Datasets:

NCube

/

europa

like 3

Follow

Neural Network Nomads (We are GLOSS) 4

61994CJ0217

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 23 Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν η Ιταλική και η Πορτογαλική Κυβέρνηση και η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων, που κατέθεσαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, δεν αποδίδονται. Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ' αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (έκτο τμήμα), κρίνοντας επί του ερωτήματος που του υπέβαλε με διάταξη της 12ης Ιουλίου 1994 η Commissione tributaria di primo grado di Bolzano, αποφαίνεται: Το άρθρο 22, παράγραφος 8, της έκτης οδηγίας 77/388/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 17ης Μαΐου 1977, περί εναρμονίσεως των νομοθεσιών των κρατών μελών, των σχετικών με τους φόρους κύκλου εργασιών * κοινό σύστημα φόρου προστιθεμένης αξίας: ομοιόμορφη φορολογική βάση, όπως αυτό τροποποιήθηκε με το άρθρο 28η της οδηγίας 91/680/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 16ης Δεκεμβρίου 1991, για τη συμπλήρωση του κοινού συστήματος φόρου προστιθεμένης αξίας και την τροποποίηση, εν όψει της καταργήσεως των φορολογικών συνόρων, της οδηγίας 77/388/ΕΟΚ, έχει, στα πλαίσια του μεταβατικού καθεστώτος, την έννοια ότι δεν απαγορεύει εθνικό κανόνα επιβάλλοντα την υποχρέωση εκδόσεως συνοδευτικών δελτίων για τα εμπορεύματα που μεταφέρονται αποκλειστικώς εντός του ενδιαφερομένου κράτους μέλους.

62002TJ0059

et

Vaidluse aluseks olevad asjaolud Hageja, Archer Daniels Midland Co. (edaspidi „ADM”), on emaettevõtja ettevõtjate kontsernis, mis tegeleb teravilja ja õliseemnete töötlemise sektoris. Ta alustas tegutsemist sidrunhappe turul 1991. aastal. Sidrunhape on maailmas enim kasutatud hapendamis- ja säilitusaine. Seda on mitut erinevat liiki, mida kasutatakse erinevatel juhtudel, eelkõige toiduainetes ja jookides, pesuvahendites ja majapidamises kasutatavates puhastusvahendites, farmaatsia- ja kosmeetikatoodetes ning erinevates tööstusprotsessides. 1995. aastal ulatus sidrunhappe kogumüük maailma tasandil ligikaudu 894,72 miljoni euroni ja Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ligikaudu 323,69 miljoni euroni. 1996. aastal jagunes ligikaudu 60% sidrunhappe maailmaturust käesoleva kohtuasja esemeks oleva otsuse viie adressaadi vahel, st lisaks ADM-ile veel Jungbunzlauer AG (edaspidi „JBL”), F. Hoffmann-La Roche AG (edaspidi „HLR”), Haarmann & Reimer Corp. (edaspidi „H&R”), mis kuulub kontserni Bayer AG (edaspidi „Bayer”), ja Cerestar Bioproducts BV (edaspidi „Cerestar”), keda ühiselt nimetatakse „asjaomased pooled”. 1995. aasta augustis teatas Ameerika justiitsministeerium komisjonile, et käimas on sidrunhappe turgu puudutav uurimine. Kõik asjaomased pooled, sealhulgas ADM tunnistasid, et nad osalesid kartellikokkuleppes 1996. aasta oktoobrist kuni 1998. aasta juunini. Pärast Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumiga kokkulepetele jõudmist määrasid Ühendriikide ametivõimud nendele ettevõtjatele trahvid. Lisaks sellele määrati trahvid ka mõnedele süüdimõistetud füüsilistele isikutele. Samuti toimetati uurimist Kanadas, kus trahve määrati ka mõnedele nendest ettevõtjatest, nende hulgas ADM. 6. augustil 1997 saatis komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 alusel informatsiooninõuded neljale peamisele sidrunhappe tootjale ühenduses. Peale selle saatis komisjon 1998. aasta jaanuaris informatsiooninõuded sidrunhappe peamistele ostjatele ühenduses ning saatis juunis ja juulis 1998 peamistele sidrunhappe tootjatele ühenduses uuesti informatsiooninõuded. Pärast esimest informatsiooninõuet, mis saadeti Cerestarile juulis 1998, pöördus nimetatud ettevõtja komisjoni poole ja avaldas 29. oktoobril 1998 toimunud koosolekul soovi teha komisjoniga koostööd komisjoni 18. juuli 1996. aasta teatise trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide puhul (EÜT C 207, lk 4, edaspidi „koostööteatis”) alusel. Samal koosolekul kirjeldas Cerestar suuliselt kartellikokkuleppest tulenenud tegevusi, milles ta oli osalenud. 25. märtsil 1999 saatis ta komisjonile kirjaliku avalduse, milles kinnitas nimetatud koosolekul antud ütlusi. 28. juuli 1998. aasta kirjaga saatis komisjon uue informatsiooninõude JBL‑ile, kes vastas sellele 28. septembril 1998. 11. detsembril 1998 toimunud koosolekul avaldas ADM soovi teha komisjoniga koostööd ja kirjeldas konkurentsivastaseid tegevusi, milles ta oli osalenud. 15. jaanuari 1999. aasta kirjaga kinnitas ADM oma suulisi avaldusi. 3. märtsil 1999 saatis komisjon täiendavad informatsiooninõuded HLR‑ile, JBL‑ile ja Cerestarile. Vastavalt 28. aprillil, 21. mail ja 28. juulil 1999 esitas Bayer koostööteatise alusel avaldused H&R, JBL ja HLR nimel. 29. märtsil 2000 adresseeris komisjon talle esitatud andmete põhjal ADM‑ile ja teistele asjaomastele pooltele EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu (edaspidi „EMP leping”) artikli 53 lõike 1 rikkumise eest vastuväiteteatise. ADM ja teised asjaomased pooled esitasid komisjoni poolt välja toodud vastuväidetele vastuseks kirjalikud seisukohad. Ükski asjaomastest pooltest ärakuulamist ei taotlenud ega vastuväiteteatises esitatud faktide sisulist õigsust olulisel määral ei vaidlustanud. 27. juulil 2001 esitas komisjon ADM‑ile ja teistele asjaomastele pooltele täiendavad informatsiooninõuded. 5. detsembril 2001 võttis komisjon vastu lõpliku otsuse C(2001)3923 EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/36.604 – Sidrunhape) (edaspidi „otsus”). Otsus tehti ADM‑ile teatavaks 17. detsembri 2001. aasta kirjaga. Otsus sisaldab eelkõige järgmisi sätteid: „Artikkel 1 [ADM], [Cerestar], [H & R], [HLR] ja [JBL] on rikkunud asutamislepingu artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1, osaledes kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mis leidis aset sidrunhappe sektoris. Rikkumine kestis: –        [ADM], [H & R], [HLR] ja [JBL] puhul: 1991. aasta märtsist 1995. aasta maini; –      [Cerestari] puhul: 1992. aasta maist 1995. aasta maini. […] Artikkel 3 Artiklis 1 nimetatud ettevõtjatele on määratud mainitud artiklis tuvastatud rikkumise eest järgmised trahvid: a)      [ADM]: trahv summas 39,69 miljonit eurot, b)      [Cerestar]: trahv summas 170 000 eurot, c)      [HLR]: trahv summas 63,5 miljonit eurot, d)      [H & R]: trahv summas 14,22 miljonit eurot, e)      [JBL]: trahv summas 17,64 miljonit eurot.” Otsuse põhjendustes 80–84 märkis komisjon, et kartellikokkulepe hõlmas igale liikmele konkreetsete müügikvootide määramist ja nende kvootide järgimist, sihthindade ja/või maksimaalsete hindade kindlaksmääramist, hinnaalanduste kaotamist ja erilise teabe edastamist klientide kohta. Otsuses kasutas komisjon trahvisumma arvutamiseks metodoloogiat, mis on esitatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ning koostööteatises. Esiteks määras komisjon rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal kindlaks trahvi põhisumma. Seda arvesse võttes leidis komisjon rikkumise raskusastme osas esiteks, et asjaomased pooled olid toime pannud väga raske rikkumise, arvestades selle laadi, tegelikku mõju sidrunhappe turule EMP-s ja asjakohase geograafilise turu suurust (otsuse põhjendus 230). Seejärel leidis komisjon, et arvestada tuleb rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada konkurentsile kahju ja et määrata tuleb sellise suurusega trahv, millel oleks piisav hoiatav mõju. Sellest lähtuvalt, tuginedes asjaomaste poolte ülemaailmsele käibele, mis tekkis sidrunhappe müügist rikkumise perioodi viimasel ehk 1995. aastal, jaotas komisjon nad kolme kategooriasse, st esimene kategooria H & R ülemaailmse turuosaga 22%, teine kategooria ADM ja JBL turuosadega [ konfidentsiaalne ]( ) ning HLR turuosaga 9% ja kolmas kategooria Cerestar ülemaailmse turuosaga 2,5%. Selle põhjal määras komisjon trahvi lähtesummadeks vastavalt esimesse kategooriasse kuuluvale ettevõtjale 35 miljonit eurot, teise kategooriasse kuuluvatele ettevõtjatele 21 miljonit eurot ja kolmandasse kategooriasse kuuluvale ettevõtjale 3,5 miljonit eurot (otsuse põhjendus 239). Peale selle kohandas komisjon lähtesummat, et tagada trahvi piisavalt hoiatavat mõju. Seetõttu, võttes arvesse asjaomaste poolte suurust ja koguvahendeid, mida väljendab nende ülemaailmse käibe kogusumma, kohaldas komisjon ADM‑ile ja HLR‑ile määratud lähtesumma suhtes koefitsienti 2 ning H & R‑ile määratud lähtesumma suhtes koefitsienti 2,5 (otsuse põhjendused 50 ja 246). Iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise kestuse osas suurendati kindlaksmääratud lähtesummat 10% iga aasta kohta, st ADM, H & R, HLR ja JBL lähtesummat suurendati 40% ning Cerestari lähtesummat 30% (otsuse põhjendused 249 ja 250). Seega määras komisjon ADM suhtes trahvide põhisummaks 58,8 miljonit eurot. Cerestari, HLR, H & R ja JBL osas määrati põhisummaks vastavalt 4,55 miljonit, 58,8 miljonit, 122,5 miljonit ja 29,4 miljonit eurot (otsuse põhjendus 254). Teiseks suurendati ADM‑ile ja HLR‑ile määratud trahvide põhisummasid raskendavate asjaolude põhjal 35% seetõttu, et need ettevõtjad omasid kartellikokkuleppes eestvedaja rolli (otsuse põhjendus 273). Kolmandaks uuris komisjon mõnede ettevõtjate argumente kergendavate asjaolude kohta ning lükkas need tagasi (otsuse põhjendused 274–291). Neljandaks kohandas määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel komisjon Cerestarile ja H & R-ile arvutatud summasid nii, et need ei ületaks asjaomaste poolte kogukäibest 10% (otsuse põhjendus 293). Viiendaks nõustus komisjon koostööteatise punkti B alusel selle trahvisumma, mis Cerestarile oleks määratud koostöö puudumise tõttu, „väga suure vähendamisega” (st 90%). Komisjon nõustus koostööteatise punkti D alusel kohaldama „märkimisväärset vähendamist” (st 50%) ADM trahvisumma, (40%) JBL‑i trahvisumma, (30%) H & R trahvisumma ning (20%) HLR trahvisumma suhtes (põhjendus 326). Menetlus ja poolte nõuded ADM esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 28. veebruaril 2002 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi. ADM esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 28. veebruaril 2002 jõudnud eraldi dokumendina taotluse, et avaldustes ja mõnedes lisades sisalduvat teatud teavet käsitletaks konfidentsiaalsena. Esimese Astme Kohus (kolmas koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ning esitas Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, millele nad vastasid ettenähtud tähtaja jooksul. Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 9. juuni 2004. aasta kohtuistungil. ADM palub Esimese Astme Kohtul: –        tühistada otsuse artikkel 1 osas, milles leitakse et ADM on rikkunud EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes asjaomase turu mahtude piiramises ja tootja määramises, kes kohustus tõstma hindu igal asjaomase turu siseriiklikul turul; –        tühistada otsuse artikkel 3 ADM puudutavas osas; –        teise võimalusena vähendada tema trahvi summat; –        mõista kohtukulud välja komisjonilt. Komisjon palub Esimese Astme Kohtul: –        jätta hagi rahuldamata; –        mõista kohtukulud välja ADM‑ilt. Õiguslik käsitlus I – Suuniste kohaldatavus A – Poolte argumendid Esiteks väidab ADM, et suunistega kehtestatud trahvide arvutamise meetod erineb radikaalselt komisjoni senisest praktikast, mis – nagu ta seda otsuses ka tunnistab (põhjenduse 253) – seisnes trahvisumma kindlaksmääramises alusmäära baasil, mis väljendab teatud protsenti müügist asjaomasel ühenduse turul. Seevastu kehtestati suunistega kindel trahvimäär, näiteks 20 miljonit eurot väga raske rikkumise puhul, sõltumata asjaomase toote müügimahust. ADM väidab, et käesolevas kohtuasjas kõne all oleval perioodil (1991–1995) määras komisjon nimetatud väljakujunenud praktika kohaselt trahvid, mille summa oli üldiselt 2,5–9% käibest, mis tekkis asjaomase toote müügist ühenduse turul. Suunistega kehtestatud uue poliitika kohaldamine tõi aga kaasa trahvid, mille summa oli 10 kuni 34 korda suurem kui trahvidel, mis määrati varasema praktika alusel. ADM möönab, et komisjonil on trahvide tõstmiseks kaalutlusõigus, kui konkurentsiõiguse alane poliitika nõuab, et määrataks hoiatavama mõjuga trahve. Sellele vaatamata ületas komisjon ilmselgelt seda kaalutlusruumi, kui määras trahvi, mille summa osutus 10 kuni 34 korda suuremaks kui see, mille ta oli määranud varasema praktika põhjal. Vastupidi komisjoni väidetule kinnitab seda järeldust Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑16/99: Lögstör Rör vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑1633, punkt 237). Esiteks väidab ta, et selles kohtuotsuses sidus Esimese Astme Kohus komisjoni võimaluse tõsta trahvide taset määruses nr 17 viidatud piirides tingimusega, et see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Komisjon aga ei esitanud ei otsuses ega ka oma avaldustes põhjendusi või tõendeid selle kohta, et nimetatud poliitika elluviimine tingis varasemast praktikast tulenevatest trahvidest 10 kuni 34 korda suuremate trahvide määramise. Teiseks märgib ADM, et nii viidatud kohtuotsuse aluseks olevas asjas kui ka kõikides teistes kohtuasjades, mis puudutavad kaugküttetorude kartelli, välja arvatud see, mis puudutab äriühingut ABB (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881), määras komisjon trahvid võrreldaval tasemel sellega, mis oli valdav komisjoni varasema praktika kohaldamise ajal. Järelikult määrati nimetatud kartelli ettevõtjatele trahvid, mille summa oli 3–14% teostatud müügist ja isegi ABB‑le määrati kõigest trahv, mille summa vastas 44% tema käibest. ADM on seisukohal, et ettevõtjad peavad saama tegutseda ootuspärastes tingimustes. Vastavalt suunistele (esimene lõik) peab komisjon trahvisummade määramisel järgima ühtset ja mittediskrimineerivat poliitikat. ADM leiab, et õiguskindluse puudumine trahvide kindlaksmääramisel on vastuolus trahvi hoiatava mõju tõhusa rakendamise ideega. Et trahvi individuaalne hoiatav mõju oleks tõhus, peavad ettevõtjad kohaldatavaid karistusi tingimata ette teadma. Ta väidab, et täielik andestamine või tõhus leebuspoliitika nõuavad, et koostööst keeldumise puhul kohaldatavad karistused oleksid üheselt eelnevalt kindlaks määratud. Sarnaselt ei ole mõistlik säilitada konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide taseme osas pidevat ebaselgust eelkõige seetõttu, et selliste rikkumiste uurimine kestab märkimisväärselt kaua. Järelikult nõuab õiguskindluse põhimõte, et komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel trahvide arvutamisel võetud lähenemisviisi oleks võimalik piisava kindlusastmega ette näha. ADM lisab, et Ameerika Ühendriikide Sentencing Commission’i suuniste juhendist (punkt 1B1.11(b)(1), edaspidi „Ameerika suunised”) ja föderaalse apellatsioonikohtu kohtupraktikast (kohtuotsus United States vs. Kimler, 167 F. 3d 889 (5th Circ. 1999)) tuleneb, et Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni ex post facto reegel keelab trahve puudutavaid uusi suuniseid tagasiulatuvalt kohaldada, kui määratakse raskem karistus kui see, mis oli rikkumise hetkel ette nähtud. Seega leiab ADM, et suunistes ette nähtud uue poliitika tagasiulatuv kohaldamine rikkumise suhtes, mis – nagu käesolevas asjaski – leidis aset enne suuniste avaldamist ja mille tagajärjel määrati ADM‑ile trahv, mis on kõrgema tasemega kui see, mida kasutati trahvide määramisel varasema praktika alusel, ilma et see oleks vajalik konkurentsiõigust puudutava poliitika järgimise tagamiseks, rikub õiguskindluse põhimõtet ja on õigusvastane. Teiseks väidab ADM, et suuniste kohaldamine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, sest see toob kaasa konkurentsiõigust rikkunud ettevõtjate eristamise mitte üksnes rikkumise kuupäeva alusel, vaid lähtuvalt komisjoni otsuse vastuvõtmise kuupäevast, mille ta määrab kindlaks oma suva järgi. Näitena toob ADM välja, et komisjoni 14. mai 1997. aasta otsuses 97/624/EÜ EÜ asutamislepingu artikli [82] kohaldamise menetluse kohta (IV/34.621, 35.059/F‑3 – Irish Sugar plc) (EÜT L 258, lk 1) ja komisjoni 29. märtsi 1994. aasta otsuses 94/210/EÜ EÜ asutamislepingu artiklite [81] ja [82] kohaldamise menetluse kohta (IV/33.941 – HOV‑SVZ / MCN) (EÜT L 104, lk 34) nimetatud ettevõtjatele määrati trahvid summas, mis moodustas asjaomasel turul toimunud müügi summast üksnes vastavalt 6,8 ja 5%, olgugi et need rikkumised olid samaaegsed sidrunhappe kartelliga. Komisjon palub hageja väited tagasi lükata. B – Esimese Astme Kohtu hinnang Esimese Astme Kohus meenutab esiteks, et 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 7 põhiõigusena kinnitatud karistusseaduste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mida tuleb konkurentsinormide rikkumise eest trahvide määramisel järgida ja mis nõuab, et kohaldatud karistused ei või olla raskemad teo toimepanemise ajal ettenähtutest (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 202; Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punktid 218–221, ja 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punkt 39). Seejärel leiab Esimese Astme Kohus, et selliste suuniste vastuvõtmine, millega muudetakse komisjoni üldist konkurentsipoliitikat trahvide valdkonnas, võib põhimõtteliselt kuuluda tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte kohaldamisalasse. Esiteks võivad need suunised tekitada õiguslikke tagajärgi. Nimetatud õiguslikud tagajärjed ei teki suuniste enda normatiivsusest, vaid nende vastuvõtmisest ja avaldamisest komisjoni poolt. Suuniste vastuvõtmine ja avaldamine piirab komisjoni kaalutlusõigust ning komisjon ei saa nimetatud normidest kõrvale kalduda ilma, et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindlus (vt selle kohta eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 209–212). Teiseks kuuluvad suunised kui konkurentsipoliitika vahend – nii nagu rikkumist ette nägeva normi uus kohtulik tõlgenduski – tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte kohaldamisalasse, nagu tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõiget 1 puudutavast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas S.W. ja C.R. vs. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 335‑B ja 335‑C, § 34‑36 ja 32–34: 15. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas Cantoni vs. Prantsusmaa, Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 1996‑V, § 29–32, ja 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas Coëme jt vs. Belgia, Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 2000‑VII, § 145), mille kohaselt on rikkumist ette nägeva normi uue tõlgenduse tagasiulatuv kohaldamine viimatimainitud sättega vastuolus. Mainitud kohtupraktika kohaselt on sellise juhtumiga tegu siis, kui kohtuliku tõlgenduse tulemus ei ole rikkumise toimepanemise hetkel mõistlikult ootuspärane, pidades silmas eelkõige sellel ajal kohtupraktikas levinud asjaomase sätte tõlgendust. Samas tuleb täpsustada, et samast praktikast tuleneb ka, et ootuspärasuse mõiste ulatus sõltub suurel määral asjaomase teksti sisust, hõlmatavast ainevaldkonnast ning normi adressaatide arvust ja nende isikutest. Seega ei ole seaduse ootuspärasusega vastuolus see, kui asjaomane isik peab pöörduma õigusnõuandja poole, et asjaolude juures piisava mõistlikkusega hinnata kindla teo tagajärgi. Vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Cantoni vs. Prantsusmaa (§ 35) on see nii eelkõige kutseala esindajatega, kes on harjunud oma kutsetegevuses suuremat hoolsust üles näitama. Neilt võib ka oodata suuremat hoolt sellise tegevusega kaasnevate riskide hindamisel (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 215–223). Eelnevat arvesse võttes tuleb kindlaks teha, kas suunistega sisse viidud muudatus oli asjaomaste rikkumiste toimepanemise ajal mõistlikult ootuspärane. Sellega seoses tuleb sedastada, et suuniste peamine uuendus seisneb selles, et arvutamise lähtekohaks võetakse nimetatud suunistes sätestatud vahemiku põhjal arvutatav põhisumma, kusjuures see vahemik väljendab erinevaid rikkumise raskusastmeid, kuid ei oma sellisena mingit seost asjaomase käibega. See meetod tugineb seega sisuliselt trahvide tariifide määramisele, olgu see siis kui tahes suhteline ja paindlik (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 225). Järgmiseks tuleb meenutada, et asjaolu, et komisjon minevikus kohaldas teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei saa veel võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 17 märgitud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks, vaid vastupidi – ühenduse konkurentsinormide tõhus kohaldamine eeldab seda, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (vt selle kohta eespool punktis 41 viidatud Euroopa Kohtu otsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 227, 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80‑103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 109, ja 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑196/99 P: Aristrain vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11005, punkt 81; Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑12/89: Solvay vs. komisjon, EKL 1992, lk II-907, punkt 309, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑304/94: Europa Carton vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑869, punkt 89; eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 56). Sellest tuleneb, et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide määrasid või et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 228). Järelikult peavad nimetatud ettevõtjad arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada tõsta trahvisummasid võrreldes minevikus kohaldatuga. See on nii mitte üksnes siis, kui komisjon tõstab trahvisummade taset üksikutes otsustes trahve määrates, vaid ka siis, kui trahvisummasid tõstetakse arutatavale asjale üldise ulatusega käitumisreegleid nagu suunised kohaldades (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 229 ja 230). Seega ADM eksis, kui väitis sisuliselt, et kartelli raames trahvide taseme tõstmine komisjoni poolt on konkurentsipoliitika elluviimise tagamise eesmärgiga ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ka ADM poolt esile toodud asjaolu – eeldusel, et see on leidnud tõendamist –, et uue poliitika kohaldamine tõi kaasa trahvid, mille summad oli 10–34 korda suuremad trahvisummadest, mis olid määratud varasema praktika põhjal, ei tähenda tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumist. Võttes eelkõige arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktikat, siis pidi ADM‑ile olema mõistlikult ettenähtav, et komisjon võib konkurentsipoliitika elluviimise raames trahvide üldist taset igal ajal muuta. Seega pidi ADM asjaomaste rikkumiste toimepanemise ajal olema võimeline sellist tõusu – eeldusel, et see on leidnud tõendamist – mõistlikult ette nägema. Lõpuks, mis puudutab ADM seisukohta, et trahvide hoitava mõju tagamiseks on hädavajalik, et ettevõtjad teaksid ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumiste eest kohaldatavate trahvide taset ette, siis piisab, kui rõhutada, et trahvide hoiatav laad ei eelda mingil juhul seda, et ettevõtjad teaksid antud konkurentsivastase tegevuse eest kohaldatava trahvi täpset taset ette. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise osas, millele ADM tugineb, tuleb rõhutada, et kohus on juba leidnud, et asjaolu, et suunistes sätestatud meetodit kohaldati ADM trahvisumma arvutamiseks, ei tähenda nende ettevõtjate diskrimineerivat kohtlemist, kes panid samas ajavahemikus toime ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumisi, kuid kes tulenevalt rikkumise avastamise kuupäevast või neid puudutavast haldusmenetlusest endast mõisteti süüdi enne suuniste vastuvõtmist ja avaldamist (vt selle kohta eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punktid 69–73; Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T 202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punktid 118 ja 119). Järelikult tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest tulenev väide tagasi lükata. II – Muudes riikides juba määratud trahvide mõju A – Poolte argumendid ADM on seisukohal, et keeldudes otsusega kindlaksmääratud trahvisummast maha arvutama Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ADM‑ile juba määratud trahvide summat, rikkus komisjon põhimõtet, mis keelab ühe ja sama rikkumise eest mitu korda karistada. Nii nagu tuleneb Euroopa Kohtu 14. detsembri 1972. aasta otsusest kohtuasjas 7/72: Boehringer vs. komisjon (EKL 1972, lk 1281), on komisjon kohustatud arvesse võtma kolmandate riikide ametivõimude poolt määratud karistust, kui hagejaks oleva ettevõtja vastu esiteks komisjoni poolt ja teiseks nimetatud ametivõimude poolt esitatud faktid on identsed. Just selline on olukord ka antud juhul, sest vastupidi eespool viidatud kohtuotsuse Boehringer vs. komisjon aluseks olevale asjale oli Ühendriikide ja Kanada ametivõimude poolt karistatud kartellikokkulepe hageja arvates oma eesmärgi, asukoha ja kestuse poolest sama kui see, mille eest määras karistuse komisjon, kes võttis muu hulgas aluseks Ühendriikide ametivõimude kogutud tõendid. Selles osas vaidlustab ADM otsuses sisalduva hinnangu, mille kohaselt võeti Ühendriikides ja Kanadas määratud trahvidega arvesse üksnes neid kartellikokkuleppe konkurentsivastaseid mõjusid, mis kuulusid nende kohtuvõimude jurisdiktsiooni alla (otsuse põhjendus 333). Ühendriikides 15. oktoobril 1996 tehtud kohtuotsusest tuleneb seevastu, et tuvastatud kartellikokkulepe oli ülemaailmne ning takistas kaubandust „Ühendriikides ja mujal”. Muu hulgas oli määratud trahvisumma iseäranis suur rikkumise geograafilise ulatuse tõttu. Ka Kanadas läbi viidud menetluses võeti eriliselt arvesse asjaolu, et tegemist oli ülemaailmse kartellikokkuleppega. Igal juhul, isegi eeldusel, et komisjoni väide on õige, ei oma mitmekordse karistamise keelu põhimõtte osas tähtsust asjaolu, et teised ametivõimud võtsid arvesse vaid rikkumise kohalikke mõjusid. Vastavalt eespool punktis 55 viidatud kohtuotsusele Boehringer vs. komisjon on selles osas otsustav üksnes süüks arvatud tegevuste identsus. Seda lähenemist kinnitab komisjoni enda praktika, millest tuleneb, et komisjon lahutas ühes 1983. aasta otsuses kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjatele määratud trahvisummast maha trahvisumma, mille olid juba määranud Saksa ametivõimud, kuigi komisjon otsustas vaid selle kartelli nende aspektide üle, mis jäid Saksamaast väljapoole (vt komisjoni 17. oktoobri 1983. aasta otsus 83/546/EMÜ Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli [81] kohaldamise menetluse kohta (IV/30.064 – Malmist ja terasest valatud silindrid) (EÜT L 317, lk 1). ADM on seisukohal, et komisjon ei arvestanud trahvisumma kindlaksmääramisel asjaoluga, et temalt oli juba kolmandates riikides trahvid ja kahjuhüvitised välja mõistetud summas, mis on piisav, et heidutada teda mistahes uue konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemisest. Seega oli ADM juba piisavalt karistatud. Lisaks sellele leiab ADM, et komisjon eksis, kui järeldas, et Ühendriikides ja Kanadas läbi viidud menetluste raames ADM poolt makstud kahjuhüvitised olid üksnes kompenseeriva iseloomuga. ADM tõstab esile, et lepingu alusel makstud kahjuhüvitised võtsid arvesse asjaomaste ostjate poolt esitatud kolmekordsed kahjuhüvitusnõuded („triple damages”). Seetõttu olid nimetud kahjuhüvitised midagi enamat kui lihtsalt kompenseeriv summa ja nad sisaldasid karistuslikku elementi. Järelikult vastavalt põhimõttele, mille kohaselt ei tohi sama rikkumise eest kahte karistust määrata, oleks komisjon pidanud arvesse võtma nende summade karistuslikku iseloomu. Komisjon palub hageja väide tagasi lükata. B – Esimese Astme Kohtu hinnang Tuleb meenutada, et ne bis in idem põhimõte keelab ühte ja sama isikut karistada rohkem kui üks kord ühe ja sama õigusvastase teo eest, et kaitsta sama õigushüve. Selle põhimõtte kohaldamisel on kolm kumulatiivset tingimust: asjaolude samasus, õigusrikkuja samasus ja kaitstava õigushüve samasus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 338). Ühenduse kohtupraktika on seega tunnustanud, et ühe ettevõtja suhtes ühe ja sama õigusvastase teoga seonduvalt kahe paralleelse menetluse läbiviimine ja seega kahe karistuse määramine – ühe määrab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus ja teise ühendus – on õiguspärane, kui nimetatud menetlustel on erinev eesmärk ja rikutud normid ei ole samad (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 14/68: Wilhelm jt, EKL 1969, lk 1, punkt 11; Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑141/89: Tréfileurope vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑791, punkt 191, ja 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑149/89: Sotralentz vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1127, punkt 29). Sellest tuleneb, et ne bis in idem põhimõtet ei saa ammugi kohaldada sellises olukorras nagu antud juhul, mil ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt Ühendriikide ja Kanada ametivõimude toimetatud menetlustel ja määratud karistustel ei ole ilmselgelt samad eesmärgid. Kui esimesel juhul on eesmärk säilitada moonutamata konkurentsi Euroopa Liidu või EMP territooriumil, siis teisel juhul kaitstakse Ühendriikide või Kanada turgu (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01, T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 134 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei ole ne bis in idem põhimõtte kohaldamiseks vajalik kaitstava õigushüve identsuse tingimus täidetud. Järelikult tugineb ADM antud asjas ne bis in idem põhimõttele ekslikult. Seda järeldust ei kõiguta eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Boehringer vs. komisjon, millele tugineb ADM. Selles kohtuasjas ei leidnud Euroopa Kohus, et komisjon on kohustatud arvesse võtma kolmanda riigi ametivõimude poolt määratud karistust, kui ettevõtja vastu komisjoni poolt ja nimetatud ametivõimude poolt esitatud faktid on identsed, vaid märkis üksnes, et see küsimus tuleb lahendada, kui see ilmneb (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Boehringer vs. komisjon, punkt 3). Igal juhul, olgugi et õigluspõhimõte võib teatud erijuhtudel sundida komisjoni võtma arvesse kolmandate riikide ametivõimude määratud karistusi, kui nendega karistatakse ka ühenduse territooriumil toime pandud tegu, tuleb tõdeda, et ADM ei ole tõendanud, et antud juhul on olukord just selline ja et Ühendriikide ning Kanada ametivõimud karistasid kartellikokkuleppe eest, mis hõlmas ühenduse või EMP territooriumeid. Ühendriikide ametivõimudega sõlmitud kokkuleppe raames tehtud pelk viide asjaolule, et kartellikokkulepe kehtis „Ühendriikides ja mujal”, ei tõenda, et Ühendriikide ametivõimud oleksid trahvisumma arvutamisel võtnud arvesse muid kartellikokkuleppe rakendusi või mõjusid kui neid, mis puudutasid Ühendriikide territooriumi, ja iseäranis neid, mis esinesid EMP‑s (vt selle kohta eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 143). Samuti tuleb rikkumise geograafilise ulatuse tõttu suurendatud trahvisumma osas märkida, et sellest lihtsast väitest ei piisa tõendamaks, et arvesse võeti kartellikokkuleppe mõju EMP turul. Kanada ametivõimudega sõlmitud kokkuleppe osas ei ole ADM esitanud ainsatki tõendit selle kohta, et nimetatud ametivõimud pidasid trahvisumma kindlaksmääramisel silmas muid kartellikokkuleppe rakendusi või mõjusid kui neid, mis puudutasid seda maad, ja iseäranis neid, mis tuvastati EMP‑s. Kanada ametivõimude viide kartellikokkuleppe ülemaailmsele ulatusele, millele tugineb ADM, oli tehtud üksnes selleks, et määratleda kartellikokkuleppe tähtsust kogu Kanada turul. Juba määratud trahvide ja kahjuhüvitiste, nende hulgas kolmekordsete kahjuhüvitiste, mis ei ole kompenseeriva iseloomuga, hoiatava mõju osas meenutab Esimese Astme Kohus, et komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 lõike 1 või artikli 82 rikkumise, kujutab endast ühte komisjonile antud vahenditest, et täita talle ühenduse õigusega pandud järelevalveülesannet. See ülesanne hõlmab kohustust järgida üldist poliitikat asutamislepingus kehtestatud normide kohaldamiseks konkurentsi valdkonnas ning juhendada selles sunnas ka ettevõtjate tegevust (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 105). Sellest tuleneb, et komisjonil on pädevus otsustada trahvisumma taset, et tugevdada nende hoiatavat mõju, kui teatavat tüüpi rikkumised on vaatamata asjaolule, et ühenduse konkurentsipoliitika on need algusest peale ebaseaduslikuks kuulutanud, suhteliselt sagedased kasumi tõttu, mida huvitatud ettevõtjad võivad nendest saada (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 108). ADM ei saa kehtivalt väita, et tema suhtes ei ole mingit hoiatust vaja kohaldada, kuna kolmandate riikide kohtud on ta juba samade asjaolude eest süüdi mõistnud. Komisjoni poolt silmas peetud hoiatuseesmärk puudutas ettevõtjate tegevust ühenduses või EMP‑s. Järelikult ei määratleta ADM‑ile ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu määratud trahvi hoiatavat iseloomu ei pelgalt ADM erilise olukorra alusel ega selle alusel, kas ADM järgis väljaspool EMP‑d kolmandates riikides kehtestatud konkurentsieeskirju (vt selle kohta eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punktid 146 ja 147). Seega tuleb väide, mis tugineb muudes riikides määratud trahvide arvestamata jätmisele, tagasi lükata. III – Rikkumise raskusaste A – Sissejuhatus ADM märgib, et komisjon ei hinnanud trahvisumma arvutamisel rikkumise raskusastet õigesti. Selle kohta esitatud väited puudutavad esiteks asjaomase toote müügist tekkinud käibe arvestamata jätmist või ebapiisavat arvestamist, teiseks koefitsiendi kohaldamist lähtesumma suhtes ja kolmandaks kartellikokkuleppe tegelikku mõju turule. Enne, kui otsustada antud kontekstis esitatud erinevate väidete põhjendatuse üle, tuleb anda lühiülevaade meetodist, mida komisjon antud asjas rikkumise raskusastme hindamisel ja arvesse võtmisel järgis, nagu see nähtub otsuse põhjendustest. Otsusest nähtub, et komisjon leidis rikkumise raskusastme hindamiseks kõigepealt, et asjaomased pooled panid toime väga raske rikkumise, võttes arvesse selle laadi, tegelikku mõju sidrunhappe turule ja asjaomase geograafilise turu ulatust, st kogu EMP‑d (otsuse põhjendused 204–232). Seejärel leidis komisjon, et asjaomaste poolte suhtes tuleb rakendada erinevalt kohtlemist, et „võtta arvesse rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada konkurentsile olulist kahju ja […] määrata trahvi tase nii, et see tagaks selle piisavalt hoiatava mõju”. Selle raames märkis komisjon, et ta võttis arvesse iga ettevõtja suurust ja seega tema õigusvastase tegevuse tegelikku mõju konkurentsile (otsuse põhjendused 233 ja 234). Nende elementide hindamiseks pidas komisjon õigeks tugineda asjaomaste poolte käibele, mis tekkis sidrunhappe ülemaailmsest müügist rikkumise perioodi viimasel aastal ehk 1995. aastal. Sellest lähtuvalt leidis komisjon, et kuna sidrunhappe turg on ülemaailmne, siis „need arvandmed […] loovad kõige usaldusväärsema pildi osalevate ettevõtjate suutlikkusest põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele ühisturul ja/või EMP‑s” (otsuse põhjendus 236). Komisjon lisas, et tema arvates kinnitas seda meetodit asjaolu, et tegemist oli ülemaailmse kartellikokkuleppega, mille eesmärk oli eelkõige jagada turge maailma tasandil. Lisaks leidis komisjon, et kartellikokkuleppe iga osapoole kogukäive andis aimu tema panusest terve kartelli tõhusasse toimimisse või vastupidi selle ebastabiilsusesse, mis oleks tekkinud siis, kui nimetatud osapool ei oleks kartellikokkuleppes osalenud (otsuse põhjendus 236). Selle põhjal otsustas komisjon jagada ettevõtjad kolme kategooriasse, paigutades esimesse kategooriasse H & R viitega asjaolule, et „22% ülemaailmse turuosaga oli ta turul kõige olulisem tootja”. Teise kategooriasse paigutas komisjon ADM, JBL ja HLR, märkides, et kaks esimest omasid „sarnaseid [ konfidentsiaalne ] turuosi” ja et viimane omas 9% turuosa. Kolmandasse kategooriasse paigutas komisjon Cerestari põhjendusega, et ta oli „kõige väiksem turuosaline”, kelle turuosa oli 1995. aastal 2,5%. Nii määras komisjon lähtesummaks H & R‑ile 35 miljonit eurot, ADM‑ile, JBL‑ile ning HLR‑ile 21 miljonit eurot ja Cerestarile 3,5 miljonit eurot (otsuse põhjendused 237–239). Lõpuks, et tagada trahvile piisavalt hoiatavat mõju, kohandas komisjon seda lähtesummat, võttes aluseks asjaomaste poolte suuruse ja koguvahendid. Seega rakendas komisjon ADM‑ile määratud lähtesumma suhtes koefitsienti 2 (st 100% suurendamist), mis tõstis trahvisumma 42 miljoni euroni, ja HLR‑ile määratud lähtesumma suhtes koefitsienti 2,5 (st 150% suurendamist), mis tõstis trahvisumma 87,5 miljoni euroni (otsuse põhjendused 240–246). B – Asjaomase toote müügist tekkinud käibe arvestamata jätmine 1.     Poolte argumendid ADM heidab komisjonile ette seda, et trahvi põhisumma arvutamisel ei arvestanud ta asjaomase toote müügist tekkinud käivet või arvestas seda ebapiisavalt. Esiteks väidab ADM, et Esimese Astme Kohtu praktikast tulenevalt on asjaomase toote müügist tekkinud käive trahvide arvutamisel oluline element (Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑77/92: Parker Pen vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑549, punktid 92–95; 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑24/93–T‑26/93 ja T‑28/93: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II-1201, punkt 233; 21. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑229/94: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1689, punkt 127, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 176). ADM on seisukohal, et EMP‑s asjaomase toote müügist tekkinud käive on sobiv alus, et hinnata konkurentsikahjustusi asjaomasel ühenduse kaubaturul ning kartellikokkuleppes osalejate suhtelist tähtsust kõnealuste toodete osas. Seda järeldust kinnitab Esimese Astme Kohtu praktika (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Europa Carton vs. komisjon, punkt 126, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑309/94: KNP BT vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1007, punkt 108, mida Euroopa Kohus on kinnitanud apellatsioonimenetluses 16. novembri 2000. aasta otsusega kohtuasjas C‑248/98: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9641). Lisaks sellele märgib ADM, et eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon kinnitab, et ettevõtja kogusuuruse ebaproportsionaalne arvestamine trahvi määramisel on õigusvastane. Samamoodi toob ADM välja asjaolu, et oma varasemate aastate otsuste tegemise praktikas sarnastes juhtumites (komisjoni 13. juuli 1994. aasta otsus 94/601/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluse kohta (IV/C/33.833 – Papp) (EÜT L 243, lk 1); komisjoni 30. novembri 1994. aasta otsus 94/815/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluse kohta (IV/33.126 ja 33.322 – Tsement) (EÜT L 343, lk 1); komisjoni 23. aprilli 1986. aasta otsus 86/398/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluse kohta (IV/31.149 – Polüpropüleen) (EÜT L 230, lk 1); komisjoni 2. augusti 1989. aasta otsus 89/515/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluse kohta (IV/31.553 – Õmblustega terasvõrk) (EÜT L 260, lk 1) ja komisjoni 16. veebruari 1994. aasta otsus 94/215/ESTÜ ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohaldamise menetluse kohta, mis puudutab Euroopa prussitootjate kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust (EÜT L 116, lk 1)) tugines komisjongi asjaomase toote müügimahule ühenduse turul, nagu ta seda ka otsuses muu hulgas on tunnistanud (otsuse põhjendus 253). ADM väidab, et tuginedes nendes otsustes sellele arvutamise kriteeriumile, määras komisjon trahvid, mille summa jäi 2,5 ja 9% vahele käibest, mis tekkis asjaomase toote müügist asjaomaste poolte poolt. ADM rõhutab, et kui komisjon oleks ka käesolevas asjas seda arvutamise kriteeriumit järginud, oleks ta määranud ADM-ile trahvi, mille summa oleks jäänud 1,15 ja 4,14 miljoni euro vahele. Seevastu, nagu väidab ADM, sellest arvutamise kriteeriumist mitte juhindudes määras komisjon käesolevas asjas trahvid, mille summa on 10 kuni 34 korda suurem kui trahvidel, mis oleks määratud sellel alusel. ADM märgib, et komisjon eksib ka väites, et ta olevat arvestanud asjaomaste poolte käivet, paigutades nad kolme kategooriasse vastavalt nende osatähtsusele sidrunhappe maailmaturul (põhjendus 236). ADM arvates oleks komisjon pidanud arvestama ka sidrunhappe müügi piiratud väärtust EMP‑s aastal 1995. Esiteks, nagu komisjon ka ise tunnistab, oleks ta pidanud rikkumise raskusastme ja seega trahvi taseme kindlaks määrama lähtuvalt mõjust EMP‑s. Selles osas ei ole põhjendatud komisjoni otsuse põhjenduses 236 esitatud argument, mille kohaselt oli vaja antud kontekstis kohaldada kogukäivet, kuna kartellikokkuleppe eesmärk oli „takistada konkurentsivõimalusi EMP turul”. Otsuses ei väideta, et pooled oleksid kokku leppinud peatada tarned EMP turule. ADM rõhutab, et kartellikokkuleppega määrati kindlaks ülemaailmsed kvoodid (otsuse põhjendused 97–101) ja et Euroopa jaoks eraldi kvoote ei olnud. EMP tarbijaid mõjutavas kartellikokkuleppes on nimetatud tarbijatele tekitatud kahju samasugune, vaatamata sellele, kas kartellikokkulepe ulatud EMP väljapoole või mitte. Selles osas ei tohiks rikkumise raskusastme hindamises ja määratud trahvi kindlaksmääramises olla mingeid erinevusi. Teiseks on komisjoni otsuste tegemise praktika ebaühtlane. Juhtumites nagu „Õmbluseta terastorud” (komisjoni 8. detsembri 1999. aasta otsus 2003/382/EÜ EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/E‑1/35.860-B – õmbluseta terastorud) (ELT 2003, L 140, lk 1)) ja „Naatriumglükonaat” (2. oktoobri 2001. aasta otsus, mis puudutab EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust, COMP/E‑1/36.756 – naatriumglükonaat) nõustus komisjon arvestama üksnes EMP‑s toimunud müügiga. Kolmandaks on käesolevas asjas selgelt ilmnenud kogukäibe arvestamise ebanormaalsed mõjud, sest ADM müüki Kanadas ja Ühendriikides, mis moodustab ligikaudu 50% tema sidrunhappe müügist maailmaturul, nende maade ametivõimude poolt ADM‑ile karistuse määramisel juba arvestati. Arvestades kogukäivet, määras komisjon trahvi, mis on ebaproportsionaalse ADM müügiga, mille eest teda oli juba karistatud. Neljandaks leiab ADM, et isegi eeldusel, et sidrunhappe müügist tekkinud kogukäive võib olla trahvi kindlaksmääramisel oluline tegur, ei arvestanud komisjon seda sobival viisil. ADM‑ile määratud trahv (enne koostööteatise kohaldamist) moodustas 66% sidrunhappe müügi kogukäibest. See karistus ületas suurelt mistahes kahju, mida ADM kartellikokkuleppes osalemisega tarbijatele või konkurentsile tekitas, ning mis vastas maailmaturu käibest vaid väga väiksele osale. Täpsemalt öeldes tugines komisjon eranditult ettevõtja kogukäibele ja ‑vahenditele. ADM leiab, et kogukäibele tuginemine ebaproportsionaalsel viisil toob kaasa õigusvastase trahvi kehtestamise. Seetõttu leiab ADM, et komisjon ei eiranud mitte ainult kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid, vaid rikkus ka proportsionaalsuse põhimõtet. Teiseks väidab ADM, et suunised sätestavad, et „on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele” ja et lisaks sellele näevad need kartellide puhul ette võimaliku kaalutegurite kasutamise, et võtta arvesse „rikkumise tegelikku mõju igale konkureerivale ettevõtjale”. ADM leiab, et konkurentsi või muude turuosaliste majanduslikku mõjutamist saab hinnata üksnes seoses asjaomase toote müügisummaga. Ainult neid müüginumbreid arvesse võttes on võimalik hinnata tarbijatele või konkurentsile tekitatava potentsiaalse kahju ulatust konkurentsivastase kasu või muu õigusvastase kasu valguses. Seega leiab ADM, et jättes asjaomase toote müügist tekkinud käibe arvestamata, ei kohaldanud komisjon oma enda suuniseid õigesti. Lõpuks märgib ADM, et jättes üksikasjalikult välja toomata põhjendused, miks ta otsustas ADM poolt asjaomasel kaubaturul EMP‑s teostatud müüki mitte arvestada, rikkus komisjon talle pandud põhjendamiskohustust. Komisjon palub esitatud väited tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang ADM toob välja esiteks proportsionaalsuse põhimõtte ja suuniste rikkumise ning teiseks põhjendamiskohustuse rikkumise. a)     Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine Nii nagu see nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, tuleb rikkumiste raskusaste tuvastada mitmete elementide põhjal, nagu eelkõige juhtumi iseäralikud asjaolud ja kontekst, ning ilma, et esineks siduvat või ammendavat loetelu kriteeriumidest, mida peab tingimata arvestama (Euroopa Kohtu 25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑137/95 P: SPO jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑1611, punkt 54; Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑4411, punkt 33; Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 443). Samamoodi tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et rikkumise raskusastme hindamise kriteeriumideks võivad vastavalt olukorrale olla rikkumise esemeks oleva kauba hulk ja väärtus ning samuti ettevõtja suurus ja majanduslik võimsus ning seega mõju, mida ettevõtja võis asjaomasel turul rakendada. Esiteks järeldub sellest, et trahvisumma kindlaksmääramise eesmärgil on lubatud arvestada sama hästi nii ettevõtja kogukäivet, mis viitab – kasvõi ligikaudselt ja mittetäiuslikult – tema suurusele ja majanduslikule võimsusele, kui ka kõnealuste ettevõtjate turuosa asjaomasel turul, mis annab aimdust rikkumise ulatusest. Teiseks tuleneb sellest, et ei ühele ega teisele nendest numbritest ei tohi omistada tähtsust, mis oleks teiste hindamiskriteeriumidega võrreldes ebaproportsionaalne, ja järelikult ei saa sobiva trahvi kindlaksmääramine toimuda üksnes kogukäibe põhjal arvutades (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 121; eespool punktis 82 viidatud kohtuotsus Parker Pen vs. komisjon, punkt 94; eespool punktis 82 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 176; eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 188, ja eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 444). Sellest tuleneb, et kuigi ei saa eitada, nii nagu seda väidab ADM, et asjaomase toote käive võib olla sobiv alus hindamaks konkurentsikahjustusi asjaomasel kaubaturul ühenduses ning kartellikokkuleppe poolte suhtelist tähtsust seoses kõnealuste toodetega, on siiski tõsi, et see kriteerium ei ole ainus, mille põhjal komisjon rikkumise raskusastet määrama peab. Järelikult, vastupidi ADM väidetule, see tähendaks pigem omistada sellele asjaolule ebaproportsionaalset tähtsust, kui et piirata selle kohaldamist üksnes määratud trahvi ja asjaomase toote käibe vahelise seose hinnangule, et selle proportsionaalsust hinnata, nagu ADM näib välja pakkuvat. Trahvi taseme proportsionaalsust tuleb hinnata kõikide kriteeriumide alusel, mida komisjon rikkumise raskusastme hindamisel arvesse peab võtma, st rikkumise enda laad, selle tegelik mõju asjaomasele turule ja geograafilise turu ulatus. Otsuse põhjendatust tuleb mõnede nende kriteeriumide suhtes uurida lähtuvalt ADM neljast argumendist, millega väidetakse sisuliselt seda, et komisjon oleks pidanud antud asjas kohaldama asjaomaste ettevõtjate käibeid EMP tasandil ja mitte maailma tasandil. Esimese argumendiga kritiseerib ADM sisuliselt seda, et komisjon leidis otsuse põhjenduses 236, et asjaomaste poolte kolme kategooriasse jaotamiseks tuli lähtuda kogukäibest, kuna kartellikokkuleppe eesmärk oli olnud „takistada konkurentsivõimalusi EMP turul”. ADM väidete kohaselt ei ole otsuses sätestatud, et pooled oleksid EMP turu varustamise takistamises kokku leppinud. Esimese Astme Kohus leiab, et ADM tsiteerib seda otsuse osa kontekstiväliselt. Otsuse põhjenduse 236 terviklikust sõnastusest nähtub selgelt, et komisjoni arvates on ülemaailmse kartelli puhul, nagu antud asjas, asjaomaste poolte tegelikku suutlikkust tekitada asjaomasele turule kahju võimalik hinnata üksnes kogukäibe põhjal. Järelikult ei ole esimene argument põhjendatud. Teise argumendiga soovib ADM tõendada, et ka komisjon ise on oma hiljutises otsuste tegemise praktikas lähtunud EMP‑s tekkinud käivetest. Esimese Astme Kohus leiab siiski, et nimetatud argumendi toetuseks välja toodud kaks otsust ei oma antud asjas tähtsust. Juhtumis „Õmbluseta terastorud” (vt eespool punkt 88) ei jaotanud komisjon asjaomaseid pooli kategooriatesse (vt nimetatud juhtumis tehtud otsuse põhjendused 159–162). Juhtumis „Naatriumglükonaat” (vt eespool punkt 88) jaotas aga komisjon ettevõtjad sarnaselt käesolevale asjale kategooriatesse kogukäibe põhjal. Seega ei ole ADM argumentatsioon sisuliselt õige. Kolmanda argumendiga toob ADM sisuliselt esile asjaolu, et tema sidrunhappe müüki Kanadas ja Ühendriikides, mis moodustab ligikaudu 50% tema sidrunhappe müügist maailmaturul, on juba nende riikide ametivõimud ADM‑ile karistuste määramisel arvestanud. Argumendi, millega ADM kordab sisuliselt etteheidet, mis tuleneb mitmekordse karistamise keelu põhimõtte rikkumisest, on Esimese Astme Kohus juba põhjendmatuse tõttu tagasi lükanud (vt eespool punktid 61–73). Argument, millega ADM leiab, et komisjoni pädevusse ei kuulu trahvi kindlaksmääramine tegevuse põhjal, mis leidis aset väljaspool ühenduse territooriumi, ei ole sisuliselt õige. Tegelikult ei kasutanudki komisjon kogukäivet trahvi arvutamise alusena, vaid üksnes vahendina, et teha kindlaks iga ettevõtja tegelik majanduslik suutlikkus tekitada konkurentsile kahju ja et määrata trahvi tase nii, et see tagaks igale ettevõtjale piisavalt hoiatava mõju, mis on õigustatud ülemaailmsete kartellikokkulepet puhul. Neljanda argumendiga soovib ADM tõendada sisuliselt seda, et sidrunhappe müügist maailmaturul tekkinud käibe arvesse võtmine tingib trahvi, mis on tarbijatele ja konkurentsile tekitatud kahjuga ebaproportsionaalne. Meeles tuleb pidada, et antud juhul on tegemist kartelliga, mis koondab maailmaturul tegutsevaid ettevõtjaid, kellele kuulub 60% asjaomasest kaubaturust maailma tasandil, ja eelkõige, mis hõlmab lisaks hinna kindlaksmääramisele turu jagamist müügikvootide määramise teel. Sellisel juhul võib komisjon, nagu ta seda ka antud asjas tegi, asjaomaste poolte erineva kohtlemise raames õiguspäraselt tugineda kartellikokkuleppe vastavate poolte maailmaturu käibele, mis käesoleval juhul tekkis sidrunhappe müügist. Erineva kohtlemise eesmärk on hinnata rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada oma rikkuva tegevusega konkurentsile kahju ja seega võtta arvesse nende konkreetset osatähtsust kartellis. Järelikult ei ületanud komisjon talle selles valdkonnas antud ulatuslikku kaalutlusruumi, kui leidis, et kartellikokkuleppe poolte vastav maailmaturu osa on sobiv suunav lähtepunkt. Seega tuleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele tuginevad väited tagasi lükata. b)     Suuniste rikkumine Suuniste rikkumise osas leiab Esimese Astme Kohus, et need ei sätesta, kas trahvide summa tuleb arvutada kogukäibe alusel või käibe alusel, mis ettevõtjatel tekkis asjaomasel turul. Samas ei ole nendega ka vastuolus see, kui viidatud käibeid trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetakse, et kinni pidada ühenduse õiguse üldpõhimõtetest ja kui asjaolud seda nõuavad (vt selle kohta eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 283, mida on apellatsioonimenetluses kinnitatud eespool punktis 41 viidatud kohtuotsusega Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 258, ja eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 187). Järelikult ei näe suunised ette, et asjaomaste ettevõtjate käibed – olgu siis kas kogukäive või asjaomase toote müügist tekkinud käive – kujutavad endast trahvide arvutamise lähtepunkti, ega veel vähem seda, et need on ainukesed asjakohased kriteeriumid, mille põhjal rikkumise raskusastet määrata. Seevastu võib komisjon seda teiste hulgas olulise kriteeriumina arvesse võtta. Selline on olukord eelkõige siis, kui komisjon vastavalt suuniste punkti 1A kolmandale kuni kuuendale lõigule kohandab summat, et tagada trahvide piisavalt hoiatav tase. Selle raames võtab komisjon arvesse rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele ja vajadust tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju (punkti 1A neljas lõik) ning kasutab kindlaksmääratud summade suhtes kaalutegureid, et võtta arvesse konkreetse juhtumi kaalu ja seega iga ettevõtja rikkuva tegevuse tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt (punkti 1A kuues lõik). Käesolevas asjas kinnitas komisjon oma avaldustes, et ta tugines iga ettevõtja suhtelise tähtsuse hindamisel käibele, mis tekkis asjaomasel kaubaturul. Nii nagu tuleneb otsuse põhjendusest 236, arvestaski komisjon puudutatud toote kogukäivet, et võtta arvesse ettevõtjate suhtelist tähtsust asjaomasel turul. Nagu juba eespool punktides 77 ja 78 tõdetud, leidis komisjon, et erineva kohtlemise rakendamiseks eesmärgiga võtta arvesse rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada konkurentsile olulist kahju ja määrata trahvi tase nii, et see tagaks selle piisavalt hoiatava mõju, pidas ta õigeks tugineda asjaomaste poolte käibele, mis tekkis sidrunhappe ülemaailmsest müügist rikkumise perioodi viimasel aastal ehk aastal 1995. Käesolevas asjas on tegemist ülemaailmse kartelliga, mis koondab ettevõtjaid, kes omavad asjaomasel kaubaturul maailma tasandil väga suurt osa. Lisaks sellele hõlmab kartell hindade kindlaksmääramist ja turu jagamist müügikvootide määramise teel. Sellisel juhul võib komisjon asjaomaste poolte erineva kohtlemise raames õiguspäraselt tugineda selle kartellikokkuleppe poolte käibele sidrunhappe müügist maailmaturul. Kuna erineva kohtlemise eesmärk on hinnata rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada oma rikkuva tegevusega konkurentsile kahju ja seega võtta arvesse nende konkreetset osatähtsust kartellis, siis ei ületanud komisjon oma ulatuslikku kaalutlusruumi, kui leidis, et kartellikokkuleppe poolte vastav maailmaturu osa on sobiv suunav lähtepunkt. Järelikult tuleb suuniste rikkumisele tuginev väide tagasi lükata. c)     Põhjendamiskohustuse rikkumine Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artikliga 253 nõutavatest põhjendustest selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma süüstava akti vastuvõtnud institutsiooni kaalutlused, nii et isikutele, keda akt puudutab, oleks teada akti põhjendused ja pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ja akti adressaatide ning teiste otseselt ja isiklikult puudutatud asjaomaste isikute huvist saada selgitusi. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleksid ära toodud kõik asjakohased faktid ja õiguslikud küsimused, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata, lähtudes mitte üksnes sõnastusest, vaid ka kontekstist ja kõnealust küsimust reguleerivate õigusnormide kogumist (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63, ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑301/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9919, punkt 87). Mitmele ettevõtjale ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahve määrava otsuse osas tuleb põhjendamiskohustuse ulatus kindlaks määrata iseäranis sellist asjaolu silmas pidades, et rikkumiste raskusaste tuleb tuvastada mitmete kriteeriumide põhjal, näiteks eelkõige juhtumi iseäralikud asjaolud ja kontekst, ning ilma, et esineks siduvat või ammendavat loetelu kriteeriumidest, mida peab tingimata arvestama (eespool punktis 98 viidatud määrus SPO jt vs. komisjon, punkt 54). Käesolevas asjas arvutas komisjon ühele ettevõtjale määratava trahvi summa ettevõtja asjaomase toote käibe põhjal, kuid ei arvestanud siiski selle toote käivet EMP‑s, vaid maailma tasandil (vt eespool punkt 114). Vastupidi ADM väitele ei olnud komisjon kohustatud arvesse võtma asjaomase toote käivet EMP‑s (vt eespool punkt 111). Seega ei saa komisjonile ka ette heita asjaolu, et ta ei märkinud põhjendusi, miks ta ADM‑ile määratava trahvi summa arvutamisel seda tegurit ei kasutanud. Järelikult tuleb põhjendamiskohustuse rikkumisele tuginev väide samuti tagasi lükata. C – Koefitsiendi kohaldamine lähtesumma suhtes 1.     Poolte argumendid ADM leiab, et koefitsiendi 2 kohaldamine lähtesumma suhtes (otsuse põhjendus 246) kujutab endast ilmselgelt ebaproportsionaalset meedet, mis põhineb muu hulgas ekslikul põhjendusel ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Esiteks meenutab ADM, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest Ühendriikides ja Kanadas läbi viidud menetluste raames maksis ta juba trahve (30 miljonit Ühendriikide dollarit (USD) ja 2 miljonit Kanada dollarit (CAD)), hüvitas tarbijatele kahju (83 miljonit USD), tasus ligikaudu 34 miljonit USD, et lõpetada aktsionäride poolt tema suhtes algatatud menetlused, leppis asjaoluga, et ühele tema töötajatest mõisteti karistuseks vangistus Ühendriikides, ja kehtestas maailma tasandil konkurentsieeskirjadega kooskõlas oleva poliitika. Kõik need sanktsioonid ja meetmed muudavad komisjoni poolt määratava hoiatava laadiga uue karistuse mõttetuks ja ebaproportsionaalseks. Teiseks väidab ADM, et võttes arvesse seda, et ettevõtjad on ratsionaalsed majandusüksused, on selleks, et trahvil oleks tegelik hoiatav laad, üksnes vajalik, et trahvi tase oleks määratud selliselt, et selle summa ületaks rikkumisest saadud kasu. Ta leiab, et kui ettevõtjad mõistavad, et karistusega seonduv kahju muudab kartellikokkuleppe kasu olematuks, on trahvil juba hoiatav mõju. Sellist lähenemist kinnitab eespool punktis 47 viidatud Euroopa Kohtu otsus Musique diffusion française jt vs. komisjon (punkt 108). See vastab ka suuniste ettekirjutusele (punkti 1A neljas lõik) hinnata hoiatavat mõju seoses asjaomases kartellikokkuleppes osalejate suutlikkusega põhjustada kahju tarbijatele ja seega nõudele, et kohase hoiatava mõju kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta õigusvastasest kartellikokkuleppest saadud kogu kasu. Selline lähenemine on ka muude ühenduse eeskirjade ühine nimetaja. ADM ei ole vastu sellele, et kogukäivet võib trahvi arvutamisel arvesse võtta. Samas aga toob sellele määramatu tähtsuse omistamine kaasa ebaproportsionaalse trahvi. Komisjon kaitseb kohaldatud suurendamist üksnes võrdlusega, tuginedes ADM käibele. Ükski mõistlik selgitus ei õigusta seda, et trahvi suurendamine hoiatava mõju eesmärgil keskendus tema kogukäibele. Komisjoni valitud lähenemisviis ei selgita mingil moel, miks oli vaja muuta olematuks kasu, mida ADM sai toodete müügist, mis ei omanud kõnealuse rikkumisega mingit seost, eesmärgiga hoiatada asjaomaseid pooli tegevuse jätkamise eest sidrunhapet puudutavas kartellikokkuleppes. Kolmandaks kinnitab ADM oma väidet, mille kohaselt muudab tõhus hoiatav karistus olematuks kartellikokkuleppega kavandatud tulu (vt eespool punkt 123). Samas oli ADM väitel antud asjas aga JBL see, kelle aastane müük EMP‑is oli suurim (77 miljonit eurot) ja kes lõikas kartellikokkuleppest suurimat tulu. JBL‑i suhtes aga ADM väitel selles trahvide arvutamise staadiumis hoiatavat suurendamist ei kohaldatud. Võrdluseks toob ADM välja, et tema, kelle aastane müük EMP‑s oli 46 miljonit eurot, trahvi põhisummat suurendati hoiatava mõju eesmärgil kaks korda 21 miljoni euro võrra. Sellest järeldab ADM, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet. Neljandaks leiab ADM, et komisjon ei saa kostja vastuses õiguspäraselt väita, et ADM osales lisaks sidrunhappe turu kartellikokkuleppele samaaegselt kahes teises kartellikokkuleppes. Sellist asjaolu otsuses välja toodud ei ole. Lisaks sellele kohaldas komisjon igas neid kartellikokkuleppeid puudutavas otsuses koefitsienti, et tagada trahvi hoiatavat mõju. Viiendaks väidab ADM, et otsus on selles punktis ebapiisavalt põhjendatud. ADM leiab, et komisjon jättis täpsustamata, mis alusel võis sellise ulatusega suurendamist pidada vajalikuks, et sellel oleks hoiatav mõju. Komisjon piirdus üksnes avaldusega, et suurematele ettevõtjatele tuleb määrata suurem trahv, kuid ta ei märkinud ei põhjuseid, miks peeti ADM suhtes sobilikuks trahvi kahekordistamist, ega seda, kas arvesse oli võetud selliseid tegureid, nagu juba määratud trahvid, millel oli kartellikokkuleppest saadava tulu suhtes hoiatav mõju. ADM on seisukohal, et komisjon oli antud juhul kohustatud esitama selgelt põhjendused, mis õigustavad asjaomase meetme võtmist. ADM väidab, et ei eksisteeri selliseid avaldatud juhtumeid, kus komisjon oleks lisaks kohaldanud „piisavalt hoiatavat” suurendamist kui täiendavat meedet trahvide arvutamise menetluses. Peale sellele kujutab see suurendamine ADM‑ile lõplikult määratud trahvist suurt osa. Komisjon palub esitatud väited tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang a)     Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine Mis puudutab ADM väidet, et arvestades asjaolu, et ettevõtjad on ratsionaalsed majandusüksused, on trahvi tõhusa hoiatava laadi tagamiseks üksnes vaja, et see määrataks tasemele, mille arvutatud summa ületab rikkumisest saadud kasu, siis tuleb meenutada, et hoiatamine on üks peamistest kaalutlustest, millest komisjon trahvisummade kindlaksmääramisel juhinduma peab (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 173, ja 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 49/69: BASF vs. komisjon, EKL 1972, lk 713, punkt 38). Kui trahv tuleks kindlaks määrata selliselt, et see piirduks vaid kartellikokkuleppest saadud kasu olematuks muutmisega, ei oleks tal hoiatavat mõju. Mõistlik on eeldada, et ettevõtjad võtavad oma finantsarvutustes ja oma tegevuses arvesse mitte üksnes rikkumise eest määratavate trahvide taset, vaid ka kartellikokkuleppe avastamise ohu taset. Peale selle, kui vähendada trahvi ülesannet üksnes selleni, et see muudaks olematuks saadud tulu või kasu, ei võetaks EÜ artikli 81 lõiget 1 silmas pidades piisavalt arvesse asjaomase tegevuse rikkuvat laadi. Käsitledes trahvi üksnes hüvitisena tekitatud kahju eest, jäetaks lisaks hoiatavale mõjule, mis puudutab ainult tulevikus toimuvat tegevust, tähelepanuta sellise meetme repressiivne iseloom tegelikult toime pandud rikkumise suhtes. Sellise ettevõtja puhul, kes nagu ADM‑gi on esindatud arvukatel turgudel ja kellel on iseäranis suur finantsiline suutlikkus, ei piisa trahvi hoiatava mõju tagamiseks sellest, kui arvestada asjaomasel turul tekkinud käivet. Mida suurem on ettevõtja ja mida rohkem on tal ülemaailmseid vahendeid, mis võimaldavad tal turul sõltumatult tegutseda, seda enam peab ta olema teadlik oma rolli olulisusest konkurentsi tõrgeteta toimimise osas turul. Järelikult tuleb rikkumise raskusastme uurimisel arvestada rikkumises süüdi mõistetud ettevõtja majanduslikku võimsust puudutavaid faktilisi asjaolusid. Seega ei too trahvisumma arvutamiseks ADM kogukäibe arvesse võtmine antud asjas kaasa ebaproportsionaalset trahvi. Järelikult tuleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele tuginev väide tagasi lükata. b)     Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine Tuleb meenutada, et vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele ei või komisjon kohelda võrreldavaid olukordi erinevalt või erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide, EKL 1984, lk 4209, punkt 28, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 309). ADM väidab sisuliselt seda, et vaatamata JBL poolt sidrunhappe suuremale müügile (77 miljonit eurot) kui see, mida teostas tema (46 miljonit eurot), ei suurendanud komisjon JBL trahvi nii palju kui suurendati ADM trahvi. Selles osas tuleb rõhutada, et koefitsiendi eesmärk on tagada, et trahvil oleks hoiatav mõju ka väga suurtele ettevõtjatele. JBL 2000. aasta käive ulatus vaevalt 314 miljoni euroni, sellal kui ADM käive küündis 13 936 miljoni euroni. Lisaks sellele tuleb silmas pidada ka asjaolu, et väga suured ettevõtjad nagu ADM kannavad suuremat vastutust vaba konkurentsi säilimise eest turgudel, kus nad on esindatud, ja omavad üldreeglina paremat infrastruktuuri õiguslik‑majandusliku nõustamise osas, mis võimaldab neil hinnata oma tegevuse rikkuvat laadi ühenduse konkurentsiõiguse valguses. Seega tuleb võrdse kohtlemise põhimõttele tuginev väide samuti tagasi lükata. c)     Põhjendamiskohustuse rikkumine Mis puudutab ADM väidet, et komisjon ei esitanud põhjendusi selle kohta, miks peeti kohaseks trahvi kahekordistamist, ega selle kohta, kas selliseid tegureid, nagu juba määratud sanktsioonid, millel oli kartellikokkuleppest saadava tulu suhtes hoiatav mõju, oli juba arvesse võetud, siis tuleb kõigepealt pöörduda tagasi eespool punktides 117 ja 118 viidatud kohtupraktika poole. Seejärel tuleb meenutada, et komisjon põhjendas koefitsiendi kohaldamist eelkõige ADM trahvi suhtes vajadusega tagada trahvi piisavat hoiatavat mõju. Komisjon tugines selles osas asjaomaste poolte kogukäivetele (otsuse põhjendused 50 ja 241). Lõpuks märkis komisjon otsuse põhjenduses 246, et ta pidas koefitsiendi 2 kohaldamist sobivaks, et tagada ADM‑ile määratava trahvi hoiatavat mõju. Mis puudutab eelkõige ADM suhtes kohaldatud koefitsiendi olulisust, võis komisjon tugineda üksnes ettevõtja suurusele, mida oli võimalik ligikaudselt tuletada ADM kogukäibest, ja rõhutada vajadust tagada trahvi hoiatavat mõju. Komisjon ei pea vastavalt põhjendamiskohustusele esitama arvandmeid, mis puudutavad antud valiku aluseks olevat arvutusmeetodit (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punkt 80). Seega põhjendas komisjon otsust selles osas piisavalt ja põhjendamiskohustuse rikkumisele tuginev väide tuleb samuti tagasi lükata. D – Kartellikokkuleppe tegelikku mõju turule puudutavate hindamisvigade olemasolu 1.     Sissejuhatus Esiteks peab meenutama, et rikkumiste raskusaste tuleb tuvastada mitmete kriteeriumide põhjal, nagu eelkõige juhtumi iseäralikud asjaolud ja kontekst, ning ilma, et esineks siduvat või ammendavat loetelu kriteeriumidest, mida peab tingimata arvestama (eespool punktis 98 viidatud määrus SPO jt vs. komisjon, punkt 54; eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 33, ja eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 443). Selles kontekstis võib kartellikokkuleppe tegelikku mõju asjaomasele turule võtta arvesse kui üht olulistest kriteeriumidest. Suunistes (punkti 1A esimene lõik) märkis komisjon, et rikkumise raskusastme hindamisel võtab ta lisaks rikkumise enda laadile ja asjaomase geograafilise turu suurusele arvesse rikkumise „tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta”. Käesolevas asjas tuleneb otsuse põhjendustest 210–230, et komisjon määras trahvisumma, mis määrati kindlaks rikkumise raskusastme alusel, võttes arvesse need kolm kriteeriumi. Eeskätt leidis komisjon selles kontekstis, et kartellikokkuleppel oli sidrunhappe turule „tegelik mõju” (otsuse põhjendus 230). ADM on selles osas seisukohal, et komisjon tegi kartellikokkuleppe tegeliku mõju hindamisel sidrunhappe turule mitmeid hindamisvigu. ADM leiab, et need vead mõjutavad trahvisummade arvutamist. 2.     Asjaolu, et komisjon valis eksliku lähenemisviisi tõendamaks, et kartellikokkuleppel oli turule tegelik mõju a)     Poolte argumendid ADM väidab sisuliselt seda, et komisjon valis eksliku lähenemisviisi tõendamaks, et rikkumisel oli olnud turule tegelikku mõju. ADM heidab komisjonile ette seda, et viimane ei ole tõendanud kartellikokkuleppe tegelikku mõju sidrunhappe turule. ADM väidab, et otsuse põhjenduses 211 leidis ka komisjon ise, et tegelikult rakendatud hindade ja nende hindade, mida oleks rakendatud kartellikokkuleppe puudumisel, erinevust ei olnud võimalik usaldusväärselt mõõta. Selle asemel, et esitada vähemalt kaitstav majanduslik teooria selle kohta, mis oleks võinud olla, kui kartellikokkulepet ei oleks eksisteerinud, esitas komisjon üksnes oletusi selle kohta, et kartellikokkulepete rakendamine pidi tekitama tagajärgi asjaomasele turule. ADM leiab, et vaatamata asjaolule, et ta esitas haldusmenetluse käigus komisjonile 30. juuni 2000. aasta kuupäevaga ekspertarvamuse, mida on eelkõige märgitud otsuse põhjendustes 222 ja 223 ja millele ADM viitas oma vastuses vastuväiteteatisele ning milles on tõendatud, et kartellikokkuleppel ei olnud mõju asjaomasele turule (edaspidi „ekspertarvamus”), ei teinud komisjon esitatud andmete osas kohast majanduslikku analüüsi. ADM tõstab esile, et ekspertarvamuses oli märgitud järgmist: „Järelikult selgitavad mahtusid ja ülemäärast nõudlust takistavad piirangud, millega kaasnesid üha enam konkurentsivõimelisemad sidrunhappetarned Hiinast ning ettevõtjate mahu oluline tõstmine mitmete tootjate poolt, veenvalt hindade liikumist aastatel 1991–1995 […] Asjaolu, et rikkumise perioodil ei küündinud hinnad vaatamata ülemäärasele nõudlusele 1980. aastate tasemeni, millele lisandub tõsiasi, et kartellikokkuleppes osalenud tootjad ei olnud võimelised kontrollima mahte või uute konkurentide sisenemist turule, näitab seda, et toetada ei saa väidet, mille kohaselt kontrollisid tootjad tõhusalt sel perioodil sidrunhappe hindasid.” ADM märgib, et otsuse põhjenduses 226 tunnistas ka komisjon ise, et 1991. ja 1992. aasta hinnatõusude selgitused, mille esitas eelkõige ADM, „võivad teataval määral kehtida”. Samas, nagu kritiseerib ADM, piirdus komisjon kinnitusega, et ei saa välistada, et kartellikokkuleppel oli olnud mõju turule. Esiteks tuleneb ADM väidete kohaselt sellest, et komisjon ei tõendanud, et kartellikokkuleppel oli tegelik mõju turule, mida saab mõõta suuniste tähenduses, vaid kandis seevastu tõendamiskoormuse õigusvastselt üle. Teiseks leiab ADM, et sellest nähtub, et komisjon rikkus õigusnormi, kui väitis, et hindade kõikumised on tingimata vastavad tõhusale kartellile. Tuginedes sellisele täielikult abstraktsele väitele, ei arvestanud komisjon ei tööstuslikku konteksti ega tegureid, mis toetavad järeldust, mille kohaselt ei tõusnud ekspertarvamuses üksikasjalikult esitatud põhjuste tõttu hinnad kõrgemale tasemest, mis oli kindlaks määratud kartellikokkuleppega. Kolmandaks leiab ADM, et komisjon eksis, kui esitas arvamuse, mille kohaselt tulenesid lühiajalised hinnatõusud tingimata tõhusast kartellikokkuleppest. Oli ka mitmeid teisi konkureerivate toodetega sektoreid, kus sarnase mahtude ebapiisavuse ja analoogse ülemäärase nõudluse tõttu leidsid lühikese aja jooksul aset 40% või suuremad hinnatõusud. Peale selle väidab ADM, et tõendamaks, et kartellikokkuleppel oli tegelik mõju asjaomasele turule, ei saanud komisjon kehtivalt tugineda asjaolule, et kartellikokkuleppe poolte turuosa sidrunhappe maailmaturul oli 60% ja Euroopa turul 70% ning et nad olid seotud pika ja keerulise kartellikokkuleppega. b)     Esimese Astme Kohtu hinnang Pidades silmas ADM esitatud etteheiteid, mis puudutavad komisjoni valitud lähenemisviisi tõendamaks, et kartellikokkuleppel oli tegelik mõju sidrunhappe turule, tuleb enne ADM esitatud argumentide põhjendatuse üle otsustamist teha kokkuvõte komisjoni analüüsist, nagu see nähtub otsuse põhjendustest 210–228. –       Komisjon analüüsi kokkuvõte Esiteks märgib komisjon, et „rikkumise panid toime ettevõtjad, kelle turuosa käsitletaval perioodil oli sidrunhappe maailmaturul suurem kui 60% ja Euroopa turul 70%” (otsuse põhjendus 210). Seejärel väidab komisjon, et „[k]una neid kokkuleppeid ka tegelikult rakendati, oli neil turule reaalne mõju” (otsuse põhjendus 210).Otsuse põhjenduses 212, viidates otsuse osale, mis puudutab faktide kirjeldust, kordas komisjon argumenti, mille kohaselt olid kartellikokkulepped „hoolikalt rakendatud”, ja lisas, et „üht osapooltest üllatas formalismi ja korralduse tase, mille olid osapooled selle kokkuleppeni jõudmiseks saavutanud”. Samamoodi märkis komisjon otsuse põhjenduses 216, et „[v]õttes arvesse eeltoodud kaalutlusi ja iga osapoole panust kartelli keerulisse ülesehitusse, ei saa kahelda selle rakendamise tõhususes.” Peale selle leidis komisjon, et puudus vajadus „teha täpselt kindlaks nende hindade erinevus, võrreldes hindadega, mida oleks võidud rakendada kokkulepete puudumisel” (otsuse põhjendus 211). Komisjon väitis, et „seda erinevust ei ole alati võimalik usaldusväärselt mõõta: mitmed välised tegurid võivad samaaegselt mõjutada toote hinna kujunemist, mis muudab mistahes järelduste tegemise kõikide võimalike põhjuste suhtelise tähtsuse kohta äärmiselt ohtlikuks” ( ibidem ). Sellele vaatamata kirjeldas komisjon otsuse põhjenduses 213 sidrunhappe hindade kujunemist 1991. aasta märtsist kuni 1995. aastani, märkides sisuliselt, et 1991. aasta märtsist kuni 1993. aasta keskpaigani tõusid sidrunhappe hinnad 40% ja et pärast seda püsisid need sisuliselt samal tasemel. Samamoodi meenutas komisjon otsuse põhjendustes 214 ja 215, et kartellikokkuleppe pooled olid määranud kindlaks müügikvoodid, loonud ja rakendanud informatsiooni-, järelevalve- ja kompensatsioonimehhanismid, et tagada kvootide kohaldamist. Otsuse põhjendustes 217–228 tegi komisjon kokkuvõtte teatud argumentidest, mille asjaomased pooled esitasid haldusmenetluses, analüüsis neid ja lükkas need tagasi. Eeskätt tegi ta kokkuvõtte ekspertarvamusest, mille kohaselt oleks tuvastatud hindade kujunemine toimunud igal juhul ka kartellikokkuleppeta. Otsuse põhjenduses 226 leidis komisjon alljärgnevas sõnastuses, et nii ADM esitatud argumentidega, mis tuginevad ekspertarvamusele, kui ka teiste osapoolte esitatud argumentidega ei saa nõustuda: ADM, [H & R ja JBL] esitatud selgitused aastatel 1991–1992 aset leidnud hinnatõusude kohta võivad teataval määral vastata tõele, kuid need ei tõenda veenvalt, et kartellikokkulepe ei saanud hinnakõikumistes mingit rolli omada. Kuigi kirjeldatud nähtused võivad aset leida ka kartellikokkuleppeta, ühtivad need suurepäraselt ka selle olemasoluga. Sidrunhappe hinna 40‑protsendilist tõusu neljateistkümne kuu jooksul ei saa põhjendada üksnes pelgalt konkurentsist tingitud reaktsiooniga, vaid seda tuleb vaadelda osapoolte vahelisi kokkuleppeid silmas pidades, mis sõlmiti selleks, et viia kooskõlla hinnatõusud, jagada turuosad ning kehtestada informatsiooni- ja järelevalvesüsteem.” –       Hinnang Esiteks tuleb meenutada, et suuniste punkti 1A esimese lõigu kohaselt võtab komisjon rikkumise raskusastme alusel trahvi arvutamisel arvesse rikkumise „tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta”. Siinkohal tuleb analüüsida väljendi „kui seda [st tegelikku mõju] saab mõõta” täpset tähendust. Eeskätt on vaja välja selgitada, kas selle väljendi tähenduses võib komisjon trahvi arvutamisel arvesse võtta rikkumise tegelikku mõju üksnes siis, kui ta suudab selle mõju suurust hinnata ja ta on seda hinnanud. Nagu komisjon õigesti väitis, eeldab kartellikokkuleppe poolt turule avaldatava mõju hindamine tingimata oletuste tegemist. Selle raames peab komisjon eelkõige uurima, milline oleks olnud asjaomase toote hind ilma kartellikokkuleppeta. Hindade tegeliku kujunemise põhjuste uurimisel on ohtlik spekuleerida iga osa rolli üle. Arvesse tuleb võtta objektiivset asjaolu, et hinnakokkuleppega loobusid osalised nimelt oma vabadusest konkureerida hindadega. Sellise mõju hindamine, mis tuleneb muudest teguritest kui see kartellikokkuleppe poolte vabatahtlik loobumine, põhineb kahtlemata mõistlikul ja täpselt määramatul tõenäosusel. Seega, võtmata suuniste punkti 1A esimese lõigu kriteeriumilt tema kasulikku mõju, ei saa komisjonile ette heita, et ta tugines konkurentsivastase eesmärgiga kartellikokkuleppe, nagu seda on hinnakokkulepe või kvoote puudutav kokkulepe, tegelikule mõjule turule, jättes selle mõju tegeliku suuruse määramata või selles osas arvulise hinnangu esitamata. Järelikult tuleb kartellikokkuleppe mõju turule lugeda piisavalt tõendatuks, kui komisjon suudab esitada konkreetseid ja usaldusväärseid kaudseid tõendeid, mis viitavad mõistliku tõenäosusega sellele, et kartellikokkuleppel oli mõju turule. Antud asjas nähtub komisjoni analüüsi kokkuvõttest (vt eespool punktid 153–156), et komisjon tugines kartellikokkuleppe „tegeliku mõju” turule olemasolu tuvastamisel kahele kaudsele tõendile. Esiteks tõstis ta esile, et kartellikokkuleppe pooled rakendasid kokkuleppeid hoolikalt (vt eelkõige põhjendused 210, 212, 214 ja 215) ja et käsitletud perioodil oli nende poolte turuosa sidrunhappe maailmaturul rohkem kui 60% ning Euroopa turul 70% (otsuse põhjendus 210). Teiseks leidis komisjon, et poolte poolt haldusmenetluses esitatud andmed näitasid kartellikokkuleppega kindlaksmääratud hindade ja kartellikokkuleppe poolte poolt tegelikult kohaldatud hindade vahel teatavat kokkulangevust (otsuse põhjendus 213). Isegi kui on tõsi, et otsuse põhjendustes 210 ja 216 kasutatud väljendeist endist tuleneb, et komisjon tugines kartellikokkuleppe rakendamise ja selle tegeliku mõju turule vahelisele põhjuslikule seosele, siis sellegipoolest nähtub komisjoni analüüsist tervikuna, et vastupidi ADM väidetule ei tuletanud komisjon kartellikokkuleppe tegeliku mõju turule olemasolu üksnes kartellikokkuleppe rakendamisest. Lisaks kartellikokkulepete „hoolikale” rakendamisele tugines komisjon sidrunhappe hinna kujunemisele kartellikokkuleppe kehtivuse perioodil. Otsuse põhjenduses 213 kirjeldas komisjon sidrunhappe hindasid aastatel 1991–1995, nii nagu kartellikokkuleppe pooled need omavahel kindlaks määrasid, klientidele need teatavaks tegid ja suures osas ka rakendasid. Järgnevalt tulebki uurida, kas komisjon tegi ADM väidetu kohaselt nende faktiliste asjaolude hindamisel vigu, millele ta oma järeldused rajas. Nagu on juba leitud eespool punktis 160, ei saa komisjonile ette heita, et ta ei üritanud määratleda kartellikokkuleppe mõju tähtsust turule või esitada selles osas arvulist hinnangut. Selles kontekstis ei saa komisjonile ette heita ka tõdemist, et asjaolu, et kartellikokkuleppe pooltel oli sidrunhappe turul väga suur osa (60% maailmaturust ja 70% Euroopa turust), kujutab endast olulist tegurit, mida ta peab arvesse võtma, et uurida kartellikokkuleppe tegelikku mõju turule. Ei saa eitada, et hindade ja müügikvootide kindlaksmääramise kokkuleppe tõhususe tõenäosus suureneb selle kartellikokkuleppe poolte turuosade suurusega. Kuigi on tõsi, et see asjaolu iseenesest ei tõenda tegeliku mõju olemasolu, ei tõendanud komisjon otsuses siiski kordagi sellist põhjuslikku seost, vaid võttis seda arvesse kui üht tõendit teiste hulgas. Peale selle võis komisjon õigustatult leida, et selle kaudse tõendi kaal suureneb kartellikokkuleppe kestusega. Võttes arvesse juhtimis- ja halduskulusid, mis kaasnevad sellise keerulise kartellikokkuleppe tõrgeteta toimimisega, mis puudutab, nagu käesolevalgi juhul, hinnakokkulepet, turgude jagamist ja teabevahetust, pidades silmas sellisele õigusvastasele tegevusele omaseid ohte, võis komisjon mõistlikult leida, et asjaolu, et ettevõtjad lasid rikkumisel pika aja jooksul kesta, viitab sellele, et kartellikokkuleppe pooled said sellest kokkuleppest teatavat kasu ja järelikult et sellel kokkuleppel oli tegelik mõju asjaomasele turule. Lõpuks ei kujuta endast tõendamiskoormuse ülekandmist see asjaolu, et komisjon tunnistas otsuse põhjenduses 226, et ekspertarvamuses toodud analüüs võis „teataval määral vastata tõele”, leides samal ajal siiski, et see ei tõenda veenvalt, et kartellikokkuleppe rakendamine ei omanud sidrunhappe hindade kõikumistes mingit rolli. See analüüsi osa tõendab pigem seda, et komisjon kaalus kartellikokkuleppe tegeliku mõju olemasolu osas hoolikalt erinevaid poolt- ja vastuargumente. Kõigest eelnevast tuleneb, et komisjon ei valinud ekslikku lähenemisviisi, et hinnata kartellikokkuleppe tegelikku mõju sidrunhappe turule. 3.     Sidrunhappe hindade kujunemise hinnang a)     Poolte argumendid ADM väidab, et komisjoni esitatud tõendid kartellikokkuleppe rakendamise kohta on piiratud ja ei tõenda tegeliku mõju olemasolu. Esiteks vaidlustab ADM komisjoni analüüsi sidrunhappe hindade kujunemise kohta tõendusliku väärtuse. ADM ei ole nõus asjaoluga, et komisjon analüüsis üksnes teavitatud hindasid ja ei uurinud tegelikult kohaldatud hindasid. ADM rõhutab, et enamik hindasid, mida tema oma klientidele kehtestas, olid kogu asjaomasel perioodil madalamad kui kartellikokkuleppes nimetatud hinnad. Samamoodi väitsid Cerestar ja JBL, et nemad ei pidanud kokkulepitud hindadest kinni (otsuse põhjendus 217). ADM lisab, et ADM, H & R ja JBL poolt komisjonile esitatud andmed igakuise keskmise müügi kohta Euroopas (vt otsuse põhjendus 95 ning JBL 28. septembri 1998. aasta kiri, H & R (Bayer) 23. septembri 1997. aasta kiri ja ADM 5. detsembri 1997. aasta kiri) toetavad samuti järeldust, et tegelikkuses kohaldatud hinnad olid kokkulepitud hindadest üldiselt madalamad. Lisaks juhib ADM tähelepanu mitmele väljavõttele H & R müügiaruannetest, mis on koostatud ajavahemikus 1991. aasta märtsist kuni 1994. aasta septembrini ja millest tema arvates nähtub, et kogu asjaomasel perioodil avaldati hindadele jätkuvat survet. Peale selle rõhutab ADM, et antud järeldust kinnitavad klientide ütlused hindade konkureerivast kindlaksmääramisest. ADM väidab, et otsuse põhjendustes 91, 116 ja 217–226 möönis komisjon, et vähemalt 1993. aasta keskpaigast kuni 1995. aasta maini leidis seoses kartellikokkuleppest tulenevate kohustustega aset suuremahuline pettus, mis otseselt mõjutas kartellikokkuleppega kindlaksmääratud hindasid, ja et Hiina impordi tõttu ei olnud võimalik nendest hindadest kinni pidada. Teiseks vaidlustab ADM komisjoni müügikvoote käsitleva analüüsi tõenduslikku väärtust. ADM ei ole nõus asjaoluga, et komisjon analüüsis üksnes kokkulepitud kvoote ja järelevalve- ning kompensatsioonimehhanismi rakendamist ja ei uurinud sidrunhappe koguseid, mida erinevad asjaomased pooled tegelikult müüsid. Selles osas märgib ADM esiteks, et otsuse põhjendusest 97 tuleneb ja seda kinnitab ekspertarvamus, et nõudluse kiire kasv eelkõige aastatel 1991–1992 muutis kogusel põhinevate kvootide kindlaksmääramise süsteemi kasutuks, et pärast kahte kuud loobusid osapooled tonnaažil põhinevate kvootide kindlaksmääramise süsteemist, milles nad leppisid kokku 6. märtsil 1991, et nad asendasid selle müügiprotsentidel põhinevate kvootide süsteemiga ja et see süsteem võimaldas igal osalejal müüa varasemate aastate tonnaažist märkimisväärselt rohkem, et lõigata kasu nõudluse kasvust. Teiseks märgib ADM, et otsuse põhjendustest 106 ja 107 ning ekspertarvamusest (punktid 35–40) tuleneb, et igal aastal oli poolte müük nende kvootidest kas suurem või väiksem, mistõttu tekkisid lõppematud erimeelsused. JBL avaldas isegi, ilma et komisjon oleks selle vastu vaielnud, „et tegelikkuses ei pööranud ta kunagi tähelepanu algselt kokku lepitud turuosadele”. Asjaolu, et kartellikokkuleppe pooled ei järginud kokkuleppe tingimusi, on kooskõlas sellega, et ADM, JBL ja HLR suurendasid asjaomasel perioodil vabatahtlikult mahtusid. Kolmandaks rõhutab ADM, et otsuse põhjendusest 106 tuleneb, et kompensatsiooni- ja järelevalvesüsteemidel ei olnud soovitud tõhusust, et sundida pooli pidama kinni oma kvootidest, ja need olid kartellisiseste vaidluste oluline allikas. ADM väidab, et võrreldavates juhtumites on komisjon leidnud, et kartelli aluseks olevate kokkulepete tingimuste mittejärgimise tõttu on kartellikokkulepetel olnud piiratud mõju. Oma otsuses juhtumis „Kreeka praamid” tunnistas komisjon, et kartellikokkuleppe raames kokku lepitud hindade alandamise lubamine viis ta järeldusele, et tegelik mõju turule oli piiratud, ja oma otsuses juhtumis nimega „Praamiettevõtjad – Lisamaks” leidis ta, et klientide vastuseis hinnatõusule pani teda järeldama, et mõju asjaomasele turule oli piiratud. ADM leiab, et antud asjas oleks sarnane tähtsus tulnud omistada tõendile kartellikokkuleppest tulenevate hindade alandamise kohta ja sellele, et kokkulepitud kvoote ei järgitud. Komisjon vaidleb ADM väidetele vastu. b)     Esimese Astme Kohtu hinnang Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et kontrollida komisjoni antud hinnangut kartellikokkuleppe tegeliku mõju kohta turule, tuleb uurida eelkõige tema hinnangut sellele, kuidas kartellikokkulepe mõjutas hindasid (vt eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 148, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsused kohtuasjas T‑308/94: Cascades vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑925, punkt 173, ja kohtuasjas T‑347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 225). Peale selle meenutab kohtupraktika, et rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel tuleb eelkõige arvesse võtta süüks pandud tegevuse õiguslikku ja majanduslikku konteksti (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 612, ja eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 38) ja et komisjon peab, hinnates rikkumise tegelikku mõju turule, viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid eksisteerinud ilma rikkumiseta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punktid 619 ja 620; eespool punktis 180 viidatud kohtuotsus Mayr-Melnhof vs. komisjon, punkt 235, ja Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 645). Esiteks tähendab see, et hinnakartellide puhul tuleb tuvastada – mõistliku tõenäosuse astmega (vt eespool punkt 161) –, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel pooltel ka tegelikkuses saavutada kõrgemat hinnataset kui see, mis oleks olnud valdav kartellikokkuleppe puudumisel. Teiseks tuleneb sellest, et komisjon peab hinnangu andmisel võtma arvesse asjaomase turu kõiki objektiivseid tingimusi, arvestades kehtivat majanduslikku ja võimalusel ka õiguslikku konteksti. Esimese Astme Kohtu otsustest karbipapikartelli asjades (vt eelkõige eespool punktis 180 viidatud kohtuotsus Mayr-Melnhof vs. komisjon, punktid 234 ja 235) tuleneb, et vajaduse korral tuleb arvesse võtta „objektiivsete majanduslike tegurite” olemasolu, mis näitavad, et „vaba konkurentsi tingimustes” ei oleks hinnatase olnud identne sellega, mis ta tegelikult oli (vt samuti eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punktid 151 ja 152, ning eespool punktis 180 viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punktid 183 ja 184). Tuginedes käesolevas asjas ADM ja JBL poolt haldusmenetluses esitatud dokumentidele, analüüsis komisjon sidrunhappe hindade kujunemist 1991. aasta märtsist 1995. aastani ning samuti müügikvootide kindlaksmääramist ja kompensatsioonisüsteemi sisseseadmist kui täiendavaid meetmeid surve säilitamiseks hinnatõusule. Otsuse põhjenduses 213 kirjeldas komisjon kartellikokkuleppe poolte kokkulepitud ja rakendatud sidrunhappe hinna kujunemist järgnevalt: „1991. aasta märtsist kuni 1993. aasta keskpaigani teavitati kliente kartellikokkuleppe poolte vahel kokkulepitud hindadest ja need võeti suures osas kasutusele eelkõige kartellikokkuleppe esimestel aastatel. 1991. aasta aprilli hinnatõus 2,25 Saksa margani kilo eest (CAA), milles lepiti kokku 1991. aasta märtsis toimunud koosolekul, rakendati hõlpsalt. Sellele järgnes juulis telefoni teel vastu võetud otsus tõsta augustis hind 2,70 Saksa margani kilo eest (CAA). Ka see hinnatõus suudeti õnnestunult rakendada. Viimane otsus tõsta hinda 2,80 Saksa margani kilo eest (CAA) võeti vastu 1991. aasta mai koosolekul ja see rakendati 1992. aasta juunis. Pärast seda kuupäeva hindasid enam ei tõstetud ja kartell keskendus vajadusele neid hindasid säilitada.” Samamoodi meenutab komisjon, et aastatel 1991–1994 määrasid kartellikokkuleppe pooled kindlaks müügikvoodid, mis seisnesid igale kartellikokkuleppe poolele, kes allusid kontrollisüsteemile, määratud kindlas ja täpses koguses. Komisjon märkis, et neid kvoote rakendati ka tegelikkuses ja et juhiste järgimist kontrolliti pidevalt. Peale selle meenutas komisjon, et kartellikokkuleppega loodi kompensatsioonimehhanism, mida tegelikkuses ka rakendati, et karistada kokkuleppe pooli, kes müüsid müügikvootide raames neile määratud kogusest rohkem, ja pakkuda kompensatsiooni neile, kes kvoodi piiri ei ületanud (otsuse põhjendused 214 ja 215, viitega otsuse osale „faktid”). ADM ei vaidlusta komisjoni faktilisi sedastusi hindade kujunemise ja müügikvootide kindlaksmääramise kohta iseenesest, vaid väidab sisuliselt üksnes seda, et tegelikkuses neid hindasid ja kvoote täies ulatuses ei järgitud. Sidrunhappe hinna kujunemise osas väidab ADM, et vastavalt mitmetele haldusmenetluses komisjonile saadetud teatistele ning ekspertarvamusele oli suurem osa tegelikult kohaldatud hindadest kokkulepitutest madalamad. Samas tuleneb ADM esitatud arvandmetest, et kindlaksmääratud hindade ja tegelikult kohaldatud hindade vahel esines pidev paralleelsus. Eelkõige näitavad need arvandmed seda, et kui 1991. aasta märtsi ja 1992. aasta mai vahel otsustasid kartellikokkuleppe pooled tõsta toiduainete sektoris kasutatava sidrunhappe hindasid 2,25 Saksa margalt kilo eest ligikaudu 2,8 Saksa margani kilo eest, siis klientidelt tegelikult küsitud hinnad, mis asusid 1991. aasta aprillis 1,9 ja 2,1 Saksa marga vahel kilo eest, tõusid 2,3–2,7 Saksa margani kilo eest. Samamoodi nähtub nendest arvandmetest, et kogu perioodil, mil kartellikokkuleppe pooled määrasid hinnatasemeks 2,8 marka kilo eest, jäid klientidelt tegelikkuses küsitud hinnad pidevalt madalamale kui hinnad, mida kohaldati enne hindade tõstmist aastatel 1991 ja 1992. Asjaolu, et pooled ei järginud kokkulepet ega kohaldanud kokkulepitud hindasid täielikult, ei tähenda seda, et nii toimides kohaldasid nad hindasid, mida nad võinuks kohaldada kartellikokkuleppe puudumisel. Nii nagu komisjon otsuse põhjenduses 219 õigesti rõhutas, on Esimese Astme Kohus kergendavate asjaolude hindamise raames juba leidnud, et ettevõtja, kes vaatamata konkurentidega sõlmitud kokkuleppele tegutseb turul rohkem või vähem iseseisvalt, võib üritada kartelli oma huvides ära kasutada (eespool punktis 180 viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punkt 230). Peale selle, nii nagu komisjon seda otsuse põhjenduses 226 märkis, võimaldas kartellikokkulepe selle pooltel hindade kujunemist turul omavahel kooskõlastada. Sama kehtib ka müügikvootide süsteemi väidetava ebatõhususe kohta. Selles osas väidab ADM üksnes seda, et kartellikokkuleppe kehtivuse ajal muudeti niinimetatud süsteemi selliselt, et see võimaldas igal kartellikokkuleppe poolel müüa suurema koguse, kui talle määratud oli, et lõigata kasu nõudluse kasvust. See argument ei ole veenev. Nimelt ei tõenda see, et kartellikokkuleppe poolte poolt tegelikult müüdud tonnaaž vastas sellele, mida nad oleksid müünud kartellikokkuleppe puudumisel, ja et süsteem, isegi kui seda oleks kohaldatud kokkulepitust vähem tõhusamal moel, ei avaldanud hindadele survet. Peale selle ei saa välistada, et hinnad oleksid kujunenud veelgi kiiremini, kui poleks olnud kartellikokkulepet, mis takistas pooli hindadega konkureerida. Eeltoodut arvesse võttes võis komisjon kehtivalt leida, et tal olid konkreetsed ja usaldusväärsed tõendid, mis näitasid, et kartellikokkuleppe raames kohaldatud sidrunhappe hinnad olid mõistliku tõenäosuse kohaselt kõrgemad hindadest, mis oleks valdavalt kehtinud kartellikokkuleppe puudumisel. Isegi eeldusel, nagu väidab ADM ekspertarvamuses sisalduvale majanduslikule analüüsile tuginedes, et kartellikokkuleppe poolte kohaldatud hinnad olid suures osas identsed hindadega, mis oleks valdavalt kehtinud kartellikokkuleppe puudumisel, võis komisjon siiski otsuse põhjenduses 226 õigustatult väita, et kartellikokkulepe võimaldas selle kokkuleppe pooltel hindasid omavahel kooskõlastada. Seega, isegi kui hindade kujunemist soodustasid turutingimused, mistõttu ei saa väita, et hinnatase kujunes sarnaselt kohaldatud hindadega, said pooled siiski hindade kujunemist omavahel vähemalt kooskõlastada. Järelikult ei saa ADM väidetega nõustuda. 4.     Asjaomase kaubaturu määratlus a)     Poolte argumendid ADM leiab, et komisjon on asjaomase turu määratluses teinud vigu. Ta rõhutab, et asjaomase turu määratlus on vajalik, et mõõta kartellikokkuleppe mõju sellele turule, ja seega on nendel vigadel mõju trahvi arvutamisele. ADM väidab, et asjaomase kaubaturu määratlus on oluline osa analüüsist, mida komisjon on kohustatud tegema, kui ta soovib trahvisummat kindlaks määrates arvesse võtta kartellikokkuleppe mõõdetavat majanduslikku mõju asjaomasele kaubaturule. Selle analüüsi puudumisel oleks komisjoni järeldus mõju olemasolu kohta pelgalt piiravate meetmetega potentsiaalselt seotud konkurentsimõjutuste teoreetiline hinnang, mille puhul ei analüüsitaks konkurentsivastast mõju, mis järgnes rikkumisele, mida kinnitavad konkreetsed tõendid (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T–26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 4866). ADM väidab, et otsuse põhjendustest 8–14 tuleneb, et sidrunhappel on rohkem kui 90% juhtudel olemas asendustooted. Samamoodi väidab ADM, et ekspertarvamusest tuleneb, et „konkurentsivastase tegevuse analüüsis on asjaomane kaubaturg sidrunhappe turg koos fosfaatide ja väga võimalik, et ka koos mineraalhapetega”. Peale selle väljendasid teised sidrunhappetootjad haldusmenetluses samuti sama seisukohta. Lõpuks märgib ADM, et sidrunhappe asendatavust teiste toodetega on samuti selgitatud R. Bradley, H. Janshekari ja Y. Yoshikawa ettekandes pealkirjaga „CEH Marketing Research Report, Citric Acid”, mis avaldati 1996. aastal raamatus nimega „Chemical Economics Handbook – SRI International” ja millele ka komisjon oma otsuses on tuginenud (vt eelkõige põhjendus 72). Samas rõhutab ADM, et sellele vaatamata ei uurinud komisjon, kas sidrunhappe turgu ennast oleks tulnud käsitleda asjaomase kaubaturuna või oleks seda pidanud vaatlema kui üht osa suuremast turust, mis hõlmab nimetatud asendustooteid. Komisjon vaidleb ADM väidetele vastu. b)     Esimese Astme Kohtu hinnang Esiteks tuleb tõdeda, et komisjon ei analüüsinud otsuses seda, kas kõnealust kaubaturgu peab piiritlema sidrunhappega või tuleb seda ADM väidete kohaselt mõista laiemalt, hõlmates ka sidrunhappe asendustooted. Peatükkides „Asjaomane toode” (otsuse põhjendused 4–14) ja „Sidrunhappe turg” (otsuse põhjendused 38–53) kirjeldas komisjon üksnes sidrunhappe erinevaid kasutusvaldkondi ning sidrunhappe turu mahtu. Ekspertarvamuses, mille ADM esitas komisjonile haldusmenetluses, on kõnealust kaubaturgu analüüsitud ja määratletud kui laiemat turgu, mis hõlmab asendustooteid, täpsemalt fosfaate ja mineraalhappeid. Sellest hoolimata ei uurinud komisjon otsuses ADM argumente, mis puudutavad vajadust määratleda asjaomast kaubaturgu laiemalt. Seda arvesse võttes tuleb tõdeda, et ADM väidetega saab nõustuda üksnes siis, kui ADM tõendab, et kui komisjon oleks määratlenud kõnealuse kaubaturu ADM väidete kohaselt, oleks ta pidanud leidma, et rikkumisel ei olnud mõju sidrunhappe ja seda asendavate toodete turule. Nii nagu eespool punktis 161 on juba leitud, ei oleks komisjon üksnes kirjeldatud olukorras võinud tugineda kartellikokkuleppe tegeliku mõju turule kriteeriumile, et põhjendada trahvi arvutamist rikkumise raskusastme alusel. Vaatamata komisjoni poolt otsuse punktis 213 jj tehtud hindade ja müügikvootide kujunemise analüüsile ei ole ADM suutnud tõendada ega esitada asjaolusid, mis tervikuna kujutaksid endast kooskõlalist kaudsete tõendite kogumit, mis mõistliku tõenäosusega näitaks, et sidrunhapet puudutava kartellikokkuleppe mõju laiemale turule, mis hõlmab sidrunhappe asendajaid, oleks olnud olematu või igatahes vähetähtis. Isegi ekspertarvamuses, olgugi et selle kohaselt pidanuks turu määratlema laialt, piirdub analüüs kartellikokkuleppe mõju väidetavast puudumisest hinna kujunemisele üksnes sidrunhappe turuga. Lõpuks tugineb ADM eespool punktis 194 viidatud kohtuotsuse Cimenteries CBR jt vs. komisjon punktile 4866 ekslikult. Kuigi vastab tõele, et kohtuotsuse viidatud osas leidis Esimese Astme Kohus, et komisjon oli kohustatud tegema konkreetsetele tõenditel põhineva analüüsi ja mitte piirduma teoreetiliste hinnangutega, ei puuduta kohtuotsuse nimetatud lõik siiski asjaomase kaubaturu määratlust, vaid rikkumise tegelikku mõju turule kui sellist. Järelikult tuleb asjaomase kaubaturu ekslikule määratlusele tuginev etteheide tagasi lükata. Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb järeldada, et ADM ei ole tõendanud, et komisjon tegi mitmeid hindamisvigu osas, mis puudutab kartellikokkuleppe tegelikku mõju turule. IV – Rikkumise kestus ADM meenutab, et otsuse põhjendustes 91, 116 ja 217–226 möönis komisjon, et vähemalt 1993. aasta keskpaigast kuni 1995. aasta maini leidis seoses kartellikokkuleppest tulenevate kohustustega aset suuremahuline pettus, mis otseselt mõjutas kartellikokkuleppega kindlaksmääratud hindasid, ja et Hiina impordi tõttu ei olnud võimalik nendest hindadest kinni pidada (vt eespool punkt 173). Seda silmas pidades väidab ADM, et komisjon ei tohtinud ADM suhtes 10% suurendamist rikkumise aasta kohta kohaldada (otsuse põhjendus 249). Nii toimides rikkus komisjon ADM arvates proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta ei järginud oma senist otsuste tegemise praktikat (komisjoni 28. jaanuari 1998. aasta otsus 98/273/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluse kohta (IV/35.733 – VW) (EÜT L 124, lk 60)) kohaldada väiksemat suurendamist perioodide eest, mil kokkulepet ei järgitud või ei rakendatud. Komisjon palub hageja väide tagasi lükata. Esimese Astme Kohus meenutab, et suuniste punktis B on komisjon märkinud, et keskmise kestusega rikkumiste puhul, st üldiselt rikkumiste puhul, mis kestsid üks kuni viis aastat, võib ta raskusastme põhjal määratud trahvisummat tõsta kuni 50%. Käesolevas asjas leidis komisjon otsuse põhjenduses 249, et ADM pani toime rikkumise, mis kestis neli aastat ehk keskmise kestusega rikkumise suuniste tähenduses, ja ta tõstis selle kestuse põhjal trahvi 40%. Sellest tuleneb, et komisjon järgis suunistes kehtestatud eeskirju. Lisaks leiab Esimese Astme Kohus, et rikkumise kestust arvestades ei ole 40% suurendamine antud juhul ilmselgelt ebaproportsionaalne. Osas, milles ADM tõstab esile komisjoni otsust juhtumis VW (vt eespool punkt 206), tuleb tõdeda, et selles juhtumis oli faktilised asjaolud käesolevatest faktilistest asjaoludest erinevad. Piisab, kui märkida, et seal oli tegemist kartellikokkuleppega, mis kestis rohkem kui kümme aastat ja et vastavalt suunistele kasutas komisjon trahvi tõstmiseks protsenti aasta kohta ja mitte ühte kindlat protsendimäära nagu käesolevas asjas. Peale selle tuleb tõdeda, et vastupidiselt ADM väidetule ei tulene selle teise juhtumi otsuse põhjendustest mingil moel, et selle otsuse puhul oleks komisjon soovinud kehtestada üldist praktikat, mida ta peaks kõikide järgnevate otsuste puhul järgima. Järelikult tuleb see väide tagasi lükata. V – Raskendavad asjaolud A – Sissejuhatus Komisjon leidis otsuse põhjendustes 267 ja 273, et ADM‑il oli koos HLR‑iga kartellikokkuleppes eestvedaja roll, ja kohaldas suurendas seega nende kahe ettevõtja trahvisummasid 35%. ADM ei ole nõus, et tema oli kartellikokkuleppes eestvedaja ja leiab, et komisjon ei saanud õiguspäraselt trahvisummat nii suurendada, nagu ta seda tegi. Seda silmas pidades esitab ADM sisuliselt neli väidet, mis puudutavad trahvisumma suurendamist raskendavate asjaolude põhjal. Esiteks väidab ADM, et komisjon omistas talle vääralt kartellikokkuleppe juhi rolli. Teiseks väidab ADM, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui määras ADM‑ile sama suurendamismäära kui HLR‑ilegi. Kolmandaks leiab ADM, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, kaldudes ADM‑ile määratud suurendamismäära osas oma senisest otsustamise praktikast kõrvale. Neljandaks väidab ADM, et otsuses on rikutud põhjendamiskohustust. B – ADM kui kartellikokkuleppe eestvedaja 1.     Sissejuhatus Otsuse põhjendustest 263–266 tuleneb, et selleks, et järeldada, et ADM koos HLR‑iga olid kartellikokkuleppe eestvedajad, väitis komisjon sisuliselt seda, et ADM‑il oli otsustav roll kartellikokkuleppe sõlmimisel ning eestvedav roll kartellikokkuleppe mitmete koosolekute läbiviimisel. Selles osas tugines komisjon kolmele erinevale tõendile. Esiteks tõstis komisjon otsuse põhjendustes 263 ja 264 esile asjaolu, et 1991. aasta jaanuaris, pärast seda, kui ta oli 1990. aasta detsembris turule sisenenud, korraldas ADM mõnede peamiste sidrunhappetootjatega, st H & R‑iga, HLR‑iga ja JBL‑iga, mitu kahepoolset kohtumist (edaspidi „ADM poolt 1991. aasta jaanuaris korraldatud kahepoolsed kohtumised”). Teiseks tugines komisjon otsuse põhjenduses 265 avaldusele, mille oli ADM endine esindaja, kes osales kartelli koosolekutel (edaspidi „ADM endine esindaja”), esitanud FBI-le Ameerika Ühendriikide ametivõimude juures toimunud konkurentsiõiguse rikkumist puudutanud menetluses, nagu see nähtub FBI koostatud ettekandest (edaspidi „FBI ettekanne”), ADM ühe teise esindaja tegevuse kohta, kes samuti osales kartelli koosolekutel (edaspidi „ADM teine esindaja”). Kolmandaks viitas komisjon otsuse põhjenduses 266 avaldusele, mille oli haldusmenetluses teinud Cerestar (edaspidi „Cerestari avaldus”). ADM heidab komisjonile ette, et viimane tegi kõigi nende kolme tõendi hindamisel vigu ja ei põhjendanud otsust selles osas piisavalt. Neid etteheited uuritakse iga nimetatud kolme tõendi osas eraldiseisvalt. Peale selle väidab ADM, et nende tõendite põhjal ei ole igal juhul võimalik järeldada, et ADM‑il oli kartellikokkuleppes eestvedaja roll. 2.     Väidetavad komisjoni vead, mis puudutavad ADM eestvedaja rolli a)     ADM poolt 1991. aasta jaanuaris korraldatud kahepoolsed kohtumised Poolte argumendid ADM leiab, et tema tegevust koosolekutel, mis toimusid 1991. aasta jaanuaris ja kus peale tema osalesid H & R, HLR ja JBL, ei saa käsitleda tõendina, mis kinnitab tema eestvedaja rolli kartellikokkuleppes. Selles osas tsiteerib ADM otsuse põhjenduse 264 väljavõtteid, kus komisjon avaldab, et „ADM ja tema konkurentide vahel veidi enne kartelli esimest mitmepoolset koosolekut toimunud kahepoolsete kohtumiste olemasolu ei ole piisav järeldamaks, et ADM oli kartellikokkuleppe algataja”. Igal juhul leiab ADM, et otsuses on rikutud põhjendamiskohustust. Kinnitades ise, et kahepoolsete koosolekute olemasolu ei ole piisav järeldamaks, et ADM oli kartellikokkuleppe algataja, läks komisjon vastuollu põhjenduses 263 sisalduva omaenda analüüsiga, mis puudutab nimetatud koosolekuid. Komisjon palub ADM väited tagasi lükata. Esimese Astme Kohtu hinnang Tuleb märkida, et otsuse põhjenduses 263, mis puudutab ADM poolt 1991. aasta jaanuaris korraldatud kahepoolseid kohtumisi, väitis komisjon end tuginevat kahele dokumendile. Esiteks tugines komisjon ADM poolt 15. jaanuaril 1999 esitatud memorandumile, mis puudutab ADM endise esindaja ja komisjoni talituste vahel 11. detsembril 1998 toimunud kohtumist. Teiseks tugines komisjon FBI ettekandele. Nende kahepoolsete kohtumiste osas, mida ADM korraldas 1991. aasta jaanuaris peamiste sidrunhappetootjatega, st H & R‑iga, HLR‑iga ja JBL‑iga, leidis komisjon, et vaatamata asjaolule, et ADM pidas neid kohtumisi konkurentidele suunatud esitluseks, on „väga tõenäoline, et neil oli sidrunhappe kartelli loomisel (või taasloomisel) 1991. aasta märtsis otsustav roll”. Komisjon avaldab, et „[a]rvestades väga lühikest aega, mis jäi nimetatud kohtumiste ja kartelli 6. märtsi 1991. aasta esimese mitmepoolse kohtumise vahele, on väga võimalik, et arutati võimaluse või kavatsuse üle luua ametlik kartell, nagu eelkõige nähtub ADM töötaja poolt koostatud aruandes kajastuvate vaidluste sisust: olgugi, et vaidluste kirjeldus jääb ebamääraseks, märgib nimetatud töötaja, et vähemalt kahel korral „halvustati” ühe konkurendi tegutsemisviisi sidrunhappesektoris. Komisjon leidis, et „[p]ahameele väljendamine konkurendi suhtes, keda süüdistati sobimatus tegevuses turul, tõendab üheselt konkurentsivastast eesmärki tuua turule rohkem distsipliini” (otsuse põhjendused 74, 75 ja 263). Peale selle lisas komisjon otsuse põhjenduses 264, et „ADM ja tema konkurentide vahel veidi enne kartelli esimest mitmepoolset koosolekut toimunud kahepoolsete kohtumiste olemasolu ei ole piisav järeldamaks, et ADM oli kartellikokkuleppe algataja, kuid see on ilmne vihjet sellele”. Mis puudutab ADM väidet nimetatud kahepoolsete kohtumiste suhtes tehtud hindamisvigade kohta, tuleb märkida esiteks, et ta ei vaidlusta seda, et tema need kohtumised organiseeris. Seejärel ei heida ta ka komisjonile ette, et viimane on teinud ebaõigesti kokkuvõtteid dokumentidest, millele ta selles osas tugines. Seevastu väidab ADM, et nende kahepoolsete kohtumiste ainus eesmärk oli võimaldada end teistele kartellikokkuleppe pooltele tutvustada. Kuigi on tõsi, nagu seda komisjon otsuse põhjenduses 264 ka rõhutab, et komisjonile nende kahepoolsete kohtumiste kohta teada olnud teave ei olnud iseenesest piisav järeldamaks, et ADM‑il oli nende kohtumiste käigus kartellikokkuleppe algataja roll, võis komisjon siiski õiguspäraselt leida, et selliste kahepoolsete kohtumiste toimumine, mille ADM korraldas vahetult enne kartellikokkuleppe esimest mitmepoolset kohtumist, kujutab endast „ilmset vihjet” sellele, et ADM oli kartellikokkuleppe algataja. Pelk asjaolu, et otsuse põhjenduses 264 sidus komisjon nende kahepoolsete kohtumiste olemasolu tõendusliku väärtuse ADM kartellikokkuleppe algataja rolliga, ei tähenda, et komisjon analüüsis nimetatud kohtumisi ekslikult. Hoopis vastupidi, komisjoni valitud lähenemisviis näitab, et ta analüüsis esitatud dokumente hoolikalt järeldamaks, et nende kahepoolsete kohtumiste olemasolu on kõigest ilme kaudne tõend ADM juhtiva rolli kohta kartellikokkuleppes, kuid sellest ei piisa lõplike järelduste tegemiseks. Järelikult ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui käsitles nende kohtumiste olemasolu täiendava tõendusmaterjalina kahe teise tõendi kõrval, millele tuginedes ta järeldas, et ADM‑il oli kartellikokkuleppes juhtiv roll. ADM väite osas põhjendamiskohustuse rikkumise kohta peab märkima, et otsuse põhjendusest 263 ja 264 ilmnevad institutsiooni põhjendused selgelt ja üheselt mõistetavalt. Kuigi komisjon leidis otsuse põhjenduses 263, et 1991. aasta jaanuaris ADM, H & R, HLR ja JBL vahel toimunud järjestikustel kohtumistel oli tõenäoliselt otsustav roll sidrunhappe kartellikokkuleppe sõlmimisel 1991. aasta märtsis, täpsustas komisjon otsuse põhjenduses 264 selle tõdemuse tagajärgi ADM jaoks, märkides, et ADM ja tema konkurentide vaheliste kahepoolsete kohtumiste olemasolust veidi enne kartellikokkuleppe esimest mitmepoolset kohtumist ei piisa järeldamaks, et ADM oli kartellikokkuleppe algataja, vaid see kujutab tugevat kaudset tõendit selle kohta. See täpsustus ei ole vastuoluline ega mõjuta komisjoni põhjenduste kooskõla. Seega ei saa komisjonile põhjenduste puudumist ette heita. Järelikult ei ole komisjon teinud selles osas ilmseid hindamisvigu ega rikkunud põhjendamiskohustust. b)     ADM endise esindaja ütlused FBI‑le Otsuse faktilised asjaolud ja sõnastus 11. ja 12. oktoobril 1996 andis ADM endine esindaja ütlusi ülekuulamisel, mille viis läbi „grand jury” Ühendriikides konkurentsivastast tegevust puudutava menetluse raames, mis viis kohtuliku kokkuleppeni (plea agreement). See ülekuulamine, millel ADM endist esindajat abistasid tema advokaadid, leidis aset pärast kohtukorralduse vastuvõtmist (compulsion order). Nimetatud ülekuulamise alusel koostas FBI 5. novembri 1996. aasta ettekande. 11. oktoobril 1996 Ühendriikide pädevate ametiasutuste saadetud kirjast ADM endise esindaja advokaadile tuleneb, et ülekuulamist oli taotlenud ADM, kes nõustus ülekuulamisega tingimusel, et tal on Ameerika Ühendriikide põhiseadusega antud õigus mitte vastata küsimustele, mis võivad süüstada teda ennast (viies muudatus). Selles kirjas on märgitud samuti, et enne ülekuulamist vabastasid Ühendriikide pädevad ametiasutused ADM endise esindaja kriminaalvastutusest faktiliste asjaolude osas, mille ta oma ütlustes omaks võtab, tingimusel et ta vastab esitatud küsimustele siiralt ja tõepäraselt ning et ta avaldab kogu temale teada oleva informatsiooni. Samuti märkisid Ühendriikide pädevad ametiasutused, et ADM endise esindaja ülekuulamisel antud ütlusi ei või otseselt või kaudselt kasutada kriminaalmenetluses ADM enda või tema töötajate, tütarettevõtjate või temaga seotud äriühingute vastu. 11. ja 12. oktoobril 1996 toimunud ülekuulamisel kirjeldas ADM endine esindaja üksikasjalikult kartelli toimimist ja sellega seotud pooli. Eeskätt kirjeldas ta kõige kõrgema taseme perioodilisi kohtumisi (niinimetatud „ master ’ite” kohtumised või „G‑4/5”) ning pigem tehnilisi kohtumisi (niinimetatud „ sherpa ’de” kohtumised), millest ta ka ise suures osas osa võttis. FBI ettekande lehekülgedel 21 ja 22 on toodud lõik ADM endise esindaja ütlustest, mille väljavõtteid on komisjon otsuse põhjenduses 265 tsiteerinud. Komisjonis toimunud haldusmenetluse raames esitas Bayer komisjonile FBI ettekande. Peale selle küsitles komisjon ADM esindajat samuti haldusmenetluse raames toimunud 11. detsembri 1998. aasta kohtumisel komisjoni talituste ja ADM esindajate vahel (vt otsuse põhjendus 57). Pärast seda kohtumist esitas ADM komisjonile kuupäevata memorandumi pealkirjaga „Memorandum, mis põhineb 11. detsembril 1998 komisjonis [ADM endise esindajaga kartellis] peetud vestlusele”. Seejärel tugines komisjon vastuväiteteatises ADM endise esindaja ütlustele, nagu need tulenevad FBI ettekandest. Peale selle liitis komisjon selle ettekande vastuväiteteatise lisadesse. Vastuses vastuväiteteatisele viitab ADM oma endise esindaja poolt FBI‑le antud ütlustele, et rõhutada ADM koostöö olulisust mitte üksnes komisjoni menetluses, vaid ka Ühendriikide ametiasutuste menetluses. Peale selle viitas ADM‑gi mitmel korral FBI ettekandele väitmaks, et ta tegi komisjoni menetluses igakülgset koostööd, et kartellikokkuleppel oli sidrunhappe turule vaid piiratud mõju ja et trahvi arvutamisel tuleb arvestada kergendavaid asjaolusid. Selles osas tugines ADM FBI ettekandele tõendamaks, et tema arvates ei olnud tal kartellis eestvedaja rolli, isegi kui nende väidete kohaselt üritas ta komisjonile tõendada, et tema suhtes tuleb kohaldada kergendavaid asjaolusid. Otsuse põhjenduses 265 tsiteeris komisjon FBI ettekannet järgnevalt: „FBI 1996. aasta ülekuulamisel avaldas ADM [endine] esindaja kartelli kohtumistel, vihjates ühele teisele ADM esindajale samadel kohtumistel, et „G4/5 kokkuleppemehhanism tundus olevat [selle teise ADM esindaja] idee ja et 6. märtsi 1991. aasta kohtumisel Baselis, kus [sidrunhappe] kokkulepe sõnastati, oli [sellel teisel ADM esindajal] üsna aktiivne roll”. Endiselt sama kolleegi silmas pidades lisas ta, et [seda teist ADM esindajat] peeti „Targaks” ja [JBL esindaja] andis talle isegi hüüdnime „jutlustaja”.” Poolte argumendid ADM väidab, et komisjon tegi vea, kui tugines FBI ettekandele kui ADM eestvedaja rolli ( leadership ) tõendavale dokumendile. Esiteks väidab ADM, et komisjon ei saanud FBI ettekandele õiguspäraselt tugineda, sest see ettekanne oli osa tõendusmaterjalist, mille olid kogunud uurimist teostavad ametivõimud kolmandates riikides, kus ei kehti ühenduse õigusega tagatud menetluslik kaitse. ADM rõhutab, et ei ADM endisele esindajale ega tema advokaadile ei antud võimalust ütlusi üle vaadata, neid heaks kiita või allkirjastada. Ühendriikide kohtud oleksid selliseid ütlusi pidanud olemuslikult väheusaldusväärseteks. Lisaks märgib ADM, et 10. novembri 1993. aasta otsuses kohtuasjas C‑60/92: Otto (EKL 1993, lk I‑5683, punkt 20) tunnistas Euroopa Kohus, et huvitatud isik võib komisjoni tähelepanu juhtida teabele, mis on kogutud siseriiklikus menetluses, kus ei kehti ühenduses tagatud kaitseõigus iseenda süüstamise vastu. Samas leidis Euroopas Kohus selles otsuses, et 18. oktoobri 1989. aasta otsusest kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon (EKL 1989, lk 3283) tuleneb, et komisjon – nagu ka siseriiklik ametiasutus – ei tohi seda teavet kasutada konkurentsieeskirjade rikkumist tõendava vahendina sanktsioone kaasa tuua võivas menetluses või kaudse tõendina, mis õigustab sellisele menetlusele eelneva uurimise alustamist. ADM rõhutab, et ta ei väida, et Ühendriikide ametivõimud ei kohaldanud menetluslikke tagatisi. Ta märgib, et ADM endist esindajat saatis tema advokaat ja et talle anti uurimiste vastu immuunsus. Samas väidab ADM, et just kolmandates riikides toimunud menetlustes kogutud tõendid on need, mille suhtes ei saa ühenduse õigusega antud tagatisi kohaldada. Komisjon ei saa ilmselgelt kindlaks määrata dokumendi tõenduslikku väärtust, kui ta ei tea, kuidas see tõend saadi ja millised olid selle koostamisel menetluslikud tagatised, sealhulgas sellised otsustavad tegurid nagu asjaolu, kas nimetatud dokument koostati vande all või kas selle luges üle tunnistaja või tema advokaat. Teiseks leiab ADM, et komisjon ei tohtinud FBI ettekandele tugineda, kuna ADM‑il ei olnud antud võimalust teostada oma kaitseõigust iseenda süüstamise vastu, mida on tunnustatud eespool punktis 238 viidatud kohtuotsuses Orkem vs. komisjon. ADM lisab, et tähtsust ei oma asjaolu, et ADM vastu suunatud menetlustest loobumine puudutas vaid kriminaalmenetlust. ADM meenutab, et asjaomased ütlused andis ADM endine esindaja, loobudes kaitseõigusest iseenda süüstamise vastu tingimusel, et Ühendriikide ametivõimud ei kasuta neid ütlusi eeskätt ADM endise esindaja või ADM enda vastu. Ometi ei andnud komisjon erinevalt Ühendriikide ametivõimudest iseenda algatatud haldusmenetluses ADM‑ile võimalust teostada oma õigust mitte nõustuda iseenda süüstamisega seoses ADM endise esindaja ütlustega. ADM ei ole vastu sellele, et komisjon kasutas neid FBI ettekande väljavõtteid, mis kattuvad ADM endise esindaja antud otsese tunnistusega komisjonile. ADM rõhutab aga, et tema endise esindaja poolt komisjonile antud otsene tunnistus ei puuduta eestvedaja rolli ( leadership ) käsitlevaid punkte, millele komisjon FBI ettekandele viidates tugines. ADM ei ole rahul ka asjaoluga, et kuigi komisjon kuulas ADM endise esindaja üle isiklikult ja tal oli küllaldaselt võimalusi küsitleda teda nii otse kui ka kirjalikke küsimusi esitades, ei tõstatanud ta küsimust sellest, kas ADM oli eestvedaja, seda enam, et ta ei teinud seda ka hiljem, menetluse mistahes hetkel. Kolmandaks väidab ADM, et kolmel põhjusel ei ole FBI ettekanne olemuslikult usaldusväärne. Kõigepealt märgib ADM, et ettekande koostasid FBI ametnikud ja Ühendriikide riiklikud süüdistajad sooviga asja edendada. Sellised ettekanded on Ameerika Ühendriikide kohtute menetlusest kõrvale jäetud kui kuuldusel põhinevad ja seega lubamatud tõendid, sest tugevat kriminaalasja koostada soovivad uurijad ei pruugi ülekuulatud isiku ütlusi esitada ammendavalt. Seejärel kordab ADM oma väidet, et ei ADM endisele esindajale ega tema advokaadile ei antud võimalust ütluseid lugeda, heaks kiita või allkirjastada, ja et kaks aastat hiljem avaldas ADM endine esindaja ristküsitluses, mis puudutas ADM endise esindaja poolt kohtuistungil Ühendriikide ametivõimude tunnistajana antud ütlusi, et ta ei olnud FBI ettekannet enne näinud. Peale selle märgib ADM, et ADM endine esindaja seadis talle sel puhul esitatud ettekande lõigu täpsuse kahtluse alla. Lõpuks leiab ADM, et FBI ettekandes on ADM eestvedaja rolli osas sisemine vastuolu. ADM märgib, et kuigi komisjon tugines ettekande leheküljel 22 toodud osale, mille kohaselt ADM endise esindaja ülemus sõnastas kokkuleppe ja mängis 6. märtsi 1991. aasta esialgsel kohtumisel aktiivset rolli, on ettekande leheküljel 7 selle sama 6. märtsi 1991. aasta kohtumise osas märgitud, et „kohtumist „juhtis ilmselgelt [HLR esindaja]”, keda ADM endine esindaja kirjeldab kui „peamist peategelast””. ADM lisab, et 11. detsembri 1998. aasta memorandumist (vt eespool punktis 232) tuleneb, et „[HLR esindaja] tegutses selle mitteametliku grupi juhatajana”, et „ADM ei osalenud peaaegu üldse” ja et „[ADM esindajad] piirdusid üksnes kuulamisega” (lk 3). Neljandaks toob ADM esile ADM endise esindaja ja tema advokaadi poolt 26. veebruaril 2002 menetluse huvides antud ütlused. ADM endise esindaja advokaadi ütluste osas väidab ADM, et nimetatud advokaat täpsustab, et märkmed, mida ta ise tegi ADM endise esindaja poolt FBI ülekuulamisel antud vastuste kohta, näitavad, et FBI ettekanne erineb subtiilsel, kuid olulisel määral ADM endise esindaja poolt eelkõige eestvedaja rolli ( leadership ) küsimuse osas antud vastuste tegelikust sisust. ADM märgib, et ADM endise esindaja advokaadi märkmed langevad tema esindatava ütlustega kokku, samas kui FBI ettekandes on taasesitatud ADM endise esindaja poolt kasutatud sõnu pärast sündmust. Esiteks nähtub ADM endise esindaja advokaadi märkmetest, et ADM endine esindaja ütles, et teise ADM esindaja roll oli 6. märtsi 1991. aasta kohtumisel „mõõdukalt aktiivne”, kuid et ta kunagi ei „üritanud juhtida”. FBI ettekandes käsitletakse seda osalemist kui „aktiivset rolli”, kuid selles ei kasutata eelviidatud olulist kitsendavat määrsõna. Teiseks tuleneb ADM endise esindaja advokaadi märkmetest, et FBI ei küsinud AMD endiselt esindajalt, kas „G‑4/G‑5” kokkuleppe mehhanism oli teise ADM esindaja idee. Hulga kartellikokkulepet puudutavate küsimuste raames küsiti ADM endiselt esindajalt seda, kas „tundus, et tegemist oli [teise ADM esindaja] ideega”, millele ADM endine esindaja vastas „jah”. Seega puudutasid küsimused seda, kas ADM liitumine kartellikokkuleppega oli teise ADM esindaja idee ja mitte seda, kas kokkuleppe mehhanism oli nimetatud esindaja idee. Küsimus ja vastus on vähemalt väga ebaselged ja neid ei või samastada FBI ettekandes sisalduva kindla väitega, mille kohaselt tundus G‑4/G‑5 kokkuleppe mehhanism olevat [teise ADM esindaja] idee”. Seevastu väidab ADM, et 6. märtsi 1991. aasta kohtumisel sõnastatud kartellikokkuleppe mehhanismi puudutavate vaidluste osas nähtub ADM endise esindaja advokaadi märkmetest, et ADM endine esindaja väitis ilma mingisuguse ebaselguseta, et HLR esindaja oli see peamine osaleja, kes toetas kvoodisüsteemi. Peale selle nähtub, et teine ADM esindaja „ei võtnud palju sõna” ja et temale „oli omane kohtumistel kuulata ja jälgida seda, mis toimus”. ADM rõhutab, et need tähelepanekud on kooskõlas ADM endise esindaja ütlustega, mille kohaselt teine ADM esindaja „kunagi ei üritanud juhtida” ja et „teised olid enne seda teinud”. Kolmandaks märgib ADM, et ADM endise esindaja advokaadi märkmed näitavad, et ADM endine esindaja ei kasutanud teise ADM esindaja suhtes sõna „Tark”. ADM endise esindaja ütluste osas väidab ADM, et ADM endine esindaja on samuti kinnitanud, et tal meeles olevad ütlused erinevad neist, mis on talle omistatud FBI ettekandes kolmes punktis. Esiteks nähtub, et teine ADM esindaja ei aidanud 6. märtsi 1991. aasta kohtumisele peaaegu üldse kaasa ja teda ei saa selle juhiks pidada. Järgnevalt ilmneb ADM endise esindaja ütlustest, et HLR esindaja kutsus teda ja teist ADM esindajat 6. märtsi 1991. aasta kohtumisele, juhtis koosolekut ja toetas aktiivselt kartellikokkuleppe mehhanismi puudutavat informatsiooni- ja järelevalvesüsteemi. Sellest nähtub, et ADM endine esindaja ei mäleta, et teist ADM esindajat oleks kutsutud „Targaks”, kuid talle meenub, et JBL esindaja, kes osales alates 1994. aasta maikuust kartelli koosolekutel juhatajana, kutsus teist ADM esindajat „jutlustajaks”. Peale selle nähtub, et ADM endine esindaja eeldas, et neid nimesid kasutati seetõttu, et „[teine ADM esindaja] käitus üldiselt vaoshoitult ja võttis tavaliselt sõna üksnes siis, kui tal oli vaja esitada suhteliselt oluline teadaanne”. Lõpuks nähtub, et väljendit „Tark” ei kasutatud teise ADM esindaja kohta. Viiendaks leiab ADM, et FBI ettekanne on kokkusobimatu komisjoni enda järeldustega. ADM märgib, et otsuse põhjenduses 265 üritab komisjon, tuginedes FBI ettekandele, kujutada teist ADM esindajat kui isikut, kellel oli kartelli 6. märtsi 1991. aasta esialgsel kohtumisel eestvedaja roll, sellal kui otsuse põhjenduses 78 märgib komisjon, et selle kohtumise „korraldas ja seda juhtis [HLR] esindaja”. Muu hulgas väidab ADM, et 6. märtsi 1991. aasta kohtumise selline kirjeldus erineb kirjeldusest, mille komisjon esitas vastuväiteteatises. Vastuväiteteatise punktis 62 märkis komisjon, et selle kohtumise „korraldas ja seda juhtis [HLR esindaja]”. ADM lisab, et HLR esindaja keskne roll 6. märtsi 1991. aasta kohtumisel tuleneb ka otsuse põhjendustest 85 ja 89. Komisjon palub kõik ADM argumendid tagasi lükata. Esimese Astme Kohtu hinnang –       Sissejuhatus ADM esitab kahesuguseid väiteid. Esiteks väidab ta, et tuginedes FBI ettekandele, rikkus komisjon ühenduse õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi. Teiseks leiab ADM, et komisjon ei hinnanud FBI ettekande sisu õigesti. –       Asjaolu, et komisjon rikkus ühenduse õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi Selge on, et mitte ükski säte ei keela komisjonil tugineda tõendile, mis võib aidata tuvastada EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumist ja kindlaks määrata trahvi, nagu dokument, mis, nagu antud juhul FBI ettekanne, koostati komisjoni menetlusest erinevas menetluses. Siiski on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, tuginedes ühenduse õiguse üldpõhimõtetele, mille olemusliku osa moodustavad põhiõigused ja mida silmas pidades tuleb kõiki ühenduse õigusakte tõlgendada, tunnustatud ettevõtja õigust mitte alluda komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 11 raames avaldatud sunnile võtta omaks rikkumises osalemine (eespool punktis 238 viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon, punkt 35). Selle õiguse kaitsmine eeldab küsimuse ulatuse vaidlustamise puhul seda, et tuleb kontrollida, kas küsimuse adressaadi vastus võrduks tegelikkuses rikkumise üles tunnistamisega selliselt, et see riivaks kaitseõigust (vt Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 273, ja Esimese Astme Kohtu 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑112/98: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑729, punkt 64). Käesoleva asja faktiline olukord erineb tõepoolest eelviidatud kohtuasjadest, kus komisjon esitas küsimusi ettevõtjatele, kel oli õiguse neile vastamisest keelduda. Kui aga komisjon, nagu käesolevaski asjas, tugineb tõendite vaba hindamise raames ütlustele, mis on antud muus menetluses kui komisjoni omas, ja kui need ütlused võivad sisaldada teavet, mille esitamisest komisjonile oleks asjaomasel ettevõtjal eespool punktis 238 viidatud kohtuotsuse Orkem vs. komisjon kohaselt olnud õigus keelduda, on komisjon kohustatud tagama asjaomasele ettevõtjale samad menetluslikud õigused, mis on antud nimetatud kohtupraktikaga. Nimetatud menetluslike tagatiste järgimine eeldab käesoleva juhtumi laadses olukorras seda, et komisjon on kohustatud omal algatusel uurima, kas esialgsel hinnangul esineb tõsiseid kahtlusi seoses asjaomaste poolte menetluslike õiguste järgimisega menetluses, kus nad selliseid ütlusi andsid. Kirjeldatud tõsiste kahtluste puudumisel tuleb asjaomaste poolte menetluslikud õigused lugeda piisavalt tagatuks, kui komisjon märgib vastuväiteteatises selgelt, lisades vajaduse korral kõnealused dokumendid teatisele juurde, et ta kavatseb nendele ütlustele tugineda. Sel moel võimaldab komisjon asjaomastel pooltel võtta seisukoht mitte üksnes nende ütluste sisu suhtes, vaid ka võimalike rikkumiste või eriliste asjaolude suhtes, mis esinesid kas ütluste andmisel või nende esitamisel komisjonile. Antud asjas tuleb esiteks arvesse võtta asjaolu, et FBI ettekande esitas komisjonile ADM konkurent Bayer, kes samuti osales kartellikokkuleppes (vt eespool punkt 232), ja et ADM ei ole väitnud, et Bayer või komisjon said selle dokumendi ebaseaduslikul teel. Teiseks peab tõdema, et FBI ettekanne on dokument, mille koostas Ühendriikide pädev ametiasutus salajaste kartellikokkulepete uurimisel ja mis esitati Ühendriikide kohtutele menetluses, mille esemeks oli sama kartellikokkulepe. Ei esine ühtegi välist märki, mis oleks iseenesest pidanud tekitama komisjonis kahtlusi selle dokumendi tõendusliku väärtuse osas. Mis puudutab ADM poolt antud kontekstis välja toodud asjaolu, et Ühendriikide pädevate ametivõimude 11. oktoobri 1996. aasta kirjas ADM endise esindaja advokaadile on rõhutatud, et ADM endise esindaja poolt selles ettekandes esitatud teavet ei või kasutada ei tema ega ADM vastu, siis tuleb märkida, et see reservatsioon viitas sõnaselgelt kriminaalmenetlustele Ühendriikide õiguse tähenduses ja mitte menetlustele, mida viib läbi komisjon. Kolmandaks ja põhilisemalt tuleb meenutada, et komisjon viitas vastuväiteteatises oma kavatsusele sellele ettekandele tugineda ja et ta lisas selle dokumendi ka teatisele. Nii andis ta ADM‑ile võimaluse võtta seisukoht mitte üksnes selle dokumendi sisu suhtes, vaid ka võimalike rikkumiste või eriliste asjaolude suhtes, mis esinesid kas ütluste andmisel, nagu on välja toodud Esimese Astme Kohtus (vt iseäranis eespool punktid 243 ja 244), või nende esitamisel komisjonile ja mille tõttu ei saanud komisjon ADM arvates ilma ühenduse õigusega tagatud menetluslikke õigusi rikkumata sellele dokumendile tugineda. Ometi ei vaidlustanud ADM oma vastuses vastuväiteteatisele asjaolu, et komisjon seda dokumenti arvesse võttis. Hoopis vastupidi, ka tema tugines otseselt sellele dokumendile, et kinnitada oma argumente, nende hulgas seda, mis puudutab küsimust, kas tal oli kartellikokkuleppes eestvedaja roll. Peale selle ei väida ADM, et ta oleks juhtinud mistahes muus haldusmenetluse staadiumis komisjoni tähelepanu FBI ettekande usaldusväärsuse puudumisele või et ta oleks taotlenud komisjonilt ADM endise esindaja ülekuulamist seoses selles ettekandes esitatu tõelevastavusega. Sellises olukorras ei rikkunud komisjon ühenduse õigusega tagatud menetluslikke õigusi, tuginedes tõendite vaba hindamise raames FBI ettekandele. –       Asjaolu, et komisjon ei hinnanud FBI ettekande sisu õigesti ADM väite osas, et FBI ettekandes on sisemised vastuolud (vt eespool punkt 245), tuleb tõdeda, et FBI ettekande lõigus, millele komisjon otsuses põhjenduses 265 tugines, avaldas ADM endine esindaja, et teiselt ADM esindajalt oli tulnud kokkuleppe idee ja tal oli aktiivne roll kartelli esimesel kohtumisel 6. märtsil 1991. Samuti lisas ta, et teist ADM esindajat tunti kui „Tarka” ja et JBL esindaja andis talle isegi hüüdnime „jutlustaja”. Seevastu on nimetatud ettekande leheküljel 7 selle sama 6. märtsi 1991. aasta kohtumise osas täpsustatud, et „kohtumist „juhtis ilmselgelt [HLR esindaja]”, keda ADM endine esindaja kirjeldab kui „peamist peategelast””. Sellest tuleneb, et ADM endisel esindajal oli jäänud mulje, et ADM ja HLR esindajatel oli selle kohtumise käigus olnud otsustav roll, kuna üks (st HLR) selle kohtumise sisuliselt korraldas ja seda juhtis ning kuna teisel (st ADM‑il) oli ülekaalukas roll sõlmitud kokkulepete määratlemisel. Selliselt on komisjon seda dokumenti ka mõistnud. Otsuse põhjendustest 268–272 nähtub, et komisjon on leidnud, et nii ADM‑il kui ka HLR‑il oli kartellikokkuleppes eestvedaja roll. Otsuse põhjenduses 269 tugines komisjon selles küsimuses FBI ettekandele, olgugi et ta viitas erinevale lõigule kui see, mille tõstis esile ADM. Järelikult viitab ADM FBI ettekande sisemiste vastuolude olemasolule ekslikult. Mis puudutab ADM poolt välja toodud vastuolusid FBI ettekande ja ADM endise esindaja komisjonile antud ütluste vahel, nagu see tuleneb ADM esitatud memorandumist (eespool punkt 246), tuleb märkida, et isegi eeldusel, et ADM esindajate rolli kirjeldus kõnealustel kohtumistel oleks erinev sellest, mis nähtub FBI ettekandest, võis komisjon siiski õiguspäraselt FBI ettekandele tugineda, nagu on juba leitud eespool punktis 270, ja komisjonile ei saa ette heita seda, et ta pidas FBI ettekannet usaldusväärsemaks kui ADM esitatud memorandumit, mis puudutab ADM endise esindaja ülekuulamist komisjonis, mis leidis aset in tempore suspecto . Mis puudutab ADM väidet, et otsuses ja vastuväiteteatises esitatud komisjoni enda järeldusteski esinevad vastuolud (eespool punktid 256–258), siis tuleb välja tuua, et otsuse põhjendustes 78, 85 ja 89 ning vastuväiteteatise punktis 62 märgitud, et see oli HLR esindaja, kes korraldas 6. märtsi 1991. aasta kohtumise ja juhtis seda. Siiski ei muuda see asjaolu valeks komisjoni järeldust ADM kaasjuhi rolli kohta. Mitte miski ei välista seda, et nagu antud asjaski üks osapool juhib ja korraldab kohtumist ja teisel osapoolel on selles aktiivne roll, nagu ilmneb otsuse põhjendusest 265, ega seda, et neid kaht osapoolt võib nende vastavate rollide tõttu käsitleda kartelli eestvedajatena. ADM poolt esile toodud ADM endise esindaja ja tema advokaadi poolt käesoleva menetluse huvides 26. veebruaril 2002 antud ütluste osas, mis sisaldavad ADM endise esindaja poolt FBI‑le antud ütlustes sisalduvast erinevat kirjeldust (eespool punktid 247–255), piisab, kui meenutada, et ADM ei väitnud komisjoni haldusmenetluses kordagi, et FBI ettekanne ei sisalda ADM endise esindaja antud ütluste täpset kirjeldust (vt eespool punkt 234). Peale selle ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui andis haldusmenetluses esitatud FBI ettekandele kõrgeima tõendusliku jõu, võrreldes hilisemate ütlustega, mis anti käesoleva menetluse huvides in tempore suspecto . Järelikult ei ole ADM tõendanud, et komisjon hindas FBI ettekande sisu valesti. Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjon ei teinud FBI ettekande hindamisel ilmset viga. c)     Cerestari ütlused Poolte argumendid Esiteks leiab ADM, et isegi nõustudes sellega, et komisjon võib Cerestari esitatud tõenditele tugineda, viitab sherpa ’de kohtumiste juhtimine pigem aktiivsele osalemisele kartellis, kuid mitte selle eestvedamisele ( leadership ). ADM väidab, et sherpa ’de kohtumistel osalesid iga asjaomase poole hirerhia madalama taseme esindajad. Need kohtumised toimusid alles alates 1993. aasta juunist ja nende eesmärk oli üksnes tehniliste küsimuste lahendamine (otsuse põhjendus 117). ADM tõstab esile, et tegelikkuses ei tegeletud mõnedel kohtumistel üldse mitte õigusvastase kokkuleppega, vaid kaubandusliku liidu õiguspäraste küsimustega nagu näiteks sidrunhappe teiste kasutusvõimaluste areng eesmärgiga avardada turgu ja dumpinguvastane kaebus Hiina tootjate vastu. Need kohtumised vastandusid põhiliste master ’ite kohtumistega, mis toimusid kartellikokkuleppe kogu kehtivuse jooksul ja kus võeti vastu otsuseid sisulistes küsimustes (kvootide kindlaksmääramine, hindade tõstmine, kontrollimehhanismid, kompensatsioonimaksed). Teiseks väidab ADM, et Cerestari esitatud tõendid on üldiselt kaheldavad, sest Cerestaril olev memo kohtumiste kohta ei ole tõetruu: üksikasjalikult on kirjeldatud kõigest kolme kohtumist 17st, mida Cerestar peab „võimalikeks” kartelli egiidi all peetud kohtumisteks, ja kuut Cerestaril meenunud kohtumist ei toimunudki, kui viidatakse teistelt osalistelt saadud tõenditele ja komisjoni järeldustele. Kolmandaks leiab ADM, et Cerestari poolt sherpa ’de kohtumisi puudutavad tõendid sisaldavad ekslikke andmeid. Cerestar märkis õigesti vaid ühte kohtumist kogu oma kartellis osalemise jooksul (st 15. aprillil 1994 Chicago O’Hare’i lennujaamas toimunud kohtumine) ja avaldas, et „[D] ei mäleta seda täpselt”. Teiste osapoolte tunnistuste kohaselt seda kohtumist aga ei toimunud. Peale selle mainis Cerestar kolme teist kohtumist. ADM rõhutab, et muu hulgas avaldas Cerestar, et pärast 2. novembrit 1994 ta teistel kohtumistel ei osalenud, mis ei ole üllatav, sest sherpa ’de teatud kohtumistel tegeleti ka küsimustega, mis ei puudutanud kartellikokkulepet ja komisjon ei ole neid sherpa ’de kohtumisi ja teisi kohtumisi eristanud. Neljandaks väidab ADM, et Cerestari ütlused on vastuolus ADM endise esindaja poolt komisjonile käesoleva menetluse huvides antud ütlustega. Arvestades Cerestari ütluste ebausaldusäärsust ja tema suutmatust täpsustada kuupäevi või kohti, millal või kus sherpa ’de kohtumised tegelikkuses toimusid, tuleb usutavamaks pidada ADM endise esindaja ütlusi, mille ta andis komisjonile käesoleva menetluse huvides. ADM jätkab, et vastavalt ADM endise esindaja ütlustele puudus kokkulepitud või ametlikult määratud juht, et juhatada osalevate ettevõtjate hierarhia madalama taseme esindajate kohtumisi, ja on väär väita, et ta tegi ettepaneku ise koostada toimikud ja hinnatabelid. ADM tunnistab, et on tõsi, et tema endine esindaja viis aeg‑ajalt kohtumistele ettevalmistatud materjale, kuid samuti on tõsi see, et nii toimisid ka teised osapooled. Samuti võtsid kõik osapooled osa hinnaettepanekute tegemisest. Ainsad korrad, mille osas ADM endisele esindajale meenub, et ta valmistas hinnatabelid ette teiste osapoolte jaoks, puudutasid vahetuskursi kohaldamist kokkulepitud hindade suhtes, mis leidis aga aset harva. Komisjon vaidleb ADM väidetele vastu. Esimese Astme Kohtu hinnang Alustuseks tuleb märkida, et otsuse põhjenduses 266 viitas komisjon Cerestari ütlustele järgnevas sõnastuses: „25. märtsi 1999. aasta ütlustes kinnitab Cerestar samuti, et „olgugi et tavaliselt juhtisid master ’ite kohtumisi [HLR ja JBL esindajad], jäi [Cerestarile] selge mulje, et edasiviiv roll oli [ADM esindajal]. [ADM esindaja] juhtis sherpa ’de kohtumisi ja valmistas üldiselt ette toimikud ja ettepanekud kokkulepitavate hinnatabelite jaoks”.” Edasiviiva rolli osas, mis Cerestari ütluste kohaselt ADM endisel esindajal oli kartelli kõrgetasemelistel kohtumistel (niinimetatud master ’ite kohtumised), tuleb märkida, et ADM piirdub väitega, et tema enda ütlustest nähtuvalt ei olnud temal nende kohtumiste raames „edasiviivat rolli” ja et tema enda ütlustel on sama õiguslik väärtus, mis Cerestari ütlustelgi. Tuleb tõdeda, et Cerestari esitatud kirjeldus ühtib siinkohal sellega, mille ADM endine esindaja esitas FBI ettekandes. Cerestari ütluste usaldusäärsuse osas tuleb märkida, et on selge, et Cerestaril ei olnud kartellis aktiivset rolli, kuigi seda ei ole kergendava asjaoluna arvesse võetud (vt otsuse põhjenduses 282 ja 283). ADM endise esindaja rolli osas tehnilise tasemega kohtumistel (niinimetatud sherpa ’de kohtumised) peab märkima, et Cerestar on avaldanud, et üldiselt korraldas ja juhtis neid kohtumisi ning tegi tehnilisi ettepanekuid ADM endine esindaja. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et Cerestar esitas oma ütlustes üksikasjalikku teavet vaid mõnede kartelli kohtumiste kohta. Esimese Astme Kohus on juba leidnud, et ADM ei saanud õiguspäraselt tugineda Cerestari ütluste vastuolule ADM endise esindaja ütlustega, mille ta andis komisjonile käesoleva menetluse huvides. Komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, andes nendele ütlustele kõrgema tõendusliku jõu kui ütlustele, mis anti käesoleva kohtumenetluse huvides in tempore suspecto. Järelikult ei teinud komisjon Cerestari ütluste hindamisel ilmset viga. 3.     ADM kui kartelli eestvedaja a)     Poolte argumendid Võttes aluseks komisjoni otsustuspraktika, väidab ADM, et isegi, kui eeldada, et komisjon ei teinud viga, kui tugines FBI ettekandele ja Cerestari ütlustele, võimaldavad komisjoni poolt nende dokumentide põhjal välja toodud asjaolud pigem järeldada seda, et ADM‑il oli kartellis aktiivne roll, kuid mitte seda, et ADM‑il oli eestvedaja roll. ADM väidete kohaselt tunnistab komisjon, et ADM ei olnud kartelli algataja (otsuse põhjendus 264), ei tegutsenud müügiandmete koguja, kontrollija ja jaotajana (otsuse põhjendus 272), ei tegutsenud osapoolte vaheliste erimeelsuste lepitajana (otsuse põhjendus 270) ega sundinud ega kutsunud teisi ettevõtjaid kartellikokkuleppes osalema (otsuse põhjendus 271). Seevastu omistas komisjon kõik need elemendid pigem HLR‑ile, liites neile asjaolu, et HLR juhtis ja korraldas 6. märtsi 1991. aasta esialgset kohtumist ning jätkas kohtumiste juhtimist katkematult kuni 1994. aasta maini (otsuse põhjendused 120 ja 268). Seega on ADM seisukohal, et komisjon on rikkunud oma enda halduspraktikat ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Komisjon vaidleb vastu ADM väidete põhjendatusele. b)     Esimese Astme Kohtu hinnang Kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb trahvisummade kindlaksmääramise raames uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskusastet (eespool punktis 181 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs . komisjon, punkt 623), kusjuures eelkõige tuleb välja selgitada, milline oli ettevõtjate vastav roll nende rikkumises osalemise ajal (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs . Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 150, ning Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑6/89: Enichem Anic vs . komisjon, EKL 1991, lk II‑1623, punkt 264). Sellest tuleneb eelkõige, et ühe või mitme ettevõtja tegutsemist kartelli „juhina” ( chef de file ) tuleb trahvisumma arvutamisel arvestada, kuna selliselt tegutsenud ettevõtjad peavad teiste ettevõtjatega võrreldes kandma selles osas erilist vastutust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑298/98 P: Finnboard vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10157, punkt 45; eespool punktis 180 viidatud kohtuotsus Mayr-Melnof vs. komisjon, punkt 291). Suuniste punkt 2 pealkirjaga „Raskendavad asjaolud” sisaldab mitteammendavat loetelu asjaoludest, mille esinemisel võidakse trahvi põhisummat suurendada ja mille hulgas esineb eeskätt „rikkumise eestvedamine või algatamine”. Antud asjas nähtub eelnevast analüüsist, et järeldamaks, et ADM‑il oli koos HLR‑iga kartellis eestvedaja roll, tugines komisjon, tegemata ilmset hindamisviga, kolmele erinevale asjaolule, st esiteks ADM korraldatud kahepoolsed kohtumised 1991. aasta jaanuaris, teiseks FBI ettekanne ja kolmandaks Cerestari ütlused. Need kolm kaudset tõendit, millele komisjon tugineb, viivad ühisele järeldusele, st et kartellikokkuleppe algfaasis oli ADM‑il kartellikokkuleppe algataja roll ja selle kokkuleppe toimimise ajal oli ADM‑il teiste kartelli pooltega võrreldes dominantne roll. Kuigi on tõsi – nagu komisjon seda otsuse põhjenduses 273 ka tunnistab –, et ka teised kartellikokkuleppe pooled täitsid eestvedaja rolliga tihedalt seotud ülesandeid, ei ole ADM siiski esitanud ühtegi argumenti, millest nähtuks, et nende teiste poolte roll oli samavõrd oluline kui tema ja HLR roll. Peale selle tuleneb otsuse põhjendusest 273, et kui komisjon määras kindlaks trahvisumma suurendamise 35%, siis võttis ta arvesse asjaolu, et ka teised kartellikokkuleppe pooled täitsid eestvedaja rolliga tihedalt seotud ülesandeid. ADM poolt esile tõstetud asjaolu, et komisjon omistas ka HLR‑ile eestvedaja rolli, seda järeldust ei muuda (vt eespool punkt 276). Samuti ei nõrgenda asjaolu – nagu komisjon seda otsuse põhjenduses 77 ka märgib –, et mõned asjaomased pooled, nende hulgas eelkõige JBL, olid sidrunhappe turul kartellikokkuleppe loomisega juba algust teinud enne, kui ADM komisjoni poolt esile tõstetud algatusi ellu hakkas viima, järeldust, et ADM‑il oli otsuse esemeks olevas kartellikokkuleppes ja eeskätt selle loomisel eestvedaja roll. Järelikult ei teinud komisjon hindamisviga, leides, et ADM oli kartellikokkuleppe eestvedaja. C – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, kuna komisjon kohaldas ADM suhtes sama suurendamismäära mida HLR suhtes 1.     Poolte argumendid ADM väidab, et, isegi kui nõustuda komisjoni seisukohaga tema eestvedaja rolli suhtes, siis võrreldes ADM tegeliku rolliga kartellikokkuleppes oli HLR‑il peamine roll kokkuleppes, mis vastab tunnustele, mida komisjon teistes juhtumites käsitleb üldiselt kui kaudset tõendit eestvedaja rolli ( leadership ) suhtes. Seevastu oli ADM‑il vähetähtis roll, mis on heal juhul võrreldav JBL rolliga, keda peeti kartelli aktiivseks liikmeks (vt otsuse põhjendused 120 ja 284). Seega väidab ADM vastu, et komisjon ei kohaldanud JBL suhtes raskendavat asjaolu ja rikkus seeläbi võrdse kohtlemise põhimõtet. Komisjon palub hageja väide tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang Esimese Astme Kohus märgib, et otsuse põhjendustest 268–272 tuleneb, et järeldamaks, et HLR‑il oli kartellikokkuleppes eestvedaja roll, tugines komisjon asjaolule, et nimetatud ettevõtja esindaja korraldas ja juhtis kartelli esimest kohtumist, et ta juhtis ka teisi kohtumisi kuni 18. maini 1994 (vt otsuse põhjendus 120) ja et ta kohustus kogu oma kartellis osalemise jooksul tagama kartelli tõrgeteta toimimise, juhtides teiste kartellikokkuleppe poolte tähelepanu vajadusele hoida kartelli tegevus saladuses, selgitades Cerestarile, kui ta kartellikokkuleppega liitus, pooltevaheliste kokkulepete mehhanismi. ADM osas võttis komisjon peamiselt arvesse otsustavat rolli, mis oli ADM esindajatel kartellikokkuleppe loomisel, ning ADM kui aktiivse liikme staatust kartelli toimimise ajal (vt eespool punkt 299). Seega võis komisjon õiguspäraselt leida, et ADM roll kartellikokkuleppe algfaasis oli oma raskusastmelt vähemalt võrdne HLR rolliga. Järelikult tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele tuginev väide tagasi lükata. D – Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumine, kuna komisjon ei järginud ADM suhtes kohaldatud suurendamismäära osas oma senist otsustuspraktikat 1.     Poolte argumendid ADM leiab, et, isegi kui nõustuda komisjoni seisukohaga tema rolli suhtes kartellis, on otsuses rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, kuna komisjon ei järginud oma otsustuspraktikat varasemates juhtumites, suurendades käesolevas asjas eestvedaja ( leadership ) rolli eest trahvisummat rohkem kui 25%. ADM väidab, et juhtumites nagu „Kreeka praamid”, „Sulami lisamaks” ning samuti – need, mis lahendati enne suuniste vastuvõtmist – „Karbipapp” ja „Propüleen” kohaldas komisjon kõigest 20–25% suurendamismäära. Üksnes raskendavate asjaolude koosmõjus, mis sisaldab eestvedamist ( leadership ), oleks sobiv kohaldada kõrgema määraga suurendamist. Eelisoleeritud torude juhtumis suurendas komisjon ABB trahvi 50% võrra, karistades sellega mitme teguri eest korraga. Komisjon palub esitatud väited tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang Tuleb meeles pidada, et komisjonil on trahvisummade määramisel kaalutlusõigus (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59). Asjaolu, et komisjon on raskendavate asjaolude puhul minevikus kohaldanud trahvide suurendamisel teatud määra, ei võta temalt õigust neid määrasid määruses nr 17 ja suunistes sätestatud piirides tõsta, kui see on vajalik, et tagada ühenduse konkurentsipoliitika rakendamist. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava ADM väite osa tuleb märkida, et võttes arvesse seda, et komisjon peab määrama trahvi tasemel, mis tagab piisava hoiatava mõju, siis ei ületanud komisjon oma kaalutlusõigust, leides, et ADM ja HLR eestvedaja roll kartellis õigustab neile kahele määratavate trahvide vastavate summade suurendamist 35%. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist puudutava ADM väite osas tuleb meenutada, et konkurentsialaste trahvide määramise õiguslik alus ei ole komisjoni otsustuspraktika, vaid selleks on määruse nr 17 artikli 15 lõige 2. Öeldut silmas pidades tuleb samuti meenutada, et selle sätte kohaldamisel igas asjas on komisjon kohustatud järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulgas esineb ka võrdse kohtlemise põhimõte, nagu teda ühenduse kohtud on tõlgendanud (vt eespool punkt 133). Mis puudutab ADM võrdlusi komisjoni teiste otsustega trahvide valdkonnas, siis nähtub, et need otsused on võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt asjakohased vaid juhul, kui on tõendatud, et nende teiste otsustega seonduvate juhtumite asjaolusid puudutavad andmed, nagu asjaomased turud, tooted, riigid, ettevõtjad ning ajavahemikud on võrreldavad käesoleva juhtumi vastavate andmetega (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑67/01: JCB Service vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑49, punkt 187). Hageja ei ole esitanud piisavaid tõendeid, mis võimaldaksid järeldada, et need tingimused olid antud juhul täidetud. Iseäranis tuleb märkida, et ADM ei tugine „sidrunhappe” juhtumi otsuse kaasaegsetele otsustele. Igal juhul tuleb rõhutada, et komisjon peab trahvisumma kindlaksmääramiseks tagama oma tegevuse hoiatava iseloomu. Seega võib eeskätt kartelli eestvedaja puhul raskendavate asjaolude alusel määratud trahvide taseme märkimisväärset tõstmist pidada õigustatuks, et tagada konkurentsieeskirjade täielikku järgimist. Järelikult tuleb võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele tuginevad väited tagasi lükata. E – Põhjendamiskohustuse rikkumine raskendavate asjaolude hindamisel ADM on seisukohal, et otsuse põhjendused on ebapiisavad, sest selles ei ole märgitud, millistel põhjustel komisjon kohaldas ADM suhtes raskendavaid asjaolusid ja millistel põhjustel ta pidas vajalikuks määrata suurendamismääraks 35%. Komisjon leiab, et ta on oma otsust põhjendustes 263–267 piisavalt põhjendanud. Esimese Astme Kohus meenutab eespool punktides 117 ja 118 viidatud kohtupraktikat ning märgib, et käesolevas asjas nähtub otsuse põhjendustest 263–265, et komisjon esitas hindamiselemendid, mille põhjal ta leidis, et ADM täitis kartelli eestvedaja rolli. Peamiselt arvestas komisjon otsustavat rolli, mida täitsid ADM esindajad kartelli loomisel ja aktiivse liikmena selle toimimisel. Lisaks tuleneb kohaldatud suurendamismäära olulisuse osas otsuse põhjendusest 273, et komisjon arvestas asjaolu, et ka teised kartelli pooled täitsid tavaliselt eestvedaja rolliga seotud ülesandeid. Antud olukorras ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei esitanud piisavat põhjendust raskendavate asjaolude alusel kohaldatud 35% suurendamismäära kohaldamise kohta. Järelikult tuleb põhjendamiskohustuse rikkumisele tuginev väide tagasi lükata. Kõike eeltoodut arvesse võttes peab tõdema, et ADM väited trahvisumma suurendamise kohta raskendavate asjaolude alusel tuleb tagasi lükata. VI – Kergendavad asjaolud A – Esialgne tähelepanek Komisjoni poolt kergendavate asjaolude hindamise osas tõstab ADM esile hindamisvead, mis on seotud esiteks kartellikokkuleppes osalemise lõpetamisega pärast pädevate ametivõimude esimest sekkumist, teiseks kahjuhüvitiste arvestamata jätmisega ja kolmandaks toimimisjuhendi vastuvõtmisega ADM poolt. B – Kartellikokkuleppes osalemise lõpetamine kohe, kui pädevad ametiasutused sekkusid 1.     Poolte argumendid ADM väidab, et suuniste punkti 3 kolmandas taandes tunnustatakse, et rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, on üks kergendav asjaolu, kuid et käesolevas asjas tema puhul seda ei arvestatud. Lisaks väidab ta, et käesoleva juhtumi asjaolud on peaaegu samased aminohapete juhtumi omadega (komisjon 7. juuni 2000. aasta otsus 2001/418/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 menetluse kohta (juhtum COMP/36.545/F3 – Aminohapped) (EÜT 2001, L 152, lk 24), edaspidi „aminohapete juhtum”), milles komisjon vähendas trahvi 10% võrra. Lisaks viitab ADM eespool punktis 35 viidatud kohtuotsusele Asea Brown Boveri vs. komisjon (punkt 238), milles Esimese Astme Kohus leidis, et trahvi tuleb vähendada ettevõtjate puhul, kes tegid komisjoniga koostööd, et kartellikokkulepet lõpetada. Lõpuks esineb juhtumeid, vastupidi komisjoni väitele, kus kartellikokkulepe jätkus pärast pädevate ametiasutuste sekkumist. ADM järeldab sellest, et komisjon rikkus proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Komisjon leiab, et salajase kartellikokkuleppe lõpetamine siis, kui see on avastatud, ei vääri mingisugust hüvitust ja et seega ei ole mingit õigust seda lõpetamist trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang Suuniste punkt 3 pealkirjaga „Kergendavad asjaolud” näeb ette trahvi põhisumma vähendamise, kui ilmnevad kergendavad asjaolud, nagu näiteks rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub (eriti kui ta teostab kontrolli). Sellega seoses tuleb siiski kõigepealt meenutada, et EÜ artikkel 3 näeb konkurentsivõimelise ühisturu loomise eesmärgil ette, et ühenduse tegevus hõlmab süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata. Selle süsteemi elluviimise peamine vahend on EÜ artikli 81 lõige 1, millega keelatakse kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires. Seejärel tuleb meenutada, et komisjon peab järgima üldist poliitikat, mis peab konkurentsi valdkonnas asutamislepinguga kehtestatud põhimõtteid rakendama ja juhendama ettevõtjate käitumist selles küsimuses, kui ka uurima ning karistama üksikuid rikkumisi. Selleks on komisjonil pädevus kehtestada trahve neile ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest panevad toime EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 105). Sellest tuleneb, et komisjon peab trahvisumma määramiseks rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtma mitte üksnes konkreetse juhtumi asjaolusid, vaid ka rikkumise konteksti, ja tagama, et tema tegevusel oleks hoiatav laad (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs . komisjon, punkt 106). Tegelikult võimaldab ainult nende asjaolude arvesse võtmine tagada komisjoni tegevusele täieliku tõhususe, et säilitada kahjustamata konkurentsi ühisturul. Suuniste punkti 3 kolmandas taandes sisalduva sätte puhtalt tekstiline analüüs võib jätta mulje, et ainuüksi rikkujapoolne rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, kujutab endast üldist ja reservatsioonideta kergendavat asjaolu. Nimetatud sätte selline tõlgendamine vähendaks tõhusa konkurentsi säilitamist võimaldavate sätete kasulikku mõju, kuna ta nõrgendaks nii võimalikku karistust EÜ artikli 81 rikkumise eest kui ka sellise karistuse hoiatavat mõju. Erinevalt teistest kergendavatest asjaoludest ei ole see asjaolu omane rikkuja subjektiivsele eripärale ega ka konkreetse juhtumi asjaoludele, kuna see tuleneb peamiselt komisjoni välisest sekkumisest. Nii ei saa komisjoni sekkumise tagajärjel rikkumise lihtsalt lõpetamist samastada rikkuja enda iseseisva algatusega, vaid see on üksnes sellele sekkumisele vastav sobiv ja normaalne reaktsioon. Lisaks hindab see asjaolu üksnes seda, et rikkuja on tulnud tagasi seadusliku tegevuse juurde ning see ei tee veel komisjoni uurimise läbiviimist hõlpsamaks. Lõpuks ei saa selle asjaolu väidetavat kergendavat laadi õigustada üksnes rikkumise lõpetamise õhutamisega, ja seda eriti arvestades eelnevaid sedastusi. Sellega seoses tuleb märkida, et pärast komisjoni esimest sekkumist rikkumise jätkamise käsitlemine raskendava asjaoluna (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑28/99: Sigma Tecnologie vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1845, punktid 102 jj) kujutab endast juba õigustatult rikkumise lõpetamise õhutamist, kuid mis erinevalt kõnealusest kergendavast asjaolust ei vähenda karistust ega selle karistuse hoiatavat mõju. Järelikult, tunnustades kergendavana asjaolu, et rikkumine lõpetatakse kohe, kui komisjon sekkub, kahjustab see õigustamatult EÜ artikli 81 lõike 1 kasulikku mõju, vähendades nii karistust kui ka selle karistuse hoiatavat mõju. Seega ei saanud komisjon võtta endale kohustust käsitleda kergendava asjaoluna rikkumise lihtsat lõpetamist kohe, kui ta on sekkunud. Seetõttu tuleb suuniste punkti 3 kolmandas taandes esinevat sätet tõlgendada kitsalt, et see ei oleks vastuolus EÜ artikli 81 lõike 1 kasuliku mõjuga. Seega tuleb seda sätet tõlgendada nii, et üksnes konkreetse juhtumi asjaolud, milles toimub rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, võivad õigustada selle viimati nimetatud asjaolu arvestamist kergendava asjaoluna (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 213). Järelikult leiab ADM ekslikult, et komisjoni otsus on õigusvastane seetõttu, et suuniste kohaselt oleks komisjon pidanud omal algatusel arvestama ADM poolset rikkumise lõpetamist kohe, kui komisjon oli sekkunud. Samas võib ADM poolt välja toodud õigusvastasust tõlgendada kui viidet rikkumise lõpetamise arvestamata jätmisele konkreetse juhtumi kontekstis. Käesolevas asjas tuleb siiski meenutada, et kõnealune rikkumine puudutab salajast kartellikokkulepet, mille esemeks on hindade kindlaksmääramine ja turgude jagamine. Seda tüüpi kokkulepe on EÜ artikli 81 lõike 1 punktides a ja c otseselt keelatud ja kujutab endast eriti rasket rikkumist. Seega pidid pooled teadma oma käitumise ebaseaduslikku laadi. Kartellikokkuleppe salajane laad kinnitab asjaolu, et pooled olid teadlikud oma tegevuse ebaseaduslikkusest. Seetõttu leiab Esimese Astme Kohus, et ei ole mingit kahtlust, et pooled panid rikkumise toime tahtlikult. Esimese Astme Kohus on juba otseselt sedastanud, et tahtlikult toime pandud rikkumise lõpetamist ei saa käsitleda kergendava asjaoluna, kui selle lõpetamise tingis komisjoni sekkumine (Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsused kohtuasjades T‑156/94: Aristrain vs . komisjon, EKL 1999, lk II‑645, punkt 138, ja T‑157/94: Ensidesa vs . komisjon, EKL 1999, lk II‑707, punkt 498). Eelnevat arvestades leiab Esimese Astme Kohus, et käesolevas asjas ei saa lugeda kergendavaks asjaoluks seda, et ADM lõpetas rikkumise kohe, kui konkurentsiasutus sekkus. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et käesolevas asjas lõpetas ADM kõnealuse konkurentsivastase tegevuse pärast Ühendriikide konkurentsiasutuste sekkumist, mitte aga pärast komisjoni sekkumist (põhjendused 128 ja 193). See, et ADM lõpetas igasuguse rikkumise pärast Ühendriikide konkurentsiasutuste esimest sekkumist, ei muuda seda lõpetamist rohkem kaalutletuks kui siis, kui ADM oleks rikkumise lõpetanud kohe, kui sekkus komisjon. ADM toob oma argumentide toetuseks esile ka eespool punktis 35 viidatud kohtuotsuse ABB Asea Brown Bovery vs. komisjon (punkt 238), kuna Esimese Astme Kohus leidis selles otsuses, et trahvi tuleb vähendada nendel ettevõtjatel, kes tegid eelnevalt komisjoniga koostööd, et kartellikokkulepet lõpetada. Sellega seoses piisab rõhutamisest, et see kohtuotsus ei võimalda järeldada, et igas olukorras tuleb kergendavaks asjaoluks lugeda seda, kui hageja on rikkumise lõpetanud kohe, kui konkurentsiamet sekkub. Lisaks esitatakse ADM poolt viidatud kohtuotsuse lõigus põhimõte, mille kohaselt tuleb seda asjaolu arvesse võtta siis, kui süüdistatud ettevõtja käitumine võimaldas komisjonil rikkumist kergemini tuvastada ja olenevalt olukorrast see ka lõpetada. See asjaolu tähendab süüdistatud ettevõtja initsiatiivi, mis läheb kaugemale lihtsast rikkumise lõpetamisest kohe, kui komisjon on sekkunud. Järelikult ei võimalda see kohtupraktika eespool esitatud analüüsi kahtluse alla seada. Mis puudutab Aminohapete juhtumit (vt eespool punkt 327), millele ADM viitab, et tõendada võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist, siis leiab Esimese Astme Kohus esiteks, et halduspraktika ei saa tuleneda vaid ühest juhtumist. Lisaks sellele tuleb meenutada, et ainuüksi asjaolu, et komisjon hindas oma varasemas otsuste tegemise praktikas teatud käitumist teataval viisil, ei tähenda, et ta oleks kohustatud sama hinnangu andma hilisemat otsust vastu võttes (vt analoogiliselt Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 357; eespool punktis 180 viidatud kohtuotsus Mayr-Melnhof, punkt 368, ja eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punktid 234 ja 337). Lõpuks ja igal juhul leiab Esimese Astme Kohus, et see juhtum ei võimalda kahtluse alla seada eespool esitatud ühest peamisest ühenduse eesmärgist tulenevat analüüsi ega ka eespool punktis 341 viidatud kohtuotsustest Aristrain vs. komisjon ja Ensidesa vs. komisjon tulenevat kohtupraktikat, kuna see esitab üksnes komisjoni hinnangu. Seetõttu ei saa eespool esitatud põhjustel lugeda käesolevas asjas eksimuseks seda, et kergendava asjaoluna ei võetud arvesse rikkumise lõpetamist pärast Ühendriikide konkurentsiasutuste sekkumist. C – Kahjuhüvitise arvestamata jätmine 1.     Poolte argumendid ADM hindab teistele kui Ühendriikide ostjatele makstud kahjuhüvitisteks ligikaudu 15,7 miljonit dollarit. Ta leiab, et sellest summast on 6,8–11,7 miljonit dollarit seotud ostudega Euroopa Liidus. ADM on seisukohal, et komisjon eksis, kui leidis, et ta ei olnud kohustatud arvestama tsiviilhagide raames tasutud kahjuhüvitisi (otsuse põhjendus 335). ADM väidab, et komisjon oleks pidanud seda arvestama kergendava asjaoluna. Komisjon palub see väide tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang ADM poolt kergendava asjaoluna esile tõstetud maksed on seotud kahjuhüvitistega, mida ADM maksis teistele kui Ühendriikide ostjatele ja millest üks osa vastab ostudele Euroopa Liidus. Kuna ADM süüdimõistmine Ühendriikides hõlmab kolmekordsete kahjuhüvitiste maksmist, sisaldavad ADM poolt esile tõstetud kahjuhüvitised potentsiaalselt mitte üksnes pelka kahjude hüvitamist, vaid ka karistust. Kahjuhüvitiste kui karistuse osas (kolmekordsed kahjuhüvitised) leiab Esimese Astme Kohus, et nende kahjuhüvitiste maksmine ei ole kergendav asjaolu, mida komisjon pidi antud juhul arvestama. ADM poolt Ühendriikides karistusena määratud summa tasumine ei ole muud kui Ühendriikides läbiviidud menetluste tagajärg. See tasumine ei puuduta ADM eripärasust ning see ei ole piisavalt seotud faktidega, mida komisjon peab teadma. Järelikult ei saa selle karistuse tasumine seada kahtluse alla toimepandud rikkumise olemasolu ja raskust. Asjaomaste kahjuhüvitiste kui Euroopa Liidu ostjate hüvitiste osas leiab Esimese Astme Kohus, et asjaomastel menetlustel ja ühelt poolt komisjoni ning teiselt poolt Ühendriikide ametivõimude nõutud maksetel ei ole ilmselgelt samad eesmärgid. Kui esimesel juhul on komisjoni eesmärk trahvi teel karistada konkurentsiõiguse rikkumise eest ühenduses või EMP‑s, siis teisel juhul on Ühendriikide ametivõimude eesmärk maksta ADM tegevuse tõttu kannatanutele kahjutasu. Järelikult ei ole nende kahjuhüvitiste maksmine piisavalt seotud faktidega, mida komisjon peab teadma. Seega ei pidanud komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel arvestama asjaolu, et ADM oli Ühendriikides esitatud hagide raames juba kahjuhüvitisi maksnud. Siiski leiab ADM, et jättes EMP‑s asukohta omavate sidrunhappe ostjatele makstud kahjuhüvitised kergendava asjaoluna arvestamata, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet seeläbi, et ta ei järginud oma praktikat sarnastes juhtumites. Esimese Astme Kohus märgib selles osas, et ADM tuletab sellise praktika olemasolu üksnes ühest juhtumist, st Eelisoleeritud torude juhtumist (komisjoni 21. oktoobri 1998. aasta otsus 1999/60/EÜ EÜ artikli [81] kohaldamismenetluse kohta (IV/35.691/E-4 – Eelisoleeritud torud) (EÜT 1999, L 24, lk 1). Ainult ühe juhtumi esiletoomine ei võimalda tõendada komisjoni praktika olemasolu ja ADM ei ole tõendanud nende kahe juhtumi võrreldavust. ADM ei viita millegagi, kuidas on antud juhul tema kahjuhüvitis eelviidatud juhtumis kõne all olevaga samalaadne, st oluline ja sektori ühe tootjaga ja tema omanikuga piirnev. Peale selle, nii nagu on meenutatud eespool punktis 345, ainuüksi asjaolu, et komisjon hindas oma varasemas otsuste tegemise praktikas teatud käitumist teataval viisil, ei tähenda, et ta oleks kohustatud sama hinnangu andma hilisemat otsust vastu võttes. Järelikult tuleb tagasi lükata väide, mis tuleneb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, kuna otsuses ei ole järgitud praktikat, mille kohaselt kujutavad asjaomase turu ostjatele makstud kahjuhüvitised endast kergendavat asjaolu. D – Toimimisjuhendi vastuvõtmine ADM poolt 1.     Poolte argumendid ADM väidab, et komisjon oleks pidanud trahvi arvutamisel arvesse võtma seda, et ADM oli oma ettevõtte sees kehtestanud range ja püsiva konkurentsieeskirjadega vastavusse viimise programmi, eeskätt võtnud vastu toimimisjuhendi, mis on suunatud kõigile tema töötajatele, ja loonud spetsialiseeritud osakonna. Lisaks on konkurentsieeskirjadega vastavusse viimise programmi vastuvõtmine, uue juhtkonna ametisse seadmine ning rikkumisega seotud kõrgete ametnike vallandamine tõendid ettevõtja siirast kahetsusest. Lisaks rõhutab ADM, et kuni selle hetkeni ei olnud teda ühenduse konkurentsiõiguse alusel kordagi süüdi mõistetud. Sellest järeldab ADM, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet. Komisjon palub see väide tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang Konkurentsieeskirjadega vastavusse viimise programmi vastuvõtmise osas on kohus juba leidnud, et kuigi on oluline, et ettevõtja võtaks kasutusele meetmeid takistamaks ühenduse konkurentsiõiguse edasiste rikkumiste toimepanemist tema töötajate poolt, ei muuda see asjaolu midagi tuvastatud rikkumise olemasolus. Seega ei ole komisjon kohustatud seda elementi kergendava asjaoluna arvesse võtma, eriti kuna käesolevas asjas on tegu EÜ artikli 81 lõike 1 ilmse rikkumisega (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 373, eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punktid 280 ja 281, ning eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 221). Seega tuleb ka see väide tagasi lükata. VII – ADM koostöö haldusmenetluses A – Sissejuhatus Koostöö kohta haldusmenetluses esitab ADM sisuliselt neli väidet. Esiteks väidab ADM, et rikutud on koostööteatist, mis tõi kaasa ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise, kuna komisjon ei sedastanud, et ADM esitas esimesena määravaid tõendeid, mis tõendavad kartellikokkuleppe olemasolu. Teiseks toob ADM välja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise, kuna komisjon andis ADM‑ile põhjendatud ootusi selle kohta, et ta kohaldab tema suhtes koostööteatise peatükki B. Kolmandaks väidab ADM, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet seeläbi, et kohtles ADM ja Cerestari erinevalt. Neljandaks leiab ADM, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid seeläbi, et ta piirdus trahvi vähendamisega 50%. Enne nende väidete põhjendatuse hindamist tuleb kokku võtta komisjoni hinnang ettevõtjate koostööle, mis on esitatud otsuse põhjendustes 294–326. Kohaldades esiteks koostööteatise peatükki B (vt eespool punkt 6), vähendas komisjon „väga oluliselt” 90% võrra Cerestari trahvisummat, mis talle oleks määratud koostöö puudumise korral. Selles kontekstis tunnistas komisjon, et nimelt Cerestar oli see ettevõtja, kes esitas 29. oktoobril 1998 komisjoni talitustega toimunud kohtumisel esimesena määravaid tõendeid, mis tõendavad kartelli olemasolu. Ta lisab, et „29. oktoobri 1998. aasta kohtumisel [Cerestari poolt] esitatud andmed, mis vastavad nendele, mis esinevad hiljem tema 25. märtsi 1999. aasta kirjalikes ütlustes, olid piisavad, et tõendada kartellikokkuleppe olemasolu, ja need esitati komisjonile enne, kui ADM need oli esitanud” (otsuse põhjendus 306). Seetõttu lükkas komisjoni tagasi ADM argumendid, mis tulenesid sellest, et ADM täitis koostööteatise peatükis B sätestatud tingimusi, et tema trahvisummat „väga oluliselt vähendada”, lisades samas, et „ADM oli kartellikokkuleppe üks eestvedajatest” (otsuse põhjendused 305–308). Lisaks, kohaldades koostööteatise peatükki D, vähendas komisjon ADM trahvisummat „oluliselt” 50% võrra. Selle raames arvestas komisjoni asjaolu, et 11. detsembril 1998 toimunud kohtumisel esitas ADM talle kartellikokkuleppe kohta suulise aruande ja et 15. jaanuaril 1999 esitas saatis ADM talle kirjaliku avalduse, kinnitades seda aruannet. Komisjon möönis, et „ADM esitatud teave oli üksikasjalik ja et ta kasutas seejärel seda oma uurimises väga laias ulatuses”. Koos Cerestarilt saadud informatsiooniga oli see teave tarvilik informatsiooninõuete koostamisel, mis aitasid oluliselt kaasa sellele, et panna teisi asjaomaseid pooli kartellikokkuleppes osalemist üles tunnistama. Peale selle leidis komisjon, et „ADM‑il oli võimalik esitada komisjonile rikkumise kaasaegseid dokumente ja eeskätt käsikirjalisi märkmeid, mis olid tehtud kartelli kohtumistel, ning hinnajuhiseid, mis olid seotud kartelli liikmete tehtud otsustega” (otsuse põhjendused 312–315). B – Asjaolu, et ADM esitas esimesena määravaid tõendeid, mis tõendavad kartellikokkuleppe olemasolu 1.     Poolte argumendid ADM leiab, et komisjon ei kohaldanud koostööteatist õigesti ning rikkus seeläbi õiguspärase ootuse põhimõtet. Ta väidab, et talle määratud trahvisumma vähendamine 50% võrra koostööteatise peatüki D sätete alusel ei ole piisav. Ta on vastupidiselt komisjoni sedastusele otsuse põhjenduses 308 seisukohal, et ADM oli see, kes esitas esimesena määravaid tõendeid, mis tõendavad kartellikokkuleppe olemasolu koostööteatise peatüki B punkti b tähenduses. Seevastu, vastupidi sellele, mida komisjon on leidnud otsuse põhjenduses 305, ei olnud Cerestari poolt 29. oktoobril 1998 komisjoni talitustega toimunud kohtumisel esitatud tõendid määravad koostööteatise nimetatud sätte tähenduses. Esiteks ei esitanud Cerestar mingit teavet kartellikokkuleppe kohta enne 12. maid 1992. aastat, mil ta end sellega sidus. See, mida komisjon teadis kartellikokkuleppe kohta enne 12. maid 1992. aastat, tulenes eeskätt ADM poolt esitatud teabest. Teiseks ei ole Cerestari poolt 18. märtsil 1999 antud ütlused kartelli kohtumiste kuupäevade ega selle osaliste osas ei määravad ega täpsed. Ta suutis tuvastada 32 kohtumist, mis leidsid aset 14. novembrist 1991 (enne Cerestari liitumist kartellikokkuleppega) 17. juulini 1996 (palju pärast kartelli laialisaatmist). Cerestar avaldas, et nendest kohtumistest üheksa olid kartelli kohtumised, mis kindlasti toimusid, kaheksa olid „võimalikud” kohtumised ja viisteist ei olnud kartelli kohtumised või „see oli väga vähe tõenäoline, et nad seda olid”. Kindlaks tehti kolme kohtumise osalejad 17‑st kohtumisest, mis kuulusid „kindlate” või „võimalike” kartelli kohtumiste hulka. Vastavalt teiste asjaomaste poolte tunnistustele ja komisjoni sedastustele tegelikkuses kuus selliselt tuvastatud kohtumist ei toimunud. Kolmandaks möönis Cerestar hiljem komisjonile 7. mail 1999 saadetud kirjas, et pärast sügavamat uurimist selgus, et mõned tuvastatud kohtumistest tegelikkuses aset ei leidnud. Neljandaks on Cerestari ütlused kohtumiste eesmärgi osas ebamäärased ja vähe määravad. Mitte mingit teavet ei ole esitatud hindade ja kvootide kohta (välja arvatud Cerestarile endale määratud kvoodid). Viiendaks ei ilmne selgelt, kas Cerestar esitas sarnaselt ADM‑iga komisjonile tõendi otsese tunnistaja ütluse vormis. Cerestar ei ole siiski pidanud vajalikuks oma 29. oktoobri 1998. aasta suulisi ütlusi edasi täpsustada ega selgitada. Kuuendaks puudutas komisjoni 3. märtsi 1999. aasta üksikasjalikum ja ADM väidetele tuginev informatsiooninõue Cerestari ennast. Cerestaril oli enne oma lõpliku 25. märtsi 1999. aasta (18. märtsi 1999. aasta kuupäevaga) seisukoha komisjonile edastamist võimalus uurida informatsiooninõuet, mis viitas kohtumiste kindlaksmääratud kuupäevadele ja kohtadele ja mis põhines ADM koostööl. Seevastu leiab ADM, et tema esitatud tõendid olid määravad. ADM toonitab, et 11. detsembri 1998. aasta kohtumisel andis ta komisjonile esmase tunnistuse, esitas värske dokumentaalse tõendi ning dokumendid, mis tõendavad kartelli korraldamise kokkuleppe raamistikku ja rakendamist. Nii nagu komisjongi seda otsuse põhjendustes 313 ja 314 möönis, tulenesid ADM esitatud tõendusmaterjalist mitmed täpsed üksikasjad, mis puudutasid kohtumisi, osalejaid, kompensatsiooni- ja kontrollimehhanismi, hindasid ja kvoote. Komisjon palub esitatud väited tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang Koostööteatise peatükk B pealkirjaga „Trahvi määramata jätmine või selle summa väga oluline vähendamine” sätestab: „Ettevõtja, kes „a)      teavitab komisjoni salajasest kartellist enne, kui komisjon on oma otsuse alusel alustanud kartellis osalevate ettevõtjate uurimist, tingimusel, et komisjonil ei ole veel teavitatud kartelli olemasolu tõendamiseks piisavalt teavet; b)      esitab kartelli olemasolu tõendavaid määravaid tõendeid esimesena; c)      on lõpetanud osaluse õigusvastases tegevuses hiljemalt kartellist teatamise hetkeks; d)      esitab komisjonile kogu vajaliku teabe ning samuti kõik tema valduses olevad kartelli puudutavad dokumendid ja tõendid ning jätkab pidevat ja igakülgset koostööd kogu uurimise vältel; e)      ei ole sundinud teisi ettevõtjaid kartellis osalema ega ole õigusvastases tegevuses omanud algatavat või määravat rolli, trahvisummat, mis oleks määratud koostöö puudumisel, vähendatakse 75% või jäetakse see üldse määramata.” Koostööteatise peatüki B sõnastusest tuleneb, et ettevõtja trahvisummat vähendatakse väga oluliselt või jäetakse see üldse määramata selle sätte tähenduses üksnes siis, kui ettevõtja täidab kumulatiivselt kõik selle teatise peatüki B punktides a–e sätestatud tingimused. Antud asjas piisab, kui tõdeda –nii nagu komisjon seda otsuse põhjenduses 308 on märkinud –, et igal juhul ei saanud ADM trahvi koostööteatise peatüki B alusel vähendada või seda määramata jätta. ADM ei täitnud ettenähtud kumulatiivsetest tingimustest ühte, st tingimust, mis on sätestatud peatüki B punktis e, mille kohaselt trahvi ei vähendata ega jäeta seda määramata ettevõtjal, kes omas „õigusvastases tegevuses […] algatavat või määravat rolli”. Nii nagu on leitud eespool punktis 302, ei teinud komisjon hindamisviga, kui leidis, et ADM‑il oli kartellikokkuleppes eestvedaja roll. Isegi kui koostööteatises, suunistes ja otsuses ei ole selles osas kasutatud sarnaseid sõnu, tuleneb koostööteatise peatüki B punkti e sisust, et komisjon ei vähenda trahvi väga oluliselt ega jäta seda üldse määramata, kui asjaomasel poolel oli kartellikokkuleppes eriti määrav roll nagu näiteks eestvedaja, õhutaja või kihutaja roll. Seega peab tõdema, et väited, mis tuginevad koostööteatise ning õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele selles, et ADM esitas kartellikokkuleppe olemasolu tõendamiseks määravaid tõendeid esimesena, on kehtetud ilma, et oleks vaja uurida, kas komisjon leidis õiguspäraselt, et just Cerestar esitas kartellikokkuleppe olemasolu tõendamiseks määravat teavet esimesena. Järelikult tuleb väited, mis tuginevad koostööteatise ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, tagasi lükata. C – Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine 1.     Poolte argumendid ADM väidab, et erinevatel kohtumistel komisjoni talitustega ning enne ja pärast 11. detsembrit 1998, mil ADM esitas tõendusmaterjalid, toimunud kirjavahetuses kinnitas komisjon, et ADM oli esimene, kes temaga koostööteatise peatüki B mõttes koostööd tegi. ADM, tema õigusnõustaja ja komisjoni talituste vahel 10. detsembril 1998 toimunud kohtumisel kinnitas juhtumiga tegelenud osakonnajuhataja ADM‑ile, et tema oli esimene, kes koostöö tegi, nagu nähtub ka ADM õigusnõustaja poolt samal päeval koostatud aruandest. Peale selle viitas komisjon oma 19. jaanuari 1999. aasta kirjas koostööteatise peatükile B. ADM nõustaja kinnitas seda ka oma vastuses. Lõpuks viitas komisjon uuesti oma 5. veebruari 1999. aasta kirjas koostööteatise peatüki B punktile b. ADM väidab, et komisjon muutis otsuse põhjenduses 308 oma hinnangut ADM koostöö suhtes, olgugi et haldusmenetluses tugines ADM komisjoni kinnitustele, esitades talle tõendusmaterjale nii 11. detsembril 1998 kui ka hilisema, katkematu ja tingimusteta koostöö jooksul komisjoniga. Nendes tingimustes tuleb ADM seisukohalt järeldada, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse tagamise põhimõtet. Komisjon palub esitatud väide tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset, mis on ühenduse õiguse üks üldpõhimõtteid, laieneb kõigile õigussubjektidele olukorras, kus ühenduse ametiasutused on neile täpseid kinnitusi andes tekitanud neil õiguspäraseid ootusi (Euroopa Kohtu 11. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 265/85: Van den Bergh en Jurgens vs. komisjon, EKL 1987, lk 1155, punkt 44, ja Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 33). Tuleb uurida, kas komisjon andis talle täpseid kinnitusi, lubades vähendada trahvi koostööteatise peatüki B alusel, nagu seda väidab ADM. Esiteks tundub nähtuvat käsikirjalistest märkmetest, mille ADM advokaat koostas ADM esindajate ja komisjoni talituste vahel 10. detsembril 1998 toimunud kohtumisel, et komisjoni ametnik ütles sel korral, et ADM oli esimene, kes temaga Sidrunhappe juhtumi raames koostööd tegi („[ametniku nimi] kinnitas, et meie olime esimesed, kes tegid Sidrunhappe juhtumi osas koostööd”). Kuigi see lause tundub tõesti olevat sellise tähendusega, nagu ADM seda märgib, ei ole see siiski nii selgesõnaline, kui ADM seda uskuda sooviks. Teiseks märkis juhtumiga tegelenud osakonnajuhataja ADM advokaadile 19. jaanuaril 1999 saadetud kirjas, viidates 11. detsembri 1998. aasta kohtumisele, järgmist: „Kohtumisel nõustus ADM pärast selleteemalist sügavamat arutelu esitama komisjonile kirjaliku dokumendi, mis sisaldab kõiki tema valduses olevaid andmeid sidrunhappe turu õigusvastase kartellikokkuleppe kohta, milles ta osales, täites [koostööteatises] ja eeskätt selle [peatüki B punktis d] sätestatud tingimused.” Selle kirja lõpus kordas juhtumiga tegelenud osakonnajuhataja „[koostööteatise peatüki B punktis d] sätestatud tingimuse olulisust”. ADM advokaat kinnitas oma 1. veebruari 1999. aasta vastuses, „et [tema] klient kavatseb jätkata katkematut ja igakülgset koostööd vastavalt [koostööteatise peatüki B punktile d]”. 5. veebruaril 1999 ADM advokaadile saadetud kirjas märkis juhtumiga tegelenud osakonnajuhataja, viidates memorandumile, mille ADM oli saatnud komisjonile 15. jaanuaril 1999, järgmist: „Komisjonile [koostöö]teatise alusel Teie poolt tehtud vabatahtliku koostööettepaneku eesmärk seisneb selles, et need andmed on esitatud vormis, mis kujutab endast (määravat) tõendit teiste kartellikokkuleppe poolte vastu.” Eeltoodust tuleneb, et komisjon tõepoolest üritas asjaomaseid pooli ajendada temaga laiaulatuslikku koostööd tegema, muutes selle neile võimalikult atraktiivseks viidetega koostööteatise peatükile B. Selle raames teatas komisjon ADM‑ile, et ADM on põhimõtteliselt „kõlblik” saama trahvi väga olulist vähendamist koostööteatise peatüki B alusel, ja asus uurima ADM esitatud dokumente, et teha kindlaks, kas ta ka tegelikkuses täidab koostööteatises ja eeskätt selle peatüki B punktis d sätestatud kriteeriumid. Seevastu üheski kirjas, mis eelnesid vastuväiteteatise saatmisele ja otsuse vastuvõtmisele, ei andnud komisjon ühtegi täpset kinnitust – ja ta ei saanudki seda muu hulgas teha – selle kohta, et ta vähendab ADM trahvi koostööteatise peatüki B alusel. Komisjon saab üksnes ettevõtjate poolt haldusmenetluses esitatud teabekogumile antud hinnangu põhjal otsustada, kas mõne ettevõtja trahvi saab koostööteatise peatüki B alusel vähendada, nagu komisjon seda vastuväiteteatise punktis 159 muu hulgas selgelt ka toonitas. Järelikult tuleb väide, mis tugineb õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, tagasi lükata. D – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, kuna komisjon kohtles ADM ja Cerestari erinevalt 1.     Poolte argumendid ADM leiab, et Cerestari ja tema erinev kohtlemine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna tema ja Cerestar tegid komisjoniga koostööd samasugustel asjaoludel, samas menetlusstaadiumis ja samal perioodil. ADM leiab, et mõlemad pooled tegid komisjoniga koostööd pärast komisjoni poolt juunis-juulis 1998 kõikidele tootjatele saadetud informatsiooninõuet, kumbki neist kahest ei teadnud teise poole koostööst ja mis puudutab koostöö tegemise perioodi, siis alates kartellikokkuleppes osalemise esimesest ülestunnistusest kuni lõpliku kirjaliku selgituse saatmiseni komisjonile toimus ADM koostöö Cerestari koostööga samaaegselt ja algas ja lõppes enne seda. ADM meenutab, et Esimese Astme Kohus leidis oma 13. detsembri 2001. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑3757, punktid 246–248), et ettevõtja koostöö ulatuse hindamine ei saa sõltuda täiesti juhuslikest teguritest, nagu järjestus, milles komisjon ettevõtjaid küsitles. Just selline oli olukord käesolevas asjas. ADM rõhutab, et kuupäev, mil asjaomased äriühingud leppisid komisjoniga kokku kohtumise kuupäevas, et esitada viimasele kartellikokkuleppe suuline kirjeldus, sõltub puhtalt juhuslikust tegurist. ADM on seisukohal, et ta ei peaks kandma kahju seetõttu, et tal kulus rohkem aega, mida ta kasutas selleks, et uurida Ühendriikides süvendatult dokumente ja hankida komisjonile otseseid tõendusmaterjale, et tal oleks kartellikokkuleppe olemasolu tõendamiseks määravaid tõendeid koostööteatise peatüki B punkti b mõttes. Cerestari esitatud parandused, ümbersõnastatud ütlused ja täiendav teave tõendavad ADM soovi põhjendatust esitada komisjonile täpset, üksikasjalikku ja laiaulatuslikku teavet. Komisjon palub hageja väide tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang ADM argumendid tuginevad peamises osas eespool punktis 398 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktides 238–248 Esimese Astme Kohtu poolt esitatud põhimõtetele. Sellega seoses tuleb meenutada, et nii selles kohtuotsuses kui ka tema 13. detsembri 2001. aasta otsuses kohtuasjas T‑48/98: Acerinox vs . komisjon (EKL 2001, lk II‑3859, punktid 132–141) uuris Esimese Astme Kohus koostööteatise peatüki D kohaldamist komisjoni poolt. Ta leidis sisuliselt, et mitte sattuda vastuollu võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb koostööteatist kohaldada nii, et trahvide vähendamise osas peab komisjon kohtlema ühtviisi kõiki ettevõtjaid, kes edastavad komisjonile samas menetlusstaadiumis ja analoogses olukorras võrreldavaid andmeid neile etteheidetud asjaolude kohta. Esimese Astme Kohus lisas, et ettevõtjate erinevaks kohtlemiseks ei anna alust see, kui üks nendest ettevõtjatest tunnistas asjaolusid esimesena, vastates komisjoni poolt samas menetlusstaadiumis esitatud küsimustele. Tuleb sedastada, et nendes teistes juhtumites, erinevalt käesolevast asjast, ei olnud vaidlust selles, et asjaomaste ettevõtjate koostöö ei kuulunud koostööteatise peatükkide B ja C alla. Nagu ilmneb kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktist 219, kohaldas komisjon kõigile vaidlustatud otsusega puudutatud ettevõtjatele selle koostööteatise peatükki D. Need teised juhtumid käsitlevad seega üksnes küsimust, kas komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta koostööteatise peatüki D kohaldamiseks antud kaalutlusõiguse piires kohtles hagejaid teise puudutatud ettevõtjaga võrreldes erinevalt. Seevastu soovib ADM käesolevas asjas sisuliselt näidata, et Cerestaril paluti esimesena komisjoniga koostööd teha täiesti juhuslike põhjuste tõttu ja et nimelt seetõttu vähendati Cerestari trahvi koostööteatise peatüki B alusel. ADM vihjab, et kui tema oleks esimesena komisjoniga kohtumise kuupäeva osas kokku leppinud, et esitada viimasele kartellikokkuleppe kirjeldus, oleks tema trahvi suuremas ulatuses vähendatud vähemalt koostööteatise peatüki C alusel, kuna ta oleks võinud olla see, kes edastab esimesena need andmed, mida Cerestar oli esitanud. ADM ei viita seega eespool punktis 398 viidatud kohtuotsusest Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon tulenevale kohtupraktikale, et tõendada, et komisjon kohaldas talle koostööteatise peatükki D teiste kartellikokkuleppe osalistega võrreldes diskrimineerivalt. Tuleb aga märkida, et erinevalt koostööteatise peatükkidest B ja C ei näe selle peatükk D ette asjaomaste ettevõtjate erinevat kohtlemist tulenevalt sellest, millises järjekorras need komisjoniga koostööd tegid. Seetõttu võttis komisjon eespool punktis 398 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon ja eespool punktis 400 viidatud kohtuotsuse Acerinox vs. komisjon aluseks olnud juhtumites seda asjaolu arvesse ilma, et see oleks koostööteatise peatükis D otseselt ette nähtud. Arvestades, et isegi, kui komisjonil peab olema avar kaalutlusõigus menetluse korraldamisel, et tagada salajaste kartellikokkulepete valdkonnas asjaomaste ettevõtjate komisjoniga koostöö tegemise korra edukus, ei või komisjon siiski käituda meelevaldselt. Siinkohal tuleb meenutada, et otsuse põhjendustes 54 ja 55 märkis komisjon, et pärast Ühendriikide ametivõimude sekkumist sidrunhappe valdkonnas, saatis komisjon 1997. aasta augustis informatsiooninõuded neljale kõige olulisemale sidrunhappetootjale ühenduses. Esimese Astme Kohtu küsimuse peale kinnitas komisjon, et nimetatud nõue saadeti eeskätt ADM‑ile. 1998. aasta juunis ja juulis saadeti ühenduse peamistele sidrunhappetootjatele, nende hulgas ADM‑ile täiendavad informatsiooninõuded. Esimene informatsiooninõue saadeti Cerestarile. Nende viimaste informatsiooninõuete saatmist kinnitab nii komisjon oma vastuses Esimese Astme Kohtu küsimustele kui ka ADM ise (vt eespool punkt 397). Just pärast seda viimast informatsiooninõuet palus Cerestar komisjoniga 29. oktoobril 1998 kohtuda ning just selle kohtumise raames avaldas ta soovi komisjoniga koostööd teha ning esitas tõendeid EMP sidrunhappesektorit puudutava kartellikokkuleppe olemasolu kohta. Seega ei saa komisjonile ette heita seda, et ta käitus ADM suhtes meelevaldselt seoses menetluse korraldamisega, mis hõlmab informatsiooninõuete saatmist. E – Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumine, kuna komisjon vähendas trahvi üksnes 50% võrra 1.     Poolte argumendid Viidates eespool punktides 365–372 välja toodud argumentidele, väidab ADM, et komisjon ei ole koostööteatisega seotud ja et ta oleks pidanud ADM trahvi vähendama Cerestari trahviga võrdselt või sellest rohkem. ADM lisab, et tema koostöö haldusmenetluses oli vähemalt samaväärne Stora Kopparbergs Bergslags AB koostööga Karbipapi juhtumis, kus komisjon vähendas trahvi kahe kolmandiku võrra. Seetõttu leiab ADM, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Komisjon palub esitatud väide tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang Tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2, mis on ühenduse konkurentsiõiguse eeskirjade rikkumise eest trahvide määramise õiguslik alus, annab komisjonile trahvide kindlaksmääramisel kaalutlusruumi (Esimese Astme Kohtu 21. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑229/94: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1689, punkt 127), mis on eelkõige tema üldise konkurentsipoliitika vahend (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punktid 105 ja 109). Selles kontekstis võttis komisjon nende trahvialaste otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse tagamiseks 1996. aastal vastu ja avaldas koostööteatise. Tegemist on vahendiga, mille ülesanne on hierarhiliselt kõrgemalseisvat õigust silmas pidades täpsustada kriteeriumid, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõigust teostades kasutada; sellest tuleneb võimu enesepiiramine (vt analoogiliselt Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑214/95: Vlaamse Gewest vs . komisjon, EKL 1998, lk II‑717, punkt 89, ja eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 157), kuna komisjon peab järgima neid suunavaid eeskirju, mille ta on ise vastu võtnud (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2169, punkt 57). Seega, vastupidiselt ADM väidetule, oli komisjon kohustatud kohaldama kriteeriume, mille ta ise koostööteatises kindlaks on määranud (eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 157). Koostööteatises kindlaks määratud kriteeriumide kohaldamist ei saa antud juhul mõjutada suuniste säte, mis käsitleb ettevõtja tõhusat koostööd menetluses kergendava asjaoluna. Suuniste punkti 3 kolmandas taandes on selgesõnaliselt täpsustatud, et üksnes tõhus koostöö, mis jääb koostööteatise kohaldamisalast välja, on kergendav asjaolu. Käesolevas asjas tegi ADM algusest peale koostööd aga koostööteatise alusel, mis välistab selle koostöö arvestamise kergendava asjaoluna. ADM trahvisumma vähendamise osas leiab Esimese Astme Kohus, et ADM poolt koostöö raames esitatud teavet arvesse võttes ei ole see vähendamine ebaproportsionaalne. Mis puudutab võrdse kohtlemise rikkumist seoses Papikarbi juhtumi otsusega (viidatud eespool punktis 406), siis märgib Esimese Astme Kohus, et nimetatud otsus tehti 1994. aastal ehk enne koostööteatise vastuvõtmist, ja et ADM ei tõenda Stora poolt Papikarbi juhtumis esitatud üksikasjalike tõendite ja ADM poolt otsuses esitatud tõendite samaväärsust. Järelikult ei saa selles osas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist esineda. Seega tuleb võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele tuginevad väited tagasi lükata. VIII – Haldusmenetlust mõjutavad rikkumised A – Pooltele etteheidetud rikkumise ulatus 1.     Poolte argumendid ADM tõstab esile, et komisjon viitas otsuse põhjenduses 158 neile elementidele, mis olid kartelli raames sõlmitud kokkulepetes ja korraldustes olulised, et tõendada EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP artikli 53 lõike 3 rikkumist. Samas väidab ADM, et vastuväiteteatises aga kahte nendest elementidest mainitud ei olnud, st seda, et pooled esiteks piirasid tootmismahtusid (teine taane) ja teiseks nimetasid endi hulgast tootja, kes pidi juhatama hinnatõuse igal siseriiklikul turul (neljas taane). ADM ei ole nõus väitega, et kirjeldatud puudus ei omanud mingit mõju faktide ja tõendite analüüsi sisule ega trahvi arvutamisele. ADM väidab, et haldusmenetluses tõstis ta esile, et just mahtude piiramata jätmine oli see, mis vähendas kartellikokkuleppe mõju, kuid selle järelduse lükkas komisjon tagasi, leides vastupidiselt, et esines tegelik mõju turule. Sellest järeldab ADM, et vastavalt tema väidetele tuleb otsuse artikkel 1 tühistada osas, milles leitakse koosmõjus otsuse põhjendusega 158, et asjaomased pooled piirasid tootmismahte ja nimetasid endi hulgast tootja, kes pidi juhatama hinnatõuse iga asjaomase turu siseriiklikus segmendis. Komisjon väidab, et kuigi on tõsi, et kõnealuseid kahte elementi vastuväiteteatises ei esine, on siiski tegemist vaid kahe elemendiga kaheksast, mida võib asjaomases rikkumises tuvastada ja mis on esitatud pigem näitena kui ammendava loeteluna. Need kaks elementi ei oleks vastuväiteteatises sisalduvaid tõendeid ja kirjeldusi sisuliselt muutnud ega ADM‑ile määratud trahvisumma arvutamist mõjutanud. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang a)     Sissejuhatus Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab vastuväiteteatises olema piisavalt selgelt sõnastatud ülevaade etteheidetest, kasvõi kokkuvõtlik, et huvitatud isikud saaksid teada, millist käitumist komisjon neile ette heidab. Üksnes selle tingimuse täitmisel vastab vastuväiteteatis temale ühenduse määrustega pandud ülesandele anda kogu vajalik teave ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, et need saaksid end tõhusalt kaitsta enne, kui komisjon võtab vastu lõpliku otsuse (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 42; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punkt 63, mida on apellatsiooniastmes kinnitatud Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsusega kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9855; Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 138). Seega tulebki uurida, kas komisjon sõnastas vastuväiteteatises piisavalt selgelt, kasvõi kokkuvõtlikult, ADM‑ile otsuses esitatud etteheited, nende hulgas ka need kaks ADM poolt välja toodud vastuväidet, et ta saaks teada, millist käitumist komisjon talle ette heidab. Siinkohal tuleb märkida, et otsuse põhjenduses 158 tõi komisjon välja järgmised EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumise elemendid: –        „turgude ja turuosade kvootide jagamine, –        tootmismahtude külmutamine/piiramine/sulgemine, –        hinnatõusude kooskõlastatud kokkulepe, –        tootja nimetamine, kes pidi juhtima hinnatõuse igal siseriiklikul turul, –        käesolevate ja tulevaste sihthindade loetelude jaotamine selleks, et kooskõlastada hinnatõuse, –        teabeedastus- ja kontrollisüsteemi arendamine ja rakendamine selleks, et tagada piiravate kokkulepete kohaldamist, –        klientide jagamine või määramine, –        regulaarsetel kohtumistel osalemine või muul moel suhtlemine selleks, et leppida kokku eelmainitud piirangutes ja neid rakendada ja/või vastavalt olukorrale muuta”. On selge, et vastuväiteteatise punktis 134, mis sisaldab sarnaselt otsuse punktiga 158 kokkuvõtet asjaomaste poolte vastu esitatud etteheidetest, ei nimetanud komisjon selgelt elemente, mis sisalduvad otsuse punkti 158 teises ja neljandas taandes. Seega tuleb hinnata, kas vastuväiteteatise terviklikul lugemisel ilmneb, et need elemendid on piisavalt selged, et võimaldada asjaomastel pooltel kasutada oma kaitseõigust. b)     Etteheide, mis puudutab sidrunhappe tootmismahtude külmutamist, piiramist ja sulgemist Otsuse põhjenduse 158 teises taandes heidab komisjon asjaomastele pooltele ette seda, et nad külmutasid, piirasid ja sulgesid tootmismahte. Mõistagi on see etteheide seotud otsuse põhjenduse 158 esimeses taandes toodud komisjoni etteheitega (või on selle tagajärg), et asjaomased pooled määrasid turuosade kvoote. Need kas etteheidet, nagu seda komisjon ise ka möönab, ei ole siiski identsed, sest üks puudutab tootmismahte ja teine pigem müügikvoote. Selles osas tuleb samuti meenutada, et EÜ artikli 81 lõige 1 eristab ühelt poolt tootmise piiramist või kontrollimist (punkt b) ja teiselt poolt turgude jagamist (punkt c). Vastuväiteteatises aga viitab komisjon üksnes müügikvootide kindlaksmääramisele (vt eelkõige punktid 63, 70, 79–82, 86 ja 87). Seega leiab ADM õigustatult, et tootmismahtude külmutamisele, piiramisele ja sulgemisele tuginevat etteheidet vastuväiteteatises mainitud ei olnud ja seega ei võinud seda otsuses tema vastu välja tuua. Järelikult tuleb otsuse artikkel 1 tühistada osas, milles on koostoimes põhjendusega 158 leitud, et ADM ja teised kartellikokkuleppe pooled külmutasid, piirasid ja sulgesid sidrunhappe tootmismahte. c)     Etteheide, mis puudutab tootja nimetamist, kes pidi juhtima hinnatõuse igas asjaomase turu siseriiklikus segmendis Otsuse põhjenduse 158 neljandas taandes heidab komisjon asjaomastele pooltele ette seda, et nad nimetasid tootja, kes pidi juhtima hinnatõuse igas asjaomase turu siseriiklikus segmendis. Selles osas tuleb tõdeda, et komisjon ei ole hinnatõusude kokkuleppe sõlmimisele tugineva etteheite seda elementi vastuväiteteatises selliselt välja toonud, et huvitatud isikutel oleks võimalik teada, millist käitumist komisjon neile ette heidab. Seega leidis ADM õigustatult, et etteheidet, mis tuleneb tootja nimetamisest, kes pidi juhtima hinnatõuse igas asjaomase turu siseriiklikus segmendis, ei olnud vastuväiteteatises mainitud ja seega ei võinud seda otsuses tema vastu välja tuua. Seega tuleb otsuse artikkel 1 tühistada osas, milles on koostoimes põhjendusega 158 leitud, et ADM ja teised kartellikokkuleppe pooled nimetasid tootja, kes pidi juhtima hinnatõuse igas asjaomase turu siseriiklikus segmendis. B – Hoiatusteguri kohaldamine ja ADM käsitlemine kartellikokkuleppe eestvedajana 1.     Poolte argumendid Esiteks väidab ADM, et tal ei olnud võimalik esitada arvamust FBI ettekande ja Cerestari 18. märtsi 1999. aasta ütluste tõendina kasutamise kohta. Teiseks heidab ADM komisjonile ette seda, et komisjon ei teavitanud haldusmenetluses, et ADM käsitletakse kartellikokkuleppe eestvedajana, ega viidanud tõenditele, millele tuginedes ta sellele järeldusele jõudis. Kolmandaks leiab ADM, et tema kaitseõigust rikuti, sest ta ei saanud haldusmenetluse käigus esitada oma märkusi seoses sellega, et lähtesummale kohaldati hoiatuseesmärgil koefitsienti 2, mida suunistes ei ole ette nähtud. Komisjon palub esitatud etteheited tagasi lükata. 2.     Esimese Astme Kohtu hinnang Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale täidab komisjon oma kohustust kinni pidada ettevõtjate õigusest olla ära kuulatud niipea, kui komisjon märgib vastuväiteteatises otseselt, et ta kavatseb uurida, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleb trahve määrata, ja mainib peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, nagu väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime „tahtlikult või hooletusest”. Nii käitudes annab komisjon neile ettevõtjatele piisavalt asjaolusid enda kaitsmiseks mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise vastu (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 21). Sellest tuleneb, et trahvisumma kindlaksmääramise osas tagatakse asjaomaste ettevõtjate kaitseõigus komisjoni ees võimalusega esitada märkusi rikkumise kestuse, raskusastme ja konkurentsivastase laadi ootuspärasuse osas (Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑755, punkt 235, ja eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 312). See järeldus kehtib seda enam, et komisjon tegi huvitatud isikutele suuniste avaldamisega üksikasjalikult teatavaks võimaliku trahvisumma arvutusmeetodi ja viisi, kuidas ta neid kriteeriume arvesse võtab. Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et suunised ei viita otseselt koefitsiendile, kuna nendes on märgitud, et on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju. Käesoleva kohtuasja osas tuleb tõdeda, et komisjon märkis vastuväiteteatises peamised faktilised ja õiguslikud elemendid, mis võivad olla aluseks ADM‑ile kavandatava trahvi määramisele, mille summa määras ta kindlaks eeskätt rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal. Lisaks märkis komisjon vastuväiteteatise punktis 160, et ta kavatses kehtestada trahvid piisavalt hoiataval tasemel. Komisjon täpsustas vastuväiteteatise punktis 161 sisuliselt, et rikkumise raskusastme osas kavatses ta arvesse võtta asjaolu, et tegu oli väga raske rikkumisega, mille esemeks oli piirata konkurentsi ja millel sõlmitud kokkulepete laadi arvestades oli tingimata tõsine mõju konkurentsile. Asjaomaste ettevõtjate kaitseõiguse järgimine ei kohusta komisjoni märkima vastuväiteteatises täpsemalt seda, kuidas ta kavatses kõiki neid asjaolusid vastavalt vajadusele trahvi taseme kindlaksmääramisel arvestada. Iseäranis ei olnud komisjon kohustatud märkima ei seda, et ta võis pidada ADM kartellikokkuleppe eestvedajaks, ega ka seda, kui palju ADM trahvi sellel põhjusel suurendatakse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 20). Mis puudutab ADM väidet, et ta ei saanud esitada oma arvamust FBI ettekande ja Cerestari 18. märtsi 1999. aasta ütluste tõenditena kasutamise kohta, tuleb meenutada, et komisjon lisas need dokumendid vastuväiteteatise juurde ja et sellega anti pooltele võimalus avaldada oma arvamust nii nende dokumentide enda kui ka nende tõenditena kasutamise kohta. Lõpuks tuleb sedastada, et kartellide liikmete jagamine gruppidesse kujutab endast praktikat, mille komisjon on suuniste alusel välja töötanud. Otsus võeti seega vastu ADM‑ile hästi teada olevas raamistikus ja kuulub väljakujunenud otsuste tegemise praktikasse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑57/00 P ja C‑61/00 P: Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9975, punkt 77). Järelikult tuleb kaitseõiguse rikkumisele tuginev väide tagasi lükata. Täieliku pädevuse rakendamine ADM esitatud väidete kogumi analüüsimisel ilmneb, et üksnes need ADM etteheited on põhjendatud, mis tulenevad sellest, et komisjon ei märkinud vastuväiteteatises teatud asjaolusid, mida ta oli ADM vastu välja toonud. Nii on eespool punktis 424 nõustutud, et ADM leiab õigustatult, et tootmismahtude külmutamisele, piiramisele ja sulgemisele tuginevat etteheidet vastuväiteteatises mainitud ei olnud ja seega ei võinud seda otsuses tema vastu välja tuua. Peale selle on eespool punktis 428 nõustutud, et ADM leiab õigustatult, et etteheidet, mis tuleneb tootja nimetamisest, kes pidi juhtima hinnatõuse igas asjaomase turu siseriiklikus segmendis, ei olnud vastuväiteteatises mainitud ja seega ei võinud seda otsuses tema vastu välja tuua. Arvestades nimetatud õigusvastasust tuleb Esimese Astme Kohtul teha otsus otsuse muutmise vajaduse kohta. Esimese Astme Kohus leiab selles osas, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et kartellikokkulepe, mis puudutab peamiselt hindade kokkuleppimist, müügikvootide jagamist ja kompensatsioonisüsteemi, mille pooled lõid kartelli täieliku tõhususe eesmärgil, kujutab endast ühenduse konkurentsieeskirjade väga rasket rikkumist. Rikkumine on olnud kestev ja kujutanud endast ühtainsat rikkumist. Järgmiseks tõdeb Esimese Astme Kohus, et rikkumise raskusastme hindamise osas rikkumise laadi ja tegeliku mõju tõttu sidrunhappe turule tuleneb otsuse põhjendustest, et neil kahel etteheitel, mille komisjon vastuväiteteatises mainimata jättis, oli hinnakokkulepete, müügikvootide määramise kokkuleppe ja kartelli osapoolte loodud kompensatsioonisüsteemi suhtes üleliigne iseloom. Seega leiab Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse raames, et vaatamata sellele, et komisjon jättis teatud asjaolud vastuväiteteatises märkimata, ei tule komisjoni määratud trahvi summat muuta. Kohtukulud Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama sätte lõike 3 esimese lõigu alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesolevas asjas on komisjoni kahjuks rahuldatud üksnes nõue, mis puudutab seda, et komisjon jättis vastuväiteteatises märkimata otsuses ADM‑ile esitatud kaks etteheidet (vt eespool punktid 425 ja 429), millel oli komisjoni poolt esitatud teiste etteheidete suhtes üleliigne iseloom. Kõik teised ADM esitatud nõuded rahuldati ADM kahjuks. Sellises olukorras tuleb asjaolusid hinnata õiglaselt, otsustades et komisjon kannab ühe kümnendiku ADM kantud kohtukuludest, ja et ADM kannab ülejäänud enda kohtukulud ning samuti komisjoni kantud kohtukulud. Esitatud põhjendustest lähtudes ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda) otsustab: 1. Tühistada komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsuse 2002/742/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/36.604 – Sidrunhape) artikkel 1 osas, milles on koostoimes põhjendusega 158 leitud, et Archer Daniels Midland Co. külmutas, piiras ja sulges sidrunhappe tootmismahte. 2. Tühistada otsuse 2002/742 artikkel 1 osas, milles on koostoimes põhjendusega 158 leitud, et Archer Daniels Midland Co. nimetas tootja, kes pidi juhtima hinnatõuse igas asjaomase turu siseriiklikus segmendis. 3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. 4. Mõista üks kümnendik Archer Daniels Midland Co. kohtukuludest välja komisjonilt. 5. Mõista komisjoni kohtukulud välja Archer Daniels Midland Co.’lt ja jätta Archer Daniels Midland Co. ülejäänud kohtukulud tema enda kanda. Azizi Jaeger Dehousse Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. septembril 2006 Luxembourgis. Kohtusekretär Koja esimees E. Coulon J. Azizi Sisukord Vaidluse aluseks olevad asjaolud Menetlus ja poolte nõuded Õiguslik käsitlus I –  Suuniste kohaldatavus A –  Poolte argumendid B –  Esimese Astme Kohtu hinnang II –  Muudes riikides juba määratud trahvide mõju A –  Poolte argumendid B –  Esimese Astme Kohtu hinnang III –  Rikkumise raskusaste A –  Sissejuhatus B –  Asjaomase toote müügist tekkinud käibe arvestamata jätmine 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang a)  Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine b)  Suuniste rikkumine c)  Põhjendamiskohustuse rikkumine C –  Koefitsiendi kohaldamine lähtesumma suhtes 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang a)  Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine b)  Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine c)  Põhjendamiskohustuse rikkumine D –  Kartellikokkuleppe tegelikku mõju turule puudutavate hindamisvigade olemasolu 1.  Sissejuhatus 2.  Asjaolu, et komisjon valis eksliku lähenemisviisi tõendamaks, et kartellikokkuleppel oli turule tegelik mõju a)  Poolte argumendid b)  Esimese Astme Kohtu hinnang –  Komisjon analüüsi kokkuvõte –  Hinnang 3.  Sidrunhappe hindade kujunemise hinnang a)  Poolte argumendid b)  Esimese Astme Kohtu hinnang 4.  Asjaomase kaubaturu määratlus a)  Poolte argumendid b)  Esimese Astme Kohtu hinnang IV –  Rikkumise kestus V –  Raskendavad asjaolud A –  Sissejuhatus B –  ADM kui kartellikokkuleppe eestvedaja 1.  Sissejuhatus 2.  Väidetavad komisjoni vead, mis puudutavad ADM eestvedaja rolli a)  ADM poolt 1991. aasta jaanuaris korraldatud kahepoolsed kohtumised Poolte argumendid Esimese Astme Kohtu hinnang b)  ADM endise esindaja ütlused FBI‑le Otsuse faktilised asjaolud ja sõnastus Poolte argumendid Esimese Astme Kohtu hinnang –  Sissejuhatus –  Asjaolu, et komisjon rikkus ühenduse õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi –  Asjaolu, et komisjon ei hinnanud FBI ettekande sisu õigesti c)  Cerestari ütlused Poolte argumendid Esimese Astme Kohtu hinnang 3.  ADM kui kartelli eestvedaja a)  Poolte argumendid b)  Esimese Astme Kohtu hinnang C –  Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, kuna komisjon kohaldas ADM suhtes sama suurendamismäära mida HLR suhtes 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang D –  Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumine, kuna komisjon ei järginud ADM suhtes kohaldatud suurendamismäära osas oma senist otsustuspraktikat 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang E –  Põhjendamiskohustuse rikkumine raskendavate asjaolude hindamisel VI –  Kergendavad asjaolud A –  Esialgne tähelepanek B –  Kartellikokkuleppes osalemise lõpetamine kohe, kui pädevad ametiasutused sekkusid 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang C –  Kahjuhüvitise arvestamata jätmine 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang D –  Toimimisjuhendi vastuvõtmine ADM poolt 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang VII –  ADM koostöö haldusmenetluses A –  Sissejuhatus B –  Asjaolu, et ADM esitas esimesena määravaid tõendeid, mis tõendavad kartellikokkuleppe olemasolu 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang C –  Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang D –  Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, kuna komisjon kohtles ADM ja Cerestari erinevalt 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang E –  Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumine, kuna komisjon vähendas trahvi üksnes 50% võrra 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang VIII –  Haldusmenetlust mõjutavad rikkumised A –  Pooltele etteheidetud rikkumise ulatus 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang a)  Sissejuhatus b)  Etteheide, mis puudutab sidrunhappe tootmismahtude külmutamist, piiramist ja sulgemist c)  Etteheide, mis puudutab tootja nimetamist, kes pidi juhtima hinnatõuse igas asjaomase turu siseriiklikus segmendis B –  Hoiatusteguri kohaldamine ja ADM käsitlemine kartellikokkuleppe eestvedajana 1.  Poolte argumendid 2.  Esimese Astme Kohtu hinnang Täieliku pädevuse rakendamine Kohtukulud * Kohtumenetluse keel: inglise. Varjatud konfidentsiaalsed andmed.

