, eljárásoknak és jogorvoslatoknak ezen túlmenően hatásosnak, arányosnak és elrettentőnek kell lenniük, és úgy kell őket alkalmazni, hogy a jogszerű kereskedelemnek ne állítsanak korlátokat, és hogy az azokkal való visszaélés esetére biztosítékok rendelkezésre álljanak.” A 2004/48 irányelv 8. cikke a következőképpen rendelkezik: „(1)   A tagállamok biztosítják, hogy a szellemi tulajdonjog megsértése miatt indított eljárásokkal összefüggésben és a felperes indokolt és arányos kérelmére az illetékes bíróságok elrendelhessék, hogy a szellemi tulajdonjogot sértő áruk vagy szolgáltatások eredetéről és terjesztési hálózatairól a jogsértő és/vagy a következő személyek adjanak tájékoztatást: a) aki jogsértő árukat üzletszerűen birtokolt; b) aki jogsértő szolgáltatásokat üzletszerűen vett igénybe; c) aki üzletszerűen nyújtott szolgáltatásokat jogsértő tevékenységekhez; vagy d) aki az a), b) vagy c) pontban említett személy állítása szerint részt vett jogsértő áruk előállításában, gyártásában vagy terjesztésében, vagy ilyen szolgáltatások nyújtásában. (2)   Az (1) bekezdésben említett tájékoztatás szükség szerint magában foglalja: a) az előállítók, gyártók, terjesztők, szállítók nevét és címét, az áruk vagy szolgáltatások egyéb korábbi birtokosainak nevét és címét, valamint a címzett nagykereskedők és kiskereskedők nevét és címét; b) az előállított, gyártott, kiszállított, átvett vagy megrendelt mennyiségekre vonatkozó adatokat, valamint az érintett árukért vagy szolgáltatásokért kifizetett árat. (3)   Az (1) és (2) bekezdés nem érinti azokat az egyéb törvényi rendelkezéseket, amelyek: a) a jogosult számára szélesebb körű tájékoztatáshoz való jogot biztosítanak; b) az e cikk szerint közölt információ polgári vagy büntetőeljárásban való felhasználását szabályozzák; c) a tájékoztatáshoz való joggal történő visszaélést szabályozzák; vagy d) lehetővé teszik az olyan tájékoztatás megtagadását, amely az (1) bekezdésben említett személyt arra kényszerítené, hogy magát vagy közeli hozzátartozóját a szellemi tulajdon megsértésében való részvétellel vádolja, vagy e) az információs források bizalmasságának védelmét vagy a személyes adatkezelést szabályozzák.” A személyes adatok védelmére vonatkozó rendelkezések – A 95/46/EK irányelv A személyes adatok feldolgozása vonatkozásában az egyének védelméről és az ilyen adatok szabad áramlásáról szóló, 1995. október 24-i 95/46/EK európai parlamenti és tanácsi irányelv ( HL L 281., 31. o. ; magyar nyelvű különkiadás 13. fejezet, 15. kötet, 355. o.) 2. cikke kimondja: „Ezen irányelv alkalmazásában: a) »személyes adat« az azonosított vagy azonosítható természetes személyre (»érintettre«) vonatkozó bármely információ; az azonosítható személy olyan személy, aki közvetlen vagy közvetett módon azonosítható, különösen egy azonosító számra vagy a személy fizikai, fiziológiai, szellemi, gazdasági, kulturális vagy társadalmi identitására vonatkozó egy vagy több tényezőre történő utalás révén; b) »személyes adatok feldolgozása« (»feldolgozás«) a személyes adatokon automatikus vagy nem automatikus módon végzett bármely művelet vagy műveletek összessége, azaz gyűjtés, rögzítés, rendszerezés, tárolás, átalakítás vagy megváltoztatás, visszakeresés, betekintés, felhasználás, közléstovábbítás, terjesztés vagy egyéb módon történő hozzáférhetővé tétel révén, összehangolás vagy összekapcsolás, zárolás, törlés, illetve megsemmisítés; […]” A 95/46 irányelv 3. cikke értelmében: „(1)   Ezen irányelvet kell alkalmazni a személyes adatok részben vagy egészben automatizált módon való feldolgozására, valamint azoknak a személyes adatoknak a nem automatizált módon való feldolgozására, amelyek valamely nyilvántartási rendszer részét képezik, vagy amelyeket egy nyilvántartási rendszer részévé kívánnak tenni. […]” A 95/46 irányelv 7. cikke a következőképpen rendelkezik: „A tagállamok rendelkeznek arról, hogy a személyes adatok csak abban az esetben dolgozhatók fel, ha: […] f) az adatfeldolgozás az adatkezelő vagy az adatokat megkapó harmadik fél vagy felek jogszerű érdekének érvényesítéséhez szükséges, kivéve, ha ezeknél az érdekeknél magasabb rendűek az érintettnek az 1. cikk (1) bekezdése értelmében védelmet élvező érdekei az alapvető jogok és szabadságok tekintetében.” A 95/46 irányelv 8. cikke a következőképpen rendelkezik: „(1)   A tagállamok megtilthatják az olyan személyes adatok feldolgozását, amelyek a faji vagy etnikai hovatartozásra, a politikai véleményre, a vallási vagy világnézeti meggyőződésre, a szakszervezeti tagságra, az egészségi állapotra vagy a szexuális életre vonatkoznak. (2)   Az (1) bekezdés nem alkalmazható abban az esetben, ha: […] c) az adatfeldolgozás az érintett vagy más személy létfontosságú érdekeinek védelméhez szükséges abban az esetben, ha az érintett fizikailag vagy jogilag képtelen a hozzájárulását adni, […]” A 95/46 irányelv 13. cikkének értelmében: „(1)   A tagállamok jogszabályokat fogadhatnak el a 6. cikk (1) bekezdésében, a 10. cikkben, a 11. cikk (1) bekezdésében, valamint a 12. és a 21. cikkben foglalt jogok és kötelezettségek körének korlátozására, amennyiben a korlátozás az alábbiak biztosításához szükséges: a) nemzetbiztonság; b) honvédelem; c) közbiztonság; d) bűncselekmények vagy a szabályozott foglalkozások etikai vétségeinek megelőzése, vizsgálata, felderítése és az ezekkel kapcsolatos eljárások lefolytatása; e) valamely tagállam vagy az Európai Unió fontos gazdasági vagy pénzügyi érdeke, beleértve a monetáris, a költségvetési és az adózási kérdéseket; f) a c), d) és e) pontban említett esetekben esetlegesen a hatósági feladatok gyakorlásához kapcsolódó ellenőrzési, felügyeleti és szabályozási tevékenység; g) az érintett vagy mások jogainak és szabadságainak védelme. […]” – A 2002/58/EK irányelv Az elektronikus hírközlési ágazatban a személyes adatok kezeléséről, feldolgozásáról és a magánélet védelméről szóló, 2002. július 12-i 2002/58 európai parlamenti és tanácsi irányelv (elektronikus hírközlési adatvédelmi irányelv) ( HL L 201., 37. o. ; magyar nyelvű különkiadás 13. fejezet, 29. kötet 514. o.) 1. cikke kimondja: „(1)   Ez az irányelv harmonizálja azokat a tagállami rendelkezéseket, amelyekre azért van szükség, hogy biztosítsák az elektronikus hírközlési ágazatban a személyes adatok kezelése vonatkozásában az alapvető jogok és szabadságok védelmének egyenértékű szintjét, valamint biztosítsák az ilyen adatoknak, az elektronikus hírközlő berendezéseknek és az elektronikus hírközlési szolgáltatásoknak a Közösségen belüli szabad mozgását. (2)   Ennek az irányelvnek a rendelkezései az (1) bekezdésben említett célok érdekében pontosítják és kiegészítik a 95/46/EK irányelvet. […] (3)   Ez az irányelv nem alkalmazható azokra a tevékenységekre, amelyek nem tartoznak az Európai Közösséget létrehozó szerződés hatálya alá, – így az Európai Unióról szóló szerződés V. és VI. címe alá tartozó tevékenységekre –, valamint nem alkalmazható a közbiztonsággal, a nemzetvédelemmel, a nemzetbiztonsággal (beleértve a nemzetbiztonsági ügyekkel kapcsolatos tevékenységek tekintetében az állam gazdasági prosperitását) összefüggő tevékenységekre, valamint a büntetőjogi szankciók végrehajtása terén kifejtett állami tevékenységekre.” A 2002/58 irányelv 2. cikkének értelmében: „Eltérő rendelkezés hiányában, a 95/46/EK irányelvben, valamint az elektronikus hírközlő hálózatok és elektronikus hírközlési szolgáltatások közös keretszabályozásáról szóló, 2002. március 7-i 2002/21/EK európai parlamenti és tanácsi irányelvben (»keretirányelv«) […] szereplő fogalommeghatározásokat kell alkalmazni. Szintén alkalmazni kell a következő fogalommeghatározásokat: […] b) »forgalmi adat«: egy közlésnek az elektronikus hírközlő hálózaton keresztül történő továbbítása vagy erre vonatkozó számlázás céljából kezelt minden adat; […] d) »közlés«: valamely nyilvánosan elérhető elektronikus hírközlési szolgáltatás révén megvalósított adatcsere vagy -továbbítás véges számú felek között. Ez nem foglalja magában az elektronikus hírközlő hálózaton keresztül műsorterjesztési szolgáltatás részeként a nyilvánosságnak továbbított adatokat, kivéve, ha az adat az azt átvevő, azonosítható előfizetőhöz vagy felhasználóhoz kapcsolható. […]” A 2002/58 irányelv 3. cikke a következőképpen rendelkezik: „(1)   Ezt az irányelvet a Közösségben a nyilvánosan elérhető hírközlési szolgáltatások nyilvános hírközlő hálózaton történő nyújtásával összefüggő személyes adatok kezelésére kell alkalmazni. […]” A 2002/58 irányelv 5. cikke előírja: „(1)   A tagállamok nemzeti jogszabályok révén biztosítják a nyilvános hírközlő hálózatok és a nyilvánosan elérhető elektronikus hírközlési szolgáltatások segítségével történő közlések és az azokra vonatkozó forgalmi adatok titkosságát. Különösen megtiltják a közlések és az azokra vonatkozó forgalmi adatok felhasználókon kívüli személyek által történő, az érintett felhasználó hozzájárulása nélküli meghallgatását, lehallgatását, tárolását vagy más módon történő elfogását vagy megfigyelését, kivéve, ha az ilyen személy a 15. cikk (1) bekezdésével összhangban jogszerűen jár el. Ez a bekezdés nem akadályozza a közlés továbbításához szükséges műszaki tárolást, a bizalmas adatkezelés elvének sérelme nélkül. […]” A 2002/58 irányelv 6. cikke a következőképpen rendelkezik: „(1)   E cikk (2), (3) és (5) bekezdésének, valamint a 15. cikk (1) bekezdésének sérelme nélkül, az előfizetőkre és felhasználókra vonatkozó, a nyilvános hírközlő hálózat vagy nyilvánosan elérhető elektronikus hírközlési szolgáltatás nyújtója által feldolgozott és tárolt forgalmi adatokat törölni kell, vagy anonimmé kell tenni, ha a közlés továbbításához ezek már nem szükségesek. (2)   Az előfizetői számlázás és az összekapcsolási díjak megállapítása céljából szükséges forgalmi adatok kezelhetők. Az ilyen adatkezelés kizárólag annak az időszaknak a végéig megengedett, ameddig a számla jogszerűen megtámadható, illetve a kifizetés követelhető. (3)   Az elektronikus hírközlési szolgáltatások értékesítése vagy értéknövelt szolgáltatások nyújtása céljából, a nyilvánosan elérhető elektronikus hírközlési szolgáltatás nyújtója az ilyen szolgáltatásokhoz, illetve értékesítéshez szükséges mértékig és ideig kezelheti az (1) bekezdésben említett adatokat, amennyiben az az előfizető vagy felhasználó, akire az adat vonatkozik, az adatkezeléshez hozzájárult. A felhasználó és az előfizető a forgalmi adatok kezelésére vonatkozó hozzájárulását bármikor visszavonhatja. […] (5)   A forgalmi adatoknak az (1), (2), (3) és (4) bekezdéssel összhangban történő feldolgozását csak olyan személy végezheti, aki a nyilvános hírközlő hálózatokat és nyilvánosan elérhető elektronikus hírközlési szolgáltatásokat nyújtó szolgáltató irányítása alatt számlakezeléssel vagy forgalomirányítással foglalkozik, vagy ügyfélszolgálatot lát el, vagy csalások felderítésével, az elektronikus hírközlési szolgáltatások értékesítésével vagy értéknövelt szolgáltatások nyújtásával foglalkozik; ezt az adatfeldolgozást az említett tevékenységek céljának megfelelő mértékre kell korlátozni. (6)   Az (1), (2), (3) és (5) bekezdést az eljárni jogosult szervek azon lehetőségének sérelme nélkül kell alkalmazni, hogy – összhangban az alkalmazandó jogszabályokkal – tájékoztatást kapjanak a forgalmi adatokról a jogviták – különösen összekapcsolási vagy számlázási viták – rendezése céljából.” A 2002/58 irányelv 15. cikke értelmében: „(1)   A tagállamok jogszabályi intézkedéseket fogadhatnak el az ezen irányelv 5. és 6. cikkében, 8. cikkének (1), (2), (3) és (4) bekezdésében, valamint 9. cikkében előírt jogok és kötelezettségek hatályának korlátozására vonatkozóan, ha az ilyen jellegű korlátozás – a 95/46/EK irányelv 13. cikkének (1) bekezdésében említettek szerint – egy demokratikus társadalomban szükséges, megfelelő és arányos intézkedésnek minősül a nemzetbiztonság (vagyis az állam biztonsága), a nemzetvédelem és a közbiztonság védelme érdekében, valamint a bűncselekmények, illetve az elektronikus hírközlési rendszer jogosulatlan használata megelőzésének, kivizsgálásának, felderítésének és üldözésének a biztosítása érdekében. E célból a tagállamok többek között jogszabályi intézkedéseket fogadhatnak el az adatoknak az e bekezdésben megállapított indokok alapján korlátozott ideig történő visszatartására vonatkozóan. Az e bekezdésben említett valamennyi intézkedésnek összhangban kell lennie a közösségi jog általános elveivel, beleértve az Európai Unióról szóló szerződés 6. cikkének (1) és (2) bekezdésében említetteket. […]” A 2002/58 irányelv 19. cikke kimondja: „A 97/66/EK irányelv a 17. cikk (1) bekezdésében említett időponttól hatályát veszti. A hatályon kívül helyezett irányelvre történő hivatkozást az ezen irányelvre történő hivatkozásnak kell tekinteni.” A nemzeti jog Az információs társadalommal és elektronikus kereskedelemmel kapcsolatos szolgáltatásokról szóló, 2002. július 11-i 34/2002. sz. törvény (Ley 34/2002 de servicios de la sociedad de la información y de comercio electrónico, 2002. július 12-i 166. sz. BOE, 25388. o., a továbbiakban: LSSI) „Az elektronikus kommunikációhoz kapcsolódó adatforgalom megőrzésének kötelezettsége” című 12. cikke értelmében: „(1)   A hálózati és elektronikus kommunikációs hálózatot és szolgáltatást nyújtó üzemeltetők, a távközlési hálózati hozzáférést biztosítók és az adattárolást nyújtó szolgáltatók legalább tizenkét hónapig a jelen cikkben és a végrehajtási rendeletben meghatározott feltételekkel kötelesek megőrizni az információs társadalommal összefüggő szolgáltatás nyújtása során létesített hálózati kapcsolat és forgalom adatait. (2)   […] Az elektronikus kommunikációs hálózatot és szolgáltatást nyújtó üzemeltetők és a jelen cikkben foglalt szolgáltatást nyújtó szolgáltatók csak a következő bekezdésben foglalt vagy törvényben előírt célra használhatják az általuk megszerzett adatokat, és az említett adatok elvesztése, megváltoztatása vagy az azokhoz való jogosulatlan hozzáférés megakadályozása céljából kötelesek megtenni a szükséges biztonsági intézkedéseket. (3)   Az adatokat nyomozás esetére, illetve a közbiztonság vagy nemzetbiztonság védelme céljából történő felhasználásra meg kell őrizni, és kérésre a bíróságok, elsőfokú bíróságok vagy az ügyészség rendelkezésére kell bocsátani. Az említett adatok biztonsági erők részére történő átadásának a személyes adatok védelmére vonatkozó jogszabályok betartásával kell történnie. […]” Az alapeljárás és az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdés A Promusicae olyan nonprofit szervezet, amely hangfelvétel-előállítókat és hanglemezkiadókat, illetve audiovizuális hanghordozó-előállítókat és -kiadókat képvisel. A Promusicae 2005. november 28-i levelében ideiglenes intézkedés iránti kérelmet nyújtott be a Juzgado de lo Mercantil n o 5 de Madridhoz (madridi 5. sz. kereskedelmi bíróság) a többek között internet-hozzáférési szolgáltatást nyújtó Telefónica kereskedelmi cég ellen. A Promusicae kérte a Bíróságtól, hogy kötelezze a Telefónicát azon meghatározott személyek személyazonosságának és lakhelyének a felfedésére, akiknek internet-hozzáférést biztosít, és akiknek ismeri az „IP-címét”, valamint az internetre való csatlakozásaik napját és időpontját. A Promusicae szerint e személyek a „KaZaA” elnevezésű fájlcserélő programot („peer to peer” – „P2P”) használják, amellyel megosztott könyvtárukban olyan hangfelvételekhez való hozzáférést biztosítanak, amelyek felhasználási jogával a Promusicae tagjai rendelkeznek. Ez utóbbi a kérdést előterjesztő bíróság előtt azzal érvelt, hogy a KaZaA használói tisztességtelen versenyt folytatnak és sértik a szellemi tulajdonjogokat. Kérte tehát a fent említett információk közlését, hogy az érintettek ellen polgári eljárást tudjon indítani. A 2005. december 21-i végzésével a Juzgado de lo Mercantil n o 5 de Madrid helyt adott a Promusicae ideiglenes intézkedés iránti kérelmének. A Telefónica kifogást emelt e végzés ellen arra hivatkozva, hogy az LSSI-vel összhangban a Promusicae által kért adatokat kizárólag nyomozás keretében, illetve közbiztonság vagy nemzetbiztonság védelme céljából adhatja át, azonban polgári eljárás keretében vagy ilyen eljárásra irányuló ideiglenes intézkedés címén nem. A Promusicae azzal érvelt, hogy az LSSI 12. cikkét a 2000/31, 2001/29 és 2004/48 irányelv számos rendelkezésével, valamint a charta 17. cikkének (2) bekezdésével és 47. cikkével összhangban kell értelmezni, amelyek nem teszik lehetővé a tagállamoknak, hogy az érintett adatok közlésének kötelezettségét kizárólag az e törvényben említett célokra korlátozzák. E körülmények között a Juzgado de lo Mercantil n o 5 de Madrid az eljárást felfüggesztette, és előzetes döntéshozatal céljából a következő kérdést terjesztette a Bíróság elé: „A közösségi jog, egészen pontosan a [2000/31] irányelv 15. cikkének (2) bekezdése és 18. cikke, a [2001/29] irányelv 8. cikkének (1) és (2) bekezdése, a [2004/48] irányelv 8. cikke, valamint a […] charta 17. cikkének (2) bekezdése és 47. cikke lehetővé teszi-e, hogy a tagállamok – a polgári jogi eljárásoknak e kötelezettség hatálya alól történő kivételével – nyomozásra, illetve a közbiztonság vagy nemzetbiztonság védelme esetére korlátozzák valamely információs társadalommal összefüggő szolgáltatással létrejött kommunikációval kapcsolatos – a hálózatüzemeltetőket, az elektronikus kommunikációs szolgáltatásokat nyújtókat, valamint a távközlési hálózathoz való hozzáférést biztosítókat és az adattárolást nyújtó szolgáltatókat terhelő – , a hálózatra való kapcsolódásra és a forgalomra vonatkozó adatok megőrzésével és rendelkezésre bocsátásával összefüggő kötelezettséget?” A kérdés elfogadhatóságáról Írásbeli észrevételeiben az olasz kormány azzal érvel, hogy az előzetes döntéshozatalra utaló határozat 11. pontjának állításai alapján a feltett kérdés csak abban az esetben indokolt, ha az alapügyben szóban forgó nemzeti szabályozást úgy értelmezik, hogy a személyes adatok hozzáférhetővé tételének kötelezettségét a nyomozás területére vagy a közbiztonság és a nemzetbiztonság céljából korlátozza. Mivel a kérdést előterjesztő bíróság nem zárta ki, hogy ezt a szabályozást lehet úgy értelmezni, hogy az nem tartalmaz ilyen korlátozást, az olasz kormány szerint az említett kérdés ezért hipotetikus és ezáltal elfogadhatatlan. E tekintetben emlékeztetni kell, hogy a Bíróság és a nemzeti bíróságok között az EK 234. cikk szerinti együttműködés keretében egyedül az alapügyben eljáró és a meghozandó bírósági döntésért felelős nemzeti bíróság jogosult az ügy sajátosságaira figyelemmel megítélni azt, hogy egyrészt az ítélethozatala szempontjából szükséges-e az előzetes döntéshozatal, másrészt a Bíróság számára feltett kérdések jelentősek-e (a C-217/05. sz., Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio ügyben 2006. december 14-én hozott ítélet [ EBHT 2006., I-11987. o. ] 16. pontja és a hivatkozott ítélkezési gyakorlat). Ennélfogva, ha a nemzeti bíróságok által feltett kérdés egy közösségi jogi rendelkezés értelmezésére vonatkozik, a Bíróság főszabály szerint köteles a kérelemről határozni, kivéve, ha nyilvánvaló, hogy a kérelem valójában arra irányul, hogy fiktív jogvita kapcsán döntsön, illetve általános vagy hipotetikus természetű kérdésben nyilvánítson véleményt, és így a közösségi jog értelmezése, amelyet a nemzeti bíróság kért, nem függ össze az alapeljárás tényállásával vagy tárgyával, illetve ha a Bíróság nem rendelkezik azon ténybeli és jogi elemek ismeretével, amelyek szükségesek ahhoz, hogy a feltett kérdéseket hatékonyan megválaszolja (lásd a fent hivatkozott Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio ügyben hozott ítélet 17. pontját). Továbbá, ami az EK 234. cikk által létrehozott együttműködés keretében a felelősség megosztását illeti, igaz, hogy a nemzeti jogszabályok értelmezése a nemzeti bíróságok feladata, nem pedig a Bíróságé, és az nem dönthet az e cikk alapján indított eljárásban a belső jogszabályoknak a közösségi jogi rendelkezésekkel való összeegyeztethetőségéről. Ezzel szemben a Bíróság hatáskörrel rendelkezik arra, hogy tájékoztassa a kérdést előterjesztő bíróságot minden olyan, a közösségi jog értelmezésére vonatkozó szempontról, amely lehetővé teszi számára a belső jogszabályok közösségi jogi rendelkezésekkel való összeegyeztethetőségének értékelését (lásd e tekintetben a C-506/04. sz. Wilson-ügyben 2006. szeptember 19-én hozott ítélet [ EBHT 2006., I-8613. o. ] 34. és 35. pontját és a C-338/04., C-359/04. és C-360/04. sz., Placania és társai egyesített ügyekben 2007. március 6-án hozott ítélet [ EBHT 2007., I-1891. o. ] 36. pontját). A jelen előzetes döntéshozatal iránti kérelemmel kapcsolatban azonban az említett határozat teljes indokolásából egyértelműen kitűnik, hogy a kérdést előterjesztő bíróság azon a véleményen van, hogy az LSSI 12. cikkének értelmezése e rendelkezésnek a figyelembe veendő közösségi jogi rendelkezésekkel való összeegyeztethetőségétől, és így az említett rendelkezéseknek a Bíróságtól kért értelmezésétől függ. Mivel az alapügy kimenetele ezen értelmezéshez kapcsolódik, a feltett kérdés nyilvánvalóan nem hipotetikus jellegű, így az olasz kormány által hivatkozott elfogadhatatlansági kifogást el kell utasítani. Ebből következik, hogy az előzetes döntéshozatal iránti kérelem elfogadható. Az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdésről Kérdésével a kérdést előterjesztő bíróság lényegében azt szeretné tudni, hogy a közösségi jogot, és különösen a 2000/31, 2001/29 és 2004/48 irányelvet a charta 17. és 47. cikkével összefüggésben olvasva, úgy kell-e értelmezni, hogy azok megkövetelik a tagállamoktól, hogy a szerzői jog hatékony védelmének biztosítása céljából írják elő a személyes adatok polgári eljárás keretében történő közlésének kötelezettségét. Előzetes észrevételek Még ha alaki szempontból a kérdést előterjesztő bíróság kérdése ténylegesen mindössze a 2000/31, 2001/29 és 2004/48 irányelv, valamint a charta értelmezésére irányult, ez a tény nem képezi akadályát annak, hogy a Bíróság a nemzeti bíróság részére a közösségi jognak az előtte folyamatban lévő ügy elbírálásához esetleg hasznos, összes értelmezési szempontját megadja függetlenül attól, hogy a nemzeti bíróság – kérdése megfogalmazásában – utalt-e azokra vagy sem (lásd a C-392/05. sz. Alevizos-ügyben 2007. április 26-án hozott ítélet [ EBHT 2007., I-3505. o. ] 64. pontját és a hivatkozott ítélkezési gyakorlatot). Először is meg kell jegyezni, hogy a kérdésben említett közösségi jogi rendelkezéseknek a célja, hogy a tagállamok biztosítsák – többek között az információs társadalomban – a szellemi tulajdonjogok és különösen a szerző jog hatékony védelmét, amelyre az alapügyben a Promusicae is hivatkozik. A kérdést előterjesztő bíróság azonban abból az előfeltevésből indul ki, hogy a nemzeti jog keretében az LSSI 12. cikkének rendelkezései megrendíthetik az ezen védelmet előíró közösségi jog hatálya alá tartozó kötelezettségeket. Bár ez a törvény 2002-ben átültette a 2000/31 irányelv rendelkezéseit a belső jogba, vitathatatlan, hogy a 12. cikkének célja a magánélet tiszteletben tartására vonatkozó szabályok végrehajtása, amit egyébként a közösségi jog a 95/46 irányelv és az elektronikus hírközlési ágazatban – amelyről az alapügyben is szó van – a személyes adatok kezeléséről, feldolgozásáról és a magánélet védelméről szóló 2002/58 irányelv rendelkezései értelmében előír. Továbbá nem vitatott, hogy a KaZaA meghatározott használói nevének és címének Promusicae által kért közlése a személyes adatok, vagyis – a 95/46 irányelv 2. cikke a) pontja fogalommeghatározásának megfelelően – azonosított vagy azonosítható természetes személyre vonatkozó információk rendelkezésre bocsátásának minősül (lásd e tekintetben a C-101/01. sz. Lindqvist-ügyben 2003. november 6-án hozott ítélet [ EBHT 2003., I-12971. o. ] 24. pontját). A Promusicae szerint a Telefónica által tárolt – amelyet ez utóbbi nem vitatott – információk e közlése személyes adatok feldolgozásának minősül a 95/46 irányelv 2. cikkének b) pontjával összefüggésben olvasott 2002/58 irányelv 2. cikkének első albekezdése értelmében. Így el kell ismerni, hogy e közlés a 2002/58 irányelv alkalmazási körébe tartozik, mivel megállapítható, hogy az alapügyben nincs szó az adatok tárolásának ez utóbbi irányelv követelményeivel való összeegyeztethetőségéről. Ilyen körülmények között először is meg kell vizsgálni, hogy a 2002/58 irányelv alapján kizárt-e, hogy a tagállamok a szerzői jog hatékony védelmének biztosítása céljából előírják a személyes adatok közlésének kötelezettségét, ami a jogtulajdonosnak lehetővé tenné, hogy e jog fennállására alapítva polgári eljárást indítson. Ha nem ez a helyzet, meg kell ezután vizsgálni, hogy a kérdést előterjesztő bíróság által kifejezetten említett három irányelvből közvetlenül következik-e, hogy a tagállamoknak elő kell írniuk egy ilyen kötelezettséget. Végül amennyiben ez a második vizsgálat is negatív eredménnyel zárul, a kérdést előterjesztő bíróságnak adandó hasznos válasz céljából – és annak a chartára való hivatkozásából kiindulva – meg kell vizsgálni, hogy az alapügyben hasonló helyzetben a közösségi jog más normái előírhatják-e ezen három irányelv más értelmezését. A 2002/58 irányelvről A 2002/58 irányelv 5. cikkének (1) bekezdése előírja, hogy a tagállamoknak biztosítaniuk kell a nyilvános hírközlő hálózatok és a nyilvánosan elérhető elektronikus hírközlési szolgáltatások segítségével történő közlések és az azokra vonatkozó forgalmi adatok titkosságát, és különösen meg kell tiltaniuk az ezen adatoknak – főszabály szerint – a felhasználókon kívüli személyek által történő, az érintett felhasználó hozzájárulása nélküli tárolását. Kizárólagos kivételt képeznek az ezen irányelv 15. cikke (1) bekezdésével összhangban jogszerűen felhatalmazott személyek és a közlés továbbításához szükséges műszaki tárolás. Továbbá a forgalommal kapcsolatban a 2002/58 irányelv 6. cikkének (1) bekezdése előírja, hogy ugyanezen cikk (2), (3) és (5) bekezdésének, valamint a 15. cikk (1) bekezdésének sérelme nélkül a forgalmi adatokat törölni kell, vagy anonimmé kell tenni, ha a közlés továbbításához ezek már nem szükségesek. Egyrészt az említett 6. cikk (2), (3) és (5) bekezdése alapján, amely előírja a forgalmi adatoknak a szolgáltatásokhoz kapcsolódó számlázási tevékenységekkel összefüggő követelményekre, a szolgáltatások értékesítésére vagy értéknövelt szolgáltatásnyújtásra tekintettel történő feldolgozását, ezek a rendelkezések az adatoknak csak azokkal a személyekkel történő közlését érintik, akik nyilvános hírközlő hálózatokat és nyilvánosan elérhető elektronikus hírközlési szolgáltatásokat nyújtó szolgáltató irányítása alatt járnak el. A 2002/58 irányelv 6. cikke (6) bekezdésének rendelkezései csak azon szolgáltató és felhasználó közötti jogvitákat érintik, amelyek az e cikk más rendelkezéseiben előírt tevékenységek során történő adattárolás okaira vonatkoznak. Mivel tehát nyilvánvalóan nem érintik azt a helyzetet, amelyben a Promusicae az alapügyben van, az említett cikk rendelkezéseit nem lehet e helyzet értékeléséhez figyelembe venni. Másrészt a 2002/58 irányelv 15. cikke (1) bekezdésével kapcsolatban emlékeztetni kell, hogy e rendelkezés alapján a tagállamok jogszabályi intézkedéseket fogadhatnak el többek között a forgalmi adatok titkosságának megőrzésére vonatkozó kötelezettség hatályának a korlátozására vonatkozóan, ha az ilyen jellegű korlátozás – a 95/46/EK irányelv 13. cikkének (1) bekezdésében említettek szerint – egy demokratikus társadalomban szükséges, megfelelő és arányos intézkedésnek minősül a nemzetbiztonság (vagyis az állam biztonsága), a nemzetvédelem és a közbiztonság védelme érdekében, valamint a bűncselekmények, illetve az elektronikus hírközlési rendszer jogosulatlan használata megelőzésének, kivizsgálásának, felderítésének és üldözésének a biztosítása érdekében. A 2002/58 irányelv 15. cikkének (1) bekezdése tehát lehetővé teszi a tagállamoknak, hogy a személyes adatok titkosságának megőrzésére vonatkozó ugyanezen irányelv 5. cikkében számukra előírt alapvető kötelezettség alóli kivételről rendelkezzenek. Azonban e kivételek közül egyik sem tűnik olyan helyzetekre vonatkozónak, amelyekben polgári eljárást lehetne indítani. Azok ugyanis egyrészt a nemzetbiztonságra, a nemzetvédelemre és a közbiztonság védelmére vonatkoznak, amelyek olyan állami vagy államhatósági tevékenységeknek minősülnek, amelyek nem kapcsolódnak az egyének tevékenységeihez (lásd e tekintetben a fent hivatkozott Lindquist-ügyben hozott ítélet 43. pontját), másrészt a bűnüldözésre vonatkoznak. Az elektronikus hírközlési rendszer jogosulatlan használatára vonatkozó kivétel valószínűleg azt a használatot érinti, amely megkérdőjelezi e rendszernek a sérthetetlenségét vagy magát a biztonságát, különösen a 2002/58 irányelv 5. cikkének (1) bekezdésében említett olyan esetekben, amikor a közlést az érintett felhasználó hozzájárulása nélkül lehallgatják vagy megfigyelik. Ilyen használathoz – amely az említett cikk alapján tagállami intézkedést tesz szükségessé – sem kapcsolódik polgári eljárás. Meg kell azonban állapítani, hogy a 2002/58 irányelv 15. cikkének (1) bekezdése a fenti kivételek felsorolását azzal fejezi be, hogy kifejezetten utal a 95/46/EK irányelv 13. cikkének (1) bekezdésére. Márpedig ez utóbbi rendelkezés szintén felhatalmazza a tagállamokat arra, hogy intézkedéseket fogadjanak el a személyes adatok titkosságának megőrzésére vonatkozó kötelezettség korlátozására, amennyiben erre többek között mások jogainak és szabadságainak védelme érdekében szükség van. Mivel az érintett jogokat és szabadságokat nem pontosítják, a 2002/58 irányelv 15. cikke (1) bekezdésének említett rendelkezéseit ezért úgy kell értelmezni, mint a közösségi jogalkotó azon szándékának kifejezését, hogy azok alkalmazási köréből nem zárja ki a tulajdonjogokat, sem azokat a helyzeteket, amelyekben a szerző tulajdonjogait polgári eljárás keretében kívánja megvédeni. Ezért meg kell állapítani, hogy a 2002/58 irányelv nem zárja ki a tagállamok azon lehetőségét, hogy előírják a személyes adatok polgári eljárás keretében történő hozzáférhetővé tételének kötelezettségét. Ezen irányelv 15. cikkének (1) bekezdését azonban nem lehet úgy értelmezni, hogy e tagállamok a rendelkezésben felsorolt helyzetekben kötelesek előírni ilyen kötelezettséget. Ezért fontos megvizsgálni, hogy a tagállamok a kérdést előterjesztő bíróság által említett három irányelv alapján a szerzői jog hatékony védelmének biztosítása érdekében kötelesek-e előírni ezt a kötelezettséget. A kérdést előterjesztő bíróság által említett három irányelvről E tekintetben először is meg kell állapítani, hogy amint a jelen ítélet 43. pontjában is szerepel, a kérdést előterjesztő bíróság által említett három irányelv célja, hogy a tagállamok biztosítsák többek között az információs társadalomban a szellemi tulajdonjogok és különösen a szerző jog hatékony védelmét. A 2000/31 irányelv 1. cikke (5) bekezdésének b) pontjából, a 2001/29 irányelv 9. cikkéből és a 2004/48 irányelv 8. cikke (3) bekezdésének e) pontjából azonban az következik, hogy az ilyen védelem nem sértheti a személyes adatok védelméhez kapcsolódó követelményeket. A 2004/48 irányelv 8. cikkének (1) bekezdése valóban előírja, hogy a tagállamok biztosítják, hogy a szellemi tulajdonjog megsértése miatt indított eljárásokkal összefüggésben és a felperes indokolt és arányos kérelmére az illetékes bíróságok elrendelhessék, hogy a szellemi tulajdonjogot sértő áruk vagy szolgáltatások eredetéről és terjesztési hálózatairól nyújtsanak információt. Azonban e rendelkezésekből – amelyeket az ugyanezen cikk (3) bekezdése e) pontjának rendelkezéseivel összefüggésben kell olvasni – nem következik, hogy a tagállamok a szerzői jog hatékony védelmének biztosítása céljából kötelesek előírni a személyes adatok polgári eljárás keretében történő közlésének kötelezettségét. A 2000/31 irányelv 15. cikkének (2) bekezdése és 18. cikke, valamint a 2001/29 irányelv 8. cikkének (1) és (2) bekezdése nem kötelezi a tagállamokat, hogy egyébként ilyen kötelezettséget előírjanak. Ami a TRIPs-megállapodás Promusicae által hivatkozott 41., 42. és 47. cikkét illeti, miszerint az olyan területet szabályozó közösségi jogot, amelyen a megállapodás alkalmazandó – mint a jelen előzetes döntéshozatal iránti kérelem keretében hivatkozott rendelkezések esetében is – , lehetőség szerint e rendelkezések fényében kell értelmezni (lásd e tekintetben a C-300/98. és C-392/98. sz., Dior és társai egyesített ügyekben 2000. december 14-én hozott ítélet [ EBHT 2000., I-11307. o. ] 47. pontját, valamint a C-431/05. sz., Merck Génericos – Produtos Farmacêuticos ügyben 2007. szeptember 11-én hozott ítélet [ EBHT 2007., I-7001. o. ] 35. pontját), azok megkövetelik ugyan a szellemi tulajdonjogok hatékony védelmét és ez utóbbi bírósági úton történő érvényesítéséhez való jogot, azonban nem tartalmaznak olyan rendelkezéseket, amelyek alapján a fent említett irányelveket úgy kell értelmezni, hogy azok kötelezik a tagállamokat arra, hogy írják elő a személyes adatok polgári eljárás keretében történő közlésének kötelezettségét. Az alapjogokról Meg kell állapítani, hogy a kérdést előterjesztő bíróság az előzetes döntéshozatal iránti kérelmében hivatkozik a charta 17. és 47. cikkére, amelyek először is a tulajdonhoz való jogot, különösen a szellemi tulajdonjog védelmét, és másodszor a hatékony jogorvoslathoz való jogot érintik. Meg kell állapítani, hogy ezzel az említett bíróság azt szeretné tudni, hogy a három hivatkozott irányelv értelmezése, miszerint a tagállamok a szerzői jog hatékony védelmének biztosítása céljából nem kötelesek előírni a személyes adatok polgári eljárás keretében történő közlésének kötelezettségét, nem vezet-e a tulajdonhoz való alapjog és a hatékony jogorvoslathoz való alapjog sérelméhez. E tekintetben emlékeztetni kell, hogy a tulajdonhoz való jog, amelynek részét képezi a szellemi tulajdonjog mint a szerzői jog (lásd e tekintetben a C-479/04. sz. Laserdisken-ügyben 2006. szeptember 12-én hozott ítélet [ EBHT 2006., I-8089. o. ] 65. pontját) és a hatékony jogorvoslathoz való alapjog a közösségi jog általános alapelvének minősül (lásd e tekintetben a C-154/04. és C-155/04. sz., Alliance for Natural Health és társai egyesített ügyekben 2005. július 12-én hozott ítélet [ EBHT 2005., I-6451. o. ] 126. pontját és a hivatkozott ítélkezési gyakorlatot, valamint a C-432/05. sz. Unibet-ügyben 2007. március 13-án hozott ítélet [ EBHT 2007., I-2271. o. ] 37. pontját és a hivatkozott ítélkezési gyakorlatot). Azonban fontos megjegyezni, hogy abban a vitatott helyzetben, amelyben a kérdést előterjesztő bíróság felteszi ezt a kérdést, a fent említett két alapjog mellett más alapjog is érvényesül, mégpedig a személyes adatok védelméhez, és így a magánélet tiszteletben tartásához való jog. A 2002/58 irányelv második preambulumbekezdése szerint ennek az irányelvnek a célja az alapvető jogok tiszteletben tartása, és ez az irányelv figyelembe veszi különösen az Európai Unió alapjogi chartájában elismert elveket. Ennek az irányelvnek célja különösen az ennek 7. és 8. cikkében megállapított jogok teljes tiszteletben tartásának biztosítása. Az említett 7. cikk lényegében megismétli a 1950. november 4-én Rómában aláírt, az emberi jogok és alapvető szabadságok védelméről szóló európai egyezmény 8. cikkét, amely biztosítja a magánélet tiszteletben tartásához való jogot, és az említett charta 8. cikke kifejezetten megemlíti a személyes adatok védelméhez való jogot. Így a jelen előzetes döntéshozatal iránti kérelem felveti annak a kérdését, hogy hogyan lehet a különböző alapjogok, vagyis egyrészt a magánélet tiszteletben tartásához való jog és másrészt a tulajdonhoz és a hatékony jogorvoslathoz való jog védelméhez kapcsolódó követelményeket összhangba hozni egymással. E különböző jogok és érdekek közötti igazságos egyensúly megteremtését lehetővé tevő mechanizmusokat egyrészt maga a 2002/58 irányelv határozza meg annyiban, amennyiben olyan szabályokat ír elő, amelyek maghatározzák, hogy mely helyzetekben és milyen mértékben jogszerű a személyes adatok feldolgozása, és milyen védintézkedéseket kell hozni, valamint a kérdést előterjesztő bíróság által említett három irányelv határozza meg, amelyek arra az esetre vonatkoznak, amelyben ez ezek által szabályozott jogok védelme érdekében elfogadott intézkedések érintik a személyes adatok védelmét. Másrészt e mechanizmusoknak az ezen irányelvek átültetését biztosító nemzeti rendelkezések tagállamok általi elfogadásából és azoknak a nemzeti hatóságok általi alkalmazásából kell következniük (lásd e tekintetben a 95/46 irányelv vonatkozásában a fent hivatkozott Lindqvist-ügyben hozott ítélet 82. pontját). Ami az említett irányelveket illeti, azok rendelkezései viszonylag általános jellegűek, mivel azokat valamennyi tagállamban az esetlegesen felmerülő sokféle különböző helyzetben kell alkalmazni. Azok tehát logikusan olyan szabályokat tartalmaznak, amelyek a tagállamok számára az átültetésre vonatkozó intézkedések meghatározása érdekében lehetővé tesznek egy szükséges mérlegelési mozgásteret, amelyeket a különböző várható helyzetekhez igazítanak (lásd e tekintetben a fent hivatkozott Lindqvist-ügyben hozott ítélet 84. pontját). Ezért a tagállamok feladata, hogy a fent említett irányelvek átültetése során figyeljenek arra, hogy ezen irányelvek olyan értelmezésére támaszkodjanak, amely lehetővé teszi a közösségi jogrend által védett különböző alapjogok igazságos egyensúlyának a biztosítását. Továbbá az ezen irányelvek átültetésére vonatkozó intézkedések végrehajtása során a tagállami hatóságoknak és bíróságoknak nemzeti jogukat nemcsak hogy az említett irányelvekkel összhangban kell értelmezniük, hanem arra is figyelniük kell, hogy ezen irányelvek ne olyan értelmezésére támaszkodjanak, amely az említett alapjogokba vagy más közösségi jogi általános alapelvbe, mint az arányosság elve, ütközik (lásd e tekintetben a fent hivatkozott Lindquist-ügyben hozott ítélet 87. pontját és a C-305/05. sz., Ordre des barreaux francophones et germanophone és társai ügyben 2007. június 26-án hozott ítélet [ EBHT 2007., I-5305. o. ] 28. pontját). Ezentúl e tekintetben emlékeztetni kell, hogy a 2002/58 irányelv 15. cikke (1) bekezdésének értelmében a közösségi jogalkotó kifejezetten megkövetelte, hogy a tagállamoknak az e bekezdésben előírt intézkedéseket az általános közösségi jogelvek, beleértve az EU 6. cikk (1) és (2) bekezdésében előírtakat, figyelembevételével kell elfogadniuk. A fenti megállapításokat figyelembe véve az előterjesztett kérdésre azt a választ kell adni, hogy a 2000/31, 2001/29, 2004/48 és 2002/58 irányelv nem kötelezi a tagállamokat, hogy olyan helyzetben, mint az alapügy, a szerzői jog hatékony védelmének biztosítása céljából előírják a személyes adatok polgári eljárás keretében történő közlésének kötelezettségét. A közösségi jog azonban megköveteli az említett tagállamoktól, hogy ezen irányelvek átültetése során azok olyan értelmezésére támaszkodjanak, amely lehetővé teszi a közösségi jogrend által védett különböző alapvető jogok igazságos egyensúlyának a biztosítását. Továbbá az említett irányelvek átültetésére vonatkozó intézkedések végrehajtása során a tagállami hatóságoknak és bíróságoknak nemcsak az a kötelessége, hogy nemzeti jogukat ugyanezen irányelvekkel összhangban értelmezzék, hanem az is, hogy ne támaszkodjanak ezen irányelvek olyan értelmezésére, amely az említett alapvető jogokba vagy más közösségi jogi általános alapelvbe, mint az arányosság elvébe, ütközik. A költségekről Mivel ez az eljárás az alapeljárásban részt vevő felek számára a kérdést előterjesztő bíróság előtt folyamatban lévő eljárás egy szakaszát képezi, ez a bíróság dönt a költségekről. Az észrevételeknek a Bíróság elé terjesztésével kapcsolatban felmerült költségek, az említett felek költségeinek kivételével, nem téríthetők meg. A fenti indokok alapján a Bíróság (nagytanács) a következőképpen határozott: A belső piacon az információs társadalommal összefüggő szolgáltatások, különösen az elektronikus kereskedelem, egyes jogi vonatkozásairól szóló, 2000. június 8-i 2000/31/EK európai parlamenti és tanácsi irányelv (elektronikus kereskedelemről szóló irányelv), az információs társadalomban a szerzői és szomszédos jogok egyes vonatkozásainak összehangolásáról szóló, 2001. május 22-i 2001/29/EK európai parlamenti és tanácsi irányelv, a szellemi tulajdonjogok érvényesítéséről szóló, 2004. április 29-i 2004/48/EK európai parlamenti és tanácsi irányelv és az elektronikus hírközlési ágazatban a személyes adatok kezeléséről, feldolgozásáról és a magánélet védelméről szóló, 2002. július 12-i 2002/58/EK európai parlamenti és tanácsi irányelv (elektronikus hírközlési adatvédelmi irányelv) nem kötelezi a tagállamokat, hogy olyan helyzetben, mint az alapügy, a szerzői jog hatékony védelmének biztosítása céljából előírják a személyes adatok polgári eljárás keretében történő közlésének kötelezettségét. A közösségi jog azonban megköveteli az említett tagállamoktól, hogy ezen irányelvek átültetése során azok olyan értelmezésére támaszkodjanak, amely lehetővé teszi a közösségi jogrend által védett különböző alapvető jogok igazságos egyensúlyának a biztosítását. Továbbá az említett irányelvek átültetésére vonatkozó intézkedések végrehajtása során a tagállami hatóságoknak és bíróságoknak nemcsak az a kötelessége, hogy nemzeti jogukat ugyanezen irányelvekkel összhangban értelmezzék, hanem az is, hogy ne támaszkodjanak ezen irányelvek olyan értelmezésére, amely az említett alapvető jogokba vagy más közösségi jogi általános alapelvbe, mint az arányosság elvébe, ütközik. Aláírások ( *1 ) Az eljárás nyelve: spanyol.

61984CJ0188

it

1 CON ATTO DEPOSITATO IN CANCELLERIA IL 13 LUGLIO 1984 , LA COMMISSIONE DELLE COMUNITA EUROPEE HA PROPOSTO A QUESTA CORTE , IN FORZA DELL ' ART . 169 DEL TRATTATO CEE , UN RICORSO INTESO A FAR DICHIARARE CHE LA REPUBBLICA FRANCESE , IMPONENDO AI PRODUTTORI E AGLI IMPORTATORI DI MACCHINE E DI STRUMENTI PER LA LAVORAZIONE DEL LEGNO L ' OSSERVANZA DI DETERMINATE NORME DI SICUREZZA , E VENUTA MENO AGLI OBBLIGHI AD ESSA INCOMBENTI A NORMA DELL ' ART . 30 DEL TRATTATO CEE . 2 FRA IL 1979 E IL 1982 LA FRANCIA ADOTTAVA NUOVE NORME DI SICUREZZA PER I VARI TIPI DI MACCHINE E STRUMENTI DESTINATI ALLA LAVORAZIONE DEL LEGNO ( IN PROSIEGUO ' LE MACCHINE ' ). TALE NORMATIVA RISULTA DAI DECRETI 15 LUGLIO 1980 , NN . 80-542 , 80-543 E 80-544 , RELATIVI ALLE NORME D ' IGIENE E DI SICUREZZA VIGENTI PER DETERMINATE MACCHINE UTENSILI , DAI DECRETI 20 FEBBRAIO 1981 , NN . 81-170 , 81-171 , 81-172 E 81-173 , E 15 APRILE 1981 , NN . 81-408 , 81-409 , 81-410 E 81-411 , CHE DEFINISCONO LE CONDIZIONI D ' IGIENE E DI SICUREZZA CUI DEVONO RISPONDERE I PRINCIPALI TIPI DI MACCHINE PER LA LAVORAZIONE DEL LEGNO , DAI DECRETI DEI MINISTRI DEL LAVORO E DELL ' AGRICOLTURA 1* , 2 E 3 APRILE 1981 E 22 GIUGNO 1981 , CONTENENTI PRESCRIZIONI TECNICHE , DAL DECRETO 20 MARZO 1979 , N . 79-229 , DAI DECRETI DEL MINISTRO DEL LAVORO 18 NOVEMBRE 1980 E 5 NOVEMBRE 1981 SULLA PROCEDURA PER LA DICHIARAZIONE DI CONFORMITA , DAL DECRETO DEL MINISTRO DEL LAVORO 30 OTTOBRE 1981 E DAL SUO PROVVEDIMENTO 27 DICEMBRE 1981 SULLA PROCEDURA PER IL RILASCIO DI VISTI , NONCHE DAL SUO DECRETO 12 MARZO 1982 SULLA PROCEDURA DI OMOLOGAZIONE . 3 I PRINCIPI BASILARI DI QUESTA NUOVA NORMATIVA SONO CONTENUTI NEL DECRETO 80-543 , IL QUALE STABILISCE LA REGOLA GENERALE SECONDO CUI ' GLI STRUMENTI , LE MACCHINE ED I LORO ELEMENTI COSTITUTIVI DEVONO ESSERE COSTRUITI IN MODO CHE IL LORO FUNZIONAMENTO , LA LORO REGOLAZIONE E LA LORO MANUTENZIONE NON PRESENTINO RISCHI PER I LAVORATORI , QUALORA DETTE OPERAZIONI ABBIANO LUOGO NELLE CONDIZIONI STABILITE DAL COSTRUTTORE O DALL ' IMPORTATORE ' . LO STESSO DECRETO CONTIENE ALTRE DISPOSIZIONI GENERALI RELATIVE AI MATERIALI USATI ED AL MODO IN CUI GLI STRUMENTI , LE MACCHINE ED I LORO ELEMENTI COSTITUTIVI DEVONO ESSERE COSTRUITI . 4 LE NORME DI ATTUAZIONE DELLE SUDDETTE DISPOSIZIONI GENERALI SI TROVANO NEI DECRETI NN . 81-170 , 81-171 , 81-172 E 81-173 NONCHE NEI DECRETI NN . 81-408 , 81-409 , 81-410 E 81-411 , CHE CONTENGONO PARTICOLARI PRESCRIZIONI TECNICHE PER I VARI TIPI DI MACCHINE DESTINATE ALLA LAVORAZIONE DEL LEGNO . QUESTI DECRETI SONO A LORO VOLTA PRECISATI DAI SUMMENZIONATI DECRETI MINISTERIALI , CHE FISSANO I DETTAGLI TECNICI NECESSARI PER L ' APPLICAZIONE DI TALI PRESCRIZIONI . 5 DALLA NORMATIVA IN QUESTIONE RISULTA CHE LE MACCHINE SONO CLASSIFICATE IN TRE CATEGORIE , A SECONDA DEL LORO GRADO DI PERICOLOSITA . LA PRIMA COMPRENDE LE MACCHINE PER LE QUALI E NECESSARIA SOLTANTO UNA DICHIARAZIONE DI CONFORMITA ALLE NORME FRANCESI , EMESSA DAL COSTRUTTORE , SENZA CHE SIA NECESSARIO ALCUN PREVIO CONTROLLO ; LA SECONDA RIGUARDA LE MACCHINE PER LE QUALI L ' INSTITUT NATIONAL DE RECHERCHE ET DE SECURITE ( INRS ) DEVE RILASCIARE UN ATTESTATO DI VERIFICA ( ' VISTO ' ); NELLA TERZA CATEGORIA , INFINE , RIENTRANO LE MACCHINE PER LE QUALI , OLTRE ALLA VERIFICA TECNICA EFFETTUATA DALL ' INRS O DAL LABORATORIO NAZIONALE PER IL COLLAUDO , E OBBLIGATORIA L ' OMOLOGAZIONE DA PARTE DEL MINISTRO DEL LAVORO . SENZA LA DICHIARAZIONE DI CONFORMITA , IL VISTO O L ' OMOLOGAZIONE , NESSUNA MACCHINA PUO ESSERE MESSA IN COMMERCIO IN FRANCIA . 6 GLI IMPORTI FORFETTARI DELLE SPESE CHE DEVONO ESSERE RIMBORSATE ALL ' INRS , PER IL PREVIO CONTROLLO , DA COLORO CHE CHIEDONO UN ATTESTATO DI VERIFICA TECNICA SONO FISSATI IN UNA TARIFFA CHE VIENE ANNUALMENTE AGGIORNATA ( PROVVEDIMENTO 30 OTTOBRE 1981 DEL MINISTRO DEL LAVORO ). DETTI IMPORTI VARIANO DA 1 961 A 5 109 FF ( SITUAZIONE ALLA DATA DEL 10 APRILE 1985 ). AD ESSI SI AGGIUNGONO , TUTTAVIA , LE SPESE DI TRASFERTA , NEI CASI IN CUI IL CONTROLLO NON AVVENGA NEI LOCALI DELL ' INRS , BENSI PRESSO IL PRODUTTORE O L ' UTILIZZATORE . 7 TUTTI I DECRETI SUI QUALI SONO BASATE LE PROCEDURE DI CONTROLLO SONO ENTRATI IN VIGORE NOVE MESI DOPO LA LORO PUBBLICAZIONE . L ' OBBLIGO DI OTTENERE IL VISTO O , A SECONDA DEI CASI , L ' OMOLOGAZIONE E DIVENUTO EFFETTIVO TRA IL 1* AGOSTO 1983 E IL 1* GENNAIO 1985 . 8 CON LETTERA 18 GIUGNO 1982 , LA COMMISSIONE INVITAVA LE COMPETENTI AUTORITA FRANCESI A FORNIRLE , ENTRO IL 7 LUGLIO 1982 , INFORMAZIONI SULLA NORMATIVA DI CUI TRATTASI . DETTE AUTORITA LE TRASMETTEVANO UNICAMENTE INDICAZIONI CIRCA I RELATIVI TERMINI DI ENTRATA IN VIGORE . INOLTRE , IL GOVERNO FRANCESE NON RISPONDEVA ALL ' INVITO RIVOLTOGLI DALLA COMMISSIONE , IL 21 FEBBRAIO 1983 , DI PRESENTARE OSSERVAZIONI SULLA QUESTIONE DELL ' INCOMPATIBILITA DELLA NORMATIVA CON L ' ART . 30 DEL TRATTATO CEE . NE , DA PARTE FRANCESE , VENIVA DATO SEGUITO AL PARERE MOTIVATO EMESSO DALLA COMMISSIONE IL 29 AGOSTO 1983 . IN UNA RIUNIONE CON I RAPPRESENTANTI DELLA COMMISSIONE , TENUTASI NEI GIORNI 1* E 2 FEBBRAIO 1984 , LE AUTORITA FRANCESI ANNUNCIAVANO LA COMUNICAZIONE DI INFORMAZIONI SUPPLEMENTARI . POICHE QUESTE NON LE VENIVANO TRASMESSE , LA COMMISSIONE PROPONEVA IL RICORSO ORA IN ESAME . 9 NEI CONFRONTI DELLA NORMATIVA FRANCESE , LA COMMISSIONE FORMULA QUATTRO CENSURE , RELATIVE ALLA CONCEZIONE DELLA TUTELA DEGLI UTILIZZATORI , AI TERMINI IMPOSTI DALLA NORMATIVA STESSA , AGLI ONERI DA QUESTA DERIVANTI E , INFINE , ALLA PRASSI SEGUITA DALL ' AMMINISTRAZIONE FRANCESE NEL SETTORE CONSIDERATO . SULLA CONCEZIONE DELLA TUTELA DEGLI UTILIZZATORI 10 LA COMMISSIONE , PUR NON CONTESTANDO IL PRINCIPIO DEL PREVIO CONTROLLO DELLE MACCHINE IN QUESTIONE , OSSERVA ANZITUTTO CHE LA NORMATIVA DI CUI E CAUSA OBBLIGA I PRODUTTORI A TENER CONTO , NEL PROCESSO DI FABBRICAZIONE DI TALI MACCHINE , DI OBIETTIVI ATTINENTI ALLA SICUREZZA . A SUO DIRE , IL LEGISLATORE FRANCESE PARTE DALL ' IDEA CHE L ' UTILIZZATORE DI QUESTE MACCHINE DEBBA ESSERE TUTELATO CONTRO LA PROPRIA IMPERIZIA E CHE LE MACCHINE DEBBANO ESSERE COSTRUITE IN MODO DA LIMITARE L ' INTERVENTO UMANO AL MINIMO STRETTAMENTE NECESSARIO ; IN ALTRI STATI MEMBRI SI HA INVECE UNA CONCEZIONE DIVERSA DELLA TUTELA DELL ' UTILIZZATORE : IN GERMANIA , AD ESEMPIO , CI SI BASA SUL PRINCIPIO CHE IL LAVORATORE DEV ' ESSERE POSTO IN GRADO , MEDIANTE UNA FORMAZIONE PROFESSIONALE APPROFONDITA E CONTINUA , DI AGIRE CORRETTAMENTE IN CASO DI CATTIVO FUNZIONAMENTO DELLA MACCHINE . SU UN PIANO PIU GENERALE , LA COMMISSIONE RITIENE CHE GLI ARTT . 30 E 36 DEL TRATTATO OBBLIGHINO GLI STATI MEMBRI A TENER CONTO DI QUESTE DIVERSE CONCEZIONI NELLA PROPRIA NORMATIVA NAZIONALE , OPPURE AD APPLICARE LA PROPRIA NORMATIVA SOLO ALLE MACCHINE FABBRICATE NEL PROPRIO TERRITORIO , SENZA IMPEDIRE L ' IMPORTAZIONE DI MACCHINE RISPONDENTI AD UNA CONCEZIONE DIVERSA , MA PER LE QUALI SIA PROVATO CH ' ESSE PRESENTANO LO STESSO GRADO DI SICUREZZA E NON PROVOCANO PIU INFORTUNI DEI MACCHINARI CONFORMI ALLE NORME NAZIONALI . 11 QUANTO AI DETTAGLI DELLA NORMATIVA FRANCESE , LA COMMISSIONE RILEVA CHE , ALMENO IN CERTI CASI , MACCHINE COSTRUITE SECONDO LE PRESCRIZIONI VIGENTI IN ALTRI STATI MEMBRI , E CHE OFFRONO GARANZIE DI SICUREZZA QUANTO MENO EQUIVALENTI , NON POSSONO ESSERE MESSE IN VENDITA SUL MERCATO FRANCESE . COME ESEMPIO CONCRETO , ESSA CITA L ' ELEMENTO PROTETTIVO DELLE MACCHINE PIALLATRICI PRESCRITTO DALLE NORME TEDESCHE , CHE NON E AMMESSO IN BASE ALLE DISPOSIZIONI TECNICHE FRANCESI , LE QUALI CONSENTONO UN UNICO TIPO DI ELEMENTO PROTETTIVO . LA COMMISSIONE CONSIDERA INOLTRE CHE LA MINUZIOSITA DELLA NORMATIVA FRANCESE FA SI CHE I REQUISITI DA ESSA POSTI POSSANO ESSERE SODDISFATTI SOLTANTO COSTRUENDO MACCHINE ALTAMENTE AUTOMATIZZATE . IN EFFETTI , LE MACCHINE TOTALMENTE AUTOMATIZZATE NON SAREBBERO SOGGETTE AL PREVIO CONTROLLO . 12 IL GOVERNO FRANCESE OPPONE CHE SPETTA AGLI STATI MEMBRI STABILIRE IL GRADO DI TUTELA DELLA SALUTE E DELLA VITA DELLE PERSONE CH ' ESSI INTENDONO GARANTIRE . A SUO AVVISO , CIASCUNO STATO MEMBRO PUO AVERE IN PROPOSITO I PROPRI OBIETTIVI E LA PROPRIA IDEA DELLA PREVENZIONE . ESSO RICONOSCE CHE MACCHINE RISPONDENTI ALLE NORME O PRESCRIZIONI TEDESCHE NON SONO AMMESSE IN FRANCIA , MA FA VALERE IN PROPOSITO CHE , SECONDO GLI ESPERTI FRANCESI DELLA PREVENZIONE , DETTE PRESCRIZIONI TEDESCHE NON CONSENTONO UNA TUTELA ALTRETTANTO EFFICACE QUANTO QUELLA OFFERTA DALLE NORME FRANCESI . INFINE , DETTO GOVERNO OSSERVA CHE NON E STATA MAI IMPOSTA L ' AUTOMATIZZAZIONE DELLE MACCHINE , ANCHE SE , CERTO , LA COMPLETA AUTOMATIZZAZIONE DI TALUNI STRUMENTI PARTICOLARMENTE PERICOLOSI E TALVOLTA ATTA AD ELIMINARE I RISCHI CH ' ESSI PRESENTANO . 13 SI DEVE ANZITUTTO RICORDARE CHE IN MATERIA DI CONTROLLO DELLA SICUREZZA DELLE MACCHINE USATE PER LA LAVORAZIONE DEL LEGNO NON ESISTE UNA DISCIPLINA COMUNITARIA , NE UN ' ARMONIZZAZIONE DELLE LEGISLAZIONI NAZIONALI . DI CONSEGUENZA , GLI STATI MEMBRI SONO LIBERI DI DETTAR NORME IN QUESTO SETTORE , PER LA TUTELA DELLA SALUTE E DELLA VITA DEGLI UTILIZZATORI DI TALI MACCHINE . 14 SIFFATTE NORME NON ESULANO TUTTAVIA DAL CAMPO DI APPLICAZIONE DEGLI ARTT . 30 E SEGG . DEL TRATTATO , QUALORA , COME NELLA FATTISPECIE , OSTACOLINO , IN MODO DIRETTO E ATTUALE , L ' IMPORTAZIONE DI MACCHINE CHE LEGITTIMAMENTE SONO IN LIBERA CIRCOLAZIONE IN UN ALTRO STATO MEMBRO . 15 ORA , SECONDO LA COSTANTE GIURISPRUDENZA DI QUESTA CORTE , DALL ' ART . 36 RISULTA CHE NORME NAZIONALI DEL GENERE SONO COMPATIBILI COL TRATTATO SOLTANTO IN QUANTO SIANO NECESSARIE PER UNA EFFICACE TUTELA DELLA SALUTE E DELLA VITA DELLE PERSONE . BENCHE SPETTI AGLI STATI MEMBRI STABILIRE A QUALE LIVELLO ESSI INTENDONO GARANTIRE DETTA TUTELA , QUESTA NON PUO COSTITUIRE UN MEZZO DI DISCRIMINAZIONE ARBITRARIA , NE UNA RESTRIZIONE DISSIMULATA DEL COMMERCIO FRA STATI MEMBRI . 16 CONSEGUENTEMENTE , OGNI STATO MEMBRO , PUR AVENDO LA FACOLTA DI SOTTOPORRE AD UN NUOVO PROCEDIMENTO DI ESAME E DI AUTORIZZAZIONE UN PRODOTTO CHE SIA STATO GIA AUTORIZZATO IN UN ALTRO STATO MEMBRO , E TUTTAVIA TENUTO A CONTRIBUIRE ALLO SNELLIMENTO DEI CONTROLLI NEL COMMERCIO INTRACOMUNITARIO ( VEDASI SENTENZA 17 DICEMBRE 1981 , CAUSA 272/80 , FRANS-NEDERLANDSE MAATSCHAPPIJ VOOR BIOLOGISCHE PRODUCTEN , RACC . PAG . 3277 ). INOLTRE , ESSO NON PUO IMPEDIRE LA MESSA IN COMMERCIO DI PRODOTTI PROVENIENTI DA UN ALTRO STATO MEMBRO , CHE OFFRANO UN GRADO DI TUTELA DELLA SALUTE E DELLA VITA DELLE PERSONE EQUIVALENTE A QUELLO CHE LA NORMATIVA NAZIONALE INTENDE GARANTIRE O IMPORRE . SAREBBE PERCIO IN CONTRASTO COL PRINCIPIO DI PROPORZIONALITA IL FATTO CHE LA NORMATIVA DI UNO STATO MEMBRO ESIGA CHE I PRODOTTI IMPORTATI RISPONDANO LETTERALMENTE ED ESATTAMENTE ALLE STESSE PRESCRIZIONI O CARATTERISTICHE TECNICHE VIGENTI PER I PRODOTTI FABBRICATI NEL TERRITORIO NAZIONALE , QUALORA DETTI PRODOTTI IMPORTATI GARANTISCANO LO STESSO GRADO DI TUTELA PER GLI UTILIZZATORI . 17 TUTTAVIA , NEL SUO STADIO ATTUALE , IL DIRITTO COMUNITARIO NON OBBLIGA GLI STATI MEMBRI AD AMMETTERE NEL PROPRIO TERRITORIO MACCHINE PERICOLOSE PER LE QUALI NON SIA PROVATO CH ' ESSE GARANTISCONO LO STESSO GRADO DI TUTELA PER GLI UTILIZZATORI , IN TALE TERRITORIO . 18 IN PROPOSITO SI DEVE OSSERVARE CHE LA COMMISSIONE NON HA ADDOTTO ESEMPI CONCRETI DAI QUALI RISULTI CHE SIA STATA IMPEDITA L ' IMPORTAZIONE IN FRANCIA DI MACCHINE CHE GARANTISCONO LO STESSO GRADO DI TUTELA DELLE MACCHINE FABBRICATE IN CONFORMITA ALLA NORMATIVA IN QUESTIONE . NEI RECLAMI CHE HANNO RICHIAMATO L ' ATTENZIONE DELLA COMMISSIONE SULLA NUOVA NORMATIVA FRANCESE NON SI SOSTIENE CHE LE MACCHINE IN LIBERA CIRCOLAZIONE NEGLI ALTRI STATI MEMBRI OFFRANO LO STESSO GRADO DI TUTELA DELLE MACCHINE FRANCESI . AL CONTRARIO , IN DETTI RECLAMI SI APPROVANO GLI SFORZI DEL GOVERNO FRANCESE PER LA RIDUZIONE DEI RISCHI D ' INFORTUNIO , ANCHE SE VENGONO CRITICATE LE CONDIZIONI CONCRETAMENTE IMPOSTE DALLA NORMATIVA QUANTO ALLE TECNICHE DI SICUREZZA . 19 INOLTRE , PER QUEL CHE RIGUARDA LE NORME VIGENTI NEGLI ALTRI STATI MEMBRI IN FATTO DI SICUREZZA , LA COMMISSIONE SI E LIMITATA AD AFFERMARE CHE LA NORMATIVA FRANCESE LE E PARSA PIU SEVERA DI QUELLA DEGLI ALTRI STATI MEMBRI . ESSA HA AMMESSO CHE , DATE LE DIVERGENZE ESISTENTI NELLA CONCEZIONE STESSA DEL CONTROLLO , E DIFFICILE STABILIRE SE LE PRESCRIZIONI E DISPOSIZIONI DEGLI ALTRI STATI MEMBRI SIANO TANTO DETTAGLIATE QUANTO QUELLE DELLA NORMATIVA FRANCESE . 20 QUANTO ALL ' ESEMPIO CONCRETO CITATO DALLA COMMISSIONE , E CIOE ALL ' ELEMENTO PROTETTIVO DELLE MACCHINE PIALLATRICI , SI DEVE OSSERVARE CHE , SECONDO LA STESSA COMMISSIONE , LA CONCEZIONE DI TUTELA CHE E ALLA BASE DELLE PRESCRIZIONI TECNICHE TEDESCHE E DIVERSA DA QUELLA CUI E INFORMATA LA NORMATIVA FRANCESE . ORA , NON E ACCERTATO CHE LE DUE CONCEZIONI GARANTISCANO LO STESSO GRADO DI TUTELA AGLI UTILIZZATORI DELLE MACCHINE CONSIDERATE . PER QUANTO RIGUARDA LE MACCHINE ALTAMENTE AUTOMATIZZATE , SI DEVE RILEVARE CHE LA NORMATIVA IN QUESTIONE NON IMPONE AI PRODUTTORI ALCUN OBBLIGO DI FABBRICARE MACCHINE AUTOMATIZZATE , NE HA L ' EFFETTO DI FAVORIRE QUESTE MACCHINE . 21 SULL ' ARGOMENTO DELLA COMMISSIONE SECONDO CUI SAREBBE STATISTICAMENTE PROVATO CHE LE MACCHINE FABBRICATE IN CONFORMITA ALLE CONCEZIONI VIGENTI , IN FATTO DI SICUREZZA , IN ALTRI STATI MEMBRI NON PROVOCANO PIU INFORTUNI DELLE MACCHINE RISPONDENTI ALLA CONCEZIONE FRANCESE , SI DEVE OSSERVARE CHE LE STATISTICHE NON SONO ATTE , DI PER SE SOLE , A PROVARE CHE LE SUDDETTE ALTRE CONCEZIONI DELLA SICUREZZA GARANTISCANO ANCHE UN GRADO DI TUTELA PARI A QUELLO OFFERTO DALLA CONCEZIONE FRANCESE . BASANDOSI UNICAMENTE SULLE STATISTICHE NON SI TIENE CONTO , INFATTI , DI ALTRI ELEMENTI - COME , AD ESEMPIO , LA FORMAZIONE APPROFONDITA DEGLI UTILIZZATORI - CHE ESCLUDONO LA COMPARABILITA DELLE SITUAZIONI QUANDO SI TRATTI DI VALUTARE IL RISPETTIVO GRADO DI TUTELA DELLA SALUTE E DELLA VITA DELLE PERSONE . 22 STANDO COSI LE COSE , NON E PROVATO CHE LE MACCHINE IN LIBERA CIRCOLAZIONE NEGLI ALTRI STATI MEMBRI GARANTISCANO LO STESSO GRADO DI TUTELA PER GLI UTILIZZATORI . 23 DALLE PRECEDENTI CONSIDERAZIONI RISULTA CHE LA PRIMA CENSURA DEV ' ESSERE DISATTESA SOTTO OGNI SUO PROFILO . SUI TERMINI 24 LA COMMISSIONE CRITICA L ' ECCESSIVA BREVITA DEI TERMINI COMPRESI FRA LA DATA DI PUBBLICAZIONE DEI VARI DECRETI CHE COSTITUISCONO LA NUOVA NORMATIVA E LA DATA A PARTIRE DALLA QUALE IL VISTO O L ' OMOLOGAZIONE SONO DIVENUTI OBBLIGATORI . ESSA SOSTIENE CHE , IN MOLTI CASI , L ' AMMINISTRAZIONE FRANCESE NON E STATA IN GRADO DI TRATTARE IN TEMPO UTILE LE PRATICHE RELATIVE A DOMANDE DI VISTO O DI OMOLOGAZIONE ; AD ESEMPIO , BENCHE FOSSERO STATE PRESENTATE 125 DOMANDE , NESSUNO DEI VISTI RICHIESTI PER LE PIALLATRICI A FILO HA POTUTO ESSERE RILASCIATO ENTRO IL 1* MARZO 1982 . 25 IL GOVERNO FRANCESE RIBATTE CHE LO SCOPO DELLA NORMATIVA IMPLICAVA CHE I TERMINI FOSSERO I PIU BREVI POSSIBILI . GLI UFFICI INTERESSATI ERANO STATI INVITATI AD EVITARE QUALSIASI RITARDO NEL CONTROLLO . I RITARDI VERIFICATISI SONO DA IMPUTARSI , A SUO AVVISO , UNICAMENTE ALLA TARDIVA TRASMISSIONE DEI DOCUMENTI DA PARTE DEI PRODUTTORI DEGLI ALTRI STATI MEMBRI . LE DECISIONI IN MERITO ALLE DOMANDE DI VISTO SAREBBERO STATE NOTIFICATE AI RICHIEDENTI , IN MEDIA , ENTRO DUE MESI DALLA PRESENTAZIONE DELLA DOMANDA . 26 SI DEVE RICORDARE , IN PROPOSITO , CHE FREQUENTI E NOTEVOLI RITARDI DA PARTE DELLE AUTORITA DI CONTROLLO , NEL TRATTARE LE PRATICHE PER IL RILASCIO DI VISTI O PER L ' OMOLOGAZIONE , POSSONO RENDERE PIU DIFFICILI E PIU ONEROSE LE IMPORTAZIONI , E PERTANTO COSTITUIRE MISURE D ' EFFETTO EQUIVALENTE A RESTRIZIONI QUANTITATIVE AI SENSI DELL ' ART . 30 DEL TRATTATO . 27 TUTTAVIA , DAGLI ATTI DI CAUSA RISULTA CHE NELLA FATTISPECIE I RITARDI SONO INTERVENUTI TANTO PER LE DOMANDE DEI PRODUTTORI FRANCESI QUANTO PER QUELLE DEI PRODUTTORI DI ALTRI STATI MEMBRI . NON VI E ALCUN INDIZIO NEL SENSO CHE L ' AMMINISTRAZIONE FRANCESE ABBIA DATO LA PRECEDENZA ALLE DOMANDE DI PRODUTTORI FRANCESI . 28 ANCHE LA SECONDA CENSURA FORMULATA DALLA COMMISSIONE DEV ' ESSERE PERCIO DISATTESA . SUGLI ONERI DERIVANTI DALLA NORMATIVA 29 LA COMMISSIONE FA CARICO AL GOVERNO FRANCESE DEL FATTO CHE , ANCHE SE I CONTROLLI FOSSERO DI PER SE GIUSTIFICATI , GLI ONERI DERIVANTI PER L ' IMPORTATORE DALLE PROCEDURE VIGENTI PER IL RILASCIO DEL VISTO O PER L ' OMOLOGAZIONE SONO TALI DA DISSUADERE GLI INTERESSATI DAL PRESENTARE LE RELATIVE DOMANDE , E QUINDI DA OSTACOLARE LE POTENZIALI IMPORTAZIONI . ESSA CONSIDERA CHE , QUALORA LA MACCHINA DEBBA ESSERE TRASPORTATA IN FRANCIA O I TECNICI DEL LABORATORIO NAZIONALE FRANCESE PER IL COLLAUDO DEBBANO RECARSI NEL LUOGO IN CUI SI TROVA LA FABBRICA , LE SPESE CHE IL PRODUTTORE DI UN ALTRO STATO MEMBRO E TENUTO A RIMBORSARE ALL ' INRS POSSONO ESSERE SUPERIORI A QUELLE CHE DEVE SOPPORTARE UN PRODUTTORE FRANCESE . SE GLI ALTRI STATI MEMBRI STABILISSERO UNA TARIFFA ANALOGA , GLI ONERI SAREBBERO ECCESSIVI , QUANTO MENO PER LE PICCOLE E MEDIE IMPRESE . INOLTRE , PER IL PRODUTTORE DI UN ALTRO STATO MEMBRO , CHE VENDE SOLO UNA PARTE DEI SUOI PRODOTTI SUL MERCATO FRANCESE , QUESTI ONERI SAREBBERO PIU GRAVOSI CHE PER UN PRODUTTORE FRANCESE , IL QUALE IN OGNI CASO DEVE SOTTOPORRE LE PROPRIE MACCHINE AD UN CONTROLLO TECNICO . 30 IL GOVERNO FRANCESE RIBATTE CHE GLI ONERI DEL PROCEDIMENTO DI CONTROLLO SONO GIUSTIFICATI DAL CARATTERE APPROFONDITO DEGLI ESAMI ESEGUITI , E CHE A TUTTI I PRODUTTORI , SIANO ESSI FRANCESI O STRANIERI , SI APPLICANO LE STESSE TARIFFE . 31 CIRCA L ' ENTITA DELLE SPESE POSTE A CARICO DI CHI PRESENTI UNA DOMANDA DI VISTO O DI OMOLOGAZIONE , LA COMMISSIONE SI E LIMITATA AD OPPORRE ALLE AFFERMAZIONI DEL GOVERNO FRANCESE LA PROPRIA VALUTAZIONE , SECONDO CUI SI TRATTA DI SOMME CONSIDEREVOLI , CHE POTREBBERO SCORAGGIARE LE IMPORTAZIONI . A SOSTEGNO DELLA SUA TESI ESSA NON HA ADDOTTO ALCUN DATO RELATIVO AGLI ONERI DERIVANTI DAL CONTROLLO IN ALTRI STATI MEMBRI , NE HA DIMOSTRATO CHE IN FRANCIA LE SPESE SUPERINO LA MISURA NECESSARIA PER COPRIRE I COSTI DEL PROCEDIMENTO DI CONTROLLO . 32 QUANTO ALLE SPESE CONNESSE AL TRASPORTO DELLA MACCHINA O ALLA TRASFERTA DEI TECNICI CHE EFFETTUANO IL CONTROLLO , BASTA OSSERVARE , IN PRIMO LUOGO , CHE L ' OBBLIGO DI SOPPORTARLE SORGE , PER IL PRODUTTORE STRANIERO , IN FUNZIONE DELL ' APERTURA DEL MERCATO FRANCESE AI SUOI PRODOTTI EVENTUALMENTE PERICOLOSI , E PER I QUALI LA NECESSITA DI UN PREVIO CONTROLLO NON E CONTESTATA DALLA COMMISSIONE , E IN SECONDO LUOGO CHE LE SPESE DERIVANTI , PER IL PRODUTTORE STRANIERO , DEL TRASPORTO DELLE MACCHINE O DELLA TRASFERTA DEI TECNICI SONO PARI A QUELLE POSTE A CARICO DI UN PRODUTTORE FRANCESE LA CUI FABBRICA SIA UBICATA ALLA STESSA DISTANZA DAL LUOGO DEL CONTROLLO . 33 CIRCA L ' EFFETTO CUMULATIVO CHE UNA SIFFATTA DISCIPLINA POTREBBE AVERE NEI CONFRONTI DI UN PRODUTTORE IL QUALE METTA IN COMMERCIO I SUOI PRODOTTI NELLA COMUNITA , QUALORA GLI ALTRI STATI MEMBRI IMPONESSERO TARIFFE ANALOGHE A QUELLE DI CUI TRATTASI , SI DEVE RICORDARE CHE , COME QUESTA CORTE HA RIPETUTAMENTE AFFERMATO , LE AUTORITA DEGLI STATI MEMBRI NON POSSONO ESIGERE SENZA NECESSITA PROVE DI LABORATORIO , SE LE STESSE PROVE SIANO GIA STATE EFFETTUATE IN UN ALTRO STATO MEMBRO ED I LORO RISULTATI SIANO A DISPOSIZIONE DI DETTE AUTORITA O POSSANO , A LORO RICHIESTA , ESSERE MESSI A LORO DISPOSIZIONE ( SENTENZE 17 DICEMBRE 1981 , GIA RICHIAMATA , E 6 GIUGNO 1984 , CAUSA 97/83 , MELKUNIE , RACC . PAG . 2367 ). INOLTRE , NEL CASO DI MACCHINE IMPORTATE DA UN ALTRO STATO MEMBRO , LE AUTORITA NAZIONALI DI CONTROLLO SONO SEMPRE TENUTE AD ACCERTARE SE L ' EFFICACE TUTELA DELLA VITA E DELLA SALUTE DELLE PERSONE RICHIEDA ANCORA , DA PARTE LORO , UN CONTROLLO SUPPLEMENTARE . 34 STANDO COSI LE COSE , L ' ARGOMENTO DEDOTTO DALLA COMMISSIONE CIRCA L ' EVENTUALE EFFETTO CUMULATIVO DELLA NORMATIVA IN ESAME E IRRILEVANTE . 35 ANCHE LA TERZA CENSURA DEV ' ESSERE PERCIO DISATTESA . SULLA PRASSI AMMINISTRATIVA 36 LA COMMISSIONE FA CARICO AL GOVERNO FRANCESE DEL FATTO CHE I PROCEDIMENTI DI CONTROLLO POSSONO PROLUNGARSI E DIVENIRE PIU ONEROSI IN RAGIONE DI TRE FATTORI : PRIMO , LA CIRCOSTANZA CHE LA DECISIONE SE LA DOCUMENTAZIONE SIA O NO COMPLETA E RIMESSA ALLA DISCREZIONE DELL ' AMMINISTRAZIONE FRANCESE ; SECONDO , LA PRASSI AMMINISTRATIVA CONSISTENTE NELL ' IMPORRE UN NUOVO PROCEDIMENTO PER IL RILASCIO DEL VISTO O PER L ' OMOLOGAZIONE ANCHE NEL CASO DI MACCHINE APPARTENENTI ALLA STESSA ' FAMIGLIA ' DI UNA MACCHINA PER LA QUALE SIANO STATI GIA OTTENUTI IL VISTO O L ' OMOLOGAZIONE E DALLA QUALE ESSE DIFFERISCANO SOLTANTO PER IL RENDIMENTO ; TERZO , IL FATTO CHE L ' AMMINISTRAZIONE FRANCESE ESIGE UN SEPARATO PROCEDIMENTO DI CONTROLLO PER CIASCUNA MACCHINA FACENTE PARTE DI UN MACCHINARIO COMPLESSO . 37 SECONDO IL GOVERNO FRANCESE , ANZITUTTO LA DECISIONE DELL ' AMMINISTRAZIONE QUANTO ALLA COMPLETEZZA DELLA DOCUMENTAZIONE NON HA AFFATTO CARATTERE DISCREZIONALE ; INOLTRE , GLI UFFICI DI CONTROLLO RAGGRUPPANO PER QUANTO POSSIBILE IN ' FAMIGLIE ' LE MACCHINE DELLO STESSO TIPO ; INFINE , I MACCHINARI COMPLESSI , CHE PRESENTANO RISCHI SPECIFICI , NON POSSONO ESSERE CONSIDERATI COME IL SEMPLICE INSIEME DELLE MACCHINE CHE NE FANNO PARTE , COSICCHE NELLA MAGGIORANZA DEI CASI S ' IMPONE UN CONTROLLO SEPARATO . 38 AL RIGUARDO SI DEVE IN PRIMO LUOGO RITENERE CHE IL DIRITTO , SPETTANTE AD UNO STATO MEMBRO , DI SOTTOPORRE UN PRODOTTO COME QUELLO DI CUI TRATTASI AD UN PROCEDIMENTO DI CONTROLLO IMPLICA IL DIRITTO , PER TALE STATO , DI STABILIRE LA PROCEDURA AMMINISTRATIVA NECESSARIA PER DETTO CONTROLLO . UNA SIFFATTA PROCEDURA AMMINISTRATIVA , ANCHE SE NON DEFINISCE ESATTAMENTE IL CONTENUTO DELLA DOCUMENTAZIONE CHE DEVE ACCOMPAGNARE LA DOMANDA DI CONTROLLO , NON E DI PER SE ATTA A CREARE OSTACOLI PER IL COMMERCIO INTRACOMUNITARIO . LA COMMISSIONE , D ' ALTRONDE , NON HA ADDOTTO ALCUN ELEMENTO DI FATTO DAL QUALE SI POSSA DESUMERE CHE LA PRASSI AMMINISTRATIVA SEGUITA CIRCA LA COMPLETEZZA O MENO DELLA DOCUMENTAZIONE ABBIA CREATO OSTACOLI DEL GENERE . 39 QUANTO ALLA PRASSI DELL ' AMMINISTRAZIONE FRANCESE CONSISTENTE NEL PROCEDERE AL CONTROLLO ANCHE QUALORA LE MACCHINE APPARTENGANO ALLA STESSA FAMIGLIA DI UNA MACCHINA GIA SOTTOPOSTA A CONTROLLO , O FACCIANO PARTE DI UN MACCHINARIO COMPLESSO , NEMMENO SU QUESTO PUNTO LA COMMISSIONE E STATA IN GRADO DI CITARE ESEMPI DI CASI CONCRETI NEI QUALI TALE PRASSI SIA STATA SUPERFLUA , SPROPORZIONATA O DISCRIMINATORIA . CIO POSTO , ANCHE LA QUARTA CENSURA DEV ' ESSERE DISATTESA . Decisione relativa alle spese SULLE SPESE 40 A NORMA DELL ' ART . 69 , N . 2 , DEL REGOLAMENTO DI PROCEDURA , LA PARTE SOCCOMBENTE E CONDANNATA ALLE SPESE , SE NE E STATA FATTA DOMANDA . TUTTAVIA , AI SENSI DEL N . 3 , 1* COMMA , DELLO STESSO ARTICOLO , LA CORTE PUO , PER MOTIVI ECCEZIONALI , COMPENSARE IN TUTTO O IN PARTE LE SPESE . 41 CON LA MANCATA COLLABORAZIONE NELLA FASE PRECONTENZIOSA , IL GOVERNO FRANCESE HA LASCIATO LA COMMISSIONE NELL ' IGNORANZA DELLA MAGGIOR PARTE DEGLI ASPETTI DELLA NUOVA NORMATIVA . TALE COMPORTAMENTO HA PERCIO INDOTTO LA COMMISSIONE A PROPORRE IL PRESENTE RICORSO . LE SPESE DEVONO QUINDI ESSERE COMPENSATE . Dispositivo PER QUESTI MOTIVI , LA CORTE DICHIARA E STATUISCE : 1 ) IL RICORSO E RESPINTO . 2 ) CIASCUNA DELLE PARTI SOPPORTERA LE PROPRIE SPESE .

61989TJ0114

es

61989A0114 SENTENCIA DEL TRIBUNAL DE PRIMERA INSTANCIA (Sala Primera) 13 de diciembre de 1990 ( *1 ) En el asunto T-l 14/89, Vereniging van Nederlandse Ziekenfondsen, con domicilio social en Zeist (Países Bajos), Kontaktorgaan Landelijke Organisaties van Ziektekostenverzekeraars, con domicilio social en Houten (Países Bajos) y Kontaktcommissie Publiekrechtelijke Ziektekostenregelingen voor Ambtenaren, con domicilio social en Nieuwegein (Países Bajos), representados por los Sres. H. P. Utermark, Abogado de La Haya, y F. O. W. Vogelaar, Abogado de Rotterdam, que designan como domicilio en Luxemburgo el despacho de Sr. J. Loesch, 8, rue Zithe, partes demandantes, contra Comisión de las Comunidades Europeas, representada por el Sr. B. J. Drijber, miembro del Servicio Jurídico, en calidad de Agente, que designa como domicilio en Luxemburgo el despacho del Sr. Guido Berardis, miembro del Servicio Jurídico de la Comisión, Centro Wagner, Kirchberg, parte demandada, Reino de los Países Bajos, representado por el Sr. J. W. de Zwaan, Consejero Jurídico adjunto del Ministerio de Asuntos Exteriores, en calidad de Agente, que designa como domicilio en Luxemburgo la sede de la Embajada de los Países Bajos, 5, rue C. M. Spoo, parte coadyuvante, que tiene por objeto la anulación de una decisión o de varias decisiones contenidas, según las demandantes, en diferentes cartas de un Miembro de la Comisión y de un Director de la Dirección General de Competencia, EL TRIBUNAL DE PRIMERA INSTANCIA (Sala Primera), integrado por los Sres. J. L. Cruz Vilaça, Presidente; H. Kirschner, R. Schintgen, R. García-Valdecasas y K. Lenaerts, Jueces, (no se transcriben los fundamentos de Derecho) decide : 1) Declarar la inadmisibilidad del recurso. 2) Condenar a las partes demandantes solidariamente al pago de las costas, salvo las de la parte coadyuvante, que correrán a cargo de ésta. ( *1 ) Lengua de procedimiento: neerlandés.

62004TJ0190

sv

Talan om ogiltigförklaring av det beslut som harmoniseringsbyråns fjärde överklagandenämnd fattade den 11 februari 2004 (ärende R 97/2001-4) avseende registrering av ett varumärke, i form av en vit slipad flaska, som gemenskapsvarumärke Uppgifter rörande målet Sökande av gemenskapsvarumärke: Freixenet, SA Sökt gemenskapsvarumärke: Tredimensionellt varumärke i form av en vit slipad flaska för varor i klass 33 – ansökan nr 32532 Granskarens beslut: Avslag på registreringsansökan Överklagandenämndens beslut: Avslag på överklagandet Domslut 1) Det beslut som fattats av fjärde överklagandenämnden vid Byrån för harmonisering inom den inre marknaden (varumärken, mönster och modeller) (harmoniseringsbyrån) den 11 februari 2004 (ärende R 97/2001-4) ogiltigförklaras. 2) Talan ogillas i övrigt. 3) Harmoniseringsbyrån förpliktas att bära sin egen rättegångskostnad och att ersätta sökandens rättegångskostnad.

62002TJ0348

el

ELLOS, σκέψη 37]. Συνεπώς, το τμήμα προσφυγών, ορθώς επιβεβαίωσε ότι η λέξη QUICK δεν μπορούσε να αποτελέσει κοινοτικό σήμα βάσει του άρθρου 7, παράγραφος 1, στοιχείο γ΄, του κανονισμού 40/94. Όπως προκύπτει από το άρθρο 7, παράγραφος 1, του κανονισμού 40/94, αρκεί να ισχύει ένας από τους απαριθμούμενους στη διάταξη αυτή απόλυτους λόγους απαραδέκτου προκειμένου το επίδικο σημείο να μη μπορεί να καταχωριστεί ως κοινοτικό σήμα [απόφαση του Δικαστηρίου της 19ης Σεπτεμβρίου 2002, C-104/00 P, DKV κατά ΓΕΕΑ, Συλλογή 2002, σ. I-7561, σκέψη 29, και απόφαση του Πρωτοδικείου της 31ης Ιανουαρίου 2001, T-331/99, Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld κατά ΓΕΕΑ (Giroform), Συλλογή 2001, σ. II-433, σκέψη 30]. Συνεπώς, και χωρίς να χρειάζεται να εξετασθεί το αμφισβητηθέν από το ΓΕΕΑ παραδεκτό του λόγου που αντλείται από παράβαση του άρθρου 7, παράγραφος 1, στοιχείο β΄, του κανονισμού 40/94, ενόψει του άρθρου 21 του Οργανισμού του Δικαστηρίου, εφαρμοστέου στην ενώπιον του Πρωτοδικείου διαδικασία δυνάμει του άρθρου του 53, και των άρθρων 44, παράγραφος 1, στοιχείο γ΄, και 130, παράγραφος 1, του Κανονισμού Διαδικασίας, η προσφυγή πρέπει να απορριφθεί. Επί των δικαστικών εξόδων Κατά το άρθρο 87, παράγραφος 2, του Κανονισμού Διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα, εφόσον υπάρχει σχετικό αίτημα. Επειδή η προσφεύγουσα ηττήθηκε, πρέπει να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα του ΓΕΕΑ, σύμφωνα με τα σχετικά αιτήματα του τελευταίου. Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΠΡΩΤΟΔΙΚΕΙΟ (τέταρτο τμήμα) αποφασίζει: 1) Απορρίπτει την προσφυγή. 2) Καταδικάζει την προσφεύγουσα στα δικαστικά έξοδα. Tiili Mengozzi Βηλαράς Δημοσιεύθηκε σε δημόσια συνεδρίαση στο Λουξεμβούργο στις 27 Νοεμβρίου 2003. Ο Γραμματέας Η Πρόεδρος H. Jung V. Tiili – Γλώσσα διαδικασίας: η γαλλική.

61990CJ0299

pt

Por despacho de 17 de Julho de 1990, que deu entrada no Tribunal de Justiça em 1 de Outubro seguinte, o Bundesfinanzhof submeteu, nos termos do artigo 177.° do Tratado CEE, quatro questões prejudiciais sobre a interpretação do artigo 3.° do Regulamento (CEE) n.° 1224/80 do Conselho, de 28 de Maio de 1980, relativo ao valor aduaneiro das mercadorias ( JO L 134, p. 1 ; EE 02 F6 p. 224, a seguir «regulamento de base»). Estas questões foram suscitadas no àmbito de um litígio que opõe o Hauptzollamt Karlsruhe à sociedade Gebr. Hepp GmbH & Co. KG, com sede em Birkenfeld (a seguir «Hepp»), relativo à determinação do valor aduaneiro das mercadorias que esta tinha importado do Extremo Oriente entre 1983 e 1986. Nos termos do artigo 3.°, n.° 1, do regulamento de base, o valor aduaneiro das mercadorias importadas é o valor transaccional, isto é, o preço efectivamente pago ou a pagar pelas mercadorias quando são vendidas para exportação com destino ao território aduaneiro da Comunidade, após ajustamento efectuado de acordo com o artigo 8.° O artigo 8.°, n.° 1, alínea a), i), do regulamento de base dispõe que, para determinar o valor aduaneiro por aplicação do artigo 3.°, adiciona-se ao preço efectivamente pago ou a pagar pelas mercadorias importadas as comissões e despesas de corretagem, com a excepção das comissões de compra, na medida em que são suportadas pelo comprador, mas não foram incluídas no preço efectivamente pago ou a pagar pelas mercadorias. A expressão «comissão de compra» é definida no artigo 8.°, n.° 4, do regulamento de base como «as quantias pagas por um importador ao seu agente pelo serviço que lhe prestou ao representá-lo na compra das mercadorias a avaliar». A Hepp utilizou, para as suas importações, os serviços da sociedade Novimex Fashion Ltd, sociedade suíça com sede em Saint Gall (a seguir «Novimex»), com a qual a Hepp celebrou em 1982 um acordo regulado pelo direito suíço. Nos termos deste, a Novimex compraria as mercadorias junto de uma empresa coreana em nome próprio, mas por conta da Hepp. As mercadorias eram em seguida fornecidas à Hepp contra o pagamento de uma comissão de 6% ou 7% do valor da compra e o reembolso das despesas efectuadas. Os preços resultantes das transacções realizadas entre o fornecedor coreano e as comissões eram facturados em separado. Nas declarações aduaneiras, a Hepp mencionava o nome da Novimex na rubrica «vendedor» e apresentava o preço das mercadorias facturadas em seu nome pela Novimex, mas não referia as comissões acordadas. O problema que opõe as partes no litígio no processo principal é o de saber se, tendo em conta estas declarações, as comissões de compra facturadas em separado pela Novimex à Hepp devem ser incluídas no valor aduaneiro das mercadorias importadas por esta. O Bundesfinanzhof, a quem este litígio foi submetido, entendeu que a solução deste problema depende da interpretação do direito comunitário e decidiu colocar as questões prejudiciais seguintes : «1) No caso da interposição de um agente de compras, que actua em nome próprio mas por conta alheia, qual o contrato a ser considerado como venda, na acepção do artigo 3.° do Regulamento (CEE) n.° 1224/80 do Conselho, de 28 de Maio de 1980, relativo ao valor aduaneiro das mercadorias? 2) Caso se responda à primeira questão que quer o contrato entre o produtor e o agente quer o contrato entre este e o importador correspondem aos requisitos do artigo 3.° do Regulamento n.° 1224/80, e o importador se tiver baseado no preço do contrato que celebrou com o agente para a determinação do valor aduaneiro: a comissão de compra deve ser acrescentada ao preço pago? 3) Caso se responda à primeira questão que existe apenas uma única venda entre o produtor e o importador: a comissão de compra deve ser incluída no valor aduaneiro se o importador tiver colocado a designação do agente na rubrica “vendedor” da declaração do valor aduaneiro e tiver ainda declarado o preço indicado na factura deste (sem incluir a comissão) ? 4) Caso se responda à primeira questão que o contrato entre o produtor e o agente é uma venda, já o mesmo não se passando com o contrato entre este último e o importador: como deve ser determinado o valor aduaneiro, em conformidade com a regulamentação comunitária sobre o valor aduaneiro, caso o importador tenha declarado aquele valor como foi descrito na terceira questão?» No que se refere ao enquadramento jurídico da causa e aos fundamentos e argumentos das partes, remete-se para o relatório para audiência. Estes elementos apenas serão adiante retomados na medida do necessário para a fundamentação da decisão do Tribunal. Com estas questões o órgão jurisdicional de reenvio suscita em substância dois problemas. O primeiro diz respeito à questão de saber qual a transacção que importa tomar em consideração para a determinação do valor aduaneiro, nos termos do artigo 3.°, n.° 1, do regulamento base, quando o importador faz intervir um comissário na compra que actua em nome próprio mas por conta do importador. O segundo problema, uma vez resolvido o primeiro, diz respeito ao modo de determinar o valor aduaneiro quando o importador qualificou o comissário de vendedor e escolheu o preço das mercadorias facturado por este para efeitos da declaração aduaneira e, mais exactamente, quanto à questão de saber se aí deve ser incluída a comissão de compra. Quanto à transacção a considerar para a determinação do valor aduaneiro O Governo alemão observou que, no caso da intervenção de um agente de compra que actuou em nome próprio, podem ser consideradas duas transacções como vendas na acepção do artigo 3.°, n.° 1, do regulamento de base. A primeira é o contrato celebrado entre o agente e o produtor, no qual o agente seria parte pelo facto de agir em nome próprio. A segunda é o contrato celebrado entre o agente e o importador, porque este contrato possuía também a característica essencial da compra e venda, a saber, a transferência para uma pessoa da propriedade de uma mercadoria em troca do pagamento de determinada quantia. Segundo o Governo alemão, o importador tem o direito de escolher entre o preço destas duas vendas sucessivas para a determinação do valor aduaneiro. Resultaria do acórdão do Tribunal de Justiça de 6 de Junho de 1990, Unifert ( C-11/89, Colect., p. I-2275 ), que, uma vez esta escolha feita, não poderia mais ser modificada após a colocação em livre prática da mercadoria. Esta tese não pode ser acolhida, pois vai contrariar o objectivo fixado pelo regulamento de base que visa, de acordo com o sexto considerando, estabelecer um sistema equitativo, uniforme e neutro de determinação do valor aduaneiro que exclui a utilização de valores aduaneiros arbitrários ou fictícios. Na verdade, este objectivo, que responde às exigências da prática comercial, estaria comprometido caso não se tomasse em consideração a função realmente exercida por um comissário de compra. Dado que tal agente actua por conta do importador, apenas desempenha uma função de representação com vista à aquisição de mercadorias e não assume qualquer risco financeiro decorrente da transacção de compra. Assim, mesmo se actua em nome próprio, a sua função limita-se à participação, enquanto representante indirecto, num contrato de compra e venda celebrado, no fundo, entre o comitente e o fornecedor. Por conseguinte, a transacção que importa considerar para determinar o valor aduaneiro, em conformidade com o artigo 3.°, n.° 1, do regulamento de base, é a verificada entre o produtor ou fornecedor das mercadorias, por um lado, e o importador, por outro. O facto de esta se ter efectuado por interposição de um agente de compra não releva a este propósito, uma vez que o risco financeiro decorrente da transacção é assumido pelo importador. Há que responder à primeira questão prejudicial que a transacção entre o fabricante ou fornecedor das mercadorias, por um lado, e o importador, por outro, é a transacção que deve ser tomada em consideração para efeitos da determinação do valor aduaneiro, em conformidade com o n.° 1 do artigo 3.° do regulamento de base, quando um agente de compras actuou em nome próprio mas, na realidade, representou o importador agindo por conta deste. Quanto à determinação do valor aduaneiro Uma vez estabelecido que a transacção entre o fabricante ou fornecedor e o importador é a transacção que deve ser tomada em consideração para efeitos da determinação do valor aduaneiro, o preço resultante desta constitui o valor aduaneiro na acepção do artigo 3.°, n.° 1, do regulamento de base. Daqui decorre que os pagamentos feitos pelo importador ao comissário de compra em razão do serviço que consistiu na representação com vista à compra das mercadorias em causa constituem uma comissão de compra, que não deve, por força do artigo 8.°, n.° 1, alínea a), i), do regulamento de base, ser incluída no valor aduaneiro. A este propósito, importa ainda precisar que o facto de o importador ter indicado o nome do intermediário na rubrica «vendedor» na declaração relativa ao valor aduaneiro e ter declarado o preço das mercadorias facturadas por este, não tem como resultado a modificação do valor aduaneiro, tal como decorre da aplicação do artigo 3.°, n.° 1, do regulamento de base. Na verdade, como o observa o advogado-geral nos n. os 37 e 38 das conclusões, o modo como o importador cumpre concretamente as formalidades administrativas relativas à declaração aduaneira não é susceptível de alterar a situação jurídica de fundo, a saber, a existência de uma única transacção na acepção do artigo 3.°, n.° 1, do regulamento de base, e a ausência a este propósito de uma faculdade de opção para o importador. Há pois que responder, quanto ao segundo problema suscitado pelas questões prejudiciais, que o preço resultante da transacção efectuada entre o fabricante ou fornecedor, por um lado, e o importador, por outro, coi.stitui o valor aduaneiro, nos termos do n.° 1 do artigo 3.° do regulamento de base, e a comissão de compra não deve ser incluída nesse valor, mesmo que o importador tenha classificado o agente de compra como vendedor e tenha declarado o preço das mercadorias facturado por esse agente. Quanto às despesas As despesas efectuadas pelo Governo alemão e pela Comissão das Comunidades Europeias, que apresentaram observações ao Tribunal, não são reembolsáveis. Revestindo o processo, quanto às partes na causa principal, a natureza de incidente suscitado perante o órgão jurisdicional nacional, compete a este decidir quanto às despesas. Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE JUSTIÇA (Quarta Secção), pronunciando-se sobre as questões que lhe foram submetidas pelo Bundesfinanzhof, por despacho de 17 de Julho 1990, declara: 1) A transacção entre o fabricante ou fornecedor das mercadorias, por um lado, e o importador, por outro, é a transacção que deve ser tomada em consideração para efeitos da determinação do valor aduaneiro, em conformidade com o n.° 1 do artigo 3.° do Regulamento (CEE) n.° 1224/80 do Conselho, de 28 de Maio de 1980, relativo ao valor aduaneiro das mercadorias, quando um agente de compras actuou em nome próprio mas, na realidade, representou o importador agindo por conta deste. 2) O preço resultante da transacção efectuada entre o fabricante ou fornecedor, por um lado, e o importador, por outro, constitui o valor aduaneiro, nos termos do n.° 1 do artigo 3.° do Regulamento (CEE) n.° 1224/80, e a comissão de compra não deve ser incluída nesse valor, mesmo que o importador tenha classificado o agente de compra como vendedor e tenha declarado o preço das mercadorias facturado por esse agente. Diez de Velasco Kakouris Kapteyn Proferido em audiência pública no Luxemburgo, em 25 de Julho de 1991. O secretário J.-G. Giraud O presidente da Quarta Secção Diez de Velasco ( *1 ) Lingua do processo: alemão.

62005CJ0192

en

The reference for a preliminary ruling concerns the interpretation of Article 18(1) EC. The reference has been made in the course of proceedings between, on the one hand, Mrs Tas-Hagen and Mr Tas and, on the other, the Raadskamer WUBO van de Pensioen- en Uitkeringsraad (Pension and Benefit Board Advisory Chamber on the Law on Benefits for Civilian War Victims, hereinafter ‘the PUR’) concerning the latter’s refusal to grant them various benefits to which they claim to be entitled as civilian war victims. The national legislation The national legislation consists of the Law on Benefits for Civilian War Victims 1940-1945 (Wet uitkeringen burger-oorlogsslachtoffers 1940-1945) of 10 March 1984 ( Staatsblad 1984, No 94, hereinafter the ‘WUBO’). Article 2(1) of the WUBO states: ‘1.      For the purposes of the application of this Law and the provisions for its implementation, the term “civilian war victims” refers to: … (f)      all civilians who sustained mental or physical injury resulting in permanent disability or death, as a result of the disturbances – comparable both in their nature and their consequences to the circumstances outlined under (a), (b), (c) and (d) – which followed the war and which lasted until 27 December 1949 in the former Dutch East Indies.’ Under Article 3 of the WUBO: ‘1.      This Law applies to: (a)      all civilian war victims – as defined in Article 2(1) – during the years 1940 to 1945 or in the following years, on the condition that, having held Netherlands nationality at the time of the event, … they hold Netherlands nationality and reside in the Netherlands at the time at which the application is submitted; (b)      all civilian war victims – as defined in Article 2(1) – during the years 1940 to 1945 or in the following years, on the condition that, having been foreign nationals resident, at the time of the events, in the Netherlands, where they were resident for reasons other than the following of the orders of an enemy power, they have held Netherlands nationality and have lived uninterruptedly in the Netherlands until the time at which the application is submitted; (c)      all civilian war victims – as defined in Article 2(1) – during the years 1940 to 1945 or in the following years, on the condition that, having been foreign nationals resident, at the time of the events, in the former Dutch East Indies, where they were resident for reasons other than the following of the orders of an enemy power, they held Netherlands nationality and lived uninterruptedly in the Dutch East Indies, in Indonesia, or in the former Dutch New Guinea until the date of their arrival in the Netherlands, and at the latest until 1 April 1964, before becoming resident in the Netherlands and living there uninterruptedly until the time at which the application is submitted … 2.      If a person fulfils the requirements laid out in paragraph 1(b) and (c), or his immediate family members … have acquired Netherlands nationality during their uninterrupted stay in the Netherlands, or in the former Dutch East Indies, in Indonesia, or in the former Dutch New Guinea, their stay need not have been uninterrupted, on the condition that the applicant or his immediate family members retain Netherlands nationality until their death and are resident in the Netherlands at the time at which the application is submitted. 3.      If the person who fulfils the criteria laid down in paragraph 1(a), and paragraph 2, or his immediate family members … become resident in the Netherlands after the date of entry into force of the present Law, they shall be deprived of the right to benefits under the present Law if they again become resident elsewhere before five years have elapsed. 4.      “Arrival in the Netherlands” for the purposes of paragraph 1(c) … must be understood as meaning, inter alia, the filing of an application for authorisation to reside in the Netherlands, on the condition that this application was successful. 5.      “Uninterrupted stay” for the purposes of paragraph 1 must be understood as meaning any stay that has not been interrupted by a stay of more than one year in another country. 6.      In cases where the non-application of the present Law would lead to obvious hardship, the Pension and Benefit Board can extend the application of the Law to any civilian who was, in the years 1940 to 1945, or in the following years, a war victim within the meaning of Article 2(1), as well as to the civilian’s immediate family members, even if the criteria laid down in paragraphs 1, 2 or 3 are not fulfilled.’ The ‘hardship clause’ provided for in Article 3(6) of the WUBO allows for derogations in certain cases from the nationality and residence conditions, to the extent to which there is a particular link between the civilian war victim and Netherlands society at the time of the war and at the time when the application is submitted. The general criterion to be applied in such cases is that the residence outside the Netherlands must be attributable to circumstances which, viewed objectively, lie outside the immediate control of the person concerned, such as, in particular, border realignments or medical reasons. The main proceedings and the question referred for preliminary ruling Mrs Tas-Hagen was born in 1943 in what was at the time the Dutch East Indies and came to the Netherlands in 1954. In 1961 she acquired Netherlands nationality. In 1987, after having become incapable of working and thereby forced to terminate her professional career, she took up residence in Spain. In December 1986, while still resident in the Netherlands, Mrs Tas-Hagen applied, under the WUBO, for the grant of a periodic benefit and an allowance to cover various expenses. This application was based on health problems resulting from the events that she had experienced in the Dutch East Indies during the Japanese occupation and during the Bersiap period following that occupation. By decision of 5 June 1989, the PUR rejected the application. According to this decision, which is in line with the opinion given by a medical consultant, Mrs Tas-Hagen had not suffered any injury capable of resulting in permanent disability, with the result that she could not be regarded as a civilian war victim within the terms of the WUBO. Mrs Tas-Hagen did not appeal against this decision. In 1999 Mrs Tas-Hagen filed a new application seeking recognition as a civilian war victim and the grant of a periodic benefit and a further allowance to cover expenses to improve her living conditions. By decision of 29 September 2000, the PUR rejected the application. Taking account of the guidelines applicable from 1 July 1998 to establish permanent disability, the PUR, on the basis of the opinion of its medical consultants, recognised the applicant’s status as a civilian war victim. However, as the applicant was resident in Spain when her application was submitted, the PUR took the view that the territorial requirement laid down in the WUBO had not been satisfied. The decision also stated that the circumstances of the case were not sufficiently special to justify application of the hardship clause. By decision of 28 December 2001, the PUR dismissed the objection lodged by Mrs Tas-Hagen against the decision of 29 December 2000. Mr Tas was born in the Dutch East Indies in 1931. In 1947 he took up residence in the Netherlands. From 1951 to 1971 he held Indonesian nationality. He regained Netherlands nationality in 1971. In 1983 Mr Tas’s term of employment as an official of the Hague municipal council ended, and he was declared wholly incapable of work on grounds of mental health. In 1987 Mr Tas took up residence in Spain. In April 1999 Mr Tas submitted an application under the WUBO for, inter alia, the grant of a periodic benefit and an additional allowance to improve his living conditions. By decision of 28 December 2000, the PUR rejected this application. It stated that, although Mr Tas was recognised as a civilian war victim, he did not satisfy the territorial condition laid down in the WUBO, since, at the time at which he submitted the application, he was resident in Spain. The PUR also took the view that the circumstances were not sufficiently special to justify application of the hardship clause. By decision of 28 December 2001, the PUR dismissed the objection lodged by Mr Tas against the decision of 28 December 2000 on the ground that it was unfounded. Mrs Tas-Hagen and Mr Tas thereupon commenced legal proceedings challenging the decisions to reject their applications, contending inter alia that the condition of residence in the Netherlands at the time of the applications, laid down in Article 3 of the WUBO, is contrary to the Treaty provisions on citizenship of the Union. In those circumstances, the Centrale Raad van Beroep (Higher Social Security Court) decided to stay the proceedings and to refer the following question to the Court for a preliminary ruling: ‘Does Community law, in particular Article 18 EC, preclude national legislation under which, in circumstances such as those in the main proceedings, the grant of a benefit for civilian war victims is refused solely on the ground that the person concerned, who holds the nationality of the relevant Member State, was resident, not in the territory of that Member State, but in the territory of another Member State at the time when the application was submitted?’ The question referred for preliminary ruling The applicability of Article 18(1) EC In order to provide a useful answer to the question referred, it must first be determined whether a situation such as that in the main proceedings falls within the scope of Community law, and in particular of Article 18(1) EC. Regarding the scope ratione personae of that provision, suffice it to state that, under Article 17(1) EC, every person holding the nationality of a Member State is a citizen of the Union. Furthermore, Article 17(2) EC attributes to citizens of the Union the rights conferred and duties imposed by the Treaty, including those mentioned in Article 18(1) EC. As Netherlands nationals, Mrs Tas-Hagen and Mr Tas enjoy the status of citizens of the Union under Article 17(1) EC and may therefore benefit from the rights conferred on those having that status, such as, inter alia the right to move and to reside freely within the territory of the Member States conferred by Article 18(1) EC. As to the material scope of Article 18(1) EC, the question of the applicability ratione materiae of this provision to the main proceedings was raised in the course of the proceedings before the Court. According to the PUR and some of the Member States which submitted observations, that provision can be relied upon only if, over and above the mere exercise of the right to freedom of movement, the facts of the main proceedings relate to a matter covered by Community law, with the result that Community law is applicable ratione materiae to that case. Under this view, Mrs Tas-Hagen and Mr Tas cannot plead any infringement of Article 18(1) EC in this case because benefits for civilian war victims do not come within the scope of Community law. In that regard, it is important to bear in mind that, as Community law now stands, a benefit such as that in issue in the main proceedings, which is intended to compensate civilian war victims for physical or mental damage which they have suffered, falls within the competence of the Member States. However, Member States must exercise that competence in accordance with Community law, in particular with the Treaty provisions giving every citizen of the Union the right to move and reside freely within the territory of the Member States. Furthermore, it is accepted that citizenship of the Union, established by Article 17 EC, is not intended to extend the material scope of the Treaty to internal situations which have no link with Community law (Joined Cases C‑64/96 and C‑65/96 Uecker and Jacquet [1997] ECR I‑3171, paragraph 23, and Case C‑148/02 Garcia Avello [2003] ECR I‑11613, paragraph 26). In this case, it must be held that a situation such as that of the applicants in the main proceedings is covered by the right of free movement and residence of citizens of the European Union. In that regard, it must be borne in mind that Mrs Tas-Hagen and Mr Tas, in taking up residence in Spain, were exercising the right granted by Article 18(1) EC to every citizen of the Union to move and reside freely within the territory of a Member State other than that of which he is a national. Furthermore, it is clear from the documents sent to the Court by the Centrale Raad van Beroep that the rejection of the applications for benefits submitted by Mrs Tas-Hagen and Mr Tas was attributable to the fact that, at the time at which they submitted those applications, they had taken up residence in Spain. Since, in order to obtain a benefit granted to civilian war victims such as that in issue in the main proceedings, the WUBO requires that applicants, at the time of their applications, be resident in the Netherlands, the unavoidable conclusion is that the exercise by the applicants of their right to move and reside freely within the territory of a Member State other than that of which they are nationals was such as to affect their prospects of receiving that benefit. It follows that, as the exercise by Mrs Tas-Hagen and Mr Tas of a right recognised by the Community legal order has had an impact on their right to receive a benefit under national legislation, such a situation cannot be considered to be a purely internal matter with no link to Community law. It is therefore necessary to examine whether Article 18(1) EC, which is applicable to a situation such as that in the main proceedings, is to be interpreted as precluding national legislation requiring that applicants for a benefit granted to civilian war victims be resident in the Netherlands at the time when their application is submitted. The need for a condition of residence With regard to the scope of Article 18(1) EC, the Court has already held that the opportunities offered by the Treaty in relation to freedom of movement cannot be fully effective if a national of a Member State can be deterred from availing himself of them by obstacles raised to his residence in the host Member State by legislation of his State of origin penalising the fact that he has used them (Case C‑224/02 Pusa [2004] ECR I‑5763, paragraph 19). National legislation which places at a disadvantage certain of the nationals of the Member State concerned simply because they have exercised their freedom to move and to reside in another Member State is a restriction on the freedoms conferred by Article 18(1) EC on every citizen of the Union (Case C‑406/04 De Cuyper [2006] ECR I‑0000, paragraph 39). The WUBO constitutes just such a restriction. In making payment of the benefit to civilian war victims conditional on the fact that applicants are resident in the territory of the Netherlands at the time when their application is submitted, this Law is liable to dissuade Netherlands nationals in a situation such as that of the applicants in the main proceedings from exercising their freedom to move and to reside outside the Netherlands. Such a restriction can be justified, with regard to Community law, only if it is based on objective considerations of public interest independent of the nationality of the persons concerned and is proportionate to the legitimate objective of the national provisions ( De Cuyper , paragraph 40). As to the first condition, which concerns the existence of objective considerations of public interest, it is apparent from the order for reference that the limitation by the WUBO, by means of the condition of residence, of the number of persons likely to be eligible for the benefits introduced by that Law results from the Netherlands legislature’s wish to limit the obligation of solidarity with civilian war victims to those who had links with the population of the Netherlands during and after the war. The condition of residence is therefore an expression of the extent to which such victims are connected to Netherlands society. Admittedly, this aim of solidarity may constitute an objective consideration of public interest. It is still necessary for the condition of proportionality outlined in paragraph 33 above to be met. It follows from the case-law that a measure is proportionate when, while appropriate for securing the attainment of the objective pursued, it does not go beyond what is necessary in order to attain it ( De Cuyper , paragraph 42). With regard to benefits that are not covered by Community law, Member States enjoy a wide margin of appreciation in deciding which criteria are to be used when assessing the degree of connection to society, while at the same time complying with the limits imposed by Community law. However, a condition of residence such as that in issue in the main proceedings cannot be characterised as an appropriate means by which to attain the objective sought. As the Advocate General has noted in points 67 and 68 of her Opinion, a criterion requiring residence cannot be considered a satisfactory indicator of the degree of connection of applicants to the Member State granting the benefit when it is liable, as is the case with the criterion in issue in the main proceedings, to lead to different results for persons resident abroad whose degree of integration into the society of the Member State granting the benefit is in all respects comparable. Consequently, the setting of a residence criterion such as that used in the main proceedings, based solely on the date on which the application for the benefit is submitted, is not a satisfactory indicator of the degree of attachment of the applicant to the society which is thereby demonstrating its solidarity with him. It follows that this condition of residence fails to comply with the principle of proportionality referred to in paragraphs 33 and 35 above. In the light of the foregoing considerations, the answer to the question must be that Article 18(1) EC is to be interpreted as precluding legislation of a Member State under which it refuses to grant to one of its nationals a benefit for civilian war victims solely on the ground that, at the time at which the application was submitted, the person concerned was resident, not in the territory of that Member State, but in the territory of another Member State. Costs Since these proceedings are, for the parties to the main proceedings, a step in the action pending before the national court, the decision on costs is a matter for that court. Costs incurred in submitting observations to the Court, other than the costs of those parties, are not recoverable. On those grounds, the Court (Second Chamber) hereby rules: Article 18(1) EC must be interpreted as precluding legislation of a Member State under which it refuses to grant to one of its nationals a benefit for civilian war victims solely on the ground that, at the time at which the application was submitted, the person concerned was resident, not in the territory of that Member State, but in the territory of another Member State. [Signatures] * Language of the case: Dutch.

62007CJ0274

en

By its action the Commission of the European Communities asks the Court to declare that, by not ensuring in practice that authorities handling emergencies are, to the extent technically feasible, given caller location information for all callers to the single European emergency call number ‘112’ when public telephone networks are used, the Republic of Lithuania has failed to fulfil its obligations under Article 26(3) of Directive 2002/22/EC of the European Parliament and of the Council of 7 March 2002 on universal service and users’ rights relating to electronic communications networks and services (‘Universal Service’ Directive) (OJ 2002 L 108, p. 51) (the ‘Universal Service Directive’). Legal background Community law The 36th recital in the preamble to the Universal Service Directive states that: ‘It is important that users should be able to call the single European emergency number “112”, and any other national emergency telephone numbers, free of charge, from any telephone, including public pay telephones, without the use of any means of payment. … Caller location information, to be made available to the emergency services, will improve the level of protection and the security of users of “112” services and assist the emergency services, to the extent technically feasible, in the discharge of their duties, provided that the transfer of calls and associated data to the emergency services concerned is guaranteed. ...’ Article 26(3) of the Universal Service Directive provides: ‘Member States shall ensure that undertakings which operate public telephone networks make caller location information available to authorities handling emergencies, to the extent technically feasible, for all calls to the single European emergency call number “112”.’ According to Article 38(1) of the Universal Service Directive, Member States are to adopt and publish the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with the directive by 24 July 2003 at the latest and they are to immediately inform the Commission thereof. They are to apply those provisions from 25 July 2003. In accordance with Article 2, read in combination with Article 54 of the Act concerning the conditions of accession of the Czech Republic, the Republic of Estonia, the Republic of Cyprus, the Republic of Latvia, the Republic of Lithuania, the Republic of Hungary, the Republic of Malta, the Republic of Poland, the Republic of Slovenia and the Slovak Republic and the adjustments to the Treaties on which the European Union is founded (OJ 2003 L 236, p. 33) (the ‘Act of Accession’), the Republic of Lithuania was to comply with the Universal Service Directive from the date of its accession to the European Union, on 1 May 2004. Directive 2002/21/EC of the European Parliament and of the Council of 7 March 2002 on a common regulatory framework for electronic communications networks and services (Framework Directive) (OJ 2002 L 108, p. 33) (the ‘Framework Directive’) provides in Article 19(1): ‘Where the Commission, acting in accordance with the procedure referred to in Article 22(2), issues recommendations to Member States on the harmonised application of the provisions in this Directive and the Specific Directives in order to further the achievement of the objectives set out in Article 8, Member States shall ensure that national regulatory authorities take the utmost account of those recommendations in carrying out their tasks. Where a national regulatory authority chooses not to follow a recommendation, it shall inform the Commission giving the reasoning for its position.’ The 10th recital in the preamble to Commission Recommendation 2003/558/EC of 25 July 2003 on the processing of caller location information in electronic communication networks for the purpose of location-enhanced emergency call services (OJ 2003 L 189, p. 49) is worded as follows: ‘The effective implementation of location-enhanced emergency call services requires that the caller’s location as determined by the provider of the public telephone network or service is transmitted automatically to any appropriate public safety answering point that can receive and use the location data provided.’ Points 4 and 13 of Recommendation 2003/558 state: ‘4.      For every emergency call made to the European emergency call number 112, public telephone network operators should, initiated by the network, forward (push) to public safety answering points the best information available as to the location of the caller, to the extent technically feasible. For the intermediate period up to the conclusion of the review as referred to in point 13 below, it is acceptable that operators make available location information on request only (pull). … 13.      Member States should require their national authorities to report to the Commission on the situation of E112 implementation by the end of 2004 so that the Commission can undertake a review taking into account the emerging requirements from public safety answering points and emergency services and the evolutions and availability of technological capabilities for location determination.’ National law Article 26(3) of the Universal Service Directive, which was transposed into Lithuanian law by Article 65(4) of Law No IX-2135 on electronic communications (Elektroninių ryšių įstatymas Nr. IX-2135), of 15 April 2004 (Žin., 2004, Nr. 69-2382) (‘Law on electronic communications’), and entered into force on 1 May 2004, provides: ‘Providers of public communications networks and electronic communications services accessible to the public shall supply, without the consent of subscribers or users of electronic communications services, information on location (together with flow data) to bodies responsible for processing emergency calls, in particular to the judicial authorities, the ambulance service, the fire service and other emergency services in order for those bodies to answer calls from subscribers and users of electronic communications services and respond appropriately ….’ On 1 September 2007, Law No X‑1092 of 12 April 2007 (Žin., 2007, Nr. 46‑1723), amending Article 65 of the Law on electronic communications, entered into force. As amended, Article 65(4) states that providers of public communications networks and electronic communications services accessible to the public are required to provide caller location information free of charge to the Joint Emergency Services Centre and that the costs of acquisition, installation (adaptation), refurbishment and operation of the equipment necessary for that purpose shall be reimbursed out of public funds. In addition to the Law on electronic communications, the Republic of Lithuania adopted a number of other acts intended to implement Article 26(3) of the Universal Service Directive. They include: –        Law No IX-2246 on the Joint Emergency Services Centre (Bendrojo pagalbos centro įstatymas Nr. IX-2246), of 25 May 2004 (Žin., 2004, Nr. 90-3306); –        Resolution No 1500 of the Government of the Republic of Lithuania on the establishment of the Joint Emergency Services Centre, the strategy for the introduction of the single European emergency call number, and the approval of its implementation plan (Lietuvos Respublikos Vyriausybės nutarimas Nr. 1500 dėl Bendrojo pagalbos centro įsteigimo ir vieno skubaus iškvietimo telefono numerio 112 įvedimo strategijos, jos įgyvendinimo plano patvirtinimo), of 25 September 2002 (Žin., 2002, Nr. 95-4114), and –        Decree No 1V-389 of the Director of the Communications Regulatory Authority approving the procedure and the mode of transmission of calls from subscribers and/or users of communications services to the numbers of the Joint Emergency Services Centre and/or the emergency services (Ryšių reguliavimo tarnybos direktoriaus įsakymas Nr. 1V-389 dėl abonentų ir(ar) paslaugų gavėjų skambučių siuntimo į Bendrojo pagalbos centro ir(ar) pagalbos tarnybų numerius tvarkos ir sąlygų aprašo patvirtinimo) of 21 April 2005 (Žin., 2005, Nr. 55-1918). Pre-litigation procedure By letter of formal notice of 10 April 2006, the Commission informed the Republic of Lithuania of its concerns regarding the incorrect application of Article 26(3) of the Universal Service Directive. Those concerns arose from the fact that when emergency calls to the single European emergency number ‘112’ come from a mobile telephone, caller location information is not provided to the emergency services. In their response sent on 11 July 2006, the Lithuanian authorities confirmed that fact, explaining that not all the operators of public communications networks and electronic communications services accessible to the public had the technical equipment necessary for that purpose and that the authorities had not reached an agreement with the operators concerning the responsibility for costs related to locating callers. On 25 September 2006, the Lithuanian Government sent to the Commission the most recent information, setting out the measures envisaged in order to implement Article 26(3) of the Universal Service Directive. On 18 October 2006, the Commission issued a reasoned opinion in which it stated that the Republic of Lithuania was unable to ensure in practice that caller location information is made available where emergency calls to the ‘112’ number are made from a mobile telephone, thereby failing to fulfil its obligations under Article 26(3) of the Universal Service Directive. At the same time, it called on that Member State to take the measures necessary in order to comply with that opinion within two months of its notification. In its reply of 12 January 2007, the Lithuanian Government indicated that a draft law amending Article 65 of the Law on electronic communications had been put before the Lithuanian Parliament, providing that the costs relating to the caller location information transmission service borne by the providers of public mobile telephone networks were to be financed from the national budget. Appended to that letter was an agreement concluded on 4 December 2006 between the Joint Emergency Services Centre and the mobile telephone operators relating to caller location services. Taking the view, however, that the situation remained unsatisfactory, the Commission brought the present action. The action Admissibility Arguments of the parties The Lithuanian Republic submits that the action should be dismissed as inadmissible on the ground that the complaints set out in the reasoned opinion differed in their content from those raised in the application. Whereas the statement of reasons in the reasoned opinion emphasised the fact that in Lithuania, as regards calls to the ‘112’ number from a mobile telephone, caller location information is not provided according to the ‘pull’ method, the application sets out an obligation to apply the ‘push’ method. The Commission replies that the reasoned opinion and the application mention both ‘push’ and ‘pull’ methods, set out in Recommendation No 2003/558, and leave the Republic of Lithuania the choice as to which of those methods to apply in order to implement Article 26(3) of the Universal Service Directive. In its rejoinder, the Republic of Lithuania submits that it is only at the stage of the reply that the Commission clarified its new position, according to which the Member States not only may but must take the simplest technical measures to localise the caller, that is to say apply the ‘pull’ method. Since the Commission’s position therefore remained unclear until that stage the complaints that it made did not comply with the requirement to precisely formulate the subject-matter of an action for failure to fulfil obligations. Findings of the Court First of all, it is settled case-law that the purpose of the pre-litigation procedure is to give the Member State concerned an opportunity to comply with its obligations under Community law, on the one hand, and, on the other, to avail itself of its right to defend itself against the objections formulated by the Commission (see, in particular, Case C-484/04 Commission v United Kingdom [2006] ECR I-7471, paragraph 24, and the case-law cited). The proper conduct of that procedure constitutes an essential guarantee required by the EC Treaty not only in order to protect the rights of the Member State concerned, but also to ensure that any contentious procedure will have a clearly defined dispute as its subject-matter (see, Case C-34/04 Commission v Netherlands [2007] ECR I-1387, paragraph 49, and the case-law cited). It follows, first, that the subject-matter of the proceedings under Article 226 EC is delimited by the pre-litigation procedure governed by that provision. Accordingly, the application must be based on the same grounds and pleas as the reasoned opinion (see, Case C-287/00 Commission v Germany [2002] ECR I-5811, paragraph 18, and Case C-305/03 Commission v United Kingdom [2006] ECR I‑1213, paragraph 22). Second, the reasoned opinion must contain a cogent and detailed exposition of the reasons which led the Commission to the conclusion that the Member State concerned has failed to fulfil one of its obligations under Community law (see, Commission v Germany , cited above, paragraph 19, and Commission v United Kingdom , cited above, paragraph 26). In this case, it must be stated first of all that the complaint made against the Republic of Lithuania remained unchanged throughout the pre-litigation and contentious procedures. Both during the pre-litigation procedure and before the Court, the Commission complained that that Member State had failed to fulfil its obligations under Article 26(3) of the Universal Service Directive by failing to ensure in practice that, to the extent technically feasible, authorities handling emergencies are given caller location information for all callers to the single European emergency call number ‘112’. As regards the specific content and the reasoning of that complaint, the Commission relied, in the letter of formal notice and the reasoned opinion, on the fact that it was technically feasible for fixed and mobile telephone operators operating in Lithuania to provide that information at least according to the ‘pull’ method referred to in Recommendation 2003/558. However, in so doing it had in no way imposed that method on the Republic of Lithuania, but merely stated that in its view the obligation laid down in Article 26(3) of the Universal Service Directive is in fact applicable in this case, since the condition of technical feasibility to which Article 26(3) subjects that obligation is satisfied. Contrary to the Republic of Lithuania’s submissions, the Commission did not assert, during the proceedings before the Court, that Member States have an obligation to implement a specific method in order to comply with Article 26(3) of the Universal Service Directive. The application and the reply, like the letter of formal notice and the reasoned opinion before them, simply refer to point 4 of Recommendation 2003/558, without requiring one or other method mentioned in that paragraph to be implemented. Thus, the Commission submitted – in particular in its reply – not that the Republic of Lithuania must use the ‘pull’ method, but that that Member State is required to implement at least the most simple technical measures in order to ensure that, from the date laid down in the Act of Accession, the relevant information is actually transmitted. That position corresponds exactly to the view expressed by the Commission during the pre-litigation procedure. It is clear from the foregoing that the plea of inadmissibility raised by the Republic of Lithuania must be dismissed. Substance Arguments of the parties The Commission takes the view that it is technically feasible for Lithuanian operators of public mobile telephone networks to provide caller location information when the caller dials the ‘112’ number from a mobile telephone. Therefore, it follows from the information provided by the defendant itself that the mobile telephone networks in Lithuania do not have specific characteristics which, from a technical point of view, prevent the transmission of that information. In particular, the agreement concluded on 4 December 2006 between the Joint Emergency Services Centre and the providers of public mobile telephone network services states that it is technically possible to transmit the information, but that that might require additional investment. The lack of investment and the delays in acquiring the technical equipment necessary for that purpose cannot be regarded as a lack of technical feasibility within the meaning of Article 26(3) of the Universal Service Directive. In its reply, the Commission states that point 4 of Recommendation 2003/558, to which it referred in its application, cannot, having regard to the non-binding nature of that recommendation, require the Member States to apply the ‘push’ method rather than the ‘pull’ method in order to transmit caller location information. Although the Republic of Lithuania is therefore free as to the choice of method it must, however, in accordance with Article 26(3) of the Universal Service Directive, implement at least the most simple technical measures in order to ensure that the operators of fixed and mobile public telephone networks provide that information from the date set in the Act of Accession. The Republic of Lithuania contends that the complaint made by the Commission is unfounded solely because it is not formulated in an appropriate manner. Since that Member State has adopted all the legal, technical and organisational measures possible in order to fulfil the obligations laid down by Article 26(3) of the Universal Service Directive, the Commission’s head of claim should have been formulated so as to seek a declaration that the Republic of Lithuania has failed to fulfil its obligations by not ensuring that the undertakings which operate public telephone networks make the relevant information available to the authorities handling emergencies. As regards technical feasibility, the Republic of Lithuania explains that the Joint Emergency Services Centre has the technical means to receive the location information on a person calling the ‘112’ number. However, the operators of public mobile telephone networks active in Lithuania do not always have the technical means to provide that information. That Member State points out that the adaptation of the ‘pull’ method, used by certain operators for commercial purposes, would have been far simpler than the transition to a system based on the ‘push’ method. However, at the same time as a decision was taken to use the latter, more modern method, the extra investment to adapt the ‘pull’ method to the needs of the location of calls to the ‘112’ number was refused. In that context, it states that the technical means necessary to transmit the information concerned differ radically according to whether the ‘pull’ or ‘push’ method is used and that the two systems require investment and a certain amount of preparation time. The factor of technical feasibility should be taken into consideration when examining the reasons why Lithuanian mobile telephone operators are not ready to transmit information to the emergency services. In addition, account should be taken of the uncertainty raised by Recommendation 2003/558 as to the manner in which the obligations arising from Article 26(3) of the Universal Service Directive are to be implemented and the time-limit to be respected in that regard. There would be a failure to fulfil obligations only if it were known from the outset which method may and must be applied and from which date. According to the Republic of Lithuania, if it had been clearly established that Member States are free to apply the ‘pull’ method which is simpler from a technical point of view, it could have made use of that option, which would have saved a considerable amount of time. Furthermore, points 4 and 13 of Recommendation 2003/558 should be interpreted as meaning that the aims of the Universal Service Directive are not achieved in an effective manner by employing the ‘pull’ method and therefore it is necessary to introduce the ‘push’ method as widely as possible. Since extra time was necessary in order to implement this method, the Commission provided for an additional period in the recommendation. Findings of the Court It must be recalled that, under Article 26(3) of the Universal Service Directive, Member States are to ensure that undertakings which operate public telephone networks make caller location information available to authorities handling emergencies, to the extent technically feasible, for all calls to the single European emergency call number ‘112’. As is clear from the 36th recital in the preamble to the Universal Service Directive, that provision aims to improve the level of protection and the security of users of ‘112’ services and assist the emergency services in the discharge of their duties. It follows from the wording and the aim of the provision that it imposes on Member States, subject to technical feasibility, an obligation to achieve a result which is not limited to putting in place an appropriate regulatory framework, but which requires that the location information for all callers to the ‘112’ be actually transmitted to the emergency services. In this case, the Republic of Lithuania does not deny that when the period prescribed in the reasoned opinion expired, that information was not transmitted in cases where the call came from a mobile telephone. First, the Republic of Lithuania’s argument that the Commission’s complaint is not formulated in an appropriate manner since it has adopted all the legal, technical and organisational measures necessary to transpose Article 26(3) of the Universal Service Directive, cannot be accepted. It is clear from the formulation and the reasoning of that complaint that the Commission does not criticise the Republic of Lithuania for having incorrectly or insufficiently transposed that provision, but for not being able to ensure in practice that the information at issue is actually made available to the emergency services. Second, as regards the requirement of technical feasibility which accompanies the obligation imposed on the Member States by Article 26(3) of the Universal Service Directive, it must be held that, according to the information provided by the Republic of Lithuania, the failure to transmit information on the location of calls from the public mobile telephone networks is due to the fact that the operators of those networks do not have the necessary technical equipment, which would require substantial investment. It has been explained in that regard that after an initial disagreement between the operators and the Lithuanian authorities concerning the financing of the costs of such investment the legislature amended Article 65(4) of the Law on electronic communications with effect from 1 September 2007, so as to provide that from now on operators are to provide the information at issue free of charge to the Joint Emergency Services Centre and that the costs of acquiring, installing, adapting, refurbishing and operating the equipment necessary for that purpose are to be reimbursed from public funds. It follows from that evidence, without there being any need to examine the agreement concluded on 4 December 2006 between the Joint Emergency Services Centre and the providers of public mobile telephone network services, the interpretation of which is a matter of dispute between the parties, that the reason for the failure to transmit information on the location of calls from those networks does not arise from technical characteristics of those networks, which would prevent the transmission of that information, but from the lack of the investment required in order to acquire or adapt the equipment so as to allow that transmission. As the Commission rightly stated, the failure to acquire or adapt the equipment necessary cannot be regarded as a lack of technical feasibility within the meaning of Article 26(3) of the Universal Service Directive. Lastly, as regards the arguments put forward by the Republic of Lithuania regarding the method to be employed in order to transmit location information on callers to the ‘112’ number, it must be held, first of all, that Article 26(3) of the Universal Service Directive does not contain any information in that regard and therefore leaves the Member States to decide the manner in which they wish to actually ensure that that information is transmitted. In point 4, Recommendation 2003/558 mentions two methods. The first method, called the ‘push’ method consists in the automatic transmission of that information by the operators of telephone networks, while according to the second method, the ‘pull’ method, that information is provided solely at the request of public safety answering points. Although it follows from the wording of point 4 and the 10th recital in the preamble to Recommendation 2003/558 that the Commission regards the application of the first method to be the most effective and recommends that the Member States impose it, at least after an intermediate period, on public telephone networks operating on their territory, it is equally clear that that recommendation, in the light of its non-binding nature, cannot require the Member States to use a specific method in order to implement Article 26(3) of the Universal Service Directive. Not only is the non-binding nature of Recommendation 2003/558 clear from the fifth paragraph of Article 249 EC, but it is also explicitly confirmed by Article 19 of the Framework Directive on the basis of which the recommendation was adopted. It is clear from Article 19(1) that the national regulatory authorities may choose not to follow a recommendation adopted by the Commission on the basis of the latter provision, on condition that they inform the Commission thereof and communicate to the Commission the reasoning for their position. Although the Member States are therefore free to chose the method to be used by the operators of public telephone networks in order to transmit the location information of callers to the ‘112’ number, they are however bound by the clear and precise obligation to achieve a result laid down in Article 26(3) of the Universal Service Directive, which requires them to ensure that that information is made available to the emergency services. In particular, a Member State cannot justify any delay in the implementation of that obligation by the fact that it has decided to put in place the ‘push’ method based on the automatic transmission of location information. In that connection it must be held that, contrary to the Republic of Lithuania’s assertions, Recommendation 2003/558 does not give extra time to Member States which have opted for the ‘push’ method. Not only does the Commission lack powers to legitimately extend the binding time-limit allowed to Member States for compliance with Article 26(3) of the Universal Service Directive, but it also follows from the wording of point 4 of that recommendation that it by no means intends to provide for exemption from compliance with that time-limit. Although point 4 mentions the possibility of implementing the ‘push’ method only after an intermediate period, it explains at the same time that during that period the information on location must at least be provided at the request of the emergency services, that is according to the ‘pull’ method. Lastly, as to the alleged uncertainties concerning the method and the period in which to implement the obligation laid down in Article 26(3) of the Universal Service Directive, it must be held that that provision and Recommendation 2003/558 do not give rise to any objective doubt in that respect. In those circumstances, and taking account of the fact in particular that the Republic of Lithuania itself explained in its defence that Recommendation 2003/558 is not binding on the Member States, it cannot reasonably argue that its delay in effectively implementing Article 26(3) of the Universal Service Directive is justified by a misunderstanding as to its obligations. In light of the foregoing, it must be held that, by not ensuring in practice that authorities handling emergencies are, to the extent technically feasible, given caller location information for all callers to the single European emergency call number ‘112’ when public telephone networks are used, the Republic of Lithuania has failed to fulfil its obligations under Article 26(3) of the Universal Services Directive. Costs Under Article 69(2) of the Rules of Procedure, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs if they have been applied for in the successful party’s pleadings. Since the Commission has applied for costs to be awarded against the Republic of Lithuania and the latter has been unsuccessful, it must be ordered to pay the costs. On those grounds, the Court (Second Chamber) hereby: 1. Declares that, by not ensuring in practice that authorities handling emergencies are, to the extent technically feasible, given caller location information for all callers to the single European emergency call number ‘112’ when public telephone networks are used, the Republic of Lithuania has failed to fulfil its obligations under Article 26(3) of Directive 2002/22/EC of the European Parliament and of the Council of 7 March 2002 on universal service and users’ rights relating to electronic communications networks and services; 2. Orders the Republic of Lithuania to pay the costs. [Signatures] * Language of the case: Lithuanian.