62000TJ0048

mt

Motivi tas-sentenza Il-fatti u l-proċedura (1) 1 Il-kawża preżenti tikkonċerna d-Deċiżjoni tal-Kummissjoni Nru 2003/382/KE, tat-8 ta’ Diċembru 1999, dwar il-proċedura ta’ applikazzjoni ta’ l-Artikolu 81 tat-Trattat KE (kawża IV/E-1/35.860-B – Tubi ta’ l-azzar mingħajr saldatura) (ĠU 2003, L 140, p. 1, aktar ’il quddiem “id-deċiżjoni kkontestata”). [...] Il-proċeduri quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza 34 Permezz ta’ seba’ atti ppreżentati fir-Reġistru tal-Qorti tal-Prim’Istanza bejn it-28 ta’ Frar u t-3 t’April 2000, Mannesmann, Corus, Dalmine, NKK Corp., Nippon, Kawasaki u Sumitomo ressqu rikors kontra d-deċiżjoni kkontestata. 35 Permezz ta’ digriet tat-18 ta’ Ġunju 2002, ġie deċiż, wara li nstemgħu l-partijiet, li s-seba’ kawżi jingħaqdu għall-finijiet tal-proċedura orali u dan skond l-Artikolu 50 tar-Regoli tal-Proċedura. Wara li ngħaqdu l-kawżi, ir-rikorrenti fis-seba’ kawżi setgħu jikkonsultaw il-fajls kollha relatati ma’ din il-proċedura preżenti fir-Reġistru tal-Qorti tal-Prim’Istanza. Ittieħdu wkoll xi miżuri ta’ organizzazzjoni tal-proċedura. 36 Fuq rapport ta’ l-Imħallef Relatur, il-Qorti tal-Prim'Istanza (It-Tieni Awla) iddeċidiet li tiftaħ il-proċedura orali. Matul is-seduti tad-19, 20 u 21 ta’ Marzu 2003, instemgħu t-trattazzjonijiet u r-risposti tal-partijiet għall-mistoqsijiet magħmulin mill-Qorti tal-Prim’Istanza. It-talbiet tal-partijiet 37 Ir-rikorrenti titlob lill-Qorti tal-Prim'Istanza sabiex jogħġobha: – tannulla l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata; – tannulla l-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata; – tannulla l-multa li ġiet imposta fuqha minħabba l-ksur previst fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata; – sussidjarjament, tnaqqas il-multa li ġiet imposta fuqha minħabba l-ksur previst fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata; – tordna lill-Kummissjoni tirrimborsa l-multa jew, sussidjarjament, l-ammont li bih tiġi mnaqqsa flimkien ma’ l-imgħaxijiet fuq is-somma kollha jew, skond il-każ, dak l-ammont li bih tiġi mnaqqsa, u dan mid-data tal-pagament minn Corus sal-ġurnata tar-rimbors mill-Kummissjoni; – tikkundanna lill-Kummissjoni tħallas l-ispejjeż sostnuti mir-rikorrenti minħabba din il-proċedura; – tordna kwalunkwe miżura neċessarja sabiex is-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza tingħata effett. 38 Il-Kummissjoni titlob lill-Qorti tal-Prim'Istanza sabiex jogħġobha: – tiċħad ir-rikors; – tikkundanna lir-rikorrenti tħallas l-ispejjeż. Fuq it-talba għall-annullament ta’ l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata Fuq il-motiv ibbażat fuq l-ineżistenza tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata L-argumenti tal-partijiet 39 Corus tikkontesta l-affermazzjoni li l-kuntratti ta’ fornitura tat-tubi lixxi li hija kkonkludiet ma’ Vallourec, Mannesmann u Dalmine kienu jammontaw għal ksur. Fil-fatt, hija kkonkludiet l-imsemmija kuntratti għal motivi kummerċjali leġittimi u nnegozjathom separatament u b’mod indipendenti. Il-Kummissjoni ma rnexxielhiex iġġib prova tal-parteċipazzjoni tagħha fl-azzjoni miftiehma. 40 Ir-rikorrenti ssostni li hija baqgħet proprjetarja ta’ l-impriża Imperial, li, sa Marzu 1994, kienet tagħmel it-tubi lixxi plain-end OCTG, bl-intenzjoni li tbiegħha bħala impriża awtonoma. Wara l-għeluq tal-fabbrika tagħha fi Clydesdale f’April 1991, hija ma kienx baqgħalha sors intern minn fejn tixtri t-tubi lixxi, li kien meħtieġ sabiex issostni l-attività ta’ Imperial. Bl-għan li tippreżerva l-valur ta’ dik l-impriża u sabiex tirrendiha attraenti kemm jista’ jkun għax-xerrejja futuri, kien importanti għall-Corus li tikkonkludi ftehim ma impriżi terzi, b’mod li hija tiggarantixxi, b’hekk, kunsinni affidabbli ta’ tubi lixxi ta’ kwalità għolja sabiex tkun tista’ tleħħaq fit-tul mad-domanda għat-tubi bil-kamin OCTG ta’ l-impriżi taż-żejt li joperaw fuq il-blata kontinentali Britannika . Il-kwalità tal-prodotti kienet element essenzjali, u dan minħabba r-riskji marbutin ma’ l-użu tal-prodott lest, meta jittieħdu speċjalment in kunsiderazzjoni l-kundizzjonijiet klimatiċi u ġeoloġiċi fuq il-blata kontinentali Britannika tal-baħar tat-Tramuntana. 41 In sostenn ta’ dan l-argument, Corus tippreżenta kuntratt li hija kkonkludiet mal-kumpannija taż-żejt Conoco fl-1992 kif ukoll il-ktejjeb ta’ l-ispeċifikazzjonijiet annessi miegħu. Minn dan jirriżulta li Corus kellha l-obbligu li tosserva l-ispeċifikazzjonijiet ippreċiżati mill-kumpannija Conoco, b’mod partikolari dawk li jikkonċernaw il-kwalità tat-tubi lixxi utilizzati fil-produzzjoni ta' l-OCTG bil-kamin. Il-proċedura għall-kontroll tal-prodotti kienet ukoll tikkonsisti fi spezzjoni indipendenti ta’ l-azzar użat għall-produzzjoni tat-tubi lixxi għal Corus. 42 Corus tirrileva wkoll li t-tliet kuntratti li hija kkonkludiet ma’ Vallourec, Dalmine u Mannesmann, kull wieħed għal perijodu inizjali ta’ ħames snin, imġedded taċitament, li allegatament jikkostitwixxu l-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata, ma jistgħux jikkostitwixxu ftehim wieħed, peress li dawn ġew iffirmati f’dati differenti, jiġifieri fl-24 ta’ Lulju 1991, fl-4 ta’ Diċembru 1991 u fid-9 ta’ Awissu 1993 rispettivament. 43 Skond Corus, kien loġiku li hija tqassam l-akkwisti tagħha ta' tubi lixxi bejn tliet fornituri differenti. Kieku kienu numru akbar ta' fornituri hija ma kinitx tkun tista' taqdi l-preferenzi tal-klijenti tagħha. Dawn ta’ l-aħħar huma mdorrija li jillimitaw in-numru ta’ fornituri li jieħdu sehem fil-produzzjoni tat-tubi li huma jordnaw, minħabba li l-kontrolli tal-kwalità mwettqa mill-istess huma onerużi ħafna, u dan minħabba l-importanza fundamentali tas-sigurtà tal-prodotti fis-settur tagħhom in kwistjoni. Corus, min-naħa l-oħra, kien ikollha bżonn ta’ diversi fornituri sabiex hija tkun tista’ tilqa’ minn qabel għall-konsegwenzi finanzjarji negattivi ta’ xi strajks eventwali jew f'każ li jieqaf l-impjant, u sabiex jittieħed in kunsiderazzjoni l-fatt li d-domanda għat-tubi OCTG hija instabbli ħafna. 44 Barra minn hekk, it-tubi OCTG huma bħala prinċipju prodotti mmanifatturati tal-qies f'kuntest ta’ kuntratti għall-fornitura għal perijodu twil ta’ żmien. Fil-kawża preżenti, it-tul ta’ żmien ta’ ħames snin, imġedded taċitament, tal-kuntratti ta’ fornitura ma għandu xejn għalhekk li mhuwiex normali. Fil-fatt, kull ordni għat-tubi tispeċifika b’mod preċiż il-kwalità u l-qisien tagħhom, b’tali mod li l-bejgħ magħmul direttament mill-istokks huwa prattikament eskluż. Barra minn hekk, Corus issostni li l-operaturi fis-settur taż-żejt jarawha importanti ħafna li t-tubi ordnati jkunu disponibbli fit-termini stretti skond il-ħtiega tagħhom, u dan billi jittieħdu in kunsiderazzjoni b’mod partikolari l-ispejjeż għoljin involuti fit-tħaddim ta' pjattaforom ta’ tħaffir. 45 Fid-dawl ta' l-eżiġenzi ta' kwalità hawn fuq imsemmija, l-osservazzjoni magħmula mill-Kummissjoni fil-premessa 152 tad-deċiżjoni kkontestata li tikkonċerna l-eċċess fil-kapaċità strutturali fis-settur tat-tubi ta' l-azzar fiż-żmien li fih ġew konklużi l-kuntratti ta’ fornitura u, b’mod partikolari, il-possibbiltà li dawn jiġu importati mill-Ungerija, mill-Polonja, miċ-Ċekoslovakja u mill-Kroazja, hija irrelevanti peress illi t-tubi li jiġu minn dawn il-pajjiżi ma kienux ta’ kwalità sodisfaċenti u, barra minn hekk, dawn l-istess pajjiżi kienu f’dak iż-żmien politikament instabbli. Għal dak li jirrigwarda s-sorsi oħra potenzjali ta’ fornitura, il-prodotti li jiġu mill-Amerika ta' Isfel kellhom l-istess problema ta’ kwalità bħall-prodotti mill-pajjiżi ta' l-Ewropa tal-Lvant, filwaqt li l-Amerika ta’ Fuq kienet eskluża peress illi l-produtturi ta’ dan ir-reġjun ma wrew l-ebda intenzjoni li jesportaw il-prodotti tagħhom. Fir-rigward tal-prodotti Ġappuniżi, l-ispejjeż tat-trasport u t-termini għall-kunsinna ma jiffavorixxux l-importazzjoni tagħhom, meta jittieħed in kunsiderazzjoni b’mod partikolari l-fatt li l-prezzijiet tat-tubi OCTG fl-Ewropa kienu relattivament baxxi. L-għażla ta’ tliet fornituri Komunitarji kienet, għalhekk, loġika għall-Corus mil-lat kummerċjali. 46 Corus tiċħad l-argument tal-Kummissjoni li jidher fil-premessa 152 tad-deċiżjoni kkontestata, li jgħid li l-fatt li l-kuntratti ta' fornitura kienu jiffissaw terminu għall-kunsinna ta' ħames sa sitt ġimgħat u ma kienux jipprovdu għal sanzjonijiet oħra f'każ ta' nuqqas ta' kunsinna ħlief dik li jinkludu t-tunnellati mhux ikkunsinnati fil-kalkolu tat-tunnellati annwali li għalihom il-fornitur kellu dritt jimplika li t-termini għall-kunsinna ma kellhomx xi importanza kbira għal Corus. 47 Skond Corus, mill-instabbiltà tad-domanda għat-tubi OCTG fuq il-blata kontinentali tar-Renju Unit jirriżulta li l-iffissar tal-kwantità ta' tubi lixxi li kellhom jiġu kkunsinnati mit-tliet fornituri f’termini ta’ perċentwali, u mhux f'termini ta' kwantitajiet fissi, kien l-uniku mod prattiku biex jiġu sodisfatti l-bżonnijiet tagħha kollha. Fil-fatt, din kienet l-unika sistema li biha setgħet tittieħed in kunsiderazzjoni l-abbondanza jew l-iskarsezza eżistenti fuq is-suq li għalih kienu intiżi t-tubi lixxi. 48 Barra minn hekk, l-adozzjoni ta’ formula li tgħaqqad il-prezzijiet mħallsin minn Corus għat-tubi mal-prezzijiet tat-tubi OCTG li hija kienet tbiegħ tippermetti li tittieħed in kunsiderazzjoni l-varjazzjoni kbira fil-prezzijiet dovuta minħabba l-instabbiltà fid-domanda. F’dan ir-rigward, kien ikun diffiċli ħafna, mil-lat kummerċjali, biex jiġi miftiehem prezz fiss mal-fornituri li jkun baxx biżżejjed biex Corus tkun ċerta li l-bejgħ fil-linja 'l isfel tagħha tat-tubi OCTG qatt ma jinżel iktar mill-punt fejn ma jkunx vijabbli. Skond Corus, l-informazzjoni dwar il-kwantità tat-tubi li hija kienet tbiegħ u l-prezzijiet imħallsa mill-klijenti tagħha ma kienux jiġu żvelati lil fornituri tagħha, minkejja l-fatt li dik l-informazzjoni tkun ġiet meqjusa fl-istess formula. Huwa biss il-prezz tat-tubi lixxi li jirriżultaw mill-formula li kien jiġi żvelat lill-fornituri, li kellhom, barra dan, id-dritt li jivverifikaw l-applikazzjoni korretta ta’ l-istess formula minn awditur indipendenti. 49 Skond Corus, l-argument tal-Kummissjoni li l-kuntratti ta' fornitura ma jagħmlu l-ebda sens meta jiġu kkunsidrati individwalment peress illi jattribwixxu perċentwali mill-bżonnijiet ta’ Corus lil kull wieħed mill-fornituri, huwa irrilevanti. Fil-fatt, tali argument bl-ebda mod ma juri li l-kuntratti ta' fornitura kienu jirriżultaw minn xi azzjoni miftiehma bejn l-erba’ produtturi Ewropej sanzjonati fid-deċiżjoni kkontestata. Min-naħa l-oħra, Corus ikkonkludiet kull wieħed mill-kuntratti fid-dawl ta’ l-istrateġija ta’ fornitura globali li hija kienet stabbilixxiet b’mod awtonomu. 50 Corus issostni li l-ispjegazzjoni mogħtija minnha fuq il-loġika kummerċjali li tifforma l-bażi tal-kuntratti ta' fornitura in kwistjoni tati spjegazzjoni differenti għall-imġieba tagħha, b’tali mod li tpoġġi fuq il-Kummissjoni l-obbligu li tagħti prova ta' l-eżistenza ta’ azzjoni miftiehma bejn l-erba’ impriżi sanzjonati fuq bażi differenti mill-kuntratti msemmija (konklużjonijiet ta’ l-Avukat Ġenerali M. Darmon mogħtija għas-sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-31 ta’ Marzu 1993, Ahlström Osakeytiö et vs Il-Kummissjoni, magħrufa bħala ‘ Woodpulp II ’, C-89/85, C-104/85, C-114/85, C-116/85, C-117/85 u C-125/85 sa C-129/85, Ġabra p. I-1307, I-1445, punt 195). Hija ssostni, f’dan ir-rigward, li l-paralleliżmu fl-imġieba ma jistax jiġi kkunsidrat bħala prova ta' l-azzjoni miftiehma sakemm dik l-azzjoni miftiehma hija l-unika spjegazzjoni plawsibbli għal dik l-imġieba (sentenza Woodpulp II , iċċitata aktar 'il quddiem, punt 71). 51 Corus iżżid li, f'kull każ, l-argument imressaq mill-Kummissjoni fir-risposta tagħha, li jgħid li l-klawżoli tal-kuntratti ta' fornitura analizzati fil-punti preċedenti fihom xi restrizzjonijiet fuq il-kompetizzjoni, ma jikkostitwixxix prova ta' l-eżistenza tal-ksur speċifiku li ġie kkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata. Fil-fatt, anki jekk wieħed jissopponi li dawk l-istess klawżoli huma effettivament antikompetittivi, dak il-fatt ma jistax jipprova, almenu meta jiġi kkunsidrat individwalment, l-eżistenza ta’ azzjoni miftiehma bejn l-erba’ impriżi Ewropej sabiex teskludi lill-produtturi Ġappuniżi mis-suq Britanniku. 52 Barra minn hekk, il-provi dokumentarji invokati mill-Kummissjoni sabiex issostni l-argument tagħha, partikolarment fil-premessi 91 u 147 tad-deċiżjoni kkontestata, ma jikkorroborawx l-eżistenza ta’ ftehim bejn Corus u produtturi Ewropej oħra tat-tubi. Il-Kummissjoni stess evitat li tibbaża ruħha għal kollox fuq l-imsemmija provi fir-risposta tagħha. Skond Corus, l-analiżi ta' l-elementi ta' prova magħmula mill-Kummissjoni hija inkoerenti minħabba li, b’mod partikolari, ma tispjegax b’liema mod u għal liema raġuni l-ftehim bilaterali bejn Corus u Vallourec allegatament attestat min-noti tas-sena 1990, inbidel fi ftehim multilaterali bejn l-erba’ produtturi Ewropej. Hija ssostni, f’dan ir-rigward, li sabiex l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata ma jiġix annullat, il-Kummissjoni għandha l-obbligu li tagħti prova ta' l-eżistenza ta' azzjoni miftiehma bejn l-erba’ produtturi Ewropej li wasslithom sabiex jikkonkludu l-kuntratti ta' fornitura tat-tubi lixxi. 53 Barra minn hekk, peress illi l-ksur li ġie kkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata ġie attribwit lil Dalmine minn Diċembru 1991, Corus issostni li d-dokumenti datati 1993 huma irrilevanti għal dak li għandu x’jaqsam ma’ l-allegata trasformazzjoni tar-Regoli Fundamentali għar- Regoli Fundamentali Mtejba. Corus tirrileva wkoll li l-Kummissjoni kkunsidrat fid-DO li n-noti datati mill-1990 jattestaw l-eżistenza ta’ ftehim bejn l-erba’ produtturi Ewropej, liema analiżi ġiet skartata fid-deċiżjoni kkontestata. 54 Corus eżaminat imbagħad ċerti noti analizzati fil-premessi 78 sa 81 tad-deċiżjoni kkontestata u invokati in segwitu fil-premessa 147, jiġifieri n-nota tat-23 ta’ Marzu 1990, riprodotta f’paġna 15622 ta’ l-imsemmi fajl, intitolata " Réflexions concernant le renouvellement du contrat VAM " (aktar 'il quddiem in-nota " Réflexions sur le contrat VAM "), in-nota tat-2 ta’ Mejju 1990, riprodotta f’paġna 15610 tal-fajl, intitolata " Réflexions stratégiques concernant les relations de VLR " (aktar 'il quddiem in-nota " Réflexions stratégiques "), u n-nota tal-laqgħa ta' l-24.7.90. F’dan ir-rigward, hija ma tikkummentax espressament fuq in-nota misjuba f’paġna 15596 tal-fajl, mhux datata, intitolata " Entretien BS C", iċċitata fil-premessa 62 tad-deċiżjoni kkontestata, kif ukoll fil-punt 56 tad-DO. Corus tirrileva li n-noti Réflexions sur le contrat VAM u Réflexions stratégiques tfasslu minn impjegati ta’ Vallourec u jesprimu biss il-fehma personali ta’ l-awturi tagħhom. Għalhekk, dawn bl-ebda mod ma jagħtu prova ta' l-eżistenza ta’ xi ftehim bejn Vallourec u Corus. Il-Kummissjoni għamlet żball li bbażat ruħha fuq il-fatt li dawk iż-żewġ noti jipproponu, inter alia , soluzzjoni li tikkorrispondi ma' l-allegat ftehim li hija kkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata. L-awtur tan-nota Réflexions sur le contrat VAM ċaħad espliċitament dik is-soluzzjoni minħabba li ftit kienet realizzabbli u kien issuġġerixxa soluzzjoni oħra li kienet tħalli lil Corus il-possibbiltà li tagħżel is-sorsi proprji ta’ fornitura tat-tubi lixxi. 55 Għal dak li jirrigwarda n-nota tal-laqgħa ta' l-24.7.90, Corus issostni li l-impjegati tagħha li pparteċipaw fil-laqgħa in kwistjoni kollha rtiraw f'Awissu tas-sena 1997, u għalhekk hija tista’ tagħmel biss evalwazzjoni limitata ta' dik in-nota. Fil-fehma tagħha, minn tali nota ma jirriżultax b’mod ċar liema huma l-osservazzjonijiet li jirriflettu l-kontenut tal-laqgħa, u liema huma dawk li jirriflettu l-fehmiet personali ta' l-awtur. Barra minn hekk, huwa impossibli li jiġi dedott minn tali nota li Corus u Vallourec ft ehmu bejniethom fuq xi mod partikolari ta' kif jaġixxu. Fl-aħħar nett, safejn l-imsemmija nota ġiet invokata mill-Kummissjoni sabiex taghti prova ta' l-eżistenza ta’ ftehim bejn l-erba’ produtturi Ewropej, Corus tirrileva li ma jeżistux provi ta’ xi diskussjonijiet oħra li fihom ipparteċipaw Dalmine u Mannesmann. 56 Għal dak li jirrigwarda l-faks ta’ Corus lil Vallourec intitolat "Ftehim ta' kooperazzjoni BS" (" BS cooperation agreement ", ittra tal-21 ta’ Jannar 1993 u nota kunfidenzjali ta’ 13-il paġna li kienet annessa magħha) tat-22 ta’ Jannar 1993, riprodott f’paġna 4626 tal-fajl tal-Kummissjoni u analizzat fil-premessa 91 tad-deċiżjoni kkontestata, Corus issostni li dan ma jagħtix prova ta' l-eżistenza ta’ xi azzjonijiet miftiehma. L-imsemmi faks jidħol fil-kuntest tan-negozjati mibdija minn Corus ma' Vallourec, Dalmine u Mannesmann, bl-għan li tiġi eżaminata l-possibbiltà ta’ pjan ta’ razjonalizzazzjoni kkoordinata u bl-ebda mod ma jikkostitwixxi prova ta’ azzjoni miftiehma illegali. Hija tenfasizza, b’mod partikolari, li l-faks "Ftehim ta' kooperazzjoni BS" jipprevedi li qabel ma sseħħ kwalunkwe tranżazzjoni għandhom jiġu kkonsultati l-awtoritajiet ta’ kontroll nazzjonali. 57 Barra minn hekk, mill-faks "Ftehim ta' kooperazzjoni BS" jirriżulta li Corus kienet qiegħda tipprova tnaqqas il-preżenza tagħha fuq is-suq tat-tubi mingħajr saldatura għal livell marġinali, b’mod li tali dokument ma jistax iservi ta' prova ta' l-eżistenza ta’ aġir illegali minn naħa tagħha, kif qiegħda ssostni l-Kummissjoni. Fil-fatt, Corus ma kienx għad baqgħalha aktar interess kummerċjali fil-kuntratti ta' fornitura in kwistjoni wara l-bejgħ, minn naħa tagħha, ta’ l-impriża Imperial lil Vallourec, f’Marzu ta' l-1994. 58 Għal dak li jirrigwarda d-dokument intitolat "Sistema għat-tubi ta' l-azzar mingħajr saldatura fl-Ewropa u l-iżvilupp tas-suq" (" Seamless Steel tube System in Europe and Market Evolution "), riprodott f’paġna 2051 tal-fajl tal-Kummissjoni (iktar 'il quddiem id-"dokument Sistema għat-tubi ta' l-azzar") u li ġie analizzat fil-premessa 91 tad-deċiżjoni kkontestata, Corus issostni li dan huwa dokument intern ta’ Dalmine, li mhuwiex prova tal-parteċipazzjoni ta’ Corus f’diskussjonijiet li jikkostitwixxu azzjoni miftiehma illegali. 59 Il-Kummissjoni ssostni qabel xejn li l-punt 71 tas-sentenza Woodpulp II , punt 50 iktar 'il fuq, li fuqha tibbaża ruħha Corus, hija rilevanti biss fiċ-ċirkustanzi fejn il-Kummissjoni tibbaża ruħha esklużivament fuq provi ta’ aġir parallel sabiex tiġi murija l-eżistenza ta' prattika miftiehma. Min-naħa l-oħra, fil-kawża preżenti, it-termini nnifishom tal-kuntratti ta' fornitura juru b’mod espliċitu l-intenzjoni tal-partijiet li jassiguraw ruħhom li Corus tibqa’ l-produttur nazzjonali fis-sens kif mifhum fir-Regoli Fundamentali. Barra minn hekk, hemm serje ta’ provi bil-miktub li jikkorroboraw din it-teżi. 60 Barra minn hekk, l-argument li t-tliet kuntratti ta' fornitura ta’ tubi lixxi kienu nnegozjati b’mod separat u indipendenti huwa kkontestat mill-fatt li kull kuntratt jalloka perċentwali fissa tat-tubi mixtrija minn Corus lil kull fornitur. 61 Barra minn hekk, l-argument ta’ Corus li hi setgħet tikkonkludi kuntratti ta' fornitura unikament ma’ produtturi Komunitarji mhuwiex wisq plawsibbli. Bl-istess mod, l-argumenti dwar l-importanza taż-żminijiet għall-kunsinna huma f'kontradizzjoni mat-termini ta’ l-istess kuntratti tagħha. Fir-rigward ta' l-argumenti dwar l-importanza tal-kwalità tal-prodotti, dawn huma f'kontradizzjoni mal-fatt li hija stess ipproponiet li tixtri t-tubi lixxi mingħand produtturi ta’ pajjiżi terzi, kif jirriżulta mid-deċiżjoni kkontestata (premessa 78). 62 Il-Kummissjoni żżid li d-deċiżjoni kkontestata ssemmi, fil-premessa 152, l-eċċessi fil-kapaċità strutturali, inkluż dawk fi ħdan il-Komunità, b’tali mod li l-argumenti ta’ Corus dwar il-kwalità insodisfaċenti tat-tubi offruti mill-produtturi ta’ l-Ewropa tal-Lvant huma irrilevanti. 63 F'kull każ, l-argumenti li Corus ġġib sabiex turi li kien loġiku għaliha li tinnegozja mat-tliet produtturi Komunitarji huma irrilevanti, u dan peress illi dak li jikkostitwixxi l-azzjoni miftiehma illegali huwa l-fatt li Corus u l-imsemmija produtturi aċċettaw li jittrattaw in-negozju ta’ Corus bħala propjetà komuni li għandhom jaqsmu bejniethom permezz ta’ kuntratti ta’ fornitura li jirrestrinġu l-kompetizzjoni. 64 Il-Kummissjoni ssostni li, anki jekk Corus setgħet turi li l-allokazzjoni ta’ perċentwali mill-akkwisti tagħha ta’ tubi lixxi lil kull wieħed mit-tliet fornituri kienet tikkostitwixxi vantaġġi kummerċjali għaliha, il-klawżola fil-kuntratti li tipprovdi għal tali allokazzjoni xorta waħda tibqa' restrizzjoni tal-kompetizzjoni u dan kif ġie rrilevat fil-premessa 153 tad-deċiżjoni kkontestata. 65 Fi kwalunkwe każ, ma jkunx eżatti li jingħad li t-tqassim ta' l-akkwisti ta' Corus skond xi perċentwali kien l-uniku mod, għal Corus, sabiex hija tkun ċerta li tkopri l-ħtiġijiet varji tagħha għat-tubi lixxi. Il-Kummissjoni ssostni li l-konklużjoni ta’ diversi kuntratti qafas li jiffissaw prezzijiet unitarji ma’ diversi fornituri kien iwassal sabiex jintlaħaq l-istess għan kummerċjali. 66 Għal dak li għandu x’jaqsam mal-klawżola fil-kuntratti ta' fornitura li tiffissa l-prezz tat-tubi lixxi abbażi tal-prezz miksub minn Corus għall-bejgħ mill-ġdid tat-tubi bil-kamin, il-Kummissjoni ssostni li kull produttur li jixtri prodott sabiex jerga’ jbiegħu wara li jkun lest jieħu fuqu r-riskju f'każ li jaqgħu l-prezzijiet fis-suq tal-prodotti lesti. Corus ma spjegatx għal liema raġuni kien hemm bżonn, f'dan il-każ, li jiġi eliminat dan ir-riskju. Skond il-Kummissjoni, Corus lanqas tispjega għaliex il-fornituri tat-tubi lixxi kellhom jaċċettaw li jaqsmu l-imsemmi riskju kummerċjali. 67 Fir-rigward tal-fatt, kif espost fil-premessa 153 tad-deċiżjoni kkontestata, li l-formula għall-iffissar tal-prezzijiet tat-tubi lixxi kienet tinvolvi skambju ta' informazzjoni kummerċjali li, skond il-ġurisprudenza, kellha tibqa' kunfidenzjali (sentenzi tal-Qorti tal-Prim'Istanza tal-11 ta' Marzu 1999, Thyssen Stahl vs Il-Kummissjoni, T-141/94, Ġabra p. II-347, punt 403, u British Steel vs Il-Kummissjoni, T-151/94, Ġabra p. II-629), l-argument imqajjem minn Corus biex tiddefendi l-użu ta' dik il-formula mhuwiex konvinċenti. F'dak li jirrigwarda l-kwantità ta' tubi bil-kamin mibjugħa minn Corus, il-Kummissjoni tinnota li kien faċli ħafna għall-fornituri biex jikkalkolaw il-bejgħ totali ta' Corus ta' dawk il-prodotti, minħabba li kull wieħed minnhom kien iforni perċentwali fiss mill-ħtiġijiet tagħha. 68 Għal dak li jirrigwarda l-elementi ta’ prova ta' l-1990 u ta' l-1993, iċċitati fil-premessi 78 sa 81 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni ssostni l-ewwel nett, li dawn huma hemm imsemmija mhux sabiex juru l-eżistenza ta’ ftehim fiss, iżda sabiex juru l-intenzjonijiet li fuqhom hija bbażata l-konklużjoni tal-kuntratti ta' fornitura li fuqhom tibbaża ruħha direttament il-Kummissjoni sabiex tagħti prova ta' l-eżistenza tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata. 69 Għal dak li jirrigwarda l-argumenti ta’ Corus li d-deċiżjoni kkontestata ma tesponix b’mod ċar kif il-ftehim bejn Corus u Vallourec inbidel sussegwentement fi ftehim konkluż bejn erba’ partijiet, il-Kummissjoni tirrileva l-ewwel nett li kien fil-kuntest tal-ftehim aktar wiesa' ta' l-osservanza tar-Regoli Fundamentali hekk kif ikkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, li miegħu l-erba’ produtturi Ewropej in kwistjoni kienu aderixxew mill-1990, li dak it-tieni ftehim kif mibdul ġie elaborat. Fl-1990, Corus u Vallourec, għalhekk, ikkonkludew il-ftehim deskritt fl-artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata u pprevedew, sa mill-bidu nett, li jdaħħlu lil Dalmine u Mannesmann sabiex ikunu parti mill-istess. Il-Kummissjoni tesponi li Dalmine u Mannesmann kellhom jaderixxu ma' dan it-tieni ftehim qabel l-iffirmar tal-kuntratti ta' fornitura imma li, minħabba nuqqas ta’ provi fuq id-data preċiża ta’ tali adeżjoni, hija kkonstatat il-ksur fil-konfront tagħhom biss mid-data tal-firma tal-kuntratti msemmija. F'kull każ, jidher ċar għalhekk li Corus u għall-inqas Vallourec kienu parti mill-ftehim mill-1990. Barra minn hekk, l-erba’ kontraenti fil-ftehim iltaqgħu fl-1993, data li minnha bdew josservaw kollha kemm huma l-ftehim. 70 Għal dak li jirrigwarda l-argument li jgħid li l-allegati restrizzjonijiet tal-kompetizzjoni li jinsabu fil-klawżoli tal-kuntratti ta' fornitura mhumiex dawk li jikkostitwixxu il-ksur kif ikkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tirrileva li tali restrizzjonijiet jirrappreżentaw biss il-parti miktuba tal-ftehim, filwaqt li l-parti l-oħra mhijiex imniżżla fl-ebda dokument. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim'Istanza 71 Qabel xejn, jeħtieġ li jiġi miċħud l-argument ta' Corus ibbażat fuq il-fatt li l-istess Corus tat spjegazzjoni fuq il-loġika kummerċjali li fuqha huma bbażati l-kuntratti ta' fornitura kkontemplati fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata, liema spjegazzjoni tagħti verżjoni differenti tal-fatti stabbiliti mill-Kummissjoni u li tippermetti, għalhekk, li tingħata spjegazzjoni plawsibbli oħra għall-fatti minn dik mogħtija mill-Kummissjoni fejn ikkonkludiet dwar l-eżistenza tal-ksur tar-regoli tal-kompetizzjoni Komunitarji (ara, f'das-sens, is-sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-28 ta' Marzu 1984, CRAM u Rheinzhink vs Il-Kummissjoni, 29/83 u 30/83, Ġabra p. 1679, punt 16; is-sentenza Woodpulp II , punt 50 iktar 'il fuq, punti 126 u 127; is-sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza ta' l-20 t'April 1999, Limburgse Vinyl Maatschaapij et vs Il-Kummissjoni, magħrufa bħala " PVC II ", T-305/94 sa T-307/94, T-313/94 sa T-316/94, T-318/94, T-325/94, T-328/94, T-329/94 u T-355/94, Ġabra p. II-931, punt 725). Għaldaqstant, l-allegazzjoni li, fil-kawża preżenti, huwa l-kompitu tal-Kummissjoni li tagħti prova ta' l-eżistenza ta' ftehim bejn l-impriżi kif imsemmi fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata, diversament milli b'referenza għall-kuntratti ta' fornitura, hija infondata. 72 Fil-fatt, għandu jiġi kkonstatat li l-ġurisprudenza li fuqha tibbaża ruħha Corus f'dan ir-rigward tirreferi għas-sitwazzjoni fejn il-Kummissjoni tibbaża ruħha unikament fuq l-aġir ta’ l-impriżi in kwistjoni sabiex tasal għall-konklużjoni dwar l-eżistenza tal-ksur (ara, f’das-sens, is-sentenza PVC II , punt 71 iktar 'il fuq, punti 727 u 728). B’mod partikolari, ir-regola probatorja indikata fil-punt 71 tas-sentenza Woodpulp II , punt 50 iktar 'il fuq, hija rilevanti biss f’każijiet fejn il-Kummissjoni tibbaża ruħha esklussivament fuq l-eżistenza ta’ paralleliżmu fl-aġir ta' l-impriżi sabiex tagħti prova ta' l-eżistenza ta’ prattika miftiehma. Dan ma japplikax f’dan il-każ partikolari, peress illi l-ksur li ġie kkonstatat huwa bbażat fuq it-termini tal-kuntratti ta' fornitura nnifishom, li jikkostitwixxu ksur tar-regoli Komunitarji fil-qasam tal-kompetizzjoni (ara l-premessi 110 et seq tad-deċiżjoni kkontestata) u li l-Kummissjoni tinvoka, barra minn hekk, serje ta’ provi addizzjonali bil-miktub sabiex issaħħaħ it-teżi tagħha (ara l-premessi 78 et seq tad-deċiżjoni kkontestata). 73 B'hekk, anki jekk wieħed jissopponi li Corus irnexxielha turi li l-konklużjoni tat-tliet kuntratti ta' fornitura ma’ Vallourec, Dalmine u Mannesmann kienet oġġettivament konformi ma' l-interessi kummerċjali tagħha, dan il-fatt bl-ebda mod ma jannulla t-teżi tal-Kummissjoni li tgħid li dawk il-ftehim kienu illegali. Fil-fatt, il-prattiċi antikompetittivi jkunu ħafna drabi fl-interess kummerċjali individwali ta’ l-impriżi, għall-inqas għal żmien qasir. 74 L-għan u l-effett tal-kuntratti ta' fornitura jinsabu deskritti mill-Kummissjoni fil-premessa 111 tad-deċiżjoni kkontestat bil-mod kif ġej : "L-għan ta’ dawn il-kuntratti kien il-fornitura tat-tubi lixxi tal-‘ leader ’ tas-suq ta’ l-OCTG fil-baħar tat-Tramuntana u l-iskop tagħhom kien li jinżamm produttur nazzjonali fir-Renju Unit bl-għan li tinżamm l-osservanza tar-Regoli Fundamentali fl-ambitu tal-klabb Ewropa-Ġappun. Dawk il-kuntratti kellhom bħala għan u effett prinċipali l-qsim bejn [Mannesmann], Vallourec u Dalmine tal-ħtiġijiet kollha tal-kompetitur tagħhom [Corus] (u ta' Vallourec mill-1994). Dawk il-kuntratti kienu jissuġġettaw il-prezz tax-xiri tat-tubi lixxi għall-prezz tat-tubi li [Corus] kienet tagħmlilhom il-kamin. Għalhekk kienu jinvolvu wkoll limitazzjoni fuq il-libertà ta' provvista ta' Corus (Vallourec minn Frar 1994) u kienu jobbligaw lil din ta' l-aħħar sabiex tikkomunika lill-kompetituri tagħha l-prezzijiet tal-bejgħ kif ukoll il-kwantitajiet mibjugħa. Barra minn hekk, [Mannesmann], Vallourec (sa Frar 1994) u Dalmine kienu ntrabtu li jikkonsenjaw lill-kompetitur ([Corus], imbagħad lil Vallourec minn Marzu 1994) kwantitajiet mhux magħrufa bil-quddiem." 75 It-termini tal-kuntratti ta' fornitura ppreżentati quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza jikkonfermaw, essenzjalment, il-fatti msemmija fil-premessa 111 tad-deċiżjoni kkontestata kif ukoll dawk fil-premessi 78 sa 82 u 153. Dawk il-kuntratti jikkontemplaw, b'mod partikolari, it-tqassim tal-ħtiġijiet ta' Corus għat-tubi lixxi bejn it-tliet produtturi Ewropej l-oħra (40% għal Vallourec, 30% għal Dalmine, u 30% għal Mannesmann) u l-iffissar tal-prezzijiet imħallsa minn Corus għat-tubi lixxi skond formula matematika li tieħu in kunsiderazzjoni l-prezz li Corus ingħatat għat-tubi bil-kamin tagħha. 76 Fid-dawl ta' dawn il-konstatazzjonijiet, huwa biżżejjed li jiġi rrilevat li l-għan u l-effett tal-kuntratti ta' fornitura kienu li r-riskji tal-kompetizzjoni għall-inqas bejn l-erba' produtturi Ewropej jiġu sostitwiti b'allokazzjoni miftiehma tal-profitti derivanti mill-bejgħ tat-tubi bil-kamin li jistgħu jsiru fuq is-suq Britanniku (ara, b'analoġija, fir-rigward tal-prattiċi miftiehma, is-sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza tal-15 ta' Marzu 2000, Cimenteries CBR et vs Il-Kummissjoni, magħrufa bħala "Siment", T-25/95, T-26/95, T-30/95 sa T-32/95, T-34/95 sa T-39/95, T-42/95 sa T-46/95, T-48/95, T-50/95 sa T-65/95, T-68/95 sa T-71/95, T-87/95, T-88/95, T-103/95 u T-104/95, Ġabra p. II-491, punt 3150). 77 Permezz tal-kuntratti ta' fornitura, Corus rabtet lit-tliet kompetituri Komunitarji tagħha b'mod li kull kompetizzjoni effettiva min-naħa tagħhom fuq is-suq domestiku tagħha, kif ukoll kull prospettiva ta' kompetizzjoni, sparixxiet. 78 Fil-fatt, Corus saħħet il-pożizzjoni tagħha fuq is-suq domestiku, bi ħsara għal-libertà tagħha ta' fornitura, peress illi tlieta mill-kompetituri potenzjali tagħha fuq is-suq Britanniku tat-tubi bil-kamin issieħbu magħha b’tali mod li kienu jaraw tnaqqis fil-bejgħ tagħhom tat-tubi lixxi meta l-bejgħ ta' Corus tat-tubi bil-kamin kien jonqos. Barra minn hekk, il-marġni ta' profitt magħmul fuq il-bejgħ tat-tubi lixxi li t-tliet fornituri ntrabtu li jagħmlu kien jonqos wkoll meta l-prezz miksub minn Corus għat-tubi bil-kamin kien jonqos. F'dawn iċ-ċirkustanzi, kien prattikament inkonċepibbli li dawn it-tliet produtturi jippruvaw joffru kompetizzjoni effettiva lil Corus fuq is-suq Britanniku tat-tubi bil-kamin, partikolarment f'dak li jirrigwarda l-prezzijiet (ara l-premessa 153 tad-deċiżjoni kkontestata). 79 Min-naħa l-oħra, billi aċċettaw dawn il-kuntratti, kull wieħed mit-tliet kompetituri Komunitarji ta' Corus kien assigura parteċipazzjoni indiretta fuq is-suq domestiku ta' l-istess Corus kif ukoll parti mill-profitti li huma relatati. Biex jieħdu dawn il-vantaġġi, huma rrinunzjaw, fil-fatt, għall-possibbiltà li jbiegħu t-tubi bil-kamin fuq is-suq Britanniku u, speċjalment meta ffirmaw it-tielet kuntratt fid-9 t'Awissu 1993, liema kuntratt jalloka t-30% li jifdal lil Mannesmann, għall-possibbiltà li jfornu parti ikbar mit-tubi lixxi mixtrija minn Corus minn dik li ġiet allokata lil kull wieħed minnhom minn qabel. Barra minn hekk, il-kompetituri ta' Corus aċċettaw l-obbligu oneruż, u għalhekk kummerċjalment mhux komuni, li jfornu lill-istess kompetitur tagħhom, Corus, bi kwantitajiet ta' tubi li ma kienux definiti minn qabel ħlief għar-referenza għall-bejgħ tat-tubi bil-kamin imwettaq minn Corus. 80 Għandu jiġi kkonstatat li li kieku l-kuntratti ta' fornitura ma kienux eżistew, it-tliet produtturi Ewropej, eskluża Corus, kienu normalment ikollhom, fl-assenza tar-Regoli Fundamentali, interess kummerċjali reali jew għall-inqas potenzjali sabiex jikkompetu ma' Corus fuq is-suq Britanniku tat-tubi bil-kamin kif ukoll li jikkompetu bejniethom biex ifornu lil Corus bit-tubi lixxi. 81 F'dan ir-rigward, jeħtieġ li jiġi rilevat, barra minn hekk, li kull kuntratt ta' fornitura ġie konkluż għal tul ta' żmien inizjali ta' ħames snin. Dan it-terminu relattivament twil jikkonferma u jsaħħaħ in-natura antikompetittiva ta' dawk il-kuntratti. 82 Barra minn hekk, kif tirrileva l-Kummissjoni, il-formula għall-iffissar tal-prezz tat-tubi lixxi, prevista f'kull wieħed mit-tliet kuntratti ta' fornitura, kienet timplika skambju illegali ta' informazzjoni kummerċjali (ara l-premessa 153 tad-deċiżjoni kkontestata; ara wkoll il-premessa 111 tagħha) li għandha tibqa' kunfidenzjali għax inkella tiġi ppreġudikata l-awtonomija tal-politika kummerċjali ta' l-impriżi li jkunu qegħdin jikkompetu (ara, f'das-sens, is-sentenzi Thyssen Stahl vs Il-Kummissjoni, punt 67 iktar 'il fuq, punt 403, u British Steel vs Il-Kummissjoni, punt 67 iktar 'il fuq, punti 383 et seq ). 83 L-argument ta’ Corus, li jgħid li l-informazzjoni dwar il-kwantità ta’ tubi li hija kienet tbiegħ u dwar il-prezzijiet mħallsa mill-klijenti tagħha ma kinitx tiġi żvelata lill-fornituri tagħha, ma jistax jeżoneraha fiċ-ċirkustanzi ta’ din il-kawża. 84 F'dak li jikkonċerna l-kwantitajiet ta' tubi bil-kamin mibjugħa minn Corus, jeħtieġ li jiġi kkonstatat li l-fornituri tagħha setgħu faċilment jikkalkolawhom, peress illi kull wieħed minnhom kien iforni, bħala prinċipju, perċentwali fissa mill-ħtiġijiet tagħha. 85 Għal dak li jirrigwarda l-prezzijiet, huwa minnu li Corus ma kinitx tikkomunika l-prezzijiet li hija kienet tottjeni għat-tubi bil-kamin tagħha lill-partijiet kontraenti l-oħra. Konsegwentement, l-affermazzjoni li tidher fil-premessa 111 tad-deċiżjoni kkontestata, li tgħid li l-kuntratti ta' fornitura "kienu jobbligaw lil [Corus] tipprovdi lill-kompetituri tagħha bil-prezzijiet tal-bejgħ", tkabbar eżaġeratament il-portata ta' l-obbligi kuntrattwali f'dan ir-rigward. Madankollu, fil-premessa 153 tad-deċiżjoni kkontestata u quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza, il-Kummissjoni ġustament irrilevat li dawk il-prezzijiet kienu matematikament relatati mal-prezzijiet imħallsa għat-tubi lixxi, b'mod li t-tliet fornituri kkonċernati kienu jirċievu indikazzjonijiet preċiżi fuq id-direzzjoni, iż-żmien u l-portata ta' kull varjazzjoni fil-prezzijiet tat-tubi bil-kamin mibjugħa minn Corus. 86 Għandu jiġi kkonstatat mhux biss li l-komunikazzjoni ta' din l-informazzjoni lill-kompetituri tikser l-Artikolu 81(1) KE, iżda li, barra minn hekk, in-natura ta' dik il-vjolazzjoni hija essenzjalment l-istess, kemm jekk kienu l-prezzijiet tat-tubi bil-kamin innifishom jew biss informazzjoni dwar il-varjazzjoni tagħhom li kienu ġew ikkomunikati. F'dawn iċ-ċirkustanzi, jeħtieġ li jiġi kkunsidrat li l-ineżattezza rilevata fil-punt preċedenti hija insinifikanti fil-kuntest aktar wiesa' tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata u li, konsegwentement, m'għandha ebda impatt fuq il-konstatazzjoni ta' l-eżistenza tal-ksur imsemmi. 87 Għal dak li jirrigwarda l-argument aktar ġenerali ta’ Corus li jgħid li r-restrizzjonijiet tal-kompetizzjoni rilevati fil-punti preċedenti mhumiex dawk li jikkostitwixxu l-ksur speċifiku indikat mill-Kummissjoni fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata, għandu jiġi mfakkar li tali restrizzjonijiet huma murija b’mod ċar fil-premessi tad-deċiżjoni kkontestata li jiddeskrivu l-ksur, b’mod partikolari fil-premessa 111, iċċitata in extenso fil-punt 74 iktar 'il fuq. Safejn l-Artikolu 2(1) tad-deċiżjoni kkontestata juri li l-kuntratti ta' fornitura kienu ġew konklużi "fil-kuntest tal-ksur imsemmi fl-Artikolu 1", minn dan joħroġ ċar li huwa propju l-fatt li dawn il-kuntratti antikompetittivi ġew konklużi li jikkostitwixxi minnu nnifsu l-ksur li ġie kkonstatat fl-Artikolu 2. 88 F'kull każ, il-korrettezza ta’ dik l-analiżi hija kkonfermata bil-fatt li, fl-Artikolu 2(2) tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tibbaża t-tul ta' żmien tal-ksur li ġie kkonstatat għal kull wieħed mill-produtturi Ewropej fuq il-perijodu taż-żamma fis-seħħ tal-kuntratt jew kuntratti li fihom huma kienu parti rispettivament. 89 Barra minn hekk, dawn il-konstatazzjonijiet huma biżżejjed sabiex jeskludu wkoll l-argument ta’ Corus li jgħid li l-Kummissjoni ma tatx prova li l-produtturi Ewropej ftehmu bejn erba' skond kif ġie espost fid-deċiżjoni kkontestata. Kien x'kien il-grad proprju ta’ l-azzjoni miftiehma li eżista bejn l-erba’ produtturi Ewropej, għandu jiġi kkonstatat li kull wieħed minnhom iffirma wieħed mill-kuntratti ta' fornitura li jikkostitwixxu l-ksur sanzjonat, ħlief għal Corus li ffirmat tlieta, u b’hekk irrestrinġiet il-kompetizzjoni u pparteċipat fil-ksur ta’ l-Artikolu 81(1) KE kif ikkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata. 90 F’dawn iċ-ċirkustanzi, il-Kummissjoni bbażat ruħha għall-kompletezza fuq serje ta’ provi li jmorru lilhinn mill-kuntratti ta' fornitura sabiex turi l-eżistenza tal-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata. Mhuwiex għalhekk neċessarju li f’din il-kawża jiġu eżaminati l-argumenti kollha mressqa mir-rikorrenti f'dan ir-rigward sabiex jiġi ttrattat il-motiv preżenti. 91 Madankollu, fil-kuntest tal-motiv preżenti u safejn il-grad ta’ l-azzjoni miftiehma li kien hemm bejn l-erba’ produtturi komunitarji f'dak li jikkonċerna l-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata huwa rilevanti għall-eżami ta’ ċerti motivi oħra, jeħtieġ li jiġu analizzati ċerti dokumenti tal-fajl tal-Kummissjoni fil-kawża preżenti sabiex jiġi evalwat l-argument ta’ Corus ibbażat fuq il-fatt li t-tliet kuntratti ta' fornitura in kwistjoni ġew konklużi f’dati differenti, b’mod li l-Kummissjoni ma setgħetx tiddeduċi minnhom l-eżistenza ta’ ksur wieħed li kien jimplika l-erba’ produtturi Ewropej. 92 F’dan ir-rigward, id-dokument Réflexions sur le contrat VAM tat-23 ta’ Marzu 1990 huwa partikolarment rilevanti. Taħt il-titolu " Scénario II" , is-Sur Verluca jipprevedi l-possibilità li "jinsab mezz kif il-Ġappuniżi ma jintervjenux fuq [is-]suq [tar-Renju Unit] u li l-problema tiġi riżolta bejn l-Ewropej”. Huwa jkompli jgħid: "[f']dan il-każ, it-tubi lixxi jiġu effettivament mqassma bejn [Mannesmann], [Vallourec] u Dalmine". Fil-paragrafu sussegwenti, huwa josserva li "ikun probabbilment fl-interess tagħna li jkun hemm rabta bejn il-bejgħ ta’ [Vallourec] kemm mal-prezz kif ukoll mal-volum ta’ VAM mibjugħ minn [Corus]". Minħabba li din l-aħħar proposta tirrifletti bi preċiżjoni t-termini essenzjali tal-kuntratt konkluż bejn Vallourec u Corus sittax-il xahar wara, jidher ċar li tali strateġija kienet effettivament imħaddna minn Vallourec u li l-kuntratt imsemmi kien ġie ffirmat sabiex jimplimentaha. 93 Jeħtieġ li jiġi miċħud ukoll l-argument ta’ Corus ibbażat fuq il-fatt li t-tisħiħ ta' l-aspett tar-Regoli Fundamentali li jirrigwarda r-rispett tas-swieq domestiċi Ewropej mill-produtturi Ġappuniżi mhijiex l-inizjattiva, fost it-tliet soluzzjonijiet ikkontemplati fin-noti Réflexions stratégiques u Réflexions sur le contrat VAM , li s-Sur Verluca għażel meta kkonkluda dawn l-istess noti. Fil-fatt, mill-kliem ta’ dawn iż-żewġ noti wieħed jista’ jiddeduċi li l-awtur tagħhom kien jippreferi din is-soluzzjoni u ċaħadha biss kontra qalbu, minħabba li ma kinitx realizzabbli. B’mod partikolari, skond in-nota Réflexions stratégiques , is-“soluzzjoni l-iktar vantaġġuża għal [Vallourec]” hija bbażata fuq l-ipoteżi fejn “l-Ewropej jipperswadu lill-Ġappuniżi sabiex jirrispettaw lir-Renju Unit għal dak li jirrigwarda Buttress u Premium ”. Is-Sur Verluca jiċħad din is-soluzzjoni fl-imsemmija nota biss minħabba li huwa "ma [j]aħsibx s fortunatament li dik is-soluzzjoni [...] tista’ taħdem". Għalhekk, peress illi din is-soluzzjoni kienet implimentata mill-1991, it-twarrib provviżorju ta’ din l-istrateġija f'dawn in-noti mhuwiex ta' importanza. 94 Barra minn hekk, il-fatt li kuntratt prattikament identiku ġie imbagħad iffirmat bejn Corus, minn naħa, u Vallourec, Dalmine u fl-aħħar Mannesmann, min-naħa l-oħra, b'mod li l-ħtiġijiet ta’ Corus fejn jidħlu t-tubi lixxi kienu effettivament mqassma bejn dawn it-tliet kumpanniji mill-1993 kif ikkontemplat mis-Sur Verluca, jikkonferma li dawn it-tliet kuntratti kellhom jiġu konklużi bl-għan li tiġi segwita strateġija Ewropea komuni. Kif muri mill-Kummissjoni, Vallourec fil-bidu kkonċepiet din l-istrateġija u kkonkludiet kuntratt ta’ fornitura ma’ Corus fil-fażi inizjali. Suċċessivament, Dalmine u Mannesmann ingħaqdu magħha, u dan huwa kkonfermat bil-konklużjoni min-naħa ta’ kull waħda minn dawn iż-żewġ kumpanniji ta’ kuntratt ta’ fornitura ma’ Corus. 95 Fid-dawl tal-kunsiderazzjonijiet preċedenti, jeħtieġ li jiġi konkluż li l-Kummissjoni kkunsidrat ġustament, fid-deċiżjoni kkontestata, li l-kuntratti ta' fornitura kienu jikkostitwixxu l-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata u kienu għalhekk iservu ta' prova dwar l-eżistenza ta' l-istess ksur kif titlob il-liġi. Għandu jiġi rrilevat ukoll, għal kull skop rilevanti, li l-elementi ta’ prova addizzjonali kkunsidrati mill-Kummissjoni jikkonfermaw il-korrettezza tat-teżi tagħha li dawk il-kuntratti kienu jiffurmaw parti minn politika komuni aktar wiesa'. 96 Għaldaqstant, il-motiv preżenti għandu jiġi miċħud. Fuq il-motiv ibbażat fuq il-vjolazzjoni tad-drittijiet tad-difiża li jirriżultaw min-nuqqas ta' qbil bejn id-DO u d-deċiżjoni kkontestata f'dak li jirrigwarda l-analiżi tal-provi invokati biex juru l-eżistenxa tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata L-argumenti tal-partijiet 97 Skond Corus, l-analiżi tan-noti ta' l-1990, iċċitati fil-premessi 78 sa 81 tad-deċiżjoni kkontestata, magħmula fid-DO hija differenti minn dik li tinsab fid-deċiżjoni kkontestata, b’mod partikolari safejn il-Kummissjoni m’għadhiex issostni, fil-premessa 147 ta’ l-istess deċiżjoni, li tali elementi probatorji jagħtu prova ta' l-eżistenza ta’ ftehim bejn l-erba’ produtturi Ewropej li jikkonċerna t-tubi lixxi. 98 Barra minn hekk, il-Kummissjoni invokat id-dokumenti ta' l-1993, iċċitati fil-premessa 91 tad-deċiżjoni kkontestata (jiġifieri l-faks mibgħut minn Corus lil Vallourec intitolat "Ftehim ta’ kooperazzjoni BS", u d-dokument "Sistema għat-tubi ta’ l-azzar"), sabiex turi l-eżistenza tal-ftehim illegali kif ikkostitwit mill-kuntratti ta' fornitura, għall-ewwel darba fid-deċiżjoni kkontestata. Peress illi Corus ma kellhiex okkażjoni li tagħmel l-osservazzjonijiet tagħha waqt il-proċedura amministrativa fuq l-analiżi magħmula fid-deċiżjoni kkontestata f'dan ir-rigward, id-drittijiet tad-difiża tagħha ġew miksura. 99 Il-Kummissjoni tirribatti li d-deċiżjoni finali m’għandhiex tkun neċessarjament identika għad-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet fuq kull punt. F’dan il-każ, id-DO u d-deċiżjoni kkontestata t-tnejn li huma fihom il-konklużjoni li Corus ipparteċipat fil-ftehim li jikkostitwixxi l-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata, flimkien ma' għall-inqas impriża oħra mill-1990 u mat-tliet fornituri Ewropej tagħha mill-1993. Anki jekk wieħed jissopponi li hemm xi differenza bejn id-DO u d-deċiżjoni kkontestata, dan ma jaffettwax id-drittijiet tad-difiża ta’ Corus. B'hekk, tali differenza ma tiġġustifikax l-annullament tad-deċiżjoni finali ħlief meta jkun hemm il-possibbiltà li fl-assenza ta’ dawn l-allegati irregolaritajiet, il-proċedura amministrativa setgħet twassal għal riżultat differenti (sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja ta’ l-10 ta’ Lulju 1980, Distillers vs Il-Kummissjoni, 30/78, Ġabra p. 2229, punt 26). Għaldaqstant, sabiex tagħti prova ta' l-eżistenza tal-vjolazzjoni tad-drittijiet tad-difiza, Corus trid turi li d-deċiżjoni kkontestata setgħet tkun differenti kieku hija kellha l-okkażjoni li tikkontesta l-eżistenza tal-ftehim li fih ipparteċipaw tliet impriżi oħra minflok waħda biss. Peress li Corus tikkontesta l-eżistenza ta' kull ftehim, il-Kummissjoni tikkunsidra li l-pożizzjoni tagħha tibqa’ valida, irrispettivament min-numru ta’ impriżi li jkunu pparteċipaw magħha fil-ksur imsemmi, u li Corus kellha l-okkażjoni tiddefendi ruħha b'mod adewgat. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim'Istanza 100 Jeħtieġ li jiġi rrilevat l-ewwel nett li d-drittijiet tad-difiża ma jiġux miksura minħabba xi nuqqas ta' qbil bejn il-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet u d-deċiżjoni finali ħlief jekk l-ilment fid-deċiżjoni ma jkunx ġie espost suffiċjentement fid-DO b’mod li jippermetti lid-destinatarji jiddefendu rwieħhom (ara, f’das-sens, is-sentenza Siment, punt 76 supra , punti 852 sa 860). 101 Barra minn hekk, l-evalwazzjoni li tinsab fid-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet tkun spiss aktar konċiża minn dik li tinsab fid-deċiżjoni finali li tiġi adottata, peress li dik tirrappreżenta biss il-pożizzjoni provviżorja tal-Kummissjoni. Id-differenzi fil-kliem bejn id-dikjarazzjonijiet ta' l-oġġezzjonijiet u d-deċiżjoni finali, li jirriżultaw mid-differenzi fl-għanijiet rispettivi ta’ dawn iż-żewġ dokumenti, mhumiex tali, bħala prinċipju, li jiksru d-drittijiet tad-difiża. Għaldaqstant, fil-kawża preżenti, huwa assolutament normali li d-DO ma fihiex punti ekwivalenti għall-premessa 147 tad-deċiżjoni kkontestata, li minnha l-Kummissjoni tasal espliċitament għall-konklużjonijiet tagħha fuq l-elementi probatorji eżaminati fil-premessi 78 sa 81 u 91 ta’ l-istess deċiżjoni. Għall-kuntrarju, tali konkużjoni setgħet tkun eventwalment ikkunsidrata bħala prematura fl-istadju tad-DO. 102 Fil-premessa 78 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummisjoni tosserva li "Vallourec u [Corus] (...) ħarġu bl-idea tal- Fundamentals Improved" , filwaqt li fil-punt 63 tad-DO hija kienet ikkunsidrat li kienu "l-Ewropej" li kienu ħarġu biha. Għaldaqstant, hija m’għadhiex issostni, fid-deċiżjoni kkontestata, li n-noti ta’ Vallourec jikkorroboraw l-eżistenza ta' ftehim mill-1990 bejn l-erba’ produtturi Ewropej dwar it-tubi lixxi mibjugħa fis-suq Britanniku. 103 Jeħtieġ li jiġi kkonstatat li, b'din il-bidla fl-evalwazzjoni tagħha, il-Kummissjoni, fid-deċiżjoni kkontestata, illimitat ruħha li tikkonstata l-fatti fir-rigward ta' liema hija kienet tikkunsidra li għandha prova adegwata, b’mod partikolari wara r-risposti għad-DO tad-destinatarji ta’ l-istess deċiżjoni. Peress li n-noti in kwistjoni kienu jirrigwardaw biss lil Vallourec u Corus, il-Kummissjoni ddeċidiet li tfassal il-premessa 78 tad-deċiżjoni kkontestata b’mod aktar prudenti, f'dan ir-rigward, mill-punt 63 tad-DO. 104 F'kull każ, għandu jiġi kkonstatat li din id-differenza fil-kliem, aktar milli tmur kontra l-interessi tad-destinatarji tad-DO, tirrifletti n-natura aktar limitata tal-valur probatorju mogħti mill-Kummissjoni, fid-deċiżjoni kkontestata, lin-noti ta’ Vallourec bħala elementi ta’ prova kontriha sabiex turi l-eżistenza tal-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 ta' tali deċiżjoni, meta mqabbla mad-DO. Għaldaqstant, il-kwistjoni ma tistax tirrigwarda vjolazzjoni tad-drittijiet tad-difiża minħabba din id-differenza. 105 Għal dak li jirrigwarda l-argumenti dwar il-faks ta’ Corus lil Vallourec, intitolat "Ftehim ta’ kooperazzjoni BS", u dwar id-dokument Sistema għat-tubi ta’ l-azzar, huwa biżżejjed li jiġi kkonstatat li l-punt 118 tad-DO huwa mfassal bl-istess termini eżatti bħall-premessa 91 tad-deċiżjoni kkontestata u jirreferi għalhekk għal dawn iż-żewġ elementi ta’ prova bl-istess mod u fl-istess kuntest bħad-deċiżjoni. Barra minn hekk, kuntrarjament għal dak li tippretendi Corus, kemm id-DO kif ukoll id-deċiżjoni kkontestata juru li l-faks "Ftehim ta’ kooperazzjoni BS" tagħmel referenza għall-kuntratti sanzjonati fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata: "waħda mill-proposti kienet li jiġu trasferiti lil Vallourec l-attivitajiet OCTG fejn fl-istess waqt jinżammu fis-seħħ il-kuntratti ta' fornitura ta' tubi lixxi bejn [Corus] u Vallourec, [Mannesmann] u Dalmine, mingħajr tibdil fil-proporzjonijiet" (punt 118 tad-DO u l-premessa 91 tad-deċiżjoni kkontestata). 106 Minn dan isegwi li l-motiv preżenti huwa infondat u li, għaldaqstant, it-talba għall-annullament ta’ l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata għandha tiġi miċħuda. Fuq it-talba għall-annullament ta’ l-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata Fuq il-motiv ibbażat fuq il-konsegwenzi li jirriżultaw mill-konstatazzjoni ta' l-eżistenza tal-ksur imsemmi fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, u mill-ineżistenza tal-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 tagħha L-argumenti tal-partijiet 107 Skond ir-rikorrenti, li kieku l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata kellu jiġi annullat, ma jkunx hemm provi biżżejjed sabiex jiġi stabbilit li hija pparteċipat, mill-1991, fil-ksur imsemmi fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata. 108 Hija tosserva l-ewwel nett li l-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata huwa deskritt fil-premessa 164 ta' l-istess deċiżjoni bħala mezz għall-implimentazzjoni tal-prinċipju tar-rispett tas-swieq nazzjonali fil-kuntest tal-klabb Ewropa-Ġappun. Jekk l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata jiġi annullat, il-prova tal-parteċipazzjoni ta’ Corus fil-ksur imsemmi fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata tkun limitata għall-parteċipazzjoni tagħha fil-laqgħat tal-klabb imsemmi. 109 Madankollu, Corus issostni li l-parteċipazzjoni tagħha f'dawn il-laqgħat kienet tagħmel parti mill-istrateġija tagħha għall-irtirar mis-suq tat-tubi mingħajr saldatura, deċiża fl-1987 u implimentata f'April 1991 bl-għeluq tal-fabbrika tagħha ta’ Clydesdale, li kienet tipproduċi tubi lixxi. Id-dokument riprodott f’paġna 4902 tal-fajl tal-Kummissjoni intitolat "Nota għall-presidenti" (" Paper for Presidents ") u li ġie invokat mill-Kummissjoni sabiex turi l-parteċipazzjoni ta’ Corus fil-laqgħat imsemmija juri li waqt dawn il-laqgħat kienet ġiet eżaminata r-ristrutturazzjoni eventwali ta’ l-industrija Ewropea ta' l-azzar. Kien fil-kuntest ta’ din ir-ristrutturazzjoni li Corus ippruvat tinnegozja t-tnaqqis ta’ l-aħħar attivitajiet tagħha fis-suq tat-tubi lixxi. M’hemm l-ebda prova dokumentarja li l-parteċipazzjoni ta’ Corus fil-laqgħat imsemmija tat lok għal azzjoni miftiehma illegali kif ġie kkonstatat mill-Kummissjoni fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata. 110 Il-Kummissjoni ssostni li l-ksur imsemmi fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata huwa bbażat fuq provi differenti minn dawk użati sabiex jiġi muri l-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 ta' l-istess deċiżjoni. Hija tirrileva wkoll li Corus ma kkontestatx tali provi, u lanqas l-eżistenza tar-Regoli Fundamentali għat-tqassim tas-swieq. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim'Istanza 111 Jeħtieġ li jiġi rrilevat l-ewwel nett li, peress li t-talba għall-annullament ta' l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata ġiet miċħudha għar-raġunijiet esposti hawn fuq, il-motiv preżenti huwa, bħala prinċipju, invalidu. 112 Fil-fatt, il-motiv preżenti jista’ jkun fondat biss kieku l-Kummissjoni bbażat ruħha b'mod inkorrett fuq l-eżistenza tal-ksur irrilevat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata sabiex tistabbilixxi l-parteċipazzjoni ta’ Corus fil-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 ta' din id-deċiżjoni. Dan ikun il-każ, primarjament, li kieku l-eżistenza tal-ksur li jikkonċerna t-tubi lixxi u li ġie kkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata ma jkunx ġie stabbilit kif titlob il-liġi, jew ukoll, fit-tieni lok, jekk ma jkunx ġie stabbilit li dak il-ksur ikkonsista f’azzjoni miftiehma illegali bejn l-erba’ produtturi Ewropej fl-ambitu tal-ksur imwettaq fil-kuntest tal-klabb Ewropa-Ġappun mal-produtturi Ġappuniżi għal dak li jirrigwarda s-suq fil-linja 'l isfel tat-tubi bil-kamin, kif ġie kkonstatat fl-Artikolu 1. 113 Madankollu, fil-punti 71 sa 96 iktar 'il fuq, ġie deċiż li l-eżistenza tal-ksur irrilevat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata ġiet stabbilita kif titlob il-liġi. Barra minn hekk, fil-punti 91 sa 96 iktar 'il fuq ġie deċiż li l-kuntratti li jikkostitwixxu tali ksur ġew effettivament iffirmati fil-kuntest ta’ azzjoni miftiehma bejn l-erba’ produtturi Ewropej destinatarji tad-deċiżjoni kkontestata bl-għan, b'mod partikolari, li jiġi msaħħaħ il-ftehim illegali konkluż fil-kuntest tal-klabb Ewropa-Ġappun. 114 F'kull każ, għandu jiġi kkonstatat li, fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni, aktar milli llimitat ruħha li tikkunsidra li Corus kienet ipparteċipat fil-ksur li ġie kkonstatat fid-deċiżjoni minħabba biss l-aġir antikompetittiv tagħha fuq is-suq fil-linja 'il fuq tat-tubi lixxi, li jikkostitwixxi l-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 2 ta' l-istess deċiżjoni, irrilevat li Corus kienet ipparteċipat ukoll direttament fil-ftehim għat-tqassim tas-swieq tat-tubi bil-kamin mal-produtturi Ewropej l-oħra u mal-produtturi Ġappuniżi. 115 Għalkemm l-eżistenza tal-ksur imsemmi fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata tikkonferma l-evalwazzjoni magħmula mill-Kummissjoni fuq il-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1, dan l-istess ksur imsemmi fl-Artikolu 1 u l-parteċipazzjoni ta’ Corus f'dan il-ksur huma bbażati essenzjalment fuq provi differenti minn dawk li ntużaw sabiex tiġi stabbilita l-eżistenza tal-ksur kkonstatat fl-Artikolu 2 u b’mod partikolari, fuq ix-xhieda tas-Sur Verluca (ara, b’mod partikolari, il-premessi 62 sa 67 tad-deċiżjoni kkontestata). Madankollu, Corus ma kkontestatx ir-rilevanza ta’ dawn il-provi sabiex tiġi stabbilita l-eżistenza tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata. Għaldaqstant, ank jekk wieħed jissopponi li kellu jiġi annullat l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata, u dan minkejja dak li ġie deċiż iktar 'il fuq, dan ma jistax iwassal għall-annullament ta’ l-Artikolu 1. 116 Għal dak li jirrigwarda l-argument tar-rikorrenti bbażat fuq ir-raġunijiet li minħabba fihom hija ħadet sehem fil-laqgħat tal-klabb Ewropa-Ġappun, joħroġ minn ġurisprudenza kostanti li, meta impriża tipparteċipa, anki jekk ma jkollhiex parti attiva, f’laqgħat bejn impriżi li jkollhom għan antikompetittiv u hija ma titbiegħedx pubblikament mill-kontenut tagħhom, u tagħti x’tifhem lill-parteċipanti l-oħra li hija qiegħda tipparteċipa fil-ftehim li jirriżulta mil-laqgħat imsemmija u li hija ser iżżomm miegħu, hija tista’ tiġi kkunsidrata li tkun qiegħda tipparteċipa fil-ftehim in kwistjoni (ara, b'mod partikolari, is-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza tas-17 ta’ Diċembru 1991, Hercules Chemicals vs Il-Kummissjoni, T-7/89, Ġabra. p. II-1711, punt 232). 117 Fil-kawża preżenti, Corus ma ċaħditx il-parteċipazzjoni tagħha fil-laqgħat tal-klabb Ewropa-Ġappun u, kif diġà ġie rrilevat iktar 'il fuq, ma ressqitx xi argumenti sabiex tikkontesta l-veraċità u s-saħħa probatorja ta’ l-elementi ta’ prova invokati mill-Kummissjoni fid-deċiżjoni kkontestata għal dak li jirrigwarda l-eżistenza tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 ta’ l-istess deċiżjoni. 118 Jirriżulta minn dak kollu li ntqal li l-motiv preżenti għandu jiġi miċħud. Fuq il-motiv ibbażat fuq l-iżball ta' evalwazzjoni f'dak li jirrigwarda t-tul ta' żmien tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata L-argumenti tal-partijiet 119 Corus tressaq ukoll argument ibbażat fuq l-allegat żball fid-deċiżjoni kkontestata fir-rigward tat-tul ta' żmien tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata. Dan il-motiv għandu jwassal għall-annullament parzjali ta’ l-imsemmi Artikolu 1 kif ukoll għal tnaqqis tal-multa imposta fuq Corus. 120 Corus tosserva li l-Kummissjoni tiddikjara li hija kkonstatat l-eżistenza tal-ksur deskritt fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata mis-sena 1990 u dan minħabba l-eżistenza ta’ ftehim ta’ awtolimitazzjoni li kienu fis-seħħ qabel din id-data (premessa 108 tad-deċiżjoni kkontestata). Skond Corus, l-imsemmija ftehim kienu ġew imġedda sal-bidu tas-sena 1991, b'mod li, skond ir-raġunament tal-Kummissjoni, ma setax ikun hemm ksur qabel l-1991. Corus iżżid li destinatarja oħra tad-deċiżjoni kkontestata ser iġġib il-prova ta’ din il-proroga. Peress li fir-rikors tagħha Corus talbet lill-Qorti tal-Prim'Istanza sabiex tordna, jekk ikun il-każ, li ssir istruttorja preliminari, fir-replika tagħha hija talbet lill-Qorti tal-Prim'Istanza sabiex tordna lill-Kummissjoni jew lill kwalunkwe terza persuna jippreżentaw kull dokument rilevanti għall-finijiet tal-kawża preżenti, b’mod partikolari, kwalunkwe dokument li fih il-prova tal-proroga tal-ftehim ta’ awtolimitazzjoni. 121 Il-Kummissjoni tikkonstata li Corus ma ressqet ebda prova in sostenn ta' l-argument tagħha li jgħid li l-ftehim ta’ awtolimitazzjoni konklużi mal-Gvern Ġappuniż spiċċaw biss fl-1991.Billi l-fatt li tiġi espressa t-tama li xi parti oħra sejra tressaq tali prova ma jistax jitqies bħala prova effettiva, il-Kummissjoni tosserva li m'hemmx bżonn li hija twieġeb għal dan il-motiv. F'kull każ, il-fatt li ma ġietx imposta multa matul iż-żmien ta’ validità tal-ftehim ta’ awtolimitazzjoni kien diġà jikkostitwixxi konċessjoni min-naħa tal-Kummissjoni, u dan fid-dawl ta' l-opinjoni tal-Kummissjoni dwar l-importazzjoni ta' prodotti Ġappuniżi fil-Komunità (ĠU 1972, C 111, p. 13). Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim'Istanza 122 Jeħtieġ li jiġi rrilevat l-ewwel nett li l-Kummissjoni, fil-premessa 108 tad-deċiżjoni kkontestata, ikkonstatat li hija setgħet tikkunsidra l-eżistenza tal-ksur bħala li beda mill-1977, iżda hija għażlet li ma tagħmilx dan minħabba l-eżistenza tal-ftehim ta’ awtolimitazzjoni. Għaldaqstant, fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata hija kkonkludiet li l-ksur beda jeżisti mill-1990. Għandu jiġi kkonstatat li dan jikkostitwixxi konċessjoni mogħtija mill-Kummissjoni lill-impriżi destinatarji tad-deċiżjoni kkontestata. 123 Għandu jiġi rrilevat li ebda waħda mill-partijiet ma sostniet quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza li dik il-konċessjoni kellha tiġi kkontestata fil-kawża preżenti. Għaldaqstant, l-eżami tal-Qorti tal-Prim'Istanza fil-kuntest tal-proċeduri preżenti m'għandux jirrigwarda l-legalità tal-konċessjoni jew jekk kinitx xierqa, iżda biss il-kwistjoni dwar jekk il-Kummissjoni, wara li semmietha espressament fil-motivi tad-deċiżjoni kkontestata, applikatx korrettament tali konċessjoni fil-kawża preżenti. Jeħtieġ li jiġi mfakkar f'dan ir-rigward li l-Kummissjoni għandha ġġib provi preċiżi u konkordanti sabiex tiġġustifika l-konvinzjoni soda li dak il-ksur ikun ġie mwettaq, peress li l-oneru tal-prova fir-rigward ta' l-eżistenza tal-ksur, u għaldaqstant, tat-tul ta' żmien tiegħu, jaqa' fuqha (sentenzi CRAM u Rheinzink vs Il-Kummissjoni, punt 71 iktar 'il fuq, punt 20, u Woodpulp II , punt 50 iktar 'il fuq, punt 127; sentenzi tal-Qorti tal-Prim'Istanza ta' l-10 ta' Marzu 1992, SIV et vs Il-Kummissjoni, T-68/89, T-77/89 u T-78/89, Ġabra p. II-1403, punti 193 sa 195, 198 sa 202, 205 sa 210, 220 sa 232, 249, 250 u 322 sa 328, u tas-6 ta' Lulju 2000, Volkswagen vs Il-Kummissjoni, T-62/98, Ġabra p. II-2707, punti 43 u 72). 124 Għaldaqstant, il-konċessjoni deskritta hawn fuq tirrendi l-allegata terminazzjoni tal-ftehim ta' awtolimitazzjoni l-kriterju determinanti sabiex jiġi stabbilit jekk il-ksur bediex fl-1990. Peress li dawn huma ftehim konklużi fuq livell internazzjonali, bejn il-Gvern Ġappuniż, irrappreżentat mill-Ministeru Internazzjonali tal-Kummerċ u ta’ l-Industrija, u l-Komunità, irrappreżentata mill-Kummissjoni, jeħtieġ li jiġi kkonstatat li l-istess Kummissjoni kellha żżomm d-dokumentazzjoni li tikkonferma d-data li fiha ntemmu l-ftehim msemmija, skond il-prinċipju ta’ amministrazzjoni tajba. Għaldaqstant, hija kellha tkun f’pożizzjoni li tippreżenta din id-dokumentazzjoni quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza. Madankollu, il-Kummissjoni affermat quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza li hija kienet fittxet fl-arkivji tagħha iżda li hija ma setgħetx tippreżenta dawn id-dokumenti li jattestaw id-data tat-terminazzjoni ta’ dawn l-ftehim. 125 Għalkemm, b’mod ġenerali, rikorrent ma jistax jittrasferixxi l-oneru tal-prova fuq il-konvenut billi jibbaża ruħu fuq il-fatt li huwa ma jkunx f’pożizzjoni li jġib il-prova, il-kunċett ta' l-oneru tal-prova ma jistax jiġi applikat għall-benefiċċju tal-Kummissjoni fil-kawża preżenti għal dak li jirrigwarda d-data tat-terminazzjoni tal-ftehim internazzjonali li hija kkonkludiet. L-inkapaċità inspjegabbli tal-Kummissjoni biex tipppreżenta l-elementi ta’ prova li jirrigwardaw ċirkustanza li tikkonċerna lilha direttament tippriva lill-Qorti tal-Prim'Istanza l-possibbiltà li tiddeċiedi b'konoxxenza sħiħa tal-fatti li jirrigwardaw id-data tat-terminazzjoni ta' l-imsemmija ftehim. Ikun kontra l-prinċipju ta’ l-amministrazzjoni tajba tal-ġustizzja li kienu l-konsegwenzi ta’ dik l-inkapaċità tal-Kummissjoni jsofruha l-impriżi destinatarji tad-deċiżjoni kkontestata, li, għad-differenza ta’ l-istituzzjoni konvenuta, ma kienux f’pożizzjoni li jġibu l-prova mankanti. 126 F’dawn iċ-ċirkustanzi, għandu jiġi kkunsidrat, b'mod eċċezzjonali, li kien l-obbligu tal-Kummissjoni li ġġib prova ta’ dik it-terminazzjoni tal-ftehim ta' awtolimitazzjoni. Għandu jiġi kkonstatat li l-Kummissjoni ma ġabitx prova tad-data li fiha ntemmu l-imsemmija ftehim, kemm fid-deċiżjoni kkontestata u kemm quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza. 127 Barra minn hekk, la Corus u, a fortiori , lanqas il-Kummissjoni ma sostnew li l-ftehim ta’ awtolimitazzjoni kienu għadhom fis-seħħ fl-1991. 128 F'dawn iċ-ċirkustanzi, għandu jiġi kkunsidrat, għall-finijiet ta' dawn il-proċedimenti, li l-ftehim ta' awtolimitazzjoni, li ġew konklużi bejn il-Kummissjoni u l-awtoritajiet Ġappuniżi, baqgħu fis-seħħ sat-tmiem tas-sena 1990. 129 F'kull każ, ir-rikorrenti Ġappuniżi ġabu provi li jattestaw li l-ftehim ta' awtolimitazzjoni ġew imġedda sal-31 ta' Diċembru 1990, għall-inqas fir-rigward tal-Ġappuniżi, liema fatt jikkonferma t-teżi ta' Corus f'dawn il-proċedimenti (ara s-sentenza JFE Steel et vs Il-Kummissjoni, T-67/00, T-68/00, T-71/00 u T-78/00, li għadhom ma ġewx ippubblikati fil-Ġabra, punt 345). Għandu jiġi kkunsidrat li, f'kawżi magħqudin fejn il-partijiet kollha kellhom l-okkażjoni li jikkonsultaw il-fajls kollha, il-Qorti tal-Prim'Istanza tista' ex officio tikkunsidra provi li jkunu jinsabu fil-proċessi tal-kawżi paralleli (ara, f'das-sens, is-sentenzi tal-Qorti tal-Prim'Istanza tat-13 ta' Diċembru 1990, Nefarma u Bond van Groothandelaren in het Farmaceutische Bedrijf vs Il-Kummissjoni, T-113/89, Ġabra p. II-797, punt 1, u Prodifarma et vs Il-Kummissjoni, T-116/89, Ġabra p. II-843, punt 1). Fil-kawża preżenti, il-Qorti tal-Prim'Istanza hija mitluba tagħti deċ iżjoni f'kawżi magħquda għall-finijiet tal-fażi orali li għandhom bħala suġġett l-istess deċiżjoni li tikkonstata ksur u li fihom l-partijiet rikorrenti kollha talbu sabiex jiġi rivedut l-ammont tal-multi li huma ġew ikkundannati jħallsu. 130 Għaldaqstant, fil-kawża preżenti, il-Qorti tal-Prim Istanza ħadet konjizzjoni formali ta' l-elementi ta' prova miġjuba mill-erba' rikorrenti Ġappuniżi u mhuwiex meħtieġ li tingħata deċiżjoni fuq id-domanda ta’ Corus sabiex il-Kummissjoni tiġi ordnata tipproduċi tali dokumenti f'dawn il-proċedimenti. 131 Barra minn hekk, għandu jiġi rrilevat li Corus titlob lill-Qorti tal-Prim'Istanza mhux biss li tannulla d-deċiżjoni kkontestata f'dak li jirrigwarda d-data ta' bidu tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tagħha u, f'dan ir-rigward, it-tul ta' żmien ta' dan il-ksur, iżda wkoll li tnaqqas, fl-eżerċizzju tal-kompetenza sħiħa mogħtija lill-Qorti tal-Prim'Istanza, skond l-Artikolu 229 KE, permezz ta' l-Artikolu 17 tar-Regolament Nru 17, l-ammont tal-multa tagħha sabiex tieħu in kunsiderazzjoni t-tnaqqis fiż-żmien. Din il-kompetenza sħiħa twassal għal konsegwenza li l-Qorti tal-Prim'Istanza, meta temenda att ikkontestat billi tvarja l-ammont tal-multi imposti mill-Kummissjoni, ikollha tikkunsidra l-fatti kollha rilevanti (sentenza Limburgse Vinyl Maatschappij et vs Il-Kummissjoni, C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P sa C-252/99 P u C-254/99 P, Ġabra p. I-8375, punt 692). F'dawn iċ-ċirkustanzi u peress illi r-rikorrenti kollha kkontestaw il-fatt li l-Kummissjoni kkunsidrat li l-ksur beda mill-1 ta' Jannar 1990, ma jkunx xieraq li l-Qorti tal-Prim'Istanza tanalizza separatament is-sitwazzjoni ta' kull waħda mir-rikorrenti fiċ-ċirkustanzi tal-kawża preżenti billi tillimita ruħha għall-fatti li għalihom huma għażlu li jirreferu biex jibbażaw il-kawża tagħhom u mingħajr kunsiderazzjoni għal dak li r-rikorrenti l-oħra jew il-Kummissjoni setgħu invokaw. 132 Barra minn hekk, minn dawn il-kunsiderazzjonijiet kollha jirriżulta li l-argument tal-Kummissjoni li jgħid li Corus ma qajmitx il-motiv preżenti b’mod effettiv huwa irrilevanti fiċ-ċirkustanzi tal-kawża preżenti. 133 Jirriżulta minn dak kollu li ntqal li fid-dawl tal-konċessjoni mogħtija mill-Kummissjoni fid-deċiżjoni kkontestata, it-tul ta' żmien tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata għandu jiġi mnaqqas b'sena. Għaldaqstant, l-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata għandu jiġi annullat safejn jikkonstata li l-ksur li bih ġiet akkużata Corus kien jeżisti qabel l-1 ta' Jannar 1991. 134 Għall-bqija, it-talba għall-annullament ta’ l-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata għandha tiġi miċħuda. Fuq it-talba għall-annullament tal-multa L-argumenti tal-partijiet 135 Fil-kuntest ta’ din it-talba, Corus tqajjem argument wieħed ibbażat fuq il-vjolazzjoni tad-drittijiet tad-difiża. Hija ssostni li mill-ġurisprudenza jirriżulta li d-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet għandha turi b’mod ċar l-elementi essenzjali kollha li fuqhom tibbaża ruħha l-Kummissjoni, sabiex tagħti lid-destinatarji l-indikazzjonijiet neċessarji sabiex jiddefendu ruħhom mhux biss kontra xi konstatazzjoni ta' ksur imma wkoll, jekk ikun il-każ, kontra l-impożizzjoni ta’ xi multi. Il-Kummissjoni għalhekk għandha l-obbligu, sabiex tirrispetta d-drittijiet tad-difiża tad-destinatarji, li tagħti, abbażi ta’ l-elementi li hija jkollha fil-pussess tagħha, indikazzjoni suffiċjenti, fl-istadju tad-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet, fuq it-tul ta' żmien tal-ksur allegat, fuq il-gravità tiegħu u fuq il-kwistjoni dwar jekk il-ksur kienx intenzjonat jew seħħx minħabba negliġenza (sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tas-7 ta' Ġunju 1983, Musique diffusion française et vs Il-Kummissjoni, 100/80 sa 103/80, Ġabra p. 1825, punti 14, 15 u 21; tad-9 ta' Novembru 1983, Michelin vs Il-Kummissjoni, 322/81, Ġabra p. 3461, punt 20, u tas-16 ta' Marzu 2000, Compagnie Maritime Belge Transports et vs Il-Kummissjoni, C-395/96 u C-396/96, Ġabra p. I-1365, punt 142). 136 Għal dak li jirrigwarda t-tul ta' żmien tal-ksur, Corus iżżid li l-Qorti tal-Ġustizzja ppreċiżat b’mod espliċitu li l-Kummissjoni kellha tindika t-tul ta' żmien tal-ksur ikkonstatat b’mod provviżorju fil-fażi tad-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet, abbażi ta’ l-informazzjoni li kellha fil-pussess tagħha, u mhux sempliċiment tillimita ruħha sabiex tippreċiża li t-tul ta' żmien kien ser jiġi kkunsidrat għall-finijiet ta' l-iffissar tal-multa, kif issostni l-Kummissjoni (sentenza Musique diffusion française et vs il-Kummissjoni, punt 135 iktar 'il fuq, punt 15). Skond Corus, l-obbligu li tiġi indikata l-gravità u wkoll in-natura negliġenti jew intenzjonali tal-ksur għandu jkun l-istess, sabiex id-destinatarji tad-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet ikunu jistgħu jeżerċitaw b’mod utli d-drittijiet tad-difiża tagħhom fir-rigward ta' dawn l-elementi. Il-Qorti tal-Prim'Istanza kkonfermat din l-interpretazzjoni fis-sentenza Siment, punt 76 iktar 'il fuq (punti 483 u 484). Fil-każ kuntrarju, dan l-obbligu jkun nieqes minn kull skop, għaliex ikun jimplika li d-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet għandha sempliċiment tesponi l-kriterji rilevanti, li jirriżultaw xorta waħda mill-Artikolu 15(2) tar-Regolament Nru 17. 137 F’din il-kawża, il-Kummissjoni naqset milli tissodisfa dan l-obbligu għal dak li jirrigwarda kemm il-gravità tal-ksur kif ukoll il-kwistjoni dwar jekk l-istess ksur ġiex imwettaq intenzjonalment jew b'negliġenza, peress li l-punti 153 u 154 tad-DO ma fihom ebda indikazzjoni fuq dawn iż-żewġ elementi. Corus tippreċiża li hija ġibdet l-attenzjoni tal-Kummissjoni fuq din il-lakuna f’punt 6.7 tar-risposta tagħha għad-DO (anness 11 tar-rikors) u li l-Kummissjoni ma bagħtitilha ebda informazzjoni addizzjonali fuq dan il-punt. 138 Corus issostni li, f’dawn iċ-ċirkustanzi, hija ma kellhiex il-possibbiltà li tesprimi ruħha fuq l-evalwazzjoni mwettqa mill-Kummissjoni fuq dawn il-kwistjonijiet qabel ma l-istess Kummissjoni adottat id-deċiżjoni kkontestata, fejn ġie konkluż li l-ksur allegatament imwettaq minn Corus kien gravi ħafna u li l-istess Corus kienet konxja mill-illegalità ta’ l-aġir tagħha (premessa 161 tad-deċiżjoni kkontestata). Id-drittijiet tad-difiża ta’ Corus għalhekk ġew miksura, b'mod li l-multa li ġiet imposta fuqha għandha tiġi annullata. 139 Skond il-Kummissjoni, Corus tagħti interpretazzjoni ħażina tas-sentenza Musique diffusion française et vs Il-Kummissjoni, punt 135 iktar 'il fuq (punt 21), f'dak illi minn din is-sentenza hija tiddeduċi li l-Kummissjoni għandha tesponi, fid-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet, il-kunsiderazzjonijiet provviżorji tagħha ta’ l-elementi li hija tkun bi ħsiebha tieħu in kunsiderazzjoni għall-finijiet ta’ l-iffissar tal-multa. Fir-realtà, il-Qorti tal-Ġustizzja eżiġiet sempliċiment li l-Kummissjoni tippreċiża liema kriterji jkunu ser jiġu applikati għall-iffissar tal-multa. Fil-fatt, l-interpretazzjoni mogħtija minn Corus tas-sentenza Musique diffusion française et vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar 'il fuq, hija inkompatibli ma' l-interpretazzjoni adottata fis-sentenza Michelin vs Il-Kummissjoni, punt 135 iktar 'il fuq (punt 19), fejn ingħad li l-fatt li l-Kummissjoni tagħti xi indikazzjonijiet dwar il-livell tal-multi kkontemplati, qabel ma l-impriża li tkun is-suġġett ta’ l-investigazzjoni jkollha l-possibbiltà li tagħmel l-osservazzjonijiet tagħha fuq l-ilmenti li jkunu ġew ikkonstatati kontra tagħha, ikun ifisser li tkun qiegħda tiġi antiċipata b'mod mhux approprjat id-deċiżjoni finali tagħha. 140 Barra minn hekk, l-argument ta’ Corus li huwa bbażat fuq il-punti 483 u 484 tas-sentenza Siment, punt 76 iktar 'il fuq, huwa irrilevanti, peress illi dawn il-punti jirreferu għall-kwistjoni dwar jekk il-Kummissjoni, fid-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet tagħha, kinitx uriet l-intenzjoni tagħha li timponi multa fuq ċerti impriżi. Fil-kawża preżenti, min-naħa l-oħra, huwa paċifiku li l-punt 154 tad-DO kien jindika b’mod ċar l-intenzjoni tal-Kummissjoni li timponi multa fuq Corus. 141 Mill-Artikolu 15(2) tar-Regolament Nru 17 jirriżulta li, biex dan iseħħ, il-Kummissjoni kellha bilfors tikkunsidra l-gravità u t-tul ta' żmien tal-ksur ikkontestat. Corus għalhekk kellha bilfors tikkunsidra r-rilevanza ta' dawn il-parametri f’dan ir-rigward. Barra minn hekk, peress illi n-natura intenzjonali jew negliġenti tal-ksur huwa presuppost għall-impożizzjoni ta’ multa abbażi ta’ dik id-dispożizzjoni, tali avviż kien ikun biżżejjed għal Corus biex hija tiġi infurmata fuq il-pożizzjoni tal-Kummissjoni rigward dawn l-elementi. Peress li l-pubblikazzjoni tal-linji gwida għall-kalkolu tal-multi imposti b'applikazzjoni ta’ l-Artikolu 15(2) tar-Regolament Nru 17 u ta’ l-Artikolu 65(5) tat-Trattat KEFA (ĠU 1998, C9, p. 3, iktar 'il quddiem il-"linji gwida għall-kalkolu tal-multi") seħħet qabel it-trażmissjoni tad-DO lid-destinatarji tagħha, Corus kellha tiddeduċi li l-ftehim għat-tqassim tas-swieq li bih ġiet akkużata kien jikkostitwixxi ksur gravi ħafna ta’ l-Artikolu 81(1) KE. 142 Safejn is-sentenza Siment, punt 76 iktar 'il fuq, il-Qorti tal-Prim'Istanza ddeċidiet li d-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet għandha jkollha d-dettalji dwar in-natura intenzjonali jew negliġenti tal-ksur u dwar il-gravità, il-Kummissjoni ssostni li dawn id-dettalji jistgħu jingħataw fit-test stess tad-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet u mhux neċessarjament fil-parti ta’ l-istess dikjarazzjoni li tirreferi għall-Artikolu 15(2) tar-Regolament Nru 17. F’dan ir-rigward, il-Kummissjoni tirrileva li Corus ikkunsidrat li l-informazzjoni imniżżla fid-DO għal dak li jirrigwarda t-tul ta' żmien tal-ksur kienet suffiċjenti. Peress li din l-informazzjoni kienet imniżżla f'siltiet tad-DO minbarra dawk iddedikati għall-impożizzjoni ta' multa, il-Kummissjoni ssostni li Corus aċċettat il-prinċipju li jgħid li huwa neċessarju li tittieħed in kunsiderazzjoni d-DO kollha. Issa, id-DO fiha deskrizzjoni dettaljata tal-ksur li minnha joħroġ ċar li l-Kummissjoni kienet tikkunsidraha bħala importanti (ara, b’mod partikolari, il-punt 147 tad-DO). Għal dak li jirrigwarda n-natura intenzjonali tal-ksur, il-Kummissjoni tfakkar illi, skond il-ġurisprudenza, hija m’għandhiex tagħti prova ta' l-eżistenza ta’ intenzjoni suġġettiva f’dan ir-rigward, imma biss li l-partijiet kellhom suppost ikunu jafu li l-aġir tagħhom kien jinvolvi ksur ta’ l-Artikolu 81(1) KE (sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja ta’ l-14 ta’ Frar 1978, United Brands vs Il-Kummissjoni, 27/76, Ġabra p. 207, punt 299). F’dawn iċ-ċirkustanzi, huwa biżżejjed li jiġi muri, fid-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet, li l-aġir tal-partijiet kien tali li oġġettivament jista’ jiġi meqjus bħala li kellu natura intenzjonali jew negliġenti. 143 F'kull każ, Corus ressqet argumenti speċifiċi fil-punti 1.6, 3.14 u 3.15 tar-risposta tagħha għad-DO, sabiex timminimizza l-gravità tal-ksur u għamlet riferiment speċifiku għal dan il-fattur fil-punti 6.3, 6.4 u 6.7 tagħha. Fil-punti 3.12, 3.15 u 4.5 sa 4.9 ta’ l-istess risposta, Corus esponiet ir-raġunijiet li jiġġustifikaw l-aġir tagħha qabel ma kkonkludiet, fil-punti 6.1 u 6.2 ta’ l-imsemmija risposta taħt it-titolu "Dwar il-multi", li ma kienx hemm ksur ta’ l-Artikolu 81(1) KE min-naħa tagħha, b'mod li hija ċaħdet li hija wettqet xi ksur u, a fortiori , xi ksur deliberat. Minn dawn il-fatti, il-Kummissjoni iddeduċiet li Corus kellha, u ħadet, l-opportunità li tgħarraf il-fehma tagħha fuq il-kwistjonijiet kollha li jirrigwardaw il-multi u li għalhekk id-drittijiet tad-difiża tagħha ma ġewx miksura. Għaldaqstant, peress li l-allegat ksur tad-drittijiet tad-difiża ta’ Corus ma kellu ebda impatt negattiv fuq il-possibilitajiet tagħha li tiddefendi ruħha fil-prattika, id-deċiżjoni kkontestata m'għandhiex tiġi annullata minħabba f'hekk (ara, f’dan is-sens, is-sentenza PVC II , punt 71 iktar 'il fuq, punt 1020). Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim'Istanza 144 Għandu jiġi rrilevat l-ewwel nett li d-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet għandha turi b’mod ċar l-elementi essenzjali kollha li fuqhom tibbaża ruħha l-Kummissjoni, sabiex tagħti lid-destinatarji l-indikazzjonijiet neċessarji sabiex jiddefendu ruħhom mhux biss kontra xi konstatazzjoni ta' ksur imma wkoll, jekk ikun il-każ, kontra l-impożizzjoni ta’ xi multi. Il-Kummissjoni għalhekk għandha l-obbligu, sabiex tirrispetta d-drittijiet tad-difiża tad-destinatarji, li tagħti, abbażi ta’ l-elementi li hija jkollha fil-pussess tagħha, indikazzjoni suffiċjenti, fl-istadju tad-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet, fuq it-tul ta' żmien tal-ksur allegat, fuq il-gravità tiegħu u fuq il-kwistjoni dwar jekk il-ksur kienx intenzjonat jew seħħx minħabba negliġenza (sentenzi Musique diffusion française et vs Il-Kummissjoni, punt 135 iktar 'il fuq, punti 14, 15 u 21; Michelin vs Il-Kummissjoni, punt 135 iktar 'il fuq, punt 20 u Compagnie Maritime Belge Transports et vs Il-Kummissjoni, punt 135 iktar 'il fuq, punt 142). 145 F’dan ir-rigward, l-obbligu li tingħata indikazzjoni fuq il-gravità u fuq in-natura intenzjonali jew negliġenti tal-ksur ikun nieqes minn kull skop jekk sempliċi parafrażi ta’ l-Artikolu 15(2) tar-Regolament Nru 17 tkun biżżejjed minnha nnifisha biex tissodisfa tali obbligu (ara, f’dan is-sens, is-sentenza Siment, punt 76 iktar 'il fuq, punti 483 u 484). Fil-fatt, ma jagħmilx sens li l-Kummissjoni tkun sempliċiment obbligata tinforma lid-destinatarji tad-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet bid-dispożizzjonijiet tar-Regolament Nru 17, li f'kull każ dawn suppost ikunu jafuhom, taħt piena li d-deċiżjoni adottata fuq il-ksur tiġi annullata. 146 Fid-dawl ta' dak kollu li ntqal, għandu jiġi kkonstatat li, kuntrarjament għal dak li ssostni l-Kummissjoni, l-istess Kummissjoni għandha, fid-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet, tesponi evalwazzjoni qasira u provviżorja fuq it-tul ta' żmien tal-ksur allegat, fuq il-gravità u fuq il-kwistjoni dwar jekk il-ksur twettaqx b’mod intenzjonali jew b'negliġenza fiċ-ċirkustanzi tal-kawża in kwistjoni. Madankollu, in-natura adegwata ta' din l-evalwazzjoni provviżorja, intiża li tpoġġi lid-destinatarji ta’ dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet f’pożizzjoni li jiddefendu ruħhom, għandha tiġi evalwata mhux biss fid-dawl tal-kliem ta' l-att in kwistjoni, iżda ukoll fil-kuntest tiegħu kif ukoll tat-totalità tar-regoli ġuridiċi li jirregolaw is-suġġett in kwistjoni (ara, b'analoġija, is-sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza tal-25 ta' Ġunju 1998, British Airways et vs Il-Kummissjoni, T-371/94 u T-394/94, Ġabra p. II-2405, punti 89 et seq ). 147 Fil-kawża preżenti, għal dak li jirrigwarda n-natura intenzjonali jew negliġenti tal-ksur, għandu jiġi kkunsidrat li l-informazzjoni mogħtija fid-DO hija biżżejjed sabiex tissodisfa r-rekwiżiti stabbiliti mill-ġurisprudenza. 148 Fil-fatt, il-Kummissjoni ppreċiżat kemm-il darba fid-DO (b’mod partikolari fil-punti 129 u 137) li l-ftehim konkluż fil-kuntest tal-klabb Ewropa-Ġappun kellu l-għan li jqassam is-swieq tat-tubi bil-kamin u, għaldaqstant, li jirrestrinġi l-kompetizzjoni. Huwa biżżejjed għall-Kummissjoni li tistabbilixxi, f’deċiżjoni li tikkonstata ksur tar-regolamenti tal-kompetizzjoni, li l-aġir, li jkun ta' natura oġġettivament illegali, jkun twettaq b’mod intenzjonali jew b'negliġenza sabiex tiġi awtorizzata l-impożizzjoni tal-multa taħt l-Artikolu 15(2) tar-Regolament Nru 17. Huwa ċar li l-fatt li ġie konkluż ftehim ta’ tqassim tas-swieq bħal dak li ġie kkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, ikollu bilfors natura intenzjonali, minħabba li impriża ma tistax tikkonkludi tali ftehim involontarjament. 149 F’dawn iċ-ċirkustanzi, jeħtieġ li jiġi konkluż li d-DO ma ħalliet ebda dubju f’din il-kawża fir-rigward tal-fatt li l-Kummissjoni, f’dak l-istadju tal-proċedura, ikkunsidrat li l-ksur stabbilit sussegwentement fl-Artikolu 1 tad-deċizjoni kkontestata kien twettaq b’mod intenzjonali. 150 Mill-banda l-oħra, l-argumenti mressqa mill-Kummissjoni fuq l-evalwazzjoni provviżorja tagħha fuq il-gravità tal-ksur huma ftit li xejn konvinċenti. 151 Fid-DO, il-Kummissjoni llimitat ruħha, fil-punti 153 u 154 tagħha, li tafferma li hija kellha l-intenzjoni li timponi multa billi tirreferi għat-termini ta’ l-Artikolu 15(2) tar-Regolament Nru 17. Huwa veru li fil-punt 147 tad-DO hija esponiet li dan kien jinvolvi ftehim għat-tqassim tas-swieq li kien jimplika restrizzjoni sinjifikattiva (" appreciable ") tal-kompetizzjoni. Madankollu, għandu jiġi kkonstatat li din l-affermazzjoni ma tiċċarax jekk skond il-Kummissjoni dan kienx jinvolvi ksur "gravi" jew "gravi ħafna" fis-sens tal-linji gwida għall-kalkolu tal-multi. 152 Bl-istess mod, l-argument tal-Kummissjoni li huwa bbażat fuq il-pubblikazzjoni ta’ l-imsemmija linji gwida mhuwiex konvinċenti. Hawnhekk ukoll, kieku l-Qorti tal-Prim'Istanza kellha tqis li tali pubblikazzjoni kienet biżżejjed waħedha biex tippermetti lid-destinatarji ta’ dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet sabiex mid-deskrizzjoni tan-natura tal-ksur jiddeduċu f’liema kategorija l-Kummissjoni kienet qiegħda tikklassifikah, l-obbligu, li joħroġ mill-ġurisprudenza, li għandhom jingħataw indikazzjonijiet dwar il-gravità tal-ksur ma jkollu ebda sens prattiku (ara punt 145 hawn fuq). 153 Għaldaqstant, jeħtieġ li jiġi konkluż li, fil-kawża preżenti, id-DO hija vvizzjata bi żball għaliex il-Kummissjoni ma indikatx, fid-DO, il-klassifikazzjoni provviżorja tagħha dwar il-gravità tal-ksur li twettaq. 154 Madankollu, din il-konstatazzjoni ma tistax twassal fiha nfisha għall- annullament tad-deċiżjoni kkontestata. Fil-fatt, l-obbligu li jirrigwarda l-inklużjoni ta’ evalwazzjoni qasira u provviżorja fid-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet li tkun tirrigwarda t-tul ta' żmien tal-ksur allegat, il-gravità tiegħu u l-kwistjoni dwar jekk il-ksur twettaqx b’mod intenzjonali jew b'negliġenza mhuwiex l-għan aħħari fih innifsu, imma huwa intiż sabiex ipoġġi lid-destinatarja tad-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet f’pożizzjoni li tiddefendi ruħha b'mod effettiv (ara l-punt 146 iktar 'il fuq, kif ukoll, b'analoġija, is-sentenza Siment, punt 76 iktar 'il fuq, punt 156). 155 Għaldaqstant, dan l-obbligu ma jistax jiġi sseparat mill-prinċipju tad-drittijiet tad-difiża u huwa kkundizzjonat minnu (ara, b’analoġija, is-sentenza Siment, punt 76 iktar 'il fuq, punt 156, u l-ġurisprudenza ċċitata). Il-qorti Komunitarja m'għandhiex tannulla l-miżuri Komunitarji minħabba ommissjonijiet f’dokument preparatorju bħalma hi d-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet li ma kellhomx effett fuq id-difiża ta’ l-impriżi kkonċernati. Għalhekk hemm bżonn li jiġi eżaminat jekk id-difiża ta’ Corus kinitx affettwata mill-vizzju rrilevat fil-punt 153 iktar 'il fuq. 156 F’din il-kawża, Corus ressqet espressament xi argumenti fir-risposta tagħha għad-DO, b’mod partikolari fis-sezzjoni 6 tagħha, intiżi sabiex inaqqsu l-gravità tal-ksur li ġie mwettaq. B’mod partikolari, Corus sostniet li jirriżulta mill-kuntest li fih sar il-ftehim għat-tqassim tas-swieq in kwistjoni li l-eventwali ksur imwettaq minnha ma kienx gravi biżżejjed sabiex jiġġustifika l-impożizzjoni ta’ multa (ara l-punt 6.3 tar-risposta għad-DO), li hija kienet ser tirtira mis-swieq tat-tubi OCTG u tal-pajpijiet għat-trasport mingħajr saldatura u għalhekk kienet ser tnaqqas ir-rwol tagħha f’dan is-settur fil-mument li seħħ l-allegat ksur (ara l-punt 6.4(3) tar-risposta għall-DO) u, fl-aħħar nett, li l-portata ġeografika tal-parteċipazzjoni tagħha u l-kategorija ta' prodotti milquta bil-ksur kienu limitati (ara punt 6.4(2) u punt 6.5 tar-risposta għad-DO). Jeħtieġ li jiġi kkonstatat, barra minn hekk, li Corus ressqet argumenti dettaljati ta' natura fattwali dwar dawn l-elementi fis-sezzjoni 3 tar-risposta għad-DO. 157 Konsegwentement, Corus ma wrietx b’liema mod l-iżvolġiment tal-proċedura amministrattiva u l-kontenut tad-deċiżjoni kkontestata setgħu jkunu differenti għal dak li jirrigwarda l-gravità tal-ksur u, għalhekk, l-ammont tal-multa, li kieku l-Kummissjoni kienet ippreċiżat, fid-DO, f’liema kategorija ta’ gravità hija kklassifikat il-ksur li jirriżulta mill-ftehim għat-tqassim tas-swieq fil-kuntest tal-klabb Ewropa-Ġappun (ara, f’dan is-sens, is-sentenza PVC II , punt 71 iktar 'il fuq, punt 1021, u l-ġurisprudenza ċċitata). Is-sempliċi affermazzjoni li Corus għamlet fil-punt 6.7 ta’ l-imsemmija risposta, li tgħid li hija tippreżumi li ser ikollha okkażjoni ġdida sabiex tagħmel l-osservazzjonijiet tagħha fuq il-kriterji msemmija fil-linji gwida għall-kalkolu tal-multi, ma tistax tbiddel il-pożizzjoni ġuridika tagħha f’dan ir-rigward. 158 Fl-aħħarnett, għandu jiġi rrilevat, għall-kompletezza, li din il-konklużjoni hija kkorroborata bil-fatt li Corus, quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza, ressqet sostanzjalment l-istess argumenti (ara l-punti 161 et seq iktar 'il quddiem) bħal dawk li jidhru fis-sezzjoni 6 tar-risposta tagħha għad-DO (ara l-punt 156 iktar 'il fuq), sabiex tikkontesta speċifikament l-evalwazzjoni tal-gravità tal-ksur hekk kif ġiet ikkonstatata fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, li tidher fil-premessi 159 sa 165 tagħha. Il-qorti Komunitarja għandha kompetenza sħiħa sabiex tirrevedi l-ammont tal-multi imposti skond l-Artikolu 17 tar-Regolament Nru 17. Minn dan jirriżulta li, jekk parti ssostni li wieħed mill-fatturi li jirrigwarda din il-kwistjoni ġie evalwat b’mod żbaljat mill-Kummissjoni, hija għandha l-possibbiltà li tressaq kull argument li jista’ jikkorrobora dik it-teżi quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza. 159 F’dawn iċ-ċirkustanzi, anki kieku l-Kummissjoni kienet tat l-evalwazzjoni provviżorja tagħha fid-DO fir-rigward tal-gravità tal-ksur, m’hemm l-ebda raġuni li wieħed jissopponi li Corus kienet tippreżenta, fir-risposta tagħha għad-DO, xi argumenti sostanzjalment differenti minn dawk li jidhru effettivament fis-sezzjoni 6 ta’ l-imsemmija risposta. 160 Fid-dawl ta' dak kollu li ntqal, il-motiv preżenti u, għaldaqstant, it-talba għall-annullament tal-multa għandhom jiġu miċħuda. Fuq it-talba għat-tnaqqis ta' l-ammont tal-multa Fuq il-motiv ibbażat fuq l-iżball ta' evalwazzjoni f'dak li jirrigwarda l-gravità tal-ksur L-argumenti tal-partijiet 161 Corus issostni li, anki li kieku hija pparteċipat fil-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, il-fatt li hija kienet ser tirtira mis-suq tat-tubi mingħajr saldatura ġab miegħu il-konsegwenza li l-pożizzjoni kummerċjali tagħha kienet differenti ħafna minn dik tal-produtturi l-oħra li kienu sanzjonati. Il-Kummissjoni kellha għalhekk tikkunsidra li l-ksur kien anqas gravi għal dak li kien jirrigwardaha u, għaldaqstant, l-ammont ta' bażi tal-multa li ġiet imposta fuqha kellu jkun iktar baxx minn dak impost fuq il-parteċipanti l-oħra fil-ksur. 162 Barra minn hekk, Corus tenfasizza li l-attivitajiet tagħha kienu tradizzjonalment orjentati lejn is-suq tar-Renju Unit, li skond il-Kummissjoni kien biss "semi-protett" (premessa 62 tad-deċiżjoni kkontestata), u li fih il-produtturi Ġappuniżi kienu kompetituri importanti. Barra minn hekk, il-bejgħ tat-tubi mingħajr saldatura OCTG magħmul minn Corus fuq dan is-suq kien jikkonċerna essenzjalment it-tubi bil-kamin premium u mhux it-tubi bil-kamin standard koperti mill-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata. Skond Corus, il-Kummissjoni kellha għalhekk wkoll tieħu in kunsiderazzjoni dawn il-fatturi sabiex tevalwa l-gravità tal-ksur mwettaq minnha. 163 Corus, barra minn hekk, tfakkar li l-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata huwa kkunsidrat mill-Kummissjoni bħala sekondarju għall-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tagħha. B'hekk, l-annullament eventwali ta’ l-imsemmi Artikolu 2 għandu jkollu neċessarjament impatt fuq il-gravità ta’ l-allegata parteċipazzjoni ta’ Corus fil-ksur priċipali, hekk kif ikk ontemplat fl-Artikolu 1. 164 Il-Kummissjoni tirrileva li hija ħadet espressament in kunsiderazzjoni, fil-premessi 106 u 162 tad-deċiżjoni kkontestata, tal-fatt li l-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 ta' l-istess deċiżjoni kellu biss effetti limitati, u li hija konsegwentement naqqset l-ammont tal-multa. L-argument ta’ Corus li jgħid li l-parteċipazzjoni tagħha fil-ksur kellu impatt limitat huwa għalhekk irrelevanti fil-kuntest tal-proċedimenti preżenti. 165 Barra minn hekk, l-annullament eventwali ta’ l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata m’għandu l-ebda impatt fuq l-ammont tal-multa peress li, kif tfakkar Corus, l-ebda multa separata ma kienet imposta minħabba dik id-dispożizzjoni. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim'Istanza 166 Għandu jiġi rrilevat, preliminarjament, li, għalkemm il-Kummissjoni, fid-deċiżjoni kkontestata, ma semmietx espressament il-linji gwida għall-kalkolu tal-multi, hija madankollu ffissat l-ammont tal-multi imposti billi applikat il-metodu ta' kalkolu li hija stess stabbiliet fihom (ara, f'dan ir-rigward, is-sentenza Hercules Chemicals vs Il-Kummissjoni, punt 116 iktar 'il fuq, punt 53, ikkonfermata fl-appell mis-sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-8 ta' Lulju 1999, Hercules Chemicals vs Il-Kummissjoni, C-51/92 P, Ġabra p. I-4235 u l-ġurisprudenza ċċitata). 167 Skond il-punt 1 A tal-linji gwida għall-kalkolu tal-multi, “l-evalwazzjoni tan-natura tal-gravità tal-ksur għandha tieħu in kunsiderazzjoni n-natura proprja tal-ksur, l-impatt konkret tiegħu fuq is-suq meta dan jista' jiġi kkalkulat u l-kobor tas-suq ġeografiku kkonċernat”. Fil-premessa 159 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tirrileva li hija tieħu ġustament in kunsiderazzjoni dawn it-tliet kriterji sabiex tevalwa l-gravità tal-ksur. 168 Madankollu, il-Kummissjoni, fil-premessa 161 tad-deċiżjoni kkontestata, ibbażat ruħha essenzjalment fuq in-natura ta' l-aġir illegali ta’ l-impriżi kollha biex tiġġustifika l-konklużjoni tagħha li l-ksur li ġie kkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata huwa “gravi ħafna”. F’dan ir-rigward, hija invokat in-natura tal-ftehim dwar it-tqassim tas-swieq sanzjonat li hija serjament antikompetittiva u ta' ħsara għall-funzjonament tajjeb tas-suq intern, in-natura intenzjonali ta’ l-illegalità u n-natura sigrieta u istituzzjonalizzata tas-sistema implimentata sabiex tirrestrinġi l-kompetizzjoni. Fl-istess premessa 161, il-Kummissjoni ħadet in kunsiderazzjoni wkoll il-fatt li “l-erba’ Stati Membri in kwistjoni jirrappreżentaw il-maġġoranza tal-konsum tat-tubi OCTG u tal-pajpijiet għat-trasport mingħajr saldatura fil-Komunità u għalhekk suq ġeografiku wiesa’". 169 Min-naħa l-oħra, fil-premessa 160 tad-deċiżjoni kkontestata l-Kummissjoni kkonstatat li “l-impatt konkret tal-ksur fuq is-suq ġie limitat” peress li ż-żewġ prodotti speċifiċi milquta minn dan il-ksur, jiġifieri t-tubi standard OCTG u l-pajpijiet tal-qies għat-trasport, ma jirrappreżentawx ħlief 19% tal-konsum Komunitarju tat-tubi OCTG u tal-pajpijiet għat-trasport mingħajr saldatura u billi t-tubi ssaldjati kienu jistgħu ikopru parti mid-domanda għat-tubi mingħajr saldatura minħabba l-progress teknoloġiku. 170 Għaldaqstant, fil-premessa 162 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni, wara li kklassifikat dan il-ksur bħala “gravi ħafna” abbażi tal-fatturi elenkati fil-premessa 161, ħadet in kunsiderazzjoni l-kwantità relattivament baxxa tal-bejgħ tal-prodotti in kwistjoni mid-destinatarji tad-deċiżjoni kkontestata fl-erba’ Stati Membri kkonċernati (EUR 73 miljun fis-sena). Din ir-referenza għall-kobor tas-suq affettwat tikkorrispondi, essenzjalment, ma’ l-evalwazzjoni ta’ l-impatt limitat li l-ksur kellu fuq is-suq li hemm fil-premessa 160 tad-deċiżjoni kkontestata. Il-Kummissjoni ddeċidiet għalhekk li tiffissa l-ammont li huwa skond il-gravità tal-ksur fl-ammont ta’ EUR 10 miljun biss. Il-linji gwida għall-kalkolu tal-multi jipprovdu, bħala prinċipju, multa “ogħla minn [EUR] 20 miljun” għall-ksur li jaqa’ taħt il-kategorija ta’ ksur gravi ħafna. Jeħtieġ li jiġi kkunsidrat li dan it-tnaqqis ta’ l-ammont skond il-gravità għal 50% tas-somma minima li normalment tiġi kkonstatata fil-każijiet ta’ ksur “gravi ħafna” jirrifletti b'mod adegwat l-impatt limitat tal-ksur fuq is-suq in kwistjoni. 171 Fl-aħħar nett, il-Kummissjoni kkonstatat fil-premessa 165 tad-deċiżjoni kkontestata li l-impriżi kollha destinatarji tad-deċiżjoni kkontestata kienu kollha kbar, b’mod li ma kienx hemmx lok li ssir distinzjoni bejn l-ammonti tal-multi imposti fuq il-parteċipanti involuti fil-ksur. 172 Għandu jiġi rilevat, f’dan ir-rigward, li l-Kummissjoni bbażat ruħha fil-parti l-kbira ta' din l-evalwazzjoni fuq in-natura tal-ksur sabiex tistabbilixxi li l-ksur kien ta’ natura gravi ħafna. Joħroġ b’mod ċar min-noti ta’ Vallourec, imsemmija b’mod partikolari fil-premessi 62, 67, 78 u 80 tad-deciżjoni kkontestata, li l-kollaborazzjoni bejn Corus u Vallourec kienet partikolarment waħda mill-qrib. 173 Għal dak li jirrigwarda l-argument ta’ Corus ibbażat fuq il-fatt li hija kienet ser tirtira mis-swieq tat-tubi OCTG u tal-pajpijiet għat-trasport u li hija kienet, għalhekk, f’sitwazzjoni kummerċjali differenti mid-destinatarji kollha l-oħra tad-deċiżjoni kkontestata, hemm bżonn li jiġi rilevat l-ewwel nett li l-motivi soġġettivi li għalihom impriża twettaq il-ksur mhumiex rilevanti fil-kuntest ta' l-evalwazzjoni tal-gravità oġġettiva ta’ l-istess ksur. Sakemm Corus ma rtiratx mis-swieq in kwistjoni u kompliet tipparteċipa b’mod attiv fil-ksur ikkontestat, in-natura temporanja tal-preżenza tagħha fuq dawk is-swieq huwa rrilevanti. 174 Għandu jiġi rrilevat, min-naħa l-oħra, li l-Kummissjoni, fil-premessa 92 tad-deċiżjoni kkontestata, ikkonstatat li Corus kienet biegħet il-produzzjoni tagħha tal-kamini lil Vallourec fit-22 ta’ Frar 1994 u li, fil-każ tagħha, il-ksur seħħ unikament bejn l-1990 sa Frar 1994, hekk kif huwa indikat fl-Artikolu 1(2) ta’ l-imsemmija deċiżjoni. Mill-premessa 166 tad-deċiżjoni kkontestata jirriżulta li l-ksur attribwit lil Corus kien ikkunsidrat għall-perijodu biss ta’ erba’ snin’, mill-1990 sa l-1994, li huwa kkonfermat mill-fatt li l-ammont ta' bażi tal-multa għal Corus ġie stabbilit għal EUR erbatax-il miljun fil-premessa 167. Fid-dawl tal-qari tad-deċiżjoni kkontestata kollha, għandu jiġi konkluż li s-sena 1990 kienet inkluża u s-sena 1994 eskluża għall-finijiet ta’ dan il-kalkolu. 175 Għalhekk, m’hemm l-ebda raġuni għalfejn għandu jiġi kkunsidrat fil-kawża in kwistjoni, meta tittieħed in kunsiderazzjoni b’mod partikolari l-kooperazjoni stretta bejn Corus u Vallourec imsemmija hawn fuq, li l-aġir illegali ta’ Corus kien anqas gravi, fin-natura tiegħu, minn dak ta’ impriżi oħrajn li pparteċipaw fil-ksur. It-teħid in kunsiderazzjoni tat-tul ta' żmien iqsar, kif deskritta fil-punt preċedenti, tal-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata fil-każ ta’ Corus huwa biżżejjed sabiex jirrifletti l-fatt li l-istess Corus irtirat mis-swieq tat-tubi bil-kamin fi Frar 1994. 176 Sussegwentement, għandu jiġi mfakkar li impriża tista’ tiġi kkunsidrata responsabbli għal ftehim globali, anki jekk jiġi stabbilit li hija ma pparteċipatx direttament ħlief għal wieħed jew aktar mill-elementi kostituttivi ta’ dak il-ftehim, jekk jiġi muri, minn naħa, li hija kienet taf, jew kellha neċessarjament tkun taf, li l-kollużjoni li fiha kienet qiegħda tipparteċipa, b’mod partikolari permezz ta’ laqgħat regolari organizzati matul diversi snin, kienet tifforma parti minn pjan globali intiż li jwassal għad-distorsjoni tal-kompetizzjoni, u, min-naħa l-oħra, li dan il-pjan globali kien jinvolvi l-elementi kostituttivi kollha tal-ftehim (ara s-sentenza PVC II , punt 71 iktar 'il fuq, punt 773). Fid-dawl tal-kooperazjoni partikolarment stretta bejn Corus u Vallourec, imsemmija hawn fuq (ara ukoll il-premessi 62, 67, 78, u 80 tad-deċiżjoni kkontestata), huwa ċar li Corus kienet direttament implikata fl-elaborazzjoni ta’ strateġija komuni deċiża fil-kuntest tal-klabb Ewropa-Ġappun u li hija kienet taf id-dettalji kollha tal-ftehim għat-tqassim tas-swieq li jikkostitwixxi l-ksur sanzjonat. Għaldaqstant, fil-kawża preżenti, m’hemm l-ebda raġuni għalfejn għandu jiġi kkunsidrat li Corus ma kinitx responsabbli għall-ftehim fl-intier tiegħu. 177 Għal dak li jirrigwarda l-fatt li s-suq offshore tar-Renju Unit, bħala settur importanti tas-suq domestiku ta’ Corus, kien biss parzjalment protett, jirriżulta min-noti ta’ Vallourec (ara l-premessi 62, 67, 78 u 80 tad-deċiżjoni kkontestata) u mid-dokumenti "Nota għall-presidenti" u "g) Ġappuniż" [" g) Japenese" document , riprodott f’paġna 4909 tal-fajl tal-Kummissjoni] (ara l-premessa 84), imfassla minn ħaddiema ta’ Corus, jirriżulta li l-istess Corus kienet qed tipprova tillimita kemm jista' jkun possibli l-bejgħ Ġappuniż fuq dan is-suq. F’dawn iċ-ċirkustanzi, Corus ma setgħetx tinvoka din il-protezzjoni limitata sabiex issostni li l-ksur li hija wettqet ma kienx ta’ natura "gravi ħafna". Barra minn hekk, in-natura limitata tal-protezzjoni tas-suq offshore tar-Renju Unit bl-ebda mod ma jannulla l-konstatazzjoni tal-Kummissjoni, hekk kif tidher fil-premessa 161 tad-deċiżjoni kkontestata, li tgħid li s-suq ġeografiku affettwat kien suq wiesa'. 178 Għal dak li jirrigwarda l-argumenti ta’ Corus dwar l-impatt limitat tal-parteċipazzjoni tagħha fil-ksur fuq is-swieq in kwistjoni, minħabba b’mod partikolari l-eżistenza tal-kompetizzjoni Ġappuniża fuq is-suq domestiku tagħha u minħabba l-fatt li hija kienet tbiegħ essenzjalment tubi premium OCTG aktar milli tubi standard OCTG, jeħtieġ li jiġi mfakkar mill-ġdid f’dan il-kuntest li l-Kummissjoni qieset l-impatt limitat tal-ksur fuq is-swieq meta hija għaddiet biex tiffissa l-ammont skond il-gravità għal 50% tas-somma minima applikata normalment f’każ ta’ ksur "gravi ħafna" (il-punt 170 iktar 'il fuq). 179 Huwa veru li s-sitt subparagrafu tal-punt 1 A tal-linji gwida għall-kalkolu tal-multi jipprovdi għall-possibbiltà li “f’ċerti każijiet, l-ammonti stabbiliti għal kull waħda mit-tliet kategoriji [ta’ ksur] jiġu mwieżna sabiex jittieħed in kunsiderazzjoni l-piż speċifiku, u għaldaqstant l-impatt reali ta' l-aġir illegali ta’ kull impriża fuq il-kompetizzjoni”. Skond dan il-paragrafu, dan l-approċċ ikun adattat "partikolarment meta jkun hemm żbilanċ konsiderevoli fil-kobor ta’ l-impriżi li jkunu l-awturi tal-ksur ta’ l-istess natura". 180 Madankollu, jirriżulta mill-użu ta’ l-espressjoni “f’ċerti każijiet” u tat-terminu “partikolarment” fil-linji gwida għall-kalkolu tal-multi li t-tweżin skond il-kobor individwali ta’ l-impriżi mhuwiex xi stadju sistematiku fil-kalkolu li l-Kummissjoni imponiet fuqha nnifisha, iżda jaqa’ taħt dik il-flessibbiltà li hija kkonċediet lilha nnifisha f’każijiet fejn dan ikun meħtieġ. Għandha ssir referenza f’dan il-kuntest għall-ġurisprudenza li tgħid li l-Kummissjoni tiddisponi minn diskrezzjoni li tippermettilha li tieħu jew ma tieħux in kunsiderazzjoni ċerti elementi hija u tiffissa l-ammont tal-multi li hija jkollha l-intenzjoni li timponi, u dan skond iċ-ċirkustanzi tal-kawża in eżami (ara, f’dan is-sens, id-digriet tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-25 ta’ Marzu 1996, SPO et vs Il-Kummissjoni, C-137/95 P, Ġabra, p. I-1611, punt 54, u s-sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tas-17 ta’ Lulju 1997, Ferriere Nord vs Il-Kummissjoni, C-219/95 P, Ġabra p. I-4411, punti 32 u 33, u Limburgse Vinyl Maatschappij et vs Il-Kummissjoni, punt 180 iktar 'il fuq, punt 465; ara wkoll, f’dan is-sens, is-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza ta’ l-14 ta’ Mejju 1998, KNP BT vs Il-Kummissjoni, T-309/94, Ġabra p. II-1007, punt 68). Meta jittieħdu in kunsiderazzjoni t-termini tas-sitt subparagrafu tal-punt 1 A tal-linji gwida għall-kalkolu tal-multi, li ssemmew iktar 'il fuq, jeħtieġ li jiġi kkunsidrat li l-Kummissjoni żammet ċertu marġni ta’ diskrezzjoni fir-rigward ta’ jekk twettaqx t-tweżin tal-multi skond il-kobor ta’ kull impriża. 181 F’dan ir-rigward, għandu jiġi mfakkar ukoll li l-multi għandhom l-iskop li jservu ta’ deterrent fil-materja tal-kompetizzjoni (ara, f’dan ir-rigward, ir-raba’ subparagrafu tal-punt 1 A tal-linji gwida għall-kalkolu tal-multi). Għaldaqstant, meta jittieħed in kunsiderazzjoni l-kobor ta’ l-impriżi destinatarji tad-deċiżjoni kkontestata, kif imsemmi fil-premessa 165 tad-deċiżjoni kkontestata, tnaqqis sostanzjalment iktar sinjifikattiv ta’ l-ammont iffissat skond il-gravità seta' jneħħi l-effett dissważiv tal-multi. 182 Għaldaqstant, għandu jiġi kkunsidrat li l-Kummissjoni ma eċċedietx il-limiti tas-setgħa diskrezzjonali tagħha, kif ikkonstatat fil-punt 180 iktar 'il fuq, meta hija ma applikatx fil-kawża preżenti s-sitt subparagrafu tal-punt 1 A tal-linji gwida għall-kalkolu tal-multi. 183 Għal dak li jirrigwarda l-argument ta’ Corus, li jgħid li l-annullament eventwali ta’ l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata għandu jkollu impatt fuq l-ammont tal-multa imposta bħala sanzjoni għall-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tagħha, huwa biżżejjed li jiġi rrilevat li ebda multa ma ġiet imposta minħabba l-ksur ikkontemplat fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata u li l-Kummissjoni ċertament ma ħaditx in kunsiderazzjoni tali ksur meta ffissat l-ammont tal-multa li ġiet effettivament imposta fuq Corus (premessa 164 tad-deċiżjoni kkontestata). Konsegwentement, dan l-argument mhuwiex rilevanti. 184 Minn dak kollu li ntqal, jirriżulta li l-motiv preżenti għandu jiġi miċħud. Fuq il-motiv ibbażat fuq il-ksur tal-prinċipju ta' l-aspettattivi leġittimi L-argumenti tal-partijiet 185 Corus issostni li, billi ma tatha ebda tnaqqis fl-ammont tal-multa, il-Kummissjoni kisret l-aspettattivi li hija setgħet leġittimament ikollha mill-punt D 2 tal-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni. Skond din id-dispożizzjoni, impriża li ma tikkontestax il-materjalità tal-fatti allegati fid-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet għandha tibbenefika minn tnaqqis ta’ 10% sa 50% mill-ammont tal-multa li kienet tiġi imposta fuqha li kieku ma kienx hemm dik il-kooperazzjoni. Corus tenfasizza ukoll li l-Kummissjoni stess irrikonoxxiet espressament, fil-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni, li din il-komunikazzjoni tista’ toħloq aspettattivi leġittimi min-naħa ta’ l-impriżi. B'analoġija, hija tinvoka fl-aħħar nett, is-sentenza tas-17 ta’ Diċembru 1991, Hercules Chemicals, punt 116 iktar 'il fuq. 186 Għal dak li jirrigwarda l-argument tal-Kummissjoni li ssostni li l-komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni ma ħolqot ebda aspettativa leġittima għal Corus, peress li din il-komunikazzjoni ma ġietx ippublikata ħlief fl-1996, huwa biżżejjed li jiġi rilevat li l-DO kienet intbagħtet lill-istess Corus biss fl-1999. Barra minn hekk, il-Kummissjoni bbażat ruħha espressament fuq il-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni fid-deċiżjoni kkontestata sabiex tnaqqas il-multi imposti fuq Vallourec u fuq Dalmine. 187 Corus tirrileva wkoll li mill-ġurisprudenza jirriżulta li l-idea li fuqha huwa bbażat it-tnaqqis ta’ l-ammont tal-multi imposti fuq impriżi li jiddikjaraw li huma ma jikkontestawx il-fatti li fuqhom il-Kummissjoni tibbaża l-akkużi tagħha hija li tali ammissjoni ta' l-allegazzjonijiet fattwali tista’ tiġi invokata bħala element ta’ prova tal-fatt li dawn l-allegazzjonijiet huma fondati, b'mod li x-xogħol tal-Kummissjoni li jikkonsisti fil-konstatazzjoni u t-trażżin tal-ksur tar-regoli tal-kompetizzjoni jiġi ffaċilitat (ara s-sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza ta' l-14 ta' Mejju 1998, Cascades vs Il-Kummissjoni, T-308/94, Ġabra p. II-925, punt 256). 188 Fil-kawża preżenti, Corus affermat, fil-punt 1.5 tar-risposta tagħha għad-DO, li hija ma kinitx qegħda tikkontesta, essenzjalment, il-materjalità tal-fatti li jirrigwardaw il-ksur ikkonstatat sussegwentement fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, minkejja li tikkontesta l-eżistenza tal-ksur. Corus tirrileva li hemm bżonn issir distinzjoni bejn il-fatti allegati u l-klassifikazzjoni ġuridika ta’ l-istess fatti. Hija tikkonkludi li ċ-ċirkustanza fejn impriża tikkontesta l-imsemmija klassifikazzjoni ġuridika ma tnaqqasx il-portata u l-utilità tal-kooperazzjoni li tagħha tkun tat prova meta rrikonoxxiet l-istess fatti. Hija ssostni li, f'deċiżjonijiet oħra fil-qasam ta' akkordji illegali, il-Kummissjoni naqqset il-multi ta' impriżi, anki meta dawn kienu kkontestaw l-eżistenza ta' l-azzjoni miftiehma li tikkostitwixxi l-ksur jew kienu sostnew li ma kienux parti f'dik l-azzjoni miftiehma (ara d-deċiżjoni tal-Kummissjoni Nru 98/247/KEFA, tal-21 ta' Jannar 1998, dwar il-proċedura ta' applikazzjoni ta' l-Artikolu 65 tat-Trattat KEFA (kawża IV/35.814 – Alloy surcharge ) (ĠU L 100, p. 55), premessi 98 sa 100 u d-deċiżjoni tal-Kummissjoni Nru 1999/60/KE tal-21 ta' Ottubru 1998, dwar il-proċedura ta’ applikazzjoni ta' l-Artikolu [81] tat-Trattat KE (kawża IV/35.691/E-4 – Pajpijiet tal-ħadid mhux magħquda) (ĠU L 24, p. 1), premessa 180]. Bl-istess mod, Corus issostni li hija kellha tibbenefika minn tnaqqis tal-multa li ġiet imposta fuqha. 189 Għal dak li jirrigwarda l-argumenti ta’ Corus ibbażati fuq l-allegata kooperazzjoni tagħha, il-Kummissjoni ssostni l-ewwel nett li l-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni ġiet ippubblikata biss fl-1996. Peress illi Corus temmet il-ksur ikkonstatat fid-deċiżjoni kkontestata fi Frar ta’ l-1994, din il-komunikazzjoni ma kien ikollha l-ebda rwol f’dan il-kuntest. 190 Barra minn hekk, Corus, fir-risposta tagħha għad-DO, partikolarment fil-punt 3.15 tagħha, dwar il-ksur ikkonstatat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, ikkontestat mhux biss il-evalwazzjoni tal-fatti, iżda wkoll l-eżistenza stess tal-ftehim illegali. B’dan il-mod, hija obbligat lill-Kummissjoni ġġib prova tal-fatti li hija allegat fid-DO. L-aġir ta’ Corus għalhekk ma ffaċilitax ix-xogħol tal-Kummissjoni. Għaldaqstant, l-istess aġir ma jistax jiġi kkunsidrat bħala kooperazzjoni li tista' tiġġustifika tnaqqis fl-ammont tal-multa imposta fuqha (sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza ta' l-14 ta' Mejju 1998, Mayr-Melnhof vs Il-Kummissjoni, T-347/94, Ġabra p. II-1751, punt 309, u l-ġurisprudenza ċċitata, u l-punt 332). F'dan ir-rigward, il-Qorti tal-Prim'Istanza ddeċidiet espressament li impriża li tikkontesta l-parteċipazzjoni tagħha fi kwalunkwe ksur ta' l-Artikolu 81(1) KE ma tkunx intitolata li tibbenefika minn tnaqqis ta' l-ammont tal-multa tagħha minħabba kooperazzjoni (sentenzi tal-Qorti tal-Prim'Istanza ta' l-14 ta' Mejju 1998, BPB de Eendracht vs Il-Kummissjoni, T-311/94, Ġabra p. II-1129, punt 59, u Finnboard vs Il-Kummissjoni, T-338/94, Ġabra p. II-1617, punti 262 u 363). 191 Minn dak kollu li ntqal il-Kummissjoni tikkonkludi li Corus, quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza, kompliet tikkontesta l-fatti kkonstatati fid-deċiżjoni kkontestata. Għaldaqstant, anki kieku wieħed kellu jissopponi li Corus kellha tibbenefika minn tnaqqis tal-multa minħabba l-kooperazzjoni, il-Kummissjoni ssostni li l-Qorti tal-Prim'Istanza għandha tiġi mitluba tirtira dak il-benefiċċju ta' tnaqqis u, għaldaqstant, iżżid l-ammont tal-multa in kwistjoni. Fil-fatt, dan ikun ifisser li impriża li bbenefikat minn tnaqqis tal-multa tagħha minħabba l-kooperazzjoni tikkontesta l-materjalità tal-fatti fir-rikors tagħha, sitwazzjoni li fiha tali talba tkun iġġustifikata skond l-aħħar sentenza tal-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni. Għaldaqstant, Corus għandha tagħżel, fil-kuntest tal-proċedimenti preżenti, bejn il-motivi u l-argumenti li permezz tagħhom hija tikkontesta l-eżistenza tal-ksur, u l-argument li hija tibbaża fuq il-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni, peress illi dawn iż-żewġ aspetti tar-rikors tagħha huma inkompatibbli. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim'Istanza 192 Hemm bżonn li jiġi rrilevat l-ewwel nett li l-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni, li ġiet ippubblikata fl-1996, setgħet wasslet lil Corus sabiex tafferma, fir-risposta tagħha għad-DO ta' l-20 t’April 1999, li hija ma kinitx qed tikkontesta "essenzjalment" (" substantially ") il-fatti f'dak li jirrigwarda l-klabb Ewropa-Ġappun. Għaldaqstant, l-ebda kunsiderazzjoni ta’ natura temporali ma teskludi l-possibbiltà li l-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni setgħet ħolqot xi aspettattivi leġittimi f'din il-kumpanniji. 193 Għal dak li jirrigwarda l-kwistjoni dwar jekk it-tnaqqis tal-multa imposta fuq Corus kinitx iġġustifikata f’dan il-każ fid-dawl tal-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni, b'mod li l-prinċipju ta’ l-aspettattivi leġittima ġie miksur, jeħtieġ l-ewwel nett li jiġi rrilevat li l-aġir ta’ l-impriża in kwistjoni għandu jiffaċilita l-inkarigu tal-Kummissjoni li jikkonsisti fil-konstatazzjoni u t-trażżin tal-ksur tar-regoli Komunitarji tal-kompetizzjoni (sentenza Mayr-Melnhof vs Il-Kummissjoni, punt 190 iktar 'il fuq, punt 309, u l-ġurisprudenza ċċitata, u l-punt 332). Għaldaqstant, mhuwiex biżżejjed li l-impriża tafferma b’mod ġeneriku li hija ma tikkontestax il-fatti allegati, skond din il-komunikazzjoni, jekk, fiċ-ċirkustanzi tal-kawża in kwistjoni, din l-affermazzjoni ma tkunx ta' l-iċken utilità għall-Kummissjoni. 194 Fil-kawża preżenti, il-Kummissjoni allegat b’mod partikolari fid-DO li l-membri tal-klabb Ewropa-Ġappun ikkonkludew ftehim antikompetittiv li kellu bħala għan u effett it-tqassim tas-swieq. Corus, filwaqt li affermat li hija ma tikkontestax il-fatti f’dan ir-rigward, affermat fil-punt 1.7 tar-risposta tagħha għad-DO, u mill-ġdid fit-tieni subparagrafu tal-punt 3.15 ta’ l-istess risposta, li l-effetti antikompetittivi ta’ dak il-ftehim, dejjem jekk eżista, kienu jkunu negliġibbli, b’tali mod li wieħed jistaqsi lilu nnifsu dwar l-iskop kummerċjali tal-ftehim u, konsegwentement, dwar l-eżistenza tiegħu. Hija tosserva quddiem il-Qorti tal-Prim'Istanza li hemm bżonn li ssir distinzjoni bejn il-fatti bħala tali, li hija ma kkontestatx, u l-klassifikazzjoni ġuridika ta’ dawn, li hija tikkontesta. 195 Madankollu, għandu jiġi kkonstatat li, fil-każ speċifiku ta’ ftehim li, indipendentement mill-effetti futuri tiegħu, jkollu l-għan li jqassam is-swieq, l-ammissjoni tal-verità tal-fatti hija biżżejjed, bħala prinċipju, sabiex jiġu stabbiliti tnejn mill-elementi essenzjali ta' ksur ta' l-Artikolu 81(1) KE, jiġifieri l-eżistenza tal-ftehim u l-għan antikompetittiv tiegħu. 196 Barra minn hekk, jeħtieġ li jiġi rrilevat li, f’din il-kawża, il-Kummissjoni rreferiet fil-parti l-kbira għall-istess elementi probatorji fid-DO u fid-deċiżjoni kkontestata u li numru konsiderevoli minn dawn, b’mod partikolari d-dikjarazzjonijiet tas-Sur Verluca u d-diversi noti ta’ Vallourec, jirrigwardaw il-kontenut tad-diskussjonijiet strateġiċi ta’ natura kollużiva bejn il-membri tal-klabb Ewropa-Ġappun u li jikkonċernaw b’mod partikolari s-swieq Komunitarji (ara, b’mod partikolari, il-punti 56, 60, 63 u 65 tad-DO, u l-premessi 62, 67, 73 u 78 tad-deċiżjoni kkontestata). 197 Għaldaqstant, għandu jiġi kkonstatat li Corus ma setgħetx, fir-risposta tagħha għad-DO, tikkontesta l-parteċipazzjoni tagħha fil-ftehim u fl-għan antikompetittiv li jikkostitwixxi l-ksur ikkonstatat sussegwentement fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata mingħajr ma tikkontesta l-fatti li jirrigwardaw id-diskussjonijiet in kwistjoni u l-kontenut tagħhom. 198 Jirriżulta minn dak kollu li ntqal li l-fatt li Corus, fir-risposta tagħha għad-DO, tikkontesta l-eżistenza tal-ftehim ħoloq, fid-dawl taċ-ċirkustanzi tal-kawża preżenti, dubju dwar il-valur ta’ l-affermazzjoni tagħha, f'din l-istess risposta, dwar in-nuqqas ta' kontestazzjoni tal-fatti, b’mod li l-portata ta’ l-istess affermazzjoni hija ambigwa. Din l-ambigwità hija kkorroborata mill-fatt li Corus tnaqqas l-effett ta' l-affermazzjoni tagħha li tgħid li hija ma tikkontestax il-fatti bl-użu tat-terminu " substantially " ("essenzjalment"), mingħajr ma tispjega liema kienu l-fatti speċifiċi li għalihom tapplika din ir-riżerva. 199 F’dawn iċ-ċirkustanzi, kien impossibli għall-Kummissjoni fl-istadju tal-proċedura amministrattiva, kif huwa impossibli għall-Qorti tal-Prim'Istanza fil-kuntest tal-proċedimenti preżenti, li tidentifika l-fatti preċiżi li Corus ammettiet u li bis-saħħa tagħhom il-kooperazzjoni tagħha setgħet tiffaċilita x-xogħol tal-Kummissjoni. Minn dan jirriżulta li, fil-kawża preżenti, l-ammissjoni min-naħa ta’ Corus tal-fatti alleg ati fid-dikjarazzjoni ta' l-oġġezzjonijiet ma tistax tiġġustifika tnaqqis ta’ l-ammont tal-multa tagħha skond il-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni, kif interpretata mill-ġurisprudenza. 200 Fid-dawl ta' dak kollu li ntqal, il-motiv preżenti għandu jiġi miċħud. Fuq il-motiv ibbażat fuq il-ksur tal-prinċipju ta' l-ugwaljanza fit-trattament L-argumenti tal-partijiet 201 Corus tirrileva l-ewwel nett li, skond ġurisprudenza kostanti, il-prinċipju ta’ l-ugwaljanza fit-trattament jiġi miksur meta sitwazzjonijiet simili jiġu ttrattati b'mod differenti jew fejn sitwazzjonijiet differenti jiġu ttrattati b'mod identiku, sakemm dak it-trattatament ma jkunx oġġettivament iġġustifikat (sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-13 ta’ Diċembru 1984, Sermide, 106/83, Ġabra p. 4209, punt 28, u tat-28 ta’ Ġunju 1990, Hoche, C-174/89, Ġabra p. I-2681, punt 25; fl-istess sens, is-sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza tal-15 ta’ Marzu 1994, La Pietra vs Il-Kummissjoni, T-100/92, Ġabra FP p. I-A-83 u II-275, punt 50). Hija żżid li dan il-prinċipju spiss jiġi applikat fir-rigward ta' l-impożizzjoni ta' multi (sentenzi tal-Qorti tal-Prim'Istanza tas-17 ta’ Diċembru 1991, Hercules Chemicals vs Il-Kummissjoni, punt 116 iktar 'il fuq, punt 295; tas-6 ta’ April 1995, Trefileurope vs Il-Kummissjoni, T-141/89, Ġabra p. II-791, punt 185; Boël vs Il-Kummissjoni, T-142/89, Ġabra p. II-867, punti 128 sa 135; Ferriere Nord vs Il-Kummissjoni, T-143/89, Ġabra p. II-917, punti 54 sa 56; Martinelli vs Il-Kummissjoni, T-150/89, Ġabra. p. II-1165, punti 57 sa 61; tal-11 ta’ Diċembru 1996, Van Megen Sports vs Il-Kummissjoni, T-49/95, Ġabra p. II-1799, punt 56; Finnboard vs Il-Kummissjoni, punt 190 iktar 'il fuq, u Mavr-Melnhof vs Il-Kummissjoni, punt 190 iktar 'il fuq, punti 334 sa 336 u 352 sa 354). 202 Corus tosserva li Vallourec, li bbenefikat minn tnaqqis tal-multa ta’ 40%, illimitat ruħha li twieġeb dawk il-mistoqsijiet li tpoġġew lilha waqt l-investigazzjoni fuq il-post magħmula mill-uffiċjali tal-Kummissjoni, skond kif kienet obbligata legalment tagħmel, ħaġa li Corus għamlet ukoll. Hija tosserva, f'dan ir-rigward, li d-dikjarazzjonijiet tas-Sur Verluca ngħataw bi tweġiba għall-mistoqsijiet li l-Kummissjoni saqsiet biss lil Vallourec. 203 Barra minn hekk, Dalmine, li bbenefikat minn tnaqqis ta’ 20% fuq l-ammont tal-multa tagħha, informat sempliċement lill-Kummissjoni li hija ma kinitx qiegħda tikkontesta l-materjalità tal-fatti, mingħajr ma ammettiet li hija pparteċipat f’xi ksur. Il-portata tal-kooperazzjoni tagħha mhijiex akbar minn dik ta’ Corus. L-inugwaljanza fit-trattament sostnut minn Corus, li l-Kummissjoni ma tiġġustifikax fir-risposta tagħha, huwa għalhekk manifest. Dalmine wriet saħansitra anqas kooperazzjoni minn Corus, partikolarment f'dak illi hija ma riditx fil-bidu tibgħat lill-Kummissjoni ċertu informazzjoni mitluba minnha u invokat sussegwentement id-dritt li ma tixhedx kontriha nnifisha, sabiex tiġġustifika n-nuqqas tagħha li twieġeb għal ċertu mistoqsijiet, kemm fir-risposta tagħha għad-DO kif ukoll fir-rikors, miċħud bħala manifestament inammissibli, li hija ppreżentat kontra d-deċiżjoni adottata mill-Kummissjoni fil-konfront tagħha skond l-Artikolu 11(5) tar-Regolament Nru 17. Barra minn hekk, Dalmine ikkontestat il-legalità tad-deċiżjonijiet li fuqhom il-Kummissjoni bbażat ruħha sabiex tipproċedi b'investigazzjonijiet f’Diċembru 1994 u, għalhekk, il-possibbiltà li l-Kummissjoni tuża d-dokumenti miksuba waqt dawn l-investigazzjonijiet (premessa 118 tad-deċiżjoni kkontestata). 204 Corus issostni, barra minn hekk, li mid-deċiżjoni kkontestata (premessa 174) jirriżulta li r-rikorrenti Ġappuniżi ma offrew ebda kooperazzjoni effettiva lill-Kummissjoni u li huma kkontestaw l-eżistenza tal-ftehim waqt il-proċedura amministrattiva, liema fatt jiddistingwi s-sitwazzjoni tagħhom minn dik ta’ Corus. Bħal Dalmine, il-produtturi Ġappuniżi kkontestaw kemm il-legalità tad-deċiżjonijiet li fuqhom il-Kummissjoni bbażat ruħha sabiex tipproċedi b'investigazzjonijiet f’Diċembru 1994 kif ukoll l-użu min-naħa tal-Kummissjoni tad-dokumenti miksuba waqt dawk l-investigazzjonijiet. Għal dak li jirrigwarda Mannesmann, jirriżulta wkoll biċ-ċar mid-deċiżjoni kkontestata (premessa 174) li hija qatt ma’ indikat b’mod ċar jekk hija kinitx qiegħda tikkontesta l-fatti u li hija rrifjutat li tagħti ċerta informazzjoni li l-Kummissjoni kienet talbet permezz ta' deċiżjoni meħuda skond l-Artikolu 11(5) tar-Regolament Nru 17. Il-Kummissjoni kisret għalhekk il-prinċipju ta' l-ugwaljanza fit-trattament meta rrifjutat li tnaqqas il-multa li ġiet imposta fuqha, u għaldaqstant, meta ttrattat lil Corus bl-istess mod bħal Mannesmann u l-erba’ produtturi Ġappuniżi. 205 Il-Kummissjoni tirrispondi l-ewwel nett li hija tgawdi minn setgħa diskrezzjonali meta hija tiġi biex tiffissa l-ammont tal-multi, b’mod li l-kunċett ta’ l-ugwaljanza fit-trattament, fil-materja tal-multi, għandu jiġi interpretat fid-dawl ta’ din ir-regola (sentenza Martinelli vs Il-Kummissjoni, punt 201 iktar 'il fuq, punt 59). F'kull każ, dan il-prinċipju japplika biss meta sitwazzjonijiet simili jiġu ttrattati b’mod differenti (sentenza tas-17 ta’ Diċembru 1991, Hercules Chemicals vs Il-Kummissjoni, punt 116 iktar 'il fuq, punt 295). 206 Issa, f’din il-kawża, hemm differenzi oġġettivi bejn is-sitwazzjoni ta’ Corus u dik tad-destinatarji l-oħra tad-deċiżjoni kkontestata. Fl-ewwel lok, Vallourec, minn naħa, bagħtet lill-Kummissjoni dikjarazzjoni miktuba ta’ utilità kbira (id-dikjarazzjoni tas-Sur Verluca tas-17 ta’ Settembru 1996; ara, b’mod partikolari, il-premessi 53 u 170 tad-deċiżjoni kkontestata) u, min-naħa l-oħra, ma kkontestatx il-materjalità tal-fatti li fuqhom il-Kummissjoni bbażat id-DO. Fit-tieni lok, Dalmine ma kkontestatx il-fatti li fuqhom il-Kummissjoni bbażat id-deċiżjoni tagħha (premessa 172 tad-deċiżjoni kkontestata), u dan mingħajr ebda ambigwità, filwaqt li Corus ikkontestat l-eżistenza stess ta’ ftehim. F'kull każ, anki jekk wieħed jissopponi li l-Kummissjoni għamlet żball meta naqqset il-multi imposti lil Vallourec u lil Dalmine, dan l-argument huwa irrilevanti fil-kuntest tat-talba għat-tnaqqis tal-multa magħmula minn Corus. Fl-aħħar nett, huwa irrilevanti li r-raġunijiet li minħabba fihom Corus ma setgħetx iġġib tnaqqis tal-multa huma differenti minn dawk li ma ppermettewx lil Mannesmann u lill-produtturi Ġappuniżi li jibbenefikaw minn tnaqqis, peress li Corus ma ssodisfatx il-kriterji rilevanti kif jinsabu fil-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni, irrispettivament mis-sitwazzjoni ta’ l-imprizi l-oħra. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim'Istanza 207 Skond ġurisprudenza stabbilita, il-Kummissjoni, fil-kuntest ta' l-evalwazzjoni tal-kooperazzjoni offruta mill-impriżi, ma tistax tiskarta l-prinċipju ta' l-ugwaljanza fit-trattament; prinċipju ġenerali tad-dritt Komunitarju li, skond ġurisprudenza kostanti, jiġi miksur meta sitwazzjonijiet simili jiġu ttrattati b'mod differenti jew fejn sitwazzjonijiet differenti jiġu ttrattati b'mod identiku, sakemm dak it-trattatament ma jkunx oġġettivament iġġustifikat (sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza tat-13 ta' Diċembru 2001, Krupp Thyssen Stainless u Acciai speciali Terni vs Il-Kummissjoni, T-45/98 u T-47/98, Ġabra p. II-3757, punt 237 u l-ġurisprudenza ċċitata). 208 Jeħtieġ li jiġi mfakkar ukoll li, sabiex jiġġustifika tnaqqis tal-multa minħabba l-kooperazzjoni, l-aġir ta' l-impriża għandu jiffaċilita x-xogħol tal-Kummissjoni li jikkonsisti fil-konstatazzjoni u t-trażżin tal-ksur tar-regoli Komunitarji tal-kompetizzjoni (sentenza Mayr-Melnhof/Kummissjoni, punt 190 iktar 'il fuq, punt 309, u l-ġurisprudenza ċċitata, punt 332, u l-punt 193 iktar 'il fuq). 209 Għandu jiġi kkonstatat li, f’din il-kawża, jeżistu differenzi oġġettivi u sinjifikattivi, fir-rigward ta’ dan l-aħħar kriterju, bejn is-sitwazzjoni ta’ Corus u dik ta’ Vallourec u ta’ Dalmine. 210 L-ewwel nett, Vallourec mhux biss ma kkontestatx il-materjalità tal-fatti li fuqhom il-Kummissjoni bbażat id-DO, imma pproduċiet ukoll, għad-differenza ta' Corus, dikjarazzjonijiet bil-miktub ta’ utilità kbira għall-Kummissjoni, b’mod partikolari dawk tas-Sur Verluca tas-17 ta’ Settembru u ta’ l-14 ta’ Ottubru 1996 (ara, b’mod partikolari, il-premessi 60, 62, 72 u 108 tad-deċiżjoni kkontestata). 211 Ebda rappreżentant ta’ Corus ma qatt ipproduċa xi dikjarazzjoni ta’ valur probatorju u ta’ portata paragunabbli ma’ dawk tas-Sur Verluca. Fil-fatt, it-tweġiba ta’ Corus tal-31 ta’ Ottubru 1997, invokata fil-premessa 66 tad-deċiżjoni kkontestata, għandha portata u valur probatorju limitati, b’mod partikolari minħabba l-fatt li ma jidhirx ċar jekk Corus kellhiex intenzjoni tirtiraha għal dak li jirrigwarda l-proċedura dwar it-tubi mingħajr saldatura b’ittra tat-30 ta’ Marzu 1999 indirizzata lill-Kummissjoni (ara, f’dan ir-rigward, is-sentenza JFE Engineering et vs Il-Kummissjoni, punt 129 iktar 'il fuq, punti 305 sa 308). 212 Fir-rigward tal-fatt, imsemmi minn Corus, li d-dikjarazzjonijiet tas-Sur Verluca ngħataw b'risposta għal xi mistoqsijiet li l-Kummissjoni saqsiet biss lis-Sur Vallourec, huwa biżżejjed li jiġi kkonstatat li l-Kummissjoni mhijiex fil-fatt obbligata li ssaqsi l-istess mistoqsijiet, fl-istadju ta' l-investigazzjoni tagħha, lil kull impriża li hija tissuspetta li tkun pparteċipat fil-ksur. Fil-fatt, għandu jiġi kkonstatat li l-eżistenza ta’ dan l-obbligu tkun ta' ħsara għal-libertà tal-Kummissjoni li taġixxi fil-kuntest ta’ l-investigazzjonijiet tagħha fil-qasam tal-kompetizzjoni u, għaldaqstant, fuq l-effikaċja ta’ tagħhom. 213 Huwa veru li, safejn l-imprizi jfornu lill-Kummissjoni, fl-istess stadju tal-proċedura amministrattiva u f’ċirkustanzi simili, informazzjoni simili dwar il-fatti attribwiti lilhom, il-gradi ta’ kooperazzjoni mogħtija minnhom għandhom jiġu kkunsidrati bħala paragunabbli (ara s-sentenza Krupp Thyssen Stainless u Acciai speciali Terni vs Il-Kummissjoni, punt 175 iktar 'il fuq, punt 243 sa 246). 214 Madankollu, huwa ċar li dan ma seħħx fil-kawża preżenti (ara l-punt 211 iktar 'il fuq). Għaldaqstant, din il-ġurisprudenza ma tapplikax. 215 Għal dak li jirrigwarda Dalmine, huwa paċifiku, kemm fil-kawża preżenti kif ukoll fil-kawża T-50/00, Dalmine vs Il-Kummissjoni, li ġiet magħquda ma’ din il-kawża għall-finijiet tas-seduta, li din il-kumpannija ma kkontestatx il-fatti li fuqhom il-Kummissjoni bbażat id-deċiżjoni kkontestata, skond dak li ġie kkonstatat f'dan is-sens fl-Artikolu 172 tagħha. Għalkemm Corus iddikjarat, fir-risposta tagħha għad-DO, li hija ma kinitx qiegħda tikkontesta l-fatti allegati mill-Kummissjoni għal dak li jirrigwarda l-ksur ikkonstatat sussegwentement fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, fil-punti 192 sa 199 iktar 'il fuq, ġie rrilevat li din l-affermazzjoni mhijiex biżżejjed sabiex tiġġustifika tnaqqis tal-multa imposta fuq Corus u dan minħabba n-natura vaga u ambigwa tagħha. 216 Huwa biżżejjed li jiġi kkonstatat, għaldaqstant, li l-ebda ambigwità simili ma ġiet imputata lil Dalmine, għal dak li għandu x’jaqsam ma’ l-ammissjoni min-naħa tagħha tal-fatti, sabiex jiġi konkluż li l-Kummissjoni ma wettqet ebda inugwaljanza fit-trattament f’dan ir-rigward. Għal dak li jirrigwarda ċ-ċirkustanzi l-oħra invokati minn Corus sabiex issostni li Dalmine offriet saħansitra anqas kooperazzjoni minnha, jeħtieġ li jiġi rrilevat li dawn iċ-ċirkustanzi jirreferu għar-rifjut ta’ Dalmine, li seħħ inizjalment qabel ma ntbagħtet id-DO, biex twieġeb għal talbiet għal informazzjoni u li ebda kooperazzjoni min-naħa ta’ Dalmine ma ttieħdet in kunsiderazzjoni mill-Kummissjoni fir-rigward ta' dan l-aspett ta’ l-investigazzjoni. 217 Minn dan jirriżulta li l-Kummissjoni setgħet ġustament tikkunsidra li dawn iċ-ċirkustanzi ma kellhom l-ebda impatt fuq l-ammissjoni tal-fatti minn Dalmine fir-risposta tagħha għad-DO u lanqas, għaldaqstant, fuq it-tnaqqis ta’ 20% fuq l-ammont tal-multa mogħti mill-Kummissjoni taħt dan it-titolu lil Dalmine, skond il-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni. 218 Fl-aħħar nett, kif turi l-Kummissjoni, ma tagħmilx differenza li r-raġunijiet għaliex Corus ma setgħetx tikseb tnaqqis tal-multa huma differenti minn dawk li ma ħallewx lil Mannesmann u lill-produtturi Ġappuniżi jibbenefikaw minn tnaqqis, peress illi diġà ġie stabbilit iktar 'il fuq li hija ma tissodisfax ir-rekwiżiti indikati f’dan ir-rigward fil-Komunikazzjoni dwar il-kooperazzjoni, u dan irrispettivament mis-sitwazzjoni ta’ dawn l-impriżi l-oħra. Fuq il-kalkolu ta' l-ammont tal-multa 219 Jirriżulta minn dak kollu li ntqal li l-ammont tal-multa imposta fuq Corus għandu jiġi mnaqqas sabiex jittieħed in kunsiderazzjoni l-fatt li t-tul ta' żmien tal-ksur imsemmi fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata huwa stabbilit, fil-kawża preżenti, għal tliet snin u mhux erba' snin. 220 Peress li l-metodu ta’ kalkolu tal-multi li ġie adottat fil-linji gwida għall-kalkolu tal-multi u li ġie użat mill-Kummissjoni fil-kawża preżenti ma ġiex ikkontestat fih innifsu, jeħtieġ li l-Qorti tal-Prim'Istanza, fl-eżerċizzju tal-kompetenza sħiħa tagħha, tapplika dan il-metodu fid-dawl tal-konklużjoni mogħtija fil-punt preċedenti. 221 Għaldaqstant, l-ammont ta' bażi tal-multa huwa stabbilit għal EUR għaxar miljuni, li jiżdied b’10% għal kull sena li fiha dam il-ksur, jiġifieri b'total ta' 30%, li jwassal għaċ-ċifra ta’ EUR tlettax-il miljun. Dan l-ammont għandu imbagħad jitnaqqas b’10% minħabba ċ-ċirkustanzi attenwanti skond il-premessi 168 u 169 tad-deċiżjoni kkontestata, b'tali mod li l-ammont definittiv għal Corus huwa ta’ EUR 11.7 miljun minflok EUR 12.6 miljun. Fuq it-talba sabiex il-Kummissjoni tiġi ordnata tirrimborża l-ammont tal-multa jew, sussidjarjament, l-ammont li bih ġiet ridotta l-multa, flimkien ma' l-interessi 222 Ġie deċiż kemm-il darba li, wara sentenza ta’ annullament ta' xi att, li tidħol fis-seħħ ex tunc u li jkollha għalhekk l-effett li telimina retroattivament l-att annullat mill-ordinament ġuridiku (sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tas-26 ta’ April 1988, Asteris et vs Il-Kummissjoni, 97/86, 99/86, 193/86 u 215/86, Ġabra p. 2181, punt 30; il-konklużjonijiet ta’ l-Avukat Ġenerali Léger fis-sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tas-6 ta’ Ġunju 1996, Ecroyd, C-127/94, Ġabra p. I-2731, I-2735, punt 74; sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza ta’ l-10 ta’ Ottubru 2001, Corus UK vs Il-Kummissjoni, T-171/99, Ġabra p. II-2967, punt 50), l-istituzzjoni konvenuta hija obbligata, skond l-Artikolu 233 KE, li tieħu l-miżuri neċessarji sabiex telimina l-effetti ta’ l-illegalitajiet ikkonstatati, li, fil-każ ta’ att li jkun diġà eżegwit, jista’ jirrikjedi li r-rikorrent jerġa' jitpoġġa fis-sitwazzjoni li kien jinsab fiha qabel dak l-att (sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-31 ta’ Marzu 1971, Il-Kummissjoni vs Il-Kunsill, 22/70, Ġabra p. 263, punt 60; tas-6 ta’ Marzu 1979, Simmenthal vs Il-Kummissjoni, 92/78, Ġabra p. 777, punt 32, u tas-17 ta’ Frar 1987, Samara vs Il-Kummissjoni, 21/86, Ġabra p. 795, punt 7; sentenzi tal-Qorti tal-Prim'Istanza ta’ l-14 ta’ Settembru 1995, Antillean Rice Mills et vs Il-Kummissjoni, T-480/93 u T-483/93, Ġabra p. II-2305, punti 59 u 60, u Corus UK vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar 'il fuq, punt 50). 223 Fl-ewwel post fost il-miżuri kkontemplati fl-Artikolu 233 KE, f’każ ta’ sentenza li tannulla jew tnaqqas il-multa imposta fuq xi impriża għall-ksur tar-regoli tal-kompetizzjoni tat-Trattat, hemm l-obbligu għall-Kummissjoni li tirrimborża l-multa kollha jew parti minnha li tkun ġiet imħallsa mill-impriża in kwistjoni, safejn dan il-ħlas għandu jiġi kkwalifikat bħala ħlas mhux dovut wara d-deċiżjoni ta' annullament. Dan l-obbligu japplika mhux biss għall-ammont prinċipali tal-multa indebitament imħallsa, imma ukoll għall-interessi moratorji fuq dan l-ammont (sentenza Corus UK vs Il-Kummissjoni, punt 222 iktar 'il fuq, punti 52 u53). 224 F’din il-kawża, ma jistax jiġi preżunt li l-Kummissjoni ser tonqos mill-obbligi tagħha li jirriżultaw mill-effett ikkombinat tas-sentenza preżenti u ta’ l-Artikolu 233 KE. 225 Konsegwentement, m’hemmx bżonn li tingħata deċiżjoni fuq it-talba preżenti fil-kuntest ta' dawn il-proċedimenti. 226 Bl-istess mod, għandu jiġi kkonstatat li, għall-istess raġuni, m’hemmx bżonn li tingħata deċiżjoni fuq it-talba ta’ Corus sabiex il-Qorti tal-Prim'Istanza tordna kull miżura neċessarja sabiex jingħata effett lis-sentenza preżenti. Fuq l-ispejjeż 227 Skond l-Artikolu 87(3) tar-Regoli tal-Proċedura, jekk il-partijiet ikunu telliefa rispettivament fuq kap jew aktar tat-talbiet tagħhom, il-Qorti tal-Prim'Istanza tista' taqsam l-ispejjeż jew tiddeċiedi li kull parti tbati l-ispejjeż tagħha. Peress illi kull parti tilfet fuq kap wieħed jew aktar fil-kawża preżenti, hemm lok li jiġi deċiż li r-rikorrenti u l-Kummissjoni jbatu l-ispejjeż rispettivi tagħhom. (1) . (1) – Il-motivi ta' din is-sentenza dwar il-fatti li wasslu għall-kawża mhumiex qegħdin jiġu riprodotti. Dawn huma spjegati fil-punti 2 sa 33 tas-sentenza tal-Qorti tal-Prim'Istanza tat-8 ta' Lulju 2004, JFE Engineering et vs Il-Kummissjoni, T-67/00, T-68/00, T-71/00 u T-78/00, li għadha ma ġietx ippubblikata fil-Ġabra. Parti operattiva Għal dawn il-motivi, IL-QORTI TAL-PRIM’ISTANZA (It-Tieni Awla ) taqta’ u tiddeciedi li: 1) L-Artikolu 1(2) tad-Deċiżjoni tal-Kummissjoni Nru 2003/382/KE, tat-8 ta’ Diċembru 1999, dwar il-proċedura ta’ applikazzjoni ta’ l-Artikolu 81 tat-Trattat KE (kawża IV/E-1/35.860-B – Tubi ta’ l-azzar mingħajr saldatura) huwa annullat safejn dan jikkonstata l-eżistenza tal-ksur imsemmi f’dik id-dispożizzjoni fir-rigward tar-rikorrenti qabel l-1 ta’ Jannar 1991. 2) L-ammont tal-multa imposta fuq ir-rikorrenti fl-Artikolu 4 tad-Deċiżjoni 2003/382 huwa ffissat għal EUR 11 700 000. 3) Ir-rikors huwa miċħud għall-bqija. 4) Kull parti għandha tbati l-ispejjeż rispettivi tagħha.

62004CJ0522

pt

Na petição inicial, a Comissão das Comunidades Europeias pede ao Tribunal de Justiça que declare que: –        Ao sujeitar a dedutibilidade das quotizações patronais do seguro complementar de velhice e morte prematura ao requisito, previsto no artigo 59.° do código de 1992 dos impostos sobre os rendimentos (code des impôts sur les revenus 1992), coordenado pelo Decreto real de 10 de Abril de 1992 ( Moniteur belge de 30 de Julho de 1992, p. 17120), na redacção dada pela Lei de 28 de Abril de 2003 relativa às pensões complementares e respectivo regime fiscal e a determinados benefícios complementares em matéria de segurança social ( Moniteur belge de 15 de Maio de 2003, p. 26407, e – rectificativo – Moniteur belge de 26 de Maio de 2003, p. 28892, a seguir «CIR 1992»), de essas quotizações serem pagas a uma empresa seguradora ou a um fundo de previdência estabelecido na Bélgica; –        Ao sujeitar a redução de imposto para a poupança a longo prazo, concedida, nos termos dos artigos 145.°/1 e 145.°/3 do CIR 1992, às quotizações pessoais de seguro complementar de velhice e de morte prematura pagas por intermédio do empregador, mediante retenção sobre as remunerações, ao requisito de essas quotizações serem pagas a uma empresa seguradora ou a um fundo de previdência estabelecido na Bélgica; –        Ao prever, no artigo 364.°bis do CIR 1992, que, quando os capitais, os valores de resgate e a poupança previstos no artigo 34.° do mesmo código forem pagos ou atribuídos a um sujeito passivo que tenha previamente transferido o seu domicílio ou a sede da sua fortuna para o estrangeiro, se considera que o pagamento ou atribuição ocorreu no dia anterior a essa transferência e ao equiparar a uma atribuição, nos termos do segundo parágrafo do referido artigo 364.°bis, qualquer transferência prevista no artigo 34.°, § 2, 3°, desse mesmo código, pelo que todo o segurador é obrigado a efectuar a retenção do imposto, nos termos do artigo 270.° do referido código, sobre os capitais e valores de resgate pagos a um não residente que, em determinado momento, teve residência fiscal na Bélgica, desde que aqueles últimos se tenham constituído, total ou parcialmente, durante o período em que o interessado teve residência fiscal na Bélgica, embora as convenções tributárias bilaterais celebradas pelo Reino da Bélgica atribuam o direito de tributar esses rendimentos ao outro Estado contratante; –        Ao tributar, por força do artigo 364.°ter do CIR 1992, as transferências de capitais ou de valores de resgate, constituídos através de quotizações patronais ou de quotizações pessoais de reforma complementar, efectuadas pelo fundo de pensões ou pelo organismo segurador no qual foram constituídos a favor do beneficiário ou dos seus sucessores para um outro fundo de pensões ou outro organismo segurador estabelecido fora da Bélgica, ao passo que essa transferência não constitui uma operação tributável se os capitais ou os valores de resgate forem transferidos para outro fundo de pensões ou outro organismo segurador estabelecido na Bélgica; –        Ao exigir, com base no artigo 224.°/2bis do Regulamento geral belga dos impostos equiparados ao imposto do selo (règlement général sur les taxes assimilés au timbre), aprovado pelo Decreto real de 3 de Março de 1927 ( Moniteur belge de 6 de Março de 1927, p. 921), na redacção dada pelo Decreto real de 30 de Julho de 1994 ( Moniteur Belge de 1 de Setembro de 1994, p. 22260, a seguir «regulamento geral»), aos seguradores estrangeiros que não tenham sede operacional na Bélgica que designem, antes de prestarem serviços na Bélgica um representante responsável aí residente, que se responsabilize pessoalmente, por escrito, perante o Estado belga, pelo pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro, dos juros e das coimas que possam ser devidos relativamente aos contratos referentes a riscos situados na Bélgica, o Reino da Bélgica não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força dos artigos 18.° CE, 39.° CE, 43.° CE, 49.° CE e 56.° CE, dos artigos 28.°, 31.°, 36.° e 40.° do Acordo sobre o Espaço Económico Europeu de 2 de Maio de 1992 (JO 1994, L 1, p. 3, a seguir «acordo EEE»), bem como dos artigos 4.° e 11.°, n.° 2, da Directiva 92/96/CEE do Conselho, de 10 de Novembro de 1992, que estabelece a coordenação das disposições legislativas, regulamentares e administrativas relativas ao seguro directo vida e que altera as Directivas 79/267/CEE e 90/619/CEE (terceira directiva sobre o seguro de vida) (JO L 360, p. 1), «– após reformulação, os artigos 5.°, n.° 1, e 53.°, n.° 2, da Directiva 2002/83/CE» do Parlamento Europeu e do Conselho, de 5 de Novembro de 2002, relativa aos seguros de vida (JO L 345, p. 1). Quadro jurídico O acordo EEE Os artigos 28.°, 31.°, 36.° e 40.° do acordo EEE correspondem, respectivamente, aos artigos 39.° CE, 43.° CE, 49.° CE e 56.° CE. Regulamentação comunitária O artigo 1.°, n.° 1, da Directiva 77/799/CEE do Conselho, de 19 de Dezembro de 1977, relativa à assistência mútua das autoridades competentes dos Estados‑Membros no domínio dos impostos directos, de certos impostos especiais de consumo e dos impostos sobre os prémios de seguro (JO L 336, p. 15; EE 09 F1 p. 94), alterada pela Directiva 2003/93/CE do Conselho, de 7 de Outubro de 2003 (JO L 264, p. 23, a seguir «Directiva 77/799»), enuncia: «As autoridades competentes dos Estados‑Membros trocarão entre si, em conformidade com a presente directiva, todas as informações susceptíveis de lhes permitirem determinar correctamente os impostos sobre o rendimento e sobre a fortuna, bem como todas as informações relativas à determinação dos seguintes impostos indirectos: –        Impostos sobre os Prémios de Seguro, referidos no sexto travessão do artigo 3.° da Directiva 76/308/CEE do Conselho, [de 15 de Março de 1976, relativa à assistência mútua em matéria de cobrança de créditos respeitantes a certas quotizações, direitos, impostos e outras medidas (JO L 73, p. 18; EE 02 F3 p. 46), na redacção dada pela Directiva 2001/44/CE do Conselho, de 15 de Junho de 2001 (JO L 175, p. 17, a seguir ‘Directiva 76/308’)], […]» Nos termos do artigo 2.° da Directiva 76/308: «A presente directiva aplica‑se a todos os créditos relativos: […] h)      Às taxas sobre os prémios de seguro; [...]» O artigo 3.° da Directiva 76/308 dispõe: «Na acepção da presente directiva, entende‑se por: […] –        ‘taxas sobre os prémios de seguro’: […] b)      na Bélgica: i) Taxe annuelle sur les contrats d’assurance […]» Os artigos 4.° e seguintes da Directiva 76/308 fixam as regras que as disposições legislativas, regulamentares e administrativas dos Estados‑Membros devem conter, tendo em vista assegurar a cobrança, em todos os Estados‑Membros, dos créditos referidos no artigo 2.° desta directiva constituídos noutro Estado‑Membro. O artigo 5.°, n.° 1, da Directiva 2002/83 dispõe: «A autorização é válida para o conjunto da Comunidade. A autorização permite que a empresa de seguros desenvolva actividades na Comunidade, quer em regime de estabelecimento quer em regime de livre prestação de serviços.» O artigo 50.° da Directiva 2002/83, sob a epígrafe «Imposto sobre os prémios», prevê: «1.      Sem prejuízo de uma posterior harmonização, qualquer contrato de seguro só pode ser sujeito aos mesmos impostos indirectos e taxas parafiscais que oneram os prémios de seguro no Estado‑Membro do compromisso, [...] […] 3.      Sem prejuízo de uma harmonização posterior, cada Estado‑Membro aplica às empresas de seguros que assumam compromissos no seu território as suas disposições nacionais relativas às medidas destinadas a garantir a cobrança dos impostos indirectos e das taxas parafiscais devidos por força do n.° 1.» O artigo 53.°, n.° 2, da Directiva 2002/83 dispõe: «Nas condições previstas no direito nacional, cada Estado‑Membro autoriza as agências e sucursais estabelecidas no seu território e referidas no presente título a transferir a totalidade ou parte da respectiva carteira de contratos para uma empresa de seguros com sede social num outro Estado‑Membro, desde que as autoridades competentes desse Estado‑Membro certifiquem que a cessionária possui a margem de solvência necessária, tendo em conta essa mesma transferência.» Segundo o ponto k), sob a epígrafe «Modalidades estabelecidas pelo Estado‑Membro de acolhimento para a cobrança dos impostos indirectos sobre os prémios de seguros dos contratos concluídos em regime de livre prestação de serviços: designação de um representante fiscal da seguradora», do subtítulo 3, consagrado à aplicação, no sector dos seguros, dos princípios relativos ao conceito de interesse geral, do título II, sob a epígrafe «Interesse geral nas terceiras directivas sobre seguros – A aplicabilidade das disposições de interesse geral», da comunicação interpretativa da Comissão 2000/C 43/03, intitulada «A liberdade de prestação de serviços e o interesse geral no sector dos seguros» (JO 2000, C 43, p. 5, a seguir «comunicação interpretativa»), os Estados‑Membros têm a possibilidade de exigir a designação de um representante fiscal da seguradora que desenvolve a sua actividade em regime de livre prestação de serviços, para garantir ao Estado‑Membro de acolhimento o respeito da sua própria legislação e a cobrança dos impostos, com a condição de as modalidades concretas de aplicação desta medida por esse Estado‑Membro satisfazerem os critérios estabelecidos pelo Tribunal de Justiça das Comunidades Europeias, nomeadamente os da necessidade e da proporcionalidade. Legislação nacional O artigo 34.° do CIR 1992 tem a seguinte redacção: «§ 1 er .      As pensões, rendas e prestações equivalentes compreendem, independentemente de quem for o seu devedor ou beneficiário, da sua qualificação e das modalidades para a sua determinação e concessão: [...] 2°      Os capitais, valores de resgate de contratos de seguro de vida, as pensões, pensões complementares e rendas, total ou parcialmente constituídos através de: a)      Quotizações pessoais de seguro complementar de velhice e de morte prematura, para constituição de uma renda ou de capital em caso de vida ou em caso de morte, ou de quotizações patronais [...]; b)      Quotizações e prémios para constituição de uma pensão complementar referida na Lei de 28 de Abril de 2003 relativa às pensões complementares e respectivo regime fiscal e a determinados benefícios complementares em matéria de segurança social, incluindo as pensões complementares atribuídas para cumprimento de um compromisso de solidariedade [assumido, a nível sectorial, por uma comissão ou subcomissão paritária ou, a nível de uma empresa, pelo empregador, em proveito de trabalhadores e seus sucessores] e as pensões constituídas através das quotizações e prémios referidos no artigo 38.°, § 1, primeiro parágrafo, 18° e 19°; c)      Quotizações e prémios para constituição de uma pensão complementar referida na lei mencionada na alínea b), sempre que essas quotizações sejam pagas no âmbito do prolongamento, a título individual, de uma convenção de reforma referida no artigo 33.° da mesma lei; [...] Por pensão complementar referida na Lei de 28 de Abril de 2003 relativa às pensões complementares e respectivo regime fiscal e a determinados benefícios complementares em matéria de segurança social, entende‑se a pensão de reforma e/ou de sobrevivência em caso de morte do filiado antes ou depois da passagem à reforma, ou o valor do capital que lhe corresponde, concedidos com base em pagamentos obrigatórios determinados num regulamento de pensões ou numa convenção de pensões complementar de uma pensão fixada nos termos de um regime legal de segurança social; [...] § 2.      Os rendimentos da poupança‑reforma compreendem: 1°      As poupanças colocadas numa conta poupança‑reforma colectiva ou individual; 2°      As pensões, rendas, capitais e valores de resgate de um seguro de poupança; 3°      As seguintes transferências: –        A transferência parcial dos saldos das contas de poupança ou das reservas técnicas dos seguros de poupança; –        A transferência total dos saldos de uma conta de poupança individual ou colectiva para um seguro de poupança; –        A transferência total das reservas técnicas relativas a um seguro de poupança para uma conta de poupança individual ou colectiva. [...]» As quotizações e prémios a que se refere o artigo 38.°, § 1, primeiro parágrafo, 18° e 19°, do CIR 1992, para o qual remete o artigo 34.°, § 1, 2°, alínea b), in fine , do mesmo código, são, por um lado, as quotizações e prémios de seguro patronais pagos em cumprimento de um seguro complementar de velhice e de morte prematura, para constituição de uma renda ou capital em caso de vida ou em caso de morte a favor dos trabalhadores e, por outro, as quotizações e prémios de seguro empresariais pagos em cumprimento de um seguro da mesma natureza a favor dos gestores da empresa. O artigo 52.° do CIR 1992 enuncia: «Sem prejuízo do disposto nos artigos 53.° a 66.°bis, consideram‑se, nomeadamente, despesas profissionais: […] 3°      As remunerações dos membros do pessoal e as despesas conexas seguintes: […] b)      As quotizações e prémios patronais pagos para cumprimento: –        De um seguro complementar de velhice e de morte prematura, para constituição de uma renda ou capital em caso de vida ou em caso de morte; –        De um acordo colectivo ou individual de pensão complementar de reforma e/ou sobrevivência, para constituição de uma renda ou de um capital em caso de vida ou em caso de morte; –        Do compromisso de solidariedade referido nos artigos 10.° e 11.° da Lei de 28 de Abril de 2003 relativa às pensões complementares e respectivo regime fiscal e a determinados benefícios complementares em matéria de segurança social; –        De um acordo colectivo ou individual que deva ser considerado um complemento às prestações legais devidas em caso de morte ou incapacidade para o trabalho na sequência de acidente de trabalho ou de acidente, ou de doença profissional ou de doença; […] 7°      As quotizações pessoais devidas em cumprimento da legislação social ou de normas legais ou regulamentares que excluam os interessados do âmbito de aplicação da legislação social; 7°bis As quotizações referidas no ponto 7° incluem nomeadamente [as pensões complementares de reforma ou de sobrevivência dos trabalhadores por conta própria]; […]» O artigo 59.°, § 1, do CIR 1992 dispõe: «As quotizações e prémios patronais referidos no artigo 52.°, 3°, b, só são dedutíveis a título de despesas profissionais, nas condições e com os limites seguintes: 1°      Devem ser pagos a título definitivo a uma empresa seguradora ou a uma instituição de previdência estabelecida na Bélgica; […]» O artigo 145.°/1 do CIR 1992 prevê: «Nos limites e nas condições previstos nos artigos 145.°/2 a 145.°/16, concede‑se uma redução de imposto calculada sobre as seguintes despesas que tenham sido efectivamente pagas durante o período tributável: 1°      A título de quotizações e prémios pessoais referidos no artigo 34.°, 1 er , 2°, primeiro parágrafo, a a c, pagos por intermédio do empregador, mediante retenção sobre as remunerações dos trabalhadores, ou por intermédio da empresa, mediante retenção sobre as remunerações do gestor da empresa que não esteja vinculado por um contrato de trabalho; 2°      A título de quotizações de um seguro complementar de velhice e de morte prematura que o sujeito passivo tenha pago na Bélgica, a título definitivo, para constituir uma renda ou um capital em caso de vida ou em caso de morte, em execução de um contrato de seguro de vida que tenha celebrado individualmente; […]» O artigo 145.°/3 do CIR 1992 tem a seguinte redacção: «As quotizações e prémios pessoais referidos no artigo 145.°/1, 1°, são tomados em consideração para a redução, na condição de serem pagos a título definitivo a uma empresa seguradora ou a uma instituição de previdência estabelecidas na Bélgica e de as prestações em caso de reforma, tanto legais como extralegais, expressas em rendas anuais, não ultrapassarem 80% da última remuneração bruta anual normal e terem em conta uma duração normal de actividade profissional. É permitida a indexação das rendas.» O artigo 270.° do CIR 1992 enuncia: «A retenção do imposto é obrigatória para: 1°      Os sujeitos passivos a que se referem os artigos 3.°, 179.° ou 220.°, que, enquanto devedores, depositários, mandatários ou intermediários, pagam ou atribuem na Bélgica ou no estrangeiro remunerações referidas no artigo 30.°, 1° e 2°, pensões, rendas e prestações, assim como os não residentes referidos no artigo 227.°, para os quais as remunerações referidas no artigo 30.°, 1° e 2°, pensões, rendas e prestações que pagam ou atribuem na Bélgica ou no estrangeiro constituem despesas profissionais na acepção do artigo 237.°; […] 3°      Aqueles que, enquanto devedores, depositários, mandatários ou intermediários, pagam ou atribuem rendimentos de artistas do espectáculo ou desportivos a que se refere o artigo 228.°, § 2, 8°, ou, na falta daqueles, os organizadores das representações ou das provas; 4°      Aquele que é mandatado pelos membros de uma sociedade ou associação referida no artigo 229.°, § 3, para os representar em matéria fiscal, ou, na falta desse representante, cada um dos sócios ou associados, solidariamente; 5°      Aqueles que são obrigados ao registo dos actos e declarações, por força do artigo 35.° do Código dos direitos de registos, de hipoteca e custas judiciais (Code des droits d’enregistrement, d’hypothèque et de greffe), quando por esses actos ou declarações se certifica a cessão onerosa de bens imóveis ou de direitos reais sobre esses bens, pelo sujeito passivo a que se refere o artigo 227.°, 1° ou 2°; 6°      Aqueles que, enquanto administradores de insolvência, liquidatários judiciais, liquidatários de sociedades ou que exercem funções análogas, são obrigados a satisfazer créditos com natureza de remunerações, na acepção do artigo 30.°» O artigo 364.°bis do CIR 1992 dispõe: «Quando os capitais, os valores de resgate e a poupança referidos no artigo 34.° forem pagos ou atribuídos a um sujeito passivo que tenha previamente transferido o seu domicílio ou a sede da sua fortuna para o estrangeiro, considera‑se que o pagamento ou a atribuição ocorreu no dia anterior a essa transferência. Para efeitos do primeiro parágrafo, toda e qualquer transferência referida no artigo 34.°, § 2, 3°, é equiparada a uma atribuição.» O artigo 364.°ter do CIR 1992 prevê: «Quando os capitais ou os valores de resgate constituídos através de quotizações pessoais referidas no artigo 52.°, 7°bis, ou no artigo 145.°/1, 1°, de quotizações patronais ou de quotizações de empresa, forem transferidos pela instituição de previdência ou pela empresa seguradora nas quais foram constituídas a favor do beneficiário ou dos seus sucessores, para um plano de poupança‑reforma ou para uma convenção de reforma similar, esta operação não é considerada como um pagamento ou uma atribuição, mesmo se esta transferência for efectuada a pedido do beneficiário, sem prejuízo do direito de as instituições ou empresas cobrarem o imposto ao beneficiário no momento do pagamento ou da atribuição posteriores. O primeiro parágrafo não é aplicável à transferência de capital ou do valor de resgate para uma instituição de previdência ou para uma empresa seguradora estabelecida no estrangeiro.» O código dos impostos equiparados ao imposto de selo (code des taxes assimilées au timbre), na versão em vigor em 1 de Janeiro de 2004 (a seguir «CTAT»), dispõe no seu artigo 173.°: «[O]s contratos de seguro estão sujeitos a um imposto anual, quando esteja preenchido um dos três requisitos a seguir referidos: 1°      O segurador seja um profissional de seguros que tenha o seu estabelecimento principal, uma agência, uma sucursal, um representante ou uma qualquer sede de operações na Bélgica; 2°      O segurado tenha o seu domicílio ou residência habitual na Bélgica; 3°      O contrato tenha por objecto bens móveis ou imóveis sitos na Bélgica.» O artigo 176.°/1, primeiro parágrafo, do CTAT enuncia: «O imposto exigível é calculado sobre o montante total dos prémios, quotizações ou contribuições, acrescido das despesas a pagar ou a suportar no decurso do ano fiscal, seja pelos segurados, seja pelos beneficiários e pelos seus empregadores.» O artigo 177.° do CTAT prevê que o imposto anual sobre os contratos de seguro é pago: «1°      Pelas associações, caixas, sociedades ou empresas seguradoras, pelos organismos de pensões e pelas pessoas colectivas incumbidas da execução do compromisso de solidariedade no quadro dos regimes de reforma referidos na Lei de 28 de Abril de 2003 relativa às pensões complementares e respectivo regime fiscal e a determinados benefícios complementares em matéria de segurança social, bem como por todos os outros seguradores, quando tenham o seu estabelecimento principal, uma agência, uma sucursal, um representante ou uma qualquer sede de operações na Bélgica; 2°      Pelos corretores e por qualquer outro intermediário residente na Bélgica, para os contratos celebrados com a sua mediação com os seguradores estrangeiros que não tenham na Bélgica o representante responsável referido no artigo 178.°; 3°      Pelos segurados, em todos os restantes casos.» O artigo 178.° do CTAT prevê: «[…] Os seguradores estrangeiros que têm na Bélgica uma sucursal, agência ou qualquer sede de operações são ainda obrigados, antes do início de qualquer operação na Bélgica, a credenciar junto do Ministro das Finanças um representante responsável residente na Bélgica, que assuma pessoalmente e por escrito a responsabilidade, perante o Estado, pelo pagamento do imposto anual e das coimas que venham a ser devidas. Em caso de morte do representante responsável, da retirada da credencial ou de um evento que determine a sua incapacidade, o representado providenciará imediatamente pela sua substituição. […]» O artigo 224.°/2bis do regulamento geral dispõe: «Nos casos referidos no artigo 177.°, 3°, do [CTAT], a empresa seguradora estrangeira paga o imposto e, se for caso disso, os juros e coimas, por conta do segurado. Para esse efeito, todas as empresas seguradoras estrangeiras que não tenham na Bélgica nem sucursal, nem agência, nem qualquer sede de operações e que queiram oferecer a subscrição de contratos relativos a riscos situados na Bélgica devem, antes de realizar tais operações, credenciar junto do Ministro das Finanças um representante responsável residente na Bélgica que se responsabilize pessoalmente, por escrito, perante o Estado, pelo pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro, os juros e as coimas que venham a ser devidos por força dos contratos acima referidos.» Fase pré‑contenciosa Após ter notificado o Reino da Bélgica para apresentar as suas observações sobre a compatibilidade de diversas disposições da regulamentação belga com os artigos 18.° CE, 39.° CE, 43.° CE, 49.° CE e 56.° CE, com os artigos 28.°, 31.°, 36.° e 40.° do acordo EEE e com os artigos 4.° e 11.°, n.° 2, da Directiva 92/96, a Comissão emitiu, em 19 de Dezembro de 2003, um parecer fundamentado, convidando aquele Estado‑Membro a adoptar as medidas necessárias para lhe dar cumprimento no prazo de dois meses a contar da sua recepção. Por não ter ficado satisfeita com a resposta dada pelo Reino da Bélgica ao referido parecer, a Comissão propôs a presente acção. Quanto ao recurso Quanto aos entraves à livre prestação de serviços Argumentos das partes Segundo a Comissão, o artigo 59.° do CIR 1992, na medida em que subordina a dedução das quotizações patronais devidas em cumprimento de um seguro complementar de velhice e de morte prematura ao requisito de os mesmos serem pagos a uma empresa seguradora ou a uma instituição de previdência estabelecida na Bélgica, e o artigo 145.°/3 do CIR 1992, na medida em que subordina ao mesmo requisito a redução de imposto para as quotizações pessoais de seguro complementar de velhice e de morte prematura ou de pensão complementar, constituem uma restrição à livre prestação de serviços. Estas normas dissuadem, por um lado, os interessados de subscreverem seguros de reforma complementares junto de empresas seguradoras ou instituições de previdência estabelecidas noutro Estado‑Membro e, por outro, essas empresas e instituições de oferecer os seus serviços no mercado belga. Ora, não há nenhum motivo objectivo que permita ao Reino da Bélgica justificar essa legislação, uma vez que, por força de convenções bilaterais ou com base em circulares administrativas, as suas autoridades competentes aceitam a dedução de quotizações pagas no estrangeiro. A Comissão também sustenta que constitui uma restrição à livre prestação de serviços a regra discriminatória fixada no artigo 364.°ter do CIR 1992, que prevê que são tributados os capitais ou valores de resgate constituídos através de quotizações patronais ou de quotizações pessoais para um seguro de reforma complementar transferidos para um fundo de pensões ou organismo segurador estabelecido no estrangeiro. Com efeito, essa transferência não é tributada se for efectuada para um fundo de pensões ou organismo segurador estabelecido na Bélgica. Por outro lado, a Comissão alega que o artigo 224.°/2bis do regulamento geral, que obriga as empresas seguradoras estrangeiras a designar um representante residente na Bélgica, que se responsabiliza pessoalmente pelo pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro, conjugado com a responsabilidade solidária do segurado prevista no artigo 177.°, 3°, do CTAT, é desproporcionado relativamente à necessidade de garantir o pagamento do referido imposto. Com efeito, meios menos gravosos, como os acordos de troca de informações com os outros Estados‑Membros, permitem alcançar esse resultado. A Comissão sublinha, além disso, que a Directiva 77/799 permite essa assistência entre os Estados‑Membros, a qual, combinada com a co‑responsabilidade dos residentes segurados, torna supérflua a designação de um representante responsável. Por último, a Comissão acrescenta que a legislação nacional compromete os direitos das instituições e dos organismos seguradores, ao introduzir disposições fiscais contrárias às regras do Tratado CE relativas aos princípios da livre circulação e da não discriminação. Com efeito, por um lado, essas instituições e esses organismos que obtiveram uma autorização num Estado‑Membro, nos termos do artigo 5.° da Directiva 2002/83, devem poder exercer a sua actividade quer em regime de estabelecimento quer em regime de livre prestação de serviços em toda a Comunidade. Por outro lado, as mesmas instituições e os mesmos organismos estabelecidos num Estado‑Membro deverão ser autorizados, de acordo com o artigo 53.°, n.° 2, da referida directiva, a transferir toda ou parte da sua carteira para um cessionário estabelecido na Comunidade. O Governo belga sublinha que, devido às alterações introduzidas pela Lei‑programa de 27 de Dezembro de 2005 ( Moniteur belge de 30 de Dezembro de 2005, p. 57315), pelo Decreto real de 15 de Fevereiro de 2006, que altera o [regulamento geral] ( Moniteur belge de 2 de Março de 2006, p. 12463), e pelo Decreto ministerial de 8 de Março de 2006, que executa o artigo 224.°, terceiro parágrafo, [do referido regulamento] ( Moniteur belge de 21 de Março de 2006, p. 16249), as empresas seguradoras não estabelecidas na Bélgica, mas com sede principal no território do Espaço Económico Europeu, já não são obrigadas a designar um representante fiscal responsável. Apreciação do Tribunal de Justiça –       Quanto à admissibilidade A título preliminar, saliente‑se que, na sua acção, a Comissão pede ao Tribunal que declare, nomeadamente, que o Reino da Bélgica não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do artigo 11.°, n.° 2, da Directiva 92/96, que passou, após reformulação, a artigo 53.°, n.° 2, da Directiva 2002/83. Porém, face ao Anexo VI da Directiva 2002/83, que contém um quadro de correspondência, verifica‑se que o artigo 11.°, n.° 2, da Directiva 92/96 não corresponde ao artigo 53.°, n.° 2, da Directiva 2002/83, mas sim ao artigo 14.°, n.° 1, dessa mesma directiva. Nestes termos, é forçoso concluir que o Tribunal não está em condições de conhecer com segurança a base jurídica sobre a qual se deve pronunciar para apreciar o mérito desse pedido. Por conseguinte, há que julgar inadmissível o pedido relativo ao incumprimento do artigo 11.°, n.° 2, da Directiva 92/96, que passou, após reformulação, a artigo 53.°, n.° 2, da Directiva 2002/83. –       Quanto ao mérito Deve recordar‑se que, embora a fiscalidade directa seja da competência dos Estados‑Membros, estes devem, todavia, exercer essa competência no respeito do direito comunitário (v. acórdão de 30 de Janeiro de 2007, Comissão/Dinamarca, C‑150/04, ainda não publicado na Colectânea, n.° 34 e jurisprudência referida). Recorde‑se também que as prestações de serviços em matéria de seguros constituem serviços na acepção do artigo 50.° CE e que o artigo 49.° CE se opõe à aplicação de qualquer regulamentação nacional que, sem justificação objectiva, entrave a possibilidade de um prestador de serviços exercer efectivamente essa liberdade (v. acórdão Comissão/Dinamarca, já referido, n.° 37 e jurisprudência referida). Na óptica de um mercado único, e para permitir realizar os objectivos deste, o artigo 49.° CE opõe‑se igualmente à aplicação de qualquer regulamentação nacional que tenha por efeito tornar a prestação de serviços entre Estados‑Membros mais difícil do que a prestação de serviços puramente interna a um Estado‑Membro (acórdão Comissão/Dinamarca, já referido, n.° 38 e jurisprudência referida). Além disso, resulta de jurisprudência assente do Tribunal que o artigo 49.° CE se opõe a toda e qualquer legislação nacional que possa proibir ou perturbar mais as actividades do prestador estabelecido noutro Estado‑Membro, onde preste legalmente serviços análogos (v., neste sentido, acórdãos de 28 de Abril de 1998, Safir, C‑118/96, Colect., p. I‑1897, n.° 22, e de 8 de Setembro de 2005, Mobistar e Belgacom Mobile, C‑544/03 e C‑545/03, Colect., p. I‑7723, n.° 29). No caso concreto, verifica‑se que, ao sujeitar, por aplicação do artigo 59.° do CIR 1992, a dedutibilidade das quotizações patronais devidas em cumprimento de um seguro complementar de velhice e de morte prematura ao requisito de os mesmos serem pagos a uma empresa seguradora ou a um fundo de previdência estabelecido na Bélgica e ao sujeitar, por aplicação dos artigos 145.°/1 e 145.°/3 do CIR 1992, a redução de imposto para as quotizações pessoais de seguro complementar de velhice e de morte prematura ou de pensão complementar pagas por intermédio do empregador, mediante retenção sobre as remunerações dos trabalhadores, ou por intermédio da empresa, mediante retenção sobre as remunerações do gestor da empresa que não esteja vinculado por um contrato de trabalho, ao requisito de essas quotizações serem pagas a uma empresa seguradora ou a um fundo de previdência estabelecido na Bélgica, a legislação belga teve o efeito de tornar a livre prestação de serviços de seguros a partir de outros Estados‑Membros mais difícil do que a puramente interna no Reino da Bélgica. Essas medidas são susceptíveis de dissuadir os tomadores de seguros de subscrever contratos de seguro junto de seguradores estrangeiros. Por isso, essas medidas constituem entraves à livre prestação de serviços prevista no artigo 49.° CE. Esta conclusão também deve ser aplicada no que respeita ao artigo 364.°ter do CIR 1992, segundo o qual são tributados os capitais e valores de resgate transferidos para um fundo de pensões ou empresa seguradora estabelecido no estrangeiro, ao passo que não é prevista a tributação dessas transferências quando são efectuadas para um fundo de pensões ou uma empresa seguradora estabelecido na Bélgica. Esta medida é, com efeito, susceptível de perturbar mais as actividades dos prestadores de serviços em matéria de seguros estabelecidos noutro Estado‑Membro que não o Reino da Bélgica, onde prestam legalmente esses serviços. Por último, quanto à obrigação, prevista no artigo 224.°/2bis do regulamento geral, de uma empresa seguradora estabelecida noutro Estado‑Membro designar um representante responsável na Bélgica, verifica‑se que essa obrigação, pelos encargos e ónus que gera, inclusivamente para as empresas que dispõem de uma autorização na acepção do artigo 5.° da Directiva 2002/83, é susceptível de dissuadir essas empresas de proporem os seus serviços na Bélgica. Por isso, essa norma consubstancia também um entrave à liberdade de prestação de serviços. A Comissão alega também que o Reino da Bélgica não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do artigo 36.° do acordo EEE, relativo à liberdade de prestação de serviços. Como precisa o artigo 6.° do acordo EEE, as disposições deste último, na medida em que sejam idênticas, quanto ao conteúdo, às normas correspondentes do Tratado e aos actos adoptados em aplicação deste, serão, no que respeita à sua execução e aplicação, interpretadas em conformidade com a jurisprudência pertinente do Tribunal de Justiça anterior à data de assinatura do referido acordo. Por outro lado, tanto o Tribunal de Justiça como o Tribunal da Associação Europeia de Comércio Livre (EFTA) reconheceram a necessidade de velar por que as normas do acordo EEE idênticas, quanto ao conteúdo, às do Tratado sejam interpretadas de modo uniforme (acórdãos do Tribunal de Justiça de 23 de Fevereiro de 2006, Keller Holding, C‑471/04, Colect., p. I‑2107, n.° 48 e jurisprudência referida; de 26 de Outubro de 2006, Comissão/Portugal, C‑345/05, Colect., p. I‑10633, n.° 40, e do Tribunal EFTA de 12 de Dezembro de 2003, EFTA Surveillance Authority/Iceland, E‑1/03, EFTA Court Report, p. 143, n.° 27). Ora, há que salientar que a regra que proíbe as restrições à livre prestação de serviços consagrada no artigo 36.° do acordo EEE é idêntica à estabelecida no artigo 49.° CE. Nestes termos, conclui‑se que a legislação belga em causa constitui um entrave à liberdade de prestação de serviços prevista nos artigos 49.° CE e 36.° do acordo EEE. Resulta, todavia, de jurisprudência bem assente que as medidas nacionais susceptíveis de perturbar ou tornar menos atractivo o exercício das liberdades fundamentais garantidas pelo Tratado podem contudo admitir‑se se prosseguirem um objectivo legítimo compatível com o Tratado, se se justificarem por razões imperiosas de interesse geral, forem adequadas a garantir a realização do objectivo que prosseguem e não ultrapassarem o que é necessário para alcançar esse objectivo (v., neste sentido, acórdãos de 11 de Março de 2004, De Lasteyrie du Saillant, C‑9/02, Colect., p. I‑2409, n.° 49; de 7 de Setembro de 2006, N, C‑470/04, Colect., p. I‑7409, n.° 40; e Comissão/Dinamarca, já referido, n.° 46). Ora, não se pode deixar de observar que o Governo belga só apresenta uma justificação para a legislação que impõe a uma empresa estabelecida noutro Estado‑Membro a obrigação de designar um representante responsável residente na Bélgica. Por conseguinte, essa justificação deve ser verificada pelo Tribunal. Porém, quanto às outras medidas objecto da acusação da Comissão respeitante à violação da regra relativa à liberdade de prestação de serviços prevista nos artigos 49.° CE e 36.° do acordo EEE, desde já se julga procedente a acção proposta pela Comissão, visto não ter sido apresentada nenhuma justificação relativamente a essas medidas pelo referido governo. Este sustenta que a obrigação de designar um representante responsável residente na Bélgica é necessária para alcançar o objectivo de satisfazer a necessidade de garantir o pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro, dos juros e das coimas que possam ser devidos relativamente aos contratos referentes a riscos situados na Bélgica, subscritos junto de empresas seguradoras estabelecidas noutro Estado‑Membro. Além do mais, como essa obrigação não tem influência na autorização de uma empresa seguradora nem na transferência da sua carteira, não é desproporcionada face ao objectivo prosseguido. Segundo a Comissão, a obrigação geral e absoluta, prevista no artigo 224.°/2bis do regulamento geral, de as empresas seguradoras estrangeiras designarem um representante responsável residente na Bélgica, conjugada com a responsabilidade solidária do segurado decorrente do artigo 177.°, 3°, do CTAT, é uma medida desproporcionada que constitui um entrave à livre prestação de serviços das companhias e instituições de seguros estabelecidas noutros Estados‑Membros. Com efeito, o pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro pode ser garantido por meios menos gravosos, como a assistência mútua das autoridades competentes dos Estados‑Membros no domínio dos impostos sobre prémios de seguro prevista na Directiva 77/799. Para determinar se a obrigação, prevista no artigo 224.°/2bis do regulamento geral, de designar um representante responsável residente na Bélgica é necessária para garantir o pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro, dos juros e das coimas que possam ser devidos relativamente aos contratos referentes a riscos situados na Bélgica, há que determinar se esse objectivo poderá ser alcançado através de medidas menos gravosas. Em primeiro lugar, quanto à determinação do referido imposto, não se pode deixar de notar que o artigo 1.°, n.° 1, primeiro travessão, da Directiva 77/799 prevê a troca, entre as autoridades dos Estados‑Membros, de todas as informações susceptíveis de lhes permitirem determinar correctamente os impostos sobre os prémios de seguros, nomeadamente o imposto anual sobre os contratos de seguro previsto no direito belga. Em segundo lugar, no que diz respeito ao pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro, importa sublinhar que, nos termos do artigo 50.°, n.° 3, da Directiva 2002/83, o Reino da Bélgica pode aplicar às empresas seguradoras que assumam compromissos no seu território as suas disposições nacionais relativas às medidas destinadas a garantir a cobrança dos impostos indirectos e das taxas parafiscais que oneram os prémios de seguro relativos aos contratos sobre seguros situados nesse Estado‑Membro. Ora, resulta do artigo 177.° do CTAT que o segurado fica pessoalmente devedor do imposto anual sobre os contratos de seguro sempre que o contrato tenha sido subscrito junto de um segurador que não esteja estabelecido na Bélgica e aí não tenha uma agência, sucursal, representante ou qualquer sede de operações nem representante responsável na acepção do artigo 178.° do CTAT, e que o referido contrato não tenha sido subscrito com a mediação de um corretor ou outro intermediário residente na Bélgica. Daqui se conclui que o direito belga contém medidas adequadas para satisfazer o objectivo de garantir o pagamento desse imposto que são menos prejudiciais para a livre prestação de serviços do que a obrigação de designar um representante responsável residente na Bélgica. Em terceiro lugar, no que respeita à cobrança do imposto anual sobre os contratos de seguro, não se pode deixar de observar que a Directiva 76/308 precisa que os impostos sobre os prémios de seguros, entre os quais se encontra, nos termos do artigo 3.°, n.° 1, sexto travessão, alínea b), desta directiva, o referido imposto anual, são objecto de assistência mútua para a respectiva cobrança. Resulta do exposto que o Reino da Bélgica dispõe dos meios necessários para a cobrança do imposto anual sobre os contratos de seguro. Daqui se conclui que a obrigação de as empresas seguradoras que não estão estabelecidas neste Estado‑Membro designarem um representante responsável residente na Bélgica vai para além do que é necessário para garantir o pagamento desse imposto e é, portanto, desproporcionada relativamente a esse objectivo. Por conseguinte, a argumentação apresentada pelo Governo belga para justificar a obrigação, prevista no artigo 224.°/2bis do regulamento geral, de designar um representante responsável na Bélgica não pode ser acolhida. Conclui‑se pois que, no que se refere a esta obrigação, a acusação da Comissão respeitante à violação da regra relativa à livre prestação de serviços prevista nos artigos 49.° CE e 36.° do acordo EEE deve ser considerada procedente. Conclui‑se pois que se verifica o incumprimento quanto a estas duas disposições. Por todo o exposto, conclui‑se que, ao manter a regulamentação supramencionada, o Reino da Bélgica não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força dos artigos 49.° CE, 36.° do Acordo EEE e 4.° da Directiva 92/96, após reformulação, artigo 5.°, n.° 1, da Directiva 2002/83. Quanto ao entrave à livre circulação de pessoas Argumentos das partes Segundo a Comissão, o artigo 59.° do CIR 1992, na medida em que subordina a dedução das quotizações patronais devidos em cumprimento de um seguro complementar de velhice e de morte prematura ao requisito de serem pagos a uma empresa seguradora ou a uma instituição de previdência estabelecida na Bélgica, e os artigos 145.°/1 e 145.°/3 do CIR 1992, na medida em que subordinam ao mesma requisito a redução de imposto para as quotizações pessoais de seguro complementar de velhice e de morte prematura ou de pensão complementar, são contrários à livre circulação dos trabalhadores por conta de outrem e por conta própria. Com efeito, quando esses trabalhadores, que exerceram uma actividade profissional num Estado‑Membro que não o Reino da Bélgica, no qual aderiram a um regime de reforma profissional, vêm trabalhar neste último Estado‑Membro, as quotizações pagas no referido regime não podem ser deduzidas ou dar lugar à redução do imposto. No entanto, os rendimentos decorrentes dos referidos regimes estão sujeitos a imposto na Bélgica quando os referidos trabalhadores aí residem. Da mesma forma, a Comissão considera que a tributação dos capitais ou valores de resgate, quando são transferidos para um fundo de pensões ou para um organismo segurador estabelecido no estrangeiro, resultante do artigo 364.°ter do CIR 1992, constitui uma lesão injustificada da liberdade de circulação e da liberdade de estabelecimento dos trabalhadores por conta de outrem e por conta própria residentes na Bélgica que pretendem ir para outro Estado‑Membro para aí exercerem uma actividade económica e que, nesse momento, pretendem transferir os referidos capitais ou os referidos valores de resgate. Com efeito, a emigração de um residente belga para outro Estado‑Membro não constitui um «abuso», mas sim o exercício de um direito fundamental reconhecido nos artigos 18.° CE, 39.° CE e 43.° CE, bem como nos artigos 28.° e 31.° do acordo EEE. A Comissão sustenta, por último, que o artigo 364.°bis do CIR 1992, que estabelece a presunção legal de que o pagamento ou a atribuição de capitais, de valores de resgate e de poupança ocorreu no dia anterior à transferência do domicílio do sujeito passivo ou da sede da fortuna para o estrangeiro, constitui uma violação injustificada da liberdade de circulação e da liberdade de estabelecimento dos trabalhadores por conta de outrem e dos trabalhadores por conta própria e ao direito geral de livre circulação de pessoas decorrente do artigo 18.° CE. No seu ofício de 30 de Maio de 2006, em resposta a uma questão do Tribunal de Justiça, o Governo belga precisou que, na sequência de um acórdão da Cour de cassation belga de 5 de Dezembro de 2003, as autoridades belgas passaram a aplicar o disposto no artigo 364.°bis do CIR 1992 apenas nas situações em que ou não foi celebrada uma convenção fiscal preventiva da dupla tributação ou essa convenção atribui o direito de tributar o rendimento ao Reino da Bélgica. Além disso, o capital só é tributado a partir do momento em que seja efectivamente pago ou atribuído, a taxas idênticas às aplicáveis aos residentes belgas. Apreciação do Tribunal de Justiça A título preliminar, recorde‑se que, segundo a jurisprudência do Tribunal de Justiça, tanto as disposições relativas à livre circulação de trabalhadores como as relativas à liberdade de estabelecimento impedem que o Estado‑Membro de origem levante obstáculos à livre aceitação e ao exercício de um emprego por um dos seus nacionais noutro Estado‑Membro e ao estabelecimento, noutro Estado‑Membro, de um dos seus nacionais ou de uma sociedade constituída em conformidade com a sua legislação (v., neste sentido, designadamente, acórdão Comissão/Portugal, já referido, n. os 17 e 18 e jurisprudência referida). No caso vertente, no que respeita, em primeiro lugar, à recusa, por um lado, de conceder o direito à dedução das quotizações patronais devidos em cumprimento de um seguro complementar de velhice e de morte prematura quando são pagos a uma empresa seguradora ou a uma instituição de previdência que não está estabelecida na Bélgica, decorrente do artigo 59.° do CIR 1992, e, por outro, de conceder, por aplicação dos artigos 145.°/1 e 145.°/3 do CIR 1992, a redução de imposto para as quotizações pessoais de seguro complementar de velhice e de morte prematura ou de pensão complementar pagos a organismos estabelecidos noutros Estados‑Membros, a legislação nacional tem o efeito de conceder um benefício fiscal diferente consoante o lugar do recebimento das referidas quotizações, sendo, por isso, susceptível de dissuadir os trabalhadores por conta de outrem e os trabalhadores por conta própria de exercer o seu direito de circular livremente noutro Estado‑Membro. Daqui se conclui que os artigos 59.°, 145.°/1 e 145.°/3 do CIR 1992 entravam a livre circulação dos trabalhadores por conta de outrem e a liberdade de estabelecimento dos trabalhadores por conta própria garantidas pelos artigos 39.° CE e 43.° CE. Em segundo lugar, importa verificar que, como a advogada‑geral salientou no n.° 59 das suas conclusões, a presunção legal estabelecida pelo artigo 364.°bis do CIR 1992 destina‑se a permitir a tributação quando da transposição de uma fronteira pelos trabalhadores por conta de outrem ou por conta própria. A este respeito, a declaração das autoridades belgas de que já não é aplicado o artigo 364.°bis do CIR 1992 na presença de uma convenção fiscal preventiva da dupla tributação que atribui o direito de tributar o rendimento ao outro Estado contratante, ainda que este não faça uso desse direito, não pode constituir uma execução correcta das obrigações que incumbem ao Reino da Bélgica por força do direito comunitário. Com efeito, mesmo que, na prática, as autoridades de um Estado‑Membro não apliquem uma disposição nacional contrária ao direito comunitário, a segurança jurídica exige, não obstante, que essa disposição seja alterada (v., nesse sentido, acórdãos de 9 de Março de 2000, Comissão/Itália, C‑358/98, Colect., p. I‑1255, n. os 16 e 17, e de 13 de Julho de 2000, Comissão/França, C‑160/99, Colect., p. I‑6137, n.° 22). Por conseguinte, impõe‑se a conclusão de que o artigo 364.°bis do CIR 1992 entrava igualmente a livre circulação dos trabalhadores por conta de outrem e a liberdade de estabelecimento dos trabalhadores por conta própria garantidas pelos artigos 39.° CE e 43.° CE. Por último, quanto à acusação relativa à violação, pelo referido artigo 364.°bis, do direito geral de livre circulação de pessoas garantido pelo artigo 18.° CE no que respeita às pessoas economicamente não activas, a mesma conclusão impõe‑se por identidade de razão (v., neste sentido, nomeadamente, acórdão de 18 de Julho de 2006, De Cuyper, C‑406/04, p. I‑6947, n. os 39 e 40). Em terceiro lugar, ao tributar as transferências de capitais ou de valores de resgate efectuadas pelo fundo de pensões ou pelo organismo segurador no qual foram constituídos a favor do beneficiário ou dos seus sucessores para um outro fundo de pensões ou outro organismo segurador estabelecido fora da Bélgica, o artigo 364.°ter do CIR 1992 dissuade os trabalhadores por conta de outrem e os trabalhadores por conta própria de se irem instalar noutro Estado‑Membro, ao impedi‑los de levarem consigo as suas poupanças. Por conseguinte, impõe‑se a conclusão de que o artigo 364.°ter do CIR 1992 entrava igualmente a livre circulação dos trabalhadores por conta de outrem e a liberdade de estabelecimento dos trabalhadores por conta própria garantidas pelos artigos 39.° CE e 43.° CE. A Comissão alega também que, devido à existência das mesmas disposições de direito interno, o Reino da Bélgica não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força dos artigos 28.° e 31.° do acordo EEE, relativos à liberdade de circulação dos trabalhadores e à liberdade de estabelecimento. A este respeito, há que salientar que as regras que proíbem as restrições à liberdade de circulação e à liberdade de estabelecimento, enunciadas nos artigos 28.° e 31.° do acordo EEE, são idênticas às estabelecidas nos artigos 39.° CE e 43.° CE. Nestes termos, a acção da Comissão também deve ser julgada procedente no que respeita à acusação relativa à violação das normas relativas à livre circulação de pessoas e à liberdade de estabelecimento enunciadas no acordo EEE. Por conseguinte, conclui‑se que, ao manter em vigor uma legislação que recusa a concessão, de acordo com o artigo 59.° do CIR 1992, do direito à dedução das quotizações patronais ou, de acordo com os artigos 145.°/1 e 145.°/3 do CIR 1992, da redução de imposto para as quotizações pessoais pagas a organismos seguradores estabelecidos noutros Estados‑Membros, ou que estabelece, de acordo com o artigo 364.°bis do CIR 1992, uma presunção legal, ou que tributa, de acordo com, o artigo 364.°ter do CIR 1992, os capitais e valores de resgate transferidos para um fundo de pensões ou outro organismo segurador estabelecido fora da Bélgica, o Reino da Bélgica não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força dos artigos 18.° CE, 39.° CE e 43.° CE, bem como dos artigos 28.° e 31.° do acordo EEE. Uma vez que as disposições do Tratado e do acordo EEE relativas à livre circulação de trabalhadores, à liberdade de estabelecimento e à livre circulação de pessoas se opõem às disposições nacionais referidas no número anterior do presente acórdão, não é necessário examinar em separado essa legislação à luz do disposto no artigo 56.° CE, relativo à livre circulação de capitais (v., neste sentido, acórdãos, já referidos, Comissão/Portugal, n.° 45, e Comissão/Dinamarca, n.° 76). Por conseguinte, conclui‑se que: –        Ao sujeitar a dedutibilidade das quotizações de seguro patronais devidas em cumprimento de um seguro complementar de velhice e de morte prematura ao requisito, previsto no artigo 59.° do CIR 1992, de essas quotizações serem pagas a uma empresa seguradora ou a um fundo de previdência estabelecido na Bélgica; –        Ao sujeitar a redução de imposto para a poupança a longo prazo, concedida nos termos dos artigos 145.°/1 e 145.°/3 do CIR 1992 às quotizações pessoais de seguro complementar de velhice e de morte prematura ou de pensão complementar pagas por intermédio do empregador, mediante retenção sobre as remunerações dos trabalhadores, ou por intermédio da empresa, mediante retenção sobre as remunerações do gestor da empresa que não esteja vinculado por um contrato de trabalho, ao requisito de essas quotizações serem pagas a uma empresa seguradora ou a um fundo de previdência estabelecido na Bélgica; –        Ao prever, no artigo 364.°bis, primeiro parágrafo, do CIR 1992, que, quando os capitais, os valores de resgate e a poupança previstos no artigo 34.° desse código forem pagos ou atribuídos a um sujeito passivo que tenha previamente transferido o seu domicílio ou a sede da sua fortuna para o estrangeiro, se considera que o pagamento ou atribuição ocorreu no dia anterior a essa transferência e ao equiparar a uma atribuição, nos termos do segundo parágrafo do referido artigo 364.°bis, qualquer transferência prevista no artigo 34.°, § 2, 3°, desse mesmo código, pelo que todo o segurador é obrigado a efectuar a retenção do imposto, nos termos do artigo 270.° do referido código, sobre os capitais e os valores de resgate pagos a um não residente que, em determinado momento, teve residência fiscal na Bélgica, desde que aqueles últimos se tenham constituído, total ou parcialmente, durante o período em que o interessado teve residência fiscal na Bélgica, embora as convenções tributárias bilaterais celebradas pelo Reino da Bélgica atribuam o direito de tributar esses rendimentos ao outro Estado contratante; –        Ao tributar, por força do artigo 364.°ter do CIR 1992, as transferências de capitais ou de valores de resgate, constituídos através de quotizações patronais ou de quotizações pessoais de reforma complementar, efectuadas pelo fundo de pensões ou pelo organismo segurador no qual foram constituídos a favor do beneficiário ou dos seus sucessores para um outro fundo de pensões ou outro organismo segurador estabelecido fora da Bélgica, ao passo que essa transferência não constitui uma operação tributável se os capitais ou os valores de resgate forem transferidos para outro fundo de pensões ou outro organismo segurador estabelecido na Bélgica; –        Ao exigir, com base no artigo 224.°/2bis do regulamento geral, aos seguradores estrangeiros que não tenham sede operacional na Bélgica que designem, antes de prestarem serviços na Bélgica, um representante responsável aí residente, que se responsabilize pessoalmente, por escrito, perante o Estado belga, pelo pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro, dos juros e das coimas que possam ser devidos relativamente aos contratos referentes a riscos situados na Bélgica, o Reino da Bélgica não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força dos artigos 18.° CE, 39.° CE, 43.° CE e 49.° CE, dos artigos 28.°, 31.° e 36.° do acordo EEE, bem como do artigo 4.° da Directiva 92/96, após reformulação, artigo 5.°, n.° 1, da Directiva 2002/83. Quanto às despesas Por força do disposto no artigo 69.°, n.° 2, do Regulamento de Processo, a parte vencida é condenada nas despesas se a parte vencedora o tiver requerido. Tendo a Comissão pedido a condenação do Reino da Bélgica e tendo este sido vencido, há que condená‑lo nas despesas. Pelos fundamentos expostos, o Tribunal de Justiça (Segunda Secção) decide: 1) –       Ao sujeitar a dedutibilidade das quotizações de seguro patronais devidas em cumprimento de um seguro complementar de velhice e de morte prematura ao requisito, previsto no artigo 59.° do Código de 1992 dos impostos sobre os rendimentos (code des impôts sur les revenus 1992), coordenado pelo Decreto real de 10 de Abril de 1992, na redacção dada pela Lei de 28 de Abril de 2003 relativa às pensões complementares e respectivo regime fiscal e a determinados benefícios complementares em matéria de segurança social, de essas quotizações serem pagas a uma empresa seguradora ou a um fundo de previdência estabelecido na Bélgica; – Ao sujeitar a redução de imposto para a poupança a longo prazo, concedida nos termos dos artigos 145.°/1 e 145.°/3 do Código de 1992 dos impostos sobre os rendimentos, na redacção dada pela Lei de 28 de Abril de 2003, às quotizações pessoais de seguro complementar de velhice e de morte prematura ou de pensão complementar pagas por intermédio do empregador, mediante retenção sobre as remunerações dos trabalhadores, ou por intermédio da empresa, mediante retenção sobre as remunerações do gestor da empresa que não esteja vinculado por um contrato de trabalho, ao requisito de essas quotizações serem pagas a uma empresa seguradora ou a um fundo de previdência estabelecido na Bélgica; – Ao prever, no artigo 364.°bis do Código de 1992 dos impostos sobre os rendimentos, na redacção dada pela Lei de 28 de Abril de 2003, que, quando os capitais, os valores de resgate e a poupança previstos no artigo 34.° desse código forem pagos ou atribuídos a um sujeito passivo que tenha previamente transferido o seu domicílio ou a sede da sua fortuna para o estrangeiro, se considera que o pagamento ou atribuição ocorreu no dia anterior a essa transferência e ao equiparar a uma atribuição, nos termos do segundo parágrafo do referido artigo 364.°bis, qualquer transferência prevista no artigo 34.°, § 2, 3°, desse mesmo código, pelo que todo o segurador é obrigado a efectuar a retenção do imposto, nos termos do artigo 270.° do referido código, sobre os capitais e valores de resgate pagos a um não residente que, em determinado momento, teve residência fiscal na Bélgica, desde que aqueles últimos se tenham constituído, total ou parcialmente, durante o período em que o interessado teve residência fiscal na Bélgica, embora as convenções tributárias bilaterais celebradas pelo Reino da Bélgica atribuam o direito de tributar esses rendimentos ao outro Estado contratante; – Ao tributar, por força do artigo 364.°ter do Código de 1992 dos impostos sobre os rendimentos, na redacção dada pela Lei de 28 de Abril de 2003, as transferências de capitais ou de valores de resgate, constituídos através de quotizações patronais ou de quotizações pessoais de reforma complementar, efectuadas pelo fundo de pensões ou pelo organismo segurador no qual foram constituídos a favor do beneficiário ou dos seus sucessores para um outro fundo de pensões ou outro organismo segurador estabelecido fora da Bélgica, ao passo que essa transferência não constitui uma operação tributável se os capitais ou os valores de resgate forem transferidos para outro fundo de pensões ou outro organismo segurador estabelecido na Bélgica; – Ao exigir, com base no artigo 224.°/2bis do Regulamento geral belga dos impostos equiparados ao imposto de selo, aprovado pelo Decreto real de 3 de Março de 1927, na redacção dada pelo Decreto real de 30 de Julho de 1994, aos seguradores estrangeiros que não tenham sede operacional na Bélgica que designem, antes de prestarem serviços na Bélgica, um representante responsável aí residente, que se responsabilize pessoalmente, por escrito, perante o Estado belga, pelo pagamento do imposto anual sobre os contratos de seguro, dos juros e das coimas que possam ser devidos relativamente aos contratos referentes a riscos situados na Bélgica, o Reino da Bélgica não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força dos artigos 18.° CE, 39.° CE, 43.° CE e 49.° CE, dos artigos 28.°, 31.° e 36.° do Acordo sobre o Espaço Económico Europeu de 2 de Maio de 1992, bem como do artigo 4.° da Directiva 92/96/CEE do Conselho, de 10 de Novembro de 1992, que estabelece a coordenação das disposições legislativas, regulamentares e administrativas relativas ao seguro directo vida e que altera as Directivas 79/267/CEE e 90/619/CEE (terceira directiva sobre o seguro de vida), após reformulação, artigo 5.°, n.° 1, da Directiva 2002/83/CE do Parlamento Europeu e do Conselho, de 5 de Novembro de 2002, relativa aos seguros de vida. 2) A acção é julgada improcedente quanto ao restante. 3) O Reino da Bélgica é condenado nas despesas. Assinaturas * Língua do processo: francês.

62003TJ0066

sv

Målets bakgrund Manuel Nabeiro Silveria, L ca , ansökte den 15 juni 1998 enligt rådets förordning (EG) nr 40/94 av den 20 december 1993 om gemenskapsvarumärken ( EGT Lil, 1994, s. 1 ; svensk specialutgåva, område 17, volym 2, s. 3), i ändrad lydelse, om registrering av ett varumärke vid Byrån för harmonisering inom den inre marknaden (varumärken, mönster och modeller) (harmoniseringsbyrån). Det figurmärke som ansökan avsåg utgjordes av följande tecken: Registreringsansökan avsåg varan ”kaffe”, som ingår i klas. 30 i Niceöverenskommelsen om internationell klassificering av varor och tjänster vid varumärkesregistrering av den 15 juni 1957, med ändringar och tillägg. Denna ansökan offentliggjordes i Bulletinen för gemenskapsvarumärken nr 17/1999 av den 8 mars 1999. Den 6 april 1999 framställde sökanden, med stöd av artikel 42 i förordning nr 40/94, en invändning mot registrering av gemenskapsvarumärket. Sökanden gjorde gällande att det förelåg en förväxlingsrisk, i den mening som avses i artikel 8.1 b i förordning nr 40/94, mellan det varumärke som ansökan avsåg och de äldre varumärken som sökanden innehar. De äldre varumärken som åberopades till stöd för invändningen skyddar ordtecknet GALA, och omfattar varor i klas. 30 i Niceöverenskommelsen, bland annat ”kaffe och te”. Det rör sig om följande varumärken: — ett nationellt grekiskt varumärke (nr 32533) för varorna ”kaffe och te”; — två nationella varumärken som registrerats i Förenade kungariket (varumärke nr 870174 för varorna ”kaffe och te” och varumärke nr 1469857 som bland annat omfattar varorna ”kaffe och te”); — ett varumärke som registrerats i Benelux (nr 042335) för varorna ”kaffe och te”; — ett internationellt varumärke (nr R210550) som gäller i Frankrike, Italien och Österrike för varorna ”kaffe och te”; — ett internationellt varumärke (nr 570004) som gäller i Portugal för varan ”te”. Invändningsenheten vid harmoniseringsbyrån avslog invändningen genom beslut av den 29 januari 2001 med motiveringen att de motstående kännetecknen inte liknar varandra och att det således inte finns någon risk för att allmänheten förväxlar dem, trots att de gäller för samma varor. Den 16 mars 2001 överklagade sökanden invändningsenhetens beslut till harmoniseringsbyrån med stöd av artikel 59 i förordning nr 40/94, och gjorde gällande att artikel 8.1 b i förordning nr 40/94 åsidosatts. Andra överklagandenämnden vid harmoniseringsbyrån avslog överklagandet genom beslut av den 17 december 2002 (nedan kallat det omtvistade beslutet). Överklagandenämnden ansåg att det inte förelåg någon förväxlingsrisk mellan de motstående varumärkena, eftersom de var visuellt, fonetiskt och begreppsmässigt olika. Parternas yrkanden Sökanden yrkar att förstainstansrätten skall — ogiltigförklara det omtvistade beslutet, — förplikta harmoniseringsbyrån att avslå ansökan om registrering av det varumärke som ansökan avser, och — förplikta harmoniseringsbyrån att stå sina egna rättegångskostnader. Harmoniseringsbyrån har yrkat att förstainstansrätten skall — ogilla talan, och — förplikta sökanden att ersätta rättegångskostnaderna. Bedömning Det första yrkandet, angående ogiltigförklaring av det omtvistade beslutet Sökanden har till stöd för sin talan åberopat dels att artikel 8.1 b i förordning nr 40/94, dels att artikel 8.5 i förordning nr 40/94, båda jämförda med artikel 42.1 i förordning nr 40/94, har åsidosatts. Huruvida artikel 8.1 b i förordning nr 40/94 har åsidosatts — Parternas yttranden Sökanden har anfört att de varor som de ifrågavarande varumärkena omfattar är identiska, att varumärkena liknar varandra, och att det således föreligger en förväxlingsrisk mellan dessa. Enligt sökanden har överklagandenämnden inte tagit tillräcklig hänsyn till att varumärket GALA är välkänt och att kaffe säljs på en marknad där kommunikation om produkten i huvudsak sker muntligen, vilket medför att den fonetiska likheten mellan de berörda varumärkena är av särskild betydelse. Sökanden har vidare anfört att eftersom de fyra första bokstäverna i orddelen av det ifrågasatta varumärket är identiska med bokstäverna i orddelen av de äldre varumärkena, kommer allmänheten med automatik att förledas tro att dessa varor härrör från företag med ekonomiska band. Harmoniseringsbyrån har bestridit sökandens påståenden, och gjort gällande att det omtvistade beslutet inte är resultatet av en felaktig rättstillämpning. — Förstainstansrättens bedömning Enligt artikel 8.1 b i förordning nr 40/94, som rör invändningar från en innehavare av ett äldre varumärke, föreligger hinder för registrering av ett varumärke när det — på grund av att det är identiskt med eller liknar det äldre varumärket och de varor eller tjänster som omfattas av varumärkena är identiska eller är av liknande slag — föreligger en risk att allmänheten förväxlar dem inom det område där det äldre varumärket är skyddat. Enligt artikel 8.2 ii och 8.2 iii i förordning nr 40/94 skall med äldre varumärken förstås varumärken som har registrerats i en medlemsstat eller som blivit föremål för en internationell registrering för vilka ansökan om registrering gjorts tidigare än ansökan om registrering av gemenskapsvarumärket. I förevarande mål har de äldre nationella och internationella varumärkena registrerats i Grekland, de länder som ingår i Benelux, Förenade kungariket, Portugal, Frankrike och Italien. Det är således allmänhetens uppfattning i dessa medlemsstater som skall beaktas vid bedömningen av förväxlingsrisken. Eftersom de varor som varumärkena avser är avsedda för direktkonsumtion utgörs denna allmänhet av genomsnittskonsumenterna. Enligt domstolens rättspraxis föreligger förväxlingsrisk om det finns en risk att allmänheten kan tro att varorna eller tjänsterna i fråga kommer från samma företag, eller i förekommande fall från företag med ekonomiska band. Enligt samma rättspraxis skall det vid prövningen av huruvida det föreligger förväxlingsrisk hos allmänheten göras en helhetsbedömning av samtliga relevanta faktorer i det enskilda fallet, bland annat samspelet mellan faktorer såsom graden av likhet mellan kännetecknen och mellan de varor eller tjänster som avses (se förstainstansrättens dom av den 9 juli 2003 i mål T-162/01, Laboratorios RTB mot harmoniseringsbyrån - Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), REG 2003, s. II-2831, punkterna 31-33 , och där angiven rättspraxis). Det är ostridigt mellan parterna att den vara som det varumärke som ansökan rör avser (kaffe) och de varor som de äldre varumärkena avser (kaffe och te) är identiska eller liknande. Bedömningen skall således avse graden av likhet mellan kännetecknen i fråga. Av domstolens rättspraxis framgår det att helhetsbedömningen av förväxlingsrisken, vad gäller de aktuella varumärkenas visuella, fonetiska och begreppsmässiga likhet, skall grunda sig på det helhetsintryck som varumärkena ger, bland annat med hänsyn till deras särskiljande och dominerande beståndsdelar (se förstainstansrättens dom av den 14 oktober 2003 i mål T-292/01, Philips-Van Heusen mot harmoniseringsbyrån — Pash Textilvertrieb und Einzelhandel (BASS), REG 2003, s. II-4335, punkt 47 , och där angiven rättspraxis). Vad gäller graden av visuell likhet mellan kännetecknen i fråga antecknar förstainstansrätten följande. De fyra första bokstäverna i orddelen av det varumärke som ansökan avser är identiska med de bokstäver som utgör det ordtecken som skyddas av de äldre varumärkena. Det är emellertid tydligt att de två ifrågavarande orden ”Galáxia” och ”Gala” är olika långa. Dessutom utgör inte de första fyra bokstäverna i ordet ”Galáxia” en del som uppfattas separat i förhållande till suffixet ”xia”. De har framför allt inte särskiljts från suffixet eller skrivits på ett annat sätt än detta, och det finns inget som på annat sätt skiljer dem från suffixet ”xia”. Orddelen ”Galáxia” uppfattas således som en helhet, och inte som ett ord bestående av flera delar, varav ”Gala” skulle utgöra en. Slutligen är det varumärke som ansökan avser ett figurmärke. Den röda texten som omges av vitt på en svart bakgrund utgör en integrerad del av det varumärke ansökan avser, och den är visuellt dominerande. Såsom överklagandenämnden slagit fast (punkt 19 i det omtvistade beslutet) liknar kännetecknen i fråga således inte varandra i visuellt hänseende. När det gäller den eventuella fonetiska likheten mellan kännetecknen i fråga föreligger det, såsom harmoniseringsbyrån anfört, viktiga skillnader mellan orden ”Gala” och ”Galáxia”. Framför allt har de inte lika många stavelser. Vidare ger konsonanten ”x” i mitten av ordet Galáxia, åtföljd av vokalerna ”i” och ”a”, ett slående ljudintryck som uppfattas av konsumenterna. Det föreligger således heller ingen fonetisk likhet mellan kännetecknen i fråga. Vad sökanden anfört om att tecknens fonetiska särdrag mot bakgrund av det sätt som kaffe säljs på är av särskild betydelse på den ifrågavarande marknaden skall således lämnas utan avseende. Vad avser den eventuella begreppsmässiga likheten mellan kännetecknen i fråga associerar de äldre varumärkena GALA, på samtliga de språk som används på de ifrågavarande marknaderna utom grekiska, till festligheter, medan ”Galáxia” på samtliga ifrågavarande språk associerar till en samling stjärnor (en galax). På grekiska, från vilket språk ordet ”galaxia” kommer, betyder uttrycket ”gala” (γάλα) ”mjölk”. Det föreligger emellertid även på grekiska en klar begreppsmässig skillnad mellan uttrycken i fråga, det vill säga ”mjölk” (γάλα) och ”galax” (γαλαξίας). Det var således korrekt av överklagandenämnden att i punkt 19 i det omtvistade beslutet slå fast att de motstående varumärkena inte liknar varandra i visuellt, fonetiskt eller begreppsmässigt hänseende. Vad sökanden anfört om dels att dess varumärken är välkända, dels risken för att varumärket associeras med de äldre varumärkena, påverkar inte denna bedömning. Sökanden har anfört att överklagandenämnden inte skulle ha tagit tillräcklig hänsyn till påståendet att de äldre varumärkena är mycket kända på en del av den gemensamma marknaden. Detta framfördes först vid överklagandenämnden. Förstainstansrätten framhåller att ett varumärkes renommé är en omständighet som skall beaktas vid bedömningen av huruvida likheten mellan kännetecknen eller mellan varorna och tjänsterna är tillräcklig för att det skall finnas en risk för förväxling. Detta framgår även av sjunde skälet i förordning nr 40/94 (domstolens dom av den 29 september 1998 i mål C-39/97, Canon, REG 1998, s. I-5507, punkterna 18 och 24 (som rör tolkningen av rådets direktiv 89/104/EEG av den 21 december 1988 om tillnärmningen av medlemsstaternas varumärkeslagar, EGT L 40, 1989, s. 1 , svensk specialutgåva, område 13, volym 17, s. 178) och förstainstansrättens dom av den 22 oktober 2003 i mål T-311/01, Les Éditions Albert René mot harmoniseringsbyrån — Trucco (Starix), REG 2003, s. II-4625, punkt 61 ). Förstainstansrätten konstaterar inledningsvis att sökanden inte i något skede i förfarandet vid harmoniseringsbyrån anfört några omständigheter eller bevis till stöd för att ett eller flera av dess varumärken skulle vara välkänt/da. Sökanden har heller inte preciserat på vilken eller vilka av ifrågavarande marknad/er som dess varumärken skulle vara välkända. Enligt artikel 74.1 i förordning nr 40/94 skall harmoniseringsbyråns prövning i ett förfarande angående relativa registreringshinder begränsas till vad parterna åberopat och yrkat. Det följer av denna bestämmelse att det även ankommer på parterna att åberopa de omständigheter och bevis de vill anföra till stöd för sitt överklagande (se, för ett liknande resonemang såvitt avser bevis, förstainstansrättens dom av den 13 juni 2002 i mål T-232/00, Chef Revival USA Inc. mot harmoniseringsbyrån — Massagué Marin (Chef), REG 2002, s. II-2749, punkt 45 ). När den part som inlett ett invändningsförfarande gör gällande att dess varumärke är välkänt, skall parten lägga fram de omständigheter och, om så behövs, de bevis som gör det möjligt för harmoniseringsbyrån att pröva riktigheten i detta påstående. I den mån sökanden i förevarande fall avsåg att göra gällande att dess äldre varumärken var välkända var det således inte tillräckligt att endast påstå detta. Därmed skall påståendet att sökandens varumärken är välkända inte beaktas. Även om sökandens påstående var riktigt skulle bedömningen av varumärkenas likhet ändå inte påverkas av den omständigheten. Oavsett hur kända de äldre varumärkena är medför de väsentliga skillnaderna mellan dem och det varumärke som ansökan avser att konsumenterna ldart kan skilja mellan dessa. Framför allt utgörs, såsom påpekats i punkt 24 ovan, det varumärke som ansökan avser av ett figurtecken som väsentligt skiljer sig från de äldre ifrågavarande ordmärkena. Vad sökanden anfört om att dess äldre varumärken är välkända skall således lämnas utan avseende. Vad avser sökandens påstående, nämnt i punkt 29 ovan, att det finns en risk för att det varumärke som ansökan avser associeras med de äldre varumärkena, förefaller sökanden göra gällande att denna risk följer av att de äldre varumärkena (GALA) är identiska med det första ledet i orddelen i det varumärke som ansökan avser (Gala), och att denna risk inte uppvägs av att betydelsen av de ifrågavarande tecknen är olika, eftersom det inte finns något semantiskt samband mellan det varumärke som ansökan avser och de varor som det avser. Artikel 8.1 b i förordning nr 40/94 skall endast tillämpas om det på grund av identiteten eller likheten mellan varumärkena och identiteten eller likheten mellan de varor eller tjänster som täcks av varumärkena ”föreligger en risk att allmänheten förväxlar dem ..., inbegripet risken för att varumärket associeras med det äldre varumärket”. Av detta framgår att begreppet risk för association inte är ett alternativ till begreppet risk för förväxling utan syftar till att precisera dess räckvidd. Lydelsen av denna bestämmelse utesluter således i sig att den tillämpas om det inte föreligger en risk för förväxling hos allmänheten (domstolens dom av den 11 november 1997 i mål C-251/95, SABEL, REG 1997, s. I-6191, punkt 18 , och av den 22 juni 2000 i mål C-425/98, Marca Mode, REG 2000, s. I-4861, punkt 34 ). En förväxlingsrisk i den bestämmelsens mening föreligger endast när det visas att konsumenterna kan tro att varorna i fråga kommer från samma företag eller från företag med ekonomiska band (domen i det ovannämnda målet Canon, punkt 29). I förevarande mål skulle detta villkor vara uppfyllt om de fyra första bokstäverna i orddelen av det varumärke som ansökan avser (”Galá”) kunde uppfattas som en ursprungsangivelse som hänvisar till innehavaren av de äldre varumärkena, och om suffixet (”xia”) kunde uppfattas som en beståndsdel som till exempel anger en viss varugrupp. Såsom angivits i punkt 24 ovan uppfattar konsumenterna emellertid inte den första delen av ordet ”Galáxia” (”Galá”) som en separat del i förhållande till suffixet (”xia”). Konsumenterna har således inte anledning att tro att de varor som säljs med angivande av de äldre varumärkena (GALA) och de varor som säljs med angivande av det varumärke som ansökan avser, vilket innehåller orddelen ”Galáxia” kommer från samma företag eller från företag med ekonomiska band. Enligt bestämmelserna i förordning nr 40/94, i synnerhet artiklarna 4, 7 och 8, har vidare den som ansöker om registrering av ett varumärke inte någon skyldighet att visa att det föreligger ett semantiskt samband mellan det varumärke som ansökan avser och de varor som omfattas av detta. Den omständigheten att det inte finns något semantiskt samband mellan orddelen i det varumärke som ansökan avser och den vara det gäller (kaffe) saknar således betydelse. Det var således korrekt av överklagandenämnden att slå fast att det inte förelåg någon förväxlingsrisk i förevarande fall, eftersom kännetecknen i fråga inte är lika. Talan skall således inte bifallas på den grunden att artikel 8.1 b i förordning nr 40/94 har åsidosatts. Huruvida artikel 8.5 i förordning nr 40/94 har åsidosatts — Parternas yttranden Sökanden har med hänvisning till artikel 8.5 i förordning nr 40/94 gjort gällande att varumärket GALA är särskilt välkänt på marknaden i Benelux, och att det varumärke som ansökan avser skadar de äldre varumärkenas särskiljningsförmåga på den marknaden. Harmoniseringsbyrån har enligt sökanden underlåtit att beakta detta i det omtvistade beslutet. Enligt harmoniseringsbyrån finns det tre skäl till att talan inte skall prövas i denna del. För det första får grunder som inte åberopats i den skriftliga invändning som krävs enligt artikel 42.3 i förordning nr 40/94 inte åberopas efter det att den frist på tre månader som anges i artikel 42.1 löpt ut. För det andra får enligt artikel 135.4 i förstainstansrättens rättegångsregler parterna inte ändra föremålet för tvisten i överklagandenämnden. För det tredje får överklagandenämnden enligt artikel 74.1 i förordning nr 40/94 inte pröva ett relativt registreringshinder som sökanden inte åberopat i det skedet av förfarandet. — Förstainstansrättens bedömning Förstainstansrätten konstaterar att vad sökanden anfört om åsidosättande av artikel 8.5 i förordning nr 40/94 inte åberopats i invändningsförfarandet vid harmoniseringsbyrån, utan att sökanden åberopat denna grund först i ansökan till förstainstansrätten. Det framgår av handlingarna i ärendet, vilka harmoniseringsbyrån ingivit till förstainstansrätten, att sökanden i sin ansökan gjort gällande att dess äldre varumärken är mycket välkända. Detta påstående gjordes emellertid inom ramen för påståendet att det förelåg en förväxlingsrisk i den mening som avses i artikel 8.1 b i förordning nr 40/94, utan att sökanden därvid hänvisade till artikel 8.5. Mot denna bakgrund kan påståendet att artikel 8.5 i förordning nr 40/94 har åsidosatts förstås på två olika sätt. För det fall det skall förstås så att harmoniseringsbyrån underlåtit att på eget initiativ pröva huruvida de registreringshinder som avses i artikel 8.5 i förordning nr 40/94 skall tillämpas, innebär detta i praktiken ett påstående om att artikel 74.1 i förordning nr 40/94 har åsidosatts. Såsom klart framgår av den bestämmelsens lydelse behöver överklagandenämnden emellertid inte pröva huruvida det föreligger ett registreringshinder enligt artikel 8.5 i förordning nr 40/94 när sökanden underlåtit att åberopa rättsregler, omständigheter eller bevis till stöd för detta. Talan skall således, för det fall den avser ett åsidosättande av artikel 74.1 i förordning nr 40/94, inte bifallas på denna grund. För det fall sökanden avser att förstainstansrätten själv skall pröva huruvida förutsättningarna för tillämpning av artikel 8.5 i förordning nr 40/94 är uppfyllda i förevarande mål, påminner förstainstansrätten om att förfarandet vid denna avser en laglighetsprövning av det beslut som överklagandenämnden vid harmoniseringsbyrån fattat (förstainstansrättens dom av den 6 mars 2003 i mål T-128/01, DaimlerChrysler mot harmoniseringsbyrån (kylargaller), REG 2003, s. II-701, punkt 18 , av den 3 juli 2003 i mål T-129/01, José Alejandro mot harmoniseringsbyrån — Anheuser-Busch (BUDMEN), REG 2003, s. II-2251, punkt 67 , och i det ovannämnda målet Starix, punkt 70). Förstainstansrättens prövning skall således ske inom tvistens faktiska och rättsliga ramar, såsom de framlagts vid överklagandenämnden (förstainstansrättens dom av den 5 mars 2003 i mål T-194/01, Unilever mot harmoniseringsbyrån (äggformad tablett), REG 2003, s. II-383, punkt 16 ). De omständigheter som en prövning av den andra grunden med nödvändighet skulle ha avsett är inte desamma som de omständigheter som åberopats till stöd för den första grunden, avseende att artikel 8.1 b i förordning nr 40/94 har åsidosatts. Sökanden har inte åberopat omständigheter, argument eller bevis som specifikt avser ett åsidosättande av artikel 8.5 i förordning nr 40/94. Huruvida förutsättningar för den bestämmelsens tillämpning förelegat har således inte prövats (och fick inte prövas) av överklagandenämnden vid harmoniseringsbyrån. En prövning i förstainstansrätten av huruvida de rättsliga och faktiska förutsättningarna för att tillämpa artikel 8.5 i förordning nr 49/94 föreligger kan därmed inte ske inom det omtvistade beslutets faktiska och rättsliga ramar. Härav följer att den andra grunden, för det fall att den avser att förstainstansrätten själv skall pröva huruvida förutsättningar för tillämpning av artikel 8.5 i förordning nr 40/94 föreligger, ändrar föremålet för tvisten på ett sätt som strider mot artikel 135.4 i förstainstansrättens rättegångsregler. Den skall således inte prövas (se, för ett liknande resonemang, domen i det ovannämnda målet Starix, punkterna 70 och 71). Talan skall således inte bifallas med stöd av den andra grunden, oavsett hur den skall förstås. Yrkandet om ogiltigförklaring av det omtvistade beslutet skall således ogillas. Det andra yrkandet, att harmoniseringsbyrån skall förpliktas att avslå ansökan om registrering av varumärket Av det sammanhang i vilket sökanden fört fram sina yrkanden framgår att detta yrkande förutsätter att yrkandet om ogiltigförklaring till i vart fall någon del vunnit bifall, och att det således framställts endast för detta fall. Såsom framgår av punkt 49 ovan skall det omtvistade beslutet inte ogiltigförklaras. Det är således inte nödvändigt att förstainstansrätten uttalar sig i frågan huruvida detta andra yrkande skall prövas eller bifallas. Rättegångskostnader Enligt artikel 87.2 i rättegångsreglerna skall tappande part förpliktas att ersätta rättegångskostnaderna, om detta har yrkats. Harmoniseringsbyrån har yrkat att sökanden skall förpliktas att ersätta rättegångskostnaderna. Eftersom sökanden har tappat målet, skall harmoniseringsbyråns yrkande bifallas. På dessa grunder beslutar FÖRSTAINSTANSRÄTTEN (andra avdelningen) följande dom: 1) Talan ogillas. 2) Sökanden skall ersätta rättegångskostnaderna. Pirrung Meij Forwood Avkunnad vid offentligt sammanträde i Luxemburg den 22 juni 2004. H. Jung Justitiesekreterare J.Pirrung Ordförande ( *1 ) Rättegångsspråk: engelska.

62001CJ0174

fr

Motifs de l'arrêt 1 Par requête déposée au greffe de la Cour le 23 avril 2001, la Commission des Communautés européennes a introduit, en vertu de l'article 226 CE, un recours visant à faire constater que, en omettant d'établir un plan de décontamination et/ou d'élimination des appareils inventoriés et des polychlorobiphényles qu'ils contiennent conformément aux exigences de l'article 11 de la directive 96/59/CE du Conseil, du 16 septembre 1996, concernant l'élimination des polychlorobiphényles et des polychloroterphényles (PCB et PCT) (JO L 243, p. 31, ci-après «la directive»), le grand-duché de Luxembourg a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de cette directive. Le cadre juridique La directive 2 Aux termes de l'article 1er de la directive: «La présente directive a pour objet le rapprochement des législations des États membres relatives à l'élimination contrôlée des PCB, à la décontamination ou à l'élimination des appareils contenant des PCB et/ou à l'élimination des PCB usagés en vue de leur élimination complète sur la base des dispositions de la présente directive.» 3 L'article 3 de la directive dispose: «Sans préjudice de leurs obligations internationales, les États membres prennent les mesures qui s'imposent pour assurer dès que possible l'élimination des PCB usagés et la décontamination ou l'élimination des PCB et des appareils contenant des PCB. Pour les appareils et les PCB qui y sont contenus et qui font l'objet d'un inventaire conformément à l'article 4 paragraphe 1, la décontamination et/ou l'élimination sont effectuées au plus tard à la fin de l'année 2010.» 4 L'article 4, paragraphes 1 à 3, de la directive dispose: «1. Pour se conformer à l'article 3, les États membres veillent à ce que soient dressés des inventaires des appareils contenant un volume de plus de 5 dm3 de PCB et envoient un résumé de ces inventaires à la Commission, au plus tard trois ans après l'adoption de la présente directive. Dans le cas des condensateurs électriques, le seuil de 5 dm3 englobe la somme des différents éléments d'une unité complète. 2. Les appareils pour lesquels il est raisonnable de supposer que les liquides contiennent entre 0,05 % et 0,005 % de PCB en poids peuvent faire l'objet d'un inventaire sans les données requises au paragraphe 3 troisième et quatrième tirets et peuvent porter en étiquetage la mention Contamination par PCB >lt> 0,05 %. Leur décontamination ou leur élimination est effectuée conformément à l'article 9 paragraphe 2. 3. Les inventaires comprennent les éléments suivants: - les noms et adresses des détenteurs, - l'emplacement et la description de l'appareil, - la quantité de PCB contenus dans cet appareil, - les dates et types de traitement ou de substitution effectué ou envisagé, - la date de la déclaration. Si un État membre a déjà dressé un inventaire similaire, un nouvel inventaire n'est pas exigé. Les inventaires sont régulièrement mis à jour.» 5 L'article 11 de la directive dispose: «1. Les États membres établissent, dans un délai de trois ans après l'adoption de la présente directive: - un plan de décontamination et/ou d'élimination des appareils inventoriés et des PCB qu'ils contiennent, - un projet concernant la collecte et l'élimination ultérieure des appareils ne faisant pas l'objet d'un inventaire conformément à l'article 4 paragraphe 1 et tels que visés à l'article 6 paragraphe 3. 2. Les États membres communiquent sans tarder ces plans et projets à la Commission.» 6 Le dixième considérant de la directive prévoit que, «afin de pouvoir adapter aux besoins les capacités d'élimination des PCB, il convient de connaître les quantités de PCB existantes et, dès lors, de procéder à l'étiquetage des appareils qui en contiennent et d'en faire l'inventaire» et que «cet inventaire doit être régulièrement mis à jour». 7 Le seizième considérant de la directive précise que, «les installations d'élimination et de décontamination des PCB étant limitées en nombre et en capacité, il est nécessaire de planifier l'élimination et/ou la décontamination des PCB inventoriés». Les dispositions nationales 8 La directive a été transposée dans l'ordre juridique luxembourgeois par le règlement grand-ducal, du 24 février 1998, concernant l'élimination des polychlorobiphényles et des polychloroterphényles (PCB et PCT) et portant septième modification de l'annexe 1 de la loi modifiée du 11 mars 1981 portant réglementation de la mise sur le marché et de l'emploi de certaines substances et préparations dangereuses (Mémorial A 1998, p. 400, ci après le «règlement de transposition»). 9 L'article 3 du règlement de transposition prévoit: «1. L'emploi des PCB usagés à l'exception des mélanges dont question à l'article 2, a), dernier tiret, est interdit. L'élimination de ces PCB doit être effectuée dès que possible et au plus tard 6 mois après l'entrée en vigueur du présent règlement. 2. L'emploi des appareils contenant des PCB à l'exception des mélanges dont question à l'article 2, a), dernier tiret, est interdit. L'élimination de ces appareils doit être effectuée dès que possible et au plus tard six mois après l'entrée en vigueur du présent règlement. 3. Les appareils contenant un volume de plus de 5 dm3 et pour lesquels il est raisonnable de supposer que les liquides contiennent plus de 0,005 % de PCB en poids ainsi que les PCB qui y sont contenus font l'objet d'un inventaire au titre de l'article 4. Dans le cas des condensateurs électriques, le seuil de 5 dm3 englobe la somme des différents éléments d'une unité complète. Leur emploi reste autorisé au plus tard - jusqu'au 31 décembre 2005 pour un poids en PCB supérieur à 0,05 %; - jusqu'au 31 décembre 2010 pour un poids en PCB supposé inférieur ou égal à 0,05 %. Leur élimination ou leur décontamination doit être effectuée au plus tard à ces dates limites respectives.» La procédure précontentieuse 10 Par courrier du 3 janvier 2000, les autorités luxembourgeoises ont transmis à la Commission un inventaire et divers textes réglementaires annexés à un document de synthèse intitulé «Communication à la Commission des modalités de mise en oeuvre au grand-duché de Luxembourg de la directive 96/59/CE». Les points 3 et 4 du document de synthèse concernent, respectivement, le «programme d'élimination des PCB au Luxembourg» et la «collecte et [l']élimination des appareils ne faisant pas l'objet de l'inventaire». 11 Estimant, sur la base de la documentation fournie, que le grand-duché de Luxembourg ne s'était pas conformé aux obligations qui lui incombent en vertu des articles 3, 4 et 11 de la directive, la Commission a engagé la procédure en manquement. Après avoir mis cet État membre en demeure de présenter ses observations, la Commission a, par lettre du 25 juillet 2000, émis un avis motivé l'invitant à prendre les mesures nécessaires pour s'y conformer dans un délai de deux mois. 12 Compte tenu des nouvelles informations communiquées par le gouvernement luxembourgeois postérieurement audit avis motivé, la Commission a décidé d'introduire le présent recours en le limitant au seul grief portant sur l'absence de plan de décontamination et/ou d'élimination des appareils inventoriés et des PCB qu'ils contiennent, prévu à l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive. Sur le recours Arguments des parties 13 La Commission soutient que les programmes d'élimination des PCB adoptés par le grand-duché de Luxembourg antérieurement à l'adoption de la directive ne peuvent être pris en considération, car ils sont basés sur un inventaire, effectué en 1984, qui ne satisfait pas aux obligations résultant de l'article 4 de la directive dès lors que, ainsi qu'il ressortirait de la documentation fournie par les autorités luxembourgeoises elles-mêmes, cet inventaire a recensé uniquement les appareils fonctionnant aux PCB purs. 14 Selon la Commission, le règlement de transposition ne constitue pas un plan au sens de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive, lu en combinaison avec les dixième et seizième considérants de celle-ci, puisque, d'une part, il a été arrêté avant qu'un inventaire satisfaisant aux exigences de l'article 4 de la directive soit adopté et, d'autre part, il se limite à prévoir des dates limites d'utilisation des installations contenant des PCB sans définir les modalités d'élimination ou de décontamination de ces installations. 15 Le gouvernement luxembourgeois conteste le manquement reproché. Il fait valoir, en premier lieu, que, aux termes de l'article 4, paragraphe 3, second alinéa, de la directive, les États membres sont dispensés de l'obligation de dresser un inventaire des appareils contenant un volume de plus de 5 dm3 de PCB lorsqu'ils en ont déjà établi un. Or, le grand-duché de Luxembourg aurait établi des programmes d'élimination des PCB dès 1986, sur la base d'un premier inventaire établi en 1984. Ces mesures, mises en oeuvre avant l'adoption de la directive, auraient permis d'éliminer 99,9 % des PCB inventoriés. 16 Selon ce gouvernement, dans la mesure où les inventaires établis préalablement à l'entrée en vigueur de la directive sont similaires à ceux exigés à l'article 4, paragraphe 3, de la directive, les programmes d'élimination concernant les appareils recensés dans ces inventaires respectent les obligations découlant de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive, et ce même si ces programmes sont antérieurs à la date d'entrée en vigueur de la directive. 17 Le gouvernement luxembourgeois fait valoir, en second lieu, que le règlement de transposition fixe les dates limites pour l'utilisation des installations contenant des PCB inventoriées conformément aux dispositions de la directive. À cet égard, ce gouvernement soutient que la date limite fixée par ledit règlement pour l'évacuation des appareils dont la concentration en PCB dépasse 0,05 % a même été avancée de cinq ans par rapport au délai prescrit par la directive. Il ajoute que, en tout état de cause, ces dates ont été reprises dans un chapitre plus détaillé, concernant l'évacuation des PCB, du plan national de gestion des déchets, qui a été adopté le 15 décembre 2000 et communiqué à la Commission le 15 janvier 2001. Appréciation de la Cour 18 À titre liminaire, il y a lieu de rappeler que, selon une jurisprudence constante, l'existence d'un manquement doit être appréciée en fonction de la situation de l'État membre telle qu'elle se présentait au terme du délai fixé dans l'avis motivé et que les changements intervenus par la suite ne sauraient être pris en compte par la Cour (voir, notamment, arrêts du 6 décembre 2001, Commission/Italie, C-148/00, Rec. p. I-9823, point 7, et du 6 juin 2002, Commission/France C-177/01, Rec. p. I-5137, point 13). 19 À cet égard, il y a lieu de constater que le plan national de gestion des déchets, adopté le 15 décembre 2000, n'a été arrêté par le grand-duché de Luxembourg et communiqué à la Commission qu'après l'expiration du délai fixé dans l'avis motivé et ne saurait, dès lors, être pris en compte afin d'apprécier l'existence du manquement. 20 En ce qui concerne les mesures adoptées par le grand-duché de Luxembourg avant l'adoption de la directive, il y a lieu de rappeler que cette dernière a notamment pour objet, selon son article 1er, «le rapprochement des législations des États membres relatives à l'élimination contrôlée des PCB, à la décontamination ou à l'élimination des appareils contenant des PCB [...] en vue de leur élimination complète». Afin de réaliser cet objectif, les États membres doivent établir des inventaires des appareils contenant des PCB. 21 À cet égard, l'article 4, paragraphe 1, de la directive établit que tous les appareils contenant un volume de plus de 5 dm3 de PCB doivent être inventoriés. Le paragraphe 2 du même article précise que les appareils pour lesquels il est raisonnable de supposer que les liquides contiennent entre 0,05 % et 0,005 % de PCB en poids peuvent faire l'objet d'un inventaire sans les données requises au paragraphe 3, premier alinéa, troisième et quatrième tirets, dudit article. L'article 4, paragraphe 3, premier alinéa, de la directive établit le contenu desdits inventaires. Enfin, l'article 4, paragraphe 3, second alinéa, de la directive prévoit que, si un État membre a déjà dressé un inventaire similaire à celui dont le contenu est établi au premier alinéa dudit article, un nouvel inventaire n'est pas exigé. 22 Ainsi, l'éventualité qu'un nouvel inventaire ne soit pas exigé lorsqu'un État membre en a déjà dressé un suppose que ce dernier inventaire soit conforme à l'article 4 de la directive. 23 Dans ce contexte, pour se conformer à l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive, les États membres doivent établir un plan de décontamination et/ou d'élimination des appareils inventoriés conformément aux dispositions de l'article 4 de la directive, ainsi que des PCB qu'ils contiennent. 24 En outre, il résulte de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive, lu en combinaison avec les dixième et seizième considérants de celle-ci, que l'établissement du plan requis par cet article oblige les États membres à comparer le nombre d'appareils inventoriés et les quantités de PCB qu'ils contiennent, qu'il convient d'éliminer ou de décontaminer, avec les capacités d'élimination et de décontamination disponibles à cette fin. Par ailleurs, l'établissement de ce plan doit mettre les États membres en mesure de déterminer les modalités de traitement des différentes catégories d'appareils et des PCB qu'ils contiennent. 25 Dans ces conditions, il ne fait aucun doute que, afin de satisfaire pleinement aux obligations découlant de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive, le plan ainsi établi doit présenter un caractère spécifique, conforme au système d'élimination des PCB mis en oeuvre par la directive dans son ensemble (voir, en ce sens, arrêts du 11 juin 1998, Commission/Grèce, C-232/95 et C-233/95, Rec. p. I-3343, points 34 à 36, et du 21 janvier 1999, Commission/Belgique, C-207/97, Rec. p. I-275, point 39). 26 À cet égard, il y a lieu de constater, en premier lieu, que l'inventaire et les programmes établis par le grand-duché de Luxembourg avant l'entrée en vigueur de la directive sont incomplets. En effet, d'une part, ils n'avaient pour objet que l'élimination des PCB purs, ainsi que l'a reconnu le gouvernement luxembourgeois dans sa défense. D'autre part, il résulte de la procédure précontentieuse que, postérieurement à l'avis motivé, le grand-duché de Luxembourg a dû établir un nouvel inventaire afin de se conformer aux dispositions prévues à l'article 4 de la directive, ce qui implique que cet État membre aurait dû, en tout état de cause, adopter un nouveau plan de décontamination et/ou d'élimination sur la base de ce nouvel inventaire pour se conformer aux exigences de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive. 27 En second lieu, pour ce qui concerne le règlement de transposition, il suffit de constater que, nonobstant la reprise textuelle des termes de la directive dans ce règlement et la fixation, à son article 3, de dates limites pour l'élimination des PCB, les dispositions dudit règlement ne sauraient être qualifiées de plan, au sens de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive, dès lors qu'elles ne procèdent pas à l'évaluation des capacités d'élimination et de décontamination disponibles sur le territoire national et que les dates qu'elles fixent ne reposent pas sur une analyse comparative du nombre d'appareils à traiter et des capacités effectives de traitement. 28 Dans ces conditions, force est de constater que le règlement de transposition ainsi que l'ensemble des mesures prises par le grand-duché de Luxembourg avant l'adoption de la directive, quelle que soit leur efficacité réelle, ne satisfont pas pleinement aux obligations découlant de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive. 29 Il y a dès lors lieu de considérer que le recours introduit par la Commission est fondé. 30 Par conséquent, il convient de constater que, en omettant d'établir un plan de décontamination et/ou d'élimination des appareils inventoriés et des PCB qu'ils contiennent conformément aux exigences de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive, le grand-duché de Luxembourg a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de cette directive. Décisions sur les dépenses Sur les dépens 31 Aux termes de l'article 69, paragraphe 2, du règlement de procédure, toute partie qui succombe est condamnée aux dépens, s'il est conclu en ce sens. La Commission ayant conclu à la condamnation du grand-duché de Luxembourg et celui-ci ayant succombé en ses moyens, il y a lieu de le condamner aux dépens. Dispositif Par ces motifs, LA COUR (cinquième chambre) déclare et arrête: 1) En omettant d'établir un plan de décontamination et/ou d'élimination des appareils inventoriés et des polychlorobiphényles qu'ils contiennent conformément aux exigences de l'article 11, paragraphe 1, premier tiret, de la directive 96/59/CE du Conseil, du 16 septembre 1996, concernant l'élimination des polychlorobiphényles et des polychloroterphényles (PCB et PCT), le grand-duché de Luxembourg a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de cette directive. 2) Le grand-duché de Luxembourg est condamné aux dépens.

62007CJ0213

sv

Begäran om förhandsavgörande avser tolkningen av rådets direktiv 93/37/EEG av den 14 juni 1993 om samordning av förfarandena vid offentlig upphandling av byggentreprenader ( EGT L 199, s. 54 ), i dess lydelse enligt Europaparlamentets och rådets direktiv 97/52/EG av den 13 oktober 1997 ( EGT L 328, s. 1 ) (nedan kallat direktiv 93/37). Begäran har framställts i ett mål mellan å ena sidan Michaniki AE (nedan kallat Michaniki), ett bolag bildat enligt grekisk rätt, och å andra sidan Ethniko Symvoulio Radiotileorasis (Nationella rådet för radio och TV, nedan kallat ESR) och Ypourgos Epikrateias (ansvarigt statsråd), angående ESR:s beslut att utfärda ett intyg till Pantechniki AE (nedan kallat Pantechniki), även det ett bolag bildat enligt grekisk rätt, om att det inte föreligger hinder vid ett förfarande för offentlig upphandling av byggentreprenader. Tillämpliga bestämmelser Gemenskapslagstiftningen Artikel 6.6 i direktiv 93/37, som ingår i avdelning I med rubriken ”Allmänna bestämmelser”, har följande lydelse: ”De upphandlande myndigheterna skall se till att det inte förekommer någon diskriminering mellan olika entreprenörer.” Avdelning IV i direktivet, med ”[g]emensamma regler för deltagande”, innehåller ett kapitel 2 med rubriken ”Kriterier för kvalitativt urval”, vari följande föreskrivs i artikel 24 första stycket: ”Den entreprenör kan uteslutas från deltagande i upphandling som a) är i konkurs eller likvidation, är föremål för tvångsförvaltning, har ingått i ackordsuppgörelse med borgenärer, som tills vidare ej driver näringsverksamhet eller befinner sig i en motsvarande situation, till följd av liknande förfarande enligt nationella lagar eller andra författningar, b) är föremål för ansökan om konkurs, tvångslikvidation, tvångsförvaltning, ackord eller för annat liknande förfarande under nationella lagar eller andra författningar, c) enligt lagakraftvunnen dom har fällts för en lagstridig handling som hänför sig till yrkesutövningen, d) har gjort sig skyldig till allvarligt fel i yrkesutövningen, som på något sätt kan styrkas av den upphandlande myndigheten, e) inte har fullgjort skyldigheter att erlägga socialförsäkringsavgifter enligt stadgade bestämmelser i det land där han är verksam eller i det land där den upphandlande myndigheten finns, f) inte har fullgjort skyldigheter att erlägga skatter enligt bestämmelser i det land där han är etablerad eller där den upphandlande myndigheten finns, g) har gjort sig skyldig till allvarlig brist i sin informationsplikt enligt detta kapitel.” Den nationella lagstiftningen Artikel 14 i den grekiska grundlagen innehåller en punkt 9, som infördes efter omröstning den 6 april 2001 i det grekiska parlamentets sjunde lagstiftande församling för lagändringar, vilken har följande lydelse: ”Mediernas ägandeförhållanden, ekonomiska ställning och finansieringssätt ska offentliggöras på det sätt som föreskrivs i lag. De åtgärder och de begränsningar som krävs för att säkerställa full insyn och mångfald på informationsområdet ska anges i lag. Det är förbjudet att koncentrera kontrollen över flera medier av samma eller olika slag. I synnerhet är det förbjudet att koncentrera kontrollen över fler än ett elektroniskt medium av samma slag, på det sätt som föreskrivs i lag. Ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett medieföretag är oförenlig med ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett företag som av staten eller av en juridisk person inom den offentliga sektorn i vid bemärkelse har fått i uppdrag att utföra byggentreprenader, leverera varor eller tillhandahålla tjänster. Förbudet i föregående avsnitt omfattar även var och en som tjänstgör som mellanhand, såsom makar, släktingar och ekonomiskt beroende personer eller bolag. I lag föreskrivs närmare bestämmelser och de sanktionsåtgärder som kan vidtas, vilka kan gå så långt som till återkallande av sändningstillstånd för radio- eller TV-programföretag och förbud mot att ingå kontrakt eller ogiltigförklaring av berörda kontrakt, liksom formerna för kontroll och garantierna för att förhindra att bestämmelserna ovan kringgås.” I lag 3021/2002 om begränsningar vid ingående av kontrakt med personer som är aktiva eller har ägarintressen inom mediesektorn (FEK A 143) regleras de aspekter som avses i artikel 14.9 sista stycket i grundlagen. Begreppet medieföretag i den mening som avses i artikel 1 i nämnda lag omfattar företag ”vars verksamhet är underkastad grekisk rätt”. I samma artikel definieras även begreppen ”offentlig sektor i vid bemärkelse”, ”offentliga kontrakt/offentlig upphandling”, ”huvudaktieägare”, ”person i ledande ställning”, ”ekonomiskt beroende personer” och ”personer som tjänstgör som mellanhänder”. Begreppen huvudaktieägare och personer som tjänstgör som mellanhänder definieras på följande sätt i artikel 1.4 och 1.7 i lag 3021/2002: ”4.   Huvudaktieägare: En aktieägare som, på grundval av det antal aktier denne äger, räknat för sig eller i jämförelse med det antal aktier som ägs av de övriga aktieägarna i bolaget, på grundval av sin rösträtt eller andra speciella rättigheter enligt lag eller bolagsordningen eller på grundval av allmänna eller särskilda avtal som ingåtts med bolaget, med andra aktieägare eller med tredje män som är ekonomiskt beroende av denne eller handlar för dennes räkning, har ett väsentligt inflytande över de behöriga bolagsorganens eller företagsledningens beslutsfattande vad gäller driften av företaget och dess allmänna verksamhet. Som huvudaktieägare anses mer specifikt A. en fysisk eller juridisk person som, oavsett hur stor procentuell andel denne äger av det totala aktiekapitalet a) innehar ett minst lika stort antal aktier som någon annan aktieägare, b) innehar majoriteten av rösträtterna vid bolagsstämman, på grundval av bolagsordningen eller till följd av att andra aktieägare överlåtit motsvarande rättighet, c) 'med stöd av lag eller bolagsordningen eller till följd av att andra aktieägare överlåtit motsvarande rättighet har rätt att utse eller avsätta minst två styrelseledamöter, eller en ledamot om denne är ordförande eller vice ordförande eller är verkställande direktör eller person i ledande ställning i övrigt, d) innehar en andel av det totala aktiekapitalet eller av de sammanlagda rösträtterna som motsvarar minst hälften av det företrädda aktiekapitalet och utövade sin rösträtt vid det senaste valet eller avsättningen av bolagets styrelse eller en majoritet av styrelseledamöterna, eller e) direkt eller indirekt utarbetar kontrakt och överenskommelser i allmänhet med bolaget, vilka ger bolaget intäkter eller andra ekonomiska rättigheter som motsvarar minst en femtedel av bolagets bruttointäkter under varje föregående räkenskapsår, och B. en fysisk eller juridisk person som a) innehar ett antal aktier som motsvarar minst 5 procent av det totala aktiekapitalet, eller b) innehar rösträtter motsvarande 5 procent av rösträtterna vid bolagets bolagsstämma. Vid beräkningen av procentandelen av aktiekapitalet eller av rösträtterna i punkterna A och B ovan ska även beaktas de aktier eller rösträtter som ägs eller innehas av — personer som tjänstgör som mellanhänder, — företag som kontrolleras av samma aktieägare, — en annan aktieägare med vilken den berörda personen har ingått en överenskommelse om att samordna nyttjandet av sin rösträtt för att driva en gemensam, långsiktig politik för hur företaget ska ledas. Även rösträtter som innehas enligt ett pantavtal eller nyttjanderättsavtal eller till följd av en säkerhetsåtgärd mot innehavaren av motsvarande aktier ska beaktas, liksom aktier som den berörda personen inte innehar men som denne har rätt till utdelning från. Antalet aktier eller rösträtter som erhållits genom succession ska beaktas efter en tidsfrist på tre månader från förvärvet. … 7.   Personer som tjänstgör som mellanhänder: Fysiska eller juridiska personer som är ekonomiskt beroende eller som, enligt ett allmänt eller särskilt avtal, handlar för en annan fysisk eller juridisk persons räkning, eller enligt dennes anvisningar eller på dennes order.” I artikel 2 i lag 3021/2002, med rubriken ”Förbud mot att offentliga upphandlingskontrakt tilldelas eller ingås med medieföretag”, stadgas följande: ”1.   Det är förbjudet att tilldela eller ingå offentliga upphandlingskontrakt med medieföretag eller delägare, huvudaktieägare, ledamöter av bolagsorgan och personer i ledande ställning i sådana företag. Vidare är det förbjudet att tilldela eller ingå offentliga upphandlingskontrakt med företag vars delägare eller huvudaktieägare eller ledamöter av bolagsorgan eller personer i ledande ställning utgör medieföretag eller är delägare eller huvudaktieägare eller ledamöter av bolagsorgan eller personer i ledande ställning i medieföretag. 2.   Förbudet mot tilldelning av offentliga upphandlingskontrakt omfattar även a) makar och släktingar, utan begränsningar i rakt stigande led och till och med fjärde ledet i sidled, till de fysiska personer som anges i punkt 1 ovan, om de inte kan visa att de är ekonomiskt oberoende i förhållande till sådana personer, b) varje annan person som tjänstgör som mellanhand, c) delägare och huvudaktieägare i de delägare och de huvudaktieägare som omfattas av punkt 1, d) varje fysisk eller juridisk person som, utan att vara aktieägare, direkt eller indirekt kontrollerar ett eller flera medieföretag eller direkt eller indirekt utövar ett väsentligt inflytande över bolagsorganens eller företagsledningens beslutsfattande vad gäller driften av företaget och dess allmänna verksamhet. …” I artikel 3 i lag 3021/2002, om ”[h]inder”, föreskrivs följande: ”1.   Ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare, ledamot av ett bolagsorgan eller person i ledande ställning i ett medieföretag är oförenlig med ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare, ledamot av ett bolagsorgan eller person i ledande ställning i ett företag som ingår offentliga upphandlingskontrakt vars tilldelning eller ingående är förbjuden enligt artikel 2, liksom med ställningen som delägare eller huvudaktieägare i detta företags delägare eller huvudaktieägare. 2.   De hinder som anges i denna artikel gäller även de fall då ägaren, huvudaktieägaren, delägaren, ledamoten av ett bolagsorgan eller personen i ledande ställning i ett företag som ingår offentliga upphandlingskontrakt är en make eller släkting, utan begränsningar i rakt stigande led och ända till fjärde ledet i sidled, om denne inte kan visa att den är ekonomiskt oberoende i förhållande till ägaren, delägaren, huvudaktieägaren, ledamoten av ett bolagsorgan eller personen i ledande ställning i ett medieföretag, liksom i alla andra fall där ovannämnda hinder avser en person som tjänstgör som mellanhand. …” I artikel 4 i lag 3021/2002 föreskrivs, i huvudsak, att före ett offentlig upphandlingsförfarande, eller i varje fall innan kontraktet undertecknas, ska den aktuella upphandlande myndigheten, vid äventyr av att kontraktet eller den offentliga upphandlingen ogiltigförklaras, begära att ESR upprättar ett intyg om att det inte föreligger något hinder enligt artikel 3 i nämnda lag. Tvisten vid den nationella domstolen och tolkningsfrågorna Genom beslut nr 844 av den 13 december 2001 publicerade styrelsen för Erga OSE AE (nedan kallat Erga OSE), ett bolag bildat enligt grekisk rätt, ett meddelande om offentlig upphandling avseende utförande av schaktningsarbete och tekniskt arbete med avseende på infrastrukturen till den nya tvåspåriga järnvägslinjen för snabbtåg mellan Korint och Kiato (Grekland) med en budget på 51700000 euro. I detta förfarande deltog bland annat Michaniki och KI Sarantopoulos AE (nedan kallat Sarantopoulos), även det ett bolag bildat enligt grekisk rätt. Genom beslut nr 959 av den 22 maj 2002 tilldelade Erga OSE:s styrelse Sarantopoulos kontraktet för dessa schaktnings- och byggarbeten. Sarantopoulos upptogs senare i Pantechniki. Innan kontraktet ingicks underrättade Erga OSE, som vid den aktuella tidpunkten var en del av ”den offentliga sektorn i vid bemärkelse” i den mening som avses i artikel 1.2 i lag 3021/2002, genom en skrivelse av den 9 oktober 2002, ESR om vilka som var huvudaktieägare, styrelseledamöter och medlemmar i ledningsgruppen i Pantechniki, för att erhålla ett intyg om att det inte förelåg hinder för dessa personer enligt artikel 3 i denna lag. ESR upprättade, med stöd av artikel 4 i nämnda lag, intyg nr 8117, av den 30 oktober 2002, över att inget hinder förelåg för de personer som angetts i skrivelsen från Erga OSE av den 9 oktober 2002 (nedan kallat intyget). Enligt begäran om förhandsavgörande ansåg ESR att K. Sarantopoulos, huvudaktieägare och vice styrelseordförande i Pantechniki, inte berördes av hindersbestämmelserna i artiklarna 2 och 3 i lag 3021/2002, trots hans släktskap med G. Sarantopoulos, som är styrelseledamot i två grekiska bolag verksamma inom medieområdet. ESR fann nämligen att K. Sarantapoulos var ekonomiskt oberoende i förhållande till G. Sarantopoulos. Michaniki väckte talan vid Symvoulio tis Epikrateias (högsta förvaltningsdomstolen) om ogiltigförklaring av intyget i fråga och anförde att artikel 14.9 i grundlagen hade åsidosatts. Bolaget hävdade bland annat att artiklarna 2.2 och 3.2 i lag 3021/2002, som utgjorde den rättsliga grunden för utfärdandet av intyget, medför en inskränkning av tillämpningsområdet för artikel 14.9 i grundlagen och därför inte är förenliga med denna grundlagsbestämmelse. Pantechniki har tillåtits intervenera till stöd för ESR i det nationella målet. Pantechnikis rättigheter har övertagits av Elliniki Technodomiki Techniki Ependytiki Viomichaniki AE och Syndesmos Epicheiriseon Periodikou Typou (Tidskriftsföretagens råd). Den hänskjutande domstolen anser att artiklarna 2.2 och 3.2 i lag 3021/2002 – såtillvida som de ger en företagare som utför offentliga byggentreprenader undantag från hindersbestämmelserna, om denne visar att han är ekonomiskt oberoende i förhållande till en släkting som är ägare, aktieägare, delägare eller person i ledande ställning i ett medieföretag – strider mot artikel 14.9 i grundlagen, enligt vilken entreprenören – även om han är ekonomiskt oberoende i förhållande till denna släkting – är skyldig att visa att han handlat självständigt, för egen räkning och i eget intresse. Den hänskjutande domstolen anser dock att även om den bedömningen i detta skede kan räcka för att avgöra tvisten i det nationella målet, är det av processekonomiska skäl motiverat att rätten redan nu – med hänsyn till att intyget i fråga kan komma att ogiltigförklaras, om det visar sig att artiklarna 2 och 3 i lag 3021/2002, som det är grundat på, strider mot artikel 14.9 i grundlagen – prövar huruvida denna grundlagsbestämmelse är förenlig med gemenskapsrätten, en bestämmelse som medger att ett företag som utför offentliga byggentreprenader utesluts från en offentlig upphandling på den grunden att dess huvudaktieägare inte lyckats motbevisa presumtionen att han, i egenskap av släkting till ägaren av eller till en delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett medieföretag, har tjänstgjort som mellanhand åt detta företag och inte för egen räkning. Den hänskjutande domstolen har därvid för det första påpekat att rättens majoritet anser att förteckningen i artikel 24 i direktiv 93/37 över grunder för uteslutande är uttömmande och att det följaktligen inte kan läggas till ytterligare sådana grunder, såsom dem som följer av artikel 14.9 i grundlagen. Rätten har även nämnt att vissa av dess medlemmar tvärtom anser att då direktivet i fråga bara utgör en delvis harmonisering, medför artikel 24 i direktivet inte något förbud för medlemsstaterna mot att föreskriva kompletterande grunder för uteslutande, bland annat sådana som – såsom i detta fall – rör hänsyn till det allmänintresse som hör samman med en fungerande demokrati och garantier för mångfald i pressen. För det andra anser den hänskjutande domstolen att för det fall förteckningen i artikel 24 i direktiv 93/37 inte skulle befinnas vara uttömmande, är medlemsstaternas rätt att föreskriva kompletterande grunder för uteslutande enligt gemenskapsdomstolarnas rättspraxis förenad med krav dels på att syftet stämmer överens med gemenskapsrättens allmänna principer, dels på att proportionalitetsprincipen iakttas. Rätten har därvid uppgett att en av dess medlemmar anser att artikel 14.9 i grundlagen inte strider mot nämnda princip, med tanke på dels att presumtionen om personer som tjänstgör som mellanhänder kan motbevisas, dels att det inte finns någon alternativ lösning för att uppnå de eftersträvade målen. Om, för det tredje, förteckningen i artikel 24 i direktiv 93/37 är uttömmande eller om artikel 14.9 i grundlagen inte kan anses ha ett syfte som stämmer överens med gemenskapsrätten eller vara förenlig med proportionalitetsprincipen, betvivlar den hänskjutande domstolen att det förbud som direktivet medför mot att medlemsstaterna inför sådana bestämmelser som dem som är i fråga i det nationella målet, genom vilka en ordning inrättas, av till allmänintresset hänförliga skäl, som innebär att verksamhet inom medieområdet inte kan förenas med verksamhet inom området för offentliga kontrakt, är förenligt med principerna om skydd för en normalt fungerande demokrati i medlemsstaterna, öppenhet i offentliga upphandlingsförfaranden och fri och lojal konkurrens samt med subsidiaritetsprincipen. Nämnda domstol har dock betonat att en minoritet av dess medlemmar är av motsatt uppfattning, nämligen att direktiv 93/37 innefattar tillräckliga garantier för att säkerställa öppenheten i upphandlingsförfarandet och skydda detta från otillbörlig påverkan och korruption. Mot denna bakgrund har Symvoulio tis Epikrateias beslutat att vilandeförklara målet och ställa följande tolkningsfrågor till domstolen: ”1) Är den förteckning över grunder som anges i artikel 24 i [direktiv 93/37] för att utesluta företag som utför offentliga byggentreprenader uttömmande? 2) Om förteckningen inte ska anses uttömmande, önskas svar på följande frågor: Ska en bestämmelse i vilken det, för att säkerställa insyn i statens ekonomiska verksamhet, föreskrivs att ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett medieföretag är oförenlig med ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett företag som av staten, eller av en juridisk person inom den offentliga sektorn i vid bemärkelse, har getts i uppdrag att utföra byggentreprenader, leverera varor eller tillhandahålla tjänster, anses tjäna syften som är förenliga med de allmänna principerna i gemenskapsrätten? Är då det absoluta förbudet mot att tilldela sådana företag offentliga upphandlingskontrakt förenligt med den gemenskapsrättsliga proportionalitetsprincipen? 3) Om artikel 24 i direktiv [93/37] ska tolkas så, att de grunder för att utesluta byggentreprenörer från deltagande i upphandling som anges däri utgör en uttömmande förteckning, eller om den aktuella nationella bestämmelsen inte kan tolkas så, att den tjänar syften som är förenliga med de allmänna principerna i gemenskapsrätten eller, slutligen, om det förbud som föreskrivs däri inte är förenligt med den gemenskapsrättsliga proportionalitetsprincipen, ska då det ovannämnda direktivet anses strida mot de allmänna principerna om skydd för konkurrens och om insyn samt mot artikel 5 andra stycket EG, vari subsidiaritetsprincipen föreskrivs, genom att direktivet hindrar att det, som grund för att utesluta en entreprenör från förfarandet vid tilldelning av ett offentligt upphandlingskontrakt för byggentreprenader, införs en bestämmelse som avser det fallet att entreprenören själv eller en person med ledande befattning i företaget (såsom ägaren av det aktuella företaget, huvudaktieägaren, en delägare eller person i ledande ställning) eller personer som tjänstgör som mellanhänder åt nämnda personer med ledande befattningar, är verksamma i medieföretag som på ett otillbörligt sätt kan påverka det offentliga upphandlingsförfarandet för byggentreprenader genom det generella inflytande de har?” Domstolens behörighet och huruvida frågorna kan tas upp till sakprövning Den grekiska regeringen har bestritt att den hänskjutande domstolens tolkningsfrågor är relevanta. Den grekiska regeringen har för det första gjort gällande att tvisten i det nationella målet har uppkommit i en rent intern situation, som uteslutande rör grekiska aktörer. Det kan därför betvivlas att det nationella målet omfattas av direktiv 93/37 och följaktligen att EG-domstolen är behörig att lämna en tolkning. Det ska dock noteras att det inte finns något stöd i direktiv 93/37 för att direktivsbestämmelserna, i synnerhet de gemensamma bestämmelserna om deltagande som återfinns i bland annat artikel 24, endast skulle vara tillämpliga om det föreligger ett faktiskt samband med den fria rörligheten mellan medlemsstater. Såsom generaladvokaten har anfört i punkt 16 i sitt förslag till avgörande, omfattar direktivet offentliga upphandlingsförfaranden för byggentreprenader utan att några villkor härför stadgas som rör nationalitet eller anbudsgivarnas etableringsort (se analogt dom av den 25 april 1996 i mål C-87/94, kommissionen mot Belgien, REG 1996, s. I-2043 , punkt 33). Följaktligen, och med hänsyn till att värdet av det i det nationella målet aktuella kontraktet överstiger tröskelvärdet för tillämpning av direktiv 93/37, är domstolen behörig att i förevarande mål tolka detta direktiv. För det andra har den grekiska regeringen hävdat att den tvist som är under prövning i den hänskjutande domstolen enbart rör frågan huruvida bestämmelserna i lag 3021/2002 är förenliga med artikel 14.9 i grundlagen. Den tolkning av gemenskapsrätten som den hänskjutande domstolen har efterfrågat svarar således inte mot något objektivt behov av svar för att kunna lösa tvisten. Det ska därvid erinras om att det enligt fast rättspraxis uteslutande ankommer på den nationella domstol vid vilken tvisten anhängiggjorts och som har ansvaret för det rättsliga avgörandet att mot bakgrund av de särskilda omständigheterna i målet bedöma såväl om ett förhandsavgörande är nödvändigt för att döma i saken som relevansen av de frågor som ställs till domstolen (dom av den 15 december 1995 i mål C-415/93, Bosman, REG 1995, s. I-4921 , punkt 59, av den 15 juni 2006 i mål C-466/04, Acereda Herrera, REG 2006, s. I-5341 , punkt 47, och av den 31 januari 2008 i mål C-380/05, Centro Europa 7, REG 2008, s. I-349 , punkt 52). Följaktligen är domstolen i princip skyldig att meddela ett förhandsavgörande när de frågor som ställts avser tolkningen av gemenskapsrätten (se bland annat dom av den 25 februari 2003 i mål C-326/00, IKA, REG 2003, s. I-1703 , punkt 27, av den 12 april 2005 i mål C-145/03, Keller, REG 2005, s. I-2529 , punkt 33, och av den 11 juli 2006 i mål C-13/05, Chacón Navas, REG 2006, s. I-6467 , punkt 32). Domstolen har endast möjlighet att underlåta att besvara en tolkningsfråga från en nationell domstol när det är uppenbart att den begärda tolkningen av gemenskapsrätten inte har något samband med omständigheterna eller föremålet för talan i målet vid den nationella domstolen, när frågan är hypotetisk eller när domstolen inte har tillgång till de uppgifter om de faktiska och rättsliga omständigheterna i målet som krävs för att den skall kunna ge ett användbart svar på de frågor som har ställts till den (se bland annat dom av 13 mars 2001 i mål C-379/98, PreussenElektra, REG 2001, s. I-2099 , punkt 39, av den 19 februari 2002 i mål C-35/99, Arduino, REG 2002, s. I-1529 , punkt 25, och domen i det ovannämnda målet Chacón Navas, punkt 33). Så är inte fallet här. I förevarande mål ger ett svar från domstolen på begäran om förhandsavgörande den hänskjutande domstolen den tolkning den behöver för att besvara den fråga som är avgörande för den slutliga utgången av det nationella målet, nämligen frågan huruvida den ordning som har inrättats genom artikel 14.9 i grundlagen och genomförts genom lag 3021/2002, och som innebär att sektorn för offentlig upphandling av byggentreprenader är oförenlig med mediesektorn, är tillåten enligt gemenskapsrätten. Mot denna bakgrund kan begäran om förhandsavgörande tas upp till sakprövning. Prövning av tolkningsfrågorna Den första tolkningsfrågan Den hänskjutande domstolen har ställt den första tolkningsfrågan för att få klarhet i huruvida förteckningen i artikel 24 första stycket i direktiv 93/37 över grunderna för att uteslutas från ett offentligt upphandlingsförfarande för byggentreprenader är uttömmande. Det ska därvid erinras om att gemenskapsdirektiven om offentlig upphandling syftar till en samordning av de nationella förfarandena inom området (dom av den 9 februari 2006 i de förenade målen C-226/04 och C-228/04, La Cascina m.fl., REG 2006, s. I-1347 , punkt 20). Vad gäller offentlig upphandling av byggentreprenader, betonas detta syfte uttryckligen i andra skälet i direktiv 93/37. Det framgår av detta andra skäl liksom av tionde skälet i direktiv 93/37 att samordningen är avsedd att samtidigt åstadkomma etableringsfrihet och frihet att tillhandahålla tjänster vad gäller offentlig upphandling av byggentreprenader och främja utvecklingen av en effektiv konkurrens på detta område på gemenskapsnivå, genom att göra det möjligt för så många entreprenörer som möjligt i medlemsstaterna att inkomma med anbud (se, för ett liknande resonemang, dom av den 26 september 2000 i mål C-225/98, kommissionen mot Frankrike, REG 2000, s. I-7445 , punkt 34, av den 12 juli 2001 i mål C-399/98, Ordine degli Architetti m.fl., REG 2001, s. I-5409 , punkt 52, av den 27 november 2001 i de förenade målen C-285/99 och C-286/99, Lombardini och Mantovani, REG 2001, s. I-9233 , punkt 34, och av den 12 december 2002 i mål C-470/99, Universale-Bau m.fl., REG 2002, s. I-11617 , punkt 89). Mot denna bakgrund ingår artikel 24 i direktiv 93/37, som hör till en avdelning i direktivet med ”gemensamma” regler för deltagande, i en klar redogörelse för kriterierna för urvalet av de entreprenörer som får lämna anbud samt för kriterierna för tilldelning av kontrakt (se analogt dom av den 7 december 2000 i mål C-94/99, ARGE, REG 2000, s. I-11037 , punkt 27). I artikel 24 i direktivet, som ingår i ett kapitel med kriterier för ”kvalitativt” urval, föreskrivs i första stycket sju fall i vilka entreprenören kan uteslutas från ett upphandlingsförfarande. De olika fallen har att göra med den berörda personens yrkesmässiga förtjänster, mer specifikt dennes yrkesmässiga hederlighet, solvens och ekonomiska och finansiella förmåga (se analogt dom av den 10 februari 1982 i mål 76/81, Transporoute et travaux, REG 1982, s. 417 , punkt 9, svensk specialutgåva, volym 6, s. 319, och domen i de ovannämnda förenade målen La Cascina m.fl., punkt 21). Domstolen vill därvid understryka, i likhet med Europeiska unionens råd, att gemenskapslagstiftarens tillvägagångssätt bestått i att endast beakta de grunder för uteslutande som baserar sig på objektiva konstateranden av faktiska omständigheter eller på ett uppträdande från den berörda entreprenörens sida av sådant slag att dennes anseende skadas med avseende på den yrkesmässiga hedern eller ekonomiska eller finansiella lämpligheten att utföra de arbeten som omfattas av den offentliga upphandling inom ramen för vilken denne har lämnat anbud. Mot denna bakgrund ska artikel 24 första stycket i direktiv 93/37 ses som en uttömmande förteckning över grunderna för att kunna utesluta en entreprenör från att delta i ett upphandlingsförfarande av skäl som, baserat på objektiva faktorer, avser dennes yrkesmässiga förtjänster. Bestämmelsen i fråga utgör följaktligen hinder mot att medlemsstaterna eller de upphandlande myndigheterna kompletterar förteckningen däri med ytterligare grunder för uteslutande baserade på kriterier avseende yrkesmässiga förtjänster (se analogt domen i de ovannämnda förenade målen La Cascina m.fl., punkt 22). Den uttömmande förteckningen i artikel 24 första stycket i direktiv 93/37 utesluter dock inte att medlemsstaterna kan bibehålla eller föreskriva materiella bestämmelser som bland annat syftar till att säkerställa att de upphandlande myndigheterna iakttar principen om likabehandling vid offentlig upphandling liksom den princip om öppenhet som denna förutsätter, vilket de är skyldiga att göra under hela förfarandet för offentlig upphandling (se, för ett liknande resonemang, domen i det ovannämnda målet ARGE, punkt 24, och dom av den 16 oktober 2003 i mål C-421/01, Traunfellner, REG 2003, s. I-11941 , punkt 29). Dessa principer, som bland annat innebär att anbudsgivarna ska behandlas lika både när de utarbetar sina anbud och när anbuden prövas av den upphandlande myndigheten (se, för ett liknande resonemang, dom av den 18 oktober 2001 i mål C-19/00, SIAC Construction, REG 2001, s. I-7725 , punkt 34, och av den 4 december 2003 i mål C-448/01, EVN och Wienstrom, REG 2003, s. I-14527 , punkt 47), utgör nämligen grunden för direktiven om förfarandena vid offentlig upphandling (se bland annat domen i det ovannämnda målet Universale-Bau m.fl., punkt 91, och dom av den 19 juni 2003 i mål C-315/01, GAT, REG 2003, s. I-6351 , punkt 73), och de upphandlande myndigheternas skyldighet att säkerställa att dessa principer iakttas utgör själva kärnan i dessa direktiv (se, för ett liknande resonemang, dom av den 17 september 2002 i mål C-513/99, Concordia Bus Finland, REG 2002, s. I-7213 , punkt 81, och av den 3 mars 2005 i de förenade målen C-21/03 och C-34/03, Fabricom, REG 2005, s. I-1559 , punkt 26). I artikel 6.6 i direktiv 93/37 anges för övrigt att de upphandlande myndigheterna ska övervaka att det inte förekommer diskriminering mellan de olika entreprenörerna. Av detta följer att en medlemsstat har rätt att – utöver de grunder för uteslutande från upphandlingsförfaranden som baserar sig på objektiva överväganden beträffande yrkesmässiga förtjänster och som anges i den uttömmande förteckningen i artikel 24 första stycket i direktiv 93/37 – föreskriva bestämmelser om uteslutande som syftar till att säkerställa att principen om likabehandling av samtliga anbudsgivare samt öppenhetsprincipen iakttas i offentliga upphandlingsförfaranden. Enligt proportionalitetsprincipen, som ingår bland gemenskapsrättens allmänna rättsprinciper (se bland annat dom av den 14 december 2004 i mål C-210/03, Swedish Match, REG 2004, s. I-11893 , punkt 47), får sådana åtgärder emellertid inte gå utöver vad som är nödvändigt för att uppnå detta mål (se, för ett liknande resonemang, domen i de förenade målen Fabricom, punkt 34). Av vad som anförts följer att den första tolkningsfrågan ska besvaras så, att artikel 24 första stycket i direktiv 93/37 ska tolkas som en uttömmande förteckning över de objektiva grunder baserade på yrkesmässiga förtjänster som kan motivera att en entreprenör utesluts från att delta i en offentlig upphandling av byggentreprenader. Detta direktiv utgör dock inte hinder mot att en medlemsstat föreskriver andra bestämmelser om uteslutande, vilka syftar till att säkerställa att principerna om likabehandling av anbudsgivare och om öppenhet iakttas, förutsatt att dessa bestämmelser inte går utöver vad som är nödvändigt för att uppnå detta mål. Den andra tolkningsfrågan Den hänskjutande domstolen har ställt den andra tolkningsfrågan för att få klarhet i huruvida en nationell bestämmelse i vilken det föreskrivs en oförenlighet mellan mediesektorn och sektorn för offentlig upphandling är förenlig med gemenskapsrättens principer. Det ankommer inte på domstolen att i ett förfarande angående begäran om förhandsavgörande ta ställning till huruvida nationella rättsregler är förenliga med gemenskapsrätten eller tolka nationell rätt. Den är däremot behörig att tillhandahålla den hänskjutande domstolen alla sådana uppgifter om gemenskapsrättens tolkning som gör det möjligt för denna att pröva en sådan fråga om förenlighet i syfte att kunna döma i det mål som anhängiggjorts vid den (se bland annat dom av den 15 december 1993 i mål C-292/92, Hünermund m.fl., REG 1993, s. I.-6787 , punkt 8, svensk specialutgåva, volym 14, s. I-467, av den 23 mars 2006 i mål C-237/04, Enirisorse, REG 2006, s. I-2843 , punkt 24, och domen i det ovannämnda målet Centro Europa 7, punkterna 49 och 50). Domstolen ska således i förevarande mål begränsa sin prövning till att lämna en tolkning av gemenskapsrätten som är till nytta för den hänskjutande domstolen. Det ankommer sedan på den sistnämnda att bedöma huruvida de berörda nationella rättsreglerna är förenliga med gemenskapsrätten, för att avgöra den tvist som den har att pröva. Såsom har påpekats ovan i punkt 39 i förevarande dom, är det centrala syftet med direktiv 93/37 att utsätta offentlig upphandling av byggentreprenader för konkurrens på gemenskapsnivå. Målet med direktivet är att säkerställa att det inte förekommer någon risk för favorisering från myndigheternas sida (se, för ett liknande resonemang, domarna i de ovannämnda målen Ordine degli Architetti m.fl., punkt 75, och Lombardini och Mantovani, punkt 35). Syftet med samordningen på gemenskapsnivå av förfarandena för offentlig upphandling är bland annat att på samma gång undanröja risken för att nationella anbudsgivare ges företräde vid upphandling och för att upphandlande myndigheter låter sig styras av hänsyn som inte är relevanta i förhållande till kontraktet i fråga (se, för ett liknande resonemang, dom av den 3 oktober 2000 i mål C-380/98, University of Cambridge, REG 2000, s. I-8035 , punkt 17, av den 1 februari 2001 i mål C-237/99, kommissionen mot Frankrike, REG 2001, s. I-939 , punkt 42, och domen i de ovannämnda förenade målen Lombardini och Mantovani, punkt 36). Såsom generaladvokaten har påpekat i punkt 30 i sitt förslag till avgörande, ska varje medlemsstat i detta sammanhang tillerkännas ett visst utrymme för skönsmässig bedömning vad gäller att vidta åtgärder för att säkerställa principerna om likabehandling av anbudsgivarna och om öppenhet, vilka, såsom har erinrats om ovan i punkt 45 i denna dom, utgör grunden för gemenskapsdirektiven om offentlig upphandling. Varje medlemsstat är bäst lämpad att själv, utifrån nationella hänsyn av historisk, rättslig, ekonomisk eller social karaktär (se, för ett liknande resonemang, domen i det ovannämnda målet La Cascina m.fl., punkt 23), identifiera situationer i vilka risken för att beteenden uppstår som kan leda till att dessa principer åsidosätts är särskilt hög. Gemenskapsrätten är följaktligen inte avsedd att medföra ett ifrågasättande av medlemsstatens bedömning, utifrån det egna nationella sammanhanget, av den specifika risken för att sådana beteenden ska uppstå, om det bland anbudsgivarna vid en offentlig upphandling av byggentreprenader finns ett företag som är verksamt inom mediesektorn eller har kopplingar till personer inom den sektorn, eller av nödvändigheten att vidta åtgärder för att undanröja den risken. I detta fall har den berörda medlemsstaten funnit att det inte kan uteslutas att ett medieföretag eller en företagare som utför offentliga byggentreprenader, som har kopplingar till ett sådant företag eller till de personer som äger eller leder det, avser att, inom ramen för deltagande i ett offentligt upphandlingsförfarande, utnyttja det inflytande som dess ställning eller dess förbindelser i mediesektorn ger gentemot den upphandlande myndigheten för att på ett otillåtet sätt påverka beslutet om tilldelning av kontraktet, genom att förespegla en partisk eller, tvärtom, kritisk informationskampanj, beroende på innehållet i detta beslut. En medlemsstats önskan att förebygga riskerna för att media utnyttjar sitt inflytande vid offentliga upphandlingar sammanfaller med allmänintresset av att bevara mångfalden och oberoendet i media (se, för ett liknande resonemang, dom av den 26 juni 1997 i mål C-368/95, Familiapress, REG 1997, s. I-3689 , punkt 18, och av den 13 december 2007 i mål C-250/06, United Pan-Europe Communications Belgium m.fl., REG 2007, s. I-11135 , punkterna 41 och 42). Det främjar också ett annat mål av denna art, nämligen att bekämpa bedrägerier och korruption (se dom av den 24 mars 1994 i mål C-275/92, Schindler, REG 1994, s. I-1039 , punkterna 57–60, svensk specialutgåva, volym 15, s. 119, och av den 6 mars 2007 i de förenade målen C-338/04, C-359/04 och C-360/04, Placanica m.fl., REG 2007, s. I-1891 , punkt 46). Av detta följer att gemenskapsrätten inte utgör hinder för att det införs nationella bestämmelser som syftar till att undanröja risken för att handlingsmönster som kan hota öppenheten och snedvrida konkurrensen uppstår vid förfarandena vid offentlig upphandling av byggentreprenader på grund av att det bland anbudsgivarna finns en entreprenör som är verksam inom mediesektorn eller har kopplingar till någon inom den sektorn, och till att därigenom förebygga eller bekämpa bedrägerier och korruption. Såsom har understrukits ovan i punkt 48 i förevarande dom, måste dessa bestämmelser även vara förenliga med proportionalitetsprincipen. En nationell bestämmelse som den i målet i den hänskjutande domstolen, som uppställer en generell oförenlighet mellan sektorn för offentliga byggentreprenader och mediesektorn, får till resultat att företagare som utför offentliga byggentreprenader utesluts från offentliga upphandlingar om de samtidigt är involverade i mediesektorn såsom ägare, huvudaktieägare, delägare eller personer i ledande ställning, utan att de ges någon möjlighet att visa att det, trots eventuella uppgifter i motsatt riktning som kan ha lämnats av exempelvis en konkurrent, i deras fall inte föreligger någon faktisk risk av det slag som nämns ovan i punkt 60 i denna dom (se analogt domen i de ovannämnda förenade målen Fabricom, punkterna 33 och 35). Såsom Europeiska gemenskapernas kommission och rådet, liksom, vid förhandlingen, Elliniki Technodomiki Techniki Ependytiki Viomichaniki AE, har gjort gällande, går en sådan bestämmelse utöver vad som är nödvändigt för att uppnå de uppgivna målen om öppenhet och likabehandling, eftersom en hel kategori av företagare som utför offentliga byggentreprenader utesluts på grundval av den icke motbevisbara presumtionen att det nödvändigtvis påverkar konkurrensen till nackdel för de andra anbudsgivarna om en av anbudsgivarna även har kopplingar till mediesektorn. Den grekiska regeringen har betonat att det i den aktuella grundlagsbestämmelsen ges en möjlighet att inte utesluta den som tjänstgör som mellanhand, i egenskap av make eller släkting eller ekonomiskt beroende person eller bolag, åt ett medieföretag eller en ansvarig person i ett sådant företag, om det visas att denna – såsom mellanhand tjänstgörande – persons deltagande i ett offentligt upphandlingsförfarande grundar sig på ett självständigt beslut fattat enbart utifrån dennes egenintresse. Den möjligheten medför dock inte att den nationella bestämmelse som är i fråga i målet vid den hänskjutande domstolen är förenlig med proportionalitetsprincipen. En sådan möjlighet förändrar nämligen inte det faktum att bestämmelsen innebär ett automatiskt och absolut förbud som drabbar samtliga företagare som utför offentliga byggentreprenader och samtidigt är verksamma inom mediesektorn eller har kopplingar till fysiska eller juridiska personer i den sektorn, men som inte omfattas av den allmänna undantagsbestämmelsen för personer som tjänstgör som mellanhänder. En företagare som utför offentliga byggentreprenader och som tjänstgör som mellanhand åt ett medieföretag eller åt en person som äger eller leder ett sådant företag är dessutom utesluten från offentlig upphandling utan att denne tillåts visa, när det är klarlagt att han agerar för detta företags eller denna persons räkning, att detta agerande inte kan inverka på konkurrensen mellan anbudsgivarna. Slutligen bidrar den synnerligen vida omfattningen av begreppen huvudaktieägare och mellanhand i de aktuella nationella bestämmelserna, såsom framgår av punkt 8 ovan i förevarande dom, till att förstärka den oproportionerliga karaktären av en sådan bestämmelse. Av vad som anförts följer att den andra tolkningsfrågan ska besvaras på följande sätt: Gemenskapsrätten ska tolkas så, att den utgör hinder för en nationell bestämmelse genom vilken det skapas en icke motbevisbar presumtion om att ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett företag verksamt i mediesektorn är oförenlig med ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett företag som av staten eller en juridisk person i den offentliga sektorn i vid bemärkelse har fått i uppdrag att utföra byggentreprenader, leverera varor eller tillhandahålla tjänster. Detta gäller oavsett om den nationella bestämmelsen i fråga syftar till att uppnå de legitima mål som avser likabehandling av anbudsgivarna och öppenhet vid offentliga upphandlingsförfaranden. Den tredje tolkningsfrågan Med hänsyn till de svar som lämnats på de två första tolkningsfrågorna, finns det inte anledning att besvara den tredje frågan. Rättegångskostnader Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den nationella domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. De kostnader för att avge yttrande till domstolen som andra än nämnda parter har haft är inte ersättningsgilla. Mot denna bakgrund beslutar domstolen (stora avdelningen) följande: 1) Artikel 24 första stycket i rådets direktiv 93/37/EEG av den 14 juni 1993 om samordning av förfarandena vid tilldelning av offentliga upphandlingskontrakt för bygg- och anläggningsarbeten, i dess lydelse enligt Europaparlamentets och rådets direktiv 97/52/EG av den 13 oktober 1997, ska tolkas som en uttömmande förteckning över de objektiva grunder baserade på yrkesmässiga förtjänster som kan motivera att en entreprenör utesluts från att delta i en offentlig upphandling av byggentreprenader. Detta direktiv utgör dock inte hinder mot att en medlemsstat föreskriver andra bestämmelser om uteslutande som syftar till att säkerställa att principerna om likabehandling av anbudsgivare och om öppenhet iakttas, förutsatt att dessa bestämmelser inte går utöver vad som är nödvändigt för att uppnå detta mål. 2) Gemenskapsrätten ska tolkas så, att den utgör hinder mot en nationell bestämmelse genom vilken det skapas en icke motbevisbar presumtion om att ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett företag som är verksamt i mediesektorn är oförenlig med ställningen som ägare, delägare, huvudaktieägare eller person i ledande ställning i ett företag som av staten eller en juridisk person i den offentliga sektorn i vid bemärkelse har fått i uppdrag att utföra byggentreprenader, leverera varor eller tillhandahålla tjänster. Detta gäller oavsett om den nationella bestämmelsen i fråga syftar till att uppnå de legitima mål som avser likabehandling av anbudsgivarna och öppenhet vid offentliga upphandlingsförfaranden. Underskrifter ( *1 ) Rättegångsspråk: grekiska.

62009TJ0113

pl

Skarga na decyzję Czwartej Izby Odwoławczej OHIM z dnia 15 stycznia 2009 r. (sprawa R 996/2008‑4) dotyczącą rejestracji oznaczenia słownego SupplementPack jako wspólnotowego znaku towarowego. Informacje dotyczące sprawy Zgłaszający wspólnotowy znak towarowy: PromoCell bioscience alive GmbH Biomedizinische Produkte Zgłoszony wspólnotowy znak towarowy: Słowny znak towarowy SupplementPack dla towarów i usług z klas 1, 3, 5, 41 i 42 – zgłoszenie nr 5433883 Decyzja eksperta: Odmowa rejestracji Decyzja Izby Odwoławczej: Oddalenie odwołania Sentencja 1) Skarga zostaje oddalona. 2) PromoCell bioscience alive GmbH Biomedizinische Produkte zostaje obciążona kosztami postępowania.

62007CJ0268

it

Inadempimento di uno Stato – Omessa adozione, entro il termine impartito, delle disposizioni necessarie a conformarsi alla direttiva del Parlamento europeo e del Consiglio 31 marzo 2004, 2004/17/CE, che coordina le procedure di appalto degli enti erogatori di acqua e di energia, degli enti che forniscono servizi di trasporto e servizi postali (GU L 134, pag. 1) Dispositivo Non avendo adottato, entro il termine impartito, le disposizioni legislative, regolamentari e amministrative necessarie a conformarsi alla direttiva del Parlamento europeo e del Consiglio 31 marzo 2004, 2004/17/CE, che coordina le procedure di appalto degli enti erogatori di acqua e di energia, degli enti che forniscono servizi di trasporto e servizi postali, il Granducato di Lussemburgo è venuto meno agli obblighi che ad esso incombono in forza della stessa direttiva. Il Granducato di Lussemburgo è condannato alle spese.

61993TJ0246

de

Rechtslage 1 Um einen Überschuß bei der Milcherzeugung in der Gemeinschaft zu verringern, erließ der Rat am 17. Mai 1977 die Verordnung (EWG) Nr. 1078/77 zur Einführung einer Prämienregelung für die Nichtvermarktung von Milch und Milcherzeugnissen und die Umstellung der Milchkuhbestände (ABl. L 131, S. 1). In dieser Verordnung wurde den Erzeugern als Gegenleistung für die Übernahme einer für einen Zeitraum von fünf Jahren geltenden Verpflichtung zur Nichtvermarktung oder Umstellung der Bestände eine Prämie angeboten. 2 Um der anhaltenden Überproduktion entgegenzuwirken, erließ der Rat am 31. März 1984 die Verordnung (EWG) Nr. 856/84 (ABl. L 90, S. 10) zur Änderung der Verordnung (EWG) Nr. 804/68 des Rates vom 27. Juni 1968 über die gemeinsame Marktorganisation für Milch und Milcherzeugnisse (ABl. L 148, S. 13). Durch den neuen Artikel 5c der Verordnung Nr. 804/68 wurde eine "Zusatzabgabe" auf die von den Erzeugern gelieferten Milchmengen eingeführt, die über eine "Referenzmenge" hinausgehen. 3 In der Verordnung (EWG) Nr. 857/84 des Rates vom 31. März 1984 über Grundregeln für die Anwendung der Abgabe gemäß Artikel 5c der Verordnung (EWG) Nr. 804/68 im Sektor Milch und Milcherzeugnisse (ABl. L 90, S. 13) wurde für jeden Erzeuger auf der Grundlage der in einem Referenzjahr - und zwar dem Kalenderjahr 1981, wobei die Mitgliedstaaten die Möglichkeit hatten, statt dessen das Kalenderjahr 1982 oder das Kalenderjahr 1983 zu wählen - gelieferten Erzeugung die Referenzmenge festgesetzt. Diese Verordnung wurde durch die Verordnung (EWG) Nr. 1371/84 der Kommission vom 16. Mai 1984 mit den Durchführungsbestimmungen für die Zusatzabgabe nach Artikel 5c der Verordnung (EWG) Nr. 804/68 (ABl. L 132, S. 11) ergänzt. 4 Mit Urteilen vom 28. April 1988 in den Rechtssachen 120/86 (Mulder, Slg. 1988, 2321; im folgenden: Urteil Mulder I) und 170/86 (von Deetzen, Slg. 1988, 2355) erklärte der Gerichtshof die Verordnung Nr. 857/84 in der durch die Verordnung Nr. 1371/84 ergänzten Fassung wegen Verletzung des Grundsatzes des Vertrauensschutzes für ungültig. 5 Um den genannten Urteilen nachzukommen, erließ der Rat die Verordnung (EWG) Nr. 764/89 vom 20. März 1989 zur Änderung der Verordnung (EWG) Nr. 857/84 über Grundregeln für die Anwendung der Abgabe gemäß Artikel 5c der Verordnung (EWG) Nr. 804/68 im Sektor Milch und Milcherzeugnisse (ABl. L 84, S. 2). Nach dieser Änderungsverordnung erhielten die Erzeuger, die Nichtvermarktungs- oder Umstellungsverpflichtungen eingegangen waren, eine (auch "Quote" genannte) "spezifische" Referenzmenge. 6 Einer der Erzeuger, die die zur Feststellung der Ungültigkeit der Verordnung Nr. 857/84 führende Klage eingereicht hatten, hatte inzwischen zusammen mit anderen Erzeugern gegen den Rat und die Kommission Klage auf Ersatz des durch die Nichtzuteilung einer Referenzmenge aufgrund dieser Verordnung erlittenen Schadens erhoben. 7 Mit Urteil vom 19. Mai 1992 in den verbundenen Rechtssachen C-104/89 und C-37/90 (Mulder u. a./Rat und Kommission, Slg. 1992, I-3061; im folgenden: Urteil Mulder II) entschied der Gerichtshof, daß die Gemeinschaft für diese Schäden hafte. Er setzte den Parteien für die Einigung über die Höhe der Entschädigung eine Frist von einem Jahr. Da die Parteien keine Einigung erzielten, wurde das Verfahren wiedereröffnet, damit der Gerichtshof im Endurteil über die Bemessung des Schadensersatzes entscheiden kann. 8 Angesichts der grossen Zahl betroffener Erzeuger und der Schwierigkeiten bei der Aushandlung individueller Lösungen veröffentlichten der Rat und die Kommission am 5. August 1992 die Mitteilung 92/C 198/04 (ABl. C 198, S. 4; im folgenden: Mitteilung oder Mitteilung vom 5. August 1992). Unter Hinweis auf die Auswirkungen des Urteils Mulder II, und um dessen volle Wirksamkeit zu gewährleisten, brachten die Organe ihren Willen zum Ausdruck, die praktischen Modalitäten für die Entschädigung der betroffenen Erzeuger zu erlassen. Sie verpflichteten sich, bis zum Erlaß dieser Modalitäten gegenüber allen entschädigungsberechtigten Erzeugern von der Geltendmachung der Verjährung gemäß Artikel 43 der EWG-Satzung des Gerichtshofes abzusehen. Die Verpflichtung war jedoch an die Bedingung geknüpft, daß der Entschädigungsanspruch zum Zeitpunkt der Veröffentlichung der Mitteilung oder zu dem Zeitpunkt, zu dem sich der Erzeuger an eines der Organe wandte, noch nicht verjährt war. Schließlich versicherten die Organe den Erzeugern, daß ihnen keine Nachteile entstehen könnten, wenn sie sich zwischen der Veröffentlichung der Mitteilung und dem Erlaß der praktischen Modalitäten für die Entschädigung nicht meldeten. Sachverhalt 9 Am 30. September 1979 ging der Kläger, der in Deutschland Milch erzeugte, im Rahmen der Verordnung Nr. 1078/77 eine Verpflichtung zur Umstellung seines Rinderbestands ein. 10 Die Verpflichtung des Klägers, die am 29. März 1984 endete, galt auch während des aufgrund der Verordnung Nr. 857/84 gewählten Referenzjahres. Da der Kläger während dieses Jahres keine Milch erzeugt hatte, konnte er keine Referenzmenge erhalten und infolgedessen auch keine von der Zusatzabgabe freie Milchmenge vermarkten. 11 Der Kläger hatte bei mehreren Banken Kredite aufgenommen; nachdem es ihm nicht gelungen war, seine Verpflichtungen zu erfuellen, ließen seine Gläubiger seinen Betrieb am 25. März 1986 zwangsversteigern. 12 Am 26. Juni 1989, nach dem Inkrafttreten der Verordnung Nr. 764/89, beantragte der Kläger die Zuteilung einer spezifischen Referenzmenge. Dieser Antrag wurde von der Landwirtschaftskammer Weser-Ems mit Bescheid vom 28. Juni 1989 mit der Begründung abgelehnt, daß der Kläger keinen landwirtschaftlichen Betrieb mehr besitze. Nach Zurückweisung des dagegen eingelegten Widerspruchs am 3. Dezember 1992 erhob der Kläger am 29. Dezember 1992 beim Verwaltungsgericht Oldenburg Klage gegen diesen Bescheid. 13 Ausserdem erhob der Kläger Klage gegen die Landwirtschaftskammer Weser-Ems auf Ersatz des Schadens, den er durch angebliche Fehler eines Angestellten dieser Kammer bei der Stellung seines Antrags auf Umstellungsprämie erlitten hatte. Die Klage wurde vom Landgericht und vom Oberlandesgericht Oldenburg wegen Verjährung abgewiesen und anschließend vor den Bundesgerichtshof gebracht. 14 Mit der vorliegenden Klage nach Artikel 178 und 215 EWG-Vertrag begehrt der Kläger Ersatz des Schadens, den er dadurch erlitten hat, daß die Verordnung Nr. 857/84 für Erzeuger in seiner Lage die Gewährung einer Referenzmenge nicht vorsah. Verfahren 15 Die Klageschrift ist am 30. April 1993 beim Gerichtshof eingereicht worden. Mit am selben Tag eingereichter Antragsschrift hat der Kläger die Bewilligung von Prozeßkostenhilfe beantragt. 16 Durch Entscheidung des Gerichtshofes vom 14. September 1993 ist das Verfahren bis zur Verkündung des Endurteils in den verbundenen Rechtssachen C-104/89 (Mulder u. a./Rat und Kommission) und C-37/90 (Heinemann/Rat und Kommission) (siehe oben, Randnr. 7) ausgesetzt worden. 17 Durch Beschluß vom 27. September 1993 hat der Gerichtshof die Rechtssache gemäß Artikel 3 des Beschlusses 88/591/EGKS, EWG, Euratom des Rates vom 24. Oktober 1988 zur Errichtung eines Gerichts erster Instanz der Europäischen Gemeinschaften (ABl. L 319, S. 1) in der Fassung des Beschlusses 93/350/Euratom, EGKS, EWG des Rates vom 8. Juni 1993 (ABl. L 144, S. 21) an das Gericht verwiesen. Die Rechtssache ist unter der Nummer T-246/93 in das Register des Gerichts eingetragen worden. 18 Nach dem Erlaß prozeßleitender Maßnahmen in den Milchquotenstreitigkeiten hat das Gericht mit Beschluß vom 14. September 1994 die Fortsetzung des Verfahrens in der vorliegenden Rechtssache angeordnet. 19 Das schriftliche Verfahren ist am 16. Februar 1995 mit der Einreichung der Gegenerwiderung abgeschlossen worden. 20 Mit Beschluß vom 4. Dezember 1995 hat das Gericht dem Kläger Prozeßkostenhilfe bewilligt. 21 Auf Bericht des Berichterstatters hat das Gericht (Erste Kammer) beschlossen, die mündliche Verhandlung ohne vorherige Beweisaufnahme zu eröffnen. Die Parteien sind in der Sitzung vom 25. Juni 1997 angehört worden. Anträge der Parteien 22 Der Kläger beantragt, - die Beklagten zu verurteilen, ihm 2 362 400 DM Schadensersatz sowie 8 % Zinsen daraus vom Zeitpunkt der Verkündung des Urteils an gerechnet zu zahlen, wobei die Entschädigung einen Betrag von 1 500 000 DM wegen des Verlusts des Betriebes nach dessen Zwangsversteigerung, einen Betrag von 504 000 DM wegen des dem Kläger entgangenen Gewinns, den dieser durch das Verleasen der Referenzmenge hätte erzielen können, und einen Betrag von 358 400 DM als Wert dieser ihm vorenthaltenen Referenzmenge umfasst; - den Beklagten die Kosten des Verfahrens aufzuerlegen. 23 Der Rat und die Kommission beantragen, - die Klage als unzulässig abzuweisen; - hilfsweise die Klage als unbegründet abzuweisen; - dem Kläger die Kosten des Verfahrens aufzuerlegen. Zur Zulässigkeit Zum Fehlen der Passivlegitimation Vorbringen der Parteien 24 Die Beklagten tragen vor, wie sich aus der Rechtsprechung (Urteil des Gerichtshofes vom 13. November 1973 in den verbundenen Rechtssachen 63/72 bis 69/72, Werhahn u. a./Rat, Slg. 1973, 1229, Randnrn. 6 bis 8) ergebe, könne nur die Gemeinschaft Anspruchsgegner und damit Beklagte im Rahmen einer auf Artikel 215 EG-Vertrag gestützten Klage sein. Da in der Klageschrift der Rat und die Kommission als Beklagte bezeichnet würden, werde die Klage gegen Organe erhoben, die keine Passivlegitimation besässen. 25 Der Kläger hat sich zu dieser Einrede der Unzulässigkeit nicht geäussert. Beurteilung durch das Gericht 26 Nach ständiger Rechtsprechung wird die Gemeinschaft, wenn durch das Verhalten eines oder mehrerer ihrer Organe ihre Haftung ausgelöst wird, vor den Gerichten der Gemeinschaft durch das Organ oder die Organe vertreten, dem oder denen das die Haftung auslösende Verhalten zur Last gelegt wird. Die Tatsache, daß die Klage gegen die Organe und nicht ausdrücklich gegen die Gemeinschaft gerichtet ist, kann die Unzulässigkeit der Klage nicht begründen, wenn hierdurch die Verfahrensrechte nicht beeinträchtigt werden (Urteil Werhahn u. a./Rat, a. a. O., Randnrn. 7 und 8). 27 Im vorliegenden Fall haben die Beklagten keine Beeinträchtigung ihrer Rechte geltend gemacht. Diese Einrede der Unzulässigkeit ist daher zurückzuweisen. Zum Verstoß gegen Artikel 44 der Verfahrensordnung Vorbringen der Parteien 28 Die Beklagten tragen vor, der Kläger beantrage gleichzeitig Ersatz des Schadens, der sich aus der unterbliebenen Verwertung einer Referenzmenge durch ihn selbst ergebe, und des Schadens, der sich aus der Nichtverwertung derselben Menge durch Pächter ergebe. Dies laufe auf die Kumulierung von zwei Schadensposten hinaus, die einander ausschlössen. Soweit die Klageschrift sich auf den Wert der Referenzmenge beziehe, die dem Kläger vorenthalten worden sei, enthalte sie keinen schlüssigen Vortrag; die Klage sei insoweit nach Artikel 44 der Verfahrensordnung unzulässig. 29 Der Kläger macht geltend, eine Milchquote nach der Verordnung Nr. 857/87 stelle ein eigenständiges betriebliches Wirtschaftsgut dar, dessen Substanzwert selbständig neben dem Nutzungswert stehe und nicht entfalle, wenn die Nutzung der Quote vorübergehend einem Dritten überlassen werde. Da der Kläger keine Quote nach dieser Verordnung erhalten habe, umfasse der erlittene Schaden nicht nur die entgangene Nutzung dieser Quote, sondern auch deren Substanzwert. Die Klageschrift enthalte alle Angaben zu diesem Schadensposten. Würdigung durch das Gericht 30 Nach Artikel 44 § 1 Buchstabe c der Verfahrensordnung muß die Klageschrift den Streitgegenstand und eine kurze Darstellung der Klagegründe enthalten. 31 Die Klageschrift entspricht diesen Anforderungen. 32 In diesem Schriftsatz bezeichnet der Kläger nämlich die Artikel 178 und 215 EG-Vertrag als Rechtsgrundlage seiner Klage, macht die Haftung der Beklagten aufgrund der Anwendung der Verordnung Nr. 857/84 in der durch die Verordnung Nr. 1371/84 ergänzten Fassung geltend, beschreibt den der Rechtssache zugrunde liegenden Sachverhalt, bezeichnet drei Schadensposten, deren Ersatz beantragt wird, beziffert jeden dieser Posten und beantragt die Verurteilung der Beklagten zur Zahlung der entsprechenden Beträge. 33 Die Frage, ob der Kläger gleichzeitig Ersatz des Schadens, der sich aus der unterbliebenen Verwertung einer Referenzmenge durch ihn selbst ergibt, und des Schadens, der sich aus der unterbliebenen Verwertung derselben Menge durch Pächter ergibt, fordern kann, ist keine Frage der Zulässigkeit, sondern eine Frage der Begründetheit, über die gegebenenfalls bei der Prüfung der Begründetheit zu entscheiden ist. 34 Diese Einrede der Unzulässigkeit ist somit zurückzuweisen. Zur Haftung der Gemeinschaft Vorbringen der Parteien 35 Der Kläger trägt vor, er gehöre zu der Gruppe von Landwirten, die dadurch einen Schaden erlitten hätten, daß die Verordnung Nr. 857/84 keine Referenzmenge für die Landwirte vorgesehen habe, die wegen der nach der Verordnung Nr. 1078/77 übernommenen Verpflichtungen im Referenzjahr keine Milch geliefert hätten. Der vorliegende Sachverhalt entspreche daher der Lage in den Rechtssachen, die Anlaß zum Urteil Mulder II gegeben hätten; die Beklagten hafteten für den verursachten Schaden. 36 Die Zwangsversteigerung seines Betriebes sei nicht die Folge einer Überschuldung oder eines Mißmanagements gewesen, die ihm zuzurechnen wären. Sein Betrieb sei bei Auslaufen der Umstellungsverpflichtung durchaus lebensfähig gewesen. Der Kläger stützt sich auf Prüfberichte der Landwirtschaftskammer Weser-Ems und des Niedersächsischen Bauernbundes und macht geltend, daß es ihm möglich gewesen wäre, die Milcherzeugung wiederaufzunehmen. Zwar habe er sich aufgrund der Verluste, die er infolge seines Antrags auf Umstellungsprämie erlitten habe, verschulden müssen, die Beklagten selbst hafteten aber für diese Verluste im Rahmen der Durchführung der Verordnung Nr. 1078/77. 37 Es bestehe demzufolge ein adäquater Kausalzusammenhang zwischen der Nichtzuteilung einer Referenzmenge und der Zwangsversteigerung des Betriebes des Klägers. Für die Aufrechterhaltung des Betriebes sei die Zuteilung der Quote eine grundlegende Voraussetzung gewesen; die fehlende Quote habe die Grundlagen der betrieblichen Tätigkeit beseitigt. 38 Die Beklagten bestreiten die Behauptungen des Klägers. 39 Was den mit dem Verlust des landwirtschaftlichen Betriebes durch die Zwangsversteigerung zusammenhängenden Schadensposten angeht, tragen sie vor, die Voraussetzungen des Artikels 215 Absatz 2 EG-Vertrag seien nicht erfuellt. Der Kläger sei nämlich allein verantwortlich; zumindest fehle es an dem nach der Rechtsprechung erforderlichen Kausalzusammenhang zwischen der Verordnung Nr. 857/84 und dem Schaden, der durch sie ausgelöst worden sein solle. 40 Allein die wirtschaftlichen Entscheidungen, die der Kläger 1979 getroffen habe, hätten zur Zwangsversteigerung seines Hofes geführt. Seit Anfang 1984 sei er derart verschuldet gewesen, daß es ihm unmöglich gewesen wäre, die zur Wiederaufnahme des Betriebes erforderlichen Investitionen zu tätigen. Das werde durch den Zuschlagsbeschluß des Amtsgerichts Brake vom 16. Mai 1986 bestätigt, der zeige, daß die Verbindlichkeiten des Klägers im Jahr 1984 den Wert des Inventars des Betriebes überstiegen hätten. 41 Somit sei der Betrieb des Klägers bereits bei Auslaufen der Umstellungsverpflichtung im März 1984 nicht mehr lebensfähig gewesen. Daß dem Kläger später keine Referenzmenge zugeteilt worden sei, habe sich daher auf den wirtschaftlichen Niedergang seines Betriebes nicht mehr ausgewirkt. 42 In Anbetracht der wirtschaftlichen Lage des Klägers habe die Nichtzuteilung einer Referenzmenge allenfalls seine finanziellen Schwierigkeiten vergrössern und zur Zwangsversteigerung des Betriebes beitragen können. Dies reiche jedoch nicht aus, um eine Haftung der Gemeinschaft für normatives Handeln zu begründen. 43 Dabei werde der Kausalzusammenhang insoweit unterbrochen, da ein Schaden, den der Kläger durch fehlende Weitsicht oder durch Mißmanagement zumindest mitverursacht habe, in erster Linie auf ein Verhalten des Geschädigten zurückzuführen sei (Urteile des Gerichtshofes vom 4. Februar 1975 in der Rechtssache 169/73, Compagnie Continentale France/Rat, Slg. 1975, 117, 135, und vom 29. September 1982 in der Rechtssache 26/81, Oleifici Mediterranei/EWG, Slg. 1982, 3057, 3079). 44 Zum zweiten geltend gemachten Schadensposten, der sich darauf bezieht, daß der Kläger die Referenzmenge in der Zeit zwischen dem 1. April 1984 und dem 31. März 1993 nicht habe verleasen können, tragen die Beklagten vor, dafür könne es keinen Schadensersatz geben. 45 Das Verleasen der Referenzmenge hätte nämlich nur für den Zeitraum zwischen dem Ende der Umstellungsverpflichtung und dem 25. März 1986, dem Tag der Zwangsversteigerung des Betriebes, ins Auge gefasst werden können. Während dieses Zeitraums habe Artikel 5c der Verordnung Nr. 804/68 in Verbindung mit Artikel 7 der Verordnung Nr. 857/84 das Verleasen von Referenzmengen aber nicht zugelassen; dies habe der Gerichtshof in seinem Urteil vom 22. Oktober 1991 in der Rechtssache C-44/89 (von Deetzen, Slg. 1991, I-5119) nicht als Verstoß gegen den Grundsatz des Vertrauensschutzes angesehen. Während des Zeitraums, in dem der Kläger eine Referenzmenge hätte erhalten können, sei es folglich nicht möglich gewesen, diese Menge zu verleasen. 46 Was den dritten geltend gemachten Schadensposten angeht, der nach Angabe des Klägers dem Wert der ihm vorenthaltenen Referenzmenge entspricht, tragen die Beklagten vor, er könne allenfalls dem entgangenen Gewinn entsprechen, der sich daraus ergeben habe, daß der Kläger die Referenzmenge nicht selbst habe verwerten können. Seit der Zwangsversteigerung seines Betriebes im Jahr 1986 habe der Kläger jedoch keine Milch mehr erzeugen und dementsprechend für die folgenden Milchwirtschaftsjahre auch keine Referenzmengen mehr erhalten können. Würdigung durch das Gericht 47 Wie die Beklagten in ihrer Mitteilung vom 5. August 1992 (Nrn. 1 und 3) selbst anerkannt haben, geht aus dem Urteil Mulder II hervor, daß die Gemeinschaft jedem Erzeuger haftet, der dadurch einen zu ersetzenden Schaden erlitten hat, daß er aufgrund der Verordnung Nr. 857/84 an der Milchlieferung gehindert war (siehe auch Urteil des Gerichts vom 16. April 1997 in der Rechtssache T-20/94, Hartmann/Rat und Kommission, Slg. 1997, II-595, Nr. 71). 48 Nach den zu den Akten gegebenen, von den Beklagten nicht beanstandeten Unterlagen befindet sich der Kläger in der gleichen Lage wie die Erzeuger, auf die sich das Urteil Mulder II bezieht. Nachdem er im Rahmen der Verordnung Nr. 1078/77 eine Umstellungsverpflichtung eingegangen war, wurde ihm bei Ablauf dieser Verpflichtung die Zuteilung einer Referenzmenge aufgrund der Verordnung Nr. 857/84 verweigert. 49 Somit hat er Anspruch auf Ersatz des ihm durch die Anwendung dieser Verordnung entstandenen Schadens durch die Beklagten. 50 Aus dem Urteil Mulder II geht hervor, daß Ersatz für den Schaden zu leisten ist, der sich daraus ergibt, daß dem Geschädigten in der Zeit zwischen der Anwendung der Verordnung Nr. 857/84 in ihrer ursprünglichen Fassung auf den einzelnen Erzeuger und der Zuteilung einer spezifischen Referenzmenge an diese Erzeuger aufgrund der Verordnung Nr. 764/89 eine Referenzmenge vorenthalten worden ist. 51 Der Kläger, dem 1984 eine Referenzmenge aufgrund der Verordnung Nr. 857/84 zu Unrecht verweigert worden war, konnte jedoch nach dem 25. März 1986, dem Tag, an dem der Betrieb, für den er 1978 eine Umstellungsverpflichtung eingegangen war, zwangsversteigert wurde, keinen Anspruch mehr auf eine derartige Menge haben. Da die Referenzmenge in Verbindung mit einer bestimmten Fläche zugeteilt wird (Urteile des Gerichtshofes vom 27. Januar 1994 in der Rechtssache C-98/91, Herbrink, Slg. 1994, I-223, Randnr. 13, und vom 17. April 1997 in der Rechtssache C-15/95, Earl de Kerlast, Slg. 1997, I-1961, Randnr. 17), konnte dem Kläger nämlich eine solche Menge von dem Zeitpunkt an, in dem er nicht mehr Eigentümer dieser Fläche war, nicht mehr zugeteilt werden. 52 Der zu ersetzende Schaden, den der Kläger dadurch erlitten hat, daß ihm diese Menge vorenthalten worden ist, kann folglich nur der bis zum 25. März 1986 eingetretene Schaden sein. 53 Vor der Festsetzung der Höhe des Schadensersatzanspruchs ist zu prüfen, ob und inwieweit der Anspruch des Klägers verjährt ist. Zur Verjährung Vorbringen der Parteien 54 Der Kläger macht geltend, die Beklagten könnten sich nicht auf Verjährung berufen, da sie in ihrer Mitteilung vom 5. August 1992 darauf verzichtet hätten. Der Grundsatz der Rechtsstaatlichkeit verlange, daß die Gemeinschaftsorgane die Stellungnahmen, die sie abgegeben hätten und die einen Vertrauenstatbestand bei den Erzeugern geschaffen hätten, gegen sich gelten ließen. Sie könnten sich daher später nicht auf Verjährung berufen. 55 Zudem seien die Ansprüche des Klägers nicht verjährt. Nach der Rechtsprechung des Gerichtshofes (Urteile vom 27. Januar 1982 in den verbundenen Rechtssachen 256/80, 257/80, 265/80, 267/80 und 5/81, Birra Wührer u. a./Rat und Kommission, Slg. 1982, 85, und in der Rechtssache 5/81, De Franceschi/Rat und Kommission, Slg. 1982, 117; im folgenden: Urteile Birra Wührer und De Franceschi) beginne der Lauf der Verjährungsfrist erst in dem Zeitpunkt, in dem der Geschädigte Kenntnis vom Schaden und der Schädigungshandlung habe. Es sei unbedingt erforderlich, daß der Geschädigte die tatsächlichen und rechtlichen Umstände hinreichend beurteilen könne. Im vorliegenden Fall sei dies erst mit der Bekanntmachung des Urteils Mulder II möglich gewesen; erst von diesem Zeitpunkt an habe festgestanden, daß die Gemeinschaftsorgane gegenüber den Erzeugern haftbar gewesen seien. 56 Selbst wenn man annehme, daß die Verjährung mit der Zwangsversteigerung des Betriebes 1986 begonnen habe, sei sie durch die Verordnung Nr. 764/89 unterbrochen worden; durch diese nach dem Urteil Mulder I erlassene Verordnung hätten die sich aus den Mängeln der Verordnung Nr. 857/84 in ihrer ursprünglichen Fassung ergebenden Schadensersatzansprüche geregelt werden sollen. 57 Hierbei beruft der Kläger sich im übrigen auf die Klage, die er vor dem zuständigen nationalen Gericht gegen den Bescheid erhoben habe, durch den ihm eine Referenzmenge im Rahmen der Verordnung Nr. 764/89 verweigert worden sei (siehe oben, Randnr. 12). 58 Schließlich macht er geltend, sein Anspruch könne auch in Anbetracht dessen nicht verjährt sein, daß er sich bereits 1992 nach dem Erlaß des Urteils Mulder II an die Kommission gewandt habe, um über die Möglichkeit einer gütlichen Einigung zu verhandeln. 59 Die Beklagten tragen vor, der Anspruch auf Ersatz des geltend gemachten Schadens sei verjährt. Der Lauf der in Artikel 43 der EWG-Satzung vorgesehenen Verjährungsfrist beginne bei einem durch einen Rechtsetzungsakt verursachten Schaden in dem Zeitpunkt, in dem dem Kläger ein sicherer Schaden entstanden sei (Urteile Birra Wührer und De Franceschi, Randnr. 10). 60 Im vorliegenden Fall sei der angebliche Schaden durch die Verordnung Nr. 857/84 verursacht worden. Er sei aber bereits mit dem Inkrafttreten dieser Verordnung am 1. April 1984 hinreichend konkretisiert gewesen, da von diesem Tag an festgestanden habe, daß der Kläger keine Referenzmenge erhalten werde. Zumindest habe der Lauf der Frist aber am 26. März 1986, dem Tag nach der Zwangsversteigerung des Betriebes, begonnen. Der Anspruch des Klägers sei daher am 26. März 1991, fünf Jahre nach der Zwangsversteigerung und somit vor der Erhebung der Klage verjährt gewesen. 61 Entgegen dem Vorbringen des Klägers seien weder der Zeitpunkt der Feststellung der Ungültigkeit der Verordnung Nr. 857/84 durch den Gerichtshof im Urteil Mulder I und der Zeitpunkt der Zuerkennung des Schadensersatzanspruchs im Urteil Mulder II der Beginn der Verjährungsfrist. Nur die Kenntnis des schadenstiftenden Ereignisses, nicht die Feststellung der Ungültigkeit der Verordnung oder der Zuerkennung des Schadensersatzanspruchs sei zu berücksichtigen (Urteil des Gerichtshofes vom 7. November 1985 in der Rechtssache 145/83, Adams/Kommission, Slg. 1985, 3539, Randnr. 50). 62 Auch hätte nur die rechtzeitige Erhebung der Klage den Lauf der Verjährungsfrist unterbrechen können. 63 Aus Artikel 43 Satz 2 der EWG-Satzung gehe hervor, daß der Erlaß von Rechtsakten nicht zur Unterbrechung der Verjährung führe. Der Erlaß der Verordnung Nr. 764/89 sei daher für die Verjährung unerheblich. 64 Auch trete die Verjährungsunterbrechung nicht bereits aufgrund der Erhebung einer Klage vor nationalen Gerichten ein. Im übrigen habe sich diese Klage im vorliegenden Fall nicht auf die Haftung der Gemeinschaft bezogen. 65 Der in der Mitteilung vom 5. August 1992 enthaltene Einredeverzicht habe nur solche Ansprüche betroffen, die in diesem Zeitpunkt oder in dem Zeitpunkt, zu dem sich der Erzeuger an eines der Organe gewandt habe, noch nicht verjährt gewesen seien. Der geltend gemachte Schadensersatzanspruch sei aber am 26. März 1991, vor der Veröffentlichung dieser Mitteilung, verjährt; der Kläger habe sich nicht rechtzeitig an die Organe gewandt. Würdigung durch das Gericht 66 Die Verjährung nach Artikel 43 der EWG-Satzung, der gemäß Artikel 46 der EWG-Satzung für das Verfahren vor dem Gericht gilt, beginnt, wenn alle Voraussetzungen der Ersatzpflicht erfuellt sind, insbesondere - in Fällen, in denen die Haftung auf einen Rechtsetzungsakt zurückgeht - nicht vor Eintritt der Schadensfolgen dieses Aktes (Randnrn. 10 der Urteile Birra Wührer und De Franceschi, und Randnr. 7 des Urteils Hartmann/Rat und Kommission, a. a. O.). 67 Im vorliegenden Fall ist der Schaden, der dem Kläger dadurch entstanden ist, daß er keine Referenzmenge verwerten konnte, von dem Tag an eingetreten, an dem der Kläger die Milchlieferungen hätte wiederaufnehmen können, wenn ihm die Referenzmenge nicht verweigert worden wäre, d. h. ab 1. April 1984, dem Tag, an dem die Verordnung Nr. 857/84 auf ihn angewendet wurde. An diesem Tag waren daher die Voraussetzungen für einen Schadensersatzanspruch gegen die Gemeinschaft erfuellt; damit begann die Verjährung. 68 Die Auffassung des Klägers, die Verjährung laufe erst ab der Feststellung der Ungültigkeit der Verordnung Nr. 857/84 durch das Urteil Mulder I, geht fehl. Wie das Gericht bereits entschieden hat, würde diese Auffassung nämlich dazu führen, daß das Recht zur Erhebung einer Schadensersatzklage von der vorherigen Nichtigerklärung oder Feststellung der Ungültigkeit der schadenstiftenden Handlung abhängig wäre. Sie verkennt damit die Eigenständigkeit der Schadensersatzklage nach den Artikeln 178 und 215 EG-Vertrag gegenüber der Nichtigkeitsklage, die die Erhebung einer Schadensersatzklage ohne vorherige Nichtigkeitsklage erlaubt und folglich einen verstärkten Schutz der Bürger gewährleistet (siehe Urteil Hartmann/Rat und Kommission, a. a. O., Randnr. 128). 69 Was die Frage angeht, wann der Schaden eingetreten ist, ist festzustellen, daß nicht der gesamte Schaden zum gleichen Zeitpunkt entstanden ist. Vielmehr sind, solange der Kläger keine Referenzmenge erhalten konnte, täglich Einzelschäden entstanden (siehe Urteil Hartmann/Rat und Kommission, a. a. O., Randnr. 132). Der Schadensersatzanspruch betrifft daher alle die Tage, während deren eine Vermarktung nicht möglich war. 70 Da der Kläger seinen Betrieb am 25. März 1986 verloren hat, hatte er jedoch von diesem Zeitpunkt an keinen Anspruch mehr auf eine Referenzmenge (siehe oben, Randnrn. 51 und 52). Er hat folglich nach diesem Zeitpunkt keinen mit der Anwendung der Verordnung Nr. 857/84 zusammenhängenden Schaden mehr erlitten; sein gesamter Schaden einschließlich des Verlustes des Betriebes waren bereits bekannt. Die Verjährung war daher fünf Jahre nach dem 25. März 1986, d. h. am 25. März 1991 vollendet. 71 Vor diesem Zeitpunkt hat der Kläger keine der in Artikel 43 der EWG-Satzung vorgesehenen Unterbrechungshandlungen vorgenommen; er hat weder eine Klageschrift bei einem Gericht der Gemeinschaften eingereicht noch seinen Anspruch vorher gegenüber dem zuständigen Organ der Gemeinschaft geltend gemacht. 72 Die Klage bei den nationalen Gerichten, auf die sich der Kläger beruft, stellt keine Unterbrechungshandlung dar. Nur die Anrufung eines Gerichts der Gemeinschaften hätte nämlich diese Wirkung haben können. Darüber hinaus richtete sich diese Klage gegen den Akt der nationalen Behörden, mit dem dem Kläger eine Referenzmenge nach der Verordnung Nr. 764/89 verweigert worden war. Sie kann daher keine Auswirkungen auf die vorliegende Schadensersatzklage haben. 73 Die Behauptung des Klägers, er habe 1992 Verhandlungen mit der Kommission aufgenommen, ist nicht belegt. Insbesondere legt der Kläger kein Schriftstück vor, das eine vorherige Geltendmachung seines Anspruchs im Sinne von Artikel 43 der EWG-Satzung darstellen könnte. 74 Schließlich ist die Verjährung entgegen dem Vorbringen des Klägers auch nicht durch die Verordnung Nr. 764/89 unterbrochen worden. Diese Verordnung sieht lediglich die Zuteilung einer Referenzmenge an bestimmte Erzeuger vor. Sie kann sich folglich nicht auf den Ersatz von vor ihrem Inkrafttreten eingetretenen Schäden auswirken. Im übrigen kommt in dieser Verordnung nirgends eine Absicht der Organe zum Ausdruck, den Ablauf der Verjährungsfristen zu hemmen. 75 Mangels Unterbrechung oder Hemmung der spätestens am 25. März 1991 eingetretenen Verjährung ist die am 8. September 1993 eingereichte Klage somit verspätet erhoben worden, als der damit geltend gemachte Anspruch bereits verjährt war. 76 Dabei kann der Kläger den Beklagten das Recht, die Verjährung geltend zu machen, nicht mit der Begründung absprechen, daß sie darauf in der Mitteilung vom 5. August 1992 verzichtet hätten. Darin haben sich die Organe nämlich nur unter der Voraussetzung dazu verpflichtet, die Einrede der Verjährung nicht zu erheben, daß der Schadensersatzanspruch im Zeitpunkt der Veröffentlichung der Mitteilung noch nicht verjährt war. 77 Nach alledem ist die Klage abzuweisen. Kostenentscheidung Kosten 78 Nach Artikel 87 § 2 der Verfahrensordnung ist die unterliegende Partei auf Antrag zur Tragung der Kosten zu verurteilen. Da der Kläger mit seinem Vorbringen unterlegen ist, sind ihm dem Antrag der Beklagten gemäß die Kosten aufzuerlegen. Tenor Aus diesen Gründen hat DAS GERICHT (Erste Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Die Klage wird abgewiesen. 2. Der Kläger trägt die Kosten des Verfahrens.

62007FJ0128

es

En su escrito de demanda, recibido por fax en la Secretaría del Tribunal de la Función Pública el 31 de octubre de 2007 (y cuyo original se presentó el 7 de noviembre siguiente), el Sr. Menidiatis solicita la anulación de la decisión de 21 de diciembre de 2006 por la que se desestimó su candidatura al puesto vacante de Jefe de la Representación de la Comisión de las Comunidades Europeas en Atenas y se nombró para ese puesto al Sr. P. Marco jurídico La comisión de servicios en interés del servicio El artículo 35 del Estatuto de los funcionarios de las Comunidades Europeas (en lo sucesivo, «Estatuto») está redactado así: «Los funcionarios estarán en alguna de las situaciones siguientes: a)      servicio activo; b)      comisión de servicio; c)      excedencia voluntaria; d)      excedencia forzosa; e)      excedencia por servicio militar; f)      licencia parental o licencia familiar.» El artículo 36 del Estatuto precisa lo siguiente: «El servicio activo es la situación del funcionario que ejerce, en las condiciones previstas en el Título IV, las funciones correspondientes al puesto de trabajo en el que está destinado o que ocupa interinamente.» El artículo 37, párrafo primero, del Estatuto dispone lo siguiente: «La comisión de servicio es la situación del funcionario titular que, por decisión de la autoridad facultada para proceder a los nombramientos: a)      por interés del servicio: –        haya sido designado para ocupar temporalmente un puesto de trabajo fuera de su institución, o –        haya sido encargado de ejercer temporalmente funciones bajo la dependencia de una persona que cumpla un mandato previsto en los Tratados, de un presidente elegido de una institución o un órgano de las Comunidades, de un grupo político del Parlamento Europeo o del Comité de las Regiones [de la Unión Europea], o de un grupo del Comité Económico y Social Europeo, –        haya sido designado para ocupar temporalmente un puesto de trabajo, incluido en el cuadro del personal retribuido con cargo a los créditos de investigación e inversiones y al que las autoridades presupuestarias hayan conferido un carácter temporal. […]» El artículo 38 del Estatuto establece lo siguiente: «La comisión en interés del servicio se ajustará a las siguientes normas: a)      Será ordenada por la autoridad facultada para proceder a los nombramientos, previa audiencia del interesado. b)      Su duración será fijada por la misma autoridad. c)      Al término de cada período de seis meses el interesado podrá solicitar el fin de la comisión de servicio. d)      El funcionario en comisión de servicio en virtud de las disposiciones previstas en el primer guión de la letra a) del [párrafo primero del] artículo 37, tendrá derecho a una retribución diferencial cuando al puesto de trabajo que ocupe le corresponda una retribución global inferior a la correspondiente a su grado y escalón en su institución de origen; también tendrá derecho al reintegro de la totalidad de los gastos suplementarios que le suponga la comisión. e)      El funcionario en comisión de servicio en virtud de las disposiciones previstas en el primer guión de la letra a) del [párrafo primero del] artículo 37, continuará cotizando para el régimen de pensiones según la retribución en activo correspondiente a su grado y escalón en la institución de origen. f)      El funcionario en comisión de servicio conservará su puesto de trabajo, su derecho a ascenso y su candidatura para la promoción. g)      Al término de la comisión de servicio, el funcionario se incorporará inmediatamente al puesto que ocupaba anteriormente.» Por último, la tabla de autoridades facultadas para proceder a los nombramientos del personal retribuido con cargo al presupuesto de funcionamiento, que figura en el anexo I de la Decisión de la Comisión de 16 de julio de 2005, modificada en último lugar por la Decisión de la Comisión C(2006) 2318, de 13 de junio de 2006, relativa al ejercicio de las facultades conferidas a la autoridad facultada para proceder a los nombramientos (AFPN) por el Estatuto y a la autoridad facultada para proceder a la contratación (AFPC) por el Régimen aplicable a los otros agentes (ROA), publicada en Informations administratives nº 47‑2005, de 24 de junio de 2005 (en lo sucesivo, «Decisión AFPN»), dispone lo siguiente en el punto 5 de su parte III, «Desarrollo de la carrera», en lo que respecta a la comisión en interés del servicio: «Para el jefe de gabinete, el jefe de gabinete adjunto y el jefe de representación: esta facultad [de nombramiento] se delega en el Miembro de la Comisión responsable de cuestiones de personal y de administración, de común acuerdo con el Presidente, cuando se trate de una comisión de servicios bajo la dependencia de un Miembro de la Comisión. En tal caso se informará a la Dirección General de procedencia.» La Decisión relativa al personal directivo de nivel intermedio El 28 de abril de 2004, la Comisión adoptó la Decisión C(2004) 1597, relativa al personal directivo de nivel intermedio, que fue publicada en Informations administratives nº 73‑2004, de 23 de junio de 2004 (en lo sucesivo, «Decisión PDI»). El artículo 2, apartado 1, de la Decisión PDI dispone lo siguiente: «Personal directivo de nivel intermedio y funciones correspondientes Para definir una función directiva de nivel intermedio se utilizan dos criterios acumulativos: –        dicha función debe consistir en la dirección permanente y continuada de una unidad administrativa, y –        debe figurar en el organigrama oficial de la Comisión. Forman parte del personal directivo de nivel intermedio las personas en las que concurran simultáneamente ambas circunstancias. Por consiguiente, las funciones de jefe de unidad, jefe de delegación, […], jefe de oficina o de representación en los Estados miembros y jefe adjunto de delegación de nivel AD 13/AD 14 […] son funciones directivas de nivel intermedio […] y están reguladas por la presente decisión. Estas funciones serán cubiertas con personal, bien de los grados AD 9/AD 12, bien de los grados AD 13/AD 14.» El artículo 14, apartado 2, de la Decisión PDI establece lo siguiente: «Jefes de oficina o de representación en los Estados miembros 2.1 Selección Las entrevistas finales previstas en el artículo 8, [apartado 1, punto] 3, y en el artículo 10, [apartado] 1, serán realizadas por el Director General de Prensa y Comunicación, el Director General de Personal y el Secretario General o, a petición de este último, uno de los ponentes designados (véase el artículo 8, apartado [1, punto] 3). 2.2 Nombramiento Para las plazas de nivel AD 9/AD 12, la AFPN será el Director General de Prensa y Comunicación. Para las plazas de nivel AD 13/AD 14, la AFPN será el Director General de Prensa y Comunicación, de común acuerdo con el Presidente y los Miembros de la Comisión responsables de personal y de prensa y comunicación. […]» El punto 9.2. de la Guía administrativa de 10 de diciembre de 2004 relativa al papel, las funciones, la selección y el nombramiento del personal directivo de nivel intermedio de la Comisión (A*9/A*12 y A*13/A*14; en lo sucesivo, «Guía administrativa»), está redactado así: «Selección: Las entrevistas finales con los jefes de oficina o de representación en los Estados miembros serán realizadas por el Director General de Prensa y Comunicación, el Director General de Personal y de la Administración, el Secretario General o, a petición de este último, uno de los ponentes designados […]. Nombramiento: Para las plazas de nivel AD 9/AD 12, la [AFPN] será el Director General de Prensa y Comunicación. Para las plazas de nivel AD 13/AD 14, la [AFPN] será el Director General de Prensa y Comunicación, de común acuerdo con el Presidente y los Miembros de la Comisión responsables de personal y de prensa y comunicación.» La Decisión relativa al procedimiento de provisión de puestos de jefe de representación El 7 de julio de 2004, la Comisión adoptó igualmente la Decisión C(2004) 2662, relativa al procedimiento de provisión de puestos de jefe de representación (en lo sucesivo, «Decisión PJR»), cuyo artículo 1 dispone lo siguiente: «Las funciones de jefe de representación de la Comisión en los Estados miembros se cubrirán mediante el nombramiento en comisión de servicios de un funcionario (con arreglo al artículo 37, [párrafo primero, letra a), segundo guión, y al artículo] 38 del Estatuto) o mediante la contratación de un agente temporal con arreglo al [artículo 2, letra c), del] ROA, en el grado A*/AD 12.» El procedimiento aplicable a las decisiones de nombramiento de funcionarios como jefes de representación en comisión de servicios ha sido establecido por el Director General de la Dirección General (DG) «Personal y Administración», mediante dos notas de 20 de abril y de 26 de mayo de 2005. Dicho procedimiento consta de las siguientes fases: «–      Designación de un ponente por parte de la DG [“Personal y Administración”]. –        Envío de las candidaturas a la DG [“Comunicación”]. –        Procedimiento de preselección, aprobación de una lista restringida. –        Entrevista con el Director General de la DG [“Comunicación”] y el ponente. –        Remisión a la DG [“Personal y Administración”] del informe de selección, que debe referirse a la fase de preselección y a la selección de la lista restringida. –        Procedimiento escrito ante el [Comité consultivo para los nombramientos (CCN)]. –        Selección final del Director General de la DG [“Comunicación”]. –        Procedimiento simplificado (conformidad de los gabinetes del Presidente y del Vicepresidente Wallström y del Vicepresidente Kallas). –        Decisión del Vicepresidente Kallas.» Antecedentes del litigio El 9 de marzo de 2006, la Comisión publicó la convocatoria de plaza vacante COM/2006/961, a fin de nombrar en comisión de servicios a un funcionario o contratar a un agente temporal para desempeñar las funciones de Jefe de la Representación de la Comisión en Grecia. En dicha convocatoria para proveer plaza vacante se indicaba lo siguiente: «Podrán optar al puesto los funcionarios y agentes temporales del grupo de funciones A* en situación de servicio activo en la Comisión al cierre del plazo de presentación de candidaturas. Los candidatos deberán cumplir los siguientes requisitos de admisión: 1.      Disponer de una experiencia profesional [postuniversitaria] de diez años como mínimo, preferentemente en el campo de la información, de la comunicación, de los medios de comunicación o de los asuntos políticos y económicos, con un mínimo de cinco años en funciones de coordinación o dirección de equipos. 2.      Acreditar un profundo conocimiento del griego, escrito y oral, y un conocimiento satisfactorio de otra lengua oficial de la Unión Europea. Un buen dominio del francés o del inglés constituiría una ventaja. Las funciones de Jefe de la Representación de la Comisión se cubrirán mediante el nombramiento en comisión de servicios de un funcionario (con arreglo al artículo 37, [párrafo primero, letra a), segundo guión, y al artículo] 38 del Estatuto) o mediante la contratación de un agente temporal con arreglo al [artículo 2, letra c), del] ROA, en el grado A*12. El mandato inicial […] tendrá una duración de tres años y podrá prorrogarse una sola vez por un máximo de dos años. Si el candidato elegido fuera un funcionario con un grado propio superior al grado A*12, será nombrado en comisión de servicios conservando su grado y su escalón actual.» El demandante y otros once candidatos presentaron su candidatura al puesto de Jefe de la Representación de la Comisión en Atenas. En la primera fase de selección, tras examinar los expedientes de candidatura, un panel de preselección eligió a siete candidatos para las entrevistas de preselección. El demandante no formaba parte de los candidatos elegidos. Tras realizar las entrevistas preliminares el 15 y el 18 de mayo de 2006, el panel de preselección propuso al Director General de la DG «Comunicación» para las entrevistas finales cuatro personas, de entre los siete candidatos entrevistados. Los cuatro candidatos preseleccionados fueron convocados a una entrevista con un panel de selección compuesto por el SR. Sørensen, Director General de la DG «Comunicación», el Sr. K., ponente, y el Sr. R., secretario. Las entrevistas se celebraron el 7 de julio de 2006. En las entrevistas finales, el Sr. P. obtuvo una calificación de 82/100 y los otros tres candidatos de 65/100, 69/100 y 74/100, respectivamente. En su dictamen de 6 de septiembre de 2006, el CCN concluyó que, «vistas las candidaturas presentadas por los candidatos con arreglo al artículo 37, [párrafo primero, letra a), y al artículo 38 del Estatuto] y sus expedientes personales, […] cabría tomar en consideración las candidaturas de los Sres. Y., K. y P.». No obstante, indicó también que «cabría tomar especialmente en consideración la candidatura del Sr. P.». Por Decisión del Vicepresidente de la Comisión, Sr. Kallas, de 20 de diciembre de 2006, el Sr. P. fue nombrado, en comisión de servicios y en interés del servicio, Jefe de la Representación de la Comisión en Atenas por tres años, a partir del 1 de enero de 2007. En esta misma decisión se clasificó al Sr. P. en el grado AD 12 mientras durase su comisión de servicios. Mediante escrito de 21 de diciembre de 2006 se informó al demandante de que se había desestimado su candidatura y de que se había nombrado al Sr. P. para el puesto de Jefe de la Representación de la Comisión en Atenas (en lo sucesivo, «Decisión impugnada»). El 28 de febrero de 2007, el demandante presentó ante el Director General de la DG «Comunicación» una reclamación contra la Decisión impugnada, al amparo del artículo 90, apartado 2, del Estatuto. Dicha reclamación fue remitida al servicio competente de la DG «Personal y Administración» y quedó registrada el 17 de abril de 2007. Mediante Decisión de 25 de septiembre de 2007, notificada al demandante el 1 de octubre siguiente, la Comisión desestimó la mencionada reclamación. Pretensiones de las partes y procedimiento El demandante solicita al Tribunal de la Función Pública que: –        Admita el recurso y lo declare fundado. –        Anule la Decisión impugnada. –        Condene en costas a la Comisión. La Comisión solicita al Tribunal de la Función Pública que: –        Desestime el recurso por infundado. –        Resuelva sobre las costas con arreglo a Derecho. Al finalizar la vista, el Tribunal de la Función Pública instó a la Comisión a que le presentara informaciones de hecho que permitieran determinar las características de la relación personal que, según ella, existe entre los jefes de representación y el Miembro de la Comisión responsable de la estrategia de comunicación y justifica recurrir al artículo 37 del Estatuto, con arreglo a lo dispuesto en la decisión PJR. La Comisión así lo hizo mediante escrito de 31 de octubre de 2008, recibido por fax en la Secretaría del Tribunal de la Función Pública ese mismo día (cuyo original se presentó el 3 de noviembre de 2008); dicho escrito fue remitido al demandante, para que formulara sus observaciones, el 4 de noviembre siguiente. Mediante escrito de 14 de noviembre de 2008, recibido por fax en la Secretaría del Tribunal de la Función Pública ese mismo día (cuyo original se presentó el 19 de noviembre de 2008), el demandante presentó sus observaciones escritas. En esta última fecha se declaró cerrada la fase oral del procedimiento y el asunto quedó visto para sentencia. Mediante auto de 1 de diciembre de 2008, el Tribunal de la Función Pública volvió a abrir la fase oral del procedimiento e instó a la Comisión a que presentara, en su caso, unas breves observaciones sobre el escrito del demandante de 14 noviembre de 2008, antes mencionado. La Comisión así lo hizo, presentando sus observaciones escritas el 15 de diciembre de 2008. Fundamentos de Derecho En apoyo de su recurso, el demandante invoca varios motivos, en los que alega, en primer lugar, la ilegalidad del procedimiento de selección y el incumplimiento del mismo; en segundo lugar, la ilegalidad de la convocatoria para cubrir plaza vacante; en tercer lugar, el incumplimiento de la convocatoria para cubrir plaza vacante; en cuarto lugar, la infracción del artículo 11 bis del Estatuto; en quinto lugar, la ilegalidad de la decisión de reducir el nivel del puesto de Jefe de la Representación en Atenas y la ilegalidad de la Decisión PJR; en sexto lugar, el retraso con que se publicó la convocatoria para cubrir plaza vacante; en séptimo lugar, la infracción de las normas relativas a la rotación del personal que ocupa puestos delicados; en octavo lugar, la falta de motivación de la decisión por la que se le denegó al demandante el acceso a los documentos que solicitaba en su reclamación, y por último, en noveno lugar, una desviación de poder. Procede examinar con especial atención el primer motivo de recurso, en el que se alega la ilegalidad del procedimiento de selección de jefes de representación y el incumplimiento del mismo. Alegaciones de las partes El demandante divide su primer motivo de recurso en dos partes. En la primera parte de su motivo, el demandante sostiene que la intervención de los Miembros de la Comisión en el procedimiento de nombramiento de los jefes de representación es ilegal, subrayando que, en el presente asunto, el Jefe de la Representación de la Comisión en Atenas fue nombrado por decisión del Vicepresidente Kallas, tras haber obtenido la conformidad de los gabinetes del Presidente de la Comisión, del Vicepresidente Wallström y del Vicepresidente Kallas. Pues bien, a su juicio, esta intromisión de los Miembros de la Comisión en el procedimiento de selección de que se trata carece de justificación objetiva, pues tales autoridades no tienen ni competencias ni responsabilidades directivas y no están obligadas a mantener relaciones directas con los jefes de representación, que continúan en su puesto sea cual sea la duración del mandato de los Comisarios. Las Representaciones son unidades descentralizadas de la DG «Comunicación», sin estatuto político. En opinión del demandante, la selección intuitu personae de los jefes de representación, siguiendo un procedimiento idéntico al que se aplica para la selección de los miembros de los gabinetes de los Comisarios, carece de fundamento jurídico alguno. En sus observaciones de 14 de noviembre de 2008, el demandante alega que una comisión de servicios para «ejercer temporalmente funciones bajo la dependencia de una persona [NdT: en francés, “auprès d’une personne”] que cumpla un mandato», según los términos del artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto, implica una presencia física del funcionario en comisión de servicios junto a dicha persona. En cualquier caso, la Comisión no ha demostrado la existencia de contactos frecuentes, regulares y estructurados que revelen la existencia de una relación de confianza específica entre el jefe de representación y el Comisario responsable de la estrategia de comunicación. A este respecto, el demandante pone de relieve que el jefe de representación está vinculado orgánica y jerárquicamente a los servicios de la DG «Comunicación». La Comisión replica que, en este supuesto, no se trata de una contratación o un nombramiento de funcionario, sino de una comisión de servicios con arreglo al artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto, justificada por la naturaleza de las funciones. En primer lugar, la Comisión sostiene que la Representación, por una parte, desempeña una misión de información y de comunicación sobre la política de la Comisión, dirigida a los medios de comunicación nacionales y regionales y al gran público, y, por otra parte, proporciona a la Comisión análisis sobre la situación política en el Estado miembro de que se trate. Constituye así un enlace entre la Comisión y las autoridades nacionales, regionales y locales del Estado miembro de que se trate, y el jefe de representación actúa como portavoz de la Comisión en dicho Estado miembro, en estrecha colaboración con el Comisario responsable de comunicación. A juicio de la Comisión, tales funciones tienen indiscutiblemente carácter político y son delicadas, lo que explica que la duración del mandato de jefe de representación esté limitada a tres años. Dadas estas circunstancias, no es posible tratar la selección de un jefe de representación del mismo modo que la selección de un jefe de unidad de grado AD 12 que ejerza sus funciones en Bruselas. Ésta es la razón por lo que la Comisión ha decidido recurrir a la comisión de servicios, en interés del servicio, para «el ejercicio de las funciones de jefe de representación bajo la dependencia del Miembro de la Comisión responsable de la estrategia de comunicación». Se trata, según ella, de una comisión de servicios funcional de los jefes de representación, aunque, desde un punto de vista organizativo, las Representaciones en sí forman parte de la DG «Comunicación». La Comisión añade que el artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto no exige la existencia de un puesto específico, perteneciente al gabinete del Comisario e incluido, desde un punto de vista organizativo, en un organigrama distinto del de los servicios de la Comisión. Los términos de dicha disposición hacen expreso hincapié en las funciones a ejercer, que, en el presente supuesto, requieren que exista una relación especial entre el funcionario en comisión de servicios y el Miembro de la Comisión (véase en este sentido la sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 16 de julio de 1998, Forcheri/Comisión, T‑162/96, RecFP pp. I‑A‑421 y II‑1203, apartado 65). Según la Comisión, lo que justifica la intervención de tres gabinetes de Comisarios en el procedimiento de nombramiento en comisión de servicios de un funcionario para ejercer las funciones de jefe de representación son precisamente las especiales responsabilidades de éste. El hecho de que la duración de la comisión de servicios del Jefe de la Representación en Atenas pueda no coincidir con la duración del mandato del Comisario no es, a juicio de la Comisión, pertinente, ya que únicamente la AFPN decide la duración de la comisión de servicios, en función del interés del servicio (véanse en este sentido la sentencias del Tribunal de Primera Instancia de 23 de enero de 2002, Reynolds/Parlamento, T‑237/00, Rec. p. II‑163, apartados 51 a 53, y de 8 de diciembre de 2005, Reynolds/Parlamento, T‑237/00, RecFP pp. I‑A‑385 y II‑1731, apartados 64 a 66). Por último, en las observaciones que presentó el 31 de octubre de 2008 en respuesta a la pregunta formulada por el Tribunal de la Función Pública, como se expuso en el apartado 26 de la presente sentencia, la Comisión ha alegado además, para justificar el recurso al artículo 37 del Estatuto, que la intensidad de los contactos entre el Comisario responsable de la estrategia de comunicación y los jefes de representación varía en función de los acontecimientos políticos y de la agenda del Colegio de Comisarios. Dada la distancia geográfica entre la sede de la Comisión y sus 27 representaciones, sería imposible que el Comisario de que se trata y los 27 jefes de representación celebraran encuentros directos semanalmente, o incluso mensualmente. No obstante, en opinión de la Comisión, la existencia de contactos directos frecuentes entre la persona bajo cuya dependencia trabaja el funcionario en comisión de servicios y este último no constituye, en sí, un requisito para la aplicación del artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto, pues la conclusión de que existen relaciones de confianza mutua no se basa necesariamente en parámetros cuantificables, tales como el número de encuentros directos o el número de llamadas telefónicas. Lo importante es el contenido de estas relaciones, que en la mayoría de los casos tiene carácter confidencial. La Comisión añade que los contactos directos entre los jefes de representación y el Comisario responsable de la estrategia de comunicación adoptan diversas formas. Por lo general, se trata: –        de contactos telefónicos o por correo electrónico entre el Comisario y los miembros de su gabinete, por una parte, y los jefes de representación, por otra; estos contactos varían en función de los acontecimientos a nivel nacional y a nivel comunitario, y su intensidad aumenta antes de las visitas del Comisario al Estado miembro de que se trate; –        de visitas del Comisario al Estado miembro que se trate, en las que es acompañado por el jefe de representación; –        de misiones del jefe de representación a Bruselas, en las que es obligatorio reunirse con el Comisario; –        de la participación del Comisario en las reuniones de jefes de representación en Bruselas al menos dos veces al año; –        de informes elaborados por los jefes de representación y remitidos directamente al Comisario. En la segunda parte de su primer motivo, el demandante niega la competencia como AFPN del Vicepresidente de la Comisión, Sr. Kallas, para nombrar a un funcionario jefe de representación en comisión de servicios. A este respecto invoca el artículo 14, apartado 2, de la Decisión PDI, con arreglo al cual, para nombrar a un jefe de representación de grado AD 12, la AFPN es el Director General de la DG «Comunicación», y recuerda que, en el presente caso, dicho Director General se limitó a proponer el nombramiento del Sr. P., pero quien finalmente adoptó la decisión de nombrarlo fue el vicepresidente Sr. Kallas. Según el demandante, no cabe reducir el ámbito de aplicación de la Decisión PDI limitándolo únicamente a los casos de traslado y de nombramiento en virtud de los artículos 7 y 29 del Estatuto. En efecto, a su juicio, el alcance de dicha Decisión, que concierne a todo el personal directivo de nivel intermedio y se aplica, como indica su artículo 1, a todos los servicios de la Comisión y a los servicios que dependen administrativamente de ella, es general y amplio: regula el procedimiento de selección y de nombramiento de los jefes de oficina y de representación, con independencia de que el procedimiento de que se trate «consista» en un nombramiento, un traslado, una transferencia de otra institución, una promoción o una selección externa. El artículo 2, apartado 1, de la Decisión PDI precisa igualmente que dicha Decisión concierne a los jefes de representación, sin especificar el método utilizado para designarlos. En su opinión, la Decisión PJR no impide aplicar la Decisión PDI, pues no existe contradicción alguna entre ambos textos. Por lo tanto, el hecho de que la Decisión PJR sea posterior a la Decisión PDI no es pertinente. Por otra parte, el demandante pone de relieve que, con arreglo al punto 9 de la Guía administrativa, posterior a la Decisión PJR, las normas de selección y de nombramiento de los jefes de representación son en general las mismas que se aplican a los demás puestos directivos de nivel intermedio, pero existen no obstante algunas diferencias en lo que respecta a la AFPN y a la participación de comités distintos del CCN, que interviene en virtud del artículo 14, apartado 2, de la Decisión PDI. El demandante alega además que el punto 5 de la parte III de la tabla de AFPN del personal retribuido con cargo al presupuesto de funcionamiento, que figura en el anexo I de la Decisión AFPN, no contribuye a reforzar la tesis de la Comisión, ya que, según dicho texto, el Comisario responsable de cuestiones de personal y de administración sólo ostenta la condición de AFPN cuando se trate de una comisión de servicios para trabajar bajo la dependencia de un Miembro de la Comisión, supuesto que no se plantea en el presente asunto. Por último, el demandante señala que la decisión desestimatoria de su reclamación fue adoptada por el Colegio de Comisarios, que no era la AFPN a la que incumbía adoptar dicha decisión. Tal irregularidad revela la inaceptable politización de la totalidad del procedimiento de selección de un funcionario del que se supone que es de grado AD 12. A su juicio, esta infracción de las normas de reparto de las competencias atribuidas a la AFPN vulnera el principio de imparcialidad del procedimiento y suscita dudas en cuanto a la existencia de un auténtico examen comparativo de los méritos de los candidatos a una plaza vacante, examen que, sin embargo, constituye la garantía del respeto de la igualdad de trato de los funcionarios y del derecho a las perspectivas de carrera. La Comisión alega en primer lugar que, como indica su segundo considerando, la Decisión PDI está basada en los artículos 2, 4, 5, 7 y 29 del Estatuto y, por consiguiente, su ámbito de aplicación comprende la provisión de puestos de personal directivo de nivel intermedio mediante traslado en interés del servicio, con arreglo al artículo 7 del Estatuto, o nombramiento de un funcionario, con arreglo al artículo 29 del Estatuto. Esta Decisión no hace referencia a los artículos 37 y 38 del Estatuto. En segundo lugar, la Comisión pone de relieve que el procedimiento controvertido no podía regirse por la Decisión PDI, dado que, según la tabla de AFPN del personal retribuido con cargo al presupuesto de funcionamiento, adjunta a la Decisión AFPN, la autoridad competente para adoptar la decisión de destinar en comisión de servicios, en interés del servicio, a un funcionario para que ejerza las funciones de jefe de representación es el Miembro de la Comisión responsable de cuestiones de personal y de administración. Resultaba por tanto indispensable establecer un procedimiento de selección distinto, y así se hizo cuando el Director General de la DG «Personal y Administración» adoptó sus Decisiones de 20 de abril y de 26 de mayo de 2005. Dadas estas circunstancias, la Comisión estima inoperante la alegación del demandante basada en la Guía administrativa y en la Decisión PDI, ya que el Miembro de la Comisión no podía velar por la observancia de un procedimiento de selección que finalizaba con la adopción de una decisión para la cual él no era la AFPN competente. En tercer lugar, por lo que respecta a la alegación del demandante sobre la presunta falta de fundamento de la intervención de tres gabinetes de Comisarios en el nombramiento del Jefe de la Representación en Atenas, la Comisión replica que la intervención de dichos Comisarios, en la penúltima etapa del procedimiento de selección, es consecuencia de la naturaleza de las funciones del jefe de representación y del hecho de que el Vicepresidente Kallas sea la AFPN en esta materia. Por último, en cuanto a la supuesta incompetencia del Colegio de Comisarios para adoptar la decisión desestimatoria de la reclamación, la Comisión señala que la nota a pie de página 2, relativa al punto 12, «Reclamación», de la parte V de la tabla de AFPN del personal retribuido con cargo al presupuesto de funcionamiento, adjunta a la Decisión AFPN, establece lo siguiente: «[…] si la decisión impugnada fue adoptada por el Comisario responsable de personal y de administración o por la Comisión: la AFPN será la Comisión […]» Dado que en el presente asunto la decisión impugnada fue adoptada por el Vicepresidente de la Comisión, Sr. Kallas, era el Colegio de Comisarios quien debía decidir la respuesta a la reclamación presentada contra esa decisión. En cualquier caso, la Comisión considera que el primer motivo de recurso ha sido invocado en interés de la ley, por lo que procede declarar su inadmisibilidad. En efecto, a juicio de la Comisión, como el demandante resultó excluido del procedimiento de selección en la fase de examen de los expedientes de candidatura por el panel de preselección, determinar si el procedimiento que llevó al nombramiento en comisión de servicios del Sr. P. hubiera debido regirse por la Decisión PDI o por otras decisiones no puede afectar a su situación personal, ya que, aunque se hubiera aplicado la Decisión PDI, la decisión adoptada en lo que al demandante respecta habría sido la misma, pues la composición del panel de preselección no cambia, sea cual sea el procedimiento que se siga. En la vista, la Comisión propuso una excepción de inadmisibilidad contra el motivo relativo a la inaplicabilidad del artículo 37, párrafo primero, letra a), del Estatuto al presente asunto, alegando que no había sido invocado ni en la reclamación ni en la demanda, sino por primera vez en la vista, en respuesta a las preguntas formuladas por el Tribunal de la Función Pública. La Comisión puso de relieve igualmente en la vista que, al término de la comisión de servicios, el jefe de representación dispone de la posibilidad de incorporarse inmediatamente al puesto que ocupaba con anterioridad, con arreglo al artículo 38, letra g), del Estatuto. Tal posibilidad se ajusta perfectamente a las exigencias del puesto, ya que, dada la relación personal existente entre el interesado y el Miembro de la Comisión responsable de la estrategia de comunicación, el fin del mandato de este último puede llevar aparejado el fin de la comisión de servicios. La Comisión ha aludido, por último, a la dificultad de organizar un procedimiento de movilidad entre las Representaciones de la Comisión en los Estados miembros, comparable al que existe entre las Delegaciones, habida cuenta de la importancia del aspecto lingüístico para la función de jefe de representación, función que, por lo demás, suele recaer en un nacional del país de acogida. Apreciación del Tribunal de la Función Pública Procede comenzar examinando la admisibilidad de la alegación relativa a la inaplicabilidad del artículo 37 del Estatuto, y a continuación determinar si la Comisión actuó conforme a Derecho al aplicar, en el presente caso para seleccionar al Jefe de la Representación en Atenas, las disposiciones del Estatuto que regulan la comisión de servicios, en interés del servicio, bajo la dependencia de una persona que cumpla un mandato previsto en los Tratados. Sobre la admisibilidad de la alegación relativa a la inaplicabilidad del artículo 37 del Estatuto La Comisión propuso en la vista una excepción de inadmisibilidad contra el motivo relativo a la inaplicabilidad al presente asunto del artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto, alegando que no había sido invocado en la demanda. No procede acoger esta excepción. En efecto, en respuesta al motivo de recurso del demandante en el que se alegaba la ilegalidad del procedimiento de selección del jefe de representación aplicado en el presente asunto, a la vista de lo dispuesto en los artículos 7 y 29 del Estatuto y en el artículo 14, apartado 2, de la Decisión PDI, fue precisamente la Comisión quien invocó el argumento de que en dicho procedimiento de selección le había correspondido aplicar el artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto, de modo que, según dicha institución, era esta última disposición, y no los artículos 7 y 29 del Estatuto, la que debía tenerse en cuenta para determinar la legalidad del procedimiento de selección controvertido. Dadas estas circunstancias, para examinar la fundamentación del primer motivo de recurso es imprescindible que el Tribunal de la Función Pública comience por examinar la aplicabilidad del artículo 37 de Estatuto al presente asunto. En cualquier caso, la argumentación del demandante equivale a una impugnación de la competencia del Comisario responsable de cuestiones de personal y de administración para designar al Jefe de la Representación en Atenas, así como del ámbito de aplicación del artículo 37 del Estatuto, que fue aplicado por la Comisión, y tales alegaciones constituyen motivos de orden público que pueden ser suscitados de oficio en cualquier fase de procedimiento ante el Tribunal de la Función Pública. Por consiguiente, procede desestimar la excepción de inadmisibilidad formulada contra la alegación relativa a la inaplicabilidad del artículo 37 del Estatuto. Sobre la fundamentación de la alegación relativa a la inaplicabilidad del artículo 37 del Estatuto Con carácter preliminar procede recordar que, con arreglo al artículo 35 del Estatuto, todos los funcionarios estarán en alguna de las situaciones siguientes: servicio activo, comisión de servicio, excedencia voluntaria, excedencia forzosa, excedencia por servicio militar o licencia parental o familiar. Está claro que el servicio activo, definido por el artículo 36 del Estatuto como «la situación del funcionario que ejerce, en las condiciones previstas en el Título IV [relativo a las condiciones de trabajo], las funciones correspondientes al puesto de trabajo en el que está destinado o que ocupa interinamente», constituye la situación normal del funcionario, mientras que las demás situaciones tienen carácter extraordinario. Por otra parte, para encontrarse en una de estas otras situaciones, es preciso que el funcionario cumpla los requisitos específicos establecidos al efecto en el Estatuto. Así, según el artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto, puede conferirse a un funcionario una comisión de servicios, en interés de servicio, para «ejercer temporalmente funciones bajo la dependencia de una persona que cumpla un mandato previsto en los Tratados», como por ejemplo un Miembro de la Comisión. Como el Tribunal de Justicia señaló en su sentencia de 11 de julio de 2006, Comisión/Cresson (C‑432/04, Rec. p. I‑6387), apartado 137, la finalidad de las comisiones de servicios bajo la dependencia de un Comisario consiste, en general, en permitir que unas personas previamente seleccionadas en atención a sus méritos, a menudo mediante concurso, y que han acreditado su competencia, ejerzan sus funciones al servicio de los gabinetes. El Tribunal de Justicia declaró igualmente que la selección de estos colaboradores se realiza intuitu personae, es decir, con un amplio margen de discrecionalidad, ya que los interesados son elegidos tanto por sus cualidades profesionales y morales como por su aptitud para adaptarse a los métodos de trabajo propios del Comisario de que se trate y a los del conjunto de su gabinete (sentencia Comisión/Cresson, antes citada, apartado 130; véase igualmente en este sentido, a propósito de la designación de los letrados en los gabinetes de los jueces del Tribunal de Justicia, la sentencia del Tribunal de la Función Pública de 4 de septiembre de 2008, Duta/Tribunal de Justicia, F‑103/07, aún no publicada en la Recopilación, apartado 26, que se encuentra recurrida en casación ante el Tribunal de Primera Instancia de las Comunidades Europeas, asunto T‑475/08 P). El Tribunal de Justicia y el Tribunal de Primera Instancia han puesto igualmente de relieve, a propósito de la situación de un funcionario que trabajaba en comisión de servicios para un grupo político del Parlamento Europeo, la discrecionalidad de que goza la persona o el servicio que se beneficia de la comisión de servicios, así como la confianza mutua que debe presidir las relaciones que se establezcan entre dicha persona o servicio y el funcionario en comisión de servicios mientras dure la comisión de servicios, lo que permite que la AFPN ponga fin en cualquier momento a la comisión de servicios cuando esas relaciones de confianza mutua hayan desaparecido (sentencia del Tribunal de Justicia de 29 de abril de 2004, Parlamento/Reynolds, C‑111/02 P, Rec. p. I‑5475, apartados 54 a 56; sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 8 de diciembre de 2005, Reynolds/ Parlamento, antes citada, apartado 66). En este mismo sentido, el artículo 38 del Estatuto permite que el funcionario en comisión de servicios solicite que se ponga fin a la comisión de servicios al término de cada período de seis meses, lo que atestigua la precariedad característica de la relación de trabajo entre el interesado y la persona bajo cuya dependencia trabaja en comisión de servicios. En el presente asunto, la Comisión alega, en primer lugar, que la propia naturaleza de las funciones ejercidas por el jefe de representación, que constituye un enlace entre la Comisión y las autoridades nacionales, regionales o locales del Estado miembro de acogida, justifica que se recurra a una comisión de servicios en interés del servicio, con arreglo al artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto. No cabe aceptar esta justificación. En efecto, el hecho de que, como alega la Comisión, las funciones ejercidas por los jefes de representación tengan «carácter político» y sean «delicadas», por cierto que sea, no basta como tal para justificar que se recurra al nombramiento en comisión de servicios de un funcionario. Esta interpretación del artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto equivaldría a permitir destinar en comisión de servicios, bajo la dependencia de sus Comisarios respectivos, a todos los funcionarios que ejerzan funciones «políticas» y «delicadas» en la institución, normalmente pertenecientes al personal directivo de nivel superior, y atentaría así contra la propia estructura de la función pública europea, establecida por el artículo 35 del Estatuto, poniendo en entredicho, en particular, la legibilidad de las relaciones jerárquicas. Por lo demás, el artículo 2, apartado 1, de la Decisión PJR incluye a los jefes de representación entre el personal directivo de nivel intermedio. En segundo lugar, la Comisión alega que el artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto no exige que el funcionario destinado en comisión de servicios bajo la dependencia de un Miembro de una institución ejerza efectivamente sus funciones en el gabinete de dicho Miembro o esté incluido en el organigrama del gabinete. A este respecto procede recordar que, como se ha subrayado en los apartados 68 y 69 de la presente sentencia, un nombramiento en comisión de servicios, en interés del servicio, para ejercer funciones «bajo la dependencia de una persona que cumpla un mandato previsto en los Tratados» presupone la existencia de una relación de confianza intuitu personae entre dicha persona y el funcionario en comisión de servicios, relación que hace que los interesados puedan establecer permanentemente relaciones directas y estrechas entre ellos, en función de los métodos de trabajo particulares del Miembro de la institución de que se trate y del conjunto de su gabinete. Aun suponiendo que, en principio, el alejamiento físico no haga imposible o particularmente difícil el establecimiento de relaciones personales entre los jefes de representación y el Comisario responsable de la estrategia de comunicación, es preciso hacer constar que, en el presente asunto, la Comisión no ha demostrado la existencia de relaciones de esa índole. Por el contrario, se desprende de los autos, y en particular del organigrama de la DG «Comunicación», que los interlocutores directos de los jefes de representación pertenecen, ante todo, a la Dirección B de dicha Dirección General, denominada «Representaciones», bajo la autoridad de su Director General. La propia Comisión ha puesto de relieve en sus escritos que la intensidad de los contactos con el Comisario responsable de comunicación o con los miembros de su gabinete varía en función de acontecimientos políticos de carácter coyuntural, tales como una visita del Comisario al Estado miembro de que se trate. La circunstancia de que los informes elaborados por el jefe de representación se remitan directamente al Comisario responsable, o la de que existan contactos telefónicos, intercambios de correos electrónicos o reuniones entre el jefe de representación y el Comisario o los miembros de su gabinete, o incluso la circunstancia de que el contenido de estos contactos sea confidencial, no bastan, en sí mismas, para acreditar el carácter intuitu personae de la relación de trabajo entre el Comisario responsable de comunicación y el jefe de representación de que se trate. Tales circunstancias pueden caracterizar igualmente las relaciones existentes entre un Director General de la Comisión y un Comisario, sin que el Director General se encuentre destinado en comisión de servicios, en interés del servicio, bajo la dependencia de aquél. Además, se desprende de los autos que, en realidad, los jefes de representación deben asistir a todos los Comisarios, en particular cuando éstos viajan al Estado miembro de acogida. Por último, si bien es cierto que el nombramiento en comisión de servicios del Jefe de la Representación de la Comisión en Atenas tiene una duración de sólo tres años, como indica la convocatoria para proveer plaza vacante controvertida, tal duración, que puede prorrogarse una vez por un máximo de dos años, no coincide necesariamente con la duración del mandato del Comisario responsable de la estrategia de comunicación, y no se ha acreditado que las comisiones de servicios de los jefes de representación finalicen, por lo general, al expirar el mandato de dicho Comisario. En tercer lugar, la Comisión ha alegado que la norma recogida en el artículo 38, letra g), del Estatuto, según la cual, al término de la comisión de servicio, el funcionario se incorporará inmediatamente al puesto que ocupaba anteriormente, permitiría resolver las dificultades derivadas de la imposibilidad de organizar un procedimiento de movilidad comparable al que existe para los funcionarios destinados en países terceros. Sin poner en duda las dificultades prácticas que conlleva la movilidad de los jefes de representación, no es posible hacer que la aplicabilidad del régimen de la comisión de servicios dependa del interés operativo que presentaría la aplicación dicho régimen a determinada categoría de funcionarios. En otros términos, la aplicabilidad del artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto depende únicamente de los requisitos formulados en dicha disposición, y no puede depender en absoluto de las consecuencias administrativas resultantes de su aplicación. Cualquier otra interpretación equivaldría a permitir utilizar el artículo 37 del Estatuto con una finalidad distinta de aquella para la que fue establecido, legitimando así una desviación de procedimiento. En cuarto lugar, es preciso hacer constar que, como la Comisión reconoció por lo demás en la vista, el procedimiento de selección de los jefes de representación destinados en comisión de servicios bajo la dependencia del Comisario responsable de la estrategia de comunicación, tal como ha sido organizado por las notas de 20 de abril y de 26 de mayo de 2005 del Director General de la DG «Personal y Administración», no es tan diferente, por su complejidad, del procedimiento de selección del personal directivo de nivel intermedio regulado en los artículos 8 y 14, apartado 2, de la Decisión PDI, siendo la diferencia fundamental la designación de la AFPN. En el primer caso, para el nombramiento de un jefe de representación de grado AD 12, la AFPN es el Comisario responsable de personal y administración, de común acuerdo con los gabinetes del Presidente de la Comisión y del Comisario responsable de la estrategia de comunicación; en el segundo caso, con arreglo al artículo 14, apartado 2, de la Decisión PDI, la AFPN es el Director General de Prensa y Comunicación. Pues bien, la organización sistemática de un procedimiento de selección para destinar a un funcionario en comisión de servicios bajo la dependencia de un Comisario, procedimiento comparable al que se aplica para la provisión de los puestos de personal directivo de nivel intermedio, casa mal con la discrecionalidad que caracteriza, en principio, el modo en que un Comisario elige a sus colaboradores, nombrados en comisión de servicios bajo su dependencia. En quinto y último lugar, la Comisión alega que, en cualquier caso, como el demandante quedó excluido del procedimiento de selección en la fase de examen de los expedientes de candidatura por el panel de preselección, no puede tener interés en solicitar la anulación de la Decisión impugnada, ya que la composición del panel habría sido idéntica en caso de aplicación de la Decisión PDI. A este respecto procede señalar que, tanto en su escrito de contestación como en la vista, la Comisión afirmó que, incluso después de la intervención de los paneles de preselección y de selección, la totalidad de las candidaturas fueron remitidas al CCN y a los tres gabinetes de los Comisarios de que se trata, de modo que la valoración llevada a cabo por dichos paneles no podía prejuzgar la valoración final de la AFPN. En tales circunstancias, el hecho de que la candidatura del demandante fuera rechazada en la fase de preselección no le priva totalmente de su interés en impugnar la regularidad del procedimiento aplicado, a causa del paso por los tres gabinetes de Comisarios antes de que se adoptase la decisión de nombramiento. Además, el demandante conserva un interés en el ejercicio de la acción a fin de que la ilegalidad impugnada no se repita en procedimientos de selección análogos (véase en este sentido la sentencia del Tribunal de Justicia de 7 de junio de 2007, Wunenburger/Comisión, C‑362/05 P, Rec. p. I‑4333, apartado 50; sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 5 de julio de 2005, Wunenburger/ Comisión, T‑370/03, RecFP pp. I‑A‑189 y II‑853, apartado 20). Se deduce del conjunto de consideraciones expuestas, y sin necesidad de examinar las demás alegaciones del primer motivo de recurso ni los demás motivos de recurso invocados por el demandante, que, en el presente asunto, la Comisión aplicó ilegalmente el artículo 37, párrafo primero, letra a), segundo guión, del Estatuto, en vez de los artículos 7 y 29 de dicha norma, para la selección del Jefe de la Representación en Atenas y que, por consiguiente, procede anular la Decisión impugnada por haber sido adoptada con arreglo a un procedimiento en sí mismo ilegal y, en particular, por vicio de incompetencia. Costas En virtud del artículo 122 del Reglamento de Procedimiento del Tribunal de la Función Pública, las disposiciones del Capítulo Octavo del Título Segundo de dicho Reglamento, relativo a las costas y gastos judiciales, sólo se aplicarán a los asuntos que se sometan al Tribunal de la Función Pública a partir de la fecha de entrada en vigor de dicho Reglamento de Procedimiento, a saber, el 1 de noviembre de 2007. Las disposiciones del Reglamento de Procedimiento del Tribunal de Primera Instancia pertinentes en la materia continúan aplicándose, mutatis mutandis, a los asuntos que se hallaren pendientes ante el Tribunal de la Función Pública antes de dicha fecha. A tenor del artículo 87, apartado 2, del Reglamento de Procedimiento del Tribunal de Primera Instancia, la parte que pierda el proceso será condenada en costas, si así lo hubiera solicitado la otra parte. Como las pretensiones de la Comisión han sido desestimadas, procede condenarla en costas, conforme a lo solicitado por el demandante. En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE LA FUNCIÓN PÚBLICA (Sala Segunda) decide: 1) Anular la Decisión de la Comisión de las Comunidades Europeas, de 21 de diciembre de 2006, por la que se desestimó la candidatura del Sr. Menidiatis al puesto vacante de Jefe de la Representación de la Comisión en Atenas y se nombró para ese puesto al Sr. P. 2) Condenar en costas a la Comisión de las Comunidades Europeas. Kanninen Kreppel Van Raepenbusch Pronunciada en audiencia pública en Luxemburgo, a 2 de abril de 2009. La Secretaria El Presidente W. Hakenberg H. Kanninen El texto de la presente resolución y los de las resoluciones de los tribunales comunitarios citadas en ella y que aún no han sido publicadas en la Recopilación están disponibles en el sitio de Internet del Tribunal de Justicia: www.curia.europa.eu * Lengua de procedimiento: francés.

62009CJ0140

sk

Návrh na začatie prejudiciálneho konania sa týka výkladu práva Únie o štátnej pomoci. Tento návrh bol predložený v rámci konania medzi Fallimento Traghetti del Mediterraneo SpA (ďalej len „TDM“), podnikom námornej dopravy v likvidácii, a Presidenza del Consiglio dei Ministri vo veci priznania náhrady škody, ktorá vznikla podniku TDM z dôvodu nesprávneho výkladu pravidiel Únie týkajúcich sa hospodárskej súťaže a štátnej pomoci zo strany Corte suprema di cassazione (kasačný súd) a zamietnutia návrhu podniku TDM, aby boli Súdnemu dvoru predložené prejudiciálne otázky podľa článku 234 tretieho odseku ES. Vnútroštátny právny rámec Dotácie dotknuté vo veci samej boli priznané Tirrenia di Navigazione SpA (ďalej len „Tirrenia“), podniku konkurujúcemu TDM, podľa zákona č. 684 z 20. decembra 1974 o reštrukturalizácii námorných služieb mimoriadneho národného významu (GURI č. 336 z 24. decembra 1974, ďalej len „zákon č. 684“), konkrétnejšie podľa jeho článku 19. Ustanovenie článku 7 zákona č. 684 stanovuje: „Ministerstvo obchodného námorníctva môže priznať dotácie určené na poskytovanie služieb uvedených v predchádzajúcom článku vo forme uzavretia ročných dohôd ad hoc , a to po dohode s ministerstvom financií a ministerstvom pre štátnu účasť. Dotácie uvedené v predchádzajúcom odseku musia zabezpečiť, že služby budú počas obdobia troch rokov prevádzkované za podmienok finančnej rovnováhy. Tieto dotácie sa preventívne určujú v závislosti od čistých príjmov, odpisov investičného majetku a prevádzkových nákladov vrátane nákladov na organizáciu a finančných bremien. …“ Ustanovenie článku 8 zákona č. 684 znie: „Služby zabezpečujúce spojenie s veľkými a malými ostrovmi uvedené v článku 1 písm. c), ako aj prípadné technicky a hospodársky nevyhnutné predĺženia musia zabezpečiť uspokojenie požiadaviek spojených s hospodárskym a sociálnym rozvojom dotknutých regiónov a osobitne južného Talianska. Ministerstvo obchodného námorníctva preto môže priznať dotácie určené na poskytovanie týchto služieb vo forme uzavretia dohody ad hoc , a to po dohode s ministerstvom financií a ministerstvom pre štátnu účasť, na obdobie dvadsať rokov.“ Podľa ustanovenia článku 9 zákona č. 684: „Dohoda upravená v predchádzajúcom článku musí obsahovať: 1.      zoznam spojení, ktoré majú byť zabezpečené; 2.      frekvenciu každého spojenia; 3.      typy lodí, ktoré zabezpečujú každé spojenie; 4.      dotáciu, ktorá musí byť stanovená v závislosti od čistých príjmov, odpisov investičného majetku, prevádzkových nákladov, nákladov na organizáciu a finančných bremien. Do 30. júna každého roka sa prispôsobí dotácia poskytovaná pre daný rok, ak sa v priebehu predchádzajúceho roka zmenila aspoň jedna z hospodárskych zložiek označených v dohode, pokiaľ presahuje dvadsatinu hodnoty schválenej na rovnaké miesto pri stanovení predchádzajúcej dotácie.“ Ustanovenie článku 18 zákona č. 684 znie: „Finančné náklady, ktoré vyplývajú z uplatnenia tohto zákona, sú hradené do výšky 93 miliárd lír z fondov už zapísaných do kapitoly 3061 predbežného stavu výdavkov ministerstva obchodného námorníctva na rok 1975 a fondov, ktoré budú zapísané do príslušných kapitol ďalších finančných rokov.“ Ustanovenie článku 19 zákona č. 684 stanovuje: „Až do schválenia dohôd upravených týmto zákonom ministerstvo obchodného námorníctva po dohode s ministerstvom financií zaplatí vo forme mesačných platieb preddavky, ktorých celková hodnota nepredstavuje viac ako [deväťdesiat] percent celkovej hodnoty uvedenej v článku 18.“ Zákon č. 684 bol predmetom vykonávacieho opatrenia, a to dekrétu prezidenta republiky č. 501 z 1. júna 1979 (GURI č. 285 z 18. októbra 1979), ktorého článok 7 spresňuje, že preddavky označené v článku 19 uvedeného zákona sa zaplatia spoločnostiam poskytujúcim služby mimoriadneho národného záujmu až do dňa registrácie aktov o uzavretí nových dohôd dvorom audítorov. Spor vo veci samej a prejudiciálna otázka Ako vyplýva z rozsudku z 13. júna 2006, Traghetti del Mediterraneo (C‑173/03, Zb. s. I‑5177), k vydaniu ktorého už viedol spor vo veci samej a na ktorý sa odkazuje pre širšie vysvetlenie skutkových okolností a konania predchádzajúceho tomuto rozsudku, TDM a Tirrenia sú dva podniky námornej dopravy, ktoré v rokoch 1970 prevádzkovali pravidelné námorné spojenia medzi pevninskou časťou Talianska a ostrovmi Sardínia a Sicília. V roku 1981 podal TDM žalobu proti podniku Tirrenia na Tribunale di Napoli s cieľom získať náhradu škody, ktorú utrpel v priebehu predchádzajúcich rokov z dôvodu politiky nízkych cien, ktorú praktizoval podnik Tirrenia v rokoch 1976 až 1980. TDM poukazoval na nekalú súťaž a porušenie článkov 85, 86, 90 a 92 Zmluvy EHS (zmenené na články 85, 86, 90 a 92 Zmluvy ES, ďalej zmenené, teraz články 81 ES, 82 ES, 86 ES a zmenený článok 87 ES). Najmä uviedol, že podnik Tirrenia zneužíval svoje dominantné postavenie na predmetnom trhu tým, že jeho sadzby boli výrazne nižšie ako výška nákladov, pretože získal dotácie z verejných prostriedkov, ktorých zákonnosť je sporná vo vzťahu k právu Únie. Jeho žaloba však bola zamietnutá rozsudkom z 26. mája 1993, potvrdeným rozsudkom Corte d’appello di Napoli z 13. decembra 1996. Odvolanie podané proti tomuto rozsudku správcom konkurznej podstaty TDM bolo zamietnuté rozsudkom Corte suprema di cassazione z 19. apríla 2000, ktorý najmä zamietol žiadosť odvolateľa, aby boli Súdnemu dvoru predložené otázky týkajúce sa výkladu práva Únie, z dôvodu, že riešenie prijaté súdom vo veci samej dodržiava relevantné ustanovenia a bolo v súlade s judikatúrou Súdneho dvora. Podaním z 15. apríla 2002 správca konkurznej podstaty podniku TDM, ktorý medzičasom vstúpil do likvidácie, napadol Taliansku republiku na vnútroštátnom súde s cieľom dosiahnuť uloženie povinnosti tomuto členskému štátu na náhradu škody, ktorá vznikla tomuto podniku z dôvodu nesprávneho výkladu pravidiel Únie o hospodárskej súťaži a štátnej pomoci, ktorý vykonal Corte suprema di cassazione a z dôvodu porušenia povinnosti predložiť prejudiciálnu otázku, ktorá mu vyplývala z článku 234 tretieho odseku ES. Na základe žaloby podanej proti podniku Tirrenia spočíva údajná škoda v strate možnosti získať náhradu za škodlivé účinky nekalej súťaže, ktorej sa podľa podniku TDM dopustil tento podnik. Dňa 14. apríla 2003 sa vnútroštátny súd obrátil na Súdny dvor s návrhom na začatie prejudiciálneho konania, ktorý viedol k vydaniu už citovaného rozsudku Traghetti del Mediterraneo, ktorým Súdny dvor rozhodol: „Vnútroštátna právna úprava, ktorá všeobecne vylučuje zodpovednosť členského štátu za škody spôsobené jednotlivcovi porušením práva Spoločenstva zo strany súdu rozhodujúceho v poslednom stupni, z dôvodu, že predmetné porušenie bolo spôsobené výkladom právnych pravidiel alebo posúdením skutkových okolností a dôkazov zo strany tohto súdu, je v rozpore s právom Spoločenstva. V rozpore s právom Spoločenstva je takisto vnútroštátna právna úprava, ktorá obmedzuje vznik tejto zodpovednosti iba na prípady úmyselného protiprávneho konania alebo hrubej nedbanlivosti súdu, ak by takéto obmedzenie viedlo k vylúčeniu vzniku zodpovednosti daného členského štátu v ostatných prípadoch, keď došlo k zjavnému porušeniu uplatniteľného práva, ako je to stanovené v bodoch 53 až 56 rozsudku z 30. septembra 2003, Köbler [C‑224/01, Zb. s. I‑10239].“ V nadväznosti na tento rozsudok vnútroštátny súd rozsudkom z 27. februára 2009 konštatoval „existenciu protiprávneho konania, ktorého sa dopustil vnútroštátny súd“ a nariadil pokračovanie v konaní samostatným uznesením, aby sa rozhodlo o návrhu na náhradu škody vyplývajúcej z tohto protiprávneho konania. V tomto štádiu uvedeného konania sa súd opäť obracia na Súdny dvor a pýta sa na výklad práva Únie o štátnej pomoci. Na podporu svojho návrhu na začatie prejudiciálneho konania vnútroštátny súd vysvetľuje, že ani z práva, ani z judikatúry Únie nemôže vyvodiť jednoznačnú odpoveď na otázku, či vtedajšie správanie podniku Tirrenia najmä z dôvodu dotknutých dotácií narušilo hospodársku súťaž na spoločnom trhu. Aj keď Corte suprema di cassazione vo svojom rozsudku z 19. apríla 2000 vylúčil túto možnosť z dôvodu, že tieto dotácie boli v prospech kabotáže vykonávanej v rámci jedného členského štátu, domnieva sa, že vzniká otázka zlučiteľnosti zákona č. 684, osobitne jeho článku 19, s článkami 86 ES až 88 ES. Na jednej strane sa vnútroštátny súd pýta na zákonnosť štátnej pomoci priznanej vo forme preddavku pri neexistencii presných a reštriktívnych kritérií s cieľom vyhnúť sa tomu, aby bola spôsobilá narušiť hospodársku súťaž. Uvádza, že zaplatenie takejto pomoci môže viesť k priznaniu dotácií štátu bez akejkoľvek predchádzajúcej kontroly hospodárskej správy prijímajúceho podniku, čo by tento podnik posilnený pomocou mohlo viesť k prijatiu obchodných politík spôsobilých odstrániť hospodársku súťaž. Uvádza, že vzhľadom na zistenia Corte suprema di cassazione treba odpovedať na túto otázku s prihliadnutím na skutočnosť, že podnik ako príjemca predmetných dotácií mal povinnosť uplatniť sadzby uložené správnym orgánom. Na druhej strane sa vnútroštátny súd domnieva, že vzhľadom na rozsudok z 24. júla 2003, Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, Zb. s. I‑7747), a na spojenia zabezpečované podnikom Tirrenia, na ktoré treba prihliadnuť na účely vyriešenia sporu, a to spojenia Janov – Cagliari a Janov – Porto Torres, ako aj na zemepisnú polohu týchto obcí na území Európskej únie, môže skutočne vzniknúť otázka narušenia hospodárskej súťaže z dôvodu vplyvu dotknutých dotácií na obchod medzi členskými štátmi. Vyhlasuje, že tento bod ponecháva na posúdenie Súdnemu dvoru. Za týchto okolností Tribunale di Genova rozhodol prerušiť konanie a položiť Súdnemu dvoru túto prejudiciálnu otázku: „Je vnútroštátna právna úprava v oblasti štátnej pomoci, akou je právna úprava obsiahnutá v zákone č. 684…, najmä v článku 19, ktorá stanovuje možnosť poskytnutia štátnej pomoci – aj keď len formou preddavku – bez toho, aby existovali dohody a bez predchádzajúceho stanovenia takých presných a prísnych kritérií, ktoré by zabránili tomu, aby vyplácanie pomoci mohlo viesť k účinkom narúšajúcim hospodársku súťaž, zlučiteľná so zásadami práva Spoločenstva – najmä s pravidlami podľa článkov 86 ES, 87 ES a 88 ES a hlavy V (predtým hlavy IV) Zmluvy a môže byť v tejto súvislosti relevantná okolnosť, že príjemca tejto pomoci je povinný uplatniť sadzby stanovené správnym orgánom?“ O prejudiciálnej otázke O predmete, formulácii a prípustnosti otázky Z rozhodnutia vnútroštátneho súdu vyplýva, že Tribunale di Genova už rozhodol vo veci samej o zodpovednosti Talianska z dôvodu opomenutia Corte suprema di cassazione obrátiť sa na Súdny dvor s návrhom na začatie prejudiciálneho konania podľa článku 234 tretieho odseku ES, rozhodnutím o existencii, po prvé, právnej normy, ktorej predmetom je priznanie práv jednotlivcom, po druhé, dostatočne závažného porušenia tejto normy a, po tretie, priamej príčinnej súvislosti medzi porušením povinnosti prislúchajúcej štátu a údajnou škodou spočívajúcou v strate príležitosti TDM uspieť so žalobou proti podniku Tirrenia. Tribunale di Genova zrejme v tomto rámci pripustil, odkazujúc na rozsudok z 11. júla 1996, SFEI a i. (C‑39/94, Zb. s. I‑3547), možnosť vzniku mimozmluvnej zodpovednosti príjemcu štátnej pomoci poskytnutej neoprávnene podľa jeho vnútroštátneho práva. Vnútroštátny súd sa však predtým, ako rozhodne o návrhu na náhradu škody uplatňovanej podnikom TDM, pýta Súdneho dvora na zlučiteľnosť vnútroštátnej právnej úpravy, ako je úprava uvedená v zákone č. 684, najmä v jeho článku 19, s právom Únie. Okrem toho, ako to vyplýva nie z položenej otázky, ale z dôvodov rozhodnutia vnútroštátneho súdu uvedených v bodoch 16 a 18 tohto rozsudku, sa v podstate pýta, či dotácie dotknuté vo veci samej ovplyvnili obchod medzi členskými štátmi a spôsobili narušenie hospodárskej súťaže, ponechávajúc tento bod na posúdenie Súdnemu dvoru. Vzhľadom na formuláciu otázky a odpovede, ktoré hľadá vnútroštátny súd, treba v prvom rade pripomenúť, že Súdny dvor sa v rámci prejudiciálneho konania nemôže z nedostatku právomoci vysloviť o zlučiteľnosti vnútroštátneho opatrenia s právom Únie (pozri najmä rozsudok z 26. januára 2010, Transportes Urbanos y Servicios Generales, C‑118/08, zatiaľ neuverejnený v Zbierke, bod 23 a citovanú judikatúru). Nemôže sa teda vyjadriť k zlučiteľnosti štátnej pomoci alebo schémy pomoci so spoločným trhom, keďže posúdenie tejto zlučiteľnosti prináleží do výlučnej právomoci Európskej komisie, ktorej činnosť je preskúmateľná súdom Únie (pozri rozsudok z 23. marca 2006, Enirisorse, C‑237/04, Zb. s. I‑2843, bod 23). Súdny dvor tiež nie je oprávnený rozhodovať o skutkovom stave vo veci samej alebo uplatniť predpisy Únie, ktorých výklad uskutočnil, na vnútroštátne opatrenia alebo situácie, keďže tieto otázky patria výlučne do právomoci vnútroštátneho súdu (pozri rozsudok z 30. marca 2006, Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, C‑451/03, Zb. s. I‑2941, bod 69 a citovanú judikatúru). Z toho vyplýva, že Súdny dvor v predmetnej veci nemá právomoc vyjadriť sa k zlučiteľnosti zákona č. 684 s právom Únie alebo k zlučiteľnosti dotácií dotknutých vo veci samej so spoločným trhom ani sa vyjadriť ku skutkovým okolnostiam sporu vo veci samej na účely určenia, či tieto dotácie ovplyvnili obchod medzi členskými štátmi a narušili alebo boli spôsobilé narušiť hospodársku súťaž. Súdny dvor má však právomoc poskytnúť vnútroštátnemu súdu všetky výkladové prvky vyplývajúce z práva Únie, ktoré mu umožnia posúdiť súlad vnútroštátneho opatrenia s týmto právom na účely rozhodnutia veci, o ktorej rozhoduje (pozri rozsudky Enirisorse, už citovaný, bod 24, a Transportes Urbanos y Servicios Generales, už citovaný, bod 23). V oblasti štátnej pomoci môže najmä vnútroštátnemu súdu poskytnúť výkladové prvky, ktoré mu umožnia určiť, či vnútroštátne opatrenie možno považovať za štátnu pomoc v zmysle práva Únie (pozri v tomto zmysle najmä rozsudky z 22. novembra 2001, Ferring, C‑53/00, Zb. s. I‑9067, bod 29; Enirisorse, už citovaný, body 25 a 51; Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, body 54 a 72; zo 17. júla 2008, Essent Netwerk Noord a i., C‑206/06, Zb. s. I‑5497, bod 96, ako aj z 5. marca 2009, UTECA, C‑222/07, Zb. s. I‑1407, body 41 a 47). V druhom rade treba konštatovať, že hoci vnútroštátny súd už zrejme dospel k záveru, že dotácie dotknuté vo veci samej predstavujú štátnu pomoc, otázky, ktoré kladie tak, ako sú vysvetlené v bodoch 16 až 18 tohto rozsudku, sa vzťahujú na samotné podmienky existencie štátnej pomoci v zmysle práva Únie, ako sa to preukáže v rámci preskúmania samotného návrhu. Naopak, Komisia navrhujúca poskytnúť vnútroštátnemu súdu spresnenia týkajúce sa na jednej strane pojmu novej pomoci podliehajúcej povinnosti prechádzajúceho oznámenia a na druhej strane zodpovednosti príjemcu neoprávnenej pomoci, treba konštatovať, že otázky vnútroštátneho súdu sa netýkajú týchto otázok, ktoré zrejme aspoň čiastočne vyriešil. Nepredkladá okrem toho skutkové a právne okolnosti nevyhnutné na preskúmanie takýchto otázok. Vzhľadom na vyššie uvedené skutočnosti musí byť položená otázka chápaná ako smerujúca k zisteniu, či právo Únie musí byť vykladané v tom zmysle, že dotácie poskytnuté za okolností charakterizujúcich spor vo veci samej podľa vnútroštátnej právnej úpravy upravujúcej zaplatenie preddavkov pred schválením dohody, môžu predstavovať štátnu pomoc. Podľa talianskej vlády je táto otázka irelevantná a musí byť z tohto dôvodu vyhlásená za neprípustnú. Tvrdí totiž, že otázka kvalifikácie dotácií dotknutých vo veci samej ako štátnej pomoci nie je relevantná, pretože tieto dotácie sa týkajú obdobia od roku 1976 až do roku 1980, teda obdobia, v priebehu ktorého trh kabotáže nebol ešte liberalizovaný. V tejto súvislosti treba pripomenúť, že predpoklad relevantnosti prejudiciálnych otázok položených vnútroštátnymi súdmi môže byť vyvrátený len vo výnimočných prípadoch, predovšetkým keď je zjavné, že požadovaný výklad ustanovení práva Únie uvedených v týchto otázkach nemá nijaký vzťah k realite ani k predmetu sporu vo veci samej alebo ak má problém hypotetickú povahu (pozri najmä rozsudky zo 4. októbra 2007, Rampion a Godard, C‑429/05, Zb. s. I‑8017, body 23 a 24, ako aj z 11. decembra 2008, MI.VER a Antonelli, C‑387/07, Zb. s. I‑9597, bod 15 a citovanú judikatúru). Je nutné konštatovať, že otázka kvalifikácie dotácií dotknutých vo veci samej nie je bez vzťahu k predmetu sporu medzi podnikom TDM a Talianskom a že nepoukazuje na hypotetický problém, pretože vnútroštátny súd musí na účely rozhodnutia sporu určiť, či podnik Tirrenia prijal štátnu pomoc. V dôsledku toho je otázka tak, ako je formulovaná, prípustná. O otázke Treba pripomenúť, že podľa ustálenej judikatúry vyžaduje kvalifikácia štátnej pomoci splnenie všetkých týchto podmienok. Po prvé musí ísť o intervenciu zo strany štátu alebo prostredníctvom štátnych prostriedkov. Po druhé táto intervencia musí byť spôsobilá ovplyvniť obchod medzi štátmi. Po tretie musí priniesť príjemcovi výhodu. Po štvrté musí narúšať alebo hroziť narušením hospodárskej súťaže (pozri v tomto zmysle najmä rozsudky z 21. marca 1990, Belgicko/Komisia, nazývaný „Tubemeuse“, C‑142/87, Zb. s. I‑959, bod 25; Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg, už citovaný, body 74 a 75; Enirisorse, už citovaný, body 38 a 39; Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, body 55 a 56; z 1. júla 2008, Chronopost/UFEX a i., C‑341/06 P a C‑342/06 P, Zb. s. I‑4777, body 121 a 122; Essent Netwerk Noord a i., už citovaný, body 63 a 64, ako aj UTECA, už citovaný, bod 42). V predmetnej veci prvá z týchto podmienok nie je predmetom položenej otázky a nevyžaduje diskusiu, pretože dotácie dotknuté vo veci samej boli zaplatené podľa zákona č. 684 a znášané, ako to vyplýva najmä z jeho článkov 18 a 19, rozpočtom štátu. Vzhľadom na dôvody rozhodnutia vnútroštátneho súdu, ktoré sú pripomenuté v bodoch 16 až 18 tohto rozsudku, treba najskôr preskúmať tretiu podmienku a potom spoločne druhú a štvrtú podmienku. O výhode priznanej prijímajúcemu podniku Za štátnu pomoc sa považujú tie intervencie, ktoré sú bez ohľadu na formu spôsobilé priamo alebo nepriamo zvýhodniť podniky alebo ktoré treba považovať za ekonomickú výhodu, ktorú by prijímajúci podnik za normálnych trhových podmienok nedosiahol (rozsudky SFEI a i., už citovaný, bod 60; Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg, už citovaný, bod 84; Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, bod 59, ako aj Essent Netwerk Noord a i., už citovaný, bod 79). Ak však naopak treba štátnu intervenciu chápať ako protihodnotu za plnenia, ktoré poskytujú prijímajúce podniky v rámci plnenia záväzkov verejnej služby, takže tieto podniky v skutočnosti nepožívajú žiadnu finančnú výhodu a uvedená intervencia tak nespôsobuje, že by tieto podniky boli vo výhodnejšom postavení oproti konkurenčným podnikom, takáto intervencia nepredstavuje štátnu pomoc v zmysle práva Únie (pozri rozsudky Ferring, už citovaný, body 23 a 25, a Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg, už citovaný, bod 87, vyhlásené ako odpoveď na prejudiciálne otázky položené pred rozsudkom Corte suprema di cassazione z 19. apríla 2000, dotknutým vo veci samej; ako aj Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, bod 60, a Essent Netwerk Noord a i., už citovaný, bod 80). No na to, aby sa v konkrétnom prípade takáto náhrada nekvalifikovala ako štátna pomoc, musia byť splnené určité podmienky (rozsudky Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg, už citovaný, bod 88; Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, bod 61, ako aj Essent Netwerk Noord a i., už citovaný, bod 81). Po prvé, podnik, ktorý prijíma takúto kompenzáciu, musí byť skutočne poverený plnením záväzkov verejnej služby a tieto záväzky musia byť jasne definované (rozsudky Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg, už citovaný, bod 89; Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, bod 62, ako aj Essent Netwerk Noord a i., už citovaný, bod 82). Po druhé, kritériá, na základe ktorých sa vypočíta kompenzácia, musia byť vopred objektívne a transparentne stanovené, aby sa vylúčilo, že kompenzácia bude predstavovať ekonomickú výhodu, ktorá je spôsobilá zvýhodniť prijímajúci podnik vo vzťahu ku konkurenčným podnikom (rozsudky Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg, už citovaný, bod 90; Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, bod 64, ako aj Essent Netwerk Noord a i., už citovaný, bod 83). Po tretie, kompenzácia nemôže prekročiť sumu, ktorá je potrebná na pokrytie všetkých nákladov alebo ich časti, vzniknutých pri plnení úloh verejnej služby, berúc do úvahy príslušné tržby, ako aj primeraný zisk z plnenia týchto záväzkov (rozsudky Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg, už citovaný, bod 92; Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, bod 66, ako aj Essent Netwerk Noord a i., už citovaný, bod 84). Po štvrté, kompenzácia by mala byť určená na základe analýzy nákladov, ktoré by na plnenie svojich záväzkov vynaložil priemerný, dobre riadený podnik, ktorý má k dispozícii prostriedky potrebné na splnenie požiadaviek na verejnú službu, berúc do úvahy príslušné tržby, ako aj primeraný zisk z plnenia týchto záväzkov (rozsudky Altmark Trans a Regierungspräsidium Magdeburg, už citovaný, bod 93; Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, už citovaný, bod 67, ako aj Essent Netwerk Noord a i., už citovaný, bod 85). V predmetnej veci z článkov 8 a 9 zákona č. 684 vyplýva, že dotácie dotknuté vo veci samej boli určené na poskytovanie služieb spojenia s talianskymi veľkými a malými ostrovmi, ktoré mali zabezpečiť uspokojenie požiadaviek spojených s hospodárskym a sociálnym rozvojom dotknutých regiónov a osobitne južného Talianska. Dohody podpísané s podnikmi prijímajúcimi tieto dotácie mali upraviť povinnosti súvisiace so spojeniami, ktoré sa mali zabezpečiť, frekvenciou týchto spojení a druhmi lodí, ktoré sa mali prideliť na každé z týchto spojení. Z toho vyplýva, že prijímajúce podniky boli poverené vykonaním povinností verejnej služby. Článok 7 zákona č. 684 okrem toho stanovuje, že dotácie musia zabezpečiť, že služby budú prevádzkované za podmienok finančnej rovnováhy a že budú určené v závislosti od čistých príjmov, odpisov investičného majetku a prevádzkových nákladov vrátane nákladov na organizáciu a finančných bremien. Vnútroštátny súd však vo svojom rozhodnutí uvádza, že až dekrétom prezidenta republiky č. 501 z 1. júna 1979 boli identifikované hospodárske a administratívne prvky, na ktoré sa malo prihliadnuť pri dohodách uzatváraných podľa zákona č. 684 a že až v júli 1991 Taliansko a každý z podnikov skupiny Tirrenia uzavreli tieto dohody na obdobie 20 rokov s účinkom od 1. januára 1989. Počas celého dotknutého obdobia, a to od roku 1976 až do roku 1980, a do schválenia týchto dohôd boli predmetné dotácie poskytnuté ako preddavok podľa článku 19 zákona č. 684. Z toho vyplýva, že pri neexistencii týchto dohôd boli dotácie dotknuté vo veci samej poskytnuté počas celého vyššie uvedeného obdobia bez toho, aby boli jasne definované povinnosti verejnej služby zaťažujúce prijímajúce podniky, bez toho, aby boli vopred objektívne a transparentne stanovené parametre, na základe ktorých sa vypočítavala kompenzácia za tieto povinnosti, a bez zabezpečenia, aby táto dotácia neprekročila to, čo je nevyhnutné na pokrytie nákladov vzniknutých vykonaním týchto povinností. Keďže tieto dotácie nespĺňajú štvrtú podmienku uvedenú v bode 40 tohto rozsudku, nespĺňajú nijakú z podmienok umožňujúcich kompenzáciu povinností verejnej služby vyhnúť sa z dôvodu neexistencie výhody priznanej dotknutému podniku kvalifikácii ako štátnej pomoci v zmysle práva Únie. Skutočnosť, že boli poskytnuté vo forme preddavkov v očakávaní schválenia dohôd, ktoré boli vo zvyšnej časti uzavreté a nadobudli účinok až o mnoho rokov neskôr, je z tohto hľadiska nepodstatná. Takáto skutočnosť totiž nezmazáva zvýhodnenie priznané prijímajúcemu podniku ani účinky, ktoré takéto zvýhodnenie môže vytvárať na hospodársku súťaž, keďže všetky vyššie uvedené podmienky nie sú splnené. Rovnako je nepodstatná skutočnosť, že podniku prijímajúcemu dotknuté dotácie boli správnym orgánom uložené sadzby. Aj keď totiž z hľadiska vyššie uvedených podmienok existencia takýchto sadzieb má význam na účely posúdenia nákladov vzniknutých vykonaním povinností verejnej služby s prihliadnutím na súvisiace príjmy, nemá naopak vplyv na existenciu zvýhodnenia priznaného prijímajúcemu podniku, keďže všetky tieto podmienky nie sú splnené. O vplyve na obchod medzi členskými štátmi a nebezpečenstve narušenia hospodárskej súťaže Ako bolo uvedené v bodoch 16 a 18 tohto rozsudku, vnútroštátny súd sa domnieva, že vo veci samej vzniká otázka vplyvu na obchod medzi členskými štátmi a nebezpečenstva narušenia hospodárskej súťaže. Talianska vláda sa naopak domnieva, že v dotknutom období trh kabotáže nebol liberalizovaný, keďže k liberalizácii došlo až v nadväznosti na nariadenie Rady (EHS) č. 3577/92 zo 7. decembra 1992, ktorým sa uplatňuje zásada slobody poskytovania služieb na námornú dopravu v rámci členských štátov (námorná kabotáž) (Ú. v. ES L 364, s. 7; Mim. vyd. 06/002, s. 10), a konkrétnejšie, pokiaľ ide o kabotáž so stredomorskými ostrovmi, od 1. januára 1999. Na pojednávaní uviedla, že nijaký operátor iného členského štátu nepôsobil na vnútorných linkách, kde bol prítomný podnik Tirrenia v priebehu rokov 1976 až 1980, zatiaľ čo TDM bral na týchto linkách do úvahy prítomnosť podniku, ktorý vznikol zo zlúčenia talianskej a španielskej spoločnosti. V tejto súvislosti treba uviesť, že skutočnosť, že zrušenie obmedzení voľného pohybu služieb námornej dopravy v rámci členských štátov je neskoršie vo vzťahu k obdobiu dotknutému vo veci samej, nevyhnutne nevylučuje, že predmetné dotácie mohli ovplyvniť obchod medzi členskými štátmi a že narušili alebo mohli narušiť hospodársku súťaž. Na jednej strane totiž nemožno vylúčiť, že podnik Tirrenia bol, ako to tvrdí TDM, v konkurencii s podnikmi z iných členských štátov na dotknutých vnútorných linkách, čo musí preskúmať vnútroštátny súd. Na druhej strane rovnako nemožno vylúčiť, že bol v konkurencii s takýmito podnikmi na medzinárodných linkách a že pri neexistencii oddeleného účtovníctva pre jeho rôzne činnosti existovalo nebezpečenstvo krížových dotácií, to znamená, v predmetnej veci nebezpečenstvo, že príjmy získané z jeho činnosti kabotáže, ktoré využili dotknuté dotácie, boli použité v prospech činností vykonávaných týmto podnikom na týchto medzinárodných linkách, čo rovnako musí preskúmať vnútroštátny súd. V každom prípade je vo svetle týchto úvah a skutočností vo veci samej jeho úlohou preskúmať, či dotknuté dotácie mohli ovplyvniť obchod medzi členskými štátmi a či narušili alebo mohli spôsobiť narušenie hospodárskej súťaže. Vzhľadom na vyššie uvedené úvahy treba odpovedať na položenú otázku tak, že právo Únie sa má vykladať v tom zmysle, že dotácie poskytnuté za okolností, aké sú vo veci samej, podľa vnútroštátnej právnej úpravy upravujúcej zaplatenie preddavkov pred schválením dohody predstavujú štátnu pomoc, ak tieto dotácie môžu ovplyvniť obchod medzi členskými štátmi a narušujú alebo môžu spôsobiť narušenie hospodárskej súťaže, čo musí preskúmať vnútroštátny súd. O trovách Vzhľadom na to, že konanie pred Súdnym dvorom má vo vzťahu k účastníkom konania vo veci samej incidenčný charakter a bolo začaté v súvislosti s prekážkou postupu v konaní pred vnútroštátnym súdom, o trovách konania rozhodne tento vnútroštátny súd. Iné trovy konania, ktoré vznikli v súvislosti s predložením pripomienok Súdnemu dvoru a nie sú trovami uvedených účastníkov konania, nemôžu byť nahradené. Z týchto dôvodov Súdny dvor (štvrtá komora) rozhodol takto: Právo Únie sa má vykladať v tom zmysle, že dotácie poskytnuté za okolností, aké sú vo veci samej, podľa vnútroštátnej právnej úpravy upravujúcej zaplatenie preddavkov pred schválením dohody predstavujú štátnu pomoc, ak tieto dotácie môžu ovplyvniť obchod medzi členskými štátmi a narušujú alebo môžu spôsobiť narušenie hospodárskej súťaže, čo musí preskúmať vnútroštátny súd. Podpisy * Jazyk konania: taliančina.

62007CJ0402

hu

Az előzetes döntéshozatal iránti kérelmek a visszautasított beszállás és légi járatok törlése vagy hosszú késése esetén az utasoknak nyújtandó kártalanítás és segítség közös szabályainak megállapításáról és a 295/91/EGK rendelet hatályon kívül helyezéséről szóló, 2004. február 11-i 261/2004/EK európai parlamenti és tanácsi rendelet ( HL L 46., 1. o. ; magyar nyelvű különkiadás 7. fejezet, 8. kötet, 10. o.) 2. cikke l) pontjának, valamint 5., 6. és 7. cikkének értelmezésére vonatkoznak. E kérelmeket az egyrészt a C. Sturgeon és családja (a továbbiakban: a Sturgeon család tagjai), valamint a Condor Flugdienst GmbH (a továbbiakban: Condor) (C-402/07. sz. ügy), másrészt a S. Böck és C. Lepuschitz, valamint az Air France SA légitársaság (a továbbiakban: Air France) (C-432/07. sz. ügy) közötti jogvitákban terjesztették elő, amelyek tárgya, hogy e légitársaságok megtagadták az olyan utasok kártalanítását, akik az eredetileg tervezett érkezési időhöz képest 25, illetve 22 óra késéssel érkeztek meg a célállomás szerinti repülőtérre. Jogi háttér A 261/2004 rendelet (1)–(4) preambulumbekezdése kimondja: „(1) Szükséges, hogy a Közösség fellépése a légi közlekedés terén többek között az utasok magas szintű védelmére irányuljon. Emellett maradéktalanul figyelembe kell venni az általános fogyasztóvédelmi követelményeket. (2) A beszállás visszautasítása és légi járat törlése vagy hosszú késése súlyos gondot és kényelmetlenséget okoz az utasoknak. (3) Bár a menetrendszerű légi közlekedésben visszautasított beszállás kártalanítási rendszerének közös szabályainak megállapításáról szóló, 1991. február 4-i 295/91/EGK tanácsi rendelet [ HL L 36., 5. o. , magyar nyelvű különkiadás 7. fejezet, 1. kötet, 306. o.] alapszintű védelmet biztosít az utasoknak, azoknak az utasoknak a száma, akiknek a beszállását akaratuk ellenére visszautasították, továbbra is túlságosan magas, akárcsak a légi járatok előzetes figyelmeztetés nélküli törlése és a hosszú késések által érintettek száma. (4) A Közösségnek ezért emelnie kellene az említett rendelet által meghatározott védelem szintjét az utasok jogainak erősítése érdekében, továbbá hogy biztosítsa a légi fuvarozók harmonizált feltételek melletti tevékenykedését egy liberalizált piacon”. A 261/2004 rendelet (15) preambulumbekezdésének értelmében: „Különleges körülmények fennállásának kellene tekinteni, ha egy légiforgalmi irányítási döntés hatása egy bizonyos légi járművel kapcsolatban egy bizonyos napon hosszú késedelmet, egyéjszakás késedelmet, illetve a légi jármű egy vagy több járatának törlését okozza, annak ellenére, hogy az érintett légi fuvarozó minden ésszerű intézkedést megtett a késedelmek vagy járatok törlésének elkerülésére”. E rendelet „Fogalommeghatározások” című 2. cikke az alábbiakat írja elő: „E rendelet alkalmazásában: […] l) »járat törlése«: egy korábban tervezett légi járat nemközlekedése, amelyre legalább egy helyet lefoglaltak”. Ugyanezen rendelet „Járat törlése” című 5. cikke így szól: „(1)   Egy járat törlése esetén az érintett utasoknak: a) az üzemeltető légi fuvarozó a 8. cikk szerint segítséget ajánl fel; és […] c) joguk van az üzemeltető légi fuvarozó általi kártalanításhoz a 7. cikkel összhangban, kivéve ha: […] iii. az indulás menetrend szerinti időpontja előtti hét napon belül tájékoztatták őket a járat törléséről, és átfoglalást ajánlottak számukra, lehetővé téve, hogy legfeljebb egy órával a menetrend szerinti indulás időpontja előtt induljanak, és végső célállomásukat a menetrend szerinti érkezési időponthoz képest legfeljebb két órás késéssel érjék el. […] (3)   Az üzemeltető légi fuvarozó nem köteles kártérítést [helyesen: kártalanítást] fizetni a 7. cikk szerint, ha bizonyítani tudja, hogy a járat törlését olyan rendkívüli körülmények okozták, amelyeket minden ésszerű intézkedés ellenére sem lehetett volna elkerülni. […]”. A 261/2004 rendelet „Késés” című 6. cikkének szövege az alábbi: „(1)   Amennyiben egy üzemeltető légi fuvarozó indokoltan arra számít, hogy egy járat indulása a menetrend szerinti induláshoz képest késni fog: a) legalább két órát 1500 kilométeres vagy annál rövidebb repülőutak esetén; vagy b) legalább három órát az összes Közösségen belüli, 1500 kilométernél hosszabb repülőút és az összes egyéb, 1500 és 3500 kilométer közötti repülőút esetén; vagy c) legalább négy órát az a) és b) pontba nem sorolható összes egyéb repülőút esetén, akkor az utasoknak az üzemeltető légifuvarozó i. felajánlja a 9. cikk (1) bekezdésének a) pontjában és a 9. cikk (2) bekezdésében előírt segítséget; és ii. amennyiben az indulás időpontja ésszerű számítás szerint a korábbi bejelentett indulását követő nap, a 9. cikk (1) bekezdésének b) és a 9. cikk (1) bekezdésének c) pontjában előírt segítséget; és iii. legalább ötórás késés esetén a 8. cikk (1) bekezdésének a) pontjában előírt segítséget. (2)   A segítséget a légi fuvarozó minden esetben köteles a fenti, valamennyi távolsági kategóriára megállapított időtartamon belül felajánlani”. E rendelet „Kártalanításhoz való jog” című 7. cikke ekként rendelkezik: „(1)   E cikkre való hivatkozáskor az utasok az alábbi összegű kártérítést [helyesen: kártalanítást] kapják: a) 250 EUR-t minden 1500 kilométeres vagy rövidebb repülőútra; b) 400 EUR-t minden 1500 kilométernél hosszabb Közösségen belüli repülőútra és minden egyéb, 1500 és 3500 kilométer közötti repülőútra; c) 600 EUR-t minden, az a) és b) pontba nem sorolható repülőútra. A távolság meghatározásánál azt az utolsó célállomást kell alapul venni, amelynél a beszállás visszautasítása vagy a járat törlése miatt az utas érkezése késik a menetrend szerinti időponthoz képest. (2)   Amennyiben az utasoknak a 8. cikk szerint átfoglalást ajánlanak végső célállomásukhoz egy olyan alternatív légi járaton, amelynek érkezési időpontja annak a járatnak a menetrend szerinti érkezési időpontjánál, amelyre eredetileg jegyet váltottak, legfeljebb: a) két órával későbbi, az összes 1500 kilométeres vagy annál rövidebb repülőút esetében; vagy b) három órával későbbi, az összes 1500 kilométernél hosszabb Közösségen belüli repülőút tekintetében és minden egyéb, 1500 és 3500 kilométer közötti repülőút esetében, vagy c) négy órával későbbi, az a) és b) pontba nem sorolható összes egyéb repülőút esetében, akkor az üzemeltető légifuvarozó az (1) bekezdésben előírt kártalanítást 50%-kal csökkentheti. […]” Az említett rendelet 8. cikkének (1) bekezdése akként rendelkezik, hogy az e cikkre való hivatkozáskor az utasoknak felajánlják a választást az (1) bekezdés (a) pontja értelmében a jegy árának a vételár szerinti visszatérítése és az első indulási pontra visszainduló legkorábbi légi járat, illetve az (1) bekezdés cikk b) és c) pontja értelmében a legkorábbi, végső célállomásukhoz való, összehasonlítható szállítási feltételek melletti átfoglalás között. A 261/2004 rendelet 9. cikkének értelmében az e cikkre való hivatkozáskor az utasoknak díjmentesen fel kell ajánlani: a 9. cikk (1) bekezdése a) pontjának értelmében a várakozási idővel ésszerű arányban étkezést és frissítőket; a 9. cikk (1) bekezdése b) és c) pontjának értelmében szállodai elhelyezést, ezenkívül ugyanezen 9. cikk (2) bekezdésének értelmében díjmentesen két telefonhívást, telex vagy faxüzenet, illetve e-mail küldését. Az alapeljárások és az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdések A C-402/07. sz. ügy A Sturgeon család tagjai a Condor Frankfurt am Mainból (Németország) Torontóba (Kanada) induló légi járatára, oda-vissza útra foglaltak helyet. A Toronto–Frankfurt am Main visszaúton közlekedő légi járatnak 2005. július 9-én 16 óra 20 perckor kellett volna felszállnia. Az utasfelvételi műveleteket követően a járat utasait tájékoztatták arról, hogy a járatot törölték, amint ez a repülőtér kijelzőtábláján is feltüntetésre került. Az utasoknak kiadták csomagjaikat, majd szállodába szállították őket, ahol az éjszakát töltötték. Másnap ezen utasok egy másik légitársaság utasfelvételi pultjánál újból bejelentkeztek egy, a foglaláson szereplő járatszámmal azonos számú járatra. A kérdéses napra a Condornak nem volt másik tervezett légi járata azonos számon. Az utasok az előző napon számukra kiosztott ülésekhez képest más helyre szóló jegyeket kaptak. A foglalás nem vált valamely más légitársaság tervezett járatára vonatkozó foglalássá sem. Az érintett légi járat 2005. július 11-én 7 óra körül érkezett Frankfurt am Mainba, azaz mintegy 25 órás késéssel a menetrend szerinti időponthoz képest. A Sturgeon család tagjai úgy vélték, hogy a fent említett körülmények összességére, különösen pedig a több mint 25 órás késedelemre tekintettel nem a járat késéséről, hanem annak törléséről van szó. A Sturgeon család tagjai az Amtsgericht Rüsselsheim (Németország) előtt keresetet nyújtottak be a Condorral szemben, amelyben egyrészt személyenként 600 euró összegű kártalanítást, másrészt kártérítést kértek, mivel álláspontjuk szerint az elszenvedett kár nem a járat késésének, hanem törlésének következménye. A Condor e kérelem elutasítását kérte azzal az indokkal, hogy a kérdéses járat késett, és azt nem törölték. A Condor, míg az eljárást megelőzően a járat késését egy karib-térségi hurrikánnal magyarázta, az eljárás során az említett késést a repülőgép műszaki hibájának és a legénység egyik tagja megbetegedésének tudta be. Az Amtsgericht Rüsselsheim úgy ítélte meg, hogy nem a járat törléséről, hanem annak késéséről van szó, így elutasította a Sturgeon család tagjainak kártalanítás iránti kérelmét. Ez utóbbiak fellebbezést nyújtottak be e határozat ellen a Landgericht Darmstadt előtt, amely helybenhagyta az elsőfokú ítéletet. A Sturgeon család tagjai ekkor felülvizsgálati kérelmet nyújtottak be a Bundesgerichtshof előtt. A Bundesgerichtshof, mivel úgy vélte, hogy a Sturgeon család tagjai e kérelmének kimenetele a rendelet 2. cikke l) pontjának, illetve adott esetben 5. cikke (1) bekezdése c) pontjának értelmezésétől függ, úgy döntött, hogy felfüggeszti az eljárást, és előzetes döntéshozatal céljából az alábbi kérdéseket terjeszti a Bíróság elé: „1) A »járat törlése« fogalmának értelmezésénél meghatározó-e, hogy feladják-e az eredeti repülési tervet, és így a késedelem a tartamától függetlenül nem minősül törlésnek, amennyiben a légitársaság nem adja fel a járat eredeti repülési tervét? 2) Amennyiben az első kérdésre adott válasz nemleges: a tervezett járat késedelme milyen körülmények között minősül már törlésnek, és nem késésnek? Az e kérdésre adandó válasz függ-e a késedelem tartamától?” A C-432/07. sz. ügy S. Böck és C. Lepuschitz az Air France SA-nál (a továbbiakban: Air France) foglalt helyet a Bécsből (Ausztria) Mexikóvárosba (Mexikó) tartó menetrend szerinti járatokon oda-vissza útvonalra, Párizs (Franciaország) érintésével. A Mexikóvárosból Párizsba tartó járatnak, amelyen S. Böcknek és C. Lepuschitznak utaznia kellett volna, 2005. március 7-én 21 óra 30-kor kellett volna felszállnia. Az utasfelvételi műveletek során az érintettekkel azonnal közölték, anélkül hogy az utasfelvételre sor került volna, hogy járatukat törölték. Ez a járattörlés a Mexikóváros és Párizs közötti járatokra vonatkozó repülési tervnek a Párizs és Mexikóváros közötti összeköttetést biztosító repülőgép műszaki hibája miatti módosításának, valamint ennek megfelelően az irányító személyzet előírás szerinti pihenőideje módosításának a következménye volt. S. Böck és C. Lepuschitz, a célállomásukra történő minél hamarabbi megérkezés érdekében elfogadta az Air France ajánlatát, miszerint a Continental Airlines légitársaság által üzemeltetett járaton foglal helyet számukra, amelynek a menetrend szerint másnap, 2005. március 8-án 12 óra 20 perckor kellett indulnia. Az utasok jegyeit törölték, mielőtt új jegyeiket kiadták volna részükre ezen utóbbi légitársaság pultjánál. Az említett Mexikóváros–Párizs járat többi utasa, akiknek helyét nem foglalták át a Continental Airlines által üzemeltetett járatra, néhány további utassal együtt 2005. március 8-án 19 óra 35 perckor szállt fel Mexikóvárosból. Ezt a járatot, amelynek számában az eredeti járatszámot egy „A” betű követte, az Air France ugyanazon a napon üzemeltetett, menetrend szerinti járata mellett indították. S. Böck és C. Lepuschitz a menetrend szerinti időponthoz képest mintegy 22 órás késéssel érkezett Bécsbe. Az érdekeltek keresetet nyújtottak be az Air France-szal szemben a Bezirksgericht für Handelssachen Wien (Ausztria) előtt, amelyben egyenként 600 euró összegű kártalanítást kértek az alperestől a 261/2004 rendelet 7. cikke (1) bekezdésének c) pontjával együtt olvasott 5. cikke alapján, járatuk törlése okán. Az említett bíróság e keresetet elutasította azzal az indokkal, hogy a járat nyilvánvaló késésének ellenére a 261/2004 rendelet nem teszi lehetővé e járat törlésének megállapítását. S. Böck és C. Lepuschitz fellebbezést nyújtott be e határozattal szemben a Handelsgericht Wien előtt. Ilyen körülmények között a Handelsgericht Wien felfüggesztette az eljárást, és előzetes döntéshozatal céljából a következő kérdéseket terjesztette a Bíróság elé: „1) A […] 261/2004 […] rendelet 2. cikkének l) pontjával és 6. cikkével együttesen olvasott 5. cikkét akként kell-e értelmezni, hogy a 22 órás késedelem a 6. cikk szerinti »késésnek« minősül? 2) A 261/2004 […] rendelet 2. cikkének l) pontját akként kell-e értelmezni, hogy »késés« helyett »a járat törlésének« minősül, amennyiben a légi utasokat lényegesen későbbi időpontban (22 órával később), kiegészített járatszám alatt (az eredeti járatszám »A« betűvel megtoldva) szállítják, és az eredetileg foglalással rendelkező légi utasoknak csak egy – bár jelentős – részét szállítják, míg további, eredetileg foglalással nem rendelkező légi utasokat is szállítanak? Amennyiben a második kérdésre igenlő a válasz: 3) A 261/2004 […] rendelet 5. cikkének (3) bekezdését akként kell-e értelmezni, hogy a légi jármű műszaki hibája és az általa okozott repülésiterv-módosulás rendkívüli körülménynek minősül, (amelyeket minden ésszerű intézkedés ellenére sem lehetett volna elkerülni)?” A Bíróság elnöke 2007. október 19-i végzésével az írásbeli és a szóbeli szakasz lefolytatása, valamint az ítélethozatal céljából egyesítette a C-402/07. és C-432/07. sz. ügyeket. Az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdésekről Az alapeljárások felperesei a kérdést előterjesztő bíróságok előtt a Condortól, illetve az Air France-tól a 261/2004 rendelet 7. cikke szerinti kártalanítás megfizetését kérik azzal az indokkal, hogy e légitársaságok a tervezett érkezési időponthoz képest 25, illetve 22 óra késéssel szállították őket a célállomásuk szerinti repülőtérre. A Condor és az Air France kijelenti, hogy e felperesek nem jogosultak semmiféle kártalanításra, tekintettel arra egyrészt, hogy az érintett járatokat nem törölték, hanem azok késtek, másrészt pedig hogy a 261/2004 rendelet kizárólag a járat törlésének esetére ír elő kártalanítást. E légitársaságok arra hivatkoznak továbbá, hogy a légi járatok késedelmes érkezése a légi jármű műszaki hibájának róható fel, amely a 261/2004 rendelet 5. cikkének értelmében a „rendkívüli körülmények” fogalma alá tartozik, ami mentesíti őket a kártalanítás fizetésének kötelezettsége alól. Ilyen körülmények között, annak érdekében, hogy a kérdést előterjesztő bíróságok számára hasznos választ lehessen adni, az előterjesztett kérdéseket akként kell értelmezni, hogy lényegében az alábbiakra vonatkoznak: — a járat késését a 261/2004 rendelet 2. cikke l) pontjának és 5. cikkének értelmében a járat törlésének kell-e tekinteni, amennyiben e késés jelentős; — a 261/2004 rendelet 5., 6. és 7. cikkét akként kell-e értelmezni, hogy a késéssel érintett járatok utasait a törölt járatok utasaihoz hasonlóaknak lehet tekinteni az e rendelet 7. cikke által előírt kártalanítás iránti jog alkalmazása szempontjából, és — a légi jármű műszaki problémája a 261/2004 rendelet 5. cikkének (3) bekezdése szerinti „rendkívüli körülmények” fogalma alá tartozik-e. Az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdések első, a késés fogalmára vonatkozó részéről A 261/2004 rendelet nem tartalmazza a „járat késése” fogalmának meghatározását. E fogalom mindazonáltal pontosan meghatározható azon szövegkörnyezetre tekintettel, amelyben elhelyezkedik. E vonatkozásban először is emlékeztetni kell arra, hogy a „légi járat” 261/2004 rendelet szerinti fogalma légiközlekedési műveletet jelent, amelyet valamely légi fuvarozó az általa meghatározott útvonalon hajt végre (a C-173/07. sz. Emirates Airlines ügyben 2008. július 10-én hozott ítélet [EBHT 2008., I-5237. o.] 40. pontja). Tehát az útvonal a légi járat lényegi elemét alkotja, hiszen ez utóbbit a légi fuvarozó által előre meghatározott repülési tervnek megfelelően hajtják végre. Egyébként a 261/2004 rendelet 6. cikkéből következik, hogy a közösségi jogalkotó a „járat késésének” fogalmát kizárólag a tervezett indulási idő vonatkozásában vette tekintetbe, ami következésképpen ahhoz vezet, hogy az indulás időpontját követően a légi járatot érintő többi tényezőnek változatlannak kell maradnia. Tehát valamely légi járat akkor „késik” a 261/2004 rendelet 6. cikkének értelmében, ha e légi járat az eredeti repülési tervnek megfelelően közlekedik, és ha tényleges indulási idejét későbbre tolják a tervezett indulási időhöz képest. Másodsorban meg kell állapítani, hogy a 261/2004 rendelet 2. cikke l) pontjának értelmében a járat törlése, a járat késésével szemben, annak a következménye, hogy a korábban tervezett járat nem közlekedik. Ebből az következik e tekintetben, hogy a törölt légi járatok és a késéssel érintett légi járatok a légi járatok két, jól elkülöníthető kategóriájának tekinthetők. E rendeletből nem lehet tehát arra következtetni, hogy a késéssel érintett légi járatot „törölt járatnak” lehetne tekinteni azon egyetlen ok folytán, hogy a késés időtartama elhúzódik, akár jelentős mértékben is. Következésképpen a késéssel érintett járatot a késés időtartamától függetlenül – még ha az jelentős is – nem lehet töröltnek tekinteni, ha az az eredeti repülési tervnek megfelelően közlekedik. Ilyen körülmények között, amennyiben az utasokat olyan légi járattal szállítják, amelynek indulási időpontját későbbre tolták az eredetileg tervezett indulási időponthoz képest, a légi járatot kizárólag akkor lehet „töröltnek” tekinteni, ha a légi fuvarozó az utasok szállítását olyan járaton biztosítja, amelynek eredeti repülési terve eltér a korábban tervezett járatétól. Tehát főszabály szerint megállapítható a járat törlése, ha a késéssel érintett és eredetileg tervezett járatot más járattá alakítják, vagyis ha a járat eredeti repülési tervével felhagynak, és ez utóbbi járat utasai csatlakoznak egy ugyancsak, azonban azon járattól függetlenül tervezett járat utasaihoz, amelyre az ilyen módon átirányított utasoknak foglalásuk volt. Ezzel szemben főszabály szerint nem állapítható meg a járat késésének vagy törlésének a fennállása a repülőtéri kijelzőtáblán vagy a légi fuvarozó személyzete által a „késésről” vagy „törlésről” adott tájékoztatás alapján. Ugyancsak nem tekinthető főszabály szerint döntő tényezőnek az, hogy az utasoknak kiadják a csomagjaikat, vagy hogy új beszállókártyákat állítanak ki számukra. E körülmények ugyanis nem kapcsolódnak a légi járat mint olyan objektív jellemzőihez. Betudhatóak mérlegelési hibáknak vagy az érintett repülőtéren uralkodó tényezőknek, vagy adódhatnak akár a várakozás elhúzódása, vagy annak folytán, hogy az érintett utasoknak egy éjszakát szállodában kell tölteniük. Főszabály szerint még az sem meghatározó, hogy az eredetileg foglalással rendelkező utasok csoportjának összetétele lényegében azonos legyen a később ténylegesen szállított csoportéval. Ugyanis amennyiben az eredetileg tervezett indulási időponthoz viszonyított késés elhúzódik, az első csoportot alkotó utasok száma csökkenhet annak folytán, hogy egyes utasok számára más járatra foglalnak át helyet, mások pedig személyes okokból elállnak attól, hogy a késéssel érintett járattal utazzanak. Ugyanakkor, ha az eredetileg tervezett járaton vannak felszabaduló helyek, semmi akadálya annak, hogy a légi fuvarozó a késéssel érintett járaton közlekedő légi jármű felszállása előtt további utasokat engedjen fel. A fentiekre tekintettel az előterjesztett kérdések első részére azt a választ kell adni, hogy a 261/2004 rendelet 2. cikkének l) pontját, valamint 5. és 6. cikkét akként kell értelmezni, hogy a késéssel érintett járatot a késés időtartamától függetlenül – még ha az jelentős is – nem lehet töröltnek tekinteni, ha az a légi fuvarozó eredeti repülési tervének megfelelően közlekedik. Az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdések második, a járat késésének esetén fennálló kártalanításhoz való jogra vonatkozó részéről A 261/2004 rendelet 5. cikkének (1) bekezdése akként rendelkezik, hogy a járat törlése esetén az érintett utasoknak, e rendelet a 7. cikkével összhangban, joguk van az üzemeltető légi fuvarozó általi kártalanításhoz. Viszont az nem következik kifejezetten a 261/2004 rendelet szövegéből, hogy a késéssel érintett légi járatok utasait is megilletné ilyen jog. Ugyanakkor, amint azt a Bíróság ítélkezési gyakorlatában hangsúlyozta, valamely közösségi jogi rendelkezés értelmezésekor nem csupán annak szövegét kell figyelembe venni, hanem összefüggéseit, és annak a szabályozásnak a céljait is, amelynek részét képezi (lásd különösen a C-156/98., Németország kontra Bizottság ügyben 2000. szeptember 19-én hozott ítélet [EBHT 2000., I-6857. o.] 50. pontját, valamint a C-306/05. sz. SGAE-ügyben 2006. december 7-én hozott ítélet [EBHT 2006., I-11519. o.] 34. pontját). E vonatkozásban valamely közösségi jogi aktus rendelkező része oly módon elválaszthatatlan annak indokolásától, hogy azt szükség esetén az elfogadásához vezető indokok figyelembevételével kell értelmezni (a C-298/00. P. sz., Olaszország kontra Bizottság ügyben 2004. április 29-én hozott ítélet [EBHT 2004., I-4087. o.] 97. pontja és az ott hivatkozott ítélkezési gyakorlat). Meg kell állapítani, hogy noha annak lehetőségét, hogy a légi fuvarozók „rendkívüli körülményekre” hivatkozhassanak, ami lehetővé teszi számukra, hogy mentesüljenek az említett rendelet 7. cikke szerinti kártalanítás megfizetése alól, a 261/2004 rendeletnek kizárólag a járat törlésére vonatkozó 5. cikkének (3) bekezdése írja elő, ugyanezen rendelet (15) preambulumbekezdése pedig kimondja, hogy ezen indokra akkor is hivatkozni lehet, ha valamely légiforgalmi irányítási döntés hatása egy bizonyos légi járművel kapcsolatban egy bizonyos napon „hosszú késedelmet [vagy] egyéjszakás késedelmet” okoz. Mivel a hosszú késés fogalma a rendkívüli körülmények összefüggésében nyer említést, úgy kell vélni, hogy e fogalmat a közösségi jogalkotó a kártalanítás iránti jogra is vonatkoztatja. Ezt implicite megerősíti a 261/2004 rendelet célja, mivel e rendelet (1)–(4) preambulumbekezdéséből, különösen pedig (2) preambulumbekezdéséből következik, hogy a rendelet a légi közlekedésben részt vevő utasok magas szintű védelmének biztosítására irányul, függetlenül attól, hogy beszállásukat utasították vissza, vagy járatukat törölték, illetve járatuk késik-e, mivel valamennyien a légi közlekedéshez kapcsolódó, hasonlóan súlyos gondnak és kényelmetlenségnek vannak kitéve. Ez annál is inkább igaz, mert a légi közlekedésben részt vevő utasok számára jogokat biztosító rendelkezéseket, beleértve a kártalanítás iránti jogot biztosító rendelkezéseket is, tágan kell értelmezni (ebben az értelemben lásd a C-549/07. sz. Wallentin-Hermann-ügyben 2008. december 22-én hozott ítélet [ EBHT 2008., I-11061. o. ] 17. pontját). Ilyen körülmények között nem lehet azonnal azt feltételezni, hogy a késéssel érintett légi járatok utasait nem illeti meg kártalanítás iránti jog, és hogy e jog elismerésének szempontjából nem lehet őket a törölt járatok utasaihoz hasonlóaknak tekinteni. Meg kell állapítani továbbá, hogy az értelmezés általános elve szerint valamely közösségi rendelkezést – amennyire lehetséges – úgy kell értelmezni, hogy ne váljék kérdésessé annak érvényessége (lásd a C-403/99. sz., Olaszország kontra Bizottság ügyben 2001. október 4-én hozott ítélet [EBHT 2001., I-6883. o.] 28. és 37. pontját). Továbbá a közösségi jogi aktus különböző lehetséges értelmezései közül azt kell előnyben részesíteni, amely alkalmas ezen jogi aktus hatékony érvényesülésének biztosítására (lásd főként a 187/87. sz., Land de Sarre és társai ügyben 1988. szeptember 22-én hozott ítélet [EBHT 1988., 5013. o.] 19. pontját és a C-434/97. sz., Bizottság kontra Franciaország ügyben 2000. február 24-én hozott ítélet [EBHT 2000., I-1129. o.] 21. pontját). Ilyen vonatkozásban minden közösségi jogi aktust az elsődleges jog egészének megfelelően, ezen belül az egyenlő bánásmód elvével való összhangban kell értelmezni, amely utóbbi megköveteli, hogy az összehasonlítható helyzeteket ne kezeljék eltérően, és az eltérő helyzeteket ne kezeljék ugyanúgy, amennyiben az ilyen elbánás objektíve nem igazolható (a C-210/03. sz. Swedish Match ügyben 2004. december 14-én hozott ítélet [EBHT 2004., I-11893. o.] 70. pontja, valamint a C-344/04. sz., IATA és ELFAA ügyben 2006. január 10-én hozott ítélet [EBHT 2006., I-403. o.] 95. pontja). Tekintettel a 261/2004 rendelet céljára, amelynek célja a járatok törlésével és jelentős késésével érintett utasok védelmének megerősítése az érintettek által a légi közlekedés során elszenvedett károk orvoslása útján, az e rendelet hatálya alá tartozó helyzeteket többek között az érintett utasok által elszenvedett különböző kényelmetlenségek és károk szempontjából kell összehasonlítani (ebben az értelemben lásd a fent hivatkozott IATA és ELFAA ügyben hozott ítélet 82., 85., 97. és 98. pontját). A jelen ügyben a késéssel érintett légi járatok utasainak helyzetét kell összehasonlítani a törölt légi járatok utasainak helyzetével. E tekintetben emlékeztetni kell arra, hogy a 261/2004 rendelet a kár egységesített és azonnali orvoslására irányul, mégpedig a beszállás visszautasítására és a járat törlésére, valamint hosszú késésére vonatkozó szabályok tárgyát képező különböző jellegű beavatkozások útján (lásd ebben az értelemben a fent hivatkozott IATA és ELFAA ügyben hozott ítélet 43. pontját). E beavatkozásokkal a 261/2004 rendelet célja, hogy orvosolja többek között az érintett utasok által az időveszteség következtében elszenvedett kárt, aminek egyetlen módja, az időveszteség visszafordíthatatlan jellegére tekintettel, a kártalanítás. Márpedig e tekintetben meg kell állapítani, hogy az említett kárt úgy a törölt járatok utasai, mint a késéssel érintett járatok utasai elszenvedik, ha célállomásukra érkezésük előtt a légi fuvarozó által eredetileg meghatározottnál hosszabb utazási idővel kell számolniuk. Következésképpen meg kell állapítani, hogy a törölt járatok utasai, valamint a késéssel érintett járatok utasai hasonló, időveszteségben megnyilvánuló kárt szenvednek, tehát a 261/2004 rendelet 7. cikkében foglalt kártalanítás iránti jog alkalmazása szempontjából helyzetük összehasonlítható. Közelebbről, a késéssel érintett járatok utasainak helyzete alig különbözik a törölt járatok utasainak helyzetétől, akiknek a 261/2004 rendelet 5. cikke (1) bekezdése c) pontja iii. alpontjának értelmében átfoglalást ajánlanak fel, és akik szélsőséges esetben a repülőtérre való megérkezésük pillanatában is értesülhetnek járatuk törléséről (lásd a C-204/08. sz. Rehder-ügyben 2009. július 9-én hozott ítélet [ EBHT 2009., I-6073. o. ] 19. pontját). Az utasok e két kategóriáját ugyanis főszabály szerint egyrészt a légi közlekedésüket megnehezítő esemény bekövetkeztének időpontjában tájékoztatják. Másrészt, ha el is szállítják őket végső célállomásukra, e célállomást az eredetileg tervezett időpontnál később érik el, következésképpen tehát hasonló időveszteséget szenvednek. Így azok az utasok, akik számára a 261/2004 rendelet 5. cikke (1) bekezdése c) pontja iii. alpontjának értelmében átfoglalást ajánlottak fel, élhetnek az ugyanezen rendelet 7. cikke szerinti kártalanítás iránti jogukkal, amennyiben a fuvarozó nem olyan légi járatra biztosít átfoglalást számukra, amely legfeljebb egy órával a menetrend szerinti indulás időpontja előtt indul, és végső célállomásukat a menetrend szerinti érkezési időponthoz képest legfeljebb kétórás késéssel éri el. Ezeknek az utasoknak tehát kártalanítás iránti joguk keletkezik, amennyiben időveszteségük eléri vagy meghaladja a három órát az utazás fuvarozó által eredetileg tervezett időtartamához képest. Ugyanakkor azt a feltételezést követve, hogy a késéssel érintett járatok utasainak nem keletkezik kártalanítás iránti joguk, ezen utasokat kedvezőtlenebb módon kezelnék, noha adott esetben hasonló, három órás vagy azt meghaladó időveszteséget szenvednek utazásuk során. Márpedig úgy tűnik, hogy az ilyen eltérő bánásmódot nem indokolhatja egyetlen objektív megfontolás sem. Mivel a légi fuvarozók utasai által a járatok törlése vagy jelentős késése esetén elszenvedett károk hasonlók, az egyenlő bánásmód elvének sérelme nélkül nem kezelhetők eltérő módon a késéssel érintett járatok utasai a törölt járatok utasaihoz képest. Ez még inkább igaz a 261/2004 rendelet által követni kívánt cél fényében, amely a légi közlekedésben részt vevő valamennyi utas védelmének erősítése. Ilyen körülmények között meg kell állapítani, hogy a késéssel érintett járatok utasai hivatkozhatnak a 261/2004 rendelet 7. cikke által előírt kártalanítás iránti jogra, amennyiben a késéssel érintett légi járat következtében háromórás vagy azt meghaladó időveszteséget szenvednek, vagyis ha végső célállomásukat a légi fuvarozó által eredetileg tervezetthez képest három vagy több órával később érik el. Ez a megoldás egyébiránt összhangban van a 261/2004 rendelet (15) preambulumbekezdésével is. Ugyanis, amint azt a jelen ítélet 43. pontja rögzítette, megállapítható, hogy a közösségi jogalkotó e preambulumbekezdéssel a „hosszú késés” fogalmát is a kártalanítás iránti joghoz kapcsolta. Márpedig meg kell állapítani, hogy e fogalom olyan késésre utal, amelyhez a jogalkotó bizonyos jogkövetkezményeket kapcsol. Mivel a rendelet 6. cikke ilyen jogkövetkezményeket határoz meg már bizonyos, kétórás vagy azt meghaladó késéssel érintett járatok esetére is, az említett rendelet (15) preambulumbekezdése feltétlenül vonatkozik a háromórás vagy azt meghaladó késésekre. Pontosítani szükséges, hogy az utasokat a 261/2004 rendelet 7. cikkének (1) bekezdése címén megillető kártalanítás összege 50%-kal csökkenthető, amennyiben az e rendelet 7. cikkének (2) bekezdésében előírt feltételek teljesülnek. Bár ezen utóbbi rendelkezés kizárólag az utas átfoglalásának esetét említi, meg kell állapítani, hogy az előírt kártalanítás összegének csökkentése kizárólag az utasok által elszenvedett késedelem függvénye, miáltal nincs semmi akadálya e rendelkezés megfelelő alkalmazásának a késéssel érintett utasoknak fizetett kártalanítás tekintetében. Ebből az következik, hogy a késsel érintett járatnak a végső célállomását az eredetileg tervezett érkezési időponthoz képest három vagy annál több órás késéssel elérő utasát megillető kártalanítás a 261/2004 rendelet 7. cikke (2) bekezdése c) pontjának értelmében 50%-kal csökkenthető, ha a késés – a 7. cikk (2) bekezdése a) és b) pontja hatálya alá nem tartozó járat esetében – a négy órát nem éri el. A jelen ítélet 61. pontjában foglalt következtetést nem gyengíti az a tény, hogy a 261/2004 rendelet 6. cikke a késéssel érintett járatok utasai számára e rendelet 8. és 9. cikke alapján a segítség különböző módjairól rendelkezik. Ugyanis, amint azt a Bíróság korábban megállapította, a 261/2004 rendelet azon károk orvoslására, amelyeket a légi személyszállítás késéséből következő kényelmetlenségek okoznak az utasoknak, különböző beavatkozási formákat ír elő egységesített és azonnali módon (lásd ebben az értelemben a fent hivatkozott IATA és ELFAA ügyben hozott ítélet 43. és 45. pontját). Ezen intézkedések önállóak abban az értelemben, hogy eltérő célkitűzéseknek felelnek meg, és a késések által okozott különböző károk orvoslását célozzák. Ezt követően emlékeztetni kell arra, hogy a 261/2004 rendelet elfogadásával a jogalkotónak az volt a célja, hogy egyensúlyba hozza a légi utasok és a légi fuvarozók érdekeit. Noha megállapított bizonyos jogosultságokat ezen utasok javára, e rendelet (15) preambulumbekezdésében és 5. cikkének (3) bekezdésében előírta, hogy a légi fuvarozó nem köteles kártalanítást fizetni, ha bizonyítani tudja, hogy a járat törlését olyan rendkívüli körülmények okozták, amelyeket minden ésszerű intézkedés ellenére sem lehetett volna elkerülni, tehát olyan körülmények, amelyek kívül esnek a légi fuvarozó tényleges befolyásán. Egyébiránt azt is ki kell emelni, hogy a 261/2004 rendelet alapján teljesített kötelezettségek nem zárják ki azt, hogy a légi fuvarozók bárkitől – harmadik személyeket is beleértve – kártérítést követeljenek a nemzeti jognak megfelelően, amit a hivatkozott rendelet 13. cikke is lehetővé tesz. Az ilyen kártérítés így enyhítheti, vagy akár teljes egészében kiegyenlítheti a fenti fuvarozók által a kötelezettségeik teljesítése következtében viselt pénzügyi terhet. Másrészt – a fent hivatkozott kártérítési jogra is figyelemmel – nem tűnik ésszerűtlennek, hogy a terhet a légi fuvarozók viseljék, akikkel az utasok szállítási szerződést kötöttek, amely alapján ez utóbbiak jogosultak az adott járaton utazni, anélkül hogy a járat törlésére vagy késésre kerülne sor (a fent hivatkozott IATA és ELFAA ügyben hozott ítélet 90. pontja). A fentiekre tekintettel az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdések második részére azt a választ kell adni, hogy a 261/2004 rendelet 5., 6. és 7. cikkét akként kell értelmezni, hogy a késéssel érintett járatok utasait a törölt járatok utasaihoz hasonlóknak lehet tekinteni az e rendelet 7. cikke által előírt kártalanítás iránti jog alkalmazása szempontjából, így hivatkozhatnak az e rendelet 7. cikke által előírt kártalanítás iránti jogra, amennyiben a késéssel érintett légi járat következtében háromórás vagy azt meghaladó időveszteséget szenvednek, vagyis ha végső célállomásukat a légi fuvarozó által eredetileg tervezetthez képest három vagy több órával később érik el. Ugyanakkor e késés nem keletkeztet kártalanítás iránti jogot az utasok javára, ha a légi fuvarozó bizonyítani tudja, hogy a járat hosszú késését olyan rendkívüli körülmények okozták, amelyeket minden ésszerű intézkedés ellenére sem lehetett volna elkerülni, tehát olyan körülmények, amelyek kívül esnek a légi fuvarozó tényleges befolyásán. A C-432/07. sz. ügyben szereplő harmadik, a légi jármű műszaki hibájából eredő rendkívüli körülményekre vonatkozó kérdésről A Bíróság a korábbiakban már kimondta, hogy a 261/2004 rendelet 5. cikkének (3) bekezdését úgy kell értelmezni, hogy a légi jármű járattörlést eredményező műszaki hibája nem tartozik az e rendelkezés értelmében vett „rendkívüli körülmények” fogalmába, kivéve ha e hiba olyan eseményekből ered, amelyek jellegüknél vagy eredetüknél fogva nem tartoznak az érintett légi fuvarozó rendes tevékenységi körébe, és annak tényleges befolyásán kívül esnek (a fent hivatkozott Wallentin-Hermann ügyben hozott ítélet 34. pontja). Ugyanez a következtetés irányadó, ha a 261/2004 rendelet 5. cikke (3) bekezdésére a járat késése esetén hivatkoznak. A C-432/07. sz. ügyben előterjesztett harmadik kérdésre tehát azt a választ kell adni, hogy a 261/2004 rendelet 5. cikkének (3) bekezdését úgy kell értelmezni, hogy a légi jármű járattörlést vagy késést eredményező műszaki hibája nem tartozik az e rendelkezés értelmében vett „rendkívüli körülmények” fogalmába, kivéve ha e hiba olyan eseményekből ered, amelyek jellegüknél vagy eredetüknél fogva nem tartoznak az érintett légi fuvarozó rendes tevékenységi körébe, és annak tényleges befolyásán kívül esnek. A költségekről Mivel ez az eljárás az alapeljárásban részt vevő felek számára a kérdést előterjesztő bíróság előtt folyamatban lévő eljárás egy szakaszát képezi, ez a bíróság dönt a költségekről. Az észrevételeknek a Bíróság elé terjesztésével kapcsolatban felmerült költségek, az említett felek költségeinek kivételével, nem téríthetők meg. A fenti indokok alapján a Bíróság (negyedik tanács) a következőképpen határozott: 1) A visszautasított beszállás és légi járatok törlése vagy hosszú késése esetén az utasoknak nyújtandó kártalanítás és segítség közös szabályainak megállapításáról és a 295/91/EGK rendelet hatályon kívül helyezéséről szóló, 2004. február 11-i 261/2004/EK európai parlamenti és tanácsi rendelet 2. cikkének l) pontját, valamint 5., és 6. cikkét akként kell értelmezni, hogy a késéssel érintett járatot a késés időtartamától függetlenül – még ha az jelentős is – nem lehet töröltnek tekinteni, ha az a légi fuvarozó eredeti repülési tervének megfelelően közlekedik. 2) A 261/2004 rendelet 5., 6. és 7. cikkét akként kell értelmezni, hogy a késéssel érintett járatok utasait a törölt járatok utasaihoz hasonlóknak lehet tekinteni a kártalanítás iránti jog alkalmazása szempontjából, így hivatkozhatnak az e rendelet 7. cikke által előírt kártalanítás iránti jogra, amennyiben a késéssel érintett légi járat következtében háromórás vagy azt meghaladó időveszteséget szenvednek, vagyis ha végső célállomásukat a légi fuvarozó által eredetileg tervezetthez képest három vagy több órával később érik el. Ugyanakkor e késés nem keletkeztet kártalanítás iránti jogot az utasok javára, ha a légi fuvarozó bizonyítani tudja, hogy a járat hosszú késését olyan rendkívüli körülmények okozták, amelyeket minden ésszerű intézkedés ellenére sem lehetett volna elkerülni, tehát olyan körülmények, amelyek kívül esnek a légi fuvarozó tényleges befolyásán. 3) A 261/2004 rendelet 5. cikkének (3) bekezdését úgy kell értelmezni, hogy a légi jármű járattörlést vagy késést eredményező műszaki hibája nem tartozik az e rendelkezés értelmében vett „rendkívüli körülmények” fogalmába, kivéve ha e hiba olyan eseményekből ered, amelyek jellegüknél vagy eredetüknél fogva nem tartoznak az érintett légi fuvarozó rendes tevékenységi körébe, és annak tényleges befolyásán kívül esnek. Aláírások ( *1 ) Az eljárás nyelve: német.

62006TJ0040

cs

Skutečnosti předcházející sporu Žalobkyně, společnost Trioplast Industrier AB, je mateřskou společností skupiny Trioplast. Žalobkyně je adresátem rozhodnutí, které je předmětem projednávané žaloby, jakožto mateřská společnost společnosti Trioplast Wittenheim SA se sídlem ve Wittenheimu (Francie), která je výrobcem průmyslových pytlů, fólií a jiných pytlů. V roce 1999 odkoupila žalobkyně společnost Trioplast Wittenheim, která se tehdy nazývala Silvallac, prostřednictvím své dceřiné společnosti Trioplanex France SA od společnosti založené podle dánského práva Nyborg Plast International A/S, která se později přejmenovala na FLS Plast A/S. Tento převod se uskutečnil dne 19. ledna 1999 se zpětným účinkem k 1. lednu 1999. Sama společnost FLS Plast nabyla 60 % akcií společnosti Trioplast Wittenheim v prosinci roku 1990 od společnosti Cellulose du Pin, která byla součástí skupiny vlastněné společností Compagnie de Saint-Gobain SA. Zbývajících 40 % převedla společnost Cellulose du Pin společnosti FLS Plast v prosinci roku 1991. Správní řízení V listopadu roku 2001 uvědomila společnost British Polythene Industries Komisi o existenci kartelové dohody v odvětví průmyslových pytlů (dále jen „kartelová dohoda“). Tato společnost vyjádřila své přání spolupracovat v rámci ustanovení sdělení Komise o neuložení nebo snížení pokut v případech kartelových dohod (Úř. věst. 1996, C 207, s. 4, dále jen „sdělení o spolupráci“). Ve dnech 26. a 27. června 2002 provedla Komise šetření u třinácti podniků podle čl. 14 odst. 2 a 3 nařízení Rady č. 17 ze dne 6. února 1962, prvního nařízení, kterým se provádějí články [81 ES] a [82 ES] (Úř. věst. 1962, 13, s. 204; Zvl. vyd. 08/01, s. 3). Mezi těmito podniky byla i společnost Trioplast Wittenheim. V době od 14. listopadu 2002 do 21. února 2003 zaslala Komise několika podnikům, včetně společnosti Trioplast Wittenheim, žádosti o poskytnutí informací podle článku 11 nařízení č. 17. Dopisem ze dne 19. prosince 2002, doplněným dopisem ze dne 16. ledna 2003, společnost Trioplast Wittenheim sdělila, že má také zájem o spolupráci na šetření Komise v rámci sdělení o spolupráci, a poskytla písemná vysvětlení. Dne 4. srpna 2003 zaslala Komise společnosti Trioplast Wittenheim a ostatním dotyčným podnikům žádost o doplňující informace. Dne 29. dubna 2004 zahájila Komise správní řízení a vydala oznámení námitek vůči několika společnostem, včetně mimo jiné žalobkyně a společnosti Trioplast Wittenheim. V době od 26. do 28. července 2004 se konalo slyšení. Napadené rozhodnutí Dne 30. listopadu 2005 přijala Komise na základě nařízení Rady (ES) č. 1/2003 ze dne 16. prosince 2002 o provádění pravidel hospodářské soutěže stanovených v článcích 81 [ES] a 82 [ES] (Úř. věst. 2003, L 1, s. 1; Zvl. vyd. 08/02, s. 205) rozhodnutí K(2005) 4634 v konečném znění v řízení podle článku 81 [ES] (Věc COMP/F/38.354 – Průmyslové pytle) (dále jen „napadené rozhodnutí“), jehož shrnutí je zveřejněno v Úředním věstníku Evropské unie ze dne 26. října 2007 (Úř. věst. L 282, s. 41). Mezi adresáty napadeného rozhodnutí jsou společnost Trioplast Wittenheim, jejíž účast na protiprávním jednání považuje Komise za zjevnou, a žalobkyně, kterou Komise identifikuje jako součást hospodářské jednotky odpovědné za protiprávní jednání od roku 1999 do roku 2002. Adresáty napadeného rozhodnutí jsou také společnosti FLS Plast a FLSmidth & Co. A/S (dále jen „FLSmidth“), holdingová společnost skupiny FLS dříve nazývaná FLS Industries A/S. Podle Komise tvořily v letech 1990 až 1999 se společností Trioplast Wittenheim hospodářskou jednotku. V napadeném rozhodnutí, a zejména v bodech 417 až 548 jeho odůvodnění, konstatovala Komise, že se několik podniků účastnilo v rozporu s článkem 81 ES protisoutěžních dohod nebo jednání ve vzájemné shodě na území Belgie, Německa, Španělska, Francie, Lucemburska a Nizozemska. Podle bodů 549 až 576 odůvodnění napadeného rozhodnutí probíhalo protiprávní jednání od ledna 1982 do června 2002, u různých podniků však trvalo různě dlouhou dobu. V bodech 3 až 14 odůvodnění napadeného rozhodnutí se upřesňuje, že dotyčnými výrobky pro účely napadeného rozhodnutí byly průmyslové pytle z umělé hmoty určené k balení základních výrobků a obecněji surovin, hnojiv, polymerů, stavebních materiálů, zemědělských a zahradnických produktů a krmiv. Podle napadeného rozhodnutí lze tyto pytle, které se vyrábějí z téže suroviny, tj. z polyetylénu, avšak různými postupy, rozdělit do čtyř skupin, a to pytle s otevřenými otvory, ventilové pytle, pytle FFS („Form, Fill and Seal“, tzn. tepelné vytvarování, naplnění a hermetické uzavření) a blokové pytle. Komise dospěla k závěru, že i když se mohou jednotlivé typy pytlů navzájem lišit jistými zvláštnostmi, tvoří společně poměrně homogenní celek. Podle bodů 165 až 186 odůvodnění napadeného rozhodnutí byla kartelová dohoda schematicky vzato uspořádána do dvou úrovní, a to: –        globální úroveň tvořená Association européenne des fabricants de sacs à valve en matière plastique (dále jen „Valveplast“) a funkční podskupiny, které z ní vycházely, z toho mimo jiné podskupina „blokové pytle“, a –        úroveň tvořená regionálními podskupinami propojenými či nepropojenými se sdružením Valveplast, a to podskupina „Benelux“, podskupina „Belgie“, podskupina „Německo“, podskupina „Francie“ a skupina „Teppema“ (organizace zřízená nizozemskými výrobci pytlů s otevřeným otvorem a týkající se hlavně nizozemského trhu a místy trhu belgického). Z bodů 187 až 416 odůvodnění napadeného rozhodnutí vyplývá, že předmětné protisoutěžní dohody a jednání měly následující podoby: –        mechanismus pravidelné výměny neanonymních informací o prodejních objemech a tržních podílech členů v každé skupině a podskupině; –        globální systém určování a kontroly prodejních kvót podle zeměpisných zón a v rámci každé zeměpisné zóny podle podniků; –        společné modely pro výpočet prodejních cen pro zákazníky; –        uplatňování systému hlavních dodavatelů pro nejvýznamnější zákazníky, a to na úrovni skupin a podskupin; –        sankční mechanismus v případě překročení kvót nebo nedodržení stanovených cen; –        jednání ve vzájemné shodě a kartelová dohoda ohledně cen a dodacích objemů zvláště pro zákazníky a –        rozdělení nabídkových řízení a jednání ve vzájemné shodě při předkládání nabídek, a to s pomocí fiktivních nabídek. Podle bodů 443 a 459 odůvodnění napadeného rozhodnutí měla Komise za to, že jednání všech podniků s výjimkou společnosti Stempher, jimž bylo napadené rozhodnutí doručeno a které se podle Komise všechny v různé míře účastnily schůzek sdružení Valveplast nebo schůzek jedné nebo více podskupin, tvoří jediné pokračující protiprávní jednání. Komise v bodě 765 odůvodnění napadeného rozhodnutí kvalifikovala protiprávní jednání jako velmi závažné a vyslovila závěr, že sice není možné přesně změřit konkrétní dopad všech předmětných koluzních ujednání, lze však tvrdit, že byla uskutečněna, a z tohoto důvodu měla nutně dopad na trh. V bodech 766 až 777 odůvodnění napadeného rozhodnutí pak Komise dále rozdělila dotyčné podniky do šesti kategorií podle jejich relativní váhy na relevantním trhu, přičemž vycházela z podílů na trhu každého z nich v roce 1996 u dotyčného výrobku na relevantním území. Na tomto základě Komise stanovila výchozí částky pokut ve výši od 5,5 do 35 milionů eur. Komise stanovila výchozí částku pokuty společnosti Trioplast Wittenheim na 8,5 milionu eur (kategorie pět), přičemž její relevantní podíl na trhu v roce 1996 činil 2,8 %. Vzhledem k tomu, že žalobkyně, jakož i společnosti FLS Plast a FLSmidth byly zapojeny jakožto mateřské společnosti ve vztahu ke společnosti Trioplast Wittenheim, byla jim vyměřena tatáž výchozí částka. Z bodů 779 až 783 odůvodnění napadeného rozhodnutí vyplývá, že výchozí částky pokut byly zvýšeny o 10 % za každý celý rok trvání protiprávního jednání a o 5 % za každé další období rovnající se nebo delší než šest měsíců, ale kratší než jeden rok. Pokud jde o společnost Trioplast Wittenheim, výchozí částka pokuty jí tak byla zvýšena o 200 %, což odpovídá době trvání protiprávního jednání v délce 20 let a 5 měsíců, a základní částka pokuta tedy činí 25,50 milionu eur. Navýšení výchozí částky pokuty bylo stanoveno na 80 % u společnosti FLS Plast (stejně jako společnosti FLSmidth) a na 30 % u žalobkyně, z čehož vyplynula základní částka pokuty ve výši 15,30 milionu eur pro společnosti FLS Plast a FLSmidth a ve výši 11,05 milionu eur pro žalobkyni. Jak vyplývá z bodů 802 a 812 až 822 odůvodnění napadeného rozhodnutí, základní částky pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim a jejím mateřským společnostem nebyly v rámci zohledňování přitěžujících a polehčujících okolností ani zvýšeny ani sníženy a vliv na ně nemělo ani použití pravidla, které stanoví maximální výši pokuty na 10 % celkového obratu dotyčného podniku dosaženého za předchozí hospodářský rok a které je upraveno v čl. 23 odst. 2 nařízení č. 1/2003 (dále jen „maximální výše 10 % obratu“). Komise naproti tomu použila bod D sdělení o spolupráci, aby tak zohlednila spolupráci ze strany společnosti Trioplast Wittenheim. V bodě 841 odůvodnění napadeného rozhodnutí dospěla Komise k tomu, že společnost Trioplast Wittenheim a žalobkyně mají nárok na 30% snížení pokuty, která by jim byla uložena bez této spolupráce. Základní částky pokuty společností FLS Plast a FLSmidth naproti tomu nebyly z tohoto titulu sníženy. Konečná částka pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim byla proto stanovena na 17,85 milionu eur. Z této částky odpovídají společnosti FLS Plast a FLSmidth solidárně do výše 15,30 milionu eur. Žalobkyně odpovídá solidárně do výše 7,73 milionu eur. Výrok napadeného rozhodnutí konečně obsahuje zejména následující ustanovení: „Článek 1 1.      Níže uvedené společnosti porušily článek 81 ES tím, že se v uvedených obdobích podílely na souboru dohod a jednání ve vzájemné shodě v odvětví plastových průmyslových pytlů na území Belgie, Německa, Španělska, Francie, Lucemburska a Nizozemska, přičemž porušení spočívá ve stanovení cen a zavedení společných modelů výpočtu cen, rozdělení trhů a přidělování prodejních kvót, rozdělení zákazníků, obchodů a zakázek, jednání ve vzájemné shodě při předkládání nabídek v rámci některých nabídkových řízení a výměně individualizovaných informací: […] g)       Trioplast Wittenheim […], od 6. ledna 1982 do 26. června 2002, a [žalobkyně], od 21. ledna 1999 do 26. června 2002; h)       FLS Plast […] a FLSmidth […], od 31. prosince 1990 do 19. ledna 1999; […] Článek 2 Za protiprávní jednání uvedená v článku 1 se ukládají tyto pokuty: […] f)       Trioplast Wittenheim […]: 17,85 milionu eur. Z této částky odpovídají společnosti FLSmidth […] a FLS Plast […] společně a nerozdílně do výše 15,30 milionu eur a [žalobkyně] společně a nerozdílně do výše 7,73 milionu eur; […] Článek 3 Podniky uvedené v článku 1 okamžitě ukončí protiprávní jednání zmíněné v uvedeném článku, pokud tak již neučinily. Nebudou opakovat žádné jednání nebo postup uvedený v článku 1 a zdrží se veškerého jednání a postupů, které by měly stejný nebo obdobný cíl či účinek. […]“ Řízení a návrhová žádání účastnic řízení Návrhem došlým kanceláři Tribunálu podala dne 9. února 2006 žalobkyně projednávanou žalobu. Žalobkyně navrhuje, aby Tribunál: –        částečně zrušil čl. 1 odst. 1 písm. g) napadeného rozhodnutí v rozsahu, v němž se týká období, za které je činěna odpovědnou za protiprávní jednání; –        částečně zrušil čl. 2 první pododstavec písm. f) napadeného rozhodnutí v rozsahu, v němž se týká výše pokuty, která je jí uložena, a podpůrně aby tuto pokutu snížil; –        uložil Komisi náhradu nákladů řízení. Komise navrhuje, aby Tribunál: –        zamítl žalobu; –        uložil žalobkyni náhradu nákladů řízení. Vzhledem k tomu, že složení senátů Tribunálu bylo změněno, byl soudce zpravodaj přidělen šestému senátu, kterému tedy byla přidělena projednávaná věc. Usnesením ze dne 15. června 2010 rozhodl předseda šestého senátu po vyslechnutí účastnic řízení o spojení projednávané věci s věcí T‑26/06 (Trioplast Wittenheim v. Komise) pro účely ústní části řízení, v souladu s článkem 50 jednacího řádu Tribunálu. Řeči účastnic řízení a odpovědi na otázky Tribunálu byly vyslechnuty na jednání konaném dne 30. června 2010. Právní otázky Na podporu svých návrhových žádání uplatňuje žalobkyně šest žalobních důvodů. První žalobní důvod se týká jak legality napadeného rozhodnutí, pokud jde o jeho čl. 1 odst. 1 písm. g), tak legality postupu Komise při určování výše pokuty žalobkyně. Žalobkyně totiž ve třetí části tohoto žalobního důvodu zpochybňuje legalitu napadeného rozhodnutí v rozsahu, v němž se podle ní toto rozhodnutí zakládá na pochybení při stanovení délky trvání protiprávního jednání, jehož se dopustila. První část tohoto žalobního důvodu se týká legality způsobu výpočtu pokuty, který Komise použila, a jeho druhá část se týká legality postupu určování závažnosti protiprávního jednání, zejména pokud jde o volbu referenčního roku. Proto je třeba zkoumat nejprve třetí část prvního žalobního důvodu a poté jeho první a druhou část. Dalších pět žalobních důvodů směřuje ke zrušení čl. 2 prvního pododstavce písm. f) napadeného rozhodnutí v rozsahu, v němž se týká výše pokuty, která byla žalobkyni uložena. V rámci druhého žalobního důvodu totiž žalobkyně zpochybňuje opodstatněnost postupu, kterým jí Komise odepřela výhody plynoucí z polehčujících okolností. Třetí žalobní důvod vychází z nedodržení maximální výše 10 % obratu. Čtvrtým žalobním důvodem má být prokázáno, že se Komise dopustila nesprávného posouzení spolupráce ze strany žalobkyně v rámci sdělení o spolupráci. Pátý žalobní důvod se týká porušení zásad proporcionality a rovného zacházení ze strany Komise. Konečně šestý žalobní důvod vychází z nedodržení zásad řádné správy a právní jistoty v rámci určování solidární odpovědnosti žalobkyně. Na jednání vzala žalobkyně zpět třetí žalobní důvod. Proto již není namístě jej zkoumat. 1. K návrhovým žádáním směřujícím k částečnému zrušení napadeného rozhodnutí K prvnímu žalobnímu důvodu, vycházejícímu z toho, že při určování délky trvání protiprávního jednání a výše pokuty došlo k pochybení Ke třetí části prvního žalobního důvodu, týkající se legality postupu určování délky trvání protiprávního jednání –       Argumenty účastnic řízení Žalobkyně zpochybňuje analýzu Komise, podle níž protiprávní trvání, kterého se dopustila společnost Trioplast Wittenheim, trvalo 20 let a 5 měsíců, tj. od ledna 1982 do června 2002. Žalobkyně se domnívá, že částku její pokuty je třeba snížit na základě hypotéz, které předkládá ohledně délky trvání účasti společnosti Trioplast Wittenheim na protiprávním jednání. Nejprve žalobkyně tvrdí, že účast společnosti Trioplast Wittenheim na protisoutěžním jednání skončila na schůzce sdružení Valveplast dne 23. března 1999. Protiprávní jednání společnosti Trioplast Wittenheim tak podle ní trvalo 17 let a 2 měsíce a doba, po kterou by žalobkyně měla nést solidární odpovědnost, podle ní trvala od 21. ledna do 23. března 1999. Podle žalobkyně totiž předmětné protisoutěžní jednání vůbec poprvé přitáhlo její pozornost až v průběhu schůzky dne 23. března 1999, přičemž sama nabyla společnost Trioplast Wittenheim několik týdnů předtím. Pan B., jeden z řídících pracovníků žalobkyně, který se stal novým předsedou představenstva společnosti Trioplast Wittenheim a který tuto společnost zastupoval, do protiprávních diskuzí podle žalobkyně nezasahoval. Žalobkyně pak podle svých slov přijala interní směrnici, která stanovila, že protiprávní jednání má být ukončeno. Žalobkyně sice uznává, že se společnost Trioplast Wittenheim účastnila tří schůzek sdružení Valveplast v roce 2001, tvrdí však, že na těchto schůzkách vedlo sdružení Valveplast odvětvové diskuze o dvou návrzích považovaných za legální, a to jednak o způsobu výpočtu cen za pytle FFS v zájmu usnadnění přechodu na tenčí fólie a jednak o parametrech, které měly být stanoveny pro internetové aukce. Jelikož se ukázalo, že povaha diskuzí byla protisoutěžní, společnost Trioplast Wittenheim jim podle žalobkyně nepřikládala žádný význam. Cílem společnosti Trioplast Wittenheim tak podle žalobkyně nebylo využít kartelovou dohodu ve svůj prospěch. Pokud by Tribunál rozhodl, že se společnost Trioplast Wittenheim podílela na protiprávním jednání tím, že se zúčastnila tří schůzek sdružení Valveplast, které se konaly v roce 2001, žalobkyně dále tvrdí, že společnost Trioplast Wittenheim od kartelové dohody odstoupila s účinností od 23. března 1999 do 27. března 2001 a že tato společnost definitivně ukončila svou účast na kartelové dohodě v červenci 2001. Žalobkyně uvádí, že za tohoto předpokladu trvalo protiprávní jednání společnosti Trioplast Wittenheim nejdéle 17 let a 6 měsíců. Pokud jde o neúčast její dceřiné společnost na kartelové dohodě v letech 1999 až 2001, žalobkyně uvádí, že v předmětné době bylo cílem společnosti Trioplast Wittenheim ukončit protiprávní spolupráci, k níž dali podnět bývalí vlastníci nebo předchozí vedení, jednat samostatně a tržně, a zvýšit tak svůj objem obchodů a podíl na trhu a rovněž nebrat v rámci své obchodní činnosti ohled na informace získané u příležitosti předmětného protisoutěžního jednání. Pokud jde konečně o definitivní vystoupení ze sdružení Valveplast, žalobkyně tvrdí, že se společnost Trioplast Wittenheim po schůzce dne 12. července 2001 již dalších schůzek neúčastnila. Žalobkyně dodává, že skupina Trioplast přijala v listopadu 2001 program zajištění souladu s právem hospodářské soutěže, což podle ní dokazuje, že se od jakéhokoli protisoutěžního chování distancovala. Žalobkyně doplňuje, že se společnost Trioplast Wittenheim nikdy nepodílela na případné koordinaci internetových aukcí, což je téma, které bylo probíráno na schůzkách, kterých se účastnila. Podle žalobkyně se tehdy společnost Trioplast Wittenheim účastnila pouze jediné aukce, při níž nedošlo k žádnému koordinovanému postupu. Komise navrhuje, aby byla tato část prvního žalobního důvodu zamítnuta. –       Závěry Tribunálu Podle judikatury přísluší Komisi, aby prokázala nejen existenci kartelové dohody, ale také délku jejího trvání. V tomto ohledu je třeba, aby se Komise, pokud neexistují důkazy, které mohou přímo prokázat délku trvání protiprávního jednání, opřela alespoň o důkazy vztahující se k časově dostatečně blízkým skutkovým okolnostem tak, aby bylo možné důvodně připustit, že toto protiprávní jednání trvalo nepřetržitě mezi dvěma konkrétními daty (rozsudky Tribunálu ze dne 7. července 1994, Dunlop Slazenger v. Komise, T‑43/92, Recueil, s. II‑441, bod 79, a ze dne 16. listopadu 2006, Peróxidos Orgánicos v. Komise, T‑120/04, Sb. rozh. s. II‑4441, bod 51). Krom toho je třeba upřesnit, že ačkoliv je období oddělující dva projevy protiprávního jednání relevantním kritériem pro prokázání trvající povahy protiprávního jednání, nic to nemění na skutečnosti, že otázka, zda uvedené období je či není dostatečně dlouhé k tomu, aby představovalo přerušení protiprávního jednání, nemůže být zkoumána abstraktně. Naopak je třeba ji posoudit v kontextu fungování sporné kartelové dohody (rozsudek Tribunálu ze dne 19. května 2010, IMI a další v. Komise, T‑18/05, Sb. rozh. s. I‑0000, bod 89). Rozložení důkazního břemene se však může měnit v rozsahu, v němž skutkové okolnosti, kterých se strana dovolává, mohou zavazovat druhou stranu k poskytnutí vysvětlení nebo odůvodnění, přičemž pokud tak neučiní, lze dospět k závěru, že důkazní břemeno bylo uneseno (rozsudek Tribunálu Peróxidos Orgánicos v. Komise, bod 39 výše, bod 53; viz také v tomto smyslu rozsudky Soudního dvora ze dne 7. ledna 2004, Aalborg Portland a další v. Komise, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P a C‑219/00 P, Recueil, s. I‑123, bod 79, a ze dne 17. června 2010, Lafarge v. Komise, C‑413/08 P, Sb. rozh. s. I‑0000, bod 21). V tomto ohledu se má za to, že je-li zpochybněna účast na kartelové dohodě nebo míra této účasti nebo také délka jejího trvání, postačuje, aby Komise prokázala, že se dotyčný podnik účastnil schůzek, na kterých byly uzavřeny protisoutěžní dohody, aniž se tomu zjevně bránil, čímž dostatečně prokáže účast uvedeného podniku na kartelové dohodě. Pokud byla účast na takových schůzkách prokázána, přísluší tomuto podniku, aby předložil údaje prokazující, že jeho účast na zmíněných schůzkách nebyla vedena žádným protisoutěžním záměrem, a to tím, že prokáže, že svým soutěžitelům sdělil, že jeho účast na těchto schůzkách měla odlišnou povahu než jejich (rozsudek Aalborg Portland a další v. Komise, bod 40 výše, bod 81). Pokud se podnik účastní určité schůzky, aniž se veřejně distancuje od jejího obsahu, totiž vede ostatní účastníky k domnění, že souhlasí s výsledkem schůzky a že se jím bude řídit (rozsudek Aalborg Portland a další v. Komise, bod 40 výše, bod 82). V projednávané věci je nesporné, že se společnost Trioplast Wittenheim podílela na kartelové dohodě od ledna 1982 až do 23. března 1999 a že žalobkyně porušovala článek 81 ES v době od 21. ledna 1999 do 23. března 1999 tím, že byla součástí téže hospodářské jednotky jako společnost Trioplast Wittenheim. Žalobkyně však zpochybňuje, že by se společnost Trioplast Wittenheim podílela na kartelové dohodě v období od 23. března 1999 do června 2002. Žalobkyně podpůrně tvrdí, že společnost Trioplast Wittenheim s účinností od 23. března 1999 do 27. března 2001 od kartelové dohody odstoupila a že se dne 12. července 2001 definitivně přestala účastnit schůzek sdružení Valveplast. Zaprvé je třeba konstatovat, že žalobkyně připouští, že se společnost Trioplast Wittenheim účastnila protisoutěžních schůzek sdružení Valveplast dne 23. března 1999 a dále ve dnech 27. března, 8. června a 12. července 2001, které byly mimo jiné věnovány modelu výpočtu cen pytlů FFS a koordinaci internetových aukcí. Ze spisu vyplývá, že p. B., tehdejší řídící pracovník skupiny Trioplast a předseda představenstva společnosti Trioplast Wittenheim, posledně uvedenou společnost na těchto schůzkách zastupoval s výjimkou schůzky konané dne 12. července 2001, které se podle žalobkyně účastnil jistý p. W. Je tedy třeba vycházet z toho, že potud, pokud je účast společnosti Trioplast Wittenheim na těchto schůzkách nesporná, příslušelo žalobkyni, aby předložila údaje prokazující, že účast společnosti Trioplast Wittenheim na zmíněných schůzkách nebyla vedena žádným protisoutěžním záměrem. Ačkoli se žalobkyně dovolává skutečnosti, že docházením na předmětné schůzky neměla společnost Trioplast Wittenheim v úmyslu podílet se na protiprávní kartelové dohodě a že se neúčastnila protiprávních diskuzí, neprokázala, že by se společnost Trioplast Wittenheim od obsahu schůzek veřejně distancovala. Tvrzení žalobkyně, že společnost Trioplast Wittenheim svou účast v kartelové dohodě ukončila dne 23. března 1999, proto nelze přijmout. Zadruhé, pokud jde o období mezi 23. březnem 1999 a 27. březnem 2001, je třeba konstatovat, že z napadeného rozhodnutí, a zejména z jeho přílohy 1 týkající se podrobností o schůzkách sdružení Valveplast, vyplývá, že Komise nemá k dispozici přímé důkazy o účasti společnosti Trioplast Wittenheim na schůzkách sdružení Valveplast, které se měly konat v průběhu uvedeného období. Komise toto konstatování nezpochybňuje. Naproti tomu je prokázáno, že společnost Trioplast Wittenheim byla vyzvána k účasti na těchto schůzkách a že se z nich několikrát omluvila. Komise totiž tuto skutečnost podrobně zmínila nejen ve svých vyjádřeních, ale také na jednání, aniž jí žalobkyně jakkoli oponovala. Tvrzení Komise je dále podloženo několika písemnostmi obsaženými ve spise, jejichž existenci ani obsah žalobkyně nezpochybňuje. Jedná se konkrétně o zápisy ze schůzek konaných 27. srpna a 25. listopadu 1999 a 23. března a 18. srpna 2000, z nichž vyplývá, že se společnost Trioplast Wittenheim omluvila za svou neúčast, a o zápis týkající se schůzky konané dne 5. prosince 2000, který prokazuje, že na ni byla tato společnost alespoň pozvána. Za těchto okolností lze na základě údajů předložených Komisí připustit, že protiprávní jednání trvalo mezi 23. březnem 1999 do 27. březnem 2001 nepřetržitě. Žalobkyně krom toho nepředložila žádný údaj, z nějž by vyplývalo, že se společnost Trioplast Wittenheim během schůzky konané dne 23. března 1999 nebo v pozdější době od kartelové dohody distancovala. Tvrzením žalobkyně, že společnost Trioplast Wittenheim jednala na trhu samostatně a ve své obchodní činnosti nebrala ohled na informace předtím získané díky stykům s ostatními účastníky kartelové dohody, není toto konstatování nijak zpochybněno. Zatřetí, pokud jde o období od schůzky konané dne 12. července 2001 do 26. června 2002, stačí konstatovat, že žalobkyně neprokázala, že by se společnost Trioplast Wittenheim během předmětného setkání nebo v pozdější době výslovně vůči ostatním účastníkům distancovala od obsahu schůzky konané dne 12. července 2001. Rovněž tak není prokázáno, že by se společnost Trioplast Wittenheim od kartelové dohody distancovala ve smyslu judikatury v období od 12. července 2001 do 26. června 2002. V této souvislosti je třeba zohlednit skutečnost, že ze spisu vyplývá, že p. T. dne 10. prosince 2001 písemně vyzval společnost Trioplast Wittenheim k účasti na schůzce, která se měla konat následujícího dne v Paříži. Poznámky sepsané během posledně uvedené schůzky navíc svědčí o tom, že ostatní účastníci neznali záměry společnosti Trioplast Wittenheim ohledně její účasti v kartelu. V úvodu těchto poznámek totiž stojí: „Účastníci: pouze Fardem, B-K, RKW, Cofira a my, BPI už nepřijde, a u společnosti TRIO [Trioplast] se neví“. Tvrzení žalobkyně, že společnost Trioplast Wittenheim definitivně ukončila svou účast v kartelové dohodě dne 12. července 2001, proto nelze přijmout. Žalobkyně tedy neprávem tvrdí, že napadené rozhodnutí je protiprávní, pokud jde o určení délky trvání protiprávního jednání, jehož se dopustila její dceřiná společnost Trioplast Wittenheim, a v důsledku toho i pokud jde o určení jejího vlastního protiprávního jednání jakožto mateřské společnosti. Třetí část prvního žalobního důvodu proto musí být zamítnuta, a v důsledku toho i návrhové žádání směřující k částečnému zrušení čl. 1 odst. 1 písm. g) napadeného rozhodnutí. K první části prvního žalobního důvodu, týkající se legality způsobu výpočtu pokuty –       Argumenty účastnic řízení Žalobkyně tvrdí, že metoda použitá Komisí pro výpočet pokuty, která jí byla uložena, spočívá na zásadním pochybení a že je navíc v rozporu s judikaturou. Podle žalobkyně nebyla tato metoda nikdy předtím použita. Žalobkyně připomíná, že nebyla shledána odpovědnou proto, že by sama porušila pravidla hospodářské soutěže. Podle svých slov byla považována za solidárně odpovědnou pouze z důvodu účasti společnosti Trioplast Wittenheim na protisoutěžním jednání v době, kdy byla vlastníkem této společnosti, tj. v době od 21. ledna 1999 do 26. června 2002. Pochybení, kterého se měla Komise dopustit, spočívá podle žalobkyně v tom, že při výpočtu pokuty nezohlednila skutečnost, že protiprávní jednání, kterého se dopustila společnost Trioplast Wittenheim, trvalo po tři různá období, a to v období, kdy byla vlastněna společností Compagnie de Saint-Gobain, v období, kdy byla vlastněna společnostmi FLS Plast a FLSmidth, a v období, kdy patřila skupině Trioplast. Pokud jde o FLS Plast, FLSmidth a žalobkyni, způsob výpočtu použitý Komisí má podle žalobkyně za následek to, že částky, do jejichž výše jsou tyto společnosti solidárně odpovědné, ve svém součtu přesahují celkovou částku pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim, což je absurdní. Uvedeným společnostem byla rovněž podle žalobkyně solidární pokuta uložena za období, po které žádná z nich nebyla vlastníkem společnosti Trioplast Wittenheim. Tento postup je podle ní v rozporu s judikaturou, a zejména s rozsudkem Soudního dvora ze dne 16. listopadu 2000, Cascades v. Komise (C‑279/98 P, Recueil, s. I‑9693). Žalobkyně podotýká, že základním principem solidární odpovědnosti je, že se tato odpovědnost má shodovat s odpovědností toho, s nímž je tato odpovědnost solidárně vykonávána, a že nemůže být stanovena odděleně. Proto měla být žalobkyně podle svých slov solidárně odpovědná se společností Trioplast Wittenheim za tu část pokuty, která odpovídá období, po něž tuto dceřinou společnost vlastnila, tzn. po dobu tří let. Žalobkyně dále uvádí, že v důsledku metody použité Komisí se ony tři roky, po které žalobkyně vlastnila společnost Trioplast Wittenheim, započítají dvakrát, neboť uvedené roky byly přičteny jak společnosti Trioplast Wittenheim, tak žalobkyni. Ohledně svého tvrzení, že tato metoda výpočtu předtím nebyla použita, má žalobkyně za to, že skutečnost, na niž poukazuje Komise, a sice že uvedená metoda byla použita v řadě rozhodnutí počínaje věcí AstraZeneca (Věc COMP/A.37.507/F3 – AstraZeneca, Úř. věst. 2006, L 332, s. 24), je irelevantní. Předmětná rozhodnutí podle žalobkyně nebyla zkoumána soudy Společenství a netvoří zavedenou ustálenou praxi. S ohledem na nevýhody použité metody měla Komise podle tvrzení žalobkyně uplatnit metodu, kterou použila v některých předchozích věcech, například ve věci Organické peroxidy (Věc COMP/E-2/37.857 – Organické peroxidy, Úř. věst. 2005, L 110, s. 44). V této věci, která se týkala dceřiné společnosti, jež se na dotyčném protiprávním jednání podílela déle než její mateřská společnost, Komise podle žalobkyně stanovila jedinou výchozí částku pokuty a na rozdíl od toho, co učinila v případě společnosti Trioplast Wittenheim a jejích mateřských společností, tuto částku rozdělila mezi obě postupně zúčastněné hospodářské jednotky, tj. mezi hospodářskou jednotku tvořenou dceřinou společností a hospodářskou jednotku tvořenou dceřinou společností a její mateřskou společností. Podle žalobkyně byla poté pro každou z těchto hospodářských jednotek výchozí částka pokuty upravena v závislosti na délce účasti, na přitěžujících a polehčujících okolnostech a na maximální výši 10 % obratu. S ohledem na parametry stanovené Komisí v případě žalobkyně by podle žalobkyně výsledkem této metody bylo to, že by byla solidárně odpovědná se společností Trioplast Wittenheim do výše 2,58 milionu eur. Druhou metodou, kterou mohla Komise podle žalobkyně použít, by bylo vydělit celkovou částku pokuty společnosti Trioplast Wittenheim, tj. částku 17,85 milionu eur, 20 lety, tj. celkovou délkou trvání protiprávního jednání, což činí 0,89 milionu eur ročně. Pro určení částky, za niž mají být solidárně odpovědné společnosti FLS Plast a FLSmidth na jedné straně a žalobkyně na straně druhé, měla Komise podle této metody roční částku 0,89 vynásobit 8 lety v prvním případě a 3 lety ve druhém případě. V souladu s touto metodou by byla žalobkyně uznána za solidárně odpovědnou se společností Trioplast Wittenheim do výše 2,67 milionu eur. Pro případ, že by se Tribunál ztotožnil s metodou výpočtu pokut, která byla použita v projednávané věci, se žalobkyně domnívá, že byla diskriminována oproti podnikům, kterým byla pokuta uložena na základě zásad, jimiž se Komise řídila při vydání rozhodnutí ve věcech Organické peroxidy a Měděné instalační trubky (Věc C.38.069 – Měděné instalační trubky, Úř. věst. 2006, L 192, s. 21). Žalobkyně se navíc domnívá, že byla diskriminována oproti podnikům, kterým byla uložena pokuta v souladu s pokyny pro výpočet pokut uložených podle čl. 23 odst. 2 písm. a) nařízení č. 1/2003 (Úř. věst. 2006, C 210, s. 2, dále jen „nové pokyny pro výpočet pokut“), při jejichž použití by jí podle jejího tvrzení byla stanovena mnohem nižší pokuta. Komise navrhuje, aby tato část prvního žalobního důvodu byla zamítnuta. –       Závěry Tribunálu Je třeba uvést, že v článku 1 napadeného rozhodnutí se stanoví, že společnosti Trioplast Wittenheim, FLS Plast, FLSmidth, jakož i žalobkyně porušily článek 81 ES. Upřesňuje se v něm, že protiprávní jednání společnosti Trioplast Wittenheim trvalo od 6. ledna 1982 do 26. června 2002, protiprávní jednání společností FLS Plast a FLSmidth od 31. prosince 1990 do 19. ledna 1999 a protiprávní jednání žalobkyně od 21. ledna 1999 do 26. června 2002. Podle čl. 2 prvního pododstavce písm. f) napadeného rozhodnutí se společnosti Trioplast Wittenheim ukládá pokuta ve výši 17,85 milionu eur a z této částky odpovídají společnosti FLS Plast a FLSmidth solidárně do výše 15,30 milionu eur a žalobkyně do výše 7,73 milionu eur. V rámci tohoto žalobního důvodu žalobkyně v podstatě napadá opodstatněnost metody výpočtu použité Komisí pro účely stanovení výše „pokut“. V tomto ohledu Tribunál na úvod poznamenává, že zejména v bodě 879 odůvodnění napadeného rozhodnutí Komise rozlišuje mezi pokutami uloženými jedněm adresátům a částkami, do jejichž výše jsou jiní adresáti napadeného rozhodnutí solidárně odpovědní. V tomto ohledu je pozoruhodné, že v uvedeném bodě 879 odůvodnění napadeného rozhodnutí Komise v některých případech vyměřuje částky, k nimž dospěla v souladu se svou výpočtovou metodou, dceřiným společnostem, které se přímo podílely na kartelové dohodě, jakožto pokuty a mateřským společnostem jakožto maximální částky, do jejichž výše jsou solidárně odpovědné. V jiných případech jsou uvedené částky naopak vyměřeny mateřským společnostem jakožto pokuty a dceřiným společnostem, které se přímo podílely na kartelové dohodě, jakožto maximální částky, do jejichž výše jsou solidárně odpovědné za zaplacení pokuty. Krom toho je třeba podotknout, že Komise používá pojem „pokuta“ bez rozdílu k označení pokuty jako takové nebo k označení maximální částky, do jejíž výše je adresát solidárně odpovědný za zaplacení pokuty. Toto nerozlišující používání pojmu „pokuta“ vyplývá zejména z bodů 784, 841 nebo také 867 odůvodnění napadeného rozhodnutí, kde Komise stanovené částky označuje, jak je patrno z výroku napadeného rozhodnutí, jako pokuty i jako solidární odpovědnost za zaplacení uvedené pokuty. Je tedy nutno konstatovat, že metoda výpočtu, kterou Komise použila, se týká pouze určování částek, které mají být vyměřeny adresátům napadeného rozhodnutí, bez ohledu na to, z jakého titulu je jim tato částka vyměřena. Vzhledem k tomu, že tedy uvedená metoda výpočtu neurčuje titul, z jakého jsou stanovené částky adresátům napadeného rozhodnutí ukládány, tj. z titulu pokuty nebo z titulu maximální částky, do jejíž výše je společnost solidárně odpovědná za zaplacení pokuty, bude Tribunál v rámci tohoto žalobního důvodu zkoumat pouze opodstatněnost sporné výpočtové metody, kterou Komise použila, a to v rozsahu, v němž tato metoda určuje stanovování vyměřovaných částek. Pokud jde nejprve o výpočet částky vyměřené společnosti Trioplast Wittenheim, v bodech 17 až 20 výše se uvádí, že Komise dospěla ke konečné částce 17,85 milionu eur tak, že tuto společnost zařadila v rámci diferencovaného zacházení a na základě podílu na trhu, kterého s dotyčným výrobkem dosáhla na relevantním území, do páté kategorie a vyměřila jí výchozí částku ve výši 8,5 milionu eur. Komise poté zvýšila výchozí částku 8,5 milionu eur o 200 % z důvodu délky trvání její účasti na kartelové dohodě, která byla stanovena na 20 let a 5 měsíců, z čehož byla vypočtena základní částka ve výši 25,5 milionu eur. Vzhledem k neexistenci přitěžujících nebo polehčujících okolností a vzhledem k tomu, že maximální výše 10 % obratu neměla žádný vliv, Komise na základě sdělení o spolupráci pouze snížila základní částku o 30 %. Pokud jde dále o výpočet částky vyměřené žalobkyni, Komise stanovila tutéž výchozí částku jako společnosti Trioplast Wittenheim. Komise poté zvýšila výchozí částku o 30 %, aby tak základní částka odrážela délku trvání účasti žalobkyně na protiprávním jednání, tj. dobu 3 let. Základní částka ve výši 11,05 milionu eur byla na základě sdělení o spolupráci snížena o 30 %. V důsledku toho činí částka vyměřená žalobkyni 7,73 milionu eur. Tatáž metoda byla použita na bývalou mateřskou společnost společnosti Trioplast Wittenheim, tj. na společnost FLS Plast, a na její holdingovou společnost FLSmidth, kterým byla vyměřena částka 15,30 milionu eur. V jejich případě nebylo přiznáno žádné zvýšení či snížení z důvodu přitěžujících nebo polehčujících okolností ani žádné snížení na základě sdělení o spolupráci jako v případě žalobkyně. Ve světle těchto úvah je nutno rozhodnout, s výhradou posouzení ostatních žalobních důvodů uplatněných žalobkyní, že žalobkyně neprokázala, že by Komise při určování částek vyměřených společnosti Trioplast Wittenheim a žalobkyni porušila nařízení č. 1/2003 nebo že by se odklonila od pokynů o metodě stanovování pokut uložených podle čl. 15 odst. 2 nařízení č. 17 a čl. 65 odst. 5 Smlouvy o ESUO (Úř. věst. 1998, C 9, s. 3; Zvl. vyd. 08/01, s. 171, dále jen „pokyny o metodě stanovování pokut“). V rámci této části prvního žalobního důvodu totiž žalobkyně neuvedla žádný argument, na jehož základě by bylo možné se domnívat, že by metoda výpočtu jako taková spočívala na zásadním pochybení nebo že by byla v rozporu s judikaturou. V tomto ohledu je třeba zaprvé konstatovat, že nelze přijmout tvrzení žalobkyně, podle kterého pravidla hospodářské soutěže sama neporušila. Žalobkyni, jíž byla přičtena protisoutěžní jednání společnosti Trioplast Wittenheim v období od 21. ledna 1999 do 26. června 2002, byla totiž podle čl. 23 odst. 2 nařízení č. 1/2003 vyměřena částka z titulu její odpovědnosti za protiprávní jednání, u nějž se má za to, že je sama spáchala, neboť jí bylo takto přičteno (viz v tomto ohledu rozsudek Soudního dvora ze dne 16. listopadu 2000, Metsä-Serla a další v. Komise, C‑294/98 P, Recueil, s. I‑10065, bod 28). V tomto ohledu je třeba zdůraznit, že přičtení jednání společnosti Trioplast Wittenheim k tíži žalobkyně není nijak napadáno. Zadruhé je třeba poukázat na skutečnost, že žalobkyně neprávem tvrdí, že Komise nepřihlédla k tomu, že za déle než dvacetileté trvání kartelové dohody patřila společnost Trioplast Wittenheim postupně třem mateřským společnostem. Z napadeného rozhodnutí totiž vyplývá, že při určování částek vyměřených žalobkyni, jakož i společnostem FLS Plast a FLSmidth Komise dala tyto částky do těsné souvislosti s délkou trvání účasti každé z mateřských společností společnosti Trioplast Wittenheim. Jak je uvedeno v bodě 68 výše, v případě žalobkyně Komise zvýšila výchozí částku ve výši 8,5 milionu eur o 30 %, tzn. o 10 % za každý celý rok, během kterého žalobkyně kapitálově vlastnila společnost Trioplast Wittenheim. Stejný postup byl použit u společností FLS Plast a FLSmidth. Tvrzení žalobkyně, že byla činěna odpovědnou za jiné protiprávní jednání, než kterého se dopustila, je proto neopodstatněné. V tomto ohledu je rozsudek Cascades v. Komise, bod 56 výše, na který žalobkyně poukazuje, irelevantní, neboť se na rozdíl od projednávané věci týká odpovědnosti mateřské společnosti za protiprávní jednání, kterých se dceřiné společnosti dopustily před tím, než je tato mateřská společnost nabyla. Krom toho, pokud žalobkyně směřuje k tomu, že Komise měla výchozí částku vydělit třemi, než ji v závislosti na dalších skutečnostech upravila, stačí konstatovat, že žalobkyně neuvádí žádnou normu nebo právní zásadu, která by Komisi ukládala povinnost v tomto směru. Dále přístup, v jehož rámci byla mateřské společnosti vyměřena stejná výchozí částka jako dceřiné společnosti, která se přímo účastnila na kartelové dohodě, a to bez rozdělení této výchozí částky v případě, že se postupem času vystřídalo několik mateřských společností, nemůže být sám o sobě považován za nevhodný. Použitím této metody výpočtu totiž Komise sleduje cíl, kterým je umožnit, aby mateřské společnosti, která je činěna odpovědnou za protiprávní jednání z důvodu, že jí toto jednání bylo přičteno, mohla být vyměřena stejná výchozí částka, jaká by jí byla vyměřena, kdyby se sama přímo účastnila kartelové dohody. To je v souladu s cílem politiky hospodářské soutěže, a konkrétně s cílem nástroje této politiky – tj. s pokutami – kterým je usměrňovat chování podniků k dodržování pravidel hospodářské soutěže (viz v tomto smyslu rozsudek Tribunálu ze dne 6. dubna 1995, Martinelli v. Komise, T‑150/89, Recueil, s. II‑1165, bod 59). Povinnost rozdělit výchozí částku za podmínek upřesněných v bodě 74 výše každopádně nemůže vyplývat pouze z toho, že takové rozdělení bylo provedeno v rámci řešení dřívějších věcí, jako byla věc Organické peroxidy. Pokud by v době, kdy byla vydána rozhodnutí, o nichž hovoří žalobkyně, byla Komisí zavedena rozhodovací praxe ohledně metody výpočtu částek, nic by nebránilo tomu, aby tato praxe byla v projednávané věci odmítnuta nebo aby byla upravena. Podle ustálené judikatury totiž platí, že předchozí rozhodovací praxe Komise sama o sobě netvoří právní rámec pro výpočet pokut v oblasti hospodářské soutěže, neboť tento právní rámec je vymezen pouze v nařízení č. 1/2003 (viz v tomto smyslu rozsudek Soudního dvora ze dne 24. září 2009, Erste Bank der österreichischen Sparkassen v. Komise, C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P a C‑137/07 P, Sb. rozh. s. I-8681, bod 233 a citovaná judikatura; viz také obdobně rozsudek Tribunálu ze dne 20. března 2002, LR AF 1998 v. Komise, T‑23/99, Recueil, s. II‑1705, bod 234). V návaznosti na předchozí body je třeba zatřetí uvést, že skutečnost, že součet částek vyměřených žalobkyni na jedné straně a společnostem FLS Plast a FLSmidth na straně druhé převyšuje částku vyměřenou jejich dceřiné společnosti Trioplast Wittenheim, nemůže sama o sobě vést k závěru, že metoda výpočtu, kterou Komise použila, byla zjevně nesprávná. S ohledem na použití metodiky obsažené v pokynech o metodě stanovování pokut a zásady individuality trestů a sankcí v závislosti na okolnostech případu totiž Komise může, jakmile se prokáže existence hospodářské jednotky, která se podílela na protiprávním jednání, učinit některou z právnických osob, které k ní patří nebo patřily, ať již se jedná o mateřskou společnost nebo o dceřinou společnost, odpovědnou za zaplacení vyšší částky, než za jakou je odpovědná druhá právnická osoba nebo ostatní právnické osoby, které tvoří nebo tvořily uvedenou hospodářskou jednotku. Z toho vyplývá, že v případě protiprávního jednání, jehož se dopustila dceřiná společnost, která v průběhu protiprávního jednání postupně patřila k několika hospodářským jednotkám, nelze předem považovat za nevhodné, je-li součet částek vyměřených mateřským společnostem vyšší než částka nebo součet částek vyměřených uvedené dceřiné společnosti. Začtvrté, pokud jde o tvrzení žalobkyně, že Komise porušila základní zásady použitelné v oblasti solidární odpovědnosti, je třeba uvést, že žalobkyně při rozvíjení úvah v rámci tohoto žalobního důvodu neupřesňuje povahu nebo obsah těchto zásad. V případě, že žalobkyně směřuje k tomu, že ony tři argumenty obsažené v bodech 71 až 76 výše skutečně znamenají porušení těchto zásad, stačí zopakovat, že tyto argumenty nejsou opodstatněné, a to bez ohledu na povahu nebo obsah předmětných zásad. Této výtce proto nelze vyhovět. Krom toho potud, pokud žalobkyně zpochybňuje částku, do jejíž výše je solidárně odpovědná za zaplacení pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim, a to z důvodu, že částka, do jejíž výše je solidárně odpovědná, a částka, do jejíž výše jsou solidárně odpovědné společnosti FLS Plast a FLSmidth, v součtu převyšují částku hlavní pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim, je třeba uvést, že tato výtka je předmětem šestého žalobního důvodu. Tato výtka tedy bude konkrétně zkoumána ve fázi posuzování uvedeného žalobního důvodu. Zapáté, pokud jde o tvrzení, že ony tři roky, po které žalobkyně vlastnila společnost Trioplast Wittenheim, byly v rámci použití metody výpočtu započteny dvakrát, je třeba poukázat na skutečnost, že nic nebránilo tomu, aby Komise k tomuto tříletému období přihlédla jak při stanovení částky vyměřené žalobkyni, tak při stanovení částky vyměřené společnosti Trioplast Wittenheim. Vzhledem k tomu, že v případě solidární odpovědnosti každému věřiteli jeho pohledávka vůči solidárním ručitelům hlavního dlužníka i vůči hlavnímu dlužníkovi zanikne jejím zaplacením bez ohledu na to, kým bylo placeno, u solidární odpovědnosti nedochází k žádnému zdvojení. Konečně teze žalobkyně, podle níž metoda výpočtu nebyla předtím použita, není skutkově podložená, protože z jednání před Tribunálem vyplývá, že Komise tuto metodu výpočtu skutečně použila v řadě rozhodnutí vydaných před napadeným rozhodnutím. Toto konstatování nemůže být zpochybněno pouhou skutečností, že uvedená rozhodnutí tou dobou nebyla zkoumána soudy Unie. Skutečnost, že ve věcech předcházejících věci AstraZeneca použila Komise jinou metodu, je krom toho s ohledem na judikaturu citovanou v bodě 75 výše irelevantní. S ohledem na argumenty předložené žalobkyní v rámci první části prvního žalobního důvodu, nelze mít za to, že prokázala, že Komise nebyla oprávněna použít tuto metodu výpočtu pro účely určení částky vyměřené žalobkyni. Rovněž tak nelze vyhovět výtce vycházející z toho, že Komise porušila zásadu rovného zacházení a nové pokyny pro výpočet pokut, které se ostatně na projednávanou věc nepoužijí. V tomto ohledu stačí odkázat na judikaturu citovanou v bodě 75 výše týkající se rozhodovací praxe Komise a na judikaturu, podle níž pouhá skutečnost, že použití metody upravené v nových pokynech pro výpočet pokut může vést k vyměření nižší částky, než jaká byla uložena napadeným rozhodnutím, nedokazuje nepřiměřenost této částky (viz v tomto smyslu rozsudek Tribunálu ze dne 27. září 2006, Archer Daniels Midland v. Komise, T‑329/01, Sb. rozh. s. II‑3255, bod 380). První část prvního žalobního důvodu proto musí být zamítnuta, aniž je nutné zkoumat metody výpočtu navržené žalobkyní. Ke druhé části prvního žalobního důvodu, týkající se legality určování závažnosti protiprávního jednání v rámci výpočtu pokuty –       Argumenty účastnic řízení Žalobkyně Komisi vytýká, že při určování výchozí částky vycházela z podílu na trhu společnosti Trioplast Wittenheim v roce 1996, což byl podle napadeného rozhodnutí poslední rok protiprávního jednání, kdy všechny společnosti, jimž bylo napadené rozhodnutí určeno, ještě byly na trhu s průmyslovými pytli činné. Tím, že Komise v rámci diferencovaného zacházení zvolila rok 1996 jako referenční rok, porušila podle žalobkyně praxi, kterou sama zavedla pro určování závažnosti protiprávního jednání. Podle této praxe, kterou podle žalobkyně přijaly soudy Společenství, by měl být referenčním rokem poslední celý rok trvání protiprávního jednání, aby se tak co nejvhodněji vyhodnotila hospodářská síla každého z účastníků. V projednávané věci proto měl být referenčním rokem rok 2001. Žalobkyně také tvrdí, že cílem metody Komise sice bylo vyměřit společnostem FLS Plast a FLSmidth, jakož i jí samotné výchozí částku, která by pro ně byla odpovídající, tj. odlišnou od výchozí částky vyměřené společnosti Trioplast Wittenheim, nicméně tato částka měla být vztažena k obdobím, kdy mateřské společnosti postupně vlastnily společnost Trioplast Wittenheim. Aby výchozí částka, která jí byla vyměřena, byla legální, nesmí tedy být založena na podílu na trhu společnosti Trioplast Wittenheim v roce 1996, protože tuto společnost nabyla až v roce 1999. Pro případ, že by se Tribunál přece jen ztotožnil s volbou roku 1996 jakožto referenčního roku, žalobkyně tvrdí, že Komise porušila zásadu proporcionality. Tím, že Komise použila podíl na trhu společnosti Trioplast Wittenheim v roce 1996, tj. 2,8 %, zahrnula tak podle žalobkyně i výrobu pytlů s otevřenými otvory a ventilových pytlů, od které společnost Trioplast Wittenheim v roce 1997 upustila. S ohledem na podíl na trhu společnosti Trioplast Wittenheim v roce 2001, který činil přibližně 0,4 %, měla Komise zařadit společnost Trioplast Wittenheim do šesté kategorie podniků, nebo dokonce do sedmé kategorie, a nikoli do kategorie páté. Komise s odkazem na prostor pro uvážení, který v tomto ohledu má, tvrdí, že volba roku 1996 jako roku referenčního je legitimní, neboť zohlednění obratu dosaženého v průběhu tohoto roku umožnilo Komisi posoudit velikost a hospodářskou sílu každého podniku z daného odvětví, jakož i rozsah protiprávního jednání, kterého se každý z nich dopustil. Zásada rovného zacházení podle žalobkyně požaduje, aby Komise použila jediný referenční rok, i když volba určitého roku jako roku referenčního nutně znamená, že některé podniky mohly v jeho průběhu vykázat vyšší nebo nižší obrat proti jiným rokům. Podle Komise byla volba roku 1996 jako referenčního roku odůvodněná, i když žalobkyně ve skutečnosti nabyla společnost Trioplast Wittenheim od společnosti FLS Plast v roce 1999. Společnost Trioplast Wittenheim se totiž podle ní nadále účastnila na kartelové dohodě i poté, co se změnila její mateřská společnost. Komise poukazuje na skutečnost, že referenční rok může spadat buď do období účasti společnosti FLS Plast, nebo do období účasti žalobkyně, nikoli však do obou období zároveň. Pokud jde o údajné porušení zásady proporcionality, Komise zdůrazňuje, že to, že společnost Trioplast Wittenheim upustila od předmětné výroby v roce 1997, je spíše okolností hovořící ve prospěch volby roku 1996 jako referenčního roku, protože lépe odráží postavení společnosti Trioplast Wittenheim na trhu i její postavení vůči ostatním účastníkům kartelové dohody po většinu (přibližně po tři čtvrtiny) celkové doby trvání protiprávního jednání. –       Závěry Tribunálu Předně je třeba poukázat na skutečnost, že Komise není vázána svými dřívějšími rozhodnutími, jak vyplývá z bodu 75 výše. Proto by tato okolnost neměla sama o sobě dopad na legalitu napadeného rozhodnutí, i když by určení referenčního roku v projednávané věci bylo změnou oproti ustálené praxi. Podle ustálené judikatury dále platí, že závažnost protiprávního jednání se má posuzovat podle hospodářské skutečnosti v době, kdy bylo uvedené protiprávní jednání spácháno; v tomto ohledu jsou relevantními skutečnostmi, ke kterým je třeba přihlédnout, zejména velikost a hospodářská síla každého podniku, jakož i rozsah protiprávního jednání spáchaného každým z nich (rozsudky Tribunálu ze dne 14. května 1998, Sarrió v. Komise, T‑334/94, Recueil, s. II‑1439, bod 397 a citovaná judikatura). Pro účely posouzení těchto skutečností je třeba nutně odkázat na obrat dosažený v dané době (rozsudek Soudního dvora ze dne 16. listopadu 2000, Sarrió v. Komise, C‑291/98 P, Recueil, s. I‑9991, bod 86 a citovaná judikatura). Ve věci, ve které byly vydány rozsudky ze dne 14. května 1998, Sarrió v. Komise, bod 91 výše, a ze dne 16. listopadu 2000, Sarrió v. Komise, bod 91 výše, byla sice použitá metoda výpočtu podle žalobkyně založena na obratu dosaženém v průběhu posledního celého roku protiprávního jednání, tato okolnost však neznamená, že by takto mělo být postupováno vždy. Jak vyplývá z téže judikatury, je totiž třeba zvolit takovou metodu výpočtu, která umožní zohlednit velikost a hospodářskou sílu každého dotyčného podniku, jakož i rozsah protiprávního jednání spáchaného každým z nich, a to v závislosti na hospodářské skutečnosti v době, kdy bylo uvedené protiprávní jednání spácháno (rozsudek ze dne 16. listopadu 2000, Sarrió v. Komise, bod 91 výše, bod 88). Tribunál měl krom toho za to, že období, k němuž je třeba přihlédnout, je nutno vymezit tak, aby bylo možné dosažené obraty co možné nejlépe porovnat (rozsudek Tribunálu ze dne 14. května 1998, Fiskeby Board v. Komise, T‑319/94, Recueil, s. II‑1331, bod 42). Z toho vyplývá, že s tezí žalobkyně, podle níž musí být referenčním rokem nutně poslední celý rok, po který trvalo protiprávní jednání, se nelze ztotožnit. V projednávané věci je však třeba poukázat na skutečnost, že protiprávní jednání trvalo déle než 20 let a že počet podniků zúčastněných na protiprávním jednání, jakož i uspořádání každého z nich se mohly v průběhu těchto 20 let změnit, stejně jako velikost a hospodářská síla každého z nich. V tomto ohledu je třeba konstatovat, že ačkoli byla žalobkyně zcela zjevně zařazena mezi adresáty napadeného rozhodnutí, nepatří, jak je uvedeno v bodě 767 odůvodnění napadeného rozhodnutí, do skupiny podniků, jimž bylo napadené rozhodnutí určeno, které v průběhu roku 1996 – stanoveného jako referenční rok – působily na trhu s průmyslovými pytli. Ze spisu krom toho vyplývá, že hospodářská jednotka, jejíž byla žalobkyně součástí v období od 21. ledna 1999 do 26. června 2002, tzn. na konci období protiprávního jednání, již nebyla činná ve výrobě dvou výrobků patřících do odvětví průmyslových pytlů předtím vyráběných společností Trioplast Wittenheim a že se její podíl na trhu v tomtéž období pohyboval kolem 0,4 až 0,5 %. Za těchto podmínek nelze tvrdit, že obrat a podíl na trhu, které Komise použila, tj. obrat a podíl na trhu společnosti Trioplast Wittenheim v roce 1996, mohou odrážet relativní velikost a hospodářskou sílu podniku, jehož byla žalobkyně od roku 1999 součástí. Z téhož hlediska je třeba poukázat na to, že z napadeného rozhodnutí vyplývá, že v rámci výpočtu pokut použila Komise individualizovaný přístup, jehož smyslem bylo jednat s adresáty napadeného rozhodnutí, kteří byli činěni odpovědnými pouze jakožto mateřské společnosti, jako s přímými účastníky na protiprávním jednání. Vzhledem k tomu, že žalobkyně a společnost Trioplast Wittenheim tvořily hospodářskou jednotku, která před rokem 1999 neexistovala, použití roku 1996 jako referenčního roku pro takovou jednotku nemůže bez dalších relevantních indicií odpovídat hospodářské skutečnosti v době, kdy se tento podnik účastnil na protiprávním jednání. Tento referenční rok proto nic nevypovídá o rozsahu protiprávního jednání, které je přičitatelné žalobkyni. Argumenty, které Komise v této souvislosti předložila, nemohou tento závěr zpochybnit. Pakliže chtěla Komise zejména ve své odpovědi na otázky Tribunálu odkázat na svou diskreční pravomoc v dané oblasti, z bodů 94 a 95 výše vyplývá, že když žalobkyni v rámci diferencovaného zacházení zahrnula do stejné kategorie jako společnost Trioplast Wittenheim na základě jejího podílu na trhu v roce 1996, dopustila se Komise zjevně nesprávného posouzení. Krom toho v takové situaci, která prošla změnami stejně jako v projednávané věci, může použití podílu na trhu z určitého referenčního roku, který nelze srovnat s pozdějšími roky, vytvářet diskriminaci tím, že rozdílné situace jsou z časového hlediska posuzovány na základě jednoho a téhož referenčního kritéria. Navíc argument, že rok 1996 odráží postavení společnosti Trioplast Wittenheim na relevantním trhu po celou dobu trvání protiprávního jednání – a to lépe než její postavení poté, co v roce 1997 upustila od výroby některých výrobků patřících do odvětví průmyslových pytlů – opomíjí skutečnost, že v projednávané věci byla žalobkyni při výpočtu pokuty vyměřena částka odlišná od částky stanovené Komisí její dceřiné společnosti. Argument, že podíl na trhu společnosti Trioplast Wittenheim byl zohledněn v rámci diferencovaného zacházení s žalobkyní, je v tomto ohledu irelevantní, neboť toto diferencované zacházení vychází z obratu, na kterém se žalobkyně nepodílela. Tento obrat proto nemůže odpovídat hospodářské skutečnosti v době, kdy žalobkyně tvořila se společností Trioplast Wittenheim hospodářskou jednotku. S ohledem na výše uvedené je třeba mít za to, že druhé části prvního žalobního důvodu musí být vyhověno. Napadené rozhodnutí proto musí být zrušeno v části, v níž se výchozí částka vyměřená žalobkyni zakládá na podílu na trhu společnosti Trioplast Wittenheim dosaženého v referenčním roce 1996. Ke druhému žalobnímu důvodu, týkajícímu se opodstatněnosti postupu, kterým Komise odepřela výhody vyplývající z polehčujících okolností Argumenty účastnic řízení Žalobkyně se domnívá, že v rámci určování výše pokuty měla Komise přihlédnout k polehčujícím okolnostem, jež charakterizují účast společnosti Trioplast Wittenheim na protiprávním jednání. Zaprvé žalobkyně tvrdí, že se společnost Trioplast Wittenheim účastnila protiprávních schůzek jen sporadicky. V tomto ohledu žalobkyně poukazuje na několik zápisů ze schůzek, které podle ní dokazují zejména to, že účast společnosti Trioplast Wittenheim byla zpochybněna ostatními subjekty a že tato společnost byla na schůzkách pravidelně nepřítomná. Tytéž dokumenty podle žalobkyně navíc potvrzují, že společnost Trioplast Wittenheim byla okrajovým hospodářským subjektem s malým podílem na trhu a že tato společnost nepřistupovala k otázkám projednávaným v rámci protisoutěžního jednání aktivně. Zadruhé žalobkyně zdůrazňuje, že se společnost Trioplast Wittenheim účastnila jen ve třech ze šesti podskupin, tj. v podskupinách „Francie“, „Benelux“ a „blockbags“, a že je společnost Trioplast Wittenheim později, tj. v únoru roku 1997, opustila. Potud, pokud účast v podskupinách zakládala protiprávní jednání porušující článek 81 ES, žalobkyně tvrdí, že toto protiprávní jednání společnosti Trioplast Wittenheim bylo promlčeno. Každopádně jak účast společnosti Trioplast Wittenheim, omezující se na úroveň podskupin, tak její poměrně brzký odchod, představovaly skutečnosti, jež bylo třeba uznat za polehčující okolnosti. Zatřetí, pro případ, že by Tribunál rozhodl, že se společnost Trioplast Wittenheim účastnila protiprávního jednání i po 23. březnu 1999, žalobkyně tvrdí, že konkrétní role této společnosti v rámci sdružení Valveplast v období, kdy byla její dceřinou společností, měla být považována za polehčující okolnost. Žalobkyně v této souvislosti zdůrazňuje, že se o protisoutěžním jednání sdružení Valveplast dozvěděla poprvé na schůzce konané dne 23. března 1999. To podle ní vyplývá ze smlouvy o převodu akcií mezi společností FLS Plast a společností Trioplanex France a z rozhodčího nálezu vydaného v řízení o možném porušení této smlouvy. Krom toho po této schůzce došlo ve společnosti Trioplast Wittenheim ke změně postoje, neboť jejím zaměstnancům bylo podle žalobkyně zakázáno účastnit se protisoutěžních aktivit sdružení Valveplast, s tím, že společnost Trioplast Wittenheim se jen v dobré víře znovu účastnila tří schůzek konaných v roce 2001, a to v naději, že bude jednat o legálních otázkách. K doplnění této argumentace žalobkyně zdůrazňuje, že skutečnosti, na které Komise poukazuje a které hovoří proti existenci polehčujících okolností, jako je účast v podskupinách, jsou ve vztahu k ní irelevantní, protože se vztahují k době, kdy koupi společnosti Trioplast Wittenheim ještě neuskutečnila. V případě, že by se Tribunál ztotožnil s výpočtem pokuty, která by pro ni byla odpovídající, žalobkyně se domnívá, že Komise měla přihlédnout k polehčujícím okolnostem existujícím po uvedené koupi, přinejmenším pokud jde o její odpovědnost. Komise navrhuje, aby byl tento žalobní důvod zamítnut. –       Závěry Tribunálu Podle judikatury platí, že dopustí-li se protiprávního jednání více podniků, je třeba přezkoumat závažnost účasti každého z nich na protiprávním jednání (rozsudek Soudního dvora ze dne 16. prosince 1975, Suiker Unie a další v. Komise, 40/73 až 48/73, 50/73, 54/73 až 56/73, 111/73, 113/73 a 114/73, Recueil, s. 1663, bod 623), za účelem zjištění, zda v jejich případě existují přitěžující, nebo polehčující okolnosti. Bod 3 první odrážka pokynů o metodě stanovování pokut stanoví, že „výlučně pasivní nebo následovnická role“ podniku v uskutečňování protiprávního jednání představuje, je-li prokázána, polehčující okolnost. Pasivní role předpokládá zaujetí „rezervovaného postoje“ dotyčným podnikem, tedy neexistenci aktivní účasti při vypracování protisoutěžní dohody nebo protisoutěžních dohod (viz v tomto smyslu rozsudek Tribunálu ze dne 9. července 2003, Cheil Jedang v. Komise, T‑220/00, Recueil, s. II‑2473, bod 167). Z judikatury v tomto ohledu vyplývá, že v rámci skutečností, které mohou odhalit pasivní roli podniku v kartelové dohodě, lze zohlednit výrazně sporadičtější účast na setkáních ve srovnání s běžnými účastníky kartelové dohody, jakož i jeho opožděný vstup na trh, který je předmětem protiprávního jednání, bez ohledu na délku trvání jeho účasti na protiprávním jednání, nebo také existenci výslovných prohlášení učiněných v tom smyslu zástupci ostatních podniků, které se účastnily protiprávního jednání (rozsudky Tribunálu Cheil Jedang v. Komise, bod 106 výše, bod 168, a ze dne 29. dubna 2004, Tokai Carbon a další v. Komise, T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01 až T‑246/01, T‑251/01 a T‑252/01, Recueil, s. II‑1181, bod 331). Tribunál již mimoto upřesnil, že ze skutečnosti, že ostatní podniky účastnící se na jedné a téže kartelové dohodě mohly být aktivnější než určitý účastník, ještě nevyplývá, že tento účastník měl výlučně pasivní nebo následovnickou roli. Pouze naprostá pasivita by totiž mohla přicházet v úvahu a musí být prokázána účastníkem řízení, který se jí dovolává (viz v tomto ohledu rozsudek Tribunálu ze dne 26. dubna 2007, Bolloré a další v. Komise, T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02 a T‑126/02, T‑128/02 a T‑129/02, T‑132/02 a T‑136/02, Sb. rozh. s. II‑947, bod 611). V projednávané věci je třeba mít za to, že nelze přijmout žádný z argumentů týkajících se údajné pasivní a následovnické role žalobkyně v rámci kartelové dohody. Tyto argumenty se člení do tří skupin, z nichž první se týká zejména nepřítomnosti společnosti Trioplast Wittenheim na schůzkách sdružení Valveplast a jejího postavení na trhu, druhá se týká její účasti v podskupinách a poslední se týká okolností, které nastaly v době po roce 1999. Zaprvé z přílohy 1 napadeného rozhodnutí, která obsahuje řadu podrobností o schůzkách sdružení Valveplast konaných v letech 1984 až 2002, vyplývá, že kromě období po roce 1999, jak již bylo uvedeno v bodech 44 až 50 výše, se společnost Trioplast Wittenheim pravidelně účastnila schůzek sdružení Valveplast a několikrát se za svou nepřítomnost omluvila. Vzhledem k tomu, že tyto údaje nejsou zpochybňovány, aniž je nutné v tomto stadiu posuzovat míru účasti společnosti Trioplast Wittenheim na schůzkách podskupin, nelze Komisi v projednávané věci vytýkat, že nekonstatovala pasivní nebo následovnickou roli této společnosti z důvodu omezené míry její účasti na schůzkách sdružení Valveplast. V tomto ohledu je třeba upřesnit, že Komise ani neměla důvodu předpokládat, že ostatní subjekty mají reálné pochybnosti o účasti společnosti Trioplast Wittenheim. Žalobkyně k tomu nepředložila žádný důkaz, například prohlášení ostatních účastníků kartelové dohody o konkrétní roli společnosti Trioplast Wittenheim. Tvrzení žalobkyně se zakládají pouze na obsahu zápisů ze schůzek sdružení Valveplast, jímž však nelze odůvodňovat závěry, které si z něj přeje vyvodit. Poznámka obsažená v zápisu ze schůzky konané dne 2. března 1993 ohledně přeměny „pasivní účasti“ p. G., zastupujícího společnost Trioplast Wittenheim, na „aktivní účast“ totiž není nutně známkou pochybností ze strany ostatních účastníků, pokud jde o účast této společnosti jako takové, protože před rokem 1992 byla tato společnost zastoupena jinými osobami. Zápis v každém případě naznačuje, že se účast p. G. změnila v aktivní účast na kartelové dohodě od měsíce března 1993. Skutečnost, že jeden účastník sdružení Valveplast byl v roce 2000 údajně pověřen, aby kontaktoval zástupce společnosti Trioplast Wittenheim a projednal s ním budoucí zastoupení této společnosti, rovněž sama o sobě není důvodem pro zpochybnění její účasti na kartelové dohodě. Pokud jde o tvrzení, že společnost Trioplast Wittenheim byla okrajovým aktérem na trhu, je třeba zdůraznit, že tomu tak není a že společnost Trioplast Wittenheim skutečně byla aktivní jak na relevantním trhu, tak v rámci sdružení Valveplast a podskupin. Z bodů 134, 135 a 400 odůvodnění napadeného rozhodnutí totiž vyplývá, že společnost Trioplast Wittenheim vyráběla všechny čtyři výrobky, kterých se kartelová dohoda týkala, a sice pytle s otevřeným otvorem, ventilové pytle, pytle FFS a blokové pytle. V tomto kontextu se společnost Trioplast Wittenheim účastnila nejen činnosti sdružení Valveplast, ale také podskupin „blockbags“, „Francie“ a „Benelux“, jak to vyplývá z bodů 173, 179, 185 a 205 odůvodnění napadeného rozhodnutí. Tvrzení, že společnost Trioplast Wittenheim nepřistupovala k otázkám projednávaným v rámci protisoutěžního jednání aktivně, je taktéž neopodstatněné. Jak vyplývá z napadeného rozhodnutí, a zejména z bodu 802 jeho odůvodnění, společnost Trioplast Wittenheim, která patřila mezi zakladatele kartelové dohody, se opakovaně účastnila několika zmíněných koluzních jednání, zejména systému výměny informací o objemech prodeje a podílech na trhu a také rozdělení zákazníků. Zadruhé, pokud jde o to, že se společnost Trioplast Wittenheim účastnila jen ve třech ze šesti podskupin a tyto podskupiny opustila nejpozději v roce 1997, je třeba uvést, že účast ve třech podskupinách není nijak vzácná v porovnání s účastí ostatních účastníků kartelové dohody, což svědčí o srovnatelné míře angažovanosti na úrovni podskupin. Z bodů 173 až 185 odůvodnění napadeného rozhodnutí totiž vyplývá, že pouze společnosti Wavin a Fardem Packaging se účastnily schůzek více než tří podskupin. Dále s ohledem na to, že se společnost Trioplast Wittenheim skutečně účastnila ve výše uvedených třech podskupinách přibližně po tři čtvrtiny doby trvání protiprávního jednání, není namístě činit závěr, že by odchod z uvedených podskupin mohl znamenat pasivní roli společnosti Trioplast Wittenheim. Pokud jde o argument žalobkyně vycházející z toho, že protiprávní jednání společnosti Trioplast Wittenheim je promlčeno v rozsahu, v němž se týká účasti v podskupinách, stačí uvést, že žalobkyně nezpochybňuje kvalifikaci protiprávního jednání jakožto jediného pokračujícího protiprávního jednání. Vzhledem k tomu, že protiprávní jednání, které bylo jediné a pokračující, skončilo dne 26. června 2002, a nelze je tedy považovat za promlčené, ukončení účasti společnosti Trioplast Wittenheim v podskupinách je nerelevantní. Zatřetí je třeba uvést, že i kdyby žalobkyně při nabytí společnosti Trioplast Wittenheim v roce 1999 vůbec o protisoutěžním jednání v rámci sdružení Valveplast nevěděla, žalobkyně neprokázala naprostou pasivitu své dceřiné společnosti ve smyslu judikatury citované v bodě 108 výše, pokud jde o její účast v kartelové dohodě v době od ledna 1999 do června 2002. Jak vyplývá z posouzení třetí části prvního žalobního důvodu, a konkrétně z bodů 44 a 45 výše, společnost Trioplast Wittenheim se v roce 2001 zúčastnila tří schůzek, na nichž vznikly dva základní prvky kartelové dohody, a to model výpočtu cen a koordinace internetových aukcí. Vzhledem k tomu, že žalobkyně neprokázala, že by se Komise dopustila zjevně nesprávného posouzení, když z titulu polehčujících okolností nesnížila částku, do jejíž výše byla žalobkyně solidárně odpovědná za zaplacení pokuty, je třeba druhý žalobní důvod zamítnout. Ke čtvrtému žalobnímu důvodu, týkajícímu se žádosti o shovívavost –       Argumenty účastnic řízení Žalobkyně má za to, že snížení původní pokuty o 30 %, které jí Komise poskytla podle bodu D sdělení o spolupráci, mohlo být většího rozsahu. Žalobkyně nejprve uvádí, že společnost Trioplast Wittenheim a ona sama poté, co podaly žádost o snížení pokuty, s Komisí účinně spolupracovaly. Žalobkyně tvrdí, že poskytla prohlášení a dokumenty, které byly Komisi užitečné při identifikaci protiprávního jednání, a dále že pokud ve správním řízení zpochybnila některé skutečnosti, které vyplývaly z oznámení námitek, nemělo to podle ní vést k menšímu snížení částky pokuty. Žalobkyně totiž podle svých slov pouze zdůraznila některé okolnosti, které Komise nesprávně pochopila, aniž jakkoli zpochybnila existenci protisoutěžního jednání. Podle žalobkyně Komise následně provedla ve vylíčení skutkového stavu jisté úpravy. V tomto ohledu se žalobkyně domnívá, že by měla mít právo předložit posouzení skutkového stavu, které se „jen okrajově“ liší od posouzení skutkového stavu provedeného Komisí, aniž by za to byla penalizována při zohledňování její žádosti o shovívavost. Žalobkyně dále uvádí, že Komise poskytla společnosti Bischof+Klein snížení o 25 % a že ke snížení výše pokuty tohoto podniku přispělo podle napadeného rozhodnutí to, že nezpochybnil věcnou správnost skutkových zjištění vylíčených v oznámení námitek. Jelikož žalobkyně podle svých slov také nezpochybnila věcnou správnost skutkových zjištění o existenci protisoutěžního jednání a poskytla více důkazů než Bischof+Klein, je podle ní namístě poskytnout jí snížení ve větším rozsahu. Komise navrhuje, aby byl tento žalobní důvod zamítnut. –       Závěry Tribunálu Je třeba připomenout, že Komise má širokou posuzovací pravomoc, co se týče metody výpočtu pokut, a v tomto ohledu může vzít v potaz celou řadu okolností, mezi něž patří i spolupráce dotyčných podniků v průběhu šetření vedeného útvary tohoto orgánu. V rámci toho Komise musí učinit komplexní posouzení skutkového stavu, jako je posouzení týkající se spolupráce těchto jednotlivých podniků (rozsudek Soudního dvora ze dne 10. května 2007, SGL Carbon v. Komise, C‑328/05 P, Sb. rozh. s. I‑3921, bod 81). Komise má v tomto ohledu široký prostor pro uvážení při posuzování kvality a užitečnosti spolupráce ze strany určitého podniku, zejména v porovnání s přispěním ostatních podniků (rozsudek SGL Carbon v. Komise, bod 122 výše, bod 88). Komise však nemůže v rámci tohoto posuzování porušovat zásadu rovného zacházení (rozsudek Tribunálu ze dne 28. dubna 2010, BST v. Komise, T‑452/05, Sb. rozh. s. I‑0000, bod 142). Ve sdělení o spolupráci Komise upřesnila podmínky, za kterých budou moci být podniky, které s ní v průběhu jejího šetření ve věci kartelové dohody spolupracují, od pokuty osvobozeny nebo zvýhodněny snížením výše pokuty, kterou by jinak musely uhradit. Bod D sdělení o spolupráci stanoví: „1. Pokud podnik spolupracuje, aniž jsou splněny všechny podmínky uvedené v [bodech] B a C, má nárok na 10% až 50% snížení výše pokuty, která by mu byla uložena, pokud by ke spolupráci nedošlo. 2. Tak tomu může být, zejména pokud: –       před odesláním oznámení námitek podnik poskytne Komisi informace, dokumenty nebo jiné důkazy, které přispívají k prokázání existence protiprávního jednání, –       po obdržení oznámení námitek podnik informuje Komisi, že nezpochybňuje věcnou správnost skutkových zjištění, na kterých Komise založila svá obvinění.“ (neoficiální překlad) V projednávané věci je třeba poznamenat, že Komise v napadeném rozhodnutí konstatovala, že podrobná vysvětlení žalobkyně o fungování kartelové dohody v rámci sdružení Valveplast a podskupin, zejména podskupiny „Francie“, a rovněž o kvótách, o mechanismech rozdělení zákazníků a o významu tabulek s podíly na trhu přispěly k potvrzení existence protiprávního jednání. Komise dále zohlednila skutečnost, že žalobkyně zpochybnila některá skutková zjištění, která vyplývala z oznámení námitek. Tyto úvahy ji vedly ke snížení pokuty žalobkyně o 30 %. Pokud jde nejprve o závěr Komise, že žalobkyně zpochybnila některá skutková zjištění, která vyplývala z oznámení námitek, a o skutečnost, že částka, do jejíž výše je žalobkyně solidárně odpovědná, byla z tohoto důvodu snížena o menší částku, nelze mít za to, že by se zde jednalo o zjevně nesprávné posouzení. Z napadeného rozhodnutí totiž vyplývá, že žalobkyně zpochybnila některá skutková zjištění uvedená v oznámení námitek způsobem, který jde nad rámec pouhého popisu údajů o skutkovém stavu, které Komise údajně nesprávně vyložila. Podle bodů 275 a 276 odůvodnění napadeného rozhodnutí žalobkyně tvrdila, že se společnost Trioplast Wittenheim neúčastnila zavádění systému koordinace internetových aukcí. Je však prokázáno, že se společnost Trioplast Wittenheim zúčastnila schůzky sdružení Valveplast konané dne 8. června 2001, na níž byla tato otázka probírána, a že se od obsahu schůzky veřejně nedistancovala. Podle bodu 301 odůvodnění napadeného rozhodnutí žalobkyně odmítla jakoukoli účast společnosti Trioplast Wittenheim při vypracování modelu výpočtu cen pytlů FFS, zatímco je nesporné, že se tato společnost zúčastnila schůzky sdružení Valveplast konané dne 15. září 2000, na které se rozhodlo o zřízení pracovní skupiny, která se tomu měla věnovat. Ani od obsahu této schůzky se společnost Trioplast Wittenheim nedistancovala. Tyto výhrady žalobkyně učiněné ve správním řízení nelze považovat za skutkové úvahy, které by se jen „okrajově“ lišily od úvah Komise. Tyto výhrady se týkají dvou základních prvků kartelové dohody, a sice koordinace internetových aukcí a modelu výpočtu cen. Toto posouzení mimoto není zpochybněno tím, že v návaznosti na odpověď žalobkyně vykazuje napadené rozhodnutí jisté rozdíly oproti oznámení námitek, pokud jde o vylíčení skutkového stavu. Dále, pokud jde o srovnání situace žalobkyně se situací společnosti Bischof+Klein, které bylo mimoto poskytnuto snížení nižší než 30% snížení poskytnuté žalobkyni, je třeba poznamenat, že z bodu 851 odůvodnění napadeného rozhodnutí vyplývá, že společnost Bischof+Klein ve své odpovědi na oznámení námitek uvedla, že nezpochybňuje věcnou správnost skutkových zjištění, jež z uvedeného oznámení vyplývají. Postupovala tedy v souladu s bodem D.2 druhou odrážkou sdělení o spolupráci, na rozdíl od žalobkyně, která – jak vyplývá ze spisu – nikdy na toto ustanovení výslovně neodkázala. Krom toho, ačkoli je prokázáno, že žalobkyně ve správním řízení zpochybnila některá skutková zjištění, neuvedla nic na důkaz toho, že by společnost Bischof+Klein navzdory prohlášení, které obsahovala její odpověď na oznámení námitek, v uvedeném řízení zpochybnila věcnou správnost skutkových zjištění. Proto i v případě, že by Komise poskytla snížení pokuty uložené společnosti Bischof+Klein nebo že by jí poskytla rozsáhlejší snížení, než jaké by jí jinak bylo poskytnuto, z důvodu, že tento podnik nezpochybnil věcnou správnost skutkových zjištění, a dále že by opomenula poskytnout takové snížení žalobkyni, nelze mít za to, že se zde jednalo o zjevně nesprávné posouzení. Nakonec je třeba poukázat na to, že žalobkyně netvrdila, a tím spíše ani neprokázala, že by důkazy, které Komisi poskytla, přispěly k potvrzení protiprávního jednání více, než tomu bylo v případě společnosti Bischof+Klein. Ani v tomto ohledu proto nelze hovořit o pochybení Komise. Čtvrtý žalobní důvod proto musí být zamítnut. K pátému žalobnímu důvodu, týkajícímu se dodržení zásad proporcionality a rovného zacházení –       Argumenty účastnic řízení Žalobkyně tvrdí, že Komise porušila zásadu proporcionality a zásadu rovného zacházení. Zaprvé má za to, že je nepřiměřené, aby celková částka pokut všech podniků, které se na protiprávním jednání podílely, tj. částka 290,71 milionu eur po zohlednění maximální výše 10 % obratu a po uplatnění sdělení o spolupráci (kterážto částka původně činila více než 600 milionů eur), překračuje roční obrat celého relevantního trhu, tj. zhruba 250 milionů eur. Žalobkyně také Komisi vytýká, že pokuta společnosti Trioplast Wittenheim a její pokuta, která jí byla uložena z titulu solidární odpovědnosti, jsou příliš vysoké ve srovnání s obratem dosaženým na dotčeném trhu. Žalobkyně v tomto ohledu zpochybňuje, že by se na projednávanou věc použil rozsudek Tribunálu ze dne 9. července 2003, Archer Daniels Midland a Archer Daniels Midland Ingredients v. Komise (T‑224/00, Recueil, s. II‑2597), neboť společnost Archer Daniels Midland na rozdíl od žalobkyně zastávala v předmětné kartelové dohodě vedoucí úlohu. Zadruhé se domnívá, že Komise posuzovala podobné případy odlišně a nedržela se své vlastní praxe ohledně pokut. Žalobkyně odkazuje na další věci, například na věc Methionin (Věc C.37.519 – Methionin, Úř. věst. 2003, L 255, s. 1), v nichž byl poměr mezi uloženými pokutami a obraty dosaženými na relevantních trzích přiměřenější. Žalobkyně dále tvrdí, že nepoměr mezi výší pokuty a obratem je v případě společnosti Trioplast Wittenheim větší než u jiných adresátů napadeného rozhodnutí, jako jsou společnosti Bischof+Klein, Nordenia International a Cofira-Sac. Žalobkyně dodává, že poměr mezi výchozími částkami vyměřenými podnikům z první kategorie a výchozími částkami vyměřenými podnikům ze čtvrté kategorie činí přibližně čtyři ku jedné. Podle ní měla být konečná částka pokuty společnosti Trioplast Wittenheim snížena tak, aby odpovídala alespoň (přibližně) jedné čtvrtině konečné částky pokuty, kterou má zaplatit společnost Bischof+Klein, jež byla zařazena do první kategorie. Zatřetí tvrdí, že společnost Trioplast Wittenheim byla menším hospodářským subjektem bez významného vlivu na trhu a že ze své účasti na protisoutěžním jednání neměla žádný zisk. Žalobkyně v tomto ohledu uvádí, že pokuta ve výši 7,3 milionu eur, do jejíž výše je solidárně odpovědná, je jedenadvacetkrát vyšší než celkový zisk z prodeje dotyčných výrobků skupiny Trioplast v letech 1999, 2000 a 2001. Podle žalobkyně mimoto Komise opomenula zohlednit při stanovení výše pokuty reálnou schopnost společnosti Trioplast Wittenheim ji zaplatit. Podle žalobkyně by bylo možné úpadku posledně uvedené společnosti zabránit, kdyby Komise vzala v úvahu její nejistou situaci a kdyby při přijímání napadeného rozhodnutí uznala přímou finanční odpovědnost jejího předchozího vlastníka, tj. společnosti FLS Plast. Začtvrté tvrdí, že pokuty uložené v projednávané věci by byly podstatně nižší, kdyby se použily nové pokyny pro výpočet pokut. Komise navrhuje, aby byl tento žalobní důvod zamítnut. –       Závěry Tribunálu Zaprvé je třeba v rozsahu, v němž pátý žalobní důvod vychází z porušení zásady proporcionality, připomenout judikaturu, podle které platí, že za účelem stanovení částky každé pokuty disponuje Komise posuzovací pravomocí a nemusí pro tento účel používat přesný matematický vzorec (rozsudek Soudního dvora ze dne 16. listopadu 2000, Mo och Domsjö v. Komise, C‑283/98 P, Recueil, s. I‑9855, bod 47, a rozsudek Tribunálu ze dne 5. prosince 2006, Westfalen Gassen Nederland v. Komise, T‑303/02, Sb. rozh. s. II‑4567, bod 151). Krom toho podle čl. 23 odst. 3 nařízení č. 1/2003 se částka pokuty určuje na základě závažnosti protiprávního jednání a délky jeho trvání. Navíc je uvedená částka výsledkem řady výpočtů provedených Komisí podle pokynů o metodě stanovování pokut. Určení uvedené částky totiž závisí zejména na různých okolnostech souvisejících s individuálním chováním dotčeného podniku, jako je například existence přitěžujících, nebo polehčujících okolností (viz v tomto smyslu rozsudek Tribunálu ze dne 4. července 2006, Hoek Loos v. Komise, T‑304/02, Sb. rozh. s. II‑1887, body 82 a 85). Z tohoto právního rámce nelze dovodit, že Komise musí zajistit úměrnost mezi celkovou částkou pokut, která byla takto vypočtena a uložena účastníkům kartelové dohody, a objemem dotčeného výrobkového trhu v určitém roce protiprávního jednání, když protiprávní jednání trvalo více než 20 let a částka pokuty závisí také na dalších okolnostech souvisejících s individuálním chováním dotyčných podniků (viz v tomto smyslu rozsudek Tribunálu ze dne 18. června 2008, Hoechst v. Komise, T‑410/03, Sb. rozh. s. II‑881, bod 342). Potud, pokud se jedná o poměr mezi ročním obratem žalobkyně a výší pokuty, která jí byla uložena, je třeba podotknout, že při určování závažnosti protiprávního jednání, jehož se žalobkyně dopustila, Komise skutečně vycházela z obratu dosaženého v roce 1996, a dále že z toho vyplývající výchozí částka 8,5 milionu eur byla nižší než výchozí částka, jakou mohla vyměřit podle bodu A třetí odrážky pokynů o metodě stanovování pokut, a sice 20 milionů eur (viz v tomto smyslu rozsudek Tribunálu ze dne 28. dubna 2010, Amann & Söhne a Cousin Filterie v. Komise, T‑446/05, Sb. rozh. s. I‑0000, bod 180). Skutečnost, že Komise měla zohlednit obrat za určitý rok, kdy žalobkyně působila na relevantním trhu, nemůže mít sama o sobě na tuto analýzu vliv. Účelem čl. 23 odst. 2 nařízení č. 1/2003 je každopádně zabránit tomu, aby pokuty byly nepřiměřené. Vzhledem k tomu, že v projednávané věci konečná částka pokuty nepřekračuje maximální výši 10 % obratu, nelze ji považovat za nepřiměřenou z důvodu, že celková částka pokut překračuje celkový objem relevantního trhu, ani z důvodu, že pokuta společnosti Trioplast Wittenheim a pokuta žalobkyně překračují jejich roční obraty dosažené s dotyčným výrobkem (viz v tomto smyslu rozsudek Archer Daniels Midland a Archer Daniels Midland Ingredients v. Komise, bod 135 výše, bod 200). Na rozdíl od toho, co tvrdí žalobkyně, maximální výše 10 % obratu se použije, aniž je nutné zohlednit zvláštní roli podniku v kartelové dohodě. Zadruhé ohledně údajného porušení zásady rovného zacházení je třeba konstatovat – pokud jde o žalobkyní provedená srovnání s jinými rozhodnutími Komise vydanými ve věci pokut, zejména z hlediska poměru mezi celkovou částkou pokut a objemem dotčeného trhu – že tato rozhodnutí mohou být relevantní s ohledem na dodržování zásady rovného zacházení pouze tehdy, je-li prokázáno, že okolnosti věcí týkající se těchto jiných rozhodnutí, jako jsou dotčené trhy, výrobky, země, podniky a období, jsou srovnatelné s projednávaným případem (viz v tomto smyslu rozsudek Tribunálu ze dne 27. září 2006, Archer Daniels Midland v. Komise, T‑59/02, Sb. rozh. s. II‑3627, bod 316). Samotná zmínka žalobkyně o celkových pokutách a obratech dosažených na trzích, o které šlo v předmětných rozhodnutích, přitom nemůže postačovat k tomu, aby bylo možné se domnívat, že tytéž podmínky byly splněny v projednávané věci. Žalobkyně tedy neprokázala, že by dotčené trhy, výrobky, země, podniky a období byly srovnatelné s dotčenými trhy, výrobky, zeměmi, podniky a obdobími, které charakterizují projednávanou věc. Pokud jde dále o žalobkyní provedené srovnání s jinými adresáty napadeného rozhodnutí, je třeba poukázat na to, že maximální výše 10 % obratu se v projednávané věci použila v případě společností Bischof+Klein, Nordenia International a Cofira-Sac. Toto pravidlo naproti tomu nevyústilo ve snížení částky, do jejíž výše je žalobkyně solidárně odpovědná, což z velké části poskytuje vysvětlení k tomu, co žalobkyně označuje za nepoměr mezi konečnými částkami. Tuto okolnost přitom podle judikatury nelze považovat za diskriminaci. Rozdílné zacházení je totiž přímým důsledkem maximální výše stanovené pro pokuty nařízením č. 1/2003, jehož legalita nebyla zpochybněna a které se zcela zjevně použije pouze v případech, kdy by uvažovaná částka pokuty překročila 10 % obratu dotyčného podniku (rozsudek Tribunálu ze dne 20. března 2002, ABB Asea Brown Boveri v. Komise, T‑31/99, Recueil, s. II‑1881, bod 185). Zatřetí, pokud jde o nulový zisk žalobkyně z kartelové dohody, je třeba zdůraznit, že skutečnost, že podnik nenabyl z protiprávního jednání žádný zisk, nemůže bránit tomu, aby mu byla uložena pokuta, jelikož jinak by pokuta ztratila svoji odrazující povahu. Z toho vyplývá, že Komise není povinna pro účely stanovení výše pokut prokázat, že protiprávní jednání přineslo dotyčným podnikům protiprávní výhodu, ani případně vzít do úvahy neexistenci zisku z dotyčného protiprávního jednání (rozsudek Tribunálu ze dne 15. března 2000, Cimenteries CBR a další v. Komise, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95 až T‑32/95, T‑34/95 až T‑39/95, T‑42/95 až T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95 až T‑65/95, T‑68/95 až T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 a T‑104/95, Recueil, s. II‑491, bod 4881). Tento argument je tedy irelevantní. Pokud jde o výtku týkající se přehlížení nejisté finanční situace společnosti Trioplast Wittenheim v době, kdy probíhalo správního řízení, je nutno připomenout, že podle judikatury není Komise povinna při stanovení výše pokuty zohlednit ztrátovou finanční situaci dotyčného podniku, jelikož uznání takové povinnosti by vedlo k udělení neodůvodněné soutěžní výhody podnikům, které jsou nejméně přizpůsobeny podmínkám trhu (rozsudek Soudního dvora ze dne 8. listopadu 1983, IAZ International Belgium a další v. Komise, 96/82 až 102/82, 104/82, 105/82, 108/82 a 110/82, Recueil, s. 3369, body 54 a 55). Ostatně, aniž je zapotřebí zabývat se odkazem učiněným Komisí, ale neuplatněným žalobkyní na bod 5 písm. b) pokynů o metodě stanovování pokut, podle něhož je třeba vzít v úvahu skutečnou platební schopnost podniku, je nutno poznamenat, že uvedená judikatura není těmito pokyny nijak zpochybněna. Tato schopnost totiž hraje roli pouze v rámci „zvláštních sociálních souvislostí“, které tvoří následky, které by mělo zaplacení pokuty zejména na úrovni zvýšení nezaměstnanosti nebo zhoršení stavu hospodářských odvětví na předcházejících a navazujících trzích ve vztahu k dotyčnému podniku (rozsudek Soudního dvora ze dne 29. června 2006, SGL Carbon v. Komise, C‑308/04 P, Sb. rozh. s. I‑5977, body 105 a 106). V projednávané věci přitom nebyl ve správním řízení předložen žádný důkaz, který by dokládal existenci takovýchto souvislostí. Pokud jde o odkaz učiněný žalobkyní na situaci společnosti FLS Plast, je třeba konstatovat, že navzdory tomu, že byla Tribunálem vyzvána, aby svůj postoj na jednání upřesnila, žalobkyně nepředložila důkazy, na jejichž základě by bylo možné dát úpadek společnosti Trioplast Wittenheim do souvislosti se způsobem, jakým Komise posuzovala společnost FLS Plast. Začtvrté není třeba provádět srovnání mezi částkou pokut uložených v projednávané věci a částkou hypotetických pokut, která by byla určena na základě nových pokynů pro výpočet pokut, jak doporučuje žalobkyně. Pokyny o metodě stanovování pokut totiž tvoří relevantní právní rámec pro projednávanou věc a skutečnost, že Komise později zveřejnila nové pokyny pro výpočet pokut, nemá žádný vliv na použitelnost předchozích pokynů ratione temporis . Z výše uvedeného vyplývá, že pátý žalobní důvod musí být zamítnut. K šestému žalobnímu důvodu, týkajícímu se dodržení zásad řádné správy a právní jistoty –       Argumenty účastnic řízení Žalobkyně Komisi vytýká, že porušila ustanovení nařízení č. 1/2003, jakož i zásady, na nichž stojí čl. 23 odst. 1 tohoto nařízení, a dále že porušila zásadu řádné správy vyjádřenou v judikatuře a v Listině základních práv Evropské unie vyhlášené dne 7. prosince 2000 v Nice (Úř. věst. C 364, s. 1). Podle žalobkyně z těchto zásad vyplývá, že každý akt orgánů, který má právní účinky, musí být jasný a přesný a adresát s ním musí být seznámen tak, aby byl schopen se s jistotou přesvědčit o účincích a následcích tohoto aktu. Žalobkyně v tomto ohledu tvrdí, že v napadeném rozhodnutí není jasně definován rozsah, v jakém je odpovědná za protiprávní jednání společnosti Trioplast Wittenheim, ani přesná částka pokuty, kterou bude muset nakonec zaplatit. Podle ní totiž není upřesněno, jakým způsobem se má platba pokuty ve výši 17,85 milionu eur uložené společnosti Trioplast Wittenheim rozdělit mezi žalobkyni na jedné straně a společnosti FLS Plast a FLSmidth na straně druhé, vzhledem k tomu, že celková částka, do jejíž výše jsou tyto společnosti solidárně odpovědné, převyšuje částku vyměřenou společnosti Trioplast Wittenheim. Napadené rozhodnutí tedy podle ní vytváří právní nejistotu, která může vést ke sporu mezi jednotlivými mateřskými společnostmi před vnitrostátními soudy nebo před rozhodcem, protože ještě budou muset určit vypořádání své vzájemné odpovědnosti. S ohledem na skutečnost, že částky, do jejichž výše jsou společnosti, které byly postupně mateřskými společnostmi společnosti Trioplast Wittenheim, solidárně odpovědné, v součtu převyšují pokutu uloženou společnosti Trioplast Wittenheim, má žalobkyně za to, že se Komise nemůže dovolávat diskreční pravomoci, a požadovat tak platbu pokuty po společnosti, u níž je pravděpodobné, že ji bude schopna zaplatit. Žalobkyně v této souvislosti poukazuje na to, že každá mateřská společnost je solidárně odpovědná spolu se společností Trioplast Wittenheim vždy za jinou část protiprávního jednání. Podle žalobkyně vzniká Komisi ze solidární odpovědnosti pouze oprávnění žádat část pokuty podle daného období buď po společnostech FLS Plast a FLSmidth či společnosti Trioplast Wittenheim, anebo po žalobkyni či společnosti Trioplast Wittenheim. V projednávané věci si Komise podle žalobkyně vymyslela faktickou solidární odpovědnost mezi společnostmi FLS Plast a FLSmidth na jedné straně a žalobkyní na straně druhé, pro kterou neexistuje žádný právní podklad. Dále žalobkyně opakuje argumenty, které uvedla v rámci první části prvního žalobního důvodu, pokud jde o přehlížení skutečnosti, že společnost Trioplast Wittenheim patřila společnosti Compagnie de Saint-Gobain a že celková odpovědnost mateřských společností převyšuje částku pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim. Žalobkyně zdůrazňuje, že Komise měla použít některou z metod výpočtu, které navrhla žalobkyně. Komise nejprve připomíná, že z napadeného rozhodnutí vyplývá, že společnost Trioplast Wittenheim má povinnost zaplatit částku 17,85 milionu eur. Z této částky jsou společnosti FLS Plast a FLSmidth povinny zaplatit z titulu solidární odpovědnosti maximální částku 15,30 milionu eur a žalobkyně maximální částku 7,73 milionu eur. Každá platba některé z těchto čtyř společností musí být podle Komise odečtena od celkové částky 17,85 milionu eur. Komise tvrdí, že má diskreční pravomoc požadovat platbu od podniku, který je nejvíce schopen tento závazek splnit. Poté, co jeden nebo více solidárně odpovědných podniků zaplatí, bude podle Komise na nich, aby určily, jakou část platby musí každý adresát převzít a jaké má být případné vyrovnání mezi nimi. Komise upřesňuje, že netvrdí, že by mezi společnostmi FLS Plast a FLSmidth na jedné straně a žalobkyní na straně druhé existovala solidární odpovědnost. Žalobkyně je podle ní solidárně odpovědná spolu se společností Trioplast Wittenheim jen za tu část doby trvání protiprávního jednání, která se jí týká. Komise se navíc domnívá, že nebylo nutné, aby upřesnila způsob, jakým měl být závazek zaplatit nakonec rozdělen mezi žalobkyni a společnost Trioplast Wittenheim nebo mezi společnosti FLS Plast a FLSmidth a společnost Trioplast Wittenheim. S odkazem na to, co uvedla v rámci první části prvního žalobního důvodu, Komise dále odmítá argumenty ohledně odpovědnosti týkající se období, kdy společnost Trioplast Wittenheim patřila společnosti Compagnie de Saint-Gobain, a ohledně překročení částky pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim. –       Závěry Tribunálu Je třeba připomenout, že zásada právní jistoty je obecnou zásadou práva Evropské unie, která zejména vyžaduje jasnost a přesnost všech předpisů orgánů Evropské unie, především pokud tyto ukládají či umožňují uložit sankce, aby tak dotčené osoby mohly jednoznačně rozpoznat svá práva a povinnosti, které z nich vyplývají, a aby mohly následně přijmout odpovídající opatření (viz v tomto smyslu rozsudek Soudního dvora ze dne 22. května 2008, Evonik Degussa v. Komise a Rada, C‑266/06 P, nezveřejněný ve Sbírce rozhodnutí, bod 43, a rozsudek Tribunálu ze dne 5. dubna 2006, Degussa v. Komise, T‑279/02, Sb. rozh. s. II‑897, bod 66). Výtky žalobkyně vycházejí hlavně z toho, že poněvadž součet částek, do jejichž výše jsou žalobkyně na jedné straně a společnosti FLS Plast a FLSmidth na straně druhé solidárně odpovědné, převyšuje částku pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim, napadené rozhodnutí nedefinuje přesně částku, jakou budou muset nakonec zaplatit, a dále z toho, že Komise podle žalobkyně zavedla faktickou solidární odpovědnost mezi žalobkyní na jedné straně a společnostmi FLS Plast a FLSmidth na straně druhé. V tomto ohledu je třeba připomenout, že když mateřská společnost a dceřiná společnost tvoří nebo tvořily hospodářskou jednotku, která se podílela na kartelové dohodě, může je Komise činit solidárně odpovědnými za protiprávní jednání odporující pravidlům hospodářské soutěže (viz v tomto smyslu rozsudek Soudního dvora ze dne 10. září 2009, Akzo Nobel a další v. Komise, C‑97/08 P, Sb. rozh. s. I-8237, body 58 a 59). V projednávané věci je třeba konstatovat, že společnost Trioplast Wittenheim tvořila hospodářskou jednotku nejprve se společnostmi FLS Plast a FLSmidth v době od 31. prosince 1990 do 19. ledna 1999 a poté s žalobkyní v době od 21. ledna 1999 do 26. června 2002. Nic tedy nebrání tomu, aby Komise činila jak společnosti FLS Plast a FLSmidth, tak žalobkyni solidárně odpovědnými za zaplacení pokuty uložené jejich dceřiné společnosti Trioplast Wittenheim. Komise tak společnosti Trioplast Wittenheim uložila pokutu ve výši 17,85 milionu eur a za zaplacení uvedené pokuty činí solidárně odpovědné jednak společnosti FLS Plast a FLSmidth a jednak žalobkyni, a to do výše 15,30 milionu eur pro prvně uvedené a 7,73 milionu eur pro žalobkyni. Krom toho, jak tvrdí Komise, čl. 2 první pododstavec písm. f) napadeného rozhodnutí dává Komisi naprostou volnost, pokud jde o vymáhání pokuty od toho či onoho dotyčného právního subjektu v závislosti na jejich platební schopnosti. Komise se tak může rozhodnout, zda bude vymáhat celou pokutu nebo její část od dceřiné společnosti nebo od jedné či všech mateřských společností, které postupně dceřinou společnost ovládaly, až do okamžiku, kdy bude zcela uspokojena. Jestliže se Komise rozhodne vymáhat celou pokutu od mateřských společností, může případně vymáhat od žalobkyně maximální částku, do jejíž výše je solidárně odpovědná, tj. částku 7,73 milionu eur, a zbývající část pokuty vymáhat od společností FLS Plast a FLSmidth, přičemž tato zbývající část pokuty bude nutně nižší než částka 15,30 milionu eur, do jejíž výše jim byla stanovena solidární odpovědnost. Komise může naopak dát přednost tomu, že bude od společností FLS Plast a FLSmidth vymáhat maximální částku, do jejíž výše je jim stanovena solidární odpovědnost. V tomto případě bude moci od žalobkyně vymáhat jen částku nižší, než je částka, do jejíž výše jí byla stanovena solidární odpovědnost. Je tedy patrné, že možnost volby, kterou má Komise při výkonu čl. 2 prvního pododstavce písm. f) napadeného rozhodnutí, má za následek to, že skutečně vymáhaná částka od žalobkyně závisí na částkách vymáhaných od společností FLS Plast a FLSmidth a naopak, aniž je možné to jakkoli odůvodnit odrazujícím účinkem pokut. Přitom je třeba uvést, že žalobkyně na jedné straně a společnosti FLS Plast a FLSmidth na straně druhé spolu nikdy netvořily společnou hospodářskou jednotku. Tyto mateřské společnosti tvořily se společností Trioplast Wittenheim postupně dvě odlišné hospodářské jednotky, z nichž každá je samostatně odpovědná za kartelovou dohodu v odlišných obdobích a za odlišných podmínek. Vzhledem k tomu, že z tohoto důvodu nemůže mezi společnostmi, které byly postupně mateřskými společnostmi společnosti Trioplast Wittenheim, existovat vzájemná solidární odpovědnost, napadené rozhodnutí nemůže Komisi umožňovat, aby postupovala tak, že skutečně vymáhaná částka od žalobkyně bude záviset na částce vymožené od ostatních mateřských společností a naopak. Napadené rozhodnutí v tomto ohledu stanoví osobní odpovědnost každé z mateřských společností za spáchání uvedeného protiprávního jednání s ohledem na dobu, po kterou ovládaly společnost Trioplast Wittenheim, na neexistenci přitěžujících či polehčujících okolností, které by se jich týkaly, a na jejich spolupráci s Komisí v průběhu šetření, jak to vyplývá z bodů 782, 783, 785 až 812, 836 až 841 a 862 až 865 odůvodnění napadeného rozhodnutí. Takto stanovené částky však představují maximální částky, do jejichž výše byla Komisí určena solidární odpovědnost mezi společnostmi, které byly postupně mateřskými společnostmi společnosti Trioplast Wittenheim, a společností Trioplast Wittenheim. Přitom vzhledem k tomu, že žalobkyně na jedné straně a společnosti FLS Plast a FLSmidth na straně druhé spolu nikdy netvořily hospodářskou jednotku, zásada individuality trestů a sankcí vyžaduje, aby částka skutečně zaplacená žalobkyní nepřekračovala podíl její solidární odpovědnosti. Tento podíl odpovídá podílu částky vyměřené žalobkyni ve vztahu k součtu částek, do jejichž výše jsou společnosti, které byly postupně mateřskými společnostmi společnosti Trioplast Wittenheim, solidárně odpovědné za zaplacení pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim. V tomto ohledu je nutno uvést, že zásada individuality trestů a sankcí, podle které lze hospodářskou jednotku potrestat pouze za skutečnosti, které jsou jí individuálně vytýkány, je použitelná na veškerá řízení, která mohou vést k uložení sankcí na základě pravidel hospodářské soutěže (viz v tomto smyslu rozsudek Tribunálu ze dne 29. listopadu 2005, Union Pigments v. Komise, T‑62/02, Sb. rozh. s. II‑5057, bod 119). Vzhledem k tomu, že čl. 2 první pododstavec písm. f) napadeného rozhodnutí neupřesňuje podíl připadající na žalobkyni, přičemž dává Komisi naprostou volnost, pokud jde o uplatnění solidární odpovědnosti společností, které byly postupně mateřskými společnostmi společnosti Trioplast Wittenheim a které spolu nikdy netvořily hospodářskou jednotku, toto ustanovení je neslučitelné s povinností, kterou má Komise v souladu se zásadou právní jistoty, a sice umožnit žalobkyni, aby se jednoznačně seznámila s přesnou částkou pokuty, kterou má zaplatit vzhledem k období, za které je činěna solidárně odpovědnou za protiprávní jednání spolu se společností Trioplast Wittenheim. Napadené rozhodnutí tedy porušuje jak zásadu právní jistoty, tak zásadu individuality trestů a sankcí. S ohledem na výše uvedené musí být šestému žalobnímu důvodu vyhověno. Aniž je nutné zkoumat tento žalobní důvod z hlediska zásady řádné správy, je proto namístě zrušit čl. 2 první pododstavec písm. f) napadeného rozhodnutí v rozsahu, v němž se týká žalobkyně. 2. K podpůrně uplatněnému návrhovému žádání směřujícímu ke snížení pokuty Potud, pokud jsou žalobkyní předložené žalobní důvody uplatněny na podporu jejího návrhového žádání směřujícího ke snížení pokuty, z bodů 94 až 98 výše vyplývá, že napadené rozhodnutí obsahuje zjevně nesprávné posouzení v rozsahu, v němž Komise použila vůči žalobkyni rok 1996 jako referenční rok pro účely určení závažnosti protiprávního jednání. Proto je třeba, aby Tribunál při výkonu své pravomoci soudního přezkumu v plné jurisdikci podle článku 31 nařízení č. 1/2003 určil novou výchozí částku pro výpočet částky, do jejíž výše je žalobkyně solidárně odpovědná za zaplacení pokuty uložené její dceřiné společnosti. S ohledem na výše uvedené úvahy má Tribunál za to, že okolnosti projednávané věci, tak jak vyplývají ze spisu, budou náležitě posouzeny, bude-li výchozí částka pokuty žalobkyně stanovena na 3 miliony eur. S ohledem na povinné zvýšení částky v závislosti na délce trvání účasti žalobkyně na kartelové dohodě a dále s ohledem na její povinné snížení na základě sdělení o spolupráci je tedy třeba stanovit částku vyměřenou žalobkyni na 2,73 milionu eur. Ze závěru vyvozeného z bodu 171 výše, podle kterého musí být šestému žalobnímu důvodu vyhověno, vyplývá, že tato částka je základem, na němž musí být určen podíl žalobkyně v rámci solidární odpovědnosti společností, které byly postupně mateřskými společnostmi společnosti Trioplast Wittenheim, za zaplacení pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim. Vzhledem k tomu, že ostatní nezbytné údaje pro výpočet podílu připadajícího na žalobkyni, uvedeného v bodě 169 výše, a zejména částky vyměřené ostatním mateřským společnostem společnosti Trioplast Wittenheim, dosud nejsou definitivní a nelze je v rámci tohoto řízení zjistit, bude na Komisi, aby na základě své povinnosti přijmout opatření, která vyplynou z tohoto rozsudku v souladu s článkem 266 SFEU, určila podíl žalobkyně podle definitivních údajů, které jsou pro tento účel nezbytné. K nákladům řízení Podle čl. 87 odst. 3 jednacího řádu může Tribunál rozdělit náklady řízení mezi účastníky, pokud jsou účastníci řízení současně neúspěšní v jednom nebo více bodech, nebo z výjimečných důvodů. Vzhledem k tomu, že v projednávané věci se žalobě podané žalobkyní částečně vyhovuje, má Tribunál za to, že je důvodné žalobkyni uložit, aby nesla polovinu vlastních nákladů řízení a nahradila polovinu nákladů řízení vynaložených Komisí s tím, že Komise ponese polovinu vlastních nákladů řízení a nahradí polovinu nákladů řízení vynaložených žalobkyní. Z těchto důvodů TRIBUNÁL (šestý senát) rozhodl takto: 1) Článek 2 první pododstavec písm. f) rozhodnutí Komise K(2005) 4634 v konečném znění ze dne 30. listopadu 2005 v řízení podle článku 81 ES (Věc COMP/F/38.354 – Průmyslové pytle) se zrušuje v rozsahu, v němž se týká společnosti Trioplast Industrier AB. 2) Částka vyměřená společnosti Trioplast Industrier, na jejímž základě musí být určen její podíl v rámci solidární odpovědnosti společností, které byly postupně mateřskými společnostmi společnosti Trioplast Wittenheim SA, za zaplacení pokuty uložené společnosti Trioplast Wittenheim SA, se stanoví na 2,73 milionu eur. 3) Ve zbývající části se žaloba zamítá. 4) Společnost Trioplast Industrier ponese polovinu vlastních nákladů řízení a nahradí polovinu nákladů řízení vynaložených Komisí. 5) Komise ponese polovinu vlastních nákladů řízení a nahradí polovinu nákladů řízení vyložených společností Trioplast Industrier. Meij Vadapalas Truchot Takto vyhlášeno na veřejném zasedání v Lucemburku dne 13. září 2010. Obsah Skutečnosti předcházející sporu Správní řízení Napadené rozhodnutí Řízení a návrhová žádání účastnic řízení Právní otázky 1.  K návrhovým žádáním směřujícím k částečnému zrušení napadeného rozhodnutí K prvnímu žalobnímu důvodu, vycházejícímu z toho, že při určování délky trvání protiprávního jednání a výše pokuty došlo k pochybení Ke třetí části prvního žalobního důvodu, týkající se legality postupu určování délky trvání protiprávního jednání –  Argumenty účastnic řízení –  Závěry Tribunálu K první části prvního žalobního důvodu, týkající se legality způsobu výpočtu pokuty –  Argumenty účastnic řízení –  Závěry Tribunálu Ke druhé části prvního žalobního důvodu, týkající se legality určování závažnosti protiprávního jednání v rámci výpočtu pokuty –  Argumenty účastnic řízení –  Závěry Tribunálu Ke druhému žalobnímu důvodu, týkajícímu se opodstatněnosti postupu, kterým Komise odepřela výhody vyplývající z polehčujících okolností Argumenty účastnic řízení –  Závěry Tribunálu Ke čtvrtému žalobnímu důvodu, týkajícímu se žádosti o shovívavost –  Argumenty účastnic řízení –  Závěry Tribunálu K pátému žalobnímu důvodu, týkajícímu se dodržení zásad proporcionality a rovného zacházení –  Argumenty účastnic řízení –  Závěry Tribunálu K šestému žalobnímu důvodu, týkajícímu se dodržení zásad řádné správy a právní jistoty –  Argumenty účastnic řízení –  Závěry Tribunálu 2.  K podpůrně uplatněnému návrhovému žádání směřujícímu ke snížení pokuty K nákladům řízení * Jednací jazyk: švédština.

62002TJ0237

en

Facts and procedure 1       Technische Glaswerke Ilmenau GmbH is a German company with its registered office in Ilmenau in the Freistaat Thüringen (‘Land of Thuringia’). It was formed in 1994 with the aim of taking over 4 of the 12 glass production lines (furnaces) of the former Ilmenauer Glaswerke GmbH, a company which had been wound up by the Treuhandanstalt (a public trust management company, which subsequently became the Bundesanstalt für vereinigungsbedingte Sonderaufgaben, ‘the BvS’). 2       By letter of 1 December 1998, the Federal Republic of Germany notified the Commission of various measures designed to consolidate the applicant’s financial position, including a partial waiver, accorded by the BvS, of payment of the purchase price of the furnaces and a loan granted by the Land of Thuringia, through its own bank, the Thüringer Aufbaubank (‘the TAB’). 3       By letter SG (2000) D/102831, of 4 April 2000, the Commission initiated the formal investigation procedure under Article 88(2) EC concerning the payment waiver and the TAB loan, which procedure was given the reference C 19/2000. 4       In the course of the formal investigation procedure, the Commission received additional information from the Federal Republic of Germany as well as observations from Schott Glas, a competitor undertaking of the applicant. 5       On 12 June 2001, the Commission adopted Decision 2002/185/EC on State aid implemented by Germany for Technische Glaswerke Ilmenau GmbH (OJ 2002 L 62, p. 30), in which it confined its determination to the payment waiver alone. It concluded that the payment waiver was inconsistent with the conduct of a private investor and constituted State aid incompatible with the common market. 6       By letter of 3 July 2001, the Commission opened a second formal investigation procedure pursuant to Article 88(2) EC, to which it gave reference C 44/2001. The subject-matter of that procedure was an examination of the deferment of the date for payment of the balance of the purchase price of the furnaces, the rearrangement of the bank guarantee for that payment and the TAB loan. 7       By application lodged at the Registry of the Court of First Instance on 28 August 2001, the applicant brought an action for the annulment of the Commission Decision of 12 June 2001 (Case T‑198/01). 8       By letter of 24 October 2001, the applicant submitted its observations in respect of the second formal investigation procedure and requested the Commission to give it access to a non-confidential version of the file and the opportunity to submit, subsequently, further observations. That request was rejected by the Commission by letter of 23 November 2001. 9       By letter of 1 March 2002, the applicant applied, on the basis of Regulation (EC) No 1049/2001 of the European Parliament and of the Council of 30 May 2001 regarding public access to European Parliament, Council and Commission documents (OJ 2001 L 145, p. 43), for access to: –       ‘all the documents in the Commission’s files in all the aid cases concerning [it] and in particular in aid case C 44/2001; –       all the documents in the Commission’s files concerning the State aid for the undertaking Schott Glas, Jena, Germany, owned by: Carl-Zeiss-Stiftung, Hessenweg 18, D‑89522 Heidenheim a.d. Brenz save for business secrets relating to other undertakings’. 10     By letter of 27 March 2002, the Commission rejected the application for access stating, in particular, that the documents sought were covered by the exception in Article 4(2) of Regulation No 1049/2001, which provides, in particular, that access to a document is to be refused where disclosure would undermine the protection of the purpose of inspections, investigations and audits, unless there is an overriding public interest in disclosure. The Commission also stated that ‘the documents concerning [the applicant] are documents which form part of the current formal investigation procedure C 44/2001’. 11     By letter of 15 April 2002, the applicant sent the Secretary General of the Commission a confirmatory application for access pursuant to Article 7(2) of Regulation No 1049/2001. 12     By letter of 28 May 2002 (hereinafter referred to as ‘the Decision’), the Secretary General of the Commission refused that application in the following terms: ‘Dear Dr SCHOHE, Thank you for your letter of 15 April 2002, registered on that date, by which you asked me to reconsider your application for access to the following documents: –       the documents concerning the State aid granted to Technische Glaswerke Ilmenau … ; –       the documents relating to the State aid possibly granted to Schott Glas. As regards the first part of your application, it covers the letters exchanged between the German authorities and the ‘Competition’ [Directorate General (DG)] of the Commission and the comments emanating from the recipient of the aid, [Technische Glaswerke Ilmenau], and from a competitor, Schott Glas. As to the second part of your application, it covers a pre-notification in the multisectoral framework for Schott Glas’s substantial new investment projects in the east of Germany. After examining your application, I regret to have to confirm the refusal communicated to you by the [“Competition”] DG, on the ground that the disclosure of those various documents is likely to undermine the protection of the purpose of inspections and [of] investigations. The [third] indent of Article 4[(2)] of Regulation [No] 1049/2001 expressly provides for that exception to the right of access. In the context of the current investigations into the compatibility of State aid with the single market, cooperation in good faith and mutual confidence between the Commission, the Member State and the undertakings concerned are indispensable in order to enable the various parties to express themselves freely. That is why the disclosure of that document could undermine the conduct of the examination of that complaint by compromising that dialogue. Moreover, since the pre-notification covering Schott Glas’s project contains a detailed description of the project, to give access to that document would be likely seriously to harm the commercial interests of that company. That interest is expressly protected by an exception to the right of access, laid down in Article 4[(2)] of the above-cited regulation. In addition, we have examined the possibility of making accessible the parts of the requested documents which are not covered by those exceptions. It is, however, clear that those documents [could] not be divided into confidential and non-confidential parts. Furthermore, there is no overriding public interest which would, in this case, justify the disclosure of the documents in question …’ 13     The applicant brought this action by application lodged at the Registry of the Court of First Instance on 8 August 2002. By separate document dated the same day, the applicant, on the basis of Article 76a of the Rules of Procedure of the Court of First Instance, made an application for the expedited procedure, which was rejected by decision of 12 September 2002. 14     By document lodged at the Court Registry on 25 October 2002, Schott Glas applied for leave to intervene in this case in support of the form of order sought by the defendant. By order of 16 January 2003, the President of the Fourth Chamber of the Court of First Instance granted that leave to intervene. Schott Glas lodged its statement in intervention on 19 February 2003. 15     By documents lodged at the Court Registry, on 8 and 15 November 2002 respectively, the Kingdom of Sweden and the Republic of Finland applied for leave to intervene in this case in support of the form of order sought by the applicant. By orders of 16 January 2003, the President of the Fourth Chamber of the Court of First Instance granted those applications. The Kingdom of Sweden lodged its statement in intervention on 3 March 2003. The Republic of Finland waived its right to lodge a statement in intervention. 16     By application lodged at the Court Registry on 17 December 2002, the applicant brought an action for the annulment of Commission Decision C (2002) 2147 final, adopted on 2 October 2002 at the conclusion of the formal investigation procedure C 44/2001, concerning the State aid granted by the Federal Republic of Germany to the applicant (Case T‑378/02). In that decision, the Commission concluded that the TAB loan and the rearrangement of the bank guarantee constituted State aid incompatible with the common market (see paragraph 2 above). 17     By judgment of 8 July 2004 in Case T-198/01 Technische Glaswerke Ilmenau v Commission [2004] ECR II‑2717, the Court of First Instance (Fifth Chamber, Extended Composition) dismissed the applicant’s action in Case T‑198/01. 18     After the composition of the Chambers of the Court of First Instance was changed from 13 September 2004, the Judge-Rapporteur was appointed, as President, to the Fifth Chamber, to which this case was, as a result, assigned. 19     On 14 December 2004, the Court invited the applicant to make observations as to the subject-matter of the action in these proceedings in the light, particularly, of its having obtained, in the course of the proceedings in Cases T‑198/01 and T‑378/02, various documents relating to the aid investigation procedures C 19/2000 and C 44/2001. 20     In its reply received at the Court Registry on 20 January 2005, the applicant confirmed having had access, in the course of Cases T‑198/01 and T‑378/02, to certain documents relating to the abovementioned aid procedures and emanating from the Federal Republic of Germany and Schott Glas, including the latter’s observations dated 23 January 2001 relating to formal investigation procedure C 19/2000. The applicant stated, however, that it was convinced that it had not been made aware of all the documents in the defendant’s possession relating to those procedures. Its interest in obtaining access to those documents was unchanged. 21     By letter received at the Court Registry on 13 April 2005 and at the Court’s invitation, the Commission stated that there were still documents in its possession, to which the applicant had been refused access and which had not been communicated to it in the course of Cases T‑198/01 and T‑378/02. 22     Meanwhile, by order of 3 March 2005, the President of the Fourth Chamber (Extended Composition) stayed the proceedings in Case T‑378/02 until delivery of the judgment of the Court of Justice in Case C‑404/04 P, which is the applicant’s appeal against the judgment in Technische Glaswerke Ilmenau v Commission , cited in paragraph 17 above. 23     By letter received at the Court Registry on 31 May 2006 and at the Court’s invitation, the Commission produced, at the hearing, a complete list of the documents comprising the administrative files relating to the investigation procedures in respect of the aid granted to the applicant. 24     The parties presented their arguments and their replies to the questions raised by the Court at the hearing on 15 June 2006. The Commission was, thus, invited to submit its observations on the effects, for the purposes of this case, of the judgment of the Court of First Instance in Case T-2/03 Verein für Konsumenteninformation v Commission [2005] ECR II‑1121 (hereinafter ‘the VKI judgment’). Forms of order sought 25     The applicant, supported by the Kingdom of Sweden and by the Republic of Finland, claims that the Court should: –       annul the Decision, save in so far as access is refused to documents directly connected with the current aid investigation procedure concerning Schott Glas; –       order the Commission to pay the costs. 26     The Commission, supported by Schott Glas, contends that the Court should: –       dismiss the action as being without foundation; –       order the applicant to pay the costs. Law The application of Regulation No 1049/2001 Arguments of the parties 27     The applicant asserts that the right of access to documents in the Commission’s possession, defined by Article 2(1) of Regulation No 1049/2001, is not an ordinary secondary right but is, on the contrary, in view of ‘the democratic principle’, a fundamental right, derogation from which must be construed strictly. 28     It states that the question of the determination of its rights under Regulation No 1049/2001 must be distinguished from that concerning the rights of the ‘parties’ in the context of State aid procedures. The applicant submits that the fact that the case-law does not allow it, as a party concerned by the aid investigation procedure, the right to inspect the original contents of the file, cannot affect its rights as a citizen of the Union. 29     The Kingdom of Sweden maintains that Regulation No 1049/2001 is an instrument of general application designed to safeguard the public’s right to inform itself about the Union’s activities. It follows from the clear and precise definition of the beneficiaries of the right of access, in Article 2(1) of Regulation No 1049/2001, that the applicant is indisputably one and that it can legitimately claim that its application be examined in accordance with the provisions of that regulation. 30     The Commission argues that access to the administrative file by a recipient of aid, on the one hand, and access to documents under Regulation No 1049/2001, on the other, are two totally different matters. It is clear from the applicant’s pleadings that it has resorted to that regulation only in order to circumvent the procedural rules in respect of State aid and to make good a lack of procedural rights. Council Regulation (EC) No 659/1999 of 22 March 1999 laying down detailed rules for the application of Article [88] of the EC Treaty (OJ 1999 L 83, p. 1) provides for no right of access to the documents and files and according to the case-law the procedural rights of aid recipients are observed if they have been invited to lodge observations in the course of the administrative procedure (Joined Cases C‑74/00 P and C‑75/00 P Falck and Acciaierie di Bolzano v Commission [2002] ECR I‑7869, and Joined Cases T‑127/99, T‑129/99 and T‑148/99 Diputación Foral de Álava and Others v Commission [2002] ECR II‑1275), which was the case with the applicant here. 31     Schott Glas contends that the applicant wishes to use Regulation No 1049/2001 as a device to gain knowledge of data internal to its undertaking and to circumvent the settled case-law of the Community judicature on the rights of the parties to obtain access to the file in administrative procedures of the Commission. It is a move clearly contrary to the policy objective of Regulation No 1049/2001, namely to give Community citizens the fullest possible insight into the decision-making processes of Community organs. Schott Glas adds that Regulation No 1049/2001 did not exist at the time of formal investigation procedure C 58/91 (NN 144/91) relating to the privatisation of the undertaking, Jenaer Glaswerk, and that it could not, therefore, have anticipated that a competitor could, later, want access to the documents relating to that procedure. 32     It states that the provisions of Council Regulation (EC) No 1/2003 of 16 December 2002 on the implementation of the rules on competition laid down in Articles 81 and 82 of the Treaty (OJ 2003 L 1, p. 1) concerning access to the file show that that regulation is the ‘special statute’ compared to Regulation No 1049/2001. Were it otherwise, the parties to the procedure and other third parties could circumvent the limits to the right of access to the file fixed by Article 27 of Regulation No 1/2003 by simply invoking Regulation No 1049/2001. The same would apply to State aid procedures, in which the limits to third parties’ participation stem, first, from Regulation No 659/1999 and, second, from the case-law. 33     It follows, moreover, from Regulation No 1049/2001 that ‘access to the file’ and ‘access to a document’ are not equivalent concepts and that the right of access to a document presupposes an application describing the document sought so that it can be identified. That regulation does not create a right for citizens enabling them to inspect the files of the organ concerned in order to find therein documents of possible interest to them, an even more inevitable conclusion if applications for access to documents are not supported by reasons. In this case, the applicant has confined itself to claiming, tersely, access to ‘all the documents’ concerning the alleged State aid procedure cited, which is not surprising, since the applicant itself admits that it is seeking documents hitherto unknown to it. 34     Schott Glas concludes that the applicant is wrongly relying on Regulation No 1049/2001 and that its application for access, whatever its subject-matter may be, must be determined not under the provisions of that regulation but under the rules on granting access to the file in aid procedures. Findings of the Court 35     It is common ground that the applicant submitted an application for access to documents based on Regulation No 1049/2001 and that the Commission, in the Decision, refused access to the documents sought referring expressly to Article 4(2) of that regulation which lays down the exceptions to the right of access, based on the protection of the purpose of inspections, investigations and audits, first, and of the commercial interests of a legal person, second. 36     Questioned at the hearing on the effect of its argument that ‘the applicant’s application does not appear … to come within the scope of the protection of Regulation No 1049/2001’, to which the applicant had resorted only in order to circumvent the procedural rules in respect of State aid, the Commission clearly stated that that measure was fully applicable in this case, but that the exception in Article 4(2) of Regulation No 1049/2001 allowed it to refuse access to the documents relating to current aid procedures, like those sought by the applicant. 37     The question raised by these proceedings is therefore whether the Commission correctly applied the exception in Article 4(2) of Regulation No 1049/2001 to the right of access. 38     In its statement in intervention, Schott Glas contends, in essence, that Regulation No 1049/2001 applies only to documents produced during the Community legislative process, that the application for access should have been determined not under the provisions of that regulation but under the rules for granting access to the file in aid procedures and, finally, that the regulation cannot apply to documents which came into the institutions’ possession prior to its entry into effect, that is 3 December 2001. That argument is intended thus to demonstrate either that Regulation No 1049/2001 was not applicable to this case or that it is an unlawful legal basis for the Decision. 39     Consequently, assuming that that argument could be upheld by the Court, it could find that the Decision is illegal. In that respect, it is appropriate to point out that Schott Glas was given leave to intervene in this case in support of the form of order sought by the Commission, which seeks the dismissal of the action for annulment. 40     Under the fourth paragraph of Article 40 of the Statute of the Court of Justice, which applies to the Court of First Instance by virtue of Article 53 of that Statute, an application to intervene must be limited to supporting the form of order sought by one of the parties. In addition, under Article 116(3) of the Rules of Procedure of the Court of First Instance, the intervener must accept the case as it finds it at the time of its intervention. Although those provisions do not preclude an intervener from using arguments different from those used by the party it is supporting, that is nevertheless on the condition that they do not alter the framework of the dispute and that the intervention is still intended to support the form of order sought by that party (see VKI , cited in paragraph 24 above, paragraph 52 and the case-law there cited). 41     In this case, since, on the one hand, assuming it is well founded, Schott Glas’s argument would permit a finding that the Decision is unlawful and, since, on the other hand, the form of order sought by the Commission is the dismissal of the action for annulment and is not supported by arguments seeking a declaration that the Decision is unlawful, it is clear that consideration of that argument would have the effect of altering the framework of the dispute as defined in the application and the defence. That argument must therefore be rejected as inadmissible (see, to that effect, VKI , cited in paragraph 24 above, paragraphs 53 and 54). The subject-matter of the action Arguments of the parties 42     The applicant makes clear that it claimed access to the documents relating to ‘all’ the aid procedures concerning it, namely procedures C 19/2000 and C 44/2001, and to those concerning Schott Glas, including the procedure relating to its privatisation. 43     The Decision involves, accordingly, a refusal of access to four distinct groups of documents, relating to: –       the concluded aid procedure C 19/2000; –       the current aid procedure C 44/2001; –       the concluded aid procedure or procedures in connection with the privatisation of Jenaer Schott Glas; –       the current aid procedure relating to Schott Glas’s new investment in the Land of Thuringia. 44     The applicant states that, if the Decision had to be interpreted as concerning only the documents relating to the current procedure C 44/2001 and those relating to the current aid investigation procedure relating to Schott Glas, Article 8(3) of Regulation No 1049/2001 must apply. Thus, the Commission’s failure to reply to the application for access to the other documents sought amounts to a challengeable decision of refusal. The applicant states also that this action seeks the annulment of the refusals of access concerning only the first three groups of documents mentioned in the preceding paragraph. 45     It challenges the Commission’s argument that the application for access to the documents relating to the State aid granted to the undertaking ‘Schott Glas Jena’ was formulated too imprecisely and that it could not therefore cover the documents concerning the grant of State aid in connection with the privatisation of Jenaer Glaswerke in 1992. The applicant submits that it should have been obvious to the Commission that the application for access extended also to those documents, even if the aid procedure in question had not been conducted under the title ‘Schott Glas Jena’. That is shown by the fact that the Commission, at least in its defence, had no difficulty in identifying the procedure in question. 46     The Commission maintains that it has no documents in its possession relating to State aid accorded to the company ‘Schott Glas, Jena’, the designation expressly used in the applications for access, but that it has a file relating to the investigation procedure in respect of aid granted to Schott Lithotec AG. It states that it assumed that the applicant had given the latter undertaking the name of ‘Schott Glas’ and that it therefore refused the application for access in view of the current aid procedure concerning Schott Lithotec AG. Those considerations are, moreover, irrelevant in the light of the definition of the subject-matter of the action given in the application. 47     The defendant also argues that it has no file concerning a concluded aid procedure ‘in connection with the privatisation of Jenaer Schott Glas’, in the formulation used in the application, explaining that the undertaking Schott Glas has been part of the private sector for 50 years and that it has not therefore been privatised. It points out that Schott Glas participated in the privatisation of the undertaking Jenaer Glaswerk by acquiring a part of its capital for one German mark, a transaction which was not regarded as involving any element of aid at the conclusion of the formal investigation procedure C 58/91 (NN 144/91) carried out in January 1992. 48     The fact that the applicant intended also to apply for access to the file of the abovementioned procedure was not even mentioned in the application for access and appeared for the first time in the application. Under those circumstances, the Commission correctly found that the applicant’s application’s sole object was access to the file of the investigation procedure relating to aid granted to Schott Lithotec AG. Findings of the Court 49     It follows from a combined reading of the Decision and the defendant’s pleadings that, first, the Commission refused access to the documents concerning State aid granted to the applicant, those documents being those relating to the procedures under references C 19/2000 and C 44/2001. The Commission states, indeed, that it was impossible for it to deal separately with the documents of the two procedures, since they concerned the same restructuring measures and were based on the same documents. 50     The Commission, secondly, took the view that the application for access to ‘all the documents in the Commission’s files concerning the State aid for the undertaking Schott Glas, Jena’ covered a ‘pre-notification in the multisectoral framework for Schott Glas’s substantial new investment projects in the east of Germany’. It refused that application on the basis of the exceptions to the right of access in Article 4(2) of Regulation No 1049/2001 relating, first, to the protection of the purpose of inspections, investigations and audits and, second, to the protection of the commercial interests of a legal person. 51     In its application, the applicant has stated that its application for access concerning Schott Glas had a double meaning, since it covered documents relating to: (a) the concluded aid procedure or procedures in connection with the privatisation of Jenaer Schott Glas; (b) the current aid procedure relating to Schott Glas’s new investment in the Land of Thuringia. 52     It also stated that this action did not cover the annulment of the refusal of access to the documents covered by (b) of the preceding paragraph and that if the Decision had to be interpreted as concerning only the latter documents and not those mentioned under (a), Article 8(3) of Regulation No 1049/2001 would have to apply. Thus, the Commission’s failure to reply in respect of the application for access to the documents mentioned in (a) of the preceding paragraph amounts to an implied refusal of access, challengeable before the Court of First Instance. 53     It is common ground that the Commission adopted an express decision refusing the confirmatory application for access to the documents concerning Schott Glas, at the very least, as the Commission understood it having regard to its wording, that is to say as an application for access to the documents covered by paragraph 51(b) above. 54     As regards the existence of an implied refusal of access to the documents mentioned in paragraph 51(a) above, it must be determined whether the Commission could reasonably understand the double meaning of the confirmatory application for access to the documents concerning Schott Glas, as noted in paragraph 51 above. The administration’s silence can be found to constitute a refusal decision only if the administration was in a position to express a proper view and, therefore, to understand what was asked of it. 55     In this case, both the initial application and the confirmatory application for access are drafted in general terms and there is no reference in them to the undertaking, Jenaer Glaswerke, to its privatisation or to a given period. 56     It is only in the application that the applicant, for the first time, mentioned an application for access to documents relating to an aid procedure concerning the ‘privatisation of Schott Glas’ or to ‘Jenaer Schott Glas’. Even though it states that it should have been ‘obvious’ to the Commission that the application for access also covered the documents concerning the grant of State aid in connection with the privatisation of Jenaer Glaswerke in 1992, the applicant, in its reply to a question from the Court on the subject-matter of these proceedings, accepted that its application lacked precision by adopting the Kingdom of Sweden’s argument about the Commission’s breach of its duty, under Article 6(2) of Regulation No 1049/2001, to assist. 57     It is clear, furthermore, from the defence that the Commission must have made an interpretation of the application in order to give it a meaning corresponding effectively but only partly to the applicant’s expectations. The defendant thus states that the applicant ‘did not make clear what it mean[t] by “all the documents in the Commission’s files concerning the State aid for the undertaking Schott Glas, Jena”’ and ‘assumed’ that the applicant had used the name of ‘Schott Glas’ by mistake, whereas the designation of the undertaking which had received the aid, the subject of the formal investigation procedure current at the time of the adoption of the Decision, was ‘Schott Lithotec AG’. 58     It must be concluded that the formulation of the applicant’s application for access was not such as to enable the Commission to understand its double meaning and that it cannot, therefore, be held that the Commission impliedly refused access to the documents covered by paragraph 51(a) above. 59     It follows from the foregoing considerations that the Commission, in the Decision, refused access to the documents relating, first, to the investigation procedures in respect of aid granted to the applicant and, second, to the current aid investigation procedure concerning ‘Schott Glas’s new investment in the Land of Thuringia’, it being noted that the second part of the Decision does not form part of the subject-matter of the action for annulment brought by the applicant. 60     In those circumstances, the action, in so far as it seeks the annulment of an alleged implied refusal of access to the documents concerning ‘the concluded aid procedure in connection with the privatisation of Jenaer Schott Glas’, is inadmissible. The infringement of Article 4 of Regulation No 1049/2001 concerning the exception to the right of access based on the protection of the purpose of inspections, investigations and audits 61     The applicant, supported by the Kingdom of Sweden, makes several claims in support of the above plea in law for annulment. First, the Commission refused access to the documents sought without undertaking a concrete examination of each of them. Secondly, the defendant relied, wrongly, on case-law solutions relating to the refusal of access to documents concerning proceedings against a Member State for failure to fulfil obligations, which are not comparable to aid investigation procedures. Thirdly, the Commission failed to apply the right to partial access. Fourthly, the balancing of interests required by Article 4(2) of Regulation No 1049/2001 should have led to the disclosure of the documents required. 62     The Court considers that it is appropriate to analyse, first of all, the complaint of the lack of a concrete, individual examination of the documents referred to in the application for access. Arguments of the parties 63     The applicant maintains that the statement of reasons for the Decision shows that, according to the Commission, access can never be allowed, because of their nature, to documents concerning current aid procedures. The applicant states that the defendant therefore refused access to the documents sought regardless of the aid procedure in question and the documents concerned. 64     It follows both from the wording of Article 4 of Regulation No 1049/2001 and from the case-law that the Commission must, on the contrary, examine in concrete fashion in each individual case whether access to the document in question is actually likely to undermine the investigation procedure. The applicant points out that ‘the fact that the document at issue concerns an inspection cannot in itself justify application of the exception invoked’ (Case T‑20/99 Denkavit Nederland v Commission [2000] ECR II‑3011, paragraph 45). 65     Nor has the Commission shown that access to the documents could have impeded the aid procedure concerning the applicant, which was already concluded at the time of the application for access. Evidence of that, moreover, would be impossible to produce according to the applicant. It notes that Article 4(7) of Regulation No 1049/2001 provides expressly that the exceptions in paragraph 2 are to apply only for the period during which the purpose of protection is justified. As regards inspections and investigations, it follows from their very nature that any justification for a refusal of access could no longer be considered once the investigation in question is completed. 66     The applicant points out that the Commission refused partial access basing that refusal on the general ground that ‘the documents cannot be divided into confidential and non-confidential parts’, starting from the principle that all the documents relating to an aid procedure are exchanged only between the Commission and the Member State and that no one else should have access to them, even after the end of the procedure. 67     The Kingdom of Sweden submits that the Decision and the position adopted by the defendant in these proceedings show that the Commission did not undertake a concrete assessment of the information contained in the documents to which access was requested. The Court of Justice and the Court of First Instance have stated on several occasions, under the previous rules, that every examination of an application for disclosure should cover the information contained in the document requested, a principle which still applies for the purposes of Regulation No 1049/2001. Failing such an examination, it is impossible to determine whether there are interests to be protected which justify the document being kept secret or affect the balance of interests mentioned in Article 4(2) of Regulation No 1049/2001. A concrete assessment is also indispensable to determine whether partial access would be possible. That conclusion is inescapable whatever the exception which applies. 68     The Commission submits that the idea expressed in the judgment in Case T-191/99 Petrie and Others v Commission [2001] ECR II‑3677, on which the Decision is based, is applicable without restrictions to aid investigation procedures, which are, without any doubt, ‘investigations’ within the meaning of Article 4(2) of Regulation No 1049/2001. 69     It states that, as in proceedings for failure to fulfil obligations, there must be, in aid investigation procedures, proper cooperation in good faith between the Commission and the Member State, which excludes third parties having access to documents relating to those procedures before they have been concluded. So long as the aid investigation procedure is not concluded, the public, in the Commission’s submission, cannot be allowed access to the documents, while the parties concerned in that procedure, which cannot avail themselves of the rights of the defence, have no such right. 70     It asserts that the applicant’s application for access covers documents relating to a current aid investigation procedure. The Commission adopted two decisions concerning the two parts of an overall restructuring project, presented as such by the applicant itself in its pleadings. The defendant states that current aid procedure C 44/2001 concerns the same restructuring measures and is based on the same documents as aid procedure C 19/2000 and concludes that it was necessary, therefore, to deal with the applications for access to the file concerning the two procedures in question together. 71     The Commission submits that this dispute is different from that which gave rise to the judgment in VKI , cited in paragraph 24 above, which concerned a refusal of access to documents relating to an already closed procedure in a cartel case. In this case, as regards an application for access to documents relating to a current State aid investigation procedure, the principles derived from Petrie and Others v Commission , cited in paragraph 68 above, enabled, in its submission, an overall reply and it was not therefore necessary to subject the documents covered by that application to a concrete, individual analysis. 72     Schott Glas points out that, at the time of the submission by the applicant of the application for access to the documents relating to two aid cases concerning it, procedure C 44/2001 was already in progress. The close material connection between the two aid procedures C 19/2000 and C 44/2001 had repeatedly been emphasised by the applicant itself. Schott Glas concludes therefrom that the applicant has applied for access to documents while an investigation was current in a procedure in which the Commission had not yet adopted a decision. 73     It submits that the Commission had, in this case, to interpret the exceptions in Regulation No 1049/2001 in accordance with established principles on the rights of participation of third parties in aid procedures and that it therefore decided, lawfully, that the dissemination of the documents sought by the applicant would seriously undermine the purpose of the investigation (third indent of Article 4(2) of Regulation No 1049/2001) and the decision-making process of the Commission in Case C-44/2001 (Article 4(3) of Regulation No 1049/2001). Findings of the Court 74     The effect of Articles 2, 4 and 6 to 8 of Regulation No 1049/2001 is that the institution to which an application for access to documents is made under that regulation is obliged to examine and reply to that application and, in particular, to determine whether any of the exceptions referred to in Article 4 of the regulation is applicable to the documents in question ( VKI , cited in paragraph 24 above, paragraphs 67 and 68). 75     In this case, the Commission refused to disclose documents relating to investigation procedures in respect of State aid granted to the applicant, and did so in reliance on the exception to the right of access in the third indent of Article 4(2) of Regulation No 1049/2001, based on the protection of the purpose of inspections, investigations and audits. 76     It is appropriate to observe, as the Commission points out without contradiction by the applicant or the Kingdom of Sweden, that the documents covered by the application for access effectively dealt with an ‘investigation’, within the meaning of the third indent of Article 4(2) of Regulation No 1049/2001. 77     However, the mere fact that a document concerns an interest protected by an exception cannot justify application of that exception (see, to that effect, Denkavit Nederland v Commission , cited in paragraph 64 above, paragraph 45). Such application may, in principle, be justified only if the institution has previously assessed, firstly, whether access to the document would specifically and actually undermine the protected interest and, secondly, in the circumstances referred to in Article 4(2) and (3) of Regulation No 1049/2001, whether there was no overriding public interest in disclosure. In addition, the risk of a protected interest being undermined must be reasonably foreseeable and not purely hypothetical (see, to that effect, Case T-211/00 Kuijer v Council [2002] ECR II‑485, paragraph 56). Consequently, the examination which the institution must, in principle, undertake in order to apply an exception must be carried out in a concrete manner and must be apparent from the reasons for the decision (see, to that effect, Case T-14/98 Hautala v Council [1999] ECR II-2489, paragraph 67; Case T-188/98 Kuijer v Council [2000] ECR II‑1959, paragraph 38; and VKI , cited in paragraph 24 above, paragraphs 69 and 74). 78     Furthermore, it follows from Regulation No 1049/2001 that all the exceptions in paragraphs 1 to 3 of Article 4 thereof are stated as having to apply ‘to a document’. That concrete examination must, therefore, be carried out in respect of each document covered by the application ( VKI , cited in paragraph 24 above, paragraph 70). 79     It is also important to point out that only a concrete, individual examination, as opposed to an abstract, overall examination, can enable the institution to assess the possibility of granting the applicant partial access under Article 4(6) of Regulation No 1049/2001 ( VKI , cited in paragraph 24 above, paragraphs 73 and 75) and that, as regards the application on a temporal basis of the exceptions to the right of access, Article 4(7) of Regulation No 1049/2001 provides that the exceptions as laid down by paragraphs 1 to 3 of that article are to apply only for the period during which protection is justified on the basis ‘of the content of the document’. 80     In this case, it is not clear from the statement of reasons in the Decision that the Commission undertook a concrete, individual assessment of the content of the documents covered by the application for access. Nor has the Commission alleged, either in its defence, or in its observations of 13 April 2005, or at the hearing, that it carried out such an examination. The text of the Decision reveals that the defendant based it not by reference to the matters of information contained in the documents in question, but on a general analysis by category of documents, distinguishing, first, correspondence exchanged with the Member State concerned and, second, the observations lodged by the parties concerned as part of the formal investigation procedure. 81     Nor is it clear from the Decision that the Commission checked effectively that each document covered by the application was actually included in one of the two identified categories. 82     A conclusion to the contrary can even be drawn from the measure of procedural organisation the purpose of which was to invite the Commission to disclose to the Court of First Instance a complete list of the documents comprising the administrative file relating to the investigation procedures in respect of the aid granted to the applicant. 83     The examination of that list shows, indeed, that several documents in the Commission’s possession at the time of the Decision’s adoption do not form part either of the correspondence exchanged with the Member State concerned or of the observations of the parties concerned, namely: –       the Commission’s letter of 28 December 2000 by which it invited Schott Glas to reply to a series of questions in connection with the formal investigation procedure C 19/2000 (document 39); –       the memoranda of the ‘Competition’ DG requesting information or advice from various services of the Commission on the draft decisions drawn up by it (documents 3, 18, 45 and 54) and the replies of those services (documents 4, 19, 20, 46 to 49); –       the ‘Competition’ DG’s memoranda for the responsible Member of the Commission (documents 12, 17, 44 and 79); –       the internal notes of the ‘Competition’ DG on the state of the file (documents 8, 13, 33 and 36). 84     Questioned at the hearing on the non-observance of the obligation to undertake a concrete, individual examination of the documents covered by the applicant’s application for access, the Commission noted, in its reply, the difference in the facts between these proceedings and the case which gave rise to the judgment in VKI , cited in paragraph 24 above. The defendant submits that, in circumstances where, as in this case, the application for access concerns documents relating to a current aid control procedure, a concrete, individual examination is not necessary and a general reply based on the confidentiality of those documents must be provided for the purpose of applying the exception to the right of access based on the protection of investigations. 85     It must be observed that the obligation for an institution to undertake a concrete, individual assessment of the content of the documents covered in the application for access is an approach to be adopted as a matter of principle ( VKI , cited in paragraph 24 above, paragraph 75), which applies to all the exceptions in paragraphs 1 to 3 of Article 4 of Regulation No 1049/2001, whatever may be the field to which the documents sought relate, and which concerns, in particular, that of cartels as in the case which gave rise to the judgment in VKI , or of that of the control of public subsidies. 86     However, such an examination may not be necessary where, due to the particular circumstances of the individual case, it is obvious that access must be refused or, on the contrary, granted. Such could be the case, inter alia, if certain documents were either, first, manifestly covered in their entirety by an exception to the right of access or, conversely, manifestly accessible in their entirety, or, finally, had already been the subject of a concrete, individual assessment by the Commission in similar circumstances ( VKI , cited in paragraph 24 above, paragraph 75). 87     It is therefore necessary to examine whether the applicant’s application covered documents for which, due to the circumstances of the individual case, it was not necessary to undertake such a concrete, individual examination. 88     In the Decision, the Commission justified the application of the exception based on the protection of the purpose of inspections and investigations by maintaining that, in the context of current investigations into the compatibility of State aid with the single market, cooperation in good faith and mutual confidence between the Commission, the Member State and the undertakings concerned are indispensable in order to enable the different ‘parties’ to express themselves freely and that the disclosure of documents relating to those investigations ‘could undermine the conduct of the examination of [the] complaint by compromising that dialogue’. 89     The Court considers that so general an assessment, applying to the entire administrative file relating to the investigation procedures in respect of the aid granted to the applicant, does not demonstrate that there were special circumstances of the individual case permitting the conclusion that it was not necessary to undertake a concrete, individual examination of the documents which comprised it. In particular, it does not establish that those documents were manifestly covered in their entirety by an exception to the right of access. 90     As has been stated in paragraph 81 above, it is not clear from the Decision that the Commission checked effectively that each document covered by the application was actually included in one of the two categories identified. It follows, on the contrary, from the measure of procedural organisation referred to in paragraph 82 above, that several documents in the Commission’s possession do not come within one of those categories and, therefore, that the division of those documents into two categories is not correct. That finding of an incorrect categorisation precludes, in any event, a conclusion that the entirety of the documents referred to in the application is clearly covered by the exception relied upon in the Decision (see, to that effect, VKI , cited in paragraph 24 above, paragraph 83). 91     It is also appropriate to note, for the sake of completeness, that the considerations set out by the Commission in the Decision, as moreover in its defence, remain vague and general. In the absence of an individual examination, that is to say, document by document, they do not demonstrate with sufficient certainty and detail that the Commission’s argument, even if well founded in principle, applies to all the documents in the administrative file relating to the investigation procedures in respect of the aid granted to the applicant. The fears expressed by the Commission remain mere assertions and are, consequently, utterly hypothetical ( VKI , cited in paragraph 24 above, paragraph 84). 92     It may, in that regard, appear paradoxical to say the least to evoke the necessity for a free and direct dialogue between the Commission, the Member State and the ‘undertakings concerned’, in the context of a climate of cooperation in good faith and mutual confidence, in order, precisely, to refuse one of the ‘parties’ concerned access to knowledge of any information directly touching the very subject of the discussions. 93     In addition, as regards the temporal application of the exception relied upon, the Commission refers to documents concerning ‘current investigations’, a general formulation which does not permit the conclusion with sufficient certainty that all the documents referred to in the application for access were still, on the day of the adoption of the Decision, capable of being covered by that exception, when it is recalled that, on 28 May 2002, aid procedure C 19/2000 was concluded. 94     It is also appropriate to point out that, only in exceptional cases and only where the administrative burden entailed by a concrete, individual examination of the documents proves to be particularly heavy, thereby exceeding the limits of what may reasonably be required, may a derogation from the obligation to examine the documents be permissible ( VKI , cited in paragraph 24 above, paragraph 112). 95     In this case, it is established that the Commission relied, neither in the Decision, nor in its pleadings, nor at the hearing, on a surfeit of work connected to the examination of the applicant’s application for access. 96     In those circumstances, Schott Glas’s argument that the Commission could not seriously be expected to provide the ‘very great administrative effort’ which the examination of an entire file of a State aid procedure would involve in order to effect a distinction between confidential and non-confidential information, since the applicant had no right worthy of protection to be able to inspect the documents in question, must be held to be inadmissible. 97     It must be recalled, indeed, that the fourth paragraph of Article 40 of the Statute of the Court of Justice and Article 116(4) of the Rules of Procedure of the Court of First Instance give the intervener the right to set out arguments as well as pleas independently, in so far as they support the form of order sought by one of the main parties and are not entirely unconnected with the issues underlying the dispute, as established by the applicant and defendant, as that would otherwise change the subject-matter of the dispute (Case T-171/02 Regione autonoma della Sardegna v Commission [2005] ECR II‑2123, paragraph 152). 98     In this case, as has been explained above, the tenor of the application and of the defence, as well as the applicant’s and the Commission’s observations in reply to the Court’s question on the subject-matter of the action, reveals no problem as regards the burden of work required by dealing with the application for access. In those circumstances, Schott Glas’s argument as to ‘the very great administrative effort’ required to deal with the application for access cannot be regarded as relating to the subject-matter of this action. 99     It must, finally, be observed that, in its statement in intervention, Schott Glas relies on the exception in Article 4(3) of Regulation No 1049/2001. Schott Glas maintains that the Commission correctly came to the conclusion that dissemination of the documents sought by the applicant would have seriously undermined the decision-making process of the institution in procedure C 44/2001. However, since that exception was not relied on by the Commission in the Decision, it is not for the Court to assume the role of that institution and determine whether that exception is actually applicable to the documents referred to by the request (see, to that effect, VKI , cited in paragraph 24 above, paragraph 91). 100   It follows from the foregoing considerations that the complaint based on the lack of a concrete, individual examination of the documents referred to in the application for access must be upheld and the Commission’s pure and simple refusal of access to the applicant is, consequently, vitiated by an error of law. Therefore, it must be held that the Commission infringed Article 4(2) of Regulation No 1049/2001 and the Decision must, therefore, be annulled, without the need to examine the other pleas for annulment raised by the applicant and the Kingdom of Sweden. Costs 101   Under Article 87(3) of its Rules of Procedure, the Court of First Instance may, where each party succeeds on some heads and fails on others, order that the costs be shared or that each party should bear its own costs. In the circumstances of this case, it is appropriate to order the Commission to bear its own costs and three quarters of those incurred by the applicant. The latter is to bear a quarter of its own costs. 102   Under the third subparagraph of Article 87(4), the Court may order an intervener to bear its own costs. In this case, Schott Glas, intervening in support of the Commission, is to bear its own costs. 103   The Kingdom of Sweden and the Republic of Finland must be ordered to bear their own costs in accordance with the first subparagraph of Article 87(4) of the Rules of Procedure. On those grounds, THE COURT OF FIRST INSTANCE (Fifth Chamber) hereby: 1. Annuls the Commission Decision of 28 May 2002 in so far as it refuses access to the documents relating to the investigation procedures in respect of aid granted to Technische Glaswerke Ilmenau GmbH; 2. Dismisses the remainder of the action; 3. Orders the Commission to bear its own costs and to pay three quarters of the costs incurred by Technische Glaswerke Ilmenau. The latter is to bear a quarter of its own costs; 4. Orders Schott Glas, the Kingdom of Sweden and the Republic of Finland to bear their own costs. Vilaras Dehousse Šváby Delivered in open court in Luxembourg on 14 December 2006. E. Coulon M. Vilaras Registrar President * Language of the case: German.

62008CJ0298

it

Inadempimento di uno Stato – Omessa adozione, entro il termine impartito, delle disposizioni necessarie per conformarsi alla direttiva del Parlamento europeo e del Consiglio 15 marzo 2006, 2006/22/CE, sulle norme minime per l’applicazione dei regolamenti (CEE) n. 3820/85 e (CEE) n. 3821/85 del Consiglio relativi a disposizioni in materia sociale nel settore dei trasporti su strada e che abroga la direttiva 88/599/CEE del Consiglio (GU L 102, pag. 35). Dispositivo 1) Avendo omesso di adottare le disposizioni legislative, regolamentari e amministrative necessarie per conformarsi alla direttiva del Parlamento europeo e del Consiglio 15 marzo 2006, 2006/22/CE, sulle norme minime per l’applicazione dei regolamenti (CEE) n. 3820/85 e (CEE) n. 3821/85 del Consiglio relativi a disposizioni in materia sociale nel settore dei trasporti su strada e che abroga la direttiva 88/599/CEE del Consiglio, la Repubblica ellenica è venuta meno agli obblighi ad essa incombenti in forza della direttiva 2006/22. 2) La Repubblica ellenica è condannata alle spese.

61999CJ0354

da

Dommens præmisser 1 Ved stævning indleveret til Domstolens Justitskontor den 23. september 1999 har Kommissionen for De Europæiske Fællesskaber i henhold til artikel 226 EF anlagt sag med påstand om, at det fastslås, at Irland har tilsidesat Rådets direktiv 86/609/EØF af 24. november 1986 om indbyrdes tilnærmelse af medlemsstaternes love og administrative bestemmelser om beskyttelse af dyr, der anvendes til forsøg og andre videnskabelige formål (EFT L 358, s. 1, herefter »direktivet«), særlig direktivets artikel 25, og har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til EF-traktaten, særlig artikel 5 (nu artikel 10 EF), idet det ikke har truffet alle de foranstaltninger, der er nødvendige for at sikre en korrekt gennemførelse af direktivets artikel 2, litra d), artikel 11 og 12, og idet det ikke råder over et passende sanktionssystem for tilfælde, hvor kravene i direktiv 89/609 ikke overholdes. Relevante fællesskabsbestemmelser 2 Direktivet har til formål at fastsætte minimumsforskrifter for anvendelse af dyr til forsøg og andre videnskabelige formål med henblik på udvikling og fremstilling af eller forsøg med lægemidler, fødevarer og andre stoffer eller produkter, samt med henblik på beskyttelse af miljøet. Truede dyrearter må kun anvendes til forskning med henblik på bevarelse af den pågældende art eller til vigtige biomedicinske formål, såfremt den pågældende art er den eneste, der kan anvendes til disse formål. 3 Direktivet fastsætter almindelige og særlige krav, navnlig med hensyn til dyrenes omgivelser og bevægelsesfrihed, tilsynet med dyrene, forebyggelsen af, at dyrene påføres smerte eller angst, samt til, at ubehag og lidelser elimineres. Dyr, der har været anvendt til forsøg, skal aflives på human måde. Forsøg må kun udføres af kompetente personer med tilladelse hertil og skal udføres på en måde, der begrænser dyrenes lidelser mest muligt. Hvis dyr skal anvendes til forsøg, der kan påføre dem stærke smerter, skal forsøget forud anmeldes til eller tillades af de nationale kompetente myndigheder. Laboratoriepersonalet skal have den fornødne faglige uddannelse. Direktivets bilag II indeholder retningslinjer for dyrenes omgivelser og pasning. 4 Opdrætter-, leverandør- og brugervirksomheder skal godkendes eller registreres og skal føre en journal over de anvendte dyr. Hunde, katte og primater (bortset fra mennesker) skal forsynes med et individuelt identifikationsmærke. Dyr af de i bilag I anførte arter, bl.a. mus, rotter, hunde og katte, skal være opdrættede, medmindre der er opnået en forudgående dispensation. For at undgå unødig gentagelse af forsøg, der allerede er udført, skal medlemsstaterne i så vid udstrækning som muligt anerkende gyldigheden af data hidrørende fra forsøg, der er udført på andre medlemsstaters område. 5 Direktivets artikel 2, litra d), har følgende ordlyd: »I dette direktiv forstås ved: [...] d) forsøg: enhver brug af dyr til forsøg eller andre videnskabelige formål, som kan påføre det smerte, lidelse, angst eller varigt men, herunder alle handlinger, der er bestemt til eller sandsynligvis vil medføre fødsel af et dyr i en sådan tilstand, bortset fra de mindst smertefulde metoder, der accepteres i moderne praksis (dvs. humane metoder), i forbindelse med aflivning eller mærkning af dyr; et forsøg indledes i det øjeblik, et dyr første gang forberedes til anvendelse, og afsluttes, når der ikke skal gøres flere iagttagelser under det pågældende forsøg; udelukkelse af smerte, lidelse, angst eller varigt men ved vellykket brug af anæstetika, analgetika eller andre metoder medfører ikke, at denne definition ikke gælder for anvendelsen af dyr; praktisk eller klinisk dyrlægevirksomhed af ikke-forsøgsmæssig karakter er ikke omfattet af dette direktiv.« 6 Direktivets artikel 11 bestemmer: »Uanset de øvrige bestemmelser i dette direktiv kan myndigheden, hvis forsøgets formål kræver det, tillade, at det pågældende dyr slippes løs, hvis den finder det godtgjort, at der er gjort alt for at sikre dyrets velbefindende, og såfremt dets sundhedstilstand tillader det, og der ikke er nogen fare for folkesundheden eller miljøet.« 7 Direktivets artikel 12, stk. 1, lyder: »Medlemsstaterne fastsætter fremgangsmåder, efter hvilke selve forsøgene eller oplysninger om de personer, der leder dem, i forvejen skal anmeldes til myndigheden.« 8 I henhold til direktivets artikel 25 skulle medlemsstaterne træffe de nødvendige foranstaltninger for at efterkomme direktivet senest den 24. november 1989 og straks underrette Kommissionen herom. De skulle ligeledes meddele Kommissionen de nationale retsforskrifter, som vedtages på det område, der er omfattet af direktivet. Relevante nationale bestemmelser 9 De irske bestemmelser på det af direktivet omfattede område består i Cruelty to Animals Act 1876 (dyreværnslov af 1876, herefter »loven af 1876«). Ifølge den irske regering blev direktivet oprindelig gennemført i national ret i forbindelse med en revision af de godkendelses- og registreringsprocedurer, der var fastsat i loven af 1876, og blev senere gennemført ved European Communities (Amendment of Cruelty to Animals Act 1876) Regulations 1994 (lov fra 1994 om gennemførelse af fællesskabsbestemmelser ved ændring af loven af 1876, herefter »ændringsloven«). 10 Loven af 1876, som ændret ved ændringsloven (herefter »den ændrede lov«), fastslår bl.a., i hvilke tilfælde og på hvilke betingelser der må udføres forsøg på dyr. Den ændrede lovs section 2 forbyder således ethvert forsøg, der har til formål at påføre levende dyr smerter, bortset fra i visse undtagelsestilfælde, der er fastsat i loven. 11 Den ændrede lovs section 12A(1) har som affattet ved ændringsloven følgende ordlyd: »Ved udførelse af forsøg, der er omfattet af nærværende lov, skal de i det følgende indeholdte bestemmelser overholdes.« 12 Den ændrede lovs section 12A(9) bestemmer: »Uanset de øvrige bestemmelser i denne lov kan det pågældende dyr, hvis forsøgets formål kræver det, slippes løs, betinget af, at der er gjort alt for at sikre dyrets velbefindende, og såfremt dets sundhedstilstand tillader det, og der ikke er nogen fare for folkesundheden eller miljøet.« 13 Af den ændrede lovs section 12A(10)(1) fremgår, at »sundhedsministeren fastsætter fremgangsmåder, efter hvilke selve forsøgene eller oplysninger om de personer, der leder dem, i forvejen skal anmeldes til myndigheden«. Det er endvidere i bestemmelsen anført, at »hvis dyr skal anvendes til forsøg, hvorunder de vil eller kan få stærke og muligvis langvarige smerter, skal forsøget særskilt anmeldes til og begrundes over for sundhedsministeren, eller udtrykkeligt tillades af denne«, samt at »ministeren skal træffe passende retslige eller administrative foranstaltninger, hvis det ikke findes godtgjort, at forsøget er af tilstrækkelig betydning for opfyldelse af grundlæggende behov hos mennesker eller dyr«. 14 Den ændrede lovs section 2 bestemmer, at personer, der »udfører eller medvirker ved et forsøg, der har til formål at påføre lidelser, og som således er i strid med denne lov«, kan straffes. For en førstegangsovertrædelse er straffen bøde på op til 50 IEP, mens gentagelsestilfælde straffes med bøde på op til 100 IEP eller fængsel indtil tre måneder. 15 Herudover fremgår det af den ændrede lovs section 13, at den, der lægger hindringer i vejen for nærmere bestemte undersøgelser, kan straffes med bøde på op til 5 IEP. Den administrative procedure 16 Efter at have givet Irland mulighed for at fremkomme med sine bemærkninger angående direktivets gennemførelse i national ret fremsendte Kommissionen ved skrivelse af 27. maj 1993 og af 17. december 1998 henholdsvis en begrundet udtalelse og en supplerende begrundet udtalelse til Irland, idet Kommissionen begge gange opfordrede medlemsstaten til at træffe de nødvendige foranstaltninger for at efterkomme sine forpligtelser i henhold til direktivet inden for en frist på to måneder fra meddelsen af udtalelsen. 17 Da de oplysninger, som den irske regering meddelte Kommissionen som svar på den supplerende begrundede udtalelse, viste, at direktivet stadig ikke er blevet gennemført i irsk ret, har Kommissionen besluttet at anlægge denne sag. Parternes argumenter og Domstolens bemærkninger 18 Under henvisning til de forpligtelser, der påhviler medlemsstaterne i henhold til traktatens artikel 5, stk. 1, EF-traktatens artikel 189, stk. 3 (nu artikel 249, stk. 3, EF), og direktivets artikel 25, har Kommissionen nedlagt påstand om, at det fastslås, at Irland har tilsidesat disse forpligtelser, idet det ikke har truffet de foranstaltninger, der er nødvendige for at efterkomme dem og/eller ikke har givet Kommissionen meddelelse om foranstaltningerne. 19 Kommissionen har vedrørende Irlands gennemførelse af direktivet fremsat fire klagepunkter, som kan behandles i rækkefølge: - Der mangler en definition af begrebet »forsøg« [fejlagtig gennemførelse af direktivets artikel 2, litra d)]. - Irland har ikke udpeget en national kompetent myndighed, som kan tillade, at et dyr slippes løs (fejlagtig gennemførelse af direktivets artikel 11). - Irland har ikke fastsat fremgangsmåder, hvorefter forsøg eller oplysninger om de personer, der leder dem, i forvejen skal anmeldes til myndigheden (fejlagtig gennemførelse af direktivets artikel 12, stk. 1). - Irland råder ikke over et passende sanktionssystem for tilfælde, hvor kravene i direktivet ikke overholdes. Manglende definition af begrebet »forsøg« 20 Vedrørende sit første klagepunkt har Kommissionen gjort gældende, at begrebet »forsøg«, som er defineret i direktivets artikel 2, litra d), afgrænser direktivets anvendelsesområde, hvorimod de irske gennemførelsesbestemmelser anvender begrebet uden at definere indholdet heraf. Som det fremgår af den ændrede lovs section 12A(1) finder denne alene anvendelse på dyreforsøg, der allerede var omfattet af loven af 1876, dvs. de forsøg, der kan påføre dyr smerter. De former for forsøg, der er omfattet, er således udtrykkeligt begrænset til tilfælde, hvor der foreligger en subjektiv hensigt (»har til formål«) om at opnå en bestemt virkning (»smerten«). 21 Kommissionen har gjort gældende, at direktivet i modsætning hertil finder anvendelse på forsøg, for hvilke der foreligger en objektiv mulighed (»som kan«) for, at de påfører dyrene smerte, lidelse, angst eller varigt men, dvs. hvor der er tale om en bredere vifte af virkninger end dem, der er omfattet af den ændrede lov, forudsat at disse forsøg foretages med et af de formål for øje, der er nævnt i direktivets artikel 3. Det er således muligt, at et dyr, der anvendes til forsøg, kan få »varige men«, som f.eks. en kortere forventet levetid på grund af genmodifikationer, uden at føle nogen form for smerter. 22 Ifølge Kommissionen skaber fraværet af en klar og præcis definition af begrebet »forsøg« i national ret endvidere en retsusikkerhed, for så vidt som det derved sløres, i hvilken grad andre aspekter af direktivets definition, som f.eks. en handlings varighed eller tidspunkterne for indledning og afslutning af et forsøg, er blevet gennemført i irsk ret. 23 Kommissionen henviser til, at begrebet »forsøg« efter direktivet også omfatter »alle handlinger, der er bestemt til eller sandsynligvis vil medføre fødsel af et dyr i en sådan tilstand«, dvs. alle indgreb, der har virkning på ufødte dyr. Direktivet omfatter således bl.a. genmodifikationer eller forsøg med kloning, som indebærer, at der fødes dyr, som senere får varige men, som f.eks. fysiske misdannelser, hjerneskader og kræftudbrud eller andre lidelser, der skyldes fremmede gener. Dette er ikke tilfældet for så vidt angår den ændrede lov, som alene omfatter levende dyr. 24 Den irske regering har gjort gældende, at Kommissionens bekymringer angående definitionen af begrebet »forsøg« for en stor del er af semantisk karakter. Da alle forsøg med dyr påfører disse lidelser eller ubehag, er de nemlig i princippet alle omfattet af direktivets definition af et »forsøg«. 25 Den irske regering har gjort gældende, at de personer, der ønsker at foretage forsøg med levende dyr, skal indhente en tilladelse fra sundhedsministeren og udføre deres forskningsarbejder på godkendte institutter. Ministeren har i øvrigt ikke blot mulighed for at afslå at meddele tilladelse, såfremt der ikke findes at være taget tilstrækkeligt hensyn til dyrenes sundhed og velbefindende, men kan også tilbagekalde en tilladelse, hvis betingelserne for dens meddelelse ikke overholdes, samt afslå at meddele en fornyet tilladelse. 26 Den irske regering anerkender, at det vil være hensigtsmæssigt at ændre definitionen af begrebet »forsøg«, således som den fremtræder i den nugældende lovgivning, men har samtidig gjort gældende, at de kriterier, der gælder for angst og varige lidelser, der påføres forsøgsdyr, i praksis klart fremgår af den definition af begrebet, der er indeholdt i den ændrede lov. 27 Hertil bemærkes, at det fremgår af fast retspraksis, at hver medlemsstat skal gennemføre direktiver på en måde, som fuldt ud opfylder kravene om, at den retstilstand, som fællesskabslovgiver tilsigter med direktiverne, af hensyn til de berørte personer i medlemsstaterne skal være klar og sikker. Direktivbestemmelser skal derfor gennemføres ved bestemmelser, hvis bindende virkning er uomtvistelig, og som er tilstrækkelig specifikke, bestemte og klare (jf. dom af 4.12.1997, sag C-207/96, Kommissionen mod Italien, Sml. I, s. 6869, præmis 26). 28 En simpel forvaltningspraksis, som ifølge sagens natur frit kan ændres af forvaltningen, og som ikke er tilstrækkeligt kendt, kan derfor ikke anses for at udgøre en gyldig opfyldelse af den forpligtelse, som påhviler de medlemsstater, direktiverne er rettet til (jf. bl.a. dom af 6.5.1980, sag 102/79, Kommissionen mod Belgien, Sml. s. 1473, præmis 11.) 29 I det foreliggende tilfælde er det fastslået, at definitionen af begrebet »forsøg«, således som denne er fastlagt ved direktivets artikel 2, litra d), ikke er gennemført i irsk ret. Under disse omstændigheder svæver de berørte personer i usikkerhed om deres retsstilling, også selv om det anerkendes, at de kriterier, der gælder for angst og varige men, der påføres forsøgsdyr, i praksis klart fremgår af den definition af begrebet, der er indeholdt i den ændrede lov. 30 Det må derfor fastslås, at Irland har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til direktivets artikel 2, litra d). Manglende udpegning af en national kompetent myndighed, som kan tillade, at et dyr slippes løs 31 Vedrørende sit andet klagepunkt har Kommissionen gjort gældende, at section 12A(9) i den ændrede lov, som er den relevante irske bestemmelse, til forskel fra direktivets artikel 11 ikke gør udsætning af et dyr i frihed betinget af, at der er meddelt tilladelse fra en myndighed, der er kompetent hertil, og som har til opgave at foretage en forudgående kontrol af, om de opstillede krav er opfyldt. 32 Den irske regering har gjort gældende, at den skæbne, der er tiltænkt forsøgsdyrene ved afslutningen af forsøgene, skal angives i ansøgningen om den tilladelse, der er nødvendig for at kunne udføre forsøgene. Det skal i øvrigt i hver tilladelse angives, under hvilke betingelser forsøgene må foretages. Blandt disse betingelser stilles der krav om, at indehaveren af tilladelsen skal drage omsorg for, at der føres detaljerede journaler over dyr, der med videnskabeligt formål for øje befinder sig på instituttet, for så vidt angår dyrenes oprindelse, anvendelse og endelige skæbne, og at disse journaler stilles til rådighed for sundhedsministeren eller dennes repræsentant til gennemsyn. 33 Hertil bemærkes, at direktivets artikel 11 ikke er fuldstændigt gennemført, idet de relevante nationale bestemmelser ikke pålægger en kompetent myndighed at føre nogen form for kontrol med udsætning af dyr i frihed. 34 Med hensyn til den irske regerings argumentation, hvorefter flertallet af de dyr, der anvendes til forsøg i Irland, opdrættes på godkendte institutter med dette formål for øje og aflives ved forsøgets afslutning, bemærkes, at undladelsen af at opfylde en ved en fællesskabsretlig bestemmelse pålagt forpligtelse i sig selv udgør et traktatbrud, og at et anbringende om, at den manglende opfyldelse ikke har haft skadelige virkninger, er uden enhver relevans (jf. dom af 1.2.2001, sag C-333/99, Kommissionen mod Frankrig, Sml. I, s. 1025, præmis 37). 35 Det må derfor fastslås, at Irland har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til direktivets artikel 11. Undladelsen af at fastsætte fremgangsmåder, hvorefter forsøg eller oplysninger om de personer, der leder dem, i forvejen skal anmeldes til myndigheden 36 Vedrørende sit tredje klagepunkt har Kommissionen gjort gældende, at selv om sundhedsministeren efter section 12A(10)(1) i den ændrede lov skal fastsætte fremgangsmåder, hvorefter forsøg, der påtænkes udført, eller oplysninger om de personer, der skal lede dem, i forvejen skal anmeldes til den kompetente myndighed, har Kommissionen ikke modtaget oplysninger om, at der er blevet fastsat sådanne fremgangsmåder. Den ændrede lov fastsætter endvidere ikke, hvilken person eller hvilket organ der er den kompetente myndighed, som forsøgene eller oplysningerne forudgående skal anmeldes til, til opfyldelse af kravene i direktivets artikel 12, stk. 1. 37 Den irske regering har gjort gældende, at ansøgeren i henhold til de relevante nationale bestemmelser er forpligtet til forudgående at meddele sundhedsministeren enkelthederne vedrørende de forsøg, som ønskes foretaget, og vedrørende de fremgangsmåder, som ansøgeren vil følge. Disse oplysninger omfatter angivelse af karakteren af, stedet for og formålet med forsøgene, ansøgerens kvalifikationer, samt af hvilken stilling ansøgeren beklæder på det forskningsinstitut eller den private forskningsenhed, for hvis regning forsøgene udføres. Det fremgår endvidere af gældende irsk lovgivning, at den forsøgsmetode, for hvilken der ansøges om tilladelse, skal bevises at være nødvendig, og at det skal være godtgjort, at der ikke findes en alternativ videnskabelig metode, som det er rimeligt og praktisk muligt at anvende i stedet. 38 I den henseende bemærkes, at direktivets artikel 12, stk. 1, uanset bestemmelserne i den ændrede lovs section 12A(10)(1) er ufuldstændigt gennemført, idet sundhedsministeren ikke har fastsat fremgangsmåder, hvorefter forsøg eller oplysninger om de personer, der leder dem, i forvejen skal anmeldes til en navngiven kompetent myndighed. 39 Det må derfor fastslås, at Irland har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til direktivets artikel 12, stk. 1. Fraværet af et passende sanktionssystem for tilfælde, hvor kravene i direktivet ikke overholdes 40 Vedrørende sit fjerde klagepunkt har Kommissionen for det første gjort gældende, at den ændrede lovs section 2 og section 13, som indeholder bestemmelser om de sanktioner, der finder anvendelse i tilfælde, hvor kravene i direktivet ikke overholdes, hverken omfatter overtrædelser vedrørende dyrenes omgivelser og pasning, eller overtrædelser, der vedrører den måde, hvorpå opdrætter-, leverandør- og brugervirksomhederne fungerer, idet section 2 efter sin ordlyd alene omfatter personer, der udfører forsøg, eller som medvirker hertil, og idet section 13 alene fastsætter sanktioner for det tilfælde, at der lægges hindringer i vejen for, at der foretages undersøgelser. 41 Kommissionen er af den opfattelse, at det forhold, at der ikke er fastsat sanktioner, der finder anvendelse i tilfælde af overtrædelser vedrørende dyrenes omgivelser og pasning og overtrædelser, der vedrører den måde, hvorpå opdrætter-, leverandør- og brugervirksomhederne fungerer, forringer gennemslagskraften af hele beskyttelsesordningen efter den ændrede lov samt udgør en tilsidesættelse af traktatens artikel 5. Selv i tilfælde, hvor der i et direktiv ikke er fastsat en specifik sanktion, evt. i form af en bøde, ved tilsidesættelse af specifikke forpligtelser, der fremgår af direktivet, gælder det ikke desto mindre, at medlemsstaterne i medfør af traktatens artikel 5 er underlagt en almindelig forpligtelse til at træffe alle nødvendige foranstaltninger for at sikre, at fællesskabsretten håndhæves. 42 For det andet har Kommissionen gjort gældende, at de sanktioner, der er fastsat ved den ændrede lovs section 2 og section 13, som følge af den inflation, der har fundet sted siden fastsættelsen af de omhandlede bødebeløb, hverken er effektive, står i et rimeligt forhold til overtrædelsen eller har en afskrækkende virkning. Irland har desuden ikke sanktioneret overtrædelser af direktivets bestemmelser på samme måde som overtrædelser af nationale bestemmelser af samme art og grovhed. Kommissionen fremhæver i den forbindelse f.eks., at bøden for overtrædelse af visse nationale bestemmelser om dyremishandling beløber sig til 1 000 IEP. 43 Den irske regering er af den opfattelse, at de talrige betingelser, der skal være opfyldt, for at der kan meddeles tilladelse til at udføre eksperimenter, samt sundhedsministerens beføjelse til at tilbagekalde meddelte tilladelser har en langt større afskrækkende virkning med hensyn til overtrædelse af de gældende regler på området end pålæggelse af bøder, som kun kan ske efter, at der er gennemført en retsforfølgning, som har ført til en domfældelse. 44 Den irske regering anerkender imidlertid, at Kommissionens anbringende vedrørende utilstrækkeligheden af de aktuelt gældende bødebeløb er velbegrundet. Den har i sine skriftlige indlæg angivet, at den har til hensigt at forhøje disse beløb, og at et lovforslag med dette formål er under udarbejdelse. 45 For det første bemærkes, at det følger af fast retspraksis, at spørgsmålet om, hvorvidt der foreligger et traktatbrud, skal vurderes på baggrund af forholdene i medlemsstaten, som de var ved udløbet af fristen i den begrundede udtalelse, og at ændringer af forholdene i tiden derefter ikke kan tages i betragtning af Domstolen (jf. bl.a. dom af 21.6.2001, sag C-119/00, Kommissionen mod Luxembourg, Sml. I, s. 4795, præmis 14). 46 For det andet bemærkes, at medlemsstaterne - såfremt der ikke findes en særlig bestemmelse i en fællesskabsforordning, der fastsætter sanktioner, hvis den overtrædes, eller hvis forordningen med hensyn hertil henviser til nationale administrativt eller ved lov fastsatte bestemmelser - i medfør af traktatens artikel 5 skal træffe alle foranstaltninger, som er egnede til at sikre fællesskabsrettens gennemslagskraft. Medlemsstaterne har et skøn med hensyn til valget af sanktioner, men skal dog drage omsorg for, at overtrædelser af fællesskabsretten sanktioneres efter samme materielle og processuelle regler, som efter national ret gælder for overtrædelser af samme art og grovhed, og sanktionen skal under alle omstændigheder være effektiv, stå i et rimeligt forhold til overtrædelsen og have en afskrækkende virkning (jf. bl.a. dom af 21.9.1989, sag 68/88, Kommissionen mod Grækenland, Sml. s. 2965, præmis 23 og 24, og af 7.12.2000, sag C-213/99, de Andrade, Sml. I., s. 11083, præmis 19). 47 Det må fastslås, at de sanktioner, der er fastsat i irsk lovgivning for tilfælde af manglende overholdelse af kravene i direktivet, ikke opfylder de betingelser, der er opstillet i den i foregående præmis nævnte retspraksis. 48 Den irske regerings anbringende om, at de kontrolprocedurer, der er gennemført inden for rammerne af procedurerne for meddelelse af tilladelser, i givet fald giver tilstrækkelig mulighed for at pålægge en sanktion, bygger på den forkerte forudsætning, at alle overtrædelser af direktivets krav kan sanktioneres inden for rammerne af disse procedurer. Som Kommissionen med rette har gjort gældende, kan afslag på at meddele en tilladelse eller tilbagekaldelse af en allerede meddelt tilladelse under alle omstændigheder ikke anses for en effektiv og afskrækkende sanktion, hvis et forsøg, der er omfattet af direktivet, foretages uden hensyn til de nationale bestemmelser om tilladelse. 49 Under disse omstændigheder må Kommissionen ligeledes gives medhold i sit fjerde klagepunkt. Afgørelse om sagsomkostninger Sagens omkostninger 50 I henhold til procesreglementets artikel 69, stk. 2, pålægges det den tabende part at betale sagens omkostninger, hvis der er nedlagt påstand herom. Da Kommissionen har nedlagt påstand om, at Irland tilpligtes at betale sagens omkostninger, og Irland har tabt sagen, bør det pålægges Irland at betale sagens omkostninger. Afgørelse På grundlag af disse præmisser udtaler og bestemmer DOMSTOLEN (Femte Afdeling) 1) Irland har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til Rådets direktiv 86/609/EØF af 24. november 1986 om indbyrdes tilnærmelse af medlemsstaternes love og administrative bestemmelser om beskyttelse af dyr, der anvendes til forsøg og andre videnskabelige formål, særlig direktivets artikel 25, og har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til EF-traktaten, særlig artikel 5 (nu artikel 10 EF), idet det ikke har truffet alle de foranstaltninger, der er nødvendige for at sikre en korrekt gennemførelse af direktivets artikel 2, litra d), artikel 11 og artikel 12, og idet det ikke råder over et passende sanktionssystem for tilfælde, hvor kravene i direktiv 86/609 ikke overholdes. 2) Irland betaler sagens omkostninger.

62007TJ0162

hu

A felperest állítólag azáltal ért kár megtérítésére irányuló kártérítési kereset, hogy a Tanács és a Bizottság nem fogadta el azokat a rendelkezéseket, amelyek lehetővé tették volna a tagállamok vámhatóságainak, hogy a tengeri halászati termékek közösségi helyzetének igazolására elfogadjanak a Közösségi Vámkódex létrehozásáról szóló 2913/92/EGK tanácsi rendelet végrehajtására vonatkozó rendelkezések megállapításáról szóló, 1993. július 2‑i 2454/93/EGK bizottsági rendeletben (HL L 253., 1. o.; magyar nyelvű különkiadás 2. fejezet, 6. kötet, 3. o.) előírt T2M jelzésűtől eltérő okmányt. Rendelkező rész 1) Az Elsőfokú Bíróság a keresetet elutasítja. 2) Az Elsőfokú Bíróság a Pigasos Alieftiki Naftiki Etaireiát kötelezi a költségek viselésére.

61987CJ0192

it

Motivazione della sentenza 1 CON SENTENZA 10 MARZO 1987, PERVENUTA IN CANCELLERIA IL 18 GIUGNO SEGUENTE, L' ARBEIDSRECHTBANK VAN HET ARRONDISSEMENT TONGEREN ( TRIBUNALE DEL LAVORO DI TONGRES ) HA SOTTOPOSTO A QUESTA CORTE, A NORMA DELL' ART . 177 DEL TRATTATO CEE, UNA QUESTIONE PREGIUDIZIALE VERTENTE SULL' INTERPRETAZIONE DELL' ART . 69 DEL REGOLAMENTO DEL CONSIGLIO 14 GIUGNO 1971, N . 1408, RELATIVO ALL' APPLICAZIONE DEI REGIMI DI PREVIDENZA SOCIALE AI LAVORATORI SUBORDINATI, AI LAVORATORI AUTONOMI E AI LORO FAMILIARI CHE SI SPOSTANO ALL' INTERNO DELLA COMUNITA, NELLA VERSIONE COORDINATA DI CUI AL REGOLAMENTO DEL CONSIGLIO DEL 2 GIUGNO 1983, N . 2001 ( GU L 230, PAG . 6 ), IN PROSIEGUO : IL "REGOLAMENTO N . 1408/71 ". 2 DETTA QUESTIONE E STATA SOLLEVATA NELL' AMBITO DI UNA CONTROVERSIA FRA LA SIG.RA VANHAEREN E IL RIJKSDIENST VOOR ARBEIDSVOORZIENING ( IN PROSIEGUO : L' "UFFICIO DEL LAVORO "), IL QUALE HA NEGATO ALLA VANHAEREN LE PRESTAZIONI DI DISOCCUPAZIONE IN BELGIO . 3 LA VANHAEREN RESTAVA DISOCCUPATA IN BELGIO, DOVE PERCEPIVA INDENNITA DI DISOCCUPAZIONE FINO AL 27 LUGLIO 1983 . IN QUELLA DATA ESSA ANDAVA A STABILIRSI NELLA REPUBBLICA FEDERALE DI GERMANIA, DOVE PERCEPIVA INDENNITA DI DISOCCUPAZIONE A NORMA DELL' ART . 69, N . 1, DEL SUDDETTO REGOLAMENTO N . 1408/71, VALE A DIRE DURANTE I TRE MESI SUCCESSIVI ALLA PARTENZA DAL BELGIO . 4 IL 13 MAGGIO 1986, DOPO AVER SVOLTO UN' ATTIVITA LAVORATIVA SUBORDINATA NELLA REPUBBLICA FEDERALE DI GERMANIA, LA VANHAEREN RITORNAVA IN BELGIO E CHIEDEVA DI FRUIRE NUOVAMENTE, IN QUEST' ULTIMO PAESE, DELLE PRESTAZIONI DI DISOCCUPAZIONE . 5 L' UFFICIO DEL LAVORO LE NEGAVA DETTE PRESTAZIONI BASANDOSI SULL' ART . 69, N . 4, DEL REGOLAMENTO N . 1408/71, AI TERMINI DEL QUALE "QUALORA LO STATO COMPETENTE SIA IL BELGIO, IL DISOCCUPATO CHE VI RITORNA DOPO LA SCADENZA DEL TERMINE DI TRE MESI PREVISTO ALLA LETT . C ) DEL PARAGRAFO 1 RICUPERA IL DIRITTO ALLE PRESTAZIONI DI TALE PAESE SOLTANTO DOPO AVERVI SVOLTO UN' ATTIVITA DI LAVORO PER TRE MESI ALMENO ". 6 IL TRIBUNALE DEL LAVORO DI TONGRES, DINANZI AL QUALE LA VANHAEREN HA PROPOSTO RICORSO, HA DECISO DI CHIEDERE A QUESTA CORTE DI PRONUNCIARSI IN VIA PREGIUDIZIALE "SULLA QUESTIONE DELL' APPLICABILITA DELL' ART . 69" IN UNA SITUAZIONE COME QUELLA SOPRA DESCRITTA . 7 PER UNA PIU AMPIA ESPOSIZIONE DEGLI ANTEFATTI DELLA CAUSA PRINCIPALE, DELLE PERTINENTI NORME DI DIRITTO COMUNITARIO E DELLE OSSERVAZIONI PRESENTATE ALLA CORTE, SI RINVIA ALLA RELAZIONE D' UDIENZA . DETTI ELEMENTI DEL FASCICOLO SONO MENZIONATI IN PROSIEGUO SOLO SE NECESSARIO AL RAGIONAMENTO DELLA CORTE . 8 DAI DATI DELLA CAUSA PRINCIPALE EMERGE CHE LA QUESTIONE SOLLEVATA DAL GIUDICE NAZIONALE MIRA IN SOSTANZA A FAR STABILIRE SE, NELLO STATO MEMBRO IN CUI IL DIRITTO ALLE INDENNITA DI DISOCCUPAZIONE E STATO RICONOSCIUTO AD UN DISOCCUPATO, I NN . 2 E 4 DELL' ART . 69 DEL REGOLAMENTO N . 1408/71 RIMANGANO APPLICABILI NEI CONFRONTI DI DETTO DISOCCUPATO QUALORA QUESTI RITORNI IN DETTO STATO DOPO ESSERE STATO OCCUPATO IN UN ALTRO STATO MEMBRO . 9 TANTO DAL TITOLO DELLA SEZIONE 2 DEL CAPITOLO 6 DEL TITOLO III DEL REGOLAMENTO N . 1408/71, QUANTO DAL CONTENUTO DEI NN . 2 E 4 DELL' ART . 69 EMERGE CHE QUESTE ULTIME DISPOSIZIONI STABILISCONO I DIRITTI DEL DISOCCUPATO MIGRANTE CHE TORNI NELLO STATO COMPETENTE DOPO AVER CERCATO LAVORO IN UN ALTRO STATO MEMBRO . LA SOLUZIONE DELLA QUESTIONE SOLLEVATA DIPENDE QUINDI DAL SE LO STATO MEMBRO NEL QUALE IL LAVORATORE DISOCCUPATO TORNA, DOPO ESSERE STATO OCCUPATO IN UN ALTRO STATO MEMBRO, DEBBA ESSERE CONSIDERATO "LO STATO COMPETENTE" AI SENSI DELL' ART . 69 . 10 A QUESTO PROPOSITO, DALLA NORMA GENERALE ENUNCIATA ALL' ART . 13 DEL TITOLO II DEL REGOLAMENTO N . 1408/71 RISULTA CHE LO STATO COMPETENTE IN MATERIA DI PRESTAZIONI PREVIDENZIALI E LO STATO D' OCCUPAZIONE . 11 COME LA CORTE HA AFFERMATO NELLA SENTENZA 7 MARZO 1985 ( COCHET, CAUSA 145/84, RACC . 1985, PAG . 801 ), DETTA NORMA GENERALE E PRECISATA DALLE DISPOSIZIONI SPECIFICHE DELLO STESSO REGOLAMENTO RELATIVE ALLE PRESTAZIONI DI DISOCCUPAZIONE, DALLE QUALI RISULTA CHE "LO STATO COMPETENTE" IN MATERIA E LO STATO DELL' ULTIMA OCCUPAZIONE . 12 DA QUANTO PRECEDE EMERGE CHE, QUALORA IL DISOCCUPATO ABBIA TROVATO LAVORO IN UN ALTRO STATO MEMBRO, QUESTO STATO E LO STATO DELL' ULTIMA OCCUPAZIONE E DIVIENE, DI CONSEGUENZA, LO STATO COMPETENTE AI SENSI DELL' ART . 69 DEL REGOLAMENTO N . 1408/71 . 13 LA QUESTIONE DEL GIUDICE NAZIONALE DEV' ESSERE PERTANTO RISOLTA NEL SENSO CHE, NELLO STATO MEMBRO IN CUI IL DIRITTO ALLE INDENNITA DI DISOCCUPAZIONE E STATO RICONOSCIUTO AD UN DISOCCUPATO, I NN . 2 E 4 DELL' ART . 69 DEL REGOLAMENTO N . 1408/71 NON SI APPLICANO NEI CONFRONTI DI DETTO DISOCCUPATO QUALORA EGLI RITORNI IN DETTO STATO DOPO ESSERE STATO OCCUPATO IN UN ALTRO STATO MEMBRO . Decisione relativa alle spese SULLE SPESE 14 LE SPESE SOSTENUTE DALLA COMMISSIONE DELLE COMUNITA EUROPEE, CHE HA PRESENTATO OSSERVAZIONI ALLA CORTE, NON POSSONO DAR LUOGO A RIFUSIONE . NEI CONFRONTI DELLE PARTI NELLA CAUSA PRINCIPALE IL PRESENTE PROCEDIMENTO HA IL CARATTERE DI UN INCIDENTE SOLLEVATO DINANZI AL GIUDICE NAZIONALE, CUI SPETTA QUINDI STATUIRE SULLE SPESE . Dispositivo PER QUESTI MOTIVI, LA CORTE ( TERZA SEZIONE ), PRONUNCIANDOSI SULLA QUESTIONE SOTTOPOSTALE DALL' ARBEIDSRECHTBANK VAN HET ARRONDISSEMENT TONGEREN ( TRIBUNALE DEL LAVORO DI TONGRES ), CON SENTENZA 10 MARZO 1987, DICHIARA : NELLO STATO MEMBRO IN CUI IL DIRITTO ALLE INDENNITA DI DISOCCUPAZIONE E STATO RICONOSCIUTO AD UN DISOCCUPATO I NN . 2 E 4 DELL' ART . 69 DEL REGOLAMENTO N . 1408/71 NON SI APPLICANO NEI CONFRONTI DI DETTO DISOCCUPATO QUALORA EGLI RITORNI IN DETTO STATO DOPO ESSERE STATO OCCUPATO IN UN ALTRO STATO MEMBRO .