62006CJ0076

fi

Britannia Alloys & Chemicals Ltd (jäljempänä Britannia) vaatii valituksessaan yhtäältä Euroopan yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen asiassa T‑33/02, Britannia Alloys & Chemicals vastaan komissio, 29.11.2005 antaman tuomion (Kok. 2005, s. II‑4973; jäljempänä valituksenalainen tuomio) kumoamista; tällä tuomiolla ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin hylkäsi kanteen, jonka valittaja oli nostanut EY:n perustamissopimuksen 81 artiklan ja ETA-sopimuksen 53 artiklan soveltamisesta (Asia COMP/E‑1/37.027 – Sinkkifosfaatti) 11.12.2001 tehdystä komission päätöksestä 2003/437/EY (EUVL 2003, L 153, s. 1; jäljempänä riidanalainen päätös); toisaalta se vaatii tämän päätöksen 3 artiklan kumoamista sitä koskevin osin. Asiaa koskevat oikeussäännöt Asetus N:o 17 6.2.1962 annetun neuvoston asetuksen N:o 17 (perustamissopimuksen [81] ja [82] artiklan ensimmäinen täytäntöönpanoasetus, EYVL 1962, 13, s. 204) 15 artiklassa säädetään seuraavaa: ”1.      Komissio voi päätöksellään määrätä yrityksille tai yritysten yhteenliittymille vähintään 100 ja enintään 5 000 laskentayksikön sakon, jos ne tahallaan tai tuottamuksesta: – – b)      antavat virheellisiä tietoja vastatessaan 11 artiklan 3 tai 5 kohdan – – nojalla tehtyyn tietojensaantipyyntöön – – 2.      Komissio voi päätöksellään määrätä yrityksille tai yritysten yhteenliittymille sakon, joka on vähintään 1 000 ja enintään 1 000 000 laskentayksikköä taikka tätä suurempi mutta enintään 10 prosenttia kunkin rikkomukseen osallisen yrityksen edellisen tilikauden liikevaihdosta, jos ne tahallaan tai tuottamuksesta: a)      rikkovat perustamissopimuksen [81] artiklan 1 kohtaa tai [82] artiklaa – – – – Sakon suuruutta määrättäessä on otettava huomioon rikkomuksen vakavuuden lisäksi sen kesto. – –” Suuntaviivat Komission tiedonannon, jonka otsikko on ”Suuntaviivat asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ja EHTY:n perustamissopimuksen 65 artiklan 5 kohdan mukaisesti määrättävien sakkojen laskennassa” (EYVL 1998, C 9, s. 3; jäljempänä suuntaviivat), johdanto-osassa todetaan seuraavaa: ”– – suuntaviivoissa esitettyjen periaatteiden tarkoituksena on varmistaa komission päätösten avoimuus ja objektiivisuus suhteessa yrityksiin kuin myös yhteisöjen tuomioistuimeen; samalla vahvistetaan lainsäätäjän komissiolle jättämä liikkumavara harkintavallalle, jonka perusteella komissio voi määrätä sakoksi enintään 10 prosenttia yrityksen kokonaisliikevaihdosta. Tätä liikkumavaraa on kuitenkin sovellettava yhtenäisen ja syrjimättömän politiikan linjan mukaisesti, joka vastaa kilpailusääntöjen rikkomisen estämiselle asetettuja tavoitteita. Sakon uusi laskutapa perustuu tästedes jäljempänä esitettyyn kaavaan, joka pohjautuu perusmäärään, jota korotetaan raskauttavien olosuhteiden perusteella ja alennetaan lieventävien olosuhteiden perusteella.” Tosiseikat Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on esittänyt sen ratkaistavaksi jätetyn riita-asian tosiseikat valituksenalaisen tuomion 1–10 kohdassa seuraavasti: ”1      Britannia – – on Englannin oikeuden mukaan perustettu yhtiö, joka on Australian oikeuden mukaan perustetun M. I. M. Holdings Ltd ‑yhtiön (jäljempänä MIM) tytäryhtiö. Pasminco Europe (ISC Alloys) Ltd myi lokakuussa 1993 toimintansa sinkkisektorilla MIM:lle, joka siirsi nämä toiminnat Britannialle. Tämä yritys tuotti ja myi sinkkipohjaisia tuotteita, mukaan lukien sinkkifosfaattia. Vuoden 1997 maaliskuussa Trident Alloys Ltd (jäljempänä Trident), joka on Britannian johdon perustama itsenäinen yhtiö, osti edelleen Britannian toiminnat sinkkialalla 14 359 072 Englannin punnalla (GBP). Britannia on edelleen olemassa MIM:n tytäryhtiönä, mutta se on lopettanut kaiken liiketoimintansa, eikä sillä siis enää ole liikevaihtoa. 2      Vaikka sinkkien ortofosfaattien kemialliset kaavat voivat vaihdella vähäisessä määrin, ne muodostavat yhtenäisen kemiallisen tuotteen, jonka lajinimike on ’sinkkifosfaatit’. Sinkkifosfaattia, jota saadaan sinkkioksidista ja fosforihaposta, käytetään usein maaliteollisuudessa ruosteenestomineraalipigmenttinä. Siitä myydään markkinoilla joko vakiolaatuisena fosfaattina taikka muunnettuna tai ’aktivoituna’ sinkkifosfaattina. 3      Vuonna 2001 suurin osa sinkkifosfaatin maailmanmarkkinoista oli seuraavien viiden eurooppalaisen tuottajan hallussa: Dr. Hans Heubach GmbH & Co. KG (jäljempänä Heubach), James M. Brown Ltd (jäljempänä James Brown), Société Nouvelle des Couleurs Zinciques SA (jäljempänä SNCZ), Trident Alloys Ltd (aikaisemmin Britannia) ja Union Pigments AS (aikaisemmin Waardals AS) (jäljempänä Union Pigments). 4      Komissio teki 13.5. ja 14.5.1998 samanaikaisia yllätystarkastuksia Heubachin, SNCZ:n ja Tridentin tiloissa – – asetuksen N:o 17 – – 14 artiklan 2 kohdan nojalla. – – 5      Komissio teki – – 11.12.2001 riidanalaisen päätöksen – –. Tämän tuomion antamiseksi huomioon otettu päätös on se, joka on annettu tiedoksi kyseessä oleville yrityksille ja joka on kannekirjelmän liitteenä – –. 6      Komissio toteaa riidanalaisessa päätöksessä, että Britannian (Trident 15.3.1997 lähtien), Heubachin, James Brownin, SNCZ:n ja Union Pigmentsin yhdistävä kartelli on ollut olemassa 24.3.1994 ja 13.5.1998 välisenä aikana. Kartelli on rajoittunut vakiolaatuiseen sinkkifosfaattiin. Ensinnäkin kartelliin osallistujat ovat tehneet markkinoiden jakamista koskevan sopimuksen tuottajien myyntikiintiöiden avulla. Toiseksi ne ovat vahvistaneet ’perushinnat’ tai ’suositushinnat’ kussakin kokouksessa ja ne ovat yleisesti noudattaneet niitä. Kolmanneksi asiakkaat oli tietyssä määrin jaettu. 7      Riidanalaisen päätöksen päätösosa kuuluu seuraavasti: ’1 artikla Britannia – – , Heubach – – , James – – Brown – – , [SNCZ], Trident – – ja [Union Pigments] ovat rikkoneet EY:n perustamissopimuksen 81 artiklan 1 kohdan ja ETA-sopimuksen 53 artiklan 1 kohdan määräyksiä osallistumalla jatkuvaan sopimukseen ja/tai yhdenmukaistettuun menettelytapaan sinkkifosfaattialalla. Rikkomisen kesto on seuraava: – – b)      Britannia[n] – – tapauksessa: 24 päivästä maaliskuuta 1994 15 päivään maaliskuuta 1997; – – 3 artikla Edellä 1 artiklassa mainitusta rikkomisesta määrätään seuraavat sakot: a)      Britannia – – : 3,37 miljoonaa euroa, b)      – – Heubach – – : 3,78 miljoonaa euroa, c)      James – – Brown – – : 940 000 euroa, d)      [SNCZ]: 1,53 miljoonaa euroa, e)      Trident [– –]: 1,98 miljoonaa euroa, f)      [Union Pigments]: 350 000 euroa. – –’ 8      Sakkojen määrän laskemiseksi komissio otti käyttöön – –suuntaviivoissa – – esitetyn menetelmän sekä sakkojen määräämättä jättämisestä tai lieventämisestä kartelleja koskevissa asioissa 18 päivänä heinäkuuta 1996 annetun tiedonannon (EYVL 1996, C 207, s. 4; jäljempänä yhteistyöstä annettu tiedonanto). 9      Komissio katsoi ensinnäkin, että kantajalle sopiva sakkojen perusmäärä on 3,75 miljoonaa euroa (riidanalaisen päätöksen 313 perustelukappale). Tämän jälkeen se muistutti enimmäismäärästä, jota asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan mukaan kullekin kyseiselle yritykselle asetettava sakko ei saa ylittää. Määrätäkseen tässä säännöksessä säädetyn 10 prosentin enimmäismäärän edellisen tilikauden liikevaihdosta komissio otti kantajan osalta ’huomioon sen maailmanlaajuisen liikevaihdon 30 päivänä kesäkuuta 1996 päättyneeltä tilivuodelta. Kyseinen luku on viimeisin saatavilla oleva luku, joka koskee normaalin taloudellisen toiminnan vuotta’ (345 perustelukappale). Koska tämä liikevaihto oli 55,7 miljoonaa euroa (50 perustelukappale), sakon enimmäismääräksi vahvistettiin noin 5,5 miljoonaa euroa. Koska sakon määrä ennen yhteistyöstä annetun tiedonannon soveltamista oli tätä rajaa alhaisempi, komissio ei lieventänyt sitä tällä perusteella. 10      Lopuksi komissio myönsi kantajalle yhteistyöstä annetun tiedonannon mukaisesti 10 prosentin lievennyksen sakosta (366 perustelukappale). Kantajalle asetetun sakon lopullinen määrä oli siten 3,37 miljoonaa euroa (370 perustelukappale).” Oikeudenkäyntimenettely ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimessa ja valituksenalainen tuomio Britannia nosti ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimeen 21.2.2002 toimittamallaan kannekirjelmällä kanteen riidanalaisen päätöksen osittaiseksi kumoamiseksi ja toissijaisesti tällä päätöksellä määrätyn sakon määrän lieventämiseksi. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin hylkäsi kanteen valituksenalaisella tuomiolla. Asianosaisten vaatimukset Britannia vaatii valituksellaan, että yhteisöjen tuomioistuin –        kumoaa valituksenalaisen tuomion siltä osin kuin siinä hylätään sen nostama kanne –        kumoaa mainitun riidanalaisen päätöksen 3 artiklan sitä koskevin osin –        toissijaisesti muuttaa tätä 3 artiklaa valittajaa koskevin osin siten, että se kumoaa valittajalle määrätyn sakon tai lieventää sitä merkittävästi –        tai ainakin palauttaa asian ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimeen, jotta tämä ratkaisee sen yhteisöjen tuomioistuimen oikeuskysymyksistä antaman tuomion mukaisesti –        joka tapauksessa velvoittaa komission vastaamaan omista oikeudenkäyntikuluistaan sekä korvaamaan Britannialle sekä asian käsittelystä ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimessa että valituksesta aiheutuneet oikeudenkäyntikulut. Komissio vaatii, että yhteisöjen tuomioistuin –        jättää valituksen osittain tutkimatta tai toissijaisesti hylkää sen perusteettomana –        velvoittaa valittajan korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Valitus Britannia esittää vaatimustensa tueksi lähtökohtaisesti kolme valitusperustetta, jotka koskevat asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan rikkomista, yhdenvertaisen kohtelun periaatteen loukkaamista ja oikeusvarmuuden periaatteen loukkaamista. Ensimmäinen valitusperuste, joka koskee asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan rikkomista Asianosaisten lausumat Ensimmäisellä valitusperusteellaan Britannia väittää, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on tehnyt oikeudellisen virheen, kun se on katsonut, että komissio on sakon määrän määrätessään soveltanut oikein liikevaihdosta laskettavan 10 prosentin enimmäismäärää tämän yhtiön 30.6.1996 päättyneen tilikauden kokonaisliikevaihtoon sen sijaan, että se olisi laskenut tämän enimmäismäärän riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneen tilikauden liikevaihdosta. Britannia väittää, että koska sillä ei ollut ollut liikevaihtoa riidanalaisen päätöksen tekemistä välittömästi edeltäneellä tilikaudella, komissio sai määrätä sille vain sellaisen sakon, joka on vähintään 1 000 ja enintään 1 000 000 euroa. Näin ollen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on tehnyt oikeudellisen virheen katsoessaan, että komissio ei ollut velvollinen tukeutumaan 30.6.2001 päättyneen tilikauden liikevaihtoon. Britannia korostaa, että asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisessä alakohdassa olevalla ilmaisulla ”edellinen” tarkoitetaan sakon määräämisestä tehtyä päätöstä edeltänyttä viimeisintä täyttä 12 kuukauden tilikautta. Se väittää, että asetuksen N:o 17 mainitussa säännöksessä säädetyn liikevaihdosta laskettavan enimmäismäärän tavoite edellyttää, että tätä enimmäismäärää sovelletaan tilikauteen, joka kuvastaa kyseessä olevan yrityksen taloudellista merkitystä sinä päivänä, jona komissio tekee päätöksensä. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on kuitenkin katsonut, että jos yritys ei ole harjoittanut taloudellista toimintaa tällaista päätöstä edeltäneen tilikauden aikana, tämän kauden liikevaihto ei anna mitään viitettä tämän yrityksen merkityksestä eikä se siten voi toimia perustana sakon määrän vahvistamiselle. Britannia katsoo, että sen tarkistettuihin tileihin sisältyvät tiedot riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneestä tilikaudesta kuvastavat sen taloudellista tilannetta päivänä, jona sille on määrätty sakko, eli silloin sen liikevaihto oli nolla. Sen mukaan komissio ei siis voinut käyttää sakon määrän määräämiseen tilikautta, jonka aikana tämän yhtiön taloudellinen toiminta oli merkittävämpää. Komissio väittää, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen päätelmät perustuvat asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan tavoitteen mukaisella tavalla siihen lähtökohtaan, että liikevaihdosta laskettavaa enimmäismäärää voidaan soveltaa vain, jos yrityksellä on ollut tällaista liikevaihtoa tilikautena, joka edelsi päätöstä, jolla hallinnollinen menettely lopetettiin. Komission mukaan ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on katsonut perustellusti, että kyseinen enimmäismäärä ei ollut sovellettavissa sen vuoksi, että tällä viimeisellä tilikaudella ei ollut ollut liikevaihtoa, ja että 10 prosentin enimmäismäärän tarkoituksena on kuvastaa kyseessä olevan yrityksen taloudellista kapasiteettia, se on sovellettavissa silloin, kun on olemassa liikevaihto, johon se voidaan liittää. Komissio täsmentää, että 10 prosentin enimmäismäärän soveltamisen ennakkoedellytyksenä on liikevaihdon olemassaolo. Jos lopullisen päätöksen tekemistä edeltäneeltä tilikaudelta puuttuu tällainen liikevaihto, on määrättävän sakon määrän arvioimiseksi välttämätöntä löytää muita indikaattoreita. Komissio lisää, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi siitä, onko nollan suuruinen liikevaihto pätevä osoitus Britannian taloudellisesta tilanteesta, koskee tosiseikkaa, jota ei voida tutkia uudelleen valituksen yhteydessä. Yhteisöjen tuomioistuimen arviointi asiasta Ensimmäisellä valitusperusteellaan valittaja väittää, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on tehnyt asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisen alakohdan ilmaisun ”edellinen tilikausi” tulkintaa koskevan oikeudellisen virheen. Asianosaiset ovat siis yhteisöjen tuomioistuimessa eri mieltä siitä, millä tavalla komission on määritettävä ”edellinen tilikausi” tapauksissa, joissa kyseessä olevan yhtiön taloudellinen tilanne on muuttunut merkittävästi aikana, joka sijoittuu rikkomiseen syyllistymisen ja sakon määräämistä koskevan komission päätöksen tekemisen väliin. Mainitun käsitteen osalta on todettava, että vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan yhteisön oikeuden säännöksen tai määräyksen tulkitsemisessa on otettava huomioon paitsi sen sanamuoto myös asiayhteys ja sillä lainsäädännöllä tavoitellut päämäärät, jonka osa tämä säännös tai määräys on (ks. asia C‑17/03, VEMW ym., tuomio 7.6.2005, Kok. 2005, s. I‑4983, 41 kohta ja asia C‑391/05, Jan De Nul, tuomio 1.3.2007, 20 kohta, ei vielä julkaistu oikeustapauskokoelmassa). Tältä osin on palautettava mieliin, että asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan tarkoituksena on antaa komissiolle valta määrätä sakkoja, jotta se voisi täyttää sille yhteisön oikeudessa annetun valvontatehtävän (ks. yhdistetyt asiat 100/80–103/80, Musique Diffusion française ym. v. komissio, tuomio 7.6.1983, Kok. 1983, s. 1825, Kok. Ep. VII, s. 133, 105 kohta). Tähän tehtävään kuuluu erityisesti lainvastaisen käyttäytymisen poistaminen sekä tällaisen käyttäytymisen toistumisen ehkäiseminen (ks. asia 41/69, ACF Chemiefarma v. komissio, tuomio 15.7.1970, Kok. 1970, s. 661, Kok. Ep. I, s. 455, 173 kohta). On lisättävä, että asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan toisen alakohdan mukaan komission on otettava huomioon kyseessä olevan rikkomuksen vakavuuden lisäksi sen kesto. Nämä tekijät huomioon ottaen yhteisöjen tuomioistuin on täsmentänyt, että asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisessä alakohdassa säädetyn liikevaihdosta laskettavan enimmäismäärän tarkoituksena on estää se, että komission määräämät sakot olisivat suhteettomia kyseessä olevan yrityksen kokoon nähden (em. yhdistetyt asiat Musique Diffusion française ym. v. komissio, tuomion 119 kohta). Edellä todetuista seikoista seuraa, että käsitteen ”edellinen tilikausi” määrittämiseksi komission on kussakin yksittäistapauksessa ja asiayhteyden sekä asetuksella N:o 17 käyttöön otetun seuraamusjärjestelmän tavoitteet huomioon ottaen arvioitava kyseessä olevalle yritykselle tavoiteltua vaikutusta erityisesti sen liikevaihdon perusteella, joka kuvastaa yrityksen tosiasiallista taloudellista tilannetta aikana, jona rikkomiseen on syyllistytty. Tällaisissa oikeudellisissa puitteissa ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on katsonut valituksenalaisen tuomion 38 ja 48 kohdassa, että sakon enimmäismäärän laskeminen edellyttää sen lisäksi, että komissiolla on tiedossaan päätöksen tekoajankohtaa edeltäneen viimeisen tilikauden liikevaihto, sitä, että nämä tiedot koskevat normaalin taloudellisen toiminnan täyttä tilikautta 12 kuukauden ajalta. Lisäksi ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on palauttanut mieliin valituksenalaisen tuomion 39 ja 49 kohdassa joukon erityistilanteita sen selittämiseksi, että komissiolla on oltava oikeus käyttää normaalin toiminnan täyden tilikauden liikevaihtoa asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan soveltamiseksi. Jos valittajan väitteet hyväksyttäisiin, se johtaisi asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisen alakohdan sellaiseen tulkintaan, jonka mukaan tapauksissa, joissa komission päätöksen tekemistä edeltäneenä tilikautena ei ole syntynyt lainkaan liikevaihtoa, komissiolla olisi velvollisuus soveltaa vain kyseisen alakohdan ensimmäistä osaa, koska tämän saman alakohdan toisessa osassa mainittuun enimmäismäärään ei ole liitettävissä liikevaihtoa. Tällaisessa tulkinnassa jätettäisiin kuitenkin ottamatta huomioon komissiolle mainitun 15 artiklan 2 kohdan nojalla kuuluvan toimivallan laajuuden lisäksi se, että tietyissä tilanteissa komission päätöksen tekemistä edeltäneen tilikauden liikevaihto ei anna mitään hyödyllistä tietoa kyseessä olevan yrityksen tosiasiallisesta taloudellisesta tilanteesta eikä sille määrättävän sakon asianmukaisesta tasosta. Näin ollen silloin, kun kyseessä olevalla yrityksellä ei ole ollut lainkaan liikevaihtoa komission päätöksen tekemistä edeltäneenä tilikautena, kuten nyt esillä olevassa asiassa, komissiolla on oikeus tukeutua toiseen tilikauteen, jotta se voi arvioida oikein tämän yrityksen taloudelliset resurssit ja varmistaa sakon riittävän varoittavan vaikutuksen. Kuten julkisasiamies on maininnut ratkaisuehdotuksensa 74 kohdassa ja kuten ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on perustellusti todennut valituksenalaisen tuomion 40 kohdassa, sakon enimmäismäärän määrittäminen ei ole pelkkä valintakysymys asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisessä alakohdassa säädettyjen kahden mahdollisuuden eli miljoonan euron enimmäissakon ja kyseessä olevan yrityksen liikevaihdon perusteella vahvistetun enimmäismäärän välillä. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin ei siis ole tehnyt mitään oikeudellista virhettä katsoessaan, että komissio voi asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisen alakohdan nojalla ottaa huomioon riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneen viimeisen täyden tilikauden eli 30.6.1996 päättyneen tilikauden. Näin ollen Britannian valituksensa tueksi esittämä ensimmäinen peruste on hylättävä. Toinen valitusperuste, joka koskee yhdenvertaisen kohtelun periaatteen loukkaamista Tässä valitusperusteessa on kaksi osaa. Toisen valitusperusteen ensimmäinen osa –       Asianosaisten lausumat Toisen valitusperusteensa ensimmäisellä osalla Britannia väittää, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on loukannut yhdenvertaisen kohtelun periaatetta hylätessään kanteen, vaikka riidanalaisessa päätöksessä 10 prosentin enimmäismäärää sovelletaan viimeiseen sellaiseen tilikauteen, jonka aikana tällä yhtiöllä on ollut komission mielestä ”normaalia taloudellista toimintaa”, ja vaikka muiden kartelliin osallistuneiden yritysten tapauksessa huomioon on otettu tämän päätöksen tekemistä edeltänyt tilikausi. Britannia väittää, että enimmäismäärän soveltaminen muun tilikauden liikevaihtoon kuin riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneen tilikauden liikevaihtoon merkitsee sitä, että sen taloudellinen tilanne tämän päätöksen tekopäivänä on jätetty ottamatta huomioon. Komission olisi pitänyt yhdenvertaisen kohtelun periaatteen noudattamisen takaamiseksi soveltaa asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisessä alakohdassa säädettyä enimmäismäärää mainitun päätöksen tekemistä edeltäneeseen tilikauteen kaikkien kyseessä olevien yritysten osalta. Britannia katsoo, että toisin kuin ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin arvioi, sen nollan suuruinen liikevaihto mainittuna tilikautena heijastaa täsmälleen sen taloudellista tilannetta aikana, jona se on syyllistynyt rikkomiseen. Komissio toteaa, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on katsonut, että valittajan tilanne oli erilainen kuin kahden muun kartelliin osallistuneen yrityksen tilanne, koska asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisessä alakohdassa säädetty 10 prosentin enimmäismäärä oli sovellettavissa näihin yrityksiin. Viimeksi mainituilla oli liikevaihtoa riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneenä tilikautena, ja tämä liikevaihto oli luotettava osoitus niiden taloudellisesta tilanteesta. Komissio korostaa, että valittaja ei väitä olleensa samassa tilanteessa kuin kyseiset yritykset, vaan pelkästään, että sen nollan suuruinen liikevaihto kyseisenä tilikautena heijasti täsmällisellä tavalla sen taloudellista tilannetta kyseisenä aikana. Tällainen väite saattaisi kuitenkin ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen suorittaman tosiseikkojen toteamisen kyseenalaiseksi. –       Yhteisöjen tuomioistuimen arviointi asiasta Vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan yhdenvertaisen kohtelun periaatetta loukataan ainoastaan, jos toisiinsa rinnastettavia tapauksia kohdellaan eri tavalla tai jos erilaisia tapauksia kohdellaan samalla tavalla, ellei tällainen kohtelu ole objektiivisesti perusteltua (ks. asia C‑344/04, IATA ja ELFAA, tuomio 10.1.2006, Kok. 2006, s. I‑403, 95 kohta). Nyt esillä olevassa asiassa on palautettava mieliin, että ne kaksi yritystä, joita Britannia tarkoittaa väitteillään, harjoittivat vielä kaupallista toimintaa kartellin kohteena olevilla markkinoilla, kun komissio teki riidanalaisen päätöksen. Komission oli siis mahdollista arvioida riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneen tilikauden liikevaihdon perusteella näiden yritysten taloudellisia resursseja ja määrittää niiden taloudellinen tilanne. Sitä vastoin tällainen arviointi ei ollut mahdollinen Britannian osalta. On selvää, että sen tilanne oli riidanalaisen päätöksen tekopäivänä täysin erilainen kuin kartelliin osallistuneiden kahden muun yrityksen tilanne. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on näin ollen perustellusti katsonut valituksenalaisen tuomion 61–63 kohdassa, että komissiolla oli oikeus kohdella valittajaa eri tavalla kuin mainittuja yrityksiä, koska viimeksi mainitut olivat edelleen toiminnassa ja niiden liikevaihto riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneenä tilikautena oli luotettava osoitus niiden taloudellisesta tilanteesta. On lisättävä, että asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan nojalla määrättävien sakkojen laskemisen yhteydessä kyseessä olevien yritysten eriytetty kohtelu on olennainen osa komissiolle tämän säännöksen perusteella kuuluvan toimivallan käyttämistä. Komissio voi harkintavaltansa rajoissa vahvistaa seuraamuksen tapauskohtaisesti kyseessä olevien yritysten menettelyn ja ominaispiirteiden perusteella taatakseen kussakin yksittäistapauksessa yhteisön kilpailusääntöjen täyden tehokkuuden (ks. vastaavasti asia C‑308/04 P, SGL Carbon v. komissio, tuomio 29.6.2006, Kok. 2006, s. I‑5977, 46 kohta oikeuskäytäntöviittauksineen). Toisen valitusperusteen ensimmäistä osaa ei siis voida hyväksyä. Toisen valitusperusteen toinen osa –       Asianosaisten lausumat Toisen valitusperusteensa toisessa osassa Britannia väittää, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on loukannut yhdenvertaisen kohtelun periaatetta hylätessään kanteen, vaikka riidanalainen päätös ei ole tähän verrattavia asioita koskevan aiemman hallinnollisen käytännön mukainen siltä osin kuin siinä vahvistetaan tilikausi, johon 10 prosentin enimmäismäärää sovelletaan. Britannia väittää, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen mukaan komissiolla oli oikeus poiketa aiemmasta alaa koskevasta käytännöstään, koska tämän yrityksen tilanne ei ollut verrattavissa tilanteeseen niissä muissa asioissa, joissa kyseessä oleville yrityksille määrättiin sakkoja. Britannia viittaa toisen valitusperusteensa toisen osan tueksi kolmenlaisiin tilanteisiin. Ensinnäkin se katsoo, että sen tilanne oli verrattavissa asioihin, joissa kartelliin osallistunut yritys oli siirtänyt toimintojaan toiselle kaupalliselle yksikölle ollen edelleen olemassa. Toiseksi Britannia katsoo, että sitä on syrjitty verrattuna toisiin yrityksiin, joiden liikevaihto on vähentynyt. Kolmanneksi Britannia väittää, että sitä ei ole kohdeltu samalla tavoin kuin perustamissopimuksen [81] artiklan mukaisesta menettelystä (IV/34.466 – Kreikan lauttaliikenne) 9.12.1998 tehdyn komission päätöksen 1999/271/EY (EYVL 1999, L 109, s. 24) kohteena ollutta yritystä. Viimeksi mainitusta kohdasta Britannia toteaa, että kyseinen yritys oli vetäytynyt markkinoilta ennen komission päätöksen tekemistä. Koska tämän yrityksen edellisen tilikauden liikevaihto ei ollut käytettävissä, komissio oli nojautunut asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisen alakohdan ensimmäiseen osaan ja määrännyt sille miljoonan euron sakon. Näin ollen Britannian tilanne ei saisi olla tämän yrityksen tilannetta epäedullisempi. Komissio katsoo, että kysymys siitä, oliko valittajan tilanne verrattavissa aikaisempien päätösten kohteina olleiden yritysten tilanteeseen vai ei, on tosiseikkoja koskeva kysymys, jonka ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on ratkaissut valituksenalaisessa tuomiossa ja jota yhteisöjen tuomioistuin ei näin ollen voi tutkia uudelleen valituksen yhteydessä. Toimintojen siirtoa koskevasta ensimmäisestä väitteestä komissio toteaa, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on katsonut, että valittajan tilanne ei ollut verrattavissa aikaisempien päätösten kohteina olleisiin muihin yrityksiin, koska toisin kuin nämä yritykset, Britannialla ei ollut ollut lainkaan liikevaihtoa riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneenä tilikautena. Siitä toisesta väitteestä, jonka mukaan Britanniaa ei ollut kohdeltu samalla tavoin kuin muita yrityksiä, joiden liikevaihto oli pienentynyt, komissio korostaa, että valittaja ei ollut missään vaiheessa esittänyt tätä väitettä ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimessa. Päätöstä 1999/271 koskevasta kolmannesta väitteestä komissio palauttaa mieliin, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on hylännyt sen. Komission aiempi päätöskäytäntö ei voi olla sakkojen vahvistamisen oikeudellinen kehys kilpailuoikeuden alalla, koska tämä kehys määritellään ainoastaan asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdassa. Näin ollen tämän säännöksen tulkinta aiemmassa asiassa tietyn yrityksen eduksi ei voi olla sellainen oikeudellinen seikka, josta johtuisi velvollisuus kohdella toista yritystä myöhemmässä asiassa samalla tavalla. –       Yhteisöjen tuomioistuimen arviointi asiasta On palautettava mieliin, että kuten tämän tuomion 44 kohdassa todetaan, kartelliin osallistuneille yrityksille määrättävien sakkojen laskemisen yhteydessä näiden yritysten eriytetty kohtelu on olennainen osa komissiolle tällä alalla kuuluvaa harkintavaltaa. Britannian esittämistä kahdesta ensimmäisestä väitteestä, joiden mukaan komissio on poikennut aiemmasta hallinnollisesta käytännöstään, on todettava, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on valituksenalaisen tuomion 61 kohdassa todennut, että valittajan tilanne ei ollut rinnastettavissa komission aiemmissa päätöksissä tarkoitettujen yritysten tilanteeseen, koska sillä ei ollut liikevaihtoa riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneeltä tilikaudelta. Tässä tilanteessa ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on perustellusti päätellyt mainitussa 61 kohdassa, että komissio kohteli perustellusti Britanniaa eri tavoin kuin mainittuja yrityksiä. Päätöstä 1999/271 koskevista valittajan väitteistä on todettava myös, että vaikka tässä päätöksessä tarkoitetun yrityksen tilanne onkin lähellä Britannian tilannetta, yhteisöjen tuomioistuimen vakiintuneesta oikeuskäytännöstä, johon viitataan asiassa C‑167/04 P, JCB Service vastaan komissio, 21.9.2006 annetun tuomion (Kok. 2006, s. I‑8935) 201 ja 205 kohdassa, ilmenee, että komission aiempi päätöskäytäntö ei ole sakkojen määrittämisen oikeudellinen kehys kilpailuoikeuden alalla ja että muita asioita koskevat päätökset ovat luonteeltaan vain viitteellisiä syrjinnän mahdollisen olemassaolon osalta, koska on epätodennäköistä, että niihin liittyvät olosuhteet, kuten markkinat, tuotteet, yritykset ja asianomaiset ajanjaksot, olisivat identtisiä. On lisättävä, että sellaiseen hallinnolliseen menettelyyn osallistuvat yritykset, jonka päätteeksi voidaan määrätä sakkoja yhteisön kilpailusääntöjen rikkomisesta, eivät voi saavuttaa perusteltua luottamusta siihen, ettei komissio ylitä aiemmin käytettyä sakkojen tasoa, eikä sakkojen laskentatapaan. Yhteisöjen tuomioistuin on täsmentänyt tältä osin erityisesti, että kyseisten yritysten on näin ollen otettava huomioon se mahdollisuus, että komissio päättää minä hetkenä hyvänsä korottaa sakkojen tasoa aiemmin soveltamastaan tasosta (ks. yhdistetyt asiat C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, Dansk Rørindustri ym. v. komissio, tuomio 28.6.2005, Kok. 2005, s. I‑5425, 228 ja 229 kohta). Kun otetaan huomioon kaikki edellä todetut seikat, ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin ei ole tehnyt oikeudellista virhettä katsoessaan, että komissio ei ole loukannut yhdenvertaisen kohtelun periaatetta vahvistaessaan tilikauden, johon 10 prosentin enimmäismäärää sovelletaan. Näin ollen toisen valitusperusteen toinen osa ei voi menestyä. Siten Britannian valituksensa tueksi esittämä toinen valitusperuste on hylättävä kokonaisuudessaan. Kolmas valitusperuste, joka koskee oikeusvarmuuden periaatteen loukkaamista Britannian valituksensa tueksi esittämä kolmas valitusperuste sisältää myös kaksi osaa. Kolmannen valitusperusteen ensimmäinen osa –       Asianosaisten lausumat Britannia väittää kolmannen valitusperusteensa ensimmäisessä osassa, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on loukannut oikeusvarmuuden periaatetta hylätessään kanteen, vaikka komissio on riidanalaisessa päätöksessä ottanut huomioon muun tilikauden kuin tämän päätöksen tekemistä edeltäneen tilikauden vahvistaakseen asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisessä alakohdassa säädetyn liikevaihdosta laskettavan enimmäismäärän. Tarkemmin sanottuna Britannia väittää, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on tehnyt oikeudellisen virheen katsoessaan, että se, että komissio on poikennut asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisen alakohdan sanamuodosta ja käyttänyt laskentaperusteena muuta kuin riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltänyttä tilikautta, ei olisi ristiriidassa oikeusvarmuuden periaatteen kanssa. Britannia väittää, ettei ollut ennakoitavissa, että komissio aikoisi käyttää laskentaperusteena muuta kuin mainittua tilikautta. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen lähestymistapa aiheuttaa Britannian mukaan merkittävää oikeudellista epävarmuutta, koska komission tutkimusten kohteena olevien yritysten on mahdotonta määrittää sakon enimmäismäärän määräämisen kannalta ratkaisevaa viitevuotta. Britannia lisää, että ainoa tapa taata yhtenäinen ja ennakoitavissa oleva hallinnollinen käytäntö on se, että sovelletaan asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisessä alakohdassa säädettyä enimmäismäärää komission päätöksen tekemistä edeltäneeseen tilikauteen kaikissa olosuhteissa, vaikka tällainen tulkinta johtaisikin siihen, että tässä säännöksessä säädettyä enimmäismäärää sovelletaan nollan suuruiseen liikevaihtoon. Komissio katsoo, että sen tulkinta asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan ensimmäisestä alakohdasta oli ennakoitavissa, koska tässä säännöksessä vahvistettua enimmäismäärää sovelletaan hallinnollisen vaiheen päättävää päätöstä edeltävän tilikauden liikevaihtoon ja koska valittajalla ei ollut liikevaihtoa tällaisena tilikautena. Komissio väittää, että sakkojen ennakoitavuuden käsite tarkoittaa sitä, että yritysten täytyy voida arvioida toimiensa seuraamukset ennalta. Nyt esillä olevassa asiassa silloin, kun valittaja päätti syyllistyä kilpailusääntöjen rikkomiseen, sen liikevaihto ei eronnut juurikaan siitä, jota käytettiin 10 prosentin enimmäismäärän laskemiseen, eli 55,7 miljoonaa euroa vuoden 1996 kesäkuun lopussa päättyneeltä tilikaudelta. Komissio päättelee tästä, että sinä aikana, jona Britannia oli syyllistynyt moitittuun rikkomiseen, se saattoi olettaa, että jos rikkominen olisi paljastunut ja siitä olisi rangaistu heti, sen olisi pitänyt maksaa noin 5,5 miljoonan euron suuruinen sakko. –       Yhteisöjen tuomioistuimen arviointi asiasta On todettava, että Britannia muotoilee väitteillään olennaisin osin uudelleen kaikki tämän valituksen ensimmäisen perusteen tueksi jo esittämänsä väitteet, jotka koskevat asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdan rikkomista. Koska tämän tuomion 32 kohdasta ilmenee, että ensimmäinen valitusperuste on perusteeton, valittajan kolmannen valitusperusteensa ensimmäisen osan tueksi esittämät väitteet ovat näin ollen myös perusteettomia. Kolmannen valitusperusteen ensimmäistä osaa ei siis voida hyväksyä. Kolmannen valitusperusteen toinen osa –       Asianosaisten lausumat Britannia väittää kolmannen valitusperusteensa toisessa osassa, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on tehnyt oikeudellisen virheen hylätessään kanteen, vaikka riidanalainen päätös loukkaa perusoikeuksia. Rikosoikeudellisten seuraamusten alalla oikeusvarmuus on perusoikeus, josta määrätään ihmisoikeuksien ja perusvapauksien suojaamiseksi tehdyn, Roomassa 4.11.1950 allekirjoitetun yleissopimuksen 7 artiklan 1 kappaleessa sekä Nizzassa 7.12.2000 julistetun Euroopan unionin perusoikeuskirjan (EYVL C 364, s. 1) 49 artiklan 1 kohdassa. Komissio väittää, että kolmannen valitusperusteen tämä osa on uusi, koska sitä ei ole esitetty ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimessa. Komissio lisää, että koska Britannian liikevaihto aikana, jona rikkomiseen oli syyllistytty, eli vuosina 1994–1997, oli noin 55 miljoonaa euroa, tämä yritys saattoi odottaa enintään 5,5 miljoonan euron suuruista sakkoa, jos kartelli paljastuisi. Koska Britannia ei voinut tietää riidanalaisen päätöksen tekemistä edeltäneen tilikauden liikevaihtoaan, se ei voi väittää, että se odotti tietyn suuruista sakkoa. –       Yhteisöjen tuomioistuimen arviointi asiasta On palautettava mieliin, että oikeusvarmuuden periaate edellyttää, että yhteisön oikeussäännöt ovat selviä ja täsmällisiä, jotta ne, joita asia koskee, tietäisivät, miten niiden tulee toimia niissä tilanteissa ja oikeudellisissa suhteissa, joihin yhteisön oikeusjärjestystä sovelletaan (ks. asia C‑63/93, Duff ym., tuomio 15.2.1996, Kok. 1996, s. I‑569, 20 kohta). Yhteisön kilpailusääntöjen osalta ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on valituksenalaisen tuomion 70 kohdassa palauttanut mieliin, että näiden sääntöjen täytäntöönpanoa koskevat säännökset, erityisesti asetus N:o 17 ja suuntaviivat, mahdollistavat sen, että yritykset voivat ennakoida varmuudella ne taloudelliset seuraamukset, jotka aiheutuvat mainittujen sääntöjen rikkomisesta. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on näin ollen katsonut perustellusti valituksenalaisen tuomion 73 kohdassa, että oikeusvarmuuden periaate ei antanut valittajalle takeita siitä, että sen sinkkialan liiketoimintojen lopettamisesta olisi seurauksena rikkomisesta määrättävien sakkojen välttäminen. Britannia pystyi täysin ennakoimaan, että sille määrättäisiin sakko, koska se kilpailusääntöjen rikkominen, johon se oli syyllistynyt, oli selvä, ja että tämä sakko määrättäisiin paitsi tämän rikkomisen vakavuuden ja keston perusteella, myös kyseisen yrityksen olosuhteiden perusteella. Britannia ei esitä mitään väitettä eikä mitään muuta seikkaa, joka voisi osoittaa, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen valituksenalaisen tuomion 73 kohdassa tekemä arviointi on oikeudellisesti virheellinen. Kun lisäksi otetaan huomioon komission harkintavalta alalla, kartelliin osallistunut yritys ei voi olla varma siitä sakon määrästä, jonka komissio voi sille määrätä asetuksen N:o 17 säännösten soveltamisen yhteydessä. Näin ollen se, että Britannia ei voinut ennalta tietää, mikä viitevuosi oli ratkaiseva sakon enimmäismäärän määräämiseksi, ei itsessään ole oikeusvarmuuden periaatteen loukkaamista. Kolmannen valitusperusteen toista osaa ei näin ollen voida hyväksyä. Siten Britannian valituksensa tueksi esittämä kolmas peruste on hylättävä. Edellä esitetystä seuraa, että valitus on hylättävä kokonaisuudessaan. Oikeudenkäyntikulut Yhteisöjen tuomioistuimen työjärjestyksen 69 artiklan 2 kohdan, jota työjärjestyksen 118 artiklan nojalla sovelletaan valituksen käsittelyyn, mukaan asianosainen, joka häviää asian, velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut, jos vastapuoli on sitä vaatinut. Koska komissio on vaatinut Britannian velvoittamista korvaamaan oikeudenkäyntikulut ja tämä on hävinnyt asian, se on velvoitettava korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Näillä perusteilla yhteisöjen tuomioistuin (neljäs jaosto) on ratkaissut asian seuraavasti: 1) Valitus hylätään. 2) Britannia Alloys & Chemicals Ltd velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Allekirjoitukset * Oikeudenkäyntikieli: englanti.

62009CJ0438

pl

Wniosek o wydanie orzeczenia w trybie prejudycjalnym dotyczy wykładni art. 17 ust. 2 i 6, art. 18 oraz art. 22 szóstej dyrektywy Rady 77/388/EWG z dnia 17 maja 1977 r. w sprawie harmonizacji ustawodawstw państw członkowskich w odniesieniu do podatków obrotowych – wspólny system podatku od wartości dodanej: ujednolicona podstawa wymiaru podatku (Dz.U. L 145, s. 1) w brzmieniu obowiązującym w okresie właściwym dla stanu faktycznego sprawy przed sądem krajowym (zwanej dalej „szóstą dyrektywą”). Wniosek ten został złożony w ramach sporu pomiędzy B.J. Dankowskim a Dyrektorem Izby Skarbowej w Łodzi dotyczącego ograniczeń prawa do odliczenia podatku od wartości dodanej (zwanego dalej „podatkiem VAT”). Ramy prawne Prawo Unii Zgodnie z art. 2 szóstej dyrektywy: „Opodatkowaniu podatkiem [VAT] podlega: 1)      dostawa towarów lub usług świadczona odpłatnie na terytorium kraju przez podatnika, który jako taki występuje [dostawa towarów lub świadczenie usług dokonywane odpłatnie na terytorium kraju przez podatnika działającego w takim charakterze]; […]”. Artykuł 4 tej dyrektywy stanowi: „1. »Podatnikiem« jest każda osoba wykonująca samodzielnie i niezależnie od miejsca zamieszkania [od jej miejsca] działalność gospodarczą określoną w ust. 2, bez względu na cel czy też rezultaty takiej działalności. 2.      Działalność gospodarcza określona w ust. 1 obejmuje wszelką działalność producentów, handlowców i osób świadczących usługi włącznie z górnictwem, działalnością rolniczą i wykonywaniem wolnych zawodów [lub zawodów podobnych] […]. […]”. Zgodnie z art. 17 szóstej dyrektywy: „1. Prawo do odliczenia powstaje w momencie, w którym odliczany podatek staje się wymagalny [Prawo do odliczenia powstaje z chwilą powstania obowiązku podatkowego]. 2.      O ile towary i usługi są używane do celów zawieranych transakcji [służą wykonywaniu czynności] podlegających opodatkowaniu, podatnik jest uprawniony do odliczenia od podatku, który zobowiązany jest zapłacić, następujących kwot: a)      należnego lub zapłaconego podatku od wartości dodanej od towarów lub usług dostarczonych lub, które mają być podatnikowi dostarczone przez innego podatnika [podlegającego zapłacie lub zapłaconego na terytorium kraju podatku VAT z tytułu towarów, które zostały mu dostarczone bądź będą mu dostarczone, oraz usług, które zostały na jego rzecz wykonane bądź zostaną na jego rzecz wykonane przez innego podatnika]; […] 6.      Przed upływem najwyżej czterech lat od daty wejścia w życie niniejszej dyrektywy Rada, stanowiąc jednogłośnie na wniosek Komisji, podejmie decyzję, które wydatki nie będą się kwalifikowały do odliczenia podatku [VAT]. Odliczenie podatku od wartości dodanej nie będzie w żadnym przypadku obejmowało wydatków niebędących wydatkami ściśle związanymi z działalnością gospodarczą, takich jak wydatki na artykuły luksusowe, rozrywkowe lub wydatki reprezentacyjne [wydatki na artykuły luksusowe, wydatki na cele rozrywkowe lub wydatki reprezentacyjne]. Do czasu wejścia w życie powyższych przepisów państwa członkowskie mogą zachować wyłączenia przewidziane w ich prawie krajowym w momencie wejścia w życie niniejszej dyrektywy. […]”. Artykuł 18 ust. 1 lit. a) szóstej dyrektywy stanowi: „W celu skorzystania z prawa do odliczenia podatnik musi spełnić następujące warunki: a)      w odniesieniu do odliczeń określonych w art. 17 ust. 2 lit. a) – posiadać fakturę, sporządzoną zgodnie z art. 22 ust. 3 […]”; Zgodnie z art. 22 ust. 1 tej dyrektywy: „a)      Każdy podatnik oświadcza, kiedy jego działalność jako podatnika rozpoczyna się, zmienia lub kończy. [Każdy podatnik zgłasza rozpoczęcie, zmianę i zakończenie swojej działalności podlegającej opodatkowaniu] […]. […] c)      Państwa członkowskie podejmują niezbędne środki w celu nadania indywidualnego numeru identyfikacji podatkowej: –        każdy podatnik, […] który na terytorium kraju dokonuje dostaw towarów lub usług dających mu prawo do odliczenia podatku naliczonego, innych niż dostawy towarów lub usług, od których podatek jest płacony wyłącznie przez klienta lub odbiorcę […] [każdemu podatnikowi (…), który dostarcza towary lub świadczy usługi wewnątrz kraju, w związku z którymi nabywa prawo do odliczenia, z wyłączeniem dostaw towarów lub świadczenia usług, z tytułu których zobowiązanym do zapłacenia podatku jest wyłącznie nabywca lub usługobiorca]”. Artykuł 22 ust. 3 szóstej dyrektywy stanowi: „a)      Podatnik zapewnia, aby faktura była wystawiana […] na […] usługi, jakie podatnik dostarczył lub wykonał dla innego podatnika […]. b)      Bez uszczerbku dla przepisów szczególnych przewidzianych w niniejszej dyrektywie w fakturach, do których mają zastosowanie przepisy […] lit. a), obowiązuje przedstawienie tylko następujących danych: –        data wystawienia, –        kolejny numer […], –        numer identyfikacji podatkowej VAT, określony w ust. 1 lit. c), pod jakim podatnik […] [świadczył] usługi, –        […] numer identyfikacji podatkowej VAT [klienta] określony w ust. 1 lit. c), pod jakim […] wykonano usługi [na jego rzecz], –        pełna nazwa (nazwisko) i adres podatnika i jego klienta; –        […] zakres i charakter wykonanych usług; –        data wykonania lub zakończenia […] [świadczenia] usług […], –        […]”. Artykuł 22 ust. 8 szóstej dyrektywy stanowi: „Państwa członkowskie mogą nałożyć inne zobowiązania, które uznają za niezbędne dla poprawnego poboru podatków i aby zapobiec oszustwom podatkowym […] Opcji przewidzianej [Uprawnienia przewidzianego] w akapicie pierwszym nie można wykorzystywać w celu nakładania dodatkowych obowiązków, wykraczających poza obowiązki ustanowione ust. 3”. Przepisy krajowe Zgodnie z art. 96 ustawy z dnia 11 marca 2004 r. o podatku od towarów i usług (zwanej dalej „ustawą o podatku VAT”) w brzmieniu obowiązującym w okresie właściwym dla stanu faktycznego sprawy przed sądem krajowym podatnicy zobowiązani są, przed dniem rozpoczęcia swej działalności, złożyć właściwemu organowi podatkowemu zgłoszenie rejestracyjne. Artykuł 88 ust. 3a pkt 1 lit. a) ustawy o podatku VAT stanowi, że faktury nie stanowią podstawy do obniżenia podatku należnego oraz zwrotu różnicy podatku lub zwrotu podatku naliczonego w wypadku, gdy sprzedaż została udokumentowana fakturami wystawionymi przez podmiot nieistniejący lub nieuprawniony do wystawiania faktur. Zgodnie z jednym z wydanych przez Ministra Finansów rozporządzeń wykonawczych do ustawy o podatku VAT, podatnicy zarejestrowani jako czynni podatnicy VAT, posiadający numer identyfikacji podatkowej, wystawiają faktury oznaczone wyrazami „FAKTURA VAT”. Paragraf 48 ust. 4 pkt 1 lit. a) tego rozporządzenia stanowi, że w wypadku gdy sprzedaż towarów lub świadczenie usług zostały udokumentowane fakturami wystawionymi przez podmiot nieistniejący lub nieuprawniony do wystawiania faktur, faktury te nie stanowią podstawy do obniżenia podatku należnego oraz zwrotu różnicy podatku lub zwrotu podatku naliczonego. Postępowanie przed sądami krajowymi i pytania prejudycjalne B.J. Dankowski, skarżący przed sądem krajowym, prowadzi przedsiębiorstwo Dan‑Trak. W okresie od 2004 r. do 2006 r. M. Płacek, prowadzący przedsiębiorstwo Artem‑Studio, wykonywał na rzecz skarżącego podlegające opodatkowaniu usługi marketingowe. M. Płacek nie dopełnił obowiązku rejestracji jako podatnik podatku od towarów i usług ani nie rozliczył tego podatku, mimo że wystawiał faktury dokumentujące wykonanie przez niego usług ze wskazaniem podatku należnego. Dyrektor Izby Skarbowej w Łodzi decyzją z dnia 23 marca 2007 r. stwierdził, że B.J. Dankowskiemu nie przysługiwało prawo do odliczenia należnego podatku VAT ujętego w fakturach wystawionych przez M. Płacka, nie kwestionuje jednak rzeczywistego wykonania tych usług. W uzasadnieniu decyzji podniesiono, że wystawca spornych faktur nie był zarejestrowanym podatnikiem podatku VAT, a w konsekwencji braku spełnienia obowiązku rejestracyjnego wymaganego na podstawie właściwych przepisów krajowych faktury wystawione przez ten podmiot nie stanowią podstawy do odliczenia podatku naliczonego. Na wskazaną decyzję B.J. Dankowski wniósł skargę do Wojewódzkiego Sądu Administracyjnego w Łodzi. W uzasadnieniu skargi podniósł między innymi, że rejestracja podmiotu jako podatnika VAT jest tylko czynnością techniczną i nie może mieć wpływu na prawo do odliczenia podatku naliczonego. Wyrokiem z dnia 4 grudnia 2007 r. Wojewódzki Sąd Administracyjny w Łodzi oddalił skargę. W skardze kasacyjnej wniesionej do Naczelnego Sądu Administracyjnego B.J. Dankowski zaskarżonemu wyrokowi zarzucił między innymi niezgodne z prawem Unii zastosowanie przepisów polskiego prawa podatkowego oraz błędną wykładnię art. 17 ust. 6 szóstej dyrektywy. W tych okolicznościach Naczelny Sąd Administracyjny postanowił zawiesić postępowanie i zwrócić się do Trybunału z następującymi pytaniami prejudycjalnymi: „1)      Czy zasady […] systemu [podatku] VAT, w szczególności art. 17 ust. 6 szóstej dyrektywy […], nie sprzeciwiają się ustawodawstwu państwa członkowskiego, zgodnie z którym podatnik nie nabywa prawa do odliczenia podatku naliczonego wynikającego z faktury VAT wystawionej przez podmiot niezarejestrowany w ewidencji podatników podatku od towarów i usług? 2)      Czy dla odpowiedzi na pytanie pierwsze istotne jest, że: a)     nie ma wątpliwości, że transakcje wykazane w fakturze VAT podlegają opodatkowaniu podatkiem VAT oraz że rzeczywiście zostały dokonane; b)     faktura zawierała wszystkie dane, wymagane zgodnie z ustawodawstwem wspólnotowym; c)     ograniczenie prawa podatnika do odliczenia podatku naliczonego wynikającego z faktury wystawionej przez podmiot niezarejestrowany funkcjonowało w porządku krajowym przed dniem przystąpienia Rzeczypospolitej Polskiej do Wspólnoty? 3)      Czy odpowiedź na pytanie pierwsze uzależniona jest od spełnienia dodatkowych kryteriów (np. udowodnienia, że podatnik działał w dobrej wierze)?”. W przedmiocie pytań prejudycjalnych Zadane przez sąd krajowy trzy pytania prejudycjalne, które należy zbadać łącznie, zmierzają w istocie do ustalenia, czy w okolicznościach faktycznych sprawy przed sądem krajowym oraz zważywszy na brzmienie art. 18 ust. 1 lit. a) oraz art. 22 ust. 3 lit. b) szóstej dyrektywy podatnikowi przysługuje prawo do odliczenia naliczonego podatku VAT zapłaconego z tytułu nabycia usług wykonanych przez innego podatnika, który nie jest zarejestrowany jako podatnik VAT, a w wypadku odpowiedzi twierdzącej – czy art. 17 ust. 6 tej dyrektywy sprzeciwia się przepisom krajowym, które wyłączają prawo do odliczenia w sytuacji, gdy usługi zostały wykonane przez takiego podatnika. W przedmiocie pierwszej części pytań prejudycjalnych Na wstępie należy przypomnieć, że prawo do odliczenia podatku przewidziane w art. 17 ust. 2 szóstej dyrektywy stanowi integralną część systemu podatku VAT i co do zasady nie może być ograniczane (zob. wyroki: z dnia 8 stycznia 2002 r. w sprawie C‑409/99 Metropol i Stadler, Rec. s. I‑81, pkt 42; z dnia 26 maja 2005 r. w sprawie C‑465/03 Kretztechnik, Zb.Orz. s. I‑4357, pkt 33). Prawo do odliczenia jest wykonywane w sposób bezpośredni w stosunku do całego podatku obciążającego czynności powodujące naliczenie podatku (zob. wyroki: z dnia 13 marca 2008 r. w sprawie C‑437/06 Securenta, Zb.Orz. s. I‑1597, pkt 24; z dnia 4 czerwca 2009 r. w sprawie C‑102/08 SALIX Grundstücks‑Vermietungsgesellschaft, Zb.Orz. s. I‑4629, pkt 70; z dnia 29 października 2009 r. w sprawie C‑29/08 SKF, Zb.Orz. s. I‑10413, pkt 55). Tak ustanowiony system odliczeń ma bowiem na celu całkowite uwolnienie przedsiębiorcy od ciężaru podatku VAT podlegającego zapłacie lub uiszczonego w ramach jego całej działalności gospodarczej. Wspólny system podatku VAT gwarantuje w ten sposób w zakresie ciężaru podatkowego neutralność wszystkich rodzajów działalności gospodarczej – niezależnie od jej celu lub wyników – pod warunkiem że co do zasady ona sama podlega opodatkowaniu podatkiem VAT (zob. wyrok z dnia 29 kwietnia 2004 r. w sprawie C‑137/02 Faxworld, Rec. s. I‑5547, pkt 37; ww. wyrok w sprawie SKF, pkt 56). W odniesieniu do sprawy przed sądem krajowym nie ulega wątpliwości, że sporne usługi zostały wykonane przez podmiot stojący wyżej w łańcuchu obrotu, a usługi te zostały wykorzystane przez skarżącego przed sądem krajowym na dalszym odcinku tego łańcucha dla potrzeb wykonania czynności podlegających opodatkowaniu. W konsekwencji materialne przesłanki powstania prawa do odliczenia, o których mowa w art. 17 ust. 2 szóstej dyrektywy, zostały spełnione. Zgodnie z art. 18 ust. 1 lit. a) szóstej dyrektywy w celu skorzystania z prawa do odliczenia podatku podatnik musi posiadać fakturę, wystawioną zgodnie z art. 22 ust. 3 tej dyrektywy. Artykuł 22 ust. 3 lit. b) szóstej dyrektywy określa wzmianki, jakie obowiązkowo powinny znaleźć się, dla celów podatku VAT, w treści faktury wystawionej zgodnie z art. 22 ust. 3 lit. a) tejże dyrektywy; ten ostatni przepis nakłada na każdego podatnika obowiązek zapewnienia, by za usługi wykonane na rzecz innego podatnika została wystawiona faktura. Jeśli chodzi o wzmianki, o których mowa w art. 22 ust. 3 lit. b) szóstej dyrektywy, sąd krajowy ustalił, że faktury okazane przez skarżącego przed tym sądem zawierały wszystkie informacje wymagane przez ten przepis. Przede wszystkim z akt sprawy przesłanych Trybunałowi, ale także z wyjaśnień dawanych przez rząd polski podczas rozprawy wynika, że faktury te zawierały numer identyfikacji podatkowej usługodawcy, który wykonał sporne usługi, przy czym polskie organy podatkowe nadają poszczególnym podmiotom numer identyfikacji podatkowej z urzędu, bez potrzeby składania przez nie wniosku o zarejestrowanie. Nawet jeśli we wspomnianym przepisie mowa jest o „numerze identyfikacji podatkowej VAT”, należy jednak uznać, że numer identyfikacji podatkowej przyznany w sprawie przed sądem krajowym pozwala ustalić tożsamość zainteresowanego podatnika, wobec czego spełnia wymogi określone w art. 22 ust. 3 lit. b) tiret trzecie szóstej dyrektywy. Tymczasem wskazany usługodawca, jak zauważył sąd krajowy, choć wystawiał faktury za usługi wykonywane na rzecz skarżącego w postępowaniu przed sądem krajowym, nie dopełnił obowiązku rejestracji przed organem krajowym właściwym w zakresie podatku VAT. Zgodnie bowiem z art. 22 ust. 1 szóstej dyrektywy każdy podatnik zobowiązany jest zgłosić rozpoczęcie działalności podlegającej opodatkowaniu. Niezależnie od wagi takiego zgłoszenia z punktu widzenia prawidłowego funkcjonowania systemu VAT uchybienie temu obowiązkowi przez jednego podatnika nie może podważać przysługującego innemu podatnikowi prawa do odliczenia wynikającego z art. 17 ust. 2 szóstej dyrektywy. Artykuł 22 ust. 1 szóstej dyrektywy stanowi bowiem jedynie, że podatnicy zobowiązani są do zgłaszania rozpoczęcia, zmian i zakończenia działalności, jednakże przepis ten nie upoważnia państw członkowskich, w razie braku zgłoszenia, do odroczenia wykonania prawa do odliczenia do momentu rzeczywistego rozpoczęcia zwykłego wykonywania opodatkowanych czynności lub do pozbawienia podatnika możliwości wykonywania tego prawa (zob. wyroki: z dnia 21 marca 2000 r. w sprawach połączonych od C‑110/98 do C‑147/98 Gabalfrisa i in., Rec. s. I‑1577, pkt 51; z dnia 21 października 2010 r. w sprawie C‑385/09 Nidera Handelscompagnie, dotychczas nieopublikowany w Zbiorze, pkt 48). Wobec tego, w sytuacji gdy właściwe organy podatkowe posiadają informacje niezbędne do ustalenia, że podatnik - jako odbiorca danej czynności handlowej - zobowiązany jest z tytułu podatku VAT, nie mogą one nakładać dodatkowych wymogów dotyczących przysługującego temu podatnikowi prawa do odliczenia podatku należnego, które mogłyby skutkować uniemożliwieniem mu wykonywania wspomnianego prawa (zob. wyroki: z dnia 8 maja 2008 r. w sprawach połączonych C‑95/07 i C‑96/07 Ecotrade, Zb.Orz. s. I‑3457, pkt 64; z dnia 30 września 2010 r. w sprawie C‑392/09 Uszodaépítő, dotychczas nieopublikowany w Zbiorze, pkt 40). Wobec tego ewentualne uchybienie przez usługodawcę obowiązkowi określonemu w art. 22 ust. 1 szóstej dyrektywy nie może podważać prawa do odliczenia podatku przysługującego odbiorcy tych usług na mocy art. 17 ust. 2 tej dyrektywy. To samo dotyczy art. 22 ust. 8 szóstej dyrektywy, na mocy którego państwa członkowskie mogą ustanawiać inne obowiązki, które uznają za niezbędne do zapewnienia prawidłowego poboru podatku i zapobiegania oszustwom podatkowym. O ile przepis ten pozwala państwom na podjęcie pewnych środków, to jednak te środki nie powinny wykraczać poza to, co jest w tym celu niezbędne. W konsekwencji wspomniane środki nie mogą być wykorzystywane w sposób systematycznie podważający prawo do odliczenia podatku VAT, które jest podstawową zasadą wspólnego systemu podatku VAT (zob. wyrok z dnia 18 grudnia 1997 r. w sprawach połączonych C‑286/94, C‑340/95, C‑401/95 i C‑47/96 Molenheide i in., Rec. s. I‑7281, pkt 47; ww. wyroki: w sprawie Gabalfrisa i in., pkt 52; w sprawie Ecotrade, pkt 65, 66). Z powyższego wynika, że art. 18 ust. 1 lit. a) oraz art. 22 ust. 3 lit. b) szóstej dyrektywy należy interpretować w ten sposób, że podatnikowi przysługuje prawo do odliczenia podatku VAT zapłaconego z tytułu nabycia usług wykonanych przez innego podatnika niezarejestrowanego jako podatnik VAT, w sytuacji gdy odnośne faktury zawierają wszystkie informacje wymagane przez wskazany art. 22 ust. 3 lit. b), a w szczególności zawierają informacje niezbędne do ustalenia tożsamości osoby, która wystawiła te faktury, oraz rodzaju wykonanych usług. W przedmiocie drugiej części pytań prejudycjalnych Ponieważ skarżącemu przed sądem krajowym przysługiwało prawo do odliczenia podatku na mocy szóstej dyrektywy, sąd krajowy zmierza do ustalenia, czy art. 17 ust. 6 tejże dyrektywy należy interpretować w ten sposób, że sprzeciwia się on przepisom krajowym, na mocy których podatnikowi nie przysługuje prawo do odliczenia podatku VAT zapłaconego innemu podatnikowi będącemu usługodawcą niezarejestrowanym dla celów podatku VAT. Należy w tej kwestii przypomnieć, że powyższy przepis ma charakter wyjątku, pozwalającego państwom członkowskim, w pewnych okolicznościach, na utrzymanie w mocy uregulowań dotyczących wyłączenia prawa do odliczenia, obowiązujących w dniu wejścia w życie szóstej dyrektywy, do czasu przyjęcia przez Radę przepisów, o których mowa w tym artykule (zob. wyroki: z dnia 11 grudnia 2008 r. w sprawie C‑371/07 Danfoss i AstraZeneca, Zb.Orz. s. I‑9549, pkt 28; z dnia 15 kwietnia 2010 r. w sprawach połączonych C‑538/08 i C‑33/09 X Holding i Oracle Nederland, dotychczas nieopublikowany w Zbiorze, pkt 38). Odnosząc się do znaczenia rzeczonego przepisu, Trybunał orzekł, że uprawnienie przyznane państwom członkowskim w art. 17 ust. 6 szóstej dyrektywy nie stanowi nieograniczonego upoważnienia do dyskrecjonalnego wyłączenia prawa do odliczenia podatku VAT w zakresie wszystkich towarów i usług lub niemalże ich całości i podważenia w ten sposób istoty systemu ustanowionego w przepisach tej dyrektywy. Uprawnienie to nie obejmuje zatem ogólnych wyłączeń i nie zwalnia państw członkowskich z obowiązku dostatecznego określenia towarów i usług, dla których jest wyłączone prawo do odliczenia (zob. wyroki: z dnia 5 października 1999 r. w sprawie C‑305/97 Royscot i in., Rec. s. I‑6671, pkt 22, 24; z dnia 14 lipca 2005 r. w sprawie C‑434/03 Charles i Charles‑Tijmens, Zb.Orz. s. I‑7037, pkt 33, 35; z dnia 30 września 2010 r. w sprawie C‑395/09 Oasis East, dotychczas nieopublikowany w Zbiorze, pkt 23). Ponadto przepisy te, przewidujące odstępstwo od zasady prawa do odliczenia podatku VAT, podlegają ścisłej wykładni (zob. wyrok z dnia 22 grudnia 2008 r. w sprawie C‑414/07 Magoora, Zb.Orz. s. I‑10921, pkt 28; ww. wyrok w sprawie Oasis East, pkt 24). W zakresie dotyczącym sprawy przed sądem krajowym i ewentualnej możliwości zastosowania regulacji wprowadzającej odstępstwo, przewidzianej w art. 17 ust. 6 szóstej dyrektywy, należy zauważyć, że szósta dyrektywa weszła w życie w Polsce w dniu przystąpienia tego państwa członkowskiego do Unii Europejskiej, czyli w dniu 1 maja 2004 r. Dzień ten jest zatem istotny dla celów zastosowania wskazanego przepisu do tego państwa członkowskiego (zob. ww. wyrok w sprawie Oasis East, pkt 25). W celu dokonania oceny przepisów krajowych będących przedmiotem sporu w postępowaniu przed sądem krajowym pod kątem art. 17 ust. 6 szóstej dyrektywy oraz przytoczonego orzecznictwa należy wskazać, że omawiane przepisy stanowią środek o charakterze ogólnym, ograniczający prawo do odliczenia naliczonego podatku VAT w odniesieniu do wszelkich czynności dokonywanych przez podatnika, który nie dopełnił obowiązku zarejestrowania się dla celów podatku VAT. Ograniczenie prawa do odliczenia podatku VAT wynikające ze wskazanych przepisów wykracza poza zakres dopuszczalny na mocy art. 17 ust. 6 szóstej dyrektywy. Trybunał wskazał bowiem, że państwa członkowskie nie są uprawnione do utrzymania w mocy wyłączeń prawa do odliczenia podatku VAT stosowanych w sposób ogólny do jakiegokolwiek wydatku związanego z nabyciem towarów lub usług (wyroki: z dnia 23 kwietnia 2009 r. w sprawie C‑74/08 PARAT Automotive Cabrio, Zb.Orz. s. I‑3459, pkt 28, 29; a także ww. wyrok w sprawie Oasis East, pkt 30). Z ogółu powyższych rozważań wynika, że art. 17 ust. 6 szóstej dyrektywy należy interpretować w ten sposób, że sprzeciwia się on przepisom krajowym, na mocy których podatnikowi nie przysługuje prawo do odliczenia podatku VAT zapłaconego innemu podatnikowi będącemu usługodawcą niezarejestrowanym dla celów tego podatku. W przedmiocie kosztów Dla stron postępowania przed sądem krajowym niniejsze postępowanie ma charakter incydentalny, dotyczy bowiem kwestii podniesionej przed tym sądem, do niego zatem należy rozstrzygnięcie o kosztach. Koszty poniesione w związku z przedstawieniem uwag Trybunałowi, inne niż poniesione przez strony postępowania przed sądem krajowym, nie podlegają zwrotowi. Z powyższych względów Trybunał (trzecia izba) orzeka, co następuje: 1) Artykuł 18 ust. 1 lit. a) oraz art. 22 ust. 3 lit. b) szóstej dyrektywy Rady 77/388/EWG z dnia 17 maja 1977 r. w sprawie harmonizacji ustawodawstw państw członkowskich w odniesieniu do podatków obrotowych – wspólny system podatku od wartości dodanej: ujednolicona podstawa wymiaru podatku, w brzmieniu ustalonym na mocy dyrektywy Rady 2006/18/WE z dnia 14 lutego 2006 r., należy interpretować w ten sposób, że podatnikowi przysługuje prawo do odliczenia podatku od wartości dodanej zapłaconego z tytułu nabycia usług wykonanych przez innego podatnika niezarejestrowanego jako podatnik podatku od wartości dodanej, w sytuacji gdy odnośne faktury zawierają wszystkie informacje wymagane przez wskazany art. 22 ust. 3 lit. b), a w szczególności zawierają informacje niezbędne do ustalenia tożsamości osoby, która wystawiła te faktury, oraz rodzaju wykonanych usług. 2) Artykuł 17 ust. 6 szóstej dyrektywy 77/388 w brzmieniu ustalonym na mocy dyrektywy 2006/18 należy interpretować w ten sposób, że sprzeciwia się on przepisom krajowym, na mocy których podatnikowi nie przysługuje prawo do odliczenia podatku od wartości dodanej zapłaconego innemu podatnikowi będącemu usługodawcą niezarejestrowanym dla celów tego podatku. Podpisy * Język postępowania: polski.

62005FJ0043

es

1. Funcionarios — Reembolso de gastos — Gastos del viaje anual (Estatuto de los Funcionarios, art. 7; anexo VII, art. 8) 2. Funcionarios — Estatuto — Interpretación — Métodos 3. Funcionarios — Reembolso de gastos — Gastos del viaje anual (Estatuto de los Funcionarios, anexo VII, art. 8) 4. Funcionarios — Reembolso de gastos — Gastos del viaje anual (Estatuto de los Funcionarios, anexo VII, art. 8) 5. Funcionarios — Reembolso de gastos — Gastos del viaje anual [Art. 253 CE; Estatuto de los Funcionarios, anexo VII, art. 8, en su versión modificada por el Reglamento (CE, Euratom) nº 723/2004] 6. Funcionarios — Estatuto — Modificación [Estatuto de los Funcionarios; Reglamento (CE, Euratom) nº 723/2004 del Consejo] 7. Funcionarios — Principios — Protección de la confianza legítima (Estatuto de los Funcionarios, anexo VII, art. 8) 1. El derecho al pago de los gastos del viaje anual del funcionario y de los miembros de su familia que están a su cargo, desde su lugar de destino al lugar de origen, derecho reconocido por el artículo 8 del anexo VII del Estatuto, constituye una expresión del ejercicio del poder discrecional del legislador comunitario, habida cuenta de que no existe ninguna norma de rango superior de Derecho comunitario o del ordenamiento jurídico internacional que le obligue a reconocer tal derecho a los funcionarios y a los miembros de sus familias. Puesto que en el marco de su poder discrecional el legislador comunitario decidió que los miembros de la función pública europea obtendrían el reembolso de los gastos de viaje producidos con ocasión de sus vacaciones anuales, con mayor razón dispone dicho legislador de amplias facultades de apreciación para determinar las condiciones y modalidades de tal reembolso, facultades que deben ejercitarse de conformidad con las normas y principios superiores del Derecho comunitario. Por consiguiente, el control de legalidad que el juez comunitario ejerce en esta materia debe circunscribirse a verificar si la medida de que se trate ha incurrido en error manifiesto o en desviación de poder o si la autoridad en cuestión ha rebasado manifiestamente los límites de su facultad de apreciación, la cual debe ejercerse de conformidad con las normas y principios superiores del Derecho comunitario. Así pues, el control del juez debe circunscribirse a verificar, respecto del principio de igualdad y del principio de no discriminación, si la institución afectada ha incurrido en una diferencia arbitraria o manifiestamente inadecuada, y, respecto del principio de proporcionalidad, si la medida adoptada tiene carácter manifiestamente inapropiado en relación con el objetivo de la normativa. Por las razones expuestas, y habida cuenta del aumento sustancial y constante del número de funcionarios, el legislador comunitario tenía, por motivos legítimos —especialmente presupuestarios, administrativos y de política de personal—, pleno derecho a optar por limitarse en lo sucesivo a un pago a tanto alzado, excluyendo el reembolso de los gastos efectivamente realizados, con la única condición —que parece haberse cumplido— de salvaguardar la finalidad del artículo 8 del anexo VII del Estatuto, consistente en permitir que todo funcionario conserve sus relaciones personales con los lugares donde radican sus principales intereses. (véanse los apartados 52, 55 a 57, 61, 62, 65, 66 y 73) Referencia: Tribunal de Justicia: 11 de marzo de 1987, Rau/Comisión (279/84, 280/84, 285/84 y 286/84, Rec. p. 1069), apartado 34; 11 de julio de 1989, Schräder (265/87, Rec. p. 2237), apartado 22; 26 de junio de 1990, Zardi (C‑8/89, Rec. p. I‑2515), apartado 10; 12 de julio de 2001, Jippes y otros (C‑189/01, Rec. p. I‑5689), apartado 80, y la jurisprudencia citada; 7 de septiembre de 2006, España/Consejo (C‑310/04, Rec. p. I‑7285), apartado 96 Tribunal de Primera Instancia: 30 de septiembre de 1998, Losch/Tribunal de Justicia (T‑13/97, RecFP pp. I‑A‑543 y II‑1633), apartados 113, 121 y 122; 30 de septiembre de 1998, Busacca y otros/Tribunal de Cuentas (T‑164/97, RecFP pp. I‑A‑565 y II‑1699), apartados 48, 49, 58 y 59; 6 de julio de 1999, Séché/Comisión (T‑112/96 y T‑115/96, RecFP pp. I‑A‑115 y II‑623), apartados 127 y 132; 8 de enero de 2003, Hirsch y otros/BCE (T‑94/01, T‑152/01 y T‑286/01, RecFP pp. I‑A‑1 y II‑27), apartado 51; 13 de septiembre de 2006, Sinaga/Comisión (T‑217/99, T‑321/00 y T‑222/01, no publicada en la Recopilación), apartado 144 2. Las disposiciones del Estatuto actualmente en vigor deben interpretarse teniendo en cuenta su sistemática y su finalidad, y no a la luz de una normativa derogada. (véase el apartado 70) Referencia: Tribunal de Justicia: 25 de noviembre de 1982, Evens/Tribunal de Cuentas (79/82, Rec. p. 4033), apartado 10 3. Aunque la aplicación del artículo 8 del anexo VII del Estatuto, que versa sobre el derecho al pago a tanto alzado de los gastos de viaje desde el lugar de destino al lugar de origen, en la redacción vigente a partir del 1 de mayo de 2004, da lugar a una diferencia entre la situación de un funcionario originario de un departamento de ultramar francés y la situación de la inmensa mayoría de los restantes funcionarios, cuyos respectivos lugares de destino y de origen están separados por una distancia menor, al atribuir al primero una indemnización media por kilómetro inferior a aquélla de la que se benefician los segundos, el origen de tal diferencia radica en que es más elevado el precio por kilómetro de los billetes de avión para los destinos localizados a distancia media. Si bien es cierto que el establecimiento del baremo del mencionado artículo no estuvo precedido de un estudio de mercado de los billetes de avión, sino que se basó exclusivamente en la percepción general de la estructura de los precios por kilómetro, no lo es menos que el legislador comunitario podía legítimamente constatar la existencia de semejante estructura de precios y tenerla en cuenta a la hora de elaborar y aplicar el nuevo sistema de reembolso a tanto alzado, habida cuenta de la dilatada experiencia de las instituciones en materia de gestión de solicitudes de reembolso de gastos de viaje. Por otra parte, no obstante la comprobada diferencia entre la indemnización media por kilómetro aplicable a un funcionario originario de un departamento de ultramar francés y la correspondiente a los restantes funcionarios, el sistema del mencionado artículo no resulta ni manifiestamente inadecuado ni manifiestamente inapropiado en relación con su objetivo, que es permitir que el funcionario y las personas a su cargo se desplacen a su lugar de origen al menos una vez al año. Para garantizar el cumplimiento de tal finalidad, el legislador no podía contentarse con fijar importes de reembolso que correspondieran exactamente a los precios considerados habituales para los viajes entre el lugar de destino y el lugar de origen de los funcionarios, o que superaran levemente tales precios. De este modo, debido a la volatilidad del mercado de billetes de avión y a la intensa repercusión de las coyunturas política y económica en el precio de estos últimos, el legislador fijó con carácter general la ratio de indemnización por kilómetro de tal manera que las cantidades a tanto alzado resultantes de su aplicación fueran ampliamente suficientes para cubrir los gastos de viaje efectivos, así como, en ciertas situaciones, los gastos de un segundo viaje o incluso más. En tales condiciones, en la medida en que la cantidad reembolsado al funcionario es suficiente para financiar el viaje a su lugar de origen, la circunstancia de que otros funcionarios obtengan una indemnización media por kilómetro superior a la suya no puede determinar la ilegalidad del sistema, incluso en el supuesto de que, debido al nivel de precios de los medios de transporte en un momento dado, algunos de los mencionados funcionarios pudieran desplazare a sus respectivos lugares de origen con mayor frecuencia que el demandante al suyo. Por consiguiente, a la vista de las amplias facultades de apreciación del legislador comunitario y teniendo en cuenta la lógica del sistema del artículo 8 del anexo VII en su totalidad, éste no es ni manifiestamente inadecuado ni manifiestamente inapropiado en relación con su objetivo, máxime cuando, por más que la instauración de una regulación general y abstracta pueda generar inconvenientes puntuales en situaciones marginales, no cabe reprochar al legislador el haber recurrido a establecer un sistema con diferentes categorías, siempre que el sistema no resulte esencialmente discriminatorio en relación con el objetivo que persigue. (véanse los apartados 86 y 89 a 91) Referencia: Tribunal de Justicia: 16 de octubre de 1980, Hochstrass/Tribunal de Justicia (147/79, Rec. p. 3005), apartado 14 4. En el ejercicio de sus amplias facultades de apreciación, el legislador comunitario puede considerar legítimamente que, a efectos de calcular el importe a tanto alzado para el reembolso de los gastos del viaje anual, todos los funcionarios para los que la distancia entre el lugar de destino y el lugar de origen sea la misma se encuentran en una situación idéntica desde el punto de vista de las exigencias del principio de igualdad de trato, y ello a pesar de las diferencias derivadas del carácter insular de ciertos lugares de origen, de la circunstancia de que a algunos funcionarios les resulte imposible utilizar modos de transporte distintos del avión y del hecho de que los billetes de avión para determinados destinos puedan estar subvencionados o no. De lo anterior se deduce que el trato igual que el artículo 8 del anexo VII del Estatuto reserva a todos los funcionarios resulta conforme con las exigencias de ese mismo principio. (véase el apartado 93) 5. Dado que la motivación de un acto destinado a una aplicación general puede limitarse a indicar, por una parte, la situación de conjunto que ha conducido a su adopción y, por otra parte, los objetivos generales que se propone alcanzar, y habida cuenta de que, si tal acto pone de manifiesto la parte esencial del fin perseguido por la institución, es excesivo pretender la motivación específica de cada una de las decisiones técnicas que ella adopta, la motivación del Reglamento nº 723/2004, por el que se modifica el Estatuto de los funcionarios de las Comunidades Europeas y el régimen aplicable a otros agentes, a pesar de su carácter sucinto, resulta suficiente respecto de las nuevas normas de reembolso de los gastos del viaje anual. (véanse los apartados 105, 106 y 108) Referencia: Tribunal de Justicia: 3 de julio de 1985, Abrias y otros/Comisión (3/83, Rec. p. 1995), apartados 30 y 31; 19 de noviembre de 1998, Reino Unido/Consejo (C‑150/94, Rec. p. I‑7235), apartados 25 y 26; 19 de noviembre de 1998, España/Consejo (C‑284/94, Rec. p. I‑7309), apartado 30; 7 de noviembre de 2000, Luxemburgo/Parlamento y Consejo (C‑168/98, Rec. p. I‑9131), apartado 62; 9 de septiembre de 2003, Kik/OAMI (C‑361/01 P, Rec. p. I‑8283), apartado 102; 10 de marzo de 2005, España/Consejo (C‑342/03, Rec. p. I‑1975), apartado 55 Tribunal de Primera Instancia: 22 de junio de 1994, Rijnoudt y Hocken/Comisión (T‑97/92 y T‑111/92, RecFP pp. I‑A‑159 y II‑511), apartados 49 y ss.; 8 de noviembre de 2000, Ghignone y otros/Consejo (T‑44/97, RecFP pp. I‑A‑223 y II‑1023), apartados 54 y 55 6. La falta de publicación de una versión consolidada de las disposiciones que regulan la situación de los funcionarios de las instituciones de la Unión Europea no puede viciar la adopción de un Reglamento comunitario por el que se modifica el Estatuto de los funcionarios. En efecto, la validez de una normativa depende de su publicación en el Diario Oficial de la Unión Europea, requisito formal que ha sido cumplido tanto respecto del Reglamento de origen por el que se estableció el mencionado Estatuto como en lo que atañe a los Reglamentos que lo modificaron ulteriormente, incluido, en último lugar, el Reglamento nº 723/2004. En cualquier caso, la versión consolidada del Estatuto resulta accesible en el sitio Intranet de la Comisión, y, además, normalmente se entrega a cada funcionario, en el momento de su incorporación al servicio, un ejemplar impreso de dicha versión consolidada. A mayor abundamiento, no existe norma jurídica alguna que establezca la obligación de publicar los textos consolidados del Estatuto ni los estudios sobre los efectos de una futura reforma estatutaria, ni que determine de qué forma ha de realizarse la publicidad de la información dirigida al personal, al igual que ninguna norma hace depender la validez de las disposiciones estatutarias de tal publicación. Por otra parte, ningún funcionario puede invocar el principio de protección de la confianza legítima o el principio de buena administración para cuestionar la legalidad de una nueva disposición reglamentaria, especialmente en una materia cuyo objeto experimenta una constante adaptación en función de las variaciones de la situación económica. (véanse los apartados 109 a 111) Referencia: Tribunal de Primera Instancia: 15 de marzo de 1994, La Pietra/Comisión (T‑100/92, RecFP pp. I‑A‑83 y II‑275), apartado 45; Rijnoudt y Hocken/Comisión, antes citada, apartado 104; 7 de julio de 1998, Mongelli y otros/Comisión (T‑238/95 a T‑242/95, RecFP pp. I‑A‑319 y II‑925), apartados 52 a 54; 7 de julio de 1998, Telchini y otros/Comisión (T‑116/96, T‑212/96 y T‑215/96, RecFP pp. I‑A‑327 y II‑947), apartados 83 a 85 7. En una materia cuyo objeto experimenta una constante adaptación en función de las variaciones de la situación económica, como el pago a los funcionarios de los gastos del viaje anual, la observancia del principio de protección de la confianza legítima no puede impedir la aplicación de una nueva normativa a los efectos futuros de situaciones nacidas bajo la vigencia de una normativa anterior, salvo si existe un compromiso al respecto por parte de la Administración pública. (véanse los apartados 113 y 114) Referencia: Tribunal de Justicia: 5 de mayo de 1981, Dürbeck (112/80, Rec. p. 1095), apartado 48 Tribunal de Primera Instancia: 26 de octubre de 1993, Reinarz/Comisión (T‑6/92 y T‑52/92, Rec. p. II‑1047), apartado 85; Mongelli y otros/Comisión, antes citada, apartados 52 a 54; Telchini y otros/Comisión, antes citada, apartados 83 a 85

61997TJ0123

nl

Overwegingen van het arrest Juridisch kader 1 Artikel 92, lid 3, EG-Verdrag (thans, na wijziging, artikel 87 EG) bepaalt: "Als verenigbaar met de gemeenschappelijke markt kunnen worden beschouwd: (...) c) steunmaatregelen om de ontwikkeling van bepaalde vormen van economische bedrijvigheid of van bepaalde regionale economieën te vergemakkelijken, mits de voorwaarden waaronder het handelsverkeer plaatsvindt daardoor niet zodanig worden veranderd dat het gemeenschappelijk belang wordt geschaad. (...)" 2 Met het oog op de toepassing van deze bepaling heeft de Commissie de communautaire kaderregeling voor reddings- en herstructureringssteun aan ondernemingen in moeilijkheden vastgesteld (94/C 368/05) (PB 1994, C 368, blz. 12; hierna: "kaderregeling"). Feiten 3 De vennootschap naar Oostenrijks recht Head Tyrolia Mares (hierna: "HTM") is de holding van een groep ondernemingen die zich bezighouden met de productie en de verhandeling van wintersport-, tennis-, duiksport- en golfartikelen. In 1994 behaalde zij een omzet van ongeveer 5,2 miljard OS (ca. 390 miljoen ECU), waarvan 45 % in West-Europa. In juni 1995 telde het concern ongeveer 2 700 werknemers. De productie-eenheden van HTM bevinden zich in de Verenigde Staten en Europa (Duitsland, Oostenrijk, Italië, Tsjechië en Estland). De Oostenrijkse fabrieken bevinden zich in Kennelbach (536 werknemers), Hörbranz (279 werknemers), Schwechat (395 werknemers) en Neusiedl (80 werknemers). 4 De staatsholding Austria Tabakwerke (hierna: "AT") verwierf in 1993 een meerderheidsbelang in HTM voor de prijs van 20 miljoen USD (ca. 16 miljoen ECU). Zij gaf onmiddellijk een kapitaalinjectie van 100 miljoen USD (ca. 80 miljoen ECU). In hetzelfde jaar kreeg HTM van AT een eigen vermogen vervangende, niet-preferente aandeelhouderslening van 85,25 miljoen DEM (ca. 45 miljoen ECU). 5 Ondanks de aangekondigde programma's voor rationalisering, diversifiëring en nieuwe investeringen leed HTM in 1993 en 1994 zware verliezen. Dit was vooral het gevolg van de sedert het einde van de jaren tachtig sterk teruglopende internationale skimarkt en van de extreem negatief resultaten in bepaalde andere branches, zoals sportkleding en golfartikelen. Hoge financiële lasten alsmede herstructurerings- en buitengewone posten verzwakten de rentabiliteit van de onderneming nog verder. 6 De handelsbank SBC Warburg (hierna: "Warburg"), die in januari 1995 door AT was verzocht mee te werken aan een reddingsplan voor HTM, kreeg in maart 1995 de opdracht een privatiseringsplan voor HTM op te stellen en begon in mei 1995 met een selectieprocedure voor potentiële kopers. 7 Om de dreigende insolventie van HTM af te wenden, zag AT zich in april 1995 gedwongen een kapitaalinjectie van 400 miljoen OS (ca. 30 miljoen ECU) te geven en de in 1993 verstrekte aandeelhouderslening van ongeveer 45 miljoen ECU om te zetten in eigen vermogen. 8 Salomon SA (hierna: "verzoekster") produceert onder meer alpineski's, langlaufski's, snowboards, skischoenen, skibindingen en golfclubs. In 1995 behaalde zij een omzet van ongeveer 4 miljard FF (ca. 620 miljoen ECU), waarvan 62 % op de markt voor wintersportartikelen. Als rechtstreekse concurrent van HTM op deze markt verzocht zij de Commissie bij brief van 21 juni 1995, een onderzoek in te stellen naar de staatssteun die AT haars inziens aan HTM had toegekend. 9 In juli 1995 werd een herstructureringsplan uitgewerkt dat HTM in staat moest stellen, tegen 1997 opnieuw rendabel te worden. Om dit plan te financieren en een insolventieprocedure te vermijden, hechtte de Oostenrijkse minister van Financiën in augustus 1995 zijn goedkeuring aan het besluit van AT om nog eens een bedrag van 1,5 miljard OS (ca. 112 miljoen ECU) in HTM te steken, dat in tranches zou worden betaald in 1995, 1996 en 1997. 10 Op 8 augustus 1995 stelden de Oostenrijkse autoriteiten de Commissie in kennis van de voornemens van AT. Op 1 september daaraanvolgend zond de Commissie de Oostenrijkse regering een verzoek om inlichtingen, waarop op 21 september werd geantwoord. 11 Op 30 september 1995 ontving HTM van AT een tranche van 373 miljoen OS (ca. 28 miljoen ECU). In september 1995 werd wegens de verslechtering van de situatie van HTM besloten de herstructurering te staken en tot onmiddellijke verkoop over te gaan. Op aanraden van Warburg besloot het bestuur van AT het voorlopige aanbod van een groep internationale investeerders onder leiding van Johan Eliasch (hierna: "Eliasch-concern") te accepteren en onderhandelingen te beginnen over volledige en onmiddellijke privatisering van HTM. 12 Volgens de overeenkomst met het Eliasch-concern bedroeg de koopprijs 10 miljoen OS (ca. 0,7 miljoen ECU) en zou AT een totaalbedrag van 1,19 miljard OS (ca. 88 miljoen ECU) in HTM steken, dat in tranches zou worden betaald. Het Eliasch-concern zou nog eens 300 miljoen OS (ca. 22 miljoen ECU) inbrengen, waarvan 25 miljoen OS (ca. 2 miljoen ECU) zodra de Commissie de maatregelen van AT had goedgekeurd. 13 AT zou 15 % van de vervreemdingswinst verkrijgen die het Eliasch-concern bij volledige of gedeeltelijke verkoop van HTM aan derden door middel van de verkoop van aandelen of een openbaar verkoopaanbod zou behalen. Ten slotte zou Eliasch de productie in de Oostenrijkse vestigingen van HTM nog ten minste drie jaar voortzetten en 50 % van het personeel in de vestiging te Schwechat en 80 % van het personeel in de vestigingen te Hörbranz en Kennelbach in dienst houden. 14 In de laatste week van november 1995 werd aan de Commissie meegedeeld, dat de banken zich bereid hadden verklaard een bijdrage aan de herstructurering van HTM te leveren onder de nieuwe eigenaren, en wel door afstand van hun vorderingen ten belope van 630 miljoen OS (ca. 47 miljoen ECU) en door schuldsanering. 15 Bij besluit van 20 december 1995, gewijzigd op 13 maart 1996, leidde de Commissie de procedure van artikel 93, lid 2, EG-Verdrag (thans artikel 88 EG) in teneinde te onderzoeken, of de kapitaalinjecties van 400 miljoen OS (ca. 30 miljoen ECU) van april 1995 (zie hiervóór, punt 7), en van 1,19 miljard OS (ca. 88 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 11), die reeds waren gegeven dan wel door AT waren voorzien in het kader van het verkoopcontract met het Eliasch-concern, als steun ten behoeve van de herstructurering van HTM verenigbaar waren met de gemeenschappelijke markt. 16 De Commissie was bovendien van mening, dat het totaalbedrag van 1,273 miljard OS (ca. 95 miljoen ECU), waarvan 773 miljoen (ca. 58 miljoen ECU) (zie hiervóór, punten 7 en 10) reeds aan HTM was betaald, na omzetting in een tegen de marktrente terug te betalen lening als reddingssteun kon worden goedgekeurd. 17 Daartoe publiceerde de Commissie een mededeling overeenkomstig artikel 93, lid 2, van het Verdrag aan de overige lidstaten en andere belanghebbenden over staatssteun van de Oostenrijkse regering in de vorm van kapitaalinjecties aan HTM (PB 1996, C 124, blz. 5). 18 Begin februari 1996 werd aan de Commissie meegedeeld, dat de koopovereenkomst was uitgevoerd door de overdracht van de HTM-aandelen van AT aan het Eliasch-concern. 19 In het kader van de onderzoeksprocedure maakte verzoekster bij schrijven van 21 mei 1996 haar opmerkingen kenbaar. 20 Bij beschikking 97/81/EG van 30 juli 1996 betreffende steun van de Oostenrijkse regering aan HTM in de vorm van kapitaalinjecties (PB 1997, L 25, blz. 26; hierna: "beschikking"), heeft de Commissie vastgesteld, dat de kapitaalinjecties ten bedrage van 400 miljoen OS (ca. 30 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 7) en 1,19 miljard OS (ca. 88 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 11), in totaal dus een bedrag van 118 miljoen ECU, staatssteun zijn, maar dat deze steun onder bepaalde voorwaarden als herstructureringssteun verenigbaar met de gemeenschappelijke markt kan worden verklaard. 21 De Commissie merkt in haar beschikking op, dat de skimarkt een verzadigde markt met een aanzienlijke overcapaciteit is, en dat er een concentratie in de richting van enkele grote producenten valt waar te nemen. Volgens de Commissie laat de markt voor skibindingen en skischoenen een vergelijkbare ontwikkeling zien. 22 Volgens de beschikking wordt in het herstructureringsplan de terugkeer tot de basisactiviteiten van HTM (tennis, ski's, skibindingen, skischoenen en duikartikelen) voorgesteld, waarbij op korte termijn het zwaartepunt moet komen te liggen bij het merk Head, marketingactiviteiten, innovatieve en technologisch hoogwaardige producten en de Amerikaanse markt. Na de herstructurering moet op lange termijn worden gestreefd naar uitbreiding in de richting van nieuwe producten (door het verkrijgen van licenties) en nieuwe geografische markten. Het herstructureringsplan moet leiden tot het bereiken van het evenwicht tussen kosten en uitgaven in 1996, het herstel van de rentabiliteit in 1997, en uiteindelijk tot een beursgang in 1998 of 1999. 23 Het herstructureringsplan bevat de volgende hoofdpunten: - aanpassing van de productiecapaciteit aan de gedaalde vraag in de sectoren wintersportartikelen (ski's, skibindingen en skischoenen) en tennisrackets. Dit betekent uitbesteding en verplaatsing van arbeidsintensieve productieprocessen naar Oost-Europese landen, teneinde de productiekosten te drukken; - geleidelijke stopzetting van onrendabele productielijnen en verkleining van de voorraden; - rationalisering en verlaging van de vaste kosten van distributie en administratie, onder meer door fusie van ondernemingen; - ontwikkeling en opzet van een logistiek systeem voor het centrale beheer van voorraden, goederenbestand en distributie, alsmede modernisering van de interne beheerssystemen en werkwijzen. 24 Het herstructureringsplan stelt voor ski's, skibindingen, skischoenen en tennisrackets een vermindering van de jaarlijkse productiecapaciteit met 39 %, 59 %, 9 % respectievelijk 38 % voor. Het aantal werknemers dat bij de vervaardiging van deze producten betrokken is, zal afnemen. 25 De rechtstreekse kosten van de herstructureringsmaatregelen die tussen 1995 en 1997 moeten worden uitgevoerd, worden geraamd op 159 miljoen USD (ca. 127 miljoen ECU). De grootste kostenposten zijn de beëindiging van de productie van golfartikelen, het afstoten van sportkleding, de vermindering van de productiecapaciteit en de herstructurering van de fabrieken in Kennelbach, Schwechat en Hörbranz. Daarbij komen nog de kosten van de ontslagregelingen voor het personeel. 26 Het herkapitaliseringsplan, dat deel uitmaakt van het herstructureringsprogramma, bevat naast de bijdragen van AT en de afstand van vorderingen en rente door de banken - à raison van 630 miljoen OS (ca. 47 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 14) - nog de twee kapitaalinjecties door het Eliasch-concern ten belope van ongeveer 2 miljoen respectievelijk 20 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 12) in de periode tot 1998, en een internationale openbare emissie met een verwachte opbrengst van 60 miljoen USD (ca. 48 miljoen ECU). Aangezien het voor 1998 geraamde aandeel van het eigen vermogen van HTM (7 %) te laag wordt geacht om de onderneming met succes aan de internationale concurrentie bloot te stellen, worden de inbreng van vermogen door het Eliasch-concern en de beursgang essentieel geacht om de vermogensstructuur van HTM te verbeteren, omdat de schulden van de onderneming daardoor verder verminderen. 27 Volgens artikel 1 van het dispositief van de beschikking worden de bijdragen van AT aan HTM in de vorm van kapitaalinjecties ter hoogte van 1,59 miljard OS (ca. 118 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 20) beschouwd als staatssteun in de zin van artikel 92, lid 1, van het Verdrag. Deze steun wordt krachtens artikel 92, lid 3, sub c, verenigbaar met de gemeenschappelijke markt geacht, daar hij de ontwikkeling van bepaalde vormen van economische bedrijvigheid vergemakkelijkt, zonder dat de voorwaarden waaronder het handelsverkeer plaatsvindt daardoor zodanig worden veranderd, dat het gemeenschappelijk belang wordt geschaad. 28 Dit bedrag van 1,59 miljard OS, waarvan reeds 1,273 miljard OS (ca. 95 miljoen ECU) door de Commissie was goedgekeurd als reddingssteun (zie hiervóór, punt 16), werd als volgt uitgekeerd: 400 miljoen OS (ca. 30 miljoen ECU) in april 1995 (zie hiervóór, punt 7), en 373 miljoen OS (ca. 28 miljoen ECU) tot 30 september 1995 (zie hiervóór, punt 11). Ten slotte is de betaling van een bedrag van 27 miljoen OS (ca. 2 miljoen ECU) gepland, alsmede de betaling van het restbedrag over de periode van 31 december 1995 tot 31 maart 1998. 29 Luidens artikel 2 van de beschikking moet de Oostenrijkse regering, om te waarborgen dat de steun verenigbaar is met de gemeenschappelijke markt, ervoor zorgen dat aan de volgende voorwaarden wordt voldaan: - het herstructureringsplan moet worden uitgevoerd in de vorm waarin het aan de Commissie is voorgelegd. Tot 1999 moet HTM twee keer per jaar, einde augustus en einde februari, verslag uitbrengen over de bij de herstructurering gemaakte vorderingen. Dit verslag moet gegevens bevatten omtrent de economische ontwikkeling en de financiële resultaten van de onderneming, en aantonen dat deze overeenstemmen met het herstructureringsplan. Voorts moet de onderneming in de periode van 1995 tot en met 1999 steeds uiterlijk einde juni een jaarverslag voorleggen over de resultaten van de ondernemingen van de groep in het voorgaande jaar; - de in het herstructureringsplan voorziene capaciteitsvermindering moet onherroepelijk worden uitgevoerd; - de kapitaalverstrekking van het Eliasch-concern aan HTM ten bedrage van 25 miljoen OS (ca. 2 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 12) moet binnen een maand na dagtekening van de beschikking plaatsvinden; - de kapitaalverstrekking van het Eliasch-concern aan HTM ten bedrage van 275 miljoen OS (ca. 20 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 12) moet vóór 31 december 1998 plaatsvinden; - een verdere verhoging van het eigen vermogen van ten minste 600 miljoen OS (ca. 28 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 26) moet door een internationale openbare emissie of met soortgelijke middelen uiterlijk einde 1999 plaatsvinden; - van de in het verleden geleden verliezen mag een bedrag van 1,59 miljard OS (ca. 118 miljoen ECU) niet worden gebruikt ter vermindering van de aan belasting onderworpen winst. 30 Artikel 3 ten slotte bepaalt, dat de beschikking is gericht tot de Republiek Oostenrijk. 31 De beschikking werd op 21 augustus 1996 ter kennis van de Oostenrijkse regering gebracht en op 28 januari 1997 gepubliceerd. Procedure voor het Gerecht 32 Bij op 18 april 1997 neergelegd verzoekschrift heeft verzoekster beroep tot nietigverklaring van de beschikking ingesteld. 33 Bij beschikkingen van 21 november 1997 zijn de Republiek Oostenrijk en HTM toegelaten tot interventie aan de zijde van de Commissie. 34 Op rapport van de rechter-rapporteur heeft het Gerecht (Tweede kamer - uitgebreid) besloten zonder voorafgaande maatregelen van instructie tot de mondelinge behandeling over te gaan. Wel heeft het partijen verzocht schriftelijk te antwoorden op een aantal vragen. 35 Partijen zijn ter terechtzitting van 24 maart 1999 in hun pleidooien en hun antwoorden op de vragen van het Gerecht gehoord. Conclusies van partijen 36 Verzoekster concludeert dat het het Gerecht behage: - de beschikking nietig te verklaren; - de Commissie te verwijzen in alle kosten. 37 De Commissie concludeert dat het het Gerecht behage: - het beroep niet-ontvankelijk, althans ongegrond te verklaren; - verzoekster in de kosten te verwijzen. 38 De Republiek Oostenrijk concludeert dat het het Gerecht behage: - het beroep te verwerpen; - verzoekster in de kosten te verwijzen. 39 HTM concludeert dat het het Gerecht behage: - het beroep niet-ontvankelijk te verklaren op grond dat het te laat is ingesteld, of - het beroep als kennelijk ongegrond te verwerpen; - verzoekster te verwijzen in de kosten, de door HTM gemaakte kosten daaronder begrepen. Ontvankelijkheid 40 De Commissie, wier betoog op hoofdlijnen wordt ondersteund door interveniënten, stelt dat het onderhavige beroep, dat op 18 april 1997 is ingesteld, tardief is, aangezien de beroepstermijn is ingegaan op de dag waarop verzoekster van het bestaan van de beschikking kennis kreeg. Zodra de beschikking op 30 juli 1996 werd vastgesteld, werd daarover in de pers bericht, en de Commissie is dan ook van mening, dat verzoekster haar toen om toezending van de beschikking had moeten verzoeken en haar beroep had moeten instellen binnen twee maanden te rekenen vanaf de dag waarop zij van de inhoud van de beschikking kennis had gekregen. De latere bekendmaking van de beschikking in het Publicatieblad van de Europese Gemeenschappen deed die termijn niet opnieuw ingaan. 41 Verzoekster is daarentegen van mening, dat zij haar beroep tijdig heeft ingesteld. Enkel indien bekendmaking of kennisgeving van de bestreden handeling achterwege is gebleven, gaat de beroepstermijn in op de datum waarop de verzoeker van die handeling kennis heeft gekregen. Wanneer echter een beschikking, zoals in casu, niet ter kennis van de verzoeker is gebracht op een wijze waardoor deze van de exacte inhoud ervan kennis heeft gekregen, doch is bekendgemaakt in het Publicatieblad, gaat de beroepstermijn wel degelijk in op de datum van bekendmaking, ook al heeft deze een facultatief karakter, hetgeen overigens wordt bevestigd door de contentieuze praktijk op het gebied van staatssteun. 42 In dit verband kan worden volstaan met op te merken, dat uit de formulering zelf van de vijfde alinea van artikel 173 EG-Verdrag (thans, na wijziging, artikel 230 EG) blijkt, dat het criterium van de datum waarop van de handeling kennis is gekregen, voor het ingaan van de beroepstermijn subsidiair is ten opzichte van de criteria van bekendmaking of kennisgeving van de handeling (arrest Hof van 10 maart 1998, Duitsland/Raad, C-122/95, Jurispr. blz. I-973, punt 35). 43 Bovendien heeft de Commissie zich ertoe verbonden, de volledige tekst van de beschikkingen houdende voorwaardelijke goedkeuring van staatssteun, die - zoals in casu - aan het einde van de procedure van artikel 93, lid 2, van het Verdrag worden vastgesteld, in het Publicatieblad van de Europese Gemeenschappen, serie L, bekend te maken (zie Mededingingsrecht in de Europese Gemeenschappen, deel II A, "Regels die van toepassing zijn op steunmaatregelen van de staten", 1995, blz. 43, punt 53, en blz. 55, punt 90, onder d). 44 Daar de beschikking werd bekendgemaakt in Publicatieblad L 25 van 28 januari 1997, was dit de datum waarop de termijn voor verzoekster begon te lopen. 45 Het betoog waarmee de ontvankelijkheid van het beroep wordt betwist, kan bijgevolg niet worden aanvaard. Ten gronde Omvang van de door het Gerecht te verrichten wettigheidstoetsing betreffende de verenigbaarheid van de litigieuze herstructureringssteun 46 Om te beginnen zij eraan herinnerd, dat ten aanzien van de handelingen van de gemeenschapsinstellingen een vermoeden van wettigheid geldt (zie, in deze zin, arrest Hof van 26 februari 1987, Consorzio Cooperative d'Abruzzo/Commissie, 15/85, Jurispr. blz. 1005, punt 10), dat degene die om nietigverklaring verzoekt, dient te weerleggen door bewijsstukken over te leggen op grond waarvan de door de verwerende instelling verrichte beoordelingen in twijfel kunnen worden getrokken. 47 Bovendien beschikt de Commissie volgens vaste rechtspraak voor de toepassing van artikel 92, lid 3, van het Verdrag over een ruime beoordelingsbevoegdheid. Aangezien het hierbij gaat om de beoordeling van ingewikkelde sociaal-economische situaties, moet de rechterlijke toetsing van een in dit kader gegeven beschikking worden beperkt tot de vraag, of de procedure- en motiveringsvoorschriften in acht zijn genomen, of de feiten op grond waarvan de betwiste keuze is gemaakt, juist zijn vastgesteld, en of er geen sprake is van een kennelijk onjuiste beoordeling van de feiten dan wel van misbruik van bevoegdheid. Het Gerecht is met name niet bevoegd zijn economische beoordeling in de plaats te stellen van die van de auteur van de beschikking (arrest Gerecht van 25 juni 1998, British Airways e.a./Commissie, T-371/94 en T-394/94, Jurispr. blz. II-2405, punt 79). 48 Voorts moet in het kader van een beroep tot nietigverklaring krachtens artikel 173 van het Verdrag de rechtmatigheid van een gemeenschapshandeling worden beoordeeld aan de hand van de feiten en de rechtstoestand op de datum waarop de handeling is vastgesteld. Inzonderheid de door de Commissie verrichte ingewikkelde beoordelingen mogen enkel worden beoordeeld aan de hand van de gegevens waarover de Commissie beschikte op het ogenblik waarop zij die beoordelingen verrichtte (zie, in deze zin, arrest British Airways e.a./Commissie, reeds aangehaald, punt 81). 49 Ten slotte kan de loutere bewering, dat aan een van de voorwaarden die aan de goedkeuring van een steunmaatregel zijn verbonden, niet zal worden voldaan, de rechtmatigheid zelf van de goedkeuringsbeschikking niet aantasten. In de regel kan de rechtmatigheid van een gemeenschapshandeling immers niet afhangen van eventuele mogelijkheden tot omzeiling en evenmin van overwegingen die achteraf met betrekking tot de doeltreffendheid van die handeling geldend kunnen worden gemaakt (arrest British Airways e.a./Commissie, reeds aangehaald, punt 291). 50 De door verzoekster aangevoerde middelen en argumenten moeten tegen de achtergrond van bovengenoemde beginselen worden onderzocht. De financiële transacties die in de beschikking niet in aanmerking zijn genomen in verband met de vraag, of de litigieuze herstructureringssteun kon worden goedgekeurd 51 Zonder te stellen, dat de in 1993 door AT aan HTM verstrekte bijdrage van ongeveer 80 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 4) staatssteun in de zin van artikel 92 van het Verdrag is, betoogt verzoekster, dat ingevolge artikel VI van de Algemene Overeenkomst voor Tarieven en Handel (hierna: "GATT") en artikel 23 van de vrijhandelsovereenkomst tussen de Europese Economische Gemeenschap en de Republiek Oostenrijk (PB 1972, L 300, blz. 2; hierna: "vrijhandelsovereenkomst"), die destijds van toepassing waren, steunmaatregelen die de mededinging dreigen te vervalsen, verboden waren. Volgens verzoekster had de kapitaalinjectie van 1993 dus nooit mogen worden gegeven en had de Commissie deze omstandigheid in aanmerking moeten nemen bij haar beoordeling van het geheel van steunmaatregelen waarvan HTM sedert 1993 heeft geprofiteerd. 52 De Commissie, wier betoog op hoofdlijnen wordt ondersteund door interveniënten, acht dit argument van verzoekster niet-ontvankelijk, aangezien verzoekster geen bezwaar heeft gemaakt tegen het besluit tot inleiding van de procedure, voor zover daarin aan de betrokken kapitaalinjectie geen enkele consequentie werd verbonden, noch dit argument tijdens de onderzoeksprocedure naar voren heeft gebracht. 53 Verzoekster brengt hiertegen in, dat het besluit tot inleiding van de procedure een instructiehandeling ter voorbereiding van de eindbeschikking was, die als zodanig niet vatbaar is voor beroep tot nietigverklaring. Zij wijst er bovendien op, dat de Commissie van de in 1993 gegeven kapitaalinjectie op de hoogte was, aangezien zij deze in haar voormelde brief van 21 juni 1995 had genoemd. 54 In de eerste plaats zij eraan herinnerd, dat een besluit tot inleiding van de onderzoeksprocedure van artikel 93, lid 2, van het Verdrag enkel rechtsgevolgen heeft en dus een voor beroep tot nietigverklaring vatbare handeling is, voor zover het een kwalificatie van de steun als bestaand of nieuw en een keuze van de toepasselijke procedureregels inhoudt (zie, in deze zin, arrest Gerecht van 15 september 1998, BFM en EFIM, T-126/96 en T-127/96, Jurispr. blz. II-3437, punt 43). 55 In de tweede plaats zou verzoekster geen feitelijke argumenten kunnen inroepen die de Commissie niet bekend waren en die zij tijdens de onderzoeksprocedure niet aan de Commissie heeft meegedeeld (zie, in deze zin, arrest Hof van 14 september 1994, Spanje/Commissie, C-278/92, C-279/92 en C-280/92, Jurispr. blz. I-4103, punt 31, en arrest Gerecht van 25 maart 1999, Forges de Clabecq/Commissie, T-37/97, Jurispr. blz. II-0000, punt 93). Daarentegen belet niets haar, tegen de eindbeschikking een rechtsmiddel aan te voeren dat niet tijdens de administratieve procedure is voorgedragen (zie, in deze zin, arrest Forges de Clabecq/Commissie, reeds aangehaald, punt 93). 56 In deze omstandigheden moet de door de Commissie opgeworpen exceptie van niet-ontvankelijkheid worden verworpen. 57 Ten gronde betoogt de Commissie, daarbij op hoofdlijnen ondersteund door interveniënten, dat de in 1993 gegeven kapitaalinjectie geen invloed heeft op de beoordeling van de verenigbaarheid van het goedgekeurde steunbedrag, aangezien deze beoordeling op een individueel onderzoek van de litigieuze kapitaalverstrekkingen berust en niet op een vergelijking met eerdere interventies waarvan de wettigheid niet in twijfel is getrokken (arrest Spanje/Commissie, reeds aangehaald, punt 71). Bovendien was artikel 92 van het Verdrag ratione temporis niet van toepassing op het in 1993 door AT aan HTM uitgekeerde bedrag. Ten slotte waren de destijds door AT ten gunste van HTM genomen maatregelen noch met het GATT, noch met de vrijhandelsovereenkomst in strijd. 58 Dienaangaande kan worden volstaan met op te merken, dat op het moment waarop de litigieuze onderzoeksprocedure door de Commissie werd ingeleid (zie hiervóór, punt 15), artikel VI van het GATT en artikel 23 van de vrijhandelsovereenkomst niet langer de rechtsgrondslag konden vormen voor de beoordeling van de verenigbaarheid van het door AT aan HTM verstrekte kapitaal met de gemeenschappelijke markt. Bovendien was artikel VI van het GATT, betreffende antidumping- en compenserende rechten, niet relevant, en bood artikel 23 van de vrijhandelsovereenkomst de overeenkomstsluitende partijen enkel de mogelijkheid op te treden tegen overheidssteun. 59 De Commissie was dus niet ingevolge die twee bepalingen gehouden, de kapitaalinbreng van 1993 in aanmerking te nemen bij de beoordeling van de litigieuze herstructureringssteun (hierna: "steun"). 60 Bovendien kon de Commissie ter beoordeling van de evenredigheid van de steun enkel rekening houden met de kapitaalinjecties die waren voorzien in het herstructureringsplan, waarvoor zij de noodzakelijke tegenprestatie en ondersteuning vormden. 61 Overigens was het wegens de tijdsspanne die tussen de betalingen van 1993 en de vanaf april 1995 gegeven (zie hiervóór, punt 7) en bij de beschikking goedgekeurde kapitaalinjecties lag, onmogelijk, al deze betalingen in een en dezelfde beoordeling van de financiële situatie van HTM in het kader van de onderzoeksprocedure te betrekken. 62 Verzoekster wijst in haar memories ook op de in 1993 door AT aan HTM verstrekte aandeelhouderslening van ongeveer 45 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 4), die in april 1995 werd omgezet in eigen vermogen (zie hiervóór, punt 7). 63 Naar het oordeel van het Gerecht vormde de aandeelhouderslening van meet af aan, ongeacht hoe zij in de boeken van HTM werd aangeduid, een niet-preferente lening ter vervanging van het eigen vermogen van HTM. Aangezien ten tijde van de formele omzetting van de lening in eigen vermogen de schulden van HTM haar eigen vermogen verre overtroffen, was terugbetaling van de lening de facto uitgesloten. Deze lening kon dan ook niet worden beschouwd als een schuld van HTM jegens AT, waarvan de kwijtschelding een werkelijk bijkomend voordeel zou hebben opgeleverd. 64 Bijgevolg hield de omzetting van de lening in eigen vermogen, voor zover AT hiermee afstand deed van een vordering die niet kon worden geïnd, op zichzelf niet in, dat HTM op kosten van AT een economisch voordeel in de vorm van een overdracht van openbare middelen verkreeg. 65 De Commissie heeft dus geen rechtsdwaling begaan, door deze omzetting niet als staatssteun te beschouwen. 66 Verzoekster merkt tot slot op, dat de banken ermee instemden, afstand te doen van hun vorderingen ten belope van ongeveer 47 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 14). Daarmee wil zij waarschijnlijk zeggen, dat een dergelijke afstand elementen van staatssteun in zich droeg en dus bij de vaststelling van de beschikking in aanmerking had moeten worden genomen. 67 Opgemerkt zij, dat de Commissie in antwoord op een van de vragen van het Gerecht heeft gepreciseerd, dat het consortium van banken zowel aan de afstand van een deel van de vorderingen ten belope van in totaal 2 miljard OS (ca. 150 miljoen ECU), als aan de sanering van de resterende schuld de voorwaarde verbond, dat garanties werden gegeven, onder meer betreffende de goedkeuring van de aangemelde kapitaalverstrekkingen door de Commissie. 68 Aangezien de banken in geval van faillissement van HTM vermoedelijk een nog groter deel van hun vorderingen verloren zouden zien gaan, en bij gebreke van een door de particuliere banken - die een derde van het consortium uitmaakten - uitgesproken veto, blijkt niet, zoals ook de Commissie heeft aangenomen, dat het feit dat de openbare banken afstand deden van een deel van hun vorderingen, elementen van staatssteun in zich droeg. 69 Bijgevolg heeft de Commissie geen rechtsdwaling begaan door te oordelen, dat niet was komen vast te staan dat die afstand elementen van staatssteun in zich droeg. 70 Geconcludeerd moet dan ook worden, dat de Commissie geen rechtsdwaling heeft begaan door de litigieuze financiële transacties niet in aanmerking te nemen in verband met de vraag, of de steun kon worden goedgekeurd. Eerste middel: de steun vormde niet één geheel 71 Verzoekster stelt, dat de verschillende kapitaalinjecties, die niet allemaal hetzelfde doel hadden, ondanks de kaderregeling niet als één steunmaatregel kunnen worden beschouwd. In het bijzonder de vier maanden vóór de invoering van een herstructureringsplan door AT gegeven kapitaalinjectie van ongeveer 30 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 7), die bedoeld was om de dreigende insolventie van HTM af te wenden, kan daarvan geen integrerend bestanddeel uitmaken. Het bedrag van ongeveer 28 miljoen ECU, dat HTM in de zomer van 1995 ontving (zie hiervóór, punt 11), werd betaald in het kader van een autonoom herstructureringsplan, dat destijds werd ingevoerd om een insolventieprocedure te vermijden. Nadat wegens de verslechtering van de situatie van HTM de herstructurering was gestaakt en tot onmiddellijke verkoop was overgegaan, werd in het kader van die nieuwe situatie tot nieuwe kapitaalinjecties besloten. 72 De Commissie, wier betoog op hoofdlijnen wordt ondersteund door interveniënten, stelt in wezen, dat verzoekster niets aanvoert ter weerlegging van de stelling, dat de steun één geheel vormde. 73 Uit de uiteenzetting van de feiten (zie hiervóór, punten 15 en 16) blijkt, dat de litigieuze kapitaalinjecties, ofschoon zij later als herstructureringssteun werden goedgekeurd, aanvankelijk als reddingssteun werden toegestaan. Na afloop van de onderzoeksprocedure werden de betrokken betalingen als herstructureringssteun goedgekeurd, op voorwaarde dat het bij de beschikking goedgekeurde herstructureringsplan zou worden uitgevoerd. 74 Hieruit volgt, dat de litigieuze kapitaalinjecties deel uitmaken van dat plan, ook al werden zij aanvankelijk toegestaan als reddingssteun, waarvan de wettigheid in casu niet wordt betwist. 75 Aangezien die kapitaalinjecties een onderdeel vormen van het bij de beschikking goedgekeurde herstructureringsplan, kan de tranchegewijze betaling ervan niet afdoen aan het feit, dat de steun één geheel vormt. 76 Het middel faalt derhalve. Tweede middel: onterechte verwijzing naar de oligopolistische structuur van de markten voor wintersportartikelen 77 Volgens verzoekster komt het door de Commissie ingenomen standpunt, dat de oligopolistische structuur van de markten voor wintersportartikelen zou zijn versterkt, indien HTM van deze markten was verdwenen, er in wezen op neer, dat staatssteun gerechtvaardigd is wanneer er sprake is van een oligopolistische markt, hetgeen haars inziens in strijd is met de letter en de geest van de op staatssteun betrekking hebbende bepalingen van het EG-Verdrag. 78 De Commissie stelt zich op het standpunt, dat de beschikking een dergelijke conclusie niet toelaat. 79 Naar het oordeel van het Gerecht heeft de Commissie niet uitsluitend op grond van het oligopolistische karakter van de betrokken markten geconcludeerd, dat de steun verenigbaar was met de gemeenschappelijke markt. Zoals uit punt 8.2, laatste alinea, van de beschikking blijkt, heeft zij integendeel enkel naar deze marktstructuur verwezen teneinde haar betoog, dat het bedrag van de steun, gelet op de kosten van de van HTM verlangde herstructureringsmaatregelen, niet van dien aard was, dat daardoor met het gemeenschappelijk belang in de zin van artikel 92, lid 3, sub c, van het Verdrag strijdige mededingingsdistorsies zouden kunnen ontstaan, kracht bij te zetten. 80 Het middel moet derhalve worden afgewezen. Derde middel: verkeerde analyse van de betrokken markten 81 Verzoekster maakt de Commissie in de eerste plaats het verwijt, dat zij de betrokken markten globaal heeft beoordeeld, terwijl zij de sector wintersportartikelen, die goed is voor ongeveer 45 % van de omzet van HTM, apart had moeten beschouwen. 82 Opgemerkt zij, dat de Commissie in punt 4 van de beschikking de situatie en de tendensen op de drie markten voor wintersportartikelen (ski's, skibindingen en skischoenen) naar behoren heeft geanalyseerd en in punt 8.2 van de beschikking heeft vastgesteld, dat maatregelen waren genomen om op elk van deze markten mededingingsdistorsies zoveel mogelijk te voorkomen. 83 Anders dan verzoekster stelt, heeft de Commissie dus de wintersportartikelenbranches en de andere sectoren waarin HTM actief was, afzonderlijk geanalyseerd. 84 Overigens was een globale beoordeling van alle sectoren waarin de begunstigde onderneming actief was, voor de Commissie de enige mogelijkheid om te kunnen uitmaken, of het plan voor de herstructurering van HTM geschikt was en of de steun verenigbaar was met de gemeenschappelijke markt. 85 Ofschoon verzoekster erkent, dat de markt voor skibindingen wordt gedomineerd door vijf ondernemingen, verwijt zij de Commissie in de tweede plaats, dat deze zich ten onrechte op het standpunt heeft gesteld, dat de markten voor ski's en skischoenen worden gekenmerkt door de aanwezigheid van een beperkt aantal concurrenten, met als gevolg dat, indien HTM van de markt zou verdwijnen, een nog kleiner oligopolie zou ontstaan, waardoor de structuur van de markt negatief zou worden beïnvloed. 86 Volgens verzoekster heerst op de markt voor wintersportartikelen juist een zeer felle concurrentie, die nog wordt versterkt door het op de markt komen van nieuwe, concurrerende producten. De door de Commissie gemaakte beoordelingsfout is des te ernstiger, daar deze markt een nog veel grotere crisis doormaakt dan in de beschikking wordt aangenomen. 87 De Commissie, ondersteund door HTM en de Republiek Oostenrijk, betoogt in wezen, dat de betrokken markten grotendeels worden gedomineerd door een klein aantal ondernemingen en dat de crisis op deze markten niet zo hevig is als door verzoekster wordt gesteld. 88 Naar het oordeel van het Gerecht kan op basis van het dossier niet worden geconcludeerd, dat de Commissie een kennelijke beoordelingsfout heeft gemaakt door ervan uit te gaan, dat de betrokken markten een oligopolistische structuur hebben. In het bijzonder de documenten die verzoekster zelf als bijlage aan haar verzoekschrift heeft gehecht, zijn niet van dien aard, dat daardoor het oordeel van de Commissie wordt ontzenuwd. 89 Bovendien verschillen de gegevens aan de hand waarvan de Commissie de ernst van de crisis op de skimarkt in de vijf jaar voorafgaand aan de vaststelling van de beschikking heeft beoordeeld, niet fundamenteel van de door verzoekster overgelegde cijfers. 90 Het is dan ook niet aangetoond, dat de Commissie een kennelijke beoordelingsfout heeft gemaakt bij haar analyse van de betrokken markten. 91 Het middel faalt derhalve. Vierde middel: ongeschiktheid van het herstructureringsplan 92 Verzoekster stelt in de eerste plaats, dat het herstructureringsplan door een groot aantal kapitaalinjecties is voorafgegaan en een zeer lange periode bestrijkt. In de tweede plaats blijkt haars inziens duidelijk, dat het herstel van de levensvatbaarheid van de onderneming nagenoeg uitsluitend berust op de reeds ontvangen steun en op de steun die de onderneming tot 1999 nog zal ontvangen. In de derde plaats heeft verzoekster kritiek op het feit, dat de Commissie geen rekening heeft gehouden met de situatie van de concurrenten van HTM, die zich, zoals verzoekster, door de crisis op de markt gedwongen zagen, ingrijpende interne en externe herstructureringsmaatregelen te treffen, zonder dat zij daarvoor door de staat werden gesubsidieerd. Gezien het onderzoek van de mogelijkheden waarop de vooruitzichten van HTM waren gebaseerd, moet de Commissie hebben geweten, dat de door HTM voorgenomen maatregelen geen verband hielden met haar herstructureringsinspanningen, maar met de crisis waardoor de markt werd getroffen, en dat zij dus geenszins uitzonderlijk waren. Verzoekster meent in de vierde plaats, dat de symbolische prijs van ongeveer 0,7 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 12), die het Eliasch-concern voor HTM heeft betaald, laat zien, dat de koper geen enkel financieel risico nam. 93 De Commissie, wier betoog op hoofdlijnen wordt ondersteund door interveniënten, stelt in hoofdzaak, dat de in casu gehanteerde periode van drie à vier jaar een redelijke termijn is voor een onderneming als HTM. Na onderzoek van het herstructureringsplan meende zij, dat de voorgenomen rigoureuze interne maatregelen toereikend zouden zijn om overeenkomstig de eisen van de kaderregeling de levensvatbaarheid op lange termijn van HTM te herstellen. 94 In verband met de eerste grief zij eraan herinnerd, dat de verschillende tranches waarin de steun is uitgekeerd, als één en dezelfde steunmaatregel moeten worden beschouwd. Bovendien blijkt niet, dat een periode van drie à vier jaar kennelijk buitensporig is voor het herstel van de levensvatbaarheid op lange termijn van HTM. Verzoekster heeft zelf gewezen op de sterk verslechterde financiële situatie van de begunstigde onderneming, waardoor het niet anders kan dan dat het herstel van de levensvatbaarheid de nodige tijd zal vergen. Hoe dan ook blijkt uit de tekst zelf van de beschikking, dat het herstructureringsplan moet leiden tot het bereiken van het evenwicht tussen kosten en uitgaven van HTM in 1996, en tot herstel van de rentabiliteit in 1997. Enkel het einddoel van het plan, de notering aan de beurs, in voorzien voor 1998 of 1999. 95 Aan verzoeksters tweede grief ligt een verkeerde veronderstelling ten grondslag. Volgens de beschikking zal de laatste tranche van de steun immers uiterlijk op 31 maart 1998 worden betaald, terwijl de nieuwe kapitaalinbreng van ongeveer 48 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 26), die uiterlijk einde 1999 zal plaatsvinden, niet uit de staatskas zal worden gefinancierd. Voor zover met deze grief wordt betoogd, dat het herstel van de levensvatbaarheid van HTM nagenoeg volledig is toe te schrijven aan de steun, moet de grief worden onderzocht in het kader van het middel inzake de onevenredigheid van de steun (zie hierna, punten 123 e.v.). 96 In verband met de derde grief kan worden volstaan met op te merken, dat het antwoord op de vraag, of de maatregelen ter herstructurering van een onderneming passend zijn, vooral afhangt van de individuele situatie van de onderneming (zie, in deze zin, arrest British Airways e.a./Commissie, reeds aangehaald, punt 286). 97 Bovendien zijn de kosten van de herstructurering van verzoekster, die door haarzelf zijn geraamd op 90 miljoen FF (ca. 14 miljoen ECU), van een heel andere orde van grootte dan de totale kosten die gemoeid waren met de herstructurering van HTM. Verzoekster kan de Commissie dan ook niet tegenwerpen, dat de door HTM voorgenomen maatregelen geenszins uitzonderlijk zijn. 98 Voorts dient te worden bedacht, dat de beschikking aan de goedkeuring van de steun de voorwaarden verbindt, dat onrendabele productielijnen worden stopgezet, dat HTM terugkeert tot haar basisactiviteiten, dat de administratie-, productie- en distributiekosten worden verlaagd en dat het personeelsbestand wordt ingekrompen. 99 Aangezien de schulden van HTM haar eigen vermogen verre overtroffen, zou een aanpassing van haar herstructureringsplan aan de door haar concurrenten uitgevoerde plannen haar voortbestaan in gevaar hebben kunnen brengen, terwijl dit voortbestaan juist noodzakelijk werd geacht voor de instandhouding van een marktstructuur waarin mededinging mogelijk is. 100 Door ten slotte in het kader van haar vierde grief enkel de door het Eliasch-concern voor HTM betaalde koopprijs van ongeveer 0,7 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 12) in aanmerking te nemen, ziet verzoekster eraan voorbij, dat het Eliasch-concern zich onherroepelijk ertoe verbond, nog eens ongeveer 2 miljoen ECU in HTM in te brengen zodra de Commissie de maatregelen van AT had goedgekeurd, en ongeveer 20 miljoen ECU vóór 31 december 1998 (zie hiervóór, punten 12 en 29). 101 Bijgevolg is niet aangetoond, dat de Commissie een kennelijke fout heeft gemaakt bij haar beoordeling, of het herstructureringsplan binnen een redelijk tijdsbestek de rentabiliteit op lange termijn van HTM kon herstellen. 102 Het middel kan dan ook niet slagen. Vijfde middel: ontoereikendheid van de capaciteitsverminderingen en de afstoting van productielijnen, waartoe HTM wordt verplicht 103 Verzoekster bestrijdt in de eerste plaats, dat de door de beschikking verlangde capaciteitsverminderingen in een door overcapaciteit gekenmerkte en teruglopende sector leiden tot een verkleining van HTM's marktaandelen ten gunste van haar concurrenten, en in de tweede plaats, dat het feit dat HTM zich uit bepaalde marktsegmenten terugtrekt en bepaalde activiteiten afstoot, diezelfde concurrenten in staat stelt, hun positie op die markten te verstevigen en zo de steunverlening te compenseren. 104 Verzoekster erkent, dat capaciteitsverminderingen kunnen worden gerealiseerd door middel van wijzigingen in de productietechnieken, maar die verminderingen kunnen haars inziens alleen dan onomkeerbaar in de zin van de kaderregeling zijn, indien zij nauw verbonden zijn met een aanzienlijke inkrimping van het personeelsbestand, dan wel met een vermindering of een definitieve sluiting van productiecapaciteit. Na de tussen AT en het Eliasch-concern gevoerde onderhandelingen werd echter van de capaciteits- en personeelsverminderingen afgezien. De Oostenrijkse productievestigingen werden uit sociale of politieke overwegingen gehandhaafd. Bovendien stelt het feit dat de fabriek in Tallin als gevolg van de overplaatsing van de skischoenenproductie naar Estland permanent in bedrijf is, HTM in staat haar kosten te verminderen, zonder dat dit echter tot de voor de sanering van de sector noodzakelijke capaciteitsverminderingen leidt. 105 Het herstructureringsplan had volgens verzoekster een rigoureuze vermindering van de productie moeten verzekeren, en niet enkel een vermindering van de productiecapaciteit en van het aantal arbeidsplaatsen, omdat dit niet automatisch tot een productiedaling leidt. Aan de geplande productieverminderingen, met name in de Oostenrijkse fabrieken, wordt volgens verzoeksters geen uitvoering gegeven teneinde tegemoet te komen aan de wens van de Oostenrijkse overheid om een bepaald werkgelegenheidsniveau te handhaven. 106 Volgens in de Oostenrijkse pers verschenen artikelen is HTM's omzet niet gedaald, maar heeft hij juist een stijgende lijn vertoond waar het wintersportartikelen betreft, met uitzondering misschien van skibindingen. Bovendien heeft HTM voor het seizoen 1997/1998 een vermeerdering van haar productie van ski's en skibindingen ten opzichte van het seizoen 1996/1997 aangekondigd. HTM heeft dus met behulp van openbare middelen een agressief verkoopbeleid ontwikkeld, dat wordt gekenmerkt door prijzen die stelselmatig onder die van haar concurrenten liggen. Uit twee voorstellen voor samenwerking die HTM aan concurrenten heeft gedaan, blijkt dat de noodzakelijke capaciteitsverminderingen niet zijn uitgevoerd. 107 Verzoekster is hoe dan ook van mening, dat zelfs indien aan het einde van de vastgestelde periode van drie jaar de capaciteit daadwerkelijk wordt verminderd, die capaciteitsverminderingen in geen geval kunnen worden geacht in redelijke verhouding te staan tot het bedrag van de steun. 108 De Commissie, ondersteund door interveniënten, merkt in hoofdzaak op, dat van HTM aanzienlijke capaciteitsverminderingen zijn verlangd. 109 Bij haar onderzoek van de maatregelen die zijn genomen om mededingingsdistorsies te voorkomen, heeft de Commissie naar behoren rekening gehouden met het effect van daling van de vraag gedurende de afgelopen jaren. 110 Verzoeksters stelling, dat de steun HTM in staat heeft gesteld een agressief verkoopbeleid te voeren, is volgens de Commissie vaag en niet met feiten gestaafd. HTM tracht integendeel haar winst te vergroten, door zich te concentreren op producten met aanzienlijke winstmarges. 111 Het Gerecht merkt om te beginnen op, dat verzoekster capaciteits- en personeelsverminderingen ten onrechte op één lijn stelt. De verhouding tussen het aantal werknemers en de productiecapaciteit is immers afhankelijk van tal van factoren, zoals de vervaardigde producten en de gebruikte technologie. In het bijzonder hebben de werkgelegenheidsgaranties, die slechts voor drie vestigingen van het concern en voor een periode van drie jaar werden gegeven, de sluiting van de montagefabriek in Neusiedl niet belet. 112 De stelling, dat van de vermindering van het aantal arbeidsplaatsen werd afgezien, is overigens op geen enkele wijze onderbouwd. De Oostenrijkse regering heeft integendeel - zonder op dit punt door verzoekster te worden weersproken - betoogd, dat in de Oostenrijkse vestigingen 20 à 50 % van het personeel is afgestoten, zoals in de beschikking was voorzien (punt 2, elfde alinea, laatste zin), en dat de sedert 1995 doorgevoerde personeelsverminderingen aanzienlijk zijn. 113 In de tweede plaats moet worden vastgesteld, dat verzoekster haar bewering betreffende het afzien van de capaciteitsverminderingen met geen enkel feit heeft gestaafd, terwijl het herstructureringsplan waarvan die capaciteitsverminderingen een onderdeel vormen, volgens de tekst van artikel 2, eerste alinea, van de beschikking moet worden uitgevoerd in de vorm waarin het aan de Commissie is voorgelegd. 114 In het bijzonder moet worden beklemtoond, dat de verplaatsing van de productie van skischoenen naar Estland, waar de arbeidskrachten goedkoper zijn, hoofdzakelijk ten doel heeft, de productiekosten te verlagen, doch capaciteitsverminderingen geenszins uitsluit. 115 In de derde plaats heeft verzoeksters betoog betreffende de vergroting van de omzet en het agressieve verkoopbeleid van HTM, gesteld dat het zou moeten aanvaard, betrekking op de periode na de vaststelling van de beschikking. De door de Commissie verrichte ingewikkelde beoordelingen mogen evenwel enkel worden beoordeeld aan de hand van de gegevens waarover de Commissie beschikte op het ogenblik waarop zij die beoordelingen verrichtte (arrest British Airways e.a./Commissie, reeds aangehaald, punt 81). 116 Hoe dan ook werd in de beschikking, teneinde een agressief verkoopbeleid van de zijde van HTM te vermijden, gepreciseerd, dat haar totale omzet tot 1996 moest afnemen en vervolgens weliswaar weer licht mocht stijgen, maar in 1998 nog steeds onder het niveau van 1994 moest liggen. 117 In de vierde plaats ten slotte heeft verzoekster geen bewijsstukken overgelegd op grond waarvan kan worden aangenomen, dat de capaciteitsverminderingen van 9 à 59 %, die van HTM werden verlangd op de markten die werden gekenmerkt door een structurele overcapaciteit (ski's, skibindingen en tennisrackets), en voornamelijk in het eerste jaar van de herstructurering moesten plaatsvinden, kennelijk ongeschikt zijn om het geringe aantal concurrenten in staat te stellen, hun positie op de betrokken markten, waarvan HTM in 1994 wereldwijd 11 à 32 % in handen had, te verstevigen. 118 Overigens heeft verzoekster in haar in het kader van de onderzoeksprocedure ingediende opmerkingen zelf bevestigd, dat het reorganisatieplan een positief punt voor de gehele sector bevatte, voor zover het daadwerkelijk resulteerde in een vermindering van HTM's productiecapaciteit voor zowel alpineski's (geraamd op -25 %) als bindingen voor alpineski's (geraamd op -42 %). In de beschikking nu wordt voor deze twee markten uitgegaan van capaciteitsverminderingen van, respectievelijk, 39 % en 59 %. 119 Behalve de capaciteitsverminderingen, die volgens het dispositief van de beschikking onherroepelijk moeten worden uitgevoerd, moeten ook andere door de beschikking verlangde herstructureringsmaatregelen in aanmerking worden genomen, zoals de beëindiging van de productie van golfartikelen, de geleidelijke stopzetting van onrendabele productielijnen, het afstoten van sportkleding, de inkrimping van het productengamma, alsmede de terugtrekking uit bepaalde marktsegmenten, zoals langlaufski's en huurski's. 120 Ten slotte moet worden vastgesteld, dat de vier door overcapaciteit gekenmerkte sectoren waarop de capaciteitsverminderingen betrekking hadden, goed waren voor meer dan 60 % van de door HTM in 1994 behaalde omzet, en dat de volledige stopzetting van bepaalde activiteiten door HTM een omzetdaling van 245 miljoen USD, dat wil zeggen ongeveer 196 miljoen ECU, heeft teweeggebracht. Derhalve kan niet worden uitgesloten, dat nog ingrijpender reorganisatiemaatregelen het herstel van de levensvatbaarheid van HTM in gevaar hadden kunnen brengen. 121 Bijgevolg heeft verzoekster niet aangetoond, dat de Commissie een kennelijke vergissing heeft begaan door de capaciteitsverminderingen en het afstoten van bepaalde productielijnen door HTM toereikend te achten. 122 Het middel faalt derhalve. Zesde middel: onevenredigheid van de steun 123 Verzoekster acht het steunbedrag van ongeveer 118 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 20) onevenredig, aangezien het meer dan 90 % uitmaakt van de herstructureringskosten, die in de beschikking worden geraamd op ongeveer 127 miljoen ECU. Dit toont haars inziens het gebrek aan evenwicht tussen de door HTM gedane inspanning en de door de Oostenrijkse Staat gedragen kosten aan. Het steunbedrag staat volgens verzoekster evenmin in redelijke verhouding tot de door het Eliasch-concern aangegane verplichtingen - afgezien van het ongewisse karakter daarvan -, aangezien de verkoopprijs van HTM, zoals de Commissie zelf heeft opgemerkt, ver onder het steunbedrag ligt. 124 De Commissie, wier betoog op hoofdlijnen wordt ondersteund door interveniënten, brengt hiertegen in, dat het bedrag van ongeveer 118 miljoen ECU absoluut noodzakelijk is om HTM in staat te stellen, de in het herstructureringsplan voorziene maatregelen uit te voeren. De steun wordt enkel gebruikt om de kortetermijnschuld van HTM te verminderen en om de betrokken sectoren te herstructureren. 125 HTM preciseert, dat geen rekening moet worden gehouden met de door de investeerders aangegane financiële verplichtingen, die slechts een aanvulling vormen op haar eigen inspanningen. Overigens zijn die inspanningen haars inziens, anders dan verzoekster stelt, aanzienlijk wanneer men kijkt naar de in verband met de verkoop aan de hoogste bieder vastgestelde waarde van haar bedrijf. 126 Opgemerkt zij, dat de directe herstructureringskosten, die volgens punt 8.2 van de beschikking ongeveer 127 miljoen ECU bedragen, slechts een deel van de in punt 8.3 van de beschikking bedoelde totale kosten van de herstructurering van HTM vormen. 127 In antwoord op de vragen van het Gerecht heeft de Commissie in de eerste plaats gepreciseerd, dat er behalve de directe herstructureringskosten nog andere met de financiële herstructurering van HTM verband houdende kostenposten zijn, zoals investeringen met het oog op rationalisering, alsmede de terugbetaling en herstructurering van de schulden. 128 De Commissie heeft voorts gespecificeerd, dat het totale bedrag van de herstructureringskosten uit vier verschillende bronnen wordt gefinancierd, te weten de kapitaalinbreng van het Eliasch-concern ten belope van ongeveer 22 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 12), de gedeeltelijke afstand door de banken van hun vorderingen en rente ten belope van 47 miljoen ECU (zie hiervóór, punt 14), de steun (ca. 118 miljoen ECU) (zie hiervóór, punt 20) en, ten slotte, de door HTM uit haar eigen middelen betaalde bijdrage ten belope van 36 % van de totale herstructureringskosten. 129 De herstructureringskosten bedragen dus in totaal meer dan 290 miljoen ECU en de steun maakt minder dan de helft van dit bedrag uit. 130 Derhalve is niet komen vast te staan, dat de Commissie een kennelijke fout heeft gemaakt bij haar beoordeling, of het steunbedrag in redelijke verhouding stond tot de totale kosten van de herstructurering van HTM. Zevende middel: niet-inachtneming van de aan de goedkeuring van de steun verbonden voorwaarden 131 Verzoekster betwijfelt, of HTM wel voldoet aan de verplichtingen die aan haar herstructureringsplan verbonden zijn. In de eerste plaats heeft HTM een spreiding van haar activiteiten aangekondigd, terwijl zij zich volgens de beschikking diende te concentreren op haar kernactiviteiten en geen nieuwe marktsegmenten mocht betreden. In de tweede plaats heeft zij verzoekster aangeboden, skischoenen aan haar te leveren. Ten slotte lijkt het erop, dat zij met de vennootschap Kästle een overeenkomst heeft gesloten met het oog op de productie van ski's voor rekening van deze onderneming. 132 De Commissie, wier betoog op hoofdlijnen wordt ondersteund door interveniënten, brengt hiertegen in, dat de uitvoering van de beschikking de rechtmatigheid ervan in geen enkel opzicht aantast, aangezien alle feiten waarop verzoekster haar beweringen baseert, dateren van na de vaststelling van de beschikking. De spreiding van HTM's activiteiten is noch ingevolge het door de Commissie goedgekeurde herstructureringsplan verboden, noch daarmee onverenigbaar. 133 Opgemerkt zij, dat de rechtmatigheid van de beschikking niet kan afhangen van eventuele mogelijkheden tot omzeiling ervan (zie, in deze zin, arrest British Airways e.a./Commissie, reeds aangehaald, punt 291). 134 Nog afgezien van het feit dat het middel een speculatief karakter heeft, is naar het oordeel van het Gerecht hoe dan ook niet komen vast te staan, dat HTM haar activiteiten heeft gespreid in strijd met de aan de goedkeuring van de steun verbonden voorwaarden. 135 In de eerste plaats blijkt uit het krantenknipsel dat verzoekster tot staving van haar betoog heeft overgelegd, dat HTM enkel haar - niet-bevestigde - voornemen aankondigde, een nieuwe generatie producten op de markt voor inline-skating te brengen, en dat zij was begonnen met de productie van een nieuw type ski. Ofschoon HTM volgens de beschikking in eerste instantie dient terug te keren tot haar basisactiviteiten, geeft de beschikking haar ook ruimte voor marketingactiviteiten en de vervaardiging van innovatieve en technologisch hoogwaardige producten, en vervolgens, wanneer de herstructurering eenmaal is voltooid, voor de uitbreiding van haar activiteiten in de richting van nieuwe producten (punt 5 van de beschikking), voor zover de door het herstel van de levensvatbaarheid van de onderneming vrijgekomen middelen dit mogelijk maken. 136 Bovendien heeft verzoekster niet aangetoond, in hoeverre het aanbod van HTM om voor rekening van haar concurrenten ski's en skischoenen te produceren, op zichzelf in strijd is met de in de beschikking geformuleerde voorwaarden voor de goedkeuring van de steun. 137 In deze omstandigheden moet het middel worden afgewezen. Achtste middel: de Commissie is niet in staat haar toezicht uit te oefenen op de uitvoering van de beschikking 138 Verzoekster betoogt, dat de Commissie wegens de gespreide betaling van de in HTM gestoken bedragen niet in staat is op doeltreffende wijze na te gaan, wat het effect van de kapitaalinjecties is, daar zij de uitbetaling van elke nieuwe tranche niet afhankelijk heeft gesteld van de inachtneming van de voorwaarden voor de uitbetaling van de voorgaande tranche. 139 De Commissie en interveniënten merken op, dat de Commissie niet verplicht was aan de uitbetaling van de resterende steunbedragen een vereiste van voorafgaande goedkeuring te verbinden, en dat aan de goedkeuring van de steun voorwaarden zijn verbonden waarvan de Commissie de inachtneming kan verzekeren. 140 Volgens artikel 2, eerste alinea, van de beschikking dient HTM twee keer per jaar verslag uit te brengen over de bij de herstructurering gemaakte vorderingen. Dit verslag moet gegevens bevatten omtrent de economische ontwikkeling en de financiële resultaten van de onderneming, en aantonen dat deze overeenstemmen met het herstructureringsplan. Voorts moet HTM in de periode 1995 tot en met 1999 steeds uiterlijk einde juni een jaarverslag voorleggen over de resultaten van haar ondernemingen in het voorgaande jaar. 141 Ingeval mocht blijken dat niet wordt voldaan aan de voorwaarden die aan de goedkeuring van de steun zijn verbonden, zou de Commissie zich hoe dan ook ingevolge artikel 93, lid 2, tweede alinea, in afwijking van artikel 169 EG-Verdrag (thans artikel 226 EG), rechtstreeks tot het Hof kunnen wenden (zie, in deze zin, arrest Hof van 4 februari 1992, British Aerospace en Rover/Commissie, C-294/90, Jurispr. blz. I-493, punt 11). 142 Het middel faalt derhalve. Negende middel: ontoereikende motivering van de beschikking 143 Verzoekster stelt, dat de Commissie in haar beschikking niet aantoont, dat de markt het karakter van een oligopolie heeft, noch laat zien, hoe de door HTM uitgevoerde capaciteitsverminderingen de andere concurrenten in staat zullen stellen, te profiteren van nieuwe markten. Er wordt in de beschikking niets aangevoerd ter rechtvaardiging van het feit dat geen rekening wordt gehouden met de technische en commerciële ontwikkelingen die de wintersportartikelenbranche doormaakt, noch met de gegeven werkgelegenheidsgarantie. De beschikking bevat geen informatie over de verschillende posten van de herstructureringskosten. Volgens verzoekster bestaat de grootste verwarring over de vraag, of de steun evenredig is. De Commissie heeft niet aangegeven, waarom er niet op werd toegezien dat HTM de steun niet zou gebruiken om zich te gaan toeleggen op productsegmenten waar de concurrentie nog groter is dan bij haar traditionele producten het geval is. Ten slotte kunnen aan de hand van de motivering van de beschikking onmogelijk de aard, de modaliteiten, de gevolgen, de draagwijdte en de goedkeuring van het plan voor de herstructurering van HTM worden beoordeeld. 144 De Commissie, HTM en de Republiek Oostenrijk zijn daarentegen van mening, dat de beschikking aan de in de rechtspraak geformuleerde motiveringsvereisten voldoet. 145 Er zij aan herinnerd, dat de door artikel 190 EG-Verdrag (thans artikel 253 EG) geëiste motivering de redenering van de gemeenschapsinstelling die de bestreden handeling heeft verricht, duidelijk en ondubbelzinnig tot uitdrukking moet doen komen, zodat de belanghebbenden de rechtvaardigingsgronden van de genomen maatregel kunnen kennen teneinde hun rechten te verdedigen, en de gemeenschapsrechter zijn toezicht kan uitoefenen. Het is evenwel niet noodzakelijk, dat alle relevante gegevens, feitelijk en rechtens, in de motivering worden gespecificeerd. Inzonderheid kan de Commissie volstaan met een uiteenzetting van de feiten en rechtsoverwegingen die in het bestek van de beschikkingen die zij vaststelt om de toepassing van de communautaire mededingingsregels te verzekeren, van wezenlijk belang zijn (zie, in deze zin, arrest Gerecht van 30 april 1998, Cityflyer Express/Commissie, T-16/96, Jurispr. blz. II-757, punten 64 en 65). 146 Het Gerecht stelt vast, dat, zoals uit de behandeling van de voorgaande middelen blijkt, de motivering van de beschikking de redenering van de Commissie overeenkomstig de vereisten van artikel 190 van het Verdrag duidelijk en ondubbelzinnig heeft doen uitkomen, gelet op de preciseringen die deze instelling in haar schriftelijke opmerkingen en in haar antwoorden op de vragen van het Gerecht heeft aangebracht. De motivering van de beschikking heeft dus in de eerste plaats verzoekster in staat gesteld, de rechtvaardigingsgronden van de genomen maatregel te kennen teneinde haar rechten te verdedigen en de gegrondheid van de beschikking na te gaan, en in de tweede plaats het Gerecht in staat gesteld, zijn toezicht uit te oefenen (zie, in deze zin, arrest Gerecht van 31 maart 1998, Preussag Stahl/Commissie, T-129/96, Jurispr. blz. II-609, punt 93). 147 In deze omstandigheden moet het middel worden afgewezen. 148 Uit al het voorgaande volgt, dat het beroep in zijn geheel moet worden verworpen. Beslissing inzake de kosten Kosten 149 Volgens artikel 87, lid 2, van het Reglement voor de procesvoering wordt de in het ongelijk gestelde partij in de kosten verwezen, indien dit is gevorderd. Aangezien verzoekster in het ongelijk is gesteld, dient zij overeenkomstig de desbetreffende conclusies van de Commissie en interveniënte HTM in de kosten van deze beide partijen te worden verwezen. 150 Volgens artikel 87, lid 4, eerste alinea, van het Reglement voor de procesvoering dragen de lidstaten die in het geding zijn tussengekomen, hun eigen kosten. Derhalve zal de Republiek Oostenrijk haar eigen kosten dragen. Dictum HET GERECHT VAN EERSTE AANLEG (Tweede kamer - uitgebreid) rechtdoende: 1) Verwerpt het beroep. 2) Verwijst verzoekster in de kosten van de Commissie en van interveniënte Head Tyrolia Mares. 3) Verstaat dat de Republiek Oostenrijk haar eigen kosten zal dragen.