62007CJ0529

cs

Žádost o rozhodnutí o předběžné otázce se týká výkladu čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení Rady (ES) č. 40/94 ze dne 20. prosince 1993 o ochranné známce Společenství ( Úř. věst. 1994, L 11, s. 1 ; Zvl. vyd. 17/01, s. 146). Tato žádost byla předložena v rámci sporu mezi společností Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli AG (dále jen„Lindt & Sprüngli“), se sídlem ve Švýcarsku, a společností Franz Hauswirth GmbH (dále jen „Franz Hauswirth“), se sídlem v Rakousku. Podstatou návrhu společnosti Lindt & Sprüngli v řízení o porušení bylo, aby společnost Franz Hauswirth přestala na území Evropské unie vyrábět či uvádět na trh čokoládové zajíčky, kteří by byli svou podobou zaměnitelní s tím, který je chráněn trojrozměrnou ochrannou známkou Společenství, jíž je společnost Lindt & Sprüngli majitelkou (dále jen „dotčená trojrozměrná ochranná známka“). Společnost Franz Hauswirth, jež podala protinávrh, na základě kterého měla být tato ochranná známka prohlášena za neplatnou, má v podstatě za to, že podle čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 nemůže být toto označení chráněno jako ochranná známka, jelikož společnost Lindt & Sprüngli v době podání přihlášky výše uvedené ochranné známky nebyla v dobré víře. Právní rámec Právní úprava Společenství Článek 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94, nazvaný „Absolutní důvody neplatnosti“, stanoví: „Ochranná známka Společenství se prohlásí za neplatnou na základě návrhu podaného u úřadu [Úřad pro harmonizaci na vnitřním trhu (ochranné známky a vzory) (OHIM)] nebo na základě protinávrhu v řízení o porušení: […] b) pokud přihlašovatel v době podání přihlášky nebyl v dobré víře.“ Nařízení č. 40/94 bylo zrušeno nařízením Rady (ES) č. 207/2009 ze dne 26. února 2009 o ochranné známce Společenství ( Úř. věst. L 78, s. 1 ), které vstoupilo v platnost dne . Původní řízení se nicméně vzhledem k rozhodné době z hlediska skutkového stavu nadále řídí nařízením č. 40/94. Vnitrostátní právní úprava Ustanovení § 34 odst. 1 zákona o ochranných známkách (Markenschutzgesetz, BGBl. 260/1970), ve znění zveřejněném v BGBl. I, 111/1999, stanoví: „Každý má právo navrhnout výmaz ochranné známky, pokud přihlašovatel v době podání přihlášky nebyl v dobré víře.“ Podle § 9 odst. 3 zákona o nekalé soutěži (Bundesgesetz gegen den unlauteren Wettbewerb, BGBl. 448), ve znění zveřejněném v BGBl. I, 136/2001 platí, že úprava zboží, jeho obal i jeho zabalení jsou chráněny stejně jako zvláštní označení podniku, pokud jsou u relevantní veřejnosti pokládány za poznávací znak podniku. Spor v původním řízení a předběžné otázky Čokoládoví zajíčci, obecně nazývaní „Osterhasen“, jsou v Rakousku, stejně jako v Německu, uváděni na trh nejméně od roku 1930 v různých tvarech a barvách. Jednotlivé tvary čokoládových zajíčků byly velice rozmanité, pokud byli tito vyráběni a baleni ručně, avšak zavedením strojového balení se průmyslově zhotovení zajíčci začali sobě navzájem stále více podobat. Společnost Lindt & Sprüngli vyrábí od začátku 50. let čokoládového zajíčka ve tvaru velice podobném tvaru chráněnému dotčenou trojrozměrnou ochrannou známkou. Od roku 1994 jej uvádí na trh v Rakousku. V průběhu roku 2000 se společnost Lindt & Sprüngli stala majitelkou dotčené trojrozměrné ochranné známky zobrazující zlatého sedícího čokoládového zajíčka s červenou stuhou, rolničkou a hnědým nápisem „Lindt GOLDHASE“, jenž vypadá takto: Výše uvedená známka je zapsána pro čokolády a čokoládové výrobky náležející do třídy 30 ve smyslu Niceské dohody o mezinárodním třídění výrobků a služeb pro účely zápisu známek ze dne 15. června 1957, ve znění změn a doplňků. Společnost Franz Hauswirth uvádí čokoládové zajíčky na trh od roku 1962. Zajíček, který je předmětem sporu v původním řízení, vypadá takto: Podle předkládajícího soudu existuje nebezpečí záměny mezi čokoládovým zajíčkem vyráběným a uváděným na trh společností Franz Hauswirth a čokoládovým zajíčkem vyráběným a uváděným na trh pod dotčenou trojrozměrnou ochrannou známkou společnosti Lindt & Sprüngli. Výše uvedené nebezpečí záměny údajně vyplývá zejména ze skutečnosti, že zajíček vyráběný a uváděný na trh společností Franz Hauswirth má stejný tvar a stejnou barvu jako zajíček chráněný výše uvedenou trojrozměrnou ochrannou známkou, jakož i ze skutečnosti, že tato společnost připevňuje na spodní stranu výrobku štítek. Předkládající soud rovněž uvádí, že i jiní výrobci se sídlem v Evropském společenství vyrábí čokoládové zajíčky podobné tomu, který je zapsán pod dotčenou trojrozměrnou ochrannou známkou. Mnoho těchto výrobců navíc připevňuje označení svého podniku na výše uvedené zajíčky tak, aby bylo pro kupující viditelné. Před zápisem dotčené trojrozměrné ochranné známky se společnost Lindt & Sprüngli na základě vnitrostátního práva hospodářské soutěže a vnitrostátního práva průmyslového vlastnictví bránila pouze proti výrobcům, jejichž výrobky byly totožné s tím, k němuž byla později zapsána ochranná známka. Po zápisu dotčené trojrozměrné ochranné známky začala společnost Lindt & Sprüngli podnikat kroky proti výrobcům, o nichž jí bylo známo, že vyrábí podobné výrobky zaměnitelné se zajíčkem chráněným touto ochrannou známkou. Oberster Gerichtshof uvádí, že rozhodnutí, které má vynést na protinávrh podaný společností Franz Hauswirth závisí na tom, zda společnost Lindt & Sprüngli byla v dobré víře ve smyslu čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 v době podání přihlášky dotčené trojrozměrné ochranné známky. Za těchto podmínek se Oberster Gerichtshof rozhodl přerušit řízení a položit Soudnímu dvoru následující předběžné otázky: „1) Musí být čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 […] vykládán v tom smyslu, že přihlašovatele ochranné známky Společenství je nutno považovat za přihlašovatele, který není v dobré víře, pokud v době podání přihlášky ví, že konkurent (přinejmenším) v jednom členském státě používá totožné nebo zaměnitelně podobné označení pro totožné nebo podobné výrobky nebo služby, a podá přihlášku ochranné známky, aby mohl konkurentovi zabránit v dalším používání označení? 2) V případě záporné odpovědi na první otázku: Je nutno přihlašovatele považovat za přihlašovatele, který není v dobré víře, pokud podá přihlášku ochranné známky, aby tak mohl zabránit konkurentovi v dalším používání označení, ačkoliv v době podání přihlášky si je vědom nebo si musí být vědom toho, že konkurent již používáním totožného nebo zaměnitelně podobného označení pro totožné nebo podobné výrobky nebo služby nabyl ‚cenná majetková práva‘ (‚wertvollen Besitzstand‘)? 3) V případě kladné odpovědi na první nebo druhou otázku: Má být závěr, že přihlašovatel není v dobré víře, odmítnut, jestliže přihlašovatel již pro své označení získal u veřejnosti proslulost, a tím ochranu proti nekalé hospodářské soutěži?“ K předběžným otázkám Podstatou otázek předkládajícího soudu, kterými je třeba se zabývat společně, je to, jaká jsou relevantní kritéria, která by měl předkládající soud vzít v úvahu při určování toho, zda byl přihlašovatel označení v době podání přihlášky v dobré víře, či nikoli ve smyslu čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94. Argumentace účastníků řízení Společnost Lindt & Sprüngli v zásadě tvrdí, že to, že jí bylo známo, že se na trhu vyskytují konkurenti, stejně jako úmysl zabránit jim ve vstupu na trh, neznamená, že přihlašovatel nebyl v dobré víře ve smyslu čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94. Podle této společnosti musí totiž k těmto skutečnostem přistoupit nekalé jednání, neboli jednání v rozporu s dobrými obchodními mravy. V původním řízení však takové jednání nebylo prokázáno. Podle společnosti Lindt & Sprüngli získala dotčená trojrozměrná ochranná známka na základě soutěžního a známkového práva ještě před samotným podáním přihlášky k jejímu zápisu proslulost, jakož i rozlišovací způsobilost v obchodě, a tedy i ochranu v různých členských státech Evropské unie. Výše uvedená společnost dodává, že tato ochranná známka byla užívána jakožto označení po dlouhou dobu před podáním žádosti k zápisu a dosáhla této proslulosti za vynaložení nemalých výdajů na propagaci. Proto cílem zápisu uvedeného označení jakožto ochranné známky je podle společnosti Lindt & Sprüngli ochrana obchodní hodnoty ochranné známky proti padělanému zboží. Společnost Lindt & Sprüngli naproti tomu tvrdí, že pokud OHIM zapíše označení jako ochrannou známku, která není následně skutečně užívána, mohou třetí osoby na základě čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 namítnout před uplynutím lhůty pěti let, že přihlašovatel nebyl v době zápisu této ochranné známky v dobré víře, a požadovat, aby výše uvedená ochranná známka byla z tohoto důvodu prohlášena za neplatnou. Podstatou tvrzení společnosti Franz Hauswirth je, že čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 představuje nezbytný korektiv, a to pokud buď se neuplatní tradiční absolutní důvody pro zamítnutí zápisu ochranné známky, nebo se neuplatní relativní důvody, neboť nebylo nabyto žádné vlastní právo na ochranu. Tato společnost tedy tvrdí, že neexistence dobré víry je dána tehdy, když si byl přihlašovatel označení jako ochranné známky vědom, že je označení užíváno konkurentem, který nabyl „cenná majetková práva“ („wertvollen Besitzstand“) k totožnému nebo podobnému označení pro totožné nebo podobné výrobky nebo služby v přinejmenším jednom členském státě, a podal přihlášku k zápisu označení jako ochranné známky Společenství, s cílem zabránit tomuto konkurentovi, aby nadále užíval své označení. Společnost Franz Hauswirth proto tvrdí, že společnost Lindt & Sprüngli měla v úmyslu se prostřednictvím zápisu dotčené trojrozměrné ochranné známky zcela zbavit svých konkurentů. Společnost Lindt & Sprüngli se jí tak údajně snažila zabránit v další výrobě zboží, které je uváděno na trh od 60. let, respektive v současném tvaru od roku 1997. Na základě „cenných majetkových práv“ („wertvollen Besitzstand“) by si totiž společnost Franz Hauswirth měla zachovat svůj trh a nemělo by být možné, aby ji ohrožovali konkurenti ze Společenství. Společnost Franz Hauswirth dodává, že je jasné, že čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 výslovně neuvádí možnost zhojit nedostatek dobré víry proslulostí označení, jehož zápis jako ochranné známky je požadován, takže v původním řízení nemohla být uplatňována proslulost získaná před zápisem dotčené trojrozměrné ochranné známky. Česká vláda má za to, že čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 musí být vykládán v tom smyslu, že přihlašovatele, který podá přihlášku ochranné známky s cílem zabránit konkurentovi v dalším používání totožného nebo podobného označení, ačkoliv v době podání přihlášky si je vědom nebo si musí být vědom, že konkurent již používáním totožného nebo zaměnitelně podobného označení pro totožné nebo podobné výrobky nebo služby nabyl „cenná majetková práva“ („wertvollen Besitzstand“), je rovněž nutno považovat za přihlašovatele, který není v dobré víře. Uvedená vláda dodává, že skutečnost, že přihlašovatel již získal proslulost pro označení, které používá, nevylučuje jeho nedostatek dobré víry. Švédská vláda zejména zdůrazňuje, že k tomu, aby byla ve smyslu čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 považována neexistence dobré víry za prokázanou, postačuje to, že přihlašovatel věděl, že jiný hospodářský subjekt užíval zaměnitelné označení. Tato vláda uvádí, že cíl sledovaný zápisem označení jako ochranné známky, tedy cíl zabránit konkurentovi v tom, aby nadále užíval označení, jakož i aby měl prospěch z hodnoty získané tímto označením, postrádá relevanci pro účely posouzení neexistence dobré víry. Výše uvedená vláda dodává, že znění ani systematika nařízení č. 40/94 nijak nevyžadují prvek úmyslu a že opačný výklad by způsobil neodůvodněné obtíže v oblasti dokazování a snížil by možnosti hospodářského subjektu, který dotyčné označení užíval jako první, zpochybnit neoprávněný zápis. Komise Evropských společenství v zásadě tvrdí, že OHIM musí při zápisu označení jako ochranné známky ověřovat, zda je takový zápis prováděn s vidinou toho, že tato ochranná známka bude skutečně užívána. Naopak, pokud OHIM zapíše označení jako ochranou známku, která nebude posléze skutečně užívána, mohou třetí strany na základě čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 před uplynutím lhůty pěti let rovněž namítnout, že přihlašovatel nebyl v době podání přihlášky k zápisu uvedeného označení jako ochranné známky v dobré víře, a požadovat, aby tato ochranná známka byla z tohoto důvodu prohlášena za neplatnou. Komise mezi relevantní kritéria pro určení toho, zda přihlašovatel byl v dobré víře, či nikoli, řadí chování přihlašovatele na trhu, jakož i chování ostatních subjektů ve vztahu k přihlašovanému označení, dále skutečnost, že přihlašovatel v době podání přihlášky disponuje souborem ochranných známek, jakož i všechny ostatní okolnosti projednávaného případu. Podle Komise naopak není rozhodné, že třetí osoba již používá totožné nebo zaměnitelně podobné označení, skutečnost, že si je přihlašovatel vědom tohoto užívání nebo dále skutečnost, že tato třetí osoba získala k označení, jež používá, cenná majetková práva („wertvollen Besitzstand“). Odpověď Soudního dvora Za účelem podání odpovědi na položené otázky je třeba připomenout, že ze znění čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 vyplývá, že neexistence dobré víry představuje jeden z absolutních důvodů neplatnosti ochranné známky Společenství, který může být uplatněn buď před OHIM, nebo v rámci protinávrhu předloženého v řízení o porušení. Z téhož ustanovení vyplývá, že rozhodnou dobou pro účely posouzení neexistence dobré víry přihlašovatele je doba podání přihlášky k zápisu. V tomto ohledu je třeba připomenout, že v projednávané věci byl Soudnímu dvoru předložen pouze takový případ, ve kterém více výrobců na trhu používalo v době podání přihlášky k zápisu totožná nebo podobná označení pro totožné nebo podobné výrobky, zaměnitelná s označením, jehož zápis byl požadován. Je důležité zdůraznit, že neexistence dobré víry přihlašovatele ve smyslu čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 musí být posuzována globálně, a to s přihlédnutím ke všem relevantním faktorům projednávaného případu. Pokud jde konkrétně o faktory uvedené v předběžných otázkách, a to: — skutečnost, že si je přihlašovatel vědom nebo si musí být vědom toho, že třetí osoba užívá přinejmenším v jednom členském státě totožné nebo podobné označení pro totožné nebo podobné výrobky, zaměnitelné s označením, o jehož zápis žádá; — úmysl přihlašovatele zabránit této třetí osobě v dalším používání takového označení a — úroveň právní ochrany, které požívají označení třetích osob a označení, jehož zápis je požadován. je třeba uvést následující upřesnění. Nejprve je třeba zdůraznit, s ohledem na výraz „musí si být vědom“, uvedený v druhé předběžné otázce, že předpoklad, že si je přihlašovatel vědom toho, že je totožné nebo podobné označení, které je zaměnitelné s označením, o jehož zápis žádá, používáno třetí osobou pro totožné nebo podobné výrobky, může vyplývat zejména ze všeobecné známosti takového užívání v dotyčném hospodářském odvětví, s tím, že tato známost může být vyvozena zejména z délky takového užívání. Čím je totiž toto užívání starší, tím je pravděpodobnější, že přihlašovatel v době podání přihlášky k zápisu věděl, že je takové označení užíváno třetí osobou. Je třeba nicméně konstatovat, že okolnost, že přihlašovatel si je vědom nebo si musí být vědom, že třetí osoba přinejmenším v jednom členském státě již dlouhou dobu užívá totožné nebo podobné označení pro totožné nebo podobné výrobky, které je zaměnitelné s označením, o jehož zápis žádá, nepostačuje samo o sobě k tomu, aby byla prokázána neexistence dobré víry přihlašovatele. Pro účely posouzení neexistence dobré víry, je tedy třeba rovněž vzít v úvahu úmysl přihlašovatele v době podání přihlášky k zápisu. V tomto ohledu je důležité upozornit na to, jak ostatně uvedla i generální advokátka v bodě 58 svého stanoviska, že úmysl přihlašovatele v rozhodné době je subjektivním prvkem, který musí být určen na základě objektivních okolností projednávaného případu. Úmysl zabránit třetí osobě v uvádění výrobku na trh tedy může být za určitých okolností charakteristický pro neexistenci dobré víry přihlašovatele. O takový případ se jedná zejména tehdy, když se později ukáže, že přihlašovatel přihlásil označení jako ochrannou známku Společenství, aniž by měl úmysl ji užívat, a to výhradně za tím účelem, aby zabránil třetím osobám vstoupit na trh. V takovém případě totiž ochranná známka nesplňuje svoji základní funkci zaručit spotřebiteli nebo koncovému uživateli totožnost původu výrobku nebo služby označených ochrannou známkou tím, že jim umožní tento výrobek nebo službu odlišit bez možnosti záměny od výrobku nebo služby, které mají jiný původ (viz zejména rozsudek ze dne 29. dubna 2004, Henkel v. OHIM, C-456/01 P a C-457/01 P, Recueil, s. I-5089, bod 48). Stejně tak skutečnost, že třetí osoba již po dlouhou dobu užívá označení pro totožný nebo podobný výrobek, které je zaměnitelné s ochrannou známkou, jejíž zápis je požadován, a že toto označení požívá určité úrovně právní ochrany, je jedním z relevantních faktorů pro posouzení neexistence dobré víry přihlašovatele. V takovém případě by totiž přihlašovatel mohl nabýt práva z ochranné známky Společenství za jediným účelem nekale soutěžit s konkurentem, který užívá označení, které díky svým vlastním kvalitám již získalo určitou úroveň právní ochrany. Avšak nelze vyloučit, že i za takovýchto okolností, konkrétně když několik výrobců na trhu užívalo totožná nebo podobná označení pro totožné nebo podobné výrobky, zaměnitelná s označením, jehož zápis je požadován, sleduje přihlašovatel zápisem tohoto označení legitimní cíl. O takový případ může jít zejména tehdy, jak rovněž uvádí generální advokátka v bodu 67 svého stanoviska, když je si přihlašovatel v době podání přihlášky k zápisu vědom, že třetí osoba, která vstoupila na trh teprve nedávno, má v úmyslu dosáhnout zisku z uvedeného označení napodobováním jeho vzhledu, což přihlašovatele vede k tomu, aby označení přihlásil za účelem zabránění užívání tohoto vzhledu. Krom toho, jak rovněž uvedla generální advokátka v bodu 66 svého stanoviska, pro účely posouzení neexistence dobré víry přihlašovatele může být rovněž relevantní povaha ochranné známky, jejíž zápis je požadován. V případě, kdy dotyčné označení, jehož zápis je požadován, spočívá v celkovém tvaru a vzhledu výrobku, by totiž mohlo být snazší prokázat neexistenci dobré víry přihlašovatele pokud je svoboda volby konkurentů ohledně tvaru a vzhledu výrobku omezená technickými nebo obchodními aspekty, takže majitel ochranné známky může svým konkurentům zabránit nejen v užívání totožného nebo podobného označení, ale rovněž v uvádění srovnatelných výrobků na trh. Krom toho pro účely posouzení neexistence dobré víry přihlašovatele může být brán v úvahu stupeň proslulosti, které požívá označení v době podání přihlášky za účelem jeho zápisu jako ochranné známky Společenství. Právě takový stupeň proslulosti by totiž mohl ospravedlnit zájem přihlašovatele zajistit širší právní ochranu svému označení. Vzhledem k výše uvedenému je třeba odpovědět na položenou otázku tak, že pro účely posouzení neexistence dobré víry přihlašovatele ve smyslu čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení č. 40/94 je vnitrostátní soud povinen vzít v úvahu všechny relevantní faktory, které se týkají projednávaného případu a které existují v době podání přihlášky k zápisu označení jako ochranné známky Společenství, zejména pak: — skutečnost, že si je přihlašovatel vědom nebo si musí být vědom toho, že třetí osoba používá přinejmenším v jednom členském státě totožné nebo podobné označení pro totožné nebo podobné výrobky, které je zaměnitelné s označením, o jehož zápis žádá; — úmysl přihlašovatele zabránit této třetí osobě v dalším používání takového označení a — úroveň právní ochrany, které požívají označení třetích osob a označení, jehož zápis je požadován. K nákladům řízení Vzhledem k tomu, že řízení má, pokud jde o účastníky původního řízení, povahu incidenčního řízení ve vztahu ke sporu probíhajícímu před předkládajícím soudem, je k rozhodnutí o nákladech řízení příslušný uvedený soud. Výdaje vzniklé předložením jiných vyjádření Soudnímu dvoru než vyjádření uvedených účastníků řízení se nenahrazují. Z těchto důvodů Soudní dvůr (první senát) rozhodl takto: Pro účely posouzení neexistence dobré víry přihlašovatele ve smyslu čl. 51 odst. 1 písm. b) nařízení Rady (ES) č. 40/94 ze dne 20. prosince 1993 o ochranné známce Společenství, je vnitrostátní soud povinen vzít v úvahu všechny relevantní faktory, které se týkají projednávaného případu a které existují v době podání přihlášky k zápisu označení jako ochranné známky Společenství, zejména pak: — skutečnost, že si je přihlašovatel vědom nebo si musí být vědom toho, že třetí osoba používá přinejmenším v jednom členském státě totožné nebo podobné označení pro totožné nebo podobné výrobky, které je zaměnitelné s označením, o jehož zápis žádá; — úmysl přihlašovatele zabránit této třetí osobě v dalším používání takového označení a — úroveň právní ochrany, které požívají označení třetích osob a označení, jehož zápis je požadován. Podpisy. ( *1 ) – Jednací jazyk: němčina.

62007CJ0378

lt

Prašymai priimti prejudicinius sprendimus pateikti dėl 1999 m. kovo 18 d. sudaryto Bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas sutartis (toliau – bendrasis susitarimas), esančio 1999 m. birželio 28 d. Tarybos direktyvos 1999/70/EB dėl Europos profesinių sąjungų konfederacijos (ETUC), Europos pramonės ir darbdavių konfederacijų sąjungos (UNICE) ir Europos įmonių, kuriose dalyvauja valstybė, centro (CEEP) bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas sutartis priede ( OL L 175, 1999, p. 43 ; 2004 m. specialusis leidimas lietuvių k., 5 sk., 3 t., p. 368), 5 punkto 1 ir 2 dalių bei 8 punkto 3 dalies išaiškinimo. Šie prašymai pateikti nagrinėjant bylą tarp K. Angelidaki kartu su kitais trylika darbuotojų ir jų darbdavio, atitinkamai – Organismos Nomarchiakis Autodioikisis Rethymnis (Retimno prefektūros administracija) ir Organismos Topikis Autodioikisis Rethymnis , vadinamas „Dimos Geropotamou“ (Geropotamu nomas), dėl su juo sudarytų jų darbo sutarčių kvalifikavimo ir šių sutarčių neatnaujinimo. Teisinis pagrindas Bendrijos teisės aktai Direktyva 1999/70 priimta EB 139 straipsnio 2 dalies pagrindu ir, remiantis jos 1 straipsniu, ja siekiama „įgyvendinti bendrąjį susitarimą <…>, sudarytą <…> tarp bendrųjų skirtingų pramonės šakų organizacijų (ETUC, UNICE ir CEEP) ir pateikiamą šios direktyvos priede“. Iš šios direktyvos 3, 6, 7, 13–15 ir 17 konstatuojamųjų dalių, taip pat preambulės pirmosios – trečiosios pastraipos ir bendrojo susitarimo bendrosios dalies 3, 5–8 ir 10 punktų matyti, kad: — sukūrus vidaus rinką turėtų pagerėti Europos bendrijos darbuotojų gyvenimo ir darbo sąlygos suderinus šias sąlygas, kartu išlaikant pasiektus rezultatus, visų pirma kalbant apie užimtumo formas, kurios nėra pagrįstos neterminuotomis sutartimis, kad būtų pasiekta reikiama pusiausvyra tarp lankstaus darbo organizavimo ir darbuotojų saugumo; — kai valstybės narės negali deramai pasiekti šių tikslų, nuspręsta esant tinkama siūlyti teisiškai įpareigojančią Bendrijos priemonę, parengtą glaudžiai bendradarbiaujant su socialiniais partneriais; — bendrojo susitarimo šalys pripažįsta, kad, viena vertus, neterminuotos sutartys yra ir bus bendriausia darbdavių ir darbuotojų darbo santykių forma, nes jos padeda gerinti pagal jas dirbančių darbuotojų gyvenimo kokybę bei darbo rezultatus, tačiau, kita vertus, terminuotos darbo sutartys tam tikromis aplinkybėmis atitinka ir darbdavių, ir darbuotojų interesus; — bendrajame susitarime nurodyti su darbu pagal terminuotas sutartis susiję bendrieji principai ir minimalūs reikalavimai, be kita ko, nustatant bendruosius pagrindus, kurie užtikrintų vienodų sąlygų taikymą pagal terminuotas sutartis dirbantiems darbuotojams, apsaugant juos nuo diskriminavimo ir kurie neleistų piktnaudžiauti paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius nurodant, kad valstybės narės ir socialiniai partneriai turi nustatyti detalias priemones, kurios įgyvendintų šiuos principus ir reikalavimus, atsižvelgiant į konkrečioms nacionalinėms, sektorių ir sezoninėms situacijoms būdingas aplinkybes; — taip Europos Sąjungos Taryba laikėsi nuomonės, kad direktyva yra tinkamas instrumentas bendrajam susitarimui įgyvendinti, nes ji įpareigoja valstybes nares pasiekti tam tikrą rezultatą, bet valstybės narės gali pasirinkti įgyvendinimo formą ir būdus; — kiek tai konkrečiai susiję su bendrajame susitarime vartojamomis, bet jame konkrečiai neapibūdintomis sąvokomis, Direktyvoje 1999/70 leidžiama valstybėms narėms pačioms jas apibrėžti pagal savo nacionalinę teisę ir (arba) praktiką, jeigu pastarosios atitinka bendrojo susitarimo turinį, ir — susitariančiųjų šalių nuomone, terminuotų darbo sutarčių, grindžiamų objektyviomis priežastimis, taikymas neleidžia piktnaudžiauti kenkiant darbuotojams. Pagal bendrojo susitarimo 1 punktą „šio susitarimo tikslas yra: a) pagerinti darbo pagal terminuotas sutartis kokybę, užtikrinant nediskriminavimo principo taikymą; b) sukurti bendruosius pagrindus, kurie neleistų piktnaudžiauti paeiliui sudarinėjant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius.“ Bendrojo susitarimo 2 punkte numatyta: „1. Šis susitarimas taikomas pagal terminuotas darbo sutartis dirbantiems darbuotojams, kurių darbo sutartį arba darbo santykius apibrėžia kiekvienos valstybės narės teisė, kolektyvinės sutartys ar praktika. 2. Valstybės narės, pasitarusios su socialiniais partneriais, ir (arba) socialiniai partneriai gali nustatyti, kad šis susitarimas netaikomas: a) pirminio profesinio mokymo santykiams ir gamybinės praktikos programoms; b) darbo sutartims ar darbo santykiams, sudarytiems ar nustatytiems pagal konkrečią valstybinę ar valstybės finansuojamą mokymo, integravimo ar profesinio perkvalifikavimo programą.“ To paties bendrojo susitarimo 3 punktas suformuluotas taip: „1. Šiame susitarime „pagal terminuotą sutartį dirbantis darbuotojas“ – tai asmuo, dirbantis pagal darbo sutartį, tiesiogiai sudarytą tarp darbdavio ir darbuotojo, arba palaikantis tiesioginius darbo santykius su darbdaviu, kai darbo sutarties ar santykių pabaiga nustatoma pagal tokias objektyvias sąlygas, kaip konkreti diena, konkrečios užduoties įvykdymas ar konkretus įvykis; 2. Šiame susitarime „panašus nuolatinis darbuotojas“ – tai toje pačioje įmonėje dirbantis darbuotojas, kuris sudarė neterminuotą darbo sutartį arba palaiko neterminuotus darbo santykius ir atlieka tą patį ar panašų darbą (profesines pareigas), tinkamai atsižvelgiant į jo kvalifikaciją ar įgūdžius. Jei toje pačioje įmonėje nėra panašaus nuolatinio darbuotojo, lyginama atsižvelgiant į taikytiną kolektyvinę sutartį arba, jei tokios sutarties nėra, lyginama atsižvelgiant į nacionalinę teisę, kolektyvines sutartis ar praktiką.“ Bendrojo susitarimo 4 punkte numatyta: „1. Pagal terminuotas sutartis dirbantiems darbuotojams negali būti taikomos mažiau palankios darbo sąlygos negu panašiems nuolatiniams darbuotojams vien dėl to, kad jie sudarė terminuotas darbo sutartis ar palaiko terminuotus darbo santykius, nebent ši nevienoda traktuotė yra objektyviai pagrįsta. 2. Tam tikrais atvejais taikomas pro rata temporis (proporcingo laiko) principas. <…>“ Bendrojo susitarimo 5 punkte sakoma: „1. Kad būtų neleidžiama piktnaudžiauti paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius tais atvejais, kai nėra lygiaverčių teisinių priemonių, neleidžiančių piktnaudžiauti, valstybės narės, pasitarusios su socialiniais partneriais pagal nacionalinę teisę, kolektyvines sutartis ar praktiką, ir (arba) socialiniai partneriai, atsižvelgdami į konkrečių sektorių ir (arba) darbuotojų kategorijų reikmes, nustato vieną ar kelias iš toliau nurodytų priemonių: a) objektyvias priežastis, pateisinančias tokių sutarčių ar santykių atnaujinimą; b) maksimalią bendrą paeiliui sudaromų terminuotų darbo sutarčių ar nustatomų darbo santykių trukmę; c) tokių sutarčių ar santykių atnaujinimo skaičių. 2. Valstybės narės, pasitarusios su socialiniais partneriais, ir (arba) socialiniai partneriai tam tikrais atvejais nustato, kokiomis sąlygomis terminuotos darbo sutartys ar santykiai: a) laikomi „sudaromais ar nustatomais paeiliui“; b) laikomi neterminuotomis sutartimis ar santykiais.“ Bendrojo susitarimo 8 punkte įtvirtinta: „1. Valstybės narės ir (arba) socialiniai partneriai gali toliau taikyti arba priimti darbuotojams palankesnes nei šiame susitarime išdėstytas nuostatas. <…> 3. Šio susitarimo įgyvendinimas nėra teisėtas pagrindas sumažinti darbuotojams teikiamą bendrą apsaugą susitarimo taikymo srityje. <…> 5. Ginčams ir skundams, kylantiems dėl šio susitarimo taikymo, užkertamas kelias ir jie sprendžiami pagal nacionalinę teisę, kolektyvines sutartis ir praktiką. <…>“ Pagal Direktyvos 1999/70 2 straipsnio pirmąją ir antrąją pastraipas: „Valstybės narės įstatymais ir kitais teisės aktais įtvirtina nuostatas, būtinas, kad šios direktyvos būtų pradėta laikytis ne vėliau kaip nuo 2001 m. liepos 10 d., arba užtikrina, kad ne vėliau kaip iki tos dienos administracija ir darbuotojai priimtų reikiamas priemones susitarimu, o valstybės narės privalo imtis visų būtinų priemonių, leidžiančių joms visuomet garantuoti, kad bus pasiekti šioje direktyvoje nustatyti rezultatai. Apie tai jos nedelsdamos praneša Komisijai. Valstybėms narėms, prireikus ir pasitarus su administracija bei darbuotojais, gali būti suteiktas ne ilgesnis kaip vienerių metų papildomas laikotarpis, kad jos galėtų atsižvelgti į tam tikrus iškilusius sunkumus arba įgyvendinti šią direktyvą, taikydamos kolektyvinę sutartį. Apie šias aplinkybes jos nedelsdamos praneša Komisijai.“ Šios direktyvos 3 straipsnyje sakoma: „Ši direktyva įsigalioja jos paskelbimo Europos Bendrijų oficialiajame leidinyje dieną.“ Nacionalinės teisės aktai Direktyvos 1999/70 perkėlimui skirti teisės aktai Graikijos vyriausybė informavo Komisiją ketinanti pasinaudoti Direktyvos 1999/70 2 straipsnio antrojoje pastraipoje įtvirtinta galimybe, siekdama turėti papildomą laikotarpį šią direktyvą įgyvendinančioms priemonėms priimti, ir dėl tokio pratęsimo šis terminas baigsis tik 2002 m. liepos 10 dieną. Pirmoji Direktyvos 1999/70 perkėlimo priemonė, t. y. Prezidento dekretas Nr. 81/2003 dėl nuostatų, taikomų pagal terminuotas darbo sutartis įdarbintiems darbuotojams (FEK A’ 77/2.4.2003), įsigaliojo 2003 m. balandžio 2 dieną. Šio dekreto 2 straipsnio 1 dalyje nustatyta, kad jis taikomas pagal terminuotą darbo sutartį ar nustatytus terminuotus darbo santykius dirbantiems darbuotojams. Vėliau šis dekretas buvo pakeistas 2004 m. rugpjūčio 23 d. įsigaliojusiu Prezidento dekretu Nr. 180/2004 (FEK A’ 160/23.8.2004). Prezidento dekreto Nr. 81/2003 2 straipsnio 1 dalis buvo pakeista šitaip: „Šis dekretas taikomas privačiame sektoriuje pagal terminuotą darbo sutartį ar terminuotus darbo santykius dirbantiems darbuotojams.“ Antroji Direktyvos 1999/70 perkėlimo į Graikijos teisės sistemą priemonė įsigaliojo 2004 m. liepos 19 dieną. Prezidento dekretas Nr. 164/2004 dėl nuostatų, taikomų viešajame sektoriuje pagal terminuotas darbo sutartis įdarbintiems darbuotojams (FEK A’ 134/19.7.2004), perkėlė Direktyvą 1999/70 į Graikijos teisės sistemos dalį, taikomą valstybės ir plačiąja prasme viešajame sektoriuje dirbantiems asmenims. Pagal šio prezidento dekreto 2 straipsnio 1 dalį: „Prezidento dekreto nuostatos taikomos <…> viešajame sektoriuje bei vietos savivaldos įmonėse pagal terminuotą darbo sutartį ar nustatytus terminuotus darbo santykius, arba pagal darbų atlikimo ar kitokią sutartį, dangstančią pavaldumo santykį, dirbantiems asmenims.“ Prezidento dekreto Nr. 164/2004 5 straipsnyje sakoma: „Paeiliui sudaromos sutartys 1.   Draudžiamos tarp to paties darbdavio ir to paties darbuotojo toje pačioje profesinėje srityje ir tapačiomis ar analogiškomis sąlygomis paeiliui sudarytos ir vykdomos darbo sutartys, jei laikotarpis tarp šių sutarčių sudarymo yra trumpesnis negu trys mėnesiai. 2.   Išimties atveju tokios sutartys yra teisėtos, jei tai pateisinama objektyvia priežastimi. Objektyvi priežastis egzistuoja tuo atveju, kai po pradinės sutarties sudarytų sutarčių tikslas yra tenkinti ypatingas tos pačios rūšies reikmes, tiesiogiai ar netiesiogiai susijusias su įmonės forma, pobūdžiu ar veikla. <…> 4.   Išskyrus paskesnio straipsnio 2 dalyje numatytus atvejus, paeiliui negalima sudaryti daugiau kaip trijų darbo sutarčių.“ Šio dekreto 6 straipsnyje numatyta: „Maksimali sutarčių trukmė 1.   Tarp to paties darbdavio ir to paties darbuotojo dėl tos pačios ar analogiškos profesinės veiklos tomis pačiomis ar analogiškomis darbo sąlygomis paeiliui sudarytų ar vykdomų darbo sutarčių bendra trukmė negali viršyti 24 mėnesių, nesvarbu, ar jos buvo sudarytos remiantis ankstesniu straipsniu, ar kitais galiojančiais teisės aktais. 2.   Šis bendros 24 mėnesių trukmės laikotarpis gali būti viršijamas tik galiojančiuose teisės aktuose numatytų specialių darbuotojų kategorijų atveju, atsižvelgiant į jų darbo pobūdį, pavyzdžiui, vadovaujančio personalo narių, pagal specialias tyrimo arba dotuojamas ar finansuojamas programas įdarbintų darbuotojų bei darbuotojų, įdarbintų atlikti užduotis, atsirandančias dėl sutartyje su tarptautine organizacija numatytų pareigų įgyvendinimo, atveju.“ Prezidento dekreto Nr. 164/2004 7 straipsnyje numatyta: „Pažeidimų pasekmės 1.   Bet kokia sutartis, sudaryta pažeidžiant šio dekreto 5 ir 6 straipsnio nuostatas, teisiškai yra niekinė. 2.   Tuo atveju, jeigu niekinė sutartis buvo visiškai ar iš dalies įvykdyta, darbuotojui turi būti sumokėtas pagal šią sutartį jam priklausantis užmokestis, o ta užmokesčio suma, kuri, galimas daiktas, jau buvo sumokėta, negali būti iš jo susigrąžinama. Kaip žalos atlyginimą už tą laikotarpį, per kurį buvo vykdoma niekinė darbo sutartis, darbuotojas turi teisę gauti užmokestį, kurį gauti turėtų teisę atitinkamas pagal neterminuotą darbo sutartį dirbantis darbuotojas, jeigu jo darbo sutartis būtų nutraukta. Jeigu buvo sudarytos kelios niekinės sutartys, laikotarpis, į kurį reikia atsižvelgti apskaičiuojant žalos atlyginimą, yra bendras įdarbinimo pagal niekines sutartis laikotarpis. Darbdavio darbuotojui išmokėtos sumos turi būti išieškomos iš kalta pripažintos šalies. 3.   Bet kas, kas pažeidžia šio dekreto 5 ir 6 straipsnius, baudžiamas įkalinimu <…>. Jeigu pažeidimas padarytas per neapdairumą, atsakingas asmuo baudžiamas įkalinimu iki vienerių metų. Šis pažeidimas taip pat yra šiurkštus drausminės tvarkos pažeidimas.“ Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsnyje numatytos tokios pereinamojo laikotarpio priemonės: „1.   Su sąlyga, kad darbo sutartys, kurios buvo paeiliui sudarytos iki šio dekreto įsigaliojimo ir jo įsigaliojimo metu tebebuvo taikomos, 5 straipsnio 1 dalies prasme, nuo šio momento jos pakeičiamos neterminuotomis darbo sutartimis, jei yra įvykdyta kiekviena toliau nurodytų sąlygų: a) visa paeiliui sudarytų sutarčių trukmė yra bent 24 mėnesiai iki šio dekreto įsigaliojimo, nesvarbu, koks buvo atnaujinimų skaičius, arba pirminė sutartis buvo atnaujinta bent 3 kartus (šio dekreto) 5 straipsnio 1 dalies prasme, ir visa įdarbinimo trukmė yra bent 18 mėnesių per 24 mėnesių laikotarpį, skaičiuojamą nuo pradinės sutarties; b) a punkte numatyta įdarbinimo trukmė turi būti apskaičiuojama dirbant toje pačioje institucijoje, atliekant tas pačias ar analogiškas funkcijas ir tomis pačiomis arba analogiškomis sąlygomis, kaip ir numatytos pradinėje darbo sutartyje; <…> c) sutarties dalykas turi būti veikla, tiesiogiai susijusi su nuolatinėmis ir ilgalaikėmis atitinkamos institucijos reikmėmis; šios reikmės apibrėžiamos viešuoju interesu, kuriam ši institucija tarnauja; d) visa darbo toliau nurodyta prasme trukmė turi būti apskaičiuojama dirbant visą darbo dieną ar dalį darbo dienos, o atliekamos užduotys turi būti tapačios ar analogiškos pradinėje sutartyje nurodytoms užduotims. <…> 2.   Siekdamas įrodyti, kad pirmoje dalyje numatytos sąlygos yra įvykdytos, per imperatyvų dviejų mėnesių nuo šio dekreto įsigaliojimo dienos terminą darbuotojas atitinkamai institucijai pateikia prašymą, nurodydamas aplinkybes, patvirtinančias, kad numatytos sąlygos yra įvykdytos. Atitinkamo juridinio asmens Paaukštinimų taryba ar analogiška taryba, o šio nesant – administracija arba valdyba – ar jos įgaliotas organas pagal galiojančius teisės aktus pateikia motyvuotą nuomonę, kiekvienu atveju nurodančią, ar įvykdytos ankstesnėje dalyje numatytos sąlygos. Savivaldybės ar komunos įmonių atžvilgiu kompetentinga institucija yra atitinkamo teritorinio vieneto savivaldybės ar komunos taryba, kuri priima sprendimą, gavusi įmonės valdybos ar valdymo organo nuomonę. Be to, nurodyta kompetentinga institucija vertina, ar rangos arba kitomis sutartimis ar santykiais iš tikrųjų dangstomas pavaldumo ryšys. Ši kompetentinga institucija turi pateikti savo nuomonę ne vėliau kaip per 5 mėnesius nuo šio dekreto įsigaliojimo. 3.   2 dalyje numatytų kompetentingų institucijų teigiama ar neigiama nuomonė nedelsiant perduodama Vyriausiajai personalo atrankos tarybai ( Anotato Symvoulio Epilogis Prosopikou , ASEP), kuri per tris mėnesius nuo nuomonės gavimo priima sprendimą. 4.   Šio straipsnio nuostatos taikomos <…> viešojo sektoriaus bei vietos savivaldos įmonėse dirbantiems darbuotojams <…>. 5.   Šio straipsnio 1 dalies nuostatos taip pat taikomos sutartims, kurių galiojimas pasibaigė per tris mėnesius iki šio dekreto įsigaliojimo; šios sutartys yra laikomos paeiliui sudarytomis sutartimis, galiojančiomis iki šio dekreto įsigaliojimo. Šio straipsnio 1 dalies a punkte numatyta sąlyga turi būti įvykdyta sutarties galiojimo pasibaigimo dieną. <…>“ Kitos svarbios teisės normos terminuotų darbo sutarčių srityje — Konstitucinės nuostatos Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnyje sakoma: „<…> 2.   Niekas negali būti paskirtas į valstybės tarnybą pareigoms, kurių nenumato įstatymas. Specialus įstatymas gali numatyti galimybę išimties tvarka įdarbinti personalą pagal privatinės teisės reglamentuojamas terminuotas darbo sutartis nenumatytoms ir skubioms reikmėms tenkinti. <…> 8.   Įstatymas nustato privatinės teisės reglamentuojamų darbo santykių valstybiniame ir viešajame lato sensu sektoriuose sąlygas ir trukmę, kaip kiekvienu atskiru atveju numatyta įstatyme, kad būtų užimtos pareigos, nenumatytos 3 dalies pirmajame sakinyje, arba tenkinamos <…> laikinos, nenumatytos ar skubios reikmės, kaip numatyta 2 dalies antrajame sakinyje. Be to, įstatymas numato funkcijas, kurias įgyvendinti galima patikėti pirmesniame sakinyje numatytam personalui. Draudžiama pirmajame sakinyje nurodytus darbuotojus įstatymu paskirti valstybės tarnautojais arba pakeisti jų sutartis neterminuotomis darbo sutartimis. Šioje dalyje numatytas draudimas, be kita ko, galioja ir asmenims, įdarbintiems pagal rangos sutartis.“ Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnio 8 dalis įsigaliojo 2001 m. balandžio 7 d., t. y. po to, kai įsigaliojo Direktyva 1999/70, tačiau prieš pasibaigiant bendram terminui perkelti šią direktyvą, t. y. 2001 m. liepos 10 d., ir prieš pasibaigiant šios direktyvos 2 straipsnio antrojoje pastraipoje numatytam papildomam terminui, t. y. 2002 liepos 10 diena. — Įstatymų nuostatos Įstatymo Nr. 2112/1920 dėl privalomo pranešimo apie privataus sektoriaus darbuotojų darbo sutarčių nutraukimą (FEK B’ 11/18.3.1920) 8 straipsnio 3 dalyje numatyta: „Šio įstatymo normos, be kita ko, taikomos terminuotoms darbo sutartims, jeigu trukmės nustatymo negali pateisinti sutarties pobūdis, ir jis sąmoningai nustatytas siekiant išvengti šio įstatymo normų dėl privalomo darbo sutarties nutraukimo.“ Pagal nutartį dėl prašymo priimti prejudicinį sprendimą iš Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalies, remiantis jos aiškinimu Graikijos teismų praktikoje, matyti, kad terminuota darbo sutartis laikoma neterminuota, kai nėra jokios objektyvios pateisinamos priežasties nustatyti galiojimo trukmę, kaip yra tuo atveju, kai tokia sutartimi siekiama tenkinti nuolatines ir ilgalaikes darbdavio reikmes. Tokia nuostata taikoma ne tik tuo atveju, kai paeiliui buvo sudarytos kelios terminuotos darbo sutartys, bet taip pat kai kalbama apie pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį. Be to, iš Teisingumo Teismui pateiktos bylos medžiagos matyti, kad Areios Pagos (Kasacinis teismas) sprendime Nr. 18/2006 konstatavo, kad Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis yra „lygiavertė teisinė priemonė“ bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, nes ja leidžiama tiek privačiame, tiek viešajame sektoriuose terminuotas darbo sutartis atgaline data pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis, nežiūrint Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnyje įtvirtinto draudimo įstatymine tvarka pertvarkyti terminuotas darbo sutartis neterminuotomis darbo sutartimis, nes toks draudimas netrukdo nustatyti tikrojo sutarties pobūdžio. Tuo tarpu 2007 m. birželio 11 d. Sprendimais Nr. 19/2007 ir 20/2007 Areios Pagos nusprendė, kad terminuotos darbo sutartys, atsižvelgiant į minėtą 103 straipsnį, negali būti pakeičiamos neterminuotomis darbo sutartimis, net jeigu pagal jas tenkinamos nuolatinės ir ilgalaikės reikmės. Įstatymo Nr. 2190/1994 dėl nepriklausomos tarnybos, atsakingos už personalo parinkimą ir administracinių klausimų sprendimą, įsteigimo (FEK A’ 28/3.3.1994) 21 straipsnyje numatyta: „1.   Viešosios tarnybos ir juridiniai asmenys <…> gali įdarbinti asmenis pagal privatinės teisės reglamentuojamą terminuotą darbo sutartį, siekdami tenkinti sezonines ar kitokias periodines ar laikinas reikmes toliau numatytomis sąlygomis ir taikydami toliau numatytą procedūrą. 2.   Pirmoje dalyje numatytų asmenų įdarbinimo trukmė negali viršyti aštuonių mėnesių per bendrą dvylikos mėnesių laikotarpį. Jei asmuo yra laikinai įdarbintas siekiant pagal galiojančias nuostatas tenkinti neatidėliotinas reikmes, kurias lėmė personalo trūkumas ar neužimtos darbo vietos, to paties asmens įdarbinimo trukmė negali viršyti keturių mėnesių. Sutarties pratęsimas ar naujos sutarties sudarymas tais pačiais metais arba sutarties pakeitimas nuolatine yra niekiniai.“ Įstatymo Nr. 2527/1997 6 straipsnio 1 dalyje numatyta, kad norint sudaryti rangos sutartis tarp agentūrų ir viešojo sektoriaus juridinių asmenų bei fizinių asmenų reikia, kad pirmiau būtų priimtas tarpžinybinis sprendimas, kuriame, be kita ko, turi būti nurodyta, jog darbas nepatenka į įprastas atitinkamos institucijos darbuotojų vykdomas funkcijas, bei priežastys, kodėl šio darbo negali atlikti šios institucijos darbuotojai. Remiantis šia nuostata, rangos sutartis, skirta tenkinti nuolatines ir ilgalaikes darbdavio reikmes, teisiškai yra niekinė. Įstatymo Nr. 3250/2004 (FEK A’124/7.7.2004) 1 straipsnyje sakoma: „1.   Valstybė, pirmo ir antro lygmens teritorinės valdžios institucijos ir viešosios teisės subjektai gali įdarbinti personalą pagal privatinės teisės reglamentuojamas terminuotas darbo ne visą darbo dieną sutartis, siekdami tenkinti su socialinių paslaugų teikimu gyventojams susijusias reikmes. 2.   Minėtu įdarbinimu išimtinai siekiama tenkinti papildomas gyventojų paslaugų reikmes ir jis neturi jokios įtakos ankstesnėje dalyje numatytų įstaigų tarnybų etatų sudėčiai. <…>“ To paties įstatymo 2 straipsnyje numatyta: „1.   Į darbą priimama sudarant privatinės teisės reglamentuojamas terminuotas darbo ne visą darbo dieną sutartis, priimant asmenis iš įvairių socialių grupių ir laikantis 4 straipsnyje įtvirtintų kriterijų. 2.   Tokios sutarties trukmė negali viršyti 18 mėnesių. Nauja sutartis su tuo pačiu darbuotoju gali būti sudaryta praėjus ne mažiau kaip 4 mėnesiams po to, kai baigė galioti ankstesnė sutartis. Kiekvieno darbuotojo darbo laikas negali viršyti 20 valandų per savaitę.“ Pagal šio įstatymo 3 straipsnio 1 dalį: „Socialinėmis paslaugomis laikomos paslaugos, kurios visų pirma susijusios su sveikatos priežiūra ir pagalba namuose, mokyklinių įstaigų apsauga, moksleivių saugumu gatvėje, imigrantų socialine integracija, ypatingais civilinės saugos reikalavimais, kultūriniais renginiais, ypatingų aplinkosaugos poreikių įgyvendinimu, gyventojų informavimu ir švietimu, taip pat Europos Sąjungos finansuojamomis socialinio pobūdžio programomis.“ Pagrindinės bylos ir prejudiciniai klausimai Byla C-378/07 Iš prašymo priimti prejudicinį sprendimą šioje byloje matyti, kad 2005 metais kiekviena iš ieškovių pagrindinėje byloje su Organismos Nomarchiakis Autodioikisis Rethymnis , pagal Graikijos teisę atitinkama viešojo sektoriaus teritorinio vieneto institucija, sudarė privatinės teisės reglamentuojamas darbo sutartis, kurios galiojo 18 mėnesių ir buvo įvardytos kaip „terminuotos darbo ne visą darbo dieną“ sutartys Įstatymo Nr. 3250/2004 prasme. Pasibaigus sutarčių galiojimui nė viena iš jų nebuvo pratęsta ar atnaujinta. Ieškovės, manydamos, kad pagal šias sutartis realiai buvo tenkinamos nuolatinės ir ilgalaikės jų darbdavio reikmės, 2006 m. lapkričio 3 d. kreipėsi į Monomeles Protodikeio Rethymnis (Retimno teismas, kurį sudaro vienas teisėjas) siekdamos, kad jis pripažintų jų darbo sutartis neterminuotomis ir įpareigotų šią teritorinio vieneto instituciją, atsakovę pagrindinėje byloje, jas įdarbinti būtent pagal tokias sutartis. Šiuo klausimu ieškovės remiasi Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalimi, išaiškinta pagal Direktyvą 1999/70, kuri, kaip yra nusprendęs ir Areios Pagos savo Sprendime Nr. 18/2006, yra „lygiavertė teisinė priemonė“ bendrojo susitarimo 5 punkto prasme. Tam neprieštarauja ir Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnio 8 dalis tiek, kiek draudimas viešajame sektoriuje terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis taikomas tik toms sutartimis, pagal kurias tenkinamos laikinos, nenumatytos ar skubios darbdavio reikmės. Todėl savo nutartyje prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar Graikijos teisės aktų leidėjas apsaugos nuo piktnaudžiavimo, numatytos Prezidento dekrete Nr. 164/2004, nusprendęs netaikyti asmenims, su kuriais buvo sudaryta vienintelė terminuota darbo sutartis, teisingai perkėlė Direktyvą 1999/70, nes toks netaikymas gali būti, pažeidžiant bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalį, bendrojo pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos lygio sumažinimas, apibūdinto kaip „lygiavertė teisinė priemonė“ šio susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, nes Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis taikoma tiek pirmosioms ar vienintelėms sutartims, tiek paeiliui sudarytoms sutartims. Be to, net darant prielaidą, kad ši nuostata gali būti taikoma pagrindinėje byloje, nacionalinis teismas mano, kad kyla dar vienas klausimas, t. y. ar galima taip taikyti nacionalinę teisę, kad terminuotos darbo sutarties sudarymas būtų laikomas pagrįstas objektyvia priežastimi, nors iš tikrųjų sutartis sudaryta pagal specialų įstatymą, kad būtų tankinamos ypatingos, papildomos, socialinės, skubios ir laikinos reikmės, nors iš tikrųjų šios reikmės yra „nuolatinės ir ilgalaikės“. Kita vertus, jam kyla klausimas, ar nacionalinio teismo turimus aiškinimo įgaliojimus šiuo klausimu gali riboti konstitucinė norma, kuri viešajame sektoriuje absoliučiai draudžia terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis. Tokiomis aplinkybėmis Monomeles Protodikeio Rethymnis nusprendė sustabdyti bylos nagrinėjimą ir pateikti Teisingumo Teismui tokius prejudicinius klausimus: „1. Ar (bendrojo susitarimo) 5 punktas ir 8 punkto 1 ir 3 dalys turi būti aiškinami taip, kad Bendrijos teisė neleidžia šio bendrojo susitarimo taikymo tikslais valstybei narei priimti nuostatų, kai: a) nacionalinėje teisės sistemoje dar iki įsigaliojant šiai direktyvai egzistavo lygiavertė teisinė priemonė bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme? b) priimtomis nuostatomis bendrajam susitarimui taikyti nacionalinėje teisės sistemoje sumažinama bendra pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsauga? 2. Jeigu į pirmąjį klausimą būtų atsakyta teigiamai, ar pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų, su kuriais paeiliui sudarytos ne kelios, o vienintelė terminuota darbo sutartis tam, kad darbuotojas realiai tenkintų ne laikinas, ypatingas ar skubias, bet „nuolatines ir ilgalaikes“ reikmes, apsaugos sumažinimas yra susijęs su bendrojo susitarimo ir minėtos direktyvos taikymu? Ir ar dėl to toks apsaugos sumažinimas yra draudžiamas Bendrijos teisės požiūriu? 3. Jeigu į pirmąjį klausimą būtų atsakyta teigiamai, kai nacionalinėje teisės sistemoje iki įsigaliojant (Direktyvai 1999/70) jau egzistavo lygiavertės priemonės bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, kaip pagrindinėje byloje aptariama Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, ar įstatymų nuostatos, tokios kaip pagrindinėje byloje aptariamas Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsnis, priėmimas, remiantis šio bendrojo susitarimo taikymu, yra draudžiamas bendros pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos nacionalinėje teisės sistemoje sumažinimas bendrojo susitarimo 8 punkto 1 ir 3 dalių prasme, kai: a) į minėtos įstatymų normos, skirtos bendrajam susitarimui įgyvendinti, taikymo sritį patenka tik kelios paeiliui sudarytos terminuotos darbo sutartys ar keli paeiliui nustatyti santykiai, bet nepatenka asmenys, kurie sudarė (ne daug paeiliui, bet) vienintelę terminuotą darbo sutartį tam, kad darbuotojas tenkintų „nuolatines ir ilgalaikes“ darbdavio reikmes, nors ankstesnė lygiavertė teisinė priemonė taikoma visiems terminuotų darbo sutarčių atvejams, įskaitant tuos, kai darbuotojas sudarė vienintelę terminuotą darbo sutartį, kuri vis dėlto realiai sudaryta tam, kad darbuotojas teiktų paslaugas, skirtas tenkinti ne laikinas, ypatingas ar skubias, bet „nuolatines ir ilgalaikes“ reikmes? b) aptariama teisinė priemonė, skirta bendrajam susitarimui įgyvendinti, kaip teisinę pasekmę pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugai ir piktnaudžiavimo prevencijai bendrojo susitarimo prasme numato terminuotų darbo sutarčių pripažinimą neterminuotomis darbo sutartimis ateityje ( ex nunc ), nors ankstesnės lygiavertės priemonės numato terminuotas darbo sutartis įvardyti kaip neterminuotas darbo sutartis nuo jų sudarymo momento ( ex tunc )? 4. Jeigu į pirmąjį klausimą būtų atsakyta teigiamai, kai nacionalinėje teisės sistemoje iki įsigaliojant (Direktyvai 1999/70) jau egzistavo lygiavertės priemonės bendrojo susitarimo, kuris yra šios direktyvos dalis, 5 punkto 1 dalies prasme, tokia kaip pagrindinėje byloje aptariama Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, ar Graikijos teisės aktų leidėjo pasirinkimas perkeliant šią direktyvą į Graikijos nacionalinę teisę, pirma, į minėtu Prezidento dekretu Nr. 164/2004 numatytos apsaugos taikymo sritį neįtraukti minėtų piktnaudžiavimo atvejų, kai darbuotojas sudarė vienintelę terminuotą darbo sutartį, kuri realiai skirta tam, kad darbuotojas teiktų paslaugas siekiant tenkinti ne laikinas, ypatingas ar skubias, bet „nuolatines ir ilgalaikes“ reikmes, ir, antra, nepriimti panašios veiksmingos priemonės, kuri tokiu atveju būtų specifinė ir veiksminga ir tokiu piktnaudžiavimo atveju numatytų darbuotojų apsaugą, papildančią bendrą apsaugą, kuri įprastai taikoma pagal bendrąją Graikijos darbo teisę kiekvienu darbo pagal niekinę darbo sutartį atveju, nesvarbu, ar piktnaudžiaujama bendrojo susitarimo prasme, ir kuri apima darbuotojo reikalavimą sumokėti jam atlyginimą ir išeitinę išmoką, nežiūrint to, ar jis dirbo pagal galiojančią, ar pagal niekinę darbo sutartį, yra neleidžiamas bendros pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos sumažinimas nacionalinėje teisės sistemoje bendrojo susitarimo 8 punkto 1 ir 3 dalių prasme, atsižvelgiant į tai, kad: a) pareiga sumokėti atlyginimą ir išeitinę išmoką nacionalinėje teisėje numatyta kiekvienu darbo santykių atveju ir ji nėra skirta piktnaudžiavimo prevencijai bendrojo susitarimo prasme, ir b) jau ankstesnės lygiavertės normos įgyvendinimo teisinė pasekmė yra vienintelės terminuotos darbo sutarties pripažinimas neterminuota darbo sutartimi? 5. Jeigu į pirmesnius klausimus būtų atsakyta teigiamai, ar nacionalinis teismas, aiškindamas savo nacionalinę teisę pagal Direktyvą (1999/70), turi netaikyti su šia direktyva nesuderinamų nuostatų, kurios buvo priimtos siekiant įgyvendinti bendrąjį susitarimą, bet nustato mažesnę bendrą pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugą vidaus teisės sistemoje, tokių kaip Prezidento dekreto Nr. 164/2004 nuostatos, pagal kurias numanomai ir netiesiogiai, bet aiškiai netaikoma atitinkama apsauga piktnaudžiavimo atvejais, kai darbuotojas sudarė vienintelę terminuotą darbo sutartį, pagal kurią jis realiai turi teikti paslaugas, skirtas tenkinti ne laikinas, ypatingas ar skubias, bet „nuolatines ir ilgalaikes“ reikmes, ir vietoje jų taikyti lygiavertėje teisinėje priemonėje, egzistavusioje dar iki įsigaliojant šiai direktyvai, numatytas nuostatas, tokias kaip Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis? 6. Jeigu nacionalinis teismas manytų, kad iš principo nuostata (šiuo atveju – Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis), kuri yra lygiavertė teisinė priemonė bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, yra taikoma ginčo dėl terminuoto darbo atveju ir kad pagal šią nuostatą, nustačius, jog ir vienintelė darbo sutartis sudaryta kaip terminuota sutartis be objektyvios priežasties, susijusios su darbo pobūdžiu, tipu ir savybėmis, šią sutartį reikia pripažinti neterminuota darbo sutartimi: a) ar su Bendrijos teise suderinamas nacionalinio teismo pateiktas nacionalinės teisės išaiškinimas ir taikymas, pagal kurį aplinkybė, kad terminuota darbo sutartis sudaryta remiantis teisės norma, reglamentuojančia įdarbinimą pagal terminuotas darbo sutartis sezoninėms, periodinėms, laikinoms ar papildomoms socialinėms reikmėms tenkinti (šiuo atveju – Įstatymo Nr. 3250/2004 nuostatos), kiekvienu atveju yra objektyvi priežastis tokioms sutartims sudaryti, net jeigu realiai buvo tenkinamos nuolatinės ir ilgalaikės reikmės? b) ar su Bendrijos teise yra suderinamas nacionalinio teismo nacionalinės teisės išaiškinimas ir taikymas, pagal kurį nuostata, draudžianti terminuotas darbo sutartis viešajame sektoriuje pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis, turi būti aiškinama taip, kad viešajame sektoriuje absoliučiai ir bet kuriuo atveju draudžiama terminuotą darbo sutartį ar terminuotus darbo santykius pakeisti neterminuota darbo sutartimi ar neterminuotais darbo santykiais, net jeigu ji sudaryta ar jie nustatyti piktnaudžiaujant, t. y. kai realiai tenkinamos reikmės buvo nuolatinės ir ilgalaikės, o nacionalinis teismas neturi galimybės panašiu atveju nustatyti tikrojo teisinio nagrinėjamų darbo santykių pobūdžio ir tokią sutartį teisingai pripažinti neterminuota darbo sutartimi; ar vis dėlto toks draudimas turi būti taikomas tik terminuotoms darbo sutartims, kurios buvo iš tiesų sudarytos tam, kad būtų tenkinamos laikinos, nenumatytos, skubios, ypatingos ar panašios reikmės, bet netaikomas tuo atveju, kai šios sutartys realiai sudarytos siekiant tenkinti nuolatines ir ilgalaikes reikmes?“ Byla C-379/07 Iš Teisingumo Teismui pateiktos bylos medžiagos matyti, kad ieškovė pagrindinėje byloje su Dimos Geropotamou , pagal Graikijos teisę atitinkama viešojo sektoriaus teritorinio vieneto institucija, paeiliui sudarė tris darbo sutartis, kurios įvardytos kaip „rangos sutartys“ Įstatymo Nr. 2527/1997 6 straipsnio prasme. Šio sutartys atitinkamai galiojo nuo 2003 m. gruodžio 1 d. iki 2004 m. lapkričio 30 d., nuo 2004 m. gruodžio 1 d. iki 2005 m. lapkričio 30 d. ir nuo 2005 m. gruodžio 5 d. iki 2006 m. gruodžio 4 dienos. Ši ieškovė, manydama, kad pagal šias sutartis realiai buvo tenkinamos nuolatinės ir ilgalaikės jos darbdavio reikmės, 2006 m. lapkričio 10 d. kreipėsi į Monomeles Protodikeio Rethymnis , siekdama, kad jis pripažintų šias darbo sutartis neterminuotomis ir įpareigotų Dimos Geropotamou įdarbinti ją būtent pagal tokias sutartis. Kadangi ši ieškovė pateikė tokius pačius argumentus kaip ir ieškovės pagrindinėje byloje C-378/07, nurodytus šio sprendimo 34 punkte, prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas savo nutartyje klausia, ar Prezidento dekretas Nr. 164/2004 taip pat nėra bendrojo pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos lygio sumažinimas, apibūdintas Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalyje, dėl tokių priežasčių: — viena vertus, kalbant apie Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsnį, kuriuo, kaip pereinamojo laikotarpio nuostata, leidžiama terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis, vis dėlto jo rationae temporis taikymo sritis susiaurinta iki tam tikrų galiojančių ar jau baigusių galioti sutarčių, jo kumuliacinės taikymo sąlygos yra griežtesnės kalbant apie tai, kiek gali trukti laikotarpis, skiriantis abi sutartis, ir kalbant apie tai, kokia gali būti maksimali bendra sutarčių galiojimo trukmė, ir galiausiai – tokiam pakeitimui nebuvo numatytas galiojimas atgaline data, — antra, kalbant apie Prezidento dekreto Nr. 164/2004 7 straipsnį, kuriame, kaip „nuolatinė“ nuostata, numatytas atlyginimo ir išeitinių išmokų išmokėjimas, vis dėlto jame numatytos tokios pačios sankcijos kaip ir tos, kurias numato bendra darbo teisė, nežiūrint kokio nors piktnaudžiavimo, neleidžiant terminuotos darbo sutarties pripažinti neterminuota darbo sutartimi. Be to, net darant prielaidą, kad Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis gali būti taikoma pagrindinėje byloje, šiam teismui, be kita ko, kyla tokios pačios abejonės kaip ir byloje C-378/07, nurodytos šio sprendimo 36 punkte, dėl „objektyvios priežasties“ sąvokos ir absoliutaus draudimo viešajame sektoriuje terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis įtakos nacionalinio teismo įgaliojimams. Tokiomis aplinkybėmis Monomeles Protodikeio Rethymnis nusprendė sustabdyti bylos nagrinėjimą ir pateikti Teisingumo Teismui tokius prejudicinius klausimus: „1. Ar (bendrojo susitarimo) 5 punktas ir 8 punkto 1 ir 3 dalys turi būti aiškinami taip, kad Bendrijos teisė neleidžia šio bendrojo susitarimo taikymo tikslais valstybei narei priimti nuostatų, kai: a) nacionalinėje teisės sistemoje dar iki įsigaliojant šiai direktyvai egzistavo lygiavertė teisinė priemonė bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme? b) priimtomis nuostatomis bendrajam susitarimui taikyti nacionalinėje teisės sistemoje sumažinama bendra pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsauga? 2. Jeigu į pirmąjį klausimą būtų atsakyta teigiamai, kai nacionalinėje teisės sistemoje iki įsigaliojant (Direktyvai 1999/70) jau egzistavo lygiavertės priemonės bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, kaip pagrindinėje byloje aptariama Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, ar įstatymų nuostatos, tokios kaip pagrindinėje byloje aptariamas Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsnis, priėmimas, remiantis šio bendrojo susitarimo taikymu, yra draudžiamas bendros pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos nacionalinėje teisės sistemoje sumažinimas bendrojo susitarimo 8 punkto 1 ir 3 dalių prasme, kai: a) minėta įstatymų priemonė, skirta bendrajam susitarimui įgyvendinti, priimta pasibaigus Direktyvos 1999/70 perkėlimo terminui, tačiau į jos rationae temporis taikymo sritį patenka tik terminuotos darbo sutartys ar santykiai, egzistavę jos įsigaliojimo momentu ar baigę galioti iki nustatyto laiko prieš jai įsigaliojant, bet pasibaigus šios direktyvos perkėlimo terminui, nors ankstesnės lygiavertės priemonės taikymo sritis nėra apribota laike ir apima visas terminuotas darbo sutartis, kurios buvo sudarytos, galiojo ar baigė galioti šios direktyvos įsigaliojimo momentu ir pasibaigus jos perkėlimo terminui? b) kai į aptariamos teisinės priemonės, skirtos bendrajam susitarimui įgyvendinti, taikymo sritį patenka tik terminuotos darbo sutartys ar santykiai, kurie, tam, kad būtų laikomi sudarytais ar nustatytais paeiliui, turi atitikti šias kumuliacines sąlygas: 1) kad tarp jų būtų praėjęs ne ilgesnis kaip 3 mėnesių laikotarpis ir 2) kad jų bendra galiojimo trukmė būtų bent jau 24 mėnesiai iki šiai priemonei įsigaliojant, neatsižvelgiant į tai, kiek kartų sutartys ar santykiai buvo atnaujinti, arba bendra įdarbinimo trukmė yra bent 18 mėnesių per 24 mėnesius, skaičiuojamus nuo pradinės sutarties sudarymo, jei jos buvo atnaujintos bent 3 kartus po to, kai buvo sudaryta pradinė darbo sutartis, nors ankstesnė lygiavertė teisinė priemonė nenumato šių sąlygų, o apima visas (paeiliui sudaromas) terminuotas darbo sutartis, nesvarbu, kokia minimali įdarbinimo trukmė ir kiek kartų sutartys atnaujintos? c) aptariama teisinė priemonė, skirta bendrajam susitarimui įgyvendinti, kaip teisinę pasekmę pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugai ir piktnaudžiavimo prevencijai bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas darbo sutartis prasme numato terminuotų darbo sutarčių pripažinimą neterminuotomis darbo sutartimis ateityje ( ex nunc ), nors ankstesnės lygiavertės teisinės priemonės numato terminuotas darbo sutartis pripažinti neterminuotomis darbo sutartimis atgaline data ( ex tunc )? 3. Jeigu į pirmąjį klausimą būtų atsakyta teigiamai, kai nacionalinėje teisės sistemoje iki įsigaliojant (Direktyvai 1999/70) jau egzistavo lygiavertės priemonės bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, kaip pagrindinėje byloje aptariama Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, ar įstatymų nuostatos, tokios kaip pagrindinėje byloje aptariamas Prezidento dekreto Nr. 164/2004 7 straipsnis, kuris kaip vienintelę pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos nuo piktnaudžiavimo priemonę numato darbdavio pareigą sumokėti atlyginimą ir išeitinę išmoką, jeigu paeiliui sudaromos sutartys sudarytos piktnaudžiaujant, priėmimas yra draudžiamas bendros pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos nacionalinėje teisės sistemoje sumažinimas bendrojo susitarimo 8 punkto 1 ir 3 dalių prasme, atsižvelgiant į tai, kad: a) darbdavio pareiga sumokėti atlyginimą ir išeitinę išmoką nacionalinėje teisėje numatyta kiekvienu darbo santykių atveju ir ji nėra skirta piktnaudžiavimo prevencijai bendrojo susitarimo prasme; ir b) jau ankstesnės lygiavertės teisinės priemonės taikymo teisinė pasekmė yra (vienintelės) terminuotos darbo sutarties pripažinimas neterminuota darbo sutartimi? 4. Jeigu į pirmesnius klausimus būtų atsakyta teigiamai, ar nacionalinis teismas, aiškindamas savo nacionalinę teisę pagal (Direktyvą 1999/70), turi netaikyti su šia direktyva nesuderinamų nuostatų, kurios buvo priimtos remiantis bendrojo susitarimo įgyvendinimu, bet nustato mažesnę bendrą pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugą vidaus teisės sistemoje, tokių kaip Prezidento dekreto Nr. 164/2004 7 ir 11 straipsniai, ir vietoje jų taikyti lygiavertės nacionalinės teisinės priemonės, egzistavusios dar iki įsigaliojant šiai direktyvai, nuostatas, kaip antai Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis? 5. Jeigu nacionalinis teismas manytų, kad iš principo nuostata (šiuo atveju – Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis), kuri yra lygiavertė teisinė priemonė bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, yra taikoma ginčo dėl terminuoto darbo atveju ir kad pagal šią nuostatą nustačius, jog darbo sutartys sudarytos kaip terminuota sutartis be objektyvios priežasties, susijusios su darbo pobūdžiu, tipu ir savybėmis, šią sutartį reikia pripažinti neterminuota darbo sutartimi: a) ar su Bendrijos teise suderinamas nacionalinio teismo pateiktas nacionalinės teisės išaiškinimas ir taikymas, pagal kurį aplinkybė, kad terminuotas darbo sutartis sudaryta remiantis teisės norma, reglamentuojančia įdarbinimą pagal terminuotas darbo sutartis sezoninėms, periodinėms, laikinoms ar papildomoms socialinėms reikmėms tenkinti, kiekvienu atveju yra objektyvi priežastis tokioms sutartims sudaryti, net jeigu realiai buvo tenkinamos nuolatinės ir ilgalaikės reikmės? b) ar su Bendrijos teise yra suderinamas nacionalinio teismo nacionalinės teisės išaiškinimas ir taikymas, pagal kurį nuostata, draudžianti terminuotas darbo sutartis viešajame sektoriuje pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis, turi būti aiškinama taip, kad viešajame sektoriuje absoliučiai ir bet kuriuo atveju draudžiama terminuotą darbo sutartį ar terminuotus darbo santykius pakeisti neterminuota darbo sutartimi ar neterminuotais darbo santykiais, net jeigu ji sudaryta ar jie nustatyti piktnaudžiaujant, t. y. kai realiai tenkinamos reikmės buvo nuolatinės ir ilgalaikės, o nacionalinis teismas neturi galimybės panašiu atveju nustatyti tikrojo teisinio nagrinėjamų darbo santykių pobūdžio ir tokią sutartį teisingai pripažinti neterminuota darbo sutartimi; ar vis dėlto toks draudimas turi būti taikomas tik terminuotoms darbo sutartims, kurios buvo iš tiesų sudarytos tam, kad būtų tenkinamos laikinos, nenumatytos, skubios, ypatingos ar panašios reikmės, bet netaikomas tuo atveju, kai šios sutartys realiai sudarytos siekiant tenkinti nuolatines ir ilgalaikes reikmes?“ Byla C-380/07 Iš Teisingumo Teismui pateiktos bylos medžiagos matyti, kad ieškovės pagrindinėje byloje su Dimos Geropotamou ir su kitu pagal privatinę teisę įsteigtu juridiniu asmeniu, savivaldybės įmone „O Geropotamos“, paeiliui sudarė tris darbo sutartis, kurių pirmoji, įvardyta „darbo sutartimi“ Įstatymo Nr. 2190/1994 prasme, galiojo nuo 2004 m. liepos 1 d. iki 2004 m. gruodžio 1 d., o likusios dvi, įvardytos „rangos sutartimis“ Įstatymo Nr. 2527/1997 6 straipsnio prasme, galiojo atitinkamai nuo 2004 m. gruodžio 29 d. iki 2005 m. gruodžio 28 d. ir nuo 2005 m. gruodžio 30 d. iki 2006 m. gruodžio 29 dienos. Monomeles Protodikeio Rethymnis , kuriame 2006 m. lapkričio 10 d. pateikta iš esmės identiška bylai C-379/07 byla, nusprendė sustabdyti bylos nagrinėjimą ir pateikti Teisingumo Teismui tuos pačius klausimus kaip ir tie, kurie buvo pateikti pastarojoje byloje. 2007 m. lapkričio 12 d. Nutartimi Teisingumo Teismo pirmininkas nusprendė sujungti visas tris bylas tam, kad būtų bendrai vykdoma rašytinė ir žodinė proceso dalis bei priimtas galutinis sprendimas. Dėl prejudicinių klausimų Dėl priimtinumo Išskyrus ieškoves pagrindinėje byloje, visos šalys, Teisingumo Teismui pateikusios rašytines pastabas, užginčijo ar išsakė abejonių įvairiais pateiktų klausimų reikšmingumo aspektais, pradedant nuo jų priimtinumo. Pirma, Graikijos Respublikos vyriausybė mano, kad prašomas bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies ir 8 punkto 3 dalies išaiškinimas niekaip nenusijęs su ginčais pagrindinėse bylose. Prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš tikrųjų klaidingai manė ir dėl to hipotetiškai svarstė galimybę, kad Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis buvo alternatyvus įstatyminis pagrindas minėtam bendrajam susitarimui įgyvendinti. Toks įstatymas, atsižvelgiant į, be kita ko, Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnio 8 dalyje ir Įstatymo Nr. 2190/1994 21 straipsnyje nurodytus draudimus, neturėtų būti taikomas viešajame sektoriuje, o tą primygtinai tvirtina atsakovės pagrindinėse bylose. Tokį Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalies aiškinimą, be kita ko, turėtų patvirtinti ir Areios Pagos sprendimai Nr. 19/2007 ir 20/2007. Be to, atsakovės pagrindinėse bylose ir Komisija, nors aiškiai ir neginčija pateiktų klausimų priimtinumo, vis dėlto ginčija, nelygu atvejis, kad ši nuostata tebegaliojo pasibaigus Direktyvos 1999/70 perkėlimo terminui ir kad ja buvo leidžiama nagrinėjamas sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis. Tačiau Teisingumo Teismas, nagrinėdamas prašymą priimti prejudicinį sprendimą, neprivalo aiškinti nacionalinių nuostatų ir nuspręsti dėl prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo pateikto jų aiškinimo teisingumo. Teisingumo Teismas, atskirdamas Bendrijos ir nacionalinių teismų kompetenciją, turi atsižvelgti į faktinį ir teisinį prašyme priimti prejudicinį sprendimą suformuluotų prejudicinių klausimų kontekstą (žr. 2004 m. balandžio 29 d. Sprendimo Orfanopoulos ir Oliveri , C-482/01 ir C-493/01, Rink. p. I-5257 , 42 punktą; 2008 m. vasario 14 d. Sprendimo Dynamic Medien , C-244/06, Rink. p. I-505, 19 punktą ir 2008 m. gruodžio 4 d. Sprendimo Jobra , C-330/07, dar nepaskelbto Rinkinyje, 17 punktą; žr. taip pat šiuo klausimu 2008 m. birželio 12 d. Nutarties Vassilakis ir kt. , C-364/07, 134 ir 143 punktus). Prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar pagrindinėse bylose Direktyvos 1999/70 perkėlimas Prezidento dekretu Nr. 164/2004 yra apsaugos lygio „sumažinimas“ bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies prasme, palyginti su apsauga pagal Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 punktu, nes po tokio perkėlimo į šio dekreto taikymo sritį nepatenka darbuotojai, pirmąją ar vienintelę darbo sutartį sudarę terminuotą, ir viešajame sektoriuje neleidžiama terminuotų darbo sutarčių pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis ar tam nustato griežtesnes sąlygas. Dėl to nacionalinis teismas mano, remdamasis nacionaline teismų praktika, kad pastaroji nuostata taikytina viešajame sektoriuje, ir tą tvirtindamas remiasi, be kita ko, prielaida, kad minėta nuostata, pirma, galiojo per Direktyvai 1999/70 perkelti nustatytą terminą ir, antra, leido tokį sutarčių pakeitimą. Be to, toks sumažinimas gali atsirasti tik tada, kai, kaip tvirtina Komisija ir mano esant prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, nors ir tebegaliojanti, tokiose kaip pagrindinėse bylose netaikoma kartu su nacionalinės teisės aktu, perkėlusiu bendrąjį susitarimą, ar taip būtų dėl to, pavyzdžiui, kad šis teisės aktas buvo priimtas pavėluotai, ar dėl Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnio 8 dalies pakeitimo, ar dėl pasikeitusios Areios Pagos praktikos savo Sprendimuose Nr. 19/2007 ir 20/2007 aiškinant minėto 8 straipsnio 3 dalį. Todėl reikia daryti išvadą, kad, koks bebūtų nesutarimas tarp pagrindinės bylos šalių dėl nacionalinės teisės aiškinimo ir prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo kritikos šiuo klausimu, šiuos klausimus reikia nagrinėti atsižvelgiant į šio teismo pateiktą nacionalinės teisės aiškinimą. Todėl Graikijos Vyriausybės šiuo klausimu pateiktas prieštaravimas dėl priimtinumo turi būti atmestas. Antra, Komisija tvirtina, kad byloje C-378/07 pateikti trečiasis–šeštasis klausimai neturi dalyko. Iš tikrųjų iš 2005 m. lapkričio 22 d. Sprendimo Mangold ( C-144/04, Rink. p. I-9981 , 41–43 punktų) matyti tai, ką taip pat nurodo Graikijos ir Italijos vyriausybės, kad bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalimi siekiama tik vengti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ir dėl to jis netaikomas, kai nagrinėjama sutartis yra pirmoji ar vienintelė šalių sudaryta darbo sutartis. Šis prieštaravimas turi būti atmestas. Iš tiesų nurodytais klausimais, kurie pateikti ne dėl bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies, bet dėl jo 8 punkto 3 dalies, iš esmės siekiama nustatyti, ar Direktyvos 1999/70 perkėlimas Prezidento dekretu Nr. 164/2004 Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalimi darbuotojams, sudariusiems vienintelę terminuotą darbo sutartį, užtikrinimo apsaugos lygio „sumažinimas“ pastarosios nuostatos prasme, o atsakius teigiamai prašoma patikslinti, kokios būtų tokio vertinimo pasekmės pagrindinėje byloje. Iš tiesų, šie klausimai nėra netekę savo dalyko, bet jais konkrečiai klausiama, ar, kaip kad tvirtina Graikijos ir Italijos vyriausybės, bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalis netaikoma, kai buvo sudaryta tik viena terminuota darbo sutartis. Reikia šiuo klausimu pažymėti, kad minėtame sprendime Mangold Teisingumo Teismas, to sprendimo 42 ir 43 punktuose nusprendęs, kad bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies aiškinimas akivaizdžiai neturi jokios reikšmės ginčui, kurį nagrinėja prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, išspręsti, nes sudaryta sutartis yra pirmoji ir vienintelė terminuota darbo sutartis, to sprendimo 44–54 punktuose atsakė į papildomą klausimą dėl šio susitarimo 8 punkto 3 dalies aiškinimo, kurį jam pateikė tas teismas nagrinėdamas tą patį ginčą. Tokiomis aplinkybėmis, kadangi bylos C-378/07 trečiasis–šeštasis klausimai pateikti dėl Bendrijos teisė aiškinimo ir kadangi akivaizdžiai nematyti, jog šis aiškinimas būtų nesusijęs su pagrindinių bylų, kurias nagrinėja prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas ir kurios nėra hipotetinės, faktais ar dalyku, Teisingumo Teismas, remdamasis nusistovėjusia praktika, į šiuos klausimus turi atsakyti (žr., šiuo klausimu, be kita ko, 2006 m. liepos 4 d. Sprendimo Adeneler ir kt. , C-212/04, Rink. p. I-6057, 41 ir 42 punktus ir 2006 m. lapkričio 23 d. Sprendimo Asnef-Equifax ir Administración del Estado , C-238/05, Rink. p. I-11125, 15–17 punktus bei minėtis nutarties Vassilakis ir kt. 42–44 punktus). Trečia, Italijos vyriausybė tvirtina, kad antrasis prejudicinis klausimas bylose C-379/07 ir C-380/07 yra nepriimtinas, nes Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsnyje įtvirtintos pereinamojo laikotarpio nuostatos, dėl kurių pateiktas šis klausimas, netaikomos pagrindinėje byloje nagrinėjamoms sutartims, nes tai prieštarauja bendrai šio dekreto 5–7 straipsniuose įtvirtintai tvarkai. Todėl šis klausimas yra visiškai nesusijęs su pagrindinėmis bylomis. Šis prieštaravimas taip pat turi būti atmestas. Kadangi iš nutarčių dėl prašymų priimti prejudicinį sprendimą matyti, jog Prezidento dekreto Nr. 164/2004 įsigaliojimo momentu, t. y. 2004 m. liepos 19 d., pagrindinėje byloje nagrinėjamos terminuotos darbo sutartys tebegaliojo, jos galėjo patekti į minėto dekreto 11 straipsnio taikymo sritį. Aišku, iš nutarčių dėl prašymų priimti prejudicinius sprendimus aišku, jog šios ieškovės pagrindinėse bylose neatitinka šioje nuostatoje nurodytų sąlygų, kad jų sutartys būtų pripažįstamos neterminuotomis darbo sutartimis. Tačiau prašymus priimti prejudicinius sprendimus pateikęs teismas savo antruoju klausimu šiose bylose būtent ir siekia nustatyti, ar šios sąlygos, dėl kurių šioms sutartims netaikoma Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsnyje įtvirtinta pareinamojo laikotarpio tvarka, yra apsaugos lygio „sumažinimas“ bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies prasme ir dėl to ieškovės pagrindinėse bylose galėtų pasinaudoti minėto bendrojo susitarimo nuostatomis ir įgytų teisę, kad jų darbo sutartys būtų pripažintos neterminuotomis darbo sutartimis, o tai buvo numatyta, jų teigimu, „lygiaverte teisine priemone“ šio susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, t. y. Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalimi. Todėl, atsižvelgiant į šio sprendimo 57 punkte minėtą teismo praktiką, negalima manyti, jog akivaizdžiai aišku, kad bylų C-379/07 ir C-380/07 antrajame klausime prašomas Bendrijos teisės išaiškinimas yra visiškai nesusijęs su prašymus priimti prejudicinius sprendimus pateikusio teismo nagrinėjamų bylų, kurios aiškiai nėra hipotetinės, faktais ar dalyku. Atsižvelgiant į visa tai, kas išdėstyta, reikia pripažinti, kad pateikti klausimai yra priimtini. Dėl esmės Pirmąja grupe klausimų prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės prašo išaiškinti bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį ir 8 straipsnio 3 dalį, kad galėtų nustatyti, ar šiomis nuostatomis draudžiami tokie kaip pagrindinėse bylose nagrinėjami nacionalinės teisės aktai, o, konkrečiai kalbant, Prezidento dekretas Nr. 164/2004, kuris specialiai priimtas siekiant perkelti bendrąjį susitarimą į viešąjį sektorių. Dėl to šis teismas kelia klausimą dėl tokių aspektų: — pirma, kalbant apie piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis prevencijos priemones, numatytas bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalyje, dėl valstybių narių turimos diskrecijos perkelti šį straipsnį, kai vidaus teisėje jau yra „lygiavertė teisinės priemonė“ šio punkto prasme (pirmieji bylų C-378/07–C-380/07 klausimai), ir dėl „objektyvių priežasčių“ sąvokos šio punkto prasme (bylos C-378/07 šeštojo klausimo a papunktis ir bylų C-379/07 ir C-380/07 penktojo klausimo a papunktis); — antra, kalbant apie „sumažinimo“ sąvoką šio susitarimo 8 punkto 3 dalies prasme, ar tas punktas taikomas darbuotojams, pirmąją ar vienintelę darbo sutartį sudariusiems terminuotą (antrasis bylos C-378/07 klausimas) ir ar juo draudžiami pakeitimai, padaryti direktyvą perkeliančiais nacionaliniais teisės aktais, palyginti su anksčiau galiojusia vidaus teise (trečiasis ir ketvirtasis bylos C-378/07 klausimai bei antrasis ir trečiasis bylų C-379/07 ir C-380/07 klausimai), ir — trečia, kalbant apie sankcijas, jeigu piktnaudžiaujama paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis, ar bendruoju susitarimu neleidžiamas absoliutus draudimas viešajame sektoriuje šias sutartis pakeisti neterminuotomis sutartimis (bylos C-378/07 šeštojo klausimo b papunktis ir bylų C-379/07 ir C-380/07 penktojo klausimo b papunktis). Be to, šiais paskutiniais klausimais prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas siekia patikslinti pasekmes, kurios nacionaliniams teismams kiltų dėl Prezidento dekreto Nr. 164/2004 nesuderinamumo su bendrojo susitarimo nuostatomis (bylos C-378/07 penktasis klausimas ir bylų C-379/07 ir C-380/07 ketvirtasis klausimas). Todėl į prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo užduotus klausimus reikia atsakyti tokia tvarka, kuri išdėstyta šio sprendimo 64 ir 65 punktuose, tuo pačiu pažymint, kad tiek, kiek šis teismas prašo Teisingumo Teismo priimti sprendimą dėl Prezidento dekreto Nr. 164/2004 atitikties bendrajam susitarimui, šiam teismui pagal EB 234 straipsnį nereikia priimti sprendimo dėl nacionalinės teisės nuostatų atitikties Bendrijos teisei, nes Teisingumo Teismas gali pateikti nacionaliniam teismui visapusišką Bendrijos teisės išaiškinimą, kuris leistų įvertinti šį suderinamumą sprendžiant pagrindinę bylą (žr., be kita ko, 2007 m. liepos 5 d. Sprendimo Fendt Italiana , C-145/06 ir C-146/06, Rink. p. I-5869 , 30 punktą). Dėl piktnaudžiavimo prevencijos priemonių bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme — Dėl valstybių narių turimos diskrecijos, kai vidaus teisėje yra „lygiavertė teisinė priemonė“ Šiais klausimais prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalis turi būti aiškinama taip, kad ja draudžiama valstybei narei priimti nacionalinės teisės priemonę, kuria, siekiant, konkrečiai kalbant, į nacionalinę teisę perkelti Direktyvą 1999/70, kad jos nuostatos būtų taikomos viešajame sektoriuje, numatyta įgyvendinti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijos priemones, išvardytas šios dalies a–c punktuose, kai vidaus teisėje jau yra „lygiavertė teisinė priemonė“ šio punkto prasme, kaip antai Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis. Norint atsakyti į šį klausimą, kuriuo siekiama nustatyti diskreciją, kurią turi valstybės narės perkeldamos bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį, pirmiausia reikia patikslinti „lygiavertės teisinės priemonės“ sąvokos apimtį šio punkto prasme. Tiek Graikijos vyriausybė, tiek Komisija tvirtina, kad Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis nėra tokia priemonė, nes skiriasi jos ir šio punkto dalykas. Šiame įstatyme, kalbant apie neterminuotų darbo sutarčių nutraukimą, nėra jokios nuostatos, kuria būtų siekiama užkirsti kelią piktnaudžiavimui paeiliui sudaryti terminuotas darbo sutartis, bet tik leidžiama pripažinti tokią sutartį esant neterminuota ją nutraukiant. Bet kuriuo atveju, Graikijos vyriausybės nuomone, galimybė terminuotą darbo sutartį pripažinti neterminuota darbo sutartimi neturi jokio atgrasomojo poveikio sutarčių sudarymui paeiliui viešajame sektoriuje, nes finansines tokio pripažinimo pasekmes prisiima visa bendruomenė, o ne atitinkamas darbdavys, kaip yra privačiame sektoriuje. Šiuo klausimu reikia pažymėti, kad, kaip buvo priminta šio sprendimo 48–51 punktuose, nors aiškinti nacionalinę teisę, šiuo atveju – Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalį, turi prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas ir kad dėl to, norint atsakyti į pateiktus klausimus, reikia pripažinti, jog šia nuostata, kaip konstatavo pats prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, viešajame sektoriuje leidžiama terminuotas darbo sutartis pripažinti neterminuotomis darbo sutartimis, vis dėlto „lygiavertės teisinės priemonės“ sąvoka bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme savo ruožtu yra Bendrijos teisės nuostata, kurią reikia vienodai aiškinti visose valstybėse narėse. Žinoma, šiuo klausimu yra aišku, kaip matyti iš bendrojo susitarimo bendrosios dalies 10 punkto, jog šiame susitarime leidžiama, kad valstybės narės ir socialiniai partneriai nustatytų detalias priemones, kurios įgyvendintų šio susitarimo principus ir reikalavimus, siekdamos užtikrinti jų suderinamumą su nacionaline teise ir (arba) praktika bei užtikrinti, kad būtų tinkamai atsižvelgta į konkrečių situacijų ypatybes (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 68 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 87 punktas). Vis dėlto, nebent, remiantis Direktyvos 1999/70 17 konstatuojamąja dalimi, bendrajame susitarime nebūtų daroma nuorodos šiuo klausimu į valstybes nares, šių principų ir reikalavimų apimtis negali skirtis, nelygu nacionalinė jų teisė, nes, remiantis šio direktyvos 14 konstatuojamąja dalimi ir minėto bendrojo susitarimo preambule, jo tikslas yra Bendrijos lygiu nustatyti bendrą tvarką naudoti terminuotas darbo sutartis. Šiuo atveju, kadangi bendrajame susitarime „lygiavertės teisinės priemonės“ sąvoka neapibrėžta, reikia pažymėti, kad, nesant nuorodos į valstybių narių teisę, šio susitarimo 5 punkto 1 dalies tikslas yra įgyvendinti šio susitarimo tikslus, t. y. apriboti atvejus, kai paeiliui sudaryti terminuotas darbo sutartis ar nustatyti terminuotus darbo santykius, kurie laikomi galimu piktnaudžiavimo pažeidžiant darbuotojų teises šaltiniu, įtvirtinant tam tikras minimalios apsaugos nuostatas, skirtas išvengti pagal darbo sutartį dirbančių darbuotojų situacijos neapibrėžtumo (žr. minėto sprendimo Adeneler ir kt. 63 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 84 punktą). Šitaip bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalimi valstybės narės įpareigojamos „siekiant neleisti piktnaudžiauti paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius“ tais atvejais, kai jų vidaus teisėje nėra „lygiaverčių teisinių priemonių“ tokio piktnaudžiavimo prevencijai, priimti vieną ar kelias joje nurodytas priemones. Šio punkto 1 dalies a–c papunkčiuose nurodytos trys priemonės, susijusios su objektyviomis priežastimis, pateisinančiomis tokių sutarčių ar santykių atnaujinimą, maksimalia bendra tokių paeiliui sudaromų darbo sutarčių ar darbo santykių trukme ir jų atnaujinimo skaičiumi (žr. 2008 m. balandžio 15 d. Sprendimo Impact , C-268/06, dar nepaskelbto Rinkinyje, 69 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 80 punktą). Iš šios nuostatos nedviprasmiškai matyti, kad skirtingos priemonės turėtų būti suprantamos kaip „lygiavertės“ (minėto sprendimo Impact 76 punktas). Todėl matyti, kad dėl žodžių junginio „lygiavertės teisinės priemonės“ bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies tikslas yra apimti bet kokią nacionalinės teisės nuostatą, kurios tikslas, palyginti su šioje dalyje nurodytomis priemonėmis, yra veiksmingai užkirsti kelią piktnaudžiavimui paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Adeneler ir kt. 65 punktą). Kaip nurodė generalinė advokatė savo išvados 53 ir 54 punktuose, šiuo klausimu nėra svarbu, kad nagrinėjamoje nacionalinės teisės nuostatoje, kaip šiuo atveju Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, nenumatytos konkrečios priemonės, numatytų bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a–c papunkčiuose, arba kad ji konkrečiai nebuvo priimta siekiant apsaugoti darbuotojus nuo piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis arba kad ji nėra taikoma vien tik šioms sutartims. Iš tikrųjų kadangi šis straipsnis kartu su šiuo atveju kitomis vidaus teisės nuostatomis gali prisidėti prie veiksmingos piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis prevencijos, ši nuostata turi būti laikoma lygiaverte priemone toms, kurios išvardytos bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a–c papunkčiuose. Todėl pagrindinėse bylose prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas turi išnagrinėti, kiek galimybė, numatyta, jo teigimu, Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalyje viešajame sektoriuje terminuotą darbo sutartį pripažinti neterminuota darbo sutartimi, kai realiai ja tenkinamos nuolatinės ir ilgalaikės darbdavio reikmės, gali prisidėti prie veiksmingos piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijos. Tuo atveju, jeigu šis teismas nuspręstų, kad tokia nuostata turi tokį poveikį, šią nuostatą reikėtų laikyti „lygiaverte teisine priemone“ bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme. Toliau kalbant apie tai, ar šiuo atveju „lygiavertė teisinė priemonė“ šios nuostatos prasme draudžia atitinkamai valstybei narei priimti nacionalinės teisės aktą, kuriame numatytos, kaip Prezidento dekreto Nr. 164/2004 5–7 ir 11 straipsniuose, siekiant perkelti Direktyvą 1999/70, specialios priemonės, siekiant išvengti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius, reikia priminti, kad įpareigojus priimti vieną ar daugiau bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalyje nurodytų veiksmingų bei privalomų priemonių, siekiant išvengti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius, tais atvejais, kai nėra lygiaverčių teisinių priemonių pagal nacionalinę teisę, pagal 5 punkto 1 dalį valstybėms narėms nustatytas bendras tikslas – užkirsti kelią tokiems piktnaudžiavimo atvejams, bet joms leidžiama pasirinkti būdus, kaip tai pasiekti (minėto sprendimo Impact 70 punktas ir minėta teismo praktika). Iš to aišku, kad valstybės narės pagal šią nuostatą naudojasi diskrecija šiam tikslui pasiekti, tačiau su sąlyga, kad jos užtikrina Bendrijos teisės nustatytą rezultatą, kaip matyti ne tik iš EB 249 straipsnio trečiosios pastraipos, bet ir iš Direktyvos 1999/70 2 straipsnio pirmosios pastraipos, nagrinėjamos atsižvelgiant į jos 17 konstatuojamąją dalį (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Adeneler ir kt. 68 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 87 punktą). Todėl, kaip jau yra nusprendęs Teisingumo Teismas, būtent valstybės narės turi diskreciją pagal bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį imtis, siekiant savo vidaus teisėje užtikrinti veiksmingą piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevenciją, vienos ar kelių šiame punkte numatytų priemonių, ar net egzistuojančių lygiaverčių teisinių priemonių ir tai daryti atsižvelgiant į atsižvelgdamos į specifinių sektorių ir (arba) darbuotojų kategorijų poreikius (žr. minėto sprendimo Impact 71 punktą). Todėl nors valstybė narė, kurios vidaus teisėje nėra lygiavertės teisinės priemonės, turi būtinai priimti vieną ar daugiau bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalyje išvardytų prevencijos priemonių šiam tikslui pasiekti, kad Direktyva 1999/70 būtų tinkamai perkelta (žr. šiuo klausimu minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 65 punktą ir Impact 69 ir 70 punktus bei minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 80 punktą), vis dėlto tokia lygiavertė teisinė priemonė negali, priešingu atveju trukdant keisti galiojančius nacionalinės teisės aktus, atimti iš šios valstybės galimybės priimti taip pat ir vieną ar kelias minėtoje 5 punkto 1 dalyje išvardytas priemones, siekiant, be kita ko, o su tuo iš esmės sutiko visos rašytines pastabas pateikusios bylos šalys, pakeisti ar papildyti iš šios lygiavertės teisinės priemonės kylančią apsaugą. Tačiau reikia priminti, kad taip valstybėms narėms palikta diskrecija nėra neribota, kadangi ji jokiu atveju negali būti tokia plati, kad būtų paneigiamas bendrojo susitarimo tikslas ir veiksmingumas (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 82 punktas). Todėl kadangi bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies tikslas, kaip matyti iš šio sprendimo 73–77 ir 79 punktų, įpareigoti valstybes nares savo vidaus teisėje užtikrinti veiksmingą piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevenciją, tokio nacionalinės teisės akto, perkeliančio direktyvą, priėmimo pasekmė negali būti ta, kad paveikiamas šios prevencijos veiksmingumas, kuris anksčiau buvo užtikrintas „lygiaverte teisine priemone“ minėtos 5 punkto 1 dalies prasme. Šiuo klausimu yra labai svarbu, kad teisinė padėtis, susidariusi dėl įvairių nacionalinėje teisėje egzistuojančių priemonių, būtų pakankamai aiški ir skaidri, kad privatūs asmenys galėtų visiškai suvokti savo teisių pagal direktyvą apimtį ir, esant reikalui, pasiremti jomis nacionaliniuose teismuose. Be to, bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalyje valstybėms narėms suteikta diskrecija reikia naudotis nepažeidžiant Bendrijos teisės, visų pirma, bendrųjų jos principų bei kitų bendrojo susitarimo nuostatų (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Mangold 50–54 ir 63–65 punktus). Šiuo klausimu pirmiausia reikia pabrėžti, kad kai vidaus teisėje jau yra nuostatų, skirtų veiksmingai užkirsti kelią piktnaudžiavimui paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius, galinčių būti „lygiaverte teisine priemone“ bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, tai, kad valstybė narė priima vieną ar daugiau specialių prevencijos priemonių, išvardytų šio bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a–c papunkčiuose, negali būti tinkamas bendrojo darbuotojų apsaugos lygio sumažinimo pateisinimas srityje, kurią reglamentuoja minėtas bendrasis susitarimas jo 8 punkto 3 dalies prasme, o ši dalis nagrinėjama šio sprendimo 108–179 punktuose aptariamuose klausimuose. Todėl į prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo klausimą reikia atsakyti, kad bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalis turi būti aiškinama taip, kad ja nedraudžiama valstybei narei priimti nacionalinės teisės aktą, tokį kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, kuriuo, konkrečiai siekiant perkelti Direktyvą 1999/70, kad jos nuostatos būtų taikomos viešajame sektoriuje, numatyta įgyvendinti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijos priemones, išvardytas punkto 1 dalies a–c papunkčiuose, kai vidaus teisėje jau yra, o tą turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, „lygiavertė teisinė priemonė“ šio punkto prasme, kaip antai Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, tačiau jeigu minėtas teisės aktas, pirma, nepaveikia piktnaudžiavimo sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijos veiksmingumo, kylančio iš šios lygiavertės teisinės priemonės, ir, antra, ja nepažeidžiama Bendrijos teisė, ir, konkrečiai kalbant, šio susitarimo 8 punkto 3 dalis. — Dėl „objektyvių priežasčių“ bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a papunkčio prasme reikalavimo Savo klausimais prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a papunktis turi būti aiškinamas taip, kad juo draudžiama, kad atitinkamos valstybės narės valdžios institucijos taikytų tokį kaip pagrindinėje byloje nagrinėjamas nacionalinės teisės aktą taip, kad terminuotų darbo sutarčių sudarymas viešajame sektoriuje – nesvarbu, ar tai būtų pirmoji, ar vienintelė sutartis, ar paeiliui sudarytos sutartys – būtų laikomas pateisinamu „objektyviomis priežastimis“ minėto punkto prasme vien dėl to, kad šios sutartys pagrįstos teisės nuostatomis, kurios leidžia sudaryti ar atnaujinti sutartis, siekiant tenkinti tam tikras laikinas reikmes, nors realiai šios reikmės yra „nuolatinės ir ilgalaikės“. Iš nutarčių dėl prašymų priimti prejudicinius sprendimus matyti, kad šiuos klausimus pagrindines bylas nagrinėjantis teismas pateikė dėl to, kad toks nacionalinės teisės taikymas galėtų atimti iš jo teisę, jam suteiktą Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalimi, kurią jis laiko esant „lygiaverte teisine priemone“, terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis. Iš tikrųjų, toks pakeitimas yra negalimas, remiantis nacionaline teismų praktika, kai sutarties galiojimo trukmės nustatymą pateisina objektyvios priežastys. Pirmiausia reikia pažymėti, kad bendrasis susitarimas neįpareigoja valstybių narių priimti priemonę, reikalaujančią, kad visos pirmosios ar vienintelės terminuotos darbo sutartys būtų pateisintos tokiomis objektyviomis priežastimis. Iš tikrųjų, kaip jau yra nusprendęs Teisingumo Teismas, tokios terminuotos darbo sutartys nepatenka į bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį, kuri yra susijusi tik su piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencija, nes šio punkto 1 dalies a papunktyje numatytos objektyvios priežastys susijusios tik su vieninteliu tokių sutarčių ar santykių atnaujinimu (žr. minėto sprendimo Mangold 41–43 punktus). Be to, kalbant apie paeiliui sudaromas darbo sutartis ar nustatomus darbo santykius, reikia priminti, kad bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalimi, kuria būtent ir siekiama išvengti piktnaudžiavimo juos naudojant, valstybėms narėms nustatyta pareiga savo teisės sistemose įtvirtinti vieną ar daugiau 1 dalies a–c papunkčiuose išvardytų priemonių, kai šioje atitinkamoje valstybėje narėje dar nėra lygiavertės teisinės priemonės, skirtos veiksmingai piktnaudžiavimo sudarant šios rūšies darbo sutartis prevencijai. Tarp tokių priemonių 5 punkto 1 dalies a papunktyje numatytos „objektyvios priežastys, pateisinančios tokių sutarčių ar santykių atnaujinimą“ (žr. minėto sprendimo Adeneler ir kt. 64–66 punktus). Kaip matyti iš bendrojo susitarimo bendrosios dalies 7 punkto, susitariančiųjų šalių nuomone, terminuotų darbo sutarčių, grindžiamų objektyviomis priežastimis, taikymas neleidžia piktnaudžiauti kenkiant darbuotojams (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 67 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 86 punktas). Tačiau, kaip jau buvo pažymėta šio sprendimo 79–82 punktuose, valstybės narės turi diskreciją įgyvendinti bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį, nes jos gali pasirinkti vieną ar daugiau šio punkto 1 dalies a–c papunkčiuose išvardytų priemonių ar net galiojančias lygiavertes teisines priemones. Iš to matyti, kad siekdamos įgyvendinti bendrąjį susitarimą valstybės narės gali teisėtai pasirinkti nepriimti priemonės, numatytos minėto punkto 1 dalies a papunktyje, kuria būtų reikalaujama, kad tokių sutarčių ar terminuotų darbo santykių atnaujinimas būtų pateisinamas objektyviomis priežastimis. Atvirkščiai, valstybė gali pasirinkti priimti vieną ar abi priemones, numatytas šio punkto 1 dalies a ir c papunkčiuose, kurios susijusios atitinkamai su maksimalia bendra paeiliui sudaromų tokių darbo sutarčių ar darbo santykių trukme ir tokių sutarčių ar santykių atnaujinimo skaičiumi, ar net nuspręsti palikti galiojančią lygiavertę teisinę priemonę, ir tai daryti, jei, kad ir kokia būtų pasirinkta priemonė, užtikrinama veiksminga piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencija (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Adeneler ir kt. 101 punktą). Vis dėlto, kai valstybė narė, siekdama įgyvendinti bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį, nusprendžia priimti šio punkto 1 dalies a papunktyje numatytą priemonę, t. y. reikalavimą, kad terminuotų darbo sutarčių ar terminuotų darbo santykių atnaujinimas būtų pateisinamas objektyviomis priežastimis, ši valstybė turi pasiekti Bendrijos teisės nustatytą rezultatą, kaip matyti ne tik iš EB 249 straipsnio trečiosios pastraipos, bet ir iš Direktyvos 1999/70 2 straipsnio pirmosios pastraipos, nagrinėjamos kartu su jos 17 konstatuojamąja dalimi (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Adeneler ir kt. 68 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 87 punktą). Tokiomis aplinkybėmis sąvoką „objektyvios priežastys“ bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a papunkčio prasme reikia suprasti, kaip jau Teisingumo Teismas yra nusprendęs, kaip taikomą apibrėžtoms ir konkrečioms aplinkybėms, apibūdinančioms konkrečią veiklą ir todėl šiame konkrečiame kontekste galinčioms pateisinti terminuotų darbo sutarčių sudarymą paeiliui. Šias aplinkybes gali lemti, pavyzdžiui, ypatingas užduočių, kurioms atlikti šios sutartys buvo sudarytos, pobūdis ir savybės arba prireikus teisėto valstybės narės socialinės politikos tikslo siekimas (žr. minėto sprendimo Adeneler ir kt. 69 ir 70 punktus ir 2007 m. rugsėjo 13 d. Sprendimo Del Cerro Alonso , C-307/05, Rink. p. I-7109, 53 punktą bei minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 88 ir 89 punktus). Kita vertus, nacionalinės teisės nuostata, pavyzdžiui, įstatymo ar kito teisės akto norma, kuri tik bendrai ir abstrakčiai leidžia pasiremti galimybe paeiliui sudaryti terminuotas darbo sutartis, negali būti suderinama su ankstesniame punkte nurodytais reikalavimais (žr. minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 71 punktą, Del Cerro Alonso 54 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 90 punktą). Iš tiesų, tokia visiškai formali nuostata, terminuotų darbo sutarčių sudarymo paeiliui konkrečiai nepagrindžianti objektyviomis aplinkybėmis, susijusiomis su atitinkamos veiklos specifika ir jos vykdymo sąlygomis, kelia realų pavojų, kad šios rūšies sutartys bus sudaromos piktnaudžiaujant, ir todėl nėra suderinama su bendrojo susitarimo tikslu ir veiksmingumu (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 72 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 91 punktas). Vadinasi, sutikus su tuo, kad nacionaline nuostata galima automatiškai ir be jokio papildomo patikslinimo pateisinti paeiliui sudarytas terminuotas darbo sutartis, būtų pažeistas bendrojo susitarimo tikslas apsaugoti darbuotojus nuo darbo santykių nepastovumo bei netektų prasmės principas, pagal kurį neterminuotos sutartys yra bendriausia darbo santykių forma (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 73 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 92 punktas). Konkrečiai kalbant, terminuotų darbo sutarčių sudarymas, kai jį pagrindžia tik vienintelė bendro pobūdžio įstatymo ar kito teisės akto nuostata, neatsižvelgiant į konkretų atitinkamos veiklos turinį, neleidžia nustatyti objektyvių ir skaidrių kriterijų, kad būtų galima patikrinti, ar tokių sutarčių atnaujinimas iš tiesų atitinka tikras reikmes, leidžia pasiekti tam numatytą ir būtiną tikslą (minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 74 punktas ir Del Cerro Alonso 55 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 93 punktas). Vis dėlto iš Teisingumo Teismui pateiktos bylos medžiagos matyti, kad pagrindinėje byloje nagrinėjamame nacionalinės teisės akte nenumatyta kas nors kita, o tik tai, kad sudaryti terminuotą darbo sutartį leidžiama įstatyme, yra objektyvi priežastis, visiškai pateisinanti tokios sutarties atnaujinimą be apribojimų. Atvirkščiai, panašu, kad tokiame teisės akte nustatytos aiškios ir konkrečios sąlygos, kada viešajame sektoriuje galima paeiliui sudaryti terminuotas darbo sutartis ar nustatyti darbo santykius. Iš tikrųjų sudaryti tokias sutartis galima, nelygu atvejis, pagal Prezidento dekreto Nr. 164/2004 5 straipsnio 2 dalį siekiant tenkinti „ypatingas reikmes“, kurios „susijusios su įmonės forma, pobūdžiu ar veikla“, arba pagal Įstatymo Nr. 3250/2004 1 straipsnį siekiant tenkinti „papildomas reikmes“, susijusias su socialinių paslaugų teikimu gyventojams, arba pagal Įstatymo Nr. 2527/1997 6 straipsnio 1 dalį atlikti darbus, kurie nepatenka į „įprastas darbuotojų vykdomas funkcijas“, arba pagal Įstatymo Nr. 2190/1994 21 straipsnio 1 dalį siekiant tenkinti „sezonines ar kitokias periodines ar laikinas reikmes“. Šitaip, kaip savo klausimuose pažymėjo pats prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, pagrindinėse bylose nagrinėjamame nacionalinės teisės akte leidžiama sudaryti terminuotas darbo sutartis siekiant tenkinti iš esmės laikinas reikmes. Vadinasi, reikia pripažinti, kad toks pobūdis gali būti „objektyvios priežastys“ tokioms sutartims atnaujinti bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a papunkčio prasme. Vis dėlto, kaip savo išvados 106 ir 107 punktuose pažymėjo generalinė advokatė, šio punkto, kuriuo siekiama veiksmingai išvengti naudojimosi paeiliui sudaromomis terminuotomis darbo sutartimis ar nustatomais santykiais, siekiamam tikslui prieštarautų tai, kad pagrindas tokioms sutartims sudaryti ar santykiams atnaujinti būtų pagrindinėse bylose nagrinėjamas nacionalinės teisės aktas, nors realiai pagal jas tenkinamos reikmės yra ne laikinos, o visiškai priešingai – „nuolatinės ir ilgalaikės“ (žr. pagal analogiją minėto sprendimo Adeneler ir kt. 88 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 110 punktą). Iš tiesų, toks terminuotų darbo sutarčių ar santykių naudojimas tiesiogiai prieštarauja sąlygai, kuria remiasi bendrasis susitarimas, t. y. kaip matyti iš jo bendrosios dalies 6 ir 8 punktų, kad neterminuotos darbo sutartys yra bendriausia darbo santykių forma, kartu pripažįstant, kad tam tikriems sektoriams ar profesijoms bei veiklos rūšims būdinga sudaryti terminuotas darbo sutartis (žr. minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 61 punktą ir Impact 86 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 82 punktą). Todėl darbo stabilumas yra svarbiausias darbuotojų apsaugos elementas (žr. minėto sprendimo Mangold 64 punktą), o, kaip matyti iš bendrojo susitarimo preambulės antrosios pastraipos ir jo bendrosios dalies 8 punkto, terminuotos darbo sutartys ir darbdavių, ir darbuotojų interesus gali atitikti tik tam tikromis aplinkybėmis (žr. minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 62 punktą, Impact 87 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 83 punktą). Vadinasi, kadangi remiantis nusistovėjusia teismo praktika valstybėms narėms kylanti pareiga pagal direktyvą pasiekti joje numatytą rezultatą ir pagal EB 10 straipsnį – imtis visų bendrų ar specialių priemonių užtikrinti šios pareigos įvykdymą privaloma visoms valstybių narių valdžios institucijoms, įskaitant ir teismus pagal savo kompetenciją (žr., be kita ko, 1990 m. lapkričio 13 d. Sprendimo Marleasing , C-106/89, Rink. p. I-4135, 8 punktą; 1997 m. gruodžio 18 d. Sprendimo Inter-Environnement Wallonie , C-129/96, Rink. p. I-7411, 40 punktą ir 2004 m. spalio 5 d. Sprendimo Pfeiffer ir kt. , C-397/01–C-403/01, Rink. p. I-8835, 110 punktą), visos atitinkamos valstybės narės valdžios institucijos pagal savo kompetenciją turi užtikrinti bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a papunkčio laikymąsi, konkrečiai patikrinant, ar nacionalinės teisės aktais, leidžiančiais viešajame sektoriuje atnaujinti paeiliui sudarytas terminuotas darbo sutartis ar nustatytus darbo santykius, pagal kuriuos turi būti tenkinamos laikinos reikmės, nesinaudojama iš tikrųjų siekiant tenkinti nuolatines ir ilgalaikes reikmes. Todėl prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusiam teismui reikia atsakyti, kad bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a papunktis turi būti aiškinamas taip, jog juo draudžiama, kad atitinkamos valstybės narės valdžios institucijos taikytų tokį kaip pagrindinėje byloje nagrinėjamas nacionalinės teisės aktą taip, kad paeiliui sudarytų terminuotų darbo sutarčių atnaujinimas viešajame sektoriuje būtų laikomas pateisinamu „objektyviomis priežastimis“ minėto punkto prasme vien dėl to, kad šios sutartys pagrįstos teisės aktuose numatytomis nuostatomis, kurios leidžia atnaujinti darbo sutartis, siekiant tenkinti tam tikras laikinas reikmes, nors realiai šios reikmės yra nuolatinės ir ilgalaikės. Kita vertus šis punktas netaikomas, kai sudaroma pirmoji ar vienintelė terminuota darbo sutartis ar nustatomi terminuoti darbo santykiai. Dėl sąvokos „sumažinimas“ bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies prasme — Dėl sumažinimo darbuotojų, sudariusių pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį, atžvilgiu Savo klausimu prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalis turi būti aiškinama taip, kad šioje nuostatoje numatytas „sumažinimas“ turi būti nagrinėjamas tik atsižvelgiant į bendrąjį apsaugos lygį, kuris atitinkamoje valstybėje narėje buvo taikomas darbuotojams, paeiliui sudariusiems terminuotas darbo sutartis, nežiūrint apsaugos, taikomos darbuotojams, sudariusiems pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį. Iš nutarties dėl prašymo priimti prejudicinį sprendimą byloje C-378/07 matyti, kad šis klausimas pateiktas dėl nacionalinės teisės akto, tokio kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, kuriuo, prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo nuomone, nustatomos apsaugos nuo piktnaudžiavimo sudarant terminuotas darbo sutartis priemonės tik tada, kai jos sudaromos paeiliui, tuo tarpu anksčiau galiojusi nacionalinės teisės nuostata, kaip antai Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, taikoma ir tada, kai sutartis yra pirmoji arba vienintelė terminuota šalių sudaryta darbo sutartis. Reikia priminti, kad pagal bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalį „šio susitarimo įgyvendinimas nėra teisėtas pagrindas sumažinti darbuotojams teikiamą bendrą apsaugą (šio) susitarimo taikymo srityje“. Vis dėlto, kalbant apie bendrojo susitarimo reglamentuojamą sritį, reikia pažymėti, kad šio susitarimo preambulės pirmojoje pastraipoje nurodyta, jog šiuo susitarimu siekiama, „kad būtų pasiekta reikiama pusiausvyra tarp lankstaus darbo organizavimo ir darbuotojų socialinės apsaugos“. Pagal Direktyvos 1999/70 14 konstatuojamąją dalį, kuri iš esmės atkartojo minėtos preambulės trečiąją pastraipą, šiame bendrajame susitarime „nustatyti terminuotoms darbo sutartims ir darbo santykiams taikomi bendrieji principai bei būtiniausi reikalavimai“. Minėtos preambulės penktojoje pastraipoje taip pat nurodyta, kad minėtame susitarime „aptariamos pagal terminuotas sutartis dirbančių darbuotojų darbo sąlygos“. Bendruoju susitarimu, o konkrečiai kalbant, jo 8 punkto 3 dalimi, siekiama tikslo, kuris prisideda prie pagrindinių tikslų, įtvirtintų EB 136 straipsnio pirmojoje pastraipoje, EB sutarties preambulės trečiojoje pastraipoje, Bendrijos darbuotojų pagrindinių socialinių teisių chartijos, į kurią pateikiama nuoroda minėtoje Sutarties nuostatoje, 7 punkte ir 10 punkto pirmojoje pastraipoje, kurie susiję su gyvenimo bei darbo sąlygų gerinimu ir derama socialine darbuotojų, šiuo atveju – pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų, apsauga (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Impact 112 punktą). Atsižvelgiant į šiuos tikslus, bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalis neturėtų būti aiškinama siaurai. Pagal pačią bendrojo susitarimo 2 punkto formuluotę šis susitarimas taikomas pagal terminuotas darbo sutartis dirbantiems darbuotojams, kurių darbo sutartį arba darbo santykius apibrėžia kiekvienos valstybės narės teisė, kolektyvinės sutartys ar praktika. Remiantis šio bendrojo susitarimo 3 punktu, „pagal terminuotą sutartį dirbantis darbuotojas“ yra „asmuo, dirbantis pagal darbo sutartį, tiesiogiai sudarytą darbdavio ir darbuotojo, arba palaikantis tiesioginius darbo santykius su darbdaviu, kai darbo sutarties ar santykių pabaiga nustatoma pagal tokias objektyvias sąlygas, kaip antai konkreti diena, konkrečios užduoties įvykdymas ar konkretus įvykis“. Todėl tiek iš Direktyva 1999/70 ir bendruoju susitarimu siekiamo tikslo, tiek iš reikšmingų šio susitarimo nuostatų matyti, kad, priešingai nei iš esmės tvirtina Graikijos vyriausybė ir Komisija, šio susitarimo reglamentuojama sritis apima ne tik darbuotojus, kurie paeiliui sudarė terminuotas darbo sutartis, bet, atvirkščiai, šį susitarimą reikia taikyti visiems darbuotojams, teikiantiems atlygintinas paslaugas pagal su darbdaviais nustatytus terminuotus darbo santykius (minėto sprendimo Del Cerro Alonso 28 punktas), nesvarbu, kiek tokių terminuotų darbo sutarčių sudarė šie darbuotojai. Reikia pažymėti, kad bendrojo susitarimo 4 punkte numatyta, jog „pagal terminuotas sutartis dirbantiems darbuotojams negali būti taikomos mažiau palankios įdarbinimo sąlygos negu panašiems nuolatiniams darbuotojams vien dėl to, kad jie sudarė terminuotas darbo sutartis ar palaiko terminuotus darbo santykius“, neapribojant šio draudimo apimties vien tik paeiliui sudarytoms terminuotoms darbo sutartims. Žinoma, bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalis, kuria įgyvendinamas šiuo klausimu jo 1 dalies b papunktis, savo ruožtu yra susijusi tik su tuo, kad valstybės narės priimtų priemones, skirtas piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijai. Vis dėlto pastaruosiuose dviejuose punktuose nenustatyta minėto susitarimo taikymo sritis ir todėl šie punktai negali apriboti bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies, įrašytos į atskirą, susitarimo įgyvendinimui skirtą jo dalį, ir joje nedaroma nuoroda nei į bendrojo susitarimo 1 punkto b papunktį, nei į jo 5 punkto 1 dalį, apimties. Iš to aišku, kad nagrinėjant, ar yra „sumažinimas“ bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies prasme, reikia atsižvelgiant į visas valstybės narės vidaus teisės nuostatas, susijusias su darbuotojų apsauga terminuotų darbo sutarčių srityje. Todėl prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusiam teismui reikia atsakyti, kad bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalis turi būti aiškinama taip, kad šioje nuostatoje numatytas „sumažinimas“ turi būti nagrinėjamas atsižvelgiant į bendrąjį apsaugos lygį, kuris atitinkamoje valstybėje narėje buvo taikomas tiek darbuotojams, paeiliui sudariusiems terminuotas darbo sutartis, tiek darbuotojams, sudariusiems pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį. — Dėl pakeitimų, padarytų direktyvą perkeliančiais nacionaliniais teisės aktais, palyginti su pirmiau galiojusia vidaus teise Savo klausimais prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalis turi būti aiškinama taip, kad ja draudžiamas nacionalinės teisės aktas, toks kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, kuriame, skirtingai nei anksčiau galiojusioje vidaus teisės nuostatoje, tokioje kaip Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, kuri yra, šio teismo nuomone, „lygiavertė teisinė priemonė“ minėto susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, pirma, nebenumatyta galimybė terminuotas darbo sutartis, kai viešajame sektoriuje jos paeiliui sudarytos piktnaudžiaujant, pertvarkyti į neterminuotas darbo sutartis arba norint tai daryti nustatytos tam tikros kumuliacinės ir griežtos sąlygos, ir, antra, jame numatytomis apsaugos priemonėmis neleidžiama naudotis darbuotojams, sudariusiems pirmąją arba vienintelę terminuotą darbo sutartį. Šiuo klausimu pirmiausia reikia pastebėti, kad, priešingai nei siūlo prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas ir Graikijos vyriausybė bei Komisija, „sumažinimo“ buvimas bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies neturi būti nagrinėjamas tik atsižvelgiant į pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos lygį, kuris išplaukia iš „lygiavertės teisinės priemonės“ šio susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme. Iš tikrųjų, kaip, be kita ko, matyti iš šio sprendimo 116–121 punktų, tiek iš Direktyva 1999/70 ir bendruoju susitarimu siekiamo tikslo, tiek iš šio susitarimo 8 punkto 3 dalies formuluotės matyti, kad nagrinėti, ar yra „sumažinimas“ šios nuostatos prasme, reikia atsižvelgiant į visas vidaus teisės nuostatas darbuotojų apsaugos sudarant terminuotas darbo sutartis srityje. Čia nėra svarbu, ar šios nuostatos gali būti „lygiaverte teisine priemone“ minėto susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, nes jo 8 dalies 3 punkte į ją nedaroma nuoroda. Toliau kalbant apie bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies apimtį, reikia priminti, kad iš pačių šios nuostatos sąvokų matyti, kad šį susitarimą įgyvendindamos valstybės narės negali jo laikyti teisėtu pagrindu sumažinti bendrą darbuotojų apsaugos lygį, kurį anksčiau užtikrino vidaus teisės sistema šio susitarimo reglamentuojamoje srityje (minėto sprendimo Mangold 50 punktas). Iš to matyti, kad bendruoju susitarimu nedraudžiama sumažinti darbuotojų apsaugos terminuotų darbo sutarčių srityje, bet tam, kad toks sumažinimas patektų į jo 8 punkto 3 dalyje įtvirtintą draudimą, jis turi būti susijęs, pirma, su bendrojo susitarimo „įgyvendinimu“ ir, antra, su pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų „bendruoju apsaugos lygiu“ (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Mangold 52 punktą). Šiuo klausimu iš Teisingumo Teismui pateiktos bylos medžiagos matyti, kad prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo nurodytas, o ieškovių pagrindinėje byloje patvirtintas sumažinimas atsirado, kalbant apie darbuotojus, paeiliui sudarusius terminuotas darbo sutartis, dėl to, kad, skirtingai nei Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, kuri, prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo nuomone, leido, kai terminuota darbo sutartis buvo sudaryta nuolatinėms ir ilgalaikėms reikmėms tenkinti, automatiškai atgaline data ją pertvarkyti į neterminuotą darbo sutartį, Prezidento dekreto Nr. 164/2004, perkėlusio Direktyvą 1999/70, 5–7 straipsniuose nebenumatyta, kiek tai susiję su viešuoju sektoriumi, tokia pertvarkymo galimybė, nors minėto dekreto 11 straipsnyje įtvirtinta, kad norint pasinaudoti tokia galimybe, kuri numatyta kaip pereinamojo laikotarpio priemonė tam tikroms paeiliui sudarytoms sutartims, galiojusioms šio dekreto įsigaliojimo momentu, nustatyta, kad turi būti tenkinamos įvairios sąlygos, numatančios siaurą jų taikymą ir be galiojimo atgaline tvarka. Be to, kalbant apie darbuotojus, sudariusius pirmąją ir vienintelę terminuotą darbo sutartį, apsaugos lygio sumažinimas būtų tai, kad šie darbuotojai, kuriems taikomos apsaugos priemonės pagal Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalį, nepatektų į Prezidento dekreto Nr. 164/2004 taikymo sritį. Šiuo klausimu reikia pažymėti, jog kadangi tik nacionaliniai teismai turi, remiantis šio sprendimo 48 punkte minėta teismo praktika, aiškinti nacionalinę teisę, tik jie ir gali nustatyti, kiek dėl minėtų pakeitimų, padarytų Prezidento dekretu Nr. 164/2004, palyginti su pirmiau galiojusia nacionaline teise, įtvirtinta Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalyje, sumažėjo terminuotą darbo sutartį sudariusių darbuotojų apsauga, palyginti šiuo klausimu su apsaugos, kuri atitinkamai buvo įtvirtinta kiekvienoje iš šių nacionalinių nuostatų, lygiu. Tuo tarpu prireikus tik Teisingumo Teismas, priimdamas sprendimą dėl prašymo priimti prejudicinį sprendimą, nacionaliniam teismui turi pateikti nuorodų, kuriomis jis galėtų remtis vertindamas, ar galimas terminuotą darbo sutartį sudariusių darbuotojų lygio apsaugos sumažinimas yra „sumažinimas“ bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies prasme. Tam reikia išnagrinėti, kiek nacionalinės teisės aktu, skirtu perkelti Direktyvą 1999/70 ir bendrąjį susitarimą, padaryti pakeitimai gali, pirma, būti laikomi susijusiais su šio susitarimo „įgyvendinimu“ ir, antra, būti aktualūs „bendrajam (darbuotojų) apsaugos lygiui“ jo 8 punkto 3 dalies prasme. Kalbant, pirma, apie sąlygą dėl sąsajos su bendrojo susitarimo „įgyvendinimu“, Teisingumo Teismas jau yra nusprendęs, kad ši 8 punkto 3 dalyje vartojama sąvoka, kuri nėra plačiau paaiškinta, apima ne vien Direktyvos 1999/70 ir, konkrečiai kalbant, jos priedo, t. y. bendrojo susitarimo, perkėlimą, tačiau taip pat turėtų apimti visas nacionalines priemones, kurių tikslas užtikrinti jos siekiamą tikslą, įskaitant ir priemones, kuriomis, pasibaigus perkėlimo terminui, papildomi arba keičiami jau priimti nacionalinės teisės aktai (minėto sprendimo Mangold 51 punktas). Iš to aišku, kad nacionalinės teisės aktas, toks kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, kuris yra antroji atitinkamos valstybės narės priimta Direktyvos 1999/70 ir bendrojo susitarimo perkėlimo priemonė, gali patekti į šio susitarimo 8 punkto 3 dalies taikymo sritį. Tačiau tokio teisės akto negalima laikyti prieštaraujančiu šiam punktui, jei jame numatytas sumažinimas niekaip nėra susijęs su bendrojo susitarimo įgyvendinimu. Taip būtų tuo atveju, jeigu toks sumažinimas būtų pateisinamas ne būtinybe įgyvendinti bendrąjį susitarimą, o siekiant įgyvendinti kitokį, nuo tokio įgyvendinimo nepriklausantį tikslą (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Mangold 52 ir 53 punktus). Šiuo atveju, kalbant apie, pirma, pakeitimą, susijusį su galimybe pertvarkyti terminuotas darbo sutartis, matyti, kad nuo 1994 m., t. y. apie penkerius metus iki priimant Direktyvą 1999/70 ir bendrąjį susitarimą, Įstatymo Nr. 2190/1994 21 straipsnio 2 dalyje absoliučiai draudžiama, draudimo nesilaikymo atveju numatant negaliojimą, terminuotas darbo sutartis pertvarkyti į neterminuotas darbo sutartis, jeigu šios sutartys sudarytos viešajame sektoriuje pagal šį įstatymą (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Adeneler ir kt. 98 punktą). Tokia nuostata gali leisti manyti, kad tai, jog Prezidento dekrete Nr. 164/2004 nenumatyta galimybė terminuotas darbo sutartis pertvarkyti į neterminuotas darbo sutartis arba tokiam pertvarkymui taikyti tam tikras sąlygas, pateisinama poreikiu ne įgyvendinti bendrąjį susitarimą, bet, kaip tvirtino Graikijos vyriausybė ir atsakovės pagrindinėje byloje, užtikrinti, kad viešajame sektoriuje laikomasi įdarbinimo konkurso būdu procedūrų, ir šitaip apsaugoti Graikijos viešosios tarnybos darbuotojų statusą. Vis dėlto iš nutarčių dėl prašymų priimti prejudicinius sprendimus matyti, pagrindines bylas nagrinėjančio teismo, kuris turi aiškinti nacionalinę teisę, nuomone, kad Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, kuria, teismo teigimu, leidžiama pertvarkyti šias terminuotas darbo sutartis, įskaitant ir sudarytąsias viešajame sektoriuje, kai to nepateisina objektyvi priežastis, dar galiojo, kai buvo priimta Direktyva 1999/70 ir bendrasis susitarimas. Be to, kaip matyti iš Direktyvos 1999/70 4 konstatuojamosios dalies, ši direktyva ir bendrasis susitarimas priimti remiantis dviem 1990 m. Komisijos pateiktais direktyvų pasiūlymais dėl darbo santykių, susijusiais su darbo sąlygomis (Tarybos direktyvos pasiūlymas dėl tam tikrų darbo santykių, susijęs su darbo sąlygomis ( OL C 224, 1990, p. 4 ), ir su konkurencijos iškraipymais (Tarybos direktyvos pasiūlymas dėl tam tikrų darbo santykių, susijęs su konkurencijos iškraipymais ( OL C 224, 1990, p. 6 ), iš dalies pakeistas ( OL C 305, 1990, p. 8 ), dėl kurių sprendimo Taryba negalėjo priimti. Todėl reikia pažymėti, kad šio pasiūlymo 4 straipsnyje buvo numatyta pareiga valstybėms narėms numatyti tam tikras priemones, siekiant išvengti, kad nebūtų galima sudaryti terminuotos darbo sutarties siekiant paskirti į jau esamą ir nuolatinę darbo vietą. Tokiomis aplinkybėmis negalima atmesti galimybės, kurią vis dėlto turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, kad tai, jog Prezidento dekrete Nr. 164/2004 nenumatyta viešajame sektoriuje terminuotų darbo sutarčių pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis ar norint tai daryti yra nustatytos tam tikros sąlygos, yra susiję su bendrojo susitarimo įgyvendinimu. Taip galėtų būti tuo labiau tada, kai, kaip matyti iš šio sprendimo 23 punkto, Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnio 8 dalis pakeičiama siekiant absoliučiai uždrausti viešajame sektoriuje terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis po Direktyvos 1999/70 įsigaliojimo ir iki pasibaigiant jos perkėlimo terminui. Antra, kalbant apie pakeitimus, atsiradusius dėl pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį sudariusių darbuotojų neįtraukimo į apsaugos sistemą pagal Prezidento dekreto Nr. 164/2004, reikia sutikti, kad toks pakeitimas yra susijęs su bendrojo susitarimo įgyvendinimu, nes, remiantis nutartimi dėl prašymo priimti prejudicinį sprendimą byloje C-378/07, šie darbuotojai, priimant Direktyvą 1999/70 ir bendrąjį susitarimą, naudojosi Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalyje numatytomis apsaugos priemonėmis. Be to, iš jokio Teisingumo Teismui pateiktos bylos medžiagos dokumento nematyti, kad nusprendęs jų neįtraukti nacionalinės teisės aktų leidėjas siekė kitokio tikslo, o ne įgyvendinti bendrąjį susitarimą. Tačiau tai turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas. Kalbant, antra, apie sąlygą, kad sumažinimas turi būtų susijęs su „bendruoju“ pagal terminuotas sutartis dirbančių darbuotojų „apsaugos lygio“ sumažinimu, reikia pažymėti, kad ji reikalauja, jog vien tik toks apimties sumažinimas, kuris gali bendrai paveikti nacionalinės teisės aktus dėl terminuotų darbo sutarčių, gali atsirasti iš bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies. Šiuo atveju, kalbant apie pakeitimus, atsiradusius dėl pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį sudariusių darbuotojų neįtraukimo į apsaugos sistemą pagal Prezidento dekreto Nr. 164/2004, matyti, kad šis pakeitimas taikomas ne visiems terminuotą darbo sutartį sudariusiems darbuotojams, bet tik tiems, kurie, pirma, dirba viešajame sektoriuje ir, antra, nėra paeiliui sudarytų terminuotų darbo sutarčių šalys. Tol, kol šie darbuotojai nėra reikšminga darbuotojų, atitinkamoje valstybėje narėje įdarbintų terminuotam laikotarpiui, dalis, o šitai turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, apsaugos, taikomos šiai ribotai darbuotojai kategorijai, sumažinimas negali bendrai paveikti vidaus teisės sistemoje darbuotojams, saistomiems terminuotos darbo sutarties, taikomos apsaugos lygio. Kalbant apie pakeitimą, susijusį su galimybe terminuotas darbo sutartis pertvarkyti į neterminuotas darbo sutartis, reikia pažymėti, kad Prezidento dekrete Nr. 164/2004, jeigu, žinoma, jame nenumatytas toks pertvarkymas arba pertvarkymui nenustatytos griežtos sąlygos, ne tik taikomas vien tik viešajame sektoriuje dirbantiems darbuotojams, bet taip pat šiame sektoriuje įgyvendina visas priemones, skirtas piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijai, kurios išvardytos bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a–c papunkčiuose. Vis dėlto tokių piktnaudžiavimo prevencijai skirtų priemonių priėmimas tiek, kiek jos visos ar jų dalis yra naujai numatytos vidaus teisės sistemoje (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Adeneler ir kt. 100 punktą), o šitai turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, gali kompensuoti apsaugos lygio sumažinimą, atsiradusį panaikinus arba apribojus sankciją, kuri anksčiau buvo taikoma piktnaudžiavimo atvejais ir kuri yra nagrinėjamos sutarties pertvarkymas į neterminuotą darbo sutartį. Be to, toks nacionalinės teisės aktų keitimas, stiprinant piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevenciją, atitinka bendruoju susitarimu siekiamą tikslą. Iš tiesų, pirma, šiuo susitarimu siekiama būtent nustatyti, kaip matyti iš jo 1 punkto b dalies ir 5 punkto 1 dalies, pagrindą piktnaudžiavimui sudarant šias sutartis išvengti (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 79 punktas ir 2006 m. rugsėjo 7 d. Sprendimo Marrosu ir Sardino , C-53/04, Rink. p. I-7213, 43 punktas). Kita vertus, minėtame bendrajame susitarime nenumatytos konkrečios sankcijos darant prielaidą, kad piktnaudžiavimo atvejai buvo nustatyti, ir tuo labiau jame nenumatyta bendra valstybių narių pareiga numatyti terminuotų darbo sutarčių pertvarkymą į neterminuotas darbo sutartis, be to, nenumatytos tikslios sąlygos, kuriomis valstybės narės tai gali daryti (žr. minėto sprendimo Adeneler ir kt. 91 ir 94 punktus), šitaip valstybėms narėms paliekant tam tikrą diskreciją šioje srityje (minėto sprendimo Marrosu ir Sardino 47 punktas). Šitaip minėto susitarimo 5 punkto 2 dalies b papunktyje tik numatyta, kad minėtos valstybės „tam tikrais atvejais“ nustato, kokiomis sąlygomis terminuotos darbo sutartys yra „laikomos neterminuotomis sutartimis ar santykiais“. Tokiomis aplinkybėmis reikia pripažinti, kad nepanašu, jog nacionalinės teisės aktu, kuriuo, kaip nagrinėjamoje byloje, siekiama perkelti Direktyvą 1999/70 ir bendrąjį susitarimą, padaryti pakeitimai yra bendrojo pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos lygio „sumažinimas“ bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies prasme, nes, o tai turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, šie pakeitimai taikomi ribotai darbuotojų, sudariusių terminuotą darbo sutartį, kategorijai arba juos gali kompensuoti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis prevencijos priemonės. Vis dėlto bendrasis susitarimas turi būti įgyvendinamas nepažeidžiant kitų šio susitarimo nuostatų. Šiuo klausimu reikia priminti, kad, remiantis Direktyvos 1999/70 14 konstatuojamąja dalimi ir bendrojo susitarimo preambulės trečiąja pastraipa, jame pateikti su darbu pagal terminuotas sutartis susiję bendrieji principai ir minimalūs reikalavimai. Todėl bendrojo susitarimo 8 punkto 1 dalyje aiškiai valstybėms narėms ir socialiniams partneriams leidžiama taikyti arba priimti pagal terminuotas sutartis dirbantiems darbuotojams palankesnes nei šiame susitarime numatytas nuostatas. Iš to matyti, kad bendrojo susitarimo įgyvendinimas nesumažina apsaugos, kuri vidaus teisės sistemoje anksčiau buvo taikyta pagal terminuotas sutartis dirbantiems darbuotojams daugiau nei nustatytasis minimaliomis apsaugos nuostatomis, nustatytomis bendrajame susitarime, skirtomis išvengti pagal darbo sutartį dirbančių darbuotojų situacijos neapibrėžtumo (žr. minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 63 punktą ir Impact 88 punktą; žr. taip pat pagal analogiją dėl bendrojo susitarimo 4 punkto minėto sprendimo Del Cerro Alonso 27 punktą). Konkrečiai kalbant apie darbuotojus, paeiliui sudariusius terminuotas darbo sutartis, bendrojo susitarimo įgyvendinimas turi atitikti šio susitarimo 5 punkte nustatytus reikalavimus piktnaudžiavimui naudojant šias sutartis išvengti. Kalbant apie šias piktnaudžiavimo prevencijos priemones, reikia priminti, kad bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalyje valstybės narės įpareigojamos nustatyti bent vieną iš šioje nuostatoje išvardytų veiksmingų ir privalomų priemonių, jei nacionalinėje teisėje dar nėra analogiškos priemonės (žr. minėto sprendimo Adeneler ir kt. 101 punktą, minėto sprendimo Marrosu ir Sardino 50 punktą, 2006 m. rugsėjo 7 d. Sprendimo Vasalo , C-180/04, Rink. p. I-7251, 35 punktą, minėto sprendimo Impact 70 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 124 punktą). Šiuo atveju yra žinoma, kad Prezidento dekreto Nr. 164/2004 5 ir 6 straipsniais viešajame sektoriuje įgyvendinamos visos priemonės, skirtos piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijai, kurios išvardytos minėto 5 punkto 1 dalies a–c papunkčiuose. Vis dėlto ieškovės pagrindinėse bylose nurodo, jog kadangi šiame dekrete sudarytomis „paeiliui“ pripažįstamos tik tos terminuotos darbo sutartys, tarp kurių praėjo ne mažiau kaip trys mėnesiai, juo neužtikrinama veiksminga piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis prevencija, nes paprastai Graikijoje šias sutartis skiria keturių mėnesių laikotarpiai. Šiuo klausimu reikia priminti, kad bendrajame susitarime, konkrečiai kalbant, jo 5 punkto 1 dalies a–c papunkčiuose, yra išvardytos įvairios priemonės, skirtos šio piktnaudžiavimo prevencijai, valstybėms narėms turint pareigą savo nacionalinėje teisėje nustatyti bent vieną jų. Be to, šio punkto 2 dalimi valstybėms narėms iš esmės paliekama nustatyti, kokiomis sąlygomis terminuotos darbo sutartys ar terminuoti darbo santykiai bus laikomi, viena vertus, sudarytais ar palaikomais paeiliui ar, kita vertus, neterminuotais (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 80 ir 81 punktai ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 103 ir 104 punktai). Nors tokia nuoroda į nacionalines valdžios institucijas apibrėžiant konkrečias terminų „paeiliui“ ir „neterminuotais“ bendrojo susitarimo prasme taikymo sąlygas paaiškinama rūpesčiu išsaugoti nacionalinės teisės aktų įvairovę nagrinėjamoje srityje, vis dėlto svarbu priminti, kad taip valstybėms narėms palikta diskrecija nėra neribota, kadangi ji jokiu atveju negali būti tokia plati, kad būtų paneigiamas bendrojo susitarimo tikslas ir veiksmingumas (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 82 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 105 punktas). Teisingumo Teismas jau yra nusprendęs, kad nacionalinė nuostata, pagal kurią paeiliui sudarytomis laikomos tik tos terminuotos darbo sutartys, kurias skiria 20 darbo dienų ar trumpesnis laikotarpis, dėl savo pobūdžio turi būti laikoma kenkiančia bendrojo susitarimo dalykui, tikslui ir veiksmingumui. Iš tiesų, toks griežtas ir ribojantis kelių paeiliui sudarytų darbo sutarčių apibrėžimas leistų metų metus darbuotojus įdarbinti laikinai, nes praktikoje darbuotojai dažniausiai neturi kito pasirinkimo, kaip tik sutikti, kad su darbdaviu juos siejančias sutartis skirtų 20 darbo dienų pertrauka (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 84 ir 85 punktai ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 107 ir 108 punktai). Tuo tarpu Teisingumo Teismas taip pat yra nusprendęs, kad pagrindinėje byloje nagrinėjamas teisės aktas, kuriame sudarytomis „paeiliui“ pripažįstamos tik tos terminuotos darbo sutartys, tarp kurių praėjo ne mažiau kaip trys mėnesiai, nėra toks griežtas ir toks ribojantis. Iš tiesų, toks laiko tarpas paprastai gali būti laikomas pakankamu, kad būtų nutraukti darbo santykiai, ir todėl bet kokia vėliau galinti būti pasirašyta darbo sutartis nebūtų laikoma sudaryta paeiliui. Iš to matyti, kad bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies iš principo nedraudžia tokio kaip nagrinėjamas pagrindinėje byloje teisės akto. Vis dėlto būtent nacionalinės valdžios institucijos ir teismai, atsakingi už Direktyvą 1999/70 ir bendrąjį susitarimą perkeliančių priemonių įgyvendinimą ir kurių dėl to prašoma priimti sprendimą dėl paeiliui sudarytų terminuotų darbo sutarčių kvalifikavimo, kiekvienu atveju turi įvertinti visas bylos aplinkybes, atsižvelgdami, be kita ko, į šių paeiliui su tuo pačiu asmeniu sudarytų ar sudarytų tam pačiam darbui atlikti sutarčių skaičių, kad būtų pašalinta galimybė, jog terminuotais darbo santykiais darbdaviai naudosis piktnaudžiaudami (žr. minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 115–117 punktus). Tiksliau kalbant apie kovą su piktnaudžiavimu, reikia priminti, kad kai Bendrijos teisėje, kaip šiuo atveju, nenumatytos konkrečios sankcijos darant prielaidą, kad piktnaudžiavimo atvejai buvo nustatyti, nacionalinės valdžios institucijos privalo imtis tokiai situacijai ištaisyti tinkamų priemonių, kurios turi būti ne tik proporcingos, bet ir pakankamai veiksmingos bei atgrasančios, kad būtų užtikrintas visiškas taikant bendrąjį susitarimą priimtų normų veiksmingumas (minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 94 punktas; Marrosu ir Sardino 51 punktas; Vassallo 36 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 125 punktas). Nors, nesant Bendrijos teisės aktų atitinkamoje srityje, procesines taisykles, užtikrinančias šių normų įgyvendinimą, vadovaujantis valstybių narių procesinės autonomijos principu, turi nustatyti kiekvienos valstybės narės vidaus teisės sistema, jos neturi būti mažiau palankios nei tos, kurios taikomos panašioms vidaus situacijoms (lygiavertiškumo principas), ir kad dėl jų Bendrijos teisės sistemos suteiktų teisių įgyvendinimas netaptų praktiškai neįmanomas ar pernelyg sudėtingas (veiksmingumo principas) (žr., be kita ko, sprendimų Adeneler ir kt. 95 punktą, Marrosu ir Sardino 52 punktą ir Vassallo 37 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 126 punktą). Iš to reikia daryti išvadą, kad kai piktnaudžiaujama sudarant paeiliui terminuotas darbo sutartis, veiksmingas ir lygiavertes darbuotojų apsaugos garantijas nustatančią priemonę turi būti galima taikyti siekiant tinkamai nubausti už šį pažeidimą ir panaikinti Bendrijos teisės pažeidimo pasekmes. Iš tiesų pagal Direktyvos 1999/70 2 straipsnio pirmosios pastraipos formuluotę valstybės narės privalo „imtis visų būtinų priemonių, leidžiančių joms visuomet garantuoti, kad bus pasiekti (šioje) direktyvoje nustatyti rezultatai“ (minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 102 punktas, Marrosu ir Sardino 53 punktas ir Vassallo 38 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 127 punktas). Iš to matyti, kad nors tokia kaip pagrindinėje byloje valstybė narė turi teisę, kaip matyti iš šio sprendimo 144 punkto, kaip sankciją už bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį perkeliančiame nacionalinės teisės akte įtvirtintų prevencijos priemonių nesilaikymą nenumatyti terminuotų darbo sutarčių pertvarkymo į neterminuotas darbo sutartis, vis dėlto ji turi užtikrinti, kad kitos tame pačiame teisės akte numatytos sankcijos yra pakankamai veiksmingos ir turi atgrasomąjį poveikį, kad būtų užtikrintas visiškas šių prevencijos priemonių veiksmingumas (žr. šiuo klausimu minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 105 punktą, Marrosu ir Sardino 49 punktą ir Vassallo 34 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 123 punktą). Šiuo atveju vis dėlto ieškovės pagrindinėse bylose nurodo, pirma, kad Prezidento dekreto Nr. 164/2004 7 straipsnyje numatytos sankcijos negali būti laikomos turinčios veiksmingą ir atgrasomąjį poveikį. Iš tikrųjų, pirma, atlyginimo ir išeitinių išmokų išmokėjimas, numatytas šios nuostatos 2 dalyje, niekaip neužkerta kelio piktnaudžiavimui sudarant terminuotas darbo sutartis, bet yra bendroje darbo teisėje numatyta sankcija. Kalbant apie baudžiamąsias sankcijas ir drausmines nuobaudas, numatytas minėtame 7 straipsnyje, jos jau egzistavo ir, be to, Graikijoje yra visiškai neveiksmingos. Be to, praktikoje šios sankcijos netaikomos daugeliui pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų, tarp kurių – pagal rangos sutartis dirbantys darbuotojai arba tie, kurie dirba pagal remiantis Įstatymu Nr. 2190/1994 sudarytas darbo sutartis. Šiuo klausimu reikia priminti, kad Teisingumo Teismas neturi priimti sprendimo dėl nacionalinės teisės išaiškinimo, ši funkcija išimtinai tenka prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikusiam teismui arba, reikalui esant, kompetentingiems nacionaliniams teismams, kurie turi nustatyti, ar taikytinas nacionalinės teisės aktas tenkina šio sprendimo 158–160 punktuose primintus reikalavimus (žr., be kita ko, minėto sprendimo Vassallo 39 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 134 punktą). Todėl būtent prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas turi įvertinti, ar atitinkamų nacionalinės teisės nuostatų taikymo sąlygos ir veiksmingas įgyvendinimas yra tinkama priemonė, skirta nubausti už viešojo administravimo institucijos piktnaudžiavimą paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius (žr. šiuo klausimu minėtų sprendimų Vassallo 41 punktą ir Marrosu ir Sardino 56 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. punktą). Šiuo klausimu, kaip savo išvados 92 punkte pažymėjo generalinė advokatė, be kita ko, būtent prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas turi užtikrinti, kad darbuotojai, susidūrę su piktnaudžiavimu paeiliui su jais sudarant terminuotas darbo sutartis, kaip siūlo ieškovės pagrindinėse bylose, nebūtų atgrasyti, vildamiesi, kad jie ir toliau bus įdarbinti viešajame sektoriuje, nacionalinės valdžios institucijose, įskaitant teismus, remtis teisėmis, kurios jiems suteikiamos pagal nacionalinės teisės aktą ir kurios kyla dėl to, kad juo buvo įgyvendintos visos prevencijos priemonės, numatytos bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalyje. Be to, prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas turi užtikrinti, kad visų darbuotojų, įdarbintų „pagal terminuotą sutartį“ bendrojo susitarimo 3 punkto 1 dalies prasme, darbdaviams būtų taikomos Prezidento dekrete Nr. 164/2004 numatytos sankcijos, darbuotojams susidūrus su piktnaudžiavimu paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis, ir taip būtų nežiūrint jų darbo sutarties kvalifikavimo pagal vidaus teisę. Antra, ieškovės pagrindinėse bylose tvirtina, kad Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsnis, kuriame kaip pereinamojo laikotarpio nuostata numatyta galimybė neterminuotomis darbo sutartimis pakeisti tam tikras paeiliui sudarytas terminuotas sutartis, kurios galiojo šio dekreto įsigaliojimo momentu arba baigė galioti per pereinamąjį trijų mėnesių laikotarpį iki jam įsigaliojant, nėra tinkama sankcija, atsižvelgiant į tai, kad šioje nuostatoje nustatytos sąlygos yra ribojančios ir kumuliacinės. Šiuo klausimu ieškovės taip pat nurodo įvairias problemas, susijusias su procedūros ASEP, kuri yra kompetentinga administracinės valdžios institucija priimti sprendimą dėl prašymo pakeisti sutartį, veikimo. Šie sunkumai, be kita ko, kyla dėl šiai institucijai nustatytų terminų savo sprendimams priimti ir dėl to, kad administraciniams teismams ėmus nagrinėti ginčus dėl minėto 11 straipsnio taikymo, kuri priklauso ASEP kompetencijai, užginčytų pačią civilines bylas nagrinėjančių teismų kompetenciją nagrinėti ginčus, kylančius dėl Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalies. Kalbant apie sąlygas, kurios Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsniu taikomos galimybei pakeisti terminuotas darbo sutartis, reikia priminti, kad, kalbant apie mažiau nei trijų mėnesių laikotarpio tarp tokių sutarčių reikalavimą, šio sprendimo 157 punkte jau nuspręsta, kad toks reikalavimas iš principo neprieštarauja bendrojo susitarimo 5 punkto 1 daliai. Kalbant apie minėtame 11 straipsnyje nustatytas sąlygas dėl minimalios bendros sutarčių trukmės ir jų atnaujinimų skaičiaus, iš Teisingumo Teismui pateiktos bylos medžiagos aiškiai nematyti, kaip jos galėtų paveikti bendrojo susitarimo tikslą. Šiuo klausimu reikia pažymėti, kad nepanašu, jog vien tik dėl tos aplinkybės, kad šioje nuostatoje numatytas pakeitimas negalioja atgaline data, ši sankcija netektų savo veiksmingumo, nes bet kuriuo atveju ja pakeičiami nustatyti terminuoti santykiai neterminuotais, ir dėl to baigtųsi ši nepastovi situacija, o darbo santykiuose atsirastų daugiau stabilumo. Dėl ieškovių pagrindinėje byloje nurodyto argumento, kad dėl kumuliacinių sąlygų, įtvirtintų Prezidento dekreto Nr. 164/2004 11 straipsnyje, tam tikroms terminuotoms darbo sutartims, viešajame sektoriuje sudarytoms ar atnaujintoms piktnaudžiaujant prieš įsigaliojant šiam dekretui, netaikomos jokios sankcijos, reikia priminti, kad tokiu atveju veiksmingas ir lygiavertes darbuotojų apsaugos garantijas nustatančią priemonę turi būti galima taikyti siekiant tinkamai nubausti už šį pažeidimą ir panaikinti Bendrijos teisės pažeidimo pasekmes. Todėl tiek, kiek atitinkamos valstybės narės vidaus teisės sistemoje šiuo laikotarpiu nėra kitų veiksmingų priemonių šiuo klausimu, pavyzdžiui, dėl to, kad šio dekreto 7 straipsnyje numatytos sankcijos netaikomos rationae temporis , terminuotų darbo sutarčių pertvarkymas į neterminuotas darbo sutartis pagal Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalį gali, kaip tvirtina ieškovės byloje C-379/07, būti tokia priemone (žr. šiuo klausimu minėto sprendimo Adeneler ir kt. 98–105 punktus ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 129–137 punktus). Tačiau būtent nacionalinės valdžios institucijos ir teismai, atsakingi už Direktyvą 1999/70 ir bendrąjį susitarimą perkeliančių priemonių įgyvendinimą ir kurių dėl to prašoma priimti sprendimą dėl paeiliui sudarytų terminuotų darbo sutarčių kvalifikavimo, kiekvienu atveju turi įvertinti visas bylos aplinkybes, jeigu Prezidento dekreto Nr. 164/2004 1 1 straipsnyje numatytomis priemonėmis negalima tinkamai nubausti už galimą piktnaudžiavimą terminuotomis darbo sutartimis prieš įsigaliojant šiam dekretui ir šitaip panaikinti Bendrijos teisės pažeidimo pasekmes. Kalbant apie šiuo tikslu nacionalinėje teisėje numatytą procedūrą, reikia pažymėti, kad pagal bendrojo susitarimo 8 punkto 5 dalį ginčams ir skundams, kylantiems dėl šio susitarimo taikymo, užkertamas kelias ir jie sprendžiami pagal nacionalinę teisę, kolektyvines sutartis ir praktiką (minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 140 punktas). Remiantis nusistovėjusia teismo praktika, nesant Bendrijos teisės aktų atitinkamoje srityje, kiekviena valstybė narė savo nacionalinės teisės sistemoje turi paskirti kompetentingus teismus ir nustatyti išsamias ieškinių, skirtų užtikrinti iš Bendrijos teisės kylančių asmenų teisių apsaugą, pareiškimo procesines taisykles (minėto sprendimo Impact 44 punktas ir ten minima teismo praktika ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 141 punktas). Kaip matyti iš šio sprendimo 158 ir 159 punktų, nacionalinės valdžios institucijos privalo imtis tinkamų priemonių, kad būtų užtikrintas visiškas taikant bendrąjį susitarimą priimtų normų veiksmingumas. Procesinės taisyklės, užtikrinančios šių normų įgyvendinimą, patenkančios į valstybės narės vidaus teisės sistemą, vadovaujantis valstybių narių procesinės autonomijos principu, turi atitikti lygiavertiškumo ir veiksmingumo principus (minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 142 punktas). Teisingumo Teismas jau yra nusprendęs, kad iš pirmo žvilgsnio atrodo, jog šiuos reikalavimus atitinka toks kaip pagrindinėje byloje nagrinėjamas nacionalinės teisės aktas, kuriame numatyta, kad nepriklausoma administracinės valdžios institucija, tokia kaip ASEP, turi kompetenciją terminuotas darbo sutartis pertvarkyti į neterminuotas darbo sutartis (minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 144 punktas). Tačiau būtent prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, o ne Teisingumo Teismas turi patikrinti, ar atitinkama valstybė narė priėmė visas nuostatas, jam leidžiančias, pirma, bet kuriuo momentu galėti užtikrinti, kad bus pasiekti Direktyvoje 1999/70 nustatyti rezultatai, ir, antra, numatyti, kad procesinės taisyklės, užtikrinančios taikant bendrąjį susitarimą priimtų normų įgyvendinimą, kurios patenka į jo vidaus teisės sistemą, vadovaujantis valstybių narių procesinės autonomijos principu, užtikrina teisę į veiksmingą teisminę apsaugą, nepažeidžiant veiksmingumo ir lygiavertiškumo principų (žr., be kita ko, minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 149 punktą ir minėtą teismo praktiką). Atsižvelgiant į visa tai, kas išdėstyta, prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusiam teismui reikia atsakyti, kad bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalis turi būti aiškinama taip, kad ja nedraudžiamas nacionalinės teisės aktas, toks kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, kuriame, skirtingai nei anksčiau galiojusioje vidaus teisės nuostatoje, tokioje kaip Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, pirma, nebenumatyta galimybė terminuotas darbo sutartis, kai viešajame sektoriuje jos paeiliui sudarytos piktnaudžiaujant, pertvarkyti į neterminuotas darbo sutartis arba, norint tai daryti reikia, kad būtų tenkinamos tam tikros kumuliacinės ir griežtos sąlygos, ir, antra, jame numatytomis apsaugos priemonėmis neleidžiama naudotis darbuotojams, sudariusiems pirmąją arba vienintelę terminuotą darbo sutartį, kai šie pakeitimai, o tai turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, taikomi ribotai darbuotojų, sudariusių terminuotą darbo sutartį, kategorijai arba juos gali kompensuoti piktnaudžiavimo sudarant terminuotas darbo sutartis prevencijos priemonės šio bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme. Vis dėlto, įgyvendinant šį bendrąjį susitarimą tokiu nacionalinės teisės aktu, kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, apsauga, kuri vidaus teisės sistemoje anksčiau taikyta pagal terminuotas sutartis dirbusiems darbuotojams, negali būti sumažinta daugiau nei nustatytoji minimalios apsaugos nuostatomis, įtvirtintomis bendrajame susitarime. Konkrečiai kalbant, bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies laikymasis reikalauja, kad tokiame teisės akte, kalbant apie piktnaudžiavimą paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis, būtų numatytos veiksmingos ir įpareigojančios tokio piktnaudžiavimo prevencijos priemonės ir pakankamai veiksmingos ir atgrasomąjį poveikį turinčios sankcijos, kad būtų užtikrintas visiškas šių prevencijos priemonių veiksmingumas. Todėl prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas turi patikrinti, ar šių sąlygų yra laikomasi. Dėl visiško draudimo viešajame sektoriuje terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis Savo klausimais prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar bendrasis susitarimas turi būti aiškinamas taip, kad jis draudžia taikyti tokį nacionalinės teisės aktą, kuriuo viešajame sektoriuje draudžiama neterminuotomis darbo sutartimis pakeisti terminuotas darbo sutartis, kurios realiai buvo sudarytos siekiant tenkinti nuolatines ir ilgalaikes darbdavio reikmes. Iš prašymų priimti prejudicinius sprendimus matyti, kad, remiantis pagrindines bylas nagrinėjančio teismo nuomone, šis absoliutus draudimas pakeisti sutartis šiuo metu yra numatytas ne tik Įstatymo Nr. 2190/94 21 straipsnyje, bet ir Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnio 8 dalyje, iš dalies pakeistoje 2001 m. balandžio 7 dieną. Koks bebūtų Graikijos teisės nuostatų, draudžiančių terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis, pobūdis, pirmiausia reikia pažymėti, tiek, kiek šis klausimas yra susijęs su pirmosios ar vienintelės terminuotos darbo sutarties sudarymu, kad, kaip matyti iš šio sprendimo 90 punkto, bendruoju susitarimu nereikalaujama, kad valstybės narės priimtų priemones, siekdamos nubausti už piktnaudžiavimą sudarant tokias sutartis, nes realiai tenkinamos nuolatinės ir ilgalaikės darbdavio reikmės. Iš tikrųjų tokios terminuotos darbo sutartys nepatenka į bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį, kuri yra susijusi tik su piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencija (minėto sprendimo Mangold 41–43 punktai). Tiek, kiek šis klausimas susijęs su paeiliui sudarytomis terminuotomis darbo sutartimis, reikia pažymėti, kad šis klausimas yra toks pats, į kurį Teisingumo Teismas jau atsakė sprendime Adeneler ir kt. (minėto sprendimo 91–105 punktai), o minėtuose sprendimuose Marrosu ir Sardino (44–57 punktai) bei Vassallo (33–42 punktai) ir minėtoje nutartyje Vassilakis ir kt. (120–137 punktai) galima rasti naudingų nuorodų, leidžiančių atsakyti į šį klausimą. Iš šios teismo praktikos matyti, jog kadangi bendrojo susitarimo 5 punkte nenustatyta bendra valstybių narių pareiga numatyti terminuotų darbo sutarčių pakeitimą neterminuotomis nei tikslios sąlygos, kuriomis valstybės narės tai gali daryti (minėto sprendimo Adeneler ir kt. 91 punktas), ji palieka valstybėms narėms tam tikrą diskreciją šioje srityje (minėtų sprendimų Marrosu ir Sardino 47 punktas ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 121 punktas). Vis dėlto, kaip jau matyti iš šio sprendimo 161 punkto, tam, kad nacionalinės teisės aktai, kuriais absoliučiai draudžiama viešajame sektoriuje neterminuotomis darbo sutartimis pakeisti paeiliui sudarytas terminuotas darbo sutartis, kuriomis realiai siekiama tenkinti nuolatines ir ilgalaikes darbdavio reikmes, galėtų būti laikomi atitinkančiais bendrąjį susitarimą, atitinkamos valstybės narės teisės sistemoje minėtame sektoriuje turi būti kita veiksminga priemonė, kuri leistų išvengti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ir, esant reikalui, už jį nubausti (žr. šiuo klausimu minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 105 punktą; Marrosu ir Sardino 49 punktą ir Vassallo 34 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 123 punktą). Reikia priminti, kaip, be kita ko, matyti iš šio sprendimo 79–82 ir 93 punktų, kad bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalimi valstybės narės įpareigojamos nustatyti bent vieną iš šioje nuostatoje išvardytų veiksmingų ir privalomų priemonių, skirtų piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijai, jei nacionalinėje teisėje dar nėra nustatytos analogiškos priemonės (žr. minėtų sprendimų Marrosu ir Sardino 50 punktą, Vassalo 35 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 124 punktą). Be to, kai Bendrijos teisėje nenumatytos, kaip šiuo atveju, konkrečios sankcijos darant prielaidą, kad piktnaudžiavimo atvejai buvo nustatyti, nacionalinės valdžios institucijos privalo imtis priemonių, kurios turi būti ne tik proporcingos, bet ir pakankamai veiksmingos bei atgrasančios, kad būtų užtikrintas visiškas taikant bendrąjį susitarimą priimtų normų veiksmingumas (minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 94 punktas; Marrosu ir Sardino 51 punktas ir Vassallo 36 punktas bei minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 125 punktas). Be to, čia reikia pažymėti, jog pagrindinėje byloje nagrinėjamame nacionalinės teisės akte numatytos imperatyvios terminuotų darbo sutarčių trukmės ir atnaujinimo taisyklės, skirtos užtikrinti tris prevencijos priemones, išvardytas bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies a–c punktuose. Jame taip pat numatyta, kad kai buvo konstatuotas piktnaudžiavimas paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis, darbuotojas, kurio teisės buvo pažeistos, turi teisę į jam priklausančio atlyginimo ir išeitinių išmokų išmokėjimą, o pažeidėjui turi būti pritaikytos baudžiamosios sankcijos ir drausminės nuobaudos. Be to, tokiame teisės akte taip pat numatyta, kad tam tikros terminuotos darbo sutartys, galiojusios įsigaliojant šiam teisės aktui ar baigusios galioti nedaug likus iki jo įsigaliojimo, tam tikromis sąlygomis gali būti pakeistos neterminuotomis darbo sutartimis. Ar toks teisės aktas gali tenkinti šio sprendimo 158–160 punktuose išvardytus reikalavimus (žr. šiuo klausimu minėtų sprendimų Marrosu ir Sardino 55 punktą, Vassalo 40 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 128 punktą), vis dėlto prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas privalo įvertinti, kaip matyti iš šio sprendimo 162–176 punktų, kiek reikšmingų vidaus teisės nuostatų taikymo sąlygos ir veiksmingas įgyvendinimas yra tinkama priemonė, skirta išvengti viešojo administravimo institucijos piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius ir, esant reikalui, už jį nubausti (žr. šiuo klausimu minėtų sprendimų Vassallo 41 punktą ir Marrosu ir Sardino 56 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 135 punktą). Todėl prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusiam teismui reikia atsakyti, kad tokiomis kaip nagrinėjamų bylų aplinkybėmis bendrasis susitarimas turi būti aiškinamas taip, kad kai atitinkamos valstybės narės teisės sistemoje nagrinėjamame sektoriuje yra kitų veiksmingų priemonių, kurios leistų išvengti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ir, esant reikalui, už jį nubausti šio susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, juo nedraudžiama taikyti nacionalinės teisės nuostatos, absoliučiai draudžiančios viešajame sektoriuje neterminuotomis darbo sutartimis pakeisti paeiliui sudarytas terminuotas darbo sutartis, kurios, sudarytos siekiant tenkinti nuolatines ir ilgalaikes darbdavio reikmes, turi būti laikomos sudarytomis piktnaudžiaujant. Vis dėlto pats prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas privalo įvertinti, kiek reikšmingų vidaus teisės nuostatų taikymo sąlygos ir veiksmingas jų įgyvendinimas yra tinkama priemonė, skirta išvengti viešojo administravimo institucijos piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius ir, esant reikalui, už jį nubausti. Kita vertus, kadangi bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalis netaikoma darbuotojams, sudariusiems pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį, šia nuostata nereikalaujama, kad valstybės narės nustatytų sankcijas, kai realiai tokia sutartimi tenkinamos ilgalaikės ir nuolatinės darbdavio reikmės. Dėl pasekmių, kylančių iš bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies ir 8 punkto 1 dalies aiškinimo, nacionaliniams teismams Savo klausimais prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar pagal Bendrijos teisę jis privalo netaikyti tokio kaip pagrindinėje byloje nagrinėjamas Prezidento dekretas Nr. 164/2004 nacionalinės teisės akto, jeigu jis neatitinka bendrojo susitarimo nuostatų, ir vietoj jo taikyti „lygiavertę poveikio priemonę“ kaip numatytoji Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalyje. Atsižvelgiant į atsakymus į kitus klausimus, šis klausimas yra naudingas prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusiam teismui, darant prielaidą, kad jis, kaip nuspręsta šio sprendimo 103–106 ir 147–176 punktuose, prieitų prie išvados, jog nacionalinės teisės akte prireikus, kaip jį išaiškino ar taikė nacionalinės valdžios institucijos, pažeidžiant bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį, nėra veiksmingų priemonių, skirtų išvengti viešojo sektoriaus darbdavio piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ir, esant reikalui, už jį nubausti, ir tuo atveju, kai šis teismas, remdamasis tuo, kas jau nuspręsta šiame sprendime, konkrečiai kalbant – 138–139 ir 146 punktuose, prieitų prie išvados, kad Prezidento dekretas Nr. 164/2004, pažeidžiant bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalį, yra bendrojo pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos lygio sumažinimas, kurį pateisina poreikis įgyvendinti šį susitarimą. Siekiant atsakyti į šį klausimą, reikia priminti, kad iš nusistovėjusios Teisingumo Teismo praktikos matyti, jog visais atvejais, kai direktyvos nuostatos, sprendžiant iš jų turinio, yra besąlyginės ir pakankamai aiškios, asmenys gali jomis remtis valstybės, kaip darbdavės, atžvilgiu (žr., be kita ko, šiuo klausimu 1986 m. vasario 26 d. Sprendimo Marshall , 152/84, Rink. p. 723, 46 ir 49 punktus ir 2003 m. kovo 20 d. Sprendimo Kutz-Bauer , C-187/00, Rink. p. I-2741, 69 ir 71 punktus). Taip yra tada, remiantis teismo praktika visais atvejais, kai nėra tinkamai užtikrintas visiškas jos taikymas, t. y. ne tik tuomet, kai ši direktyva neperkelta ar netinkamai perkelta, tačiau ir tais atvejais, kai nacionalinės priemonės, kurios tinkamai perkelia minėtą direktyvą, nėra taikomos taip, kad būtų pasiekti šios direktyvos tikslai (2002 m. liepos 11 d. Sprendimo Marks & Spencer , C-62/00, Rink. p. I-6325, 27 punktas). Teisingumo Teismas jau yra nusprendęs, kad šią jo praktiką leidžiama taikyti susitarimams, tokiam kaip bendrasis susitarimas, kurie yra EB 139 straipsnio 1 dalies pagrindu vykusio socialinių partnerių dialogo rezultatas ir kurie remiantis šio straipsnio 2 dalimi buvo įgyvendinti Europos Sąjungos Tarybos direktyva, būdami jos sudedamąja dalimi (minėto sprendimo Impact 58 punktas). — Dėl bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies Reikia priminti, kad Teisingumo Teismas jau yra nusprendęs, jog bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalis, atsižvelgus į jos turinį, nėra besąlyginė ir pakankamai tiksli, kad asmuo ja galėtų remtis nacionaliniame teisme. Iš tiesų pagal šią nuostatą valstybės narės turi diskreciją piktnaudžiavimo sudarant terminuotas darbo sutartis prevencijos tikslais imtis vienos ar kelių šiame punkte nurodytų priemonių arba egzistuojančių lygiaverčių teisinių priemonių, tačiau jos tai turi daryti atsižvelgdamos į specifinių sektorių ir (arba) darbuotojų kategorijų poreikius. Be to, neįmanoma pakankamai nustatyti minimalios apsaugos, kuri bet kuriuo atveju turėtų būti įgyvendinama pagal bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį (minėto sprendimo Impact 71, 78 ir 79 punktai). Tačiau iš nusistovėjusios teismo praktikos matyti, kad nacionaliniai teismai, taikydami nacionalinės teisės aktus, turi juos aiškinti kiek įmanoma atsižvelgdami į susijusios direktyvos formuluotę ir tikslą, kad būtų pasiektas direktyvoje numatytas rezultatas ir kad būtų laikomasi EB 249 straipsnio trečiosios pastraipos. Ši Bendrijos teisę atitinkančio aiškinimo pareiga taikoma visoms nacionalinės teisės nuostatoms – ir priimtoms iki direktyvos, su kuria jos susijusios, ir po jos (žr., be kita ko, minėto sprendimo Adeneler ir kt. 108 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 56 punktą). Reikalavimas nacionalinę teisę aiškinti taip, kad jis atitiktų Bendrijos teisę, matyti iš pačios EB sutarties sistemos, nes jis leidžia bylas nagrinėjančiam nacionaliniam teismui pagal savo kompetenciją užtikrinti visišką Bendrijos teisės veiksmingumą (žr., be kita ko, minėto sprendimo Adeneler ir kt. 109 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 57 punktą). Žinoma, nacionalinio teismo pareigą aiškinant ir taikant atitinkamas vidaus teisės normas atsižvelgti į direktyvos turinį riboja bendrieji teisės principai, ypač teisinio saugumo ir negaliojimo atgal principai, ir ji negali pagrįsti nacionalinės teisės aiškinimo contra legem (žr. minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 110 punktą ir Impact 100 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 58 punktą). Vis dėlto Bendrijos teisę atitinkančio aiškinimo principas reikalauja, kad nacionaliniai teismai pagal savo kompetenciją visus veiksmus atliktų atsižvelgdami į visą vidaus teisės sistemą ir taikydami joje pripažintus aiškinimo metodus, siekdami užtikrinti nagrinėjamos direktyvos veiksmingumą ir priimti ja siekiamą tikslą atitinkantį sprendimą (žr. minėtų sprendimų Adeneler ir kt. 111 punktą ir Impact 101 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 59 punktą). Kaip Teisingumo Teismas pažymėjo minėto sprendimo Adeneler ir kt. 115 punkte, pavėluotai perkėlus direktyvą bendra nacionalinių teismų pareiga nacionalinę teisę aiškinti taip, kad ji atitiktų direktyvą, atsiranda tik pasibaigus direktyvos perkėlimo terminui (žr. taip pat minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 63 punktą). Be to, dėl tokių atvejų, kai direktyvoje numatytas rezultatas negali būti pasiektas aiškinimo būdu, primintina, kad pagal 1991 m. lapkričio 19 d. Sprendimą Francovich ir kt. ( C-6/90 ir C-9/90, Rink. p. I-5357 , 39 punktas) Bendrijos teisė valstybes nares įpareigoja atlyginti žalą, kurią privatūs asmenys patyrė dėl šios direktyvos neperkėlimo, jei yra įvykdytos trys sąlygos. Pirma, atitinkama direktyva turi būti skirta suteikti teises privatiems asmenims. Be to, šios teisės turinį turi būti galima nustatyti iš šios direktyvos nuostatų. Galiausiai turi egzistuoti priežastinis ryšys tarp valstybei narei priklausančios pareigos pažeidimo ir patirtos žalos (žr. šiuo klausimu 1994 m. liepos 14 d. Sprendimo Faccini Dori , C-91/92, Rink. p. I-3325, 27 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 60 punktą). Todėl šioje byloje būtent prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas reikšmingas vidaus teisės nuostatas, kiek įmanoma ir kai piktnaudžiauta paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis, turi aiškinti ir net taikyti taip, kad būtų tinkamai nubausta už šį piktnaudžiavimą ir panaikintos Bendrijos teisės pažeidimo pasekmės. Tokiomis aplinkybėmis prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas turi įvertinti, ar, prireikus galima taikyti Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalies nuostatas, kad būtų šitoks Bendrijos teisę atitinkantis aiškinimas. Kalbant apie aplinkybės, kad įsigaliojus Direktyvai 1999/70 ir prieš pasibaigiant jos perkėlimo terminui Graikijos Respublikos Konstitucijos 103 straipsnio 8 dalis buvo pakeista, siekiant absoliučiai uždrausti viešajame sektoriuje terminuotas darbo sutartis pakeisti neterminuotomis darbo sutartimis, įtaką, pakanka priminti, kad direktyva sukelia teisinių pasekmių valstybėms narėms, kurioms ji skirta, taigi atitinkamais atvejais ir visoms nacionalinėms valdžios institucijoms, ją paskelbus arba apie ją pranešus (žr. minėto sprendimo Adeneler ir kt. 119 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 67 punktą). Šioje byloje Direktyvos 1999/70 3 straipsnyje pažymėta, kad ji įsigalioja jos paskelbimo Europos Bendrijų oficialiajame leidinyje dieną, t. y. 1999 m. liepos 10 dieną. Remiantis nusistovėjusia Teisingumo Teismo praktika, kartu taikant tiek EB 10 straipsnio antrąją pastraipą ir 249 straipsnio trečiąją pastraipą, tiek pačią šią direktyvą, matyti, kad per direktyvos perkėlimui nustatytą terminą valstybės narės, kurioms ji skirta, neturi priimti teisės aktų, kurie gali rimtai trukdyti pasiekti šioje direktyvoje nurodytą rezultatą (minėto sprendimo Inter-Environnement Wallonie 45 punktas; 2003 m. gegužės 8 d. Sprendimo ATRAL , C-14/02, Rink. p. I-4431, 58 punktas ir minėto sprendimo Mangold 67 punktas). Šiuo požiūriu nesvarbu, ar nagrinėjama nacionalinės teisės nuostata, priimta atitinkamai direktyvai įsigaliojus, siekiama perkelti direktyvą, ar ne (žr. minėto sprendimo Adeneler ir kt. 121 punktą ir minėtos nutarties Vassilakis ir kt. 69 punktą). Iš to aišku, kad visų valstybių narių valdžios institucijų pareiga yra užtikrinti Bendrijos teisės nuostatų veiksmingumą (žr. minėto sprendimo Francovich ir kt. 32 punktą; 2004 m. sausio 13 d. Sprendimo Kühne & Heitz , C-453/00, Rink. p. I-837, 20 punktą bei minėto sprendimo Pfeiffer ir kt. punktą), įskaitant ir tuos atvejus, kai šios institucijos keičia savo Konstituciją. — Dėl bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalies Kalbant apie bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalį, reikia priminti, kad, kaip matyti iš šio sprendimo 126 punkto, šiuo punktu draudžiamas ne bet koks pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių darbuotojų apsaugos lygio sumažinimas, bet tik toks, kurį, pirma, pateisina poreikis „įgyvendinti“ šį susitarimą ir, antra, kuris paveikia „bendrąjį“ pagal terminuotas darbo sutartis dirbančių „darbuotojų apsaugos lygį“. Iš to matyti, pirma, kad bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalis, kaip matyti iš šio punkto pavadinimo, yra susijusi tik su šio susitarimo „įgyvendinimu“, kurį turės atlikti valstybės narės ir (arba) socialiniai partneriai, kurių pareiga yra perkelti susitarimą į vidaus teisės sistemą, jiems uždraudžiant, kaip nustatyta šio sprendimo 133 punkte, perkeliant susitarimą bendrojo darbuotojų lygio apsaugos sumažinimą pateisinti poreikiu įgyvendinti šį bendrąjį susitarimą. Antra, bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalyje, kurioje tik uždraudžiama, remiantis jo formuluote, „sumažinti darbuotojams teikiamą bendrą apsaugą (šio) susitarimo taikymo srityje“, reikalaujama, kaip matyti iš šio sprendimo 140 punkto, kad į jos taikymo sritį patektų tik tam tikros apimties sumažinimas, galintis bendrai paveikti nacionalinės teisės aktus terminuotų darbo sutarčių srityje. Vadinasi, asmenims iš tokio draudimo negali atsirasti jokia teisė, kurios turintys būtų pakankamai konkretus, aiškus ir besąlyginis ir kuria būtų galima remtis nacionaliniuose teismuose. Iš to matyti, kad bendrojo susitarimo 8 punkto 3 dalis neatitinka sąlygų tiesioginiam poveikiui įgyti. Šiomis aplinkybėmis reikia priminti, jog, remiantis šio sprendimo 197–200 punktuose minėta teismo praktika, būtent nacionaliniai teismai turi kiek įmanoma aiškinti nacionalinės teisės nuostatas taip, kad jos prisidėtų prie Bendrijos teisės įgyvendinimo. Atsižvelgiant į tai, kas išdėstyta, prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusiam teismui reikia atsakyti, kad būtent jis reikšmingas vidaus teisės nuostatas, kiek įmanoma, turi aiškinti taip, kaip jos atitiktų bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalį ir 8 punkto 3 dalį, bei tai darydamas jis turi nustatyti, ar „lygiavertė teisinė priemonė“ pirmojo iš šių dviejų punktų prasme, tokia kaip numatytoji Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalyje, turėtų būti taikoma pagrindinėms byloms vietoj tam tikrų kitų vidaus teisės nuostatų. Dėl bylinėjimosi išlaidų Kadangi šis procesas pagrindinės bylos šalims yra vienas iš etapų prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo nagrinėjamoje byloje, bylinėjimosi išlaidų klausimą turi spręsti šis teismas. Išlaidos, susijusios su pastabų pateikimu Teisingumo Teismui, išskyrus tas, kurias patyrė minėtos šalys, nėra atlygintinos. Remdamasis šiais motyvais, Teisingumo Teismas (trečioji kolegija) nusprendžia: 1. 1999 m. kovo 18 d. sudaryto Bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas sutartis, esančio 1999 m. birželio 28 d. Tarybos direktyvos 1999/70/EB dėl Europos profesinių sąjungų konfederacijos (ETUC), Europos pramonės ir darbdavių konfederacijų sąjungos (UNICE) ir Europos įmonių, kuriose dalyvauja valstybė, centro (CEEP) bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas sutartis priede, 5 punkto 1 dalis turi būti aiškinama taip, kad ja nedraudžiama valstybei narei priimti nacionalinės teisės aktą, tokį kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, kuriuo, konkrečiai siekiant, perkelti Direktyvą 1999/70, kad jos nuostatos būtų taikomos viešajame sektoriuje, numatyta įgyvendinti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijos priemones, išvardytas šio punkto 1 dalies a–c papunkčiuose, kai vidaus teisėje jau yra, o tą turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, „lygiavertė teisinė priemonė“ šio punkto prasme, kaip antai Įstatymo Nr. 2112/1920 dėl privalomo pranešimo apie privataus sektoriaus darbuotojų darbo sutarčių nutraukimą 8 straipsnio 3 dalis, tačiau jeigu minėtas teisės aktas, pirma, nepaveikia piktnaudžiavimo sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius prevencijos veiksmingumo, kylančio iš šios lygiavertės teisinės priemonės, ir, antra, ja nepažeidžiama Bendrijos teisė, ir, konkrečiai kalbant, šio susitarimo 8 punkto 3 dalis. 2. Bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas sutartis 5 punkto 1 dalies a papunktis turi būti aiškinamas taip, jog juo draudžiama, kad atitinkamos valstybės narės valdžios institucijos taikytų tokį kaip pagrindinėje byloje nagrinėjamas nacionalinės teisės aktą taip, kad paeiliui sudarytų terminuotų darbo sutarčių atnaujinimas viešajame sektoriuje būtų laikomas pateisinamu „objektyviomis priežastimis“ minėto punkto prasme vien dėl to, kad šios sutartys pagrįstos teisės aktuose numatytomis nuostatomis, kurios leidžia atnaujinti darbo sutartis, siekiant tenkinti tam tikras laikinas reikmes, nors realiai šios reikmės yra nuolatinės ir ilgalaikės. Kita vertus šis punktas netaikomas, kai sudaroma pirmoji ar vienintelė terminuota darbo sutartis ar nustatomi terminuoti darbo santykiai. 3. Bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas sutartis 8 punkto 3 dalis turi būti aiškinama taip, kad šioje nuostatoje numatytas „sumažinimas“ turi būti nagrinėjamas atsižvelgiant į bendrąjį apsaugos lygį, kuris atitinkamoje valstybėje narėje buvo taikomas tiek darbuotojams, paeiliui sudariusiems terminuotas darbo sutartis, tiek darbuotojams, sudariusiems pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį. 4. Bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas sutartis 8 punkto 3 dalis turi būti aiškinama taip, kad ja nedraudžiamas nacionalinės teisės aktas, toks kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, kuriame, skirtingai nei anksčiau galiojusioje vidaus teisės nuostatoje, tokioje kaip Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalis, pirma, nebenumatyta galimybė terminuotas darbo sutartis, kai viešajame sektoriuje jos paeiliui sudarytos piktnaudžiaujant, pertvarkyti į neterminuotas darbo sutartis arba, norint tai daryti, reikia, kad būtų tenkinamos tam tikros kumuliacinės ir griežtos sąlygos, ir, antra, jame numatytomis apsaugos priemonėmis neleidžiama naudotis darbuotojams, sudariusiems pirmąją arba vienintelę terminuotą darbo sutartį, kai šie pakeitimai, o tai turi patikrinti prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas, taikomi ribotai darbuotojų, sudariusių terminuotą darbo sutartį, kategorijai arba juos gali kompensuoti piktnaudžiavimo sudarant terminuotas darbo sutartis prevencijos priemonės bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme. Vis dėlto įgyvendinant šį bendrąjį susitarimą nacionalinės teisės aktu, tokiu kaip Prezidento dekretas Nr. 164/2004, negali būti sumažinta apsauga, kuri vidaus teisės sistemoje anksčiau taikyta pagal terminuotas sutartis dirbusiems darbuotojams, daugiau nei nustatytasis minimalios apsaugos nuostatomis, įtvirtintomis bendrajame susitarime. Konkrečiai kalbant, bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies laikymasis reikalauja, kad tokiame teisės akte, kalbant apie piktnaudžiavimą paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis, būtų numatytos veiksmingos ir įpareigojančios tokio piktnaudžiavimo prevencijos priemonės ir pakankamai veiksmingos ir atgrasomąjį poveikį turinčios sankcijos, kad būtų užtikrintas visiškas šių prevencijos priemonių veiksmingumas. Todėl prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas turi patikrinti, ar šių sąlygų yra laikomasi. 5. Tokiomis kaip nagrinėjamų bylų aplinkybėmis bendrasis susitarimas dėl darbo pagal terminuotas sutartis turi būti aiškinamas taip, kad kai atitinkamos valstybės narės teisės sistemoje nagrinėjamame sektoriuje yra kitų veiksmingų priemonių, kurios leistų išvengti piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ir, esant reikalui, už jį nubausti bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalies prasme, juo nedraudžiama viešajame sektoriuje taikyti absoliutaus draudimo neterminuotomis darbo sutartimis pakeisti paeiliui sudarytas terminuotas darbo sutartis, kurios, sudarytos siekiant tenkinti nuolatines ir ilgalaikes darbdavio reikmes, turi būti laikomos sudarytomis piktnaudžiaujant. Vis dėlto pats prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas privalo įvertinti, kiek reikšmingų vidaus teisės nuostatų taikymo sąlygos ir veiksmingas įgyvendinimas yra tinkama priemonė, skirta išvengti viešojo administravimo institucijos piktnaudžiavimo paeiliui sudarant terminuotas darbo sutartis ar nustatant terminuotus darbo santykius ir, esant reikalui, už jį nubausti. Kita vertus, kadangi šio bendrojo susitarimo 5 punkto 1 dalis netaikoma darbuotojams, sudariusiems pirmąją ar vienintelę terminuotą darbo sutartį, šia nuostata nereikalaujama, kad valstybės narės nustatytų sankcijas, kai realiai tokia sutartimi tenkinamos ilgalaikės ir nuolatinės darbdavio reikmės. 6. Būtent prašymus priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas reikšmingas vidaus teisės nuostatas, kiek įmanoma, turi aiškinti taip, kad jos atitiktų bendrojo susitarimo dėl darbo pagal terminuotas sutartis 5 punkto 1 dalį ir 8 punkto 3 dalį, bei tai darydamas jis turi nustatyti, ar „lygiavertė teisinė priemonė“ pirmojo iš šių dviejų punktų prasme, tokia kaip numatytoji Įstatymo Nr. 2112/1920 8 straipsnio 3 dalyje, turėtų būti taikoma pagrindinėms byloms vietoj tam tikrų kitų vidaus teisės nuostatų. Parašai. ( *1 ) Proceso kalba: graikų.

62008CJ0365

et

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 318/2006 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (ELT L 58, lk 1) artikli 16 tõlgendamist ja kehtivust. See taotlus esitati kohtuasjas, milles Agrana Zucker GmbH (edaspidi „Agrana Zucker”) esitas kaebuse Bundesminister für Land- und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschafti (föderaalne põllumajandus-, metsandus-, keskkonna‑ ja veemajandusminister) 25. märtsi 2008. aasta otsuse peale, mis käsitleb turustusaasta 2007/2008 tootmismaksu. Õiguslik raamistik Määrus nr 318/2006 Euroopa Liidu Nõukogu andis suhkrusektori turgude ühise korralduse reformi raames aastal 2006 määruse nr 318/2006, millega kehtestati uus kord ja uus kvootide vähendamine. Lisaks viidi sisse nn tootmismaks ning võeti kasutusele Euroopa Komisjoni hallatavad uued turuvahendid, näiteks turult kõrvaldamine. Tootmismaksu kohta sätestab määruse nr 318/2006 põhjendus 19: „Tuleks seada sisse tootmismaks, et katta suhkrusektori turgude ühise korraldusega seotud kulusid.” Artikkel 16 „Tootmismaks” sätestab: „1.      Alates turustusaastast 2007/2008 maksustatakse suhkrut […] tootvate ettevõtjate valduses olevad [suhkrukvoodid] tootmismaksuga. 2.      Kvoodikohasele suhkrule […] kehtestatakse tootmismaks 12 [eurot] tonni kohta. […] 3.       Lõike 1 kohaselt makstava tootmismaksu kogusumma kogub liikmesriik oma territooriumil asuvatelt ettevõtjatelt vastavalt asjaomase turustusaasta kvoodile. Ettevõtjad sooritavad maksed hiljemalt asjaomase turustusaasta veebruari lõpuks. 4.      Ühenduse suhkru […] tootmisega tegelevad ettevõtjad võivad taotleda, et suhkrupeedi või suhkruroo kasvatajad või siguritarnijad kannaksid kuni 50% kõnealusest tootmismaksust.” Määruse nr 318/2006 artikli 2 punkti 5 kohaselt tähistatakse mõistega „kvoodikohane suhkur” suhkrukogust, mis on toodetud kindlal turustusaastal asjaomase ettevõtja kvoodi piires. Määruse nr 318/2006 artikli 1 lõige 2 täpsustab, et turustusaasta algab 1. oktoobril ning lõpeb järgneva aasta 30. septembril. Turult kõrvaldamise kohta sätestab sama määruse põhjendus 22: „Tuleks võtta kasutusele komisjoni hallatavad uued turuvahendid. [Säilitamaks] tasakaalu suhkruturgudel võrdlushinna lähedasel tasemel, peaks komisjonil olema võimalik võtta vastu otsus kõrvaldada suhkur turult nii kauaks, kuni tasakaal turul taastub.” Artikkel 19 „Suhkru kõrvaldamine” on sõnastatud järgmiselt: „1.      Selleks et säilitada turu struktuurilist tasakaalu võrdlushinna lähedasel tasemel, võidakse turult kuni järgmise turustusaasta alguseni kõrvaldada kõigi liikmesriikide jaoks ühine protsendimäär kvoodikohast suhkrut, […] võttes arvesse [EÜ] artikli 300 alusel sõlmitud lepingutest tulenevaid ühenduse kohustusi. […] 2.      Lõikes 1 nimetatud kõrvaldamise protsendimäär määratakse hiljemalt asjaomase turustusaasta 31. oktoobriks selle turustusaasta jooksul oodatavate turusuundumuste põhjal. 3.      Iga ettevõtja, kellele on määratud kvoot, ladustab kõrvaldamisperioodi vältel omaenda kulul suhkrukogused, mis vastavad asjaomase turustusaasta kvoodikohase toodangu suhtes kohaldatavale lõikes 1 osutatud protsendimäärale. Turustusaasta jooksul kõrvaldatud suhkrukogused loetakse esimesteks järgmisel turustusaastal kvoodikohaselt toodetud kogusteks. Võttes arvesse eeldatavaid suhkruturu suundumusi, võidakse artikli 39 lõikes 2 osutatud korras otsustada käsitada kogu kõrvaldatud suhkrut […] või osa sellest jooksval ja/või järgneval turustusaastal: –        suhkru […] ülejäägina, mida võib kasutada tööstusliku suhkruna […], või –        täiendavaks kvoodikohaseks toodanguks, millest ühe osa võib reserveerida ekspordiks vastavalt asutamislepingu artikli 300 alusel sõlmitud lepingutest tulenevatele ühenduse kohustustele. […]” Määrus (EÜ) nr 290/2007 Komisjoni 16. märtsi 2007. aasta määruse (EÜ) nr 290/2007, millega määratakse kindlaks nõukogu määruse (EÜ) nr 318/2006 artiklis 19 osutatud protsendimäär 2007/2008. turustusaastaks (ELT L 78, lk 20), põhjendus 8 sätestab: „Samuti tuleb arvesse võtta, et ennetava meetmega seotud piirangud võivad avaldada tõsist majanduslikku mõju liikmesriikide ettevõtjatele, kes on teinud erilisi jõupingutusi määrusega (EÜ) nr 320/2006 kehtestatud ümberkorralduskava raames. Selline mõju oleks vastupidine kõnealuse kava eesmärkidele ja ei vastaks suhkruturu ühisele korraldusele, millega püütakse tagada sektori elujõulisus ja konkurentsivõime. Seega on vaja liikmesriikides ette näha ennetava turult kõrvaldamise protsendimäära kohaldamisest loobumine sõltuvalt riikliku kvoodi protsendist, mis vabastati eespoolnimetatud ümberkorralduskava raames.” Määruse nr 290/2007 artikkel 1 sätestab: „1.      Turustusaastal 2007/2008 on määruse (EÜ) nr 318/2006 artikli 19 lõikes 1 osutatud protsendimäär 13,5. 2.      Erandina lõikest 1: a)      kõnealuses lõikes ette nähtud protsendimäära ei kohaldata ettevõtjate puhul, kelle toodang on väiksem kui 86,5 % neile 2007/2008. turustusaastaks ette nähtud kvoodist; b)      ettevõtjate puhul, kelle toodang on 86,5 % neile 2007/2008. turustusaastaks ette nähtud kvoodist või üle selle, kõrvaldatakse turult kogus, mis ületab 86,5%; c)      lõikes 1 ette nähtud protsendimäära ei kohaldata koguste suhtes, mis on toodetud liikmesriikides, kelle riiklik suhkrukvoot on määruse (EÜ) nr 320/2006 artiklist 3 tuleneva kvootidest loobumise tulemusel alates 1. juulist 2006 vähemalt 50 % ulatuses vabastatud. Liikmesriikides, kelle riiklik suhkrukvoot on määruse (EÜ) nr 320/2006 artiklist 3 tuleneva kvootidest loobumise tulemusel alates 1. juulist 2006 vähem kui 50% ulatuses vabastatud, vähendatakse lõikes 1 ette nähtud turult kõrvaldamise protsendimäära proportsionaalselt vabastatud kvootidega. Selle punkti alusel kohaldatav protsendimäär on sätestatud lisas. […] 4.      Lõike 2 punkti b ja lõike 3 kohaselt kõrvaldatud koguseid loetakse 2007/2008. turustusaastal ülemääraseks suhkruks […], millest võib saada tööstuslik suhkur […]. […]” Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused Pädev haldusasutus eraldas 2006. aastal Agrana Zuckerile turustusaastate 2006/2007–2014/2015 kohta suhkru tootmiseks kvoodi suuruses 405 812,4 tonni. Sama asutus kehtestas määruse nr 290/2007 artikli 1 lõike 1 ja lõike 2 punkti b alusel turustusaastal 2007/2008 Agrana Zuckerile kehtiva kvoodi kohaselt toodetava suhkru piirkoguseks 86,5% suhkrukvoodist ehk 351 027,73 tonni, määrates seega kõnealusele äriühingule turult kõrvaldamise koguseks 54 784,67 tonni suhkrut ehk 13,5% tema kvoodist. Agrarmarkt Austria (makseasutus) 28. jaanuari 2008. aasta otsusega määrati Agrana Zuckeri poolt turustusaastal 2007/2008 suhkru eest tasumisele kuuluvaks tootmismaksuks 4 869 748,80 eurot ning kohustati teda seda summat Agrarmarkt Austriale üle kandma. Agrana Zucker esitas Agrarmarkt Austria otsuse peale Bundesminister für Land‑ und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschaftile kaebuse, milles ta vaidles vastu sellele, et tootmismaks arvutati talle eraldatud kvoodi alusel, võttes seega maksu arvutamisel muu hulgas aluseks 54 784,67 tonni turult kõrvaldatud suhkrut, mida ta ei saanud müüa kvoodikohaselt toodetud suhkrukogusena. Bundesminister für Land- und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschaft jättis selle kaebuse 25. märtsi 2008. aasta otsusega rahuldamata, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtus käimasoleva menetluse ese. Eelotsusetaotlusest tulenevalt väidab Agrana Zucker põhikohtuasjas seda, et turult kõrvaldatud suhkrukoguse arvessevõtmine tootmismaksu arvutamisel rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja EÜ artikli 34 lõikes 2 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Sellist rikkumist oleks tema arvates võimalik vältida määruse nr 318/2006 artikli 16 tõlgendamisega kooskõlas esmase õigusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sisuliselt, et menetluspoolte seisukohti, 8. mai 2008. aasta otsust liidetud kohtuasjades C‑5/06 ja C‑23/06–C‑36/06: Zuckerfabrik Jülich AG jt (EKL 2008, lk I‑3231) ning põhikohtuasja kaebuse esitaja kahtlusi määruse nr 318/2006 artikli 16 kehtivuse osas silmas pidades ei leidu liidu õiguse raames tekkinud probleemile ühest lahendust ega vastust Euroopa Kohtu praktikas. Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1.      Kas […] määruse […] nr 318/2006 artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et suhkrukvooti, mida ei saa kasutada […] määruse nr 290/2007 […] artikli 1 kohase ennetava turult kõrvaldamise tõttu, tuleb samuti võtta arvesse tootmismaksu arvutamisel? 2.      Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: kas […] määruse […] nr 318/2006 artikkel 16 on kooskõlas esmase õigusega, eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega ja EÜ artiklist 34 tuleneva diskrimineerimise keeluga?” Eelotsuse küsimused Esimene küsimus Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 318/2006 artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse artikli 19 ja määruse nr 290/2007 artikli 1 alusel turult kõrvaldatud kvoodikohane suhkrukogus kaasatakse tootmismaksu arvutamisse. Põhikohtuasja kaebuse esitaja ning Hispaania ja Leedu valitsus on seisukohal, et tootmismaks puudutab tegelikult toodetud kvoodikohast suhkrukogust, mis on sellisena ka turustatav, mitte aga kvooti ennast. Seetõttu ei saa turult kõrvaldatud suhkrukogust nimetatud maksu arvutamisel arvesse võtta. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu sellele, et määruse nr 318/2006 artikli 16 lõige 1 sätestab, et alates turustusaastast 2007/2008 maksustatakse suhkrut tootvate ettevõtjate valduses olevad suhkrukvoodid tootmismaksuga. See säte näitab selgelt, et nimetatud kvoot on tootmismaksu arvutamise alus. Järelikult on suhkrut tootva ettevõtja poolt tasumisele kuuluva maksu arvutamise alus asjaomasel turustusaastal sellele ettevõtjale eraldatud suhkrukvoot. Määruse nr 318/2006 põhjenduses 19 ning artikli 16 pealkirjas ja samas artiklis kasutatud mõiste „tootmismaks” võib küll selle maksu arvutamise aluse suhtes segadust tekitada, sest näib, et sellega ei peeta silmas kvoodilt võetavat maksu, vaid maksu, mis puudutab tegelikult toodetud toiduaineid. Sama kehtib ka sama määruse artikli 16 lõike 2 kohta, mille kohaselt „kvoodikohasele suhkrule kehtestatakse tootmismaks 12 [eurot] tonni kohta”, sest „kvoodikohaseks suhkruks” loetakse sama määruse artikli 2 punkti 5 kohaselt suhkru mis tahes kogust, mis on toodetud kindlal turustusaastal asjaomase ettevõtja kvoodi piires. Kuid nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktides 46–51, nähtub määruse nr 318/2006 artikli 16 sisust ja ülesehitusest, et liidu seadusandja soovis suhkrusektori turgude ühise korralduse reformi raames kehtestada uue maksu, mida ei arvutata tegelikult toodetud suhkrukoguse alusel, vaid eraldatud suhkrukvoodi alusel. Kui selle artikli lõige 1 sätestab põhimõtte, et tootmismaksuga maksustatakse suhkrut tootvate ettevõtjate valduses olevad suhkrukvoodid, siis sama artikli lõike 2 eesmärk on üksnes määrata kindlaks selle maksu suurus. Sellist hinnangut kinnitab ka määruse nr 318/2006 artikli 16 lõige 3, milles täpsustatakse tootmismaksu praktiline kogumine. Ühest küljest sätestab nimelt selle esimene lõik, et „lõike 1 kohaselt makstava tootmismaksu kogusumma kogub liikmesriik oma territooriumil asuvatelt ettevõtjatelt vastavalt asjaomase turustusaasta kvoodile.” Teisest küljest nõuab artikli 16 lõike 3 teine lõik, et ettevõtjad sooritavad maksed hiljemalt asjaomase turustusaasta veebruari lõpuks. Selleks ajaks ei ole aga asjaomasel turustusaastal toodetav kogus teada, sest sama määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt algab turustusaasta 1. oktoobril ning lõpeb järgneva aasta 30. septembril. Pealegi ei nähtu määrusest nr 318/2006 ega ka muudest dokumentidest, et liidu seadusandja soovis selle määruse artikli 19 alusel turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkrukoguse tootmismaksu arvutamisel kõrvale jätta. Käesoleva otsuse punktides 20–23 vaatluse all olnud määruse artikkel 16 ei toeta kuidagi seisukohta, et maks puudutab üksnes suhkrukogust, mis vastab eraldatud suhkrukvoodile, millest on lahutatud turult kõrvaldatud kvoodikohane suhkrukogus. Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 318/2006 artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse artikli 19 ja määruse nr 290/2007 artikli 1 alusel turult kõrvaldatud kvoodikohane suhkrukogus kaasatakse tootmismaksu arvutamisse. Teine küsimus Teine küsimus puudutab määruse nr 318/2006 artikli 16 kehtivust. Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas see säte on proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid silmas pidades kehtiv. Määruse nr 318/2006 artikli 16 kehtivus proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades Põhikohtuasja kaebuse esitaja väidab peamiselt, et turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkrukoguse kaasamine tootmismaksu arvutamisse on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna see toob kaasa maksu tasumise suhkrukoguselt, mida ei toodetud ning mida ei ole järelikult olemas, või maksu tasumise tegelikult toodetud suhkrult, mida loetakse aga ülemääraseks suhkruks, millest võib saada tööstuslik suhkur, mille müügihind on poole madalam kvoodikohase suhkru hinnast, või mis kantakse kvoodikohase suhkruna üle järgmisse turustusaastasse, mil see maksustatakse uuesti tootmismaksuga. Suhkrut tootvatele ettevõtjatele pandud majanduslik koormus ei ole määruse nr 318/2006 põhjenduses 19 sätestatud eesmärgi saavutamiseks vajalik, kuna tootmismaksust saadud tulu ületab suhkrusektori turgude ühise korraldusega seotud kulud. Samal seisukohal on ka Hispaania, Leedu ja Poola valitsus, kes leiavad samuti, et turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkrukoguse maksustamine tootmismaksuga tähendaks asjaomastele ettevõtjatele ebaproportsionaalselt suurt majanduslikku koormust. Tuginedes sarnaselt põhikohtuasja kaebuse esitajale eespool viidatud kohtuotsusele Zuckerfabrik Jülich jt, rõhutab Leedu valitsus iseäranis seda, et hoolimata institutsioonide ulatuslikust kaalutlusõigusest selles valdkonnas ei saa tootjatelt nõuda maksustamise eesmärgi saavutamiseks vajalikust summast suuremat maksu. Poola valitsus, kes viitab veel sellele, et turult kõrvaldatud suhkur ei põhjusta suhkrusektori turgude ühise korraldusega seotud kulusid, väidab, et kõnealuste sätete tehnilist laadi silmas pidades ei ole institutsioonidel ulatuslikku kaalutlusõigust. Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑33/08: Agrana Zucker, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Mis puudutab nimetatud põhimõtte rakendamise tingimuste kohtulikku kontrolli, siis väljakujunenud kohtupraktikas on leitud, et ühenduse seadusandjale on ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas antud ulatuslik kaalutlusõigus, ning seda kaalutlusõigust silmas pidades võib sellises valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid selle meetme ilmselge ebasobivus võrreldes pädevate institutsioonide püstitatud eesmärgiga (vt eespool viidatud kohtuotsus Agrana Zucker, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei ole vaja välja selgitada, kas seadusandja poolt võetud meede oli ainus või parim võimalik, vaid kas see meede oli ilmselgelt ebasobiv (eespool viidatud kohtuotsus Agrana Zucker, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas tuleneb määruse nr 318/2006 põhjendusest 19, et tootmismaks seati sisse katmaks suhkrusektori turgude ühise korraldusega seotud kulusid. Ettevõtjatele eraldatud kvoodi alusel arvutatav maks võimaldab tagada Euroopa Liidu eelarvesse laekuvate tulude stabiilsuse, kuna need tulud ei sõltu tegelikult toodetud kogustest või võimalikust turult kõrvaldamisest. Pealegi võimaldab selliselt arvutatud maks saada tulu turustusaasta jooksul, nagu on ette nähtud määruse nr 318/2006 artikli 16 lõikes 3. Sama määruse põhjenduses 19 nimetatud suhkrusektori turgude ühise korraldusega seotud kulude osas ei saa vastupidi põhikohtuasja kaebuse esitaja arvamusele väita, et tegemist on üksnes suhkru ja isoglükoosi eksporditoetustega, tootmistoetustega suhkru kasutamiseks keemiatööstuses ning ladustamisega seotud kuludega. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 38–40 ja 81–84 selgitas, väljendas suhkrusektori turgude ühise korralduse reform seadusandja soovi asendada uue ühise põllumajanduspoliitika raames hinna- ja tootmistoetuste poliitika järk‑järgult tootmiskohustusega sidumata põllumajandustootjate sissetulekutoetuste poliitikaga. Suhkruturu toetamise vähendamist tasakaalustati osaliselt põllumajandusettevõtjate otsese, tootmiskohustusega sidumata sissetulekutoetusega. Uute meetmetega seotud kulusid, mille põhiosa moodustavad tootjatele makstavad tootmiskohustusega sidumata otsetoetused, tuli ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (KOM(2005) 263 (lõplik)) punkti 5 alusel kompenseerida peamiselt tänu eksporditoetuste märkimisväärsele vähendamisele ja rafineerimisabi kaotamisele saavutatud kokkuhoiu arvel, kusjuures reform pidi arvestama kulude status quo ’ga, nagu oli kokku lepitud ühise põllumajanduspoliitika reformi eelnõude esitamisel 2003. aasta jaanuaris. Sellega seoses tuleb määruse nr 318/2006 põhjenduses 19 nimetatud eesmärki mõista nii, et tootmismaksuga finantseeritakse suhkrusektori erinevaid meetmeid, kaasa arvatud tootmiskohustusega sidumata otsetoetusi, mis põhjustavad suurimaid kulutusi. Kindel on aga see, et tootmismaksu kogusumma on igal turustusaastal väiksem kui kõik need kulud. Selles suhtes erineb tootmismaks selgelt sellest meetmest, mida käsitleti eespool viidatud kohtuotsuse Zuckerfabrik Jülich jt aluseks olnud kohtuasjas, milles Euroopa Kohus leidis, et selle otsuse punktides 57−60 analüüsitud maksude arvutamise viis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada nõukogu 19. juuni 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1260/2001 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 03/33, lk 17) eesmärk tagada õiglasel ja tõhusal viisil, et tootjad kannavad ise tervikuna tarbimist ületava ühenduse toodangu müügikulud vastavalt isefinantseerimise põhimõttele. Mis puudutab maksu tasuma kohustatud ettevõtjate majanduslikku koormust, mis kaasneb turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkrukoguse kaasamisega tootmismaksu arvutamisse, siis tuleb märkida, et seda tasakaalustab osaliselt eelis, mida ettevõtjad saavad tänu suhkru turult kõrvaldamisele, kuna selle eesmärk on määruse nr 318/2006 põhjenduse 22 ja artikli 19 lõike 1 kohaselt säilitada turu struktuuriline tasakaal võrdlushinna lähedasel tasemel, kuni tasakaal turul taastub. Pealegi tuleb tähelepanu juhtida sellele, et vastavalt sama määruse artikli 16 lõikele 4 võivad need ettevõtjad nõuda, et suhkrupeedi või suhkruroo kasvatajad või siguritarnijad kannaksid kuni 50% kõnealusest tootmismaksust. Eeltoodust lähtuvalt ei ole turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkrukoguse kaasamine tootmismaksu arvutamisse taotletud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt ebasobiv ega riku seega proportsionaalsuse põhimõtet. Määruse nr 318/2006 artikli 16 kehtivus diskrimineerimiskeelu põhimõtet silmas pidades Põhikohtuasja kaebuse esitaja ja Leedu valitsus väidavad, et turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkrukoguse kaasamine tootmismaksu arvutamisse toob lisaks kaasa diskrimineerimise kodakondsuse alusel. Vastavalt määruse nr 290/2007 artikli 1 lõikele 2 ei toimu turult kõrvaldamine nimelt ühesuguse protsendimäära alusel, vaid liikmesriigiti erineva koefitsiendi alusel, mistõttu osa ettevõtjaid peab tasuma tegelikult toodetud suhkrukogusega võrreldes kõrgemat maksu kui ettevõtjad, kes on küll sarnases olukorras, kuid asuvad teises liikmesriigis. Siinjuures tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 34 lõike 2 teine lõik, milles on kehtestatud igasuguse diskrimineerimise keeld ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas, vaid üldise võrdsuspõhimõtte konkreetne väljendus, mille kohaselt ei tohi sarnaseid olukordi käsitleda erinevalt ega erinevaid olukordi ühtemoodi, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (eespool viidatud kohtuotsus Agrana Zucker, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas kehtestab määruse nr 290/2007 artikli 1 lõige 1 turustusaastaks 2007/2008 turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkru protsendimääraks 13,5, mis on kõigi liikmesriikide jaoks ühine. Määruse nr 290/2007 artikli 1 lõike 2 punkt c näeb ette erandi sellest normist, sätestades esiteks, et seda protsendimäära ei kohaldata koguste suhtes, mis on toodetud liikmesriikides, kelle riiklik suhkrukvoot on nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 320/2006, millega luuakse ajutine kava suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks ühenduses ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 58, lk 42), artiklist 3 tuleneva kvootidest loobumise tulemusel alates 1. juulist 2006 vähemalt 50% ulatuses vabastatud, ning teiseks, et seda protsendimäära vähendatakse proportsionaalselt vabastatud kvootidega liikmesriikides, kelle riiklik suhkrukvoot on selle sätte alusel alates 1. juulist 2006 vähem kui 50% ulatuses vabastatud. Sellest järeldub, et ettevõtjatele sel turustusaastal määratud turult kõrvaldamise ulatus võib erineda eelkõige sõltuvalt liikmesriigist, kus need ettevõtjad asuvad. Seega on nende poolt makstav tootmismaksu osa, mis vastab turult kõrvaldatud kvoodikohasele suhkrukogusele, samuti suurem või väiksem sõltuvalt sellest, millises liikmesriigis nad asuvad. Selles mõttes võib turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkrukoguse kaasamine tootmismaksu arvutamisse tuua kõrvaldatava koguse kindlaksmääramise viisi tõttu kaasa selle, et koheldakse erinevalt ettevõtjaid, kes võivad olla sarnases olukorras, kuid asuvad eri liikmesriikides. Selline ettevõtjate kohtlemine näib siiski olevat objektiivselt põhjendatud. Kuna kvootide jagamise ettevõtjate vahel ja nende haldamise peavad tagama liikmesriigid, peab igaüks neist korraldama ka kvootidest loobumise ja see on liikmesriigiti erinev. Seega, nagu määruse nr 290/2007 põhjendusest 8 tuleneb, pidas komisjon vajalikuks arvesse võtta, et turult kõrvaldamisega seotud piirangud võivad avaldada tõsist majanduslikku mõju liikmesriikide ettevõtjatele, kes on teinud erilisi jõupingutusi määrusega nr 320/2006 kehtestatud ümberkorralduskava raames ning et selline mõju oleks vastupidine kõnealuse kava eesmärkidele ega vastaks turu ühisele korraldusele, millega püütakse tagada sektori elujõulisus ja konkurentsivõime. Seega on kõigile liikmesriikidele kehtivast turult kõrvaldamise protsendimäärast osaliste või täielike erandite tegemise eesmärk võtta arvesse jõupingutusi, mida liikmesriigid on teinud kvootidest lõplikuks loobumiseks (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Agrana Zucker, punkt 51). Järelikult ei ole turult kõrvaldatud kvoodikohase suhkrukoguse kaasamine tootmismaksu arvutamisse diskrimineerimiskeelu põhimõttega vastuolus. Kõigest eeltoodust lähtuvalt tuleb teisele küsimusele vastata, et antud küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 318/2006 artikli 16 kehtivust. Kohtukulud Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: 1. Nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 318/2006 (suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta) artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse artikli 19 ja komisjoni 16. märtsi 2007. aasta määruse (EÜ) nr 290/2007 (millega määratakse kindlaks nõukogu määruse (EÜ) nr 318/2006 artiklis 19 osutatud protsendimäär 2007/2008. turustusaastaks) artikli 1 alusel turult kõrvaldatud kvoodikohane suhkrukogus kaasatakse tootmismaksu arvutamisse. 2. Teise eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 318/2006 artikli 16 kehtivust. Allkirjad * Kohtumenetluse keel: saksa.

62006CJ0409

en

The reference for a preliminary ruling concerns the interpretation of Articles 43 EC and 49 EC and the consequences attaching to the principle of the primacy of Community law. This reference has been submitted in the context of a dispute between Winner Wetten GmbH (‘WW’) and the Mayor of Bergheim, concerning the decision of the latter prohibiting WW from pursuing its business of offering bets on sporting competitions. National legal context National legislation Paragraph 12(1) of the German Basic Law (Grundgesetz) provides: ‘All Germans shall have the right freely to choose their occupation or profession, their place of work and their place of training. The practice of an occupation or profession may be regulated by or pursuant to a law.’ Paragraph 31 of the Law on the Federal Constitutional Court (Bundesverfassungsgerichtsgesetz) provides: ‘(1)      Decisions of the Bundesverfassungsgericht shall bind constitutional powers of the federation and Länder and all courts and authorities. (2)      ... the decision of the Bundesverfassungsgericht shall have the force of law ... where the Bundesverfassungsgericht declares that a law is compatible or incompatible with the Basic Law, or void. Where a law is declared compatible or incompatible with the Basic Law or other provisions of federal law, or void, the operative part of the decision must be published in the Bundesgesetzblatt ...’ According to Paragraph 35 of the Law on the Federal Constitutional Court: ‘The Bundesverfassungsgericht may decide in its decision who will implement the latter; it may also determine the manner in which implementation shall take place.’ Paragraph 284 of the Criminal code (Strafgesetzbuch) provides: ‘(1)      Whosoever without the authorisation of a public authority publicly organises or operates a game of chance or makes equipment for it available shall be liable to imprisonment of not more than two years or a fine. ... (3)      Whosoever in cases under subparagraph (1) above acts 1.      on a commercial basis ... ... shall be liable to imprisonment of between three months and five years. ...’ By the State treaty concerning lotteries in Germany (Staatsvertrag zum Lotteriewesen in Deutschland; ‘the LottStV’), which entered into force on 1 July 2004, the Länder created a uniform framework for the organisation, operation and commercial brokering of gambling, apart from casinos. Paragraph 1 of the LottStV states: ‘The objectives of the State treaty are: 1.      to channel the natural propensity of the population for gambling in an ordered and supervised manner, and, in particular, to prevent it being transferred to unauthorised games of chance; 2.      to prevent excessive incitements to gamble; 3.      to prevent the exploitation of the propensity to gamble for profit‑making private or commercial purposes; 4.      to ensure that games of chance take place in a regular manner and that their logic is comprehensible; and 5.      to ensure that a significant part of the receipts from games of chance is used to promote public objectives, or objectives with a privileged tax status, within the meaning of the Tax Code.’ Paragraph 5(1) and (2) of the LottStV provide: ‘1.      The Länder are, within the framework of the objectives set out in Paragraph 1, legally obliged to ensure [the existence of] a sufficient supply of games of chance. 2.      On the basis of the law, the Länder may themselves assume that task, or entrust it to legal persons under public law or to private law companies in which legal persons under public law directly or indirectly hold a controlling shareholding.’ In the Land Nordrhein-Westfalen, implementation of the LottStV is by means of the Law on Bets on Sporting Competitions (Sportwettengesetz Nordrhein‑Westfalen), of 3 May 1955 (the ‘SWG NRW’), of which Paragraph 1(1) provides: ‘The government of the Land may authorise companies taking bets on sporting competitions. Such companies must be legal persons under public law or a private law company the majority of the shares of which belongs to legal persons under public law. ...’ One single authorisation of that type has been issued in the Land Nordrhein‑Westfalen, namely to Westdeutsche Lotterie & Co. OHG. The judgment of the Bundesverfassungsgericht of 28 March 2006 In a judgment of 28 March 2006, the Bundesverfassungsgericht held, concerning the legislation transposing the LottStV in the Land of Bavaria, that the public monopoly on bets on sporting competitions existing in that Land infringed Paragraph 12(1) of the Basic Law, guaranteeing freedom of occupation. That court held in particular that, by excluding private operators from the activity of organising bets, without at the same time providing a regulatory framework capable of ensuring, in form and in substance, both in law and in fact, the effective pursuit of the objective of reducing the passion for gambling and combating addiction to it, that monopoly had a disproportionately adverse effect on the freedom of occupation thus guaranteed. After emphasising that the legislature had many means at its disposal for remedying the unconstitutionality thus determined, namely either the systematic organisation of the monopoly in order to attain the abovementioned objective, or the establishment by law of arrangements for authorising the organisation of bets on a commercial basis by private companies, the Bundesverfassungsgericht decided not to annul the legislation in question and to maintain its effects until 31 December 2007, stating that, by that date, the legislature should have used its discretionary power by amending the rules held to be in breach of the Basic Law so as to ensure their conformity with the latter. The Bundesverfassungsgericht also held that the existing legal situation could, however, be provisionally maintained only on the condition that, without delay, a minimum of consistency be established between the objective seeking to limit the passion for gambling and combat addiction to it, and the effective exercise of the monopoly. In particular, it was prohibited, during the transitional period instituted, to increase the number of bets available and to make publicity going beyond simple information on the nature and method of operation of the bets on offer. The court further required that active information should immediately be given on the dangers of betting. The dispute in the main proceedings and the questions referred for a preliminary ruling WW has commercial premises at Bergheim (Germany) where it carries on the business of brokering bets on sporting competitions on behalf of Tipico Co. Ltd, a company established in Malta. By order of 28 June 2005, the Mayor of Bergheim prohibited WW from carrying on that business, on pain of closure and sealing of its commercial premises. The administrative complaint against that order brought by WW was rejected by the Landrat (head of administrative services) of the Rhein‑Erft‑Kreis by decision of 22 September 2005, on the ground that, by that activity, WW rendered itself, if not an accomplice to the organisation of gambling, an activity punishable under Paragraph 284 of the criminal code, at least guilty of an infringement of Paragraph 1 of the SWG NRW, which makes any organisation of bets on sporting competitions subject to the obtaining of prior authorisation issued by the Land Nordrhein-Westfalen. WW brought an action before the Verwaltungsgericht Köln (Administrative Court, Cologne) against that decision and against the order of 28 June 2005, claiming that the public monopoly on bets on sporting competitions in force in the Land Nordrhein-Westfalen, on which those measures were based, was contrary to the freedom to provide services guaranteed by Article 49 EC. The Verwaltungsgericht Köln observes that neither WW nor Tipico Co. Ltd hold the authorisation required under Paragraph 1 of the SWG NRW in order to carry on the activity at issue in the main proceedings, and that, moreover, such authorisation cannot be granted to them by reason of the existence of the monopoly instituted by the legislation in force in the Land Nordrhein-Westfalen. In that regard, the Verwaltungsgericht Köln nevertheless considers that it follows from the judgment in Case C-243/01 Gambelli and Others [2003] ECR I 13031 that a restrictive measure such as the said monopoly cannot, in the present case, be justified by reference to the alleged objective of preventing the encouragement of excessive spending on gambling and combating addiction to the latter, since it is undisputed that participation in bets in sporting competitions is encouraged by the national bodies authorised to organise such bets and that, therefore, the said measure does not contribute to limiting betting activities in a consistent and systematic manner. It follows from the judgment of the Bundesverfassungsgericht of 28 March 2006, referred to above, delivered in respect of the legislation of the Land of Bavaria, and from a similar order issued by the same court on 2 August 2006 in respect of the comparable legislation of the Land Nordrhein-Westfalen, that the public monopoly on bets on sporting competitions existing in that latter Land infringes Paragraph 12(1) of the Basic Law, on the ground that the legislative framework in force is not fit to ensure either in law or in fact that the objective of reducing the passion for gambling and combating addiction to it is effectively pursued. In that judgment, the Bundesverfassungsgericht also expressly emphasised that the requirements arising from the abovementioned constitutional provision and those arising from the case-law of the Court of Justice, particularly the judgment in Gambelli , converged in that regard. According to the Verwaltungsgericht Köln, it follows from all of the above that the monopoly existing in the Land Nordrhein-Westfalen must be regarded as contrary both to Community law and to the Basic Law, as, moreover, has also been held by the Oberverwaltungsgericht Nordrhein‑Westfalen (Higher Administrative Court, Nordrhein-Westfalen). According to that latter court, the fact that Westdeutsche Lotterie & Co. OHG has attempted, since delivery of the judgment of the Bundesverfassungsgericht of 28 March 2006, referred to above, to arrange its practice so as to satisfy the transitional requirements laid down by that latter court, as described in paragraph 14 of this judgment, is not sufficient to put an end to that infringement of Community law, an amendment of the legal framework in force being required for that purpose. The Verwaltungsgericht Köln notes, however, that, notwithstanding the incompatibility between the legislation of the Land Nordrhein‑Westfalen and Community law found by the Oberverwaltungsgericht Nordrhein-Westfalen, that latter court held that the said legislation should benefit from the same transitional measures as those decided upon by the Bundesverfassungsgericht in its abovementioned judgment of 28 March 2006, namely, as indicated in paragraphs 13 and 14 of this judgment, maintenance of its effects until 31 December 2007. According to the Oberverwaltungsgericht Nordrhein-Westfalen, the general principle of legal certainty and the need not to create a legal void threatening essential public interests require that the said interests be provisionally given priority over the interest which the offerors of private bets have in free access to the market, by providing, in derogation from the principle of the primacy of Community law, for a transitional period during which the legislation concerned may remain applicable. The Verwaltungsgericht Köln has doubts as to compatibility of the institution of such a transitional period with the requirements arising from the principle of the primacy of Community law, which, as shown in the judgment in Case 106/77 Simmenthal [1978] ECR 629, unconditionally requires that national legislation contrary to Articles 43 EC or 49 EC be immediately disapplied. It is in those circumstances that the Verwaltungsgericht Köln decided to stay the proceedings and refer the following questions to the Court for a preliminary ruling: ‘1.      Are Article 43 EC and Article 49 EC to be interpreted as meaning that national rules governing a State monopoly on sports betting, which contain impermissible restrictions on the freedom of establishment and the freedom to provide services enshrined in Article 43 EC and Article 49 EC, inasmuch as they do not serve to limit betting activities in a consistent and systematic manner within the terms of the Court’s case-law (judgment in Case C‑243/01 Gambelli and Others [2003] ECR 13031), may still continue to apply for a transitional period on an exceptional basis, notwithstanding the primacy of directly applicable Community law? 2.      If Question 1 is to be answered in the affirmative: what conditions need to be met for the purpose of derogating from that primacy and how is the transitional period to be determined?’ Admissibility of the questions referred The Norwegian Government takes the view that the questions referred are hypothetical in nature. The order for reference shows that, without itself examining the monopoly instituted in the Land Nordrhein-Westfalen in the light of Community law, the referring court assumed the incompatibility of that monopoly with the rules of the EC Treaty and referred merely to the judgment of the Bundesverfassungsgericht of 28 March 2006, referred to above. In the first place, the Bundesverfassungsgericht expressly held that it did not have jurisdiction to rule on the compatibility of the monopoly at issue with Community law. Secondly, the fact that the Bundesverfassungsgericht held that monopoly contrary to the Basic Law does not in any way prejudge its possible incompatibility with Community law. For their part, the German and Belgian Governments and the European Commission have argued that, rather than holding the monopoly at issue in the main proceedings incompatible with Community law on the basis solely of the findings made by the Bundesverfassungericht in its abovementioned judgment of 28 March 2006, the referring court should have examined whether such incompatibility endured, taking account of the conditions, as described in paragraph 14 of this judgment, to which the Bundesverfassungsgericht, by that decision, made the provisional maintenance of the effects of the legislation concerned subject. The Belgian Government and the Commission consider that, failing such an examination, the relevance of the questions referred for the resolution of the dispute in the main proceedings is not established. The German Government suggests that the Court should reformulate the questions referred and reply to them that the monopoly thus temporarily reorganised complies with the requirements laid down by the judgment in Gambelli , cited above. Desirous of reacting to the objections thus formulated, the referring court sent a letter to the Court dated 11 May 2007, explaining that, in order to determine the dispute in the main proceedings, it would have to have regard to the legal and factual situation as it existed at the time of the decision at issue in the main proceedings, namely 22 September 2005, so that any modifications which took place following the judgment of the Bundesverfassungsgericht of 28 March 2006, referred to above, could not be taken into consideration in determining the dispute in the main proceedings. Having regard to the content of that letter, the Court, acting on the basis of Article 104(5) of its Rules of Procedure, sent a letter to the referring court on 16 July 2008, requesting it to indicate whether a reply to the questions referred remained necessary for the resolution of the dispute in the main proceedings, having regard to the explanations given in the meantime by the Bundesverfassungsgericht in an order of 22 November 2007. In that order, the Bundesverfassungsgericht held, concerning the legislation at issue in the case which gave rise to its judgment of 28 March 2006, referred to above, that the maintenance of the effects of that legislation decided upon by that judgment was not capable of making the incompatibility with the Basic Law of administrative decisions adopted before that judgment disappear. In its reply of 8 August 2008, the referring court stated that a reply to the questions referred remained necessary since, contrary to what it had previously stated, it would have to have regard to the legal and factual situation existing on 31 December 2007 in order to rule on the legality of the decision at issue in the main proceedings. The case-law had developed to the effect that the legality of a decision such as that at issue in the main proceedings must henceforward be assessed at the date on which the court decision is given. With regard to the case at issue in the main proceedings, however, it is the date of 31 December 2007 which must be taken into consideration, because new legislation, substantially different from the previous legislation and without retrospective effect, came into force on 1 January 2008. Findings of the Court It should be noted, first, that it is not the function of the Court of Justice to rule on the interpretation of national provisions, that being within the exclusive jurisdiction of the national courts. In addition, when hearing a reference for a preliminary ruling from a national court, the Court of Justice must base its reasoning on the interpretation of national law as described to it by that court (Case C‑115/08 ČEZ [2009] ECR I-0000, paragraph 57 and case-law cited). Secondly, it is settled case-law that, in proceedings under Article 267 TFEU, it is solely for the national court before which the dispute has been brought, and which must assume responsibility for the subsequent judicial decision, to determine in the light of the particular circumstances of the case both the need for a preliminary ruling in order to enable it to deliver judgment and the relevance of the questions which it submits to the Court. Consequently, where the questions submitted by the national court concern the interpretation of Union law, the Court of Justice is, in principle, bound to give a ruling (see, in particular, Case C‑379/98 PreussenElektra [2001] ECR I‑2099, paragraph 38, and Case C‑169/07 Hartlauer [2009] ECR I‑1721, paragraph 24). The Court may refuse to rule on a question referred for a preliminary ruling by a national court only where it is quite clear that the interpretation of Union law that is sought bears no relation to the actual facts of the main action or its purpose, where the problem is hypothetical, or where the Court does not have before it the factual or legal material necessary to give a useful answer to the questions submitted to it ( PreussenElektra , paragraph 39, and Hartlauer , paragraph 25). The justification for a reference for a preliminary ruling is not that it enables advisory opinions on general or hypothetical questions to be delivered but rather that it is necessary for the effective resolution of a dispute (see, in particular, Case C‑459/07 Elshani [2009] ECR I‑2759, paragraph 42 and case-law cited). In those various respects, it should, however, be noted, first, that, according to settled case-law, in the light of the division of responsibilities between the national courts and the Court of Justice, the referring court cannot be required to make all the findings of fact and of law required by its judicial function first before it may then bring the matter before the Court. It is sufficient that both the subject-matter of the dispute in the main proceedings and the main issues raised for the Community legal order may be understood from the reference for a preliminary ruling, in order to enable the Member States to submit their observations in accordance with Article 23 of the Statute of the Court of Justice and to participate effectively in the proceedings before the Court (Case C‑42/07 Liga Portuguesa de Futebol Profissional and Bwin International [2009] ECR I‑0000, paragraph 41). Secondly, it is apparent from the statements contained in the order for reference that the Oberverwaltungsgericht Nordrhein-Westfalen, the court ruling on the appeals lodged against the decisions made by the referring court, has already held, first, that the monopoly at issue in the main proceedings is incompatible with Union law and, second, that compliance with the temporary conditions laid down by the Bundesverfassungsgericht in its judgment of 28 March 2006, and referred to in paragraph 14 of this judgment, is not sufficient to put an end to such incompatibility. Having regard to the whole of the above, it is not obvious that the interpretations which have been requested sought bear no relation to the actual facts of the main action or its purpose, or that the problem raised is hypothetical. The questions referred should therefore be regarded as admissible. The identification of the relevant provisions of Union law The Commission has expressed doubts as to the relevance of the reference which the first question makes to Article 43 EC, that institution maintaining that only Article 49 EC is capable of being applied to a situation such as that at issue in the main proceedings. In that regard, it should be noted that, according to consistent case-law, activities which consist in allowing users to participate, for remuneration, in gambling constitute ‘services’ within the meaning of Article 49 EC (see, in particular, Case C‑275/92 Schindler [1994] ECR I‑1039, paragraph 25, and Case C‑67/98 Zenatti [1999] ECR I‑7289, paragraph 24). The same applies to the activity of promoting and placing gambling, such an activity constituting only specific steps in the organisation or operation of the gambling to which that activity relates (see, in particular, Schindler , paragraphs 22 and 23). Services such as those at issue in the main proceedings may thus fall within the scope of Article 49 EC where, as in the case in the main proceedings, at least one of the providers is established in a Member State other than that in which the service is offered (see, in particular, Zenatti , paragraph 24), unless Article 43 EC applies. As regards Article 43 EC, it should be recalled that that provision prohibits restrictions on freedom of establishment for nationals of a Member State in the territory of another Member State, including restrictions on the setting-up of agencies, branches or subsidiaries ( Gambelli , paragraph 45). The case-law shows in this respect that the concept of establishment is a very broad one, allowing a Community national to participate, on a stable and continuous basis, in the economic life of a Member State other than his State of origin and to profit therefrom, so contributing to economic and social interpenetration within the European Community in the sphere of activities as self-employed persons (see, in particular, Case C‑55/94 Gebhard [1995] ECR I‑4165, paragraph 25). Thus, the maintenance of a permanent presence in a Member State by an undertaking established in another Member State may fall within the provisions of the Treaty on the freedom of establishment even if that presence does not take the form of a branch or agency, but consists merely of an office managed by a person who is independent but authorised to act on a permanent basis for that undertaking, as would be the case with an agency (see Case 205/84 Commission v Germany [1986] ECR 3755, paragraph 21). With regard to the area of games and bets, the Court of Justice held, in Gambelli , that Article 43 EC can apply to a situation in which an undertaking established in one Member State has, in another Member State, a presence which takes the form of commercial agreements with operators or intermediaries, relating to the creation of data transmission centres which make electronic means of communication available to users, collect and register intentions to bet and forward them to the said undertaking. Where an undertaking pursues the activity of collecting bets through the intermediary of such an organisation of agencies established in another Member State, any restrictions on the activities of those agencies constitute obstacles to the freedom of establishment ( Gambelli , cited above, paragraphs 14 and 46, and Joined Cases C‑338/04, C‑359/04 and C‑360/04 Placanica and Others [2007] ECR I‑1891, paragraph 43). In this case, the information contained in the order for reference concerning the relations between Tipico Co. Ltd and WW neither confirms nor excludes the possibility that the latter should be regarded as a subsidiary, branch or agency within the meaning of Article 43 EC. In those circumstances, it should be remembered that, in proceedings under Article 267 TFEU, which is based on a clear separation of functions between the national courts and the Court of Justice, any assessment of the facts in the case is a matter for the national court (see, in particular, Case C‑326/00 IKA [2003] ECR I‑1703, paragraph 27 and case-law cited). Moreover, as indicated in paragraph 36 of this judgment, it is for the national court alone to assess both the need for a preliminary ruling in order to enable it to deliver judgment and the relevance of the questions which it submits to the Court of Justice in that regard. It is thus for the referring court to determine, in the light of the circumstances of the case, whether the situation at issue in the main proceedings falls under Article 43 EC or Article 49 EC. In the light of the above, it is necessary to examine the questions referred having regard to both Article 43 EC and Article 49 EC. Substance The first question It should be recalled at the outset that, according to settled case-law, in accordance with the principle of the precedence of Union law, provisions of the Treaty and directly applicable measures of the institutions have the effect, in their relations with the internal law of the Member States, merely by entering into force, of rendering automatically inapplicable any conflicting provision of national law (see, in particular, Simmenthal , cited above, paragraph 17 and Case C‑213/89 Factortame and Others [1990] ECR I‑2433, paragraph 18). As the Court has emphasised, directly applicable rules of law of the Union which are an immediate source of rights and obligations for all concerned, whether Member States or individuals who are parties to legal relationships under Union law, must deploy their full effects, in a uniform manner in all Member States, as from their entry into force and throughout the duration of their validity (see, to that effect, Simmenthal , paragraphs 14 and 15, and Factortame , paragraph 18). It is also settled case-law that any national court, hearing a case within its jurisdiction, has, as an organ of a Member State, the obligation pursuant to the principle of cooperation set out in Article 10 EC, fully to apply the directly applicable law of the Union and to protect the rights which the latter confers upon individuals, disapplying any provision of national law which may be to the contrary, whether the latter is prior to or subsequent to the rule of law of the Union (see to that effect, in particular, Simmenthal , paragraphs 16 and 21, and Factortame , paragraph 19). It follows from the above that any provision of a national legal system and any legislative, administrative or judicial practice which might impair the effectiveness of Union law by withholding from the national court having jurisdiction to apply such law the power to do everything necessary at the moment of its application to set aside national legislative provisions which might prevent directly applicable Union rules from having full force and effect are incompatible with the requirements which are the very essence of Union law ( Simmenthal , paragraph 22, and Factortame , paragraph 20). The Court has stated that that would be the case if, in the event of a conflict between a provision of Union law and a subsequent national law, the solution of the conflict were to be reserved for an authority with a discretion of its own, other than the court called upon to apply Union law, even if such an impediment to the full effectiveness of Union law were only temporary ( Simmenthal , paragraph 23). It is to be noted, moreover, that, according to settled case-law, the principle of effective judicial protection is a general principle of Union law stemming from the constitutional traditions common to the Member States, which has been enshrined in Articles 6 and 13 of the European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms, signed in Rome on 4 November 1950, and which has also been reaffirmed by Article 47 of the Charter of fundamental rights of the European Union, and that, under the principle of cooperation laid down in Article 10 EC, it is for the Member States to ensure judicial protection of an individual’s rights under Union law (Case C‑432/05 Unibet [2007] ECR I‑2271, paragraphs 37 and 38 and case-law cited). In the present case, it should be noted that, in holding, in its judgment of 28 March 2006 and its order of 2 August 2006, that a monopoly such as that at issue in the main proceedings infringed the requirements of the Basic Law, the Bundesverfassungsgericht did not rule on the compatibility of that monopoly with Community law, but, on the contrary, emphasised in that judgment that, in the case at issue, it considered that it did not have jurisdiction to do so. As for the fact that, once it had made that finding of incompatibility with the Basic Law, the Bundesverfassungsgericht decided, in the conditions set out in paragraphs 13 and 14 of this judgment, to maintain on a temporary basis the effects of the internal legislation concerning that monopoly, it follows from the case-law referred to in paragraphs 53 to 58 of this judgment that such a circumstance cannot prevent a national court, which finds that that same legislation infringes directly effective provisions of Union law such as Articles 43 EC and 49 EC, from deciding, in accordance with principle of the primacy of Union law, not to apply that legislation in the context of the dispute before it (see, by analogy, Case C‑314/08 Filipiak [2009] ECR I-0000, paragraph 84). Rules of national law, even of a constitutional order, cannot be allowed to undermine the unity and effectiveness of Union law (see, to that effect, Case 11/70 Internationale Handelsgesellschaft [1970] ECR 1125, paragraph 3). It is clear from the order for reference and from the very wording of the first question referred that the referring court is also asking whether, more generally, and thus independently of the existence of the decision of the Bundesverfassungsgericht of 28 March 2006, the effect, arising from the principle of primacy, of ousting the national legislation held contrary to Articles 43 EC and 49 EC may be suspended during the time necessary to bring that legislation into conformity with the said treaty provisions. As is apparent from paragraph 26 of this judgment, that question is posed by the referring court particularly in relation to the fact that, whilst holding that the case-law of the Court of Justice shows that the legislation at issue in the main proceedings infringes Articles 43 EC and 49 EC, the Oberverwaltungsgericht Nordrhein-Westfalen held that such suspension was justified in relation to that legislation, on the ground that imperatives concerning the protection of public order and of citizens against the risks connected with gambling precluded the situation of a legal vacuum which would result from the immediate ousting of the legislation. All the Member States submitting observations have, in essence, maintained that recognition of a principle authorising, in exceptional circumstances, the provisional maintenance of the effects of a national rule held contrary to a directly-applicable rule of Union law is justified by analogy, having regard to the case-law developed by the Court of Justice on the basis of the second paragraph of Article 231 EC, with the effect of provisionally maintaining the effects of measures of Community law annulled by the Court under Article 230 EC or ruled invalid by it under Article 234 EC. In that regard, it is true that, under the second paragraph of Article 231 EC, now the second paragraph of Article 264 TFEU, which is also applicable, by analogy, in the context of a reference for a preliminary ruling on validity under Article 234 EC, now Article 267 TFEU, the Court of Justice has a discretion to indicate, in each particular case, which effects of a Union measure which it annuls or declares invalid must be regarded as definitive (see, in particular, Case C‑333/07 Régie Networks [2008] ECR I‑10807, paragraph 121 and case-law cited). In the exercise of that power, the Court may decide, for example, to suspend the effects of the annulment or the finding of invalidity of such a measure until the adoption of a new measure remedying the illegality found (see to that effect, in particular, Joined Cases C‑402/05 P and C‑415/05 P Kadi and Al Barakaat International Foundation v Council and Commission [2008] ECR I‑6351, paragraphs 373 to 376, concerning an annulment, and Régie Networks , cited above, paragraph 126, concerning a finding of invalidity). As the case-law shows, the maintenance of the effects of a Union measure which has been annulled or declared invalid, the purpose of which is to prevent a legal vacuum from arising before a new measure replaces the measure thus annulled or declared invalid (see, in particular, Case C‑157/02 Rieser Internationale Transporte [2004] ECR I‑1477, paragraph 60), may be justified where overriding considerations of legal certainty involving all the interests, public as well as private, are at stake (see, in particular, Régie Networks , paragraph 122 and case‑law cited) and during the period of time necessary in order allow such illegality to be remedied (see to that effect, in particular, Kadi and Al Barakaat International Foundation v Council and Commission , paragraph 375, and Régie Networks , paragraph 126). However, even assuming that considerations similar to those underlying that case-law, developed as regards acts of the Union, were capable of leading, by analogy and by way of exception, to a provisional suspension of the ousting effect which a directly-applicable rule of Union law has on national law that is contrary thereto, such a suspension, the conditions of which could be determined solely by the Court of Justice, must be excluded from the outset in this case, having regard to the lack of overriding considerations of legal certainty capable of justifying the suspension. Indeed, the order for reference shows that, at this stage, the referring court, which alone has jurisdiction to assess the facts of the dispute before it, has held that the restrictive legislation at issue in the main proceedings did not effectively contribute to limiting betting activities in a consistent and systematic manner, so that it followed from the earlier case-law of the Court that such legislation, which cannot be justified by an objective of preventing the encouragement of excessive spending on gambling and combating addiction to the latter, infringes Articles 43 EC and 49 EC. Having regard to all of the above, the answer to the first question referred must be that, by reason of the primacy of directly-applicable Union law, national legislation concerning a public monopoly on bets on sporting competitions which, according to the findings of a national court, comprises restrictions that are incompatible with the freedom of establishment and the freedom to provide services, because those restrictions do not contribute to limiting betting activities in a consistent and systematic manner, cannot continue to apply during a transitional period. The second question Having regard to the reply given to the first question, it is not necessary to examine the second question referred. Costs Since these proceedings are, for the parties to the main proceedings, a step in the action pending before the national court, the decision on costs is a matter for that court. Costs incurred in submitting observations to the Court, other than the costs of those parties, are not recoverable. On those grounds, the Court (Grand Chamber) hereby rules: By reason of the primacy of directly-applicable Union law, national legislation concerning a public monopoly on bets on sporting competitions which, according to the findings of a national court, comprises restrictions that are incompatible with the freedom of establishment and the freedom to provide services, because those restrictions do not contribute to limiting betting activities in a consistent and systematic manner, cannot continue to apply during a transitional period. [Signatures] * Language of the case: German.

62003CJ0347

sl

Zadeva C‑347/03 Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia in Agenzia regionale per lo sviluppo rurale (ERSA) proti Ministero delle Politiche Agricole e Forestali (Predlog za sprejetje predhodne odločbe, ki ga je vložilo Tribunale amministrativo regionale del Lazio) „Zunanji odnosi – Sporazum ES-Madžarska o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin – Zaščita označbe za določena vina s poreklom iz Madžarske v Skupnosti – Geografska označba ‚Tokaj‘ – Izmenjava pisem – Možnost uporabe izraza ‚Tocai‘ v navedbi ‚Tocai friulano‘ ali ‚Tocai italico‘ za opis in predstavitev določenih italijanskih vin, zlasti kakovostnih vin, pridelanih na določenem pridelovalnem območju (‚kakovostna vina pdpo‘) v prehodnem obdobju, ki se izteče 31. marca 2007 – Izključitev te možnosti po izteku prehodnega obdobja – Veljavnost – Pravna podlaga – Člen 113 ES – Načela mednarodnega pogodbenega prava – Členi od 22 do 24 Sporazuma TRIPS – Varstvo temeljnih pravic – Lastninska pravica“ Sklepni predlogi generalnega pravobranilca F. G. Jacobsa, predstavljeni 16. decembra 2004 Sodba Sodišča (drugi senat) z dne 12. maja 2005 Povzetek sodbe 1. Mednarodni sporazumi – Sporazumi Skupnosti – Sklenitev – Sporazum ES-Madžarska o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin – Pravna podlaga – Člen 133 ES (člen 133 ES; Pridružitveni sporazum ES-Madžarska; Sporazum ES-Madžarska o vinih) 2. Mednarodni sporazumi – Sporazumi Skupnosti – Sporazum ES-Madžarska o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin – Ureditev za enakozvočne označbe – Pogoji za uporabo – Označba „Tocai“ za italijanska vina in „Tokaj“ za madžarska vina – Označba „Tocai“, ki ni zaščitena označba geografskega porekla – Izmenjava pisem, s katerimi je prepovedana uporaba te označbe – Kršitev te ureditve – Neobstoj (Sporazum ES-Madžarska o vinih, člen 4(5)) 3. Mednarodni sporazumi – Sporazuma o trgovinskih vidikih intelektualne lastnine (TRIPS) – Enakozvočnost geografske označbe tretje države in označbe, ki vsebuje ime sorte vinske trte, ki se uporablja za opisovanje in predstavitev določenih vin Skupnosti – Pravica do nadaljnje uporabe te označbe s strani proizvajalcev, ki so jo tradicionalno uporabljali v dobri veri, ki jo priznava sporazum – Neobstoj (Sporazum TRIPS, členi od 22 do 24) 4. Pravo Skupnosti – Načela – Temeljne pravice – Lastninska pravica – Omejitve –Prepoved uporabe označbe „Tocai“ za italijanska vina – Neobstoj – Prepoved, ki sledi splošnemu interesu (Dodatni protokol št. 1 k Evropski konvenciji o človekovih pravicah, člen 1, prvi odstavek; Sporazum ES-Madžarska o vinih) 1.     Evropski sporazum o pridružitvi med Evropskimi skupnostmi in njihovimi državami članicami na eni strani in Republiko Madžarsko na drugi strani ni pravna podlaga za Sklep 93/724 o sklenitvi sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin. Ustrezna pravna podlaga za to, da Skupnost sama sklene ta sporazum, je člen 133 ES, kot je naveden v preambuli Sklepa 93/724, ki Skupnosti podeljuje izključno pristojnost na področju skupne trgovinske politike. Ta sporazum je namreč eden od tistih, ki so navedeni v členu 63 Uredbe št. 822/87 o skupni ureditvi trga za vino, in ima za glavni namen spodbujanje trgovine med pogodbenimi strankami, ki na podlagi vzajemnosti omogoča na eni strani trženje vin s poreklom iz Madžarske, pri čemer je tem vinom zagotovljena enaka zaščita, kot je določena za kakovostna vina, pridelana na določenem pridelovalnem območju, in na drugi strani trženje vin s poreklom iz Skupnosti v tej državi. (Glej točke 70, 79, 80, 83, in točki 1 in 2 izreka.) 2.     Ureditev enakozvočnih označb iz člena 4(5) Sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin (sporazum ES-Madžarska o vinih) zadeva geografske označbe, ki so zaščitene na podlagi tega sporazuma. Ker pa za v nasprotju s poimenovanjem „Tokaj“ in „Tokaji“ za madžarska vina, poimenovanja „Tocai friulano“ in „Tocai italico“ ni v delu A priloge k Sporazumu ES-Madžarska o vinih, pri čemer predstavljata ime sorte vinske trte, ki je v Italiji priznana kot primerna za pridelavo določenih kakovostnih vin, pridelanih na določenem pridelovalnem območju, slednjih ni mogoče opredeliti za geografski označbi v smislu tega sporazuma. Iz tega sledi, da prepoved uporabe imena „Tocai“ v Italiji po izteku prehodnega obdobja, ki je določeno v sporazumu ES-Madžarska o vinih, kot izhaja iz izmenjave pisem glede člena 4 tega sporazuma, ni v nasprotju z ureditvijo enakozvočnih označb iz člena 4(5) istega sporazuma. Iz tega tudi sledi, da Skupna izjava o členu 4(5) Sporazuma ES-Madžarska o vinih v delu, v katerem je v prvem odstavku navedeno, da so pogodbene stranke v zvezi s členom 4(5)(a) istega sporazuma ugotovile, da med pogajanji niso bile seznanjene z nobenim posebnim primerom, glede katerega bi se zadevne določbe lahko uporabile, ne pomeni očitno zmotne predstave o resničnosti. (Glej točke 87, 88, 90, 92, 98, 102 in točki 3 in 4 izreka.) 3.     Člene od 22 do 24 Sporazuma o trgovinskih vidikih intelektualne lastnine (TRIPS), ki je v prilogi 1 C k Sporazumu o ustanovitvi Svetovne trgovinske organizacije, je treba razlagati tako, da v primeru, ki se nanaša na enakozvočnost med geografsko označbo v tretji državi in označbo, ki vsebuje ime sorte vinske trte, ki se uporablja za opisovanje in predstavitev določenih vin Skupnosti, ki so iz nje pridelana, navedene določbe, četudi ne prepovedujejo nadaljevane in podobne uporabe, take označbe ravno tako ne zahtevajo, da se ta označba lahko uporablja tudi v prihodnosti, ne glede na dve okoliščini, in sicer da so jo zadevni pridelovalci uporabljali v preteklosti bodisi v dobri veri bodisi najmanj deset let pred 15. aprilom 1994 in da označba jasno navaja državo, regijo ali lokacijo porekla zaščitenega vina, tako da ne zavaja potrošnikov. (Glej točki 110, 115 in točko 5 izreka.) 4.     Lastninska pravica ne nasprotuje temu, da se zadevnim gospodarskim subjektom iz avtonomne italijanske dežele za opisovanje ali predstavitev določenih italijanskih kakovostnih vin, pridelanih na določenem pridelovalnem območju po izteku prehodnega obdobja trinajstih let, kot izhaja iz izmenjave pisem glede uporabe besede „Tokai“, priloženih k sporazumu med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin, prepove uporaba izraza „Tocai“ v navedbah „Tocai friulano“ ali „Tocai italico“, ki v tem sporazumu nista zajeti. Ker navedena prepoved ne izključuje vsakega razumnega načina za trženje zadevnih italijanskih vin, namreč ne pomeni odvzema lastnine v smislu člena 1, prvi odstavek, Dodatnega protokola št. 1 k Evropski konvenciji o človekovih pravicah. Poleg tega je mogoče tudi ob predpostavki, da ta omejitev pomeni omejitev temeljne lastninske pravice, slednjo upravičiti, saj s tem, ko prepoveduje uporabo te označbe, ki je enakozvočnica geografske označbe „Tokaj“ za madžarska vina, seldi splošnemu interesu, in sicer spodbujanju trgovinske menjave med pogodbenimi strankami na podlagi vzajemnosti in trženje vin, ki so opisana ali predstavljena z geografsko označbo. (Glej točke 122, 127, 134 in točko 6 izreka.) SODBA SODIŠČA (drugi senat) z dne 12. maja 2005( * ) „Zunanji odnosi – Sporazum ES-Madžarska o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin – Zaščita označbe za določena vina s poreklom iz Madžarske v Skupnosti – Geografska označba ‚Tokaj‘ – Izmenjava pisem – Možnost uporabe izraza ‚Tocai‘ v navedbi ‚Tocai friulano‘ ali ‚Tocai italico‘ za opis in predstavitev določenih italijanskih vin, zlasti kakovostnih vin, pridelanih na določenem pridelovalnem območju (‚kakovostna vina pdpo‘) v prehodnem obdobju, ki se izteče 31. marca 2007 – Izključitev te možnosti po izteku prehodnega obdobja – Veljavnost – Pravna podlaga – Člen 113 ES – Načela mednarodnega pogodbenega prava – Členi od 22 do 24 Sporazuma TRIPS – Varstvo temeljnih pravic – Lastninska pravica“ V zadevi C-347/03, katere predmet je predlog za sprejetje predhodne odločbe na podlagi člena 234 ES, ki ga je vložilo Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Italija) z odločbo z dne 9. junija 2003, ki je prispela na Sodišče 7. avgusta 2003, v postopku Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia in Agenzia Regionale per lo Sviluppo Rurale (ERSA) proti Ministero delle Politiche Agricole e Forestali , ob udeležbi Regione Veneto , SODIŠČE (drugi senat), v sestavi C. W. A. Timmermans (poročevalec), predsednik senata, R. Silva de Lapuerta, sodnica, R. Schintgen, G. Arestis in J. Klučka, sodniki, generalni pravobranilec: F. G. Jacobs, sodna tajnica: L. Hewlett, glavna administratorka, na podlagi pisnega postopka in obravnave z dne 14. oktobra 2004, ob upoštevanju stališč, ki so jih predložili: –       za Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia in Agenzia regionale per lo sviluppo rurale (ERSA) E. Bevilacqua in F. Capelli, odvetnika, –       za italijansko vlado I. M. Braguglia, zastopnik, skupaj z M. Fiorillijem, avvocato dello Stato, –       za madžarsko vlado J. Fazekas in M. Ficsor, zastopnika, –       za Svet Evropske unije F. Ruggeri Laderchi in F. Florindo Gijón, zastopnika, –       za Komisijo Evropskih skupnosti E. Righini in F. Dintilhac, zastopnika, po predstavitvi sklepnih predlogov generalnega pravobranilca na obravnavi 16. decembra 2004 izreka naslednjo Sodbo 1       Predlog za sprejetje predhodne odločbe se nanaša na veljavnost in razlago Sklepa Sveta 93/724/CE z dne 23. novembra 1993 o sklenitvi sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin (UL L 337, str. 93, v nadaljevanju: sporazum ES-Madžarska o vinih) in Uredbe Komisije (ES) št. 753/2002 z dne 29. aprila 2002 o določitvi nekaterih pravil za izvajanje Uredbe Sveta (ES) št. 1493/1999 glede opisa, poimenovanja, predstavitve in zaščite nekaterih proizvodov iz vinskega sektorja (UL L 118, str. 1). 2       Ta predlog je bil vložen v okviru spora, ki poteka med Regione autonoma Friuli‑Venezia Giulia (Avtonomna dežela Furlanija - Julijska krajina) in Agenzia regionale per lo sviluppo rurale (ERSA) (Regionalna agencija za razvoj podeželja) (v nadaljevanju skupaj: Regione in ERSA) na eni strani in Ministero delle Politiche Agricole e Forestali (italijansko ministrstvo za kmetijsko in gozdarsko politiko) na drugi strani. 3       Predmet tega spora je predlog za razveljavitev dekreta ministra z dne 26. septembra 2002 o nacionalnih pogojih za uporabo, z odstopanjem od člena 19(1)(c) Uredbe (ES) št. 753/2002, imen sort vinske trte in njihovih sopomenk, ki zajemajo geografsko označbo, navedeno v prilogi II k tej uredbi, in ki so lahko navedene na nalepki za italijanska [kakovostna vina, pridelana na določenem pridelovalnem območju] in za italijanske [tipične geografske označbe] (GURI št. 247, z dne 21. oktobra 2002, str. 3, v nadaljevanju: dekret z dne 26. septembra 2002), kolikor izključuje uporabo izraza „Tocai“ iz navedbe „Tocai friulano“ ali njegove sopomenke „Tocai italico“ za opis in predstavitev določenih italijanskih vin, zlasti kakovostnih vin, pridelanih na določenem pridelovalnem območju (v nadaljevanju: kakovostna vina pdpo), po koncu prehodnega obdobja, ki se izteče 31. marca 2007. Pravni okvir Mednarodno pravo Dunajska konvencija o pogodbenem pravu 4       Člen 48(1) Dunajske konvencije o pogodbenem pravu z dne 23. maja 1969 določa: „Država se lahko sklicuje na zmoto v pogodbi, zaradi katere je nična njena privolitev, da jo veže pogodba, če se zmota nanaša na dejstvo ali situacijo, za katere je domnevala, da sta bila podana v trenutku, ko je sklepala pogodbo, in sta bila bistvena podlaga za njeno privolitev, da jo veže pogodba.“ 5       Člen 59 te konvencije določa: „1.        Šteje se, da pogodba preneha, če vse članice pogodbe sklenejo pozneje pogodbo o istem predmetu in: a)       če izhaja iz poznejše pogodbe ali je sicer rečeno, da mora biti po nameri članic predmet urejen s to pogodbo; ali b)       če so določbe poznejše pogodbe v tolikšnem neskladju z določbami prejšnje pogodbe, da ni mogoče uporabljati obeh pogodb hkrati. […]“ Evropska konvencija o varstvu človekovih pravic in temeljnih svoboščin 6       Člen 1 Dodatnega protokola št. 1 k Evropski konvenciji o varstvu človekovih pravic in temeljnih svoboščin, podpisani v Rimu 4. novembra 1950 (v nadaljevanju: EKČP), določa: „Vsaka fizična ali pravna oseba ima pravico do spoštovanja svojega premoženja. Nikomur ne sme biti lastnina odvzeta, razen če je to v javnem interesu v skladu s pogoji, ki jih določa zakon, in ob spoštovanju splošnih načel mednarodnega prava. Ta določba pa nikakor ne omejuje pravice držav, da uveljavijo zakone, za katere menijo, da so potrebni za nadzor nad uporabo premoženja v skladu s splošnim interesom ali za zagotovitev plačila davkov, drugih prispevkov ali denarnih kazni.“ Pravo na podlagi Sporazuma o ustanovitvi Svetovne trgovinske organizacije 7       Sporazum o trgovinskih vidikih intelektualne lastnine (v nadaljevanju: Sporazum TRIPS), ki je v prilogi 1 C k Sporazumu o ustanovitvi Svetovne trgovinske organizacije (v nadaljevanju: sporazum o STO), je bil odobren v imenu Evropske skupnosti za področja, ki so v njeni pristojnosti, s Sklepom Sveta 94/800/ES z dne 22. decembra 1994 (UL L 336, str. 1). 8       Člen 1 Sporazuma TRIPS z naslovom „Splošne določbe in temeljna načela“ v odstavku 2 določa: „V tem sporazumu se izraz ‚intelektualna lastnina‘ nanaša na vse kategorije intelektualne lastnine, ki so predmet poglavij od 1 do 7 v II. delu.“ 9       Členi 22 do 24 tega sporazuma se nahajajo v njegovem II. delu, ki je posvečen „Standardom, ki se nanašajo na razpoložljivost, obseg in uporabo pravic intelektualne lastnine“, in sicer v poglavju 3 z naslovom „Geografske označbe“. 10     Člen 22 tega sporazuma z naslovom „Varstvo geografskih označb“ določa: „ 1.   V tem sporazumu so geografske označbe oznake, ki označujejo, da blago izvira z ozemlja članice ali iz regije ali lokacije na tem ozemlju, če se dana kakovost, sloves ali kaka druga značilnost tega blaga bistveno pripisuje njegovemu geografskemu poreklu. […]“ 11     Člen 23 Sporazuma TRIPS z naslovom „Dodatno varstvo za geografske označbe vin in žganih pijač“ določa: „1. Vsaka članica zainteresiranim strankam zagotovi zakonita sredstva za preprečevanje uporabe geografske označbe, ki označuje vina, za vina, ki ne izvirajo iz kraja, ki ga označuje določena geografska označba, ali ki označuje žgane pijače za žgane pijače, ki ne izvirajo iz kraja, ki ga označuje določena geografska označba […]. […] 3.        Če so geografske označbe za vina homonimne, se varstvo zagotovi vsaki označbi […]. Vsaka članica določi praktične pogoje za razlikovanje med homonimnimi označbami ob upoštevanju potrebe po zagotavljanju nepristranskega obravnavanja določenih proizvajalcev in preprečevanja zavajanja potrošnikov. […]“ 12     Člen 24 tega sporazuma, z naslovom „Mednarodna pogajanja; izjeme“, določa: „1.        Članice se sporazumejo, da začnejo pogajanja za povečanje varstva posameznih geografskih označb po 23. členu. […] […] 3.        Članica pri izvajanju tega poglavja ne sme zmanjšati varstva geografskih označb, ki so obstajala v tej članici neposredno pred začetkom veljavnosti Sporazuma o STO. 4.        Nič v tem poglavju ne zavezuje članice, da prepreči nadaljnjo in podobno uporabo določene geografske označbe druge članice za označevanje vin ali žganih pijač v zvezi z blagom ali storitvami kateregakoli od njenih državljanov ali prebivalcev, ki je neprekinjeno uporabljal to geografsko označbo za isto ali sorodno blago ali storitev na ozemlju te članice ali (a) najmanj deset let pred 15. aprilom 1994 ali (b) v dobri veri pred tem datumom. […] 6.        […] Nič v tem poglavju ne zavezuje članice, da zahteva uporabo svojih določb v zvezi z geografsko označbo katerekoli druge članice, ki se nanaša na proizvode iz vinske trte, katerih ime je enako kot običajno ime za sorto grozdja, ki je obstajalo na ozemlju te članice na dan začetka veljavnosti Sporazuma o STO. […]“ Pridružitveni sporazum ES-Madžarska 13     Evropski sporazum o pridružitvi med Evropskimi skupnostmi in njihovimi državami članicami na eni strani in Republiko Madžarsko na drugi strani, sklenjen in odobren v imenu Skupnosti s Sklepom Sveta in Komisije 93/742/Euratom, ESPJ, ES z dne 13. decembra 1993 (UL L 347, str. 1, v nadaljevanju: pridružitveni sporazum ES-Madžarska) je bil podpisan v Bruslju, dne 16. decembra 1991 in je v skladu z drugim odstavkom njegovega člena 123 začel veljati 1. februarja 1994. 14     V pričakovanju začetka veljavnosti pridružitvenega sporazuma ES-Madžarska je bil med Evropsko gospodarsko skupnostjo in Evropsko skupnostjo za premog in jeklo na eni strani in Republiko Madžarsko na drugi strani sklenjen začasni sporazum o trgovini in spremljevalnih ukrepih, ki je bil sklenjen in odobren v imenu Skupnosti s Sklepom Sveta 92/230/EGS z dne 25. februarja 1992 (UL L 116, str. 1, v nadaljevanju: začasni sporazum ES-Madžarska). Ta sporazum je bil podpisan 16. decembra 1991 v Bruslju in je začel veljati 25. februarja 1992. Sporazum ES-Madžarska o vinih 15     Sporazum ES-Madžarska o vinih, podpisan v Bruslju 29. novembra 1993, je bil sklenjen in odobren v imenu Skupnosti s Sklepom 93/724/ES in je začel veljati 1. aprila 1994. 16     V prvem sklicevanju v Sklepu 93/724 je navedeno: „ob upoštevanju Pogodbe o ustanovitvi Evropske skupnosti in zlasti člena [133]“. 17     Prva in tretja uvodna izjava tega sklepa določata: „ker bo sporazum, sklenjen s pogajanji med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin, pripomogel k učinkovitejšemu boju proti nelojalni konkurenci pri trgovanju in zagotavljanju večjega varstva potrošnikov ter bo spodbujal trgovino z vinom med pogodbenicama; ker je torej navedeni sporazum treba odobriti; […] ker so določbe sporazuma neposredno povezane z ukrepi v okviru skupne trgovinske in kmetijske politike, v tem primeru s predpisi Skupnosti za vinski sektor, je treba sporazum skleniti na ravni Skupnosti.“ 18     Člen 1 navedenega sklepa določa: „Sporazum med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin ter protokol, izmenjana pisma in pripadajoče izjave so odobreni v imenu Skupnosti. Besedila aktov iz prvega odstavka so priložena temu sklepu.“ 19     V prvem sklicevanju v sporazumu ES-Madžarska o vinih je navedeno: „ob upoštevanju evropskega sporazuma o pridružitvi med Skupnostmi in njihovimi državami članicami in Republiko Madžarsko, podpisanega v Bruslju, dne 16. decembra 1991.“ 20     Člen 1 sporazuma ES-Madžarska o vinih določa: „Pogodbenici se zavezujeta, da bosta v skladu z načelom vzajemnosti ščitili in nadzirali imena vin s poreklom v Skupnosti in na Madžarskem pod pogoji, določenimi v tem sporazumu.“ 21     Člen 2(2) tega sporazuma določa: „V tem sporazumu uporabljeni izrazi pomenijo naslednje, razen če je v njem določeno drugače: […] –        ‚geografska označba‘: vsaka označba, vključno z ‚označbo porekla‘, ki jo priznavajo zakoni in predpisi pogodbenice za opis in predstavitev vina s poreklom na ozemlju te pogodbenice ali regije ali lokacije na tem ozemlju, če se lahko kakovost, sloves ali kaka druga značilnost tega vina bistveno pripisuje njegovemu geografskemu poreklu, […]“ 22     Člen 4 navedenega sporazuma določa: „1.        Zaščitena so naslednja imena: a)        glede vin s poreklom iz Skupnosti: […] –       geografske označbe in tradicionalni izrazi, navedeni v prilogi; b)        glede vin s poreklom iz Madžarske: […] –       geografske označbe in tradicionalni izrazi, ki se uporabljajo v madžarski zakonodaji o vinu […] in so navedeni v prilogi. […] 3.        V Skupnosti so zaščitena madžarska imena: –       pridržana izključno za vina s poreklom iz Madžarske, za katera se uporabljajo in –       se smejo uporabljati le pod pogoji, določenimi v zakonih in predpisih Madžarske. […] 5.        Pri enakozvočnih ali enakih geografskih označbah: a)        če sta označbi, zaščiteni na podlagi tega sporazuma, enakozvočni ali enaki, se zaščita odobri za vsako označbo, pod pogojem, da: –        je raba zadevnega geografskega imena ustaljena in dosledna za označbo vina, pridelanega na geografskem območju, na katerega se ime nanaša, –        ne zavaja potrošnikov v prepričanje, da ima vino poreklo na ozemlju druge pogodbenice […] Po potrebi države pogodbenice določijo praktične pogoje uporabe, s katerimi se omogoči razlikovanje med enakozvočnimi ali enakimi označbami, ob upoštevanju, da je treba zadevne proizvajalce pošteno obravnavati in preprečiti zavajanje potrošnikov.“ 23     V delu B („Vina s poreklom iz Republike Madžarske“), I („Geografske označbe“), točka 3.4 („Vinorodno območje Tokaj-Hegyalja“) priloge k sporazumu ES-Madžarska o vinih z naslovom „Seznam zaščitenih imen iz člena 4“, je med drugim ime „Tokaj“. Del A („Vina s poreklom iz Evropske skupnosti“) te priloge ne vsebuje nobene navedbe „Tocai friulano“ ali „Tocai italico“. 24     Izmenjana pisma glede člena 4 sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin (UL 1993, L 337, str. 169, v nadaljevanju: izmenjana pisma o Tokaju), ki so eden od aktov iz prvega odstavka člena 1 Sklepa 93/724, so prav tako začela veljati 1. aprila 1994. 25     Podpisnice navedenih pisem po sklicevanju, med drugim, na člen 4(3) sporazuma ES-Madžarska o vinih, potrjujejo: „1. V prehodnem obdobju trinajstih let od začetka veljavnosti navedenega sporazuma njegova uporaba ne nasprotuje zakoniti uporabi izraza ‚Tocai‘ za opis in predstavitev določenih italijanskih kakovostnih vin pdpo pod naslednjimi pogoji. Brez poseganja v posebne predpise Skupnosti in, glede na okoliščine primera, strožje nacionalne predpise, mora biti to vino: –        proizvedeno iz sorte vinske trte ‚Tocai friulano‘, –       proizvedeno iz grozdja, ki je v celoti potrgano v italijanskih deželah Veneto ali Furlanija, –       opisano in predstavljeno izključno z imenom sorte ‚Tocai friulano‘ ali njegovo sopomenko ‚Tocai italico‘, oba izraza teh imen sta skupaj brez vmesne navedbe, z istimi črkami, ki so enako velike, v eni vrstici in ločeno od imena geografske enote, od koder vino prihaja. Poleg tega črke, uporabljene za ta izraza, ne smejo biti večje od črk v imenu navedene geografske enote, –        trženo zunaj ozemlja Madžarske. […] 4)        Brez poseganja v določbe iz točke 3 možnost uporabe izraza ‚Tocai‘ v skladu s pogoji iz točke 1 preneha veljati na koncu prehodnega obdobja iz iste točke. […]“ 26     Skupna izjava o členu 4(5) sporazuma [ES-Madžarska o vinih] (UL 1993, L 337, str. 171, v nadaljevanju: skupna izjava o enakozvočnicah), ki je eden od aktov iz prvega odstavka člena 1 Sklepa 93/724, je: „V zvezi s členom 4(5)(a) so pogodbene stranke ugotovile, da med pogajanji niso bile seznanjene z nobenim posebnim primerom, glede katerega bi se zadevne določbe lahko uporabile. […]“ Predpisi Skupnosti o skupni ureditvi trga vina (v nadaljevanju: SUT za vino) SUT za vino, ki je veljala med sklenitvijo sporazuma ES-Madžarska o vinih 27     Po določbah člena 63 Uredbe Sveta (EGS) št. 822/87 z dne 16. marca 1987 o skupni ureditvi trga za vino (UL L 84, str. 1): „1.       Uvožena vina, namenjena za neposredno prehrano ljudi in opisana z geografsko označbo, lahko pod pogojem vzajemnosti uživajo pri trženju v Skupnosti zaščito in nadzor iz [člena 15 Uredbe št. 823/87] za kakovostna vina pdpo. 2.        Določba odstavka 1 bo uveljavljena s pogodbami z zainteresiranimi tretjimi državami, ki so dogovorjene in sklenjene v skladu s postopkom, določenim v členu [133 CE]. 3.        Pravila za izvajanje tega člena se sprejmejo po postopku, določenem v členu 83.“ 28     Določbe člena 1(3) Uredbe Sveta (EGS) št. 823/87 z dne 16. marca 1987 o posebnih določbah za kakovostna vina, pridelana na določenem pridelovalnem območju (UL L 84, str. 59), kot je bila spremenjena z Uredbo (EGS) št. 2043/89 (UL L 202, str. 1, v nadaljevanju: Uredba št. 823/87), so: „Države članice pošljejo Komisiji seznam kakovostnih vin pdpo, ki so jih priznale, z navedbo nacionalnih predpisov za posamezno kakovostno vino pdpo, ki veljajo za pridelavo in proizvodnjo tega kakovostnega vina pdpo. Komisija ta seznam objavi v Uradnem listu Evropskih skupnosti , v seriji C.“ 29     Člen 4(1) Uredbe št. 823/87 določa: „Vsaka država članica sestavi seznam sort vinske trte, primernih za pridelavo posameznega kakovostnega vina pdpo, pridelanega na njenem ozemlju, sorte […], ki morajo soditi med priporočene ali dovoljene sorte iz člena 13 Uredbe (EGS) št. 822/87.“ 30     Člen 15(4) Uredbe št. 823/87 določa: „[…] Brez poseganja v posebne določbe Skupnosti glede določenih vrst kakovostnih vin pdpo države članice lahko dovolijo […], da se ime določenega območja uporablja skupaj s podrobnejšo opredelitvijo proizvodnje ali vrste proizvoda oziroma z imenom sorte vinske trte ali njegovo sopomenko. […]“ 31     Navedba „Tocai friulano“ je v naslovu I priloge k Uredbi Komisije (EGS) št. 3800/81 z dne 16. decembra 1981 o razvrstitvi sort vinske trte (UL L 381, str. 1), zlasti v delu V njenega prvega podnaslova, kot priporočena ali dovoljena sorta vinske trte v določenih italijanskih provincah. 32     Člen 14(1) Uredbe Sveta (EGS) št. 2392/89 z dne 24. julija 1989 o določitvi splošnih pravil za opis in predstavitev vin in grozdnih moštov (UL L 232, str. 13) določa: „Ime sorte vinske trte iz člena 11(2)(n) za opis kakovostnega vina pdpo se na nalepki lahko navede le, če: a)        je ta sorta na seznamu, ki ga sprejmejo države članice na podlagi člena 4(1) Uredbe (EGS) št. 823/87 za opis sort vinske trte, primernih za pridelavo posameznega kakovostnega vina pdpo, pridelanega na njihovem ozemlju; b)        je sorta, navedena pod imenom, ki je: –        med priporočenimi ali dovoljenimi sortami vinske trte v zadevni upravni enoti, –        glede na okoliščine primera, na seznamu sopomenk, ki se sprejme. Navedeni seznam lahko določa, da se določena sopomenka lahko uporablja le pri opisu določenega kakovostnega vina pdpo, pridelanega na pridelovalnih območjih, na katerih je njegova uporaba tradicionalna in običajna; […] e)        ime te sorte ne povzroča zmede z imenom določenega območja ali geografske enote, ki se uporablja za opis drugega kakovostnega vina pdpo ali uvoženega vina.“ 33     Člen 26(1) te uredbe določa: „Za uvožena vina, namenjena za neposredno prehrano ljudi in opisana z geografsko označbo ter ki so na sprejetem seznamu, opis na nalepki obsega navedbo: a)       imena geografske enote, ki je v zadevni tretji državi, pod pogoji, določenimi v členu 29; […] Na tem seznamu so lahko le tista uvožena vina, za katera je bila priznana - za vsako od teh vin - enakovrednost pridelovalnih pogojev s pogoji za posamezno kakovostno vino pdpo ali namizno vino z geografsko označbo.“ 34     Člen 11(2) Uredbe Komisije (EGS) št. 3201/90 z dne 16. oktobra 1990 o podrobnih pravilih za opis in predstavitev vin in vinskega mošta (UL L 309, str. 1) določa: „Seznam uvoženih vin, opisanih z geografsko označbo iz člena 26(1) Uredbe (EGS) št. 2392/89, je v Prilogi II. Imena, ki so na tem seznamu, se navedejo tako, da se jasno razlikujejo od drugih označb na nalepki zadevnega uvoženega vina, zlasti glede na geografske označbe iz člena 26(2)(b) Uredbe (EGS) št. 2392/89.“ 35     Madžarska vina, imenovana „Tokaj“ ali „Tokaji“ so v naslovu 11, točka 5, priloge II k Uredbi št. 3201/90, z naslovom „Seznam […] uvoženih vin, opisanih z geografsko označbo“. 36     Določba člena 12(1) te uredbe določa: „Seznam sopomenk imen sort vinske trte, ki se lahko uporabljajo za opis namiznih vin in kakovostnih vin pdpo na podlagi člena 5(1)(b) in člena 14(1)( b) Uredbe (EGS) št. 2392/89 je v Prilogi III.“ 37     V točki 5 te priloge III, z naslovom „Seznam […] sopomenk imen vrst vinske trte, ki se lahko uporabljajo za opis namiznih vin in kakovostnih vin pdpo“, sta sorta „Tocai friulano“ in njena sopomenka „Tocai italico“. SUT za vino v veljavi na dan spora o glavni stvari 38     Uredba Sveta (ES) št. 1493/1999 z dne 17. maja 1999 o skupni ureditvi trga za vino (UL L 179, str. 1) se uporablja od 1. avgusta 2000. 39     Člen 19(1) te uredbe določa: „Države članice razvrstijo sorte vinske trte za proizvodnjo vina. […]“ 40     Pravila za opisovanje, označevanje in predstavitev določenih proizvodov iz vina in grozdja ter zaščita določenih označb in navedba določenih izrazov, so v členih od 47 do 53 in v prilogah VII in VIII k navedeni uredbi. 41     Člen 50 Uredbe št. 1493/1999 določa: „1.        Države članice sprejmejo vse potrebne ukrepe, da bi zainteresiranim strankam v skladu s členoma 23 in 24 Sporazuma [TRIPS] omogočile preprečitev uporabe geografskih označb za proizvode, navedene v členu 1(2)(b), za proizvode, ki nimajo izvora v kraju, označenem z zadevno geografsko označbo […]. 2.        V smislu tega člena velja kot ‚geografska označba‘ označba, ki označuje izvor proizvoda na ozemlju tretje države, članice Svetovne trgovinske organizacije, ali v regiji ali na prostoru v okviru tega ozemlja takrat, ko se določena kakovost, ugled ali druga lastnost proizvoda lahko določi za ta geografski kraj izvora. […]“ 42     Določbe člena 52(1) iste uredbe so: „Če država članica uporablja ime določenega območja za označevanje kakovostnega vina, pridelanega na določenem pridelovalnem območju (pdpo), ali vina, namenjenega za predelavo v tako kakovostno vino, pridelano na določenem pridelovalnem območju (pdpo), če je to primerno, se to ime ne sme uporabljati za označevanje proizvodov vinskega sektorja, ki niso proizvedeni na tem območju, in/ali proizvodov, ki niso označeni z imenom v skladu z veljavnimi predpisi Skupnosti in nacionalnimi predpisi. […] Brez poseganja v predpise Skupnosti v zvezi z določenimi tipi kakovostnih vin, pridelanih na določenem pridelovalnem območju (pdpo), lahko države članice pod proizvodnimi pogoji, ki jih morajo še določiti, dovolijo, da se ime določenega območja združi s podrobnostmi, ki veljajo za proizvodni postopek ali tip, ali z imenom sorte vinske trte ali sopomenko tega imena. […]“ 43     Iz priloge VII, A, točki 1 in 2, k Uredbi št. 1493/1999 izhaja, da označevanje kakovostnih vin pdpo in vin, ki izvirajo iz tretjih držav, obsega določene obvezne navedbe, med katerim prodajno označevanje, ki ga za kakovostna vina predstavlja zlasti ime pridelovalnega območja in za uvožena vina besedo „vino“, obvezno dopolnjeno z imenom države, iz katere izvira, in pri vinih z navedeno geografsko označbo še z imenom ustreznega geografskega območja. 44     Ista priloga B v točkah 1 in 4 določa: „1.        Označevanje proizvodov, ki so bili proizvedeni v Skupnosti, se lahko dopolni z naslednjimi podatki, pod pogoji, ki se posebej določijo: […] b) za namizna vina z geografsko označbo in kakovostna vina pdpo: […] – ime ene ali več sort vinske trte; 4.       Država članica proizvajalka lahko za vina, proizvedena na njenem ozemlju, nekatere podatke v odstavkih 1 in 2 predpiše, prepove ali omeji njihovo uporabo.“ 45     Člen 54(4) Uredbe št. 1493/1999 določa: „Države članice pošljejo Komisiji seznam kakovostnih vin pdpo, ki so jih priznale z navedbo nacionalnih predpisov za posamezno kakovostno vino pdpo, ki veljajo za pridelavo in proizvodnjo tega kakovostnega vina pdpo.“ 46     Uredba št. 1493/1999 je bila izvedena z Uredbo št. 753/2002. 47     Člen 19 Uredbe št. 753/2002 z naslovom „Navedba sorte vinske trte“ določa: „1.        Imena sort vinske trte, uporabljenih za proizvodnjo namiznega vina z geografsko označbo ali kakovostnega vina pdpo, ali njegove sopomenke se lahko navedejo na nalepki za vino, če: […] c)        ime sorte ali katera od njegovih sopomenk ne zajema geografske označbe, uporabljene za opis kakovostnega vina pdpo, namiznega vina ali uvoženega vina, navedenega na seznamih sporazumov, sklenjenih med Skupnostjo in tretjimi državami, in kadar ga spremlja katera druga geografska navedba, je predstavljeno na nalepki brez te geografske navedbe; […] 2.        Z odstopanjem od odstavka 1(c): a)        se lahko na nalepki vina z navedeno geografsko označbo navede ime ali sopomenka sorte, ki zajema geografsko označbo; b)       se lahko uporabijo imena ali sopomenke sort iz Priloge II v skladu z nacionalnimi določbami in določbami Skupnosti, ki veljajo na dan, ko začne veljati ta uredba. 3.        Države članice sporočijo Komisiji do 1. oktobra 2002 ukrepe iz točke (b) odstavka 2. Komisija z vsemi ustreznimi sredstvi zagotovi njihovo objavo.“ 48     V prilogi II k tej uredbi z naslovom „Seznam sort vinske trte in njenih sopomenk, ki vsebujejo geografsko označbo in ki se lahko uporabijo na nalepkah vin v skladu s členom 19(2)“ je za Italijo navedeno med drugim ime „Tocai Friulano, Tocai Italico“. V opombi v zvezi s to oznako je navedeno, da se „[i]me ‚Tocai friulano‘ in njegova sopomenka ‚Tocai italico‘ lahko uporabljata v prehodnem obdobju do 31. marca 2007.“ 49     V tej točki priloga ni bila spremenjena z Uredbo Komisije (ES) št. 1429/2004 z dne 9. avgusta 2004 o spremembah Uredbe (ES) št. 753/2002 (UL L 263, str. 11). Italijanski predpisi 50     Člen 1(1) dekreta z dne 26. septembra 2002 določa: „Nacionalni pogoji za uporabo, z odstopanjem od člena 19(1)(c) Uredbe (ES) št. 753/2002, imen sort vinske trte in njihovih sopomenk, navedenih v Prilogi II k tej uredbi, ki vsebujejo geografsko označbo in ki se lahko navedejo na nalepki za [kakovostna italijanska vina pdpo] in za vina s tipičnimi italijanskimi geografskimi označbami, so določeni v Prilogi I, ki je sestavni del tega dekreta, v katerem so našteta imena sort vinske trte in njegove sopomenke, ki vsebujejo geografsko označbo, navedeni v Prilogi k navedeni Uredbi (ES) št. 753/2002.“ 51     V prilogi I k dekretu z dne 26. septembra 2002 je med drugim v rubriki „Imena sort vinske trte ali njihove sopomenke“ navedba „Tocai friulano ali Tocai italico“, na katero se v rubriki „Obseg odstopanja (administrativno ozemlje in/ali značilno [kakovostno vino pdpo] in/ali [vina s tipično geografsko označbo])“ nanaša naslednje besedilo: „Za nekatera [kakovostna vina pdpo] iz dežel Furlanije - Julijske krajine in Benečije za prehodno obdobje, ki se izteče 31. marca 2007, v skladu s sporazumom med [Evropsko unijo] in Republiko Madžarsko.“ Dejansko stanje in vprašanja za predhodno odločanje 52     Predložitveno sodišče v svoji odločbi poudarja, da Regione in ERSA opominjata, da je krivično, da je od 106 imen vin, za katere velja odstopanje od člena 19(1)( c) Uredbe št. 753/2002, časovno omejena samo uporaba imen Tocai friulano ali Tocai italico in francoskega imena Tokay Pinot gris. 53     Navedeno sodišče se nato sklicuje na utemeljevanje Regione in ERSA, ki želita dokazati pomen, ki se pripisuje zgodovinskemu izvoru imena Tocai friulano. 54     Šlo naj bi za avtohtono sorto vinske trte z območja Collio goriziano (dežela Furlanija - Julijska krajina), ki naj bi jo pridelovali že v davni preteklosti. Iz nje naj bi pridelovali belo suho vino, ki ni primerno za staranje. 55     Predložitveno sodišče poudarja, da Regione in ERSA z zgornjimi pojasnili uveljavljata naslednje tožbene razloge: –       prekoračitev pooblastil zaradi nezadostne obrazložitve in protislovja, zaradi dejstva, da naj bi italijanski organi od Komisije najprej zahtevali odstopanje brez časovne omejitve, nato pa odobrili dekret z dne 26. septembra 2002, ki določa časovno omejitev; –       prekoračitev pooblastil zaradi očitne krivičnosti in kršitve načela enakopravnosti državljanov Skupnosti zaradi dejstva, da naj bi bila diskriminacija do italijanskih proizvajalcev popolnoma neupravičena; –       nezakonitost, ki posredno izhaja iz nezakonitosti sporazuma ES-Madžarska o vinih, ki je akt, ki naj bi bil prvi pogoj za nezakonito omejitev, tj. navedeni sporazum, kot je bil odobren s Sklepom 93/724, naj bi bil prav tako nezakonit, kolikor: –       naj bi bila proizvoda z enakozvočnima imenoma popolnoma različna, saj naj bi bilo vino iz Madžarske sladko vino; –       obe skupnosti naj bi uporabljali enako označbo že od davnih časov; –       bi bilo legitimno, da se navedeno enakozvočnost odpravi tako, da se doda ime regije ali sorte vinske trte, prav tako na podlagi sporazuma ES-Madžarska o vinih in sporazuma iz Madrida iz leta 1891; –       glede na to, da bo Republika Madžarska pristopila k Evropski skupnosti, bi moral biti sporazum ES-Madžarska o vinih, da bi ostal veljaven, v skladu z načeli iz sporazuma o STO, zlasti členi od 22 do 24 Sporazuma TRIPS, ki urejajo zavajajoče geografske označbe; –       sporazum ES-Madžarska o vinih naj bi kršil načela mednarodnega prava, kolikor naj bi časovna omejitev uporabe te označbe temeljila na izmenjavi pisem (in sicer izmenjavi pisem o Tokaju) in ne na besedilu tega sporazuma, kršil načela mednarodnega običajnega prava in naj bi temeljil na zmotni predstavi resničnosti v zvezi z enkozvočnostjo; –       kršitev člena 1 Dodatnega protokola k EKČP in člena 17 Listine o temeljnih pravicah Evropske unije, razglašene 7. decembra 2000 v Nici (UL C 364, str. 1; v nadaljevanju: listina o temeljnih pravicah), kolikor iz navedenih določb izhaja, da je intelektualna lastnina zaščitena, da lastnina nikomur ne sme biti odvzeta, razen če je to v javnem interesu, da je treba spoštovati načelo sorazmernosti in pravične odškodnine in da so omejitve lastninske pravice vedno določene z zakonom. 56     Predložitveno sodišče poleg tega poudarja, da so se nacionalni organi z dekretom z dne 26. septembra 2002 omejili na prenos določbe, določene z Uredbo št. 753/2002 in prilogo II k njej, ki časovno omejujejo uporabo imena „Tocai friulano“, in da so le-ti le opredelili, da navedena omejitev izhaja iz sporazuma med Skupnostjo in Republiko Madžarsko. 57     Po mnenju tega sodišča je iz navedenega jasno razvidno, da škoda, zatrjevana v postopku v glavni stvari, in sicer prepoved uporabe imena Tocai friulano ali Tocai italico po 31. marcu 2007, izhaja neposredno iz dveh skupnostnih normativnih virov, in sicer Sklepa 93/724 in Uredbe št. 753/2002. 58     V navedenih okoliščinah je Tribunale amministrativo regionale del Lazio, meneč, da je odgovor na določena vprašanja prava Skupnosti nujen za rešitev spora o glavni stvari, prekinilo odločanje in Sodišču v predhodno odločanje predložilo ta vprašanja: „1.       Ali Evropski sporazum o pridružitvi med Evropskimi skupnostmi in njihovimi državami članicami na eni strani in Republiko Madžarsko na drugi strani, sklenjen 16. decembra 1991 […], pomeni veljavno in ustrezno pravno podlago, ki daje Evropski skupnosti pooblastilo za sprejetje Sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti imen vin, sklenjenega 29. novembra 1993 […]; to vprašanje se prav tako zastavlja glede na določbe člena 65(1) Skupne izjave št. 13 in priloge XIII (točke 3, 4 in 5) k Evropskemu sporazumu iz leta 1991 glede morebitnega pridržka suverenosti in pristojnosti posameznih držav na področju nacionalnih geografskih označb za njihove kmetijske živilske proizvode, vključno iz grozdja in vina, ki na tem področju izključuje kakršen koli prenos suverenosti in pristojnosti na Evropsko skupnost? 2.       Ali je treba glede na navedeno v Mnenju 1/94 Sodišča Evropskih skupnosti o izključni pristojnosti ES sporazum med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti imen vin […], ki ureja zaščito geografskih označb, ki spadajo na področje intelektualne in trgovske lastnine, razglasiti za ničnega in neveljavnega v pravnem redu Skupnosti, glede na to, da države članice Evropske skupnosti navedenega sporazuma niso posamezno ratificirale? 3.       Če je sporazum Skupnosti iz leta 1993 […] v celoti treba šteti za zakonitega in veljavnega, ali je treba šteti, da je prepoved uporabe imena ‚Tocai‘ v Italiji po letu 2007, ki izhaja iz ob sklenitvi tega sporazuma izmenjanih pisem med pogodbenicama (in priloženih le-temu), nična in neveljavna, ker nasprotuje ureditvi enakozvočnih označb, ki jo določa ta sporazum iz leta 1993 (glej člen 4(5) in protokol, priložen sporazumu)? 4.       Ali je treba na podlagi člena 48 Dunajske konvencije o pogodbenem pravu šteti, da druga skupna izjava, priložena k sporazumu iz leta 1993 […], v skladu s katero pogodbene stranke med pogajanji niso bile seznanjene z obstojem enakozvočnih označb evropskih in madžarskih vin, pomeni očitno zmotno predstavo o resničnosti (glede na to, da italijanske in madžarske označbe za vina ‚Tocai‘ obstajajo in soobstajajo že stoletja, da so bile uradno priznane leta 1948 v sporazumu, sklenjenem med Italijansko republiko in Republiko Madžarsko, in so bile nedavno povzete v predpisih Skupnosti), ki povzroči ničnost dela sporazuma iz leta 1993, iz katerega izhaja prepoved uporabe imena Tocai v Italiji? 5.       Ali je treba glede na člen 59 Dunajske konvencije o pogodbenem pravu Sporazum o trgovinskih vidikih intelektualne lastnine [Sporazum TRIPS] […], sklenjen v okviru Svetovne trgovinske organizacije (STO), ki je začel veljati 1. januarja 1996, torej po začetku veljavnosti sporazuma Skupnosti iz leta 1993 […], razlagati tako, da njegove določbe na področju predpisov o enokozvočnih označbah vin veljajo namesto tistih iz sporazuma Skupnosti iz leta 1993 v primeru nezdružljivosti navedenih določb, glede na to, da so stranke, ki so podpisnice obeh sporazumov, iste? 6.       Ali je treba v primeru dveh enakozvočnih označb za vina, pridelana v državah, ki sta pogodbenici [Sporazuma] TRIPS (bodisi da se enakozvočnost nanaša na geografski označbi, ki se uporabljata v dveh državah, strankah sporazuma, bodisi da se nanaša na geografsko označbo v eni državi pogodbenici in enakozvočno ime sorte vinske trte, ki se tradicionalno prideluje v drugi državi pogodbenici), člene od 22 do 24, ki so v [delu II, poglavje 3, priloga 1 C] Sporazumu o ustanovitvi Svetovne trgovinske organizacije, in sicer [Sporazum] TRIPS […], ki je začel veljati 1. januarja 1996, razlagati tako, da se ti označbi lahko uporabljata tudi v prihodnje, če so ju zadevni pridelovalci uporabljali v preteklosti bodisi v dobri veri bodisi najmanj deset let pred 15. aprilom 1994 (člen 24(4) [Sporazuma] TRIPS) in če posamezna označba jasno navaja državo ali regijo ali lokacijo porekla zaščitenega vina, tako da ne zavaja potrošnikov? 7.       Ali lastninska pravica iz člena 1 Dodatnega protokola št. 1 k Evropski konvenciji o varstvu človekovih pravic in temeljnih svoboščin […], povzeta v členu 17 Listine o temeljnih pravicah Evropske unije, razglašene 7. [decembra] 2000 v Nici, obsega tudi pravice intelektualne lastnine v zvezi z označbami porekla vin in njihovim izvrševanjem, in torej zaščita le-teh nasprotuje veljavnosti določb, vsebovanih v izmenjanih pismih, priloženih sporazumu med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin […], ki pa niso povzete v besedilo tega sporazuma, na podlagi katerih vinogradniki iz Furlanije ne bodo več smeli uporabljati imena ‚Tocai friulano‘, zlasti glede na popolno odsotnost kakršne koli odškodnine v korist razlaščenih vinogradnikov iz Furlanije, odsotnost javnega interesa, ki bi upravičeval razlastitev in nespoštovanje načela sorazmernosti? 8.       Ali je treba ob ugotovljeni nezakonitosti, v obsegu, opisanem v zgornjih vprašanjih, pravil Skupnosti, ki so v sporazumu med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin […] in/ali izmenjanih pismih, priloženih le-temu, šteti, da so določbe Uredbe […] št. 753/2002 […], ki časovno omejujejo uporabo imena ‚Tocai friulano‘ po 31. marcu 2007 (člen 19(2)), nične oziroma vsaj neveljavne?“ Vprašanja za predhodno odločanje Prvo vprašanje 59     S predlogom z dne 11. marca 2005, ki je prispel na Sodišče 15. marca 2005, sta Regione in ERSA Sodišču predlagala, naj vsem zadevnim strankam v tej zadevi dovoli, da predložijo svoja stališča glede nekaterih novih dejstev, ki so bila navedena v tej vlogi, preden Sodišče izda sodbo. Ta nova dejstva naj bi se nanašala na skorajšnjo sklenitev novih sporazumov med Skupnostjo in Avstralijo in Združenimi državami, ki naj bi v skladu s členom 24(6) Sporazuma TRIPS pridelovalcem v teh državah dovoljevala, da še naprej uporabljajo na svojih nacionalnih trgih in trgih tretjih držav ime „Tokay“. 60     S tem v zvezi je treba opozoriti, da Sodišče lahko po uradni dolžnosti, na predlog generalnega pravobranilca ali na predlog strank, odredi ponovno odprtje ustnega postopka, v skladu s členom 61 Poslovnika, kadar meni, da ni dovolj poučeno ali da je o zadevi treba razsoditi na podlagi trditve, o kateri stranke niso razpravljale (glej zlasti sodbo z dne 18. julija 2002 v zadevi Philips, C-299/99, Recueil, str. I‑5475, točka 20). 61     Sodišče meni, da v predmetni zadevi ni treba odrediti ponovnega odprtja ustnega postopka, zaključenega 16. decembra 2004, ker razpolaga z vsemi potrebnimi elementi za odgovor na vprašanja, zastavljena v postopku v glavni stvari. 62     Posledično je treba predlog Regione in ERSA zavrniti. 63     S prvim vprašanjem predložitveno sodišče v bistvu sprašuje, ali je bil pridružitveni sporazum ES-Madžarska lahko ustrezna pravna podlaga za sprejetje Sklepa 93/724, s katerim je Skupnost sklenila sporazum ES-Madžarska o vinih. 64     To vprašanje temelji na predpostavki, da je pravna podlaga, ki daje Skupnosti pooblastilo za sklenitev sporazuma ES-Madžarska o vinih, pridružitveni sporazum ES-Madžarska. Zdi se, da navedena predpostavka izvira iz sklicevanja - v prvem sklicevanju v sporazumu ES-Madžarska o vinih – na pridružitevni sporazum ES-Madžarska. 65     Vendar, kot to pravilno poudarjata Svet in Komisija, navedeni predpostavki ni mogoče slediti. 66     Sklicevanje na pridružitveni sporazum ES-Madžarska ima namreč namen umestiti sporazum ES-Madžarska o vinih v njegov politični kontekst. Tega sklicevanja ni mogoče razumeti v tem smislu, da navaja določbe prava Skupnosti, na podlagi katerih je Skupnost sklenila navedeni sporazum. 67     Pravna podlaga, ki daje Skupnosti pooblastilo za sklenitev sporazuma ES-Madžarska o vinih, je navedena v prvem sklicevanju Sklepa 93/724, s katerim je bil ta sporazum sklenjen in odobren v imenu Skupnosti. 68     Iz tega sklicevanja je dejansko jasno razvidno, da je pravna podlaga člen 133, ki Skupnosti podeljuje pristojnost na področju skupne trgovinske politike. 69     Vprašanje, ali je bila pravna podlaga, ki jo je uporabil Svet, ustrezna, je vsebina drugega vprašanja za predhodno odločanje in bo torej obravnavano v okviru tega. 70     Glede na zgoraj navedeno je treba na prvo vprašanje odgovoriti, da pridružitveni sporazum ES-Madžarska ni pravna podlaga za Sklep 93/724, s katerim je bil sklenjen sporazum ES-Madžarska o vinih. Drugo vprašanje 71     Z drugim vprašanjem predložitveno sodišče v bistvu sprašuje, ali je člen 133 Pogodbe, ki Skupnosti podeljuje izključno pristojnost na področju skupne trgovinske politike, ustrezna pravna podlaga za to, da Skupnost sama sklene sporazum ES-Madžarska o vinih, upoštevajoč dejstvo, da naj bi navedeni sporazum vseboval ureditev zaščite geografskih označb, ki spadajo na področje industrijske in trgovske lastnine. 72     V skladu z ustaljeno sodno prakso Sodišča mora izbira pravne podlage akta Skupnosti temeljiti na objektivnih elementih, ki jih je mogoče sodno preizkusiti, med katerimi sta zlasti cilj in vsebina akta (glej zlasti sodbo z dne 19. septembra 2002 v zadevi Huber, C-336/00, Recueil, str. I-7699, točka 30). 73     Iz prvega sklicevanja v Sklepu 93/724 izhaja, da je Svet uporabil točno člen 133 Pogodbe kot pravno podlago za sklenitev sporazuma ES-Madžarska o vinih. 74     Poleg tega iz tretje uvodne izjave tega sklepa izhaja, da je Svet, glede na to, da so določbe tega sporazuma neposredno povezane z ukrepi v okviru skupne trgovinske in kmetijske politike, v tem primeru predpisi Skupnosti v vinskem sektorju, presodil, da je treba ta sporazum skleniti na ravni Skupnosti. 75     V skladu s sodno prakso Sodišča spada akt Skupnosti v izključno pristojnost na področju skupne trgovinske politike, določeno v členu 133 Pogodbe, le če se posebej nanaša na mednarodno menjavo, tako da je v bistvenem namenjen spodbujanju, omogočanju ali urejanju mednarodne menjave in ima neposreden in takojšenj učinek na trgovino ali menjavo z zadevnimi proizvodi (glej Mnenje 1/94 z dne 15. novembra 1994, Recueil, str. I-5267, točka 57; Mnenje 2/00 z dne 6. decembra 2001, Recueil, str. I-9713, točka 40, in sodbo z dne 12. decembra 2002 v zadevi Komisija proti Svetu, C-281/01, Recueil, str. I-12049, točki 40 in 41). 76     V obravnavanem primeru se še natančneje zastavlja vprašanje, ali spada sporazum ES-Madžarska o vinih v izključno pristojnost Skupnosti na področju skupne trgovinske politike ali pa je del, kot to trdijo Regione, ERSA in italijanska vlada, varstva pravic intelektualne lastnine, področja, na katerem so pristojnosti Skupnosti in držav članic deljene. 77     S tem v zvezi je treba spomniti na upoštevni normativni okvir Skupnosti ratione temporis , tj. SUT za vino, ki je veljal med sklenitvijo sporazuma ES-Madžarska o vinih. 78     Člen 63 Uredbe št. 822/87 dejansko določa, da lahko uvožena vina, namenjena za neposredno prehrano ljudi in opisana z geografsko označbo, pod pogojem vzajemnosti uživajo pri trženju v Skupnosti zaščito in nadzor, predvidena za kakovostna vina pdpo, in da bo navedena določba uveljavljena s pogodbami z zainteresiranimi tretjimi državami, ki so dogovorjene in sklenjene v skladu s postopkom, določenim v členu 133 CE. 79     Očitno je, da je sporazum ES-Madžarska o vinih pogodba iz člena 63 Uredbe št. 822/87. 80     Glavni namen takih sporazumov je spodbujanje trgovine med pogodbenimi strankami, ki na podlagi vzajemnosti omogoča na eni strani trženje vin s poreklom iz zadevnih tretjih držav, pri čemer je tem vinom zagotovljena enaka zaščita, kot je tista, določena za kakovostna vina pdpo, in na drugi strani trženje vin s poreklom iz Skupnosti v teh tretjih državah. 81     Ti sporazumi zlasti zagotavljajo vzajemno zaščito določenih geografskih označb, navedenih pri označevanju na nalepkah, ki se uporabljajo za trženje zadevnih vin na trgu Skupnosti in trgu zadevne tretje države. Gre torej za instrument, ki neposredno vpliva na trgovino z vini (glej v tem smislu že navedeno sodbo Komisija proti Svetu, točka 40). 82     Glede na navedeno je treba skleniti, da taki sporazumi izpolnjujejo merila, ki jih mora v skladu z navedeno sodno prakso v točki 75 te sodbe izpolnjevati akt Skupnosti, da bi lahko spadal v izključno pristojnost na področju skupne trgovinske politike, določene v členu 133 Pogodbe. 83     Iz tega izhaja, da je treba na drugo vprašanje odgovoriti, da je člen 133, kot je naveden v preambuli Sklepa 93/724, ustrezna pravna podlaga za to, da je Skupnost sama sklenila sporazum ES-Madžarska o vinih. Tretje vprašanje 84     S tretjim vprašanjem predložitveno sodišče v bistvu sprašuje, ali je v primeru, da je treba sporazum ES-Madžarska o vinih v celoti šteti za zakonitega in veljavnega, prepoved uporabe označbe „Tocai“ v Italiji po 31. marcu 2007, ki izhaja iz izmenjanih pisem o Tokaju, nična in neveljavna, ker nasprotuje ureditvi enakozvočnih označb, določeni v členu 4(5) navedenega sporazuma. 85     To vprašanje je treba razumeti ob upoštevanju trditev Regione in ERSA, po katerih naj bi obstajalo neskladje med ureditvijo enakozvočnih označb, določeno v členu 4(5) sporazuma ES-Madžarska o vinih, in prepovedjo uporabe izraza „Tocai“ v navedbi „Tocai friulano“ ali „Tocai italico“ za opisovanje in predstavitev določenih italijanskih kakovostnih vin pdpo, po izteku prehodnega obdobja 31. marca 2007. 86     Do navedenega nasprotja naj bi prišlo zaradi dejstva, da naj bi bila pri izmenjavi pisem o Tokaju prednost dana madžarski označbi „Tokaj“ v škodo enakozvočne italijanske označbe „Tocai“, čeprav ureditev enakozvočnih označb, določena v členu 4(5) sporazuma ES-Madžarska, ki je temeljni sporazum, od katerega akt, ki mu je priložen, kot na primer izmenjava pisem o Tokaju, ne more odstopiti, temelji na pravilu, ki zagotavlja soobstoj za vsako posamezno označbo, kolikor ni zavajajoča. 87     V tem pogledu je treba poudariti, da bi tak konflikt obstajal le, če bi bila vsaka od označb, ki štejejo za enakozvočne v smislu člena 4(5) sporazuma ES-Madžarska, sama po sebi geografska označba, zaščitena na podlagi tega sporazuma. 88     Iz člena 4(1)(a) tega sporazuma izhaja, da so glede vin s poreklom iz Skupnosti zaščitene geografske označbe na podlagi tega sporazuma naštete v prilogi k njem, v delu A, z naslovom „Vina s poreklom iz Evropske skupnosti“. 89     Vendar v nasprotju z madžarskim imenom „Tokaj“, ki je v delu B navedene priloge, v kateri so navedene geografske označbe za vina s poreklom iz Republike Madžarske, zaščitena na podlagi člena 4(1)(b) sporazuma ES-Madžarska o vinih, navedbi „Tocai friulano“ in „Tocai italico“ nista v delu A te priloge, ki je posvečena vinom s poreklom iz Skupnosti. 90     Poleg tega teh dveh zadnjih imen v nobenem primeru ni mogoče opredeliti za geografski označbi v smislu sporazuma ES-Madžarska o vinih. 91     Dejansko je po določbah člena 2(2) tega sporazuma geografska označba „vsaka označba, vključno z ‚označbo porekla‘, ki jo priznavajo zakoni in predpisi pogodbenice za opis in predstavitev vina s poreklom na ozemlju te pogodbenice ali regije ali lokacije na tem ozemlju, če se lahko kakovost, sloves ali kaka druga značilnost tega vina bistveno pripisuje njegovemu geografskemu poreklu.“ 92     Vendar v upoštevnih predpisih, ki so veljali v Skupnosti na dan sklenitve sporazuma ES-Madžarska o vinih, imeni „Tocai friulano“ in „Tocai italico“ nista pomenili navedbe geografske označbe, temveč ime sorte vinske trte, ki je v Italiji priznana kot primerna za pridelavo določenih kakovostnih vin pdpo, pridelanih na ozemlju te države članice. 93     Dejansko ni sporno, da je bila navedba „Tocai friulano“ v naslovu I priloge k Uredbi št. 3800/81 kot priporočena oziroma dovoljena sorta vinske trte v določenih italijanskih provincah in v točki 5 priloge III k Uredbi št. 3201/90 kot sopomenka za sorto vinske trte „Tocai italico“, ki se lahko uporablja za opisovanje določenih italijanskih kakovostnih vin pdpo. 94     Nasprotno pa so bila madžarska vina, imenovana „Tokaj“ ali „Tokaji“, navedena v prilogi II, naslov 11, točka 5, k Uredbi št. 3201/90 pod naslovom „Seznam […] uvoženih vin, opisanih z geografsko označbo“. 95     Regione in ERSA kot tudi italijanska vlada zagovarjajo stališče, da je v skladu s predpisi Skupnosti vedno bilo in je še predvideno, da se v Italiji za opisovanje in predstavitev določenih italijanskih kakovostnih vin pdpo zadevne geografske označbe, kot na primer „Collio goriziano“, „Collio“, „Isonzo del Friuli“ in „Isonzo“, če so spoštovane zahteve, opredeljene v pridelovalnih specifikacijah, kombinirajo z navedbo sorte vinske trte „Tocai friulano“ ali njegovo sopomenko „Tocai italico“, iz katere so vina pridelana. 96     Vendar iz nobenega podatka, predloženega Sodišču, ne izhaja, da bi odločitev navedene države članice, da dovoli tako kombinacijo, imela za posledico, da bi bila navedba, ki s to kombinacijo nastane, geografska označba, in tako „Tocai friulano“ in „Tocai italico“, ki spadata mednje, ne bi več opisovala sorte vinske trte, temveč bi bila geografski označbi. 97     Nasprotno pa iz citiranih navedb „Tocai friulano“ in „Tocai italico“ v prilogi II k Uredbi št. 753/2002 izhaja, da so tudi v predpisih Skupnosti, ki so veljali na dan spora o glavni stvari, te navedbe še vedno veljale za sorto vinske trte, ki se lahko na podlagi člena 19(2)(b) in člena 3 te uredbe uporablja za označevanje zadevnih italijanskih kakovostnih vin pdpo. Torej ne gre za ime sorte vinske trte ali njeno sopomenko, ki vsebuje geografsko označbo v smislu člena 19(2)(a) te uredbe. 98     Glede na zgoraj navedeno je treba na tretje vprašanje odgovoriti, da prepoved uporabe imena „Tocai“ v Italiji po 31. marcu 2007, kot izhaja iz izmenjave pisem o Tokaju, ne nasprotuje ureditvi enakozvočnih označb, določeni v členu 4(5) sporazuma ES-Madžarska o vinih. Četrto vprašanje 99     S četrtim vprašanjem predložitveno sodišče v bistvu sprašuje, ali skupna izjava o enakozvočnicah, s tem, da je v njenem prvem odstavku navedeno, da so pogodbene stranke v zvezi s členom 4(5)(a) sporazuma ES-Madžarska o vinih ugotovile, da med pogajanji niso bile seznanjene z nobenim posebnim primerom, glede katerega bi se zadevne določbe lahko uporabile, pomeni očitno zmotno predstavo o resničnosti, ki na podlagi člena 48 Dunajske konvencije o pogodbenem pravu povzroči ničnost tega sporazuma, če vsebuje prepoved uporabe imena „Tocai“ v Italiji po 31. marcu 2007. 100   To vprašanje je treba razumeti ob upoštevanju trditev Regione in ERSA, po katerih naj glede na celoto vseh elementov ne bi bilo dvoma o zmotni naravi skupne izjave o enakozvočnicah, saj ni mogoče, da Skupnost in Republika Madžarska ne bi bili seznanjeni z obstojem enakozvočnosti pri označbi „Tocai“ za suho italijansko vino in označbi „Tokaj“ za madžarsko desertno vino. 101   Vendar, kot to izhaja iz točk od 88 do 97 te sodbe, italijanska označba „Tocai friulano“ in njena sopomenka „Tocai italico“ nista zaščitena geografska označba v smislu sporazuma ES-Madžarska o vinih, tako da določbe člena 4(5)(a) tega sporazuma glede enakozvočnosti ne veljajo za reševanje morebitnega primera enakozvočnosti ali enakosti med to označbo in madžarsko označbo „Tokaj“, ki je - kot je to bilo ugotovljeno v točki 89 te sodbe – zaščitena geografska označba na podlagi istega sporazuma. 102   Torej je treba na četrto vprašanje odgovoriti, da skupna izjava o enakozvočnicah, s tem da v prvem odstavku v zvezi s členom 4(5)(a) sporazuma ES-Madžarska o vinih razglaša, da so pogodbene stranke ugotovile, da med pogajanji niso bile seznanjene z nobenim posebnim primerom, glede katerega bi se zadevne določbe lahko uporabile, ne pomeni očitno zmotne predstave o resničnosti. Šesto vprašanje 103   S šestim vprašanjem, ki ga je treba obravnavati pred petim, predložitveno sodišče v bistvu sprašuje, ali je treba člene od 22 do 24 Sporazuma TRIPS razlagati tako, da se lahko v primeru enakozvočnosti med geografskimi označbami ali geografsko označbo in označbo, ki povzema ime sorte vinske trte, vsaka posamezna označba uporablja tudi v prihodnje, če so ga zadevni pridelovalci uporabljali v preteklosti bodisi v dobri veri bodisi najmanj deset let pred 15. aprilom 1994 in če jasno navaja državo, regijo ali območje porekla zaščitenega vina, tako da ne zavaja potrošnikov. 104   Regione in ERSA ter italijanska vlada zagovarjajo stališče, da členi od 22 do 24 Sporazuma TRIPS Skupnosti nalagajo, da kot članica STO ščiti enakozvočne geografske označbe, vključno v primerih enakozvočnosti med geografsko označbo in imenom sorte vinske trte, in da so ti členi posledično ovira za ukinitev zaščite imena „Tocai friulano“. 105   Ob upoštevanju samih zadevnih določb navedenih členov Sporazuma TRIPS temu sklepanju ni mogoče slediti. 106   Prvič, člen 23(3) Sporazuma TRIPS določa, da se v primeru enakozvočnih geografskih označb za vina varstvo zagotovi vsaki označbi in da vsaka članica STO določi praktične pogoje za razlikovanje med enakozvočnimi označbami ob upoštevanju potrebe po zagotavljanju nepristranskega obravnavanja zadevnih proizvajalcev in preprečevanja zavajanja potrošnikov. 107   Na podlagi člena 22(1) Sporazuma TRIPS so „geografske označbe“ oznake, ki označujejo, da blago izvira z ozemlja članice ali iz regije ali lokacije na tem ozemlju, če se dana kakovost, sloves ali kaka druga značilnost tega blaga bistveno pripisuje njegovemu geografskemu poreklu. 108   Vendar, kot je bilo ugotovljeno v točkah od 88 do 97 te sodbe, v nasprotju z madžarsko označbo „Tokaj“, italijanski imeni „Tocai friulano“ in „Tocai italico“ označujeta sorto vinske trte in nista geografski označbi v smislu sporazuma ES‑Madžarska o vinih. Glede na dejstvo, da je pojem geografske označbe, tako kot je opredeljen v tem sporazumu, v bistvu enak kot v členu 22(1) Sporazuma TRIPS, je treba v okviru Sporazuma TRIPS sprejeti enak sklep. 109   Posledično se člen 23(3) Sporazuma TRIPS v postopku v glavni stvari ne uporablja, ker se ta ne nanaša na enakozvočnost med dvema geografskima označbama. 110   Drugič, člen 24(4) Sporazuma TRIPS določa, da nič v poglavju 3 ne zavezuje članice STO, da prepreči nadaljnjo in podobno uporabo določene geografske označbe druge članice za označevanje vin ali žganih pijač v zvezi z blagom ali storitvami katerega koli od njenih državljanov ali prebivalcev, ki je neprekinjeno uporabljal to geografsko označbo za isto ali sorodno blago ali storitev na ozemlju te članice ali (a) najmanj deset let pred 15. aprilom 1994 ali (b) v dobri veri pred tem datumom. 111   Iz navedene določbe jasno izhaja, da kolikor Skupnost ni dolžna prepovedati nadaljnje in podobne uporabe določene geografske označbe druge članice STO za označevanje vin ali žganih pijač s strani državljana države članice ali prebivalca na ozemlju te države članice v smislu člena 24(4) Sporazuma TRIPS, navedena določba taki prepovedi ne nasprotuje. 112   Drugače povedano, člen 24(4) je treba razlagati tako, da ustvarja, pod pogoji, ki jih določa, možnost in ne obveznosti zaščite posamezne enkozvočne označbe. 113   Tretjič, glede člena 24(6) Sporazuma TRIPS navedena določba med drugim omogoča Skupnosti, da kot članica STO uporabi določbe tega sporazuma v zvezi z geografsko označbo katere koli druge članice STO, ki se nanaša na proizvode iz vinske trte, katerih ime je enako kot običajno ime za sorto grozdja, ki je obstajalo na ozemlju te članice na dan začetka veljavnosti Sporazuma o STO. 114   Ta določba torej prav tako Skupnosti daje možnost in ne določa obveznosti zaščite sorte grozdja ali sorte vinske trte Skupnosti, zlasti če je njeno ime enakozvočnica geografske označbe za vino s poreklom iz tretje države. 115   V navedenih pogojih je treba na šesto vprašanje odgovoriti, da je treba člene od 22 do 24 Sporazuma TRIPS razlagati tako, da v primeru, kot je ta v postopku v glavni stvari, ki se nanaša na enakozvočnost med geografsko označbo v tretji državi in označbo, ki vsebuje ime sorte vinske trte, ki se uporablja za opisovanje in predstavitev določenih vin Skupnosti, ki so iz nje pridelana, navedene določbe ne zahtevajo, da se ta označba lahko uporablja tudi v prihodnosti, ne glede na dve okoliščini, in sicer da so jo zadevni pridelovalci uporabljali v preteklosti bodisi v dobri veri bodisi najmanj deset let pred 15. aprilom 1994 in da označba jasno navaja državo, regijo ali lokacijo porekla zaščitenega vina, tako da ne zavaja potrošnikov. 116   Upoštevajoč navedeni odgovor, na peto vprašanje ni treba odgovoriti, saj je bilo to postavljeno za primer, če bi bil sporazum ES-Madžarska o vinih, ki ima za posledico izključitev uporabe izraza „Tocai“ za opis in predstavitev določenih italijanskih kakovostni vin pdpo po izteku prehodnega obdobja 31. marca 2007, nezdružljiv z določbami členov od 22 do 24 Sporazuma TRIPS, če bi torej te zahtevale, da se v primeru enakozvočnosti posamezna označba lahko uporablja tudi v prihodnosti. 117   Iz odgovora na šesto vprašanje namreč izhaja, da v postopku v glavni stvari, ki se nanaša na enakozvočnost med geografsko označbo v tretji državi in označbo, ki vsebuje ime sorte vinske trte, ki se uporablja za opisovanje in predstavitev določenih vin v Skupnosti, ne gre za tak primer. Sedmo vprašanje 118   V sedmem vprašanju predložitveno sodišče v bistvu sprašuje, ali lastninska pravica iz člena 17 Listine o temeljnih pravicah obsega tudi pravice intelektualne lastnine za označbe porekla vin in njihovo izvrševanje, in če gre za tak primer, ali varsto slednje nasprotuje temu, da se zadevnim subjektom v avtonomni deželi Furlaniji - Julijski krajini odvzame možnost uporabe izraza „Tocai“ v navedbi „Tocai friulano“ ali „Tocai italico“ za opisovanje ali predstavitev določenih italijanskih kakovostnih vin pdpo po izteku prehodnega obdobja 31. marca 2007, kot to izhaja iz izmenjave pisem o Tokaju, priloženih sporazumu ES-Madžarska o vinih, ki pa ga ni v tem sporazumu, zlasti glede na popolno odsotnost kakršne koli odškodnine v korist vinogradnikov iz Furlanije, odsotnost javnega interesa, ki bi upravičeval to razlastitev, in nespoštovanje načela sorazmernosti. 119   V skladu z ustaljeno sodno prakso se lastninska pravica uvršča med splošna načela prava Skupnosti. Vendar to načelo ni absolutno in ga je treba obravnavati glede na vlogo, ki jo ima v družbi. Posledično je mogoče izvrševanje lastninske pravice omejiti, pod pogojem, da te omejitve dejansko ustrezajo ciljem v splošnem interesu, ki jih Skupnost zasleduje, in ne pomeni glede na zasledovane cilje nesorazmeren in nedopusten ukrep, ki bi ogrožal samo bistvo tako zagotovljene pravice (glej v tem smislu zlasti sodbe z dne 13. decembra 1994 v zadevi SMW Winzersekt, C-306/93, Recueil, str. I-5555, točka 22, in z dne 15. julija 2004 v zadevi Di Lenardo in Dilexport, C-37/02 in C-38/02, ZOdl., str. I-6911, točka 82, in navedena sodna praksa). 120   Da bi ugotovili obseg temeljne lastninske pravice, splošnega načela prava Skupnosti, je treba upoštevati zlasti člen 1 Dodatnega protokola št. 1 k EKČP, ki je posvečen tej pravici. 121   Preučiti je torej treba, ali prepoved uporabe izraza „Tocai“ za opisovanje in predstavitev določenih italijanskih kakovostnih vin pdpo od 1. aprila 2007, kot to izhaja iz izmenjave pisem o Tokaju, pomeni nesorazmeren in nedopusten poseg, ki ogroža samo bistvo temeljne lastninske pravice zadevnih gospodarskih subjektov. 122   Navedena prepoved, kolikor ne izključuje vsakega razumnega načina za trženje zadevnih italijanskih vin, ne pomeni odvzema lastnine v smislu prvega odstavka člena 1 Dodatnega protokola št. 1 k EKČP. 123   Posledično neobstoj odškodnine v korist vinogradnikov iz Furlanije, ki ga je izpostavilo predložitveno sodišče, ni sam po sebi okoliščina, ki bi izkazovala nezdružljivost med obravnavano prepovedjo v postopku v glavni stvari in lastninsko pravico. 124   Poleg tega je treba ugotoviti, ne da bi razsojali o tem, ali ta ukrep kot ukrep urejanja uporabe premoženja pomeni poseg v pravico do spoštovanja premoženja, za katerega bi lahko veljal drugi odstavek člena 1 Dodatnega protokola št. 1 k EKČP, in bi posledično lahko pomenil omejitev temeljne lastninske pravice, da je lahko omejitev te pravice, če bi bila izkazana, upravičena. 125   Iz sodne prakse Sodišča za človekove pravice izhaja, da mora ukrep urejanja uporabe premoženja za to, da bi bil upravičen, spoštovati načelo zakonitosti in zasledovati legitimen cilj s sredstvi, ki so razumno sorazmerna s ciljem (glej zlasti ESČP, sodba Jokela proti Finski z dne 21. maja 2002, Recueil des arrêts et décisions, 2002-IV, točka 48). 126   Prvič, v zvezi z zakonitostjo prepovedi, obravnavane v postopku v glavni stvari, ni sporno, da izmenjava pisem o Tokaju, ki je priloga k sporazumu ES-Madžarska o vinih, to prepoved izrecno določa in da je bil s Sklepom 93/724 ta akt odobren v imenu Skupnosti. Torej gre za ukrep, ki ga določa zakonita določba, sprejeta kot je to poudarjeno v točkah od 77 do 81 te sodbe v okviru SUT za vino, ki je veljala med sklenitvijo navedenega sporazuma. 127   V zvezi s splošnim interesom, ki ga zasleduje ukrep, obravnavan v postopku v glavni stvari, je bilo v točkah 80 in 81 te sodbe že poudarjeno, da je namen sporazuma ES-Madžarska o vinih, katerega del je ta ukrep, izvajanje politike v okviru SUT za vino, katere glavni cilj je spodbujanje trgovinske menjave med pogodbenimi strankami na podlagi vzajemnosti, trženje vin s poreklom iz tretjih držav, ki so opisana ali predstavljena s pomočjo geografske označbe, pri čemer je tem vinom zagotovljena enaka zaščita kot za kakovostna vina pdpo s poreklom iz Skupnosti, in na drugi strani, trženje vin s poreklom iz Skupnosti v teh tretjih državah. 128   Med drugim iz tretje in pete uvodne izjave Uredbe št. 2392/89 izhaja, da je namen predpisov Skupnosti na področju opisovanja in predstavitve vin zadostiti tako potrebi, da se da končnemu potrošniku pravilen in natančen podatek o zadevnih proizvodih, in potrebi po zaščiti pridelovalcev na njihovem ozemlju pred izkrivljanjem konkurence. 129   Cilj, ki ga zasleduje zadevni ukrep v postopku v glavni stvari, pomeni legitimen cilj v splošnem interesu (glej že navedeno sodbo SMW Winzersekt, točka 25). 130   Na koncu je treba še preučiti, ali je navedeni ukrep sorazmeren s ciljem v splošnem interesu, ki ga zasleduje. 131   V zadevi, ki se je nanašala na ukrep Skupnosti v okviru SUT za vino, ki je po izteku prehodnega obdobja petih let prepovedoval uporabo navedbe „méthode champenoise“ za vina, ki niso upravičena do zaščitene označbe porekla „champagne“, je Sodišče spomnilo, da ima zakonodajalec Skupnosti v skladu z ustaljeno sodno prakso na področju skupne kmetijske politike široka poblastila za prosto presojo, kar ustreza politični odgovornosti, ki mu jo nalagata člena 34 ES in 37 ES, in da lahko na zakonitost takega ukrepa vpliva le očitna neprimernost ukrepa, sprejetega na tem področju, v primerjavi s cilji, ki jih pristojna institucija zasleduje (glej zgoraj navedeno sodbo SMW Winzersekt, točka 21). 132   S tem v zvezi je pomembno poudariti, da se bodo po izteku zadevnega prehodnega obdobja zadevna italijanska kakovostna vina pdpo še naprej lahko pridelovala iz sorte vinske trte „Tocai friulano“ in bila tržena pod njihovimi geografskimi označbami, čeprav brez navedbe imena sorte vinske trte, iz katere so pridelana. 133   V obravnavani zadevi sorazmernosti ukrepa, obravnavanega v postopku v glavni stvari, ni mogoče oporekati, saj je bilo po eni strani v izmenjavi pisem o Tokaju predvideno trinajstletno prehodno obdobje in so po drugi strani, kot je to poudarila Komisija na obravnavi, na voljo alternativne označbe, ki nadomeščajo ime „Tocai friulano“ in njegovo sopomenko „Tocai italico“, in sicer „Trebbianello“ in „Sauvignonasse“. 134   V teh okoliščinah je treba na sedmo vprašanje odgovoriti, da lastninska pravica ne nasprotuje temu, da se zadevnim gospodarskim subjektom v Avtonomni deželi Furlaniji - Julijski krajini prepove uporaba izraza „Tocai“ v navedbi „Tocai friulano“ ali „Tocai italico“ za opisovanje ali predstavitev določenih italijanskih kakovostnih vin pdpo po izteku prehodnega obdobja 31. marca 2007, kot to izhaja iz izmenjave pisem o Tokaju, priloženih k sporazumu ES-Madžarska o vinih, ki pa jih v njem ni. Osmo vprašanje 135   Z osmim vprašanjem predložitveno sodišče v bistvu sprašuje, ali so v primeru ugotovitve nezakonitosti v obsegu, navedenem v prej navedenih vprašanjih, sporazuma ES-Madžarska o vinih in/ali izmenjave pisem o Tokaju, določbe člena 19(2) Uredbe št. 753/2002, ki določajo, da se ime „Tocai friulano“ po 31. marcu 2007 ne sme več uporabljati, nične ali vsaj brez učinka. 136   Ker je to vprašanje postavljeno samo za primer, če bi se po preučitvi prvih sedmih vprašanj za predhodno odločanje izkazalo, da sta v obsegu, navedenem v teh vprašanjih, sporazum ES-Madžarska o vinih in/ali izmenjava pisem o Tokaju nezakonita, in ker iz odgovorov na zastavljena vprašanja v tej sodbi izhaja, da se ta teza ni potrdila, nanj ni treba odgovoriti. 137   Poleg tega je treba spomniti, da je le predložitveno sodišče pristojno za določitev obsega vprašanj za predhodno odločanje, za katera meni, da jih mora zastaviti Sodišču. 138   Iz navedenega izhaja, kot je Komisija to pravilno poudarila na obravnavi, da nekaterih vprašanj, ki so jih zastavili med drugim na obravnavi Regione in ERSA ter italijanska vlada glede osmega vprašanja za predhodno odločanje, in sicer, ali na veljavnost sporazuma ES-Madžarska o vinih vpliva domnevna kršitev dolžnosti obrazložitve oziroma načela sorazmernosti in načela enakega obravnavanja, kot je posvečen v členu 34(2) ES, Sodišče ne more obravnavati, ker jasno presegajo okvire tega osmega vprašanja, kot ga je opredelilo predložitveno sodišče. Stroški 139   Ker je ta postopek za stranke v postopku v glavni stvari ena od stopenj v postopku pred predložitvenim sodiščem, to odloči o stroških. Stroški, priglašeni za predložitev stališč Sodišču, ki niso stroški omenjenih strank, se ne povrnejo. Iz teh razlogov je Sodišče (drugi senat) razsodilo: 1) Evropski sporazum o pridružitvi med Evropskimi skupnostmi in njihovimi državami članicami na eni strani in Republiko Madžarsko na drugi strani ni pravna podlaga za Sklep Sveta 93/724/ES z dne 23. novembra 1993 o sklenitvi sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin. 2) Člen 113 ES, kot je naveden v preambuli Sklepa 93/724, je ustrezna pravna podlaga za to, da je Skupnost sama sklenila sporazum med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin. 3) Prepoved uporabe imena „Tocai“ v Italiji po 31. marcu 2007, kot izhaja iz izmenjave pisem glede člena 4 sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin, ne nasprotuje ureditvi enakozvočnih označb, določeni v členu 4(5) tega sporazuma. 4) Skupna izjava glede člena 4(5) sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin, s tem da razglaša v prvem odstavku v zvezi s členom 4(5)(a) tega sporazuma, da so pogodbene stranke ugotovile, da med pogajanji niso bile seznanjene z nobenim posebnim primerom, glede katerega bi se zadevne določbe lahko uporabile, ne pomeni očitno zmotne predstave o resničnosti. 5) Člene od 22 do 24 Sporazuma o trgovinskih vidikih intelektualne lastnine, ki je v prilogi 1 C k Sporazumu o ustanovitvi Svetovne trgovinske organizacije, odobren v imenu Evropske skupnosti za področja, ki so v njeni pristojnosti, s Sklepom Sveta 94/800/ES z dne 22. decembra 1994, je treba razlagati tako, da v primeru, kot je ta v postopku v glavni stvari, ki se nanaša na enakozvočnost med geografsko označbo v tretji državi in označbo, ki vsebuje ime sorte vinske trte, ki se uporablja za opisovanje in predstavitev določenih vin Skupnosti, ki so iz nje pridelana, navedene določbe ne zahtevajo, da se ta označba lahko uporablja tudi v prihodnosti, ne glede na dve okoliščini, in sicer, da so jo zadevni pridelovalci uporabljali v preteklosti bodisi v dobri veri bodisi najmanj deset let pred 15. aprilom 1994 in da označba jasno navaja državo, regijo ali lokacijo porekla zaščitenega vina, tako da ne zavaja potrošnikov. 6) Lastninska pravica ne nasprotuje temu, da se zadevnim gospodarskim subjektom v Avtonomni deželi Furlaniji - Julijski krajini (Italija) prepove uporaba izraza „Tocai“ v navedbi „Tocai friulano“ ali „Tocai italico“ za opisovanje ali predstavitev določenih italijanskih kakovostnih vin, pridelanih na določenem pridelovalnem območju, po izteku prehodnega obdobja 31. marca 2007, kot to izhaja iz izmenjave pisem glede člena 4 sporazuma med Evropsko skupnostjo in Republiko Madžarsko o vzajemni zaščiti in nadzoru imen vin, priloženih temu sporazumu, ki pa jih v njem ni. Podpisi * Jezik postopka: italijanščina.