61993CJ0345

fi

Tuomion perustelut 1 Supremo Tribunal Administrativo on esittänyt 26.5.1993 tekemällään päätöksellä, joka on saapunut yhteisöjen tuomioistuimeen 6 päivänä heinäkuuta, ETY:n perustamissopimuksen 177 artiklan mukaisesti kaksi ennakkoratkaisukysymystä ETY:n perustamissopimuksen 9, 12 ja 95 artiklan tulkinnasta. 2 Nämä kysymykset ovat tulleet esiin riita-asiassa, jossa ovat asianosaisina Nunes Tadeu ja Portugalin veroviranomainen (Fazenda Pública); Nunes Tadeu vaatii palautettavaksi autoveron, jonka hän on maksanut Portugaliin toisesta jäsenvaltiosta tuomastaan käytetystä autosta. 3 Nunes Tadeu osti 10.8.1990 Belgiasta Peugeot 205 XS -tyyppisen moottoriajoneuvon 200 000 Belgian frangilla (BEF). Auto oli ensimmäisen kerran rekisteröity Belgiassa 11.2.1987. Nunes Tadeu vei 20.8.1990 tämän auton Portugaliin väliaikaisesti rekisteröitynä ja täytti sen lopullista maahantuontia varten tarvittavat muodollisuudet. 4 Porton tullitoimipaikka vaati toukokuussa 1991 Nunes Tadeuta maksamaan autoveroa 271 665 Portugalin escudoa (PTE); vero oli laskettu noudattaen 10.5.1989 annetun Decreto-lein nro 152/89 (Díario da República, I sarja, nro 107, 10.5.1989, s. 1858, jäljempänä Decreto-lei) 1 §:ää, sellaisena kuin se oli muutettuna; tässä pykälässä säädettiin kyseisenä ajankohtana seuraavaa: "1. Autovero on sisäinen vero, jota kannetaan kevyistä henkilöiden kuljetukseen tarkoitetuista ajoneuvoista, jotka tuodaan maahan uusina tai käytettyinä tai jotka kootaan tai valmistetaan Portugalissa ja jotka on rekisteröity. 2. ... 3. Autovero on yksivaiheinen erityisvero, jonka suuruus riippuu sylinteritilavuudesta tämän säädöksen liitteenä olevan taulukon mukaisesti; taulukko on erottamaton osa tätä säädöstä. 4. Edellä 1 kohdassa mainitun taulukon mukaisesti laskettua veroa alennetaan 10 prosenttia niiden maahantuotujen käytettyjen autojen osalta, joiden ensimmäisestä rekisteröinnistä on kulunut yli kaksi vuotta." 5 Nunes Tadeu maksoi veron, mutta nosti myöhemmin kanteen veron takaisinsaamiseksi Tribunal Fiscal Aduaneiro do Portossa. Hän esitti, että vero oli ristiriidassa perustamissopimuksen 5, 85 ja 95 artiklan kanssa. Tribunal Fiscal Aduaneiro do Porton ratkaistua 3.4.1992 antamallaan tuomiolla asian Nunes Tadeun hyväksi Portugalin veroviranomainen (Fazenda Pública) valitti tuomiosta Ministério Públicon tukemana Supremo Tribunal Administrativoon, joka on esittänyt yhteisöjen tuomioistuimelle seuraavat ennakkoratkaisukysymykset: "1. Onko edellä tarkoitetun autoveron soveltaminen Belgiasta Portugaliin tuotuihin kevyisiin käytettyihin moottoriajoneuvoihin sopusoinnussa Rooman sopimuksen 95 artiklan ensimmäisen ja toisen kohdan kanssa, kun veroa ei sovelleta muihin käytettyihin autoihin, riippumatta siitä, onko ne tuotu uusina tai koottu tai valmistettu Portugalissa? 2. Onko tällaisella verotuksella katsottava olevan tuontitulleja vastaava vaikutus, joka on kielletty perustamissopimuksen 9 ja 12 artiklassa?" 6 Aluksi on todettava, että tätä veroa, johon yhteisöjen tuomioistuin on jo ottanut kantaa 16.7.1992 asiassa Lourenço Dias antamassaan tuomiossa (asia C-343, Kok. 1992, s. I-4673, 53 ja 54 kohta), sovelletaan erottelematta sekä Portugalissa koottuihin ja valmistettuihin ajoneuvoihin että maahantuotuihin uusiin tai käytettyihin ajoneuvoihin, ja tämä vero on osa sellaisten sisäisten verojen yleistä järjestelmää, joita sovelletaan tuoteryhmiin objektiivisten perusteiden mukaan, käsiteltävänä olevassa tapauksessa sylinteritilavuuden mukaan. Tällainen vero on ETY:n perustamissopimuksen 95 artiklassa tarkoitettu sisäinen maksu. 7 Tämän vuoksi on ensiksi vastattava toiseen ennakkoratkaisukysymykseen seuraavasti: veroa, jota sovelletaan erottelematta sekä veroa kantavassa jäsenvaltiossa koottuihin ja valmistettuihin ajoneuvoihin ja maahantuotuihin uusiin tai käytettyihin ajoneuvoihin, ei voida pitää perustamissopimuksen 9 ja 12 artiklassa tarkoitettuna tullina tai vaikutukseltaan vastaavana maksuna. 8 Ensimmäisenä kysymyksenä ennakkoratkaisua pyytänyt tuomioistuin on esittänyt sen aineellisen kysymyksen, onko perustamissopimuksen 95 artiklan kanssa sopusoinnussa se, että jäsenvaltio kantaa toisesta jäsenvaltiosta tuotavista käytetyistä autoista veroa, kun tätä veroa ei kanneta ensiksi mainitun valtion alueella ostetuista käytetyistä autoista. 9 Pääasian kantaja katsoo, että tämä erilainen kohtelu on ristiriidassa perustamissopimuksen 95 artiklan kanssa sillä perusteella, että riidanalaisen veron vuoksi maahantuotujen käytettyjen autojen hinnat nousevat ja vero siten suosii kotimaisia käytettyjen autojen markkinoita. 10 Kuten on jo huomautettu, riidanalaista veroa sovelletaan järjestelmällisesti, erottelematta ja objektiivisten perusteiden mukaan sekä Portugalissa koottuihin ja valmistettuihin ajoneuvoihin että uusiin ja käytettyihin maahantuotuihin autoihin. Autoveroa ei sovelleta käytettyjä autoja koskeviin maansisäisiin liiketoimiin, koska se kannetaan ainoastaan yhden kerran, kun ajoneuvo rekisteröidään tämän valtion alueella ensimmäistä kertaa, ja koska osa verosta sisältyy edelleen jo rekisteröityjen käytettyjen autojen arvoon, kun ne ostetaan Portugalin markkinoilta. 11 On aiheellista lisätä, että yhteisöoikeuteen ei nykyisin sisälly yhtäkään sääntöä, jossa estettäisiin jäsenvaltiota ottamasta käyttöön yleistä sisäisen verotuksen järjestelmää, jota sovelletaan objektiivisten perusteiden mukaan tiettyyn tuoteryhmään, kuten käsiteltävänä olevassa tapauksessa. 12 Perustamissopimuksen 95 artiklan soveltamiseksi ja erityisesti sen vuoksi, että voitaisiin verrata toisiinsa maahantuotujen käytettyjen autojen ja kyseisen valtion alueella ostettujen autojen verotusjärjestelmiä, kun ne ovat keskenään samanlaisia tai kilpailevia tuotteita, on tarkasteltava kotimaisiin ja maahantuotuihin tuotteisiin välittömästi tai välillisesti sovellettavan veron lisäksi tämän veron verokantaa ja siihen sovellettavia yksityiskohtaisia sääntöjä, kuten yhteisöjen tuomioistuin on erityisesti todennut asiassa komissio v. Tanska 11.12.1990 antamassaan tuomiossa (asia C-47/88, Kok. 1988, s. I-4509, 18 kohta). 13 Tämän osalta on selvää, että Decreto-lein mukaisesti maahantuoduista käytetyistä autoista, niiden iästä tai niiden käyttökunnosta riippumatta, kannettava vero ei voi koskaan olla alle 90 prosenttia uudesta autosta kannetusta verosta, kun taas kotimaan alueella ostetun käytetyn auton arvoon sisältyvä veron jäljellä oleva osuus voi olla pienempi kuin tämä määrä, koska veron jäljellä oleva osuus pienenee suhteessa ajoneuvon arvon alenemiseen. 14 Tämän vuoksi sellaisen veron kantaminen maahantuoduista käytetyistä autoista, jonka määrä on vähintään 90 prosenttia uusista autoista kannettavan veron määrästä, on yleensä näiden ajoneuvojen ilmeistä liikaverotusta verrattuna siihen veron jäljellä olevaan osuuteen, joka sisältyy Portugalin markkinoilta ostettavien aikaisemmin rekisteröityjen käytettyjen autojen arvoon. 15 Siten on todettava, että Decreto-lein 1 §:n 4 kohdan säännös, jossa uusiin autoihin sovellettavan veron määrää pienenennetään käytettyjen autojen osalta ainoastaan 10 prosenttia, ottamatta huomioon ajoneuvon arvon todellista alenemista, aiheuttaa sen, että käytettyinä maahantuotuja autoja verotetaan syrjivästi. 16 Tähän päätelmään ei vaikuta se seikka, että autoveroa ei lasketa kiinteän verotettavan arvon perusteella, kuten Alankomaiden hallitus huomauttaa, vaan auton sylinteritilavuuden perusteella. Portugalin markkinoilta ostetun käytetyn auton arvoon sisältyvä veron jäljellä oleva osuus pienenee automaattisesti sitä mukaa kuin ajoneuvon arvo alentuu, toisin kuin maahantuoduista käytetyistä autoista kannettavan veron määrä, joka ei voi koskaan olla, kuten edellä on mainittu, alle 90 prosenttia uusista autoista kannettavan veron määrästä. 17 Portugalin hallitus esittää, että tämän verotusjärjestelmän tarkoituksena on ainoastaan taata kotimaisten käytettyjen autojen ja maahantuotujen käytettyjen autojen kaupallisten arvojen välinen periaatteellinen tasa-arvo. Portugalin hallituksen mukaan verotusjärjestelmällä ei ole syrjivää tai protektionistista vaikutusta, jos maahantuodun käytetyn auton hinta on autoveron lisäämisen jälkeenkin alempi kuin vastaavan kotimaisen käytetyn auton hinta. 18 Näitä perusteluja ei voida hyväksyä. Kansallinen verotusjärjestelmä, jolla pyritään poistamaan maahantuotujen tuotteiden kilpailullinen etu kotimaisiin tuotteisiin verrattuna, on ilmeisesti ristiriidassa 95 artiklan kanssa, jonka tarkoituksena on taata kansallisen verotuksen täydellinen neutraalius, kun kyseessä on kotimaisten ja tuontitavaroiden välinen kilpailu (katso edellä mainittu tuomio asiassa komissio v. Tanska, 9 kohta). 19 Lopuksi Portugalin hallitus on vedonnut niihin vaikeuksiin, jotka liittyvät käytettyjen autojen todellisen markkina-arvon arvioimiseen riidanalaista veroa laskettaessa. Vaikka tällaisten vaikeuksien olemassaolo voitaisiin näyttää toteen, ne eivät ole luonteeltaan sellaisia, että niiden vuoksi olisi perusteltua soveltaa sellaista sisäistä verotusta, joka syrjii muista jäsenvaltioista peräisin olevia tuotteita perustamissopimuksen 95 artiklan vastaisesti. 20 Ottaen huomioon kaikki edellä esitetyt näkökohdat on ensimmäiseen ennakkoratkaisukysymykseen vastattava seuraavasti: perustamissopimuksen 95 artiklan vastaista on se, että jäsenvaltio kantaa toisesta jäsenvaltiosta tuoduista käytetyistä autoista veron, jonka määrä lasketaan ottamatta huomioon ajoneuvon arvon todellista alenemista, jos veron määrä on suurempi kuin vastaavien tässä jäsenvaltiossa jo rekisteröityjen käytettyjen moottoriajoneuvojen arvoon sisältyvä veron jäljellä oleva osuus. Päätökset oikeudenkäyntikuluista Oikeudenkäyntikulut 21 Yhteisöjen tuomioistuimelle huomautuksensa esittäneiden Portugalin tasavallan, Helleenien tasavallan ja Alankomaiden kuningaskunnan hallituksille ja Euroopan yhteisöjen komissiolle aiheutuneita oikeudenkäyntikuluja ei voida määrätä korvattaviksi. Pääasian asianosaisten osalta käsittely yhteisöjen tuomioistuimessa on välivaihe kansallisessa tuomioistuimessa vireillä olevan asian käsittelyssä, minkä vuoksi kansallisen tuomioistuimen asiana on päättää oikeudenkäyntikulujen korvaamisesta. Päätöksen päätösosa Näillä perusteilla YHTEISÖJEN TUOMIOISTUIN (viides jaosto) on ratkaissut Supremo Tribunal Administrativon verotusriitoja käsittelevän jaoston 20 päivänä toukokuuta 1993 esittämät kysymykset seuraavasti: 1) Autoveroa, jota sovelletaan erottelematta sekä veroa kantavassa jäsenvaltiossa koottuihin ja valmistettuihin ajoneuvoihin että maahantuotuihin uusiin tai käytettyihin ajoneuvoihin, ei voida pitää perustamissopimuksen 9 ja 12 artiklassa tarkoitettuna tullina tai vaikutukseltaan vastaavana maksuna. 2) Perustamissopimuksen vastaista on se, että jäsenvaltio kantaa toisesta jäsenvaltiosta tuoduista käytetyistä autoista veron, jonka määrä lasketaan ottamatta huomioon ajoneuvon arvon todellista alenemista, jos veron määrä on suurempi kuin vastaavien tässä jäsenvaltiossa jo rekisteröityjen käytettyjen moottoriajoneuvojen arvoon sisältyvä veron jäljellä oleva osuus.

62003TJ0373

de

Vorgeschichte des Rechtsstreits 1       Die Solo Italia Srl (im Folgenden: Klägerin) reichte mit Schreiben vom 14. Januar 2000 beim Harmonisierungsamt für den Binnenmarkt (Marken, Muster und Modelle) (HABM) gemäß der Verordnung (EG) Nr. 40/94 des Rates vom 20. Dezember 1993 über die Gemeinschaftsmarke (ABl. L 11, S. 1) in ihrer geänderten Fassung die Anmeldung einer Gemeinschaftsmarke ein. 2       Bei der angemeldeten Marke handelt es sich um das Wortzeichen PARMITALIA. 3       Die Eintragung wurde für Waren beantragt, die zur Klasse 29 des Abkommens von Nizza über die Internationale Klassifikation von Waren und Dienstleistungen für die Eintragung von Marken vom 15. Juni 1957 in revidierter und geänderter Fassung gehören und als „Käse“ beschrieben sind. 4       Am 26. Dezember 2000 wurde die Markenanmeldung im Blatt für Gemeinschaftsmarken veröffentlicht. 5       Am 16. März 2001 legte die Nuova Sala Srl (im Folgenden: Streithelferin) gemäß Artikel 8 Absatz 1 Buchstaben a und b der Verordnung Nr. 40/94 Widerspruch gegen die Eintragung der angemeldeten Marke für alle in der Markenanmeldung genannten Waren ein. Der Widerspruch wurde auf eine Gemeinschaftsbildmarke PARMITAL gestützt, die am 1. Dezember 1998 für Waren derselben Klasse eingetragen wurde und der oben in Randnummer 3 genannten Beschreibung entsprechen. 6       Mit Entscheidung vom 26. November 2002, die den Parteien am selben Tag mit Telefax zugestellt wurde, gab die Widerspruchsabteilung dem Widerspruch statt. Sie befand im Wesentlichen, dass die fraglichen Marken nach Bild, Klang und Bedeutung ähnlich seien. 7       Am 4. Dezember 2002 ging auf dem Konto des HABM ein Betrag von 800 Euro mit der Angabe PARMITALIA ein, überwiesen am 29. November 2002 von der französischen Gesellschaft OK SA, die das HABM nicht mit der Klägerin in Verbindung brachte. Die Klägerin stellte außerdem ihrem Bevollmächtigten einen Scheck über 1 375 Euro für die Einreichung eines Widerspruchsschriftsatzes beim HABM aus. Dieser Schriftsatz wurde jedoch von diesem Bevollmächtigten nicht eingereicht. 8       Am 17. Januar 2003 richtete die Finanzabteilung des HABM in der Annahme, sich an die Klägerin zu wenden, ein Schreiben an die französische Gesellschaft Solo Italia France, um Informationen über den Zweck der am 4. Dezember 2002 eingegangenen Zahlung zu erhalten. Darin wies sie darauf hin, dass für die Feststellung des Zweckes der Zahlung eine Frist von einem Monat festgesetzt worden sei, die am 17. Februar 2003 ende; könne der Zweck der Zahlung nicht innerhalb dieser Frist festgestellt werden, gelte die Zahlung als nicht erfolgt, und der entsprechende Betrag werde erstattet. 9       Am 17. Februar 2003 erhielt das HABM ein Schreiben der Klägerin, in dem diese ausführte, dass die entrichtete Gebühr die gegen die Entscheidung vom 26. November 2002 gerichtete Beschwerde betreffe. Diesem Schreiben war ein Beschwerdeschriftsatz in französischer Sprache beigefügt. Eine Übersetzung in die Verfahrenssprache (also ins Englische) wurde am 20. Februar 2003 vorgelegt. 10     Am 3. März 2003 schickte der Bevollmächtigte der Klägerin dem HABM eine Kopie der Überweisung vom 29. November 2002. Am 14. März 2003 wurde dem HABM die Bestellung eines neuen Bevollmächtigten mitgeteilt; dieser reichte am 21. März 2003 einen neuen Schriftsatz ein. 11     Am 24. März 2003 bestätigte das HABM der Klägerin den Eingang ihrer Beschwerde und verwies die Sache an die Beschwerdekammer. Am 14. Mai 2003 übermittelte das HABM ihr den Schriftsatz des Widersprechenden vom 9. Mai 2003. Die Klägerin antwortete auf diesen Schriftsatz am 10. Juni 2003, und das HABM bestätigte den Eingang dieser Antwort am 17. Juni 2003. Am 21. August 2003 richtete die Klägerin einen weiteren Schriftsatz an das HABM, das dessen Eingang am 10. September 2003 bestätigte. 12     Mit Entscheidung vom 10. September 2003, der Klägerin zugestellt am 17. September 2003, entschied die Zweite Beschwerdekammer über die Beschwerde und wies sie wegen Nichtbeachtung der Beschwerdefrist nach Artikel 59 der Verordnung Nr. 40/94 als unzulässig ab. Die Beschwerdekammer befand, dass diese Frist am 26. Januar 2003 abgelaufen sei und dass die Verspätung der Beschwerde nicht durch die späteren Schriftsätze geheilt werden könne. Anträge der Verfahrensbeteiligten 13     Die Verfahrensbeteiligten haben in der Sitzung vom 16. November 2004 mündlich verhandelt und Fragen des Gerichts beantwortet. 14     Die Klägerin beantragt, –       die Klage für zulässig zu erklären und die Entscheidung vom 10. September 2003 aufzuheben; –       dem HABM die Kosten des Verfahrens aufzuerlegen. 15     Das HABM beantragt, –       die Klage abzuweisen; –       der Klägerin die Kosten des Verfahrens aufzuerlegen. 16     Die Streithelferin beantragt, –       die Klage abzuweisen; –       der Klägerin die Kosten des Verfahrens aufzuerlegen. 17     Da die Streithelferin nicht an der mündlichen Verhandlung teilnehmen konnte, hat sie ihre Erklärungen per Telefax eingereicht; diese sind mit Zustimmung der Klägerin und des HABM zu den Akten genommen worden. Rechtliche Würdigung 18     Die Klägerin macht drei Klagegründe geltend, und zwar eine Verletzung von Artikel 6 der Europäischen Konvention zum Schutze der Menschenrechte und Grundfreiheiten (EMRK), eine Verletzung der Regeln 55, 61 und 65 der Verordnung (EG) Nr. 2868/95 der Kommission vom 13. Dezember 1995 zur Durchführung der Verordnung (EG) Nr. 40/94 des Rates über die Gemeinschaftsmarke (ABl. L 303, S. 1) und eine Verletzung von Artikel 59 der Verordnung Nr. 40/94. Zur Zulässigkeit der ersten beiden Klagegründe Zum ersten Klagegrund: Verletzung von Artikel 6 EMRK –       Vorbringen der Verfahrensbeteiligten 19     Nach Ansicht der Klägerin verlangt Artikel 6 EMRK, dass jede Person, der etwas vorgeworfen werde, umgehend über die gegen sie eingeleiteten Schritte informiert werde. Die Zustellung der Entscheidung vom 26. November 2002 durch Telefax verstoße gegen diese Vorschrift, weil sie nicht die Voraussetzung der Sicherheit der Zustellungen erfülle. Da die Zustellung nicht wirksam sei, habe sie auch keine Frist in Gang setzen können; folglich sei die Beschwerde für zulässig zu erklären. In der mündlichen Verhandlung hat die Klägerin erneut ausgeführt, dass der erste Klagegrund sich auf die fehlende Rechtssicherheit beziehe und dass diese nicht durch ein Telefax gewährleistet werden könne, das nicht unterzeichnet gewesen sei und dessen Eingang überdies nicht vom HABM bestätigt worden sei. 20     Das HABM ist der Auffassung, dass der erste Klagegrund mangels ausreichender Begründung unzulässig sei und daher gegen Artikel 44 § 1 Buchstabe c der Verfahrensordnung verstoße. 21     In der mündlichen Verhandlung hat es ergänzt, dass der Klagegrund einer Verletzung von Artikel 6 EMRK jedenfalls unzulässig sei, weil er nicht vor der Beschwerdekammer vorgebracht worden sei. –       Würdigung durch das Gericht 22     Vor der Beschwerdekammer hat sich die Klägerin nur darauf berufen, dass ihr die Verfahrensregeln des HABM unbekannt seien, dass zwischen Parmital und Parmitalia keine Verwechslungsgefahr bestehe und – so ihr Vorbringen im Rahmen des dritten Klagegrundes – dass die Zahlung der Beschwerdegebühr ausreiche, um den Formmangel der Beschwerde zu heilen. 23     Demnach steht fest, dass der Klagegrund einer Verletzung von Artikel 6 EMRK von der Klägerin nie vor dem HABM geltend gemacht und von diesem daher auch nicht geprüft worden ist. 24     Ferner ist erstens darauf hinzuweisen, dass das HABM gemäß Artikel 74 der Verordnung Nr. 40/94 in „Verfahren bezüglich relativer Eintragungshindernisse … bei [der] Ermittlung [des Sachverhalts] auf das Vorbringen und die Anträge der Beteiligten beschränkt“ ist (Urteil des Gerichts vom 22. Oktober 2003 in der Rechtssache T‑311/01, Éditions Albert René/HABM – Trucco [Starix], Slg. 2003, II‑4625, Randnr. 69). 25     Zweitens ist daran zu erinnern, dass die Klage beim Gericht auf die Kontrolle der Rechtmäßigkeit der Entscheidungen der Beschwerdekammern des HABM im Sinne von Artikel 63 der Verordnung Nr. 40/94 gerichtet ist (Urteile des Gerichts vom 5. März 2003 in der Rechtssache T‑237/01, Alcon/HABM – Dr. Robert Winzer Pharma [BSS], Slg. 2003, II‑411, Randnr. 61, vom 6. März 2003 in der Rechtssache T‑128/01, DaimlerChrysler/HABM [Kühlergrill], Slg. 2003, II‑701, Randnr. 18, vom 3. Juli 2003 in der Rechtssache T‑129/01, Alejandro/HABM – Anheuser Busch [BUDMEN], Slg. 2003, II‑2251, Randnr. 67, und Starix, Randnr. 70). Soweit es nämlich in Artikel 63 Absatz 3 der Verordnung Nr. 40/94 heißt, dass das Gericht „die angefochtene Entscheidung aufheben oder abändern“ kann, ist dieser Absatz 3 im Licht des Absatzes 2, wonach „[d]ie Klage … wegen Unzuständigkeit, Verletzung wesentlicher Formvorschriften, Verletzung des Vertrages, dieser Verordnung oder einer bei ihrer Durchführung anzuwendenden Rechtsnorm oder wegen Ermessensmissbrauchs [zulässig ist]“, und im Rahmen der Artikel 229 EG und 230 EG zu sehen. Das Gericht hat die Rechtmäßigkeit einer Entscheidung der Beschwerdekammer daher anhand der Rechtsfragen zu kontrollieren, mit denen die Beschwerdekammer befasst wurde (Urteil Starix, Randnr. 70). 26     Im Übrigen bestimmt Artikel 135 § 4 der Verfahrensordnung ausdrücklich, dass die „Schriftsätze der Parteien … den vor der Beschwerdekammer verhandelten Streitgegenstand nicht ändern [können]“. 27     Die Klägerin kann daher vom Gericht keine Entscheidung über den vorliegenden Klagegrund einer Verletzung von Artikel 6 EMRK erwirken, da dieser im Verwaltungsverfahren vor dem HABM nicht angeführt worden ist. 28     Der Umstand, dass das HABM in seinem Schriftsatz nicht vorgebracht hat, dass es sich bei diesem Klagegrund um neues Vorbringen handele, sondern dies nur während der mündlichen Verhandlung angesprochen hat, wirkt sich nicht auf die Entscheidung des Rechtsstreits aus, weil es sich bei der Übereinstimmung der Beschwerde bei der Beschwerdekammer und der Klage beim Gericht um eine Zulässigkeitsvoraussetzung handelt, die von Amts wegen zu berücksichtigen ist. 29     Der vorliegende Klagegrund ist daher als unzulässig zurückzuweisen. Zum zweiten Klagegrund: Verletzung der Regeln 55, 61 und 65 der Verordnung Nr. 2868/95 –       Vorbringen der Verfahrensbeteiligten 30     Hilfsweise macht die Klägerin geltend, dass die Zustellung der Entscheidung über den Widerspruch vom 26. November 2002 auch dann, wenn sie als mit den Grundsätzen des Artikels 6 EMRK vereinbar anzusehen sei, nicht ordnungsgemäß sei, weil sie nicht die Voraussetzungen der Regeln 55, 61 und 65 der Verordnung Nr. 2868/95 erfülle. 31     Bei der Prüfung dieser Zustellung sei festzustellen, dass sowohl das Anschreiben als auch die Entscheidung nicht unterzeichnet seien und dass die Entscheidung nicht gemäß Artikel 55 der Verordnung Nr. 2868/95 mit dem Dienstsiegel versehen sei. Allein das Logo auf der ersten Seite könne nicht das nach den geltenden Vorschriften erforderliche Dienstsiegel ersetzen. 32     Nach Ansicht des HABM erhebt die Klägerin auch bezüglich der – unterzeichneten – Entscheidung der Beschwerdekammer den Vorwurf, dass sie nicht mit einem Dienstsiegel versehen sei. 33     Das HABM ist der Auffassung, dass der zweite Klagegrund unzulässig sei. 34     In Bezug auf die Entscheidung der Widerspruchsabteilung sei dieser Klagegrund zum ersten Mal vor dem Gericht geltend gemacht worden und müsse für unzulässig erklärt werden, weil die Schriftsätze der Parteien den vor der Beschwerdekammer verhandelten Streitgegenstand nach Artikel 135 § 4 der Verfahrensordnung nicht ändern könnten. 35     In Bezug auf die Zustellung der Entscheidung der Beschwerdekammer reiche die Feststellung einer etwaigen Verletzung einer Formvorschrift nicht für eine Aufhebung der angefochtenen Entscheidung aus. Unregelmäßigkeiten bei der Zustellung einer Entscheidung erfassten nicht diese selbst und könnten daher deren Rechtmäßigkeit nicht beeinträchtigen (Urteil des Gerichtshofes vom 14. Juli 1972 in der Rechtssache 48/69, ICI/Kommission, Slg. 1972, 619, Randnr. 39; Urteil des Gerichts vom 28. Mai 1998 in den Rechtssachen T‑78/96 und T‑170/96, W/Kommission, Slg. ÖD 1998, I-A-239 und II‑745, Randnr. 183). Jedenfalls liege kein Verstoß gegen eine wesentliche Formvorschrift vor, da der Klägerin die angefochtene Entscheidung zugestellt worden sei und sie nicht an der Wahrnehmung ihrer Rechte gehindert gewesen sei (Urteil des Gerichts vom 2. Juli 2002 in der Rechtssache T‑323/00, SAT.1/HABM [SAT.2], Slg. 2002, II‑2839). 36     Schließlich habe ein Kläger kein berechtigtes Interesse an der Aufhebung einer Entscheidung wegen eines Formfehlers, wenn nach der Aufhebung der Entscheidung nur erneut eine Entscheidung mit dem gleichen Inhalt wie die aufgehobene Entscheidung ergehen könnte (in diesem Sinne Urteil des Gerichtshofes vom 6. Juli 1983 in der Rechtssache 117/81, Geist/Kommission, Slg. 1983, 2191, Randnr. 7; Urteile des Gerichts vom 18. Dezember 1992 in der Rechtssache T‑43/90, Díaz García/Parlament, Slg. 1992, II‑2619, Randnr. 54, vom 20. September 2000 in der Rechtssache T‑261/97, Orthmann/Kommission, Slg. ÖD 2000, I‑A‑181 und II‑829, Randnrn. 33 und 35, und vom 3. Dezember 2003 in der Rechtssache T‑16/02, Audi/HABM [TDI], Slg. 2003, II-0000) –       Würdigung durch das Gericht 37     Zunächst ist festzustellen, dass sich dem zweiten Klagegrund nicht entnehmen lässt, dass die Klägerin den Umstand rügen will, dass die Entscheidung der Beschwerdekammer nicht mit einem Dienstsiegel versehen ist. Ihre Klageschrift lässt vielmehr erkennen, dass es um die Zustellung der Entscheidung der Widerspruchsabteilung vom 26. November 2002 geht. Die Klägerin führt im Gegenteil die Entscheidung der Beschwerdekammer als beispielhaft an, wenn sie darauf hinweist, dass „der Vergleich mit der Entscheidung der Beschwerdekammer vom 10. September 2003 … interessant [ist], weil in diesem Fall die zugestellten Unterlagen auf der ersten Seite zur einfacheren Identifizierung mit demselben Logo versehen seien, aber in Bezug auf diese Entscheidung sowohl das Anschreiben als auch die Entscheidung unterzeichnet sind“. 38     Betreffend die Zustellung der Entscheidung vom 26. November 2002 ist unstreitig, dass der Klagegrund einer Verletzung der Regeln 55, 61 und 65 der Verordnung Nr. 2868/95 von der Klägerin nie vor dem HABM geltend gemacht und von diesem daher auch nicht geprüft worden ist. 39     Aus den oben in den Randnummern 24 bis 26 genannten Gründen kann die Klägerin – wie das HABM zu Recht ausführt – keine Entscheidung des Gerichts über den vorliegenden Klagegrund einer Verletzung dieser Regeln erwirken, da dieser im Verwaltungsverfahren vor dem HABM nicht geltend gemacht wurde. 40     In der mündlichen Verhandlung hat die Klägerin im Übrigen auf dieses Vorbringen des HABM nicht geantwortet. 41     Der zweite Klagegrund ist daher als unzulässig zurückzuweisen. Zur Begründetheit des dritten Klagegrundes: Verletzung von Artikel 59 der Verordnung Nr. 40/94 Vorbringen der Parteien 42     Ebenfalls hilfsweise macht die Klägerin geltend, dass dem HABM durch ihren Überweisungsauftrag vom 29. November 2002 klar mitgeteilt worden sei, dass sie Beschwerde einlegen wolle. Erst am 17. Januar 2003 habe das HABM sie um Erläuterungen zum Zweck dieser Überweisung gebeten. Sie habe dem HABM darauf am 17. Februar 2003 geantwortet und auf den Fehler ihres Bevollmächtigten hingewiesen, der nicht entsprechend ihrem Auftrag gehandelt habe. 43     Wie sie bereits in ihrem Schreiben an das HABM vom 21. August 2003 ausgeführt habe, schreibe keine Bestimmung eine bestimmte Form für die Einlegung einer Beschwerde beim HABM vor, und die am 4. Dezember 2002 in Auftrag gegebene Überweisung von 800 Euro, in der auf die Marke PARMITALIA Bezug genommen werde, sei vom HABM klar der Klägerin zugeordnet worden, weil sie Gegenstand des Schreibens vom 17. Januar 2003 gewesen sei. 44     Durch die Zahlung der Gebühr werde der Formmangel der Beschwerde geheilt. Das HABM räume ein, dass dieser Betrag bei ihm eingegangen und dem Aussteller der Überweisung zugeordnet worden sei. 45     Die Beschwerde sei folglich fristgerecht eingelegt worden und müsse für zulässig erklärt werden, da sie zudem binnen einer Frist von vier Monaten, am 17. und 20. Februar 2003 sowie am 21. März 2003, begründet worden und der Formmangel fristgerecht geheilt worden sei. 46     Schließlich könne das HABM, wenn es beschlossen habe, seine Entscheidungen ohne allzu belastende Förmlichkeiten, nämlich per Telefax, zuzustellen, und damit die Nutzung dieses flexiblen Zustellungsmittels im Rahmen des Beschwerdeverfahrens einführe, nicht die Voraussetzungen für die Einlegung der Beschwerden und die Durchführung des Verfahrens der Wiedereinsetzung in den vorigen Stand nach Artikel 78 der Verordnung Nr. 40/94 enger fassen. Die enge Auslegung der Voraussetzungen des Artikels 59 dieser Verordnung und des Verfahrens zur Durchführung ihres Artikels 78 durch das HABM führe dazu, dass einem Verfahrensbeteiligten, der Opfer eines Fehlers seines Bevollmächtigten geworden sei, jeder Rechtsbehelf genommen werde; damit sei der Klägerin verwehrt worden, sich angemessen zu verteidigen. 47     In der mündlichen Verhandlung hat die Klägerin ausgeführt, dass das HABM in seiner an die Solo Italia France – der Klägerin zufolge ein „guter Ansprechpartner“ – gerichteten Bitte um Erläuterungen nochmals auf die Frist von zwei Monaten hätte hinweisen und diese ab dem Zeitpunkt dieser Bitte erneut hätte in Gang setzen müssen. Die Tatsache, dass das HABM die 800 Euro nicht erstattet habe, beweise außerdem, dass es von einer ordnungsgemäß eingelegten Beschwerde ausgegangen sei. 48     Die Klägerin hat in der mündlichen Verhandlung auch geltend gemacht, dass sie nicht beantrage, Artikel 78 der Verordnung Nr. 40/94 anzuwenden, sondern darauf habe hinweisen wollen, dass das Verfahren der Wiedereinsetzung in den vorigen Stand im Fall des Fehlers eines Bevollmächtigten nicht anwendbar sei. 49     Nach Ansicht des HABM muss eine Beschwerde im Hinblick auf die Regeln 48 Absatz 1 Buchstabe c und 49 der Verordnung Nr. 2868/95 sowie auf Artikel 59 der Verordnung Nr. 40/94 kumulativ die folgenden drei Zulässigkeitsvoraussetzungen erfüllen: Erstens müsse die Beschwerde binnen einer Frist von zwei Monaten ab der Zustellung der angefochtenen Entscheidung eingelegt werden, und sie müsse angeben, welche Entscheidung angefochten werde und inwiefern diese Entscheidung geändert oder aufgehoben werden solle, zweitens müsse die Beschwerdegebühr innerhalb dieser Frist von zwei Monaten entrichtet werden, und drittens müsse binnen einer Frist von vier Monaten ab der Zustellung der angefochtenen Entscheidung eine Beschwerdebegründungsschrift eingereicht werden. 50     Außerdem weist das HABM ungeachtet dessen, dass die Klägerin zu diesem Punkt keine Ausführungen gemacht habe, darauf hin, dass die Frist für die Entrichtung der Beschwerdegebühr keine Verlängerung der Frist für die Einreichung des Beschwerdeschriftsatzes zur Folge haben könne. 51     Schließlich habe die Klägerin keinen Antrag auf Wiedereinsetzung in den vorigen Stand gestellt. 52     In der mündlichen Verhandlung hat das HABM ausgeführt, dass es keine Verbindung zwischen der OK SA und der Solo Italia habe erkennen können, dass der Betrag von 800 Euro die Entrichtung unterschiedlicher Gebühren oder verschiedene Anmeldungen habe betreffen können, dass die Frist von zwei Monaten zwingend sei und von seiner Finanzabteilung nicht habe verlängert werden können und dass seine Finanzabteilung die Klägerin nicht auf den Lauf einer Zweimonatsfrist habe hinweisen können, da sie nicht habe wissen können, dass es sich um eine Beschwerdefrist gehandelt habe. Allgemein sei es nicht Sache seiner Finanzabteilung, die im Übrigen über ein eigenes Datenverarbeitungssystem verfüge, solche Nachforschungen anzustellen. Selbst wenn ihr aber klar gewesen sein sollte, dass es sich bei dem Betrag um eine Beschwerdegebühr handelte, wäre es nicht ihre Sache gewesen, die Klägerin auf die Beschwerdefrist hinzuweisen. 53     Schließlich hat das HABM in der mündlichen Verhandlung in Bezug auf die Wiedereinsetzung in den vorigen Stand erklärt, dass das Eingreifen dieses Grundsatzes keinesfalls ausgeschlossen sei, wenn ein Bevollmächtigter den Fehler begangen habe; zudem ließen zwei Urteile des Gemeinschaftsrichters diese Möglichkeit offen. 54     Die Streithelferin führt ergänzend zum HABM aus, dass auf dem Überweisungsauftrag vom 29. November 2002 der Name „OK SA“ gestanden habe, wodurch keine Verbindung zur Solo Italia Srl habe hergestellt werden können. Das HABM habe seine Bitte um Erläuterungen vom 17. Januar 2003 zudem an eine ganz andere Gesellschaft, nämlich die „Solo Italia France“ gerichtet, die ihren Sitz in Frankreich und nicht in Italien habe. 55     Schließlich könne – abgesehen davon, dass nach Artikel 78 Absatz 2 der Verordnung Nr. 40/94 eine Wiedereinsetzung in den vorigen Stand nur möglich sei, wenn sie schriftlich beantragt und gleichzeitig die entsprechende Gebühr entrichtet werde – ein Wiedereinsetzungsantrag gegenwärtig nicht mehr gestellt werden, da die Frist von einem Jahr abgelaufen sei. Würdigung durch das Gericht 56     Gemäß Artikel 59 der Verordnung Nr. 40/94 ist die Beschwerde innerhalb von zwei Monaten nach Zustellung der Entscheidung schriftlich beim HABM einzulegen. 57     In der vorliegenden Rechtssache ist festzustellen, dass innerhalb dieser Frist kein entsprechender Schriftsatz an das HABM gerichtet wurde. 58     Zwar gilt nach dieser Vorschrift die Beschwerde erst dann als eingelegt, wenn die Beschwerdegebühr entrichtet worden ist, doch kann allein die Überweisung des entsprechenden Betrages nicht als gleichwertig mit der nach dieser Vorschrift erforderlichen Schriftform angesehen werden. 59     Außerdem geht weder aus den Bestimmungen noch aus der Rechtsprechung hervor, dass das HABM, genauer seine Finanzabteilung, verpflichtet wäre, etwaige Beschwerdeführer bei der Beschwerdekammer auf die Folgen einer Nichteinhaltung der Formvorschriften der Verordnung Nr. 40/94 hinzuweisen. 60     Nach dem Wortlaut des Artikels 78 der Verordnung Nr. 40/94 ist die Wiedereinsetzung in den vorigen Stand bei einem Verschulden des Bevollmächtigten nicht ausgeschlossen. Jedoch müssen die Voraussetzungen für die Wiedereinsetzung erfüllt sein, insbesondere die der Beachtung aller nach den gegebenen Umständen gebotenen Sorgfalt (vgl. zum Verschulden des Erfüllungsgehilfen des Bevollmächtigten des Anmelders Urteil des Gerichts vom 20. Juni 2001 in der Rechtssache T‑146/00, Ruf und Stier/HABM [Bildmarke „DAKOTA“], Slg. 2001, II‑1797, Randnrn. 55 bis 61). 61     Da die Voraussetzungen des Artikels 59 der Verordnung Nr. 40/94 hier nicht erfüllt sind, ist auch der dritte Klagegrund zurückzuweisen und damit die gesamte Klage abzuweisen. Kosten 62     Nach Artikel 87 § 2 der Verfahrensordnung ist die unterliegende Partei auf Antrag zur Tragung der Kosten zu verurteilen. Da die Klägerin mit ihrem Vorbringen unterlegen ist, sind ihr entsprechend den Anträgen des HABM und der Streithelferin deren Kosten aufzuerlegen. Aus diesen Gründen hat DAS GERICHT (Erste Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Die Klage wird abgewiesen. 2. Die Klägerin trägt die Kosten des Verfahrens. Cooke Labucka Trstenjak Verkündet in öffentlicher Sitzung in Luxemburg am 31. Mai 2005. Der Kanzler Der Präsident H. Jung J. D. Cooke * Verfahrenssprache: Französisch.

62000CJ0255

de

Entscheidungsgründe 1 Das Tribunale Trento hat mit Beschluss vom 6. Juni 2000, beim Gerichtshof eingegangen am 26. Juni 2000, gemäß Artikel 234 EG eine Frage nach der Auslegung der Grundsätze des Gemeinschaftsrechts betreffend die Erstattung rechtsgrundlos gezahlter Beträge zur Vorabentscheidung vorgelegt. 2 Diese Frage stellt sich in einem Rechtsstreit der Grundig Italiana SpA gegen das Ministero delle Finanze (Ministerium der Finanzen, im Folgenden: Finanzministerium), in dem es um die Erstattung von Beträgen geht, die an Verbrauchsteuer auf audiovisuelle und foto-optische Erzeugnisse (im Folgenden: Verbrauchsteuer) gezahlt wurden; diese Verbrauchsteuer war durch Artikel 4 des Decreto-legge 953 vom 30. Dezember 1982 (GURI Nr. 359 vom 31. Dezember 1982, S. 9570), später ersetzt durch das Gesetz 53 vom 28. Februar 1983 (GURI, supplemento ordinario zu Nr. 58 vom 1. März 1983, veröffentlicht in einer konsolidierten Fassung in GURI Nr. 65 vom 8. März 1993, S. 1798, im Folgenden: Gesetz 53/1983) eingeführt worden. Tatsächlicher und rechtlicher Kontext des Ausgangsverfahrens und Vorlagefrage 3 Die Verbrauchsteuer wurde vom 1. Januar 1983 bis zum 31. Januar 1992 erhoben. Die Grundig Italiana SpA beantragte mit am 22. Juli 1993 zugestellter Antragsschrift die Erstattung der in diesem Zeitraum für audiovisuelle Erzeugnisse aus anderen Mitgliedstaaten als der Italienischen Republik, im Wesentlichen der Bundesrepublik Deutschland, entrichteten Verbrauchsteuerbeträge. 4 Das Ausgangsverfahren war bereits Gegenstand eines Vorabentscheidungsersuchens des Tribunale Trento an den Gerichtshof, auf das hin das Urteil vom 17. Juni 1998 in der Rechtssache C-68/96 (Grundig Italiana, Slg. 1998, I-3775) erlassen wurde. 5 Das vorlegende Gericht hatte damals gefragt: Ist Artikel 95 EWG-Vertrag so auszulegen, dass er es einem Mitgliedstaat verbietet, eine Verbrauchsteuer, wie sie in Artikel 4 des Decreto-legge vom 30. Dezember 1982 vorgesehen, durch das Gesetz Nr. 53 vom 28. Februar 1983 umgewandelt und später im Einzelnen durch das Dekret des Finanzministeriums vom 23. März 1983 geregelt worden ist, einzuführen und zu erheben, wenn die Besteuerungsgrundlage für inländische und für aus anderen Mitgliedstaaten eingeführte Erzeugnisse verschieden ist und unterschiedliche Modalitäten der Erhebung der Steuer für die gleichen Erzeugnisse vorgesehen sind?" 6 Der Gerichtshof antwortete: Artikel 95 EG-Vertrag ist so auszulegen, dass er es einem Mitgliedstaat verwehrt, eine Verbrauchsteuer einzuführen und zu erheben, sofern die Besteuerungsgrundlage und die Modalitäten der Erhebung der Steuer für inländische Erzeugnisse und für aus anderen Mitgliedstaaten eingeführte Erzeugnisse verschieden sind." 7 Auf diese Antwort des Gerichtshofes hin beantragte die Grundig Italiana SpA beim Tribunale Trento die Fortsetzung des Verfahrens. 8 Das Finanzministerium hielt der Grundig Italiana SpA jedoch die verspätete Einreichung ihres Erstattungsantrags für einen Teil der geforderten Beträge entgegen. 9 Artikel 2033 des italienischen Codice civile bestimmt: Wer eine Zahlung ohne Rechtsgrund geleistet hat, hat Anspruch auf Erstattung dessen, was er gezahlt hat ..." Artikel 2946 des Codice civile bestimmt: Außer in den Fällen, in denen das Gesetz etwas anderes bestimmt, erlöschen die Ansprüche nach Ablauf von zehn Jahren durch Verjährung." 10 Artikel 4 letzter Absatz des Gesetzes 53/1983 lautet: Der Anspruch auf Erstattung der rechtsgrundlos entrichteten Abgabe verjährt binnen fünf Jahren ab dem Zeitpunkt der Zahlung." 11 Artikel 91 Absatz 1 des Testo unico der zollrechtlichen Vorschriften, gebilligt durch Dekret 43 des Präsidenten der Republik vom 23. Januar 1973, lautet: Der Abgabenpflichtige hat Anspruch auf Erstattung der wegen eines Berechnungsfehlers im Abgabenbescheid oder wegen der Anwendung einer anderen Abgabe, als sie im Tarif für die bei der Festsetzung der Abgabe beschriebenen Ware festgelegt ist, zu viel gezahlten Beträge, sofern er einen entsprechenden Antrag innerhalb einer Ausschlussfrist von fünf Jahren vom Zeitpunkt der Zahlung an gestellt hat und dem Antrag die Originalquittung beigefügt ist, aus der die erfolgte Zahlung hervorgeht." 12 Das Gesetz 428 vom 29. Dezember 1990 mit Bestimmungen für die Erfuellung der Pflichten aus der Zugehörigkeit Italiens zu den Europäischen Gemeinschaften (Gemeinschaftsgesetz für 1990) (GURI, supplemento ordinario Nr. 10 vom 12. Januar 1991, S. 5, im Folgenden: Gesetz 428/1990) trat am 27. Januar 1991 in Kraft. Sein Artikel 29 Absatz 1 bestimmt: Die fünfjährige Ausschlussfrist in Artikel 91 des Testo unico der zollrechtlichen Vorschriften, gebilligt durch Dekret 43 des Präsidenten der Republik vom 23. Januar 1973, ist dahin zu verstehen, dass sie für sämtliche Anträge und Klagen auf Erstattung der im Zusammenhang mit zollrechtlichen Vorgängen gezahlten Beträge Anwendung findet. Vom 90. Tag, der auf den Tag des Inkrafttretens dieses Gesetzes folgt, [wird] diese Frist auf drei Jahre [verkürzt]." 13 Auf der Grundlage von Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 möchte das Finanzministerium die Feststellung des Ausschlusses des Antrags im Ausgangsverfahren in Bezug auf die mehr als drei Jahre vor seiner Einreichung, also vor dem 22. Juli 1990, entrichteten Abgaben erwirken. Hilfsweise wendet das Ministerium die Verjährungsfrist von fünf Jahren im Sinne von Artikel 4 letzter Absatz des Gesetzes 53/1983 ein. Das Tribunale Trento hat dem Finanzministerium im letztgenannten Punkt bereits Recht gegeben. 14 Das vorlegende Gericht hat jedoch Zweifel an der Vereinbarkeit der Ausschlussfrist von drei Jahren gemäß Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1999 mit den Grundsätzen des Gemeinschaftsrechts betreffend die Erstattung rechtsgrundlos gezahlter Beträge, soweit diese Bestimmung einem Antrag auf Erstattung von Beträgen entgegengehalten wird, die vor seinem Inkrafttreten gezahlt worden sind. 15 Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 hat bereits zu Vorabentscheidungsersuchen an den Gerichtshof geführt, auf die hin die Urteile vom 17. November 1998 in der Rechtssache C-228/96 (Aprile, Slg. 1998, I-7141) und vom 9. Februar 1999 in der Rechtssache C-343/96 (Dilexport, Slg. 1999, I-579) ergangen sind. 16 So hat der Gerichtshof in Nummer 1 des Tenors des Urteils Aprile wie folgt für Recht erkannt: Das Gemeinschaftsrecht steht der Anwendung einer nationalen Bestimmung nicht entgegen, nach der die allgemein für Klagen auf Erstattung rechtsgrundlos gezahlter Beträge vorgesehene zehnjährige Verjährungsfrist bei allen zollrechtlichen Erstattungsklagen durch eine besondere - zunächst fünfjährige und später dreijährige - Ausschlussfrist ersetzt wird, sofern diese mit der bereits für verschiedene Abgaben vorgesehenen Ausschlussfrist vergleichbare Frist gleichermaßen für alle Klagen auf Erstattung von Abgaben unabhängig davon gilt, ob sie auf das Gemeinschaftsrecht oder auf das innerstaatliche Recht gestützt werden." 17 Ferner hat der Gerichtshof in Nummer 1 des Tenors des Urteils Dilexport Folgendes ausgeführt: Das Gemeinschaftsrecht verwehrt es einem Mitgliedstaat nicht, nach dem Erlass von Urteilen des Gerichtshofes, in denen Abgaben für gemeinschaftsrechtswidrig erklärt werden, Vorschriften zu erlassen, nach denen die Voraussetzungen für die Erstattung dieser Abgaben weniger günstig sind, als sie es ohne diese Vorschriften wären, sofern sich diese Änderung nicht speziell auf die betreffenden Abgaben bezieht und die neuen Vorschriften die Ausübung des Rechts auf Erstattung nicht unmöglich machen oder übermäßig erschweren." 18 Der Gerichtshof hat sich bei diesen Antworten jedoch auf die Annahme gestützt, dass die italienischen Gerichte Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 dahin auslegten, dass diese Bestimmung es noch erlaube, binnen drei Jahren ab dem Inkrafttreten der neuen Ausschlussfrist einen Erstattungsantrag für Beträge zu stellen, die vor dem Inkrafttreten dieser Ausschlussfrist gezahlt wurden. 19 In Randnummer 42 des Urteils Dilexport, die entsprechend Randnummer 28 des Urteils Aprile gefasst worden ist, hat der Gerichtshof Folgendes ausgeführt: ... in der streitigen Vorschrift ... [ist] eine ausreichende Frist festgesetzt, um die Effektivität des Erstattungsanspruchs zu gewährleisten. Insoweit ergibt sich aus den vor dem Gerichtshof abgegebenen schriftlichen und mündlichen Erklärungen, dass die italienischen Gerichte einschließlich der Corte suprema di cassazione diese Vorschrift dahin ausgelegt haben, dass die Erstattung innerhalb von drei Jahren nach ihrem Inkrafttreten verlangt werden kann. Daher ist davon auszugehen, dass diese Vorschrift nicht tatsächlich Rückwirkung entfaltet." 20 Dem vorlegenden Gericht sind die Urteile Aprile und Dilexport bekannt. Es ist jedoch mit dem Finanzministerium der Ansicht, dass die Anwendung des nationalen Rechts zu einer anderen Lösung führe, als sie der Gerichtshof in den erwähnten Urteilen in Bezug auf ab dem 27. April 1991, also nach dem Inkrafttreten der Frist von drei Jahren, das auf 90 Tage nach dem Inkrafttreten des Gesetzes 428/1990 festgesetzt worden sei, gestellte Anträge zugrunde gelegt habe. Das vorlegende Gericht ist nämlich unter Berufung auf das Urteil Nr. 414 der Corte suprema di cassazione vom 15. Januar 1992 der Ansicht, dass nach dem nationalen Recht die neue Ausschlussfrist von drei Jahren zwar nicht auf Anträge angewandt werden könne, die bereits zum Zeitpunkt ihres Inkrafttretens gestellt worden seien, doch müsse sie auf zu diesem Zeitpunkt noch nicht gestellte Anträge angewandt werden, selbst wenn sich diese auf Beträge bezögen, die vor diesem Zeitpunkt gezahlt worden seien, und sie müsse von der Zahlung dieser Beträge an berechnet werden. 21 Daher fragt das vorlegende Gericht, ob erstens die Kürzung der Antragsfrist für die Geltendmachung vor dieser Kürzung entstandener Ansprüche auf drei Jahre, zweitens die Änderung der Natur dieser Frist (die von einer Verjährungsfrist, die aber unterbrochen werden könne und nicht von Amts wegen zu berücksichtigen gewesen sei, zu einer Ausschlussfrist geworden sei, die nicht unterbrochen und von Amts wegen berücksichtigt werden könne) und drittens die Begrenzung der Übergangszeit, während deren die Anträge im Zusammenhang mit diesen Ansprüchen noch innerhalb der alten Verjährungsfrist hätten eingereicht werden können, auf 90 Tage, gegen den Effektivitätsgrundsatz verstießen. 22 Das vorlegende Gericht führt aus, dass der Gerichtshof eine Ausschlussfrist von drei Jahren wie auch eine Ausschlussfrist von einem Jahr für angemessen befunden habe, hält es jedoch im Hinblick auf die Übergangsfrist von 90 Tagen, die im vorliegenden Fall der Kürzung der Frist voranging, für erforderlich, dem Gerichtshof die folgende Frage zur Vorabentscheidung vorzulegen: Verstößt es gegen das Gemeinschaftsrecht und insbesondere den mehrfach bestätigten Effektivitätsgrundsatz (vgl. insbesondere Urteile ... Dilexport ..., vom 15. September 1998 in der Rechtssache C-260/96, Spac, Slg. 1998, I-4997, vom 15. September 1998 in der Rechtssache C-231/96, Edis, Slg. 1998, I-4951, ... Aprile ..., und vom 10. Juli 1997 in der Rechtssache C-261/95, Palmisani, Slg. 1997, I-4025), wenn in einer nationalen Regelung (Artikel 29 Absatz 1 letzter Teil des Gesetzes 428 vom 29. Dezember 1990) eine aufschiebende Frist von 90 Tagen vorgesehen ist, innerhalb deren der Inhaber eines Anspruchs auf Erstattung ohne Rechtsgrund gezahlter Beträge nach Gemeinschaftsrecht, der in Bezug auf vor dem Inkrafttreten der erwähnten Regelung getätigte Zahlungen entstanden ist, eine entsprechende Klage erheben muss, um die anstelle der vorher geltenden fünfjährigen Verjährungsfrist rückwirkend eingeführte dreijährige Ausschlussfrist zu hemmen? Vor dem Gerichtshof abgegebene Erklärungen 23 Die Grundig Italiana SpA bestätigt die vom Finanzministerium und vom vorlegenden Gericht vertretene Auslegung der im Ausgangsverfahren in Rede stehenden nationalen Bestimmungen. Die Kommission legt ebenfalls ihren Standpunkt in Bezug auf die Grundlage dieser Auslegung dar. 24 Die Grundig Italiana SpA vertritt daher die Ansicht, dass unter Berücksichtigung der Rückwirkung der Ausschlussfrist von drei Jahren auf vor ihrer Festlegung entstandene Ansprüche der Aufschub ihres Inkrafttretens für nur 90 Tage zu einer Einziehung" des Anspruchs auf Erstattung rechtsgrundlos gezahlter Beträge entsprechend der Kürzung der Antragsfrist führe. Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/90 verstoße daher gegen den Effektivitätsgrundsatz, da er die Geltendmachung der Erstattung aufgrund einer mit dem Gemeinschaftsrecht unvereinbaren nationalen Regelung gezahlter Beträge außerordentlich erschwere, und zwar unabhängig davon, dass diese Bestimmung im Übrigen den Äquivalenzgrundsatz wahre, da sie unterschiedslos auf die Geltendmachung der Erstattung nach Gemeinschaftsrecht oder nationalem Recht Anwendung finde. 25 Nach Ansicht der Grundig Italiana SpA war die Nachfrist von 90 Tagen, innerhalb deren die Betroffenen die Anwendung der rückwirkenden Ausschlussfrist von drei Jahren noch hätten abwenden können, zu kurz, als dass diese die neue und rückwirkende Bedeutung von Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 hätten erkennen und sich darüber klar werden können, dass diese Bestimmung die Ansprüche auf Erstattung aufgrund einer mit dem Gemeinschaftsrecht unvereinbaren nationalen Regelung rechtsgrundlos gezahlter Beträge beeinträchtige, während es noch keine Rechtsprechung oder Lehre in Bezug auf diese Unvereinbarkeit gegeben habe. Eine derartige Frist von 90 Tagen sei auch zu kurz für die Vorbereitung einer Klageerhebung gewesen, was insbesondere das Zusammentragen der notwendigen Unterlagen und den Abschluss mitunter umfangreicher Entscheidungsprozesse in den Gesellschaften, insbesondere in internationalen Gesellschaften, voraussetze. Diese Ansicht sei völlig kohärent mit der Ansicht, die der Gerichtshof in den Urteilen Aprile und Dilexport vertreten habe, wonach die Einführung einer nicht rückwirkenden Ausschlussfrist von drei Jahren nicht gegen den Effektivitätsgrundsatz verstoße. 26 Die Kommission dagegen ist nicht der Ansicht, dass die Einführung der Ausschlussfrist von drei Jahren unter den Voraussetzungen des Artikels 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 gegen den Effektivitätsgrundsatz verstoße. 27 In diesem Zusammenhang macht die Kommission geltend, der Gerichtshof habe im Urteil vom 22. Februar 1990 in der Rechtssache C-221/88 (Busseni, Slg. 1990, I-425, Randnr. 35) entschieden, dass der Grundsatz des Vertrauensschutzes der Anwendung einer neuen Regelung auf die künftigen Folgen von Sachverhalten, die unter der Geltung einer früheren Regelung entstanden seien, nicht entgegenstehe. Aus der Sicht des Gemeinschaftsrechts sei die im Ausgangsverfahren in Rede stehende Regelung nicht als rückwirkend zu betrachten. Der nationale Gesetzgeber müsse allerdings darauf achten, dass den betroffenen Abgabenpflichtigen der Anspruch auf Erstattung gemeinschaftsrechtswidriger Abgaben bei der Kürzung der Antragsfrist nicht rücksichtslos entzogen werde. Daher habe der Gesetzgeber bei der Festlegung der Einzelheiten der Kürzung dieser Frist eine angemessene Übergangsfrist vorzusehen, die es den betroffenen Abgabenpflichtigen erlaube - soweit sie die erforderliche Sorgfalt an den Tag legten -, die Möglichkeit zu behalten, ihre zu dem Zeitpunkt, zu dem die Abgabe rechtsgrundlos erhoben worden sei, entstandenen Forderungen geltend zu machen. 28 Für die Kommission brauchen die Kriterien für die Würdigung der Angemessenheit der Dauer der Frist, die für den Übergang von einer Frist zu einer anderen, kürzeren, vorgesehen sei, nicht die gleichen zu sein wie diejenigen, auf deren Grundlage die Vereinbarkeit der Klagefrist selbst mit dem Effektivitätsgrundsatz zu würdigen sei. Im vorliegenden Fall hält die Kommission die durch Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 eingeführte Übergangszeit von 90 Tagen für ausreichend und dem Effektivitätsgrundsatz entsprechend. 29 Die italienische Regierung führt aus, dass die richtige Auslegung der im Ausgangsverfahren in Rede stehenden nationalen Bestimmungen diejenige sei, die der Gerichtshof in den Urteilen Aprile und Dilexport vorgenommen habe, und dass das vorlegende Gericht den Gerichtshof in der vorliegenden Rechtssache aufgrund einer falschen Auslegung des nationalen Rechts anrufe. Zwar habe die Corte suprema di cassazione die Unmöglichkeit einer rückwirkenden Anwendung der Ausschlussfrist des Artikels 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 nur in Bezug auf die vor ihrem Inkrafttreten gestellten Anträge behandelt, doch bestehe kein Grund, Personen, die nach diesem Zeitpunkt Anträge in Bezug auf vorher entstandene Ansprüche eingereicht hätten, anders zu behandeln. Da die Frage des vorlegenden Gerichts auf einer falschen Auslegung des nationalen Gerichts beruhe, könne der Gerichtshof sie nicht beantworten. Zur Zulässigkeit 30 Zu dem in der vorhergehenden Randnummer dargelegten Einwand der italienischen Regierung ist daran zu erinnern, dass es im Rahmen der durch Artikel 234 EG geschaffenen Zusammenarbeit zwischen dem Gerichtshof und den nationalen Gerichten allein Sache des mit dem Rechtsstreit befassten nationalen Gerichts ist, in dessen Verantwortungsbereich die zu erlassende gerichtliche Entscheidung fällt, im Hinblick auf die Besonderheiten der Rechtssache sowohl die Erforderlichkeit einer Vorabentscheidung zum Erlass seines Urteils als auch die Erheblichkeit der dem Gerichtshof von ihm vorgelegten Fragen zu beurteilen. Betreffen daher die vorgelegten Fragen die Auslegung des Gemeinschaftsrechts, so ist der Gerichtshof grundsätzlich gehalten, darüber zu befinden (vgl. insbesondere Urteil vom 15. Dezember 1995 in der Rechtssache C-515/93, Bosman, Slg. 1995, I-4921, Randnr. 59). 31 Zwar obliegt es dem Gerichtshof in Ausnahmefällen, zur Prüfung seiner eigenen Zuständigkeit die Umstände zu untersuchen, unter denen er von dem innerstaatlichen Gericht angerufen wird. Er kann die Entscheidung über die Vorlagefrage eines nationalen Gerichts nur ablehnen, wenn die erbetene Auslegung des Gemeinschaftsrechts offensichtlich in keinem Zusammenhang mit der Realität oder dem Gegenstand des Ausgangsrechtsstreits steht, wenn das Problem hypothetischer Natur ist oder wenn er nicht über die tatsächlichen oder rechtlichen Angaben verfügt, die für eine sachdienliche Beantwortung der ihm vorgelegten Fragen erforderlich sind (vgl. insbesondere Urteil vom 13. März 2001 in der Rechtssache C-379/98, PreussenElektra, Slg. 2001, I-2099, Randnr. 39). 32 So verhält es sich in der vorliegenden Rechtssache nicht. Zum einen sind sich die Parteien des Ausgangsverfahrens, insbesondere das Finanzministerium, darin einig, dass an sich Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 zur Anwendung der Ausschlussfrist von drei Jahren auf Anträge führt, die zum Zeitpunkt des Inkrafttretens dieser Frist noch nicht gestellt waren, auch wenn sie sich auf vor diesem Zeitpunkt gezahlte Beträge beziehen, und zur Berechnung dieser Frist ab der Zahlung dieser Beträge. Die dem Gerichtshof vorgelegte Frage ist daher keineswegs hypothetisch. Zum anderen hat nach Kenntnis des Gerichtshofes der Standpunkt, den die italienische Regierung in den vor ihm abgegebenen Erklärungen eingenommen hat, das Finanzministerium nicht dazu veranlasst, von der entgegengesetzten Auslegung von Artikel 29 Absatz 1 des Gesetzes 428/1990 Abstand zu nehmen, die er der Grundig Italiana SpA vor dem Tribunale Trento entgegenhält und die zum Fortgang des Ausgangsverfahrens führt. Zur Vorlagefrage 33 In Ermangelung einer Gemeinschaftsregelung über die Erstattung rechtsgrundlos erhobener nationaler Abgaben ist daher die Bestimmung der zuständigen Gerichte und die Ausgestaltung von Verfahren, die den Schutz der dem Bürger aus dem Gemeinschaftsrecht erwachsenden Rechte gewährleisten sollen, Sache der innerstaatlichen Rechtsordnung der einzelnen Mitgliedstaaten, wobei diese Verfahren nicht weniger günstig gestaltet sein dürfen als bei entsprechenden Klagen, die nur innerstaatliches Recht betreffen (Äquivalenzgrundsatz), und die Ausübung der durch die Gemeinschaftsrechtsordnung verliehenen Rechte nicht praktisch unmöglich machen oder übermäßig erschweren dürfen (Effektivitätsgrundsatz) (vgl. insbesondere Urteil Aprile, Randnr. 18). 34 In Bezug auf den letztgenannten Grundsatz hat der Gerichtshof entschieden, dass die Festsetzung angemessener Ausschlussfristen für die Rechtsverfolgung im Interesse der Rechtssicherheit, die zugleich den Abgabepflichtigen und die Behörde schützt, mit dem Gemeinschaftsrecht vereinbar ist. Solche Fristen sind nämlich nicht geeignet, die Ausübung der durch die Gemeinschaftsrechtsordnung verliehenen Rechte praktisch unmöglich zu machen oder übermäßig zu erschweren. Unter diesem Gesichtspunkt erscheint eine nationale Ausschlussfrist von drei Jahren, die mit dem Zeitpunkt der fraglichen Zahlung beginnt, angemessen (vgl. Urteil Aprile, Randnr. 19). 35 Der Effektivitätsgrundsatz verbietet eine rückwirkende Anwendung einer neuen, kürzeren und gegebenenfalls für den Abgabenpflichtigen restriktiveren Frist als die vorher geltende nicht vollständig, soweit diese Anwendung die Geltendmachung der Erstattung gemeinschaftsrechtswidriger nationaler Abgaben betrifft, die zum Zeitpunkt des Inkrafttretens der neuen Frist noch nicht eingeleitet worden war, sich jedoch auf Beträge bezieht, die während der Anwendung der alten Frist gezahlt wurden. 36 Denn da sich die Modalitäten der Erstattung der rechtsgrundlos erhobenen nationalen Abgaben nach nationalem Recht richten, unterliegt die Frage der Möglichkeit einer rückwirkenden Anwendung derartiger Modalitäten ebenfalls diesem Recht, solange diese rückwirkende Anwendung die Wahrung des Effektivitätsgrundsatzes nicht beeinträchtigt. 37 Wenn in diesem Zusammenhang der Grundsatz der Effektivität auch nicht verbietet, dass eine nationale Regelung die Frist verkürzt, innerhalb deren die Erstattung von unter Verstoß gegen das Gemeinschaftsrecht gezahlten Beträgen gefordert werden kann, so gilt dies doch unter der Voraussetzung, dass nicht nur die neu festgesetzte Frist angemessen ist, sondern dass die neue Regelung auch eine Übergangsregelung enthält, die dem Einzelnen eine Frist einräumt, die ausreicht, um nach Erlass der Regelung die Erstattungsansprüche geltend zu machen, die er unter der alten Regelung hätte geltend machen können. Eine solche Übergangsregelung ist erforderlich, wenn die sofortige Anwendung einer kürzeren Verjährungsfrist als der bis dahin geltenden auf diese Ansprüche manchen Personen rückwirkend ihren Erstattungsanspruch nähme oder ihnen zu wenig Zeit für seine Geltendmachung ließe (Urteil vom 11. Juli 2002 in der Rechtssache C-62/00, Marks & Spencer, noch nicht in der amtlichen Sammlung veröffentlicht, Randnr. 38). 38 Daher muss die Übergangsfrist so bemessen sein, dass den Abgabenpflichtigen, die ursprünglich der Ansicht waren, über die alte Antragsfrist zu verfügen, eine angemessene Zeit bleibt, um ihren Anspruch auf Erstattung geltend zu machen, wenn ihr Antrag bereits nach der neuen Frist verspätet ist. Sie müssen auf alle Fälle die Möglichkeit erhalten, ihren Antrag nicht mit der Überstürzung vorzubereiten, zu der sie eine Dringlichkeit zwingen würde, die außer Verhältnis zu den Fristen steht, auf die sie ursprünglich zählen durften. 39 Eine Übergangszeit von 90 Tagen vor der rückwirkenden Anwendung einer Antragsfrist von drei Jahren, die an die Stelle einer Antragsfrist von zehn oder fünf Jahren tritt, ist offenkundig unzureichend. Nimmt man als Vergleich eine ursprüngliche Frist von fünf Jahren, so führt eine solche Übergangszeit dazu, dass tatsächlich die Abgabenpflichtigen, deren Ansprüche vor ungefähr drei Jahren entstanden sind, in der Praxis ihren Antrag binnen drei Monaten stellen müssen, während sie glaubten, noch über beinahe zwei Jahre zu verfügen. 40 In einem solchen Fall der Kürzung einer Antragsfrist von zehn oder fünf Jahren auf drei Jahre kann die Dauer der Mindestübergangszeit, die notwendig ist, damit die Effektivität der Geltendmachung der durch das Gemeinschaftsrecht verliehenen Ansprüche dadurch gewährleistet wird, dass es den Abgabenpflichtigen, die die gewöhnliche Sorgfalt anwenden, erlaubt wird, Kenntnis von der neuen Regelung zu nehmen und ihren Antrag unter Voraussetzungen vorzubereiten und zu stellen, die ihre Erfolgschancen nicht beeinträchtigen, bei vernünftiger Betrachtung mit sechs Monaten angesetzt werden. 41 Stellt das nationale Gericht fest, dass eine vom nationalen Gesetzgeber festgelegte Übergangszeit wie im Ausgangsverfahren unzureichend ist, so muss dies nicht dazu führen, dass jede rückwirkende Anwendung der neuen Antragsfrist ausgeschlossen ist. Der Effektivitätsgrundsatz gebietet nämlich den Ausschluss einer derartigen rückwirkenden Anwendung nur insoweit, als dies für seine Wahrung notwendig ist. Daher müssen Anträge, die nach Ablauf einer ausreichenden Übergangszeit, die in einem Fall wie dem vorliegenden Ausgangsverfahren mit sechs Monaten anzusetzen ist, der neuen Antragsfrist unterworfen werden können, auch wenn sie sich auf die Erstattung von Beträgen beziehen, die vor dem Inkrafttreten der Regelung, die diese neue Frist vorsieht, gezahlt worden sind. 42 Daher ist dem vorlegenden Gericht zu antworten, dass das Gemeinschaftsrecht der rückwirkenden Anwendung einer Ausschlussfrist, die kürzer und gegebenenfalls für den Antragsteller restriktiver ist als die vorher für Anträge auf Erstattung gemeinschaftsrechtswidriger nationaler Abgaben anwendbare Antragsfrist, entgegensteht, wenn keine ausreichende Übergangszeit gewährleistet ist, während deren Anträge, die sich auf vor dem Inkrafttreten der Regelung, mit der diese neue Frist eingeführt worden ist, gezahlte Beträge beziehen, noch nach der alten Fristregelung eingereicht werden können. Tritt eine Ausschlussfrist von drei Jahren an die Stelle einer Verjährungsfrist von fünf Jahren, so ist eine Übergangszeit von 90 Tagen als unzureichend zu betrachten und die Mindestübergangszeit, die verhindert, dass die Geltendmachung des Anspruchs auf eine derartige Erstattung übermäßig erschwert wird, mit sechs Monaten anzusetzen. Kostenentscheidung Kosten 43 Die Auslagen der italienischen Regierung und der Kommission, die vor dem Gerichtshof Erklärungen abgegeben haben, sind nicht erstattungsfähig. Für die Parteien des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren ein Zwischenstreit in dem bei dem vorlegenden Gericht anhängigen Rechtsstreit; die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF (Sechste Kammer) auf die ihm vom Tribunale Trento mit Beschluss vom 6. Juni 2000 vorgelegte Frage für Recht erkannt: Das Gemeinschaftsrecht steht der rückwirkenden Anwendung einer Ausschlussfrist, die kürzer und gegebenenfalls für den Antragsteller restriktiver ist als die vorher für Anträge auf Erstattung gemeinschaftsrechtswidriger nationaler Abgaben anwendbare Antragsfrist, entgegen, wenn keine ausreichende Übergangszeit gewährleistet ist, während deren Anträge, die sich auf vor dem Inkrafttreten der Regelung, mit der diese neue Frist eingeführt worden ist, gezahlte Beträge beziehen, noch nach der alten Fristregelung eingereicht werden können. Tritt eine Ausschlussfrist von drei Jahren an die Stelle einer Verjährungsfrist von fünf Jahren, so ist eine Übergangszeit von 90 Tagen als unzureichend zu betrachten und die Mindestübergangszeit, die verhindert, dass die Geltendmachung des Anspruchs auf eine derartige Erstattung übermäßig erschwert wird, mit sechs Monaten anzusetzen.

62007CJ0113

pt

Com o seu recurso, a SELEX Sistemi Integrati SpA (a seguir «Selex») pede a anulação do acórdão do Tribunal de Primeira Instância das Comunidades Europeias de 12 de Dezembro de 2006, SELEX Sistemi Integrati/Comissão ( T-155/04, Colect., p. II-4797 , a seguir «acórdão recorrido»), através do qual foi julgado improcedente o recurso de anulação ou de alteração da decisão da Comissão das Comunidades Europeias de que rejeitou a denúncia da recorrente relativa à alegada violação pela Organização Europeia para a Segurança da Navegação Aérea (Eurocontrol) das disposições do Tratado CE em matéria de concorrência (a seguir «decisão controvertida»). I — Antecedentes do litígio A Selex opera desde 1961 no sector dos sistemas de gestão do tráfego aéreo. Em 28 de Outubro de 1997, apresentou uma denúncia à Comissão nos termos do artigo 3. o , n. o 2, do Regulamento n. o 17 do Conselho, de , Primeiro Regulamento de execução dos artigos [81. o ] e [82. o ] do Tratado ( JO 1962, 13, p. 204 ; EE 08 F1 p. 22), na qual denunciava um abuso de posição dominante e distorções de concorrência de que o Eurocontrol teria sido responsável. A referida denúncia expunha que o regime dos direitos de propriedade intelectual relativos aos contratos de desenvolvimento e de aquisição de protótipos dos novos sistemas e equipamentos destinados a aplicações no domínio da gestão do tráfego aéreo, celebrados pelo Eurocontrol, era de molde a criar monopólios de facto na produção dos sistemas que são, em seguida, objecto de normalização por essa organização. Indicava que essa situação ainda era mais grave dado que os princípios da transparência, da abertura e da não discriminação, no quadro da aquisição desses protótipos, não eram observados pelo Eurocontrol. Além disso, a denúncia expunha que, devido às actividades de prestação de assistência às administrações nacionais, exercidas pelo Eurocontrol a pedido destas, as empresas que forneceram protótipos estavam numa situação particularmente vantajosa em relação aos seus concorrentes nos processos de concursos promovidos pelas autoridades nacionais com vista à aquisição de equipamentos. Pela decisão controvertida, a Comissão rejeitou a denúncia. Após ter considerado que as regras comunitárias de concorrência se aplicavam, em princípio, às organizações internacionais na condição de as actividades visadas poderem ser qualificadas de actividades económicas, afirmou, em primeiro lugar, que as actividades que são objecto da denúncia não revestiam tal natureza, de forma que o Eurocontrol não podia ser qualificado de empresa na acepção do artigo 82. o CE e que, de qualquer forma, essas actividades não eram contrárias às disposições desse artigo. Precisou, em seguida, que as actividades de regulamentação, de normalização e de validação exercidas pelo Eurocontrol não constituíam «actividades de empresa», que não estava demonstrada nenhuma violação das regras de concorrência no que respeita às actividades dessa organização ligadas à aquisição de protótipos e à gestão dos direitos de propriedade intelectual e, por último, que as actividades de prestação de assistência às administrações nacionais não eram de natureza económica. II — Tramitação processual no Tribunal de Primeira Instância e acórdão recorrido A — Tramitação processual no Tribunal de Primeira Instância Por petição apresentada na Secretaria do Tribunal de Primeira Instância em 23 de Abril de 2004, a Selex interpôs recurso de anulação ou de alteração da decisão controvertida. Em aplicação do artigo 116. o , n. o 6, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, o Eurocontrol foi admitido, por despacho de 25 de Outubro de 2004, a intervir em apoio dos pedidos da Comissão, apresentando as suas observações na fase oral do processo. Em 5 de Abril de 2005, o Eurocontrol foi convidado, nos termos do disposto no artigo 64. o do mesmo Regulamento de Processo, a apresentar um articulado de intervenção. Em , foi autorizado, além disso, a receber cópia dos actos de processo. Na sequência de um pedido da recorrente com vista a que a recorrida, no quadro de medidas de organização do processo, apresentasse, nomeadamente, uma carta de 3 de Novembro de 1998 pela qual convidou o Eurocontrol a apresentar as suas observações sobre a denúncia (a seguir «carta de »), a Comissão apresentou a referida carta e indicou que não dispunha de outros documentos úteis. A recorrente, por requerimento apresentado na Secretaria do Tribunal de Primeira Instância em , apresentou então, por um lado, um pedido de medidas de instrução que tem por objecto a audição de testemunhas e a produção de documentos pela Comissão e, por outro, invocou novos fundamentos. B — Acórdão recorrido Através do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância negou provimento ao recurso. O Tribunal de Primeira Instância, antes de mais, nos n. os 28 e 29 do acórdão recorrido, declarou inadmissível o pedido da Selex com vista a uma alteração da decisão controvertida. Nos n. os 33 a 40 desse acórdão, declarou igualmente inadmissíveis, com fundamento no disposto no artigo 48. o , n. o 2, primeiro parágrafo, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, os fundamentos novos invocados pela Selex, rejeitando, a esse propósito, o seu argumento segundo o qual a carta de 3 de Novembro de 1998 constituía um elemento novo revelado no decurso da instância através de uma carta do director do Eurocontrol com data de anexada à contestação. Além disso, o Tribunal de Primeira Instância, nos n. os 41 a 44 do acórdão recorrido, declarou inadmissível o fundamento invocado pelo Eurocontrol pelo qual este pretendia que fosse decidido que as regras da União Europeia não lhe eram aplicáveis em razão da imunidade de que beneficia por força do direito internacional público, porque, em virtude do artigo 40. o , quarto parágrafo, do Estatuto do Tribunal de Justiça, aplicável ao Tribunal de Primeira Instância, e do artigo 116. o , n. o 3, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, o interveniente não tinha qualidade para invocar esse fundamento que não tinha sido avançado pela Comissão. Quanto ao mérito, para negar provimento ao recurso, o Tribunal de Primeira Instância, em seguida, rejeitou os três fundamentos apresentados pela Selex, relativos, respectivamente, a um erro manifesto de apreciação quanto à aplicabilidade das disposições comunitárias em matéria de concorrência ao Eurocontrol, a um erro manifesto de apreciação quanto à existência de uma violação das disposições comunitárias em matéria de concorrência e à violação das formalidades essenciais, e isto pelos motivos a seguir resumidos. A título preliminar, o Tribunal de Primeira Instância declarou que a anulação da decisão controvertida pressupunha que fossem acolhidos os dois primeiros fundamentos da recorrente. Salientou, a este propósito, nos n. os 47 a 49 do acórdão recorrido, por um lado, que, «uma vez que o dispositivo de uma decisão da Comissão se baseia em vários pilares de raciocínio sendo cada um deles, por si só, suficiente para fundamentar esse dispositivo, só há, em princípio, que anular esse acto se cada um desses pilares estiver viciado de ilegalidade» e, por outro, que a decisão controvertida se baseava na dupla conclusão de que o Eurocontrol não é uma empresa e de que os comportamentos postos em causa não eram contrários ao disposto no artigo 82. o CE. Examinando o primeiro fundamento, o Tribunal de Primeira Instância, nos n. os 50 a 55 do acórdão recorrido, recordou a jurisprudência do Tribunal de Justiça relativa aos conceitos de empresa e de actividade económica e rejeitou a argumentação da Comissão que, referindo-se ao acórdão do Tribunal de Justiça de 19 de Janeiro de 1994, SAT Fluggesellschaft ( C-364/92, Colect., p. I-43 ), alegara que o Eurocontrol não podia em caso algum ser qualificado de empresa na acepção do direito comunitário da concorrência. Salientou, com efeito, que, sendo as disposições do Tratado nessa matéria aplicáveis às actividades de um organismo que são destacáveis das que exerce enquanto autoridade pública, as diferentes actividades de uma entidade deviam ser examinadas individualmente e que, por isso, o acórdão invocado não excluía que o Eurocontrol fosse qualificado, no que respeita a outras actividades que não as visadas nesse acórdão, de empresa na acepção do artigo 82. o CE. Portanto, o Tribunal de Primeira Instância, no quadro do exame desse fundamento, distinguiu as diferentes actividades em causa no presente processo, concretamente, a actividade de normalização técnica, a actividade de investigação e de desenvolvimento e a actividade de prestação de assistência às administrações nacionais. Quanto, em primeiro lugar, à actividade de normalização técnica, o Tribunal de Primeira Instância, nos n. os 59 a 62 do acórdão recorrido, considerou que, enquanto a adopção de normas pelo conselho do Eurocontrol era do domínio legislativo e, portanto, da missão pública dessa organização, a preparação ou elaboração das normas técnicas podia ser dissociada da missão de gestão do espaço aéreo e de desenvolvimento da segurança aérea, mas não podia, no entanto, ser qualificada de actividade económica, não tendo a recorrente demonstrado que essa actividade consistia em propor bens ou serviços num dado mercado. Neste contexto, foi rejeitada, nos n. os 63 a 68 do acórdão recorrido, a argumentação da recorrente segundo a qual, por um lado, o carácter económico da actividade de normalização técnica se deduzia do carácter económico da actividade de aquisição de protótipos e, por outro, a solução do acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 4 de Março de 2003, FENIN/Comissão ( T-319/99, Colect., p. II-357 ), não era transponível para o presente processo. Citando esse acórdão, o Tribunal de Primeira Instância salientou, no essencial, que o carácter económico ou não da actividade de compra dependia da utilização ulterior do produto adquirido, de forma que, no caso em apreço, o carácter não económico da actividade de normalização técnica implicava o carácter não económico da aquisição dos protótipos efectuada no quadro dessa actividade. No que respeita, em segundo lugar, à actividade de investigação e de desenvolvimento, o Tribunal de Primeira Instância, no n. o 74 do acórdão recorrido, começou por salientar que a afirmação da recorrente segundo a qual o seu carácter económico não tinha sido contestado pela Comissão não estava fundamentada na decisão controvertida. Em seguida, considerou, nos n. os 75 a 77 do acórdão recorrido, nomeadamente, que a aquisição de protótipos e a gestão dos direitos de propriedade intelectual que com eles se relacionam não eram de molde a conferir a essa actividade um carácter económico, dado que a referida aquisição não implicava a proposta de bens ou serviços num dado mercado. Salientando, a esse propósito, que a referida actividade consistia em conceder subvenções públicas às empresas do sector em causa e em adquirir a propriedade dos protótipos e os direitos de propriedade resultantes das investigações subvencionadas para pôr gratuitamente os resultados dessas investigações à disposição do sector interessado, considerou que se tratava de «de uma actividade acessória à promoção do desenvolvimento técnico, que se insere no âmbito do objectivo de interesse geral da missão do Eurocontrol e não é prosseguida no interesse próprio da organização que é dissociável do referido objectivo». No que se refere, em terceiro lugar, à actividade de prestação de assistência às administrações nacionais, o Tribunal de Primeira Instância considerou, em contrapartida, no n. o 86 do acórdão recorrido, que era dissociável da missão de gestão do espaço aéreo e de desenvolvimento da segurança aérea do Eurocontrol pela razão de que apresentava uma relação muito indirecta com a segurança da navegação aérea, salientando, a este propósito, que a prestação de assistência do Eurocontrol cobria apenas as especificações técnicas nos processos de concursos, que era proposta só a pedido das administrações nacionais e que não se tratava de forma alguma de uma actividade essencial ou indispensável para a garantia da segurança da navegação aérea. Além disso, o Tribunal de Primeira Instância considerou, no n. o 87 do acórdão recorrido, a propósito dessa actividade de prestação de assistência às administrações nacionais, que se tratava de uma proposta de serviços no mercado dos conselhos, em que poderiam também realmente actuar empresas privadas especializadas. Neste contexto, o Tribunal de Primeira Instância, nos n. os 88 a 91 desse acórdão, declarou que o facto de uma actividade poder ser exercida por uma empresa privada constitui um indício suplementar que permite qualificar a actividade em causa de actividade de empresa, que a circunstância de as actividades serem normalmente confiadas a serviços públicos não pode necessariamente afectar a natureza económica dessas actividades, que o facto de a referida actividade de prestação de assistência não ser remunerada pode constituir um indício da existência de uma actividade de carácter não económico, mas não é, em si, decisivo, da mesma maneira que o facto de essa actividade ser prosseguida com uma finalidade de interesse geral. O Tribunal de Primeira Instância considerou, por isso, que essa actividade constituía uma actividade económica e que o Eurocontrol era, dado que a exercia, uma empresa na acepção do artigo 82. o CE. No entanto, examinando à luz dessa actividade o segundo fundamento invocado pela recorrente, o Tribunal de Primeira Instância rejeitou-o salientando, antes de mais, no n. o 104 do acórdão recorrido, que só as administrações nacionais são entidades adjudicantes e são, portanto, responsáveis pelo cumprimento das disposições pertinentes respeitantes aos processos de adjudicação de contratos, não sendo a intervenção do Eurocontrol nem obrigatória nem sistemática. Salientou, em seguida, nos n. os 105 a 108 desse acórdão, que a recorrente não aduzira qualquer elemento respeitante à definição do mercado pertinente e à posição dominante nem demonstrara a existência de um comportamento que correspondesse aos critérios de uma exploração abusiva de tal posição. Finalmente, nos n. os 111 e 112 do referido acórdão, rejeitou as alegações da recorrente segundo as quais a carta de 3 de Novembro de 1998 prova que a própria Comissão estava persuadida de que o Eurocontrol tinha cometido um abuso de posição dominante. Finalmente, após ter rejeitado, nos n. os 117 a 120 e 124 a 127 do acórdão recorrido, as alegações relativas à falta de fundamentação e à violação dos direitos de defesa formuladas pela recorrente no quadro do terceiro fundamento, o Tribunal de Primeira Instância, nos n. os 132 e 133 desse acórdão, indeferiu igualmente os pedidos de medidas de instrução apresentados pela recorrente. III — Pedidos das partes A Selex pede ao Tribunal que: — declare inadmissível a excepção de imunidade suscitada pelo Eurocontrol; — indeferira os pedidos de substituição de fundamentos formulados pela Comissão; — anule o acórdão recorrido e remeta o processo ao Tribunal de Primeira Instância; e — condene a Comissão nas despesas da presente instância, bem como nas efectuadas em primeira instância. A Comissão pede ao Tribunal que: — negue integralmente provimento ao recurso, eventualmente procedendo a uma substituição parcial dos fundamentos expostos pelo Tribunal de Primeira Instância; e — condene a recorrente nas despesas. O Eurocontrol pede ao Tribunal que: — negue provimento ao recurso; e — condene a recorrente nas despesas, incluindo as relativas à sua intervenção. IV — Quanto ao presente recurso Em apoio do seu recurso, a Selex avança quatro fundamentos relativos à tramitação processual perante o Tribunal de Primeira Instância e doze fundamentos relativos ao mérito. Estes são relativos a erros de direito que o Tribunal de Primeira Instância terá cometido no que diz respeito, por um lado, à aplicabilidade do artigo 82. o CE às actividades do Eurocontrol em causa no presente processo, concretamente, as actividades de prestação de assistência às administrações nacionais, de normalização técnica assim como de investigação e de desenvolvimento, e, por outro, à violação por essa organização desse artigo. A Comissão pede que seja negado provimento ao recurso, mas solicita a substituição dos fundamentos pelos quais o acórdão recorrido rejeitou as alegações da recorrente que incidem sobre a actividade de prestação de assistência às administrações nacionais e sobre a actividade de normalização técnica. Embora também pedindo que seja negado provimento ao recurso, o Eurocontrol critica o acórdão recorrido por ter declarado inadmissível o fundamento relativo à imunidade de que beneficia por força do direito internacional público. Sustenta que essa imunidade, que exclui a aplicação do direito comunitário da concorrência às actividades em causa, constitui uma excepção que deve ser examinada oficiosamente pelo juiz comunitário e que deve ser aceite pelo Tribunal de Justiça para negar provimento ao recurso. A — Quanto aos fundamentos relativos à tramitação processual perante o Tribunal de Primeira Instância Os quatro fundamentos relativos à tramitação processual perante o Tribunal de Primeira Instância, invocados pela Selex, são relativos, respectivamente, à violação do artigo 116. o , n. o 6, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira instância, do artigo 48. o , n. o 2, desse regulamento (segundo e terceiro fundamentos) e do artigo 66. o , n. o 1, do mesmo regulamento. 1. Quanto ao primeiro fundamento, relativo à violação do artigo 116. o , n. o 6, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância Através deste fundamento, a Selex alega que o Tribunal de Primeira Instância, ao autorizar o Eurocontrol a apresentar um articulado e a receber cópia dos actos de processo quando reconheceu que o pedido de intervenção foi apresentado fora do prazo de seis semanas previsto no artigo 115. o , n. o 1, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, violou o artigo 116. o , n. o 6, do mesmo regulamento. Sustenta que o Tribunal de Primeira Instância não podia utilizar as disposições do artigo 64. o do seu Regulamento de Processo para «contornar as preclusões ligadas à extinção dos prazos processuais». A Comissão e o Eurocontrol alegam, em resposta, que o Tribunal de Primeira Instância dispõe de uma ampla margem de manobra no exercício do poder conferido pelo artigo 64. o do seu Regulamento de Processo, cujas disposições são independentes das do artigo cuja violação é alegada, e que a recorrente não demonstrou que esse poder tinha sido exercido, no caso em apreço, com uma finalidade diferente da prevista no n. o 2 desse artigo 64. o nem, tendo presente o disposto no artigo 58. o do Estatuto do Tribunal de Justiça, que a irregularidade de processo alegada tivesse concretamente prejudicado os seus interesses. Sublinham que não foi demonstrado, em particular, que essa irregularidade, da mesma forma que as outras irregularidades alegadas, podia ter tido influência no desfecho do processo. Deve recordar-se, a este propósito, que, nos termos do artigo 115. o , n. o 1, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira instância, o pedido de intervenção deve ser apresentado o mais tardar no prazo de seis semanas a contar da publicação no Jornal Oficial da União Europeia da comunicação relativa à interposição do recurso, ou, sem prejuízo do disposto no artigo 116. o , n. o 6, desse regulamento, antes da decisão de dar início à fase oral do processo. O artigo 116. o , n. o 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância prevê que, se for admitida uma intervenção cujo pedido tenha sido apresentado no prazo de seis semanas previsto no artigo 115. o , n. o 1, desse regulamento, o interveniente recebe comunicação de todos os actos notificados às partes. O artigo 116. o , n. o 4, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância especifica que, nos casos previstos no n. o 2, o presidente fixa prazo ao interveniente para apresentar por escrito as suas alegações que devem conter uma exposição em que o interveniente declare as razões por que entende que os pedidos de uma das partes deveriam ser deferidos ou indeferidos, no todo ou em parte, os fundamentos e argumentos invocados pelo interveniente, bem como, se for caso disso, as provas oferecidas. Por força do n. o 6 do mesmo artigo, se o pedido de intervenção for apresentado depois de terminar o prazo de seis semanas previsto no artigo 115. o , n. o 1 do mesmo regulamento, o interveniente pode, com base no relatório para audiência que lhe é comunicado, apresentar as suas observações na fase oral. Resulta dessas disposições que os direitos processuais do interveniente são diferentes consoante este tenha apresentado o seu pedido de intervenção antes do termo do prazo de seis semanas previsto no artigo 115. o , n. o 1, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância ou após o termo desse prazo, mas antes de ser iniciada a fase oral do processo. Com efeito, quando o interveniente tiver apresentado o seu pedido antes do termo desse prazo, tem o direito de participar tanto na fase escrita do processo como na fase oral, de receber comunicação dos actos de processo e de apresentar um articulado de intervenção. Em contrapartida, quando o interveniente tiver apresentado o seu pedido após o termo do referido prazo, tem unicamente o direito de participar na fase oral do processo, de receber comunicação do relatório para audiência e de apresentar as suas observações com base nesse relatório na audiência. No caso em apreço, resulta do acórdão recorrido e dos autos que, embora o Eurocontrol tenha sido admitido, por despacho de 25 de Outubro de 2004, a intervir perante o Tribunal de Primeira Instância em apoio dos pedidos da Comissão, em aplicação do artigo 116. o , n. o 6, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, e que só tenha, assim, sido autorizado a apresentar as suas observações na fase oral do processo tendo em conta o relatório para audiência, foi, em seguida, convidado, por decisão de , tomada com fundamento nos artigos 49. o e 64. o desse regulamento, a apresentar um articulado de intervenção. Por decisão de , foi, além disso, autorizado a receber comunicação da petição, da contestação, da réplica e da tréplica. Afigura-se, portanto, que, não obstante o facto de o Eurocontrol ter intervindo no processo perante o Tribunal de Primeira Instância após o termo do prazo de seis semanas previsto no artigo 115. o , n. o 1, do referido regulamento, foi admitido concretamente a participar tanto na fase escrita do processo como na fase oral. Ora, embora, nos termos do artigo 64. o do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, este possa, no quadro de medidas de organização do processo, convidar as partes, incluindo o interveniente, a pronunciar-se por escrito sobre certos aspectos do litígio, essa disposição não contempla de forma alguma a possibilidade de convidar um interveniente, que interveio posteriormente ao prazo supramencionado, a apresentar um articulado de intervenção e de lhe dar acesso aos elementos do processo, não correspondendo tais medidas ao objectivo das medidas de organização do processo, como é indicado no n. o 2 desse artigo. Assim, ao convidar o Eurocontrol a apresentar um articulado de intervenção e ao autorizá-lo a receber comunicação dos elementos do processo, o Tribunal de Primeira Instância não observou as disposições do artigo 116. o , n. o 6, do seu Regulamento de Processo e o acórdão recorrido está, assim, afectado por uma irregularidade. Todavia, por força do artigo 58. o do Estatuto do Tribunal de Justiça, o recurso de decisão do Tribunal de Primeira Instância só pode proceder se a irregularidade processual cometida pelo Tribunal de Primeira Instância tiver prejudicado os interesses do recorrente. Ora, no caso em apreço, a Selex não demonstrou que a irregularidade por ela invocada prejudicou os seus interesses. Não resulta, aliás, de forma alguma que essa irregularidade pudesse ter tido qualquer influência no desfecho do processo. Por consequência, este fundamento não procede. 2. Quanto ao segundo e terceiro fundamentos, relativos à violação do artigo 48. o , n. o 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância Com o seu segundo fundamento, a Selex sustenta que o Tribunal de Primeira Instância infringiu o disposto no artigo 48. o , n. o 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, ao desvirtuar grave e manifestamente os elementos de facto que o conduziram a declarar inadmissíveis os fundamentos novos por ela apresentados, assentes no teor da carta de 3 de Novembro de 1998 apresentada pela Comissão no decurso do processo. O Tribunal de Primeira Instância terá, com efeito, nos n. os 12, 35 e 38 do acórdão recorrido, desvirtuado o conteúdo de uma carta de dirigida pela Comissão à recorrente, que não faz de forma alguma referência à carta de , para afirmar que não tinha fundamento para sustentar que só a leitura da carta do director do Eurocontrol de anexada à contestação lhe tinha permitido saber que a carta de não era uma simples nota de transmissão da sua denúncia, mas continha igualmente uma análise desta, assinada por dois directores-gerais. Através do seu terceiro fundamento, a Selex critica o Tribunal de Primeira Instância por ter rejeitado esses fundamentos novos sem tomar em consideração o comportamento que teve a Comissão no procedimento administrativo e no processo contencioso quando a apresentação de fundamentos novos era a consequência da sua recusa de produzir lealmente todos os documentos pertinentes, em particular, a carta de 3 de Novembro de 1998. O Tribunal de Primeira Instância fez, assim, uma interpretação e uma aplicação restritivas do artigo 48. o , n. o 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância. No entanto, afigura-se, pela leitura da referida carta de 12 de Novembro de 1998, que a Comissão informou a recorrente de que, na sequência da denúncia e de uma carta de da recorrente, os serviços da Comissão tinham procedido a um exame dos aspectos jurídicos e económicos invocados na denúncia e que, sem prejuízo da aplicação das regras comunitárias em matéria de concorrência, tinham sido estabelecidos contactos com o Eurocontrol para o convidar a apresentar as suas observações quanto aos factos e às alegações expostos na referida denúncia. Essa carta especificava que, por carta assinada por dois directores-gerais, respectivamente o da Direcção-Geral «Concorrência» e o da Direcção-Geral «Transportes», a Comissão tinha chamado a atenção do Eurocontrol para certos aspectos da sua política de normalização e que o Eurocontrol tinha sido convidado a definir aos serviços da Comissão a abordagem neutra e coerente das suas relações com as empresas. Embora a carta de 12 de Novembro de 1998 não especifique a data da carta dirigida ao Eurocontrol e dos contactos com ele estabelecidos, de forma que a recorrente não podia saber ao lê-la que se tratava de uma carta de , e embora a referida carta de vise apenas a actividade de normalização técnica do Eurocontrol, resulta, todavia, claramente desta última carta que a Comissão, após ter procedido a um exame da denúncia, tinha convidado o Eurocontrol a apresentar as suas observações sobre todos os elementos nela contidos e tinha-lhe comunicado, por carta, certos elementos de análise. Por isso, foi sem desvirtuar o conteúdo da carta de 12 de Novembro de 1998 nem qualquer outro elemento de facto que o Tribunal de Primeira Instância, após ter dado conta dos diferentes elementos enunciados nos n. os 35 a 37 do acórdão recorrido, considerou que a recorrente não tinha fundamento para sustentar que a leitura da referida carta de , por si só, lhe tinha permitido saber que a carta dirigida pela Comissão ao Eurocontrol não era uma simples nota de transmissão da sua denúncia, mas continha igualmente uma análise desta, assinada por dois directores-gerais. Na ausência de elementos de direito ou de facto revelados durante o processo, foi, portanto, com boas razões que o Tribunal de Primeira Instância declarou inadmissíveis, em aplicação do artigo 48. o , n. o 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, os fundamentos invocados pela recorrente no requerimento apresentado na Secretaria do Tribunal de Primeira Instância em 27 de Abril de 2005, isto é, posteriormente ao encerramento da fase escrita do processo. Além disso, na ausência de tais elementos, não pode sustentar-se que a alegação de fundamentos novos no decurso da instância era a consequência de uma recusa ou de uma omissão da Comissão de comunicar anteriormente as cartas de 2 de Julho de 1999 e de ou qualquer outro documento. Também não pode ser alegado que o Tribunal de Primeira Instância fez uma aplicação estrita do artigo 48. o , n. o 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, tendo as regras de processo carácter imperativo. Portanto, há que rejeitar o segundo e terceiro fundamentos. 3. Quanto ao quarto fundamento, relativo à violação do artigo 66. o , n. o 1, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância A Selex sustenta, no quadro deste quarto fundamento, que, ao pronunciar-se, não mediante despacho, mas somente pelo acórdão recorrido, sobre as medidas de instrução por ela pedidas na petição e pelo requerimento apresentado em 27 de Abril de 2005, o Tribunal de Primeira Instância violou o disposto no artigo 66. o , n. o 1, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância. A esse propósito, basta recordar que essa disposição exige a prolação de um despacho para fixar as medidas de instrução que o Tribunal julgue úteis, mas não para indeferir os pedidos tendentes a que sejam ordenadas essas medidas, sobre as quais o Tribunal pode, portanto, decidir neste caso no acórdão que põe termo ao litígio (v., neste sentido, despacho de 12 de Janeiro de 2006, Entorn/Comissão, C-162/05 P, n. os 54 e 55). Assim, o quarto e último fundamento relativo à tramitação processual no Tribunal de Primeira Instância deve igualmente ser rejeitado. B — Quanto à excepção de imunidade do Eurocontrol 1. Quanto à inadmissibilidade da excepção de imunidade O Eurocontrol sustenta que, contrariamente à apreciação feita pelo Tribunal de Primeira Instância, a excepção de imunidade que suscitou não constitui um fundamento novo que altere o quadro do litígio e que cumpre, portanto, os artigos 40. o , quarto parágrafo, do Estatuto do Tribunal de Justiça e 116. o , n. o 3, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância. Indica, antes de mais, que tinha já suscitado essa excepção nas suas observações de 2 de Julho de 1999 sobre a denúncia e que a própria Comissão se referiu ao princípio da imunidade na decisão controvertida. Em seguida, alega, no essencial, que a excepção de imunidade e a discussão sobre a sua qualidade de empresa têm o mesmo objecto e baseiam-se nos mesmos elementos de facto e de direito, sendo a sua imunidade apenas um argumento jurídico que acresce aos avançados pela Comissão para sustentar que o artigo 82. o CE não se aplica às actividades em questão e para concluir pela negação de provimento ao recurso. Mas, como recordou o Tribunal de Primeira Instância no acórdão recorrido, o interveniente deve, por força do artigo 116. o , n. o 3, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, aceitar o processo no estado em que este se encontra no momento da sua intervenção e os pedidos do seu requerimento, por virtude do disposto no artigo 40. o , quarto parágrafo, do Estatuto do Tribunal de Justiça, devem limitar-se a sustentar os pedidos de uma das partes. Como resulta de jurisprudência constante, essas disposições não se opõem a que um interveniente apresente argumentos novos ou diferentes dos da parte que apoia, desde que vise sustentar os pedidos dessa parte (v. acórdãos de 23 de Fevereiro de 1961, De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg/Alta Autoridade, 30/59, Colect. 1954-1961, pp. 551 , 558, e de , Chemie Linz/Comissão, C-245/92 P, Colect., p. I-4643 , n. o 32). A este propósito, deve recordar-se, por um lado, que os pedidos da Comissão perante o Tribunal de Primeira Instância eram no sentido de ser negado provimento ao recurso da Selex. Por outro lado, a decisão controvertida pronunciou-se, nos pontos 21 e 24, a favor da aplicabilidade do direito comunitário ao Eurocontrol e rejeitou a denúncia pela razão, principalmente, de que as actividades que são objecto da denúncia não eram de natureza económica de forma que o Eurocontrol não podia ser considerado uma empresa na acepção do artigo 82. o CE. Os fundamentos avançados pela Comissão para pedir que o Tribunal de Primeira Instância negasse provimento ao recurso interposto pela Selex dessa decisão assentavam na mesma consideração. Nestas condições, impõe-se reconhecer que a excepção de imunidade suscitada pelo Eurocontrol não pode ser considerada no sentido de sustentar os pedidos da Comissão, dado que, na realidade, tal excepção tem por objectivo que seja declarado que as actividades do Eurocontrol não estão submetidas ao direito comunitário e que essa organização internacional beneficia, em particular, de imunidade em relação aos inquéritos instaurados pela Comissão em matéria de concorrência. Ora, como salientou a advogada-geral no n. o 30 das suas conclusões, daí resulta que, se a excepção fosse acolhida, a decisão controvertida seria ilegal, o que era susceptível de conduzir à sua anulação, mas não à improcedência do recurso pedida pela Comissão no Tribunal de Primeira Instância. As razões que precedem bastam para justificar a solução do Tribunal de Primeira Instância no n. o 44 do acórdão recorrido e que consiste em declarar o fundamento invocado pelo Eurocontrol inadmissível à luz do disposto nos artigos 40. o , quarto parágrafo, do Estatuto do Tribunal de Justiça e 116. o , n. o 3, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância. 2. Quanto aos pedidos do Eurocontrol segundo os quais a sua imunidade constitui uma excepção que deve ser examinada oficiosamente pelo juiz comunitário e que deve ser aceite pelo Tribunal de Justiça para negar provimento ao recurso O Eurocontrol considera que a denúncia da recorrente devia de qualquer forma ser rejeitada, pois, por força do direito internacional público, as suas actividades não estão submetidas ao direito comunitário e beneficiam, em particular, de imunidade em relação aos inquéritos levados a cabo por qualquer parte contratante em matéria de concorrência. Sublinha que a Comunidade Europeia e ele próprio são organizações internacionais, que têm por membros Estados em parte diferentes e que operam no seio de duas ordens jurídicas autónomas e distintas, de forma que, por virtude do princípio geral par in parem non habet imperium , não é possível à Comunidade submetê-lo às suas próprias regras. A Comunidade, que aprovou o protocolo de adesão ao Eurocontrol pela Decisão 2004/636/CE do Conselho, de 29 de Abril de 2004, relativa à conclusão pela Comunidade Europeia do protocolo de adesão da Comunidade Europeia à Organização Europeia para a Segurança da Navegação Aérea ( JO L 304, p. 209 ), e que acordou com as outras partes contratantes em aplicar a título provisório os artigos 1. o a 7. o do protocolo de adesão, deve, por força do princípio geral da boa fé reconhecido pelo artigo 18. o da Convenção de Viena de sobre o Direito dos Tratados, abster-se de qualquer acto que possa privar a Convenção Internacional de Cooperação para a Segurança da Navegação Aérea (Eurocontrol), assinada em Bruxelas, em , conforme revista e coordenada pelo Protocolo de (a seguir «Convenção para a Segurança da Navegação Aérea»), do seu objecto e do seu fim. Além disso, a Comunidade só pode exercer as suas competências dentro dos limites fixados pelo direito internacional público. O Eurocontrol alega que a mesma conclusão decorre da norma consuetudinária de direito internacional que prevê a imunidade das organizações intergovernamentais, que o protege de forma absoluta e que protege, pelo menos, as actividades em causa no presente processo, constituindo essas actividades elementos essenciais dos objectivos institucionais do Eurocontrol e não, de qualquer forma, actos de natureza comercial. Sublinha que, se a Comunidade tivesse o direito de instaurar inquéritos em matéria de concorrência a propósito do exercício das funções públicas do Eurocontrol, poderia de facto determinar unilateralmente a forma como o Eurocontrol exerce as suas actividades institucionais, eludir os princípios fixados pela Convenção para a Segurança da Navegação Aérea em matéria de decisão e ignorar os direitos das outras partes contratantes. O Eurocontrol considera que a questão da sua imunidade, assim exposta, faz parte da mesma categoria que a das questões fundamentais de ordem pública que devem ser suscitadas oficiosamente pelo juiz comunitário. Na audiência, apresentou explicitamente essa questão pela óptica de uma falta de competência da Comissão para se pronunciar quanto ao mérito sobre as medidas pedidas pela recorrente. A este propósito, deve recordar-se que, no acórdão SAT Fluggesellschaft, já referido, o Tribunal de Justiça declarou-se incompetente para se pronunciar sobre a interpretação das disposições do Tratado, ao abrigo do artigo 234. o CE, num processo relativo a um litígio que opunha perante o órgão jurisdicional nacional uma sociedade privada ao Eurocontrol e respeitante, nomeadamente, à aplicação das regras comunitárias de concorrência. Nesse acórdão, o Tribunal de Justiça julgou no sentido de que a questão de saber se as regras do direito comunitário podem opor-se ao Eurocontrol está ligada ao mérito da causa e é irrelevante quanto à competência do Tribunal de Justiça. Estando a Comissão encarregada, de harmonia com o disposto no artigo 211. o CE, de velar pela aplicação das disposições do Tratado, foi também no quadro das suas competências que examinou a denúncia e a rejeitou, considerando que o artigo 82. o CE não era aplicável ao Eurocontrol. Nestas condições, o Tribunal de Justiça considera que não há que examinar oficiosamente os pedidos do Eurocontrol relativos à sua imunidade. C — Quanto aos fundamentos relativos ao mérito A Selex invoca quanto ao mérito uma série de fundamentos relativos a erros de direito que o Tribunal de Primeira Instância terá cometido, atinentes à aplicabilidade do artigo 82. o CE às actividades do Eurocontrol em causa, concretamente, as actividades de prestação de assistência às administrações nacionais, de normalização técnica assim como de investigação e de desenvolvimento, ou à violação desse artigo. A Comissão pede que seja negado provimento ao recurso, mas solicita uma substituição dos fundamentos do acórdão recorrido no que respeita às duas primeiras actividades. 1. Quanto aos fundamentos relativos à aplicabilidade do artigo 82. o CE à actividade de prestação de assistência às administrações nacionais e à violação desse artigo A Selex alega, no que se refere à actividade de prestação de assistência às administrações nacionais exercida pelo Eurocontrol, cinco fundamentos em apoio do seu recurso, relativos, o primeiro, à desvirtuação do conteúdo da decisão controvertida, o segundo e terceiro, ao carácter contraditório da fundamentação, o quarto, à violação da jurisprudência comunitária relativa aos limites da fiscalização jurisdicional e, o quinto, a um erro manifesto de apreciação quanto à violação do artigo 82. o CE. Considerando que o Tribunal de Primeira Instância cometeu um erro de direito ao qualificar essa actividade de actividade económica, a Comissão solicita a título principal uma substituição de fundamentos do acórdão recorrido, tornando inútil o exame dos fundamentos do recurso para o Tribunal de Justiça, e pede, a título subsidiário, que os referidos fundamentos sejam rejeitados. Deve reconhecer-se que, mesmo verificado tal erro de direito, não teria sentido a própria premissa em que se baseia a argumentação do acórdão recorrido, exposta no quadro dos cinco fundamentos do recurso para o Tribunal de Justiça. Nesse caso, a argumentação careceria de qualquer razão e os referidos cinco fundamentos não teriam objecto. Nestas condições, o Tribunal de Justiça não pode pronunciar-se sobre os referidos cinco fundamentos abstraindo do carácter eventualmente errado da fundamentação no termo da qual o Tribunal de Primeira Instância considerou que a actividade de prestação de assistência às administrações nacionais exercida pelo Eurocontrol devia ser qualificada de actividade económica. Importa recordar, a este propósito, que, como declarou o Tribunal de Primeira Instância no n. o 87 do acórdão recorrido, constitui actividade económica qualquer actividade que consista em propor bens ou serviços num dado mercado (acórdãos de 16 de Junho de 1987, Comissão/Itália, 118/85, Colect., p. 2599 , n. o 7; de , Pavlov e o., C-180/98 a C-184/98, Colect., p. I-6451 , n. o 75; e de , MOTOE, C-49/07, Colect., p. I-4863 , n. o 22). Cumpre recordar igualmente que, segundo a jurisprudência do Tribunal de Justiça, não têm carácter económico, que justifique a aplicação das regras de concorrência do Tratado, as actividades ligadas ao exercício de prerrogativas de poder público (v., neste sentido, acórdãos de 11 de Julho de 1985, Comissão/Alemanha, 107/84, Recueil, p. 2655 , n. os 14 e 15; SAT Fluggesellschaft, já referido, n. o 30; e MOTOE, já referido, n. o 24). No acórdão SAT Fluggesellschaft, já referido, o Tribunal de Justiça, sem se pronunciar especialmente sobre a actividade de prestação de assistência às administrações nacionais exercida pelo Eurocontrol, afirmou, no n. o 30, que, consideradas no seu todo, as actividades do Eurocontrol, pela sua natureza, pelo seu objecto e pelas regras às quais estão sujeitas, estão ligadas ao exercício de prerrogativas, relativas ao controlo e ao policiamento do espaço aéreo, que são tipicamente prerrogativas de poder público e que não têm carácter económico. Por consequência, o Tribunal de Justiça declarou que os artigos 86. o e 90. o do Tratado (actuais artigos 82. o CE e 86. o CE) devem ser interpretados no sentido de que uma organização internacional como o Eurocontrol não é uma empresa na acepção desses artigos. Contrariamente ao que sustenta a Selex, essa conclusão vale igualmente para a actividade de prestação de assistência que o Eurocontrol exerce em benefício das administrações nacionais, quando a solicitem, nos concursos por elas abertos para a aquisição, nomeadamente, de equipamentos e de sistemas no domínio da gestão do tráfego aéreo. Com efeito, resulta do artigo 1. o da Convenção para a Segurança da Navegação Aérea que o Eurocontrol tem por objectivo, a fim de realizar a harmonização e a integração necessárias à criação de um sistema uniforme de gestão do tráfego aéreo, reforçar a cooperação das partes contratantes e desenvolver as suas actividades comuns no domínio da navegação aérea, tomando devidamente em conta as necessidades em matéria de defesa, garantindo a todos os utilizadores do espaço aéreo a máxima liberdade compatível com o nível de segurança exigido. Para esse efeito, o Eurocontrol tem por vocação, entre outras, segundo o artigo 1. o , alíneas e), f) e h), adoptar e aplicar normas e especificações comuns, harmonizar as regulamentações aplicáveis aos serviços do tráfego aéreo e encorajar a aquisição em comum de sistemas e de instalações do tráfego aéreo. O artigo 2. o , n. o 2, alínea a), da Convenção para a Segurança da Navegação Aérea prevê que o Eurocontrol pode, a pedido de uma ou de mais partes contratantes, e com base num ou em vários acordos especiais concluídos entre ele e as partes contratantes interessadas, prestar assistência às referidas partes contratantes em matéria de planificação, especificação e criação de sistemas e serviços do tráfego aéreo. Infere-se da Convenção para a Segurança da Navegação Aérea que essa actividade de assistência é um dos instrumentos de cooperação confiados por essa Convenção ao Eurocontrol e participa directamente na realização do objectivo de harmonização e de integração técnicas no domínio do tráfego aéreo que é prosseguido para contribuir para a manutenção e para a melhoria da segurança da navegação aérea. Assumindo, nomeadamente, a forma de prestação de assistência proposta às administrações nacionais no momento da abertura dos processos de concursos para a aquisição de equipamentos ou de sistemas de gestão do tráfego aéreo, a referida actividade visa integrar nos cadernos de encargos relativos a esses concursos as normas e especificações técnicas comuns elaboradas e adoptadas pelo Eurocontrol para efeitos da realização de um sistema europeu harmonizado de gestão do tráfego aéreo. Está assim estreitamente ligada à missão de normalização técnica confiada pelas partes contratantes ao Eurocontrol no quadro de uma cooperação entre Estados que visa a manutenção e o desenvolvimento da segurança da navegação aérea, de forma que está ligada ao exercício de prerrogativas de poder público. Assim, ao proceder a uma apreciação errada do direito, o Tribunal de Primeira Instância julgou no sentido de que a actividade de prestação de assistência às administrações nacionais era dissociável da missão de gestão do espaço aéreo e de desenvolvimento da segurança aérea do Eurocontrol, considerando que a relação entre a referida actividade de prestação de assistência e a segurança da navegação aérea era indirecta, fundamento baseado no facto de a prestação de assistência proposta pelo Eurocontrol só cobrir as especificações técnicas no momento da abertura dos processos de concursos e só se repercutir, portanto, na segurança da navegação aérea através desses processos. Os outros fundamentos do acórdão recorrido expostos a esse propósito, segundo os quais o Eurocontrol propõe a sua prestação de assistência às administrações nacionais apenas a pedido destas e de que não se trata, portanto, de uma actividade essencial ou indispensável para a garantia da segurança da navegação aérea, não demonstram que a actividade em causa não está ligada ao exercício de prerrogativas de poder público. Com efeito, o facto de a assistência do Eurocontrol ser opcional e de, sendo esse o caso, somente certos Estados-Membros a ela recorrerem não permite excluir tal ligação nem modifica a natureza dessa actividade. Além disso, a ligação ao exercício de prerrogativas de poder público não requer que a actividade em causa seja essencial ou indispensável à garantia da navegação aérea, o importante é que esteja ligada à manutenção e ao desenvolvimento da segurança da navegação aérea que constituem prerrogativas de poder público. Resulta de todas as considerações precedentes que o Tribunal de Primeira Instância cometeu um erro de direito ao qualificar a actividade de prestação de assistência às administrações nacionais do Eurocontrol de actividade económica e que, por consequência, mediante fundamentos errados quanto ao direito, considerou que o Eurocontrol, no exercício da referida actividade, era uma empresa na acepção do artigo 82. o CE. Por conseguinte, foi sem razão que acolheu, nessa medida, o primeiro fundamento desenvolvido pela recorrente e relativo a um erro manifesto de apreciação quanto à aplicabilidade do artigo 82. o CE ao Eurocontrol. Cumpre, no entanto, recordar que, se os fundamentos de um acórdão do Tribunal de Primeira Instância revelarem uma violação do direito comunitário, mas o seu dispositivo for fundado por outras razões de direito, deve negar-se provimento ao recurso para o Tribunal de Justiça (v. acórdãos de 9 de Junho de 1992, Lestelle/Comissão, C-30/91 P, Colect., p. I-3755 , n. o 28; de , Salzgitter/Comissão, C-210/98 P, Colect., p. I-5843 , n. o 58; e de , Comissão/Camar e Tico, C-312/00 P, Colect., p. I-11355 , n. o 57). No caso em apreço, decorre dos fundamentos expostos nos n. os 72 a 79 do presente acórdão que a actividade de prestação de assistência às administrações nacionais do Eurocontrol está ligada ao exercício de prerrogativas de poder público e que, de qualquer forma, não é, em si mesma, de natureza económica, de forma que essa organização, no exercício dessa actividade, não é uma empresa na acepção do artigo 82. o CE. A decisão controvertida não está, por isso, afectada por qualquer erro direito nesse aspecto. Assim, o dispositivo do acórdão recorrido, que nega provimento ao recurso, continua fundado quanto ao direito e, portanto, o erro de direito cometido na fundamentação do acórdão recorrido não acarreta a sua anulação. Quanto aos cinco fundamentos invocados pela Selex, deve reconhecer-se que estes visam os fundamentos do acórdão recorrido pelos quais o Tribunal de Primeira Instância, após ter considerado que a actividade de prestação de assistência às administrações nacionais do Eurocontrol constituía uma actividade económica e que, por conseguinte, o Eurocontrol, no exercício desta, era uma empresa na acepção do artigo 82. o CE, rejeitou o segundo fundamento invocado pela recorrente em apoio do seu recurso, relativo a um erro manifesto de apreciação cometido pela Comissão quanto à existência de uma violação do artigo 82. o CE. Ora, resulta dos fundamentos enunciados anteriormente que, não sendo o Eurocontrol, no exercício da sua actividade de prestação de assistência às administrações nacionais, uma empresa na acepção do artigo 82. o CE, esse artigo não é aplicável à referida actividade. Por isso, devem ser rejeitados como sendo desprovidos de objecto os cinco fundamentos avançados pela Selex que criticam os fundamentos do acórdão recorrido relativos à alegada violação do artigo 82. o CE. 2. Quanto aos fundamentos relativos à aplicabilidade do artigo 82. o CE à actividade de normalização técnica A Selex, no que respeita à actividade de normalização técnica exercida pelo Eurocontrol, avança quatro fundamentos em apoio do seu recurso para o Tribunal de Justiça, relativos à desvirtuação do conteúdo da decisão controvertida, à adopção de um conceito de actividade económica contrário ao estabelecido pela jurisprudência comunitária, à aplicação errada da jurisprudência em matéria de prestações sociais e à violação do dever de fornecer uma fundamentação suficiente. Considerando que é errada a distinção feita pelo acórdão recorrido entre a actividade de adopção de normas técnicas, que faz parte da missão de gestão do espaço aéreo e de desenvolvimento da segurança aérea, e a de preparação e de elaboração de tais normas, que não faz parte dessa missão, a Comissão solicita uma substituição dos fundamentos quanto a este aspecto e pede, quanto ao resto, que sejam rejeitados os fundamentos do recurso para o Tribunal de Justiça. Impõe-se reconhecer que, mesmo que verificado tal erro, não teria sentido a premissa em que se baseia a argumentação do acórdão recorrido, exposta no quadro do fundamento relativo à adopção de um conceito de actividade económica contrário ao estabelecido pela jurisprudência comunitária. Nesse caso, a argumentação careceria de qualquer razão e o fundamento em causa não teria objecto. Nestas condições, e como é salientado no n. o 68 do presente acórdão, o Tribunal de Justiça não pode pronunciar-se sobre o referido fundamento abstraindo do carácter eventualmente errado da fundamentação no termo da qual o Tribunal de Primeira Instância considerou, no essencial, que, diferentemente da actividade de adopção das normas técnicas, a actividade de preparação e de elaboração de tais normas era dissociável da missão de gestão do espaço aéreo e de desenvolvimento da segurança aérea, de forma que era susceptível de ser qualificada de actividade económica. A este propósito, para efectuar a distinção criticada, o Tribunal de Primeira Instância declarou, antes de mais, no n. o 59 do acórdão recorrido, que a adopção, pelo conselho do Eurocontrol, das normas estabelecidas pelo órgão executivo dessa organização é do domínio legislativo, sendo o referido conselho composto pelos directores da administração da aviação civil de cada Estado contratante, mandatados pelos seus respectivos Estados para adoptar especificações técnicas que vinculam todos esses Estados. Essa actividade faz parte directamente, segundo os fundamentos do acórdão recorrido, do exercício, por esses Estados, das suas prerrogativas de poder público, aparentando-se o papel do Eurocontrol ao de um ministério que, a nível nacional, prepara as medidas legislativas ou regulamentares que serão em seguida aprovadas pelo governo. Trata-se, portanto, de uma actividade que faz parte da missão pública do Eurocontrol. O Tribunal de Primeira Instância declarou, em seguida, no n. o 60 do acórdão recorrido, que a actividade de preparação e de elaboração das normas técnicas pelo Eurocontrol, podia, em contrapartida, ser dissociada da sua missão de gestão do espaço aéreo e de desenvolvimento da segurança aérea. Para fundar essa apreciação, considerou que os argumentos invocados pela Comissão para demonstrar que a actividade de normalização do Eurocontrol estava ligada à missão de serviço público dessa organização se referiam, de facto, apenas à adopção dessas normas e não à sua elaboração, não implicando a necessidade de adopção de normas no plano internacional necessariamente que a entidade que elabora essas normas deva ser também aquela que, em seguida, as adopta. Todavia, deve observar-se que o artigo 2. o , n. o 1, alínea f), da Convenção para a Segurança da Navegação Aérea prevê que o Eurocontrol está encarregado de elaborar, de adoptar e de estudar normas, especificações e práticas comuns para os sistemas e serviços de gestão do tráfego aéreo. Por isso, há que reconhecer que os Estados contratantes confiaram ao Eurocontrol tanto a preparação e a elaboração das normas como a sua adopção, sem dissociar essas funções. Além disso, a preparação e a elaboração de normas técnicas participam directamente na realização do objectivo do Eurocontrol, definido no artigo 1. o da Convenção para a Segurança da Navegação Aérea e lembrado no n. o 73 do presente acórdão, que é realizar a harmonização e a integração necessárias com vista à criação de um sistema europeu uniforme de gestão do tráfego aéreo. São inerentes à missão de normalização técnica confiada pelas partes contratantes ao Eurocontrol no quadro de uma cooperação entre Estados com vista à manutenção e ao desenvolvimento da segurança da navegação aérea, que constituem prerrogativas de poder público. Por conseguinte, o acórdão recorrido está afectado por um erro de direito na medida em que afirma que a actividade de preparação ou de elaboração das normas técnicas pelo Eurocontrol pode ser dissociada da sua missão de gestão do espaço aéreo e de desenvolvimento da segurança aérea. Esse erro não afecta, no entanto, a conclusão do Tribunal de Primeira Instância, baseada noutros fundamentos, segundo a qual a Comissão não cometeu um erro manifesto de apreciação ao considerar que as actividades de normalização técnica do Eurocontrol não eram actividades económicas e que as regras de concorrência do Tratado não eram, portanto, aplicáveis às mesmas. Deve, portanto, ainda declarar-se que o erro de direito cometido na fundamentação do acórdão recorrido não implica a sua anulação. a) Quanto ao fundamento relativo à adopção de um conceito de actividade económica contrário ao estabelecido pela jurisprudência comunitária A Selex afirma, em apoio deste fundamento, que a apreciação do Tribunal de Primeira Instância segundo a qual não demonstrara a existência de um mercado para os serviços de normalização técnica não está relacionada com a apreciação da natureza económica dessa actividade e não é exacta, tendo a definição do mercado em causa por ela proposta sido acolhida pela Comissão na decisão controvertida. Sustenta que, contrariamente à apreciação do Tribunal de Primeira Instância, o Eurocontrol propõe realmente aos Estados um serviço autónomo que consiste na elaboração de normas técnicas. De qualquer forma, a circunstância de a actividade em causa não dar origem a uma proposta de bens ou de serviços num dado mercado não é pertinente à luz da jurisprudência e da prática da Comissão. O que importa é que essa actividade possa intrínseca e objectivamente ser qualificada de actividade económica. Por outro lado, os fundamentos expostos no n. o 61 do acórdão recorrido, em que o Tribunal de Primeira Instância excluiu a natureza económica da actividade de elaboração das normas devido ao facto de essas normas serem, em seguida, adoptadas pelo conselho do Eurocontrol, são contraditórios com os enunciados nos n. os 59 e 60 desse acórdão, em que o Tribunal de Primeira Instância distinguiu a elaboração das normas técnicas da sua adopção. A este propósito, cumpre salientar que resulta dos fundamentos expostos nos n. os 91 e 92 do presente acórdão que a actividade de normalização técnica do Eurocontrol, no seu todo, está ligada ao exercício de prerrogativas de poder público e, por conseguinte, não tem carácter económico. Por conseguinte, é desprovida de objecto a presente alegação pela qual a Selex critica os fundamentos do acórdão recorrido que conduziram o Tribunal de Primeira Instância a considerar que a recorrente não demonstrara que a actividade de normalização técnica consistia em propor bens ou serviços num dado mercado. b) Quanto ao fundamento relativo à desvirtuação do conteúdo da decisão controvertida A Selex sustenta, através deste fundamento, que o Tribunal de Primeira Instância, ao afirmar, nos n. os 15 e 48 do acórdão recorrido, que a decisão controvertida assentava na dupla conclusão de que o Eurocontrol não era uma empresa e de que, de qualquer forma, os comportamentos postos em causa não eram contrários ao disposto no artigo 82. o CE, desvirtuou o conteúdo da referida decisão que é baseada exclusivamente na apreciação da natureza económica da actividade considerada e não faz parte de qualquer apreciação quanto à existência de um abuso de posição dominante. O Tribunal de Primeira Instância terá, na realidade, reproduzido uma fórmula de estilo utilizada pela Comissão sem examinar se esta estava fundamentada, mesmo de forma mínima, e substituiu a fundamentação que a Comissão realmente desenvolveu pela sua própria fundamentação. Basta reconhecer, a este propósito, que esse fundamento é inoperante, dado que o Tribunal de Primeira Instância negou provimento ao recurso com o fundamento de que as regras de concorrência do Tratado não eram aplicáveis à actividade de normalização técnica do Eurocontrol e, por isso, não examinou o segundo fundamento avançado pela recorrente, relativo a um erro manifesto de apreciação quanto à existência de uma violação do artigo 82. o CE pelo Eurocontrol. Há, por consequência, que rejeitar este fundamento. c) Quanto ao fundamento relativo à aplicação errada da jurisprudência comunitária em matéria de prestações sociais A Selex sustenta, através deste fundamento, que o Tribunal de Primeira Instância rejeitou sem razão a sua argumentação segundo a qual o raciocínio seguido no acórdão FENIN/Comissão, já referido, não podia ser transposto para o presente processo em que nenhum elemento de solidariedade caracteriza a actividade em causa. Resulta, contudo, da jurisprudência que esse elemento é, consoante o seu grau, determinante para afirmar ou negar que a actividade em causa é a de uma empresa. Mas foi sem cometer um erro de direito que o Tribunal de Primeira Instância declarou, no n. o 65 do acórdão recorrido, referindo-se ao acórdão FENIN/ Comissão, já referido, que, para apreciar se uma actividade tem ou não carácter económico, não há que dissociar a actividade de compra do produto da utilização ulterior que dele é feita e que o carácter económico ou não da utilização ulterior do produto determina necessariamente o carácter da actividade de compra (v. acórdão de 11 de Julho de 2006, FENIN/Comissão, C-205/03 P, Colect., p. I-6295 , n. o 26). O Tribunal de Primeira Instância, no caso em apreço, tirou justamente disso a consequência de que o carácter não económico da actividade de normalização técnica implicava o carácter não económico da aquisição de protótipos no quadro da referida normalização. Foi igualmente com razão que o acórdão recorrido rejeitou o argumento da recorrente segundo o qual esse raciocínio não era transponível para o caso em apreço. Com efeito, o mesmo raciocínio pode evidentemente aplicar-se a outras actividades que não as que têm carácter social ou baseadas na solidariedade, não constituindo esses elementos uma condição do carácter não económico de uma actividade, mas somente dados a tomar em consideração, tal sendo o caso, para qualificar uma actividade em conformidade com a jurisprudência recordada nos n. os 69 e 70 do presente acórdão. Assim, este fundamento deve ser rejeitado. d) Quanto ao fundamento relativo à violação do dever de fornecer uma fundamentação suficiente A Selex alega que o acórdão recorrido não está suficientemente fundamentado, nos n. os 59 a 62, no que diz respeito à determinação do mercado da normalização. Observa que, perante a definição do mercado em causa por ela proposta e não contestada pela Comissão na decisão controvertida, o Tribunal de Primeira Instância afastou-se dessa definição sem fornecer argumentos em apoio da sua apreciação divergente e sem fazer referência aos elementos de carácter técnico e jurídico expostos pelas partes. A este propósito, há que salientar que, contrariamente ao que sustenta a Selex, a Comissão não se pronunciou de forma alguma, na decisão controvertida, sobre a definição do mercado que é pertinente, mas considerou, como sustentou igualmente, em seguida, perante o Tribunal de Primeira Instância, que a actividade de normalização técnica não era de natureza económica. Chegando à mesma conclusão, o Tribunal de Primeira Instância expôs, nos n. os 59 a 62 do acórdão recorrido, os fundamentos que o conduziram a considerar que a recorrente não tinha demonstrado que a actividade de normalização técnica consistia em propor bens ou serviços num dado mercado. Agindo assim, o Tribunal de Primeira Instância, sem que seja necessário retomar todos os elementos técnicos e os argumentos avançados pelas partes, fez acompanhar a sua conclusão de uma fundamentação suficiente, que permite às partes conhecer as razões e ao Tribunal de Justiça exercer a sua fiscalização, donde resulta que o fundamento deve ser rejeitado. 3. Quanto aos fundamentos relativos à aplicabilidade do artigo 82. o CE à actividade de investigação e de desenvolvimento A Selex, no que diz respeito à actividade de investigação e de desenvolvimento exercida pelo Eurocontrol, alega três fundamentos em apoio do seu recurso para o Tribunal de Justiça, relativos à desvirtuação do conteúdo da decisão controvertida, à adopção de um conceito de actividade económica contrário ao estabelecido pela jurisprudência comunitária e à desvirtuação dos elementos de prova por ela produzidos no que diz respeito à natureza económica da gestão do regime de propriedade intelectual. a) Quanto ao fundamento relativo à desvirtuação do conteúdo da decisão controvertida A Selex sustenta, através deste fundamento, que o acórdão recorrido desvirtua o conteúdo da decisão controvertida na medida em que nela é salientado que a afirmação segundo a qual a Comissão não contestou a natureza económica da actividade de aquisição de protótipos e de gestão dos direitos de propriedade intelectual não tem fundamento na referida decisão, quando a sua simples leitura mostra que a Comissão nunca contestou este ponto, mas contestou unicamente a existência de um abuso de posição dominante. Assim, o Tribunal de Primeira Instância atribuiu à decisão controvertida um conteúdo diferente e substituiu a fundamentação da referida decisão pela sua fundamentação. Basta reconhecer, a este propósito, que essa alegação é desprovida de fundamento, dado que a Comissão indicou expressamente, nos pontos 28 e 29 da decisão controvertida, que considerava que as actividades do Eurocontrol que são objecto da denúncia não eram de natureza económica. Essa apreciação ressalta igualmente do ponto 32 da decisão controvertida relativo à gestão dos direitos de propriedade intelectual. Partindo do princípio que este fundamento se refere, na realidade, à falta de fundamentação da decisão controvertida, como observa a Comissão, este fundamento é inadmissível por ter sido invocado pela primeira vez na fase de recurso de decisão do Tribunal de Primeira Instância. Por consequência, há que rejeitar este fundamento. b) Quanto ao fundamento relativo à adopção de um conceito de actividade económica contrário ao estabelecido pela jurisprudência comunitária Através deste fundamento, a Selex critica, antes de mais, as afirmações do n. o 76 do acórdão recorrido segundo as quais a aquisição de protótipos é uma actividade conexa com o seu desenvolvimento exercido por terceiros. Sublinha que a actividade que está em causa é, na realidade, a da aquisição de protótipos, que se situa a montante da definição de especificações técnicas, e que importa pouco, portanto, que o desenvolvimento dos protótipos seja exercido por terceiros. A este propósito, impõe-se reconhecer que não foi por este último fundamento que o Tribunal de Primeira Instância julgou no sentido de que a Comissão não cometeu um erro manifesto de apreciação ao considerar que a actividade de investigação e de desenvolvimento financiada pelo Eurocontrol não constituía uma actividade económica e que as regras de concorrência não lhe eram aplicáveis. Com efeito, resulta do n. o 75 do acórdão recorrido que o Tribunal de Primeira Instância considerou que a aquisição de protótipos efectuada no quadro dessa actividade e a gestão dos direitos de propriedade intelectual a ela ligadas não lhe conferiam um carácter económico, dado que a referida aquisição não implicava a proposta de bens ou de serviços num dado mercado. Tal análise está, de resto, pelos fundamentos expostos no n. o 102 do presente acórdão, isenta de erro de direito. A Selex censura, em seguida, o acórdão recorrido por ter salientado, no n. o 77, que a aquisição dos direitos de propriedade intelectual não era destinada à sua exploração comercial e que as licenças eram concedidas a título gratuito. Essas conclusões, pressupondo-as exactas, estão em contradição com a jurisprudência segundo a qual o facto de uma entidade não prosseguir um fim lucrativo não é um elemento pertinente para a qualificar ou não de empresa. Contrariamente ao que é assim sustentado, resulta da jurisprudência que a ausência de fim lucrativo é um critério pertinente para apreciar se uma actividade tem ou não carácter económico, mas não é suficiente (v., designadamente, neste sentido, acórdãos de 16 de Novembro de 1995, Fédération française des sociétés d’assurance e o., C-244/94, Colect., p. I-4013 , n. o 21; de , Albany, C-67/96, Colect., p. I-5751 , n. o 85; e de , Enirisorse, C-237/04, Colect., p. I-2843 , n. o 31). Assim, foi sem cometer erro de direito que o Tribunal de Primeira Instância, após ter recordado que, no quadro do exame do carácter económico de uma actividade, o critério da ausência de remuneração constitui apenas um indício entre outros e não pode, por si, excluir o carácter económico dessa actividade, tomou em consideração o facto de que o Eurocontrol concedia gratuitamente as licenças sobre os protótipos como um indício do carácter não económico da actividade de gestão dos direitos de propriedade intelectual, acrescendo esse indício a outros elementos. Finalmente, segundo a Selex, é contrário à jurisprudência o exposto no n. o 77 do acórdão recorrido segundo o qual a gestão dos direitos de propriedade intelectual é acessória da promoção do desenvolvimento técnico, que se insere no quadro do objectivo de interesse geral da missão do Eurocontrol e que não prossegue um interesse próprio da organização que é dissociável do referido objectivo, o que exclui o carácter económico de uma actividade. A Selex alega, por um lado, referindo-se ao acórdão Enirisorse, já referido, que já foi julgado no sentido de que a tarefa de desenvolver novas tecnologias pode ser de natureza económica e, por outro, referindo-se a esse acórdão e ao acórdão de 25 de Outubro de 2001, Ambulanz Glöckner ( C-475/99, Colect., p. I-8089 , n. o 21), que a circunstância de as obrigações de serviço público incumbirem a um operador não pode impedir que a actividade em causa seja considerada actividade económica. Quanto a este ponto, deve observar-se que os fundamentos criticados do acórdão recorrido não excluem de forma alguma que uma actividade de desenvolvimento tecnológico possa ter carácter económico, da mesma forma que não excluem que uma entidade submetida a obrigações de serviço público possa exercer uma actividade com esse carácter. O Tribunal de Primeira Instância procedeu apenas a uma apreciação dos elementos próprios do caso em apreço e deduziu, sem cometer erro de direito nem contrariar a jurisprudência invocada, do carácter gratuito da actividade de gestão dos direitos de propriedade intelectual e da finalidade de interesse geral exclusivamente prosseguida pela missão do Eurocontrol em que ela se insere, exercida acessoriamente à de promoção do desenvolvimento técnico, que a referida actividade não tinha carácter económico. Não sendo procedente nenhum dos argumentos avançados, há que rejeitar igualmente este fundamento. c) Quanto ao fundamento relativo à desvirtuação dos elementos de prova apresentados pela recorrente no que diz respeito à natureza económica da gestão do regime de propriedade intelectual A Selex, através deste fundamento, alega que o Tribunal de Primeira Instância desvirtuou, no n. o 79 do acórdão recorrido, manifestações que teve na audiência relativamente às remunerações do Eurocontrol ao afirmar que essas manifestações se baseavam num documento interno do mesmo, intitulado «ARTAS Intellectual Property Rights and Industrial Policy» (Direitos de Propriedade Intelectual e Política Industrial no âmbito do Sistema ARTAS), com data de 23 de Abril de 1997, e tendiam a demonstrar que o Eurocontrol recebia uma remuneração pela gestão das licenças. Só invocou, na realidade, o referido documento na sua petição para sublinhar a variedade de papéis assumidos pelo Eurocontrol e a contradição existente entre o sistema de gestão dos direitos de propriedade intelectual desenvolvido pelo Eurocontrol e o conteúdo do referido documento. Em contrapartida, na audiência, apresentou a última versão pública desse documento, intitulado «ARTAS Industrial Policy» (Política Industrial ARTAS) para sublinhar somente que o carácter económico da actividade em questão se tinha tornado manifesto. Assim, o Tribunal de Primeira Instância atribuiu à petição um conteúdo que não tinha. Basta observar, a este propósito, que, embora o Tribunal de Primeira Instância tenha compreendido que a afirmação da recorrente segundo a qual as licenças concedidas pelo Eurocontrol não eram gratuitas era baseada no documento invocado na petição e não no mencionado pela primeira vez na audiência, isso não põe de forma alguma em causa a apreciação que fez do carácter gratuito das referidas licenças nem, em última análise, a conclusão que tirou do exame de todos os elementos respeitantes à actividade de investigação e de desenvolvimento. Este fundamento deve, por isso, ser rejeitado. Por consequência, tendo em conta todas as considerações precedentes, há que negar provimento ao recurso. V — Quanto às despesas Por força do disposto no artigo 69. o , n. o 2, do Regulamento de Processo, aplicável ao processo de recurso de uma decisão do Tribunal de Primeira Instância nos termos do artigo 118. o desse regulamento, a parte vencida é condenada nas despesas se a parte vencedora o tiver requerido. Tendo a Selex sido vencida no seu recurso para o Tribunal de Justiça, suportará as suas próprias despesas e as efectuadas pela Comissão em conformidade com os pedidos desta. Segundo o artigo 69. o , n. o 3, primeiro parágrafo, do mesmo regulamento, igualmente aplicável ao processo de recurso de uma decisão do Tribunal de Primeira Instância, se cada parte obtiver vencimento parcial, o Tribunal pode determinar que as despesas sejam repartidas entre as partes, ou que cada uma das partes suporte as suas próprias despesas. O Tribunal de Justiça decide, no caso em apreço, que a Selex suportará metade das despesas efectuadas pelo Eurocontrol, que suportará, portanto, metade das suas próprias despesas. Pelos fundamentos expostos, o Tribunal de Justiça (Segunda Secção) decide: 1) É negado provimento ao recurso. 2) A SELEX Sistemi Integrati SpA suportará, além das suas próprias despesas, as efectuadas pela Comissão das Comunidades Europeias e metade das efectuadas pela Organização Europeia para a Segurança da Navegação Aérea (Eurocontrol). 3) A Organização Europeia para a Segurança da Navegação Aérea suportará metade das despesas que efectuou. Assinaturas ( *1 ) Língua do processo: italiano.

62001CJ0452

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 55 Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν η Αυστριακή Κυβέρνηση, η Κυβέρνηση του Πριγκιπάτου του Λιχτενστάιν και η Νορβηγική Κυβέρνηση, καθώς και η Επιτροπή και η εποπτεύουσα αρχή της ΕΖΕΣ, που κατέθεσαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, δεν αποδίδονται. Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ' αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ, κρίνοντας επί των ερωτημάτων που του υπέβαλε με διάταξη της 19ης Οκτωβρίου 2001 το Verwaltungsgerichtshof, αποφαίνεται: 1) Κανόνες όπως οι κανόνες του Vorarlberger Grundverkehrsgesetz (νόμου περί της εγγείου ιδιοκτησίας), της 23ης Σεπτεμβρίου 1993, όπως τροποποιήθηκε, βάσει των οποίων οι συναλλαγές σχετικά με αγροτικά και δασικά ακίνητα υπόκειναι σε διοικητικούς περιορισμούς, πρέπει, προκειμένου για συναλλαγή μεταξύ υπηκόων κρατών μελών της Συμφωνίας για τον Ευρωπαϋκό Οικονομικό Ξώρο, να εκτιμώνται ενόψει του άρθρου 40 και του παραρτήματος ΞΙΙ της εν λόγω Συμφωνίας, διατάξεις που έχουν το ίδιο νομικό περιεχόμενο όπως οι κατ' ουσίαν ταυτόσημες διατάξεις του άρθρου 73 Β της Συνθήκης ΕΚ (νυν άρθρου 56 ΕΚ). 2) Τα άρθρα 73 Β της Συνθήκης καθώς και τα άρθρα 73 Γ, 73 Δ, 73 ΣΤ και 73 Ζ της Συνθήκης ΕΚ (νυν άρθρα 57 ΕΚ έως 60 ΕΚ) δεν απαγορεύουν να εξαρτάται η κτήση αγροτικών ακινήτων από τη χορήγηση προηγουμένης αδείας όπως αυτή που θεσπίζεται με τον εν λόγω νόμο. Πάντως, εν πάση περιπτώσει, τα άρθρα αυτά απαγορεύουν τη μη χορήγηση της άδειας αυτής για τον λόγο ότι ο αγοραστής δεν εκμεταλλεύεται ο ίδιος τα εν λόγω ακίνητα στο πλαίσιο αγροτικής εκμεταλλεύσεως και δεν κατοικεί εντός αυτής.

61991CJ0246

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante escrito presentado en la Secretaría del Tribunal de Justicia el 26 de septiembre de 1991, la Comisión de las Comunidades Europeas interpuso un recurso, con arreglo al artículo 169 del Tratado CEE, con el fin de que se declare que la República Francesa ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud de la Directiva 76/768/CEE del Consejo, de 27 de julio de 1976, relativa a la aproximación de las legislaciones de los Estados miembros en materia de productos cosméticos (DO L 262, p. 169; EE 15/01, p. 206; en lo sucesivo, "Directiva"), al exigir la apertura, la presentación y la puesta al día de un expediente fuera del marco previsto en el apartado 3 del artículo 7 de dicha Directiva. 2 El apartado 1 del artículo 6 de la Directiva supedita la comercialización de los productos cosméticos al requisito de que sus envases, recipientes o etiquetas lleven consignadas determinadas menciones enumeradas por esta disposición. En virtud del apartado 1 del artículo 7 de la Directiva, los Estados miembros no pueden denegar, prohibir o restringir la comercialización de los productos cosméticos que se ajusten a dichas prescripciones. No obstante, el apartado 3 del artículo 7 da a los Estados miembros la posibilidad de exigir que se pongan a disposición de la autoridad competente informaciones adecuadas y suficientes sobre las sustancias contenidas en los productos cosméticos, a efectos de permitir un tratamiento médico rápido y adecuado en caso de molestias. 3 Según el artículo 14 de la Directiva, los Estados miembros están obligados a aplicar las disposiciones necesarias para adaptar su Derecho interno a la Directiva en un plazo que, en lo que respecta a la República Francesa, expiró el 30 de enero de 1978. 4 A tenor del artículo L.658-3 del Código de la Sanidad Pública francés, debe abrirse un expediente para todo producto cosmético o de higiene corporal antes de su comercialización, expediente que deberá estar permanentemente a disposición de las autoridades competentes y que debe contener todas las informaciones adecuadas sobre la naturaleza del producto, su fórmula completa, sus condiciones de fabricación y de control, su uso y su modo de utilización, así como las pruebas realizadas con el fin de evaluar principalmente, la toxicidad transcutánea y la tolerancia cutánea o mucosa. 5 Por estimar que dicha disposición va más allá de las exigencias de la Directiva y especialmente de las del apartado 3 de su artículo 7 acerca de las informaciones necesarias sobre el contenido de los productos cosméticos con miras a un tratamiento médico rápido y adecuado en caso de molestias, la Comisión dirigió a la República Francesa un escrito de requerimiento y después un dictamen motivado con arreglo al artículo 169 del Tratado. Dado que la República Francesa no se atuvo al dictamen motivado, la Comisión interpuso el presente recurso. 6 Para una más amplia exposición de los hechos del litigio, del desarrollo del procedimiento, así como de los motivos y alegaciones de las partes, el Tribunal se remite al informe para la vista. En lo sucesivo sólo se hará referencia a estos elementos en la medida exigida por el razonamiento del Tribunal. 7 Procede recordar que, como ya ha considerado este Tribunal en la sentencia de 23 de noviembre de 1989, Provide (C-150/88, Rec. p. 3891), apartado 28, la Directiva ha efectuado una armonización exhaustiva de las normas nacionales sobre envasado y etiquetado de los productos cosméticos a los que se refiere, por lo que un Estado miembro no puede supeditar la circulación de los productos cosméticos a requisitos que no sean los impuestos por esta Directiva. 8 Además, en la sentencia de 18 de marzo de 1992, Comisión/Grecia (C-29/90, Rec. p. I-1971), apartado 13, el Tribunal de Justicia declaró que el hecho de supeditar la comercialización de los productos cosméticos a la obligación de mantener un expediente que contenga datos adicionales a los exigidos por la Directiva era incompatible con las disposiciones de dicha Directiva. 9 En efecto, el apartado 3 del artículo 7 de la Directiva dispone que los Estados miembros pueden exigir que, con miras a un rápido y adecuado tratamiento médico en caso de molestias, se pongan a disposición de la autoridad competente informaciones adecuadas y suficientes sobre las sustancias que contengan los productos cosméticos. 10 Ahora bien, al imponer una obligación de tener permanentemente a disposición de las autoridades competentes un expediente que contenga informaciones sobre la naturaleza del producto, sus condiciones de fabricación y control, su uso y su modo de utilización, así como las pruebas realizadas para evaluar su toxicidad y tolerancia, el artículo L.658-3 del Código de la Sanidad Pública francés se sale del marco de las exigencias previstas por la Directiva. 11 De ello se deduce que esta disposición es contraria a la Directiva en la medida en que supedita la comercialización de los productos cosméticos a la obligación de llevar un expediente que contenga datos adicionales a los exigidos por la Directiva. 12 El Gobierno francés ha reconocido el incumplimiento, dado que mediante escrito de 30 de noviembre de 1992, registrado en la Secretaría del Tribunal de Justicia el 1 de diciembre del mismo año, tomó nota de la interpretación dada por este Tribunal a la Directiva en la sentencia Comisión/Grecia, antes citada, y le aseguró que sacaría de dicha interpretación las consecuencias necesarias en lo que respecta a su legislación interna. 13 De ello resulta que la República Francesa ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud de la Directiva, al exigir la apertura, la presentación y la puesta al día de un expediente fuera del marco previsto en el apartado 3 del artículo 7 de dicha Directiva. Decisión sobre las costas Costas 14 A tenor del apartado 2 del artículo 69 del Reglamento de Procedimiento, la parte que pierda el proceso será condenada en costas. Por haber sido desestimados los motivos formulados por la República Francesa, procede condenarla en costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA decide: 1) Declarar que la República Francesa ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud de la Directiva 76/768/CEE del Consejo, de 27 de julio de 1976, relativa a la aproximación de las legislaciones de los Estados miembros en materia de productos cosméticos, al exigir la apertura, la presentación y puesta al día de un expediente fuera del marco previsto en el apartado 3 del artículo 7 de dicha Directiva. 2) Condenar en costas a la República Francesa.

62005CJ0110

lv

Savā prasības pieteikumā Eiropas Kopienu Komisija lūdz Tiesai atzīt, ka, aizliedzot mopēdiem, motocikliem, tricikliem un kvadricikliem (“motoveicoli”; turpmāk tekstā — “motocikli”) vilkt piekabi, Itālijas Republika nav izpildījusi pienākumus, kuri tai uzlikti ar EKL 28. pantu. Atbilstošās tiesību normas Kopienu tiesiskais regulējums Padomes 1992. gada 30. jūnija Direktīva 92/61/EEK par divriteņu vai trīsriteņu mehānisko transportlīdzekļu tipa apstiprinājumu ( OV L 225, 72. lpp. ) paredz kopīgas definīcijas, kā arī Kopienas apstiprināšanas un atbilstības noteikšanas procedūru noteikta veida transportlīdzekļiem, kas aplūkoti šajā direktīvā. Tās 1. panta 1. un 2. punkta redakcija ir šāda: “1.   Šo direktīvu piemēro visiem divriteņu un trīsriteņu mehāniskajiem transportlīdzekļiem, kam ir sapāroti vai citādi riteņi un kas paredzēti braukšanai pa autoceļiem, un šādu transportlīdzekļu detaļām vai atsevišķām tehniskām vienībām. [..] 2.   Transportlīdzekļus, kas minēti 1. punktā, iedala šādi: — mopēdi, t.i., divriteņu vai trīsriteņu transportlīdzekļi, kam uzstādīts motors, kura cilindru tilpums nepārsniedz 50 cm , ja tas ir iekšdedzes motors, kura maksimālais projektētais ātrums nepārsniedz 45 km/h, — motocikli, t.i., divriteņu transportlīdzekļi ar vai bez blakusvāģa, kam uzstādīts motors, kura cilindru tilpums pārsniedz 50 cm , ja tas ir iekšdedzes motors, un/vai kura maksimālais projektētais ātrums pārsniedz 45 km/h, — trīsriteņu motocikli, t.i., transportlīdzekļi ar trim simetriski novietotiem riteņiem, kam uzstādīts motors, kura cilindru tilpums pārsniedz 50 cm , ja tas ir iekšdedzes motors, un/vai kura maksimālais projektētais ātrums pārsniedz 45 km/h.” No minētā 1. panta 3. punkta izriet, ka Direktīva 92/61 ir piemērojama arī transportlīdzekļiem ar četriem riteņiem, t.i., “kvadricikliem”, kas atkarībā no to tehniskajiem parametriem tiek uzskatīti par mopēdiem vai trīsriteņu motocikliem. Padomes 1993. gada 29. oktobra Direktīvas 93/93/EEK par divriteņu vai trīsriteņu mehānisko transportlīdzekļu masu un gabarītiem ( OV L 311, 76. lpp. ), kuras mērķis ir saskaņot obligātos tehniskos noteikumus, lai ļautu īstenot Direktīvā 92/61 ietvertās apstiprināšanas un atbilstības noteikšanas procedūras, sestajā apsvērumā ir teikts: “tā kā šai direktīvai nevajadzētu uzlikt pienākumu grozīt noteikumus dalībvalstīm, kuru teritorijā divriteņu mehāniskajiem transportlīdzekļiem nav atļauts vilkt piekabi.” Eiropas Parlamenta un Padomes 1997. gada 17. jūnija Direktīvas 97/24/EK par dažām divriteņu vai trīsriteņu mehānisko transportlīdzekļu detaļām un parametriem ( OV L 226, 1. lpp. ) mērķis ir vēl vairāk saskaņot noteiktas minēto transportlīdzekļu tehniskās prasības, tostarp normas par jūgierīcēm un fiksētājierīcēm. Šīs direktīvas divpadsmitajā apsvērumā precizēts: “[..] tā kā šīs direktīvas noteikumiem nevajadzētu uzlikt pienākumu grozīt noteikumus dalībvalstīm, kuru teritorijā divriteņu vai trīsriteņu mehāniskajiem transportlīdzekļiem nav atļauts vilkt piekabi.” Valsts tiesiskais regulējums Itālijā 1992. gada 30. aprīļa likumdošanas dekrēta Nr. 285 (1992. gada 18. maija GURI Nr. 114 kārtējais pielikums; turpmāk tekstā — “Ceļu kodekss”) 53. pantā motocikli ir definēti kā visi divriteņu, trīsriteņu vai četrriteņu mehāniskie transportlīdzekļi. Tikai transportlīdzekļi ar četriem riteņiem ir saucami par “mehānisko kvadriciklu”. Atbilstoši Ceļu kodeksa 54. pantam automašīnas (“autoveicoli”) ir mehāniski transportlīdzekļi ar vismaz četriem riteņiem, izņemot šī kodeksa 53. pantā minētos transportlīdzekļus. Saskaņā ar Ceļu kodeksa 56. pantu tikai automašīnām, trolejbusiem (transportlīdzekļiem ar elektromotoru, kas nebrauc pa sliedēm un kas ir savienoti ar gaisa elektrolīniju enerģijas padevei) un traktoriem (trīsriteņu transportlīdzekļiem, kas paredzēti puspiekabju vilkšanai) ir atļauts vilkt piekabi. Pirmstiesas procedūra Pēc sūdzības, ko par Itālijas Republiku iesniedza privātpersona, un neformālas Komisijas izmeklēšanas, Komisija 2003. gada 3. aprīlī nosūtīja šai dalībvalstij brīdinājuma vēstuli, kurā tā apgalvoja, ka aizliegums motocikliem vilkt piekabi esot EKL 28. panta pārkāpums. 2003. gada 13. jūnija vēstulē Itālijas Republika atbildēja Komisijai, ka tā apņemas grozīt savu tiesisko regulējumu, lai atceltu importa ierobežojumus, kas bija minēti brīdinājuma vēstulē. Tā kā Komisija nesaņēma nevienu paziņojumu par minēto grozījumu pieņemšanu, 2003. gada 19. decembrī tā Itālijas Republikai nosūtīja argumentētu atzinumu, aicinot šo dalībvalsti sniegt apsvērumus divu mēnešu termiņā no šī atzinuma paziņošanas brīža. Tā kā uz argumentēto atzinumu netika saņemta atbilde, Komisija nolēma celt šo prasību. Tiesvedība Tiesā Ar 2006. gada 11. jūlija lēmumu Tiesa nosūtīja lietu uz trešo palātu. Tā kā neviens lietas dalībnieks nelūdza noklausīties tā mutvārdu paskaidrojumus, Tiesa nolēma taisīt spriedumu bez tiesas sēdes mutvārdu paskaidrojumu sniegšanai. Ģenerāladvokāts F. Ležē nolasīja savus secinājumus 2006. gada 5. oktobra tiesas sēdē, pēc kuras tika pabeigts mutvārdu process. Piemērojot Reglamenta 44. panta 4. punktu, 2006. gada 9. novembrī trešā palāta nolēma atdot lietu atpakaļ Tiesai, lai to varētu nodot iztiesāšanas sastāvam, kurā ir vairāk tiesnešu. Ar 2007. gada 7. marta rīkojumu Tiesa uzdeva atsākt mutvārdu procesu un noturēt tiesas sēdi. Puse un atbilstoši Tiesas Statūtu 24. panta otrajai daļai citas dalībvalstis bez Itālijas Republikas tika aicinātas atbildēt uz jautājumu, kādā mērā un kādos gadījumos valsts tiesību normas, kas regulē nevis preces īpašības, bet gan tās izmantošanu un kas ir vienādi piemērojamas valstī ražotajām precēm un importētajām precēm, ir uzskatāmas par pasākumiem ar importa kvantitatīvajiem ierobežojumiem līdzvērtīgu iedarbību EKL 28. panta izpratnē. Par prasību Apsvērumi sakarā ar Tiesas uzdoto jautājumu Puses, kā arī Čehijas Republika, Dānijas Karaliste, Vācijas Federatīvā Republika, Grieķijas Republika, Francijas Republika, Kipras Republika, Nīderlandes Karaliste un Zviedrijas Karaliste sniedza Tiesai rakstveida vai mutvārdu apsvērumus, atbildot uz minēto jautājumu. Komisija uzskata, ka ir iespējams identificēt divu veidu tiesisko regulējumu par preces izmantošanu, proti, pirmkārt, regulējums, kas izvirza šīs preces lietošanai noteiktus tai raksturīgus nosacījumus vai ierobežo šo lietošanu telpā vai laikā un, otrkārt, regulējums, kas paredz pilnīgu vai gandrīz pilnīgu minētās preces lietošanas aizliegumu. Komisija piedāvā pirmajam regulējuma veidam piemērot kritērijus, kas ir minēti 1974. gada 11. jūlija sprieduma lietā 8/74 Dassonville ( Recueil , 837. lpp. ) 5. punktā, un aplūkot katru gadījumu atsevišķi. Attiecībā uz otro regulējuma veidu, tā kā tas paredz pilnīgu noteiktas preces lietošanas aizliegumu vai tādu aizliegumu, kas atļauj preces retu vai izņēmuma lietošanu, šis regulējums pēc definīcijas esot uzskatāms par pasākumu ar importa kvantitatīvajiem ierobežojumiem līdzvērtīgu iedarbību EKL 28. panta izpratnē. Komisija uzskata, ka neesot ne atbilstoši, ne vajadzīgi preces lietošanas veidiem piemērot kritērijus, kas minēti 1993. gada 24. novembra sprieduma apvienotajās lietās C-267/91 un C-268/91 Keck un Mithouard ( Recueil , I-6097. lpp. ) 16. un 17. punktā, un tādējādi papildus radīt pasākumu kategoriju, kas neietilpst EKL 28. panta piemērošanas jomā. Itālijas Republika apgalvo, ka EKL 28. pants attiecoties uz lietošanas noteikumiem tikai tad, ja tie aizliedz jebkādu preces izmantošanu vai vienu izmantošanas veidu, ja precei ir tikai viens izmantošanas veids. Savukārt, ja pastāv rīcības brīvība par šīs preces lietošanas iespējām, tad EKL 28. pants neattiecoties uz šādu gadījumu. Čehijas Republika norāda, ka neesot pareizi paredzēt stingru iedalījumu starp dažādām pasākumu kategorijām un piemērot dažādus juridiskos kritērijus atkarībā no šīm kategorijām, jo jaunas pasākumu kategorijas radīšana nenovēršami radot grūtības tās definēšanā. Šī dalībvalsts tāpat kā Komisija norāda, ka iepriekš minētajā spriedumā apvienotajās lietās Keck un Mithouard paredzētie kritēriji attiecībā uz preču tirdzniecības veidu neesot piemērojami normām par preču lietošanu, jo, pirmkārt, to piemērošana Tiesas judikatūrā esot radījusi grūtības un, otrkārt, tie neesot bijuši nepieciešami. Valsts iestādes esot varējušas aizstāvēt normas, par kurām ir paziņots, ka tās regulē tirdzniecības veidu, pat nepastāvot minētajā spriedumā paredzētajiem kritērijiem. Dānijas Karaliste, Vācijas Federatīvā Republika, Grieķijas Republika, Francijas Republika, Kipras Republika un Zviedrijas Karaliste savukārt uzskata, ka ar iepriekš minēto spriedumu apvienotajās lietās Keck un Mithouard aizsāktā judikatūra pēc analoģijas būtu jāpiemēro valsts tiesību normai, kas ierobežo vai aizliedz noteiktus preces lietošanas veidus. Līdz ar to tās piedāvā nolemt, ka uz valsts tiesību normu neattiecoties EKL 28. pants, ja tā nav saistīta ar preci, tā ir piemērojama visiem attiecīgajiem uzņēmējiem, kas darbojas valsts teritorijā, un vienādi juridiski un faktiski attiecas uz šajā valstī un citās dalībvalstīs ražotajām precēm. Savukārt šīs dalībvalstis norāda, ka atkāpe no šiem kritērijiem esot nepieciešama, ja tiek pierādīts, ka ierobežojošas valsts normas vienkārši aizliedz konkrētas preces lietošanu vai pieļauj tikai retu preces lietošanu, tādējādi ierobežojot tās pieeju tirgum. Dānijas Karaliste uzskata, ka esot svarīgi konstatēt, ka ne visas valsts tiesību normas, kas ierobežo privātpersonas vai uzņēmuma rīcības brīvību ar konkrētu preci, ir aizliedzamas. Attiecībā uz kritēriju, ka valsts tiesību norma nevar traucēt preces pieeju tirgum, šī dalībvalsts uzskata, ka esot grūti noteikt, no kura brīža preces lietošanas ierobežojums var tikt uzskatīts par tik traucējošu, ka tas nepieļauj minēto pieeju tirgum. Tā uzskata, ka valsts tiesai esot jālemj, cik lielā mērā tas, kurš apstrīd šādu normu, ir pierādījis, ka šīs normas piemērošana ierobežo pieeju tirgum. Vācijas Federatīvā Republika uzskata, ka preces lietošanas veida otra puse esot tirdzniecības veids tādā ziņā, ka daļa no šiem lietošanas veidiem varot tikt uzskatīta par tirdzniecības veidu un otrādi. Šī dalībvalsts uzskata, ka principi, kas izriet no iepriekš minētā sprieduma apvienotajās lietās Keck un Mithouard , esot tādā pašā veidā jāpiemēro tiesiskajam regulējumam, kas ir saistīts ar preces lietošanas veidu, ja šis regulējums neparedz diskrimināciju, nodrošina vienlīdzīgas iespējas attiecībā uz konkurenci starp dalībvalstī, kura ir ieviesusi šo regulējumu, ražotajām precēm un precēm no citām dalībvalstīm un pilnībā vai gandrīz pilnībā neizslēdz šo preču pieeju minētās dalībvalsts tirgum. Grieķijas Republika uzskata, ka preces lietošana pati par sevi nevarot traucēt tirdzniecību Kopienā. Ja tomēr šī lietošana esot svarīgs elements attiecībā uz šīs preces laišanu apgrozībā, kas ir jāskata katrā gadījumā atsevišķi, uz tās lietošanas traucējumiem attiecoties EKL 28. pants. Francijas Republika uzskata, ka valsts tiesību normas par preces lietošanas veidiem un normas par to tirdzniecības veidiem esot salīdzināmas pēc to dabas un ietekmes nozīmīguma uz tirdzniecību Kopienā, jo šie veidi rada sekas tikai pēc šīs preces importa un caur patērētāju. Līdz ar to šiem abiem normu veidiem esot jāpiemēro vienādi kritēriji. Kaut arī Kipras Republika piekrīt citu dalībvalstu paustajām iebildēm pret jauna ekonomiskā kritērija ieviešanu, tā norāda, ka, ja judikatūra, kas izriet no iepriekš minētā sprieduma apvienotajās lietās Keck un Mithouard , netiek piemērota pasākumiem, kas regulē preces lietošanu, visi lietošanas pasākumi varot tikt pielīdzināti aizliegumam saskaņā ar iepriekš minētajā spriedumā lietā Dassonville paredzēto principu. Šī dalībvalsts uzskata, ka Tiesas analīzei būtu jāattiecas vienīgi uz jautājumu, vai attiecīgais pasākums var pilnībā vai daļēji liegt precei pieeju valsts tirgum. Zviedrijas Karaliste uzskata, ka EKL 28. panta piemērošanas jomā ietilpstot tikai tāds valsts pasākums, kas aizliedz kādu preces lietošanas veidu, ja šis pasākums esot organizēts tādā veidā, ka praksē tas liedz šai precei pieeju tirgum. Nīderlandes Karaliste norāda, ka sākotnējā valsts pasākumu pārbaude esot jāveic, atbildot uz jautājumu, vai to ietekmei uz preču brīvu apriti nav gadījuma raksturs, vai arī šī ietekme nav pārāk netieša. Citiem vārdiem sakot, būtu jājautā, vai pastāv cēloņsakarība starp šiem pasākumiem un ietekmi uz tirdzniecību Kopienā. Šo pirmo kritēriju varētu attiecināt uz ļoti daudzām normām par preces lietošanu, kas būtu pastāvīgs filtrs, kurš ļautu tās neiekļaut EKL 28. panta piemērošanas jomā. Attiecībā uz judikatūras, kas ir aizsākta ar iepriekš minēto spriedumu apvienotajās lietās Keck un Mithouard , paplašināšanu, minētā dalībvalsts min argumentus par labu šādai paplašināšanai. Pirmkārt, šāda pieeja vispirms ļautu visām normām, kas aizsargā neekonomiska rakstura intereses, izvairīties no EKL 28. panta piemērošanas. Otrkārt, šāda pieeja ievērotu iepriekšējo Tiesas judikatūru un ļautu valsts tiesai veikt saprātīgi abstraktu piemērošanu, kas palielinātu tiesisko drošību un veicinātu judikatūras saskaņotību. Visbeidzot tā novērstu ļaunprātīgu izņēmuma, kas ir paredzēts judikatūrā, kura izriet no iepriekš minētā sprieduma apvienotajās lietās Keck un Mithouard , izmantošanu attiecībā uz normām, kas aizliedz preces lietošanu vai arī to atļauj tikai retos gadījumos. Attiecībā uz argumentiem pret minētās judikatūras piemērošanu preces lietošanas veidiem šī valsts uzskata, ka, pirmkārt, esot grūti skaidri norobežot preces lietošanas veidu kategoriju. Pēc tam tā uzskata, ka jauna izņēmumu kategorija varētu radīt apjukumu valsts tiesai, jo atkarībā no attiecīgās normas piederības kategorijai esot piemērojami dažādi kritēriji. Visbeidzot, Nīderlandes Karaliste norāda, ka vēl aizvien pastāvot izņēmumi no preces lietošanas veidiem, proti, gadījumi, kad pasākums atbilst izņēmuma kritērijiem, kaut arī tas būtiski ietekmē tirdzniecību starp dalībvalstīm. Ievada apsvērumi Ir jāatgādina, ka atbilstoši pastāvīgajai judikatūrai ikviens dalībvalsts tiesiskais regulējums attiecībā uz tirdzniecību, kas var tieši vai netieši, faktiski vai iespējami traucēt Kopienas iekšējo tirdzniecību, ir jāuzskata par pasākumu ar kvantitatīviem ierobežojumiem līdzvērtīgu iedarbību un līdz ar to tas ir aizliegts ar EKL 28. pantu (skat. iepriekš minēto spriedumu lietā Dassonville , 5. punkts). No pastāvīgās judikatūras arī izriet, ka EKL 28. pants atspoguļo pienākumu ievērot citās dalībvalstīs likumīgi saražotu un tirgotu preču nediskriminācijas un savstarpējās atzīšanas principus, kā arī nodrošināt Kopienas precēm brīvu pieeju valstu tirgiem (šajā sakarā skat. 1983. gada 14. jūlija spriedumu lietā 174/82 Sandoz , Recueil , 2445. lpp. , 26. punkts; 1979. gada 20. februāra spriedumu lietā 120/78 Rewe-Zentral , sauktu par “Cassis de Dijon”, Recueil , 649. lpp. , 6., 14. un 15. punkts, kā arī iepriekš minēto spriedumu apvienotajās lietās Keck un Mithouard , 16. un 17. punkts). Tādējādi, ja valstu tiesību akti nav saskaņoti, preču brīvas aprites šķēršļi, kas rodas, precēm no citām dalībvalstīm, kur tās ir likumīgi ražotas vai tirgotas, piemērojot noteikumus par prasībām, kurām šīm precēm jāatbilst, pat ja šie noteikumi vienādi attiecas uz visām precēm, ir pasākumi ar kvantitatīviem ierobežojumiem līdzvērtīgu iedarbību (šajā sakarā skat. iepriekš minēto spriedumu lietā “Cassis de Dijon”, 6., 14. un 15. punkts; 1997. gada 26. jūnija spriedumu lietā C-368/95 Familiapress , Recueil , I-3689. lpp. , 8. punkts, kā arī 2003. gada 11. decembra spriedumu lietā C-322/01 Deutscher Apothekerverband , Recueil , I-14887. lpp. , 67. punkts). Turpretī valsts normu, kas ierobežo vai aizliedz konkrētus tirdzniecības veidus, piemērošana precēm no citām dalībvalstīm nav uzskatāma par tādu, kas tieši vai netieši, faktiski vai iespējami rada šķēršļus tirdzniecībai starp dalībvalstīm iepriekš minētās judikatūras lietā Dassonville nozīmē, ja vien šīs normas attiecas uz visiem iesaistītajiem uzņēmējiem, kuri darbojas valsts teritorijā, un ja tās gan juridiski, gan faktiski vienādi skar valsts preču un citu dalībvalstu izcelsmes preču tirdzniecību. Ja minētie nosacījumi ir izpildīti, šāda tiesiskā regulējuma piemērošana citu dalībvalstu izcelsmes ražojumu, kas atbilst attiecīgo valstu noteiktajām prasībām, tirdzniecībai nav uzskatāma par tādu, kas liedz citu dalībvalstu izcelsmes ražojumiem pieeju tirgum vai traucē šo pieeju vairāk nekā vietējiem ražojumiem (skat. iepriekš minēto spriedumu apvienotajās lietās Keck un Mithouard , 16. un 17. punkts). Līdz ar to par pasākumiem ar importa kvantitatīvajiem ierobežojumiem līdzvērtīgu iedarbību EKL 28. panta izpratnē ir uzskatāmi dalībvalsts pasākumi, kuru mērķis ir vai kuru rezultātā rodas nelabvēlīgāka attieksme pret precēm no citām dalībvalstīm, kā arī šī sprieduma 35. punktā minētie pasākumi. Šajā jēdzienā ietilpst arī visi citi pasākumi, kuri traucē citu dalībvalstu preču pieeju kādas dalībvalsts tirgum. Par norādīto pienākumu neizpildi Komisijas celtie iebildumi pret Ceļu kodeksa 56. pantu ir jāizskata, ievērojot šī sprieduma 33.–37. punktā minētos principus. Lietas dalībnieku argumenti Pamatojot savu prasību, Komisija apgalvo, ka Ceļu kodeksa 56. pantā minētais aizliegums liedzot izmantot piekabes, kas ir likumīgi saražotas un tirgotas dalībvalstīs, kurās šāds aizliegums nepastāv, kā arī traucējot to importu un tirdzniecību Itālijā. Komisija uzskata, ka tādējādi minētais aizliegums esot uzskatāms par šķērsli importam EKL 28. panta izpratnē un tas esot atbilstošs EK līgumam tikai tad, ja tas ir pamatots atbilstoši EKL 30. pantam vai ar primāru vispārējo interešu iemeslu. Tomēr pirmstiesas procedūras laikā Itālijas Republika neesot norādījusi pamatojumu vai primāru vispārējo interešu iemeslu. Gluži pretēji, šī dalībvalsts esot atzinusi minētā aizlieguma un no tā izrietošā šķēršļa importam pastāvēšanu un esot apņēmusies to atcelt. Itālijas Republika attiecībā uz iespējamo šķērsli importam norāda, ka tai pārmestais pārkāpums attiecoties uz aizliegumu Itālijā reģistrētiem motocikliem vilkt piekabi, nevis uz aizliegumu reģistrēt šādu transportlīdzekli vai piekabi, kas ir ražoti citā dalībvalstī un ko ir paredzēts tirgot Itālijas teritorijā. Tā uzskata, ka Komisija jaucot juridiskos nosacījumus citā dalībvalstī vai trešā valstī speciāli atzīta transportlīdzekļa satiksmei Itālijas teritorijā ar šī paša transportlīdzekļa tirdzniecību Itālijā. Šī dalībvalsts norāda, ka Komisijas secinājums esot balstīts uz kļūdainu premisu. Ceļu kodeksa 56. pants esot Direktīvas 93/93 sestajā apsvērumā skaidri paredzēto dalībvalstu atkāpes tiesību izmantošanas izpausme. Līdz tehnisko parametru saskaņošanai piekabju atbilstības noteikšanas jomā un tiesiskā regulējuma saskaņošanai par piekabju reģistrāciju un to kustību uz ceļiem Kopienu līmenī, šo piekabju savstarpējā atzīšana ietilpstot dalībvalstu rīcības brīvības jomā. Savā replikā Komisija apgalvo, ka direktīvu apsvērumi neesot obligāti un ka ne Direktīvas 93/93 sestā apsvēruma mērķis, ne sekas neesot tādu valsts normu kā Ceļu kodeksa 56. pants atzīšana par atbilstošām Kopienu tiesībām. Šis pēdējais apsvērums nosakot Direktīvas 93/93 piemērošanas jomu, no tās izslēdzot tiesisko regulējumu par piekabēm divriteņu transportlīdzekļiem, nenorādot, vai iespējams aizliegums ir atbilstošs Līguma normām. Tā arī atgādina Līguma normu primārā rakstura pār atvasinātajām tiesībām principu, ko Tiesa esot vairākkārt atzinusi. Turklāt Komisija norāda, ka normu saskaņošanas neesamība nekādā gadījumā nevarot pamatot Līgumā garantētas pamatbrīvības pārkāpumu. Savā atbildes rakstā uz repliku Itālijas Republika norāda, ka, ņemot vērā motociklu un piekabju, kas varot tikt lietoti atsevišķi, lietošanas iespējas, nevarot uzskatīt, ka uz šīm precēm attiecas importa kvantitatīvie ierobežojumi EKL 28. panta izpratnē. Turklāt attiecīgais aizliegums attiecoties tikai uz preci pašu par sevi neatkarīgi no tās ražošanas vietas un ražotāja tautības un tādējādi tas neesot uzskatāms par līdzekli, lai aizstāvētu Itālijas ražotājus, ne arī par citās dalībvalstīs ražotu preču diskriminējošu tiesisko regulējumu. Itālijā nevienu motociklu nevarot atzīt, lai tas vilktu piekabi, un nevienu piekabi nevarot atzīt, lai to vilktu motocikls. Tā kā sakarā ar aizliegumu izmantot šos transportlīdzekļus kopā ar piekabi Itālijas uzņēmumiem neesot intereses ražot motociklus, kas ir aprīkoti, lai vilktu piekabi, ne arī piekabes, kuras vilktu tikai šādi transportlīdzekļi, šī aizlieguma rezultātā no Itālijas tirgus ir izslēgtas preces, kurām piemīt šādas pazīmes. Itālijas Republika atsaucas uz 1968. gada 8. novembrī Vīnē noslēgto konvenciju par ceļu satiksmi, kuras I pielikuma 3. punkta a) apakšpunktā ir paredzēts, ka “Līgumslēdzējas Puses var atteikties pielaist starptautiskā satiksmē savā teritorijā šādus transportlīdzekļu sastāvus, ciktāl šādu sastāvu izmantošana aizliegta to nacionālajos tiesību aktos: [..] motociklus ar piekabēm”. Tā tomēr precizē, ka tā neesot izmantojusi šo iespēju un ka citās dalībvalstīs reģistrēti motocikli varot vilkt piekabi Itālijas teritorijā, jo tiekot uzskatīts, ka tie piedalās starptautiskajā satiksmē šīs konvencijas izpratnē. Itālijas Republika arī norāda uz Direktīvas 97/24 divpadsmito apsvērumu, kuram pēc būtības esot tāds pats saturs kā Direktīvas 93/93 sestajam apsvērumam. Tā uzsver, ka šajos apsvērumos dalībvalstīm piešķirtās atkāpes tiesības atbilstot tam, ka valstu teritoriju dažādo reljefu dēļ transportlīdzekļu tehniskajiem parametriem esot būtiska nozīme satiksmes drošības kontekstā. Šī dalībvalsts uzskata, ka, nepastāvot atbilstības atzīšanas normām attiecībā uz šo abu preču kopīgu izmantošanu (velkošais transportlīdzeklis un piekabe), nepastāvot ceļu satiksmes drošības nosacījumi. Tiesas vērtējums Lai novērtētu Komisijas iebilduma pamatotību, ir jāprecizē, ka, kaut arī Ceļu kodeksa 56. pants attiecas uz aizliegumu Itālijas teritorijā lietot motociklu kopā ar piekabi, šī valsts tiesību norma ir jāaplūko, ievērojot ierobežojumus, ko tā var radīt piekabju brīvai apritei. Kaut arī netiek apstrīdēts, ka motociklus var viegli izmantot bez piekabes, tomēr piekabes reti izmanto bez mehāniskā transportlīdzekļa, kas varētu tās vilkt. Nav strīda par to, ka Ceļu kodeksa 56. pants ir vienādi piemērojams, neizšķirot piekabju izcelsmes vietu. Komisija nav precizējusi, vai tās prasība attiecas tikai uz tādām piekabēm, kuras ir speciāli paredzētas motocikliem, vai arī tā attiecas uz visiem piekabju veidiem. Līdz ar to iespējamā pienākumu neizpilde ir jānovērtē, nodalot abus piekabju veidus. Pirmkārt, attiecībā uz piekabēm, kuras nav speciāli paredzētas motocikliem, bet gan ir paredzētas savienošanai ar automašīnām vai citiem transportlīdzekļiem, ir jākonstatē, ka Komisija nav pierādījusi, ka Ceļu kodeksa 56. pantā paredzētais aizliegums traucētu šāda veidu piekabju pieeju tirgum. Līdz ar to Komisijas prasība ir jānoraida tiktāl, ciktāl tā attiecas uz piekabēm, kuras nav speciāli paredzētas savienošanai ar motocikliem un kuras ir likumīgi ražotas un tirgotas citās dalībvalstīs, izņemot Itālijas Republiku. Otrkārt, ir jāpārbauda Komisijas norādītā pienākumu neizpilde attiecībā uz piekabēm, kuras ir speciāli paredzētas savienošanai ar motocikliem un kuras ir likumīgi ražotas un tirgotas citās dalībvalstīs, izņemot Itālijas Republiku. Savā atbildē uz Tiesas uzdoto rakstveida jautājumu Komisija apgalvo un Itālijas Republika to neapstrīd, ka piekabju, kuras ir speciāli paredzētas motocikliem, izmantošanas iespējas bez motocikliem esot ļoti ierobežotas. Tā uzskata, ka, kaut arī neesot izslēgts, ka dažos gadījumos tās varot tikt pievienotas citiem transportlīdzekļiem, piemēram, automašīnām, šāds izmantojums neesot piemērots un tas esot maznozīmīgs vai pat hipotētisks. Šajā sakarā ir jākonstatē, ka preces lietošanas aizliegumam kādas dalībvalsts teritorijā ir būtiska ietekme uz patērētāju uzvedību, kura savukārt, ietekmē šīs preces pieeju šīs dalībvalsts tirgum. Patērētājiem, zinot, ka tiem ir aizliegts izmantot savu motociklu ar speciāli tam domātu piekabi, praktiski nav nekādas intereses pirkt šādu piekabi (pēc analoģijas attiecībā uz krāsainu plēvju līmēšanas uz automašīnas vēja stikla aizliegumu skat. 2008. gada 10. aprīļa spriedumu lietā C-265/06 Komisija/Portugāle, Krājums, I-2245. lpp. , 33. punkts). Līdz ar to Ceļu kodeksa 56. pants traucē attiecīgajā tirgū rasties pieprasījumam pēc šādām piekabēm, tādējādi traucējot to importam. No tā izriet, ka Ceļu kodeksa 56. pantā paredzētais aizliegums ir uzskatāms par pasākumu ar importa kvantitatīvajiem ierobežojumiem līdzvērtīgu iedarbību, ko aizliedz EKL 28. pants, jo tā rezultātā ir traucēta piekabju, kuras ir speciāli paredzētas savienošanai ar motocikliem un kuras ir likumīgi ražotas un tirgotas citās dalībvalstīs, izņemot Itālijas Republiku, pieeja Itālijas tirgum, ja vien tas nav objektīvi pamatojams. Šādu aizliegumu var pamatot ar kādu no EKL 30. pantā minētajiem vispārējo interešu iemesliem vai imperatīvām prasībām (skat. it īpaši 2003. gada 19. jūnija spriedumu lietā C-420/01 Komisija/Itālija, Recueil , I-6445. lpp. , 29. punkts, un 2004. gada 5. februāra spriedumu lietā C-270/02 Komisija/Itālija, Recueil , I-1559. lpp. , 21. punkts). Vienā vai otrā gadījumā valsts pasākumam ir jānodrošina attiecīgā mērķa īstenošana, un tas nedrīkst pārsniegt to, kas ir nepieciešams šī mērķa sasniegšanai (2007. gada 15. marta spriedums lietā C-54/05 Komisija/Somija, Krājums, I-2473. lpp. , 38. punkts, un 2007. gada 20. septembra spriedums lietā C-297/05 Komisija/Nīderlande, Krājums, I-7467. lpp. , 75. punkts). Šajā lietā Itālijas Republikas minētais pamatojums attiecas uz vajadzību nodrošināt ceļu satiksmes drošību, kas atbilstoši judikatūrai ir primārs vispārējo interešu iemesls, kurš var pamatot šķērsli preču brīvai apritei (skat. it īpaši 1994. gada 5. oktobra spriedumu lietā C-55/93 van Schaik , Recueil , I-4837. lpp. , 19. punkts; 2000. gada 12. oktobra spriedumu lietā C-314/98 Snellers , Recueil , I-8633. lpp. , 55. punkts; iepriekš minētos spriedumus lietās Komisija/Somija, 40. punkts; Komisija/Nīderlande, 77. punkts; Komisija/Portugāle, 38. punkts, un 2008. gada 5. jūnija spriedumu lietā C-170/07 Komisija/Polija, 49. punkts). Ja nepastāv pilnīgas saskaņošanas normas Kopienas līmenī, dalībvalstīm ir jālemj par līmeni, kādā tās vēlas nodrošināt ceļu satiksmes drošību to teritorijā, pilnībā ievērojot prasību nodrošināt brīvu preču apriti Eiropas Kopienā (šajā sakarā skat. 1984. gada 27. marta spriedumu lietā 50/83 Komisija/Itālija, Recueil , 1633. lpp. , 12. punkts, un pēc analoģijas 1994. gada 13. jūlija spriedumu lietā C-131/93 Komisija/Vācija, Recueil , I-3303. lpp. , 16. punkts). Saskaņā ar pastāvīgo judikatūru kompetentajām valsts iestādēm ir jāpierāda, ka to tiesiskais regulējums atbilst šī sprieduma 59. punktā minētajiem kritērijiem (šajā sakarā skat. iepriekš minētos spriedumus lietās Komisija/Nīderlande, 76. punkts; Komisija/Portugāle, 39. punkts, un 2008. gada 24. aprīļa spriedumu lietā C-286/07 Komisija/Luksemburga, 37. punkts). No vienas puses, attiecībā uz Ceļu kodeksa 56. pantā paredzētā aizlieguma atbilstību Itālijas Republika norāda, ka tā ieviesa šo pasākumu tādēļ, ka ne Kopienu līmenī, ne valstu līmenī nepastāv atbilstības noteikšanas normas, kas ļautu nodrošināt motocikla ar piekabi drošu lietošanu. Nepastāvot šādam aizliegumam, sastāva, kurā ietilpst neapstiprināts motocikls un piekabe, dalība satiksmē varētu būt bīstama gan šī transportlīdzekļa vadītājam, gan citiem satiksmē esošiem transportlīdzekļiem, jo tā ietekmētu gan šī sastāva stabilitāti, gan tā bremzēšanu. Šajā sakarā ir jākonstatē, ka minētais aizliegums var palīdzēt īstenot mērķi nodrošināt ceļu satiksmes drošību. No otras puses, novērtējot minētā aizlieguma nepieciešamību, ir jāņem vērā apstāklis, ka atbilstoši šī sprieduma 61. punktā minētajai Tiesas judikatūrai ceļu satiksmes drošības jomā dalībvalsts var lemt par līmeni, kādā tā vēlas nodrošināt šo drošību un veidu, kādā šis līmenis ir sasniedzams. Tā kā šis līmenis dalībvalstīs var atšķirties, dalībvalstīm ir jāatzīst rīcības brīvība, un tādēļ arī apstāklis, ka kāda dalībvalsts paredz mazāk stingrus noteikumus nekā cita dalībvalsts, nenozīmē, ka tie ir nesamērīgi (pēc analoģijas skat. 2004. gada 13. jūlija spriedumu lietā C-262/02 Komisija/Francija, Krājums, I-6569. lpp. , 37. punkts, un 2008. gada 11. septembra spriedumu lietā C-141/07 Komisija/Vācija, Krājums, I-6935. lpp. , 51. punkts). Šajā gadījumā Itālijas Republika apgalvo un Komisija pret to neiebilst, ka sastāva, kurā ietilpst motocikls un piekabe, dalība satiksmē rada ceļu satiksmes drošības apdraudējumu. Kaut arī dalībvalstij, kas atsaucas uz imperatīvu prasību, lai pamatotu šķērsli brīvai preču kustībai, ir jāpierāda, ka tās tiesiskais regulējums ir atbilstošs un nepieciešams, lai sasniegtu leģitīmo mērķi, šis pierādīšanas pienākums nepieprasa, lai šī dalībvalsts pozitīvā veidā pierādītu, ka neviens cits iespējamais pasākums neļauj tādos pašos apstākļos sasniegt minēto mērķi (pēc analoģijas skat. 1997. gada 23. oktobra spriedumu lietā C-157/94 Komisija/Nīderlande, Recueil , I-5699. lpp. , 58. punkts). No vienas puses, kaut arī nav izslēgts, ka šajā gadījumā citi pasākumi, kas ir norādīti ģenerāladvokāta secinājumu 170. punktā, nevis Ceļu kodeksa 56. pantā paredzētais aizliegums, varētu nodrošināt noteiktu ceļu satiksmes drošības līmeni sastāva, kurā ietilpst motocikls un piekabe, dalībai satiksmē, tomēr dalībvalstīm nevar liegt iespēju panākt tādu mērķi kā ceļu satiksmes drošība, ieviešot vispārīgus un vienkāršus noteikumus, kurus transportlīdzekļu vadītājiem ir viegli saprast un piemērot un kurus kompetentajām iestādēm ir viegli piemērot un kontrolēt. No otras puses, ir jāsecina, ka ne konvencijas par ceļu satiksmi redakcija, ne Direktīvu 93/93 un 97/24 apsvērumi, kurus min Itālijas Republika, neļauj prezumēt, ka ceļu satiksmes drošība varētu tikt nodrošināta tādā līmenī, kādu vēlas Itālijas Republika, paredzot daļēju minētā sastāva dalības satiksmē aizliegumu vai dalības satiksmē atļauju, kas tiktu izsniegta, ja tiktu ievēroti noteikti nosacījumi. Ņemot vērā šos apstākļus, ir jāsecina, ka aizliegums motocikliem vilkt piekabes, kuras ir speciāli tiem paredzētas un kuras ir likumīgi ražotas un tirgotas citās dalībvalstīs, izņemot Itālijas Republiku, ir uzskatāms par pamatotu ar ceļu satiksmes drošības aizsardzības iemesliem. Līdz ar to Komisijas prasība ir jānoraida. Par tiesāšanās izdevumiem Saskaņā ar Reglamenta 69. panta 2. punktu lietas dalībniekam, kam spriedums ir nelabvēlīgs, piespriež atlīdzināt tiesāšanās izdevumus, ja to ir prasījis lietas dalībnieks, kuram spriedums ir labvēlīgs. Tā kā Itālijas Republika ir prasījusi piespriest Komisijai atlīdzināt tiesāšanās izdevumus un tā kā tai spriedums ir nelabvēlīgs, jāpiespriež Komisijai atlīdzināt tiesāšanās izdevumus. Ar šādu pamatojumu Tiesa (virspalāta) nospriež: 1) prasību noraidīt; 2) Eiropas Kopienu Komisija atlīdzina tiesāšanās izdevumus. [Paraksti] ( *1 ) Tiesvedības valoda — itāļu.

62005CJ0005

it

1       La domanda di pronuncia pregiudiziale verte sull’interpretazione degli artt. 7‑9 della direttiva del Consiglio 25 febbraio 1992, 92/12/CEE, relativa al regime generale, alla detenzione, alla circolazione ed ai controlli dei prodotti soggetti ad accisa (GU L 76, pag. 1), nel testo modificato dalla direttiva del Consiglio 14 dicembre 1992, 92/108/CEE (GU L 390, pag. 124; in prosieguo: la «direttiva»). 2       Tale domanda è stata proposta nell’ambito di una controversia tra lo Staatssecretaris van Financiën (segretario di Stato delle Finanze) e il sig. Joustra in merito all’applicazione nei Paesi Bassi di accise su vini acquistati da quest’ultimo in Francia per il fabbisogno sia proprio sia di altri soggetti privati e spedito nei Paesi Bassi, per conto del medesimo, da parte di un’impresa di trasporti stabilita in quest’ultimo Stato membro. Il contesto normativo La normativa comunitaria 3       I ‘considerando’ 5‑8 della direttiva così recitano: «considerando che qualsiasi fornitura, detenzione in previsione della fornitura o destinazione all’uso di un operatore che svolga un’attività economica a titolo indipendente o all’uso di un organismo di diritto pubblico, avente luogo in uno Stato membro diverso da quello di immissione in consumo, rende l’accisa esigibile in quest’ultimo Stato membro; considerando che i prodotti soggetti ad accisa che sono acquistati dai privati per proprio uso, trasportati dai medesimi, devono essere tassati nello Stato membro in cui tali prodotti sono stati acquistati; considerando che, per stabilire che i prodott[i] soggetti ad accisa non sono detenuti a fini personali bensì a fini commerciali, gli Stati membri devono tener conto di un certo numero di criteri; considerando che i prodotti soggetti ad accisa acquistati da persone non aventi la qualità di depositario autorizzato, operatore registrato o non registrato, che sono spediti o trasportati direttamente o indirettamente dal venditore o per suo conto, devono essere assoggettati ad accisa nello Stato membro di destinazione». 4       Gli artt. 1‑10 della direttiva costituiscono il titolo I della medesima, intitolato «Disposizioni generali». 5       La direttiva si applica, ai sensi dell’art. 3, n. 1, della medesima, a livello comunitario, agli oli minerali, all’alcool e alle bevande alcoliche nonché ai tabacchi lavorati. 6       L’art. 4 della direttiva contiene la definizione seguente: «(…) e) operatore non registrato : la persona fisica o giuridica che non ha la qualifica di depositario autorizzato, abilitata, nell’esercizio della sua professione, a ricevere a titolo occasionale prodotti soggetti ad accisa in regime di sospensione dei diritti di accisa provenienti da un altro Stato membro. Detto operatore non può detenere, né spedire i prodotti in regime di sospensione dei diritti di accisa. Prima della spedizione delle merci, l’operatore non registrato deve garantire il pagamento dei diritti di accisa presso le autorità fiscali dello Stato membro di destinazione». 7       L’art. 6, n. 1, della direttiva così recita: «1.      L’accisa diviene esigibile all’atto dell’immissione in consumo (…) Si considera immissione in consumo di prodotti soggetti ad accisa: a)      lo svincolo, anche irregolare, da un regime sospensivo; b)      la fabbricazione, anche irregolare, dei prodotti in questione al di fuori di un regime sospensivo; c)      l’importazione, anche irregolare, dei prodotti in questione, quando essi non sono vincolati a un regime sospensivo». 8       Il successivo art. 7 così dispone: «1.       Nel caso in cui prodotti soggetti ad accisa, che siano già stati immessi in consumo in uno Stato membro, sono detenuti a scopo commerciale in un altro Stato membro, le accise vengono riscosse nello Stato membro in cui i prodotti sono detenuti. 2.      A tal fine, fatto salvo l’articolo 6, quando prodotti che siano già stati immessi in consumo ai sensi dell’articolo 6 in uno Stato membro sono forniti o destinati ad essere forniti o destinati all’uso, all’interno di un altro Stato membro per le esigenze di un operatore che svolge in modo indipendente un’attività economica o per le esigenze di un organismo di diritto pubblico, l’accisa diventa esigibile in tale altro Stato membro. 3.      L’accisa è dovuta, a seconda del caso, da parte della persona che effettua la fornitura, della persona che detiene i prodotti destinati ad essere forniti o della persona [o] alla quale i prodotti sono forniti all’interno di uno Stato membro diverso da quello in cui i prodotti sono già stati immessi in consumo, oppure da parte dell’operatore professionale o dell’organismo di diritto pubblico. 4.      I prodotti di cui al paragrafo 1 circolano tra i territori dei diversi Stati membri sotto scorta di un documento di accompagnamento in cui sono menzionati i principali elementi del documento di cui all’articolo 18, paragrafo 1. La forma e il contenuto di questo documento sono stabiliti secondo la procedura prevista dall’articolo 24 della presente direttiva. 5.      La persona, l’operatore o l’organismo di cui al paragrafo 3 deve conformarsi alle seguenti prescrizioni: a)      presentare, prima della spedizione delle merci, una dichiarazione alle autorità fiscali dello Stato membro di destinazione e garantire il pagamento dei diritti di accisa; b)      pagare i diritti di accisa dello Stato membro di destinazione secondo le modalità previste da tale Stato membro; c)      sottoporsi ad ogni controllo che permetta all’amministrazione dello Stato membro di destinazione di accertare l’arrivo effettivo delle merci e il pagamento dei diritti di accisa di cui esse sono gravate. 6.      I diritti di accisa corrisposti nel primo Stato membro di cui al paragrafo 1 sono rimborsati secondo le disposizioni dell’articolo 22, paragrafo 3». 9       A termini dell’art. 8 della direttiva: «Per i prodotti acquistati dai privati per proprio uso e trasportati dai medesimi, il principio che disciplina il mercato interno stabilisce che i diritti di accisa siano riscossi dallo Stato membro in cui i prodotti sono acquistati». 10     Il successivo art. 9 così dispone: «1.      Fatti salvi gli articoli 6, 7 e 8, l’accisa diventa esigibile allorché i prodotti immessi in consumo in uno Stato membro sono detenuti per scopi commerciali in un altro Stato membro. In tal caso, l’accisa va pagata nello Stato membro nel cui territorio si trovano i prodotti ed è esigibile nei confronti del detentore dei prodotti. 2.      Per stabilire che i prodotti contemplati dall’articolo 8 sono destinati a scopi commerciali, gli Stati membri devono, fra l’altro, tener conto dei seguenti elementi: –       status commerciale e ragioni del detentore dei prodotti; –       luogo in cui i prodotti si trovano o, se del caso, il modo di trasporto utilizzato; –       qualsiasi documento relativo a tali prodotti; –       natura dei prodotti; –       quantitativo dei prodotti. Per l’applicazione del primo comma, quinto trattino, gli Stati membri possono stabilire, esclusivamente come elemento di prova, livelli indicativi. Questi ultimi non possono essere inferiori a: (…) b) Bevande alcoliche (…) vino (di cui 60 litri, al massimo, di vino spumante) 90 litri (…) 3.      Gli Stati membri possono altresì prevedere che l’accisa diventi esigibile nello Stato membro di consumo al momento dell’acquisto di oli minerali già immessi in consumo in un altro Stato membro qualora questi prodotti siano trasportati con modi di trasporto atipici, da privati o per conto di questi ultimi. (…)». 11     Ai sensi del successivo art. 10: «1.       I prodotti soggetti ad accisa acquistati da persone non aventi la qualità di depositario autorizzato o di operatore registrato o non registrato, che sono spediti o trasportati direttamente o indirettamente dal venditore o per suo conto, sono soggetti ad accisa nello Stato membro di destinazione. Ai fini del presente articolo, si intende per Stato membro di destinazione lo Stato membro di arrivo della spedizione o del trasporto. 2.      A tal fine, ove si tratti della fornitura di prodotti soggetti ad accisa e già immessi in consumo in uno Stato membro, la quale dia luogo ad una spedizione o a un trasporto dei prodotti stessi, direttamente o indirettamente a cura del venditore o per suo conto, a destinazione di una persona di cui al paragrafo 1 stabilita in un altro Stato membro, l’accisa su tali prodotti è esigibile nello Stato membro di destinazione. 3.      L’accisa dello Stato membro di destinazione è esigibile nei confronti del venditore al momento della fornitura. Tuttavia gli Stati membri possono adottare disposizioni le quali prevedano che l’accisa debba essere pagata da un rappresentante fiscale, diverso dal destinatario dei prodotti. Questo rappresentante fiscale deve essere stabilito nello Stato membro di destinazione ed essere autorizzato dalle autorità fiscali di quest’ultimo. Lo Stato membro in cui il venditore è stabilito deve accertarsi che quest’ultimo si conformi alle seguenti prescrizioni: –       garantire il pagamento dei diritti di accisa, alle condizioni fissate dallo Stato membro di destinazione, prima della spedizione dei prodotti, e assicurare il pagamento dei diritti di accisa dopo l’arrivo dei prodotti; –       tenere una contabilità delle forniture dei prodotti. 4.      Nel caso contemplato al paragrafo 2, i diritti di accisa corrisposti nel primo Stato membro sono rimborsati conformemente all’articolo 22, paragrafo 4. (…)». 12     Le operazioni effettuate dagli operatori non registrati costituiscono l’oggetto di disposizioni specifiche contenute, segnatamente, negli artt. 16‑19 della direttiva, al Titolo III, intitolato «Circolazione». 13     A termini dell’art. 22, nn. 1 e 3, collocato nel Titolo IV della direttiva, intitolato «Rimborso»: «1.      I prodotti soggetti ad accisa e immessi in consumo possono, in casi adeguati e su richiesta di un operatore nell’esercizio della propria professione, formare oggetto di un rimborso dell’accisa da parte delle autorità fiscali dello Stato membro in cui avviene l’immissione in consumo, quando non siano destinati ad essere consumati in detto Stato membro. Gli Stati membri hanno tuttavia la facoltà di non dar seguito a tale domanda di rimborso qualora la medesima non risponda ai criteri di regolarità da essi stabiliti. (…) 3.      Nei casi di cui all’articolo 7, lo Stato membro di partenza deve procedere al rimborso dell’accisa che è stata pagata alla sola condizione che l’accisa sia già stata corrisposta nello Stato membro di destinazione, secondo la procedura prevista all’articolo 7, paragrafo 5. Tuttavia, gli Stati membri possono non dare seguito a tale domanda di rimborso quando la stessa non soddisfa i criteri di regolarità da essi stabiliti». La normativa nazionale 14     L’art. 2c della legge 31 ottobre 1991, relativa alle accise (Wet op de accijns, Stb . 1991, pag. 561; in prosieguo: la «legge sulle accise»), così dispone: «1.      Nessuna accisa è dovuta quando una persona fisica diversa da un imprenditore spedisca, da uno Stato membro verso i Paesi Bassi, un prodotto soggetto ad accisa ai fini del consumo proprio. 2.      Fatte salve le disposizioni del precedente comma 1, è assimilata ad una immissione al consumo la detenzione da parte di una persona fisica, per fini diversi dal consumo proprio, di un prodotto soggetto ad accisa immesso al consumo in un altro Stato membro o importato e sul quale non siano state riscosse accise nei Paesi Bassi. 3.      Se il quantitativo di prodotto supera un determinato tetto, fissato con decreto ministeriale, si presume, salvo prova contraria, che i prodotti siano detenuti per fini diversi dal consumo proprio». 15     L’art. 3a del decreto di attuazione della legge sulle accise 20 dicembre 1991, n. WW 91/440 (Uitvoeringsregeling accijns, Stcrt. 1991, n. 252), così dispone: «I quantitativi di cui all’articolo 2c, terzo comma, della legge sono i seguenti: (...); b.       per i vini: 90 litri; (...)». La causa principale e le questioni pregiudiziali 16     Il sig. Joustra ha formato, unitamente ad altre circa 70 persone private, un gruppo denominato «cercle des amis du vin» (in prosieguo: il «circolo»). 17     Il sig. Joustra ordina annualmente partite di vino in Francia, a nome del circolo, destinate al fabbisogno sia proprio sia degli altri membri del detto gruppo. Su sua richiesta il vino viene quindi prelevato in Francia da una società olandese di trasporti che provvede alla sua spedizione nei Paesi Bassi per consegnarlo presso il domicilio del sig. Joustra. Il vino viene ivi tenuto in deposito per alcuni giorni prima di essere consegnato agli altri membri del circolo sulla base dei rispettivi quantitativi acquistati. Il sig. Joustra provvede al pagamento del vino e del trasporto; successivamente, ogni membro del gruppo gli rimborsa il prezzo corrispondente ai quantitativi di vino fornitigli nonché una quota delle spese di trasporto calcolata in proporzione dei quantitativi medesimi. È pacifico che il sig. Joustra non esercita tale attività a titolo professionale ovvero per fini lucrativi. 18     Dalla decisione di rinvio emerge che il vino ordinato dal sig. Joustra viene immesso al consumo in Francia e che le accise vengono versate in tale Stato membro. È inoltre pacifico che i quantitativi forniti ai singoli membri del circolo non eccedono i 90 litri, di cui al massimo 60 sono di vino spumante. 19     Il 2 dicembre 1997, il sig. Joustra dichiarava all’amministrazione finanziaria olandese – che gli aveva precedentemente attribuito, su richiesta del medesimo, lo status di operatore non registrato – di aver ricevuto 13,68 ettolitri di vino rosso e di vino bianco nonché 1,44 ettolitri di vino spumante. Sui detti quantitativi l’amministrazione finanziaria applicava un’accisa di EUR 906,20 (NLG 1 997). Il sig. Joustra contestava tale imposizione presso l’Inspecteur van de Belastingsdienst‑Douane te Roosendaal (Ispettorato dell’amministrazione delle imposte‑dogane di Roosendaal; in prosieguo: l’«ispettorato»). Il suo reclamo veniva tuttavia respinto. 20     Avverso la detta decisione dell’ispettorato di rigetto del reclamo, il sig. Joustra proponeva ricorso dinanzi al Gerechtshof te ’s‑Hertogenbosch il quale, con decisione 28 novembre 2002, accoglieva la domanda e ordinava il rimborso dell’importo versato a titolo di accisa. Secondo il detto giudice, non essendo contestato che il sig. Joustra non deteneva il vino depositato presso il proprio domicilio a fini commerciali, si doveva ritenere che non lo detenesse a fini diversi dal consumo personale ai sensi dell’art. 2c, n. 3, della legge sulle accise, disposizione di trasposizione nell’ordinamento nazionale dell’art. 9 della direttiva, e il sig. Joustra non era pertanto tenuto al versamento delle accise di cui trattasi. 21     Avverso la decisione del Gerechtshof te ’s‑Hertogenbosch, lo Staatssecretaris van Financiën proponeva ricorso per cassazione e il sig. Joustra ricorso incidentale dinanzi allo Hoge Raad. 22     Nel ricorso lo Staatssecretaris van Financiën sostiene che il Gerechtshof te ’s‑Hertogenbosch si sarebbe fondato su un’interpretazione erronea della nozione di «detenzione per scopi commerciali» di cui agli artt. 7 e 9 della direttiva. A suo parere, tale nozione escluderebbe unicamente la detenzione da parte di soggetti privati, per il proprio fabbisogno personale, di prodotti dai medesimi trasportati. Nel proprio ricorso incidentale il sig. Joustra sostiene che la riscossione di accise sui vini di cui trattasi ricade nella sfera di applicazione dell’art. 8 della direttiva. La locuzione «trasportati dai medesimi» di cui alla detta disposizione, non impedirebbe un’interpretazione nel senso che la riscossione delle accise nello Stato membro di destinazione sia esclusa quando il privato acquisti egli stesso i prodotti soggetti ad accisa in un altro Stato membro incaricando – per proprio ordine e conto – un terzo di provvedere al trasporto nello Stato membro di destinazione. 23     Il giudice del rinvio osserva che la fattispecie oggetto della causa principale non sembra ricadere né nella sfera di applicazione dell’art. 8 della direttiva né in quella degli artt. 7 e 9 della medesima, salvo attribuire al detto art. 8 una portata più ampia di quella riconosciuta dalla Corte nella sentenza 2 aprile 1998, causa C‑296/95, EMU Tabac e a. (Racc. pag. I‑1605), in particolare ai punti 33 e 37 della medesima, o salvo interpretare la nozione di «detenzione per scopi commerciali», di cui agli artt. 7 e 9 della direttiva, nel senso che essa riguardi anche l’ipotesi in cui la persona cui vengono consegnati i prodotti soggetti ad accisa, ai fini della loro ridistribuzione tra gli acquirenti, eserciti la propria attività senza intervenire a titolo professionale o a fini lucrativi. Il detto giudice rileva tuttavia che la sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, riguardava una fattispecie in cui un agente, operante a titolo commerciale, interveniva nell’ambito dell’acquisto di prodotti soggetti ad accisa ed organizzava parimenti il trasporto, per conto del venditore, verso lo Stato membro di destinazione. Orbene, tale ipotesi non ricorrerebbe nella specie. Sorgerebbe quindi la questione se, tenuto conto del principio che disciplina il mercato interno, sancito segnatamente dagli artt. 14 CE e 93 CE, i rilievi formulati dalla Corte in tale sentenza siano trasponibili alla causa principale. 24     Ciò premesso, lo Hoge Raad der Nederlanden decideva di sospendere il procedimento e di sottoporre alla Corte le seguenti questioni pregiudiziali: «1)      Se l’art. 8 della direttiva (…) debba essere interpretato nel senso che l’accisa sia esigibile unicamente nello Stato di acquisto, qualora un privato acquisti in un determinato Stato membro, personalmente e per il proprio uso, prodotti assoggettati ad accisa e li faccia trasportare in un altro Stato membro da un’impresa di trasporti. 2)      Se l’art. 8 della direttiva (…) debba essere interpretato nel senso che l’accisa sia esigibile unicamente nello Stato membro in cui i prodotti vengono acquistati qualora, come nella specie, privati facciano acquistare prodotti soggetti ad accisa in un determinato Stato membro da un altro privato, che non agisca professionalmente o a fini di lucro, e quest’ultimo li faccia trasportare, per conto degli acquirenti, da un’impresa di trasporti verso un altro Stato membro. 3)      Nell’ipotesi in cui la soluzione di (una di) tali questioni fosse di senso negativo, se gli artt. 7 e 9 della direttiva (…) debbano essere interpretati nel senso che, laddove un privato, ricorrendo ad un terzo che operi per suo conto, faccia trasportare prodotti soggetti ad accisa, già immessi in consumo in uno Stato membro, verso un altro Stato membro in cui siano destinati al suo fabbisogno personale e al fabbisogno personale di altre persone a favore delle quali egli parimenti agisca, si debba ritenere che egli detenga nell’altro Stato membro i detti prodotti soggetti ad accisa – tanto quelli destinati al proprio consumo personale quanto quelli destinati al consumo personale degli altri privati – a scopi commerciali ai sensi degli artt. 7 e 9 della direttiva, anche quando non agisca professionalmente o a fini di lucro. 4)      Nell’ipotesi in cui la soluzione della terza questione fosse di senso negativo, se risulti da un’altra disposizione della direttiva che il soggetto privato di cui alla terza questione sia tenuto al pagamento dell’accisa nell’altro Stato membro». Sulle questioni pregiudiziali 25     Con le questioni pregiudiziali, che appare opportuno esaminare congiuntamente, il giudice del rinvio chiede sostanzialmente se la direttiva debba essere interpretata nel senso che, quando un privato, come il sig. Joustra, che non operi a titolo commerciale e non persegua scopi lucrativi, acquisti in uno Stato membro, per il fabbisogno sia personale sia di altri privati, prodotti soggetti ad accisa, nella specie vino, già immessi al consumo nello Stato membro medesimo, e ne affidi successivamente, per proprio conto, la spedizione ad un’impresa di trasporti stabilita in un secondo Stato membro, le accise siano parimenti dovute in quest’ultimo Stato. 26     A tal riguardo, ancorché taluni elementi degli atti di causa lascino intendere che il sig. Joustra possedesse lo status di operatore non registrato, dal tenore delle questioni sottoposte alla Corte emerge chiaramente che esse si fondano sul presupposto che l’interessato non disponesse di tale status. Le questioni devono essere pertanto esaminate unicamente nell’ambito delle disposizioni generali stabilite dalla direttiva, in particolare degli artt. 6‑10, e non con riguardo alle disposizioni specifiche previste dalla direttiva medesima per quanto attiene agli operatori non registrati. 27     Come la Corte ha già avuto modo di rilevare, la direttiva ha inteso fissare un certo numero di regole quanto alla detenzione, alla circolazione ed ai controlli dei prodotti soggetti ad accisa, segnatamente al fine di assicurare che l’esigibilità delle accise sia identica in tutti gli Stati membri (v. sentenze EMU Tabac e a., cit. supra, punto 22; 5 aprile 2001, causa C‑325/99, Van de Water, Racc. pag. I‑2729, punto 39, e 12 dicembre 2002, causa C‑395/00, Cipriani, Racc. pag. I‑11877, punto 41). 28     La direttiva stabilisce a tale riguardo – come emerge, in particolare, dai ‘considerando’ quinto e sesto – una distinzione tra, da un lato, le merci detenute a fini commerciali, per il trasporto delle quali sono necessari documenti di accompagnamento e, dall’altro, le merci detenute a fini personali, per il cui trasporto non è richiesto alcun documento (v., in tal senso, la sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, punti 23 e 24). 29     Pertanto, come emerge parimenti dal settimo ‘considerando’ della direttiva, ai fini dell’applicazione di quest’ultima i prodotti non detenuti a fini personali devono essere necessariamente considerati detenuti a fini commerciali. 30     Per quanto attiene a questi ultimi prodotti, sebbene l’art. 6 della direttiva preveda che l’accisa diviene esigibile all’atto dell’immissione in consumo dei prodotti in uno Stato membro, non è escluso che, in virtù degli artt. 7, 9 o 10 della direttiva medesima, l’accisa sia riscossa in seguito in un altro Stato membro, potendo allora essere rimborsate in virtù dell’art. 7, n. 6, o dell’art. 10, n. 4, della direttiva medesima, le accise eventualmente corrisposte nel primo Stato (v., in tal senso, sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, punto 42). 31     Per contro, per quanto attiene ai prodotti detenuti a fini personali, l’art. 8 della direttiva prevede che le accise siano riscosse nello Stato membro in cui tali prodotti sono stati acquistati (v., in tal senso, sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, punto 24). 32     Nella specie, al fine di stabilire se possano essere parimenti applicate accise nello Stato membro di destinazione, occorre anzitutto esaminare se la fattispecie descritta dal giudice del rinvio nelle questioni pregiudiziali possa ricadere nella sfera di applicazione dell’art. 8 della direttiva. Sull’applicabilità dell’art. 8 della direttiva 33     Come la Corte ha già avuto modo di rilevare, l’applicazione dell’art. 8 della direttiva implica che siano soddisfatti vari requisiti. Così, i prodotti soggetti ad accisa devono essere stati acquistati da «privati», i quali devono averli acquistati «per proprio uso» e devono inoltre averli trasportati essi stessi. Tali requisiti devono consentire di provare il carattere rigorosamente personale della detenzione dei prodotti soggetti ad accisa acquistati in uno Stato membro e successivamente trasportati verso un altro Stato membro (v., in tal senso, sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, punti 25 e 26). 34     Non essendo contestato, nella causa principale, che i prodotti soggetti ad accisa siano stati acquistati da un privato, occorre esaminare se sussistano parimenti gli altri due requisiti indicati dall’art. 8 della direttiva. 35     Per quanto attiene al primo di tali requisiti, dal tenore stesso dell’art. 8 della direttiva emerge ictu oculi che essa postula che i prodotti di cui trattasi siano destinati al fabbisogno personale del privato che li abbia acquistati, escludendo, quindi, l’acquisto di prodotti da parte di un privato per soddisfare il fabbisogno di altri privati. Quanto alla detenzione di questi ultimi prodotti, non si può infatti ritenere che essa rivesta carattere strettamente personale per il privato che li abbia acquistati. 36     Ne consegue che, nel caso in cui, come nella fattispecie oggetto della causa principale, i prodotti soggetti ad accisa siano stati acquistati da un privato non solo per il proprio fabbisogno personale, ma parimenti per il fabbisogno di altri privati, solamente la prima quota dell’acquisto può ricadere nella sfera dell’art. 8 della direttiva. 37     Per quanto attiene al secondo requisito, emerge parimenti dalla locuzione «trasportati dai medesimi», di cui all’art. 8 della direttiva, che l’applicazione di tale disposizione esige che i prodotti di cui trattasi siano stati trasportati personalmente dal privato che li abbia acquistati (v., in tal senso, sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, punto 33). 38     La Commissione delle Comunità europee deduce tuttavia che, al fine di salvaguardare, in una controversia come quella principale, il principio posto a disciplina del mercato interno richiamato dall’art. 8 della direttiva, tale requisito non dovrebbe essere interpretato nel senso che implichi necessariamente che il privato debba egli stesso accompagnare i prodotti soggetti ad accisa. Infatti, tale requisito mirerebbe unicamente a accertare il carattere strettamente personale della detenzione dei prodotti soggetti ad accisa. Orbene, nel caso in cui un privato assuma l’iniziativa di affidare ad un terzo il trasporto di prodotti soggetti ad accisa e organizzi il trasporto come se vi provvedesse egli stesso, come avvenuto nel caso del sig. Joustra nella causa principale, il carattere strettamente personale della detenzione dei prodotti resterebbe altrettanto verificabile. La controversia in esame differirebbe quindi da quella da cui è scaturita la sentenza EMU Tabac e a., cit. supra. Peraltro, in caso di abusi, gli Stati membri disporrebbero della possibilità di negare l’applicazione dell’art. 8 della direttiva. 39     A tal riguardo, occorre rammentare che, come rilevato dalla Corte al punto 32 della menzionata sentenza EMU Tabac e a., quando il legislatore comunitario ha voluto prendere in considerazione, nel contesto della direttiva, l’ipotesi dell’intervento di un terzo nel trasporto dei prodotti, lo ha fatto in modo espresso con una formula ad hoc, come è accaduto per gli artt. 9, n. 3, e 10, n. 1 della direttiva medesima. 40     Inoltre, al punto 33 della detta sentenza la Corte ha parimenti rilevato che nessuna delle versioni linguistiche dell’art. 8 della direttiva prevede esplicitamente un intervento siffatto e che, al contrario, le versioni danese e greca lasciano apparire in modo particolarmente chiaro che, affinché i diritti di accisa siano dovuti nel paese di acquisto, il trasporto dev’essere effettuato personalmente dall’acquirente dei prodotti soggetti ad accisa. 41     Conseguentemente, in considerazione altresì del tenore dell’art. 8 della direttiva, che non presenta alcuna ambiguità, la Corte ha già avuto modo di affermare, ai punti 37 e 40 della menzionata sentenza, che tale disposizione non può trovare applicazione quando l’acquisto e/o il trasporto di merci soggette ad accisa sia stato effettuato tramite un agente, atteso che il legislatore comunitario non ha mai inteso prendere in considerazione l’intervento di un agente nel contesto di tale disposizione. 42     È certamente vero, come sottolineato dalla Commissione, che, al punto 48 della sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, la Corte ha rilevato che l’acquisto e il trasporto dei prodotti soggetti ad accisa erano effettuati, nella causa de qua, da un agente che non agiva su iniziativa dei privati, bensì che si rivolgeva ai medesimi al fine di ottenere ordinativi per poi trasmetterli esclusivamente al venditore, con il quale formava una sola ed unica entità economica. Tale considerazione ha tuttavia unicamente indotto la Corte a rilevare che i prodotti oggetto della detta controversia erano stati spediti o trasportati direttamente o indirettamente da parte del venditore o per conto del medesimo ai sensi dell’art. 10 della direttiva. Tale rilievo resta, per contro, irrilevante ai fini dell’applicazione dell’art. 8 della direttiva medesima. 43     Peraltro, a prescindere dal fatto che l’iniziativa del trasporto provenga o meno dal privato, si deve necessariamente rilevare che la circostanza stessa che i prodotti soggetti ad accisa vengano spediti in un altro Stato membro da un’impresa di trasporti, facilitando la spedizione di quantitativi di prodotti eccedenti in misura significativa le esigenze del singolo privato che li abbia acquistati, è sufficiente a dimostrare che la loro detenzione non riveste il carattere strettamente personale postulato dall’art. 8 della direttiva. A tal riguardo si deve d’altronde rilevare che, a termini dell’art. 9, n. 2, della direttiva, sia le modalità di trasporto utilizzate sia i quantitativi trasportati costituiscono elementi pertinenti per accertare la natura commerciale della detenzione delle merci di cui al detto art. 8, e, pertanto, il carattere non personale della medesima. 44     Tale interpretazione è tanto più evidente tenuto conto che, se l’art. 8 della direttiva si applicasse parimenti nel caso in cui il trasporto non venisse effettuato personalmente dal privato, ne deriverebbe, per le autorità competenti degli Stati membri, un maggior rischio di frode, in quanto il trasporto delle merci che ricadono in tale disposizione non richiede alcun documento di accompagnamento. 45     La Commissione sottolinea tuttavia che tale interpretazione dell’art. 8 costituirebbe, per i cittadini dell’Unione europea, una regressione rispetto alla situazione vigente anteriormente all’entrata in vigore della direttiva, considerato che, per effetto della normativa all’epoca applicabile, i beni personali trasferiti nell’ambito di un trasloco verso un altro Stato membro e le piccole spedizioni da privato a privato sprovviste di qualsiasi carattere commerciale erano esenti da accise nello Stato membro di importazione. 46     A tal riguardo è tuttavia sufficiente rilevare che, se è pur vero, come peraltro riconosciuto dalla Commissione, che l’art. 8 della direttiva presenta una lacuna in merito, spetta eventualmente al legislatore comunitario porvi rimedio, adottando le misure necessarie al fine di modificare la disposizione medesima, cosa d’altronde confermata dal fatto che una proposta di modifica della direttiva è stata sottoposta dalla Commissione al Consiglio dell’Unione europea proprio al fine, segnatamente, di estendere il beneficio dell’art. 8 ai prodotti trasportati per conto di privati. 47     Ne consegue che, come dedotto da tutti i governi che hanno presentato osservazioni alla Corte, l’art. 8 della direttiva non può trovare applicazione nel caso in cui, come nella fattispecie oggetto della causa principale, i prodotti soggetti ad accisa acquistati in un primo Stato membro da un privato, ancorché per esigenze personali, siano stati spediti in un secondo Stato membro non dal privato medesimo, bensì da un’impresa di trasporti agente per conto di questi. Sull’applicabilità degli artt. 7, 9 e 10 della direttiva 48     Atteso che l’art. 8 della direttiva non può trovare applicazione in una fattispecie come quella oggetto della causa principale, questa ricade quindi nella sfera di applicazione degli artt. 7, 9 o 10 della direttiva medesima. 49     Come emerge dal punto 42 della presente sentenza, l’art. 10 della direttiva, riguardante gli acquisti effettuati da privati e spediti o trasportati direttamente o indirettamente da parte del venditore o per conto del medesimo, non può tuttavia trovare applicazione quando, come nella fattispecie oggetto della causa principale, l’iniziativa del trasporto non provenga dal venditore, bensì dal privato acquirente delle merci soggette ad accisa (sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, punti 48 e 49). 50     Quanto all’art. 9 della direttiva, dal n. 2 della medesima emerge che tale disposizione si applica ai prodotti di cui al precedente art. 8, vale a dire ai prodotti acquistati da un privato per il proprio fabbisogno e dal medesimo trasportati. Conseguentemente, atteso che dalle suesposte considerazioni emerge che quest’ultima disposizione non riguarda la fattispecie oggetto della causa principale, nemmeno il detto art. 9 può, in quanto tale, trovare applicazione nella specie. 51     Per contro, l’art. 7 della direttiva può trovare applicazione nella fattispecie oggetto della causa principale, atteso che tale disposizione, a termini del suo n. 2, riguarda la fattispecie in cui le merci vengano fornite, o siano destinate ad essere fornite, all’interno di un altro Stato membro ovvero siano destinate, all’interno di un altro Stato membro, a soddisfare le esigenze di un operatore che svolga in modo indipendente un’attività economica. Orbene, tale ipotesi ricorre nel caso di un privato che, come nella specie, non persegua scopi lucrativi, quando la spedizione delle merci soggette ad accisa venga effettuata per il tramite di un operatore agente per conto del privato stesso (v., in tal senso, sentenza EMU Tabac e a., cit. supra, punto 52). Infatti, come emerge dal punto 29 della presente sentenza, la direttiva si fonda sul principio che i prodotti non detenuti a fini personali devono essere necessariamente considerati detenuti a scopi commerciali. 52     Nel caso in cui le accise vengano riscosse, sulla base dell’art. 7 della direttiva, nello Stato membro in cui i prodotti siano detenuti a scopi commerciali, laddove siano stati già immessi al consumo in un primo Stato membro, il n. 6 di tale disposizione prevede che le accise versate nel primo Stato vengano rimborsate secondo le disposizioni dell’art. 22, n. 3, della direttiva stessa. 53     Conseguentemente, le questioni pregiudiziali devono essere risolte dichiarando che la direttiva dev’essere interpretata nel senso che, nel caso in cui, come nella fattispecie oggetto della causa principale, un privato, che non agisca a titolo professionale e non persegua scopi lucrativi, acquisti in un primo Stato membro, per il proprio fabbisogno personale e per quello di altri privati, prodotti soggetti ad accisa già immessi in consumo in tale Stato membro e li faccia spedire in un secondo Stato membro, per proprio conto, da un’impresa di trasporti stabilita in questo stesso secondo Stato, trova applicazione l’art. 7 della direttiva e non il successivo art. 8, con la conseguenza che le accise vengono parimenti riscosse in quest’ultimo Stato. A termini dell’art. 7, n. 6, della direttiva medesima, le accise versate nel primo Stato verranno, in tal caso, rimborsate conformemente alle disposizioni dell’art. 22, n. 3, della direttiva stessa. Sulle spese 54     Nei confronti delle parti della causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Le spese sostenute da altri soggetti per presentare osservazioni alla Corte non possono dar luogo a rifusione. Per questi motivi, la Corte (Terza Sezione) dichiara: La direttiva del Consiglio 25 febbraio 1992, 92/12/CEE, relativa al regime generale, alla detenzione, alla circolazione ed ai controlli dei prodotti soggetti ad accisa, come modificata dalla direttiva del Consiglio 14 dicembre 1992, 92/108/CEE, dev’essere interpretata nel senso che, nel caso in cui, come nella fattispecie oggetto della causa principale, un privato, che non agisca a titolo professionale e non persegua scopi lucrativi, acquisti in un primo Stato membro, per il proprio fabbisogno personale e per quello di altri privati, prodotti soggetti ad accisa già immessi in consumo in tale Stato membro e li faccia spedire in un secondo Stato membro, per proprio conto, da un’impresa di trasporti stabilita in questo stesso secondo Stato, trova applicazione l’art. 7 della direttiva e non il successivo art. 8, con la conseguenza che le accise vengono parimenti riscosse in quest’ultimo Stato. A termini dell’art. 7, n. 6, della direttiva medesima, le accise versate nel primo Stato verranno, in tal caso, rimborsate conformemente alle disposizioni dell’art. 22, n. 3, della direttiva stessa. Firme * Lingua processuale: l'olandese.

62005CJ0445

es

1       La petición de decisión prejudicial tiene por objeto la interpretación del artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Directiva 77/388/CEE del Consejo, de 17 de mayo de 1977, Sexta Directiva en materia de armonización de las legislaciones de los Estados miembros relativas a los impuestos sobre el volumen de negocios – Sistema común del impuesto sobre el valor añadido: base imponible uniforme (DO L 145, p. 1; EE 09/01, p. 54; en lo sucesivo, «Sexta Directiva»). 2       Dicha petición se presentó en el marco de un litigio entre el Sr. Haderer, demandante en el procedimiento principal, y el Finanzamt Wilmersdorf (administración tributaria de Wilmersdorf; en lo sucesivo, «Finanzamt»), relativo a la negativa del Finanzamt de eximir al Sr. Haderer del impuesto sobre el valor añadido (en lo sucesivo, «IVA») correspondiente al ejercicio 1990, liquidado al Sr. Haderer por la actividad de enseñanza que ejercía en calidad de colaborador autónomo («freier Mitarbeiter») del Land de Berlín. Marco jurídico Normativa comunitaria 3       El artículo 13 de la Sexta Directiva establece: «A.      Exenciones en favor de ciertas actividades de interés general 1.      Sin perjuicio de lo establecido en otras disposiciones comunitarias, los Estados miembros eximirán, en las condiciones por ellos fijadas y a fin de asegurar la aplicación correcta y simple de las exenciones previstas a continuación y de evitar todo posible fraude, evasión o abuso: […] i)      la educación de la infancia o de la juventud, la enseñanza escolar o universitaria, la formación o el reciclaje profesional, así como las prestaciones de servicios y las entregas de bienes directamente relacionadas con estas actividades, cuando sean realizadas por Entidades de Derecho público que tengan este mismo objeto o por otros organismos a los que el Estado miembro de que se trate reconozca que tienen fines comparables; j)      las clases dadas a título particular por docentes y que se relacionen con la enseñanza escolar o universitaria; […]» Normativa nacional 4       De la resolución de remisión se desprende que, según la jurisprudencia del Bundesfinanzhof: –       la exención regulada en el artículo 4, punto 21, letra b), de la Ley del impuesto sobre el volumen de negocios (Umsatzsteuergesetz), en su versión vigente al acaecer los hechos del litigio principal (en lo sucesivo, «UStG»), sólo resulta aplicable a las escuelas privadas y otros centros de educación general o formación profesional, pero no a los colaboradores autónomos que impartan clases en dichas escuelas o en otros centros educativos; y –       el artículo 4, punto 22, letra a), del UStG sólo establece una exención a favor de las instituciones citadas en dicho precepto, a saber, las entidades de Derecho público, las escuelas superiores de administración y de economía, las universidades populares, las entidades de interés público y las corporaciones profesionales. Por consiguiente, los servicios prestados por personas físicas a tales instituciones no están exentos. Litigio principal y cuestiones prejudiciales 5       Según la resolución de remisión, el Sr. Haderer trabajó durante años como colaborador autónomo para el Land de Berlín. En el ejercicio 1990 impartió clases de apoyo escolar en una universidad popular («Volkshochschule»), así como cursos de cerámica y alfarería en otra universidad popular y en un centro parental («Elternzentrum»). Durante dicho ejercicio, el conjunto de las actividades de enseñanza desarrolladas por el Sr. Haderer ascendieron regularmente a más de 30 horas semanales. 6       Los contratos en virtud de los cuales el Sr. Haderer prestaba tales servicios se celebraban semestralmente con el Land de Berlín por una duración de seis meses. El clausulado de dichos contratos señalaba que éstos no constituían «contratos de trabajo» en el sentido del Derecho laboral alemán. 7       La retribución del Sr. Haderer, abonada por el Land de Berlín, se calculaba sobre una base horaria. No se efectuaban retenciones a efectos de cotizaciones a la seguridad social, primas de seguros ni impuestos. El Sr. Haderer no tenía derecho a continuar percibiendo la retribución en caso de incapacidad y asumía el riesgo de perder la retribución si se cancelaban los cursos, aun en el caso de que el motivo de la cancelación fuera la falta de participantes. 8       En el marco de dichos contratos, el Sr. Haderer recibía una ayuda económica para sus cotizaciones en materia de pensiones y al seguro de enfermedad, así como una retribución por vacaciones calculada de forma proporcional. 9       El Finanzamt, dado que no había recibido las declaraciones del IVA del Sr. Haderer correspondientes a los ejercicios 1989 a 1991, giró una liquidación del impuesto correspondiente al ejercicio 1990 basada en estimaciones, al considerar que el Sr. Haderer no cumplía los requisitos establecidos en el artículo 4, puntos 21 o 22, del UStG para aplicarse una exención. 10     El Finanzgericht desestimó por infundado el recurso interpuesto por el Sr. Haderer contra dicha liquidación tributaria, señalando que las actividades del Sr. Haderer no estaban exentas en virtud del UStG. 11     En su recurso de casación presentado ante el Bundesfinanzhof, el Sr. Haderer alega, en particular, que los servicios de enseñanza que prestó durante el ejercicio 1990 están exentos del IVA en virtud del artículo 13, parte A, apartado 1, letras i) y j), de la Sexta Directiva. 12     El Bundesfinanzhof considera que dichos servicios no pueden estar exentos en virtud del artículo 13, parte A, apartado 1, letra i), de la Sexta Directiva, puesto que una persona física no puede equipararse a «otros organismos a los que el Estado miembro de que se trate reconozca que tienen fines comparables». En cambio, en lo relativo a la letra j) del mismo apartado, el Bundesfinanzhof se pregunta si, para aplicar la exención prevista en este último precepto, se requiere que el profesor autónomo preste sus servicios de enseñanza directamente a los alumnos como destinatarios de tales servicios, lo cual implicaría que los alumnos retribuyan a su profesor, o si basta con que se presten en una escuela o universidad, como ocurre en el litigio principal. 13     Por consiguiente, al considerar necesaria una interpretación de la Sexta Directiva para la resolución del litigio, el Bundesfinanzhof decidió suspender el procedimiento y plantear al Tribunal de Justicia la siguiente cuestión prejudicial: «¿En virtud del artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la [Sexta Directiva], las clases dadas a título particular por docentes y que se relacionen con la enseñanza escolar o universitaria sólo estarán exentas del impuesto cuando el docente preste sus servicios directamente a los alumnos o estudiantes como destinatarios de los servicios –y, en consecuencia, sean éstos quienes le retribuyan–, o bien es suficiente que el profesor particular preste sus servicios de enseñanza en una escuela o en una universidad, la cual será la destinataria de los servicios?» Sobre la cuestión prejudicial 14     Mediante su cuestión, el órgano judicial remitente interesa saber, en esencia, si las actividades de enseñanza ejercidas por un particular en calidad de colaborador autónomo, en las circunstancias del litigio principal, pueden considerarse exentas del IVA en virtud del artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Sexta Directiva. En concreto, el citado órgano judicial se pregunta si, para poderse aplicar dicha exención, debe existir una relación directa entre el docente, como persona que imparte las clases, y los alumnos o estudiantes, como destinatarios de tales clases, lo cual implicaría, en su opinión, que éstos retribuyesen directamente al docente. 15     El Finanzamt y el Gobierno italiano sostienen que las actividades en cuestión no deben estar exentas del IVA. En cambio, el Gobierno griego y la Comisión de las Comunidades Europeas consideran que tales actividades han de estar exentas. 16     Con carácter preliminar, debe destacarse que la finalidad del artículo 13, parte A, de la Sexta Directiva es eximir del IVA determinadas actividades de interés general. Sin embargo, esta exención no afecta a todas las actividades de interés general, sino únicamente a las que se enumeran y describen en dicho artículo de manera muy detallada (véanse las sentencias de 12 de noviembre de 1998, Institute of the Motor Industry, C‑149/97, Rec. p. I‑7053, apartado 18; de 1 de diciembre de 2005, Ygeia, C‑394/04 y C‑395/04, Rec. p. I‑10373, apartado 16, y de 14 de diciembre de 2006, VDP Dental Laboratory, C‑401/05, Rec. p. I‑0000, apartado 24). 17     Según la jurisprudencia del Tribunal de Justicia, las exenciones contempladas en el artículo 13 de la Sexta Directiva constituyen conceptos autónomos de Derecho comunitario que tienen por objeto evitar que se produzcan divergencias de un Estado miembro a otro a la hora de aplicar el régimen del IVA (véanse las sentencias de 25 de febrero de 1999, CPP, C‑349/96, Rec. p. I‑973, apartado 15; de 8 de marzo de 2001, Skandia, C‑240/99, Rec. p. I‑1951, apartado 23, e Ygeia, antes citada, apartado 15). 18     Los términos empleados para designar las mencionadas exenciones se han de interpretar restrictivamente, dado que constituyen excepciones al principio general de que el IVA se percibe por cada prestación de servicios efectuada a título oneroso por un sujeto pasivo (véanse las sentencias de 20 de junio de 2002, Comisión/Alemania, C‑287/00, Rec. p. I‑5811, apartado 43, y de 20 de noviembre de 2003, Taksatorringen, C‑8/01, Rec. p. I‑13711, apartado 36). Sin embargo, la interpretación de esos términos debe ajustarse a los objetivos perseguidos por dichas exenciones y respetar las exigencias del principio de neutralidad fiscal inherente al sistema común del IVA (véanse las sentencias de 6 de noviembre de 2003, Dornier, C‑45/01, Rec. p. I‑12911, apartado 42; de 26 de mayo de 2005, Kingscrest Associates y Montecello, C‑498/03, Rec. p. I‑4427, apartado 29, y de 8 de junio de 2006, L.u.P., C‑106/05, Rec. p. I‑5123, apartado 24). Por tanto, esta exigencia de interpretación estricta no significa que los términos empleados para definir las exenciones contempladas en el citado artículo 13 hayan de interpretarse de tal manera que éstas queden privadas de efectos (véanse, en este sentido, la sentencia de 18 de noviembre de 2004, Temco Europe, C‑284/03, Rec. p. I‑11237, apartado 17, y, en materia de enseñanza universitaria, la sentencia Comisión/Alemania, antes citada, apartado 47). 19     Este principio también debe aplicarse a los requisitos específicos exigidos para disfrutar de estas exenciones y, en particular, a los que se refieren a la condición o a la identidad del operador económico que realiza las prestaciones cubiertas por la exención (véase, en este sentido, la sentencia de 7 de septiembre de 1999, Gregg, C‑216/97, Rec. p. I‑4947, apartados 16 a 20). 20     En el caso de autos, consta que, en Alemania, no se considera que el Sr. Haderer tenga fines comparables a los de las entidades de Derecho público mencionadas en el artículo 13, parte A, apartado 1, letra i), de la Sexta Directiva. 21     Por consiguiente, procede examinar si las actividades en cuestión pueden incluirse en el artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la misma Directiva, a cuyo tenor estarán exentas del IVA «las clases dadas a título particular por docentes y que se relacionen con la enseñanza escolar o universitaria». 22     En este contexto, debe recordarse que el artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Sexta Directiva no contiene ninguna definición del concepto de «enseñanza escolar o universitaria» a efectos de dicho precepto. 23     Si bien el órgano judicial remitente no ha planteado dudas acerca de que las actividades en cuestión puedan incluirse en dicho concepto, el Finanzamt sostiene que, habida cuenta de la interpretación estricta que se impone en materia de exenciones del IVA, los cursos de cerámica y alfarería impartidos por el Sr. Haderer no conllevan requisitos análogos a los de las clases impartidas habitualmente en escuelas o universidades. El Finanzamt señala que, bien al contrario, tales cursos están únicamente destinados al ocio. En su opinión, mientras que el artículo 13, parte A, apartado 1, letra i), de la Sexta Directiva se refiere, además de la enseñanza escolar o universitaria, a «la educación de la infancia o de la juventud» y a «la formación o el reciclaje profesional», la letra j) del mismo apartado 1 se limita mencionar la enseñanza escolar o universitaria, excluyendo las demás formas de educación o formación. 24     A este respecto, si bien es cierto que los términos empleados para establecer la exención en el artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Sexta Directiva deben interpretarse en sentido estricto, una interpretación particularmente restrictiva del concepto de «enseñanza escolar o universitaria» podría originar divergencias entre la aplicación del régimen del IVA en los diferentes Estados miembros, debido a que éstos organizan sus respectivos sistemas de enseñanza en función de modalidades distintas. Semejantes divergencias serían incompatibles con la jurisprudencia citada en el apartado 17 de la presente sentencia. 25     Además, en la medida en que la alegación formulada a este respecto por el Finanzamt se basa en una interpretación particular de los conceptos de «escuela» o «universidad» en el sentido del sistema educativo alemán, ha de recordarse que la sujeción al IVA de una determinada operación o su exención no pueden depender de su calificación en Derecho nacional (véase la sentencia Kingscrest Associates y Montecello, antes citada, apartado 25). 26     Sin que sea necesario formular en la presente sentencia una definición concreta del concepto comunitario de «enseñanza escolar o universitaria» a efectos del régimen del IVA, basta con señalar que dicho concepto no se limita a la enseñanza que aboque a un examen para la obtención de una cualificación o que permita adquirir una formación para el ejercicio de una actividad profesional, sino que comprende otras actividades en las que la enseñanza se imparte en escuelas o universidades con el fin de desarrollar los conocimientos y las aptitudes de los alumnos o estudiantes, siempre y cuando dichas actividades no revistan un carácter meramente recreativo. 27     Corresponde al órgano judicial remitente, en la medida en que sea necesario, verificar nuevamente a la luz de estas consideraciones si las actividades litigiosas están relacionadas con la «enseñanza escolar o universitaria» en el sentido del artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Sexta Directiva. 28     Por otro lado, para poder aplicar la exención prevista en el artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Sexta Directiva, no es suficiente que las clases estén relacionadas con la enseñanza escolar o universitaria; además, deben haber sido «dadas a título particular por docentes». 29     En el litigio principal, si bien consta en autos que el Sr. Haderer imparte clases como docente, aspecto que no ha sido controvertido ni por el Finanzamt ni por los Estados miembros o la Comisión en sus observaciones presentadas con arreglo al artículo 23 del Estatuto del Tribunal de Justicia, se plantea la cuestión de si dichas clases se imparten «a título particular». 30     Dicha expresión permite distinguir los servicios prestados por los organismos citados en el artículo 13, parte A, apartado 1, letra i), de la Sexta Directiva de aquellos prestados por docentes por su propia cuenta y bajo su propia responsabilidad, a los que se refiere la letra j) del mismo apartado 1. 31     Entre estos últimos servicios pueden citarse, por ejemplo, las clases particulares, en las cuales existe, en principio, una relación entre el contenido concreto de las clases y la cualificación del docente. A este respecto, el tenor del artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Sexta Directiva no se opone en absoluto a que se incluyan en la exención regulada en dicho precepto las clases impartidas a varias personas a la vez. 32     Además, tal y como señala la Comisión, el requisito de que las clases deban darse a título particular no implica necesariamente que haya de existir una relación contractual directa entre los destinatarios de éstas y el docente que las imparte. En efecto, semejante relación suele entablarse con personas distintas de dichos destinatarios, como los padres de los alumnos o estudiantes. 33     En el caso de autos, tal y como se desprende de los apartados 5 a 8 de la presente sentencia, algunos de los datos que figuran en el expediente a disposición del Tribunal de Justicia, considerados aisladamente, podrían apuntar a que el Sr. Haderer ejercía sus actividades por su propia cuenta y bajo su propia responsabilidad, en cuyo caso las habría ejercido «a título particular». Se trata, en concreto, del hecho de que no tuviese derecho a continuar percibiendo la retribución en caso de incapacidad y que asumiera el riesgo de perder la retribución si se cancelaban los cursos. 34     Sin embargo, de los mismos apartados de la presente sentencia se desprende que el Sr. Haderer prestó los servicios controvertidos en virtud de contratos sucesivos celebrados con el Land de Berlín. Resulta que, salvo en el caso de cancelación de los cursos por falta de alumnos o estudiantes, su retribución se calculaba sobre una base horaria, con independencia del número de participantes en el curso. Además, aun cuando dichos contratos especificasen que no constituían «contratos de trabajo» en el sentido del Derecho laboral alemán, el Sr. Haderer recibía una ayuda económica para sus cotizaciones en materia de pensiones y al seguro de enfermedad, así como una retribución por vacaciones calculada de forma proporcional. Finalmente el Sr. Haderer ejercía las actividades controvertidas en centros de enseñanza para adultos administrados por el Land de Berlín. 35     Así pues, los datos recogidos en el apartado anterior parecen señalar, y corresponde al órgano judicial remitente verificar este extremo atendiendo a todas las circunstancias del litigio principal, que el Sr. Haderer, lejos de dar las clases por su propia cuenta y bajo su propia responsabilidad, se puso en realidad a disposición del Land de Berlín como docente y que el Land de Berlín le retribuía en calidad de prestador de servicios a favor del sistema educativo administrado por dicho Land. 36     La Comisión alega que denegar la exención en situaciones como la del litigio principal sería contrario al objetivo común de las exenciones específicas contempladas en el artículo 13, parte A, apartado 1, letras i) y j), de la Sexta Directiva y crearía una laguna en el sistema que conforman ambos preceptos. Señala que, en determinadas circunstancias, las clases dadas por profesores autónomos podrían ser comparables a la enseñanza impartida por los «organismos» mencionados en el la letra i) del citado apartado 1. 37     Sin embargo, el mero hecho de que las dos categorías de exenciones recogidas en el artículo 13, parte A, apartado 1, letras i) y j), de la Sexta Directiva tengan por objeto, en particular, promover la «enseñanza escolar o universitaria» como actividad de interés general, no justifica la tesis de que ambos preceptos formen conjuntamente un sistema que permita aplicar la exención del IVA a actividades que no cumplen los requisitos establecidos respectivamente en uno u otro precepto, cuyos términos, como se ha recordado en los apartados 16 a 19 de la presente sentencia, deben interpretarse restrictivamente y sólo comprenden las actividades enumeradas y descritas de forma detallada en ellos. 38     Habida cuenta de las consideraciones precedentes, procede responder a la cuestión planteada que, en las circunstancias del litigio principal, las actividades de un particular que tenga la condición de colaborador autónomo, consistentes en impartir clases de apoyo escolar así como cursos de cerámica y alfarería en centros de enseñanza para adultos, sólo podrán considerarse exentas del IVA en virtud del artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Sexta Directiva en caso de que tales actividades constituyan clases dadas por un docente por su propia cuenta y bajo su propia responsabilidad y se relacionen con la enseñanza escolar o universitaria. Corresponde al órgano judicial remitente verificar si así sucede en el litigio principal. Costas 39     Dado que el procedimiento tiene, para las partes del litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano judicial remitente, corresponde a éste resolver sobre las costas. Los gastos efectuados por quienes, no siendo partes del litigio principal, han presentado observaciones ante el Tribunal de Justicia no pueden ser objeto de reembolso. En virtud de todo lo expuesto, el Tribunal de Justicia (Sala Tercera) declara: En las circunstancias del litigio principal, las actividades de un particular que tenga la condición de colaborador autónomo, consistentes en impartir clases de apoyo escolar así como cursos de cerámica y alfarería en centros de enseñanza para adultos, sólo podrán considerarse exentas del impuesto sobre el valor añadido en virtud del artículo 13, parte A, apartado 1, letra j), de la Directiva 77/388/CEE del Consejo, de 17 de mayo de 1977, Sexta Directiva en materia de armonización de las legislaciones de los Estados miembros relativas a los impuestos sobre el volumen de negocios – Sistema común del impuesto sobre el valor añadido: base imponible uniforme, en caso de que tales actividades constituyan clases dadas por un docente por su propia cuenta y bajo su propia responsabilidad y se relacionen con la enseñanza escolar o universitaria. Corresponde al órgano judicial remitente verificar si así sucede en el litigio principal. Firmas * Lengua de procedimiento: alemán.

62004TJ0150

lt

Ginčo aplinkybės 1998 m. gruodžio 2 d. įstojusi į bylą šalis, remdamasi iš dalies pakeistu 1993 m. gruodžio 20 d. Tarybos reglamentu Nr. 40/94 dėl Bendrijos prekių ženklo ( OL L 11, 1994, p. 1 ), Vidaus rinkos derinimo tarnybai (prekių ženklams ir pramoniniam dizainui) (toliau – VRDT) pateikė Bendrijos prekių ženklo paraišką. Prekių ženklo paraiška buvo pateikta siekiant įregistruoti tokį vaizdinį prekių ženklą: Prekės ir paslaugos, kurioms buvo prašoma įregistruoti prekių ženklą, priklauso peržiūrėtos ir iš dalies pakeistos 1957 m. birželio 15 d. Nicos sutarties dėl tarptautinės prekių ir paslaugų klasifikacijos ženklams registruoti 18 ir 25 klasėms ir apibūdinamos taip: — 18 klasė: „Krepšiai; rankinukai; kelionmaišiai; kuprinės; kišeninės piniginės; piniginės; portfeliai; lagaminai iš odos ir odos pakaitalų; krepšeliai; lagaminai; gyvūnų odos, kailiai, gaminiai iš gyvūnų odos; oda ir jos gaminiai; odos pakaitalai, oda ir gaminiai iš jų; saulės skėčiai; lietaus skėčiai; lazdos; diržai ir kiti balnojimo reikmenys“; — 25 klasė: „Drabužiai vyrams, moterims ir vaikams apskritai, įskaitant odinius drabužius; marškinius; marškinėlius; sijonus; kostiumus; švarkus; kelnes; šortus; sportinius megztinius; marškinėlius; pižamas; kojines; apatinius marškinius; korsetus (apatinius); petnešas; kelnaites; liemenėles; apatinius baltinius; skrybėles; kaklaskares; kaklaraiščius; neperšlampamus drabužius; apsiaustus; paltus; maudymosi kostiumus; sportinius kostiumus; neperpučiamas striukes; slidinėjimo kelnes; diržus; kailinius; šalikus; pirštines; apavą apskritai, įskaitant šliures, avalynę, sportinę avalynę, aulinukus ir sandalus“. 1999 m. liepos 22 d. prekių ženklo paraiška buvo paskelbta Bendrijos prekių ženklų biuletenyje Nr. 59/99. 1999 m. spalio 14 d. ieškovė, remdamasi Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punktu ir 5 dalimi, pateikė protestą dėl Bendrijos prekių ženklo paraiškos. Grįsdama šį protestą ieškovė nurodė žodinį žymenį TOSCA, dar neįregistruotą kaip prekių ženklą, tariamai plačiai žinomą Vokietijoje šioms prekėms: „kvepalai, tualetinis vanduo, odekolonas, losjonai kūnui, tualetinis muilas, dušo želė ir t. t.“. Protestas buvo grindžiamas visomis prekėmis, kurioms skirtas ankstesnis prekių ženklas, ir buvo pareikštas dėl visų prekių ženklo paraiškoje nurodytų prekių. 2001 m. rugsėjo 17 d. Sprendimu Protestų skyrius nusprendė, kad ieškovė įrodė, jog ankstesnis prekių ženklas yra plačiai žinomas Vokietijoje „parfumerijos prekėms: odekolonui, kvepalams“. Tačiau Protestų skyrius atmetė protestą dėl to, kad, pirma, dėl nagrinėjamų prekių nepanašumo nebuvo patenkintos Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punkte nurodytos sąlygos ir, antra, Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalyje nurodyta apsauga negali būti taikoma, nes protestas grindžiamas neregistruotu prekių ženklu. 2001 m. lapkričio 6 d. ieškovė pateikė apeliaciją dėl Protestų skyriaus sprendimo. 2004 m. vasario 18 d. Sprendimu (toliau – ginčijamas sprendimas) Apeliacinė taryba atmetė apeliaciją ir priteisė iš ieškovės per procedūrą patirtas bylinėjimosi išlaidas. Apeliacinė taryba manė, kad Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punktas reikalauja įrodyti žymenų tapatumą arba panašumą ir žymimų prekių ar paslaugų tapatumą arba panašumą. Nors žymenys, dėl kurių kilo ginčas, buvo laikomi nenuginčijamai panašūs, tačiau buvo nuspręsta, kad aptariamos prekės labai skiriasi. Be to, Apeliacinė taryba manė, kad prekių ženklo geras vardas neleidžia daryti prielaidos, jog egzistuoja galimybė supainioti vien tik dėl to, jog egzistuoja galimybė susieti siaurąja prasme. Kalbant apie Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalį, Apeliacinė taryba nurodė, kad protestas negali būti patenkintas remiantis šia nuostata, nes ji reikalauja, kad ankstesnis prekių ženklas būtų registruotas. Šalių reikalavimai Ieškovė Pirmosios instancijos teismo prašo: — panaikinti ginčijamą sprendimą, — priteisti iš Tarnybos bylinėjimosi išlaidas. Tarnyba Pirmosios instancijos teismo prašo: — atmesti ieškinį, — priteisti iš ieškovės bylinėjimosi išlaidas. Įstojusi į bylą šalis Pirmosios instancijos teismo prašo: — atmesti ieškinį, — priteisti iš ieškovės bylinėjimosi išlaidas. Dėl teisės Ieškovė nurodo du ieškinio pagrindus, susijusius atitinkamai su Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punkto pažeidimu ir Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies pažeidimu. Dėl pirmojo ieškinio pagrindo, susijusio su Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punkto pažeidimu Šalių argumentai Ieškovė tvirtina, kad yra galimybė supainioti ginčijamus prekių ženklus Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punkto prasme. Ginčijami prekių ženklai yra labai panašūs vizualiai ir fonetiškai. Šis panašumas atsiranda dėl dėmesį patraukiančio elemento „tosca“, kuris itin gerai matomas, nes į papildomą elementą „blu“ vartotojas neatkreipia dėmesio dėl jo apibūdinamojo pobūdžio. Be to, ankstesnis prekių ženklas TOSCA turi ryškų skiriamąjį požymį dėl savo žinomumo, o tai reiškia, kad paraiškoje įregistruoti nurodytos prekės turi aiškiai skirtis nuo prekių, kurių atžvilgiu saugomas plačiai žinomas prekių ženklas. Ieškovė tvirtina, kad prekės turi būti laikomos panašiomis, jei visuomenė gali pamanyti, jog nagrinėjamos prekės pagamintos tos pačios įmonės arba ekonomiškai susijusių įmonių. Jos nuomone, remiantis 1998 m. rugsėjo 29 d. Teisingumo Teismo sprendime Canon ( C-39/97, Rink. p. I-5507 ) pateiktais kriterijais, reikia manyti, jog nagrinėjamos prekės papildo vienos kitas ir turi būti laikomos bent jau vidutiniškai panašiomis. Bet kuriuo atveju jos negali būti laikomos visiškai nepanašiomis. Ieškovė teigia, kad daugelis mados ar aksesuarų sektoriaus įmonių suteikia savo prekių ženklų licencijas parfumerijos prekių gamybai ir prekybai. Kai kurios iš šių įmonių, iš pradžių veikusios mados sektoriuje, pavyzdžiui, Gucci , Chanel arba Rochas , dabar žinomos tik kaip kvepalų gamintojos. Taigi visuomenė įpratusi prie to, kad mados ir galanterijos prekės siūlomos ir išleidžiamos į prekybą, pažymėtos kvepalų prekių ženklais. Be to, yra daugybė dizainerių, veikiančių tiek kvepalų, tiek ir mados srityje, savo vardus susiejusių su abiejų rūšių prekėmis. Kadangi suinteresuota visuomenė paprastai neinformuojama apie suteiktas licencijas, tuo pačiu prekių ženklu pažymėtas prekes ji priskirs tai pačiai įmonei. Savo pastabose, pateiktose atsakant į Pirmosios instancijos teismo pateiktus klausimus, ieškovė tvirtina, kad daug prekių ženklų žymi skirtingas prabangos prekes, pavyzdžiui, odinius krepšius, avalynę, drabužius ir kvepalus. Šiuo atžvilgiu ji nurodo Yves Saint Laurent , Bulgari , Prada , Gucci , Lacoste , Cacharel , Chanel , Dior , Kenzo , Joop! , Davidoff , Armani , Hugo Boss , Bogner , Adidas prekių ženklus. Papildomai ieškovė nurodo 2003 m. kovo 28 d. Oberlandesgericht Köln (Kelno Aukščiausiasis žemės teismas) sprendimą (byla 6 U 113/02). Savo pastabose, pateiktose atsakant į Pirmosios instancijos teismo pateiktus klausimus, ji nurodo ir kitus nacionalinių teismų sprendimus, kuriais siekiama pripažinti, kad fiziškai ir funkciniu požiūriu skirtingos prekės, pavyzdžiui, kvepalai ir drabužiai, gali turėti tam tikrą panašumą, nes dėl suteiktų licencijų jos yra platinamos pažymėtos tapačiais prekių ženklais. Ieškovė priduria, jog nagrinėjamoms prekėms bendra tai, kad jos svarbios asmens įvaizdžiui, o tai patvirtina aplinkybė, kad tokiuose mados žurnaluose kaip „Vogue“ reklama beveik išimtinai susijusi su mada, madingais aksesuarais ir parfumerijos prekėmis. Taigi šios prekės papildo vienos kitas ir joms būdingas tarpusavio ryšys, dėl kurio vartotojas gali manyti, kad šias prekes pagamino ta pati įmonė. Galiausiai, atsakydama į Pirmosios instancijos teismo pateiktus klausimus, ieškovė nurodo, kad vertinant galimybę supainioti ankstesnį prekių ženklą ir vėlesnį prekių ženklą nereikia atsižvelgti į tai, kaip gamintojai palaipsniui plečia savo prekių asortimentą. Nei Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnis, nei kitos jo nuostatos nepateisina galimybės supainioti vertinimo atsižvelgiant į tai, kokiu būdu prekių ženklo savininkas kuria savo paties prekių asortimentą. Tarnyba ir įstojusi į bylą šalis ginčija šio pagrindo pagrįstumą. Pirmosios instancijos teismo vertinimas Pagal Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punktą ankstesnio prekių ženklo savininkui užprotestavus, prekių ženklas, kurį įregistruoti buvo paduota paraiška, neregistruojamas, jeigu dėl savo panašumo į ankstesnį prekių ženklą ar tapatumo jam arba dėl prekių ar paslaugų, kurioms prekių ženklai yra skirti, panašumo ar tapatumo yra galimybė suklaidinti visuomenę toje teritorijoje, kurioje ankstesnis prekių ženklas yra apsaugotas. Pagal 8 straipsnio 2 dalies c punktą ankstesniais prekių ženklais laikomi prekių ženklai, kurie paraiškų įregistruoti Bendrijos prekių ženklą padavimo dieną valstybėje narėje yra plačiai žinomi 1883 m. kovo 20 d. Paryžiaus konvencijos dėl pramoninės nuosavybės apsaugos, paskutinį kartą peržiūrėtos 1967 m. liepos 14 d. Stokholme ir iš dalies pakeistos 1979 m. rugsėjo 28 d. ( Recueil des traités des Nations unies , vol. 828, Nr. 11847, p. 108, toliau – Paryžiaus konvencija), 6a straipsnio prasme. Iš nusistovėjusios Pirmosios instancijos teismo praktikos matyti, kad supainiojimo galimybę sudaro galimybė, jog visuomenė gali manyti, kad nagrinėjamos prekės ar paslaugos pagamintos arba suteiktos tos pačios įmonės arba ekonomiškai susijusių įmonių. Pagal tą pačią Pirmosios instancijos teismo praktiką supainiojimo galimybė turi būti visapusiškai vertinama atsižvelgiant į tai, kaip atitinkama visuomenė suvokia tam tikrus žymenis ir prekes ar paslaugas, ir į visus konkrečiam atvejui būdingus veiksnius, ypač į žymenų panašumo ir jais žymimų prekių ir paslaugų panašumo tarpusavio priklausomybę (žr. 2003 m. liepos 9 d. Pirmosios instancijos teismo sprendimo Laboratorios RTB prieš VRDT – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS) , T-162/01, Rink. p. II-2821 , 31–33 punktus ir nurodytą teismų praktiką bei 2004 m. birželio 22 d. Pirmosios instancijos teismo sprendimo Ruiz-Picasso ir kt. prieš VRDT – DaimlerChrysler (PICARO) , T-185/02, Rink. p. II-1739 , 49 ir 50 punktus). Iš Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punkto matyti, kad supainiojimo galimybei šios nuostatos prasme būtinas prekių ar paslaugų, kurioms prekių ženklai yra skirti, panašumas ar tapatumas. Vadinasi, net jeigu prašomas įregistruoti žymuo ir ženklas, kurio skiriamasis požymis ypač stiprus, yra tapatūs, būtina nustatyti, ar egzistuoja panašumas tarp prekių ar paslaugų, kurioms ženklai, dėl kurių kilo ginčas, yra skirti (2005 m. vasario 15 d. Pirmosios instancijos teismo sprendimo Lidl Stiftung prieš VRDT – REWE-Zentral (LINDENHOF) , T-296/02, Rink. p. II-563 , 48 punktas; taip pat žr. pagal analogiją minėto sprendimo Canon 22 punktą). Kadangi ginčijamu sprendimu buvo paneigtas galimybės supainioti egzistavimas remiantis tuo, kad nebuvo įrodytas ginčijamais prekių ženklais žymimų prekių panašumas, siekiant patikrinti pirmojo pagrindo pagrįstumą pakanka išnagrinėti nagrinėjamų prekių panašumo klausimą. Nustatant, ar egzistuoja panašumas tarp nagrinėjamų prekių ar paslaugų, reikia atsižvelgti į visus svarbius ryšį tarp šių prekių ar paslaugų nusakančius veiksnius tarp kurių visų pirma yra jų rūšis, paskirtis, naudojimas bei konkuruojantis ar papildantis pobūdis (žr. minėto sprendimo LINDENHOF 49 punktą; pagal analogiją žr. minėto sprendimo Canon 23 punktą). Šiuo atveju iš ginčijamo spendimo, kuris šiuo klausimu neginčijamas, matyti, jog prekės, kurioms skirtas ankstesnis prekių ženklas, atitinka tokį aprašymą: „parfumerijos prekės: odekolonas, kvepalai“. Prekes, žymimas prašomu įregistruoti prekių ženklu, sudaro 3 punkte išvardytos 18 ir 25 klasėms priskiriamos prekės. Reikia konstatuoti, kad parfumerijos prekės ir 18 klasei priskiriami odos gaminiai neturi būti laikomi panašiais. Iš tikrųjų parfumerijos prekės ir odos gaminiai akivaizdžiai skiriasi tiek savo pobūdžiu, tiek ir paskirtimi arba naudojimu. Be to, niekas neleidžia manyti, kad jie yra konkuruojantys arba funkciniu požiūriu vieni kitus papildantys. Tokią pačią išvadą reikia daryti atliekant parfumerijos prekių ir 25 klasei priskiriamų drabužių palyginimą. Jos taip pat skiriasi tiek savo pobūdžiu, tiek ir savo paskirtimi arba naudojimu. Šiuo atveju irgi niekas neleidžia manyti, kad jos yra konkuruojančios arba funkciniu požiūriu vienos kitas papildančios. Tačiau ieškovė nurodo, kad ginčijamais prekių ženklais žymimoms prekėms būdingas tam tikras panašumas, nes dėl licencijų naudoti savo prekių ženklus prekyboje parfumerijos prekėmis, kurias suteikia mados sektoriuje veikiančios įmonės, visuomenė yra įpratusi prie to, kad mados prekės pardavinėjamos pažymėtos kvepalų prekių ženklais, ir susieja šias prekes su ta pačia įmone. Šiuo atžvilgiu reikia pabrėžti, kad iš Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punkto matyti, jog galimybė supainioti du tapačius arba panašius prekių ženklus gali būti pripažįstama tik remiantis apibrėžtumo principu, t. y., kai nagrinėjamas prekes arba paslaugas atitinkama visuomenė suvokia kaip tapačias arba panašias neatsižvelgiant, kaip buvo nurodyta 27 punkte, į skiriamąjį požymį, kuris ankstesniam prekių ženklui būdingas dėl jo galimo žinomumo atitinkamoje visuomenėje. Vis dėlto negalima atmesti, kad būtent mados ir kūno priežiūros priemonių sektoriuose savo pobūdžiu, paskirtimi ir naudojimu besiskiriančios prekės atitinkamai visuomenei gali atrodyti papildančios vienos kitas ne tik funkciniu, bet ir estetiniu požiūriu. Kad atsirastų panašumo laipsnis Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punkto prasme, tokį estetinį tarpusavio papildymą turi sudaryti tikras estetinis poreikis ta prasme, kad prekė yra būtina arba svarbi kitos prekės naudojimui ir kad vartotojams atrodo įprasta ir normalu naudoti minėtas prekes kartu (žr. šiuo klausimu 2005 m. kovo 1 d. Pirmosios instancijos teismo sprendimo Sergio Rossi prieš VRDT – Sissi Rossi (SISSI ROSSI) , T-169/03, Rink. p. II-685 , 60 ir 62 punktus). Tačiau svarbu pabrėžti, kad nagrinėjamų prekių estetinio tarpusavio papildymo, nurodyto ankstesniame punkte, egzistavimo nepakanka siekiant patvirtinti, jog jos yra panašios. Tam, be kita ko, reikia, kad vartotojams būtų įprasta tai, jog šios prekės pardavinėjamos pažymėtos tuo pačiu prekių ženklu, o tai paprastai reiškia, kad daugelis šių prekių gamintojų arba platintojų yra tie patys (minėto sprendimo SISSI ROSSI 63 punktas). Šiuo atveju ieškovė nurodo tik tai, kad visuomenė įpratusi prie to, jog dėl išduodamų licencijų mados sektoriaus prekės pardavinėjamos pažymėtos kvepalų prekių ženklais. Vien šios aplinkybės, net ir darant prielaidą, kad ji yra įrodyta, nepakanka, jog būtų kompensuotas nagrinėjamų prekių panašumo nebuvimas. Ši aplinkybė visų pirma neleidžia pavirtinti, kad parfumerijos prekės ir 3 punkte nurodyti odos gaminiai bei drabužiai estetiškai vieni kitus papildo taip, kad vieni yra būtini arba svarbūs kitų naudojimui ir kad vartotojams atrodo įprasta ir normalu minėtas prekes naudoti kartu. Tačiau ieškovė tvirtina, kad nagrinėjamoms prekėms bendra tai, jog jos yra svarbios asmens įvaizdžiui ir yra kartu pateikiamos mados žurnaluose. Šiuo atžvilgiu reikia nurodyti, kad, be to, jog šis argumentas, kuris nebuvo pateiktas per procedūras Tarnybos instancijose, yra pavėluotas, tokios aplinkybės bet kuriuo atveju nepakanka patvirtinti, kad egzistuoja toks estetinis tarpusavio papildymas, kaip nurodyta 36 punkte. Kalbant apie ieškovės argumentą, susijusį 2003 m. kovo 28 d. Oberlandesgericht Köln sprendimu (žr. 20 punktą), reikia nurodyti, kad šis sprendimas buvo panaikintas 2006 m. kovo 30 d. Bundesgerichtshof (Federalinis teismas) sprendimu (byla I ZR 96/03) ir kad bet kuriuo atveju nacionalinio teismo sprendimas nėra privalomas nei Tarnybos instancijoms, nei Bendrijos teismams. Iš tikrųjų Bendrijos prekių ženklų sistema yra autonominė sistema, kurios taikymas nepriklauso nuo jokios nacionalinės sistemos (2000 m. gruodžio 5 d. Pirmosios instancijos teismo sprendimo Messe München prieš VRDT (electronica) , T-32/00, Rink. p. II-3829 , 47 punktas). Iš viso to, kas išdėstyta, matyti, kad Apeliacinė taryba teisingai nusprendė, jog nagrinėjamos prekės yra nepanašios. Vadinasi, šį ieškinio pagrindą reikia atmesti. Dėl antrojo ieškinio pagrindo, susijusio su Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies pažeidimu Šalių argumentai Ieškovė tvirtina, kad protestas turi būti patenkintas ir remiantis Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalimi. Jos nuomone, Apeliacinė taryba padarė teisės klaidą nuspręsdama, kad 8 straipsnio 5 dalimi gali būti remiamasi tik registruotų prekių ženklų atžvilgiu. Ieškovė mano, kad Apeliacinės tarybos tvirtinimai prieštarauja Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies formuluotei ir tikslui, nes ši nuostata nurodo ankstesnius prekių ženklus to paties straipsnio 2 dalies prasme, taigi būtent šio reglamento 8 straipsnio 2 dalies c punkte nurodytus plačiai žinomus prekių ženklus. Taigi, ieškovės manymu, nors 8 straipsnio 5 dalis nurodo tik registruotus prekių ženklus, minėto straipsnio 5 dalyje paminėti tik 2 dalies a ir b punktai. Be to, ieškovė teigia, kad Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalyje esančiame sakinyje „kurioms yra įregistruotas ankstesnis prekių ženklas“ yra redakcinė klaida. Ši nuostata turėjo nurodyti „kurioms yra saugomas ankstesnis prekių ženklas“, kad apimtų taip pat ir plačiai žinomus prekių ženklus Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme. Kad pagrįstų argumentą, pagal kurį Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalis turi būti aiškinama plačiai ir priešingai jos formuluotei, ieškovė nurodo 2003 m. sausio 9 d. Teisingumo Teismo sprendimą Davidoff ( C-292/00, Rink. p. I-389 , 24 punktas), kuriame Teisingumo Teismas 1988 m. gruodžio 21 d. Pirmosios Tarybos direktyvos 89/104/EEB valstybių narių įstatymams, susijusiems su prekių ženklais, suderinti ( OL L 40, 1989, p. 1 ) 5 straipsnio 2 dalį išaiškino atsižvelgdamas ne tik jos formuluotę, bet ir į reglamentavimo, kuris apima ir minėtos direktyvos 5 straipsnio 2 dalį, bendrą struktūrą ir tikslus. Ieškovė pažymi, kad jeigu Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies tikslas sutampa su Direktyvos 89/104 5 straipsnio 2 dalies tikslu, t. y. labiau apsaugoti gerą vardą turintį prekių ženklą, tai reiškia, kad tokia didesnė apsauga turi būti suteikiama ne tik registruotiems prekių ženklams, bet ir ankstesniems prekių ženklams, saugomiems dėl jų žinomumo. Atsakydama į Pirmosios instancijos teismo pateiktus klausimus, ieškovė taip pat pabrėžia, kad Vokietijos teisės aktai užtikrina didesnę apsaugą plačiai žinomiems prekių ženklams Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme. Šiuo atveju ieškovė tvirtina, kad Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies sąlygos yra tenkinamos. Pirmiausia prekių ženklas TOSCA turi gerą vardą šios nuostatos prasme. Be to, prašomas įregistruoti prekių ženklas yra labai panašus į ankstesnį prekių ženklą. Be kita ko, naudojant prašomą įregistruoti prekių ženklą būtų nesąžiningai pasinaudota plačiai žinomo prekių ženklo TOSCA skiriamuoju požymiu bei reputacija ir jiems būtų pakenkta. Iš tikrųjų ankstesnio prekių ženklo reputacija parfumerijos prekių atžvilgiu gali būti perduota prekėms, kurių atžvilgiu siekiama prašomo įregistruoti prekių ženklo apsaugos. Be to, ieškovė nurodo, kad negalima nurodyti jokio pateisinimo, palankaus prekių ženklo paraišką pateikusiam asmeniui. Tarnyba ir įstojusi į bylą šalis ginčija antrojo ieškinio pagrindo pagrįstumą. Pirmosios instancijos teismo vertinimas Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 2 dalies c punktas į ankstesnio prekių ženklo sąvoką įtraukia plačiai žinomus prekių ženklus Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme. Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio 1 dalyje nurodyta: „Sąjungos (dėl pramoninės nuosavybės apsaugos) šalys įsipareigoja arba administracijos iniciatyva, jeigu tai leidžia tos šalies įstatymai, arba suinteresuoto asmens prašymu atmesti arba pripažinti registraciją negaliojančia ir uždrausti naudoti prekės ženklą, jeigu ženklas atkartoja, imituoja kitą ženklą arba yra kito ženklo vertimas ir gali būti supainiotas su juo, nes registravimo arba panaudojimo šalies kompetentingas organas pripažįsta, kad tas ženklas toje šalyje yra jau plačiai žinomas, kaip ženklas asmens, kuris naudojasi šios Konvencijos privilegijomis ir panaudoja jį tokiems pat arba panašiems gaminiams <…>.“ Iš šios nuostatos matyti, kad plačiai žinomi prekių ženklai Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme yra prekių ženklai, kuriems apsauga suteikiama nuo galimybės supainioti, remiantis jų žinomumu nagrinėjamoje teritorijoje ir neatsižvelgiant į tai, ar buvo pateikti jų registracijos įrodymai. Kadangi Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 ir 5 dalių nuostatos taikomos tokiems ankstesniems prekių ženklams, kaip nurodyti 8 straipsnio 2 dalyje, plačiai žinomiems prekių ženklams Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme taikoma šiomis nuostatomis įgyvendinama apsaugos sistema. Tačiau tam, kad būtų patenkintas protestas remiantis Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 arba 5 dalimi, turi būti tenkinamos atitinkamai šiose nuostatose nurodytos sąlygos. Šiuo atžvilgiu reikia nurodyti, kad Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 ir 5 dalyse nurodomi skirtingi santykiniai atsisakymo registruoti Bendrijos prekių ženklą pagrindai. Pirma, Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punktas saugo ankstesnį prekių ženklą nuo galimybės supainioti. Ši apsauga suteikiama tik remiantis apibrėžtumo principu, t. y., kai ginčijamais prekių ženklais žymimos prekės arba paslaugos yra tapačios arba panašios. Be to, Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalis nepatikslina, ar ankstesnis prekių ženklas turi būti registruotas. Antra, Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalis saugo gerą vardą turintį ankstesnį prekių ženklą nuo prekių ženklų, galinčių nesąžiningai pasinaudoti jo geru vardu ar skiriamuoju požymiu arba pakenkti šiam geram vardui ar skiriamajam požymiui. Nors ši apsauga gali būti taikoma tuo atveju, kai ginčijamais prekių ženklais žymimos prekės ar paslaugos yra tapačios arba panašios, pirmiausia ji skirta nepanašioms prekėms ar paslaugoms (žr. šiuo klausimu 2003 m. spalio 23 d. Teisingumo Teismo sprendimo Adidas-Salomon ir Adidas Benelux , C-408/01, Rink. p. I-12537 , 22 punktą). Iš Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies formuluotės, kurioje vartojami žodžiai „kurioms yra įregistruotas ankstesnis prekių ženklas“, matyti, jog ši nuostata ankstesniems prekių ženklams šio reglamento 8 straipsnio 2 dalies prasme taikoma tik tada, jei jie yra registruoti (žr. šiuo klausimu pagal analogiją 1999 m. rugsėjo 14 d. Teisingumo Teismo sprendimo General Motors , C-375/97, Rink. p. I-5421 , 23 punktą; minėto sprendimo Davidoff 20 punktą ir minėto sprendimo Adidas-Salomon ir Adidas Benelux 22 punktą). Priešingai nei Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 1 dalies b punktas, kuris leidžia tapačių arba panašių prekių atžvilgiu pateikti protestus, grindžiamus prekių ženklais, kurių registracija nebuvo įrodyta, bet kurie plačiai žinomi Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme, Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalis nepanašių prekių arba paslaugų atžvilgiu saugo tik plačiai žinomus prekių ženklus Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme, kurių registracija buvo įrodyta. Šiuo klausimu reikia pabrėžti, kad plačiai žinomų prekių ženklų, kurių registracija nebuvo įrodyta, pašalinimas iš Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies taikymo srities atitinka Paryžiaus konvencijos 6a straipsnį, kuris, taikomas tik remiantis apibrėžtumo principu, nenumato jokios apsaugos nepanašių prekių atžvilgiu. Atsižvelgiant į tai, kas išdėstyta, reikia atmesti ieškovės argumentą, kad Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies formuluotėje yra redakcinė klaida. Be to, ieškovė negali tvirtinti, kad Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalies aiškinimas, atsižvelgiant į reglamento bendrą struktūrą, neturėtų sąlygoti to, kad ji būtų taikoma ir neregistruotiems gerą vardą turintiems prekių ženklams. Iš tikrųjų iš Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio struktūros matyti, kad plačiai žinomas prekių ženklas Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme, kurio registracija nebuvo įrodyta, naudojasi tik apsauga nuo galimybės supainioti tapačių arba panašių prekių ar paslaugų atžvilgiu, kaip tai, kalbant apie prekes, numato Paryžiaus konvencijos 6a straipsnis. Be to, Pirmosios instancijos teismas nurodo, kad Reglamentas Nr. 40/94 šiuo klausimu atitinka 1994 m. balandžio 15 d. Sutarties dėl intelektinės nuosavybės teisių aspektų, susijusių su prekyba (Pasaulio prekybos organizacijos steigimo sutarties 1 C priedas) ( OL L 336, p. 214 ), 16 straipsnio 3 dalį, kuri išplečia Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio taikymą situacijoms, kai nagrinėjamos prekės ar paslaugos nėra panašios, tačiau su sąlyga, kad ankstesnis prekių ženklas yra registruotas. Ieškovės nurodyta aplinkybė, kad Vokietijos teisės aktai užtikrina didesnę apsaugą neregistruotiems prekių ženklams, kurie yra plačiai žinomi Paryžiaus konvencijos 6a straipsnio prasme, negali pakeisti konstatavimo, jog Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalis netaikoma žinomiems prekių ženklams, jeigu jie neregistruoti. Kaip buvo nurodyta 40 punkte, Bendrijos prekių ženklų sistema yra autonominė sistema, kurios taikymas nepriklauso nuo jokios nacionalinės sistemos (minėto sprendimo electronica 47 punktas). Iš viso to, kas išdėstyta, matyti, jog Apeliacinė taryba teisingai atmetė ieškovės protestą, grindžiamą Reglamento Nr. 40/94 8 straipsnio 5 dalimi. Todėl antrąjį ieškinio pagrindą reikia atmesti kaip nepagrįstą. Kadangi visi ieškinio pagrindai yra nepriimtini, ieškinį reikia atmesti. Dėl bylinėjimosi išlaidų Pagal Pirmosios instancijos teismo procedūros reglamento 87 straipsnio 2 dalį pralaimėjusiai šaliai nurodoma padengti išlaidas, jeigu laimėjusi šalis to prašė. Kadangi ieškovė pralaimėjo bylą, ji turi padengti bylinėjimosi išlaidas pagal VRDT ir įstojusios į bylą šalies pateiktus reikalavimus. Remdamasis šiais motyvais, PIRMOSIOS INSTANCIJOS TEISMAS (antroji kolegija) nusprendžia: 1. Atmesti ieškinį. 2. Priteisti iš Mühlens GmbH &Co. KG bylinėjimosi išlaidas. Pirrung Meij Pelikánová Paskelbta 2007 m. liepos 11 d. viešame posėdyje Liuksemburge. Kancleris E. Coulon Pirmininkas J. Pirrung ( *1 ) Proceso kalba: italų.