62002TJ0085

de

Vorgeschichte des Rechtsstreits Die Klägerin reichte am 1. April 1996 gemäß der Verordnung (EG) Nr. 40/94 des Rates vom 20. Dezember 1993 über die Gemeinschaftsmarke (ABl. 1994, L 11, S. 1) in ihrer geänderten Fassung die Anmeldung einer Gemeinschaftsmarke beim Harmonisierungsamt für den Binnenmarkt (Marken, Muster und Modelle) (im Folgenden: Amt) ein. Bei der angemeldeten Marke handelt es sich um das Wortzeichen CASTILLO. Die Waren, für die die Marke angemeldet wurde, gehören zu den Klassen 29 und 30 im Sinne des Abkommens von Nizza über die internationale Klassifikation von Waren und Dienstleistungen für die Eintragung von Marken vom 15. Juni 1957 in seiner revidierten und geänderten Fassung und entsprechen ─ nach Beschränkung ─ folgender Beschreibung: ─ Klasse 29: Fisch; konserviertes, getrocknetes und gekochtes Obst und Gemüse, Gelees, Kompotte, Fruchtsaucen, Eier, Milch und Milchprodukte, Käse; Fisch- und Gemüsekonserven Klasse 29: Fisch; konserviertes, getrocknetes und gekochtes Obst und Gemüse, Gelees, Kompotte, Fruchtsaucen, Eier, Milch und Milchprodukte, Käse; Fisch- und Gemüsekonserven ─ Klasse 30: Kaffee, Tee, Kakao, Zucker, Reis, Tapioka, Sago, Kaffee-Ersatzmittel; Honig, Melassesirup; Hefe, Backpulver; Salz, Senf; Essig, Saucen (Würzmittel); Gewürze, Kühleis, Salatsaucen Klasse 30: Kaffee, Tee, Kakao, Zucker, Reis, Tapioka, Sago, Kaffee-Ersatzmittel; Honig, Melassesirup; Hefe, Backpulver; Salz, Senf; Essig, Saucen (Würzmittel); Gewürze, Kühleis, Salatsaucen Diese Anmeldung wurde am 5. Januar 1998 im Blatt für Gemeinschaftsmarken Nr. 2/98 veröffentlicht. Am 12. März 1998 erhob die Granjas Castelló SA (im Folgenden: Widerspruchsführerin) nach Artikel 42 der Verordnung Nr. 40/94 Widerspruch gegen die angemeldete Marke hinsichtlich aller von dieser erfassten Waren und berief sich dabei auf die folgenden zwei älteren nationale Marken, deren Inhaber sie ist: ─ die 1935 eingetragene, nachstehend wiedergegebene spanische Wort- und Bildmarke Nr. 104 442 für Kondensmilch, zur Klasse 29 gehörend; die 1935 eingetragene, nachstehend wiedergegebene spanische Wort- und Bildmarke Nr. 104 442 für Kondensmilch, zur Klasse 29 gehörend; ─ die 1995 eingetragene, nachstehend wiedergegebene spanische Wort- und Bildmarke Nr. 1 935 658 für kakao-und kaffeehaltige Getränke, Aromastoffe für Getränke (außer essenzielle Säuren), Tee, Kaffee, Schokolade, Zubereitungen aus Getreide, zur Klasse 30 gehörend; die 1995 eingetragene, nachstehend wiedergegebene spanische Wort- und Bildmarke Nr. 1 935 658 für kakao-und kaffeehaltige Getränke, Aromastoffe für Getränke (außer essenzielle Säuren), Tee, Kaffee, Schokolade, Zubereitungen aus Getreide, zur Klasse 30 gehörend; In ihrer Entscheidung vom 18. Oktober 1999 vertrat die Widerspruchsabteilung des Amtes die Auffassung, zwischen den kollidierenden Zeichen bestehe eine Ähnlichkeit, die jedoch nicht hervorstechend sei. Sie gab dem Widerspruch hinsichtlich der Waren Milch und Milcherzeugnisse der Klasse 29 und Kaffee, Tee, Kakao, Kaffeeersatz und Reis der Klasse 30 teilweise statt. Demgemäß lehnte sie die Eintragung der angemeldeten Marke für diese Waren ab und ließ die Eintragung hinsichtlich der übrigen in der Anmeldung genannten Waren, insbesondere für Käse, zu. Gegen die Entscheidung der Widerspruchsabteilung legte die Widerspruchsführerin am 16. Dezember 1999 Beschwerde gemäß Artikel 59 der Verordnung Nr. 40/94 beim Amt ein. Mit der Klägerin am 22. Januar 2002 zugestellter Entscheidung vom 16. Januar 2002 (Sache R 40/2000-3, im Folgenden: angefochtene Entscheidung) hob die Dritte Beschwerdekammer des Amtes die Entscheidung der Widerspruchsabteilung teilweise auf. Die Beschwerdekammer vertrat angesichts des von der Widerspruchsabteilung angestellten Vergleichs der kollidierenden Zeichen die Auffassung, dass dem Widerspruchsantrag in Bezug auf Käse stattzugeben sei; sie lehnte daher die Eintragung der angemeldeten Marke für diese Ware mit der Begründung ab, zwischen Kondensmilch, die von einer der älteren Marken erfasst werde, und Käse, auf den sich die Markenanmeldung beziehe, (im Folgenden: streitige Waren) bestehe eine gewisse Ähnlichkeit, auch wenn diese Waren unterscheidbar seien. Anträge der Parteien Nachdem die Klägerin in der mündlichen Verhandlung einen ihrer Anträge zurückgenommen hat, beantragt sie nunmehr, ─ die angefochtene Entscheidung aufzuheben, soweit mit ihr die Anmeldung in Bezug auf Käse zurückgewiesen wird; die angefochtene Entscheidung aufzuheben, soweit mit ihr die Anmeldung in Bezug auf Käse zurückgewiesen wird; ─ festzustellen, dass die angemeldete Marke, soweit sie Käse betrifft, nicht mit der Marke Nr. 104 442 der Widerspruchsführerin verwechselt werden kann, soweit sich diese Marke auf Kondensmilch bezieht; festzustellen, dass die angemeldete Marke, soweit sie Käse betrifft, nicht mit der Marke Nr. 104 442 der Widerspruchsführerin verwechselt werden kann, soweit sich diese Marke auf Kondensmilch bezieht; ─ die Kosten dem Amt aufzuerlegen. die Kosten dem Amt aufzuerlegen. Nachdem die Klägerin ihre Anträge teilweise zurückgenommen hat, beantragt das Amt nunmehr: ─ die Klage als unbegründet abzuweisen; die Klage als unbegründet abzuweisen; ─ die Kosten der Klägerin aufzuerlegen. die Kosten der Klägerin aufzuerlegen. Rechtslage Vorbringen der Parteien Die Klägerin macht einen einzigen Klagegrund geltend, den sie auf einen Verstoß gegen Artikel 8 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 stützt. Zum Vergleich der streitigen Waren Die Klägerin greift die angefochtene Entscheidung vor allem insoweit an, als die streitigen Waren, nämlich Kondensmilch und Käse, ihrer Natur und ihrem Verwendungszweck nach als ähnlich angesehen worden sind. Ihrer Ansicht nach unterscheiden sich diese beiden Warenarten durch ihre Natur, ihren Verwendungszweck und ihre Nutzung und können weder als miteinander konkurrierende noch als einander ergänzende Waren angesehen werden. Wegen ihrer Unterscheidung im Handel seien diese Waren daher nicht ähnlich. Die Beurteilung durch die Beschwerdekammer sei erstens zurückzuweisen, soweit es um die Natur der streitigen Waren gehe, da sich die Verfahren zu deren Herstellung, obwohl sie beide zur Kategorie der Milcherzeugnisse gehörten, stark voneinander unterschieden, wie die Entscheidung Nr. 872/2000 der Widerspruchsabteilung vom 27. April 2000 zeige. In der mündlichen Verhandlung hat die Klägerin darauf hingewiesen, dass es entgegen der Auffassung der Beschwerdekammer ihres Wissens kein Unternehmen gebe, das tatsächlich beide Arten von Waren herstelle. Was zweitens den Verwendungszweck der streitigen Waren angehe, so sei zunächst die Auffassung der Beschwerdekammer unzutreffend, dass die streitigen Waren deshalb ähnlich seien, weil sie sich für unendlich viele Speisezubereitungen, insbesondere Konditorwaren, eigneten oder weil sie als Milchersatzprodukt für Personen mit Laktoseunverträglichkeit verwendbar seien. Anhand von verschiedenen Kriterien, die sie aus der Entscheidung Nr. 533/2000 der Widerspruchsabteilung vom 29. März 2000, insbesondere zur älteren Marke Nr. 104 442, herleitet, gelangt die Klägerin zu dem Ergebnis, dass Kondensmilch als Zusatz zum Kaffee oder als Zutat in Süß- oder Konditorwaren verwendet werde, während Käse im Allgemeinen gesondert verzehrt und nur in marginalem Umfang in Konditorwaren Verwendung finde. Dabei seien ihre Käseartikel nicht zur Verwendung in Konditorwaren bestimmt. Auch könne der Durchschnittsverbraucher beide Warenarten beim Kauf nicht verwechseln. Es handele sich nämlich um zwei völlig verschiedene Arten von Endprodukten. Insoweit sei auf die Entscheidung Nr. 533/2000 zu verweisen, nach der Kondensmilch nur sporadisch zu den Einkäufen des Durchschnittsverbrauchers [gehört]; Käse werde dagegen im Allgemeinen oft gekauft. Sodann sei die Behauptung der Beschwerdekammer, dass Kondensmilch und Käse gewöhnlich in der Abteilung für Milcherzeugnisse verkauft würden, zu allgemein, zumal ihre Käseartikel gewöhnlich in selbständigen Abteilungen zum Kauf angeboten würden. In der mündlichen Verhandlung hat die Klägerin hervorgehoben, dass die genannte Behauptung nicht bewiesen sei. Drittens führt die Klägerin zur Untermauerung ihres Vorbringens, dass Kondensmilch und Käse nicht miteinander verwechselbar seien, zwei Entscheidungen des spanischen Tribunal Supremo von 1974 und 1976 an, die sich zum einen auf die Marken DULCIPAN und DULCINEA und zum anderen die Marken QUINTANILLA und LA QUINTANA beziehen. Das Amt vertritt die Ansicht, die Klägerin versuche zu Unrecht, darzutun, dass die streitigen Waren unterscheidbar seien, was niemand bestreite. Es gehe vielmehr um die Frage, ob diese Waren ähnlich seien. Die in der angefochtenen Entscheidung geäußerte Auffassung, dass die streitigen Waren ihrer Natur und ihrem Verwendungszweck nach ähnlich seien, treffe zu. Was die Wahrnehmung durch den Verbraucher anbelange, so gehe es bei der Verwechslungsgefahr nicht nur um die Möglichkeit einer Verwechslung der Waren, sondern vor allem auch um die Gefahr ─ deren Bestehen in Randnummer 16 der angefochtenen Entscheidung festgestellt worden sei ─, dass die Verbraucher annehmen könnten, die Waren, die eine gewisse Ähnlichkeit aufwiesen, stammten von ein und demselben Unternehmen. In diesem Zusammenhang hält das Amt die genannte Entscheidung Nr. 533/2000 für nicht einschlägig, da die Prüfung der Ähnlichkeit zweier Waren eine tatsächliche, einzelfallbezogene Prüfung sei. So unterscheide sich eine der Waren, um die es in der Entscheidung Nr. 533/2000 gehe, nämlich Schinken, offensichtlich von den Waren, um die es im vorliegenden Fall gehe. Zu den Entscheidungen des spanischen Tribunal Supremo bemerkt das Amt, dass die von diesem Gericht angewandten nationalen Rechtsvorschriften vor den harmonisierten Markenvorschriften erlassen worden seien. Jedenfalls wiesen die Marken, die in diesen Entscheidungen einander gegenüberstünden, im Verhältnis zueinander auffälligere Unterschiede auf als die Marken, um die es im vorliegenden Fall gehe. Zum Vergleich der kollidierenden Zeichen und zur Gefahr einer Verwechselung der streitigen Marken Die Klägerin führt aus, die Beschwerdekammer habe die Auffassung der Widerspruchsabteilung, dass die Ähnlichkeit der kollidierenden Zeichen nicht hervorsteche, nicht zurückgewiesen. Diese Frage sei im Rahmen der vorliegenden Klage als endgültig geklärt anzusehen, da die Beschwerdekammer die Vereinbarkeit der Zeichen nicht in Frage stelle. Allerdings sei die Auffassung der Beschwerdekammer irrig, dass insofern die Gefahr einer Verwechslung zwischen der angemeldeten Marke und der älteren Marke Nr. 104 442 bestehe, als das Wort castillo in beiden Marken vorkomme. In der mündlichen Verhandlung hat die Klägerin darauf hingewiesen, dass diese Verwechslungsgefahr nach Maßgabe der jeweiligen Situation auf dem fraglichen Markt zu beurteilen sei (Urteil des Gerichtshofes vom 29. September 1998 in der Rechtssache C-39/97, Canon, Slg. 1998, I-5507). Zahlreiche spanische oder Gemeinschaftseintragungen, die namentlich die Klasse 29 beträfen, enthielten aber dieses Wort oder bestünden aus ihm. Daher zeige das Nebeneinanderbestehen von das Wort castillo enthaltenden Marken auf dem spanischen Markt, dass keine Gefahr einer Verwechslung zwischen den im vorliegenden Fall kollidierenden Marken bestehe. Für den Fall, dass hinsichtlich dieser Eintragungen Zweifel bestünden, beantragt die Klägerin, sich an die Stellen zu wenden, die diese Eintragungen vorgenommen hätten. Das Amt macht geltend, weder die Beteiligten vor der Beschwerdekammer noch die Klägerin vor dem Gericht hätten den von der Widerspruchsabteilung angestellten Vergleich der kollidierenden Zeichen in Frage gestellt. Jedenfalls komme es darauf, dass auf dem Markt mehrere Marken vorhanden seien, die Anlass zu Verwechslungen geben könnten, im Allgemeinen nicht an, da sich dieses Nebeneinanderbestehen entweder daraus ergeben könne, dass keine wirkliche Verwechslungsgefahr bestehe, oder aber daraus, dass der Inhaber einer älteren Marke keinen Widerspruch eingelegt habe. Außerdem müssten die von der Klägerin angeführten spanischen oder Gemeinschaftseintragungen, die das Wort castillo enthielten oder aus ihm bestünden, in jedem Einzelfall eingehend geprüft werden, um maßgebend zu sein. In der mündlichen Verhandlung hat das Amt geltend gemacht, dass die ihm nicht vorgelegten Beweismittel für unzulässig zu erklären seien. Würdigung durch das Gericht Nach Artikel 8 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 ist eine Marke von der Eintragung ausgeschlossen, wenn wegen ihrer Identität oder Ähnlichkeit mit einer älteren Marke und der Identität oder Ähnlichkeit der durch die beiden Marken erfassten Waren oder Dienstleistungen für das Publikum die Gefahr von Verwechslungen in dem Gebiet besteht, in dem die ältere Marke Schutz genießt. Nach Artikel 8 Absatz 2 Buchstabe a Ziffer ii der Verordnung Nr. 40/94 sind unter älteren Marken in einem Mitgliedstaat eingetragene Marken mit einem früheren Anmeldetag als dem Tag der Anmeldung der Gemeinschaftsmarke zu verstehen. Eine Verwechslungsgefahr liegt nach der Rechtsprechung dann vor, wenn das Publikum glauben könnte, dass die betreffenden Waren oder Dienstleistungen aus demselben Unternehmen oder gegebenenfalls aus wirtschaftlich miteinander verbundenen Unternehmen stammen (vgl. analog Urteil Canon, oben angeführt in Randnr. 24, Randnr. 29, und Urteil des Gerichtshofes vom 22. Juni 1999 in der Rechtssache C-342/97, Lloyd Schuhfabrik Meyer, Slg. 1999, I-3819, Randnr. 17; Urteil des Gerichts vom 15. Januar 2003 in der Rechtssache T-99/01, Mystery Drinks/HABM ─ Karlsberg Brauerei [MYSTERY], Slg. 2003, II-0000, Randnr. 29). Nach dieser Rechtsprechung ist das Vorliegen einer Verwechslungsgefahr für das Publikum unter Berücksichtigung aller Umstände des Einzelfalls umfassend zu beurteilen (Urteile Canon, oben angeführt in Randnr. 24, Randnr. 16, Lloyd Schuhfabrik Meyer, oben angeführt in Randnr. 28, Randnr. 18, und MYSTERY, oben angeführt in Randnr. 28, Randnr. 30). Diese Beurteilung impliziert eine bestimmte Wechselbeziehung zwischen den in Betracht kommenden Faktoren, insbesondere zwischen der Ähnlichkeit der Marken und der Ähnlichkeit der mit diesen gekennzeichneten Waren oder Dienstleistungen. So kann ein geringer Grad der Ähnlichkeit der gekennzeichneten Waren oder Dienstleistungen durch einen höheren Grad der Ähnlichkeit der Marken ausgeglichen werden und umgekehrt (Urteile Canon, Randnr. 17, Lloyd Schuhfabrik Meyer, Randnr. 19, und MYSTERY, Randnr. 31). Die Wechselbeziehung zwischen diesen Faktoren kommt in der siebten Begründungserwägung der Verordnung Nr. 40/94 zum Ausdruck, wonach der Begriff der Ähnlichkeit im Hinblick auf die Verwechslungsgefahr auszulegen ist, die ihrerseits u. a. vom Bekanntheitsgrad der Marke auf dem Markt und vom Grad der Ähnlichkeit zwischen der Marke und dem Zeichen sowie zwischen den damit gekennzeichneten Waren oder Dienstleistungen abhängt. Für die umfassende Beurteilung der Verwechslungsgefahr kommt es weiter entscheidend auf die Wahrnehmung des Durchschnittsverbrauchers der fraglichen Waren oder Dienstleistungen an. Der Durchschnittsverbraucher nimmt eine Marke normalerweise als Ganzes wahr und achtet nicht auf deren verschiedene Einzelheiten (Urteile Lloyd Schuhfabrik Meyer, oben angeführt in Randnr. 28, Randnr. 25, und MYSTERY, oben angeführt in Randnr. 28, Randnr. 32). Bei dieser umfassenden Beurteilung ist auf einen normal informierten und angemessen aufmerksamen und verständigen Durchschnittsverbraucher abzustellen. Auch ist zu berücksichtigen, dass sich dem Durchschnittsverbraucher nur selten die Möglichkeit bietet, verschiedene Marken unmittelbar miteinander zu vergleichen, sondern dass er sich auf das unvollkommene Bild verlassen muss, das er von ihnen im Gedächtnis behalten hat (Urteil Lloyd Schuhfabrik Meyer, Randnr. 26). Im vorliegenden Fall sind die beiden älteren Marken in Spanien eingetragen. Bei den streitigen Waren handelt es sich um gängige Konsumartikel. Daher ist für die Beantwortung der Frage, ob im vorliegenden Fall eine Verwechslungsgefahr vorliegt, auf den Standpunkt der Endverbraucher in Spanien als den maßgeblichen Verkehrskreisen abzustellen. Zum Vergleich der streitigen Waren Bei der Beurteilung der Ähnlichkeit der streitigen Waren sind alle erheblichen Faktoren zu berücksichtigen, die das Verhältnis kennzeichnen, in dem diese Waren zueinander stehen; zu diesen Faktoren gehören insbesondere ihre Art, ihr Verwendungszweck und ihre Nutzung sowie ihr Charakter als miteinander konkurrierende oder einander ergänzende Waren (Urteil Canon, oben angeführt in Randnr. 24, Randnr. 23). Zur Art der streitigen Waren ist mit der Beschwerdekammer festzustellen, dass ihr Ausgangsstoff Milch ist, so dass sie zur Kategorie der Milcherzeugnisse gehören. Dem steht nicht entgegen, dass Kondensmilch, wie die Klägerin und die Beschwerdekammer darlegen, eine Form der Darreichung von Milch darstellt, während Käse ein Folgeerzeugnis von Milch ist. Die maßgeblichen Verkehrskreise sind sich des wesentlichen artbezogenen Merkmals dieser Waren bewusst und gehen vor allem davon aus, dass sie zur selben Warengattung gehören. Selbst wenn man insoweit annimmt, dass sie die Unterschiede in den Produktionsverfahren für diese Waren kennen, werden sie daraus doch nicht ─ zu Unrecht oder zu Recht ─ folgern, dass diese Unterschiede ein einzelnes Unternehmen daran hindern, gleichzeitig beide Arten von Waren herzustellen oder zu vermarkten. Die maßgeblichen Verkehrskreise werden daher naturgemäß den Eindruck haben, dass die streitigen Waren dieselbe betriebliche Herkunft haben können. Dieser Schlussfolgerung steht es nicht entgegen, dass die Ähnlichkeit dieser Waren hinsichtlich ihres Verwendungszwecks und/oder ihrer Nutzung besonders gering ist. Die Klägerin rügt zu Recht die Begründung der Entscheidung, soweit es darin heißt, dass die streitigen Waren in einer Vielzahl von Speisezubereitungen, insbesondere in Konditorwaren, Verwendung fänden und für Personen mit Laktoseunverträglichkeit sogar austauschbar seien. Ihr gemeinsamer Verwendungszweck als Zutat in Speisen ist für fast alle Lebensmittel kennzeichnend. Zudem ist der Grad der Austauschbarkeit der streitigen Waren als äußerst gering anzusehen. Zum einen hat das Amt keine auch nur leidlich aussagekräftige Zahl von Speisezubereitungen genannt, in denen die Waren in Spanien alternativ oder zusammen verwendet werden könnten. Zum anderen hat es selbst für den angenommenen Fall, dass die fraglichen beiden Warenarten wirklich einen Milchersatz für Personen mit Laktoseunverträglichkeit darstellen können, keinerlei Anhaltspunkte dafür angegeben, dass der unter Laktoseunverträglichkeit leidende Teil der maßgeblichen Verkehrskreise groß genug ist, um bei der Bewertung der Verwechslungsgefahr ernsthaft ins Gewicht zu fallen. Schließlich ist die Auffassung der Beschwerdekammer, die fraglichen beiden Warenarten würden in derselben Abteilung eines Einzelhandelsgeschäfts zum Kauf angeboten, nicht durch sachdienliche Angaben untermauert. Allerdings schließen weder die Ausführungen oben in Randnummer 34 noch das Vorbringen der Klägerin, dass Milch und Käse in unterschiedlicher Weise verbraucht würden, es aus, dass diese Waren einander ähnlich sind. Solche Unterschiede beim Verbrauch der streitigen Waren bestätigen lediglich, dass es sich um unterschiedliche Waren handelt, deren Austauschbarkeit im Hinblick auf Ernährung und Geschmack besonders gering ist. Die streitigen Waren konkurrieren daher nicht miteinander. Dagegen ergänzen diese Waren einander insoweit, als sie aus Sicht der maßgeblichen Verkehrskreise derselben Warengattung angehören und unschwer als Bestandteile eines allgemeinen Sortiments von Milcherzeugnissen angesehen werden können, die möglicherweise dieselbe betriebliche Herkunft haben. Zu den gerichtlichen Entscheidungen aus Spanien und den Entscheidungen des Amtes, auf die sich die Klägerin beruft, um darzutun, dass die streitigen Waren unterschiedlich seien, ist festzustellen, dass ihre Einschlägigkeit für den vorliegenden Fall insoweit zweifelhaft erscheint, als sie entweder andere Zeichen oder andere Waren betreffen. Außerdem ist nach ständiger Rechtsprechung die Rechtmäßigkeit der Entscheidungen der Beschwerdekammern ausschließlich nach der Verordnung Nr. 40/94 zu beurteilen. Daher ist das Amt weder durch nationale Eintragungen noch durch seine früheren Entscheidungen gebunden (vgl. Urteil des Gerichts vom 5. Dezember 2002 in der Rechtssache T-130/01, Sykes Enterprises/HABM [REAL PEOPLE, REAL SOLUTIONS], Slg. 2002, II-5179, Randnr. 31 und die dort angeführte Rechtsprechung). Somit hat die Beschwerdekammer zutreffend angenommen, dass die streitigen Waren nach Anschauung der maßgeblichen Verkehrskreise eine gemeinsame betriebliche Herkunft haben können. Diese Waren sind daher als ähnlich im Sinne von Artikel 8 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 anzusehen. Zum Vergleich der miteinander kollidierenden Zeichen Nach der Rechtsprechung ist für die umfassende Beurteilung der Verwechslungsgefahr hinsichtlich der Ähnlichkeit der betreffenden Marken im Optischen, im Klang oder in der Bedeutung auf den Gesamteindruck abzustellen, den die Marken hervorrufen, wobei die sie unterscheidenden und dominierenden Elemente besonders zu berücksichtigen sind (Urteile Lloyd Schuhfabrik Meyer, oben angeführt in Randnr. 28, Randnr. 25, und MYSTERY, oben angeführt in Randnr. 28, Randnr. 42). Nach der Rechtsprechung des Gerichtshofes ist zudem nicht auszuschließen, dass eine Verwechslungsgefahr allein durch die klangliche Ähnlichkeit der Marken hervorgerufen werden kann (Urteil Lloyd Schuhfabrik Meyer, Randnr. 28). Im vorliegenden Fall geht aus der angefochtenen Entscheidung und der Entscheidung der Widerspruchsabteilung, auf die sie sich bezieht, hervor, dass die kollidierenden Zeichen vom Amt nach durchgeführter visueller, klanglicher und semantischer Prüfung als ähnlich eingeschätzt worden sind, ohne dass diese Ähnlichkeit allerdings hervorstechend sei. Dieser Einschätzung ist zuzustimmen. Denn zum einen ist bei den älteren Marken, vor allem bei der Marke Nr. 104 442, der Bestandteil El Castillo in klanglicher und semantischer Hinsicht als dominierend anzusehen (siehe analog Urteil des Gerichts vom 23. Oktober 2002 in der Rechtssache T-104/01, Oberhauser/HABM ─ Petit Liberto [Fifties], Slg. 2002, II-4359, Randnrn. 40 und 45). Zum anderen stellt das Wort castillo die angemeldete Marke dar. Der dominierende Bestandteil der älteren Marke Nr. 104 442 und das Wortzeichen der angemeldeten Marke sind damit sowohl in semantischer als auch in klanglicher Hinsicht fast identisch. Die kollidierenden Zeichen sind daher im Sinne von Artikel 8 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 zumindest ähnlich. Zur Gefahr einer Verwechslung der streitigen Marken Vorab ist daran zu erinnern, dass sowohl die streitigen Waren als auch die kollidierenden Zeichen im Sinne von Artikel 8 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 ähnlich sind. Daraus ist normalerweise zu schließen, dass die maßgeblichen Verkehrskreise möglicherweise annehmen werden, dass die mit der Wortmarke CASTILLO versehenen Käseprodukte von dem Unternehmen stammen, das Inhaber der älteren Bildmarke EL CASTILLO ist. Dem ersten Anschein nach besteht somit die Gefahr einer Verwechslung der beiden Marken. Unter Berufung auf das Urteil Canon (oben angeführt in Randnr. 24) macht die Klägerin jedoch geltend, der Umstand, dass zahlreiche spanische und Gemeinschaftseintragungen, die das Wort castillo enthielten oder aus diesem Wort bestünden, auf dem Markt nebeneinander bestünden, zeige, dass im vorliegenden Fall keine Verwechslungsgefahr gegeben sei. Nach diesem Urteil ist die Unterscheidungskraft der älteren Marke, die diese aus den ihr innewohnenden Eigenschaften oder ihrer Bekanntheit bezieht, bei der Prüfung zu berücksichtigen, ob die Ähnlichkeit zwischen den durch die beiden Marken erfassten Waren oder Dienstleistungen ausreicht, um eine Verwechslungsgefahr herbeizuführen (Urteil Canon, oben angeführt in Randnr. 24, Randnrn. 18 und 24). Diese Auslegung wird in der Verordnung Nr. 40/94 durch die siebte Begründungserwägung bestätigt, wonach die Verwechslungsgefahr insbesondere nach dem Bekanntheitsgrad der Marke auf dem Markt zu beurteilen ist. Hieraus folgt nur, dass der gute Ruf einer älteren Marke zumindest in bestimmten Fällen zur erhöhten Unterscheidungskraft dieser Marke beitragen und damit die Gefahr erhöhen kann, dass sie mit einer angemeldeten Marke verwechselt wird. Im vorliegenden Fall hat die Klägerin als Nachweis dafür, dass wegen des Nebeneinanderbestehens dieser Eintragungen auf dem Markt keine Gefahr einer Verwechslung zwischen den im vorliegenden Fall kollidierenden Marken gegeben ist, nur ein Verzeichnis mit spanischen und Gemeinschaftseintragungen von Marken, die aus dem Wort castillo bestehen oder dieses Wort enthalten, vorgelegt. Zum einen ist jedoch festzustellen, dass fast alle in diesem Verzeichnis enthaltenen Eintragungen erstmals vor dem Gericht angeführt worden sind. Wie das Amt zutreffend hervorhebt, setzt die Berücksichtigung dieser Marken eine umfassende Prüfung jeder einzelnen von ihnen, insbesondere auf ihre Ähnlichkeit mit der älteren Marke und auf ihre Bekanntheit, voraus. Diese erstmals vor dem Gericht angeführten Eintragungen müssen daher außer Betracht bleiben, und das sie betreffende Beweisangebot ist zurückzuweisen (Urteil des Gerichts vom 5. März 2003 in der Rechtssache T-237/01, Alcon/HABM ─ Dr. Robert Winzer Pharma [BSS], Slg. 2003, II-0000, Randnr. 62). Zum anderen ist zu den vor dem Amt angeführten Marken, nämlich den Marken CASTILLO DE HOLANDA, CASTILLO DEL PUENTE, EL CASTILLO und BLUE CASTELLO für Waren der Klasse 29, zunächst festzustellen, dass die Beschwerdekammer zutreffend angenommen hat, dass die von der Klägerin vorgelegten Informationen das Nichtbestehen einer Verwechslungsgefahr im vorliegenden Fall nicht bewiesen haben. Anders als bei der Marke Nr. 104 442 der Widerspruchsführerin, der einzigen Marke, die in diesem Zusammenhang wirklich von Bedeutung ist, besteht das unterscheidungskräftigste Merkmal dreier dieser Marken nicht in dem Wort castillo, sondern in den anderen Wörtern dieser Marken. Überdies ist festzustellen, dass die Klägerin zu den von diesen Marken tatsächlich erfassten Waren ─ außer in Bezug auf ihre eigene Marke CASTILLO DE HOLANDA ─ oder zur Darstellung der Bildmarke EL CASTILLO keine Angaben gemacht hat. Sie hat auch nicht bewiesen, ja nicht einmal behauptet, dass eine dieser Marken einen Bekanntheitsgrad erreicht hätte, der eine zuvor bereits bestehende Gefahr der Verwechslung dieser Marken mit der Marke der Widerspruchsführerin hätte hervorrufen können, die die im vorliegenden Fall von der angemeldeten Marke ausgehende Verwechslungsgefahr möglicherweise verringern könnte. Somit hat die Beschwerdekammer zu Recht zum einen das Bestehen der Gefahr einer Verwechslung der im vorliegenden Fall miteinander kollidierenden Marken festgestellt und zum anderen diese Feststellung in Anbetracht der anderen vor ihr angeführten Marken aufrechterhalten. Mithin ist der einzige Klagegrund eines Verstoßes gegen Artikel 8 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 zurückzuweisen. Kosten Gemäß Artikel 87 § 2 der Verfahrensordnung des Gerichts ist die unterliegende Partei auf Antrag zur Tragung der Kosten zu verurteilen. Da die Klägerin mit ihrem Vorbringen unterlegen ist, sind ihr entsprechend den Anträgen des Amtes die Kosten aufzuerlegen. Aus diesen Gründen hat DAS GERICHT (Zweite Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Die Klage wird abgewiesen. 2. Die Klägerin trägt die Kosten des Verfahrens. Forwood Pirrung Meij Verkündet in öffentlicher Sitzung in Luxemburg am 4. November 2003. Der Kanzler Der Präsident H. Jung N. J. Forwood – Verfahrenssprache: Spanisch.

62008CJ0173

fi

Ennakkoratkaisupyyntö koskee yhtäältä tiettyjen tavaroiden luokittelusta yhdistettyyn nimikkeistöön 1.3.2004 annetun komission asetuksen (EY) N:o 384/2004 ( EUVL L 64, s. 21 ) liitteenä olevan taulukon 2 kohdan pätevyyttä ja toisaalta siinä tapauksessa, että tämä asetus on pätemätön, niiden alanimikkeiden tulkintaa, jotka ovat keskeisiä tietokoneiden jäähdytysjärjestelmien luokittelemiseksi yhdistettyyn nimikkeistöön, joka on tariffi- ja tilastonimikkeistöstä ja yhteisestä tullitariffista annetun neuvoston asetuksen (ETY) N:o 2658/87 ( EYVL L 256, s. 1 ), sellaisena kuin se on muutettuna annetulla komission asetuksella (EY) N:o 1789/2003 ( EUVL L 281, s. 1 ; jäljempänä asetus N:o 2658/87) liitteessä I. Tämä pyyntö on esitetty riita-asiassa, jossa asianosaisina ovat Alankomaihin sijoittautunut yhtiö Kloosterboer Services BV (jäljempänä Kloosterboer), joka toimii tullihuolitsijana, ja Inspecteur van de Belastingdienst/Douane Rotterdam (jäljempänä tullitarkastaja) ja joka koskee mainittujen tietokoneiden jäähdytysjärjestelmien tariffiluokittelua. Asiaa koskevat oikeussäännöt Asetuksessa N:o 2658/87 olevaan yhdistettyyn nimikkeistöön kuuluvat ja pääasiassa keskeiset alanimikkeet ovat seuraavat: ”8414Ilma- tai tyhjiöpumput, ilma- ja muut kaasukompressorit sekä tuulettimet; tuuletus- tai ilmankiertokuvut sisäänrakennetuin tuulettimin, myös jos niissä on suodattimet: – – tuulettimet: – – pöytä-, lattia-, seinä-, ikkuna- tai kattotuulettimet, joissa on teholtaan enintään 125 W:n sisäänrakennettu sähkömoottori: – – – – muut: – – – siviili-ilma-aluksissa käytettävät (1) – – – muut: – – – – akselituulettimet – – 8473Osat ja tarvikkeet (muut kuin suojuspeitteet, kantolaukut ja niiden kaltaiset tavarat), jotka soveltuvat käytettäviksi yksinomaan tai pääasiallisesti nimikkeiden 8469–8472 koneissa: – – – nimikkeen 8471 koneiden osat ja tarvikkeet: – – elektroniset rakenneyhdistelmät – – muut” Asetuksen N:o 384/2004 liitteessä olevan taulukon 2 kohta kuuluu seuraavasti: Tavaran kuvaus Luokittelu (CN-koodi) Perusteet (1) (2) (3) 2. Laite, jossa on: — aksiaalituuletin, jossa on sähkömoottori sekä elektroninen rakenneyhdistelmä tuulettimen nopeuden säätämiseen ja — alumiininen jäähdytyslevy. Laitteella johdetaan liika lämpö pois automaattisen tietojenkäsittelykoneen keskusyksiköstä. — aksiaalituuletin, jossa on sähkömoottori sekä elektroninen rakenneyhdistelmä tuulettimen nopeuden säätämiseen ja — alumiininen jäähdytyslevy. Laitteella johdetaan liika lämpö pois automaattisen tietojenkäsittelykoneen keskusyksiköstä. 8414 59 30 Luokittelu määräytyy yhdistetyn nimikkeistön 1 yleisen tulkintasäännön, 3 yleisen tulkintasäännön b kohdan ja 6 yleisen tulkintasäännön sekä CN-koodien 8414, 8414 59 ja 8414 59 30 nimiketekstien mukaan. Tuuletin antaa tuotteelle sen olennaisen luonteen. Se on tärkein liikalämpöä poistava osa. Yhdistetyn nimikkeistön ensimmäinen osa sisältää kaikki johdantomääräykset. Tämän osan I osaston, joka sisältää yleissäännöt, A kohdan, jonka otsikko on ”Yhdistetyn nimikkeistön yleiset tulkintasäännöt” (jäljempänä yleiset tulkintasäännöt), 1–6 kohta kuuluu seuraavasti: ”Tavarat luokitellaan yhdistettyyn nimikkeistöön seuraavien periaatteiden mukaisesti. 1. Nimikkeistön jaksojen, ryhmien tai alaryhmien otsikot ovat ainoastaan ohjeellisia; oikeudellisesti luokittelu määräytyy nimikkeiden sekä asianomaisten jaksojen tai ryhmien huomautusten sanamuodon mukaisesti ja, jollei näistä nimikkeistä ja huomautuksista muuta johdu, seuraavien sääntöjen mukaisesti. – – 3. Jos tavarat 2 säännön b alakohdan mukaan tai muutoin olisi luokiteltava kahteen tai useampaan nimikkeeseen, ne luokitellaan seuraavasti. – – b) Jos sekoitettuja, eri aineista koostuvia tai eri tavaroista kokoonpantuja tavaroita ja vähittäismyyntiä varten pakattujen sarjojen sisältämiä tavaroita ei voida luokitella 3 säännön a alakohdan mukaan, ne luokitellaan sen aineen tai tavaran mukaan, joka antaa tavaroille niiden olennaisen luonteen, jos tällaista perustetta voidaan soveltaa. – – 6. Oikeudellisesti tavaroiden luokittelu kunkin nimikkeen alanimikkeisiin määräytyy näiden alanimikkeiden ja niiden huomautusten sanamuodon sekä soveltuvin osin edellä olevien sääntöjen mukaisesti, ottaen kuitenkin huomioon, että ainoastaan samantasoiset alanimikkeet ovat keskenään vertailukelpoisia. Jollei toisin määrätä, tätä sääntöä sovellettaessa otetaan huomioon myös kyseisten jaksojen ja ryhmien huomautukset.” Yhdistetyn nimikkeistön jaksoja sekä niiden ryhmiä edeltää tietty joukko jaksojen tai ryhmien huomautuksia. Yhdistetyn nimikkeistön toisen osan XVI jakson 2 huomautus kuuluu seuraavasti: ”Jollei tämän jakson 1 huomautuksesta, 84 ryhmän 1 huomautuksesta ja 85 ryhmän 1 huomautuksesta muuta johdu, koneiden osat (lukuun ottamatta nimikkeen 8484, 8544, 8545, 8546 tai 8547 tavaroiden osia) luokitellaan seuraavien sääntöjen mukaisesti: a) osat, jotka ovat jonkin 84 tai 85 ryhmän nimikkeen (lukuun ottamatta nimikkeitä 8409, 8431, 8448, 8466, 8473, 8485, 8503, 8522, 8529, 8538 ja 8548) tavaroita, luokitellaan aina kukin omaan nimikkeeseensä; b) muut osat, jos ne soveltuvat käytettäviksi yksinomaan tai pääasiallisesti tietyssä koneessa tai useammassa saman nimikkeen koneessa (myös nimikkeen 8479 tai 8543 koneessa), luokitellaan samaan nimikkeeseen kuin mainittu kone tai mainitut koneet tai, soveltuvin osin, nimikkeeseen 8409, 8431, 8448, 8466, 8473, 8503, 8522, 8529 tai 8538. Kuitenkin osat, jotka soveltuvat käytettäviksi pääasiallisesti nimikkeen 8517 ja nimikkeiden 8525–8528 laitteissa, luokitellaan nimikkeeseen 8517; c) kaikki muut osat luokitellaan nimikkeeseen 8409, 8431, 8448, 8466, 8473, 8503, 8522, 8529 tai 8538 soveltuvin osin, tai muussa tapauksessa nimikkeeseen 8485 tai 8548.” Yhdistetty nimikkeistö perustuu maailmanlaajuiseen harmonoituun tavarankuvaus- ja tavarankoodausjärjestelmään (jäljempänä harmonoitu järjestelmä), jonka on laatinut sittemmin Maailman tullijärjestöksi muuttunut tulliyhteistyöneuvosto ja joka on otettu käyttöön Brysselissä 14.6.1983 tehdyllä kansainvälisellä yleissopimuksella, joka on Euroopan talousyhteisön puolesta hyväksytty tehdyllä neuvoston päätöksellä 87/369/ETY ( EYVL L 198, s. 1 ). Yhdistetyn nimikkeistön 84 ryhmän selittävissä huomautuksissa viitataan tuulettimien osalta laitteisiin, jotka on kuvailtu harmonoidun järjestelmän selityksissä seuraavasti: ”B. Tuulettimet Nämä koneet joko yhteenrakennetuin moottorein tai ilman niitä, on tarkoitettu syöttämään suuria määriä suhteellisen matalapaineista ilmaa tai kaasua tai ainoastaan saattamaan ympäröivän ilman liikkeeseen. Ensiksi mainitut voivat toimia imu- tai puhalluskoneina (esim. tuulitunneleissa käytetyt teollisuuspuhaltimet), niissä on potkuri tai siivillä varustettu juoksupyörä, joka pyörii vaipan sisällä tai putkijohdossa, ja ne toimivat samalla tavoin kuin kierto- tai keskipakokompressorit. Jälkimmäinen tyyppi on rakenteeltaan yksinkertaisempi ja käsittää ainoastaan vapaassa ilmassa pyörivän tuuletinpyörän. Tuulettimia ja puhaltimia käytetään mm: kaivoksien, kaikenlaisten huoneistojen, siilojen ja laivojen tuulettamiseen; tomun, höyryn, savun, kuumien kaasujen jne. imuun; monien aineiden (nahan, paperin, tekstiiliaineiden, värin jne.) kuivaamiseen; uunien mekaanisissa lietsolaitteissa. Tähän tavararyhmään kuuluvat myös talouskäyttöön tarkoitetut tuulettimet, joko kallistus- ja kieputusmekanismein varustettuna tai ilman niitä. Näihin kuuluvat seinätuulettimet, pöytätuulettimet, seinähyllytuulettimet, rengasmaiset tuulettimet, jotka voidaan asentaa ilmanvaihtoaukkoon, seiniin, ikkunanpuitteisiin jne. Tähän nimikkeeseen eivät kuulu tuulettimet ja puhaltimet, joissa moottorin ja vaipan lisäksi on muita laitteita (kuten pölynerottimia, suodattimia, jäähdytys- tai lämmityselementtejä ja lämmönsiirtimiä), jos nämä laitteet antavat niille johonkin toiseen nimikkeeseen kuuluvan koneen tai laitteen luonteen, esim. muut kuin sähköllä kuumennettavat ilmakuumentimet (nim. 73.22), ilmastointilaitteet (nim. 84.15), tomun imulaitteet (nim. 84.21), ilmanjäähdyttimet joko aineiden teollista käsittelyä varten (nim. 84.19) tai huonetiloissa käytettäviksi (nim. 84.79), huoneiden tai vastaavien tilojen sähkölämmittimet yhteenrakennettuine tuulettimineen (nim. 85.16).” Pääasia ja ennakkoratkaisukysymykset Kloosterboer teki 6.1.2004 Rotterdamin tullille ilmoituksen muun muassa ”tietokoneen tuuletinten” vapaaseen liikkeeseen luovuttamisesta. Ne olivat peräisin Kiinasta, ja ne tullattiin yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeen 84145190 mukaisesti, ja niistä kannettiin tullimaksu, jonka suuruus oli 3,2 prosenttia ilmoitetusta arvosta. Tullitarkastaja luokitteli 7.1.2004 mainitut tavarat yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeeseen 84145190 ja teki vastaavia tullimaksuja koskevan tullauspäätöksen. Kloosterboer teki 21.7.2004 mainittuja tullimaksuja koskevan palautushakemuksen ja väitti, että pääasiassa kyseessä olevat tavarat, jotka valmistaja oli luokitellut ”tietokoneiden osiksi prosessoreita varten”, olisi kansallisten tuomioistuinten oikeuskäytännön mukaan luokiteltava yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeeseen 84733090, jonka perusteella mitään tullia ei pitäisi maksaa. Tullitarkastaja hylkäsi 9.9.2004 tämän hakemuksen ja katsoi, että tarkastuksessa ”on käynyt ilmi, että [Euroopan yhteisöjen] komissio on antanut asetuksen N:o 384/2004. Tässä asetuksessa säädetään, että tuulettimet on luokiteltava alanimikkeeseen 84145930. Tuuletin antaa tavaralle sen olennaisen luonteen. Se on sen tärkein liikalämpöä poistava osa. Kyseinen asetus on kaikilta osiltaan sitova”. Koska tullitarkastajan päätöksestä tehty oikaisuvaatimus hylättiin, Kloosterboer nosti kanteen ennakkoratkaisupyynnön esittäneessä tuomioistuimessa, jossa se vaatii päätöksen kumoamista. Gerechtshof te Amsterdam kuvailee sen ratkaistavana olevassa asiassa kohteena olevia tavaroita laitteiksi, jotka koostuvat lämmönsiirtimestä, josta yleisesti käytetään ilmaisua ”heatsink”, ja tuulettimesta, ja ne on liitetty toisiinsa pysyvästi ja muodostavat siten kokonaisuuden. Lämmönsiirrin koostuu metallisesta jalustasta, jossa on kiinnitysosia. Tähän jalustaan on kiinnitetty alumiinilevyjä, jotka puolestaan on kiinnitetty synteettisestä aineesta valmistettuun osaan, johon on kiinnitetty (aksiaali)tuuletin. Tämä tuuletin toimii tasavirtaisen 12-volttisen sähkömoottorin avulla. Nämä osat on kiinnitetty keskusyksikön pohjaan sijoitettavaan emolevyyn kiinnitinjärjestelmän avulla. Jotta keskusyksikön yläosan ja lämmönsiirtimen alaosan väliin ei muodostuisi eristävää ilmakerrosta, viimeksi mainittuun sivellään lämpöä johtavaa tahnaa. Lämmönsiirtimen liuskat imevät keskusyksiköstä vapautuvan lämmön. Tuulettimen toiminta, joka saa aikaan ilmavirran, mahdollistaa siis liuskoihin varastoituneen lämmön poistamisen. Kyseessä olevat tavarat on tarkoitettu käytettäviksi yksinomaan tietokoneissa ja niiden tarkoituksena on jäähdyttää prosessorin sisältävää keskusyksikköä. Kloosterboer väittää ennakkoratkaisupyynnön esittäneessä tuomioistuimessa lähtökohtaisesti, että koska tietokone ei voi toimia ilman lämmönsiirrintä, pääasiassa kyseessä olevia tavaroita olisi pidettävä tietokoneen osina. Se, että nyt esillä olevassa asiassa tuuletin on kiinnitetty tähän lämmönsiirtimeen, ei voi muuttaa tätä päätelmää, koska tuulettimen tavoitteena on yksinomaan lisätä laitteiston jäähdytyskapasiteettia ilman, että olisi tarpeen laajentaa tämän laitteiston liuskojen pinta-alaa. Viimeksi mainittu on mainittujen tavaroiden tärkein osa, joka antaa niille niiden olennaisen luonteen. Tietokoneiden tuulettimet on siis luokiteltava yhdistetyn nimikkeistön nimikkeeseen 8473 eikä sen nimikkeeseen 8414. Tästä seuraa, että asetus N:o 384/2004 ei ole yhteensoveltuva yhdistetyn nimikkeistön yleisten tulkintasääntöjen kanssa. Tullitarkastaja väittää, että pääasiassa kyseessä olevien tavaroiden objektiivisten ominaispiirteiden ja ominaisuuksien perusteella niitä on pidettävä tuulettimina. Juuri tuuletin antaa niille olennaisen luonteen, koska tällä laitteen osalla on merkittävin rooli liikalämmön poistossa. Vaikkei olekaan mitään epäilystä siitä, että ne on tarkoitettu tietokoneen osiksi, tuulettimet ovat yleisten tulkintasääntöjen 1 säännön, 3 säännön b alakohdan ja 6 säännön mukaan luokiteltava yhdistetyn nimikkeistön nimikkeeseen 8414. Tätä tulkintaa tukee myös asetus N:o 384/2004. Ennakkoratkaisupyynnön esittänyt tuomioistuin katsoo, että mainituilla tavaroilla on laajempi tehtävä kuin nimikkeessä 8414 tarkoitetuilla tuulettimilla niin, ettei niitä voida rinnastaa tätä nimikettä koskevissa selityksissä tarkoitettuihin tuulettimiin ja ettei mainittua nimikettä voida siis ottaa huomioon. Näiden tavaroiden olennainen ominaispiirre on se, että ne voivat ottaa talteen ja poistaa lämpöä, mikä ei ole tuulettimen tehtävä sinällään. Tästä johtuu, että yhdistetyn nimikkeistön XVI jakson toisen osan 2 huomautuksen a alakohta on merkityksetön nyt esillä olevassa asiassa. Saman 2 huomautuksen b alakohdan sekä yleisten tulkintasääntöjen 1 ja 6 säännön perusteella ja sen seikan perusteella, että on selvää, että pääasiassa kyseessä olevat tavarat on valmistettu erityisesti tietokoneita varten eli yhdistetyn nimikkeistön nimikkeessä 8471 olevan määritelmän mukaisesti ”automaattisia tietojenkäsittelykoneita ja niiden yksiköitä” varten, ja kun otetaan huomioon, että prosessorin sisältävän keskusyksikön jäähdyttäminen on keskeistä niiden hyvän toiminnan kannalta, nämä tavarat on ennakkoratkaisupyynnön esittäneen tuomioistuimen mukaan luokiteltava yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeeseen 84733090. Siltä osin kuin pääasiassa kyseessä olevat tavarat vastaavat täysin asetuksessa N:o 384/2004 kuvailtuja laitteita, ennakkoratkaisupyynnön esittäneellä tuomioistuimella on vakavia epäilyksiä yhtäältä siitä, onko tässä asetuksessa säädetty luokittelu todellakin yhdistetyn nimikkeistön sanamuodon mukainen, ja toisaalta tämän asetuksen pätevyydestä. Näissä olosuhteissa Gerechtshof te Amsterdam on päättänyt lykätä asian käsittelyä ja esittää yhteisöjen tuomioistuimelle seuraavat ennakkoratkaisukysymykset: ”1) Onko – – asetus – – N:o 384/2004 pätevä siltä osin kuin tämän asetuksen mukaan yhdistetyn nimikkeistön alanimike 84145930 kattaa – – tavarat [jotka koostuvat lämmönsiirtimestä ja tuulettimesta]? 2) Mikäli asetus [N:o 384/2004] ei ole pätevä, voidaanko yhteistä tullitariffia tulkita siten, että nämä tavarat on luokiteltava yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeessä 84733090 tarkoitetuiksi ’nimikkeen 8471 koneiden osiksi ja tarvikkeiksi’?” Ennakkoratkaisukysymysten tarkastelu Aluksi on todettava, että pääasiassa kyseessä olevien tavaroiden vapaaseen liikkeeseen luovuttamista koskeva hakemus sekä tullitarkastajan tästä hakemuksesta tekemä päätös on tehty ennen asetuksen N:o 384/2004 voimaantulopäivää eli 22.3.2004. Ennakkoratkaisupyynnön esittämistä koskevasta päätöksestä ilmenee, että Kloosterboer teki hakemuksensa ja että tullitarkastaja teki mainittujen tavaroiden luokittelua koskevan päätöksensä seuraavana päivänä. Tältä osin on palautettava mieliin, että asetus, jolla täsmennetään tiettyyn tullinimikkeeseen tai alanimikkeeseen luokittelun edellytyksiä, on oikeuksia perustava toimenpide eikä sillä voi olla taannehtivia vaikutuksia (ks. mm. asia C-479/99, CBA Computer, tuomio 7.6.2001, Kok., s. I-4391, 31 kohta ja asia C-403/07, Metherma, tuomio , Kok., s. I-8921, 39 kohta). Vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan yhteisöjen tuomioistuin voi lisäksi joutua ottamaan huomioon sellaisia yhteisön oikeuden normeja, joihin kansallinen tuomioistuin ei ole ennakkoratkaisukysymyksessään viitannut (ks. mm. yhdistetyt asiat C-329/06 ja C-343/06, Wiedemann ja Funk, tuomio , Kok., s. I-4635, 45 kohta ja em. asia Metherma, tuomion 39 kohta). Näin ollen ennakkoratkaisukysymystä ei pidä tarkastella asetuksen N:o 384/2004 säännösten valossa, kuten ennakkoratkaisupyynnön esittämistä koskevan päätöksen sanamuoto antaa ymmärtää, vaan asetuksen N:o 2658/87 säännösten valossa. Edellä todetun perusteella esitetyt kysymykset on ymmärrettävä niin, että niillä tiedustellaan lähtökohtaisesti sitä, onko asetusta N:o 2658/87 tulkittava niin, että pääasiassa kyseessä olevan kaltaiset tavarat, jotka koostuvat lämmönsiirtimestä sekä tuulettimesta ja jotka on tarkoitettu yksinomaan liitettäviksi tietokoneeseen, on luokiteltava yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeeseen 84733090 vai onko ne luokiteltava alanimikkeeseen 84145930. Tähän kysymykseen vastaamiseksi on muistutettava, että vakiintuneen oikeuskäytännön mukaan oikeusvarmuus ja valvonnan helppous edellyttävät, että tavaroiden tariffiluokittelun ratkaisevana luokitteluperusteena on yleensä oltava tavaroiden objektiivisesti todettavat ominaispiirteet ja ominaisuudet, sellaisina kuin ne on määritelty yhdistetyn nimikkeistön nimikkeen sekä sen jaksojen tai ryhmien huomautusten tekstissä (ks. mm. asia C-183/06, RUMA, tuomio 15.2.2007, Kok., s. I-1559, 27 kohta ja yhdistetyt asiat C-208/06 ja C-209/06, Medion ja Canon Deutschland, tuomio , Kok., s. I-7963, 34 kohta). Komission laatimat yhdistetyn nimikkeistön selittävät huomautukset sekä harmonoidun järjestelmän osalta Maailman tullijärjestössä laaditut selitykset auttavat huomattavasti eri tullinimikkeiden sisällön tulkinnassa, vaikka ne eivät olekaan oikeudellisesti sitovia (asia C-250/05, Turbon International, tuomio 26.10.2006, Kok., s. I-10531, 16 kohta). Tavaran luokittelemiseksi oikeaan nimikkeeseen tavaran käyttötarkoitus voi olla objektiivinen luokitteluperuste sikäli kuin se kiinteästi liittyy kyseiseen tavaraan, jolloin liitynnän kiinteyttä on pystyttävä arvioimaan tavaran objektiivisten ominaispiirteiden ja ominaisuuksien mukaan (ks. mm. em. asia RUMA, tuomion 36 kohta ja em. yhdistetyt asiat Medion ja Canon Deutschland, tuomion 37 kohta). Lisäksi on palautettava mieliin, että yhteisöjen tuomioistuimen oikeuskäytännöstä seuraa myös, että yhdistetyn nimikkeistön nimikkeessä 8473 tarkoitetussa käsitteessä ”osa” edellytetään sellaisen kokonaisuuden olemassaoloa, jonka toiminnan kannalta osa on välttämätön (asia C-339/98, Peacock, tuomio 19.10.2000, Kok., s. I-8947, 21 kohta ja em. asia Turbon International, tuomion 17 kohta). Nyt esillä olevassa asiassa sekä ennakkoratkaisupyynnön esittämistä koskevasta päätöksestä että Kloosterboerin ja komission istunnossa antamista selityksistä ilmenee, että pääasiassa kyseessä olevat tavarat ovat välttämättömiä tietokoneiden toiminnalle ja ne on tarkoitettu yksinomaan näitä varten. Ne voidaan siis luokitella ”osiksi” ja näin ollen yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeeseen 84733090. Se, että mainitut tavarat koostuvat kahdesta eri tekijästä eli lämmönsiirtimestä ja tuulettimesta, jotka erikseen tarkasteluina voitaisiin kumpikin liittää yhdistetyn nimikkeistön eri alanimikkeeseen eli alanimikkeeseen 84733090 ja 84145930, ei voi kyseenalaistaa tätä luokittelua. Kun otetaan huomioon, että pääasiassa kyseessä olevat tavarat koostuvat eri aineista ja että kumpikaan edellä mainituista kahdesta alanimikkeestä ei ole toista yksityiskohtaisempi, ainoa säännös, jonka nojalla tämä tavara voidaan luokitella, on yleisten tulkintasääntöjen 3 säännön b alakohta (ks. vastaavasti em. asia Turbon International, tuomion 20 kohta). Tämän tulkintasäännön mukaan tavaran tariffiluokituksen tekemiseksi on välttämätöntä ratkaista, mikä niistä aineista, joista tavara koostuu, antaa tavaralle sen olennaisen luonteen, mikä voidaan tehdä kysymällä, säilyttääkö tavara luonteenomaiset ominaisuutensa, jos jokin sen osista otetaan pois (em. asia Turbon International, tuomion 21 kohta). Lisäksi kuten yleisten tulkintasääntöjen 3 säännön b alakohtaa koskevan harmonoidun järjestelmän selitysten VIII kohdassa todetaan, olennaisen luonteen määräävän tekijän voi tavaralajin mukaan määrätä esimerkiksi aineen tai osan laatu, tilavuus, paljous, paino tai arvo tai tavaraan sisältyvän aineen merkitys tavaran käytölle. Nyt esillä olevassa asiassa on todettava, että toisin kuin komissio väittää, pääasiassa kyseessä oleville tavaroille ei anna olennaista luonnetta tuuletin, vaan lämmönsiirrin. Kuten ennakkoratkaisupyynnön esittänyt tuomioistuin toteaa, yhtäältä mainittujen tavaroiden pääasiallisena tehtävänä on ottaa talteen ja poistaa prosessorin sisältävän keskusyksikön lämpöä. Se osa, jonka avulla ne täyttävät tämän tehtävän ja joka on erityisesti suunniteltu tätä varten, on lämmönsiirrin. On myös selvää, että ennen kuin pääasiassa kyseessä olevien kaltaiset tavarat on kehitelty, tietokoneiden keskusyksiköiden jäähdyttämisen hoitivat yksinomaan lämmönsiirtimet. Se, että niihin on liitetty tuulettimet, ei ole perustavanlaatuisesti muuttanut mainittujen lämmönsiirrinten ominaisuuksia, vaan se on yksinomaan lisännyt niiden tehokkuutta suurentamalla niiden jäähdytyskapasiteettia. Toisaalta on myös selvää, että erona lämmönsiirtimiin tuulettimet, joilla pääasiassa kyseessä olevat tavarat on varustettu, eivät toimi keskeytyksettä, vaan ne alkavat toimia vasta hetkellä, jona lämmönsiirtimen avulla toteutettu jäähdytys ei enää ole riittävä sen estämiseksi, ettei keskusyksikön lämpötila ylitä tiettyä tasoa. Näissä olosuhteissa ja nimikettä 8414 koskevan harmonoidun järjestelmän selityksen sanamuodon ja erityisesti tuulettimia koskevan B osan viimeisen alakohdan perusteella on pääteltävä, että pääasiassa kyseessä olevien kaltaisia tavaroita ei voida luokitella tähän nimikkeeseen. Koska, kuten jo tämän tuomion 28 kohdasta ilmenee, pääasiassa kyseessä olevat tavarat on tarkoitettu yksinomaan yhdistetyn nimikkeistön nimikkeeseen 8471 kuuluville tietokoneille, ne on yhdistetyn nimikkeistön ensimmäisen osan XVI jakson 2 huomautuksen b alakohdan mukaisesti luokiteltava alanimikkeeseen 84733090. Kaikkien edellä todettujen seikkojen perusteella esitettyihin kysymyksiin on vastattava, että asetusta N:o 2658/87 on tulkittava niin, että pääasiassa kyseessä olevat tavarat, jotka koostuvat lämmönsiirtimestä sekä tuulettimesta ja jotka on tarkoitettu yksinomaan tietokoneisiin liitettäviksi, on luokiteltava yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeeseen 84733090. Oikeudenkäyntikulut Pääasian asianosaisten osalta asian käsittely yhteisöjen tuomioistuimessa on välivaihe kansallisessa tuomioistuimessa vireillä olevan asian käsittelyssä, minkä vuoksi kansallisen tuomioistuimen asiana on päättää oikeudenkäyntikulujen korvaamisesta. Oikeudenkäyntikuluja, jotka ovat aiheutuneet muille kuin näille asianosaisille huomautusten esittämisestä yhteisöjen tuomioistuimelle, ei voida määrätä korvattaviksi. Näillä perusteilla yhteisöjen tuomioistuin (viides jaosto) on ratkaissut asian seuraavasti: Tariffi- ja tilastonimikkeistöstä ja yhteisestä tullitariffista 23.7.1987 annettua neuvoston asetusta (ETY) N:o 2658/87, sellaisena kuin se on muutettuna annetulla komission asetuksella (EY) N:o 1789/2003, on tulkittava niin, että pääasiassa kyseessä olevat tavarat, jotka koostuvat lämmönsiirtimestä sekä tuulettimesta ja jotka on tarkoitettu yksinomaan tietokoneisiin liitettäviksi, on luokiteltava mainitun asetuksen liitteessä I olevan yhdistetyn nimikkeistön alanimikkeeseen 84733090. Allekirjoitukset ( *1 ) Oikeudenkäyntikieli: hollanti.

61985CJ0198

en

1 BY AN ORDER OF 14 JUNE 1985 , WHICH WAS RECEIVED AT THE COURT ON 26 JUNE 1985 , THE HOF VAN CASSATIE ( COURT OF CASSATION ) OF BELGIUM REFERRED TO THE COURT FOR A PRELIMINARY RULING UNDER THE PROTOCOL OF 3 JUNE 1971 ON THE INTERPRETATION BY THE COURT OF JUSTICE OF THE CONVENTION OF 27 SEPTEMBER 1968 ON JURISDICTION AND THE ENFORCEMENT OF JUDGMENTS IN CIVIL AND COMMERCIAL MATTERS ( HEREINAFTER REFERRED TO AS ' THE CONVENTION ' ) THREE QUESTIONS CONCERNING THE INTERPRETATION OF THE SECOND PARAGRAPH OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION . 2 THE QUESTIONS AROSE IN THE COURSE OF AN APPEAL IN CASSATION BROUGHT BY MR CARRON AGAINST A JUDGMENT OF 14 JUNE 1984 IN WHICH THE RECHTBANK VAN EERSTE AANLEG ( COURT OF FIRST INSTANCE ), ANTWERP , DISMISSED HIS APPLICATION TO SET ASIDE THE ORDER MADE BY THE SAME COURT ON 27 JULY 1982 . 3 THAT ORDER , ISSUED ON THE APPLICATION OF THE FEDERAL REPUBLIC OF GERMANY , AUTHORIZED THE ENFORCEMENT IN BELGIUM OF A JUDGMENT OF 9 MARCH 1982 IN WHICH THE LANDGERICHT ( REGIONAL COURT ) DUISBURG ORDERED MR CARRON TO PAY THE FEDERAL REPUBLIC OF GERMANY DAMAGES IN THE SUM OF DM 5 240 000 . 4 IN SUPPORT OF HIS APPLICATION TO SET ASIDE THE ENFORCEMENT ORDER MR CARRON ARGUED THAT THE PROCEEDINGS WERE VOID ON THE GROUND THAT IN THE APPLICATION INITIATING THE PROCEEDINGS THE FEDERAL REPUBLIC OF GERMANY HAD FAILED TO GIVE AN ADDRESS FOR SERVICE . IN ITS JUDGMENT OF 14 JUNE 1984 THE RECHTBANK VAN EERSTE AANLEG HELD , DISMISSING MR CARRON ' S APPLICATION , THAT THE REQUIREMENTS OF THE SECOND PARAGRAPH OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION HAD INDEED BEEN FULFILLED , BY THE INCLUSION OF AN ADDRESS FOR SERVICE IN THE DOCUMENT GIVING NOTICE OF THE ENFORCEMENT ORDER . 5 THE HOF VAN CASSATIE DECIDED TO REFER THE FOLLOWING QUESTIONS TO THE COURT FOR A PRELIMINARY RULING : ' 1 . IS THE QUESTION OF THE TIME AT WHICH AND THE MANNER IN WHICH AN ADDRESS FOR SERVICE OF PROCESS IS TO BE GIVEN , FOR THE PURPOSES OF THE SECOND PARAGRAPH OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION ON JURISDICTION AND THE ENFORCEMENT OF JUDGMENTS IN CIVIL AND COMMERCIAL MATTERS TO BE DETERMINED BY THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT? 2 . IF QUESTION 1 IS ANSWERED IN THE AFFIRMATIVE , ARE THE RULES CONCERNING THE IMPOSITION OF A PENALTY ALSO GOVERNED BY THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT? 3 . IF QUESTION 1 IS ANSWERED IN THE NEGATIVE , AT WHAT TIME AND IN WHAT MANNER IS AN ADDRESS FOR SERVICE OF PROCESS TO BE GIVEN AND WHAT PENALTY , IF ANY , IS TO BE IMPOSED FOR FAILURE TO COMPLY? ' THE FIRST QUESTION 6 MR CARRON AND THE COMMISSION EMPHASIZE THAT THE CONVENTION SEEKS TO PUT INTO EFFECT A STANDARD ENFORCEMENT PROCEDURE IN ALL THE MEMBER STATES ; HENCE THE COURT IN THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT MAY NOT APPLY NATIONAL RULES OF PROCEDURE EXCEPT WHERE THE CONVENTION EXPRESSLY CALLS ON IT TO DO SO . SINCE ARTICLE 33 CONTAINS NO SUCH PROVISION AS REGARDS THE TIME AT WHICH AN ADDRESS FOR SERVICE SHOULD BE GIVEN , THE FIRST QUESTION MUST BE ANSWERED IN THE LIGHT OF THE AIMS OF THAT ARTICLE . IT SEEKS TO ENABLE THE DEFENDANT TO APPEAL AGAINST THE ENFORCEMENT ORDER AT THE EARLIEST OPPORTUNITY , AND ACCORDINGLY REQUIRES THAT AN ADDRESS FOR SERVICE OF PROCESS BE GIVEN , AT THE LATEST , BEFORE THE ORDER GRANTING ENFORCEMENT IS ISSUED . 7 THE GERMAN GOVERNMENT AND THE UNITED KINGDOM , ON THE OTHER HAND , TAKE THE VIEW THAT ACCORDING TO THE VERY WORDS OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION THE RULES GOVERNING THE FURNISHING OF AN ADDRESS FOR SERVICE ARE TO BE LAID DOWN BY THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT . IN VIEW OF THE VAGUENESS OF THE ARTICLE AS TO THE TIME AT WHICH THE ADDRESS FOR SERVICE SHOULD BE GIVEN , THE GERMAN GOVERNMENT AND THE UNITED KINGDOM BELIEVE THAT REGARD SHOULD BE HAD TO THE FACT THAT THE FURNISHING OF SUCH AN ADDRESS IS OF NO IMPORTANCE TO THE PARTY AGAINST WHOM ENFORCEMENT IS SOUGHT UNTIL THE COMMENCEMENT OF THE PERIOD ALLOWED FOR LODGING AN APPEAL AGAINST THE ENFORCEMENT ORDER UNDER ARTICLE 36 OF THE CONVENTION - THAT IS TO SAY , UNTIL THE ORDER IS DUE TO BE SERVED ON HIM . 8 IT MUST BE POINTED OUT THAT IN ARTICLES 31 TO 49 THE CONVENTION ESTABLISHES AN ENFORCEMENT PROCEDURE COMMON TO ALL MEMBER STATES . AT THE INITIAL EX PARTE STAGE , THAT PROCEDURE ENABLES THE APPLICANT SEEKING ENFORCEMENT OF A JUDGMENT IN ANOTHER MEMBER STATE TO OBTAIN SATISFACTION SWIFTLY . AT THE SECOND STAGE , INVOLVING PROCEEDINGS INTER PARTES , IT GUARANTEES THE RIGHTS OF THE PARTY AGAINST WHOM ENFORCEMENT IS SOUGHT BY SETTING UP AN APPEAL PROCEDURE . UNDER THAT SYSTEM THE DUTY ON THE APPLICANT ' S PART TO GIVE AN ADDRESS FOR SERVICE OR TO APPOINT A REPRESENTATIVE AD LITEM MUST ENABLE THE PARTY AGAINST WHOM ENFORCEMENT HAS BEEN ORDERED TO LODGE AN APPEAL UNDER THE CONVENTION WITHOUT HAVING TO EMBARK ON FORMALITIES OUTSIDE THE CONFINES OF HIS HOME JURISDICTION . ALTHOUGH THE CONVENTION SETS THOSE AIMS , TO WHICH EFFECT MUST BE GIVEN IN ALL MEMBER STATES , IT MUST BE OBSERVED THAT IT DOES NOT LAY DOWN DETAILED RULES FOR IMPLEMENTING THE PROCEDURE BUT REFERS EXPRESSLY , ON SEVERAL POINTS , TO THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT . 9 THUS THE FIRST AND SECOND PARAGRAPHS OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION READ AS FOLLOWS : ' THE PROCEDURE FOR MAKING THE APPLICATION SHALL BE GOVERNED BY THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT . THE APPLICANT MUST GIVE AN ADDRESS FOR SERVICE OF PROCESS WITHIN THE AREA OF JURISDICTION OF THE COURT APPLIED TO . HOWEVER , IF THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT DOES NOT PROVIDE FOR THE FURNISHING OF SUCH AN ADDRESS , THE APPLICANT SHALL APPOINT A REPRESENTATIVE AD LITEM . ' 10 IT IS CLEAR FROM THOSE PROVISIONS THAT THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT GOVERNS THE ENTIRE PROCEDURE FOR MAKING THE APPLICATION AND THAT THE FURNISHING BY THE APPLICANT OF AN ADDRESS FOR SERVICE OF PROCESS IS PART OF THAT PROCEDURE . WHERE THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT DOES NOT INDICATE THE EXACT TIME AT WHICH AN ADDRESS FOR SERVICE IS TO BE GIVEN , IT MUST BE HELD , IN ACCORDANCE WITH THE AIMS OF THE CONVENTION , THAT IT MUST BE GIVEN SUFFICIENTLY EARLY TO ENSURE THAT THE PROCEEDINGS ARE NOT IMPROPERLY DELAYED AND THAT THE RIGHTS OF THE PARTY AGAINST WHOM ENFORCEMENT IS SOUGHT ARE SAFEGUARDED . AT THE LATEST IT MUST BE GIVEN WHEN THE DECISION AUTHORIZING ENFORCEMENT IS SERVED . 11 THE ANSWER TO BE GIVEN TO THE FIRST QUESTION SUBMITTED BY THE NATIONAL COURT MUST THEREFORE BE THAT THE SECOND PARAGRAPH OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION OF 27 SEPTEMBER 1968 ON JURISDICTION AND THE ENFORCEMENT OF JUDGMENTS IN CIVIL AND COMMERCIAL MATTERS MUST BE INTERPRETED AS MEANING THAT THE OBLIGATION TO GIVE AN ADDRESS FOR SERVICE OF PROCESS LAID DOWN IN THAT PROVISION MUST BE FULFILLED IN CONFORMITY WITH THE RULES LAID DOWN BY THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT , AND IF THAT LAW IS SILENT AS TO THE TIME AT WHICH THAT FORMALITY MUST BE OBSERVED , NO LATER THAN THE DATE ON WHICH THE DECISION AUTHORIZING ENFORCEMENT IS SERVED . THE SECOND QUESTION 12 MR CARRON TAKES THE VIEW THAT SINCE IT IS COMMUNITY LAW WHICH REQUIRES THAT AN ADDRESS FOR SERVICE SHOULD BE GIVEN BEFORE A DECISION AUTHORIZING ENFORCEMENT HAS BEEN ISSUED , IT IS LIKEWISE COMMUNITY LAW WHICH DETERMINES THE SANCTION ATTACHING TO ANY FAILURE TO DO SO . IN VIEW OF THE IMPERATIVE WORDING OF THE SECOND PARAGRAPH OF ARTICLE 33 , AND THE REQUIREMENT UNDER ARTICLE 35 OF THE CONVENTION THAT THE COURT TO WHICH APPLICATION IS MADE MUST ' WITHOUT DELAY ' NOTIFY ITS DECISION TO THE APPLICANT , THE SANCTION CAN ONLY BE THAT THE APPLICATION IS HELD TO BE VOID . 13 THE COURT MUST AGREE WITH THE GERMAN GOVERNMENT AND THE UNITED KINGDOM THAT INASMUCH AS THE CONVENTION PROVIDES NO SANCTION FOR FAILURE TO COMPLY WITH ARTICLE 33 THAT SANCTION MUST , LIKE THE OTHER PROCEDURAL RULES REFERRED TO IN THAT ARTICLE , BE DETERMINED BY THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT . 14 THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT MUST , HOWEVER , CONFORM TO THE AIMS OF THE CONVENTION ; THUS THE SANCTION PROVIDED FOR MAY NEITHER CAST DOUBT ON THE VALIDITY OF THE ENFORCEMENT ORDER NOR IN ANY WAY PREJUDICE THE RIGHTS OF THE PARTY AGAINST WHOM ENFORCEMENT IS SOUGHT . 15 THE ANSWER TO THE SECOND QUESTION SUBMITTED BY THE NATIONAL COURT MUST THEREFORE BE THAT THE CONSEQUENCES OF A FAILURE TO COMPLY WITH THE RULES ON THE FURNISHING OF AN ADDRESS FOR SERVICE ARE , BY VIRTUE OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION , GOVERNED BY THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT , PROVIDED THAT THE AIMS OF THE CONVENTION ARE RESPECTED . THIRD QUESTION 16 IN VIEW OF THE ANSWERS TO THE FIRST TWO QUESTIONS RAISED BY THE NATIONAL COURT , IT IS UNNECESSARY TO ANSWER THE THIRD QUESTION . Decision on costs COSTS 17 THE COSTS INCURRED BY THE FEDERAL REPUBLIC OF GERMANY , THE UNITED KINGDOM AND THE COMMISSION OF THE EUROPEAN COMMUNITIES , WHICH HAVE SUBMITTED OBSERVATIONS TO THE COURT , ARE NOT RECOVERABLE . AS THESE PROCEEDINGS ARE , IN SO FAR AS THE PARTIES TO THE MAIN PROCEEDINGS ARE CONCERNED , A STEP IN THE PROCEEDINGS BEFORE THE NATIONAL COURT , THE DECISION ON COSTS IS A MATTER FOR THAT COURT . Operative part ON THOSE GROUNDS , THE COURT ( FIFTH CHAMBER ), IN ANSWER TO THE QUESTIONS SUBMITTED TO IT BY THE HOF VAN CASSATIE BY ORDER OF 14 JUNE 1985 , HEREBY RULES AS FOLLOWS : ( 1 ) THE SECOND PARAGRAPH OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION OF 27 SEPTEMBER 1968 ON JURISDICTION AND THE ENFORCEMENT OF JUDGMENTS IN CIVIL AND COMMERCIAL MATTERS MUST BE INTERPRETED AS MEANING THAT THE OBLIGATION TO GIVE AN ADDRESS FOR SERVICE OF PROCESS LAID DOWN IN THAT PROVISION MUST BE FULFILLED IN CONFORMITY WITH THE RULES LAID DOWN BY THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT , AND IF THAT LAW IS SILENT AS TO THE TIME AT WHICH THAT FORMALITY MUST BE OBSERVED , NO LATER THAN THE DATE ON WHICH THE DECISION AUTHORIZING ENFORCEMENT IS SERVED . ( 2)THE CONSEQUENCES OF A FAILURE TO COMPLY WITH THE RULES ON THE FURNISHING OF AN ADDRESS FOR SERVICE ARE , BY VIRTUE OF ARTICLE 33 OF THE CONVENTION , GOVERNED BY THE LAW OF THE STATE IN WHICH ENFORCEMENT IS SOUGHT , PROVIDED THAT THE AIMS OF THE CONVENTION ARE RESPECTED .

61996CJ0017

nl

Overwegingen van het arrest 1 Bij beschikking van 31 augustus 1995, ingekomen bij het Hof op 19 januari 1996, heeft het Bundesverwaltungsgericht het Hof krachtens artikel 177 EG-Verdrag drie vragen gesteld over de uitlegging van richtlijn 80/777/EEG van de Raad van 15 juli 1980 betreffende de onderlinge aanpassing van de wetgevingen der Lid-Staten inzake de exploitatie en het in de handel brengen van natuurlijk mineraalwater (PB 1980, L 229, blz. 1; hierna: "richtlijn"). 2 Deze vragen zijn gerezen in een geding dat Badische Erfrischungs-Getränke GmbH & Co. KG, een vennootschap die zich bezighoudt met de exploitatie van mineraalwater, heeft ingesteld tegen het Land Baden-Württemberg wegens de weigering van het Land om het water van een van de bronnen van de vennootschap als natuurlijk mineraalwater te erkennen. 3 Aan het eind van de jaren tachtig vond Badische Erfrischungs-Getränke een bron. Analyse en onderzoek van de voedingsfysiologische uitwerkingen van het water dat eraan ontsprong, wezen op een laag gehalte aan natrium en chloride, waardoor het volgens Badische Erfrischungs-Getränke bijzonder geschikt was voor zoutarme diëten en ter bestrijding van hypertensie. 4 Badische Erfrischungs-Getränke verzocht het Land Baden-Württemberg, het water als "natuurlijk mineraalwater" te erkennen. 5 Bij besluiten van 28 november 1989 en 2 april 1990 wees het Land Baden-Württemberg dit verzoek af, op grond dat water niet de door de Duitse regeling vereiste "voedingsfysiologische uitwerkingen" kon hebben zonder een bepaald positief gehalte aan essentiële bestanddelen. 6 In § 2, punt 2, van de Mineral- und Tafelwasser-Verordnung wordt immers het volgende bepaald: "Natuurlijk mineraalwater is water dat aan de volgende bijzondere eisen voldoet (...) 2. het is van oorsprong zuiver en heeft bepaalde voedingsfysiologische uitwerkingen op grond van zijn gehalte aan mineralen, sporenelementen of andere bestanddelen." 7 Badische Erfrischungs-Getränke stelde beroep in bij het Verwaltungsgericht Karlsruhe. Dit verwierp het beroep bij vonnis van 8 november 1991, welk vonnis op 30 november 1993 door het Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg werd bevestigd met de overweging, dat de vennootschap niet had aangetoond, dat het water ingevolge zijn bestanddelen voedingsfysiologische uitwerkingen had, zoals door de Duitse regeling wordt vereist. Volgens de rechter in hoger beroep volstaat de afwezigheid van of een laag gehalte aan bepaalde stoffen niet om water de hoedanigheid van natuurlijk mineraalwater toe te kennen. 8 Het Bundesverwaltungsgericht, waarbij Badische Erfrischungs-Getränke beroep in "Revision" instelde, bevestigde, dat de Duitse regelgeving aldus moest worden uitgelegd, dat er een causaal verband moet bestaan tussen een positief gehalte aan bestanddelen van het water en de voedingsfysiologische uitwerkingen ervan. 9 Het Bundesverwaltungsgericht heeft evenwel twijfels over de verenigbaarheid van deze vereisten met de richtlijn, die de definitie van natuurlijk mineraalwater, de voorwaarden waaronder het wordt erkend en het stelsel van exploitatie en verhandeling ervan harmoniseert. 10 Artikel 1, lid 1, van de richtlijn luidt als volgt: "Deze richtlijn heeft betrekking op water, gewonnen uit de bodem van een Lid-Staat, dat door de verantwoordelijke autoriteit van die Staat wordt erkend als natuurlijk mineraalwater dat voldoet aan het bepaalde in bijlage I, deel I." In bijlage I, deel I ("Definitie"), punten 1 en 2, wordt het volgende bepaald: "1. Men verstaat onder $natuurlijk mineraalwater', in de betekenis van artikel 5, bacteriologisch gezond water, een watervlak of een onderaardse laag tot oorsprong hebbende, afkomstig van een bron geëxploiteerd door een of meer natuurlijke of kunstmatige ontspringingspunten. Natuurlijk mineraalwater onderscheidt zich duidelijk van gewoon drinkwater: a) door de natuurlijke samenstelling, die gekenmerkt wordt door het gehalte aan mineralen, sporenelementen of andere bestanddelen en, in voorkomend geval, door bepaalde uitwerkingen; b) door de natuurlijke zuiverheid, waarbij deze kenmerken intact gebleven zijn dankzij de onderaardse oorsprong van dit water dat van ieder gevaar voor verontreiniging gevrijwaard is gebleven. 2. Deze kenmerken, die aan natuurlijk mineraalwater gezondheidbevorderende eigenschappen kunnen verlenen, moeten zijn beoordeeld: a) door middel van: 1. een geologisch en hydrologisch onderzoek, 2. een fysisch, chemisch en fysisch-chemisch onderzoek, 3. een microbiologisch onderzoek, 4. indien nodig, een farmacologisch, fysiologisch en klinisch onderzoek, b) volgens de in deel II opgenoemde criteria, c) volgens methoden die door de verantwoordelijke autoriteit op wetenschappelijke basis zijn erkend. (...)" 11 Het Bundesverwaltungsgericht vraagt zich af, of de richtlijn de erkenning van de hoedanigheid van natuurlijk mineraalwater afhankelijk stelt van het bezit van gezondheidbevorderende eigenschappen en of deze eigenschappen in voorkomend geval moeten worden aangetoond. Zo ja, dan vraagt het zich af, of de gezondheidbevorderende eigenschappen het gevolg kunnen zijn van de afwezigheid van een bestanddeel in het betrokken water of van het laag gehalte aan dat bestanddeel. Ten slotte, gelet op het gebruik van de woorden "voedingsfysiologische uitwerkingen" in de Duitse regeling, stelt het Bundesverwaltungsgericht vragen bij de draagwijdte van de begrippen "uitwerkingen" en "gezondheidbevorderende eigenschappen", zoals die in bijlage I, deel I, punt 1, respectievelijk punt 2, van de richtlijn worden gebruikt. 12 In die omstandigheden heeft het Bundesverwaltungsgericht de behandeling van de zaak geschorst teneinde het Hof de volgende prejudiciële vragen te stellen: "1) Moeten artikel 1, lid 1, van richtlijn 80/777/EEG van de Raad van 15 juli 1980, juncto bijlage I, deel I (Definitie), daarbij, aldus worden uitgelegd, dat water - afgezien van de $oude waters' als bedoeld in punt 2, tweede alinea, van bijlage I, deel I - enkel als natuurlijk mineraalwater mag worden erkend, wanneer het gezondheidbevorderende eigenschappen bezit en, zo ja, dat het bewijs van deze eigenschappen moet worden geleverd? 2) Mogen de in voorkomend geval noodzakelijke gezondheidbevorderende eigenschappen ook voortvloeien uit de afwezigheid van of het geringe gehalte aan de bestanddelen bedoeld in punt 1, sub a, van bijlage I, deel I (bijvoorbeeld natriumarm water)? 3) Hoe dient het begrip $gezondheidbevorderende eigenschappen' in punt 2 van deel I van bijlage I te worden afgebakend van het begrip $bepaalde uitwerkingen' in punt 1, sub a, van deel I (zie ook punt 1.4.1 van bijlage I, deel II)?" De eerste vraag 13 Het Land Baden-Württemberg, ondersteund door de Franse en de Italiaanse regering, betoogt, dat water pas als natuurlijk mineraalwater kan worden erkend wanneer het gezondheidbevorderende eigenschappen heeft. Natuurlijk mineraalwater zou niet enkel worden gedefinieerd onder verwijzing naar zijn oorsprong, zijn gehalte en zijn toestand, maar ook onder verwijzing naar de voedingsfysiologische uitwerkingen ervan, welke voortvloeien uit het gehalte aan mineralen, sporenelementen of andere bestanddelen die de natuurlijke samenstelling van het water bepalen. Uit bijlage I, deel I, punt 2, zou volgen, dat de gezondheidbevorderende eigenschappen van het water moeten worden aangetoond. De bepaling van punt 2 zou punt 1 aanvullen en verduidelijken, door te eisen dat de in punt 1 opgesomde kenmerken worden beoordeeld om de aanwezigheid van gezondheidbevorderende eigenschappen concreet te onderzoeken. 14 De Commissie is van oordeel, dat de punten 1 en 2 van bijlage I, deel I, die beide elementen van de definitie van natuurlijk mineraalwater vormen, tezamen moeten worden gelezen. De Duitse, de Engelse, de Nederlandse en de Deense taalversies van punt 2 zijn vergelijkbaar en alle onduidelijk met betrekking tot de gestelde vraag. De Franse, de Italiaanse en de Spaanse taalversies laten daarentegen geen ruimte voor twijfel over het feit, dat natuurlijk mineraalwater steeds dergelijke eigenschappen moet bezitten. 15 Om te beginnen zij vastgesteld, dat bijlage I, deel I, punt 1, dat de definitie van natuurlijk mineraalwater geeft, de "gezondheidbevorderende eigenschappen" niet vermeldt. Punt 1, eerste alinea, definieert natuurlijk mineraalwater immers als bacteriologisch gezond water met een onderaardse oorsprong. De tweede alinea preciseert enkel, dat natuurlijk mineraalwater zich door twee kenmerken van gewoon drinkwater onderscheidt, te weten enerzijds de natuurlijke samenstelling, die gekenmerkt wordt door het gehalte aan mineralen, sporenelementen of andere bestanddelen en, in voorkomend geval, door bepaalde uitwerkingen, en anderzijds de natuurlijke zuiverheid, waaraan wordt toegevoegd dat deze kenmerken intact zijn gebleven dankzij de onderaardse oorsprong van het water. Het begrip "gezondheidbevorderende eigenschappen" wordt pas vermeld in bijlage I, deel I, punt 2. 16 Dienaangaande is de Raad afgeweken van het voorstel voor een richtlijn van de Commissie (PB 1970, C 69, blz. 14), dat het vereiste inzake de gezondheidbevorderende eigenschappen in punt 1 vermeldde. Deze verplaatsing doet vermoeden, dat de Raad de erkenning van water als natuurlijk mineraalwater niet afhankelijk heeft willen stellen van het bezit van gezondheidbevorderende eigenschappen. 17 Deze uitlegging wordt bevestigd door het feit, dat de richtlijn geen definitie van het begrip "gezondheidbevorderende eigenschappen" geeft. Indien de Raad van het bezit van gezondheidbevorderende eigenschappen een kenmerk van natuurlijk mineraalwater had willen maken, zou de richtlijn, die nauwkeurige en gedetailleerde voorschriften bevat, dienaangaande regels bevatten, gelijk de advocaat-generaal in punt 18 van zijn conclusie terecht heeft opgemerkt. 18 Ten slotte wijst de uitdrukking "die aan natuurlijk mineraalwater gezondheidbevorderende eigenschappen kunnen verlenen" slechts op een mogelijk effect van de kenmerken van het water. De louter descriptieve betekenis ervan staat in duidelijk contrast met de dwingende toon van de hoofdzin van de bepaling, volgens welke de in punt 1 opgesomde kenmerken moeten zijn beoordeeld door middel van verschillende onderzoeken, volgens bepaalde criteria en volgens methoden die door de verantwoordelijke autoriteit op wetenschappelijke basis zijn erkend (zie bijlage I, deel I, punt 2, eerste volzin). 19 Gelet op bovenstaande overwegingen dient op de eerste vraag te worden geantwoord, dat artikel 1, lid 1, juncto bijlage I, deel I, punten 1 en 2, van de richtlijn aldus moet worden uitgelegd, dat het eraan in de weg staat, dat een Lid-Staat eist dat water gezondheidbevorderende eigenschappen heeft om als natuurlijk mineraalwater te kunnen worden erkend. De tweede en de derde vraag 20 Gezien het antwoord op de eerste vraag, hoeven de tweede en de derde vraag niet te worden beantwoord. Beslissing inzake de kosten Kosten 21 De kosten door de Franse, de Ierse en de Italiaanse regering en de regering van het Verenigd Koninkrijk alsmede de Commissie van de Europese Gemeenschappen wegens indiening van hun opmerkingen bij het Hof gemaakt, kunnen niet voor vergoeding in aanmerking komen. Ten aanzien van de partijen in het hoofdgeding is de procedure als een aldaar gerezen incident te beschouwen, zodat de nationale rechterlijke instantie over de kosten heeft te beslissen. Dictum HET HOF VAN JUSTITIE (Eerste kamer), uitspraak doende op de door het Bundesverwaltungsgericht bij beschikking van 31 augustus 1995 gestelde vragen, verklaart voor recht: Artikel 1, lid 1, juncto bijlage I, deel I, punten 1 en 2, van richtlijn 80/777/EEG van de Raad van 15 juli 1980 betreffende de onderlinge aanpassing van de wetgevingen der Lid-Staten inzake de exploitatie en het in de handel brengen van natuurlijk mineraalwater, moet aldus worden uitgelegd, dat het eraan in de weg staat, dat een Lid-Staat eist dat water gezondheidbevorderende eigenschappen heeft om als natuurlijk mineraalwater te kunnen worden erkend.

62007FJ0131

fr

Par requête déposée au greffe du Tribunal le 31 octobre 2007, les requérants ont introduit le présent recours tendant à l’annulation des décisions du Parlement européen de ne pas leur accorder l’indemnité journalière prévue à l’article 10 de l’annexe VII du statut. Cadre juridique L’article 20 du statut des fonctionnaires des Communautés européennes (ci-après le « statut ») dispose : « Le fonctionnaire est tenu de résider au lieu de son affectation ou à une distance telle de celui-ci qu’il ne soit pas gêné dans l’exercice de ses fonctions. Il informe l’autorité investie du pouvoir de nomination de son adresse et l’avise immédiatement de tout changement de celle-ci. » L’article 71 du statut est rédigé comme suit : « Dans les conditions fixées à l’annexe VII, le fonctionnaire a droit au remboursement des frais qu’il a exposés à l’occasion de son entrée en fonctions, de sa mutation ou de la cessation de ses fonctions, ainsi que des frais qu’il a exposés dans l’exercice ou à l’occasion de l’exercice de ses fonctions. » L’article 5 de l’annexe VII du statut prévoit : « 1. Une indemnité d’installation égale à deux mois de traitement de base, s’il s’agit d’un fonctionnaire qui a droit à l’allocation de foyer, ou égale à un mois de traitement de base, s’il s’agit d’un fonctionnaire n’ayant pas droit à cette allocation, est due au fonctionnaire titulaire qui justifie avoir été tenu de changer de résidence pour satisfaire aux obligations de l’article 20 du statut. […] 2. Une indemnité d’installation d’un même montant est versée lors d’une affectation à un nouveau lieu de service, au fonctionnaire qui est appelé à transférer sa résidence pour satisfaire aux obligations de l’article 20 du statut. 3. L’indemnité d’installation est calculée d’après l’état civil et le traitement du fonctionnaire, soit à la date d’effet de la titularisation, soit à celle de l’affectation à un nouveau lieu de service. L’indemnité d’installation est versée sur production de documents justifiant de l’installation du fonctionnaire au lieu de son affectation, ainsi que de celle de sa famille, si le fonctionnaire a droit à l’allocation de foyer. […] » L’article 10 de l’annexe VII du statut est libellé comme suit : « 1. Le fonctionnaire qui justifie être tenu de changer de résidence pour satisfaire aux obligations de l’article 20 du statut, a droit, pour une durée déterminée au paragraphe 2, à une indemnité journalière dont le montant est fixé comme suit : Fonctionnaire ayant droit à l’allocation de foyer : 34,31 euros. Fonctionnaire n’ayant pas droit à l’allocation de foyer : 27,67 euros. […] 2. La durée d’octroi de l’indemnité journalière est déterminée comme suit : a)      pour le fonctionnaire n’ayant pas droit à l’allocation de foyer : 120 jours ; b)      pour le fonctionnaire qui a droit à l’allocation de foyer : à 180 jours ou – si le fonctionnaire intéressé a la qualité de fonctionnaire stagiaire – à la durée du stage augmentée d’un mois. […] En aucun cas, l’indemnité journalière n’est octroyée au-delà de la date à laquelle le fonctionnaire a effectué son déménagement en vue de satisfaire aux obligations de l’article 20 du statut. » L’article 24, paragraphe 1, du régime applicable aux autres agents (ci-après le « RAA ») dispose : « L’agent temporaire qui est engagé pour une durée déterminée d’au moins un an ou qui est considéré […] comme devant accomplir une période de service équivalente, s’il est titulaire d’un contrat de durée indéterminée, bénéficie, dans les conditions prévues à l’article 5 de l’annexe VII du statut, d’une indemnité d’installation dont le montant est fixé, pour une durée prévisible de service : –        égale ou supérieure à un an mais inférieure à deux ans : à 1/3 [du taux fixé à l’article 5 de l’annexe VII au statut] –        égale ou supérieure à deux ans mais inférieure à trois ans : à 2/3 [du taux fixé à l’article 5 de l’annexe VII au statut] –        égale ou supérieure à trois ans : à 3/3 [du taux fixé à l’article 5 de l’annexe VII au statut]. » L’article 25 du RAA prévoit que les agents temporaires bénéficient de l’indemnité journalière prévue à l’article 10 de l’annexe VII du statut. Il en va de même pour les agents auxiliaires en vertu de l’article 69 du RAA. Faits à l’origine du litige Les requérants, au nombre de quatorze, sont tous entrés en fonctions au Parlement en tant qu’agents temporaires et/ou auxiliaires avant d’être nommés fonctionnaires stagiaires au cours d’une période allant du 1 er septembre 2006 au 1 er février 2007. À leur entrée en fonctions en tant qu’agents temporaires et/ou auxiliaires, l’indemnité journalière leur a été versée en application des articles 25 et/ou 69 du RAA. Ils auraient également tous reçu, en leur qualité d’agents temporaires, une partie de l’indemnité d’installation (un tiers ou deux tiers), en vertu de l’article 24 du RAA. Lors de leur nomination en tant que fonctionnaires stagiaires, le Parlement a, par décisions individuelles fixant les droits à l’entrée en fonctions, refusé de leur accorder le bénéfice de l’indemnité journalière prévue à l’article 10 de l’annexe VII du statut (ci-après les « décisions attaquées »). Ces décisions ont été adoptées en date du 6 octobre 2006 pour M. Brehovsky, du 16 novembre 2006 pour M me Pavlovska, du 21 novembre 2006 pour M me Celmina, du 4 janvier 2007 pour M mes Baniel-Kubinova et Brumovska, du 8 janvier 2007 pour M me Adamska, du 9 janvier 2007 pour M mes Galubickaite et Holomkova, du 12 janvier 2007 pour M me Zalakeviciute, du 15 janvier 2007 pour M me Franck, du 16 janvier 2007 pour M me Szabo, du 17 janvier 2007 pour M. Kampis, du 19 janvier 2007 pour M me Rudolf et du 13 mars 2007 pour M me Mladenova. Les 13 février, 28 mars et 5 avril 2007, les requérants ont introduit des réclamations contre les décisions attaquées, en invoquant, notamment, la violation de l’article 10 de l’annexe VII du statut. Par lettres des 25 juillet, 8 août, 11 septembre, 12 septembre, 14 septembre et 18 septembre 2007, le Parlement a rejeté ces réclamations et a fait valoir, notamment, que l’administration était en droit de ne pas leur accorder l’indemnité journalière, dans la mesure où les requérants avaient, de leur propre initiative, quelques mois auparavant, introduit une demande d’indemnité d’installation, en déclarant sur l’honneur avoir établi leur « résidence permanente » au Luxembourg et en joignant à cet effet des pièces justificatives. Conclusions des parties Les requérants concluent à ce qu’il plaise au Tribunal : –        annuler les décisions attaquées ; –        condamner la partie défenderesse à l’ensemble des dépens. La partie défenderesse conclut à ce qu’il plaise au Tribunal : –        rejeter le recours comme non fondé ; –        statuer sur les dépens comme de droit. En droit Arguments des parties Les requérants soulèvent un moyen unique, tiré de la violation de l’article 71 du statut et de l’article 10 de l’annexe VII du statut. En se référant à ces dispositions, ainsi qu’à la jurisprudence communautaire, ils soutiennent que la simple circonstance qu’ils aient déclaré résider au Luxembourg et le fait qu’une partie de l’indemnité d’installation leur ait été versée ne sont pas de nature à démontrer qu’ils ont déplacé leur centre d’intérêts au Luxembourg ou qu’ils n’ont pas continué à maintenir leur résidence antérieure, « habituelle », dans un autre État, l’indemnité d’installation étant d’ailleurs versée dans le but de ne pas inciter les intéressés à procéder à un déménagement. Ils disposeraient ainsi d’une résidence au Luxembourg à des fins seulement professionnelles et n’y établiraient leur résidence « principale » qu’à l’issue de leur période de stage, la précarité de leur rapport d’emploi étant maintenu jusqu’à leur titularisation, ce qui se refléterait d’ailleurs dans la circonstance qu’ils n’avaient reçu qu’une partie de l’indemnité d’installation. Enfin, les requérants allèguent que les décisions attaquées méconnaîtraient une jurisprudence constante selon laquelle la modification de la situation administrative d’un membre du personnel (agent auxiliaire, puis agent temporaire et enfin fonctionnaire stagiaire) n’empêche pas le maintien du droit à l’indemnité journalière jusqu’à la titularisation. Le Parlement admet, tout d’abord, que le changement de régime statutaire « autorise la réouverture » du droit à l’indemnité journalière. En revanche, cette réouverture ne saurait être automatique, la pratique administrative consistant à vérifier de nouveau, afin d’octroyer cette indemnité, si l’intéressé « a effectivement changé de résidence », pour se conformer à l’article 20 du statut. En ce sens, l’administration rechercherait si l’intéressé a maintenu le centre de ses intérêts là où se situait son ancienne résidence ou s’il l’a effectivement déplacé vers son lieu d’affectation. Or, les requérants auraient effectué, de leur propre initiative, une déclaration sur l’honneur d’établissement de leur résidence « permanente » au Luxembourg et auraient demandé à bénéficier de l’indemnité d’installation. Il serait donc contradictoire, selon le Parlement, que les requérants affirment par la suite avoir maintenu leur résidence « principale » dans un autre pays que leur pays d’affectation, ce dans le but de recevoir l’indemnité journalière. De plus, s’appuyant sur l’arrêt du Tribunal du 16 janvier 2007, Borbély/Commission (F‑126/05, non encore publié au Recueil, point 45), selon lequel « rien ne s’oppose à ce que, en dépit du caractère provisoire de son affectation en un lieu déterminé, une personne fasse de ce lieu le centre de ses intérêts », le Parlement considère que l’argument des requérants, fondé sur le caractère précaire de leur séjour et le caractère temporaire de la relation de travail les liant au Parlement, ne saurait prospérer. Par conséquent, il pourrait être déduit, du seul fait que les requérants avaient reçu une partie de l’indemnité d’installation, que le centre de leurs intérêts avait été déplacé au Luxembourg. Appréciation du Tribunal Il convient de commencer par indiquer que la finalité de l’indemnité journalière prévue à l’article 10 de l’annexe VII du statut est de compenser les frais et inconvénients liés à l’entrée en fonctions auprès des institutions de l’Union européenne, en raison de la précarité du rapport d’emploi (arrêt de la Cour du 11 août 1995, Parlement/Vienne, C‑43/94 P, Rec. p. I‑2441, point 21 ; arrêt du Tribunal de première instance du 12 décembre 1996, Mozzaglia/Commission, T‑137/95, RecFP p. I‑A‑619 et II‑1657, points 40 et 46) ou de la nécessité de se déplacer ou de s’installer provisoirement au lieu d’affectation, tout en gardant, également à titre provisoire, une résidence au lieu du recrutement ou de l’affectation antérieure (arrêt de la Cour du 30 janvier 1974, Louwage/Commission, 148/73, Rec. p. 81, point 25 ; arrêts du Tribunal de première instance du 30 novembre 1993, Vienne/Parlement, T‑15/93, Rec. p. II‑1327, point 35, et du 15 juillet 2004, Gouvras/Commission, T‑180/02 et T‑113/03, RecFP p. I‑A‑225 et II‑987, point 163). S’agissant de la finalité de l’article 5 de l’annexe VII du statut, qui prévoit l’indemnité d’installation, il est de jurisprudence constante que l’objectif de ladite indemnité est de compenser les charges liées à la situation d’un fonctionnaire dûment titularisé, qui passe d’un statut précaire à un statut définitif et doit dès lors se mettre en mesure de résider et de s’intégrer à son lieu d’affectation d’une façon permanente et durable pour une durée indéterminée mais substantielle (voir arrêts Mozzaglia/Commission, précité, point 56 ; du Tribunal de première instance du 12 décembre 1996, Monteiro da Silva/Commission, T‑74/95, RecFP p. I‑A‑583 et II‑1559, point 63, et du 27 septembre 2000, Lemaître/Commission, T‑317/99, RecFP p. I‑A‑191 et II‑867, point 66). La jurisprudence reprise au point précédent, développée au sujet de fonctionnaires titularisés, doit également s’appliquer aux agents temporaires, malgré le fait que, en raison des dispositions statutaires applicables, la durée prévisible du rapport de travail de ceux-ci avec les institutions de l’Union européenne et, partant, de leur séjour au lieu d’affectation, est moins longue que celle des fonctionnaires titularisés, ces derniers étant en principe censés pouvoir, sauf circonstances particulières, rester en service dans leur lieu d’affectation initiale durant de très nombreuses années, voire jusqu’à leur admission à la retraite. En effet, le législateur communautaire prévoit le paiement de l’indemnité d’installation aux agents temporaires en partant de la prémisse que, même sans la sécurité de l’emploi du fonctionnaire titulaire, les agents temporaires dont la durée prévisible de travail est d’au moins un an, peuvent souhaiter s’intégrer à leur lieu d’affectation d’une façon permanente et durable. C’est pour faire face aux frais résultant de l’effort consenti en vue d’une telle intégration, que l’indemnité d’installation est versée aux agents temporaires, ne fût-ce que partiellement dans les cas d’une durée prévisible de travail inférieure à trois années. En outre, si la jurisprudence citée au point 18 du présent arrêt se réfère à une durée de service « substantielle », cette référence est à interpréter dans le contexte des règles régissant l’indemnité d’installation. Or, il résulte du paragraphe 5 de l’article 5 de l’annexe VII du statut, que l’octroi de l’indemnité d’installation aux fonctionnaires titularisés n’est pas soumis à la condition que l’intéressé conserve la qualité de fonctionnaire durant de nombreuses années ; en effet, une durée totale de deux années de service (c’est-à-dire une durée inférieure à quinze mois à compter de la titularisation et du paiement effectif de l’indemnité en question) est de nature à justifier la perception par le fonctionnaire de l’intégralité du montant de l’indemnité d’installation. De même, en vertu de l’article 24 du RAA, les agents temporaires perçoivent le montant intégral de l’indemnité d’installation si la durée prévisible de leur service est de trois années (ou s’ils sont considérés comme devant accomplir une période service équivalente) ; ils peuvent même recevoir une fraction substantielle de l’indemnité en question si la durée prévisible de leur service est inférieure à trois ans (ou s’ils sont considérés comme devant accomplir une période de service équivalente). Au surplus, si l’article 24 du RAA comporte une disposition spéciale prévoyant le paiement fractionné de l’indemnité d’installation en fonction de la durée prévisible du service, il renvoie pour le reste, notamment pour les « conditions » et pour le « taux », à l’article pertinent du statut, à savoir à l’article 5 de l’annexe VII de celui-ci. Doit ainsi être écartée la position exprimée par les requérants lors de l’audience, selon laquelle, s’agissant des agents temporaires, la finalité de l’indemnité d’installation, telle que précisée par la jurisprudence citée au point 18 du présent arrêt, ne vaudrait que pour les agents recrutés pour une durée prévisible de service de trois ans au moins (cas dans lequel l’indemnité est versée dans son intégralité) et qu’en revanche, cette finalité, en cas de paiement du tiers ou des deux tiers de l’indemnité, serait différente, l’indemnité visant alors à procurer « un certain confort » aux agents dont la durée prévisible de travail est inférieure à trois ans. S’agissant, en outre, des conditions d’octroi des indemnités prévues aux articles 5 et 10 de l’annexe VII du statut, il convient de rappeler que, aux termes même des dispositions dudit article 10, l’indemnité journalière est payée au fonctionnaire qui justifie « être » tenu de changer de résidence, tandis qu’en vertu des dispositions de l’article 5, susmentionné, l’indemnité d’installation est versée au fonctionnaire qui justifie « avoir été tenu » de changer de résidence. Il en résulte que le droit à l’indemnité journalière naît avant même que l’intéressé ait déplacé sa résidence vers son lieu d’affectation, tandis que le droit à l’indemnité d’installation n’est reconnu qu’après un tel déplacement. Doit ainsi également être écarté l’argument des requérants tiré de la méconnaissance de la jurisprudence selon laquelle la modification de la situation administrative d’un membre du personnel (agent auxiliaire, puis agent temporaire et enfin fonctionnaire stagiaire) n’empêche pas le maintien du droit à l’indemnité journalière jusqu’à la titularisation (voir, en ce sens, arrêt Vienne/Parlement, précité, point 34). En effet, en l’espèce, le Tribunal observe que le Parlement ne s’est pas écarté de la jurisprudence susmentionnée, mais a simplement précisé que la « réouverture » du droit à l’indemnité journalière, en cas de changement de régime statutaire, ne saurait être automatique mais est subordonnée à la condition, laquelle fait l’objet d’une nouvelle vérification, que l’intéressé soit effectivement tenu de changer de résidence, pour se conformer à l’article 20 du statut. Le Tribunal rappelle à cet égard la jurisprudence constante selon laquelle le terme de « résidence » employé dans les dispositions relatives aux conditions d’octroi des indemnités prévues par les articles 5 et 10 de l’annexe VII du statut doit être compris comme désignant le centre des intérêts du fonctionnaire concerné (arrêt Borbély/Commission, précité, point 32 et la jurisprudence citée). Il a été en particulier jugé que ce terme vise le lieu où l’intéressé a fixé, avec la volonté de lui conférer un caractère stable, le centre permanent ou habituel de ses intérêts et qu’il implique en outre, indépendamment de la donnée purement quantitative du temps passé par la personne sur le territoire de l’un ou de l’autre pays, outre le fait physique de demeurer en un certain lieu, l’intention de conférer à ce fait la continuité résultant d’une habitude de vie et de déroulement de rapports sociaux normaux (arrêt Borbély/Commission, précité, point 33). Au vu des développements qui précèdent, il y a lieu de constater que la simple comparaison des articles 5 et 10 de l’annexe VII du statut, tels qu’interprétés par la jurisprudence, s’oppose à ce qu’une personne ayant perçu l’indemnité d’installation en tant qu’agent temporaire, puisse revendiquer par la suite, lors de sa nomination en tant que fonctionnaire stagiaire, le bénéfice de l’indemnité journalière, et ce indépendamment d’un changement de régime statutaire. En effet, dans la mesure où l’octroi de l’indemnité d’installation est subordonné au déplacement de la résidence vers le lieu d’affectation de l’intéressé, celui-ci ne saurait valablement soutenir par la suite, aux fins d’obtenir un autre avantage pécuniaire, en l’espèce l’indemnité journalière, que son installation au lieu d’affectation est provisoire, par opposition à une « véritable » résidence qui se trouverait dans son pays d’origine. Il a été en outre expressément jugé que lorsqu’un fonctionnaire est titularisé et se voit accorder l’indemnité d’installation, le versement éventuel de l’indemnité journalière prend fin (voir arrêt de la Cour du 28 mai 1998, Commission/Lozano Palacios, C‑62/97 P, Rec. p. I‑3273, point 22). Il ne peut qu’en résulter que les fonctionnaires ou agents « installés », au sens de l’article 5 de l’annexe VII du statut et/ou de l’article 24 du RAA, dans leur lieu d’affectation, ne peuvent pas prétendre à l’indemnité journalière lorsque leur lieu d’affectation reste le même. Les requérants reprochent cependant au Parlement d’avoir rejeté leurs réclamations sans examen individuel effectif et uniquement sur la base de leurs déclarations de « résidence habituelle » à Luxembourg, déclarations qu’ils avaient établies afin d’obtenir l’indemnité d’installation. Ces déclarations feraient seulement état de la résidence professionnelle des requérants, leur résidence au sens des articles 5 et 10 de l’annexe VII du statut se trouvant encore dans leurs pays d’origine. Ce grief ne saurait être retenu. En effet, dans la mesure où les intéressés ont fait des déclarations sur l’honneur pour démontrer la localisation de leur résidence au Luxembourg, en joignant à ces déclarations, ainsi qu’ils l’ont d’ailleurs reconnu lors de l’audience, les pièces justificatives appropriées (contrats de bail, factures, etc.), ce afin d’obtenir l’avantage financier que représentait l’indemnité d’installation, le Parlement était en droit, pour des raisons ayant trait aux rapports de confiance qui doivent exister entre une institution et ses fonctionnaires ainsi que pour des raisons de saine gestion administrative, de ne pas procéder à un réexamen de la question tenant à la résidence des requérants lorsqu’ils ont demandé l’octroi de l’indemnité journalière, d’autant que ceux-ci n’accompagnaient pas cette demande d’une reconnaissance de l’erreur qu’ils auraient commise en déclarant auparavant avoir établi leur « résidence habituelle » au Luxembourg. Cette constatation s’impose d’autant plus que, ainsi qu’indiqué par le Parlement, lequel n’est pas contredit sur ce point par les requérants, c’est de leur propre initiative que ces derniers ont entamé les démarches nécessaires pour l’obtention de l’indemnité d’installation, démarches dans le cadre desquelles ils ont signé les déclarations sur l’honneur susmentionnées. À titre surabondant, le Tribunal relève que les éléments invoqués dans la requête afin de démontrer le maintien de la résidence des requérants dans leurs pays d’origine se limitent à des résumés individuels de la situation personnelle de chacun d’entre eux, résumés parfois très succincts et non étayés par des pièces justificatives attestant leur véracité ou leur pertinence, en ce qui concerne par exemple le niveau des consommations domestiques d’un appartement que les intéressés auraient conservé dans leur pays d’origine. Ainsi, les requérants n’établissent pas la réalité des faits qu’ils invoquent au soutien de leurs allégations et n’offrent pas de preuves suffisantes justifiant le maintien de leur résidence dans leur pays d’origine. Par conséquent, et à supposer même que le Tribunal partage, ce qui n’est pas le cas, l’argumentation juridique des requérants, il se trouverait dans l’impossibilité de leur donner gain de cause et d’annuler les décisions attaquées. En toute hypothèse, à supposer établis les éléments invoqués dans la requête, ils permettraient seulement d’établir l’existence du lien que tout fonctionnaire ou agent est susceptible de conserver avec son pays d’origine, et non d’apporter la preuve d’une « résidence », au sens de la jurisprudence, dans ce pays ; la situation des requérants se distingue ainsi nettement de celle ayant donné lieu à l’arrêt Borbély/Commission, précité, qu’ils ont abondamment invoqué à l’appui de leurs arguments, en ce que, notamment, l’intéressée dans ladite affaire, Borbély/Commission, était fonctionnaire national détaché à la représentation permanente à Bruxelles et que, durant sa période de détachement, elle continuait à verser les loyers de l’habitation qu’elle avait conservée dans son pays d’origine, où, par la suite, elle avait acquis un nouvel appartement en vue de sa réinstallation à l’issue de la fin de son détachement à Bruxelles (voir arrêt Borbély/Commission, points 55, 56 et 58). Par ailleurs, et eu égard précisément à la jurisprudence susmentionnée (notamment au point 26 du présent arrêt), force est de constater que les allégations des requérants en ce qui concerne la localisation de leur résidence sont contredites non seulement au regard de la « donnée purement quantitative du temps passé par la personne sur le territoire de l’un ou de l’autre pays », mais également au regard de la notion plus subjective de « résidence » ; en effet, leurs efforts successifs pour acquérir la qualité d’agent, puis de fonctionnaire, démontrent que ce n’était pas dans leur pays d’origine qu’ils avaient l’« intention » d’avoir une « habitude de vie » et des « rapports sociaux normaux ». Il convient enfin de rappeler la jurisprudence suivant laquelle les dispositions ouvrant droit à des prestations financières, comme c’est le cas de l’espèce, doivent être interprétées strictement (voir arrêt du Tribunal de première instance du 15 juillet 2004, Valenzuela Marzo/Commission, T‑384/02, RecFP p. I‑A‑235 et II‑1035, point 104 et la jurisprudence citée) et de relever, dans ce contexte, que, en réponse à une question du Tribunal lors de l’audience, les requérants ont admis que l’accueil de leur recours, au motif que leur résidence au sens des articles 10 et 5 de l’annexe VII du statut se trouverait encore dans leur pays d’origine, aurait comme conséquence de leur reconnaître, au moment de leur titularisation, le droit à l’intégralité de l’indemnité d’installation, bien qu’ils en ont déjà reçu un tiers ou deux tiers. Il résulte de l’ensemble des considérations qui précèdent que les conclusions en annulation des requérants doivent être rejetées. Sur les dépens En vertu de l’article 122 du règlement de procédure du Tribunal, les dispositions du chapitre huitième du titre deuxième dudit règlement relatives aux dépens et aux frais de justice ne s’appliquent qu’aux affaires introduites devant le Tribunal à compter de l’entrée en vigueur de ce règlement de procédure, à savoir le 1 er novembre 2007. Les dispositions du règlement de procédure du Tribunal de première instance des Communautés européennes pertinentes en la matière continuent à s’appliquer mutatis mutandis aux affaires pendantes devant le Tribunal avant cette date. Aux termes de l’article 87, paragraphe 2, du règlement de procédure du Tribunal de première instance, toute partie qui succombe est condamnée aux dépens, s’il est conclu en ce sens. Toutefois, en vertu de l’article 88 du même règlement, dans les litiges entre les Communautés et leurs agents, les frais exposés par les institutions restent à la charge de celles-ci. Les requérants ayant succombé en leurs moyens dans la présente instance, il y a lieu de décider que chaque partie supporte ses propres dépens. Par ces motifs, LE TRIBUNAL (première chambre) déclare et arrête : 1) Le recours est rejeté. 2) Chaque partie supporte ses propres dépens. Tagaras Boruta Gervasoni Ainsi prononcé en audience publique à Luxembourg, le 2 décembre 2008. Le greffier Le président W. Hakenberg S. Gervasoni Les textes de la présente décision ainsi que des décisions des juridictions communautaires citées dans celle-ci et non encore publiées au Recueil sont disponibles sur le site internet de la Cour de justice : www.curia.europa.eu ANNEXE ADAMSKA Ida, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), BREHOVSKY Miroslav, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), BRUMOVSKA Eva, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), CELMINA Ieva, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), FRANCK Honorata, demeurant à Welfrange (Luxembourg), GALUBICKAITE Milda, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), HOLOMKOVA Bozena, demeurant à Bertrange (Luxembourg), KAMPIS Kristof, demeurant à Roodt‑sur‑Syre (Luxembourg), MLADENOVA Albena, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), PAVLOVSKA Elita, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), RUDOLF Bozena, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), SZABO Kinga, demeurant à Luxembourg (Luxembourg), ZALAKEVICIUTE Anastasia, demeurant à Luxembourg (Luxembourg). * Langue de procédure : le français.

61995CJ0301

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 56 Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του Κανονισμού Διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα. Δεδομένου ότι η Ομοσπονδιακή Δημοκρατία της Γερμανίας ουσιαστικά ηττήθηκε, πρέπει να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (έκτο τμήμα) αποφασίζει: 57 Η Ομοσπονδιακή Δημοκρατία της Γερμανίας: - μη θεσπίζοντας εμπροθέσμως τα αναγκαία μέτρα προκειμένου να συμμορφωθεί προς την οδηγία 85/337/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 27ης Ιουνίου 1985, για την εκτίμηση των επιπτώσεων ορισμένων σχεδίων δημοσίων και ιδιωτικών έργων στο περιβάλλον, - μη ανακοινώνοντας στην Επιτροπή όλα τα μέτρα που θέσπισε προκειμένου να συμμορφωθεί προς την εν λόγω οδηγία, - μη προβλέποντας την υποχρέωση αξιολογήσεως των επιπτώσεων στο περιβάλλον για όλα τα σχέδια που υπόκεινται στην αξιολόγηση αυτή σύμφωνα με την εν λόγω οδηγία, για τα οποία η διαδικασία εγκρίσεως κινήθηκε μετά τις 3 Ιουλίου 1988, και - αποκλείοντας εκ προοιμίου από την υποχρέωση αξιολογήσεως των επιπτώσεων στο περιβάλλον ολόκληρες κατηγορίες σχεδίων οι οποίες απαριθμούνται στο παράρτημα ΙΙ της εν λόγω οδηγίας, παρέβη τις υποχρεώσεις που υπέχει από τα άρθρα 2, παράγραφος 1, 4, παράγραφος 2, και 12, παράγραφοι 1 και 2, της οδηγίας. 58 Απορρίπτει την προσφυγή κατά τα λοιπά. 59 Καταδικάζει την Ομοσπονδιακή Δημοκρατία της Γερμανίας στα δικαστικά έξοδα.

61985CJ0324

el

Με δικόγραφο που κατέθεσε στη γραμματεία του Δικαστηρίου στις 4 Νοεμβρίου 1985, ο Yves Bouteiller, υπάλληλος στη γενική διεύθυνση « Ανταγωνισμός » της Επιτροπής από το 1959, με βαθμό Α 4 από το 1965, και τοποθετημένος στο τμήμα « Ενέργεια ( εκτός άνθρακα ), χημεία, γεωργικά προϊόντα και προϊόντα διατροφής » της διεύθυνσης « Συμπράξεις, κατάχρηση δεσπόζουσας θέσεως II », άσκησε προσφυγή με την οποία ζητεί να ακυρωθεί η απόφαση της Επιτροπής, της 19ης Δεκεμβρίου 1984, με την οποία άλλος υποψήφιος διορίστηκε στη θέση προϊσταμένου του τμήματος στο οποίο υπηρετεί ο προσφεύγων. Στην έκθεση για την επ' ακροατηρίου συζήτηση αναπτύσσονται τα πραγματικά περιστατικά, οι ισχυρισμοί και τα επιχειρήματα των διαδίκων. Τα στοιχεία αυτά του φακέλου δεν επαναλαμβάνονται πιο κάτω παρά μόνο καθόσον απαιτείται για να σχηματίσει κρίση το Δικαστήριο. Επί του πρώτου λόγου: αντικανονική σύνθεση της Επιτροπής Σχετικά με τον πρώτο λόγο που αφορά τη σύνθεση της Επιτροπής κατά τη στιγμή που λήφθηκε η επίδικη απόφαση, και την τήρηση του άρθρου 10, παράγραφος 1, της Συνθήκης περί ιδρύσεως ενιαίου Συμβουλίου και ενιαίας Επιτροπής, ο προσφεύγων διασαφήνισε στην επ' ακροατηρίου συζήτηση ότι, κατά τη γνώμη του, το γεγονός ότι η Επιτροπή δεν περιελάμβανε πλέον μέλη γαλλικής ιθαγένειας, μετά την απόφαση του Συμβουλίου να μην αντικαταστήσει δύο από τα παραιτηθέντα μέλη της πριν από την επικείμενη ανανέωση της θητείας των μελών της Επιτροπής, δεν μπορεί αυτό καθεαυτό να καταστήσει παράνομη απόφαση που ελήφθη από την Επιτροπή με τη σύνθεση αυτή. Πάντως, ο προσφεύγων προέβαλε ότι το γεγονός αυτό συνιστούσε στοιχείο ικανό να στοιχειοθετήσει την ύπαρξη καταχρήσεως εξουσίας, ενώ συγχρόνως διασαφήνισε ότι δεν επεδίωξε να υποστηρίξει ότι η απόφαση της Επιτροπής είχε ληφθεί για λόγους αναφερόμενους στην ιθαγένεια των υποψηφίων. Το Δικαστήριο κρίνει επομένως ότι παρέλκει η εξέταση της νομιμότητας της επίδικης αποφάσεως υπό το πρίσμα της ενδεχόμενης μη τηρήσεως των κανόνων ως προς τη σύνθεση της Επιτροπής και ότι το στοιχείο αυτό πρέπει να ληφθεί υπόψη στο πλαίσιο του τέταρτου λόγου ως προς την κατάχρηση εξουσίας. Επί του δεύτερου λόγου: έλλειψη προσόντων του διορισθέντος υποψηφίου Ο προσφεύγων προέβαλε εν συνεχεία ότι ο υποψήφιος που διόρισε η Επιτροπή στην εν λόγω θέση δεν πληρούσε όλες τις προϋποθέσεις της ανακοίνωσης κενής θέσεως καθόσον δεν είχε « γνώσεις ενός ή ορισμένων τομέων για τους οποίους επρόκειτο ». Προς στήριξη του λόγου αυτού, ο προσφεύγων αναφέρθηκε στη σταδιοδρομία του διορισθέντος υποψηφίου και ζήτησε από το Δικαστήριο να διατάξει την προσκόμιση του ατομικού φακέλου του εν λόγω υποψηφίου προκειμένου να εξακριβωθούν τα προσόντα του για την εν λόγω θέση. Σχετικά, πρέπει πρώτον να υπογραμμιστεί ότι, για να εκτιμηθεί το συμφέρον της υπηρεσίας καθώς και τα προσόντα των υποψηφίων που πρέπει να ληφθούν υπόψη στο πλαίσιο αποφάσεως προαγωγής που προβλέπει το άρθρο 45 του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως, η αρμόδια για τους διορισμούς αρχή διαθέτει ευρεία εξουσία εκτιμήσεως και ότι, στον τομέα αυτό, ο έλεγχος του Δικαστηρίου πρέπει να περιορίζεται στο ζήτημα αν, λαμβάνοντας υπόψη τις μεθόδους και τους λόγους που οδήγησαν τη διοίκηση στην εκτίμηση της, η διοίκηση κινήθηκε εντός λογικών ορίων και δεν έκανε χρήση της εξουσίας της κατά τρόπο προφανώς εσφαλμένο. Το Δικαστήριο δεν μπορεί, συνεπώς, να υποκαταστήσει την αρμόδια για τους διορισμούς αρχή στην εκτίμηση των προσόντων και της αξίας των υποψηφίων. Πρέπει εξάλλου να σημειωθεί ότι η ανακοίνωση κενής θέσεως απαιτούσε « γνώση εις βάθος » της Συνθήκης ΕΟΚ και του κοινοτικού δικαίου του ανταγωνισμού και « μεγάλη πείρα » σχετική με τη θέση, αλλά μόνο « γνώση » ενός ή ορισμένων σχετικών τομέων, δηλαδή ενέργεια, χημεία, γεωργικά προϊόντα και προϊόντα διατροφής. Η διαφορετική αυτή σύνταξη δείχνει ότι η τελευταία αυτή απαίτηση ήταν για την εν λόγω θέση λιγότερο σημαντική από τα άλλα απαιτούμενα προσόντα. Επειδή ο διορισθείς υποψήφιος είχε ασκήσει επί δεκατέσσερα έτη καθήκοντα μεγάλης ευθύνης τόσο στο γραφείο ενός μέλους της Επιτροπής, όπου ήταν ειδικότερα επιφορτισμένος με τον τομέα του ανταγωνισμού, όσο και παρά τω γενικώ διευθυντή ανταγωνισμού, δεν φαίνεται προφανώς εσφαλμένη η εκτίμηση ότι, με τα καθήκοντα αυτά; απέκτησε γνώση των διαφόρων τομέων του ανταγωνισμού, περιλαμβανομένων και εκείνων για τους οποίους γίνεται λόγος εν προκειμένω, και ότι η γνώση αυτή ήταν επαρκής αν ληφθούν υπόψη τα άλλα προσόντα του υποψηφίου αυτού στα οποία η Επιτροπή απέδιδε μεγαλύτερη σημασία. Αντίθετα από ό,τι φαίνεται να υποστηρίζει ο προσφεύγων, η Επιτροπή δεν ήταν ιδίως υποχρεωμένη να απαιτήσει ο υποψήφιος να είχε ήδη ασκήσει εξειδικευμένες δραστηριότητες σε ένα ή περισσότερους τομείς για τους οποίους γίνεται λόγος, όπως συνέβαινε με τον προσφεύγοντα. Έπεται ότι κανένα στοιχείο του φακέλου δεν επιτρέπει τον ισχυρισμό ότι, διαπιστώνοντας ότι ο υποψήφιος που διορίστηκε στην εν λόγω θέση πληρούσε τις προϋποθέσεις της ανακοίνωσης κενής θέσεως, η Επιτροπή διέπραξε προφανές σφάλμα ή υπερέβη τα όρια της εξουσίας της εκτιμήσεως. Υπό τις προϋποθέσεις αυτές, και λαμβάνοντας υπόψη τον εμπιστευτικό χαρακτήρα των ατομικών φακέλων των υπαλλήλων δυνάμει του άρθρου 26 του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως των υπαλλήλων, το Δικαστήριο έκρινε ότι δεν έπρεπε να διατάξει την προσκόμιση του ατομικού φακέλου του διορισθέντος υποψηφίου. Επί του τρίτου λόγου: ανεπαρκής εξέταση των προσόντων των υποψηφίων Δεν είναι δυνατό να γίνει δεκτός ούτε ο τρίτος λόγος του προσφεύγοντος με τον οποίο προσάπτει στην Επιτροπή ότι παρέλειψε, κατά παράβαση του άρθρου 45 του κανονισμού, να προβεί η ίδια στη συγκριτική εξέταση των προσόντων των διαφόρων υποψηφίων και, εν πάση περιπτώσει, ότι προέβη στην εξέταση αυτή βάσει ενός αντικανονικού φακέλου από τον οποίο έλειπε έγγραφο που αποδείκνυε ότι ο προσφεύγων είχε ήδη ασκήσει τα εν λόγω καθήκοντα, καθώς και τα στοιχεία στα οποία αναφερόταν η τελευταία του έκθεση κρίσεως, που συντάχθηκε για τα έτη 1983 μέχρι 1985. Πράγματι, μολονότι οι αποφάσεις προαγωγής και η συγκριτική εξέταση των προσόντων που προβλέπει το άρθρο 45 του κανονισμού υπηρεσιακής καταστάσεως των υπαλλήλων ανήκουν στη μόνη ευθύνη της αρμόδιας για τους διορισμούς αρχής, η τελευταία μπορεί, κατά την προπαρασκευαστική φάση των αποφάσεων αυτών, να ζητήσει τη συμμετοχή συμβουλευτικού οργάνου του οποίου τη σύνθεση και τις ευθύνες είναι ελεύθερη να ρυθμίσει. Όσον αφορά ειδικότερα τη συμβουλευτική επιτροπή που δημιούργησε η Επιτροπή για ορισμένους διορισμούς στους βαθμούς Α 2 και Α 3, η οποία διατύπωσε εν προκειμένω συμβουλευτική γνώμη ως προς τις ικανότητες και τα προσόντα των υποψηφίων, προκύπτει ήδη από την απόφαση της 23ης Οκτωβρίου 1986 (Vaysse κατά Επιτροπής, 26/85, Συλλογή 1986, σ. 3131 ) ότι το γεγονός ότι λαμβάνεται υπόψη η γνώμη της επιτροπής αυτής δεν είναι ικανό, αυτό καθεαυτό, να καταστήσει πλημμελή απόφαση της Επιτροπής. Εξάλλου, κανένα στοιχείο του φακέλου δεν επιτρέπει το συμπέρασμα ότι η Επιτροπή δεν προέβη η ίδια σε όλες τις αναγκαίες εν προκειμένω εκτιμήσεις πριν λάβει την επίδικη απόφαση. Όσον αφορά την απουσία ορισμένων εγγράφων από το φάκελο που υποβλήθηκε στην Επιτροπή, αρκεί η παρατήρηση ότι το γεγονός ότι, σύμφωνα με τον εσωτερικό κανονισμό της Επιτροπής, ο προσφεύγων ως ο αρχαιότερος υπάλληλος στον υψηλότερο βαθμού του νεοδημιουργηθέντος τμήματος είχε, μεταξύ 1ης Οκτωβρίου και 19ης Δεκεμβρίου 1984, ασκήσει καθήκοντα αναπληρωτή προϊσταμένου του εν λόγω τμήματος δεν αποτελούσε αρκετά σημαντικό στοιχείο της σταδιοδρομίας του ώστε η απουσία ενός σχετικού εγγράφου από το φάκελο μπορούσε να καταστήσει πλημμελή την απόφαση της Επιτροπής. Επειδή η τελευταία έκθεση κρίσεως του προσφεύγοντος για την περίοδο 1983-1985 συντάχθηκε στις 4 Φεβρουαρίου 1986 και ο προσφεύγων δεν επικαλέστηκε καμιά σχετική καθυστέρηση, δεν μπορεί να προσάπτει στην Επιτροπή ότι, κατά τη λήψη της επίδικης αποφάσεως, δεν έλαβε υπόψη τα στοιχεία που περιλαμβάνονται στην έκθεση αυτή. Επί του τέταρτου λόγου: κατάχρηση εξουσίας Ο προσφεύγων απέτυχε επίσης να αποδείξει την ύπαρξη συγκεκριμένων στοιχείων ικανών να θεμελιώσουν τον ισχυρισμό ότι η Επιτροπή, προβαίνοντας στον επίδικο διορισμό, επεδίωκε σκοπό διαφορετικό από τον νομίμως προβλεπόμενο. Η κατάχρηση εξουσίας ως λόγος ακυρώσεως στηρίχθηκε σε ισχυρισμούς γενικής φύσεως, που δεν επιβεβαιώθηκαν με πραγματικά περιστατικά και σε στοιχεία άσχετα με την επίδικη απόφαση. Ειδικότερα, κανένα στοιχείο του φακέλου δεν επιτρέπει το συμπέρασμα ότι η επίδικη απόφαση λήφθηκε με μόνη την πρόθεση να εξασφαλιστεί μία θέση σε προσωπικό συνεργάτη ενός από τα απερχόμενα μέλη της Επιτροπής, όπως ισχυρίζεται ο προσφεύγων, και ως εκ τούτου συνιστά κατάχρηση της εξουσίας εκτιμήσεως της Επιτροπής. Πράγματι, ο ίδιος ο προσφεύγων δεν αμφισβήτησε, εκτός από τη γνώση ενός ή περισσοτέρων από τους οικείους τομείς για τους οποίους έγινε λόγος πιο πάνω, τα προσόντα του διορισθέντος υποψηφίου. Εξάλλου και κατ' αντίθεση προς τον προσφεύγοντα, ο διορισθείς ήταν ένας από τους πέντε υποψηφίους, μεταξύ 19, για τους οποίους η προαναφερθείσα συμβουλευτική επιτροπή είχε ειδικότερα διατυπώσει ευνοϊκή γνώμη για την εν λόγω θέση, πράγμα που ενισχύει τον ισχυρισμό ότι η επίδικη απόφαση συνιστά το αποτέλεσμα συγκριτικής εξετάσεως των προσόντων των υποψηφίων και εκτίμηση του συμφέροντος της υπηρεσίας. Προς στήριξη του λόγου αυτού ο προσφεύγων ματαίως επικαλείται την ταχύτητα με την οποία λήφθηκε η επίδικη απόφαση πριν αναλάβουν καθήκοντα τα νεοδιορισθέντα μέλη της Επιτροπής, από την 1η Ιανουαρίου 1986. Πράγματι, η Επιτροπή μπορούσε νομίμως να κρίνει ότι ήταν επείγον να καλύψει γρήγορα, και αυτό πριν από την ανανέωση της θητείας των μελών της, τη θέση προϊσταμένου τμήματος μιας νεοδημιουργηθείσας μονάδας. Οι καθυστερήσεις που επικαλείται ο προσφεύγων, οι οποίες είχαν παρατηρηθεί σε άλλους διορισμούς, δεν επηρεάζουν τη διαπίστωση αυτή. Από τις προηγούμενες σκέψεις προκύπτει ότι όλοι οι λόγοι του προσφεύγοντος είναι αβάσιμοι και η προσφυγή του πρέπει να απορριφθεί. Επί των δικαστικών εξόδων Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του κανονισμού διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα. Σύμφωνα όμως με το άρθρο 70 του ίδιου κανονισμού προκειμένου περί προσφυγών υπαλλήλων των Κοινοτήτων, τα όργανα φέρουν τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν. Για τους λόγους αυτούς ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ ( τρίτο τμήμα ) αποφασίζει: 1) Απορρίπτει την προσφυγή. 2) Κάθε διάδικος φέρει τα δικαστικά του έξοδα. Galmot Everling Moitinho de Almeida Δημοσιεύτηκε σε δημόσια συνεδρίαση στο Λουξεμβούργο στις 4 Φεβρουαρίου 1987. Ο γραμματέας Ρ. Heim Ο πρόεδρος του τρίτου τμήματος Υ. Galmot ( *1 ) Γλώσσα διαδικασίας: η γαλλική.

61988CJ0217

en

Grounds 1 By an application lodged at the Court Registry on 2 August 1988, the Commission of the European Communities brought an action under Article 169 of the EEC Treaty for a declaration that through its continuing refusal to enforce measures of compulsory distillation of table wine by applying national coercive measures in the event of opposition by the persons concerned, the Federal Republic of Germany had failed to fulfil its obligations under Article 5 of the EEC Treaty and Article 79(1 ) of Council Regulation ( EEC ) No 822/87 of 16 March 1987 on the common organization of the market in wine ( Official Journal 1987 L 84, p . 1 ). 2 Under Article 41(1 ) of Council Regulation ( EEC ) No 337/79 of 5 February 1979 on the common organization of the market in wine ( Official Journal 1979 L 54, p . 1 ), as amended, in particular, by Council Regulation ( EEC ) No 2144/82 of 27 July 1982 ( Official Journal 1982 L 227, p . 1 ) and by Council Regulation ( EEC ) No 1208/84 of 27 April 1984 ( Official Journal 1984 L 115, p . 77 ) ( hereinafter referred to as "Regulation No 337/79 "), compulsory distillation of table wine is to be decided upon "whenever, in respect of a wine-growing year, the data in the forward estimate show, for table wines, that the availabilities recorded at the beginning of the wine-growing year exceed by more than five months the normal utilization for that year ". Under Article 6(1 ) of Regulation No 337/79, producers subject to the obligation to deliver table wines for distillation must comply with that obligation in order to be entitled to benefit from the various intervention measures provided for under Title I of Regulation No 337/79 . Furthermore, the first sentence of Article 64(1 ) of Regulation No 337/79 provides that "Member States shall take all necessary measures to ensure compliance with Community provisions in the wine sector ". That provision is repeated in the first sentence of Article 79(1 ) of Regulation No 822/87, cited above, which inter alia consolidates all amendments to Regulation No 337/79 made prior to 16 March 1987 . 3 Pursuant to Regulation ( EEC ) No 148/85 of 18 January 1985 opening the distillation operation provided for in Article 41 of Regulation No 337/79 for the 1984/85 wine-growing year ( Official Journal 1985 L 16, p . 32 ), the Commission ordered the distillation of 12 000 000 hl of table wine, of which 68 322 hl were to be distilled by producers established in the Federal Republic of Germany . 4 . Following the entry into force of Regulation No 148/85, the German authorities issued 614 notices informing the producers concerned of the quantities of table wine which they were required to distil . Appeals were brought in respect of 506 of those notices on the ground that the Community provisions relating to compulsory distillation resulted in discrimination between producers . 5 Under German law, an appeal brought against an administrative decision has, in principle, a suspensory effect . In certain circumstances, however, the administrative authorities may order the immediate enforcement of the decision against which the appeal was brought . They may then use coercive measures to ensure enforcement of the decision in question . The persons concerned may, however, appeal to the courts against the decision ordering immediate enforcement of an administrative decision . In that case, the courts may again suspend the implementation of the administrative decision . 6 The German authorities decided not to order the immediate enforcement of the 506 notices against which appeals had been brought . As a result of that decision, only 9 140 hl were in fact distilled, out of the total of 68 322 hl of table wine which ought to have been distilled by producers established in the Federal Republic of Germany . 7 Reference is made to the Report for the Hearing for a fuller account of the facts of the case, the course of the procedure and the submissions and arguments of the parties, which are mentioned or discussed hereinafter only in so far as is necessary for the reasoning of the Court . Admissibility 8 The Commission' s application relates not only to the decision taken by the Federal Republic of Germany not to order the immediate enforcement of the notices imposing compulsory distillation during the 1984/85 wine-growing year and not to use the coercive measures provided for under German law against those producers who had refused to deliver table wine for compulsory distillation but also to the intention expressed by the Federal Republic of Germany in its reply to the reasoned opinion to adopt the same line of conduct if producers established in the Federal Republic of Germany were in future to be required to deliver table wine for distillation . 9 The Federal Republic of Germany considers the application admissible only in so far as it relates to its conduct in the 1984/85 wine-growing year . 10 According to the established case-law of the Court ( see, in particular, the judgment in Case 298/86 Commission v Belgium [1988] ECR 4343, paragraph 10 ), an application brought under Article 169 of the EEC Treaty can be based only on the arguments and submissions already set forth in the reasoned opinion . 11 It would appear from the reasoned opinion issued on 18 January 1988 that the only breach of the Treaty of which the Commission accused the Federal Republic of Germany at that time was the conduct adopted by the latter during the 1984/85 wine-growing year . Consequently, the application cannot relate to the question whether the Federal Republic of Germany failed to fulfil its obligations under Article 5 of the EEC Treaty and the first sentence of Article 79(1 ) of Regulation No 822/87 by announcing its intention to adopt the same line of conduct in future as it did during the 1984/85 wine-growing year . 12 The application is therefore admissible only in so far as it seeks a declaration that, by its decision not to order the immediate enforcement of the distillation notices during the 1984/85 wine-growing year and not to use the coercive measures provided for under German law against those producers who had refused to deliver table wine for compulsory distillation, the Federal Republic of Germany has failed to fulfil its obligations under Article 5 of the EEC Treaty and Article 64(1 ) of Regulation No 337/79 . Substance 13 The Federal Republic of Germany submits first of all that Community law does not require Member States to adopt national coercive measures in order to ensure implementation of measures of compulsory distillation . 14 It should be noted in this connection that, although Article 64(1 ) of Regulation No 337/79 does not expressly require Member States to adopt national coercive measures, such an obligation clearly arises from the duty which that provision imposes on Member States to take "all necessary measures to ensure compliance with Community provisions in the wine sector", whether such measures are already provided for under national law or are still to be incorporated into it . 15 The Federal Republic of Germany first of all objects that Article 64(1 ) of Regulation No 337/79 does not constitute a sufficiently clear and precise legal basis for the adoption of national coercive measures . 16 That argument cannot be accepted . By requiring Member States to take "all necessary measures to ensure compliance with Community provisions in the wine sector", Article 64(1 ) of Regulation No 337/79 thereby requires those Member States to adopt as part of their national law all legislative, regulatory or individual measures necessary for the effective implementation of compulsory distillation . 17 The Federal Republic of Germany also objects that coercive measures under national law are ruled out by the fact that Article 6(1 ) of Regulation No 337/79 provides for a specific Community sanction in the event of failure to comply with the obligation to distil . 18 This argument must also be rejected . Producers subject to the obligations referred to in Article 39 and, in some cases, Articles 40 and 41, that is to say to measures of compulsory distillation, are entitled, under Article 6(1 ) of Regulation No 337/79, to benefit from the intervention measures provided for in Title I, provided that they have complied with the abovementioned obligations during a reference period to be determined . Thus, that provision does not constitute a sanction, but merely sets out a condition for eligibility to certain intervention measures provided for by that Title in Regulation No 337/79 . 19 Even if Article 6(1 ) of Regulation No 337/79 did introduce a specific sanction, as the Federal Republic of Germany claims, it cannot be assumed that the Community legislature, by adopting that provision, intended to exclude the application of national coercive measures in order to ensure the implementation of compulsory distillation . 20 The arguments on which the Federal Republic of Germany relies in this regard must therefore be rejected . 21 Secondly, the Federal Republic of Germany claims that, by virtue of Article 64(2 ) of Regulation No 337/79, under which "the Council, acting by a qualified majority on a proposal from the Commission, shall adopt measures to ensure uniform application of Community provisions in the wine sector, particularly as regards control", it is for the Council, rather than for the Member States, to take the measures necessary to ensure the effective implementation of measures of compulsory distillation . 22 That argument cannot be accepted . It must be noted first of all that there is nothing in paragraphs 1 and 2 of Article 64 to indicate that the adoption by the Council of the measures referred to in Article 64(2 ) represents a pre-condition for the implementation by Member States of the obligation imposed on them by Article 64(1 ). 23 Furthermore, the objectives of those two provisions are different . Article 64(2 ) is intended to standardize conditions for the application of Community provisions in the wine sector, whereas Article 64(1 ) is designed to ensure immediate compliance with those provisions by requiring Member States to take all necessary measures to that end . That objective could not be attained and the duty imposed on Member States would be deprived of its substance if the fulfilment of that duty were to be subordinated to the prior condition that the aim of Article 64(2 ) should have been achieved . 24 Thirdly, the Federal Republic of Germany contends that it is for Member States to determine what are the most appropriate measures for ensuring compliance with Community provisions and that in the present case there were serious objections under German law to the adoption of a decision ordering the immediate enforcement of the distillation notices . 25 That argument must also be rejected . The objective of the measures of compulsory distillation can be attained only if they are carried out within a certain period which, in the present case, was fixed by Article 10 of Commission Regulation ( EEC ) No 147/85 of 18 January 1985 laying down for the 1984/85 wine year detailed implementing rules for the distillation referred to in Article 41 of Regulation No 337/79 ( Official Journal 1985 L 16, p . 25 ), as amended by Commission Regulation ( EEC ) No 953/85 of 10 April 1985 ( Official Journal 1985 L 102, p . 19 ). The onus is therefore on the Member States, under Article 64(1 ), to ensure that the producers in question carry out distillation within the period laid down, by taking all measures necessary to that end . Since producers established in the Federal Republic of Germany, by seeking legal redress provided for under German law, obtained a suspension of the enforcement of the compulsory distillation notices, the onus was on the German authorities to put an end to that suspension by ordering the immediate enforcement of the notices . 26 The Federal Republic of Germany contends in this regard that the conditions laid down by German law for the adoption of such a decision were not satisfied . Even if this view is assumed to be correct, it cannot justify the failure by the Federal Republic of Germany to comply with an obligation which it has under Community law . According to well-established case-law of the Court, a Member State may not plead provisions, practices or circumstances existing in its internal legal system in order to justify a failure to comply with its obligations under Community law ( see, in particular, the judgment in Case C-74/89 Commission v Belgium [1990] ECR I-491 ). 27 Fourthly, the Federal Republic of Germany contends that a decision ordering the immediate implementation of the notices would not have been appropriate in the present case since such a decision would probably have been the subject of an appeal before the German courts and those courts would in all likelihood have suspended the application of that decision in view of the existence of serious doubts about the validity of the Community legislation concerning compulsory distillation . 28 Those arguments are unfounded . In the first place, the Federal Republic of Germany cannot rely on the possible or probable attitude of the German courts in order to justify its own failure . Secondly, the procedure for preliminary references under Article 177 of the EEC Treaty enabled those courts, if necessary at the suggestion of the German administrative authorities which were parties to the proceedings, to refer questions to the Court of Justice on the validity of the Community legislation relating to compulsory distillation . 29 The Federal Republic of Germany contends fifthly that the decision to order the immediate enforcement of the distillation notices would have involved expenses out of all proportion to the quantity of wine to be distilled and to the effect that distillation would have had on the level of prices . 30 That argument cannot be accepted . It is clear from Article 41(1 ) and ( 7 ) of Regulation No 337/79, as well as from Article 4 of Regulation No 147/85, that the Community legislature itself intended to determine exhaustively the conditions under which producers of table wine are to be exempted from the obligation to distil, in order that the application of the measures of compulsory distillation should not involve administrative expenses out of all proportion to the expected quantitative results . However, it is not disputed that in the present case those conditions were not satisfied by producers established in the Federal Republic of Germany . 31 The Federal Republic of Germany contends sixthly that a decision ordering the immediate enforcement of the compulsory distillation notices would have served no purpose because when those notices were sent the quantities of table wine available from German producers were limited and it was difficult to envisage the purchasing of wine from producers established in other Member States . 32 That argument may be accepted only if it can be shown that, at the date fixed by Article 7(1 ) of Regulation No 147/85 for the issue of the notices, the implementation, under the relevant Community provisions, of the measures of compulsory distillation by producers established in the Federal Republic of Germany was absolutely impossible . It is clear in this regard from Article 10(2 ) and ( 4 ) of Regulation No 147/85 that, subject to the completion of certain inspection formalities, the obligation to deliver table wine for distillation may be performed by inter alios a producer established in a Member State other than that of the producer subject to the obligation . Although the German Government has contended that the implementation of measures of compulsory distillation according to that procedure would have given rise to practical difficulties, it has totally failed to demonstrate that such implementation was absolutely impossible . 33 It ought to be added that when a Member State in implementing a Commission regulation encounters unforeseeable difficulties which make it absolutely impossible to carry out the obligations imposed by that regulation, it must submit those problems to the Commission and suggest to it appropriate solutions . In such a case, the Commission and the Member State are obliged, by virtue of the reciprocal duties of genuine cooperation imposed on them in particular by Article 5 of the EEC Treaty, to work together in good faith in order to overcome those difficulties while complying in full with the provisions of the Treaty . In the present case, apart from the fact that the difficulties pleaded were not such as to make implementation absolutely impossible, the Federal Republic of Germany has failed to propose to the Commission any appropriate solution to the difficulties encountered, but has unilaterally decided not to continue with implementation of the measures of compulsory distillation . Such conduct constitutes a breach of the duty of cooperation mentioned above . 34 It must therefore be held that by deciding not to order the immediate enforcement of compulsory distillation notices during the 1984/85 wine year and by refraining from using the coercive measures provided for under German law against producers who had refused to deliver table wine for compulsory distillation, the Federal Republic of Germany has failed to fulfil its obligations under Article 5 of the EEC Treaty and Article 64(1 ) of Regulation No 337/79 . Decision on costs Costs 35 Under Article 69(2 ) of the Rules of Procedure, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs . Since the applicant has failed in its submissions, it must be ordered to pay the costs . Operative part On those grounds, THE COURT hereby rules as follows : ( 1 ) By deciding not to order the immediate enforcement of compulsory distillation notices during the 1984/85 wine year and by refraining from the use of the coercive measures provided for under German law against producers who had refused to deliver table wine for compulsory distillation, the Federal Republic of Germany has failed to fulfil its obligations under Article 5 of the EEC Treaty and Article 64(1 ) of Council Regulation ( EEC ) No 337/79 of 5 February 1979 on the common organization of the market in wine . ( 2 ) The remainder of the application is dismissed . ( 3 ) The Federal Republic of Germany is ordered to pay the costs .

61996CJ0212

fr

Motifs de l'arrêt 1 Par jugement du 5 juin 1996, parvenu à la Cour le 25 juin suivant, le tribunal administratif de Saint-Denis de la Réunion a posé, en application de l'article 177 du traité CE, deux questions préjudicielles relatives à l'interprétation des articles 9, 12, 13 et 95, deuxième alinéa, de ce traité, ainsi que sur l'interprétation et la validité de la décision 89/688/CEE du Conseil, du 22 décembre 1989, relative au régime de l'octroi de mer dans les départements français d'outre-mer (JO L 399, p. 46). 2 Ces questions ont été soulevées dans le cadre d'un recours introduit par M. Chevassus-Marche, agent commercial domicilié en métropole, visant à obtenir l'annulation de la délibération du 11 décembre 1992 du conseil régional de la Réunion adoptant les nouveaux taux d'octroi de mer applicables dans ce département, au motif que les marchandises produites localement peuvent en être exonérées. 3 Selon le requérant au principal, cette délibération est incompatible avec la décision 89/688. 4 La décision 89/688 a été adoptée par le Conseil sur le fondement des articles 227, paragraphe 2, et 235 du traité CEE, tout comme la décision 89/687/CEE du Conseil, du 22 décembre 1989, instituant un programme d'options spécifiques à l'éloignement et à l'insularité des départements français d'outre-mer (Poséidom) (JO L 399, p. 39, ci-après la «décision Poséidom»), décisions qui ont été adoptées le même jour. 5 Il y a lieu de relever que, en vertu d'une loi de 1946, une taxe dénommée «octroi de mer» (ci-après l'«ancien octroi de mer») a été perçue dans les départements d'outre-mer français (ci-après les «DOM»), frappant la totalité des marchandises de toute origine (y compris celles originaires de France métropolitaine et, en principe, également celles provenant des autres DOM) du fait de leur introduction dans le DOM concerné. En revanche, les produits de ce DOM étaient exonérés de l'ancien octroi de mer ou de toute taxe équivalente interne. La recette provenant de l'ancien octroi de mer servait essentiellement à financer, selon les règles de l'autonomie régionale, le budget des collectivités locales. 6 Selon le premier considérant de la décision 89/688, les pouvoirs d'action requis pour permettre le développement économique et social des DOM n'avaient pas été prévus à l'article 227, paragraphe 2, du traité, de sorte qu'«il convient en conséquence de recourir à l'article 235 du traité». 7 Selon le cinquième considérant, le régime de l'ancien octroi de mer comportait des éléments qui rendaient nécessaire sa réforme afin d'intégrer pleinement les DOM dans le processus d'achèvement du marché intérieur, tout en tenant compte de leurs structures économiques fragiles. 8 Il ressort du sixième considérant qu'il convenait d'aménager le régime de l'octroi de mer en un régime fiscal interne applicable à l'ensemble des produits commercialisés dans les DOM. 9 Il résulte du septième considérant que, afin de permettre la création, le maintien et le développement d'activités dans ces départements, il s'avérait opportun d'autoriser les autorités locales à exonérer, totalement ou partiellement, selon les besoins économiques, les activités locales de l'application de ce nouvel octroi de mer pour une période de temps ne dépassant pas, en principe, dix années. 10 Selon le neuvième considérant, au terme de cette période de dix années, le régime fiscal devra être pleinement conforme aux principes de l'article 95 du traité, étant entendu que des mesures de soutien visant les mêmes objectifs pourront toujours être prises dans le cadre des aides régionales et dans le respect des dispositions des articles 92, 93 et 94 du traité CE. La Commission devra soumettre, avant l'expiration du délai de dix ans, un rapport au Conseil sur l'application du régime et son incidence sur le développement des DOM, assorti, le cas échéant, d'une proposition visant à maintenir la possibilité d'exonérations. 11 L'article 1er de la décision 89/688 dispose: «D'ici au 31 décembre 1992 au plus tard, les autorités françaises prennent les mesures nécessaires pour que le régime de l'octroi de mer actuellement en vigueur dans les départements d'outre-mer soit applicable indistinctement, selon les principes et modalités énoncés aux articles 2 et 3, aux produits introduits et aux produits obtenus dans ces régions.» 12 L'article 2 de cette même décision prévoit: «1. La recette de la taxe est affectée par les autorités compétentes de chaque département d'outre-mer de manière à y favoriser le plus efficacement possible le développement économique et social. La Commission est informée dans les meilleurs délais des dispositions prises par les autorités compétentes en vue de la réalisation de cet objectif. 2. Les autorités compétentes de chaque département d'outre-mer fixent un taux d'imposition de base. Ce taux peut être modulé selon les catégories de produits. Cette modulation ne doit en aucun cas être de nature à maintenir ou à introduire des discriminations à l'encontre des produits en provenance de la Communauté. 3. Compte tenu des contraintes particulières des départements d'outre-mer et aux fins de la réalisation de l'objectif visé à l'article 227, paragraphe 2, du traité, des exonérations de la taxe, partielles ou totales selon les besoins économiques, peuvent être autorisées en faveur des productions locales pour une période ne dépassant pas dix ans à partir de l'introduction du système de taxe en question, dans les conditions prévues à l'article 3. Ces exonérations doivent contribuer à la promotion ou au maintien d'une activité économique dans les départements d'outre-mer et s'insérer dans la stratégie de développement économique et social de chaque département d'outre-mer, compte tenu de son cadre communautaire d'appui, sans être pour autant de nature à altérer les conditions des échanges dans une mesure contraire à l'intérêt commun. Les régimes d'exonération retenus par les autorités compétentes de chaque département d'outre-mer sont notifiés à la Commission, qui en informe les États membres et prend position dans un délai de deux mois sur la base des critères indiqués ci-dessus. Si la Commission ne s'est pas prononcée dans ce délai, le régime est réputé approuvé. La Commission présente au Conseil un rapport sur l'application du régime d'exonération au plus tard cinq ans après l'introduction du système de la taxe en question.» 13 L'article 3 de la décision 89/688 dispose: «Un an au plus tard avant l'expiration du délai prévu à l'article 2, paragraphe 3, la Commission soumet au Conseil un rapport sur l'application du régime visé à l'article 2, afin de vérifier l'incidence des mesures prises sur l'économie des départements d'outre-mer et leur contribution à la promotion ou au maintien des activités économiques locales. Ce rapport doit faire notamment état de l'effet du système de taxe en question sur le rattrapage économique et social des départements d'outre-mer, en prenant notamment comme critères le taux de chômage, la balance commerciale, le produit intérieur brut régional, ainsi que sur la libre circulation des produits à l'intérieur de la Communauté et sur la coopération régionale entre les départements d'outre-mer et leurs voisins. Compte tenu des conclusions du rapport visé au premier alinéa, la Commission, en prenant en considération l'objectif de développement économique et social des départements d'outre-mer visé à l'article 227, paragraphe 2, du traité, soumet, le cas échéant, simultanément au Conseil une proposition visant à maintenir la possibilité d'exonérations. Des mesures de soutien visant les mêmes objectifs peuvent être prises dans le cadre des aides régionales.» 14 Selon l'article 4 de la décision 89/688, la République française était autorisée à maintenir jusqu'au 31 décembre 1992 au plus tard, et dans l'attente de la mise en application de la réforme prévue à l'article 1er, l'ancien octroi de mer. 15 Enfin, l'article 5 dispose que la République française est destinataire de la décision. 16 La République française a adopté, le 17 juillet 1992, la loi n_ 92-676 relative à l'octroi de mer et portant mise en oeuvre de la décision 89/688 (ci-après le «nouvel octroi de mer»). 17 La juridiction de renvoi estime que la solution du litige dont elle est saisie implique une appréciation de la conformité de la décision 89/688 avec le traité, pour autant que cette décision permet, en son article 2, paragraphe 3, d'exonérer du nouvel octroi de mer la production locale des entreprises situées dans les DOM. Elle a donc sursis à statuer et a posé à la Cour les questions préjudicielles suivantes: «1) La décision 89/688/CEE du Conseil, qui autorise le maintien de l'octroi de mer appliqué aux produits importés aussi bien qu'aux marchandises produites par des entreprises situées dans un département d'outre-mer, est-elle conforme au traité et plus précisément à ses articles 9, 12 et 13 en ce qu'elle admet la possibilité d'exonération au bénéfice des entreprises locales, sous la seule réserve que celles-ci contribuent au développement ou au maintien d'une activité économique? 2) Au cas où il serait répondu positivement à la première question: la décision 89/688 peut-elle être regardée, au regard des dispositions de l'article 95, deuxième alinéa, du traité CE, comme permettant une différenciation fiscale poursuivant des objectifs économiques compatibles avec les exigences du traité et du droit dérivé et justifiée par les conditions économiques propres aux départements d'outre-mer?» 18 Par ces deux questions, qu'il convient d'examiner ensemble, la juridiction de renvoi interroge la Cour sur la validité de la décision 89/688. Ces questions portent en effet sur la conformité de l'article 2, paragraphe 3, de cette décision avec les dispositions des articles 9, 12, 13 et 95 du traité, en ce qu'il autorise l'exonération totale des produits des DOM par rapport à ceux qui sont importés ou, à tout le moins, opère une différenciation entre ces deux catégories de produits en ce qui concerne le taux de la taxe. 19 Il y a lieu de souligner qu'il ne s'agit pas, dans la présente affaire, d'apprécier les modalités d'application de la décision 89/688. 20 A titre liminaire, il convient de rappeler que, selon une jurisprudence constante, une même imposition ne peut pas simultanément appartenir à la catégorie des taxes d'effet équivalant à un droit de douane, au sens des articles 9 et 12, et à celle des impositions intérieures, au sens de l'article 95 du traité (arrêt du 7 mai 1987, Co-Frutta, 193/85, Rec. p. 2085, points 8 à 11). La caractéristique essentielle d'une taxe d'effet équivalant à un droit de douane et qui la distingue d'une imposition intérieure est que la première frappe exclusivement le produit importé en tant que tel, tandis que la seconde frappe à la fois les produits importés et les produits nationaux, appréhendant systématiquement des catégories de produits selon des critères objectifs appliqués indépendamment de l'origine des produits (voir arrêt du 3 février 1981, Commission/France, 90/79, Rec. p. 283, points 12 à 14). 21 Dans les arrêts du 16 juillet 1992, Legros e.a. (C-163/90, Rec. p. I-4625), et du 9 août 1994, Lancry e.a. (C-363/93 et C-407/93 à C-411/93, Rec. p. I-3957), la Cour a dit pour droit qu'une taxe telle que l'ancien octroi de mer, qui frappait uniquement les importations dans les DOM, constituait une taxe d'effet équivalant à un droit de douane à l'importation. 22 Dès lors, s'agissant des produits en provenance de la Communauté, y compris de France métropolitaine, ou de pays liés par un accord de libre-échange, la Cour a jugé une taxe telle que l'ancien octroi de mer incompatible avec les dispositions du traité (voir arrêt Lancry e.a., précité) ou de l'accord (voir arrêt Legros e.a., précité). Par conséquent, la Cour a déclaré la décision 89/688 invalide en tant que, en son article 4, elle autorisait la République française à maintenir en vigueur, jusqu'au 31 décembre 1992, le régime de l'ancien octroi de mer (arrêt Lancry e.a., précité, point 2 du dispositif). 23 S'agissant des produits en provenance de pays tiers non liés par un tel accord, la Cour a également jugé une taxe telle que l'ancien octroi de mer incompatible avec le traité sauf si, eu égard à toutes ses caractéristiques essentielles, elle devait être considérée comme une taxe existant au 1er juillet 1968, à condition toutefois que le niveau de la taxe n'ait pas été augmenté (arrêt du 7 novembre 1996, Cadi Surgelés e.a., C-126/94, Rec. p. I-5647). 24 Dans l'arrêt du 7 décembre 1995, Ayuntamiento de Ceuta (C-45/94, Rec. p. I-4385), la Cour a examiné la compatibilité avec le traité d'un régime d'imposition qui frappe, en principe, tant les produits locaux que les produits importés, mais qui prévoit l'exonération de produits locaux. La Cour a jugé que, pour déterminer si une telle taxe est à qualifier de taxe équivalant à un droit de douane, relevant des articles 9 et 12 du traité, ou d'imposition interne, relevant de l'article 95 du traité, elle doit être analysée par rapport au libellé des textes qui l'imposent ainsi qu'en relation avec la manière dont l'administration l'applique. Une taxe de nature à frapper les produits importés ou certaines catégories de ceux-ci, à l'exclusion des produits locaux de même catégorie, serait, en tout état de cause, incompatible avec le traité. 25 Il y a lieu, à cet égard, de rappeler que la Cour a jugé dans son arrêt du 22 mars 1977, Steinike et Weinlig (78/76, Rec. p. 595, points 28 et 30), que, s'il s'agissait d'une taxe exigée à l'occasion ou en raison de l'importation et frappant spécifiquement un produit importé à l'exclusion du produit national similaire, elle aurait sur la libre circulation des marchandises la même incidence restrictive qu'un droit de douane et serait donc incompatible avec les articles 9, 12, et 13 du traité. Si, en revanche, le prélèvement en question relevait d'un régime général de redevances intérieures appréhendant systématiquement les produits nationaux et les produits importés selon les mêmes critères, il pourrait néanmoins enfreindre l'article 95, dès lors qu'il frapperait les produits nationaux et les produits importés de manière différente dans le taux, dans l'assiette ou dans les modalités de perception. 26 Or, il résulte du libellé même de l'article 2, paragraphe 3, de la décision 89/688 que cette disposition autorise un système d'exonération, totale ou partielle, du nouvel octroi de mer en faveur des produits des DOM. Un tel système d'exonération serait, en principe, contraire aux dispositions précitées du traité. D'ailleurs, le neuvième considérant de la décision 89/688 reconnaît l'incompatibilité du système d'exonération qu'elle prévoit avec les dispositions de l'article 95 du traité. 27 Il convient, toutefois, d'examiner si le traité permet au Conseil d'autoriser un système d'exonération de la production locale, tel que prévu par la décision 89/688, assorti d'une procédure de contrôle par la Commission, à titre temporaire et transitoire. Il est constant, à cet égard, que seul l'article 227 du traité, éventuellement lu en combinaison avec l'article 235, serait susceptible de fournir la base juridique d'une telle dérogation. 28 L'article 227, paragraphe 2, premier alinéa, du traité prévoit que sont applicables aux DOM, dès l'entrée en vigueur du traité, les dispositions particulières et générales du traité relatives: - à la libre circulation des marchandises, - à l'agriculture, à l'exception de l'article 40, paragraphe 4, - à la libération des services, - aux règles de concurrence, - aux mesures de sauvegarde prévues aux articles 109 H, 109 I et 226, - aux institutions. 29 L'article 227, paragraphe 2, deuxième alinéa, du traité prévoit que les conditions d'application des dispositions du traité autres que celles énumérées au premier alinéa seront déterminées au plus tard deux ans après l'entrée en vigueur du traité par des décisions du Conseil statuant à l'unanimité sur proposition de la Commission. 30 L'article 227, paragraphe 2, troisième alinéa, du traité charge les institutions de la Communauté de veiller, dans le cadre des procédures prévues par le traité et notamment de l'article 226 du traité, à permettre le développement économique et social des DOM. 31 Aux termes de l'article 226 du traité: «1. Au cours de la période de transition, en cas de difficultés graves et susceptibles de persister dans un secteur de l'activité économique ainsi que de difficultés pouvant se traduire par l'altération grave d'une situation économique régionale, un État membre peut demander à être autorisé à adopter des mesures de sauvegarde permettant de rééquilibrer la situation et d'adapter le secteur intéressé à l'économie du marché commun. 2. Sur demande de l'État intéressé, la Commission, par une procédure d'urgence, fixe sans délai les mesures de sauvegarde qu'elle estime nécessaires, en précisant les conditions et les modalités d'application. 3. Les mesures autorisées aux termes du paragraphe 2 peuvent comporter des dérogations aux règles du présent traité, dans la mesure et pour les délais strictement nécessaires pour atteindre les buts visés au paragraphe 1. Par priorité devront être choisies les mesures qui apportent le moins de perturbations au fonctionnement du marché commun.» 32 Dans l'arrêt du 10 octobre 1978, Hansen (148/77, Rec. p. 1787, point 9), la Cour a rappelé que l'article 227, paragraphe 2, a prévu que l'application du traité aux DOM se ferait par étapes en ménageant, au surplus, les plus larges possibilités de prévoir des dispositions particulières, adaptées aux exigences spécifiques de ces parties du territoire français. 33 En ce qui concerne les matières figurant à l'article 227, paragraphe 2, premier alinéa, la Cour a constaté, au point 10 de l'arrêt Hansen, précité, que cet alinéa indique de manière précise certains chapitres et articles qui sont applicables dès l'entrée en vigueur du traité. 34 A cet égard, il y a lieu d'observer que «les règles de concurrence», qui constituent le chapitre I de l'ancien titre I de la troisième partie du traité, intitulé «Les règles communes», qui est devenu le titre V du traité, intitulé «Les règles communes sur la concurrence, la fiscalité et le rapprochement des législations», figurent parmi les dispositions mentionnées à l'article 227, paragraphe 2, premier alinéa, alors que les «Dispositions fiscales» qui constituent le chapitre 2 du même titre V n'y figurent pas. 35 Il convient ensuite de rappeler que la Cour a jugé, dans l'arrêt Hansen, précité, point 10, que l'article 95 du traité, qui fait partie de ces dispositions fiscales, n'était pas applicable aux DOM dès l'entrée en vigueur du traité. En revanche, en l'absence de décisions prises par le Conseil sur proposition de la Commission au titre de l'article 227, paragraphe 2, deuxième alinéa, toutes les autres dispositions du traité, y compris l'article 95, devenaient applicables de plein droit aux DOM. 36 Dans l'arrêt Lancry e.a., précité, point 37, la Cour a précisé que l'article 227, paragraphe 2, en autorisant explicitement le Conseil à déterminer les conditions d'application uniquement des dispositions du traité qui ne sont pas énumérées au premier alinéa, exclut la possibilité de déroger à l'application dans les DOM des dispositions qui y sont mentionnées, y compris celles relatives à la libre circulation des marchandises. Interpréter l'article 235 du traité en ce sens qu'il permet au Conseil de suspendre, ne serait-ce qu'à titre temporaire, l'application dans les DOM des articles 9, 12 et 13 du traité méconnaîtrait la distinction fondamentale établie par l'article 227, paragraphe 2, et priverait d'effet utile son premier alinéa. 37 Il s'ensuit que le Conseil ne peut pas, en tout état de cause, autoriser un système d'exonération d'ordre général ou systématique susceptible d'aboutir à la réintroduction d'une taxe équivalant à un droit de douane contraire aux articles 9, 12 et 13 du traité. 38 Selon le gouvernement français et la Commission, l'article 227, paragraphe 2, deuxième alinéa, du traité, lu en combinaison avec son troisième alinéa, permet au Conseil, statuant à l'unanimité sur proposition de la Commission, même une fois le délai de deux ans après l'entrée en vigueur du traité expiré, de moduler l'application aux DOM des dispositions du traité autres que celles figurant au premier alinéa, dont l'article 95 du traité. Ils rappellent, à cet égard, que la Cour, dans l'arrêt Hansen, précité, point 10, a reconnu la possibilité, après l'entrée en vigueur pour les DOM de l'ensemble des dispositions du traité, de prévoir ultérieurement des mesures spécifiques en vue de répondre aux besoins de ces territoires. Les exonérations autorisées par la décision 89/688 seraient ainsi justifiées par l'article 227, paragraphe 2, troisième alinéa, du traité, compte tenu des graves difficultés économiques auxquelles les DOM sont confrontés et qui sont dues à leur insularité, à leur éloignement et à leurs besoins spécifiques de développement. 39 La Commission invoque, par voie d'analogie, le régime des aides d'État. Des exonérations fiscales en faveur des productions locales et en faveur des entreprises productrices locales pourraient ainsi constituer des mesures d'aide au développement économique et social des DOM en tant que régions dans lesquelles le niveau de vie est anormalement bas ou dans lesquelles sévit un grave sous-emploi. 40 Il ressort, en effet, de l'article 227, paragraphe 2, troisième alinéa, du traité que les institutions de la Communauté sont tenues d'utiliser pleinement les procédures prévues par le traité et notamment celles mentionnées à l'article 226 afin de permettre le développement économique et social des DOM. 41 S'il est vrai que l'article 226 du traité ne s'appliquait, selon ses propres termes, que pendant la période de transition, il y a lieu d'observer que l'article 227, paragraphe 2, troisième alinéa, du traité renvoie aux procédures prévues à cet article. En effet, celui-ci précise que les mesures urgentes de sauvegarde ne sauraient être adoptées unilatéralement par les États membres, mais nécessitent l'intervention des institutions communautaires qui ne peuvent autoriser que les dérogations strictement nécessaires et limitées dans le temps, choisissant prioritairement les mesures qui apportent le moins de perturbations au fonctionnement du marché commun. 42 De telles conditions limitatives de la possibilité de déroger aux règles du traité sont d'autant plus nécessaires dans le présent contexte que, parmi les dispositions du traité s'appliquant aux DOM dès l'expiration du délai de deux ans, figurent non seulement l'article 95 du traité qui constitue un complément aux dispositions relatives à la suppression des droits de douane et des taxes d'effet équivalent (arrêt du 27 février 1980, Commission/France, 168/78, Rec. p. 347, point 4), mais également les dispositions relatives à la libre circulation des travailleurs et d'autres personnes physiques et morales. En effet, il ne saurait être admis que la jouissance, par les ressortissants communautaires, des droits consacrés par les dispositions du traité visées à l'article 227, paragraphe 2, deuxième alinéa, droits faisant partie de leur patrimoine juridique, soit susceptible d'être altérée, au fil du temps, par des décisions du Conseil. 43 Il y a donc lieu d'examiner la décision 89/688 pour vérifier si elle respecte les conditions précitées. 44 Il convient de rappeler, en premier lieu, que la décision 89/688 a été adoptée par le Conseil sur le fondement des articles 227, paragraphe 2, et 235 du traité, à la suite de la décision Poséidom. Le programme prévu par cette dernière décision renforce le soutien apporté par la Communauté aux DOM en vue de promouvoir leur développement économique et social, ceux-ci subissant en effet un retard structurel important. 45 En deuxième lieu, le système d'exonération autorisé par l'article 2, paragraphe 3, de la décision 89/688 constitue une exception à la règle générale, formulée aux articles 1er et 2 de cette même décision, selon laquelle le régime du nouvel octroi de mer s'impose indistinctement aux produits introduits et aux produits obtenus dans les DOM. 46 En troisième lieu, le système d'exonération, en tant que mesure de soutien aux productions locales qui subissent des difficultés liées à leur éloignement et à leur insularité, est assorti de conditions strictes. 47 Tout d'abord, selon l'article 2, paragraphe 3, premier alinéa, de la décision 89/688, les exonérations doivent contribuer à la promotion ou au maintien d'une activité économique et sociale dans les DOM et s'insérer dans la stratégie de développement économique et social de chaque DOM, compte tenu de son cadre communautaire d'appui. 48 Ce cadre communautaire d'appui est réservé aux interventions structurelles communautaires et est établi par la Commission sur le fondement d'un plan de développement régional présenté par l'État membre concerné et prévu par le règlement (CEE) n_ 2081/93 du Conseil, du 20 juillet 1993, modifiant le règlement (CEE) n_ 2052/88 concernant les missions des Fonds à finalité structurelle, leur efficacité ainsi que la coordination de leurs interventions entre elles et celles de la Banque européenne d'investissement et des autres instruments financiers existants (JO L 193, p. 5). 49 La décision n'autorise donc que les exonérations nécessaires, proportionnelles et précisément déterminées. 50 Ensuite, selon l'article 2, paragraphe 3, deuxième alinéa, de la décision 89/688, le régime d'exonération est notifié à la Commission qui prend position, dans un délai de deux mois, sur la base des conditions imposées pour bénéficier d'une exonération - conditions parmi lesquelles figure celle de ne pas altérer les conditions des échanges dans une mesure contraire à l'intérêt commun -, ce qui permet un contrôle strict, par la Commission, des productions locales bénéficiant de ladite exonération. 51 Enfin, selon l'article 3, premier alinéa, de la décision 89/688, la Commission doit soumettre au Conseil un rapport sur l'application du régime d'exonération afin de vérifier son incidence sur, notamment, la libre circulation des produits à l'intérieur de la Communauté. 52 Il y a lieu de constater que l'imposition des conditions strictes prévues à l'article 2, paragraphe 3, de la décision 89/688, interprétées à la lumière des limites prévues à l'article 226 du traité pour déroger aux dispositions du traité, est apte à assurer la compatibilité du système des exonérations précisément déterminées avec les dispositions du traité. 53 Il s'ensuit que la décision 89/688, dans la mesure où elle autorise un système d'exonération de la taxe dénommée «octroi de mer», à condition que l'octroi d'une telle exonération respecte les conditions strictes qu'elle prévoit, n'est pas incompatible avec les articles 9, 12 et 13 du traité et que les dérogations temporaires à l'article 95 qu'elle prévoit sont justifiées conformément à l'article 227, paragraphe 2, lu en combinaison avec l'article 226 du traité. 54 Par conséquent, il y a lieu de répondre aux questions posées par la juridiction de renvoi que l'examen de la décision 89/688, en ce qu'elle autorise un système d'exonération de la taxe dénommée «octroi de mer» assorti de conditions strictes qu'elle prévoit, n'a fait apparaître aucun élément de nature à affecter sa validité. Décisions sur les dépenses Sur les dépens 55 Les frais exposés par le gouvernement français ainsi que par le Conseil de l'Union européenne et la Commission des Communautés européennes, qui ont soumis des observations à la Cour, ne peuvent faire l'objet d'un remboursement. La procédure revêtant, à l'égard des parties au principal, le caractère d'un incident soulevé devant la juridiction nationale, il appartient à celle-ci de statuer sur les dépens. Dispositif Par ces motifs, LA COUR, statuant sur les questions à elle soumises par le tribunal administratif de Saint-Denis de la Réunion, par jugement du 5 juin 1996, dit pour droit: L'examen de la décision 89/688/CEE du Conseil, du 22 décembre 1989, relative au régime de l'octroi de mer dans les départements français d'outre-mer, en ce qu'elle autorise un système d'exonération de la taxe dénommée «octroi de mer» assorti de conditions strictes qu'elle prévoit, n'a fait apparaître aucun élément de nature à affecter sa validité.

61991CJ0183

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 23 Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του Κανονισμού Διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα. Δεδομένου ότι η καθής ηττήθηκε, πρέπει να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ αποφασίζει: 1) Η Ελληνική Δημοκρατία, επειδή δεν συμμορφώθηκε προς την απόφαση 89/659/ΕΟΚ της Επιτροπής, της 3ης Μαΐου 1989, περί των ενισχύσεων στις εξαγωγικές επιχειρήσεις υπό μορφή απαλλαγής από την έκτακτη εφάπαξ εισφορά επί του τμήματος των κερδών που αφορούν τα έσοδα από τις εξαγωγές, εισφορά που επιβλήθηκε με την υπουργική απόφαση Ε. 3789/128, της 15ης Μαρτίου 1988, παρέβη τις υποχρεώσεις που υπέχει από τη Συνθήκη ΕΟΚ. 2) Καταδικάζει την Ελληνική Δημοκρατία στα δικαστικά έξοδα.

62006CJ0452

sv

Begäran om förhandsavgörande avser tolkningen av artikel 28 i Europaparlamentets och rådets direktiv 2001/83/EG av den 6 november 2001 om upprättande av gemenskapsregler för humanläkemedel ( EGT L 311, s. 67 ). Begäran har framställts i ett mål mellan Synthon BV (nedan kallat Synthon), ett bolag bildat enligt nederländsk rätt och verksamt inom läkemedelssektorn, och Licensing Authority of the Department of Health i Förenade kungariket (nedan kallat Licensing Authority), angående huruvida det beslut genom vilket Licensing Authority avslog Synthons ansökan om ömsesidigt erkännande av ett godkännande för försäljning av ett läkemedel var lagenligt. Tillämpliga bestämmelser De gemenskapsrättsliga bestämmelserna Genom direktiv 2001/83 kodifierades och sammanfördes direktiv om tillnärmning av bestämmelser som fastställts genom lagar eller andra författningar beträffande humanläkemedel till en enda rättsakt. Bland dessa återfinns rådets direktiv 65/65/EEG av den 26 januari 1965 om tillnärmning av bestämmelser som fastställts genom lagar eller andra författningar och som gäller läkemedel ( EGT 22, s. 369 ; svensk specialutgåva, område 13, volym 1, s. 67), i dess lydelse enligt direktiv 93/39/EEG av den ( EGT L 214, s. 22 ; svensk specialutgåva, område 13, volym 24, s. 178) (nedan kallat direktiv 65/65) och rådets andra direktiv 75/319/EEG av den om tillnärmning av bestämmelser som fastställts genom lagar eller andra författningar och som gäller farmaceutiska specialiteter ( EGT L 147, s. 13 ; svensk specialutgåva, område 13, volym 4, s. 98) i dess lydelse enligt direktiv 2000/38/EG av den ( EGT L 139, s. 28 ) (nedan kallat direktiv 75/319). I avdelning III i direktiv 2001/83 anges villkor och förfaranden för godkännande för försäljning av humanläkemedel. De villkor som ansökan om godkännande för försäljning måste uppfylla föreskrivs i kapitel 1 i denna avdelning. I artikel 6 i direktiv 2001/83 föreskrivs följande härom: ”1.   Ett läkemedel får saluföras i en medlemsstat endast om den ansvariga myndigheten i medlemsstaten [nedan kallad den ifrågavarande medlemsstaten] meddelat godkännande för försäljning enligt detta direktiv eller om godkännande har meddelats enligt [rådets] förordning (EEG) nr 2309/93 [av den 22 juli 1993 om gemenskapsförfaranden för godkännande för försäljning av och tillsyn över humanläkemedel och veterinärmedicinska läkemedel samt om inrättande av en europeisk läkemedelsmyndighet ( EGT L 214, s. 1 ; svensk specialutgåva, område 13, volym 24, s. 158)]. …” I artikel 8 i direktiv 2001/83, som i huvudsak återger texten i artikel 4 i direktiv 65/65, föreskrivs villkor avseende innehållet i ansökan om godkännande för försäljning. Bland annat föreskrivs följande: ”1.   För att erhålla godkännande för försäljning av ett läkemedel som inte omfattas av det förfarande som införts genom förordning (EEG) nr 2309/93, krävs att en ansökan lämnas in hos den ansvariga myndigheten i den berörda medlemsstaten. … 3.   Ansökan skall åtföljas av följande uppgifter och dokumentation i enlighet med bilaga 1: … i) Resultat av — fysikalisk-kemiska, biologiska eller mikrobiologiska undersökningar, — toxikologiska och farmakologiska undersökningar, — kliniska prövningar. …” I artikel 10.1 i direktiv 2001/83, som i huvudsak ersatt artikel 4 andra stycket punkt 8 i direktiv 65/65, föreskrivs möjligheten att inge en förenklad ansökan (nedan kallat förenklat förfarande). I denna bestämmelse föreskrivs bland annat följande: ”1.   Med undantag från bestämmelserna i artikel 8.3 i och med förbehåll för vad som gäller enligt lagstiftningen till skydd för industriell och kommersiell egendom skall a) sökanden inte åläggas att lägga fram resultat av toxikologiska och farmakologiska undersökningar eller resultat av kliniska prövningar om han kan visa … iii) … att läkemedlet i allt väsentligt överensstämmer med ett läkemedel [(nedan kallat referensläkemedel)] som under minst sex år varit tillåtet för försäljning inom gemenskapen i enlighet med gemenskapens gällande bestämmelser och som säljs inom den medlemsstat där ansökan inlämnats …” I kapitel 4 i avdelning III i direktiv 2001/83 regleras förfarandet för ömsesidigt erkännande av godkännande för försäljning. I artikel 28 i detta direktiv, som i huvudsak återger texten i artikel 9 i direktiv 75/319, föreskrivs särskilt följande: ”… 2.   För att den som innehar ett godkännande för försäljning, som meddelats av en medlemsstat [nedan kallad referensmedlemsstaten], skall få godkännandet erkänt i en eller flera medlemsstater enligt detta kapitel skall han lämna en ansökan till denna medlemsstat eller dessa medlemsstater tillsammans med den information och de uppgifter som avses i artikel 8, artikel 10.1 och artikel 11. Han skall intyga att dokumentationen är identisk med den som godkänts av referensmedlemsstaten eller ange de eventuella tillägg eller ändringar som gjorts. … Han skall vidare intyga att all dokumentation som ligger till grund för förfarandet är identisk. … 4.   Utom i det undantagsfall som avses i artikel 29.1 skall varje medlemsstat erkänna det godkännande för försäljning som beviljats av referensmedlemsstaten inom 90 dagar efter mottagandet av ansökan och prövningsrapporten. Medlemsstaten skall underrätta referensmedlemsstaten, övriga medlemsstater som berörs av ansökan, [den europeiska läkemedelsmyndigheten] och innehavaren av godkännandet för försäljning.” Artikel 29 i direktiv 2001/83, som i huvudsak återger texten i artikel 10 i direktiv 75/319, har följande lydelse: ”1.   Om en medlemsstat finner skäl att anta att läkemedlet, om det godkändes, skulle kunna medföra risk för människors hälsa skall den, utan dröjsmål underrätta den sökande, referensmedlemsstaten, eventuella övriga medlemsstater som berörs av ansökan och [den europeiska läkemedelsmyndigheten]. Medlemsstaten skall redovisa utförliga skäl och ange på vilket sätt eventuella brister i ansökan kan åtgärdas. 2.   Samtliga berörda medlemsstater skall eftersträva att nå enighet om vilka åtgärder som skall vidtas med anledning av ansökan. De skall bereda den sökande möjlighet att redovisa sina synpunkter muntligt eller skriftligt. Om medlemsstaterna inte har nått enighet inom den tidsgräns som avses i artikel 28.4, skall de dock utan dröjsmål informera myndigheten för att ärendet skall hänskjutas till kommittén för prövning enligt det förfarande som anges i artikel 32. 3.   Inom den tidsgräns som avses i artikel 28.4, skall de berörda medlemsstaterna lämna en utförlig redovisning till kommittén om de frågor de inte kunnat nå enighet om och motiven för de olika ståndpunkterna. Den sökande skall erhålla en kopia av denna redovisning. 4.   Den sökande skall utan dröjsmål, så snart han underrättats om att frågan har hänskjutits till kommittén, översända en kopia av den information och de uppgifter som avses i artikel 28.2 till kommittén.” Den nationella lagstiftningen I Förenade kungariket ansvarar Licensing Authority i enlighet med section 6 i Medicines Act 1968 och regel 2 i Medicines for Human Use (Marketing Authorisations Etc.) Regulations 1994 (nedan kallad 1994 års förordning) för att meddela godkännande för försäljning av humanläkemedel inom landet. I regel 4 i 1994 års förordning anges att ”ansökningar om att godkännande för försäljning i Förenade kungariket ska meddelas, förnyas eller ändras ska ges in i enlighet med tillämpliga gemenskapsbestämmelser. Denna bestämmelse påverkar inte tillämpningen av gemenskapsbestämmelser om parallellimport.” Vidare anges att ”den som ansöker måste iaktta tillämpliga gemenskapsbestämmelser om skyldigheter för honom och bestämmelser som är tillämpliga på ansökan eller på prövningen av denna”. I regel 5 i 1994 års förordning föreskrivs att den myndighet som meddelar ett godkännande ska bedöma varje ansökan om godkännande för försäljning i enlighet med tillämpliga gemenskapsbestämmelser. Tvisten vid den nationella domstolen och tolkningsfrågorna I syfte att erhålla ett godkännande för försäljning av humanläkemedlet Varox i Danmark, ingav Synthon en ansökan i enlighet med det förenklade förfarandet till den danska läkemedelsstyrelsen. Till stöd för att ett sådant godkännande skulle meddelas, åberopade Synthon läkemedlet Seroxat – beträffande vilket SmithKline Beecham plc (nedan kallat SKB) var innehavare av godkännandet för försäljning – som referensläkemedel, eftersom både detta läkemedel och Varox innehöll samma aktiva fraktion, nämligen paroxetin. På grundval härav fann den danska läkemedelsstyrelsen att villkoret att de två ifrågavarande läkemedlen i allt väsentligt ska överensstämma med varandra var uppfyllt och meddelade, den 23 oktober 2000, Synthon ett godkännande för försäljning av Varox. Synthon gav in en första ansökan till Licensing Authority om ömsesidigt erkännande av godkännande för försäljning av Varox i Förenade kungariket i enlighet med artikel 9 i direktiv 75/319. Synthon ingav denna ansökan med hänvisning till det godkännande för försäljning av Varox i Danmark som den danska läkemedelsstyrelsen tidigare hade meddelat. Licensing Authority upplyste genom skrivelse av den 19 januari 2001 Synthon om att företagets ansökan om ömsesidigt erkännande hade avslagits. Detta beslut grundades på Licensing Authoritys allmänna praxis att läkemedel som innehåller olika salter med samma aktiva fraktion inte kan anses överensstämma med varandra i allt väsentligt. Den 21 november 2002 gav Synthon, i enlighet med artikel 28 i direktiv 2001/83, in en andra ansökan om ömsesidigt erkännande, som svaranden vid den nationella domstolen avslog av samma skäl som tidigare. Den överklagade Synthon därför det andra av Licensing Authoritys ovannämnda beslut till High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) och yrkade att detta skulle upphävas och att bolaget skulle tillerkännas skadestånd. Av beslutet om hänskjutande framgår i övrigt att Licensing Authority ändrade sin ovannämnda allmänna praxis under år 2003, till följd av de ändringar som genomförts i bilaga I till direktiv 2001/83 genom kommissionens direktiv 2003/63/EG av den 25 juni 2003 ( EUT L 159, s. 46 ) och förklarade att ansökningar med påstående om att två läkemedel som innehåller olika salter med samma aktiva fraktion i allt väsentligt överensstämmer med varandra därefter skulle godtas. I samband med en annan tvist mellan SKB och Synthon angående lagenligheten i den danska läkemedelsstyrelsens beslut av den 23 oktober 2000 om godkännande för försäljning av Varox, gav Østre Landsret (Danmark) in en begäran om förhandsavgörande till domstolen. Domstolen fann i dom av den i mål C-74/03, SmithKline Beecham (REG 2005, s. I-595) , att artikel 4 tredje stycket punkt 8 a iii i direktiv 65/65 ska tolkas så, att det inte är uteslutet att en ansökan om godkännande för försäljning av ett läkemedel kan prövas enligt det förenklade förfarandet i nämnda bestämmelse när läkemedlet innehåller samma aktiva fraktion på det terapeutiska planet som referensläkemedlet men har förenats med ett annat salt. På grundval av dessa nya omständigheter ingav Synthon en tredje ansökan om ömsesidigt erkännande i april 2005 och Licensing Authority meddelade den 6 februari 2006 bolaget ett godkännande för försäljning av Varox i Förenade kungariket. Sökanden vid den nationella domstolen vidhöll emellertid talan mot Licensing Authoritys beslut av den 28 februari 2003 för att en fastställelsedom skulle kunna avkunnas och för att svaranden vid den nationella domstolen skulle förpliktas att erlägga skadestånd. I samband med detta förfarande beslutade High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) att vilandeförklara målet och ställa följande tolkningsfrågor till domstolen: ”1) Följande förutsättningar råder: — En medlemsstat har mottagit en ansökan enligt artikel 28 i [direktiv 2001/83] om ömsesidigt erkännande i den berörda medlemsstaten av ett godkännande för försäljning av ett läkemedel som meddelats av en annan medlemsstat. — Referensmedlemsstaten meddelade detta godkännande för försäljning i enlighet med det [förenklade förfarandet], då produkten i allt väsentligt överensstämmer med ett annat läkemedel som varit tillåtet inom gemenskapen under den tidsperiod som krävs. — Den ifrågavarande medlemsstaten tillämpar ett valideringsförfarande för ansökan, där den kontrollerar att ansökan innehåller de uppgifter och handlingar som krävs enligt artiklarna 8, 10.1 a iii och 28 i direktiv [2001/83] och att de uppgifter som lämnats är förenliga med den rättsliga grunden för ansökan. a) Är det under dessa förutsättningar förenligt med direktiv [2001/83], och i synnerhet med artikel 28 i detta, att den ifrågavarande medlemsstaten kontrollerar att produkten i allt väsentligt överensstämmer med referensprodukten (utan att göra en mer ingående bedömning), som den inte godtar, och att den prövar ansökan och inte erkänner det godkännande för försäljning som referensmedlemsstaten meddelat, av det skälet att den ifrågavarande medlemsstaten inte anser att produkten i allt väsentligt överensstämmer med referensprodukten, eller b) är den ifrågavarande medlemsstaten skyldig att erkänna det godkännande för försäljning som referensmedlemsstaten har meddelat inom 90 dagar efter mottagandet av ansökan och prövningsrapporten enligt artikel 28.4 i direktiv [2001/83], såvida inte den ifrågavarande medlemsstaten åberopar förfarandet enligt artiklarna 29–34 i direktiv [2001/83] (som är tillämpligt när det finns skäl att anta att godkännande av det ifrågavarande läkemedlet för försäljning skulle kunna medföra risk för människors hälsa i den mening som avses i artikel 29 i direktiv [2001/83])? 2) Om svaret på fråga 1 a är nekande, svaret på fråga 1 b är jakande och den ifrågavarande medlemsstaten avslår ansökan på valideringsstadiet, av det skälet att produkten inte i allt väsentligt överensstämmer med referensprodukten, och således inte erkänner det godkännande för försäljning som referensmedlemsstaten meddelat, och inte heller använder sig av förfarandet enligt artiklarna 29–34 i direktiv [2001/83], utgör det förhållandet att den ifrågavarande medlemsstaten under ovannämnda omständigheter inte erkänner det godkännande för försäljning som referensmedlemsstaten meddelat en tillräckligt klar överträdelse av gemenskapsrätten i den mening som avses i det andra villkoret i dom [av den 5 mars 1996 i de förenade målen C-46/93 och C-48/93, Brasserie de pêcheur och Factortame (REG 1996, s. I-1029) ]? I andra hand, vilka omständigheter ska den nationella domstolen beakta för att fastställa huruvida det förhållandet att ett godkännande för försäljning inte erkänts utgör en tillräckligt klar överträdelse? 3) Om det förhållandet att den ifrågavarande medlemsstaten under ovannämnda omständigheter inte erkänner det godkännande för försäljning som referensmedlemsstaten meddelat, såsom beskrivs ovan i fråga 1, grundas på en allmän praxis som den ifrågavarande medlemsstaten har antagit, nämligen att olika salter med [samma aktiva fraktion] rättsligt aldrig kan anses överensstämma i allt väsentligt, utgör då det förhållandet att den ifrågavarande medlemsstaten under ovannämnda omständigheter inte erkänner det godkännande för försäljning som referensmedlemsstaten meddelat en tillräckligt klar överträdelse av gemenskapsrätten i den mening som avses i det andra villkoret i [den ovannämnda domen i de förenade målen Brasserie de pêcheur och Factortame]? I andra hand, vilka omständigheter ska den nationella domstolen beakta för att fastställa huruvida det förhållandet att ett godkännande för försäljning inte erkänts utgör en tillräckligt klar överträdelse?” Prövning av den första frågan Den hänskjutande domstolen har ställt den första frågan för att få klarhet i huruvida artikel 28 i direktiv 2001/83 utgör hinder mot att en medlemsstat, med avseende på en ansökan om ömsesidigt erkännande av ett godkännande för försäljning av ett humanläkemedel som en annan medlemsstat har meddelat genom det förenklade förfarande som föreskrivs i artikel 10.1 a iii i det ovannämnda direktivet, avslår denna ansökan på grund av att det ifrågavarande läkemedlet inte överensstämmer i allt väsentligt med det referensläkemedel som avses i det ovannämnda godkännandet för försäljning. För att besvara denna fråga konstaterar domstolen inledningsvis att det i motsats till vad SKB, Förenade kungarikets regering och den norska regeringen har påstått inte görs någon skillnad i direktiv 2001/83, vad gäller verkan och omfattningen av ett godkännande för försäljning, beroende på om godkännandet har meddelats i ett vanligt förfarande eller i ett förenklat förfarande. Detta konstaterande gäller bland annat förfarandet för ömsesidigt erkännande som införts i artikel 28 i direktiv 2001/83. I enlighet med syftet att avskaffa varje hinder mot fri rörlighet för läkemedel inom gemenskapen som anges i skälen 12 och 14 i det ovannämnda direktivet, framgår det nämligen av artikel 28.4 i detta direktiv att ett godkännande för försäljning som meddelats av en medlemsstat i princip ska erkännas av de behöriga myndigheterna i övriga medlemsstater inom 90 dagar efter mottagandet av ansökan och prövningsrapporten från referensmedlemsstaten och att detta ska ske oberoende av vilket förfarande denna stat har följt för att meddela det ovannämnda godkännandet. Domstolen konstaterar vidare att denna skyldighet till ömsesidigt erkännande är strikt reglerad i artikel 28 i direktiv 2001/83. En ansökan om ömsesidigt erkännande ska anses vara giltig när de upplysningar och handlingar som anges i artiklarna 8, 10.1 och 11 i direktiv 2001/83 bifogas ansökan i enlighet med föreskrifterna i artikel 28.2 i detta direktiv, när de handlingar som getts in i ärendet är identiska med dem som godtagits av referensmedlemsstaten och när den som ansöker anger vilka tillägg eller ändringar som handlingarna eventuellt innehåller. Det framgår vidare tydligt av lydelsen i artikel 28.4 i direktiv 2001/83 att den omständigheten att en risk för människors hälsa föreligger i den mening som avses i artikel 29.1 i detta direktiv utgör det enda skäl som en medlemsstat har rätt att åberopa för att invända mot ett erkännande av ett godkännande för försäljning som en annan medlemsstat har meddelat. I ovannämnda artikel 29 föreskrivs i övrigt att den medlemsstat som vill göra gällande ett sådant skäl är skyldig att följa ett särskilt föreskrivet förfarande avseende underrättelse, samråd och skiljeförfarande. Såsom Synthon, kommissionen och den polska regeringen har hävdat följer härav att en medlemsstat, med avseende på en ansökan om ömsesidigt erkännande i enlighet med artikel 28 i direktiv 2001/83, inte av andra skäl än sådana som avser risk för människors hälsa kan ifrågasätta den bedömning som referensmedlemsstatens myndigheter har gjort i samband med förfarandet för prövning av ett läkemedel, såsom bedömningen huruvida läkemedel i allt väsentligt överensstämmer med varandra i den mening som avses i artikel 10.1 i det ovannämnda direktivet. I förevarande mål är det emellertid tillräckligt att, såsom den nederländska regeringen har betonat i sitt yttrande, konstatera att Licensing Authority i beslutet om avslag på Synthons ansökan inte angav att det med anledning av den danska läkemedelsstyrelsens bedömning av huruvida Varox och Seroxat överensstämde i allt väsentligt fanns skäl att anta att erkännandet av godkännandet för försäljning skulle kunna medföra risk för människors hälsa. Det framgår inte heller av handlingarna i målet att Licensing Authority hade inlett det förfarande som avses i artikel 29 i direktiv 2001/83. Under dessa förhållanden kan den tolkning som anförts av SKB, Förenade kungarikets regering och den norska regeringen inte godtas, nämligen att en medlemsstat med avseende på en ansökan om ömsesidigt erkännande – även då det inte föreligger en risk för människors hälsa i enlighet med artikel 29 i direktiv 2001/83 – har möjlighet att genomföra en ny bedömning av de uppgifter beträffande huruvida läkemedlen överensstämmer i allt väsentligt som medförde att referensmedlemsstaten godtog en förenklad ansökan. Såsom generaladvokaten har anfört i punkterna 100 och 101 i förslaget till avgörande strider en sådan tolkning inte enbart mot lydelsen i artiklarna 28 och 29 i direktiv 2001/83, utan den fråntar dessutom artiklarna deras ändamålsenliga verkan. Om en medlemsstat med anledning av en ansökan om erkännande av ett godkännande som en annan medlemsstat har meddelat kunde villkora detta erkännande med att en andra bedömning görs av hela eller delar av ansökan om godkännande, skulle detta innebära att det förfarande för ömsesidigt erkännande som gemenskapslagstiftaren har infört skulle förlora sin mening, och förverkligandet av målen för direktiv 2001/83, såsom i synnerhet den fria rörligheten för läkemedel på den inre marknaden som det erinras om ovan i punkt 25, skulle äventyras allvarligt. Den första frågan ska således besvaras så, att artikel 28 i direktiv 2001/83 utgör hinder för att en medlemsstat, med avseende på en ansökan om ömsesidigt erkännande av ett godkännande för försäljning av ett humanläkemedel som en annan medlemsstat har meddelat genom det förenklade förfarande som föreskrivs i artikel 10.1 a iii i detta direktiv, avslår denna ansökan med motiveringen att det ifrågavarande läkemedlet inte överensstämmer i allt väsentligt med referensläkemedlet. Den andra och den tredje frågan Den hänskjutande domstolen har ställt den andra och den tredje frågan, som ska prövas tillsammans, för att få klarhet i huruvida det förhållandet att en medlemsstat inte, i enlighet med artikel 28 i direktiv 2001/83, erkänner ett godkännande för försäljning av ett humanläkemedel som en annan medlemsstat har meddelat genom det förenklade förfarande som föreskrivs i artikel 10.1 a iii i detta direktiv, med motiveringen att det ifrågavarande läkemedlet inte överensstämmer i allt väsentligt med referensläkemedlet eller att det tillhör en läkemedelskategori som enligt allmän praxis i den ifrågavarande medlemsstaten inte kan anses överensstämma i allt väsentligt med referensläkemedlet, utgör en tillräckligt klar överträdelse av gemenskapsrätten som kan leda till att denna medlemsstat ådrar sig skadeståndsansvar. Domstolen erinrar härvid om att det, för att en medlemsstat ska vara skadeståndsskyldig för skador som har vållats enskilda genom en överträdelse av gemenskapsrätten, enligt fast rättspraxis (se bland annat domen i de ovannämnda förenade målen Brasserie du pêcheur och Factortame, punkt 51, dom av den 23 maj 1996 i mål C-5/94, Hedley Lomas, REG 1996, s. I-2553 , punkt 25, och av den i mål C-278/05, Robins m.fl., REG 2007, s. I-1053 , punkt 69) fordras att — den rättsregel som har överträtts har till syfte att ge enskilda rättigheter, — att överträdelsen är tillräckligt klar, och — att det finns ett direkt orsakssamband mellan överträdelsen av den skyldighet som åvilar medlemsstaten och den skada som de drabbade personerna har lidit. Även om det i princip ankommer på de nationella domstolarna att avgöra om villkoren för en medlemsstats skadeståndsansvar för överträdelser av gemenskapsrätten är uppfyllda, har domstolen ändå möjlighet att precisera vissa omständigheter som de nationella domstolarna har anledning att beakta vid sin bedömning (dom av den 18 januari 2001 i mål C-150/99, Stockholm Lindöpark, REG 2001, s. I-493 , punkt 38). Beträffande kravet att det ska vara fråga om en tillräckligt klar överträdelse av gemenskapsrätten, vilket den hänskjutande domstolens fråga avser, har domstolen preciserat att det föreligger en sådan överträdelse när överträdelsen innebär att medlemsstaten uppenbart och allvarligt har överskridit gränserna för sitt utrymme för skönsmässig bedömning. Bland de omständigheter som det ska tas hänsyn till härvidlag återfinns graden av klarhet och precision hos den rättsregel som överträtts, liksom omfattningen av det utrymme för skönsmässig bedömning som de nationella myndigheterna ges genom den regel som överträtts (domarna i de ovannämnda förenade målen Brasserie du pêcheur och Factortame, punkterna 55 och 56, och Robins m.fl., punkt 70). I det fall en medlemsstat inte står inför några normativa val och förfogar över ett i hög grad begränsat, eller till och med obefintligt, utrymme för skönsmässig bedömning, kan emellertid redan åsidosättandet av gemenskapsrätten i sig vara tillräckligt för att fastställa att det föreligger en tillräckligt klar överträdelse (domarna i de ovannämnda målen Hedley Lomas, punkt 28 och Robins m.fl., punkt 71). Härav följer att medlemsstatens utrymme för skönsmässig bedömning, som i stor utsträckning är beroende av den överträdda regelns grad av klarhet och precision, utgör ett viktigt kriterium för att fastställa huruvida det föreligger en tillräckligt klar överträdelse av gemenskapsrätten (se, för ett motsvarande synsätt, domen i det ovannämnda målet Robins m.fl., punkterna 72 och 73). Den hänskjutande domstolens frågor ska därför bedömas mot bakgrund av de principer som domstolen erinrat om i föregående punkter. Det följer av punkterna 27–29 i förevarande dom att en medlemsstat med avseende på en ansökan om ömsesidigt erkännande har ett mycket begränsat utrymme enligt artikel 28 i direktiv 2001/83 för skönsmässig bedömning beträffande de skäl som ger denna medlemsstat rätt att inte erkänna det ifrågavarande godkännandet för försäljning. Särskilt ska den ifrågavarande medlemsstaten förlita sig på referensmedlemsstatens bedömning och vetenskapliga prövning beträffande all prövning utöver kontroll av att ansökan är giltig med beaktande av villkoren i ovannämnda artikel 28, med undantag för om risk för människors hälsa föreligger. Såsom domstolen har erinrat om ovan i punkt 28 framgår det klart och tydligt av artikel 29 i direktiv 2001/83 att den ovannämnda medlemsstaten inte har någon möjlighet att avslå en ansökan om ömsesidigt erkännande utan att dessförinnan ha inlett det förfarande som föreskrivs i denna bestämmelse. Under dessa förhållanden är en sådan överträdelse av artikel 28 i direktiv 2001/83 som den som Licensing Authority har begått i målet vid den nationella domstolen tillräcklig för att fastställa att en tillräckligt klar överträdelse av gemenskapsrätten föreligger (se, för ett motsvarande synsätt, bland annat domen i det ovannämnda målet Stockholm Lindöpark, punkt 42 och dom av den 17 april 2007 i mål C-470/03, AGM-COS.MET, REG 2007, s. I-2749 , punkt 86). Denna slutsats kan inte påverkas av det argument som har anförts av Förenade kungarikets regering och kommissionen, nämligen att begreppet läkemedel som ”i allt väsentligt överensstämmer” är komplext och att domstolen med avseende på den fråga som har uppkommit i målet vid den nationella domstolen har klargjort detta begrepp endast genom domen i det ovannämnda målet SmithKline Beecham. Såsom generaladvokaten har anfört i punkt 130 i förslaget till avgörande ska det, även om det kan antas vara svårt att under det förenklade förfarandet tolka artikel 10.1 a iii i direktiv 2001/83 med avseende på det ovannämnda begreppet, konstateras att det förenklade förfarandet är ett förfarande som är helt skilt från förfarandet för ömsesidigt erkännande som är i fråga i målet vid den nationella domstolen. Eventuella svårigheter att tolka det ovannämnda begreppet har därför ingen inverkan på den klara och precisa karaktären på de skyldigheter som åligger medlemsstaterna i samband med erkännande av ett godkännande för försäljning som redan har meddelats av en annan medlemsstat i enlighet med ett av de förfaranden som för detta ändamål föreskrivs i direktiv 2001/83. Den andra och den tredje frågan ska således besvaras så, att det förhållandet att en medlemsstat inte, i enlighet med artikel 28 i direktiv 2001/83, erkänner ett godkännande för försäljning av ett humanläkemedel som en annan medlemsstat har meddelat genom det förenklade förfarande som föreskrivs i artikel 10.1 a iii i detta direktiv, med motiveringen att det ifrågavarande läkemedlet inte överensstämmer i allt väsentligt med referensläkemedlet eller att det tillhör en läkemedelskategori som enligt allmän praxis i den ifrågavarande medlemsstaten inte kan anses överensstämma i allt väsentligt med referensläkemedlet, utgör en tillräckligt klar överträdelse av gemenskapsrätten, som kan leda till att denna medlemsstat ådrar sig skadeståndsansvar. Rättegångskostnader Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den nationella domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. De kostnader för att avge yttrande till domstolen som andra än nämnda parter har haft är inte ersättningsgilla. Mot denna bakgrund beslutar domstolen (första avdelningen) följande: 1) Artikel 28 i Europaparlamentets och rådets direktiv 2001/83/EG av den 6 november 2001 om upprättande av gemenskapsregler för humanläkemedel utgör hinder för att en medlemsstat, med avseende på en ansökan om ömsesidigt erkännande av ett godkännande för försäljning av ett humanläkemedel som en annan medlemsstat har meddelat genom det förenklade förfarande som föreskrivs i artikel 10.1 a iii i detta direktiv, avslår denna ansökan med motiveringen att det ifrågavarande läkemedlet inte överensstämmer i allt väsentligt med referensläkemedlet. 2) Det förhållandet att en medlemsstat inte, i enlighet med artikel 28 i direktiv 2001/83, erkänner ett godkännande för försäljning av ett humanläkemedel som en annan medlemsstat har meddelat genom det förenklade förfarande som föreskrivs i artikel 10.1 a iii i detta direktiv, med motiveringen att det ifrågavarande läkemedlet inte överensstämmer i allt väsentligt med referensläkemedlet eller att det tillhör en läkemedelskategori som enligt allmän praxis i den ifrågavarande medlemsstaten inte kan anses överensstämma i allt väsentligt med referensläkemedlet, utgör en tillräckligt klar överträdelse av gemenskapsrätten, som kan leda till att denna medlemsstat ådrar sig skadeståndsansvar. Underskrifter ( *1 ) Rättegångsspråk: engelska.

62006TJ0171

nl

Voorgeschiedenis van het geding Op 3 juli 2001 heeft verzoekster, Laytoncrest Ltd, bij het Bureau voor harmonisatie binnen de interne markt (merken, tekeningen en modellen) (BHIM) een gemeenschapsmerkaanvraag ingediend krachtens verordening (EG) nr. 40/94 van de Raad van 20 december 1993 inzake het gemeenschapsmerk ( PB 1994, L 11, blz. 1 ), zoals gewijzigd. De inschrijvingsaanvraag betreft het woordteken TRENTON. De waren waarvoor de inschrijving werd aangevraagd, behoren tot de klassen 7, 9 en 11 in de zin van de Overeenkomst van Nice van 15 juni 1957 betreffende de internationale classificatie van de waren en diensten ten behoeve van de inschrijving van merken, zoals herzien en gewijzigd. Zij zijn voor klasse 7 omschreven als volgt: „Machines en werktuigmachines; motoren (uitgezonderd motoren voor voertuigen); koppelingen en transmissieorganen (behalve voor voertuigen); landbouwwerktuigen andere dan handgereedschappen; broedmachines”. Op 17 juni 2002 werd de gemeenschapsmerkaanvraag in het Blad van gemeenschapsmerken nr. 48/02 gepubliceerd. Op 16 september 2002 heeft interveniënte, Erico International Corp., oppositie ingesteld tegen de inschrijving van het aangevraagde merk. De grieven ter onderbouwing van de oppositie waren met name die van artikel 8, lid 1, sub b, van verordening nr. 40/94. De oppositie was gebaseerd op het gemeenschapswoordmerk LENTON, dat op 20 december 2001 is ingeschreven onder nummer 1946045, voor waren van de klassen 6 en 7. Zij zijn voor klasse 7 omschreven als volgt: „Draadmachines, snijmessen, en peilaanwijzers daarvoor, hydraulische wigdrijvers, bosseleermachines, en draadbindmachines”. De oppositie betrof de door het aangevraagde merk aangeduide waren van klasse 7, die zijn omschreven als volgt: „Machines en werktuigmachines; koppelingen en transmissieorganen (behalve voor voertuigen)”. Verzoekster heeft in dat stadium van de procedure geen opmerkingen ingediend. Per telefax van 1 juli 2003 heeft het BHIM verzoekster overeenkomstig regel 20, lid 3, van verordening (EG) nr. 2868/95 van de Commissie van 13 december 1995 tot uitvoering van verordening nr. 40/94 ( PB L 303, blz. 1 ), ervan in kennis gesteld dat aangezien er niet binnen de gestelde termijn opmerkingen waren ingediend, het BHIM een beslissing zou nemen over de oppositie op basis van het ter beschikking staande bewijsmateriaal. De oppositieafdeling heeft de oppositie bij beslissing van 25 maart 2004 afgewezen. Volgens haar waren de waren weliswaar gedeeltelijk dezelfde en soortgelijk, maar kon wegens de verschillen tussen de betrokken merken niet tot het bestaan van verwarringsgevaar worden geconcludeerd. Op 25 mei 2004 heeft interveniënte krachtens de artikelen 57 tot en met 62 van verordening nr. 40/94 bij het BHIM beroep ingesteld tegen de beslissing van de oppositieafdeling met het betoog dat artikel 8, lid 1, sub b, van verordening nr. 40/94 was geschonden. Interveniënte voerde ook aan dat verzoekster niet bestond, aangezien zij systematisch een gebrek aan procedurele activiteit had vertoond. De kamer van beroep heeft de vorderingen van interveniënte doorgegeven aan verzoekster, met het verzoek opmerkingen te maken over zowel het beroep in het algemeen als de meer specifieke vraag over haar bestaan. Verzoekster heeft niet binnen de gestelde termijn van zich laten horen. Na het verstrijken van die termijn heeft de griffie van de kamers van beroep contact opgenomen met verzoeksters gevolmachtigde, met het verzoek haar te bevestigen dat verzoekster geen opmerkingen had. Dit is haar telefonisch bevestigd. Bij beslissing van 26 april 2006 (hierna: „litigieuze beslissing”) heeft de kamer van beroep geoordeeld dat verzoekster door haar totale gebrek aan procedurele activiteit in het stadium van de oppositie en van het beroep, haar gemeenschapsmerkaanvraag stilzwijgend had ingetrokken overeenkomstig artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94, op basis waarvan de aanvrager te allen tijde zijn aanvraag kan intrekken of de daarin opgenomen opgave van de waren kan beperken. De kamer van beroep heeft ook te kennen gegeven dat de intrekking in beginsel weliswaar uitdrukkelijk dient plaats te vinden, maar dat in bepaalde gevallen tot de stilzwijgende intrekking van de merkaanvraag door de aanvrager kan worden geconcludeerd wanneer deze intrekking duidelijk uit de omstandigheden blijkt. Verordening nr. 40/98 sluit die mogelijkheid immers niet uit. Bijgevolg heeft de kamer van beroep de bij haar aanhangige procedure beëindigd omdat het geschil zonder voorwerp was. Zij heeft de beslissing van de oppositieafdeling vernietigd en, aangezien verzoekster haar gemeenschapsmerkaanvraag had ingetrokken, deze overeenkomstig artikel 81, lid 3, van verordening nr. 40/94 verwezen in de kosten van de procedure. Conclusies van partijen Verzoekster concludeert dat het het Gerecht behage: — de litigieuze beslissing te vernietigen; — de zaak voor een beslissing ten gronde terug te verwijzen naar de kamers van beroep van het BHIM; — het BHIM en interveniënte te verwijzen in de kosten. Het BHIM concludeert dat het het Gerecht behage: — de litigieuze beslissing te vernietigen; — elke partij in haar eigen kosten te verwijzen. Interveniënte concludeert dat het het Gerecht behage: — het beroep te verwerpen; — verzoekster te verwijzen in de kosten. In rechte Ontvankelijkheid Argumenten van partijen Interveniënte betoogt dat het beroep niet-ontvankelijk is omdat het niet het „regelmatige rechtsmiddel tegen de [litigieuze beslissing]” is. In de plaats van het onderhavige beroep in te stellen, had verzoekster moeten handelen overeenkomstig regel 54 van verordening nr. 2868/95. Verzoekster en het BHIM hebben deze analyse ter terechtzitting bestreden. Beoordeling door het Gerecht Artikel 62, lid 1, van verordening nr. 40/94 luidt: „Nadat onderzocht is of het beroep ontvankelijk is, beslist de kamer van beroep over het beroep. De kamer van beroep kan hetzij de bevoegdheden uitoefenen van de instantie die de bestreden beslissing heeft genomen, hetzij de zaak voor verdere afdoening naar deze instantie terugwijzen.” Artikel 63, lid 1, van verordening nr. 40/94 bepaalt voorts dat „[t]egen de beslissingen in beroep van de kamer van beroep […] beroep [kan] worden ingesteld bij het Hof van Justitie van de Europese Gemeenschappen”. Bovendien is in artikel 63, lid 4, van verordening nr. 40/94 bepaald dat „[b]eroep kan worden ingesteld door partijen in de procedure voor de kamer van beroep voor zover zij door de beslissing van deze kamer in het ongelijk zijn gesteld”. In casu heeft interveniënte, nadat zij oppositie had ingesteld tegen verzoeksters gemeenschapsmerkaanvraag, beroep ingesteld tegen de beslissing van de oppositieafdeling houdende afwijzing van deze oppositie. Bij haar uitspraak over dit beroep heeft de kamer van beroep de oppositie- en de beroepsprocedure beëindigd verklaard, de beslissing van de oppositieafdeling vernietigd, en verzoekster verwezen in de door interveniënte gedragen taksen en kosten (zie punt 10 hierboven). Bovendien heeft de kamer van beroep in de punten 16 tot en met 23 van de litigieuze beslissing uiteengezet waarom zij van oordeel was dat verzoekster wegens haar gebrek aan procedurele activiteit haar gemeenschapsmerkaanvraag stilzwijgend had ingetrokken. Door vast te stellen dat de gemeenschapsmerkaanvraag stilzwijgend is ingetrokken, ontneemt de litigieuze beslissing verzoekster het voordeel van haar procedurele status als aanvraagster van een gemeenschapsmerk en ontneemt zij haar de mogelijkheid om een definitief antwoord op haar aanspraken te krijgen, hetgeen zij in het kader van het onderhavige beroep aanvecht. Overigens beperkt de werking van de litigieuze beslissing zich niet tot de waren waartegen de oppositie is ingesteld (de waren van klasse 7, zie punt 4 hierboven), maar betreft zij ook waren waarop deze oppositie geen betrekking had (de waren van de klassen 9 en 11, zie punt 1 hierboven). Uit het voorgaande volgt dat de kamer van beroep in de litigieuze beslissing uitspraak heeft gedaan over het door interveniënte ingestelde beroep tegen de beslissing van de oppositieafdeling in de zin van artikel 63, lid 1, van verordening nr. 40/94 en dat deze beslissing bindende rechtsgevolgen in het leven roept voor verzoekster, zodat daartegen beroep bij de gemeenschapsrechter kan worden ingesteld in de zin van artikel 63, lid 4, van verordening nr. 40/94. De kamer van beroep oordeelt bij haar uitspraak over de door verzoekster ingediende gemeenschapsmerkaanvraag immers dat deze aanvraag stilzwijgend is ingetrokken omdat verzoekster niet procedureel actief is geweest. Interveniëntes opmerkingen over de ontvankelijkheid van het beroep moeten dus worden afgewezen. Ten gronde Opmerkingen vooraf — Argumenten van partijen Volgens verzoekster zijn haar financiële middelen beperkt en heeft zij daarom geen opmerkingen ingediend bij de oppositieafdeling en de kamer van beroep. Ter onderbouwing van haar beroep verklaart zij dat zij haar merkaanvraag nooit heeft ingetrokken en voert zij — in wezen — de volgende middelen en argumenten aan: ten eerste, schending van artikel 73 van verordening nr. 40/94 en van regel 54 van verordening nr. 2868/95; ten tweede, schending van artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 en onjuiste uitlegging van het arrest van het Hof van 20 november 2001, Zino Davidoff en Levi Strauss ( C-414/99–C-416/99, Jurispr. blz. I-8691 ); ten derde, schending van regel 20, lid 3, en van regel 50, lid 1, van verordening nr. 2868/95, en ten vierde, schending van artikel 63, lid 2, en van artikel 74, lid 1, van verordening nr. 40/94. Het BHIM is het met dit betoog eens, onder voorbehoud van enkele opmerkingen over de omvang van de schending van artikel 74 van verordening nr. 40/94. Volgens interveniënte blijkt uit niets dat verzoeksters financiële situatie haar niet in staat stelde deel te nemen aan de procedure voor de oppositieafdeling en de kamer van beroep. Aangezien er in dit verband geen bewijsmateriaal is, kon de kamer van beroep de litigieuze beslissing vaststellen wegens verzoeksters procedurele inactiviteit. — Beoordeling door het Gerecht Zoals het BHIM ter terechtzitting heeft vermeld, betreft de onderhavige zaak een bijzonder belangrijke vraag voor zijn praktijk, aangezien uitspraak moet worden gedaan over de rechtmatigheid van een beslissing van een kamer van beroep waarin het gebrek aan procedurele activiteit van de aanvrager van een gemeenschapsmerk bij de oppositie- en de beroepsprocedure wordt gelijkgesteld met een stilzwijgende intrekking van de aanvraag die een einde maakt aan de beroepsprocedure omdat het geschil zonder voorwerp is. Met betrekking tot deze vraag vordert het BHIM vernietiging van de litigieuze beslissing op grond dat de meeste van verzoeksters argumenten gegrond zijn. In een tegen een beslissing van een kamer van beroep ingestelde beroepsprocedure ter zake van een gemeenschapsmerk staat immers niets eraan in de weg dat het BHIM instemt met een conclusie van de verzoekende partij, maar daarbij alle argumenten uiteenzet welke hem passend lijken gelet op zijn taak op het gebied van de toepassing van het recht inzake het gemeenschapsmerk en de functionele onafhankelijkheid van de kamers van beroep bij de uitoefening van hun werkzaamheden [arrest Gerecht van 30 juni 2004, GE Betz/BHIM — Atofina Chemicals (BIOMATE), T-107/02, Jurispr. blz. II-1845, punten 32-36]. Overigens is het irrelevant of verzoekster zich op haar financiële situatie kan beroepen ter rechtvaardiging van het feit dat zij geen opmerkingen heeft ingediend bij de oppositieafdeling en de kamer van beroep. Deze verklaring is immers voor het eerst voor het Gerecht aangevoerd, zonder dat zij eerder kon worden onderzocht, terwijl verzoekster hoe dan ook niet betwist dat zij niet procedureel actief is geweest tijdens de oppositie- en de beroepsprocedure bij het BHIM. In die context moeten de verschillende door verzoekster aangevoerde middelen worden onderzocht. Eerste middel, inzake schending van artikel 73 van verordening nr. 40/94 en van regel 54 van verordening nr. 2868/95 — Argumenten van partijen Verzoekster betoogt dat de litigieuze beslissing artikel 73 van verordening nr. 40/94 en regel 54 van verordening nr. 2868/95 schendt. Alvorens de litigieuze beslissing vast te stellen, had de kamer van beroep haar in de gelegenheid moeten stellen om haar standpunt te bepalen. Dan had zij te kennen kunnen geven dat zij niet de bedoeling had om afstand te doen van haar gemeenschapsmerkaanvraag. Het BHIM benadrukt dat zelfs indien de intrekking van die aanvraag gerechtvaardigd zou zijn, de kamer van beroep overeenkomstig voormelde bepalingen verzoekster op zijn minst had moeten verzoeken om haar bedoelingen te verduidelijken. Daarbij had zij een termijn moeten bepalen en verzoekster uitdrukkelijk moeten inlichten over de gevolgen van een eventueel uitblijven van een reactie binnen de gestelde termijn. Volgens interveniënte kan moeilijk worden begrepen waarom de litigieuze beslissing het recht van verweer en het recht om te worden gehoord schendt, aangezien verzoekster niet procedureel actief is geweest bij de oppositieafdeling en de kamer van beroep. — Beoordeling door het Gerecht Overeenkomstig artikel 73 van verordening nr. 40/94 worden de beslissingen van het BHIM met redenen omkleed en kunnen zij slechts worden genomen op gronden waartegen de partijen verweer hebben kunnen voeren. Regel 54 van verordening nr. 2868/95 bepaalt dat indien het BHIM vaststelt dat een bepaald recht op grond van deze verordening of van verordening nr. 40/94 is teloorgegaan zonder dat enigerlei beslissing is genomen, het dit aan de betrokken persoon meedeelt en daarbij zijn aandacht vestigt op de mogelijkheid om binnen twee maanden na die mededeling te verzoeken dat het BHIM in de zaak een beslissing neemt. In casu blijkt uit de uiteenzetting van de feiten en uit de contacten die de kamer van beroep met verzoekster heeft kunnen hebben (zie punt 8 hierboven), dat de kamer van beroep verzoekster er op geen enkel moment van in kennis heeft gesteld dat zij zich op het standpunt zou stellen dat de merkaanvraag van verzoekster stilzwijgend was ingetrokken omdat deze niet procedureel actief was geweest. Gesteld al dat de kamer van beroep kan oordelen dat de procedurele inactiviteit tijdens de oppositie- en de beroepsprocedure bij het BHIM aantoont dat de aanvrager van een gemeenschapsmerk geen belang meer heeft bij de inschrijving van dit merk en zijn aanvraag dus stilzwijgend heeft ingetrokken, zijn bij de vaststelling van de litigieuze beslissing derhalve hoe dan ook artikel 73 van verordening nr. 40/94 en regel 54 van verordening nr. 2868/95 geschonden, zodat deze beslissing moet worden vernietigd. Aangezien die vernietiging geen antwoord biedt op de vraag of de kamer van beroep kan oordelen, zoals zij in casu heeft gedaan, dat de procedurele inactiviteit tijdens de oppositie- en de beroepsprocedure een oorzaak van stilzwijgende intrekking van een gemeenschapsmerk is, acht het Gerecht het passend om ook op het tweede en het derde middel inzake die vraag in te gaan. Tweede middel, inzake schending van artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 en inzake de verwijzing naar het arrest Zino Davidoff en Levi Strauss — Argumenten van partijen Volgens verzoekster eist artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 dat de gemeenschapsmerkaanvraag uitdrukkelijk en onvoorwaardelijk wordt ingetrokken [arrest Gerecht van 10 november 2004, Storck/BHIM (Vorm van een snoepje), T-396/02, Jurispr. blz. II-3821, punt 19]. Op basis van deze bepaling kan niet worden geconcludeerd dat die aanvraag stilzwijgend wordt ingetrokken wanneer er geen procedurele activiteit is in het stadium van de oppositie of van het beroep bij het BHIM. Bovendien berust de litigieuze beslissing op een onjuiste uitlegging van het arrest Zino Davidoff en Levi Strauss, punt 23 hierboven, waarvan de context totaal verschillend en zonder verband met de onderhavige zaak is. Het BHIM benadrukt dat de intrekking van een merkaanvraag overeenkomstig de letter en de geest van artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 schriftelijk, uitdrukkelijk en onvoorwaardelijk moet gebeuren. Volgens interveniënte sluit artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 de stilzwijgende intrekking van een merkaanvraag niet uit. Zij betoogt dat de feiten die aan de orde waren in het arrest Vorm van een snoepje, punt 37 hierboven (punten 5, 19 en 20), en in het arrest van het Gerecht van 27 februari 2002, Ellos/BHIM (ELLOS) (T-219/00, Jurispr. blz. II-753, punten 60-62), waarnaar het arrest Vorm van een snoepje verwijst, anders zijn, aangezien er in die zaken een schriftelijke en dus duidelijke verklaring was afgelegd dat de aanvraag werd ingetrokken, terwijl de verklaring van intrekking in de onderhavige zaak stilzwijgend is en voortvloeit uit de procedurele inactiviteit. — Beoordeling door het Gerecht In de litigieuze beslissing baseert de kamer van beroep haar vaststelling dat verzoekster haar gemeenschapsmerkaanvraag stilzwijgend heeft ingetrokken, op de volgende redenering: — in de eerste plaats volgt uit artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 dat de aanvrager van een gemeenschapsmerk te allen tijde een einde kan maken aan de procedure door zijn merkaanvraag in te trekken (punten 17 en 19); — in de tweede plaats moet een gemeenschapsmerk in beginsel weliswaar uitdrukkelijk worden ingetrokken, maar „[is het] denkbaar dat een intrekking stilzwijgend kan zijn, aangezien de wet een dergelijke mogelijkheid niet uitsluit, op voorwaarde dat dit kan worden afgeleid uit de feiten en omstandigheden van de zaak, waaruit ondubbelzinnig moet blijken dat de aanvrager zijn inschrijvingsaanvraag heeft ingetrokken” (punt 20); in casu heeft de aanvrager aan geen enkel stadium van de oppositie- of de beroepsprocedure deelgenomen, hetgeen „ondubbelzinnig [aantoont] dat de aanvrager niet langer belang heeft bij de inschrijving van het aangevraagde gemeenschapsmerk, zodat dit is ingetrokken en de procedure dus is beëindigd” (punten 16, 22 en 23); — in de derde plaats is bovenstaande redenering gebaseerd op de toepassing naar analogie van de in het arrest Zino Davidoff en Levi Strauss (punt 23 hierboven, punt 46) neergelegde voorwaarden voor het afstand doen van rechten die voortvloeien uit het aan het merk verbonden uitsluitende recht van de merkhouder op intrekking van een gemeenschapsmerkaanvraag (punt 21). Het eerste deel van deze redenering is juist, aangezien artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 bepaalt dat „[d]e aanvrager […] te allen tijde zijn aanvrage om een gemeenschapsmerk [kan] intrekken of de daarin opgenomen opgave van de waren of diensten [kan] beperken”. Met betrekking tot het tweede deel van de redenering van de kamer van beroep dient eraan te worden herinnerd dat op grond van voormelde bepaling de mogelijkheid om de opgave van waren en diensten te beperken, uitsluitend toekomt aan de aanvrager van een gemeenschapsmerk, die daartoe te allen tijde een verzoek aan het BHIM kan richten. In deze context moet de — gehele of gedeeltelijke — intrekking van een gemeenschapsmerkaanvraag of de beperking van de daarin opgenomen opgave van de waren of de diensten uitdrukkelijk en onvoorwaardelijk gebeuren (arresten ELLOS, punt 39 hierboven, punt 61, en Vorm van een snoepje, punt 37 hierboven, punt 19). Stellig betreffen de arresten ELLOS, punt 39 hierboven, en Vorm van een snoepje, punt 37 hierboven, zoals interveniënte opmerkt, zaken waarin de verzoekster subsidiair had voorgesteld om de opgave van de waren waarop de aanvraag betrekking had, te beperken indien de kamer van beroep primair voornemens was om de gemeenschapsmerkaanvraag voor alle betrokken waren af te wijzen. Deze zaken leggen meer de nadruk op de voorwaardelijkheid van de voorgestelde beperking dan op de noodzaak om de intrekking van die aanvraag uitdrukkelijk te formuleren. Deze feitelijke specificiteit kan echter niet volstaan om te concluderen dat de kamer van beroep dus over de mogelijkheid beschikt om uit de procedurele inactiviteit van de aanvrager tijdens een oppositieprocedure af te leiden dat de gemeenschapsmerkaanvraag stilzwijgend is ingetrokken. Artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 doelt immers enkel op de aanvrager van een gemeenschapsmerk en niet op de kamer van beroep. Deze kan zich dus niet op die bepaling beroepen om in de plaats te treden van de aanvrager en uit diens procedurele handelwijze af te leiden dat deze stilzwijgend afstand doet van zijn merkaanvraag. Bovendien heeft voormelde rechtspraak weliswaar betrekking op situaties waarin de opgave van de waren wordt beperkt, maar de motivering van de arresten van het Gerecht ziet ook uitdrukkelijk op het geval van de loutere intrekking van de merkaanvraag (zie punt 42 hierboven en aangehaalde rechtspraak). Dezelfde logica geldt in de twee gevallen, aangezien het aan de aanvrager staat om „uitdrukkelijk en onvoorwaardelijk” aan te duiden welke inhoud hij aan zijn merkaanvraag wil geven. Het staat dan aan de oppositieafdeling en aan de kamer van beroep om zich uit te spreken over de inhoud van deze aanvraag, waarbij zij de in de oppositieprocedure aangevoerde argumenten in overweging moeten nemen. Deze redenering belet het BHIM niet om het aangevraagde merk alleen voor een deel van de aangeduide waren of diensten in te schrijven, maar deze beperking zal dan plaatsvinden na het onderzoek van het verwarringsgevaar dat in casu was aangevoerd. Overigens geldt de in de litigieuze beslissing door de kamer van beroep geconstateerde stilzwijgende intrekking van het aangevraagde merk voor alle waren waarop de gemeenschapsmerkaanvraag betrekking heeft, ook al was de oppositie slechts tegen een deel van deze waren gericht (zie punt 4 hierboven). In ieder geval kan dus niet „ondubbelzinnig” worden geconcludeerd dat de aanvrager niet langer belang heeft bij inschrijving van het volledige aangevraagde merk enkel op grond dat hij geen verweer heeft gevoerd tijdens de oppositie- en de beroepsprocedure bij het BHIM die slechts een deel van de betrokken waren betroffen. Bijgevolg kan op basis van artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 niet worden vastgesteld dat de gemeenschapsmerkaanvraag stilzwijgend is ingetrokken enkel doordat de aanvrager ervan niet is tussengekomen in de oppositie- en de beroepsprocedure bij het BHIM. Met betrekking tot het derde deel van de redenering van de kamer van beroep is toepassing naar analogie van de door het Hof in het arrest Zino Davidoff en Levi Strauss, punt 23 hierboven, neergelegde voorwaarden voor het afstand doen van rechten die voortvloeien uit het aan het merk verbonden uitsluitende recht, in casu niet noodzakelijk, rekening houdend met de inhoud van artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 en met de uitlegging die de rechtspraak daaraan geeft. In casu is irrelevant of de toestemming van de houder van een gemeenschapsmerk voor het in de handel brengen in de Europese Economische Ruimte (EER) uitdrukkelijk moet geschieden. Bovendien heeft het Hof in punt 46 van het arrest Zino Davidoff en Levi Strauss, punt 23 hierboven, geoordeeld dat hoewel „[e]en dergelijke wil […] normaliter [blijkt] uit een uitdrukkelijke formulering van de toestemming[,…] niet [valt] uit te sluiten dat die wil in bepaalde gevallen op impliciete wijze kan voortvloeien uit elementen en omstandigheden vóór, tijdens of na het buiten de EER in de handel brengen, waaruit naar het oordeel van de nationale rechter ook met zekerheid blijkt dat de merkhouder afstand doet van zijn recht”. Tot slot houdt een dergelijke toepassing naar analogie geen rekening met punt 55 van voormeld arrest, waarin is verklaard dat „[e]en impliciete toestemming voor het in de EER verhandelen van waren die daarbuiten in de handel zijn gebracht, […] niet [kan] voortvloeien uit het enkele stilzwijgen van de merkhouder”. Uit het voorgaande vloeit voort dat de litigieuze beslissing artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 schendt en dus moet worden vernietigd. Aangezien die vernietiging enkel is gebaseerd op een onderzoek van de rechtsgrondslag waarop de kamer van beroep zich in de litigieuze beslissing heeft beroepen, acht het Gerecht het passend ook het derde middel te onderzoeken, dat betrekking heeft op regels waarvan de kamer van beroep de toepassing niet heeft overwogen. Derde middel, inzake schending van regel 20, lid 3, en regel 50, lid 1, van verordening nr. 2868/95 — Argumenten van partijen Volgens verzoekster schendt de litigieuze beslissing regel 20, lid 3, en regel 50, lid 1, van verordening nr. 2868/95, volgens welke de kamer van beroep ook wanneer de aanvrager geen opmerkingen heeft gemaakt, uitspraak kan doen over de grond van de zaak. Dat zij geen opmerkingen heeft ingediend, kan dus niet worden uitgelegd als een stilzwijgende afstand van haar merkaanvraag. Het BHIM merkt op dat het normaal is dat de toepasselijke regeling bepaalt dat het niet-verschijnen van de verweerder tijdens een oppositieprocedure niet automatisch tot aanvaarding van de oppositie kan leiden, voor zover het BHIM reeds over voldoende elementen beschikt om over die oppositie uitspraak te kunnen doen. Op grond van regel 20, lid 3, dient het BHIM dus over de grond van de zaak te beslissen „op grond van de [hem] ter beschikking staande stukken” en derhalve te handelen alsof de merkaanvrager aanwezig was. In dit verband benadrukt het BHIM dat deze regel is gewijzigd bij verordening (EG) nr. 1041/2005 van de Commissie van 29 juni 2005 tot wijziging van verordening nr. 2868/95 ( PB L 172, blz. 4 ). Eerst was bepaald dat het BHIM een beslissing „kon” nemen over de oppositie. Thans neemt het BHIM een beslissing. Deze wijziging, die noodzakelijk was geworden na bepaalde beslissingen van de kamers van beroep die het stilzwijgen van de aanvrager als een aanvaarding van de oppositie beschouwden, had tot doel duidelijkheid te scheppen over het feit dat de afwezigheid van de verweerder niet tot een verlies van procedurele rechten kon leiden. Volgens interveniënte sluiten voormelde bepalingen niet de mogelijkheid uit, te oordelen dat de omstandigheid dat noch in de oppositieprocedure, noch in de beroepsprocedure conclusies worden ingediend, kan worden gelijkgesteld met de intrekking van de gemeenschapsmerkaanvraag. — Beoordeling door het Gerecht De litigieuze beslissing maakt nergens melding van het beginsel op grond waarvan zowel de oppositieafdeling als de kamer van beroep ten gronde beslissen ook wanneer de aanvrager van een gemeenschapsmerk geen opmerkingen maakt in de oppositieprocedure. In regel 20, lid 3, van verordening nr. 2868/95, inzake het onderzoek van de oppositie, is bepaald dat „[i]ndien de aanvrager geen opmerkingen indient, […] het Bureau zijn beslissing aangaande de oppositie [baseert] op de aan [hem] voorgelegde stukken”. Evenzo luidt regel 50, lid 1, van verordening nr. 2868/95 dat „[t]enzij anders is bepaald, […] de bepalingen die de procedure regelen bij behandeling door de instantie die de beslissing heeft genomen waartegen beroep wordt ingesteld, van overeenkomstige toepassing [zijn] op de beroepsprocedure”. Aangezien er geen andersluidende bepalingen zijn, moest de kamer van beroep dus regel 20, lid 3, van verordening nr. 2868/95 toepassen en kon zij verzoeksters procedurele inactiviteit tijdens de oppositie- en de beroepsprocedure derhalve niet gelijkstellen met een situatie waarin de aanvrager zijn merkaanvraag stilzwijgend heeft ingetrokken. Bijgevolg schendt de litigieuze beslissing regel 20, lid 3, en regel 50, lid 1, van verordening nr. 2868/98 en moet zij dus worden vernietigd. Conclusie Uit het voorgaande volgt dat het eerste, het tweede en het derde middel gegrond zijn, zodat de litigieuze beslissing moet worden vernietigd op basis van elk van deze middelen. Er hoeft niet te worden ingegaan op het vierde middel, waarvan het eerste onderdeel, ontleend aan schending van artikel 63, lid 2, van verordening nr. 40/94 door verzoekster subsidiair wordt ingeroepen, en waarvan het tweede onderdeel, ontleend aan schending van artikel 74, lid 1, van verordening nr. 40/94, veronderstelt dat een partij een vordering heeft ingesteld. Kosten Volgens artikel 87, lid 2, van het Reglement voor de procesvoering van het Gerecht wordt de in het ongelijk gestelde partij in de kosten verwezen, voor zover dat is gevorderd. Indien meerdere partijen in het ongelijk zijn gesteld, bepaalt het Gerecht het door elk hunner te dragen deel van de proceskosten. Aangezien het BHIM in het ongelijk is gesteld daar de litigieuze beslissing wordt vernietigd, dient het overeenkomstig de vordering van verzoekster te worden verwezen in de eigen kosten en in die van verzoekster. Interveniënte zal haar eigen kosten dragen. HET GERECHT VAN EERSTE AANLEG (Derde kamer), rechtdoende, verklaart: 1) De beslissing van de tweede kamer van beroep van het Bureau voor harmonisatie binnen de interne markt (merken, tekeningen en modellen) (BHIM) van 26 april 2006 (zaak R 406/2004-2) wordt vernietigd. 2) Het BHIM wordt verwezen in zijn eigen kosten en in die van Laytoncrest Ltd. 3) Erico International Corp. zal haar eigen kosten dragen. Azizi Cremona Frimodt Nielsen Uitgesproken ter openbare terechtzitting te Luxemburg op 17 maart 2009. ondertekeningen Inhoud Voorgeschiedenis van het geding Conclusies van partijen In rechte Ontvankelijkheid Argumenten van partijen Beoordeling door het Gerecht Ten gronde Opmerkingen vooraf — Argumenten van partijen — Beoordeling door het Gerecht Eerste middel, inzake schending van artikel 73 van verordening nr. 40/94 en van regel 54 van verordening nr. 2868/95 — Argumenten van partijen — Beoordeling door het Gerecht Tweede middel, inzake schending van artikel 44, lid 1, van verordening nr. 40/94 en inzake de verwijzing naar het arrest Zino Davidoff en Levi Strauss — Argumenten van partijen — Beoordeling door het Gerecht Derde middel, inzake schending van regel 20, lid 3, en regel 50, lid 1, van verordening nr. 2868/95 — Argumenten van partijen — Beoordeling door het Gerecht Conclusie Kosten ( *1 ) Procestaal: Grieks.

61993CJ0314

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 12 Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν η Γαλλική Κυβέρνηση και η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων, οι οποίες κατέθεσαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, δεν αποδίδονται. Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ' αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ, κρίνοντας επί του ερωτήματος που του υπέβαλε, με απόφαση της 18ης Μαρτίου 1993, το tribunal de grande instance de Reims, αποφαίνεται: Ούτε το άρθρο 30 της Συνθήκης ούτε η οδηγία 88/301 αντιτίθενται σε εθνική κανονιστική ρύθμιση η οποία, επ' απειλή κυρώσεων, απαγορεύει στους επιχειρηματίες να εισάγουν με σκοπό τη διάθεση στην κατανάλωση, να κατέχουν με σκοπό την πώληση, να πωλούν ή να διανέμουν μη εγκεκριμένες τερματικές συσκευές, καθώς και να τις διαφημίζουν, έστω κι αν διευκρινίζεται σαφώς από τον εισαγωγέα, τον κάτοχο ή τον πωλητή ότι οι συσκευές αυτές προορίζονται αποκλειστικά για επανεξαγωγή, εφόσον δεν διασφαλίζεται ότι όντως επανεξάγονται και, επομένως, δεν προσφέρονται προς σύνδεση με το δημόσιο δίκτυο.

61995CJ0042

it

Motivazione della sentenza 1 Con ordinanza 30 gennaio 1995, giunta alla Corte il 23 febbraio successivo, il Bundesgerichtshof ha proposto, a norma dell' art. 177 del Trattato CE, una questione pregiudiziale relativa all' interpretazione della seconda direttiva del Consiglio 13 dicembre 1976, 77/91/CEE, intesa a coordinare, per renderle equivalenti, le garanzie che sono richieste, negli Stati membri, alle società di cui all' articolo 58, secondo comma, del Trattato, per tutelare gli interessi dei soci e dei terzi per quanto riguarda la costituzione della società per azioni, nonché la salvaguardia e le modificazioni del capitale sociale della stessa (GU 1977, L 26, pag. 1; in prosieguo: la "seconda direttiva"), in particolare del suo art. 29, nn. 1 e 4. 2 Tale questione è stata sollevata nel corso di una controversia tra la Siemens AG (in prosieguo: la "Siemens"), società di diritto tedesco, e un suo azionista, il signor Nold, che chiede l' annullamento di una delibera dell' assemblea degli azionisti della Siemens, che autorizza il comitato direttivo a procedere a un aumento di capitale attraverso emissione di azioni ordinarie fino a concorrenza di un importo massimo contro conferimenti in denaro o in natura. L' aumento di capitale avrebbe in particolare l' obiettivo di offrire azioni al personale e di acquisire partecipazioni in altre società. Con la sua delibera di autorizzazione, l' assemblea ha soppresso il diritto di opzione degli azionisti. 3 Secondo l' ordinanza di rinvio, a norma della legislazione tedesca in materia di diritto societario, in caso di aumento di capitale sottoscritto attraverso conferimenti sia in denaro sia in natura, ogni azionista che lo richieda ha diritto a una quota delle nuove azioni proporzionale alla sua partecipazione al capitale sociale. Tale diritto di opzione può essere soppresso dall' assemblea degli azionisti solo se, tra le altre condizioni, gli amministratori hanno presentato una relazione scritta che precisi i motivi della soppressione del diritto di opzione e giustifichi il prezzo di emissione proposto. 4 Il Bundesgerichtshof, peraltro, ha sviluppato una giurisprudenza che, imponendo ulteriori condizioni, assoggetta a un controllo del contenuto le delibere dell' assemblea che sopprimono il diritto di opzione degli azionisti. 5 Così, in una sentenza 13 marzo 1978 (BGHZ 71, 40), il Bundesgerichtshof ha deciso che il diritto di opzione degli azionisti poteva essere soppresso soltanto se, tenuto conto delle conseguenze derivanti per gli azionisti esclusi, tale misura era giustificata da motivi oggettivi nell' interesse della società. Il controllo di tale condizione oggettiva di validità implica l' esame dei rispettivi interessi della società e degli azionisti, nonché della congruità dei mezzi impiegati rispetto all' obiettivo perseguito. 6 Inoltre, in una sentenza 19 aprile 1982 (BGHZ 83, 319), relativa a un aumento di capitale nei limiti del capitale autorizzato, lo stesso giudice ha dichiarato che, se l' assemblea decide di sopprimere con la stessa delibera di autorizzazione il diritto di opzione, le suddette condizioni devono, da quella data, essere oggetto di pubblicità e avere carattere sufficientemente certo perché l' assemblea possa valutarle. 7 Nel caso di specie, il Bundesgerichtshof ha ritenuto che la delibera dell' assemblea della Siemens, escludendo il diritto di opzione degli azionisti in caso di emissione di azioni ordinarie in cambio di acquisizioni di partecipazioni in altre società, non rispettava le condizioni stabilite dalla sua giurisprudenza e doveva quindi essere considerata illegittima. 8 Il giudice a quo ha tuttavia espresso dubbi sulla compatibilità della propria giurisprudenza con l' art. 29 della seconda direttiva, che, al n. 1, prevede un diritto di opzione solo in caso di aumento di capitale mediante conferimenti in denaro, cosicché la regola di cui al n. 4 si riferirebbe solo agli aumenti di capitale attraverso conferimenti in natura. 9 L' art. 29, nn. 1 e 4, dispone infatti: "1. Nel caso di aumento di capitale sottoscritto mediante conferimenti in denaro, le azioni devono essere offerte in opzione agli azionisti in proporzione della quota di capitale rappresentata dalle loro azioni. (...) 4. Il diritto di opzione non può essere escluso o limitato dallo statuto o dall' atto costitutivo. L' esclusione o la limitazione possono essere tuttavia decise dall' assemblea. L' organo di amministrazione o di direzione è tenuto a presentare a tale assemblea una relazione scritta che precisi i motivi per limitare o sopprimere il diritto di opzione e giustifichi il prezzo di emissione proposto. L' assemblea delibera secondo le regole di numero legale e di maggioranza prescritta nell' articolo 40. La sua decisione forma oggetto di pubblicità effettuata secondo le modalità previste dalla legislazione di ciascuno Stato membro, in conformità dell' art. 3 della direttiva 68/151/CEE". 10 Il Bundesgerichtshof ritiene che, se tale disposizione dovesse essere interpretata nel senso che un aumento di capitale mediante conferimenti in natura non è vincolato ad alcuna condizione intesa ad assicurare la tutela degli azionisti di fronte a una svalutazione della loro quota di partecipazione, ma sottostà solamente a un controllo sugli abusi, essa osterebbe al controllo del contenuto sviluppato dalla sua giurisprudenza in quanto quest' ultimo assoggetterebbe le delibere dell' assemblea relative a un aumento di capitale mediante conferimenti in natura con contemporanea soppressione del diritto di opzione degli azionisti a requisiti notevolmente più severi di quelli che tali atti devono rispettare nel caso di un semplice controllo sugli abusi. 11 In tale situazione, il giudice a quo a sospeso il procedimento e proposto la seguente questione pregiudiziale: "Se sia compatibile con la seconda direttiva del Consiglio delle Comunità europee 13 dicembre 1976 (77/91/CEE; GU L 26, del 31 gennaio 1977, pag. 1), in particolare con l' art. 29, nn. 1 e 4, di questa direttiva, il fatto che la legittimità di una deliberazione dell' assemblea, avente ad oggetto un aumento di capitale mediante conferimenti in natura con contemporanea esclusione del diritto di opzione degli azionisti, sia esaminata sulla base di un controllo del contenuto secondo i principi tratti dalle decisioni del Bundesgerichtshof 13 marzo 1978 (BGHZ 71, 40) e 19 aprile 1982 (BGHZ 83, 319)". 12 Con tale questione, il giudice a quo chiede sostanzialmente se la seconda direttiva, in particolare il suo art. 29, nn. 1 e 4, osta a che il diritto interno di uno Stato membro accordi agli azionisti un diritto di opzione in caso di aumento di capitale mediante conferimenti in natura e assoggetti la legittimità di una delibera che sopprime tale diritto di opzione a un controllo del contenuto come quello elaborato dal Bundesgerichtshof. 13 Occorre ricordare che la seconda direttiva, a norma dell' art. 54, n. 3, lett. g), del Trattato CE, è intesa a coordinare le garanzie che sono richieste negli Stati membri, alle società di cui all' art. 58, secondo comma, dello stesso Trattato, al fine di renderle equivalenti e di proteggere gli interessi tanto dei soci quanto dei terzi. La direttiva ha quindi l' obiettivo, giusta il suo secondo 'considerando' , di assicurare un' equivalenza minima nella protezione degli azionisti e dei creditori delle società per azioni. 14 L' art. 29, n. 1, della seconda direttiva prevede che, in caso di aumenti di capitale sottoscritti mediante conferimenti in denaro, le azioni devono essere offerte in opzione agli azionisti in proporzione alla quota di capitale rappresentata dalle loro azioni. Il n. 4 di tale articolo consente all' assemblea di decidere, a determinate condizioni, l' esclusione o la limitazione di tale diritto. 15 Dai termini stessi della disposizione risulta che essa riguarda solo l' ipotesi dell' aumento di capitale mediante conferimenti in denaro. 16 Il fatto che tale disposizione non riguardi gli aumenti di capitale sottoscritti mediante conferimenti in natura non consente di concludere che il legislatore comunitario abbia scelto di limitare l' attribuzione di un diritto di opzione agli azionisti ai soli aumenti di capitale mediante conferimenti in denaro, vietando quindi agli Stati membri di estenderlo anche agli aumenti di capitale realizzati mediante conferimenti in natura. 17 Contrariamente a quanto sostenuto dalla Siemens, tale conclusione non discende neanche dal fatto che l' art. 27 della seconda direttiva, tra le disposizioni relative agli aumenti di capitale mediante conferimenti diversi dal denaro, non istituisce un diritto di opzione a favore degli azionisti. 18 Al contrario, giacché la seconda direttiva si limita a prescrivere un diritto di opzione nel caso di aumenti di capitale sottoscritti mediante conferimenti in denaro, senza disciplinare in alcun modo la situazione complessa, ignota nella maggior parte degli Stati membri, dell' esercizio del diritto di opzione nel caso di aumenti di capitale sottoscritti mediante conferimenti in natura, essa ha lasciato agli Stati membri la facoltà di prevedere eventualmente l' esistenza di un diritto di opzione in questo secondo caso. 19 Inoltre, una norma nazionale che estende il principio del diritto di opzione degli azionisti, con la possibilità di una limitazione o di un' esclusione di tale diritto in determinate condizioni, al caso di aumenti di capitale sottoscritti mediante conferimenti in natura si iscrive in una delle finalità della seconda direttiva, che è quella di garantire una tutela più efficace degli azionisti. Essa consente infatti a questi ultimi di evitare, anche in questi casi, la diluizione della quota di capitale rappresentata dalla loro partecipazione. 20 Tuttavia, secondo la Siemens, un controllo del contenuto delle delibere dell' assemblea che sopprimono il diritto di opzione all' atto di un aumento di capitale mediante conferimenti in natura, come quello elaborato nella giurisprudenza del Bundesgerichtshof, non sarebbe conforme agli scopi della seconda direttiva. Tale giurisprudenza tutelerebbe in modo smisurato il diritto di opzione, in quanto darebbe agli azionisti di minoranza la possibilità di bloccare aumenti di capitale, impugnando le delibere dell' assemblea, con danno per la società e per i suoi creditori. 21 Va rilevato in proposito che un controllo del contenuto, come quello in questione, che garantisce un' elevata tutela degli azionisti non contrasta con gli obiettivi della seconda direttiva, e ciò anche se potesse causare ritardi nell' attuazione degli aumenti di capitale. Compete peraltro ai giudici nazionali, nel rispetto delle finalità della direttiva, fare uso dei mezzi di cui dispongono in forza del loro diritto interno, per sanzionare ricorsi dilatori o manifestamente infondati. 22 Tenuto conto di quanto sopra, occorre risolvere la questione nel senso che la seconda direttiva, in particolare il suo art. 29, nn. 1 e 4, non osta a che il diritto interno di uno Stato membro attribuisca un diritto di opzione agli azionisti in caso di aumento di capitale mediante conferimenti in natura e sottoponga la legittimità di una delibera che sopprime tale diritto di opzione a un controllo del contenuto come quello elaborato dal Bundesgerichtshof. Decisione relativa alle spese Sulle spese 23 Le spese sostenute dai governi italiano e finlandese, nonché dalla Commissione delle Comunità europee, che hanno presentato osservazioni alla Corte, non possono dar luogo a rifusione. Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE, pronunciandosi sulla questione sottopostale dal Bundesgerichtshof con ordinanza 30 gennaio 1995, dichiara: La seconda direttiva del Consiglio 13 dicembre 1976, 77/91/CEE, intesa a coordinare, per renderle equivalenti, le garanzie che sono richieste, negli Stati membri, alle società di cui all' articolo 58, secondo comma, del Trattato, per tutelare gli interessi dei soci e dei terzi per quanto riguarda la costituzione della società per azioni, nonché la salvaguardia e le modifiche del capitale sociale della stessa, in particolare il suo art. 29, nn. 1 e 4, non osta a che il diritto interno di uno Stato membro attribuisca un diritto di opzione agli azionisti in caso di aumento di capitale mediante conferimenti in natura e sottoponga la legittimità di una delibera che sopprime tale diritto di opzione a un controllo del contenuto come quello elaborato dal Bundesgerichtshof.

61990CJ0039

el

Με Διάταξη της 16ης Ιανουαρίου 1990, που περιήλθε στο Δικαστήριο στις 12 Φεβρουαρίου 1990, το Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg υπέβαλε, κατ' εφαρμογή του άρθρου 177 της Συνθήκης ΕΟΚ, προδικαστικά ερωτήματα ως προς το κύρος και την ερμηνεία του άρθρου 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, και παράγραφος 7, της οδηγίας 79/373/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 2ας Απριλίου 1979, περί εμπορίας των συνθέτων ζωοτροφών ( ΕΕ ειδ. έκδ. 03/025, σ. 33 ), και των άρθρων 30 και 36 της Συνθήκης EOK, για να εκτιμηθεί κατά πόσον συμβιβάζεται με τις διατάξεις αυτές η γερμανική ρύθμιση περί συνθέτων ζωοτροφών. Τα ερωτήματα αυτά ανέκυψαν στο πλαίσιο διαφοράς μεταξύ της εταιρίας Denkavit Futtermittel GmbH (στο εξής: Denkavit) και του ομόσπονδου κράτους της Βάδης-Βυρτεμβέργης σχετικά με την άρνηση των αρχών του κράτους αυτού να επιτρέψουν στην Denkavit να θέσει στο εμπόριο, στο έδαφος της Ομοσπονδιακής Δημοκρατίας της Γερμανίας, σύνθετες ζωοτροφές που παρασκευάστηκαν σύμφωνα με τους κανόνες στις Κάτω Χώρες, λόγω του ότι δεν τήρησε τις διατάξεις του άρθρου 13 της Futtermittelverordnung της 22ας Ιουνίου 1988 ( BGBl. Ι, σ. 869, στο εξής: FMV), που εκδόθηκε βάσει του Futtermittelgesetz της 2ας Ιουλίου 1975 ( σ. 1745 ). Από το άρθρο αυτό της FMV προκύπτει ότι οι σύνθετες ζωοτροφές πρέπει, από 30ής Ιουνίου 1988, να αναγράφουν όλα τα συστατικά που τις συνθέτουν « κατά φθίνουσα τάξη μεγέθους του βάρους τους » ( στο εξής: απλοποιημένη δήλωση ). Η Denkavit προσέφυγε κατά της αρνήσεως αυτής ενώπιον του Verwaltungsgericht Stuttgart υποστηρίζοντας ότι η απαίτηση της FMV είναι αντίθετη προς τις διατάξεις της προαναφερθείσας οδηγίας 79/373. Το Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg ενώπιον του οποίου το ομόσπονδο κράτος της Βάδης-Βυρτεμβέργης άσκησε έφεση κατά της αποφάσεως του Verwaltungsgericht Stuttgart, αποφάσισε να αναστείλει τη διαδικασία μέχρις ότου αποφανθεί το Δικαστήριο επί των ακολούθων προδικαστικών ερωτημάτων: « 1) Πρέπει το άρθρο 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, σε συνδυασμό προς την παράγραφο 7, της οδηγίας 79/373/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 2ας Απριλίου 1979, περί εμπορίας των συνθέτων ζωοτροφών, να ερμηνευθεί υπό την έννοια — ότι παρέχει στα κράτη μέλη την εξουσία να θεσπίσουν υποχρέωση δηλώσεως των χρησιμοποιουμένων συστατικών κατά φθίνουσα τάξη μεγέθους του βάρους τους στη σύνθετη ζωοτροφή (απλοποιημένη δήλωση, halboffene Deklaration ), υποχρέωση που δεν υφίστατο ακόμη βάσει του εθνικού δικαίου κατά τον χρόνο ενάρξεως ισχύος της οδηγίας, ή — ότι παρέχει απλώς στα κράτη μέλη το δικαίωμα να διατηρήσουν την υποχρέωση αυτή, στην περίπτωση που προβλεπόταν ήδη στο εθνικό τους δίκαιο κατά τον χρόνο ενάρξεως ισχύος της οδηγίας; 2) Σε περίπτωση που η οδηγία 79/373 δεν επιτρέπει μόνο τη διατήρηση, αλλά και τη θέσπιση αυτής της υποχρεώσεως αναγραφής ενδείξεων: α) Συνιστά κάτι τέτοιο “ μέτρο ισοδυνάμου αποτελέσματος ” προς ποσοτικούς περιορισμούς επί των εισαγωγών, κατά την έννοια του άρθρου 30 της Συνθήκης ΕΟΚ; β) Εάν κριθεί ότι η υποχρέωση αυτή συνιστά πράγματι μέτρο ισοδυνάμου αποτελέσματος, καθιστά ο σκοπός της προστασίας του καταναλωτή αναγκαία την επίμαχη αναγραφή ενδείξεων; γ) Εάν η επίδικη αναγραφή ενδείξεων είναι αναγκαία ενόψει των απαιτήσεων της προστασίας του καταναλωτή, συνιστά η αναγραφή αυτή το μέσο που παρεμποδίζει το λιγότερο δυνατό την ελεύθερη κυκλοφορία των εμπορευμάτων; 3) Εάν η παρεμπόδιση της ελεύθερης κυκλοφορίας των εμπορευμάτων συνεπεία της επίμαχης αναγραφής ενδείξεων δεν μπορεί να δικαιολογηθεί βάσει του άρθρου 30 της Συνθήκης ΕΟΚ, μπορεί να θεωρηθεί ότι δικαιολογείται, κατ' εξαίρεση, η παρεμπόδιση του εμπορίου από λόγους προστασίας της υγείας των ανθρώπων ή των ζώων κατά το άρθρο 36 της Συνθήκης ΕΟΚ; » Στη Διάταξη περί παραπομπής, το Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg υποστηρίζει ότι, σύμφωνα με τη διατύπωση τους, οι παράγραφοι 4 και 7 του άρθρου 5 της οδηγίας 79/373 φαίνεται ότι επιτρέπουν τη θέσπιση αυστηρότερων προϋποθέσεων από αυτές που εφαρμόζονταν ήδη, δυνάμει της εθνικής νομοθεσίας, κατά τη θέση της οδηγίας αυτής σε ισχύ. Η δυνατότητα όμως αυτή είναι αντίθετη προς τους όρους της πέμπτης αιτιολογικής σκέψεως της οδηγίας η οποία, στο πλαίσιο τελολογικής ερμηνείας, φαίνεται να επιφυλάσσει στα κράτη μέλη μόνο τη δυνατότητα διατηρήσεως των υποχρεώσεων δηλώσεως που υφίσταντο ήδη κατά τη θέση της οδηγίας 79/373 σε ισχύ. Όσον αφορά το δεύτερο και τρίτο ερώτημα, το Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg διευκρινίζει, καταρχάς, ότι κύρια αιτία της θεσπίσεως στην Ομοσπονδιακή Δημοκρατία της Γερμανίας της απαιτήσεως απλοποιημένης δηλώσεως ήταν η ανάγκη ενημερώσεως των κτηνοτρόφων σχετικά με τον τύπο και την ποσότητα των πρώτων υλών των συνθέτων ζωοτροφών και, στη συνέχεια, επισημαίνει την αδυναμία επικλήσεως του άρθρου 36 της Συνθήκης, λαμβανομένης υπόψη της αποκλειστικής ρυθμίσεως που υιοθέτησε το Συμβούλιο βάσει του άρθρου 100 της Συνθήκης ΕΟΚ. Στην έκθεση για την επ' ακροατηρίου συζήτηση αναπτύσσονται διεξοδικώς τα πραγματικά περιστατικά και η εφαρμοζόμενη στη διαφορά της κύριας δίκης ρύθμιση, η εξέλιξη της διαδικασίας καθώς και οι γραπτές παρατηρήσεις που υποβλήθηκαν στο Δικαστήριο. Τα στοιχεία αυτά της δικογραφίας δεν επαναλαμβάνονται κατωτέρω παρά μόνο καθόσον απαιτείται για τη συλλογιστική του Δικαστηρίου. Πρέπει προκαταρκτικώς να παρατηρηθεί, καταρχάς, ότι η προαναφερθείσα οδηγία 79/373 αποτελεί ένα στάδιο της διαδικασίας εναρμονίσεως των εθνικών νομοθεσιών που τείνουν στην προοδευτική κατάργηση όλων των εμποδίων στην ελεύθερη κυκλοφορία των συνθέτων ζωοτροφών εντός της Κοινότητας. Πράγματι, βάσει των διατάξεων του άρθρου 15 της οδηγίας αυτής, η Επιτροπή, με βάση την κτηθείσα πείρα, διαβιβάζει στο Συμβούλιο προτάσεις τροποποιήσεως της οδηγίας αυτής με σκοπό να πραγματοποιηθεί η ελεύθερη κυκλοφορία των συνθέτων ζωοτροφών και να εξαλειφθούν ορισμένες διαφορές, ιδίως όσον αφορά τα χρησιμοποιούμενα συστατικά και την επίθεση ετικετών. Πρέπει, στη συνέχεια, να υπογραμμιστεί ότι βάσει του άρθρου 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, και παράγραφος 7, της προαναφερθείσας οδηγίας 79/373: « 4. Τα κράτη μέλη μπορούν να ορίζουν, ολικώς ή μερικώς, μόνο τις ακόλουθες συμπληρωματικές ενδείξεις: α) (...) β) τα περιεχόμενα συστατικά· (...) 7. Στην περίπτωση που δίδονται οι ενδείξεις οι σχετικές με τα περιεχόμενα συστατικά, όλα τα χρησιμοποιούμενα συστατικά πρέπει να αναφέρονται είτε με την ένδειξη της περιεκτικότητός τους είτε κατά ελαττωμένη τάξη μεγέθους του βάρους ( των συστατικών ) μέσα στη σύνθετη τροφή. Τα κράτη μέλη μπορούν να ορίζουν τον έναν από τους δύο αυτούς τύπους ενδείξεων, αποκλείοντας τον άλλον. Όταν κανένα μέτρο δεν έχει αποφασιστεί, σύμφωνα με το άρθρο 10, περίπτωση β, τα κράτη μέλη μπορούν να ομαδοποιούν τα περιεχόμενα συστατικά σε κατηγορίες ή να διατηρούν τις υφιστάμενες κατηγορίες και να δέχονται την αντικατάσταση της ενδείξεως των περιεχομένων συστατικών από αυτή των κατηγοριών. » Πρέπει επίσης να επισημανθεί ότι σύμφωνα με την πέμπτη αιτιολογική σκέψη της οδηγίας αυτής, « (... ) αναμένοντας τη θέσπιση συμπληρωματικών διατάξεων, κρίνεται απαραίτητο, έναντι των πρακτικών εφαρμογών που υφίστανται σε ορισμένα κράτη μέλη, να προβλέπεται — προσωρινώς — η δυνατότητα να απαιτείται σε εθνικό επίπεδο πληρέστερη δήλωση της συνθέσεως των τροφών, όσον αφορά τα αναλυτικά συστατικά και τις περιεχόμενες ύλες που χρησιμοποιούνται πάντως, ότι οι δηλώσεις αυτές δεν μπορεί να απαιτούνται παρά μόνο στο μέτρο που προβλέπονται από την παρούσα οδηγία. » Τα άρθρα 8 και 9 της οδηγίας 79/373 έχουν ως εξής: «Άρθρο 8 Στα κράτη μέλη επιτρέπεται, εφόσον οι εθνικές τους διατάξεις το προβλέπουν κατά την υιοθέτηση της παρούσης οδηγίας, να περιορίζουν τη διάθεση στο εμπόριο των συνθέτων τροφών σε εκείνες: — που παράγονται από ορισμένα συστατικά, ή — που είναι απαλλαγμένες από ορισμένα συστατικά. Άρθρο 9 Τα κράτη μέλη μεριμνούν, ώστε οι σύνθετες τροφές να μην υποβάλλονται, για λόγους που αφορούν οι διατάξεις που περιέχονται στην παρούσα οδηγία, σε περιορισμούς εμπορίας άλλους από εκείνους που προβλέπονται στην παρούσα οδηγία. » Επί του πρώτου ερωτήματος Με το ερώτημα αυτό το παραπέμπον δικαστήριο ερωτά κατ' ουσίαν αν το άρθρο 5, παράγραφοι 4 και 7, της οδηγίας 79/373 αποτελεί ρήτρα standstill που επιτρέπει στα κράτη μέλη να εξαρτούν τη διάθεση των συνθέτων ζωοτροφών στο εμπόριο από απλοποιημένη δήλωση μόνον αν το εθνικό δίκαιο προβλέπει ήδη την απαίτηση αυτή, κατά την ημερομηνία θέσεως της οδηγίας σε ισχύ. Πρέπει, καταρχάς, να επισημανθεί ότι η ενδεχόμενη υποχρέωση standstill δεν μπορεί να συναχθεί από το κείμενο του άρθρου 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, και παράγραφος 7, της προαναφερθείσας οδηγίας. Πράγματι, οι διατάξεις αυτές δεν περιέχουν σχετική ρητή διατύπωση, σε αντίθεση προς το άρθρο 8 της ίδιας οδηγίας, δυνάμει του οποίου επιτρέπεται στα κράτη μέλη να περιορίζουν τη διάθεση στο εμπόριο ορισμένων τροφών « εφόσον οι εθνικές τους διατάξεις το προβλέπουν κατά την υιοθέτηση της παρούσης οδηγίας ». Μία τέτοια υποχρέωση standstill δεν προκύπτει ούτε από την πέμπτη αιτιολογική σκέψη της οδηγίας 79/373, στην οποία το Συμβούλιο περιορίζεται να διαπιστώσει ότι μόνο ορισμένα κράτη μέλη απαιτούν δήλωση των συστατικών και ότι, αναμένοντας τη θέσπιση συμπληρωματικών διατάξεων, κρίνεται απαραίτητο να προβλέπεται η δυνατότητα να απαιτείται σε εθνικό επίπεδο πληρέστερη δήλωση της συνθέσεως των τροφών, όσον αφορά τα αναλυτικά συστατικά και τις χρησιμοποιούμενες ύλες. Η έλλειψη ρήτρας standstill στις διατάξεις του άρθρου 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, και παράγραφος 7, της οδηγίας 79/373 επιβεβαιώνεται από την έκδοση, μετά τα πραγματικά περιστατικά της παρούσης υποθέσεως, της οδηγίας 90/44/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 22ας Ιανουαρίου 1990, για την τροποποίηση της οδηγίας 79/373, περί εμπορίας των συνθέτων ζωοτροφών ( ΕΕ L 27, σ. 35 ), βάσει της οποίας τα κράτη μέλη υποχρεούνται να έχουν θεσπίσει, μέχρι τις 22 Ιανουαρίου 1992, την απλοποιημένη δήλωση. Βάσει των παρατηρήσεων αυτών πρέπει στο πρώτο ερώτημα να δοθεί η απάντηση ότι το άρθρο 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, και παράγραφος 7, της οδηγίας 79/373 έχει την έννοια ότι δεν απαγορεύει στα κράτη μέλη να θεσπίσουν με τη νομοθεσία τους υποχρέωση αναγραφής των χρησιμοποιουμένων στις σύνθετες ζωοτροφές, συστατικών κατά φθίνουσα τάξη μεγέθους του βάρους τους, έστω και αν η υποχρέωση αυτή δεν υφίστατο στο εθνικό δίκαιο κατά την έναρξη ισχύος της ανωτέρω οδηγίας. Επί του δεύτερου και τρίτου ερωτήματος Τα ερωτήματα αυτά περιλαμβάνουν δύο σκέλη. Αφενός, το εθνικό δικαστήριο ερωτά κατ' ουσίαν αν, σε περίπτωση θεσπίσεως της απλοποιημένης δηλώσεως από ένα κράτος μέλος, η δήλωση αυτή αποτελεί μέτρο ισοδυνάμου αποτελέσματος προς ποσοτικό περιορισμό επί των εισαγωγών κατά την έννοια του άρθρου 30 της Συνθήκης και, ενδεχομένως, αν δικαιολογείται από την επιτακτική ανάγκη προστασίας του καταναλωτή, που αναγνωρίζεται από τη νομολογία του Δικαστηρίου, ή από λόγους προστασίας της υγείας των ανθρώπων και των ζώων δυνάμει του άρθρου 36 της Συνθήκης. Αφετέρου, το εθνικό δικαστήριο αμφισβητεί το κύρος των διατάξεων της οδηγίας 79/373 που επιτρέπουν στα κράτη μέλη να θεσπίσουν την απαίτηση της απλοποιημένης δηλώσεως, υπό το πρίσμα των άρθρων 30 επ. της Συνθήκης. Όσον αφορά το πρώτο σκέλος των ερωτημάτων αυτών, πρέπει εξαρχής να παρατηρηθεί ότι η απαίτηση της απλοποιημένης δηλώσεως, που εφαρμόζεται αδιακρίτως επί των εγχωρίων και των εισαγομένων προϊόντων, έχει ως αποτέλεσμα να καθιστά δυσχερέστερες τις εισαγωγές των συνθέτων ζωοτροφών που προέρχονται από άλλα κράτη μέλη, τα οποία δεν απαιτούν τέτοια δήλωση. Κατά συνέπεια, και κατά πάγια νομολογία του Δικαστηρίου (βλ. ιδίως τις αποφάσεις της 11ης Ιουλίου 1974, 8/74, Dassonville, Smi. 1974, σ. 837 και της 20ής Φεβρουαρίου 1979, 120/78, Rewe-Zentrale, Smi. 1979, σ. 649 ), η απαίτηση απλοποιημένης δηλώσεως εμπίπτει στην απαγόρευση του άρθρου 30 της Συνθήκης. Στη συνέχεια πρέπει να υπενθυμιστεί ότι, σύμφωνα ιδίως με την απόφαση της 11ης Μαΐου 1989, 76/86, Επιτροπή κατά Γερμανίας ( Συλλογή 1986, σ. 1021 ) , από τα άρθρα 30 επ. της Συνθήκης προκύπτει ότι η εθνική κανονιστική ρύθμιση που θεσπίστηκε ελλείψει κοινών ή εναρμονισμένων κανόνων και εφαρμόζεται αδιακρίτως επί των εθνικών προϊόντων και επί των εισαγομένων προϊόντων από άλλα κράτη μέλη, όπου νομίμως παρασκευάζονται και διατίθενται στο εμπόριο, συμβιβάζεται με την εν λόγω Συνθήκη μόνον εφόσον επιβάλλεται από έναν από τους λόγους γενικού συμφέροντος που απαριθμούνται στο άρθρο 36 της Συνθήκης ή από επιτακτικές ανάγκες που αφορούν ιδίως την ευθύτητα των εμπορικών συναλλαγών και την προστασία των καταναλωτών. Τέλος, όπως διευκρίνισε το Δικαστήριο ιδίως στην απόφαση της 5ης Οκτωβρίου 1977, 5/77, Tedeschi (Sig. 1977, σ. 1555) , η επίκληση του άρθρου 36 παύει να δικαιολογείται μόνον αν, κατ' εφαρμογή του άρθρου 100, κοινοτικές οδηγίες προβλέπουν πλήρη εναρμόνιση των εθνικών νομοθεσιών. Πρέπει επομένως να γίνει δεκτό ότι όταν δεν έχει ακόμη πραγματοποιηθεί η προσέγγιση των νομοθεσιών των κρατών μελών σε ορισμένο τομέα, οι αντίστοιχες εθνικές νομοθεσίες μπορούν να εμποδίζουν την αρχή της ελεύθερης κυκλοφορίας στο μέτρο που τα εν λόγω εμπόδια δικαιολογούνται από έναν από τους λόγους που αναφέρονται στο άρθρο 36 της Συνθήκης ή από επιτακτικές ανάγκες. Πρέπει σχετικά να υπενθυμιστεί ότι, όπως επισήμανε ήδη το Δικαστήριο στην απόφαση της 27ης Μαρτίου 1985, 73/84, Denkavit Futtermittel ( Συλλογή 1985, σ. 1013 ) , η προαναφερθείσα οδηγία 79/373 αποσκοπεί στην επιβολή της τηρήσεως ορισμένων κανόνων ποιότητας των συνθέτων ζωοτροφών, στην εξασφάλιση του υγειονομικού ελέγχου των προϊόντων αυτών και της ευθύτητας των συναλλαγών. Σύμφωνα με τη Διάταξη περί παραπομπής, η απαίτηση της δηλώσεως περιορισμένου περιεχομένου επιβλήθηκε στην Ομοσπονδιακή Δημοκρατία της Γερμανίας ακριβώς για να εξασφαλιστεί η ενημέρωση των κτηνοτρόφων όσον αφορά τον τύπο και την ποσότητα των πρώτων υλών που περιέχονται στις σύνθετες τροφές. Από την πέμπτη και έκτη αιτιολογική σκέψη της προαναφερθείσας οδηγίας 90/44, που καθιστά υποχρεωτική τη δήλωση περιορισμένου περιεχομένου από 22ας Ιανουαρίου 1992, προκύπτει ότι η οδηγία 79/373 έχει ως στόχο να πληροφορείται ο εκτροφέας αντικειμενικά και όσο το δυνατόν ακριβέστερα τη σύνθεση και τη χρησιμοποίηση των ζωοτροφών και ότι η δήλωση των συστατικών των τροφών αυτών αποτελεί, σε ορισμένες περιπτώσεις, σημαντικό στοιχείο πληροφορήσεως των εκτροφέων. Ενόψει των παρατηρήσεων αυτών, πρέπει να γίνει δεκτό ότι η απαίτηση δηλώσεως περιορισμένου περιεχομένου τείνει συγχρόνως να εξασφαλίσει την προστασία της υγείας και της ζωής των ανθρώπων και των ζώων, κατά την έννοια του άρθρου 36 της Συνθήκης καθώς και την προστασία των καταναλωτών και την ευθύτητα των εμπορικών συναλλαγών. Μια τέτοια απαίτηση πρέπει εντούτοις να ικανοποιείται με μέσα που να μην είναι δυσανάλογα σε σχέση με τους επιδιωκόμενους σκοπούς και να εμποδίζουν όσο το δυνατόν λιγότερο την εισαγωγή προϊόντων που παρασκευάστηκαν και διατέθηκαν νόμιμα στο εμπόριο σε άλλα κράτη μέλη. Η αναγραφή όμως υποχρεωτικής ενδείξεως, επί των συνθέτων ζωοτροφών, όλων των συστατικών που τις συνθέτουν κατά φθίνουσα τάξη μεγέθους του βάρους τους μπορεί να θεωρηθεί ως κατάλληλο μέσο και ανάλογο προς τους επιδιωκόμενους σκοπούς, στο μέτρο που είναι βέβαιο ότι η επισήμανση αποτελεί ένα από τα λιγότερο περιοριστικά μέτρα για την ελεύθερη κυκλοφορία των προϊόντων αυτών εντός της Κοινότητας. Στο πρώτο σκέλος του δευτέρου και του τρίτου ερωτήματος πρέπει επομένως να δοθεί η απάντηση ότι η επιβαλλόμενη από τη νομοθεσία κράτους μέλους υποχρέωση αναγραφής των συστατικών των συνθέτων ζωοτροφών κατά φθίνουσα τάξη μεγέθους του βάρους τους δικαιολογείται από το γενικό συμφέρον της προστασίας της υγείας των ανθρώπων και των ζώων, κατά την έννοια του άρθρου 36 της Συνθήκης, καθώς και από τις απαιτήσεις της προστασίας των καταναλωτών και της ευθύτητας των εμπορικών συναλλαγών. Όσον αφορά το δεύτερο σκέλος των ερωτημάτων αυτών σχετικά με το κύρος των διατάξεων της προαναφερθείσας οδηγίας 79/373, υπό το πρίσμα των άρθρων 30 επ. της Συνθήκης, πρέπει να υπενθυμιστεί η πάγια νομολογία του Δικαστηρίου ( βλ. ιδίως την απόφαση της 18ης Απριλίου 1991, C-63/89, Les Assurances du Crédit, Συλλογή 1991, σ. Ι-1799 ) σύμφωνα με την οποία, στο πλαίσιο της ασκήσεως των καθηκόντων που έχουν ανατεθεί στα κοινοτικά όργανα όσον αφορά την προσέγγιση των νομοθετικών διατάξεων, πρέπει αναγκαστικά να αναγνωριστεί στα όργανα αυτά ένα περιθώριο εκτιμήσεως όσον αφορά τα στάδια που πρέπει να τηρηθούν κατά την εναρμόνιση, λαμβανομένων υπόψη των ιδιαιτεροτήτων του προς εναρμόνιση τομέα. Όπως διαπίστωσε ανωτέρω το Δικαστήριο, η εναρμόνιση που πραγματοποιήθηκε μέχρι τώρα στον τομέα των συνθέτων ζωοτροφών είναι μόνο μερική. Επομένως, δεν έχει ουδόλως αποδειχθεί ότι το Συμβούλιο, επιτρέποντας βάσει των διατάξεων του άρθρου 5, παράγραφοι 4 και 7, της προαναφερθείσας οδηγίας 79/373, τη διατήρηση ή τη θέσπιση από τα κράτη μέλη της απαιτήσεως απλοποιημένης δηλώσεως, υπερέβη τα όρια της εξουσίας εκτιμήσεως του. Απ' αυτό προκύπτει ότι τα εμπόδια της ελεύθερης κυκλοφορίας που προκύπτουν, με τον τρόπο αυτό, από τις διαφορές μεταξύ των νομοθεσιών των κρατών μελών πρέπει να γίνουν δεκτά στο μέτρο που η απαίτηση της δηλώσεως εξυπηρετεί την προστασία της υγείας των ανθρώπων και των ζώων, την προστασία του καταναλωτή και την ευθύτητα των εμπορικών συναλλαγών. Κατά συνέπεια, στο δεύτερο σκέλος του δευτέρου και του τρίτου ερωτήματος πρέπει να δοθεί η απάντηση ότι από την εξέταση των διατάξεων του άρθρου 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, και παράγραφος 7, της οδηγίας 79/373 δεν προέκυψαν στοιχεία ικανά να θίξουν το κύρος των διατάξεων αυτών. Επί των δικαστικών εξόδων Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν η Γαλλική και η Ιταλική Κυβέρνηση, το Συμβούλιο και η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων, που κατέθεσαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, δεν αποδίδονται. Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος, που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ' αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ ( δεύτερο τμήμα ), κρίνοντας επί των ερωτημάτων που του υπέβαλε το Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg, με Διάταξη της 16ης Ιανουαρίου 1990, αποφαίνεται: 1) Το άρθρο 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, και παράγραφος 7, της οδηγίας 79/373/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 2ας Απριλίου 1979, περί εμπορίας των συνθέτων ζωοτροφών, έχει την έννοια ότι δεν απαγορεύει στα κράτη μέλη να θεσπίσουν με τη νομοθεσία τους υποχρέωση αναγραφής των χρησιμοποιουμένων στις σύνθετες ζωοτροφές συστατικών κατά φθίνουσα τάξη μεγέθους του βάρους τους, έστω και αν η υποχρέωση αυτή δεν υφίστατο στο εθνικό δίκαιο κατά την έναρξη ισχύος της ανωτέρω οδηγίας. 2) Η επιβαλλόμενη από τη νομοθεσία κράτους μέλους υποχρέωση αναγραφής των συστατικών των συνθέτων ζωοτροφών κατά φθίνουσα τάξη μεγέθους του βάρους τους δικαιολογείται από το γενικό συμφέρον της προστασίας της υγείας των ανθρώπων και των ζώων, κατά την έννοια του άρθρου 36 της Συνθήκης, καθώς και από τις απαιτήσεις της προστασίας των καταναλωτών και της ευθύτητας των εμπορικών συναλλαγών. 3) Από την εξέταση των διατάξεων του άρθρου 5, παράγραφος 4, στοιχείο β, και παράγραφος 7, της οδηγίας 79/373 δεν προέκυψαν στοιχεία ικανά να θίξουν το κύρος των διατάξεων αυτών. O'Higgins Mancini Schockweiler Δημοσιεύθηκε σε δημόσια συνεδρίαση στο Λουξεμβούργο στις 20 Ιουνίου 1991. Ο Γραμματέας J.-G. Giraud Ο Πρόεδρος του δευτέρου τμήματος Τ. F. O'Higgins ( *1 ) Γλώσσα διαδικασίας: η γερμανική.