61994TJ0310

fi

Tuomion perustelut Kanteen perustana olevat tosiseikat 1 Tämä asia koskee EY:n perustamissopimuksen 85 artiklan soveltamisesta 13 päivänä heinäkuuta 1994 tehtyä komission päätöstä 94/601/EY (IV/C/33.833 - Kartonki; EYVL L 243, s. 1), sellaisena kuin se on oikaistuna ennen sen julkaisemista 26 päivänä heinäkuuta 1994 tehdyllä komission päätöksellä C(94) 2135 lopullinen (jäljempänä päätös). Komissio määräsi päätöksessään 19:lle yhteisössä kartonkia tuottavalle ja toimittavalle yritykselle sakkoja perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkomisesta. 2 Päätöksen kohteena oleva tuote on kartonki. Päätöksessä mainitaan kolme kartonkityyppiä, joista käytetään nimityksiä GC-, GD- ja SBS-laatu. 3 GD-kartonkilaadun (jäljempänä GD-kartonki) sisäpinta on harmaa (uusiopaperia), ja tätä laatua käytetään yleensä muiden tuotteiden kuin elintarvikkeiden pakkauksiin. 4 GC-kartonkilaadun (jäljempänä GC-kartonki) pinta on valkoinen, ja tätä laatua käytetään yleensä elintarvikkeiden pakkauksiin. GC-kartonki on parempilaatuista kuin GD-kartonki. Aikana, jota päätös koski, näiden kahden tuotteen hintaero oli yleensä noin 30 prosenttia. Hyvälaatuista GC-kartonkia käytetään jossain määrin myös painotuotteisiin. 5 Täysin valkoisesta kartongista käytetään lyhennettä SBS (jäljempänä SBS-kartonki). Tällaisen kartongin hinta on noin 20 prosenttia korkeampi kuin GC-kartongin. Sitä käytetään elintarvikkeiden, kosmetiikan, lääkkeiden ja savukkeiden pakkauksiin, mutta se on pääasiallisesti tarkoitettu käytettäväksi painotuotteisiin. 6 British Printing Industries Federation (jäljempänä BPIF), joka on suurinta osaa Yhdistyneen kuningaskunnan kartonkipakkausteollisuudesta edustava etujärjestö, teki 22.11.1990 päivätyllä kirjeellä komissiolle epävirallisen valituksen. BPIF väitti, että Yhdistyneeseen kuningaskuntaan kartonkia toimittavat tuottajat olivat useaan kertaan korottaneet hintojaan samanaikaisesti ja yhdenmukaisesti, ja se pyysi komissiota tutkimaan, oliko yhteisön kilpailusääntöjä mahdollisesti rikottu. BPIF julkaisi lehdistötiedotteen varmistaakseen, että sen toimenpide saa julkisuutta. Tämän tiedotteen sisältöä selostettiin alan ammattilehdistössä joulukuun 1990 aikana. 7 Myös Fédération française du cartonnage teki 12.12.1990 komissiolle epävirallisen valituksen, jossa se esitti Ranskan kartonkimarkkinoista vastaavia huomautuksia kuin BPIF valituksessaan. 8 Komission virkamiehet, jotka toimivat 6 päivänä helmikuuta 1962 annetun neuvoston asetuksen N:o 17 (perustamissopimuksen 85 ja 86 artiklan ensimmäinen täytäntöönpanoasetus; EYVL 1962, 13, s. 204; jäljempänä asetus N:o 17) 14 artiklan 3 kohdan nojalla, tekivät 23.4. ja 24.4.1991 ennalta ilmoittamatta samanaikaisesti tutkimuksia useiden kartonkialan yritysten ja järjestöjen tiloissa. 9 Näiden tutkimusten jälkeen komissio pyysi asetuksen N:o 17 11 artiklan nojalla tietoja ja asiakirjoja kaikilta niiltä, joille päätös on osoitettu. 10 Näiden tutkimusten yhteydessä sekä tietoja ja asiakirjoja koskevien pyyntöjen johdosta saadun aineiston perusteella komissio katsoi, että kyseiset yritykset olivat osallistuneet perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkomiseen (useimmissa tapauksissa) vuoden 1986 puolivälistä vähintään vuoden 1991 huhtikuuhun. 11 Tämän vuoksi komissio päätti panna vireille viimeksi mainitun määräyksen soveltamista koskevan menettelyn. Komissio lähetti 21.12.1992 päivätyllä kirjeellä väitetiedoksiannon kullekin näistä yrityksistä. Kaikki yritykset, joille väitetiedoksianto osoitettiin, vastasivat siihen kirjallisesti. Yhdeksän yritystä pyysi tulla kuulluksi suullisesti. Niitä kuultiin 7.-9.6.1993. 12 Menettelyn lopuksi komissio antoi päätöksen, jossa määrätään seuraavaa: "1 artikla Buchmann GmbH, Cascades SA, Enso-Gutzeit Oy, Europa Carton AG, Finnboard - the Finnish Board Mills Association, Fiskeby Board AB, Gruber & Weber GmbH & Co KG, Kartonfabriek de Eendracht NV (joka käyttää toiminimeä BPB de Eendracht NV), NV Koninklijke KNP BT NV (aikaisemmin Koninklijke Nederlandse Papierfabrieken NV), Laakmann Karton GmbH & Co KG, Mo Och Domsjö AB (MoDo), Mayr-Melnhof Gesellschaft mbH, Papeteries de Lancey SA, Rena Kartonfabrik AS, Sarrió SpA, SCA Holding Ltd (aikaisemmin Reed Paper & Board (UK) Ltd), Stora Kopparbergs Bergslags AB, Enso Española SA (aikaisemmin Tampella Española SA) ja Moritz J. Weig GmbH & Co KG ovat rikkoneet EY:n perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohtaa siten, että - Buchmann ja Rena ovat noin vuoden 1988 maaliskuusta ainakin vuoden 1990 loppuun, - Enso Española on ainakin vuoden 1988 maaliskuusta ainakin vuoden 1991 huhtikuun loppuun, - Gruber & Weber on ainakin vuodesta 1988 vuoden 1990 loppuun ja - muut ovat vuoden 1986 puolivälistä ainakin vuoden 1991 huhtikuuhun osallistuneet sopimukseen ja yhdenmukaistettuun menettelytapaan, jotka ovat peräisin vuoden 1986 puolivälistä ja joiden mukaisesti Euroopan yhteisön kartongintoimittajat - tapasivat säännöllisesti salaisissa ja vakiintuneeksi tavaksi muodostuneissa kokouksissa neuvotellakseen ja päättääkseen alan yhteisestä kilpailunrajoittamissuunnitelmasta, - sopivat säännöllisistä hinnankorotuksista kunkin tuotelaadun osalta kunakin kansallisena valuuttana, - suunnittelivat ja toteuttivat useita samanaikaisia ja yhdenmukaisia hinnankorotuksia kaikkialla Euroopan yhteisössä, - saavuttivat yhteisymmärryksen tärkeimpien tuottajien markkinaosuuksien pysyttämisestä vakiotasoilla, mutta siten, että niitä saatettiin joskus muuttaa, - toteuttivat - alkuvuodesta 1990 lähtien aina vain useammin - yhdenmukaistettuja toimenpiteitä toimitusten valvomiseksi yhteisön markkinoilla varmistaakseen edellä mainittujen yhdenmukaistettujen hinnankorotusten toteuttamisen, - edellä mainittuja toimenpiteitä tukeakseen vaihtoivat kaupallisia tietoja toimituksista, hinnoista, tuotantoseisokeista, tilauskannoista ja koneiden käyttöasteista. - - 3 artikla Seuraaville yrityksille määrätään 1 artiklassa todetuista rikkomisista sakkoa seuraavasti: - - vii) Gruber & Weber GmbH & Co KG:lle sakkoa 1 000 000 ecua; - - " 13 Päätöksen mukaan rikkominen tapahtui Product Group Paperboard -nimisessä organisaatiossa (jäljempänä PG Paperboard), joka muodostui useista työryhmistä ja jaostoista. 14 Tämän organisaation yhteyteen perustettiin vuoden 1986 puolivälissä Presidents' Working Group (jäljempänä PWG), joka muodostui yhteisön tärkeimpien kartongintuottajien (joita oli noin kahdeksan) johtavassa asemassa olevista edustajista. 15 PWG:n tehtävänä oli erityisesti keskustella markkinoista, markkinaosuuksista, hinnoista ja kapasiteeteista ja harjoittaa näiden osalta yhteistoimintaa. Se teki erityisesti yleisluonteisia päätöksiä siitä, milloin ja minkä suuruisina tuottajien oli toteutettava hinnankorotukset. 16 PWG raportoi President Conferencelle (jäljempänä PC), johon osallistuivat (melko säännöllisesti) melkein kaikkien kyseessä olevien yritysten toimitusjohtajat. Nyt kyseessä olevana aikana PC kokoontui kahdesti vuodessa. 17 Vuoden 1987 lopulla perustettiin Joint Marketing Committee (jäljempänä JMC). Sen pääasiallisena tarkoituksena oli yhtäältä päättää, voitiinko hintoja korottaa, ja jos voitiin, niin miten, ja toisaalta määritellä yksityiskohtaisesti, miten PWG:n maittain ja suurimpien asiakkaiden osalta päättämät hinta-aloitteet toteutetaan, minkä tarkoituksena oli saada aikaan yhdenmukainen hintajärjestelmä Euroopassa. 18 Economic Committee (jäljempänä talousjaosto) keskusteli muun muassa hintavaihteluista kansallisilla markkinoilla ja yritysten tilauskannoista ja raportoi päätelmistään JMC:lle tai vuoden 1987 loppuun saakka JMC:n edeltäjälle Marketing Committeelle. Talousjaoston jäseninä oli useimpien kyseessä olevien yritysten markkinointi- ja/tai myyntijohtajia, ja se kokoontui useita kertoja vuodessa. 19 Lisäksi päätöksestä ilmenee komission katsoneen, että PG Paperboardin toimintaa tuki se tietojen vaihto, jota harjoitettiin omaisuudenhoitoyhtiö Fidesin välityksellä, jonka kotipaikka on Zürich (Sveitsi). Päätöksen mukaan useimmat PG Paperboardin jäsenet toimittivat Fidesille kausiraportteja tilauksista, tuotannosta, myynnistä ja kapasiteetin käytöstä. Näitä raportteja käsiteltiin Fides-järjestelmässä, ja yhdistetyt tiedot lähetettiin järjestelmään osallistuville. 20 Kantaja Gruber + Weber GmbH & Co. KG (jäljempänä Gruber + Weber) on GD-kartongin tuottaja, joka on päätöksen mukaan osallistunut joihinkin JMC:n kokouksiin. Päätöksen 1 artiklan mukaan Gruber + Weber on osallistunut kilpailusääntöjen rikkomiseen ainakin vuodesta 1988 vuoden 1990 loppuun (ks. myös 162 perustelukappale). Oikeudenkäyntimenettely 21 Kantaja on nostanut tämän kanteen yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimeen 7.10.1994 jättämällään kannekirjelmällä. 22 Niistä muista 18 yhtiöstä, joiden katsottiin olevan vastuussa kilpailusääntöjen rikkomisesta, 16 on samoin nostanut kanteen päätöksestä (asiat T-295/94, T-301/94, T-304/94, T-308/94, T-309/94, T-311/94, T-317/94, T-319/94, T-327/94, T-334/94, T-337/94, T-338/94, T-347/94, T-348/94, T-352/94 ja T-354/94). 23 Asian T-301/94 kantaja Laakmann Karton GmbH peruutti kanteensa ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimeen 10.6.1996 jättämällään kirjeellä, ja asia poistettiin ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen rekisteristä asiassa T-301/94, Laakmann Karton vastaan komissio, 18.7.1996 annetulla määräyksellä (ei julkaistu oikeustapauskokoelmassa). 24 Ne neljä suomalaisyritystä, jotka kuuluivat Finnboard-nimiseen yhdistykseen ja jotka tämän vuoksi velvoitettiin maksamaan Finnboardille määrätty sakko yhteisvastuullisesti tämän kanssa, ovat myös nostaneet kanteen päätöksestä (yhdistetyt asiat T-339/94, T-340/94, T-341/94 ja T-342/94). 25 Kanteen nosti myös CEPI-Cartonboard-niminen yhteenliittymä, jolle päätös ei ollut osoitettu. Se kuitenkin peruutti kanteensa ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimeen 8.1.1997 jättämällään kirjeellä, ja asia poistettiin ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen rekisteristä asiassa T-312/94, CEPI-Cartonboard vastaan komissio, 6.3.1997 annetulla määräyksellä (ei julkaistu oikeustapauskokoelmassa). 26 Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin kutsui 5.2.1997 päivätyllä kirjeellä asianosaiset epäviralliseen kokoukseen erityisesti siksi, että nämä saisivat esittää huomautuksensa asioiden T-295/94, T-304/94, T-308/94, T-309/94, T-310/94, T-311/94, T-317/94, T-319/94, T-327/94, T-334/94, T-337/94, T-338/94, T-347/94, T-348/94, T-352/94 ja T-354/94 mahdollisesta yhdistämisestä suullista käsittelyä varten. Tässä 29.4.1997 pidetyssä kokouksessa asianosaiset suostuivat tällaiseen yhdistämiseen. 27 Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen laajennetun kolmannen jaoston puheenjohtajan 4.6.1997 antamalla määräyksellä edellä mainitut asiat yhdistettiin suullista käsittelyä varten ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen työjärjestyksen 50 artiklan mukaisesti, koska asiat liittyvät toisiinsa; määräyksessä puheenjohtaja hyväksyi asian T-334/94 kantajan pyynnön luottamuksellisesta käsittelystä. 28 Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen laajennetun kolmannen jaoston puheenjohtaja hyväksyi 20.6.1997 antamallaan määräyksellä asian T-337/94 kantajan pyynnön, että erästä asiakirjaa, jonka kyseinen kantaja oli esittänyt vastauksena ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen kirjalliseen kysymykseen, käsiteltäisiin luottamuksellisena. 29 Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin (laajennettu kolmas jaosto) päätti esittelevän tuomarin kertomuksen perusteella aloittaa suullisen käsittelyn, ja se ryhtyi prosessinjohtotoimiin pyytämällä asianosaisia vastaamaan tiettyihin kirjallisiin kysymyksiin ja esittämään tiettyjä asiakirjoja. Asianosaiset noudattivat näitä pyyntöjä. 30 Edellä 26 kohdassa mainittujen asioiden asianosaisten lausumat ja vastaukset ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen esittämiin kysymyksiin kuultiin 25.6.-8.7.1997 pidetyssä suullisessa käsittelyssä. Asianosaisten vaatimukset 31 Kantaja vaatii, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin - kumoaa päätöksen, - alentaa kantajalle määrätyn sakon määrää huomattavasti, jos päätös pysytetään kokonaan tai osittain, ja - velvoittaa komission korvaamaan oikeudenkäyntikulut. 32 Komissio vaatii, että ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin - hylkää kanteen ja - velvoittaa kantajan korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Päätöksen 1 artiklan kumoamista koskeva vaatimus Perusteluvelvollisuuden rikkomista ja todistustaakasta johtuvan näyttövelvollisuuden rikkomista koskeva kanneperuste Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 33 Kantaja väittää, että nyt esillä olevan asian kaltaisessa asiassa komission on kartellin olemassaolon toteen näyttämisen lisäksi näytettävä toteen kunkin asianomaisen yrityksen osallistumisen luonne, laajuus ja kesto. Niistä yksityiskohtaisista selityksistä huolimatta, jotka kantaja teki komissiossa käydyn hallinnollisen menettelyn aikana, päätöksessä ei edes todeta, että kantaja olisi osallistunut jollain tavalla sopimuksiin. Kantajan osallistuminen sopimuksiin perustuu päätökseen sisältyvään implisiittiseen ja yleiseen olettamaan. 34 Siitä, että yksittäiset yritykset ovat aktiivisesti tai passiivisesti osallistuneet kartellin toimintaan, on kantajan mukaan kuitenkin esitettävä näyttöä, koska tällä toiminnalla on välitöntä vaikutusta mahdollisten sakkojen suuruuteen. 35 Kantajan esittämät väitteet on otettu ainoastaan päätöksen 109 perustelukappaleen ensimmäiseen kohtaan, jonka mukaan "Gruber + Weber on omalta osaltaan myöntänyt, että kokouksissa keskusteltiin suuriin asiakkaisiin sovellettavista hinnoista, mutta se on kuitenkin väittänyt samalla, ettei tämä kysymys kiinnostanut sitä, koska sillä oli vain pieniä asiakkaita". Päätökseen ei sitä vastoin sisälly mitään oikeudellista arviota tästä selityksestä. Tällainen arvio olisi kuitenkin välttämätön, sillä päätöksestä ilmenee, että toteutetuksi väitetyn kartellin keskeisimpänä tavoitteena oli pysyttää tärkeimpien kartongintuottajien markkinaosuudet (2 perustelukappale) ja että JMC:n pääasiallisena tehtävänä oli määritellä kartellin "johtajien" suurimpiin asiakkaisiin sovellettavat hinta-aloitteet (44 perustelukappale). Tämän vuoksi ja ottaen lisäksi huomioon kantajan vähäisen markkinaosuuden sekä sen, että kantajan asiakaskunta poikkeaa rakenteeltaan muiden tuottajien asiakaskunnasta, on selvää, ettei kantajalla ole ollut mitään intressiä osallistua kartelliin. 36 Kantaja katsoo, ettei sen omaa osallistumista mahdolliseen kartelliin ole näytetty toteen riittävällä tavalla ja että niitä tosiseikkoja ja syitä, joihin päätös sen osalta perustuu, ei ole selitetty riittävästi (ks. julkisasiamies Sir Gordon Slynnin ratkaisuehdotus asiassa 86/82, Hasselblad v. komissio, tuomio 21.2.1984, Kok. 1984, s. 883, erityisesti s. 913 ja julkisasiamies Darmonin ratkaisuehdotus yhdistetyissä asioissa C-89/85, C-104/85, C-114/85, C-116/85, C-117/85 ja C-125/85-C-129/85, Ahlström Osakeyhtiö ym. v. komissio, tuomio 31.3.1993, Kok. 1993, s. I-1307, erityisesti s. I-1445). 37 Komissio korostaa ottaneensa kantaa tuottajien keskeisimpiin väitteisiin päätöksen 108-115 perustelukappaleessa. Komissio katsoo, ettei se ole velvollinen käsittelemään päätöksensä perusteluissa kaikkia niitä tosiseikkoja ja oikeudellisia seikkoja, jotka menettelyn kuluessa on esitetty, sillä niiden tosiseikkojen ja oikeudellisten seikkojen mainitseminen riittää, joiden vuoksi se on tehnyt päätöksensä (asia T-13/89, ICI v. komissio, tuomio 10.3.1992, Kok. 1992, s. II-1021, 318 kohta). 38 Komissio toteaa, ettei se ole perustanut päätöstään yleisiin olettamiin ja virheellisiin väitteisiin. 39 Komissio vastaa tähän kanneperusteeseen muilta osin kiistäessään ne muut kanneperusteet, jotka kantaja on esittänyt päätöksen 1 artiklan kumoamista koskevan vaatimuksensa tueksi. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 40 Vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan (asia 24/62, Saksa v. komissio, tuomio 4.7.1963, Kok. 1963, s. 129 ja 143; yhdistetyt asiat 43/82 ja 63/82, VBVB ja VBBB v. komissio, tuomio 17.1.1984, Kok. 1984, s. 19, 22 kohta ja asia T-44/90, La Cinq v. komissio, tuomio 24.1.1992, Kok. 1992, s. II-1, 42 kohta) jollekulle vastainen päätös on perusteltava niin, että yhteisöjen tuomioistuimet voivat valvoa päätöksen laillisuutta ja että asianomainen saa tietää, miksi päätös on tehty, puolustaakseen tarvittaessa oikeuksiansa ja voidakseen tutkia, onko päätös asianmukainen. 41 Perustelujen puuttumista tai riittämättömyyttä on pidettävä olennaisten menettelymääräysten rikkomista koskevana kanneperusteena, joka on sellaisena pidettävä erillään riidanalaisen päätöksen perustelujen virheellisyyttä koskevasta kanneperusteesta, joka on sitä vastoin käsiteltävä tutkittaessa päätöksen aineellista oikeellisuutta. 42 Siltä osin kuin kantaja pyrkii väitteillään riitauttamaan päätöksen perustelujen oikeellisuuden, väitteet eivät siis ole tässä yhteydessä merkityksellisiä. Sama koskee kantajan väitteitä, joiden mukaan komissio ei ole noudattanut todistustaakkaa koskevia sääntöjä ja joilla myös pyritään riitauttamaan päätöksen oikeellisuus. 43 Lisäksi on todettava, että vaikka komissio on perustamissopimuksen 190 artiklan perusteella velvollinen perustelemaan päätöksensä mainitsemalla ne tosiseikat ja oikeudelliset seikat, joihin päätös oikeudellisesti perustuu, sekä ne syyt, joiden vuoksi komissio on tehnyt päätöksensä, komission ei kuitenkaan tarvitse käsitellä kaikkia niitä tosiseikkoja ja oikeudellisia seikkoja, jotka hallinnollisen menettelyn kuluessa on esitetty (ks. mm. yhdistetyt asiat 209/78-215/78 ja 218/78, Van Landewyck ym. v. komissio, tuomio 29.10.1980, Kok. 1980, s. 3125, 66 kohta). 44 Päätöksessä viitataan suoraan kantajaan yhdenmukaistettujen hinnankorotusten kuvauksen yhteydessä (78 ja 79 perustelukappale). Lisäksi päätöksen perustelukappaleet, joissa kuvataan JMC:ssä käytyjä kilpailun rajoittamiseen tähdänneitä keskusteluja (erityisesti 44-46, 58, 71, 73, 84, 85 ja 87 perustelukappale), koskevat välttämättä kantajaa, joka ei kiistä osallistuneensa tämän toimielimen kokouksiin. Päätöksessä esitetään lisäksi selkeästi se, millä tavoin komissio on päätynyt katsomaan kantajan osallistuneen kartelliin kokonaisuudessaan (116-119 perustelukappale). 45 Näin ollen päätöksen perusteluissa on annettu kantajalle riittävät tiedot, jotta tämä voi tietää ne tärkeimmät tosiseikat ja oikeudelliset seikat, joihin perustui se komission päättely, että kantaja oli rikkonut perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohtaa. 46 Tämän vuoksi nyt esillä oleva kanneperuste on hylättävä perusteettomana. Kanneperuste, jonka mukaan kantaja ei ole osallistunut salaisiin ja vakiintuneeksi tavaksi muodostuneisiin kokouksiin ja toistuviin hintasopimuksiin Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 47 Kantaja väittää komission katsoneen virheellisesti, että kantaja olisi osallistunut salaisiin ja vakiintuneeksi tavaksi muodostuneisiin kokouksiin ja toistuviin hintasopimuksiin. 48 Kantaja toteaa osallistumisestaan PG Paperboardin toimielinten kokouksiin päätöksestä ilmenevän, että kartellin tärkeimmät ja määräävät tehtävät kuuluivat päätösvaltaa käyttäneille toimielimille eli PWG:lle ja PC:lle (37, 38 ja 41 perustelukappale). Kantaja ei ole kuitenkaan koskaan osallistunut näiden toimielinten kokouksiin, ja 42 perustelukappaleeseen sisältyvä väite, jonka mukaan kaikki yritykset, joille päätös on osoitettu, olivat edustettuina PC:ssä, on virheellinen. Kantaja ei myöskään ole koskaan osallistunut talousjaoston kokouksiin. 49 Kantajan mukaan päätöksen 44 perustelukappaleesta, jossa kuvaillaan JMC:n pääasiallisia tehtäviä, ilmenee, että JMC:llä oli vain toisarvoista merkitystä kartellissa. 50 Lisäksi kantaja liittyi JMC:hen myöhään (vuonna 1988) verrattuna muihin tuottajiin ja lopetti kokouksiin osallistumisen lyhyen ajan kuluttua (vuonna 1990). Tänä aikana kantaja osallistui JMC:n kokouksiin vain satunnaisesti. Vaikka JMC:n osuus kartellissa olisi ollutkin merkittävä, kantaja ei ole suorittanut eikä olisi voinutkaan suorittaa mitään tehtäviä tässä toimielimessä. Kantaja ei ole myöskään voinut saada tyhjentäviä tietoja lainvastaisista sopimuksista, joita väitetään tehdyn. 51 Näin ollen komission viittaus asiassa T-1/89, Rhône-Poulenc vastaan komissio, 24.10.1991 annettuun tuomioon (Kok. 1991, s. II-867) ei ole kantajan mukaan tässä asiassa merkityksellinen. Toisin kuin kyseisessä asiassa annettuun tuomioon johtaneiden, näytetyiksi katsottujen tosiseikkojen osalta, nyt esillä olevassa asiassa ei ole esitetty mitään näyttöä siitä, että kantaja olisi osallistunut kokouksiin, joissa päätettiin hinta-aloitteista tai hinnankorotuksista. 52 Komissio on kantajan mielestä lisäksi jättänyt ottamatta huomioon syyn, jonka vuoksi kantaja on osallistunut joihinkin JMC:n kokouksiin. Kantaja väittää tältä osin päättäneensä liittyä Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään vain kyetäkseen arvioimaan paremmin markkinoiden tulevaa kehitystä, erityisesti taiverasioiden markkinoiden kehitystä Saksassa, huomattavaa tuotantolaitteidensa nykyaikaistamista koskevaa investointia silmällä pitäen. Kantaja erosi järjestelmästä vuoden 1990 lopussa heti kun nykyaikaistaminen oli toteutettu. 53 Kantajalla ei ole myöskään ollut intressiä osallistua mihinkään lainvastaiseen kartelliin seuraavista syistä: a) sen asiakaskuntaan kuuluu keskikokoisia yrityksiä, b) sen asiakkaiden tilausten tyypillinen volyymi poikkeaa huomattavasti tärkeimpien kartongintuottajien asiakkaiden tilausten volyymistä, c) suurin osa sen tuotevalikoimasta poikkeaa huomattavasti taivekartongin tärkeimpien tuottajien tuotevalikoimasta. 54 Komissio väittää, että kantaja on osallistunut perustamissopimuksen 85 artiklan rikkomiseen kokonaisuudessaan, koska se on osallistunut Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään sekä JMC:n kokouksiin. Se korostaa tältä osin, ettei kyse ole useista erillisistä kilpailusääntöjen rikkomisista, vaan päinvastoin kartellin eri osatekijöillä pyrittiin yhden ja saman kokonaissopimuksen toteuttamiseen. Tämän vuoksi kartelliin liittyviä toimenpiteitä ja sopimuksia on tarkasteltava yhtenä kokonaisuutena (em. asia Rhône Poulenc v. komissio, tuomion 125-127 kohta). 55 Komissio myöntää, että kantaja on osallistunut vain JMC:n kokouksiin. Päätöksen 42 perustelukappaleeseen sisältyvä toteamus, jonka mukaan kaikki yritykset ovat osallistuneet PC:n kokouksiin, aiheutui pelkästään tekstin laadinnassa tapahtuneesta virheestä. JMC:n osuus kartellissa on komission mukaan ollut kuitenkin erittäin tärkeä, kuten päätöksestä ilmenee. 56 Sen kantajan väitteen osalta, jonka mukaan se on osallistunut JMC:n kokouksiin vain satunnaisesti, komissio toteaa, ettei minkään seikan perusteella voida katsoa, ettei hinta-aloitteista olisi keskusteltu niissä kokouksissa, joissa kantaja on ollut läsnä, kun otetaan erityisesti huomioon se, että kantaja myöntää korottaneensa hintoja kyseisenä aikana. Lisäksi JMC:n kokouksia on pidetty erikseen kunkin kyseessä olevan kartonkilaadun osalta. Komissio korostaa tältä osin, että kantaja tuottaa ainoastaan GD-kartonkia. 57 Siitä syystä, miksi kantaja on osallistunut JMC:n kokouksiin, ja siitä väitteestä, ettei kantajalla ole ollut intressiä osallistua lainvastaiseen kartelliin, komissio toteaa, että lainvastaiseen kartelliin osallistumista ei voida perustella yrityskohtaisilla syillä tai intressin puuttumisella. Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 58 Kantaja kiistää, että se olisi osallistunut "salaisiin ja vakiintuneeksi tavaksi muodostuneisiin kokouksiin", kuten päätöksen 1 artiklan viidennessä luetelmakohdassa todetaan. 59 Kantaja kiistää myös osallistuneensa hintasopimuksiin. Tältä osin kantajan väitteet on ymmärrettävä siten, että se kiistää osallistuneensa salaiseen hintayhteistyöhön sekä, jos salaisen yhteistyön olemassaolo katsottaisiin näytetyksi toteen, sen, että komissio olisi katsonut perustellusti kyseessä olleen sopimuksen. 60 On syytä tutkia yksi toisensa jälkeen nämä kolme kantajan esittämää vastaväitettä. Kantajan osallistuminen "salaisiin ja vakiintuneeksi tavaksi muodostuneisiin kokouksiin" 61 On selvää, että kantaja on osallistunut joihinkin JMC:n kokouksiin vuoden 1988 ja vuoden 1990 lopun välisenä aikana. Komissiolle osoittamassaan, 10.1.1992 päivätyssä kirjeessä kantaja on ilmoittanut näiden kokousten päivämäärät ainoastaan vuoden 1990 osalta. Se on ilmoittanut osallistuneensa 6.-7.2.1990, 14.5.1990 ja 4.9.1990 pidettyihin kokouksiin. Samassa kirjeessään se on väittänyt olevansa kykenemätön ilmoittamaan, onko se osallistunut 4.-5.4.1990, 8.-9.10.1990 ja 19.-20.11.1990 pidettyihin kokouksiin. Komissio on ottanut nämä tiedot asianmukaisesti huomioon, mikä ilmenee päätöksen liitteenä olevasta taulukosta 4. 62 On lisäksi selvää, ettei kantaja ole koskaan osallistunut PG Paperboardin kolmen muun toimielimen eli PWG:n, talousjaoston ja PC:n kokouksiin. 63 PC:n kokouksiin osallistumisen osalta voidaan erityisesti todeta, että kun päätös luetaan kokonaisuudessaan, siitä ilmenee, että 42 perustelukappaleen ensimmäisessä kohdassa oleva väite, jonka mukaan "kaikki ne yritykset, joille tämä päätös on osoitettu, olivat edustettuina 'President Conferencessa', johtuu tekstin laadinnassa tapahtuneesta virheestä, jonka komissio on myöntänyt ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimelle jättämissään kirjelmissä. Tältä osin riittää, kun todetaan, että päätöksen liitteenä olevissa taulukoissa 3 ja 7 kantajaa ei mainita niiden yritysten joukossa, jotka ovat osallistuneet PC:n kokouksiin. 64 Komissio ei siten ole katsonut kantajan osallistuneen PG Paperboardin toimielinten kokouksiin laajemmin kuin yritys itse on myöntänyt. 65 On todettava, että komissio saattoi perustellusti katsoa kantajan osallistuneen "vakiintuneeksi tavaksi muodostuneisiin" kokouksiin sen vuoksi, että kantaja on osallistunut joihinkin JMC:n kokouksiin. Tällainen johtopäätös ei edellytä näyttöä siitä, että kantaja olisi osallistunut PG Paperboardin kaikkien toimielinten kokouksiin. 66 On joka tapauksessa todettava kantajan olleen täysin tietoinen siitä, että ne JMC:n kokoukset, joihin se osallistui, kuuluivat suurempaan vakiintuneeseen kokonaisuuteen, ilman, että tällä toteamuksella olisi vaikutusta kysymykseen siitä, onko kantaja osallistunut päätöksen 1 artiklassa todettuun kilpailusääntöjen rikkomiseen, ja jos on, niin miltä osin. Tältä osin riittää, kun todetaan kantajan toimittaneen 10.1.1992 päivätyssä kirjeessään (ks. edellä 61 kohta) tietoja PG Paperboardin kaikkien toimielinten kokousten päivämääristä vuosina 1989 ja 1990. 67 Kyseisten kokousten salassapidon osalta voidaan todeta, ettei JMC:n kokouksista ole virallisia pöytäkirjoja. Sitä, ettei kyseisistä kokouksista ole virallisia pöytäkirjoja eikä käytännöllisesti katsoen lainkaan sisäisiä muistioita, on näiden kokousten lukumäärä, jakautuminen pitkälle aikavälille ja niissä käytyjen keskustelujen luonne huomioon ottaen pidettävä riittävänä näyttönä siitä, että komission väite, jonka mukaan osallistujia kehotettiin olemaan tekemättä muistiinpanoja, pitää paikkansa (ks. päätöksen 168 perustelukappaleen kuudes luetelmakohta). 68 Komissio on näin ollen katsonut aivan oikein kantajan osallistuneen "salaisiin ja vakiintuneeksi tavaksi muodostuneisiin kokouksiin". Kantajan osallistuminen salaiseen hintayhteistyöhön 69 Komission mukaan JMC:n pääasiallinen tarkoitus oli alusta lähtien seuraava: "- päättää, voitiinko hintoja korottaa ja jos voitiin, niin miten, sekä ilmoittaa päätelmistään PWG:lle, - määritellä yksityiskohtaisesti, miten PWG:n maittain ja suurimpien asiakkaiden osalta päättämät hinta-aloitteet toteutetaan, minkä tarkoituksena oli saada aikaan yhdenmukainen (eli yhtenäinen) hintajärjestelmä Euroopassa - - "(päätöksen 44 perustelukappaleen viimeinen kohta). 70 Komissio toteaa päätöksen 45 perustelukappaleen ensimmäisessä ja toisessa kohdassa vielä tarkemmin seuraavaa: "Tämä jaosto tarkasteli markkinoittain, miten kunkin tuottajan tuli toteuttaa PWG:n päättämät hinnankorotukset. Suunniteltujen korotusten käytännön toteuttamista koskevia seikkoja käsiteltiin 'pyöreän pöydän keskusteluissa', joissa kaikki osallistujat saivat kommentoida ehdotettua korotusta. PWG:n päättämien hinnankorotusten toteuttamisessa ilmenneistä vaikeuksista tai mahdollisista yhteistyöstä kieltäytymisistä raportoitiin PWG:lle, joka siinä tapauksessa pyrki (kuten Stora on todennut) 'saavuttamaan tarpeelliseksi katsotun yhteistyöasteen'. JMC laati erilliset raportit GC- ja GD-laaduista. Jos PWG muutti hintaa koskevaa päätöstä JMC:ltä saamiensa raporttien perusteella, kyseisen päätöksen täytäntöönpanemiseksi tarvittavista toimenpiteistä keskusteltiin seuraavassa JMC:n kokouksessa." 71 On todettava, että näiden JMC:n kokousten tarkoitusta koskevien toteamusten tueksi komissio viittaa aiheellisesti Storan ilmoituksiin (väitetiedoksiannon liitteet 35 ja 39). 72 Vaikkei komissiolla ole hallussaan mitään virallista pöytäkirjaa yhdestäkään JMC:n kokouksesta, se on löytänyt Mayr-Melnhofilta ja Renalta joitakin sisäisiä muistioita ja muistiinpanoja, jotka koskevat 6.9.1989, 16.10.1989 ja 6.9.1990 pidettyjä kokouksia (väitetiedoksiannon liitteet 117, 109 ja 118). Nämä muistiot ja muistiinpanot, joiden sisältöä on selostettu päätöksen 80, 82 ja 87 perustelukappaleessa, koskevat näissä kokouksissa yhdenmukaistetuista hinta-aloitteista käytyjä yksityiskohtaisia keskusteluja. Ne ovat siis sellaisia todisteita, jotka selvästi vahvistavat, että Storan kuvaus JMC:n tehtävistä pitää paikkansa. 73 Tältä osin riittää, kun esimerkkinä tuodaan esiin Renalta saadut muistiinpanot (väitetiedoksiannon liite 118), jotka koskevat 6.9.1990 pidettyä JMC:n kokousta ja joissa todetaan muun muassa seuraavaa: "Hinnankorotuksesta ilmoitetaan ensi viikolla syyskuussa. Ranska 40 FRF Alankomaat 14 Saksa 12 DEM Italia 80 ITL Belgia 2,50 BEF Sveitsi 9 CHF Yhdistynyt kuningaskunta 40 GBP Irlanti 45 IEP Kaikkiin laatuihin on tehtävä sama korotus; GC, UD, GT, GC jne. Ainoastaan yksi hinnankorotus vuodessa. Koskee 7.1. lähtien tapahtuvia toimituksia. Viimeistään 31.1. 14.9. kirje hinnankorotuksesta (Mayr-Melnhof). 19.9. Feldmühle lähettää kirjeensä. Cascades ennen syyskuun loppua. Kaikkien on lähetettävä kirjeensä ennen 8.10." 74 Kuten komissio on päätöksen 88-90 perustelukappaleessa selvittänyt, se on lisäksi saanut haltuunsa sellaisia sisäisiä asiakirjoja, joiden perusteella voidaan päätellä, että yritykset ja erityisesti ne, jotka on nimeltä mainittu väitetiedoksiannon liitteessä 118, ovat todella ilmoittaneet sovituista hinnankorotuksista ja toteuttaneet ne. 75 Vaikka komission esiin tuomat asiakirjat koskevatkin vain pientä osaa JMC:n kokouksista päätöksen kattamana aikana, kaikki käytettävissä olevat asiakirjatodisteet vahvistavat oikeaksi Storan toteamuksen, jonka mukaan JMC:n pääasiallisena tarkoituksena oli päättää yhdenmukaistettujen hinnankorotusten toteuttamisesta ja suunnitella sitä. Tältä osin sen, ettei JMC:n kokouksista ole käytännöllisesti katsoen lainkaan sen enempää virallisia kuin sisäisiäkään pöytäkirjoja, on katsottava olevan riittävä näyttö sekä kokousten salassa pitämisestä (ks. edellä 67 kohta) että komission sen väitteen paikkansapitävyydestä, jonka mukaan kokouksiin osallistuneet yritykset ovat pyrkineet peittämään tässä toimielimessä käytyjen keskustelujen todellisen luonteen (ks. erityisesti päätöksen 45 perustelukappale). Tällaisessa tilanteessa todistustaakka kääntyy, ja niiden tämän toimielimen kokouksiin osallistuneiden yritysten, joille päätös on osoitettu, on näytettävä toteen, että toimielimellä oli lainmukainen tarkoitus. Koska yritykset eivät ole esittäneet tällaista näyttöä, komissio on aiheellisesti katsonut, että yritysten tämän toimielimen kokouksissa käymillä keskusteluilla on ollut pääasiallisesti kilpailunvastainen tarkoitus. 76 Kantajan oman tilanteen osalta on todettava, että sen osallistumista vuoden 1988 ja vuoden 1990 lopun välisenä aikana tiettyihin JMC:n kokouksiin, joista ainakin kolmeen vuonna 1990, on edellä oleva huomioon ottaen ja siitä huolimatta, ettei niissä kokouksissa, joissa kantajan on näytetty olleen läsnä, käydyistä keskusteluista ole asiakirjatodisteita, pidettävä riittävänä näyttönä siitä, että se on kyseisenä aikana osallistunut salaiseen hintayhteistyöhön. 77 Komission esiin tuoma asiakirja-aineisto, joka koskee kantajan tosiasiallista toimintaa hintojen osalta, vahvistaa tämän toteamuksen oikeaksi. Kantaja ei tältä osin kiistä päätöksen liitteenä oleviin taulukkoihin sisältyviä tietoja, jotka koskevat hinnankorotusten määriä sekä päivämääriä, jolloin korotuksista ilmoitettiin ja jolloin ne tulivat voimaan. Näistä taulukoista ilmenee, että kantaja on sinä ajanjaksona, jona sen katsotaan syyllistyneen kilpailusääntöjen rikkomiseen, ilmoittanut hinnankorotuksista ja toteuttanut niitä Saksan markkinoilla ja että korotukset vastaavat olennaisilta osin määrältään sekä ilmoitus- ja voimaantuloajankohdiltaan PG Paperboardissa tehtyjä päätöksiä. 78 Kantaja väittää (ks. jäljempänä 89 kohta ja sitä seuraavat kohdat), ettei se ole osallistunut hinnankorotukseen lokakuussa 1989 ja että alkuperäisestä aikomuksestaan huolimatta se ei ole toteuttanut huhtikuuksi 1990 ja tammikuuksi 1991 suunniteltuja hinnankorotuksia. 79 Päätöksestä kuitenkin ilmenee, ettei ensimmäinen näistä kolmesta korotuksesta koskenut GD-kartonkia, joka on ainoa kartonkilaatu, jota kantaja tuottaa (ks. päätöksen liitteenä oleva taulukko E ja Storan ilmoitus, väitetiedoksiannon liite 39, 17 kohta). 80 Toisen, huhtikuuksi 1990 suunnitellun hinnankorotuksen osalta on todettava, että kantaja on ilmoittanut 13.12.1989 päivätyssä kirjeessään (asiakirja F-7-1) aikomuksestaan korottaa hintojaan 8 prosentilla maaliskuussa 1990. Tässä kirjeessään se on viitannut nimenomaisesti Mayr-Melnhofin 28.11.1989 ilmoittamaan hinnankorotukseen, joka on sekä määrältään että voimaantuloajankohdaltaan sama kuin kantajan ilmoittama korotus. 81 Kun kantaja kerran on ilmoittanut tästä hinnankorotusaikomuksestaan, ainoastaan se seikka, että kantaja ei ole todellisuudessa korottanut hintojaan suunniteltuna ajankohtana, ei vaikuta päätelmään, jonka mukaan kantajan käyttäytyminen markkinoilla vahvistaa, että se on osallistunut salaiseen hintayhteistyöhön. Tämän asian olosuhteissa korotuksen toteuttamatta jättämisellä voidaan näyttää toteen korkeintaan se, että kantaja on täysin hyödyntänyt salaista hintayhteistyötä perimällä kilpailijoidensa kanssa sovittuja hintoja matalampia hintoja. 82 Kolmannen korotuksen osalta on todettava, että se, että kantaja ei ole osallistunut korotuksen toteuttamiseen, vain vahvistaa komission toteamuksen, jonka mukaan kantaja lopetti kilpailusääntöjen rikkomiseen osallistumisen vuoden 1990 lopussa. 83 Komissio on nämä seikat huomioon ottaen näyttänyt toteen, että kantaja on osallistunut salaiseen hintayhteistyöhön vuodesta 1988 vuoden 1990 loppuun. Kantajan väitteet, joiden mukaan se on osallistunut JMC:n kokouksiin vain kyetäkseen arvioimaan paremmin markkinoiden tulevaa kehitystä ja joiden mukaan sillä ei ole ollut intressiä osallistua minkäänlaiseen kartelliin, ovat siten perusteettomia. Oikeudellinen arviointi toiminnasta, jolla kilpailusääntöjä rikottiin 84 Päätöksen mukaan sen 1 artiklassa mainitut yritykset olivat vahvistaneet "kaikilla kansallisilla markkinoilla sovellettavien hintojen säännöllis[iä] korotu[ksia] - - sopimuksella" (130 perustelukappaleen toisen kohdan kolmas luetelmakohta). Komissio täsmentää myös, että "puolen vuoden välein toistuneiden hinta-aloitteiden - - ei pidä katsoa olevan joukko erillisiä sopimuksia tai yhdenmukaistettuja menettelytapoja vaan yksi ja sama jatkuva sopimus" (131 perustelukappaleen toinen kohta). Kantajan osalta on siten tutkittava, onko komissio toiminut oikein määritellessään sopimukseksi salaisen hintayhteistyön, johon kantaja on osallistunut vuodesta 1988 lähtien (ks. edellä 69 kohta ja sitä seuraavat kohdat). 85 Vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan, jotta voitaisiin katsoa kyseessä olevan perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdassa tarkoitettu sopimus, on riittävää, että asianomaiset yritykset ovat ilmaisseet yhteisen tahtonsa toimia markkinoilla tietyllä tavalla (ks. mm. asia 41/69, ACF Chemiefarma v. komissio, tuomio 15.7.1970, Kok. 1970, s. 661, 112 kohta, Kok. Ep. I, s. 455; em. yhdistetyt asiat Van Landewyck ym. v. komissio, tuomion 86 kohta ja asia T-7/89, Hercules Chemicals v. komissio, tuomio 17.12.1991, Kok. 1991, s. II-1711, 256 kohta). 86 Näin ollen on tarkastettava, onko komissio näyttänyt toteen, että yritykset, joille päätös on osoitettu, olivat ilmaisseet yhteisen tahtonsa toimia markkinoilla hintojen osalta tietyllä tavalla. 87 Tältä osin riittää, kun viitataan todisteisiin, joilla on osoitettu kantajan osallistuneen salaiseen hintayhteistyöhön (ks. edellä 69 kohta ja sitä seuraavat kohdat). Näin ollen on selvää ilman, että olisi tarpeen tarkastella muita todisteita, että komissio on näyttänyt toteen, että JMC:n kokouksiin osallistuneet yritykset ovat ilmaisseet yhteisen tahtonsa korottaa hintoja yhdenmukaisesti ja samanaikaisesti. Komissio toimi siten oikein määritellessään sopimukseksi kantajan ja muiden kartongintuottajien hinta-aloitteita koskeneet yhdenmukaiset tahdonilmaukset. 88 Kaikkien edellä esitettyjen seikkojen perusteella tämä kanneperuste on hylättävä. Kanneperuste, jonka mukaan kantaja ei ole osallistunut hinnankorotusten toteuttamiseen Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 89 Kantaja väittää toteuttaneensa hinnankorotuksia ainoastaan lokakuussa 1988 ja huhtikuussa 1989. Kantaja toteaa huhtikuun 1990 ja tammikuun 1991 hinnankorotusaloitteista, joihin sen on päätöksessä katsottu osallistuneen, että se ainoastaan ilmoitti korotuksista mutta että se ei todellisuudessa toteuttanut niitä. 90 Se, että kantaja ei osallistunut lokakuun 1989 hinta-aloitteeseen, osoittaa sen mukaan selvästi, ettei sillä ole ollut mitään osuutta toteutetuksi väitetyssä kartellissa. Jos sillä olisi ollut siinä jokin osuus, sen jatkuva osallistuminen kaikkiin hinta-aloitteisiin olisi ollut välttämätöntä, jotta sopimusten menestystä ei olisi vaarannettu. 91 Kantaja toteaa vielä, ettei se tuntenut itseään sidotuksi hintasopimuksiin, sillä on selvää, että alkuperäisistä ilmoituksistaan huolimatta se ei käytännössä toteuttanut huhtikuun 1990 ja tammikuun 1991 hinnankorotuksia. 92 Komissio väittää, että kantajan toiminta osoittaa selvästi kantajan osallistuneen kaikkiin hinta-aloitteisiin. Se korostaa, että kantaja ilmoitti hinnankorotuksista jokaisen PG Paperboardissa kyseisenä aikana päätetyn aloitteen yhteydessä ja että ainoa poikkeus tästä oli lokakuun 1989 aloite. Se, että joitakin hinnankorotuksia ei voitu toteuttaa, saattaa selittyä asiakkaiden vastustuksella. Koska korotuksista kuitenkin ilmoitettiin, kantajan on katsottava tunteneen olevansa sidottu hintasopimuksiin. Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 93 Kuten edellä todettiin, päätöksestä ilmenee, ettei lokakuun 1989 hinnankorotusaloite koskenut GD-kartonkia, joka on ainoa kartonkilaatu, jota kantaja tuottaa. On myös todettu (ks. edellä 82 kohta), että se, että kantaja ei osallistunut tammikuun 1991 hinnankorotuksen toteuttamiseen, vain vahvistaa, että kantaja lopetti kilpailusääntöjen rikkomiseen osallistumisen vuoden 1990 lopussa. 94 Se, että ilmoitettuaan aikomuksestaan korottaa hintoja maaliskuussa 1990 kantaja ei todellisuudessa kuitenkaan korottanut niitä suunniteltuna ajankohtana, ei vaikuta päätelmään, jonka mukaan kantaja on osallistunut salaiseen hintayhteistyöhön. Päätöksessä ei ole tältä osin väitettykään, että kantaja olisi toteuttanut kyseisen hinnankorotuksen. Päätöksen liitteenä olevassa taulukossa F komissio on tosiasiassa viitannut ainoastaan 13.12.1989 päivättyyn kirjeeseen, (asiakirja F-7-1), jossa kantaja ilmoitti aikomuksestaan korottaa hintoja maaliskuussa 1990 (ks. edellä 80 kohta). 95 Muilta osin on todettava, että kantaja on toteuttanut lokakuun 1988 ja huhtikuun 1989 yhdenmukaistetut hinnankorotukset (päätöksen liitteenä olevat taulukot C ja D). 96 Kantajan väite siitä, ettei se tuntenut itseään sidotuksi kilpailijoidensa kanssa käymiinsä keskusteluihin kartongin hinnoista, ei ole asian kannalta merkityksellinen. Perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan soveltaminen ei nimittäin edellytä, että yritykset tuntisivat itsensä sidotuiksi salaiseen yhteistyöhön, johon ne osallistuvat. 97 Kanneperustetta ei siten voida hyväksyä. Kanneperuste, jonka mukaan kantaja ei osallistunut markkinaosuuksia koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön ja kapasiteetteja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 98 Kantaja väittää käyttäneensä vanhaa kartonkikonettaan täydellä kapasiteetilla vuoteen 1990 asti ja toteaa, ettei tuotantomäärän lisääminen olisi ollut mahdollista. Vanhan koneen kunnossapidosta, huollosta ja vioista aiheutui useita teknisiä tuotantokatkoksia. 99 Koska kantaja varautui tuotantonsa voimakkaaseen supistumiseen kartonkikoneensa uudistamisen aikana, se tuotti kartonkia varastoon vuonna 1989, ja konetta käytettiin tällöin 20,8 päivää enemmän kuin tavallisena vuonna. Jotta tällainen ylituotanto voitiin saada aikaiseksi, oli luovuttava yrityksen vuosittaiseen lomakauteen tai juhlapäiviin liittyneistä tuotantoseisokeista ja seisautettava tuotanto ainoastaan silloin, kun se oli teknisistä syistä välttämätöntä. Uudistustöiden vuoksi tuotanto supistui vuonna 1990, mutta koko jäljellä oleva kapasiteetti oli käytössä. Kantaja katsoo, ettei se ole voinut noudattaa "hinta ennen määrää" -politiikkaa ja että kartonkitehtaan uudistaminen oli ilmiselvässä ristiriidassa tällaisen politiikan kanssa. 100 Päätökseen ei kantajan mukaan sisälly väitettä siitä, että se olisi osallistunut kapasiteetteja tai tärkeimpien tuottajien markkinaosuuksien suojelua koskeneeseen sopimukseen. Siinä ei vedota mihinkään tosiseikkaan, jolla voitaisiin näyttää toteen kantajan osallistuneen "hinta ennen määrää" -politiikkaa koskeneeseen sopimukseen. FS-Kartonin tiloista löydetyillä muistiinpanoilla (väitetiedoksiannon liite 115; ks. päätöksen 92 perustelukappale) ei varsinkaan voida näyttää toteen tällaista osallistumista. Kantajan mukaan muistiinpanoista ilmenee ainoastaan sen markkinaosuus, jonka väitetään olleen 3 prosentin suuruinen. Kantajan markkinaosuus GD-laatujen osalta oli kuitenkin enintään 2 prosenttia vuosina 1988-1989, ja uudistustöiden takia se jopa supistui vuonna 1990. 101 Kantaja kiistää myös sen, että sen satunnaista osallistumista JMC:n kokouksiin voitaisiin pitää näyttönä "hinta ennen määrää" -politiikkaan osallistumisesta. Storan toisesta ilmoituksesta, johon komissio on perustanut kantansa, ilmenee tältä osin, että kyseisestä politiikasta oli väitelty PWG:n ja PC:n kokouksissa eli sellaisten toimielinten kokouksissa, joiden toimintaan kantaja ei osallistunut. Myöskään 3.10.1989 pidettyä talousjaoston kokousta koskevan muistion (väitetiedoksiannon liite 70; ks. päätöksen 82 perustelukappale) ei voida katsoa olevan tällaista näyttöä, koska on selvää, ettei kantaja ole koskaan osallistunut tämän jaoston kokouksiin. 102 Komissio viittaa aluksi Storan ilmoituksiin (väitetiedoksiannon liitteet 39 ja 43). Ilmoituksiin sisältyy kuvaus toimenpiteistä, joista on päätetty määrien valvonnan osalta tarjonnan ja kysynnän pitämiseksi tasapainossa ja markkinaosuuksien rajoittamiseksi. Näistä ilmoituksista käy lisäksi ilmi, että määrien valvomista ja markkinaosuuksien rajoittamista koskeneet toimenpiteet olivat PG Paperboardin jäsenten välillä tehtyjen sopimusten olennaisia osia. Useat asiakirjat tukevat Storan ilmoituksia. Komissio viittaa esimerkiksi FS-Kartonin myyntijohtajan 28.12.1988 päivättyyn luottamukselliseen muistioon (väitetiedoksiannon liite 73). 103 Komissio väittää tulkinneensa oikein väitetiedoksiannon liitettä 115. Komission mukaan näihin muistiinpanoihin sisältyvät tiedot - jotka koskevat prosentuaalisia markkinaosuuksia, tuotantomääriä ja -kapasiteettia, tilauskantoja, hintoja sekä suunniteltuja hinnankorotuksia - on niiden yksityiskohtaisuuden ja tyhjentävyyden vuoksi voitu saada ainoastaan tuottajien välisen yksityiskohtaisen tietojen vaihdon perusteella. Koska kyseiset muistiinpanot vahvistavat siis Storan ilmoitukset, sillä, olivatko kantajaa koskevat tiedot peräisin kantajalta ja oliko kantajan markkinaosuus todella 3 prosenttia, ei ole tässä asiassa merkitystä. Komission mukaan on joka tapauksessa otettava huomioon se, että muistiinpanoissa viitataan vain GD- ja GT-laatujen Saksan markkinoihin, joilla kantajalla oli vuonna 1990 yli 3 prosentin markkinaosuus. 104 Koska kantaja on osallistunut JMC:n kokouksiin, joiden tavoitteena oli päättää välttämättömistä toimenpiteistä "hinta ennen määrää" -politiikan osalta (päätöksen 44 perustelukappale ja sitä seuraavat perustelukappaleet), sen on katsottava osallistuneen kilpailusääntöjen rikkomiseen myös näiden kartellin osatekijöiden osalta. Komissio väittää tältä osin, että silloin kun kyseessä on monimutkainen sopimusjärjestely, ei ole välttämätöntä, että jokainen jäsen noudattaa itse kaikkia kartellin osatekijöitä, jos on näytetty toteen, että kartelli kokonaisuutena noudatti niitä (em. asia ICI v. komissio, tuomion 256-261 ja 305 kohta ja em. asia Hercules Chemicals v. komissio, tuomion 272 kohta). Sillä, että kantaja on ehkä kasvattanut markkinaosuuttaan, ei ole tässä asiassa merkitystä, koska tällaisella omalla käyttäytymisellä ei komission mukaan voida puolustella lainvastaiseen kartelliin osallistumista. Merkitystä ei ole myöskään sillä, että kantaja ei ehkä ole toteuttanut tuotantoseisokkeja ja että kantajan koko kapasiteetti on ehkä ollut käytössä. Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 105 Päätöksen 1 artiklan mukaan tässä artiklassa tarkoitetut yritykset ovat rikkoneet perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohtaa siten, että ne ovat osallistuneet sopimukseen ja yhdenmukaistettuun menettelytapaan, jotka ovat peräisin vuoden 1986 puolivälistä ja joiden mukaisesti Euroopan yhteisön kartongintoimittajat "saavuttivat yhteisymmärryksen tärkeimpien tuottajien markkinaosuuksien pysyttämisestä vakiotasoilla, mutta siten, että niitä saatettiin joskus muuttaa" ja "toteuttivat - alkuvuodesta 1990 lähtien aina vain useammin - yhdenmukaistettuja toimenpiteitä toimitusten valvomiseksi yhteisön markkinoilla varmistaakseen edellä mainittujen yhdenmukaistettujen hinnankorotusten toteuttamisen"; tämä osallistuminen on kantajan osalta kestänyt ainakin vuodesta 1988 vuoden 1990 loppuun. 106 On selvää, että kantaja on osallistunut joihinkin JMC:n kokouksiin vuoden 1988 ja vuoden 1990 lopun välisenä aikana. Lisäksi se, että kantaja on osallistunut salaiseen hintayhteistyöhön samana ajanjaksona, on jo katsottu toteen näytetyksi (ks. edellä 69 kohta ja sitä seuraavat kohdat). 107 Koska kantaja kiistää osallistuneensa seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön ja markkinaosuuksia koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön, on syytä tarkastella näitä kahta salaisen yhteistyön muotoa koskevia väitteitä erikseen. Kantajan osallistuminen seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön 108 Päätöksen mukaan PWG:n kokouksissa edustettuina olleet yritykset ovat osallistuneet vuoden 1987 lopusta alkaen koneiden seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön, ja seisokkeja on tosiasiallisesti toteutettu vuodesta 1990 alkaen. 109 Päätöksen 37 perustelukappaleen kolmannesta kohdasta ilmenee, että PWG:n varsinainen tehtävä Storan mukaan oli "erityisesti keskustella markkinoista, markkinaosuuksista, hinnoista sekä hinnankorotuksista ja kapasiteeteista ja harjoittaa niiden osalta yhteistoimintaa". Viitaten "PWG:ssä vuonna 1987 teht[yyn] sopimuks[een]" (52 perustelukappaleen ensimmäinen kohta) komissio toteaa, että sillä pyrittiin nimenomaan "vakaan tarjontatason" säilyttämiseen (58 perustelukappaleen ensimmäinen kohta). 110 Siitä, mikä oli PWG:n osuus toimitusten valvontaa koskeneessa salaisessa yhteistyössä, jolle tunnusomaista oli koneiden seisokkiaikojen tarkastelu, päätöksessä todetaan, että tällä PG Paperboardin toimielimellä oli ratkaiseva osuus seisokkien toteuttamisessa, koska vuodesta 1990 lähtien tuotantokapasiteetti kasvoi ja kysyntä väheni; päätöksessä todetaan seuraavaa: " - - vuoden 1990 alussa tärkeimmät tuottajat - - katsoivat hyödylliseksi sopia PWG:ssä siitä, että seisokit ovat tarpeen. Suuret tuottajat tajusivat, etteivät ne voineet kasvattaa kysyntää laskemalla hintoja ja että tuotannon jatkaminen täydellä kapasiteetilla vain johtaisi hintojen laskuun. Se, kuinka pitkät seisokit olivat tarpeen tarjonnan ja kysynnän tasapainon palauttamiseksi, voitiin teoriassa laskea kapasiteettiraporttien perusteella - - "(päätöksen 70 perustelukappale). 111 Päätöksessä todetaan lisäksi seuraavaa: "PWG ei kuitenkaan muodollisesti määrännyt kullekin tuottajalle seisokkiaikaa. Storan mukaan sellaisen koneiden seisokkiaikoja koskevan koordinoidun suunnitelman laatimisessa, joka olisi kattanut kaikki tuottajat, ilmeni käytännön vaikeuksia. Stora toteaa, että tämän vuoksi käytössä oli vain 'löyhä kannustusjärjestelmä'" (päätöksen 71 perustelukappale). 112 On korostettava, että Stora on toisessa ilmoituksessaan (väitetiedoksiannon liite 39, 24 kohta) todennut seuraavaa: "Sillä, että PWG päätti alkaa noudattaa hinta ennen määrää -politiikkaa, ja sillä, että yhdenmukaisten hintojen järjestelmä otettiin vähittäin käyttöön vuodesta 1988 alkaen, PWG:n jäsenet myönsivät, että seisokit olivat välttämättömiä näiden hintojen säilyttämiseksi kysynnän kasvun heikentyessä. Tuottajat eivät olisi ilman seisokkeja pystyneet säilyttämään sovittuja hintatasoja ylikapasiteetin kasvaessa." 113 Ilmoituksensa seuraavassa kohdassa Stora toteaa seuraavaa: "Kartonkiteollisuus pystyi vuosina 1988 ja 1989 toimimaan käytännöllisesti katsoen täydellä kapasiteetilla. Muut kuin tavanomaiset kunnossapito- ja lomaseisokit osoittautuivat välttämättömiksi vasta vuodesta 1990 alkaen. - - Tilausten vähentyessä oli lopulta turvauduttava seisokkeihin hinta ennen määrää -politiikan säilyttämiseksi. Kultakin tuottajalta (tuotannon ja kulutuksen tasapainon varmistamiseksi) edellytetty seisokkiaika voitiin laskea kapasiteettiraporttien perusteella. PWG ei muodollisesti määrännyt noudatettavia seisonta-aikoja, vaikka olemassa olikin löyhä kannustusjärjestelmä - - ." 114 Komissio perustaa päätelmänsä myös väitetiedoksiannon liitteeseen 73, joka on 28.12.1988 päivätty markkinatilannetta koskeva luottamuksellinen muistio, jonka Mayr-Melnhof-konsernin myynnistä vastaava markkinointijohtaja Saksasta (Katzner) oli osoittanut Mayr-Melnhofin toimitusjohtajalle (Gröller) Itävaltaan. 115 Tämän asiakirjan, jota lainataan päätöksen 53-55 perustelukappaleessa, mukaan "toimitusjohtajaryhmän" (Präsidentenkreis) tiiviimpi yhteistyö, josta oli päätetty vuonna 1987, oli tehnyt joistakin "voittajia" ja toisista "häviäjiä". Mayr-Melnhof on tulkinnut ilmaisua "toimitusjohtajaryhmä" siten, että se tarkoittaa samalla yleisesti sekä PWG:tä että PC:tä, toisin sanoen siten, ettei se viittaa mihinkään yksittäiseen tilaisuuteen tai kokoukseen (väitetiedoksiannon liite 75, 2 a kohta); tätä tulkintaa ei ole syytä käsitellä tässä yhteydessä. 116 Ne syyt, joiden perusteella kyseisen muistion laatija piti muistiota laatiessaan Mayr-Melnhofia "häviäjänä", ovat tärkeitä todisteita PWG:n kokouksiin osallistuneiden välisestä seisokkeja koskeneesta salaisesta yhteistyöstä. 117 Muistion laatija nimittäin toteaa seuraavaa: "4) Tällä kohtaa asianosaisten käsitykset siitä, mihin tavoitteeseen on pyrittävä, alkavat poiketa toisistaan. - - c) Koko myyntihenkilöstö ja Euroopan myyntiedustajat on vapautettu määräbudjeteistaan, ja on noudatettu ankaraa, lähestulkoon poikkeuksetonta hintapolitiikkaa (työntekijämme eivät ole aina ymmärtäneet muuttunutta asennettamme markkinoihin - aikaisemmin vaadittiin pelkästään määriä ja nyt ainoastaan hintakuria silläkin uhalla, että koneet joudutaan seisauttamaan)." 118 Mayr-Melnhof väittää (väitetiedoksiannon liite 75), että edellä lainattu kappale koskee ainoastaan yrityksen sisäistä tilannetta. Kun tätä otetta analysoidaan ottaen huomioon muistio yleisemmin, osoittautuu, että siinä on kyse "toimitusjohtajaryhmässä" päätetyn ankaran politiikan täytäntöönpanosta myyntihenkilöstön tasolla. Tämän asiakirjan on tulkittava osoittavan, että vuoden 1987 sopimukseen osallistuneet, toisin sanoen ainakin PWG:n kokouksiin osallistuneet, kiistattomasti ovat arvioineet sitä, mikä vaikutus heidän hyväksymällään politiikalla on siinä tapauksessa, että sitä noudatetaan ankarasti. 119 Edellä esitetyn perusteella on katsottava komission näyttäneen toteen, että PWG:n kokousten osanottajat ovat osallistuneet tuotantoseisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön. 120 Päätöksen mukaan JMC:n kokouksiin osallistuneet yritykset, muun muassa kantaja, ovat samoin osallistuneet tähän salaiseen yhteistyöhön. 121 Tältä osin komissio toteaa erityisesti seuraavaa: "Sen ohella, että käytössä oli Fidesin hallinnoima, yhdistettyjä lukuja tuottava järjestelmä, noudatettiin myös käytäntöä, jossa kukin tuottaja paljasti kilpailijoilleen tilauskantansa suuruuden JMC:n kokouksissa. Tilauksia koskevista tiedoista työpäiviksi muunnettuina oli hyötyä seuraavissa tilanteissa: - päätettäessä, oliko tilanne suotuisa yhdenmukaistetun hinnankorotuksen toteuttamiselle, - määritettäessä sitä, kuinka paljon seisokkeja tarvitaan tarjonnan ja kysynnän välisen tasapainon pysyttämiseksi - - "(päätöksen 69 perustelukappaleen kolmas ja neljäs kohta). 122 Komissio toteaa lisäksi seuraavaa: "Epäviralliset pöytäkirjat kahdesta JMC:n kokouksesta, jotka pidettiin tammikuussa 1990 (84 perustelukappale) ja syyskuussa 1990 (87 perustelukappale), sekä muut asiakirjat (94 ja 95 perustelukappale) vahvistavat - - , että PG Paperboardissa suuret tuottajat pitivät pienemmät kilpailijansa jatkuvasti ajan tasalla suunnitelmistaan toteuttaa lisäseisokkeja hintojen laskun välttämiseksi" (päätöksen 71 perustelukappaleen kolmas kohta). 123 JMC:n kokouksia koskevat asiakirjatodisteet (väitetiedoksiannon liitteet 109, 117 ja 118) vahvistavat, että yhdenmukaistettujen hinnankorotusten valmistelua koskeneiden keskustelujen yhteydessä keskusteltiin myös seisokeista. Väitetiedoksiannon liitteessä 118 eli 6.9.1990 päivätyissä Renan muistiinpanoissa (ks. myös edellä 73 kohta) mainitaan erityisesti hinnankorotusten määrät useiden maiden osalta, tulevien korotusilmoitusten päivämäärät sekä useiden tuottajien tilauskantojen suuruus työpäivinä. Asiakirjan laatija toteaa tiettyjen valmistajien ennakoivan seisokkeja, mikä on ilmaistu esimerkiksi seuraavalla tavalla: "Kopparfors 5-15 days 5/9 will stop for five days". 124 Vaikkei väitetiedoksiannon liitteissä 117 ja 109 ole tietoja, jotka välittömästi koskisivat suunniteltuja seisokkeja, niistä kuitenkin ilmenee, että 6.9.1989 ja 16.10.1989 pidetyissä JMC:n kokouksissa keskusteltiin tilauskantojen ja uusien tilausten tilasta. 125 Kun nämä asiakirjat luetaan yhdessä Storan ilmoitusten kanssa, ne ovat riittävä näyttö JMC:n kokouksissa edustettuina olleiden tuottajien osallistumisesta seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön. Salaiseen hintayhteistyöhön osallistuneet yritykset väistämättä tiesivät, että tilauskantojen ja uusien tilausten tilan tarkastelun ja mahdollisia seisokkeja koskevien keskustelujen tarkoituksena ei ollut pelkästään sen määrittäminen, oliko markkinatilanne suotuisa yhdenmukaistetulle hinnankorotukselle, vaan myös sen määrittäminen, olivatko tehtaiden seisokit välttämättömiä sen estämiseksi, että ylitarjonta saattaisi vaarantaa sovitun hintatason. Erityisesti väitetiedoksiannon liitteestä 118 ilmenee, että 6.9.1990 pidettyyn JMC:n kokoukseen osallistuneet sopivat lähiaikoina tapahtuvasta hinnankorotuksesta, vaikka useat tuottajat olivat ilmoittaneet valmistautuvansa tuotannon pysäyttämiseen. Markkinatilanne oli näin ollen sellainen, että tulevan hinnankorotuksen tehokas toteuttaminen erittäin todennäköisesti edellytti (lisä)seisokkeja; seuraus, jonka valmistajat siis ainakin epäsuorasti hyväksyivät. 126 Tällä perusteella on - ilman että olisi tarpeen tutkia muita komission päätöksessään esiin tuomia todisteita (väitetiedoksiannon liitteet 102, 113, 130 ja 131) - katsottava komission näyttäneen toteen, että JMC:n kokouksiin ja salaiseen hintayhteistyöhön osallistuneet yritykset ovat osallistuneet seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön. 127 On siis katsottava, että kantaja on vuoden 1988 ja vuoden 1990 lopun välisenä aikana osallistunut seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön. 128 Kantajan väitteitä, joiden mukaan sen tosiasiallinen toiminta ei vastaa komission väitteitä seisokkeja koskeneen salaisen yhteistyön olemassaolosta, ei voida hyväksyä. 129 On nimittäin korostettava komission myöntäneen, että koska kartonkiteollisuus oli toiminut täydellä kapasiteetilla vuoden 1990 alkuun saakka, seisokkeja ei tuohon mennessä ollut tarvittu käytännöllisesti katsoen lainkaan (päätöksen 70 perustelukappale). 130 Lisäksi vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan se, että yritys ei mukaudu siihen, mitä kokouksissa, joilla on selvästi kilpailunvastainen tarkoitus, on sovittu, ei estä sitä, etteikö yritys olisi täysin vastuussa osallistumisestaan kartelliin, jos se ei ole julkisesti sanoutunut irti siitä, mitä kokouksissa on sovittu (ks. esim. asia T-141/89, Tréfileurope v. komissio, tuomio 6.4.1995, Kok. 1995, s. II-791, 85 kohta). Vaikka kantajan toiminta markkinoilla ei olisikaan ollut sovitun mukaista, etenkin jos se on - kuten se väittää - vuonna 1990 toiminut täydellä tuotantokapasiteetilla, se ei siis mitenkään vaikuta sen vastuuseen perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkomisesta. Kantajan osallistuminen markkinaosuuksia koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön 131 Kantaja kiistää osallistuneensa markkinaosuuksia koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön kiistämättä kuitenkaan päätökseen sisältynyttä toteamusta, jonka mukaan PWG:n kokouksiin osallistuneet tuottajat ovat tehneet sopimuksen "Länsi-Euroopan tärkeimpien tuottajien senhetkisten markkinaosuuksien 'jäädyttämisestä' sekä siitä, että uusia asiakkaita ei saanut yrittää hankkia eikä senhetkistä markkina-asemaa parantaa aggressiivisella hintapolitiikalla" (52 perustelukappaleen ensimmäinen kohta). 132 Näin ollen on syytä korostaa, että niiden yritysten osalta, jotka eivät ole osallistuneet PWG:n kokouksiin, komissio toteaa seuraavaa: "Vaikka JMC:n kokouksiin osallistuneet pienemmät kartongintuottajat eivät olleet mukana PWG:ssä markkinaosuuksista käydyissä yksityiskohtaisissa keskusteluissa, niille annettiin kuitenkin niiden kaikkien hyväksymän 'hinta ennen määrää' -politiikan yhteydessä täysi tieto tärkeimpien tuottajien yleisestä yhteisymmärryksestä 'vakaan tarjontatason' säilyttämiseksi ja epäilemättä myös siitä, että näiden pienempien tuottajien oli sopeutettava oma käyttäytymisensä tähän sopimukseen" (päätöksen 58 perustelukappaleen ensimmäinen kohta). 133 Vaikkei sitä nimenomaisesti todetakaan päätöksessä, komissio vahvistaa tältä osin oikeaksi Storan ilmoituksen, jossa todetaan seuraavaa: "Niille muille tuottajille, jotka eivät osallistuneet PWG:hen, ei yleensä tiedotettu markkinaosuuksia koskeneiden keskustelujen yksityiskohdista. Hinta ennen määrää -politiikan yhteydessä, johon ne osallistuivat, niiden on kuitenkin täytynyt saada tietää suurten tuottajien yhteisymmärryksestä sen suhteen, ettei hintataso saanut vaarantua sen takia, että tarjonta pysyy vakiotasolla. Niiden tuottajien, jotka eivät osallistuneet PWG:hen, osuudet GC-laadun tarjonnasta olivat kuitenkin niin merkityksettömiä, ettei sillä, osallistuivatko ne markkinaosuuksia koskeneeseen yhteisymmärrykseen vai eivät, ollut käytännöllisesti katsoen mitään vaikutusta mihinkään suuntaan" (väitetiedoksiannon liite 43, 1.2 kohta). 134 Storan tavoin komissio perustaa käsityksensä olettamaan, jonka mukaan suorien todisteiden puuttuessakin on katsottava, että niiden yritysten, jotka eivät osallistuneet PWG:n kokouksiin mutta joiden on näytetty hyväksyneen ne muut rikkomisen muodostavat osatekijät, jotka on mainittu päätöksen 1 artiklassa, on täytynyt tietää markkinaosuuksia koskeneesta salaisesta yhteistyöstä. 135 Tällaista päättelyä ei voida hyväksyä. Komissio ei ensinnäkään tuo esiin mitään todistetta, jolla voitaisiin näyttää toteen, että yritykset, jotka eivät osallistuneet PWG:n kokouksiin, olisivat hyväksyneet yleisen yhteisymmärryksen, jonka mukaan muun muassa tärkeimpien tuottajien markkinaosuudet jäädytettiin. 136 Toiseksi pelkästään se seikka, että mainitut yritykset ovat osallistuneet salaiseen hintayhteistyöhön ja seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön, ei vielä todista niiden samalla osallistuneen markkinaosuuksia koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön. Tältä osin on todettava, että markkinaosuuksia koskeva salainen yhteistyö ei - toisin kuin mitä komissio näyttää väittävän - luonteensa puolesta väistämättä liity hintoja ja/tai seisokkeja koskevaan salaiseen yhteistyöhön. Riittää, kun todetaan, että PWG:ssä kokoontuneiden tärkeimpien tuottajien markkinaosuuksia koskeneella salaisella yhteistyöllä pyrittiin päätöksen mukaan (päätöksen 52 perustelukappale ja sitä seuraavat perustelukappaleet) säilyttämään markkinaosuudet vakaalla tasolla - niitä joskus muuttaen - myös silloin, kun markkinatilanne ja erityisesti tarjonnan ja kysynnän välinen tasapaino olivat sellaiset, ettei minkäänlainen tuotannon säätely ollut tarpeen sovittujen hinnankorotusten tehokkaan toteuttamisen varmistamiseksi. Tästä seuraa, että mahdollinen osallistuminen hintoja ja/tai seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön ei vielä todista, että ne yritykset, jotka eivät osallistuneet PWG:n kokouksiin, olisivat välittömästi osallistuneet markkinaosuuksia koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön tai että ne olisivat tienneet siitä tai että niiden olisi väistämättä pitänyt tietää siitä. 137 Kolmanneksi komissio vetoaa väitetiedoksiannon liitteeseen 115 eli (Mayr-Melnhof-konserniin kuuluvan) FS-Kartonin tiloista löydettyihin muistiinpanoihin. Päätöksen 92 perustelukappaleen ensimmäisen kohdan mukaan näissä muistiinpanoissa, "jotka ovat peräisin vuoden 1991 alusta, on kirjattu ilmiselvästi muistiin muiden tuottajien kanssa pidetyn kokouksen tulokset, vaikka Mayr-Melnhof on kiistänytkin tämän". Lisäksi niissä "arvioidaan [Mayr-Melnhof]-konsernin, Feldmühlen, Buchmannin, Weigin, Europa Caronin, Cascadesin, Laakmannin, Saffan, Gruber & Weberin ja De Eendrachtin prosentuaalisia markkinaosuuksia (vuonna 1990)" (saman perustelukappaleen toinen kohta). 138 Tätä liitettä ei kuitenkaan voida pitää näyttönä siitä, että kantaja olisi osallistunut tuottajien väliseen markkinaosuuksia koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön. Vaikka liite koskeekin useiden tuottajien, muun muassa kantajan, prosentuaalisia markkinaosuuksia Saksassa, asiakirjan alkuperää tai sen kokouksen päivämäärää, johon asiakirja liittyy, ei ole mahdollista selvittää. Näin ollen ei voida sulkea pois sitä mahdollisuutta, että kyseinen asiakirja on laadittu julkisten tai asiakkailta saatujen tietojen perusteella vuonna 1991 FS-Kartonin sisäistä kokousta varten. Vaikka useat tuottajat, joista tietyt eivät ole osallistuneet PWG:n kokouksiin, olisivatkin todellisuudessa keskustelleet markkinaosuuksista, ei kuitenkaan ole näytetty toteen, että nämä keskustelut olisi käyty sinä aikana, jona kantajan on katsottu rikkoneen kilpailusääntöjä, eli ainakin vuodesta 1988 vuoden 1990 loppuun. 139 Neljänneksi on todettava, että päätöksen 58 perustelukappaleen toisessa ja kolmannessa kohdassa komissio vetoaa lisätodisteena kyseisen väittämän paikkansapitävyydestä väitetiedoksiannon liitteeseen 102 eli Renalta saatuihin muistiinpanoihin, jotka päätöksen mukaan koskevat 3.10.1988 pidettyä Nordic Paperboard Instituten (jäljempänä NPI) ylimääräistä kokousta. Tältä osin riittää, kun todetaan, ettei kantaja ollut NPI:n jäsen ja ettei tässä asiakirjassa olevaa viittausta seisokkien toteuttamisen mahdolliseen tarpeellisuuteen voida edellä todetuista syistä pitää näyttönä markkinaosuuksia koskeneesta salaisesta yhteistyöstä. 140 Jotta komissio voisi katsoa, että kukin niistä yrityksistä, joita tämänkaltaisessa päätöksessä tarkoitetaan, olisi määrättynä aikana vastuussa kokonaiskartellista, sen on näytettävä toteen, että kukin niistä on joko ollut mukana hyväksymässä sellaista kokonaissuunnitelmaa, joka kattaa kartellin muodostavat osatekijät, tai kyseisenä aikana osallistunut välittömästi kaikkiin näihin osatekijöihin. Yrityksen voidaan myös katsoa olevan vastuussa kokonaiskartellista, vaikka näytettäisiin toteen, että se on välittömästi osallistunut ainoastaan johonkin tai joihinkin tämän kartellin muodostaviin osatekijöihin, jos yritys tiesi tai sen piti väistämättä tietää yhtäältä, että se salainen yhteistyö, johon se osallistui, kuului kokonaissuunnitelmaan, ja toisaalta, että tämä kokonaissuunnitelma kattoi kaikki ne osatekijät, joista kartelli muodostui. Jos tilanne on tämä, se, ettei kyseinen yritys osallistunut välittömästi kaikkiin kokonaiskartellin muodostaviin osatekijöihin, ei poista sen vastuuta perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkomisesta. Tämä seikka voidaan kuitenkin ottaa huomioon arvioitaessa sen osalta todetun rikkomisen vakavuutta. 141 Tässä asiassa on todettava, ettei komissio ole näyttänyt toteen, että kantaja tiesi tai sen piti väistämättä tietää, että sen oma kilpailusääntöjä rikkova toiminta kuului kokonaissuunnitelmaan ja että tämä kokonaissuunnitelma kattoi salaisen hintayhteistyön ja seisokkeja koskeneen salaisen yhteistyön, joihin kantaja on tosiasiallisesti osallistunut, lisäksi myös tärkeimpien tuottajien välisen markkinaosuuksia koskeneen salaisen yhteistyön. 142 Päätöksen 1 artiklan kahdeksas luetelmakohta, jonka mukaan kantaja on osallistunut kilpailusääntöjen rikkomiseen, jonka tavoitteena oli "tärkeimpien tuottajien markkinaosuuksien pysyttäminen vakiotasoilla, mutta siten, että niitä saatettiin joskus muuttaa", on siten kumottava kantajan osalta. Kanneperuste, jonka mukaan sitä, että kantaja on osallistunut Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään, arvioitaessa on tehty virhe Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 143 Kantaja väittää osallistuneensa Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään vain saadakseen luotettavaa tietoa taivekartonkimarkkinoiden tulevasta kehityksestä, sillä se harkitsi huomattavaa investointia tuotantolaitteidensa uusimiseksi. Se lopetti kyseiseen järjestelmään osallistumisensa suoritettuaan tämän investoinnin vuoden 1990 lopussa. Näin ollen kantaja osallistui järjestelmään tavoitteenaan parantaa omaa markkina-asemaansa muiden tuottajien kustannuksella. 144 Kantaja väittää lisäksi uskoneensa, että osallistuminen tietojenvaihtojärjestelmään oli sinällään lainmukaista. 145 Komissio katsoo, että Fidesin tietojenvaihtojärjestelmää käytettiin perustamissopimuksen 85 artiklan vastaisen kartellin toiminnan helpottamiseen. Näin ollen tietojenvaihtojärjestelmää ei voida arvioida erillään kartellin kilpailunvastaisista tavoitteista. Komission mukaan kantaja ei ole voinut olla tietämättä toteutetun tietojenvaihtojärjestelmän lainvastaisuudesta. Kantajan mahdollisella vilpittömällä mielellä voi joka tapauksessa olla vaikutusta vain sakon suuruuteen. Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 146 Päätöksen 1 artiklan mukaan tässä artiklassa tarkoitetut yritykset ovat rikkoneet perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohtaa osallistumalla sopimukseen ja yhdenmukaistettuun menettelytapaan, joiden mukaisesti yritykset - muun muassa - "edellä mainittuja toimenpiteitä tukeakseen vaihtoivat kaupallisia tietoja toimituksista, hinnoista, tuotantoseisokeista, tilauskannoista ja koneiden käyttöasteista"; näillä edellä mainituilla toimenpiteillä tarkoitetaan salaista hintayhteistyötä, markkinaosuuksia koskenutta salaista yhteistyötä ja seisokkeja koskenutta salaista yhteistyötä. 147 Päätöstä on sen päätösosa ja 134 perustelukappaleen kolmas kohta huomioon ottaen tulkittava siten, että komissio on pitänyt Fides-järjestelmää perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan vastaisena, koska sillä tuettiin todettua kartellia. 148 Päätöksen 134 perustelukappaleen kolmannessa kohdassa täsmennetään, että Fidesin tietojenvaihtojärjestelmä "oli merkittävä apukeino - seurattaessa markkinaosuuksien kehitystä, - valvottaessa tarjonta- ja kysyntätilannetta kapasiteettien täyden käyttöasteen pysyttämiseksi, - päätettäessä siitä, voitiinko yhdenmukaistettuja hinnankorotuksia toteuttaa, - määritettäessä tarpeellisia seisokkiaikoja". 149 Kun Fidesin tietojenvaihtojärjestelmän on katsottu olevan perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan vastainen ainoastaan siltä osin kuin sillä tuettiin todettua kartellia, kantajan väitteellä, jonka mukaan se uskoi, että osallistuminen tähän järjestelmään oli sinällään lainmukaista, ei ole tässä asiassa merkitystä. 150 Kantaja ei myöskään kiistä Fidesin tilastojen käyttämistä kilpailua rajoittaviin tarkoituksiin koskevien päätökseen sisältyvien väitteiden paikkansapitävyyttä. 151 Näin ollen on katsottava näytetyksi toteen, että kantaja on osallistunut tietojen vaihtoon tukeakseen kilpailua rajoittavia toimia, joihin sen on näytetty osallistuneen. Niinpä kantajan selityksillä syistä, joiden vuoksi se päätti osallistua Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään, ei myöskään ole tässä asiassa merkitystä. 152 Näin ollen kanneperuste on hylättävä. Päätöksen 2 artiklan kumoamista koskeva vaatimus Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 153 Kantaja väittää, että päätöksen 2 artiklan kielto on muotoiltu liian epätarkasti. Siihen sisältyvien erittäin epämääräisten toteamusten perusteella ei ole mahdollista erottaa lainmukaista tietojenvaihtojärjestelmää lainvastaisesta. Kaikenlaiset tietojenvaihtojärjestelmät, myös yhdistettyjä tietoja tuottavat, voivat kuulua tämän kiellon soveltamisalaan. PERUSTELUT JATKUVAT ASIAKIRJASSA: 694A0310.1 154 Siltä osin kuin päätöksen 2 artiklassa kielletään yhdistettyjen tietojen vaihto, päätös on kantajan mielestä ristiriidassa yritysten välistä yhteistyötä koskevista sopimuksista, päätöksistä ja yhdenmukaistetuista menettelytavoista annetun komission tiedonannon kanssa (EYVL 1968, C 75, s. 3, oikaisu EYVL 1968, C 84, s. 14; jäljempänä yhteistyötä koskeva tiedonanto). 155 Komissio on kantajan mukaan vahvistanut Seitsemännessä kilpailupolitiikkaa koskevassa kertomuksessa (7 kohta), että tietojenvaihtojärjestelmällä, jonka avulla ei ole mahdollista yksilöidä kutakin yritystä koskevia tietoja, ei rikota kilpailusääntöjä. 156 Siltä osin kuin komissio on perustanut päätöksensä vaaraan, että tietoja, joita sinällään voidaan kerätä lainmukaisesti, käytetään väärin, perustamissopimuksen 85 artiklan soveltamisalaa on laajennettu tavalla, jota ei voida hyväksyä. 157 Komissio kiistää, että tulevaisuudessa tapahtuvaa tietojen vaihtoa koskeva kielto olisi liian epätarkka. Komission mukaan riittää, että päätöksen päätösosassa ja perusteluosassa todetaan, mitä on se kilpailunvastainen toiminta, joka on lopetettava (yhdistetyt asiat 40/73-48/73, 50/73, 54/73, 55/73, 56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, Suiker Unie ym. v. komissio, tuomio 16.12.1975, Kok. 1975, s. 1663, 122-124 kohta). Komission mukaan päätöksen 2 artiklan ensimmäisen kohdan a-c alakohdassa on yksityiskohtainen kuvaus siitä, minkätyyppistä tietojen vaihtoa ei voida sallia. Päätöksen 61-68, 105 ja 106 perustelukappaleessa on lisäksi yksityiskohtainen selvitys vaihdettuja tietoja koskevista tosiasiatoteamuksista. Päätöksessä on komission mukaan vielä tarkka kuvaus niistä kilpailua rajoittavista vaikutuksista, joita tietojen vaihdolla on ollut kilpailuolosuhteisiin (päätöksen 134 ja 166 perustelukappale). Komission mukaan kiellon soveltamisala ilmenee selvästi, kun päätöksen 2 artikla luetaan yhdessä päätöksen perusteluosan kanssa. 158 Komission mukaan päätöksen 2 artiklan toisessa ja kolmannessa kohdassa on vain selityksiä, jotka koskevat sitä, minkä tyyppinen tietojen vaihto on sallittua. 159 Komissio kiistää myös sen, että kiellon soveltamisala olisi liian laaja. Tulevaisuudessa tapahtuvaa tietojen vaihtoa koskeva kielto on näet ymmärrettävä päätöksen 68-70 perustelukappaleessa tehtyjen toteamusten valossa. Kielto vaihtaa yhdistettyjä tietoja koskee lisäksi ainoastaan tietoja uusista tilauksista, tilauskannoista ja kapasiteetin käytöstä. Tietojen vaihtoa arvioitaessa on komission mukaan otettava huomioon alan korkea keskittymisaste sekä yritysten hyvät tiedot muiden yritysten rakenteesta ja politiikasta, mikä johtuu aikaisemmasta yhteistyöstä PG Paperboardissa. Jäljellä olevien kilpailumahdollisuuksien säilyminen keskittyneillä markkinoilla riippuu pääasiallisesti siitä, että tärkeimmät tarjoajat ovat epävarmoja markkinatilanteesta ja että ne pitävät omat tietonsa siitä salassa. Tilauskantoja koskevien tietojen vaihto lyhyin aikavälein tekee markkinat luonnottomasti niin läpinäkyviksi, että vielä jäljellä olevia kilpailumahdollisuuksia ei loppujen lopuksi voida hyödyntää. 160 Uusia tilauksia koskevien tilastojen viikoittainen vaihto yhdessä kapasiteettiraporttien kanssa mahdollistaisi komission mukaan alan kapasiteetin käytön selville saamisen ja tuotantoseisokkien suunnittelemisen koko alan tasolla, jolloin tuottajat pystyisivät säilyttämään tarjonnan ja kysynnän tasapainon ja estämään hintojen laskun kysynnän vähetessä. Näitä vaikutuksia olisi havaittavissa, vaikkeivät tiedot olisi yksilöitävissä tai vaikka ne koskisivat jo toimitettuja tilauksia. Komissio on omasta mielestään aiheellisesti katsonut, että uusien tilausten tilaa sekä tilauskantojen tilaa koskevien yhdistettyjenkin tietojen vaihto on perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan vastaista. 161 Komission mukaan päätös ei ole ristiriidassa yhteistyötä koskevan tiedonannon eikä Seitsemännen kilpailupolitiikkaa koskevan kertomuksen sisällön kanssa. Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 162 Päätöksen 2 artiklassa määrätään seuraavaa: "Edellä 1 artiklassa mainittujen yritysten on välittömästi lopetettava edellä mainitut kilpailusääntöjen rikkomiset, elleivät ne ole sitä jo tehneet. Niiden on kartonkialan toiminnassaan vastedes oltava tekemättä sopimuksia ja noudattamatta yhdenmukaistettuja menettelytapoja, joilla voi olla sama tai samanlainen tarkoitus tai vaikutus, mukaan luettuna kaikki sellainen kaupallisten tietojen vaihto a) jonka avulla siihen osallistuvat voivat suoraan tai epäsuorasti saada tietoja muiden tuottajien tuotannosta, myynnistä, tilauskannoista, koneiden käyttöasteista, myyntihinnoista, kustannuksista tai markkinointisuunnitelmista, b) jonka avulla edistetään, helpotetaan tai rohkaistaan alan yhteistä reagointia hintojen osalta tai tuotannon valvontaa, vaikkei mitään yrityskohtaisia tietoja ilmaistaisikaan, tai c) joka mahdollistaa sen, että asianomaiset yritykset voivat seurata minkä tahansa hintaa tai markkinaosuuksien jakoa yhteisössä koskevan nimenomaisen tai hiljaisen sopimuksen täytäntöönpanoa tai noudattamista. Kaikkia sellaisia yleisten tietojen vaihtoa koskevia järjestelmiä, joihin ne ovat liittyneet, kuten Fides-järjestelmää tai sen seuraajaa, on hallinnoitava siten, että sen ulkopuolelle on jätettävä paitsi sellaiset tiedot, joista voidaan saada selville yksittäisten tuottajien toiminta, myös kaikki uusien tilausten ja tilauskantojen tilaa sekä tuotantokapasiteetin suunniteltua käyttöastetta koskevat tiedot (näissä tapauksissa silloinkin, kun tiedot yhdistetään) tai kunkin koneen tuotantokapasiteettia koskevat tiedot. Tämäntyyppisissä tietojenvaihtojärjestelmissä saa kerätä ja levittää ainoastaan sellaisia tuotantoa ja myyntiä koskevia yhdistettyjä tilastotietoja, joita ei voida käyttää edistämään tai helpottamaan yhteistä toimintaa alalla. Yritysten on pidättäydyttävä myös kaikesta sellaisesta tietojen vaihdosta, jolla on merkitystä kilpailulle ja jota ei ole erikseen sallittu, sekä kaikista kokouksista tai muusta yhteydenpidosta vaihdettujen tietojen merkityksen tai sen tutkimiseksi, miten ala tai yksittäinen tuottaja mahdollisesti tai todennäköisesti reagoi näihin tietoihin. Tarvittavien muutosten tekemiseksi mahdollisesti olemassa oleviin tietojenvaihtojärjestelmiin annetaan kolmen kuukauden määräaika, joka alkaa tämän päätöksen tiedoksiantamisesta." 163 Kuten päätöksen 165 perustelukappaleesta ilmenee, päätöksen 2 artiklasta on päätetty asetuksen N:o 17 3 artiklan 1 kohdan nojalla. Tämän säännöksen nojalla komissio voi todettuaan, että esimerkiksi perustamissopimuksen 85 artiklaa rikotaan, päätöksellään määrätä yritykset, joita asia koskee, lopettamaan tällaisen rikkomisen. 164 Vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan sovellettaessa asetuksen N:o 17 3 artiklan 1 kohtaa yritystä voidaan kieltää jatkamasta tiettyjä lainvastaisiksi todettuja toimintoja, menettelytapoja tai tilanteita (yhdistetyt asiat 6/73 ja 7/73, Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents v. komissio, tuomio 6.3.1974, Kok. 1974, s. 223, 45 kohta, Kok. Ep. II, s. 229 ja yhdistetyt asiat C-241/91 P ja C-242/91 P, RTE ja ITP v. komissio, tuomio 6.4.1995, Kok. 1995, s. I-743, 90 kohta) mutta myös kieltää alkamasta toimia samalla tavalla myöhemmin (asia T-83/91, Tetra Pak v. komissio, tuomio 6.10.1994, Kok. 1994, s. II-755, 220 kohta). 165 Koska asetuksen N:o 17 3 artiklan 1 kohtaa on sovellettava suhteessa todettuun rikkomiseen, komissiolla on toimivalta määrätä niiden velvoitteiden laajuudesta, joita asianomaisille yrityksille asetetaan, jotta rikkominen saataisiin loppumaan. Yrityksille asetetut velvoitteet eivät kuitenkaan saa ylittää sitä, mikä on asianmukaista ja tarpeellista tavoitellun päämäärän saavuttamiseksi eli asiassa rikottujen sääntöjen mukaisen laillisen oikeustilan palauttamiseksi (em. yhdistetyt asiat RTE ja ITP v. komissio, 93 kohta; vastaavasti asia T-7/93, Langnese-Iglo v. komissio, tuomio 8.6.1995, Kok. 1995, s. II-1533, 209 kohta ja asia T-9/93, Schöller v. komissio, tuomio 8.6.1995, Kok. 1995, s. II-1611, 163 kohta). 166 Sen selvittämiseksi, onko päätöksen 2 artiklassa olevan määräyksen soveltamisala liian laaja - kuten kantaja väittää -, on tutkittava tässä artiklassa yrityksille asetettujen eri kieltojen ulottuvuutta. 167 Päätöksen 2 artiklan ensimmäisen kohdan toisessa virkkeessä asetetulla kiellolla, jonka mukaan yritysten on vastedes oltava tekemättä sopimuksia ja noudattamatta yhdenmukaistettuja menettelytapoja, joilla voi olla sama tai samanlainen tarkoitus tai vaikutus kuin päätöksen 1 artiklassa todetuilla rikkomisilla, pyritään ainoastaan siihen, että yrityksiä estetään jatkamasta lainvastaiseksi todettua toimintaa. Kun komissio on päättänyt tällaisesta kiellosta, se ei näin ollen ole ylittänyt asetuksen N:o 17 3 artiklassa sille myönnettyä toimivaltaa. 168 Päätöksen 2 artiklan ensimmäisen kohdan a, b ja c alakohdassa on tarkemmat määräykset kiellosta, joka koskee kaupallisten tietojen tulevaisuudessa tapahtuvaa vaihtamista. 169 Päätöksen 2 artiklan ensimmäisen kohdan a alakohdassa olevan määräyksen antaminen, jolla kielletään sellaisten kaupallisten tietojen tulevaisuudessa tapahtuva vaihtaminen, joiden avulla tietojen vaihtoon osallistuvat voivat suoraan tai epäsuorasti saada yrityskohtaisia tietoja kilpailijoistaan, edellyttäisi, että komissio olisi päätöksessään todennut tällaisten tietojen vaihtamisen olevan perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan perusteella lainvastaista. 170 Tältä osin on todettava, ettei päätöksen 1 artiklassa todeta, että yrityskohtaisten kaupallisten tietojen vaihtaminen sellaisenaan on perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkomista. 171 Päätöksessä todetaan yleisemmin, että yritykset ovat rikkoneet tätä perustamissopimuksen artiklaa osallistumalla sopimukseen ja yhdenmukaistettuun menettelytapaan, joiden mukaisesti yritykset "edellä mainittuja toimenpiteitä tukeakseen vaihtoivat kaupallisia tietoja toimituksista, hinnoista, tuotantoseisokeista, tilauskannoista ja koneiden käyttöasteista". 172 Koska päätöksen päätösosa kuitenkin on ymmärrettävä sen perustelujen valossa (ks. em. yhdistetyt asiat Suiker Unie ym. v. komissio, tuomion 122 kohta), on huomattava, että päätöksen 134 perustelukappaleen toisessa kohdassa todetaan seuraavaa: "Se, että tuottajat PG Paperboardin kokouksissa (erityisesti JMC:n kokouksissa) vaihtoivat yleensä luottamuksellisina ja arkaluonteisina pidettyjä yrityskohtaisia kaupallisia tietoja tilauskannoista, koneiden seisokeista ja tuotantovauhdista, oli selvästi kilpailusääntöjen vastaista, koska sen tarkoituksena oli tehdä tilanne mahdollisimman suotuisaksi hinnankorotusten toteuttamiselle. - - " 173 Koska komissio on päätöksessä asianmukaisesti todennut, että yrityskohtaisten kaupallisten tietojen vaihtaminen on sellaisenaan perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkomista, se, että tällaisten tietojen tulevaisuudessa tapahtuva vaihtaminen kielletään, täyttää asetuksen N:o 17 3 artiklan 1 kohdan soveltamisen edellytykset. 174 Kieltoja, jotka koskevat päätöksen 2 artiklan ensimmäisen kohdan b ja c alakohdassa tarkoitettua kaupallisten tietojen vaihtoa, on tutkittava ottaen huomioon tämän artiklan toinen, kolmas ja neljäs kohta, jotka tukevat näiden alakohtien sisältöä. Sitä, onko komissio pitänyt kyseisiä tietojen vaihtoja lainvastaisina ja jos on, missä määrin, on nimittäin arvioitava juuri tässä asiayhteydessä, koska yrityksille asetettujen velvoitteiden laajuus on rajoitettava siihen, mikä on välttämätöntä, jotta niiden toiminta olisi jälleen lainmukaista perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan suhteen. 175 Päätöstä on tulkittava siten, että komissio on pitänyt Fides-järjestelmää perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan vastaisena, koska se tuki todettua kartellia (päätöksen 134 perustelukappaleen kolmas kohta). Tämän tulkinnan oikeellisuuden vahvistaa päätöksen 1 artiklan sanamuoto, josta ilmenee, että yritykset vaihtoivat kaupallisia tietoja sellaisia "toimenpiteitä tukeakseen", joiden on katsottu olevan perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan vastaisia. 176 Päätöksen 2 artiklan ensimmäisen kohdan b ja c alakohdassa olevien, tulevaa aikaa koskevien kieltojen ulottuvuutta on arvioitava nimenomaan ottaen huomioon tämä komission tulkinta Fides-järjestelmän yhteensoveltuvuudesta perustamissopimuksen 85 artiklan kanssa. 177 Tältä osin kyseiset kiellot eivät koske ainoastaan yrityskohtaisten kaupallisten tietojen vaihtoa vaan myös tiettyjä yhdistettyjä tilastotietoja (päätöksen 2 artiklan ensimmäisen kohdan b alakohta ja toinen kohta). Toisaalta päätöksen 2 artiklan ensimmäisen kohdan b ja c alakohdassa kielletään eräiden tilastotietojen vaihto sen estämiseksi, että ne voisivat tukea mahdollista kilpailunvastaista toimintaa. 178 Siltä osin kuin tällaisella kiellolla pyritään estämään sellaisten puhtaasti tilastollisten tietojen vaihto, jotka eivät ole yrityskohtaisia tai yksilöitävissä, jottei niitä voitaisi käyttää kilpailunvastaisiin tarkoituksiin, kielto ylittää sen, mikä on välttämätöntä todetun toiminnan palauttamiseksi lainmukaiseksi. Yhtäältä on todettava, ettei päätöksestä ilmene komission katsoneen, että tilastotietojen vaihto sellaisenaan merkitsisi perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkomista. Toisaalta pelkästään se, että tilastotietojen vaihtoa koskevaa järjestelmää voidaan käyttää kilpailunvastaisiin tarkoituksiin, ei tee siitä perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan vastaista, koska sen kilpailunvastaiset vaikutukset on tällaisessa tapauksessa todettava konkreettisesti. 179 Päätöksen 2 artiklan ensimmäinen, toinen, kolmas ja neljäs kohta on näin ollen kumottava, lukuun ottamatta seuraavia kappaleita: "Edellä 1 artiklassa mainittujen yritysten on välittömästi lopetettava edellä mainitut kilpailusääntöjen rikkomiset, elleivät ne ole sitä jo tehneet. Niiden on kartonkialan toiminnassaan vastedes oltava tekemättä sopimuksia ja noudattamatta yhdenmukaistettuja menettelytapoja, joilla voi olla sama tai samanlainen tarkoitus tai vaikutus, mukaan luettuna kaikki sellainen kaupallisten tietojen vaihto a) jonka avulla siihen osallistuvat voivat suoraan tai epäsuorasti saada tietoja muiden tuottajien tuotannosta, myynnistä, tilauskannoista, koneiden käyttöasteista, myyntihinnoista, kustannuksista tai markkinointisuunnitelmista. Kaikkia sellaisia yleisten tietojen vaihtoa koskevia järjestelmiä, joihin ne ovat liittyneet, kuten Fides-järjestelmää tai sen seuraajaa, on hallinnoitava siten, että sen ulkopuolelle on jätettävä tiedot, joista voidaan saada selville yksittäisten tuottajien toiminta." Sakon poistamista tai sen alentamista koskeva vaatimus Kanneperusteet, jotka koskevat yhteisissä suullisissa lausumissa käsiteltyjä seikkoja 180 Epävirallisessa kokouksessa, joka pidettiin 29.4.1997, päätöksestä kanteen nostaneita yrityksiä pyydettiin harkitsemaan sitä mahdollisuutta, että useat yritykset esittäisivät yhteisiä suullisia lausumia siinä tapauksessa, että asiat yhdistetään suullista käsittelyä varten. Kokouksessa tähdennettiin, että tällaisia yhteisiä suullisia lausumia voivat esittää vain ne kantajat, jotka todella ovat kannekirjelmissään esittäneet kanneperusteita, jotka koskevat niitä aiheita, joista esitetään yhteisiä suullisia lausumia. 181 Kantaja ilmoittivat 14.5.1997 niiden kaikkien nimissä lähetetyllä telekopiolla, että ne olivat päättäneet käsitellä yhteisissä suullisissa lausumissaan kuutta aihetta ja muun muassa seuraavia aiheita: a) markkinoiden kuvailua ja sitä, ettei kartellilla ollut vaikutuksia; b) sakkojen yleistä tasoa ja päätöksen perusteluja tältä osin; c) sakkojen perusteluja. 182 Kantaja ei kannekirjelmässään ole esittänyt näitä kolmea aihetta koskevia kanneperusteita tai väitteitä. Kantaja on suullisessa käsittelyssä kuitenkin todennut yhtyvänsä kyseisiin yhteisiin lausumiin. 183 On muistettava, että työjärjestyksen 48 artiklan 2 kohdan ensimmäisen alakohdan mukaan asian käsittelyn kuluessa ei saa vedota uuteen perusteeseen, ellei se perustu kirjallisen käsittelyn aikana esille tulleisiin tosiseikkoihin tai oikeudellisiin seikkoihin. Kantaja ei ole tässä asiassa vedonnut käsittelyn aikana esille tulleisiin tosiseikkoihin tai oikeudellisiin seikkoihin, joiden vuoksi kyseisten uusien kanneperusteiden esittäminen olisi perusteltua. 184 Näin ollen näitä kanneperusteita, joihin kantaja on vedonnut suullisessa käsittelyssä ensimmäistä kertaa, ei voida ottaa tutkittavaksi. Kanneperuste, jonka mukaan komissio on ottanut huomioon väärän liikevaihdon, ja kanneperuste, jonka mukaan perusteluvelvollisuutta ja puolustautumisoikeuksia on tältä osin rikottu Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 185 Kantajan mukaan päätöksen 4 perustelukappaleesta ilmenee, ettei päätös koske tiettyjä kartonkilaatuja, kuten keräyspaperikartonkia (greyboard), joita ei käytetä taiverasioiden valmistamiseen, eivätkä nämä kartonkilaadut kuulu päätöksessä olevan "kartonki"-määritelmän soveltamisalaan, vaikka näitä tuotteita voidaankin valmistaa kartonkikoneilla. Tämän väitteen vahvistaa oikeaksi kantajan mielestä päätöksen 3 perustelukappale, jossa todetaan, että kartonkia käytetään "pääasiassa taiverasioiden valmistamiseen - - ". 186 Komissio pyysi tutkimuksensa alkuvaiheessa kantajaa ilmoittamaan sille alan kokonaisliikevaihtonsa ja liikevaihtonsa GD-kartonkien osalta. Väitetiedoksiannossa komissio antoi kantajan mukaan kuitenkin ymmärtää, että tutkimus koski ainoastaan taiverasioiden tuotantoon tarkoitettua kartonkia. 187 Kantajan mukaan kolme sen valmistamaa tuotetta eli Printa-, Duplex KO- ja Silbergrau-tuotteet eivät kuulu väitetiedoksiantoon ja päätökseen sisältyvän "kartonki"-määritelmän piiriin. 188 Printa-tuote on kaksikerroskartonkia, jonka pintakerros on puupitoista kartonkia ja jonka runkokerros ja taustakerros on valmistettu 100-prosenttisesti keräyspaperista. Papiertechnische Stiftungin (Paperitekniikan säätiö, jäljempänä PTS) lausuntoon viitaten kantaja väittää, ettei tämän laadun voida katsoa kuuluvan GD-kartonkeihin. Printa-tuote on nimittäin sekalaatu; sitä käytetään pääasiallisesti koteloiden ja vain hyvin vähäisessä määrin taiverasioiden valmistukseen. Kantaja on markkinoinut tätä laatua nimellä "pigmentoitu UD" vain osoittaakseen, että tätäkin tuotetta voidaan käyttää taiverasioiden valmistuksessa ainakin osittain. 189 Duplex KO -tuote on tavallista kaksikerroskartonkia, jonka pintakerros on vaaleaa puupitoista kartonkia ja jonka runkokerros ja taustakerros on valmistettu 100-prosenttisesti keräyspaperista. PTS:n lausuntoon vedoten kantaja väittää, ettei myöskään tämän tuotteen voida katsoa kuuluvan GD- ja UD2-kartonkeihin. Sitä näet käytetään lähes yksinomaan koteloihin, eikä sitä voida sen käyttötarkoituksen, laadun tai hinta-asteikon puolesta verrata kartonkeihin, jotka on tarkoitettu taiverasioiden valmistukseen. Tätä tuotetta markkinoidaan lyhenteellä ED ("Einfach Duplex" - Tavallinen kaksikerroskartonki). 190 Silbergrau-tuote on pelkkää keräyspaperikartonkia. 191 Kantaja on nämä seikat huomioon ottaen ilmoittanut komissiolle väitetiedoksiantoon antamassaan vastauksessa tuottavansa ainoastaan Supra- ja Bona-laatuja. Tämä seikka vahvistettiin komissiossa järjestetyssä kuulemistilaisuudessa. Kantajan edustaja selitti siellä, että Printa-tuote ei kuulunut UD- tai GD-kartonkeihin ja että kantaja oli siksi sisällyttänyt Fidesille annettuihin ilmoituksiin erillisen kohdan tätä tuotetta varten. Duplex KO -tuotteen osalta kantajan edustaja selitti, että tämä laatu kuului ED-luokkaan ja että tämä piti paikkansa myös Fidesille annettujen ilmoitusten osalta. Kantajan edustaja totesi nimenomaisesti, ettei olisi ollut asianmukaista kuvailla tätä tuotetta käyttäen lyhenteellä "UD". 192 Koska kantajan tuotteita koskevia keskusteluja ei jatkettu, kantaja arvioi olevan selvää, että Printa- ja Duplex KO -tuotteet eivät olleet menettelyn kohteena. Komissio palasi tähän kysymykseen vasta 24.5.1994 päivätyssä kirjeessään, jossa todettiin, että Printa-tuote poikkesi GD2-kartongista ainoastaan siten, että sen tiheys oli pienempi - mikä kantajan mukaan ei pidä paikkansa - ja että markkinoilla Duplex KO -tuotetta pidettiin UD-tuotteena. 193 Koska päätökseen ei sisältynyt mitään kannanottoa kysymykseen, koskiko päätös kyseisiä tuotteita, päätöstä ei ole perusteltu tältä osin. Vaikka oikeuskäytännöstä ilmenee, ettei komissiolla ole velvollisuutta vastata väitteisiin, jotka sen mielestä ovat perusteettomia (ks. em. asia ICI v. komissio, tuomion 318 kohta), niiden tuotteiden määrittely, joita päätös koskee, on huomattavan tärkeä asia. 194 Sillä, että kyseiset tuotteet on sisällytetty päätökseen, ei rikota vain perusteluvelvollisuutta vaan menettelyn osalta myös kantajan puolustautumisoikeuksia. 195 Kantajan mukaan komissio olisi kyennyt laskemaan sakon oikein jo kantajan 13.5.1993 päivättyyn kirjeeseen sisältyneiden tietojen perusteella. Tarpeelliset tiedot on joka tapauksessa toimitettu komissiolle 13.5.1994 päivätyssä kantajan kirjeessä, ja ne on toistettu 1.7.1994 päivätyssä kantajan kirjeessä. 196 Komissio väittää pitäytyneensä selvästi asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdassa vahvistetun sakkojen ylärajan alapuolella. Kantaja ei siten voi vaatia, ettei jotakin osaa liikevaihdosta otettaisi huomioon. 197 Komissio korostaa, että koska kantaja oli vastustanut tiettyjen tuotteidensa huomioon ottamista, komissio kehotti 24.5.1994 päivätyssä kirjeessään kantajaa erittelemään jo ilmoittamansa kokonaisliikevaihto tuotekohtaisesti. Komissio toteaa täsmentäneensä tässä kirjeessään myös syyt, joiden vuoksi se katsoi, että Printa- ja Duplex KO -tuotteet piti luokitella GD-kartongiksi. Kantaja vastasi kuitenkin vasta 1.7.1994 päivätyllä kirjeellä eli paljon komission asettaman, 31.5.1994 päättyneen määräajan jälkeen, eikä tässä kirjeessä ollut vieläkään tehty kokonaisliikevaihdosta kartonkilaatukohtaista erittelyä. Näin ollen komissiolla oli oikeus perustaa päätöksensä kartonkialan kokonaisliikevaihtoon sellaisena, kuin kantaja sen alun perin ilmoitti. 198 Komission mukaan Printa- ja Duplex KO -tuotteet sisältyvät päätöksen "kartonki"-määritelmän piiriin. Kyse ei näet ole asianomaisten markkinoiden määrittelemisestä vaan sen määrittelemisestä, mitä tuotteita kartellin osanottajien väliset sopimukset koskivat. 199 Päätöksen 4 perustelukappaleesta ilmenee tältä osin, ettei päätös koske yksinomaan taiverasioiden valmistukseen tarkoitettuja kartonkeja. Päätöksen ulkopuolelle jäävät kuitenkin tietyt pelkästä keräyspaperista valmistetut kartongit, kuten keräyspaperikartonki. Lisäksi kantaja on komission mukaan itse myöntänyt, että Printa- ja Duplex KO -tuotteet soveltuvat taiverasioiden valmistukseen. Kantaja on kannekirjelmässään jopa viitannut Printa-tuotteeseen lyhenteellä UD. Näin ollen on selvää, että kyse on GD-kartonkien luokkaan kuuluvasta laadusta. 200 Komission mukaan kantaja on samoin myöntänyt, että Fidesille tehtyihin ilmoituksiin sisältyi tietoja, jotka koskivat kyseisiä tuotteita; tästä ilmenee kantajan katsoneen itsekin näiden laatujen kuuluneen kartellin piiriin. Myös hinnankorotuksia sovellettiin näihin tuotteisiin. 201 Komissiossa järjestetyssä kuulemistilaisuudessa käydyistä keskusteluista ilmenee sitä paitsi, että kyseisten tuotteiden on katsottava kuuluvan kartongin määritelmän piiriin. Kantajan edustaja totesi nimittäin, että Printa-laatu on "GD3-laatu tai jotain sen tapaista" ("something of a GD3"). PG Paperboardissa lyhennettä GD3 käytettiin kuitenkin kuvaamaan eräänlaista "white-lined chipboardia" (valkeapintaista kartonkia), joka erosi GD1- tai GD2-laadusta vain siten, että sen tiheys oli pienempi. Komission mukaan kantajan edustaja on myöntänyt Duplex KO -tuotteen osalta, että kilpailijat luokittelevat sen UD-kartonkien ryhmään. Vaikka kantaja käyttääkin siitä lyhennettä ED ("Einfach Duplex"), jo sen nimityksestä ilmenee, että kyse on kaksikerroskartongista. 202 Kyseessä olevia tuotteita kuvaillaan kaksikerroskartongiksi myös kantajan omassa mainoslehtisessä, ja lehtisen mukaan Printa-tuote on jopa tarkoitettu käytettäväksi taiverasioihin ja tuotteiden esillepanoon. Näin ollen kantajan PTS:ltä saamilla lausunnoilla ei voida katsoa olevan mitään todistusvoimaa. 203 Komission mukaan se on ilmoittanut päätöksen 168 ja 169 perustelukappaleessa riittävällä tavalla ne perusteet, joita on käytetty sakkojen suuruutta määrättäessä. Koska kartonkialalta saatu liikevaihto kuuluu näihin perusteisiin, komission ei ole tarvinnut selittää yksityiskohtaisesti, miksi Printa- ja Duplex KO -tuotteet on otettu huomioon sakkoa laskettaessa (asia T-9/89, Hüls v. komissio, tuomio 10.3.1992, Kok. 1992, s. II-499, 363 kohta). 204 Komissio kiistää vielä muuttaneensa menettelyn aikana kantaansa, sillä väitetiedoksiannossa samoin kuin päätöksessä oli menettelyn kohde määritelty siten, että kyseiset tuotteet sisältyivät tähän määritelmään. Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 205 On selvää, että komissio on vahvistanut kantajalle määrätyn sakon suuruuden ottaen huomioon sen kaikkien kartonkilaatujen, myös Printa-, Duplex KO- ja Silbergrau-tuotteiden, myynnistä vuonna 1990 saadun liikevaihdon. 206 Samoin on selvää, että komissio on kunkin yksittäisen sakon suuruutta vahvistaessaan ottanut järjestelmällisesti huomioon kunkin yrityksen, jolle päätös on osoitettu, yhteisön kartonkimarkkinoilta vuonna 1990 saaman liikevaihdon. Se on tältä osin ottanut huomioon ainoastaan liikevaihdon, joka on saatu päätöksessä määritellyn kartongin myynnistä. 207 Komissio ei kiistä sitä, että Silbergrau-tuote on keräyspaperikartonkia, joka ei sellaisenaan kuulu todetun kilpailusääntöjen rikkomisen piiriin. Se väittää sitä vastoin, että Printa- ja Duplex KO -tuotteet sisältyvät päätöksen "kartonki"-määritelmään ja että todettu kilpailusääntöjen rikkominen on koskenut näitä tuotteita. 208 Koska nyt esillä olevaa kanneperustetta on arvioitava edellä mainittujen seikkojen valossa, on aluksi tutkittava, onko päätöstä perusteltu riittävästi siltä osin kuin Printa- ja Duplex KO -tuotteiden on katsottu kuuluneen kyseessä olevan tuotteen määritelmään ja onko kantajan puolustautumisoikeuksia tässä yhteydessä loukattu. Tämän jälkeen on tutkittava, onko komissio näyttänyt toteen, että päätöksen 1 artiklassa todettu kilpailusääntöjen rikkominen koski myös Printa- ja Duplex KO -tuotteita. Näistä kysymyksistä tehtävät johtopäätökset huomioon ottaen on vielä lopuksi tutkittava, oliko komissiolla oikeus vahvistaa sakon suuruus kantajan kaikkien kartonkilaatujen myynnistä vuonna 1990 saaman liikevaihdon perusteella. Väitteet, jotka koskevat perusteluvelvollisuuden rikkomista ja kantajan puolustautumisoikeuksien loukkaamista 209 Vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan jollekulle vastainen päätös on perusteltava niin, että sen laillisuutta voidaan todellisuudessa valvoa ja että asianomainen saa tietää, onko päätös asianmukainen. Tällaisten perustelujen riittävyyttä on arvioitava ottaen huomioon kyseisen asian olosuhteet ja erityisesti päätöksen sisältö, syyt, joihin on vedottu, ja niiden, joille päätös on osoitettu, intressi selitysten saamiseen. Jotta edellä mainitut edellytykset täyttyisivät, riittävistä perusteluista on käytävä ilmi selkeästi ja yksiselitteisesti sen yhteisön toimielimen päättely, joka on tehnyt riidanalaisen päätöksen (ks. mm. asia T-38/92, AWS Benelux v. komissio, tuomio 28.4.1994, Kok. 1994, s. II-221, 26 kohta). 210 Päätöksen 4 perustelukappaleessa todetaan seuraavaa: "Tärkeimmät Länsi-Euroopassa valmistettavat kartonkilaadut ovat seuraavat: - Taivekartonki (= Folding boxboard - FBB) koostuu valkaistusta kemiallisesta massasta valmistetusta valkoisesta pintakerroksesta, mekaanisesta tai kemimekaanisesta massasta valmistetusta runkokerroksesta ja usein valkaistusta kemiallisesta massasta valmistetusta ohuesta pohjakerroksesta. FBB-laatua käytetään yleensä elintarvikkeiden, kosmetiikan, savukkeiden ja lääkkeiden ynnä muiden sellaisten tuotteiden pakkauksiin. - Valkeapintainen kartonki (= White-lined chipboard - WLC), jota läntisessä Manner-Euroopassa kutsutaan myös kaksi- tai kolmikerroskartongiksi, valmistetaan keräyskuiduista siten, että sen etupinta tehdään valkaistusta kemiallisesta massasta ja takapinta keräyspaperista. Tätä laatua käytetään yleensä muiden tuotteiden kuin elintarvikkeiden pakkauksiin. - Valkaistu sulfaattisellukartonki (= Solid Bleached Sulphate Board - SBS) on monikerroksinen tuote, joka valmistetaan valkaistusta kemiallisesta massasta ja jonka kaikki kerrokset ovat valkoisia. Sitä käytetään pääasiassa elintarvikkeiden, kosmetiikan, lääkkeiden ja savukkeiden pakkauksiin haluttaessa ensiluokkaista laatua. Eräitä muita kartonkituotteita (esimerkiksi keräyspaperista kokonaan valmistettua 'keräyspaperikartonkia' [greyboard]) voidaan myös valmistaa kartonkikoneilla, mutta ne eivät kuulu tuottajien itsensä käyttämän 'kartongin' määritelmän piiriin eivätkä ole tämän menettelyn kohteena. Länsi-Euroopassa alalla on yleisesti omaksuttu Saksassa käytettävät tuotteiden standardinimitykset ja lyhenteet. - Päällystetyistä FBB-laaduista käytetään lyhennettä GC ja päällystämättömistä FBB-laaduista lyhennettä UC. - WLC:n päällystetyistä kaksikerroslaaduista käytetään lyhennettä GD ja päällystämättömistä kaksikerroslaaduista lyhennettä UD; kolmikerroslaaduista käytetään lyhenteitä GT ja UT. - Päällystetyistä SBS-laaduista käytetään lyhennettä GZ ja päällystämättömistä SBS-laaduista lyhennettä UZ. Nämä luokat on lisäksi jaettu alaluokkiin: esimerkiksi GC1 eroaa GC2:sta siten, että taustakerros on erilainen; GD1- ja GD2-laadut eroavat toisistaan ominaistilavuutensa osalta jne. Yksinkertaisuuden vuoksi koko ensiökuitualaa kutsutaan usein nimityksellä 'GC-laadut' ja kaikkia keräyskuiduista valmistettuja laatuja nimityksellä 'GD-laadut'. Näitä nimityksiä käytetään tässä merkityksessä tässä päätöksessä." 211 Tästä päätöksessä tarkoitettujen tuotteiden kuvauksesta ilmenee komission ottaneen huomioon sen, että "kartonki"-käsite kattaa monenlaisia tuotteita ja että sillä ei siten ole täsmällistä merkitystä. Komission toteamuksesta, jonka mukaan päätös ei koske "eräitä muita kartonkituotteita", joita voidaan valmistaa kartonkikoneilla (4 perustelukappaleen toinen kohta), ilmenee selvästi, että komissio on katsonut, ettei päätöksessä tarkoitettuja tuotteita voida määritellä viittaamalla ainoastaan "kartonki"-käsitteeseen. 212 Koska komissio on lisäksi korostanut sitä, että 4 perustelukappaleeseen sisältyvät toteamukset koskevat "tärkei[mpiä] Länsi-Euroopassa valmistettav[ia] kartonkilaa[tuja]", toteamuksia ei voida pitää päätöksessä tarkoitettujen tuotteiden tyhjentävänä määritelmänä. Päätöksen 4 perustelukappale on siis ymmärrettävä siten, että siinä kuvaillaan päätöksessä tarkoitettuja tärkeimpiä tuotteita niiden teknisin ominaisuuksin (raaka-aine, paksuus ja käyttötarkoitus). Se, että tiettyä tuotetta ei ole nimenomaisesti mainittu kyseisessä kohdassa tai että siinä mainitut tekniset erittelyt eivät suoraan kata tiettyä tuotetta, ei sinällään merkitse sitä, että kyse olisi kartonkilaadusta, jota päätös ei koske. 213 Komissiota ei siten voida arvostella siitä, ettei se ole kuvaillut päätöksessä tarkoitettuja tuotteita tyhjentävästi. 214 Ensinnäkin tämän asian kaltaisessa tapauksessa päätöksessä tarkoitetut tuotteet voidaan määritellä niiden teknisten ominaisuuksien mukaan viitaten tuotteisiin, joita todettu kilpailusääntöjen rikkominen koskee. Näin ollen jos päätöksestä kokonaisuudessaan ilmenee, että kilpailusääntöjen rikkominen on koskenut jotakin tiettyä tuotetta, ja siinä mainitaan tällaista johtopäätöstä tukevat todisteet, yksinomaan se, että päätökseen ei sisälly täsmällistä ja tyhjentävää luetteloa kyseessä olevista tuotteista, ei välttämättä estä sitä, että yhteisöjen tuomioistuimet voivat todellisuudessa valvoa tämän päätöksen lainmukaisuutta, eikä myöskään merkitse välttämättä sitä, että päätöksessä ei anneta asianomaiselle yritykselle tarpeellisia tietoja, jotta se saa tietää, onko päätös asianmukainen. 215 Toiseksi on todettava, että vaikka komissio toteaakin (4 perustelukappaleen kolmas kohta), että alan ammattilaiset ovat yleensä omaksuneet Saksassa käytettävät tuotteiden standardinimitykset ja lyhenteet, asiakirja-aineistosta (kartonkituotteiden erilaisista luokitteluista ks. väitetiedoksiannon liitteet 1-4) ilmenee, ettei ole olemassa mitään koko alalla käytössä olevaa standardiluokitusta, jonka perusteella voitaisiin täsmällisesti ja tyhjentävästi määritellä kaikki Länsi-Euroopassa tuotettavat kartonkilaadut. 216 Tätä toteamusta tukevat seuraavat Printa-tuotetta koskevat toteamukset, jotka kantajan edustaja teki komissiossa järjestetyssä kuulemistilaisuudessa: "Fidesille ilmoittamamme luvut koskivat GD2-laatua, ja me valmistimme erityistä Printa-nimistä kartonkia, jota ei ollut täsmällisesti määritelty - se ei kuulunut UD- ja GD-luokkiin. Kyseessä on GD3-laatu tai jotain sen tapaista" (kuulemistilaisuuden pöytäkirja, s. 47). 217 Kolmanneksi on todettava, ettei kantaja väitä päätöksen 4 perustelukappaleeseen sisältyvien toteamusten olevan virheellisiä. Näin ollen on katsottava, että nämä toteamukset ovat oikea ja asianmukainen kuvaus päätöksessä tarkoitetuista tärkeimmistä kartonkilaaduista. 218 Edellä esitetyn perusteella ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin katsoo, että päätökseen sisältyy riittävät perustelut, joiden avulla voidaan yleisesti määritellä, mitä tuotteita kilpailusääntöjen rikkominen on koskenut. Koska kantaja on komissiossa käydyssä hallinnollisessa menettelyssä kuitenkin kiistänyt sen, että Printa- ja Duplex KO -tuotteiden voitaisiin katsoa kuuluvan tähän menettelyyn, on syytä tutkia, olisiko komission pitänyt esittää erityisiä perusteluja tältä osin. 219 Tältä osin on todettava, ettei päätökseen sisälly mitään nimenomaista kannanottoa siihen, koskeeko päätös Printa- ja Duplex KO -tuotteita. 220 Niistä todisteista, joihin komissio on päätöksessä vedonnut, ilmenee, että PG Paperboardin tietyissä toimielimissä käydyt keskustelut, joiden tavoite oli kilpailunvastainen, koskivat erityisesti tuotteita, joista tuottajat itse käyttivät lyhenteitä GD ja UD (ks. mm. 79 perustelukappaleessa mainittu Finnboardilta saatu hintaluettelo ja väitetiedoksiannon liite 118, joka mainitaan 87 perustelukappaleessa). 221 Lisäksi komission 24.5.1994 päivätyssä, kantajalle osoitetussa kirjeessä esitetään ne syyt, joiden perusteella komissio on päätellyt, että kyseisten tuotteiden on katsottava olevan niitä, joita edellä mainituissa keskusteluissa käsiteltiin. 222 Komissio näet täsmentää tässä kirjeessään seuraavaa: "Kuten väitetiedoksiannossa, Fidesin asiakirjoissa ja kuulemistilaisuudessa on jo selvästi todettu, siltä osin kuin edellä mainittu menettely liittyy kierrätetyistä raaka-aineista valmistettuihin laatuihin, se ei koske vain GD1- ja GD2-laatuja. Printa-kartonkinne, joka luokitellaan GD3-laaduksi ainoastaan Saksassa, eroaa GD2-laadusta ainoastaan siten, että sen tiheys on pienempi (enintään 1,3 cm3/g verrattuna 1,4 cm3:iin/g; ks. väitetiedoksiannon liite 4). Duplex KO- tai ED-kartonkianne (tavallinen kaksikerroskartonki) pidetään markkinoilla UD-laatuun kuuluvana (päällystämätön kaksikerroskartonki) - minkä itsekin olette vahvistaneet -, vaikka vaikuttaakin siltä, että itse rinnastatte sen GK-laatuun (hopeanharmaa; Silbergrau)." 223 Kantaja ei siis ole voinut olla tietämättä niitä syitä, joiden vuoksi komissio on katsonut Printa- ja Duplex KO -tuotteiden kuuluvan niiden kilpailua rajoittavien toimien piirin, joihin se katsoo kantajan syyllistyneen, vaikka tätä selitystä ei olekaan toistettu päätöksessä. Tätä toteamusta vahvistaa vielä se, että kantajan kannekirjelmään sisältyvistä väitteistä ilmenee kantajan olleen täysin tietoinen komission käyttämästä päättelystä. 224 Kaiken edellä esitetyn perusteella on katsottava, että päätöksen perustelut ovat riittävät siten, että sen laillisuutta voidaan todellisuudessa valvoa ja että kantaja saa niiden perusteella tietää, onko päätös asianmukainen. 225 Koska komission käyttämä päättely on esitetty riittävän selkeästi 24.5.1994 päivätyssä, kantajalle osoitetussa kirjeessä, puolustautumisoikeuksien loukkaamista koskeva kantajan väite on myös hylättävä. On syytä lisätä, että toisin kuin kantaja väittää, minkään seikan perusteella ei voida katsoa, että komissio olisi muuttanut kantaansa hallinnollisen menettelyn aikana, sillä väitetiedoksiantoon sisältyy kartongin määritelmä, joka on lähes samanlainen kuin päätöksen 4 perustelukappaleeseen sisältyvä määritelmä. Kysymys siitä, kuuluivatko Printa- ja Duplex KO -tuotteet kilpailusääntöjen rikkomisen piiriin 226 Kuten edellä jo todettiin, keskustelut, joiden tavoite oli kilpailunvastainen, koskivat muun muassa tuotteita, joista tuottajat itse käyttivät lyhenteitä GD ja UD. 227 Printa-tuotteen osalta on todettava, että kantajan edustajan komissiossa järjestetyssä kuulemistilaisuudessa antama tieto, jonka mukaan "kyseessä on GD3-laatu tai jotain sen tapaista" ("was something of a GD3 or something like that"), on sinällään vahva osoitus siitä, että keskustelut koskivat tätä tuotetta. Näin on myös sen vuoksi, että kantaja on käyttänyt kyseistä tuotetta markkinoidessaan siitä nimitystä pigmentoitu UD. 228 Näin ollen on toteen näyttämättömänä hylättävä se kantajan väite, jonka mukaan kantaja on markkinoinut Printa-tuotettaan nimellä "pigmentoitu UD" vain osoittaakseen, että tätäkin tuotetta voidaan käyttää taiverasioiden valmistuksessa. 229 Kantajan PTS:ltä saama lausunto, jonka mukaan tätä kartonkia ei voida luokitella kuuluvaksi GD-kartonkeihin, on myös hylättävä, koska sillä ei ole todistusarvoa. Kantaja ei ole nimittäin toimittanut mitään tietoja PTS:n käyttämistä luokitteluperusteista. 230 Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin toteaa, että kantajan ilmoittamia ja toteuttamia hinnankorotuksia koskevaan asiakirja-aineistoon ei sisälly mitään, jonka perusteella voitaisiin näyttää toteen, että PG Paperboardissa sovitut hinnankorotukset eivät olisi koskeneet Printa-tuotetta. Sitä vastoin 8.3.1989 päivätystä kantajan kirjeestä, jolla ilmoitettiin 1.5.1989 voimaan tulevasta hinnankorotuksesta (asiakirja D-7-5) ja joka on ainoa asiakirja, jossa on tehty ero kantajan valmistamien eri tuotteiden välillä, ilmenee, että Printa-tuotteen ilmoitettu hinnankorotus (9 DEM) oli samansuuruinen kuin PG Paperboardissa sovittu korotus (ks. päätöksen liitteenä oleva taulukko D) sekä korotus, josta kantaja ilmoitti GD-kartonkilaatuun kuuluvien Supra- ja Bona-tuotteiden osalta. 231 Näin ollen komissio on näyttänyt toteen, että todettu kilpailusääntöjen rikkominen koski myös Printa-tuotetta. 232 Kantaja toteaa Duplex KO -tuotteen osalta käyttäneensä lyhennettä ED nimetäkseen tämän tuotteen Fidesille toimittamissaan tiedoissa, eikä komissio ole tätä kiistänyt. Lisäksi Fidesin tilastoissa ED-kartonki luokiteltiin samaan luokkaan GK1-kartongin kanssa, joka on keräyspaperikartonkia (Graukarton). 233 Lisäksi 8.3.1989 päivätystä kantajan kirjeestä ilmenee (em. asiakirja D-7-5), että Duplex KO -tuotteen osalta ilmoitettu hinnankorotus (7 DEM) oli pienempi kuin PG Paperboardissa sovittu korotus (ks. päätöksen liitteenä oleva taulukko D) sekä korotus, josta kantaja ilmoitti Supra-, Bona- ja Printa-tuotteiden osalta. Sitä vastoin Duplex KO -tuotteen osalta ilmoitettu hinnankorotus oli samansuuruinen kuin Silbergrau-tuotteen (kantajan valmistama keräyspaperikartonki) osalta ilmoitettu hinnankorotus. 234 Näin ollen se, että kantajan edustaja totesi komissiossa järjestetyssä kuulemistilaisuudessa, että "jotkut kilpailijamme sanoivat, että [Duplex KO:n] voitiin katsoa kuuluvan UD-luokkaan - - " ("some of our competitors said [Duplex KO] could be put into the category of UD - - "), ei ole riittävä näyttö siitä, että PG Paperboardin tietyissä toimielimissä käydyt kilpailunvastaiset keskustelut olisivat koskeneet tätä tuotetta. 235 Edellä esitetyn perusteella on todettava, että komissio on näyttänyt toteen, että todettu kilpailusääntöjen rikkominen koski Printa-tuotetta, mutta se ei ole näyttänyt toteen, että rikkominen olisi koskenut myös Duplex KO -tuotetta. Sakon suuruutta määrättäessä käytetty liikevaihto 236 On selvää, että kantajalle määrätyn sakon suuruus on määritelty sen kartongin myynnistä yhteisössä vuonna 1990 saaman liikevaihdon perusteella. Tämä 25.9.1991 päivätyssä kirjeessä komissiolle ilmoitettu luku kattaa kaikkien kantajan valmistamien kartonkituotteiden myynnin. Edellä mainituista seikoista kuitenkin johtuu, että todettu kilpailusääntöjen rikkominen ei koske Silbergrau- ja Duplex KO -tuotteita. 237 Näin ollen komission väitettä, jonka mukaan sakon määrä on joka tapauksessa selvästi asetuksen N:o 17 15 artiklan 2 kohdassa vahvistetun sakkojen ylärajan alapuolella, ei voida hyväksyä. Koska yhdenvertaisuusperiaate edellyttää, että toisiinsa rinnastettavia tilanteita ei kohdella eri tavalla, ellei tällaista menettelyä voida objektiivisesti perustella, komission olisi pitänyt perustaa päätöksensä kantajan yksinomaan niiden tuotteiden myynnistä yhteisössä vuonna 1990 saamaan liikevaihtoon, jotka kuuluivat todetun kilpailusääntöjen rikkomisen piiriin, kuten komissio on tehnyt muidenkin päätöksen 1 artiklassa tarkoitettujen yritysten osalta. 238 Se, että kantaja ei komission 24.5.1994 päivätyssä kirjeessä esittämästä pyynnöstä huolimatta ole eritellyt kaikkien valmistamiensa kartonkituotteiden myynnistä saamaansa liikevaihtoaan tuotekohtaisesti, ei ole riittävä perustelu. 239 Komissio selosti 24.5.1994 päivätyssä kirjeessään syyt, joiden vuoksi Printa- ja Duplex KO -tuotteita oli pidettävä menettelyssä tarkoitettuna kartonkina. Lisäksi se kehotti kantajaa erittelemään viimeisten viiden vuoden aikana GD-kartongista, Duplex KO -kartongista ja keräyspaperikartongista saamansa liikevaihdon pyytäen, että kyseiset tiedot toimitetaan sille viimeistään 31.5.1994. 240 Kantaja vastasi tähän kirjeeseen vasta 1.7.1994 ja toisti kantansa, jonka mukaan Printa- ja Duplex KO -tuotteiden ei pidä kuulua menettelyn piiriin, toimittamatta pyydettyä liikevaihdon erittelyä, vaikka sen olisi pitänyt se tehdä. 241 Komission 24.5.1992 päivätyssä kirjeessä ei ole kuitenkaan mitään viittausta asetuksen N:o 17 11 artiklaan. Komissio ei voinut olla epätietoinen siitä, että liikevaihto, johon se nojautui, sisälsi muun muassa keräyspaperikartongin (Silbergrau) myynnistä saadun liikevaihdon ja oli siten joka tapauksessa liian suuri Printa- ja Duplex KO -tuotteiden oikeaa luokittelua koskevasta riidanalaisesta kysymyksestä riippumatta. 242 Näin ollen komission olisi pitänyt lähettää kantajalle asetuksen N:o 17 11 artiklan mukainen tietojensaantipyyntö saadakseen tarpeelliset tiedot sakon suuruuden asianmukaiseksi määräämiseksi. Komissio ei voi siten väittää perustellusti, että sakon suuruus on määrätty liian suuren liikevaihdon perusteella ainoastaan kantajan hallinnollisessa menettelyssä omaksuman oman käyttäytymisen vuoksi. 243 Koska kantaja on vastatessaan ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen kirjalliseen kysymykseen toimittanut tietoja, joiden perusteella voidaan osoittaa, mikä osa kartonkituotteiden myynnistä yhteisössä vuonna 1990 saadusta liikevaihdosta vastaa niiden tuotteiden myyntiä, joita todettu kilpailusääntöjen rikkominen ei koske, ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin alentaa sakkoja koskevan täyden harkintavaltansa nojalla sakon määrää ottaen huomioon sen, että Silbergrau- ja Duplex KO -tuotteiden myynnistä saatua liikevaihtoa ei olisi pitänyt ottaa huomioon sakon suuruutta määrättäessä (ks. jäljempänä 278 kohta). 244 Muilta osin kanneperuste on hylättävä. Kanneperuste, jonka mukaan kantaja on osallistunut vain vähäisesti PG Paperboardin toimielinten toimintaan ja jonka mukaan kilpailusääntöjen rikkominen ei ole ollut tahallista Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 245 Kantaja vetoaa pääasiallisesti päätöksen 1 artiklan kumoamisvaatimuksen tueksi esittämiinsä kanneperusteisiin. Kantajan väittää osallistuneensa Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään vain lyhyen ajan ja JMC:n kokouksiin vain satunnaisesti. Kun otetaan huomioon muun muassa kantajan osallistumisen erityinen tavoite, sen selvästi vähemmän merkittävä asema markkinoilla ja se, ettei kantaja ole osallistunut kapasiteeteista tai markkinaosuuksista tehdyiksi väitettyihin sopimuksiin, komissio ei ole soveltanut oikein päätöksen 169 perustelukappaleessa mainittuja arviointiperusteita. Kantaja vetoaa tältä osin epäyhdenvertaiseen kohteluun suhteessa kartelliin kokonaisuudessaan osallistuneisiin yrityksiin, sillä komissio on mitä ilmeisimmin laskenut kantajalle määrätyn sakon normaalin tason perusteella, joka oli 7,5 prosenttia liikevaihdosta. 246 Vaikka kantaja olisikin rikkonut perustamissopimuksen 85 artiklaa, se kuitenkin luuli, että osallistuminen Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään ja satunnainen osallistuminen JMC:n epäsäännöllisesti pidettyihin kokouksiin oli lainmukaista niin kauan kuin tämän osallistumisen päämäärä oli selvässä ristiriidassa muiden tuottajien etujen kanssa. Se myöntää, että kun sakkoa on alennettu 25/60:lla - tämä murtoluku vastaa niitä kuukausia kilpailusääntöjen rikkomisen kokonaiskestosta, joita komissio on käyttänyt perustana yksittäisiä sakkoja laskiessaan - lainvastaiseen kartelliin mahdollisen osallistumisen lyhyt kesto on otettu oikein huomioon. 247 Päätöksessä todetaan myös virheellisesti, että kantajan johtaja olisi komissiossa järjestetyssä kuulemistilaisuudessa myöntänyt, että olisi ollut olemassa yleinen sääntö, jonka mukaan mitään JMC:n kokouksia koskevia näytöksi soveltuvia muistiinpanoja ei saanut säilyttää. 248 Komissio väittää, että käyttäessään kartonkia koskevaa liikevaihtoa perustana se on ottanut huomioon kantajan vähemmän merkittävän aseman alalla. Se väittää, että alentaessaan sakon suuruutta 25/60:lla se on ottanut asianmukaisesti huomioon myös sen, että kantaja on osallistunut kartelliin lyhyemmän ajan. Lisäksi se, että komissio ei ole pitänyt kantajaa kartellin johtajana, osoittaa sen, että komissio on ottanut huomioon kantajan vähäisemmän osallistumisen kartelliin. 249 Mitä tulee kantajan väitteeseen siitä, että kilpailusääntöjen rikkominen ei ole ollut tahallista, komissio toteaa, että jotta kilpailusääntöjen rikkomisen voidaan katsoa olevan tahallista, riittää, että yritys ei voinut olla tietämättä, että lainvastaiseksi katsotun toiminnan tarkoituksena oli rajoittaa kilpailua (asia 246/86, Belasco ym. v. komissio, tuomio 11.7.1989, Kok. 1989, s. 2117, 41 kohta). Kantaja ei voi myöskään vakavissaan väittää olleensa tietämätön kartellin kilpailunvastaisesta tavoitteesta, kun otetaan huomioon perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan soveltamisalaan nimenomaisesti kuuluvan kilpailusääntöjen rikkomisen vakavuus ja ilmeisyys (em. asia ICI v. komissio, 344 ja 353 kohta). Se, että kartellin osanottajat ovat pyrkineet pitämään sopimuksensa salassa, osoittaa, että ne ovat olleet tietoisia toimintansa lainvastaisuudesta (em. asia Belasco ym. v. komissio, tuomion 41 kohta ja asia T-15/89, Chemie Linz v. komissio, tuomio 10.3.1992, Kok. 1992, s. II-1275, 350 kohta). 250 Komissio väittää vielä esittäneensä päätöksessä aivan oikein kantajan johtajan ilmoitukset, jotka koskivat kartellin salassa pitämiseksi päätettyjä toimenpiteitä. Komissio korostaa tältä osin, että kysymykseen siitä, tiesivätkö kaikki osanottajat, että muistiinpanoja ei saanut tehdä, kantajan johtaja vastasi seuraavaa: "Niin, ehkä joku sanoi näin. Kyllä, ehkä niin" ("Well, maybe somebody said so. Yes, maybe yes."). Lisäksi kartellin osanottajat pyrkivät peittelemään sitä tavalla, joka ylitti selvästi tavallisen salassapidon, ottamalla esimerkiksi käyttöön järjestelmän, jossa hinnankorotuksista ei ilmoitettu samanaikaisesti (päätöksen 73 perustelukappale). Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 251 Nyt esillä olevassa kanneperusteessa on kaksi osaa. Ensimmäisessä osassa kantaja väittää, että sakon suuruutta määrätessään komissio ei ole arvioinut oikein sen vähäistä osallistumista PG Paperboardin toimielinten toimintaan. Toisessa osassa kantaja kiistää rikkoneensa perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohtaa tahallisesti. Molempia osia on syytä tarkastella erikseen. Kanneperusteen ensimmäinen osa 252 Komissio on näyttänyt toteen, että JMC:n kokouksiin osallistuessaan kantaja on osallistunut salaiseen hintayhteistyöhön ja seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön vuodesta 1988 vuoden 1990 loppuun. 253 Sitä vastoin on todettu, ettei kantajan voida katsoa olevan vastuussa markkinaosuuksia koskeneesta salaisesta yhteistyöstä. 254 Kilpailusääntöjen rikkomisen vakavuutta arvioidessaan (ks. jäljempänä 274-277 kohta) ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin tarkastelee sakkoja koskevan täyden harkintavaltansa nojalla kysymystä tämän seikan mahdollisesta vaikutuksesta sakon määrään. 255 Komission taulukkona antamasta vastauksesta ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen kirjalliseen kysymykseen ilmenee kantajalle määrätyn sakon laskemisen osalta, että komission käyttämä prosenttiosuus liikevaihdosta on se, jota on sovellettu niihin yrityksiin, joita ei ole pidetty kartellin "johtajina", eli siis 7,5 prosenttia. Komissio on myös ottanut huomioon sen, että kantaja on osallistunut kartelliin vain lyhyen ajan. 256 Nämä seikat huomioon ottaen on todettava, että komissio on arvioinut kantajan osuuden kartellissa oikein määrätessään sille sakon, joka vastaa lopullisesti 4,4 prosenttia sen yhteisön kartonkimarkkinoilta vuonna 1990 saamasta liikevaihdosta, mikä siis vastaa 7,5 prosenttia suhteutettuna aikaan, jona kantajan on katsottu rikkoneen kilpailusääntöjä. 257 Kanneperusteen ensimmäinen osa on siis hylättävä. Kanneperusteen toinen osa 258 Päätöksen 167 perustelukappaleen toisen kohdan mukaan "yritykset, joille - - päätös on osoitettu, ovat tahallaan rikkoneet 85 artiklan määräyksiä". 259 Vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan kilpailusääntöjen rikkomista voidaan pitää tahallisena, vaikkei yritys olisi tiennyt rikkovansa perustamissopimuksen 85 artiklassa määrättyä kieltoa; riittää, ettei se voinut olla tietämättä, että lainvastaiseksi katsotun toiminnan tarkoituksena oli rajoittaa kilpailua yhteismarkkinoilla tai että siitä seurasi, että kilpailu rajoittui yhteismarkkinoilla (ks. em. asia Belasco ym. v. komissio, tuomion 41 kohta ja asia T-61/89, Dansk Pelsdyravlerforening v. komissio, tuomio 2.7.1992, Kok. 1992, s. II-1931, 157 kohta). 260 Tässä asiassa riittää, kun todetaan, että kantaja on osallistunut JMC:n kokouksiin sekä yhdenmukaistettuihin hinnankorotuksiin; JMC on toimielin, jonka toiminnan kilpailunvastaisen tarkoituksen komissio on näyttänyt toteen. 261 Lisäksi kantajan osalta todettu perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkominen oli luonteeltaan ilmiselvää. 262 Kantajan väitettä, jonka mukaan sen edustaja ei olisi myöntänyt komissiossa järjestetyssä kuulemistilaisuudessa, että JMC:n kokousten osanottajia oli kehotettu olemaan tekemättä muistiinpanoja, on pidettävä tehottomana. 263 Kuten edellä jo todettiin (ks. 67 kohta), sitä, ettei JMC:n kokouksista ole virallisia pöytäkirjoja eikä käytännöllisesti katsoen lainkaan sisäisiä muistioita, on näiden kokousten lukumäärä, jakautuminen pitkälle aikavälille ja niissä käytyjen keskustelujen luonne huomioon ottaen pidettävä riittävänä näyttönä siitä, että komission väite, jonka mukaan osallistujia kehotettiin olemaan tekemättä muistiinpanoja, pitää paikkansa. 264 Näin ollen kanneperusteen toinen osa on perusteeton. 265 Edellä esitetyn perusteella kanneperuste on hylättävä kokonaisuudessaan. Kanneperuste, jonka mukaan yhdenvertaisuusperiaatetta on loukattu Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 266 Kantajan mukaan yhdenvertaisuusperiaatetta on loukattu, koska sen sakon määrää ei ole alennettu huolimatta siitä, että se on ollut valmis yhteistyöhön. Kantaja on myöntänyt vapaaehtoisesti osallistuneensa satunnaisesti JMC:n kokouksiin sekä Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään. Komissio myöntää itsekin, että kantaja on tehnyt yhteistyötä sen kanssa erityisesti JMC:n kokouksiin osallistumisensa osalta. Kantaja on siten harjoittanut yhteistyötä niin laajalti kuin mahdollista, eikä se ole voinut myöntää osallistuneensa johonkin, johon se ei ole todellisuudessa osallistunut. 267 Kantajan mukaan komissio on näin ollen kohdellut sitä syrjivästi alentaessaan kahdella kolmasosalla Renalle ja Storalle määrätyn sakon suuruutta mutta jättäessään vastaavan alennuksen tekemättä kantajan kohdalla. 268 Kantajan mielestä sitä on kohdeltu syrjivästi myös suhteessa niihin yrityksiin, joille määrätyn sakon suuruutta on alennettu yhdellä kolmasosalla sen vuoksi, että ne eivät olleet väitetiedoksiantoon antamassaan vastauksessa kiistäneet niitä vastaan esitettyjä väitteitä. 269 Komissio väittää, ettei kantaja ole harjoittanut sellaista yhteistyötä, joka olisi ollut ratkaisevaa, mitä tulee tosiseikkojen toteen näyttämiseen. Kantaja on myöntänyt osallistuneensa joihinkin JMC:n kokouksiin, mutta se on aina väittänyt osallistuneensa niihin vain saadakseen täsmällisiä tietoja markkinoista suunniteltua investointia silmällä pitäen. Kantaja on kiistänyt osallistuneensa hintoja ja määriä koskeneeseen lainvastaiseen kartelliin. Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen arviointi asiasta 270 Kantaja on väitetiedoksiantoon antamassaan vastauksessa myöntänyt osallistuneensa Fidesin tietojenvaihtojärjestelmään sekä joihinkin JMC:n kokouksiin. Samassa vastauksessaan sekä myös uudelleen kannekirjelmässään se on kuitenkin erityisesti kiistänyt osallistuneensa salaiseen hintayhteistyöhön ja seisokkeja koskeneeseen salaiseen yhteistyöhön. 271 Komissio on aiheellisesti katsonut, että kantaja ei ole tällä tavalla vastatessaan toiminut siten, että sakon alentaminen olisi ollut perusteltua hallinnollisessa menettelyssä harjoitetun yhteistyön vuoksi. Alennuksen myöntäminen tästä syystä on perusteltua vain, jos komissio on yrityksen käyttäytymisen vuoksi voinut todeta kilpailusääntöjen rikkomisen helpommin ja tarpeen vaatiessa saada sen loppumaan (ks. em. asia ICI v. komissio, tuomion 393 kohta). 272 Kanneperuste on siten hylättävä perusteettomana. 273 Kaiken edellä esitetyn perusteella päätöksen 1 artiklan kahdeksas luetelmakohta ja osittain 2 artikla on kumottava kantajan osalta. 274 Kantajalle päätöksen 3 artiklassa määrätyn sakon osalta on aluksi harkittava, onko sen, ettei kilpailusääntöjen rikkomisen kantajan osalta voida katsoa sisältävän markkinaosuuksia koskenutta salaista yhteistyötä, johdettava kyseisen sakon määrän alentamiseen. 275 Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin arvioi täyden harkintavaltansa nojalla, että perustamissopimuksen 85 artiklan 1 kohdan rikkominen, johon kantaja on syyllistynyt, on kuitenkin niin vakava, ettei sakkoa ole syytä alentaa. 276 Tältä osin on todettava, ettei kantaja ole osallistunut PWG:n kokouksiin ja että sen ei siten ole seuraamusta määrättäessä katsottu olevan kartellin "johtaja". Koska kantaja ei ole ollut - komission sanamuotoa käyttäen - kartellin "vetäjä" (päätöksen 170 perustelukappaleen ensimmäinen kohta), sen osalta käytetty sakon taso on ollut 7,5 prosenttia vuonna 1990 kartonkialalta yhteisössä saadusta liikevaihdosta. Tämä sakkojen yleinen taso vaikuttaa perustellulta. 277 Vaikka komissio onkin katsonut virheellisesti, että yrityksille, jotka eivät olleet edustettuina PWG:ssä, annettiin "täysi tieto" markkinaosuuksia koskeneesta salaisesta yhteistyöstä (58 perustelukappaleen ensimmäinen kohta), päätöksestä itsestään kuitenkin ilmenee, että nimenomaan PWG:ssä kokoontuneet yritykset harjoittivat yhteistoimintaa markkinaosuuksien "jäädyttämisen" osalta (mm. 52 perustelukappale) ja että niiden tuottajien markkinaosuuksista, jotka eivät ole olleet edustettuina kokouksissa, ei ole keskusteltu. Kuten komissio on todennut päätöksen 116 perustelukappaleen toisessa kohdassa, "markkinoiden jakamista (erityisesti 56 ja 57 perustelukappaleessa kuvattua markkinaosuuksien jäädyttämistä) koskeneet sopimukset koskivat luonteensakin puolesta pääasiallisesti suuria tuottajia". Markkinaosuuksia koskenut salainen yhteistyö, johon kantajan on virheellisesti katsottu osallistuneen, on komission mukaan ollut vain liitännäistä suhteessa varsinkin salaiseen hintayhteistyöhön. 278 Sakon poistamista tai sen alentamista koskevien kanneperusteiden osalta ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin on todennut, että komissio on sakon suuruutta määrätessään ottanut virheellisesti huomioon kantajan vuonna 1990 Duplex KO- ja Silbergrau-tuotteiden myynnistä saaman liikevaihdon. Vastauksena ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen kirjalliseen kysymykseen kantaja on toimittanut tilintarkastajan vahvistaman ilmoituksen, jossa eritellään tuotekohtaisesti kantajan vuoden 1990 liikevaihto. Ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin kykenee tämän ilmoituksen perusteella määrittelemään sen osan kantajan liikevaihdosta, jonka komissio on ottanut virheellisesti huomioon. Koska muut kanneperusteet on hylätty, ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin vahvistaa täyden harkintavaltansa nojalla kantajalle päätöksen 3 artiklassa määrätyn sakon määräksi 730 000 ecua. Päätökset oikeudenkäyntikuluista Oikeudenkäyntikulut 279 Yhteisöjen ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuimen työjärjestyksen 87 artiklan 3 kohdan mukaan ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin voi määrätä oikeudenkäyntikulut jaettaviksi asianosaisten kesken tai määrätä, että kukin vastaa omista kuluistaan, jos asiassa osa vaatimuksista ratkaistaan toisen asianosaisen ja osa toisen asianosaisen hyväksi. Koska kanne on hyväksytty vain osittain, ensimmäisen oikeusasteen tuomioistuin katsoo, että on perusteltua tämän asian olosuhteet huomioon ottaen määrätä, että kumpikin asianosainen vastaa omista oikeudenkäyntikuluistaan. Päätöksen päätösosa Näillä perusteilla YHTEISÖJEN ENSIMMÄISEN OIKEUSASTEEN TUOMIOISTUIN (laajennettu kolmas jaosto) on antanut seuraavan tuomiolauselman: 280 EY:n perustamissopimuksen 85 artiklan soveltamisesta 13 päivänä heinäkuuta 1994 tehdyn komission päätöksen 94/601/EY (IV/C/33.833 - Kartonki) 1 artiklan kahdeksas luetelmakohta kumotaan kantajan osalta. 2) Päätöksen 94/601/EY 2 artiklan ensimmäinen, toinen, kolmas ja neljäs kohta kumotaan kantajan osalta, lukuun ottamatta seuraavia kappaleita: "Edellä 1 artiklassa mainittujen yritysten on välittömästi lopetettava edellä mainitut kilpailusääntöjen rikkomiset, elleivät ne ole sitä jo tehneet. Niiden on kartonkialan toiminnassaan vastedes oltava tekemättä sopimuksia ja noudattamatta yhdenmukaistettuja menettelytapoja, joilla voi olla sama tai samanlainen tarkoitus tai vaikutus, mukaan luettuna kaikki sellainen kaupallisten tietojen vaihto a) jonka avulla siihen osallistuvat voivat suoraan tai epäsuorasti saada tietoja muiden tuottajien tuotannosta, myynnistä, tilauskannoista, koneiden käyttöasteista, myyntihinnoista, kustannuksista tai markkinointisuunnitelmista. Kaikkia sellaisia yleisten tietojen vaihtoa koskevia järjestelmiä, joihin ne ovat liittyneet, kuten Fides-järjestelmää tai sen seuraajaa, on hallinnoitava siten, että sen ulkopuolelle on jätettävä tiedot, joista voidaan saada selville yksittäisten tuottajien toiminta." 3) Kantajalle komission päätöksen 94/601/EY 3 artiklassa määrätty sakko vahvistetaan 730 000 ecuksi. 4) Muilta osin kanne hylätään. 5) Kumpikin asianosainen vastaa omista oikeudenkäyntikuluistaan.

62003CJ0016

sv

Begäran om förhandsavgörande rör tolkningen av artikel 7.1 i rådets första direktiv 89/104/EEG av den 21 december 1988 om tillnärmningen av medlemsstaternas varumärkeslagar (EGT L 40, 1989, s. 1; svensk specialutgåva, område 13, volym 17, s. 178), i dess lydelse enligt avtalet av den 2 maj 1992 om Europeiska ekonomiska samarbetsområdet (EGT L 1, 1994, s. 3, svensk version, SÖ 1993:24) (nedan kallat direktivet). Begäran har framställts i en tvist mellan Peak Holding AB (nedan kallat Peak Holding) och Axolin-Elinor AB (nedan kallat Axolin‑Elinor), tidigare Handelskompaniet Factory Outlet i Löddeköpinge AB (nedan kallat Factory Outlet) när denna tvist uppkom, med anledning av de säljformer som Factory Outlet tillämpade vid försäljningen av ett parti kläder som försetts med varumärket Peak Performance, vilket Peak Holding är innehavare av. Tillämpliga bestämmelser I artikel 5 i direktivet, som har rubriken ”Rättigheter som är knutna till ett varumärke”, föreskrivs följande: ”1. Det registrerade varumärket ger innehavaren en ensamrätt. Innehavaren har rätt att förhindra tredje man, som inte har hans tillstånd, att i näringsverksamhet använda a) tecken som är identiska med varumärket med avseende på de varor och tjänster som är identiska med dem för vilka varumärket är registrerat, … 3. Bl.a. kan följande förbjudas enligt [punkt 1]: … b) Att utbjuda varor till försäljning, marknadsföra dem eller lagra dem för dessa ändamål eller utbjuda eller tillhandahålla tjänster under tecknet. c) Att importera … varor under tecknet. …” I artikel 7 i direktivet i dess ursprungliga lydelse, som har rubriken ” Konsumtion av de rättigheter som är knutna till ett varumärke”, föreskrevs följande: ”1. Ett varumärke ger inte innehavaren rätt att förbjuda användningen av varumärket för varor som av innehavaren eller med hans samtycke har förts ut på marknaden under varumärket inom gemenskapen. …” Artikel 7.1 i direktivet har ändrats i enlighet med artikel 65.2 i avtalet om Europeiska ekonomiska samarbetsområdet (nedan kallat EES-avtalet), jämförd med punkt 4 i bilaga XVII till detta avtal, för att överensstämma med nämnda avtal. Uttrycket ”inom gemenskapen” har således ersatts med orden ”i en avtalsslutande part”. Tvisten vid den nationella domstolen och tolkningsfrågorna Peak Holding är ett bolag inom den danska IC-Companys-koncernen och är innehavare av bland annat varumärket Peak Performance. Rätten att använda varumärket har upplåtits till det närstående bolaget Peak Performance Production AB (nedan kallat Peak Performance Production), som med utnyttjande av detta varumärke tillverkar och säljer kläder och accessoarer i Sverige och andra länder. Vid tiden för tvistens uppkomst bedrev Factory Outlet, ett företag bildat enligt svensk rätt, från ett flertal butiker i Sverige direktförsäljning av kläder och andra varor, till stor del märkesvaror som förvärvats genom parallellimport, återimport eller på annat sätt utanför den berörde varumärkesinnehavarens ordinära distributionskanaler. I slutet av år 2000 saluförde Factory Outlet särskilt ett varuparti på omkring 25 000 plagg försedda med varumärket Peak Performance efter att ha annonserat i pressen om försäljning till halva priset. De ovannämnda plaggen kom från Peak Performance Productions kollektioner för åren 1996–1998. De hade tillverkats utanför EES för detta bolags räkning. De hade införts till EES i försäljningssyfte. Enligt Factory Outlet hade de plagg som utbjudits till försäljning mellan åren 1996 och 1998, utbjudits till försäljning i butiker som tillhör fristående återförsäljare, medan plaggen enligt Peak Holding utbjudits till försäljning i Peak Performance Productions egna butiker. Under november och december 1999 fanns samtliga plagg i varupartiet bland plagg som utbjöds till försäljning till konsumenter i butiken Base Camps lokaler i Köpenhamn (Danmark), vilken tillhandahållits av Carli Gry Denmark A/S, ett systerbolag till Peak Performance Production. Varupartiet bestod således av de varor som kvarstått osålda efter utförsäljningen. Peak Performance Production AB sålde varupartiet till det franska företaget COPAD International (nedan kallat COPAD). Enligt Peak Holding föreskrevs i det avtal som slöts vid detta tillfälle att varupartiet inte fick vidareförsäljas i andra länder i Europa än i Ryssland och Slovenien, förutom fem procent av den totala kvantiteten, vilken fick säljas i Frankrike. Factory Outlet har bestritt att någon sådan begränsning uppställts och har gjort gällande att det i vart fall inte vid sitt förvärv av varupartiet ägt kännedom om begränsningen. Factory Outlet har gjort gällande att det förvärvat varupartiet från Truefit Sweden AB, ett företag bildat enligt svensk rätt. Det är ostridigt mellan parterna att varupartiet inte varit utanför EES från det att det lämnade Peak Performance Productions lager i Danmark till dess att det levererades till Factory Outlet i Sverige. Under påstående att den marknadsföring som Factory Outlet använt sig av, och i synnerhet annonserna, utgjorde intrång i Peak Holdings varumärkesrätt väckte Peak Holding den 9 oktober 2000 talan vid Lunds tingsrätt. Peak Holding yrkade att tingsrätten skulle dels förplikta Factory Outlet att betala skadestånd, dels förbjuda Factory Outlet att marknadsföra och försälja kläder och andra varor ur det ifrågavarande varupartiet, dels besluta att dessa varor skulle förstöras. Factory Outlet bestred käromålet och hävdade att de omtvistade varorna förts ut på marknaden inom EES av Peak Holding, varför Peak Holding saknade rätt att förbjuda användningen av varumärket vid saluföring av varorna. Factory Outlet hävdade för det första att varorna förts ut på marknaden genom att Peak Performance Production importerat varorna till den inre marknaden och förtullat dem med avsikt att saluföra dem här. Factory Outlet hävdade för det andra att varorna förts ut på marknaden genom att de utbjudits till försäljning genom fristående återförsäljare. Factory Outlet anförde för det tredje att varorna förts ut på marknaden genom att de saluförts genom Peak Performance Production i detta bolags egna butiker och genom butiken Base Camp och därvid gjorts tillgängliga för konsumenterna. Factory Outlet hävdade för det fjärde att varorna i vart fall förts ut på marknaden genom att de överlåtits till COPAD, oavsett om de sålts med förbehåll om att vidareförsäljning inte fick ske inom den inre marknaden. Peak Holding bestred att varorna förts ut på marknaden av varumärkesinnehavaren eller med dennes medgivande. Enligt bolaget hade, även om varumärkesrätten skulle anses konsumerad genom att varorna utbjudits till försäljning i butiken Base Camp, konsumtionen brutits och varumärkesrätten återställts i och med att varorna återförts till lager. Tingsrätten, som fann att varorna förts ut på marknaden genom att de hållits tillgängliga för konsumenterna i butiken Base Camp och att varumärkesrätten inte därefter kunnat återställas, ogillade käromålet. Peak Holding överklagade tingsrättens dom till hovrätten. Hovrätten ansåg att frågor om tolkningen av begreppet ”förts ut på marknaden” i artikel 7.1 i direktivet uppkommit i tvisten mellan Peak Holding och Axolin‑Elinor. Hovrätten beslutade därför att förklara målet vilande och att ställa följande tolkningsfrågor till domstolen: ”1) Skall en vara anses ha förts ut på marknaden genom att denna av varumärkesinnehavaren a) importerats och införtullats till den gemensamma marknaden i syfte att säljas där? b) utbjudits till försäljning i varumärkesinnehavarens egna eller närstående bolags butiker inom den gemensamma marknaden, utan att varan överlåtits? 2) Kan en varumärkesinnehavare, om en vara förts ut på marknaden enligt något av alternativen ovan och konsumtion av varumärkesrätten därmed inträtt utan att varan överlåtits, genom att återföra varan till lager bryta konsumtionen? 3) Skall en vara anses ha förts ut på marknaden genom att den av varumärkesinnehavaren överlåtits till ett annat bolag på den inre marknaden, om varumärkesinnehavaren vid överlåtelsen uppställt förbehåll gentemot köparen att denne inte ägde sälja varan vidare på den gemensamma marknaden? 4) Påverkas svaret på fråga 3 av om varumärkesinnehavaren vid överlåtelsen av det varuparti i vilket varan ingick gav köparen tillåtelse att vidareförsälja en mindre andel av varorna inom den gemensamma marknaden, utan att utpeka vilka individuella varor det tillståndet avsåg?” Tolkningsfrågorna Den första frågan Mot bakgrund av omständigheterna i målet vid den nationella domstolen har hovrätten ställt den första frågan för att få klarhet i huruvida artikel 7.1 i direktivet skall tolkas så, att varor som försetts med ett varumärke skall anses ha förts ut på marknaden inom EES när varumärkesinnehavaren har importerat dem till EES i syfte att sälja dem inom detta område eller när han utbjudit dem till försäljning till konsumenter inom EES, i sina egna eller närstående bolags butiker, utan att varan överlåtits. Yttranden som har inkommit till domstolen Peak Holding och kommissionen anser att varumärkesrätten konsumeras först när varan sålts inom EES av varumärkesinnehavaren eller med dennes samtycke. Konsumtion inträder inte under de omständigheter som avses i den första tolkningsfrågan. Axolin-Elinor har gjort gällande att varumärkesinnehavarens rätt konsumeras redan genom att varan importeras till EES, förtullas samt lagerhålls med avsikt att saluföra den. Axolin Elinor har i andra hand hävdat att den rätt som följer av varumärket konsumeras när varumärkesinnehavaren utbjuder varan till försäljning till konsument, även om varan inte överlåts. Den svenska regeringen anser att direktivets olika språkversioner skall förstås så, att det fordras att varumärkesinnehavaren har vidtagit en mot marknaden riktad åtgärd för att en vara skall anses ha förts ut på marknaden. En vara skall således inte anses ha förts ut på marknaden inom EES redan genom att varumärkesinnehavaren importerat varan till gemenskapen, förtullat samt lagerhållit den, eftersom ingen av dessa åtgärder är riktad mot marknaden. Varumärkesskyddet konsumeras senast när en varumärkesinnehavare eller någon till vilken rätten att använda varumärket upplåtits håller varan tillgänglig för försäljning till konsumenter inom EES. Konsumtion inträder emellertid inte genom att varumärkesinnehavaren utbjuder varan till försäljning inom EES till återförsäljare, eftersom utbjudande till försäljning ofta endast avser en viss mängd av den ifrågavarande varan. Det skulle i så fall inte vara möjligt att avgöra för vilka varor konsumtion inträtt. Ett anbud som inte resulterar i en överlåtelse kan i övrigt inte anses utgöra ett tillräckligt definitivt förfogande från rättighetsinnehavarens sida. Konsumtion skall däremot inträda vid faktisk överlåtelse till återförsäljare under förutsättning att överlåtelsen framstår som en mot marknaden utåtriktad åtgärd. En överlåtelse mellan koncernbolag bör betraktas som en koncernintern åtgärd som inte föranleder konsumtion. Domstolens svar Domstolen erinrar om att artiklarna 5–7 i direktivet medför en fullständig harmonisering av bestämmelserna om vilka rättigheter som är knutna till ett varumärke och att artiklarna således innehåller definitioner av de rättigheter som tillkommer varumärkesinnehavarna inom gemenskapen (dom av den 16 juli 1998 i mål C-355/96, Silhouette International Schmied, REG 1998, s. I-4799, punkterna 25 och 29, och av den 20 november 2001 i de förenade målen C‑414/99–C‑416/99, Zino Davidoff och Levi Strauss, REG 2001, s. I-8691, punkt 39). Begreppet ”förts ut på marknaden” inom EES, som återfinns i artikel 7.1 i direktivet, är en avgörande faktor för att varumärkesinnehavarens ensamrätt enligt artikel 5 i samma direktiv skall upphöra (se dom av den 8 april 2003 i mål C‑244/00, Van Doren + Q, REG 2003, s. I-3051, punkt 34). Begreppet skall därför ges en enhetlig tolkning i gemenskapsrätten (se, för ett motsvarande synsätt, domen i de ovannämnda förenade målen Zino Davidoff och Levi Strauss, punkterna 41–43). Det går inte att endast med ledning av ordalydelsen i artikel 7.1 i direktivet avgöra om varor som varumärkesinnehavaren importerat till EES eller utbjuder till försäljning inom det området skall anses ha ”förts ut på marknaden” inom EES i den mening som avses i denna bestämmelse. Den ifrågavarande bestämmelsen skall därför tolkas med beaktande av direktivets systematik och ändamål. Varumärkesinnehavaren har enligt artikel 5 i direktivet ensamrätt att hindra tredje man att bland annat importera varor som försetts med hans varumärke, att utbjuda dessa till försäljning, att föra ut dem på marknaden eller att inneha dem i dessa syften. Artikel 7.1 innehåller ett undantag från denna regel genom att det däri föreskrivs att varumärkesinnehavarens rättigheter konsumeras när varorna har förts ut på marknaden inom EES av innehavaren eller med hans samtycke (se domarna i de ovannämnda målen Zino Davidoff och Levi Strauss, punkt 40, och Van Doren + Q, punkt 33). Domstolen har konstaterat att direktivet bland annat syftar till att tillförsäkra varumärkesinnehavaren ensamrätten att använda varumärket då en vara som är försedd med varumärket för första gången släpps ut på marknaden (se, bland annat, dom av den 11 juli 1996 i de förenade målen C-427/93, C-429/93 och C‑436/93, Bristol-Myers Squibb m.fl., REG 1996, s. I-3457, punkterna 31, 40 och 44). Domstolen har i övrigt angett att gemenskapslagstiftaren, genom att precisera att den omständigheten att varor har förts ut på marknaden utanför EES inte medför konsumtion av varumärkesinnehavarens rätt att motsätta sig import av dessa varor som sker utan hans samtycke, har låtit varumärkesinnehavaren bestämma när varor som bär hans varumärke för första gången kan föras ut på marknaden inom EES (dom av den 1 juli 1999 i mål C-173/98, Sebago och Maison Dubois, REG 1999, s. I-4103, punkt 21, domarna i de ovannämnda målen Zino Davidoff och Levi Strauss, punkt 33, och Van Doren + Q, punkt 26). Domstolen har vidare betonat att artikel 7.1 i direktivet syftar till att möjliggöra senare saluföring av ett exemplar av en vara som är försett med ett varumärke, utan att varumärkesinnehavaren kan motsätta sig detta (se dom av den 23 februari 1999 i mål C-63/97, BMW, REG 1999, s. I-905, punkt 57, och domen i det ovannämnda målet Sebago och Maison Dubois, punkt 20). Domstolen har slutligen fastslagit att varumärket, för att kunna utgöra ett väsentligt inslag i det system med sund konkurrens som EG-fördraget syftar till att införa, måste utgöra en garanti för att alla varor eller tjänster som det avser har framställts eller levererats under kontroll av ett enda företag som ansvarar för deras kvalitet (se bland annat dom av den 18 juni 2002 i mål C-299/99, Philips, REG 2002, s. I-5475, punkt 30). Det är i förevarande mål obestritt att varumärkesinnehavaren, när han överlåter varor som försetts med hans varumärke till tredje man inom EES, för ut dessa varor på marknaden i den mening som avses i artikel 7.1 i direktivet. De ensamrätter som följer av direktivet, närmare bestämt rätten att förbjuda tredje man som förvärvat en vara att sälja denna vidare, konsumeras vid en försäljning, som är ett sätt för varumärkesinnehavaren att realisera det ekonomiska värde som är knutet till varumärket. Varumärkesinnehavaren för däremot inte ut sina varor på marknaden i den mening som avses i artikel 7.1 i direktivet när han importerar dem i syfte att avyttra dem inom EES eller när han utbjuder dem till försäljning inom EES. Sådana åtgärder innebär nämligen inte att rätten att förfoga över de varor som försetts med varumärket överförs till tredje man. Varumärkesinnehavaren kan inte därigenom realisera det ekonomiska värde som är knutet till varumärket. Han har även efter det att dessa åtgärder genomförts intresse av att behålla fullständig kontroll över de varor som försetts med varumärket, bland annat för att garantera varornas kvalitet. I artikel 5.3 b och c i direktivet görs i övrigt, med avseende på innehållet i varumärkesinnehavarens ensamrätt, åtskillnad mellan att utbjuda varor till försäljning, att marknadsföra dem, att lagra dem för dessa ändamål och att importera dem. Även denna bestämmelses lydelse bekräftar följaktligen att import eller utbjudande till försäljning av varor inom EES inte kan likställas med att föra ut dessa på marknaden. Svaret på den första frågan blir således att artikel 7.1 i direktivet skall tolkas så, att varor som försetts med ett varumärke inte kan anses ha förts ut på marknaden inom EES när varumärkesinnehavaren har importerat dem till EES i syfte att sälja dem inom detta område eller när han utbjudit dem till försäljning till konsumenter inom EES, i sina egna eller närstående bolags butiker, utan att varorna överlåtits. Den andra frågan Den andra frågan har ställts för det fall den första frågan skulle besvaras jakande. Det är därför inte nödvändigt att besvara denna fråga. Den tredje frågan Den nationella domstolen har ställt den tredje frågan för att få klarhet i huruvida den omständigheten att ett överlåtelseavtal som slutits mellan varumärkesinnehavaren och en aktör etablerad inom EES innehåller ett förbud mot att sälja varorna vidare inom EES innebär att varorna, under sådana förhållanden som föreligger i målet vid den nationella domstolen, inte förts ut på marknaden i den mening som avses i artikel 7.1 i direktivet och därmed utgör hinder mot att varumärkesinnehavarens ensamrätt konsumeras om förbudet skulle åsidosättas genom att varorna såldes vidare inom EES. Yttranden som har inkommit till domstolen Peak Holding har betonat att konsumtion, som föreskrivs i artikel 7.1 i direktivet, inträder under förutsättning att varorna förts ut på marknaden av varumärkesinnehavaren själv eller med hans samtycke. I båda fallen förutsätts varumärkesinnehavarens samtycke för att konsumtion skall inträda. Konsumtion inträder således inte om varumärkesinnehavaren överlåter en vara och ställer upp förbehåll om varumärkesrätten till varan. Om detta förbehåll inte iakttas har varorna inte förts ut på marknaden med varumärkesinnehavarens samtycke, vilket innebär att konsumtion inte inträder. Axolin-Elinor, den svenska regeringen och kommissionen anser att sådana avtalsvillkor som det som avses i den tredje frågan inte utgör hinder mot konsumtion. Konsumtion inträder på grund av lag. Ett sådant avtalsvillkor kan inte åberopas mot tredje man. Om ett förbud att sälja varan vidare åsidosätts, är det fråga om ett kontraktsbrott och inte om ett åsidosättande av immaterialrättsliga rättigheter. Rättsföljden konsumtion är därför inte något som avtalsparterna förfogar över i förhållande till tredje man, oavsett vilka effekter avtalet är tänkt att ha på det obligationsrättsliga planet. En annan tolkning skulle strida mot syftet med artikel 7.1 i direktivet. Domstolens svar Enligt artikel 7.1 i direktivet inträder gemenskapsrättslig konsumtion om varumärkesinnehavaren själv för ut varorna på marknaden inom EES eller om tredje man för ut varorna på marknaden inom EES, men med varumärkesinnehavarens samtycke. Av svaret på den första frågan framgår att under sådana förhållanden som i målet vid den nationella domstolen, skall varorna ha överlåtits inom EES av varumärkesinnehavaren för att de skall anses ha förts ut på marknaden inom EES. Om en sådan överlåtelse sker förutsätts enligt artikel 7.1 i direktivet inte att varumärkesinnehavaren dessutom samtycker till att varorna senare säljs vidare inom EES för att de rättigheter som är knutna till varumärket skall konsumeras. Konsumtion inträder redan genom att varumärkesinnehavaren för ut varorna på marknaden inom EES. Eventuella avtalsvillkor då varorna för första gången förs ut på marknaden inom EES, som innebär att rätten att sälja dem vidare är föremål för territoriella begränsningar, har endast avseende på förhållandet mellan parterna i detta avtal. Sådana avtalsvillkor utgör inte hinder mot att konsumtion inträder i enlighet med direktivet. Svaret på den tredje frågan blir således att den omständigheten att ett överlåtelseavtal som slutits mellan varumärkesinnehavaren och en aktör etablerad inom EES innehåller ett förbud mot att sälja varorna vidare inom detta område inte utesluter att varorna, under sådana förhållanden som föreligger i målet vid den nationella domstolen, förts ut på marknaden i den mening som avses i artikel 7.1 i direktivet och därmed inte utgör hinder mot att varumärkesinnehavarens ensamrätt konsumeras om varorna säljs vidare inom EES i strid med förbudet. Den fjärde frågan Den fjärde frågan har ställts för det fall den tredje frågan skulle besvaras med att det avtalsvillkor som avses i denna fråga innebär att varorna inte förts ut på marknaden inom EES om de skulle säljas vidare inom EES i strid med den överenskomna territoriella begränsningen. Det är därför inte nödvändigt att besvara denna fråga. Rättegångskostnader De kostnader som har förorsakats den svenska regeringen och kommissionen, vilka har inkommit med yttranden till domstolen, är inte ersättningsgilla. Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den nationella domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. På dessa grunder beslutar domstolen (stora avdelningen) följande dom: 1) Artikel 7.1 i rådets första direktiv 89/104/EEG av den 21 december 1988 om tillnärmningen av medlemsstaternas varumärkeslagar, i dess lydelse enligt avtalet av den 2 maj 1992 om Europeiska ekonomiska samarbetsområdet, skall tolkas så, att varor som försetts med ett varumärke inte kan anses ha förts ut på marknaden inom Europeiska ekonomiska samarbetsområdet när varumärkesinnehavaren har importerat dem till Europeiska ekonomiska samarbetsområdet i syfte att sälja dem inom detta område eller när han utbjudit dem till försäljning till konsumenter inom Europeiska ekonomiska samarbetsområdet, i sina egna eller närstående bolags butiker, utan att varorna överlåtits. 2) Den omständigheten att ett överlåtelseavtal som slutits mellan varumärkesinnehavaren och en aktör etablerad inom Europeiska ekonomiska samarbetsområdet innehåller ett förbud mot att sälja varorna vidare inom detta område utesluter inte att varorna, under sådana förhållanden som föreligger i målet vid den nationella domstolen, förts ut på marknaden i den mening som avses i artikel 7.1 i direktiv 89/104, i dess lydelse enligt avtalet om Europeiska ekonomiska samarbetsområdet, och utgör därmed inte hinder mot att varumärkesinnehavarens ensamrätt konsumeras om varorna säljs vidare inom Europeiska ekonomiska samarbetsområdet i strid med förbudet. V. Skouris P. Jann C.W.A. Timmermans A. Rosas R. Silva de Lapuerta C. Gulmann J.-P. Puissochet R. Schintgen J.N Cunha Rodrigues Avkunnad vid offentligt sammanträde i Luxemburg den 30 november 2004. R. Grass V. Skouris Justitiesekreterare Ordförande – Rättegångsspråk: svenska.

61998CJ0386

fi

Tuomion perustelut 1 Euroopan yhteisöjen komissio on nostanut EY:n perustamissopimuksen 169 artiklan (josta on tullut EY 226 artikla) nojalla kanteen, joka on saapunut yhteisöjen tuomioistuimeen 26.10.1998 ja jossa yhteisöjen tuomioistuinta vaaditaan toteamaan, että Italian tasavalta ei ole noudattanut EY:n perustamissopimuksen mukaisia velvoitteitaan, koska se ei ole antanut tietyistä työajan järjestämistä koskevista seikoista 23 päivänä marraskuuta 1993 annetun neuvoston direktiivin 93/104/EY (EYVL L 307, s. 18; jäljempänä direktiivi) noudattamisen edellyttämiä lakeja, asetuksia ja hallinnollisia määräyksiä ja/tai koska se ei ole ilmoittanut niistä komissiolle. 2 Direktiivin 18 artiklan 1 kohdan a ja c alakohdan mukaan jäsenvaltioiden oli annettava direktiivin noudattamisen edellyttämät lait, asetukset ja hallinnolliset määräykset viimeistään 23.11.1996 tai varmistettava viimeistään tällöin, että työmarkkinaosapuolet toteuttavat sopimuksin tarvittavat säännökset, koska jäsenvaltioiden on toteutettava kaikki direktiivissä säädettyjen tavoitteiden saavuttamiseksi tarvittavat toimenpiteet ja ilmoitettava niistä komissiolle välittömästi. 3 Asiakirjoista ilmenee, että Italian tasavalta ei ole ilmoittanut komissiolle direktiivin noudattamisen edellyttämistä säännöksistä. 4 Koska komissiolla ei ollut tiedossaan mitään muutakaan seikkaa, jonka perusteella se olisi voinut päätellä Italian tasavallan antaneen tarvittavat säännökset, se aloitti perustamissopimuksen 169 artiklassa tarkoitetun menettelyn ja vaati 30.5.1997 päivätyssä virallisessa huomautuksessa Italian hallitusta esittämään huomautuksensa väitetystä velvoitteiden noudattamatta jättämisestä kahden kuukauden määräajassa. 5 Italian viranomaiset ilmoittivat 11.7.1997 päivätyllä kirjeellä, että direktiivin täytäntöönpanon edellyttämien toimien valmistelu oli aloitettu. 6 Koska komissio ei saanut ilmoitusta toteutetuista toimenpiteistä, se lähetti 24.6.1998 Italian hallitukselle perustellun lausunnon. 7 Komission yksiköiden Roomassa 15.10. ja 16.10.1998 järjestämässä kokouksessa Italian viranomaiset antoivat joitain tietoja direktiivin täytäntöönpanoon liittyvistä valmistelutoimista. 8 Komission mukaan 24.4.1998 tehdyn lakiehdotuksen nro 128, josta on tullut yhteisön laki 1995-1997 ja joka julkaistiin 7.5.1998 Gazzetta ufficiale della Repubblica italianan lisälehdellä nro 104, 46 artikla, jossa viitattiin direktiiviin, on peruutettu siten, että kyseisen lain lopullisessa versiossa ei enää mainita direktiiviä. Italian viranomaiset ovat halunneet viitata direktiiviin toisessa, työajan järjestämistä koskevassa lakiehdotuksessa. 9 Tämän jälkeen komissio sai lisätietoja direktiivin täytäntöönpanoa Italian oikeusjärjestyksessä koskevan menettelyn vaiheista. Sille ei kuitenkaan ilmoitettu mistään direktiivin noudattamisen edellyttämästä laista, asetuksesta tai hallinnollisesta määräyksestä. 10 Näissä olosuhteissa komissio nosti käsiteltävänä olevan kanteen. 11 Italian tasavalta toteaa, että sen lainsäädäntö on jo tiettyjen direktiivin säännösten mukainen ja että työmarkkinaosapuolet ovat 11.11.1997 parafoineet direktiivin toimeenpanoa koskevan, tuotantosektorilla yleisesti sovellettavan yhteisen julistuksen, myöntää, ettei se ole noudattanut mainittuja velvoitteitaan, ja väittää, että lainsäädäntö, jolla direktiivi pannaan täytäntöön täysimääräisesti, on jo valmisteilla. 12 Koska direktiiviä ei ole pantu täysimääräisesti täytäntöön siinä säädetyssä määräajassa, komission kannetta on pidettävä perusteltuna. 13 Näin ollen on todettava, että Italian tasavalta ei ole noudattanut direktiivin mukaisia velvoitteitaan, koska se ei ole antanut säädetyssä määräajassa kyseisen direktiivin noudattamisen edellyttämiä lakeja, asetuksia ja hallinnollisia määräyksiä. Päätökset oikeudenkäyntikuluista Oikeudenkäyntikulut 14 Yhteisöjen tuomioistuimen työjärjestyksen 69 artiklan 2 kohdan mukaan asianosainen, joka häviää asian, velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut, jos vastapuoli on sitä vaatinut. Koska komissio on vaatinut, että Italian tasavalta velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut, ja koska Italian tasavalta on hävinnyt asian, se on velvoitettava korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Päätöksen päätösosa Näillä perusteilla YHTEISÖJEN TUOMIOISTUIN (toinen jaosto) on antanut seuraavan tuomiolauselman: 1) Italian tasavalta ei ole noudattanut tietyistä työajan järjestämistä koskevista seikoista 23 päivänä marraskuuta 1993 annetun neuvoston direktiivin 93/104/EY mukaisia velvoitteitaan, koska se ei ole antanut säädetyssä määräajassa kyseisen direktiivin noudattamisen edellyttämiä lakeja, asetuksia ja hallinnollisia määräyksiä. 2) Italian tasavalta velvoitetaan korvaamaan oikeudenkäyntikulut.

62005CJ0385

es

Motivación de la sentencia 1. La petición de decisión prejudicial tiene por objeto la interpretación de las Directivas 98/59/CE del Consejo, de 20 de julio de 1998, relativa a la aproximación de las legislaciones de los Estados miembros que se refieren a los despidos colectivos (DO L 225, p. 16), y 2002/14/CE del Parlamento Europeo y del Consejo, de 11 de marzo de 2002, por la que se establece un marco general relativo a la información y a la consulta de los trabajadores en la Comunidad Europea (DO L 80, p. 29). 2. Dicha petición se presentó en el marco de sendos recursos interpuestos ante el Conseil d’État por la Confédération générale du travail (CGT), la Confédération française démocratique du travail (CFDT), la Confédération française de l’encadrement (CFE‑CGC), la Confédération française des travailleurs chrétiens (CFTC) y la Confédération générale du travail‑Force ouvrière (CGT‑FO), solicitando la anulación del Decreto Legislativo nº 2005‑892, de 2 de agosto de 2005, por el que se modifican las normas sobre el cómputo del número de trabajadores de plantilla de las empresas (JORF de 3 de agosto de 2005, p. 12687; en lo sucesivo, «Decreto Legislativo nº 2005‑892»). Marco jurídico Normativa comunitaria 3. El artículo 1, apartado 1, de la Directiva 98/59 establece: «1. A efectos de la aplicación de la presente Directiva: a) se entenderá por “despidos colectivos” los despidos efectuados por un empresario, por uno o varios motivos no inherentes a la persona de los trabajadores, cuando el número de despidos producidos sea, según la elección efectuada por los Estados miembros: i) para un período de 30 días: – al menos igual a 10 en los centros de trabajo que empleen habitualmente más de 20 y menos de 100 trabajadores, – al menos el 10 % del número de los trabajadores, en los centros de trabajo que empleen habitualmente como mínimo 100 y menos de 300 trabajadores, – al menos igual a 30 en los centros de trabajo que empleen habitualmente 300 trabajadores, como mínimo; ii) o bien, para un período de 90 días, al menos igual a 20, sea cual fuere el número de los trabajadores habitualmente empleados en los centros de trabajo afectados; b) se entenderá por “representantes de los trabajadores” los representantes de los trabajadores previstos por la legislación o la práctica de los Estados miembros. A efectos del cálculo del número de despidos previsto en la letra a) del párrafo anterior, se asimilarán a los despidos las extinciones del contrato de trabajo producidos por iniciativa del empresario en base a uno o varios motivos no inherentes a la persona de los trabajadores, siempre y cuando los despidos sean al menos 5.» 4. A tenor del artículo 2, apartado 1, de la Directiva 98/59: «Cuando el empresario tenga la intención de efectuar despidos colectivos, deberá consultar, en tiempo hábil, a los representantes de los trabajadores con vistas a llegar a un acuerdo.» 5. El artículo 3 de la Directiva 98/59 dispone: «1. El empresario estará obligado a notificar por escrito cualquier proyecto de despido colectivo a la autoridad pública competente. […] 2. El empresario estará obligado a transmitir a los representantes de los trabajadores una copia de la notificación prevista en el apartado 1. Los representantes de los trabajadores podrán dirigir sus eventuales observaciones a la autoridad pública competente.» 6. A tenor del artículo 5 de la Directiva 98/59: «La presente Directiva no afectará a la facultad de los Estados miembros de aplicar o de introducir disposiciones legales, reglamentarias o administrativas más favorables para los trabajadores o de permitir o de fomentar la aplicación de disposiciones convencionales más favorables para los trabajadores.» 7. Los considerandos séptimo y octavo de la Directiva 2002/14 tienen el siguiente tenor: «7) Es necesario reforzar el diálogo social y fomentar relaciones de confianza mutua en la empresa a fin de favorecer la prevención de los riesgos, flexibilizar la organización del trabajo y facilitar el acceso de los trabajadores a la formación dentro de la empresa en un marco de seguridad, concienciar a los trabajadores acerca de las necesidades de adaptación, aumentar la disponibilidad de los trabajadores para adoptar medidas y emprender acciones destinadas a reforzar sus posibilidades de empleo, promover la participación de los trabajadores en la marcha y el futuro de la empresa y fortalecer la competitividad de ésta. 8) En particular, es necesario promover y reforzar la información y la consulta sobre la situación y la evolución probable del empleo en la empresa, así como, cuando de la evaluación efectuada por el empresario se desprenda que el empleo en la empresa pueda estar amenazado, sobre las eventuales medidas preventivas previstas, sobre todo en lo referente a formación y la cualificación de los trabajadores, con el fin de contrarrestar estos efectos negativos o sus consecuencias, y de aumentar las posibilidades de empleo y de adaptación de los trabajadores que pudieran resultar afectados.» 8. Además, del decimoctavo considerando de la Directiva 2002/14 se desprende que ésta se propone establecer un marco general que tenga por objetivo el establecimiento de disposiciones mínimas aplicables en toda la Comunidad y no impide a los Estados miembros prever disposiciones más favorables para los trabajadores. 9. Como se desprende del decimonoveno considerando de dicha Directiva, este marco tiene como finalidad asimismo evitar dificultades administrativas, financieras o jurídicas que pudieran obstaculizar la creación y el desarrollo de pequeñas y medianas empresas. Ésta es la razón por la que, a tenor del mismo considerando, se debe limitar el ámbito de aplicación de la referida Directiva, a elección de los Estados miembros, a las empresas que empleen al menos a 50 trabajadores o a los centros de trabajo que empleen al menos a 20 trabajadores. 10. El artículo 1, apartado 1, de la Directiva 2002/14 establece: «La presente Directiva tiene por objeto establecer un marco general que fije unos requisitos mínimos para el ejercicio del derecho de información y consulta de los trabajadores en las empresas o centros de trabajo situados en la Comunidad.» 11. El artículo 2 de la referida Directiva tiene el siguiente tenor: «A efectos de la presente Directiva, se entenderá por: […] d) “trabajador”: cualquier persona que esté protegida como tal en la legislación laboral nacional y con arreglo a las prácticas nacionales del Estado miembro de que se trate; […]» 12. El artículo 3, apartado 1, de la Directiva 2002/14 dispone: «1. La presente Directiva será de aplicación, a elección de los Estados miembros: a) a las empresas que empleen en un Estado miembro al menos a 50 trabajadores; o b) a los centros de trabajo que empleen en un Estado miembro al menos a 20 trabajadores. Los Estados miembros determinarán el modo de calcular el número de trabajadores empleados.» 13. A tenor del artículo 4, apartado 1, de la Directiva 2002/14: «De acuerdo con los principios enunciados en el artículo 1 y sin perjuicio de las disposiciones y/o prácticas vigentes más favorables para los trabajadores, los Estados miembros determinarán las modalidades prácticas del ejercicio del derecho de información y de consulta al nivel que proceda, de conformidad con lo dispuesto en el presente artículo.» 14. El artículo 11 de la Directiva 2002/14 establece que los Estados miembros tendrán la obligación de adoptar todas las disposiciones necesarias para poder garantizar en todo momento los resultados que impone la citada Directiva. Normativa nacional 15. Conforme al artículo L. 421‑1 del code du travail francés, la presencia de delegados de personal es obligatoria en los centros de trabajo que empleen al menos a once trabajadores. 16. De los artículos L. 321‑2 y L. 321‑3 de dicho código se desprende que los empresarios que hayan previsto proceder a un despido por causa económica, deberán reunir y consultar al comité de empresa o delegados de personal cuando el número de despidos previstos sea al menos igual a diez en un mismo período de treinta días. 17. Antes de la adopción del Decreto Legislativo nº 2005‑892, el tenor del artículo L. 620‑10 del code du travail era el siguiente: «A efectos de la aplicación de las disposiciones del presente Código, el número de trabajadores de plantilla de una empresa se calculará con arreglo a las siguientes disposiciones: Los trabajadores con contrato por tiempo indefinido en jornada completa y los trabajadores a domicilio se computarán en su totalidad como trabajadores de plantilla de la empresa. Los trabajadores con contrato de duración determinada, los trabajadores discontinuos, los trabajadores subcontratados, incluyendo los trabajadores temporales, se computarán como trabajadores de plantilla de la empresa a prorrata del tiempo trabajado durante los doce meses precedentes. Sin embargo, los trabajadores con contrato de duración determinada, con contrato temporal de trabajo o los subcontratados quedan excluidos del cómputo de la plantilla de la empresa cuando sustituyan a un trabajador ausente o cuyo contrato de trabajo se encuentre suspendido. Los trabajadores a tiempo parcial, cualquiera que sea la naturaleza del contrato de trabajo, serán tenidos en cuenta por el cociente que resulta de dividir la suma total de horas estipuladas en sus contratos de trabajo por la duración legal o convencional del trabajo.» 18. El artículo 1 del Decreto Legislativo nº 2005‑892 añadió al referido artículo L. 620‑10 el siguiente párrafo: «El trabajador contratado a partir del 22 de junio de 2005, con menos de veintiséis años de edad, no será computado, hasta que cumpla dicha edad, a efectos del cálculo de la plantilla de personal de la empresa en la que trabaja, cualquiera que sea la naturaleza del contrato de trabajo que lo vincula a dicha empresa. Dicha disposición no puede tener por efecto la supresión de un órgano representativo del personal o del mandato de un representante del personal. Las disposiciones del presente párrafo serán aplicables hasta el 31 de diciembre de 2007.» Procedimiento principal y cuestiones prejudiciales 19. De los autos transmitidos al Tribunal de Justicia se desprende que, como remedio a la preocupante situación de desempleo existente en Francia, el Primer Ministro presentó al Parlamento, en su declaración de política general de 8 de junio de 2005, un plan urgente de empleo. Con el fin de que las medidas incluidas en dicho plan pudieran entrar en vigor el 1 de septiembre de 2005, el Gobierno pidió la habilitación para poder legislar mediante decreto legislativo. 20. De este modo, el artículo de la Ley nº 2005‑846, de 26 de julio de 2005 (JORF de 27 de julio de 2005, p. 12223), habilitó al Gobierno para adoptar, mediante decreto legislativo, cualquier tipo de medida dirigida, en particular, a modificar las normas sobre el cómputo del número de trabajadores de plantilla de una empresa, con vistas a la aplicación de las normas de Derecho del trabajo o de obligaciones financieras impuestas por otras normas, con el fin de incentivar con efectos a 22 de junio de 2005 la contratación por las empresas de trabajadores de menos de 26 años. 21. El 2 de agosto de 2005, el Gobierno adoptó, mediante el Decreto Legislativo nº 2005-892, las medidas por las que se modifican las normas sobre el cómputo del número de trabajadores de plantilla de las empresas, previendo que las disposiciones de este Decreto Legislativo dejarían de producir efecto el 31 de diciembre de 2007. 22. La CGT, la CFDT, la CFE‑CGC, la CFTC y la CGT‑FO interpusieron ante el Conseil d’État sendos recursos contra el Decreto Legislativo nº 2005‑892. 23. En apoyo de sus recursos, las partes demandantes en el procedimiento principal invocaron, en particular, un motivo basado en que la modificación de las normas sobre el cómputo del número de trabajadores de plantilla de una empresa, establecida en el referido Decreto Legislativo, hace caso omiso de los objetivos de las Directivas 98/59 y 2002/14. 24. El órgano jurisdiccional remitente señala que, si bien la disposición del Decreto Legislativo nº 2005‑892 impugnada no excluye directamente la aplicación de las disposiciones nacionales que adaptan el Derecho francés a las Directivas 98/59 y 2002/14, no es menos cierto que, en lo que se refiere a los centros de trabajo cuya plantilla cuente con más de 20 trabajadores, pero entre los cuales menos de 11 tengan 26 años de edad o más, la aplicación de la disposición controvertida en el litigio principal puede tener como consecuencia que el empresario quede eximido de determinadas obligaciones resultantes de estas dos Directivas. 25. En estas circunstancias, el Conseil d’État decidió suspender el procedimiento y plantear al Tribunal de Justicia las siguientes cuestiones prejudiciales: «1) Habida cuenta del objeto de la Directiva [2002/14/CE] que, a tenor de su artículo 1, apartado 1, es establecer un marco general que fije unos requisitos mínimos para el ejercicio del derecho de información y consulta de los trabajadores en las empresas o centros de trabajo situados en la Comunidad, ¿debe considerarse que el hecho de que la Directiva encomiende a los Estados miembros la determinación del modo de calcular el número de trabajadores empleados, permite a estos Estados tomar en consideración de forma diferida determinadas categorías de trabajadores a efectos de la aplicación de dicho cálculo? 2) ¿En qué medida la Directiva [98/59/CE] puede ser interpretada en el sentido de que autoriza un mecanismo jurídico que tiene por efecto que ciertos centros de trabajo que emplean habitualmente a más de veinte trabajadores queden eximidos, aunque sólo sea temporalmente, de la obligación de crear una estructura de representación de los trabajadores, debido a la existencia de normas sobre el cómputo del número de trabajadores de plantilla que excluyen la toma en consideración de determinadas categorías de trabajadores a efectos de la aplicación de las disposiciones que regulan dicha representación?» 26. En su resolución de remisión, el Conseil d’État solicitó al Tribunal de Justicia que las cuestiones prejudiciales planteadas se tramitaran mediante el procedimiento acelerado previsto en el artículo 104 bis, párrafo primero, del Reglamento de Procedimiento. 27. Esta solicitud fue denegada mediante auto del Presidente del Tribunal de Justicia de 21 de noviembre de 2005. Sobre las cuestiones prejudiciales 28. Con carácter preliminar, es preciso señalar que de la jurisprudencia del Tribunal de Justicia se desprende que la promoción del empleo constituye un objetivo legítimo de política social y que los Estados miembros disponen de un amplio margen de apreciación para elegir las medidas necesarias para alcanzar los objetivos de su política social (véanse, en particular, las sentencias de 9 de febrero de 1999, Seymour-Smith y Pérez, C‑167/97, Rec. p. I‑623, apartados 71 y 74, así como de 20 de marzo de 2003, Kutz‑Bauer, C‑187/00, Rec. p. I‑2741, apartados 55 y 56). 29. No obstante, el margen de apreciación de que disponen los Estados miembros en materia de política social no puede abocar a que se desustancie la aplicación de un principio fundamental del Derecho comunitario o una disposición de ese mismo ordenamiento jurídico (véanse, en este sentido, las sentencias, antes citadas, Seymour‑Smith y Pérez, apartado 75, y Kutz‑Bauer, apartado 57). Sobre la primera cuestión 30. Mediante su primera cuestión, el órgano jurisdiccional remitente pregunta, en esencia, si el artículo 3, apartado 1, de la Directiva 2002/14 debe interpretarse en el sentido de que se opone a una normativa nacional que excluye, aunque sólo sea temporalmente, a una determinada categoría de trabajadores del cálculo del número de trabajadores empleados a los efectos de dicha disposición. 31. A este respecto, procede señalar que, a tenor del artículo 2, letra d), de la Directiva 2002/14, se considerará trabajador, a efectos de dicha Directiva, cualquier persona que esté protegida como tal en la legislación laboral nacional y con arreglo a las prácticas nacionales del Estado miembro de que se trate. 32. Por lo tanto, de lo anterior se desprende que no se discute que los trabajadores de menos de 26 años de edad, contemplados por la disposición nacional controvertida en el asunto principal, están protegidos por la normativa nacional sobre empleo y que son trabajadores a los efectos de la Directiva 2002/14. 33. Hay que reconocer que el artículo 3, apartado 1, párrafo segundo, de la referida Directiva establece que los Estados miembros determinarán el modo de calcular el número de trabajadores empleados. Sin embargo, esta disposición se refiere a la determinación del modo de calcular el número de trabajadores empleados y no a la propia definición del concepto de trabajador. 34. Ahora bien, como la Directiva 2002/14 ha definido el marco de las personas que se han de tomar en consideración para dicho cálculo, los Estados miembros no podrán excluir del mismo a una determinada categoría de personas que inicialmente están comprendidas en ese marco. De este modo, aunque la referida Directiva no prescribe a los Estados miembros el modo en que deben tomar en consideración a los trabajadores comprendidos en su ámbito de aplicación para calcular el número de trabajadores empleados, sí obliga a tenerlos en cuenta. 35. En efecto, como se desprende de la jurisprudencia del Tribunal de Justicia, cuando una disposición comunitaria se remite a las legislaciones y prácticas nacionales, los Estados miembros no podrán adoptar medidas que puedan comprometer el efecto útil de la normativa comunitaria en la que dicha disposición se integra (véase, en este sentido, la sentencia de 9 de septiembre de 2003, Jaeger, C‑151/02, Rec. p. I‑8389, apartado 59). 36. Por lo que respecta, más concretamente, a la Directiva 2002/14, procede señalar, por una parte, que se desprende tanto del artículo 137 CE, que constituye el fundamento jurídico de la misma, como del decimoctavo considerando, así como del artículo 1, apartado 1, de la referida Directiva, que ésta tiene por objetivo el establecimiento de disposiciones mínimas para el ejercicio del derecho de información y consulta de los trabajadores en las empresas o centros de trabajo situados en la Comunidad. 37. Es preciso señalar, por otra parte, que el sistema establecido por la Directiva 2002/14 debe aplicarse, salvo determinadas excepciones previstas en el artículo 3, apartados 2 y 3, de la misma, a todos los trabajadores contemplados en el artículo 2, letra d), de la referida Directiva. 38. Ahora bien, como destacó el Abogado General en el punto 28 de sus conclusiones, una normativa como la controvertida en el litigio principal, que tiene como consecuencia eximir a determinados empresarios de las obligaciones previstas en la Directiva 2002/14 y privar a sus trabajadores de los derechos reconocidos en la referida Directiva, hace que dichos derechos queden desustanciados y priva de este modo a la referida Directiva de su efecto útil. 39. Se deduce, además, de las observaciones presentadas por el Gobierno francés que la disposición nacional que se discute en el procedimiento principal está dirigida a disminuir las dificultades de los empresarios que resultan del hecho de que la contratación de trabajadores adicionales puede hacer que superen el número de trabajadores previstos, en particular, para la aplicación de las obligaciones derivadas de la Directiva 2002/14. 40. Por lo que respecta a la interpretación de la Directiva 2002/14 preconizada por ese mismo Gobierno, según el cual el artículo 3, apartado 1, de la referida Directiva no prohíbe a los Estados miembros establecer, como hace la disposición controvertida en el litigio principal, el modo de calcular el número de trabajadores empleados, que puede llegar incluso a la exclusión temporal de determinadas categorías de trabajadores, puesto que tal exclusión está justificada por un objetivo de interés general, el cual está constituido por la promoción del empleo de los jóvenes y respeta el principio de proporcionalidad, es suficiente declarar que una interpretación en este sentido es incompatible con el artículo 11, apartado 1, de la referida Directiva, que establece que los Estados miembros tendrán que adoptar todas las disposiciones necesarias para poder garantizar en todo momento los resultados que impone la Directiva 2002/14, en la medida en que permite a los referidos Estados eludir, aunque sólo sea temporalmente, esta obligación de resultado clara y precisa que impone el Derecho comunitario (véase, por analogía, la sentencia de 4 de julio de 2006, Adeneler y otros, C‑212/04, Rec. p. I‑0000, apartado 68). 41. Teniendo en cuenta las consideraciones anteriores, procede responder a la primera cuestión que el artículo 3, apartado 1, de la Directiva 2002/14 debe interpretarse en el sentido de que se opone a una normativa nacional que excluye, aunque sólo sea temporalmente, a una determinada categoría de trabajadores del cálculo del número de trabajadores empleados a los efectos de dicha disposición. Sobre la segunda cuestión 42. Mediante su segunda cuestión, el órgano jurisdiccional remitente pregunta, en esencia, si el artículo 1, apartado 1, letra a), de la Directiva 98/59 debe interpretarse en el sentido de que se opone a una normativa nacional que excluye, aunque sólo sea temporalmente, a una determinada categoría de trabajadores del cálculo del número de trabajadores empleados previsto en la referida disposición. 43. Para responder a la cuestión expresada en estos términos, debe señalarse, en primer lugar, que la Directiva 98/59 ha querido garantizar una protección comparable de los derechos de los trabajadores en los diferentes Estados miembros en los casos de despidos colectivos y equiparar las cargas que estas normas de protección suponen para las empresas de la Comunidad (véase, por analogía, la sentencia de 8 de junio de 1994, Comisión/Reino Unido, C‑383/92, Rec. p. I‑2479, apartado 16). 44. En segundo lugar, es preciso señalar que de los artículos 1, apartado 1, y 5, de la Directiva 98/59 se desprende que esta Directiva tiene por objeto establecer una protección mínima en materia de información y consulta de los trabajadores en caso de despidos colectivos, aunque los Estados miembros podrán adoptar medidas nacionales más favorables para los referidos trabajadores. 45. Pues bien, debe señalarse que los umbrales previstos en el artículo 1, apartado 1, de la Directiva 98/59 constituyen precisamente esas disposiciones mínimas que los Estados miembros únicamente podrán derogar mediante disposiciones más favorables para los trabajadores. 46. En efecto, por una parte, se desprende de la Jurisprudencia del Tribunal de Justicia que una normativa nacional que permite obstaculizar la protección garantizada, de manera incondicional, a los trabajadores por una Directiva es contraria al Derecho comunitario (sentencia Comisión/Reino Unido, antes citada, apartado 21). 47. Por otra parte, y en contra de lo que mantiene el Gobierno francés, la Directiva 98/59 no puede interpretarse en el sentido de que los modos de cálculo de dichos umbrales y, por lo tanto, los propios umbrales, están a disposición de los Estados miembros, de modo que una interpretación en este sentido les permitiría a éstos alterar el ámbito de aplicación de la referida Directiva y privarla, de este modo, de su plena eficacia. 48. Ahora bien, como se desprende de la resolución de remisión, así como de los puntos 73 y 74 de las conclusiones del Abogado General, una disposición nacional como la controvertida en el litigio principal puede privar, aunque sólo sea temporalmente, al conjunto de trabajadores de determinados centros de trabajo, que emplean habitualmente a más de 20 trabajadores, de los derechos que infieren de la Directiva 98/59 y por ello puede menoscabar el efecto útil de ésta. 49. Teniendo en cuenta estas consideraciones, procede responder a la segunda cuestión que el artículo 1, apartado 1, letra a), de la Directiva 98/59 debe interpretarse en el sentido de que se opone a una normativa nacional que excluye, aunque sólo sea temporalmente, a una determinada categoría de trabajadores del cálculo del número de trabajadores empleados previsto en dicha disposición. Costas 50. Dado que el procedimiento tiene, para las partes del litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano jurisdiccional nacional, corresponde a éste resolver sobre las costas. Los gastos efectuados por quienes, no siendo partes del litigio principal, han presentado observaciones ante el Tribunal de Justicia no pueden ser objeto de reembolso. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, el Tribunal de Justicia (Sala Segunda) declara: 1) El artículo 3, apartado 1, de la Directiva 2002/14/CE del Parlamento Europeo y del Consejo, de 11 de marzo de 2002, por la que se establece un marco general relativo a la información y a la consulta de los trabajadores en la Comunidad Europea, debe interpretarse en el sentido de que se opone a una normativa nacional que excluye, aunque sólo sea temporalmente, a una determinada categoría de trabajadores del cálculo del número de trabajadores empleados a los efectos de dicha disposición. 2) El artículo 1, apartado 1, letra a), de la Directiva 98/59/CE del Consejo, de 20 de julio de 1998, relativa a la aproximación de las legislaciones de los Estados miembros que se refieren a los despidos colectivos, debe interpretarse en el sentido de que se opone a una normativa nacional que excluye, aunque sólo sea temporalmente, a una determinada categoría de trabajadores del cálculo del número de trabajadores empleados previsto en dicha disposición.

62005FJ0041

el

EUR-Lex - CELEX:62005FJ0041 - EN - EUR-Lex × Skip to main content Access to European Union law EUR-Lex Access to European Union law English EN (current language) Language български (bg) Español (es) Čeština (cs) Dansk (da) Deutsch (de) Eesti keel (et) Ελληνικά (el) English (en) Français (fr) Gaeilge (ga) Hrvatski (hr) Italiano (it) Latviešu valoda (lv) Lietuvių kalba (lt) Magyar (hu) Malti (mt) Nederlands (nl) Polski (pl) Português (pt) Română (ro) Slovenčina (sk) Slovenščina (sl) Suomi (fi) Svenska (sv) My EUR-Lex My EUR-Lex Sign in Register My recent searches (0) <a href="https://eur-lex.europa.eu/content/news/EF_news.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a> Experimental features × Choose the experimental features you want to try Do you want to help improving EUR-Lex ? This is a list of experimental features that you can enable. These features are still under development; they are not fully tested, and might reduce EUR-Lex stability. Don't forget to give your feedback! Warning! Experimental feature conflicts detected. Replacement of CELEX identifiers by short titles - experimental feature. It replaces clickable CELEX identifiers of treaties and case-law by short titles. Visualisation of document relationships. It displays a dynamic graph with relations between the act and related documents. It is currently only available for legal acts. Deep linking. It enables links to other legal acts referred to within the documents. It is currently only available for documents smaller than 900 KB. Apply × Select site language български (bg) Español (es) Čeština (cs) Dansk (da) Deutsch (de) Eesti keel (et) Ελληνικά (el) English (en) Français (fr) Gaeilge (ga) Hrvatski (hr) Italiano (it) Latviešu valoda (lv) Lietuvių kalba (lt) Magyar (hu) Malti (mt) Nederlands (nl) Polski (pl) Português (pt) Română (ro) Slovenčina (sk) Slovenščina (sl) Suomi (fi) Svenska (sv) This document is an excerpt from the EUR-Lex website Menu EU law Treaties Treaties currently in force Founding treaties Accession Treaties Other treaties and protocols Chronological overview Legal acts Consolidated texts International agreements Preparatory documents EFTA documents Lawmaking procedures Summaries of EU legislation Browse by EU institutions European Parliament European Council Council of the European Union European Commission Court of Justice of the European Union European Central Bank European Court of Auditors European Economic and Social Committee European Committee of the Regions Browse by EuroVoc EU case-law Case-law Reports of cases Directory of case-law Official Journal Access the Official Journal Legally binding printed editions Special editions National law and case-law National transposition National case-law JURE case-law Information News Latest developments on EUR-Lex Statistics ELI register About ELI Technical information ELI implementation overview Resources for implementing ELI ELI highlights ELI testimonials Legislation in schema.org EU budget online Quick search Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk ( * ) to a search term to find variations of it (transp * , 32019R * ). Use a question mark ( ? ) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca ? e finds case, cane, care). Search tips Need more search options? Use the Advanced search You are here EUROPA EUR-Lex home EUR-Lex - CELEX:62005FJ0041 - EN Document 62005FJ0041 Help Print this page The requested document does not exist. About Site map Help Links Legal notice Cookies policy Newsletter Contact Other sites managed by the Publications Office EU Publications data.europa.eu Ted Whoiswho CORDIS Portal of the Publications Office of the EU N-Lex Switch to mobile Switch to desktop

61995CJ0107

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante escrito presentado en la Secretaría del Tribunal de Justicia el 31 de marzo de 1995, la Bundesverband der Bilanzbuchhalter eV (en lo sucesivo, «recurrente») interpuso un recurso de casación, con arreglo al artículo 49 del Estatuto CE del Tribunal de Justicia, contra el auto del Tribunal de Primera Instancia de las Comunidades Europeas (Sala Cuarta) de 23 de enero de 1995, Bilanzbuchhalter/Comisión (T-84/94, Rec. p. II-101). En dicho auto, el Tribunal de Primera Instancia declaró la inadmisibilidad del recurso de anulación interpuesto por la recurrente contra la Decisión de la Comisión, de 4 de noviembre de 1993, por la que se archivó la denuncia presentada por la recurrente en la que se solicitaba que se declarara que la Steuerberatungsgesetz de 4 de noviembre de 1975 (Ley relativa a la profesión de Asesor Fiscal; BGBl. 1975, I, p. 2735; en lo sucesivo, «StBerG») era contraria a los artículos 59 y 86 del Tratado CE y que, por tanto, al no adoptar las medidas oportunas para cumplir dichas disposiciones, la República Federal de Alemania había infringido los artículos 5 y 90 de dicho Tratado. 2 Según el auto impugnado (apartado 1), la recurrente es una asociación profesional alemana constituida para la defensa de los intereses económicos y socioprofesionales de los «Bilanzbuchhalter» (peritos contables). 3 El 21 de agosto de 1992, la recurrente presentó ante la Comisión una denuncia dirigida contra la StBerG, modificada en varias ocasiones y, en último lugar, por la Ley de 13 de diciembre de 1990 (BGBl. 1990, I, p. 2756), en la medida en que dicha StBerG reserva a los Asesores Fiscales, a los Auditores de Cuentas, a los Abogados y a los Censores Jurados de Cuentas el derecho a ejercer actividades en materia de asesoría fiscal y en ámbitos próximos a ésta (apartado 1). 4 Considerando que dicha legislación era contraria a las disposiciones del Tratado y, en particular, a sus artículos 59 y 86, la recurrente acusaba a la República Federal de Alemania de infringir el párrafo segundo del artículo 5 y los apartados 1 y 2 del artículo 90 del Tratado al no modificar dicha legislación. Solicitaba, por consiguiente, a la Comisión que velara por la aplicación de las disposiciones del Tratado, conforme al artículo 155 de éste (apartado 1). 5 El 4 de noviembre de 1993, la Comisión decidió archivar la denuncia de la recurrente, basándose en que la StBerG no infringía el Derecho comunitario, y la informó de dicha Decisión mediante escrito de 13 de diciembre de 1993 (apartado 4). 6 Mediante escrito presentado en la Secretaría del Tribunal de Primera Instancia el 23 de febrero de 1994, la recurrente interpuso, con arreglo al artículo 173 del Tratado CE, un recurso en el que solicitaba la anulación de dicha Decisión por infracción de lo dispuesto en los artículos 5, 59, 86, apartado 1 del artículo 90 y artículo 155 del Tratado, en relación con el artículo 3 del Reglamento nº 17 del Consejo, de 6 de febrero de 1962, Primer Reglamento de aplicación de los artículos 85 y 86 del Tratado (DO 1962, 13, p. 204; EE 08/01, p. 22) (apartados 5 y 8). 7 Mediante escrito separado presentado en la Secretaría el 4 de mayo de 1994, la Comisión propuso una excepción de inadmisibilidad con arreglo al artículo 114 del Reglamento de Procedimiento del Tribunal de Primera Instancia (apartado 6) El auto del Tribunal de Primera Instancia 8 En el auto recurrido, el Tribunal de Primera Instancia declaró la inadmisibilidad del recurso, en virtud de lo dispuesto en el artículo 111 de su Reglamento de Procedimiento. 9 En primer lugar, en el apartado 22 del auto recurrido, el Tribunal de Primera Instancia interpretó la Decisión impugnada como la manifestación de la voluntad de la Comisión de no iniciar el procedimiento previsto en el artículo 169 del Tratado CE contra la República Federal de Alemania. 10 En el apartado 23, el Tribunal de Primera Instancia recordó la jurisprudencia del Tribunal de Justicia según la cual la Comisión no está obligada a iniciar un procedimiento a tenor del artículo 169 del Tratado, sino que dispone a tal efecto de una facultad de apreciación discrecional que excluye el derecho de los particulares a exigir que defina su postura en un sentido determinado (sentencia de 14 de febrero de 1989, Star Fruit/Comisión, 247/87, Rec. p. 291, apartados 10 a 14). De ello dedujo que, «en el marco de un procedimiento conforme al artículo 169 del Tratado, las personas que hayan presentado una denuncia no disfrutan de la posibilidad de interponer un recurso ante el órgano jurisdiccional comunitario contra la decisión de la Comisión de archivar su denuncia». 11 En el apartado 24, el Tribunal de Primera Instancia declaró por consiguiente que, en el caso de autos, la demandante no estaba legitimada para impugnar la negativa de la Comisión a incoar un procedimiento por incumplimiento contra la República Federal de Alemania y se remitió, a este respecto, al auto del Tribunal de Justicia de 12 de junio de 1992, Asia Motor France/Comisión (C-29/92, Rec. p. I-3935), apartado 21, y a los autos del Tribunal de Primera Instancia de 14 de diciembre de 1993, Calvo Alonso-Cortés/Comisión (T-29/93, Rec. p. II-1389), apartado 55, y de 27 de mayo de 1994, J/Comisión (T-5/94, Rec. p. II-391), apartado 15. 12 En segundo lugar, en los apartados 27 y 28 del auto recurrido, el Tribunal de Primera Instancia analizó la admisibilidad del recurso contra la Decisión de la Comisión de no continuar tramitando la denuncia de la recurrente partiendo del supuesto de que dicha Decisión se interpretara como una negativa a adoptar una Decisión con arreglo al apartado 3 del artículo 90 del Tratado. 13 A este respecto, el Tribunal de Primera Instancia consideró, en el apartado 31, que del apartado 3 del artículo 90 del Tratado y del sistema del conjunto de disposiciones de dicho artículo se deducía que la facultad de control de que dispone la Comisión respecto a los Estados miembros responsables de una contravención de las normas del Tratado, en particular de las relativas a la competencia (sentencia del Tribunal de Justicia de 12 de febrero de 1992, Países Bajos y otros/Comisión, asuntos acumulados C-48/90 y C-66/90, Rec. p. I-565, apartado 32), implicaba necesariamente una amplia facultad de apreciación por parte de dicha Institución. Por consiguiente, el Tribunal de Primera Instancia consideró que el ejercicio de la facultad de apreciación de la compatibilidad de las medidas estatales con las normas del Tratado, conferida por el apartado 3 del artículo 90 del Tratado, no iba acompañado de la obligación de intervenir por parte de la Comisión (sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 27 de octubre de 1994, Ladbroke/Comisión, T-32/93, Rec. p. II-1015, apartados 36 a 38), de manera que «las personas físicas o jurídicas que soliciten a la Comisión que intervenga al amparo del apartado 3 del artículo 90 no gozan del derecho a interponer un recurso contra la Decisión de la Comisión de no hacer uso de las prerrogativas que le corresponden a tenor del apartado 3 del artículo 90». 14 Habida cuenta de dichas consideraciones, el Tribunal de Primera Instancia declaró, en el apartado 32, que la demandante no podía impugnar la negativa de la Comisión a dirigir una Directiva o una Decisión a la República Federal de Alemania al amparo del apartado 3 del artículo 90 del Tratado. El recurso de casación 15 En su recurso de casación, la recurrente solicita al Tribunal de Justicia que anule el auto del Tribunal de Primera Instancia por infracción de las disposiciones del Tratado CE, en particular de sus artículos 5, 59 y 86 y de los apartados 1 y 3 de su artículo 90, así como por interpretación errónea de los artículos 155 y 169 de dicho Tratado. 16 El auto del Tribunal de Primera Instancia es impugnado tanto en la medida en que interpretó la Decisión de la Comisión como una Decisión de no interponer contra la República Federal de Alemania un recurso por incumplimiento al amparo del artículo 169 del Tratado, como en la medida en que la interpretó como una Decisión de no adoptar medidas basadas en el apartado 3 del artículo 90 del Tratado. Sobre el motivo basado en el artículo 169 del Tratado 17 La recurrente sostiene que el Tribunal de Primera Instancia no tuvo en cuenta la desviación de poder en que incurrió la Comisión, por una parte al apreciar erróneamente los hechos y, por otra, al negarse a intervenir a pesar de que la propia Comisión reconoció, en el transcurso de las discusiones entre sus representantes y la recurrente, la existencia de una infracción de los artículos 59, 86 y 90 del Tratado. 18 La recurrente añade que, en caso de violación manifiesta del Tratado, el margen de apreciación de la Comisión queda reducido a cero, de modo que esta última tiene la obligación de iniciar el procedimiento previsto en el artículo 169. En su opinión, dicha regla es ciertamente aplicable en el caso de autos, puesto que las disposiciones de la StBerG infringen de manera evidente el artículo 59 del Tratado. 19 A este respecto, basta con declarar que el Tribunal de Primera Instancia aplicó correctamente la jurisprudencia del Tribunal de Justicia según la cual los particulares no están legitimados para recurrir contra la negativa de la Comisión a iniciar un procedimiento por incumplimiento contra un Estado miembro (véase en particular el auto Asia Motor France/Comisión, antes citado, apartado 21). Sobre el motivo basado en el apartado 3 del artículo 90 del Tratado 20 Por lo que respecta a la aplicación del apartado 3 del artículo 90, la recurrente sostiene que, aunque la Comisión disponga de una facultad de apreciación en cuanto a la conveniencia de intervenir, la Decisión que adopte debe ser susceptible de recurso cuando dicha facultad se ejerza basándose en una apreciación errónea de los hechos o quede reducida a cero debido al carácter evidente de éstos. Al negarse a intervenir a pesar de la existencia de una infracción manifiesta de los artículos 59, 86 y 90 del Tratado, la Comisión incurrió, pues, en desviación de poder. 21 La recurrente concluye afirmando que, al haberse negado a reconocer la existencia de dichos límites en la facultad de apreciación de la Comisión, el Tribunal de Primera Instancia violó igualmente el Tratado. 22 La Comisión replica, remitiéndose a la sentencia del Tribunal de Primera Instancia Ladbroke/Comisión, antes citada, apartado 38, que el apartado 3 del artículo 90 del Tratado la faculta para adoptar medidas contra un Estado miembro, pero no la obliga a ello. Afirma además que, al igual que el artículo 169 del Tratado, el apartado 3 de su artículo 90 no permite a los particulares interponer recurso contra una eventual negativa a adoptar las medidas solicitadas por ellos. 23 Procede recordar que el apartado 3 del artículo 90 del Tratado encomienda a la Comisión velar por que los Estados miembros cumplan las obligaciones que les incumben en lo relativo a las empresas a que se refiere el apartado 1 del artículo 90, y atribuye expresamente a dicha Institución la competencia para intervenir al efecto mediante Directivas y Decisiones (véase la sentencia Países Bajos y otros/Comisión, antes citada, apartado 25). La Comisión tiene la facultad de declarar que una medida estatal determinada es incompatible con las normas del Tratado y de indicar las medidas que el Estado destinatario habrá de adoptar para cumplir las obligaciones derivadas del Derecho comunitario (véase la sentencia Países Bajos y otros/Comisión, antes citada, apartado 28). 24 Como se deduce de la sentencia Países Bajos y otros/Comisión, antes citada, un particular puede, en su caso, tener derecho a interponer un recurso de anulación, con arreglo al párrafo cuarto del artículo 173 del Tratado, contra una Decisión adoptada por la Comisión basándose en el apartado 3 del artículo 90 del Tratado. 25 No cabe excluir a priori que puedan darse situaciones excepcionales en las que un particular o, eventualmente, una asociación creada para defender los intereses colectivos de una categoría de justiciables estén legitimados para impugnar en vía jurisdiccional la negativa de la Comisión a adoptar una Decisión en el marco de la misión de vigilancia que le encomiendan los apartados 1 y 3 del artículo 90. 26 Sin embargo, en el presente caso, la recurrente solicitó a la Comisión que, al amparo de los apartados 1 y 3 del artículo 90, dirigiera a la República Federal de Alemania una Decisión que declarara que un acto legislativo de alcance general, a saber la StBerG, era contrario al Tratado e indicara las medidas que procedía adoptar para respetar las obligaciones derivadas del Derecho comunitario. La Decisión impugnada ante el Tribunal de Primera Instancia era pues la negativa de la Comisión a dirigir una Decisión de este tipo a la República Federal de Alemania. 27 A este respecto, del tenor literal del apartado 3 del artículo 90 y del sistema del conjunto de disposiciones de dicho artículo se deduce que la Comisión dispone de una amplia facultad de apreciación en el ámbito de los apartados 1 y 3 de dicho artículo, tanto en lo relativo a la acción que considere necesario llevar a cabo como en lo relativo a los medios apropiados para ello (véase a este respecto la sentencia Países Bajos y otros/Comisión, antes citada, apartado 27). 28 Por otra parte, un particular no puede pretender, mediante un recurso en el que impugne la negativa de la Comisión a adoptar una Decisión contra un Estado miembro al amparo de los apartados 1 y 3 del artículo 90, obligar indirectamente a dicho Estado miembro a adoptar un acto legislativo de alcance general. 29 De ello se deduce que la recurrente no podía impugnar la negativa de la Comisión a adoptar el acto solicitado por ella. 30 Por consiguiente, procede considerar que el Tribunal de Primera Instancia actuó con acierto al declarar igualmente la inadmisibilidad del recurso en la medida en que impugnaba la Decisión de la Comisión de no adoptar medidas basadas en los apartados 1 y 3 del artículo 90 del Tratado. 31 Procede por ello desestimar el recurso de casación en su totalidad. Decisión sobre las costas Costas 32 A tenor del apartado 2 del artículo 69 del Reglamento de Procedimiento, la parte que pierda el proceso será condenada en costas, si así lo hubiera solicitado la otra parte. La Comisión ha solicitado la condena en costas de la recurrente. Por haber sido desestimados los motivos formulados por esta última, procede condenarla en costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA (Sala Quinta) decide: 1) Desestimar el recurso de casación. 2) Condenar en costas a la Bundesverband der Bilanzbuchhalter eV.

62008CJ0325

fr

La demande de décision préjudicielle porte sur l’interprétation de l’article 39 CE. Cette demande a été présentée dans le cadre d’un litige opposant Olympique Lyonnais SASP (ci-après «Olympique Lyonnais») à M. Bernard, joueur de football professionnel, ainsi qu’à Newcastle UFC, club de droit anglais, au sujet du versement par ces derniers de dommages-intérêts en raison du fait que M. Bernard aurait unilatéralement rompu ses engagements découlant de l’article 23 de la charte du football professionnel pour la saison 1997-1998 de la Fédération française de football (ci-après la «charte»). Le cadre juridique Le droit national L’emploi des joueurs de football était, à la date des faits au principal, régi, en France, par la charte qui présentait le caractère d’une convention collective. Le titre III, chapitre IV, de celle-ci concernait la catégorie des joueurs «espoir», à savoir les joueurs dont l’âge était situé entre 16 et 22 ans et qui étaient, dans le cadre d’un contrat à durée déterminée, employés en qualité de joueurs en formation par un club professionnel. La charte obligeait le joueur «espoir», lorsque le club qui l’avait formé le lui imposait, à signer, à l’issue de la formation, son premier contrat de joueur professionnel avec ce club. À cet égard, l’article 23 de la charte, dans sa version applicable aux faits au principal, prévoyait: «[…] À l’expiration normale du contrat [de joueur ‘espoir’], le club est alors en droit d’exiger de l’autre partie la signature d’un contrat de joueur professionnel. […]» La charte ne contenait pas de régime d’indemnisation du club formateur dans le cas où un joueur en fin de formation refusait de signer un contrat de joueur professionnel avec ce club. Dans un tel cas, le club formateur disposait cependant de la possibilité d’introduire une action à l’encontre du joueur «espoir», sur le fondement de l’article L. 122-3-8 du code du travail français, pour rupture des engagements contractuels découlant de l’article 23 de la charte, en vue d’obtenir la condamnation dudit joueur à lui verser des dommages-intérêts. Cet article L. 122-3-8, dans sa version applicable aux faits au principal, disposait: «Sauf accord des parties, le contrat à durée déterminée ne peut être rompu avant l’échéance du terme qu’en cas de faute grave ou de force majeure. […] La méconnaissance de ces dispositions par le salarié ouvre droit pour l’employeur à des dommages et intérêts correspondant au préjudice subi.» Le litige au principal et les questions préjudicielles Au cours de l’année 1997, M. Bernard a conclu, pour une durée de trois saisons et avec effet au 1 er juillet de ladite année, un contrat de joueur «espoir» avec Olympique Lyonnais. Avant la date d’expiration de ce contrat, Olympique Lyonnais a proposé à M. Bernard la signature d’un contrat de joueur professionnel pour une durée d’une année à compter du 1 er juillet 2000. M. Bernard a refusé de signer ledit contrat et a conclu, au mois d’août 2000, un contrat de joueur professionnel avec Newcastle UFC. Ayant eu connaissance de ce contrat, Olympique Lyonnais a assigné M. Bernard devant le conseil de prud’hommes de Lyon afin de faire condamner solidairement l’intéressé et Newcastle UFC à lui verser des dommages-intérêts. La somme réclamée s’élevait à 53357,16 euros, soit, selon la décision de renvoi, un montant équivalent à la rémunération que M. Bernard aurait perçue pendant une année s’il avait signé le contrat proposé par Olympique Lyonnais. Le conseil de prud’hommes de Lyon a considéré que M. Bernard avait rompu unilatéralement son contrat et l’a condamné, solidairement avec Newcastle UFC, à verser à Olympique Lyonnais des dommages-intérêts d’un montant de 22867,35 euros. La cour d’appel de Lyon a infirmé ce jugement. Elle a considéré, en substance, que l’obligation, pour un joueur en fin de formation, de signer un contrat de joueur professionnel avec le club formateur comportait également l’interdiction corrélative pour ce joueur de signer un tel contrat avec un club d’un autre État membre, ce qui constituait une violation de l’article 39 CE. Olympique Lyonnais a formé un pourvoi contre l’arrêt rendu par la cour d’appel de Lyon. La Cour de cassation considère que, si l’article 23 de la charte n’interdisait pas formellement à un jeune joueur de conclure un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre, cette disposition avait pour effet d’empêcher ou de dissuader celui-ci de signer un tel contrat, dans la mesure où la violation de cette disposition était susceptible d’entraîner une condamnation à des dommages-intérêts. La Cour de cassation souligne que le litige au principal soulève une difficulté d’interprétation de l’article 39 CE, dès lors qu’il pose la question de savoir si une telle restriction peut être justifiée par l’objectif consistant à encourager le recrutement et la formation de jeunes joueurs de football professionnel qui ressort de l’arrêt du 15 décembre 1995, Bosman ( C-415/93, Rec. p. I-4921 ). Dans ces conditions, la Cour de cassation a décidé de surseoir à statuer et de poser à la Cour les questions préjudicielles suivantes: «1) […] [L]e principe de libre circulation des travailleurs posé par [l]’article [39 CE] s’oppose[-t-il] à une disposition de droit national en application de laquelle un joueur ‘espoir’ qui signe à l’issue de sa période de formation un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre de l’Union européenne s’expose à une condamnation à des dommages-intérêts? 2) [D]ans l’affirmative, […] la nécessité d’encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs professionnels constitue[-t-elle] un objectif légitime ou une raison impérieuse d’intérêt général de nature à justifier une telle restriction?» Sur les questions préjudicielles Par ses questions, qu’il convient d’examiner ensemble, la juridiction de renvoi demande, en substance, si un régime, selon lequel un joueur «espoir» s’expose à une condamnation à des dommages-intérêts lorsqu’il signe, à l’issue de sa période de formation, un contrat de joueur professionnel non pas avec le club qui l’a formé mais avec un club d’un autre État membre, constitue une restriction au sens de l’article 45 TFUE et, le cas échéant, si celle-ci est justifiée par la nécessité d’encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs. Observations soumises à la Cour Selon Olympique Lyonnais, l’article 23 de la charte ne constitue pas un obstacle à la libre circulation effective du joueur «espoir» dès lors que ce dernier peut, à la seule condition de verser une indemnité à son ancien club, librement signer un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre. Newcastle UFC, les gouvernements français, italien, néerlandais et du Royaume-Uni ainsi que la Commission des Communautés européennes font valoir, par contre, qu’un régime tel que celui en cause au principal constitue une restriction à la libre circulation des travailleurs qui est, en principe, interdite. Dans le cas où il serait jugé que l’article 23 de la charte constitue un obstacle à la libre circulation du joueur «espoir», Olympique Lyonnais estime, en s’appuyant sur l’arrêt Bosman, précité, que cette disposition se justifie par la nécessité d’encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs, dans la mesure où elle a pour seul objet de permettre au club formateur de récupérer les frais de formation qu’il a engagés. En revanche, Newcastle UFC fait valoir que l’arrêt Bosman, précité, a clairement assimilé toute «indemnité de formation» à une restriction incompatible avec le principe de libre circulation des travailleurs, étant donné que le recrutement et la formation des jeunes joueurs ne constitue pas une raison impérieuse d’intérêt général de nature à justifier une telle restriction. Newcastle UFC soutient par ailleurs que, sous le régime en cause au principal, les dommages-intérêts sont déterminés selon des critères arbitraires, qui ne sont pas connus d’avance. Les gouvernements français, italien, néerlandais et du Royaume-Uni ainsi que la Commission soutiennent que le fait d’encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs de football constitue, selon l’arrêt Bosman, précité, un objectif légitime. Le gouvernement français fait cependant valoir que, sous le régime en cause au principal, les dommages-intérêts que pouvait réclamer le club formateur étaient calculés non pas par rapport aux coûts de formation supportés, mais par rapport au préjudice subi par ce club. Un tel régime ne répond pas, selon ledit gouvernement ainsi que selon le gouvernement du Royaume-Uni, aux exigences de proportionnalité. Le gouvernement italien estime qu’un système d’indemnisation peut être considéré comme constituant une mesure proportionnée pour atteindre l’objectif consistant à encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs pour autant que l’indemnité est déterminée sur la base de paramètres bien définis et calculée en fonction de la charge supportée par le club formateur. Ce gouvernement souligne que la possibilité de réclamer une «indemnité de formation» revêt une importance particulière notamment pour les petits clubs, qui disposent d’une structure ainsi que d’un budget restreints. Les gouvernements français, italien et du Royaume-Uni ainsi que la Commission se réfèrent, par ailleurs, au règlement concernant le statut et le transfert des joueurs de la Fédération internationale de football association (FIFA), entré en vigueur au cours de l’année 2001, à savoir à une date postérieure à celle des faits au principal. Ce règlement prévoit des dispositions relatives au calcul des «indemnités de formation», qui s’appliquent aux situations dans lesquelles un joueur en fin de formation dans un club d’un État membre signe un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre. Ces dispositions sont, selon les gouvernements français et du Royaume-Uni ainsi que selon la Commission, conformes au principe de proportionnalité. Le gouvernement néerlandais relève, de manière plus générale, qu’il existe des raisons d’intérêt général, liées à des objectifs de formation, qui peuvent justifier une réglementation en vertu de laquelle un employeur qui dispense une formation à un travailleur est fondé à exiger de ce travailleur qu’il demeure à son service ou que, à défaut, il lui verse des dommages-intérêts. Ce gouvernement considère que, pour être proportionné, un dédommagement doit répondre à deux conditions, imposant, d’une part, que le montant à payer soit calculé en fonction des dépenses effectuées par l’employeur en vue de la formation du joueur et, d’autre part, que soit prises en considération la mesure dans laquelle l’employeur a pu tirer profit de cette formation ainsi que de la période pendant laquelle il a pu bénéficier de celle-ci. Appréciation de la Cour Sur l’existence d’une restriction à la libre circulation des travailleurs Il y a lieu de rappeler, tout d’abord, que, compte tenu des objectifs de l’Union, l’exercice des sports relève du droit de l’Union dans la mesure où il constitue une activité économique (voir, notamment, arrêts Bosman, précité, point 73, ainsi que du 18 juillet 2006, Meca-Medina et Majcen/Commission, C-519/04 P, Rec. p. I-6991 , point 22). C’est ainsi que, lorsqu’une activité sportive a le caractère d’une activité salariée ou d’une prestation de services rémunérée, ce qui est le cas de celle des sportifs semi-professionnels ou professionnels, elle tombe, plus particulièrement, dans le champ d’application des articles 45 TFUE et suivants, ou des articles 56 TFUE et suivants (voir, notamment, arrêt Meca-Medina et Majcen/Commission, précité, point 23 ainsi que jurisprudence citée). En l’occurrence, il est constant que l’activité salariée de M. Bernard relève du champ d’application de l’article 45 TFUE. Ensuite, il convient de rappeler qu’il est de jurisprudence constante que l’article 45 TFUE ne régit pas seulement l’action des autorités publiques, mais s’étend également aux réglementations d’une autre nature qui visent à régler, de façon collective, le travail salarié (voir arrêt Bosman, précité, point 82 et jurisprudence citée). Les conditions de travail dans les différents États membres étant régies tantôt par la voie de dispositions d’ordre législatif ou réglementaire, tantôt par des conventions collectives et d’autres actes conclus ou adoptés par des personnes privées, une limitation des interdictions prévues à l’article 45 TFUE aux actes de l’autorité publique risquerait de créer des inégalités quant à son application (voir arrêt Bosman, précité, point 84). En l’espèce, il découle de la demande de décision préjudicielle que la charte présente le caractère d’une convention collective nationale, de sorte qu’elle relève du champ d’application de l’article 45 TFUE. Enfin, en ce qui concerne la question de savoir si une réglementation nationale, telle que celle en cause au principal, constitue une restriction au sens de l’article 45 TFUE, il convient de rappeler que l’ensemble des dispositions du traité FUE relatives à la libre circulation des personnes visent à faciliter, pour les ressortissants des États membres, l’exercice d’activités professionnelles de toute nature sur le territoire de l’Union et s’opposent aux mesures qui pourraient défavoriser ces ressortissants lorsqu’ils souhaitent exercer une activité économique sur le territoire d’un autre État membre (voir, notamment, arrêts Bosman, précité, point 94; du 17 mars 2005, Kranemann, C-109/04, Rec. p. I-2421 , point 25, et du 11 janvier 2007, ITC, C-208/05, Rec. p. I-181 , point 31). Des dispositions nationales qui empêchent ou dissuadent un travailleur ressortissant d’un État membre de quitter son État d’origine pour exercer son droit à la libre circulation constituent, dès lors, des restrictions à cette liberté, même si elles s’appliquent indépendamment de la nationalité des travailleurs concernés (voir, notamment, arrêts précités Bosman, point 96; Kranemann, point 26, et ITC, point 33). Force est de constater qu’un régime tel que celui en cause au principal, selon lequel un joueur «espoir», à l’issue de sa période de formation, est obligé de conclure, sous peine de dommages-intérêts, son premier contrat de joueur professionnel avec le club qui l’a formé, est susceptible de dissuader ce joueur d’exercer son droit à la libre circulation. Même s’il est vrai qu’un tel régime n’empêche pas formellement ce joueur de signer, ainsi que le relève Olympique Lyonnais, un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre, il rend néanmoins moins attrayant l’exercice dudit droit. En conséquence, ledit régime constitue une restriction à la libre circulation des travailleurs assurée à l’intérieur de l’Union en vertu de l’article 45 TFUE. Sur la justification de la restriction à la libre circulation des travailleurs Une mesure qui entrave la libre circulation des travailleurs ne peut être admise que si elle poursuit un objectif légitime compatible avec le traité et se justifie par des raisons impérieuses d’intérêt général. Encore faut-il, en pareil cas, que l’application d’une telle mesure soit propre à garantir la réalisation de l’objectif en cause et n’aille pas au-delà de ce qui est nécessaire pour atteindre cet objectif (voir, notamment, arrêt du 31 mars 1993, Kraus, C-19/92, Rec. p. I-1663 , point 32, ainsi que arrêts précités Bosman, point 104; Kranemann, point 33, et ITC, point 37). S’agissant du sport professionnel, la Cour a déjà eu l’occasion de constater que, compte tenu de l’importance sociale considérable que revêtent l’activité sportive et, plus particulièrement, le football dans l’Union, il convient de reconnaître comme légitime l’objectif consistant à encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs (voir arrêt Bosman, précité, point 106). Afin d’examiner si un système qui restreint le droit à la libre circulation de ces joueurs est apte à garantir la réalisation dudit objectif et ne va pas au-delà de ce qui est nécessaire pour atteindre celui-ci, il convient de tenir compte, ainsi que l’a relevé M me l’avocat général aux points 30 et 47 de ses conclusions, des spécificités du sport en général et du football en particulier ainsi que de la fonction sociale et éducative de ces derniers. La pertinence de ces éléments est, en outre, corroborée par leur mention à l’article 165, paragraphe 1, second alinéa, TFUE. À cet égard, il convient d’admettre que, comme la Cour l’a déjà jugé, la perspective de percevoir des indemnités de formation est de nature à encourager les clubs de football à rechercher des talents et à assurer la formation des jeunes joueurs (voir arrêt Bosman, précité, point 108). En effet, les profits tirés des investissements réalisés par les clubs formateurs à cette fin se caractérisent par leur nature aléatoire dès lors que ces clubs supportent les dépenses afférentes à l’ensemble des jeunes joueurs qu’ils recrutent et forment, le cas échéant, pendant plusieurs années, alors que ces joueurs, à l’issue de leur formation, effectuent, pour une partie d’entre eux seulement, une carrière professionnelle, soit au sein du club formateur, soit dans un autre club (voir, en ce sens, arrêt Bosman, précité, point 109). Par ailleurs, les frais occasionnés par la formation des jeunes joueurs ne sont, en règle générale, que partiellement compensés par les bénéfices que le club formateur peut tirer, pendant la période de formation, de ces joueurs. Dans ces conditions, les clubs formateurs pourraient être découragés d’investir dans la formation des jeunes joueurs s’ils n’étaient pas susceptibles d’obtenir le remboursement des sommes dépensées à cet effet dans le cas où un joueur conclut, à l’issue de sa formation, un contrat de joueur professionnel avec un autre club. Tel est, en particulier, le cas des petits clubs formateurs dont les investissements réalisés au niveau local dans le recrutement et la formation des jeunes joueurs revêtent une importance considérable pour l’accomplissement de la fonction sociale et éducative du sport. Il s’ensuit qu’un système prévoyant le versement d’une indemnité de formation dans le cas où un jeune joueur signe, à l’issue de sa formation, un contrat de joueur professionnel avec un club autre que celui qui l’a formé est, en principe, susceptible d’être justifié par l’objectif consistant à encourager le recrutement et la formation de jeunes joueurs. Cependant, un tel système doit être effectivement apte à atteindre ledit objectif et proportionné au regard de ce dernier, en tenant compte des frais supportés par les clubs pour former tant les futurs joueurs professionnels que ceux qui ne le deviendront jamais (voir, en ce sens, arrêt Bosman, précité, point 109) . S’agissant d’un régime tel que celui en cause au principal, il ressort des points 4 et 6 du présent arrêt que celui-ci se caractérisait par le paiement au club formateur non pas d’une indemnité de formation, mais de dommages-intérêts auxquels s’exposait le joueur concerné en raison de la rupture de ses engagements contractuels et dont le montant était indépendant des coûts réels de formation supportés par ledit club. En effet, ainsi que l’a exposé le gouvernement français, en vertu de l’article L. 122-3-8 du code du travail français, ces dommages-intérêts étaient calculés non pas par rapport aux coûts de formation que le club formateur avait supportés, mais au regard de la totalité du préjudice subi par ce club. En outre, ainsi que l’a relevé Newcastle UFC, le montant de ce préjudice était établi sur la base d’une évaluation fondée sur des critères qui n’étaient pas précisés à l’avance. Dans ces conditions, la perspective de percevoir de tels dommages-intérêts allait au-delà de ce qui était nécessaire pour encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs ainsi que pour financer ces activités. Eu égard à l’ensemble des considérations qui précèdent, il y a lieu de répondre aux questions posées que l’article 45 TFUE ne s’oppose pas à un système qui, afin de réaliser l’objectif consistant à encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs, garantit l’indemnisation du club formateur dans le cas où un jeune joueur signe, à l’issue de sa période de formation, un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre, à condition que ce système soit apte à garantir la réalisation dudit objectif et qu’il n’aille pas au-delà de ce qui est nécessaire pour atteindre cet objectif. N’est pas nécessaire pour garantir la réalisation dudit objectif un régime, tel que celui en cause au principal, selon lequel un joueur «espoir» qui signe, à l’issue de sa période de formation, un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre s’expose à une condamnation à des dommages-intérêts dont le montant est sans rapport avec les coûts réels de formation. Sur les dépens La procédure revêtant, à l’égard des parties au principal, le caractère d’un incident soulevé devant la juridiction de renvoi, il appartient à celle-ci de statuer sur les dépens. Les frais exposés pour soumettre des observations à la Cour, autres que ceux desdites parties, ne peuvent faire l’objet d’un remboursement. Par ces motifs, la Cour (grande chambre) dit pour droit: L’article 45 TFUE ne s’oppose pas à un système qui, afin de réaliser l’objectif consistant à encourager le recrutement et la formation des jeunes joueurs, garantit l’indemnisation du club formateur dans le cas où un jeune joueur signe, à l’issue de sa période de formation, un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre, à condition que ce système soit apte à garantir la réalisation dudit objectif et qu’il n’aille pas au-delà de ce qui est nécessaire pour atteindre cet objectif. N’est pas nécessaire pour garantir la réalisation dudit objectif un régime, tel que celui en cause au principal, selon lequel un joueur «espoir» qui signe, à l’issue de sa période de formation, un contrat de joueur professionnel avec un club d’un autre État membre s’expose à une condamnation à des dommages-intérêts dont le montant est sans rapport avec les coûts réels de formation. Signatures ( *1 ) Langue de procédure: le français.

61993CJ0440

de

1 Der High Court of Justice, Queen' s Bench Division, Divisional Court, hat mit Beschluß vom 8. November 1993, beim Gerichtshof eingegangen am 15. November 1993, gemäß Artikel 177 EG-Vertrag eine Frage nach der Auslegung des Artikels 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65/EWG des Rates vom 26. Januar 1965 zur Angleichung der Rechts- und Verwaltungsvorschriften über Arzneispezialitäten (ABl. 1965, Nr. 22, S. 369) in der durch die Richtlinie 87/21/EWG des Rates vom 22. Dezember 1986 (ABl. 1987, L 15, S. 36) geänderten Fassung zur Vorabentscheidung vorgelegt, die die gemeinschaftsrechtlichen Voraussetzungen der Erteilung einer Genehmigung für das Inverkehrbringen (im folgenden: Genehmigung) von Arzneispezialitäten im abgekürzten Verfahren betrifft. 2 Diese Frage stellt sich in einem Rechtsstreit zwischen der Firma Scotia Pharmaceuticals Ltd (im folgenden: Scotia) und der Medicines Control Agency (im folgenden: MCA) wegen einer der Firma Norgine Ltd (im folgenden: Norgine), einem Konkurrenzunternehmen von Scotia, im abgekürzten Verfahren nach der Richtlinie 65/65 erteilten Genehmigung für das Inverkehrbringen eines Arzneimittels. 3 Der Arzneimittelsektor ist seit 1965 schrittweise auf Gemeinschaftsebene harmonisiert worden. Die erste in diesem Bereich erlassene Richtlinie, die Richtlinie 65/65, hat die Angleichung der Rechts- und Verwaltungsvorschriften über Arzneispezialitäten zum Gegenstand. In ihrer ersten Begründungserwägung wird ausgeführt, daß alle "Rechts- und Verwaltungsvorschriften auf dem Gebiet der Herstellung und des Vertriebs von Arzneispezialitäten ... in erster Linie dem Schutz der öffentlichen Gesundheit dienen [müssen]". In der zweiten Begründungserwägung heisst es weiter: "Dieses Ziel muß ... mit Mitteln erreicht werden, die die Entwicklung der pharmazeutischen Industrie und den Handel mit pharmazeutischen Erzeugnissen innerhalb der Gemeinschaft nicht hemmen können." 4 Nach Artikel 3 der Richtlinie dürfen Arzneispezialitäten erst dann in den Verkehr gebracht werden, wenn eine Genehmigung dafür erteilt worden ist. Artikel 4 der Richtlinie enthält eine Auflistung der Unterlagen, die einem Genehmigungsantrag zwingend beizufügen sind. Unter diesen Unterlagen sind in Nummer 8 genannt: "8. Ergebnisse von Versuchen ° physikalisch-chemischer, biologischer oder mikrobiologischer Art; ° pharmakologischer und toxikologischer Art; ° ärztlicher oder klinischer Art." 5 Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 der Richtlinie 65/65 sieht für bestimmte Fälle ein abgekürztes Verfahren vor. Die Voraussetzungen, unter denen von diesem Verfahren Gebrauch gemacht werden kann, sind durch die Richtlinie 87/21 geändert worden. 6 Gemäß Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65 in der geänderten Fassung braucht der Antragsteller die Ergebnisse der pharmakologischen und toxikologischen oder der ärztlichen oder klinischen Versuche nicht vorzulegen, wenn er "unter eingehender Bezugnahme auf wissenschaftliche Veröffentlichungen, die gemäß Artikel 1 Absatz 2 der Richtlinie 75/318/EWG vorgelegt werden", nachweisen kann, "daß der Bestandteil oder die Bestandteile der Arzneispezialität allgemein medizinisch verwendet werden und eine anerkannte Wirksamkeit sowie einen annehmbaren Grad an Sicherheit aufweisen". 7 Nach Artikel 5 der Richtlinie 65/65 wird die Genehmigung u. a. dann versagt, wenn die Angaben und Unterlagen zur Begründung des Antrags nicht den Bestimmungen des Artikels 4 entsprechen. 8 Artikel 1 Absatz 1 der Richtlinie 75/318/EWG des Rates vom 20. Mai 1975 zur Angleichung der Rechts- und Verwaltungsvorschriften der Mitgliedstaaten über die analytischen, toxikologisch-pharmakologischen und ärztlichen oder klinischen Vorschriften und Nachweise über Versuche mit Arzneispezialitäten (ABl. L 147, S. 1) verpflichtet die Mitgliedstaaten, alle zweckdienlichen Maßnahmen zu treffen, damit die Angaben und Unterlagen, die gemäß Artikel 4 Absatz 2 Nrn. 3, 4, 6, 7 und 8 der Richtlinie 65/65 dem Antrag auf Genehmigung für das Inverkehrbringen einer Arzneispezialität beizufügen sind, von den Antragstellern entsprechend dem Anhang der Richtlinie 75/318 vorgelegt werden. Nach Absatz 2 dieser Bestimmung gelten die Verpflichtungen aus Absatz 1 sinngemäß, wenn ein Genehmigungsantrag im abgekürzten Verfahren gestellt und auf die Vorlage bibliographischer Unterlagen gestützt wird. 9 Während der Anhang der Richtlinie 75/318 im einzelnen bestimmt, welche Angaben und Unterlagen dem Genehmigungsantrag beizufügen sind, werden die Aufgabe und die Pflichten der Sachverständigen, die diese Angaben und Unterlagen erstellen, durch die Richtlinie 75/319/EWG des Rates vom 20. Mai 1975 zur Angleichung der Rechts- und Verwaltungsvorschriften über Arzneispezialitäten (ABl. L 147, S. 13) geregelt. 10 Artikel 1 der Richtlinie 75/319 verpflichtet die Mitgliedstaaten, alle zweckdienlichen Maßnahmen zu treffen, damit die in Artikel 4 Absatz 2 Nrn. 7 und 8 der Richtlinie 65/65 aufgeführten Angaben und Unterlagen von Sachverständigen mit der erforderlichen fachlichen oder beruflichen Eignung erstellt werden, bevor sie den zuständigen Behörden vorgelegt werden. Nach Artikel 2 Buchstaben b und c der Richtlinie 75/319 haben die Sachverständigen ihre gemäß der Richtlinie 75/318 getroffenen Feststellungen zu beschreiben und "die eventuelle Verwendung der in Artikel 4 Unterabsatz 2 Nummer 8 Buchstaben a) und b) der Richtlinie 65/65/EWG genannten bibliographischen Unterlagen nachzuweisen, und zwar nach Maßgabe der Richtlinie 75/318/EWG". 11 Dem Vorlagebeschluß ist zu entnehmen, daß Scotia im Vereinigten Königreich eine 1988 erteilte Genehmigung für ein Erzeugnis mit der Bezeichnung "Epogam" besitzt, mit dem das endogene Ekzem behandelt wird. Das Unternehmen besitzt weiterhin zwei 1990 erteilte Genehmigungen für Epogam-Kapseln für Kinder und für ein Erzeugnis mit der Bezeichnung "Efamast", das zur Behandlung von Mastalgie dient. Diese drei Genehmigungen wurden in dem in der Richtlinie 65/65 vorgesehenen normalen Genehmigungsverfahren erteilt. 12 1992 erteilte die MCA der Firma Norgine für den britischen Markt eine Genehmigung für ein Arzneimittel mit der Bezeichnung "Unigam", das zur Behandlung der Symptome des endogenen Ekzems sowie der zyklischen und der azyklischen Mastalgie dient. Dieser Genehmigungsantrag wurde im "abgekürzten" Verfahren gemäß Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65 in der geänderten Fassung geprüft. 13 Zwischen allen Parteien des Ausgangsverfahrens ist unstreitig, daß die Unterlagen, die Norgine zur Begründung des Genehmigungsantrags vorlegte, nicht wissenschaftliche Veröffentlichungen zu jedem der Tests enthielten, die nach dem Anhang der Richtlinie 75/318, auf den Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65 in der geänderten Fassung Bezug nimmt, vorgeschrieben sind. Nach Auffassung der MCA verfügt die Genehmigungsbehörde jedoch über ein Ermessen, aufgrund dessen sie von den Anforderungen der Richtlinie abweichen darf. Bei der Genehmigung für Unigam habe sie von diesem Ermessen ordnungsgemäß Gebrauch gemacht. 14 Nach Auffassung des Divisional Court hängt die Entscheidung des Rechtsstreits von der Auslegung des Gemeinschaftsrechts ab; er hat dem Gerichtshof daher folgende Frage zur Vorabentscheidung vorgelegt: Darf eine zuständige nationale Behörde nach der Richtlinie 65/65/EWG in einem Fall wie dem vorliegenden aufgrund eines nach Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65/EWG des Rates in der durch die Richtlinie 87/21/EWG des Rates geänderten Fassung gestellten Antrags das Inverkehrbringen eines Arzneimittels genehmigen, obwohl die zur Begründung des Antrags vorgelegten Angaben und Unterlagen a) keine eingehende Bezugnahme auf wissenschaftliche Veröffentlichungen gemäß den Anforderungen des zweiten und des dritten Teils des Anhangs der Richtlinie 75/318/EWG oder b) keine Sachverständigenberichte enthalten, die den Anforderungen der Artikel 1 und 2 der Richtlinie 75/319/EWG genügen? 15 Der vorstehend beschriebenen Regelung ist zu entnehmen, daß die einschlägigen Richtlinien alle zur Begründung eines Genehmigungsantrags vorzulegenden wissenschaftlichen und bibliographischen Informationen aufführen sowie die Aufgabe der Sachverständigen und die Voraussetzungen festlegen, unter denen das abgekürzte Verfahren anwendbar ist. 16 Gemäß Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65 in der geänderten Fassung darf das abgekürzte Verfahren angewandt werden, wenn nachgewiesen wird, daß die Kriterien der allgemeinen medizinischen Verwendung, einer anerkannten Wirksamkeit und eines annehmbaren Grades an Sicherheit erfuellt sind. Jedoch sind die zur Untermauerung angeführten wissenschaftlichen Veröffentlichungen in diesem Fall gemäß Artikel 1 Absatz 2 der Richtlinie 75/318 vorzulegen. 17 Das abgekürzte Verfahren schwächt somit in keiner Weise die Anforderungen ab, denen die Arzneispezialitäten in bezug auf Sicherheit und Wirksamkeit genügen müssen, sondern soll lediglich die für einen Genehmigungsantrag erforderliche Vorbereitungszeit dadurch verkürzen, daß der Antragsteller von der Verpflichtung zur Durchführung der in Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 der Richtlinie genannten Versuche entbunden wird. An die Stelle dieser Verpflichtung tritt jedoch die, durch eine eingehende Bezugnahme auf wissenschaftliche Veröffentlichungen nachzuweisen, daß die im Anhang der Richtlinie 75/318 beschriebenen Versuche zu einem früheren Zeitpunkt durchgeführt worden sind und den Nachweis erbracht haben, daß der Bestandteil oder die Bestandteile der Arzneispezialität die in Artikel 4 genannten Kriterien erfuellen. 18 Ebensowenig werden durch die Anwendung des abgekürzten Verfahrens die Verpflichtungen der Sachverständigen aus den Artikeln 1 und 2 der Richtlinie 75/319 gelockert. Obgleich die Verpflichtung zur Durchführung der Versuche in diesem Verfahren durch die Verpflichtung ersetzt wird, in bibliographischer Form sämtliche Ergebnisse der von anderen Sachverständigen durchgeführten Versuche darzulegen, bleiben der Analytiker, der Pharmakologe und der Kliniker gemäß Artikel 2 Absatz 1 Buchstabe b der Richtlinie 75/319 zur Vorlage von Berichten mit den dort genannten Angaben verpflichtet. Nach Artikel 2 Absatz 1 Buchstabe c dieser Richtlinie müssen die Sachverständigen ausserdem die eventuelle Verwendung der in Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65 genannten bibliographischen Unterlagen nachweisen. 19 Das Vereinigte Königreich und die Kommission vertreten die Ansicht, damit das abgekürzte Verfahren nach Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65 in der geänderten Fassung praktisch wirksam werden könne, sei der zuständigen Behörde ein Ermessen hinsichtlich der Feststellung zuzuerkennen, inwieweit ein Antragsteller den im Anhang der Richtlinie 75/318 aufgeführten Anforderungen durch Bezugnahme auf wissenschaftliche Veröffentlichungen genügt hat. Bei einer engeren Auslegung der genannten Bestimmung verlöre die Ausnahme, nach der eine Bezugnahme auf wissenschaftliche Veröffentlichungen zulässig ist, ihrer Ansicht nach jede praktische Bedeutung. 20 Diesem Vorbringen ist nicht zu folgen. 21 Erstens ist darauf hinzuweisen, daß das Ermessen der zuständigen Behörde beschränkt ist. Es bezieht sich zum einen auf die Stellungnahme, die gemäß der geltenden Regelung tätig werdende Sachverständige in ihrem Bericht zur Durchführbarkeit eines Versuchs abgeben. Denn die genannten Bestimmungen können nicht so ausgelegt werden, als schrieben sie in der Praxis nicht durchführbare Versuche vor. Zum anderen kann die zuständige Behörde von ihrem Ermessen bei der Prüfung der Frage Gebrauch machen, ob der Antragsteller, und somit der Sachverständige, der die Unterlagen für den Genehmigungsantrag erstellt hat, dem Stand der technischen Entwicklung und des wissenschaftlichen Fortschritts Rechnung getragen und sich vergewissert hat, daß die wissenschaftlichen Veröffentlichungen, auf deren Grundlage eine Genehmigung im abgekürzten Verfahren beantragt wird, noch dem neuesten Stand entsprechen. 22 Übereinstimmend mit den Parteien des Ausgangsverfahrens ist zweitens festzustellen, daß die Anwendung des abgekürzten Verfahrens die Ausnahme darstellt. Nur selten wird nämlich die für die Anwendung dieses Verfahrens erforderliche Dokumentation aus wissenschaftlichen Veröffentlichungen gewonnen werden können. Daraus lässt sich jedoch kein Ermessen der zuständigen Behörden ableiten, das es ihnen erlaubte, die Voraussetzungen für die Anwendung des Verfahrens abzuschwächen. Eine solche Auslegung würde dem wesentlichen Ziel der Richtlinie 65/65, dem Schutz der öffentlichen Gesundheit, zuwiderlaufen. 23 Drittens ist es nach der zweiten Begründungserwägung der Richtlinie 87/21 deren Hauptzweck, "jene Fälle noch genauer [zu bestimmen], in denen für die Genehmigung einer Arzneispezialität, die im wesentlichen einem bereits zugelassenen Erzeugnis gleicht, die Ergebnisse der pharmakologischen und toxikologischen Versuche und [der] ärztlichen oder klinischen Prüfungen nicht angegeben zu werden brauchen, wobei darauf zu achten ist, daß die Innovationsfirmen nicht benachteiligt werden". Dieses Ziel würde beeinträchtigt, wenn den nationalen Behörden unter Umständen, wie sie im Ausgangsfall vorliegen, ein Ermessen eingeräumt würde. 24 Nach alledem ist festzustellen, daß die Erteilung der Genehmigung im abgekürzten Verfahren nicht im Ermessen der zuständigen Behörde steht, wenn die allgemein zugänglichen wissenschaftlichen Veröffentlichungen über einen durch den Anhang der Richtlinie 75/318 vorgeschriebenen Versuch lückenhaft sind. In einem solchen Fall sind die Voraussetzungen des Artikels 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65 in der geänderten Fassung nicht erfuellt und eine Prüfung des Genehmigungsantrags im abgekürzten Verfahren scheidet aus. 25 Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65/EWG des Rates in der durch die Richtlinie 87/21/EWG geänderten Fassung ist deshalb dahin auszulegen, daß eine nationale Behörde, die für die Erteilung der Genehmigung für das Inverkehrbringen einer Arzneispezialität zuständig ist, eine solche Genehmigung nicht erteilen darf, wenn die zur Begründung eines Genehmigungsantrags vorgelegten Angaben und Unterlagen keine eingehende Bezugnahme auf wissenschaftliche Veröffentlichungen gemäß den Anforderungen des zweiten und des dritten Teils des Anhangs der Richtlinie 75/318 enthalten und wenn diese Unterlagen keine Sachverständigenberichte enthalten, die den Anforderungen der Artikel 1 und 2 der Richtlinie 75/319 genügen. Kostenentscheidung Kosten 26 Die Auslagen der französischen Regierung, des Vereinigten Königreichs und der Kommission der Europäischen Gemeinschaften, die vor dem Gerichtshof Erklärungen abgegeben haben, sind nicht erstattungsfähig. Für die Parteien des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren ein Zwischenstreit in dem bei dem vorlegenden Gericht anhängigen Rechtsstreit; die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF (Sechste Kammer) auf die ihm vom High Court of Justice, Queen' s Bench Division, Divisional Court, mit Beschluß vom 8. November 1993 vorgelegte Frage für Recht erkannt: Artikel 4 Absatz 2 Nr. 8 Buchstabe a Ziffer ii der Richtlinie 65/65/EWG des Rates vom 26. Januar 1965 zur Angleichung der Rechts- und Verwaltungsvorschriften über Arzneispezialitäten in der durch die Richtlinie 87/21/EWG des Rates vom 22. Dezember 1986 geänderten Fassung ist dahin auszulegen, daß eine nationale Behörde, die für die Erteilung der Genehmigung für das Inverkehrbringen einer Arzneispezialität zuständig ist, eine solche Genehmigung nicht erteilen darf, wenn die zur Begründung eines Genehmigungsantrags vorgelegten Angaben und Unterlagen keine eingehende Bezugnahme auf wissenschaftliche Veröffentlichungen gemäß den Anforderungen des zweiten und des dritten Teils des Anhangs der Richtlinie 75/318/EWG des Rates vom 20. Mai 1975 zur Angleichung der Rechts- und Verwaltungsvorschriften der Mitgliedstaaten über die analytischen, toxikologisch-pharmakologischen und ärztlichen oder klinischen Vorschriften und Nachweise über Versuche mit Arzneispezialitäten enthalten und wenn diese Unterlagen keine Sachverständigenberichte enthalten, die den Anforderungen der Artikel 1 und 2 der Richtlinie 75/319/EWG des Rates vom 20. Mai 1975 zur Angleichung der Rechts- und Verwaltungsvorschriften über Arzneispezialitäten genügen.

62006CJ0159

pt

Incumprimento de Estado – Não transposição, no prazo previsto, no que respeita à província autónoma de Åland, da Directiva 2001/42/CE do Parlamento Europeu e do Conselho, de 27 de Junho de 2001, relativa à avaliação dos efeitos de determinados planos e programas no ambiente (JO L 197, p. 30) Parte decisória Ao não adoptar as disposições legislativas, regulamentares e administrativas necessárias para dar cumprimento à Directiva 2001/42/CE do Parlamento Europeu e do Conselho, de 27 de Junho de 2001, relativa à avaliação dos efeitos de determinados planos e programas no ambiente, a República da Finlândia não cumpriu, no que respeita à região autónoma das ilhas Åland, as obrigações que lhe incumbem por força desta directiva. A República da Finlândia é condenada nas despesas.