62007TJ0037

nl

Beroep tot gedeeltelijke nietigverklaring van, enerzijds, besluit 2007/445/EG van de Raad van 28 juni 2007 tot uitvoering van artikel 2, lid 3, van verordening (EG) nr. 2580/2001 inzake specifieke beperkende maatregelen tegen bepaalde personen en entiteiten met het oog op de strijd tegen het terrorisme, en tot intrekking van de besluiten 2006/379/EG en 2006/1008/EG (PB L 169, blz. 58), en, anderzijds, besluit 2006/1008/EG van de Raad van 21 december 2006 tot uitvoering van artikel 2, lid 3, van verordening (EG) nr. 2580/2001 inzake specifieke beperkende maatregelen tegen bepaalde personen en entiteiten met het oog op de strijd tegen het terrorisme (PB L 379, blz. 123), voor zover verzoekers naam voorkomt op de lijst van personen, groepen en entiteiten waarop deze bepalingen van toepassing zijn Dictum 1) De beroepen worden verworpen. 2) Mohamed El Morabit wordt in zijn eigen kosten alsmede in die van de Raad verwezen. 3) De Commissie van de Europese Gemeenschappen en het Koninkrijk der Nederlanden dragen hun eigen kosten.

62002TJ0080

es

Motivación de la sentencia Marco jurídico 1 El Reglamento (CEE) nº 4064/89 del Consejo, de 21 de diciembre de 1989, sobre el control de las operaciones de concentración entre empresas [DO L 395, p. 1, rectificado en DO 1990, L 257, p. 13, en su versión modificada por el Reglamento (CE) nº 1310/97 del Consejo, de 30 de junio de 1997, DO L 180, p. 1; en lo sucesivo, «Reglamento»], establece un sistema de control por la Comisión de las concentraciones que tengan una «dimensión comunitaria» en el sentido del artículo 1, apartado 2, del Reglamento. 2 El artículo 2 del Reglamento dispone: «1. Las operaciones de concentración contempladas en el presente Reglamento se evaluarán en función de las disposiciones que figuran a continuación, con el fin de establecer si son compatibles con el mercado común. [...] 3. Se declararán incompatibles con el mercado común las operaciones de concentración que supongan un obstáculo significativo para una competencia efectiva, al crear o reforzar una posición dominante en el mercado común o en una parte substancial del mismo. [...]» 3 El artículo 4 del Reglamento exige que la parte o partes que adquieran el control, o el control en común, de otra empresa notifiquen la operación de concentración a la Comisión en el plazo de una semana a partir de la finalización de dicha operación. 4 Aunque el artículo 7, apartado 1, del Reglamento dispone que una operación de concentración no podrá llevarse a cabo ni antes de ser notificada ni hasta que haya sido declarada compatible con el mercado común, el apartado 3 de dicho artículo precisa que una oferta pública de adquisición que haya sido notificada a la Comisión podrá continuar desarrollándose «siempre y cuando el comprador no ejerza los derechos de voto inherentes a las participaciones en cuestión o sólo los ejerza para salvaguardar el pleno valor de su inversión y sobre la base de una dispensa concedida por la Comisión con arreglo a lo dispuesto en el apartado 4». 5 Una vez incoado el procedimiento a raíz de la notificación, la Comisión dispone de las facultades previstas en el artículo 8 del Reglamento, que establece, en particular, lo siguiente: «3. Cuando la Comisión compruebe que una operación de concentración responde al criterio definido en el apartado 3 del artículo 2 [...], tomará una decisión en la que declarará que la concentración es incompatible con el mercado común. 4. Si la concentración se hubiere ya realizado, la Comisión, mediante decisión adoptada en virtud del apartado 3 o mediante decisión distinta, podrá ordenar la separación de las empresas o activos agrupados, el cese del control común o la adopción de cualesquiera otras medidas que permitan restablecer una competencia efectiva.» Antecedentes del litigio 6 El 27 de marzo de 2001, Tetra Laval SA, sociedad privada francesa y filial de Tetra Laval BV, sociedad de cartera del grupo Tetra Laval (en lo sucesivo, «Tetra» o «demandante»), que posee la totalidad de su capital, anunció una oferta pública de compra de todas las acciones en circulación de Sidel SA, empresa que cotizaba en bolsa en Francia. Ese mismo día, Tetra Laval SA compró aproximadamente un 9,75 % del capital de Sidel a Azeo (5,56 %) y a la dirección de Sidel (4,19 %). 7 La oferta pública de compra permitió a Tetra adquirir alrededor del 81,3 % de las acciones en circulación de Sidel. Tras el cierre de la oferta, la demandante adquirió más acciones, de modo que en la actualidad posee aproximadamente un 95,20 % de las acciones y un 95,93 % de los derechos de voto de Sidel. 8 El 18 de mayo de 2001 se notificaron a la Comisión las transacciones mediante las cuales Tetra había adquirido su participación en Sidel. Conforme al artículo 7, apartado 3, del Reglamento, la demandante se comprometió a no ejercer los derechos de voto inherentes a dichas acciones, salvo autorización expresa de la Comisión. 9 Las partes coinciden en reconocer que dichas transacciones constituyen una adquisición, en el sentido del artículo 3, apartado 1, letra b), del Reglamento, que tiene una dimensión comunitaria con arreglo al artículo 1, apartado 2, del Reglamento. 10 El 30 de octubre de 2001, la Comisión adoptó una Decisión basada en el artículo 8, apartado 3, del Reglamento nº 4064/89 [C (2001) 3345 final (asunto COMP/M.2416 - Tetra Laval/Sidel); en lo sucesivo, «Decisión de incompatibilidad»]. 11 El artículo 1 de dicha Decisión está redactado del siguiente modo: «Se declara incompatible con el mercado común y con el funcionamiento del Acuerdo EEE la concentración notificada a la Comisión por Tetra Laval BV [...] el 18 de mayo de 2000, que permitiría a esta última adquirir en exclusiva el control de la empresa Sidel SA». 12 El 19 de noviembre de 2001, tras la adopción de la Decisión de incompatibilidad, la Comisión envió a la demandante un pliego de cargos, con arreglo a lo dispuesto en el artículo 13, apartado 1, del Reglamento (CE) nº 447/98 de la Comisión, de 1 de marzo de 1998, relativo a las notificaciones, plazos y audiencias contemplados en el Reglamento nº 4064/89 (DO L 61, p. 1), en el que precisaba las medidas que estimaba apropiadas para restablecer una competencia efectiva. 13 La demandante respondió a dicho pliego de cargos el 3 de diciembre de 2001. 14 El 14 de diciembre de 2001 se celebró una audiencia ante el consejero-auditor, conforme a lo dispuesto en los artículos 14, 15 y 16 del Reglamento nº 447/98. 15 El 30 de enero de 2002, la Comisión adoptó una Decisión por la que se establecían medidas para el restablecimiento de una competencia efectiva, con arreglo al artículo 8, apartado 4, del Reglamento (asunto COMP/M.2416 - Tetra Laval/Sidel) (en lo sucesivo, «Decisión de separación»). La Decisión de separación, notificada a la demandante el 4 de febrero de 2002, ordena a Tetra que ceda las acciones de Sidel y fija los principios que deben regir dicha separación. 16 El artículo 1 de la Decisión de separación ordena a la demandante «que se separe de Sidel SA conforme a lo dispuesto en el anexo de la presente Decisión». 17 El punto 1, apartado 5, del anexo de la Decisión de separación exige que Tetra se deshaga de la totalidad de su participación en Sidel, «de modo que [...] ni Tetra, ni ninguna otra entidad que forme parte directa o indirectamente de su grupo, posea participación alguna, directa o indirecta, en el capital de Sidel». Según el punto 2, apartado 1, de dicho anexo, se prohíbe a Tetra «adoptar cualquier medida orientada a la realización de la concentración sin una autorización previa por escrito de la Comisión» durante el periodo transitorio anterior a la separación, mientras que el punto 2, apartado 2, del anexo le prohíbe ejercer los derechos de voto inherentes a las acciones o adquirir acciones sin una autorización de este tipo. El punto 2, apartado 8, del anexo obliga a la demandante a informar mensualmente y por escrito a la Comisión, durante el periodo transitorio, del modo en que progresan las negociaciones con potenciales compradores de Sidel. El punto 3, apartado 1, del anexo se refiere al nombramiento de un «mandatario independiente» («independent trustee»), cuyo mandato y cuyo nombramiento debe aprobar previamente la Comisión, que deberá disponer «de la experiencia suficiente y de los poderes necesarios para supervisar el procedimiento de cesión así como la viabilidad y el buen funcionamiento de Sidel». Por último, el punto 4 del anexo se refiere al «calendario de separación», que, conforme a su apartado 1, comprende la fijación de un plazo específico para finalizar dicha operación. Procedimiento 18 Mediante demanda presentada en la Secretaría del Tribunal de Primera Instancia el 15 de enero de 2002, la demandante interpuso un recurso en el que solicitaba la anulación de la Decisión de incompatibilidad, registrado con el número T-5/02. Mediante escrito separado presentado el mismo día solicitó igualmente que se aplicara el procedimiento acelerado, conforme al artículo 76 bis del Reglamento de Procedimiento del Tribunal de Primera Instancia. 19 El 6 de febrero de 2002, la Sala Primera del Tribunal de Primera Instancia, a la que se había atribuido el asunto T-5/02, decidió sustanciarlo en un procedimiento acelerado. 20 Mediante demanda presentada en la Secretaría del Tribunal de Primera Instancia el 19 de marzo de 2002, la demandante interpuso el presente recurso contra la Decisión de separación y solicitó la acumulación del presente asunto con el asunto T-5/02. Mediante escrito separado presentado el mismo día solicitó igualmente la aplicación del procedimiento acelerado, solicitud apoyada por la Comisión en sus observaciones al respecto de 3 de abril de 2002. El presente asunto fue atribuido igualmente a la Sala Primera del Tribunal de Primera Instancia. 21 Mediante escrito separado presentado también el 19 de marzo de 2002 en la Secretaría del Tribunal de Primera Instancia, la demandante formuló una demanda de medidas provisionales, registrada con el número T-80/02 R, en la que se solicitaba que se suspendiera la aplicación del plazo para la cesión de la participación de Tetra en Sidel fijado en el punto 4 del anexo de la Decisión de separación. 22 Conforme a lo dispuesto en el artículo 64, apartado 3, letra e), del Reglamento de Procedimiento, el 19 de marzo de 2002 se convocó a las partes a una reunión informal ante el Juez Ponente para el 4 de abril de 2002, en concepto de diligencia de ordenación del procedimiento. 23 El 18 de abril de 2002, la Sala Primera del Tribunal de Primera Instancia estimó la solicitud de procedimiento acelerado en el presente asunto y fijó como fechas de la vista en los asuntos T-5/02 y T-80/02 el 26 y el 27 de junio de 2002, respectivamente. Conforme a las declaraciones formuladas por la demandante en la reunión informal, la solicitud de acumulación del presente asunto con el asunto T-5/02 se consideró retirada. 24 La Comisión presentó su escrito de contestación el 30 de abril de 2002. 25 Conforme al acuerdo de ampliación del plazo previsto para la cesión de las acciones de Sidel en poder de Tetra, alcanzado por las partes en su comparecencia de 24 abril de 2002 en el procedimiento relativo al asunto T-80/02 R, la demandante retiró su demanda de medidas provisionales mediante escrito de 3 de mayo de 2002. En consecuencia, mediante auto del Presidente del Tribunal de Primera Instancia de 15 de mayo de 2002 se ordenó el archivo del asunto T-80/02 R y se reservó la decisión sobre las costas. 26 Oído el informe del Juez Ponente, en su reunión de 10 de junio de 2002 la Sala Primera del Tribunal de Primera Instancia decidió abrir la fase oral del procedimiento y, en concepto de diligencias de ordenación del procedimiento, requerir a las partes para que respondieran a una serie de preguntas escritas que les fueron notificadas el 11 de junio de 2002. 27 El 19 de junio 2002, las partes presentaron en la Secretaría del Tribunal de Primera Instancia las notas de sus informes orales, conforme a lo que se les había solicitado en la reunión informal, y las respuestas a las preguntas escritas. 28 Debido a un impedimento que afectaba a uno de los jueces de la Sala Primera del Tribunal de Primera Instancia, el 24 de junio de 2002 el Presidente del Tribunal de Primera Instancia designó al Juez Sr. Pirrung para completar el número de jueces de la Sala, conforme a lo dispuesto en el artículo 32, apartado 3, del Reglamento de Procedimiento, y retrasó la fecha de ambas vistas al 3 y al 4 de julio de 2002. 29 Los informes orales de las partes y sus respuestas a las preguntas formuladas por el Tribunal se oyeron en la vista de 4 de julio de 2002. Pretensiones de las partes 30 Tras cumplirse las condiciones establecidas en la reunión informal para que la demandante modificara sus pretensiones, ésta solicita al Tribunal de Primera Instancia que: - Anule la Decisión de separación. - Condene en costas a la Comisión. 31 La Comisión solicita al Tribunal de Primera Instancia que: - Desestime el recurso. - Condene en costas a la demandante. Fundamentos de Derecho 32 La demandante invoca cuatro motivos en apoyo de su recurso, que se refieren, en primer lugar, a la violación de los derechos que le corresponden en el transcurso del procedimiento; en segundo lugar, a la falta de base jurídica de la Decisión de separación como consecuencia de la ilegalidad de la Decisión de incompatibilidad; en tercer lugar, a la inaplicabilidad del artículo 8, apartado 4, del Reglamento y, en cuarto lugar, a la violación del principio de proporcionalidad. En las notas de sus informes orales, la demandante renunció parcialmente a este cuarto motivo. 33 Mediante sentencia dictada en el día de hoy en el asunto T-5/02, el Tribunal de Primera Instancia ha anulado la Decisión de incompatibilidad. Procede pues comenzar examinando el segundo motivo, relativo a la existencia de un vínculo inevitable entre la ilegalidad de la Decisión de incompatibilidad y la de la Decisión de separación. 34 La demandante alega que el vínculo entre la Decisión de separación y la Decisión de incompatibilidad se deduce tanto del tenor de la Decisión de separación, esencialmente de su décimo considerando, como del hecho de que la Decisión de separación sólo constituye una medida de ejecución de la Decisión de incompatibilidad, orientada al restablecimiento de la competencia. Como la Decisión de separación depende de la Decisión de incompatibilidad, la consecuencia de la anulación de esta última es, a juicio de la demandante, privar por completo de base jurídica a la Decisión de separación. 35 La Comisión considera que la Decisión de separación se basó en la Decisión de incompatibilidad antes de que ésta fuera anulada. Por lo tanto, la anulación de la Decisión de incompatibilidad en un momento posterior no afecta a la validez de la Decisión de separación. Así pues, si todos los demás motivos del presente recurso fueran desestimados, la ilegalidad de la Decisión de incompatibilidad no justificaría la anulación de la Decisión de separación. Según la Comisión, es a ella a quien correspondería deducir las consecuencias que se derivarían de la anulación de la Decisión de incompatibilidad, con arreglo al artículo 233 CE, tal como ha sido interpretado por el Tribunal de Justicia (sentencia del Tribunal de Justicia de 26 de abril de 1988, Asteris y otros/Comisión, asuntos acumulados 97/86, 193/86, 99/86 y 215/86, Rec. p. 2181, apartados 30 y 32; en lo sucesivo, «sentencia Asteris»). 36 El Tribunal de Primera Instancia observa en primer lugar que la lógica interna del Reglamento, y en particular su decimosexto considerando, muestra que el objetivo del artículo 8, apartado 4, consiste en permitir que la Comisión adopte todas las decisiones necesarias para el restablecimiento de una competencia efectiva. Cuando la operación de concentración se ha realizado conforme a lo dispuesto en el artículo 7, apartado 3, del Reglamento, como ha ocurrido en el presente asunto, la separación de las empresas que participan en la concentración es la consecuencia lógica de la decisión por la que se declara incompatible con el mercado común dicha operación de concentración. 37 Ahora bien, la adopción de una decisión de separación con posterioridad a la adopción de una decisión por la que se declarara incompatible con el mercado común una operación de concentración presupone la validez de esta última decisión. Como el objetivo de una decisión de separación basada en el artículo 8, apartado 4, del Reglamento es restablecer la competencia efectiva obstaculizada por la operación de concentración que se ha declarado incompatible, está claro que su validez depende de la validez de la decisión que prohíbe la operación de concentración y que, por tanto, la anulación de esta última la priva por completo de base jurídica. 38 Corrobora esta conclusión el hecho de que, según el artículo 8, apartado 4, del Reglamento, la cesión de la participación adquirida en una operación de concentración puede ordenarla la propia decisión de incompatibilidad adoptada en virtud del artículo 8, apartado 3, del mismo. 39 Además, la remisión que la Comisión hace a la sentencia Asteris no pone en entredicho esta conclusión. En primer lugar, procede hacer constar que el Tribunal de Justicia confirmó en dicha sentencia el «efecto retroactivo propio de las sentencias de anulación» (apartado 30). En segundo lugar, la sentencia Asteris se ocupaba en especial de los efectos de la anulación de un reglamento, cuya eficacia estaba limitada a un período de tiempo perfectamente delimitado, sobre las disposiciones de reglamentos posteriores del mismo contenido que la juzgada ilegal. Dicha sentencia se refiere pues al alcance de la obligación de ejecutar la sentencia de anulación del primer reglamento que el artículo 233 CE impone a la institución responsable de la adopción de los reglamentos posteriores. 40 Sin embargo, a diferencia de lo que ocurría en el asunto que dio origen a la sentencia Asteris, el presente caso no trata de reglamentos que contengan disposiciones idénticas, sino de una decisión de separación que se limita a aplicar una decisión de incompatibilidad anterior. El mero hecho de que la Decisión de incompatibilidad no hubiera sido anulada aún al adoptarse la Decisión de separación no puede privar de efecto retroactivo a la posterior declaración de nulidad de aquélla. 41 Pues bien, mediante la sentencia dictada en el asunto T-5/02, el Tribunal de Primera Instancia ha anulado la Decisión de incompatibilidad (véase el apartado 33 supra). 42 Por tanto, como la ilegalidad de la Decisión de incompatibilidad entraña la ilegalidad de la Decisión de separación, procede estimar la presente pretensión de anulación de esta última Decisión, sin necesidad de analizar los demás motivos invocados por la demandante. 43 Por consiguiente, procede anular la Decisión de separación. Decisión sobre las costas Costas 44 A tenor del artículo 87, apartado 2, del Reglamento de Procedimiento, la parte que pierda el proceso será condenada en costas, si así lo hubiera solicitado la otra parte. Por haber sido desestimadas las pretensiones de la demandada y haber solicitado la demandante la condena en costas de aquélla, procede condenar a la demandada a cargar con sus propias costas y con las costas en que haya incurrido la demandante, incluidas las correspondientes al procedimiento de medidas provisionales. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE PRIMERA INSTANCIA (Sala Primera) decide: 1) Anular la Decisión de la Comisión de 30 de enero de 2002, adoptada con arreglo al artículo 8, apartado 4, del Reglamento (CEE) nº 4064/89 del Consejo, de 21 de diciembre de 1989, sobre el control de las operaciones de concentración entre empresas, por la que se establecen medidas para el restablecimiento de una competencia efectiva (asunto COMP/M.2416 - Tetra Laval/Sidel). 2) La Comisión cargará con sus propias costas y con las costas en que haya incurrido la demandante, incluidas las correspondientes al procedimiento de medidas provisionales.

62003CJ0547

el

1       Με την αίτησή του αναιρέσεως, το Asian Institute of Technology (στο εξής: AIT) ζητεί την εξαφάνιση της διατάξεως του Πρωτοδικείου των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων της 15ης Οκτωβρίου 2003, T-288/02, AIT κατά Επιτροπής (που δεν έχει δημοσιευθεί ακόμη στη Συλλογή, στο εξής: αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη), με την οποία απορρίφθηκε ως προδήλως απαράδεκτη η προσφυγή του για την ακύρωση της αποφάσεως της Επιτροπής της 22ας Φεβρουαρίου 2002, με την οποία συνήφθη σύμβαση έρευνας στο πλαίσιο του προγράμματος «Asia-Invest» με το «Center for Energy-Environment Research & Development [Κέντρο Ενέργειας – Έρευνας για το Περιβάλλον και Ανάπτυξης] (στο εξής: επίδικη απόφαση). Νομικό πλαίσιο 2       Ο τίτλος ΙΙ του Κανονισμού Διαδικασίας του Πρωτοδικείου, όπως ο κανονισμός αυτός ίσχυε κατά τον χρόνο εκδόσεως της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, περιλαμβάνει το κεφάλαιο 3, με τίτλο «Μέτρα οργανώσεως της διαδικασίας και αποδεικτικά μέσα». Το τμήμα Ι του κεφαλαίου αυτού, με τίτλο «Μέτρα οργανώσεως της διαδικασίας», περιλαμβάνει το άρθρο 64, οι παράγραφοι 1 έως 4 του οποίου ορίζουν τα εξής: «§ 1      Τα µέτρα οργανώσεως της διαδικασίας αποβλέπουν στην υπό τους καλύτερους όρους προετοιµασία των υποθέσεων, εξέλιξη των διαδικασιών και επίλυση των διαφορών. Το Πρωτοδικείο αποφασίζει για τη λήψη των µέτρων αφού ακούσει τον γενικό εισαγγελέα. § 2      Σκοπός των µέτρων οργανώσεως της διαδικασίας είναι ιδίως: α)      να εξασφαλίζουν την οµαλή εξέλιξη της έγγραφης ή προφορικής διαδικασίας και να διευκολύνουν τη διεξαγωγή των αποδείξεων· β)      να καθορίζουν τα σηµεία στα οποία οι διάδικοι οφείλουν να συµπληρώσουν την επιχειρηµατολογία τους ή τα οποία απαιτούν τη διεξαγωγή αποδείξεων· γ)      να καθιστούν σαφές το περιεχόµενο των αιτηµάτων, καθώς και των ισχυρισµών και επιχειρηµάτων των διαδίκων και να διευκρινίζουν τα σηµεία τα οποία αποτελούν το αντικείµενο της διαφοράς· δ)      να διευκολύνουν τον φιλικό διακανονισµό των διαφορών. § 3      Τα µέτρα οργανώσεως της διαδικασίας µπορούν ιδίως να συνίστανται σε: α)      υποβολή ερωτήσεων στους διαδίκους· β)      πρόσκληση των διαδίκων να λάβουν εγγράφως ή προφορικώς θέση σε ορισµένα θέµατα της διαφοράς· γ)      αίτηση παροχής από τους διαδίκους ή τρίτους πληροφοριών ή ενηµερωτικών στοιχείων· δ)      αίτηση προσκοµίσεως εγγράφων ή οποιουδήποτε στοιχείου που έχει σχέση µε την υπόθεση· ε)      κλήση των εκπροσώπων των διαδίκων ή των ιδίων των διαδίκων σε συνεδριάσεις. § 4      Κάθε διάδικος µπορεί, σε οποιοδήποτε στάδιο της διαδικασίας, να προτείνει τη λήψη ή την τροποποίηση µέτρων οργανώσεως της διαδικασίας. Στην περίπτωση αυτή, ακούγονται οι άλλοι διάδικοι προτού διαταχθούν τα µέτρα αυτά. Όταν οι περιστάσεις της υποθέσεως το απαιτούν, το Πρωτοδικείο ενηµερώνει τους διαδίκους για τα µέτρα που προτίθεται να λάβει και τους παρέχει την ευκαιρία να υποβάλουν προφορικώς ή γραπτώς τις παρατηρήσεις τους.» 3       Ο τίτλος III του εν λόγω Κανονισμού Διαδικασίας περιλαμβάνει το κεφάλαιο 2, με τίτλο «Παρεμπίπτοντα ζητήματα». Το κεφάλαιο αυτό περιλαμβάνει, μεταξύ άλλων, τα άρθρα 111, 113 και 114, τα οποία ορίζουν τα εξής: «Άρθρο 111 Όταν το Πρωτοδικείο είναι προδήλως αναρµόδιο να επιληφθεί της προσφυγής ή όταν η προσφυγή είναι προδήλως απαράδεκτη ή προδήλως στερούµενη παντελώς νοµικής βάσεως, το Πρωτοδικείο, αφού ακούσει τον γενικό εισαγγελέα, µπορεί, χωρίς να συνεχίσει τη διαδικασία, να αποφανθεί µε αιτιολογηµένη διάταξη. Άρθρο 113 Το Πρωτοδικείο µπορεί οποτεδήποτε, αυτεπαγγέλτως, αφού ακούσει τους διαδίκους, να αποφανθεί ως προς το απαράδεκτο για λόγους δηµοσίας τάξεως ή να διαπιστώσει ότι η προσφυγή κατέστη άνευ αντικειµένου και ότι η δίκη πρέπει να καταργηθεί· η απόφαση λαµβάνεται σύµφωνα µε τις προϋποθέσεις που προβλέπει το άρθρο 114, παράγραφοι 3 και 4. Άρθρο 114 […] § 3      Η διαδικασία επί της αιτήσεως συνεχίζεται προφορικά, εκτός αν το Πρωτοδικείο αποφασίσει άλλως. § 4      Το Πρωτοδικείο, αφού ακούσει τον γενικό εισαγγελέα, αποφασίζει επί της αιτήσεως ή επιφυλάσσεται να την εξετάσει µαζί µε την ουσία της υποθέσεως· παραπέµπει την υπόθεση ενώπιον του ∆ικαστηρίου αν αυτή εµπίπτει στην αρµοδιότητα του τελευταίου. Αν το Πρωτοδικείο απορρίψει την αίτηση ή επιφυλαχθεί να την εξετάσει µαζί µε την ουσία της υποθέσεως, ο πρόεδρος καθορίζει νέες προθεσµίες για τη συνέχιση της δίκης.» Το ιστορικό της διαφοράς 4       Το ΑΙΤ είναι ένας μη κερδοσκοπικός οργανισμός τεχνολογικής εκπαιδεύσεως και έρευνας με έδρα στην Ταϊλάνδη. 5       Όπως προκύπτει από την αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη, έως το 2001 το ΑΙΤ αποτελούσε υπηρεσία χωρίς νομική προσωπικότητα με την ονομασία «Center for Energy-Environment Research and Development» (στο εξής: CEERD), διευθυντής του οποίου έως τις 31 Δεκεμβρίου 2001 ήταν ο Τ. Lefèvre. 6       Το πρόγραμμα «Asia-Invest» εντάσσεται σε μια σειρά πρωτοβουλιών της Ευρωπαϊκής Κοινότητας για την προώθηση των συναλλαγών και της συνεργασίας μεταξύ της Ευρωπαϊκής Ένωσης και της Ασίας, διά της ενισχύσεως της εμπορικής συνεργασίας. Στο πλαίσιο του προγράμματος αυτού, η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων δημοσίευσε στις 10 Απριλίου 2001 πρόσκληση προς υποβολή προτάσεων υπ’ αριθ. EUROPEAID/112441/C/G (ΕΕ C 109, σ. 9). 7       Κατόπιν της δημοσιεύσεως αυτής, το «Center for Energy-Environment Research and Development – Foundation for International Human Resource Development» (στο εξής: CEERD-FIHRD») υπέβαλε στις 19 Νοεμβρίου 2001 πρόταση υπογεγραμμένη από τον Τ. Lefèvre, υπό την ιδιότητά του ως διευθυντή του οργανισμού αυτού. 8       Μετά την αξιολόγηση των υποβληθεισών προτάσεων, η Επιτροπή αποφάσισε να προκρίνει, μεταξύ άλλων, την πρόταση αυτή και εξέδωσε την επίδικη απόφαση. Η συναφθείσα με το CEERD σύμβαση αριθ. ASI/B7-301/95/108-174 υπογράφηκε στις 27 Φεβρουαρίου 2002 από τον Τ. Lefèvre, ο οποίος εμφανίσθηκε ως διευθυντής του οργανισμού αυτού. Η εν λόγω σύμβαση προέβλεπε την προκαταβολή του ποσού των 27 481,88 ευρώ, το οποίο κατατέθηκε σε λογαριασμό της τράπεζας Thai Farmers Bank επ’ ονόματι του «Foundation for International Human Resource Development» (στο εξής: FIHRD). 9       Με έγγραφο της 17ης Ιουλίου 2002, το συμβούλιο του AIT ζήτησε από το EuropeAid, το Γραφείο Συνεργασίας της Επιτροπής (στο εξής: EuropeAid), πληροφορίες σχετικά με ένα σχέδιο με τίτλο «Facilitating the Dissemination of European Clean Technologies in Thailand» [προώθηση της διαδόσεως ευρωπαϊκών καθαρών τεχνολογιών στην Ταϊλάνδη]. Με το έγγραφο αυτό το συμβούλιο του ΑΙΤ επισήμανε ότι το CEERD ήταν «μια απλή υπηρεσία του ΑΙΤ στερούμενη νομικής προσωπικότητας, η οποία δεν [είχε] ικανότητα να συνάπτει συμβάσεις ιδιοποιούμενη το όνομα αυτό, ιδίως μέσω του Τ. Lefèvre ο οποίος από πολλού χρόνου δεν [ήταν] πλέον διευθυντής του οργανισμού αυτού». 10     Απαντώντας στην επιστολή αυτή, ο E. W. Muller, διευθυντής του EuropeAid, απέστειλε, στις 21 Ιουλίου 2002, στο συμβούλιο του ΑΙΤ επιστολή, με την οποία ενημέρωσε το εν λόγω συμβούλιο ότι είχε υπογραφεί σύμβαση για λογαριασμό της Επιτροπής, αφενός, από τον ίδιο και τον Eich στις 22 Φεβρουαρίου 2002, και, αφετέρου, από τον T. Lefèvre, διευθυντή του CEERD, στις 27 Φεβρουαρίου 2002. Με την εν λόγω επιστολή ο E. W. Muller διευκρίνισε επίσης ότι στο πλαίσιο της συμβάσεως αυτής είχε ήδη προκαταβληθεί το ποσό των 27 481,88 ευρώ και ότι, δεδομένου ότι ο χρόνος εκτελέσεως της συμβάσεως είχε οριστεί σε 15 μήνες, το σχέδιο επρόκειτο να περατωθεί στις 28 Μαΐου 2003. 11     Με την ίδια αυτή επιστολή η Επιτροπή επισήμανε επίσης ότι στις 4 Ιουλίου 2000 είχε υπογράψει ανάλογη σύμβαση, διάρκειας 17 μηνών, με τον T. Lefèvre, διευθυντή του CEERD, και ότι το ποσό της προβλεπόμενης από τη σύμβαση αυτή επιδοτήσεως, ύψους 42 227,50 ευρώ, είχε καταβληθεί στο σύνολό του. Η διαδικασία ενώπιον του Πρωτοδικείου και η αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη 12     Με δικόγραφο που κατέθεσε στη Γραμματεία του Πρωτοδικείου στις 23 Σεπτεμβρίου 2002, το ΑΙΤ άσκησε προσφυγή για την ακύρωση της επίδικης αποφάσεως. Η υπόθεση αυτή πρωτοκολλήθηκε υπό τον αριθμό Τ‑288/02. 13     Την ίδια ημέρα το AIT άσκησε προσφυγή για την ακύρωση της αποφάσεως της Επιτροπής, της 4ης Ιουλίου 2000, με την οποία συνήφθη η σύμβαση έρευνας για την οποία γίνεται λόγος στη σκέψη 11 της παρούσας αποφάσεως. Η υπόθεση αυτή πρωτοκολλήθηκε υπό τον αριθμό T-287/02. 14     Στις 20 Δεκεμβρίου 2002, η Επιτροπή κατέθεσε υπομνήματα αντικρούσεως στις υποθέσεις ΑΙΤ κατά Επιτροπής, επί των οποίων εκδόθηκε η διάταξη του Πρωτοδικείου της 25ης Ιουνίου 2003 (Τ‑287/02, Συλλογή 2003, σ. ΙΙ-2179), καθώς και η αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη (Τ‑288/02, που δεν έχει δημοσιευθεί στη Συλλογή), ζητώντας, μεταξύ άλλων, τη συνεκδίκαση των υποθέσεων αυτών. Η Γραμματεία του Πρωτοδικείου έταξε στο ΑΙΤ προθεσμία προκειμένου αυτό να υποβάλει τις παρατηρήσεις του επί της αιτήσεως συνεκδικάσεως. Το ΑΙΤ εναντιώθηκε στη συνεκδίκαση των εν λόγω υποθέσεων. 15     Με το υπόμνημα αντικρούσεως που κατέθεσε στο πλαίσιο της υποθέσεως T‑288/02, η Επιτροπή προέβαλε ένσταση απαραδέκτου της προσφυγής. Σε παράρτημα του υπομνήματος αυτού παρατίθενται επίσης οι πρώτες σελίδες του κειμένου της προτάσεως του CEERD-FIHRD την οποία είχε υπογράψει στις 19 Νοεμβρίου 2001 ο Τ. Lefèvre, ως διευθυντής του CEERD-FIHRD, καθώς και η σύμβαση που συνήφθη στις 27 Φεβρουαρίου 2002 μεταξύ της Επιτροπής και του CEERD. 16     Mε δικόγραφο που κατέθεσε στη Γραμματεία του Πρωτοδικείου στις 23 Μαΐου 2003, το AIT υπέβαλε αίτηση αναστολής εκτελέσεως της επίδικης αποφάσεως. Με τη διάταξη της 9ης Ιουλίου 2003, T‑288/02 R, AIT κατά Επιτροπής (Συλλογή 2003, σ. ΙΙ‑2885), ο Πρόεδρος του Πρωτοδικείου απέρριψε την αίτηση αυτή και επιφυλάχθηκε ως προς τα δικαστικά έξοδα. Το AIT άσκησε αναίρεση κατά της διατάξεως αυτής, την οποία ο Πρόεδρος του Δικαστηρίου, αποφαινόμενος, κατά τη διαδικασία των ασφαλιστικών μέτρων, απέρριψε με τη διάταξη της 30ής Σεπτεμβρίου 2003, C-348/03 P(R), AIT κατά Επιτροπής (που δεν έχει δημοσιευθεί στη Συλλογή). 17     Στο πλαίσιο της υποθέσεως επί της οποίας εκδόθηκε η αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη, το Πρωτοδικείο ζήτησε στις 30 Ιουνίου 2003 από την Επιτροπή, δυνάμει του άρθρου 64 του Κανονισμού Διαδικασίας του, να του κοινοποιήσει την πρόσκληση προς υποβολή προτάσεων EUROPEAID/112441/C/G, για την οποία γίνεται λόγος στη σκέψη 6 της παρούσας αποφάσεως, τα κείμενα σχετικά με το κανονιστικό πλαίσιο που αφορά τις προβλεπόμενες από το πρόγραμμα «Asia-Invest» επιδοτήσεις, καθώς και το πλήρες κείμενο της προτάσεως του CEERD-FIHRD της 19ης Νοεμβρίου 2001. 18     Δεδομένου ότι η Επιτροπή ανταποκρίθηκε στην αίτηση αυτή στις 22 Ιουλίου 2003, το Πρωτοδικείο κάλεσε το ΑΙΤ, κατά το άρθρο 64 του Κανονισμού Διαδικασίας του, να λάβει θέση επί των εγγράφων που προσκόμισε το κοινοτικό αυτό όργανο και να υποβάλει τις παρατηρήσεις του επί της ενστάσεως απαραδέκτου που προέβαλε η Επιτροπή με το υπόμνημά της αντικρούσεως. 19     Στις 11 Σεπτεμβρίου 2003, το ΑΙΤ ανταποκρίθηκε στην αίτηση αυτή. Με τις παρατηρήσεις που υπέβαλε, το ΑΙΤ επισήμανε, μεταξύ άλλων, ότι στις 2 Σεπτεμβρίου 2003 είχε κινήσει κατά του Τ. Lefèvre διαδικασία για παραποίηση ενώπιον του tribunal de grande instance de Paris. 20     Με την προμνημονευθείσα διάταξη της 25ης Ιουνίου 2003, ΑΙΤ κατά Επιτροπής, το Πρωτοδικείο απέρριψε ως απαράδεκτη, δυνάμει των άρθρων 113 και 114 του Κανονισμού Διαδικασίας του, την προσφυγή που άσκησε το ΑΙΤ στο πλαίσιο της αντίστοιχης υποθέσεως. 21     Με την αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη, το Πρωτοδικείο απέρριψε, δυνάμει του άρθρου 111 του Κανονισμού Διαδικασίας, την ασκηθείσα κατά της επίδικης αποφάσεως προσφυγή ως προδήλως απαράδεκτη. 22     Η εκτίμηση του Δικαστηρίου συναφώς είναι η ακόλουθη: «27       Κατά πάγια νομολογία, ένα φυσικό ή νομικό πρόσωπο μπορεί να προσβάλει, δυνάμει του άρθρου 230, τέταρτο εδάφιο, EΚ, μόνον τις πράξεις που παράγουν δεσμευτικά έννομα αποτελέσματα ικανά να θίξουν τα συμφέροντά του, μεταβάλλοντας ουσιωδώς τη νομική του κατάσταση (απόφαση του Δικαστηρίου της 11ης Νοεμβρίου 1981, 60/81, IBM κατά Επιτροπής, Συλλογή 1981, σ. 2639, σκέψη 9· αποφάσεις του Πρωτοδικείου της 18ης Μαΐου 1994, T-37/92, BEUC και NCC κατά Επιτροπής, Συλλογή 1994, σ. II-285, σκέψη 27, και της 18ης Δεκεμβρίου 1997, Τ‑178/94, ATM κατά Επιτροπής, Συλλογή 1997, σ. II-2529, σκέψη 53). 28       Από τα υπομνήματα της Επιτροπής καθώς και από τα κοινοποιηθέντα στο Πρωτοδικείο έγγραφα και, ιδίως, από τη σύμβαση της 27ης Φεβρουαρίου 2002 και από την πρόταση της 19ης Νοεμβρίου 2001 την οποία υπέβαλε το [CEERD-FIHRD] προκύπτει ότι η Επιτροπή εξέδωσε την επίδικη απόφαση εν πλήρει γνώσει της καταστάσεως, ήτοι έχοντας επίγνωση του γεγονότος ότι το αντισυμβαλλόμενο μέρος ήταν φορέας διαφορετικός από το ΑΙΤ και ότι το CEERD και ο διευθυντής του δεν συνδέονταν πλέον με το ΑΙΤ. Όπως επισημαίνει η Επιτροπή με το υπόμνημά της αντικρούσεως, στην πρόταση της 19ης Νοεμβρίου 2001 και ιδίως στο τμήμα II με τίτλο «The Applicant», γίνεται ρητή αναφορά στη μεταβίβαση του CEERD από το AIT στο FIHRD, καθώς και στο γεγονός ότι ο Τ. Lefèvre δεν εργαζόταν πλέον στο AIT. Επιπλέον, με τα εν λόγω έγγραφα η Επιτροπή είχε ενημερωθεί, προ της συνάψεως της συμβάσεως, για μια σειρά νέων δεδομένων που αφορούσαν το CEERD και το FIHRD. 29       Από τα ανωτέρω προκύπτει ότι η απόφαση της Επιτροπής περί συνάψεως της συμβάσεως της 27ης Φεβρουαρίου 2002 δεν ενείχε καμία πλάνη όσον αφορά την ταυτότητα του συμβαλλομένου, ούτε βασιζόταν σε απάτη σχετικά με την ύπαρξη δεσμού μεταξύ του συμβαλλομένου και του προσφεύγοντος. Η Επιτροπή γνώριζε ότι ο Τ. Lefèvre είχε επιδιώξει τη σύναψη της συμβάσεως για λογαριασμό του [CEERD-FIHRD], νέου και διακριτού φορέα, και συνήψε τη σύμβαση εν γνώσει του γεγονότος αυτού. 30       Επομένως, αποδέκτης της προσβαλλόμενης αποφάσεως της Επιτροπής είναι το [CEERD-FIHRD], και όχι το προσφεύγον, η δε σύμβαση της 27ης Φεβρουαρίου 2002 δεν επιβάλλει στο προσφεύγον καμία υποχρέωση και δεν του απονέμει κανένα δικαίωμα. Συνεπώς, η απόφαση της Επιτροπής περί συνάψεως της συμβάσεως αυτής ουδόλως αφορά το προσφεύγον, ενώ η ακύρωσή της δεν δύναται να επηρεάσει τη νομική του κατάσταση ούτε να του αποφέρει όφελος. 31       Λαμβανομένων υπόψη των ανωτέρω, το προσφεύγον δεν δύναται να υποστηρίζει ότι η προσβαλλόμενη απόφαση παρήγαγε δεσμευτικά έννομα αποτελέσματα ικανά να θίξουν τα συμφέροντά του, μεταβάλλοντας ουσιωδώς τη νομική του κατάσταση. 32       Καθόσον το προσφεύγον εκτιμά ότι έχει υποστεί βλάβη από τη φερόμενη παράνομη συμπεριφορά του Τ. Lefèvre καθώς και από τη φερόμενη “ιδιοποίηση” του CEERD, απόκειται στο ίδιο να επιδιώξει την προστασία των δικαιωμάτων του ενώπιον των αρμόδιων εθνικών δικαστηρίων. Η ακύρωση της προσβαλλόμενης αποφάσεως δεν δύναται να αποκαταστήσει τη ζημία που ισχυρίζεται ότι υπέστη από τη φερόμενη “ιδιοποίηση”». Τα αιτήματα των διαδίκων και η διαδικασία ενώπιον του Δικαστηρίου 23     Με την αίτησή του αναιρέσεως το AIT ζητεί από το Δικαστήριο: –       να εξαφανίσει την αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη· –       να αναπέμψει την υπόθεση στο Πρωτοδικείο· –       άλλως, να κρατήσει την υπόθεση και να προχωρήσει στην προφορική διαδικασία· –       να ακυρώσει την επίδικη απόφαση. 24     Η Επιτροπή ζητεί από το Δικαστήριο: –       να απορρίψει την αίτηση αναιρέσεως· –       να καταδικάσει το ΑΙΤ στα δικαστικά έξοδα. 25     Με έγγραφο που κατέθεσε στη Γραμματεία του Πρωτοδικείου στις 12 Μαρτίου 2004, το ΑΙΤ ζήτησε, κατά το άρθρο 117 του Κανονισμού Διαδικασίας του Δικαστηρίου, να του επιτραπεί να καταθέσει υπόμνημα απαντήσεως. Με απόφαση της 23ης Μαρτίου 2004 ο Πρόεδρος του Δικαστηρίου απέρριψε την αίτηση αυτή. Επί της αιτήσεως αναιρέσεως 26     Προς στήριξη του αιτήματός του περί εξαφανίσεως της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, το ΑΙΤ προβάλλει τρεις λόγους αναιρέσεως. Ο πρώτος και ο δεύτερος λόγος αντλούνται, αντιστοίχως, από εσφαλμένη εφαρμογή του άρθρου 111 του Κανονισμού Διαδικασίας του Πρωτοδικείου και από παράβαση του άρθρου 230, τέταρτο εδάφιο, ΕΚ. Ο τρίτος λόγος αναιρέσεως που προβάλλει το ΑΙΤ αντλείται από παράβαση του άρθρου 47 του Χάρτη Θεμελιωδών Δικαιωμάτων της Ευρωπαϊκής Ενώσεως του οποίου η διακήρυξη έγινε στη Νίκαια στις 7 Δεκεμβρίου 2000 (ΕΕ C 364, σ. 1, στο εξής: Χάρτης Θεμελιωδών Δικαιωμάτων). Επί του πρώτου λόγου αναιρέσεως 27     Στο πλαίσιο του λόγου αυτού, το ΑΙΤ υποστηρίζει, καταρχάς, ότι το Πρωτοδικείο προέβη σε εσφαλμένη εφαρμογή του άρθρου 111 του Κανονισμού Διαδικασίας του, καθόσον, εν προκειμένω, πριν αποφανθεί δυνάμει του άρθρου αυτού, είχε ήδη διατάξει μέτρα οργανώσεως της διαδικασίας σύμφωνα με τις διατάξεις του άρθρου 64 του ιδίου κανονισμού. 28     Πρέπει να επισημανθεί, αφενός, ότι το άρθρο 111 του Κανονισμού Διαδικασίας επιτρέπει στο Πρωτοδικείο να απορρίψει μια προσφυγή με αιτιολογημένη διάταξη και να μη συνεχίσει τη διαδικασία, όταν η προσφυγή αυτή δεν δύναται να ευδοκιμήσει, για τους αναφερόμενους στην εν λόγω διάταξη λόγους. 29     Αφετέρου, πρέπει να επισημανθεί ότι, κατά το άρθρο 64, παράγραφος 1, του Κανονισμού Διαδικασίας του Πρωτοδικείου, τα μέτρα που διατάσσονται δυνάμει του άρθρου αυτού σκοπούν στην υπό τους καλύτερους όρους προετοιµασία των υποθέσεων, εξέλιξη των διαδικασιών και επίλυση των διαφορών. 30     Επομένως, εφόσον τα μέτρα οργανώσεως της διαδικασίας που προβλέπει το άρθρο 64, παράγραφος 1, του Κανονισμού Διαδικασίας του Πρωτοδικείου σκοπούν, κατά τη διάταξη του άρθρου αυτού, στην υπό τους καλύτερους όρους προετοιµασία των υποθέσεων, εξέλιξη των διαδικασιών και επίλυση των διαφορών, η χρήση των μέτρων αυτών δεν δύναται καθαυτή να αποτελέσει πρόσκομμα για την έκδοση διατάξεως βάσει του άρθρου 111 του ιδίου Κανονισμού. 31     Συναφώς, το ΑΙΤ υποστηρίζει, ειδικότερα, ότι η εκ μέρους του Πρωτοδικείου εφαρμογή του άρθρου 111 είναι εν προκειμένω εσφαλμένη για τον λόγο ότι η ασκηθείσα προσφυγή δεν ήταν προδήλως απαράδεκτη υπό την έννοια του άρθρου αυτού. Συγκεκριμένα, το Πρωτοδικείο έκρινε την προσφυγή απαράδεκτη μετά τη λήψη μέτρων οργανώσεως της διαδικασίας, τα οποία διετάχθησαν ένα έτος μετά την κατάθεση του δικογράφου της προσφυγής και κατόπιν μιας πρώτης ανταλλαγής υπομνημάτων. 32     Επιβάλλεται η υπόμνηση ότι, όπως προκύπτει από τις σκέψεις 30 και 31 της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, η ασκηθείσα ενώπιον του Πρωτοδικείου προσφυγή απορρίφθηκε ως προδήλως απαράδεκτη για τον λόγο ότι το AIT δεν δικαιολογούσε έννομο συμφέρον. Για τον συγκεκριμένο λόγο απαραδέκτου γινόταν ήδη αναφορά στο υπόμνημα αντικρούσεως της Επιτροπής. Επιπλέον, τα έγγραφα επί των οποίων στηρίχθηκε η συλλογιστική του Πρωτοδικείου, ήτοι η πρόταση του CEERD-FIHRD της 19ης Νοεμβρίου 2001 και η σύμβαση της 27ης Φεβρουαρίου 2002, περιλαμβάνονταν κατά το πλείστον μεταξύ των διαδικαστικών εγγράφων που παρατίθενται στο παράρτημα του υπομνήματος αντικρούσεως της Επιτροπής. 33     Επομένως, ο ισχυρισμός του AIT κατά τον οποίο, δεδομένου ότι η Επιτροπή δεν προσκόμισε, εντός της ταχθείσας από το Πρωτοδικείο προθεσμίας, ορισμένα έγγραφα στα οποία αναφέρεται ρητώς η αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη, η προσφυγή δεν έπρεπε να κριθεί απαράδεκτη, στερείται παντελώς βάσεως και πρέπει ως εκ τούτου να απορριφθεί. 34     Δεύτερον, το AIT υποστηρίζει ότι η έκδοση της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως βάσει του άρθρου 111 του Κανονισμού Διαδικασίας του Πρωτοδικείου, μετά την πρώτη ανταλλαγή υπομνημάτων, θίγει τα δικονομικά του δικαιώματα, καθόσον δεν είχε τη δυνατότητα να ασκήσει το δικαίωμά του ακροάσεως. Προς τούτο, υποστηρίζει ότι το απαράδεκτο για το οποίο γίνεται εν προκειμένω λόγος εμπίπτει στο πεδίο εφαρμογής του άρθρου 113 του ιδίου κανονισμού, το οποίο του απονέμει πρόσθετα δικαιώματα, όπως το δικαίωμα ακροάσεως στο πλαίσιο προφορικής διαδικασίας. 35     Συναφώς, επιβάλλεται η διαπίστωση ότι η εφαρμογή του άρθρου 113 του Κανονισμού Διαδικασίας του Πρωτοδικείου δεν εξασφαλίζει τη διεξαγωγή προφορικής διαδικασίας, καθόσον το Πρωτοδικείο μπορεί, κατ’ εφαρμογή του άρθρου 114, παράγραφος 3, του Κανονισμού Διαδικασίας, στο οποίο παραπέμπει το άρθρο 113 του ιδίου κανονισμού, να αποφανθεί μετά το πέρας της έγγραφης και μόνο διαδικασίας. 36     Μολονότι, τέλος, το AIT προβάλλει, κατ’ ουσίαν, με τους ισχυρισμούς του προσβολή των δικονομικών του δικαιωμάτων, για τον λόγο ότι, όπως υποστηρίζει, δεν είχε τη δυνατότητα να ασκήσει το δικαίωμά του ακροάσεως, πρέπει, εν πάση περιπτώσει, να υπομνησθεί ότι το Πρωτοδικείο κάλεσε το ΑΙΤ να υποβάλει τις παρατηρήσεις του επί της ενστάσεως απαραδέκτου που προέβαλε η Επιτροπή με το υπόμνημά της αντικρούσεως και ότι το ΑΙΤ ανταποκρίθηκε στην πρόσκληση αυτή. 37     Συνεπώς, πρέπει να απορριφθούν και τα πρόσθετα αυτά επιχειρήματα που προβάλλει το ΑΙΤ προς στήριξη του πρώτου λόγου αναιρέσεως. 38     Από τα ανωτέρω προκύπτει ότι το Πρωτοδικείο δεν υπέπεσε σε κανένα νομικό σφάλμα κατά την εφαρμογή του άρθρου 111 του Κανονισμού Διαδικασίας του και, συνεπώς, ο πρώτος λόγος αναιρέσεως πρέπει να απορριφθεί. Επί του δευτέρου λόγου αναιρέσεως 39     Το AIT υποστηρίζει ότι το Πρωτοδικείο, εφαρμόζοντας την απόφαση του Δικαστηρίου της 11ης Νοεμβρίου 1981, 60/81, IBM κατά Επιτροπής (Συλλογή 1981, σ. 2639), παρέβη τη διάταξη του άρθρου 230, τέταρτο εδάφιο, EΚ. Κατά το ΑΙT, το παραδεκτό της προσφυγής του έπρεπε να εξετασθεί βάσει της αποφάσεως του Δικαστηρίου της 15ης Ιουλίου 1963, 25/62, Plaumann κατά Επιτροπής (Συλλογή τόμος 1954-1964, σ. 937). Συναφώς, το AIT εκτιμά ότι εν προκειμένω πληρούνται οι προϋποθέσεις που καθόρισε η νομολογία αυτή. Συγκεκριμένα, το ΑΙΤ, επικαλούμενο την απόφαση της 18ης Μαΐου 1994, C-309/89, Codorniu κατά Συμβουλίου (Συλλογή 1994, σ. I-1853), υποστηρίζει ότι η επίδικη απόφαση προσέβαλε, μεταξύ άλλων, το δικαίωμά του να χρησιμοποιεί το όνομα και τον λογότυπο του CEERD τα οποία εμφανίζονται σε διάφορα έγγραφα του φακέλου, στοιχείο που διακρίνει την περίπτωσή του από αυτήν των λοιπών οικονομικών φορέων. 40     Επιβάλλεται η διαπίστωση ότι, στο πλαίσιο του λόγου αυτού, το ΑΙΤ δεν προέβαλε κανένα επιχείρημα ικανό να αποδείξει ότι η εκτίμηση που το Πρωτοδικείο διατυπώνει με τη σκέψη 31 της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, κατά την οποία η επίδικη απόφαση δεν παρήγαγε δεσμευτικά έννομα αποτελέσματα ικανά να θίξουν τα συμφέροντά του, μεταβάλλοντας ουσιωδώς τη νομική του κατάσταση, είναι εσφαλμένη. 41     Αφενός, το AIT δεν αμφισβήτησε τις διαπιστώσεις του Πρωτοδικείου που εκτίθενται, αντιστοίχως, στις σκέψεις 28 και 30 της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, σύμφωνα με τις οποίες η Επιτροπή είχε εκδώσει την επίδικη απόφαση έχοντας επίγνωση του γεγονότος ότι ο αντισυμβαλλόμενός της ήταν διαφορετικός από το ΑΙΤ και ότι αποδέκτης της εν λόγω αποφάσεως ήταν το CEERD και όχι το ΑΙΤ. Επιπροσθέτως, το ΑΙΤ δεν αμφισβητεί ότι κατά τον χρόνο υπογραφής της επίμαχης συμβάσεως το CEERD και ο διευθυντής του δεν συνδέονταν πλέον με το AIT. 42     Αφετέρου, το AIT δεν αντικρούει με κανένα επιχείρημα τη διαπίστωση που διατυπώνεται με τη σκέψη 30 της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, κατά την οποία η επίδικη απόφαση δεν του επιβάλλει καμία υποχρέωση και δεν του απονέμει κανένα δικαίωμα. 43     Όσον αφορά τον ισχυρισμό ότι ο Τ. Lefèvre ιδιοποιήθηκε το όνομα και τον λογότυπο του CEERD, στοιχεία που εμφανίζονται σε διάφορα έγγραφα του προσκομισθέντος ενώπιον του Πρωτοδικείου φακέλου, πρέπει να γίνει δεκτό ότι το στοιχείο αυτό δεν δικαιολογεί έννομο συμφέρον του AIT για προσβολή της επίδικης αποφάσεως ενώπιον του Πρωτοδικείου. 44     Εξάλλου, όπως ορθώς έκρινε το Πρωτοδικείο με τη σκέψη 32 της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, εάν το AIT εκτιμούσε ότι η φερόμενη παράνομη συμπεριφορά του Τ. Lefèvre το έβλαπτε, μπορούσε να επιδιώξει προστασία των δικαιωμάτων του ενώπιον των αρμόδιων εθνικών δικαστηρίων. 45     Συναφώς, όπως προκύπτει από τις παρατηρήσεις που υπέβαλε το ΑΙΤ μετά την κοινοποίηση σε αυτό των εγγράφων που κατέθεσε η Επιτροπή στο πλαίσιο των μέτρων οργανώσεως της διαδικασίας ενώπιον του Πρωτοδικείου, ο οργανισμός αυτός επισήμανε ότι έχει εναγάγει τον Τ. Lefèvre για παραποίηση ενώπιον του tribunal de grande instance de Paris στις 2 Σεπτεμβρίου 2003. 46     Από τις ανωτέρω εκτιμήσεις προκύπτει ότι και ο δεύτερος λόγος αναιρέσεως πρέπει να απορριφθεί. Επί του τρίτου λόγου αναιρέσεως 47     Επικουρικώς, το ΑΙΤ υποστηρίζει ότι η απόρριψη της προσφυγής του ως απαράδεκτης από πλευράς του άρθρου 230 EΚ προσβάλει το δικαίωμα του για αποτελεσματική δικαστική προστασία, όπως αυτό κατοχυρώνεται με το άρθρο 47 του Χάρτη Θεμελιωδών Δικαιωμάτων. Συναφώς, το ΑΙΤ υποστηρίζει ότι η προσφυγή ενώπιον των εθνικών δικαστηρίων, εν αντιθέσει προς τα διαλαμβανόμενα στη σκέψη 32 της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, δεν πληροί τους όρους που απαιτούνται κατά τη νομολογία προκειμένου ένα ένδικο βοήθημα να θεωρείται αποτελεσματικό. Συγκεκριμένα, μολονότι το Δικαστήριο, με την απόφαση της 25ης Ιουλίου 2002, C-50/00 P, Unión de Pequeños Agricultores κατά Συμβουλίου (Συλλογή 2002, σ. I-6677), δεν ακολούθησε την πρόταση του γενικού εισαγγελέα, οι λόγοι επί των οποίων στήριξε την απόφασή του δεν ισχύουν για νομικό πρόσωπο που δεν εδρεύει σε κράτος μέλος της Ένωσης, όπως το ΑΙΤ. 48     Ο υπό εξέταση λόγος αναιρέσεως πρέπει να απορριφθεί. Συγκεκριμένα, πρέπει να επισημανθεί ότι το Πρωτοδικείο, αφού κατέληξε, με τη σκέψη 31 της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως, στη διαπίστωση ότι το AIT δεν δύναται να υποστηρίζει ότι η επίδικη απόφαση παρήγαγε δεσμευτικά έννομα αποτελέσματα ικανά να θίξουν τα συμφέροντά του, μεταβάλλοντας ουσιωδώς τη νομική του κατάσταση, επισήμανε, με τη σκέψη 32 της ίδιας διατάξεως, ότι, καθόσον το ΑΙΤ εκτιμά ότι η φερόμενη παράνομη συμπεριφορά του Τ. Lefèvre καθώς και η φερόμενη «ιδιοποίηση» του λογοτύπου «CEERD», το έβλαπτε, απόκειται σ’ αυτό να επιδιώξει προστασία των δικαιωμάτων του ενώπιον των αρμόδιων εθνικών δικαστηρίων. 49     Συναφώς, επιβάλλεται η υπόμνηση ότι είναι γεγονός ότι το ΑΙΤ έχει ασκήσει αγωγή κατά του Τ. Lefèvre για παραποίηση ενώπιον του tribunal de grande instance de Paris στις 2 Σεπτεμβρίου 2003. 50     Επομένως, εν προκειμένω, το AIT δεν δύναται, εν πάση περιπτώσει, να προβάλει ισχυρισμό περί προσβολής του δικαιώματός του αποτελεσματικής δικαστικής προστασίας. 51     Από τις ανωτέρω σκέψεις προκύπτει ότι ο τρίτος λόγος αναιρέσεως πρέπει, ομοίως, να απορριφθεί ως αβάσιμος και, κατά συνέπεια, να απορριφθεί το αίτημα περί αναιρέσεως της αναιρεσιβαλλόμενης διατάξεως. 52     Δεδομένου ότι τα λοιπά αιτήματα της αιτήσεως αναιρέσεως υποβλήθηκαν για την περίπτωση κατά την οποία το Δικαστήριο θα εξαφάνιζε την αναιρεσιβαλλόμενη διάταξη, η αίτηση αναιρέσεως πρέπει να απορριφθεί στο σύνολό της. Επί των δικαστικών εξόδων 53     Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του Κανονισμού Διαδικασίας, το οποίο εφαρμόζεται στη διαδικασία αναιρέσεως βάσει του άρθρου 118 του ιδίου κανονισμού, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα, εφόσον υπάρχει σχετικό αίτημα του νικήσαντος διαδίκου. Δεδομένου ότι η Επιτροπή ζήτησε την καταδίκη του ΑΙΤ στα δικαστικά έξοδα και το ΑΙΤ ηττήθηκε, πρέπει αυτό να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα. Για τους λόγους αυτούς, το Δικαστήριο (δεύτερο τμήμα) αποφασίζει: 1) Απορρίπτει την αίτηση αναιρέσεως. 2) Καταδικάζει το Asian Institute of Technology (AIT) στα δικαστικά έξοδα. (υπογραφές) * Γλώσσα διαδικασίας: η γαλλική.

61999CJ0085

da

Dommens præmisser 1 Ved kendelse af 23. februar 1999, indgået til Domstolen den 10. marts 1999, har Oberster Gerichtshof i medfør af EF-traktatens artikel 177 (nu artikel 234 EF) forelagt to præjudicielle spørgsmål om fortolkningen af artikel 3 og artikel 4, stk. 1, litra h), i Rådets forordning (EØF) nr. 1408/71 af 14. juni 1971 om anvendelse af de sociale sikringsordninger på arbejdstagere, selvstændige erhvervsdrivende og deres familiemedlemmer, der flytter inden for Fællesskabet, som ændret og ajourført ved Rådets forordning (EF) nr. 118/97 af 2. december 1996 (EFT 1997 L 28, s. 1, herefter »forordning nr. 1408/71«), samt af EF-traktatens artikel 6 og 52 (efter ændring nu artikel 12 EF og 43 EF) 2 Disse spørgsmål er blevet rejst under en sag anlagt af Vincent og Esther Offermanns, der er mindreårige børn af skilte forældre, med krav om udbetaling af forskud på børnebidrag, som skyldes af deres fader, men som ikke er betalt, fra Familienlastenausgleichfonds (fond til udligning af forsørgerbyrder). Fællesskabsbestemmelserne 3 Forordning nr. 1408/71 har til formål som led i den frie bevægelighed for personer at samordne de nationale lovgivninger om social sikring i overensstemmelse med formålene med EF-traktatens artikel 51 (efter ændring nu artikel 42 EF). 4 Artikel 1 i forordning nr. 1408/71 med overskriften »Definitioner« bestemmer: »I denne forordning: [...] u) i) betyder udtrykket 'familieydelser' alle natural- eller kontantydelser, der tager sigte på udligning af forsørgerbyrder inden for rammerne af en lovgivning som omhandlet i artikel 4, stk. 1, litra h), dog med undtagelse af de i bilag II nævnte særlige ydelser i anledning af fødsel eller adoption [...] [...]« 5 Artikel 2, stk. 1, i forordning nr. 1408/71 om forordningens personelle anvendelsesområde bestemmer: »Denne forordning finder anvendelse på arbejdstagere og selvstændige erhvervsdrivende, som er eller har været omfattet af lovgivningen i en eller flere medlemsstater, og som er statsborgere i en af disse stater eller er statsløse eller flygtninge bosat på en medlemsstats område, samt på deres familiemedlemmer og efterladte.« 6 Artikel 3 i forordning nr. 1408/71 om ligebehandling bestemmer: »1. Personer, der er bosat på en medlemsstats område, og som er omfattet af denne forordning, har de samme pligter og rettigheder i henhold til en medlemsstats lovgivning som denne medlemsstats egne statsborgere, medmindre andet følger af særlige bestemmelser i denne forordning. 2. [...] 3. De overenskomster om social sikring, som forbliver i kraft i medfør af artikel 7, stk. 2, litra c), samt de overenskomster, der afsluttes i medfør af artikel 8, stk. 1, udstrækkes til at omfatte samtlige personer, der omfattes af denne forordning, medmindre andet er bestemt i bilag III.« 7 Artikel 4 i forordning nr. 1408/71, som definerer forordningens saglige anvendelsesområde, bestemmer i stk. 1, litra h): »Denne forordning finder anvendelse på enhver lovgivning om sociale sikringsgrene, der vedrører: [...] h) familieydelser.« 8 Artikel 5 i forordning nr. 1408/71 om medlemsstaternes erklæringer om denne forordnings anvendelsesområde bestemmer: »Medlemsstaterne skal i erklæringer, der meddeles og offentliggøres i overensstemmelse med artikel 97, angive den lovgivning og de ordninger, der omfattes af artikel 4, stk. 1 og 2, de i artikel 4, stk. 2a, omhandlede særlige ikke-bidragspligtige ydelser, de i artikel 50 omhandlede minimumsydelser samt de i artikel 77 og 78 omhandlede ydelser.« 9 Artikel 7, stk. 1 og 2, i Rådets forordning (EØF) nr. 1612/68 af 15. oktober 1968 om arbejdskraftens frie bevægelighed inden for Fællesskabet (EFT 1968 II, s. 467), bestemmer: »1. En arbejdstager, der er statsborger i en medlemsstat, må ikke på grund af sin nationalitet behandles anderledes på de øvrige medlemsstaters område end indenlandske arbejdstagere med hensyn til beskæftigelses- og arbejdsvilkår, navnlig for så vidt angår aflønning, afskedigelse og, i tilfælde af arbejdsløshed, genoptagelse af beskæftigelse i faget eller genansættelse. 2. Arbejdstageren nyder samme sociale og skattemæssige fordele som indenlandske arbejdstagere.« De nationale bestemmelser 10 Österreichisches Bundesgesetz über die Gewährung von Vorschüssen auf den Unterhalt von Kindern (Unterhaltsvorschussgesetz) (den østrigske forbundslov om forskudsvis udbetaling af bidrag til børns underhold, BGBl. 1985 I, s. 451, herefter »UVG«), som blev vedtaget i 1985, bestemmer, at staten på de betingelser, som den fastsætter, udbetaler forskud på børnebidrag. 11 UVG's § 2, stk. 1, bestemmer: »Mindreårige børn, der har deres sædvanlige bopæl i Østrig, og som enten er østrigske statsborgere eller statsløse, har krav på forskud [...]« 12 UVG's § 3 lyder således: »Der udbetales forskud, når 1. der for en lovbestemt ret til børnebidrag er grundlag for tvangsfuldbyrdelse her i landet, og 2. en tvangsfuldbyrdelse vedrørende løbende børnebidrag [...] eller, såfremt den bidragsforpligtede åbenbart ikke har noget lønkrav eller noget andet krav i et løbende forhold, en tvangsfuldbyrdelse [...] ikke har skaffet fuld dækning, selv for blot ét af de børnebidrag, der er forfaldet inden for de sidste seks måneder, før der er indgivet ansøgning om forskud; betalte restancer på børnebidrag skal herved fratrækkes det løbende bidrag.« 13 UVG's § 4 bestemmer, at der under nærmere beskrevne omstændigheder også udbetales forskud, når tvangsfuldbyrdelsen viser sig at være udsigtsløs, eller hvis retten til børnebidrag ikke er fastsat. 14 UVG's § 30 og 31 bestemmer, at barnets ret til underholdsbidrag, som er blevet udbetalt forskudsvis, overføres til det offentlige. Når den bidragsforpligtede ikke foretager betaling, tvangsinddrives fordringerne. 15 Udbetaling af forskud på børnebidrag afhænger ikke af modtagerens personlige trangssituation og er ikke genstand for noget skøn ved vurderingen af det enkelte tilfælde. 16 UVG er vedtaget i henhold til artikel 10, stk. 1, nr. 6, i den østrigske forfatning, som giver den østrigske forbundsstat kompetence på det »privatretlige« område. 17 UVG er ikke blevet ændret efter Republikken Østrigs tiltrædelse af Den Europæiske Union. Desuden har den østrigske regering ikke i henhold til artikel 5 i forordning nr. 1408/71 erklæret, at UVG skulle anses for en ordning som omhandlet i samme forordnings artikel 4, stk. 1 og 2. Tvisten i hovedsagen og de præjudicielle spørgsmål 18 Sagsøgerne i hovedsagen, som er mindreårige (herefter »børnene«), samt deres forældre er tyske statsborgere og har boet i Østrig siden 1987. Forældrene udøver begge selvstændig virksomhed i denne medlemsstat. 19 Forældrene blev skilt den 1. februar 1995, og moderen fik alene forældremyndigheden over børnene. Den 17. januar 1996 forpligtede faderen sig ved et indenretligt forlig til for hvert barn at betale et månedligt bidrag på 3 500 ATS, men har siden februar 1998 ikke længere betalt det. 20 Den 1. september 1998 ansøgte børnene hver især om forskudsvis udbetaling af børnebidraget på 3 500 ATS månedligt i henhold til UVG's bestemmelser. De gjorde gældende, at de havde forsøgt at opnå tvangsfuldbyrdelse af det eksigible krav på børnebidrag over for deres fader, men at dette havde vist sig umuligt, fordi faderen ikke længere havde indtægter. 21 Det står fast, at børnene ikke opfylder betingelserne i den tyske socialsikringsordning for forskudsvis udbetaling af børnebidrag. 22 Den østrigske førsteinstans afslog i henhold til UVG's § 2, stk. 1, børnenes krav under henvisning til deres tyske statsborgerskab. Appelinstansen stadfæstede denne afgørelse med den begrundelse, at forskud på børnebidrag hverken er familieydelser som omhandlet i forordning nr. 1408/71 eller sociale fordele som omhandlet i artikel 7, stk. 2, i forordning nr. 1612/68. Ifølge appelinstansen er det ikke i strid med fællesskabsforbuddet mod forskelsbehandling, at bidragene kun kan udbetales forskudsvis til børn, som har deres sædvanlige bopæl i Østrig, og som er østrigske statsborgere eller statsløse. 23 Efter at der var indgivet revisionsanke til Oberster Gerichtshof, besluttede denne at udsætte sagen og at forelægge Domstolen følgende præjudicielle spørgsmål: »1) Udgør forskud på børnebidrag til selvstændige erhvervsdrivendes mindreårige børn i henhold til den østrigske Bundesgesetz über die Gewährung von Vorschüssen auf den Unterhalt von Kindern (forbundslov om forskudsvis udbetaling af bidrag til børns underhold, Unterhaltsvorschussgesetz 1985 - UVG BGBl 451 i den gældende affattelse) familieydelser efter artikel 4, stk. 1, litra h), i Rådets forordning (EØF) nr. 1408/71 af 14. juni 1971 om anvendelse af de sociale sikringsordninger på arbejdstagere, selvstændige erhvervsdrivende og deres familiemedlemmer, der flytter inden for Fællesskabet, som ændret og ajourført ved Rådets forordning (EØF) nr. 2001/83 af 2. juni 1983 og som ændret ved Rådets forordning nr. 3427/89 af 30. oktober 1989, og finder forordningens artikel 3 om ligebehandling følgelig også anvendelse i et sådant tilfælde? 2) Såfremt spørgsmål 1 besvares benægtende: Foreligger der i strid med EF-traktatens artikel 52 og artikel 6, stk. 1, en forskelsbehandling af mindreårige børn i deres egenskab af familiemedlemmer, såfremt børnene, der ligesom deres forældre, som driver selvstændig erhvervsvirksomhed i Østrig, har tysk statsborgerskab, men som har deres sædvanlige bopæl i Republikken Østrig, søger om forskudsvis udbetaling af børnebidrag i henhold til den østrigske forbundslov om forskudsvis udbetaling af bidrag til børns underhold (Unterhaltsvorschussgesetz 1985 - UVG BGBl 451 i den gældende affattelse), og det under henvisning til børnenes tyske statsborgerskab i henhold til UVG's § 2, stk. 1, afslås at yde dem et sådant forskud?« Det første spørgsmål 24 Det bemærkes, at i betragtning af datoen for de faktiske omstændigheder i hovedsagen synes den relevante version af forordning nr. 1408/71 at være den, der er ændret og ajourført ved forordning nr. 118/97, således at det er sidstnævnte version, der skal fortolkes. Det må dog understreges, at de relevante bestemmelser i forordning nr. 1408/71 i det væsentlige er forblevet uændret. 25 Den forelæggende rets første spørgsmål, som vedrører det saglige anvendelsesområde for forordning nr. 1408/71, går nærmere bestemt ud på, om en ydelse som forskud på børnebidrag i henhold til UVG er en familieydelse som omhandlet i artikel 4, stk. 1, litra h), i forordning nr. 1408/71. 26 Indledningsvis skal det fremhæves, at den omstændighed, at den østrigske regering ikke i henhold til artikel 5 i forordning nr. 1408/71 har erklæret UVG for en ordning, der omfattes af artikel 4, stk. 1 og 2, i samme forordning, ikke i sig selv beviser, at UVG ikke falder ind under forordningens anvendelsesområde (jf. bl.a. dom af 29.11.1977, sag 35/77, Beerens, Sml. s. 2249, præmis 9). 27 Som den østrigske regering og Kommissionen desuden har henvist til, har Domstolen gentagne gange udtalt, at sondringen mellem ydelser, der ikke er omfattet af anvendelsesområdet for forordning nr. 1408/71, og ydelser, der er omfattet af denne forordning, hovedsagelig er baseret på de enkelte elementer i den pågældende ydelse, navnlig dens formål og de betingelser, under hvilke ydelsen tilkendes (jf. bl.a. dom af 16.7.1992, sag C-78/91, Hughes, Sml. I, s. 4839, præmis 14, og af 10.10.1996, forenede sager C-245/94 og C-312/94, Hoever og Zachow, Sml. I, s. 4895, præmis 17). 28 Efter fast retspraksis kan en ydelse kun anses for en social sikringsydelse, såfremt den dels tildeles de berettigede uden nogen individuel bedømmelse af personlige behov, men efter lovbestemte kriterier, og dels forudsat, at den vedrører en af de risici, der udtrykkeligt er anført i artikel 4, stk. 1, i forordning nr. 1408/71 (jf. i denne forbindelse dom af 27.3.1985, sag 249/83, Hoeckx, Sml. s. 973, præmis 12, 13 og 14, samt Hughes-dommen, præmis 15). 29 Det står fast, at forskud på børnebidrag som omhandlet i UVG opfylder den første af de to betingelser, der er nævnt i den foregående præmis. Der skal således tages stilling til, om forskud på børnebidrag opfylder den anden af disse betingelser, dvs. at der skal tages stilling til, om det i betragtning af sit formål og de betingelser, på hvilke det tildeles, henhører under den sociale sikringsgren, som vedrører familieydelser i henhold til artikel 4, stk. 1, litra h), i forordning nr. 1408/71. 30 Den østrigske regering og Kommissionen har besvaret dette spørgsmål benægtende under henvisning til forskellige argumenter. 31 For det første har den østrigske regering anført, at da det er det mindreårige barn - ikke forældremyndighedens indehaver - der er berettiget til de børnebidrag, den anden af forældrene skal betale, er denne ret ikke en ret for en person, som er bosat i udlandet under udøvelse af sin ret til fri bevægelighed. 32 For det andet har såvel den østrigske regering som Kommissionen anført, at forskudsvis udbetaling af børnebidrag i henhold til UVG er baseret på en ret for barnet over den bidragsforpligtede, som er af forsørgelsesmæssig art og henhører under familieretten. Den omstændighed, at den østrigske forbundsstat ved at indtræde i stedet for den bidragsforpligtede, der ikke opfylder sin forsørgelsespligt, betaler børnebidraget og indtræder i barnets ret til dette bidrag, ændrer på ingen måde denne rets indhold. Denne ordning har blot til formål at lette fremgangsmåden for tvangsfuldbyrdelse af underholdsforpligtelsen for at sikre barnet betaling af det fulde børnebidrag og har således et andet formål end at udligne familieydelser. 33 Kommissionen har nærmere anført, at forskudsvis udbetaling af børnebidrag i henhold til UVG ikke udbetales endeligt, da den bidragsforpligtede skal godtgøre dem, eventuelt ved tvangsinddrivelse. Under henvisning til dom af 15. december 1976, sag 39/76, Mouthaan (Sml. s. 1901, præmis 18 ff.), har Kommissionen anført, at en ydelse, som træder i stedet for en civilretlig forpligtelse, ikke er omfattet af artikel 4, stk. 1, litra h), i forordning nr. 1408/71. Domstolens bemærkninger 34 Med hensyn til den berettigedes identitet bemærkes, at sondringen mellem selvstændige rettigheder og afledte rettigheder principielt ikke finder anvendelse på familieydelser (jf. Hoever og Zachow-dommen, præmis 33). Det er således uden betydning, at modtageren af ydelsen er barnet selv, når forældremyndighedens indehaver som selvstændig erhvervsdrivende er omfattet af personkredsen for forordning nr. 1408/71. 35 Det følger heraf, at børn, der befinder sig i en situation som sagsøgerne i hovedsagen, i deres egenskab af en arbejdstagers (i hovedsagen deres moder) familiemedlemmer, der i kraft heraf er omfattet af det personelle anvendelsesområde for forordning nr. 1408/71, således som det er defineret i dennes artikel 2, stk. 1, på området for familieydelser med henblik på samme forordnings artikel 3, stk. 1, skal anses for personer omfattet af denne forordnings bestemmelser. 36 Følgelig kan den østrigske regerings argumentation, hvorefter UVG indfører en oprindelig ret, der tildeles barnet selv og ikke en arbejdstager, der har udøvet sin ret til fri bevægelighed, ikke tiltrædes. 37 Hvad angår den retlige art af en ydelse som den i hovedsagen omhandlede, bemærkes, at dens subsumption i national ret ikke er afgørende for, om den er omfattet af det saglige anvendelsesområde for forordning nr. 1408/71 (jf. de nævnte domme i sagerne Hughes, præmis 14, samt Hoever og Zachow, præmis 17). Det følger heraf, at den omstændighed, at en ydelse henhører under den nationale familieret, ikke er afgørende for vurderingen af dens objektive indhold. 38 Ved afgørelsen af, hvad der er ydelsens objektive indhold, bemærkes, at ifølge artikel 1, litra u), nr. i), i forordning nr. 1408/71 »betyder udtrykket 'familieydelser' alle natural- eller kontantydelser, der tager sigte på udligning af forsørgerbyrder«. Domstolen har i denne forbindelse fastslået, at formålet med familieydelser er at hjælpe den arbejdstager, der er familieforsørger, socialt ved at lade det offentlige deltage i hans udgifter (jf. dom af 4.7.1985, sag 104/84, Kromhout, Sml. s. 2205, præmis 14). 39 Domstolen har således antaget, at en børnepasningsydelse, der skal gøre det muligt for en af forældrene at hellige sig pasningen af et lille barn, og nærmere bestemt at yde godtgørelse for andre udgifter i forbindelse med pasning og opdragelse samt i givet fald at mildne de økonomiske ulemper som følge af, at der gives afkald på en fuldtidsindkomst, havde til formål at udligne forsørgerbyrder som anført i artikel 1, litra u), nr. i), i forordning nr. 1408/71 (jf. Hoever og Zachow-dommen, præmis 23 og 25). 40 I denne forbindelse må det fremhæves, at udligning af sådanne forsørgerbyrder er forenelige med de formål, der nævnes i første betragtning til forordning nr. 1408/71, nemlig en forbedring af de arbejdstageres levestandard og beskæftigelsesvilkår, som har udøvet deres ret til fri bevægelighed. 41 Det følger heraf, at udtrykket »udligning af forsørgerbyrder« i artikel 1, litra u), nr. i), i forordning nr. 1408/71 skal fortolkes således, at det bl.a. omfatter et offentligt bidrag til familiebudgettet, som skal lette byrderne ved børns underhold (Unterhalt). 42 Med hensyn til det pågældende forskuds formål og betingelserne for dets udbetaling bemærkes, at de motiver, som den østrigske lovgiver henviste til ved vedtagelsen af UVG, var at drage omsorg for unge ved »et afgørende skridt til sikring af mindreårige børns underhold«, når mødre, som i hovedsagen, står alene tilbage med deres børn, og foruden den tunge byrde med at opdrage dem også er bebyrdet med det problem, det er, at inddrive underholdsbidragene fra faderen. Ifølge den forelæggende ret er det for at afhjælpe denne situation, at »staten skal træde til, udbetale bidragene forskudsvis og søge det udlagte inddrevet hos de bidragsforpligtede«. Selve UVG's titel afspejler direkte dens formål i forbindelse med forsørgelse af børn. 43 Desuden giver det pågældende forskud familiebudgettet en umiddelbar fordel i form af likvide midler, som fører til en forbedring af familielivets niveau. I mangel af et sådant forskud påhviler det forældremyndighedens indehaver at benytte sine personlige indtægter til at udligne det tab, der følger af den anden af forældrenes manglende betaling af børnebidraget, samt til at afholde udgifter til tvangsfuldbyrdelsen mod denne, hvilket i øvrigt kan have en negativ indflydelse på familielivet. 44 Det bidrag, der følger af det i hovedsagen omhandlede forskud, kan følgelig ikke anses for at være af midlertidig art. Fra modtagerens synspunkt bliver der endeligt tildelt denne et børnebidrag, uden at der tages hensyn til risikoen for, at det ikke kan inddrives hos den af forældrene, der undlader at betale det. 45 Det i hovedsagen omhandlede forskud på børnebidrag har ikke blot til formål at fremskynde tvangsfuldbyrdelsen af underholdsforpligtelsen, men skal også dække de udgifter, der bæres af forældremyndighedens indehaver. Artikel 4 i forordning nr. 1408/71 udelukker imidlertid ikke, at en ydelse kan have en dobbelt funktion (jf. Hughes-dommen, præmis 19). 46 Som Domstolen desuden allerede har fastslået, er den måde, en ydelse finansieres på, uden betydning for, om den kan betegnes som en social sikringsydelse (jf. herved Hughes-dommen, præmis 21). Det har ingen betydning, ved hvilke retlige midler medlemsstaten gennemtvinger opfyldelsen af kravet på ydelsen. Det er derfor uden betydning, om det offentlige bidrag som i hovedsagen sker i form af forskud på børnebidrag udbetalt af offentlige midler i stedet for af den bidragsforpligtede, der undlader at betale. 47 Det følger af samtlige de foregående betragtninger, at et forskud på børnebidrag som det, der er tale om i hovedsagen, er en familieydelse. 48 Dette resultat afsvækkes ikke af præmis 18 ff. i Mouthaan-dommen. Den ydelse, som denne sag drejede sig om, var den kompetente arbejdsgiverforenings udbetaling af løntilgodehavender, en arbejdstager havde hos en arbejdsgiver, der var blevet insolvent. I dommens præmis 20 fastslog Domstolen, at da de pågældende tilgodehavender modsvarede arbejdspræstationer erlagt af arbejdstageren under dennes ansættelse, var de ikke ydelser ved arbejdsløshed som omhandlet i artikel 4, stk. 1, litra g), i forordning nr. 1408/71. Det var nemlig uden betydning for erhvervelse af ret til den nævnte ydelse, om arbejdstageren var arbejdsløs. 49 Det første spørgsmål skal derfor besvares således, at en ydelse som det forskud på børnebidrag, der udbetales i medfør af UVG, er en familieydelse i henhold til artikel 4, stk. 1, litra h), i forordning nr. 1408/71. Følgelig har personer, der er bosat på en medlemsstats område, og som er omfattet af denne forordning, ret til en sådan ydelse i henhold til denne medlemsstats nationale lovgivning på samme betingelser som medlemsstatens egne statsborgere i henhold til forordningens artikel 3. Det andet spørgsmål 50 Da det første spørgsmål er besvaret bekræftende, er det ufornødent at besvare den forelæggende rets andet spørgsmål. Afgørelse om sagsomkostninger Sagens omkostninger 51 De udgifter, der er afholdt af den østrigske og den svenske regering samt af Kommissionen, som har afgivet indlæg for Domstolen, kan ikke erstattes. Da sagens behandling i forhold til hovedsagens parter udgør et led i den sag, der verserer for den nationale ret, tilkommer det denne at træffe afgørelse om sagens omkostninger. Afgørelse På grundlag af disse præmisser kender DOMSTOLEN (Femte Afdeling) vedrørende de spørgsmål, der er forelagt af Oberster Gerichtshof ved kendelse af 23. februar 1999, for ret: En ydelse som det forskud på børnebidrag, der udbetales i medfør af österreichisches Bundesgesetz über die Gewährung von Vorschüssen auf den Unterhalt von Kindern (Unterhaltsvorschussgesetz) (den østrigske forbundslov om forskudsvis udbetaling af bidrag til børns underhold), er en familieydelse i henhold til artikel 4, stk. 1, litra h), i Rådets forordning (EØF) nr. 1408/71 af 14. juni 1971 om anvendelse af de sociale sikringsordninger på arbejdstagere, selvstændige erhvervsdrivende og deres familiemedlemmer, der flytter inden for Fællesskabet, som ændret og ajourført ved Rådets forordning (EF) nr. 118/97 af 2. december 1996. Følgelig har personer, der er bosat på en medlemsstats område, og som er omfattet af denne forordning, ret til en sådan ydelse i henhold til denne medlemsstats nationale lovgivning på samme betingelser som medlemsstatens egne statsborgere i henhold til forordningens artikel 3.

61999CJ0036

it

Motivazione della sentenza 1 Con decisione 8 febbraio 1999, pervenuta in cancelleria il 10 febbraio successivo, il Tribunal de première instance di Liegi ha sottoposto a questa Corte, ai sensi dell'art. 177 del Trattato CE (divenuto art. 234 CE), due questioni pregiudiziali relative all'interpretazione degli artt. 12, n. 3, e 28, n. 3, lett. b), della sesta direttiva del Consiglio 17 maggio 1977, 77/388/CEE, in materia di armonizzazione delle legislazioni degli Stati membri relative alle imposte sulla cifra di affari - Sistema comune di imposta sul valore aggiunto: base imponibile uniforme (GU L 145, pag. 1), nel testo risultante dalla direttiva del Consiglio 20 dicembre 1996, 96/95/CE, che modifica, in relazione al livello dell'aliquota normale dell'imposta sul valore aggiunto, la direttiva 77/388/CEE (GU L 338, pag. 89; in prosieguo: la «sesta direttiva»), nonché dell'art. 92 del Trattato CE (divenuto, in seguito a modifica, art. 87 CE). 2 Tali questioni sono state sollevate nell'ambito di una controversia tra l'Idéal tourisme SA (in prosieguo: l'«Idéal tourisme») e lo Stato belga riguardo alla riscossione dell'imposta sul valore aggiunto (in prosieguo: l'«IVA») che colpisce le operazioni di trasporto internazionale di persone per autocorriera effettuate dall'Idéal tourisme. Normativa comunitaria 3 L'art. 28, n. 3, lett. b), della sesta direttiva dispone: «Durante il periodo transitorio di cui al paragrafo 4, gli Stati membri possono : (...) b) continuare ad esentare le operazioni elencate nell'allegato F alle condizioni esistenti nello Stato membro interessato». 4 L'allegato F della sesta direttiva, intitolato «Elenco delle operazioni di cui all'articolo 28, paragrafo 3, lettera b)», menziona, al punto 17, i «trasporti di persone I trasporti di beni quali bagagli e autovetture al seguito di viaggiatori o le prestazioni di servizi connesse con il trasporto delle persone, sono esentati solo nella misura in cui è esente il trasporto di tali persone». 5 L'art. 15 della sesta direttiva, che disciplina in particolare l'esenzione dei trasporti internazionali, al n. 6 dispone: «Fatte salve le altre disposizioni comunitarie, gli Stati membri esentano, a condizioni da essi fissate per assicurare una corretta e semplice applicazione delle esenzioni stesse e prevenire ogni possibile frode, evasione ed abuso: (...) 6. cessione, trasformazione, riparazione, manutenzione, noleggio e locazione di aeromobili usati da compagnie di navigazione aerea che praticano essenzialmente il trasporto internazionale a pagamento, nonché fornitura, locazione, riparazione e manutenzione degli oggetti in essi incorporati o da essi usati». 6 Ai sensi dell'art. 17, n. 3, lett. b), della sesta direttiva, gli Stati membri accordano ad ogni soggetto passivo la deduzione o il rimborso dell'IVA nella misura in cui i beni e i servizi sono utilizzati ai fini di sue operazioni esenti ai sensi dell'art. 15 della stessa direttiva. 7 L'art. 12, n. 3, della sesta direttiva precisa le modalità con cui gli Stati membri fissano l'aliquota normale e le aliquote ridotte dell'IVA applicabili alle operazioni imponibili. 8 L'art. 92, n. 1, del Trattato recita: «Salvo deroghe contemplate dal presente Trattato, sono incompatibili con il mercato comune, nella misura in cui incidano sugli scambi tra Stati membri, gli aiuti concessi dagli Stati, ovvero mediante risorse statali, sotto qualsiasi forma che, favorendo talune imprese o talune produzioni, falsino o minaccino di falsare la concorrenza». Normativa nazionale 9 In Belgio l'art. 21, n. 3, del codice dell'imposta sul valore aggiunto (in prosieguo: il «codice IVA») dispone: «In deroga al n. 2, è ritenuto luogo della prestazione di servizi: (...) 3_ il luogo dove è effettuato il trasporto in funzione delle distanze percorse quando la prestazione ha per oggetto un trasporto». 10 L'art. 1, punto 1, del regio decreto 20 luglio 1970, n. 20, che fissa le aliquote dell'imposta sul valore aggiunto e determina la ripartizione dei beni e dei servizi secondo dette aliquote (Moniteur belge del 31 luglio 1970), dispone: «L'imposta sul valore aggiunto è riscossa: 1_ all'aliquota del 6% per i beni e i servizi indicati nella tabella A dell'allegato al presente decreto». 11 Nella rubrica XXV della tabella A, intitolata «Trasporti», figurano: «I trasporti di persone e di bagagli non registrati e di animali che accompagnano i viaggiatori». 12 L'art. 41, n. 1, punto 1_, del codice dell'IVA prevede che sono esenti dall'IVA: «I trasporti marittimi di persone; i trasporti aerei internazionali di persone; i trasporti di bagagli e di autovetture, accompagnate dai viaggiatori nel caso dei trasporti previsti al presente punto 1_». 13 L'art. 45, n. 1, del codice dell'IVA dispone quanto segue: «Ogni soggetto passivo può dedurre dall'imposta dovuta le imposte gravanti sui beni e servizi che gli sono stati forniti, sui beni che ha importato e sulle acquisizioni intracomunitarie di beni che ha effettuato, nella misura in cui li utilizza per porre in essere: 1_ operazioni soggette a imposta; 2_ operazioni esenti a norma degli artt. 39-42». 14 Tale normativa belga relativa all'esenzione dei trasporti aerei internazionali di persone è anteriore alla data di entrata in vigore della sesta direttiva. Causa principale e questioni pregiudiziali 15 L'Idéal tourisme, avente sede a Liegi (Belgio), è una società che effettua servizi di trasporto internazionale di persone mediante autocorriera. 16 Nella dichiarazione mensile dell'IVA relativa alle operazioni del mese di giugno 1997 l'Idéal tourisme dichiarava all'aliquota dello 0%, invece dell'aliquota del 6% prevista dalla normativa belga, le parti effettuate in Belgio delle operazioni di trasporto internazionale di persone mediante autocorriera. Nel far ciò spiegava che riteneva di essere discriminata nell'ambito dell'IVA rispetto ai trasporti aerei internazionali di persone. Infatti, a suo parere, quest'ultimo tipo di trasporto è esentato dall'IVA, ma ciò non impedisce alle imprese di trasporto aereo di dedurre l'IVA a monte, mentre la parte effettuata in Belgio dei trasporti di persone mediante autocorriera, secondo la normativa belga, è assoggettata all'IVA all'aliquota del 6%. Si tratterebbe dunque di una discriminazione contraria al principio generale di uguaglianza che fa parte dei principi generali del diritto comunitario. 17 Poiché l'amministrazione tributaria belga aveva richiesto all'Idéal tourisme le somme di BEF 554 845 a titolo di IVA e di BEF 55 000 a titolo di ammenda, la società, dopo aver versato tali importi, adiva il Tribunal de première instance di Liegi per ottenerne il rimborso. L'Idéal tourisme sosteneva dinanzi a tale giudice che la normativa belga che esonera i trasporti aerei internazionali di persone non solo è contraria al principio generale di uguaglianza, ma costituisce anche un aiuto statale ai sensi dell'art. 92 del Trattato a favore delle compagnie aeree. 18 Ritenendo necessaria, per la pronuncia della sentenza, un'interpretazione del diritto comunitario, il Tribunal de première instance di Liegi ha deciso di sospendere il procedimento e di sottoporre alla Corte le seguenti questioni pregiudiziali: «1) Se la direttiva del Consiglio 77/388/CEE, in particolare negli artt. 12, n. 3, e 28, n. 3, lett. b), autorizzi gli Stati membri a stabilire, in danno delle imprese di trasporto di persone mediante autocorriera, una discriminazione in contrasto con i principi di parità di trattamento e di non discriminazione enunciati dal diritto comunitario. 2) Se un regime IVA favorevole ad un determinato settore economico di attività, come quello di cui trattasi nella fattispecie, possa costituire un aiuto di Stato ai sensi dell'art. 92 del Trattato di Roma, anche se esso non tutela esclusivamente l'industria nazionale». Sulla ricevibilità delle questioni pregiudiziali 19 Lo Stato belga esprime dubbi riguardo al carattere reale della controversia tra le parti nella causa principale. A suo parere, le questioni da sottoporre alla Corte suggerite dall'Idéal tourisme al giudice a quo, pur non essendo meramente ipotetiche, avrebbero tuttavia come unico obiettivo un risultato che non ha ancora potuto essere conseguito per via legislativa. Si rimette alla Corte per quanto attiene alla ricevibilità del rinvio pregiudiziale. 20 In proposito occorre ricordare che, secondo una giurisprudenza costante, spetta esclusivamente al giudice nazionale, cui è stata sottoposta la controversia e che deve assumersi la responsabilità dell'emananda decisione giurisdizionale, valutare, alla luce delle particolari circostanze di ciascuna causa, sia la necessità di una pronuncia pregiudiziale per essere in grado di emettere la propria sentenza sia la rilevanza delle questioni che sottopone alla Corte (v., in particolare, sentenza 15 dicembre 1995, causa C-415/93, Bosman, Racc. pag. I-4921, punto 59). Tuttavia la Corte ha ritenuto di non poter statuire su una questione pregiudiziale sollevata da un giudice nazionale qualora appaia in modo manifesto che l'interpretazione di una norma comunitaria o il giudizio sulla sua validità chiesti da tale giudice non hanno alcuna relazione con l'effettività o con l'oggetto della causa principale, qualora il problema sia di natura ipotetica o quando la Corte non disponga degli elementi di fatto o di diritto necessari per fornire una soluzione utile alle questioni che le vengono sottoposte (v. sentenze Bosman, citata, punto 61, e 9 marzo 2000, causa C-437/97, EKW e Wein & Co., Racc. pag. I-1157, punto 52). 21 Ora, dalla decisione di rinvio emerge chiaramente che il ricorso proposto dall'Idéal tourisme riguarda il rimborso dell'importo dell'IVA versato allo Stato belga e dunque riguarda la possibilità della stessa di beneficiare di un'esenzione dall'IVA senza perdere tuttavia il diritto alla deduzione dell'IVA pagata a monte. 22 Si deve osservare che il fascicolo non presenta elementi da cui risulti in modo evidente che le parti nella causa principale si sono previamente accordate per indurre la Corte a pronunciarsi ricorrendo all'espediente di una controversia costruita a bella posta, com'è avvenuto nella causa che era all'origine della sentenza 16 dicembre 1981, causa 244/80, Foglia (Racc. pag. 3045). Al contrario è evidente che le parti sono in disaccordo su un certo numero di punti importanti, e dal fascicolo emerge chiaramente che l'Idéal tourisme non si è accordata con lo Stato belga per porre questioni pregiudiziali ipotetiche alla Corte. 23 Quanto alla rilevanza della prima questione si deve osservare che essa non ne è manifestamente priva, posto che dal fascicolo risulta che il giudice a quo ritiene che i trasportatori di persone mediante autocorriere subiscano, rispetto alle compagnie aeree, una discriminazione che gli sembra a priori contraria al principio comunitario di uguaglianza e di non discriminazione. 24 Non spetta alla Corte, nell'ambito dell'esame della ricevibilità della prima questione, esprimere una valutazione su tale analisi. 25 Si deve pertanto risolvere la prima questione pregiudiziale. 26 Occorre rilevare per contro che la seconda questione proposta è manifestamente priva di rilevanza per la definizione della causa principale. 27 Con tale seconda questione il giudice a quo chiede sostanzialmente se l'esenzione dall'IVA di cui beneficiano le compagnie aeree costituisca un aiuto statale incompatibile con il diritto comunitario. 28 La causa principale tuttavia non riguarda tale problema, bensì quello di accertare se talune operazioni effettuate dall'Idéal tourisme siano o meno assoggettate all'IVA. 29 Pertanto non si deve risolvere la seconda questione pregiudiziale (v., in questo senso, per una causa analoga, la citata sentenza EKW e Wein & Co., punto 53). La prima questione 30 Con la prima questione il giudice a quo domanda sostanzialmente se il principio di parità di trattamento osti a una normativa di uno Stato membro che, da un lato, ai sensi dell'art. 28, n. 3, lett. b), della sesta direttiva, continua a esentare i trasporti aerei internazionali di persone e, dall'altro, assoggetta ad imposizione i trasporti internazionali di persone mediante autocorriera. 31 L'Idéal tourisme sostiene che, nella sua qualità di società di trasporto mediante autocorriera, sarebbe in diretta concorrenza con le società di navigazione aerea sulle medie distanze, vale a dire quelle comprese tra 300/400 km e 2 500/3 000 km. La differenza di imposizione fiscale non sarebbe dunque giustificata e sarebbe contraria al principio della parità di trattamento. Secondo lo Stato belga e i governi francese e portoghese, per contro, questi due modi di trasporto non sono sufficientemente intercambiabili per essere considerati appartenenti allo stesso mercato. Dal canto suo la Commissione sottolinea che la differenza di imposizione fiscale secondo il mezzo di trasporto utilizzato dal soggetto passivo, che sia o meno obiettivamente giustificata, deve essere considerata conforme alla sesta direttiva finché il legislatore comunitario non avrà posto fine al regime transitorio di esenzione. 32 Preliminarmente occorre ricordare che l'art. 28, n. 3, lett. b), della sesta direttiva, in combinato disposto con l'allegato F della stessa direttiva, autorizza gli Stati membri, in termini chiari e non ambigui, a continuare ad applicare alle stesse condizioni talune esenzioni previste dalla loro normativa prima dell'entrata in vigore della sesta direttiva. Anche se, conseguentemente, non consente agli Stati membri di istituire nuove esenzioni o di estendere la portata delle esenzioni esistenti successivamente alla data d'entrata in vigore della direttiva, tale articolo non osta invece alla riduzione di queste ultime, a maggior ragione dal momento che la loro abrogazione costituisce lo scopo dell'art. 28, n. 4, della sesta direttiva (v. sentenza 29 aprile 1999, causa C-136/97, Norbury Developments, Racc. pag. I-2491, punto 19). 33 Ne deriva che uno Stato membro che, come il Regno del Belgio, assoggetta ad IVA i trasporti internazionali effettuati dalle imprese di trasporto di persone mediante autocorriera e continua ad esentare i trasporti aerei internazionali di persone non sarebbe autorizzato ad estendere ai primi l'esenzione di cui beneficiano i secondi, anche se la differenza di trattamento fosse contraria al principio della parità di trattamento. Per contro potrebbe assoggettare a imposta anche i trasporti aerei al fine di eliminare tale differenza di trattamento. 34 Tuttavia si deve osservare che uno Stato membro può, da un lato, continuare a esentare, alle condizioni previste dall'art. 28, n. 3, lett. b), della sesta direttiva, i trasporti aerei internazionali di persone e, dall'altro, assoggettare ad imposta i trasporti internazionali di persone mediante autocorriera. 35 E' vero che il principio di uguaglianza fa parte dei principi fondamentali del diritto comunitario. Questo principio impone di non trattare in modo diverso situazioni analoghe, salvo che una differenza di trattamento sia obiettivamente giustificata (sentenza 25 novembre 1986, cause riunite 201/85 e 202/85, Klensch e a., Racc. pag. 3477, punto 9). 36 Come sostiene giustamente l'Idéal tourisme, dal punto 10 della sentenza Klensch e a., citata, deriva che gli Stati membri, quando traspongono una direttiva nel loro diritto nazionale, sono tenuti a rispettare il principio della parità di trattamento. 37 Occorre tuttavia ricordare che il sistema comunitario IVA è il risultato di un'armonizzazione graduale delle leggi nazionali nell'ambito degli artt. 99 e 100 del Trattato CE (divenuti artt. 93 CE e 94 CE). Come la Corte ha più volte rilevato, detta armonizzazione, nel modo in cui è stata realizzata da una serie di direttive e, in particolare, dalla sesta direttiva, è ancora solo parziale (v. sentenza 5 dicembre 1989, causa C-165/88, ORO Amsterdam Beheer e Concerto, Racc. pag. 4081, punto 21). 38 Come indicato dallo Stato belga in udienza, la prevista armonizzazione non è ancora stata realizzata in quanto la sesta direttiva, ai sensi dell'art. 28, n. 3, lett. b), ha autorizzato senza riserve gli Stati membri a continuare a mantenere in vigore talune disposizioni della loro normativa nazionale anteriori alla sesta direttiva, disposizioni che, senza tale autorizzazione, sarebbero incompatibili con la direttiva stessa. Pertanto, se uno Stato membro mantiene in vigore disposizioni del genere, non traspone la sesta direttiva e non viola dunque né la direttiva né i principi generali comunitari che gli Stati membri, secondo la citata sentenza Klensch e a., devono rispettare nell'attuare la disciplina comunitaria. 39 Riguardo a tale situazione spetta al legislatore comunitario stabilire il regime comunitario definitivo delle esenzioni dall'IVA e realizzare in tal modo la graduale armonizzazione delle normative nazionali in materia di IVA (v., in questo senso, sentenza 5 ottobre 1999, causa C-305/97, Royscot e a., Racc. pag. I-6671, punto 31). 40 Si deve dunque risolvere la prima questione nel senso che, allo stato attuale dell'armonizzazione delle normative degli Stati membri relative al regime comune dell'IVA, il principio della parità di trattamento non osta a una normativa di uno Stato membro che, da un lato, ai sensi dell'art. 28, n. 3, lett. b), della sesta direttiva, continua ad esentare i trasporti aerei internazionali di persone e, dall'altro, assoggetta ad imposizione i trasporti internazionali di persone mediante autocorriera. Decisione relativa alle spese Sulle spese 41 Le spese sostenute dai governi francese e portoghese nonché dalla Commissione, che hanno presentato osservazioni alla Corte, non possono dar luogo a rifusione. Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE (Sesta Sezione), pronunciandosi sulle questioni sottopostele dal Tribunal de première instance di Liegi con decisione 8 febbraio 1999, dichiara: Allo stato attuale dell'armonizzazione delle normative degli Stati membri relative al regime comune dell'imposta sul valore aggiunto, il principio comunitario della parità di trattamento non osta a una normativa di uno Stato membro che, da un lato, ai sensi dell'art. 28, n. 3, lett. b), della sesta direttiva del Consiglio 17 maggio 1977, 77/388/CEE, in materia di armonizzazione delle legislazioni degli Stati membri relative alle imposte sulla cifra di affari - Sistema comune di imposta sul valore aggiunto: base imponibile uniforme, nel testo risultante dalla direttiva del Consiglio 20 dicembre 1996, 96/95/CE, che modifica, in relazione al livello dell'aliquota normale dell'imposta sul valore aggiunto, la direttiva 77/388/CEE, continua ad esentare i trasporti aerei internazionali di persone e, dall'altro, assoggetta ad imposizione i trasporti internazionali di persone mediante autocorriera.

62007CJ0385

mt

Permezz tal-appell tagħha, Der Grüne Punkt — Duales System Deutschland GmbH (iktar ’il quddiem “DSD”) titlob l-annullament tas-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza tal-Komunitajiet Ewropej tal-24 ta’ Mejju 2007, Duales System Deutschland vs Il-Kummissjoni ( T-151/01, Ġabra p. II-1607 , iktar ’il quddiem is-“sentenza appellata”), li permezz tagħha hija ċaħdet ir-rikors għall-annullament tad-Deċiżjoni tal-Kummissjoni 2001/463/KE, tal-20 ta’ April 2001, dwar proċedura skont l-Artikolu 82 tat-Trattat KE (Każ COMP D3/34493 — DSD) (ĠU L 166, p. 1, iktar ’il quddiem id-“deċiżjoni inkwistjoni”). Il-kuntest ġuridiku Id-dritt Ġermaniż Fit-12 ta’ Ġunju 1991, ġie adottat id-digriet dwar il-prevenzjoni tal-produzzjoni ta’ skart mill-imballaġġ (Verordnung über die Vermeidung von Verpackungsabfällen, BGB1. 1991 I, p. 1234), li l-verżjoni riveduta tiegħu — applikabbli fil-kawża preżenti — daħlet fis-seħħ fit-28 ta’ Awwissu 1998 (iktar ’il quddiem id-“digriet dwar l-imballaġġ”). Dan id-digriet għandu l-għan li jnaqqas l-effetti tal-iskart tal-imballaġġ fuq l-ambjent u għal dan l-iskop, huwa jobbliga lill-manifatturi u lid-distributuri li jerġgħu jieħdu u jirkupraw l-imballaġġi ta’ bejgħ użati, apparti s-sistema pubblika ta’ rimi tal-iskart. B’mod partikolari, il-manifatturi u d-distributuri għandhom jerġgħu jiġbru mingħajr ħlas l-imballaġġi użati, koperti mid-digriet dwar l-imballaġġ, fil-punt tal-bejgħ jew fil-viċinanza immedjata tiegħu, u għandhom jissuġġettawhom għal irkupru (iktar ’il quddiem is-“sistema individwali”). Il-konsumatur għandu jiġi avżat b’din il-possibbiltà permezz ta’ tabelli li jistgħu jintgħarfu b’mod ċar. Madankollu, l-imsemmi digriet jipprovdi li mhumiex suġġetti, għal obbligu ta’ ġbir lura u ta’ rkupru individwali, il-manifatturi u d-distributuri li jipparteċipaw f’sistema li tiżgura ġbir regolari, fiż-żona sħiħa tas-suq tad-distributur, tal-imballaġġi ta’ bejgħ użati mingħand il-konsumatur finali jew fil-viċinanzi tar-residenza tiegħu sabiex jiġu ssuġġettati għal irkupru (iktar ’il quddiem, is-“sistema kollettiva”). Il-manifatturi u d-distributuri li jipparteċipaw f’sistema kollettiva huma eżentati mill-obbligi tagħhom ta’ ġbir u ta’ rkupru għall-imballaġġi kollha koperti minn din is-sistema u għandhom jindikaw il-parteċipazzjoni tagħhom f’sistema kollettiva “permezz ta’ tikkettar jew kull mezz xieraq ieħor”. Għaldaqstant, huma jistgħu jsemmu din il-parteċipazzjoni fuq l-imballaġġi jew jużaw miżuri oħra bħal, pereżempju, informazzjoni lill-klijentela fil-post tal-bejgħ jew avviż miżjud fuq l-imballaġġ. Is-sistemi kollettivi għandhom ikunu approvati mill-awtoritajiet kompetenti tal-Länder inkwistjoni. Sabiex jiġu approvati, dawn is-sistemi għandhom, b’mod partikolari, ikollhom rata ta’ kopertura li testendi għat-territorju ta’ mill-inqas Land wieħed, iwettqu ġbir regolari fil-viċinanzi tar-residenza tal-konsumaturi u jibbażaw ruħhom fuq ftehim bil-miktub mal-assoċjazzjonijiet lokali inkarigati mill-amministrazzjoni tal-iskart. Kull impriża li tissodisfa dawn il-kundizzjonijiet f’Land tista’ torganizza hemmhekk sistema kollettiva. B’effett mill-1 ta’ Jannar 2000, is-sistemi kollettivi kif ukoll il-manifatturi u d-distributuri li għażlu sistema individwali huma suġġetti għall-istess rati ta’ rkupru. Dawn ir-rati, li jidhru fl-Anness I tad-digriet dwar l-imballaġġ, ivarjaw skont il-materjal li huwa magħmul minnu l-imballaġġ. L-osservanza tal-obbligi ta’ ġbir lura u ta’ rkupru huwa ggarantit, fil-każ tas-sistema individwali, permezz ta’ ċertifikati maħruġa minn esperti indipendenti u, fil-każ tas-sistema kollettiva, billi tiġi pprovduta informazzjoni li tista’ tiġi vverifikata fuq il-kwantitajiet ta’ imballaġġi miġbura u rkuprati. Is-sistema kollettiva ta’ DSD, il-kuntratt għall-użu tal-logo u l-kuntratt ta’ servizzi DSD hija kumpannija li tiġġestixxi, b’effett mill-1991, sistema kollettiva fit-territorju Ġermaniż kollu (iktar ’il quddiem is-“sistema DSD”). Għal dan il-għan, DSD ġiet approvata, fl-1993, mill-awtoritajiet kompetenti tal-Länder kollha. Is-sistema tagħha hija kklassifikata bħala “doppja” sa fejn il-ġbir lura u l-irkupru tal-imballaġġi jsir minn impriża privata, indipendentement mis-sistema ta’ ġestjoni tal-iskart tal-assoċjazzjonijiet lokali. Ir-relazzjonijiet bejn DSD u l-manifatturi u d-distributuri msieħba fis-sistema tagħha huma rregolati permezz ta’ kuntratt li għandu bħala suġġett l-użu tal-logo “Der Grüne Punkt” (iktar ’il quddiem il-“kuntratt għall-użu tal-logo”). Bl-iffirmar ta’ dan il-kuntratt, l-impriża msieħba tkun awtorizzata, bi ħlas, twaħħal il-logo “Der Grüne Punkt” (iktar ’il quddiem il-“logo DGP”) fuq l-imballaġġi inklużi fis-sistema DSD. DSD irreġistrat l-imsemmi logo, irrappreżentat kif ġej, bħala trade mark fl-1991, mal-Uffiċċju Ġermaniż tal-privattivi u tat-trade marks: Għall-użu tal-logo DGP barra mit-territorju tal-Ġermanja, b’mod partikolari, fi Stati Membri oħra tal-Komunità Ewropea, DSD ikkonċediet id-drittijiet ta’ użu tagħha, taħt liċenzja ġenerali, lil Packaging Recovery Organisation Europe SPRL (ProEurope), li s-sede tagħha tinsab fi Brussell. Fil-Ġermanja, DSD tiżgura, bis-saħħa tal-Artikolu 2 tal-kuntratt għall-użu tal-logo, fir-rigward tal-impriżi li jaderixxu mas-sistema tagħha, il-ġbir, l-għażla u l-irkupru tal-imballaġġi użati li jiddeċiedu li jipproċessaw bis-sistema DSD, u b’hekk ineħħuhom mill-obbligu tagħhom ta’ ġbir u ta’ rkupru ta’ dawn l-imballaġġi. Għal dan il-għan, l-Artikolu 3(1) tal-imsemmi kuntratt jipprovdi li l-impriżi msieħba huma marbuta li jsemmu t-tipi ta’ imballaġġ li jixtiequ jipproċessaw permezz tas-sistema DSD u li jwaħħlu l-logo DGP fuq kull imballaġġ ta’ dawn it-tipi u ddestinati għall-konsum intern fil-Ġermanja. Skont il-kundizzjonijiet tal-kuntratt għall-użu tal-logo fis-seħħ fid-data ta’ meta seħħew il-fatti tal-kawża prinċipali, l-utent tal-logo jħallas lil DSD dritt għall-imballaġġi kollha li għandhom fuqhom il-logo DGP li jiddistribwixxi fit-territorju Ġermaniż b’applikazzjoni ta’ dan il-kuntratt. Skont l-Artikolu 4(1) tal-imsemmi kuntratt, l-eċċezzjonijiet għal din ir-regola għandhom ikunu suġġetti għal ftehim separat bil-miktub. L-Artikolu 5(1) tal-istess kuntratt jipprovdi wkoll li l-imballaġġi kollha li għandhom fuqhom il-logo DGP u ddistribwiti mill-utent tal-logo fit-territorju Ġermaniż ikunu fatturati. L-ammont tad-dritt huwa kkalkolat minn żewġ tipi ta’ elementi, jiġifieri, minn naħa waħda, il-piż tal-imballaġġ u t-tip ta’ materjal użat u, min-naħa l-oħra, il-volum jew is-superfiċji tal-imballaġġ. Skont l-Artikolu 4(2) u (3) tal-kuntratt għall-użu tal-logo, id-drittijiet ma jinkludux żieda skont il-benefiċċji u huma ddestinati esklużivament biex ikopru l-ispejjeż tal-ġbir, tal-għażla u tal-irkupru, kif ukoll l-ispejjeż amministrativi li huma marbuta magħhom. Fil-kuntest tas-sistema DSD, l-imballaġġi li għandhom fuqhom il-logo DGP jistgħu jinġabru kemm f’reċipjenti speċjali u ddifferenzjati skont jekk ikunux magħmula mill-metall, mill-plastik u minn materjali kompożiti, kif ukoll f’kontenituri mqiegħda fil-viċinanzi tad-djar (b’mod partikolari għall-karti u għall-ħġieġ), filwaqt li l-iskart residwu għandu jintrema fir-reċipjenti tas-sistema pubblika tar-rimi tal-iskart. Madankollu, DSD la tiġbor u lanqas tirkupra hija stess l-imballaġġi użati, iżda tagħti b’subappalt dan is-servizz lil impriżi lokali tal-ġbir. Ir-relazzjonijiet bejn DSD u dawn l-impriżi huma rregolati minn kuntratt standard, emendat diversi drabi, li għandu bħala għan l-istabbiliment u t-tħaddim ta’ sistema intiża għall-ġbir u l-għażla tal-imballaġġi (iktar ’il quddiem il-“kuntratt ta’ servizzi”). Bis-saħħa ta’ dan il-kuntratt, iffirmat bejn DSD u 537 impriża lokali, kull waħda minn dawn l-impriżi tiddisponi mis-setgħa esklużiva li teżerċita, f’żona determinata, il-ġbir ta’ imballaġġi f’isem DSD. Wara li jintagħżlu, dawn l-imballaġġi jiġu ttrasportati lejn ċentru ta’ riċiklaġġ sabiex jiġu rkuprati. Il-kuntratt ta’ servizzi huwa s-suġġett tad-Deċiżjoni tal-Kummissjoni 2001/837/KE, tas-17 ta’ Settembru 2001, fi proċedura bil-miftuħ skont l-Artikolu 81 tat-Trattat KE u l-Artikolu 53 tal-Ftehim taż-ŻEE (Każijiet COMP/34493 — DSD, COMP/37366 — Hofmann + DSD, COMP/37299 — Edelhoff + DSD, COMP/37291 — Rethmann + DSD, COMP/37288 — ARGE u ħames impriżi oħra + DSD, COMP/37287 — AWG u ħames impriżi oħra + DSD, COMP/37526 — Feldhaus + DSD, COMP/37254 — Nehlsen + DSD, COMP/37252 — Schönmakers + DSD, COMP/37250 — Altvater + DSD, COMP/37246 — DASS + DSD, COMP/37245 — Scheele + DSD, COMP/37244 — SAK + DSD, COMP/37243 — Fischer + DSD, COMP/37242 — Trienekens + DSD, COMP/37267 — Interseroh + DSD) ( ĠU L 319, p. 1 ). Permezz ta’ sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza tal-24 ta’ Mejju 2007, Duales System Deutschland vs Il-Kummissjoni ( T-289/01, Ġabra p. II-1691 ), li ma kinitx suġġett ta’ appell quddiem il-Qorti tal-Ġustizzja, ir-rikors ta’ DSD intiż għall-annullament tad-Deċiżjoni 2001/837 ġie miċħud. Id-Direttiva 89/104/KEE L-Ewwel Direttiva tal-Kunsill 89/104/KEE, tal-21 ta’ Diċembru 1988, biex jiġu approssimati l-liġijiet tal-Istati Membri dwar it-trade marks (ĠU Edizzjoni Speċjali bil-Malti, Kapitolu 17, Vol. 1, p. 92) tipprovdi, fl-Artikolu 5(1) tagħha: “It-trade mark reġistrata għandha tagħti l-proprjetarju drittijiet esklussivi fuqha. Il-proprjetarju għandu jkun intitolat li jimpedixxi terzi persuni kollha li ma għandhomx il-kunsens tiegħu milli jużaw matul il-kummerċ: a) kwalunkwe sinjal li hu identiku mat-trade mark fejn għandhom x’jaqsmu merkanzija jew servizzi li huma identiċi għal dawk li [għalihom] t-trade mark hi reġistrata; b) kwalunkwe sinjal li, minħabba l-identità ma’, jew li jixbaħ it-trade mark u l-identità jew xebħ tal-merkanzija jew is-servizzi koperti mit-trade mark u s-sinjal, teżisti l-possibbiltà ta’ konfużjoni da parti tal-pubbliku, li tinkludi l-possibbiltà ta’ assoċjazzjoni bejn is-sinjal u t-trade mark.” L-Artikolu 8 tal-istess direttiva jipprovdi: “1.   Trade mark tista’ tkun liċenzjata għal ftit jew għall-merkanzija jew is-servizzi kollha li għalihom hi reġistrata u għal kollu jew parti mill-Istat Membru konċernat. Liċenzja tista’ tkun esklużiva jew mhux esklużiva. 2.   Il-proprjetarju ta’ trade mark jista’ jinvoka d-drittijiet mogħtija minn dik it-trade mark kontra liċenzjat li jikser kwalunkwe disposizzjoni fil-kuntratt tal-liċenzja tiegħu dwar it-tul tagħha, il-formola koperta mir-reġistrazzjoni li fuqha tista’ tintuża t-trade mark, l-iskop tal-merkanzija jew servizzi li għalihom il-liċenzja hi maħruġa, it-territorju fejn it-trade mark tista’ titwaħħal, jew il-kwalità tal-merkanzija manifatturati jew tas-servizzi provduti minn min ingħata l-liċenzja.” Id-Direttiva 89/104 ġiet abrogata bid-Direttiva 2008/95/KE tal-Parlament Ewropew u tal-Kunsill, tat-22 ta’ Ottubru 2008, biex jiġu approssimati l-liġijiet tal-Istati Membri dwar it-trade marks ( ĠU L 299, p. 25 ), li daħlet fis-seħħ fit-28 ta’ Novembru 2008. Madankollu, fid-dawl ta’ meta seħħew il-fatti, il-kawża preżenti tibqa’ rregolata bid-Direttiva 89/104. Il-fatti li wasslu għall-kawża Fit-2 ta’ Settembru 1992, DSD innotifikat lill-Kummissjoni tal-Komunitajiet Ewropej il-kuntratt għall-użu tal-logo u l-kuntratt ta’ servizzi, sabiex tikseb ċertifikazzjoni negattiva jew, fin-nuqqas ta’ dan, deċiżjoni ta’ eżenzjoni. Wara l-pubblikazzjoni fil- Ġurnal Uffiċjali tal-Komunitajiet Ewropej , fis-27 ta’ Marzu 1997 ( ĠU 1997, C 100, p. 4 ), fejn ħabbret l-intenzjoni tagħha li tiddikjara ruħha favorevoli għall-ftehim innotifikati, il-Kummissjoni rċeviet osservazzjonijiet mingħand terzi persuni interessati, b’mod partikolari, f’aspetti differenti tal-implementazzjoni tal-kuntratt għall-użu tal-logo. B’mod partikolari, dawn it-terzi persuni interessati ddenunzjaw distorsjoni tal-kompetizzjoni allegata li kienet tirriżulta mill-ħlas ta’ dritt doppju fil-każ ta’ parteċipazzjoni fis-sistema DSD u f’dik ta’ fornitur ta’ servizzi ieħor. Fil-15 ta’ Ottubru 1998, DSD ippreżentat lill-Kummissjoni numru ta’ impenji intiżi sabiex jiġi evitat li l-manifatturi u d-distributuri ta’ imballaġġi li jaderixxu mas-sistema DSD ma jkollhomx iħallsu dritt doppju fil-każ fejn dawn jipparteċipaw f’sistema kollettiva oħra li topera fuq livell reġjonali. B’mod partikolari, DSD ipprevediet is-sitwazzjoni li fiha sistemi kollettivi, limitati għal Länd waħda jew iktar, jiġu stabbiliti b’mod parallel mas-sistema DSD. F’dan il-każ, imballaġġi tal-istess tip u tal-istess distributur jew manifattur ikunu jistgħu jinġabru, f’dawn il-Länder, minn waħda mis-sistemi kollettivi l-ġodda u, fil-Länder l-oħrajn, mis-sistema DSD, u l-impenn ta’ DSD f’dan ir-rigward kien is-segwenti: “Jekk sistemi oħra minbarra s-[sistema DSD], li joperaw fuq skala reġjonali, jiġu stabbiliti u jiġu uffiċjalment approvati mill-ogħla awtoritajiet tal-Land skont id-digriet dwar l-imballaġġi, [DSD] hija disposta li tapplika l-kuntratt għall-użu tal-logo b’tali mod li dawk li jaderixxu jkollhom il-possibbiltà li jipparteċipaw f’wieħed minn dawn is-sistemi fir-rigward ta’ parti mill-imballaġġi tagħhom. Għaldaqstant, [DSD] ma tirċievi l-ebda dritt bis-saħħa tal-kuntratt għall-użu tal-logo għall-imballaġġi miġbura minn dawn is-sistemi, bil-kundizzjoni li dan it-tieni tip ta’ ġbir ikollu jiġi vverifikat permezz ta’ provi. It-tieni kundizzjoni imposta għall-eżenzjoni tad-drittijiet dovuti fuq l-imballaġġi li għandhom fuqhom il-logo [DGP] hija li ma jkun hemm ebda ksur kontra l-protezzjoni tat-trade mark [DGP].” Fit-3 ta’ Novembru 1999, il-Kummissjoni qieset li n-numru ta’ impenji ppreżentati minn DSD fil-15 ta’ Ottubru 1998 ma kellhomx jiġu limitati biss għas-sistemi kollettivi, iżda kellhom jinkludu fihom ukoll is-sistemi individwali użati għall-ipproċessar ta’ parti mill-imballaġġi. Fil-15 ta’ Novembru 1999, xi manifatturi ta’ imballaġġi ppreżentaw ilment lill-Kummissjoni. Huma sostnew li l-kuntratt għall-użu tal-logo kien jostakola l-istabbiliment ta’ sistema individwali tal-ġbir tal-imballaġġi. Dawn qiesu li l-użu tal-logo, mingħajr il-provvista effettiva ta’ servizz ta’ pproċessar ta’ skart minn DSD, jikkostitwixxi abbuż ta’ pożizzjoni dominanti minn DSD. B’ ittra tat-13 ta’ Marzu 2000, DSD ippreżentat lill-Kummissjoni żewġ impenji addizzjonali. Wieħed minnhom kien jirrigwarda l-każ fejn il-manifatturi u d-distributuri ta’ imballaġġi jagħżlu sistema individwali fir-rigward ta’ parti mill-imballaġġi tagħhom u jaderixxu mas-sistema DSD għall-bqija. F’dan il-każ, DSD obbligat ruħha li ma tirċievi l-ebda dritt bis-saħħa tal-kuntratt għall-użu tal-logo għal dik il-parti tal-imballaġġi miġbura mis-sistema individwali, bil-kundizzjoni li jingħatawlha l-provi għal dan it-tieni tip ta’ ġbir. Fit-3 ta’ Awwissu 2000, il-Kummissjoni bagħtet dikjarazzjoni tal-oġġezzjonijiet lil DSD, u din tal-aħħar irrispondiet għaliha b’ ittra tad-9 ta’ Ottubru 2000. Fl-20 ta’ April 2001, il-Kummissjoni adottat id-deċiżjoni inkwistjoni. Id-deċiżjoni inkwistjoni Id-deċiżjoni inkwistjoni tirrileva, fil-punt 20 tal-motivi tagħha, li mill-osservazzjonijiet tal-awtoritajiet Ġermaniżi jirriżulta li huwa possibbli li tiġi mħallta sistema individwali ma’ sistema kollettiva billi jkun hemm parteċipazzjoni f’sistema kollettiva biss għall-irkupru għal parti mill-imballaġġi kkummerċjalizzati (iktar ’il quddiem is-“sistemi mħallta”). L-imsemmija deċiżjoni tenfasizza wkoll, fil-punt 23 tal-motivi tagħha, li minn risposta tal-awtoritajiet Ġermaniżi jirriżulta li d-digriet dwar l-imballaġġi ma jimplikax li huwa possibbli biss l-użu ta’ sistema unika. Il-leġiżlatur qatt ma kellu l-intenzjoni li jippermetti biss l-istabbiliment ta’ sistema kollettiva waħda fil-pajjiż kollu jew f’kull Land. Fil-punt 95 tal-motivi tagħha, id-deċiżjoni inkwistjoni tieħu bħala punt ta’ tluq il-fatt, li mhuwiex ikkontestat minn DSD, li din tal-aħħar għandha pożizzjoni dominanti, li tikkonsisti, fil-mument tal-adozzjoni tal-imsemmija deċiżjoni, fil-fatt li hija kienet l-unika impriża li toffri sistema kollettiva fit-territorju Ġermaniż kollu u s-sistema DSD tiġbor madwar 70% tal-imballaġġi tal-bejgħ fil-Ġermanja kif ukoll madwar 82% tal-imballaġġi tal-bejgħ miġbura mingħand konsumaturi finali fil-Ġermanja. Skont il-punti 100 sa 102 tal-motivi tad-deċiżjoni inkwistjoni, l-abbuż ta’ pożizzjoni dominanti huwa bbażat fuq il-fatt li d-drittijiet irċevuti minn DSD mingħand manifatturi u distributuri ta’ imballaġġi li jaderixxu mas-sistema DSD ma jiddipendux fuq l-użu effettiv ta’ din is-sistema, iżda huma kkalkolati abbażi tan-numru ta’ imballaġġi li għandhom fuqhom il-logo DGP li dawn il-manifatturi jew distributuri jikkummerċjalizzaw fil-Ġermanja. Għandu jingħad ukoll li, il-manifatturi u d-distributuri li jaderixxu mas-sistema DSD għandhom ipoġġu l-logo DGP fuq kull imballaġġ innotifikat lil DSD u intiż għall-konsum fil-Ġermanja. Mill-inkjesta mwettqa mill-Kummissjoni, jirriżulta li l-metodu ta’ kalkolu tad-drittijiet imħallsa lil DSD jostakola x-xewqa ta’ ċerti manifatturi ta’ imballaġġi, klijenti tas-sistema DSD, li jkunu jistgħu jużaw is-sistema individwali tagħhom stess jew sistema kollettiva oħra sabiex jieħdu ħsieb parti mill-imballaġġi li jikkummerċjalizzaw. Skont il-punti 103 sa 107 tal-motivi tad-deċiżjoni inkwistjoni, is-soluzzjoni proposta minn DSD, jiġifieri rinunzja għat-twaħħil tal-logo DGP fuq l-imballaġġi li ma jaqgħux taħt is-sistema DSD iżda jaqgħu taħt sistema oħra, tfalli fil-konfront tar-realtajiet ekonomiċi. Tali soluzzjoni tkun tirrikjedi twaħħil selettiv tal-imballaġġi (bil-logo DGP jew mingħajr), li jkun ifisser żieda sinjifikattiva. Barra minn hekk, tali soluzzjoni tkun tirrikjedi li manifatturi u distributuri ta’ imballaġġi li jużaw sistemi mħallta jiżguraw li l-imballaġġi li għandhom fuqhom il-logo DGP jipu ddepożitati fil-postijiet fejn is-sistema DSD tiġbor dawn l-imballaġġi u li dawk li fuqhom ma jidhirx dan il-logo jiġu ddepożitati fil-postijiet fejn is-sistemi l-oħra jiżguraw il-ġbir, li tkun impossibbli fil-prattika. Fl-aħħar nett, fid-dawl tal-fatt li ta’ spiss, huwa biss wara li jinxtara l-prodott imballat jew, eventwalment, wara li jintuża, li l-konsumatur finali jiddeċiedi jekk jiddepożitax l-imballaġġ f’sistema kollettiva fil-viċinanzi ta’ fejn jirrisjedi jew jekk jiħdux lura fil-punt tal-bejgħ sabiex ipoġġieh f’sistema individwali, huwa impossibbli li l-parti tal-imballaġġi li għandhom fuqhom il-logo DGP tiġi assenjata lil tip jew ieħor ta’ ġbir. Fil-punti 111 sa 115 tal-motivi tad-deċiżjoni inkwistjoni, il-Kummissjoni tqis li l-effetti tal-abbuż ta’ pożizzjoni dominanti huma doppji. Minn naħa, bl-issuġġettar tad-drittijiet b’mod esklużiv għall-użu tal-logo, DSD tesponi lill-impriżi li ma jużawx is-servizz tal-assunzjoni tal-obbligu tar-rimi tal-imballaġġi, jew li jużawha biss għal parti mill-imballaġġi, għal prezzijiet u għal kundizzjonijiet ta’ tranżazzjoni mhux ekwi. Minħabba d-differenza eċċessiva bejn l-ispejjeż tal-provvista tas-servizz u l-prezz tiegħu, dan huwa każ ta’ użu abbużiv ta’ pożizzjoni dominanti skont l-Artikolu 82(2)(a) KE. Minn naħa l-oħra, minħabba s-sistema ta’ drittijiet stabbilita mill-kuntratt għall-użu tal-logo, mhuwiex ekonomikament vijabbli, għall-impriżi milquta, li jaderixxu ma’ sistema individwali jew kollettiva kompetitriċi, għaliex dawn l-impriżi jkollhom kemm iħallsu d-drittijiet lil-DSD, minbarra l-ħlas dovut lill-kompetitur, kif ukoll jintroduċu linji ta’ imballaġġi u ċirkwiti ta’ distribuzzjoni distinti. Għaldaqstant, is-sistema tad-drittijiet tirrendi iktar diffiċli d-dħul fis-suq tal-kompetituri tas-sistema DSD. Fil-punti 143 sa 153 tad-deċiżjoni inkwistjoni, il-Kummissjoni tirrileva li l-konstatazzjoni ta’ abbuż ta’ pożizzjoni dominanti mhijiex invalidata min-neċessità li jiġi ppreżervat il-karattru distint tal-logo DGP. Rigward dan il-punt, id-deċiżjoni inkwistjoni tipprovdi li l-funzjoni essenzjali ta’ dan il-logo hija sodisfatta jekk turi lill-konsumatur li dan għandu l-possibbiltà li jipproċessa l-imballaġġ bis-servizz ta’ DSD. Fil-punti 155 sa 160 tal-motivi tal-imsemmija deċiżjoni, il-Kummissjoni tirrileva li l-kummerċ bejn Stati Membri jista’ jiġi affettwat b’mod apprezzabbli mill-użu abbużiv ta’ pożizzjoni dominanti li jikkonsisti fil-metodi tad-drittijiet kuntrattwali kkontestati, meta jittieħdu inkunsiderazzjoni ċ-ċirkustanzi adegwati għall-ġbir lura u għall-irkupru tal-imballaġġi fil-Ġermanja u fis-suq komuni. B’konklużjoni għall-evalwazzjoni dwar il-kawża mill-Kummissjoni, skont l-Artikolu 82 KE, l-Artikolu 1 tad-deċiżjoni inkwistjoni jipprovdi kif ġej: “L-imġiba ta’ [DSD] li tikkonsisti fir-rekwiżit, skont l-ewwel paragrafu tal-Artikolu 4(1) u l-ewwel paragrafu tal-Artikolu 5(1) tal-kuntratt għall-użu tal-logo tal-ħlas tad-drittijiet għall-imballaġġi tal-bejgħ kollha kkummerċjalizzati fil-Ġermanja bil-logo [DGP] mhijiex kompatibbli mas-suq komuni meta l-impriżi suġġetti bis-saħħa tad-digriet fuq l-imballaġġi: a) ma jirrikorrux għas-servizz tal-assunzjoni tal-obbligu tar-rimi tal-iskart stabbilit fl-Artikolu 2 tal-kuntratt għall-użu tal-logo ħlief għal parti mill-imballaġġi jew li ma jirrikorrux għalih, iżda jpoġġu fis-suq fil-Ġermanja imballaġġ standardizzat, li huwa kkummerċjalizzat ukoll fi Stati Membri oħra taż-Żona Ekonomika Ewropea u li għalihom dawn jaderixxu ma’ sistema ta’ ġbir li tuża l-logo [DGP], u b) jipprovaw li, fir-rigward tal-kwantità tal-imballaġġi, totali jew parzjali, li għalihom dawn ma jirrikorrux għas-servizz tal-assunzjoni tal-obbligu tar-rimi tal-iskart, dawn jissodisfaw l-obbligi tal-ġbir imposti fuqhom mid-Digriet Leġiżlattiv fuq l-imballaġġi permezz ta’ sistemi kollettivi kompetituri jew ta’ sistemi individwali.” Wara li kkonstatat l-eżistenza ta’ abbuż ta’ pożizzjoni dominanti, il-Kummissjoni ddeterminat, fil-punti 161 sa 167 tal-motivi tad-deċiżjoni inkwistjoni tagħha u fl-Artikoli 2 sa 7 ta’ din tal-aħħar, skont l-Artikolu 3(1) tar-Regolament tal-Kunsill Nru 17, tas-6 ta’ Frar 1962, l-ewwel regolament li jimplementa l-Artikoli [81 KE] u [82 KE] (ĠU Edizzjoni Speċjali bil-Malti, Kapitolu 8, Vol. 1, p. 3), il-mod li bih DSD għandha ttemm il-ksur ikkonstatat. Il-miżura prinċipali tobbliga lil DSD li ma tirċevix drittijiet fuq il-kwantitajiet ta’ imballaġġi kkummerċjalizzati fil-Ġermanja bil-logo DGP li fir-rigward tagħhom ma sarx użu tas-servizz tal-assunzjoni tal-obbligu ta’ pproċessar tal-iskart u li għalihom l-obbligi imposti fid-digriet fuq l-imballaġġi huma sodisfatti b’mod ieħor. Din il-miżura, stabbilita fl-Artikolu 3 tad-deċiżjoni inkwistjoni, hija s-segwenti: “DSD hija marbuta li tintrabat mal-firmatarji kollha tal-kuntratt għall-użu tal-logo sabiex ma tirċevix ħlas fuq il-kwantitajiet ta’ imballaġġi ta’ bejgħ bil-logo [DGP] ikkummerċjalizzati fil-Ġermanja, li għalihom ma sarx l-użu tas-servizz tal-assunzjoni tal-obbligu tar-rimi tal-iskart skont l-Artikolu 2 tal-imsemmi kuntratt għall-użu tal-logo u li għalihom l-obbligi imposti mid-digriet fuq l-imballaġġi huma sodisfatti b’mod ieħor. Ir-rabta msemmija fl-ewwel paragrafu tissostitwixxi dispożizzjoni derogatorja stabbilita fit-tieni paragrafu tal-Artikolu 4(1) tal-kuntratt għall-użu tal-logo.” Barra minn hekk, fl-Artikolu 5 tad-deċiżjoni inkwistjoni, il-Kummissjoni ssemmi r-regoli tal-prova mitluba f’dawn il-każijiet kif isegwi: “1.   Jekk parti minn, jew l-imballaġġi kollha, huma miġbura minn sistema kollettiva kompetitriċi, il-konferma tal-amministratur tas-sistema li tiddikjara li l-kwantità korrispondenti hija meħuda minn din is-sistema kollettiva kompetitriċi tikkostitwixxi prova suffiċjenti sabiex l-obbligi imposti mid-digriet fuq l-imballaġġi msemmija fl-Artikoli 3 u 4 jiġu sodisfatti b’mod ieħor. 2.   Jekk parti minn, jew l-imballaġġi kollha, huma miġbura minn sistema individwali, il-preżentazzjoni ulterjuri ta’ dikjarazzjoni ta’ espert indipendenti li turi li l-obbligi tal-ġbir u tal-irkupru ġew sodisfatti tkun biżżejjed. Id-dikjarazzjoni tista’ tiġi stabbilita kemm individwalment għal kull manifattur jew distributur, kif ukoll għall-impriżi kollha li jipparteċipaw f’sistema individwali. […] 4.   Fir-rigward tal-elementi ta’ prova li għandhom jiġu ppreżentati lil DSD, ikun biżżejjed, indipendentement mill-verżjoni korrispondenti tad-digriet fuq l-imballaġġi, li d-dikjarazzjoni tikkonferma lill-kontraenti li l-obbligi tal-ġbir u tal-irkupru ġew sodisfatti għal volum determinat ta’ imballaġġi. […]” L-Artikolu 4 tad-deċiżjoni inkwistjoni jipprovdi: “1.   DSD mhijiex awtorizzata li tirċievi drittijiet għall-imballaġġi miġbura fi Stat Membru ieħor minn sistema ta’ ġbir u rkupru li tuża l-logo [DGP] u li huma kkummerċjalizzati fit-territorju fejn huwa applikabbli d-digriet fuq l-imballaġġi bil-logo, bil-kundizzjoni li jiġi ddikjarat li l-obbligi imposti mid-digriet fuq l-imballaġġi jkunu sodisfatti b’mod ieħor milli l-adeżjoni mas-sistema mħaddma minn DSD […]. […]” Il-proċedura quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza u s-sentenza appellata Permezz ta’ att ippreżentat fir-Reġistru tal-Qorti tal-Prim’Istanza fil-5 ta’ Lulju 2001, DSD ressqet rikors bis-saħħa tal-Artikolu 230(4) KE, bil-għan li tannulla d-deċiżjoni inkwistjoni. Permezz ta’ att separat, ippreżentat fl-istess ġurnata, DSD ressqet ukoll, bis-saħħa tal-Artikolu 242 KE, talba għas-sospensjoni tal-eżekuzzjoni tal-Artikolu 3 ta’ din id-deċiżjoni, kif ukoll tal-Artikoli 4, 5, 6 u 7 sa fejn dawn jirreferu għall-Artikolu 3, sakemm il-Qorti tal-Prim’Istanza tiddeċiedi fuq il-mertu. B’digriet tal-15 ta’ Novembru 2001, Duales System Deutschland vs Il-Kummissjoni (T-151/01 R, Ġabra p. II-3295), il-President tal-Qorti tal-Prim’Istanza ċaħad it-talba għas-sospensjoni tal-eżekuzzjoni. Permezz ta’ digriet tal-5 ta’ Novembru 2001, il-Qorti tal-Prim’Istanza awtorizzat l-intervent tal-impriżi Vfw AG (li saret Vfw GmbH, iktar ’il quddiem “Vfw”), Landbell AG für Rückhol-Systeme (iktar ’il quddiem “Landbell”) u BellandVision GmbH (iktar ’il quddiem “BellandVision”) insostenn tat-talbiet tal-Kummissjoni. Dawn l-impriżi, li huma kompetituri ta’ DSD, ippreżentaw l-osservazzjonijiet tagħhom fis-7 ta’ Frar 2002. L-aħħar osservazzjoni ġiet ippreżentata fis-27 ta’ Mejju 2002. It-tmiem tal-proċedura bil-miktub ġie nnotifikat lill-partijiet fid-9 ta’ Settembru 2002. Matul Ġunju tal-2006, il-Qorti tal-Prim’Istanza ddeċidiet li tiftaħ il-proċedura orali. Fil-kuntest tal-miżuri ta’ organizzazzjoni tal-proċedura, stiednet lill-partijiet jirrispondu għal ċerti mistoqsijiet oralment waqt is-seduta. Dawn id-domandi kienu jirrigwardaw id-diversi fażijiet tal-proċess ta’ ġbir lura u ta’ rkupru tal-imballaġġi u l-kundizzjonijiet li fihom seta’ jkun hemm kompetizzjoni bejn is-sistemi individwali u kollettivi. Il-Qorti tal-Prim’Istanza stiednet ukoll lill-Kummissjoni tressaq dokument ippreżentat mill-awtoritajiet Ġermaniżi fil-kuntest tal-proċedura amministrativa. Il-Kummissjoni ppreżentat dan id-dokument fis-26 ta’ Ġunju 2006. Il-partijiet instemgħu waqt it-trattazzjonijiet tagħhom u waqt ir-risposti għall-mistoqsijiet li sarulhom mill-Qorti tal-Prim’Istanza matul is-seduti tal-11 u t-12 ta’ Lulju 2006. Permezz tas-sentenza appellata, il-Qorti tal-Prim’Istanza ċaħdet ir-rikors li ġie ppreżentat quddiemha u kkundannat lil DSD għall-ispejjeż tagħha kif ukoll għall-ispejjeż tal-Kummissjoni, ta’ Landbell u ta’ BellandVision, inklużi dawk relatati għall-proċeduri għal miżuri provviżorji. Hija kkundannat lill-Vfw AG għall-ispejjeż tagħha, inklużi dawk relatati mal-proċeduri għal miżuri provviżorji. DSD kienet invokat tliet motivi, ibbażati, l-ewwel nett, fuq ksur tal-Artikolu 82 KE, it-tieni nett, fuq ksur tal-Artikolu 3(1) tar-Regolament Nru 17 kif ukoll tal-prinċipju ta’ proporzjonalità u, it-tielet nett, fuq ksur tal-Artikolu 86(2) KE. Permezz tal-ewwel motiv tagħha, DSD issostni li d-dispożizzjonijiet ikkontestati tal-kuntratt għall-użu tal-logo huma neċessarji sabiex jiggarantixxu li jintlaħaq l-għan tad-digriet dwar l-imballaġġi, li jitħarsu l-funzjonijiet differenti tat-trade mark Der Grüne Punkt (iktar ’il quddiem it-“trade mark DGP”) u li tippermetti t-tħaddim tajjeb tas-sistema DSD. Bħala risposta għad-diversi argumenti żviluppati minn DSD fil-kuntest ta’ dan il-motiv, il-Qorti tal-Ġustizzja b’mod partikolari ddeċidiet fil-punti 139 u 154 tas-sentenza appellata li kien possibbli għall-manifattur jew għal distributur tal-imballaġġi li jagħmlu użu minn diversi sistemi sabiex jikkonformaw mar-rata ta’ rkupru: “139 […] il-manifattur jew id-distributur tal-imballaġġi ma jitrasferixxix lil DSD numru determinat ta’ imballaġġi intiżi li jitwaħħal fuqhom il-logo Der Grüne Punkt, iżda pjuttost kwantità ta’ materjal li dan il-manifattur jew distributur jikkummerċjalizza fil-Ġermanja u li tiegħu huwa għandu l-intenzjoni li jafda lis-sistema DSD bil-ġbir u l-irkupru. Għaldaqstant huwa possibbli għal manifattur jew għal distributur ta’ imballaġġi li jagħmel użu minn sistemi mħallta sabiex jikkonforma ruħu mar-rati ta’ rkupru stabbiliti mid-digriet. […] F’dan ir-rigward, għandu jiġi mfakkar li fid-digriet [dwar l-imballaġġi] mhuwiex stabbilit li l-logo [DGP] ma jistax jidher fuq l-imballaġġi miġbura fil-kuntest ta’ sistema kollettiva kompetitriċi jew ta’ sistema individwali kemm-il darba dawn ikunu jirrispettaw, barra minn hekk, il-kundizzjonijiet imposti [fl-imsemmi] digriet sabiex tiġi identifikata s-sistema użata flimkien mas-sistema DSD. Dawn l-indikazzjonijiet jistgħu jkunu kumulattiv u l-istess imballaġġ għaldaqstant jista’ jaqa’ taħt diversi sistemi fl-istess ħin. Huwa f’dan is-sens li l-Kummissjoni tinterpreta, ġustament, il-kontenut tal-obbligu ta’ trasparenza ddefinit mill-awtoritajiet Ġermaniżi fl-osservazzjonijiet tagħhom, li għandu jiġi ddefinit b’mod ċar, liema huma l-imballaġġi suġġetti għall-obbligu tal-ġbir fil-punti tal-bejgħ jew fil-viċinanzi immedjati tagħhom u liema huma dawk li mhumiex suġġetti għal dan l-obbligu […].” IL-Qorti tal-Prim’istanza ddeċidiet ukoll, fil-punt 156 tas-sentenza appellata, li “l-fatt li l-logo [DGP] u l-indikazzjoni ta’ “metodu xieraq” li jindika lil sistema kollettiva oħra […], ikunu jidhru fuq l-istess imballaġġ, fil-każ ta’ użu konġunt ta żewġ sistemi kollettivi, u l-fatt li fuq l-istess imballaġġ jidhru l-logo [DGP] u l-indikazzjoni ta’ possibbiltà ta’ restituzzjoni fil-ħanut, fil-każ ta’ użu konġunt tas-sistema DSD u ta’ sistema individwali, ma jiksirx il-funzjoni essenzjali tat-trade mark”. Fil-punt 163 ta-ssentenza tagħha, il-Qorti tal-Prim’Istanza sostniet ukoll li, “fir-rigward tal-argumenti dwar in-neċessità li jiġi rrispettat it-tħaddim tajjeb tas-sistema DSD […], […] jirriżulta li dan mhuwiex imqiegħed f’dubju fil-każ ta’ sistemi mħallta. F’kull każ, in-neċessitajiet meħtieġa għat-tħaddim tas-sistema DSD ma jistgħux jiġġustifikaw l-imġiba tar-rikorrenti kkaratterizzata fis-sentenzi BäKo tal-Bundesgerichtshof u Hertzel tal-Oberlandesgericht Düsseldorf, iċċitati mill-Kummissjoni […], id-diversi lmenti ppreżentati lill-Kummissjoni […], u r-raġunament ippreżentat inizjalment minn DSD fl-appell tagħha […], li jikkonsisti fl-eżiġenzi tal-ħlas tad-drittijiet għall-imballaġġi kollha kkummerċjalizzati fil-Ġermanja bil-logo [DGP], filwaqt li fl-istess ħin tingħata prova li xi wħud minn dawn l-imballaġġi nġabru u ġew rkuprati minn sistema kollettiva oħra jew minn sistema individwali.” Il-Qorti tal-Prim’Istanza kkonkludiet, fil-punt 164 tas-sentenza appellata, li “la l-liġi tat-trade marks u lanqas in-neċessitajiet meħtieġa għat-tħaddim tas-sistema DSD ma jawtorizzaw lil [DSD] teżiġi mingħand l-impriżi li jagħmlu użu mis-sistema tagħha l-ħlas tad-drittijiet għall-imballaġġi kollha kkummerċjalizzati fil-Ġermanja bil-logo [DGP], meta dawn l-impriżi jipprovaw li huma ma jagħmlux użu mis-sistema DSD għal parti minn dawn l-imballaġġi jew l-imballaġġi kollha.” Permezz tat-tieni motiv tagħha, DSD sostniet li sistema ta’ twaħħil selettiv tal-imballaġġi skont is-sistema użata hija iktar xierqa mill-obbligu impost fid-deċiżjoni inkwistjoni. L-Artikoli 3 u 4 ta’ din id-deċiżjoni huma sproporzjonati peress li jobbligaw lil DSD tagħti liċenzja lil terzi. Il-Qorti tal-Prim’Istanza ċaħdet dan il-motiv. Hija ddeċidiet, fil-punt 173 tas-sentenza appellata, li “l-fatt li fit-teorija jista’ jkun possibbli li l-logo [DGP] jitwaħħal b’mod selettiv fuq l-imballaġġi, ma jistax ikollu l-konsegwenza li jwassal għall-annullament tal-miżuri [adottati fil-kuntest tad-deċiżjoni inkwistjoni] peress li għall-manifatturi u d-distributuri ta’ imballaġġi din is-soluzzjoni tiswa iktar sabiex titħaddem mill-miżuri stabbiliti fl-Artikoli 3 sa 5 ta’ [din id-deċiżjoni] […]”. Il-Qorti tal-Prim’Istanza indikat ukoll, fil-punt 181 tas-sentenza appellata, li l-obbligi inklużi fid-deċiżjoni inkwistjoni ma kellhomx l-għan “li jimponu liċenzja fuq DSD mingħajr restrizzjoni fiż-żmien għall-użu [tal-logo DGP], iżda biss li jobbligaw lil DSD li ma tirċevix il-ħlas ta’ drittijiet fuq l-imballaġġi kollha li għandhom fuqhom l-imsemmi logo meta jiġi pprovat li l-imballaġġi kollha jew parti minnhom biss inġabru u ġew irkuprati permezz ta’ sistema oħra”. Il-Qorti tal-Prim’Istanza ppreċiżat, fil-punt 196 tas-sentenza appellata, li d-deċiżjoni inkwistjoni għandha tiġi interpretata fis-sens li ma teskludix il-possibbiltà għal DSD li tirċievi l-ħlas ta’ drittijiet adegwati għall-użu biss tat-trade mark fil-każ meta jiġi pprovat li l-imballaġġ li għandu fuqu l-imsemmi logo ġie miġbur u rkuprat minn sistema oħra. Insostenn ta’ din il-konstatazzjoni, il-Qorti tal-Prim’Istanza sostniet, fil-punti 193 u 194 tas-sentenza appellata, dan li ġej: “193 Il-Qorti tal-Prim’Istanza tgħid li l-obbligu impost fuq DSD fl-Artikolu 3 tad-deċiżjoni inkwistjoni, jippermetti lill-manifatturi u d-distributuri li jgħamlu użu mis-sistema tagħha għal parti biss mill-imballaġġi tagħhom li ma jħallsux id-drittijiet lil DSD meta tingħata l-prova li l-imballaġġi li għandhom fuqhom il-logo [DGP] ma jkunux ġew miġbura u rkuprati mis-sistema DSD iżda minn sistema kompetitriċi. Għaldaqstant, anki f’dan il-każ, ma jistax jiġi eskluż li t-trade mark [DGP] imwaħħla fuq l-imballaġġ inkwistjoni jista’ jkollha valur ekonomiku bħala tali, peress li din tippermetti li jiġi indikat lill-konsumatur li l-imballaġġ in kwistjoni jista’ jingħata lis-sistema DSD […]. Possibbiltà bħal din offerta lill-konsumatur għall-imballaġġi kollha kkummerċjalizzati bil-logo [DGP], kemm jekk ikunu jaqgħu taħt is-sistema DSD jew le, wara l-verifika tal-kwantitajiet miġbura, hija kapaċi li jkollha prezz, li, anki jekk ma jistax jirrappreżenta l-prezz effettiv tal-prezz tal-ġbir u tal-irkupru kif seta jkun il-każ fl-applikazzjoni tad-dispożizzjonijiet ikkontestati tal-kuntratt għall-użu tal-logo, għandhom ikunu jistgħu jitħallsu lil DSD għas-servizz ipprovdut f’dan il-każ, jiġifieri l-provvista tas-sistema tagħha.” Permezz tat-tielet motiv tagħha, DSD sostniet li tali ksur tal-Artikolu 82 KE kien eskluż, peress li hija kienet inkarigata minn servizz ta’ interess ta’ importanza ekonomika ġenerali skont l-Artikolu 86(2) KE, jiġifieri l-ġestjoni tal-iskart għall-finijiet ambjentali. Il-Qorti tal-Prim’Istanza indikat, fil-punt 208 tas-sentenza appellata li, anki jekk jitqies li r-rikorrenti hija responsabbli minn tali servizz, xorta jibqa’ l-fatt li r-riskju li din il-funzjoni terġa’ titqiegħed fid-dubju minħabba d-deċiżjoni inkwistjoni mhijiex ipprovata. Il-proċedura quddiem il-Qorti tal-Ġustizzja DSD ippreżentat l-appell preżenti fit-8 ta’ Awwissu 2007. Permezz ta’ rikors ippreżentat fir-Reġistru tal-Qorti tal-Ġustizzja fis-16 ta’ Novembru 2007, Intersoh Dienstleistungs GmbH (iktar ’il quddiem “Interseroh”), li tiġġestixxi, b’effett mill-2006, sistema kollettiva fit-territorju Ġermaniż kollu, talbet li tintervjeni insostenn tat-talbiet tal-Kummissjoni. Permezz ta’ digriet tal-21 ta’ Frar 2008, il-President tal-Qorti tal-Ġustizzja awtorizza dan l-intervent. DSD titlob li l-Qorti tal-Ġustizzja jogħġobha: — tannulla s-sentenza appellata; — tannulla d-deċiżjoni inkwistjoni; — sussidjarjament, tirrinvija l-kawża quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza; — fi kwalunkwe każ, tikkundanna lill-Kummissjoni għall-ispejjeż. Il-Kummissjoni, Vfw, Landbell, BellandVision u Interseroch jitolbu li l-Qorti tal-Ġustizzja jogħġobha: — tiċħad l-appell, u — tikkundanna lil DSD għall-ispejjeż. Fuq l-appell Fuq l-ewwel aggravju, ibbażat fuq ksur tal-obbligu ta’ motivazzjoni li jirriżulta mill-motivi kontradittorji tas-sentenza appellata L-argumenti tal-partijiet Skont DSD, il-Qorti tal-Prim’Istanza kisret l-obbligu ta’ motivazzjoni tagħha tas-sentenza appellata billi għamlet konstatazzjonijiet kontradittorji fuq l-allegat abbuż ta’ pożizzjoni dominanti. Insostenn ta’ dan il-motiv, DSD tistabbilixxi paragun bejn il-mod kif l-imsemmi abbuż ġie ppreżentat mill-Kummissjoni fil-punti 101, 102, 111 u 115 tal-motivi tad-deċiżjoni inkwistjoni, kif msemmija mill-Qorti tal-Prim’Istanza fil-punti 48, 50, 58, 60, 119, 163 u 164 tas-sentenza appellata, u l-motivi sostnuti fil-punt 194 ta’ din tal-aħħar. Minn naħa, il-Qorti tal-Prim’Istanza bbażat ruħha fuq il-fatt li DSD teżiġi mingħand impriżi li jipprovaw li huma ma jużawx is-sistema tagħha jew li jużawha biss għal parti mill-imballaġġi ta’ bejgħ li għandhom il-logo DGP sabiex iħallsu d-drittijiet kollha dovuti skont il-kuntratt għall-użu tal-logo. Min-naħa l-oħra, il-Qorti tal-Prim’Istanza ssuġġeriet, fil-punt 194 tas-sentenza appellata li, għall-imballaġġi li mhumiex suġġetti għas-sistema DSD, DSD ma teżiġix neċessarjament il-prezz tas-servizz tal-ġbir u tal-irkupru. Għalhekk, il-konstatazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza huma manifestament kontradittorji. Il-Kummissjoni tfakkar li l-ħlas ta’ dritt huwa intiż li jkopri l-ispejjeż tal-ġbir, tal-għażla u tal-irkupru tal-imballaġġi, kif ukoll l-ispejjeż amministrativi u għalhekk mhux inkambju għall-użu tat-trade mark. Konsegwentement, id-deċiżjoni inkwistjoni u s-sentenza appellata ma jikkonċernawx ħlas ta’ dritt għall-użu tat-trade mark DGP. Vfw, Landbell u BellandVision, kif ukoll il-Kummissjoni, jikkontestaw l-eżistenza tal-kontradizzjoni invokata minn DSD. Il-punt 194 tas-sentenza appellata ma jinkludi ebda element dwar il-konstatazzjonijiet magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza fir-rigward tal-abbuż tal-pożizzjoni dominanti. Din tikkonċerna biss il-kwistjoni dwar jekk is-sempliċi twaħħil tal-logo DGP fuq l-imballaġġi jista’ jkollha prezz, anki meta DSD ma tipprovdi ebda servizz tal-ġbir tal-imballaġġi. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Ġustizzja Skont ġurisprudenza stabbilita, il-kwistjoni dwar jekk il-motivazzjoni ta’ sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza hijiex kontradittorja jew insuffiċjenti tikkostitwixxi kwistjoni ta’ dritt li tista’, bħala tali, tiġi invokata fil-kuntest ta’ appell (ara, b’mod partikolari, is-sentenza tal-17 ta’ Diċembru 1998, Baustahlgewebe vs Il-Kummissjoni, C-185/95 P, Ġabra p. I-8417, punt 25; tal-25 ta’ Jannar 2007, Sumitomo Metal Industries u Nippon Steel vs Il-Kummissjoni, C-403/04 P u C-405/04 P, Ġabra p. I-729, punt 77, kif ukoll tad-9 ta’ Settembru 2008, FIAMM et vs Il-Kunsill u Il-Kummissjoni, C-120/06 P u C-121/06 P, Ġabra p. I-6513, punt 90). Fil-kawża inkwistjoni, DSD tqis li teżisti kontradizzjoni bejn il-konstatazzjoni magħmula fil-punt 194 tas-sentenza appellata u dawk li permezz tagħhom il-Qorti tal-Prim’Istanza kkonfermat l-eżistenza tal-abbuż ta’ pożizzjoni dominanti deskritta mill-Kummissjoni. Kif jirriżulta mill-punti 193 u 194 tas-sentenza appellata, dawn jirrigwardaw il-fatt li, bħala konsegwenza tal-obbligi imposti mill-Kummissjoni fid-deċiżjoni inkwistjoni, DSD ma tistax tirċievi iktar id-dritt stabbilit fil-kuntratt għall-użu tal-logo għall-imballaġġi li huma nnotifikati lilha, li għandhom il-logo DGP u li fir-rigward tagħhom huwa pprovat li ma ġewx miġbura u rkuprati mis-sistema DSD. Fil-punt 194 tal-imsemmija sentenza, il-Qorti tal-Prim’Istanza kkonstatat li, minkejja dan il-fatt, ma jistax jiġi eskluż li l-manifatturi u d-distributuri ta’ tali imballaġġi għandhom iħallsu somma lil DSD inkambju għas-sempliċi twaħħil tal-logo DGP fuq l-imballaġġ, fid-dawl tal-fatt li dan it-twaħħil jimplika li s-sistema DSD titqiegħed għad-dispożizzjoni tal-konsumatur u għalhekk tirrappreżenta użu tat-trade mark li jista’ jkollu prezz. Kif ippreċiżat il-Qorti tal-Prim’Istanza stess fl-istess punt, is-somma li DSD tista’ eventwalment tirċievi inkambju għat-twaħħil tat-trade mark DGP huwa distint mid-dritt li huwa dovut għall-imballaġġi effettivament miġbura u rkuprati minn DSD skont il-kuntratt għall-użu tal-logo. Minn dak li ntqal jirriżulta l-ewwel nett, li l-Qorti tal-Prim’Istanza b’ebda mod ma kkonstatat, fil-punt 194 tas-sentenza appellata, li DSD tista’ tirċievi, inkambju għal fatt li s-sistema tagħha tkun tista’ tintuża, somma ekwivalenti għall-prezz tas-servizz tal-ġbir u tal-irkupru. Minn dan isegwi, it-tieni nett, li l-punt 194 tas-sentenza appellata jikkonċerna l-konsegwenzi tal-miżuri sostnuti fid-deċiżjoni inkwistjoni u mhux il-konstatazzjoni ta’ abbuż ta’ pożizzjoni dominanti. Huwa għandu biss bħala għan li jikkonstata, kuntrarjament għal dak li ssostni DSD quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza, li d-deċiżjoni inkwistjoni ma għandhiex bħala konsegwenza li tagħmilha impossibbli lil DSD li tirċievi ħlas għas-sempliċi twaħħil tat-trade mark DGP fuq l-imballaġġi. Għaldaqstant, id-dikjarazzjoni ta’ DSD li s-sentenza appellata tinkludi motivi kontradittorji ma tistax tiġi kkunsidrata bħala fondata u konsegwentement, l-ewwel aggravju għandu jiġi miċħud. Fuq it-tieni aggravju, ibbażat fuq żnaturament tal-kuntratt għall-użu tal-logo u fuq provi oħra fil-proċess L-argumenti tal-partijiet DSD tirrileva li l-punt ċentrali tal-kawża huwa l-konstatazzjoni, sostnuta fil-punt 111 tal-motivi tad-deċiżjoni inkwistjoni, li tipprovdi li “DSD timponi prezzijiet inġusti kull darba li l-kwantità tal-imballaġġi jkollhom il-logo [DGP] hija ikbar minn dik tal-imballaġġi li jittieħdu mis-sistema kollettiva”. F’dan il-kuntest, il-Qorti tal-Prim’Istanza kkonstatat li, bis-saħħa tal-kuntratt għall-użu tal-logo, DSD tagħti liċenzja iżolata għall-użu tal-logo DGP, jiġifieri liċenzja għat-twaħħil ta’ imballaġġi li għalihom ma tintużax is-sistema DSD. Din il-konstatazzjoni tikkostitwixxi żnaturament tal-kuntratt għall-użu tal-logo, peress li dan il-kuntratt sempliċement jagħti d-dritt li jintuża l-logo DGP flimkien mall-assunzjoni tal-obbligi li jirriżultaw mid-digriet dwar l-imballaġġi. Barra minn hekk, l-imsemmija konstatazzjoni twassal għal żnaturament ta’ provi oħra fil-proċess. F’dan ir-rigward, DSD tenfasizza li l-korrispondenza skambjata bejnha u bejn il-Kummissjoni matul il-proċedura amministrattiva turi li din ma tatx liċenzja li kellha l-karatteristiċi deskritti mill-Qorti tal-Prim’Istanza, iżda li kienet sempliċement irrifjutat li taċċetta l-proposta tal-Kummissjoni li l-imballaġġi intiżi għal sistemi tal-kompetituri jużaw il-logo DGP. Il-konstatazzjoni li saret mill-Qorti tal-Prim’Istanza, dwar “liċenzja separata” twassal għal żnaturament, barra minn hekk, tal-provi fil-proċess li fuqhom hija espressament ibbażat ruħha, b’mod partikolari fil-punt 163 tas-sentenza appellata, bħal ċerti sentenzi tal-qrati Ġermanizi u l-ilmenti ppreżentati quddiem il-Kummissjoni. Skont il-Kummissjoni, Vfw, Landbell, BellandVision u Interseroh, il-Qorti tal-Prim’Istanza sempliċement ma kkonstatatx l-eżistenza ta’ “liċenzja separata”, li hija imputata fir-rigward tagħha minn DSD. Vfw, Landbell u BellandVision huma tal-fehma, barra minn hekk, li dan l-aggravju huwa inammissibbli, inkwantu DSD tista’ biss tibbaża l-appell tagħha fuq ksur mill-Qorti tal-Prim’Istanza ta’ dispożizzjonijiet legali u mhux fuq evalwazzjoni allegatament żbaljata tal-fatti. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Ġustizzja Kuntrarjament għal dak li huwa sostnut minn Vfw, Landbell u BellandVision, dan l-aggravju, ibbażat fuq żnaturament tal-kuntratt għall-użu tal-logo u fuq provi oħra fil-proċess, huwa ammissibbli. Fil-fatt, lż-iżball li fir-rigward tiegħu DSD tikkritika lill-Qorti tal-Prim’Istanza jikkonċerna ż-żnaturament tal-portata tal-liċenzja mogħtija mill-kuntratt għall-użu tal-logo. Kif ġie espost fil-punt 11 ta’ din is-sentenza, il-kuntratt għall-użu tal-logo għandu bħala għan li jippermetti lill-partijiet kontraenti ta’ DSD li jinħelsu mill-obbligu tagħhom ta’ ġbir lura u ta’ rkupru tal-imballaġġi li huma jinnotifikaw lil DSD. F’dan ir-rigward, il-kuntratt jipprovdi li l-impriżi kontraenti mas-sistema DSD għandhom iwaħħlu l-logo DGP fuq kull imballaġġ innotifikat lil DSD u intiż għall-konsum domestiku fil-Ġermanja. Minn dawn l-elementi jirriżulta li l-liċenzja għall-użu tal-logo mogħti lill-klijenti ta’ DSD jikkonċerna t-twaħħil tal-logo DGP fuq l-imballaġġi kollha nnotifikati lil DSD u intiżi għall-konsum fil-Ġermanja. Kif jirriżulta, b’mod partikolari, mill-Artikolu 1 tad-deċiżjoni inkwistjoni, l-abbuż minn pożizzjoni dominanti kkonstatat mill-Kummissjoni joriġina mill-fatt li l-kuntratt għall-użu tal-logo jeżiġi mill-klijenti ta’ DSD il-ħlas ta’ dritt għall-imballaġġi kollha nnotifikati lil DSD, anki jekk huwa pprovat li numru minn dawn inġabru u ġew irkuprati permezz ta’ sistemi kollettivi kompetittivi jew minn sistemi individwali. Għandu għalhekk jiġi kkonstatat li l-Qorti tal-Prim’Istanza ma wettqitx żnaturament tal-provi fil-proċess. Għaldaqstant, fil-punt 141 tas-sentenza appellata, il-Qorti tal-Prim’Istanza ppreċiżat b’mod korrett li “huma biss id-dispożizzjonijiet tal-kuntratt għall-użu tal-logo dwar id-drittijiet li huma kkwalifikati bħala abbużivi mid-deċiżjoni inkwistjoni [u li l-imsemmija] d-deċiżjoni inkwistjoni ma tikkritikax il-fatt li [l-imsemmi] kuntratt [j]imponi fuq il-manifattur jew id-distributur li jixtieq juża s-sistema DSD li jwaħħal il-logo [DGP] fuq kull imballaġġ mogħti jew intiż għall-konsum intern”. Fir-rigward konkretament tal-portata tal-liċenzja mogħtija mill-kuntratt għall-użu tal-logo, DSD ma rnexxilhiex tidentifika s-siltiet mis-sentenza appellata li fihom il-Qorti tal-Prim’Istanza ddeskriviet b’mod żbaljat il-portata ta’ din il-liċenzja. Fir-rigward tas-siltiet li jesponu l-evalwazzjoni fattwali u ġuridika li għamlet il-Qorti tal-Prim’Istanza, DSD, fil-kuntest ta’ dan l-aggravju, semplċement semmiet il-punti 119, 163 u 164 tas-sentenza appellata, li fihom il-Qorti tal-Prim’Istanza fakkret il-kontenut tad-deċiżjoni inkwistjoni u kkunsidrat li, minkejja l-argumenti ta’ DSD dwar in-neċessità li jiġi ppreżervat it-tħaddim sew tas-sistema tagħha, il-Kummissjoni kienet ġustament ikkonstatat li l-fatt li teżiġi dritt għall-imballaġġi nnotifikati lil DSD u li kellhom il-logo DGP kien abbużiv, minkejja li din il-prova kienet turi li numru minn dawn l-imballaġġi kienu nġabru u ġew irkuprati b’sistema kollettiva oħra jew b’sistema individwali. Minn dak li ntqal jirriżulta li t-tieni aggravju għandu wkoll jiġi miċħud. Fuq it-tielet aggravju, ibbażat fuq motivazzjoni insuffiċjenti, fuq żnaturament tal-fatti u fuq żbalji ta’ liġi fir-rigward tad-drittijiet esklużivi marbuta mal-logo DGP L-argumenti tal-partijiet Skont DSD, il-konstatazzjoni magħmula fil-punt 161 tas-sentenza appellata, li tipprovdi li l-logo DGP ma jibbenefikax mill-esklużività allegata minn DSD, bil-konsegwenza li ma tistax tillimita l-għoti tal-liċenzja għall-imballaġġi pproċessati bis-sistema tagħha, mhijiex motivata biżżejjed. L-imsemmija konstatazzjoni hija essenzjalment ibbażata fuq il-konklużjonijiet magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza, fil-punti 130 et seq tas-sentenza appellata, fit-trattazzjonijiet u fir-risposti mogħtija mill-partijiet waqt is-seduta, mingħajr ma jkun possibbli li jiġi ddeterminat l-għan veru tad-diskussjonijiet bejn il-partijiet. Sussegwentement, il-konstatazzjoni, magħmula fil-punt 139 tas-sentenza appellata, li tipprovdi li “l-manifattur jew id-distributur tal-imballaġġi ma jitrasferixxix lil DSD numru determinat ta’ imballaġġi intiżi li jitwaħħal fuqhom il-logo [DGP], iżda pjuttost kwantità ta’ materjal li dan il-manifattur jew distributur jikkummerċjalizza fil-Ġermanja u li tiegħu huwa għandu l-intenzjoni li jafda lis-sistema DSD bil-ġbir u l-irkupru”, tmur manifestament kontra d-dispożizzjonijiet tal-kuntratt għall-użu tal-logo relatati mal-ipproċessar tal-imballaġġi, id-dispożizzjonijiet tad-digriet dwar l-imballaġġi relatati mal-osservanza tal-obbligu li jiġi pproċessat l-iskart, ir-rekwiżit ta’ trasparenza li jirriżulta minn dan id-digriet u l-eżiġenza, li tirriżulta mid-dritt dwar it-trade marks, li tipprovdi li imballaġġi taħt is-sistema DSD għandhom ikunu jistgħu jiġu identifikati. Bl-istess mod, il-punti 129 u 154 tas-sentenza appellata, li jipprovdu li imballaġġ fdat lis-sistema DSD jista’ jkun kopert fl-istess waqt minn sistema oħra ta’ pproċessar, iwasslu għal żnaturament tal-provi fil-proċess, b’mod partikolari, id-digriet dwar l-imballaġġi. Il-punt 137 tal-imsemmija sentenza, li jipprovdi li, distributur li jipparteċipa f’sistema kollettiva jista’ a posteriori jinkariga ruħu li jiġbor u jirkupra l-iskart u viċi versa, iwettaq żnaturament tad-digriet dwar l-imballaġġi. Fil-fatt, skont id-digriet, il-parteċipazzjoni fis-sistema kollettiva timplika osservanza mal-obbligi tal-ipproċessar. Konsegwentement, fir-rigward ta’ imballaġġ kopert mis-sistema kollettiva, mhuwiex possibbli li tintuża a posteriori s-sistema individwali. Il-konstatazzjonijiet magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza huma, barra minn hekk, inkompatibbli mad-dritt tat-trade marks. Is-sitwazzjoni deskritta mill-Qorti tal-Prim’Istanza, li fiha l-imballaġġi mhux ipproċessati mis-sistema DSD jistgħu jkollhom il-logo DGP, iċċaħħad dan il-logo mill-karattru distintiv tiegħu. DSD tenfasizza li l-imsemmi logo, bħala trade mark irreġistrata, jirreferi esklużivament għas-sistema tiegħu u għalhekk għas-servizzi tagħha. Il-Kummissjoni ssostni li fil-motivi tas-sentenza appellata, li ġew ikkritikati minn DSD, il-Qorti tal-Prim’Istanza wettqet l-eżami tal-karattru distintiv tal-logo DGP u tat-tħaddim tas-sistemi mħallta, jiġifieri l-koinċidenza tas-sistema DSD u ta’ sistema kollettiva jew sistema individwali oħra. Fir-rigward tal-punt 154 tas-sentenza appellata, il-Kummissjoni tqis li fir-rigward ta’ dan il-punt, il-Qorti tal-Prim’Istanza esponiet b’mod korrett id-dikjarazzjoni tal-Gvern Ġermaniż li l-istess imballaġġ jista’ jkun suġġett għal diversi sistemi fl-istess ħin. DSD tassumi b’mod żbaljat li d-digriet dwar l-imballaġġi jadotta approċċ ibbażat fuq imballaġġ individwali, li ma jirriflettix il-kundizzjonijiet ekonomiċi li fihom joperaw is-sistemi mħallta. Fir-rigward tal-punt 137 tas-sentenza appellata, il-Kummissjoni ssostni li dan il-punt jikkostitwixxi obiter dictum rigward l-implementazzjoni ta’ mekkaniżmi korrettivi eventwali fil-każ fejn ir-rati ta’ rkupru ma jintlaħqux. Barra minn hekk, fi kwalunkwe każ, il-kritika ta’ DSD rigward l-imsemmi punt tas-sentenza mhuwiex fondat. Fir-rigward tal-punt 161 tas-sentenza appellata, il-Kummissjoni ssostni li l-logo DGP jindika biss sempliċi possibbiltà ta’ ġbir lura u ta’ rkupru minn DSD. Hija tfakkar li dan il-logo huwa intiż li jinforma lill-kummerċjanti u lill-konsumatur finali, li l-imballaġġ li fuqu huwa mwaħħal jista’ jiġi pproċessat permezz tas-sistema DSD. Skont Vfw, DSD issostni b’mod żbaljat li imballaġġ ma jistax ikun suġġett għal żewġ sistemi differenti. Landbell u BellandVision isostnu li dan l-aggravju, sa fejn ifittex li jiġġustifika l-abbuż tal-pożizzjoni dominanti mid-digriet dwar l-imballaġġi u mid-dritt tat-trade marks, huwa manifestament infondat. Kuntrarjament għal dak li ssostni DSD, sistemi mħallta huma ammissibbli, kif barra minn hekk, ġie sostnut mill-Gvern Ġermaniż. Skont Interseroh, DSD tinterpreta b’mod inkorrett id-digriet dwar l-imballaġġi meta hija ssostni li s-servizz tal-assunzjoni tal-obbligu tal-ipproċessar japplika għal imballaġġ speċifiku. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Ġustizzja Preliminarjament, għandu jiġi kkonstatat li l-argumenti ta’ DSD li jipprovdu li t-twaħħil tal-logo DGP fuq l-imballaġġi mhux ipproċessati mis-sistema tagħha jikkostitwixxi ksur tad-drittijiet tat-trade marks huma essenzjalment l-istess bħal dawk li ġew invokati abbażi tar-raba’ aggravju. Għalhekk, dawn ser jiġu eżaminati fil-kuntest tal-aħħar aggravju. Għall-kumplament, permezz ta’ dan l-aggravju, DSD essenzjalment issostni li l-konstatazzjonijiet magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza fil-punti 139, 154 u 161 tas-sentenza appellata huma insuffiċjentement motivati u jwasslu għal żnaturament ta’ ċerti provi fil-proċess. Fil-punt 139 tas-sentenza appellata, il-Qorti tal-Prim’Istanza ddeduċiet mill-informazzjoni u mill-kunsiderazzjonijiet esposti fil-punti 129 sa 138 tal-imsemmija sentenza li huwa possibbli li l-manifatturi jagħmlu użu minn sistemi mħallta sabiex jikkonformaw ruħhom mal-obbligi fir-rigward tal-ġbir lura u tal-irkupru stabbiliti mid-digriet dwar l-imballaġġi. Kif jirriżulta, b’mod partikolari, mill-punti 129 u 154 tas-sentenza appellata, din il-konstatazzjoni tal-Qorti tal-Prim’Istanza dwar is-sistemi mħallta tirrigwarda l-fatt, ikkontestat mir-rikorrenti, li imballaġġ fdat lil DSD u li għandu l-logo DGP jista’ jkun suġġett, fl-istess ħin, għal sistema ta’ ġbir lura u ta’ rkupru differenti mis-sistema DSD. Mill-motivi esposti fil-punti 131 sa 138 tas-sentenza appellata, jirriżulta b’mod ċar li l-Qorti tal-Prim’Istanza bbażat ir-raġunament tagħha fuq il-fatt li l-kwistjoni ta’ jekk imballaġġ ikollux jew le l-logo DGP mhijiex determinanti. Skont din il-qorti, huwa biss rilevanti l-fatt ta’ jekk il-kwantitajiet ta’ materjal għall-irkupru mqiegħda fis-suq mill-manifattur jew mid-distibutur humiex effettivament miġbura jew irkuprati u li r-rati ta’ rkupru pprovduti fid-digriet dwar l-imballaġġi humiex sodisfatti. F’dan il-kuntest, il-Qorti tal-Prim’Istanza, fil-punt 137 tas-sentenza appellata, tat bħala eżempju l-ġbir lura u l-irkupru tal-iskart tal-plastik ta’ stabbiliment tal-fast food. Kif irrelevat ġustament il-Kummissjoni, l-imsemmi punt 137 jikkostitwixxi obiter dictum . Għall-finijiet tal-eżami li għandu jsir fl-appell, hija l-konstatazzjoni magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza fil-punti 139, 154 u 161 tas-sentenza appellata, li tipprovdi li ma teżistix rabta ta’ esklużività bejn l-imballaġġi li għandhom il-logo DGP u s-servizzi ta’ ġbir lura u ta’ rkupru ta’ DSD, li hija rilevanti. L-ewwel nett, il-Qorti tal-Prim’Istanza spjegat fid-dettall ir-raġunijiet li wassluha għal din il-konklużjoni. F’dan ir-rigward, għandu jitfakkar li l-obbligu ta’ motivazzjoni ma jimponix fuq il-Qorti tal-Prim’Istanza li tipprovdi osservazzjonijiet li jsegwu, b’mod eżawrjenti u wieħed wieħed, ir-raġunamenti kollha mogħtija mill-partijiet fil-kawża, u l-motivazzjoni tista’ b’hekk tkun impliċita bil-kundizzjoni li tippermetti lill-partijiet interessati jkunu jafu r-raġunijiet għalfejn il-Qorti tal-Prim’Istanza ma laqgħetx l-argumenti tagħhom u lill-Qorti tal-Ġustizzja jkollha provi biżżejjed sabiex teżerċita l-istħarriġ tagħha (ara, b’mod partikolari, is-sentenzi tas-7 ta’ Jannar 2004, Aalborg Portland et vs Il-Kummissjoni, C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P u C-219/00 P, Ġabra p. I-123, punt 372; tal-25 ta’ Ottubru 2007, Komninou et vs Il-Kummissjoni, C-167/06 P, punt 22, kif ukoll FIAMM et vs Il-Kunsill u Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 96). Is-sentenza appellata tagħti risposta fid-dettall għall-argument żviluppat minn DSD fir-rigward tal-allegata esklużività marbuta mal-logo DGP u tippermetti lill-Qorti tal-Ġustizzja teżerċita l-istħarriġ ġudizzjarju tagħha. Il-Qorti tal-Prim’Istanza esponiet fid-dettall, fil-punti 131 sa 138 kif ukoll fil-punti 150 sa 154 tas-sentenza appellata, ir-raġuni li għaliha tqis li d-digriet dwar l-imballaġġi u elementi oħra tal-proċess jippermettu li ssir il-konklużjoni li imballaġġ li għandu l-logo DGP mhuwiex biss suġġett għas-sistema DSD. Għandu jiġi rrilevat, it-tieni nett, li kuntrarjament għal dak li ssostni DSD, il-konstatazzjonijiet magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza la jiżnaturaw id-digriet dwar l-imballaġġi u lanqas il-kuntratt għall-użu tal-logo. F’dan ir-rigward, huwa biżżejjed li jiġi kkonstatat li DSD ma identifikatx dispożizzjonijiet jew siltiet mid-digriet dwar l-imballaġġi li minnhom jirriżulta li kull imballaġġ individwali jista’ jiġi pproċessat b’sistema waħda biss u li għalhekk, l-imballaġġ li għandu l-logo DGP għandu neċessarjament jiġi pproċessat bis-sistema DSD. Lanqas ma stabbilixxiet li l-kuntratt għall-użu tal-logo jinkludi informazzjoni f’dan ir-rigward. Fir-rigward, fl-aħħar nett, tar-rekwiżit ta’ trasparenza, DSD ma ppreżentat ebda prova konkreta li l-interpretazzjoni adottata mill-Kummissjoni u mill-Qorti tal-Prim’Istanza, esposta fil-punt 154 tas-sentenza appellata, li tipprovdi li huwa neċessarju li jiġi ddefinit b’mod ċar, kemm fl-interess tal-konsumatur u tal-awtoritajiet, liema huma l-imballaġġi suġġetti għall-obbligu tal-ġbir fil-punti tal-bejgħ jew fil-viċinanzi immedjati tagħhom u liema huma dawk li mhumiex suġġetti għal dan l-obbligu, twassal għal żnaturament tal-provi fil-proċess. Barra minn hekk, hija ma wrietx li t-twaħħil tal-logo DGP fuq l-imballaġġi li huma pproċessati permezz ta’ sistema oħra għajr dik ta’ DSD, imur kontra l-għan ta’ trasparenza. Fil-fatt, it-twaħħil tal-imsemmi logo fuq l-imballaġġ innotifikat lil DSD jindika b’mod ċar lil-konsumaturi u lill-awtoritajiet rilevanti, indipendentement mill-kwistjoni dwar jekk l-imsemmi imballaġġ ikunx effettivament ipproċessat b’din is-sistema jew b’sistema oħra, li l-imballaġġ inkwistjoni mhuwiex iktar suġġett għall-obbligu tal-ġbir fil-punti tal-bejgħ jew fil-viċinanzi immedjati tagħhom, iżda li ġie nnotifikat lil DSD. Minn dak li ntqal jirriżulta li t-tielet aggravju għandu jiġi miċħud. Fuq ir-raba’ aggravju, ibbażat fuq ksur tad-dritt tat-trade marks Komunitarji L-argumenti tal-partijiet DSD issostni li l-konstatazzjoni magħmula fil-punt 161 tas-sentenza appellata, li tipprovdi li l-fatt li l-logo DGP ma jistax jingħata l-esklużività “jkoll[u] biss l-effett li [j]impedixxi lill-manifatturi u distributuri ta’ imballaġġi milli jużaw sistemi mħallta u milli tingħata l-possibbiltà, għar-rikorrenti, li titħallas għal servizz li għalih dawk interessati wrew li dan ma ġiex ipprovdut konkretament”, hija kontradittorja meta mqabbla mal-Artikolu 5 tad-Direttiva 89/104, li tagħti lill-proprjetarju tat-trade mark drittijiet esklużivi. L-imsemmija konstatazzjoni għalhekk tikkostitwixxi ksur tad-dritt tat-trade marks komunitarji. Skont il-Kummissjoni, l-esklużività deskritta fl-Artikolu 5 tad-Direttiva 89/104 mhijiex l-istess bħall-esklużività deskritta fil-punt 161 tas-sentenza appellata. F’din is-silta mis-sentenza appellata, il-Qorti tal-Prim’Istanza sempliċement irtirat il-konsegwenzi mir-raġunament li sar fil-punti 156 u 157 ta’ din is-sentenza, li jipprovdi li l-logo ta’ DGP sempliċement jindika għażla ta’ pproċessar u l-funzjoni tiegħu bħala indikatur tal-oriġini mhijiex affettwata meta l-imballaġġ li għandu dan il-logo jkun ukoll suġġett għal għażliet ta’ pproċessar oħra. Il-Kummissjoni ssostni wkoll li d-deċiżjoni inkwistjoni ma twassalx għal użu inġust tat-trade mark, jiġifieri użu minn persuni li ma kellhiex ftehim magħhom DSD. Vfw issostni li l-logo mhuwiex trade mark fis-sens klassiku. Hija ssostni li t-trade mark tikkarratterizza prodotti u servizzi li huma identiċi jew simili għal dawk li fir-rigward tagħhom ġiet irreġistrata t-trade mark. Il-logo DGP iservi biss sabiex jindika l-parteċipazzjoni f’sistema kollettiva u mhux sabiex jidentifika prodotti jew servizzi identiċi jew simili. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Ġustizzja Qabelxejn, għandu jiġi rrilevat li l-argument ta’ Vfw li jipprovdi li l-logo DGP ma jistax tabilħaqq jitqies li huwa trade mark, ma jistax jiġi aċċettat. Fil-fatt, huwa paċifiku li l-imsemmi logo ġie rreġistrat bħala trade mark mill-Uffiċċju Ġermaniż tal-privattivi u tat-trade marks għas-servizzi tal-ġbir, tas-separazzjoni u tal-irkupru tal-iskart. Fir-rigward, sussegwentement, tal-allegat ksur mill-Qorti tal-Prim’Istanza tal-Artikolu 5 tad-Direttiva 89/104, għandu jitfakkar li, bis-saħħa tal-Artikolu 5(1)(a), trade mark irreġistrata tagħti lill-proprjetarju tagħha dritt esklużiv, u tawtorizza lil dan il-proprjetarju jipprojbixxi lil terzi, fin-nuqqas tal-kunsens tiegħu, milli jużaw, fil-kummerċ, kwalunkwe sinjal li huwa identiku mat-trade mark fir-rigward tal-prodotti u servizzi li huma identiċi ma’ dawk li għalihom hija rreġistrata t-trade mark. Għaldaqstant, billi sostniet li fil-punt 161 tas-sentenza appellata l-Qorti tal-Prim’Istanza interpretat b’mod żbaljat id-dritt esklużiv li tuża l-logo li hija l-propretarja tagħha u billi bbażat ruħha fuq l-Artikolu 5 tad-Direttiva 89/104 f’dan il-kuntest, DSD issostni li l-Qorti tal-Prim’Istanza kellha tikkonstata li d-deċiżjoni inkwistjoni kienet illegalment ipprekludietha milli tipprojbixxi lil terzi milli jużaw is-sinjal identiku għal logo tagħha. DSD sostniet dan l-argument waqt is-seduta, billi enfasizzat li, minħabba l-obbligi esposti fid-deċiżjoni inkwistjoni u l-approvazzjoni tagħhom mill-Qorti tal-Prim’Istanza, il-logo DGP huwa, fil-prattika, disponibbli għal kulħadd. Sabiex tirrispondi għal dan l-argument, għandha tiġi stabbilita distinzjoni bejn l-użu tal-logo DGP mill-partijiet kontraenti ta’ DSD u l-użu eventwali tal-istess logo minn terzi oħra. Fir-rigward tal-użu tal-logo DGP mill-partijiet kontraenti oħra ta’ DSD, għandu jiġi rrilevat li mill-formulazzjoni stess tal-Artikolu 5 tad-Direttiva 89/104 jirriżulta li din id-dispożizzjoni ma tkoprix is-sitwazzjoni fejn terz juża t-trade mark bil-kunsens tal-proprjetarju tagħha. Din is-sitwazzjoni tippreżenta ruħha, b’mod partikolari, meta l-proprjetarju jawtorizza, skont il-kundizzjonijiet tal-kuntratt ta’ liċenzja, lill-partijiet kontraenti li jużaw it-trade mark tiegħu. Isegwi li DSD ma tistax validament tibbaża ruħha fuq id-dritt esklużiv mogħti lilha mill-logo DGP fir-rigward tal-użu ta’ dak il-logo minn manifatturi u distributuri li kkonkludew il-kuntratt dwar l-użu tal-imsemmi logo magħha. Huwa minnu li l-Artikolu 8(2) tad-Direttiva 89/104 jipprovdi li l-proprjetarju tat-trade mark jista’ jinvoka d-drittijiet mogħtija minn dik it-trade mark kontra l-persuna li ngħatat il-liċenzja li tikser waħda mid-dispożizzjonijiet tal-kuntratt ta’ liċenzja msemmija f’dik id-dispożizzjoni. Madankollu, kif sostna l-Avukat Ġenerali fil-punt 192 tal-konklużjonijiet tiegħu, DSD infisha ħolqot sistema li teżiġi li l-logo jitwaħħal fuq kull imballaġġ, anki jekk uħud minnhom mhumiex meħudin lura mis-sistema. Għaldaqstant, huwa paċifiku li l-użu tal-logo DGP fuq l-imballaġġi kollha nnotifikati lil DSD huwa meħtieġ skont il-kuntratt ta’ liċenzja u konsegwentement, huwa kompatibbli miegħu. Sa fejn DSD issostni li l-miżuri imposti mill-Kummissjoni għandhom bħala effett li jirrendu l-użu tal-logo DGP mill-persuni liċenzjati parzjalment mingħajr ħlas, għandu jitfakkar li d-deċiżjoni inkwistjoni għandha bħala għan u effett uniku li tipprekludi lil DSD milli tirċievi ħlas għas-servizzi ta’ ġbir u ta’ rkupru fejn huwa pprovat li dawn ma ġewx ipprovduti minn dik il-kumpannija. Tali miżuri mhumiex inkompatibbli mar-regoli stabbiliti mid-Direttiva 89/104. Barra minn hekk, kif ikkonstatat ġustament il-Qorti tal-Prim’Istanza fil-punt 194 tas-sentenza appellata, ma jistax jiġi eskluż li t-twaħħil tal-logo DGP fuq l-imballaġġi, kemm jekk jaqa’ jew le taħt is-sistema DSD, jista’ jkollu prezz li, anki jekk ma jirrappreżentax il-prezz attwali tas-servizz ta’ ġbir u ta’ rkupru, għandu jitħallas lil DSD inkambju għall-użu tat-trade mark biss. Fir-rigward tal-użu eventwali tal-logo DGP minn terzi għajr il-partijiet kontraenti ta’ DSD, għandu jiġi kkonstatat li la d-deċiżjoni inkwistjoni u lanqas is-sentenza appellata ma jikkonstataw li tali użu huwa permess mid-dritt tat-trade marks. F’dan ir-rigward, il-Qorti tal-Prim’Istanza ġustament ikkonstatat, fil-punt 180 tas-sentenza appellata, li l-obbligi ddefiniti fid-deċiżjoni inkwistjoni jirreferu biss għar-relazzjonijiet bejn DSD u “il-manifatturi jew distributuri ta’ imballaġġi li huma kemm kontraenti ta’ DSD fil-kuntest tal-kuntratt għall-użu tal-logo […], jiġifieri proprjetarji ta’ liċenzja għall-użu tat-trade mark [DGP] fil-kuntest ta’ sistema ta’ ġbir jew ta’ rkupru li tuża l-logo korrispondenti għal din it-trade mark […]” Għaldaqstant, l-użu eventwali tal-logo DGP minn terzi għajr il-partijiet kontraenti ta’ DSD la jista’ jiġi imputat lill-Kummissjoni u lanqas lill-Qorti tal-Prim’Istanza. Barra minn hekk, ma hemm xejn li jipprekludi lil DSD milli tippreżenta rikors kontra tali terzi quddiem qrati nazzjonali kompetenti. Mill-kunsiderazzjonijiet preċedenti jirriżulta li r-raba’ aggravju għandu wkoll jiġi miċħud. Fuq il-ħames aggravju, ibbażat fuq ksur tal-Artikolu 82 KE L-argumenti tal-partijiet Billi kkonstatat, b’mod li ma kienx suffiċjentement motivat u kuntrarjament għall-atti tal-proċess, li DSD adottat aġir abbużiv meta tat liċenzji għall-użu tal-logo DGP indipendentement mill-użu tas-sistema DSD u meta talbet il-ħlas ta’ dritt dovut abbażi tal-liċenzja anki meta min ikun ingħata l-liċenzja jġib prova li huwa ma użax is-sistema DSD, il-Qorti tal-Prim’Istanza kisret l-Artikolu 82 KE. Skont DSD, kieku l-Qorti tal-Prim’Istanza wettqet analiżi legali korretta, kienet tkun marbuta li tikkunsidra li DSD ma tagħtix liċenzja għall-użu tal-logo tagħha indipendentement mill-użu tas-sistema DSD, bil-konsegwenza li d-deċiżjoni inkwistjoni tkun interpretata fis-sens li r-rifjut tal-liċenzja jikkostitwixxi abbuż. Għalhekk, l-imsemmija deċiżjoni għandha l-effett li tobbliga lil DSD tagħti liċenzja. Għaldaqstant, il-Qorti tal-Prim’Istanza naqset milli tieħu inkunsiderazzjoni l-fatt li l-kundizzjonijiet neċessarji għal tali obbligu ma kinux sodisfatti. Dan in-nuqqas jikkostitwixxi żball ta’ liġi. DSD issostni wkoll li s-sentenza appellata għandha l-konsegwenza li tirrendi possibbli parteċipazzjoni parzjali fis-sistema DSD (inkluż, pereżempju, il-limitu biss ta’ 0.1% fuq l-imballaġġi bil-logo DGP) mingħajr ma DSD tkun tista’ tivverifika l-kredibbiltà jew il-leġittimità ta’ parteċipazzjoni minima. B’mod partikolari, DSD ma tkunx tista’ tivverifika jekk ir-raġunijiet, li skont id-deċiżjoni inkwistjoni jirrendu neċessarju t-twaħħil tal-logo DGP fuq il-prodotti kollha filwaqt li parti biss mill-prodotti jaqgħu taħt is-sistema DSD, kienu sodisfatti. L-eżempju ta’ parteċipazzjoni eventwalment minima u arbitrarja fis-sistema DSD, filwaqt li l-logo DGP jitwaħħal fuq l-imballaġġi kollha, jagħmilha iktar ċara li d-deċiżjoni inkwistjoni timponi obbligu li tingħata l-liċenzja għall-użu tal-imsemmi logo. Il-Kummissjoni, Landbell u BellandVision ifakkru li d-deċiżjoni inkwistjoni u s-sentenza appellata mhumiex ibbażati fuq l-ipoteżi ta’ liċenzja għall-użu tal-logo DGP indipendentement mill-użu tas-sistema DSD, iżda jirrigwardaw l-ammont tad-dritt relatat mas-servizzi pprovduti. Bl-istess mod, id-deċiżjoni inkwistjoni u s-sentenza ma jwasslux għal konsegwenza li DSD tkun obbligata tagħti liċenzja għall-użu tal-logo DGP lill-manifatturi u lid-distributuri jekk hija ma tixtieqx tagħmel dan. Skont Vfw, dan l-aggravju huwa bbażat fuq interpretazzjoni żbaljata tas-suġġett tal-kawża, peress li l-Kummissjoni ma tixtieqx timponi fuq DSD l-obbligu li tagħti tali liċenzja, iżda biss li tipprekludiha milli tuża l-pożizzjoni dominanti tagħha sabiex teskludi l-kompetizzjoni minn kompetituri oħrajn. Interseroh tirrileva, min-naħa tagħha, li l-Qorti tal-Prim’Istanza f’ebda parti tas-sentenza appellata ma tissuġġerixxi li DSD toffri liċenzja għall-użu tal-logo DGP indipendentement mill-użu tas-sistema DSD. Din is-sentenza lanqas ma timponi fuq DSD l-obbligu li tagħti tali liċenzja. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Ġustizzja Kif fakkret il-Qorti tal-Prim’Istanza fil-punt 121 tas-sentenza appellata, mill-Artikolu 82(2)(a) KE jirriżulta li prattika abbużiva bħal din tista’ b’mod partikolari tikkonsisti fl-impożizzjoni diretta jew indiretta ta’ prezzijiet jew kundizzjonijiet inġusti ta’ kummerċ. Fl-istess punt tas-sentenza appellata, il-Qorti tal-Prim’Istanza fakkret il-ġurisprudenza stabbilita li tipprovdi li hemm aġir abbużiv ta’ pożizzjoni dominanti meta impriża teżiġi, għal dawn is-servizzi, prezzijiet mhux ekwi jew sproporzjonati meta mqabbla mal-valur ekonomiku tas-servizz ipprovdut (ara, b’mod partikolari, is-sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-11 ta’ Novembru 1986, British Leyland vs Il-Kummissjoni, 226/84, Ġabra p. 3263, punt 27, u tas-17 ta’ Mejju 2001, TNT Traco, C-340/99, Ġabra p. I-4109, punt 46). Kif iddeċidiet il-Qorti tal-Prim’Istanza fil-punt 164 tas-sentenza appellata, wara l-analiżi li għamlet fil-punti 119 sa’ 163 ta’ din is-sentenza, l-imġiba ta’ DSD li hija kkritikat fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni inkwistjoni u li tikkonsisti fil-ħlas ta’ dritt għall-imballaġġi kollha kkummerċjalizzati fil-Ġermanja mal-logo DGP, anki meta l-klijenti ta’ din il-kumpannija juru li huma ma jużawx is-sistema DGP għal parti minn dawn l-imballaġġi jew għall-imballaġġi kollha, tista’ tiġi analizzata bħala abbuż minn pożizzjoni dominanti skont din id-dispożizzjoni u l-ġurisprudenza msemmija iktar ’il fuq. Barra minn hekk, mill-punti 107 sa 117 u 126 sa 133 tas-sentenza preżenti jirriżulta li l-konstatazzjonijiet magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza huma suffiċjentement motivati u mhumiex ivvizzjati minn żbalji ta’ fatt u ta’ liġi invokati minn DSD fir-rigward tad-drittijiet esklużivi marbuta mal-logo DGP. Il-Qorti tal-Prim’Istanza ġustament sostniet ukoll, fil-punt 91 tas-sentenza appellata li, fil-preżenza ta’ abbuż minn pożizzjoni dominanti, il-Kummissjoni kellha s-setgħa, skont l-Artikolu 3(1) tar-Regolament 17, li tobbliga lil DSD ittemm il-ksur ikkonstatat. Kif osservat il-Qorti tal-Prim’Istanza fl-istess punt tas-sentenza appellata, l-obbligu, impost fuq DSD permezz tal-Artikolu 3 tad-deċiżjoni inkwistjoni, kien li tinkariga ruħha fir-rigward tal-firmatarji tal-kuntratt għall-użu tal-logo li ma titlobx il-ħlas ta’ dritt għall-imballaġġi ta’ bejgħ ikkummerċjalizzati fil-Ġermanja mal-logo DGP li fir-rigward tagħhom ma hemmx riferiment għas-servizz tal-obbligu tal-ipproċessar tal-iskart ta’ DSD u li fir-rigward tagħhom l-obbligi imposti mid-digriet dwar l-imballaġġi huma sodisfatti b’mod ieħor, huwa xejn inqas mill-korollarju tal-konstatazzjoni ta’ abbuż minn pożizzjoni dominanti u tal-eżerċizzju, mill-Kummissjoni, tal-imsemmija setgħa li tobbliga lil DSD ittemm il-ksur. Barra minn hekk, kuntrarjament għal dak li ssostni DSD, l-obbligu impost mill-Artikolu 3 tad-deċiżjoni inkwistjoni b’ebda mod ma jirriżulta f’obbligu ta’ għoti tal-liċenzja għall-użu tal-logo DGP. Fil-fatt, l-imsemmija deċiżjoni ma tinkludi ebda miżura li taffettwa l-liberta’ tal-għażla ta’ DSD fir-rigward tal-persuni li magħhom hija kkonkludiet kuntratt għall-użu tal-logo u li fir-rigward tagħhom, konsegwentement, tat l-imsemmija liċenzja. Id-deċiżjoni inkwistjoni tobbliga biss lil DSD ma titlobx ħlas mill-partijiet kontraenti tagħha għas-servizzi ta’ ġbir u ta’ rkupru li hija ma pprovdietx. Fid-dawl tal-kunsiderazzjonijiet kollha preċedenti, għandu jiġi konkluż li l-Qorti tal-Prim’Istanza ma kisritx l-Artikolu 82 KE u, konsegwentement, il-ħames aggravju għandu jiġi miċħud. Fuq is-sitt aggravju, ibbażat fuq ksur tal-Artikolu 3 tar-Regolament Nru 17 u tal-prinċipju ta’ proporzjonalità L-argumenti tal-partijiet L-ewwel nett, DSD issostni li d-digriet dwar l-imballaġġi u d-dritt tat-trade marks jipprekludu li din tiġi obbligata tagħti liċenzja għall-użu tal-logo DGP. Madankollu, il-miżuri imposti mill-Artikoli 3 et seq tad-deċiżjoni inkwistjoni jammontaw għall-obbligu impost fuqha. Billi naqset milli taċċetta dawn il-miżuri bħala illegali, il-Qorti tal-Prim’Istanza kisret l-Artikolu 3 tar-Regolament 17, li jipprovdi li fejn il-Kummissjoni ssostni li hemm ksur tal-Artikolu 81 KE jew tal-Artikolu 82 KE, hija tista’, permezz ta’ deċiżjoni, tobbliga lill-impriżi interessati li jtemmu dan il-ksur. It-tieni nett, DSD issostni li d-digriet dwar l-imballaġġi u d-dritt tat-trade marks jipprekludu li tiġi pprojbita milli teżiġi mingħand il-klijenti tagħha li jwaħħlu, fuq l-imballaġġi li jużaw, il-logo DGP, iżda li ma jintremewx mis-sistema DSD, nota ta’ spjegazzjoni li tippermetti li jiġi nnewtralizzat l-effett distintiv ta’ dan il-logo. Billi ċaħdet, fil-punt 200 tas-sentenza appellata, l-argument tagħha li jipprovdi li l-imballaġġi li jużaw il-logo DGP u li jintremew mis-sistema DSD għandhom ikunu jistgħu jiġu distinti minn dawk li jużaw l-istess logo iżda li ma jintremewx minn dik is-sistema, hija injorat il-fatt li l-Artikolu 3 tad-deċiżjoni inkwistjoni jikkostitwixxi ksur tal-Artikolu 3 tar-Regolament Nru 17 kif ukoll tal-prinċipju ta’ proporzjonalità. Skont il-Kummissjoni, Landbell u BellandVision, l-ewwel argument ippreżentat fil-kuntest ta’ dan l-aggravju huwa bbażat fuq il-konstatazzjoni żbaljata li skontha l-Qorti tal-Prim’Istanza bbażat ruħha fuq l-ipoteżi ta’ liċenzja separata għall-użu tal-logo DGP. Fir-rigward tat-tieni argument ta’ DSD, il-Kummissjoni ssostni li la d-digriet dwar l-imballaġġi u lanqas id-dritt tat-trade marks ma jeħtieġu l-identifikazzjoni tad-diversi imballaġġi għall-attribuzzjoni lis-sistema DSD jew lil sistema oħra. Landbell u BellandVision huma wkoll ta’ din il-fehma u jsostnu li nota ta’ spjegazzjoni li tipprovdi li l-imballaġġ mhuwiex parti mis-sistema DSD ma tkunx tista’ tirrimedja l-aġir abbużiv ta’ DSD. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Ġustizzja Kif ġie kkonstatat fil-punt 146 tas-sentenza preżenti, id-deċiżjoni inkwistjoni ma timponix obbligu fuq DSD għall-għoti ta’ liċenzja għall-użu tal-logo DGP. Għaldaqstant, l-ewwel argument invokat insostenn tas-sitt aggravju ma jistax jintlaqa’. Fir-rigward tal-argument ta’ DSD li jgħid li l-imballaġġi li għandhom il-logo DGP u huma pproċessati skont is-sistema DSD għandhom ikunu jistgħu jiġi distinti minn dawk li fuqhom hemm imwaħħal dan il-logo iżda li mhumiex ipproċessati minn din is-sistema, il-Qorti tal-Prim’Istanza kkonstatat, fil-punt 200 tas-sentenza appellata li, fir-rigward tal-eżistenza ta’ sistemi mħallta, mhuwiex possibbli li ssir id-distinzjoni mixtieqa minn DSD. Din il-konstatazzjoni mhijiex żbaljata. Kif ġie espost fil-punt 129 tas-sentenza preżenti, DSD timponi hija nfisha fuq il-partijiet kontraenti tagħha t-twaħħil tal-logo DGP fuq l-imballaġġi kollha li huma nnotifikati lilha. Kif irrileva l-Avukat Ġenerali fil-punt 240 tal-konklużjonijiet tiegħu, mhuwiex possibbli li jiġi determinat minn qabel l-iżvolġiment fir-rigward ta’ imballaġġ. Għaldaqstant, mhuwiex possibbli, fil-mument li fih il-prodott li għandu l-imballaġġ huwa mballat u mibjugħ, li jiġu distinti prodotti li għandhom il-logo DGP u li huma effettivament ipproċessati mis-sistema DSD minn dawk li għandhom l-istess logo u li huma pproċessati minn sistema oħra. Konsegwentement, it-tieni argument invokat insostenn tas-sitt aggravju huwa wkoll infondat. Għaldaqstant, l-ewwel aggravju għandu jiġi miċħud. Fuq is-seba’ aggravju, ibbażat fuq difett proċedurali L-argumenti tal-partijiet DSD tallega li l-Qorti tal-Prim’Istanza ssostitwixxiet il-motivazzjoni tagħha stess ma’ dik tal-Kummissjoni u naqset milli tieħu inkunsiderazzjoni r-regoli dwar il-proċedura amministrattiva, b’mod partikolari d-dritt għal smigħ. Il-Qorti tal-Prim’Istanza għamlet konstatazzjonijiet ġodda, ibbażati fuq id-dikjarazzjonijiet magħmula mill-partijiet waqt is-seduta. DSD tirreferi għat-tweġibiet li ngħataw għall-mistoqsijiet magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza, li hija għamlet bilkemm tliet ġimgħat qabel is-seduta, jew matul is-seduta, mingħajr ma indikat il-konsegwenzi li hija kienet ser tikkonkludi mit-tweġibiet mogħtija jew kif dawn il-mistoqsijiet kienu marbuta mal-konstatazzjonijiet magħmula fid-deċiżjoni inkwistjoni. L-imsemmija konstatazzjonijiet magħmula mill-Qorti tal-Prim’Istanza huma wkoll ġodda peress li l-għan tagħhom la jidher fid-deċiżjoni kkkontestata u lanqas fis-sottomissjonijiet ta’ DSD jew tal-Kummissjoni. DSD tirreferi, b’mod partikolari, għal żewġ konstatazzjonijiet, jiġifieri, minn naħa waħda, dik li tinsab b’mod partikolari fil-punti 139 u 154 tas-sentenza appellata, li tistabbilixxi li l-imballaġġi fdati lil DSD jistgħu jaqgħu simultanjament kemm taħt sistema kollettiva kif ukoll taħt sistema individwali u, min-naħa l-oħra, dik imsemmija fil-punti 137 u 139 ta’ din is-sentenza, li tistabbilixxi li d-digriet dwar l-imballaġġi jipprovdi għadd kbir ta’ mekkaniżmi ta’ korrezzjoni li jippermettu lill-manifatturi u lid-distributuri li jassumu l-obbligi li jirriżultaw mill-imsemmi digriet billi jattribwixxu a posteriori l-imballaġġi lil sistema individwali jew kollettiva. Skont il-Kummissjoni, Vfw, Landbell u BellandVision, is-sentenza appellata ma tinkludi xejn ġdid fid-dawl ta’ dak li diġà ġie eżaminat fil-kuntest tal-proċedura amministrattiva u matul il-proċedura bil-miktub quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Ġustizzja Għandu jitfakkar li l-Qorti tal-Prim’Istanza biss tista’ tiddeċiedi fir-rigward tal-bżonn eventwali li tiġi kkompletata l-informazzjoni li jkollha għad-dispożizzjoni tagħha dwar il-kawżi quddiemha. Il-kwistjoni ta’ jekk il-provi li ġew ippreżentati quddiemha humiex suffiċjenti għandha tiġi eżaminata minnha biss u ma tistax tiġi mistħarrġa mill-Qorti tal-Ġustizzja fil-kuntest ta’ appell, għajr fil-każ ta’ żnaturament tal-provi ppreżentati quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza jew meta l-ineżattezza materjali tal-konstatazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza tirriżulta mill-atti tal-proċess (ara b’mod partikolari, is-sentenzi tal-10 ta’ Lulju 2001, Ismeri Europa vs Il-Qorti tal-Awdituri, C-315/99 P, Ġabra p. I-5281 , punt 19, kif ukoll tal-11 ta’ Settembru 2008, Il-Ġermanja et vs Kronofrance, C-75/05 P u C-80/05 P, Ġabra p. I-6619, punt 78). Għalhekk, il-Qorti tal-Prim’Istanza ma tistax tiġi kkritikata fir-rigward tal-fatt li, qabel u waqt is-seduta, għamlet serje ta’ mistoqsijiet lill-partijiet sabiex tikkompleta l-informazzjoni li kellha għad-dispożizzjoni tagħha u waslet għal ċerti konklużjonijiet mit-tweġibiet mogħtija mill-partijiet għal dawk il-mistoqsijiet. Barra minn hekk, għandu jiġi kkonstatat li l-Qorti tal-Prim’Istanza osservat is-suġġett tal-kawża kif jirriżulta mir-rikors ippreżentat minn DSD u naqset milli żżid elementi ġodda ma’ dawk li hemm fid-deċiżjoni inkwistjoni. Fir-rigward, b’mod partikolari, tal-possibbiltà li jitħalltu bosta sistemi ta’ ġbir u ta’ rkupru, mill-punti 20 u 23 tal-motivi ta’ din id-deċiżjoni jirriżulta li l-kwistjoni tas-sistemi mħallta ġiet eżaminata mill-Kummissjoni waqt l-inkjesta li hija wettqet u li din il-kwistjoni ma tikkostitwixxix, konsegwentement, element ġdid miżjud fil-proċess mill-Qorti tal-Prim’Istanza. Isegwi li s-seba’ aggravju għandu jiġi miċħud. Fuq it-tmien aggravju, ibbażat fuq ksur tad-dritt fundamentali għal smigħ fi żmien raġonevoli L-argumenti tal-partijiet DSD issostni li l-Qorti tal-Prim’Istanza wettqet irregolarità proċedurali u ppreġudikat l-interessi tagħha billi ma osservatx id-dritt fundamentali għal smigħ fi żmien raġonevoli, kif rikonoxxut fl-Artikolu 6 tal-Konvenzjoni Ewropea għall-Protezzjoni tad-Drittijiet tal-Bniedem u tal-Libertajiet Fundamentali, iffirmata f’Ruma fl-4 ta’ Novembru 1950, u mill-Artikolu 47 tal-Karta tad-Drittijiet Fundamentali tal-Unjoni Ewropea, ipproklamata f’Nice fis-7 ta’ Diċembru 2000 ( ĠU C 364, p. 1 ). DSD tfakkar li l-proċeduri quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza bdew fil-5 ta’ Lulju 2001 u ntemmu fl-24 ta’ Mejju 2007. Anki jekk jittieħdu inkunsiderazzjoni l-limiti inerenti għall-proċeduri li nbdew quddiem il-qrati Komunitarji, dan it-terminu huwa eċċessivament twil. F’dan ir-rigward, hija tirrileva li, bejn in-notifika tat-tmiem il-proċedura bil-miktub, fid-9 ta’ Settembru 2002 u d-deċiżjoni meħuda fid-19 ta’ Ġunju 2006 li tinfetaħ il-proċedura orali u li l-partijiet jintalbu jirrispondu għal ċerti mistoqsijiet matul is-seduta, iktar minn 45 xahar għaddew mingħajr ma ttieħdet ebda miżura matul dan il-perijodu. DSD tirrileva wkoll li t-terminu eċċessiv tal-proċedura jikkostitwixxi ksur gravi tal-interessi tagħha, ikkarratterizzat, fost l-oħrajn, minn ksur tal-mudell kuntrattwali u kummerċjali tagħha, kif ukoll minn ċaħda tal-possibbiltà li jitħallas dritt xieraq għas-sempliċi użu tal-logo DGP. Skont DSD, minn qari flimkien tal-Artikoli 58 u 61 tal-Istatut tal-Qorti tal-Ġustizzja jirriżulta li aggravju invokat insostenn ta’ appell, u li huwa bbażat fuq difett proċedurali quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza li ppreġudika l-interessi tar-rikorrenti jkun fondat, is-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza għandha tiġi annullata mill-Qorti tal-Gustizzja. Din ir-regola hija ġġustifikata, kif irrikonoxxiet il-Qorti tal-Ġustizzja fis-sentenza Baustahlgewebe vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, għal raġunijiet ta’ ekonomija tal-ġudizzju u sabiex jiġi ggarantit rimedju immedjat u effettiv kontra tali difett. Filwaqt li terġa’ tinvoka l-Artikoli 58 u 61 tal-Istatut tal-Qorti tal-Ġustizzja, DSD tqis li tali difett proċedurali quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza jiġġustifika l-annullament tas-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza, indipendentement mill-kwistjoni dwar jekk tali difett kellux effett fuq l-eżitu tal-kawża. Il-Kummissjoni, Landbell u BellandVision jirrilevaw li, fil-kawża inkwistjoni, ma hemm xejn li jippermetti l-konklużjoni li kien hemm relazzjoni bejn it-tul tal-proċeduri u l-eżitu tagħhom. Barra minn hekk, l-annullament tas-sentenza appellata għandu l-effett li jtawwal iżjed il-proċeduri. Fi kwalunkwe każ, it-tul tal-proċeduri kien ġustifikat mill-kumplessità tal-kawża, li għalih hija responsabbli DSD, sa fejn hija ddepożitat sottomissjonijiet voluminużi li kellhom numru ta’ annessi. Dan kien ukoll il-każ fil-Kawża T-289/01, li tat lok għas-sentenza tal-24 ta’ Mejju 2007, Duales System Deutschland vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, li l-Qorti tal-Prim’Istanza ttrattat b’mod paralleli mal-Kawża T-151/01, li fiha ġiet deċiża s-sentenza appellata. Fir-rigward tad-dikjarazzjonijiet ta’ DSD dwar il-preġudizzju fil-konfront tal-interessi tagħha, il-Kummissjoni tqis li dawn huma żbaljati. Fir-rigward, b’mod partikolari, tal-mudell kummerċjali ta’ DSD, il-Kummissjoni tirrileva li kull dispożizzjoni adottata skont l-Artikolu 82 KE li teħtieġ li abbuż jintemm neċessarjament teħtieġ li l-politika kummerċjali tal-impriża kkonċernata tinbidel. Vfw issostni li DSD ma soffriet ebda żvantaġġ minħabba t-tul tal-proċeduri, sa fejn hija setgħet tkompli bl-attivitajiet tagħha u l-pożizzjoni tagħha fis-suq ma kinitx iddgħajfet b’mod sinjifikanti. Barra min hekk, anki jekk jiġi aċċettat li l-interessi tar-rikorrenti kienu ġew aċċettati, l-annullament tas-sentenza appellata jkun sproporzjonat. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Ġustizzja Kif jirriżulta mill-ewwel paragrafu tal-Artikolu 58 tal-Istatut tal-Qorti tal-Ġustizzja u tal-ġurisprudenza, il-Qorti tal-Ġustizzja hija kompetenti sabiex tistħarreġ jekk id-difetti proċedurali li jippreġudikaw l-interessi tar-rikorrenti twettqux mill-Qorti tal-Prim’Istanza u għandha tiżgura li l-prinċipji ġenerali tad-dritt Komunitarju ġew osservati (sentenzi Baustahlgewebe vs Il-Kummissjoni, iċċitati iktar ’il fuq, punt 19, u tal-15 ta’ Gunju 2000, TEAM vs Il-Kummissjoni, C-13/99 P, Ġabra p. I-4671, punt 36). Fir-rigward tad-difett invokat fil-kuntest tal-aggravju preżenti, għandu jitfakkar li l-Artikolu 6(1) tal-Konvenzjoni Ewropea għall-Protezzjoni tad-Drittijiet tal-Bniedem u tal-Libertajiet Fundamentali jipprovdi li fid-deċiżjoni tad-drittijiet ċivili u tal-obbligi tiegħu jew ta’ xi akkuża kriminali kontra tiegħu, kulħadd huwa intitolat għal smigħ imparzjali u pubbliku fi żmien raġonevoli minn qorti indipendenti u imparzjali mwaqqfa bil-liġi. Bħala prinċipju ġenerali tad-dritt Komunitarju, dan id-dritt huwa applikabbli fil-kuntest ta’ rikors ġudizzjarju kontra deċiżjoni tal-Kummissjoni (sentenzi Baustahlgewebe vs Il-Kummissjoni, iċċitati iktar ’il fuq, punt 21, kif ukoll tal-1 ta’ Lulju 2008, Chronopost et La Poste vs UFEX et , C-341/06 P u C-342/06 P, Ġabra p. I-4777, punt 45). Barra minn hekk, dan id-dritt ġie kkonfermat fl-Artikolu 47 tal-Karta tad-Drittijiet Fundamentali tal-Unjoni Ewropea. Kif iddeċidiet il-Qorti tal-Ġustizzja ripetutament, dan l-artikolu jirrigwarda l-prinċipju ta’ protezzjoni ġudizzjarja effettiva (sentenzi tat-13 ta’ Marzu 2007, Unibet, C-432/05, Ġabra p. I-2271, punt 37, u tat-3 ta’ Settembru 2008, Kadi u Al Barakaat International Foundation vs Il-Kunsill u Il-Kummissjoni, C-402/05 P u C-415/05 P, Ġabra p. I-6351, punt 335, kif ukoll tas-16 ta’ Diċembru 2008, Masdar (UK) vs Il-Kummissjoni, C-47/07 P, Ġabra p. I-9761, punt 50). Sa fejn il-Kummissjoni u Vfw jikkontestaw l-eżistenza ta’ rabta bejn it-tul tal-proċeduri u l-interessi ta’ DSD u għalhekk iqajmu l-kwistjoni dwar jekk l-aggravju preżenti jikkonċernax tabilħaqq difett proċedurali li jippreġudika l-interessi tar-rikorrenti fis-sens tal-ewwel paragrafu tal-Artikolu 58 tal-Istatut tal-Qorti tal-Ġustizzja, għandu jiġi rrilevat li impriża li tippreżenta rikors sabiex tannulla deċiżjoni li tobbligaha tadatta l-kuntratt standard li hija tkun parti kontraenti minnu flimkien mal-klijenti tagħha, għandha, għal raġunijiet evidenti ta’ politika kummerċjali, interess ċar li tingħata deċiżjoni fi żmien raġonevoli fir-rigward tal-argumenti li permezz tagħhom hija ssostni li l-imsemmija deċiżjoni hija illegali. Il-fatt li, f’kawżi oħra, il-Qorti tal-Ġustizzja eżaminat il-kwistjoni dwar it-tul tal-proċeduri fil-kuntest ta’ rikors kontra d-deċiżjonijiet tal-Kummissjoni li jimponu multa għal ksur tad-dritt tal-kompetizzjoni (ara, b’mod partikolari, is-sentenzi Baustahlgewebe vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 21, u tat-2 ta’ Ottubru 2003, Thyssen Stahl vs Il-Kummissjoni, C-194/99 P, Ġabra p. I-10821, punt 154, kif ukoll Sumitomo Metal Industries u Nippon Steel vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 115), filwaqt li, fil-każ inkwistjoni, ma ġietx imposta tali multa fuq DSD, mhuwiex rilevanti f’dan il-kuntest. Għandu jitfakkar ukoll li n-natura raġonevoli tat-tul hija evalwata skont iċ-ċirkustanzi partikolari ta’ kull kawża, bħal ma huma l-kumplessità tal-kawża u l-aġir tal-partijiet (ara, f’dan is-sens, is-sentenza Sumitomo Metal Industries u Nippon Steel vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 116 u l-ġurisprudenza ċċitata, kif ukoll id-digriet tas-26 ta’ Marzu 2009, Efkon vs Il-Parlament u Il-Kunsill, C-146/08 P, punt 54). Il-Qorti tal-Ġustizzja ppreċiżat f’dan ir-rigward li l-lista ta’ dawn il-kriterji mhijiex eżawrjenti u li l-evalwazzjoni tan-natura raġonevoli tat-tul ma teżiġix eżami sistematiku tal-fatti tal-kawża fid-dawl ta’ kull waħda minnhom peress li t-tul tal-proċeduri jidher iġġustifikat fir-rigward ta’ waħda minn dawn. B’hekk, il-kumplessità tal-kawża jew l-aġir tar-rikorrent li joħloq dewmien jistgħu jiġu stabbiliti sabiex jiġġustifikaw terminu li huwa prima facie twil (sentenzi tal-15 ta’ Ottubru 2002, Limburgse Vinyl Maatschappij et , vs Il-Kummissjoni, C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P sa C-252/99 P u C-254/99 P, Ġabra p. I-8375, punt 188, kif ukoll Thyssen Stahl vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 56). Fil-kawża inkwistjoni, għandu jiġi kkonstatat li t-tul tal-proċeduri quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza, li damu madwar 5 snin u 10 xhur, ma jista’ jiġi ġġustifikat b’ebda waħda miċ-ċirkustanzi partikolari tal-kawża. Jidher, b’mod partikolari, li t-terminu bejn in-notifika, f’Settembru 2002, fi tmiem il-proċedura bil-miktub u l-bidu, f’Ġunju 2006, tal-proċedura orali dam 3 snin u 9 xhur. It-tul ta’ dan il-perijodu ma jistax jiġi spjegat permezz tal-fatti tal-kawża, kemm jekk bil-kumplessità tal-kawża, bl-aġir tal-partijiet jew b’elementi proċedurali. Fir-rigward, b’mod partikolari, tal-kumplessità tal-kawża, għandu jiġi kkonstatat li r-rikorsi ppreżentati minn DSD kontra d-deċiżjoni inkwistjoni u d-Deċiżjoni 2001/837, filwaqt li rrikjedew eżami fid-dettall tad-digriet dwar l-imballaġġi, tar-rabtiet kuntrattwali ta’ DSD, u tad-deċiżjonijiet tal-Kummissjoni u ta’ argumenti invokati minn DSD, ma kinux ta’ diffikultà jew ta’ skop li pprekludew lill-Qorti tal-Prim’Istanza milli teżamina dawn il-proċessi u milli tipprepara l-proċedura orali f’terminu ta’ inqas minn 3 snin u 9 xhur. Barra minn hekk, il-Qorti tal-Ġustizzja diġà ddeċidiet li, fil-każ ta’ proċedimenti dwar ksur tar-regoli tal-kompetizzjoni, ir-rekwiżit fundamentali ta’ ċertezza legali li għandhom jibbażaw ruħhom fuqu l-operaturi ekonomiċi, u l-għan li jiġi żgurat li l-kompetizzjoni mhijiex distorta fis-suq intern huma ta’ importanza kunsiderevoli mhux biss għar-rikorrent u għall-kompetituri tiegħu, iżda wkoll għal terzi, minħabba n-numru kbir ta’ persuni kkonċernati u l-interessi finanzjarji inkwistjoni (sentenza Baustahlgewebe vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 30). Fil-kawża inkwistjoni, fid-dawl tal-pożizzjoni dominanti ta’ DSD, tad-daqs tas-suq tas-servizzi li kienu joperaw fih DSD u l-kompetituri tagħha, tal-effetti possibbli tal-eżitu tal-kawża fuq il-prassi li għandha tiġi segwita u fuq id-drittijiet li għandhom jitħallsu mill-manifatturi u mid-distributuri ta’ prodotti imballati u tal-kwistjonijiet imqajma mill-kawża dwar l-użu mifrux tal-logo DGP, it-terminu li għadda bejn tmiem il-proċedura bil-miktub u l-fażi sussegwenti kien eċċessiv. Barra minn hekk, kif ġie rrilevat mill-Avukat Ġenerali fil-punti 293 sa 299 tal-konklużjonijiet tiegħu, l-imsemmi terminu la ġie interrott mill-adozzjoni mill-Qorti tal-Prim’Istanza ta’ miżuri ta’ organizzazzjoni tal-proċedura jew ta’ istruzzjoni u lanqas minn kwistjonijiet proċedurali mqajma mill-partijiet. Fir-rigward tal-kunsiderazzjonijiet preċedenti, għandu jingħad li l-proċeduri quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza kisru r-rekwiżiti marbuta mal-osservanza ta’ smigħ fi żmien raġonevoli. Fir-rigward tal-konsegwenzi tan-nuqqas ta’ osservanza ta’ terminu raġonevoli tal-proċeduri quddiem il-Qorti tal-Prim’Istanza, DSD tinvoka r-regola, stabbilita fl-ewwel paragrafu tal-Artikolu 61 tal-Istatut tal-Qorti tal-Ġustizzja, li tipprovdi li, fil-każ ta’ appell li huwa fondat, il-Qorti tal-Ġustizzja tannulla d-deċiżjoni tal-Qorti tal-Prim’Istanza. Peress li l-aggravju preżenti huwa bbażat fuq ksur ta’ smigħ fi żmien raġonevoli u peress li dan jikkostitwixxi difett proċedurali li jippreġudika l-interessi tar-rikorrenti skont l-Artikolu 58 ta’ dan l-Istatut, il-konstatazzjoni ta’ dan id-difett għandu neċessarjament iwassal, fil-fehma ta’ DSD, għall-annullament tas-sentenza appellata, indipendentement mill-kwistjoni dwar jekk tali difett kellux effett fuq l-eżitu tal-kawża. Fin-nuqqas ta’ tali annullament, il-Qorti tal-Ġustizzja tkun qiegħda tikser l-Artikolu 61 tal-Istatut tagħha. Permezz ta’ dan l-argument, DSD tipproponi lill-Qorti tal-Ġustizzja tikkunsidra mill-ġdid il-ġurisprudenza tagħha, li tgħid li n-nuqqas ta’ osservanza ta’ smigħ fi żmien raġonevoli jwassal għall-annullament tas-sentenza appellata biss meta jkun hemm indikazzjonijiet li t-terminu eċċessiv tal-proċeduri affettwa l-eżitu tagħhom (ara, f’dan is-sens, is-sentenza Baustahlgewebe vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 49). Fil-kawża inkwistjoni, DSD ma stabbilixxietx li jeżistu tali indikazzjonijiet. Huwa ċertament minnu li, kif tenfasizza DSD, in-nuqqas ta’ osservanza ta’ smigħ fi żmien raġonevoli jikkostitwixxi difett proċedurali (ara, f’dan is-sens, is-sentenza Baustahlgewebe vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 48). Madankollu, xorta jibqa’ l-fatt li l-ewwel paragrafu tal-Artikolu 61 tal-Istatut tal-Qorti tal-Ġustizzja għandu jiġi interpretat u implementat b’mod utli. Sa fejn ma hemm xejn li jindika li n-nuqqas ta’ osservanza ta’ smigħ xieraq kellu effett fuq l-eżitu tal-kawża, l-annullament tas-sentenza appellata ma jirrimedjax il-ksur tal-prinċipju tal-protezzjoni ġudizzjarja effettiva li twettaq mill-Qorti tal-Prim’Istanza. Barra minn hekk, kif ġie rrilevat mill-Avukat Ġenerali fil-punti 305 u 306 tal-konklużjonijiet tiegħu, fid-dawl tan-neċessità li jiġi osservat id-dritt tal-kompetizzjoni Komunitarju, il-Qorti tal-Ġustizzja ma tistax tippermetti lir-rikorrenti li terġa’ tikkontesta l-eżistenza ta’ ksur, biss fuq il-bażi li kien hemm ksur tas-smigħ fi żmien raġonevoli, fejn l-aggravji kollha intiżi kontra l-konstatazzjoni tal-Qorti tal-Prim’Istanza dwar dan il-ksur u l-proċeduri amministrattiva marbuta miegħu ġew miċħuda bħala infondati. Min-naħa l-oħra, kif irrileva l-Avukat Ġenerali fil-punti 307 et seq tal-konklużjonijiet tiegħu, in-nuqqas ta’ osservanza, mill-Qorti tal-Prim’Istanza, ta’ smigħ fi żmien raġonevoli mwettaq mill-Qorti tal-Prim’Istanza ma jistax jagħti lok għal talba għad-danni abbażi ta’ rikors ippreżentat kontra l-Komunità, skont l-Artikolu 235 KE u t-tieni subparagrafu tal-Artikolu 288 KE. Konsegwentement, l-argument ta’ DSD li jipprovdi li l-iskadenza ta’ żmien raġonevoli għandu, sabiex jiggarantixxi rimedju kontra difett proċedurali, iwassal għall-annullament tas-sentenza appellata, huwa infondat. Għaldaqstant, it-tmien aggravju għandu jiġi miċħud. Peress li l-ebda aggravju mqajjem minn DSD ma ġie milqugħ, l-appell għandu jiġi miċħud. Fuq l-ispejjeż Skont l-Artikolu 69(2) tar-Regoli tal-Proċedura, applikabbli għall-proċedura ta’ appell taħt l-Artikolu 118, il-parti li titlef għandha tbati l-ispejjeż jekk dawn ikunu ġew mitluba. Peress li l-Kummissjoni, Intersoh, Vfw, Landbell u BellandVision talbu għall-kundanna ta’ DSD u peress li din tal-aħħar tilfet, hemm lok li tiġi kkundannata għall-ispejjeż ta’ din l-istanza. Għal dawn il-motivi, Il-Qorti tal-Ġustizzja (Awla Manja) taqta’ u tiddeċiedi: 1) L-appell huwa miċħud. 2) Der Grüne Punkt — Duales System Deutschland GmbH għandha tbati l-ispejjeż tagħha kif ukoll dawk tal-istanza preżenti sostnuti mill-Kummissjoni tal-Komunitajiet, Intersoh Dienstleistungs GmbH, Vfw GmbH, Landbell AG für Rückhol-Systeme u BellandVision GmbH. Firem ( *1 ) Lingwa tal-kawża: il-Ġermaniż.

62009CJ0159

it

La domanda di pronuncia pregiudiziale verte sull’interpretazione dell’art. 3 bis della direttiva del Consiglio 10 settembre 1984, 84/450/CEE, concernente la pubblicità ingannevole e comparativa (GU L 250, pag. 17), quale modificata dalla direttiva del Parlamento europeo e del Consiglio 6 ottobre 1997, 97/55/CE (GU L 290, pag. 18; in prosieguo: la «direttiva 84/450»). Tale domanda è stata presentata nell’ambito di una controversia tra la Lidl SNC (in prosieguo: la «Lidl») e la Vierzon Distribution SA (in prosieguo: la «Vierzon Distribution») in merito ad una pubblicità diffusa a mezzo stampa per conto di quest’ultima società. Contesto normativo La normativa dell’Unione L’art. 1 della direttiva 84/450 dispone quanto segue: «La presente direttiva ha lo scopo di tutelare il consumatore e le persone che esercitano un’attività commerciale, industriale, artigianale o professionale, nonché gli interessi del pubblico in generale, dalla pubblicità ingannevole e dalle sue conseguenze sleali e di stabilire le condizioni di liceità della pubblicità comparativa». Ai termini dell’art. 2, punto 2, della direttiva in parola, per pubblicità ingannevole si intende: «qualsiasi pubblicità che in qualsiasi modo, compresa la sua presentazione, induca in errore o possa indurre in errore le persone alle quali è rivolta o che essa raggiunge e che, dato il suo carattere ingannevole, possa pregiudicare il comportamento economico di dette persone o che, per questo motivo, leda o possa ledere un concorrente». L’art. 2, punto 2 bis, della medesima direttiva definisce la pubblicità comparativa nei seguenti termini: «qualsiasi pubblicità che identifica in modo esplicito o implicito un concorrente o beni o servizi offerti da un concorrente». L’art. 3 della direttiva in esame così recita: «Per determinare se la pubblicità sia ingannevole, se ne devono considerare tutti gli elementi, in particolare i suoi riferimenti: a)      alle caratteristiche dei beni o dei servizi, quali la loro disponibilità, la natura, esecuzione, composizione, il metodo e la data di fabbricazione o della prestazione, l’idoneità allo scopo, gli usi, la quantità, la descrizione, l’origine geografica o commerciale o i risultati che si possono attendere dal loro uso, o i risultati e le caratteristiche fondamentali di prove e controlli effettuati sui beni o sui servizi; b)      al prezzo o al modo in cui questo viene calcolato, e alle condizioni alle quali i beni o i servizi vengono forniti; c)      alla natura, alle qualifiche e ai diritti dell’operatore pubblicitario, quali l’identità, il patrimonio, le capacità, i diritti di proprietà industriale, commerciale o intellettuale ed i premi o riconoscimenti». L’art. 3 bis, n. 1, della direttiva 84/450 così dispone: «Per quanto riguarda il confronto, la pubblicità comparativa è ritenuta lecita qualora siano soddisfatte le seguenti condizioni: che essa: a)      non sia ingannevole ai sensi dell’articolo 2, punto 2, dell’articolo 3 e dell’articolo 7, paragrafo 1; b)      confronti beni o servizi che soddisfano gli stessi bisogni o si propongono gli stessi obiettivi; c)      confronti obiettivamente una o più caratteristiche essenziali, pertinenti, verificabili e rappresentative, compreso eventualmente il prezzo, di tali beni e servizi; (...)». La normativa nazionale L’art. L 121‑8 del codice dei consumatori così recita: «Qualsiasi pubblicità che metta a confronto beni o servizi identificando, implicitamente o esplicitamente, un concorrente o beni o servizi offerti da un concorrente è lecita unicamente qualora: 1°      non sia ingannevole o atta ad indurre in errore; 2°      riguardi beni o servizi che soddisfano gli stessi bisogni o si propongono lo stesso obiettivo; 3°      confronti oggettivamente una o più caratteristiche essenziali, pertinenti, verificabili e rappresentative, compreso eventualmente il prezzo, di tali beni o servizi. (...)». Causa principale e questione pregiudiziale La LIDL gestisce sul territorio francese una catena di supermercati alimentari e, in particolare, un esercizio situato in prossimità di quello della Vierzon Distribution, che, dal canto suo, commercializza prodotti di consumo corrente sotto l’insegna Leclerc. In data 23 settembre 2006, la Vierzon Distribution ha fatto pubblicare su un giornale locale una pubblicità (in prosieguo: la «pubblicità controversa») la quale riproduceva scontrini di cassa che, tramite designazioni generiche accompagnate all’occorrenza da indicazioni relative al peso o al volume, enumeravano 34 prodotti, in prevalenza alimentari, acquistati, rispettivamente, nell’esercizio appartenente alla Vierzon Distribution e in quello gestito dalla Lidl e dai quali risultava un costo complessivo di EUR 46,30, per quanto riguardava la Vierzon Distribution, e di EUR 51,40, per quanto riguardava la Lidl. Tale pubblicità conteneva anche gli slogan «non tutti possono essere E. Leclerc! Prezzi bassi: prove alla mano, E. Leclerc rimane il meno caro» e «in inglese si dice hard discount, in francese “E. Leclerc”». Il 16 marzo 2007, la Lidl ha adito il Tribunal de commerce di Bourges (Tribunale commerciale di Bourges) con un ricorso diretto a ottenere la condanna della Vierzon Distribution al risarcimento dei danni per concorrenza sleale, nonché alla pubblicazione per estratti dell’emananda sentenza a mezzo stampa e tramite affissione nel suo esercizio. A sostegno del proprio ricorso la Lidl deduce segnatamente una violazione dell’art. L. 121‑8 del codice dei consumatori. Essa fa valere che la pubblicità controversa induce i consumatori in errore, se non in inganno, tanto per il fatto della sua presentazione, quanto per il fatto che la Vierzon Distribution avrebbe selezionato unicamente prodotti a proprio vantaggio dopo aver allineato, all’occorrenza, i propri prezzi a quelli del concorrente. Inoltre, detti prodotti non sarebbero comparabili in quanto, a causa delle loro differenze qualitative e quantitative, essi non soddisfano gli stessi bisogni. La Lidl aggiunge che la mera riproduzione, nella pubblicità controversa, di scontrini di cassa dai quali appare l’elenco dei prodotti confrontati non consente ai consumatori di cogliere le caratteristiche dei medesimi né, quindi, di comprendere le ragioni delle differenze di prezzo asserite nella suddetta pubblicità. La Vierzon Distribution contesta tali affermazioni facendo valere, in particolare, che un confronto può riguardare due beni non identici, sempreché questi soddisfino gli stessi bisogni o si propongano gli stessi obiettivi e presentino, a tal riguardo, un sufficiente grado di intercambiabilità, presupposto che ricorrerebbe nel caso di specie. Per quanto riguarda le differenze esistenti tra i prodotti in causa, esse emergerebbero sufficientemente dai summenzionati scontrini di cassa, sicché i consumatori non sarebbero stati indotti in errore. Il fatto che la Vierzon Distribution stessa avesse selezionato i prodotti oggetto di comparazione non sarebbe illecito e la circostanza che gli acquisti siano stati effettuati lo stesso giorno escluderebbe, d’altronde, che possa avere avuto luogo una manipolazione dei prezzi. Stando così le cose, il Tribunal de commerce de Bourges ha deciso di sospendere il procedimento e di sottoporre alla Corte la seguente questione pregiudiziale: «Se l’art. 3 bis della direttiva [84/450] debba essere interpretato nel senso che non è lecito effettuare una pubblicità comparativa tra i prezzi di prodotti che soddisfano gli stessi bisogni o si propongono gli stessi obiettivi, vale a dire che presentano tra loro un grado di intercambiabilità sufficiente, per il solo motivo che, trattandosi di prodotti alimentari, la commestibilità di ciascuno di tali prodotti e, in ogni caso, il piacere derivante dal loro consumo, cambia completamente in funzione delle condizioni e del luogo di produzione, degli ingredienti utilizzati e dell’esperienza del produttore». Sulla questione pregiudiziale Va rammentato che l’art. 3 bis della direttiva 84/450, sul quale verte la questione pregiudiziale, al n. 1, lett. a)‑h), elenca diverse condizioni cumulative che una pubblicità comparativa deve soddisfare per poter essere considerata lecita (v., in particolare, sentenza 18 giugno 2009, causa C‑487/07, L’Oréal e a., Racc. pag. I‑5185, punto 67). Nel caso di specie, la Corte considera che, per tenere conto dei dubbi espressi dal giudice del rinvio e per fornire al medesimo elementi interpretativi che possono essere utili per dirimere la controversia di cui è investito, occorre, come suggerito tanto dai governi francese, austriaco e ceco, quanto dalla Commissione europea e, infine, dall’avvocato generale al paragrafo 40 delle sue conclusioni, riferirsi rispettivamente alle condizioni di liceità della pubblicità comparativa enunciate al suddetto art. 3 bis, n. 1, lett. a) ‑c). Occorre anche considerare che, con la sua questione, il giudice del rinvio chiede sostanzialmente se l’art. 3 bis, n. 1, lett. a) ‑c), della direttiva 84/450 debba essere interpretato nel senso che esso osta a una prassi pubblicitaria, come quella descritta nella decisione di rinvio, che effettua una comparazione dei prezzi relativi ad un paniere di prodotti alimentari, commercializzati da due catene di negozi concorrenti, in particolare tenuto conto delle differenze sussistenti tra i prodotti alimentari in tal modo confrontati, per quanto riguarda il loro modo e luogo di produzione, i loro ingredienti e l’identità del loro produttore, giacché tali differenze comportano segnatamente che i medesimi prodotti si differenzino sotto il profilo della loro commestibilità e del piacere derivante dal loro consumo. Alla luce della formulazione della questione pregiudiziale e dell’accento da essa posto sulla condizione sancita dall’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450, la Corte considera opportuno soffermarsi prima sulla predetta disposizione ed esaminare successivamente la lett. a) del medesimo art. 3 bis, n. 1, nonché, infine, la sua lett. c). Tuttavia, va prima ricordato che, come emerge dalla giurisprudenza della Corte, le varie condizioni di liceità della pubblicità comparativa elencate dal predetto art. 3 bis, n. 1, mirano a una ponderazione dei diversi interessi sui quali può incidere l’autorizzazione della pubblicità comparativa. Da una lettura congiunta del secondo, settimo e nono ‘considerando’ della direttiva 97/55 emerge, pertanto, che il suddetto art. 3 bis è teso a stimolare la concorrenza tra i fornitori di beni e di servizi nell’interesse dei consumatori, consentendo ai concorrenti di mettere in evidenza in modo obiettivo i vantaggi dei vari prodotti paragonabili e vietando al tempo stesso prassi che possano comportare una distorsione della concorrenza, svantaggiare i concorrenti e avere un’incidenza negativa sulla scelta dei consumatori (sentenza L’Oréal e a., cit., punto 68). Ne consegue che le condizioni enumerate dal citato art. 3 bis, n. 1, devono interpretarsi nel senso più favorevole, al fine di consentire le pubblicità che mettono a confronto oggettivamente le caratteristiche di beni o servizi, assicurando d’altro canto che la pubblicità comparativa non sia utilizzata in modo sleale e negativo per la concorrenza o in modo da arrecare pregiudizio agli interessi dei consumatori (sentenza L’Oréal e a., cit., punto 69 e giurisprudenza ivi citata). Va parimenti ricordato che la direttiva 84/450 ha provveduto ad un’armonizzazione esaustiva delle condizioni di liceità della pubblicità comparativa negli Stati membri e che una siffatta armonizzazione implica, per sua stessa natura, che la liceità della pubblicità comparativa debba essere valutata, in tutta l’Unione, unicamente alla luce dei criteri stabiliti dal legislatore dell’Unione (v. sentenza 8 aprile 2003, causa C‑44/01, Pippig Augenoptik, Racc. pag. I‑3095, punto 44). Infine, per quanto concerne, come nella causa principale, una comparazione dei prezzi, va rammentato che il confronto tra offerte concorrenti, in particolare per quanto riguarda i prezzi, rientra nella natura stessa della pubblicità comparativa (sentenza 19 settembre 2006, causa C‑356/04, Lidl Belgium, Racc. pag. I‑8501, punto 57, e giurisprudenza ivi citata). L’ottavo ‘considerando’ della direttiva 97/55 sottolinea inoltre, a tale proposito, che il confronto del solo prezzo dei beni e servizi dovrebbe essere possibile se tale confronto rispetta determinate condizioni, in particolare quella di non essere ingannevole. Sull’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450 L’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450 subordina la liceità della pubblicità comparativa alla condizione che essa metta a confronto beni o servizi che soddisfano gli stessi bisogni o si propongono gli stessi obiettivi. La Corte ha già statuito che detta condizione implica che i beni oggetto del confronto presentino un grado di intercambiabilità sufficiente per il consumatore (sentenze Lidl Belgium, cit., punto 26, e 19 aprile 2007, causa C‑381/05, De Landtsheer Emmanuel, Racc. pag. I‑3115, punto 44). Come sottolineato dal governo francese e dalla Commissione, la formulazione stessa del quesito pregiudiziale suggerisce che, pur considerando, dal canto suo, che i prodotti oggetto della pubblicità controversa presentano tra loro un grado di intercambiabilità sufficiente per soddisfare la citata condizione, il giudice del rinvio desidera nondimeno assicurarsi che la natura alimentare di detti prodotti non osti ad una siffatta valutazione. Detto giudice chiede, più precisamente, se la circostanza che i prodotti di tale natura presentino inevitabili variazioni in ordine alla loro commestibilità o al piacere derivante dal loro consumo, alla luce delle differenze che li caratterizzano sul piano del loro modo e luogo di produzione, dei loro ingredienti e dell’identità del loro produttore, non dovrebbe portare ad escludere ogni comparabilità tra di essi, ove eventuali confronti rimarrebbero conseguentemente possibili solo in presenza di prodotti alimentari identici. A tal riguardo va sottolineato a titolo preliminare che, a differenza segnatamente dell’art. 3 bis, n. 1, lett. c), della direttiva 84/450, l’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della medesima non si occupa in alcun modo del piano sul quale detto confronto può legittimamente avvenire (e, pertanto, non lo pregiudica) o, in altri termini, delle caratteristiche dei beni o servizi interessati che possono formare oggetto della pubblicità comparativa. Ne consegue che, a differenza di quanto segnatamente suggerito dai governi ceco ed austriaco, il piano sul quale si opera il confronto, nella specie il prezzo, non può influire sulla questione se due beni soddisfino gli stessi bisogni o si propongano gli stessi obiettivi, ai sensi dell’art. 3, n. 1, lett. b). Peraltro, occorre rammentare, in primo luogo, che le citate sentenze Lidl Belgium e De Landtsheer Emmanuel, in cui la Corte ha specificato, come è stato ricordato al punto 25 della presente sentenza, che la condizione sancita dall’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450 subordina la liceità della pubblicità comparativa alla condizione che i beni confrontati presentino un grado di intercambiabilità sufficiente per il consumatore, sono state pronunciate proprio a proposito di controversie aventi ad oggetto prodotti alimentari. Va rilevato, in secondo luogo, che il nono ‘considerando’ della direttiva 97/55 sottolinea che, per evitare che la pubblicità comparativa sia utilizzata in modo sleale e negativo per la concorrenza, è opportuno permettere soltanto i confronti tra beni e servizi «concorrenti» che soddisfano gli stessi bisogni o si propongono gli stessi obiettivi. La Corte ha precisato, in particolare, che la ragione per la quale l’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450 pone come condizione di liceità della pubblicità comparativa il fatto che questa confronti beni o servizi che soddisfano gli stessi bisogni o si propongono gli stessi obiettivi è segnatamente riconducibile alla circostanza che, ai sensi dell’art. 2, punto 2 bis, della direttiva in parola, l’elemento specifico della nozione di pubblicità comparativa è costituito dall’identificazione di un «concorrente» dell’operatore pubblicitario o dei beni e servizi da lui offerti e che, per definizione, le imprese sono «concorrenti» se offrono sul mercato beni o servizi intercambiabili (v. sentenza De Landtsheer Emmanuel, cit., punti 27‑29). Come sottolineato dalla Corte, queste due disposizioni della direttiva 84/450 dimostrano quindi un’evidente affinità, cosicché i criteri che consentono di valutare il grado di sostituibilità sono simili, mutatis mutandis, nell’ambito dell’applicazione di ognuna di esse (v., in tal senso, sentenza De Landtsheer Emmanuel, cit., punti 46 e 48). A tal riguardo, il fatto che taluni prodotti siano, in una certa misura, atti a soddisfare bisogni identici, consente di concludere per un certo grado di sostituibilità reciproca (sentenza De Landtsheer Emmanuel, cit., punto 30 e giurisprudenza ivi citata). Al fine di concludere per una possibilità effettiva di sostituzione, conformemente all’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450, è necessaria una valutazione individuale e concreta dei prodotti che costituiscono l’oggetto specifico del confronto nel messaggio pubblicitario (sentenza De Landtsheer Emmanuel, cit., punto 47). Una siffatta valutazione concreta del grado di sostituibilità rientra nella competenza dei giudici nazionali. In terzo luogo, va rilevato che altre considerazioni ostano ad un’interpretazione dell’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450 che produrrebbe sostanzialmente l’effetto di vietare le pubblicità comparative vertenti su prodotti alimentari a meno che questi non siano identici. Da un lato, un tale divieto non risulta in alcun modo dalla formulazione della disposizione in esame. Dall’altro, detto divieto comporterebbe, mediante un’interpretazione estensiva di questa condizione di liceità della pubblicità comparativa, una notevole limitazione della portata della stessa (v., per analogia, sentenza De Landtsheer Emmanuel, cit., punti 70 e 71). Infatti, come sottolineato in particolare dal governo ceco e dalla Commissione, decidere che due prodotti alimentari non possono essere ritenuti comparabili a norma dell’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450, a meno che non siano identici, equivarrebbe ad escludere qualsiasi possibilità effettiva di pubblicità comparativa in ordine ad una categoria particolarmente importante di beni di consumo, e ciò a prescindere dal profilo comparativo prescelto. Orbene, il risultato al quale condurrebbe quindi un siffatto divieto colliderebbe con la giurisprudenza costante della Corte, ai sensi della quale le condizioni imposte alla pubblicità comparativa devono interpretarsi nel senso più favorevole a questa (v. sentenza De Landtsheer Emmanuel, cit., punto 63). Alla luce di quanto precede, occorre fornire al giudice del rinvio un primo elemento di risposta, secondo il quale l’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva 84/450 deve essere interpretato dichiarando che la mera circostanza che i prodotti alimentari si differenzino quanto alla loro commestibilità e quanto al piacere da essi procurato al consumatore, in funzione delle condizioni e del luogo della loro produzione, dei loro ingredienti e dell’identità del loro produttore, non è tale da escludere che il confronto di tali prodotti possa rispondere al requisito sancito dalla predetta disposizione, in base al quale essi devono soddisfare gli stessi bisogni o proporsi gli stessi obiettivi, vale a dire presentare tra loro un sufficiente grado di intercambiabilità. Per quanto riguarda le valutazioni concrete relative alla sussistenza di un siffatto grado di intercambiabilità sufficiente tra i prodotti alimentari oggetto di comparazione nella causa principale, come si evince dal punto 33 della presente sentenza, esse rientrano nella competenza del giudice del rinvio, il quale d’altronde non ha fornito alla Corte alcuna indicazione in merito all’identità e alle caratteristiche concrete dei prodotti di cui trattasi, né a fortiori ha deferito a quest’ultima questioni d’interpretazione connesse a tali dati concreti. Sull’art. 3 bis, n. 1, lett. a), della direttiva 84/450 L’art. 3 bis, n. 1, lett. a), della direttiva 84/450 subordina la liceità di una pubblicità comparativa alla condizione che la medesima non sia ingannevole. Per quanto attiene, più precisamente, alla comparazione dei prezzi, come nella causa principale, al punto 24 della presente sentenza è stato ricordato che l’ottavo ‘considerando’ della direttiva 97/55 sottolinea che il confronto dei soli prezzi di beni e servizi dovrebbe essere possibile se rispetta determinate condizioni, in particolare quella di non essere ingannevole. Peraltro, dal secondo ‘considerando’ della direttiva 97/55 emerge che l’armonizzazione delle condizioni di liceità della pubblicità comparativa, alla quale provvede tale direttiva, deve contribuire, in particolare, a «mettere oggettivamente in evidenza i pregi» dei vari prodotti comparabili. L’art. 2, punto 2, della direttiva 84/450 definisce come pubblicità ingannevole qualsiasi pubblicità che in qualsiasi modo, compresa la sua presentazione, induca in errore o possa indurre in errore le persone alle quali è rivolta o che essa raggiunge e che, dato il suo carattere ingannevole, possa pregiudicare il comportamento economico di dette persone o che, per questo motivo, leda o possa ledere un concorrente. Come si evince dalla descrizione che ne è stata data ai punti 10 e 11 della presente sentenza, la pubblicità controversa si basa sulla selezione di un numero limitato di prodotti, in prevalenza alimentari, commercializzati da due esercizi concorrenti. Detti prodotti sono individuati per mezzo di denominazioni generiche accompagnate, ove necessario, da indicazioni relative al peso o al volume, figuranti sugli scontrini di cassa provenienti da ciascuno di questi due esercizi e dai quali, oltre al prezzo individuale di ciascuno dei prodotti interessati, emerge l’importo totale pagato per l’acquisto dell’assortimento così composto. Detta pubblicità contiene peraltro slogan generici che vantano l’asserita maggiore convenienza dell’esercizio dell’operatore pubblicitario, dal cui scontrino di cassa, in tal modo riprodotto, emerge un costo complessivo inferiore a quello praticato dal suo concorrente. Spetta al giudice del rinvio accertare, alla luce delle peculiarità di ciascun caso di specie, se, tenuto conto dei consumatori ai quali è rivolta, una siffatta pubblicità possa avere tale carattere ingannevole (v. sentenza Lidl Belgium, cit., punto 77 e giurisprudenza ivi citata). A tal riguardo detto giudice deve, da un lato, prendere in considerazione la percezione dei prodotti o servizi che formano oggetto della pubblicità di cui trattasi da parte del consumatore medio, normalmente informato e ragionevolmente attento e avveduto. Per quanto riguarda una pubblicità quale quella controversa, è pacifico che essa si rivolge non ad un pubblico specializzato, bensì al consumatore finale che effettua i suoi acquisti di consumo corrente in una catena di grandi magazzini (v. sentenza Lidl Belgium, cit., punto 78 e giurisprudenza ivi citata). Per effettuare la valutazione richiesta il giudice nazionale deve, d’altro canto, tener conto di tutti gli elementi pertinenti della causa, considerando, come risulta dall’art. 3 della direttiva 84/450, le indicazioni contenute nella pubblicità controversa e, più in generale, tutti gli elementi di questa (v. sentenza Lidl Belgium, cit., punto 79 e giurisprudenza ivi citata). La Corte ha parimenti statuito che un’omissione poteva conferire un carattere ingannevole ad una pubblicità, in particolare quando, tenuto conto dei consumatori cui è rivolta, essa mira a nascondere una circostanza che, se fosse stata nota, sarebbe stata tale da indurre un numero significativo di consumatori a rinunciare alla loro decisione di acquisto (sentenza Lidl Belgium, cit., punto 80 e giurisprudenza ivi citata). In ordine ai vari aspetti sopra citati, una pubblicità come quella controversa potrebbe innanzitutto rivestire carattere ingannevole, come emerge dalla giurisprudenza, qualora il giudice del rinvio dovesse constatare, alla luce di tutte le circostanze rilevanti del caso di specie e segnatamente delle indicazioni o omissioni che accompagnano tale pubblicità, che la decisione di acquisto di un numero significativo di consumatori cui essa è rivolta può essere presa nell’erronea convinzione che la selezione di prodotti compiuta dall’operatore pubblicitario sia rappresentativa del livello generale dei prezzi di quest’ultimo rispetto a quelli praticati dal suo concorrente e che, pertanto, tali consumatori realizzeranno risparmi di entità uguale a quella vantata dalla pubblicità effettuando regolarmente i propri acquisti di beni di consumo corrente presso l’operatore pubblicitario piuttosto che presso detto concorrente, o ancora nell’erronea convinzione che tutti i prodotti dell’operatore siano meno cari rispetto a quelli del suo concorrente (v., in tal senso, sentenza Lidl Belgium, cit., punti 83 e 84). Una pubblicità come quella controversa potrebbe altresì rivelarsi ingannevole qualora il giudice del rinvio dovesse riscontrare che, ai fini della comparazione dei prezzi alla quale procede detta pubblicità, sono stati selezionati prodotti alimentari che in realtà presentano differenze obiettive tali da condizionare sensibilmente la scelta dell’acquirente. Infatti, non facendo apparire tali differenze, una siffatta pubblicità, essendo effettuata esclusivamente sul piano del prezzo, può essere percepita dal consumatore medio come contenente in modo implicito l’affermazione secondo cui sussiste un’equivalenza tra le altre caratteristiche di detti prodotti, che sono altresì idonee ad influenzare sensibilmente la scelta di detto consumatore. A tale proposito la Corte ha segnatamente già statuito, in riferimento ad una comparazione dei prezzi praticati da due esercizi concorrenti, che, nel caso in cui il marchio dei prodotti possa condizionare sensibilmente la scelta dell’acquirente e il confronto riguardi prodotti concorrenti i cui rispettivi marchi presentino una notevole differenza in termini di notorietà, il fatto di omettere il marchio più rinomato contrasta con l’art. 3 bis, n. 1, lett. a), della direttiva 84/450 (sentenza Pippig Augenoptik, cit., punto 53). Ciò può eventualmente valere anche per quanto riguarda altre caratteristiche dei prodotti confrontati, quali la loro composizione o il loro modo e luogo di produzione, cui fa riferimento la questione pregiudiziale, ove emerga che tali caratteristiche siano, al pari del prezzo stesso, per propria natura idonee a condizionare sensibilmente la scelta dell’acquirente. In casi analoghi, il fatto di non informare il consumatore sulle differenze in tal modo esistenti tra prodotti di cui viene confrontato unicamente il prezzo è idoneo ad indurre quest’ultimo in errore circa le ragioni che consentono di spiegare la differenza di prezzo vantata e circa il vantaggio economico che può realmente essere ottenuto da detto consumatore effettuando i propri acquisti presso l’operatore pubblicitario, piuttosto che presso un determinato concorrente, e ad incidere in modo corrispondente sul comportamento economico di detto consumatore. Infatti, quest’ultimo può pertanto essere indotto a ritenere che otterrà effettivamente un vantaggio economico, dovuto alla competitività dell’offerta dell’operatore pubblicitario e non alla sussistenza di differenze oggettive tra i prodotti comparati. In considerazione di quanto precede, occorre fornire al giudice del rinvio un secondo elemento di risposta, secondo cui l’art. 3 bis, n. 1, lett. a), della direttiva 84/450 deve essere interpretato nel senso che una pubblicità, come quella in esame nella causa principale, può rivestire carattere ingannevole, segnatamente: –        se viene accertato, tenuto conto di tutte le circostanze rilevanti del caso di specie e, in particolare, delle indicazioni o omissioni che accompagnano tale pubblicità, che la decisione di acquisto di un numero significativo di consumatori, cui essa si rivolge, possa essere presa nell’erronea convinzione che la selezione di prodotti compiuta dall’operatore pubblicitario sia rappresentativa del livello generale dei prezzi di quest’ultimo rispetto a quelli praticati dal suo concorrente e che, di conseguenza, tali consumatori realizzeranno risparmi di entità uguale a quella vantata da detta pubblicità effettuando regolarmente i propri acquisti di beni di consumo corrente presso l’operatore pubblicitario piuttosto che presso detto concorrente o, ancora, nell’erronea convinzione che tutti i prodotti di detto operatore siano meno cari di quelli del suo concorrente, o –        se viene accertato che, ai fini di una comparazione effettuata esclusivamente sotto il profilo dei prezzi, siano stati selezionati prodotti alimentari che presentano tuttavia differenze tali da condizionare sensibilmente la scelta del consumatore medio, senza che dette differenze emergano dalla pubblicità di cui trattasi. Sull’art. 3 bis, n. 1, lett. c), della direttiva 84/450 L’art. 3 bis, n. 1, lett. c), della direttiva 84/450 subordina la liceità di una pubblicità comparativa alla condizione che la stessa metta a confronto oggettivamente una o più caratteristiche essenziali, pertinenti, verificabili e rappresentative, compreso eventualmente il prezzo, di tali beni e servizi. Il quinto ‘considerando’ della direttiva 97/55 sottolinea a tal riguardo che la pubblicità comparativa che confronti caratteristiche essenziali, pertinenti, verificabili e rappresentative e non sia ingannevole può essere un mezzo legittimo per informare i consumatori nel loro interesse (sentenza De Landtsheer Emmanuel, cit., punto 62). In base agli elementi di cui dispone e alle discussioni che hanno avuto luogo dinanzi ad essa, nel caso di specie, la Corte non intende pronunciarsi in merito al requisito della verificabilità. A tale proposito va ricordato che, nella citata sentenza Lidl Belgium, riguardante una pubblicità comparativa effettuata sul piano dei prezzi, la Corte ha statuito che la verificabilità dei prezzi dei beni componenti due assortimenti di prodotti presuppone necessariamente che i beni, i cui prezzi siano stati così confrontati, possano essere individualmente e concretamente individuati in base alle informazioni contenute nel messaggio pubblicitario. Qualsiasi verificabilità dei prezzi dei beni è, infatti, necessariamente subordinata alla possibilità di individuare questi ultimi (v., in tal senso, sentenza Lidl Belgium, cit., punto 61). Orbene, una siffatta individuazione è tale da consentire, conformemente all’obiettivo di tutela dei consumatori perseguito dalla direttiva 84/450, che il destinatario di un tale messaggio sia in grado di assicurarsi del fatto che egli è stato correttamente informato nella prospettiva degli acquisti di consumo corrente che deve effettuare (sentenza Lidl Belgium, cit., punto 72). Nella specie, spetta al giudice del rinvio verificare se la descrizione dei prodotti confrontati, quale emerge dalla pubblicità controversa, sia sufficientemente precisa per consentire al consumatore di individuare i prodotti che costituiscono l’oggetto della comparazione, al fine di verificare l’esattezza dei prezzi indicati da detta pubblicità. Come rilevato dalla Commissione in udienza, tale caso potrebbe non ricorrere segnatamente qualora dovesse risultare che i negozi di cui alla pubblicità controversa vendono più prodotti alimentari idonei a corrispondere alla designazione menzionata sugli scontrini di cassa riprodotti da tale pubblicità, sicché l’individuazione precisa dei beni, così confrontati, risulta impossibile. Alla luce di quanto precede, occorre fornire al giudice del rinvio un terzo elemento di risposta, secondo cui l’art. 3 bis, n. 1, lett. c), della direttiva 84/450 deve essere interpretato nel senso che la condizione di verificabilità, sancita dalla predetta disposizione, richiede, per quanto riguarda una pubblicità come quella in esame nella controversia principale, che mette a confronto i prezzi di due assortimenti di beni, che i beni di cui trattasi possano essere individuati con precisione in base alle informazioni contenute in detta pubblicità. Sulle spese Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Le spese sostenute da altri soggetti per presentare osservazioni alla Corte non possono dar luogo a rifusione. Per questi motivi, la Corte (Quarta Sezione) dichiara: L’art. 3 bis, n. 1, lett. b), della direttiva del Consiglio 10 settembre 1984, 84/450/CEE, concernente la pubblicità ingannevole e comparativa, quale modificata dalla direttiva del Parlamento europeo e del Consiglio 6 ottobre 1997, 97/55/CE, deve essere interpretato dichiarando che la mera circostanza che i prodotti alimentari si differenzino quanto alla loro commestibilità e quanto al piacere da essi procurato al consumatore, in funzione delle condizioni e del luogo della loro produzione, dei loro ingredienti e dell’identità del loro produttore, non è tale da escludere che il confronto di tali prodotti possa rispondere al requisito sancito dalla predetta disposizione, in base al quale essi devono soddisfare gli stessi bisogni o proporsi gli stessi obiettivi, vale a dire presentare tra loro un sufficiente grado di intercambiabilità. L’art. 3 bis, n. 1, lett. a), della direttiva 84/450, quale modificata dalla direttiva 97/55, deve essere interpretato nel senso che una pubblicità, come quella in esame nella causa principale, può rivestire carattere ingannevole, segnatamente: – se viene accertato, tenuto conto di tutte le circostanze rilevanti del caso di specie e, in particolare, delle indicazioni o omissioni che accompagnano tale pubblicità, che la decisione di acquisto di un numero significativo di consumatori, cui essa si rivolge, può essere presa nell’erronea convinzione che la selezione di prodotti compiuta dall’operatore pubblicitario sia rappresentativa del livello generale dei prezzi di quest’ultimo rispetto a quelli praticati dal suo concorrente e che, di conseguenza, tali consumatori realizzeranno risparmi di entità uguale a quella vantata da detta pubblicità effettuando regolarmente i propri acquisti di beni di consumo corrente presso l’operatore pubblicitario piuttosto che presso detto concorrente o, ancora, nell’erronea convinzione che tutti i prodotti di detto operatore siano meno cari di quelli del suo concorrente, o – se viene accertato che, ai fini del confronto effettuato esclusivamente sotto il profilo dei prezzi, sono stati selezionati prodotti alimentari che presentano tuttavia differenze tali da condizionare sensibilmente la scelta del consumatore medio, senza che dette differenze emergano dalla pubblicità di cui trattasi. L’art. 3 bis, n. 1, lett. c), della direttiva 84/450, quale modificata dalla direttiva 97/55, deve essere interpretato nel senso che la condizione di verificabilità, sancita dalla predetta disposizione, richiede, per quanto riguarda una pubblicità come quella in esame nella controversia principale, che mette a confronto i prezzi di due assortimenti di beni, che i beni di cui trattasi possano essere individuati con precisione in base alle informazioni contenute in detta pubblicità. Firme * Lingua processuale: il francese.

62006CJ0218

sv

Fördragsbrott – Underlåtenhet att inom den föreskrivna fristen anta de bestämmelser som är nödvändiga för att följa Europaparlamentets och rådets direktiv 2002/87/EG av den 16 december 2002 om extra tillsyn över kreditinstitut, försäkringsföretag och värdepappersföretag i ett finansiellt konglomerat och om ändring av rådets direktiv 73/239/EEG, 79/267/EEG, 92/49/EEG, 92/96/EEG, 93/6/EEG och 93/22/EEG samt Europaparlamentets och rådets direktiv 98/78/EG och 2000/12/EG (EGT L 35, s. 1). Domslut Storhertigdömet Luxemburg har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt Europaparlamentets och rådets direktiv 2002/87/EG av den 16 december 2002 om extra tillsyn över kreditinstitut, försäkringsföretag och värdepappersföretag i ett finansiellt konglomerat och om ändring av rådets direktiv 73/239/EEG, 79/267/EEG, 92/49/EEG, 92/96/EEG, 93/6/EEG och 93/22/EEG samt Europaparlamentets och rådets direktiv 98/78/EG och 2000/12/EG, genom att inte inom den föreskrivna fristen anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa direktivet. Storhertigdömet Luxemburg skall ersätta rättegångskostnaderna.

61991TJ0083

da

Faktiske omstaendigheder og retsforhandlinger 1 Ved beslutning af 24. juli 1991 om en procedure i henhold til EOEF-traktatens artikel 86 (IV/31.043 ° Tetra Pak II, EFT 1992 L 72, s. 1, herefter benaevnt "beslutningen") fastslog Kommissionen, at Tetra Pak International SA (herefter benaevnt "Tetra Pak") indtog en dominerende stilling paa markederne for aseptiske maskiner og kartoner til emballering af flydende levnedsmidler inden for Det Europaeiske OEkonomiske Faellesskab (herefter benaevnt "Faellesskabet"), samt at selskabet har misbrugt denne stilling, jf. EOEF-traktatens artikel 86, fra 1976 og i hvert fald indtil 1991, saavel paa de aseptiske markeder, som paa de ikke-aseptiske markeder for maskiner og kartoner. Kommissionen paalagde virksomheden en boede paa 75 mio. ECU og paaboed den at bringe overtraedelserne til ophoer. 2 Tetra Pak, der har hjemsted i Schweiz, koordinerer den oprindeligt svenske, nu verdensomspaendende koncerns politik. Tetra Pak-koncernen er specialiseret i udstyr til kartonemballering af flydende og halvflydende levnedsmidler, hovedsagelig maelk. Den opererer saavel inden for aseptisk som ikke-aseptisk emballering. Dens virksomhed bestaar hovedsagelig i fremstilling af kartonemballage samt i fabrikation af paafyldningsmaskiner paa grundlag af koncernens egen teknologi. 3 Af beslutningen fremgaar, at Tetra Pak-koncernens konsoliderede omsaetning i 1987 androg ca. 2,4 mia. ECU og ca. 3,6 mia. i 1990. Omkring 90% af omsaetningen hidroerte fra kartoner og de resterende 10% fra emballeringsmaskiner og dertil knyttede aktiviteter. Den del af omsaetningen, der er i Faellesskabet, andrager lidt over 50%. Inden for Faellesskabet er Italien et af de lande, hvis ikke det land i Faellesskabet, hvor Tetra Pak er staerkest repraesenteret. Den konsoliderede omsaetning for koncernens syv italienske selskaber naaede i 1987 op paa 204 mio. ECU. 4 Beslutningen indgaar i en raekke paa i alt tre beslutninger vedroerende Tetra Pak. Den foerste er beslutning 88/501/EOEF af 26. juli 1988 om en procedure i henhold til EOEF-traktatens artikel 85 og 86 (IV/31.043 ° Tetra Pak I (BTG-licens), EFT L 272, s. 27, herefter benaevnt "Tetra Pak I-beslutningen"), hvorved Kommissionen fastslog, at Tetra Pak gennem sin overtagelse af Liquipak-koncernen og sin erhvervelse af eksklusiv patentlicens paa en ny teknik til aseptisk emballering af maelk ved saakaldt "ultrahoej temperatur" (herefter benaevnt "UHT") havde overtraadt traktatens artikel 86, regnet fra datoen for erhvervelsen og indtil datoen, hvor Tetra Pak faktisk opgav ethvert krav paa naevnte eksklusivlicens. Beslutningen blev gjort til genstand for en retssag, hvorunder Retten i sin dom af 10. juli 1990 (sag T-51/89, Tetra Pak Rausing mod Kommissionen, Sml. II, s. 309) frifandt Kommissionen. Den anden beslutning er beslutning 91/535/EOEF af 19. juli 1991 om en fusions forenelighed med det faelles marked (IV/M068 ° Tetra Pak/Alfa-Laval, EFT L 290, s. 35), hvorved Kommissionen med hjemmel i artikel 8, stk. 2, i Raadets forordning (EOEF) nr. 4064/89 af 21. december 1989 om kontrol med fusioner og virksomhedsoverdragelser (berigtiget udgave offentliggjort i EFT 1990 L 257, s. 13) erklaerede Tetra Pak' s erhvervelse af Alfa-Laval AB forenelig med det faelles marked. 5 For saa vidt angaar de produkter, naervaerende sag angaar, fremgaar det af de i beslutningen anfoerte tal (punkt 6), at ca. 90% af kartonerne i 1983 blev anvendt til emballering af maelk og andre flydende mejeriprodukter. Ifoelge samme kilde var andelen i 1987 omtrent 79%, hvoraf 72% anvendtes til emballering af maelk. Omkring 16% af kartonerne anvendtes da til emballering af frugtsaft. OEvrige produkter (vin, mineralvand, tomatbaserede produkter, supper, saucer og babymad) stod for blot ca. 5% af kartonforbruget. 6 For saa vidt angaar emballering af maelk bemaerkes, at maelk hovedsageligt saelges i pasteuriseret form (frisk maelk) eller efter en behandling under ultrahoeje temperaturer under aseptiske betingelser, hvilket giver en holdbarhedsperiode paa flere maaneder uden for koel (UHT-maelk). Det fremgaar af beslutningen, at "steriliseret" maelk kun daekker en relativ marginal del af markedet inden for Faellesskabet. 7 Inden for den aseptiske sektor producerer Tetra Pak det saakaldte "Tetra Brik"-system, der isaer er beregnet til emballering af UHT-maelk. Ifoelge oplysninger fra sagsoegeren blev udstyret introduceret paa det tyske marked i 1968 og i de andre europaeiske lande fra 1970. Ved denne metode modtager brugeren kartonerne i ruller, som ved neddypning i et hydrogenperoxidbad goeres aseptiske i selve emballeringsmaskinen, hvorefter kartonerne formes omkring vaesken, medens denne loeber i et aseptisk miljoe. Inden for denne sektor har Tetra Pak kun én konkurrent, selskabet PKL, der kontrolleres af et schweizisk selskab ved navn SIG (Société industrielle générale), der ligeledes producerer aseptiske kartoner i "Brik"-format, "Combiblocs". Til forskel fra Tetra Pak' s kontinuerlige emballeringsteknik, formes disse forud for paafyldningen. Saavel af tekniske grunde, som fordi producenterne af aseptiske maskiner i praksis ligeledes fremstiller de kartoner, der skal anvendes i deres maskiner, er kendskab til en aseptisk paafyldningsteknik adgangstegnet til saavel markedet for maskiner som for aseptiske kartoner. 8 Ikke-aseptisk emballering, navnlig til pasteuriseret, frisk maelk, stiller derimod ikke samme krav til sterilisation og kraever foelgelig et mindre avanceret udstyr. Paa det ikke-aseptiske marked anvendte Tetra Pak oprindelig, og goer det stadig, sit Brik-koncept, men i dag er selskabets vaesentligste produkt paa dette marked en gavltopformet karton i "Gable Top"-format, "Tetra Rex". Denne karton er en direkte konkurrent til "Pure-Pak"-kartonen, som produceres af den norske koncern Elopak (herefter benaevnt "Elopak"). 9 Tetra Pak fremstiller sine egne maskiner til ikke-aseptisk emballering. I lighed med Elopak og PKL saelger Tetra Pak, om end kun lejlighedsvis, maskiner fra omkring ti smaa producenter, blandt hvilke Nimco, Cherry Burrel og Shikoku er de mest betydelige. 10 Af sagens akter fremgaar, at Tetra Pak ikke blot har taget patent paa hele den grundteknologi, som selskabet har udviklet inden for maskiner, kartoner og produktionsprocesser, men ogsaa paa efterfoelgende forandringer af disse produkter eller paa visse tekniske detaljer, som f.eks. kartonens bukning. De nyeste patenter, der beskytter de aseptiske Tetra Brik-kartoner, der blev udviklet i 1960' erne, udloeber i begyndelsen af naeste aarhundrede (punkt 22 i beslutningen). Ifoelge samstemmende oplysninger fra parterne har Tetra Pak ikke meddelt licens til fremstilling af sine kartoner inden for Faellesskabet. 11 Af beslutningen fremgaar endvidere, at det med undtagelse af de distributoerer, der arbejder for Liquipak, som blev overtaget af Tetra Pak, er Tetra Pak-koncernens egne selskaber, der varetager den samlede distribution af maskiner og kartoner inden for Faellesskabet (punkt 21). 12 I referenceperioden gjaldt forskellige standardkontrakter for salg og udlejning af maskiner samt for levering af kartoner mellem Tetra Pak og selskabets kunder i de forskellige EF-medlemsstater. Ordlyden af de bestemmelser i kontrakterne, der paavirker konkurrencen, er gengivet saaledes i beslutningens punkt 24-45: "2.1. Vilkaarene ved salg af Tetra Pak-udstyr (bilag 2.1) (24) Der findes standardsalgskontrakter i foelgende fem lande: Graekenland, Irland, Italien, Spanien og Det Forenede Kongerige. For hver af de gennemgaaede kontraktbestemmelser er det eller de beroerte lande angivet i parentes. 2.1.1. Udstyrets konfiguration (25) Tetra Pak forbeholder sig i Italien en ubegraenset ret til indsigt i det solgte udstyrs konfiguration, og det er forbudt koeberen: (i) at forsyne maskinen med accessorisk udstyr (Italien) (ii) at foretage aendringer ved maskinen, at paasaette eller fjerne dele (Italien) (iii) at flytte maskinen (Italien). 2.1.2. Udstyrets drift og vedligeholdelse (26) Fem kontraktbestemmelser vedroerende udstyrets drift og vedligeholdelse tager sigte paa at sikre Tetra Pak eneret og kontrolret paa foelgende omraader: (iv) eneret paa vedligeholdelse og reparationer (samtlige lande undtagen Spanien) (v) eneret paa levering af reservedele (samtlige lande undtagen Spanien) (vi) ret til uden vederlag og uopfordret at tilbyde assistance, efteruddannelse, vedligeholdelse og teknisk ajourfoering (Italien) (vii) degressiv betaling (indtil minus 40% af et maanedligt grundgebyr) af en del af omkostningerne til assistance, vedligeholdelse og teknisk ajourfoering i forhold til antallet af anvendte kartoner paa samtlige Tetra Pak-maskiner af samme type (Italien) (viii) forpligtelse til at underrette Tetra Pak om enhver teknisk forbedring eller aendring af udstyret og til at overgive Tetra Pak ejendomsretten hertil (Italien). 2.1.3. Kartonerne (27) Fire andre bestemmelser i kontrakterne tager ligeledes sigte paa at sikre Tetra Pak eneret og kontrolret over dette produkt: (ix) forpligtelse til udelukkende at anvende Tetra Pak-kartoner paa maskinerne (alle lande) (x) forpligtelse til udelukkende at koebe papir hos Tetra Pak eller hos en af Tetra Pak udpeget leverandoer (alle lande) (xi) forpligtelse til at underrette Tetra Pak om enhver teknisk forbedring eller aendring af kartonerne og til at overgive Tetra Pak ejendomsretten hertil (Italien) (xii) ret til indsigt i den tekst, der paafoeres kartonerne (Italien). 2.1.4. Kontrol (28) To bestemmelser vedroerer mere specielt kontrollen med, at koeberen overholder de kontraktmaessige forpligtelser: (xiii) forpligtelse for koeberen til at indgive maanedlige rapporter (Italien) (xiv) ret for Tetra Pak til uden varsel at foretage inspektioner (Italien). 2.1.5. Overdragelse af ejendomsretten til udstyret eller af brugsretten (29) To kontraktbestemmelser begraenser retten til videresalg eller overdragelse: (xv) pligt til at indhente Tetra Pak' s accept af videresalg af udstyret eller af overdragelse af brugsretten hertil (Italien), videresalg med ejendomsforbehold (Spanien), tilbagekoebsret til en forud fastsat pris forbeholdt Tetra Pak (alle lande); overtraedelse af denne bestemmelse kan medfoere en saerlig boede (Graekenland, Irland, Det Forenede Kongerige) (xvi) pligt til at sikre, at den efterfoelgende koeber overtager de forpligtelser, der paahvilede den foerste koeber (Italien, Spanien). 2.1.6. Garanti (30) (xvii) Garantien paa det solgte udstyr gaelder kun, for saa vidt som samtlige bestemmelser i kontrakten overholdes (Italien), eller i det mindste, at der udelukkende anvendes Tetra Pak-kartoner (andre lande). 2.2. Vilkaarene for leje af Tetra Pak-udstyr (bilag 2.2) (31) Der findes standardlejekontrakter i samtlige EF-lande undtagen Graekenland og Spanien. Med de noedvendige aendringer genfindes de fleste bestemmelser fra salgskontrakterne i lejekontrakterne. Der findes dog ogsaa betingelser, som saerligt gaelder ved leje, men de gaar altid i samme retning, nemlig en maksimal styrkelse af baandene mellem Tetra Pak og kunden. 2.2.1. Udstyrets konfiguration (32) Her genfindes bestemmelserne (i), (ii) og (iii) (Italien: bestemmelse (i); alle lande: bestemmelse (ii); Frankrig, Irland, Italien, Portugal, Det Forenede Kongerige: bestemmelse (iii)). (xviii) En supplerende bestemmelse forpligter i oevrigt lejeren til udelukkende at anvende Tetra Pak' s kasser, yderemballage og/eller transportbeholdere (Tyskland, Belgien, Italien, Luxembourg, Nederlandene) eller til at give Tetra Pak fortrinsret til levering paa samme vilkaar som andre (Danmark, Frankrig). 2.2.2. Udstyrets drift og vedligeholdelse (33) Her genfindes bestemmelse (iv) og (v) om eneret (alle lande). Ligeledes genfindes bestemmelse (viii), der forbeholder Tetra Pak ejendomsretten til de af lejeren gennemfoerte forbedringer (Belgien, Tyskland, Italien, Luxembourg, Nederlandene), eller som i det mindste forpligter lejeren til at give Tetra Pak licens paa udnyttelsen af forbedringen (Danmark, Frankrig, Irland, Portugal, Det Forenede Kongerige): 2.2.3. Kartonerne (34) Her genfindes samme bestemmelser (ix) (alle lande) og (x) (Italien) vedroerende leveringseneret og bestemmelse (xi), som giver Tetra Pak ejendomsretten til forbedringer (Danmark, Italien) eller i det mindste licens paa udnyttelsen deraf (Frankrig, Irland, Portugal, Det Forenede Kongerige), samt bestemmelse (xii), der forbeholder Tetra Pak ret til indsigt i den tekst eller de varemaerker, som kunden oensker at placere paa kartonerne (Tyskland, Spanien, Graekenland, Italien, Nederlandene, Portugal, Det Forenede Kongerige). 2.2.4. Kontrol (35) Ligesom det er tilfaeldet ved salg, skal lejeren indgive maanedlige rapporter (bestemmelse (xiii) ° alle lande), og der faktureres et fast beloeb, hvis de udebliver (Belgien, Luxembourg, Nederlandene). Lejeren skal endvidere tillade inspektion af de lokaler, hvor udstyret er installeret (bestemmelse (xiv) ° alle lande) ° en inspektion, som kan ske uden varsel (alle lande undtagen Danmark, Tyskland, Irland, Portugal og Det Forenede Kongerige). (xix) En anden bestemmelse giver Tetra Pak ret til naar som helst (Danmark, Frankrig) at gennemgaa lejerens regnskaber (alle lande) og (afhaengigt af landet) lejerens fakturaer, korrespondance eller ethvert andet dokument, der er noedvendigt for at kontrollere antallet af anvendte kartoner. 2.2.5. Overdragelse af lejekontrakten, fremleje, overdragelse af brugsretten eller benyttelse for tredjemands regning (36) I forbindelse med salg gaelder der meget restriktive vilkaar for senere overdragelse af ejendomsretten. (xx) Bestemmelserne i lejekontrakterne udelukker paa tilsvarende vis overdragelse af lejekontrakten, fremleje (alle lande) eller endda arbejde for tredjemands regning (Italien). 2.2.6. Garanti (37) Her er ordlyden mindre praecis end i salgskontrakterne: Garantien gaelder kun, hvis Tetra Pak' s 'forskrifter' med hensyn til maskinens 'pasning' og 'betjening' (alle lande) foelges. Termerne 'forskrifter' , 'pasning' og 'betjening' er imidlertid tilstraekkelig brede til, at de maa fortolkes saaledes, at de mindst omfatter kravet om udelukkende at anvende Tetra Pak' s reservedele, reparations- og vedligeholdelsestjeneste samt emballagemateriale. Denne fortolkning bekraeftes af Tetra Pak' s skriftlige og mundtlige svar paa meddelelsen af klagepunkterne. 2.2.7. Lejefastsaettelse og betalingsvilkaar (38) Lejen omfatter foelgende elementer (alle lande): (a) (xxi) en 'grundleje' , som erlaegges, naar maskinen stilles til lejerens raadighed. Denne grundleje er ikke noedvendigvis lavere end salgsprisen paa de samme maskiner og andrager faktisk naesten hele den oejeblikkelige og fremtidige leje (over 98% i visse tilfaelde) (b) en 'kvartalsleje' , som erlaegges forud for hvert kalenderkvartal (c) (xxii) en maanedlig 'produktionsleje' , som nedsaettes i forhold til antallet af kartoner fremstillet i samtlige Tetra Pak-maskiner af samme type. Denne leje erstatter den degressive betaling ° af tilsvarende vaerdi ° for en del af vedligeholdelsesomkostningerne i forbindelse med salg (jf. bestemmelse (vii)). I visse lande (Tyskland, Frankrig, Portugal), skal der betales en saerlig boede, hvis produktionslejen ikke betales inden for den fastsatte frist. 2.2.8. Lejekontraktens varighed (39) Lejekontraktens varighed og opsigelsesreglerne varierer fra medlemsstat til medlemsstat: (xxiii) Lejekontrakternes varighed varierer fra tre aar (Danmark, Irland, Portugal, Det Forenede Kongerige) til ni aar (Italien). 2.2.9. Boedebestemmelsen (40) (xxiv) Foruden den saedvanlige skadeserstatning forbeholder Tetra Pak sig ret til at idoemme en lejer, der overtraeder en hvilken som helst bestemmelse i kontrakten, en boede, som inden for en oevre graense fastsaettes diskretionaert af Tetra Pak i forhold til sagens alvor (Italien). 2.3. Vilkaarene for levering af kartoner (bilag 2.3) (41) Der findes standardleveringskontrakter i Graekenland, Irland, Italien, Spanien og Det Forenede Kongerige; de er obligatoriske, saa snart kunden ikke lejer, men koeber en maskine. 2.3.1. Eneleveringsret (42) (xxv) Koeberen forpligter sig til udelukkende hos Tetra Pak at indkoebe det emballagemateriale, der anvendes paa den eller de paagaeldende Tetra Pak-maskiner (alle lande) og paa enhver anden Tetra Pak-maskine, koeberen senere maatte anskaffe sig (Italien). 2.3.2. Kontraktens varighed (43) (xxvi) Kontrakten indgaas indledningsvis for en periode paa ni aar og kan forlaenges for en ny periode paa fem aar (Italien) eller for hele den periode, hvor koeberen er i besiddelse af maskinen (Graekenland, Irland, Spanien, Det Forenede Kongerige). 2.3.3. Prisfastsaettelse (44) (xxvii) Kartonerne leveres til den paa bestillingstidspunktet gaeldende pris. Der findes ikke nogen regulerings- eller indekseringsordning (alle lande). 2.3.4. Maerkning (45) Her genfindes Tetra Pak' s ret til indsigt (bestemmelse (xii)) i den tekst eller de varemaerker, som kunden oensker at placere paa kartonerne." 13 Hvad naermere angaar udbudsstrukturen inden for sektoren for aseptisk kartonemballering af flydende levnedsmidler i Faellesskabet fremgaar det af beslutningen, at der naermest hersker monopolagtige tilstande, idet Tetra Pak, paa tidspunktet for beslutningen, sad paa 90-95% af denne sektor (punkt 12). I 1985 havde Tetra Pak omkring 89% af markedet for kartoner og 92% af markedet for aseptiske maskiner inden for det samme geografiske omraade (beslutningens bilag 1.1 og 1.2). Selskabets eneste reelle konkurrent paa dette marked, PKL, besad naesten samtlige resterende markedsandele, dvs. 5-10%. 14 Den ikke-aseptiske sektor er mere aaben, men dog alligevel oligopolistisk. Da beslutningen blev vedtaget, sad Tetra Pak paa 50-55% af denne sektor inden for Faellesskabet (beslutningens punkt 13). I 1985 havde selskabet omkring 48% af markedet for kartoner og 52% af markedet for ikke-aseptiske maskiner i de tolv nuvaerende medlemsstater (beslutningens bilag 1.1 og 1.2). Elopak havde i 1985 ca. 27% af det ikke-aseptiske marked for maskiner og kartoner, mens PKL fulgte efter med omtrent 11% af markedet. Indtil Elopak opkoebte divisionen "emballeringsmaskiner" fra Ex-Cell-O i 1987, var selskabet kun distributoer paa markedet for aseptiske maskiner. Paa davaerende tidspunkt deltes de resterende 12% af markedet for ikke-aseptiske kartoner af tre selskaber, hvis marked forsat er koncentreret i et eller flere lande, nemlig Schouw Packing (Danmark, ca. 7%, af hvilket selskab Elopak ejer 50%), Mono-Emballage/Scalpak (Frankrig/Nederlandene, ca. 2,5%) og Van Mierlo (Belgien, ca. 0,5%). Disse selskaber fremstillede normalt deres egne kartoner paa licens (Ex-Cell-O blev overtaget af Elopak i 1987, Nimco, Sealright osv.). Paa markedet for maskiner fungerede de blot som distributoerer. De ca. 13% af markedet for ikke-aseptiske maskiner, som Tetra Pak, Elopak og PKL ikke sad paa, deltes af en halv snes smaa producenter, herunder primaert Nimco (USA, ca. 4%), Cherry Burrel (USA, ca. 2,5%) og Shikoku (Japan, ca. 1%). 15 Inden for kartonemballering af friske, flydende levnedsmidler er Elopak foelgelig Tetra Pak' s stoerste konkurrent. Dens aktiviteter omfatter ikke endnu aseptisk emballering. Af beslutningen (punkt 3) fremgaar, at forholdet mellem Tetra Pak' s og Elopak' s omsaetning i 1987 skoennedes at vaere 7,5 til 1. Elopak opererer i Italien via et datterselskab, nemlig Elopak Italia (Milano). Ifoelge beslutningen har datterselskabet ikke nogen produktion paa stedet, men importerer sine kartoner fra andre af koncernens datterselskaber. 16 Den 27. september 1983 indgav Elopak Italia en klage til Kommissionen over Tetra Pak Italiana og de dertil knyttede selskaber i Italien. Koncernen fandt, at Tetra Pak i de forgangne aar havde forsoegt at mindske Elopak' s konkurrenceevne i Italien ved at anvende forretningsmetoder, der maa anses for misbrug i artikel 86' s forstand. Disse metoder bestod efter Elopak' s opfattelse isaer i salg af Tetra Rex-kartoner til underbudspriser, anvendelse af illoyale vilkaar ved levering af maskiner til paafyldning af disse kartoner og ° i visse tilfaelde ° salg af dette udstyr til tilsvarende underbudspriser. Elopak tog endvidere afstand fra de manoevrer, der tog sigte paa at udelukke koncernen fra visse reklamemedier. 17 Den 16. december 1988 besluttede Kommissionen at indlede en procedure i denne sag. Tetra Pak fik meddelelse om klagepunkter ved skrivelse af 20. december 1988. Den mundtlige hoering fandt sted den 21. og 22. september 1989. 18 Efter droeftelser med Kommissionen vedroerende de punkter, der fortsat var omtvistede efter hoeringen, gav Tetra Pak ved skrivelse af 1. februar 1991 (beslutningens bilag 7) til Kommissionen, bilagt nye standardkontrakter (staevningens bilag 3), tilsagn om at afstaa fra systemet med koblingssalg og eksklusiv koebsforpligtelse samt om at aendre sine standardkontrakter i overensstemmelse hermed. Kommissionen accepterede tilsagnet og fandt, jf. beslutningens punkt 180, at det vedroerte gennemfoerelsen af de paabud, der er indeholdt i beslutningens artikel 3, stk. 3, nr. 1, 4 og 5, og gengivet i praemis 21. 19 Kommissionen fastslog i beslutningens artikel 1: "Ved at udnytte sin dominerende stilling paa de saakaldt 'aseptiske' markeder for maskiner og kartoner til emballering af flydende levnedsmidler har Tetra Pak i hvert fald fra 1976 overtraadt bestemmelserne i EOEF-traktatens artikel 86 paa baade de 'aseptiske' markeder og de tilstoedende og forbundne 'ikke-aseptiske' markeder for maskiner og kartoner ved hjaelp af forskellige former for praksis, der tog sigte paa at udelukke konkurrencen og/eller at drage stoerst mulig fordel af sin stilling til skade for forbrugerne." 20 Hovedelementerne i disse overtraedelser blev i beslutningen sammenfattet saaledes: "1) forfoelgelse af en afsaetningspolitik, der tager sigte paa i vidt omfang at begraense udbuddet og afskaerme de nationale markeder i Faellesskabet 2) brugerne af Tetra Pak-produkter i samtlige medlemsstater paatvinges en raekke kontraktbestemmelser ° som anfoert under nr. (i) til (xxvii) ° der primaert har til formaal uretmaessigt at binde disse brugere til Tetra Pak og kunstigt udelukke enhver potentiel konkurrence 3) en prisfastsaettelsespraksis for kartoner, som indebaerer forskelsbehandling af brugerne i de forskellige medlemsstater, og som, i hvert fald i Italien udelukker konkurrenterne 4) en prisfastsaettelsespraksis for maskiner: ° som indebaerer forskelsbehandling af brugerne i de forskellige medlemsstater ° som ligeledes, i hvert fald i Italien, indebaerer forskelsbehandling af brugerne i samme land ° som, i hvert fald i Italien og Det Forenede Kongerige, udelukker konkurrenterne 5) diverse enkeltstaaende metoder, der har til formaal, i hvert fald i Italien, at udelukke konkurrenter og/eller deres teknologi paa bestemte markeder." 21 Kommissionen paalagde ved beslutningens artikel 3 sagsoegeren at bringe overtraedelserne til ophoer, hvis det ikke allerede var sket, navnlig gennem foelgende foranstaltninger: "1) Tetra Pak aendrer eller eventuelt ophaever de under nr. (i) til (xxvii) anfoerte bestemmelser i koncernens salgs- og udlejningskontrakter for maskiner og i leveringskontrakterne for kartoner med henblik paa at bringe de af Kommissionen paaviste tilfaelde af misbrug til ophoer. De nye kontrakter forelaegges Kommissionen. 2) Tetra Pak ophaever saadanne forskelle mellem priserne paa koncernens produkter i de forskellige medlemsstater, som ikke har baggrund i de saerlige markedsvilkaar. Enhver kunde maa i Faellesskabet kunne foretage sine indkoeb hos et hvilket som helst af Tetra Pak' s datterselskaber til den pris, som dette forlanger. 3) Tetra Pak undlader at anvende eliminerende eller diskriminerende priser, og ingen kunde maa for maskiners som for kartoners vedkommende tilbydes nogen form for rabat paa produkterne eller saerligt favorable betalingsvilkaar, som ikke er begrundet i en objektiv modydelse. For kartonernes vedkommende maa rabatterne saaledes kun begrundes i ordremaengden, og der maa ikke foretages en sammenlaegning af de forskellige kartontyper. 4) Tetra Pak maa ikke ° paa gaeldende prisbetingelser ° afvise at efterkomme koebstilbud fra virksomheder med den begrundelse, at de ikke er endelige brugere af Tetra Pak-produkter. 5) Tetra Pak meddeler koeberen eller lejeren af en maskine de normer og specifikationer, som emballagekartonerne skal opfylde for at kunne anvendes paa Tetra Pak' s maskiner." 22 Ved staevning indleveret til Rettens Justitskontor den 18. november 1991 har Tetra Pak herefter paastaaet beslutningen annulleret. Paa grundlag af den refererende dommers rapport har Retten besluttet at indlede den mundtlige forhandling uden forudgaaende bevisoptagelse. Som led i foranstaltninger med henblik paa sagens tilrettelaeggelse, som omhandlet i procesreglementets artikel 64, er parterne blevet anmodet om at fremlaegge visse dokumenter samt om skriftligt at besvare en raekke spoergsmaal inden retsmoedet. Den mundtlige forhandling fandt sted den 22. marts 1994. Parternes paastande 23 Sagsoegeren har nedlagt foelgende paastande: ° Kommissionens beslutning af 24. juli 1991 annulleres. ° Subsidiaert annulleres beslutningens artikel 1 og/eller artikel 2 og/eller artikel 3 og/eller artikel 4 helt eller delvis. ° Den ved artikel 2 paalagte boede annulleres eller nedsaettes. ° Kommissionen tilpligtes at betale sagens omkostninger. ° Kommissionen tilpligtes at godtgoere Tetra Pak samtlige de omkostninger, selskabet har haft i forbindelse med garantistillelse for boedens betaling. Sagsoegte har nedlagt foelgende paastande: ° Frifindelse. ° Sagsoegeren tilpligtes at betale sagens omkostninger. Annullationspaastanden 24 Sagsoegeren har til stoette for sin paastand om annullation fremfoert fire anbringender, nemlig at der er sket tilsidesaettelse af god forvaltningsskik, at selskabet ikke har modtaget et referat af den mundtlige hoering, at selskabet ikke har tilsidesat traktatens artikel 86, samt at Kommissionen har misbrugt sin befoejelse til at give paabud. Foerste anbringende om tilsidesaettelse af god forvaltningsskik Sammenfatning af parternes argumentation 25 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at Kommissionen under den administrative procedure har handlet inadaekvat og inkonsekvent. Selskabet har saaledes anfoert, at selv om formaalet med den administrative procedure er at forberede en beslutning vedroerende en overtraedelse, skal "denne procedure ogsaa [give] de beroerte virksomheder lejlighed til at tilpasse en anfaegtet praksis til traktatens regler" (Domstolens dom af 8.11.1983, forenede sager 96/82-102/82, 104/82, 105/82, 108/82 og 110/82, IAZ m.fl. mod Kommissionen, Sml. s. 3369, praemis 15). 26 Sagsoegeren har under sagen gjort gaeldende, at selskabet under hele den administrative procedure har vist vilje til for fremtiden at overholde traktatens konkurrenceregler. Kommissionen har tilsidesat sin forpligtelse til at bistaa selskabet i disse bestraebelser. Den har til stadighed aendret holdning for saa vidt angik grundlaget for en loesning, idet den konstant fremfoerte yderligere krav og vedblev at vende tilbage til allerede loeste problemer, saaledes at den forhalede indgaaelsen af en aftale i det uendelige. Under hensyn til Kommissionens adfaerd har sagsoegeren haft en berettiget forventning om, at det ville vaere muligt at indgaa en aftale, inden Kommissionen vedtog en beslutning, saafremt selskabet boejede sig for Kommissionens krav. 27 Henset hertil har sagsoegeren gjort gaeldende, at Kommissionen skuffede selskabets berettigede forventninger og tilsidesatte dets ret til forsvar, idet den ikke anerkendte, at selskabet frivilligt havde bragt overtraedelserne til ophoer, og idet den gav selskabet paabud, der var langt mere vidtgaaende end aftalt under droeftelserne. Selskabet konkluderer saaledes, at Kommissionen herved har tilsidesat princippet om god forvaltningsskik, samt at beslutningen boer annulleres, subsidiaert, at de foranstaltninger, der er paalagt ved beslutningen, med henblik paa at bringe overtraedelsen til ophoer, boer annulleres eller begraenses. 28 Kommissionen har anfoert, at den ikke har tilsidesat princippet om god forvaltningsskik. Den har henvist til, at hvis sagsoegeren reelt havde naeret oenske om frivilligt at aendre den anfaegtede praksis, ville selskabet ikke have ventet hermed i de seks aar, de indledende undersoegelser, og de toethalvt aar den administrative procedure varede. 29 For saa vidt angaar sagsoegerens berettigede forventninger har Kommissionen anfoert, at ingen med rette kan forvente at unddrage sig konsekvenserne af sine handlinger blot ved at aendre sin fremtidige adfaerd. Kommissionen har i det mindste aldrig givet sagsoegeren anledning til at antage dette, hvilket sagsoegeren i oevrigt ikke har bestridt. Rettens bemaerkninger 30 Indledningsvis bemaerkes, at det tidsrum, Kommissionen har anvendt til sin undersoegelse af sagen, fra klagen blev indgivet i 1983, til proceduren blev indledt og klagepunkterne meddelt i 1988, ikke under denne sag kan anses for en tilsidesaettelse af princippet om god forvaltningsskik i betragtning af omfanget af og vanskeligheden ved en undersoegelse, der omfatter Tetra Pak' s samlede forretningspolitik over usaedvanlig lang tid. 31 Det maa endvidere laegges til grund, at Tetra Pak foerst i 1991, ved skrivelse af 1. februar 1991 til Kommissionen (beslutningens bilag 7), vedlagt de nye standardkontrakter (staevningens bilag 3), gav tilsagn om at ville give afkald paa systemet med koblingssalg og eksklusive koebsforpligtelser, uagtet klagen allerede var indgivet i 1983, proceduren indledt den 9. december 1988, og at klagepunkterne var blevet meddelt sagsoegeren ved skrivelse af 20. december 1988. Paa denne baggrund finder Retten, at sagsoegeren ikke kan laste Kommissionen for at have tilsidesat princippet om god forvaltningsskik. 32 Sagsoegerens foerste anbringende kan saaledes ikke laegges til grund. Andet anbringende om manglende meddelelse af hoeringsprotokollatet Sammenfatning af parternes argumentation 33 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at det udkast til protokollat af hoeringen, der blev forelagt Det Raadgivende Udvalg for Kartel- og Monopolspoergsmaal (herefter benaevnt "det raadgivende udvalg"), var saa ufuldstaendigt og mangelfuldt, at udvalget ikke har haft fornoedent kendskab til sagen til at kunne udtale sig. Selv om sagsoegeren havde foreslaaet en raekke berigtigelser, angik disse kun spoergsmaal af mindre betydning, og sagsoegeren havde ikke haft mulighed for at udfylde de vaesentlige mangler ved udkastet. 34 Sagsoegeren har saaledes naermere henvist til, at den erklaering, hvori Tetra Pak Italiana' s administrerende direktoer, Severi, redegjorde for betydningen for selskabet af forslaget om, at samtlige Tetra Pak-koncernens virksomheder skulle offentliggoere prislister, som de var forpligtede til at overholde, ikke var medtaget i protokollatet. Dette er en alvorlig undladelse, idet den angik nogle af de vaesentligste problemer i forbindelse med beslutningens paabud om at bringe overtraedelsen til ophoer. 35 Kommissionen har heroverfor anfoert, at sagen, som den blev forelagt det raadgivende udvalg, var fuldt tilstraekkeligt oplyst, og at udvalget har haft lejlighed til at udtale sig paa grundlag af det fuldstaendige udkast til hoeringsprotokollat. Kommissionen bestrider specielt, at direktoer Severi intervenerede angaaende forpligtelsen til at offentliggoere prislister. Direktoer Severi' s argument var i oevrigt blevet fremfoert flere gange under den administrative procedure og fremgaar af protokollatudkastet fra hoeringen. Rettens bemaerkninger 36 Det bemaerkes foerst, at det i Kommissionens forordning nr. 99/63/EOEF af 25. juli 1963 om udtalelser i henhold til artikel 19, stk. 1 og 2, i Raadets forordning nr. 17 (EFT 1963-1964, s. 42) i artikel 1 er bestemt, at Kommissionen skal hoere den paagaeldende virksomhed, inden den raadfoerer sig med Det Raadgivende Udvalg for Kartel- og Monopolspoergsmaal. Ved samme forordnings artikel 9, stk. 4, er det med hensyn til hoeringens mundtlige del bestemt, at det vaesentlige indhold af de af hver enkelt person fremsatte udtalelser foeres til protokols, samt at protokollatet oplaeses for og godkendes af den paagaeldende. 37 Udarbejdelsen af et udtoemmende hoeringsprotokollat er en vaesentlig formforskrift, saafremt den i en given sag er noedvendig for, at Det Raadgivende Udvalg for Kartel- og Monopolspoergsmaal kan afgive udtalelse, og Kommissionen kan udstede sin beslutning med fuld kendskab til sagen, dvs. uden risiko for at blive vildledt paa et vaesentligt punkt som foelge af unoejagtigheder eller undladelser. Dette kan ikke antages at vaere tilfaeldet, saafremt protokollatet fra hoeringen alene har udeladt nogle af de udtalelser, en repraesentant for den paagaeldende virksomhed har fremsat, naar disse ikke indeholder vaesentlige, nye omstaendigheder i forhold til indlaeg fra andre repraesentanter for virksomheden under hoeringen, som er medtaget i protokollatet. I saa tilfaelde er udeladelsen ikke til hinder for virksomhedens adgang til kontradiktion og oever ingen indflydelse paa hoeringsproceduren eller den endelige beslutning. Den kan saaledes ikke foere til, at hele den administrative procedure maa annulleres, og at der maa rejses tvivl om den endelige beslutnings lovlighed. 38 For saa vidt angaar denne sag bemaerkes, at de eneste mangler, som sagsoegeren naermere har angivet, og som Kommissionen har bestridt, ved protokollatet fra hoeringen vedroerer en erklaering fra en repraesentant for sagsoegeren angaaende et forslag fra Kommissionen om, at hver enkelt af Tetra Pak' s datterselskaber var forpligtet til at offentliggoere en prisliste saavel for maskiner som for kartoner. En gennemgang af hoeringsprotokollatet viser imidlertid, at en af sagsoegerens raadgivere under alle omstaendigheder udfoerligt har gennemgaaet sagsoegerens argumentation vedroerende disse prislister, samt at den er medtaget i protokollatet. 39 Heraf foelger, at den af sagsoegeren paastaaede undladelse under ingen omstaendigheder har skadet sagsoegerens ret til kontradiktion, hvorfor den foelgelig ikke kan antages at paavirke lovligheden af den administrative procedure. 40 Sagsoegerens andet anbringende kan herefter ikke laegges til grund. Tredje anbringende om, at sagsoegeren ikke har overtraadt traktatens artikel 86 41 Dette anbringende omfatter to led. Sagsoegeren har for det foerste gjort gaeldende, at selskabet ikke har en dominerende stilling paa faellesmarkedet eller en vaesentlig del heraf. Selskabet har endvidere gjort gaeldende, at den adfaerd, beslutningen angaar, ikke er misbrug i den i traktatens artikel 86 omhandlede betydning. I ° Dominerende stilling 42 Efter sagsoegerens opfattelse indtager selskabet ikke en dominerende stilling som omhandlet i traktatens artikel 86. Sagsoegeren bestrider for det foerste beslutningens definition af produktmarkedet (A). Sagsoegeren afviser for det andet definitionen af markedets geografiske udbredelse (B). Sagsoegeren haevder for det tredje, at selskabet ikke som haevdet indtager en dominerende stilling paa de aseptiske markeder og bestrider under alle omstaendigheder, at artikel 86 kan finde anvendelse med hensyn til de tilstoedende ikke-aseptiske markeder (C). A ° Produktmarkedet 43 I beslutningen defineres fire relevante produktmarkeder: markedet for maskiner til aseptisk kartonemballering af flydende levnedsmidler og det tilsvarende marked for kartoner (herefter benaevnt "de aseptiske markeder") samt markedet for maskiner til kartonemballering af ikke-aseptiske flydende levnedsmidler og det tilsvarende marked for kartoner (herefter benaevnt "de ikke-aseptiske markeder"; punkt 9, 11 og 92-97 med henvisning til punkterne 29-39 i Tetra Pak I-beslutningen). Sagsoegeren finder derimod, at det relevante marked er "komplekst" og omfatter samtlige systemer til emballering af flydende levnedsmidler. 44 Det skal derfor undersoeges, om henholdsvis de aseptiske markeder og de ikke-aseptiske markeder udgoer saerskilte markeder, saavel indbyrdes som i forhold til emballeringssystemer, der anvender andre materialer (1). Det skal endvidere undersoeges, om maskiner og kartoner udgoer saerskilte markeder, hvilket bestrides af sagsoegeren (2). 1. Spoergsmaalet, om de aseptiske markeder og de ikke-aseptiske markeder for kartonemballering udgoer saerskilte markeder Sammenfatning af parternes argumentation 45 Sagsoegeren har foerst gjort gaeldende, at systemer til aseptisk emballering af produkter, der ikke er UHT-behandlede, ikke er omfattet af beslutningen. Kommissionen har fejlagtigt sidestillet konkurrencevilkaarene for aseptiske systemer til emballering af produkter, der ikke er UHT-behandlede, saasom frugtsaft, hvortil der findes mange emballeringssystemer, der kan erstatte aseptiske kartoner, med systemer til aseptisk emballering af langtidsholdbar maelk, der kraever UHT-behandling. Denne fejl skyldes punkt 14 i Tetra Pak I-beslutningen, hvori det hedder, at "i EF bliver stoersteparten af den langtidsholdbare frugtsaft ogsaa UHT-behandlet og emballeret aseptisk". De aseptiske markeder blev foelgelig i beslutningens punkt 11 defineret som markederne for maskiner og kartoner til emballering af "UHT-behandlede levnedsmidler". 46 Som grundlag for at tilbagevise beslutningens definition af de relevante produktmarkeder har sagsoegeren gjort gaeldende, at Kommissionen burde have foretaget en specifik undersoegelse af, hvorvidt de forskellige emballeringssystemer paa markedet i tilstraekkelig grad er substituerbare, naar henses til de saerlige krav, de forskellige typer af flydende levnedsmidler stiller til emballering. 47 Sagsoegeren har konkluderet, at beslutningens definition af de relevante markeder er for omfattende, saavel med hensyn til den aseptiske som den ikke-aseptiske sektor, idet den tillige omfatter maskiner og kartoner til emballering af andre flydende levnedsmidler end maelk, uden at der foreligger en tilstraekkelig undersoegelse af markedet for emballeringssystemer af disse produkter. Kommissionen har paa dette punkt blot overfoert de konklusioner, den drog for saa vidt angaar emballering af maelk. 48 Sagsoegeren finder endvidere, at definitionen af de foernaevnte fire relevante markeder i oevrigt er for restriktiv, idet den sondrer mellem markeder for systemer for aseptisk emballering i forhold til markeder for ikke-aseptisk emballering og markeder for kartonemballering i forhold til markeder for systemer, der anvender andre materialer. Ifoelge sagsoegeren maa man inden for markedet for systemer til emballering af flydende foedevarer sondre mellem forskellige andre markeder, alt efter hvilket produkt der skal emballeres. Disse markeder er mere omfattende end de markeder, der er defineret i beslutningen. 49 Paa denne baggrund har sagsoegeren gjort indsigelse mod, at det kriterium, Kommissionen har lagt til grund, er, om produkterne paa kort sigt er fuldstaendig "substituerbare" i relation til den endelige forbruger, og ikke, om de paa lang sigt er tilstraekkeligt substituerbare i relation til emballering. 50 Sagsoegeren har navnlig gjort gaeldende, at Kommissionen udelukkende har foretaget sin afgraensning af de relevante markeder ud fra forbrugernes efterspoergsel. Efterspoergslen skabes imidlertid ikke af forbrugerne, men af detailhandlerne og emballeringsvirksomhederne, saavel med hensyn til indholdet, dvs. friske eller langtidsholdbare produkter, som forpakningen. Henset hertil vil smaa prisforskelle paa Tetra Pak' s produkter kunne vaere afgoerende, for saa vidt som valget af emballage er det vigtigste element af de omkostninger, emballeringsvirksomheden er herre over. I denne henseende har Kommissionen i naervaerende sag undladt at foretage en undersoegelse blandt Tetra Pak' s kunder angaaende substitutionsgraden for forskellige former for emballage, i modsaetning til den fremgangsmaade, der blev fulgt under blandt andet Tetra Pak/Alfa Laval-sagen. 51 Ifoelge sagsoegeren viser en korrekt anvendelse af kriteriet tilstraekkelig "substituerbar" for det foerste, at forskellige aseptiske og ikke-aseptiske systemer, der anvender karton eller andre materialer, er tilstraekkelig substituerbare i henseende til emballering af andre flydende levnedsmidler end maelk. Under hensyn hertil kan ingen af de tre hovedargumenter, som Kommissionen har henvist til for saa vidt angaar maelkesektoren, nemlig 1) at aseptiske kartoner er den eneste velegnede emballage til UHT-maelk, 2), at UHT-maelk er kendetegnet ved en speciel smag og holdbarhed og forbindes med en bestemt type emballage, samt 3) at forbrugerne ikke finder, at de forskellige maelketyper og de dertil hoerende emballagetyper er fuldstaendigt substituerbare, overfoeres til sektoren for frugtsaft og andre ikke-maelkeprodukter. 52 For det andet er de forskellige systemer til emballering af andre flydende mejeriprodukter end maelk ligeledes tilstraekkelige substituerbare. Ved visse produkter, som f.eks. floede, sondrer forbrugeren ikke mellem friske, langtidsholdbare og steriliserede produkter. For saa vidt angaar pasteuriseret maelk er ikke-aseptiske kartoner for det tredje tilstraekkeligt substituerbare med glas- eller plasticflasker eller plasticposer. 53 Sagsoegeren har for det fjerde anfoert, at det generelt for maelkesektoren gaelder, at aseptiske kartoner er tilstraekkelig substituerbare med andre former for emballage, saavel aseptisk som ikke-aseptisk. Substitutionsgraden oeges som foelge af forbrugernes stigende bevidsthed om emballagens betydning for miljoeet samt af lovgivning, der i stigende omfang begunstiger returemballage. Emballagemarkedet er endvidere blevet koebers marked. Den omstaendighed, at pasteuriseret maelk og UHT-maelk ikke, i modsaetning til hvad Kommissionen har haevdet, af forbrugerne anses for fuldstaendig substituerbare, betyder derfor ikke, at den paastaaede monopolindehaver, der tilbyder et aseptisk emballeringssystem, med gevinst kan forhoeje sine kundepriser, uden at maatte loebe den risiko, at kunderne skifter til et ikke-aseptisk system til emballering af maelk, der er velkendt paa markedet. Nye systemer til aseptisk emballering paa plastic- eller glasflasker udgoer en reel trussel som substitutionsprodukter. F.eks. har Tetra Pak' s stoerste kunder i Frankrig, Candia og Lactel, installeret maskiner til emballering af UHT-maelk paa plasticflasker, hvorved de har erobret over 5% af markedet siden 1987. Siden da har den aseptiske Tetra Brik mistet 30% af det franske marked for letmaelk (hvilket svarer til 10% af det samlede kvantum UHT-maelk). I Tyskland har et system til aseptisk emballering paa returglasflasker, som Bosch og SEN har lanceret, paa det seneste solgt betydeligt. Aseptiske plasticposer er med held markedsfoert i Spanien, og i Det Forenede Kongerige saelges UHT-maelk paa konservesdaaser. 54 Efter sin gennemgang af spoergsmaalet om substitution paa efterspoergselssiden har Tetra Pak kort gennemgaaet det supplerende kriterium, substitution paa udbudssiden. Selskabet har hertil anfoert, at en virksomhed, der opererer paa tilgraensende markeder, men som ikke aktuelt fremstiller systemer til aseptisk kartonemballering, uden vanskelighed ville kunne faa adgang til de aseptiske markeder. 55 Kommissionen har bestridt alle sagsoegerens argumenter vedroerende definitionen af produktmarkedet. Den har for det foerste anfoert, at definitionen af de aseptiske markeder i beslutningens punkt 11 ligeledes omfatter systemer til emballering af frugtsaft i det omfang, den vedroerer den teknologi, der kendetegner de saerlige systemer til emballering af UHT-behandlede produkter, uden hensyn til deres anvendelse. Omtalen i punkt 14 i Tetra Pak I-beslutningen af "UHT-behandlet" frugtsaft, som Kommissionen erkender er ukorrekt, er ikke afgoerende for definitionen. 56 Kommissionen finder, at indsigelsen om, at definitionen af de aseptiske markeder er for vidtgaaende, idet den omfatter emballeringssystemer til andet end mejeriprodukter, boer afvises. Kommissionen har i det vaesentlige gjort gaeldende, at det ud fra en oekonomisk betragtning ikke var noedvendigt at foretage en saerskilt analyse af denne sektor, for saa vidt som den domineres af maelk. 57 Kommissionen finder endvidere, at de fire markeder, der er defineret i beslutningen, klart er saerskilte markeder. Den har for det foerste henvist til, at krydselasticiteten mellem emballeringsvirksomhedernes efterspoergsel og prisen, som er grundlaget for definitionen af markederne for emballeringssystemer, afhaenger af krydselasticiteten i forhold til prisen paa de endelige produktmarkeder. 58 Under henvisning hertil har Kommissionen i det vaesentlige gjort gaeldende, at emballeringsvirksomhederne ikke anser aseptiske kartoner for tilstraekkeligt substituerbare med ikke-aseptiske emballager, da UHT-maelk og pasteuriseret maelk ikke ifoelge den endelige forbruger er fuldstaendig substituerbare. Den har endvidere gjort gaeldende, at der ikke inden for referenceperioden fandtes andre aseptiske emballeringssystemer, der anvendte andre materialer end karton, som var tilstraekkeligt substituerbare med aseptisk kartonemballering, henset til de saerlige kendetegn, produkterne har i forbrugernes oejne, samt henset til, at aseptiske kartoner rent faktisk var den eneste form for emballage, der benyttedes til UHT-maelk i perioden 1976-1987. 59 De seneste aendringer fra en emballageform til en anden i efterspoergslen fra forbrugerne, saavel inden for sektoren for pasteuriseret maelk som for UHT-maelk, er udtryk for "strukturelle tendenser" i forbindelse med andre forhold, saasom praeferenceforskydninger hos forbrugerne af miljoemaessige hensyn. Efterspoergslen paavirkes foelgelig ikke af mindre, men vaesentlige prisaendringer paa de forskellige emballeringsformer. Rettens bemaerkninger 60 Inden Retten tager stilling til, om definitionen af de fire aseptiske og ikke-aseptiske markeder i beslutningen er korrekt, er det noedvendigt at praecisere definitionens naermere indhold inden for den aseptiske sektor. 61 I modsaetning til det af sagsoegeren anfoerte, omfatter de to aseptiske markeder ifoelge beslutningen aseptiske maskiner og kartoner under ét, hvad enten de anvendes til emballering af UHT-maelk eller flydende levnedsmidler, der under aseptiske forhold ikke kraever UHT-behandling, som f.eks. frugtsaft. De aseptiske markeder er saaledes udtrykkeligt defineret i beslutningens punkt 11 som "a) et marked for maskiner, som kan sterilisere kartoner, og som under aseptiske forhold kan paafylde disse kartoner flydende UHT-behandlede levnedsmidler, og b) det dertil svarende marked for emballagekartoner". Heraf fremgaar klart, at markederne udelukkende er defineret paa grundlag af de saerlige teknologiske karakteristika for maskiner og kartoner til emballering af UHT-behandlede produkter, saaledes at maskiner og kartoner med disse karakteristika ligeledes anvendes til aseptisk emballering af produkter, der ikke er UHT-behandlede. Denne fortolkning bekraeftes af beslutningens artikel 1, hvori det alene konstateres, at der er tale om en dominerende stilling paa de "saakaldt 'aseptiske' markeder for maskiner og kartoner til emballering af flydende levnedsmidler" uden nogen form for angivelse af anvendelsesomraadet for dette udstyr. 62 Retten skal herefter undersoege, om de fire markeder, der saaledes er defineret i beslutningen, udgoer saerskilte markeder i forhold til andre sektorer paa markedet for emballeringssystemer til flydende levnedsmidler. 63 Hertil bemaerkes for det foerste, at de relevante produktmarkeder ifoelge fast praksis skal defineres under hensyn til de oekonomiske forhold under ét, saaledes at den paagaeldende virksomheds faktiske oekonomiske styrke kan vurderes. Med henblik paa at afgoere, om en virksomhed har mulighed for at anlaegge en i vaesentligt omfang uafhaengig adfaerd i forholdet til konkurrenter, kunder og forbrugere, er det af betydning foerst at afgraense de produkter, der, uden at kunne erstattes af andre, dog er tilstraekkeligt substituerbare i forhold til de produkter, virksomheden tilbyder, ikke alene ud fra objektive karakteristika ved de omhandlede varer, som bevirker, at de er saerligt egnede til at opfylde vedvarende behov, men ligeledes under hensyn til konkurrencevilkaarene og efterspoergsels- og udbudsstrukturen paa det paagaeldende marked (jf. Domstolens dom af 9.11.1983, sag 322/81, Michelin mod Kommissionen, Sml. s. 3461, praemis 37). 64 "Indbyrdes substituerbarhed" mellem systemer til aseptisk og ikke-aseptisk emballering paa den ene side og systemer til kartonemballering og emballering ved hjaelp af andre materialer paa den anden side, skal saaledes bedoemmes under hensyn til de samlede konkurrencevilkaar paa det almindelige marked for emballering af flydende levnedsmidler. En vurdering af de konkrete forhold i sagen foerer herefter til det resultat, at man maa afvise sagsoegerens antagelse, nemlig at det generelle marked skal opdeles i saerskilte delmarkeder under hensyn til, om de paagaeldende emballeringsmetoder anvendes til emballering af maelk, til andre mejeriprodukter end maelk, eller til andre produkter end mejeriprodukter, som foelge af de saerlige forhold, der goer sig gaeldende ved emballering af de forskellige produktkategorier, og som manifesterer sig ved, at der eventuelt skal anvendes forskelligt substitutionsudstyr, idet disse indebaerer en opsplitning af markedet, der ikke er i overensstemmelse med de faktiske oekonomiske forhold. Saavel de aseptiske som de ikke-aseptiske maskiner og kartoner er kendetegnet af en ensartet udbuds- og efterspoergselsstruktur, uanset anvendelse, i og med at de tilhoerer en og samme sektor, nemlig emballering af flydende levnedsmidler. Uanset om de skal anvendes til emballering af maelk eller andre produkter, har saavel de aseptiske som de ikke- aseptiske maskiner og kartoner ikke alene samme produktionsegenskaber, men opfylder ligeledes samme oekonomiske behov. En ikke ubetydelig del af Tetra Pak' s kunder opererer saaledes saavel inden for sektoren for maelk som inden for sektoren for frugtsaft, som medgivet af sagsoegeren. I disse henseender adskiller naervaerende sag sig foelgelig fra den antagelse, der fremgaar af Domstolens dom af 13. februar 1979 (sag 85/76, Hoffmann-La Roche mod Kommissionen, Sml. s. 461), som sagsoegeren har henvist til, og hvori Domstolen for det foerste tog stilling til, om der var tale om to saerskilte markeder for ét og samme produkt, der til forskel fra naervaerende sag havde to anvendelsesformaal, men inden for helt forskellige erhvervsmaessige retninger, henholdsvis en biologisk-ernaeringsmaessig og en teknologisk (praemis 28 og 29). Det er endvidere vigtigt at maerke sig, at maskiner og kartoner af samme type, fremstillet af Tetra Pak ifoelge parternes samstemmende oplysninger, fulgte samme regler for prisfastsaettelse, uanset om anvendelsesformaalet var emballering af maelk eller af andre produkter, hvilket bekraefter deres tilknytning til ét og samme produktmarked. I modsaetning til det af sagsoegeren anfoerte, maa det foelgelig fastslaas, at der ikke findes saerskilte delmarkeder for emballeringssystemer af samme type til emballering af forskellige produktgrupper. PRAEMISSERNE FORTSAETTES UNDER DOKNUM : 691A0083.1 65 Ved en vurdering af, om de fire markeder, der er afgraenset i beslutningen, i referenceperioden maa anses for saerskilte markeder, maa det, som anfoert af Kommissionen, naermere undersoeges, hvilke produkter der var tilstraekkelig substituerbare med henholdsvis aseptiske og ikke-aseptiske maskiner og kartoner inden for den dominerende sektor, nemlig maelk. I det omfang, der til emballering af maelk hovedsagelig anvendes kartonemballering, er en dominerende stilling paa dette omraade i givet fald tilstraekkeligt til, at det maa anses for godtgjort, at virksomheden indtager en dominerende stilling paa markedet som helhed. Den omstaendighed, at der findes substituerbart udstyr til emballering af andre produkter end maelk, kan ikke som haevdet af sagsoegeren rejse tvivl om en eventuel dominerende stilling, idet dette udstyr alene udgjorde en meget begraenset del af de produkter, til hvilke der inden for den periode, beslutningen omhandler, blev anvendt kartonemballage. Det fremgaar saaledes klart af beslutningen (punkt 6), at emballering af maelk dominerer denne sektor, idet nemlig 72% af kartonemballeringssystemerne i 1987 anvendtes til emballering af maelk, og kun 7% til andre mejeriprodukter, hvilket ikke bestrides af sagsoegeren. Ifoelge samme kilde anvendtes 90% af disse systemer i 1983 til emballering af maelk og andre mejeriprodukter. Denne dominans er endnu tydeligere specielt for saa vidt angaar de systemer, som Tetra Pak markedsfoerer. Af tabeller, som Tetra Pak har fremlagt som svar paa et skriftligt spoergsmaal fra Retten, fremgaar, at 96% af selskabets produktion af aseptiske systemer i Faellesskabet i 1976 var beregnet til emballering af maelk, mod 81% i 1981, 70% i 1987 og 67% i 1991. Disse tal viser, at hovedparten af Tetra Pak' s aseptiske kartoner i referenceperioden trods faldende tendens benyttedes til emballering af maelk. Indtil 1980 anvendtes 100% af de ikke- aseptiske kartoner til emballering af maelk, og i tiden herefter, ifoelge samme kilder, 90%. Af disse grunde har Kommissionen med rette antaget, at der ikke var grund til at foretage en saerskilt analyse af sektoren for emballering af andre produkter end maelk. 66 For saa vidt angaar emballering af maelk bemaerkes, at Kommissionen i naervaerende sag med rette har lagt kriteriet om, at de forskellige systemer til emballering af flydende levnedsmidler er tilstraekkeligt substituerbare, til grund, saaledes som dette er fastslaaet af Domstolen (jf. bl.a. dom af 21.2.1973, sag 6/72, Europemballage og Continental Can, Sml. s. 215, praemis 32, og foernaevnte Hoffmann-La Roche-dom, praemis 28, tredje afsnit). Det er ligeledes i overensstemmelse med praksis (jf. Domstolens dom af 6.3.1974, forenede sager 6/73 og 7/73, Commercial Solvents mod Kommissionen, Sml. s. 223, praemis 19-22), naar Kommissionen har lagt vaegt paa kriteriet om, at produkterne er tilstraekkeligt substituerbare som emballeringssystemer som saadanne, hvilket er markedet for de hjaelpevarer, hvor Tetra Pak' s stilling skal vurderes, og ikke det endelige marked, der i naervaerende sag er markedet for emballerede, flydende levnedsmidler. 67 Ved vurderingen af, om de forskellige emballeringssystemer er substituerbare for emballeringsvirksomhederne, maa Kommissionen noedvendigvis tage hensyn til, hvilken betydning efterspoergslen hos de endelige forbrugere har for efterspoergslen i mellemleddet, emballeringsvirksomhederne. Kommissionen fastslog, at emballeringsvirksomhederne kun kunne paavirke forbrugernes valg af produktemballage gennem reklamekampagner og annoncer gennem en langvarig og kostbar proces, som kan straekke sig over adskillige aar, hvilket Tetra Pak udtrykkeligt har erkendt i sit svar paa meddelelsen af klagepunkter. Henset hertil kan de forskellige emballeringstyper ikke anses for "tilstraekkeligt" substituerbare i relation til emballeringsvirksomhederne, uanset hvilken forhandlingsposition disse i oevrigt har, som anfoert af sagsoegeren. 68 Kommissionens henvisning til den ufuldstaendige substituerbarhed, der alene angaar de emballerede produkter, ikke emballeringssystemerne, har saaledes alene betydning for vurderingen af, hvilken indflydelse den endelige efterspoergsel har paa emballeringsvirksomhedernes efterspoergsel i mellemleddet. Kommissionen har navnlig, og med rette, antaget, at "smaa, men vaesentlige aendringer i den relative pris paa de forskellige emballagetyper ikke ville ... vaere tilstraekkelige til at faa forbrugerne til at skifte til en anden type maelk, idet de forskellige maelketyper ikke er fuldstaendigt substituerbare" (Tetra Pak I-beslutningen, punkt 32, in fine), hvilket skyldes, at udgifterne til emballering kun udgoer en ubetydelig del af maelkens salgspris. Heraf foelger, at sagsoegerens indsigelser mod Kommissionens antagelse af, at der var tale om fuldstaendig konkurrence, og at Kommissionen udelukkende skulle have afgraenset de relevante markeder under hensyn til forbrugernes efterspoergsel, maa afvises. 69 Under hensyn hertil bemaerker Retten, at Kommissionen i tilstraekkeligt omfang har godtgjort, at maskiner til aseptisk kartonemballering og maskiner til ikke-aseptisk emballering, uanset det anvendte materiale, ikke var tilstraekkeligt substituerbare i referenceperioden. Paa efterspoergselssiden betragtes de aseptiske systemer som indbyrdes forskellige som foelge af det enkelte systems saerlige egenskaber, der opfylder specielle behov og praeferencer hos forbrugerne med hensyn til opbevaringstid, kvalitet og smag. Overgang fra UHT-emballeret maelk til frisk maelk ville endvidere forudsaette, at der etableres et distributionssystem, der sikrer konstant nedkoeling. Paa udbudssiden ville fremstilling af maskiner til aseptisk kartonemballering af UHT-maelk forudsaette kendskab til en kompliceret teknologi, som alene Tetra Pak og Tetra Pak' s konkurrent, PKL, havde vaeret i stand til at udvikle og tage i brug inden for den periode, der er undersoegt i beslutningen. Heraf foelger, at producenterne af ikke-aseptiske maskiner til kartonemballering, der er det marked, der kommer markedet for de relevante aseptiske maskiner naermest, ikke var i stand til at komme ind paa dette marked ved i forskellige henseender at tilpasse deres maskiner til markedet for aseptiske maskiner. 70 Aseptiske kartoner udgoer ligeledes et saerskilt marked i forhold til markedet for ikke-aseptiske emballager. For saa vidt angaar efterspoergslen i mellemleddet fra emballeringsvirksomhedernes side kan aseptiske kartoner ikke anses for tilstraekkeligt substituerbare med ikke-aseptiske emballager, herunder kartonemballager, hvilke skyldes samme forhold som naevnt vedroerende maskinerne. For saa vidt angaar udbuddet fremgaar det af oplysningerne i sagen, at producenterne af ikke-aseptiske kartoner ikke under de nuvaerende omstaendigheder er i stand til at tilpasse deres produktion til fremstilling af aseptiske kartoner, selv om der ikke er uovervindelige teknologiske hindringer herved. I denne henseende godtgoer den omstaendighed, at Tetra Pak i referenceperioden kun havde en enkelt konkurrent, PKL, paa dette marked, der alene sad paa 10% af markedet for aseptiske kartoner, at konkurrencevilkaarene var saaledes, at det ikke var praktisk muligt for producenterne af ikke-aseptiske kartoner at faa adgang til markedet for aseptiske kartoner, navnlig som foelge af, at de ikke raadede over maskiner til aseptisk paafyldning. 71 Retten kan saaledes for det andet fastslaa, at i referenceperioden var hverken aseptiske maskiner eller kartoner tilstraekkeligt substituerbare med aseptiske emballeringssystemer, der anvender andre materialer. Ifoelge oplysninger i sagen, som sagsoegeren ikke har bestridt, fandtes der ikke substitutionsegnet udstyr, bortset fra metoder til aseptisk emballering paa plasticflasker, returglasflasker og poser, der anvendes i henholdsvis Frankrig, Tyskland og Spanien, og som kom paa markedet i slutningen af det relevante tidsrum. Hvert af de nye produkter blev imidlertid kun indfoert i et enkelt land og daekkede kun en marginal del af markedet for emballering af UHT-maelk. Ifoelge oplysninger fra sagsoegeren drejede det sig kun om 5% af markedet i Frankrig fra 1987 at regne. I Faellesskabet som helhed blev al UHT-maelk i 1976 emballeret paa kartoner. Af sagsoegerens bemaerkninger som svar paa meddelelsen af klagepunkterne fremgaar, at ca. 97,7% af UHT-maelken i 1987 blev emballeret paa kartoner. I slutningen af referenceperioden, dvs. i 1991, udgjorde kartonerne fortsat 97% af markedet for emballering af UHT-maelk, mens de resterende 3% blev daekket af plasticemballager, som oplyst af sagsoegeren som svar paa et skriftligt spoergsmaal fra Retten. Den marginale markedsandel, der herefter blev tilbage til andre aseptiske emballagematerialer, er tilstraekkelig til at godtgoere, at disse emballager end ikke i de sidste aar af den periode, som beslutningen omfatter, kan anses for tilstraekkeligt substituerbare med aseptiske systemer, der anvender karton (jf. foernaevnte Istituto Chemioterapico Italiano og Commercial Solvents-dom, praemis 15). 72 Retten finder for det tredje, at aseptiske maskiner og kartoner udgoer saerskilte markeder i forhold til ikke-aseptisk emballering, hvor der anvendes andre materialer end karton. I denne forbindelse er det allerede paavist (jf. praemis 67 og 68), at kun en naesten fuldstaendig efterspoergselssubstitution hos forbrugerne ville kunne have paavirket emballeringsvirksomhederne til at anse de forskellige emballeringsformer ° i dette tilfaelde ikke-aseptiske kartoner, glas- eller plasticflasker og poser ° for nemt substituerbare, som foelge af at emballeringsomkostningerne alene udgoer en marginal del af maelkens pris. Under hensyn til de meget forskellige fysiske egenskaber og et saerligt distributionssystem med levering til doeren af pasteuriseret maelk i glasflasker, var denne emballeringsform ikke substituerbar med kartonemballering ud fra forbrugernes synspunkt. Da miljoehensyn endvidere tilskynder en del af forbrugerne til at foretraekke bestemte emballageformer, som f.eks. returflasker af glas, foerer dette ikke til, at disse emballagers substituerbarhed med kartonemballager oeges. Forbrugere, der er opmaerksomme paa disse forhold, anser ikke disse emballager for substituerbare med kartoner. De samme forhold goer sig gaeldende for de forbrugere, der i modsaetning hertil laegger vaegt paa de fordele, der er ved at anvende kartonemballerede produkter. For saa vidt angaar plasticflasker og plasticposer bemaerkes, at disse typer kun er at finde paa markedet i de lande, hvor forbrugerne har accepteret denne emballageform, hvilket ifoelge de i beslutningen anfoerte oplysninger, som sagsoegeren ikke har bestridt, navnlig er Tyskland og Frankrig. Ifoelge samme kilde anvendes disse emballager kun til omkring en tredjedel af den pasteuriserede maelkemaengde i Frankrig og 20% i Tyskland. Heraf foelger, at disse produkter i praksis ikke er tilstraekkeligt substituerbare med ikke-aseptiske kartonemballager inden for Faellesskabet som helhed i det tidsrum, beslutningen omfatter. 73 Undersoegelsen af markederne inden for maelkeemballeringssektoren viser saaledes, at de fire relevante markeder, som er afgraenset i beslutningen, faktisk udgoer saerskilte markeder. 74 Retten kan endvidere konstatere, at gennemgangen af substitutionsspoergsmaalet for de forskellige emballeringssystemer inden for den mest betydelige sektor blandt de flydende levnedsmidler bortset fra maelk, nemlig frugtsaft, viser, at der heller ikke her er tilstraekkelig substituerbarhed, hverken mellem aseptiske og ikke-aseptiske systemer eller mellem systemer, der benytter karton, i forhold til systemer, der anvender andre materialer. 75 I denne forbindelse bemaerkes for det foerste, at markedet for kartonemballering af frugtsaft i referenceperioden navnlig domineredes af aseptiske systemer i referenceperioden. I 1987 var 91% af de kartoner, der anvendtes til emballering af frugtsaft, aseptiske. Denne fordeling forblev uaendret frem til 1991, hvor andelen af aseptiske kartoner androg 93% af det samlede forbrug af kartoner, saaledes som det fremgaar af Tetra Pak' s svar paa et skriftligt spoergsmaal fra Retten. Den marginale andel, der udgoeres af ikke-aseptiske kartoner til emballering af frugtsaft, viser, at disse i praksis er meget lidt substituerbare med aseptiske kartoner, hvilket forhold er bekraeftet over en aarraekke. 76 Aseptiske maskiner og kartoner til emballering af frugtsaft kan heller ikke i tilstraekkelig grad substitueres af udstyr, der anvender andre materialer. I denne henseende bemaerkes, at de tabeller, Tetra Pak har fremlagt som svar paa et skriftligt spoergsmaal fra Retten, viser, at de to hovedtyper for emballage til frugtsaft, der konkurrerede i referenceperioden, var glasflasker og kartoner. Af disse tabeller fremgaar saerligt, at i Faellesskabet var mere end 76% af frugtsaften (angivet i volumen) i 1976 emballeret paa glasflasker, 9% paa kartoner og 6% paa plasticflasker. Omkring 1987 naaede andelen af kartoner op paa at daekke 50% af markedet, og i 1991 46%. Markedsandelen for glasflasker steg fra 30% til 39% inden for samme tidsrum, mens andelen for plasticflasker er forblevet ubetydeligt, nemlig paa henholdsvis 13% og ca. 11%. 77 Kartoner og glasflasker kan ikke anses for tilstraekkeligt substituerbare som foelge af deres meget forskellige egenskaber, saavel med hensyn til praesentation som vaegt, oplagring og pris. Specielt hvad prisen angaar fremgaar det af parternes samstemmende svar paa et skriftligt spoergsmaal fra Retten, at de samlede emballeringsomkostninger for frugtsaft paa engangsglasflasker utvivlsomt er ca. 75% hoejere for emballeringsvirksomheden end ved emballering paa aseptiske kartoner. 78 Under hensyn til det saaledes anfoerte finder Retten, at Kommissionen i fornoedent omfang har godtgjort, at markederne for aseptiske maskiner og kartoner saavel som markederne for ikke-aseptiske maskiner og kartoner udgoer saerskilte markeder i forhold til det generelle marked for systemer til emballering af flydende levnedsmidler. 2. Spoergsmaalet, om markederne for maskiner og markederne for kartoner er uloeseligt forbundne Sammenfatning af parternes argumentation 79 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at det relevante marked skal defineres som det samlede marked for emballeringssystemer, der omfatter saavel maskiner til emballering af flydende levnedsmidler som selve emballagerne. Det goeres gaeldende, at der er en saadan naturlig og kommerciel forbindelse mellem maskiner og kartoner, som omhandles i traktatens artikel 86, litra d). Navnlig ville en opsplitning mellem emballeringsmaskiner og aseptiske kartoner indebaere alvorlige risici for den offentlige sundhed og faa alvorlige foelger for Tetra Pak' s kunder. 80 Kommissionen har helt undladt at laegge vaegt paa erklaeringer fra de af Tetra Pak' s konkurrenter, der har bekraeftet sagsoegerens argumenter, og har ikke foert nogen form for bevis for, at separat levering af maskiner og kartoner enten ville opfylde et oenske hos emballeringsvirksomhederne om uafhaengige leverandoerer af kartoner, eller var oensket af kartonleverandoererne selv. 81 Kommissionen afviser derimod den forbindelse mellem maskiner og kartoner, som sagsoegeren haevder findes. Den har gjort gaeldende, at traktatens artikel 86 er til hinder for, at en fabrikant af et komplekst produkt laegger hindringer i vejen for, at tredjemand fremstiller forbrugsvarer, der er taenkt anvendt i producentens maskiner. Rettens bemaerkninger 82 Det bemaerkes for det foerste, at en undersoegelse af handelssaedvaner ikke godtgoer, at maskiner til emballering af et bestemt produkt er uloeseligt forbundne med kartonerne hertil, i modsaetning til det af sagsoegeren anfoerte. Uafhaengige producenter, der ikke selv fremstiller maskiner, men som er specialiserede i fremstilling af ikke-aseptiske kartoner til anvendelse i maskiner, fremstillet af andre virksomheder, har faktisk eksisteret laenge. Specielt fremgaar det af beslutningen (punkt 16), at Elopak, der blev oprettet i 1957, indtil 1987 udelukkende producerede kartoner og accessorisk udstyr, saasom haandteringsudstyr, hvilket sagsoegeren ikke har bestridt. Ifoelge samme kilde (punkt 13), der ikke bestrides af sagsoegeren, var ca. 12% af sektoren for ikke-aseptiske kartoner i 1985 fordelt paa tre selskaber, der normalt fremstiller deres egne kartoner paa licens, og som for maskinernes vedkommende blot fungerer som distributoerer. Paa denne baggrund kan det ikke antages, at koblingssalg af maskiner og kartoner var i overensstemmelse med handelssaedvaner, da dette ikke var hovedreglen inden for den ikke-aseptiske sektor, og da der inden for den aseptiske sektor kun fandtes to producenter, nemlig Tetra Pak og PKL. 83 Sagsoegerens argumenter angaaende hensynet til beskyttelsen af den offentlige sundhed, samt til selskabets og dets kunders interesser, kan saaledes ikke tiltraedes. Det tilkommer saaledes ikke producenter af komplette udstyr at afgoere, om forbrugsgods, som f.eks. kartoner, udgoer et integreret, uadskilleligt system til varetagelse af bydende noedvendige hensyn af generel interesse i forhold til de maskiner, de er taenkt anvendt sammen med. Ifoelge fast praksis, og da der ikke findes generelle, bindende normer og retsforskrifter, staar det i relation til faellesskabsrettens konkurrenceregler enhver uafhaengig fabrikant frit for at fremstille forbrugsgods bestemt til anvendelse i produkter, der er fremstillet af andre, medmindre han herved kraenker en patentrettighed eller andre industrielle eller intellektuelle ejendomsrettigheder (jf. Rettens dom af 12.12.1991, sag T-30/89, Hilti, Sml. II, s. 1439, praemis 68, samt Domstolens dom af 2.3.1994, sag C-53/92 P, Hilti, Sml. I, s. 667, praemis 11-16). 84 Paa denne baggrund kan hensynet til beskyttelsen af den offentlige sundhed sikres paa andre maader, uanset hvor kompleks en aseptisk emballeringsproces maatte vaere, f.eks. ved at meddele brugerne af maskinerne de tekniske specifikationer, som kartonerne skal opfylde for at vaere kompatible med maskinerne, uden at der herved goeres indgreb i fabrikantens industrielle og kommercielle ejendomsrettigheder. Hvis det endvidere, som anfoert af sagsoegeren, maa antages, at maskiner og kartoner af forskelligt fabrikat ikke kan anvendes sammen uden at paavirke systemets karakteristika, maa dette problem soeges afhjulpet gennem noedvendige love og administrative bestemmelser, ikke ved hjaelp af regler, som producenterne ensidigt fastsaetter, og som er ensbetydende med et forbud mod uafhaengige producenters hovedvirksomhed. 85 Det foelger heraf, at sagsoegerens anbringende om, at markederne for maskiner til emballering af et bestemt produkt er uloeseligt forbundne med markederne for emballeringskartoner hertil, ikke kan tiltraedes. B ° Det relevante geografiske marked Sammenfatning af parternes argumentation 86 Sagsoegeren har bestridt, at det relevante geografiske marked er Faellesskabet som helhed. Selskabet har anfoert, at de forskellige medlemsstater maa anses for saerskilte markeder for produkterne, idet de objektive konkurrencevilkaar ikke er ens for alle erhvervsdrivende i hele Faellesskabet. 87 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at der i hver enkelt medlemsstat findes lokale markeder, hvor saavel Tetra Pak som selvstaendige datterselskaber af andre producenter opererer. Endvidere er der forskelle i forbrugernes efterspoergsel paa flydende levnedsmidler i de forskellige medlemsstater. Specielt burde markederne i Nordvesteuropa, dvs. Danmark, Irland, Nederlandene og Det Forenede Kongerige, have vaeret undersoegt saerskilt, for saa vidt som forbruget af UHT-maelk her er marginalt. Sagsoegeren har endvidere gjort gaeldende, at prisforskelle paa maskiner og kartoner i de forskellige medlemsstater viser, at Faellesskabet ikke er det relevante geografiske marked. 88 Sagsoegeren har endvidere gjort gaeldende, at Graekenland, Spanien og Portugal boer holdes ude fra det relevante geografiske marked for saa vidt angaar det tidsrum, der ligger forud for deres tiltraedelse af De Europaeiske Faellesskaber. For saa vidt angaar tiden efter Spaniens tiltraedelse boer denne stat holdes ude fra det relevante marked paa grund af de toldhindringer, der forblev i kraft i en overgangsperiode. 89 Kommissionen er derimod af den opfattelse, at det geografiske marked omfatter hele Faellesskabet. Den har navnlig gjort gaeldende, at samtlige typer af kartoner og maskiner forefindes i betydeligt omfang i samtlige medlemsstater, samt at transportudgifterne for saavel maskiner som kartoner er ubetydelige. Den finder endvidere, at de prisforskelle i medlemsstaterne, som sagsoegeren har henvist til, skyldes en monopollignende stilling eller en afskaermning af markederne. 90 Kommissionen har naermere anfoert, at de medlemsstater, der i loebet af referenceperioden tiltraadte De Europaeiske Faellesskaber, er holdt uden for det geografiske marked, ligesom tilfaeldet er med hensyn til overtraedelser, der har fundet sted inden tiltraedelsen. For saa vidt angaar de toldmaessige importhindringer, der forblev i kraft i Spanien efter dets tiltraedelse, medfoerer disse ingen form for "forskelsbehandling" for producenter af maskiner og kartoner, da ingen af disse havde hjemsted i Spanien. Rettens bemaerkninger 91 Retten skal for det foerste henvise til, at det af opbygningen af EOEF-traktatens artikel 86 foelger, at det geografiske marked skal afgraenses med henblik paa en vurdering af, om den paagaeldende virksomhed indtager en dominerende stilling paa faellesmarkedet eller en vaesentlig del heraf. Begrebet det geografiske marked skal derfor, ligesom begrebet produktmarkedet, defineres ud fra en oekonomisk betragtning. Det geografiske marked kan foelgelig defineres som det omraade, hvor konkurrencevilkaarene for netop de beroerte produkter er ens for samtlige erhvervsdrivende. I denne forbindelse har Kommissionen med rette henvist til, at det langt fra kraeves, at konkurrencevilkaarene objektivt set er fuldstaendig homogene de erhvervsdrivende imellem. Det er tilstraekkeligt, at de er "ens" eller "tilstraekkeligt ensartede" (Domstolens dom af 14.2.1978, sag 27/76, United Brands, Sml. s. 207, praemis 44, jf. ligeledes praemis 11 og 53). 92 Det skal herefter undersoeges, om de forskellige omstaendigheder, som sagsoegeren har anfoert, objektivt set medfoerer uensartede konkurrencevilkaar inden for Faellesskabet. I denne henseende finder Retten, at den omstaendighed, at de store producenter gennem nationale datterselskaber har introduceret emballeringssystemer i hver af medlemsstaterne, saavel som mejeriernes praksis med at foretage indkoeb lokalt, i modsaetning til det af sagsoegeren anfoerte, ikke er tilstraekkeligt til at godtgoere, at der herskede egentlig konkurrence i hver af medlemsstaterne. Specielt for saa vidt angaar Tetra Pak' s politik maa det paa grundlag af naervaerende sag tvaertimod antages, at de ovenfor anfoerte omstaendigheder skyldes en afskaermning af markederne fra sagsoegerens side, snarere end lokale markeder, kendetegnet ved objektivt set forskellige konkurrencevilkaar. Ogsaa selv om de enkelte kontrakter mellem Tetra Pak og dets kunder er indbyrdes forskellige som foelge af en lang raekke accessoriske kontraktbestemmelser, der varierer fra medlemsstat til medlemsstat, er den handelspolitik, der foeres af koncernens enkelte datterselskaber, imidlertid et led i den handelsmaessige strategi, som moderselskabet udstikker. Dette bevises bl.a. af den omstaendighed, at klausulen (ix) om koblingssalg og en klausul i mejerikontrakterne om, at kunden er forpligtet til udelukkende at koebe hos Tetra Pak' s lokale datterselskab, finder anvendelse i samtlige medlemsstater, hvilket sagsoegeren ikke har bestridt. Der findes endvidere direkte beviser, som naevnt i beslutningen (punkt 71-83), f.eks. i form af breve og telexer mellem Tetra Pak-koncernen og Tetra Pak Italiana, der er fremlagt under sagen, som bekraefter, at Tetra Pak' s handelspolitik blev fastsat paa koncernniveau. 93 Under hensyn hertil adskiller naervaerende sag sig foelgelig fra de omstaendigheder, der forelaa i Michelin-sagen, som sagsoegeren har paaberaabt sig, hvori Domstolen fastslog, at en uafhaengig handelspolitik, der var tilpasset de saerlige forhold paa hvert enkelt marked, som den verdensomspaendende daekfabrikants nederlandske datterselskaber fulgte, gav grundlag for at antage, at der fandtes et nationalt marked, paa hvilket konkurrencevilkaarene var tilstraekkeligt ens (dommens praemis 26). 94 I denne sag har Kommissionen med rette af tre vaesentlige grunde afgraenset ét geografisk marked, der omfatter hele Faellesskabet. For det foerste var der, som anfoert af institutionen, hvilket staar uimodsagt fra sagsoegers side, en stabil og ikke ubetydelig efterspoergsel ° selv om den varierede i intensitet de forskellige medlemsstater imellem ° efter de paagaeldende produkter inden for hele Faellesskabet i det tidsrum, beslutningen omfatter. For det andet havde kunderne, ifoelge samme kilder, teknisk set mulighed for at daekke deres behov for maskiner og kartoner i andre medlemsstater, saaledes at lokale distributionsenheder alene var noedvendige for at sikre installation, vedligeholdelse og reparation af maskinerne. For det tredje muliggjorde de meget lave transportomkostninger for kartoner og maskiner en nem og hurtig udveksling mellem medlemsstaterne, hvilket sagsoegeren ikke har bestridt. Som det ligeledes fremgaar af beslutningen, er der specielt ingen oekonomiske hindringer for importen af maskiner som foelge af, at transportomkostningerne er ganske ubetydelige, hvilket bekraeftes af, at maskiner, fremstillet i USA af Nimco eller Cherry Burrel eller i Japan af Shikoku, forhandles i Faellesskabet. 95 Henset hertil kan bestemte forbrugsmoenstre ikke i sig selv begrunde, at det antages, at der findes et saerskilt geografisk marked, der ifoelge sagsoegeren bestaar af de nordvesteuropaeiske stater. De forskelle, der saaledes haevdes at vaere i forbrugernes smag for saa vidt angaar typen af maelk eller emballagens form, paavirkede kun de relevante produktmarkeders samlede omfang i hver enkelt medlemsstat og var uden indflydelse paa de konkurrencevilkaar, der var paa de enkelte markeder, mellem producenter af de produkter, der indbyrdes var underlagt samme konkurrencevilkaar inden for hele Faellesskabet. 96 De prisforskelle medlemsstaterne imellem, som sagsoegeren ligeledes har henvist til, kan ikke antages at vaere indicium for, at der objektivt set hersker uensartede konkurrencevilkaar, hvorimod de under de ovenfor anfoerte omstaendigheder snarere maa anses som indicium for en kunstig afskaermning af markederne. 97 For saa vidt angaar de stater, der tiltraadte De Europaeiske Faellesskaber i loebet af referenceperioden, er det i oevrigt klart, at de foerst fra tiltraedelsen kan antages at udgoere en del af det relevante geografiske marked, som det ogsaa logisk nok fremgaar af selve beslutningen, hvilket Kommissionen ligeledes har bekraeftet for Retten. Det var endvidere begrundet, da sagsoegte antog, at Spaniens opretholdelse af toldbarrierer for importen i overgangsperioden ikke medfoerte uensartede konkurrencevilkaar for de forskellige producenter af emballeringssystemer i Faellesskabet, idet ingen af disse, ifoelge det af Kommissionen oplyste, hvilket ikke bestrides af sagsoegeren, havde hjemsted i Spanien, dvs. i en medlemsstat, der som foelge af disse rettigheder sikrede dem saerligt gunstige vilkaar i forhold til konkurrenter, der havde hjemsted i de andre medlemsstater. 98 Heraf foelger, at det relevante geografiske marked i naervaerende sag daekker Faellesskabet som helhed. Indtil den 31. december 1980 omfattede det saaledes de ni davaerende medlemsstater, indtil den 31. december 1985 de ti og fra den 1. januar 1986 at regne samtlige tolv medlemsstater. 99 Af de anfoerte betragtninger fremgaar saaledes, at Kommissionens definition af de relevante markeder ikke er behaeftet med aabenbare skoensmaessige fejl, hverken i relation til produktmarkederne eller det geografiske marked. C ° Tetra Pak' s stilling paa de relevante markeder og traktatens artikel 86 Sammenfatning af parternes argumentation 100 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at selskabet ikke har en dominerende stilling. Det er endvidere sagsoegerens opfattelse, at selv for det tilfaelde, at det havde en dominerende stilling paa de aseptiske markeder, ville artikel 86 ikke vaere anvendelig paa selskabets adfaerd paa de ikke-aseptiske markeder, der er tilstoedende, men saerskilte markeder i forhold til de aseptiske markeder, som sagsoegeren angiveligt dominerer. 101 Sagsoegeren har for det foerste bebrejdet Kommissionen, at den ved sin vurdering af sagsoegerens stilling paa de aseptiske markeder har tillagt markedsandelene for stor vaegt uden at tage hensyn til den "modvaegt", som stammer fra selskabets stoerste kunder og konkurrencen fra nye opfindelser. Sagsoegeren har i denne forbindelse henvist til United Brands-sagen (praemis 109 og 110), hvori Domstolen fastslog, at en markedsandel paa 40% ikke i sig selv var tilstraekkeligt til at fastslaa, at der forelaa en dominerende stilling paa det relevante produktmarked. 102 Sagsoegeren har endvidere henvist til, at selskabet indtager en betydelig plads, men ikke en dominerende stilling, paa de ikke-aseptiske markeder, hvilket Kommissionen i oevrigt har medgivet i beslutningen. Med denne begrundelse har sagsoegeren bestridt, at artikel 86 kan finde anvendelse paa den ikke-aseptiske sektor. Sagsoegeren har gjort gaeldende, at Kommissionens opfattelse, hvorefter der under visse betingelser kan vaere tale om misbrug som omhandlet i denne bestemmelses forstand paa markeder, der er indbyrdes forskellige, men beslaegtede med de markeder, hvor virksomheden indtager en dominerende stilling, stod i et modsaetningsforhold til selve grundlaget for det saerlige ansvar, der paahviler en virksomhed, der indtager en dominerende stilling, og som er begrundet i den svaekkede konkurrencestruktur paa det dominerede marked. Domstolen har i oevrigt i Michelin-sagen fastslaaet, at en virksomhed, der ikke indtager en dominerende stilling paa et givent marked, ikke kan begaa et misbrug paa dette marked. 103 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at den praksis, der er paatalt i naervaerende sag for saa vidt angaar de ikke-aseptiske markeder, hverken er blevet ivaerksat eller har haft konkurrencebegraensende virkninger paa de aseptiske markeder, som virksomheden angiveligt kontrollerer, i modsaetning til de omstaendigheder, der laa til grund for Domstolens dom i den foernaevnte Istituto Chemioterapico Italiano og Commercial Solvents-sag, og i dom af 3. oktober 1985 (sag 311/84, CBEM, Sml. s. 3261) samt i Domstolens dom af 3. juli 1991 (sag C-62/86, AKZO, Sml. I, s. 3359), hvortil der er henvist i beslutningen. Til forskel fra naervaerende sag fandt misbruget i de ovennaevnte sager konsekvent sted paa det dominerede marked, ogsaa selv om dets konkurrencebegraensende virkninger viste sig paa tilstoedende markeder, som i Istituto Chemioterapico Italiano og Commercial Solvents- og CBEM-sagerne. 104 I denne sag har Kommissionen heller ikke godtgjort, at der er aarsagsforbindelse mellem det paastaaede misbrug inden for den ikke-aseptiske sektor og Tetra Pak' s dominerende stilling inden for den aseptiske sektor. Sagsoegeren har navnlig bestridt Kommissionens paastand om, at overskud inden for den aseptiske sektor havde gjort det muligt for virksomheden at anvende underbudspriser eller diskriminerende priser paa ikke-aseptiske maskiner og kartoner. Sagsoegeren har ligeledes bestridt enhver form for forbindelse mellem virksomhedens dominerende stilling inden for den aseptiske sektor og kontraktvilkaar, der angiveligt skulle vaere urimelige, og som virksomheden skulle have tvunget igennem inden for den ikke-aseptiske sektor. Disse vilkaar var begrundede i hensynet til at sikre emballeringssystemernes funktionsduelighed og havde figureret i leveringskontrakter for ikke-aseptiske maskiner laenge foer det aseptiske udstyr blev udviklet. 105 Kommissionen finder derimod, at den omstaendighed, at sagsoegeren har mindst 90% af markederne for aseptiske maskiner og kartoner, er et uomstoedeligt bevis for virksomhedens dominerende stilling paa de aseptiske markeder. 106 For saa vidt angaar de ikke-aseptiske markeder er det ikke i beslutningen fastslaaet, at der er tale om en dominerende stilling, hvilket Kommissionen bekraeftede i retsmoedet. I beslutningens punkt 104, stk. 2, er det imidlertid anfoert, at Tetra Pak' s markedsandele inden for den ikke-aseptiske sektor ville have vaeret tilstraekkelige til at godtgoere, at der er tale om en dominerende stilling, ogsaa selv om disse markeder vurderes enkeltvis. Henset til Tetra Pak' s dominerende stilling paa de aseptiske markeder og sammenhaengen mellem disse og de ikke-aseptiske markeder er det imidlertid Kommissionens opfattelse, at virksomhedens adfaerd inden for den ikke-aseptiske sektor ligeledes er omfattet af artikel 86, samt at "der ... saaledes ingen grund [er] til at foretage en selvstaendig paavisning af Tetra Pak' s dominerende stilling paa de ikke-aseptiske markeder isoleret set" (beslutningens punkt 104, stk. 4). 107 Kommissionen har gjort gaeldende, at hverken ordlyden af eller formaalet med traktatens artikel 86 giver grundlag for at antage, at bestemmelsen alene forbyder misbrug, der finder sted paa det relevante marked, der har dannet grundlag for en konstatering af en dominerende stilling, og samtidig accepterer, at den paagaeldende virksomhed begaar misbrug paa andre markeder, navnlig naar disse er naert forbundne med det relevante marked. 108 I naervaerende sag har Kommissionen gjort gaeldende, at sagsoegeren "har ... benyttet forbindelsen mellem de fire paagaeldende markeder til at begaa misbrug paa markederne for ikke-aseptiske produkter, misbrug, som ikke ville have vaeret mulige uden en dominerende stilling paa de aseptiske markeder" (beslutningens punkt 104, naestsidste afsnit). Det ville have vaeret utaenkeligt, at sagsoegeren skulle indlade sig paa en priskrig med Elopak i Italien og i Faellesskabet generelt, hvis selskabet ikke havde vaeret opmaerksom paa, at ca. 90% af dets overskud stammede fra den aseptiske sektor. Sagsoegeren havde ligeledes kun vaeret i stand til at paalaegge urimelige kontraktvilkaar paa de ikke-aseptiske markeder som foelge af, at 56% af dets kunder inden for denne sektor ligeledes drev virksomhed inden for den aseptiske sektor. Rettens bemaerkninger 109 For saa vidt angaar den aseptiske sektor bemaerkes for det foerste, at det af parternes samstemmende oplysninger fremgaar, at Tetra Pak i referenceperioden havde ca. 90% af det aseptiske marked, saavel for maskiner som for kartoner, inden for Faellesskabet som helhed. Det er aabenbart, at saadanne markedsandele forlenede sagsoegeren en stilling paa markedet, som betoed, at virksomheden var uomgaengelig som partner for emballeringsvirksomhederne, og sikrede den den uafhaengige adfaerd, der er kendetegnende for en dominerende stilling. Det er saaledes med rette, at Kommissionen har antaget, at saadanne markedsandele i sig selv udgoer et bevis for en dominerende stilling, medmindre der foreligger usaedvanlige omstaendigheder (jf. foernaevnte domme i sagerne Hoffmann-La Roche, praemis 41, 60 og 66, AKZO, praemis 60, og Retttens dom af 12.12.1991, Hilti, praemis 91 og 92). 110 I overensstemmelse med det af Kommissionen anfoerte har den omstaendighed, at Tetra Pak paa markederne for aseptiske maskiner og kartoner kun havde en enkelt konkurrent, PKL, der besad de resterende markedsandele, nemlig ca. 10%, sammenholdt med, at teknologiske vanskeligheder og utallige patenter hindrede nye konkurrenter i at komme ind paa markedet for aseptiske maskiner, bidraget til at opretholde og styrke Tetra Pak' s dominerende stilling paa det aseptiske marked, saavel for maskiner som for kartoner. Parterne er enige om, at ogsaa for det tilfaelde, at nye konkurrenter havde haft teknisk mulighed for at komme ind paa det aseptiske kartonmarked, ville manglen paa disponible aseptiske maskiner, der navnlig skyldtes den politik, Tetra Pak havde foert med koblingssalg, i praksis have udgjort en alvorlig hindring for nye konkurrenters adgang til markedet. 111 Paa grundlag af disse betragtninger kan sagsoegerens argumenter om dets kunders forhandlingsposition og om konkurrence fra nye opfindelser ikke tiltraedes, og virksomhedens dominerende stilling paa de to relevante aseptiske markeder maa anses for tilstraekkeligt godtgjort. 112 Dernaest skal det undersoeges, om betingelserne for, at artikel 86 finder anvendelse, saaledes som haevdet af Kommissionen, ligeledes er opfyldt for saa vidt angaar de to ikke-aseptiske markeder, som foelge af den sammenhaeng, der er mellem de to ikke-aseptiske og de to aseptiske markeder. 113 Hertil bemaerker Retten for det foerste, at traktatens artikel 86 indeholder et forbud mod én eller flere virksomheders misbrug af en dominerende stilling paa faellesmarkedet eller en vaesentlig del heraf. Bestemmelsen praeciserer saaledes alene betingelserne for dens anvendelse i relation til det relevante geografiske marked. Den indeholder ingen angivelse af de kriterier, hvorefter misbruget paa produktmarkedet skal fastslaas. 114 Ved fastsaettelsen heraf skal traktatens artikel 86 derfor fortolkes ud fra dens genstand og formaal, som disse naermere er blevet fastslaaet af Domstolen, der i Michelin-sagen (praemis 57) udtalte, at denne artikel for en virksomhed i en dominerende stilling betoed, at denne, uafhaengig af aarsagerne til den stilling, den har, er saerlig forpligtet til ikke ved sin adfaerd at skade en effektiv og ufordrejet konkurrence paa faellesmarkedet, i overensstemmelse med det almindelige princip i artikel 3, litra f), i traktatens davaerende affattelse. Artikel 86 omfatter saaledes enhver adfaerd, udvist af en markedsdominerende virksomhed, som efter sin art bevirker, at der laegges hindringer i vejen for, at den endnu bestaaende konkurrence paa et marked, der allerede er afsvaekket som foelge af den paagaeldende virksomheds tilstedevaerelse, opretholdes (jf. Hoffmann-La Roche-sagen, praemis 91). 115 Som en gennemgang af praksis viser, skal det materielle anvendelsesomraade for de saerlige forpligtelser, der paahviler en virksomhed i en dominerende stilling, foelgelig vurderes under hensyn til de saerlige omstaendigheder af enhver art, der foelger af, at konkurrenceforholdene er svaekkede. I denne henseende har Domstolen i Commercial Solvents- (praemis 21 og 22) og CBEM-dommene (praemis 25, 26 og 27), bl.a. fastslaaet, at den omstaendighed, at en dominerende virksomhed paa et givet marked, uden objektiv begrundelse, forbeholder sig en stoette- eller en foelgeaktivitet paa et tilgraensende, men saerskilt marked, hvor virksomheden ikke indtager en dominerende stilling, med fare for, at enhver konkurrence paa dette marked blev udelukket, er omfattet af traktatens artikel 86. I AKZO-sagen (praemis 39-45) udtalte Domstolen endvidere udtrykkeligt, at prisnedsaettelser paa et "andet marked", der var en begraenset del af det relevante produktmarked, var omfattet af artikel 86. Ved dom af 1. april 1993 (sag T-65/89, BPB Industries og British Gypsum mod Kommissionen, Sml. II, s. 389, praemis 92 og 93) har Retten endvidere fastslaaet, at artikel 86 finder anvendelse paa det forhold, at en dominerende virksomhed paa markedet for gipsplader alene indroemmede de af dens kunder, der udelukkende foretog deres koeb paa markedet for gipsplader hos denne virksomhed, fordele paa et andet marked, nemlig markedet for gips. I denne sag tog Retten udgangspunkt i sagens saerlige omstaendigheder, nemlig at den paagaeldende virksomheds kunder opererede paa begge markeder, samt at de med hensyn til gipsmarkedet stod i et afhaengighedsforhold til leverandoeren. 116 Det fremgaar saaledes heraf, at sagsoegerens anbringender om, at Faellesskabets retsinstanser skulle have udelukket enhver mulighed for at anvende artikel 86 paa en handling, der er begaaet af en virksomhed, der indtager en dominerende stilling paa et saerskilt marked i forhold til det, virksomheden dominerer, saaledes maa forkastes. Det bemaerkes navnlig, at Michelin-dommen ikke er relevant, i modsaetning til den af sagsoegeren forfaegtede fortolkning, for saa vidt som der i dommen ikke blev taget stilling til spoergsmaalet om anvendelsen af traktatens artikel 86 paa forhold, der var begaaet paa et saerskilt, men beslaegtet marked i forhold til det dominerede. I denne sag skulle Domstolen alene tage stilling til lovligheden af Kommissionens beslutning, hvori det blev fastslaaet, at en yderligere bonus, der byggede paa salgsmaal paa markedet for daek til personbiler, i realiteten var beslaegtet med rabat paa salg af lastvognsdaek, hvorfor den udgjorde en tillaegsydelse, jf. traktatens artikel 86, litra d). Kommissionen fandt, at den paagaeldende virksomhed ved hjaelp af denne rabat knyttede adgangen til at nyde fordele paa markedet for lastvognsdaek, hvor selskabet indtog en dominerende stilling, til opfyldelsen af et salgsmaal paa markedet for personvognsdaek, der var et saerskilt marked. Domstolen annullerede denne del af beslutningen under henvisning til, at den omtvistede rabat blev ydet i forhold til et salgsmaal paa markedet for personvognsdaek alene, samt at den foelgelig ikke skabte en forbindelse mellem koeb af lastvognsdaek og personvognsdaek. 117 Paa dette stadium af sagens behandling skal Retten undersoege, om traktatens artikel 86 under hensyn til naervaerende sags saerlige omstaendigheder finder anvendelse paa Tetra Pak' s adfaerd paa de ikke-aseptiske markeder, uden herved at vurdere selskabets adfaerd. 118 Det bemaerkes, at Kommissionen i sin beslutning har begrundet anvendelsen af traktatens artikel 86 paa den ikke-aseptiske sektor saavel under henvisning til Tetra Pak' s foerende stilling inden for denne sektor som til sammenhaengen mellem de ikke-aseptiske og de aseptiske markeder, hvor virksomheden indtog en dominerende stilling. Kommissionen fandt, at der som foelge af forbindelserne herimellem "... ingen grund [var] til at foretage en selvstaendig paavisning af Tetra Pak' s dominerende stilling paa de ikke-aseptiske markeder isoleret set". For det foerste bemaerkedes, at Tetra Pak paa de aseptiske markeder var underlagt markedskraefterne i mindre grad end en hvilken som helst af konkurrenterne, hvorefter det i beslutningen er anfoert, at forbindelsen mellem de aseptiske og ikke-aseptiske markeder indebaerer, at "det imidlertid ikke inden for rammerne af denne procedure er noedvendigt at fastslaa, om den ledende rolle, som Tetra Pak spiller paa de ikke-aseptiske markeder, direkte skal sidestilles med en dominerende stilling efter artikel 86" (punkt 101). Ifoelge Kommissionen er tilstedevaerelsen af misbrug paa de ikke-aseptiske markeder "saaledes [paavist], selv om man antog, at Tetra Pak' s dominerende stilling ... ikke fastsloges uafhaengigt af koncernens stilling paa de aseptiske markeder" (beslutningens punkt 104, sidste stk.). Beslutningen fremhaever endvidere, at Tetra Pak besad 78% af det samlede marked for samtlige aseptiske og ikke-aseptiske emballagekartoner, eller syv gange mere end virksomhedens stoerste konkurrent, og "besidder ... ubestrideligt en dominerende stilling" ogsaa paa dette stoerre marked (punkt 103, stk. 4). 119 For saa vidt angaar Tetra Pak' s markedsandele inden for den ikke-aseptiske sektor bemaerker Retten for det foerste, at virksomheden i 1985 besad ca. 48% af markedet for ikke-aseptiske kartoner og 52% af markedet for de tilsvarende maskiner, hvilket fremgaar af parternes samstemmende oplysninger. Allerede i 1976 var markedsandelen paa over 40%, og den fortsatte sin vaekst til omkring 55% i 1987. Som Kommissionen endvidere har anfoert, foroegede Tetra Pak sin markedsandel med 10-15% i forhold til sine to stoerste konkurrenter, hvoraf den betydeligste kun var ca. halvt saa stor som sagsoeger, og den naeststoerste var fem gange mindre. Heraf foelger, at Kommissionen i sin beslutning (punkt 99) med rette kunne anfoere, at saadanne markedsandele i sig selv kunne anses for en dominerende stilling. 120 For det andet er det aabenbart, at den paastaaede sammenhaeng mellem de beroerte markeder er en foelge af, at de hovedprodukter, som saavel de aseptiske som de ikke-aseptiske kartoner tjener til emballering af, er de samme, samt af producenternes og forbrugernes adfaerd. Saavel de aseptiske som de ikke-aseptiske maskiner og kartoner, der er omtvistede i denne sag, anvendes til emballering af samme former for flydende levnedsmidler, foerst og fremmest mejeriprodukter og frugtsaft. En stor del af Tetra Pak' s kunder opererer saavel inden for den aseptiske som den ikke-aseptiske sektor. I sine skriftlige bemaerkninger som svar paa meddelelsen af klagepunkter, som bekraeftet i sagsoegerens skriftlige indlaeg for Retten, er det saaledes naermere anfoert, at omkring 35% af selskabets kunder i 1987 var aftagere af saavel aseptiske som ikke-aseptiske systemer. Kommissionen har i oevrigt med rette bemaerket, at den adfaerd, som de stoerste producenter af kartonemballeringssystemer udviste, bekraeftede sammenhaengen mellem de aseptiske og de ikke-aseptiske markeder, for saa vidt som to af disse, Tetra Pak og PKL, allerede var aktive paa alle fire markeder, mens den tredje, Elopak, der er godt indarbejdet inden for den ikke-aseptiske sektor, laenge har forsoegt at komme ind paa de aseptiske markeder. 121 Heraf foelger, at Kommissionen med rette har fastslaaet, at den foernaevnte forbindelse mellem de to aseptiske markeder og de to ikke-aseptiske markeder har oeget Tetra Pak' s oekonomiske styrke paa de ikke-aseptiske markeder. Tetra Pak' s markedsandele paa naerved 90% inden for den aseptiske sektor goer virksomheden til en uomgaengelig leverandoer af aseptiske systemer til virksomheder, der baade producerer friske og langtidsholdbare flydende levnedsmidler, og sikrer den ligeledes en privilegeret stilling som leverandoer af ikke-aseptiske systemer. Som foelge af virksomhedens teknologiske forspring og dens monopollignende stilling inden for den aseptiske sektor var Tetra Pak i stand til at koncentrere sin konkurrencemaessige indsats paa de tilgraensende ikke-aseptiske markeder, hvor virksomheden allerede var godt indarbejdet, uden at maatte frygte modstand inden for den aseptiske sektor, hvorved virksomheden kunne drage fordel af en uafhaengig adfaerd i forhold til andre erhvervsdrivende paa de ikke-aseptiske markeder. 122 Af det saaledes anfoerte fremgaar, at det af sammenhaengen foelger, at Tetra Pak' s adfaerd paa de ikke-aseptiske markeder maa antages at vaere omfattet af traktatens artikel 86, uden at det er noedvendigt at foere bevis for en dominerende stilling paa disse markeder isoleret set, for saa vidt som virksomhedens ledende position paa de ikke-aseptiske markeder, sammenholdt med den naere forbindelse, der bestaar mellem disse to markeder og de aseptiske markeder, sikrede Tetra Pak en uafhaengig adfaerd i forhold til andre erhvervsdrivende paa de ikke-aseptiske markeder, hvilket i henhold til artikel 86 kan begrunde, at virksomheden har en saerlig forpligtelse til at opretholde en effektiv, ufordrejet konkurrence paa disse markeder. 123 Af det saaledes anfoerte fremgaar, at foerste led af sagsoegerens tredje anbringende ikke kan laegges til grund. II ° Spoergsmaalet om misbrug 124 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at de kontrakter, som virksomheden har indgaaet med sine kunder, ikke indeholder urimelige klausuler (A). Sagsoegeren bestrider endvidere, at virksomheden skulle have anvendt grove underbudspriser paa Tetra Rex-kartoner i Italien (B). Virksomheden har i oevrigt ikke anvendt diskriminerende priser paa maskiner og kartoner til aftagere i forskellige medlemsstater (C). Desuden har virksomheden ikke solgt maskiner til grove underbudspriser i Det Forenede Kongerige (D). Endelig kan priserne paa virksomhedens maskiner og de enkeltstaaende metoder, der bebrejdes virksomheden i Italien, ikke karakteriseres som misbrug (E). A ° Eneretsklausulerne og de oevrige omtvistede kontraktvilkaar Sammenfatning af parternes argumentation 125 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at hverken forpligtelsen til udelukkende at anvende Tetra Pak-kartoner paa maskinerne (klausul (ix)) eller forpligtelsen til udelukkende at koebe kartoner hos Tetra Pak (klausul (x) og (xxv)) kunne anses for koblingssalg, der er udtryk for et misbrug. Saavel ifoelge deres natur som ifoelge handelssaedvane er det emballeringsudstyr, Tetra Pak forhandler, komplette og uadskillelige systemer, der omfatter maskinen, emballagematerialet, uddannelse og service, jf. traktatens artikel 86, litra d). 126 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at virksomhedens forhandling af komplette emballeringssystemer var objektivt begrundet i hensynet til den offentlige sundhed, og foelgelig til virksomhedens omdoemme, der skyldes virksomhedens saerlige beherskelse af hele emballeringsprocessen. Kartoner er saaledes en langt mere sofistikeret emballageform end de traditionelle emballager som f.eks. flasker, der indebaerer en betydelig risiko for tekniske fejl med alvorlige problemer i saarbare dele af befolkningen til foelge. De omtvistede klausuler er derfor berettigede, ogsaa for saa vidt angaar de ikke-aseptiske maskiner, som Tetra Pak havde koebt hos Nimco og Cherry Burrel, og som maatte tilpasses Tetra Pak' s normer. 127 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at samtlige producenter af systemer til kartonemballering inden for Faellesskabet leverede komplette emballeringssystemer. Elopak, der har indgivet den for sagen tilgrundliggende klage til Kommissionen, havde i oevrigt over for Kommissionen bekraeftet, at der kun var tale om ét marked for maskiner og kartoner, eftersom dette var den mest effektive konkurrenceform. Dette har Kommissionen selv indroemmet i Tetra Pak I-beslutningens punkt 24. Naar Kommissionen i oevrigt som i beslutningens punkt 180 antager, at koblingssalg under visse omstaendigheder kunne vaere begrundet, har sagsoegte anerkendt, at en saadan salgsform ikke i sig selv er ulovlig. 128 Dette er baggrunden for, at sagsoegeren har protesteret mod, at Kommissionen forkastede eneretsklausulerne som saadan, uden naermere at undersoege, om de havde haft reel indflydelse paa konkurrencen. Det var navnlig ikke bevist, at kunder oenskede at koebe aseptiske kartoner hos en af Tetra Pak' s konkurrenter. Dette bekraeftedes af forholdene i USA, hvor Tetra Pak' s kontrakter ikke omfattede klausuler om koblingssalg, og hvor de sundhedsmaessige hensyn er tilgodeset i lovgivningen. Her havde emballeringsvirksomheder imidlertid aldrig anvendt emballager fra andre virksomheder i Tetra Pak' s emballeringsmaskiner. 129 Sagsoegeren har endvidere gjort gaeldende, at ingen af de 27 klausuler, der er anfoert i beslutningen, kan karakteriseres som misbrug. Virksomheden goer i strid med, hvad Kommissionen har haevdet, endvidere gaeldende, at disse bestemmelser ikke indgik i en systematisk og bevidst konkurrencebegraensende handelsstrategi inden for hele Faellesskabet. Sagsoegeren har i denne forbindelse naermere anfoert, at dets saerlige produktions- og distributionssystem er lovligt og ikke giver grundlag for at antage, at virksomhedernes strategi er at afskaerme markederne. Kommissionens kritik af virksomhedens patentpolitik er ligeledes helt ubegrundet. 130 Af de klausuler, Kommissionen har peget paa, indgik alene to, nemlig (iv) angaaende eneret paa vedligeholdelse og reparationer og den foernaevnte (ix), i standardkontrakterne i hver af de tolv medlemsstater. Alle 27 klausuler indgik kun i samtlige kontrakter i ét land, nemlig Italien. Af beslutningens punkt 25-45, hvori de paagaeldende bestemmelser er anfoert, fremgaar klart, at der er visse forskelle i formuleringen i de forskellige medlemsstater. I oevrigt optraadte kun de tolv klausuler, der gennemgaas i det foelgende, i mindst ti medlemsstater, herunder de fire stater, der udgoer det stoerste geografiske marked. PRAEMISSERNE FORTSAETTES UNDER DOKNUM : 691A0083.2 131 Sagsoegeren har hertil gjort gaeldende, at de bestemmelser, hvorved selskabet sikrede sig eneret til at foretage aendringer, vedligeholdelse og udskiftning af reservedele samt forbeholdt sig patentrettighederne til tekniske forbedringer eller aendringer af udstyret, som f.eks. (ii), (iv), (v) og (viii), var begrundede i hensynet til sikkerhed og effektivitet. Klausulerne (xiii), (xiv) og (xix) gav Tetra Pak adgang til at udoeve kontrol med de virksomheder, der havde lejet eller koebt maskiner af sagsoegeren, og var udtryk for et saedvanligt og rimeligt oenske hos en erhvervsdrivende om at kunne kontrollere, at virksomheden arbejder effektivt. Klausulen (xx) optraeder kun i lejekontrakterne, og det er helt saedvanligt, at kontrakter af denne type indeholder en klausul, der udelukker overdragelse af lejekontrakten og fremleje. Klausulerne (xxi) og (xxii) om en "grundleje" og maanedlig leje, hvis stoerrelse varierede i forhold til antal ovennaevnte kartoner, var ikke til hinder for koeb af kartoner hos andre leverandoerer til brug i andre maskiner end Tetra Pak' s. For saa vidt angaar lejekontrakternes varighed har sagsoegeren gjort gaeldende, at Kommissionens klagepunkter alene gaelder det italienske marked. Sagsoegeren har paapeget, at selv om lejekontrakterne i Italien saedvanligvis havde en varighed paa ni aar, kunne de til enhver tid opsiges af lejeren med et aars varsel. 132 Kommissionen har heroverfor gjort gaeldende, at koblingssalg af maskiner og kartoner er misbrug af en dominerende stilling ifoelge traktatens artikel 86, litra d). Der er klare beviser for, at ikke-aseptiske kartoner kan anvendes i maskiner af forskelligt fabrikat. Inden for den aseptiske sektor er de tekniske hindringer for adgang til kartonmarkedet, der skyldes visse tekniske forskelle mellem den aseptiske og den ikke-aseptiske emballeringsproces, ikke uovervindelige under hensyn til de lighedspunkter, der er mellem disse processer. Paa denne baggrund kan sagsoegerens begrundelser ikke foere til, at klausulerne om koblingssalg anses for lovlige. Formaalet med de oevrige kontraktbestemmelser var derimod at goere kunderne fuldstaendig afhaengige af Tetra Pak, naar salget foerst var gennemfoert, i hele maskinens levetid, saaledes at enhver mulig konkurrence paa kartoner og andet tilbehoer var udelukket. 133 Under disse omstaendigheder var der i realiteten kun mulighed for at konkurrere paa salg af maskiner. Sagsoegeren havde saaledes kunstigt begraenset konkurrencen til et omraade, hvor selskabet havde det stoerste teknologiske forspring og adgangshindringerne som foelge heraf er mere betydelige. Endvidere havde selskabets handelspolitik foert til, at stoerstedelen af overskuddet stammede fra salg af kartoner. Rettens bemaerkninger 134 For saa vidt angaar standardklausulerne, hvorved kunderne paalaegges en forpligtelse til udelukkende at anvende Tetra Pak' s kartoner i de maskiner, virksomheden har solgt (klausul (ix)), samt til udelukkende at koebe kartoner hos Tetra Pak eller hos en af Tetra Pak udpeget leverandoer (klausul (x) og (xxv)), bemaerker Retten for det foerste, at sagsoegeren ikke har bestridt de faktiske omstaendigheder i forbindelse med de indtalte forhold. Sagsoegeren har saaledes indroemmet, at klausulen (ix) om salg eller leje af maskiner blev indgaaet med brugerne af dets emballeringssystemer i slutningen af referenceperioden. Af sagsoegerens svar paa et skriftligt spoergsmaal fra Retten fremgaar, at klausulen (x) fandtes i samtlige salgskontrakter angaaende maskiner. Ifoelge sagens akter indgik en lignende eksklusiv koebsforpligtelse i kontrakterne om levering af kartoner i de ti medlemsstater, hvor Tetra Pak solgte maskiner. Som svar paa et skriftligt spoergsmaal fra Retten har Kommissionen endvidere oplyst, at lejekontrakterne for maskiner indeholdt en forpligtelse til udelukkende at koebe kartoner hos Tetra Pak' s lokale datterselskab, hvilket staar uimodsagt. 135 Retten finder i oevrigt, at det er med rette, at Kommissionen i beslutningen har fastslaaet, at de oevrige 24 omtvistede kontraktklausuler (klausulerne (i) til (viii), (xi) til (xxiv), (xxvi) og (xxvii)) indgik i en samlet strategi, der havde til formaal ° naar foerst salget eller udlejningen af maskinen var sket ° at goere kunden fuldstaendig afhaengig af Tetra Pak i hele maskinens levetid og dermed udelukke enhver form for konkurrence, saavel med hensyn til kartoner som tilknyttede produkter. Disse produkters betydning for konkurrencen skal foelgelig vurderes paa baggrund af klausulerne (ix), (x) og (xxv), der som naevnt havde til formaal at goere markedet for kartoner fuldstaendig afhaengigt af markedet for maskiner, hvilket forstaerkede og kompletterede fortraengningseffekten paa det andet marked. Det bemaerkes endvidere, at de oevrige klausuler i sig selv ville kunne betragtes som udtryk for misbrug, for saa vidt som de havde til formaal, at det som betingelse for salg af maskiner og kartoner kraevedes, at kunden accepterede tillaegsydelser af helt anden karakter, som f.eks. vedligeholdelse og reparation samt levering af reservedele; at der ydes rabatter, bl.a. paa omkostninger til assistance, vedligeholdelse og ajourfoering af maskinerne eller paa en del af lejen i forhold til antallet af anvendte kartoner, saaledes at kunderne tilskyndedes til at koebe kartoner hos Tetra Pak; samt at Tetra Pak kunne udoeve kontrol med kundernes virksomhed, og at Tetra Pak forbeholdt sig eneretten til samtlige tekniske forbedringer eller aendringer af kartonerne, som brugerne bidrog med. 136 Naar det er fastslaaet, at de ulovlige klausuler alle bidrog til at opfylde samme formaal, skal det, som sagsoegeren har gjort gaeldende, undersoeges, om systemet med koblingssalg, der fulgte heraf, var objektivt begrundet i handelssaedvaner eller i selve varens "natur", jf. traktatens artikel 86, litra d). 137 Sagsoegerens argumentation kan ikke tiltraedes. Som allerede anfoert af Retten (jf. praemis 82), kan det ikke antages, at koblingssalg af paafyldningsmaskiner og kartoner er i overensstemmelse med handelssaedvaner. Hvis det alligevel antages, at der alt andet lige findes en saadan saedvane, er denne ikke tilstraekkelig til at begrunde, at en virksomhed, der indtager en dominerende stilling, benytter sig af koblingssalg. En saedvane, der kan godtages under normale forhold paa et konkurrencepraeget marked, er ikke tilladt i tilfaelde af, at konkurrencen paa markedet allerede er begraenset. Hertil har Domstolen bl.a. udtalt, at en virksomhed, som indtager en dominerende stilling paa et marked, og som direkte eller indirekte binder kunderne til sig ved hjaelp af en eksklusiv koebsforpligtelse, misbruger sin stilling, for saa vidt som virksomheden goer det umuligt for koeberen frit at vaelge sine forsyningskilder samt spaerrer adgangen til markedet for andre producenter (jf. Hoffmann-La Roche-dommen, praemis 89 og 90, AKZO-dommen, praemis 149, og BPB Industries-dommen, praemis 68). 138 For saa vidt angaar det baerende hensyn, som Tetra Pak har henvist til, nemlig at virksomhedens emballeringssystemer ud fra et oekonomisk synspunkt er integrerede og uadskillelige, har Retten ligeledes som led i sine betragtninger vedroerende definitionen af de beroerte markeder (jf. ovenfor, praemis 83 og 84) allerede fastslaaet, at det ikke kunne staa for proeven. Tetra Pak' s betragtninger angaaende teknik, produktansvar, hensynet til den offentlige sundhed og beskyttelse af koncernens omdoemme skal vurderes ud fra de principper, der blev fastslaaet i den foernaevnte dom af 12. december 1991, Hilti (praemis 118), hvori Retten udtalte, at "det klart ikke [tilkommer] en virksomhed, der indtager en dominerende stilling, paa eget initiativ at traeffe foranstaltninger med henblik paa at udelukke produkter, som virksomheden, med rette eller urette, anser for farlige eller i det mindste anser for at vaere af en ringere kvalitet end virksomhedens egne produkter". 139 I naervaerende sag ville emballeringsudstyrets driftssikkerhed for mejeriers og andre brugeres vedkommende saavel som overholdelsen af sundhedsmaessige normer i forhold til den endelige forbruger kunne sikres, saafremt Tetra Pak meddelte brugerne af maskinerne alle tekniske specifikationer vedroerende de kartoner, der skal anvendes i udstyret, uden at sagsoegerens industrielle og kommercielle ejendomsret herved beroeres. I denne forbindelse bemaerkes endvidere, at Kommissionen blandt de foranstaltninger, den har paalagt Tetra Pak i beslutningen for at bringe overtraedelserne til ophoer, indgaar, at Tetra Pak skal meddele koeberen eller lejeren af en maskine de normer og specifikationer, som emballagekartonerne skal opfylde for at kunne anvendes paa Tetra Pak' s maskiner. Saafremt det maatte antages, at selve brugen af kartoner af et andet maerke paa Tetra Pak' s maskiner ville kunne udgoere en fare, ville det paahvile sagsoegeren at benytte de muligheder, som de forskellige medlemsstaters nationale lovgivning giver herom. 140 Paa denne baggrund er det klart, at klausulerne om koblingssalg saavel som de oevrige klausuler, der er naevnt i beslutningen, var for vidtgaaende i forhold til de angivne maal og havde til formaal at styrke Tetra Pak' s dominerende stilling ved at oege kundernes oekonomiske afhaengighed af selskabet. Klausulerne var saaledes hinsides al rimelighed for saa vidt angaar hensynet til den offentlige sundhed, og de var ligeledes langt mere vidtgaaende end den ret, en dominerende virksomhed anerkendes at have, til at beskytte sine egne handelsinteresser (jf. vedroerende sidste led, den foernaevnte United Brands-dom, praemis 189). Saavel isoleret set som samlet betragtet var klausulerne uforholdsmaessige. 141 Af det anfoerte fremgaar saaledes, at Kommissionen i fornoedent omfang har godtgjort, at alle de naevnte klausuler var udtryk for misbrug. B ° Paastaaede grove underbudspriser paa Tetra Rex-kartoner i Italien Sammenfatning af parternes argumentation 142 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at selskabets priser i Italien fra 1976 til 1982 paa ikke-aseptiske Tetra Rex-kartoner ikke kunne anses for grove underbudspriser i forhold til selskabets konkurrenter. Priserne var begrundet i konkurrencebetingelserne paa det italienske marked, navnlig den bitre handelskrig mellem Tetra Pak og Elopak, der opstod i forbindelse med lanceringen af Tetra Rex-kartonerne, der skulle konkurrere med Elopak' s Pure-Pak-kartoner, som allerede var godt indarbejdede paa markedet. 143 I denne forbindelse har sagsoegeren bestridt, at prisfastsaettelsen, der ikke alene laa paa et niveau langt under kostprisen, men ligeledes under de gennemsnitlige direkte variable omkostninger, skulle stride mod enhver form for oekonomisk fornuft og kun kunne opfattes som en udelukkelsesstrategi. Sagsoegeren har gjort gaeldende, at AKZO-dommen (praemis 71) ikke kan fortolkes saaledes, at det er forbudt en dominerende virksomhed at anvende priser, der er lavere end de gennemsnitlige variable omkostninger. Kommissionen skal for det foerste bevise, at hensigten hermed er at eliminere. Og for det andet, som sagsoegeren naermere anfoerte i retsmoedet under henvisning til en dom afsagt af USA' s Supreme Court den 21. juni 1993, Brooke Group mod Brown & Williamson Tobacco (nr. 92-466), at tabsgivende salg kun kan antages at vaere eliminerende, naar den paagaeldende virksomhed med rimelighed kan forvente efterfoelgende at genoprette de tab, den hermed har lidt. 144 Der er sagsoegerens opfattelse, at ingen af de to betingelser er opfyldt i naervaerende sag. I modsaetning til det af Kommissionen paastaaede peger bestyrelsens beretninger for Tetra Pak Italiana for 1979 og 1980 paa ingen maade paa en elimineringshensigt. Sagsoegeren har desuden under retsmoedet gjort gaeldende, at selskabet ikke med rimelighed kunne forvente paa lang sigt at genoprette de tab, det havde lidt paa salget af Tetra Rex-kartoner, da markedet for ikke-aseptiske kartoner var konkurrencepraeget. 145 Sagsoegeren har endvidere gjort gaeldende, at dets prismaessige adfaerd vedroerende Tetra Rex-kartoner i Italien ikke har haft en eliminerende virkning. Adfaerden har ikke medfoert en maerkbar foroegelse af dets samlede markedsandel. Modsat har Elopak i den relevante periode mere end fordoblet sin markedsandel. 146 Kommissionen har for sit vedkommende gjort gaeldende, at Tetra Pak fastsatte priserne paa Tetra Rex-kartoner i Italien paa et niveau, der skulle udelukke dets konkurrenter, idet virksomheden som foelge af dens dominerende stilling paa det aseptiske marked kunne krydsfinansiere sine produkter. Under henvisning til Domstolens argumentation i AKZO-dommen har Kommissionen saaledes gjort gaeldende, at en udpraeget negativ bruttoavance fra 1976 til 1982 i hvert fald giver grundlag for en formodning om en udelukkelseshensigt. En saadan udelukkelsesstrategi, der havde til formaal at vinde det italienske marked for ikke-aseptisk emballering, bekraeftes af en lang raekke omstaendigheder, som f.eks. prisforskellen dels mellem Tetra Rex-kartonerne i Italien og i de oevrige EF-lande, dels prisforskellen mellem Tetra Rex-kartonerne og Elopak-kartonerne, der aendrede sig fra nogle faa procent i 1976 til over 30% i 1980/1981, mens de tab, der noteredes paa Tetra Rex-kartonerne, oegedes. Denne strategi fremgik ligeledes af beretningerne fra bestyrelsen for Tetra Pak Italiana for 1979 og 1980. I begyndelsen medfoerte den en langsommere vaekst og efterfoelgende et fald i Elopak' s salg. Rettens bemaerkninger 147 Det bemaerkes for det foerste, at selv om en dominerende virksomhed under visse omstaendigheder kan vaere berettiget til at saelge med tab, er dette aabenbart ikke tilfaeldet, naar tabsgivende salg sker i udelukkelseshensigt. Selv om faellesskabsrettens konkurrenceregler saaledes i rimeligt omfang indroemmer en dominerende virksomhed ret til at beskytte sine egne handelsinteresser, er en saadan adfaerd til gengaeld ulovlig, naar dens formaal netop er at styrke og misbruge denne dominerende stilling (United Brands-dommen, praemis 189). Navnlig forbyder traktatens artikel 86 en dominerende virksomhed at eliminere en konkurrent ved hjaelp af konkurrence, der alene omfatter prisen og ikke tillige er en konkurrence paa ydelser (AKZO-dommen, praemis 70). 148 Ud fra disse principper giver negative bruttoavancer eller negative semi-bruttoavancer ° der fremkommer ved, at de direkte variable omkostninger eller de gennemsnitlige variable omkostninger, forstaaet som omkostninger pr. produceret enhed, traekkes fra salgsprisen ° grundlag for at formode, at en saadan prismaessig adfaerd er eliminerende. Som Domstolen fastslog i AKZO-dommen (praemis 71), har en dominerende virksomhed nemlig ingen anden interesse i at anvende priser, der er lavere end de gennemsnitlige variable omkostninger (dvs. omkostninger, der aendres i forhold til den producerede maengde), end den at eliminere sine konkurrenter for efterfoelgende at bruge sin monopolstilling til at forhoeje sine priser, eftersom den ved ethvert salg paafoeres et tab, nemlig samtlige faste omkostninger (dvs. omkostninger, der er konstante uanset den producerede maengde) og i det mindste en del af de variable omkostninger pr. produceret enhed. 149 Domstolen fastslog endvidere i AKZO-dommen, at hvis nettoavancen er negativ, men bruttoavancen positiv, dvs. at priserne er lavere end gennemsnittet af selskabets samlede omkostninger (dvs. de faste plus de variable omkostninger), men hoejere end de gennemsnitlige variable omkostninger, maa saadanne priser anses for misbrug, naar de fastsaettes som led i en plan om at udelukke en konkurrent. Varigheden af en saadan prispraksis som led i en plan, der har til formaal at skade en konkurrent, er saaledes en omstaendighed, der skal tages i betragtning (jf. praemis 72, 140 og 146). 150 I denne sag viser en gennemgang af Tetra Pak' s driftsregnskaber for Tetra Rex-kartonerne i Italien en saerdeles negativ nettoavance (fra -11,4% til -34,4%) i aarene fra 1976 til 1982 og en saerdeles negativ bruttoavance (fra -9,8 til -33,8%) i aarene fra 1976 til 1981. Den omstaendighed, at Tetra Rex-kartoner konstant blev solgt til priser, der ikke alene laa under kostprisen, men ligeledes under de direkte variable omkostninger, godtgoer i tilstraekkeligt omfang, at sagsoegeren i tiden fra 1976 til 1981 foerte en udelukkelsespolitik. Tabenes stoerrelse og selve deres karakter, der ikke har nogen anden fornuftig oekonomisk begrundelse end at udelukke Elopak, havde utvivlsomt til formaal at styrke Tetra Pak' s position paa de ikke-aseptiske markeder for kartoner, hvor dets stilling allerede var foerende, saaledes som det allerede er paavist (jf. hertil praemis 118-121), idet konkurrencen paa disse markeder herved blev svaekket. I modsaetning til hvad sagsoegeren har haevdet, maa en saadan adfaerd, ifoelge helt fast praksis (jf. hertil praemis 114), herefter anses for misbrug i henhold til traktatens artikel 86, uden at det er noedvendigt specielt at godtgoere, at den paagaeldende virksomhed med rimelighed kunne forvente at faa genoprettet de tab, den har lidt. 151 Det samme er tilfaeldet for 1982, hvor virksomhedens nettoavance var paa -11,4%. Denne kaede af alvorlige og samstemmende indicier giver saaledes grundlag for at fastslaa en eliminerende hensigt. Udelukkelseshensigten fremgaar navnlig af varigheden, uforanderligheden og stoerrelsen af de tabsgivende salg, virksomheden opretholdt over hele perioden fra 1976 til 1982. At der forelaa en plan om at eliminere Elopak i Italien godtgoeres endvidere af regnskabsoplysninger, hvoraf fremgaar, at sagsoegeren, der ikke fremstillede Tetra Rex-kartoner i Italien fra 1976 til 1980, importerede kartoner for at saelge dem her til priser, der laa 10-34% lavere end indkoebsprisen. Henset hertil fastslog Kommissionen specielt, at sagsoegeren videresolgte Rex-kartoner, importeret fra Sverige, i Italien til priser, der laa 17-29% lavere end indkoebsprisen, saaledes som det fremgaar af en raekke ordredokumenter, og hvilket ikke er blevet afkraeftet af sagsoegeren. Det bemaerkes endvidere, at priserne paa Tetra Rex-kartoner i Italien generelt laa 20% og ofte op til 50% lavere end priserne i de andre medlemsstater, hvilket sagsoegeren ikke bestrider. Formodningen om, at der var tale om en eliminerende hensigt, er endvidere i overensstemmelse med beretningerne fra bestyrelsen for Tetra Pak Italiana for 1979 og 1980, hvori noedvendigheden af betydelige finansielle ofre med hensyn til priser og leveringsvilkaar i kampen mod konkurrencen fra navnlig Pure-Pak er naevnt. Der henvises herved til, at en analyse af prisforskellene mellem Tetra Rex-kartonerne og Pure-Pak-kartonerne, der konkurrerede paa det italienske marked, i modsaetning til hvad Tetra Pak har haevdet, viser, at Tetra Pak aldrig har fulgt Elopak' s priser, men omvendt har oeget prisforskellen, naar Elopak har foretaget forhoejelser. Som Kommissionen har understreget, er denne forskel aendret fra nogle faa procent i tiden fra 1976 til 1978, til over 30% i 1980/1981, samtidig med at de tab, der noteredes paa Tetra Rex-kartonerne voksede. En udelukkelsesstrategi bekraeftedes ligeledes af et stigende salg af Tetra Rex-kartoner i Italien, mens Elopak tilsvarende havde mindre vaekst i kartonsalget over en periode, hvor markedet ekspanderede, og fra 1981 et fald. 152 Heraf fremgaar, at Kommissionen i fornoedent omfang har godtgjort, at Tetra Rex-kartoner i tiden fra 1976 til 1982 solgtes til eliminerende priser i Italien. C ° Angiveligt diskriminerende priser paa maskiner og kartoner i de forskellige medlemsstater Sammenfatning af parternes argumentation 153 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at de store prisforskelle paa maskiner fra 1984 til 1986, saavel som paa kartoner fra 1978 til 1984 i de forskellige medlemsstater, ikke var diskriminerende. Kommissionens fremgangsmaade, der bestod i en separat undersoegelse af prisen paa maskiner og paa kartoner, var principielt forkert. Der var en vis sammenhaeng mellem prisen paa maskiner og kartoner, afhaengig af konkurrencen paa det lokale marked, hvorfor det afgoerende kriterium var de samlede omkostninger for systemet. Balancen i prisforholdet mellem maskiner og kartoner varierede fra medlemsstat til medlemsstat. 154 Under alle omstaendigheder og selv under forudsaetning af, at den saerskilte undersoegelse af prisen paa maskiner og kartoner kunne godtages, har Kommissionen ikke foert bevis for, at der anvendtes ulovligt diskriminerende priser i de forskellige medlemsstater. Den eneste slutning, der gyldigt kan udledes af Kommissionens oplysninger vedroerende saavel maskiner som kartoner, er, at prisen konstant var lavere i en af medlemsstaterne, nemlig Italien, der ikke var omfattet af den almindelige tendens, som Tetra Pak fulgte i sin prispolitik. For de andre staters vedkommende var der ingen klare regler. 155 Hvad naermere angaar prisen paa maskiner, saavel aseptiske som ikke-aseptiske, har sagsoegeren gjort gaeldende, at prislister og gennemsnitspriser paa salg og leje vanskeligt kan sammenlignes, saadan som Kommissionen har gjort. I oevrigt har en saadan sammenligning kun en begraenset interesse om nogen overhovedet, eftersom det i industrien er almindelig praksis at yde rabatter paa maskiner. De sammenligninger, Kommissionen har foretaget mellem priserne i Italien, hvor forbruget af UHT-maelk er stoerst, og priserne i lande, hvor man praktisk talt ikke saelger UHT-maelk, som f.eks. Graekenland og Irland, giver ikke grundlag for, at der drages gyldige konklusioner. Prisforskellene paa maskiner i de forskellige medlemsstater skyldtes endvidere historiske forskelle paa de lokale markeder. 156 For saa vidt angaar prisen paa aseptiske kartoner har sagsoegeren gjort gaeldende, at de prislister, som Kommissionen har lagt til grund, kun giver omtrentlige oplysninger om de faktiske priser, da der er tale om en blanding af forskellige typer aseptiske brikkartoner, og da der anvendes gennemsnitspriser paa disse forskellige produkter i hvert enkelt land. Sagsoegeren finder imidlertid, at tabellen som saadan er forholdsvis korrekt, idet den viser en tilnaermelse af priserne i 1984, og saaledes at priserne i Italien forblev paa et lidt lavere niveau. 157 Sagsoegeren har endvidere oplyst, at prisforskellene paa aseptiske Tetra Brik-kartoner er en foelge af en kompleks samvirken af historiske faktorer, saasom vilkaarene paa de lokale markeder, der i udpraeget grad varierer fra den ene stat til den anden, strukturelle forhold inden for mejeribranchen, hensynet til det lokale omkostningsniveau samt Tetra Pak' s politik, der tilsigter stoerst mulig autonomi for dets lokale datterselskaber. 158 Kommissionen har heroverfor gjort gaeldende, at diskriminerende priser paa maskiner (fra 1984 til i hvert fald 1986) og kartoner (fra 1978 til i hvert fald 1984) medlemsstaterne imellem, er blevet noteret over hele Faellesskabet, selv om de i saerlig grad var tydelige i forholdet mellem Italien og de oevrige medlemsstater. 159 For saa vidt angaar dens vurdering af prisen paa maskiner har Kommissionen afvist indsigelsen om ikke at have taget hensyn til rabatter paa prisen paa maskiner ved sin sammenligning af listepriserne og gennemsnitspriserne. For saa vidt angaar prisen paa aseptiske Tetra Brik-kartoner er det Kommissionens opfattelse, at forskellene er for store til at kunne forklares med vaesentlige objektive forskelle imellem de forskellige produkter, som anfoert af sagsoegeren. De enkelte objektive forhold, der ifoelge sagsoegeren er forklaringen paa prisforskellene i de forskellige medlemsstater, saavel med hensyn til maskiner som med hensyn til kartoner, er udtrykt i usaedvanligt generelle vendinger, der ikke er naermere begrundet, og som ikke omfatter nogen naermere angivelse af virkningerne. Rettens bemaerkninger 160 Retten bemaerker for det foerste, at det forhold, at en dominerende virksomhed anvender diskriminerende priser over for aftagere i forskellige medlemsstater, er forbudt ifoelge traktatens artikel 86, litra c), der omhandler misbrug, som bestaar i "anvendelse af ulige vilkaar for ydelser af samme vaerdi over for handelspartnere, som derved stilles ringere i konkurrencen". I United Brands-dommen fastslog Domstolen, at artikel 86 ikke var til hinder for, at en dominerende virksomhed fastsaetter sine priser forskelligt i de enkelte medlemsstater, naar prisforskellene specielt er begrundet i forskelle med hensyn til markedsfoeringsvilkaar og intensiteten i konkurrencen. En dominerende virksomhed indroemmes imidlertid kun i rimeligt omfang ret til at forsvare sine handelsinteresser paa denne maade. Specielt maa virksomheden ikke benytte kunstige forskelle i prisniveauerne i de enkelte medlemsstater, der kan stille dens kunder ringere og fordreje konkurrencen som led i en kunstig afskaermning af de nationale markeder (praemis 189, 228, 229 og 233). 161 Paa grundlag af disse principper skal det undersoeges, om Kommissionen i naervaerende sag i fornoedent omfang har godtgjort de omstaendigheder, paa grundlag af hvilke den har fastslaaet, at der er anvendt diskriminerende priser i medlemsstaterne. 162 Hertil bemaerker Retten for det foerste, at Kommissionen med rette har foretaget en saerskilt sammenligning af priser paa maskiner og priser paa kartoner, der tilhoerer forskellige markeder, og som det tidligere er paavist skal markedsfoeres separat (jf. hertil praemis 137-140). Sagsoegeren har desuden ikke anfoert omstaendigheder, paa grundlag af hvilke det maatte antages, at en sammenligning af priser paa komplette systemer ville have foert til et andet resultat end en saerskilt gennemgang af priser paa maskiner og paa kartoner. 163 For saa vidt angaar priserne paa Tetra Pak' s tre hovedtyper af kartoner fremgaar det af beslutningen, at det ved en sammenligning af gennemsnitspriserne har vist, at "der er betydelige prisforskelle medlemsstaterne imellem", samt at "der navnlig hersker store prisforskelle mellem Italien og de oevrige medlemsstater, idet forskellene her nemt naar op paa 50% og i hvert fald ligger paa 20-25% (bortset fra enkelte undtagelser)". Ud fra sagens oplysninger om gennemsnitspriser paa de forskellige kartontyper i seks medlemsstater, nemlig Belgien, Danmark, Tyskland, Italien, Nederlandene og Det Forenede Kongerige, i perioden fra 1981 til 1984, skal det derfor undersoeges, om prisforskellene havde et omfang, der giver grundlag for at antage, at det under de her foreliggende omstaendigheder var diskriminerende. 164 Retten bemaerker hertil, at med undtagelse af Danmark, hvor priserne i gennemsnit afveg med omkring 14% i perioden fra 1981 til 1984 i forhold til Italien, laa de mest udbredte gennemsnitlige prisforskelle paa aseptiske Tetra Brik-kartoner paa 40-60%, og helt op til 70%. For saa vidt angaar Tetra Rex-kartonerne var forskellene typisk paa mere end 20-25% og naaede i visse tilfaelde op paa 50% af gennemsnitsprisen. For saa vidt angaar ikke-aseptiske Tetra Brik-kartoner, der solgtes i fire af de ovenfor anfoerte medlemsstater, laa gennemsnitspriserne 20-30% over priserne i Italien og 20% under niveauet i Nederlandene i 1984. Under de foreliggende omstaendigheder maa det saaledes, i modsaetning til det af sagsoegeren anfoerte, konkluderes, at forskelle i gennemsnitspriserne i 1984 paa 20-37% for de forskellige kartontyper ikke kan tages som udtryk for en tilnaermelse af priserne. Kommissionen har foelgelig med rette antaget, at forskellene i gennemsnitspriserne i perioden fra 1984 til 1986 havde et omfang, der ikke kunne skyldes faktiske forskelle mellem de forskellige stoerrelser af samme type kartoner eller uensartede ordrestoerrelser. 165 At prisforskellene mellem de forskellige medlemsstater fra 1978 til 1984 var betydelige, bekraeftes af de listepriser for ikke-aseptiske Tetra Rex- og Tetra Brik-kartoner, der er optaget som bilag til beslutningen, og som ikke er bestridt af sagsoegeren. Henset til den marginale andel, som udgoeres af transportomkostninger, samt til stabiliteten i verdensmarkedsprisen for raavarer, nemlig karton, der indgaar med over 70% af kartonernes kostpris, finder Retten, at prisforskellene ikke kunne vaere begrundet i objektive oekonomiske forhold, hvorfor de foelgelig er diskriminerende. 166 For saa vidt angaar maskiner skal der foretages en sammenligning mellem priserne paa salg og paa "leje" i de forskellige medlemsstater. Hertil bemaerkes for det foerste, at det ifoelge sagens oplysninger er muligt at vurdere "udlejnings"-priserne alene paa grundlag af grundlejen, for saa vidt som summen af den aktuelle og den fremtidige leje alene udgoer en marginal del heraf, hvilket sagsoegeren ikke har bestridt. De bilag, der er vedlagt beslutningen, vedroerer dels salgspriser paa maskiner i fire medlemsstater, nemlig Graekenland, Spanien, Irland og Italien, dels "udlejnings"-priser i syv andre medlemsstater samt i Irland; dette bekraefter i oevrigt, at saavel salgspriser som "udlejnings"-priser er meget ensartede, for saa vidt angaar den eneste stat, for hvilken begge priser er oplyst. 167 Paa baggrund af de ovenfor anfoerte betragtninger skal det for det foerste undersoeges, hvorvidt salgspriserne og grundlejen for de mest udbredte typer af maskiner, som Tetra Pak markedsfoerte, varierede betydeligt fra medlemsstat til medlemsstat i tiden 1984-1986, samt dernaest om eventuelle forskelle var begrundede i objektive forhold paa markedet. 168 For det foerste bemaerkes, at en prissammenligning paa grundlag af de gennemsnitspriser og prislister, der er anfoert i bilag til beslutningen, og som ikke bestrides af sagsoegeren, for saa vidt angaar aseptiske Tetra Brik-maskiner viser betydelige forskelle paa 40-100% og derover for seks ud af syv aseptiske Tetra Brik-maskintyper. Prisforskellene var endnu tydeligere med hensyn til ikke-aseptiske Tetra Rex- og Tetra Brik-maskiner, hvor priserne paa én model i tidsrummet 1984-1986 varierede 100-200% eller mere, idet prisforskellene, afhaengig af land, i 1986 kunne overstige 400% for visse Tetra Rex-maskiner. 169 Kommissionen har saaledes i tilstraekkeligt omfang godtgjort, at der gennem ét eller flere aar, afhaengig af maskintype, var betydelige prisforskelle medlemsstaterne imellem, saavel med hensyn til aseptiske som til ikke-aseptiske maskiner. 170 Retten bemaerker endvidere, at disse prisforskelle ikke kunne vaere begrundet i objektive forhold paa markedet. I denne sag opstod de betydelige prisforskelle paa maskiner og kartoner i forbindelse med en afskaermning af de nationale markeder som foelge af kontraktbestemmelserne om koblingssalg, forstaerket af Tetra Pak' s afhaengige produktions- og distributionssystemer samt koncernens monopollignende stilling paa de aseptiske markeder i Faellesskabet. Paa denne baggrund er det klart, at disse prisforskelle ikke kunne vaere en foelge af saedvanlig konkurrence og var til skade for emballeringsvirksomhederne. Henset hertil er de af sagsoegeren anfoerte begrundelser helt usandsynlige. Navnlig afkraeftes argumentet om saerlige vilkaar paa de lokale markeder, som naevnt af Kommissionen, af den omstaendighed, at der er tale om ét geografisk marked, der omfatter hele Faellesskabet, bl.a. som foelge af de ringe transportomkostninger. 171 For saa vidt angaar datterselskabernes uafhaengige markedsfoeringspolitik, som sagsoegeren har henvist til, indgaar denne, for saa vidt den maa anses for reel, ikke desto mindre som led i en samlet strategi om afskaermning af markederne. En saadan strategi kan udledes af Tetra Pak' s politik, navnlig med hensyn til kontrakter, inden for hele Faellesskabet. En samlet plan fremgaar ligeledes af en raekke dokumenter, som er blevet udvekslet mellem Tetra Pak-koncernen og dens datterselskab Tetra Pak Italiana, og som Kommissionen paa Rettens opfordring har fremlagt. Disse dokumenter er omtalt i beslutningens punkt 73-83. 172 Tetra Pak har ikke bestridt de tal, der er anfoert i ovennaevnte bilag, og selskabets argument om, at en prisundersoegelse af emballeringssystemer under ét, dvs. som omfattede saavel maskiner som kartoner, ville have foert til andre resultater, kan ikke tiltraedes, for saa vidt som det ikke stoettes af bevisligheder, der i tilstraekkelig grad kan tilbagevise Kommissionens konklusioner. I modsaetning til hvad sagsoegeren har haevdet, kan det ikke antages, at den omstaendighed, at der ikke er taget hensyn til rabatter paa maskinernes pris, kan foere til, at Kommissionens prissammenligning er fordrejet, for saa vidt som sagsoegeren ikke har bestridt, at der blev ydet saadanne rabatter i samtlige medlemsstater, herunder i Italien, hvor priserne allerede var specielt lave. 173 Af det saaledes anfoerte fremgaar, at Kommissionen i fornoedent omfang har godtgjort, at der anvendtes diskriminerende priser som omhandlet i traktatens artikel 86, litra c), i medlemsstaterne i tidsrummet 1984-1986, saavel for saa vidt angaar aseptiske som ikke-aseptiske maskiner og aseptiske kartoner, samt i hvert fald i tidsrummet 1978-1984 for saa vidt angaar ikke-aseptiske kartoner. D ° Paastaaede grove underbudspriser paa maskiner i Det Forenede Kongerige Sammenfatning af parternes argumentation 174 Sagsoegeren har bestridt, at virksomhedens politik vedroerende salgs- og udlejningspriser paa maskiner i Det Forenede Kongerige i perioden fra 1981 til 1984 var udtryk for misbrug. Virksomheden har for det foerste henvist til, at der som foelge af det ubetydelige salg af UHT-maelk ikke kan vaere tale om krydsfinansiering mellem denne sektor og sektoren for pasteuriseret maelk, der udgoer over 90% af det meget betydelige marked for maelk i Det Forenede Kongerige. Alt andet lige ville en krydssubvention endvidere ikke i sig selv vaere en overtraedelse af traktatens artikel 86. Den ville i dette tilfaelde vaere berettiget som foelge af den intensive priskonkurrence paa de ikke-aseptiske markeder, hvor maelken traditionelt leveres til doeren i glasflasker. 175 Som bevis for, at der ikke har vaeret anvendt underbudspriser, har sagsoegeren gjort gaeldende, at forholdet mellem virksomhedens omkostninger og dens priser ikke giver grundlag for at antage, at der forelaa en eliminerende hensigt, ligesom der ikke er blevet fastslaaet nogen eliminerende virkning. 176 Sagsoegeren har for det foerste gjort gaeldende, at Kommissionens konklusioner vedroerende maskinernes rentabilitet, der er baseret paa virksomhedens regnskaber, ikke giver grundlag for at fastslaa, at der blev anvendt grove underbudspriser. Sagsoegeren har for det foerste igen gjort gaeldende, at prisniveauet for maskiner ikke kan bedoemmes saerskilt i forhold til prisniveauet for kartoner. Det talmateriale, som Kommissionen har stoettet sig paa for saa vidt angaar priserne paa maskiner, er uden relevans. Det omfattede foerst og fremmest oplysninger om maskiner til aseptisk emballering af frugtsaft, der udgoer den betydeligste del af de aseptiske maskiner i Det Forenede Kongerige, men denne varegruppe indgaar ifoelge sagsoegeren ikke i definitionen af de relevante produktmarkeder. 177 Sagsoegeren har endvidere gjort gaeldende, at naar en virksomheds priser er lavere end de gennemsnitlige samlede omkostninger, men hoejere end de gennemsnitlige variable omkostninger, paahviler det Kommissionen at foere bevis for, at der systematisk og gennem laengere tid er blevet anvendt priser, der var lavere end omkostningerne, for at det kan antages, at der foreligger misbrug. 178 I naervaerende sag har sagsoegeren gjort gaeldende, at stoerrelsen af de semi-bruttoavancer, som beslutningen er baseret paa (punkt 56, 157 og bilag 3.4), ikke i sig selv giver grundlag for at antage, at der foreligger misbrug. Sagsoegeren har gjort gaeldende, at Tetra Pak' s priser i 1981 og 1982 gennemsnitligt var hoejere end saavel de direkte variable omkostninger som de indirekte variable omkostninger. I 1983 og 1984 var underskuddet, udtrykt som semi-bruttoavancen i Det Forenede Kongerige, utilstraekkeligt til, at der kunne sondres mellem vilkaarene i Storbritannien i forhold til Nederlandene i 1984 og Frankrig i 1982, hvor der blev noteret negative bruttoavancer, og hvor Kommissionen konstaterede, at man ikke kunne drage definitive konklusioner for saa vidt angik disse to lande. Der var heller ikke nogen betydelig forskel mellem nettoavancernes stoerrelse i Det Forenede Kongerige, Nederlandene, Frankrig og Tyskland. 179 Kommissionen har desuden ikke foretaget en systematisk gennemgang af samtlige tilbud som i AKZO-sagen. Den har med henvisning til gennemgangen af de samlede resultater blot konstateret, at tabsgivende salg "naermest har vaeret systematiske". Under hensyn til disse omstaendigheder finder sagsoegeren, at Kommissionen ikke har foert bevis for en udelukkelsesstrategi, der efter sagsoegerens opfattelse ikke kan udledes af de ovenfor naevnte statistikker, der angik aarsresultaterne, og af en bevidst prispolitik paa et konkurrencepraeget marked. 180 Sagsoegeren har for det andet gjort gaeldende, at Kommissionen ikke har godtgjort, at virksomhedens praksis paa prisomraadet havde haft eliminerende virkninger. Sagsoegeren har saaledes for det foerste anfoert, at ingen af de andre producenter af emballeringssystemer blev udelukket, og for det andet, at PKL endog oegede sin markedsandel inden for UHT-sektoren. Tetra Pak' s stigningstakt paa markedet for pasteuriseret maelk var langsommere end paa kartonmarkedet generelt. Den forholdsvis stoerre stigning i salget af maskiner i Det Forenede Kongerige i perioden fra 1981 til 1984 skyldtes hovedsagelig en stigning i forbruget af frugtsaft og Tetra Pak' s vaekst inden for den pasteuriserede sektor. Denne vaekst skete paa bekostning af producenter af glasflasker og ikke paa bekostning af andre producenter af kartonemballeringssystemer til pasteuriseret maelk, der i betydeligt stoerre omfang havde oeget deres salg inden for denne sektor. Disse markedsandele er forblevet stort set uaendrede indtil 1987. 181 Kommissionen har afvist sagsoegerens argumentation saavel for saa vidt angaar sammenhaengen mellem virksomhedens stilling inden for sektoren for UHT-maelk i Det Forenede Kongerige og dens prismaessige adfaerd vedroerende maskiner som for saa vidt angaar dens stilling til beviserne for, at denne adfaerd var eliminerende. 182 Til godtgoerelse af, at den ulovlige prismaessige adfaerd er udtryk for misbrug, har Kommissionen stoettet sig paa kriteriet om en dominerende virksomheds omkostninger og strategi, som fastslaaet af Domstolen i den foernaevnte AKZO-dom. I denne forbindelse har Kommissionen afvist sagsoegerens argument om, at anvendelsen af en rabatordning kun kan fastslaas med henvisning til specifikke priser, der er indroemmet naermere angivne kunder. 183 I naervaerende sag har Kommissionen for det foerste henvist til, at Tetra Pak' s avancer paa salg af maskiner i Det Forenede Kongerige, i modsaetning til, hvad virksomheden selv har haevdet, var betydeligt lavere end i de andre medlemsstater, hvor der ikke er konstateret misbrug. Kommissionen har navnlig henvist til, at Tetra Pak' s semi-bruttoavancer ° der fremkommer ved fradrag af virksomhedens gennemsnitlige variable omkostninger, dvs. de gennemsnitlige omkostninger pr. produceret enhed, i salgsprisen ° paa salg af maskiner i Det Forenede Kongerige var negative i 1982 [...], i 1983 [...] og i 1984 [...], hvilket ifoelge de principper, der blev fastslaaet i AKZO-dommen, er tilstraekkeligt til at fastslaa, at der var tale om misbrug i denne periode. 184 For saa vidt angaar priserne i 1981, der var hoejere end de gennemsnitlige variable omkostninger, men lavere end de gennemsnitlige samlede omkostninger, har Kommissionen for det foerste bekraeftet, at den paa grundlag af yderligere bevisligheder finder, at der ligeledes her var tale om misbrug, jf. beslutningens punkt 157. Henvisningen i punkt 170 til en praksis fra 1982-1984 om at udelukke konkurrenterne i Det Forenede Kongerige skal ikke fortolkes som en accept af, at der ikke forelaa misbrug i 1981. I denne forbindelse har Kommissionen gjort gaeldende, at Tetra Pak' s bekraeftelse af, at virksomhedens politik som foelge af en intensiv priskonkurrence var bevidst, samt at denne politik var eliminerende, er et uigendriveligt bevis for en naermest systematisk anvendelse af eliminerende priser. Rettens bemaerkninger 185 Retten bemaerker for det foerste, at sagsoegerens argumenter vedroerende den saerlige struktur paa det britiske marked for maelk ikke er relevant. I og med, at der i Det Forenede Kongerige findes et marked saavel for maskiner til aseptisk kartonemballering som for maskiner til ikke-aseptisk emballering, har Tetra Pak i forhold til virksomhedens konkurrenter paa disse markeder en konkurrencemaessig position, der svarer til den, der findes inden for Faellesskabet som helhed, som allerede fastslaaet under gennemgangen af definitionen af det relevante geografiske marked (jf. ovenfor, praemis 95). Den omstaendighed, at disse markeder i Det Forenede Kongerige har et mere begraenset omfang, er uden betydning for vurderingen af, hvorvidt priserne paa maskiner paa de britiske markeder var eliminerende eller ej. 186 Naar endvidere henses til, at Tetra Pak er en verdensomspaendende koncern, maa sagsoegerens argument om, at krydsfinansiering mellem de aseptiske sektorer og de ikke-aseptiske sektorer i Det Forenede Kongerige ikke havde vaeret mulig som foelge af, at forbruget af UHT-maelk var ubetydeligt, afvises. Ydermere er dette argument under alle omstaendigheder uden relevans, for saa vidt som Retten allerede har fastslaaet (jf. praemis 112-122), at sagsoegerens stilling som foerende inden for den ikke-aseptiske sektor, sammenholdt med sammenhaengen mellem denne og den aseptiske sektor, er tilstraekkeligt til at begrunde, at traktatens artikel 86 finder anvendelse. Under disse omstaendigheder er det saaledes ikke en betingelse for, at traktatens artikel 86 kan finde anvendelse med hensyn til de ikke-aseptiske markeder, at der foeres bevis for krydsfinansiering mellem disse to sektorer. 187 Herefter skal det undersoeges, om Kommissionen, paa grundlag af de kriterier, som Domstolen fastslog i AKZO-dommen (jf. praemis 147,. 148 og 149), for en dominerende virksomheds omkostninger og strategi, i fornoedent omfang har godtgjort, at der var tale om underbudspriser paa maskiner i Det Forenede Kongerige. 188 Som Tetra Pak har gjort gaeldende, skal det i denne forbindelse indledningsvis saerlig fremhaeves, at Kommissionen i beslutningen (punkt 157) udtrykkeligt har medgivet, at de tabsgivende salg og udlejninger navnlig vedroerte markedet for maskiner til ikke-aseptisk emballering. Henset til parternes samstemmende oplysninger maa det antages, at underskuddet paa posten "maskiner" under ét, som beslutningen er baseret paa, skyldes de store tab paa de ikke-aseptiske maskiner. 189 Navnlig naar henses til, at posten "maskiner" i Det Forenede Kongerige samlet betragtet i 1982 udviste en negativ nettoavance paa [...], i 1983 paa [...] og i 1984 paa [...] og en negativ bruttoavance i 1982 paa [...], i 1983 paa [...] og i 1984 paa [...], findes det godtgjort, at Tetra Pak til stadighed solgte ikke-aseptiske maskiner til en pris, der ikke alene laa under virksomhedens kostpris, men ligeledes under de direkte variable omkostninger, hvilket i betragtning af de principper, Domstolen udviklede i AKZO-dommen (jf. praemis 147-149), i fornoedent omfang viser, at sagsoegeren i disse regnskabsaar har foert en udelukkelsespolitik. Alene omfanget og karakteren af disse tab, paa hvilke der ikke findes anden oekonomisk forklaring end hensigten om at eliminere konkurrenterne, viser, at formaalet hermed var at styrke Tetra Pak' s stilling paa markederne for ikke-aseptiske maskiner, hvor virksomheden allerede havde en foerende position, som det tidligere er fastslaaet (jf. praemis 118-121), for herigennem at svaekke konkurrencen paa markedet. Ifoelge helt fast praksis er en saadan adfaerd klart udtryk for misbrug (jf. praemis 114). 190 For saa vidt angaar priserne paa ikke-aseptiske maskiner i 1981, der alene var lavere end kostprisen, hvilket fremgaar af en negativ nettoavance paa [...] og en positiv semi-bruttoavance paa posten "maskiner" under ét i Det Forenede Kongerige, maa disse ligeledes betragtes som udtryk for misbrug, for saa vidt som en lang raekke alvorlige og sammenfaldende omstaendigheder giver grundlag for at antage, at hensigten var udelukkelse. Dette fremgaar navnlig af, at tabene, som netop anfoert, var langvarige, konstante og betydelige, samt at virksomheden bevidst accepterede dem, saaledes som Tetra Pak udtrykkeligt har indroemmet, som led i en intensiv priskonkurrence fra 1981-1984, hvor markedet i oevrigt ekspanderede kraftigt. 191 Denne analyse bekraeftes endvidere af den eliminerende virkning, som Tetra Pak' s prispolitik havde paa konkurrencen. I denne forbindelse fremgaar det af sagens akter, at posten "salg og udlejning af maskiner" i Det Forenede Kongerige, der i 1981 androg [...] af Tetra Pak' s samlede omsaetning her, i 1984 androg [...]. Ifoelge Kommissionens oplysninger, der ikke er bestridt af sagsoegeren, har Tetra Pak vedgaaet en vaekstrate paa [...], dvs. syv gange hoejere end den, der er blevet noteret i samtlige andre lande, der indgik i undersoegelsen. Tetra Pak' s andel af de ikke-aseptiske markeder er endvidere oeget kraftigt fra 1980 til 1986, nemlig fra 34,2% til 43,9% for kartoner og fra 25,8% til 37,1% for maskiner. 192 Heraf fremgaar, at Kommissionen i fornoedent omfang har godtgjort, at priserne paa ikke-aseptiske maskiner, der blev solgt i Det Forenede Kongerige i tidsrummet fra 1981 til 1984, var grove underbudspriser. 193 Under alle omstaendigheder har Kommissionen med rette antaget, at det selv ved en saerskilt undersoegelse af de britiske markeder maa konstateres, at sagsoegeren havde en dominerende stilling paa begge de aseptiske markeder og en markedsfoerende stilling paa de to ikke-aseptiske markeder, der ikke alene skyldtes virksomhedens markedsandele, men ligeledes dens oekonomiske styrke, der navnlig var en foelge af koncernens stoerrelse, dens teknologiske forspring og dens omfattende vareudvalg (jf. hertil Michelin-dommen, praemis 55). Paa denne baggrund har Kommissionen i fornoedent omfang godtgjort, at Tetra Pak indtog en dominerende stilling paa de aseptiske markeder, hvilket har gjort det muligt for virksomheden at foere en bevidst tabsgivende salgspolitik inden for maskinsektoren i tidsrummet 1981-1984, hvilket fremgaar af, at Tetra Pak' s britiske datterselskab i hele den her omhandlede periode udviste et paent samlet overskud, selv om naesten samtlige dets produkter var tabsgivende, med undtagelse af de aseptiske Brik-kartoner, der, ifoelge de regnskaber der indgaar i sagens akter, bidrog til nettoavancen med [...] til [...] fra 1981 til 1984. E ° Prisen paa maskiner og anden adfaerd, der er udtryk for misbrug i Italien 194 Sagsoegeren har bestridt at have anvendt grove underbudspriser paa maskiner i forhold til sine konkurrenter i Italien (1) samt at have anvendt diskriminerende priser blandt sine kunder (2). Sagsoegeren har endvidere afvist Kommissionens paastande angaaende en raekke enkeltstaaende forhold, der haevdes at vaere udtryk for misbrug, og som skulle have fundet sted i hvert fald fra 1981 til 1983 (3). 1. Angiveligt eliminerende priser paa maskiner Sammenfatning af parternes argumentation 195 Sagsoegeren har bestridt i det mindste i tidsrummet fra 1976 til 1986 at have anvendt grove underbudspriser paa sine kartoner. Selskabet har paa ny henvist til, at priserne paa maskiner og kartoner blev fastsat ud fra den betragtning, at disse produkter udgjorde et uadskilleligt hele. Saafremt Kommissionen havde undersoegt systemet i sin helhed, ville den paa grundlag af de generelle omkostninger, der var fordelt over hele kontraktperioden, have kunnet konstatere, at de rabatter, den har tillagt saa stor betydning, ikke var saa betydelige som foerst antaget. 196 Sagsoegeren har gjort gaeldende, at Kommissionen i beslutningens punkt 158 har indroemmet, at posten "maskiner" var rentabel i det undersoegte tidsrum, samt at tabsgivende salg af maskiner ikke generelt forekom i Italien. Sagsoegeren udleder heraf, at isolerede salg ikke boer anses for misbrug af en dominerende stilling. Saadanne salg er resultatet af en intensiv konkurrence og sker ikke i en eliminerende hensigt. Beslutningens fordoemmelse heraf foerer saaledes til, at ethvert tabsgivende salg maa anses for ulovligt i sig selv. 197 Kommissionen har for det foerste afvist sagsoegerens argumentation om, at maskiner og kartoner skulle udgoere et uadskilleligt hele. Det er endvidere dens opfattelse, at ethvert tabsgivende salg, der sker i eliminerende hensigt, er misbrug, uanset om der herved er tale om en almindelig praksis eller ej. 198 Kommissionen har gjort gaeldende, at en gennemgang af en raekke salgs- og udlejningsforretninger i Italien viste, at rabatter i stoerrelsesorden 50%, og i ét tilfaelde helt op til 75%, ikke var ualmindelige. Den omstaendighed, at de paagaeldende rabatter i visse tilfaelde laa over nettoavancen eller over bruttoavancen, saavel som den sammenhaeng, forretningerne indgik i, viser, at der helt bevidst er blevet handlet til eliminerende priser. Rettens bemaerkninger 199 Det bemaerkes for det foerste, at sagsoegerens argumenter om, at der var en indbyrdes sammenhaeng mellem prisen paa maskiner og kartoner, maa forkastes af de af Retten ovenfor anfoerte grunde (jf. hertil praemis 137-140). Alt andet lige har sagsoegeren ikke fremfoert konkrete omstaendigheder til stoette for sine paastande, der staar i modsaetning til, hvad Kommissionen har paavist, og hvorefter Tetra Pak i Italien fastsatte sine priser paa maskiner uafhaengigt af priserne paa kartoner. 200 Retten skal endvidere henvise til, at modsat det af sagsoegeren anfoerte, maa selv isolerede tabsgivende salg, der foretages af en dominerende virksomhed, antages at vaere udtryk for misbrug som omhandlet i traktatens artikel 86, saafremt det i fornoedent omfang er godtgjort, at de havde eliminerende karakter. 201 I naervaerende sag bemaerkes for det foerste, at Kommissionen har lagt Tetra Pak' s nettoavancer (beslutningens bilag 4.3) og bruttoavancer (beslutningens bilag 4.4) fra 1981 til 1984 i Italien paa selskabets "maskin"-virksomhed til grund for sin antagelse af, at rabatter, der ligger vaesentligt over disse avancer, i princippet maa medfoere tabsgivende salg/udlejninger. Ud fra dette kriterium har den herefter foretaget en detaljeret gennemgang af en raekke isolerede salgs- og udlejningsforretninger af navnlig maskiner (beslutningens punkt 158 og bilag 6.4). 202 I denne henseende finder Retten, at det under de foreliggende omstaendigheder og paa grundlag af den naevnte gennemgang, sammenholdt med den sammenhaeng, de tabsgivende salgs-/udlejningsforretninger indgik i, maa anses for godtgjort, at der i isolerede tilfaelde er anvendt eliminerende priser. Specielt den omstaendighed, at Tetra Pak bestraebte sig paa gennem disse tabsgivende forretninger at indtage potentielle markeder eller overtage markeder fra konkurrenterne, bekraefter, at der helt bevidst er blevet handlet til "eliminerende" priser. Det fremgaar saaledes af Kommissionens gennemgang af en raekke isolerede forretninger paa grundlag af detaljerede undersoegelser hos italienske mejerier, som anfoert i bilag 10 til meddelelsen af klagepunkter og fremlagt under sagen, at Tetra Pak har ydet forskellige former for rabatter, der laa over selskabets bruttoavance, samt at virksomheden i tidsrummet 1979-1986 i nogle tilfaelde har tilbagekoebt konkurrenters gamle maskiner med en restvaerdi paa omtrent nul til overpriser, ja endog til nypris for saadanne maskiner. Heraf foelger, at i hvert fald de "isolerede forretninger", der er naevnt i beslutningen (punkt 65), vedroerende fire salg af aseptiske maskiner til priser, der laa op til 25-50% lavere end de priser, der saedvanligvis anvendtes i samme periode, samt de forretninger, Kommissionen har undersoegt i bilag 10 i meddelelsen af klagepunkter, og hvortil der henvises i beslutningen (punkt 68), havde et eliminerende formaal. 203 Det foelger heraf, at Kommissionen i fornoedent omfang har godtgjort, at der i tidsrummet 1979-1986, i Italien, i en raekke tilfaelde anvendtes eliminerende priser ved salg af maskiner. 2. Angiveligt diskriminerende priser paa maskiner Sammenfatning af parternes argumentation 204 Sagsoegeren har paa ny anfoert, at priserne paa maskiner og paa kartoner ikke boer bedoemmes saerskilt. Eksempelvis svarer en rabat paa 50% paa en Tetra Rex-maskine (TR/4) til en rabat paa 4% af den samlede transaktion. En samlet prisfastsaettelse paa maskiner og kartoner i et system var normalt i kundens interesse, for saa vidt det herved blev muligt at tilpasse betalingen efter kundernes forskellige oensker og prioriteter. 205 Sagsoegeren har endvidere gjort gaeldende, at prisforskellene kunderne imellem kan skyldes, at markedskraefterne virkede normalt. Paa alle markeder, der er staerkt konkurrencepraegede, findes der en lang raekke grunde til prisforskelle paa produkter af samme eller tilsvarende art. Sagsoegeren har som eksempler herpaa henvist til, at kundernes forhandlingsposition kan variere, at der kan vaere forskellige loesninger, mangelfulde oplysninger om markedet, uvished om konkurrenternes reaktioner og en decentraliseret beslutningsproces. 206 Kommissionen har heroverfor gjort gaeldende, at forskellene i Tetra Pak' s priser og handelsvilkaar udgjorde en forskelsbehandling af kunderne som omhandlet i traktatens artikel 86, litra c). Den har gjort gaeldende, at det baerende hensyn er, at kunden frit skal kunne vaelge at betale en hoejere koebspris for maskinen og herefter en lavere pris for kartonerne. Rettens bemaerkninger 207 Retten bemaerker, at en naermere undersoegelse af hovedparten af salgs- eller lejekontrakterne for maskiner i Italien i tidsrummet 1976-1986 viser, at der ved faste, indeksregulerede priser paa kort sigt er tale om prisforskelle paa 20-40%, i visse tilfaelde paa 50-60% og derover, saavel paa aseptiske som ikke-aseptiske maskiner. Da sagsoegeren overhovedet ikke har fremfoert argumenter, der kan antages at give en objektiv begrundelse for virksomhedens prispolitik, maa disse forskelle utvivlsomt anses for diskriminerende (jf. beslutningens punkt 62-68, 158, 161, 170 samt bilag 6.4). 208 Under hensyn til at maskiner og kartoner, saaledes som Retten allerede har fastslaaet (jf. praemis 137-148), ikke er et samlet hele, er betydelige forskelle med hensyn til maskinernes pris alt andet lige udtryk for forskelsbehandling af Tetra Pak' s kunder i Italien, uden at det herved er fornoedent at tage hensyn til prisen paa det samlede emballeringssystem, herunder prisen paa kartoner, saaledes som sagsoegeren har gjort gaeldende. Det er foelgelig korrekt, naar Kommissionen alene har baseret sig paa en sammenligning af Tetra Pak' s priser paa maskiner, for saa vidt som brugerne ifoelge konkurrenceretten skal vaere helt frit stillet til paa disse maskiner at anvende kartoner, koebt hos Tetra Pak' s konkurrenter (jf. Rettens dom af 12.12.1991 i Hilti-sagen, praemis 64-68, som bekraeftes af Domstolens foernaevnte dom af 2.3.1994, praemis 13-16), paa disse maskiner. Under alle omstaendigheder ville de prisforskelle paa maskiner, der er anfoert i beslutningen, ikke kunne forklares, saafremt Kommissionen havde foretaget en separat undersoegelse af priser paa maskiner og kartoner. Sagens akter indeholder intet til stoette herfor, og sagsoegeren har hverken givet praecise oplysninger eller fremlagt beviser til stoette for sin paastand om, at priserne paa emballeringssystemer i Italien i den paagaeldende periode ville have vaeret konvergerende, saafremt de var blevet betragtet under ét. 209 Heraf foelger, at Kommissionen i fornoedent omfang har godtgjort, at Tetra Pak i tidsrummet 1976-1986 anvendte diskriminerende priser paa maskiner i Italien, hovedsagelig inden for den aseptiske sektor. 3. Andre former for misbrug Sammenfatning af parternes argumentation 210 Sagsoegeren har bestridt de klagepunkter, der er anfoert i beslutningens punkt 165. Selskabet har for det foerste gjort gaeldende, at opkoeb af konkurrenternes maskiner ikke i sig selv er misbrug. For det andet har virksomheden henvist til, at der kun er naevnt et enkelt isoleret tilfaelde, hvor en virksomhed fik forbud mod at anvende en konkurrerende maskine (beslutningens punkt 73 og 79), og at der ikke kan udledes generelle konklusioner heraf. For det tredje er den paastaaede mundtlige aftale med tidsskriftet Il Mondo del Latte fra 1983 paa ingen maade bevist og kan ikke anses som en monopolisering af et reklamemedium, da aftalen kun vedroerte ét tidsskrift i én medlemsstat. For det fjerde har virksomheden endelig gjort gaeldende, at Resolvo-systemet, som Tetra Pak haevdes at have "elimineret" (jf. beslutningens punkt 76 og 79-83), i 1981 faktisk blev opkoebt af virksomheden International Paper, der er dobbelt saa stor som Tetra Pak. Sagsoegeren har gjort gaeldende, at virksomheden ikke ville have kunnet eliminere en saa betydelig konkurrent, hvis Resolvo-systemet havde vaeret konkurrencedygtigt. I oevrigt findes der fortsat Resolvo-maskiner paa det italienske marked. 211 Kommissionen har forkastet alle sagsoegerens indsigelser. For saa vidt angaar opkoeb af konkurrenters maskiner for at udelukke dem fra markedet eller fratage dem forretningsreferencer (beslutningens punkt 73, 79 og 83) har Kommissionen for det foerste gjort gaeldende, at hver enkelt transaktion skal vurderes individuelt med henblik paa en vurdering af dens egentlige formaal. Kommissionen har for det andet indroemmet, at der i beslutningen kun er naevnt et enkelt tilfaelde, hvor det er lykkedes for Tetra Pak at faa tilsagn fra sine kunder om ikke laengere at anvende bestemte konkurrenters maskiner (beslutningens punkt 73). Kommissionen har for det tredje fastholdt, at sagsoegeren gennem en eneretsaftale har tilegnet sig et vigtigt reklamemiddel, nemlig tidsskriftet Il Mondo del Latte (beslutningens punkt 75). For det fjerde har Kommissionen gjort gaeldende, at sagsoegeren paa forskellig maade forsoegte at hindre udbredelsen af det aseptiske emballeringssystem Resolvo, som virksomheden Poligrafico Buitoni havde udviklet. De beviser, der er anfoert i beslutningens punkt 77 og 83, godtgoer, at sagsoegeren har haft til hensigt at udelukke konkurrenter. Rettens bemaerkninger 212 Under hensyn til de beviser, Kommissionen har fremlagt, specielt en raekke dokumenter, den kom i besiddelse af under de undersoegelser, den foretog paa forskellige mejerier, jf. beslutningens punkt 73-83, og som sagsoegte paa Rettens opfordring har fremlagt under sagen, finder Retten, at den raekke enkeltstaaende metoder, der er anfoert i beslutningen, maa anses for godtgjort. Det drejer sig navnlig om opkoeb af konkurrenters maskiner med henblik paa at udelukke dem fra markedet, tilsagn fra ét af de ovenfor anfoerte mejerier om ikke laengere at anvende to maskiner, som mejeriet havde koebt hos Tetra Pak' s konkurrenter, den naesten totale udelukkelse i Italien af aseptiske emballeringsmaskiner af maerket Resolvo, der blev udviklet af Poligrafico Buitoni i begyndelsen af 1970' erne, og som var en potentiel konkurrent til Tetra Pak paa de aseptiske markeder, og endelig monopoliseringen af reklamemedier gennem en mundtlig eneretsaftale, der i det mindste omfattede 1982, med tidsskriftet Il Mondo del Latte, der er det vigtigste specialtidsskrift inden for mejerisektoren i Italien. Kommissionen har saaledes med rette antaget, at den i sagen fremlagte korrespondance, der dengang blev udvekslet mellem Elopak og tidsskriftet, er tilstraekkeligt bevis for denne aftale. I en skrivelse af 27. maj 1982 henviser tidsskriftet til "en aftale med et andet selskab inden for denne sektor, som [det] havde givet eneret for en lang periode". Denne aftale bekraeftes endvidere af den omstaendighed, at Elopak, i modsaetning til Tetra Pak, ikke fik lov til at annoncere i tidsskriftet. 213 Det fremgaar saaledes klart, at disse former for praksis, der skulle udelukke konkurrenters maskiner fra markedet eller fratage dem forretningsreferencer, som Kommissionen har gjort gaeldende, havde til formaal at styrke Tetra Pak' s dominerende stilling inden for den aseptiske sektor eller at udelukke konkurrenter fra den ikke-aseptiske sektor, hvorfor de er udtryk for misbrug. 214 Af det saaledes anfoerte fremgaar, at begge led af tredje soegsmaalsgrund, hvorefter traktatens artikel 86 ikke skulle vaere overtraadt, maa forkastes. Fjerde anbringende om spoergsmaalet, hvorvidt Kommissionen har misbrugt sin paabudsbefoejelse Sammenfatning af parternes argumentation 215 Sagsoegeren har gjort indsigelse mod de foranstaltninger, der blev paalagt ved beslutningen med henblik paa at bringe overtraedelsen til ophoer paa de omraader af markedet, hvor selskabet finder, at det ikke indtager en dominerende stilling. Sagsoegeren har endvidere gjort indsigelse imod de paalagte foranstaltninger, specielt beslutningens artikel 3, stk. 3, nr. 3, hvorefter: "Tetra Pak undlader at anvende eliminerende eller diskriminatoriske priser, og ingen kunde maa for maskiners som for kartoners vedkommende tilbydes nogen form for rabat paa produkterne eller saerligt favorable betalingsvilkaar, som ikke er begrundet i en objektiv modydelse. For kartonernes vedkommende maa rabatterne saaledes kun begrundes i ordremaengden, og der maa ikke foretages en sammenlaegning af de forskellige kartontyper." 216 Sagsoegeren har i denne forbindelse henvist til, at Kommissionen for saa vidt angaar maskiner ikke paa nogen maade har bidraget til en afklaring af, hvordan begrebet "objektiv modydelse" skal fortolkes. For saa vidt angaar kartoner er det sagsoegerens opfattelse, at forbuddet mod andre former for rabatter end maengderabatter udelukker enhver form for konkurrencemaessigt tiltag paa priser, baseret paa indsats, over for prisinitiativer, som indledes af en konkurrent. Sagsoegeren har henvist til, at Kommissionen i Hilti-sagen selv gjorde tre undtagelser fra de forpligtelser, der blev paalagt Hilti om "... at gennemfoere en rabatpolitik baseret paa noejagtige, konsekvente og transparente maengde/vaerdirabatordninger, der anvendes ensartet og uden forskelsbehandling ..." (jf. Rettens ovennaevnte dom af 12.12.1991 i Hilti-sagen, praemis 7). 217 Beslutningens artikel 3, stk. 3, nr. 3, er endvidere udtryk for en tilsidesaettelse af princippet om beskyttelse af den berettigede forventning, for saa vidt som den paalaegger sagsoegeren forpligtelser, uanset at virksomheden havde efterkommet de krav, Kommissionen havde stillet under forhandlingerne, hvorfor selskabet med rette havde kunnet forvente, at institutionen ikke ville paalaegge det yderligere foranstaltninger. 218 Kommissionen har afvist samtlige sagsoegerens argumenter. Specielt for saa vidt angaar de paabud, der er indeholdt i beslutningens artikel 3, stk. 3, nr. 3, har den naermere anfoert, at bestemmelsen alene forbyder den praksis, der er paatalt i beslutningen samt hertil svarende praksis. Kommissionen har ligeledes afvist argumentationen om konkurrence paa indsats som anfoert af sagsoegeren. Kommissionen har anfoert, at markedsdominerende virksomheder har lov til at konkurrere med andre paa indsats, hvorimod andre virksomheder principielt har lov til at tage andre metoder i anvendelse, bl.a. paa prisomraadet. I denne forbindelse har Kommissionen henvist til, at sagsoegeren saerlig havde fremhaevet, at virksomhedens produkt havde en hoejere kvalitet og sikrede forbrugeren saerlige fordele. Rettens bemaerkninger 219 For saa vidt angaar den materielle og geografiske udstraekning af de paabud, Kommissionen har meddelt sagsoegeren, bemaerker Retten, at institutionen i medfoer af artikel 3, stk. 1, i Raadets forordning nr. 17 af 6. februar 1962, foerste forordning om anvendelse af bestemmelserne i traktatens artikel 85 og 86 (EFT 1959-1962, s. 81, herefter benaevnt "forordning nr. 17"), har hjemmel til at paalaegge foranstaltninger med henblik paa at bringe de konstaterede overtraedelser paa de fire beroerte markeder til ophoer, hvor virksomheden, som Retten fastslog under gennemgangen af det tredje anbringende (jf. praemis 109-122), var omfattet af traktatens artikel 86, for saa vidt angaar hele Faellesskabet, der, som Retten ligeledes fastslog (jf. praemis 91-98), maa anses for det relevante geografiske marked. 220 For saa vidt angaar forbuddet mod enhver form for rabat eller saerligt favorable vilkaar, som ikke er begrundet i en "objektiv modydelse" som naevnt i beslutningens artikel 3, stk. 3, nr. 3, er sigtet hermed at bringe samtlige led i den i beslutningen anfoerte praksis til ophoer samt at forhindre enhver form for tilsvarende praksis. For saa vidt angaar den foreliggende sag bemaerkes, at denne praksis omfattede saavel diskriminerende og eliminerende priser som en raekke sanktionerede kontraktbestemmelser, der havde til formaal at knytte kunderne til Tetra Pak, navnlig gennem rabatter, der blev ydet i form af degressiv betaling af omkostninger til assistance, vedligeholdelse og teknisk ajourfoering, i overensstemmelse med det i salgskontrakterne for maskiner fastsatte (ovennaevnte klausul (vii)), eller i form af en degressiv maanedlig leje i henhold til lejekontrakterne for maskiner (ovennaevnte klausul (xxii)), fastsat i forhold til antallet af anvendte kartoner, for saaledes at tilskynde kunderne til at koebe kartoner hos Tetra Pak. 221 Et saadant forbud mod loyalitetsrabatter eller tilsvarende praksis er paa ingen maade urimelig eller diskriminerende og er i overensstemmelse med helt fast retspraksis (jf. bl.a. de ovenfor anfoerte domme i Hoffmann-La Roche-sagen og Michelin-sagen, jf. praemis 71). Saerligt for saa vidt angaar karton har forbuddet mod andre rabatter end saadanne, der begrundes i ordremaengden, og mod, at der herved foretages en sammenlaegning af de forskellige kartontyper, stoette heri. I modsaetning til, hvad sagsoegeren har haevdet, er dette forbud ikke til hinder for, at en dominerende virksomhed konkurrerer, bl.a. paa priser, naar blot konkurrencen er begrundet i objektive hensyn, som f.eks. kundens betalingsevne, og ikke paa nogen maade er diskriminerende eller eliminerende. Den omstaendighed, at rabatter kun maa begrundes i ordremaengden, og at der ikke maa foretages en sammenlaegning af de forskellige kartontyper, er herefter ikke i strid med den loesning, der blev lagt til grund i Hilti-sagen, hvor Kommissionen, i visse klart afgraensede tilfaelde, havde givet den paagaeldende virksomhed mulighed for at fravige forpligtelsen til at anvende noejagtige og ensartede maengderabatordninger (jf. Rettens dom af 12.12.1991, praemis 6 og 7). Denne sag er ikke relevant for den foreliggende sag, for saa vidt som den anfaegtede beslutning ikke paabyder Tetra Pak at fastsaette rabatordninger, men alene, at der kun ydes rabat i forhold til de afgivne ordrer. Selv om beslutningens artikel 3, stk. 3, nr. 2, indebaerer en forpligtelse til at give oplysning om priser, idet det paalaegges Tetra Pak at sikre, at enhver kunde i Faellesskabet kan foretage sine indkoeb hos et hvilket som helst af Tetra Pak' s datterselskaber til den pris, som dette forlanger, indeholder beslutningens artikel 3, stk. 3, nr. 3, imidlertid ikke krav om rabatsatser. Det er tilstraekkeligt, at rabatterne stoerrelsesmaessigt er objektivt begrundet, hvilket indebaerer, at der ikke heri maa indgaa diskriminerende eller eliminerende elementer. 222 Det bemaerkes endelig, at Kommissionen ikke har tilsidesat princippet om beskyttelse af den berettigede forventning ved i beslutningen at fastsaette en raekke yderligere foranstaltninger, der har til formaal at bringe overtraedelsen til ophoer, i forhold til de foranstaltninger, den allerede havde givet virksomheden henstilling om at traeffe under den administrative procedure. Artikel 3, stk. 3, i forordning nr. 17 giver saaledes alene Kommissionen befoejelse til at rette henstillinger til de deltagende virksomheder med henblik paa at bringe overtraedelsen til ophoer, inden der i medfoer af samme artikel traeffes en beslutning, hvori det konstateres, at der foreligger en overtraedelse. Den omstaendighed, at den paagaeldende virksomhed respekterer saadanne henstillinger, kan under ingen omstaendigheder begraense den befoejelse, der ved samme artikels stk. 1 er tillagt Kommissionen til ved en beslutning at paalaegge alle de foranstaltninger, den skoenner noedvendige med henblik paa at bringe de konstaterede overtraedelser til ophoer. At den paagaeldende virksomhed under den administrative procedure har vist samarbejdsvilje og har efterkommet Kommissionens krav med henblik paa at bringe overtraedelsen til ophoer kan alene tillaegges betydning for saa vidt angaar boedens stoerrelse. 223 Heraf foelger, at det fjerde anbringende, hvorefter Kommissionen har misbrugt sin paabudsbefoejelse, maa forkastes. Boedens stoerrelse Sammenfatning af parternes argumentation 224 Sagsoegeren har bestridt boeden, der er fastsat til 75 mio. ECU, idet den stoerrelsesmaessigt langt overstiger de boeder, Kommissionen tidligere har paalagt i medfoer af traktatens artikel 86. Sagsoegeren har paaberaabt sig foelgende. For det foerste at boeden alt andet lige er uforholdsmaessig og alt for hoej, saavel i absolutte tal som i forhold til Tetra Pak' s stoerrelse, udmaalt i forhold til Kommissionens hidtidige praksis. 225 Sagsoegeren har for det andet gjort gaeldende, at Kommissionen har fastsat den paagaeldende boede, bl.a. for at paalaegge sanktioner for handlinger, der har fundet sted paa markeder, hvor virksomheden ikke indtog en dominerende stilling, f.eks. de nordeuropaeiske markeder, hvor sagsoegeren end ikke var foerende inden for maelkeemballeringssektoren. 226 For det tredje har Kommissionen haft til hensigt at paalaegge sagsoegeren sanktioner for virksomhedens adfaerd i samtlige tolv medlemsstater, uanset at tre af disse ikke var medlemmer af Faellesskabet i en stor del af det tidsrum, beslutningen omfatter. 227 Sagsoegeren har for det fjerde gjort gaeldende, at Kommissionen har fastsat boeden under hensyn til virksomhedens adfaerd inden for hele Faellesskabet, men paa grundlag af beviser, der alene vedroerte én enkelt eller et begraenset antal medlemsstater, saavel i henseende til kontrakter som til prispolitik. 228 For det femte har Kommissionen ikke taget i betragtning, at den anvendte en ny metode, saavel ved afgraensningen af produktmarkederne som med hensyn til teorien om "tilgraensende markeder", hvormed den begrundede, at traktatens artikel 86 skulle finde anvendelse paa den ikke-aseptiske sektor. 229 For det sjette har sagsoegeren bebrejdet Kommissionen, at den ikke ved udmaalingen af boeden har taget hensyn til virksomhedens samarbejdsvilje under den administrative procedure. 230 For det syvende har sagsoegeren gjort gaeldende, at boeder, der paalaegges i henhold til forordning nr. 17, har karakter af straf. Da boedebeloebet ikke er fastsat separat for de forskellige former for misbrug, der er konstateret, og da sagsoegeren ikke har haft mulighed for at fremsaette sine bemaerkninger til boedebeloebet, har Kommissionen herved tilsidesat princippet om billighed og god forvaltningsskik saavel som almindelige retsgrundsaetninger i medlemsstaterne, bl.a. princippet om, at den beroerte virksomhed har ret til at vide, hvilken sanktion der paalaegges for den enkelte overtraedelse, samt common law' s princip om, at den anklagede har ret til at udtale sig om strafspoergsmaalet, naar en retlig instans har fastslaaet, at han har begaaet handlinger, for hvilke der paalaegges en sanktion. 231 Sagsoegeren har endelig gjort gaeldende, at Kommissionen ikke paa nogen maade har taget hensyn til den store nyttevirkning, som virksomhedens opfindelser og investeringer har haft for forbrugerne og konkurrencen inden for hele Faellesskabet. 232 Kommissionen er modsat af den opfattelse, at boeden er en direkte og uundgaaelig foelge af overtraedelsernes grovhed og varighed, idet de er blevet begaaet i de fleste medlemsstater eller i hele Faellesskabet, hvorfor det hele tiden har vaeret klart, at artikel 86 var overtraadt. Beloebet tager hensyn til den paagaeldende virksomheds betydning, saaledes at store virksomheder ikke faar urimelige fordele. 233 Kommissionen har naermere anfoert, at boeden alene er blevet paalagt paa grundlag af den praksis, der er fastslaaet i de medlemsstater, hvor den har fundet sted, hvilket klart fremgaar af beslutningen. Kommissionen har desuden taget hensyn til den aendrede sammensaetning af Faellesskabet i den relevante periode. 234 For saa vidt angaar proceduren for boedefastsaettelsen har Kommissionen gjort gaeldende, at der ikke findes regler, der paalaegger den en forpligtelse til at opsplitte boedebeloebet eller til at afholde en mundtlig hoering specielt vedroerende boedespoergsmaalet. Rettens bemaerkninger 235 For saa vidt angaar boedens stoerrelse bemaerkes for det foerste, at det i praemis 230 naevnte argument, som sagsoegeren har fremfoert om, at boeden har karakter af straf, og at den paagaeldende virksomhed har ret til at udtale sig til Kommissionen herom, kan ikke godtages. Det bemaerkes for det foerste, at det af selve ordlyden af artikel 15, stk. 4, i forordning nr. 17 fremgaar, at boeder i henhold til samme artikels stk. 2 ikke er sanktioner i strafferetlig forstand. For det andet bemaerkes med hensyn til virksomhedernes ret til at udtale sig under den administrative procedure, at det af artikel 19, stk. 1, i forordning nr. 17 samt af artikel 7, stk. 1, i forordning nr. 99/63 af 25. juli 1963 udtrykkeligt fremgaar, at Kommissionen skal give de paagaeldende virksomheder lejlighed til at afgive mundtlig forklaring "vedroerende de af Kommissionen fremfoerte klagepunkter", hvis den agter at paalaegge en boede eller tvangsboede. Det er saaledes gennem adgangen til at udtale sig om overtraedelsens varighed, grovhed og spoergsmaalet om, hvorvidt dens konkurrencebegraensende virkninger kunne forudses, at de beroerte virksomheder er sikret ret til kontradiktion over for Kommissionen for saa vidt angaar boedeudmaalingen. Det bemaerkes endvidere, at virksomhederne nyder en yderligere garanti for saa vidt angaar udmaalingen, idet Retten er tillagt fuld proevelsesret, saaledes at den i medfoer af artikel 17 i forordning nr. 17 bl.a. kan ophaeve eller nedsaette boeden. 236 Det bemaerkes endvidere, at Kommissionen ikke som haevdet af sagsoegeren er forpligtet til at fastsaette boedebeloebet saerskilt for de enkelte led i misbruget af hensyn til virksomhedernes mulighed for at bedoemme, om boeden stoerrelsesmaessigt er rimelig, varetagelse af deres forsvar, samt af hensyn til, at Retten kan udfoere sin kontrol. Specielt er en saadan opdeling umulig, naar alle de konstaterede overtraedelser, som i den foreliggende sag, indgaar i en samlet strategi, hvorfor de maa bedoemmes under ét, saavel i relation til spoergsmaalet om, hvorvidt traktatens artikel 86 finder anvendelse, som til boedefastsaettelsen. Det er tilstraekkeligt, at Kommissionen i beslutningen noeje angiver kriterierne for det generelle boedeniveau for en virksomhed. Den er ikke forpligtet til naermere at redegoere for, hvorledes den har taget hensyn til de enkelte elementer, der indgaar i disse kriterier, som ligeledes indgaar ved fastsaettelsen af det generelle boedeniveau (jf. i analogi hermed bl.a. Rettens domme af 24.10.1991, sag T-1/89, Rhône-Poulenc, Sml. II, s. 867, praemis 166, sag T-2/89, Petrofina, Sml. II, s. 1087, og sag T-3/89, Atochem, Sml. II, s. 1177, hvori Retten antog, at de enkelte elementer i den samordnede praksis maatte anses for en enkelt overtraedelse, hvilket er i overensstemmelse med Domstolens dom af 15.7.1970, sag 41/69, ACF Chemiefarma, Sml. 1970, s. 107, org. ref.: Rec. s. 661, og af 16.12.1975, forenede sager 40/73-48/73, 50/73, 54/73, 55/73, 56/73, 111/73, 113/73 og 114/73, Suiker Unie m.fl., Sml. s. 1663). 237 Herefter skal Retten saaledes for det foerste undersoege, om overtraedelserne blev begaaet forsaetligt eller uagtsomt, inden der tages stilling til, om de kriterier, Kommissionen i beslutningen har lagt til grund for udmaalingen af boeden, er relevante og tilstraekkelige. 238 Med hensyn til spoergsmaalet om, hvorvidt overtraedelserne blev begaaet forsaetligt eller uagtsomt, saaledes at de i medfoer af artikel 15, stk. 2, foerste afsnit, i forordning nr. 17 kan sanktioneres med boede, har Domstolen fastslaaet, at denne betingelse er opfyldt, naar den paagaeldende virksomhed ikke kan have vaeret uvidende om, at dens adfaerd var konkurrencebegraensende, uanset om den maatte have vaeret klar over, at den hermed overtraadte traktatens konkurrenceregler (jf. bl.a. dommen i sagen IAZ m.fl. mod Kommissionen, a.st., praemis 45). 239 I den foreliggende sag er det Rettens opfattelse, at sagsoegeren som foelge af adfaerdens omfang, varighed og systematiske karakter ikke kunne vaere uvidende om, at den medfoerte alvorlige begraensninger for konkurrencen, navnlig i betragtning af selskabets monopollignende stilling paa de aseptiske markeder og dens foerende stilling paa de ikke-aseptiske markeder. Henset til virksomhedens stilling paa de relevante markeder og de alvorlige indgreb i konkurrencen, maatte sagsoegeren have vaeret vidende om, at forbuddet i traktatens artikel 86 herved blev overtraadt. Heraf foelger, at selv om afgraensningen af de relevante produktmarkeder og af anvendelsesomraadet for artikel 86 ikke er helt ligetil, kan denne omstaendighed ikke i den foreliggende sag begrunde, at boeden nedsaettes, naar henses til, at konkurrencebegraensende virkninger af misbruget har vaeret saa aabenbare og usaedvanligt grove. Sagsoegerens argumenter, der er gengivet i praemis 228, og hvorefter visse retlige vurderinger i beslutningen angiveligt er nye, kan foelgelig ikke tillaegges betydning. 240 Herefter skal Retten i overensstemmelse med artikel 15, stk. 2, sidste afsnit, i forordning nr. 17 tage stilling til, om den ved beslutningen fastsatte boede er rimelig i forhold til de konstaterede overtraedelsers grovhed og varighed, henset til omfanget af de konkurrencebegraensende virkninger af misbruget og forbrugernes eller de forurettede konkurrenters interesser (jf. eksempelvis Rettens dom af 12.12.1991, Hilti, a.st., praemis 134), samt til Tetra Pak' s oekonomiske formaaen. 241 Ud fra disse betragtninger finder Retten, at de kriterier, Kommissionen har lagt til grund for sin beslutning, og som den naermere har anfoert heri, kan begrunde det hoeje boedeniveau. Kommissionen har saaledes med rette navnlig lagt vaegt paa, at en raekke overtraedelser har strakt sig over en saerlig lang periode (femten aar eller mere), at der har vaeret tale om mangfoldige og forskelligartede overtraedelser, der har vedroert alle eller naesten alle koncernens produkter, og at en raekke af dem har ramt samtlige medlemsstater, at overtraedelserne har vaeret af saerlig grov karakter og desuden har taget udgangspunkt i en bevidst og sammenhaengende koncernstrategi, som gennem forskellige former for eliminerende praksis over for konkurrenterne og gennem en binding af kunderne har haft til formaal kunstigt at opretholde eller styrke Tetra Pak' s dominerende stilling paa markeder, hvor konkurrencen allerede var begraenset og endvidere, at misbrugets virkninger i saerlig grad skadede konkurrencen. Endelig har Kommissionen lagt vaegt paa den fordel, sagsoegeren har haft af sine overtraedelser. 242 Det skal saaledes understreges, at samtlige de overtraedelser, der blev konstateret, og som indgik som led i en fuldstaendig uafhaengig produktions- og distributionsorganisation, samt virksomhedens meget aktive patentpolitik, der i sig selv er lovlig, har bidraget til at styrke virksomhedens foerende stilling inden for den ikke-aseptiske sektor, hvor dets markedsandel, der androg ca. 40% i 1980, naaede op paa 50-55% i 1991. Som Kommissionen bemaerkede, var det sandsynligt, at den prispolitik, der blev foert i Italien, ville have udelukket Elopak fra det italienske marked, hvis den var blevet fortsat efter Elopak' s klage. Tetra Pak har saaledes kunnet maksimere udbyttet paa de aseptiske markeder til skade for saavel virksomhedens kunder som dens konkurrenter, saavel inden for den aseptiske som den ikke-aseptiske sektor. Navnlig ved at hindre kunderne i at koebe aseptiske kartoner hos konkurrenter, afskar klausulerne om koblingssalg for maskiner og kartoner producenter af ikke-aseptiske kartoner fra at faa adgang til markedet for aseptiske kartoner ved hjaelp af tekniske tilpasninger, der teknisk set var realisable. 243 I denne forbindelse bemaerkes imidlertid, at kun de overtraedelser, der blev begaaet i den eller de medlemsstater, hvor de faktisk blev konstateret, er blevet taget i betragtning ved udmaalingen af boeden. Selv om Kommissionen saaledes med rette har vurderet grovheden af de enkelte overtraedelser paa baggrund af Tetra Pak' s samlede handelspolitik, har den i intet tilfaelde lagt beviser vedroerende en overtraedelse, der er begaaet i én medlemsstat, til grund med henblik paa at fastslaa, at denne overtraedelse tillige er blevet begaaet i andre medlemsstater eller i hele Faellesskabet. Med henblik paa udmaaling af boeden har Kommissionen saaledes lagt vaegt paa den geografiske udstraekning, grovheden og varigheden af det misbrug, som udsprang af de kontraktlige bestemmelser, der var gaeldende fra 1976 til 1991, blandt hvilke klausulerne om koblingssalg og eneret fandt anvendelse inden for hele Faellesskabet, mens andre alene vedroerte én eller flere medlemsstater. Kommissionen lagde endvidere vaegt paa henholdsvis den geografiske udstraekning, grovheden og varigheden af den konstaterede praksis med hensyn til diskriminerende eller eliminerende priser, der fandt sted i stater, der var medlemmer af Faellesskabet paa det tidspunkt, hvor misbruget fandt sted. De klagepunkter, sagsoegeren har paaberaabt sig, og som er gengivet i praemis 225, 226 og 227, maa foelgelig forkastes. 244 For saa vidt angaar de overtraedelser, som Retten saerligt tillaegger betydning ved udmaalingen af boeden efter sin kontrol af de i beslutningen konstaterede misbrug, bemaerkes, at der, i og med at Kommissionen har foert det fornoedne bevis herfor, maa laegges vaegt paa foelgende omstaendigheder: det misbrug, der har baggrund i de kontraktvilkaar, der var gaeldende fra 1976 til 1991, de diskriminerende priser, der blev anvendt i de forskellige medlemsstater fra 1984 til 1986 paa samtlige aseptiske maskiner og kartoner, samt fra 1978 til 1984 paa ikke-aseptiske kartoner, de diskriminerende priser, der anvendtes over for de enkelte aftagere i Italien fra 1976 til 1986, de eliminerende priser paa Tetra Rex-kartoner, der var gaeldende i Italien fra 1976 til 1982, de eliminerende priser paa en raekke maskiner i Italien fra 1979 til 1986, de eliminerende priser paa kartoner i Det Forenede Kongerige fra 1982 til 1984 og endelig de forskellige former for eliminerende praksis, der er anfoert i beslutningen, og som Retten naermere har gennemgaaet ovenfor (jf. hertil praemis 212 og 213). 245 Tetra Pak' s argument, naevnt ovenfor i praemis 229, om, at Kommissionen, der efter sagsoegerens opfattelse selv havde kunnet begraense overtraedelsernes varighed, saafremt den havde fulgt sagen bedre op, ved udmaalingen af boeden burde have taget hensyn til den samarbejdsvilje, som sagsoegeren havde udvist under den administrative procedure, kan ikke godtages. Den omstaendighed, at Kommissionens undersoegelse varede seks aar, og at der herefter medgik to aar til selve den administrative procedure, skyldes, at de undersoegelser, Kommissionen gennemfoerte, og som angik Tetra Pak' s samlede handelspolitik inden for Faellesskabet siden 1976, var komplekse og omfattende. Sagsoegerens paastand om, at virksomheden omgaaende boejede sig for Kommissionens krav med henblik paa at bringe de overtraedelser til ophoer, der under den administrative procedure blev lagt selskabet til last, kan heller ikke godtages. I denne forbindelse skal Retten alene henvise til, at sagsoegeren foerst gav afkald paa de omtvistede kontraktvilkaar i begyndelsen af 1991, selv om selskabet havde faaet meddelelsen af klagepunkterne allerede i december 1988. Ved udmaalingen af boeden kunne Kommissionen herefter kun laegge vaegt paa de faktiske samarbejdsbestraebelser fra sagsoegerens side, der blev udvist i begyndelsen af 1991. Dette har ogsaa vaeret tilfaeldet, hvilket klart fremgaar af begrundelsen til beslutningen. 246 Som Kommissionen har anfoert, kan forbrugernes fordele af Tetra Pak' s produkter ikke antages at bevirke, at boeden skal nedsaettes. Det konstaterede misbrug var ikke begrundet i saerlige omstaendigheder i forbindelse med produkternes udvikling og markedsfoering. Sagsoegerens argument, naevnt ovenfor i praemis 231, maa saaledes forkastes. 247 Paa grundlag af det saaledes anfoerte, der beviser det konstaterede misbrugs varighed, udstraekning og grovhed, findes den ved beslutningen paalagte boede ikke at vaere uforholdsmaessig, naar henses til virksomhedens stoerrelse. Ifoelge samstemmende oplysninger fra parterne svarer boeden paa 75 mio. ECU til ca. 2,2% af sagsoegerens samlede omsaetning i 1990. Dette er saaledes inden for rammerne af artikel 15, stk. 2, i forordning nr. 17, hvorefter boeden kan forhoejes til 10% af omsaetningen i det sidste regnskabsaar i hver af de virksomheder, som har medvirket ved overtraedelsen. Sagsoegerens i praemis 224 anfoerte argument om, at boeden er for hoej, og at den er uforholdsmaessig, savner saaledes grundlag. 248 Heraf foelger, at hverken paastandene om annullation af beslutningen eller om boedens stoerrelse kan tages til foelge. Afgørelse om sagsomkostninger Sagens omkostninger 249 I henhold til procesreglementets artikel 87, stk. 2, paalaegges det den tabende part at betale sagens omkostninger, hvis der er nedlagt paastand herom. Da Kommissionen har nedlagt paastand om, at sagsoegeren doemmes til at betale sagens omkostninger, og da sagsoegeren har tabt sagen, paalaegges det derfor denne at betale sagens omkostninger. Afgørelse Paa grundlag af disse praemisser udtaler og bestemmer RETTEN (Anden Afdeling) 1) Sagsoegte frifindes. 2) Sagsoegeren betaler sagens omkostninger.

62009CJ0256

bg

Преюдициалното запитване се отнася до тълкуването на Регламент (ЕО) № 2201/2003 на Съвета от 27 ноември 2003 година относно компетентността, признаването и изпълнението на съдебни решения по брачни дела и делата, свързани с родителската отговорност, с който се отменя Регламент (ЕО) № 1347/2000 (ОВ L 338, стр. 1; Специално издание на български език, 2007 г., глава 19, том 6, стр. 183). Запитването е отправено в рамките на производство по жалба, подадена пред Bundesgerichtshof от г‑жа Purrucker, майка на децата Merlín и Samira Purrucker, срещу решението на Oberlandesgericht Stuttgart (Германия) от 22 септември 2008 г., доколкото с това решение се допуска изпълнението на определение на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial (Испания), с което упражняването на родителските права за тези деца е предоставено на баща им. Правна уредба Конвенцията за гражданските аспекти на международното отвличане на деца е подписана на 25 октомври 1980 г. в рамките на Хагската конференция по международно частно право (наричана по-нататък „Хагската конвенция от 1980 г.“). Тя влиза в сила на 1 декември 1983 г. Всички държави — членки на Европейския съюз, са страни по конвенцията. Тази конвенция съдържа различни разпоредби, целта на които е да се осигури незабавното връщане на незаконно отведени или задържани деца. Член 16 от Хагската конвенция от 1980 г. предвижда в частност, че след получаване на съобщението за незаконното отвеждане или задържане на детето съдебните органи на договарящата държава, в която детето е било отведено или в която е било задържано, не разглеждат по същество правото на упражняване на родителските права, освен ако се установи, че детето не следва да бъде върнато по силата на тази конвенция. Конвенцията за компетентността, приложимото право, признаването, изпълнението и сътрудничеството във връзка с родителската отговорност и мерките за закрила на децата е подписана на 19 октомври 1996 г., също в рамките на Хагската конференция по международно частно право (наричана по-нататък „Хагската конвенция от 1996 г.“). Тя заменя Конвенцията от 5 октомври 1961 г. относно компетентността на органите и приложимото право в областта на закрилата на непълнолетните. Някои държави членки, по-специално Федерална република Германия и Кралство Испания, не са ратифицирали тази конвенция. Те са оправомощени да го направят с Решение 2008/431/EО на Съвета от 5 юни 2008 година за упълномощаване на определени държави членки да ратифицират или да се присъединят, в интерес на Европейската общност, към Хагската конвенция от 1996 година за компетентността, приложимото право, признаването, изпълнението и сътрудничеството във връзка с родителската отговорност и мерките за закрила на децата, и за упълномощаване на определени държави членки да направят декларация относно прилагането на съответните вътрешни норми на общностното право (ОВ L 151, стр. 36). Член 11 от Хагската конвенция от 1996 г., който е част от глава ІІ, озаглавена „Компетентност“, гласи: „1.      Във всички спешни случаи органите на всяка договаряща държава, на чиято територия се намира детето или неговото имущество, са компетентни да вземат необходими мерки за закрила. 2.      Мерките, взети по силата на ал. 1, по отношение на дете, което има обичайно местопребиваване в договаряща държава, преустановяват своето действие веднага щом компетентните органи, които имат компетентност по силата на членове от 5 до 9, вземат необходимите според случая мерки. 3.      Мерките, взети по силата на ал. 1, по отношение на дете, което има обичайно местопребиваване в недоговаряща държава, преустановяват своето действие във всяка договаряща държава веднага щом необходимите според случая мерки, взети от органите на друга държава, са признати в съответната договаряща държава“. Член 23 от Хагската конвенция от 1996 г., който е част от глава ІV, озаглавена „Признаване и изпълнение“, предвижда: „1.      Взетите от органите на договаряща държава мерки се признават по силата на закона във всички други договарящи държави. 2.      Признаване може да бъде отказано: a)      ако мярката е била взета от орган, чиято компетентност не е произтичала от едно от основанията, посочени в глава II; […]“. В член 26 от тази конвенция, който е част от същата глава, се уточнява: „1.      Ако мерки, взети в една договаряща държава и подлежащи на изпълнение в нея, трябва да бъдат изпълнени в друга държава, при молба от заинтересувано лице те се обявяват за изпълняеми или регистрирани с цел изпълнение в тази държава в съответствие с предвидената в законодателството ѝ процедура. […] 3.      Обявяването на мерките за изпълняеми или регистрирани с цел изпълнение може да бъде отказано само по една от причините, посочени в чл. 23, ал. 2“. Член 31 от Регламент (ЕО) № 44/2001 на Съвета от 22 декември 2000 година относно компетентността, признаването и изпълнението на съдебни решения по граждански и търговски дела (ОВ L 12, стр. 1; Специално издание на български език, 2007 г., глава 19, том 3, стр. 74) предвижда: „Може да се направи заявление пред съдилищата на държава членка за такива временни, включително охранителни мерки, каквито съществуват съгласно законодателството на тази държава членка, дори ако съгласно настоящия регламент съдилищата на друга държава членка са компетентни по [иска]“. Подобна разпоредба се съдържа в член 24 от Брюкселската конвенция от 1968 г. относно компетентността и изпълнението на съдебните решения по граждански и търговски дела (ОВ L 299, 1972 г., стр. 32; Специално издание на български език, 2007 г., глава 19, том 10, стр. 3), изменена с Конвенцията от 9 октомври 1978 г. за присъединяването на Кралство Дания, Ирландия и Обединеното кралство Великобритания и Северна Ирландия (ОВ L 304, стр. 1, и — за изменения текст — стр. 77; Специално издание на български език, 2007 г., глава 19, том 10, стр. 16), с Конвенцията от 25 октомври 1982 г. за присъединяването на Република Гърция (ОВ L 388, стр. 1; Специално издание на български език, 2007 г., глава 19, том 10, стр. 118), с Конвенцията от 26 май 1989 г. за присъединяването на Кралство Испания и Португалската република (ОВ L 285, стр. 1; Специално издание на български език, 2007 г., глава 19, том 11, стр. 3) и с Конвенцията от 29 ноември 1996 г. за присъединяването на Република Австрия, Република Финландия и Кралство Швеция (ОВ C 15, 1997 г., стр. 1; Специално издание на български език, 2007 г., глава 19, том 11, стр. 164, наричана по-нататък „Брюкселската конвенция“). Преди влизането в сила на Регламент № 2201/2003, с акт от 28 май 1998 г. на основание член K.3 от Договора за Европейския съюз Съветът на Европейския съюз съставя Конвенция за компетентността, признаването и изпълнението на съдебни решения по брачни дела (ОВ C 221, стр. 1, наричана по-нататък „Конвенцията Брюксел II“). Тази конвенция не е влязла в сила. Доколкото текстът ѝ е възприет в разпоредбите на Регламент (ЕО) № 2201/2003, изготвеният от г‑жа A. Borrás обяснителен доклад към конвенцията (ОВ C 221, 1998 г., стр. 27, наричан по-нататък „докладът „Borrás“) се използва за улесняване на тълкуването на този регламент. Преди влизането в сила на Регламент № 2201/2003 се е прилагал Регламент (ЕО) № 1347/2000 на Съвета от 29 май 2000 година относно компетентността, признаването и изпълнението на съдебни решения по брачни дела и делата, свързани с родителската отговорност за децата на двамата съпрузи (ОВ L 160, стр. 19). Регламент № 1347/2000 е отменен с Регламент (ЕО) № 2201/2003, който има по-голямо приложно поле. Съображения 12, 16, 21 и 24 от Регламент № 2201/2003 гласят: „(12) [Правилата за] компетентността по делата за родителската отговорност, създадени с настоящ[ия регламент], [се определят с оглед на висшия] интерес на детето и особено на критерия на близостта. Това означава, че компетентността на първо място трябва да се отнася към държавата членка на обичайното пребиваване на детето, освен в няко[и] случаи на промяна на пребиваването на детето [или] по силата на споразумения между носителите на родителската отговорност. […] (16)      Настоящият регламент не трябва да възпира съдилищата в държавите членки да налагат временни, включително защитни мерки, в неотложни случаи, по отношение на лицата или имуществото, намиращо се в тази държава. […] (21)      Признаването и изпълнението на решения, постановени в държава членка, се основава на принципа на взаимно доверие и основанията за непризнаване се ограничават до необходимия минимум. […] (24)      Удостоверението, което се издава за целите на изпълнението на решението [не] трябва да бъде предмет на обжалване. То трябва да се поправи, само когато съществува материална грешка в него, т.е. когато то неправилно отразява решението“. Съгласно член 2 от Регламент № 2201/2003: „За целите на настоящия регламент: 1)      терминът „съд“ обхваща всеки орган в държавите членки, който разполага с компетентност по делата, които попадат в обхвата на настоящия регламент по смисъла на член 1; […] 4)      терминът „решение“ означава […] решение, което е свързано с родителската отговорност, което е постановено от съда на държава членка, [независимо от наименованието на решението, включително съдебно решение или определение]; […] 7)      терминът „родителска отговорност“ означава всички права и задължения, отнасящи се до [личността] или имуществото на детето, които са предоставени на физическо или юридическо лице по силата на решение, на закона или по силата на споразумение, [пораждащо правни последици]. Терминът включва правото на упражняване на родителски права и правото на лични отношения с детето; […] 9)      терминът „право на упражняване на родителски права“ включва правата и задълженията за полагане на грижа за личността на детето, и по специално на правото да се определи мястото на пребиваване на детето. […] 11)      терминът „неправомерно отвеждане или задържане“ означава или отвеждането, или задържането на детето, при което: a)      това се осъществява в нарушение на правото на упражняване на родителски права, придобито по силата на решение или по силата на закона, или по споразумение, [пораждащо правни последици] по силата на правото на държавата членка, в която детето обичайно пребивава непосредствено преди отвеждането или задържането; и б)      при условие че по време на отвеждането или задържането правото на упражняване на родителски права е било ефективно упражнявано съвместно или поотделно или би било упражнявано по този начин, ако не е било извършено отвеждането или задържането. Приема се, че родителските права се упражняват съвместно, когато по силата на решение или поради действието на закона единият носител на родителската отговорност не може да вземе решение за мястото на пребиваване на детето без съгласието на другия носител на родителската отговорност“. Член 8, параграф 1 от този регламент предвижда: „Съдилищата на държава членка са компетентни по делата, свързани с родителската отговорност за детето, ако детето има обичайно местопребиваване в тази държава членка по времето, когато съдът е сезиран“. Член 9, параграф 1 от посочения регламент предвижда: „Когато едно дете се [пре]мест[ва] правомерно от една държава членка в друга и придобива ново обичайно местопребиваване там, съдилищата на държавите членки по предишното обичайно местопребиваване на детето, по силата на изключение от член 8, запазват компетентността си по време на тримесечния период, следващ установяването с цел изменение на решението за право на лични отношения с детето, издадено [в] тази държава членка преди [преместването] на детето, когато носителя[т] на правото на лични отношения с детето по силата на решението за правото на лични отношения с детето продължава да живее обичайно [в] държавата членка на предишното [обичайно местопребиваване] на детето“. Член 10 от същия регламент гласи: „В случай на неправомерно отвеждане или задържане на дете, съдилищата на държавата членка, в която детето е имало обичайно местопребиваване непосредствено преди неправомерното отвеждане или задържане, запазват своята компетентност докато детето придобие обичайно пребиваване в друга държава членка […]“. Член 19, параграф 2 от Регламент № 2201/2003 предвижда: „Когато производството, отнасящо се до родителската отговорност по отношение на същото дете и [със същия предмет и на] същото основание, е [образувано] пред съдилищата на различни държави членки, съдът, пред който искът е предявен по-късно, спира съдебното производство до установяване на компетентността на съда, който първи е сезиран“. Член 20 от този регламент, озаглавен „Временни, включително охранителни мерки“, гласи: „1.      В неотложни случаи разпоредбите на настоящия регламент не са пречка за съдилищата в държава членка да постановяват такива временни, включително охранителни мерки по отношение на лица или имущество в тази държава членка, каквито са предвидени в нейното законодателство, дори ако, по силата на настоящия регламент, съдът в друга държава членка е компетентен да разглежда [иска]. 2.      Мерките по смисъла на параграф 1 спират да се прилагат, когато съдът на държавата членка, който е компетентен по [иска] съгласно настоящия регламент, е взел мерките, които смята за подходящи“. Член 21 и сл. от посочения регламент се отнасят до признаването и изпълнението на решения. Член 21, параграф 1 в частност предвижда, че решенията, постановени в една държава членка, се признават в друга държава членка без изискване за специални процесуални действия. Член 24 от Регламент № 2201/2003 предвижда, че не може да се преразглежда компетентността на съда, който е постановил решението. Член 39 от този регламент предвижда издаването на удостоверение. Съгласно изброяването на реквизитите на удостоверението в приложение ІІ към Регламента този документ съдържа различни данни за производството, и в частност удостоверява дали съдебното решение подлежи на изпълнение и дали е връчено. Член 46 от същия регламент гласи: „Актовете, които са официалн[и] […] и са изпълняеми в една от държавите членки, както и споразуменията между страните, които са изпълняеми в държавата членка, в която са сключени, се признават и се изпълняват при същите условия като решенията“. Член 60 от Регламент № 2201/2003 предвижда, че този регламент има предимство в частност пред Хагската конвенция от 1980 г. Член 61 от посочения регламент урежда съотношението между него и Хагската конвенция от 1996 г. Фактите по главното производство и образуваните дела От акта за преюдициално запитване личи, че в средата на 2005 г. г‑жа Purrucker отива да живее в Испания с г‑н Vallés Pérez. През май 2006 г. тя ражда близнаци, като раждането е преждевременно. Момчето, Merlín, е изписано от болницата през септември 2006 г. Момичето, Samira, е изписано едва през март 2007 г. поради настъпилите междувременно усложнения. Тъй като преди това отношенията между г‑жа Purrucker и г‑н Vallés Pérez са се влошили, г‑жа Purrucker иска да се върне в Германия с децата си, но първоначално г‑н Vallés Pérez изразява несъгласие. На 30 януари 2007 г. страните сключват нотариално заверено споразумение, което трябва да бъде одобрено от съда, за да има изпълнителна сила. Точки 2 и 3 от това споразумение гласят: „Второ — Непълнолетните общи деца на партньорите остават под родителската власт на бащата и майката, които упражняват съвместно родителските права, като бащата си запазва правото на лични отношения с децата и може свободно да го упражнява по всяко време и по свое желание, а местопребиваването се определя съгласно точка 3 по-долу. Tрето — Що се отнася до местопребиваването на майката и децата, г‑жа Purrucker остава с тях в Германия, където установява постоянното си пребиваване и уведомява за адреса си бащата на децата, който изрично дава съгласието си за преместването на майката с децата в посочената страна, а майката признава правото на бащата на лични отношения с децата и му дава възможност по всяко време да посещава децата по негово желание, стига предварително да я е уведомил за датите на посещението. Местопребиваването се определя безсрочно, без да се засяга правото на децата на партньорите сами да вземат решение при навършването на пълнолетие“. Г‑жа Purrucker възнамерява да се върне в Германия със сина си D., роден от предишна връзка, както и със своите деца Merlín и Samira. Поради възникването на усложнения и необходимостта от хирургична намеса детето Samira не е изписано от болницата. Ето защо на 2 февруари 2007 г. г‑жа Purrucker заминава за Германия със сина си Merlín. Според изявленията на г‑жа Purrucker пред запитващата юрисдикция дъщеря ѝ Samira е трябвало също да бъде отведена в Германия след излизането ѝ от болницата. Между страните в главното производство се водят три дела: –        първото, в Испания, е образувано по подадената от г‑н Vallés Pérez молба за временни мерки. При определени условия това производство би могло да се разглежда като производство по иска с предмет правото на упражняване на родителските права за децата Merlín и Samira, –        второто, в Германия, е образувано по предявен от г‑жа Purrucker иск да ѝ се предостави правото на упражняване на родителските права за същите деца, –        третото, в Германия, е образувано по молба от г‑н Vallés Pérez за допускане на изпълнението на определението на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial, с което се постановяват временни мерки. Това е и производството, в рамките на което е отправено преюдициалното запитване. Производството в Испания по молбата за временни мерки Тъй като приема, че нотариално завереното споразумение вече не го обвързва, през юни 2007 г. г‑н Vallés Pérez подава молба пред Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial за постановяване на временни мерки, включващи и правото на упражняване на родителските права за децата Samira и Merlín. Съдебното заседание се провежда на 26 септември 2007 г. Г‑жа Purrucker представя писмено становище и се представлява в съдебното заседание. С определение от 8 ноември 2007 г. Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial определя неотложни временни мерки. Както следва от това определение, приложено към становището на г‑жа Purrucker пред Съда, испанският съд постановява: „Освен на испанския материален закон молбата се основава и на [Хагската конвенция от 1980 г.] (членове 1 и 2), както и на Регламент […] № 2201/2003 и Спогодбата между Кралство Испания и Федерална република Германия от 14 ноември 1983 г. за компетентността на испанските съдилища (член 8)“. В точка 3 от мотивите на определението се посочва: „Трето — На първо място, предвид посоченото европейско право и ратифицираните от Кралство Испания и Федерална република Германия конвенции в областта на семейното право, включително родителските права и правото на издръжка за непълнолетните деца, настоящият съд е компетентен, тъй като родителите са пребивавали в Испания и последното местожителство на семейството е било там (член 769, параграф 3 от [испанския Граждански процесуален кодекс (Ley de Enjuiciamiento Civil)]; член 1 от [Хагската конвенция от 1980 г.] — компетентност на съда по обичайното местопребиваване на непълнолетното лице — като се има предвид, че Merlín е вписан в регистрите на Колменарехо и обичайното му местопребиваване е било в Испания до заминаването му за Германия на 2 февруари 2007 г.). Освен това молителят е испански гражданин с обичайно местопребиваване в Испания и това е първото образувано в Испания производство по това дело. С определението за допускане на молбата от 28 юни и с последващото определение от 20 септември настоящият съд постановява, че спорът му е подсъден. Следователно съдът в Албщат евентуално трябва служебно да се десезира в полза на испанския съд съгласно член 19 от [Регламент № 2201/2003]. Служебно десезиране е възможно само ако пред съдилища в различни държави членки страните са направили искания с един и същ предмет и на едно и също основание във връзка с родителската отговорност по отношение на непълнолетно лице. Явно образуваното впоследствие в Германия производство по иск на Bianca Purrucker е опростена процедура с предмет осъждането на бащата Guillermo Vallés да изплаща издръжка за детето Merlín. Това дело е заведено под номер 8FH13/07 в съда по семейноправни спорове в Албщат. В съдебното заседание представителят на Bianca Purrucker повдига възражение за неподсъдност по съображение, първо, че Merlín редовно пребивава в Германия и следователно интересите на това непълнолетно лице следва да се преценяват в Германия, и второ, че е налице частно споразумение между страните. Ответникът възразява [срещу препращането на делото пред германския съд], като посочва, че не знае какво е действителното здравословно състояние на Merlín, че не е ясно дали майката някога ще се върне в Испания и че майката е заминала в момент, когато Samira е била в състояние на голяма опасност за живота. Освен това частното споразумение не е одобрено от съд, нито от прокуратурата, и е възможно да е подписано поради натиск и измама. В съдебното заседание прокурорът поддържа, че настоящият съд е компетентен, по съображение че споразумението между страните не е одобрено по съдебен ред и че постановяването на временни мерки е неотложно. Той твърди, че испанският съд е компетентен поради обичайното местожителство на молителя в Испания, поради сключеното в Испания частно споразумение и поради факта, че непълнолетното лице Merlín е родено в Испания, и изразява съмнение дали Merlín правомерно е бил изведен от испанска територия. Ето защо съдът приема, че е компетентен да се произнесе по молбата за временни мерки“. Както посочва Bundesgerichtshof в акта за преюдициално запитване, определението за временните мерки гласи: „По молбата на г‑н Guillermo Vallés Pérez с ответник г‑жа Bianca Purrucker, с предохранителна цел съдът определя следните неотложни и незабавни временни мерки: 1.      Предоставя на бащата, г‑н Guillermo Vallés Pérez, правото на съвместно упражняване на родителските права за двете деца Samira и Merlín Vallés Purrucker, като двамата родители запазват родителската власт. За изпълнението на тази мярка майката трябва да върне непълнолетния син Merlín на баща му, който е с местожителство в Испания. Трябва да се вземат подходящи мерки, за да се позволи на майката да пътува с непълнолетното дете и да посещава Samira и Merlín винаги когато поиска, и за тази цел трябва да ѝ бъде предоставено жилище, което може да служи за място за срещи на семейството; това жилище може да ѝ бъде предоставено от член на семейството или от доверено лице, което трябва да присъства на срещите през цялото време, което майката прекарва с децата; ако и двете страни са съгласни, за целта може да се използва жилището на бащата. 2.      Забранява извеждането на децата от испанска територия без предварително съдебно разрешение. 3.      Паспортите на двете деца се предоставят на родителя, който упражнява родителските права. 4.      Промяна в местожителството на двете деца Samira и Merlín се допуска само с предварително съдебно разрешение. 5.      Майката няма задължение за издръжка. Съдът не се произнася по съдебните разноски. Ако бъде предявен иск относно упражняването на родителските права, настоящото определение се прилага към преписката. Определението се връчва на страните и на прокурора съгласно закона и не подлежи на обжалване“. Както е видно от документите, приложени към становището на г‑жа Purrucker, определението на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial от 8 ноември 2007 г. е поправено с определение от 28 ноември 2007 г. Поправена е точка 1 от диспозитива, като новият текст гласи, че на бащата се предоставя „правото на упражняване на родителските права“, а не „правото на съвместно упражняване на родителските права“. На 11 януари 2008 г. Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial издава удостоверение по член 39, параграф 1 от Регламент № 2201/2003, в което отбелязва, че определението е изпълняемо и връчено на страните. Явно г‑н Vallés Pérez предявява и иск относно упражняването на родителските права, като сезираният съд се произнася по иска на 28 октомври 2008 г., но решението му е обжалвано. Производството в Германия по иска за упражняване на родителските права На 20 септември 2007 г., т.е. преди постановяването на определението на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial, г‑жа Purrucker предявява пред Amtsgericht Albstadt (Първоинстанционен съд — Албщат, Германия) иск да ѝ се предостави правото на упражняване на родителските права за децата Merlín и Samira. Съгласно член 16 от Хагската конвенция от 1980 г. производството относно правото на упражняване на родителските права е спряно от 19 март до 28 май 2008 г., а след това е препратено на Amtsgericht Stuttgart (Германия) съгласно член 13 от германския Закон за изпълнението и прилагането на някои правни актове в областта на международното семейно право (Gesetz zur Aus- und Durchführung bestimmter Rechtsinstrumente auf dem Gebiet des internationalen Familienrechts). Amtsgericht Stuttgart отказва да постанови нови временни мерки във връзка с упражняването на родителските права за двете деца. Той не се произнася и по иска, а изразява съмнение относно международната си компетентност. С определение от 8 декември 2008 г. този съд отбелязва, че с определението, посочено в точка 40 от настоящото решение, Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial приема, че е първият сезиран съд по смисъла на член 16 и член 19, параграф 2 от Регламент № 2201/2003. Ето защо Amtsgericht Stuttgart спира производството на основание член 19, параграф 2 от този регламент до влизането в сила на определението на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial. Г‑жа Purrucker обжалва решението на Amtsgericht Stuttgart. На 14 май 2009 г. Oberlandesgericht Stuttgart го отменя и връща делото на Amtsgericht Stuttgart за ново разглеждане. Oberlandesgericht Stuttgart приема, че съдът е длъжен сам да провери дали спорът му е подсъден и че член 19 от Регламент № 2201/2003 не предоставя на нито едно от сезираните съдилища изключителната компетентност да определи кой е първият сезиран съд. Oberlandesgericht Stuttgart отбелязва, че подаденото в Испания през юни 2007 г. искане на г‑н Vallés Pérez относно упражняването на родителските права е част от производство за определяне на временни мерки, докато с подадената в Германия на 20 септември 2007 г. искова молба на г‑жа Purrucker е предявен искът за упражняване на родителските права. Производствата по такъв иск и съответно по молба за временни мерки имат за предмет различни спорове, съответно различни искания. С разпореждане от 8 юни 2009 г. Amtsgericht Stuttgart изисква от страните да го уведомят на какъв етап е производството в Испания и им предоставя възможност да изразят становище по евентуалното отправяне на преюдициален въпрос до Съда във връзка с определянето на първия сезиран съд съгласно член 104б от Процедурния правилник на Съда. Производството в Германия за допускане на изпълнение на определението на испанския съд Това е производството, в рамките на което е отправено преюдициалното запитване. На първо време г‑н Vallés Pérez, наред с останалото, иска връщане на детето Merlín, а в условията на евентуалност — допускане на изпълнението на определението на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial. Впоследствие той преформулира исканията си, като основното му искане вече е да се допусне изпълнението на това определение. В резултат с решение от 3 юли 2008 г., потвърдено след обжалване от Oberlandesgericht Stuttgart с решение от 22 септември 2008 г., Amtsgericht Stuttgart допуска изпълнението на определението на испанския съд и предупреждава г‑жа Purrucker, че ако не се съобрази, може да ѝ бъде наложена глоба. Bundesgerichtshof обобщава текста на решението на Oberlandesgericht Stuttgart, както следва: „Няма основание да не се допусне изпълнението на определението на испанския съд. Наистина става дума за временна мярка, постановена от испанския съд. Член 2, точка 4 от Регламент № 2201/2003 обаче не разграничава съдебните решения в зависимост от формата им за целите на признаването и изпълнението на съдебни решения от други държави членки, а просто изисква да е налице „съдебно решение“. Въпреки че общите деца на партньорите не са изслушани от испанския съд, това не съставлява нарушение на съществените процесуални правила на германското право, още повече че към момента на постановяване на определението децата са били на възраст от само година и половина. Не се потвърждават изразените от ответника по молбата съмнения относно изпълнителната сила на испанското определение предвид твърдяното късно предявяване на иск относно упражняването на родителските права, доколкото испанският съд е издал удостоверението по член 39 от Регламент № 2201/2003. Не са налице и основанията за непризнаване по член 23 от Регламент № 2201/2003. В частност не е налице противоречие с германския обществен ред; правото на защита на ответника е било гарантирано чрез редовното му призоваване в съдебното заседание. Фактът, че г‑жа Purrucker не се е явила лично в съдебното заседание, а само се е представлявала от адвокат, е резултат от нейно лично решение. В производството по признаване и допускане на изпълнение съдът няма правомощие да се произнася по правилността на взетото в Испания решение относно упражняването на родителските права“. Пред Bundesgerichtshof г‑жа Purrucker обжалва решението на Oberlandesgericht Stuttgart от 22 септември 2008 г., по съображението че съгласно член 2, точка 4 от Регламент № 2201/2003 признаването и изпълнението на решенията на съдилищата в други държави членки не се отнасят до временните мерки по член 20 от посочения регламент, тъй като не могат да се разглеждат като решения относно родителската отговорност. Актът за преюдициално запитване и преюдициалният въпрос Bundesgerichtshof посочва, че въпросът дали разпоредбите на член 21 и сл. от Регламент № 2201/2003 се прилагат и към временните мерки по смисъла на член 20 от този регламент, или само към решенията по самия иск, отдавна се обсъжда в доктрината и все още не е окончателно решен в съдебната практика. Според едно от схващанията временните мерки по смисъла на член 20 от Регламент № 2201/2003 по принцип са изключени от приложното поле на разпоредбите за признаването и изпълнението по член 21 и сл. от този регламент. Член 20 от него съдържа само правило за компетентност. Решение от 2 април 2009 г. по дело A (C‑523/07, Сборник, стр. I‑2805, точка 46 и сл.) може да се разбира в подкрепа на това схващане, доколкото в него се приема, че временните мерки по член 20 от Регламент № 2201/2003 трябва да имат временен характер, а изпълнението и задължителният им характер трябва да произтичат от националното законодателство. Ако е така, жалбата на г‑жа Purrucker би трябвало да се уважи. Според второто схващане приложното поле на член 2, точка 4 от Регламент № 2201/2003 обхваща и временните мерки, постановени от съда, който е компетентен да разгледа иска, стига поне a posteriori да е спазено правото на защита. Този принцип отговаря на практиката на Съда, съгласно която изслушване a posteriori е достатъчно за гарантирането на справедлив процес (Решение от 16 юни 1981 г. по дело Klomps, 166/80, Recueil, стр. 1593). Според други схващания пък прилагането на Регламент № 2201/2003 е ограничено до временните мерки, които евентуално са взети в състезателно производство при спазване на правото на защита. При последните две хипотези уважаването на жалбата зависи от въпроса дали в производството, в което е постановена временната мярка, г‑жа Purrucker действително е получила право да бъде изслушана. Според запитващата юрисдикция утвърдителният отговор на този въпрос намира подкрепа във факта, че заинтересованото лице е било призовано в съдебното заседание, където е било представлявано от адвокат, и че децата са били на възраст, на която изслушването им не би могло да послужи за получаване на допълнителна информация. Накрая, поддържа се и схващането, че всички временни мерки попадат в обхвата на Регламент № 2201/2003. От една страна, временните мерки на основание член 20 от този регламент се разглеждат като решения по смисъла на член 2, точка 4 от него, към които се прилагат разпоредбите на член 21 и сл. от същия регламент относно признаването и изпълнението. От друга страна, застъпниците на това схващане изтъкват и довода, че дори дефиницията на понятието „решение“ по член 2, точка 4 от Регламент № 2201/2003 да не обхваща временните мерки по смисъла на член 20 от този регламент, към последните все пак трябва да се прилагат разпоредбите на член 21 и сл. от регламента, с които се уреждат признаването и изпълнението на решенията, постановени в други държави членки. Според това схващане разпоредбите на член 21 и сл. несъмнено се прилагат към постановената от испанския съд временна мярка и съответно жалбата трябва да се отхвърли. Bundesgerichtshof отбелязва, че определението на испанския съд не е в противоречие с германския обществен ред. С оглед на тези съображения Bundesgerichtshof решава да спре производството и да постави на Съда следния преюдициален въпрос: „Следва ли разпоредбите на член 21 и сл. от Регламент [№ 2201/2003], уреждащи признаването и изпълнението на съдебни решения на други държави членки по смисъла на член 2, точка 4 от този регламент, да се прилагат и към подлежащи на изпълнение временни мерки по смисъла на член 20 от същия регламент, свързани с упражняването на родителските права?“ Производство пред Съда На основание член 54а от Процедурния правилник на Съда съдията докладчик и генералният адвокат отправят искане до г‑жа Purrucker да представи на Съда решенията от 8 декември 2008 г., 14 май 2009 г. и 8 юни 2009 г., които са упоменати в точки 41—43 от настоящото решение и са посочени в становището на г‑жа Purrucker. От представените становища личи, че по всяка вероятност единствено г‑жа Purrucker и испанското правителство са били запознати с мотивите на определението на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial от 8 ноември 2007 г., що се отнася в частност до компетентността на испанския съд. Много от представилите становища правителства предлагат отговор на преюдициалния въпрос, като се основават на допускане относно тази компетентност, докато Европейската комисия разглежда няколко различни хипотези. След като това определение, приложено към становището на г‑жа Purrucker, е изпратено до заинтересованите субекти по член 23 от Статута на Съда на Европейския съюз, Съдът приканва тези субекти отново да изразят писмено становище по преюдициалния въпрос, вече с оглед на точка 3 от това определение, възпроизведена в точка 36 от настоящото решение. Освен това Съдът приканва испанското правителство да даде някои пояснения относно производството за определяне на временни мерки в дела като разглежданото в главното производство. По преюдициалния въпрос С въпроса си Bundesgerichtshof иска да се установи дали разпоредбите на член 21 и сл. от Регламент № 2201/2003 се прилагат и към подлежащи на изпълнение временни мерки по смисъла на член 20 от този регламент, свързани с упражняването на родителските права. Релевантността на този въпрос се оспорва по съображение, първо, че разглежданите в главното производство временни мерки не попадат в хипотезата на член 20 от посочения регламент, тъй като са постановени от съда, който е компетентен да разглежда и иска, и второ, че дори да са били постановени от съд, който не е компетентен по иска, при всички положения тези мерки не попадат в хипотезата на посочената разпоредба, що се отнася до детето Merlín, тъй като то не се е намирало в Испания към момента на произнасянето на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial. Това противоречие показва, че е необходимо тълкуването на член 20 от Регламент № 2201/2003 да не се свежда до въпроса за последиците от решенията, до които се отнася тази разпоредба, а да се разгледа и въпросът до кои решения се отнася тя. Член 20 от Регламент № 2201/2003 е последният от глава II, която се отнася до компетентността. Той не е сред разпоредбите, свързани конкретно с компетентността относно родителската отговорност, които са част от раздел 2 от тази глава, а е включен в раздел 3 от нея, озаглавен „Общи разпоредби“. Систематичното място на тази разпоредба в Регламент № 2201/2003 сочи, че въпросният член 20 не е разпоредба, която определя компетентността по иска по смисъла на този регламент. Тази констатация съответства на текста на посочения член 20, в който се посочва само че в неотложни случаи разпоредбите на Регламент № 2201/2003 „не са пречка“ за съдилищата в държава членка да постановяват определени временни, включително охранителни мерки, предвидени в нейното законодателство, дори ако по силата на този регламент съдът в друга държава членка е компетентен да разглежда иска. Освен това съображение 16 от посочения регламент указва, че той „не трябва да възпира“ приемането на такива мерки. Оттук следва, че член 20 от Регламент № 2201/2003 обхваща единствено мерки, постановени от съдилища, чиято компетентност в областта на родителската отговорност не се основава на някоя от разпоредбите в глава II, раздел 2 от този регламент. Следователно въпросът дали член 20 от посочения регламент се отнася до тези мерки е обусловен не само от вида на мерките, които съдът може да постанови — временни или охранителни, за разлика от решенията по самия иск — но в частност и от факта, че те са постановени от съд, чиято компетентност не се основава на друга разпоредба от същия регламент. Спорът в главното производство показва, че в това отношение решението, постановено от съд по смисъла на член 2, точка 1 от Регламент № 2201/2003, невинаги може лесно да се квалифицира въз основа на текста му. Всъщност Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial констатира, че искането е направено на основание на съответния испански материален закон, на Хагската конвенция от 1980 г., както и на посочения регламент и на спогодбата между Кралство Испания и Федерална република Германия от 14 ноември 1983 г. относно компетентността на испанските съдилища. Сред тези разпоредби испанският съд изглежда основава извода за своята компетентност в частност на член 769, параграф 3 от испанския Граждански процесуален кодекс и на член 1 от Хагската конвенция от 1980 г. Що се отнася до фактите, които могат да обосноват извода за компетентност с оглед на тези разпоредби, Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial посочва едновременно местопребиваването на родителите, последното местожителство на семейството, обичайното местопребиваване на непълнолетното лице до заминаването му за Германия, гражданството на молителя, обичайното му местопребиваване в Испания и факта, че това е първото производство по това дело в Испания. Накрая, този съд споменава становището на прокуратурата, която освен вече изброените факти взема предвид и още два — че нотариално завереното споразумение е сключено в Испания и че детето Merlín е родено в Испания. По-голямата част от упоменатите от Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial факти явно не съответстват на критериите за установяване на компетентността съгласно членове 8—14 от Регламент № 2201/2003. Що се отнася до фактите, които съответстват на критериите по членове 8, 9 и 10 от посочения регламент и които могат да обосноват компетентността, а именно обичайното местопребиваване на непълнолетното лице и предишното му обичайно местопребиваване, въз основа на тях не може да се установи на основание на коя от тези три разпоредби посоченият съд приема, ако изобщо е така, че е компетентен съгласно този регламент. Както сочат представените на Съда становища и трудностите, с които се сблъскват представилите становища заинтересовани субекти при предлагането на отговор на преюдициалния въпрос, в резултат от всички тези обстоятелства текстът на определението на Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial оставя голяма неяснота по въпроса дали този съд се е съобразил с предимството на Регламент № 2201/2003 спрямо останалите посочени в това определение разпоредби и дали го е приложил към фактите по делото. Според чешкото правителство, когато не е изрично посочено, че съдебното решение е постановено на основание член 20 от този регламент, принципът на взаимно доверие, който е в основата на Регламент № 2201/2003, изисква да се презумира, че постановилият решението съд е компетентен по смисъла на посочения регламент. Според г‑жа Purrucker и германското правителство, напротив, когато не е ясно дали съдът е компетентен по смисъла на Регламент № 2201/2003, трябва да се прилага презумпция, че съответното решение е мярка по смисъла на член 20 от този регламент. В това отношение следва да се напомни, че като част от правото на Съюза Регламент № 2201/2003 има предимство спрямо националното право. Освен това при условията на членове 59—63 от него той има превес над повечето международни конвенции в областите, които урежда. Видно от съображение 2 от Регламент № 2201/2003, принципът на взаимно признаване на съдебните решения е крайъгълен камък за създаването на действително пространство на правосъдие. Съгласно съображение 21 от посочения регламент това признаване трябва да се основава на принципа на взаимно доверие. Именно взаимното доверие дава възможност да се изгради задължителна система от правила за компетентността, които всички съдилища по Регламент № 2201/2003 са длъжни да спазват, и съответно позволява на държавите членки да се откажат от вътрешните си правила за признаване и изпълнение в полза на опростения механизъм за признаване и изпълнение на съдебните решения, постановени в производства по дела, свързани с родителската отговорност (вж. по аналогия, във връзка с производствата по несъстоятелност, Решение от 2 май 2006 г. по дело Eurofood IFSC, C‑341/04, Recueil, стр. I‑3813, точка 40). По същината си принципът на взаимно доверие изисква сезираният с искане във връзка с родителската отговорност съд на държава членка да провери компетентността си от гледна точка на членове 8—14 от Регламент № 2201/2003 (вж. по аналогия Решение по дело Eurofood IFSC, посочено по-горе, точка 41) и от постановеното от него решение ясно да личи, че на практика е съобразил предвидените в този регламент пряко приложими правила за компетентността или че се е произнесъл на основание на тези правила. Както се пояснява в член 24 от посочения регламент, в замяна съдилищата в другите държави членки не могат да преразглеждат извода на първия съд по въпроса за компетентността му. Когато изложените в съдебното решение факти и съображения не сочат недвусмислено, че съдът, който го е постановил, е компетентен по иска, гореупоменатата забрана не е пречка съдът, на който е представено това решение, да провери дали от него личи, че съдът, който го е постановил, на практика е основал компетентността си на разпоредбите на Регламент № 2201/2003. Всъщност, както подчертава генералният адвокат в точка 139 от заключението си, тази проверка не е преразглеждане на компетентността на съда, който е постановил решението, а служи само за установяване на основанието, на което този съд е приел, че е компетентен. От всички тези съображения следва, че когато изложените в решението факти и съображения не сочат ясно, че постановилият временните мерки съд е компетентен и по иска съгласно Регламент № 2201/2003, или когато това решение не е мотивирано недвусмислено по въпроса за компетентността на този съд по иска чрез посочване на някое от основанията за компетентност по членове 8—14 от този регламент, може да се заключи, че това решение не е прието в съответствие с предвидените в посочения регламент правила за компетентност. Решението обаче може да се прецени от гледна точка на член 20 от Регламента, за да се провери дали попада в хипотезата на тази разпоредба. Всъщност член 20 от Регламент № 2201/2003 предвижда няколко условия. Както пояснява Съдът, посочените в член 20, параграф 1 от Регламента съдилища могат да постановяват подобни временни, включително охранителни мерки само при наличието на три кумулативни условия, а именно: –        съответните мерки трябва да са неотложни, –        да са постановени по отношение на лица или имущество, които се намират в държавата членка, където тези съдилища заседават, и –        да са с временен характер (Решение по дело A, посочено по-горе, точка 47 и Решение от 23 декември 2009 г. по дело Detiček, C‑403/09 PPU, все още непубликувано в Сборника, точка 39). Оттук следва, че решенията, от които не е видно, че са постановени от компетентен или предполагаемо компетентен по иска съд, невинаги попадат в обхвата на член 20 от Регламент № 2201/2003 — те попадат в този обхват само когато отговарят на предвидените в тази разпоредба условия. Що се отнася до последиците от мерките по член 20 от посочения регламент, Съдът е постановил, че тъй като приемането на такива мерки се извършва на основание на разпоредби от националното право, задължителният им характер трябва да произтича от съответното национално законодателство (Решение по дело A, посочено по-горе, точка 52). Освен това в член 20, параграф 2 от Регламент № 2201/2003 се уточнява, че мерките по смисъла на член 20, параграф 1 от Регламента спират да се прилагат, когато съдът на държавата членка, който е компетентен по иска съгласно същия регламент, е взел мерките, които смята за подходящи. Поради задължителната сила и непосредствената приложимост на Регламент № 2201/2003 и предвид текста на член 20 от него, в държавата членка на съда, който е постановил решението, мерките по тази разпоредба могат да се противопоставят на по-рано постановено решение на съд в друга държава членка, който е компетентен по иска. Обратно, решението, което не попада в хипотезата на член 20 от посочения регламент, тъй като не отговаря на предвидените в тази разпоредба условия, няма превес над подобно по-рано постановено решение (вж. случая, разгледан в Решение по дело Detiček, посочено по-горе, по-специално точка 49). Що се отнася до последиците от решенията по член 20 от Регламент № 2201/2003 в държави членки, различни от държавата на постановилия решението съд, Комисията и редица държави членки поддържат, че би трябвало за мерките по член 20 да може да се прилага предвидената с посочения регламент система за признаване и изпълнение. Те посочват хипотезата на отвеждане на лице или преместване на имуществото му след произнасянето на съда или случаите на злополука или заболяване на детето, при които е необходимо разрешение от лице, което се намира в друга държава членка. Все пак следва да се приеме, както посочва генералният адвокат в точки 172—175 от заключението си, че предвидената в Регламент № 2201/2003 система за признаване и изпълнение не се прилага към мерките по член 20 от него. Всъщност такава приложимост не съответства на волята на законодателя на Съюза. Както личи от мотивите към предложението на Комисията от 2002 г., въз основа на което е приет Регламент № 2201/2003 (документ COM(2002) 222 окончателен), член 20, параграф 1 от този регламент произтича от член 12 от Регламент № 1347/2000, който пък възпроизвежда член 12 от Конвенцията Брюксел II. Както мотивите към предложението на Комисията от 1999 г., въз основа на което е приет Регламент № 1347/2000 (документ COM(1999) 220 окончателен), така и докладът „Borrás“ относно Конвенцията Брюксел II съдържат еднакъв текст във връзка с тези членове, а именно че „нормата на този член ограничава териториалното действие на мерките до държавата, в която са взети“. В това отношение в доклада „Borrás“ се подчертава разликата между текста на член 12 от Конвенцията Брюксел II и текста на член 24 от Брюкселската конвенция, доколкото „мерките по член 24 от последната […] се ограничават до въпроси от приложното поле на конвенцията и […] за сметка на това имат екстратериториално действие“. От това сравнение с Брюкселската конвенция личи, че волята на съставителите на Конвенцията Брюксел ІІ е да установят връзка между обхвата на въпросите, по които могат да се постановяват временни мерки, и териториалното действие на тези мерки. Тази връзка може да се обясни с риска от заобикаляне на нормите на други актове на Съюза, и в частност на Регламент № 44/2001. Всъщност, както се подчертава и в мотивите към предложението на Комисията от 1999 г., въз основа на което е приет Регламент № 1347/2000, и в доклада „Borrás“, временните мерки по член 20 от Регламент № 2201/2003 се отнасят както до лицата, така и до имуществото, и следователно обхващат въпроси, които не се уреждат от последния регламент. Следователно прилагането на предвидената в Регламент № 2201/2003 система за признаване и изпълнение в такива случаи би позволила в други държави членки да се признават и изпълняват мерки, отнасящи се до въпроси, които не се уреждат от този регламент и които би могло да са постановени например в нарушение на правилата за специалната или изключителната компетентност на други съдилища съгласно Регламент № 44/2001. Текстът на Регламент № 2201/2003 изобщо не свидетелства за наличието на воля за отказ от изяснените в тези подготвителни документи съображения относно последиците от мерките по член 20 от Регламента. Напротив, систематичното място на тази разпоредба в Регламента и изразите „не са пречка“ и „не трябва да възпира“, използвани съответно в член 20, параграф 1 и в съображение 16 от посочения регламент, показват, че мерките по член 20 не са част от решенията, които се приемат съгласно предвидените в същия регламент правила за компетентност и към които следователно се прилага въведената с него система за признаване и изпълнение. Този извод не може да се обори въз основа на член 11, алинея 1 от Хагската конвенция от 1996 г. Съгласно тази разпоредба „[в]ъв всички спешни случаи органите на всяка договаряща държава, на чиято територия се намира детето или неговото имущество, са компетентни да вземат необходими мерки за закрила“. Както подчертава германското правителство в писменото си становище, между член 11, алинея 1 от Хагската конвенция от 1996 г. и член 20 от Регламент № 2201/2003 има две важни разлики. Първо, член 11 от тази конвенция явно е правило за компетентност и от систематическа гледна точка се намира сред разпоредбите за компетентността, което не е вярно за член 20 от Регламента, както бе посочено в точка 61 от настоящото решение. Освен това, макар Хагската конвенция от 1996 г. да предвижда признаването и изпълнението на мерките, постановени съгласно член 11 от нея, следва да се напомни, че нормите на тази конвенция, и в частност отнасящият се до признаването член 23, алинея 2, буква a) и отнасящият се до изпълнението член 26, алинея 3, който отпраща към посочения член 23, алинея 2, допускат да се преразглежда международната компетентност на съда, който е постановил мярката. В предвидената с Регламент № 2201/2003 система за признаване и изпълнение не е така, тъй като член 24 от Регламента забранява да се преразглежда въпросът за компетентността на съда на държавата членка, в която е постановено решението. Както подчертава Обединеното кралство в съдебното заседание, ако се допусне признаването и изпълнението на мерки по член 20 от Регламент № 2201/2003 във всяка друга държава членка, включително в държавата на съда, който е компетентен по иска, би възникнал риск от заобикаляне на предвидените в този регламент правила за компетентността и от „forum shopping“, което би било в разрез с преследваните с този регламент цели, и в частност с необходимостта от съобразяване с висшия интерес на детето, намерила израз в правилото, че решенията относно това дете се вземат от съда, който е географски най-близо до обичайното му местопребиваване — съд, за който законодателят на Съюза преценява, че е в най-добро положение да прецени какви мерки трябва да се вземат в интерес на детето. Фактът, че предвидената в Регламент № 2201/2003 система за признаване и изпълнение не се прилага към мерките по член 20 от него, не е пречка тези мерки в действителност да бъдат признати и изпълнени в друга държава членка, както посочва генералният адвокат в точка 176 от заключението си. За целта могат да се използват други международни актове или други национални правни норми, при условие че се спазва посоченият регламент. Освен това Регламент № 2201/2003 не само предвижда правила за компетентността на съдилищата и за признаването и изпълнението на техните решения, но и установява сътрудничество между централните органи на държавите членки в областта на родителската отговорност. Необходимо е подобно сътрудничество да се прилага за получаването на съдействие — при спазване на посочения регламент и на националното законодателство — в изключителни и неотложни случаи като посочените в точка 82 от настоящото решение. В точка 42 от Решение по дело Detiček, посочено по-горе, Съдът дава дефиниция на понятието за неотложност по член 20 от Регламент № 2201/2003, като посочва, че то се отнася едновременно до положението, в което се намира детето, и до невъзможността искането относно родителската отговорност на практика да бъде отнесено до компетентния да разгледа иска съд. В това отношение следва да се напомни, че макар наистина да е допустимо конкретните условия за упражняването от ответника на правото на изслушване да варират в зависимост от евентуалната неотложност за постановяването на решение, всяко ограничение на упражняването на това право трябва да бъде надлежно обосновано и да се придружава с процесуални гаранции за ефективната възможност на засегнатите от подобно производство лица да оспорват приетите неотложни мерки (вж. по аналогия, във връзка с производствата по несъстоятелност, Решение по дело Eurofood IFSC, посочено по-горе, точка 66). В главното производство не се оспорва фактът, че Juzgado de Primera Instancia № 4 de San Lorenzo de El Escorial изслушва г‑жа Purrucker, преди да постанови временните мерки. За сметка на това от поясненията относно главното производство, които испанското правителство предоставя по искане на Съда, е видно, че: –        решението за временните мерки не подлежи на обжалване, така че ответникът няма възможност да изиска изменение на решението за тези мерки, освен в производството по иска за упражняването на родителските права, който може да се предяви след или едновременно с подаването на молбата за временни мерки, –        всяка от страните може да предяви иск за упражняването на родителските права — както страната, която е поискала, така и тази, която не е поискала временни мерки, –        когато временните мерки са постановени преди предявяването на иска, последиците им се запазват само ако искът се предяви в 30‑дневен срок от постановяването им, –        когато молбата за временни мерки е подадена преди предявяването на иска, той се предявява пред териториално компетентния съд, който може да е същият, който преди това е постановил временните мерки, а може и да е друг съд, –        въпросът за компетентността може да се повдигне едва при евентуалното обжалване на първоинстанционното решение по иска, и –        е трудно да се предвиди колко време средно би могло да изтече между постановяването на решението за временните мерки и решението по жалбата пред различен съд. Като се има предвид значението на временните мерки в областта на родителската отговорност — независимо дали са постановени от компетентния по иска съд, или не, — и по-специално възможните им последици за малките деца (вж. в този смисъл Решение от 11 юли 2008 г. по дело Rinau, C‑195/08 PPU, Сборник, стр. I‑5271, точка 81) и особено за разделени близнаци, и като се има предвид, че постановилият мерките съд е издал удостоверение по член 39 от Регламент № 2201/2003, въпреки че действието на посочените в удостоверението временни мерки е обусловено от предявяването на иск в 30‑дневен срок, важно е да се осигури възможност на засегнатото от подобно производство лице, дори да е изслушано от постановилия мерките съд, да обжалва решението за временните мерки, така че пред друг съд, а не пред този, който е постановил мерките, произнасяйки се в кратък срок, да оспори в частност извода на постановилия мерките съд, че е компетентен по иска, или — ако от решението не е видно, че съдът е компетентен или че смята, че е компетентен по иска на основание на този регламент, — да се позове на неспазването на условията, предвидени в член 20 от посочения регламент и напомнени в точка 77 от настоящото решение. Правото на обжалване трябва да може да се упражни, без това да означава, че жалбоподателят приема евентуалния извод на постановилия временните мерки съд, че е компетентен по иска. Националният съд трябва по принцип да прилага националното си право, като следи за осигуряване на пълната ефикасност на общностното право, което при необходимост може да означава да не приложи национална разпоредба, която представлява препятствие в тази насока, или да тълкува национална разпоредба, създадена единствено с оглед на чисто вътрешно положение, за да я приложи към разглежданото трансгранично положение (в този смисъл вж. по-специално Решение от 9 март 1978 г. по дело Simmenthal, 106/77, Recueil, стр. 629, точка 16, Решение от 19 юни 1990 г. по дело Factortame и др., C‑213/89, Recueil, стр. I‑2433, точка 19, Решение от 20 септември 2001 г. по дело Courage и Crehan, C‑453/99, Recueil, стр. I‑6297, точка 25, Решение от 17 септември 2002 г. по дело Muñoz и Superior Fruiticola, C‑253/00, Recueil, стр. I‑7289, точка 28, както и Решение от 8 ноември 2005 г. по дело Leffler, C‑443/03, Recueil, стр. I‑9611, точка 51). С оглед на всички изложени съображения на поставения въпрос следва да се отговори, че разпоредбите на член 21 и сл. от Регламент № 2201/2003 не се прилагат към временни мерки по член 20 от този регламент, свързани с упражняването на родителските права. По съдебните разноски С оглед на обстоятелството, че за страните по главното производство настоящото дело представлява отклонение от обичайния ход на производството пред запитващата юрисдикция, последната следва да се произнесе по съдебните разноски. Разходите, направени за представяне на становища пред Съда, различни от тези на посочените страни, не подлежат на възстановяване. По изложените съображения Съдът (втори състав) реши: Разпоредбите на член 21 и сл. от Регламент (ЕО) № 2201/2003 на Съвета от 27 ноември 2003 година относно компетентността, признаването и изпълнението на съдебни решения по брачни дела и делата, свързани с родителската отговорност, с който се отменя Регламент (ЕО) № 1347/2000, не се прилагат към временни мерки по член 20 от този регламент, свързани с упражняването на родителските права. Подписи * Език на производството: немски.

61981CJ0056

en

1 BY APPLICATION LODGED AT THE COURT REGISTRY ON 11 MARCH 1981 MRS COLETTE NOVI , AN OFFICIAL OF THE COMMISSION OF THE EUROPEAN COMMUNITIES , BROUGHT AN ACTION SEEKING AN ORDER THAT THE COMMISSION SHOULD REIMBURSE HER THE SUM OF BFR 220 205 , REPRESENTING THE EXPENSES SHE HAD INCURRED FOR MOVING HER FURNITURE INTO STORE , STORING IT AND BRINGING IT BACK AGAIN . 2 BETWEEN 1 APRIL 1972 AND 1 NOVEMBER 1979 THE APPLICANT WAS FIRST GRANTED LEAVE ON PERSONAL GROUNDS AND THEN , WITH RETROACTIVE EFFECT TO 1 APRIL 1972 , SECONDED IN THE INTERESTS OF THE SERVICE TO A POST AS ADMINISTRATIVE AND FINANCIAL ASSISTANT TO THE CONTROLEUR DELEGUE OF THE EUROPEAN DEVELOPMENT FUND IN YAOUNDE ( CAMEROON ). THE CONTRACT ENTERED INTO BY MRS NOVI WITH THE EUROPEAN ASSOCIATION FOR COOPERATION FOR THE PURPOSE DID NOT PERMIT HER TO TAKE HER OWN FURNITURE BUT PROVIDED INTER ALIA FOR PAYMENT OF INSTALLATION AND RESETTLEMENT ALLOWANCES AS WELL AS FREE FURNISHED ACCOMMODATION . BECAUSE OF HER SECONDMENT THE APPLICANT TERMINATED HER LEASE IN BRUSSELS AND PUT HER FURNITURE INTO STORE . 3 THE APPLICANT RELIES ON ARTICLE 38 ( D ) OF THE STAFF REGULATIONS OF OFFICIALS ACCORDING TO WHICH AN OFFICIAL ON SECONDMENT IS ENTITLED TO REIMBURSEMENT OF ALL ADDITIONAL EXPENSES ENTAILED BY HIS SECONDMENT . 4 SHE CLAIMS THAT INASMUCH AS AN OFFICIAL ' S SECONDMENT ENTAILS THE TRANSFER OF HIS RESIDENCE TO HIS NEW PLACE OF EMPLOYMENT , HIS FURNITURE MUST NORMALLY BE MOVED AT THE EXPENSE OF THE INSTITUTION . SINCE THE APPLICANT ' S FAMILY CENTRE OF INTEREST IS IN THE VAR ( FRANCE ) SHE CEASED TO HAVE ANY CONNECTION WITH BRUSSELS ON HER SECONDMENT AND ACCORDINGLY CEASED TO HAVE ANY REASON TO MAINTAIN ACCOMMODATION THERE . AS SHE WAS NOT PERMITTED TO TAKE HER FURNITURE TO YAOUNDE THE ONLY REASONABLE SOLUTION WAS THEREFORE TO TERMINATE THE LEASE OF THE ACCOMMODATION SHE OCCUPIED IN BRUSSELS , PUT HER FURNITURE INTO STORE AND THEREBY REDUCE AS MUCH AS POSSIBLE THE EXPENSE ENTAILED BY HER SECONDMENT . SHE CLAIMS THAT THOSE CHARGES ARE NOT COVERED BY THE INSTALLATION AND RESETTLEMENT ALLOWANCES WHICH ARE INTENDED TO COVER , IN PARTICULAR , THE COST OF LOCAL PURCHASES AND RESETTLEMENT ON TERMINATION OF THE SECONDMENT AND ARE THEREFORE SEPARATE FROM THE EXPENSES INCURRED IN ORDER TO KEEP HER FURNITURE IN BRUSSELS FOR THE DURATION OF THE SECONDMENT . FURTHERMORE , THE EXPATRIATION ALLOWANCE RECEIVED BY THE APPLICANT WHEN SHE WAS EMPLOYED IN BRUSSELS WAS WITHDRAWN FOR THAT PERIOD . 5 IN RESPONSE TO THOSE SUBMISSIONS IT MUST BE NOTED THAT ARTICLE 38 ( D ) OF THE STAFF REGULATIONS DOES NOT COMPEL THE ADMINISTRATION TO REIMBURSE ALL EXPENSES CAUSED BY ANY DECISION , HOWEVER REASONABLE IT MAY BE , WHICH MAY BE TAKEN BY AN OFFICIAL IN CONNECTION WITH HIS SECONDMENT , BUT SOLELY THOSE EXPENSES WHICH MAY BE DESCRIBED AS ADDITIONAL EXPENSES ENTAILED BY THE SECONDMENT ITSELF . 6 SINCE UNDER THE CONTRACT ENTERED INTO BY THE APPLICANT WITH THE EUROPEAN ASSOCIATION FOR COOPERATION SHE WAS GIVEN FURNISHED ACCOMMODATION WHICH WAS PLACED AT HER DISPOSAL FREE OF CHARGE IN YAOUNDE , IN ADDITION TO THE FLAT-RATE INSTALLATION AND RESETTLEMENT ALLOWANCES , THE ADDITIONAL EXPENSES ENTAILED BY THE TRANSFER OF HER RESIDENCE AS A RESULT OF HER SECONDMENT HAVE BEEN FULLY COMPENSATED FOR . 7 THE EXPENSES ARISING AS A RESULT OF AN OFFICIAL ' S DECISION TO RETAIN A FLAT AT HIS PREVIOUS PLACE OF EMPLOYMENT CERTAINLY CANNOT BE DESCRIBED AS ADDITIONAL EXPENSES ENTAILED BY HIS SECONDMENT ; A FORTIORI THE COST OF FURNITURE STORAGE RESULTING FROM HIS DECISION TO SAVE PAYING RENT FOR THAT FLAT CANNOT BE SO DESCRIBED . THE FACT THAT THE EXPATRIATION ALLOWANCE TO WHICH THAT OFFICIAL WAS ENTITLED DURING HIS PREVIOUS EMPLOYMENT WAS WITHDRAWN AND REPLACED BY OTHER ALLOWANCES FOR OVERSEAS SERVICE DOES NOT ALTER THAT CONCLUSION IN ANY WAY SINCE THE AFOREMENTIONED ALLOWANCE WAS NOT INTENDED TO COVER THE OFFICIAL ' S ACCOMMODATION COST . 8 IN THE CIRCUMSTANCES , THE APPLICATION MUST BE DISMISSED AS UNFOUNDED . Decision on costs 9 ARTICLE 69 ( 2 ) OF THE RULES OF PROCEDURE PROVIDES THAT THE UNSUCCESSFUL PARTY IS TO BE ORDERED TO PAY THE COSTS . 10 HOWEVER , ARTICLE 70 PROVIDES THAT , IN PROCEEDINGS BY SERVANTS OF THE COMMUNITIES , THE INSTITUTIONS ARE TO BEAR THEIR OWN COSTS . Operative part ON THOSE GROUNDS , THE COURT ( SECOND CHAMBER ) HEREBY : 1 . DISMISSES THE APPLICATION ; 2 . ORDERS THE PARTIES TO BEAR THEIR OWN COSTS .

62007CJ0393

pl

W swoich skargach Republika Włoska i B. Donnici wnoszą do Trybunału o stwierdzenie nieważności decyzji Parlamentu Europejskiego 2007/2121 (REG) z dnia 24 maja 2007 r. dotyczącej weryfikacji mandatu B. Donniciego, na mocy której stwierdzono, że pełniony przez B. Donniciego mandat członka Parlamentu Europejskiego jest nieważny (zwanej dalej „zaskarżoną decyzją”). Ramy prawne Uregulowania wspólnotowe Akt z 1976 r. Artykuły 1, 2, 6–8, 12 i 13 aktu dotyczącego wyborów przedstawicieli do Parlamentu Europejskiego w powszechnych wyborach bezpośrednich, dołączonego do decyzji Rady 76/787/EWWiS, EWG, Euratom z dnia 20 września 1976 r. ( Dz.U. L 278, s. 1 ), w brzmieniu i z numeracją zmienionymi decyzją Rady 2002/772/WE, Euratom z dnia i ( Dz.U. L 283, s. 1 , zwanego dalej „aktem z 1976 r.”), przewidują: „Artykuł 1 […] 3.   Wybór dokonywany jest w bezpośrednich wyborach powszechnych, wolnych i tajnych. Artykuł 2 Odpowiednio do szczególnych krajowych uwarunkowań państwa członkowskie mogą tworzyć okręgi wyborcze do celów wyborów do Parlamentu Europejskiego lub podzielić obszar wyborczy w inny sposób, ogólnie nie naruszając proporcjonalnego charakteru systemu wyborczego. Artykuł 6 1.   Członkowie Parlamentu Europejskiego głosują indywidualnie i osobiście. Nie są związani żadnymi instrukcjami ani nie otrzymują mandatu wiążącego. […] Artykuł 7 1.   Mandatu członka Parlamentu Europejskiego nie można łączyć z funkcją: — członka rządu państwa członkowskiego, — członka Komisji Wspólnot Europejskich, — sędziego, rzecznika generalnego lub sekretarza Trybunału Sprawiedliwości Wspólnot Europejskich lub Sądu Pierwszej Instancji, — członka zarządu Europejskiego Banku Centralnego, — członka Trybunału Obrachunkowego Wspólnot Europejskich, — Rzecznika Praw Obywatelskich Wspólnot Europejskich, — członka Komitetu Ekonomiczno-Społecznego Europejskiej Wspólnoty Gospodarczej i Europejskiej Wspólnoty Energii Atomowej, — członka komitetów lub innych organów utworzonych na mocy traktatów ustanawiających Europejską Wspólnotę Gospodarczą i Europejską Wspólnotę Energii Atomowej w celu zarządzania funduszami Wspólnot lub wykonywania stałych i bezpośrednich zadań administracyjnych, — członka Rady Dyrektorów, Komitetu Zarządzającego lub pracownika Europejskiego Banku Inwestycyjnego, — czynnego urzędnika lub pracownika instytucji Wspólnot Europejskich lub wyspecjalizowanych organów przy nich ustanowionych lub Europejskiego Banku Centralnego. 2.   Od wyborów do Parlamentu Europejskiego w 2004 roku mandatu członka Parlamentu Europejskiego nie można łączyć z członkostwem w parlamencie krajowym. […] Artykuł 8 Z zastrzeżeniem postanowień niniejszego aktu procedura wyborcza w każdym państwie członkowskim podlega przepisom krajowym. Te przepisy krajowe, które mogą ewentualnie uwzględniać szczególne warunki w państwach członkowskich, nie naruszają zasadniczo proporcjonalnego charakteru systemu wyborczego. Artykuł 12 Parlament Europejski weryfikuje mandaty członków Parlamentu Europejskiego. W tym celu odnotowuje rezultaty ogłoszone urzędowo przez państwa członkowskie i rozstrzyga spory, jakie mogą wyniknąć na tle postanowień niniejszego aktu, inne aniżeli wynikające z przepisów krajowych, do których niniejszy akt się odnosi. Artykuł 13 1.   Wakat powstaje, gdy mandat członka Parlamentu wygasa w wyniku rezygnacji, śmierci lub utraty mandatu. 2.   Z zastrzeżeniem innych postanowień niniejszego aktu każde państwo członkowskie ustanawia odpowiednie procedury w celu zapełnienia wakatu powstałego podczas okresu pięcioletniej kadencji, o którym mowa w artykule 3, na pozostałą część tego okresu. 3.   Gdy prawo państwa członkowskiego zawiera wyraźny przepis dotyczący utraty mandatu członka Parlamentu Europejskiego, mandat ten wygasa zgodnie z tym przepisem. Właściwe władze krajowe informują o tym Parlament Europejski. 4.   W przypadku wystąpienia wakatu w wyniku rezygnacji lub śmierci przewodniczący Parlamentu Europejskiego niezwłocznie informuje o tym właściwe władze danego państwa członkowskiego”. Regulamin Parlamentu Europejskiego Artykuły 3 i 4 regulaminu Parlamentu Europejskiego (zwanego dalej „regulaminem”) mają następujące brzmienie: „Artykuł 3 Weryfikacja mandatów […] 3.   Parlament, na podstawie sprawozdania właściwej komisji, przystępuje niezwłocznie do weryfikacji mandatów i stwierdza ważność mandatu każdego z nowo wybranych posłów, a także rozstrzyga ewentualne spory zgłoszone zgodnie z postanowieniami [aktu z 1976 r.], z wyjątkiem sporów opartych na krajowych ordynacjach wyborczych. 4.   Sprawozdanie właściwej komisji opiera się na oficjalnym komunikacie każdego państwa członkowskiego w sprawie wyników wyborów, zawierającym nazwiska wybranych kandydatów oraz nazwiska ich ewentualnych zastępców w ustalonej według wyników głosowania kolejności. Ważność mandatu posła może zostać stwierdzona wyłącznie po złożeniu przez niego pisemnego oświadczenia zgodnie z niniejszym artykułem oraz z załącznikiem I do niniejszego regulaminu. Parlament może, na podstawie sprawozdania właściwej komisji, rozstrzygać w dowolnym momencie w sprawie sporów dotyczących ważności mandatu posła. 5.   Jeżeli nominacja posła następuje w wyniku rezygnacji kandydatów znajdujących się na tej samej liście, komisja odpowiedzialna za weryfikację mandatów czuwa nad tym, by rezygnacja ta przebiegała zgodnie z duchem i literą [aktu z 1976 r.] oraz art. 4 ust. 3 niniejszego regulaminu. […] Artykuł 4 Okres wykonywania mandatu parlamentarnego […] 3.   Poseł zrzekający się mandatu ma obowiązek poinformować o tym Przewodniczącego i podać datę, z którą zrzeczenie się jest skuteczne, nieprzekraczającą trzech miesięcy od daty złożenia powiadomienia o zrzeczeniu. Powiadomienie ma formę protokołu sporządzonego w obecności Sekretarza Generalnego lub jego przedstawiciela, podpisanego przez tegoż oraz przez zainteresowanego posła oraz przedłożonego niezwłocznie właściwej komisji, która włącza go do porządku obrad swojego pierwszego posiedzenia następującego po otrzymaniu protokołu. Jeśli właściwa komisja uzna, że zrzeczenie się jest niezgodne z duchem lub literą [aktu z 1976 r.], powiadamia o tym Parlament, aby ten zdecydował w przedmiocie wakatu. W przeciwnym przypadku wakat stwierdza się od dnia wskazanego w protokole przez zrzekającego się posła. Parlament nie przeprowadza głosowania w tej sprawie. […] 9.   Parlament zastrzega sobie prawo do unieważnienia mandatu lub odmówienia stwierdzenia wakatu w przypadku, gdy zostanie uprawdopodobnione, że przyjęcie mandatu lub jego zrzeczenie się wynika z błędów rzeczowych bądź z wady oświadczenia woli”. Statut posła do Parlamentu Europejskiego Zgodnie z motywem 4 decyzji Parlamentu Europejskiego 2005/684/WE, Euratom z dnia 28 września 2005 r w sprawie przyjęcia statutu posła do Parlamentu Europejskiego ( Dz.U. L 262, s. 1 , zwanej dalej „statutem posła”) „[c]hroniona przez art. 2 wolność i niezależność posłów nie została dotychczas [powinna zostać] uregulowana ani też [, a nie została] wspomniana w jakimkolwiek tekście prawa pierwotnego. Oświadczenia, w których posłowie zobowiązują się do złożenia mandatu w określonym terminie, lub oświadczenia in blanco o złożeniu mandatu, które każda partia może wykorzystać według własnego uznania, są sprzeczne z wolnością i niezależnością poselską, a więc nie mogą być prawnie wiążące”. Ponadto motyw 5 statutu posła uściśla, że art. 3 ust. 1 tego statutu przejmuje w całości tekst art. 6 ust. 1 aktu z 1976 r. Wreszcie art. 2 i 30 statutu posła stanowią: „Artykuł 2 1.   Posłowie są wolni i niezależni. 2.   Porozumienia w sprawie złożenia mandatu przed upływem kadencji lub na jej zakończenie są nieważne. […] Artykuł 30 Niniejszy statut wchodzi w życie pierwszego dnia rozpoczynającej się w 2009 r. kadencji Parlamentu Europejskiego”. Uregulowania krajowe Ustawa nr 18 z dnia 24 stycznia 1979 r. o wyborach przedstawicieli Włoch do Parlamentu Europejskiego (GURI nr 29 z dnia , s. 947, zwana dalej „ustawą z dnia ”) dotyczy wyborów włoskich członków Parlamentu Europejskiego. Ustawa ta przewiduje, że parlamentarzyści wybierani są w wyborach powszechnych w bezpośrednim, wolnym i tajnym głosowaniu na listy. Miejsca są rozdzielane między listy proporcjonalnie według sposobu przewidzianego przez tę ustawę, a liczba miejsc jest przypisywana poszczególnym okręgom, łącznie pięciu, na podstawie wyników ostatniego powszechnego spisu ludności. Artykuł 20 ustawy z dnia 24 stycznia 1979 r. przewiduje, że biura wyborcze poszczególnych okręgów mają w szczególności za zadanie ustalenie kolejności kandydatów z każdej listy na postawie wyników indywidualnych. Wyniki są przekazywane Ufficio elettorale nazionale per il Parlamento europeo presso la Corte di cassazione (krajowemu biuru wyborczemu dla wyborów do Parlamentu Europejskiego przy sądzie kasacyjnym, zwanego dalej „włoskim biurem wyborczym”). Zgodnie z art. 21 tej ustawy włoskie biuro wyborcze ma za zadanie ustalenie liczby głosów uzyskanych na szczeblu krajowym przez każdą listę, przystąpienie do rozdziału miejsc między listy na podstawie liczby głosów oddanych na każdą listę i podziału miejsc w ten sposób przydzielonych każdej liście między poszczególne okręgi. Zgodnie z art. 23 wspomnianej ustawy biuro to sporządza protokół, który należy przekazać sekretariatowi Parlamentu Europejskiego. Ustawa z dnia 24 stycznia 1979 r. zawiera między innymi szczegółowe uregulowanie dotyczące zastępstwa w swoim art. 41. Zgodnie z tym przepisem kandydat wybrany w kilku okręgach powinien oświadczyć włoskiemu biuru wyborczemu, który okręg decyduje się reprezentować. W odniesieniu do okręgu, na który nie padł wybór, biuro to uznaje za wybranego kandydata, który uplasował się bezpośrednio za ostatnim wybranym kandydatem. Ponadto w razie wystąpienia wakatu w czasie trwania kadencji mandat ten jest przyznawany przez włoskie biuro wyborcze reprezentującemu tę samą listę i okręg kandydatowi, który uplasował się za ostatnim wybranym kandydatem. Zgodnie z art. 46 tej ustawy włoskie biuro wyborcze zawiadamia sekretariat Parlamentu Europejskiego o zastępstwach dokonanych na postawie wyroków i orzeczeń prawomocnie rozstrzygających odnośne spory, w razie potrzeby dokonuje sprostowań wyników wyborów i zastępuje kandydatów, których wybór został ogłoszony niezgodnie z prawem, kandydatami, którzy mają do tego prawo, informując o tym zainteresowanych i sekretariat Parlamentu. Okoliczności faktyczne leżące u podstaw sporu i zaskarżona decyzja W wyborach członków Parlamentu Europejskiego, które odbyły się w dniach 12 i , B. Donnici kandydował z listy Società Civile — Di Pietro Occhetto. Lista ta uzyskała dwa miejsca, jedno w okręgu wyborczym Włochy Południowe, drugie w okręgu Włochy Północno-Zachodnie. Antonio Di Pietro, który uzyskał pierwsze miejsce w obu okręgach, zdecydował się reprezentować okręg Włochy Południowe. Po zliczeniu głosów uzyskanych w obu okręgach Achille Occhetto znalazł się na drugim miejscu list wyborczych, wyprzedzając B. Donniciego w okręgu Włochy Południowe oraz Giulietta Chiesę w okręgu Włochy Północno-Zachodnie. Ponieważ A. Di Pietro wybrał mandat z okręgu Włochy Południowe, dla okręgu Włochy Północno-Zachodnie należało ogłosić wybór A. Occhetta. Jednak w dniu 6 lipca 2004 r. A. Occhetto, który w tamtym czasie zasiadał w senacie włoskim, złożył oświadczenie na piśmie doręczone w dniu włoskiemu biuru wyborczemu, w którym zrzekł się wyboru do Parlamentu Europejskiego w obu okręgach wyborczych. W następstwie tej rezygnacji w dniu 18 lipca 2004 r. włoskie biuro wyborcze ogłosiło wybór G. Chiesy w okręgu Włochy Północno-Zachodnie i wybór A. Di Pietra w okręgu Włochy Południowe, a w dniu powiadomiło, że B. Donnici zajmuje pierwsze miejsce na liście zastępców A. Di Pietra dla okręgu Włochy Południowe, podczas gdy A. Occhetto, który złożył rezygnację, nie znalazł się na tej liście. A. Di Pietro został wybrany na posła do włoskiego parlamentu w wyborach parlamentarnych we Włoszech, które odbyły się w dniach 9 i , i w związku z tym zdecydował się na przyjęcie mandatu posła w parlamencie krajowym ze skutkiem od dnia Ponieważ zgodnie z art. 7 ust. 2 aktu z 1976 r. funkcji tej nie można łączyć z mandatem posła do Parlamentu Europejskiego, Parlament stwierdził wakat. W dniu 27 kwietnia 2006 r. A. Occhetto, który kandydował w tych samych wyborach krajowych, ale nie został ponownie wybrany, przesłał do włoskiego biura wyborczego oświadczenie, w którym odwołał swoją rezygnację złożoną w dniu i domagał się objęcia wakatu powstałego w następstwie decyzji A. Di Pietra dotyczącej przyjęcia mandatu w parlamencie krajowym. W następstwie powyższego oświadczenia w dniu 8 maja 2006 r. włoskie biuro wyborcze ogłosiło wybór A. Occhetta na członka Parlamentu Europejskiego i powiadomiło w tym samym dniu Parlament, że A. Occhetto powinien figurować jako zastępca A. Di Pietra. Wyrokiem z dnia 21 lipca 2006 r. Tribunale amministrativo regionale del Lazio (okręgowy sąd administracyjny dla Lacjum) oddalił jako bezzasadną skargę o stwierdzenie nieważności wniesioną przez B. Donniciego na wspomniane wyżej ogłoszenie. B. Donnici sprzeciwił się ogłoszeniu A. Occhetta posłem do Parlamentu Europejskiego w miejsce A. Di Pietra również przed Parlamentem Europejskim. Sprzeciw został rozpatrzony przez Komisję Prawną Parlamentu Europejskiego w czasie posiedzenia w dniu 21 czerwca 2006 r. Stwierdziwszy, że zgodnie z art. 12 aktu z 1976 r. sprzeciw ten jest niedopuszczalny, jako że został oparty na włoskiej ordynacji wyborczej, Komisja Prawna zaproponowała jednogłośnie Parlamentowi Europejskiemu stwierdzenie ważności mandatu A. Occhetta. W dniu Parlament Europejski zatwierdził mandat A. Occhetta. Wyrokiem z dnia 6 grudnia 2006 r. Consiglio di Stato (rada stanu) dopuściła apelację B. Donniciego od wyroku Tribunale amministrativo regionale del Lazio, stwierdzając nieważność ogłoszenia A. Occhetta członkiem Parlamentu Europejskiego, dokonanego przez włoskie biuro wyborcze w dniu Consiglio di Stato stwierdziła w szczególności, że „poszanowanie woli wyborców […] nigdy nie przeszkodziło żadnemu kandydatowi w zrzeczeniu się wyboru” i że „niemożność swobodnego dysponowania kolejnością miejsc [ustaloną w wyborach] uniemożliwia […] zrzekającemu się odzyskanie miejsca w tej kolejności według własnego upodobania”. Wyrok Consiglio di Stato uzyskał powagę rzeczy osądzonej w następstwie wyroku z dnia 26 marca 2007 r. Corte suprema di cassazione (najwyższego sądu kasacyjnego), który stwierdził niedopuszczalność odwołania A. Occhetta ze względu na brak formalny. W dniu A. Occhetto wniósł skargę do Europejskiego Trybunału Praw Człowieka, w której to sprawie — według informacji przekazanych przez przedstawiciela A. Occhetta podczas rozprawy w dniu — postępowanie wciąż jest w toku. W dniu 29 marca 2007 r. włoskie biuro wyborcze przyjęło do wiadomości wyrok wydany przez Consiglio di Stato i ogłosiło wybór B. Donniciego na członka Parlamentu Europejskiego w okręgu wyborczym Włochy Południowe. Zakomunikowane ogłoszenie zostało odnotowane przez Parlament Europejski w protokole z posiedzenia plenarnego w dniu Zgodnie z tym protokołem B. Donnici brał udział w posiedzeniach Parlamentu Europejskiego, jednak wyłącznie tymczasowo i z zastrzeżeniem podjęcia przez Parlament późniejszej decyzji w przedmiocie weryfikacji jego mandatu. Tymczasem pismem z dnia 5 kwietnia 2007 r. A. Occhetto wniósł sprzeciw oraz zwrócił się do Parlamentu Europejskiego o potwierdzenie jego mandatu oraz o niestwierdzanie ważności mandatu A. Donniciego. W następstwie tego sprzeciwu Parlament Europejski przekazał sprawę mandatu A. Donniciego do zbadania przez swoją Komisję Prawną. W dniu 24 maja 2007 r. Parlament Europejski podjął zaskarżoną decyzję, która stanowi: „Parlament Europejski, — uwzględniając akt [z 1976 r.], — uwzględniając art. 3, 4 i 9 regulaminu oraz załącznik I do regulaminu, — uwzględniając oficjalny komunikat, wydany przez właściwy włoski organ krajowy, o wyborze Beniamina Donniciego do Parlamentu Europejskiego, — uwzględniając sprzeciw ze strony Achille Occhetta otrzymany w dniu 25 marca 2007 r. dotyczący ważności wyboru Beniamina Donniciego do Parlamentu Europejskiego, — uwzględniając sprawozdanie Komisji Prawnej (A6-0198/2007), […] D. mając na uwadze, że krajowe przepisy dotyczące europejskiej procedury wyborczej muszą być zgodne z podstawowymi zasadami systemu prawnego Wspólnoty, wspólnotowym prawem pierwotnym oraz z duchem i literą aktu z 1976 r.; mając zatem na uwadze, że stosując lub interpretując przepisy krajowe dotyczące europejskiej procedury wyborczej, właściwe krajowe organy — legislacyjne, administracyjne i sądowe — nie mogą nie uwzględniać zasad prawa wyborczego Wspólnoty, E. mając na uwadze, że zgodność rezygnacji z mandatu złożonej przez Achille Occhetta z duchem i literą aktu z 1976 r. należy oceniać w świetle art. 6 tego aktu […] oraz że wolność i niezależność posłów stanowią rzeczywistą, podstawową zasadę, F. mając na uwadze, że statut posła (który będzie w mocy od 2009 r.) przewiduje w art. 2 ust. 1, że »[p]osłowie są wolni i niezależni«; mając na uwadze, że z kolei ust. 2 — będący naturalną kontynuacją ust. 1 — stanowi, że »[p]orozumienia w sprawie złożenia mandatu przed upływem kadencji lub na jej zakończenie są nieważne«, G. mając na uwadze, że wspomniane przepisy statutu posła służą jedynie wyraźnemu potwierdzeniu zasad wolności i niezależności, zawartych już w akcie z 1976 r. […], […] K. mając na uwadze, że zakres prawny art. 6 aktu z 1976 r. obejmuje kandydatów, którzy oficjalnie figurują na liście wybranych kandydatów — przy czym jest to w interesie Parlamentu Europejskiego, zważywszy, że wybrani kandydaci są potencjalnymi posłami do tego Parlamentu, L. mając na uwadze, że rezygnacja z wyboru złożona przez Achille Occhetta jest rezultatem woli wynikającej z porozumienia […] oraz że wskutek tego owa rezygnacja musi zostać uznana za niezgodną z duchem i literą aktu z 1976 r., a w konsekwencji za nieważną, M. mając na uwadze, że uznanie za nieważną rezygnacji złożonej przez Achille Occhetta podważa faktyczną i prawną podstawę istnienia i ważności mandatu jego następcy — Beniamina Donniciego, […] O. mając na uwadze, że [Consiglio di Stato] ostatecznym orzeczeniem mającym powagę rzeczy osądzonej unieważniła ogłoszenie Achille Occhetta posłem do Parlamentu Europejskiego, P. mając na uwadze, że zgodnie z art. 12 aktu z 1976 r. Parlament Europejski, i tylko Parlament Europejski, weryfikuje mandaty posłów wybranych w głosowaniu powszechnym; mając na uwadze, że to podstawowe uprawnienie Parlamentu Europejskiego nie może być podważone, a tym bardziej unieważnione na mocy decyzji podjętej przez organy krajowe z jawnym pogwałceniem właściwych zasad i przepisów prawa Wspólnoty, nawet jeśli taka decyzja została prawomocnie podjęta przez najwyższy organ sądowy danego państwa członkowskiego, jak miało to miejsce w przypadku orzeczenia [Consiglio di Stato], czego dotyczy niniejsza decyzja; […] Q. mając na uwadze, że Parlament Europejski może legalnie zanegować ważność mandatu Beniamina Donniciego, a jednocześnie nie brać pod uwagę orzeczenia wydanego przez [Consiglio di Stato], sprzecznego z duchem i literą aktu z 1976 r., i w rezultacie utrzymać w mocy mandat Achille Occhetta, 1. stwierdza nieważność mandatu posła do Parlamentu Europejskiego Beniamina Donniciego, o którego wyborze poinformowały właściwe organy krajowe, 2. potwierdza ważność mandatu Achille Occhetta […]”. Postępowania przed sądami wspólnotowymi i żądania stron Pismem złożonym w sekretariacie Sądu Pierwszej Instancji Wspólnot Europejskich w dniu 22 czerwca 2007 r., wpisanym do rejestru pod numerem T-215/07, B. Donnici wniósł skargę o stwierdzenie nieważności zaskarżonej decyzji, która została mu notyfikowana w dniu Postanowieniem z dnia w sprawie T-215/07 Donnici przeciwko Parlamentowi, Zb.Orz. s. II-5239 , Sąd stwierdził brak swojej właściwości w sprawie T-215/07 na korzyść Trybunału, tak aby Trybunał mógł rozstrzygnąć skargę o stwierdzenie nieważności. Skarga ta została wpisana do rejestru Trybunału pod numerem C-9/08. Postanowieniem prezesa Trybunału z dnia A. Occhetto został dopuszczony do udziału w sprawie w charakterze interwenienta po stronie Parlamentu Europejskiego, a Republika Włoska została dopuszczona do udziału w sprawie w charakterze interwenienta po stronie B. Donniciego. W odrębnym piśmie złożonym do sekretariatu Sądu w dniu 14 sierpnia 2007 r. Parlament Europejski poniósł zarzut na postawie art. 114 § 1 regulaminu Sądu zmierzający do wyłączenia z akt sprawy opinii swojej służby prawnej z dnia dołączonej jako załącznik A.11 do skargi B. Donniciego. Postanowieniem z dnia Trybunał uwzględnił wniosek Parlamentu Europejskiego i pozostawił wniosek B. Donniciego o zarządzenie okazania wymienionej opinii prawnej w ramach środka dowodowego do rozpoznania w wyroku co do istoty sprawy. Pismem złożonym w sekretariacie Trybunału w dniu 1 sierpnia 2007 r., wpisanym do rejestru pod numerem C-393/07, Republika Włoska również złożyła skargę zmierzającą do stwierdzenia nieważności zaskarżonej decyzji, która została jej notyfikowana w dniu Postanowieniem prezesa Trybunału z dnia Republika Łotewska została dopuszczona do udziału w niniejszej sprawie w charakterze interwenienta po stronie Republiki Włoskiej. Republika Łotewska nie uczestniczyła ani w procedurze pisemnej, ani w procedurze ustnej. Postanowieniem prezesa czwartej izby z dnia 30 stycznia 2009 r. obie skargi o stwierdzenie nieważności zostały połączone do celów procedury ustnej oraz wydania wyroku. W odrębnym piśmie złożonym do sekretariatu Sądu w dniu 22 czerwca 2007 r., wpisanym do rejestru pod numerem T-215/07 R, B. Donnici złożył wniosek o zawieszenie wykonania zaskarżonej decyzji. Sędzia orzekający w przedmiocie środków tymczasowych zastępujący prezesa Sądu uwzględnił ten wniosek i postanowieniem z dnia w sprawie T-215/07 R Donnici przeciwko Parlamentowi, Zb.Orz. s. II-4673 , zarządził zawieszenie wykonania zaskarżonej decyzji. Postanowieniem prezesa Trybunału z dnia 13 stycznia 2009 r. w sprawach połączonych C-512/07 P(R) i C-15/08 P(R) Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu i Włochom, Zb.Orz. s. I-1, odwołania od wspomnianego postanowienia w przedmiocie środków tymczasowych wniesione przez A. Occhetta i Parlament zostały oddalone. W swoich skargach Republika Włoska oraz B. Donnici wnoszą do Trybunału o stwierdzenie nieważności zaskarżonej decyzji i obciążenie Parlamentu Europejskiego kosztami postępowania. B. Donnici wnosi dodatkowo na podstawie art. 241 WE o stwierdzenie niezgodności z prawem art. 3 ust. 5 regulaminu oraz posiłkowo o zarządzenie włączenia do akt niniejszego postępowania opinii prawnej służby prawnej Parlamentu Europejskiego z dnia 2 maja 2007 r. Parlament Europejski wnosi o oddalenie skargi i obciążenie Republiki Włoskiej oraz B. Donniciego kosztami postępowania. W przedmiocie odwołań W sprawie C-393/07 Republika Włoska podnosi pięć zarzutów dotyczących odpowiednio tego, że zaskarżona decyzja narusza art. 6, 8, 12 i 13 aktu z 1976 r. oraz art. 6 UE, art. 2 statutu posła, art. 199 WE oraz art. 3 i 4 regulaminu, art. 6 UE oraz art. 10 WE i 230 WE i wreszcie tego, że decyzja ta dotknięta jest brakiem w uzasadnieniu. W sprawie C-9/08 B. Donnici podnosi dwa zarzuty dotyczące, po pierwsze, naruszenia art. 12 aktu z 1976 r. i art. 3 ust. 1 regulaminu, zasady niezależności, zakazu mandatu wiążącego oraz powagi rzeczy osądzonej, a po drugie, braku w uzasadnieniu zaskarżonej decyzji. W przedmiocie zarzutu pierwszego Argumentacja stron Republika Włoska i B. Donnici podnoszą w istocie, że Parlament Europejski powinien był poprzestać zgodnie z art. 12 aktu z 1976 r. na odnotowaniu dokonanego przez włoskie biuro wyborcze ogłoszenia wyboru B. Donniciego. Ich zdaniem ten art. 12 nie zezwala Parlamentowi Europejskiemu na odstąpienie od wymienionego ogłoszenia z powodu jego rzekomej niezgodności z prawem wspólnotowym. Tym samym w ramach decyzji rozstrzygającej spory Parlament Europejski może się oprzeć wyłącznie na przepisach aktu z 1976 r. z wyłączeniem innych przepisów prawa wspólnotowego, w tym zasad ogólnych tego prawa. Jeśli chodzi o art. 6 aktu z 1976 r., Republika Włoska i B. Donnici podnoszą, że artykuł ten ma zastosowanie wyłącznie do posłów, a nie do niewybranych kandydatów, tak że zakres zastosowania tego artykułu nie obejmuje rezygnacji A. Occhetta ogłoszonej w dniu 6 lipca 2004 r., gdy nie był on posłem do Parlamentu Europejskiego. Ich zdaniem, ponieważ wymieniony artykuł dotyczy zgodnie ze swoim brzmieniem wyłącznie wykonywania mandatu parlamentarnego, okoliczności związane z procedurą wyborczą i zachowaniem niewybranych kandydatów przed ich powołaniem na posłów nie są objęte zakresem zastosowania tego artykułu. Natomiast Parlament Europejski, wspierany przez A. Occhetta, utrzymuje, że na mocy art. 12 aktu z 1976 r. to na Parlamencie spoczywa obowiązek czuwania, aby ogłoszenie dokonane przez władze krajowe było zgodne z prawem wspólnotowym w ogólności, a w szczególności z zasadami ustanowionymi w akcie z 1976 r. Zdaniem Parlamentu Europejskiego takie zrozumienie jego kompetencji odzwierciedlają art. 3 ust. 4 i 5 oraz art. 4 ust. 3 i 9 jego regulaminu, a także praktyka w tej dziedzinie. Oczywiste jest, że w odniesieniu do procedury wyborczej prowadzącej do ukonstytuowania się Parlamentu Europejskiego istnieją wspólnotowe uregulowania prawne ustanawiające odpowiedni minimalny standard w celu zapobieżenia jakimkolwiek zniekształceniom wynikającym z niezgodności procedur krajowych, który to standard powinien być gwarantowany przez Parlament. Natomiast jeśli Parlament Europejski miałby się ograniczyć w ramach wykonywania swoich kompetencji do badania zakazów łączenia funkcji w rozumieniu art. 7 aktu z 1976 r., jego kompetencja byłaby pozbawiona faktycznej treści. Parlament Europejski, wspierany przez A. Occhetta, podnosi, że w razie oczywistego naruszenia podstawowych zasad aktu z 1976 r., takich jak wolny mandat parlamentarny ustanowiony w art. 6 tego aktu, a także zasad dotyczących wyborów powszechnych i proporcjonalnych ustanowionych w art. 1 i 2 wspomnianego aktu, ma on prawo, a nawet obowiązek nienadawania dalszych skutków temu naruszeniu przy odnotowaniu wyników procedury krajowej, w przeciwnym razie jego własna decyzja o stwierdzeniu ważności byłaby niezgodna z prawem. Zasada pierwszeństwa prawa wspólnotowego wymaga od Parlamentu Europejskiego nieuwzględnienia desygnacji kandydata dokonanej przez władze krajowe z oczywistym naruszeniem prawa wspólnotowego. Zdaniem Parlamentu Europejskiego artykuł 6 aktu z 1976 r. chroni także wybranego kandydata. W przeciwnym razie gwarancja ustanowiona przez ten artykuł nie miałaby zastosowania do aktów — jak w niniejszej sprawie do rezygnacji złożonej przez A. Occhetta podyktowanej porozumieniem wyborczym — które uniemożliwiają urzeczywistnienie się mandatu zgodnie z wolą wyborców. W opinii Parlamentu Europejskiego taką wykładnię wymienionego art. 6 potwierdzają art. 2 statutu posła oraz art. 3 protokołu dodatkowego nr 1 do europejskiej Konwencji o ochronie praw człowieka i podstawowych wolności, podpisanej w Rzymie w dniu 4 listopada 1950 r. Ponadto Parlament Europejski podkreśla, że zastosowanie wspomnianego art. 6 w niniejszej sprawie wynika już z tej okoliczności, że A. Occhetto brał udział w posiedzeniach Parlamentu, gdy organy krajowe powiadomiły go o zastąpieniu zainteresowanego przez B. Donniciego. Ocena Trybunału Pierwszy zarzut podnosi kwestię zakresu kompetencji, którymi dysponuje Parlament Europejski w ramach weryfikacji mandatów swoich członków na mocy art. 12 aktu z 1976 r. Aby zatem zbadać ważność zaskarżonej decyzji, należy zasadniczo dokonać analizy zasięgu kompetencji, które przepis ten przyznaje Parlamentowi Europejskiemu. Tymczasem art. 12 tego aktu przewiduje w każdym razie oparcie decyzji Parlamentu Europejskiego na postanowieniu tego aktu, co do którego to postanowienia może wyniknąć spór. Ponieważ w tym względzie Parlament Europejski zasadniczo powołuje się na art. 6 aktu z 1976 r., należy stwierdzić na wstępie, czy przepis ten ma z zasady zastosowanie w niniejszej sprawie. — W przedmiocie stosowania art. 6 aktu z 1976 r. Artykuł 6 ust. 1 aktu z 1976 r. stanowi, że członkowie Parlamentu Europejskiego głosują indywidualnie i osobiście oraz nie są związani żadnymi instrukcjami ani nie otrzymują mandatu wiążącego. Jak wynika z brzmienia wymienionego artykułu, odnosi się on wyraźnie do „członków Parlamentu” i dotyczy wykonywania mandatu parlamentarnego. Ponadto ten sam artykuł wymienia prerogatywy wspomnianych członków w zakresie głosowania, prerogatywy, które ze swojej natury nie mogą być związane ze statusem kandydata ogłoszonego oficjalnie w klasyfikacji powyborczej (zob. ww. postanowienie w sprawie Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu, pkt 41). Należy stwierdzić, że art. 6 aktu z 1976 r., uwzględniając jego jasne brzmienie, nie ma zastosowania do aktów mających za przedmiot rezygnację wybranego kandydata, jak w niniejszym przypadku do rezygnacji złożonej przez A. Occhetta ze stanowiska zastępcy A. Di Pietra. Argumenty wysunięte w tym względzie przez Parlament Europejski nie pozwalają odstąpić od tej wykładni. W szczególności nie można uznać, że Parlament Europejski ma ogólną kompetencję w zakresie oceny zgodności z prawem procedur wyborczych państw członkowskich w odniesieniu do wszystkich zasad, które w jego mniemaniu leżą u podstaw art. 6 aktu z 1976 r. — takich jak te, które Parlament w szczególności wywodzi z art. 3 protokołu dodatkowego nr 1 do europejskiej Konwencji o ochronie praw człowieka i podstawowych wolności za pomocą szerokiej wykładni tego artykułu w świetle tychże zasad (zob. podobnie ww. postanowienie w sprawie Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu, pkt 43). Taka wykładnia tego art. 6 pomijałaby bowiem decyzję podjętą przez jego projektodawców, przekształcając ten przepis dotyczący wykonywania mandatu — mimo jego ściśle ograniczonego zakresu zastosowania — w regułę kompetencyjną regulującą procedurę wyborczą, podczas gdy zgodnie z art. 8 aktu z 1976 r. dziedzina ta co do zasady podlega przepisom krajowym. Jeśli chodzi o art. 2 statutu posła, na który powołuje się Parlament Europejski w uzasadnieniu proponowanej przez siebie wykładni art. 6 aktu z 1976 r., należy na wstępie zaznaczyć, że statut ten nie obowiązywał w chwili zaistnienia okoliczności faktycznych sprawy. Ponadto motyw 4 statutu posła stanowi, że „[c]hroniona przez art. 2 wolność i niezależność posłów nie została dotychczas [powinna zostać] uregulowana”, jako że „[nie została] wspomniana w jakimkolwiek tekście prawa pierwotnego”, a jego motyw 5 uściśla, że art. 3 ust. 1 tego statutu przejmuje w całości tekst art. 6 ust. 1 aktu z 1976 r. Wynika z tego, że art. 2 statutu posła nie kodyfikuje wspomnianego art. 6 (zob. podobnie ww. postanowienie w sprawie Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu, pkt 44). Ponadto zgodnie z zasadą hierarchii norm Parlament Europejski nie może się oprzeć na przepisie swojego regulaminu i na swojej rzekomej praktyce w tej dziedzinie w celu dokonania wykładni contra legem art. 6 aktu z 1976 r. (zob. podobnie ww. postanowienie w sprawie Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu, pkt 45). Należy stwierdzić bowiem, że regulamin jest aktem organizacji wewnętrznej, który nie może ustanowić na rzecz Parlamentu Europejskiego kompetencji nieprzewidzianych wyraźnie w akcie normatywnym, w tym przypadku w akcie z 1976 r. (zob. wyrok z dnia 21 października 2008 r. w sprawach połączonych C-200/07 i C-201/07 Marra, Zb.Orz. s. I-7929 , pkt 38). A fortiori wynika z tego, że rzekoma praktyka instytucyjna nie może odstępować od wspomnianego art. 6. Z powyższego wynika, że rezygnacja złożona przez A. Occhetta z miejsca na liście zastępców nie wchodzi w zakres zastosowania art. 6 aktu z 1976 r., tak że artykuł ten nie mógł stanowić podstawy sporu powstałego w ramach weryfikacji mandatów członków Parlamentu Europejskiego na mocy art. 12 tego aktu oraz z tego powodu Parlament nie mógł uzasadnić zaskarżonej decyzji naruszeniem wspomnianego art. 6. — W przedmiocie naruszenia art. 12 aktu z 1976 r. Po stwierdzeniu, że art. 6 aktu z 1976 r. nie mógł stanowić uzasadnienia dla przyjęcia zaskarżonej decyzji, nasuwa się pytanie, czy decyzja ta może opierać się na naruszeniu zasad wyborów powszechnych i proporcjonalnych ustanowionych w art. 1 i 2 aktu z 1976 r., jak to podnosi Parlament Europejski. Odnosząc się do naruszenia wspomnianych zasad, Parlament Europejski przyznał sobie uprawnienie do zweryfikowania, czy oficjalne ogłoszenie B. Donniciego członkiem Parlamentu nastąpiło z poszanowaniem wspomnianych wymogów. Należy zatem zbadać, czy art. 12 tego aktu przyznaje Parlamentowi taką kompetencję w związku z weryfikowaniem mandatów jego członków. Artykuł 12 aktu z 1976 r. stanowi, że dla potrzeb weryfikacji mandatów swoich członków Parlament Europejski odnotowuje rezultaty ogłoszone urzędowo przez państwa członkowskie i rozstrzyga spory, jakie mogą wyniknąć na tle postanowień tego aktu, inne aniżeli wynikające z przepisów krajowych, do których akt ten się odnosi. Brzmienie tego art. 12 wskazuje, że uprawnienie do weryfikacji, którym Parlament Europejski dysponuje na mocy pierwszego zdania tego artykułu, jest poddane dwóm ważnym ograniczeniom przywołanym w drugim zdaniu tego artykułu (zob. podobnie ww. postanowienia: z dnia 15 listopada 2007 r. w sprawie Donnici przeciwko Parlamentowi, pkt 77; w sprawie Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu, pkt 31, 32). Zgodnie z pierwszą częścią drugiego zdania art. 12 aktu z 1976 r. Parlament Europejski „odnotowuje rezultaty ogłoszone urzędowo przez państwa członkowskie”. Ponadto szczególna kompetencja Parlamentu Europejskiego rozstrzygania wynikłych sporów, wymieniona w drugiej części drugiego zdania wspomnianego artykułu, jest również ograniczona ratione materiae wyłącznie do sporów, „jakie mogą wyniknąć na tle postanowień [aktu z 1976 r.], innych aniżeli wynikających z przepisów krajowych, do których akt ten się odnosi”. Po pierwsze, wbrew twierdzeniom Parlamentu Europejskiego z samego tekstu art. 12 aktu z 1976 r. wynika, że artykuł ten nie przyznaje Parlamentowi kompetencji rozstrzygania sporów wynikłych na tle całego prawa wspólnotowego. Zgodnie z jasnym brzmieniem tego artykułu odnosi się on tylko do „spor[ów] […] [wynikłych] na tle postanowień niniejszego aktu” (zob. podobnie ww. postanowienie w sprawie Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu, pkt 32). Po drugie, zadanie polegające na „odnotowywaniu rezultatów ogłoszonych urzędowo” oznacza, że — dla celów wydania własnej decyzji podczas weryfikacji mandatów swoich członków — Parlament Europejski zobowiązany był do oparcia się na ogłoszeniu dokonanym w dniu 29 marca 2007 r. przez włoskie biuro wyborcze w następstwie wydania przez Consiglio di Stato wyroku z dnia Ogłoszenie to stanowi bowiem wynik zgodnego z procedurami krajowymi procesu decyzyjnego, w ramach którego kwestie prawne związane z wymienionym ogłoszeniem zostały ostatecznie rozstrzygnięte, i z tego względu stanowi ono istniejącą już wcześniej sytuację prawną. Tymczasem Trybunał orzekł już, że użycie określenia „odnotować” w kontekście aktu z 1976 r. należy interpretować jako wskazanie całkowitego braku uprawnień dyskrecjonalnych ze strony Parlamentu Europejskiego w tym zakresie (zob. podobnie wyrok z dnia w sprawie C-208/03 P Le Pen przeciwko Parlamentowi, Zb.Orz. s. I-6051, pkt 50). Ta wykładnia określenia „odnotować” zawartego w art. 12 ust. 2 aktu z 1976 r. w jego pierwotnym brzmieniu — zgodnie z tym przepisem państwa członkowskie o wystąpieniu wakatu wynikającym z zastosowania przepisów krajowych informują Parlament Europejski, który odnotowuje ten fakt — stosuje się również do tego samego określenia użytego w art. 12 aktu z 1976 r. w jego obecnym brzemieniu. Jeśli art. 12 ust. 2 aktu z 1976 r. w jego pierwotnym brzmieniu wyklucza jakiekolwiek uprawnienia dyskrecjonalne Parlamentu Europejskiego nawet w razie utraty mandatu przez jednego z jego członków wynikającej z zastosowania przepisów krajowych — co ma wpływ na istniejący skład tej instytucji — to taki brak kompetencji decyzyjnej tym bardziej odnosi się do weryfikacji, zgodnie z art. 12 aktu z 1976 r., mandatów członków Parlamentu Europejskiego ogłoszonych oficjalnie przez państwa członkowskie. W tym kontekście chodzi bowiem o desygnację przez władze krajowe przyszłych członków Parlamentu Europejskiego zgodnie z procedurą wyborczą, która podlega, jak wynika wyraźnie z art. 8 aktu z 1976 r., przepisom krajowym. Wynika z tego, że Parlament Europejski nie może podważyć samej prawidłowości ogłoszenia dokonanego przez krajowe biuro wyborcze. Artykuł 12 aktu z 1976 r. nie upoważnia także Parlamentu Europejskiego do odmowy odnotowania takiego ogłoszenia w sytuacji, gdy stwierdzi on wystąpienie nieprawidłowości (zob. podobnie ww. postanowienie z dnia 15 listopada 2007 r. w sprawie Donnici przeciwko Parlamentowi, pkt 75). Taką wykładnię art. 12 aktu z 1976 r. potwierdzają analiza tego artykułu w świetle właściwych przepisów traktatu WE oraz ramy prawne, w które wpisuje się wspomniany artykuł. W tym względzie należy stwierdzić, że zgodnie z art. 5 akapit pierwszy WE, art. 7 ust. 7 akapit pierwszy WE oraz art. 189 akapit pierwszy WE Parlament Europejski wykonuje swoje kompetencje i działa w granicach uprawnień przyznanych mu traktami. Ponadto zgodnie z art. 8 aktu z 1976 r. „procedura wyborcza w każdym państwie członkowskim podlega przepisom krajowym” z zastrzeżeniem postanowień aktu z 1976 r. A zatem nawet jeżeli państwa członkowskie są zobowiązane do przestrzegania postanowień aktu z 1976 r. w zakresie pewnych procedur wyborczych, to wciąż na nich ostatecznie spoczywa obowiązek zorganizowania wyborów zgodnie z procedurą ustaloną przez ich własne przepisy krajowe, a w tych ramach następnie obliczenia głosów oraz urzędowego ogłoszenia wyników wyborów (zob. podobnie ww. postanowienie z dnia 15 listopada 2007 r. w sprawie Donnici przeciwko Parlamentowi, pkt 74). Wreszcie art. 13 ust. 2 aktu z 1976 r. stanowi, że państwa członkowskie ustanawiają odpowiednie procedury w celu zapełnienia wakatów. Zgodnie zatem z tymi ramami prawnymi procedura wyborcza obowiązująca przy wyborach członków do Parlamentu Europejskiego w dniach 12 i 13 czerwca 2004 r. oraz przy powoływaniu zastępców w razie powstania wakatów podlegała w każdym państwie członkowskim właściwym przepisom krajowym, w tym przypadku ustawie z dnia (zob. podobnie ww. postanowienie z dnia w sprawie Donnici przeciwko Parlamentowi, pkt 66). Ponadto w braku uregulowań wspólnotowych w tym przedmiocie do krajowego porządku prawnego każdego państwa członkowskiego należy wyznaczenie właściwych sądów oraz uregulowanie trybów odwołań do nich, mających zapewnić ochronę praw jednostki wywodzonych z prawa wspólnotowego, przy czym, po pierwsze, zasady te nie mogą być mniej korzystne aniżeli te służące realizacji praw wywodzonych z krajowego porządku prawnego (zasada równoważności) oraz, po drugie, nie mogą one uczynić wykonywania w praktyce uprawnienia przyznanego przez prawo wspólnotowe niemożliwym ani nadmiernie trudnym (zasada skuteczności) (zob. podobnie wyrok z dnia 12 września 2006 r. w sprawie C-300/04 Eman i Sevinger, Zb.Orz. s. I-8055 , pkt 67). Tymczasem Parlament Europejski nie podniósł, że włoskie przepisy proceduralne są sprzeczne z tymi zasadami równoważności i skuteczności. Ponadto nawet przyjęcie takiego założenia nie doprowadziłoby do sytuacji, w której Parlament Europejski byłby upoważniony do zastąpienia własnymi ocenami stosownych aktów właściwych organów krajowych. Natomiast czuwanie nad poszanowaniem przez państwa członkowskie postanowień traktatu oraz postanowień przyjętych przez instytucje na jego mocy należy do obowiązków Komisji, która jest upoważniona na mocy art. 226 WE do wszczęcia przed Trybunałem postępowania w sprawie uchybienia zobowiązaniom, jeśli uzna, że państwo członkowskie uchybiło jednemu z ciążących na nim zobowiązań. Ponadto kontrola poszanowania tych postanowień jest zapewniona przez postępowanie na podstawie art. 234 WE, które wpisuje się w ramy protestu wyborczego na szczeblu krajowym. Te ramy prawne nie pozwalają uznać, że Parlament Europejski dysponuje ogólną kompetencją w zakresie oceny zgodności procedur wyborczych państw członkowskich i ich stosowania w niniejszej sprawie w odniesieniu do prawa wspólnotowego. Wynika z tego, że kompetencja Parlamentu Europejskiego ogranicza się w kontekście weryfikacji mandatów jego członków do prerogatyw, które zostały określone w wyraźny sposób we właściwych przepisach aktu z 1976 r. (zob. podobnie ww. postanowienie w sprawie Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu, pkt 32). Wynika z tego, że wykładnia art. 12 aktu z 1976 r., która przyznawałaby Parlamentowi Europejskiemu ogólną kompetencję w zakresie kontroli oficjalnego ogłoszenia dokonanego przez władze państw członkowskich, byłaby nie tylko sprzeczna z brzmieniem tego artykułu, ale także niezgodna z zasadą ustanowioną w art. 5 WE i 7 WE, zgodnie z którymi kompetencje Wspólnoty i jej instytucji są kompetencjami powierzonymi (zob. podobnie wyroki: z dnia 5 października 2000 r. w sprawie C-376/98 Niemcy przeciwko Parlamentowi i Radzie, Rec. s. I-8419 , pkt 83; a także z dnia w sprawach połączonych C-402/05 P i C-415/05 P Kadi i Al Barakaat International Foundation przeciwko Radzie i Komisji, Zb.Orz. s. I-6351 , pkt 203 i przytoczone tam orzecznictwo). Argumenty wysunięte przez Parlament Europejski i popierane przez A. Occhetta, przytoczone w pkt 35–37 niniejszego wyroku, nie są w stanie podważyć tej wykładni art. 12 aktu z 1976 r., co wyłącza jakąkolwiek kompetencję Parlamentu Europejskiego do odstąpienia od ogłoszenia dokonanego przez włoskie biuro wyborcze. Argument wysunięty na pierwszym miejscu, zgodnie z którym w razie braku kompetencji Parlamentu Europejskiego w zakresie kontroli wyników ogłoszonych przez państwa członkowskie w świetle prawa wspólnotowego uprawnienia Parlamentu do weryfikacji na mocy art. 12 aktu z 1976 r. są pozbawione treści, należy oddalić. Należy bowiem podkreślić, że Parlament Europejski zachowuje wszystkie swoje kompetencje do wypowiedzenia się na podstawie art. 12 aktu z 1976 r. na temat sytuacji wybranego kandydata, którego dotyczy jeden z zakazów łączenia funkcji z funkcją członka Parlamentu wymienionych w art. 12 aktu z 1976 r. (zob. ww. postanowienie w sprawie Occhetto i Parlament przeciwko Donniciemu, pkt 33) Po drugie, co do argumentu, zgodnie z którym w celu zagwarantowania minimalnego standardu w zakresie mianowania swoich członków Parlament Europejski powinien móc odstąpić od ogłoszenia dokonanego przez władze krajowe z jawnym pogwałceniem podstawowych zasad aktu z 1976 r., należy przypomnieć, że do sądów krajowych należy orzekanie, w określonych przypadkach po uzyskaniu orzeczenia wydanego w trybie prejudycjalnym przez Trybunał na podstawie art. 234 WE, w kwestii legalności krajowych przepisów i procedur wyborczych (ww. postanowienie z dnia 15 listopada 2007 r. w sprawie Donnici przeciwko Parlamentowi, pkt 93). W niniejszej sprawie taka kontrola sądowa miała rzeczywiście miejsce przed właściwymi sądami włoskimi na mocy ustawy z dnia 24 stycznia 1979 r. Kwestie prawne związane z ogłoszeniem wyników wyborów zostały bowiem ostatecznie rozstrzygnięte na szczeblu krajowym w wyroku Consiglio di Stato z dnia , który uzyskał powagę rzeczy osądzonej. Wreszcie jasne brzmienie art. 12 aktu z 1976 r. i podział kompetencji w tej dziedzinie dokonany w tym artykule stają na przeszkodzie stwierdzeniu istnienia luki w zakresie ochrony praw wyborczych kandydatów w wyborach do Parlamentu Europejskiego. Z tego powodu argument Parlamentu Europejskiego dotyczący tego, że jego decyzja w sprawie weryfikacji mandatów sama byłaby niezgodna z prawem, gdyby był on zobowiązany do oparcia własnej decyzji na niezgodnym z prawem akcie krajowym — w niniejszym przypadku na ogłoszeniu A. Donniciego przez włoskie biuro wyborcze — należy także oddalić. W niniejszej sprawie odpowiednie kompetencje Parlamentu Europejskiego i władz krajowych w zakresie weryfikowania mandatów członków Parlamentu są — wbrew temu, co twierdzi Parlament, powołując się na wyrok z dnia 18 grudnia 2007 r. w sprawie C-64/05 P Szwecja przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. I-11389 — w jasny sposób podzielone między instytucje wspólnotowe a władze krajowe. W tym względzie Parlament Europejski ma wyłącznie kompetencję na mocy art. 12 aktu z 1976 r. do rozstrzygania sporów, jakie mogą wyniknąć na tle postanowień tego aktu, innych aniżeli wynikających z przepisów krajowych, do których akt ten się odnosi, podczas gdy na władzach krajowych ciąży obowiązek ogłaszania wyników ustalonych przy zastosowaniu przepisów krajowych zgodnych z prawem wspólnotowym. Z powyższego wynika, że Parlament Europejski był zobowiązany na mocy art. 12 aktu z 1976 r. do odnotowania ogłoszenia dokonanego przez włoskie biuro wyborcze, przy czym nie miał kompetencji do odstąpienia od tego ogłoszenia z powodu zarzucanych nieprawidłowości dotyczących tego aktu krajowego. Zaskarżona decyzja naruszyła art. 12 tego aktu poprzez stwierdzenie — wbrew temu ogłoszeniu — nieważności mandatu B. Donniciego i potwierdzenie ważności mandatu A. Occhetta. Mając na uwadze powyższe rozważania, należy stwierdzić nieważność zaskarżonej decyzji. W tych okolicznościach nie jest konieczne, aby Trybunał wypowiedział się co do pozostałych zarzutów przytoczonych przez Republikę Włoską i B. Donniciego na poparcie ich skarg. Z tego względu sformułowane posiłkowo wnioski B. Donniciego stały się bezprzedmiotowe. W przedmiocie kosztów Zgodnie z art. 69 § 2 regulaminu kosztami zostaje obciążona, na żądanie strony przeciwnej, strona przegrywająca sprawę. Ponieważ Republika Włoska i B. Donnici wnieśli o obciążenie Parlamentu Europejskiego kosztami postępowania, a ten ostatni przegrał sprawę, należy obciążyć go kosztami niniejszego postępowania. Zgodnie z art. 69 § 4 akapit pierwszy tego regulaminu państwa członkowskie, które przystąpiły do sprawy w charakterze interwenienta, pokrywają koszty własne, a zgodnie z art. 69 § 4 akapit trzeci Trybunał może postanowić, iż interwenienci niewymienieni w akapitach poprzednich pokrywają własne koszty. Z powyższych względów Trybunał (czwarta izba) orzeka, co następuje: 1) Stwierdza się nieważność decyzji Parlamentu Europejskiego 2007/2121 (REG) z dnia 24 maja 2007 r. dotyczącej weryfikacji mandatu Beniamina Donniciego. 2) Parlament Europejski zostaje obciążony kosztami poniesionymi przez B. Donniciego oraz kosztami poniesionymi przez Republikę Włoską występującą w charakterze strony skarżącej. 3) Republika Włoska występująca w charakterze interwenienta, Republika Łotewska i A. Occhetto pokrywają koszty własne. Podpisy ( *1 ) Język postępowania: włoski.

62007TJ0493

lv

Trīs prasības par ITSB Apelāciju pirmās padomes 2007. gada 14. septembra lēmumu lietā R 8/2007‑1, 2007. gada 20. novembra lēmumu lietā R 10/2007‑1 un 2007. gada 19. novembra lēmumu lietā R 9/2007‑1 procesos par preču zīmes spēkā neesamības atzīšanu starp, no vienas puses, GlaxoSmithkline SpA , Laboratórios Wellcome de Portugal, Lda un The Wellcome Foundation Ltd un, no otras puses, Serono Genetics Institute SA Informācija par lietu Kopienas preču zīme, kuru lūdz atzīt par spēkā neesošu: vārdiska preču zīme “FAMOXIN” attiecībā uz precēm un pakalpojumiem, kas ietilpst 5. klasē – reģistrācijas pieteikums Nr. 2491298 Kopienas preču zīmes īpašniece: Serono Genetics Institute SA Lietas dalībnieki, kuri lūdz atzīt Kopienas preču zīmi par spēkā neesošu: GlaxoSmithkline SpA ; Laboratórios Wellcome de Portugal, L da un The Wellcome Foundation Ltd Personu, kas lūdz atzīt Kopienas preču zīmi par spēkā neesošu, preču zīmes tiesības: agrākas valsts vārdiskas preču zīmes “LANOXIN” attiecībā uz precēm, kas ietilpst 5. klasē Anulēšanas nodaļas lēmums: pieteikumus par atzīšanu par spēkā neesošu noraidīt Apelāciju padomes lēmums: apelācijas sūdzību noraidīt Rezolutīvā daļa: 1) lietas T‑493/07, T‑26/08 un T‑27/08 apvienot sprieduma taisīšanai; 2) prasības noraidīt; 3) GlaxoSmithkline SpA, Laboratórios Wellcome de Portugal, Lda un The Wellcome Foundation Ltd atlīdzina tiesāšanās izdevumus.