62005TJ0324

ro

Cadrul juridic I — Cu privire la OCP în sectorul zahărului Organizarea comună a piețelor în sectorul zahărului (denumită în continuare „OCP în sectorul zahărului”) era reglementată, la momentul faptelor la care se referă prezenta cauză, prin Regulamentul (CE) nr. 1260/2001 al Consiliului din 19 iunie 2001 privind organizarea comună a piețelor în sectorul zahărului ( JO L 178, p. 1 ). Considerentul (2) al acestui regulament prevede că OCP în sectorul zahărului urmărește stabilizarea pieței acestui produs în vederea menținerii garanțiilor necesare în ceea ce privește ocuparea forței de muncă și nivelul de trai al producătorilor de sfeclă de zahăr și de trestie de zahăr din Comunitatea europeană. În acest scop, OCP în sectorul zahărului reglementează producția și importul de zahăr și prevede mecanisme de stabilizare a pieței care urmăresc să garanteze comercializarea producției comunitare. Potrivit articolelor 10 și 11 din Regulamentul nr. 1260/2001, producția comunitară de zahăr se bazează pe aplicarea unui sistem de cote. Acest sistem presupune stabilirea, pentru fiecare dintre regiunile de producție din Comunitate, a unor cantități care trebuie produse, pe care statele membre trebuie să le repartizeze, sub formă de cote de producție – cota A și cota B –, între diferitele întreprinderi producătoare aflate pe teritoriul lor. Aceste cantități corespund unui an de comercializare, care începe la data de 1 iulie a unui an și se încheie la data de 30 iunie a anului următor. Zahărul produs de o întreprindere în cadrul cotelor A și B este numit „zahăr A” și, respectiv, „zahăr B”. Orice cantitate de zahăr produsă în plus față de cotele A și B este numită „zahăr C”. Garanțiile privind desfacerea produselor prevăzute în cadrul OCP în sectorul zahărului constau, pe de o parte, într-un regim de sprijinire a prețurilor, care se bazează, potrivit articolelor 6-9 din Regulamentul nr. 1260/2001, pe un sistem de intervenție destinat să garanteze prețurile și desfacerea produselor, prețurile aplicate de organismele de intervenție fiind stabilite de Consiliul Uniunii Europene, și, pe de altă parte, într-un sistem de restituiri la export, prevăzut la articolele 27-30 din Regulamentul nr. 1260/2001, care urmărește să permită comercializarea producției comunitare pe piața mondială – în cazul în care această comercializare se dovedește necesară pentru a stabiliza piața comunitară a zahărului – prin acoperirea diferenței dintre prețurile din Comunitate și prețurile de pe piața mondială. Atât zahărul A, cât și zahărul B poate fi comercializat în mod liber în cadrul pieței comune și beneficiază de garanțiile amintite privind desfacerea, prețul garantat în cazul zahărului B fiind mai scăzut decât în cazul zahărului A. Zahărul C nu poate beneficia, în schimb, nici de regimul de sprijinire a prețurilor, nici de sistemul restituirilor la export. Acesta trebuie, în principiu, potrivit articolului 13 din Regulamentul nr. 1260/2001, să fie comercializat în afara Comunității, pentru a fi vândut pe piața mondială. Potrivit articolului 15 alineatul (1) literele (a), (b) și (c) din regulamentul menționat, înainte de sfârșitul fiecărui an de comercializare se constată, printre altele, cantitatea previzibilă de zahăr A și de zahăr B produsă corespunzător anului de comercializare în curs, cantitatea previzibilă de zahăr desfăcută pentru consum în Comunitate în anul de comercializare în curs și excedentul exportabil, obținut prin scăderea celei de a doua cantități din prima. Acest excedent exportabil este, în principiu, cel pentru care sunt primite restituirile la export. Potrivit articolelor 15 și 16 din Regulamentul nr. 1260/2001, OCP în sectorul zahărului organizează finanțarea integrală de către producătorii înșiși a cheltuielilor determinate de desfacerea excedentului de zahăr, prin intermediul cotizațiilor la producție și al cotizațiilor suplimentare. Acest sistem de autofinanțare a fost instituit în schimbul garanțiilor privind desfacerea producției comunitare, plasând în ultimă instanță în sarcina producătorilor responsabilitatea suportării costurilor necesare pentru a asigura desfacerea cantităților introduse pe piață în cadrul unui an de comercializare. Cuantumul cotizațiilor este stabilit după încheierea fiecărui an de comercializare în funcție de un bilanț privind funcționarea pieței comunitare întocmit de Comisia Comunităților Europene pe baza datelor transmise de statele membre. Plata restituirilor la export este una dintre măsurile finanțate de producători în funcție de cota de producție a acestora. II — Cu privire la tratatul de aderare și la actul de aderare Potrivit articolului 2 alineatul (3) din Tratatul între Regatul Belgiei, Regatul Danemarcei, Republica Federală Germania, Republica Elenă, Regatul Spaniei, Republica Franceză, Irlanda, Republica Italiană, Marele Ducat al Luxemburgului, Regatul Țărilor de Jos, Republica Austria, Republica Portugheză, Republica Finlanda, Regatul Suediei, Regatul Unit al Marii Britanii și Irlandei de Nord (state membre ale Uniunii Europene) și Republica Cehă, Republica Estonia, Republica Cipru, Republica Letonia, Republica Lituania, Republica Ungară, Republica Malta, Republica Polonă, Republica Slovenia și Republica Slovacă privind aderarea Republicii Cehe, a Republicii Estonia, a Republicii Cipru, a Republicii Letonia, a Republicii Lituania, a Republicii Ungare, a Republicii Malta, a Republicii Polone, a Republicii Slovenia și a Republicii Slovace la Uniunea Europeană ( JO L 236, p. 17 , denumit în continuare „Tratatul de aderare”), semnat la Atena la 16 aprilie 2003: „Prin derogare de la alineatul (2), instituțiile Uniunii pot adopta, înainte de aderare, măsurile prevăzute la articolul 6 alineatul (2) al doilea paragraf, la articolul […] 41 din [Actul privind condițiile de aderare la Uniunea Europeană a Republicii Cehe, a Republicii Estonia, a Republicii Cipru, a Republicii Letonia, a Republicii Lituania, a Republicii Ungare, a Republicii Malta, a Republicii Polone, a Republicii Slovenia și a Republicii Slovace și adaptările tratatelor pe care se întemeiază Uniunea Europeană]. Măsurile respective intră în vigoare numai sub rezerva și de la data intrării în vigoare a prezentului tratat.” Potrivit articolului 41 primul paragraf din Actul privind condițiile de aderare la Uniunea Europeană a Republicii Cehe, a Republicii Estonia, a Republicii Cipru, a Republicii Letonia, a Republicii Lituania, a Republicii Ungare, a Republicii Malta, a Republicii Polone, a Republicii Slovenia și a Republicii Slovace și adaptările tratatelor pe care se întemeiază Uniunea Europeană (JO 2003, L 236, p. 33, denumit în continuare „Actul de aderare”), anexat la Tratatul de aderare: „Dacă sunt necesare măsuri tranzitorii pentru a facilita trecerea de la regimul în vigoare în [Republica Cehă, în Republica Estonia, în Republica Cipru, în Republica Letonia, în Republica Lituania, în Republica Ungară, în Republica Malta, în Republica Polonă, în Republica Slovenia și în Republica Slovacă] la regimul ce rezultă din aplicarea politicii agricole comune în condițiile prevăzute în prezentul act, Comisia adoptă aceste măsuri în conformitate cu procedura prevăzută la articolul 42 alineatul (2) din Regulamentul […] nr. 1260/2001 […], sau, după caz, la articolele corespunzătoare din alte regulamente privind organizarea piețelor agricole, sau în cadrul procedurii de comitologie prevăzute de legislația aplicabilă. Măsurile tranzitorii prevăzute în prezentul articol pot fi adoptate pe parcursul unei perioade de trei ani de la data aderării și nu trebuie aplicate după această perioadă […]” Potrivit punctului 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare: „Orice stoc de produse, fie privat, fie public, aflat în liberă circulație la data aderării pe teritoriul noilor state membre și care depășește cantitatea ce ar putea fi considerată a constitui un report normal de stocuri trebuie eliminat pe cheltuiala noilor state membre. Conceptul de report normal de stocuri se definește pentru fiecare produs pe baza criteriilor și a obiectivelor specifice fiecărei [organizări comune a pieței].” Istoricul cauzei I — Cu privire la Regulamentul (CE) nr. 60/2004 La 14 ianuarie 2004, Comisia a adoptat, pe baza articolului 2 alineatul (3) din Tratatul de aderare, precum și pe baza articolului 41 primul paragraf din Actul de aderare, Regulamentul (CE) nr. 60/2004 de instituire a unor măsuri tranzitorii în sectorul zahărului în vederea aderării Republicii Cehe, Estoniei, Ciprului, Letoniei, Lituaniei, Ungariei, Maltei, Poloniei, Sloveniei și Slovaciei la Uniunea Europeană ( JO L 9, p. 8 , Ediție specială, 03/vol. 52, p. 202). Prin derogare, cu caracter tranzitoriu, de la normele comunitare aplicabile, Regulamentul nr. 60/2004 instituie, în esență, un sistem de eliminare, de către Republica Cehă, Republica Estonia, Republica Cipru, Republica Letonia, Republica Lituania, Republica Ungară, Republica Malta, Republica Polonă, Republica Slovenia și Republica Slovacă (denumite în continuare „noile state membre”), a stocurilor excedentare de zahăr, de izoglucoză și de fructoză existente în statele menționate. Astfel, potrivit articolului 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, Comisia stabilește, la 31 octombrie 2004 cel târziu, pentru fiecare nou stat membru, în conformitate cu procedura prevăzută la articolul 42 alineatul (2) din Regulamentul nr. 1260/2001, cantitatea de zahăr ca atare sau de zahăr sub formă de produse transformate, de izoglucoză și de fructoză care depășește cantitatea considerată ca fiind un stoc reportat normal la (denumit în continuare „excedentul”) și care trebuie eliminată de pe piață pe spezele noilor state membre. De asemenea, articolul 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004 prevede care este modul în care trebuie determinat excedentul de către Comisie. În această privință, Comisia trebuie să țină seama de evoluția observată în timpul anului de dinaintea aderării față de anii precedenți în ceea ce privește cantitățile importate și exportate de zahăr ca atare sau de zahăr sub formă de produse transformate, cum sunt izoglucoza și fructoza, producția, consumul și stocurile constituite din produsele respective, precum și de circumstanțele în care s-au constituit aceste stocuri. Articolul 6 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004 prevede că fiecare nou stat membru în cauză asigură, fără intervenția Comunității, eliminarea de pe piață a unei cantități de zahăr sau de izoglucoză egală cu excedentul care i-a fost atribuit de Comisie potrivit procedurii prevăzute la alineatul (1). Eliminarea excedentului se poate realiza fie prin exportul acestuia fără restituiri din partea Comunității, fie prin utilizarea acestuia în sectorul combustibililor, fie, în sfârșit, prin denaturarea acestuia, fără a primi ajutoare, pentru hrana animalelor, în conformitate cu titlurile III și IV din Regulamentul (CEE) nr. 100/72 al Comisiei din 14 ianuarie 1972 de stabilire a normelor detaliate privind denaturarea zahărului pentru furaje ( JO L 12, p. 15 , Ediție specială, 03/vol. 1, p. 219). În orice caz, eliminarea de pe piață trebuie asigurată cel târziu până la . Potrivit alineatului (3) al aceluiași articol, pentru aplicarea alineatului (2), fiecare nou stat membru trebuie să dispună, la 1 mai 2004, de un sistem de identificare a stocurilor excedentare, schimbate sau transformate, de zahăr ca atare sau de produse transformate din zahăr, de izoglucoză și de fructoză, deținute de principalii operatori în cauză. Respectivul nou stat membru trebuie să utilizeze acest sistem pentru a-i constrânge pe operatorii în cauză să elimine de pe piață, pe speze proprii, o cantitate echivalentă de zahăr sau de izoglucoză din stocul lor excedentar. Operatorii în cauză trebuie să facă dovada acestei eliminări cel târziu până la și, în caz contrar, noul stat membru trebuie să factureze o sumă egală cu cantitatea în cauză înmulțită cu taxele la import cele mai ridicate aplicabile produsului în cauză în cursul perioadei cuprinse între și , majorată cu 1,21 euro la 100 kg în echivalent de zahăr alb sau de substanță uscată, sumă care este imputabilă bugetului național al noului stat membru. Articolul 6 alineatul (4) din Regulamentul nr. 60/2004 prevede că, atunci când stocurile excedentare sunt eliminate prin export, operatorii în cauză pot face dovada acestei operațiuni până la data de 31 iulie 2005. Articolul 7 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004 prevede că, până la 31 iulie 2005 cel târziu, noile state membre trebuie să transmită Comisiei dovada eliminării excedentului care le-a fost atribuit potrivit metodei menționate la articolul 6 alineatul (1) din regulamentul în cauză. În cazul în care această dovadă nu este transmisă în termen pentru o parte sau pentru întregul excedent în cauză, alineatul (2) al aceluiași articol prevede că respectivul nou stat membru trebuie să achite o sumă egală cu cantitatea neeliminată înmulțită cu taxele la import cele mai ridicate aplicabile zahărului alb menționat la codul NC 17019910 în cursul perioadei cuprinse între și , sumă care va fi imputabilă bugetului comunitar până la cel târziu și va fi luată în considerare la calcularea cotizațiilor pentru producție corespunzătoare anului de comercializare 2004/2005. În conformitate cu articolul 9 din Regulamentul nr. 60/2004, acesta a intrat în vigoare la 1 mai 2004. II — Cu privire la Regulamentul nr. 651/2005 La 28 aprilie 2005, pe baza articolului 41 primul paragraf din Actul de aderare, Comisia a adoptat Regulamentul (CE) nr. 651/2005 de modificare a Regulamentului nr. 60/2004 ( JO L 108, p. 3 , Ediție specială, 03/vol. 63, p. 218). Modificările Regulamentului nr. 60/2004 operate prin Regulamentul nr. 651/2005 nu afectează decât datele și termenele de referință conținute în primul dintre cele două regulamente. Astfel, datele menționate la articolul 6 alineatul (1) primul paragraf și la articolul 6 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004, și anume 31 octombrie 2004 și , devin și, respectiv, . Data menționată la articolul 6 alineatul (3) al doilea și al treilea paragraf, și anume , devine . Tot astfel, data citată la articolul 6 alineatul (4) prima teză din Regulamentul nr. 60/2004, și anume , devine , iar cea citată la al patrulea paragraf al acestei dispoziții, și anume , devine . În ceea ce privește data menționată la articolul 7 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, și anume , aceasta devine , iar perioada citată la alineatul (2), care era cuprinsă între și , este în prezent cuprinsă între și . În sfârșit, este modificată și data la care trebuie efectuată plata sumei datorate bugetului comunitar, data de devenind 31 decembrie a fiecărui an din perioada 2006-2009. În conformitate cu articolul 2 din Regulamentul nr. 651/2005, acesta a intrat în vigoare la 29 aprilie 2005. III — Cu privire la regulamentul atacat La 31 mai 2005, Comisia a adoptat Regulamentul (CE) nr. 832/2005 privind stabilirea cantităților excedentare de zahăr, izoglucoză și fructoză pentru Republica Cehă, Estonia, Cipru, Letonia, Lituania, Ungaria, Malta, Polonia, Slovenia și Slovacia ( JO L 138, p. 3 , Ediție specială, 03/vol. 64, p. 3, denumit în continuare „regulamentul atacat”). Articolul 1 din acest regulament stabilește excedentul care trebuie să fie eliminat de pe piața comunitară de fiecare dintre cele cinci noi state membre în cazul cărora a fost în final constatată existența unui excedent, și anume Republica Cipru, Republica Letonia, Republica Malta, Republica Slovacă și Republica Estonia. În ceea ce privește acest din urmă stat membru, a fost determinat un excedent de 91464 de tone. Procedura și concluziile părților Prin cererea introductivă depusă la grefa Tribunalului la 25 august 2005, Republica Estonia a introdus, în temeiul articolului 230 CE, o acțiune având ca obiect anularea regulamentului atacat. Prin actul depus la grefa Tribunalului la 12 decembrie 2005, Republica Letonia a formulat o cerere de intervenție în cauză în susținerea concluziilor Republicii Estonia, cerere care a fost admisă prin Ordonanța președintelui Camerei a treia a Tribunalului din . La 27 martie 2006, Republica Letonia a depus un memoriu în intervenție. Întrucât compunerea camerelor Tribunalului a fost modificată, judecătorul raportor a fost repartizat la Camera întâi, căreia i-a fost, în consecință, atribuită prezenta cauză. La 12 februarie 2009, Tribunalul a adresat, în scris, întrebări Comisiei, care a răspuns acestei cereri în termenul acordat. Pe baza raportului judecătorului raportor, Tribunalul (Camera întâi) a decis deschiderea procedurii orale. Pledoariile părților și răspunsurile acestora la întrebările adresate de Tribunal au fost ascultate în ședința publică din 22 aprilie 2009. Republica Estonia, susținută, în ceea ce privește primul său capăt de cerere, de Republica Letonia, solicită Tribunalului: — anularea regulamentului atacat; — obligarea Comisiei la plata cheltuielilor de judecată. Comisia solicită Tribunalului: — respingerea acțiunii; — obligarea Republicii Estonia la plata cheltuielilor de judecată. În drept Republica Estonia susține că numai 48733 de tone din excedentul care i-a fost atribuit de Comisie potrivit regulamentului atacat erau deținute de agenți economici, celelalte 42731 de tone fiind constituite din stocuri deținute în cadrul gospodăriilor estone pentru consumul acestora (denumite în continuare „rezervele menajere”), astfel cum reiese din cele mai recente calcule efectuate de Comisie pe baza datelor necontestate furnizate de aceasta. În acest context, Republica Estonia susține numai că rezervele menajere nu ar fi trebuit să fie incluse în excedentul menționat și solicită anularea regulamentului atacat în măsura în care prevede această includere. În această privință, Republica Estonia invocă opt motive, unele dintre acestea fiind susținute de Republica Letonia. Primul motiv se întemeiază pe o încălcare a principiului colegialității. Al doilea motiv se întemeiază pe o încălcare a Regulamentului nr. 60/2004. Al treilea motiv se întemeiază pe o încălcare a obligației de motivare. Al patrulea motiv se întemeiază pe o încălcare a principiului bunei administrări. Al cincilea motiv se întemeiază pe o încălcare a principiului bunei-credințe. Al șaselea motiv se întemeiază pe o încălcare a principiului nediscriminării. Al șaptelea motiv se întemeiază pe o încălcare a dreptului de proprietate. Al optulea motiv se întemeiază pe o încălcare a principiului proporționalității. În plus, Republica Letonia a invocat, în cadrul memoriului său în intervenție, un motiv suplimentar întemeiat pe încălcarea dreptului la apărare. În sfârșit, Republica Estonia solicită Tribunalului, cu titlu prealabil, să ceară Comisiei să îi transmită anumite documente și să explice care sunt diferențele dintre aceste documente și un set de documente pe care Republica Estonia le-a depus la dosar. Pe de altă parte, Comisia solicită Tribunalului să excludă aceste din urmă documente de la dosar. Aceste două cereri trebuie examinate în prealabil. I — Cu privire la cererile prealabile formulate de Republica Estonia și de Comisie A — Cu privire la cererea prealabilă a Republicii Estonia 1. Argumentele părților Republica Estonia arată că anumite documente (denumite în continuare „anexa 18”) aflate în posesia sa, care ar fi trebuit să fie prezentate Comisiei în cadrul reuniunii acesteia din 20 aprilie 2005, în cursul căreia Comisia a abilitat trei dintre membrii săi să adopte regulamentul atacat, demonstrează că, pentru Comisie, problema dacă rezervele menajere făceau parte din excedentul eston avea numai un caracter politic. Pentru a stabili autenticitatea anexei 18, Republica Estonia ar fi solicitat Comisiei la 27 iunie 2005 o copie a documentelor prezentate în cadrul reuniunii acesteia din . În răspuns, Republica Estonia ar fi primit la anumite documente printre care se număra o comunicare adresată Comisiei de unul dintre membrii săi însărcinat cu problemele privind agricultura și dezvoltarea rurală, doamna Fischer Boel (comunicare denumită în continuare „comunicarea doamnei Fischer Boel”). O versiune incompletă a acestei comunicări ar figura în anexa 18. Or aceasta din urmă ar conține elemente care dovedesc că Comisia nu vroia să țină seama de situația specială a Republicii Estonia, precum și un proiect de regulament, care lipseau din documentele transmise de Comisie. Prin urmare, Republica Estonia solicită Tribunalului să ceară Comisiei transmiterea tuturor documentelor care i-au fost prezentate în cadrul reuniunii sale din și să explice care sunt diferențele dintre anexa 18 și documentele transmise la pentru a asigura respectarea principiului egalității armelor. Comisia afirmă că a răspuns deja acestei cereri. Aceasta precizează că anexa 18 reprezintă un ansamblu de documente preliminare care se înscriu în cadrul discuțiilor purtate între serviciile sale în vederea reuniunii din 20 aprilie 2005 și care diferă de documentele care au fost prezentate în final. 2. Aprecierea Tribunalului Este important de subliniat că Republica Estonia nu contestă în final că a primit de la Comisie la 25 august 2005 toate documentele prezentate colegiului membrilor Comisiei (denumit în continuare „colegiul”) în cadrul reuniunii acesteia din . Astfel, aceste documente se află deja la dosar, fiind depuse de Republica Estonia, care nu a susținut că și alte documente, necomunicate de Comisie, au fost prezentate colegiului în cadrul respectivei reuniuni. Prin urmare, cererea de prezentare de documente formulată de Republica Estonia trebuie considerată lipsită de obiect, iar argumentele acesteia trebuie interpretate numai în sensul că, dat fiind că documentele care i-au fost transmise de Comisie la prezintă diferențe importante în raport cu cele care constituie anexa 18 și la care Republica Estonia a avut acces într-un mod pe care nu îl precizează, aceasta solicită Tribunalului să dispună explicarea de către Comisie a motivelor existenței acestor diferențe. Or, trebuie constatat că lămuririle solicitate au fost deja furnizate de Comisie. Astfel, Comisia a explicat că anexa 18 reprezintă un ansamblu de documente preliminare întocmite în vederea reuniunii sale din 20 aprilie 2005. Aceasta a explicat, de asemenea, că aceste documente diferă de documentele care au fost în final prezentate colegiului în cadrul reuniunii menționate tocmai din cauza caracterului preliminar al acestora. Explicația furnizată de Comisie este coerentă și plauzibilă. Este absolut normal ca membrul Comisiei care prezintă acesteia anumite documente în vederea pregătirii adoptării unei măsuri să dispună de mai multe versiuni ale acestor documente și să aleagă dintre acestea versiunea pe care o consideră a fi cea mai adecvată pentru a fi prezentată colegiului în vederea adoptării măsurii în cauză. Prin urmare, explicația furnizată de Comisie face inutilă continuarea examinării cererii formulate de Republica Estonia. B — Cu privire la cererea prealabilă a Comisiei 1. Argumentele părților Comisia susține că anexa 18 reprezintă un ansamblu de documente interne cu caracter preliminar care se înscriu în cadrul discuțiilor purtate între serviciile sale și solicită Tribunalului excluderea acesteia de la dosar. În această privință, Comisia susține că s-ar putea aduce atingere în mod grav atmosferei de sinceritate și de transparență în care trebuie să se desfășoare dezbaterile din cadrul său în cazul în care documentele interne, preliminare și pregătitoare ale deliberărilor colegiului ar fi puse la dispoziția părților care contestă în fața instanțelor comunitare rezultatul respectivelor deliberări, în special în măsura în care aceste documente prezintă punctele de vedere exprimate de serviciul juridic, acestea din urmă meritând o protecție specială, și în condițiile în care respectivele documente au fost obținute în mod nelegal. Pe de altă parte, controlul instanței comunitare s-ar efectua în ceea ce privește actul final, iar nu proiectele sau documentele pregătitoare, care nu ar reflecta decât puncte de vedere provizorii. În sfârșit, Republica Estonia nu ar fi solicitat niciodată să aibă acces la anexa 18. Cererea sa din 27 iunie 2005 de acces la documente, care a primit de altfel un răspuns pozitiv, ar privi numai documentele prezentate colegiului în cadrul reuniunii din , precum și cele referitoare la metodologia aplicată pentru determinarea excedentelor. Republica Estonia contestă argumentele Comisiei. 2. Aprecierea Tribunalului Ținând seama de faptul că, în cadrul ședinței, Comisia a admis în mod expres, în urma unei întrebări a Tribunalului, că în anexa 18 nu figurează opinii ale serviciului său juridic, astfel cum reiese de altfel din dosar, trebuie să se considere că cererea sa de excludere a respectivei anexe de la dosar se întemeiază pe trei elemente, și anume, în primul rând, pe caracterul intern și preliminar al acestor documente, în al doilea rând, pe obținerea acestor documente prin mijloace eventual nelegale și, în al treilea rând, pe lipsa de pertinență a acestor documente în raport cu prezenta cauză. În ceea ce privește primele două dintre aceste elemente, trebuie subliniat că nici eventualul caracter confidențial al documentelor în cauză, nici faptul că aceste documente au putut fi obținute în mod nelegal nu împiedică menținerea lor la dosar (a se vedea în acest sens Hotărârea Tribunalului din 8 iulie 2008, Franchet și Byk/Comisia, T-48/05, Rep., p. II-1585, punctul 74). Astfel, pe de o parte, nu există vreo dispoziție care să prevadă expres interdicția de a ține seama de probele obținute în mod nelegal (Hotărârea Franchet și Byk/Comisia, citată la punctul 51 de mai sus, punctul 75). În plus, Tribunalul a acceptat uneori să țină seama de documente în privința cărora nu se stabilise totuși că fuseseră obținute prin mijloace legitime (Hotărârea Franchet și Byk/Comisia, citată la punctul 51 de mai sus, punctul 78). Astfel, în anumite situații, nu a fost necesar ca reclamantul să demonstreze că a obținut în mod legal documentul confidențial invocat în susținerea tezei sale. Tribunalul a considerat, procedând la o evaluare comparativă a intereselor care trebuie protejate, că era necesar să se aprecieze dacă circumstanțe specifice, precum caracterul hotărâtor al prezentării unui document pentru a asigura controlul legalității procedurii de adoptare a actului atacat (a se vedea în acest sens Hotărârea Tribunalului din 6 martie 2001, Dunnett și alții/BEI, T-192/99, Rec., p. II-813, punctele 33 și 34) sau pentru a proba existența unui abuz de putere (a se vedea în acest sens Hotărârea Tribunalului din , Lopes/Curtea de Justiție, T-280/94, RecFP, p. I-A-77 și II-239, punctul 59), justificau păstrarea unui document la dosar (Hotărârea Franchet și Byk/Comisia, citată la punctul 51 de mai sus, punctul 79). Pe de altă parte, Curtea nu a exclus ca inclusiv documente interne să poată, în anumite cazuri, să figureze în mod legitim în dosarul unei cauze (Ordonanța Curții din 19 martie 1985, Tordeur, 232/84, punctul 8, și Ordonanța Curții din , LAISA/Consiliul, 31/86, punctul 5). Trebuie să se considere că împrejurările care permit menținerea acestor documente interne în dosarul amintit sunt, printre altele, cele care pot fi luate în considerare pentru a menține în dosarul unei cauze documente care au fost eventual obținute prin mijloace nelegitime și care sunt menționate la punctul 54 de mai sus (a se vedea în acest sens Hotărârea Dunnett și alții/BEI, citată la punctul 54 de mai sus, punctul 33). Or, având în vedere cele prezentate anterior, trebuie să se constate că, în speță, cadrul specific al prezentei acțiuni permite să se considere că documentele care constituie anexa 18 trebuie să fie menținute la dosar. Astfel, acestea au fost invocate tocmai pentru a dovedi existența mai multor neregularități în cadrul procedurii de adoptare a regulamentului atacat, precum și existența unui abuz de putere, ceea ce justifică faptul de a nu le exclude potrivit jurisprudenței citate la punctul 54 de mai sus. În sfârșit, în ceea ce privește al treilea element pe baza căruia Comisia solicită Tribunalului să excludă anexa 18 de la dosar, potrivit căruia documentele care formează anexa menționată nu sunt pertinente pentru soluționarea litigiului, trebuie să se constate că lipsa de pertinență a unui document în raport cu examinarea unei cauze nu este suficientă, în sine, pentru a justifica excluderea acestuia de la dosar. În consecință, urmează ca cererea preliminară a Comisiei să fie respinsă. II — Cu privire la primul motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului colegialității A — Argumentele părților Republica Estonia susține că a fost stabilit de Curte că, în cadrul Comisiei, colegiul nu se poate limita la a-și manifesta voința de a acționa într-un anumit mod, fără a trebui să intervină în redactarea actului care materializează această voință și în stabilirea formei definitive a acestuia. Acest raționament ar fi aplicabil a fortiori în speță, întrucât regulamentul atacat are consecințe importante asupra unui mare număr de persoane, precum și asupra bugetului statelor membre în cauză. Curtea ar fi stabilit de asemenea că actele care afectează situația juridică a destinatarilor trebuie să fie examinate și adoptate de colegiu. Republica Estonia deduce din aceasta că articolul 13 din Regulamentul de procedură al Comisiei, care permite ca aceasta să îi abiliteze pe membrii săi să adopte textul definitiv al unui act al cărui conținut l-a definit în cursul deliberărilor sale, trebuie interpretat în sensul că este interzisă orice modificare a textului unui regulament, și în special a dispozitivului acestuia, după adoptarea deciziei de către colegiu. Or regulamentul atacat ar fi fost adoptat cu încălcarea principiului colegialității, în măsura în care, în cadrul reuniunii Comisiei din 20 aprilie 2005, s-ar fi decis, în primul rând, ca doamna Fischer Boel să fie însărcinată să continue contactele cu noile state membre în vederea efectuării unei ultime verificări a excedentelor acestora ținând seama în special de ultimele date cifrice disponibile, precum și de răspunsul la întrebarea în ce măsură trebuie să fie incluse rezervele menajere în calculul acestor excedente. În al doilea rând, s-ar fi decis sesizarea Comitetului de gestionare a zahărului cu privire la un proiect de regulament de determinare a excedentului fiecărui nou stat membru. În al treilea rând, s-ar fi decis ca doamna Fischer Boel să fie abilitată să adopte, în acord cu președintele Comisiei și cu un al treilea membru al acesteia, proiectul respectiv în cazul în care nu ar fi emis un aviz negativ de către comitet sau, dacă evoluția situației justifica acest lucru, să îl adopte ea însăși pe calea procedurii orale. Astfel, faptul că doamna Fischer Boel a fost abilitată să adopte regulamentul atacat fără aprobarea de către colegiu a unui proiect definitiv ar încălca principiul colegialității. Chiar dacă decizia colegiului era necesară numai în ceea ce privește conținutul regulamentului atacat, și nu în ceea ce privește modul exact în care acesta era redactat, ar fi evident că doamna Fischer Boel era însărcinată să decidă dacă rezervele menajere trebuiau să fie incluse în excedente. Întinderea puterii sale de apreciere ar putea fi de altfel constatată cu ușurință dacă sunt comparate excedentele stabilite în mod definitiv în cadrul regulamentului atacat și cele stabilite inițial în proiectul din 20 aprilie 2005, și anume, în ceea ce privește Republica Estonia, 91464 de tone în loc de 91466, în ceea ce privește Republica Cipru, 40213 tone în loc de 40249, în ceea ce privește Republica Letonia, 10589 de tone în loc de 20080, în ceea ce privește Republica Malta, 2452 de tone în loc de 13210 și, în sfârșit, în ceea ce privește Republica Slovacă, 10225 de tone în loc de 17419. În sfârșit, comunicarea doamnei Fischer Boel și documentul metodologic anexat, care ar sta la baza deciziei colegiului și ar stabili limitele mandatului acordat doamnei Fischer Boel, nu ar conține decât orientări vagi, ar stabili că putea fi acceptată o anumită flexibilitate în legătură cu ceea ce este considerat a fi un report normal de stocuri și nu ar explica în ce împrejurări speciale ar fi justificată reducerea excedentelor. Comisia însăși ar fi conștientă de această situație, întrucât ar constata în memoriul său în apărare, pe de o parte, că aprobase o orientare, și nu o decizie și, pe de altă parte, că, la 19 mai 2005, Republica Estonia mai avea încă posibilitatea de a prezenta argumente suplimentare. În sfârșit, o scrisoare a Comisiei din ar arăta că excedentele fiecărui stat membru nu au fost stabilite în mod definitiv decât în cadrul reuniunii experților din , fapt confirmat de Comisie în memoriul său în apărare. Prin urmare, Comisia nu ar fi putut să adopte regulamentul atacat la . Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. B — Aprecierea Tribunalului Este important de amintit că funcționarea Comisiei este guvernată de principiul colegialității (Hotărârea Curții din 15 iunie 1994, Comisia/BASF și alții, C-137/92 P, Rec., p. I-2555, punctul 62). Acest principiu a fost expres menționat în articolul 217 alineatul (1) CE în forma sa modificată prin Tratatul de la Nisa, potrivit căruia Comisia își îndeplinește misiunea cu respectarea orientărilor politice stabilite de președintele său, care decide și cu privire la organizarea sa internă în scopul asigurării coerenței, eficacității și caracterului colegial al acțiunii sale. Potrivit unei jurisprudențe consacrate, principiul menționat decurge din articolul 219 CE, potrivit căruia hotărârile Comisiei sunt valabil adoptate cu majoritatea numărului de membri prevăzut la articolul 213 CE și potrivit căruia Comisia se poate întruni în mod valabil numai în prezența numărului de membri stabilit de regulamentul său de procedură. Acest principiu se bazează pe participarea egală a membrilor Comisiei la adoptarea deciziilor și are drept consecință în special faptul că deciziile fac obiectul unei deliberări în comun și faptul că toți membrii colegiului sunt responsabili în mod colectiv, pe plan politic, cu privire la toate deciziile adoptate (Hotărârea Curții din 23 septembrie 1986, AKZO Chemie și AKZO Chemie UK/Comisia, 5/85, Rec., p. 2585, punctul 30, și Hotărârea Comisia/BASF și alții, citată la punctul 65 de mai sus, punctul 63). Cu toate acestea, este compatibilă cu principiul colegialității recurgerea la procedura de abilitare pentru adoptarea unor măsuri de gestionare sau de administrare. Astfel, limitat la categorii specifice de acte de administrare și de gestionare, ceea ce exclude prin definiție deciziile de principiu, un astfel de sistem de abilitare se dovedește a fi necesar, ținând seama de creșterea considerabilă a numărului de decizii pe care Comisia trebuie să le adopte pentru ca aceasta să își poată exercita atribuțiile (Hotărârea AKZO Chemie și AKZO Chemie UK/Comisia, citată la punctul 66 de mai sus, punctul 37, și Hotărârea Tribunalului din 27 aprilie 1995, AAC și alții/Comisia, T-442/93, Rec., p. II-1329, punctul 84). Urmează, așadar, să se examineze dacă regulamentul atacat trebuie considerat o măsură de gestionare sau de administrare ori o decizie de principiu. În această privință, este important de subliniat că, în pofida caracterului său normativ, regulamentul atacat nu urmărește decât să determine excedentele anumitor noi state membre în conformitate cu procedura stabilită în această privință în Regulamentul nr. 60/2004, în raport cu care reprezintă un act de aplicare. Nu se poate considera că efectuarea unui asemenea calcul reprezintă o decizie de principiu. Astfel, după cum reiese din cuprinsul punctelor 13-17 de mai sus, articolul 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, astfel cum a fost modificat prin Regulamentul nr. 651/2005, este cel care definește atât excedentul, cât și metoda pe care trebuie să o aplice Comisia pentru a-l determina. Articolul 6 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004, iar nu vreo dispoziție din regulamentul atacat, este cel care prevede că excedentul astfel calculat trebuie să fie eliminat potrivit unor modalități precise. În sfârșit, articolul 7 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004 este cel care prevede care sunt consecințele ce urmează a fi suportate de noile state membre în cazul în care acestea nu reușesc să îndeplinească obligațiile impuse. Prin urmare, toate problemele pertinente de principiu au fost clarificate în cadrul Regulamentului nr. 60/2004, cu modificările ulterioare, regulamentul atacat fiind subordonat acestuia și limitându-se la a realiza un exercițiu contabil, este adevărat, de o certă complexitate. Trebuie adăugat că, astfel cum reiese din procesul-verbal al celei de a 1698-a reuniuni a Comisiei din 20 aprilie 2005, colegiul i-a abilitat pe trei dintre membrii săi să realizeze un astfel de exercițiu contabil fără a le acorda în același timp posibilitatea de a adopta noi decizii de principiu sau de a reexamina oportunitatea aplicării celor conținute în Regulamentul nr. 60/2004. Astfel, în cursul reuniunii menționate, colegiul a aprobat mai întâi comunicarea doamnei Fischer Boel. Or metodologia anexată acestei comunicări și aprobată, împreună cu aceasta, de colegiu nu numai că nu permite ca membrii care au fost abilitați să adopte regulamentul atacat să se abată de la aspectele de principiu stabilite în Regulamentul nr. 60/2004, ci stabilește mai clar limitele marjei de apreciere pe care o au aceștia în ceea ce privește adoptarea deciziilor. În special, aceasta dezvoltă criteriile pentru determinarea excedentelor care figurează în Regulamentul nr. 60/2004 și instituie o regulă clară în funcție de care excedentele rezultă din variația producției, la care trebuie să se adauge variația importurilor și să se scadă variația exporturilor din cursul perioadei cuprinse între lunile mai 2003 și aprilie 2004, comparată cu rezultatul obținut prin efectuarea acestor operațiuni pentru perioada echivalentă din ultimii trei ani. Este adevărat că metodologia în cauză se înscrie în cadrul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004, potrivit căruia, cu ocazia determinării stocurilor, Comisia trebuie să ia în considerare condițiile în care s-au constituit respectivele stocuri. Astfel, la punctul 2 alineatul (3) litera (b) al treilea paragraf din metodologia anexată la comunicarea doamnei Fischer Boel se indică faptul că poate fi acceptată o anumită flexibilitate în legătură cu ceea ce trebuie considerat a fi un report normal de stocuri. Această mențiune nu permite însă nicidecum membrilor comisiei abilitați să calculeze excedentele anumitor state membre într-un alt mod decât cel prevăzut de Regulamentul nr. 60/2004. Aceștia au numai posibilitatea de a evalua datele contabile furnizate de respectivele state cu o anumită flexibilitate, care să permită ca stocurile existente să fie privite în contextul lor, pentru a exclude din calculul excedentelor stocurile a căror existență poate fi explicată de motive care nu sunt legate de speculația referitoare la aderarea acestor state la Uniunea Europeană și care nu dau naștere riscului apariției unor perturbări pe piață. În plus, comunicarea doamnei Fischer Boel oferă un răspuns elaborat argumentelor pe care le invocase Republica Estonia pentru a demonstra că rezervele menajere fuseseră constituite în împrejurări care justificau o reevaluare a cantităților avute în vedere în temeiul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. Chiar dacă este adevărat că membrii Comisiei abilitați puteau, potrivit mandatului acestora, să aibă contacte ulterioare cu noile state membre pentru a reexamina argumentele lor în această privință, nu este mai puțin adevărat că, întrucât comunicarea menționată a fost aprobată în mod clar de colegiu, membrii respectivi nu se puteau abate de la orientările stabilite în aceasta și, în consecință, nu puteau exclude rezervele menajere din calculul excedentelor decât pe baza unor elemente care nu au fost abordate în respectiva comunicare, ceea ce nu s-a întâmplat. Pe de altă parte, chiar dacă este adevărat că membrii Comisiei abilitați puteau, potrivit mandatului acestora, să aibă contacte ulterioare cu noile state membre pentru a reexamina argumentele lor în această privință, nu este mai puțin adevărat că, în speță, colegiul își rezervase posibilitatea de a adopta el însuși decizia finală în cazul în care situația impunea acest lucru, posibilitate care nu poate fi interpretată decât în sensul că se referă la situația în care trebuia să fie urmată o altă abordare decât cea expusă în comunicarea doamnei Fischer Boel. În orice caz, această schimbare de abordare nu a avut loc. În sfârșit, este important de subliniat, în orice caz, că trebuie să fie recunoscută competența Comisiei de a încredința unora dintre membrii săi, cu respectarea principiului colegialității, sarcina de a efectua un exercițiu contabil, oricât de complex ar fi acesta, pentru a determina cantitățile dintr-un anumit produs agricol care există pe teritoriul anumitor state membre, în caz contrar existând riscul de a se aduce în mod grav atingere capacității sale de a administra în mod eficient politica agricolă comună, domeniu care necesită o gestionare simultană și rapidă a informațiilor referitoare la producție, la rezerve și la alte variabile ce rezultă din calcule precum cele efectuate în cadrul regulamentului atacat. Prin urmare, prezentul motiv trebuie să fie respins. III — Cu privire la al doilea motiv, întemeiat pe o încălcare a Regulamentului nr. 60/2004 Republica Estonia susține că regulamentul atacat a fost adoptat cu încălcarea Regulamentului nr. 60/2004. În această privință, Republica Estonia invocă două argumente, care pot fi prezentate sub forma a două aspecte diferite. În primul rând, aceasta invocă faptul că Regulamentul nr. 60/2004 nu permite includerea rezervelor menajere în calculul excedentelor. În al doilea rând, aceasta susține că, la stabilirea excedentului său, Comisia nu a ținut seama de împrejurările speciale care o caracterizează, cu încălcarea articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. Cu toate acestea, cu titlu introductiv, părțile prezintă argumente contrare cu privire la caracterul obligatoriu al Regulamentului nr. 60/2004 în raport cu regulamentul atacat. Întrucât caracterul operant al prezentului motiv depinde de această chestiune, aceasta trebuie tratată înainte de a fi examinate cele două aspecte ale motivului menționate la punctul precedent. A — Cu privire la caracterul obligatoriu al Regulamentului nr. 60/2004 în raport cu regulamentul atacat 1. Argumentele părților Republica Estonia susține că, întrucât Regulamentul nr. 60/2004 constituie temeiul juridic al regulamentului atacat, încălcarea celui dintâi ar trebui să determine anularea celui de al doilea, chiar dacă au fost adoptate de aceeași instituție (Hotărârea Curții din 10 martie 1971, Deutsche Tradax, 38/70, Rec., p. 145, și Hotărârea Curții din 29 martie 1979, ISO/Consiliul, 118/77, Rec., p. 1277), fără a fi important în această privință faptul că au fost adoptate potrivit aceleiași proceduri. Comisia admite că regulamentul atacat este întemeiat pe Regulamentul nr. 60/2004, însă consideră că primul dintre acestea poate în mod legal deroga de la dispozițiile celui de al doilea, întrucât aceste două regulamente au fost adoptate de aceeași instituție potrivit aceleiași proceduri, spre deosebire de actele care au făcut obiectul jurisprudenței invocate de Republica Estonia. În sfârșit, s-ar putea considera chiar că regulamentul atacat aplică în mod direct Actul de aderare, chiar dacă este întemeiat pe articolul 6 din Regulamentul nr. 60/2004, întrucât alegerea acestui temei juridic nu a avut nicio influență asupra procedurii aplicabile [Hotărârea Curții din 10 decembrie 2002, British American Tobacco (Investments) și Imperial Tobacco, C-491/01, Rec., p. I-11453, punctele 93-98]. 2. Aprecierea Tribunalului Trebuie subliniat că, prin adoptarea regulamentului atacat, Comisia nu a realizat un exercițiu teoretic de contabilitate, ci a pus în aplicare articolul 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, potrivit căruia trebuia să determine excedentul fiecărui nou stat membru. Acest regulament prevede de asemenea modalitățile de eliminare a cantităților astfel determinate și consecințele care decurg pentru noile state membre în cazul în care eliminarea acestora nu are loc, și aceasta numai în măsura în care aceste cantități au fost stabilite în conformitate cu dispozițiile sale. În sfârșit, Regulamentul nr. 60/2004 este menționat printre temeiurile juridice ale regulamentului atacat, precum și în considerentele (1)-(3) ale acestuia din urmă. În aceste condiții, se desprinde concluzia că regulamentul atacat constituie un act de aplicare a Regulamentului nr. 60/2004. Or, astfel cum susține Republica Estonia, Curtea a ajuns, în Hotărârea Deutsche Tradax, citată la punctul 82 de mai sus (punctul 10), la concluzia că nu se poate admite ca un regulament de aplicare adoptat în temeiul unei abilitări conținute într-o dispoziție a regulamentului de bază al acestuia să poată deroga de la dispozițiile acestui regulament. Este adevărat că, astfel cum arată Comisia, Curtea s-a pronunțat, în hotărârea menționată, cu privire la două regulamente adoptate de Consiliu potrivit unor proceduri diferite, primul dintre acestea fiind adoptat după consultarea Adunării Comunităților Europene, iar al doilea în lipsa unei astfel de consultări. Cu toate acestea, regula stabilită în această hotărâre este întru totul aplicabilă în speță. Astfel, în primul rând, trebuie subliniat că Curtea nu s-a referit nicidecum la existența celor două proceduri de adoptare pentru a ajunge la concluzia menționată mai sus. În al doilea rând, această concluzie a fost reluată ulterior în jurisprudență fără ca instanța sesizată să se fi preocupat de diferența sau de identitatea procedurilor de adoptare a actelor contestate (a se vedea în acest sens Hotărârea ISO/Consiliul, citată la punctul 82 de mai sus, punctul 46, și Hotărârea Curții din 2 martie 1999, Spania/Comisia, C-179/97, Rec., p. I-1251, punctul 20, Hotărârea Tribunalului din , Devillez și alții/Parlamentul European, T-46/90, Rec., p. II-699, punctul 25). În al treilea rând, Curtea a anulat deja, pentru motive contrare celor conținute în teza pe care o susține Comisia, un regulament adoptat de instituția care adoptase regulamentul de bază. Astfel, în Hotărârea ISO/Consiliul, citată la punctul 82 de mai sus, Curtea a anulat un regulament al Consiliului prin care era impusă o taxă antidumping definitivă asupra anumitor produse importate din Japonia, respingând, printre altele, un argument al Consiliului potrivit căruia regulamentul în cauză reprezenta o măsură sui generis , întemeiată direct pe articolul 113 din Tratatul CE (devenit, după modificare, articolul 133 CE) și care nu era supusă dispozițiilor regulamentului său de bază, și anume Regulamentul (CEE) nr. 459/68 al Consiliului din 5 aprilie 1968 privind protecția împotriva practicilor de dumping, a primelor sau a subvențiilor din partea statelor care nu sunt membre ale Comunității Economice Europene ( JO L 103, p. 38 ). Curtea a constatat că un astfel de argument nu ținea seama de faptul că întreaga procedură care a dus la adoptarea regulamentului antidumping menționat se desfășurase în forma prevăzută de regulamentul de bază amintit și a ajuns la concluzia că, după ce a adoptat un regulament general în vederea punerii în practică a unuia dintre obiectivele prevăzute la articolul 113 din Tratatul CE, Consiliul nu poate deroga de la normele astfel stabilite cu ocazia aplicării acestora în ceea ce privește cazuri particulare (punctul 46 din hotărâre). Or procedura prevăzută la articolul 113 din Tratatul CE referitor la adoptarea măsurilor de protecție comercială, printre care se numără cele care trebuie luate în caz de dumping, este cea menționată la alineatul (4) al acestei dispoziții, potrivit căruia Consiliul hotărăște cu majoritate calificată. În plus, din interpretarea coroborată a alineatului (1) și a alineatului (2) litera (a) ale articolului 17 din Regulamentul nr. 459/68 rezultă că, în cazul în care, din constatarea definitivă a faptelor și din ancheta efectuată în conformitate cu celelalte dispoziții ale regulamentului menționat, reiese că există dumping și prejudiciu și în cazul în care interesele Comunității necesită o acțiune comunitară, Comisia prezintă o propunere Consiliului, după ce a ascultat opiniile exprimate în cadrul comitetului pertinent, și regulamentul antidumping în cauză este, după caz, adoptat de Consiliu, care hotărăște cu majoritate calificată. Prin urmare, Consiliu adoptase regulamentul antidumping în cauză hotărând cu majoritate calificată, chiar dacă respectivul regulament fusese precedat de alte acte procedurale, și tot astfel ar fi trebuit să procedeze pentru a modifica Regulamentul nr. 459/68, ceea ce face ca teza Comisiei să nu fie întemeiată. Această concluzie nu poate fi infirmată de faptul că, în Hotărârea ISO/Consiliul, citată la punctul 82 de mai sus, Curtea a ajuns la concluzia că Consiliul nu a ținut seama, într-un caz particular, de aplicarea normelor generale, și aceasta chiar dacă se putea considera că regulamentul atacat nu aplică normele generale conținute în Regulamentul nr. 60/2004 în ceea ce privește un caz particular, ci în ceea ce privește toate situațiile în privința cărora aceste norme ar fi aplicabile. Astfel, în Hotărârea ISO/Consiliul, citată la punctul 82 de mai sus, Curtea a stabilit că, după ce a adoptat un regulament general în vederea punerii în practică a unuia dintre obiectivele prevăzute la articolul 113 din Tratatul CE, Consiliul nu poate deroga de la normele astfel stabilite cu ocazia aplicării acestora în ceea ce privește cazuri particulare pentru două motive. Aceste motive sunt, pe de o parte, faptul că a permite o astfel de derogare ar perturba sistemul legislativ al Comunității și, pe de altă parte, faptul că o astfel de derogare ar afecta egalitatea justițiabililor în fața legii. Or, dacă cel de al doilea motiv presupune ca regulamentul de executare să poată fi aplicat în timp mai multor destinatari, situația este diferită în ceea ce privește primul motiv, care poate fi invocat fără dificultate în cadrul prezentei cauze. În orice caz, trebuie subliniat că, chiar dacă teza Comisiei ar fi corectă și noțiunea „stocuri” menționată în Regulamentul nr. 60/2004 putea fi modificată cu ocazia adoptării regulamentului atacat, Comisia ar fi trebuit să prezinte motivele pentru care era necesar să efectueze o astfel de modificare. Cu toate acestea, Comisia nici măcar nu a încercat să susțină că prezentase o astfel de motivare, deși se referă în mai multe rânduri la faptul că, prin intermediul regulamentului atacat, urmărește să aplice Regulamentul nr. 60/2004. În plus, trebuie respinsă ca neîntemeiată teza Comisiei potrivit căreia s-ar putea considera că regulamentul atacat aplică în mod direct Actul de aderare. Comisia însăși recunoaște că acest regulament este întemeiat în mod explicit pe articolul 6 din Regulamentul nr. 60/2004, ceea ce este demonstrat de faptul că această dispoziție figurează printre actele normative menționate în regulamentul atacat drept temeiuri juridice. Întrucât Comisia a ales temeiul juridic pe care l-a considerat cel mai adecvat în speță, și anume articolul 6 din Regulamentul nr. 60/2004, legalitatea regulamentului atacat trebuie examinată tot, și în special, în raport cu această dispoziție (a se vedea, prin analogie, Hotărârea Tribunalului din 15 aprilie 2008, SIDE/Comisia, T-348/04, Rep., p. II-625, punctul 69). În sfârșit, trebuie subliniat că Hotărârea British American Tobacco (Investments) și Imperial Tobacco, citată la punctul 83 de mai sus, invocată de Comisie în susținerea tezei sale, nu reprezintă un argument convingător în favoarea acesteia. Astfel, hotărârea menționată se referă la un act care fusese adoptat prin raportare la două temeiuri juridice. Curtea a stabilit numai că, în pofida faptului că unul dintre aceste două temeiuri juridice era incorect, celălalt temei juridic menționat permitea adoptarea actului în cauză, motiv pentru care a considerat că respectivul act era valid. Or acest raționament nu este aplicabil în speță. Trebuie, așadar, să se concluzioneze că legalitatea regulamentului atacat depinde, printre altele, de respectarea de către acestea din urmă a dispozițiilor Regulamentului nr. 60/2004, în temeiul căruia a fost adoptat. Analiza celor două aspecte ce formează prezentul motiv urmează să fie realizată în lumina acestei concluzii. B — Cu privire la primul aspect Republica Estonia susține că articolul 6 din Regulamentul nr. 60/2004 prevede numai obligația de a elimina excedentul calculat pe baza zahărului deținut de agenții economici care desfășoară activități comerciale, iar nu cel calculat pe baza rezervelor menajere. Pentru a susține această poziție, pe care Comisia o contestă, Republica Estonia împarte primul aspect al celui de al doilea motiv invocat în cinci subdiviziuni, care trebuie să fie examinate separat. 1. În ceea ce privește semnificația termenului „stoc” a) Argumentele părților Republica Estonia susține că modul de redactare a articolului 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004 exclude rezervele menajere din calculul excedentului. Astfel, însăși definiția termenului „stoc”, și anume „provizie sau rezervă acumulată; specific: produse alimentare păstrate în depozitul unui vânzător sau al unui producător”, ar face trimitere numai la cantitățile deținute de agenții economici. Tot astfel, baza de date „Concepts and Definitions Database” (bază de date cuprinzând noțiuni și definiții) a Eurostat (Oficiul Statistic al Comunităților Europene) nu ar include activitățile de comerț cu amănuntul și gospodăriile. Pe de altă parte, utilizarea termenului „stoc” în regulamentele referitoare la OCP în sectorul zahărului ar exclude rezervele menajere, fapt care ar fi demonstrat de articolul 1 alineatul (2) din Regulamentul (CEE) nr. 1998/78 al Comisiei din 18 august 1978 de stabilire a normelor de aplicare a sistemului de compensare a cheltuielilor de depozitare în sectorul zahărului ( JO L 231, p. 5 ), de articolul 1 din Regulamentul (CEE) nr. 189/77 al Comisiei din de stabilire a normelor de aplicare a regimului stocurilor minime în sectorul zahărului ( JO L 25, p. 27 ), de articolele 8 și 12 din Regulamentul (CE) nr. 2038/1999 al Consiliului din privind organizarea comună a piețelor în sectorul zahărului ( JO L 252, p. 1 ), precum și de punctul IX alineatul (1) litera (b) din anexa III la Regulamentul nr. 1260/2001 sau de articolul 10 alineatul (4) din acest din urmă regulament. Această definiție ar reieși chiar din punctul 7 al documentului de lucru al Comisiei din intitulat „Forecast balance sheet 2006/2007 of the Sugar Management Committee” (Bilanț previzional 2006/2007 al Comitetului de gestionare a zahărului). Or, în conformitate cu principiul interpretării sistematice, un anumit termen ar trebui să fie interpretat, în lipsa unor indicații contrare, în același mod și, în orice caz, punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare ar prevedea că determinarea reportului normal de stocuri trebuie efectuată potrivit unor criterii specifice fiecărei organizări comune a pieței. Ar trebui subliniat de asemenea că o anumită noțiune poate avea, în spațiul juridic comunitar, o semnificație specifică (Hotărârea Curții din 6 octombrie 1982, Cilfit și alții, 283/81, Rec., p. 3415, punctul 19) și că, într-un anumit domeniu juridic, Curtea interpretează în același mod o noțiune care figurează în diferite dispoziții (Hotărârea Curții din , Levin, 53/81, Rec., p. 1035, punctul 6 și următoarele). În sfârșit, Republica Estonia susține că o interpretare contrară celei pe care o susține ar avea ca rezultat că termenul „stoc” ar putea include zahărul la care se referă, în mod normal, noțiunea „consum”, adică zahărul vândut gospodăriilor pentru a fi folosit de acestea. Articolul 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004 ar conține însă în același alineat termenii „consum” și „stocuri” și ar fi puțin probabil ca acești doi termeni să fi fost utilizați de Comisie în cazul în care cel de al doilea l-ar include pe primul, întrucât aceasta ar face să fie superfluă noțiunea „consum”, care, în orice caz, ar fi sinonimă cu noțiunea de cumpărare, iar nu cu cea de ingestie a zahărului de către consumator. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. b) Aprecierea Tribunalului Trebuie subliniat, cu titlu introductiv, că principiul eliminării excedentelor pe care urmărește să îl pună în practică Regulamentul nr. 60/2004 este stabilit de o normă de drept primar, și anume de punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare, la care face trimitere considerentul (7) al regulamentului menționat și în care termenul „stoc” ocupă un loc central. Urmează, așadar, să se considere că noțiunea „stoc” menționată în Regulamentul nr. 60/2004 decurge din cea menționată la punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare. Republica Estonia consideră că termenul „stoc”, astfel definit, trebuie să facă obiectul unei interpretări restrictive, limitată la rezervele constituite de agenții economici care desfășoară activități comerciale, în timp ce Comisia preconizează o interpretare extensivă, care include și rezervele menajere. Cu toate acestea, nici Comisia, nici Republica Estonia nu sunt în măsură să se bazeze pe vreun document de natură să demonstreze că intenția autorilor Actului de aderare sau cea a Comisiei la momentul redactării Regulamentului nr. 60/2004 a fost să acorde termenului „stoc” semnificația pe care o invocă acestea. În lipsa unor lucrări pregătitoare care să exprime în mod clar intenția autorilor unei dispoziții, instanța comunitară nu se poate întemeia decât pe sensul textului, astfel cum a fost redactat, și nu îi poate da decât înțelesul ce se desprinde din interpretarea literală și logică a acestuia (a se vedea în acest sens Hotărârea Curții din 1 iunie 1961, Simon/Curtea de Justiție, 15/60, Rec., p. 223 și 244). Trebuie, așadar, să fie examinat sensul care este atribuit în mod obișnuit respectivului termen pentru a stabili dacă acesta corespunde celui propus de Comisie sau celui propus de Republica Estonia. Or, în cadrul interpretării literale a unei dispoziții, trebuie să se țină seama de faptul că textele de drept comunitar sunt redactate în mai multe limbi și că diferitele versiuni lingvistice sunt deopotrivă autentice. Interpretarea unei prevederi de drept comunitar implică, astfel, o comparare a versiunilor lingvistice (Hotărârea Cilfit și alții, citată la punctul 103 de mai sus, punctul 18, și Hotărârea Tribunalului din 6 octombrie 2005, Sumitomo Chemical și Sumika Fine Chemicals/Comisia, T-22/02 și T-23/02, Rec., p. II-4065 , punctul 42). În această privință, este important de subliniat că termenul „stoc” nu are o semnificație univocă în cadrul diferitelor versiuni lingvistice ale actelor juridice în cauză. Astfel, termenul „stock” a fost utilizat în versiunile franceză și engleză ale Actului de aderare și ale Regulamentului nr. 60/2004. În versiunile spaniolă, italiană, polonă și estonă, termenii utilizați au fost „existencias” și, respectiv, „scorta”, „zapas” și „varu”. O analiză a semnificației obișnuite a fiecăruia dintre acești termeni arată că, în italiană, în polonă și în estonă, cuvântul „stoc” poate fi utilizat atât pentru rezervele constituite de agenții economici care desfășoară activități comerciale, cât și pentru cele constituite de gospodării. În engleză, în franceză și în spaniolă, termenul respectiv se încadrează mai degrabă în sfera limbajului comercial, dar se poate raporta și la rezervele constituite de gospodării. Prin urmare, chiar dacă atât teza Comisiei, cât și cea a Republicii Estonia pot fi susținute într-o anumită măsură de analiza diferitelor versiuni lingvistice ale Actului de aderare și ale Regulamentului nr. 60/2004, cea a Comisiei se dovedește a fi mai plauzibilă. În plus, trebuie subliniat că, pentru interpretarea unei dispoziții de drept comunitar, este necesar să se țină seama nu numai de termenii în care aceasta este formulată, ci și de contextul său și de obiectivele urmărite de reglementarea din care aceasta face parte (Hotărârea Curții din 17 noiembrie 1983, Merck, 292/82, Rec., p. 3781, punctul 12), precum și de ansamblul dispozițiilor dreptului comunitar (Hotărârea Cilfit și alții, citată la punctul 103 de mai sus, punctul 20, și Hotărârea Sumitomo Chemical și Sumika Fine Chemicals/Comisia, citată la punctul 110 de mai sus, punctul 47). Trebuie amintit în special că, chiar și în cazul în care diferitele versiuni lingvistice cuprind elemente care par să susțină o anumită interpretare, în măsura în care un text, privit în ansamblu, rămâne ambiguu, este necesar să fie examinată funcția cuvintelor a căror interpretare generează controverse din perspectiva finalității reglementării în cauză (a se vedea în acest sens Hotărârea din 19 iunie 1980, Roudolff, 803/79, Rec., p. 2015, punctul 7). Prin urmare, dat fiind că utilizarea termenului „stoc” nu este lipsită de o anumită doză de ambiguitate, trebuie ca acesta să fie interpretat în raport cu finalitatea Regulamentului nr. 60/2004, care, în ceea ce privește eliminarea excedentelor, nu poate fi decât în acord cu cea a punctului 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare. În ceea ce privește punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la actul menționat, trebuie subliniat că, în Hotărârea din 15 ianuarie 2002, Weidacher ( C-179/00, Rec., p. I-501 ), Curtea s-a pronunțat cu privire la obligația ce revenea Republicii Austria, Republicii Finlanda și Regatului Suediei (denumite în continuare „noile state membre din 1995”), cu ocazia aderării acestor state la Uniunea Europeană în anul 1995 (denumită în continuare „aderarea din 1995”), de a elimina pe propria cheltuială stocurile de produse agricole aflate în liberă circulație pe teritoriul acestora și care depășeau cantitatea ce ar putea fi considerată un report normal de stocuri, potrivit articolului 145 alineatul (2) din Actul privind condițiile de aderare a Republicii Austria, a Republicii Finlanda și a Regatului Suediei și adaptările tratatelor pe care se întemeiază Uniunea Europeană ( JO 1994, C 241, p. 91 ), cu modificările ulterioare (denumit în continuare „Actul de aderare din 1994”), al cărui text este foarte asemănător cu cel al punctului 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare. Curtea a ajuns astfel la concluzia că autorii Actului de aderare din 1994 consideraseră că existența, la , în noile state membre din 1995, a unor stocuri anormale de produse care fac obiectul unei organizări comune a piețelor agricole constituia o sursă de perturbare a bunei funcționări a mecanismelor prevăzute de această organizare, în special ca urmare a efectelor sale asupra formării prețurilor (punctele 20 și 21 din hotărâre). Rezultă că scopul urmărit de prevederea cuprinsă la punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la actul de aderare este în principal, în ceea ce privește zahărul, evitarea oricăror perturbări ale bunei funcționări a mecanismelor prevăzute de OCP în sectorul zahărului și în special a celor care au efecte asupra formării prețurilor și care sunt provocate de acumularea unor cantități anormale de zahăr în noile state membre înaintea aderării acestora la Uniunea Europeană. Este necesar, așadar, să se examineze dacă, astfel cum susține Comisia, acumularea unor importante rezerve menajere în noile state membre înaintea aderării reprezintă o potențială sursă de perturbare a mecanismelor prevăzute de OCP în sectorul zahărului. În această privință, trebuie amintit că OCP în sectorul zahărului se bazează în esență, astfel cum reiese din cele prezentate la punctele 1-6 de mai sus, pe un sistem de atribuire de cote fiecărui stat membru, cote pe care acestea, la rândul lor, trebuie să le repartizeze producătorilor aflați pe teritoriul lor. Aceste cote sunt calculate în special în funcție de previziunile referitoare la cererea internă, a cărei valoare rezultă din însumarea valorilor previzibile ale consumului din fiecare stat membru în funcție de datele istorice. Or existența unor rezerve menajere anormal de mari în unul sau în mai multe dintre aceste state ar fi de natură să determine un decalaj important între cotele menționate și cantitatea consumată în final. Astfel, gospodăriile din aceste state membre ar folosi pentru consumul lor obișnuit cantitățile aflate în rezerve în locul cantităților pe care, altfel, le-ar cumpăra la prețul pieței comunitare și care s-ar încadra în cantitățile a căror producție a fost autorizată de Comisie sub forma cotelor A și B, al căror preț este garantat în cadrul OCP în sectorul zahărului. Singurul mod de a garanta prețul de intervenție pentru cantitățile menționate care nu au fost cumpărate pe piață ar fi declanșarea mecanismelor comunitare de intervenție prin cumpărarea respectivelor cantități la prețul garantat sau prin exportul acestora cu ajutorul mecanismelor de restituire la export. În ceea ce privește cumpărarea la prețul garantat, trebuie amintit că, în temeiul articolului 7 alineatul (1) din Regulamentul nr. 1260/2001, în cursul întregului an de comercializare, organismul de intervenție desemnat de fiecare stat membru producător de zahăr are, în condițiile care trebuie stabilite în conformitate cu alineatul (5) al articolului menționat, obligația de a cumpăra zahărul alb și zahărul brut care îi este oferit și care este produs, în cadrul sistemului cotelor, din sfeclă de zahăr sau din trestie de zahăr recoltate în Comunitate, cu condiția să fi fost încheiat în prealabil un contract de depozitare, în ceea ce privește zahărul în cauză, între ofertant și organismul menționat. În cadrul considerentului (36) al Regulamentului nr. 1260/2001 este amintit că cheltuielile asumate de statele membre ca urmare a obligațiilor care decurg din aplicarea regulamentului menționat revin în sarcina Comunității, în conformitate cu articolul 2 din Regulamentul (CE) nr. 1258/1999 al Consiliului din 17 mai 1999, privind finanțarea politicii agricole comune ( JO L 160, p. 103 ), aplicabil până la intrarea în vigoare, la , a Regulamentului (CE) nr. 1290/2005 al Consiliului din privind finanțarea politicii agricole comune ( JO L 209, p. 1 , Ediție specială, 14/vol. 1, p. 193) și, în consecință, aplicabil în ceea ce privește faptele din speță. În special în temeiul acestei dispoziții, intervențiile destinate regularizării piețelor agricole în cadrul organizării comune a piețelor agricole sunt finanțate în cadrul secțiunii „Garantare” a Fondului European de Orientare și Garantare Agricolă (FEOGA). Prin urmare, cumpărarea unor cantități de zahăr de către organismele de intervenție aduce un prejudiciu cert bugetului comunitar. În ceea ce privește restituirile la export aplicabile, din textul articolului 15 alineatul (1) literele (a) și (b) din Regulamentul nr. 1260/2001 se desprinde concluzia că, astfel cum a fost arătat la punctul 6 de mai sus, diferența dintre cantitatea previzibilă de zahăr A și de zahăr B produsă corespunzător anului de comercializare în curs și cantitatea previzibilă de zahăr desfăcută pentru consum în Comunitate în respectivul an de comercializare este, în principiu, exportată înainte de încheierea anului de comercializare în cauză. Rezultă din aceasta că întreaga cantitate de zahăr produsă în cadrul cotelor A și B care nu este comercializată din cauza existenței în noile state membre a unor excedente care nu au fost eliminate trebuie, în principiu, să fie exportată în afara Comunității. Agenții economici care efectuează astfel de exporturi au posibilitatea să recurgă la restituirile la export menționate la articolele 27-30 din Regulamentul nr. 1260/2001, care sunt în sarcina producătorilor în temeiul articolelor 15 și 16 din regulamentul menționat. Astfel, acești producători trebuie să suporte pierderile generate de export, prin intermediul cotizațiilor la producție, în conformitate cu articolul 15 alineatele (3)-(5) din Regulamentul nr. 1260/2001, și, în cazul în care acestea nu ar fi suficiente în acest scop, prin intermediul unei cotizații suplimentare, în conformitate cu articolul 16 din regulamentul menționat. Pe de altă parte, prejudiciul economic suferit în acest mod de producători este contrar unuia dintre obiectivele OCP în sectorul zahărului, întrucât, potrivit considerentului (2) al Regulamentului nr. 1260/2001, măsurile de natură să stabilizeze piața zahărului urmăresc, printre altele, să asigure producătorilor de sfeclă de zahăr și de trestie de zahăr din Comunitate menținerea garanțiilor necesare în ceea ce privește ocuparea forței de muncă și nivelul de trai al acestora, prețul de intervenție trebuind să fie fixat la un nivel care să le asigure o remunerare echitabilă, cu respectarea, în același timp, a intereselor consumatorilor. Din cele prezentate mai sus reiese că eventuala folosire, după aderarea noilor state membre la Uniunea Europeană, a rezervelor menajere, în statele membre în care acestea există, în locul cantităților care ar fi fost cumpărate de gospodării pe piața comunitară ar avea efecte prejudiciabile asupra stabilității și a finanțării OCP în sectorul zahărului și ar reprezenta o perturbare importantă a acesteia. Gravitatea acestei perturbări nu trebuie subestimată. Astfel, dacă rezervele menajere ar trebui să fie excluse din noțiunea „stoc”, în sensul Regulamentului nr. 60/2004, resortisanții din noile state membre în care prețul zahărului este net inferior prețului comunitar ar avea interesul de a constitui rezerve cât mai mari posibil pentru a întârzia manifestarea, la nivelul prețurilor, a consecințelor aplicării OCP în sectorul zahărului în statul în care locuiesc. În măsura în care prețul zahărului era mai mic sau mult mai mic decât prețul comunitar în toate noile state membre, interpretarea propusă de Republica Estonia ar duce la crearea unui cadru propice unei constituiri masive de rezerve menajere, ceea ce ar determina o reducere foarte importantă sau chiar o oprire, în anumite cazuri, a consumului de zahăr în respectivele state în cursul perioadei imediat următoare aderării acestora din urmă la Uniunea Europeană. Este important de subliniat în această privință că decalajul dintre cotele autorizate și consumul comunitar din perioada ulterioară aderării nu poate fi evitat prin limitarea cotelor atribuite producătorilor comunitari pentru a ține seama de consumul anormal de redus care ar putea fi previzibil în ceea ce privește statele membre care au constituit sau care puteau să constituie rezerve menajere importante. Astfel, cotele de producție sunt stabilite, în logica Regulamentului nr. 1260/2001, o singură dată pentru întreaga perioadă de aplicare a regulamentului menționat, potrivit articolului 11 alineatul (2) din acesta, și anume la data adoptării regulamentului amintit, care este cu mult anterioară datei aderării. În consecință, singura modalitate de adaptare a producției comunitare la cererea previzibilă, în condițiile în care cotele pentru vechile state membre au fost deja atribuite, ar fi să se acorde noilor state membre cote mai reduse decât cele care le-ar fi fost atribuite în cazul în care consumul acestora, în cursul perioadei imediat următoare aderării, ar fi putut fi calificat drept normal în raport cu ultimii ani de comercializare anteriori. Or cotele de producție atribuite noilor state membre au fost stabilite la punctul 32 literele (c) și (d) din anexa II la Actul de aderare, așadar, la o dată la care nu era încă posibil să fie cunoscut nivelul rezervelor menajere constituite în noile state membre, întrucât acestea puteau fi constituite până la data aderării acestora din urmă la Uniunea Europeană. Pe de altă parte, a calcula cotele comunitare în funcție de o cerere anormal de redusă nu ar face, în esență, decât să întârzie momentul deplinei aplicări a OCP în sectorul zahărului în noile state membre, în detrimentul producătorilor în privința cărora OCP în sectorul zahărului urmărește să mențină, astfel cum este afirmat în mod clar în considerentul (2) al Regulamentului nr. 1260/2001, ocuparea forței de muncă și nivelul de trai. Or, din articolele 2 și 10 din Actul de aderare, reiese că acesta din urmă este întemeiat pe principiul aplicării imediate și integrale a dispozițiilor dreptului comunitar în privința noilor state membre, nefiind admise derogări decât în măsura în care acestea sunt expres prevăzute în dispozițiile tranzitorii (a se vedea, prin analogie, Hotărârea Curții din 9 decembrie 1982, Metallurgiki Halyps/Comisia, 258/81, Rec., p. 4261, punctul 8, și Hotărârea Curții din , KappAhl, C-233/97, Rec., p. I-8069, punctul 15). În sfârșit, trebuie subliniat cu titlu suplimentar că, în cadrul documentelor în limba engleză trimise Comisiei de Republica Estonia în cursul perioadei anterioare adoptării regulamentului atacat, chiar Republica Estonia s-a referit în mai multe rânduri la rezervele menajere desemnându-le drept „stocuri”. Urmează, așadar, să se concluzioneze că termenul „stoc”, în sensul Regulamentului nr. 60/2004 și al punctului 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare, nu trebuie interpretat, contrar susținerilor Republicii Estonia, ca excluzând în principiu rezervele menajere. Această concluzie nu poate fi infirmată de niciuna dintre afirmațiile Republicii Estonia. Astfel, în ceea ce privește, în primul rând, afirmația potrivit căreia Curtea interpretează în același mod o noțiune care figurează în diferite dispoziții din cadrul aceluiași domeniu juridic și potrivit căreia nu se poate considera, pe baza regulamentelor referitoare la OCP în sectorul zahărului, că rezervele menajere sunt cuprinse în stocuri, este important de arătat, fără a fi necesar să se analizeze dacă, în cadrul respectivelor regulamente, termenul „stoc” este utilizat întotdeauna cu referire la rezervele constituite de agenții economici care desfășoară activități comerciale, că interpretarea unui termen dintr-o anumită dispoziție într-un mod conform celui în care acest termen a fost utilizat în cadrul normelor care aparțin aceluiași domeniu juridic nu poate avea drept rezultat ca respectivului termen să i se acorde o semnificație ce nu corespunde cu obiectul dispoziției în care figurează, în caz contrar termenul respectiv fiind lipsit de o parte a efectului său util. Pe de altă parte, instanțele comunitare nu s-au pronunțat niciodată cu privire la întrebarea dacă termenul „stoc”, astfel cum este menționat în diferitele regulamente referitoare la OCP în sectorul zahărului, nu este aplicabil decât în cazul rezervelor constituite de agenții economici. În sfârșit, dispozițiile invocate de Republica Estonia nu sunt de natură să susțină teza acesteia. Astfel, prima dintre aceste dispoziții, și anume articolul 1 alineatul (2) din Regulamentul nr. 1998/78, prevede: „(2)   În sensul prezentului regulament: (a) producător de zahăr pudră, de zahăr aglomerat sau de zahăr candel este cel: — a cărui activitate constă în producerea, din zahăr aflat în stare naturală, numai a tipurilor de zahăr menționate la pozițiile 17.01 și 17.02 din Tariful vamal comun, care prezintă caracteristici fizice diferite de cele ale zahărului folosit în acest proces; — în cazul căruia, în cursul unui an de comercializare a zahărului, media stocurilor înregistrate la sfârșitul fiecărei luni în magazinele autorizate nu este mai mică de 200 de tone; (b) comerciant specializat este cel: — care are printre activitățile principale negocierea de zahăr cu ridicata și care cumpără, în fiecare an de comercializare a zahărului, o cantitate de cel puțin10000 de tone constituită din zahăr comunitar sau din zahăr preferențial sau din ambele tipuri în vederea revânzării în formă neprelucrată; — care nu exercită profesia de vânzător de zahăr cu amănuntul; — în cazul căruia, în cursul unui an de comercializare a zahărului, media stocurilor înregistrate la sfârșitul fiecărei luni în magazinele sale autorizate nu este mai mică de 500 de tone.” [traducere neoficială] Nu se poate trage concluzia că această dispoziție limitează noțiunea de stocuri numai la rezervele constituite de agenții economici care desfășoară activități comerciale. Întrucât Regulamentul nr. 1998/78 prevede, printre altele, un sistem referitor la compensarea cheltuielilor de depozitare ale anumitor persoane, este de înțeles că definește care sunt persoanele ce se încadrează în categoriile la care se referă sistemul de compensare în cauză. Nu reiese însă din aceasta că numai persoanele definite în acest mod pot deține stocuri. A doua dispoziție invocată de Republica Estonia, și anume articolul 1 din Regulamentul nr. 189/77, prevede: „(1)   Stocul minim: — trebuie să fie deținut în permanență în cursul fiecărei luni avute în vedere; — nu poate conține zahărul care face obiectul unui report în conformitate cu dispozițiile articolului 31 din Regulamentul (CEE) nr. 3330/74 atât timp cât nu sunt rambursate cheltuielile de depozitare pentru aceste cantități de zahăr […] (2)   Producția de zahăr în sensul articolului 1 litera (a) din Regulamentul (CEE) nr. 1488/76, precum și stocul minim menționat la alineatul (1) sunt stabilite în conformitate cu dispozițiile articolului 1 din Regulamentul (CEE) nr. 700/73.” [traducere neoficială] Nu se poate trage concluzia că această dispoziție limitează noțiunea de stocuri numai la rezervele constituite de agenții economici care desfășoară activități comerciale. De altfel, Regulamentul nr. 189/77 se referă la articolul 18 din Regulamentul (CEE) nr. 3330/74 al Consiliului din 19 decembrie 1974 privind organizarea comună a piețelor în sectorul zahărului ( JO L 359, p. 1 ), care prevedea obligația producătorilor de zahăr, iar nu a tuturor agenților economici, de a constitui un stoc minim în funcție, printre altele, de cotele de producție ale acestora. Or Republica Estonia nu explică pentru ce motiv ar trebui să se deducă din faptul că o normă de drept comunitar obligă producătorii unui anumit produs să constituie stocuri că numai agenții economici menționați pot face acest lucru. A treia și a patra dispoziție invocate de Republica Estonia, și anume articolele 8 și 12 din Regulamentul nr. 2038/1999, prevăd: „ Articolul 8 (1)   Se instituie, în condițiile prevăzute în prezentul articol, un sistem de compensare a cheltuielilor de depozitare care cuprinde o rambursare forfetară și o finanțare a acesteia prin intermediul unei cotizații. (2)   Cheltuielile de depozitare: — a zahărului alb, — a zahărului brut, — a siropurilor obținute anterior fazei de cristalizare, — a siropurilor obținute prin dizolvarea zahărului cristalizat, produse din sfeclă de zahăr sau din trestie de zahăr recoltată în Comunitate, sunt rambursate forfetar de statele membre. Statele membre percep de la fiecare producător de zahăr o cotizație, după caz: — pe unitate de greutate de zahăr produs, — pe unitate de greutate a siropurilor menționate la primul paragraf, produse anterior fazei de cristalizare și comercializate în starea naturală a acestora. Cuantumul rambursării este același pentru întreaga Comunitate. Această regulă de uniformitate se aplică de asemenea în ceea ce privește cotizația. (3)   Alineatul (2) nu este aplicabil zahărului cu aditivi aromatizanți sau coloranți care se încadrează la codul NC 1701, și nici siropurilor cu aditivi aromatizanți sau coloranți care se încadrează la codul NC 21069059. (4)   Consiliul, hotărând cu majoritate calificată la propunerea Comisiei: (a) adoptă normele generale privind aplicarea prezentului articol; (b) stabilește cuantumul rambursării în același timp cu prețurile de intervenție derivate. (5)   Cuantumul cotizației este stabilit anual potrivit procedurii prevăzute la articolul 48. Celelalte norme de aplicare a prezentului articol sunt adoptate potrivit aceleiași proceduri. […] Articolul 12 (1)   În vederea asigurării aprovizionării normale a întregii Comunități sau a uneia dintre zonele acesteia, se instituie obligația permanentă de a deține, pe teritoriul european al Comunității, un stoc minim: (a) de zahăr din sfeclă de zahăr produs în Comunitate; (b) de zahăr din trestie de zahăr produs în departamentele franceze de peste mări și de zahăr preferențial, menționat la articolul 40. Stocul minim de zahăr menționat la primul paragraf [litera] (a) este egal, la o dată determinată, cu un procent din cota A a fiecărei întreprinderi producătoare de zahăr sau cu același procent din producția sa de zahăr A, în cazul în care aceasta este inferioară cotei A a acesteia. Procentul stabilit poate fi redus. Stocul minim de zahăr menționat la primul paragraf [litera] (b) este egal cu un procent din cantitatea de zahăr în cauză pe care o întreprindere a rafinat-o în cursul unei perioade determinate. (2)   Consiliul, hotărând cu majoritate calificată la propunerea Comisiei, adoptă normele generale privind aplicarea prezentului articol și, în special, stabilește data și procentul menționate la alineatul (1) al doilea paragraf, precum și procentul și perioada menționate la alineatul (1) al patrulea paragraf. În conformitate cu aceeași procedură, poate fi prevăzută o obligație echivalentă obligației de a deține un stoc minim în ceea ce privește produsele menționate la articolul 1 alineatul (1) [literele] (f) și (h). 3.   Normele de aplicare a prezentului articol și, în special, reducerea procentului menționată la alineatul (1) al treilea paragraf sunt adoptate în conformitate cu procedura prevăzută la articolul 48.” [traducere neoficială] Astfel, aceste dispoziții se referă la o obligație a producătorilor de zahăr, și nu a tuturor agenților economici din sectorul respectiv, de a constitui un stoc minim în funcție, în principal, de cotele lor de producție, precum și de cantitățile efective care au fost rafinate. Or, astfel cum a fost semnalat la punctul 144 de mai sus, Republica Estonia nu explică pentru ce motiv ar trebui să se deducă din faptul că o normă de drept comunitar obligă producătorii unui anumit produs să constituie stocuri că numai agenții economici menționați pot face acest lucru. A cincea dispoziție invocată de Republica Estonia, și anume punctul IX alineatul (1) din anexa III la Regulamentul nr. 1260/2001, prevede: „Contractul prevede plata către vânzător a unui preț suplimentar atunci când: (a) are loc o majorare a prețului sfeclei de zahăr cu ocazia trecerii de la un an de comercializare a zahărului la altul și când (b) majorarea prețului de intervenție pentru zahăr determinată de majorarea prețului sfeclei de zahăr nu face obiectul unei prelevări asupra stocurilor existente la momentul respectivei treceri. […]” [traducere neoficială] Or această dispoziție nu definește, nici în mod expres, nici în mod implicit, noțiunea „stoc” și nici nu limitează posibilitatea utilizării sale numai la rezervele constituite de agenți economici. A șasea dispoziție invocată de Republica Estonia, și anume articolul 10 alineatul (4) din Regulamentul nr. 1260/2001, prevede: „În vederea aplicării alineatului (3), se stabilește înaintea datei de 1 octombrie, pentru fiecare an de comercializare, cantitatea garantată în cadrul cotelor pe baza previziunilor privind producția, importurile, consumul, depozitarea, reportul și soldul exportabil, precum și a pierderii medii previzibile care trebuie suportate în cadrul regimului de autofinanțare în sensul articolului 15 alineatul (1) [litera] (d). În cazul în care aceste previziuni indică existența unui sold exportabil aferent anului de comercializare în cauză superior maximului prevăzut în acord, cantitatea garantată este redusă cu valoarea diferenței respective, potrivit procedurii prevăzute la articolul 42 alineatul (2). Această diferență este împărțită între zahăr, izoglucoză și siropul de inulină în funcție de procentul reprezentat de suma cotelor A și B ale fiecărui produs pentru întreaga Comunitate. Aceasta este împărțită apoi între statele membre în raport cu fiecare produs prin aplicarea coeficientului corespunzător stabilit în tabelul de mai jos […]” [traducere neoficială] Or trebuie constatat că nici această dispoziție nu definește, nici în mod expres, nici în mod implicit, noțiunea „stoc” și nici nu limitează posibilitatea utilizării sale numai la rezervele constituite de agenți economici. În sfârșit, Republica Estonia nu explică în ce mod ar fi justificată teza sa de la punctul 7 din documentul de lucru al Comisiei din 16 februarie 2006, intitulat „Forecast balance sheet 2006/2007 of the Sugar Management Committee”, care, chiar dacă menționează cuvântul „stoc”, nu conține decât o valoare numerică. În ceea ce privește, în al doilea rând, afirmația Republicii Estonia potrivit căreia articolul 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004 conține în același alineat termenii „consum” și „stocuri” și potrivit căreia ar fi puțin probabil ca acești doi termeni să fi fost utilizați de Comisie în cazul în care cel de al doilea l-ar include pe primul, se constată că această afirmație este eronată. Astfel, trebuie subliniat în prealabil că, potrivit articolului 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, care urmărește să definească noțiunea „stocuri anormale”, Comisia trebuie să țină seama, printre alte elemente, de producția, de consumul și de stocurile de zahăr și de izoglucoză. Astfel, din această dispoziție reiese că nivelul stocurilor este un element care trebuie luat în considerare pentru a determina existența unor stocuri anormale, termenul „stoc” făcând, așadar, parte atât din conceptul care trebuie definit, cât și din definiția însăși. Distinct de faptul că ar putea dovedi o tehnică legislativă mai puțin exactă, aceasta sugerează că, în logica Regulamentului nr. 60/2004, ar fi posibilă prezența noțiunii „consum” atât în cadrul noțiunii care trebuie definite, cât și în definiția termenului „stoc”. În orice caz, utilizarea termenului „consum” în această dispoziție trebuie înțeleasă într-un sens macroeconomic, în măsura în care Regulamentul nr. 60/2004 urmărește în principal evitarea apariției unor perturbări în ansamblul OCP în sectorul zahărului. Or chestiunea esențială pentru a distinge, din punct de vedere macroeconomic, cantitățile care trebuie considerate ca fiind consumate de cantitățile care trebuie considerate ca fiind stocate în sensul Regulamentului nr. 60/2004 este aceea dacă zahărul cumpărat este utilizat astfel încât cumpărătorul ar trebui să își procure cantități suplimentare de zahăr pentru a acoperi eventuale nevoi viitoare. Astfel, în cazul în care cantitățile de zahăr cumpărate sunt atât de importante încât rezultatul este că nevoile viitoare privind respectivul produs vor fi acoperite de zahărul cumpărat la acel moment, cantitățile astfel cumpărate au același efect asupra consumului viitor precum stocurile care au fost constituite de agenții economici și trebuie, prin urmare, să fie asimilate acestora. Având în vedere cele prezentate mai sus, prima subdiviziune a primului aspect al motivului urmează a fi respinsă. 2. În ceea ce privește interpretarea sistematică a Regulamentului nr. 60/2004 a) Argumentele părților Republica Estonia susține că teza potrivit căreia rezervele menajere nu pot fi luate în considerare în ceea ce privește calculul excedentului său este confirmată de interpretarea sistematică a Regulamentului nr. 60/2004. Astfel, atât considerentele (5), (6) și (8) ale acestui regulament, cât și considerentul (1) al regulamentului atacat ar face referire numai la necesitatea de a împiedica speculația, în condițiile în care aceasta, la fel ca orice perturbare a pieței, provine în mod necesar din revânzarea zahărului stocat, iar nu a celui deținut de gospodării. Acesta este motivul pentru care prețul zahărului a urcat în Estonia, după aderare, de la 0,35 euro pe kg la aproximativ 1,10 euro pe kg, pentru ca apoi să rămână stabil, pe când, în cazul speculației, ar fi fluctuat. Republica Estonia subliniază că articolul 6 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004 stabilește că întregul excedent trebuie eliminat de pe piață în una dintre modalitățile pe care le prevede. Or niciuna dintre acestea nu ar putea fi pusă în aplicare de gospodării pentru a-și elimina propriile rezerve, care, de altfel, ar fi fost deja eliminate de pe piață. Astfel, obligația de a elimina rezervele menajere nu ar putea fi respectată prin intermediul plății sumei menționate la articolul 7 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004. Această plată ar putea constitui o sancțiune sau o despăgubire, însă nu ar permite eliminarea zahărului sau evitarea perturbărilor pieței. Tot astfel, dispoziția menționată s-ar aplica numai în cazul în care obligația de eliminare nu a putut fi respectată de agenții economici, iar articolul 1 din regulamentul atacat ar impune în mod expres eliminarea excedentului în conformitate cu articolul 6 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004, ceea ce nu ar face posibilă respectarea acestei obligații prin plata respectivei sume. În plus, articolul 6 alineatul (3) din Regulamentul nr. 60/2004, care ar cuprinde mecanismul ce permite respectarea obligației prevăzute la articolul 6 alineatul (2) din regulamentul menționat, ar demonstra că acesta din urmă nu prevede includerea rezervelor menajere în cadrul excedentelor, întrucât articolul 6 alineatul (3) menționat impune ca noile state membre să adopte un sistem de identificare a cantităților excedentare în vederea respectării obligației de eliminare care nu se referă decât la agenții economici care desfășoară activități comerciale. Articolul 6 alineatul (3) al doilea paragraf din Regulamentul nr. 60/2004 ar stabili că noile state membre trebuie să oblige numai agenții economici să elimine de pe piață o cantitate echivalentă de zahăr sau de izoglucoză din cantitatea lor excedentară individuală. În sfârșit, Republica Estonia consideră că ar fi greșit să se ajungă la concluzia că din Actul de aderare sau din Regulamentul nr. 60/2004 se desprinde o obligație de a împiedica gospodăriile să cumpere zahăr. Astfel, respectiva obligație nu ar reieși din dispozițiile acestora și, în plus, întrucât Actul de aderare și Regulamentul nr. 60/2004 au intrat în vigoare la 1 mai 2004, acestea nu ar putea să impună obligații noilor state membre anterior aderării acestora la Uniunea Europeană. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. b) Aprecierea Tribunalului În primul rând, trebuie amintit că principiul eliminării excedentelor, pe care urmărește să îl pună în practică Regulamentul nr. 60/2004, este stabilit la punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare cu scopul de a evita orice perturbare a bunei funcționări a mecanismelor prevăzute de OCP în sectorul zahărului și în special a celor cauzate de elemente care au efecte asupra formării prețurilor și care sunt provocate de acumularea unor cantități anormale de zahăr în noile state membre înaintea aderării (a se vedea punctul 119 de mai sus). În consecință, urmează să se considere că, spre deosebire de ceea ce susține Republica Estonia, Regulamentul nr. 60/2004 nu urmărește numai să combată speculația legată strict de comerț, ci și să prevină apariția unor perturbări ale mecanismelor prevăzute de OCP în sectorul zahărului și să remedieze eventualele efecte nocive pentru stabilitatea acesteia din urmă provocate de existența unor cantități anormale de zahăr acumulate în noile state membre înaintea aderării. Or, astfel cum a fost concluzionat la punctele 121-129 de mai sus, existența unor rezerve menajere considerabile reprezintă un risc important de perturbare a OCP în sectorul zahărului. Pe de altă parte, astfel cum arată Comisia, în considerentul (7) al Regulamentului nr. 60/2004 este menționat în mod clar obiectivul eliminării de pe piață a cantităților din stocurile de zahăr care depășesc stocurile normale reportate, costurile trebuind să fie suportate de noul stat membru. În plus, în considerentul (8) al regulamentului menționat, se precizează că este atât în interesul Comunității, cât și în cel al noilor state membre să se împiedice acumularea stocurilor excedentare și, în orice caz, să se identifice agenții economici sau indivizii implicați în importante mișcări de natură speculativă. Aceasta confirmă, astfel cum susține în mod întemeiat Comisia, că obiectivul Regulamentului nr. 60/2004 nu este numai acela de a preveni speculația legată strict de comerț, ci și, la modul mai general, acela de a asigura eliminarea surplusului de zahăr constatat în noile state membre. În sfârșit, este greșit să se susțină că analiza pieței estone a zahărului în cursul perioadei ulterioare aderării confirmă inexistența vreunui risc de perturbare. Astfel, faptul că, după aderare, prețul zahărului pe piața respectivă a urcat de la 0,35 euro pe kg la aproximativ 1,10 euro pe kg, pentru ca apoi să rămână stabil, nu este decât o consecință logică a aplicării în Estonia a OCP în sectorul zahărului. Respectiva OCP stabilește un preț minim pentru zahăr sub care niciun agent economic nu ar avea interes să vândă zahăr produs în cadrul cotei care i-a fost atribuite și sub care acesta nu poate vinde zahăr produs în afara respectivei cote, întrucât agentului economic în cauză îi revine o obligație de export fără restituire din partea Comunității. În aceste condiții, este perfect explicabil că prețul zahărului în Estonia a crescut după aderare pentru ca, apoi, să rămână stabil și din aceasta nu trebuie să se tragă concluzia inexistenței vreunui risc de perturbare a pieței. Pe de altă parte, perturbarea pieței zahărului care ar putea fi provocată de existența unor rezerve menajere anormale nu este legată de vânzarea zahărului sub prețul garantat de OCP în sectorul zahărului, ci, astfel cum a fost subliniat la punctele 121-129 de mai sus, de eventuala scădere semnificativă a consumului în statele membre în care au fost constituite astfel de rezerve, ceea ce ar duce la apariția unui decalaj între cotele acordate în cadrul OCP în sectorul zahărului și consumul comunitar, în detrimentul producătorilor și, eventual, al bugetului comunitar. În al doilea rând, este important de arătat că, în speță, concluziile pe care le trage Republica Estonia ca urmare a imposibilității practice de a elimina rezervele menajere în conformitate cu modalitățile menționate la articolul 6 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004 decurg dintr-o interpretare greșită a regulamentului menționat. Astfel, teza Republicii Estonia se bazează, în esență, pe premisa că, în temeiul articolului 6 din Regulamentul nr. 60/2004, cantitățile excedentare care vor fi eliminate de un nou stat membru, pe cheltuiala sa și în conformitate cu modalitățile menționate la articolul amintit, trebuie să fie aceleași cu cele a căror existență a fost constatată de Comisie în respectivul stat. Aceasta presupune să existe o identitate între zahărul considerat excedentar și zahărul care trebuie eliminat. Or o astfel de premisă este greșită. Astfel, articolul 6 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004 prevede că noul stat membru în cauză asigură eliminarea de pe piață a unei cantități de zahăr sau de izoglucoză, fără intervenția comunitară, egală cu excedentul determinat de Comisie. Respectivul stat membru nu trebuie, astfel, să elimine zahărul considerat excedentar la 1 mai 2004, ci o cantitate de zahăr, chiar și cumpărată sau produsă ulterior acestei date, echivalentă cantității care a fost considerată excedentară de Comisie. Această interpretare este confirmată de faptul că, în temeiul articolului 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, în forma sa anterioară modificării operate prin Regulamentul nr. 651/2005, Comisia stabilește, la 31 octombrie 2004 cel târziu, pentru fiecare nou stat membru, cantitatea de zahăr ca atare sau de zahăr sub formă de produse transformate, izoglucoză și fructoză care depășește cantitatea considerată ca fiind un stoc reportat normal la și care trebuie eliminată de pe piață pe spezele noilor state membre. Potrivit alineatului (2) al acestei dispoziții, noul stat membru în cauză asigură eliminarea de pe piață a unei cantități de zahăr sau de izoglucoză, fără intervenția comunitară, egală cu cantitatea excedentară prevăzută la alineatul (1), până la cel târziu. Din coroborarea acestor două dispoziții reiese că Comisia are la dispoziție o perioadă de șase luni, începând cu data de , pentru a determina excedentul care exista la această dată și că statul membru în cauză are la dispoziție încă șase luni pentru a elimina o cantitate echivalentă excedentului menționat. Este, așadar, perfect posibil ca acele cantități excedentare care existau pe teritoriul statului membru în cauză în mai 2004 să fi fost comercializate înainte de sfârșitul lunii octombrie 2004 și, a fortiori , înainte de sfârșitul lunii aprilie 2005. Este adevărat că, în temeiul articolului 6 alineatul (3) primul paragraf din Regulamentul nr. 60/2004, autoritățile competente din noul stat membru trebuie să dispună la 1 mai 2004, pentru aplicarea alineatului (2), de un sistem de identificare a cantităților excedentare, schimbate sau transformate, de zahăr ca atare sau de produse transformate din zahăr, de izoglucoză și de fructoză, deținute de principalii agenți economici în cauză. Aceasta nu garantează însă faptul că mărfurile excedentare aflate în posesia respectivilor agenți economici nu vor ieși de sub controlul acestora din urmă și nu vor fi exportate în afara teritoriului acestora din urmă și chiar în afara teritoriului statului membru în cauză. În plus, dispoziția menționată nu se referă decât la principalii agenți economici, excluzând din sistemul de identificare astfel creat cantitățile excedentare de zahăr aflat în posesia agenților economici mai puțin importanți. Aceste din urmă cantități, privite în mod izolat, ar avea în mod necesar o pondere mai redusă în cadrul totalității excedentului constatat, însă, odată ce au fost însumate, ar putea reprezenta o parte care nu este neglijabilă sau chiar o parte substanțială a respectivului excedent. Pe de altă parte, potrivit articolului 6 alineatul (3) al doilea, al treilea și al patrulea paragraf din Regulamentul nr. 60/2004, noul stat membru utilizează acest sistem pentru a-i constrânge pe operatorii în cauză să elimine de pe piață, pe speze proprii, o cantitate echivalentă de zahăr sau de izoglucoză din cantitatea lor excedentară individuală, operatorii în cauză trebuind să facă dovada în acest sens. În lipsa unei astfel de dovezi, acestora din urmă li se va factura de către noul stat membru o anumită sumă care este imputabilă bugetului național, calculată în funcție de cantitatea care trebuie eliminată. Această obligație nu privește însă operatorii principali. În sfârșit, articolul 7 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, potrivit căruia statele membre comunică Comisiei dovada eliminării de pe piață, în conformitate cu articolul 6 alineatul (2), a cantității excedentare prevăzute la articolul 6 alineatul (1) și precizează metoda utilizată în acest sens, nu face referire la cantitățile eliminate de operatorii principali în temeiul alineatului (3), ci la o cantitate care le include în mod necesar pe acestea din urmă, însă care poate fi superioară acestora, și anume cantitatea echivalentă excedentului constatat în ceea ce privește statul membru în cauză. Rezultă că obligația de eliminare ce revine noilor state membre în privința cărora Comisia a constatat existența unor excedente nu se referă la cantitatea de zahăr excedentar acumulată la 1 mai 2004, ci, pur și simplu, la o cantitate echivalentă acesteia din urmă. Prin urmare, chiar dacă o parte din excedentul constatat în cazul Republicii Estonia sau în cazul unui alt nou stat membru a fost stocată sub forma unor rezerve menajere anormale și, astfel cum susține Republica Estonia, chiar dacă eliminarea acestor rezerve nu este posibilă potrivit modalităților de eliminare menționate la articolul 6 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004, statul membru în cauză își poate totuși îndeplini obligația de eliminare procurându-și o cantitate de zahăr echivalentă celei reprezentate de rezervele sale menajere, pentru a o elimina în conformitate cu modalitățile menționate, urmând apoi să furnizeze Comisiei dovada în acest sens. Această cantitate ar putea fi achiziționată, după caz, la prețul pieței comunitare, de la agenții economici care desfășoară activități comerciale aflați în statul membru în cauză sau de la alți agenți economici comunitari. Procedând astfel, statul membru în cauză ar provoca o creștere a cererii comunitare egală cu scăderea artificială generată de rezervele sale menajere și ar compensa efectul negativ pe care îl are existența acestora asupra stabilității OCP în sectorul zahărului. În cazul în care nu reușește să își îndeplinească obligația de eliminare a excedentului constatat de Comisie, statul membru în cauză va trebui, în conformitate cu articolul 7 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004, să plătească bugetului comunitar o sumă precisă calculată în funcție de cantitatea neeliminată. Această dispoziție pune în aplicare, astfel cum susține Comisia, un sistem care urmărește să asigure că acele costuri suplimentare care sunt necesare pentru a face față eventualelor perturbări ale pieței zahărului ce decurg din existența unor excedente neeliminate nu vor fi suportate de bugetul sau de producătorii comunitari, ci de statele membre în cauză, cu respectarea punctului 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare, potrivit căruia eliminarea excedentelor trebuie făcută pe cheltuiala respectivelor state, consecința logică a acestei din urmă dispoziții fiind aceea că și cheltuielile determinate de neeliminarea excedentelor în cauză trebuie să fie suportate de statele membre care ar fi trebuit să le elimine. În final, trebuie respins argumentul Republicii Estonia potrivit căruia rezervele menajere au fost deja eliminate de pe piață în măsura în care au fost vândute consumatorilor. Astfel, modalitățile de eliminare permise de Regulamentul nr. 60/2004 sunt numai cele prevăzute la articolul 6 alineatul (2) din acesta, astfel cum subliniază chiar Republica Estonia, și simpla vânzare în interiorul statului membru în cauză nu figurează printre aceste modalități. 3. În ceea ce privește noțiunea „stoc” utilizată cu ocazia aderărilor anterioare a) Observații introductive Articolele 86 și 254 din Actul privind condițiile de aderare a Regatului Spaniei și a Republicii Portugheze și adaptările tratatelor (JO 1985, L 302, p. 23, denumit în continuare „Actul de aderare din 1985”), prevăd, în ceea ce privește aderarea (denumită în continuare „aderarea din 1986”) la Comunitatea Europeană a acestor două state (denumite în continuare „noile state membre din 1986”), că orice stoc de produse aflat în liberă circulație pe teritoriul Spaniei și Portugaliei la 1 martie 1986, a cărui cantitate depășește stocul normal de report, trebuie eliminat de statele respective, pe cheltuiala acestora. Articolul 142 alineatul (2) din Actul de aderare din 1994 și articolul 7 din Regulamentul (CEE) nr. 3577/90 al Consiliului din privind măsurile de tranziție și adaptările necesare în sectorul agricol ca urmare a unificării Germaniei ( JO L 353, p. 23 , Ediție specială, 03/vol. 9, p. 80) au un conținut echivalent, mutatis mutandis , în ceea ce privește stocurile aflate pe teritoriul noilor state membre din 1995 la momentul aderării acestora din urmă la Uniunea Europeană în 1995 și, respectiv, pe teritoriul fostei Republici Democrate Germane la momentul reunificării germane. Aceste patru dispoziții și punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare sunt similare. Dispozițiile care au stabilit conținutul concret al obligației de eliminare a excedentelor în cadrul, pe de o parte, al aderărilor din 1986 și din 1995, precum și la momentul reunificării germane și, pe de altă parte, în cadrul aderării noilor state membre în 2004 prezintă însă diferențe importante. Astfel, articolul 3 alineatul (2) din Regulamentul (CEE) nr. 3770/85 al Consiliului din 20 decembrie 1985 privind stocurile de produse agricole aflate în Spania ( JO L 362, p. 18 ) prevede că este considerată stoc de produse orice cantitate de produse, cu excepția cantităților minime, care aparține sau care este deținută de Regatul Spaniei sau de orice persoană fizică sau juridică. Articolul 3 alineatul (2) din Regulamentul (CEE) nr. 3771/85 al Consiliului din privind stocurile de produse agricole aflate în Portugalia ( JO L 362, p. 21 ) este identic, mutatis mutandis , cu articolul 3 alineatul (2) din Regulamentul nr. 3770/85 în ceea ce privește Republica Portugheză. Astfel, aceste două dispoziții instituie o regulă de minimis în ceea ce privește noțiunea„stoc” utilizată cu ocazia aderării din 1986, axată pe importanța cantității aflate în rezervă, și nu pe calitatea deținătorului acesteia. Nicio dispoziție din cadrul normelor privind aderarea din 1995 sau din cadrul celor privind reunificarea germană nu stabilește, în ceea ce privește zahărul, o regulă de minimis identică. Cu toate acestea, o astfel de regulă reiese din articolul 6 din Regulamentul (CE) nr. 3300/94 al Comisiei din 21 decembrie 1994 de stabilire a unor măsuri tranzitorii în sectorul zahărului ca urmare a aderării Austriei, Finlandei și Suediei ( JO L 341, p. 39 ) și din articolul 2 primul paragraf din Regulamentul (CEE) nr. 2761/90 al Comisiei din privind stocurile de produse agricole aflate pe teritoriul fostei Republici Democrate Germane ( JO L 267, p. 1 ), astfel cum va fi analizat în cele ce urmează. Regulamentul nr. 60/2004 nu conține, în schimb, o regulă de minimis care să permită în mod expres excluderea cantităților foarte reduse. O a doua diferență importantă între sistemul de eliminare a excedentelor de zahăr instituit cu ocazia aderărilor din 1986 și din 1995 și a reunificării germane și cel instituit cu ocazia aderării din 2004 este metoda de determinare a excedentelor. În ceea ce privește aderarea din 1986, potrivit articolului 5 alineatul (1) din Regulamentele nr. 3770/85 și nr. 3771/85, cu excepția cazului în care există dispoziții specifice referitoare la anumite produse, se consideră ca fiind un stoc normal de report stocul de funcționare necesar pentru nevoile pieței pertinente în cursul unei perioade ce urmează a fi determinată, aceste nevoi fiind evaluate în special în funcție de consumul, de prelucrarea și de exportul tradiționale, ținând seama de criteriile și de obiectivele specifice fiecărei organizări comune a pieței. Potrivit articolului 8 alineatul (1) și alineatul (2) litera (a) din Regulamentele nr. 3770/85 și nr. 3771/85, normele de aplicare a respectivelor regulamente se referă în special la stabilirea stocurilor menționate la articolele 86 și 254 din Actul de aderare din 1985 pentru produsele ale căror cantități depășesc stocul normal de report. Acesta este motivul pentru care articolul 2 din Regulamentul (CEE) nr. 579/86 al Comisiei din 28 februarie 1986 de stabilire a normelor referitoare la stocurile de produse din sectorul zahărului aflate la în Spania și în Portugalia ( JO L 57, p. 21 ), care aplică, în sectorul zahărului, Regulamentele nr. 3770/85 și nr. 3771/85, nu stabilește excedentele atribuite de Comisie Regatului Spaniei și Republicii Portugheze, ci stocul normal de report pentru aceste state la data aderării acestora la Comunitate. Respectivele state sunt cele care, în temeiul dispozițiilor articolului 3 din Regulamentul nr. 579/86 coroborate cu cele ale articolului 4 din acest regulament, trebuie să procedeze apoi la calculul excedentelor lor. În acest scop, statele în cauză trebuie să efectueze un recensământ al stocurilor aflate în liberă circulație pe teritoriul lor la data aderării din 1986, pe baza declarațiilor deținătorilor unor cantități de zahăr sau de izoglucoză de cel puțin 3 tone, aceste declarații trebuind să fie transmise autorităților competente înaintea datei de . Apoi, statele în cauză trebuie să asigure exportul în afara Comunității, înaintea datei de , a unei cantități egale cu diferența dintre cantitatea stabilită în urma recensământului și stocul normal de report stabilit de Comisie. Prin urmare, în măsura în care recensământul este efectuat numai în ceea ce privește cantitățile mai mari de 3 tone, obligația de eliminare nu se referă, în practică, decât la o cantitate echivalentă cu diferența dintre ansamblul rezervelor individuale de mai mult de 3 tone existente în statul membru în cauză și stocul normal de report determinat de Comisie, astfel cum prevede regula de minimis enunțată la articolul 3 alineatul (2) din Regulamentele nr. 3770/85 și nr. 3771/85. Sistemul instituit prin dispozițiile pertinente referitoare la aderarea din 1995 este identic, în esență, cu cel stabilit prin Regulamentul nr. 579/86. Astfel, în ceea ce privește aderarea din 1995, articolele 5, 6 și 7 din Regulamentul nr. 3300/94 sunt echivalente, mutatis mutandis , cu articolele 2, 3 și, respectiv, 4 din Regulamentul nr. 579/86. Articolele 6 și 7 din Regulamentul nr. 3300/94 pun în practică o regulă de minimis echivalentă celei puse în aplicare prin articolele 3 și 4 din Regulamentul nr. 579/86. Sistemul instituit prin dispozițiile pertinente referitoare la reunificarea germană prezintă de asemenea numeroase asemănări cu cel stabilit prin Regulamentul nr. 579/86. Cu toate acestea, există două diferențe fundamentale. Astfel, în primul rând, potrivit articolului 2 din Regulamentul nr. 2761/90, Republica Federală Germania trebuie să efectueze un recensământ și să realizeze un inventar pentru determinarea stocurilor private constituite din anumite produse, inclusiv zahăr, aflate pe teritoriul fostei Republici Democrate Germane la data unificării, cu excepția cantităților minime. Al doilea paragraf al acestei dispoziții prevede însă că, în vederea aplicării paragrafului precedent, Republica Federală Germania poate utiliza și metode statistice. Or această posibilitate nu a fost acordată noilor state membre din 1986, și nici celor din 1995 cu ocazia aderărilor precedente. În al doilea rând, Regulamentul nr. 2761/90 nu instituia obligația Republicii Federale Germania de a elimina cantitățile, stabilite în urma recensământului sau calculate prin metode statistice, care depășeau un stoc reportat normal, obligație menționată totuși la articolul 7 din Regulamentul nr. 3577/90. În orice caz, toate sistemele descrise prezintă o diferență fundamentală față de sistemul creat prin Regulamentul nr. 60/2004. Astfel, în cadrul acestuia din urmă, nu se prevede că revine Comisiei sarcina de a stabili stocurile normale de report ale fiecărui nou stat membru pentru a-l însărcina apoi pe acesta să realizeze un recensământ al cantităților mai mari de 3 tone existente pe teritoriul său și să calculeze propriul său excedent, prin compararea valorii astfel obținute cu valoarea ce corespunde stocurilor normale de report determinate de Comisie (sistemul corespunzător aderărilor din 1986 și din 1995). Nici nu trebuie ca noul stat membru în cauză să realizeze un recensământ al stocurilor sale constituite din cantități care depășesc o anumită valoare minimă (sistemul reunificării germane). Dimpotrivă, potrivit articolului 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, Comisia determină direct și unilateral excedentul fiecărui nou stat membru. În plus, astfel cum rezultă din această dispoziție, Comisia nu efectuează calculul excedentelor pe baza unui eventual recensământ al principalilor deținători de stocuri din fiecare stat membru, ci luând în considerare în special evoluția observată în timpul anului de dinaintea aderării față de anii precedenți în ceea ce privește cantitățile importate și exportate de zahăr ca atare sau de zahăr sub formă de produse transformate, cum sunt izoglucoza și fructoza, producția, consumul și stocurile de zahăr și de izoglucoză și, în sfârșit, circumstanțele în care s-au constituit stocurile. În consecință, Comisia calculează excedentul fiecărui nou stat membru utilizând statisticile macroeconomice disponibile, și nu în urma observării directe a situației reale a stocurilor la nivel microeconomic. Acesta este motivul pentru care se indică, în considerentul (9) al Regulamentului nr. 60/2004, că, pentru determinarea stocurilor și pentru eliminarea stocurilor excedentare astfel identificate, noile state membre trebuie să comunice Comisiei statisticile cele mai recente privind schimburile comerciale, producția și consumul de produse avute în vedere, iar nu un recensământ pe baza căruia ar fi realizat calculul. Totuși, acest sistem permite o anumită flexibilitate, în măsura în care, în temeiul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004, rezultatele analizelor macroeconomice pot fi adaptate în funcție de circumstanțele în care s-au constituit stocurile. În lumina tuturor acestor considerații urmează să fie prezentate și, apoi, examinate argumentele părților. b) Argumentele părților Republica Estonia susține că excluderea rezervelor menajere din sfera noțiunii „stocuri” este conformă cu punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare, în special în măsura în care această dispoziție este aproape identică cu cele adoptate cu ocazia aderărilor din 1986 și din 1995, potrivit cărora noile state membre din 1986 și din 1995 erau supuse unor obligații privind eliminarea excedentelor acestora echivalente cu obligația ce revine noilor state membre, aceste din urmă dispoziții excluzând în mod evident rezervele menajere din sfera noțiunii „stocuri care trebuie eliminate”, întrucât numai stocurile mai mari de 3 tone erau luate în considerare în vederea determinării excedentelor noilor state membre din 1986 și din 1995. Aceasta ar dovedi că noțiunea „stocuri private” care figurează la punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare nu se referă la gospodării, ci la agenții economici care desfășoară activități comerciale, rezervele menajere fiind în Estonia în medie de 72 kg pe gospodărie. În special, nu s-ar putea considera că aderarea din 1995 și cea din 2004 ar fi diferite, în ceea ce privește rezervele menajere, pentru motivul că, în cadrul acesteia din urmă, riscurile ar fi mai importante ca urmare a dimensiunii piețelor noilor state membre. Astfel, acest fapt nu ar fi adevărat decât în ipoteza în care rezervele menajere ale noilor state membre ar reprezenta un risc serios pentru funcționarea pieței. Or cele 43000 de tone de rezerve menajere din Estonia ar fi neglijabile în raport cu cele 13420682 de tone din cadrul cotelor A și B din Uniunea Europeană. În final, în cazul în care Comisia intenționa să acționeze într-un mod diferit, aceasta ar fi trebuit să indice expres acest lucru, în special atunci când și-a exprimat intenția de a trata chestiunea stocurilor agricole ținând seama de experiența dobândită cu ocazia aderărilor anterioare, fapt care ar fi demonstrat de documentul Comisiei din 30 ianuarie 2002 privind stocurile (denumit în continuare „SIP”) și confirmat de o scrisoare din adresată ambasadorului Republicii Estonia. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. c) Aprecierea Tribunalului Teza Republicii Estonia constă, în esență, în a susține că, în măsura în care dispozițiile care au fost adoptate cu ocazia aderărilor din 1985 și din 1995, precum și cu ocazia reunificării germane au instituit un sistem de eliminare a excedentelor din care cantitățile minime au fost, în practică, excluse, noțiunea „stocuri” la care se referă obligațiile respective, care este identică în esență cu cea avută în vedere la punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare, nu poate include cantitățile minime precum cele reprezentate de rezervele menajere. Această teză nu poate fi acceptată. Astfel, protocoalele și anexele la un act de aderare reprezintă dispoziții de drept primar care, cu excepția cazului în care actul de aderare dispune altfel, nu pot fi suspendate, modificate sau abrogate decât în conformitate cu procedurile stabilite în ceea ce privește revizuirea tratatelor originare (Hotărârea Curții din 11 septembrie 2003, Austria/Consiliul, C-445/00, Rec., p. I-8549, punctul 62). Or, în principiu, conținutul unei dispoziții de drept primar nu poate fi interpretat în lumina dispozițiilor de drept derivat care au fost eventual adoptate de instituții în vederea aplicării sale. Dimpotrivă, dreptul derivat este cel care trebuie interpretat, în cazul în care o astfel de interpretare este necesară și în măsura posibilului, în sensul conformității sale cu dispozițiile de drept primar (a se vedea în acest sens Hotărârea Curții din 25 noiembrie 1986, Klensch și alții, 201/85 și 202/85, Rec., p. 3477, punctul 21). În această privință, trebuie subliniat că nici dispozițiile, menționate la punctul 182 de mai sus, care prevedeau o obligație de eliminare a excedentelor în cadrul aderărilor din 1986 și din 1995, precum și cu ocazia reunificării germane, nici punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare nu limitează noțiunea „stocuri” la cantitățile care depășesc un anumit nivel. Pe de altă parte, în cazul în care o dispoziție de drept comunitar poate face obiectul mai multor interpretări, trebuie să fie preferată cea care este de natură să îi păstreze efectul util (Hotărârea Curții din 24 februarie 2000, Comisia/Franța, C-434/97, Rec., p. I-1129, punctul 21). Prin urmare, în cazul în care ar exista o incertitudine cu privire la nivelul minim al cantităților la care se referă noțiunea „stocuri” care figurează în cadrul respectivelor obligații, aceasta ar trebui clarificată prin alegerea interpretării care poate asigura efectul util al acestora din urmă. Or, astfel cum a fost explicat la punctul 119 de mai sus, scopul obligațiilor în cauză este în principal, în ceea ce privește zahărul, evitarea oricăror perturbări ale bunei funcționări a mecanismelor prevăzute de OCP în sectorul zahărului și în special a celor cauzate de elemente care au efecte asupra formării prețurilor și care sunt provocate de acumularea unor cantități anormale de zahăr în noile state membre înaintea aderării. Prin urmare, respectivele obligații ar fi lipsite de efect util în cazul în care cantitățile minime ar fi excluse de la bun început din sfera noțiunii „stocuri”, în măsura în care s-ar putea produce o perturbare a pieței în cazul în care cantitățile minime stocate ar fi atât de numeroase, încât, luate împreună, ar reprezenta o parte substanțială a pieței în cauză. Aceasta nu exclude posibilitatea Comisiei, în cadrul măsurilor pe care le adoptă pentru a pune în aplicare un sistem de eliminare ce urmărește să asigure efectul util al obligațiilor menționate la punctele 182 și 209 de mai sus, de a decide, din motive de simplificare administrativă sau de proporționalitate, să limiteze obligațiile care decurg din sistemul menționat numai la cantitățile stocate ce au o anumită importanță, în cazul în care consideră că, în acest mod, nu compromite obiectivul imperativ de a evita orice perturbare a pieței. Decizia Comisiei în această privință nu poate decât să depindă de riscurile pe care le prezintă, în opinia sa, fiecare aderare pentru stabilitatea pieței. Numai din această perspectivă trebuie să se țină seama de existența unor diferențe importante între dispozițiile care au definit conținutul concret al obligației de eliminare a excedentelor în cadrul, pe de o parte, al aderărilor din 1986 și din 1995, precum și la momentul reunificării germane și, pe de altă parte, în cadrul aderării din 2004. În ceea ce privește argumentul Republicii Estonia întemeiat pe faptul că Comisia ar fi trebuit să explice pentru ce motiv a decis să acționeze într-un mod diferit față de aderările anterioare, este vorba, în realitate, de un motiv întemeiat pe încălcarea obligației de motivare, astfel încât acesta va fi examinat în cadrul celui de al treilea motiv invocat. Cea de a treia subdiviziune a primului aspect al motivului trebuie, așadar, să fie respinsă. 4. În ceea ce privește interpretarea articolului 32 CE a) Argumentele părților Republica Estonia arată că articolul 32 alineatul (1) CE exclude gospodăriile din politica agricolă comună. Rezervele menajere nu ar putea, așadar, să fie reglementate de normele referitoare la această politică, printre care se numără și Regulamentul nr. 60/2004. Pe de altă parte, gospodăriile nu ar putea abuza de mecanismele instituite de OCP în sectorul zahărului, revânzând respectivele rezerve la un preț mai ridicat sau exportându-le cu o restituire din partea Comunității. Motivul pentru care organismele de intervenție au cumpărat 1000000 de tone de zahăr în urma aderării nu ar fi existența în Estonia a 43000 de tone de rezerve menajere, ci un nivel al restituirilor la export mai scăzut decât cel prevăzut și, mai ales, sporirea producției de zahăr la hectar, care a atins în cursul anului de comercializare 2004/2005 un randament de 9,10 tone la hectar, în loc de 8,17 tone la hectar, astfel cum era prevăzut, fapt confirmat de declasarea de către Comisie a aproximativ 1900000 de tone pentru anul de comercializare 2005/2006. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. b) Aprecierea Tribunalului Este adevărat că, astfel cum subliniază Republica Estonia, articolul 32 alineatul (1) CE prevede că „[p]iața comună cuprinde agricultura și comerțul cu produse agricole”. Nu este însă mai puțin adevărat că alineatul (4) al aceluiași articol prevede că „[f]uncționarea și dezvoltarea pieței comune pentru produsele agricole trebuie să fie însoțite de instituirea unei politici agricole comune”. Trebuie amintit în această privință că sfera competenței comunitare în domeniul agricol trebuie interpretată în lumina articolului 33 CE, care enunță obiectivele politicii agricole comune, și a articolului 34 CE, care prevede, printre altele, că, în vederea îndeplinirii obiectivelor prevăzute la articolul 33 CE, se instituie o organizare comună a piețelor agricole și că această organizare poate include toate măsurile necesare pentru realizarea obiectivelor menționate (a se vedea în acest sens Hotărârea Curții din 21 februarie 1979, Stölting, 138/78, Rec., p. 713, și Hotărârea Curții din , Regatul Unit/Consiliul, 68/86, Rec., p. 855, punctul 9). Obiectivele politicii agricole enunțate la articolul 33 CE au în vedere în special asigurarea unui nivel de trai echitabil pentru populația agricolă, în special prin majorarea venitului individual al lucrătorilor din agricultură, și stabilizarea piețelor. Rezultă din aceasta că obiectivele politicii agricole trebuie interpretate astfel încât să permită instituțiilor comunitare să își îndeplinească responsabilitățile ținând seama de mecanismele necesare, să prevină perturbările piețelor și să asigure venitul individual considerat a fi adecvat pentru cei care lucrează în acest sector. Potrivit articolului 34 alineatul (2) CE, organizarea comună în una dintre formele prevăzute la alineatul (1) al acestui articol poate include toate măsurile necesare pentru realizarea obiectivelor definite la articolul 33 CE și în special reglementarea prețurilor, a subvențiilor pentru producerea și comercializarea diferitelor produse, a sistemelor de depozitare și de report și a mecanismelor comune de stabilizare a importurilor sau a exporturilor. Astfel cum reiese din cele prezentate anterior, controlul cantităților anormale de zahăr aflate în rezerve în noile state membre înaintea aderării acestora la Uniunea Europeană, printre care se numără și rezervele menajere, este o condiție imperativă pentru a evita eventualele perturbări ale OCP în sectorul zahărului apărute ca urmare, printre altele, a previzibilei scăderi artificiale a cererii cauzate de folosirea acestor rezerve în locul cantităților care ar fi fost cumpărate pe piață, și aceasta în detrimentul veniturilor producătorilor comunitari și al bugetului comunitar. Rezultă că luarea în considerare a rezervelor menajere pentru a calcula cantitatea totală a excedentelor existente în noile state membre, necesară pentru a evita apariția problemelor menționate anterior, se numără printre măsurile care trebuie adoptate în cadrul politicii agricole comune. Teza Republicii Estonia trebuie, așadar, să fie respinsă. 5. În ceea ce privește interpretarea noțiunii „deținători de stocuri excedentare” efectuată de Curte a) Argumentele părților Potrivit Republicii Estonia, Curtea a limitat noțiunea „deținători de stocuri excedentare” numai la agenții economici care desfășoară activități comerciale (Hotărârea Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, punctul 42). Această interpretare ar fi fost efectuată într-un context normativ identic cu cel din prezenta cauză. În special, Curtea ar face trimitere la articolul 4 alineatul (2) din Regulamentul (CE) nr. 3108/94 al Comisiei din 19 decembrie 1994 privind măsurile tranzitorii care trebuie adoptate ca urmare a aderării Austriei, a Finlandei și a Suediei în ceea ce privește schimburile comerciale de produse agricole ( JO L 328, p. 42 ), al cărui conținut ar fi identic, în esență, cu cel al Regulamentului nr. 60/2004 în ceea ce privește noțiunea „stocuri excedentare”. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. b) Aprecierea Tribunalului Este adevărat că, astfel cum arată Republica Estonia, Curtea a reținut, în Hotărârea Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, o definiție a noțiunii „deținător de stocuri excedentare”, în sensul Regulamentului nr. 3108/94, care nu include decât agenții economici care desfășoară activități comerciale. Curtea a stabilit că această noțiune, în sensul articolului 4 din regulamentul menționat, includea orice persoană care avea dreptul de a introduce produsul stocat pe piață și de a obține un profit din aceasta (punctul 45 din hotărâre). Cu toate acestea, este greșit modul în care Republica Estonia interpretează hotărârea menționată, chiar dacă articolul 145 alineatul (2) din Actul de aderare din 1994, care prevede că noile state membre din 1995 trebuie să elimine excedentele pe cheltuiala acestora, și punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare sunt foarte asemănătoare, iar Regulamentul nr. 60/2004 urmărește punerea în aplicare a acestuia din urmă. În această privință, trebuie subliniat în primul rând că, în Hotărârea Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, Curtea nu a definit noțiunea „deținători de stocuri excedentare” menționată la articolul 145 alineatul (2) din Actul de aderare din 1994, și nici pe cea menționată într-un act de aplicare a acestuia din urmă. Astfel, articolul 4 din Regulamentul nr. 3108/94 nu impune nicio obligație de eliminare a vreunei cantități de produse agricole, ci numai aplicarea unor taxe stocurilor excedentare constatate. Acesta este motivul pentru care Curtea s-a limitat să indice că respectiva dispoziție permitea atenuarea caracterului constrângător al obligației noilor state membre din 1995, prevăzută la articolul 145 alineatul (2) din Actul de aderare din 1994, de a elimina astfel de stocuri pe cheltuiala lor, fără a stabili că dispoziția în cauză putea constitui o normă de aplicare a acestuia. Or trebuie constatat în această privință că faptul că deținătorii de stocuri excedentare nu sunt taxați pentru deținerea acestora din urmă decât în cazul în care sunt agenți economici care desfășoară activități comerciale nu înseamnă în mod necesar că noțiunea „stocuri excedentare care trebuie eliminate” nu ar putea include decât stocurile deținute de agenții economici care desfășoară activități comerciale. Pe de altă parte, există o diferență fundamentală între aplicarea unei taxe în cazul deținerii de stocuri excedentare, care nu se poate referi, în practică, decât la persoanele care dețin o cantitate minimă, și luarea în considerare a cantităților excedentare existente într-un stat membru, care poate include cantitățile minime dacă este realizată, precum în speță, pe baza observațiilor referitoare la anumite variabile macroeconomice. În consecință, faptul că a fost precizat de Curte că deținătorii de stocuri care trebuiau impozitați în temeiul Regulamentului nr. 3108/94 erau agenții economici care desfășurau activități comerciale nu înseamnă în mod necesar că acele cantități care nu sunt deținute de agenții economici respectivi nu pot fi luate în considerare în calitate de excedente în cadrul adoptării regulamentului atacat. În al doilea rând, este important de subliniat că, în cauza Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, Curtea nu urmărea să răspundă la întrebarea dacă în noțiunea „deținători de stocuri excedentare” menționată la articolul 4 din Regulamentul nr. 3108/94 erau incluși numai agenții economici care dețineau cantități anormale dintr-un anumit produs sau și gospodăriile care constituiseră rezerve anormale. Curtea urmărea numai să stabilească dacă, astfel cum susținea guvernul austriac în cauza în care s-a pronunțat respectiva hotărâre, numai persoana care poate dispune de marfă trebuie considerată deținătoare a acesteia în sensul articolului 4 din Regulamentul nr. 3108/94, sau, astfel cum susținea Comisia, dacă termenul „deținători” în sensul dispoziției amintite desemnează persoana care exercită controlul efectiv asupra stocurilor sau care le deține în mod efectiv și material, ceea ce ar include și titularul unui drept de gaj sau transportatorul, care nu are în mod necesar dreptul de a dispune în mod liber de acestea (punctele 40, 41 și 43 din hotărâre). Numai în acest context a stabilit Curtea că noțiunea „deținători”, în sensul articolului 4 din Regulamentul nr. 3108/94, se referea la persoanele care, la data de 1 ianuarie 1995, aveau dreptul de a introduce produsul stocat pe piață în vederea obținerii unui profit, a cărui anulare reprezenta tocmai obiectivul aplicării taxelor în cauză (punctul 42 din hotărâre). Prin urmare, această concluzie nu trebuie interpretată în mod extensiv. În al treilea rând, trebuie subliniat că definiția „deținătorilor de stocuri excedentare” reținută de Curte în Hotărârea Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, nu exclude numai persoanele altele decât agenții economici care desfășoară activități comerciale, ci și agenții economici care desfășoară activități comerciale care nu ar putea obține un profit anormal din vânzarea produsului stocat. Astfel, Curtea a ajuns la concluzia că noțiunea „deținători”, în sensul articolului 4 din Regulamentul nr. 3108/94, trebuia să fie interpretată ca referindu-se la persoanele care, la data de 1 ianuarie 1995, aveau dreptul de a introduce produsul stocat pe piață în vederea obținerii unui profit, a cărui anulare reprezenta tocmai obiectivul aplicării taxelor în cauză (punctul 42 din hotărâre), acest profit fiind legat de avantajele economice de care ar fi beneficiat agenții economici care au constituit stocuri excedentare la un preț redus (punctul 22 din hotărâre). Cu toate acestea, articolul 145 alineatul (2) din Actul de aderare din 1994 obliga noile state membre din 1995 să elimine excedentele existente pe teritoriul lor, și nu numai pe cele care generau un profit anormal pentru deținătorii lor. Acesta este motivul pentru care, de exemplu, dispozițiile articolului 5 din Regulamentul nr. 3300/94 coroborate cu cele ale articolelor 6 și 7 din acest regulament impuneau Republicii Austria obligația eliminării cantităților de zahăr, calculate prin însumarea stocurilor mai mari de 3 tone, care depășeau cantitatea de referință de 294177 de tone, în condițiile în care prețul zahărului înainte de anul 1995 era superior prețului comunitar, potrivit Comisiei. În al patrulea rând, interpretarea realizată de Curte în Hotărârea Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, nu poate fi examinată făcând abstracție de faptul că a fost efectuată într-un context normativ cu totul diferit față de cel din speță. Astfel, dispozițiile articolului 5 din Regulamentul nr. 3300/94 coroborate cu cele ale articolelor 6 și 7 din acest regulament limitaseră, în practică, obligația eliminării stocurilor excedentare la cantitățile calculate numai prin însumarea stocurilor individuale mai mari de 3 tone, care depășeau stocurile normale de report stabilite de Comisie pentru fiecare dintre noile state membre din 1995. Ar fi astfel incorect să se considere că noțiunea „deținător” în sensul articolului 4 din Regulamentul nr. 3108/94, astfel cum a fost interpretată de Curte, se aplica în cazul altor persoane decât agenții economici care desfășurau activități comerciale, în condițiile în care Comisia limitase ulterior, în practică, obligația eliminării excedentelor la cantitățile mai mari de 3 tone. Având în vedere cele de mai sus, urmează să se concluzioneze că, din definiția în cauză reținută de Curte în Hotărârea Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, nu reiese faptul că rezervele menajere trebuie excluse din calculul excedentelor unui nou stat membru, în sensul Regulamentului nr. 60/2004. Teza reclamantei și, prin urmare, primul aspect al celui de al doilea motiv invocat de aceasta trebuie să fie respinse. C — Cu privire la al doilea aspect Republica Estonia susține că regulamentul atacat, prin faptul că include rezervele menajere în cadrul excedentului care i-a fost atribuit, a încălcat articolul 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004, potrivit căruia Comisia trebuie să țină seama de circumstanțele specifice în care s-au constituit stocurile cu ocazia determinării excedentelor, afirmație care este contestată de Comisie. În această privință, potrivit Republicii Estonia, Comisia era obligată să ia în considerare trei circumstanțe specifice referitoare la situația sa, și anume poziția specială pe care o ocupă zahărul în economia și în cultura estonă, schimbarea metodei privind determinarea excedentelor și contribuția Comunității la constituirea acestora din urmă. La rândul său, Republica Letonia susține că Comisia nu a luat în considerare în mod suficient dezvoltarea economiei noilor state membre. Trebuie examinate, independent unele de altele, în primul rând, argumentele prezentate de Republica Estonia referitor la faptul că nu au fost luate în considerare de Comisie cele trei circumstanțe și, în al doilea rând, argumentul invocat de Republica Letonia. În prealabil, trebuie stabilit conținutul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. 1. Observații prealabile referitoare la conținutul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004 Trebuie amintit că, potrivit articolului 6 alineatul (1) din Regulamentul nr. 60/2004, în vederea stabilirii excedentelor noilor state membre, Comisia ia în considerare în special evoluția observată în timpul anului de dinaintea aderării față de anii precedenți în ceea ce privește cantitățile importate și exportate de zahăr ca atare sau de zahăr sub formă de produse transformate, cum sunt izoglucoza și fructoza, producția, consumul și stocurile de zahăr și de izoglucoză și, în sfârșit, circumstanțele în care s-au constituit stocurile (a se vedea punctul 13 de mai sus). Regulamentele care au stabilit cadrul normativ al eliminării excedentelor de zahăr cu ocazia aderărilor din 1986 și din 1995, și anume Regulamentul nr. 579/86 și, respectiv, Regulamentul nr. 3300/94, nu conțin o dispoziție analogă celei din articolul 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. Astfel, potrivit acestor două regulamente, toate cantitățile ce rezultă din însumarea stocurilor mai mari de 3 tone care depășesc stocurile normale de report calculate de Comisie sunt automat considerate excedente. Sistemul instituit prin Regulamentul nr. 60/2004 prevede, așadar, o reală flexibilitate în raport cu sistemele instituite cu ocazia aderărilor precedente, în măsura în care permite ca o anumită rezervă de zahăr să nu fie luată în considerare în calitate de excedent în funcție de circumstanțele în care respectiva rezervă a fost constituită. Trebuie subliniat însă că nu se explică în Regulamentul nr. 60/2004 care sunt circumstanțele specifice privind constituirea stocurilor pe care Comisia trebuie să le ia în considerare și nici care este rolul pe care acestea trebuie să îl joace în cadrul evaluării Comisiei. În aceste condiții, este important de amintit că, astfel cum a fost menționat la punctul 115 de mai sus, pentru interpretarea unei dispoziții de drept comunitar, este necesar să se țină seama nu numai de termenii în care aceasta este formulată, ci și de contextul său și de obiectivele urmărite de reglementarea din care aceasta face parte, precum și de ansamblul dispozițiilor dreptului comunitar. Noțiunea „circumstanțe în care s-au constituit stocurile” trebuie, așadar, interpretată în lumina obiectivului Regulamentului nr. 60/2004. În această privință, trebuie subliniat că scopul măsurilor instituite prin Regulamentul nr. 60/2004 este în special evitarea perturbărilor pieței comunitare a zahărului în detrimentul bugetului comunitar și al producătorilor (a se vedea punctul 163 de mai sus). Prin urmare, se impune concluzia că luarea în considerare a circumstanțelor în care s-au constituit stocurile potrivit articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004 nu poate avea ca efect generarea unui risc de perturbare a pieței. Urmează, așadar, să se concluzioneze că articolul 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004 permite numai excluderea din calculul excedentelor a anumitor stocuri constituite, care ar trebui să fie privite drept excedente potrivit celorlalte criterii menționate la articolul 6 alineatul (1) din regulamentul amintit, însă care nu reprezintă un risc de perturbare a pieței având în vedere circumstanțele existente. Aceasta ar fi situația, de exemplu, a constituirii de stocuri în perspectiva unei creșteri foarte importante a consumului sau a faptului că, din motive specifice, nivelul stocurilor era anormal de scăzut în cursul perioadei imediat anterioare aderării. Din textul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004 nu reiese în schimb că circumstanțele în cauză trebuie să fie specifice numai situației dintr-un anumit stat membru. În lumina acestor considerații trebuie să fie examinat prezentul aspect al motivului invocat. 2. Cu privire la importanța consumului de zahăr în Estonia a) Argumentele părților Republica Estonia arată că, în ceea ce privește consumul de zahăr, situația din Estonia se deosebește de cea existentă în celelalte state membre. În primul rând, estonii ar avea un venit mediu mult mai scăzut decât cel al resortisanților vechilor state membre și ar cheltui pentru hrană, băuturi și tutun un procent din venit care este dublu față de cel cheltuit de aceștia din urmă. În al doilea rând, 96% din dulcețuri, 92% din compoturi și 54% din sucurile de fructe ar fi produse la domiciliu în Estonia, țară în care consumul de zahăr pe persoană ar fi cu 20% mai mare decât cel din vechile state membre. În al treilea rând, Estonia nu ar produce zahăr și, înainte de aderare, nu a perceput taxe vamale pe acest produs, prețul eston fiind echivalent cu o treime din prețul comunitar. Ca urmare a acestui ansamblu de elemente, precum și a penuriei în aprovizionare suferite de acest stat în urma dobândirii independenței față de Uniunea Sovietică, estonii ar fi fost foarte sensibili la prețul zahărului. Prin urmare, în măsura în care erau convinși că acesta din urmă va crește după aderarea Republicii Estonia la Uniunea Europeană, aceștia ar fi cumpărat cantități de zahăr în medie de 30 kg pe locuitor și de 72 kg pe gospodărie, valoarea totală a importurilor crescând de la 65478 de tone în anul de comercializare 2002/2003 la 160023 de tone în anul de comercializare 2003/2004. În schimb, în Malta și în Cipru, singurele dintre noile state membre care nu erau state producătoare de zahăr, nu ar exista o producție tradițională de dulceață, iar venitul pe cap de locuitor ar fi mai ridicat. Astfel, majorarea prețului zahărului nu ar reprezenta o sarcină comparabilă pentru resortisanții acestor două noi state membre, care nu ar fi constituit, așadar, rezerve de zahăr. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. b) Aprecierea Tribunalului Teza Republicii Estonia echivalează, în esență, cu a susține că Comisia ar fi trebuit să ia în considerare faptul că, în Estonia, consumatorii aveau un interes evident și chiar fundamental să constituie importante rezerve menajere în perspectiva creșterii previzibile a prețului zahărului în Estonia în urma aderării. În această privință, trebuie reținut că este adevărat că, în Estonia, consumatorii aveau, în cursul perioadei imediat anterioare aderării, un interes important să constituie rezerve de zahăr pentru a întârzia, în măsura posibilului, impactul pe care îl va avea asupra bugetului lor creșterea prevăzută, cu 300%, a prețului acestui produs în urma aderării. Cu toate acestea, luarea în considerare a unei astfel de circumstanțe pentru a exclude rezervele astfel constituite din noțiunea „excedent” ar împiedica atingerea scopului avut în vedere de Regulamentul nr. 60/2004, care este prevenirea perturbărilor în cadrul pieței zahărului legate de constituirea de excedente (a se vedea punctul 163 de mai sus). În consecință, existența unor motive obiective care fac să fie interesantă constituirea de rezerve menajere nu poate fi considerată o circumstanță în care s-au constituit stocurile, în sensul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. În ceea ce privește argumentul potrivit căruia zahărul este utilizat într-o mult mai mare măsură în Estonia decât în celelalte state membre, trebuie subliniat că, chiar presupunând că acesta ar fi adevărat, aceasta nu ar însemna nicidecum că excedentele constituite sub forma rezervelor menajere nu erau de natură să creeze un risc de perturbare a pieței comunitare a zahărului în urma aderării. Pe de altă parte, din cuprinsul actelor de la dosar nu reiese în mod clar că importanța pe care o are zahărul în consumul și în cultura estone ar fi avut un rol atât de important precum pretinde Republica Estonia în constituirea rezervelor menajere. Astfel, chiar potrivit Republicii Estonia, consumul de zahăr pe cap de locuitor nu este, pe teritoriul său, decât cu 20% mai mare decât media comunitară. În final, măsurile instituite de Comisie în temeiul Regulamentului nr. 60/2004 nu împiedică Republica Estonia să permită resortisanților săi să aibă un consum ridicat de zahăr, ci numai să constituie rezerve având un nivel anormal de ridicat, care, în practică, amână aplicarea integrală a OCP în sectorul zahărului pe teritoriul său, în detrimentul, în special, al producătorilor și al bugetului comunitar. În această privință, în cazul în care Republica Estonia ar fi considerat că era esențial să garanteze cetățenilor săi o aprovizionare temporară cu zahăr la un preț inferior celui ce rezultă din aplicarea OCP în sectorul zahărului pe teritoriul său, consecință directă a deciziei sale de a adera la Uniunea Europeană, ar fi trebuit să solicite, în cadrul negocierilor pe care le-a purtat cu Uniunea Europeană în vederea aderării, astfel cum a făcut, de exemplu, Republica Malta, după cum reiese din cuprinsul punctului 4 litera (a) din anexa XI la Actul de aderare, să i se acorde posibilitatea de a subvenționa achiziționarea unei anumite cantități de zahăr de către resortisanții săi în cursul unei perioade determinate. Trebuie, așadar, să se concluzioneze că Republica Estonia nu a reușit să demonstreze că Comisia ar fi încălcat articolul 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004 prin faptul că nu a luat în considerare rolul zahărului și al consumului acestuia pe teritoriul său. 3. Cu privire la modificarea, de către Comisie, a criteriilor aplicate cu ocazia aderărilor precedente a) Argumentele părților Republica Estonia consideră că rezervele menajere nu au fost incluse de Comisie în calculul excedentelor cu ocazia aderărilor anterioare, nefiind luate în considerare decât cantitățile mai mari de 3 tone. Metoda aplicată în speță ar reprezenta astfel o schimbare fundamentală și nu ar fi devenit evidentă decât după aderarea noilor state membre la Uniunea Europeană, dată începând de la care au fost determinate excedentele. Aceasta ar fi împiedicat Republica Estonia să evite constituirea de rezerve menajere. Pe de altă parte, Comisia ar fi dat naștere unei așteptări legitime ca respectivele rezerve să nu fie luate în considerare în calitate de excedente, făcând trimitere în mod repetat la aderările anterioare. Aceasta ar reieși din faptul că, în cadrul SIP, Comisia ar fi indicat că numai agenții economici trebuiau să fie împiedicați să constituie stocuri și că obligația de a elimina stocurile excedentare revenea numai acestora. Aceste trimiteri nu ar fi contrazise de Actul de aderare, al cărui text este, în ceea ce privește excedentele, aproape identic cu dispozițiile echivalente adoptate cu ocazia aderărilor anterioare. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. b) Aprecierea Tribunalului Prin intermediul prezentului argument, Republica Estonia ridică, în esență, două probleme diferite. În primul rând, aceasta susține că faptul că excedentele noilor state membre din 1986 și din 1995 fuseseră calculate, cu ocazia precedentelor aderări, numai plecând de la cantitățile mai mari de 3 tone care existau pe teritoriul național al acestora reprezintă o circumstanță în care s-au constituit stocurile, în sensul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. În al doilea rând, Republica Estonia susține că Comisia crease, în ceea ce o privește, o încredere legitimă referitoare la faptul că rezervele menajere nu vor fi luate în considerare în calitate de excedente. În ceea ce privește prima problemă, trebuie constatat că Republica Estonia nu indică în mod clar concluzia pe care pretinde că o trage din cele prezentate. Interpretarea cea mai plauzibilă a argumentelor sale ar fi că aceasta consideră că faptul că excedentele noilor state membre din 1986 și din 1995 fuseseră calculate, cu ocazia precedentelor aderări, numai plecând de la cantitățile mai mari de 3 tone implică faptul că Comisia ar fi trebuit să procedeze în același mod cu ocazia stabilirii excedentelor în cadrul adoptării regulamentului atacat. Cu toate acestea, trebuie subliniat încă de la început că modalitățile de calcul al excedentelor utilizate cu ocazia aderărilor anterioare nu pot fi considerate circumstanțe în care s-au constituit stocurile, în sensul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. Pe de altă parte, având în vedere elementele prezentate la punctele 245-248 de mai sus, luarea în considerare a circumstanțelor în care s-au constituit stocurile nu poate avea ca efect generarea unui risc de perturbare a mecanismelor prevăzute de OCP în sectorul zahărului. Or dacă orice cantitate de zahăr mai mică de 3 tone ar trebui să fie, astfel, exclusă din calculul excedentelor unui nou stat membru, cantitatea totală de zahăr existentă pe teritoriul acestui stat la momentul aderării ar putea fi foarte importantă, ceea ce ar compromite obiectivul Regulamentului nr. 60/2004, care constă în a evita orice perturbare a mecanismelor menționate. Astfel, trebuie să se considere că faptul că, în cadrul dispozițiilor de aplicare a obligațiilor de eliminare a excedentelor care figurau în Actele de aderare din 1985 și din 1994, Comisia a limitat sfera respectivelor obligații la cantitățile mai mari de 3 tone demonstrează numai că aceasta a considerat că existența unor excedente calculate plecând de la cantități mai reduse nu prezenta un risc pentru stabilitatea pieței comunitare a zahărului, ținând seama de circumstanțele specifice care existau la data respectivelor aderări. Or existența unui astfel de demers nu permite să se anticipeze dacă existența unor excedente calculate plecând de la cantități mai mici de 3 tone este de natură să genereze un risc de perturbare a mecanismelor existente în cadrul OCP în sectorul zahărului în contextul aderării. În ceea ce privește a doua problemă, trebuie amintit că principiul protecției încrederii legitime nu poate fi invocat împotriva unei reglementări comunitare decât în măsura în care Comunitatea însăși a creat anterior o situație care ar putea da naștere unei încrederi legitime (a se vedea Hotărârea Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, punctul 31 și jurisprudența citată). Acest principiu, care se numără printre principiile fundamentale ale Comunității, presupune ca instituția comunitară în cauză să fi furnizat persoanelor interesate asigurări precise care le-au determinat pe acestea să nutrească speranțe întemeiate (Hotărârea Tribunalului din 2 octombrie 2001, Martinez și alții/Parlamentul European, T-222/99, T-327/99 și T-329/99, Rec., p. II-2823 , punctul 183). Or se impune constatarea că, în speță, Comunitatea nu a creat anterior o situație care putea da naștere unei încrederi legitime a Republicii Estonia sau a agenților economici estoni cu privire la faptul că rezervele menajere nu vor fi luate în considerare în cadrul calculului excedentului eston. Astfel, chiar dacă se indică la punctul 8 alineatul (1) subpunctul 2 din SIP că problema excedentelor va fi tratată ținând seama de experiența dobândită cu ocazia aderărilor din 1986 și din 1995, precum și cu ocazia reunificării germane, aceasta nu înseamnă că măsurile adoptate cu ocazia aderării din 2004 trebuiau să fie identice cu cele adoptate cu ocazia aderărilor anterioare. De altfel, dispozițiile aplicabile în ceea ce privește aderările din 1986 și din 1995 care sunt citate, pentru informare, la punctul 8 alineatul (1) subpunctul 2 din SIP sunt cele care figurează în Actele de aderare din 1985 și din 1994 și care prevăd o obligație de eliminare a excedentelor care nu este supusă unei reguli de minimis , spre deosebire de dispozițiile de aplicare a acestora, care au instituit o astfel de regulă. Prin urmare, Republica Estonia nu a fost în măsură să prezinte niciun document care să indice existența unor asigurări precise din partea Comisiei cu privire la faptul că rezervele menajere nu vor fi luate în considerare în cadrul calculului excedentului eston. Aceasta nu a fost în măsură nici să prezinte o dovadă referitoare la existența unor asigurări precise din partea Comisiei cu privire la faptul că măsurile de aplicare a obligației de eliminare ce figurează la punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare vor fi identice cu măsurile adoptate în vederea aplicării dispozițiilor echivalente din Actele de aderare din 1985 și din 1994. În aceste condiții, Republica Estonia nu putea ignora modul foarte general în care era redactat punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare, potrivit căruia noile state membre erau obligate să asigure, pe cheltuiala acestora, eliminarea tuturor excedentelor existente pe teritoriul lor. Trebuie, așadar, să se concluzioneze că faptul că rezervele menajere nu au fost incluse în calculul excedentelor cu ocazia aderărilor anterioare nu poate fi considerat o circumstanță în care s-au constituit stocurile cu ocazia aderării din 2004, în sensul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. 4. Cu privire la contribuția Comisiei la constituirea rezervelor menajere în Estonia a) Argumentele părților Republica Estonia susține că, în cursul anului anterior aderării, 87% din importurile estone de zahăr proveneau din Uniunea Europeană și erau încurajate prin subvenții comunitare care au fost considerate nelegale de organul de apel al Organizației Mondiale a Comerțului (OMC), ceea ce ar fi contrar principiului bunei credințe. Comisia ar fi împiedicat chiar Republica Estonia să reducă importurile comunitare cu titlu de măsură de prevenire, în condițiile în care aceasta ar fi evitat constituirea de excedente, importurile respective neputând fi înlocuite în cursul unei perioade atât de scurte. Comisia respinge argumentele Republicii Estonia. b) Aprecierea Tribunalului Teza susținută de Republica Estonia pornește, în esență, de la premisa că existența unor rezerve menajere și, la modul mai general, existența excedentului eston se datorează, printre altele, faptului că Uniunea Europeană a subvenționat exporturi de zahăr către teritoriul său. Republica Estonia deduce din aceasta faptul că Comisia este obligată să ia în considerare această circumstanță, în temeiul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004, pentru a exclude rezervele menajere din calculul excedentului său. Această teză nu poate fi acceptată. Astfel, chiar presupunând că ar putea fi stabilită o relație de la cauză la efect între exporturile comunitare subvenționate către Republica Estonia și constituirea rezervelor menajere în Estonia, această relație nu ar face ca existența rezervelor menționate să fie mai puțin periculoasă pentru stabilitatea OCP în sectorul zahărului. Aceste rezerve ar putea provoca perturbări pe piața comunitară a zahărului, pentru motivele menționate la punctele 121-134 de mai sus, și aceasta indiferent care sunt cauzele ce au dus la constituirea lor. În consecință, având în vedere considerațiile care figurează la punctele 245-248 de mai sus, urmează să se concluzioneze că existența unor exporturi comunitare subvenționate către Republica Estonia nu trebuie luată în considerare în calitate de circumstanță în care s-au constituit stocurile în sensul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. De altfel, în orice caz, premisa pe care se bazează teza Republicii Estonia este greșită. Astfel, nu este contestat de părți faptul că prețul zahărului pe piața internațională era echivalent, înainte de aderare, cu o valoare ce reprezenta mai puțin de o treime din prețul comunitar. Prin urmare, chiar dacă Comisia ar fi avut la dispoziție mijloacele de a elimina orice posibilitate ca Republica Estonia să se aprovizioneze cu zahăr de la agenții economici comunitari, importatorii estoni ar fi continuat să aibă în orice caz un interes evident să se îndrepte către producătorii de zahăr din afara Comunității în vederea constituirii de stocuri, fie pentru a le comercializa în Comunitatea extinsă cu un profit important, fie pentru a furniza resortisanților estoni cantitățile pe care aceștia le solicitau în vederea constituirii rezervelor menajere. Republica Estonia consideră că această schimbare a surselor de aprovizionare nu ar fi fost posibilă, în măsura în care importatorii estoni ar fi întâmpinat dificultăți în a înlocui, de pe o zi pe alta, furnizorii lor tradiționali comunitari cu furnizori stabiliți în afara Comunității. Acest argument nu poate fi admis. Astfel, Republica Estonia nu indică niciun motiv pentru care ar fi evident că, pe o piață precum cea a zahărului, un agent economic experimentat nu ar fi fost în măsură să cumpere de pe piața internațională cantități importante de zahăr în perioada de trei luni și jumătate care s-a scurs între data publicării în Jurnalul Oficial a Regulamentului nr. 60/2004 și data aderării noilor state membre la Uniunea Europeană, și aceasta cu atât mai mult cu cât agenții economici estoni ar fi putut plăti pentru zahărul din afara comunității dublul prețului pieței, păstrând totuși o marjă comercială importantă. Pe de altă parte, trebuie subliniat că nimic nu indică faptul că agenții economici estoni nu ar fi putut constitui excedente înaintea datei publicării Regulamentului nr. 60/2004 în vederea vânzării acestora în Comunitatea extinsă sau pe piața internă. Or, în acest caz, adoptarea de către Comisie, în cadrul regulamentului amintit, a unor măsuri de descurajare a exporturilor comunitare către Estonia nu ar fi fost suficientă pentru a asigura eliminarea excedentelor în cauză. Urmează, așadar, ca toate argumentele Republicii Estonia să fie respinse. 5. Cu privire la insuficienta luare în considerare, de către Comisie, a dezvoltării economiei noilor state membre a) Argumentele părților Potrivit Republicii Letonia, Comisia nu a luat suficient în considerare, în temeiul articolului 6 alineatul (1) al doilea paragraf litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004, dezvoltarea economică a noilor state membre, precum și rapiditatea obiectivă a creșterii nevoii de aprovizionare cu resurse legate de creșterea puterii de cumpărare a locuitorilor și de dezvoltarea sectorului turismului. Astfel, cea mai mare parte a excedentului în Letonia ar rezulta dintr-o creștere a capacității de producție și a consumului, care nu ar fi fost luată în considerare în cadrul formulelor rigide ale Comisiei. În plus, aceasta ar fi trebuit să determine nu numai excedentul fiecărui nou stat membru, ci și stocul reportat normal al acestuia la 1 mai 2004, ceea ce ar fi garantat într-o mai mare măsură că circumstanțele constituirii stocurilor vor face obiectul unei analize adecvate. Astfel, Comisia ar fi încălcat și principiul protecției încrederii legitime. Comisia contestă argumentele Republicii Letonia. b) Aprecierea Tribunalului Articolul 115 alineatul (2) al doilea paragraf din Regulamentul de procedură al Tribunalului prevede că admisibilitatea unei cereri de intervenție depinde de respectarea, printre altele, a condiției prevăzute la articolul 44 alineatul (1) litera (c) din regulamentul menționat, potrivit căreia cererea trebuie să cuprindă expunerea sumară a motivelor invocate. Aceasta trebuie, așadar, să explice în ce constă motivul pe care este întemeiată acțiunea, astfel încât numai enunțarea abstractă a acestuia nu îndeplinește condițiile prevăzute de Statutul Curții de Justiție și de Regulamentul de procedură (Hotărârea Tribunalului din 12 ianuarie 1995, Viho/Comisia, T-102/92, Rec., p. II-17, punctul 68, și Hotărârea Tribunalului din , Italia/Comisia, T-181/06, punctul 139). În lumina acestor considerații, trebuie să se constate că elementele invocate de Republica Letonia în susținerea tezei sale sunt prea imprecise pentru a fi examinate. Astfel, nu se poate stabili, pe baza acestor argumente, care este modul în care Comisia ar fi trebuit să ia în considerare evoluția economiei noilor state membre pentru a modifica în consecință calculul său cu privire la excedente pe baza unui consum pretins superior. De altfel, argumentele Republicii Letonia se referă, în esență, la propria sa evoluție economică și, chiar presupunând că ar fi întemeiate, nu ar avea nicio incidență asupra răspunsului la întrebarea dacă, în cadrul calculului excedentului care poate fi atribuit Republicii Estonia, Comisia a luat suficient în considerare condițiile în care s-au constituit stocurile pe teritoriul acesteia. Având în vedere cele prezentate anterior, urmează să se concluzioneze că atât motivul invocat de Republica Letonia, cât și ansamblul prezentului motiv trebuie să fie respinse. IV — Cu privire la al treilea motiv, întemeiat pe o încălcare a obligației de motivare A — Argumentele părților Potrivit Republicii Estonia, Comisia nu a explicat, în cadrul regulamentului atacat, care sunt motivele pentru care au fost incluse în excedentul în cauză rezervele menajere, ceea ce este cu atât mai grav având în vedere circumstanțele existente în speță. În această privință, în primul rând, Republica Estonia susține că, atunci când o măsură se referă la un caz particular, cerințele privind motivarea sunt mai stricte (Hotărârea Curții din 28 octombrie 1982, Lion și alții, 292/81 și 293/81, Rec., p. 3887, punctul 18 și următoarele, și Hotărârea Curții din , Klöckner-Werke/Comisia, 311/81 și 30/82, Rec., p. 1549, punctul 30 și următoarele). Aceasta consideră că regulamentul atacat nu privește decât cinci noi state membre și se referă la o singură situație, care nu se poate repeta, și anume tranziția de la regimul în vigoare în aceste state la OCP în sectorul zahărului. Or, atunci când numărul de persoane este determinat și nu există posibilitatea unor aplicări viitoare, un regulament ar reprezenta mai degrabă un ansamblu de decizii. În al doilea rând, Republica Estonia subliniază că o decizie trebuie să fie redactată în mod amănunțit, în special atunci când produce efecte serioase și importante. Or, în condițiile în care suma care trebuie achitată de Republica Estonia, în cazul în care nu elimină excedentele sale, este de 45,7 milioane de euro, ceea ce reprezintă 1,35% din bugetul său, Comisia ar fi supusă unei obligații de motivare sporite. În al treilea rând, Republica Estonia subliniază că, în raport cu aderările anterioare, Comisia a schimbat procedura în ceea ce privește calculul excedentelor și a creat o metodă atipică în contextul politicii agricole comune, în condițiile în care modificarea unei proceduri necesită de asemenea o motivare amănunțită. În sfârșit, în al patrulea rând, regulamentul atacat nu ar conține nicio motivare în ceea ce privește modul în care au fost luate în considerare circumstanțele specifice la care face referire articolul 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004, cu excepția unei indicații apodictice care figurează în considerentul (3). Aceasta ar împiedica orice control al legalității regulamentului atacat, în condițiile în care, întrucât articolul 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004 acordă Comisiei o largă putere de apreciere, nivelul de motivare necesar în această situație ar fi mai ridicat. În această privință, Republica Estonia menționează că nu i-au fost comunicate motivele pentru care au fost incluse rezervele menajere în calculul excedentelor în cauză, nici măcar în cadrul Comitetului de gestionare a zahărului sau al reuniunii din 19 mai 2005, și invită Comisia să transmită Tribunalului documentele prezentate cu ocazia acestei reuniuni. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. B — Aprecierea Tribunalului Trebuie constatat că regulamentul atacat nu este actul normativ care a prevăzut că rezervele menajere vor fi luate în considerare în calitate de excedente. Astfel, actul normativ care a consacrat acest mod de stabilire a excedentelor este Regulamentul nr. 60/2004. Acesta din urmă a instituit un sistem de calcul al excedentelor care este în mare măsură diferit de cele instituite prin Regulamentele nr. 579/86 și nr. 3300/94, în ceea ce privește aderările din 1986 și din 1995, și care erau în special bazate pe efectuarea, de către autoritățile naționale, a unui recensământ al cantităților mai mari de 3 tone care existau pe teritoriul național, urmând ca acestea să fie apoi comparate cu o cantitate stabilită de Comisie drept stoc normal de report, eliminându-se astfel orice eventual excedent (a se vedea punctele 195 și 196 de mai sus). În această privință, trebuie subliniat că se indică în mod clar în considerentul (7) al Regulamentului nr. 60/2004 că stabilirea stocurilor excedentare se va face de către Comisie pe baza evoluției schimburilor comerciale și a tendințelor în materie de producție și de consum în noile state membre, pentru perioada cuprinsă între 1 mai 2000 și . În ceea ce privește considerentul (9) al regulamentului menționat, se indică în acesta că, pentru determinarea stocurilor excedentare, noile state membre trebuie să comunice Comisiei statisticile cele mai recente privind schimburile comerciale, producția și consumul de produse avute în vedere (a se vedea punctul 197 de mai sus). Articolul 6 din Regulamentul nr. 60/2004 prevede astfel că, pentru stabilirea excedentelor, se ia în considerare în special evoluția observată în timpul anului de dinaintea aderării față de anii precedenți în ceea ce privește cantitățile importate și exportate de zahăr ca atare sau de zahăr sub formă de produse transformate, cum sunt izoglucoza și fructoza, producția, consumul și stocurile de zahăr și de izoglucoză și, în sfârșit, circumstanțele în care s-au constituit stocurile. Este, așadar, evident că, astfel cum a fost deja explicat anterior, Regulamentul nr. 60/2004 stabilește o metodă de determinare a excedentelor axată pe observarea tendințelor macroeconomice, și nu pe cea a cantităților constituite efectiv ca rezerve într-un stat membru anume. Regulamentul include și o clauză de flexibilitate finală care permite modificarea rezultatului acestei analize în funcție de circumstanțele specifice care justifică excluderea anumitor cantități de zahăr, atunci când existența acestor cantități nu constituie un risc de perturbare a mecanismelor prevăzute de OCP în sectorul zahărului, astfel cum reiese din interpretarea articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004 efectuată la punctele 245-248 de mai sus. Comisia însăși menționează, în anexa I la comunicarea doamnei Fischer Boel, că obiectul anexei menționate este de a stabili o metodologie pentru determinarea excedentelor noilor state membre la nivel macroeconomic, astfel cum impune articolul 6 din Regulamentul nr. 60/2004, care nu conține nicio dispoziție care să excludă cantitățile minime din calculul excedentelor. Considerentul (3) al regulamentului atacat menționează variabilele macroeconomice de care Comisia a ținut seama în practică pentru calculul excedentelor. Astfel, în considerentul menționat, se afirmă că, în general, cantitățile excedentare de zahăr sunt considerate de Comisie ca rezultând din mărirea producției, la care trebuie să se adauge importurile și să se scadă exporturile pentru perioada cuprinsă între 1 mai 2003 și , comparate cu media acelorași cantități în cursul aceleiași perioade în cei trei ani precedenți. Este de asemenea evident că o astfel de metodă de stabilire a excedentelor implică în mod necesar luarea în considerare a rezervelor menajere în același mod în care sunt luate în considerare cele constituite de agenții economici. Astfel, în ceea ce privește Republica Estonia, care nu este un stat producător de zahăr, excedentul calculat pentru anul de comercializare 2003/2004 trebuie să rezulte în mod necesar din diferența dintre importurile efectuate în cursul acestui an de comercializare și media importurilor efectuate în cursul celor trei ani de comercializare anteriori, din care trebuie scăzută diferența dintre exporturile efectuate în cursul acestui an de comercializare și media exporturilor efectuate în cursul celor trei ani de comercializare anteriori. Or o astfel de metodă, care ia în considerare în principiu numai importurile și exporturile, nu permite excluderea rezervelor menajere din cantitatea astfel obținută, decât în situația în care s-ar considera că existența respectivelor rezerve reprezintă o circumstanță în care s-au constituit stocurile în sensul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. Faptul că această metodă a fost efectiv aplicată reiese nu numai din considerentele regulamentului atacat, ci și, într-un mod foarte clar, din documentele prezentate în mai multe rânduri Republicii Estonia în cadrul Comitetului de gestionare a zahărului și, ultima oară, în cadrul reuniunii grupului de experți din 19 mai 2005, aceste documente fiind prezentate înaintea adoptării regulamentului menționat și fiind cunoscute de Republica Estonia. În aceste condiții, urmează să se concluzioneze, pe de o parte, că regulamentul atacat este suficient de motivat în ceea ce privește motivele pentru care nu au fost excluse rezervele menajere din calculul excedentului eston și, pe de altă parte, că motivarea regulamentului menționat nu trebuia în mod necesar să conțină motivele pentru care Comisia nu a urmat practica stabilită cu ocazia aderărilor anterioare, în măsura în care faptul de a se îndepărta de la această practică este o consecință logică și necesară a Regulamentului nr. 60/2004, a cărui legalitate nu a fost pusă în discuție de Republica Estonia în cadrul prezentei acțiuni. V — Cu privire la al patrulea motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului bunei administrări A — Argumentele părților Potrivit Republicii Estonia, Comisia ar fi încălcat principiul bunei administrări prin adoptarea regulamentului atacat, în condițiile în care, dat fiind că acesta reprezintă un ansamblu de cinci decizii referitoare la noile state membre în cauză, Comisia era obligată să își pregătească decizia cu atenție și cu imparțialitate. Comisia nu ar fi luat în considerare circumstanțele specifice referitoare la situația Republicii Estonia, deși fusese informată în legătură cu acestea. Doamna Fischer Boel ar fi luat această decizie bazându-se pe considerații care nu aveau legătură cu cauza, săvârșind astfel un abuz de putere. Aceasta ar fi încercat, pe de o parte, să evite riscul ca alte noi state membre să conteste baza de calcul referitoare la alte produse sau să invoce existența unor circumstanțe specifice și, pe de altă parte, să evite să creeze precedente pentru următoarele aderări. Pe de altă parte, Comisia ar fi trebuit să evalueze efectele propriei sale conduite asupra situației create, în special în ceea ce privește faptul că declarase că va utiliza aceeași metodă de calcul ca și în cazul precedentelor aderări. În final, în temeiul principiului bunei administrări, colegiul trebuia, înaintea adoptării oricărei decizii, să fie informat cu privire la faptele esențiale. Cu toate acestea, colegiul s-ar fi pronunțat asupra problemei includerii rezervelor menajere în excedentul eston în condițiile în care versiunea definitivă a comunicării doamnei Fischer Boel nu conținea nici argumentele Republicii Estonia privind în special consecințele grave ale acestei decizii asupra bugetului său, nici considerațiile doamnei Fischer Boel referitoare la această chestiune, nici date numerice efective, nici o comparație cu Republica Malta și cu Republica Cipru. Comisia consideră că prezentul motiv trebuie respins. B — Aprecierea Tribunalului Trebuie constatat că, prin intermediul prezentului motiv, deși invocă principiul bunei administrări, Republica Estonia reia în esență motivele pentru care consideră că, prin adoptarea regulamentului atacat fără a ține seama de circumstanțele specifice referitoare la situația sa, Comisia a încălcat articolul 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004. Aceste argumente au fost examinate și respinse în cadrul celui de al doilea aspect al celui de al doilea motiv. Pe de altă parte, Republica Estonia reia motivele pentru care consideră că a fost încălcat în speță principiul colegialității. Aceste argumente au fost examinate și respinse în cadrul primului motiv invocat. Prin urmare, urmează ca prezentul motiv să fie respins în întregime. VI — Cu privire la al cincilea motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului bunei-credințe A — Argumentele părților Republica Estonia susține că principiul bunei-credințe împiedică semnatarii unui acord internațional să adopte acte care lipsesc acest acord de obiectul și de scopul său. Prin urmare, după semnarea actului de aderare, Comisia ar fi obligată să se abțină de la orice măsură care ar putea favoriza vreo perturbare a pieței sau speculația. Or Comisia ar fi omis să ia măsuri împotriva creșterii exporturilor comunitare și ar fi împiedicat Republica Estonia să facă acest lucru. Aceasta ar fi cu atât mai grav cu cât Comisia ar fi indicat că va ține seama de efectele asupra stocurilor cauzate de liberalizarea schimburilor comerciale dintre statele candidate și Uniunea Europeană și că va aplica aceleași principii ca în cazul aderărilor anterioare. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. B — Aprecierea Tribunalului În cadrul prezentului motiv, Republica Estonia invocă în esență aceleași argumente pe care le susținuse în cadrul celui de al doilea și al celui de al patrulea motiv. Aceste argumente trebuie, așadar, să fie respinse pentru aceleași motive care au dus la respingerea respectivelor motive invocate. VII — Cu privire la al șaselea motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului nediscriminării Republica Estonia susține că regulamentul atacat încalcă principiul nediscriminării sub trei aspecte, care trebuie examinate separat. A — Discriminare în raport cu Republica Malta și cu Republica Cipru 1. Argumentele părților Republica Estonia consideră că a fost tratată în mod discriminatoriu în raport cu Republica Malta și cu Republica Cipru, întrucât a fost tratată în același mod ca aceste două noi state membre, în condițiile în care jumătate din excedentul eston este constituit din rezerve menajere, în timp ce excedentele maltez și cipriot sunt deținute numai de agenții economici. Această discriminare ar reieși de asemenea din textul anexei 18 și ar fi cu atât mai gravă în cazul în care, astfel cum indică evoluția modului de calcul al excedentului maltez între momentul redactării proiectului de regulament (13210 tone) și momentul adoptării regulamentului atacat (2452 de tone), în ceea ce privește Republica Malta au fost luate efectiv în considerare circumstanțe specifice. Comisia contestă argumentele Republicii Estonia. 2. Aprecierea Tribunalului Teza Republicii Estonia constă, în esență, în a susține că excedentul eston a fost calculat în același mod ca excedentele cipriot și maltez, în condițiile în care existența unor circumstanțe specifice referitoare la situația sa ar fi trebuit să determine Comisia să îi acorde un tratament diferit. Cu toate acestea, motivele pentru care Republica Estonia consideră că ar fi trebuit să beneficieze de un astfel de tratament nu sunt de natură să susțină teza sa. Astfel, aceste motive sunt, în esență, cele invocate pentru a susține că Comisia ar fi trebuit să țină seama de rolul special al consumului de zahăr în Republica Estonia, astfel cum au fost expuse în cadrul celui de al doilea aspect al celui de al doilea motiv. Or, în măsura în care s-a ajuns la concluzia că aceste motive nu puteau să determine Comisia să excludă rezervele menajere ale Republicii Estonia din calculul excedentelor acesteia din urmă, după cum a fost subliniat la punctele 252-260 de mai sus, nu se va putea considera că, prin faptul că nu a ținut seama de motivele respective, Comisia a tratat Republica Estonia în mod discriminatoriu. Pe de altă parte, în măsura în care argumentul Republicii Estonia poate fi înțeles în sensul că excedentul maltez a fost redus de Comisie în urma luării în considerare a existenței unei circumstanțe specifice referitoare la situația Republicii Malta, în condițiile în care Comisia nu a făcut acest lucru în privința Republicii Estonia, trebuie subliniat că existența unei astfel de condiții specifice, care nu este menționată în regulamentul atacat, nu poate afecta legalitatea calculului excedentului eston și nici nu poate indica o discriminare față de Republica Estonia. Astfel, Republica Estonia nu menționează dacă reducerea aplicată Republicii Malta ar fi trebuit să fie acordată și acesteia pentru motivul că situația sa și cea a Republicii Malta, care i-a permis acesteia din urmă să obțină reducerea în cauză, sunt afectate de aceeași circumstanță specifică. Pe de altă parte, în cazul în care argumentul Republicii Estonia ar trebui înțeles în sensul că excedentul total al Republicii Malta a fost redus în mod greșit, ar trebui subliniat că această greșeală din partea Comisiei, presupunând că ar fi dovedită, nu poate pune în discuție regulamentul atacat în ceea ce privește Republica Estonia. Astfel, acest stat membru nu poate solicita, în ceea ce privește excedentul său, aplicarea unei alte metode de calcul decât cea care îi este aplicabilă și, în orice caz, eroarea comisă nu ar avea efecte asupra regulamentului atacat decât în privința Republicii Malta (a se vedea în acest sens Hotărârea Curții din 14 martie 2002, Italia/Consiliul, C-340/98, Rec., p. I-2663, punctele 90 și 91). Urmează, așadar, să se concluzioneze că Republica Estonia nu a reușit să demonstreze că, prin adoptarea regulamentului atacat, Comisia a tratat-o în mod discriminatoriu în raport cu Republica Malta și cu Republica Cipru. B — Discriminare în raport cu anumite state membre care au aderat anterior la Comunitate 1. Argumentele părților Republica Estonia consideră că este tratată în mod discriminatoriu în raport cu statele membre care au aderat anterior la Comunitate și, apoi, la Uniunea Europeană, întrucât, în condițiile în care situațiile de fapt și de drept erau identice, rezervele menajere ale acestora din urmă nu au fost luate în considerare în vederea stabilirii excedentelor acestora, fapt contestat de Comisie. 2. Aprecierea Tribunalului Trebuie să se rețină că măsurile tranzitorii care trebuie adoptate în domeniul agricol cu ocazia fiecărei extinderi trebuie să fie adaptate riscurilor concrete de perturbare a piețelor agricole pe care le poate presupune această extindere. Prin urmare, instituțiile nu sunt obligate să aplice măsuri tranzitorii identice în cadrul a două extinderi succesive. În special, Comisia putea lua în considerare, printre diferențele existente între extinderile din 1995 și din 2004, faptul că scopul evitării apariției unor perturbări pe piața comunitară a zahărului ca urmare a acumulării de excedente era mai dificil de atins în 2004, din cauza dimensiunii mult mai importante a piețelor noilor state membre și a capacității de producție net superioare a acestora, precum și a faptului că anumite noi state membre, precum Republica Estonia, nu aplicau nicio taxă la importul de zahăr, acest produs putând fi cumpărat fără dificultate pe piața internațională, elemente pe care Comisia le menționează în memoriile sale, fără ca acestea să fie contestate de Republica Estonia. În plus, și diferențele dintre prețurile din Comunitate și cele din noile state membre erau mai mari. Cumularea acestor două elemente făcea ca riscul de destabilizare a pieței zahărului să fie în mod considerabil mai important și justifica, în consecință, adoptarea unor măsuri tranzitorii mai severe. Urmează, așadar, să se concluzioneze că Republica Estonia nu a reușit să demonstreze că a fost tratată de Comisie în mod discriminatoriu în raport cu statele membre care au aderat la Comunitate și, apoi, la Uniunea Europeană cu ocazia aderărilor anterioare. C — Discriminare în raport cu toate vechile state membre 1. Argumentele părților Republica Estonia consideră că a fost tratată în mod discriminatoriu în raport cu toate vechile state membre. Astfel, potrivit regulamentului atacat, pentru a îndeplini obligația de eliminare ce îi revine, aceasta ar trebuie să impună ca agenții săi economici să elimine o cantitate de zahăr în plus față de cantitatea excedentară a acestora, dat fiind că eliminarea rezervelor menajere este imposibilă. Prin urmare, agenții săi economici s-ar afla într-o situație mai puțin favorabilă decât cea a vechilor state membre. În final, dacă Regulamentul nr. 60/2004 ar trebui interpretat în sensul că Republica Estonia este cea care trebuie să își asume consecințele existenței rezervelor menționate prin plata sumei indicate la articolul 7 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004, aceasta ar face, într-o astfel de situație, obiectul unei discriminări în raport cu vechile state membre, care nu au trebuit să suporte niciodată în trecut o astfel de cheltuială. Comisia consideră, în principal, că argumentele Republicii Estonia sunt îndreptate împotriva Regulamentului nr. 60/2004, și nu împotriva regulamentului atacat, fiind, așadar, inadmisibile și, în subsidiar, contestă respectivele argumente. 2. Aprecierea Tribunalului Fără a fi necesară pronunțarea cu privire la admisibilitatea argumentelor Republicii Estonia, trebuie subliniat că agenții economici estoni nu sunt obligați, în temeiul Regulamentului nr. 60/2004, să elimine o cantitate de zahăr mai mare decât excedentul lor individual. Republica Estonia este singura căreia îi revine obligația de a asigura, ea însăși, eliminarea unei cantități de zahăr echivalente excedentului stabilit de Comisie (a se vedea punctul 171 de mai sus). În ceea ce privește pretinsa discriminare la care ar fi supusă Republica Estonia față de vechile state membre, întrucât aceasta ar trebui să plătească suma menționată la articolul 7 alineatul (2) din Regulamentul nr. 60/2004 în cazul în care nu ar reuși să elimine o cantitate de zahăr echivalentă cu excedentul său, este necesar să se sublinieze că situația agriculturii din noile state membre era radical diferită de cea existentă în vechile state membre (Hotărârea Curții din 23 octombrie 2007, Polonia/Consiliul, C-273/04, Rep., p. I-8925, punctul 87). Prin urmare, trebuie să se constate că, în ceea ce privește existența excedentelor, nu se poate considera că, înaintea extinderii, situația vechilor state membre era comparabilă cu cea a Republicii Estonia. Astfel, agenților economici aflați în vechile state membre și celor aflați în Estonia li se aplicau, înaintea extinderii, norme, cote și mecanisme de sprijin al producției diferite. Pe de altă parte, în timp ce instituțiile comunitare puteau împiedica formarea de stocuri excedentare pe teritoriul vechilor state membre prin intermediul măsurilor prevăzute în cadrul OCP în sectorul zahărului, acestea nu puteau împiedica formarea de stocuri excedentare pe teritoriul noilor state membre înaintea aderării acestora la Uniunea Europeană. Acesta este motivul pentru care punctul 4 alineatele (1)-(4) din anexa IV la Actul de aderare prevede obligația noilor state membre de a elimina pe cheltuiala lor stocurile lor excedentare, fără a prevedea însă o obligație corespunzătoare în ceea ce privește vechile state membre, fapt care a fost acceptat de Republica Estonia prin semnarea Actului de aderare. Urmează, așadar, să se concluzioneze că Republica Estonia nu a reușit să demonstreze existența unei discriminări în privința sa în raport cu vechile state membre. Prezentul motiv trebuie, astfel, să fie respins în totalitate. VIII — Cu privire la al șaptelea motiv, întemeiat pe o încălcare a dreptului de proprietate A — Argumentele părților Republica Estonia susține că regulamentul atacat încalcă dreptul de proprietate, care este recunoscut și apărat în cadrul pieței comune agricole, neputând fi instituite restricții în privința sa decât cu condiția ca acestea să răspundă unor obiective de interes general urmărite de Comunitate și să nu constituie o intervenție disproporționată care ar aduce atingere însuși conținutului respectivului drept. Or a obliga cetățenii estoni să elimine zahărul cumpărat în vederea consumului propriu ar constitui o astfel de intervenție, întrucât acest zahăr nu ar putea genera un risc de speculație sau de perturbare a pieței. Pe de altă parte, aceasta ar constitui o expropriere, fără ca gospodăriile, simpli consumatori, să beneficieze în schimb în mod direct de OCP în sectorul zahărului. În final, în cazul în care agenții economici ar fi obligați să elimine o cantitate care depășește stocul lor excedentar individual, aceasta ar constitui de asemenea o încălcare a dreptului de proprietate. B — Aprecierea Tribunalului Teza Republicii Estonia trebuie respinsă de la bun început. Astfel, nicio dispoziție a Regulamentului nr. 60/2004 nu obligă gospodăriile estone să elimine vreo cantitate de zahăr, și nici nu obligă agenții economici estoni să elimine o cantitate suplimentară de zahăr în raport cu excedentul lor individual. Numai Republica Estonia este obligată să asigure eliminarea unei cantități de zahăr echivalente excedentului stabilit de Comisie sau să plătească suma menționată la articolul 7 alineatul (2) din regulamentul amintit în cazul în care nu reușește să își respecte obligația. Având în vedere cele prezentate mai sus, urmează să se concluzioneze că Republica Estonia nu a reușit să demonstreze existența vreunei încălcări a dreptului de proprietate decurgând din adoptarea regulamentului atacat. IX — Cu privire la al optulea motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului proporționalității A — Argumentele părților Republica Estonia susține că regulamentul atacat încalcă principiul proporționalității, întrucât eliminarea rezervelor menajere nu ar fi necesară pentru a evita speculația și perturbările pieței, obiective urmărite de Regulamentul nr. 60/2004. Astfel, pe de o parte, existența acestor rezerve nu ar crea un risc de perturbare decât în cazul în care ar putea fi revândute, ceea ce nu ar putea fi făcut cu ușurință de gospodării, concluzie dovedită de faptul că prețul zahărului în Estonia s-a triplat după aderare, pentru a rămâne apoi stabil. Pe de altă parte, aceste rezerve nu ar incita nici la speculație, ceea ce ar fi demonstrat de faptul că nu au fost luate niciodată în considerare cu ocazia aderărilor anterioare. În final, includerea acestor rezerve în cadrul excedentului atribuit Republicii Estonia ar avea drept consecință dublarea sumei care trebuie plătită în cazul nerespectării obligațiilor prevăzute de Regulamentul nr. 60/2004. Republica Letonia adaugă faptul că, ținând seama de erorile de calcul ale Comisiei, regulamentul atacat nu ar putea atinge obiectivul urmărit de Regulamentul nr. 60/2004, care nu ar fi acela de a afecta bugetul noilor state membre, ci pe cel al întreprinderilor care au stocat zahăr în scopuri speculative prin utilizarea diferențelor existente în ceea ce privește taxele la import. B — Aprecierea Tribunalului Considerațiile prezentate la punctele 121-129 și 162-167 de mai sus duc, în mod necesar, la respingerea argumentelor invocate de Republica Estonia. În ceea ce privește argumentele Republicii Letonia, trebuie constatat că acestea nu permit identificarea pretinselor erori de calcul ale Comisiei care nu ar permite atingerea obiectivului urmărit de regulamentul atacat, precum și de Regulamentul nr. 60/2004. Pe de altă parte, trebuie subliniat că, spre deosebire de ceea ce susține Republica Letonia, obiectivul acestor regulamente nu este acela de a afecta bugetul întreprinderilor care au stocat zahăr în scopuri speculative prin utilizarea diferențelor existente în ceea ce privește taxele la import, iar nu pe cel al noilor state membre, ci acela de a preveni posibilele perturbări ale OCP în sectorul zahărului, în urma aderării acestora din urmă, legate de existența unor excedente pe teritoriile lor, și aceasta în special prin garantarea faptului că aceste excedente vor fi eliminate pe cheltuiala exclusivă a respectivelor state. Prin urmare, prezentul motiv trebuie să fie respins. X — Cu privire la primul motiv suplimentar invocat de Republica Letonia, întemeiat pe o încălcare a dreptului la apărare A — Argumentele părților Republica Letonia susține că nu a avut posibilitatea de a-și expune punctul de vedere cu privire la regulamentul atacat și de a-și prezenta într-un termen rezonabil obiecțiile referitoare la metodologia cu ajutorul căreia au fost calculate excedentele, afirmații contestate de Comisie. B — Aprecierea Tribunalului Republica Letonia invocă, în esență, o încălcare a propriului său drept la apărare. Prin urmare, argumentele sale sunt inoperante, întrucât, chiar presupunând că ar fi admisibile și întemeiate, acestea nu ar putea avea niciun efect asupra legalității regulamentului atacat în ceea ce privește Republica Estonia. Prezentul motiv trebuie astfel să fie respins. XI — Cu privire la al doilea motiv suplimentar invocat de Republica Letonia, întemeiat pe o încălcare a principiului protecției încrederii legitime A — Argumentele părților În opinia Republicii Letonia, Comisia ar fi încălcat principiul protecției încrederii legitime, întrucât aceasta ar fi trebuit să determine, în ceea ce privește fiecare nou stat membru, nu numai excedentul corespunzător, ci și stocul reportat normal la 1 mai 2004, afirmație contestată de Comisie. B — Aprecierea Tribunalului Este necesar să fie amintit că articolul 40 al patrulea paragraf din Statutul Curții, aplicabil, în temeiul articolului 53 primul paragraf din statutul menționat, procedurii în fața Tribunalului, precum și articolul 116 alineatul (4) din Regulamentul de procedură conferă intervenientului dreptul de a invoca în mod autonom nu numai argumente, ci și motive, cu condiția ca acestea să fie prezentate în susținerea concluziilor uneia dintre părțile principale și să nu fie cu totul diferite față de considerațiile aflate la baza litigiului, în forma în care acesta a luat naștere între reclamant și pârât, ceea ce ar avea drept rezultat modificarea obiectului acestuia (Hotărârea Tribunalului din 15 iunie 2005, Regione autonoma della Sardegna/Comisia, T-171/02, Rec., p. II-2123, punctul 152). Or prezentul motiv suplimentar invocat de Republica Letonia este cu totul diferit față de considerațiile prezentate în susținerea motivelor invocate de Republica Estonia în cadrul prezentei acțiuni și trebuie, așadar, să fie respins ca inadmisibil. Astfel, chiar dacă Republica Estonia a invocat, în cadrul celui de al doilea aspect al celui de al doilea motiv, un argument care ar putea fi interpretat, în parte, ca întemeindu-se pe încălcarea principiului protecției încrederii legitime, aceasta a făcut-o în raport cu împrejurarea că, în cadrul precedentelor aderări, cantitățile mai mici de 3 tone nu fuseseră luate în considerare în ceea ce privește calculul excedentelor, și nu în raport cu o pretinsă încredere legitimă legată de faptul că stocul reportat normal, iar nu excedentul trebuia să fie calculat. Cu titlu suplimentar, trebuie subliniat că, deși la punctul 4 alineatul (2) din anexa IV la Actul de aderare se prevede că orice stoc de produse aflat în liberă circulație la data aderării pe teritoriul noilor state membre și care depășește cantitatea ce ar putea fi considerată a constitui un report normal de stocuri trebuie eliminat pe cheltuiala respectivelor state membre, această dispoziție nu obligă Comisia să calculeze această cantitate excedentară în două etape, adică să calculeze întâi stocul reportat normal și apoi cantitatea care depășește valoarea acestuia și care trebuie să fie eliminată. În această privință, trebuie amintit că, atunci când exercită competențele pe care Consiliul sau chiar autorii Actului de aderare i le conferă în domeniul politicii agricole comune, pentru executarea normelor pe care le stabilește, Comisia poate fi pusă în situația de a exercita o largă putere de apreciere, astfel încât numai caracterul vădit inadecvat al unei măsuri adoptate în acest domeniu, în raport cu obiectivul pe care instituția competentă urmărește să îl atingă, poate afecta legalitatea unei astfel de măsuri (a se vedea Hotărârea Weidacher, citată la punctul 118 de mai sus, punctul 26 și jurisprudența citată). Se impune, prin urmare, concluzia că respectiva instituție are posibilitatea, în cadrul exercitării acestei largi puteri de apreciere, să aplice o metodă de calcul simplificată din care poate reieși în mod direct excedentul care trebuie eliminat. Republicii Letonia i-ar reveni sarcina de a demonstra că metoda aleasă de Comisie este vădit inadecvată. Argumentele prezentate de Republica Letonia în această privință nu sunt însă de natură să pună în discuție caracterul întemeiat al metodei utilizate de Comisie. Astfel, Republica Letonia se limitează la a susține, fără a dovedi nicidecum afirmația sa, pe de o parte, că, în cazul în care ar fi aplicat metoda pe care aceasta o consideră adecvată, Comisia ar fi putut garanta într-o mai mare măsură că circumstanțele constituirii stocurilor vor fi corect analizate și, pe de altă parte, că, în acest mod, Comisia a încălcat principiul protecției încrederii legitime, fără a se referi la vreo asigurare precisă din partea Comisiei care să indice că aceasta va proceda în modul pe care Republica Letonia îl consideră adecvat. Rezultă că motivul suplimentar invocat de Republica Letonia trebuie să fie respins și pe fond. Având în vedere cele prezentate mai sus, acțiunea trebuie să fie respinsă în totalitate. Cu privire la cheltuielile de judecată Potrivit articolului 87 alineatul (2) din Regulamentul de procedură, partea care cade în pretenții este obligată, la cerere, la plata cheltuielilor de judecată. Întrucât Republica Estonia a căzut în pretenții, se impune obligarea acesteia la plata cheltuielilor de judecată, conform concluziilor Comisiei. Republica Letonia suportă propriile cheltuieli de judecată, în conformitate cu articolul 87 alineatul (4) primul paragraf din Regulamentul de procedură. Pentru aceste motive, TRIBUNALUL (Camera întâi) declară și hotărăște: 1) Respinge acțiunea. 2) Obligă Republica Estonia să suporte propriile cheltuieli de judecată, precum și cheltuielile de judecată efectuate de Comisia Comunităților Europene. 3) Republica Letonia suportă propriile cheltuieli de judecată. Tiili Dehousse Wiszniewska-Białecka Pronunțată astfel în ședință publică la Luxemburg, la 2 octombrie 2009. Semnături Cuprins Cadrul juridic I — Cu privire la OCP în sectorul zahărului II — Cu privire la tratatul de aderare și la actul de aderare Istoricul cauzei I — Cu privire la Regulamentul (CE) nr. 60/2004 II — Cu privire la Regulamentul nr. 651/2005 III — Cu privire la regulamentul atacat Procedura și concluziile părților În drept I — Cu privire la cererile prealabile formulate de Republica Estonia și de Comisie A — Cu privire la cererea prealabilă a Republicii Estonia 1. Argumentele părților 2. Aprecierea Tribunalului B — Cu privire la cererea prealabilă a Comisiei 1. Argumentele părților 2. Aprecierea Tribunalului II — Cu privire la primul motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului colegialității A — Argumentele părților B — Aprecierea Tribunalului III — Cu privire la al doilea motiv, întemeiat pe o încălcare a Regulamentului nr. 60/2004 A — Cu privire la caracterul obligatoriu al Regulamentului nr. 60/2004 în raport cu regulamentul atacat 1. Argumentele părților 2. Aprecierea Tribunalului B — Cu privire la primul aspect 1. În ceea ce privește semnificația termenului „stoc” a) Argumentele părților b) Aprecierea Tribunalului 2. În ceea ce privește interpretarea sistematică a Regulamentului nr. 60/2004 a) Argumentele părților b) Aprecierea Tribunalului 3. În ceea ce privește noțiunea „stoc” utilizată cu ocazia aderărilor anterioare a) Observații introductive b) Argumentele părților c) Aprecierea Tribunalului 4. În ceea ce privește interpretarea articolului 32 CE a) Argumentele părților b) Aprecierea Tribunalului 5. În ceea ce privește interpretarea noțiunii „deținători de stocuri excedentare” efectuată de Curte a) Argumentele părților b) Aprecierea Tribunalului C — Cu privire la al doilea aspect 1. Observații prealabile referitoare la conținutul articolului 6 alineatul (1) litera (c) din Regulamentul nr. 60/2004 2. Cu privire la importanța consumului de zahăr în Estonia a) Argumentele părților b) Aprecierea Tribunalului 3. Cu privire la modificarea, de către Comisie, a criteriilor aplicate cu ocazia aderărilor precedente a) Argumentele părților b) Aprecierea Tribunalului 4. Cu privire la contribuția Comisiei la constituirea rezervelor menajere în Estonia a) Argumentele părților b) Aprecierea Tribunalului 5. Cu privire la insuficienta luare în considerare, de către Comisie, a dezvoltării economiei noilor state membre a) Argumentele părților b) Aprecierea Tribunalului IV — Cu privire la al treilea motiv, întemeiat pe o încălcare a obligației de motivare A — Argumentele părților B — Aprecierea Tribunalului V — Cu privire la al patrulea motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului bunei administrări A — Argumentele părților B — Aprecierea Tribunalului VI — Cu privire la al cincilea motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului bunei-credințe A — Argumentele părților B — Aprecierea Tribunalului VII — Cu privire la al șaselea motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului nediscriminării A — Discriminare în raport cu Republica Malta și cu Republica Cipru 1. Argumentele părților 2. Aprecierea Tribunalului B — Discriminare în raport cu anumite state membre care au aderat anterior la Comunitate 1. Argumentele părților 2. Aprecierea Tribunalului C — Discriminare în raport cu toate vechile state membre 1. Argumentele părților 2. Aprecierea Tribunalului VIII — Cu privire la al șaptelea motiv, întemeiat pe o încălcare a dreptului de proprietate A — Argumentele părților B — Aprecierea Tribunalului IX — Cu privire la al optulea motiv, întemeiat pe o încălcare a principiului proporționalității A — Argumentele părților B — Aprecierea Tribunalului X — Cu privire la primul motiv suplimentar invocat de Republica Letonia, întemeiat pe o încălcare a dreptului la apărare A — Argumentele părților B — Aprecierea Tribunalului XI — Cu privire la al doilea motiv suplimentar invocat de Republica Letonia, întemeiat pe o încălcare a principiului protecției încrederii legitime A — Argumentele părților B — Aprecierea Tribunalului Cu privire la cheltuielile de judecată ( *1 ) Limba de procedură: estona.

62006CJ0523

sl

Neizpolnitev obveznosti države – Člena 5(1) in 16(1) Direktive 2000/59/ES Evropskega parlamenta in Sveta z dne 27. novembra 2000 o pristaniških zmogljivostih za sprejem ladijskih odpadkov in ostankov tovora (UL L 332, str. 18) – Nepriprava in neizvedba načrtov za gospodarjenje z odpadki za vsa pristanišča na Finskem. Izrek 1) Republika Finska, s tem da ni pripravila in izvedla načrtov za gospodarjenje z odpadki za vsa svoja pristanišča, ni izpolnila obveznosti iz členov 5(1) in 16(1) Direktive 2000/59/ES Evropskega parlamenta in Sveta z dne 27. novembra 2000 o pristaniških zmogljivostih za sprejem ladijskih odpadkov in ostankov tovora. 2) Republiki Finski se naloži plačilo stroškov postopka.

62007CJ0466

el

Η υπό κρίση αίτηση εκδόσεως προδικαστικής αποφάσεως αφορά την ερμηνεία του άρθρου 1, παράγραφος 1, στοιχεία α’ και β’, της οδηγίας 2001/23/ΕΚ του Συμβουλίου, της 12ης Μαρτίου 2001, περί προσεγγίσεως των νομοθεσιών των κρατών μελών, σχετικά με τη διατήρηση των δικαιωμάτων των εργαζομένων σε περίπτωση μεταβιβάσεων επιχειρήσεων, εγκαταστάσεων ή τμημάτων εγκαταστάσεων ή επιχειρήσεων ( ΕΕ L 82, σ. 16 ). Η αίτηση αυτή υποβλήθηκε στο πλαίσιο ένδικης διαφοράς μεταξύ του D. Klarenberg και της Ferrotron Technologies GmbH (στο εξής: Ferrotron), με αντικείμενο την αναγνώριση της μεταβιβάσεως των εργασιακών σχέσεων στην εταιρία αυτή. Το νομικό πλαίσιο Η κοινοτική νομοθεσία Η οδηγία 2001/23 κωδικοποίησε την οδηγία 77/187/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 14ης Φεβρουαρίου 1977, περί προσεγγίσεως των νομοθεσιών των κρατών μελών σχετικά με τη διατήρηση των δικαιωμάτων των εργαζομένων σε περίπτωση μεταβιβάσεων επιχειρήσεων, εγκαταστάσεων ή τμημάτων εγκαταστάσεων ή επιχειρήσεων (ΕΕ ειδ. έκδ. 05/002, σ. 171), όπως είχε τροποποιηθεί με την οδηγία 98/50/ΕΚ του Συμβουλίου, της 29ης Ιουνίου 1998 ( ΕΕ L 201, σ. 88 , στο εξής: οδηγία 77/187). Κατά την όγδοη αιτιολογική σκέψη της οδηγίας 2001/23: «Η ασφάλεια και η διαφάνεια του δικαίου απαίτησαν να διευκρινιστεί η έννοια της μεταβίβασης με βάση τη νομολογία του Δικαστηρίου. Η διευκρίνιση αυτή δεν τροποποίησε το πεδίο εφαρμογής της οδηγίας 77/187/ΕΟΚ, σύμφωνα με την ερμηνεία του Δικαστηρίου.» Το άρθρο 1, παράγραφος 1, στοιχεία α’ και β’, της οδηγίας 2001/23 έχει ως εξής: «α) Η παρούσα οδηγία εφαρμόζεται σε οποιαδήποτε μεταβίβαση επιχείρησης, εγκατάστασης ή τμήματος επιχείρησης ή εγκατάστασης σε άλλον εργοδότη, ως αποτέλεσμα [συμβατικής] μεταβίβασης ή συγχώνευσης. β) Υπό την επιφύλαξη του στοιχείου α’ και των ακολούθων διατάξεων του παρόντος άρθρου, θεωρείται ως μεταβίβαση, κατά την έννοια της παρούσας οδηγίας, η μεταβίβαση μιας οικονομικής οντότητας που διατηρεί την ταυτότητά της, η οποία νοείται ως σύνολο οργανωμένων πόρων με σκοπό την άσκηση οικονομικής δραστηριότητας, είτε κυρίας είτε δευτερεύουσας.» Το άρθρο 3, παράγραφος 1, πρώτο εδάφιο, της οδηγίας 2001/23 προβλέπει τα εξής: «Τα δικαιώματα και οι υποχρεώσεις του [μεταβιβάζοντος], που απορρέουν από σύμβαση εργασίας ή από εργασιακή σχέση υφισταμένη κατά την ημερομηνία της μεταβιβάσεως, μεταβιβάζονται, δια της μεταβιβάσεως αυτής, στον [προς ον η μεταβίβαση].» Το άρθρο 4, παράγραφος 2, της ίδιας οδηγίας ορίζει τα ακόλουθα: «Αν η σύμβαση εργασίας ή η εργασιακή σχέση καταγγελθεί λόγω του ότι η μεταβίβαση συνεπάγεται ουσιαστική μεταβολή των όρων εργασίας εις βάρος του εργαζομένου, η καταγγελία της συμβάσεως εργασίας ή της εργασιακής σχέσεως θεωρείται ότι επήλθε εξαιτίας του εργοδότη.» Το άρθρο 6, παράγραφος 1, πρώτο και τέταρτο εδάφιο, της οδηγίας αυτής έχει ως εξής: «Εάν η εγκατάσταση, επιχείρηση ή τμήμα εγκατάστασης ή επιχείρησης διατηρεί την αυτονομία της, το καθεστώς και η λειτουργία των εκπροσώπων ή της αντιπροσωπείας των εργαζομένων, που θίγονται από τη μεταβίβαση, διατηρούνται με τους ίδιους όρους και υπόκεινται στις ίδιες συνθήκες με αυτές που ίσχυαν πριν από την ημερομηνία της μεταβίβασης, δυνάμει νομοθετικών, κανονιστικών ή διοικητικών διατάξεων ή συμφωνιών, με την επιφύλαξη ότι πληρούνται οι προϋποθέσεις που απαιτούνται για τη σύσταση της αντιπροσωπείας των εργαζομένων. […] Αν η εγκατάσταση, επιχείρηση ή τμήμα εγκατάστασης ή επιχείρησης δεν διατηρεί την αυτονομία της, τα κράτη μέλη λαμβάνουν τα αναγκαία μέτρα, για να διασφαλίζεται ότι οι μεταβιβασθέντες εργαζόμενοι, οι οποίοι διέθεταν εκπροσώπηση πριν από τη μεταβίβαση, εξακολουθούν να εκπροσωπούνται δεόντως και κατά την περίοδο που απαιτείται για την ανασύσταση ή το νέο διορισμό της αντιπροσωπείας των εργαζομένων σύμφωνα με την εθνική νομοθεσία ή πρακτική.» Η διατύπωση των ως άνω διατάξεων του άρθρου 1, παράγραφος 1, της οδηγίας 2001/23 ταυτίζεται, κατ’ ουσίαν, με εκείνη των διατάξεων του άρθρου 1, παράγραφος 1, της οδηγίας 77/187. Η εθνική νομοθεσία Το άρθρο 613a, παράγραφος 1, πρώτη περίοδος, του γερμανικού αστικού κώδικα (Bürgerliches Gesetzbuch, στο εξής: BGB) ορίζει τα εξής: «Σε περίπτωση μεταβιβάσεως εγκαταστάσεως ή τμήματος εγκαταστάσεως σε άλλον επιχειρηματία με δικαιοπραξία, αυτός υποκαθίσταται στα δικαιώματα και στις υποχρεώσεις που απορρέουν από τις υφιστάμενες κατά τον χρόνο της μεταβιβάσεως εργασιακές σχέσεις.» Η διαφορά της κύριας δίκης και το προδικαστικό ερώτημα Ο D. Klarenberg εργαζόταν από 1ης Ιανουαρίου 1989 στην ET Electrotechnology GmbH (στο εξής: ET), εταιρία που ειδικεύεται στην ανάπτυξη και στην κατασκευή προϊόντων του τομέα της βιομηχανικής αυτοματοποιήσεως και της μετρητικής και ρυθμιστικής τεχνικής για τη βιομηχανία σιδήρου και χάλυβα. Την 1η Μαΐου 1992, ο D. Klarenberg διορίστηκε διευθυντής του τμήματος «F+E/ET-Systeme/Netzwerk/IBS» (Έρευνα και Ανάπτυξη/Συστήματα ΕΤ/Δίκτυα/Διεπαφές) της ΕΤ. Το τμήμα αυτό περιελάμβανε τις εξής τρεις μονάδες: «F+E/ET-Systeme» (Έρευνα και Ανάπτυξη/Συστήματα ΕΤ), με προϊστάμενο τον D. Klarenberg, «EDV/Netzwerk/Serversysteme/Datensicherung» (ΤΟ/Δίκτυα/Σύστημα εξυπηρετητών/Ασφάλεια Δεδομένων) και «Produktion/Schaltschränke/Platinen» (Παραγωγή/Πίνακες Ελέγχου/Κάρτες), με προϊστάμενο τον Neumann, ο οποίος ήταν επίσης αναπληρωτής διευθυντής ολόκληρου του τμήματος. Η Ferrotron ειδικεύεται στον σχεδιασμό και στην κατασκευή προϊόντων του τομέα της μετρητικής και ρυθμιστικής τεχνικής για τη βιομηχανία σιδήρου και χάλυβα. Στις 22 Νοεμβρίου 2005, η ET συνήψε με τη Ferrotron και με την εγκατεστημένη στις Ηνωμένες Πολιτείες της Αμερικής μητρική της εταιρία σύμβαση υπό τον τίτλο «asset and business sale and purchase agreement» (συμφωνία περί αγοραπωλησίας στοιχείων του ενεργητικού και της επιχειρήσεως), η οποία αφορούσε προϊόντα που είχαν σχεδιαστεί από το τμήμα «F+E/ET-Systeme/Netzwerk/IBS» της ET και, συγκεκριμένα, τα «ET-DecNT», «ET-DecNT light», «ET-DecNT Power Melt», «ET-TempNet», «ET-OxyNet» και «FT7000». Δυνάμει της συμβάσεως αυτής, η μητρική εταιρία της Ferrotron απέκτησε όλα τα σχετικά με τα εν λόγω προϊόντα δικαιώματα επί του λογισμικού, επί των ευρεσιτεχνιών, επί των αιτήσεων διπλωμάτων ευρεσιτεχνίας και επί των εφευρέσεων, καθώς και τα δικαιώματα επί των ονομασιών τους και επί της σχετικής τεχνογνωσίας. Η Ferrotron απέκτησε το σχετικό με την ανάπτυξη των προϊόντων υλικό πληροφορικής, το υπάρχον σε απόθεμα υλικό κατασκευής τους, καθώς και κατάλογο των οικείων προμηθευτών και πελατών. Η Ferrotron προσέλαβε επίσης εκ νέου έναν ορισμένο αριθμό μισθωτών εργαζομένων της ET, μεταξύ των οποίων και ο Neumann, καθώς και τρεις μηχανικούς της μονάδας «F+E/ET-Systeme». Από την απόφαση περί παραπομπής προκύπτει ότι η Ferrotron αναπτύσσει, κατασκευάζει και πωλεί, εκτός των προϊόντων που αποτέλεσαν το αντικείμενο της επίμαχης συμβάσεως, και άλλα προϊόντα του τομέα της μεταλλουργικής μετρητικής τεχνικής, καθώς και ότι οι πρώην υπάλληλοι της ΕΤ ενσωματώθηκαν στην υφιστάμενη οργανωτική δομή της Ferrotron. Επιπλέον, τα καθήκοντά τους αφορούν και άλλα προϊόντα, πλην εκείνων που η Ferrotron απέκτησε από την ET. Στις 17 Ιουλίου 2006, κινήθηκε κατά της ΕΤ διαδικασία αφερεγγυότητας. Ο D. Klarenberg άσκησε αγωγή ενώπιον του Arbeitsgericht Wesel, με αίτημα να υποχρεωθεί η Ferrotron να τον προσλάβει εκ νέου ως διευθυντή τμήματος. Εντούτοις, το Arbeitsgericht Wesel απέρριψε την αγωγή με απόφαση της 29ης Νοεμβρίου 2006. Ο D. Klarenberg άσκησε έφεση κατά της αποφάσεως αυτής ενώπιον του Landesarbeitsgericht Düsseldorf, με αίτημα να τον προσλάβει η Ferrotron εκ νέου υπό τους όρους της συμβάσεως εργασίας που είχε συνάψει με την ΕΤ την 1η Ιανουαρίου 1989. Επικουρικώς, ο D. Klarenberg ζήτησε από το δικαστήριο αυτό να αναγνωρίσει ότι υφίσταται εργασιακή σχέση από τις 9 Δεκεμβρίου 2005. Το αιτούν δικαστήριο εκτιμά ότι το τμήμα «F+E/ET-Systeme/Netzwerk/IBS» που διηύθυνε ο D. Klarenberg αποτελεί τμήμα εγκαταστάσεως κατά την έννοια του άρθρου 613a, παράγραφος 1, πρώτη περίοδος, του BGB, το οποίο μεταβιβάστηκε στη Ferrotron, δεδομένου ότι η εταιρία αυτή, αφενός, απέκτησε τόσο τα αναγκαία μέσα παραγωγής της οικείας εγκαταστάσεως όσο και τους καταλόγους προμηθευτών και πελατών και, αφετέρου, προσέλαβε εκ νέου ορισμένους από τους μισθωτούς που κατέχουν την τεχνογνωσία, ενώ παράλληλα η μητρική της εταιρία απέκτησε τα δικαιώματα επί των βασικών προϊόντων και τεχνολογιών. Εντούτοις, το Landesarbeitsgericht Düsseldorf διερωτάται αν πρόκειται για μεταβίβαση επιχειρήσεως κατά την έννοια της οδηγίας 2001/23. Συγκεκριμένα, το Bundesarbeitsgericht έχει κρίνει, με σειρά πρόσφατων αποφάσεών του, ότι υφίσταται μεταβίβαση τμήματος εγκαταστάσεως σε νέο εργοδότη μόνον εφόσον αυτός συνεχίζει τη διαχείριση του οικείου τμήματος χωρίς ουσιώδεις αλλαγές και διατηρώντας την ταυτότητά του. Από τη νομολογία αυτή προκύπτει ότι προϋπόθεση της μεταβιβάσεως είναι η εκ μέρους του προς ον η μεταβίβαση διατήρηση της οργανωτικής αυτοτέλειας του οικείου τμήματος εγκαταστάσεως. Αντιθέτως, δεν μπορεί να θεωρηθεί ότι υφίσταται μεταβίβαση τμήματος εγκαταστάσεως, οσάκις το οικείο τμήμα ενσωματώνεται πλήρως στην οργανωτική δομή της άλλης επιχειρήσεως ή τα σχετικά καθήκοντα εκτελούνται στο πλαίσιο μιας σαφώς σημαντικότερης οργανωτικής δομής. Στην υπόθεση της κύριας δίκης, κατά το αιτούν δικαστήριο, το οικείο τμήμα δεν διατήρησε την οργανωτική του αυτοτέλεια μετά την απόκτησή του από τη Ferrotron, καθόσον οι μισθωτοί που αναπροσλήφθηκαν εντάχθηκαν σε διαφορετικά τμήματα και ασκούν πλέον τα καθήκοντά τους στο πλαίσιο μιας άλλης οργανωτικής δομής. Υπ’ αυτές τις συνθήκες, το Landesarbeitsgericht Düsseldorf αποφάσισε να αναστείλει την ενώπιόν του διαδικασία και να υποβάλει στο Δικαστήριο το εξής προδικαστικό ερώτημα: «Υφίσταται μεταβίβαση τμήματος επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως σε άλλον εργοδότη υπό την έννοια του άρθρου 1, παράγραφος 1, στοιχεία α’ και β’, της οδηγίας 2001/23/ΕΚ μόνον αν το τμήμα επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως εξακολουθεί να λειτουργεί υπό τον νέον εργοδότη ως οργανωτικώς αυτόνομο τμήμα επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως;» Επί του παραδεκτού της αιτήσεως εκδόσεως προδικαστικής αποφάσεως Με τις παρατηρήσεις της, η Ferrotron διατύπωσε αμφιβολίες ως προς το παραδεκτό της αιτήσεως εκδόσεως προδικαστικής αποφάσεως, αμφισβητώντας τη λυσιτέλεια του υποβληθέντος ερωτήματος για την επίλυση της διαφοράς της κύριας δίκης. Συναφώς, πρέπει να υπομνηστεί ότι, κατά πάγια νομολογία, η διαδικασία του άρθρου 234 ΕΚ αποτελεί μέσον συνεργασίας μεταξύ του Δικαστηρίου και των εθνικών δικαστηρίων, με το οποίο το Δικαστήριο τους παρέχει τα ερμηνευτικά εκείνα στοιχεία του κοινοτικού δικαίου που τους είναι αναγκαία για την επίλυση της διαφοράς επί της οποίας καλούνται να αποφανθούν (βλ., μεταξύ άλλων, αποφάσεις της 5ης Φεβρουαρίου 2004, C-380/01, Schneider, Συλλογή 2004, σ. I-1389 , σκέψη 20· της 14ης Σεπτεμβρίου 2006, C-228/05, Stradasfalti, Συλλογή 2006, σ. I-8391 , σκέψη 44, και της 16ης Οκτωβρίου 2008, C-313/07, Kirtruna και Vigano, Συλλογή 2008, σ. I-7907 , σκέψη 25). Στο πλαίσιο της συνεργασίας αυτής, απόκειται αποκλειστικώς και μόνο στο εθνικό δικαστήριο, το οποίο έχει επιληφθεί της διαφοράς και φέρει την ευθύνη της αποφάσεως που πρόκειται να εκδοθεί, να εκτιμήσει, λαμβάνοντας υπόψη τα ιδιαίτερα χαρακτηριστικά της υποθέσεως που εκκρεμεί ενώπιόν του, τόσο το αν η έκδοση προδικαστικής αποφάσεως είναι αναγκαία προκειμένου να μπορέσει να εκδώσει τη δική του απόφαση όσο και τη λυσιτέλεια των ερωτημάτων που υποβάλλει στο Δικαστήριο. Συνεπώς, εφόσον τα υποβληθέντα ερωτήματα αφορούν την ερμηνεία του κοινοτικού δικαίου, το Δικαστήριο υποχρεούται, κατ’ αρχήν, να απαντήσει (απόφαση της 30ής Ιουνίου 2005, C-165/03, Längst, Συλλογή 2005, σ. I-5637 , σκέψη 31, και προπαρατεθείσες αποφάσεις Schneider, σκέψη 21, και Kirtruna και Vigano, σκέψη 26). Επομένως, τα σχετικά με την ερμηνεία του κοινοτικού δικαίου ερωτήματα που υπέβαλε το εθνικό δικαστήριο, εντός του πραγματικού και κανονιστικού πλαισίου που αυτό προσδιόρισε με δική του ευθύνη και την ακρίβεια του οποίου δεν οφείλει να ελέγξει το Δικαστήριο, απολαύουν τεκμηρίου λυσιτέλειας. Το Δικαστήριο μπορεί να απορρίψει αίτηση εθνικού δικαστηρίου για την έκδοση προδικαστικής αποφάσεως μόνον όταν προδήλως προκύπτει ότι η ερμηνεία του κοινοτικού δικαίου που ζητεί το εθνικό δικαστήριο δεν έχει καμία σχέση με το υποστατό ή το αντικείμενο της διαφοράς της κύριας δίκης, όταν το πρόβλημα είναι υποθετικής φύσεως ή, επίσης, όταν το Δικαστήριο δεν διαθέτει τα πραγματικά και νομικά στοιχεία που είναι αναγκαία προκειμένου να δώσει χρήσιμη απάντηση στα ερωτήματα που του υποβλήθηκαν (βλ., μεταξύ άλλων, αποφάσεις της 5ης Δεκεμβρίου 2006, C-202/04 και C-94/04, Cipolla κ.λπ., Συλλογή 2006, σ. I-11421 , σκέψη 25, και της 7ης Ιουνίου 2007, C-222/05 έως C-225/05, van der Weerd κ.λπ., Συλλογή 2007, σ. I-4233 , σκέψη 22, και προπαρατεθείσα απόφαση Kirtruna και Vigano, σκέψη 27). Συναφώς, από τη νομολογία προκύπτει ότι αυτό το τεκμήριο λυσιτέλειας δεν μπορεί να ανατραπεί εκ του λόγου και μόνον ότι ένας από τους διαδίκους της κύριας δίκης αμφισβητεί ορισμένα πραγματικά περιστατικά, των οποίων την ακρίβεια δεν οφείλει να ελέγξει το Δικαστήριο και από τα οποία εξαρτάται ο καθορισμός του αντικειμένου της διαφοράς αυτής (προπαρατεθείσες αποφάσεις Cipolla κ.λπ., σκέψη 26, και van der Weerd κ.λπ., σκέψη 23). Η Ferrotron ισχυρίζεται, πρώτον, ότι το ενδεχόμενο να έχει πραγματοποιηθεί μεταβίβαση κατά την έννοια της οδηγίας 2001/23 αποκλείεται εκ προοιμίου, καθόσον δεν έχει αποδειχθεί ότι τα στοιχεία που αυτή απέκτησε συνιστούσαν οντότητα ικανή να αποτελέσει το αντικείμενο τέτοιας μεταβίβασης. Επομένως, το υποβληθέν ερώτημα είναι άνευ σημασίας για την επίλυση της διαφοράς της κύριας δίκης. Εντούτοις, επιβάλλεται η διαπίστωση ότι το αιτούν δικαστήριο δεν συμμερίστηκε την άποψη αυτή. Πράγματι, το δικαστήριο αυτό έκρινε ότι το τμήμα «F+E/ET-Systeme/Netzwerk/IBS» αποτελεί τμήμα εγκαταστάσεως κατά την έννοια του άρθρου 613a, παράγραφος 1, πρώτη περίοδος, του BGB, το οποίο μεταβιβάστηκε στη Ferrotron, δεδομένου ότι η εταιρία αυτή, αφενός, απέκτησε τόσο τα αναγκαία μέσα παραγωγής της οικείας εγκαταστάσεως όσο και τους καταλόγους προμηθευτών και πελατών και, αφετέρου, προσέλαβε εκ νέου ορισμένους από τους μισθωτούς κατέχουν την τεχνογνωσία, ενώ παράλληλα η μητρική της εταιρία απέκτησε τα δικαιώματα επί των βασικών προϊόντων και τεχνολογιών. Λαμβανομένων υπόψη των στοιχείων στα οποία αναφέρθηκε το αιτούν δικαστήριο και του συμπεράσματος που, με δική του ευθύνη, συνήγαγε από αυτά, δεν μπορεί να τεθεί υπό αμφισβήτηση η λυσιτέλεια του υποβληθέντος ερωτήματος. Η Ferrotron υποστηρίζει, δεύτερον, ότι, ακόμη και αν θεωρηθεί ότι πραγματοποιήθηκε μεταβίβαση κατά την έννοια της οδηγίας 2001/23, τούτο δεν σημαίνει ότι μεταβιβάστηκε και η σύμβαση εργασίας του ενάγοντος της κύριας δίκης, διότι τα καθήκοντα που αυτός ασκούσε ως υπάλληλος της ΕΤ εκτελούνταν κατά μέγα μέρος σε άλλα τμήματα, και όχι στο τμήμα «F+E/ET-Systeme/Netzwerk/IBS», με το οποίο, επομένως, ουδαμώς συνδέονταν. Ωστόσο, αντιθέτως προς τους ισχυρισμούς αυτούς, το αιτούν δικαστήριο τονίζει ρητώς, κατά την περιγραφή του πραγματικού πλαισίου στο οποίο εντάσσεται το υποβληθέν ερώτημα, ότι ο ενάγων της κύριας δίκης ήταν προϊστάμενος του τμήματος «F+E/ET-Systeme/Netzwerk/IBS». Όπως προκύπτει από τη σκέψη 27 της παρούσας αποφάσεως, μια τέτοια εκτίμηση περί των πραγματικών περιστατικών εμπίπτει στην αποκλειστική ευθύνη του εθνικού δικαστή και δεν απόκειται στο Δικαστήριο να ελέγξει την ορθότητά της. Η εναγομένη της κύριας δίκης ισχυρίζεται, τρίτον, ότι ο D. Klarenberg απώλεσε το δικαίωμα να απαιτήσει τη μεταβίβαση της συμβάσεώς του εργασίας, καθόσον, μολονότι η συμφωνία μεταξύ Ferrotron και ET είχε περιέλθει σε γνώση του, ανέμεινε μέχρις ότου εκδηλωθεί η αφερεγγυότητα της ΕΤ προκειμένου να προβάλει τις αξιώσεις του έναντι αυτής. Όμως, όπως προκύπτει από τη σκέψη 28 της παρούσας αποφάσεως, δεν είναι έργο του Δικαστηρίου να εξετάσει αν υπάρχει γερμανική ρύθμιση δυνάμει της οποίας η αξίωση του ενάγοντος της κύριας δίκης για μεταβίβαση της συμβάσεώς του εργασίας παραγράφηκε λόγω παρελεύσεως της σχετικής προθεσμίας. Κατόπιν των ανωτέρω, διαπιστώνεται ότι η αίτηση εκδόσεως προδικαστικής αποφάσεως είναι παραδεκτή. Επί του προδικαστικού ερωτήματος Με το ερώτημά του, το αιτούν δικαστήριο ζητεί, κατ’ ουσίαν, να διευκρινιστεί αν το άρθρο 1, παράγραφος 1, στοιχεία α’ και β’, της οδηγίας πρέπει να ερμηνευθεί υπό την έννοια ότι η οδηγία αυτή έχει εφαρμογή και όταν το μεταβιβασθέν τμήμα επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως δεν διατηρεί, υπό τον νέο εργοδότη, την οργανωτική του αυτοτέλεια. Προκαταρκτικώς, υπενθυμίζεται ότι, κατά πάγια νομολογία, για την ερμηνεία διατάξεως του κοινοτικού δικαίου πρέπει να λαμβάνεται υπόψη όχι μόνον το γράμμα της, αλλά και το πλαίσιο στο οποίο εντάσσεται και οι σκοποί που επιδιώκονται με τη ρύθμιση της οποίας αποτελεί μέρος (βλ., μεταξύ άλλων, αποφάσεις της 18ης Μαΐου 2000, C-301/98, KVS International, Συλλογή 2000, σ. I-3583 , σκέψη 21· της 6ης Ιουλίου 2006, C-53/05, Επιτροπή κατά Πορτογαλίας, Συλλογή 2006, σ. I-6215 , σκέψη 20, και της 16ης Οκτωβρίου 2008, C-298/07, Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände, Συλλογή 2008, σ. I-7841 , σκέψη 15). Από το γράμμα του άρθρου 1, παράγραφος 1, στοιχείο α’, της οδηγίας 2001/23 προκύπτει ότι στο πεδίο εφαρμογής της οδηγίας αυτής εμπίπτει κάθε μεταβίβαση επιχειρήσεως, εγκαταστάσεως ή τμήματος επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως σε άλλον εργοδότη, η οποία επέρχεται ως αποτέλεσμα συμβατικής μεταβιβάσεως ή συγχωνεύσεως. Πέραν των προϋποθέσεων αυτών, για την εφαρμογή της οδηγίας 2001/23 πρέπει να πληρούνται και οι προϋποθέσεις του άρθρου 1, παράγραφος 1, στοιχείο β’, της οδηγίας αυτής, δηλαδή η μεταβίβαση να αφορά μια οικονομική οντότητα, ήτοι ένα «σύνολο οργανωμένων πόρων με σκοπό την άσκηση οικονομικής δραστηριότητας, είτε κυρίας είτε δευτερεύουσας», η οποία διατηρεί την «ταυτότητά» της κατόπιν της μεταβιβάσεως. Πρέπει, κατ’ αρχάς, να υπομνηστεί ότι, όπως προκύπτει από την όγδοη αιτιολογική σκέψη της οδηγίας 2001/23, η διάταξη αυτή προστέθηκε προκειμένου να αποσαφηνιστεί η έννοια της μεταβιβάσεως υπό το φως της νομολογίας του Δικαστηρίου (βλ., μεταξύ άλλων, αποφάσεις της 7ης Φεβρουαρίου 1985, 186/83, Botzen κ.λπ., Συλλογή 1985, σ. 519 , σκέψη 6 και της 18ης Μαρτίου 1986, 24/85, Spijkers, Συλλογή 1986, σ. 1119 , σκέψη 11). Σύμφωνα με τη νομολογία αυτή, η οδηγία 2001/23 έχει ως σκοπό να διασφαλίσει τη συνέχιση των εργασιακών σχέσεων που υφίστανται στο πλαίσιο μιας οικονομικής οντότητας, ανεξαρτήτως της μεταβολής του εργοδότη, και, επομένως, να προστατεύσει τους εργαζομένους σε περίπτωση επελεύσεως τέτοιας μεταβολής. Από τον συνδυασμό της διατάξεως του άρθρου 1, παράγραφος 1, στοιχείο α’, της οδηγίας 2001/23 με την αμέσως επόμενη διάταξη, δηλαδή με το άρθρο 1, παράγραφος 1, στοιχείο β’, της οδηγίας αυτής, προκύπτει ότι, σε περίπτωση που η μεταβιβασθείσα οικονομική οντότητα δεν διατηρεί την ταυτότητά της, η βασική διάταξη της παραγράφου 1, στοιχείο α’, καθίσταται ανενεργός λόγω της εφαρμογής της διατάξεως της παραγράφου 1, στοιχείο β’. Επομένως, η διάταξη αυτή μπορεί να περιορίσει την εφαρμογή του άρθρου 1, παράγραφος 1, στοιχείο α’, της οδηγίας 2001/23 και, ως εκ τούτου, την έκταση της προστασίας που παρέχει η οδηγία αυτή. Για τον λόγο αυτό, πρέπει να ερμηνεύεται συσταλτικώς. Πάντως, η εναγομένη της κύριας δίκης υποστηρίζει ότι η οικονομική οντότητα κατά την έννοια του άρθρου 1, παράγραφος 1, στοιχείο β’, της οδηγίας 2001/23 διατηρεί την ταυτότητά της μόνον εφόσον εξακολουθεί να υφίσταται ο οργανωτικός σύνδεσμος που ενώνει το σύνολο των προσώπων και/ή των στοιχείων. Αντιθέτως, η μεταβιβασθείσα οικονομική οντότητα δεν διατηρεί, κατά την άποψη της Ferrotron, την ταυτότητά της σε περίπτωση που, κατόπιν της μεταβιβάσεως, χάνει την αυτοτέλειά της από οργανωτικής απόψεως, στο μέτρο που ο νέος εργοδότης ενσωματώνει τους πόρους που απέκτησε σε μια εντελώς νέα οργανωτική δομή. Εντούτοις, λαμβανομένου ιδίως υπόψη του σκοπού που επιδιώκει η οδηγία 2001/23, ο οποίος έγκειται στη διασφάλιση της αποτελεσματικής προστασίας των δικαιωμάτων των εργαζομένων σε περίπτωση μεταβιβάσεως επιχειρήσεως, δεν μπορεί να γίνει δεκτή η προτεινόμενη από την εναγομένη της κύριας δίκης ερμηνεία της έννοιας «ταυτότητα» της οικονομικής οντότητας, στο μέτρο που στηρίζεται σε ένα και μόνον κριτήριο, ήτοι της οργανωτικής αυτοτέλειας. Πράγματι, τούτο θα σήμαινε ότι απλώς και μόνον η απόφαση του νέου εργοδότη να διαλύσει το τμήμα επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως το οποίο απέκτησε και να το ενσωματώσει στην υφιστάμενη δομή της δικής του επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως αρκεί για να αποκλειστεί η εφαρμογή της οδηγίας 2001/23 στο τμήμα αυτό, με συνέπεια να στερηθούν οι οικείοι εργαζόμενοι την προστασία που παρέχει η οδηγία αυτή. Όσον αφορά συγκεκριμένα το οργανωτικό στοιχείο, το Δικαστήριο έχει μεν κρίνει ότι το στοιχείο αυτό συμβάλλει στον προσδιορισμό της ταυτότητας της οικονομικής οντότητας (βλ., υπ’ αυτή την έννοια, αποφάσεις της 11ης Μαρτίου 1997, C-13/95, Süzen, Συλλογή 1997, σ. I-1259 , σκέψη 15· της 2ας Δεκεμβρίου 1999, C-234/98, Allen κ.λπ., Συλλογή 1999, σ. I-8643 , σκέψη 27· της 26ης Σεπτεμβρίου 2000, C-175/99, Mayeur, Συλλογή 2000, σ. I-7755 , σκέψη 53, και της 25ης Ιανουαρίου 2001, C-172/99, Liikenne, Συλλογή 2001, σ. I-745 σκέψη 34), πλην όμως έχει επίσης αποφανθεί ότι η τροποποίηση της οργανωτικής δομής της μεταβιβασθείσας οικονομικής οντότητας δεν συνιστά λόγο αποκλεισμού της εφαρμογής της οδηγίας 2001/23 (βλ., υπ’ αυτή την έννοια, απόφαση της 7ης Μαρτίου 1996, C-171/94 και C-172/94, Merckx και Neuhuys, Συλλογή 1996, σ. I-1253 , σκέψεις 20 και 21· προπαρατεθείσα απόφαση Mayeur, σκέψη 54, και απόφαση της 13ης Σεπτεμβρίου 2007, C-458/05, Jouini κ.λπ., Συλλογή 2007, σ. I-7301 , σκέψη 36). Εξάλλου, το άρθρο 1, παράγραφος 1, στοιχείο β’, της οδηγίας 2001/23 ορίζει ότι ως ταυτότητα της οικονομικής οντότητας νοείται το «σύνολο [των] οργανωμένων πόρων με σκοπό την άσκηση οικονομικής δραστηριότητας, είτε κυρίας είτε δευτερεύουσας», τονίζοντας, κατ’ αυτόν τον τρόπο, όχι μόνον το οργανωτικό στοιχείο, αλλά και το στοιχείο της συνεχίσεως της οικονομικής της δραστηριότητας. Προκύπτει εντεύθεν ότι η προϋπόθεση της διατηρήσεως της ταυτότητας της οικονομικής οντότητας κατά την έννοια της οδηγίας 2001/23 πρέπει να ερμηνεύεται λαμβανομένων υπόψη, αφενός, των δύο στοιχείων στα οποία αναφέρεται το άρθρο 1, παράγραφος 1, στοιχείο β’, της οδηγίας 2001/23 και τα οποία συνιστούν από κοινού την ταυτότητα αυτή και, αφετέρου, του επιδιωκόμενου με την εν λόγω οδηγία σκοπού της προστασίας των εργαζομένων. Κατόπιν των ανωτέρω σκέψεων και προκειμένου να μη στερηθεί η οδηγία 2001/23 μέρος της πρακτικής της αποτελεσματικότητας, η προϋπόθεση αυτή πρέπει να ερμηνεύεται όχι υπό την έννοια ότι απαιτεί τη διατήρηση της ειδικής οργανώσεως που επιβάλλει ο επιχειρηματίας στους διάφορους μεταβιβαζόμενους συντελεστές παραγωγής, αλλά, όπως επισήμανε ο γενικός εισαγγελέας με τα σημεία 42 και 44 των προτάσεών του, υπό την έννοια ότι απαιτεί τη διατήρηση του λειτουργικού συνδέσμου αλληλεξαρτήσεως και συμπληρωματικότητας που υφίσταται μεταξύ αυτών των συντελεστών παραγωγής. Πράγματι, η διατήρηση του εν λόγω συνδέσμου μεταξύ των διαφόρων μεταβιβαζομένων συντελεστών παρέχει στον νέο εργοδότη τη δυνατότητα να τους χρησιμοποιήσει για την άσκηση της ίδιας ή παρεμφερούς οικονομικής δραστηριότητας, έστω και αν, μετά τη μεταβίβαση, εντάσσονται σε μια νέα και διαφορετική οργανωτική δομή (βλ., υπ’ αυτή την έννοια, απόφαση της 14ης Απριλίου 1994, C-392/92, Schmidt, Συλλογή 1994, σ. I-1311 , σκέψη 17). Στο αιτούν δικαστήριο απόκειται να διαπιστώσει, λαμβάνοντας υπόψη τα προαναφερθέντα στοιχεία και στο πλαίσιο της συνολικής εκτιμήσεως των σχετικών με την επίμαχη πράξη πραγματικών περιστατικών (βλ., υπ’ αυτή την έννοια, προπαρατεθείσα απόφαση Spijkers, σκέψη 13· απόφαση της 19ης Μαΐου 1992, C-29/91, Redmond Stichting, Συλλογή 1992, σ. I-3189 , σκέψη 24, και προπαρατεθείσες αποφάσεις Süzen, σκέψη 14, και Allen κ.λπ., σκέψη 26), αν η μεταβιβασθείσα οικονομική οντότητα διατήρησε την ταυτότητά της. Όπως τόνισαν τόσο το αιτούν δικαστήριο με την αίτησή του εκδόσεως προδικαστικής αποφάσεως όσο και η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων και η Γερμανική Κυβέρνηση με τις παρατηρήσεις τους ενώπιον του Δικαστηρίου, η διατύπωση του άρθρου 6, παράγραφος 1, πρώτο και τέταρτο εδάφιο, της οδηγίας 2001/23 επιβεβαιώνει ότι, κατά το πνεύμα του κοινοτικού νομοθέτη, η οδηγία αυτή πρέπει να εφαρμόζεται σε κάθε μεταβίβαση η οποία πληροί τις προϋποθέσεις του άρθρου της 1, παράγραφος 1, είτε η μεταβιβασθείσα οικονομική οντότητα διατηρεί την αυτοτέλειά της στο πλαίσιο της οργανωτικής δομής της επιχειρήσεως του προς ον η μεταβίβαση είτε όχι. Τέλος, πρέπει να δοθεί απάντηση στο επιχείρημα της εναγομένης της κύριας δίκης ότι, σε περίπτωση απώλειας της οργανωτικής αυτοτέλειας της μεταβιβασθείσας οικονομικής οντότητας, ο σκοπός της συνεχίσεως των εργασιακών σχέσεων τον οποίο επιδιώκει η οδηγία δεν θα μπορούσε, εν πάση περιπτώσει, να επιτευχθεί, διότι δεν υπάρχει, στην οργανωτική δομή της επιχειρήσεως ως έχει υπό τον νέο εργοδότη, θέση αντίστοιχη με εκείνη του διευθυντή τμήματος που κατείχε ο D. Klarenberg στην ΕΤ. Συναφώς, υπενθυμίζεται ότι το Δικαστήριο έχει αποφανθεί ότι η ενδεχόμενη υποχρέωση λύσεως συμβάσεων εργασίας ιδιωτικού δικαίου σε περίπτωση μεταβιβάσεως μιας δραστηριότητας σε νομικό πρόσωπο δημοσίου δικαίου συνιστά, σύμφωνα με το άρθρο 4, παράγραφος 2, της οδηγίας 2001/23, ουσιώδη τροποποίηση των όρων εργασίας εις βάρος του εργαζομένου, οφειλόμενη άμεσα στη μεταβίβαση, οπότε η καταγγελία των εν λόγω συμβάσεων εργασίας πρέπει, στην περίπτωση αυτή, να θεωρηθεί ότι επήλθε εξ αιτίας του εργοδότη (προπαρατεθείσα απόφαση Mayeur, σκέψη 56). Ομοίως, πρέπει να θεωρηθεί ότι, σε περίπτωση μεταβιβάσεως, η αδυναμία τοποθετήσεως ενός εργαζομένου, στο πλαίσιο της οργανωτικής δομής που επιβάλλει ο προς ον η μεταβίβαση, σε θέση αντίστοιχη με εκείνη που αυτός κατείχε στην επιχείρηση του μεταβιβάζοντος, μπορεί, εφόσον συνεπάγεται ουσιώδη μεταβολή των όρων εργασίας εις βάρος του ενδιαφερομένου, να εξομοιωθεί προς επελθούσα εξαιτίας του νέου εργοδότη καταγγελία της συμβάσεως εργασίας κατά την έννοια της διατάξεως αυτής. Συνεπώς, στο ερώτημα που υπέβαλε το αιτούν δικαστήριο πρέπει να δοθεί η απάντηση ότι το άρθρο 1, παράγραφος 1, στοιχεία α’ και β’, της οδηγίας 2001/23 πρέπει να ερμηνευθεί υπό την έννοια ότι η οδηγία αυτή έχει εφαρμογή και στην περίπτωση που το μεταβιβασθέν τμήμα επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως δεν διατηρεί την αυτοτέλειά του από οργανωτικής απόψεως, υπό την προϋπόθεση ότι το αιτούν δικαστήριο διαπιστώνει ότι εξακολουθεί να υφίσταται ο λειτουργικός δεσμός μεταξύ των μεταβιβασθέντων συντελεστών παραγωγής, ο οποίος παρέχει στον νέο εργοδότη τη δυνατότητα να τους χρησιμοποιήσει για την άσκηση της ίδιας ή παρεμφερούς οικονομικής δραστηριότητας. Επί των δικαστικών εξόδων Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ’ αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν όσοι υπέβαλαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, πλην των ως άνω διαδίκων, δεν αποδίδονται. Για τους λόγους αυτούς, το Δικαστήριο (τέταρτο τμήμα) αποφαίνεται: Το άρθρο 1, παράγραφος 1, στοιχεία α’ και β’, της οδηγίας 2001/23/ΕΚ του Συμβουλίου, της 12ης Μαρτίου 2001, περί προσεγγίσεως των νομοθεσιών των κρατών μελών, σχετικά με τη διατήρηση των δικαιωμάτων των εργαζομένων σε περίπτωση μεταβιβάσεων επιχειρήσεων, εγκαταστάσεων ή τμημάτων εγκαταστάσεων ή επιχειρήσεων, πρέπει να ερμηνευθεί υπό την έννοια ότι η οδηγία αυτή έχει εφαρμογή και στην περίπτωση που το μεταβιβασθέν τμήμα επιχειρήσεως ή εγκαταστάσεως δεν διατηρεί την αυτοτέλειά του από οργανωτικής απόψεως, υπό την προϋπόθεση ότι το αιτούν δικαστήριο διαπιστώνει ότι εξακολουθεί να υφίσταται ο λειτουργικός δεσμός μεταξύ των μεταβιβασθέντων συντελεστών παραγωγής, ο οποίος παρέχει στον νέο εργοδότη τη δυνατότητα να τους χρησιμοποιήσει για την άσκηση της ίδιας ή παρεμφερούς οικονομικής δραστηριότητας. (υπογραφές) ( *1 ) Γλώσσα διαδικασίας: η γερμανική.

62002CJ0201

nl

Bij beschikking van 12 februari 2002, ingekomen bij het Hof op 6 mei daaraanvolgend, heeft de High Court of Justice (England & Wales), Queen's Bench Division (Administrative Court), krachtens artikel 234 EG vijf prejudiciële vragen gesteld over de uitlegging van richtlijn 85/337/EEG van de Raad van 27 juni 1985 betreffende de milieueffectbeoordeling van bepaalde openbare en particuliere projecten (PB L 175, blz. 40). Deze vragen zijn gerezen in een geding tussen D. Wells en de Secretary of State for Transport, Local Government and the Regions (hierna: Secretary of State), over de verlening van een nieuwe vergunning voor mijnexploitatie van de steengroeve van Conygar Quarry zonder voorafgaande milieueffectbeoordeling. Toepasselijke bepalingen De gemeenschapsreglementering Richtlijn 85/337 heeft overeenkomstig de vijfde overweging van de considerans ervan tot doel, algemene beginselen voor de milieueffectbeoordeling in te voeren ter aanvulling op en ter coördinatie van de vergunningprocedures voor particuliere en openbare projecten die mogelijk belangrijke gevolgen voor het milieu hebben. Artikel 1, lid 2, van deze richtlijn omschrijft het begrip vergunning als het besluit van de bevoegde instantie of instanties waardoor de opdrachtgever het recht verkrijgt om het project uit te voeren. Artikel 2, lid 1, van dezelfde richtlijn bepaalt: De lidstaten treffen de nodige maatregelen om te verzekeren dat, voordat een vergunning wordt verleend, de projecten die een aanzienlijk milieueffect kunnen hebben, met name gezien hun aard, omvang of ligging, worden onderworpen aan een beoordeling van die effecten.Deze projecten worden omschreven in artikel 4. In artikel 4 van richtlijn 85/337 worden de projecten verdeeld in twee grote categorieën, namelijk die welke naar hun aard een aanzienlijk milieueffect kunnen hebben en die welke niet noodzakelijkerwijs in alle gevallen een dergelijk effect hebben. Lid 2 van deze bepaling luidt als volgt: Projecten van de in bijlage II genoemde categorieën worden onderworpen aan een beoordeling overeenkomstig de artikelen 5 tot en met 10 indien de lidstaten van oordeel zijn dat hun kenmerken zulks noodzakelijk maken.Met het oog hierop kunnen de lidstaten met name bepaalde projecttypes die aan een beoordeling moeten worden onderworpen, specificeren of criteria en/of drempelwaarden vaststellen die noodzakelijk zijn om te bepalen welke projecten van de in bijlage II genoemde categorieën moeten worden onderworpen aan een beoordeling overeenkomstig de artikelen 5 tot en met 10. In bijlage II, punt 2, sub c, van richtlijn 85/337 worden projecten voor de winning van niet-metallische en niet-energetische delfstoffen zoals marmer, zand, grint, schist, zout, fosfaten, kaliumcarbonaat vermeld. De nationale reglementering Vóór de Town Country and Planning Act 1947 (wet op de planning van stads- en plattelandsontwikkeling van 1947) konden de bevoegde instanties krachtens de Town and Country Planning (General Interim Development) Order 1946 [besluit inzake planning van stads- en plattelandsontwikkeling (voorlopige algemene planning) van 1946] bij interim development orders (besluiten van voorlopige ordening) vergunningen voor de ontginning van mineralen ( old mining permissions) verlenen om te voorzien in de behoefte aan bouwmaterialen die onmiddellijk na de Tweede Wereldoorlog was ontstaan. Sindsdien vormt de Town Country and Planning Act, in de versie van 1947 en de latere versies, het voornaamste rechtsinstrument inzake ruimtelijke ordening in het Verenigd Koninkrijk. Deze wet bevat algemene regels betreffende de toekenning van vergunningen op het gebied van de ruimtelijke ordening alsmede voor de wijziging of de intrekking van deze vergunningen. Zo hebben de bevoegde instanties volgens Sections 97 en 100 van de Town and Country Planning Act 1990 het recht een vergunning in te trekken of te wijzigen om redenen van ruimtelijke ordening. Deze bevoegdheid tot intrekking van de vergunning kan te allen tijde worden uitgeoefend voordat de toegestane handelingen zijn verricht. Krachtens de leden 1 en 11 van Schedule 9 van de Town and Country Planning Act 1990 kunnen de bevoegde instanties gelasten dat het gebruik van de bodem voor de bewerking en de ontginning van delfstoffen wordt stopgezet of dat voor verder gebruik daarvan een aantal voorwaarden worden gesteld. Section 22 van de Planning and Compensation Act 1991 (wet ruimtelijke ordening en vergoedingen van 1991) voorziet in een bijzondere regeling voor de old mining permissions. Section 22(3) van de Planning and Compensation Act 1991 bepaalt dat indien in de periode van twee jaar voorafgaande aan 1 mei 1991 geen bewerking van enige betekenis heeft plaatsgevonden, de exploitatie eerst kan worden hervat nadat de voorwaarden waaraan de exploitatievergunning ( old mining permission) gebonden is, overeenkomstig Section 22(2) zijn vastgesteld en geregistreerd. Indien echter niet vóór 25 maart 1992 om registratie is verzocht, vervalt de old mining permission [Section 22(4) en Schedule 2(1), derde alinea, van de Planning and Compensation Act 1991]. In Schedule 2 van de Planning and Compensation Act 1991 worden de procedures voor de vaststelling van de registratievoorwaarden uitvoerig omschreven. Krachtens Schedule 2, leden (1) en (2), van de Planning and Compensation Act 1991 moet het verzoek om registratie en vaststelling van de exploitatievoorwaarden worden ingediend bij de bevoegde Mineral Planning Authority (instantie voor ruimtelijke ordening inzake delfstoffen; hierna: MPA). Indien de door de MPA vastgestelde voorwaarden afwijken van die van het verzoek, kan de aanvrager de zaak voorleggen aan de Secretary of State [Schedule 2, lid 5(2), bij de Planning and Compensation Act 1991]. Volgens Section 22(7) van de Planning and Compensation Act 1991 worden de bepalingen betreffende de old mining permissions geacht effect te sorteren alsof zij waren opgenomen in de Town and Country Planning Act 1990. Dit vermoeden heeft tot gevolg dat de bepalingen met betrekking tot deze vergunningen deel uitmaken van de algemene regeling inzake ruimtelijke ordening, voorzover de Planning and Compensation Act 1991 niet heeft voorzien in een specifieke bepaling. Ingevolge de Town and Country Planning (Assessment of Environmental Effects) Regulations 1988 (reglementering inzake planning van stads- en plattelandsontwikkeling van 1988 ─ Beoordeling van milieueffecten) zijn de krachtens de Town and Country Planning Act 1990 verleende vergunningen voor mijnexploitatie overeenkomstig richtlijn 85/337 aan een milieueffectbeoordeling onderworpen. Deze procedure van milieueffectbeoordeling werd evenwel geacht niet van toepassing te zijn op de regeling waarin Section 22 van de Planning and Compensation Act 1991 voorziet voor de old mining permissions. Het hoofdgeding en de prejudiciële vragen In 1947 was bij interim development order krachtens de Town and Country Planning (General Interim Development) Order 1946 een old mining permission verleend voor de steengroeve van Conygar Quarry. De steengroeve van Conygar Quarry bestaat uit twee locaties, elk met een oppervlakte van iets meer dan 7,5 ha, gescheiden door een weg waarlangs het huis van Wells is gelegen. Deze kocht haar huis in 1984, dus 37 jaar nadat de genoemde exploitatievergunning was verleend maar op een tijdstip waarop deze steengroeve sinds lang in onbruik was. In de loop van de maand juni 1991 werd de exploitatie evenwel voor korte tijd hervat. Vaststaat dat de locatie uit ecologisch oogpunt zeer kwetsbaar is. Van de zone van de steengroeve of het daaraan grenzende gebied zijn met het oog op natuur- en milieubehoud grote delen beschermd. Begin 1991 verzochten de eigenaren van de steengroeve Conygar Quarry de bevoegde MPA om registratie van hun old mining permission overeenkomstig de Planning and Compensation Act 1991. Deze registratie werd verleend bij besluit van 24 augustus 1992, onder de vermelding dat rechtmatige exploitatie enkel kon plaatsvinden indien de MPA om vaststelling van nieuwe voorwaarden werd verzocht en op voorwaarde dat definitief uitspraak was gedaan over dit verzoek (hierna: registratieverzoek). Bijgevolg verzochten de eigenaren de bevoegde MPA om vaststelling van nieuwe exploitatievoorwaarden. Aangezien de bevoegde MPA bij besluit van 22 december 1994 strengere voorwaarden had opgelegd dan die welke door de eigenaren van de steengroeve Conygar Quarry waren voorgesteld, maakten deze laatsten gebruik van hun beroepsrecht bij de Secretary of State. Bij besluit van 25 juni 1997 legde de Secretary of State 54 exploitatievoorwaarden op maar werden enkele punten ter beoordeling aan de bevoegde MPA overgelaten (hierna, samen met het besluit van 22 december 1994: besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden). Deze punten werden door de bevoegde MPA goedgekeurd bij besluit van 8 juli 1999 (hierna: besluit tot goedkeuring van punten met betrekking tot de nieuwe voorwaarden). Noch de Secretary of State noch de bevoegde MPA heeft zich afgevraagd of overeenkomstig richtlijn 85/337 een milieueffectbeoordeling moest worden verricht. Op geen enkel tijdstip is een formele milieuverklaring in overweging genomen. Bij brief van 10 juni 1999 verzocht Wells de Secretary of State om de passende exploitatiemaatregelen (namelijk intrekking of wijziging van de vergunning) teneinde het verzuim van een milieueffectbeoordeling in de vergunningprocedure te herstellen. Omdat haar verzoek onbeantwoord bleef, stelde zij beroep bij in bij de High Court of Justice. Overeenkomstig de verbintenis die hij tijdens de eerste terechtzitting tegenover de rechter had aangegaan, verstrekte de Secretary of State op 28 maart 2001 een met redenen omkleed antwoord op de brief van Wells, waarin hij weigerde de exploitatievergunning in te trekken of te wijzigen. Verzoekster heeft daarop haar aanvankelijke vordering gewijzigd in die zin dat zij nu ook opkwam tegen het in deze brief van 28 maart 2001 vervatte besluit. Van oordeel dat voor de beslechting van het bij haar aanhangig geding uitlegging van het gemeenschapsrecht nodig is, heeft de High Court of Justice (England & Wales), Queen's Bench Division (Administrative Court), besloten de behandeling van de zaak te schorsen en het Hof de volgende prejudiciële vragen te stellen: 1) Kan de goedkeuring van een nieuwe voorwaardenregeling voor een bestaande vergunning die ingevolge Section 22 en Schedule 2 van de Planning and Compensation Act 1991 bij een interim development order ( old mining permission) is verleend, worden aangemerkt als een 'vergunning' in de zin van richtlijn [85/337]? 2) Kan na de goedkeuring van een nieuwe voorwaardenregeling voor een op grond van de Planning and Compensation Act 1991 bij interim development order verleende old mining permission, de goedkeuring van nadere punten op basis van de nieuwe voorwaardenregeling op zich als een vergunning in de zin van richtlijn [85/337] worden aangemerkt? 3) Indien de eerste vraag bevestigend wordt beantwoord, maar de tweede vraag ontkennend, moet de lidstaat dan toch nog zijn verzuim om een milieueffectbeoordeling op te leggen herstellen, en zo ja, hoe? 4) Kunnen particulieren (i) zich verzetten tegen het verzuim van de staat om een milieueffectbeoordeling op te leggen of (ii) kunnen zij dat niet op grond van de beperkingen die het Hof heeft aangebracht in de leer van de rechtstreekse werking, bijvoorbeeld met betrekking tot de horizontale rechtstreekse werking of het opleggen van lasten of verplichtingen aan particulieren door een overheidsorgaan? 5) Indien de vierde vraag, sub ii, bevestigend wordt beantwoord, wat zijn dan de grenzen van een dergelijk verbod op de rechtstreekse werking in de onderhavige omstandigheden en welke maatregelen kan het Verenigd Koninkrijk van Groot-Brittannië en Noord-Ierland in overeenstemming met richtlijn [85/337] treffen? De prejudiciële vragen De eerste en de tweede vraag: de verplichting om een milieueffectbeoordeling te verrichten Met de eerste en de tweede vraag, die samen moeten worden onderzocht, wenst de verwijzende rechter in wezen te vernemen of artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337, in samenhang met artikel 4, lid 2, daarvan, aldus moet worden uitgelegd dat in het kader van de toepassing van bepalingen als Section 22 van de Planning and Compensation Act 1991 en Schedule 2 van deze wet, besluiten van de bevoegde instanties die tot gevolg hebben dat een mijnexploitatie kan worden hervat, een vergunning in de zin van artikel 1, lid 2, van deze richtlijn inhouden, zodat de bevoegde instanties in voorkomend geval verplicht zijn een milieueffectbeoordeling van een dergelijke exploitatie te verrichten. De kwalificatie als vergunning ─ De ontvankelijkheid Hoewel het gemeenschapsrecht verlangt dat de in de gemeenschapshandelingen gehanteerde begrippen autonoom worden uitgelegd, heeft het Hof, aldus de Commissie, in de zaak die tot het arrest van 18 juni 1998, Gedeputeerde Staten van Noord-Holland (C-81/96, Jurispr. blz. I-3923), heeft geleid, geoordeeld dat de vraag op welk tijdstip de vergunning is verleend, tot het nationale recht behoort. Volgens de Commissie is het Hof niet op zijn standpunt teruggekomen in de zaken die tot de arresten van 16 september 1999, WWF e.a. (C-435/97, Jurispr. blz. I-5613), en 19 september 2000, Linster (C-287/98, Jurispr. blz. I-6917), hebben geleid. De vraag of een aantal proceduremaatregelen van nationaal recht vergunningen in de zin van richtlijn 85/337 zijn, is dan ook niet-ontvankelijk. Vastgesteld zij dat een prejudiciële vraag van een rechterlijke instantie enkel niet-ontvankelijk is wanneer duidelijk blijkt dat zij geen betrekking heeft op de uitlegging van het gemeenschapsrecht of hypothetisch is (zie met name arresten van 16 juli 1992, Meilicke, C-83/91, Jurispr. blz. I-4871, punten 25 en 32; 6 juli 1995, BP Soupergaz, C-62/93, Jurispr. blz. I-1883, punt 10, en 26 oktober 1995, Furlanis, C-143/94, Jurispr. blz. I-3633, punt 12). Dat is in het hoofdgeding niet het geval. De vraag of het besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden en het besluit tot goedkeuring van punten met betrekking tot de nieuwe voorwaarden een vergunning in de zin van artikel 1, lid 2, van richtlijn 85/337 vormen, is een vraag betreffende de uitlegging van het gemeenschapsrecht. Volgens vaste rechtspraak van het Hof is het, gelet op het beginsel van eenvormige toepassing van het gemeenschapsrecht en het gelijkheidsbeginsel, als algemene regel noodzakelijk dat de termen van een bepaling van gemeenschapsrecht die voor de vaststelling van haar betekenis en draagwijdte niet uitdrukkelijk naar het recht van de lidstaten verwijst, in de gehele Gemeenschap autonoom en op eenvormige wijze worden uitgelegd, waarbij rekening moet worden gehouden met de context van deze bepaling en met het doel van de betrokken regeling (zie met name arrest van 18 januari 1984, Ekro, 327/82, Jurispr. blz. 107, punt 11, en arrest Linster, reeds aangehaald, punt 43). Bijgevolg is de vraag of het besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden en het besluit tot goedkeuring van punten met betrekking tot de nieuwe voorwaarden een vergunning in de zin van artikel 1, lid 2, van richtlijn 85/337 vormen, ontvankelijk. ─ Ten gronde De regering van het Verenigd Koninkrijk stelt dat het besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden noch het besluit tot goedkeuring van punten met betrekking tot de nieuwe voorwaarden een vergunning in de zin van artikel 1, lid 2, van richtlijn 85/337 vormen. Het besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden is volgens de regering van het Verenigd Koninkrijk immers een vergunning die reeds jaren bestond toen richtlijn 85/337 de lidstaten verplichtingen oplegde. De vaststelling van voorwaarden krachtens de Planning and Compensation Act 1991 houdt enkel in dat activiteiten waarvoor reeds een hoofdvergunning is afgegeven, omstandig worden geregeld. Voor het besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden en het besluit tot goedkeuring van punten met betrekking tot de nieuwe voorwaarden geldt dan dezelfde redenering als in de zogenoemde pijplijn-situaties (zie punt 43 van het onderhavige arrest). Om redenen van rechtszekerheid is deze richtlijn niet van toepassing op dergelijke projecten. Wat het besluit tot goedkeuring van punten met betrekking tot de nieuwe voorwaarden betreft, is het besluit dat een milieueffect kan hebben, volgens de regering van het Verenigd Koninkrijk reeds vooraf genomen en kan bij de goedkeuring van nadere regels niet worden afgeweken van de parameters die bij de aanvankelijke vaststelling van de exploitatievoorwaarden zijn vastgelegd. Dienaangaande moet worden vastgesteld dat krachtens artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337 projecten die een aanzienlijk milieueffect kunnen hebben, in de zin van artikel 4 van deze richtlijn, in samenhang met de bijlagen I of II daarbij, aan een beoordeling van die effecten moeten worden onderworpen, voordat de vergunning wordt verleend. Dit is slechts anders in de gevallen waarin een vergunning is verleend vóór 3 juli 1988 (oude vergunning), dat wil zeggen vóór de uiterste datum van omzetting van richtlijn 85/337, en in de gevallen waarin na 3 juli 1988 een vergunning is verleend, maar de vergunningprocedure is ingeleid vóór die datum (zogenoemde pijplijn-projecten) (zie in die zin arrest van 11 augustus 1995, Commissie/Duitsland, C-431/92, Jurispr. blz. I-2189, punt 32, en arrest Gedeputeerde Staten van Noord-Holland, reeds aangehaald, punt 23). De genoemde richtlijn vereist dus dat de betrokken projecten in geval van nieuwe vergunningen aan een milieueffectbeoordeling worden onderworpen. In het hoofdgeding moesten de eigenaren van de steengroeve van Conygar Quarry, om de exploitatie van de steengroeve te kunnen hervatten, hun old mining permission krachtens de Planning and Compensation Act 1991 laten registreren alsmede verzoeken om vaststelling van nieuwe exploitatievoorwaarden en goedkeuring van punten met betrekking tot de nieuwe voorwaarden. Anders zou deze vergunning vervallen. Vastgesteld zij derhalve dat bij gebreke van de nieuwe besluiten zoals die vermeld in het voorgaande punt, geen vergunning in de zin van artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337 meer zou worden verleend voor de exploitatie van deze steengroeve. Het zou echter indruisen tegen het nuttig effect van deze richtlijn, indien de vaststelling van besluiten, waardoor in omstandigheden als die van het hoofdgeding niet enkel de bewoordingen maar ook de wezenlijke inhoud van een vroegere vergunning, zoals de old mining permission, worden vervangen, werd aangemerkt als een loutere wijziging van een bestaande vergunning. Derhalve moeten besluiten als het besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden en het besluit tot goedkeuring van punten met betrekking tot de nieuwe voorwaarden voor de exploitatie van de steengroeve van Conygar Quarry, worden geacht tezamen een nieuwe vergunning te vormen in de zin van artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337, in samenhang met artikel 1, lid 2, daarvan. Voorts is, aangezien deze besluiten respectievelijk op 25 juni 1997 en 8 juli 1999 zijn vastgesteld, geen sprake van een vóór 3 juli 1988 verleende oude vergunning. Aangezien de aanvragen daarvoor in 1993 of in 1994 respectievelijk in 1997 of in 1998 zijn ingediend, is evenmin sprake van een zogenoemde pijplijn-situatie. Het tijdstip waarop de milieueffectbeoordeling moet worden verricht Aangezien bij een vergunningprocedure in verschillende fasen de enkele vaststelling dat er een vergunning in de zin van richtlijn 85/337 bestaat, geen volledig antwoord biedt op de vraag van de verwijzende rechter, of de lidstaten verplicht zijn het desbetreffende project aan een milieueffectbeoordeling te onderwerpen, moet worden onderzocht op welk tijdstip deze beoordeling moet worden verricht. Dienaangaande zij vastgesteld dat volgens artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337 de milieueffectbeoordeling moet worden verricht voordat een vergunning wordt verleend. Blijkens de eerste overweging van de considerans van deze richtlijn moet de bevoegde instantie in het besluitvormingsproces in een zo vroeg mogelijk stadium rekening houden met het milieueffect van het project. Wanneer het nationale recht bepaalt dat de vergunningprocedure verloopt in verschillende fasen, te weten door het treffen van een basisbesluit en voorts een uitvoeringsbesluit dat niet mag afwijken van de in het basisbesluit vastgelegde parameters, moet het milieueffect dat het project kan hebben, als zodanig worden onderscheiden en beoordeeld in de procedure met betrekking tot het hoofdbesluit. Enkel indien deze effecten pas in de procedure met betrekking tot het uitvoeringsbesluit kunnen worden onderscheiden, moet de beoordeling tijdens die procedure plaatsvinden. Bijgevolg moet op de eerste en de tweede vraag worden geantwoord dat artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337, in samenhang met artikel 4, lid 2, daarvan, aldus moet worden uitgelegd dat bij de toepassing van bepalingen als Section 22 van de Planning and Compensation Act 1991 en Schedule 2 van deze wet, de besluiten van de bevoegde instanties die tot gevolg hebben dat een mijnexploitatie kan worden hervat, tezamen een vergunning vormen in de zin van artikel 1, lid 2, van genoemde richtlijn, zodat de bevoegde instanties in voorkomend geval verplicht zijn een milieueffectbeoordeling van deze exploitatie te verrichten. Bij een vergunningprocedure in verschillende fasen moet deze beoordeling in beginsel worden verricht zodra het mogelijk is alle milieueffecten die het project kan hebben, te onderscheiden en te beoordelen. De vierde en de vijfde vraag: de mogelijkheid voor een particulier om zich op de bepalingen van richtlijn 85/337 te beroepen Met de vierde en de vijfde vraag, die samen moeten worden onderzocht, wenst de verwijzende rechter in wezen te vernemen of in omstandigheden als die van het hoofdgeding een particulier zich in voorkomend geval kan beroepen op artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337, in samenhang met de artikelen 1, lid 2, en 4, lid 2, daarvan, dan wel of het beginsel van rechtszekerheid zich tegen een dergelijke uitlegging verzet. Derechtstreekse werking van artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337, in samenhang met de artikelen 1, lid 2, en 4, lid 2, daarvan De regering van het Verenigd Koninkrijk merkt op dat indien een particulier het recht werd verleend om zich te beroepen op artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337, in samenhang met de artikelen 1, lid 2, en 4, lid 2, daarvan, zulks een situatie van inverse direct effect zou opleveren waarin de betrokken lidstaat op verzoek van een particulier, zoals Wells, rechtstreeks zou worden verplicht een andere particulier, zoals de eigenaren van de steengroeve van Conygar Quarry, zijn rechten te ontnemen. Dienaangaande zij vastgesteld dat het rechtszekerheidsbeginsel er zich tegen verzet dat richtlijnen particulieren verplichtingen opleggen. Ten aanzien van particulieren kunnen bepalingen van een richtlijn slechts rechten in het leven roepen (zie arrest van 26 februari 1986, Marshall, 152/84, Jurispr. blz. 723, punt 48). Bijgevolg kan een particulier zich ten aanzien van een lidstaat niet op een richtlijn beroepen wanneer het gaat om een verplichting van de staat, die rechtstreeks verbonden is met de uitvoering van een andere, krachtens deze richtlijn op een derde rustende verplichting (zie in die zin arresten van 22 februari 1990, Busseni, C-221/88, Jurispr. blz. I-495, punten 23-26, en 4 december 1997, Daihatsu Deutschland, C-97/96, Jurispr. blz. I-6843, punten 24 en 26). Loutere negatieve gevolgen voor de rechten van derden zijn evenwel, zelfs wanneer zij vaststaan, geen rechtvaardiging om een particulier het recht te ontzeggen zich ten aanzien van de betrokken lidstaat te beroepen op de bepalingen van een richtlijn (zie in die zin met name arrest van 22 juni 1989, Fratelli Costanzo, 103/88, Jurispr. blz. 1839, punten 28-33; arrest WWF e.a., reeds aangehaald, punten 69 en 71; arresten van 30 april 1996, CIA Security International, C-194/94, Jurispr. blz. I-2201, punten 40-55; 12 november 1996, Smith & Nephew en Primecrown, C-201/94, Jurispr. blz. I-5819, punten 33-39, en 26 september 2000, Unilever, C-443/98, Jurispr. blz. I-7535, punten 45-52). In het hoofdgeding is de verplichting voor de betrokken lidstaat om ervoor te zorgen dat de bevoegde instanties de exploitatie van de steengroeve van Conygar Quarry aan een milieueffectbeoordeling onderwerpen, niet rechtstreeks verbonden met de uitvoering van een verplichting die krachtens richtlijn 85/337 op de eigenaren van deze steengroeve rust. Dat de mijnexploitatie moet worden stopgezet in afwachting van de resultaten van de beoordeling, is weliswaar het gevolg van de laattijdige uitvoering van de verplichtingen van de betrokken staat, maar dit gevolg kan niet, zoals het Verenigd Koninkrijk stelt, worden beschouwd als inverse direct effect van de bepalingen van deze richtlijn ten aanzien van die eigenaren. De periode tussen het besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden en het verzoek van Wells om de situatie te herstellen De regering van het Verenigd Koninkrijk stelt voorts dat wegens de lange periode die sinds het besluit tot vaststelling van nieuwe voorwaarden in 1997 is verstreken, de intrekking daarvan in strijd is met het beginsel van rechtszekerheid. Verzoekster in het hoofdgeding had tijdig tegen dit besluit moeten opkomen bij de bevoegde rechterlijke instanties. Dienaangaande zij vastgesteld dat de laatste fase van de procedure voor de exploitatievergunning nog niet was afgerond toen verzoekster in het hoofdgeding haar beroep bij de Secretary of State instelde. Derhalve kan niet worden beweerd dat de intrekking van deze vergunning in strijd met het beginsel van rechtszekerheid zou zijn geweest. Bijgevolg moet op de vierde en de vijfde vraag worden geantwoord dat in omstandigheden als die van het hoofdgeding een particulier zich in voorkomend geval kan beroepen op artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337, in samenhang met de artikelen 1, lid 2, en 4, lid 2, daarvan. De derde vraag: de verplichting om het verzuim van een milieueffectbeoordeling te herstellen Met zijn derde vraag wenst de verwijzende rechter in wezen te vernemen wat de verplichting inhoudt, het verzuim van een beoordeling van de milieueffecten van het betrokken project te herstellen. Volgens de regering van het Verenigd Koninkrijk is de bevoegde autoriteit in de omstandigheden van het hoofdgeding niet verplicht, de vergunning voor de exploitatie van de steengroeve van Conygar Quarry in te trekken of te wijzigen dan wel te gelasten dat de exploitatie wordt stopgezet. Dienaangaande zij vastgesteld dat volgens vaste rechtspraak de lidstaten krachtens het in artikel 10 EG neergelegde beginsel van loyale samenwerking verplicht zijn de onwettige gevolgen van een schending van het gemeenschapsrecht ongedaan te maken (zie met name arresten van 16 december 1960, Humblet, 6/60, Jurispr. blz. 1167, op blz. 1188, en 19 november 1991, Francovich e.a., C-6/90 en C-9/90, Jurispr. blz. I-5357, punt 36). Deze verplichting rust op elk orgaan van de betrokken lidstaat in het kader van zijn bevoegdheden (zie in die zin arrest van 12 juni 1990, Duitsland/Commissie, C-8/88, Jurispr. blz. I-2321, punt 13). Aldus dienen de bevoegde autoriteiten van een lidstaat in het kader van hun bevoegdheden alle noodzakelijke algemene en bijzondere maatregelen te treffen om te verzekeren dat de projecten worden onderzocht teneinde vast te stellen of zij aanzienlijke milieueffecten kunnen hebben en, indien dit het geval is, dat zij aan een milieueffectbeoordeling worden onderworpen (zie in die zin arrest van 24 oktober 1996, Kraaijeveld e.a., C-72/95, Jurispr. blz. I-5403, punt 61, en arrest WWF e.a., reeds aangehaald, punt 70). Tot deze bijzondere maatregelen behoren met name, binnen de grenzen van het beginsel van procesautonomie van de lidstaten, de intrekking of de opschorting van een reeds verleende vergunning teneinde een beoordeling van de milieueffecten van het betrokken project, zoals bedoeld in richtlijn 85/337, te verrichten. Evenzo dient de lidstaat alle schade ten gevolge van het verzuim van een beoordeling van de milieueffecten te vergoeden. De toepasselijke procedurevoorschriften behoren krachtens het beginsel van procesautonomie van de lidstaten tot de interne rechtsorde van elke lidstaat, mits evenwel die regels niet ongunstiger zijn dan die welke voor soortgelijke nationale situaties gelden (gelijkwaardigheidsbeginsel) en zij de uitoefening van de door het gemeenschapsrecht verleende rechten in de praktijk niet onmogelijk of uiterst moeilijk maken (doeltreffendheidsbeginsel) (zie in die zin met name arresten van 14 december 1995, Peterbroeck, C-312/93, Jurispr. blz. I-4599, punt 12, en 16 mei 2000, Preston e.a., C-78/98, Jurispr. blz. I-3201, punt 31). Zo, wat het hoofdgeding betreft, voor de exploitatie van de steengroeve van Conygar Quarry overeenkomstig de vereisten van richtlijn 85/337 een milieueffectbeoordeling had moeten worden verricht, dienen de bevoegde autoriteiten alle algemene en bijzondere maatregelen te treffen om het verzuim van een dergelijke beoordeling te herstellen. Dienaangaande staat het aan de nationale rechter om uit te maken of het naar nationaal recht mogelijk is een reeds verleende vergunning in te trekken of op te schorten teneinde dit project overeenkomstig de vereisten van richtlijn 85/337 aan een beoordeling van de milieueffecten ervan te onderwerpen, dan wel of, als alternatief, de particulier, indien hij daarmee instemt, vergoeding van de geleden schade kan vorderen. Op de derde vraag moet derhalve worden geantwoord dat de bevoegde autoriteiten krachtens artikel 10 EG verplicht zijn in het kader van hun bevoegdheden alle algemene en bijzondere maatregelen te treffen om het verzuim van een beoordeling van de milieueffecten van een project in de zin van artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337 te herstellen. De in dit verband toepasselijke procedurevoorschriften behoren krachtens het beginsel van procesautonomie van de lidstaten tot de interne rechtsorde van elke lidstaat, mits evenwel die regels niet ongunstiger zijn dan die welke voor soortgelijke nationale situaties gelden (gelijkwaardigheidsbeginsel) en zij de uitoefening van de door het gemeenschapsrecht verleende rechten in de praktijk niet onmogelijk of uiterst moeilijk maken (doeltreffendheidsbeginsel).Dienaangaande staat het aan de nationale rechter om uit te maken of het naar nationaal recht mogelijk is een reeds verleende vergunning in te trekken of op te schorten teneinde dit project overeenkomstig de vereisten van richtlijn 85/337 aan een beoordeling van de milieueffecten ervan te onderwerpen, dan wel of, als alternatief, de particulier, indien hij daarmee instemt, vergoeding van de geleden schade kan vorderen. Kosten De kosten door de regering van het Verenigd Koninkrijk en de Commissie wegens indiening van hun opmerkingen bij het Hof gemaakt, kunnen niet voor vergoeding in aanmerking komen. Ten aanzien van de partijen in het hoofdgeding is de procedure als een aldaar gerezen incident te beschouwen, zodat de nationale rechterlijke instantie over de kosten heeft te beslissen. HET HOF VAN JUSTITIE (Vijfde kamer), uitspraak doende op de door de High Court of Justice (England & Wales), Queen's Bench Division (Administrative Court), bij beschikking van 12 februari 2002 gestelde vragen, verklaart voor recht: 1) Artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337/EEG van de Raad van 27 juni 1985 betreffende de milieueffectbeoordeling van bepaalde openbare en particuliere projecten, in samenhang met artikel 4, lid 2, daarvan, moet aldus worden uitgelegd dat bij de toepassing van bepalingen als Section 22 van de Planning and Compensation Act 1991 (wet ruimtelijke ordening en vergoedingen van 1991) en Schedule 2 van deze wet, de besluiten van de bevoegde instanties die tot gevolg hebben dat een mijnexploitatie kan worden hervat, tezamen een vergunning vormen in de zin van artikel 1, lid 2, van de genoemde richtlijn, zodat de bevoegde instanties in voorkomend geval verplicht zijn een milieueffectbeoordeling van deze exploitatie te verrichten. Bij een vergunningprocedure in verschillende fasen moet deze beoordeling in beginsel worden verricht zodra het mogelijk is alle milieueffecten die het project kan hebben, te onderscheiden en te beoordelen. 2) In omstandigheden als die van het hoofdgeding kan een particulier zich in voorkomend geval beroepen op artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337, in samenhang met de artikelen 1, lid 2, en 4, lid 2, daarvan. 3) Krachtens artikel 10 EG zijn de bevoegde autoriteiten verplicht in het kader van hun bevoegdheden alle algemene en bijzondere maatregelen te treffen om het verzuim van een beoordeling van de milieueffecten van een project in de zin van artikel 2, lid 1, van richtlijn 85/337 te herstellen. De in dit verband toepasselijke procedurevoorschriften behoren krachtens het beginsel van procesautonomie van de lidstaten tot de interne rechtsorde van elke lidstaat, mits evenwel die regels niet ongunstiger zijn dan die welke voor soortgelijke nationale situaties gelden (gelijkwaardigheidsbeginsel), en zij de uitoefening van de door het gemeenschapsrecht verleende rechten in de praktijk niet onmogelijk of uiterst moeilijk maken (doeltreffendheidsbeginsel). Dienaangaande staat het aan de nationale rechter om uit te maken of het naar nationaal recht mogelijk is een reeds verleende vergunning in te trekken of op te schorten teneinde dit project overeenkomstig de vereisten van richtlijn 85/337 aan een beoordeling van de milieueffecten ervan te onderwerpen, dan wel of, als alternatief, de particulier, indien hij daarmee instemt, vergoeding van de geleden schade kan vorderen. Jann Edward La Pergola Uitgesproken ter openbare terechtzitting te Luxemburg op 7 januari 2004. De griffier De president R. Grass V. Skouris – Procestaal: Engels.

62006FJ0147

et

1. Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Töökorraldus 2. Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Koosseis – Liikmete kvalifikatsioon selleks et hinnata katseid objektiivselt (Personalieeskirjad, III lisa artikkel 3) 3. Ametnikud – Konkurss – Ühenduse institutsioonide kohustus tagada kõikidele kandidaatidele katsete rahulik ja nõuetekohane toimumine 4. Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Kandidatuuri tagasilükkamine – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Menetluse konfidentsiaalsusest kinnipidamine (EÜ artikkel 253; Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik; III lisa artikkel 6) 5. Ametnikud – Konkurss – Kandidaatide sobivuse hindamine – Konkursikomisjoni kaalutlusõigus – Sobivate kandidaatide loetellu kandmata jätmise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus (Personalieeskirjad, III lisa) 6. Ametnikud – Töölevõtmine – Kohaldatavad eeskirjad – Siseriiklikule õigusele tuginemise võimalus – Väljajätmine 1. Ükski personalieeskirjade säte ei keela konkursikomisjonil kasutada prantsuse keelt töökeelena. (vt punktid 43 ja 44) 2. Konkursikomisjon peab selleks, et ta oleks moodustatud vastavalt personalieeskirjade ja selle III lisa artikli 3 nõuetele, olema moodustatud viisil, mis tagab kandidaatide objektiivse hindamise katsetel, arvestades eeldatavaid ametialaseid võimeid. Hindajate kirja- ja lauseehitusvead kirjaliku katse hindamislehel ei saa iseenesest, ning arvestades konkursikomisjoni liikmetel lasuvat survet rohkearvulise osavõtu korral, seada kahtluse alla komisjoni liikmete ametialaseid võimeid ja objektiivsust. (vt punktid 49 ja 52) Viited: Esimese Astme Kohus: 13. september 2001, kohtuasi T‑160/99: Svantesson jt vs. nõukogu (EKL AT 2001, lk I‑A‑175 ja II‑799, punkt 32). 3. Ühenduse institutsioonide ülesanne on hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete kohaselt tagada kõikidele kandidaatidele katsete võimalikult rahulik ja nõuetekohane toimumine. Seetõttu on administratsioon kohustatud hoolitsema konkursi hea korralduse eest. Konkursikomisjoni koosseisu avaldamine kolm päeva enne katsete algust – konkursiteates ettenähtud ligikaudse viieteistkümne päeva asemel – ei saa muuta siiski õigusvastaseks komisjoni otsust anda kindel hinne kandidaadile, kes ei tõenda, et kui ta oleks teadnud komisjoni koosseisu nimetatud teates ettenähtud tähtaja jooksul, siis oleks hinne võinud olla teistsugune. (vt punktid 67–69) Viited: Esimese Astme Kohus: 3. märts 1993, kohtuasi T‑44/92: Delloye jt vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑221, punkt 24 ); 9. november 1999, kohtuasi T‑102/98: Papadeas vs. Regioonide komitee (EKL AT 1999, lk I‑A‑211 ja II‑1091, punkt 68). 4. EÜ artiklis 253 ja personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud ebasoodsa otsuse põhjendamiskohustuse eesmärk on ühelt poolt anda huvitatud isikule vajalikke viiteid, et viimasel oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või mitte, ning teiselt poolt võimaldada otsuse kohtulikku kontrolli. Mis puudutab konkursikomisjoni tehtud otsuseid, siis tuleb see põhjendamiskohustus ühitada personalieeskirjade III lisa artiklis 6 ette nähtud konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsuse järgimisega. Selle konfidentsiaalsuse eesmärk on tagada konkursikomisjonide sõltumatus ja nende töö objektiivsus, kaitstes neid igasuguste väliste sekkumiste ja survete eest, ükskõik kas need tulevad ühenduse administratsiooni enda, asjaomaste kandidaatide või kolmandate isikute poolt. Selle konfidentsiaalsuse järgimisega on vastuolus konkursikomisjoni üksikliikmete hoiakute avalikustamine ning kandidaate puudutavate isiklike või võrdlevate hinnangutega seotud teabe avaldamine. Arvestades konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsust, kujutab erinevatel katsetel saadud hinnete avalikustamine endast konkursikomisjoni otsuste piisavat põhjendust. Selline põhjendus ei kahjusta kandidaatide õigusi. See võimaldab neil teada saada väärtushinnangut, kuidas hinnati nende sooritusi ja vajaduse korral kontrollida, kas nad ei ole tegelikult saanud sellist punktisummat, mis on konkursiteates ette nähtud teatud või kõikidele katsetele pääsemiseks. (vt punktid 75–78) Viited: Euroopa Kohus: 26. november 1981, kohtuasi 195/80: Michel vs. parlament, EKL 1981, lk 2861, punkt 22 ; 4. juuli 1996, kohtuasi C‑254/95 P: parlament vs. Innamorati, EKL 1996, lk I‑3423, punktid 23 ja 24 Esimese Astme Kohus: 23. jaanuar 2003, kohtuasi T‑53/00: Angioli vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑13 ja II‑73, punkt 67; 27. märts 2003, kohtuasi T‑33/00: Martínez Páramo jt vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑105 ja II‑541, punktid 43 ja 44; 19. veebruar 2004, kohtuasi T‑19/03: Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, EKL AT 2004, lk I‑A‑25 ja II‑107, punktid 27, 32 ja 33 5. Silmas pidades konkursikomisjoni laia kaalutlusõigust katsete tulemuste hindamisel, ei ole komisjon kohustatud – põhjendades oma otsust mitte lubada kandidaat katsele – välja tooma neid kandidaadi vastuseid, mida peeti ebapiisavaks või selgitama, miks neid vastuseid peeti ebapiisavaks. Seega on konkursikomisjon oma põhjendamiskohustuse täitnud siis, kui ta on kandidaati teavitanud kirjalikus katses saadud hindest ning võimaldanud tal tutvuda kirjaliku katse koopiaga ja selle hindamislehega, millest kandidaat võib välja lugeda komisjoni kasutatud hindamiskriteeriumid ning teada saada komisjoni hinnangut tema töö kvaliteedi kohta eelnevalt määratud kriteeriumide alusel. (vt punktid 79, 82 ja 84) Viited: Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, punkt 34 6. Ühenduse ametnike töölevõtmise menetluse suhtes kehtivad üksnes personalieeskirjade ja selle rakendusaktide sätted. Neil asjaoludel ei saa kandidaat konkursikomisjoni otsust vaidlustades tulemuslikult tugineda asjaolule, et komisjon on rikkunud siseriiklikku õigust. (vt punktid 88 ja 89)

61996CJ0056

pt

Fundamentação jurídica do acórdão 1 Por acórdão de 14 de Fevereiro de 1996, que deu entrada no Tribunal de Justiça em 26 de Fevereiro seguinte, o Raad van State van België apresentou, nos termos do artigo 177._ do Tratado CE, uma questão prejudicial relativa à interpretação do artigo 2._ da Directiva 89/552/CEE do Conselho, de 3 de Outubro de 1989, relativa à coordenação de certas disposições legislativas, regulamentares e administrativas dos Estados-Membros relativas ao exercício de actividades de radiodifusão televisiva (JO L 298, p. 23, a seguir «directiva»). 2 Esta questão foi suscitada no âmbito de um recurso de anulação interposto pela VT4 Ltd (a seguir «VT4») do despacho de 16 de Janeiro de 1995 do ministro flamengo da Cultura e dos Assuntos Bruxelenses (a seguir «despacho») que recusou o acesso do programa de televisão da VT4 à rede de teledistribuição. 3 O artigo 2._ da directiva, que consta do capítulo II intitulado «Disposições gerais», determina: «1. Cada Estado-Membro velará por que todas as emissões de radiodifusão televisiva transmitidas: - por organismos de radiodifusão televisiva sob a sua jurisdição, ou - ... respeitem a legislação aplicável às emissões destinadas ao público nesse Estado-Membro. 2. Os Estados-Membros assegurarão a liberdade de recepção e não colocarão entraves à retransmissão nos seus territórios de programas de radiodifusão televisiva provenientes de outros Estados-Membros por razões que caiam dentro dos domínios coordenados pela presente directiva...» 4 Resulta do processo principal que, na Comunidade flamenga, por força de dois decretos do Executivo flamengo, um de 28 de Janeiro de 1987 relativo, nomeadamente, à autorização dos organismos privados de televisão (Belgisch Staatsblad de 19 de Março de 1987), e outro de 12 de Junho de 1991 que regulamenta a publicidade e o patrocínio publicitário na rádio e na televisão (Belgisch Staatsblad de 14 de Agosto de 1991, a seguir «decretos do Executivo flamengo»), a Vlaamse Televisie Maatschappij NV (a seguir «VTM») detém o monopólio tanto da televisão comercial como da publicidade televisiva. 5 Segundo o artigo 10._, n._ 1, 2._, do decreto do Executivo flamengo de 4 de Maio de 1994 relativo às redes de rádio e teledistribuição e à autorização exigida para o estabelecimento e exploração dessas redes e relativo à promoção da difusão e da produção dos programas de televisão (Belgisch Staatsblad de 4 de Junho de 1994, a seguir «decreto sobre a televisão por cabo»), os distribuidores por cabo devem transmitir simultaneamente e na sua integralidade os programas da VTM, única sociedade privada autorizada pelo Executivo flamengo. 6 O artigo 10._, n._ 2, do decreto sobre a televisão por cabo dispõe: «Sem prejuízo do disposto no n._ 1, o distribuidor por cabo pode retransmitir os seguintes programas através da sua rede de rádio ou de teledistribuição: ... 4._ os programas de radiodifusão sonora e televisiva dos organismos de radiodifusão autorizados pelo governo de um Estado-Membro da União Europeia, excepto a Bélgica, desde que o organismo de radiodifusão em causa esteja submetido, nesse Estado-Membro, ao controlo exercido sobre os organismos de radiodifusão que se dirigem ao público desse Estado-Membro e que esse controlo incida efectivamente sobre o cumprimento do direito europeu, nomeadamente no que se refere aos direitos de autor e direitos conexos e aos compromissos internacionais da União Europeia, e desde que o organismo de radiodifusão em questão e os programas que difunde não ponham em causa a ordem pública, os bons costumes ou a segurança pública na Comunidade flamenga; ...» 7 A VT4, com sede em Londres, é uma sociedade constituída segundo o direito inglês cuja principal actividade é a transmissão de programas de rádio ou de televisão. A sociedade de direito luxemburguês Scandinavian Broadcasting Systems SA (SBS) é o único accionista da VT4. As autoridades britânicas concederam a esta última uma «non-domestic satellite licence». 8 Os programas da VT4 destinam-se ao público flamengo. São gravados ou legendados em neerlandês. O sinal de televisão é enviado ao satélite a partir do território do Reino Unido. Em Nossegem (que é uma localidade flamenga da Bélgica), a VT4 dispõe do que chama uma «filial», a qual mantém contactos com os anunciantes publicitários e as sociedades de produção. É também nesta localidade que são centralizadas as informações destinadas aos telejornais. 9 O ministro flamengo da Cultura e dos Assuntos Bruxelenses recusou, por despacho, o acesso do programa de televisão da VT4 à rede de teledistribuição. Esta decisão fundamentou-se principalmente em dois argumentos. Em primeiro lugar, a VT4 não se incluía no âmbito de aplicação do artigo 10._, n._ 1, 2._, do decreto sobre a televisão por cabo, uma vez que não estava autorizada enquanto organismo privado de televisão destinado a emitir para o conjunto da Comunidade flamenga. Com efeito, a VTM é o único organismo autorizado. Seguidamente, a VT4 não podia ser considerada um organismo de teledifusão autorizado por outro Estado-Membro, uma vez que, na realidade, se trata de um organismo flamengo que se estabeleceu noutro Estado-Membro com o fim de se subtrair à aplicação da legislação da Comunidade flamenga. Mesmo supondo que a VT4 fosse uma emissora britânica, isso ainda não seria suficiente para preencher as condições estipuladas no artigo 10._, n._ 2, 4._, do decreto sobre a televisão por cabo, nomeadamente a relativa ao facto de dever ser exercido um controlo efectivo quanto ao cumprimento do direito comunitário. 10 Em 24 de Janeiro de 1995, o Raad van State van België suspendeu a execução do despacho a pedido da VT4. Considerou que o fundamento de anulação consistente na violação do artigo 2._, n._ 2, da directiva era suficientemente sério e que a condição de um prejuízo grave estava preenchida. Assim, a VT4 pôde, a partir de 1 de Fevereiro de 1995, distribuir o seu programa na rede de teledistribuição na Flandres e em Bruxelas. Por acórdão de 2 de Março de 1995, o Raad van State van België confirmou seguidamente a suspensão que anteriormente ordenara, de modo que o programa da VT4 pode continuar a ser difundido na rede até que o Raad van State van België se pronuncie quanto ao mérito do recurso. 11 No decurso dos debates perante o órgão jurisdicional de reenvio, foi invocada a proposta que a Comissão adoptou em 22 de Março de 1995 com vista à alteração da directiva (JO C 185, p. 4) e que apresentou ao Conselho e ao Parlamento Europeu em 31 de Maio de 1995, simultaneamente com o relatório sobre a aplicação da directiva [COM(95) 86 def. 95/0074 (COD)]. Pôs-se a questão de saber em que medida tais textos, bem como os resultados provisórios das negociações que se seguiram no seio do Conselho, podiam ter incidência sobre a apreciação da legalidade do despacho. 12 Foi nestas condições que o órgão jurisdicional de reenvio decidiu, antes de se pronunciar sobre o mérito, suspender a instância e submeter ao Tribunal de Justiça a seguinte questão: «Podiam ser tidos em conta, aquando da adopção da decisão impugnada, para efeitos da interpretação do artigo 2._ da Directiva 89/552/CEE do Conselho, de 3 de Outubro de 1989, quanto ao seu âmbito de aplicação ratione personae, o relatório e a proposta, já referidos, de 31 de Maio de 1995, da Comissão das Comunidades Europeias, e o referido texto provisoriamente adoptado em 20 de Novembro de 1995 pelo Conselho dos Ministros das Comunidades Europeias? Em caso afirmativo, qual é o sentido resultante da sobreposição dos três diferentes textos que se impõe para efeitos daquela interpretação?» 13 Resulta do processo principal que, por esta questão, apresentada anteriormente à pronúncia do acórdão de 10 de Setembro de 1996, Comissão/Reino Unido (C-222/94, Colect., p. I-4025), o órgão jurisdicional de reenvio pergunta, em substância, quais os critérios para determinar os organismos de radiodifusão televisiva que dependem da jurisdição de um Estado-Membro na acepção do artigo 2._, n._ 1, da directiva. 14 Deve sublinhar-se que o Tribunal de Justiça, no acórdão Comissão/Reino Unido, já referido, examinou a interpretação a dar ao conceito de «jurisdição» na expressão «organismos de radiodifusão televisiva sob [a] jurisdição [de um Estado-Membro]», constante do artigo 2._, n._ 1, primeiro travessão, da directiva. 15 Como o Tribunal de Justiça declarou no n._ 26 do acórdão Comissão/Reino Unido, já referido, a directiva não contém definição expressa dos termos «organismos de radiodifusão televisiva sob a sua jurisdição». 16 Após ter analisado o texto do artigo 2._, n._ 1, da directiva, o Tribunal de Justiça deduziu, no n._ 40, que o conceito de jurisdição de um Estado-Membro, utilizado no primeiro travessão dessa disposição, deve ser entendido como englobando necessariamente uma jurisdição ratione personae relativamente aos organismos de radiodifusão televisiva. 17 O Tribunal acrescentou, no n._ 42 do acórdão Comissão/Reino Unido, já referido, que uma competência ratione personae de um Estado-Membro relativamente a um organismo de radiodifusão televisiva só pode fundamentar-se pela sua ligação à ordem jurídica deste Estado, o que abrange na sua essência o conceito de estabelecimento na acepção do artigo 59._, primeiro parágrafo, do Tratado CE, cujos termos pressupõem que o prestador e o destinatário de um serviço estão «estabelecidos» em dois Estados-Membros diferentes. 18 Daqui resulta, portanto, que o artigo 2._, n._ 1, da directiva deve ser interpretado no sentido de que um organismo de radiodifusão televisiva está sob a jurisdição do Estado-Membro em que está estabelecido. 19 Quando existem vários estabelecimentos de um mesmo organismo de radiodifusão televisiva, o Estado-Membro com jurisdição sobre esse organismo é aquele em que ele tem o centro das suas actividades. Compete, portanto, ao órgão jurisdicional de reenvio determinar, por aplicação deste critério, qual o Estado-Membro competente para controlar as actividades da VT4, tendo nomeadamente em conta o local onde são tomadas as decisões relativas à política de programação e à montagem final dos programas a difundir (v. o acórdão Comissão/Reino Unido, já referido, n._ 58). 20 Segundo a Vlaamse Gemeenschap, para que as disposições relativas à livre prestação de serviços se apliquem, não basta que o prestador esteja estabelecido noutro Estado-Membro, sendo ainda necessário, como resulta do acórdão de 30 de Novembro de 1995, Gebhard (C-55/94, Colect., p. I-4165), que esse prestador também não esteja estabelecido no Estado-Membro de acolhimento. 21 Esta argumentação ignora o facto de a actividade de um organismo de radiodifusão televisiva, que consiste em fornecer de modo durável prestações de serviços a partir do Estado-Membro em que está estabelecido na acepção do artigo 2._, n._ 1, da directiva, não implicar, enquanto tal, a prossecução no território do Estado-Membro de acolhimento de uma actividade cuja natureza temporária ou não temporária seja necessário apreciar, como foi o caso no acórdão Comissão/Reino Unido, já referido. 22 Deve ainda sublinhar-se que o simples facto de todas as emissões e mensagens publicitárias serem exclusivamente destinadas ao público flamengo não permite, contrariamente ao que pretende a VTM, demonstrar que não possa considerar-se que a VT4 está estabelecida no Reino Unido. Com efeito, o Tratado não proíbe uma empresa de exercer a liberdade de prestação de serviços quando não oferece serviços no Estado-Membro em que está estabelecida. 23 Resulta do que precede que o artigo 2._, n._ 1, da directiva deve ser interpretado no sentido de que um organismo de radiodifusão televisiva está sob a jurisdição do Estado-Membro em que está estabelecido. Quando um organismo de radiodifusão televisiva está estabelecido em mais de um Estado-Membro, a jurisdição de que depende é a do Estado-Membro em cujo território o organismo de radiodifusão tem o centro das suas actividades, nomeadamente onde são tomadas as decisões relativas à política de programação e à montagem final dos programas a difundir. Decisão sobre as despesas Quanto às despesas 24 As despesas efectuadas pelos Governos alemão e francês, bem como pela Comissão das Comunidades Europeias, que apresentaram observações ao Tribunal, não são reembolsáveis. Revestindo o processo, quanto às partes na causa principal, a natureza de incidente suscitado perante o órgão jurisdicional nacional, compete a este decidir quanto às despesas. Parte decisória Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE JUSTIÇA (Sexta Secção), pronunciando-se sobre a questão submetida pelo Raad van State van België, por acórdão de 14 de Fevereiro de 1996, declara: O artigo 2._, n._ 1, da Directiva 89/552/CEE, de 3 de Outubro de 1989, relativa à coordenação de certas disposições legislativas, regulamentares e administrativas dos Estados-Membros relativas ao exercício de actividades de radiodifusão televisiva, deve ser interpretado no sentido de que um organismo de radiodifusão televisiva está sob a jurisdição do Estado-Membro em que está estabelecido. Quando um organismo de radiodifusão televisiva está estabelecido em mais de um Estado-Membro, a jurisdição de que depende é a do Estado-Membro em cujo território o organismo de radiodifusão tem o centro das suas actividades, nomeadamente onde são tomadas as decisões relativas à política de programação e à montagem final dos programas a difundir.

62004CJ0306

es

1       La petición de decisión prejudicial planteada por el Gerechtshof te Amsterdam, douanekamer (Tribunal de Apelación de Amsterdam, Sala de Aduanas), versa sobre la interpretación del artículo 32, apartado 1, letra b), del Reglamento (CEE) nº 2913/92 del Consejo, de 12 de octubre de 1992, por el que se aprueba el Código aduanero comunitario (DO L 302, p. 1; en lo sucesivo, «Código Aduanero»). 2       Dicha petición se formuló en el marco de un litigio entre Compaq Computer International Corporation (en lo sucesivo, «CCIC») y el Inspecteur van de Belastingdienst – Douane district Arnhem (Jefe de Aduanas del distrito de Arnhem; en lo sucesivo, «las autoridades aduaneras») relativo al valor en aduana de unos ordenadores portátiles despachados a libre práctica en la Comunidad Europea entre el 1 de enero de 1995 y el 31 de diciembre de 1997. Marco normativo 3       El artículo 29, apartado 1, del Código Aduanero dispone: «El valor en aduana de las mercancías importadas será su valor de transacción, es decir, el precio efectivamente pagado o por pagar por las mercancías cuando éstas se vendan para su exportación con destino al territorio aduanero de la Comunidad, ajustado, en su caso, de conformidad con lo dispuesto en los artículos 32 y 33, siempre que: […] d)      no exista vinculación entre comprador y vendedor o, en caso de existir, el valor de transacción sea aceptable a efectos aduaneros en virtud de lo dispuesto en el apartado 2.» 4       Conforme al apartado 2 de este mismo artículo, en una operación de compra entre empresas vinculadas podrá aceptarse el valor de transacción en la medida en que la vinculación entre las empresas no haya influido en el precio, es decir, cuando dicho valor esté muy próximo al valor de mercado de mercancías idénticas o similares en ese mismo momento o en uno muy cercano. 5       El artículo 32, apartado 1, del citado Código establece: «Para determinar el valor en aduana en aplicación del artículo 29, se sumarán al precio efectivamente pagado o por pagar por las mercancías importadas: […] b)      el valor, imputado de forma adecuada, de los bienes y servicios que se indican a continuación, cuando hayan sido suministrados directa o indirectamente por el comprador, gratuitamente o a precios reducidos, y utilizados en la producción y venta para la exportación de las mercancías importadas, en la medida en que dicho valor no esté incluido en el precio efectivamente pagado o por pagar: i)      materiales, componentes, partes y elementos similares incorporados a las mercancías importadas, ii)      herramientas, matrices, moldes y objetos similares utilizados en la producción de las mercancías importadas, iii)  materiales consumidos en la producción de las mercancías importadas, iv)      trabajos de ingeniería, de desarrollo, artísticos y de diseño, planos y croquis, realizados fuera de la Comunidad y necesarios para la producción de las mercancías importadas; c)      los cánones y derechos de licencia relativos a las mercancías objeto de valoración, que el comprador esté obligado a pagar, directa o indirectamente, como condición de la venta de dichas mercancías objeto de valoración, en la medida en que tales cánones y derechos de licencia no estén incluidos en el precio efectivamente pagado o por pagar; […]» 6       El apartado 3 de este mismo artículo prevé que, «para la determinación del valor en aduana, únicamente podrán sumarse al precio efectivamente pagado o por pagar los elementos previstos en el presente artículo». 7       El artículo 34 del Código Aduanero dispone: «Para determinar el valor en aduana de soportes informáticos destinados a equipos de tratamiento de datos y que contengan datos o instrucciones podrán fijarse normas especiales con arreglo al procedimiento del Comité [del Código Aduanero].» 8       El artículo 147 del Reglamento (CEE) nº 2454/93 de la Comisión, de 2 de julio de 1993, por el que se fijan determinadas disposiciones de aplicación del Reglamento (CEE) nº 2913/92 (DO L 253, p. 1), en su versión modificada por el Reglamento (CE) nº 1762/95 de la Comisión, de 19 de julio de 1995 (DO L 171, p. 8; en lo sucesivo, «Reglamento de aplicación»), establece: «1.      A efectos del artículo 29 del Código [Aduanero], el hecho de que las mercancías objeto de una venta se declaren para su despacho a libre práctica deberá considerarse una indicación suficiente de que han sido vendidas para su exportación al territorio aduanero de la Comunidad. En el caso de ventas sucesivas antes de la valoración, esta indicación sólo servirá respecto a la última venta a partir de la cual se introdujeron las mercancías en el territorio aduanero de la Comunidad, o respecto a una venta en el territorio aduanero de la Comunidad anterior al despacho a libre práctica de las mercancías. Deberá demostrarse a satisfacción de las autoridades aduaneras, en el momento en que tenga lugar la declaración del precio relativo a una venta que precede a la última venta a partir de la cual se hayan introducido las mercancías en el territorio aduanero de la Comunidad, que se ha concluido tal venta con vistas a la exportación a dicho territorio. Se aplicará lo dispuesto en los artículos 178 y 181 bis. […] 3.      El comprador no tendrá que cumplir más condiciones que la de ser parte del contrato de venta.» 9       El artículo 167 del Reglamento de aplicación especifica: «1.      No obstante lo dispuesto por los artículos 29 a 33 del Código, al determinar el valor en aduana de los soportes informáticos importados destinados a equipos de tratamiento de datos y que lleven registrados datos e instrucciones, sólo se tendrá en cuenta el coste o el valor del soporte informático propiamente dicho. El valor en aduana de los soportes informáticos importados que lleven registrados datos o instrucciones no incluirá, por lo tanto, el coste o el valor de estos datos o instrucciones, a condición de que este coste o valor se distinga del coste o valor del soporte informático considerado. 2.      A efectos del presente artículo: a)      el término «soporte informático» no abarcará los circuitos integrados, los semiconductores ni los dispositivos similares o los artículos que incorporen dichos circuitos o dispositivos; […].» 10     Los artículos 178 a 181 bis del Reglamento de aplicación precisan los datos y documentos que se deben facilitar a las autoridades aduaneras para la comprobación del valor en aduana declarado. Hechos del litigio principal y cuestión prejudicial 11     La sociedad neerlandesa CCIC, filial de Compaq Computer Corporation (en lo sucesivo, «CCC»), sociedad con domicilio en los Estados Unidos, comercializa los equipos de tratamiento de datos de la marca Compaq en Europa y dispone para ello de un centro de distribución en los Países Bajos. 12     A tenor de un contrato firmado entre CCC y Microsoft Corporation (en lo sucesivo, «Microsoft»), los ordenadores de la marca Compaq pueden ir equipados con el programa que contiene los sistemas operativos MS‑DOS y MS Windows (en lo sucesivo, «los referidos sistemas operativos») y ser revendidos con ellos, contra el pago a Microsoft de una cantidad de 31 euros por cada ordenador equipado con los referidos sistemas operativos. 13     CCC adquirió ordenadores portátiles a dos fabricantes taiwaneses de ordenadores. En dicha venta se acordó que los discos duros de los ordenadores estarían equipados con los referidos sistemas operativos en el momento de la entrega. Para ello, CCC puso gratuitamente a disposición de los fabricantes dichos sistemas, y éstos los instalaron en los referidos ordenadores. 14     A continuación, CCC revendió a CCIC los ordenadores portátiles, que fueron transportados en régimen «fob» desde Taiwan a los Países Bajos. En el momento de su llegada, CCIC declaró tales ordenadores para su despacho a libre práctica. Al determinar su valor en aduana, conforme al artículo 29 del Código Aduanero, se tuvo en cuenta el precio de venta pactado entre los productores de Taiwan y CCC, que no incluía el valor de los referidos sistemas operativos. 15     En 1999, el Landelijk Waardeteam van de Douane (Servicio aduanero encargado del valor en aduana) llevó a cabo una inspección en las dependencias de CCIC con el fin de comprobar la exactitud del valor en aduana declarado de los ordenadores de que se trata. Dicho Servicio consideró que debía incluirse en el valor en aduana el valor de los referidos sistemas operativos instalados en tales ordenadores. A raíz de la citada inspección, basándose en el artículo 32, apartado 1, letra b), del Código Aduanero, las autoridades aduaneras sumaron al valor en aduana declarado para cada ordenador el importe correspondiente el valor de los referidos sistemas operativos instalados en él y remitieron a CICC dos requerimientos de pago de unos importes respectivos de 438.605,60 NLG y 2.194.982 NLG (este último importe se redujo posteriormente a 353.168,60 NLG), en concepto de derechos de aduana complementarios por las importaciones de ordenadores portátiles declarados para su despacho a libre práctica en el período comprendido entre el 1 de enero de 1995 y el 31 de diciembre de 1997. 16     CCIC interpuso varios recursos ante el Gerechtshof te Amsterdam contra las resoluciones de las autoridades aduaneras por las que se desestimaron las reclamaciones que había presentado contra tales requerimientos. En dichos recursos se planteó ante el Gerechtshof te Amsterdam la cuestión de si, a efectos de determinación del valor en aduana, las autoridades aduaneras podían incrementar legítimamente el valor de transacción de los ordenadores portátiles sumándole el valor de los referidos sistemas operativos instalados en ellos, sobre la base del artículo 32, apartado 1, letra b), del Código Aduanero. 17     Después de haber comprobado que en el asunto principal concurren los requisitos para la aplicación de dicha disposición, el órgano jurisdiccional remitente estimó no obstante que los sistemas operativos, tales como los controvertidos en el litigio del que estaba conociendo, no pueden considerarse incluidos, en sentido estricto, en los puntos i) a iii) de la mencionada disposición. Sin embargo, habida cuenta de la forma en que se presentan, y más en especial del hecho de que están incorporados a unos ordenadores portátiles importados, dicho órgano jurisdiccional se pregunta si no conviene tener en cuenta el valor de los referidos sistemas para determinar el valor en aduana de dichos ordenadores, habida cuenta de la finalidad del artículo 32, apartado 1, letra b), del Código Aduanero. 18     En estas circunstancias, el Gerechtshof te Amsterdam decidió suspender el procedimiento y plantear al Tribunal de Justicia la cuestión siguiente: «Con motivo de la importación de ordenadores en los que el vendedor ha instalado un sistema operativo, ¿debe sumarse, con arreglo al artículo 32, apartado 1, letra b), del Código aduanero comunitario, al valor de transacción de dichos ordenadores el valor de los programas informáticos suministrados gratuitamente por el comprador al vendedor si su valor no está incluido en el valor de transacción?» Sobre la cuestión planteada 19     Con carácter preliminar, debe recordarse que, a tenor del artículo 29, apartado 1, del Código Aduanero, el valor en aduana de las mercancías importadas será su valor de transacción, es decir, el precio efectivamente pagado o por pagar por las mercancías cuando éstas se vendan para su exportación con destino al territorio aduanero de la Comunidad, ajustado, en su caso, de conformidad con lo dispuesto en las normas pertinentes del Código Aduanero. 20     Según se desprende de las comprobaciones efectuadas por el órgano jurisdiccional remitente, los ordenadores controvertidos en el asunto principal han sido objeto de dos transacciones sucesivas, la primera entre los fabricantes taiwaneses y CCC, y la segunda entre CCC y CCIC. 21     De la resolución de remisión se desprende que, en el procedimiento aduanero, CCIC declaró como valor en aduana de los ordenadores el valor de transacción de la primera venta, en la cual CCC era la compradora y los fabricantes taiwaneses los vendedores. 22     Está acreditado que, para determinar el valor en aduana con arreglo al artículo 29 del Código Aduanero, las autoridades aduaneras neerlandesas aceptaron como base de evaluación el valor de transacción del contrato entre los productores taiwaneses y CCC, y que la citada determinación no ha sido impugnada ante el órgano jurisdiccional remitente. En tales circunstancias, como se desprende de la propia cuestión prejudicial, la única cuestión sometida al Tribunal de Justicia es la de si el referido valor de transacción debe ajustarse en virtud de lo dispuesto en el artículo 32, apartado 1, letra b), del Código Aduanero. 23     Mientras que todos los Gobiernos que han presentado observaciones ante el Tribunal de Justicia consideran que dicho ajuste es necesario por diversos motivos, la Comisión de las Comunidades Europeas, estimando que la transacción decisiva es la transacción entre CCIC y CCC, sostiene que el artículo 32, apartado 1, letra b), del Código Aduanero resulta inaplicable y que no procede realizar el ajuste que en él se contempla. CCIC llega a la misma conclusión, pero por distintas razones. Esta sociedad alega que los referidos sistemas operativos no se hallan comprendidos en ninguna de las categorías del artículo 32, apartado 1, letra b), de dicho Código y mantiene que dichas disposiciones sólo se refieren a elementos materiales. A su juicio, los referidos sistemas operativos se hallan comprendidos en el ámbito de aplicación de las disposiciones reguladoras del valor en aduana de los soportes informáticos, es decir, del artículo 34 del Código Aduanero y del artículo 167 del Reglamento de aplicación. 24     No pueden aceptarse ni la alegación de CCIC ni el planteamiento de la Comisión, que excluyen la aplicación del artículo 32, apartado 1, letra b), del Código Aduanero. 25     En primer lugar, según el artículo 167, apartado 2, letra a), del Reglamento de aplicación, que desarrolla el artículo 34 del Código Aduanero, las mercancías que incorporen circuitos integrados, semiconductores o dispositivos similares están excluidas del ámbito de aplicación de dicho artículo 167. 26     De las comprobaciones efectuadas por el órgano jurisdiccional remitente se desprende que los artículos 34 del Código Aduanero y 167, apartado 1, del Reglamento de aplicación no son aplicables al asunto principal. Efectivamente, según dichas comprobaciones, los referidos sistemas operativos, que son unos programas informáticos, fueron instalados en el disco duro de los ordenadores importados, que es uno de los componentes de tales ordenadores y no constituye, por sí solo, el producto importado. Tales ordenadores no pueden asimilarse a unos meros soportes informáticos destinados a transportar dichos programas, en la medida en que la función principal de dichos ordenadores es el tratamiento de datos y contienen además unos dispositivos que, a tenor del artículo 167, apartado 2, letra a), del Reglamento de aplicación, excluyen la calificación de soporte informático. 27     A continuación, procede subrayar que, con arreglo al apartado 22 de la presente sentencia, la determinación del valor de transacción no forma parte de las cuestiones que debe examinar el Tribunal de Justicia para responder a la pregunta del órgano jurisdiccional remitente. 28     Según el tenor literal de la frase con la que comienza el artículo 29 del Código Aduanero, el valor de transacción es el valor «ajustado, en su caso, de conformidad con lo dispuesto en los artículos 32 y 33 […]». Por «valor de transacción» deberá entenderse, pues, el valor ajustado, desde el momento en que se cumplan los requisitos para un ajuste. Por consiguiente, si las autoridades administrativas y jurisdiccionales de un Estado miembro han aceptado como valor de transacción el precio fijado en una venta previa a la venta inmediatamente anterior a la determinación del valor en aduana, dicho valor de transacción deberá someterse a un ajuste, en el caso de que sea necesario. 29     Cuando, en orden a determinar el valor en aduana, otro precio de venta sustituye al que se aplicó en el contrato firmado por el comprador comunitario, la lógica de las disposiciones de que se trata exige tener en cuenta no solamente dicho precio, sino también la relación contractual en su conjunto. Esto significa que, en este contexto, a efectos de aplicación del artículo 32, apartado 1, letra b), del Código Aduanero, por «comprador» deberá entenderse la empresa que haya celebrado el contrato cuyo precio de venta constituye el valor de transacción. 30     Por lo que atañe a la determinación del valor en aduana que se discute en el asunto principal, resulta de la jurisprudencia que la normativa comunitaria relativa a la valoración en aduana tiene por objeto establecer un sistema equitativo, uniforme y neutral que excluya la utilización de unos valores en aduana arbitrarios o ficticios (sentencias de 6 de junio de 1990, Unifert, C‑11/89, Rec. p. I‑2275, apartado 35, y de 19 de octubre de 2000, Sommer, C‑15/99, Rec. p. I‑8989, apartado 25). El valor en aduana debe reflejar pues el verdadero valor económico de la mercancía importada y, por lo tanto, tener en cuenta todos los elementos de dicha mercancía que tienen un valor económico. 31     El Tribunal de Justicia ha declarado, además, que un programa de ordenador es un bien económico inmaterial cuyos gastos de adquisición, cuando esté incorporado a una mercancía, deben considerarse parte integrante del precio pagado o por pagar por la citada mercancía y, por consiguiente, del valor de transacción (véase, en este sentido, la sentencia de 18 de abril de 1991, Brown Boveri, C‑79/89, Rec. p. I‑1853, apartado 21). 32     Los referidos sistemas operativos son unos programas de ordenador que CCC puso gratuitamente a disposición de los fabricantes taiwaneses, para que fueran instalados en el disco duro de los ordenadores durante su fabricación. Además, está acreditado que dichos programas tienen un valor económico unitario de 31 USD, que no fue incluido ni en el valor de la transacción entre los fabricantes taiwaneses y CCC ni en el valor de la transacción entre CCC y CCIC. 33     Procede declarar, pues, que en dichas circunstancias se impone ajustar el valor de transacción. 34     Los Gobiernos español y del Reino Unido consideran que los programas informáticos que contienen los referidos sistemas operativos se hallan comprendidos en el ámbito de aplicación del artículo 32, apartado 1, letra b), inciso i), en cuanto «materiales, componentes, partes y elementos similares», mientras que los Gobiernos neerlandés y alemán opinan que deben clasificarse en el inciso iv) de esta disposición, en cuanto «trabajos de ingeniería». En la vista, el Gobierno del Reino Unido declaró no obstante que podría aprobar también esta última clasificación. 35     Esta clasificación no viene exigida por el órgano jurisdiccional remitente ni resulta necesaria para resolver el litigio principal. 36     En cambio, procede observar que, en función de la calificación del contenido del contrato entre CCC y Microsoft, calificación que corresponde efectuar al órgano jurisdiccional remitente, podría resultar pertinente la aplicación del artículo 32, apartado 1, letra c), del Código Aduanero. 37     Habida cuenta de todo lo anterior, procede responder a la cuestión planteada que, en virtud de lo dispuesto en el artículo 32, apartado 1, letras b) o c) del Código Aduanero, cuando se importen unos ordenadores en los que el vendedor haya instalado un programa informático puesto gratuitamente a su disposición por el comprador y que contenga uno o varios sistemas operativos, para determinar el valor en aduana de tales ordenadores, deberá añadirse al valor de transacción de éstos el valor del citado programa, si este último valor no hubiera sido incluido en el precio efectivamente pagado o pendiente de pago por dichos ordenadores. 38     La misma regla se aplica en el caso de que las autoridades nacionales acepten como valor de transacción, de conformidad con el Derecho Comunitario, el precio de una venta distinta de la celebrada por el comprador comunitario. En tal caso, se considerará «comprador», a efectos del artículo 32, apartado 1, letras b) o c) del Código Aduanero, al comprador que haya celebrado esa otra venta. Costas 39     Dado que el procedimiento tiene, para las partes del litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano jurisdiccional nacional, corresponde a éste resolver sobre las costas. Los gastos efectuados por quienes, no siendo partes del litigio principal, han presentado observaciones ante el Tribunal de Justicia no pueden ser objeto de reembolso. En virtud de todo lo expuesto, el Tribunal de Justicia (Sala Primera) declara: En virtud de lo dispuesto en el artículo 32, apartado 1, letras b) o c) del Reglamento (CEE) nº 2913/92 del Consejo, de 12 de octubre de 1992, por el que se aprueba el Código aduanero comunitario, cuando se importen unos ordenadores en los que el vendedor haya instalado un programa informático puesto gratuitamente a su disposición por el comprador y que contenga uno o varios sistemas operativos, para determinar el valor en aduana de tales ordenadores deberá añadirse al valor de transacción de éstos el valor del citado programa, si este último valor no hubiera sido incluido en el precio efectivamente pagado o pendiente de pago por dichos ordenadores. La misma regla se aplica en el caso de que las autoridades nacionales acepten como valor de transacción, de conformidad con el Derecho comunitario, el precio de una venta distinta de la celebrada por el comprador comunitario. En tal caso, se considerará «comprador», a efectos del artículo 32, apartado 1, letras b) o c) del Reglamento nº 2913/92, al comprador que haya celebrado esa otra venta. Firmas * Lengua de procedimiento: neerlandés.

61999CJ0016

fi

Tuomion perustelut 1 Cour administrative on esittänyt 21.1.1999 tekemällään päätöksellä, joka on saapunut yhteisöjen tuomioistuimeen 25.1.1999, EY:n perustamissopimuksen 177 artiklan (josta on tullut EY 234 artikla) nojalla kaksi ennakkoratkaisukysymystä lääkäreiden vapaan liikkuvuuden sekä heidän tutkintotodistustensa, todistustensa ja muiden muodollista kelpoisuutta osoittavien asiakirjojensa vastavuoroisen tunnustamisen helpottamisesta 5 päivänä huhtikuuta 1993 annetun neuvoston asetuksen 93/16/ETY (EYVL L 165, s. 1) tulkinnasta. 2 Nämä kysymykset on esitetty asiassa, jossa asianosaisina ovat Erpelding ja Luxemburgin Ministère de la Santé (jäljempänä terveysministeriö) ja joka koskee sitä, että terveysministeriö on evännyt Erpeldingiltä luvan käyttää Luxemburgissa kardiologian erikoislääkärin ammattinimikettä. Sovellettava lainsäädäntö Direktiivi 93/16/ETY 3 Direktiivillä 93/16/ETY pyritään helpottamaan lääkäreiden vapaata liikkuvuutta ja heidän tutkintotodistustensa, todistustensa ja muiden muodollista kelpoisuutta osoittavien asiakirjojensa vastavuoroista tunnustamista. Direktiivin 93/16/ETY 6 artiklassa, jota sovelletaan lääketieteen erikoisalojen tutkintotodistuksiin, todistuksiin ja muihin muodollista kelpoisuutta osoittaviin asiakirjoihin, jotka ovat kahdelle tai useammalle jäsenvaltiolle yhteisiä, säädetään seuraavaa: "Jokaisen jäsenvaltion, jonka laeissa, asetuksissa tai hallinnollisissa määräyksissä on asiaa koskevia säännöksiä, on tunnustettava sellaiset tutkintotodistukset, todistukset ja muut muodollista kelpoisuutta osoittavat asiakirjat, jotka on annettu jäsenvaltioiden kansalaisille toisessa jäsenvaltiossa 24, 25, 27 ja 29 artiklan mukaisesti ja jotka on mainittu 7 artiklassa, siten, että kyseinen pätevyystodistus antaa jäsenvaltion alueella samat oikeudet kuin jäsenvaltion itsensä antamat pätevyystodistukset". 4 Kyseisessä 6 artiklassa mainituilla artikloilla, 7 artiklaa lukuun ottamatta, sovitetaan yhteen erikoislääkärien toimintaa koskevia kansallisia säännöksiä vastaavien muodollista kelpoisuutta osoittavien asiakirjojen vastavuoroisen tunnustamisen mahdollistamiseksi. Näissä artikloissa säädetään direktiivin 93/16/ETY 14. perustelukappaleen mukaan muun muassa " - - tietyt vähimmäisvaatimukset erikoistumiskoulutukseen pääsemisestä, koulutuksen vähimmäiskestosta, opetuksen antamistavasta ja -paikasta, sekä koulutuksen valvonnasta". 5 Edellä mainitussa 7 artiklassa, sellaisena kuin se on Itävallan tasavallan liityttyä Euroopan unioniin (ks. asiakirja Itävallan tasavallan, Suomen tasavallan ja Ruotsin kuningaskunnan liittymisehdoista ja niiden sopimusten mukautuksista, joihin Euroopan unioni perustuu (EYVL 1994, C 241, s. 21 ja EYVL 1995, L 1, s. 1) ja erityisesti liite I, XI, D, III, 1, d alakohta), säädetään seuraavaa: "1. Edellä 6 artiklassa tarkoitetut tutkintotodistukset, todistukset ja muut muodollista kelpoisuutta osoittavat asiakirjat vastaavat, jos ne ovat 5 artiklan 2 kohdassa lueteltujen toimivaltaisten viranomaisten ja toimielinten antamia, kyseisen erikoisalan koulutuksen osalta tämän artiklan 2 kohdassa lueteltuja nimikkeitä niiden jäsenvaltioiden osalta, joissa tällaista koulutusta annetaan. 2. Jäsenvaltioissa tällä hetkellä käytettävät nimikkeet, jotka vastaavat kyseistä erikoistumiskoulutusta, ovat seuraavat: - - - kardiologia: - - Luxemburg: cardiologie et angiologie - - ." 6 Vaikka sisätaudit mainitaan niiden lääketieteen erikoisalojen nimikkeiden joukossa, jotka ovat yhteisiä kaikille jäsenvaltioille ja jotka voidaan direktiivin 93/16/ETY 4 ja 5 artiklan nojalla tunnustaa automaattisesti kaikissa jäsenvaltioissa, kardiologia kuuluu lääketieteen sellaisten erikoisalojen nimikkeiden joukkoon, jotka ovat kahdelle tai useammalle jäsenvaltiolle yhteiset, joten kardiologian tutkintotodistukset, todistukset ja muut muodollista kelpoisuutta osoittavat asiakirjat tunnustetaan automaattisesti vain direktiivin 93/16/ETY 7 artiklan 2 kohdassa luetelluissa jäsenvaltioissa. Kuten tämän tuomion edellisestä kohdasta ilmenee, tässä artiklassa, sellaisena kuin se on Itävallan tasavallan liityttyä Euroopan unioniin, mainitaan kardiologian osalta Luxemburg, mutta siinä ei mainita Itävaltaa. 7 Direktiivin 93/16/ETY 8 artiklassa säädetään seuraavaa: "1. Jos jäsenvaltioiden kansalaiset, jotka haluavat saada sellaisen erikoislääkärin tutkintotodistuksen, todistuksen tai muun muodollista kelpoisuutta osoittavan asiakirjan, jota ei ole mainittu 4 ja 6 artiklassa tai jota, vaikka se on mainittu 6 artiklassa, ei anneta siinä jäsenvaltiossa, josta ulkomaan kansalainen on peräisin tai josta hän tulee, vastaanottava jäsenvaltio voi vaatia, että heidän on täytettävä sen omien lakien, asetusten tai hallinnollisten määräysten mukaiset kyseistä erikoisalaa koskevat koulutusvaatimukset. 2. Vastaanottavan jäsenvaltion on kuitenkin otettava huomioon joko kokonaan tai osittain 1 kohdassa tarkoitettujen kansalaisten suorittamat koulutusjaksot, joista sen jäsenvaltion toimivaltaiset viranomaiset, josta ulkomaan kansalainen on peräisin tai josta hän tulee, ovat antaneet heille tutkintotodistuksen, todistuksen tai muun muodollista kelpoisuutta osoittavan asiakirjan edellyttäen, että koulutusjaksot vastaavat vastaanottavassa jäsenvaltiossa vaadittavia kyseisen erikoistumiskoulutuksen koulutusjaksoja. 3. Vastaanottavan jäsenvaltion toimivaltaisten viranomaisten tai toimielinten on tutkittuaan asianomaisen erikoistumiskoulutuksen sisällön ja pituuden niille toimitettujen tutkintotodistusten, todistusten ja muiden muodollista kelpoisuutta osoittavien asiakirjojen perusteella ilmoitettava hänelle vaadittavan lisäkoulutuksen pituus ja alat, jotka sen on katettava." 8 Direktiivin 93/16/ETY V luvussa, jonka otsikkona on "Tutkintonimikkeen käyttö", olevassa 10 artiklan 1 kohdassa säädetään seuraavaa: "Vastaanottavien jäsenvaltioiden on huolehdittava, että 2, 4, 6 ja 9 artiklan edellytykset täyttävillä jäsenvaltioiden kansalaisilla on oikeus käyttää säädettyä tutkintonimikettä tai tarvittaessa sen lyhennettä, joka on käytössä siinä jäsenvaltiossa, josta he ovat peräisin tai josta he tulevat, tämän valtion kielellä, sanotun kuitenkaan rajoittamatta 19 artiklan soveltamista. Vastaanottavat jäsenvaltiot voivat vaatia, että nimikkeen jäljessä on mainittava sen antaneen laitoksen tai tutkintolautakunnan nimi ja sijaintipaikka". 9 Direktiivin VI luvussa, jonka otsikkona on "Säännökset, jotka helpottavat sijoittautumisoikeuden ja palvelujen tarjoamisen vapauden tehokasta käyttämistä lääkäreiden toiminnassa", olevassa 19 artiklassa säädetään seuraavaa: "Jos lääkärintoimeen liittyvän ammattinimikkeen käyttö on vastaanottavassa jäsenvaltiossa säännelty, toisten jäsenvaltioiden kansalaisten, jotka täyttävät 2 artiklassa ja 9 artiklan 1, 3 ja 5 kohdassa säädetyt edellytykset, on käytettävä vastaanottavan jäsenvaltion ammattinimikettä, joka siinä valtiossa vastaa näitä kelpoisuusvaatimuksia, ja sen lyhennettä. Edellä ensimmäistä alakohtaa sovelletaan myös erikoislääkärin ammattinimikkeiden käyttöön, sikäli kuin niitä käyttävät 4 ja 6 artiklassa ja 9 artiklan 2, 4, 5 ja 6 kohdassa säädetyt edellytykset täyttävät henkilöt." Kansallinen lainsäädäntö 10 Direktiivin 93/16/ETY 10 artikla on pantu täytäntöön Luxemburgin sisäisessä oikeudessa lääkärin, hammaslääkärin ja eläinlääkärin ammattien harjoittamisesta 29 päivänä huhtikuuta 1983 annetun lain, sellaisena kuin se on muutettuna 31.7.1995 annetulla lailla (Mémorial A 1995, s. 1802), 5 §:n 3 momentilla ja kyseisen direktiivin 19 artikla tämän kansallisen lain 5 §:n 2 momentilla. Kansallisen tuomioistuimen käsiteltävänä oleva asia ja ennakkoratkaisukysymykset 11 Erpelding sai 30.3.1985 itävaltalaisen Doktor der gesamten Heilkunde -nimisen tutkintotodistuksen (todistus sikäläisestä lääketieteen tohtorin tutkinnosta), jonka antoi Innsbruckin yliopisto. Luxemburgin kansallinen opetusministeriö vahvisti tämän tutkintotodistuksen vastaavuuden 11.4.1986. 12 Erpelding sai 10.4.1991 Österreichische Ärtzekammerilta (Itävallan lääkäriliitto) oikeuden harjoittaa lääkärin ammattia Facharzt für Innere Medizin -ammattinimikettä (sisätautien erikoislääkäri) käyttäen. Luxemburgin terveysministerin 29.8.1991 tekemällä päätöksellä hänellä annettiin oikeus harjoittaa sisätautien erikoislääkärin ammattia Luxemburgissa. 13 Österreichische Ärtzekammer antoi Erpeldingille 11.5.1993 Facharzt für Innere Medizin - Teilgebiet Kardiologie -tutkintotodistuksen (sisätautien erikoislääkäri - kardiologia). Luxemburgin terveysministeri antoi 9.7.1993 tekemällään päätöksellä Erpeldingille oikeuden käyttää sisätautien erikoislääkärin ammattinimikkeen lisäksi senkielistä tutkintonimikettä, jolla hän oli saanut koulutuksensa, eli nimikettä "Facharzt für Innere Medizin - Teilgebiet Kardiologie". 14 Erpelding ilmoitti 15.4.1997 terveysministerille, että koska hän aikoi keskittyä yksinomaan kardiologiaan, hän oli valmis luopumaan sisätautien erikoislääkärin ammattinimikkeestä edellyttäen, että hänelle annettaisiin lupa käyttää kardiologian erikoislääkärin ammattinimikettä. 15 Terveysministeri hylkäsi 25.4.1997 tekemällään päätöksellä tämän hakemuksen sillä perusteella, että koska kardiologian oppiaine ei ole Itävallan viranomaisten tunnustama erikoisala, Erpeldingille ei voitu myöntää oikeutta harjoittaa lääkärin ammattia tällä erikoisalalla. Ministeri totesi lisäksi, että hänen tehtävänään ei ole muuntaa ulkomaisia tutkintotodistuksia ja että Luxemburgin lainsäädännössä sallitaan ainoastaan tutkintotodistusten tunnustaminen sellaisina kuin ne ovat sanamuodoltaan. 16 Erpeldingin vaatimuksesta Tribunal administratif kumosi tämän päätöksen 18.2.1988 tekemällään päätöksellä erityisesti sillä perusteella, että se oli direktiivin 93/16/ETY 19 artiklan vastainen. 17 Luxemburgin terveysministeri haki tähän päätökseen 31.3.1998 muutosta Cour administrativelta. 18 Cour administrative katsoo, että riidan ratkaiseminen edellyttää paitsi direktiivin 93/16/ETY lääkärin ammattinimikkeen käyttöä koskevan 19 artiklan, myös lääketieteen tutkintonimikkeen käyttöä koskevan 10 artiklan tulkintaa, ja se päätti lykätä asian käsittelyä ja esittää yhteisöjen tuomioistuimelle seuraavat ennakkoratkaisukysymykset: "1) Voidaanko lääkäreiden vapaan liikkuvuuden sekä heidän tutkintotodistustensa, todistustensa ja muiden muodollista kelpoisuutta osoittavien asiakirjojensa vastavuoroisen tunnustamisen helpottamisesta annetun direktiivin 93/16/ETY 19 artiklaa soveltaa valtiossa, jossa on voimassa kyseistä alaa koskeva lainsäädäntö, sellaisen kantajan eduksi, jolla on toisessa jäsenvaltiossa hankittu tutkintotodistus, joka ei ole direktiivin 7 artiklassa olevassa erikoistumiskoulutuksen luettelossa, ja joka hakee toisessa jäsenvaltiossa hankkimansa koulutuksen nojalla lupaa käyttää vastaanottavassa jäsenvaltiossa vastaavaa ammattinimikettä? Jos ensimmäiseen kysymykseen vastataan kieltävästi: 2) Annetaanko kyseessä olevan direktiivin 10 artiklan säännöksessä toisessa jäsenvaltiossa hankitun tutkintotodistuksen omaaville henkilöille vain oikeus käyttää tutkintonimikettään ja tarvittaessa sen lyhennettä, vai onko direktiiviä päinvastoin tulkittava niin, että voidaan hyväksyä ainoastaan tutkintonimikkeen käyttäminen sen maan kielellä, jossa se on annettu, niin, että vastaanottavan valtion kielellä muotoiltuja ja sen nimikkeistön mukaisia vastaavia nimikkeitä ei saa käyttää?" Ennakkoratkaisukysymysten ulottuvuus 19 Ennakkoratkaisukysymykset koskevat direktiivin 93/16/ETY 10 ja 19 artiklan tulkintaa ja ne liittyvät hakemukseen, jolla Erpelding pyytää vuonna 1993 Itävallassa saamansa Facharzt für Innere Medizin - Teilgebiet Kardiologie -tutkintotodistuksen perusteella oikeutta käyttää Luxemburgissa kardiologian erikoislääkärin ammattinimikettä. 20 Yhteisöjen tuomioistuimelle esitetyt kysymykset eivät koske niitä koulutusta koskevia edellytyksiä, joiden on täytyttävä kardiologian erikoislääkärin tutkintotodistuksen saamiseksi Luxemburgissa itävaltalaisen tutkintotodistuksen perusteella ja direktiivin 93/16/ETY 8 artiklan mukaisesti. Kysymykset eivät myöskään liity kyseisen itävaltalaisen tutkintotodistuksen mahdolliseen tunnustamiseen kardiologian erikoislääkärin luxemburgilaista tutkintotodistusta vastaavaksi niin sanotun Vlassopoulou-tapauksen mukaisesti (ks. tältä osin asia C-340/89, Vlassopoulou, tuomio 7.5.1991, Kok. 1991, s. I-2357 ja viimeksi asia C-238/98, Hocsman, tuomio 14.9.2000, Kok. 2000, s. I-6623). 21 Ennakkoratkaisupyynnön esittämistä koskevassa päätöksessä ei mainita direktiivin 93/16/ETY 8 artiklaa eikä Vlassopoulou-tapausta, eikä suullisessa käsittelyssä ole kiistetty sitä, että yhteisöjen tuomioistuimen vastauksen sille esitettyihin kysymyksiin on rajoituttava koskemaan kyseisen direktiivin 10 ja 19 artiklan tulkintaa. Ensimmäinen kysymys 22 Ensimmäisellä kysymyksellään kansallinen tuomioistuin tiedustelee lähinnä sitä, voiko lääkäri, jolla on toisessa jäsenvaltiossa saatu erikoislääkärin tutkintotodistus, jota ei kuitenkaan mainita direktiivin 93/16/ETY 7 artiklassa olevassa erikoistumiskoulutusta koskevassa luettelossa, vedota tämän direktiivin 19 artiklaan käyttääkseen vastaavaa erikoislääkärin ammattinimikettä vastaanottavassa valtiossa. 23 Direktiivillä 93/16/ETY otetaan käyttöön automaattinen ja pakollinen järjestelmä, jonka mukaisesti lääkärin ja erikoislääkärin tutkintotodistukset, todistukset ja muut muodollista kelpoisuutta osoittavat asiakirjat, jotka jäsenvaltioiden kansalaiset ovat saaneet muista jäsenvaltioista, tunnustetaan vastavuoroisesti kyseisen direktiivin 3, 5 ja 7 artiklan mukaisesti. 24 Tämä automaattinen ja pakollinen tunnustamisjärjestelmä olisi puutteellinen ja sen tehokkuus vaarantuisi vakavasti, jos niillä henkilöillä, joiden eduksi direktiiviä sovelletaan, ei olisi oikeutta käyttää vastaanottavassa jäsenvaltiossa käytettävää lääkärin tai tapauskohtaisesti erikoislääkärin ammattinimikettä. Ilman oikeutta käyttää näitä nimikkeitä tässä valtiossa niillä henkilöillä, joiden eduksi tätä vastavuoroista tunnustamista koskevaa järjestelmää sovelletaan, ei olisi mahdollista viestittää asianomaisille tahoille ammatillisesta pätevyydestään samalla tavalla ja samoilla edellytyksillä kuin sellaisilla yhteisön kansalaisilla, jotka ovat saaneet tällaisen nimikkeen vastaanottavassa jäsenvaltiossa. 25 Oikeus käyttää vastaanottavassa jäsenvaltiossa kyseisen valtion kielellä ja sen nimikkeistön mukaisesti ilmaistua lääkärin tai tapauskohtaisesti erikoislääkärin ammattinimikettä on siis direktiivillä 93/16/ETY käyttöönotetun tutkintotodistusten, todistusten ja muiden muodollista kelpoisuutta osoittavien asiakirjojen vastavuoroisen tunnustamisen väistämätön seuraus. 26 Tämä tulkinta pätee kuitenkin vain silloin, jos lääkärin tai erikoislääkärin muodollista kelpoisuutta osoittavat asiakirjat täyttävät vähimmäisedellytykset, jotka ovat tarpeen, jotta niihin voidaan soveltaa tätä automaattista ja pakollista vastavuoroista tunnustamista. Tämän vastavuoroista tunnustamista koskevan järjestelmän kanssa on näin ollen täysin sopusoinnussa se, että direktiivin 93/16/ETY 19 artiklassa myönnetään oikeus käyttää lääkärin tai tapauskohtaisesti erikoislääkärin ammattinimikettä vain sellaisille yhteisön kansalaisille, jotka täyttävät kyseisen säännöksen ensimmäisessä ja toisessa kohdassa säädetyt edellytykset. 27 Ensimmäisen kysymykseen on näin ollen vastattava, että lääkäri, jolla on toisessa jäsenvaltiossa saatu erikoislääkärin tutkintotodistus, jota ei kuitenkaan mainita direktiivin 93/16/ETY 7 artiklassa olevassa erikoistumiskoulutusta koskevassa luettelossa, ei voi vedota tämän direktiivin 19 artiklaan käyttääkseen vastaavaa erikoislääkärin ammattinimikettä vastaanottavassa valtiossa. Toinen kysymys 28 Kansallinen tuomioistuin katsoo, että direktiivin 93/16/ETY 10 artiklaa voidaan tulkita kahdella eri tavalla. Ensimmäisen tulkintatavan mukaan tässä säännöksessä vain taattaisiin niille henkilöille, joiden eduksi direktiivillä käyttöönotettua tutkintotodistusten vastavuoroista tunnustamista koskevaa järjestelmään sovelletaan, oikeus käyttää koulutusnimikettään alkuperä- tai lähtöjäsenvaltion kielellä. Toisen tulkintatavan mukaan vastaanottavalla jäsenvaltiolla ei kyseisen säännöksen nojalla ole mitään mahdollisuutta antaa oikeutta käyttää tämän valtion kielellä muotoiltua ja sen nimikkeistön mukaista vastaavaa nimikettä, vaikkakin tässä tulkinnassa edellä mainittu oikeus tunnustetaan niille henkilöille, joiden eduksi kyseistä järjestelmää sovelletaan. 29 Direktiivissä 93/16/ETY säädetään niiden henkilöiden, joiden eduksi sovelletaan tällä direktiivillä käyttöönotettua, tutkintotodistusten vastavuoroista tunnustamista koskevaa järjestelmää, oikeudesta käyttää lääkärin tai erikoislääkärin ammattinimikettä ja koulutusnimikettä vastaanottavassa jäsenvaltiossa. 30 Koska kaikki rajoitukset, jotka koskevat toisessa jäsenvaltiossa saadun koulutusnimikkeen käyttöä vastaanottavassa jäsenvaltiossa, voivat tehdä tämän nimikkeen vähemmän houkuttelevaksi rajoittaen näin ollen perustamissopimuksessa taattujen perusvapauksien käyttöä, rajoitusten on tämän vuoksi oltava perustamissopimuksen vaatimusten mukaisia (ks. asia C-19/92, Kraus, tuomio 31.3.1993, Kok. 1993, s. I-1663, s. 32). Näiden samojen vaatimusten mukaisesti on tulkittava myös yhteisön lainsäädäntöä, mukaan lukien direktiivin 93/16/ETY 10 artiklaa, jota kansallisen tuomioistuimen esittämä kysymys koskee. 31 Direktiivin 93/16/ETY 10 artiklan 1 kohdan ensimmäisessä virkkeessä lähinnä toistetaan direktiivin yhdeksäs perustelukappale, jossa täsmennetään, että koska direktiivi tutkintotodistusten vastavuoroisesta tunnustamisesta ei välttämättä merkitse kyseisten tutkintotodistusten edellyttämän koulutuksen vastaavuutta, muodollisen koulutustodistuksen kyseessä ollessa tulee näiden pätevyystodistusten käyttö sallia vain alkuperä- tai lähtöjäsenvaltion kielellä. 32 Direktiivin 93/16/ETY 10 artiklan 1 kohdan ensimmäistä virkettä on näin ollen tulkittava siten, että se koskee vain niiden henkilöiden, joiden eduksi tällä direktiivillä käyttöönotettua tutkintotodistusten vastavuoroista tunnustamista koskevaa järjestelmää sovelletaan, oikeutta käyttää tutkintonimikettään ja tarvittaessa sen lyhennettä alkuperä- tai lähtöjäsenvaltion kielellä. Tämän säännöksen sanamuodosta ja direktiivin 93/16/ETY rakenteesta ei kuitenkaan ilmene, että vastaanottava jäsenvaltio ei voisi antaa lupaa käyttää koulutusnimikettä tai vastaavaa nimikettä, joka ilmaistaan muulla kielellä kuin alkuperä- tai lähtöjäsenvaltion kielellä. 33 Toiseen kysymykseen on näin ollen vastattava, että direktiivin 93/16/ETY 10 artiklan 1 kohdan ensimmäistä virkettä on tulkittava siten, että se koskee vain niiden henkilöiden, joiden eduksi sovelletaan tällä direktiivillä käyttöönotettua tutkintotodistusten vastavuoroista tunnustamista koskevaa järjestelmää, oikeutta käyttää koulutusnimikettään ja tarvittaessa sen lyhennettä alkuperä- tai lähtöjäsenvaltion kielellä, ilman, että tämä tulkinta kuitenkaan vaikuttaisi vastaanottavan jäsenvaltion vapauteen antaa oikeus käyttää alueellaan muulla kuin alkuperä- tai lähtöjäsenvaltion kielellä ilmaistua koulutusnimikettä tai vastaavaa nimikettä. Päätökset oikeudenkäyntikuluista Oikeudenkäyntikulut 34 Yhteisöjen tuomioistuimelle huomautuksensa esittäneille Italian ja Suomen hallituksille ja Euroopan yhteisöjen komissiolle aiheutuneita oikeudenkäyntikuluja ei voida määrätä korvattaviksi. Pääasian asianosaisten osalta asian käsittely yhteisöjen tuomioistuimessa on välivaihe kansallisessa tuomioistuimessa vireillä olevan asian käsittelyssä, minkä vuoksi kansallisen tuomioistuimen asiana on päättää oikeudenkäyntikulujen korvaamisesta. Päätöksen päätösosa Näillä perusteilla YHTEISÖJEN TUOMIOISTUIN (viides jaosto) on ratkaissut Cour administrativen 21.1.1999 tekemällään päätöksellä esittämät kysymykset seuraavasti: 1) Lääkäri, jolla on toisessa jäsenvaltiossa saatu erikoislääkärin tutkintotodistus, jota ei kuitenkaan mainita lääkäreiden vapaan liikkuvuuden sekä heidän tutkintotodistustensa, todistustensa ja muiden muodollista kelpoisuutta osoittavien asiakirjojensa vastavuoroisen tunnustamisen helpottamisesta 5 päivänä huhtikuuta 1993 annetun neuvoston direktiivin 93/16/ETY 7 artiklassa olevassa erikoistumiskoulutusta koskevassa luettelossa, ei voi vedota tämän direktiivin 19 artiklaan käyttääkseen vastaavaa erikoislääkärin ammattinimikettä vastaanottavassa valtiossa. 2) Direktiivin 93/16/ETY 10 artiklan 1 kohdan ensimmäistä virkettä on tulkittava siten, että se koskee vain niiden henkilöiden, joiden eduksi sovelletaan tällä direktiivillä käyttöönotettua tutkintotodistusten vastavuoroista tunnustamista koskevaa järjestelmää, oikeutta käyttää koulutusnimikettään ja tarvittaessa sen lyhennettä alkuperä- tai lähtöjäsenvaltion kielellä, ilman, että tämä tulkinta kuitenkaan vaikuttaisi vastaanottavan jäsenvaltion vapauteen antaa oikeus käyttää alueellaan muulla kuin alkuperä- tai lähtöjäsenvaltion kielellä ilmaistua koulutusnimikettä tai vastaavaa nimikettä.

61992CJ0345

en

Grounds 1 By application lodged at the Court Registry on 19 August 1992, the Commission of the European Communities brought an action under Article 169 of the EEC Treaty for a declaration that, by failing to adopt the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with the judgment of the Court of Justice of 17 September 1987 in Case 412/85 Commission v Germany [1987] ECR 3503, and hence necessary for the full implementation of Council Directive 79/409/EEC of 2 April 1979 on the conservation of wild birds, the Federal Republic of Germany has failed to fulfil its obligations under the Treaty. 2 In that judgment the Court declared that, by authorizing in Paragraph 22(3) of the Bundesnaturschutzgesetz (Federal Law on the protection of nature) derogations from the measures for the protection of birds provided for by Directive 79/409, mentioned above, the Federal Republic of Germany had failed to fulfil its obligations under the Treaty. 3 Since the Commission did not receive notification of the measures which should have been taken by the German authorities in order to ensure compliance with the abovementioned judgment, it initiated the procedure provided for by Article 169 of the Treaty, at the end of which it brought the present proceedings for failure to fulfil obligations. 4 Reference is made to the Report of the Judge-Rapporteur for a fuller account of the facts of the case, the procedure and the submissions and arguments of the parties, which are mentioned or discussed hereinafter only in so far as is necessary for the reasoning of the Court. 5 The Federal Republic of Germany states that the provisions required for compliance with the Court' s judgment should soon be approved by the legislative authorities. 6 It must be pointed out that, even if Article 171 of the Treaty does not specify the period within which a judgment must be complied with, the common interest attaching to the immediate and uniform application of Community law requires that the process of complying with a judgment be initiated at once and completed as soon as possible (see the judgment in Case 169/87 Commission v France [1988] ECR 4093, paragraph 14). 7 The Commission' s claim for a declaration of failure to fulfil obligations must therefore be upheld. Decision on costs Costs 8 Under Article 69(2) of the Rules of Procedure, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs. Since the Federal Republic of Germany has been unsuccessful, it must be ordered to pay the costs. Operative part On those grounds, THE COURT hereby: 1. Declares that, by failing to adopt the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with the judgment of the Court of Justice of 17 September 1987 in Case 412/85, and hence necessary for the full implementation of Council Directive 79/409/EEC of 2 April 1979 on the conservation of wild birds, the Federal Republic of Germany has failed to fulfil its obligations under the EEC Treaty; 2. Orders the Federal Republic of Germany to pay the costs.