62008CJ0211

cs

Svou žalobou se Komise Evropských společenství domáhá, aby Soudní dvůr určil, že Španělské království nesplnilo povinnosti, které pro ně vyplývají z článku 49 ES tím, že odmítá pojištěncům španělského národního zdravotního systému nahradit náklady na léčení, které vynaložili v jiném členském státě v případě léčby v nemocnici, jež jim byla poskytnuta podle čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) nařízení Rady (EHS) č. 1408/71 ze dne 14. června 1971 o uplatňování systémů sociálního zabezpečení na zaměstnané osoby, osoby samostatně výdělečně činné a jejich rodinné příslušníky pohybující se v rámci Společenství, ve znění pozměněném a aktualizovaném nařízením Rady (ES) č. 118/97 ze dne 2. prosince 1996 (Úř. věst. 1997, L 28, s. 1; Zvl. vyd. 05/03, s. 3), ve znění nařízení Evropského parlamentu a Rady (ES) č. 1992/2006 ze dne 18. prosince 2006 (Úř. věst. L 392, s. 1, dále jen „nařízení č. 1408/71“), v rozsahu, v němž je úroveň krytí uplatňovaná v členském státě, kde byla tato léčba poskytnuta, nižší, než je krytí stanovené španělskými právními předpisy. Právní rámec Právní úprava Unie Nařízení č. 1408/71 ve svém článku 22, nazvaném „Pobyt mimo příslušný stát – Návrat do místa bydliště v jiném členském státu nebo přemístění bydliště do jiného členského státu během nemoci nebo mateřství – Potřeba odejít do jiného členského státu za účelem vhodného léčení“, stanoví: „1.      Zaměstnaná osoba nebo osoba samostatně výdělečně činná, která splňuje podmínky právních předpisů příslušného státu pro vznik nároku na dávky, případně s přihlédnutím k článku 18, a a)      jejíž stav vyžaduje věcné dávky, které se stanou nezbytnými ze zdravotních důvodů během jejího pobytu na území jiného členského státu, s ohledem na povahu dávek a předpokládanou délku pobytu, nebo […] c)      která získá povolení příslušné instituce k odjezdu na území jiného členského státu za účelem léčení přiměřeného jejímu zdravotnímu stavu; má nárok i)      na věcné dávky poskytované na účet příslušné instituce institucí místa pobytu nebo bydliště podle jí uplatňovaných právních předpisů, jako by u ní byla pojištěna; doba, po kterou jsou dávky poskytovány, se však řídí právními předpisy příslušného státu; […] 2.      […] Povolení požadované podle odst. 1 písm. c) nelze odmítnout, pokud je příslušné léčení součástí dávek stanovených právními předpisy členského státu, na jehož území má dotyčná osoba bydliště, a pokud jí nemůže být toto léčení poskytnuto v obvyklé době nezbytné pro získání dotyčného léčení v členském státě bydliště, s přihlédnutím k jejímu současnému zdravotnímu stavu a možnému průběhu nemoci.“ Článek 34a nařízení č. 1408/71 stanoví: „[…] čl. 22 odst. 1 písm. a) a c) […], čl. 22 odst. 2 druhý pododstavec, […] se podle potřeby použijí obdobně na studenty a jejich rodinné příslušníky.“ Článek 36 odst. 1 nařízení č. 1408/71 stanoví: „Věcné dávky poskytované na základě této kapitoly institucí jednoho členského státu na účet instituce jiného členského státu jsou plně nahrazeny.“ Nařízení Rady (EHS) č. 574/72 ze dne 21. března 1972, kterým se stanoví prováděcí pravidla k nařízení č. 1408/71, ve znění pozměněném a aktualizovaném nařízením Rady (ES) č. 118/97, ve znění nařízení Komise (ES) č. 311/2007 ze dne 19. března 2007 (Úř. věst. L 82, s. 6, dále jen „nařízení č. 574/72), ve svém čl. 21 odst. 1 stanoví: „K pobírání věcných dávek na základě čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) předloží zaměstnaná osoba nebo osoba samostatně výdělečně činná poskytovateli péče doklad vydaný příslušnou instituci, který osvědčuje nárok této osoby na věcné dávky. Doklad musí být vyhotoven v souladu s článkem 2. […] […]“ Článek 34 odst. 1 nařízení č. 574/72 stanoví: „Není-li během pobytu zaměstnané osoby nebo osoby samostatně výdělečně činné v jiném členském státě, než je příslušný stát, možné splnit formální náležitosti stanovené v [článku] […] 21 […] prováděcího nařízení, nahradí jeho výdaje na jeho žádost příslušná instituce místa pobytu v souladu se sazbami náhrad uplatňovanými institucí místa pobytu.“ Na základě čl. 2 odst. 1 nařízení č. 574/72 přijala Správní komise pro sociální zabezpečení migrujících pracovníků uvedená v článku 80 nařízení č. 1408/71 vzor osvědčení o uplatnění čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) tohoto naposled uvedeného nařízení, tj. formulář „E 111“. Tento formulář byl od 1. června 2004 na základě rozhodnutí správní komise Evropských společenství pro sociální zabezpečení migrujících pracovníků č. 189 ze dne 18. června 2003 o nahrazení formulářů potřebných k uplatnění nařízení Rady č. 1408/71 a č. 574/72 týkajících se přístupu ke zdravotní péči po dobu přechodného pobytu v členském státě, který není příslušným členským státem nebo státem trvalého pobytu (Úř. věst. L 276, s. 1), č. 190, týkajícího se technických charakteristik evropské karty zdravotního pojištění (Úř. věst. L 276, s. 4), a č. 191 týkajícího se nahrazení formulářů E 111 a E 111 B evropskou kartou zdravotního pojištění (Úř. věst. L 276, s. 19) nahrazen „evropskou kartou zdravotního pojištění“. Rozsah působnosti čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) nařízení č. 1408/71 byl upřesněn rozhodnutím č. 194 správní komise Evropských společenství pro sociální zabezpečení migrujících pracovníků č. 194 ze dne 17. prosince 2003 o jednotném uplatňování čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) nařízení č. 1408/71 v členském státě pobytu (Úř. věst. 2004, L 104, s. 127). Sedmý bod odůvodnění rozhodnutí č. 194 stanoví: „Kritéria stanovená v čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) […] nesmějí být vykládána tak, že jsou vyloučena chronická nebo již existující onemocnění. Soudní dvůr [ve svém rozsudku ze dne 25. února 2003, IKA (C‑326/00, Recueil, s. I‑1703)] upřesnil, že pojem ‚nezbytná péče‘ nelze vykládat ‚v tom smyslu, že by nároky vyplývající z ustanovení [tohoto článku] byly omezeny pouze na případy, kdy se poskytnutá péče stane nezbytnou z důvodu náhlého onemocnění. Zvláště okolnost, že péče, kterou si vyžádal vývoj zdravotního stavu pojištěnce během jeho přechodného pobytu v jiném členském státě, může souviset s dříve přítomným patologickým stavem, o němž pojištěnec věděl, například s chronickou chorobou, neznamená, že nejsou splněny podmínky uplatnění těchto ustanovení‘.“ Body 1 a 2 rozhodnutí č. 194 stanoví: „1.      Pod čl. 22 odst. 1 písm. a) bod i) spadají věcné dávky nezbytné ze zdravotních důvodů, které jsou poskytnuty určité osobě během přechodného pobytu, s cílem zabránit tomu, aby se tato osoba musela předčasně vrátit do příslušného členského státu k obdržení péče, kterou vyžaduje její zdravotní stav. Účelem těchto dávek je umožnit pojištěnci, aby pokračoval v pobytu za podmínek, které jsou z lékařského hlediska vzhledem k délce trvání pobytu bezpečné. Tato ustanovení se však nevztahují na situace, kdy se pojištěná osoba odebere do jiného členského státu za účelem lékařské péče. 2.      K posouzení, zda věcná dávka splňuje podmínky stanovené v čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) […], smějí být použity pouze skutkové okolnosti lékařské povahy v souvislosti s pobytem dotyčné osoby, přičemž je třeba vzít na zřetel její zdravotní stav a jeho předchozí vývoj.“ Vnitrostátní právní úprava Článek 43 španělské ústavy zakotvuje právo na ochranu zdraví a stanoví, že orgány veřejné moci jsou povinny organizovat a chránit veřejné zdraví prostřednictvím nezbytné péče a služeb. Za tímto účelem položil všeobecný zákon o zdraví č. 14/1986 (Ley 14/1986, General de Sanidad) ze dne 25. dubna 1986 (BOE č. 102 ze dne 29. dubna 1986, s. 15207, dále jen „LGS“) základy národní zdravotní služby, která má veřejnou, univerzální a bezplatnou povahu. Služby, které národní zdravotní systém poskytuje svým pojištěncům, jsou zcela bezplatné. Naopak podle článku 17 LGS jde péče poskytovaná mimo tento systém obecně k tíži pacienta a instituce ji v rámci zmíněného systému nehradí. Královské nařízení 63/1995 o organizaci léčebné péče národního zdravotního systému (Real Decreto 63/1995, sobre ordenación de prestaciones sanitarias del Sistema Nacional de Salud) ze dne 20. ledna 1995 (BOE č. 35 ze dne 10. února 1995, s. 4538) stanovilo ve svém článku 5: „1.      Poskytování péče se provádí s využitím prostředků, jež má k dispozici národní zdravotní systém […] 2.      Dávky […] lze požadovat pouze od zaměstnanců, zařízení a služeb, ať již vlastních či smluvních, národního zdravotního systému, aniž jsou dotčena ustanovení mezinárodních úmluv. 3.      V případě naléhavé, okamžité a životně důležité zdravotní péče, která byla využita mimo národní zdravotní systém, se příslušné náklady nahradí, jakmile se prokáže, že služby zdravotního systému nemohly být využity včas a odvolání se na tuto výjimku nepředstavuje případ zneužití či obcházení pravidel.“ Zákon 16/2003 o soudržnosti a kvalitě národního zdravotního systému (Ley 16/2003, de cohesión y calidad del Sistema Nacional de Salud) ze dne 28. května 2003 (BOE č. 128 ze dne 29. května 2003, s. 20567) stanoví nomenklaturu dávek tohoto systému. V souladu s článkem 14 LGS článek 9 zákona 16/2003 stanoví: „Lékařská péče národního zdravotního systému je poskytována výhradně zákonem zmocněnými zaměstnanci působícími ve střediscích a službách, vlastních či smluvních, národního zdravotního systému, vyjma případů, kdy existuje nebezpečí pro život, pokud je prokázáno, že nebylo možno využít prostředků tohoto systému, aniž jsou dotčena ustanovení mezinárodních úmluv, jejichž je Španělsko smluvní stranou.“ K zákonu 16/2003 byla vydána prováděcí ustanovení obsažená v královském nařízení č. 1030/2006 ze dne 15. září 2006 o nomenklatuře společných dávek národního zdravotního systému a o řízení, kterým se tyto dávky přezkoumávají (Real Decreto 1030/2006, por el que se establece la cartera de servicios comunes del Sistema Nacional de Salud y el procedimiento para su actualización) ze dne 15. září 2006 (BOE č. 222 ze dne 16. září 2006, s. 32650). Tímto královským nařízením bylo zrušeno a nahrazeno královské nařízení 63/1995. Článek 4 odst. 3 královského nařízení 1030/2006 upřesňuje: „Veškeré společné dávky jsou poskytovány výhradně středisky, zařízeními či službami, které spadají do národního zdravotního systému nebo jsou s ním spjaty na základě smlouvy, vyjma případů, kdy existuje nebezpečí pro život, pokud je prokázáno, že nebylo možné využít zařízení zdravotního systému. V případě naléhavé, okamžité a životně důležité zdravotní péče, která byla využita mimo národní zdravotní systém, se příslušné náklady nahradí, jakmile se prokáže, že služby zdravotního systému nemohly být využity včas a odvolání se na tuto výjimku nepředstavuje případ zneužití či obcházení pravidel. Tím nejsou dotčena ustanovení mezinárodních úmluv, jejichž je Španělsko smluvní stranou, ani ustanovení vnitrostátního práva, která upravují zdravotní péči u služeb poskytovaných v zahraničí.“ Z těchto ustanovení vyplývá, že pokud osobě pojištěné v rámci španělského zdravotního systému bude poskytnuta v jiném členském státě nemocniční léčba, která je nezbytná v důsledku vývoje jejího zdravotního stavu během přechodného pobytu v tomto členském státě, instituce, u které je pojištěna, nehradí tuto léčbu nad rámec svých povinností daných ustanovením čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) ve spojení s článkem 36 nařízení č. 1408/71, s výjimkou případu a za podmínek uvedených v čl. 4 odst. 3 druhé větě královského nařízení 1030/2006. Takováto pojištěná osoba proto nemá nárok, s výhradou této výjimky, aby jí španělská instituce nahradila onu část nákladů na léčení, jež není kryta institucí členského státu pobytu. Postup před zahájením soudního řízení Komisi byla předložena stížnost francouzského občana, který měl v rozhodné době bydliště ve Španělsku a byl pojištěn v rámci španělského zdravotního systému. Poté, co musel být během svého pobytu ve Francii hospitalizován a pro účely této hospitalizace mu byl vystaven formulář E 111, mu španělská instituce po jeho návratu do Španělska odmítla nahradit část nákladů na nemocniční léčbu, kterou musel podle francouzských předpisů zaplatit sám. Poté, co Komise neúspěšně žádala Španělské království o informace o její právní úpravě hrazení nákladů na lékařskou péči poskytnutou v jiných členských státech, požádala dopisem ze dne 19. prosince 2005 tento členský stát, aby jí ve lhůtě dvou měsíců poskytl uspokojivou odpověď. Dopisem ze dne 13. února 2006 odpovědělo Španělské království, že jeho právní předpisy nestanoví možnost, aby příslušná instituce uhradila osobě pojištěné v rámci národního zdravotního systému léčebné náklady, jež jí vznikly mimo zmíněný systém, s výjimkou mimořádných okolností, jež v předmětné době stanovil článek 5 královského nařízení 63/1995. Dne 18. října 2006 zaslala Komise Španělskému království výzvu dopisem, v níž je upozornila na neslučitelnost jeho vnitrostátní úpravy s článkem 49 ES, jelikož tato právní úprava vylučovala, až na výjimky, aby příslušná instituce uhradila osobě pojištěné v rámci národního zdravotního systému náklady, které vynaložila na svou nemocniční léčbu v jiném členském státě podle čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) nařízení č. 1408/71, v případech, kdy existoval kladný rozdíl mezi úrovní krytí ve Španělsku a v tomto jiném členském státě. Španělské království odpovědělo na tuto výzvu dopisem ze dne 29. prosince 2006 a v podstatě uvedlo, že přístup jeho správních orgánů k předkladateli stížnosti zmíněné v bodě 20 tohoto rozsudku byl v souladu s nařízením č. 1408/71, že se případ dotčené osoby lišil od případu, o který se jednalo ve věci, v níž byl vydán rozsudek ze dne 12. července 2001, Vanbraekel a další (C 368/98, Recueil, s. I 5363), a že výklad zastávaný Komisí by měl dopad na finanční rovnováhu jeho národního zdravotního systému. Komise, která se nespokojila s touto odpovědí, zaslala Španělskému království dne 19. července 2007 odůvodněné stanovisko, v němž zopakovala, že španělská úprava odporuje článku 49 ES, a vyzvala tento členský stát, aby ve lhůtě dvou měsíců od doručení tohoto odůvodněného stanoviska přijal opatření nezbytná k ukončení tohoto porušování. Jelikož Španělské království ve své odpovědi ze dne 19. září 2007 na zmíněné odůvodněné stanovisko trvalo na svém názoru, rozhodla se Komise podat tuto žalobu. K přípustnosti Španělské království zpochybňuje přípustnost žaloby. Dovolává se nejednoznačnosti návrhových žádání Komise, která vytýká porušení článku 49 ES a přitom připouští soulad španělské správní praxe s nařízeními č. 1408/71 a 574/72. Žaloba krom toho obsahuje důvod vycházející z porušení zmíněného článku druhou větou čl. 4 odst. 3 královského nařízení 1030/2006, zatímco situace, jako jsou ty, v nichž se nachází předkladatel stížnosti zmíněné v bodě 20 tohoto rozsudku, spadají do působnosti poslední věty tohoto čl. 4 odst. 3, která odkazuje na právo Unie. Španělské království rovněž uvádí, že pokud mu Komise vytýká porušení článku 34 nařízení č. 574/72 související s tím, že španělské správní orgány odmítly uhradit osobám pojištěným v rámci národního zdravotního systému rozdíl mezi celkovou cenou nemocniční léčby, jež jim byla poskytnuta v jiném členském státě, a částkou krytí této léčby institucí tohoto členského státu, opožděné uplatnění tohoto žalobního důvodu má za následek jeho nepřípustnost. Španělské království dále uvádí, že žaloba obsahuje důvod neuplatněný během postupu před zahájením soudního řízení, který vychází z neslučitelnosti čl. 4 odst. 3 královského nařízení 1030/2006 s čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71. Belgické království tvrdí, že článek 49 ES nebyl nikterak zmíněn v odůvodněném stanovisku, takže žaloba nemůže obsahovat argumentaci opírající se o tento článek. V tomto ohledu je třeba připomenout, že z článku 38 odst. 1 písm. c) jednacího řádu Soudního dvora a související judikatury vyplývá, že každý návrh na zahájení řízení musí uvádět předmět sporu a stručný popis žalobních důvodů a že tyto údaje musí být natolik jasné a přesné, aby umožnily žalovanému připravit si obhajobu a Soudnímu dvoru vykonávat přezkum. Z toho vyplývá, že hlavní skutkové a právní okolnosti, na kterých je žaloba založena, musí uceleně a srozumitelně vyplývat z textu samotné žaloby a že návrhová žádaní žaloby musí být formulována jasně, aby se předešlo tomu, že Soudní dvůr rozhodne nad rámec návrhových žádání nebo opomene rozhodnout o některém z žalobních důvodů (viz rozsudky ze dne 26. dubna 2007, Komise v. Finsko, C‑195/04, Sb. rozh. s. I‑3351, bod 22 a citovaná judikatura, jakož i ze dne 14. ledna 2010, Komise v. Česká republika, C‑343/08, Sb. rozh. s. I‑0000, bod 26). Dále je předmět žaloby podané podle článku 226 ES vymezen postupem před zahájením soudního řízení stanoveným tímto článkem. V důsledku toho musí být žaloba Komise založena na důvodech, které jsou stejné jako důvody uvedené v odůvodněném stanovisku (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek Komise v. Finsko, bod 18). V této věci žaloba a návrhová žádání Komise splňují tyto jednotlivé požadavky. Ani odůvodněné stanovisko, ani žaloba totiž neobsahují důvod spojený s tím, že Španělské království údajně nesplnilo povinnosti, které pro ně vyplývají z nařízení č. 1408/71 a 574/72. V návaznosti na stanovisko trvale zastávané Komisí během postupu před zahájením soudního řízení směřuje žaloba výlučně k tomu, aby bylo určeno, že tento členský stát nesplnil povinnost stanovenou článkem 49 ES tímto členským státem. Ze žaloby a z návrhových žádání Komise jednoznačně vyplývá, že údajné nesplnění povinnosti tvrzené Komisí tkví v tom, že co se týče osob pojištěných v rámci španělského zdravotního systému, jejichž zdravotní stav si vyžádal nemocniční léčbu během přechodného pobytu v jiném členském státě ve smyslu čl. 22 odst. 1 písm. a) bodu i) nařízení č. 1408/71, sporná právní úprava odpírá těmto pojištěným osobám, s výjimkou případu životně důležité naléhavosti podle čl. 4 odst. 3 druhé věty královského nařízení 1030/2006, nárok, který vyplývá z článku 49 ES, na doplňující úhradu španělskou institucí v případě, že je úroveň krytí v členském státě pobytu nižší než úroveň krytí ve Španělsku. V této souvislosti odkaz, zejména v návrhových žádáních Komise, na čl. 22 odst. 1 písm. a) bod i) nařízení č. 1408/71 nemá za cíl uplatnit samostatný žalobní důvod, nýbrž vymezit okruh pojištěných osob, v jejichž neprospěch zakládá sporná úprava podle názoru Komise porušení článku 49 ES. Z toho vyplývá, že žaloba je přípustná. K věci samé Argumentace účastníků řízení Komise tvrdí, že se článek 49 ES vztahuje na služby zdravotní péče dotčené španělskou právní úpravou, včetně případů, kdy nutnost takovýchto služeb nastane během přechodného pobytu pojištěné osoby v jiném členském státě. Komise poté, co zdůraznila existenci komplementárního vztahu mezi článkem 22 nařízení č. 1408/71 a článkem 49 ES, tvrdí, že v projednávané věci může španělská úprava omezit jak poskytování služeb nemocniční léčby, tak i poskytování turistických nebo vzdělávacích služeb, jejichž získání může být důvodem pro přechodný pobyt v jiném členském státě. Komise zdůrazňuje, že případ uvedený v čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71 zahrnuje všechny situace, v nichž se péče stává nezbytnou během přechodného pobytu v jiném členském státě z důvodu zhoršení zdravotního stavu pojištěné osoby, a tvrdí, že sporná úprava může přimět osobu pojištěnou v rámci španělského zdravotního systému, která se nachází v takovéto situaci a která má možnost volby mezi hospitalizací v členském státě pobytu a předčasným návratem do Španělska za účelem léčby v tomto státě, aby se rozhodla pro druhé řešení pokaždé, kdy je úroveň krytí v členském státě pobytu méně příznivá než ve Španělsku. Komise dodává, že sporná úprava je s to odradit pojištěné osoby vyššího věku nebo trpící chronickým onemocněním, které je spojeno s rizikem hospitalizace, aby se jako turisté nebo studenti odebrali do členského státu, v němž jsou podmínky náhrady nákladů nemocniční léčby méně příznivé než ve Španělsku. Komise tvrdí, že omezení vyplývající z této úpravy není odůvodněné. Zejména nebyla prokázána nezbytnost tohoto omezení vzhledem k cíli, jímž je zaručit finanční vyváženost národního zdravotního systému, neboť náklady na léčbu v nemocnici poskytnutou v jiném členském státě osobě pojištěné tímto systémem, které jdou k tíži tohoto systému, by v žádném případě nemohly převýšit náklady, jež by si vyžádala odpovídající léčba poskytnutá ve Španělsku. Španělská vláda, podporovaná vládami Belgie, Finska a Spojeného království, popírá skutečnost, že by sporná úprava vytvářela omezení volného pohybu lékařských, turistických a vzdělávacích služeb, a tvrdí, že v každém případě je toto údajné omezení odůvodněno naléhavými důvody obecného zájmu směřujícími k uchování finanční rovnováhy dotčeného národního zdravotního systému. Závěry Soudního dvora Úvodem je třeba připomenout, že použitelnost článku 22 nařízení č. 1408/71 – v projednávané věci odst. 1 písm. a) bod i) tohoto článku – nevylučuje současnou použitelnost článku 49 ES. Skutečnost, že vnitrostátní opatření může být v souladu s nařízením č. 1408/71, totiž nevede k tomu, že se na toto opatření nevztahují ustanovení Smlouvy o ES (viz v tomto smyslu rozsudek ze dne 16. května 2006, Watts, C‑372/04, Sb. rozh. s. I‑4325, body 46 a 47). Po tomto úvodním připomenutí je třeba především přezkoumat, zda služby uváděné Komisí v její žalobě mají v případě osoby pojištěné v rámci národního zdravotního systému, jejíž zdravotní stav si vyžádá nemocniční léčbu během jejího přechodného pobytu v jiném členském státě, přeshraniční povahu a může se na ně vztahovat článek 49 ES (viz v tomto smyslu rozsudek ze dne 26. dubna 1988, Bond van Adverteerders a další, 352/85, Recueil, s. 2085, bod 13). Co se týče služeb zdravotní péče, je třeba připomenout, že podle ustálené judikatury Soudního dvora spadají lékařské služby poskytované za úplatu do působnosti ustanovení o volném pohybu služeb, včetně situace, kdy je léčba poskytována v rámci nemocnice (viz v toto smyslu výše uvedený rozsudek Watts, bod 86 a citovaná judikatura, jakož i rozsudek ze dne 19. dubna 2007, Stamatelaki, C‑444/05, Sb. rozh. s. I‑3185, bod 19). Lékařská služba mimoto nepřestává být poskytováním služeb ve smyslu článku 49 ES z důvodu, že pacient poté, co zaplatil zahraničnímu poskytovateli za poskytnutou léčbu, požádá následně o náhradu nákladů na tuto péči ze strany národní zdravotní služby (viz výše uvedený rozsudek Watts, bod 89 a citovaná judikatura). Soudní dvůr mimoto již rozhodl, že se článek 49 ES použije v případě, kdy poskytovatel a příjemce služby jsou usazeni v různých členských státech (viz rozsudek ze dne 28. října 1999, Vestergaard, C‑55/98, Recueil, s. I‑7641, bod 19). Služby, které poskytovatel se sídlem v jednom členském státě dodá, aniž se přemístil, příjemci v jiném členském státě, představují přeshraniční poskytnutí služeb ve smyslu článku 49 ES (viz zejména rozsudky ze dne 10. května 1995, Alpine Investments, C‑384/93, Recueil, s. I‑1141, body 21 a 22, jakož i ze dne 6. listopadu 2003, Gambelli a další, C‑243/01, Recueil, s. I‑13031, bod 53). Dále podle taktéž ustálené judikatury Soudního dvora zahrnuje volný pohyb služeb nejen svobodu poskytovatele poskytovat služby příjemcům usazeným v jiném členském státě, než ve kterém má sídlo, ale rovněž svobodu přijímat nebo využívat, jakožto příjemce, služby nabízené poskytovatelem usazeným v jiném členském státě, aniž mu v tom brání některá omezení (viz zejména výše uvedený rozsudek Gambelli a další, bod 55 a citovaná judikatura). Z toho plyne, že služby nemocniční léčby, které poskytovatel se sídlem v určitém členském státě poskytuje v tomto státě příjemci usazenému v jiném členském státě, spadají pod pojem ,poskytování služeb‘ ve smyslu článku 49 ES, včetně případu, o který se jedná v projednávané věci, kdy má přechodný pobyt příjemce těchto služeb lékařské péče v členském státě sídla poskytovatele jiné než zdravotní důvody. Co se dále týče jiných než zdravotních důvodů, jako jsou důvody turistické nebo vzdělávací, které Komise konkrétně uvádí ve své žalobě, je třeba kromě judikatury zmíněné v bodě 48 tohoto rozsudku připomenut, že osoby usazené v určitém členském státě, které přicestují do jiného členského státu jakožto turisté nebo v rámci studijní cesty, je třeba považovat za příjemce služeb ve smyslu článku 49 ES (viz rozsudky ze dne 31. ledna 1984, Luisi a Carbone, 286/82 a 26/83, Recueil, s. 377, bod 16; ze dne 2. února 1989, Cowan, 186/87, Recueil, s. 195, bod 15, jakož i ze dne 19. ledna 1999, Calfa, C‑348/96, Recueil, s. I‑11, bod 16). Z předchozích úvah vyplývá, že volný pohyb služeb zahrnuje svobodu osoby pojištěné v jednom členském státě odebrat se například jako turista nebo student do jiného členského státu k přechodnému pobytu a obdržet tam nemocniční léčbu od poskytovatele usazeného v tomto jiném členském státě, vyžádá-li si její zdravotní stav takovouto léčbu během tohoto pobytu. Je sice nesporné, že právo Společenství nezasahuje do pravomoci členských států uspořádat své systémy sociálního zabezpečení a že při neexistenci harmonizace na úrovni Evropské unie je věcí právních předpisů každého členského státu určit podmínky poskytování dávek v oblasti sociálního zabezpečení. To však nic nemění na tom, že při výkonu této pravomoci musí členské státy dodržovat právo Unie, především ustanovení o volném pohybu služeb (viz zejména výše uvedený rozsudek Watts, bod 92 a citovaná judikatura). Za těchto podmínek je třeba dále zkoumat, zda sporná právní úprava zakládá porušení zmíněných ustanovení. Podle ustálené judikatury článek 49 ES brání použití jakékoli vnitrostátní právní úpravy, která činí poskytování služeb mezi členskými státy obtížnějším než čistě vnitrostátní poskytování služeb v určitém členském státě (viz zejména výše uvedený rozsudek Stamatelaki, bod 25 a citovaná judikatura). V této souvislosti Soudní dvůr rozhodl, že skutečnost, že právní předpisy příslušného členského státu nezaručují pojištěné osobě, které byla povolena hospitalizace v jiném členském státě v souladu s čl. 22 odst. 1 písm. c) nařízení č. 1408/71, úroveň náhrady obdobnou úrovni, na niž by měla tato osoba nárok, kdyby byla hospitalizována v příslušném členském státě, představuje neodůvodněné omezení volného pohybu služeb ve smyslu článku 49 ES, jelikož je s to pojištěnou osobu odradit či jí dokonce zabránit, aby se obrátila na poskytovatele služeb usazené v jiných členských státech (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek Vanbraekel a další, bod 45). Soudní dvůr ohledně vnitrostátní právní úpravy stanovící bezplatnost nemocniční léčby poskytované v rámci národního zdravotního systému upřesnil, že takováto úroveň náhrady odpovídá v systému členského státu, kde je dotčená osoba pojištěna, nákladům na ošetření odpovídajícím ošetření, které bude pojištěné osobě poskytnuto v členském státě pobytu (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek Watts, body 131 a 133). Soudní dvůr měl za to, že jelikož taková doplňková náhrada, jaká je závislá na režimu hrazení péče v členském státě pojištění, již pojmově neznamená žádné dodatečné finanční zatížení pro systém zdravotního pojištění tohoto státu ve srovnání s úhradou nesenou v případě hospitalizace v tomto státě, nelze ani tvrdit, že uložení takové doplňkové náhrady k tíži tohoto systému zdravotního pojištění by mohlo mít významný dopad na financování systému sociálního zabezpečení zmíněného členského státu (výše uvedený rozsudek Vanbraekel a další, bod 52). Co se však týče přinejmenším zdravotní péče nemocniční povahy, na niž se omezuje projednávaná věc, případ takzvané „nepředvídané potřeby péče“ podle čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71, o který se jedná v projednávané věci, se s ohledem na článek 49 ES liší od případu takzvané „plánované péče“ podle čl. 22 odst. 1 písm. c) zmíněného nařízení, o který se jedná ve věci, v níž byly vydány výše uvedené rozsudky Vanbraekel a další, jakož i Watts. Nejprve je třeba uvést, že případy použití plánované nemocniční léčby v jiném členském státě podle čl. 22 odst. 1 písm. c) nařízení č. 1408/71, jsou, jak vyplývá z odst. 2 druhého pododstavce tohoto článku 22, výsledkem objektivního konstatování, že v členském státě, kde je dotčená osoba pojištěna, není ve lhůtě přijatelné z lékařského hlediska k dispozici péče, jíž je zapotřebí v daném případě, anebo péče, která má stejnou účinnost (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek Watts, body 57 a 79). V takovémto případě musí naposled zmíněný členský stát kromě svých povinností vyplývajících z čl. 22 odst. 1 písm. c) ve spojení s článkem 36 nařízení č. 1408/71 pojištěné osobě podle potřeby zajistit stejně výhodnou úroveň krytí, jako je ta, která by byla dotčené osobě poskytnuta v uvedené lhůtě v jejím vlastním zdravotním systému, jinak by – jak uvedl Soudní dvůr ve výše uvedeném rozsudku Vanbraekel a další – došlo k porušení pravidel volného pohybu služeb. Jiná je naopak situace v případě nepředvídané potřeby péče podle čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71. Co se totiž týče pojištěné osoby, jejíž vycestování do jiného členského státu je důsledkem například turistických nebo vzdělávacích motivů, a nikoli nedostatečnosti nabídky zdravotního systému, k němuž přináleží, neobsahují pravidla Smlouvy ohledně volného pohybu záruku, že všechny služby nemocniční léčby, které by mu mohly být nepředvídaně poskytnuty v členském státě pobytu, budou cenově neutrální. Vzhledem k rozdílům mezi jednotlivými členskými státy, co se týče sociálního zabezpečení, a k cíli nařízení č. 1408/71, jímž je koordinace vnitrostátních právních předpisů, ale nikoli jejich harmonizace, podmínky spojené s pobytem v nemocnici v jiném členském státě mohou být případ od případu více či méně výhodné či nevýhodné pro pojištěnou osobu (viz per analogiam rozsudky ze dne 19. března 2002, Hervein a další, C‑393/99 a C‑394/99, Recueil, s. I‑2829, body 50 až 52; ze dne 29. dubna 2004, Weigel, C‑387/01, Recueil, s. I‑4981, bod 55, jakož i ze dne 26. dubna 2007, Alevizos, C‑392/05, Recueil, s. I‑3505, bod 76). Dále je třeba zdůraznit, že v případě plánované nemocniční léčby v jiném členském státě je pojištěná osoba zpravidla s to získat celkový odhad nákladů na danou nemocniční léčbu mající povahu cenové nabídky, který jí umožní porovnat úroveň příslušného krytí v členském státě, kde je zamýšlen pobyt v nemocnici, a v členském státě, kde je tato osoba pojištěna. V takovéto souvislosti skutečnost, že právní předpisy tohoto naposled uvedeného členského státu nezajišťují pojištěné osobě právo na úhradu příslušnou institucí, případný pozitivní rozdíl mezi úrovní krytí v tomto členském státě a krytím v členském státě, v němž je plánována dotyčná nemocniční léčba, je s to přimět pojištěnou osobu, aby se vzdala léčby zamýšlené v tomto jiném členském státě, což se rovná omezení volného pohybu služeb, jak rozhodl Soudní dvůr ve výše zmíněných rozsudcích Vanbraekel a další a Watts. Jak zdůraznila španělská vláda, naopak situace nepředvídané potřeby péče podle čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71 zahrnuje zejména neurčený počet případů, v nichž si zdravotní stav pojištěné osoby vyžádal během jejího přechodného pobytu v jiném členském státě nemocniční léčbu za okolností souvisejících zejména s naléhavostí situace, závažností onemocnění nebo úrazu, anebo zdravotně podmíněné nemožnosti návratu do členského státu pojištění, které objektivně neponechávají jinou možnost než poskytnout dotčené osobě nemocniční léčbu v zařízení nacházejícím se v členském státě pobytu. Ve všech těchto případech je vyloučeno, že by mohla sporná úprava vykonávat jakýkoli omezující účinek na poskytování služeb nemocniční léčby poskytovateli usazenými v jiném členském státě. Je sice pravda, že – jak poznamenala Komise – situace uvedená v čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71 se týká rovněž případů, v nichž zhoršení zdravotního stavu pojištěné osoby během přechodného pobytu v jiném členském státě, které má nepředvídanou povahu, není s to zbavit tuto osobu volby mezi hospitalizací v tomto naposled zmíněném členském státě a předčasným návratem do Španělska, aby jí tam byla poskytnuta potřebná nemocniční léčba. Jak však zdůrazňuje bod 1 odůvodnění rozhodnutí č. 194, systém zřízený čl. 22 odst. 1 písm. a) bodem i) nařízení č. 1408/71 má v takovýchto případech za cíl zabránit právě tomu, aby byla pojištěná osoba přinucena k předčasnému návratu do členského státu, kde je pojištěna, aby tam obdržela potřebnou léčbu, tím, že dotčené osobě přiznává právo, které by jinak neměla, přístupu k nemocniční léčbě v členském státě pobytu za podmínek náhrady nákladů stejně příznivých, jaké platí pro pojištěné osoby, jejichž postavení se řídí právním řádem tohoto naposled jmenovaného členského státu (viz per analogiam rozsudek ze dne 23. října 2003, Inizan, C‑56/01, Recueil, s. I‑12403, body 21 a 22). Krom toho je třeba uvést, že možný vliv sporné právní úpravy na situaci takovéto pojištěné osoby závisí na okolnosti, která v okamžiku, kdy je tato pojištěná osoba nucena učinit takovou volbu, má nahodilou povahu, to znamená, že možnost, že se v členském státě pobytu úroveň krytí léčby v nemocnici, jejíž celková cena není v tomto okamžiku známa, ukáže být nižší než cena případné rovnocenné léčby poskytnuté ve Španělsku. Co se týče jiných než zdravotních služeb, jako jsou služby turistické nebo vzdělávací, je třeba zdůraznit, že případ nepředvídané potřeby péče ve smyslu čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71 per definitionem předpokládá v okamžiku, kdy se pojištěná osoba hodlá odebrat do jiného členského státu, například jako turista nebo student, nejistotu ohledně nutnosti nemocniční léčby během jejího přechodného pobytu v tomto jiném členském státě. Situace pojištěných osob vyššího věku, jakož i pojištěných osob trpících chronickým nebo již dříve existujícím onemocněním, na které se podle bodu 1 a sedmého bodu odůvodnění rozhodnutí č. 194 vztahuje čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71, má v tomto ohledu stejně nahodilou povahu. Tyto pojištěné osoby, třebaže mohou být vystaveny zvýšenému nebezpečí zhoršení svého zdravotního stavu, totiž jsou, stejně jako jiné pojištěné osoby, vystaveny nebezpečí, že budou dotčeny spornou právní úpravou pouze v případě, kdy si jejich stav vskutku vyžádá nemocniční léčbu jinou, než je léčba zmíněná v čl. 4 odst. 3 druhé větě královského nařízení 1030/2006 během jejich přechodného pobytu v jiném členském státě, a v případě, že úroveň krytí v tomto členském státě je nižší než cena rovnocenné léčby poskytnuté ve Španělsku. Z toho plyne, že se jeví jako příliš nahodilá a nepřímá okolnost, že osoby pojištěné v rámci španělského zdravotního systému mohou být nuceny vrátit se předčasně do Španělska, aby jim tam byla poskytnuta nemocniční léčba, jež se stala nezbytnou v důsledku zhoršení jejich zdravotního stavu během přechodného pobytu v jiném členském státě, nebo se vzdát cesty, například turistické nebo studijní, do takovéhoto jiného členského státu, jelikož s výjimkou případu uvedeného v čl. 4 odst. 3 druhé větě královského nařízení 1030/2006 nemohou počítat s doplňkovou úhradou příslušné instituce v případě, že cena rovnocenné léčby ve Španělsku převyšuje úroveň krytí v tomto jiném členském státě. Nelze tudíž mít obecně za to, že je sporná právní úprava s to omezit volný pohyb služeb nemocniční léčby, turistických služeb nebo služeb vzdělávacích (viz per analogiam, ohledně volného pohybu zboží a volného pohybu pracovníků, rozsudky ze dne 7. března 1990, Krantz, C 69/88, Recueil, s. I 583, bod 11, jakož i ze dne 27. ledna 2000, Graf, C 190/98, Recueil, s. I 493, body 24 a 25). Případ předkladatele stížnosti zmíněné v bodě 20 tohoto rozsudku tento závěr potvrzuje. Dosvědčuje totiž hypotetickou povahu účinku sporné právní úpravy, jelikož se prokázalo, že žádost o další úhradu předložená dotčenou osobou byla neopodstatněná, jak vyplývá ze spisu, a to z důvodu nižší úrovně ceny rovnocenné léčby ve Španělsku ve srovnání s úrovní krytí uplatňovanou v členském státě pobytu. Konečně je třeba zdůraznit, že na rozdíl od případů spadajících pod čl. 22 odst. 1 písm. c) nařízení č. 1408/71 mají případy řídící se článkem 22 odst. 1 písm. a) nepředvídatelnou povahu pro členské státy a jejich orgány sociální ochrany. Každý členský stát má jakožto členský stát pojištění možnost, aby v rámci pravomoci uspořádat svůj systém veřejného zdravotnictví a sociálního zabezpečení, již mu přiznávají články 153 SFEU a 168 SFEU (viz v tomto smyslu výše uvedený rozsudek Watts, body 92 a 146, jakož i rozsudek ze dne 1. června 2010, Blanco Pérez a Chao Gómez, C‑570/07 a C‑571/07, Sb. rozh. s. I‑0000, bod 43), přijal opatření dotýkající se rozsahu a podmínek, zejména lhůt, nabídky nemocniční léčby na svém vlastním území, aby mohl držet pod kontrolou množství vydávaných povolení podle čl. 22 odst. 1 písm. c) nařízení č. 1408/71 k vycestování osob pojištěných v jeho systému na území jiného členského státu za účelem plánovaného léčení. Naopak, jak zdůraznila dánská a švédská vláda, neustále vzrůstající mobilita občanů uvnitř Unie, zejména z turistických a vzdělávacích důvodů, se může projevit stále významnějším počtem případů nepředvídané nemocniční léčby ve smyslu čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71, jež členské státy nemohou mít nikterak pod kontrolou. V této souvislosti, kdy se každý členský stát jakožto členský stát pojištění spoléhá na právní úpravu členského státu pobytu, co se týče úrovně krytí – za niž v konečném důsledku odpovídá příslušná instituce – za nemocniční léčbu, kterou si vyžádal zdravotní stav pojištěné osoby během jejího přechodného pobytu v tomto naposled zmíněném členském státě, se uplatnění čl. 22 odst. 1 písm. a) nařízení č. 1408/71 ve spojení s článkem 36 zmíněného nařízení zakládá na globální kompenzaci rizik. Má se totiž za to, že případy, které vystavují členský stát pojištění v důsledku uplatnění jeho právní úpravy nutnosti vyšší náhrady finančních nákladů, než by tomu bylo v případě, kdyby byla tato léčba poskytnuta v některém z jeho zařízení – v důsledku nepředvídané nemocniční léčby poskytnuté pojištěné osobě během jejího přechodného pobytu v jiném členském státě na základě právní úpravy tohoto členského státu – jsou vyvažovány případy, v nichž naopak uplatnění právní úpravy členského státu pobytu vede k tomu, že členský stát pojištění je danou nemocniční léčbou finančně zatěžován méně, než kdyby byla provedena podle jeho vlastní právní úpravy. V důsledku toho by uložení povinnosti členskému státu zajistit svým pojištěným osobám doplňkovou náhradu vyplacenou příslušnou institucí pokaždé, když se úroveň krytí za nepředvídanou nemocniční léčbu v členském státě pobytu ukáže jako nižší, než je krytí poskytované na základě jeho vlastní úpravy, vedlo k narušení samotné hospodárnosti systému zamýšleného nařízením č. 1408/71. Ve všech případech týkajících se takovéto léčby by totiž příslušná instituce členského státu pojištění byla systematicky vystavována tomu nejvyššímu finančnímu zatížení, ať už by to bylo při uplatnění, v souladu s čl. 22 odst. 1 písm. a) zmíněného nařízení, právní úpravy členského státu pobytu, která stanoví vyšší úroveň krytí, než je úroveň krytí stanovená členským státem pojištění, nebo při uplatnění naposled uvedené právní úpravy v opačné situaci. S ohledem na výše uvedené úvahy Komise neprokázala, že sporná právní úprava Španělského království obecně zakládá nesplnění povinností, které pro tento členský stát vyplývají z článku 49 ES. Žalobu je tudíž třeba zamítnout. K nákladům řízení Podle čl. 69 odst. 2 jednacího řádu se účastníku řízení, který neměl úspěch ve věci, uloží náhrada nákladů řízení, pokud to účastník řízení, který měl ve věci úspěch, požadoval. Vzhledem k tomu, že Španělské království požadovalo náhradu nákladů řízení a Komise neměla ve věci úspěch, je důvodné jí uložit náhradu nákladů řízení. Podle čl. 69 odst. 4 prvního pododstavce téhož řádu ponesou Belgické království, Dánské království, Finská republika a Spojené království, které vstoupily do projednávaného sporu jako vedlejší účastníci, vlastní náklady. Z těchto důvodů Soudní dvůr (velký senát) rozhodl takto: 1) Žaloba se zamítá. 2) Evropské komisi se ukládá náhrada nákladů řízení. 3) Belgické království, Dánské království, Finská republika, jakož i Spojené království Velké Británie a Severního Irska ponesou vlastní náklady řízení. Podpisy. * Jednací jazyk: španělština.

61989CJ0062

fr

Motifs de l'arrêt 1 Par requête déposée au greffe de la Cour le 3 mars 1989, la Commission des Communautés européennes a introduit, en vertu de l' article 169 du traité CEE, un recours visant à faire constater que la République française, en n' assurant pas le respect des quotas qui lui avaient été attribués pour l' année 1985, pour les captures de rascasses et de poissons plats dans les eaux des îles Féroé, a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des dispositions de l' article 5, paragraphe 2, du règlement ( CEE ) n° 170/83 du Conseil, du 25 janvier 1983, instituant un régime communautaire de conservation et de gestion des ressources de pêche ( JO L 24, p . 1 ), et des articles 1er, paragraphes 1 et 2, 6 à 9 et 10, paragraphes 1 et 2, du règlement ( CEE ) n° 2057/82 du Conseil, du 29 juin 1982, établissant certaines mesures de contrôle à l' égard des activités de pêche exercées par les bateaux des États membres ( JO L 220, p . 1 ), en liaison avec l' article 1er du règlement ( CEE ) n° 6/85 du Conseil, du 19 décembre 1984, répartissant les quotas de capture entre les États membres pour les navires pêchant dans les eaux des îles Féroé ( JO L 1, p . 62 ). 2 La pêche dans les eaux des îles Féroé se trouve régie par l' accord sur la pêche entre la CEE, d' une part, et le gouvernement du Danemark et le gouvernement local des îles Féroé, d' autre part, figurant en annexe au règlement ( CEE ) n° 2211/80 du Conseil, du 27 juin 1980 ( JO L 226, p . 11 ). Conformément aux arrangements conclus entre la Communauté et les îles Féroé dans le cadre de cet accord, le règlement n° 6/85, précité, dont l' applicabilité a été prorogée jusqu' au 31 décembre 1985 par le règlement ( CEE ) n° 97/85 du Conseil, du 14 janvier 1985 ( JO L 13, p . 5 ), a prévu que, pour l' année 1985, les captures effectuées par les navires battant pavillon d' un État membre dans les eaux relevant de la juridiction en matière de pêche des îles Féroé étaient limitées aux quotas fixés à son annexe . Cette annexe a fixé les quotas de capture de la France à 450 tonnes pour la rascasse et à 160 tonnes pour les poissons plats . 3 Il résulte du tableau des débarquements que le secrétariat d' État français chargé de la mer a communiqué à la Commission le 6 février 1986 et qui a été produit en annexe à la requête que les quotas de capture alloués à la France dans les eaux des îles Féroé pour l' année 1985 étaient épuisés, en ce qui concerne les poissons plats, entre le 18 et le 21 juin 1985, et, en ce qui concerne la rascasse, entre le 7 et le 13 juillet 1985 . 4 A la suite d' échanges de quotas opérés par les autorités françaises avec d' autres États membres, conformément à l' article 5, paragraphe 1, du règlement n° 170/83, précité, le quota de capture de la France pour les rascasses a été porté à 970 tonnes . Toutefois, il résulte du tableau des débarquements que ce nouveau quota, négocié postérieurement à l' épuisement du quota initial et notifié à la Commission en novembre 1985, fut à nouveau dépassé entre le 2 et le 30 octobre 1985 . Pour l' année 1985, les captures totales de rascasses déclarées par la France dans les eaux des îles Féroé se sont élevées à 984,7 tonnes . Pour ce qui est des poissons plats, le total des captures de la France dans les eaux féringiennes a atteint, pour l' année 1985, 708,4 tonnes . 5 Il n' est, par ailleurs, pas contesté que ce n' est que le 8 novembre 1985 que les autorités françaises ont donné avis à leurs pêcheurs de cesser toute activité sur les stocks de rascasses et de poissons plats dans les eaux des îles Féroé . 6 Par règlement ( CEE ) n° 3220/85 ( JO L 303, p . 43 ), entré en vigueur le 16 novembre 1985, la Commission a, sur la base des informations qu' elle avait pu recueillir et agissant de sa propre initiative, conformément à l' article 10, paragraphe 3, du règlement n° 2057/82, précité, arrêté la pêche de la rascasse dans les eaux des îles Féroé par les navires battant pavillon de la France . De même, par règlement ( CEE ) n° 3448/85 ( JO L 328, p . 20 ), entré en vigueur le 7 décembre 1985, la Commission a, de sa propre initiative, décidé l' arrêt de la pêche des poissons plats par les navires français dans les eaux féringiennes . 7 La Commission déduit des dépassements de quotas constatés que la République française a omis de prendre, pour l' année 1985, les mesures nécessaires pour assurer le respect des quotas qui lui avaient été alloués pour les captures de rascasses et de poissons plats dans les eaux des îles Féroé . 8 A l' appui de sa thèse, la Commission soutient essentiellement que les dépassements des quotas sont la conséquence d' un manquement de la République française aux obligations qui incomberaient aux États membres, en vertu de l' article 10, paragraphe 2, du règlement n° 2057/82, précité, de procéder en temps utile à la fermeture provisoire de la pêche . 9 Par ailleurs, la Commission fait valoir que les dépassements des quotas peuvent également résulter d' une mise en oeuvre incorrecte par la République française des obligations de contrôle et d' enregistrement des captures, énoncées par les articles 6 à 9 du règlement n° 2057/82, précité, de celles d' inspection des bateaux de pêche et de répression des infractions constatées, conformément à l' article 1er, paragraphes 1 et 2, de ce règlement, ou encore de l' obligation d' imputation, sur le quota applicable, de toutes les captures effectuées par les navires de pêche battant pavillon français, prévue par l' article 10, paragraphe 1, de ce même règlement . En outre, ces dépassements pourraient être la conséquence du défaut des autorités françaises d' avoir pris, conformément à l' article 5, paragraphe 2, du règlement n° 170/83, précité, les mesures nécessaires pour déterminer les modalités d' utilisation des quotas de pêche attribués à la France . 10 Pour un plus ample exposé des faits du litige, du déroulement de la procédure et des moyens et arguments des parties, il est renvoyé au rapport d' audience . Ces éléments du dossier ne sont repris ci-dessous que dans la mesure nécessaire au raisonnement de la Cour . Sur le grief tiré de la fermeture tardive de la pêche 11 Par ce grief, la Commission reproche à la République française d' avoir manqué aux obligations qui lui incombaient en vertu de l' article 10, paragraphe 2, du règlement n° 2057/82, précité, en omettant d' interdire provisoirement la pêche pour les stocks de poissons concernés dès que l' épuisement des quotas paraissait imminent . Selon la Commission, cette disposition imposerait à tous les États membres de fixer, sur la base des informations disponibles concernant le niveau des captures, la date prévisible de l' épuisement des quotas et de prendre en temps utile les mesures appropriées visant à interdire la pêche à partir de cette date . Or, en l' espèce, l' avis de cessation de la pêche donné par les autorités françaises le 8 novembre 1985 aurait été manifestement inadéquat, puisqu' il serait intervenu près de quatre mois après l' épuisement des quotas en question et qu' en tout état de cause il ne serait pas juridiquement contraignant . La Commission ajoute que l' obligation des États membres d' interdire provisoirement la pêche dès que l' épuisement des quotas est prévisible ne saurait être subordonnée aux aléas d' une simple perspective d' échanges de quotas qui devraient intervenir soit préalablement à la date à laquelle le quota initial est réputé épuisé, soit postérieurement à la fermeture provisoire de la pêche par les autorités nationales . 12 Afin d' apprécier le bien-fondé de la thèse de la Commission, il convient de rappeler d' abord qu' aux termes de l' article 10, paragraphe 2, du règlement n° 2057/82, précité, "chaque État membre fixe la date à laquelle les captures d' un stock ou d' un groupe de stocks soumises à quota, effectuées par les bateaux de pêche battant son propre pavillon ou enregistrées sur son territoire, sont réputées avoir épuisé le quota qui lui est applicable pour ce stock ou groupe de stocks . Il interdit provisoirement, à compter de cette date, la pêche de poissons de ce stock ou de ce groupe de stocks par lesdits bateaux, aussi bien que la conservation à bord, le transbordement et le débarquement, pour autant que les captures aient été effectuées après cette date, et fixe une date jusqu' à laquelle les transbordements et les débarquements ou les dernières notifications sur les captures sont permis . Cette mesure est notifiée sans délai à la Commission qui en informe les autres États membres ". 13 Il y a lieu de relever ensuite que l' article 10 du règlement n° 2057/82, précité, n' est pas expressément mentionné parmi les dispositions à respecter lors de la gestion des quotas de capture répartis entre les États membres pour les navires pêchant dans les eaux des îles Féroé . En effet, l' article 2 du règlement n° 6/85, précité, prévoit seulement que les États membres et les capitaines des navires battant pavillon des États membres doivent se conformer, en ce qui concerne la pêche dans les eaux des îles Féroé, aux dispositions des articles 3 à 9 du règlement n° 2057/82, précité . 14 A cet égard, il convient de constater que, même si le règlement n° 6/85, précité, ne fait pas expressément référence à l' article 10 du règlement n° 2057/82, précité, le respect de cette disposition, dont l' applicabilité en l' espèce n' a d' ailleurs pas été contestée par la République française, ne s' en impose pas moins aux États membres en tant que règle générale indispensable pour assurer l' efficacité de tout régime de conservation et de gestion des ressources de pêche fondé sur la répartition, sous forme de quotas alloués aux États membres, du volume des prises disponibles pour la Communauté . En effet, dès lors que l' accord sur la pêche avec le gouvernement du Danemark et le gouvernement local des îles Féroé, relatif à l' accès et à la conservation des ressources halieutiques, établit une limitation des captures pour les pêcheurs de la Communauté dans les eaux maritimes des îles Féroé et qu' en conséquence des quotas sont fixés pour les différents États membres, les règles pertinentes tendant à assurer le respect de ces quotas doivent s' appliquer même en l' absence de référence expresse dans le règlement répartissant les quotas de capture entre les États membres, sous peine de compromettre le respect de l' accord, et notamment le respect du plafond des captures à la disposition de la Communauté . Dans ces conditions, l' article 10 du règlement n° 2057/82, précité, est applicable en l' espèce . 15 La République française conteste le bien-fondé du grief formulé par la Commission en invoquant quatre séries d' arguments . 16 En premier lieu, la République française fait valoir qu' elle a agi en temps utile et de manière appropriée pour prévenir l' épuisement des quotas en cause, d' une part, en négociant un relèvement du quota pour la rascasse par voie d' échanges de quotas avec un autre État membre et, d' autre part, en donnant avis à ses pêcheurs d' arrêter toute activité sur les stocks de poissons plats et de rascasses à partir du 8 novembre 1985 . La République française souligne que cet avis de cessation d' activité de la pêche a été une mesure efficace, puisque aucun débarquement de capture des espèces concernées n' aurait été effectué après le 30 octobre 1985 . 17 A propos de cet argument, il convient de constater que, conformément à l' article 10, paragraphe 2, du règlement n° 2057/82, précité, les États membres ont l' obligation d' interdire provisoirement la pêche à partir de la date à laquelle les captures soumises à quota, effectuées par les bateaux battant pavillon de ces États ou enregistrées sur leur territoire, sont réputées avoir épuisé le quota en question . Il résulte de cette disposition que les États membres sont tenus de prendre en temps utile toutes mesures nécessaires pour prévenir le dépassement des quotas en cause, afin d' assurer le respect des quotas alloués aux États membres dans le but de la conservation des ressources de la pêche . 18 En conséquence, la République française avait en l' espèce l' obligation de prendre des mesures contraignantes pour interdire provisoirement toute activité de pêche avant même que les quotas ne soient épuisés . Dès lors, les autorités françaises devaient décider l' arrêt provisoire de la pêche des poissons plats au plus tard le 21 juin 1985 et celle de la rascasse au plus tard le 13 juillet 1985 . 19 Dans ces conditions, il apparaît que l' avis de cessation de toute activité sur les stocks concernés, donné le 8 novembre 1985, et dont la République française n' a d' ailleurs pas pu établir le caractère contraignant, est intervenu trop tard pour prévenir le dépassement des quotas en cause . 20 S' agissant, plus particulièrement, du fait que, pour la rascasse, la République française s' est bornée à engager des négociations en vue d' obtenir un relèvement du quota par voie d' échanges de quotas avec un autre État membre, c' est à juste titre que la Commission soutient que les États membres ne sauraient se fonder sur la simple perspective d' échanges de quotas pour se dispenser des obligations qui leur incombent en vertu de l' article 10, paragraphe 2, du règlement n° 2057/82, précité . En effet, de telles négociations, dont le résultat est aléatoire, ne sauraient justifier la continuation de la pêche après l' épuisement du quota, étant donné que, en cas d' échec de la tentative de relèvement du quota par voie d' échange ou d' obtention de quantités insuffisantes pour couvrir les captures effectuées, tout retard dans la fermeture provisoire de la pêche est de nature à entraîner un risque d' aggravation du dépassement du quota . Il s' ensuit que tout accord d' échanges de quotas conclu avec un autre État membre en vue du relèvement d' un quota doit intervenir, soit avant l' épuisement du quota initial, soit après l' interdiction provisoire de la pêche . 21 Le premier argument soulevé par la République française doit, dès lors, être rejeté . 22 Par son deuxième argument, la République française fait état de difficultés pratiques qui l' auraient empêchée de prévoir l' épuisement imminent des quotas en question . A cet égard, la République française soutient que le règlement ( CEE ) n° 2807/83 de la Commission, du 22 septembre 1983, définissant les modalités particulières de l' enregistrement des informations relatives aux captures de poissons par les États membres ( JO L 276, p . 1 ), qui prévoit la mise en place d' un journal de bord communautaire, n' est entré en vigueur que le 1er avril 1985, de sorte qu' il aurait été difficile d' obtenir en temps utile des informations fiables sur la base desquelles une interdiction de la pêche aurait pu être décidée . Par ailleurs, il faudrait tenir compte du fait qu' en 1985 la réglementation communautaire relative à la conservation des ressources halieutiques était encore nouvelle et non éprouvée . La République française souligne, en outre, que le niveau erratique des captures a constitué une source de difficultés, en particulier lorsque, comme dans le cas des poissons plats, le quota était de faible importance . Sur ce point, la République française fait valoir qu' une brusque augmentation du volume des poissons plats débarqués en juin et juillet 1985, faisant suite au faible niveau des captures antérieures, a abouti, en pratique, à l' imprévisibilité de la date d' épuisement du quota . 23 Cet argument de la République française ne saurait être retenu . En effet, il est de jurisprudence constante ( voir arrêt du 2 février 1989, Pays-Bas/Commission, point 15, 262/87, Rec . p . 0000 ) qu' un État membre ne saurait invoquer des difficultés pratiques pour justifier le défaut de mise en oeuvre de mesures de contrôle appropriées . Au contraire, en vertu de cette jurisprudence, il appartient aux États membres chargés de l' exécution des réglementations communautaires, dans le cadre de l' organisation commune des marchés dans le secteur des produits de pêche, de surmonter ces difficultés en prenant les mesures appropriées . 24 La République française n' est, en particulier, pas fondée à invoquer la prétendue nouveauté du régime communautaire des quotas pour justifier sa carence . En effet, le règlement n° 170/83, précité, est entré en vigueur le 27 janvier 1983 et le règlement n° 2057/82, précité, le 1er août 1982, de sorte que les mesures de contrôle prévues par ces réglementations étaient applicables bien avant que les événements litigieux ne se produisent . Dans ces conditions, si en l' espèce les mesures de contrôle avaient été respectées et mises en oeuvre correctement, elles auraient dû fournir aux autorités françaises suffisamment d' informations pour leur permettre de prévoir l' épuisement des quotas en question et d' agir en conséquence . 25 En ce qui concerne l' argument tiré de l' entrée en vigueur, au 1er avril 1985, du journal de bord communautaire, il importe de souligner que le règlement n° 2807/83, précité, a seulement introduit un modèle uniformisé pour le journal de bord que les capitaines des bateaux de pêche doivent tenir . Par contre, l' obligation de tenir un journal de bord, indiquant les quantités de chaque espèce capturées ainsi que la date et le lieu de ces captures, figure déjà à l' article 3 du règlement n° 2057/82, précité . En outre, s' il est vrai que le règlement n° 2807/83, précité, n' est entré en vigueur que le 1er avril 1985, il ressort cependant du tableau des débarquements, communiqué par les autorités françaises à la Commission, que les bateaux de pêche battant pavillon de la France n' ont pas mis à terre des rascasses ou des poissons plats capturés dans les eaux des îles Féroé avant le 14 mai 1985 . 26 Pour ce qui est du niveau prétendument erratique des captures de poissons plats, un examen du tableau des débarquements, notifié à la Commission, met en évidence que, si la quantité totale débarquée en juin ( 280,5 tonnes ) et en juillet 1985 ( 264,7 tonnes ) était largement supérieure à celle débarquée en mai 1985 ( 8,2 tonnes ), les débarquements effectués en juin ont cependant été réguliers du point de vue tant de leur rythme que des quantités mises à terre . Il s' ensuit que les autorités françaises avaient la possibilité de prévoir l' épuisement du quota pour les poissons plats le 21 juin 1985 . 27 Troisièmement, la République française fait valoir qu' en l' espèce la réalité du dépassement des quotas en cause n' est pas établie avec certitude . En effet, les coefficients de conversion permettant de calculer le tonnage des captures en poids vif à partir des captures débarquées, constituées de poissons vidés, ne seraient pas harmonisés au niveau communautaire et comporteraient dès lors une importante marge d' incertitude . D' autre part, une partie considérable de la pêche en cause aurait été effectuée dans les eaux qui feraient l' objet de contestations entre le Royaume-Uni et les îles Féroé, de sorte qu' il ne serait pas certain que les prises françaises en cause ont effectivement eu lieu dans les eaux féringiennes . 28 Quant à la prétendue marge d' incertitude résultant de l' application du coefficient de conversion, il convient de constater d' emblée que les autorités françaises elles-mêmes ont fait usage de ce coefficient pour déterminer les chiffres de capture communiqués à la Commission . Dans ces conditions, la République française n' est pas fondée à contester à présent la fiabilité de ce mode de calcul . De plus, même à supposer qu' une marge d' incertitude existe, elle est de toute façon limitée et ne saurait certainement expliquer un dépassement de quota aussi considérable que celui constaté en l' espèce pour les poissons plats . 29 En ce qui concerne ensuite les prétendues contestations de juridiction entre le Royaume-Uni et les îles Féroé, il y a lieu de relever également que la République française s' est bornée à communiquer à la Commission les chiffres relatifs aux captures effectuées par les bateaux français "dans les eaux féringiennes", sans soulever de problèmes à propos de la délimitation des eaux communautaires et féringiennes . 30 Pour le surplus, il convient de rappeler que le préambule de l' accord sur la pêche entre la CEE, d' une part, et le gouvernement du Danemark et le gouvernement local des îles Féroé, d' autre part, énonce qu' "il a été décidé d' établir autour des îles Féroé, à compter du 1er janvier 1977, une zone de pêche s' étendant à 200 milles nautiques de la côte et dans laquelle les îles Féroé exerceront des droits souverains aux fins de l' exploration, de l' exploitation, de la conservation et de la gestion des ressources biologiques de ladite zone ". En vertu de l' article 2, sous b ), de cet accord, les autorités féringiennes déterminent chaque année "les parts attribuées aux navires de pêche de la Communauté ainsi que les zones relevant de leur juridiction à l' intérieur desquelles ces parts peuvent être pêchées ". La liste des parts et des zones de pêche est transmise à la Commission, et cet élément d' information sert de base à la répartition des quotas entre les États membres . En l' absence de toute réserve dans cet accord sur la pêche en ce qui concerne une prétendue contestation de juridiction entre le Royaume-Uni et les îles Féroé et à défaut de toute contestation à propos de la zone indiquée par les autorités féringiennes de la part de l' État membre prétendument intéressé, il faut constater que la République française n' a pas réussi à mettre en doute que l' ensemble des captures retenues par la Commission dans le cadre de la présente procédure a été pêché dans la zone relevant de la juridiction en matière de pêche des îles Féroé . Dans ces conditions, la République française n' est pas fondée à invoquer cet argument pour justifier l' inobservation des quotas en l' espèce . 31 Enfin, par son quatrième argument, la République française soutient qu' en tout état de cause le quota global dont la Communauté bénéficiait dans les eaux féringiennes pour les stocks en question n' a pas été épuisé pour l' année 1985, de sorte que les dépassements des quotas français ne pouvaient ni léser d' autres États membres ni mettre en cause l' accord sur la pêche conclu avec le gouvernement du Danemark et le gouvernement local des îles Féroé . 32 A cet égard, il suffit de souligner que le total des quantités communautaires capturées dans les eaux féringiennes pour 1985, dont le chiffre n' est apparu qu' après la fin de l' année en cause, n' est pas de nature à affecter les obligations qu' avait un État membre de prendre en temps utile les mesures nécessaires pour prévenir l' épuisement du seul quota national dont cet État membre pouvait disposer à l' intérieur du total admissible des captures allouées à la Communauté . 33 Il s' ensuit que le quatrième argument invoqué par la République française doit également être rejeté . 34 Aucun argument avancé par la République française à l' encontre du grief formulé par la Commission n' ayant pu être retenu, il en résulte qu' il y a lieu de constater que la République française, en n' assurant pas le respect des quotas qui lui avaient été attribués, pour l' année 1985, pour les captures de rascasses et de poissons plats dans les eaux des îles Féroé, a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des dispositions de l' article 10, paragraphe 2, du règlement n° 2057/82, précité, en liaison avec l' article 1er du règlement n° 6/85, précité . Sur les griefs accessoires 35 Dans sa requête, la Commission reproche également à la République française d' avoir manqué aux obligations qui lui incombaient en vertu des articles 1er, paragraphes 1 et 2, 6 à 9 et 10, paragraphe 1, du règlement n° 2057/82, précité, ainsi que de l' article 5, paragraphe 2, du règlement n° 170/83, précité . 36 Sur ce point, il y a lieu de constater que la Commission s' est bornée à affirmer que le seul fait du dépassement des quotas démontrait que les dispositions précitées n' avaient pas été respectées . Par contre, la Commission n' a pas fourni, à l' appui de son recours, d' éléments de fait précis susceptibles d' établir que la République française ne s' est pas conformée aux obligations que lui imposaient les dispositions précitées . 37 Or, il est de jurisprudence constante ( voir arrêt du 5 octobre 1989, Commission/Pays-Bas, 290/87, Rec . p . 0000 ) que la Commission, dans le cadre d' une procédure engagée au titre de l' article 169 du traité CEE, a l' obligation d' établir l' existence du manquement allégué et ne saurait se fonder sur une présomption quelconque pour prouver l' existence du manquement d' un État membre aux obligations qui lui incombent en vertu du droit communautaire . 38 Dans ces conditions, les griefs accessoires invoqués par la Commission doivent être rejetés . Décisions sur les dépenses Sur les dépens 39 Aux termes de l' article 69, paragraphe 2, du règlement de procédure, toute partie qui succombe est condamnée aux dépens . La République française ayant succombé dans l' essentiel de ses moyens, il y a lieu de la condamner aux dépens . Dispositif Par ces motifs, LA COUR déclare et arrête : 1 ) La République française, en n' assurant pas le respect des quotas qui lui avaient été attribués, pour l' année 1985, pour les captures de rascasses et de poissons plats dans les eaux des îles Féroé, a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des dispositions de l' article 10, paragraphe 2, du règlement ( CEE ) n° 2057/82 du Conseil, du 29 juin 1982, établissant certaines mesures de contrôle à l' égard des activités de pêche exercées par les bateaux des États membres, en liaison avec l' article 1er du règlement ( CEE ) n° 6/85 du Conseil, du 19 décembre 1984, répartissant les quotas de capture entre les États membres pour les navires pêchant dans les eaux des îles Féroé . 2 ) Le recours est rejeté pour le surplus . 3 ) La République française est condamnée aux dépens .

62008CJ0172

lv

Lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu ir par to, kā interpretēt EKL 12., 14., 43. un 46. pantu, Padomes 1999. gada 26. aprīļa Direktīvas 1999/31/EK par atkritumu poligoniem ( OV L 182, 1. lpp. ), kas grozīta ar Eiropas Parlamenta un Padomes Regulu (EK) Nr. 1882/2003 ( OV L 284, 1. lpp. ; turpmāk tekstā — “Direktīva 1999/31”), 10. pantu, kā arī Eiropas Parlamenta un Padomes Direktīvu 2000/35/EK par maksājumu kavējumu novēršanu komercdarījumos ( OV L 200, 35. lpp. ). Šis lūgums tika iesniegts tiesvedībā starp Pontina Ambiente Srl (turpmāk tekstā — “ Pontina Ambiente ”) un Regione Lazio [Lacio reģionu] saistībā ar diviem paziņojumiem par nodokļa piemērošanu, ar kuriem tika konstatēts, ka Pontina Ambiente novēloti samaksāja īpašo nodokli par cieto atkritumu apglabāšanu poligonos attiecībā uz 2004. gada trešo un ceturto ceturksni, un ar kuriem tai tika uzlikts pienākums samaksāt sodu, kā arī pārskaitīt procentus. Atbilstošās tiesību normas Savienības tiesiskais regulējums Direktīvas 1999/31 preambulas divdesmit devītajā apsvērumā ir noteikts: “Tā kā būtu jāveic pasākumi, lai par atkritumu apglabāšanu poligonā pieprasītā cena sedz visas ar objekta ierīkošanu un ekspluatāciju [apsaimniekošanu] saistītās izmaksas, cik iespējams, ieskaitot finansiālo vai tam līdzvērtīgu nodrošinājumu, ar kuru novietnes apsaimniekotājam jāgarantē saistību izpilde, kā arī plānotās izmaksas, kas saistītas ar novietnes slēgšanu un apsaimniekošanu pēc slēgšanas.” Direktīvas 1999/31 1. panta 1. punktā ir paredzēts: “Lai nodrošinātu atbilstību [Padomes 1975. gada 15. jūlija] Direktīvas 75/442/EEK [par atkritumiem ( OV L 194, 39. lpp. ), kas grozīta ar Komisijas Lēmumu 96/350/EK ( OV L 135, 32. lpp. ; turpmāk tekstā — “Direktīva 75/442”)], un jo īpaši tās 3. un 4. panta, prasībām, šīs direktīvas mērķis ir, attiecinot uz atkritumiem un poligoniem stingras ekspluatācijas [apsaimniekošanas] un tehniskās prasības, paredzēt pasākumus, procedūras un ieteikumus, kuru mērķis ir cik iespējams visā poligona dzīves ciklā novērst vai mazināt iespējamo kaitīgo ietekmi uz vidi, īpaši virszemes ūdeņu, gruntsūdens, zemes un gaisa piesārņojumu, kā arī uz globālo vidi, tajā skaitā siltumnīcas efektu, kā arī gala iznākumā atkritumu radītos draudus cilvēku veselībai.” Saskaņā ar Direktīvas 1999/31 2. pantu: “Šajā direktīvā: [..] l) “apsaimniekotājs” nozīmē fizisku vai juridisku personu, kas atbild par poligonu saskaņā ar tās dalībvalsts iekšējiem tiesību aktiem, kur poligons atrodas; šī persona var mainīties no poligona sagatavošanas līdz apsaimniekošanai pēc slēgšanas; [..] n) “īpašnieks” nozīmē atkritumu ražotāju vai fizisku vai juridisku personu, kura īpašumā tie ir; [..].” Direktīvas 1999/31 10. pantā ir noteikts: “Dalībvalstis veic pasākumus, lai panāktu, ka visas izmaksas, kas saistītas ar poligona ierīkošanu un ekspluatāciju [apsaimniekošanu], cik iespējams, ieskaitot 8. panta a) punkta iv) apakšpunktā minētā finansiālā vai tam līdzvērtīgā nodrošinājuma izmaksas un slēgšanas tāmes vērtību, kā arī izmaksas, kas saistītas ar vismaz 30 gadu apsaimniekošanu pēc slēgšanas, sedz apsaimniekotāja pieprasītā cena par jebkura veida atkritumu apglabāšanu poligonā. Saskaņā ar prasībām, ko nosaka Padomes Direktīva 90/313/EEK (1990. gada 7. jūnijs) par brīvu piekļuvi vides informācijai [ OV L 158, 56. lpp. ], dalībvalstis nodrošina jebkuras vajadzīgās informācijas vākšanas un izmantošanas caurskatāmību, kura attiecas uz izmaksām.” Direktīvas 75/442 3. panta 1. punkta a) apakšpunktā ir noteikts: “Dalībvalstis veic atbilstīgus pasākumus, lai mudinātu: a) pirmkārt, novērst vai samazināt radīto atkritumu daudzumu [..].” Direktīvas 2000/35 1. pantā ir paredzēts, ka tās noteikumus piemēro visiem maksājumiem, kas tiek veikti kā atlīdzība komercdarījumos. Saskaņā ar Direktīvas 2000/35 2. panta 1. punktu “komercdarījumi”“ir darījumi starp uzņēmumiem vai starp uzņēmumiem un valsts iestādēm, kuri izraisa preču piegādi vai pakalpojumu sniegšanu par atlīdzību”. Direktīvas 2000/35 3. pantā ar nosaukumu “Procenti kavētu maksājumu gadījumā” tostarp ir paredzēts, ka dalībvalstis nodrošina, ka kavēta maksājuma gadījumā ir maksājami procenti, un tos var prasīt kreditors, kurš ir izpildījis savas līgumsaistības un juridiskos pienākumus un nav saņēmis attiecīgo summu laikā, ja vien debitors nav atbildīgs par nokavējumu. Valsts tiesiskais regulējums Lai sekmētu saražoto atkritumu daudzuma samazināšanu, kā arī iegūtu no šiem atkritumiem izejvielas un enerģiju, 1995. gada 28. decembra likuma Nr. 549 par valsts finanšu racionalizēšanas pasākumiem ( GURI Nr. 302 kārtējais pielikums, turpmāk tekstā — “Likums Nr. 549/95”) 3. panta 24. punktā ir paredzēts īpašs nodoklis par cieto atkritumu apglabāšanu poligonos. Saskaņā ar Likuma Nr. 549/95 3. panta 25. punktu nodokļa uzlikšanas pamats ir cieto atkritumu apglabāšana poligonos. No Likuma Nr. 549/95 3. panta 26. punkta izriet, ka minētā nodokļa maksātājs ir uzņēmuma, kas veic galīgo [atkritumu] apglabāšanu, apsaimniekotājs, kuram ir pienākums prasīt šī nodokļa atmaksu no iestādes, kas apglabā atkritumus. Likuma Nr. 549/95 3. panta 27. punktā ir paredzēts, ka īpašais nodoklis par cieto atkritumu apglabāšanu poligonos tiek maksāts reģionu pārvaldes iestādēm. Saskaņā ar Likuma Nr. 549/95 3. panta 28. un 29. punktu summa, kāda jāmaksā, tiek noteikta, šī nodokļa summu reizinot ar apglabāto atkritumu daudzumu, kas izteikts kilogramos, kā arī ar korekcijas koeficientu, ar kuru tiek ņemts vērā atkritumu konkrētais svars, kvalitāte un nosacījumi, ar kādiem tie tiek apglabāti. Likuma Nr. 549/95 3. panta 31. punktā ir paredzēts piemērot tādu naudas sodu minētā nodokļa nesamaksāšanas, nepilnīgas samaksas vai novēlotas samaksas gadījumā, kas var sasniegt 400% no attiecīgajam darījumam piemērojamā nodokļa summas. 2002. gada 9. oktobra Likumdošanas dekrēta Nr. 231, ar kuru tiek transponēta Direktīva 2000/35 par maksājumu kavējumu novēršanu komercdarījumos ( GURI Nr. 249, 16. lpp.), 1. panta 1. punktā un 2. panta a) punktā būtībā ir pārņemts šīs direktīvas 1. panta un 2. panta 1. punkta formulējums. Pamata prāva un lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu Pontina Ambiente , kas ir reģistrēta Romā, nodarbojas ar atkritumu savākšanu un apglabāšanu. Tās darbība it īpaši ietver tādu cieto atkritumu savākšanu šim nolūkam paredzētā poligonā, kurus piegādā no dažādām Regione Lazio pašvaldību iestādēm, to uzglabāšanu un apstrādi, lai no tiem ražotu pārstrādes preces un kompostu, kā arī samazinātu to daudzumu. Saskaņā ar Likumu Nr. 549/95 un reģionālo likumu, ar kuru tiek piemēroti tiesību akti, Pontina Ambiente ik ceturksni Regione Lazio ir jāmaksā īpašs nodoklis par cieto atkritumu apglabāšanu, samaksu veicot ne vēlāk kā viena mēneša laikā pēc katra kalendārā gada ceturkšņa, kura laikā atkritumi tika nodoti glabāšanā, beigām. Pontina Ambiente ir jāprasa šī nodokļa atmaksa no pašvaldību iestādēm, kas nosūta to atkritumus apglabāšanai. Minētā sabiedrība novēloti samaksāja nodokli par 2004. gada trešo un ceturto ceturksni, tāpēc Regione Lazio kompetentās iestādes 2006. gada oktobrī tai nosūtīja divus paziņojumus par nodokļa piemērošanu un vienlaikus tai uzlika Likuma Nr. 549/95 3. panta 31. punktā paredzētos naudas sodus. 2007. gada 4. janvārī Pontina Ambiente vērsās Commissione tributaria provinciale di Roma [Romas provinces Nodokļu tiesā] ar lūgumu atcelt Regione Lazio īstenotos pasākumus. Pontina Ambiente apstrīdēja Likuma Nr. 549/95 normas tiktāl, ciktāl tajās poligona apsaimniekotājam noteikts pienākums maksāt attiecīgo nodokli. Tā apstrīdēja arī sodus, kas tai tika uzlikti sakarā ar šī nodokļa novēlotu samaksu Regione Lazio , kaut arī šajā kavējumā bija vainojamas pašvaldību iestādes. Tā kritizēja faktu, ka nav noteikts, ka poligona apsaimniekotājs maksā minēto nodokli ar nosacījumu, ka attiecīgās pašvaldību iestādes ir samaksājušas par sniegtajiem pakalpojumiem, un ka attiecībā uz šīm pašvaldību iestādēm nav paredzēts nekāds sods. Minētā sabiedrība it īpaši atsaucās uz konkrētu noteikumu par attiecīgā nodokļa piemērošanu nesaderību ar Eiropas Savienības tiesībām, nosakot, kurai personai ir jāmaksā nodoklis, un attiecībā uz sodu sistēmu šī nodokļa kavētas samaksas gadījumā, precīzāk, nesaderību ar EKL 12., 14., 43. un 46. pantu, Direktīvas 1999/31 10. pantu, kā arī ar atbilstošajiem Direktīvas 2000/35 noteikumiem. Uzskatot, ka Pontina Ambiente izteiktie iebildumi varētu būt pamatoti, Commissione tributaria provinciale di Roma nolēma: “Ņemot vērā, ka [..] Likuma Nr. 549/95 [..] 3. panta 26. un 31. punkts saskaņā ar nodokļu administrācijas piedāvāto interpretāciju un saskaņā ar neapstrīdamu šīs tiesības normas burtisku formulējumu var būt pretrunā [EKL] 12., 14., 43. un 46. pantam, kā arī Direktīvas 1999/31 [..] 10. pantam un Direktīvas 2000/35 [..] preambulas [septītajam, desmitajam, sešpadsmitajam un deviņpadsmitajam] apsvērumam un ka līdz ar to rodas jautājums, vai minētā valsts tiesību norma ir saderīga ar Kopienu tiesību sistēmu, apturēt tiesvedību un paziņojuma par nodokļa piemērošanu izpildi un nodot lietu izskatīšanai [..] Tiesā, lai tā savas īpašās kompetences ietvaros pieņemtu nolēmumu.” Par lūgumu sniegt prejudiciālu nolēmumu Par lūguma sniegt prejudiciālu nolēmumu pieņemamību un jautājumu formulējumu Eiropas Kopienu Komisija izsaka šaubas par lūguma sniegt prejudiciālu nolēmumu pieņemamību tiktāl, ciktāl, pirmkārt, iesniedzējtiesa nav skaidri formulējusi jautājumu un, otrkārt, minētais lūgums ir virzīts uz to, lai Tiesa lemtu par valsts tiesību aktu saderību ar Eiropas Savienības tiesībām. Turklāt Itālijas valdība un Komisija norāda, ka lūgumā sniegt prejudiciālu nolēmumu nav nevienas norādes, kas ļautu saprast iemeslu, kāpēc lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu attiecas uz EKL 12., 14., 43. un 46. pantu. Pirmkārt, jāatgādina, ka, lai arī Tiesa, izskatot lūgumu sniegt prejudiciālu nolēmumu, nav kompetenta lemt par valsts tiesību pasākuma saderīgumu ar Eiropas Savienības tiesībām, tā tomēr var sniegt valsts tiesai visus Eiropas Savienības tiesību interpretācijas elementus, kas ļautu iesniedzējtiesai novērtēt šo saderīgumu, lai pieņemtu nolēmumu tās izskatāmajā lietā (2009. gada 16. jūlija spriedums lietā C-254/08 Futura Immobiliare u.c., Krājums, I-6995. lpp. , 28. punkts un tajā minētā judikatūra). Otrkārt, ir jākonstatē, ka, ja iesniedzējtiesa nav skaidri formulējusi jautājumu, tā tomēr ir sniegusi pietiekamas norādes gan par pamata lietu raksturojošiem faktiskajiem, gan tiesiskajiem apstākļiem, lai ļautu Tiesai noskaidrot lūguma mērķi un sniegt atbilstošo Eiropas Savienības tiesību noteikumu interpretāciju, kas var noderēt minētā strīda atrisināšanā. Tā tas ir attiecībā uz Direktīvas 1999/31 10. pantu un Direktīvu 2000/35. Turpretim lēmumā par prejudiciāla jautājuma uzdošanu nav sniegts nekāds paskaidrojums attiecībā uz lūguma sniegt prejudiciālu nolēmumu saistību ar EKL 12., 14., 43. un 46. pantu. It īpaši tajā nav precizēts, kā minētos pantus varētu piemērot tajā aprakstītajā situācijā, kas, kā atzīmējusi ģenerāladvokāte savu secinājumu 35.–38. punktā, šķiet, skar tikai vienu dalībvalsti un neietver nevienu elementu saistībā ar pārrobežu situāciju. Šādos apstākļos ir jāatzīst, ka lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu ir pieņemams, izņemot daļā, kas attiecas uz EKL 12., 14., 43. un 46. pantu. No iesniedzējtiesas sniegtajām norādēm var secināt, ka lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu attiecas uz šādiem jautājumiem: 1) Vai Direktīvas 1999/31 10. pants ir jāinterpretē tādējādi, ka šī norma nepieļauj tādu valsts tiesisko regulējumu, kāds ir pamata lietā, atbilstoši kuram atkritumu poligona apsaimniekotājam ir jāmaksā īpašs nodoklis par cieto atkritumu apglabāšanu, kurš pēc tam ir jāatmaksā pašvaldības iestādei, kas apglabājusi atkritumus, un kurš paredz piemērot šim apsaimniekotājam soda naudu par šī nodokļa novēlotu samaksu, taču neprasot, lai minētā pašvaldības iestāde atmaksā minētā nodokļa summu šim apsaimniekotājam noteiktā termiņā un novēlotas atmaksas gadījumā sedz visus izdevumus, kas radušies sakarā ar novēlotu šī nodokļa samaksu, tai skaitā minētajam apsaimniekotājam uzliktās soda naudas apmēru? 2) Vai Direktīva 2000/35 ir jāinterpretē tādējādi, ka summas, kas pašvaldības iestādei, kura ir nogādājusi apglabāšanai atkritumus, ir jāmaksā atkritumu poligona apsaimniekotājam, piemēram, ar nodokļa atmaksu saistītās summas, ietilpst minētās direktīvas piemērošanas jomā, un vai dalībvalstīm tāpēc saskaņā ar tās 3. pantu ir jānodrošina, ka novēlotas šo summu samaksas gadījumā tiek maksāti procenti? Par lietas būtību Par pirmo jautājumu Saskaņā ar Direktīvas 1999/31 10. pantu dalībvalstis veic pasākumus, lai panāktu, ka visas izmaksas, kas saistītas ar poligona ierīkošanu un apsaimniekošanu, tiek segtas ar šāda poligona apsaimniekotāja pieprasīto cenu par jebkura veida atkritumu apglabāšanu šajā poligonā. Kā norādījusi ģenerāladvokāte savu secinājumu 49. punktā, Direktīvas 1999/31 10. pantā nav paredzēts pienākums dalībvalstīm ievērot konkrētu metodi attiecībā uz atkritumu poligona izmaksu finansēšanu. Tādējādi saskaņā ar šobrīd spēkā esošajām Eiropas Savienības tiesībām tiktāl, ciktāl, pamatojoties uz EKL 175. pantu, nav pieņemts nekāds tiesiskais regulējums, kas uzliktu dalībvalstīm pienākumu ievērot konkrētu metodi attiecībā uz šo izmaksu finansēšanu, šis finansējums pēc attiecīgās dalībvalsts izvēles var tikt vienlīdz nodrošināts, izmantojot nodokli, maksu vai jebkādā citā veidā (pēc analoģijas skat. iepriekš minēto spriedumu lietā Futura Immobiliare u.c., 48. punkts). No minētā izriet, ka Direktīvas 1999/31 10. pants neaizliedz dalībvalstij noteikt nodokli par atkritumu apglabāšanu, kas vispirms ir jāmaksā atkritumu poligona apsaimniekotājam un pēc tam tiek uzlikts atkritumu turētājam, kas tos ir nodevis glabāšanai. Tas neaizliedz arī noteikt naudas sodu apsaimniekotājam, kas ir novēloti samaksājis minēto nodokli, un šādu naudas sodu noteikšana, tāpat kā personas, kurai jāmaksā šis nodoklis, noteikšana, ietilpst tikai dalībvalstu kompetencē. Tomēr Direktīvas 1999/31 10. pants, kā izriet arī no šīs direktīvas preambulas divdesmit devītā apsvēruma, prasa dalībvalstīm veikt pasākumus, lai nodrošinātu, ka cena, kāda tiek prasīta par atkritumu apglabāšanu poligonos, būtu tāda, kas sedz visas ar poligona ierīkošanu un apsaimniekošanu saistītās izmaksas. Šī prasība izriet no principa — piesārņotājs maksā, kas nozīmē, ka atkritumu apglabāšanas izmaksas, kā Tiesa jau ir atzinusi attiecībā uz Direktīvu 75/442 un Eiropas Parlamenta un Padomes 2006. gada 5. aprīļa Direktīvu 2006/12/EK par atkritumiem ( OV L 114, 9. lpp. ), sedz to turētāji (skat. spriedumu lietā C-1/03 Van de Walle u.c., Krājums, I-7613. lpp. , 57. punkts; spriedumu lietā C-188/07 Commune de Mesquer , Krājums, I-4501. lpp. , 71. punkts, kā arī iepriekš minēto spriedumu lietā Futura Immobiliare u.c., 44. un 45. punkts un tajos minētā judikatūra). Tā ietilpst Direktīvas 1999/31 mērķī, kas saskaņā ar tās 1. panta 1. punktu ir izpildīt Direktīvā 75/442, it īpaši tās 3. pantā, paredzētās prasības, kas tostarp uzliek dalībvalstīm pienākumu veikt nepieciešamos pasākumus, lai novērstu atkritumu ražošanu vai samazinātu to daudzumu. No tā it īpaši izriet, ka, lai arī kāds tiesiskais regulējums būtu paredzēts valsts tiesību normās attiecībā uz atkritumu poligoniem, minētajām normām ir jānodrošina, ka visas šāda poligona apsaimniekošanas izmaksas faktiski sedz atkritumu turētāji, kas nodod atkritumus apglabāšanai. Līdz ar to, kaut arī dalībvalsts var paredzēt nodokli attiecībā uz atkritumiem, kas ir jāmaksā atkritumu poligona apsaimniekotājam, kuru viņam pēc tam atmaksā pašvaldību iestādes, kas nodod atkritumus apglabāšanai, dalībvalsts to var darīt tikai ar nosacījumu, ka šī finanšu tiesību norma tiek paredzēta kopā ar pasākumiem, kuru mērķis ir nodrošināt, ka nodoklis tiek faktiski atmaksāts un atmaksa notiek īsā termiņā, lai neradītu minētajam apsaimniekotājam pārmērīgi lielas apsaimniekošanas izmaksas sakarā ar kavētiem minēto pašvaldības iestāžu maksājumiem, tādējādi pārkāpjot principu — piesārņotājs maksā. Radīt apsaimniekotājam šādas izmaksas nozīmētu uzlikt viņam pienākumu segt izmaksas saistībā ar tādu atkritumu apglabāšanu, kurus viņš nav radījis, bet ir tikai apglabājis, darbojoties kā pakalpojumu sniedzējs. Katrā ziņā, lai izpildītu Direktīvas 1999/31 10. pantā paredzētās prasības, tāpat kā pamata lietā esošais nodoklis, kas tiek aprēķināts, pamatojoties uz apglabāto atkritumu daudzumu, un tiek uzskatīts par tādām apsaimniekošanas izmaksām Direktīvas 1999/31 10. panta izpratnē, kas ir jāiekļauj cenā, kāda atkritumu turētājam, kas ir nodevis atkritumus glabāšanā, ir jāmaksā atkritumu poligona apsaimniekotājam, šajā cenā ir jāiekļauj arī visas izmaksas, kas ir saistītas ar summu, kuras atkritumu turētājs ir parādā minētajam apsaimniekotājam, atmaksu, un it īpaši izmaksas, kas ir saistītas ar novēlotu šo summu atmaksu, tai skaitā jebkādas izmaksas, kas radušās, lai izvairītos no naudas soda. Tas pats attiecas arī uz naudas sodiem, kas tiek uzlikti atkritumu poligona apsaimniekotājam saistībā ar novēlotu šāda nodokļa samaksu, kad kavējums ir radies tāpēc, ka atkritumu turētājs ir novēloti atmaksājis ar šo nodokli saistīto summu, bet tas ir jānovērtē valsts tiesai. Ņemot vērā iepriekš minēto, uz pirmo jautājumu ir jāatbild, ka Direktīvas 1999/31 10. pants ir jāinterpretē tādējādi, ka tas neaizliedz tādu valsts tiesisko regulējumu, kāds ir pamata lietā, saskaņā ar kuru atkritumu poligona apsaimniekotājam ir jāmaksā nodoklis, kuru viņam pēc tam atmaksā pašvaldības iestāde, kas nodevusi atkritumus apglabāšanai, un kurš paredz piemērot naudas sodu šim apsaimniekotājam novēlotas minētā nodokļa samaksas gadījumā, tomēr ar nosacījumu, ka šis tiesiskais regulējums vienlaikus paredz arī pasākumus, kuru mērķis ir nodrošināt, ka minētais nodoklis tiek faktiski atmaksāts, atmaksa notiek īsā termiņā un ka visas izmaksas, kas saistītas ar atmaksu, it īpaši izmaksas sakarā ar novēlotu summu, kas pašvaldības iestādei ir jāatmaksā apsaimniekotājam, samaksu, tai skaitā iespējamās soda naudas, ko apsaimniekotājam var piemērot par samaksas kavējumu, tiek iekļautas cenā, kāda pašvaldības iestādei ir jāmaksā minētajam apsaimniekotājam. Valsts tiesas pienākums ir pārbaudīt, vai šie nosacījumi ir izpildīti. Par otro jautājumu Direktīvas 2000/35 1. pantā paredzot, ka tās noteikumi ir piemērojami visiem maksājumiem, kas veikti kā atlīdzība par tirdzniecības darījumiem, tās 2. panta 1. punktā “komercdarījumi” ir definēti kā “darījumi starp uzņēmumiem vai starp uzņēmumiem un valsts iestādēm, kuri izraisa preču piegādi vai pakalpojumu sniegšanu par atlīdzību”. Šie noteikumi Itālijas tiesību sistēmā tika transponēti ar 2002. gada 9. oktobra Likumdošanas dekrētu Nr. 231. Šajā gadījumā, runājot pamata lietā par attiecībām starp atkritumu poligona apsaimniekotāju un valsts iestādi, kas nodod apglabāšanai atkritumus, no lēmumā par prejudiciāla jautājuma uzdošanu ietvertajām norādēm izriet, ka šis apsaimniekotājs sniedz šai valsts iestādei pakalpojumu, proti, nodoto atkritumu apglabāšanu poligonā, par ko minētā valsts iestāde viņam samaksā atlīdzību, kas saskaņā ar Likuma Nr. 549/95 3. panta 26. punktu ietver īpašā nodokļa, kāds viņam jāmaksā, summu. Tāpēc šķiet, ka pretēji tam, ko apgalvo Itālijas valdība, attiecības starp atkritumu poligona apsaimniekotāju un valsts iestādi, kas nodod atkritumus apglabāšanai, ir uzskatāmas par darījumu starp uzņēmumu un valsts iestādi, kura rezultātā tiek sniegts pakalpojums pret atlīdzību, un tādējādi par komercdarījumu Direktīvas 2000/35 2. panta 1. punkta izpratnē. Līdz ar to maksājumi, kas tiek veikti kā atlīdzība par šādu darījumu, ietilpst Direktīvas 2000/35 piemērošanas jomā. No minētā izriet, ka tādā situācijā, kāda ir pamata lietā, dalībvalstīm saskaņā ar Direktīvas 2000/35 3. pantu ir jānodrošina, ka pašvaldības iestāde, kas nogādā atkritumus apglabāšanai poligonā, par novēlotu maksājumu šajā sakarā — kas vajadzības gadījumā, kā tas tika atzīmēts šī sprieduma 38. punktā, ietver arī nodokļa, kāds jāmaksā apsaimniekotājam un pēc tam jāatmaksā valsts iestādei, kas nodevusi atkritumus apglabāšanai, summu — maksā apsaimniekotājam arī procentus. No iepriekš minētā izriet, ka uz otro jautājumu ir jāatbild, ka Direktīvas 2000/35 1. pants, 2. panta 1. punkts un 3. pants ir jāinterpretē tādējādi, ka summas, kādas pašvaldības iestādei, kas nodevusi atkritumus apglabāšanai, ir jāmaksā atkritumu poligona apsaimniekotājam, piemēram, summas sakarā ar nodokļa atmaksu, ietilpst minētās direktīvas piemērošanas jomā un ka dalībvalstīm līdz ar to saskaņā ar minētās direktīvas 3. pantu ir jānodrošina, ka šī pašvaldības iestāde par novēlotu minēto summu maksājumu samaksā apsaimniekotājam arī procentus. Par tiesāšanās izdevumiem Attiecībā uz lietas dalībniekiem šī tiesvedība ir stadija procesā, kuru izskata iesniedzējtiesa, un tā lemj par tiesāšanās izdevumiem. Tiesāšanās izdevumi, kas radušies, iesniedzot apsvērumus Tiesai, un kas nav minēto lietas dalībnieku tiesāšanās izdevumi, nav atlīdzināmi. Ar šādu pamatojumu Tiesa (otrā palāta) nospriež: 1) Padomes 1999. gada 26. aprīļa Direktīvas 1999/31/EK par atkritumu poligoniem, kas grozīta ar Eiropas Parlamenta un Padomes Regulu (EK) Nr. 1882/2003, 10. pants ir jāinterpretē tādējādi, ka tas neaizliedz tādu valsts tiesisko regulējumu, kāds ir pamata lietā, saskaņā ar kuru atkritumu poligona apsaimniekotājam ir jāmaksā nodoklis, kuru viņam pēc tam atmaksā pašvaldības iestāde, kas nodevusi atkritumus apglabāšanai, un kurš paredz piemērot naudas sodu šim apsaimniekotājam novēlotas minētā nodokļa samaksas gadījumā, tomēr ar nosacījumu, ka šis tiesiskais regulējums vienlaikus paredz arī pasākumus, kuru mērķis ir nodrošināt, ka minētais nodoklis tiek faktiski atmaksāts, atmaksa notiek īsā termiņā un ka visas izmaksas, kas saistītas ar atmaksu, it īpaši izmaksas sakarā ar novēlotu summu, kas pašvaldības iestādei ir jāmaksā apsaimniekotājam, samaksu, tai skaitā iespējamās soda naudas, ko apsaimniekotājam var piemērot par samaksas kavējumu, tiek iekļautas cenā, kāda pašvaldības iestādei ir jāmaksā minētajam apsaimniekotājam. Valsts tiesas pienākums ir pārbaudīt, vai šie nosacījumi ir izpildīti; 2) Eiropas Parlamenta un Padomes 2000. gada 29. jūnija Direktīvas 2000/35/EK par maksājumu kavējumu novēršanu komercdarījumos 1. pants, 2. panta 1. punkts un 3. pants ir jāinterpretē tādējādi, ka summas, kādas pašvaldības iestādei, kas nodevusi atkritumus apglabāšanai, ir jāmaksā atkritumu poligona apsaimniekotājam, piemēram, summas sakarā ar nodokļa atmaksu, ietilpst minētās direktīvas piemērošanas jomā un ka dalībvalstīm līdz ar to saskaņā ar minētās direktīvas 3. pantu ir jānodrošina, ka šī pašvaldības iestāde par novēlotu minēto summu maksājumu samaksā apsaimniekotājam arī procentus. [Paraksti] ( *1 ) Tiesvedības valoda — itāļu.

61993CJ0453

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante resolución de 21 de julio de 1993, recibida en el Tribunal de Justicia el 26 de noviembre siguiente, el Gerechtshof te Amsterdam planteó, con arreglo al artículo 177 del Tratado CEE, una cuestión prejudicial relativa a la interpretación de la parte A del artículo 13 de la Directiva 77/388/CEE del Consejo, de 17 de mayo de 1977, Sexta Directiva en materia de armonización de las legislaciones de los Estados miembros relativas a los impuestos sobre el volumen de negocios ° Sistema común del Impuesto sobre el Valor Añadido: base imponible uniforme (DO L 145, p. 1; EE 09/01, p. 54; en lo sucesivo, "Sexta Directiva"). 2 Dicha cuestión se suscitó en el margen de un litigio entre la Sra. Bulthuis-Griffioen y el Inspector de los Tributos, sobre la aplicación de una exención del Impuesto sobre el Valor Añadido (en lo sucesivo, "IVA"), prevista por el apartado 1 del artículo 11 de la Wet op de omzetbelasting 1968 (Ley del Impuesto sobre el Volumen de Negocios; en lo sucesivo, "Ley de 1968"). 3 En los Países Bajos, la Ley dispone, en la letra f) del apartado 1 del artículo 11 que quedan exentos del IVA: "los suministros y las prestaciones de servicios de carácter social o cultural que serán precisados por medio de un Reglamento de la Administración Pública, a condición de que el organismo no persiga un fin lucrativo y que esta exención no pueda perturbar gravemente las circunstancias de la competencia en perjuicio de empresas que tengan un fin lucrativo." 4 El concepto de "suministro y prestación de servicios de carácter social" que figura en esta disposición está precisado por el artículo 7 de la Uitvoeringsbesluit omzetbelasting 1968 (Reglamento del Impuesto sobre el Volumen de Negocios; en lo sucesivo, "Reglamento de ejecución") que se remite sobre este punto a su Anexo B. La parte B de éste enumera diversas categorías de instituciones cuyas prestaciones quedan exentas del pago del IVA, dado que no persiguen fines lucrativos. Entre dichas instituciones figuraban, en la versión vigente el 1 de julio de 1989, "las colonias de vacaciones, las guarderías, los jardines de infancia y las escuelas al aire libre". En la versión posterior a esta fecha, esta categoría corresponde a las "instituciones de acogida de los niños y [a las] escuelas para niños que sufran enfermedades de larga duración" (apartado 6). 5 Desde agosto de 1988, la Sra. Bulthuis-Griffioen es titular en los Países Bajos de una guardería de niños. En concepto de tal, es considerada como un "empresario" sujeto al IVA, a los efectos del artículo 7 de la Ley de 1968. 6 En 1989 y 1990 su volumen de negocios ascendió a 41.997 y a 41.947 HFL, respectivamente. De este modo, el importe de los ingresos sobrepasó el de los gastos efectuados. Los beneficios de explotación fueron abonados a la Sra. Bulthuis-Griffioen en forma de retribución. 7 En el momento de su declaración de impuestos, la Sra. Bulthuis-Griffioen no pagó el IVA, por entender que las prestaciones ofrecidas por la guardería disfrutaban de la exención prevista en la letra f) del apartado 1 del artículo 11 de la Ley de 1968. Los beneficios obtenidos de esta forma se elevaron en 1989 a 11.926 HFL y en 1990 a 17.963 HFL. Si, por el contrario, las prestaciones ofrecidas por la guardería no hubieran estado exentas del IVA, los beneficios de explotación hubieran quedado limitados a 6.371 HFL para 1989 y a 12.014 HFL para 1990. 8 El Inspector de los Tributos giró a la Sra. Bulthuis-Griffioen una liquidación tributaria, considerando, por su parte, que la citada exención no era aplicable. Dado que la interesada perseguía un fin lucrativo, no cumplía, según aquél, el requisito previsto por la letra f) del apartado 1 del artículo 11 de la Ley de 1968. 9 La Sra. Bulthuis-Griffioen presentó una reclamación contra la liquidación tributaria, que fue rechazada por el Inspector de los Tributos. Entonces ella interpuso un recurso de anulación contra esta última decisión ante el Gerechtshof te Amsterdam. 10 Según este órgano jurisdiccional, no existe discrepancia sobre el hecho de que el establecimiento dirigido por la Sra. Bulthuis-Griffioen constituya una "guardería" o un "jardín de infancia", a los efectos de la antigua versión del Anexo B del Reglamento de ejecución, y una "institución de acogida de niños" a los efectos de la nueva versión del mismo Anexo. En cambio, no le parece que conste con certeza que se cumple también el requisito de la falta de fin lucrativo. A este respecto, la Sra. Bulthuis-Griffioen, alegó que, si ella trata efectivamente de obtener un beneficio de la explotación de su actividad, dicho beneficio es sin embargo inferior al "salario" hipotético que podría obtener por el trabajo que efectúa; por ello estima que su actividad no persigue un "fin lucrativo" a los efectos de la Ley de 1968. 11 El Gerechtshof te Amsterdam subraya que la exención establecida por la letra f) del apartado 1 del artículo 11 de la Ley de 1968 se funda en la letra g) del apartado 1 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva, que dispone lo siguiente: "Sin perjuicio de lo establecido en otras disposiciones comunitarias, los Estados miembros eximirán, en las condiciones por ellos fijadas y a fin de asegurar la aplicación correcta y simple de las exenciones previstas a continuación y de evitar todo posible fraude, evasión o abuso: [...] g) las prestaciones de servicios y las entregas de bienes directamente relacionadas con la asistencia social y con la Seguridad Social, realizadas por Entidades de Derecho público o por otros organismos a los que el Estado miembro de que se trate reconozca su carácter social." 12 Observa asimismo que, al someter la concesión de la exención al requisito de que los organismos beneficiarios no tengan por objeto la búsqueda sistemática de provecho, el legislador hizo uso de la posibilidad dada a los Estados miembros por la letra a) del apartado 2 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva, de subordinar a determinadas condiciones la concesión de algunas de las exenciones previstas por el apartado 1. 13 La letra a) del apartado 2 de la parte A del artículo 13, prevé en efecto: "Los Estados miembros podrán subordinar, caso por caso, la concesión a organismos que no sean de Derecho público de cada una de las exenciones enunciadas en las letras b), g), h), i), l), m) y n) del apartado 1, al cumplimiento de una o de varias de las condiciones siguientes: ° los organismos de que se trate no deberán tener por objeto la consecución sistemática de beneficios, no pudiéndose distribuir en ningún caso los posibles beneficios, que deberán destinarse al mantenimiento o a la mejora de las prestaciones suministradas; [...] ° las exenciones no deberán ser susceptibles de provocar distorsiones de la competencia en perjuicio de las empresas comerciales sujetas al Impuesto sobre el Valor Añadido." 14 Según el Gerechtshof te Amsterdam, el requisito de falta de un fin lucrativo que recoge la letra f) del apartado 1 del artículo 11 de la Ley de 1968 debe tener idéntico significado que el requisito contenido en la letra a) del apartado 2 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva, según la cual "los organismos de que se trate no deberán tener por objeto la consecución sistemática de beneficios". 15 Por consiguiente, suspendió el procedimiento y solicitó al Tribunal de Justicia que se pronunciara con carácter prejudicial sobre la cuestión siguiente: "El hecho de que un empresario, que es una persona física, pretenda obtener en el plano estructural un resultado de explotación positivo, de modo que el importe de los ingresos sobrepase el importe de los gastos efectuados, pero de forma que este excedente no llegue a superar el importe de una retribución razonable por los trabajos realizados por el propio empresario ¿constituye la 'consecución sistemática de beneficios' a los efectos de la letra a) del apartado 2 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva (77/388/CEE) del Consejo, de 17 de mayo de 1977, en materia de armonización de las legislaciones de los Estados miembros relativas a los impuestos sobre el volumen de negocios ° Sistema común del Impuesto sobre el Valor Añadido: base imponible uniforme?" 16 Mediante su cuestión prejudicial, el órgano jurisdiccional de remisión solicita al Tribunal de Justicia que interprete el requisito de falta de "consecución sistemática de beneficios", que figura en la letra a) del apartado 2 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva y al cual los Estados miembros pueden subordinar la aplicación de la exención prevista en la letra g) del apartado 1 del mismo artículo a organismos que no sean de Derecho público. 17 Para proporcionar al órgano jurisdiccional de remisión una respuesta que sea de utilidad para la solución del litigio principal, se debe previamente averiguar si, en un caso como el de autos, concurren los requisitos de aplicación de la letra g) del apartado 1 de la parte A del artículo 13. Como esta disposición concede la exención a las prestaciones de servicios estrechamente vinculadas a la asistencia y a la Seguridad Social que sean realizadas por organismos de Derecho público o por otros organismos a los que el Estado miembro de que se trate les haya reconocido su carácter social, procede pues determinar si un empresario como la Sra. Bulthuis-Griffioen puede considerarse como un "organismo" de dicha clase. 18 Según reiterada jurisprudencia, las exenciones previstas por el artículo 13 de la Directiva constituyen conceptos autónomos del Derecho comunitario (véase la sentencia de 15 de junio de 1989, Stichting Uitvoering Financiële Acties, 348/87, Rec. p. 1737, apartado 11). Lo mismo debe aplicarse a los requisitos específicos exigidos para disfrutar de estas exenciones y, en particular, de las que se refieren a la condición o a la identidad del operador económico que realiza las prestaciones cubiertas por la exención. 19 Procede recordar también que, en la misma sentencia (apartado 13), el Tribunal de Justicia declaró que los términos empleados para designar las exenciones previstas por el artículo 13 de la Sexta Directiva deben ser objeto de interpretación estricta, por constituir excepciones al principio general de que el Impuesto sobre el Volumen de Negocios se percibe sobre toda prestación de servicios efectuada a título oneroso por un sujeto pasivo. 20 Entre las distintas exenciones contempladas por el apartado 1 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva, algunas °incluida la prevista por la letra g) de dicha disposición° se refieren expresamente al concepto de "organismo", precisión que no aparece para otras exenciones. De ello se desprende que, en el primer caso, el beneficio de la exención sólo puede invocarse por personas jurídicas, mientras que, en el segundo, puede serlo también por personas físicas, en consecuencia, por empresarios. 21 Por consiguiente, un empresario como la Sra. Bulthuis-Griffioen, que es una persona física, no está comprendido dentro del ámbito de aplicación personal de la letra g) del apartado 1 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva. 22 Esta circunstancia basta para excluir la posibilidad, respecto a dicho empresario, de disfrutar de una exención con arreglo a la letra g) del apartado 1 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva. 23 En estas circunstancias, deja de tener interés para la resolución del litigio principal determinar si el hecho de que un empresario pretenda obtener, en el plano estructural, un resultado de explotación positivo, de modo que el importe de los ingresos sobrepase el importe de los gastos efectuados, pero de forma que este excedente no llegue a rebasar el importe de una retribución razonable por los trabajos realizados por el propio empresario, constituye la "consecución sistemática de beneficios" a los efectos de la letra a) del apartado 2 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva. 24 Teniendo en cuenta las anteriores consideraciones, procede responder al órgano jurisdiccional de remisión, que el apartado 1 de la parte A del artículo 13 de la Sexta Directiva debe interpretarse en el sentido de que un empresario, persona física, no puede pretender disfrutar de una exención con arreglo a la letra g) de dicha disposición, que la reserva expresamente a los organismos de Derecho público o a otros organismos a los que el Estado miembro de que se trate les haya reconocido su carácter social. Decisión sobre las costas Costas 25 Los gastos efectuados por el Gobierno neerlandés y por la Comisión de las Comunidades Europeas, que han presentado observaciones ante este Tribunal de Justicia, no pueden ser objeto de reembolso. Dado que el procedimiento tiene, para las partes en el litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano jurisdiccional nacional, corresponde a éste resolver sobre las costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA (Sala Segunda), pronunciándose sobre la cuestión planteada por el Gerechtshof te Amsterdam mediante resolución de 21 de julio de 1993, declara: El apartado 1 de la parte A del artículo 13 de la Directiva 77/388/CEE del Consejo, de 17 de mayo de 1977, Sexta Directiva en materia de armonización de las legislaciones de los Estados miembros relativas a los impuestos sobre el volumen de negocios ° Sistema común del Impuesto sobre el Valor Añadido: base imponible uniforme, debe interpretarse en el sentido de que un empresario, persona física, no puede pretender disfrutar de una exención con arreglo a la letra g) de dicha disposición, que la reserva expresamente a los organismos de Derecho público o a otros organismos a los que el Estado miembro de que se trate les haya reconocido su carácter social.

62007CJ0440

pt

Através do seu recurso, a Comissão das Comunidades Europeias pede ao Tribunal de Justiça que anule o acórdão do Tribunal de Primeira Instância das Comunidades Europeias de 11 de Julho de 2007, Schneider Electric/Comissão ( T-351/03, Colect., p. II-2237 , a seguir «acórdão recorrido»), no qual este: — condenou a Comunidade Europeia a suportar, por um lado, as despesas efectuadas pela Schneider Electric SA (a seguir «Schneider») para participar na prossecução do procedimento de controlo da operação de concentração subsequente à prolação dos acórdãos do Tribunal de Primeira Instância de 22 de Outubro de 2002, Schneider Electric/Comissão ( T-310/01, Colect., p. II-4071 , e T-77/02, Colect., p. II-4201, a seguir, respectivamente, «acórdão Schneider I» e «acórdão Schneider II»), e, por outro, dois terços dos prejuízos que a Schneider sofreu devido à redução do preço de cessão da Legrand SA (a seguir «Legrand») que teve de conceder ao cessionário como contrapartida pelo adiamento do prazo-limite para a realização efectiva da venda da Legrand para 10 de Dezembro de 2002; — quanto ao restante, julgou a acção improcedente; — convidou as partes a comunicarem-lhe, no prazo de três meses, a avaliação do montante relativo ao primeiro aspecto do prejuízo, determinado de comum acordo ou, caso não alcançassem um acordo, os valores a que cada uma delas chegasse; — ordenou a realização de uma peritagem com vista a avaliar o segundo aspecto do prejuízo; — decidiu que a indemnização devida à recorrente a partir de 10 de Dezembro de 2002, data da materialização do prejuízo resultante da realização efectiva da cessão da Legrand, seria reavaliada através da aplicação de juros até à data da prolação do acórdão que procedesse à liquidação do prejuízo e, em seguida, acrescido de juros de mora a contar dessa data e até integral pagamento; — reservou para final a decisão quanto às despesas. I — Quadro jurídico Por força do disposto no artigo 2. o do Regulamento (CEE) n. o 4064/89 do Conselho, de 21 de Dezembro de 1989, relativo ao controlo das operações de concentração de empresas ( JO L 395, p. 1 , rectificação no JO 1990, L 257, p. 13 ), conforme alterado pelo Regulamento (CE) n. o 1310/97 do Conselho, de 30 de Junho de 1997 ( JO L 180, p. 1 , a seguir «regulamento»), a compatibilidade com o mercado comum de uma operação de concentração abrangida por este regulamento está sujeita à apreciação da Comissão. Em conformidade com o disposto no artigo 4. o , n. o 1, do mesmo regulamento, tal operação deve ser notificada à Comissão no prazo de uma semana após a conclusão do acordo ou a publicação da oferta de compra ou de troca ou a aquisição de uma participação de controlo. Em aplicação dos artigos 6. o e 8. o do referido regulamento: — a Comissão procede à análise da notificação logo após a sua recepção; — se verificar que a operação de concentração notificada é abrangida pelo regulamento e não suscita sérias dúvidas quanto à sua compatibilidade com o mercado comum, decide não se opor a essa operação e declara-a compatível com o mercado comum; — se, pelo contrário, verificar que tal operação é abrangida pelo regulamento e suscita sérias dúvidas quanto à sua compatibilidade com o mercado comum, decide dar início a um processo de exame aprofundado; — se verificar que a operação, eventualmente depois de lhe terem sido introduzidas alterações pelas empresas em causa, já não suscita tais dúvidas, pode decidir declarar a concentração compatível com o mercado comum; — se verificar que a operação não é compatível com o mercado comum, toma uma decisão na qual faz uma declaração nesse sentido; — nesse caso, se a operação já tiver sido realizada, a Comissão pode ordenar, na própria decisão em que declara a concentração incompatível ou numa decisão distinta, a separação das empresas ou dos activos agrupados ou a cessação do controlo conjunto ou qualquer outra medida adequada ao restabelecimento de uma concorrência efectiva. O artigo 7. o , n. o 1, do regulamento determina que uma concentração não pode realizar-se antes de ser notificada nem antes de ter sido declarada compatível com o mercado comum. Todavia, esta disposição, em conformidade com o artigo 7. o , n. o 3, não prejudica a realização de uma oferta pública de compra ou de troca que tenha sido notificada à Comissão, desde que o adquirente não exerça os direitos de voto inerentes às participações em causa ou os exerça apenas tendo em vista proteger o pleno valor do seu investimento com base numa dispensa concedida pela Comissão. Por força do disposto no artigo 10. o , n. o 1, quando uma operação de concentração é notificada, a decisão da Comissão de declarar essa operação compatível ou de dar início a um processo de exame aprofundado deve ser tomada no prazo máximo de um mês a contar do dia seguinte ao da recepção da notificação ou, caso as informações a facultar na notificação estejam incompletas, do dia seguinte ao da recepção das informações completas. O artigo 10. o , n. os 2 e 3, prevê que, no quadro de um processo de exame aprofundado, a Comissão deve tomar uma decisão sobre a compatibilidade da operação no prazo máximo de quatro meses a contar da data do início do processo. Segundo o artigo 10. o , n. o 5, quando o juiz comunitário profira um acórdão que anule no todo ou em parte uma decisão da Comissão tomada ao abrigo do regulamento, os prazos fixados neste começarão de novo a correr a contar da data em que o acórdão foi proferido. Em aplicação do artigo 10. o , n. o 6, se a Comissão não tomar uma decisão de abrir um processo de exame aprofundado no termo do prazo máximo de um mês a contar do dia seguinte ao da recepção da notificação ou da recepção das informações completas ou, em caso de abertura de um processo de exame aprofundado, uma decisão sobre a compatibilidade da operação no prazo máximo de quatro meses a contar da data do início do processo, considera-se que a operação de concentração é declarada compatível com o mercado comum. O artigo 18. o , n. o 1, do regulamento determina que, antes de tomar, designadamente, uma decisão declarando uma concentração incompatível, a Comissão dará às empresas interessadas a oportunidade de se pronunciarem, em todas as fases do processo até à consulta do comité consultivo previsto no artigo 19. o , sobre as objecções contra elas formuladas. O artigo 18. o , n. o 3, dispõe que a Comissão fundamentará as suas decisões exclusivamente em objecções relativamente às quais os interessados tenham podido fazer valer as suas observações e que os direitos de defesa dos interessados serão plenamente garantidos durante todo o processo. II — Factos na origem do litígio Em 16 de Fevereiro de 2001, a Schneider e a Legrand, sociedades-mãe francesas de dois grupos que desenvolvem actividades de produção e de venda, o primeiro, de produtos e de sistemas nos sectores da distribuição eléctrica, do controlo industrial e da automação, o segundo, de aparelhagens eléctricas de instalações de baixa tensão, notificaram à Comissão, em aplicação do artigo 4. o , n. o 1, do regulamento, um projecto de aquisição do controlo da totalidade da empresa Legrand pela Schneider através de uma oferta pública de troca. Considerando que a operação suscitava sérias dúvidas quanto à sua compatibilidade com o mercado comum, a Comissão deu início ao processo de exame aprofundado. Em 3 de Agosto de 2001, enviou à Schneider uma comunicação de acusações, concluindo que a operação criaria ou reforçaria uma posição dominante num certo número de mercados sectoriais nacionais. Em 6 de Agosto de 2001, a Commission des opérations de bourse (Comissão das operações de bolsa) publicou o anúncio sobre o resultado definitivo da oferta pública de troca da Schneider. No termo dessa operação, a Schneider tinha recolhido 98,7% dos títulos da Legrand. Na sua resposta de 16 de Agosto de 2001 à comunicação de acusações, as partes na operação contestaram a definição dos mercados preconizada pela Comissão, bem como a sua análise do impacto da operação nesses mercados. Em 29 de Agosto de 2001, realizou-se uma reunião entre as partes na operação e os serviços da Comissão com vista a definir eventuais modificações a introduzir na operação susceptíveis de resolver os problemas de concorrência apontados pela Comissão. A Schneider propôs, por diversas vezes, medidas correctivas à Comissão. No termo do processo de exame aprofundado, a Comissão considerou que a operação de concentração era incompatível com o mercado comum. Em sua opinião, essa operação, por um lado, criaria uma posição dominante tendo por efeito entravar de forma significativa uma concorrência efectiva nos diferentes mercados sectoriais nacionais, isto é, da Dinamarca, da Grécia, de Espanha, de França, de Itália, de Portugal e do Reino Unido, e, por outro, reforçaria uma tal posição dominante nos diferentes mercados sectoriais franceses. Assim, em 10 de Outubro de 2001, a Comissão adoptou a Decisão 2004/275/CE, que declara uma operação de concentração incompatível com o mercado comum ( JO 2004, L 101, p. 1 , a seguir «decisão negativa»), na qual considerou que as medidas correctivas propostas pela Schneider não permitiriam resolver os problemas de concorrência identificados. Em 24 de Outubro de 2001, notificou à Schneider uma segunda comunicação de acusações para efeitos da separação entre a Schneider e a Legrand. Em 13 de Dezembro de 2001, a Schneider interpôs no Tribunal de Primeira Instância um recurso de anulação da decisão negativa (processo T-310/01) e, em requerimento separado, pediu ao Tribunal de Primeira Instância que julgasse esse processo seguindo a tramitação acelerada, em conformidade com o disposto no artigo 76. o -A do seu Regulamento de Processo. Em 23 de Janeiro de 2002, o Tribunal de Primeira Instância indeferiu este último pedido. Em 30 de Janeiro de 2002, a Comissão adoptou a Decisão 2004/276/CE, que ordena uma separação de empresas nos termos do n. o 4 do artigo 8. o do Regulamento (CEE) n. o 4064/89 do Conselho ( JO 2004, L 101, p. 134 , a seguir «decisão de separação»). Essa decisão ordenava à Schneider que se separasse da Legrand no prazo de nove meses, que terminava em 5 de Novembro de 2002. Por requerimentos apresentados em 18 de Março de 2002, a Schneider interpôs recurso de anulação da decisão de separação (processo T-77/02), requereu que esse processo fosse julgado em tramitação acelerada e apresentou um pedido de suspensão da execução da decisão de separação (processo T-77/02 R). O pedido de tramitação acelerada foi deferido no processo T-77/02 por decisão notificada em 25 de Março de 2002. Após a audiência de 23 de Abril de 2002 no processo T-77/02 R, a Comissão, por ofício de 8 de Maio de 2002, prorrogou até 5 de Fevereiro de 2003 o prazo fixado à Schneider para se separar da Legrand, sem prejuízo do cumprimento das fases do processo de separação no decurso do novo prazo. Em 3 de Maio de 2002, o Tribunal de Primeira Instância deferiu o pedido da Schneider requerendo que o processo T-310/01 fosse objecto de tramitação acelerada, uma vez que a mesma confirmou a manutenção da versão abreviada da sua petição, enviada em 12 de Abril de 2002. Atendendo à prorrogação do prazo de separação concedida pela Comissão no ofício de 8 de Maio de 2002, a Schneider desistiu do seu pedido de suspensão da execução no processo T-77/02 R. A Schneider preparou a cessão da Legrand, a realizar caso fosse negado provimento aos seus dois recursos de anulação. Para esse efeito, celebrou, em 26 de Julho de 2002, um contrato de cessão com o consórcio Wendel-KKR (a seguir «Wendel-KKR»). Esse contrato de cessão devia ser executado o mais tardar em 10 de Dezembro de 2002. Em caso de anulação da decisão negativa, estipulava-se que o mesmo podia ser resolvido pela Schneider até 5 de Dezembro de 2002, contra o pagamento de uma indemnização de rescisão de 180 milhões de euros. Em 22 de Outubro de 2002, através do seu acórdão Schneider I, o Tribunal de Primeira Instância anulou a decisão negativa, com fundamento em erros de análise e de apreciação do impacto da operação nos mercados sectoriais nacionais não franceses e na violação dos direitos de defesa em que tinha incorrido a análise do impacto da operação nos mercados sectoriais franceses e das medidas correctivas propostas pela Schneider. No que respeita aos mercados sectoriais nacionais não franceses, considerou, em especial, que a Comissão tinha sobrestimado o poderio económico da nova entidade resultante da concentração e, em relação a certos mercados, subestimado o poderio económico de dois importantes concorrentes da referida entidade, sobreavaliando portanto, reciprocamente, o poderio desta. Relativamente aos mercados sectoriais franceses afectados pela operação notificada, pronunciou-se sobre um fundamento no qual a Schneider invoca que a Comissão violou os direitos de defesa no decurso do processo de exame aprofundado. A este respeito, o Tribunal de Primeira Instância considerou que não resultava da leitura da comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 que esta tivesse abordado de forma suficientemente clara e precisa o reforço da posição da Schneider face aos distribuidores franceses de material eléctrico de baixa tensão, decorrente não só da soma das vendas da Legrand nos mercados de componentes de quadros eléctricos mas também da posição preponderante da Legrand nos segmentos dos equipamentos eléctricos ultraterminais. Sublinhou, por outro lado, que a conclusão geral da comunicação de acusações enumerava os diferentes mercados sectoriais nacionais afectados pela operação, sem pôr em evidência qualquer associação entre a posição detida por uma das duas empresas num dado mercado de produtos e a posição da outra empresa noutro mercado sectorial. Na sequência disto, o Tribunal de Primeira Instância concluiu que a comunicação de acusações não tinha permitido à Schneider avaliar em toda a sua dimensão os problemas de concorrência identificados pela Comissão no mercado francês do material eléctrico de baixa tensão considerado ao nível da distribuição. Considerou que a Schneider tinha assim sido privada, por um lado, da possibilidade de contestar utilmente, quanto ao mérito, a tese da Comissão e, por outro, da oportunidade de apresentar efectivamente e em tempo oportuno propostas de medidas correctivas adaptadas. No acórdão Schneider II, o Tribunal de Primeira Instância anulou a decisão de separação com o fundamento de que constituía uma medida de execução da decisão negativa anulada. A Comissão não recorreu dos acórdãos Schneider I e Schneider II, que consequentemente transitaram em julgado. Por carta de 13 de Novembro de 2002, a Comissão informou a Schneider de que a operação podia comprometer a concorrência nos mercados sectoriais franceses, devido a sobreposições significativas de quotas de mercado da Schneider e da Legrand, ao desaparecimento da sua tradicional rivalidade, à importância das marcas detidas pela entidade Schneider-Legrand, ao seu poder sobre os grossistas e à incapacidade de os concorrentes substituírem a Legrand no exercício da pressão concorrencial que esta desenvolvia antes da realização da operação. Segundo a Comissão, a operação, relativamente a cada um dos mercados afectados em que uma ou outra das partes, antes dessa operação, detinha uma posição dominante, traduzir-se-ia na eliminação de um concorrente imediato, que seria o único a poder exercer uma pressão concorrencial sobre a empresa dominante graças à sua associação às posições muito fortes do grupo noutros segmentos do mesmo sector. Em 14 de Novembro de 2002, a Schneider propôs à Comissão medidas correctivas com o objectivo de suprimir as sobreposições de actividades entre a Schneider e a Legrand nos mercados sectoriais franceses afectados. Em 15 de Novembro de 2002, a Comissão publicou no Jornal Oficial das Comunidades Europeias (C 279, p. 22) um anúncio relativo ao reinício do controlo da operação, indicando que, em virtude do n. o 5 do artigo 10. o do regulamento, os prazos de exame da operação de concentração se aplicavam a partir de 23 de Outubro de 2002, dia subsequente à prolação do acórdão Schneider I, e convidando os terceiros a apresentar-lhe as suas eventuais observações. Por carta de 25 de Novembro de 2002, a Schneider assinalou à Comissão que os argumentos apresentados na carta de 13 de Novembro de 2002 eram, na falta de uma análise mercado a mercado dos efeitos da operação, de uma natureza e alcance imprecisos, não permitindo a demonstração de um efeito anticoncorrencial nos mercados afectados, e que as considerações de ordem geral da Comissão eram desmentidas pela realidade. Por ofício de 29 de Novembro de 2002, a Comissão informou a Schneider de que as medidas correctivas que esta tinha sucessivamente proposto não bastavam para eliminar todas as restrições à concorrência decorrentes da operação, devido à subsistência de dúvidas quanto à viabilidade e à autonomia das actividades cedidas e à inadequação das medidas propostas para criarem um contrapeso ao poderio da entidade Schneider-Legrand. Por carta de 2 de Dezembro de 2002, a Schneider respondeu que, nessa fase tão adiantada do processo, a posição da Comissão não tornava mais realista a continuação das discussões e que, para pôr termo a uma incerteza de mais de um ano, tinha decidido vender a Legrand à Wendel-KKR. Por telecópia enviada à Comissão em 3 de Dezembro de 2002, a Schneider confirmou a sua decisão. Esclarecia que, em conformidade com o disposto no contrato de cessão de 26 de Julho de 2002, a concretização da venda da Legrand à Wendel-KKR não implicava mais nenhuma iniciativa da sua parte e devia ocorrer em 10 de Dezembro de 2002. Por decisão de 4 de Dezembro de 2002, a Comissão deu início ao processo de exame aprofundado, com o fundamento de que as medidas correctivas propostas pela Schneider não permitiam, na fase do inquérito, eliminar as sérias dúvidas que subsistiam acerca da compatibilidade da operação, tendo em conta os efeitos desta operação nos mercados sectoriais franceses identificados na decisão negativa. Em 11 de Dezembro de 2002, a Schneider confirmou à Comissão que a cessão à Wendel-KKR da sua participação na Legrand se tinha realizado em 10 de Dezembro de 2002. Por carta de 13 de Dezembro de 2002, a Comissão informou a Schneider do encerramento, por falta de objecto, do processo de exame. Em 10 de Fevereiro de 2003, a Schneider interpôs recurso de anulação da decisão de abertura do processo de exame aprofundado de 4 de Dezembro de 2002 e da decisão de encerramento de 13 de Dezembro de 2002 (processo T-48/03). Por despachos de 29 de Outubro de 2004, Schneider Electric/Comissão (T-310/01 DEP e T-77/02 DEP), o Tribunal de Primeira Instância liquidou o montante das despesas recuperáveis da Schneider a pagar pela Comissão em 419595,32 euros, no processo T-310/01, e em 426275,06 euros, nos processos T-77/02 e T-77/02 R. Por despacho de 31 de Janeiro de 2006, Schneider Electric/Comissão ( T-48/03, Colect., p. II-111 ), o Tribunal de Primeira Instância julgou inadmissível o recurso de anulação no processo T-48/03, com fundamento no facto de que tanto a decisão de abertura do processo de exame aprofundado como a decisão de encerramento impugnadas não constituíam actos que causassem prejuízo à Schneider. Em 12 de Abril de 2006, a Schneider interpôs recurso desse despacho. Foi negado provimento a tal recurso por despacho do Tribunal de Justiça de 9 de Março de 2007, Schneider Electric/Comissão (C-188/06 P). III — Tramitação processual no Tribunal de Primeira Instância e acórdão recorrido Em 10 de Outubro de 2003, a Schneider intentou no Tribunal de Primeira Instância uma acção contra a Comissão pedindo a indemnização do prejuízo que considerava ter sofrido em razão da ilegalidade do procedimento de controlo da compatibilidade da operação de concentração notificada com o mercado comum. Concluía pedindo que o Tribunal de Primeira Instância se dignasse: — a título principal, condenar a Comunidade a pagar-lhe o montante de 1663734716,76 euros, sem prejuízo de uma eventual redução correspondente ao montante das despesas recuperáveis fixado nos despachos de fixação das despesas proferidos nos processos T-310/01 DEP e T-77/02 DEP, e de um eventual agravamento correspondente, por um lado, aos juros vencidos desde 4 de Dezembro de 2002, até integral pagamento, à taxa anual de 4% e, por outro, ao montante do imposto devido pela Schneider, no momento da sua cobrança, sobre o montante da indemnização concedida; — a título subsidiário: — julgar a acção procedente, — declarar a existência de responsabilidade extracontratual da Comunidade, — determinar o procedimento a adoptar com vista a definir o montante do prejuízo ressarcível efectivamente sofrido pela Schneider; — condenar a Comissão na totalidade das despesas da instância. Em 11 de Dezembro de 2003, o Tribunal de Primeira Instância decidiu limitar a discussão, no estado em que se encontrava, ao princípio da responsabilidade extracontratual da Comunidade e à metodologia da avaliação do prejuízo. Por despachos de 20 de Abril e 6 de Dezembro de 2004, a República Federal da Alemanha e a República Francesa, respectivamente, foram autorizadas a intervir no litígio, a primeira em apoio dos pedidos da Comissão e a segunda dos pedidos da Schneider. No acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância decidiu no sentido indicado no n. o 1 do presente acórdão. Nos n. os 152 e 156 do acórdão recorrido, foi declarado que a violação dos direitos de defesa constatada no acórdão Schneider I relativamente aos mercados sectoriais franceses constituía uma violação manifesta e grave de uma norma jurídica que se destina a conferir direitos aos particulares, contida no artigo 18. o , n. os 1 e 3, do regulamento. No n. o 155 do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância afastou nestes termos o argumento da Comissão relativo aos especiais condicionalismos que pesam objectivamente sobre os seus serviços no decurso do processo de exame aprofundado: «[…] o argumento da demandada relativo à dificuldade inerente à realização de uma análise complexa de mercados sujeita a condicionalismos temporais muito rígidos não é pertinente, já que o facto gerador do prejuízo aqui em causa não é a análise dos mercados pertinentes constante da comunicação de acusações ou da decisão de incompatibilidade, mas o facto de a comunicação de acusações omitir uma menção essencial quanto às suas consequências e para efeitos do dispositivo da decisão de incompatibilidade, menção que não implicava qualquer dificuldade técnica especial, nem obrigava a qualquer exame específico complementar que não pudesse ser realizado por razões de tempo, e cuja inexistência não pode ser atribuída a um qualquer problema de redacção, fortuito ou acidental, que a leitura global da comunicação de acusações permitisse ultrapassar». No n. o 157 do mesmo acórdão, concluiu que a violação dos direitos de defesa em causa constituía, por parte da Comissão, uma actuação culposa susceptível de desencadear a responsabilidade extracontratual da Comunidade. Na análise que fez das questões da existência de um prejuízo e de um nexo de causalidade entre o comportamento da Comissão e esse prejuízo, o Tribunal de Primeira Instância salientou, no n. o 269 do acórdão recorrido, que, embora a violação suficientemente caracterizada dos direitos de defesa tivesse tido por efeito tornar a decisão negativa ilegal, daí não se podia concluir que, sem a referida violação, a operação de concentração devesse ter sido declarada compatível com o mercado comum. O Tribunal de Primeira Instância concluiu, no n. o 278 do acórdão recorrido, que o vício identificado na decisão negativa não tinha privado a Schneider do direito a uma decisão de compatibilidade susceptível de justificar que todas as consequências financeiras da privação desse direito, especialmente as decorrentes da obrigação de ceder os activos da Legrand, pudessem ser consideradas um prejuízo imputável à Comunidade. No n. o 279 do acórdão recorrido, foi declarado que a Schneider não podia sustentar ter sofrido um prejuízo igual à totalidade da perda de valor dos activos da Legrand que detinha em 10 de Outubro de 2001, por não existir um nexo de causalidade suficientemente directo entre esse prejuízo e a violação susceptível de desencadear a responsabilidade comunitária. Nos n. os 288 e 316, foi ao invés admitida a existência de um nexo de causalidade suficientemente estreito entre a ilegalidade cometida e dois tipos de prejuízos sofridos pela Schneider, isto é: — as despesas que a empresa teve de suportar para participar na prossecução do procedimento de controlo da operação após as anulações proferidas pelo Tribunal de Primeira Instância em 22 de Outubro de 2002; — a redução do preço de cessão que a Schneider teve de conceder à adquirente dos activos da Legrand para obter um adiamento dos efeitos dessa cessão para uma data tal que os processos então em curso no órgão jurisdicional comunitário não ficassem sem objecto antes de serem decididos. No que respeita aos encargos suportados para retomar o procedimento de controlo, isto é, encargos de consulta, honorários e despesas administrativas de diversas naturezas, sublinhou, no n. o 301, que, se a acusação de associação entre as posições das empresas tivesse sido articulada na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001, é certo que a Schneider se deveria ter pronunciado a esse respeito e preparado, eventualmente, medidas correctivas adequadas antes da adopção da decisão da Comissão sobre a compatibilidade da operação, como teve de fazer após a anulação dessa decisão e a consequente prossecução do procedimento de controlo. No entanto, considerou, no mesmo número do acórdão recorrido, que o facto de se ter retomado, com base jurídicas novas, um procedimento administrativo interrompido doze meses antes tinha representado necessariamente para a Schneider um encargo incomparavelmente superior ao que teria representado a resposta à mesma acusação, no procedimento de controlo inicial, pela empresa e pelos seus advogados já completamente envolvidos em reuniões e debates com os serviços competentes da Comissão. Relativamente à redução do preço de cessão concedida pela Schneider, salientou, no n. o 308, que esta empresa se viu simultaneamente obrigada a negociar e celebrar, em 26 de Julho de 2002, o contrato de cessão da Legrand, e a adiar a data da concretização efectiva dessa cessão para 10 de Dezembro de 2002. No n. o 311, considerou que a obrigação de diferir a realização efectiva da venda tinha necessariamente levado a Schneider a conceder à Wendel-KKR uma redução do preço de cessão relativamente ao preço que teria obtido no caso de uma venda firme efectuada se não se tivesse verificado a ilegalidade da decisão negativa. No n. o 312, considerou que o adiamento da venda para 10 de Dezembro de 2002 implicava a concessão à Wendel-KKR da remuneração do risco de depreciação dos activos da Legrand ligado à eventualidade de uma variação desfavorável da cotação dos títulos industriais durante o período de adiamento. No n. o 322 do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância considerou que o prejuízo constituído pela redução do preço de cessão era igual à diferença existente entre o preço de cessão efectivamente acordado e o que a Schneider poderia ter obtido se tivesse disposto, no termo do primeiro procedimento de controlo, em 10 de Outubro de 2001, de uma decisão legal sobre a compatibilidade da operação. Todavia, no n. o 329, sublinhou que a Schneider, ao adquirir o controlo da Legrand, de forma perfeitamente legal, também assumiu o risco de o controlo da operação poder conduzir a uma decisão que declarasse a incompatibilidade com o mercado comum de uma operação de concentração dessa operação e à obrigação correlativa de proceder a uma separação dos activos das empresas que já tinham sido objecto de fusão. No n. o 330, considerou que, tendo em atenção a dimensão da operação de fusão realizada e o reforço sensível do poderio económico que implicava para os dois únicos actores preponderantes presentes nos mercados sectoriais franceses de material eléctrico de baixa tensão, a Schneider não podia ignorar que a fusão realizada era susceptível, pelo menos, de levar à criação ou ao reforço de uma posição dominante numa parte substancial do mercado comum e que, por essa razão, seria proibida pela Comissão. Concluiu, no n. o 334, que a Schneider era responsável por um terço do prejuízo que sofreu devido à redução do preço concedida. Nestas condições, o Tribunal de Primeira Instância considerou, no n. o 335, que a Comunidade apenas seria obrigada a ressarcir dois terços do referido prejuízo. Finalmente, nos n. os 342 e 344 a 346, decidiu que a indemnização devida à Schneider a partir de 10 de Dezembro de 2002, data da materialização do prejuízo decorrente da realização efectiva da cessão da Legrand, seria reavaliada através de juros até à data da prolação do acórdão no qual se procedesse à liquidação do prejuízo, e acrescida de juros de mora a contar dessa última data até integral pagamento. IV — Pedidos das partes A Comissão conclui pedindo que o Tribunal de Justiça se digne anular o acórdão recorrido e condenar a Schneider nas despesas. A Schneider conclui pedindo que o Tribunal de Justiça se digne negar provimento ao recurso e condenar a Comissão nas despesas. V — Fundamentos do presente recurso Em apoio do seu recurso, a Comissão invoca sete fundamentos de anulação, os quais podem, no essencial, ser agrupados em cinco fundamentos. Nos referidos fundamentos, a Comissão alega que o Tribunal de Primeira Instância, erradamente: — no n. o 155 do acórdão recorrido, declarou uma «omissão» da acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 e considerou que a formulação da referida acusação não apresentava «nenhuma dificuldade técnica especial»; — no n. o 156 do acórdão recorrido, declarou uma violação suficientemente caracterizada, por parte da Comissão, de uma norma jurídica que se destina a conferir direitos aos particulares; — no n. o 316 do acórdão recorrido, declarou a existência de um nexo de causalidade directo entre o comportamento da Comissão e o prejuízo sofrido pela Schneider em razão da redução do preço de cessão da Legrand concedida como contrapartida de um adiamento para 10 de Dezembro de 2002 da realização efectiva da venda acordada em 26 de Julho de 2002; — no n. o 288 do acórdão recorrido, identificou um prejuízo não invocado pela Schneider, ou seja, uma redução de preço concedida para obter um adiamento do efeito da cessão da Legrand até 10 de Dezembro de 2002; — cometeu um erro de direito ao arbitrar, nos n. os 345 e 346 do acórdão recorrido, no que respeita ao prejuízo resultante da redução do preço de cessão alegado, juros compensatórios desde 10 de Dezembro de 2002 até à data da prolação do acórdão que procedesse à liquidação do prejuízo, quando tais juros só podem ser concedidos em situações excepcionais. VI — Quanto ao presente recurso A — Quanto ao primeiro fundamento, relativo ao facto de o Tribunal de Primeira Instância ter erradamente declarado existir uma «omissão» da acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 e considerado que a formulação da referida acusação não apresentava «nenhuma dificuldade técnica especial» 1. Argumentos das partes A Comissão recorda que, no decurso do processo em primeira instância, não contestou ter violado o direito que assistia à Schneider de ser ouvida durante o procedimento de controlo da operação. Alega que, em contrapartida, contesta formalmente que a irregularidade constatada dê origem a responsabilidade da Comunidade. Subdivide o seu primeiro fundamento em quatro partes. Considera que, ao declarar existir, no n. o 155 do acórdão recorrido, uma «omissão» da acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 e ao considerar, no mesmo número desse acórdão, que a formulação da referida acusação não apresentava nenhuma dificuldade especial, o Tribunal de Primeira Instância: — violou o caso julgado do acórdão Schneider I; — chegou a conclusões de facto materialmente inexactas; — desvirtuou os elementos de prova; — violou o seu dever de fundamentação. Na realidade, o Tribunal de Primeira Instância declarou simplesmente, no n. o 445 do acórdão Schneider I, que a acusação de associação entre as posições das empresas não tinha sido enunciada «com suficiente clareza e precisão». Ao acusar seguidamente a Comissão de ter concluído a comunicação de acusações «sem pôr em evidência qualquer associação [das posições das empresas]», limitou-se, segundo a Comissão, a salientar que esta não tinha, no termo da sua análise, destacado suficientemente esta acusação específica. No entanto, na opinião da Comissão, há que concluir que o Tribunal de Primeira Instância considerava que esta última tinha sido, pelo menos implicitamente, formulada no corpo da comunicação de acusações. Tal conclusão revela, ainda segundo a Comissão, uma segunda discordância entre o acórdão Schneider I e o acórdão recorrido, o qual, no seu n. o 155, conclui expressamente que a acusação não é formulada, não permitindo «a leitura global da comunicação de acusações» ultrapassar esta situação. Uma terceira discordância entre os dois acórdãos é constituída por uma diferença de apreciação quanto às consequências para a Schneider dos vícios de que padece a comunicação de acusações. A este respeito, a Comissão alega que, no n. o 453 do acórdão Schneider I, o Tribunal de Primeira Instância considerou que a redacção da comunicação de acusações não tinha permitido à Schneider avaliar «em toda a sua dimensão» os problemas de concorrência identificados no mercado francês, ao passo que, no n. o 152 do acórdão recorrido, concluiu que a Schneider «não [podia] saber» que não tinha «qualquer possibilidade» de obter uma decisão de compatibilidade sem propor medidas correctivas adequadas da situação de associação entre as posições das empresas criada pela operação de concentração. Segundo a Comissão, resulta desta comparação entre os dois acórdãos que, no seu acórdão Schneider I, o Tribunal de Primeira Instância considerou que a Schneider pôde aperceber-se de que a associação entre as posições das empresas constituía uma dificuldade do ponto de vista concorrencial, mas que não pôde avaliar em toda a sua dimensão o obstáculo que tal associação entre as posições das empresas constituía, uma vez que o mesmo não tinha sido expressamente formulado na conclusão da comunicação de acusações. Em contrapartida, no acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância considerou que a Schneider jamais pôde tomar consciência do problema e, consequentemente, jamais se deu conta de que devia propor remédios adequados. A Comissão alega, por outro lado, que, perante o Tribunal de Primeira Instância, tinha invocado a dificuldade inerente à realização de uma análise complexa de mercados num processo que era ele próprio complexo, com a contingência de tempo muito rígida resultante das disposições do regulamento. Sublinhou, designadamente, que a elaboração de uma comunicação de acusações constitui um exercício extremamente delicado, que deve ser efectuado, do ponto de vista temporal, suficientemente próximo da abertura do procedimento e do encerramento do inquérito para permitir às partes fazerem valer as respectivas observações. A Comissão acusa o Tribunal de Primeira Instância de ter feito uma análise superficial destes argumentos ao declarar que se limitavam a uma exposição das dificuldades relacionadas com a análise complexa dos mercados e que, deste modo, não eram pertinentes, uma vez que o facto gerador do prejuízo era, na realidade, a omissão, na comunicação de acusações, de uma referência que não comportava nenhuma dificuldade técnica especial e não exigia um exame específico suplementar que não pudesse ter sido realizado por razões de tempo, e cuja ausência não podia ser atribuída a um problema fortuito ou acidental. Segundo a Comissão, estas considerações do Tribunal de Primeira Instância, na medida em que constituem constatações de facto, são manifestamente erradas à luz dos elementos submetidos à sua apreciação no decurso do processo e reveladoras de uma desvirtuação dos elementos de prova. Em qualquer caso, o Tribunal de Primeira Instância violou o seu dever de fundamentação no que respeita à tomada em consideração tanto de uma omissão da referência à acusação de associação entre as posições das empresas como da falta de dificuldade técnica especial de tal referência. Segundo a Comissão, o acórdão recorrido deveria, em definitivo, ser anulado na totalidade unicamente com base no primeiro fundamento. A Schneider conclui pedindo que este fundamento seja rejeitado. Considera que tal fundamento é inadmissível porque a Comissão: — põe em causa apreciações de facto; — faz alegações novas, segundo as quais, em primeiro lugar, a acusação de associação entre as posições das empresas teria sido, pelo menos implicitamente, formulada na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001, como o Tribunal de Primeira Instância terá constatado implicitamente no acórdão Schneider I, e, em segundo lugar, o Tribunal de Primeira Instância considerou, também no acórdão Schneider I, que a Schneider tinha podido tomar consciência do facto de que a associação entre as posições das empresas constituía uma dificuldade do ponto de vista concorrencial; — não explica de que modo o seu fundamento se baseia numa desvirtuação dos elementos de prova e numa violação do dever de fundamentação. De qualquer forma, considera que este fundamento não é procedente. 2. Apreciação do Tribunal de Justiça a) Quanto às três primeiras partes do fundamento, relativas à violação da autoridade de caso julgado do acórdão Schneider I, a constatações de facto materialmente inexactas e a uma desvirtuação dos elementos de prova A autoridade de caso julgado abrange os elementos de facto e de direito que foram efectiva ou necessariamente julgados por uma decisão judicial (v., designadamente, acórdão de 15 de Outubro de 2002, Limburgse Vinyl Maatschappij e o./Comissão, C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P a C-252/99 P e C-254/99 P, Colect., p. I-8375, n. o 44 e jurisprudência referida). Por outro lado, resulta dos artigos 225. o CE e 58. o , primeiro parágrafo, do Estatuto do Tribunal de Justiça que o Tribunal de Primeira Instância é o único competente para, por um lado, apurar a matéria de facto, excepto nos casos em que a inexactidão material das suas conclusões resulta dos documentos dos autos que lhe foram apresentados, e, por outro, para apreciar esses factos. O Tribunal de Justiça não é, assim, competente para apurar os factos nem, em princípio, para examinar as provas que o Tribunal de Primeira Instância considerou determinantes no apuramento de tais factos. Com efeito, tendo essas provas sido obtidas regularmente e os princípios gerais de direito e as regras de processo aplicáveis em matéria de ónus e de produção da prova sido respeitados, compete exclusivamente ao Tribunal de Primeira Instância apreciar o valor a atribuir aos elementos que lhe foram submetidos. Essa apreciação não constitui, por isso, excepto em caso de desvirtuação desses elementos, uma questão de direito sujeita, como tal, à fiscalização do Tribunal de Justiça no âmbito de um recurso de uma decisão do Tribunal de Primeira Instância (v., designadamente, acórdão de 10 de Julho de 2008, Bertelsmann e Sony Corporation of America/Impala, C-413/06 P, Colect., p. I-4951, n. o 29). Por outras palavras, o apuramento da matéria de facto e a apreciação dos elementos de prova pelo Tribunal de Primeira Instância constituem questões de direito submetidas à fiscalização do Tribunal de Justiça no âmbito de um recurso de uma decisão do Tribunal de Primeira Instância, respectivamente, quando a inexactidão material das constatações do Tribunal de Primeira Instância resulte dos documentos juntos aos autos e em caso de desvirtuação dos elementos de prova (v., neste sentido, acórdão de 4 de Março de 1999, Ufex e o./Comissão, C-119/97 P, Colect., p. I-1341, n. o 66). Através da primeira parte do fundamento examinado, relativa à violação da autoridade de caso julgado do acórdão Schneider I, a Comissão pretende demonstrar que, no acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância tomou em conta elementos de facto que contrariam os elementos de facto efectivamente ou necessariamente decididos no referido acórdão Schneider I, transitado em julgado. Na segunda e terceira partes do mesmo fundamento, a Comissão procura demonstrar, no fundo, atendendo à jurisprudência acima recordada: — a inexactidão material das constatações efectuadas pelo Tribunal de Primeira Instância, no acórdão recorrido, quanto aos factos efectivamente dados como assentes no acórdão Schneider I, inexactidão directamente resultante dos termos deste; — uma desvirtuação pelo Tribunal de Primeira Instância, no acórdão recorrido, do sentido do acórdão Schneider I considerado enquanto elemento de prova que deve, se necessário, ser interpretado para determinar os elementos de facto a examinar para decidir se existe responsabilidade extracontratual da Comunidade. As três primeiras partes do fundamento impõem assim o exame das questões de saber: — quais os elementos de facto com base nos quais o Tribunal de Primeira Instância, nos n. os 152 e 156 do acórdão recorrido, baseou a sua constatação de uma «violação manifesta e grave» por parte da Comissão dos limites que se lhe impunham para efeitos do respeito dos direitos de defesa da Schneider; — se estes elementos de facto foram decididos no acórdão Schneider I; — se, tal como foram dados como assentes no acórdão recorrido, estão em contradição com os decididos no acórdão Schneider I. Assim, há que examinar conjuntamente os argumentos avançados no quadro destas três partes, no que respeita às questões da existência de uma referência à acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações e da existência de dificuldades susceptíveis de contrariar a formulação da referida acusação de forma suficientemente clara e precisa nesse acto do processo de exame aprofundado. Observe-se, porém, que a segunda e terceira partes se confundem com a primeira parte, na medida em que têm por objecto elementos de facto que, na análise a que iremos proceder, se concluirá que foram efectivamente ou necessariamente decididos no acórdão Schneider I. Apenas conservam existência própria na medida em que tenham por objecto elementos de facto que se conclua não terem sido decididos pelo acórdão Schneider I. i) Quanto à existência de uma referência à acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 No n. o 140 do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância afirma que a Schneider alegou no decurso da instância que a Comissão, na sua comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001, não tinha articulado de forma suficientemente clara e precisa as suas objecções à compatibilidade da operação relacionadas com uma associação entre as posições das empresas nos mercados sectoriais franceses do material eléctrico de baixa tensão ao nível do comércio por grosso. Na sua apreciação, o Tribunal de Primeira Instância começa por recordar, nos n. os 145 a 150 do acórdão recorrido, o conteúdo e o alcance das obrigações que se impõem à Comissão por força do artigo 18. o do regulamento. Conclui, no n. o 151 do mesmo acórdão, que a Schneider invoca a violação de uma norma destinada a conferir direitos aos particulares na acepção do regime da responsabilidade extracontratual da Comunidade. Declarou seguidamente, no n. o 152, que «o facto de a Comissão ter elaborado, como no caso vertente, uma comunicação de acusações de forma a que, como resulta do acórdão Schneider I, a [Schneider] não pudesse saber que, se não apresentasse medidas correctivas aptas a reduzir ou a fazer desaparecer as situações de associação entre as suas posições e as da Legrand nos mercados sectoriais franceses, não tinha qualquer possibilidade de obter a declaração de que a operação era compatível com o mercado comum constitui uma violação manifesta e grave do artigo 18. o , n. os 1 e 3, do regulamento». Através desta formulação do n. o 152 do acórdão recorrido, que consagra a existência de um dos requisitos da responsabilidade da Comunidade referindo-se ao que «resulta do acórdão Schneider I», o Tribunal de Primeira Instância, nessa fase do seu percurso lógico, baseia necessariamente a sua qualificação de «violação manifesta e grave» na análise desenvolvida nos n. os 440 a 461 desse acórdão Schneider I, recorrendo aos termos por este utilizados, quanto às circunstâncias em que a comunicação de acusações foi efectuada. No que respeita à redacção da comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001, toma assim em conta os seguintes elementos de facto, tal como foram efectivamente constatados e apreciados nos n. os 445 e 453 do acórdão Schneider I: — a comunicação de acusações não «[abordou] com suficiente clareza e precisão o reforço da posição da Schneider relativamente aos distribuidores franceses de materiais eléctricos de baixa tensão, resultante não só da soma das vendas da Legrand nos mercados de componentes de quadros eléctricos mas também da posição preponderante da Legrand nos segmentos dos equipamentos eléctricos ultraterminais»; — «a conclusão geral da comunicação [de acusações] enumera os diversos mercados sectoriais nacionais afectados pela operação, sem pôr em evidência qualquer associação [das posições das empresas] de uma posição detida por uma das duas empresas notificantes num dado mercado de produtos à posição da outra parte noutro mercado sectorial»; — a comunicação [de acusações] não permitiu à Schneider avaliar em toda a sua dimensão os problemas de concorrência identificados pela Comissão por efeito da operação de concentração notificada no mercado francês do material eléctrico de baixa tensão considerado ao nível da distribuição. Assim, ao remeter para o acórdão Schneider I, o Tribunal de Primeira Instância, no acórdão recorrido, longe de se fundar numa omissão pura e simples de qualquer referência à acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001, toma exactamente em consideração, como já tinha feito no referido acórdão Schneider I, uma insuficiência de clareza e de precisão sobre a questão da associação entre as posições das empresas no corpo da comunicação de acusações assim como a inexistência de uma referência expressa a esta questão na conclusão geral da mesma. Nestas condições, não lhe pode ser assacada uma violação da autoridade de caso julgado associada a estes elementos de facto decididos pelo acórdão Schneider I. Esta conclusão não é posta em causa pela circunstância de, no n. o 155 do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância, para afastar um argumento da Comissão visando eximir-se à sua responsabilidade, salientar que o facto gerador do prejuízo é a «[omissão de] uma menção essencial quanto às suas consequências e para efeitos do dispositivo da decisão [negativa]». Com efeito, colocada no contexto acima descrito, a expressão «omissão de uma menção essencial» deve ser entendida no sentido de que visa a omissão de uma menção suficientemente clara e precisa da acusação de associação entre as posições das empresas. De qualquer forma, não se pode considerar que a utilização pelo Tribunal de Primeira Instância do termo «omissão» tenha levado a uma apreciação pretensamente errada por parte daquele órgão jurisdicional, contida no n. o 152 do acórdão recorrido, segundo a qual a Schneider «não [podia] saber que, se não apresentasse medidas correctivas aptas a reduzir ou a fazer desaparecer as situações de associação entre as suas posições e as da Legrand nos mercados sectoriais franceses, não tinha qualquer possibilidade de obter a declaração de que a operação era compatível com o mercado comum». Com efeito, no acórdão Schneider I, o Tribunal de Primeira Instância verificou se a comunicação de acusações tinha permitido à Schneider ter plena consciência de que a realização de uma associação entre as posições das empresas poderia constituir a causa de uma declaração de incompatibilidade da operação de concentração, isto é, um obstáculo definitivo a esta última. Ora, tal como uma omissão de qualquer referência a uma acusação, uma redacção insuficientemente clara e precisa desta, de tal modo que não permita, segundo os termos utilizados no n. o 453 do acórdão Schneider I, avaliar «em toda a sua dimensão» alguns problemas de concorrência, impede as empresas em causa de terem consciência do carácter decisivo destes últimos quanto ao desfecho do processo de controlo. Foi por esta razão que o Tribunal de Primeira Instância concluiu, nos n. os 455, 456, 458 e 460 do acórdão Schneider I, que a Schneider: — foi «privada da possibilidade de contestar utilmente o mérito da tese da Comissão, consistente em concluir, ao nível da distribuição, pelo reforço, em França, da posição dominante da Schneider no sector dos componentes para quadros de distribuição secundária e terminais devido à posição preponderante da Legrand nos equipamentos ultraterminais»; — «não teve […] oportunidade de apresentar efectivamente as suas observações a este respeito, tanto na sua resposta à comunicação [de acusações] como na audiência de 21 de Agosto de 2001»; — «[…] não beneficiou da oportunidade de apresentar efectivamente e em tempo oportuno propostas de cessão de activos de dimensão suficiente para permitir resolver os problemas de concorrência identificados pela Comissão nos mercados sectoriais franceses em causa»; — «pôde ser […] indirectamente desapossada da possibilidade de obter o acordo que a Comissão podia ter dado às soluções propostas, se as empresas notificantes tivessem podido apresentar, em tempo oportuno, propostas de redução de dimensão suficiente para resolver todos os problemas concorrenciais identificados pela Comissão ao nível da distribuição em França». As expressões «privada da possibilidade», «não teve […] oportunidade», «não beneficiou», «pôde ser […] indirectamente desapossada» traduzem a apreciação do Tribunal de Primeira Instância, no acórdão Schneider I, segundo a qual a Schneider, em razão do vício que afectou a comunicação de acusações, ficou impossibilitada de tomar consciência do carácter decisivo da acusação de associação entre as posições das empresas. Nestas condições, quando, no n. o 152 do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância afirma que «a [Schneider] não [podia] saber que, se não apresentasse medidas correctivas […], não tinha qualquer possibilidade de obter a declaração de que a operação era compatível com o mercado comum», não procede a uma apreciação diferente da que efectuou no acórdão Schneider I, mais não fazendo do que expressar, noutros termos, a mesma apreciação. Do mesmo modo, quando, no n. o 155 do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância salienta que uma «leitura global da comunicação de acusações [não teria permitido] ultrapassar» o problema causado pela sua redacção, não introduz uma discordância em termos de apreciação. De facto, a tomada em consideração, no acórdão Schneider I, de uma impossibilidade de tomar consciência do obstáculo constituído por uma associação entre as posições das empresas pressupunha precisamente, para poder ser tomada em conta, que uma leitura global da comunicação de acusações não permitisse compensar a sua redacção deficiente. Resulta do que precede que os argumentos da Comissão quanto à existência de uma referência à acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 não podem ser acolhidos. ii) Quanto à existência de dificuldades que poderão ter obstado à formulação suficientemente clara e precisa da acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 A leitura dos n. os 437 e seguintes do acórdão Schneider I permite constatar, em primeiro lugar, que, nesse acórdão, o Tribunal de Primeira Instância não se pronunciou sobre o elemento de facto relativo à questão de saber se a referência à acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 apresentava ou não uma «dificuldade técnica especial» para a Comissão. Importa assinalar seguidamente que este elemento de facto não resulta de uma conclusão de facto, mas de uma apreciação de facto. Por conseguinte, no que respeita ao referido elemento de facto, as duas primeiras partes do fundamento, relativas, respectivamente, à violação da autoridade de caso julgado e à inexactidão material de uma conclusão de facto, são inoperantes. Em relação à terceira parte do fundamento, importa verificar, no fundo, se a afirmação do Tribunal de Primeira Instância segundo a qual a referência à acusação de associação entre as posições das empresas não comportava «nenhuma dificuldade técnica especial» resulta de uma desvirtuação dos elementos de prova. A este respeito, há que considerar que a referência, numa comunicação de acusações, a uma acusação de associação entre as posições das empresas não pressupõe uma demonstração completa da sua razão de ser no termo de uma análise económica exaustiva. Tal demonstração, que, no domínio das concentrações, pode efectivamente apresentar importantes dificuldades, apenas deve ser efectuada na sequência do processo, tendo em conta, designadamente, as observações das empresas em causa, devidamente informadas da existência do problema de concorrência através da comunicação de acusações para efeitos do exercício eficaz dos respectivos direitos de defesa. Na fase da comunicação de acusações, a Comissão apenas deve expor de forma suficientemente clara e precisa o problema de associação entre as posições das empresas susceptível de obstar a uma declaração de compatibilidade da operação de concentração. Tendo em conta as considerações que precedem, há que admitir que a apreciação do Tribunal de Primeira Instância relativa à falta de dificuldade técnica especial do enunciado de um problema de associação entre as posições das empresas não desvirtuou os elementos de prova que lhe foram submetidos. Resulta do que precede que as três primeiras partes do primeiro fundamento devem ser rejeitadas. b) Quanto à quarta parte do fundamento, relativa à violação do dever de fundamentação Resulta de jurisprudência assente que o dever de fundamentação não impõe ao Tribunal de Primeira Instância uma exposição que acompanhe exaustiva e individualmente todos os passos do raciocínio articulado pelas partes no litígio e que a fundamentação pode, portanto, ser implícita, na condição de permitir aos interessados conhecerem as razões por que o Tribunal de Primeira Instância não acolheu os respectivos argumentos e ao Tribunal de Justiça dispor dos elementos suficientes para exercer a sua fiscalização (v., designadamente, acórdão de 9 de Setembro de 2008, FIAMM e o./Conselho e Comissão, C-120/06 P e C-121/06 P, Colect., p. I-6513, n. o 96 e jurisprudência referida). No n. o 152 do acórdão recorrido, a propósito da questão da referência à acusação de associação entre as posições das empresas, o Tribunal de Primeira Instância remete para o que «resulta do acórdão Schneider I» quanto ao modo como a comunicação de acusações foi redigida. Como foi sublinhado no n. o 114 do presente acórdão, remete portanto para os elementos de facto tomados em conta nos n. os 445 e 453 do acórdão Schneider I e visados pelas três primeiras partes do primeiro fundamento. Permite assim compreender que baseia a sua qualificação de «violação manifesta e grave» nestes elementos de facto. Além disso, como resulta do n. o 117 do presente acórdão, a remissão efectuada define um contexto que permite delimitar o alcance da expressão «omissão de uma menção essencial» utilizada posteriormente no n. o 155 do acórdão recorrido. Quanto à apreciação segundo a qual a menção da acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações não comportava nenhuma dificuldade técnica especial, o Tribunal de Primeira Instância, no mesmo n. o 155 do acórdão recorrido, sublinha, no essencial, mediante uma fundamentação suficiente, a distinção que há que fazer entre, por um lado, a análise substancial dos mercados pertinentes para efeitos da demonstração de uma incompatibilidade com o mercado comum e, por outro, a simples indicação, na comunicação de acusações, de um problema de concorrência susceptível de constituir, sob reserva das observações das empresa interessadas, um obstáculo a uma declaração de compatibilidade da operação de concentração. Resulta do que precede que a quarta parte do primeiro fundamento deve igualmente ser rejeitada. Consequentemente, o primeiro fundamento deve ser julgado improcedente na totalidade, não havendo que pronunciar-se sobre a sua admissibilidade. B — Quanto ao segundo fundamento, relativo ao facto de o Tribunal de Primeira Instância ter erradamente considerado existir uma violação suficientemente caracterizada, por parte da Comissão, de uma norma jurídica destinada a conferir direitos aos particulares 1. Argumentos das partes A Comissão subdivide o seu segundo fundamento em duas partes, relativas, respectivamente, a um erro de qualificação jurídica dos factos e à violação do dever de fundamentação. No quadro da primeira parte deste fundamento, admite que, no regime da responsabilidade extracontratual da Comunidade, quando a instituição em causa dispuser de uma margem de apreciação consideravelmente reduzida, ou mesmo inexistente, a simples infracção ao direito comunitário pode ser suficiente para que se verifique uma violação suficientemente caracterizada de uma norma jurídica que se destina a conferir direitos aos particulares. Reconhece que, tratando-se da implementação do direito de ser ouvido em conformidade com o artigo 18. o , n. os 1 e 3, do regulamento, o dever que lhe incumbia de formular de forma suficientemente clara e precisa a acusação de associação entre as posições das empresas não se inscrevia no exercício de um poder de apreciação, mas resultava da simples aplicação das regras processuais pertinentes. No entanto, considera que o Tribunal de Primeira Instância, para além de tomar em consideração a reduzida, ou até nula, margem de apreciação de que a Comissão dispunha no que respeita ao direito da Schneider de ser ouvida, deveria necessariamente ter tido em conta a complexidade das situações a resolver com que a instituição se viu confrontada no decurso do procedimento administrativo. Recorda que, perante o Tribunal de Primeira Instância, alegou que a redacção da comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 tinha sido particularmente complexa, atendendo não só às contingências de tempo que se lhe impunham mas também e sobretudo à dimensão dos problemas de concorrência suscitados por uma operação de concentração que cobria uma multiplicidade de mercados sectoriais nacionais. A redacção clara e suficientemente precisa de cada uma das acusações que a Comissão formulava relativamente a cada mercado sectorial nacional revestiu assim grande complexidade não apenas conceptual mas igualmente em termos de redacção. A própria acusação de associação entre as posições das empresas assumiu uma complexidade especial e adicional, resultante da circunstância de a sua elaboração e a sua redacção suporem, não uma análise de cada mercado sectorial nacional tomado individualmente, como para as outras acusações formuladas na comunicação de acusações, mas uma análise transversal do conjunto dos mercados de aparelhos eléctricos de baixa tensão no interior de cada Estado-Membro, incluindo mercados sectoriais relativamente aos quais a operação não colocava problemas de concorrência de natureza horizontal. A descrição da acusação de associação entre as posições das empresas, conceito económico complexo, teria implicado que se relacionassem as posições das partes e dos seus concorrentes em diversos mercados sectoriais no interior de cada Estado-Membro, e em seguida que se examinasse a estrutura da distribuição e as relações entre os fornecedores e os grossistas em cada um dos Estados. A Comissão sublinha que não invoca a dificuldade em demonstrar a validade substancial da acusação de associação entre as posições das empresas, mas a complexidade especial que revestia a própria enunciação clara e precisa desta acusação. Salienta que, perante o Tribunal de Primeira Instância, a Schneider tinha alegado que, desde a notificação da operação, tinha contestado a existência de uma associação entre as posições das empresas, o que deveria ter facilitado ainda mais a enunciação suficientemente clara e precisa por parte da Comissão de uma acusação sobre esta questão. A Comissão tinha então retorquido que essa circunstância era susceptível de reduzir ainda mais a gravidade do erro processual cometido. A Comissão afirma que, atendendo a que a própria Schneider tinha minimizado o impacto da problemática de uma associação entre as posições das empresas, o facto de não ter enunciado a acusação correspondente com um grau suficiente de clareza e de precisão em caso algum podia ter constituído uma violação suficientemente caracterizada. Sustenta que o Tribunal de Primeira Instância deveria ter considerado, no caso vertente, que, ao redigir por razões de tempo uma comunicação de acusações de 145 páginas, a Comissão se viu confrontada com uma situação complexa para gerir, o que excluiria a existência de uma violação suficientemente caracterizada. No quadro da segunda parte do seu segundo fundamento, a Comissão sustenta que incumbia ao Tribunal de Primeira Instância expor com especial cuidado os motivos que o levaram a concluir que a violação constatada no acórdão Schneider I era suficientemente caracterizada. Ora, segundo a Comissão, a fundamentação fornecida pelo Tribunal de Primeira Instância sobre este ponto é praticamente inexistente no acórdão recorrido. Tal fundamentação não permite compreender por que razão os condicionalismos de diferentes naturezas invocados não atenuam a dimensão da violação. Em qualquer caso, o Tribunal de Primeira Instância não deu resposta suficiente aos argumentos pertinentes formulados pela Comissão, baseados especialmente no facto de a instituição: — ter evocado o problema da associação entre as posições das empresas em vários pontos da comunicação de acusações; — ter invocado as dificuldades resultantes da elaboração da comunicação de acusações num curto período de tempo e a apreciação complexa tanto dos argumentos substantivos, de que a acusação de associação entre as posições das empresas constituía apenas um dos diversos elementos pertinentes, como das medidas correctivas propostas pela Schneider; — ter afirmado que a circunstância de a Schneider ter prestado informações à Comissão que demonstravam que a operação não apresentava nenhum problema do ponto de vista de uma associação entre as posições das empresas atenuava ainda mais a gravidade do erro processual cometido; — ter defendido que considerou, de boa fé, que tinha o direito de acrescentar na decisão de incompatibilidade argumentos de facto ou de direito sobre a acusação de associação entre as posições das empresas previamente identificada; — ter alegado que a exigência de clareza das comunicações de acusações em matéria de concentrações ainda não tinha sido enunciada de forma tão clara pela jurisprudência na época dos factos. A Schneider conclui pedindo que o segundo fundamento seja julgado improcedente. A primeira parte deste fundamento é, segundo a Schneider, inadmissível na medida em que consiste em tornar a discutir apreciações de facto e contém uma alegação nova, ou seja, a pretensa complexidade reaccional do enunciado da acusação de associação entre as posições das empresas. De qualquer modo, considera que o fundamento examinado não é procedente. 2. Apreciação do Tribunal de Justiça a) Quanto à primeira parte do fundamento, relativa a um erro de qualificação jurídica dos factos A responsabilidade extracontratual da Comunidade depende de um conjunto de requisitos, entre os quais figura, quando está em causa a ilegalidade de um acto jurídico, a existência de uma violação suficientemente caracterizada de uma norma jurídica destinada a conferir direitos aos particulares. Relativamente a este requisito, o critério decisivo para considerar que uma violação do direito comunitário é suficientemente caracterizada é o da violação manifesta e grave, por uma instituição comunitária, dos limites que se impõem ao seu poder de apreciação. Quando essa instituição dispõe de uma margem de apreciação consideravelmente reduzida, ou mesmo inexistente, a simples infracção ao direito comunitário pode ser suficiente para que se verifique uma violação suficientemente caracterizada [acórdão de 19 de Abril de 2007, Holcim (Deutschland)/Comissão, C-282/05 P, Colect., p. I-2941, n. o 47 e jurisprudência referida]. Sendo caso disso, o regime decorrente da jurisprudência do Tribunal de Justiça em matéria de responsabilidade extracontratual da Comunidade leva em conta a complexidade das situações a resolver [acórdão Holcim (Deutschland)/Comissão, já referido, n. o 50 e jurisprudência referida]. No caso vertente, não é contestado que a ilegalidade invocada é constituída, como o Tribunal de Primeira Instância declarou acertadamente nos n. os 145 a 151 do acórdão recorrido, pela violação de uma norma jurídica destinada a conferir direitos aos particulares, ou seja, o artigo 18. o , n. o 3, do regulamento, que consagra a aplicação do princípio do respeito dos direitos de defesa. A este respeito, importa sublinhar, em primeiro lugar, que a comunicação de acusações é um documento essencial para pôr em prática este princípio. A fim de garantir o exercício eficaz dos direitos de defesa, este documento circunscreve o objecto do procedimento administrativo desencadeado pela Comissão, impedindo assim esta última de fazer outras acusações na decisão que põe termo ao procedimento em causa (acórdão Bertelsmann e Sony Corporation of America/Impala, já referido, n. o 63). Para tanto, o artigo 18. o , n. o 3, do regulamento implica que, quando a Comissão constata, no decurso do processo de exame aprofundado, posteriormente à comunicação de acusações, que um problema de concorrência susceptível de levar a uma declaração de incompatibilidade não foi enunciado nessa comunicação ou o foi de forma insuficiente, deve renunciar a essa acusação na fase da decisão final, ou dar às empresas em causa a oportunidade de formularem, antes da adopção de tal decisão, todas as observações substantivas e todas as propostas de medidas correctivas úteis. Saliente-se, em seguida, que a obrigação que incumbia à Comissão de formular a acusação de associação entre as posições das empresas de forma suficientemente clara e precisa constituía a manifestação, como esta instituição reconhece, de uma simples aplicação das regras processuais pertinentes, de modo que, no que respeita ao direito que assistia à Schneider de ser ouvida, a margem de apreciação era consideravelmente reduzida, ou mesmo inexistente. A parte até agora examinada do fundamento assenta, em primeiro lugar, na acusação feita ao Tribunal de Primeira Instância de não ter tomado em consideração a complexidade da situação a resolver para excluir a existência de uma violação suficientemente caracterizada. Esta parte do fundamento assenta assim numa premissa que põe em causa a apreciação de facto efectuada no n. o 155 do acórdão recorrido, segundo a qual a inserção da acusação de associação entre as posições das empresas na comunicação de acusações de 3 de Agosto de 2001 não comportava «nenhuma dificuldade técnica especial», apreciação que é da competência do Tribunal de Primeira Instância. Ora, a alegação de uma desvirtuação dos elementos de prova já foi julgada improcedente no n. o 133 do presente acórdão no que respeita à apreciação em causa. Nestas condições, o argumento da Comissão relativo à complexidade da situação a resolver, invocado para demonstrar um erro de qualificação jurídica, não pode ser acolhido. A primeira parte do segundo fundamento assenta, em segundo lugar, na acusação feita ao Tribunal de Primeira Instância de ter qualificado o comportamento da Comissão de violação suficientemente caracterizada, ao passo que a Schneider, minimizando ela própria, desde a notificação da operação, o impacto da problemática de uma associação entre as posições das empresas, terá tido consciência do problema de concorrência colocado, o que, segundo a Comissão, reduziu a gravidade do erro processual cometido. Todavia, admitindo que, desde a notificação da operação, a Schneider tenha efectivamente, de forma preventiva, assegurado à Comissão que a referida operação não colocava problemas em termos de associação entre as posições das empresas, a referência insuficientemente clara e precisa a uma acusação sobre esta questão na comunicação de acusações, longe de tornar a empresa consciente de um risco de declaração de incompatibilidade, era pelo contrário susceptível de a confortar na sua opinião e de a afastar, na preparação das suas observações, de uma tentativa de explicação adicional e/ou de proposta de medidas correctivas adequadas. Resulta do que precede que o Tribunal de Primeira Instância não cometeu um erro de qualificação jurídica dos factos ao declarar uma violação suficientemente caracterizada sem ter em conta, por um lado, a existência de uma situação complexa a resolver nem, por outro, o eventual conhecimento que a Schneider terá tido do risco que existia para a operação devido a um problema de associação entre as posições das empresas. Daqui resulta que a primeira parte do segundo fundamento deve ser rejeitada, não havendo que se pronunciar sobre a sua admissibilidade. b) Quanto à segunda parte do fundamento, relativa à violação do dever de fundamentação Como resulta do n. o 135 do presente acórdão, o dever de fundamentação não implica que o Tribunal de Primeira Instância tenha a obrigação de responder exaustivamente a todos os argumentos avançados pelas partes no litígio, bastando que a fundamentação, mesmo implícita, permita aos interessados conhecer as razões pelas quais as suas pretensões não foram deferidas, e em seguida ao Tribunal de Justiça exercer a sua fiscalização. No acórdão recorrido, a fim de fundamentar a sua constatação relativa à existência de uma violação suficientemente caracterizada, o Tribunal de Primeira Instância começa por sublinhar, nos n. os 145 a 150, a importância da comunicação de acusações no que respeita ao exercício dos direitos de defesa, referindo-se a diversos precedentes jurisprudenciais. Assim, sublinha que: — «[por força] do artigo 18. o , n. o 3, do regulamento[,] a Comissão só pode fundamentar as suas decisões de incompatibilidade em objecções relativamente às quais as empresas interessad[a]s tenham podido apresentar as suas observações»; — «[e]nquanto destinatárias de uma decisão de uma autoridade pública que afect[a] de forma sensível os seus interesses, deve ser dada oportunidade às empresas que participam numa operação de concentração de dimensão comunitária de manifestarem utilmente o respectivo ponto de vista e, para esse efeito, devem ser atempada e claramente informadas do essencial das objecções que a Comissão formula a propósito da operação notificada (v., neste sentido, acórdão do Tribunal de Justiça de 23 de Outubro de 1974, Transocean Marine Paint/Comissão, 17/74, Recueil, p. 1063, n. o 15, Colect., p. 463, e acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 4 de Março de 1999, Assicurazioni Generali e Unicredito/Comissão, T-87/96, Colect., p. II-203, n. o 88)»; — «[a] comunicação de acusações é, sob este aspecto, de particular importância, dado que se destina, especificamente, a permitir às empresas em causa reagir às preocupações manifestadas pela instituição reguladora através, por um lado, da manifestação do respectivo ponto de vista sobre o assunto e, por outro, da ponderação da possibilidade de apresentarem à Comissão medidas destinadas a corrigir o impacto negativo da operação notificada»; — «[e]sta garantia, que faz parte das garantias fundamentais que o ordenamento jurídico comunitário associa à tramitação dos procedimentos administrativos, é de particular importância em sede do controlo das operações de concentração entre empresas (v., neste sentido, acórdão do Tribunal de Justiça de 21 de Novembro de 1991, Technische Universität München, C-269/90, Colect., p. I-5469, n. o 14)». No n. o 152 do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância remete para o acórdão Schneider I com vista a efectuar a sua apreciação das consequências, para o exercício dos direitos de defesa, da redacção deficiente da comunicação de acusações. Baseia-se, assim, nos elementos referidos nos n. os 445, 453 e seguintes do acórdão Schneider I, ou seja, que: — a comunicação não tinha abordado com suficiente clareza e precisão uma acusação de associação entre as posições das empresas; — a conclusão geral dessa comunicação não tinha posto em evidência uma associação entre as posições das empresas; — a referida comunicação tinha privado a Schneider da possibilidade de contestar utilmente o mérito da tese da Comissão e de apresentar em tempo oportuno propostas de medidas correctivas. Destes últimos elementos extrai, no essencial, no mesmo n. o 152 do acórdão recorrido, cujos termos são recordados no n. o 112 do presente acórdão, a conclusão determinante de que não foi dada à Schneider a possibilidade de ter consciência de que um problema de associação entre as posições das empresas poderia levar a uma declaração de incompatibilidade da operação notificada. No n. o 153 do acórdão recorrido, salienta a consequência prejudicial desta situação, sublinhando que as medidas correctivas propostas pela Schneider não eram objectivamente susceptíveis de pôr cobro ao problema específico da associação entre as posições das empresas nos mercados sectoriais franceses em causa. Finalmente, no n. o 155 do mesmo acórdão, efectuando, no essencial, uma distinção entre uma análise completa de um problema de concorrência e a enunciação desse problema, para concluir que a simples enunciação não comportava nenhuma dificuldade especial, o Tribunal de Primeira Instância examina mais concretamente o requisito de uma qualificação de violação suficientemente caracterizada relativamente à questão da existência ou não de uma situação complexa a resolver. Deve admitir-se que, graças a todas estas considerações, o Tribunal de Primeira Instância: — permitiu à Comissão conhecer as razões pelas quais considerou existir uma violação suficientemente caracterizada, e ao Tribunal de Justiça exercer a sua fiscalização desta qualificação jurídica; — deu à recorrente respostas explícitas e implícitas aos argumentos por ela suscitados. Daqui resulta que a segunda parte do segundo fundamento deve ser rejeitada. Por conseguinte, o segundo fundamento deve ser julgado integralmente improcedente. C — Quanto ao terceiro fundamento, relativo ao facto de o Tribunal de Primeira Instância ter erradamente considerado existir um nexo de causalidade directo entre o comportamento da Comissão e o prejuízo sofrido pela Schneider em razão da redução que concedeu do preço de cessão da Legrand 1. Argumentos das partes O terceiro fundamento de anulação do acórdão recorrido articula-se em cinco partes, relativas, respectivamente, aos factos de, ao considerar existir um nexo de causalidade directo entre o comportamento da Comissão e o prejuízo sofrido pela Schneider em razão da redução do preço de cessão da Legrand que concedeu como contrapartida do adiamento até 10 de Dezembro de 2002 da realização efectiva da venda acordada em 26 de Julho de 2002, o Tribunal de Primeira Instância ter, segundo a Comissão: — procedido a constatações de facto materialmente inexactas para julgar, em primeiro lugar, que a Schneider tinha sido obrigada a concluir as negociações sobre a revenda e o preço de cessão da Legrand em 26 de Julho de 2002, em segundo lugar, que a data de adiamento de 10 de Dezembro de 2002 acordada para a realização efectiva da venda era suficientemente posterior à data previsível da prolação do acórdão Schneider I para permitir à Schneider certificar-se da possibilidade de ainda obter a reapreciação da operação pela Comissão através da apresentação de novas medidas correctivas e, em terceiro lugar, que existia um nexo de causalidade entre a violação suficientemente caracterizada e a redução do preço de cessão alegada pela Schneider; — desvirtuado igualmente os elementos de prova para se pronunciar sobre estes três pontos; — cometido um erro de qualificação jurídica dos factos; — introduzido na sua decisão uma contradição de fundamentos, à luz da análise contida nos n. os 260 a 286 do mesmo acórdão, que tinha anteriormente levado à exclusão pelo Tribunal de Primeira Instância de um nexo de causalidade suficientemente estreito entre a falta da Comissão e a perda total de valor dos activos em causa entre a sua aquisição pela Schneider e a sua subsequente cessão; — procedido a constatações de facto materialmente inexactas e cometido erros de direito ao decidir que a Schneider não tinha contribuído para a realização da totalidade do prejuízo, quando a verdade é que uma conclusão contrária se teria imposto, uma vez que, em primeiro lugar, a Schneider estava em condições de conhecer os problemas de concorrência necessariamente suscitados pela situação de associação entre as posições das empresas criada pela operação, em segundo lugar, desistiu do seu pedido de suspensão da execução da decisão de separação e não apresentou posteriormente um pedido de medidas provisórias no que respeita à obrigação de cessão da Legrand e, em terceiro lugar, optou por ceder a Legrand numa data em que não estava obrigada a fazê-lo. Em apoio do seu terceiro fundamento, a Comissão alega designadamente que, na sequência dos acórdãos Schneider I e Schneider II e, em especial, da anulação da decisão de separação deles resultante, a Schneider, em 10 de Dezembro de 2002, não era obrigada a ceder a Legrand, «condição sine qua non da ocorrência do prejuízo em causa». A Schneider sustenta que as três primeiras partes do fundamento são inadmissíveis, dado que põem em causa constatações de facto efectuadas no acórdão recorrido. Afirma que a quinta parte do fundamento é igualmente inadmissível, na medida em que a argumentação em que se sustenta foi evocada pela primeira vez nesta fase do litígio. Além disso, alega que os argumentos avançados no quadro do terceiro fundamento não são procedentes ou são inoperantes. 2. Apreciação do Tribunal de Justiça Há que começar por examinar conjuntamente a terceira e quinta partes do fundamento na medida em que têm por objecto a cessão efectiva da Legrand ocorrida em 10 de Dezembro de 2002. a) Quanto à admissibilidade Cabe recordar que, quando o Tribunal de Primeira Instância tiver apurado ou apreciado os factos, o Tribunal de Justiça é competente, por força do artigo 225. o CE, para exercer uma fiscalização sobre a qualificação jurídica desses factos e as consequências jurídicas deles extraídas pelo Tribunal de Primeira Instância (v., designadamente, acórdãos Bertelsmann e Sony Corporation of America/Impala, já referido, n. o 29, e de 19 de Março de 2009, Archer Daniels Midland/Comissão, C-510/06 P, Colect., p. I-1843 , n. o 105). Ora, em matéria de responsabilidade extracontratual da Comunidade, a questão da existência de um nexo de causalidade entre o facto gerador e o prejuízo, requisito dessa responsabilidade, constitui uma questão de direito que, consequentemente, está sujeita à fiscalização do Tribunal de Justiça. Nestas condições, na medida em que visa precisamente proceder a uma fiscalização da qualificação jurídica dos factos efectuada pelo Tribunal de Primeira Instância para dar como assente a existência de um nexo de causalidade directo entre o comportamento da Comissão e o prejuízo invocado pela Schneider, e na medida em que, como seguidamente se demonstrará, esta fiscalização pode ser realizada no presente caso sem pôr em causa as constatações e as apreciações de facto efectuadas, a terceira parte do fundamento examinado é admissível. Importa assinalar, por outro lado, que, contrariamente ao que afirma a Schneider, o argumento constante da quinta parte, segundo o qual a Schneider tinha optado por ceder a Legrand numa data em que não estava obrigada a fazê-lo, não é evocado pela primeira vez na fase do presente recurso. Com efeito, na tréplica apresentada em primeira instância, a Comissão, contestando a existência de um nexo de causalidade, alegou expressamente que: — a decisão da Comissão de reabrir o processo de exame aprofundado após os acórdãos Schneider I e Schneider II de modo nenhum tornava a cessão inelutável; — de forma alguma obrigava a Schneider a ceder as suas acções, tanto mais que tinha a possibilidade de accionar a cláusula de rescisão por ela negociada para não realizar a cessão; — foi em razão da sua vontade de não propor medidas correctivas adequadas para suprir os problemas desencadeados pela operação em França que a Schneider optou por realizar a cessão da Legrand, e não devido a um qualquer comportamento irregular da Comissão. Nestas condições, a quinta parte do fundamento é admissível na parte em que contém o argumento segundo o qual a Schneider tinha optado por ceder a Legrand numa data em que não estava obrigada a fazê-lo. b) Quanto ao mérito No n. o 303 do acórdão recorrido, o Tribunal de Primeira Instância declara que lhe cabe examinar se a ilegalidade contida na decisão negativa não implicou uma redução do valor pelo qual os activos detidos pela Schneider no capital da Legrand foram avaliados no contrato de cessão celebrado com a Wendel-KKR. Nos n. os 315 e 316 do mesmo acórdão, conclui que: — a violação dos direitos de defesa que inquina a decisão negativa tem um nexo suficientemente directo com o adiamento para 10 de Dezembro de 2002, no contrato de cessão, da data-limite para a realização efectiva da venda da Legrand, na medida em que esse adiamento era indispensável para que a Schneider pudesse exercer utilmente o direito conferido a qualquer administrado de obter uma decisão legal sobre a compatibilidade com o mercado comum de uma operação de concentração regularmente notificada e, eventualmente, de ser ouvida num processo susceptível de lhe oferecer todas as garantias exigíveis; — por consequência, deve considerar-se que a violação caracterizada do direito comunitário que o Tribunal de Primeira Instância concluiu existir está também ligada por um nexo de causalidade suficientemente directo ao prejuízo sofrido pela Schneider devido à redução do preço de cessão da Legrand decorrente do adiamento da realização efectiva da cessão. Para chegar a estas conclusões, o Tribunal de Primeira Instância, nos n. os 304 a 312 do acórdão recorrido, tomou essencialmente em conta os seguintes elementos: — as negociações com vista à cessão da Legrand e a celebração do contrato de cessão em 26 de Julho de 2002 decorreram directamente da decisão negativa, que, embora ilegal, produziu todos os seus efeitos jurídicos até à respectiva anulação pelo acórdão Schneider I, proferido em 22 de Outubro de 2002; — a Schneider foi obrigada, em razão dessa decisão, a iniciar e a concluir as negociações com vista à cessão antes mesmo de ser proferido o acórdão sobre o seu recurso de anulação; — a Schneider, devido à existência da decisão negativa, foi simultaneamente obrigada a, por um lado, fixar no contrato de 26 de Julho de 2002 o preço de cessão e, por outro, a garantir a possibilidade de suspender a execução efectiva dessa cessão até 10 de Dezembro de 2002; — essa data estava suficientemente distante da data previsível de prolação do acórdão Schneider I para permitir simultaneamente à Schneider obter a confirmação, no caso de ser negado provimento ao seu recurso de anulação, da legalidade da decisão negativa ou, na hipótese inversa de ser decretada a anulação, garantir a possibilidade de ainda obter o reexame da operação pela Comissão, mediante a apresentação de novas medidas correctivas, na perspectiva da adopção de uma decisão final que dirimisse legalmente a questão da compatibilidade da operação com o mercado comum; — essa obrigação de diferir a realização efectiva da venda conduziu necessariamente a Schneider a conceder ao adquirente uma redução do preço relativamente ao preço que teria obtido na hipótese de uma venda firme ocorrida se não se tivesse verificado a ilegalidade da decisão negativa; — o adiamento da venda efectiva para 10 de Dezembro de 2002 implicava a concessão ao adquirente da remuneração do risco de depreciação dos activos da Legrand, quanto mais não fosse devido à eventualidade de uma variação desfavorável da cotação dos títulos industriais durante o período compreendido entre a data da assinatura do contrato de cessão e o termo acordado entre os contraentes para a realização efectiva da venda. Assinale-se que, em 26 de Julho de 2002, data em que a Schneider concluiu com a Wendel-KKR um contrato de cessão da Legrand nos termos do qual tal cessão devia realizar-se o mais tardar em 10 de Dezembro de 2002, sob reserva de uma faculdade de rescisão estipulada a favor da Schneider, mediante o pagamento de uma indemnização de ruptura de 180 milhões de euros, esta última sociedade viu-se obrigada a dar início ao processo de venda em execução da decisão de separação. Sublinhe-se porém que, por um lado, em 26 de Julho de 2002, na sequência do processo de medidas provisórias desencadeado pela Schneider, do qual esta sociedade veio posteriormente a desistir, a Comissão tinha prorrogado até 5 de Fevereiro de 2003 o prazo inicialmente fixado para 5 de Novembro de 2002 para a separação, e que, por outro lado, o Tribunal de Primeira Instância, que tinha aceitado conhecer do processo em tramitação acelerada, anulou a decisão negativa através do acórdão Schneider I, de 22 de Outubro de 2002, anterior à data fixada no contrato para a realização da cessão. Neste contexto, a Schneider decidiu não exercer a faculdade de rescisão no prazo que terminava em 5 de Dezembro de 2002, deixando assim a cessão tornar-se efectiva em 10 de Dezembro de 2002. Resulta dos autos que a Schneider tomou esta decisão essencialmente devido ao seu receio de não obter, no quadro do reinício do processo de exame aprofundado, mesmo após a proposta de medidas correctivas, uma decisão declarando a compatibilidade da operação de concentração, quando: — o risco de uma decisão de incompatibilidade com o mercado comum é inerente a qualquer processo de controlo, desde a origem ou após a anulação de um primeira decisão de incompatibilidade, no âmbito do reinício do processo administrativo; — uma decisão de incompatibilidade está, em qualquer hipótese, sujeita à fiscalização do juiz comunitário. Ora, a sequência jurídica lógica da anulação da decisão negativa e da decisão de separação teria sido que a Schneider participasse no reinício do processo de exame aprofundado até ao termo deste, momento em que, das duas uma, como, no essencial, a Comissão alegou no seu recurso: — ou teria sido adoptada uma decisão declarando a compatibilidade da operação de concentração, situação em que a Schneider não teria sido obrigada a ceder a Legrand e, portanto, não teria sofrido a redução de preço alegada; — ou teriam novamente sido adoptadas uma decisão de incompatibilidade e uma decisão de separação, hipótese em que a cessão teria sido a consequência legal da incompatibilidade declarada e portanto não estaria na origem de um prejuízo ressarcível, dado que será o resultado de um risco normalmente assumido por uma empresa que exerce a faculdade prevista no artigo 7. o , n. o 3, do regulamento de realizar uma operação de concentração através de oferta pública de troca antes da decisão da Comissão sobre essa operação. Afigura-se assim que o Tribunal de Primeira Instância não tirou as consequências das suas próprias constatações e cometeu um erro de qualificação jurídica dos factos, uma vez que a causa directa do prejuízo invocado era a decisão da Schneider, que não se lhe impunha no quadro do processo de venda iniciado nas condições atrás recordadas, de deixar a cessão da Legrand tornar-se efectiva em 10 de Dezembro de 2002. Esta conclusão não é posta em causa pela circunstância de, no exercício da sua opção, a Schneider ter ficado exposta ao risco de dever pagar uma penalidade de 180 milhões de euros. Com efeito, tal risco decorria do contrato de cessão celebrado por esta empresa, nas condições acima recordadas. Em definitivo, há que acolher o terceiro fundamento, sem que seja necessário examinar os elementos restantes da terceira e quarta partes nem a primeira, segunda e quarta partes do mesmo. Resulta do que precede que, sem que seja necessário examinar o quarto e quinto fundamentos, relativos, respectivamente, à identificação pelo Tribunal de Primeira Instância de um elemento do prejuízo não invocado pela Schneider e à concessão de juros compensatórios a partir de 10 de Dezembro de 2002 sobre o prejuízo resultante da redução do preço de cessão alegada, o acórdão recorrido deve ser anulado na medida em que: — condenou a Comunidade a ressarcir dois terços do prejuízo invocado pela Schneider correspondente à redução do preço de cessão da Legrand que teve de conceder ao cessionário como contrapartida pelo adiamento do prazo-limite para a realização efectiva da venda até 10 de Dezembro de 2002; — ordenou uma peritagem com vista a avaliar este aspecto do prejuízo; — arbitrou juros sobre a indemnização correspondente a tal prejuízo. Quanto ao restante, é negado provimento ao recurso. VII — Quanto às consequências da anulação parcial do acórdão recorrido Segundo o artigo 61. o , primeiro parágrafo, do Estatuto do Tribunal de Justiça, quando o recurso for julgado procedente, o Tribunal de Justiça anula a decisão do Tribunal de Primeira Instância. Pode, neste caso, decidir definitivamente o litígio, se este estiver em condições de ser julgado, ou remeter o processo ao Tribunal de Primeira Instância para julgamento. No caso vertente, o processo está em condições de ser julgado no que respeita ao pedido de indemnização apresentado pela Schneider. A — Quanto ao prejuízo constituído pelos encargos suportados pela Schneider para participar no reinício do procedimento de controlo da operação de concentração No acórdão recorrido, a Comunidade foi condenada a ressarcir o prejuízo constituído pelos encargos resultantes para a Schneider da sua participação no reinício do procedimento de controlo da operação de concentração, ocorrido após a prolação dos acórdãos Schneider I e Schneider II. Os fundamentos de recurso da Comissão contra essa decisão foram julgados improcedentes. Cabe agora proceder à liquidação do prejuízo em causa. No seu pedido de indemnização, a Schneider alega ter devido fazer face a encargos adicionais no montante total de 2107619,18 euros, resultantes principalmente da assistência dos seus consultores jurídicos, económicos e bancários. Como já foi decidido no n. o 320 do acórdão recorrido, para determinar o montante pelo qual a Comissão deverá indemnizar a Schneider, há que subtrair ao conjunto desses encargos: — o total dos encargos suportados pela Schneider nos processos T-310/01, T-77/02 e T-77/02 R; — os encargos com consultores jurídicos, fiscais e bancários e os outros encargos administrativos com vista a proceder à separação segundo as modalidades impostas pela Comissão; — os encargos que a Schneider teria necessariamente suportado para adoptar as medidas correctivas da associação entre as posições das empresas que deveria, em qualquer circunstância, ter proposto antes da adopção da decisão negativa, se esta tivesse sido adoptada no respeito dos seus direitos de defesa. Compete às partes transmitir ao Tribunal, no prazo de três meses a contar da data da prolação do presente acórdão, o montante desse prejuízo determinado de comum acordo segundo as modalidades de cálculo indicadas no número anterior, ou apresentar ao Tribunal, dentro desse mesmo prazo, os valores a que chegaram. B — Quanto ao prejuízo correspondente à redução do preço de cessão da Legrand concedida pela Schneider No acórdão recorrido, a Comunidade foi condenada a indemnizar dois terços do prejuízo constituído pela redução do preço de cessão da Legrand concedida pela Schneider ao cessionário como contrapartida do adiamento do prazo de realização efectiva da venda até 10 de Dezembro de 2002. Por outro lado, foi ordenada uma peritagem para efeitos da avaliação desse prejuízo, tendo sido arbitrados juros sobre a indemnização correspondente a tal prejuízo. Estes elementos da decisão foram anulados com base no recurso interposto pela Comissão. Assim, há que decidir de novo sobre o pedido da Schneider no que respeita ao prejuízo em causa. À luz da fundamentação que levou à anulação parcial do acórdão recorrido, deve concluir-se pela inexistência de nexo de causalidade directo entre a redução de preço controvertida e a ilegalidade de que padece a decisão negativa da Comissão. Com efeito, a causa directa do prejuízo invocado é a decisão da Schneider, que não se lhe impunha, de deixar a cessão da Legrand tornar-se efectiva em 10 de Dezembro de 2002. Consequentemente, deve ser negado provimento ao recurso da Schneider na parte em que pede o ressarcimento deste prejuízo e dos respectivos juros. VIII — Quanto às despesas Nos termos do artigo 122. o , primeiro parágrafo, do Regulamento de Processo do Tribunal de Justiça, se o recurso for julgado procedente e o Tribunal de Justiça decidir definitivamente o litígio, decidirá igualmente sobre as despesas. Por força do disposto no artigo 69. o , n. o 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Justiça, aplicável aos processos de recursos de decisões do Tribunal de Primeira Instância por força do disposto no artigo 118. o do mesmo regulamento, a parte vencida é condenada nas despesas se a parte vencedora o tiver requerido. A Comissão pediu a condenação da Schneider nas despesas relativas ao processo em primeira instância e ao presente processo de recurso. Dado que a Schneider foi, no presente acórdão, largamente vencida nos seus fundamentos e pretensões, há que condená-la a suportar, além das suas próprias despesas relativas ao processo em primeira instância e ao presente processo, dois terços das despesas da Comissão no quadro de ambos os processos. Pelos fundamentos expostos, o Tribunal de Justiça (Grande Secção) decide: 1) O acórdão do Tribunal de Primeira Instância das Comunidades Europeias de 11 de Julho de 2007, Schneider Electric/Comissão (T-351/03), é anulado na medida em que: — condenou a Comunidade Europeia a ressarcir dois terços do prejuízo invocado pela Schneider Electric SA correspondente à redução do preço de cessão da Legrand SA que teve de conceder ao cessionário como contrapartida pelo adiamento do prazo-limite para a realização efectiva da venda até 10 de Dezembro de 2002; — ordenou uma peritagem com vista a avaliar este aspecto do prejuízo; — arbitrou juros sobre a indemnização correspondente a tal prejuízo. 2) É negado provimento ao recurso quanto ao restante. 3) As partes devem enviar ao Tribunal de Justiça das Comunidades Europeias, no prazo de três meses a contar da prolação do presente acórdão, a avaliação do prejuízo constituído pelos encargos suportados pela Schneider Electric SA para participar no reinício do procedimento de controlo da operação de concentração ocorrido após a prolação dos acórdãos do Tribunal de Primeira Instância das Comunidades Europeias de 22 de Outubro de 2002, Schneider Electric/Comissão (T-310/0l e T-77/02), avaliação essa estabelecida de comum acordo segundo as modalidades indicadas no n. o 216 do presente acórdão. 4) Na falta de tal acordo, as partes devem apresentar ao Tribunal de Justiça das Comunidades Europeias, dentro do mesmo prazo, os valores a que chegaram. 5) É negado provimento ao recurso da Schneider Electric SA quanto ao restante. 6) A Schneider Electric SA é condenada a suportar, além das suas próprias despesas relativas ao processo em primeira instância e ao presente processo, dois terços das despesas da Comissão das Comunidades Europeias no quadro de ambos os processos. Assinaturas ( *1 ) Língua do processo: francês.

62005CJ0327

cs

Nesplnění povinnosti státem – Nesprávné provedení směrnice Rady 85/374/EHS ze dne 25. července 1985 o sbližování právních a správních předpisů členských států týkajících se odpovědnosti za vadné výrobky (Úř. věst. L 210, s. 29; Zvl. vyd. 05/01, s. 257) – Vnitrostátní právní předpisy, které upravují odpovědnost zprostředkovatele za vadný výrobek za stejných podmínek jako odpovědnost výrobce Výrok Dánské království tím, že přijalo a ponechalo v platnosti ustanovení, jež činí zprostředkující dodavatele, kteří se podílejí na distribučním řetězci, odpovědné za stejných podmínek jako výrobce, v rozporu s čl. 3 odst. 3 směrnice Rady 85/374/EHS ze dne 25. července 1985 o sbližování právních a správních předpisů členských států týkajících se odpovědnosti za vadné výrobky, nesplnilo povinnosti, které pro něj vyplývají z této směrnice. Dánskému království se ukládá náhrada nákladů řízení.

62000TJ0377

pt

Fundamentação jurídica do acórdão Matéria de facto na origem do litígio 1 No âmbito do combate ao contrabando de cigarros com destino à Comunidade Europeia, a Comissão aprovou, em 19 de Julho de 2000, «uma posição de princípio no sentido de intentar uma acção cível, em nome da Comissão, contra alguns fabricantes americanos de cigarros». A Comissão decidiu igualmente informar o Comité dos Representantes Permanentes (Coreper) pelas vias adequadas e habilitou o seu presidente e o membro da Comissão responsável pelo orçamento a darem instruções ao Serviço Jurídico no sentido de tomar as medidas necessárias. 2 Em 3 de Novembro de 2000, a Comunidade Europeia, representada pela Comissão e «agindo em nome próprio e em nome dos Estados-Membros que tem competência para representar», intentou na United States District Court, Eastern District of New York, um órgão jurisdicional federal dos Estados Unidos da América (a seguir «District Court»), uma acção cível contra várias sociedades pertencentes ao grupo Philip Morris (a seguir «Philip Morris») e ao grupo Reynolds (a seguir «Reynolds») e contra a sociedade Japan Tobacco, Inc. 3 No âmbito desta acção (a seguir «primeira acção»), a Comunidade alegava a participação das recorrentes, empresas tabaqueiras, num sistema de contrabando destinado a introduzir e a distribuir cigarros no território da Comunidade Europeia. A Comunidade pretendia, nomeadamente, obter a reparação do prejuízo resultante desse sistema de contrabando, que consiste, principalmente, na perda dos direitos aduaneiros e do imposto sobre o valor acrescentado (IVA) que teriam sido pagos em caso de importação legal, bem como intimações destinadas a cessar o comportamento censurado. 4 A Comunidade baseava os seus pedidos numa lei federal dos Estados Unidos, o Racketeer Influenced and Corrupt Organizations Act 1970 (a seguir «RICO»), e nalgumas teorias da «common law», como as teorias da «common law fraud», da «public nuisance» e do «unjust enrichment». O RICO visa combater a criminalidade organizada, facilitando designadamente que se proceda judicialmente contra comportamentos criminosos dos operadores económicos. Para este efeito, o RICO confere um direito de acção às partes civis. A fim de promover as acções cíveis, o RICO prevê que o autor pode receber uma indemnização correspondente ao triplo do prejuízo efectivamente sofrido («treble damages»). 5 Por decisão de 16 de Julho de 2001, a District Court indeferiu os pedidos da Comunidade Europeia. 6 Em 25 de Julho de 2001, a Comissão aprovou «uma posição de princípio no sentido de intentar uma nova acção cível nos tribunais americanos, por iniciativa conjunta da Comunidade e de pelo menos um Estado-Membro, contra os grupos de fabricantes de cigarros que foram réus na acção anterior». A Comissão habilitou igualmente o seu presidente e o membro da Comissão encarregado do orçamento a darem instruções ao Serviço Jurídico no sentido de tomar as medidas necessárias. 7 Em 6 de Agosto de 2001, foi intentada pela Comissão, na District Court, uma nova acção contra a Philip Morris e a Reynolds, em nome da Comunidade Europeia e dos Estados-Membros que tinha o poder de representar, e por dez Estados-Membros, a saber, o Reino da Bélgica, a República Federal da Alemanha, a República Helénica, o Reino de Espanha, a República Francesa, a República Italiana, o Grão-Ducado do Luxemburgo, o Reino dos Países Baixos, a República Portuguesa e a República da Finlândia, em seu nome próprio. No âmbito desta acção (a seguir «segunda acção»), a Comunidade já não baseou os seus pedidos no RICO, mas unicamente nos princípios da «common law» invocados no âmbito da primeira acção. Em contrapartida, os Estados-Membros basearam os seus pedidos quer no RICO quer nos princípios da «common law» invocados pela Comunidade. Além disso, fazia-se referência a um prejuízo económico e a um prejuízo não económico que a Comunidade não tinha alegado no âmbito da sua primeira acção e foram fornecidos elementos suplementares relativos às teorias da «public nuisance» e do «unjust enrichment». 8 A Comunidade não recorreu da decisão da District Court de 16 de Julho de 2001, visada no n.° 5, supra. No entanto, em 10 de Agosto de 2001, requereu ao juiz americano a anulação desta última decisão e a autorização para alterar o seu pedido («motion to vacate the judgment and to amend the complaint»). O pedido foi indeferido por decisão da District Court de 25 de Outubro de 2001. 9 Em 9 de Janeiro de 2002, a Comunidade, representada pela Comissão, e os dez Estados-Membros já referidos no n.° 7, supra, intentaram na District Court uma terceira acção contra a recorrente Japan Tobacco, Inc., e outras empresas a ela ligadas (a seguir «terceira acção»). 10 Em 19 de Fevereiro de 2002, a District Court julgou improcedente a segunda e a terceira acção da Comunidade e dos Estados-Membros, com base numa regra da «common law» (a «revenue rule»), por força da qual os órgãos jurisdicionais dos Estados Unidos se abstêm de executar as leis fiscais de outros Estados. 11 Em 20 de Março de 2002, a Comissão aprovou uma posição de princípio no sentido de interpor um recurso da decisão da District Court. Em 25 de Março de 2002, foi interposto recurso no United States Court of Appeals for the Second Circuit (tribunal de segunda instância), em nome da Comunidade e dos dez Estados-Membros. Tramitação processual 12 Por petições apresentadas na Secretaria do Tribunal de Primeira Instância em 19 e 20 de Dezembro de 2000, as recorrentes interpuseram os presentes recursos, que deram origem aos processos T-377/00, T-379/00 e T-380/00, pedindo a anulação da decisão da Comissão de intentar a primeira acção, e aos processos T-379/00 e T-380/00, pedindo a anulação de uma eventual decisão do Conselho a ela referente. 13 Por requerimentos separados, apresentados na Secretaria do Tribunal de Primeira Instância em 29 de Janeiro de 2001, o Conselho e a Comissão, ao abrigo do artigo 114.° do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, suscitaram uma questão prévia de inadmissibilidade em cada um dos processos. 14 Em 7 de Junho de 2001, o Tribunal de Primeira Instância decidiu atribuir os três processos à secção composta por cinco juízes (Segunda Secção Alargada). 15 Por despacho de 2 de Julho de 2001, o presidente da Segunda Secção Alargada do Tribunal de Primeira Instância, ouvidas as partes sobre esta questão, ordenou a apensação dos três processos, para efeitos da fase escrita, da fase oral e do acórdão, nos termos do artigo 50.° do Regulamento de Processo. 16 Por despacho de 12 de Julho de 2001, o presidente da Segunda Secção Alargada do Tribunal de Primeira Instância autorizou o Reino de Espanha, a República Francesa, a República Italiana, o Reino dos Países Baixos, a República Portuguesa, a República da Finlândia e o Parlamento Europeu a intervirem nos processos apensos em apoio da posição do Conselho e da Comissão. 17 Em 27 de Julho de 2001, o Tribunal de Primeira Instância convidou as partes a apresentarem as suas observações sobre a decisão da District Court de 16 de Julho de 2001. As recorrentes, a Comissão, o Conselho, o Reino de Espanha, a República Italiana, o Reino dos Países Baixos, a República Portuguesa e a República da Finlândia apresentaram as suas observações no prazo fixado. 18 Por petições apresentadas na Secretaria do Tribunal de Primeira Instância em 15 de Outubro de 2001, a Reynolds e a Philip Morris interpuseram os recursos que deram origem aos processos T-260/01 e T-272/01, nos quais pediam a anulação da decisão de intentar a segunda acção. 19 Em 23 de Novembro de 2001, a Comissão enviou ao Tribunal de Primeira Instância a decisão da District Court de 25 de Outubro de 2001, que indefere o pedido de anulação da decisão de 16 de Julho de 2001. A Comissão pediu ao Tribunal de Primeira Instância que convidasse as partes a apresentar as suas observações sobre a questão de saber se esta decisão implicou a inutilidade superveniente da lide nos processos T-377/00, T-379/00 e T-380/00. As recorrentes, a Comissão, o Reino de Espanha, a República Italiana, o Reino dos Países Baixos, a República Portuguesa, a República da Finlândia e o Parlamento Europeu apresentaram observações, no prazo que lhes foi fixado para o efeito, sobre a questão de saber se deve ainda haver lugar a decisão de mérito sobre estes recursos. 20 Por requerimentos separados, apresentados na Secretaria do Tribunal de Primeira Instância em 10 e 18 de Dezembro de 2001, a Comissão suscitou uma questão prévia de inadmissibilidade ao abrigo do artigo 114.° do Regulamento de Processo. 21 Em 10 de Janeiro de 2002, o Tribunal de Primeira Instância decidiu atribuir os processos T-260/01 e T-272/01 à secção composta por cinco juízes (Segunda Secção Alargada). 22 Por despacho de 31 de Janeiro de 2002, o presidente da Segunda Secção Alargada do Tribunal de Primeira Instância, ouvidas as partes sobre esta questão, ordenou a apensação dos cinco processos T-377/00, T-379/00, T-380/00, T-260/01 e T-272/01, para efeitos da fase escrita, da fase oral e do acórdão. 23 Por decisão da Segunda Secção Alargada de 31 de Janeiro de 2002, foi indeferido o pedido de julgar o processo seguindo uma tramitação acelerada, apresentado pela recorrente no processo T-272/01. 24 Em 6 de Fevereiro de 2002, as recorrentes nos processos T-379/00 e T-380/00 desistiram dos seus recursos, na medida em que se dirigiam contra o Conselho. Por despacho de 21 de Março de 2002, o presidente da Segunda Secção Alargada do Tribunal de Primeira Instância ordenou o cancelamento destes dois processos, na medida em que os recursos se dirigiam contra o Conselho. 25 Por despacho de 22 de Março de 2002, o presidente da Segunda Secção Alargada do Tribunal de Primeira Instância autorizou o Parlamento Europeu, a República Federal da Alemanha, a República Helénica, o Reino de Espanha, a República Francesa, a República Italiana, o Reino dos Países Baixos, a República Portuguesa e a República da Finlândia a intervirem nos processos T-260/01 e T-272/01 em apoio da posição da Comissão. 26 Com base no relatório preliminar do juiz-relator, o Tribunal de Primeira Instância (Segunda Secção Alargada) decidiu dar início à fase oral do processo sem instrução. Colocou, todavia, algumas questões à Comissão, às quais esta respondeu no prazo fixado. 27 Foram ouvidas as alegações das partes e as suas respostas às questões colocadas pelo Tribunal de Primeira Instância na audiência de 26 de Junho de 2002. Pedidos das partes 28 A Comissão e os intervenientes concluem pedindo que o Tribunal de Primeira Instância se digne: - julgar os recursos inadmissíveis; - condenar as recorrentes nas despesas. 29 A Philip Morris conclui pedindo que o Tribunal de Primeira Instância se digne: - reservar a aprecição da questão prévia de inadmissibilidade para a decisão sobre o mérito da causa; - em alternativa, julgar improcedente a questão prévia de inadmissibilidade; - condenar a Comissão nas despesas. 30 A Reynolds e a Japan Tobacco concluem pedindo que o Tribunal de Primeira Instância se digne: - reservar a apreciação da questão prévia de inadmissibilidade para a decisão sobre o mérito da causa; - de qualquer forma, julgar improcedente a questão prévia de inadmissibilidade; - reservar para final a decisão sobre as despesas. Questão de direito Argumentos das partes 31 As questões prévias de inadmissibilidade da Comissão baseiam-se, cada uma delas, num fundamento único assente no facto de os actos impugnados não serem susceptíveis de recurso, na acepção do artigo 230.° , quarto parágrafo, CE. Alguns intervenientes alegam ainda que os actos impugnados não dizem directa e individualmente respeito às recorrentes, não tendo estas interesse em agir. 32 No âmbito do fundamento único invocado pela Comissão, os argumentos das partes dizem respeito a três aspectos da questão da admissibilidade dos presentes recursos. Em primeiro lugar, as partes desenvolvem argumentos relativos à natureza das decisões da Comissão de 19 de Julho de 2000 e 25 de Julho de 2001 (a seguir «actos impugnados»). Em segundo lugar, procedem à análise dos diferentes efeitos susceptíveis de serem produzidos por esses actos. Em terceiro lugar, concentram a discussão em algumas considerações de ordem geral avançadas pela Comissão para justificar a sua posição. Quanto à natureza dos actos impugnados 33 A Comissão, apoiada pelos intervenientes, afirma que a decisão de intentar uma acção num tribunal não é um acto susceptível de recurso, na acepção do artigo 230.° , quarto parágrafo, CE. 34 Segundo a Comissão, existe uma analogia entre os actos impugnados e outros actos que, segundo a jurisprudência, não são susceptíveis de recurso. 35 Em primeiro lugar, a Comissão invoca o acórdão do Tribunal de Justiça de 29 de Setembro de 1998, Comissão/Alemanha (C-191/95, Colect., p. I-5449), do qual deduz que uma decisão da Comissão de intentar uma acção por incumprimento no Tribunal de Justiça, ao abrigo do artigo 226.° CE, não é um acto susceptível de recurso na acepção do artigo 230.° CE. 36 Em segundo lugar, a Comissão, apoiada pelo Reino de Espanha, pela República Federal da Alemanha e pela República Helénica, considera que as decisões de intentar uma acção no tribunal americano possuem todas as características de medidas preparatórias. 37 Em terceiro lugar, a Comissão refere que intentar uma acção cível equivale à expressão de uma opinião jurídica sem carácter obrigatório, comparável aos pareceres que a instituição pode dirigir às autoridades nacionais sem que estas fiquem vinculadas a esses pareceres. 38 O Parlamento, a República Federal da Alemanha e a República Helénica entendem, além disso, que os actos impugnados se enquadram no âmbito da organização interna da instituição recorrida. 39 Em resposta a uma questão do Tribunal de Primeira Instância, a Comissão afirmou que só são impugnáveis os actos mediante os quais é a própria instituição a alterar a situação jurídica em causa, e não os actos mediante os quais pede a um terceiro que tome medidas vinculativas. 40 A Comissão, apoiada pela República Federal da Alemanha, considera ainda que a ausência, no caso em apreço, de um acto posterior de uma instituição comunitária susceptível de ser objecto de um recurso de anulação não pode permitir que, através de uma ficção, os actos impugnados sejam considerados actos definitivos que produzem efeitos jurídicos. Reconhece que o princípio da tutela jurisdicional efectiva é um direito fundamental, defendendo, porém, que este princípio não implica que todos os actos de uma instituição devam poder ser sujeitos a fiscalização jurisdicional, incluindo aqueles que não têm capacidade de produzir efeitos jurídicos obrigatórios. A Comissão, apoiada pela República Federal da Alemanha e pela República Italiana, acrescenta que as recorrentes estão suficientemente protegidas, no âmbito do processo na District Court, pelas garantias processuais do direito dos Estados Unidos, incluindo a possibilidade de pedirem que a District Court verifique o interesse em agir dos demandantes. 41 As recorrentes sublinham, liminarmente, o carácter extraordinário dos actos impugnados pelos quais a Comissão pretende, na sua opinião, contornar o sistema de cobrança dos impostos em vigor, nomeadamente a repartição das competências entre a Comunidade e os Estados-Membros nesse domínio. Afirmam que nenhum órgão de soberania pode obter indirectamente o reembolso de impostos por via de uma acção de indemnização. Salientam que as autoridades competentes dos Estados-Membros nunca as avisaram de que eram devedoras de impostos, pelo que nunca tiveram a ocasião de expressar o seu ponto de vista a este respeito antes de serem intentadas as acções em causa. 42 As recorrentes consideram que os actos impugnados podem ser objecto de recurso de anulação, uma vez que produzem efeitos jurídicos, constituem medidas finais que representam a posição definitiva da instituição e porque, por essa razão, introduziram uma alteração caracterizada na sua situação jurídica. A Reynolds sustenta ainda que, para determinar se um acto é impugnável, a questão não é necessariamente a de saber se esse acto produz efeitos jurídicos, mas antes se o acto se destina a produzir efeitos jurídicos. 43 As recorrentes consideram que os actos impugnados não podem equiparar-se a uma decisão de intentar uma acção por incumprimento ao abrigo do artigo 226.° CE, situação na origem do acórdão Comissão/Alemanha, já referido no n.° 35, supra. Ainda segundo as recorrentes, a decisão de intentar uma acção por incumprimento é apenas uma etapa de um procedimento regido pelo direito comunitário, destinado a obter a declaração do Tribunal de Justiça, única instância competente para o efeito, do incumprimento de obrigações por parte de um Estado-Membro. A decisão não afecta, portanto, os direitos e obrigações do Estado-Membro em causa. 44 As recorrentes alegam que os actos impugnados não podem ser qualificados de actos preparatórios. Consideram que o critério essencial para se determinar se uma medida produz efeitos jurídicos ou é meramente preparatória reside na questão de saber se a decisão adoptada constitui uma resolução definitiva da questão em causa na esfera jurídica comunitária ou se se trata de uma medida cujo objectivo é preparar a decisão final cuja ilegalidade poderia ser suscitada no âmbito de um recurso contra esta decisão. Insistem no facto de que os presentes recursos são a única possibilidade de o juiz comunitário controlar se a Comissão, ao intentar as acções na District Court, agiu no âmbito das suas competências e nos termos do direito comunitário. 45 As recorrentes entendem que o facto de se intentar uma acção cível num órgão jurisdicional americano não pode equiparar-se à expressão, pela Comissão, de uma opinião pública que pode ser aceite ou rejeitada pelo juiz. 46 Acrescentam que os actos impugnados também não podem ser equiparados a medidas de organização interna. 47 Em resposta a uma questão do Tribunal de Primeira Instância, as recorrentes afirmaram que não existia qualquer diferença entre o facto de a Comissão ter ela própria adoptado um acto e o facto de pedir a um terceiro que o adoptasse. 48 A título subsidiário, as recorrentes defendem que os actos impugnados estão desprovidos de qualquer aparência de legalidade, de modo que o Tribunal de Primeira Instância deve anulá-los, mesmo tratando-se de actos preparatórios. As recorrentes invocam o acórdão do Tribunal de Justiça de 11 de Novembro de 1981, IBM/Comissão (60/81, Recueil, p. 2639), e o acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 18 de Dezembro de 1992, Cimenteries CBR e o./Comissão (T-10/92 a T-12/92 e T-15/92, Colect., p. II-2667, n.° 49), segundo os quais o juiz comunitário é competente para anular um acto preparatório manifestamente ilícito. Quanto aos efeitos dos actos impugnados 49 A Comissão, apoiada pelos intervenientes, considera que há que distinguir entre os efeitos que um acto pode produzir no plano processual, efeitos que qualifica de factuais, e os efeitos jurídicos obrigatórios. Afirma que os efeitos de intentar uma acção no tribunal americano, invocados pelas recorrentes, são apenas efeitos factuais que se produzem normalmente em relação a qualquer demandado num órgão jurisdicional. Defende que não se trata de efeitos jurídicos, visto que as recorrentes não estão obrigadas a alterar as suas práticas enquanto um órgão jurisdicional não o impuser. 50 Na audiência, a Comissão afirmou que a acção na District Court não teve como efeito evitar os procedimentos de cobrança dos impostos ou de repressão das fraudes a nível comunitário. Esses procedimentos estão em curso e a Comissão participa neles na medida em que tal está previsto pelo direito nacional. São, todavia, procedimentos que têm um objecto e partes diferentes dos das acções em causa. 51 As recorrentes defendem que os actos impugnados e a propositura efectiva das acções na District Court produziram efeitos diferentes que, na sua opinião, são de natureza jurídica. Por um lado, as recorrentes alegam a existência de alguns efeitos na ordem jurídica comunitária. Por outro, invocam a existência de alguns efeitos resultantes do direito processual aplicável no órgão jurisdicional americano. 52 No que respeita aos efeitos jurídicos dos actos impugnados na ordem jurídica comunitária, as recorrentes alegam, em primeiro lugar, que a Comissão adoptou, através dos actos impugnados, uma posição definitiva quanto à sua competência para intentar as acções na District Court. Consideram que semelhante decisão unilateral e autónoma, mediante a qual a Comissão acrescenta às competências que lhe são conferidas pelo texto do Tratado o poder de intentar uma acção nos órgãos jurisdicionais de um Estado terceiro, é impugnável, em conformidade com a jurisprudência do Tribunal de Justiça (acórdão de 9 de Outubro de 1990, França/Comissão, C-366/88, Colect., p. I-3571). Sublinham que nenhum acto susceptível de afectar o equilíbrio institucional previsto pelos Tratados se pode subtrair à fiscalização jurisdicional. Em apoio desta tese, as recorrentes invocam, designadamente, o acórdão do Tribunal de Justiça de 9 de Agosto de 1994, França/Comissão (C-327/91, Colect., p. I-3641), respeitante ao acordo entre a Comissão e os Estados Unidos da América relativo à aplicação do respectivo direito da concorrência, o acórdão do Tribunal de Justiça de 12 de Maio de 1998, Comissão/Conselho (C-170/96, Colect., p. I-2763), respeitante a uma acção comum sobre o regime de trânsito aeroportuário, e o acórdão do Tribunal de Justiça de 13 de Novembro de 1991, França/Comissão (C-303/90, Colect., p. I-5315), respeitante a um código de conduta relativo ao controlo financeiro no âmbito das intervenções estruturais. 53 Em segundo lugar, as recorrentes consideram que um efeito jurídico obrigatório dos actos impugnados resulta do facto de estes as exporem a uma acção cível nos órgãos jurisdicionais de um Estado terceiro, sujeitando-as, deste modo, à aplicação das regras de outra ordem jurídica. Precisam que as acções judiciais nos Estados Unidos as expõem a sanções mais pesadas do que as previstas pelos direitos nacionais dos Estados-Membros. 54 Segundo as recorrentes, a Comissão, guardiã do Tratado, contorna os procedimentos do direito comunitário, de modo a obter, através das acções nos Estados Unidos, um resultado que a ordem jurídica comunitária não lhe permitiria alcançar. As recorrentes salientam que não alegam ter o direito de não ser judicialmente perseguidas, mas sim o direito constitucional a que lhes sejam aplicadas as medidas previstas pela ordem jurídica comunitária. 55 As recorrentes consideram que a incerteza do resultado da acção nos Estados Unidos não se opõe a que se considere que é um efeito jurídico definitivo dos actos impugnados o facto de estes as obrigarem a estar em juízo nos órgãos jurisdicionais americanos e, assim, a incorrer num risco a que não estariam expostas no quadro do sistema comunitário. 56 Salientam que a decisão da District Court não pode ser objecto de fiscalização jurisdicional pelo juiz comunitário e não está sujeita ao respeito das garantias concedidas pelo direito comunitário às pessoas singulares e colectivas acusadas de violar o direito comunitário. As recorrentes alegam, em particular, que a District Court não está vinculada ao princípio do primado do direito comunitário sobre o direito nacional, podendo aplicar o direito dos Estados Unidos em vez do direito comunitário para determinar se a Comunidade tinha competência para intentar uma acção perante ela. 57 As recorrentes alegam também que a decisão da Comissão de as demandar num órgão jurisdicional dos Estados Unidos alterou a sua situação jurídica no plano processual. Invocam, nomeadamente, os acórdãos do Tribunal de Justiça de 15 de Março de 1967, Cimenteries CBR e o./Comissão (8/66 a 11/66, Colect. 1965-1968, p. 555), e de 30 de Junho de 1992, Espanha/Comissão (C-312/90, Colect., p. I-4117), nos termos dos quais podem ser impugnados os actos que produzem efeitos jurídicos no plano processual. As recorrentes observam que os actos impugnados derrogam os procedimentos previstos na ordem jurídica comunitária para a cobrança dos impostos e dos direitos aduaneiros e para o combate à fraude. No direito comunitário, só os Estados-Membros podem exigir às recorrentes os impostos não liquidados. A única via de recurso de que a Comissão dispõe nesta matéria é a da acção por incumprimento contra os Estados-Membros. No âmbito desse processo, foi garantido que «não seria tomada qualquer decisão arbitrária contra [as recorrentes]». Consideram que os actos impugnados as privaram quer das garantias processuais do direito nacional quer do benefício da obrigação de os órgãos jurisdicionais nacionais suscitarem oficiosamente questões de direito comunitário. Referem que o caso em apreciação é susceptível de colocar várias questões de direito comunitário de difícil resolução e salientam a importância do processo prejudicial na obtenção dessa resolução. Ora, os actos impugnados terão igualmente afastado a possibilidade, ou mesmo a obrigação, de um reenvio prejudicial. Acrescentam, todavia, que a exposição pormenorizada das medidas não adoptadas e das garantias que teriam prestado faz parte da apreciação do mérito da causa. 58 Em resposta a uma questão do Tribunal de Primeira Instância, a Reynolds e a Japan Tobacco declararam que não foi intentada qualquer acção contra elas pelos Estados-Membros. Afirmam que o princípio non bis in idem se opõe, de todo o modo, a que sejam julgadas ao mesmo tempo na District Court e num Estado-Membro. 59 No que respeita aos efeitos jurídicos resultantes do direito dos Estados Unidos, as recorrentes consideram, em primeiro lugar, que o simples facto de se intentar uma acção cível no tribunal americano produz efeitos jurídicos, dado que passam a estar sujeitas às regras processuais aplicáveis nesse tribunal. As recorrentes invocam, nomeadamente, a obrigação de se defenderem, sob pena de serem julgadas à revelia, e de apresentarem, desde o início da acção, todos os seus fundamentos, sob pena de posteriormente não poderem invocá-los. Referem a necessidade de se fazerem representar por um advogado e os custos bastante elevados daí resultantes, que, segundo o direito dos Estados Unidos, não são reembolsáveis se obtiverem vencimento. Além disso, consideram que existe uma alteração da sua posição jurídica resultante do facto de se deverem sujeitar às regras da «discovery», aplicáveis no processo civil nos Estados Unidos, que as obrigam a divulgar vários elementos que estariam protegidos no âmbito de uma acção intentada num Estado-Membro, e invocam as sanções em que podem incorrer se se recusarem a cooperar. Consideram, assim, que o facto de se intentar uma acção judicial nos Estados Unidos produz efeitos jurídicos. 60 As recorrentes defendem que outro efeito jurídico de se intentar uma acção num órgão jurisdicional americano consiste no facto de a Comunidade ficar juridicamente vinculada pelos termos das acusações apresentadas ao juiz americano. 61 Em segundo lugar, as recorrentes alegam que a acção da Comissão expõe-nas a sanções. Por um lado, invocam consequências susceptíveis de resultar da aplicação do RICO, designadamente o risco de serem condenadas a pagar uma indemnização correspondente ao triplo do prejuízo efectivamente causado («treble damages»). Por outro, alegam que a Comunidade pede a sua condenação no pagamento de uma indemnização também com carácter de sanção («punitive damages»), na medida em que as suas acções se baseiam em teorias da «common law». Consideram que as acções intentadas produzem, assim, efeitos comparáveis aos da decisão de se retirar a imunidade ao abrigo do artigo 15.° , n.° 6, do Regulamento n.° 17 do Conselho, de 6 de Fevereiro de 1962, Primeiro Regulamento de execução dos artigos [81.° ] e [82.° ] do Tratado (JO 1962, 13, p. 204; EE 08 F1 p. 22), considerada impugnável no acórdão Cimenteries CBR e o./Comissão, já referido no n.° 57, supra. As recorrentes acrescentam que são acusadas de comportamentos criminosos no âmbito das acções em causa e que o direito dos Estados Unidos prevê que as partes num litígio gozam de uma imunidade que as protege de uma acção por difamação que tenha por objecto as afirmações caluniosas proferidas no âmbito do processo. 62 Em terceiro lugar, as recorrentes consideram que as decisões impugnadas produziram efeitos jurídicos devido à publicação das queixas da Comissão na Internet pelo órgão jurisdicional americano. Entendem que esses efeitos são análogos aos que resultam da decisão examinada no acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 18 de Setembro de 1996, Postbank/Comissão (T-353/94, Colect., p. II-921). 63 Por último, invocam as consequências que as acções em causa podem produzir no plano da publicidade das sociedades cotadas na bolsa. Quanto às considerações de ordem geral avançadas pela Comissão para justificar a sua posição 64 A Comissão refere que a concepção segundo a qual uma decisão de intentar uma acção num órgão jurisdicional não pode ser objecto de um recurso de anulação noutro órgão jurisdicional é justificada por um determinado número de razões de ordem geral. 65 Em primeiro lugar, a Comissão, apoiada pela República Italiana, afirma que esta concepção assenta no princípio de que existe um direito fundamental a dirigir-se ao juiz designado pela lei e que incumbe ao órgão jurisdicional apreciar se é competente para conhecer da acção que lhe foi submetida. 66 Em segundo lugar, a Comissão considera que esta concepção se traduz numa economia processual importante, dado que todos os fundamentos e argumentos relacionados com a acção foram suscitados e concentrados no órgão jurisdicional em que esta foi efectivamente intentada, quer se trate de questões de mérito, processuais ou de competência. 67 Em terceiro lugar, a Comissão sustenta que, na ausência de tratado ou de convenção entre a Comunidade e os Estados Unidos da América em matéria de litispendência, a concepção que defende é a que está mais em consonância com o princípio de que os litígios não devem ser repartidos entre diferentes órgãos jurisdicionais. 68 A República Italiana acrescenta que os presentes recursos se destinam a transferir para o juiz comunitário a decisão sobre a existência do direito material que é objecto da acção nos Estados Unidos. Considera que os presentes recursos se assemelham, por conseguinte, a um abuso de direito da fiscalização jurisdicional dos actos das instituições comunitárias. 69 As recorrentes lembram que a Comunidade Europeia é uma comunidade de direito e sublinham que, em matéria de admissibilidade de um recurso, o juiz comunitário deve agir no sentido de o particular dispor de uma tutela jurídica suficiente. As recorrentes afirmam que a necessidade de uma tutela jurisdicional efectiva foi reconhecida, nomeadamente, no acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 3 de Maio de 2002, Jégo-Quéré/Comissão (T-177/01, Colect., p. II-2365). 70 As recorrentes contestam o carácter cível das acções em causa. Afirmam que a Comissão age, no caso em apreço, na qualidade de autoridade pública. Opõem-se igualmente ao argumento segundo o qual incumbe à District Court determinar se é competente para conhecer da acção que lhe foi submetida, alegando que o presente processo suscita questões fundamentais de direito público que não se inserem nas competências do juiz americano. Consideram que a questão de saber se a Comissão podia validamente intentar a acção no tribunal americano não releva do direito processual dos Estados Unidos, mas sim do direito público comunitário, e não diz necessariamente respeito ao juiz americano. 71 As recorrentes rejeitam o segundo argumento da Comissão por a economia processual invocada só ser concebível quando os dois tribunais estão em pé de igualdade para se pronunciarem sobre a questão em litígio. Observando que o caso em apreço tem por objecto a fiscalização jurídica de um acto administrativo estrangeiro, as recorrentes consideram que os dois tribunais não estão em pé de igualdade, visto o tribunal americano não ter competência para conhecer desta questão. 72 Quanto ao terceiro argumento da Comissão, relativo à litispendência, as recorrentes alegam que o presente litígio e as acções na District Court têm um objecto diferente. Referem que o princípio da litispendência só se aplica quando o primeiro tribunal tem competência para se pronunciar sobre as questões suscitadas. Ora, segundo afirmam, a District Court não tem competência para conhecer da questão da competência da Comissão suscitada no âmbito dos presentes recursos. Além disso, invocam o risco de «amálgama de interpretações do direito comunitário», se órgãos jurisdicionais de Estados terceiros se pronunciassem sobre questões de direito comunitário. A Reynolds e a Japan Tobacco invocam igualmente o acórdão do Tribunal de Justiça de 22 de Outubro de 1987, Foto-Frost (314/85, Colect., p. 4199), que, segundo as recorrentes, reserva ao juiz comunitário o poder de invalidar os actos dos órgãos comunitários. 73 Por fim, as recorrentes acrescentam que a autonomia do direito comunitário exige que qualquer acto que atente contra a coerência do direito comunitário deve ser susceptível de fiscalização jurisdicional do Tribunal de Justiça ou do Tribunal de Primeira Instância. Apreciação do Tribunal de Primeira Instância 74 Nos termos do artigo 230.° , quarto parágrafo, CE, «[q]ualquer pessoa singular ou colectiva pode interpor [...] recurso das decisões de que seja destinatária e das decisões que, embora tomadas sob a forma de regulamento ou de decisão dirigida a outra pessoa, lhe digam directa e individualmente respeito». 75 Os presentes recursos têm por objecto, por um lado, a decisão mediante a qual a Comissão aprovou, em 19 de Julho de 2000, «uma posição de princípio no sentido de intentar uma acção cível, em nome da Comissão, contra alguns fabricantes americanos de cigarros» e, por outro, a decisão de 25 de Julho de 2001, mediante a qual a Comissão aprovou «uma posição de princípio no sentido de intentar uma nova acção cível nos tribunais americanos, por iniciativa conjunta da Comunidade e de pelo menos um Estado-Membro, contra os grupos de fabricantes de cigarros que foram réus na acção anterior». 76 Segundo jurisprudência constante, há que atentar na substância da medida objecto do pedido de anulação para determinar se é susceptível de recurso, sendo que a forma segundo a qual foi tomada é, em princípio, indiferente para o efeito (acórdãos do Tribunal de Justiça IBM/Comissão, já referido no n.° 48, supra, n.° 9, e de 28 de Novembro de 1991, Luxemburgo/Parlamento, C-213/88 e C-39/89, Colect., p. I-5643, n.° 15; v., igualmente, neste sentido, acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 24 de Março de 1994, Air France/Comissão, T-3/93, Colect., p. II-121, n.os 43 e 57). 77 É igualmente jurisprudência constante que só constituem actos ou decisões susceptíveis de recurso de anulação as medidas que produzem efeitos jurídicos obrigatórios susceptíveis de afectar os interesses do recorrente, alterando de forma caracterizada a sua situação jurídica (v., nomeadamente, acórdão IBM/Comissão, já referido no n.° 48, supra, n.° 9; despacho do Tribunal de Justiça de 4 de Outubro de 1991, Bosman/Comissão, C-117/91, Colect., p. I-4837, n.° 13; acórdão Air France/Comissão, já referido no número anterior, n.° 43; despacho do Tribunal de Primeira Instância de 15 de Maio de 1997, Berthu/Comissão, T-175/96, Colect., p. II-811, n.° 19). 78 Importa, assim, analisar a questão de saber se os actos impugnados, que têm por objecto a propositura da acção na District Court, produzem esses efeitos jurídicos. 79 Intentar uma acção num órgão jurisdicional é um acto que não está desprovido de efeitos jurídicos, mas os seus efeitos dizem principalmente respeito ao processo perante o juiz. A iniciativa de intentar uma acção é um acto indispensável para se obter uma decisão judicial obrigatória, mas, enquanto tal, não determina de maneira definitiva as obrigações das partes em litígio. Com efeito, a determinação definitiva destas obrigações só pode resultar da decisão do juiz. Por conseguinte, a decisão de se intentar uma acção judicial não altera, por si só, a situação jurídica em litígio (v., relativamente à decisão da Comissão de intentar uma acção ao abrigo do artigo 226.° , segundo parágrafo, CE, acórdão Comissão/Alemanha, já referido no n.° 35, supra, n.° 47). Quando decide intentar uma acção, a Comissão não pretende alterar (ela própria) a situação jurídica em litígio, limitando-se a iniciar um processo que tem por objectivo obter uma alteração desta situação através de uma decisão judicial. Por conseguinte, esta decisão da instituição não pode, em princípio, ser considerada impugnável. 80 Este raciocínio é válido não só para as acções intentadas por uma instituição no Tribunal de Justiça mas também para as acções que pode intentar nos órgãos jurisdicionais nacionais. Com efeito, nos dois casos, não é a instituição que submete a acção ao juiz comunitário ou nacional, mas apenas este que, através da decisão que é chamado a tomar, poderá alterar a situação jurídica na origem do litígio e determinar de maneira definitiva os direitos e obrigações das partes. 81 As consequências que podem resultar de pleno direito da propositura de uma acção judicial, como a interrupção da prescrição ou a obrigação de pagamento de juros sobre o montante pedido, não constituem, enquanto tais, efeitos jurídicos na acepção do artigo 230.° CE, como interpretado pela jurisprudência. Além disso, o facto de a propositura da acção num órgão jurisdicional dar a este órgão a possibilidade de adoptar decisões susceptíveis de afectar a situação jurídica das partes não constitui, por si só, uma alteração da situação jurídica do interessado imputável ao demandante. 82 No que respeita à tese das recorrentes de que a questão é saber se os actos impugnáveis visam produzir efeitos jurídicos, e não saber se os produzem efectivamente, importa referir que a decisão de intentar uma acção num órgão jurisdicional não tem, em princípio, por objectivo produzir outros efeitos para além dos relacionados com a propositura da acção. Embora seja verdade que o demandante pretende obter do órgão jurisdicional uma decisão que lhe seja favorável, não pode, todavia, considerar-se que a decisão de intentar uma acção num órgão jurisdicional visa produzir, por si própria, os efeitos de uma decisão judicial. 83 Cumpre, porém, analisar a questão de saber se os actos impugnados no caso em apreço, por não dizerem respeito à propositura de uma acção no Tribunal de Justiça ou num órgão jurisdicional de um Estado-Membro, mas antes num órgão jurisdicional de um Estado terceiro, produziram efeitos jurídicos definitivos que ultrapassam os necessariamente relacionados com a propositura de uma acção em qualquer órgão jurisdicional e que alteram, de modo caracterizado, a situação jurídica das recorrentes. 84 As recorrentes invocam, por um lado, certos efeitos que os actos impugnados produziram na ordem jurídica comunitária e, por outro, certos efeitos que a propositura das acções cíveis produziu em conformidade com o direito dos Estados Unidos. Quanto aos efeitos dos actos impugnados na ordem jurídica comunitária 85 Em primeiro lugar, importa analisar a tese das recorrentes de que os actos impugnados produziram efeitos jurídicos sobre a repartição das competências previstas no Tratado, pondo em perigo o equilíbrio institucional. 86 A este respeito, verifica-se que os actos impugnáveis, como qualquer acto de uma instituição, implicam acessoriamente uma tomada de posição do seu autor em relação à sua competência para os adoptar. Esta tomada de posição não pode, todavia, ser qualificada de efeito jurídico obrigatório, na acepção do artigo 230.° CE, como interpretado pela jurisprudência. Com efeito, esta tomada de posição, ainda que errada, não tem qualquer alcance autónomo em relação ao acto adoptado. Caso contrário, a exclusão das recomendações e dos pareceres da categoria dos actos impugnáveis não resultaria do facto de estes actos não produzirem efeitos jurídicos, visto que implicam igualmente uma tomada de posição quanto à competência do seu autor. Importa acrescentar que esta tomada de posição, ao contrário de um acto que tem por objecto uma atribuição de competências, como o que esteve na origem do acórdão de 9 de Outubro de 1990, França/Comissão, referido no n.° 52, supra, não é susceptível de alterar a repartição das competências previstas no Tratado. 87 Da mesma maneira, não se pode afirmar que a alegada incompetência da Comissão e o eventual perigo que daí resultaria para o equilíbrio institucional são suficientes para atribuir efeitos jurídicos obrigatórios aos actos impugnados. Com efeito, este raciocínio seria equivalente a deduzir o carácter impugnável do acto a partir da sua eventual ilegalidade. A este respeito, resulta da jurisprudência do Tribunal de Justiça que a gravidade de um alegado incumprimento da instituição em causa ou a importância da violação dos direitos fundamentais daí resultante quanto ao respeito dos direitos fundamentais não permitem afastar a aplicação da excepção de ordem pública prevista no Tratado. Assim, uma alegada violação do equilíbrio institucional não permite afastar as condições de admissibilidade do recurso de anulação previstas no Tratado (v., por analogia, despacho do Tribunal de Justiça de 10 de Maio de 2001, FNAB e o./Conselho, C-345/00 P, Colect., p. I-3811, n.os 39 a 42). 88 A jurisprudência invocada pelas recorrentes não é susceptível de pôr em causa esta conclusão. Embora o Tribunal de Justiça e o Tribunal de Primeira Instância tenham referido, a respeito dos actos preparatórios, a possibilidade de analisar a questão de saber se, «em circunstâncias excepcionais, quando se trata de medidas desprovidas de qualquer aparência de legalidade, um recurso jurisdicional neste estádio precoce [...] pode ser considerado compatível com o sistema de vias de recurso previsto pelo Tratado» (acórdão IBM/Comissão, referido no n.° 48, supra, n.° 23; v. igualmente acórdão Cimenteries CBR e o./Comissão, já referido no n.° 48, supra, n.° 49), os órgãos jurisdicionais comunitários nunca confirmaram a possibilidade de proceder excepcionalmente a essa fiscalização dos actos preparatórios ou de outros actos sem efeitos jurídicos. Além disso, as decisões que referiram esta hipótese são anteriores ao despacho FNAB e o./Conselho, já referido no número anterior, no qual o Tribunal de Justiça se pronunciou claramente contra a possibilidade de fazer depender a admissibilidade de um recurso da gravidade das violações do direito comunitário invocadas. 89 Também não se pode deduzir do acórdão Comissão/Conselho ou do acórdão de 13 de Novembro de 1991, França/Comissão, referidos no n.° 52, supra, que o Tribunal de Justiça tenha alargado a noção de acto impugnável aos actos desprovidos de efeitos jurídicos obrigatórios. 90 A tese das recorrentes também não se pode apoiar no acórdão de 9 de Agosto de 1994, França/Comissão, referido no n.° 52, supra, no qual o Tribunal de Justiça considerou impugnável o acto da Comissão que concluiu o acordo com os Estados Unidos da América sobre a aplicação do direito da concorrência (v. n.os 15 e 17 do acórdão). As recorrentes defendem que o acto impugnado nesse processo era a decisão de habilitação do vice-presidente da Comissão para assinar o acordo em litígio e consideram que essa decisão é análoga às impugnadas no caso em apreço, que habilitam o presidente e um membro da Comissão a tomar as medidas necessárias para intentar uma acção nos órgãos jurisdicionais dos Estados Unidos. No entanto, os efeitos que uma decisão de habilitação podem produzir dependem do objecto da habilitação. No processo que deu origem ao acórdão França/Comissão, o acordo em causa visava, como se conclui do seu teor, produzir efeitos jurídicos, nomeadamente através da criação de obrigações recíprocas de troca de informações e de cooperação entre a Comissão e as autoridades americanas. No caso em apreço, as habilitações só tinham por objecto a propositura das acções na District Court, não tendo, portanto, produzido efeitos autónomos em relação às decisões de intentar as acções. 91 Resulta do que precede que a tese das recorrentes segundo a qual os actos impugnados produziram efeitos jurídicos obrigatórios em relação às competências da Comissão e ao equilíbrio institucional não procede. 92 Em segundo lugar, importa analisar a tese das recorrentes segundo a qual os actos impugnados produziram efeitos jurídicos obrigatórios, derrogando os procedimentos previstos pelo direito comunitário e pelo direito dos Estados-Membros em matéria de cobrança dos impostos e dos direitos aduaneiros e em matéria de combate à fraude, privando as recorrentes de garantias jurídicas de que beneficiariam no âmbito desses procedimentos e sujeitando-as às regras de outra ordem jurídica. 93 A título preliminar, importa recordar que a propositura de uma acção num órgão jurisdicional não altera, por si só, a situação jurídica das partes em litígio, na acepção do artigo 230.° CE, como interpretado pela jurisprudência (v. n.° 79, supra). Este princípio é válido tanto para a propositura de uma acção num órgão jurisdicional comunitário como num dos órgãos jurisdicionais dos Estados-Membros, e mesmo de Estados terceiros, como os Estados Unidos. O princípio não é afectado pelo facto de cada juiz ser chamado a aplicar as regras processuais da sua própria ordem jurídica e o direito material determinado segundo as suas próprias normas de conflitos de leis. Com efeito, independentemente das regras aplicáveis, as consequências jurídicas daí decorrentes, de pleno direito ou através das decisões do juiz da causa, não podem ser atribuídas ao demandante. 94 Por conseguinte, nem o facto de a propositura da acção na District Court levar a que esta aplique o seu próprio direito nem o facto de este direito poder conter diferenças em relação ao direito comunitário e aos direitos dos Estados-Membros são suficientes para, por si só, alterar, de modo caracterizado, a situação jurídica das recorrentes. 95 As recorrentes salientam, com razão, que certas decisões de ordem processual podem produzir efeitos jurídicos obrigatórios e definitivos, na acepção do artigo 230.° CE, como interpretado pela jurisprudência. 96 Trata-se, por um lado, das decisões que, embora constituindo etapas de um procedimento administrativo em curso, não se limitam a estabelecer as condições para o seu desenvolvimento posterior, produzindo efeitos que ultrapassam o quadro processual e alteram os direitos e obrigações dos interessados no plano material. 97 É, designadamente, o caso das decisões tomadas ao abrigo do artigo 15.° , n.° 6, do Regulamento n.° 17, que têm por objecto retirar, com efeito constitutivo, a imunidade de que gozam as empresas em relação às multas, nos termos do artigo 15.° , n.° 5, do referido regulamento, em razão da notificação do seu acordo (acórdão Cimenteries CBR e o./Comissão, já referido no n.° 57, supra), das decisões de pedido de informações ao abrigo do artigo 11.° , n.° 5, do Regulamento n.° 17 (acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 9 de Novembro de 1994, Scottish Football/Comissão, T-46/92, Colect., p. II-1039, n.° 13), das decisões que recusam considerar que os documentos de uma empresa estão abrangidos pelo segredo comercial (acórdão do Tribunal de Justiça de 24 de Junho de 1986, AKZO Chemie/Comissão, 53/85, Colect., p. 1965) e das decisões de dar início ao procedimento de exame dos auxílios de Estado ao abrigo do artigo 88.° , n.° 2, CE e de qualificação provisória dos auxílios em causa como auxílios novos, obrigando assim os Estados-Membros em causa a alterar o seu comportamento em relação a esses auxílios (acórdãos do Tribunal de Justiça, Espanha/Comissão, referido no n.° 57, supra, n.os 12 a 24, e de 9 de Outubro de 2001, Itália/Comissão, C-400/99, Colect., p. I-7303, n.os 55 a 63; acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 30 de Abril de 2002, Government of Gibraltar/Comissão, T-195/01 e T-207/01, Colect., p. II-2309, n.os 68 a 86). 98 Ao contrário destes casos, os actos impugnados não alteram, por si só, os direitos e obrigações das recorrentes no plano material. Em particular, a ausência de procedimento comunitário em matéria de cobrança dos impostos e dos direitos aduaneiros não pode equiparar-se à imunidade expressamente conferida às partes num acordo notificado pelo artigo 15.° , n.° 5, do Regulamento n.° 17. Além disso, se é certo que os actos impugnados implicam uma avaliação provisória, pela Comissão, do comportamento das recorrentes em relação ao direito dos Estados Unidos, distinguem-se da decisão de dar início ao procedimento de exame dos auxílios de Estado pelo facto de o direito comunitário não prever consequências jurídicas determinadas resultantes dessa avaliação. A propositura de uma acção nos órgãos jurisdicionais americanos não impõe, portanto, novas obrigações às recorrentes e, como a Comissão refere com razão, não as obriga a alterar as suas práticas. 99 Por outro lado, certas decisões de ordem processual são impugnáveis pelo facto de atentarem contra direitos processuais dos interessados (v., relativamente à decisão de suspender um procedimento administrativo ao abrigo do Regulamento n.° 17 e de dar início a um processo por incumprimento, acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 18 de Novembro de 1992, Rendo e o./Comissão, T-16/91, Colect., p. II-2417, n.os 39 a 57, parcialmente anulado, por outros motivos, pelo acórdão do Tribunal de Justiça de 19 de Outubro de 1995, Rendo e o./Comissão, C-19/93 P, Colect., p. I-3319). 100 No caso em apreço, as recorrentes não dispunham, contudo, de direitos processuais no âmbito do processo por incumprimento que, segundo elas, deveria ter sido iniciado pela Comissão. Em consequência, a propositura da acção na District Court não pode tê-las privado de direitos a este respeito. O acórdão do Tribunal de Justiça de 5 de Maio de 1977, Pretore di Cento/X (110/76, Recueil, p. 851, Colect., p. 317), invocado pelas recorrentes, não reconhece direitos processuais específicos aos particulares. Pronuncia-se simplesmente sobre a repartição de competências entre a Comunidade e os Estados-Membros em matéria de cobrança dos impostos. Ora, na ausência de competência comunitária para a cobrança dos direitos e dos impostos em causa, também não existe procedimento previsto pelo direito comunitário na matéria que confira às recorrentes garantias de que tivessem sido privadas. 101 As recorrentes também não demonstraram que os actos impugnados afectaram a sua situação jurídica em relação aos procedimentos de cobrança dos impostos e dos direitos aduaneiros existentes nos Estados-Membros. É certo que afirmaram, de maneira geral, que os direitos dos Estados-Membros contêm regras susceptíveis de limitar ou de excluir a sua responsabilidade na matéria e regras que lhes conferem garantias processuais. No entanto, não alegaram que procedimentos concretos, conduzidos num Estado-Membro, foram derrogados ou contornados em razão da propositura de acções no órgão jurisdicional americano. Com efeito, em resposta às questões do Tribunal de Primeira Instância, as recorrentes indicaram que, tanto quanto sabiam, não existiam procedimentos de cobrança iniciados contra elas nos Estados-Membros. 102 O argumento das recorrentes segundo o qual nenhum órgão de soberania pode cobrar indirectamente impostos por via de uma acção de indemnização também não é susceptível de provar uma violação dos seus direitos processuais. Por outro lado, este argumento situa-se no âmbito da decisão do mérito do litígio. 103 De igual forma, as recorrentes não indicaram, em concreto, de que maneira os actos impugnados afectaram a sua situação jurídica em relação aos processos relativos ao combate à fraude. 104 Daqui resulta que as recorrentes não provaram que a Comissão, através dos actos impugnados, tenha derrogado ou contornado os procedimentos existentes em matéria de cobrança dos impostos e direitos aduaneiros ou em matéria de combate à fraude na ordem jurídica comunitária. 105 As recorrentes referiram ainda, com razão, que o processo na District Court se distingue dos processos que poderiam ter sido desencadeados nos órgãos jurisdicionais dos Estados-Membros na falta do regime de reenvio prejudicial do artigo 234.° CE. No entanto, nos litígios que apresentam elementos internacionais, é normal que o juiz deva aplicar regras de direito estrangeiras e que o faça no âmbito das suas próprias regras processuais. Ora, o facto de o juiz aplicar as suas próprias regras processuais faz parte das consequências necessariamente relacionadas com a propositura de uma acção em qualquer órgão jurisdicional. Não se pode, portanto, qualificá-lo de efeito jurídico, na acepção do artigo 230.° CE, como interpretado pela jurisprudência. Importa acrescentar que, embora o artigo 234.° CE dê aos órgãos jurisdicionais dos Estados-Membros a faculdade de colocar questões prejudiciais e imponha a alguns deles uma obrigação de reenvio, em contrapartida, não confere às partes no litígio nenhum direito de submeter questões ao Tribunal de Justiça. 106 Donde resulta que os actos impugnados não violaram os direitos processuais das recorrentes. 107 Por conseguinte, não tem fundamento a tese das recorrentes segundo a qual os actos impugnados produziram efeitos jurídicos obrigatórios, na medida em que as submeteram a outra ordem jurídica ou alteraram a sua situação jurídica no plano material ou processual. 108 Daqui resulta que os actos impugnados não produzem, na ordem jurídica comunitária, efeitos jurídicos obrigatórios, na acepção do artigo 230.° CE, como interpretado pela jurisprudência. Quanto aos efeitos da propositura das acções cíveis segundo o direito dos Estados Unidos 109 As recorrentes observam, com razão, que a propositura das acções cíveis nos órgãos jurisdicionais federais dos Estados Unidos acarreta várias consequências resultantes, por um lado, do direito processual aplicável e, por outro, do direito material invocado no âmbito dessas acções. 110 No que respeita aos efeitos da propositura da acção na District Court, no plano processual, verifica-se, em primeiro lugar, que as consequências invocadas pelas recorrentes não são, em grande medida, diferentes das necessariamente relacionadas com a propositura de uma acção em qualquer órgão jurisdicional, sendo, em parte, meramente factuais. Isto deve-se, nomeadamente, ao facto de as recorrentes estarem obrigadas, para salvaguardar os seus interesses, a contestarem as acções e de esta contestação implicar custos elevados. 111 Em seguida, não se pode negar que os órgãos jurisdicionais federais dos Estados Unidos podem, nos termos do seu direito processual, adoptar decisões com efeitos obrigatórios em relação às partes no litígio, obrigando-as, nomeadamente, a divulgar matéria de facto e documentos. 112 Estes efeitos decorrem, no entanto, do exercício autónomo dos poderes que o direito dos Estados Unidos confere a estes órgãos jurisdicionais. Não são, por isso, imputáveis à Comissão. Por conseguinte, daqui não se pode concluir que os actos impugnados produziram, por si só, efeitos jurídicos obrigatórios a este respeito (v., por analogia, acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 13 de Dezembro de 1990, Nefarma e o./Comissão, T-113/89, Colect., p. II-797, n.os 95 e 96). 113 Pelas mesmas razões, é de afastar a tese das recorrentes segundo a qual o facto de a Comunidade estar juridicamente vinculada pelas acusações apresentadas perante o juiz americano constitui um efeito jurídico da propositura de uma acção num órgão jurisdicional americano, uma vez que este pode aplicar-lhe sanções, mesmo que a Comunidade desista da acção, se se verificar que esta foi intentada de maneira abusiva, inconsequente ou vexatória. Com efeito, não se pode equiparar o comportamento inútil ou vexatório de um queixoso, que pode ser punido pelo juiz americano, à adopção de um acto com efeitos obrigatórios tomado por uma instituição comunitária. 114 No que respeita aos efeitos da propositura da acção na District Court, no plano material, as recorrentes referem-se, em primeiro lugar, ao conteúdo que poderia ter uma decisão que as condenasse. No entanto, a decisão de propor a acção na District Court não altera, por si só, a sua situação jurídica a este respeito, expondo-as a sanções que, se não existisse a decisão, não poderiam ser decretadas. A decisão limita-se a desencadear um procedimento destinado a declarar a sua responsabilidade, cuja existência no plano material não é determinada pela propositura da acção. Portanto, se os actos impugnados permitiram revelar às recorrentes que corriam o risco real de lhes serem aplicadas sanções pelo juiz americano, tal constitui uma simples consequência de facto e não um efeito jurídico que os actos impugnados se destinam a produzir (v., por analogia, acórdão IBM/Comissão, referido no n.° 48, supra, n.° 19). Com efeito, embora a propositura da acção no órgão jurisdicional seja indispensável, no plano processual, para que possa ser proferida uma decisão definitiva do juiz sobre o comportamento das recorrentes, ela não afecta, porém, a substância da situação jurídica sobre a qual o juiz tem de se pronunciar. 115 No que respeita, em seguida, à tese das recorrentes segundo a qual são acusadas de comportamentos penalmente censuráveis no âmbito das acções em causa, importa referir que se trata aqui de um efeito factual. As recorrentes invocam, além disso, a imunidade das partes num litígio, a qual as protege de uma acção por difamação que tem por objecto as afirmações caluniosas proferidas no âmbito do processo. No entanto, esta imunidade resulta apenas das disposições do direito dos Estados Unidos, não sendo, portanto, um efeito dos actos impugnados imputável à Comissão. 116 O mesmo se aplica à publicação das queixas da Comissão na Internet, efectuada pela District Court. Com efeito, essa publicação foi efectuada pelo órgão jurisdicional a que foram submetidas as acções no exercício dos seus próprios poderes. Não se pode, portanto, equiparar a uma decisão pela qual a Comissão levanta uma proibição, imposta a empresas que receberam uma comunicação de um documento relativo a um processo perante si pendente, de utilizar esse documento no âmbito de um processo judicial nacional, como o que esteve na origem do acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 18 de Setembro de 1996, Postbank/Comissão (T-353/94, Colect., p. II-921). 117 Por último, as consequências que podem resultar da propositura das acções em causa no plano da publicidade das sociedades cotadas em bolsa têm igualmente natureza factual. 118 Por conseguinte, os efeitos da propositura das acções cíveis segundo o direito dos Estados Unidos, invocados pelas recorrentes, não podem ser considerados efeitos jurídicos obrigatórios, na acepção do artigo 230.° CE, como interpretado pela jurisprudência. 119 Importa, por isso, declarar que os actos impugnados não são actos susceptíveis de recurso nos termos do artigo 230.° CE. Nestas condições, não é necessário analisar as teses das partes relativas à questão de saber se estes actos podem ser qualificados de medidas preparatórias, de actos comparáveis a pareceres ou de medidas de organização interna. Quanto à necessidade de uma tutela jurisdicional efectiva 120 As recorrentes salientam que a inadmissibilidade dos presentes recursos tem por efeito privá-las de qualquer via de direito para contestar os actos impugnados. Com efeito, situando-se o órgão jurisdicional em que foram propostas as acções num Estado terceiro, e na ausência de acto posterior de uma instituição comunitária, nem os órgãos jurisdicionais comunitários nem os órgãos jurisdicionais dos Estados-Membros podem assim ser levados a pronunciar-se sobre a legalidade do comportamento da Comissão. 121 A este respeito, recorde-se que o Tribunal de Justiça afirmou que o acesso à justiça é um dos elementos constitutivos de uma comunidade de direito e que está garantido na ordem jurídica criada pelo Tratado CE por este ter estabelecido um sistema completo de vias de recurso e de procedimentos destinado a confiar ao Tribunal de Justiça a fiscalização da legalidade dos actos das instituições (acórdão de 23 de Abril de 1986, Os Verdes/Parlamento, 294/83, Colect., p. 1339, n.° 23). O Tribunal de Justiça considera que as tradições constitucionais comuns aos Estados-Membros e os artigos 6.° e 13.° da Convenção Europeia para a Protecção dos Direitos do Homem e das Liberdades Fundamentais são a base do direito a um recurso efectivo para o órgão jurisdicional competente (acórdão do Tribunal de Justiça de 15 de Maio de 1986, Johnston, 222/84, Colect., p. 1651, n.° 18). 122 O direito à acção [direito a um recurso efectivo] para toda a pessoa cujos direitos e liberdades garantidas pelo direito da União tenham sido violados foi ainda reafirmado pelo artigo 47.° da Carta dos Direitos Fundamentais da União Europeia, assinada em Nice em 7 de Dezembro de 2000 (JO 2000, C 364, p. 1), que, embora não tenha força jurídica vinculativa, demonstra a importância que os direitos aí enunciados têm na ordem jurídica comunitária. 123 A este respeito, refira-se que os particulares não estão privados do acesso à justiça pelo facto de um comportamento desprovido de carácter decisório não poder ser objecto de um recurso de anulação, uma vez que a acção de indemnização em matéria de responsabilidade extracontratual, prevista nos artigos 235.° CE e 288.° , segundo parágrafo, CE, é ainda possível se esse comportamento for susceptível de desencadear a responsabilidade da Comunidade. 124 Além disso, embora possa parecer desejável que os particulares disponham, a par da acção de indemnização, de uma via de recurso que permita prevenir - ou pôr termo a - comportamentos não decisórios das instituições, susceptíveis de pôr em perigo os seus interesses, sucede, contudo, que essa via de recurso, que implicaria necessariamente que o juiz comunitário endereçasse intimações às instituições, não está prevista no Tratado. Ora, não compete ao juiz comunitário substituir-se ao poder constituinte comunitário para proceder à alteração do sistema de vias de recurso e de procedimentos estabelecido pelo Tratado (acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 27 de Junho de 2000, Salamander e o./Parlamento e Conselho, T-172/98, T-175/98 a T-177/98, Colect., p. II-2487, n.° 75). 125 Resulta do exposto que os recursos devem ser julgados inadmissíveis. Decisão sobre as despesas Quanto às despesas 126 Por força do disposto no artigo 87.° , n.° 2, do Regulamento de Processo, a parte vencida deve ser condenada nas despesas se a parte vencedora o tiver requerido. 127 Tendo as recorrentes sido vencidas, há que condená-las a suportar solidariamente as despesas da Comissão, em conformidade com o requerido por esta. 128 Por força do disposto no artigo 87.° , n.° 4, primeiro parágrafo, do Regulamento de Processo, os Estados-Membros e as instituições que intervenham no processo suportarão as respectivas despesas. Parte decisória Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE PRIMEIRA INSTÂNCIA (Segunda Secção Alargada) decide: 1) Os recursos são julgados inadmissíveis. 2) As recorrentes suportarão as suas próprias despesas e, solidariamente, as despesas da Comissão. 3) Os intervenientes suportarão as suas próprias despesas.

61985CJ0154

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 16 Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του κανονισμού διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα . Επειδή η Ιταλική Δημοκρατία ηττήθηκε, πρέπει να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα . Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ αποφασίζει : 1 ) Η Ιταλική Δημοκρατία, εκδίδοντας διαδοχικά τις εγκυκλίους 66/84, 125/84 και 22/85, που ίσχυσαν από την 1η Ιουλίου 1984 μέχρι τις 21 Ιουνίου 1985, παρέβη τις υποχρεώσεις που υπέχει από το άρθρο 30 της Συνθήκης . 2 ) Καταδικάζει την Ιταλική Δημοκρατία στα δικαστικά έξοδα .

62001CJ0405

en

By order of 4 October 2001, received at the Court on 15 October 2001, the Tribunal Supremo (Supreme Court) referred to the Court for a preliminary ruling under Article 234 EC two questions on the interpretation of Article 39 EC and Articles 1 and 4 of Council Regulation (EEC) No 1612/68 of 15 October 1968 on freedom of movement for workers within the Community (OJ, English Special Edition 1968 (II), p. 475). Those questions were raised in the course of an action for annulment brought by the Colegio de Oficiales de la Marina Mercante Española (Spanish Merchant Navy Officers' Association, hereinafter the Officers' Association) against Real Decreto 2062/1999, por el que se regula el nivel mínimo de formación en profesiones marítimas (Royal Decree No 2062/1999 on the minimum level of training of seafarers) of 30 December 1999 (BOE of 21 January 2000, hereinafter Royal Decree No 2062/1999). Legal background Community legislation Under Article 39 EC: 1. Freedom of movement for workers shall be secured within the Community. 2. Such freedom of movement shall entail the abolition of any discrimination based on nationality between workers of the Member States as regards employment, remuneration and other conditions of work and employment. 3. It shall entail the right, subject to limitations justified on grounds of public policy, public security or public health: (a) to accept offers of employment actually made; (b) to move freely within the territory of Member States for this purpose; (c) to stay in a Member State for the purpose of employment in accordance with the provisions governing the employment of nationals of that State laid down by law, regulation or administrative action; (d) to remain in the territory of a Member State after having been employed in that State, subject to conditions which shall be embodied in implementing regulations to be drawn up by the Commission. 4. The provisions of this Article shall not apply to employment in the public service. In addition, Article 1 of Regulation No 1612/68 provides: 1. Any national of a Member State, shall, irrespective of his place of residence, have the right to take up an activity as an employed person and to pursue such activity, within the territory of another Member State in accordance with the provisions laid down by law, regulation or administrative action governing the employment of nationals of that State. 2. He shall, in particular, have the right to take up available employment in the territory of another Member State with the same priority as nationals of that State. Article 4 of that regulation provides: 1. Provisions laid down by law, regulation or administrative action of the Member States which restrict by number or percentage the employment of foreign nationals in any undertaking, branch of activity or region, or at a national level, shall not apply to nationals of the other Member States. 2. When in a Member State the granting of any benefit to undertakings is subject to a minimum percentage of national workers being employed, nationals of the other Member States shall be counted as national workers, subject to the provisions of the Council Directive of 15 October 1963 ... International provisions The United Nations Convention on the Law of the Sea, signed at Montego Bay on 10 December 1982, contains, in Part VII entitled High Seas, Section I entitled General Provisions, which contains Articles 86 to 115 of the general provisions relating to navigation on the high seas. Articles 91(1), 92(1), 94(1) to (3) and 97(1) and (2) of that convention provide, in particular: Article 91 Nationality of Ships 1. Every State shall fix the conditions for the grant of its nationality to ships, for the registration of ships in its territory, and for the right to fly its flag. Ships have the nationality of the State whose flag they are entitled to fly. There must exist a genuine link between the State and the ship. ...Article 92 Status of Ships 1. Ships shall sail under the flag of one State only and, save in exceptional cases expressly provided for in international treaties or in this Convention, shall be subject to its exclusive jurisdiction on the high seas. ... ...Article 94 Duties of the flag State 1. Every State shall effectively exercise its jurisdiction and control in administrative, technical and social matters over ships flying its flag. 2. In particular every State shall: ... (b) assume jurisdiction under its internal law over each ship flying its flag and its master, officers and crew in respect of administrative, technical and social matters concerning the ship. 3. Every State shall take such measures for ships flying its flag as are necessary to ensure safety at sea, ... ...Article 97 Penal jurisdiction in relation to collision or in any other incident of navigation 1. In the event of a collision or any other incident of navigation concerning a ship on the high seas, involving the penal or disciplinary responsibility of the master or of any other person in the service of the ship, no penal or disciplinary proceedings may be instituted against such person except before the judicial or administrative authorities either of the flag State or of the State of which such person is a national. 2. In disciplinary matters, the State which has issued a master's certificate or a certificate of competence or licence shall alone be competent ... to pronounce the withdrawal of such certificates, even if the holder is not a national of the State which issued them. National legislation Ley 27/1992, de Puertos del Estado y de la Marina Mercante (Law No 27/1992 on National Ports and the Merchant Navy), of 24 November 1992 (BOE, 25 November 1992, hereinafter Law No 27/1992), provides in Article 77, entitled Ships' Crews: 1. The number of crew-members and their professional qualifications must be adequate to ensure at all times the safety of navigation and of the ship, having regard to its technical and operational characteristics, in accordance with conditions which shall be laid down by regulations. 2. The conditions as to the nationality of ships' crews shall also be determined by regulation, although, from the entry into force of this Law, citizens of Member States of the European Economic Community shall be eligible for employment as ships' crew, provided that such employment does not involve even on an occasional basis, the performance of public duties, which is reserved to Spanish citizens. It is apparent from the 15th Additional Provision to Law No 27/1992 entitled Special register of ships and shipowners, that the master and the chief mate of ships entered on the special register established by that provision must have Spanish nationality. That register concerns only ships of owners whose control centre for the operation of the ships is in the Canaries or, if it is situated elsewhere in Spain or abroad, who have in the Canaries a permanent establishment or representation enabling them to exercise the rights and to perform the obligations provided for by the legalisation in force. Only civilian vessels of not less than 100 tonnes, employed in navigation for commercial purposes, excluding fishing vessels, may be entered on that register. Article 8 of Royal Decree No 2062/1999 entitled Specific rules on the recognition of professional qualifications of citizens of the European Union with diplomas issued by one of the Member States, provides: 1. The Directorate General of the Merchant Navy may directly recognise the professional diplomas or specialisation certificates of citizens of the European Union issued by one of those States, in accordance with the applicable national provisions. 2. Recognition of a professional diploma, authenticated by the issue of a Merchant Navy professional ticket, will be required for direct access to employment as a crew-member on board Spanish merchant ships, except for posts which involve or may involve the performance of public duties assigned by law to Spaniards, such as those of master, skipper or chief mate, which shall continue to be reserved for Spanish citizens. 3. Notwithstanding the provisions of the preceding paragraph, citizens of the European Union who hold a diploma issued by a Member State may have command of merchant ships of less than 100 gross register tonnes, which carry cargo or fewer than 100 passengers and operate exclusively between ports or points situated in areas where Spain has sovereignty, sovereign rights or jurisdiction, provided that the person concerned can prove that Spanish citizens have reciprocal rights in the State of which he is a national. Several provisions of Spanish law confer on masters of Spanish merchant navy ships public duties such as those relating to safety and public order, the notarising of documents and returns of births, marriages and deaths. Thus, in relation to safety and law-enforcement duties, Articles 110, 116(3)(f) and 127 of the Law No 27/1992 empower masters, in exceptional circumstances, to take, in dangerous situations on board, all the public-order measures which they consider necessary for the safe progress of the vessel. Failure to comply with such measures and instructions is a serious offence. The master is responsible for recording infringements of that provision in the ship's log. Under Article 610 of the Código de Comercio (Commercial Code), the master may, by virtue of the powers vested in his office, impose penalties on board on those who disobey his orders or commit breaches of discipline. The offences and the measures taken must be recorded and the file transmitted to the competent authorities at the ship's first subsequent port of call. Under Article 700 of the Commercial Code, all passengers must comply with the master's orders in relation to the maintenance of order on board. In addition, in relation to the official certification or the registration of births, marriages and deaths, it is clear from Article 52 of the Código Civil (Civil Code) that the master may, in certain circumstances, solemnise marriages and, from Articles 722 and 729 of that code, that he may receive wills and, if the testator dies on board, that he is responsible for ensuring the safekeeping of the will and its dispatch to the competent authorities. Pursuant to Article 19 of the Ley de Registro Civil (Law on the registration of births, marriages and deaths), the authorities and officials designated by the implementing regulation may register births, marriages and deaths occurring, in among other circumstances, on a sea voyage. The facts stated in such birth certificates have the same probative value as those recorded in entries in registers of births, marriages and deaths. Under Article 71 of the Reglamento del Registro Civil (Regulations on the register of births, marriages and deaths), the document by virtue of which births, marriages and deaths are registered may be drawn up by the ship's master when those events occur during a sea voyage. Article 72 of those regulations provides that the master has the same rights and obligations as a registrar to certify births, deaths and stillbirths and to establish affiliation, as well as to issue burial permits. In accordance with Article 705 of the Commercial Code, the master must draw up the death certificate if a person dies on board and he is empowered, after a period of 24 hours, to take the necessary steps in relation to the body. Under Article 627 of the Commercial Code, the chief mate assumes the master's rights, obligations and responsibilities in the event of the incapacity of the master. The dispute in the main proceedings The Officers' Association brought an action before the Tribunal Supremo for the annulment of certain provisions of the Royal Decree No 2062/1999. According to the Officers' Association, that decree, in particular Article 8(3) thereof, damages the collective interests of the officers of the Spanish merchant navy and is contrary to Article 77 of Law No 27/1992 and to the 15th Additional Provision to that law in so far as it allows nationals of other Member States to have command of certain Spanish vessels. The Tribunal Supremo, finding that masters and chief mates of merchant ships occasionally perform public order duties or duties which, in Spain, are usually entrusted to public officials, enquires whether the fact that a Member State reserves such employment for its nationals is compatible with Article 39 EC and the Court's case-law. According to that court, if such a measure should be regarded as complying with Community law, Article 77(2) of Law No 27/1992, the 15th Additional Provision thereto and Article 8(2) of Royal Decree No 2062/1994, which reserve to Spanish nationals the posts of master and chief mate of merchant ships flying the Spanish flag, should be deemed lawful. The same would be true, a fortiori, of Article 8(3) of Royal Decree No 2062/1999, which gives nationals of other Member States access to the posts of master and chief mate on certain conditions and for certain vessels of the Spanish merchant navy. The Tribunal Supremo observes, in that regard, that an exception to the measure reserving the posts of master and chief mate to the nationals of the flag State such as that provided for by Article 8(3) of Royal Decree No 2062/1999 can be justified by the fact that masters and chief mates exercise only rarely their powers of official authority while they are posted on board small vessels engaged on near-coastal navigation. In addition, in the event that the Member States cannot maintain a measure reserving the posts of master and chief mate of ships flying their flag to their nationals and are required to offer the possibility for nationals of the other Member States to obtain access, in certain circumstances, to those posts, the Tribunal Supremo seeks to ascertain whether it is compatible with Community law to make that possibility subject to a condition of reciprocity, as laid down by Article 8(3) of the Royal Decree No 2062/1999. It is in those circumstances that the Tribunal Supremo decided to stay the proceedings and refer the following questions to the Court for a preliminary ruling: 1. Do Article 39 EC ... and Articles 1 and 4 of Council Regulation (EEC) No 1612/68 of 15 October 1968 on freedom of movement for workers within the Community permit a Member State to reserve the posts of master and chief mate of its merchant ships to its own nationals? If the reply is in the affirmative, may that reservation be formulated in absolute terms (for all types of merchant ships) or is it valid only in cases in which it is foreseeable and reasonable that it may be necessary for masters and chief mates on board actually to carry out certain public duties? 2. If the national provisions of a Member State exclude from the reservation of those posts to its nationals certain commercial shipping situations (defined on the basis of factors such as the gross register tonnage of the ship, the cargo or number of passengers and the characteristics of its voyages) and, in those situations, allow citizens of other Member States of the European Union to have access to the posts in question, may that access be made subject to the condition of reciprocity? It should be borne in mind, as a preliminary point, that Articles 1 and 4 of Regulation No 1612/68 merely clarify and give effect to the rights already conferred by Article 39 EC. Accordingly, the latter article contains the only rules relevant in this case (see, to that effect, Case C-419/92 Scholz [1994] ECR I-505, paragraph 6). The first question By its first question, the referring court is asking, in essence, whether Article 39(4) EC is to be interpreted as meaning that it allows a Member State to reserve for its nationals the posts of master and chief mate of merchant ships flying its flag and whether, in that regard, account must be taken of the fact that, for certain types of shipping, the performance by the master or chief mate of public-service duties within the meaning of Article 39(4) EC is limited and occasional. Observations submitted to the Court The Spanish, Danish, German, Greek, French and Italian Governments and the Commission agree that the posts of master and chief mate of merchant ships flying a Member State's flag may, in accordance with Article 39(4) EC, be reserved for nationals of that Member State in so far as those holding such a post may, by virtue of the domestic law of that State and several international instruments, such as the United Nations Convention on the Law of the Sea, perform duties belonging to the public service within the meaning of that provision, as interpreted by the Court, concerning the maintenance of safety and the exercise of police powers, as well as public certification and the drawing-up of certificates of births, marriages and deaths. Those governments support their views by pointing to the increased potential risks on the high seas and the fact that ships there are beyond the reach of the public authorities, which necessitates the presence on board of a representative of the State, with decision-making power, in the person of the master. Case C-114/97 Commission v Spain [1998] ECR I-6717, paragraph 33, and Case C-283/99 Commission v Italy [2001] ECR I-4363, paragraph 25, from which it is clear that the concept of employment in the public service does not encompass employment by a private natural or legal person, are not relevant, notwithstanding the fact that the master of a merchantman is employed by a private shipowner. According to the Danish, Greek, and French Governments and the Commission, what is important is that, even where there is no organic relationship with the administrative authorities, the master has powers conferred by public law for the purposes of the general interests of the State, which, as the German Government also submits, accords with the functional view of the public service underlying the Court's case-law. However, the Spanish Government submits that reserving the posts of master and chief mate of ships flying the flag of a Member State for nationals of that State is compatible with Article 39(4) EC only if the actual exercise of public duties is foreseeable and reasonable. That is the basis for Article 8(3) of Royal Decree No 2062/1999, which allows nationals of other Member States to have command of small and medium-sized Spanish ships the range of which is limited and which sail within Spanish territorial waters, so that acts in exercise of public law powers can easily be put off. Such is the case of vessels used mainly for leisure and tourism. On the other hand, the Danish, Greek, French and Italian Governments and the Commission maintain that where the master of a vessel is entrusted by a Member State with powers under public law, the derogation provided for by Article 39(4) EC may validly be invoked irrespective of the vessel's size, the number of passengers, its itinerary, its proximity to national territory or whether the master will actually perform the public duties in question, such as may be performed on vessels of any type at any time, whenever the situation on board so requires. The Norwegian Government, after pointing out that, according to the Court's case-law, Article 39(4) EC, as an exception to the principle of freedom of movement of workers, must be strictly interpreted (see, among others, Case 152/73 Sotgiu [1974] ECR 153), wonders whether the public duties traditionally devolved on ships' masters enable it to be stated that a master nowadays participates, directly or indirectly, in the exercise of powers conferred by public law. The Norwegian Government observes that, because of current technology, the need to make use of such authority is less than it formerly was, when ships were in general much longer at sea and when it was much more difficult to obtain instructions from national authorities. Moreover, more than half of the world's fleet is these days registered under flags of convenience and the fact that neither the master nor the crews of such vessels possess the nationality of the flag State does not, in general, cause any particular problem. The Spanish, Greek, French and Italian Governments submit, in the alternative, that a Member State is entitled to reserve the posts of master and chief mate for its own nationals on the basis of Article 39(3) EC. In that regard, the Commission contends that Article 39(3) EC applies only to individuals whose personal conduct endangers public order or public safety. Furthermore, it is inappropriate to invoke it in order to exclude an entire profession from the application of the principle of freedom of movement for persons on the ground that its members are responsible for ensuring public order or safety on board (see, to that effect, Commission v Spain , cited above, paragraph 42). That view is borne out by Article 3(1) of Council Directive 64/221/EEC of 25 February 1964 on the co-ordination of special measures concerning the movement and residence of foreign nationals which are justified on grounds of public policy, public safety or public health (OJ, English Special Edition, Series I, 1963-1964, p. 117). Reply of the Court It is appropriate to observe, at the outset, that Article 39(1) to (3) EC lays down the principle of the free movement of workers and the abolition of all discrimination based on nationality between workers of the Member States. Article 39(4) EC provides, however, that the provisions of that article are not to apply to employment in the public service. According to the Court's case-law, the concept of public service within the meaning of Article 39(4) EC must be given uniform interpretation and application throughout the Community and cannot therefore be left entirely to the discretion of the Member States (see, in particular, Sotgiu , cited above, paragraph 5, and Case 149/79 Commission v Belgium [1980] ECR 3881, paragraphs 12 and 18). It covers posts which involve direct or indirect participation in the exercise of powers conferred by public law and duties designed to safeguard the general interests of the State or of other public authorities and thus presume on the part of those occupying them the existence of a special relationship of allegiance to the State and reciprocity of rights and duties which form the foundation of the bond of nationality ( Commission v Belgium , cited above, paragraph 10, and Case C-290/94 Commission v Greece [1996] ECR I-3285, paragraph 2). On the other hand, the Article 39(4) EC exception does not cover posts which, whilst coming under the State or other bodies governed by public law, still do not involve any association with tasks belonging to the public service properly so called ( Commission v Belgium , paragraph 11, and Commission v Greece , paragraph 2), nor, a fortiori, to employment by a private natural or legal person, whatever the duties of the employee ( Commission v Spain , paragraph 33, and Commission v Italy , paragraph 25). It is also clear from the Court's case-law that, as a derogation from the fundamental principle that workers in the Community should enjoy freedom of movement and not suffer discrimination, Article 39(4) EC must be construed in such a way as to limit its scope to what is strictly necessary for safeguarding the interests which that provision allows the Member States to protect (see, in particular, Case 225/85 Commission v Italy [1987] ECR 2625, paragraph 7). In this case, Spanish law confers on masters and chief mates of merchant ships flying the Spanish flag, first, rights connected to the maintenance of safety and to the exercise of police powers, particularly in the case of danger on board, together with, in appropriate cases, powers of investigation, coercion and punishment, which go beyond the requirement merely to contribute to maintaining public safety by which any individual is bound, and, secondly, authority in respect of notarial matters and the registration of births, marriages and deaths, which cannot be explained solely by the requirements entailed in commanding the vessel. Such duties constitute participation in the exercise of rights under powers conferred by public law for the purposes of safeguarding the general interests of the flag State. The fact that masters are employed by a private natural or legal person is not, as such, sufficient to exclude the application of Article 39(4) EC since it is established that, in order to perform the public functions which are delegated to them, masters act as representatives of public authority, at the service of the general interests of the flag State. However, recourse to the derogation from the freedom of movement for workers provided for by Article 39(4) EC cannot be justified solely on the ground that rights under powers conferred by public law are granted by national law to holders of the posts in question. It is still necessary that such rights are in fact exercised on a regular basis by those holders and do not represent a very minor part of their activities. Indeed, as has been pointed out in paragraph 41 of this judgment, the scope of that derogation must be limited to what is strictly necessary for safeguarding the general interests of the Member State concerned, which cannot be imperilled if rights under powers conferred by public law are exercised only sporadically, even exceptionally, by nationals of other Member States. It is clear from the statements of the referring court and the Spanish Government that the posts of master and chief mate in the Spanish merchant navy are posts in which exercise of the duty of representing the flag State is, in practice, only occasional. Further, it should be noted that the United Nations Convention on the Law of the Sea does not require that a ship's master be a national of the flag State. It remains to be considered whether the nationality condition to which access to the categories of employment in issue is subject may be justified on the basis of Article 39(3) EC. In that regard, it is sufficient to recall that the right of Member States to restrict freedom of movement for persons on grounds of public policy, public security or public health is not intended to exclude economic sectors such as that of merchant shipping, or occupations, such as that of master or chief mate of merchantmen from the application of that principle as regards access to employment, but to allow Member States to refuse access to their territory or residence there to persons whose access or residence would in itself constitute a danger for public policy, public security or public health (see, as far as public health is concerned, Case 131/85 Gül [1986] ECR 1573, paragraph 17, and as far as private security is concerned, Commission v Spain , paragraph 42). Thus, a general exclusion from access to the posts of master and chief mate in the merchant navy cannot be justified on the grounds mentioned in Article 39(3) EC. In view of the foregoing, the answer to the first question must be that Article 39(4) EC is to be construed as allowing a Member State to reserve for its nationals the posts of master and chief mate of merchant ships flying its flag only if the rights under powers conferred by public law on masters and chief mates of such ships are actually exercised on a regular basis and do not represent a very minor part of their activities. The second question By the second question, the referring court is asking, in essence, whether Article 39 EC must be interpreted as precluding a Member State making access by nationals of the other Member States to the posts of master and chief mate of merchant ships flying its flag such as those covered by Article 8(3) of the Royal Decree No 2062/1999 subject to a condition of reciprocity. Observations submitted to the Court The Spanish Government submits that the possibility of reserving the posts of master and chief mate of their merchant navy vessels for their nationals derives from a right conferred on the Member States by Article 39(4) EC, which they may exercise or restrict according to conditions laid down by their domestic legislation. The French Government observes that, in so far as it excludes the employment which it refers to from the scope of the Treaty, Article 39(4) EC constitutes a reservation of powers to the Member States and differs, in that regard, from the exceptions to the freedoms of movement provided for, in particular, by Articles 30 EC, 39(3) EC and 46 EC (see, to that effect, Commission v Belgium , cited above, paragraph 10). Moreover, contrary to what the Court has held in relation to recourse to the exceptions provided for by Article 30 EC, Member States cannot be required to justify the measures which they adopt in respect of such employment. A Member State is free to give access to certain such employment to nationals of certain Member States, on the conditions which it considers appropriate, such as on condition of reciprocity. Admittedly, the Court has held, in particular in Sotgiu , cited above, that once a Member State has admitted workers who are nationals of other Member States into its public service, Article 39(4) EC cannot justify discriminatory measures against them with regard to remuneration or other conditions of work. However, the present case concerns the detailed rules themselves for access to employment in the public service, so that such case-law does not apply in the present case. Indeed, by confining themselves to laying down, for employment falling within the scope of Article 39(4) EC, an exception to the nationality condition for the nationals of only certain Member States with which, for example, there is reciprocity, the Spanish authorities have not abandoned the principle that such employment is reserved for Spanish nationals and have therefore not given general access to that employment. The Commission maintains that the Member States may always decline to apply the exception laid down by Article 39(4) EC for employment covered by that provision and give complete or partial access to such employment to the nationals of other Member States. However, where access is partial, it must be made subject to conditions which are objective and comply with Community law. The requirement of reciprocity is incompatible with the principle of equal treatment (Case 1/72 Frilli [1972] ECR 457, paragraph 19, and Case 186/87 Cowan [1989] ECR 195, paragraph 20). Similarly, the Norwegian Government argues that, where a State allows workers from other Member States to occupy posts covered by Article 39(4) EC, no discrimination can be allowed with regard to such workers. Giving such access shows, of itself, that the interests which justify the exception to the principle of non-discrimination permitted by Article 39(4) EC are not at issue (see, to that effect, Sotgiu , paragraph 4). The Court's reply It is clear from the reply to the first question that the posts of master and chief mate in the merchant navy as referred to in Article 8(3) of Royal Decree No 2062/1999 cannot come within the scope of the exception provided for by Article 39(4) EC. Consequently, in accordance with Article 39(2) EC, any national of a Member State is entitled to access to such posts free from any discrimination based on nationality. Furthermore, it is evident from settled case-law that implementation of the obligations imposed on Member States by the Treaty or secondary legislation cannot be made subject to a condition of reciprocity (see, among others, Case C-163/99 Portugal v Commission [2001] ECR I-2613, paragraph 22, and Case C-142/01 Commission v Italy [2002] ECR I-4541, paragraph 7). Therefore, the answer to the second question must be that Article 39 EC is to be construed as precluding a Member State making access by nationals of the other Member States to the posts of master and chief mate of merchant ships flying its flag, such as those covered by Article 8(3) of Royal Decree No 2062/1999, subject to a condition of reciprocity. Costs The costs incurred by the Danish, German, Greek, French, Italian and Norwegian Governments and by the Commission, which have submitted observations to the Court, are not recoverable. Since these proceedings are, for the parties to the main proceedings, a step in the proceedings pending before the national court, the decision on costs is a matter for that court. On those grounds, THE COURT, in answer to the questions referred to it by the Tribunal Supremo by order of 4 October 2001, hereby rules: 1. Article 39(4) EC is to be construed as allowing a Member State to reserve for its nationals the posts of master and chief mate of merchant ships flying its flag only if the rights under powers conferred by public law on masters and chief mates of such ships are actually exercised on a regular basis and do not represent a very minor part of their activities. 2. Article 39 EC is to be construed as precluding a Member State making access by nationals of the other Member States to the posts of master and chief mate of merchant ships flying its flag, such as those covered by Article 8(3) of Royal Decree No 2062/1999 por el que se regula el nivel mínimo de formación en profesiones marítimas of 30 December 1999, subject to a condition of reciprocity. Rodríguez Iglesias Puissochet Wathelet Schintgen Timmermans Gulmann Edward La Pergola Jann Skouris Macken Colneric von Bahr Cunha Rodrigues Rosas Delivered in open court in Luxembourg on 30 September 2003. R. Grass G.C. Rodríguez Iglesias Registrar President – Language of the case: Spanish.

61999CJ0203

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante resolución de 21 de mayo de 1999, recibida en el Tribunal de Justicia el 26 de mayo siguiente, el Højesteret planteó, con arreglo al artículo 234 CE, cinco cuestiones prejudiciales sobre la interpretación de los artículos 7, letras a) y c), y 9, párrafo primero, letras a) y b), de la Directiva 85/374/CEE del Consejo, de 25 de julio de 1985, relativa a la aproximación de las disposiciones legales, reglamentarias y administrativas de los Estados miembros en materia de responsabilidad por los daños causados por productos defectuosos (DO L 210, p. 29; EE 13/19, p. 8; en lo sucesivo, «Directiva»). 2 Dichas cuestiones se suscitaron en el marco de un litigio entre el Sr. Veedfald y la Århus Amstkommune (Administración provincial de Århus; en lo sucesivo «Amstkommune») a raíz de la negativa de ésta a estimar su reclamación de indemnización presentada a raíz de una tentativa infructuosa de trasplante de riñón practicada en un hospital perteneciente a la Amtskommune. La normativa comunitaria 3 La Directiva establece en su artículo 1 el principio de responsabilidad del productor por los daños causados por el defecto de su producto. Las exoneraciones de responsabilidad están establecidas en el artículo 7 de esta Directiva, cuyo tenor es el siguiente: «En aplicación de la presente Directiva, el productor no será responsable si prueba: a) que no puso el producto en circulación; [...] c) o que él no fabricó el producto para venderlo o distribuirlo de alguna forma con fines económicos, y que no lo fabricó ni distribuyó en el ámbito de su actividad profesional; [...]» 4 El artículo 9 de la Directiva dispone: «A los efectos del artículo 1, se entiende por "daños": a) los daños causados por muerte o lesiones corporales; b) los daños causados a una cosa o la destrucción de una cosa, que no sea el propio producto defectuoso, previa deducción de una franquicia de 500 [euros], a condición de que tal cosa: i) sea de las que normalmente se destinan al uso o consumo privados y ii) el perjudicado la haya utilizado principalmente para su uso o consumo privados. El presente artículo no obstará a las disposiciones nacionales relativas a los daños inmateriales.» La normativa nacional 5 El Derecho danés se adaptó a la Directiva mediante la Ley nº 371 om produktansvar (Ley sobre la responsabilidad derivada de daños causados por productos defectuosos), de 7 de junio de 1989. El artículo 2 de dicha Ley establece: «1. La presente Ley regula la obligación de indemnizar, en forma de daños y perjuicios, los daños corporales así como los daños causados por la pérdida de la persona que aporte el sustento familiar. Asimismo, la Ley se refiere a la obligación de indemnizar los daños causados a las cosas en los supuestos mencionados en el apartado 2. 2. La Ley se aplica a los daños en las cosas si el objeto de que se trata, por su naturaleza, es de los que normalmente se destinan a un uso no profesional y se utiliza principalmente por el perjudicado de conformidad con dicho uso. La presente Ley no se aplicará a los daños causados en el propio producto defectuoso.» 6 Según el artículo 7 de la Ley nº 371: «El productor no será responsable si prueba: 1) que no puso el producto en circulación, 2) que no fabrica, produce, recolecta ni pone en circulación el producto en el ámbito de una actividad profesional, [...]» El litigio principal y las cuestiones prejudiciales 7 De la resolución de remisión resulta que el 21 de noviembre de 1990, el Sr. Veefald debía sufrir un trasplante de riñón en el hospital de Skejby. Tras haber extraído el riñón del donante, hermano del Sr. Veedfald, se preparó para el trasplante por medio de una irrigación con un líquido de perfusión destinado a este fin. 8 Por ser defectuoso el líquido, durante la irrigación se obstruyó una arteriola del riñón por lo que éste resultó inutilizable para cualquier trasplante. El líquido de irrigación había sido fabricado en los laboratorios de la farmacia de otro hospital, el Århus Kommunehospital (hospital municipal de Århus), y preparado para su utilización en el hospital de Skejby. La Amtskommune es propietaria y gestora de ambos hospitales. 9 Basándose en la Ley nº 371, el Sr. Veedfald solicitó una indemnización a la Amtskommune. Ésta declinó su responsabilidad alegando que no había puesto el producto en circulación y que no lo había fabricado con fines económicos, puesto que ambos hospitales están exclusivamente financiados con fondos públicos. El Sr. Veedfald interpuso un recurso contra esta resolución denegatoria de indemnización ante el Vestre Landsret (Dinamarca), recurso que fue desestimado mediante sentencia de 29 de septiembre de 1997. Por lo tanto, interpuso un recurso de apelación ante el Højesteret. 10 Por suscitarle dudas la interpretación del Derecho nacional a la luz de las disposiciones de la Directiva, dicho tribunal decidió suspender el procedimiento y plantear al Tribunal de Justicia las siguientes cuestiones prejudiciales: «1) ¿Debe interpretarse la letra a) del artículo 7 de la Directiva 85/374/CEE del Consejo, de 25 de julio de 1985, en el sentido de que un producto defectuoso no se ha puesto en circulación si se ha elaborado en el marco de la prestación de un servicio médico concreto y se utiliza en un órgano humano que ha sido extraído del cuerpo de un donante con el fin de prepararlo para su trasplante al cuerpo de otra persona y que, como consecuencia de ello, se ha causado el daño en el órgano? 2) ¿Debe interpretarse la letra c) del artículo 7 de la Directiva 85/374/CEE del Consejo, de 25 de julio de 1985, en el sentido de que un hospital de titularidad pública está exento de responsabilidad con arreglo a la Directiva por los productos que elabora y utiliza en el ámbito de un servicio concreto financiado con fondos públicos, prestado por el productor a la persona perjudicada sin ninguna contraprestación? 3) ¿Impone el Derecho comunitario exigencias aplicables a la delimitación por los Estados miembros de las expresiones "daños causados por muerte o lesiones corporales" y "daños causados a una cosa o la destrucción de una cosa", contenidas en el artículo 9 de la Directiva 85/374/CEE del Consejo, de 25 de julio de 1985, o pueden los distintos Estados miembros decidir libremente lo que debe entenderse por "daños causados por muerte o lesiones corporales" y "daños causados a una cosa o la destrucción de una cosa"? 4) ¿Debe interpretarse la letra a) del artículo 9 de la Directiva 85/374/CEE del Consejo, de 25 de julio de 1985, en el sentido de que el daño causado en un órgano humano que se extrae del cuerpo de un donante para, inmediatamente después, trasplantarlo al cuerpo de otra persona está comprendido en la expresión "daños causados por lesiones corporales" con respecto al receptor del órgano? 5) ¿Debe interpretarse la letra b) del artículo 9 de la Directiva 85/374/CEE del Consejo, de 25 de julio de 1985, en el sentido de que el daño causado en un órgano humano que se extrae del cuerpo de un donante para, inmediatamente después, trasplantarlo al cuerpo de otra persona está comprendido en la expresión "daños causados a una cosa o la destrucción de una cosa" con respecto al receptor del órgano?» Sobre la primera cuestión 11 Mediante su primera cuestión, el órgano jurisdiccional remitente pretende esencialmente que se dilucide si el artículo 7, letra a), de la Directiva debe interpretarse en el sentido de que un producto defectuoso se pone en circulación cuando el fabricante del producto lo fabrica y utiliza en el marco de una prestación médica concreta, que consiste en preparar un órgano humano para su trasplante y el daño causado a éste es consecuencia de dicha preparación. 12 Con carácter preliminar, por lo que se refiere al argumento de la Amtskommune y del Gobierno danés, según el cual la utilización de un producto en el marco de una prestación de servicios no puede, en principio, estar comprendida en el ámbito de aplicación de la Directiva hasta que el legislador comunitario no haya adoptado las normas relativas a las prestaciones de servicios, basta con señalar que en el litigio principal se trata del estado defectuoso de un producto utilizado en el marco de una prestación de servicios, y no del estado defectuoso de ésta como tal. 13 Según la Amtskommune, no existe puesta en circulación del producto en el sentido del artículo 7, letra a), de la Directiva en una situación como la del litigio principal. Ésta se caracteriza a su juicio por el hecho de que el paciente no compró intencionalmente el producto y éste, destinado a un uso estrictamente interno por el propio productor, no salió de la «esfera de control» constituida por la unidad del centro hospitalario, la farmacia y los médicos intervinientes. 14 A este respecto, es preciso hacer constar que la Directiva no define el concepto de «puesta en circulación». Por lo tanto, hay que interpretar este concepto conforme a la finalidad y al objetivo perseguido por la Directiva. 15 A estos efectos, es necesario precisar que el artículo 1 de la Directiva, leído a la luz del segundo considerando de ésta, consagra el principio de la responsabilidad objetiva del productor por un defecto de su producto cuando éste causa un daño. Sin embargo, según el artículo 7 de la Directiva, el productor puede liberarse de su responsabilidad en determinados casos, enumerados taxativamente por dicha disposición, si prueba que su situación está comprendida en alguno de ellos. En estas circunstancias, conforme a reiterada jurisprudencia, tales casos deben ser objeto de interpretación estricta. 16 Como han señalado acertadamente el Sr. Veedfald, los Gobiernos austriaco, francés y del Reino Unido y la Comisión, la exoneración de la responsabilidad por no haberse puesto en circulación el producto, establecida en el artículo 7, letra a), de la Directiva, comprende en primer lugar los casos en que una persona distinta del productor haya hecho salir el producto del proceso de fabricación. Además, como alegaron los dos primeros Gobiernos antes mencionados y la Comisión, están excluidas del ámbito de aplicación de la Directiva la utilización del producto contra la voluntad del productor, por ejemplo cuando el proceso de fabricación aún no esté terminado, así como la utilización para fines privados o en situaciones similares. Sin embargo, no resulta de los autos que el litigio principal esté comprendido en una de dichas situaciones. 17 En cuanto al argumento de la Amtskommune, según el cual el producto no se puso en circulación debido a que no había salido de la «esfera de control» médica, constituida por la farmacia que lo fabricó y por el hospital en el que se había utilizado dicho producto, es preciso señalar que tales circunstancias no son determinantes cuando, como en el litigio principal, la utilización del producto se caracteriza por que la misma persona a la que está destinado debe acudir a la «esfera de control». Como ha subrayado el Gobierno del Reino Unido, en el caso de un paciente que acude al hospital, el hecho de que el producto utilizado en el marco de un tratamiento médico haya sido fabricado en el establecimiento o haya sido adquirido a un tercero, como podría haber ocurrido en el caso de autos, no es determinante. En efecto, el hecho de que un producto utilizado en el marco de una prestación de servicios haya sido fabricado por un tercero, por el prestador del propio servicio o por una entidad con él relacionada no puede, por sí mismo, tener incidencia en el hecho de que ha sido puesto en circulación. 18 De todo ello resulta que procede responder a la primera cuestión que el artículo 7, letra a), de la Directiva debe interpretarse en el sentido de que un producto defectuoso se pone en circulación cuando se utiliza en el marco de una prestación médica concreta que consiste en preparar un órgano humano para su trasplante y el daño causado a éste es consecuencia de dicha preparación. Sobre la segunda cuestión 19 Mediante su segunda cuestión, el órgano jurisdiccional remitente pretende esencialmente que se dilucide si el artículo 7, letra c), de la Directiva debe interpretarse en el sentido de que la exoneración de la responsabilidad prevista para el caso de un producto que no ha sido fabricado por el productor con fines económicos ni en el marco de su actividad profesional se aplica al caso de un producto defectuoso que ha sido fabricado y utilizado en el marco de una prestación médica concreta totalmente financiada con fondos públicos y por la que el paciente no debe pagar ninguna contraprestación. 20 La Amtskommune alega que la financiación de la asistencia médica con cargo a fondos públicos, que constituye una característica del sistema sanitario danés y, por lo tanto, la falta de un vínculo económico directo entre el hospital y el paciente, tiene por consecuencia que un hospital que fabrica un producto defectuoso no actúa con fines económicos ni en el ámbito de una actividad profesional en el sentido del artículo 7, letra c), de la Directiva. Los Gobiernos danés e irlandés añaden que la aplicación del sistema de responsabilidad de la Directiva a los hospitales de titularidad pública tendría consecuencias nefastas sobre la estructura total de los regímenes sanitarios, que sufrirían así una discriminación en relación con los regímenes privados. 21 A este respecto, es necesario reconocer que el hecho de que los productos fabricados para una prestación médica concreta que no es pagada directamente por el paciente, sino que se financia con cargo a los fondos públicos alimentados por los contribuyentes, no puede privar a la fabricación de estos productos su carácter económico y profesional. En efecto, no se trata de una actividad voluntaria que, como tal, podría estar comprendida en la exoneración de responsabilidad prevista en el artículo 7, letra c), de la Directiva. Además, la propia Amtskommen reconoció en la vista que, en semejantes circunstancias, un hospital privado sería sin duda alguna responsable del estado defectuoso del producto con arreglo a las disposiciones de la Directiva. 22 De todo ello resulta que procede responder a la segunda cuestión que el artículo 7, letra c), de la Directiva debe interpretarse en el sentido de que la exoneración de responsabilidad por falta de actividad con fines económicos o de actividad profesional no se aplica al caso de un producto defectuoso que ha sido fabricado y utilizado en el marco de una prestación médica concreta totalmente financiada con fondos públicos y por la que el paciente no debe pagar contraprestación alguna. Sobre la tercera cuestión 23 Mediante su tercera cuestión, el órgano jurisdiccional nacional pretende que se dilucide si el Derecho comunitario impone exigencias aplicables a la delimitación por los Estados miembros de las expresiones «daños causados por muerte o lesiones corporales» y «daños causados a una cosa o la destrucción de una cosa, que no sea el propio producto defectuoso», que figuran en el artículo 9 de la Directiva. 24 El Sr. Veefald, el Gobierno irlandés, el Gobierno del Reino Unido y la Comisión consideran que estos conceptos deben ser definidos por el Derecho comunitario para que se apliquen de forma uniforme en toda la Comunidad. Por el contrario, la Amtskommune alega que corresponde a los Estados miembros precisar el sentido de dichos conceptos. 25 A este respecto, es preciso señalar con carácter preliminar que, a diferencia de los términos «producto», «productor» y «producto defectuoso» que la Directiva define expresamente en sus artículos 2, 3 y 6, respectivamente, el término «daños» no se define en la Directiva. En efecto, ni el artículo 9 ni el artículo 1, al que remite el artículo 9, contienen una definición expresa del concepto de daños. 26 Sin embargo, el artículo 9 de la Directiva indica que el concepto de daños debe cubrir, a la vez, los daños causados por muerte y lesiones corporales y los daños causados a una cosa o la destrucción de una cosa, y que, en este último caso, el daño debe ser de un importe superior a 500 euros, mientras que la cosa dañada debe ser de un tipo de las que normalmente se destinan al uso o al consumo privados y debe haber sido utilizada como tal por la persona perjudicada. 27 Si bien la precisión del contenido de ambas categorías de daños está, por lo demás, a cargo de los legisladores nacionales, no es menos cierto que, con excepción del daño moral cuya reparación depende exclusivamente de las disposiciones del Derecho nacional, debe garantizarse una indemnización adecuada y total a las víctimas de un producto defectuoso por estas dos categorías de daños. En efecto, por una parte, la aplicación de normas nacionales no puede menoscabar la eficacia de la Directiva (véase, en este sentido, la sentencia de 15 de mayo de 1990, Hagen, C-365/88, Rec. p. I-1845, apartado 20). Por otra parte, incumbe al órgano jurisdiccional nacional interpretar el Derecho nacional a la luz del tenor y de la finalidad de la Directiva (véase, en particular, la sentencia de 10 de abril de 1984, Von Colson y Kamann, 14/83, Rec. p. 1891, apartado 26). 28 Por lo tanto, un Estado miembro no puede limitar los tipos de daño material, causado por muerte o lesiones corporales, o de daño causado a una cosa o que consista en la destrucción de la cosa, que han de ser indemnizados. 29 En consecuencia, procede responder a la tercera cuestión que el artículo 9 de la Directiva debe interpretarse en el sentido de que, a excepción del daño moral cuya reparación se rige exclusivamente por las disposiciones del Derecho nacional y de las exclusiones que resultan de las precisiones aportadas por esta disposición en lo que respecta a los daños causados a una cosa, un Estado miembro no puede limitar los tipos de daño material causado por muerte o lesiones corporales, o de daño causado a una cosa o que consista en la destrucción de una cosa, que han de ser indemnizados. Sobre las cuestiones cuarta y quinta 30 Mediante sus cuestiones cuarta y quinta, el órgano jurisdiccional remitente pide aclaraciones relativas a la aplicación del concepto de daños a las circunstancias del litigio principal. 31 Con carácter preliminar, cabe recordar que, en el marco del artículo 234 CE, el Tribunal de Justicia no es competente para aplicar las normas comunitarias a un caso determinado, sino tan sólo para interpretar el Tratado y los actos adoptados por las instituciones de la Comunidad (véase, en particular, la sentencia de 22 de octubre de 1998, Jokela y Pitkäranta, asuntos acumulados C-9/97 y C-118/97, Rec. p. I-6267, apartado 30). 32 Por lo que se refiere a los elementos de la Directiva que requieren una interpretación que incumbe al Tribunal de Justicia, es preciso señalar que el artículo 1 de la Directiva establece que el productor es responsable de los daños causados por los defectos de su producto. El artículo 9 indica las distintas categorías de daños cubiertas por la Directiva, a saber los daños causados por muerte o por lesiones corporales y los daños causados a una cosa o la destrucción de una cosa, que no sean los daños causados al propio producto defectuoso, dejando a cargo de los Estados miembros reparar, con arreglo al Derecho nacional, los daños morales. Por lo tanto, los artículos 1 y 9 mencionan de manera exhaustiva las categorías de daños posibles. 33 De todo ello resulta que, en virtud de la Directiva, el juez nacional está obligado a examinar en qué categoría deben agruparse las circunstancias del asunto, a saber, si se trata bien de daños cubiertos por el artículo 9, párrafo primero, letra a), o por el artículo 9, párrafo primero, letra b), de la Directiva, o bien de daños morales que puedan estar cubiertos por el Derecho nacional. En cambio, no puede denegar toda indemnización en virtud de la Directiva basándose en que, pese a concurrir los demás requisitos de la responsabilidad, los daños sufridos no están comprendidos en ninguna de las categorías antes mencionadas. Decisión sobre las costas Costas 34 Los gastos efectuados por los Gobiernos danés, francés, irlandés, austriaco y del Reino Unido y por la Comisión, que han presentado observaciones ante este Tribunal de Justicia, no pueden ser objeto de reembolso. Dado que el procedimiento tiene, para las partes del litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano jurisdiccional nacional, corresponde a éste resolver sobre las costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA (Sala Quinta), pronunciándose sobre las cuestiones planteadas por el Højesteret mediante resolución de 21 de mayo de 1999, declara: 1) El artículo 7, letra a), de la Directiva 85/374/CEE del Consejo, de 25 de julio de 1985, relativa a la aproximación de las disposiciones legales, reglamentarias y administrativas de los Estados miembros en materia de responsabilidad por los daños causados por productos defectuosos, debe interpretarse en el sentido de que un producto defectuoso se pone en circulación cuando se utiliza en el marco de una prestación médica concreta que consiste en preparar un órgano humano para su trasplante y el daño causado a éste es consecuencia de dicha preparación. 2) El artículo 7, letra c), de la Directiva 85/374 debe interpretarse en el sentido de que la exoneración de responsabilidad por falta de actividad con fines económicos o de actividad profesional no se aplica al caso de un producto defectuoso que ha sido fabricado y utilizado en el marco de una prestación médica concreta totalmente financiada con fondos públicos y por la que el paciente no debe pagar contraprestación alguna. 3) El artículo 9 de la Directiva 85/374 debe interpretarse en el sentido de que, a excepción del daño moral cuya reparación se rige exclusivamente por las disposiciones del Derecho nacional y de las exclusiones que resultan de las precisiones aportadas por esta disposición en lo que respecta a los daños causados a una cosa, un Estado miembro no puede limitar los tipos de daño material causado por muerte o lesiones corporales, o de daño causado a una cosa o que consista en la destrucción de una cosa, que han de ser indemnizados. 4) En virtud de la Directiva 85/374, el juez nacional está obligado a examinar en qué categoría deben agruparse las circunstancias del asunto, a saber, si se trata bien de daños cubiertos por el artículo 9, párrafo primero, letra a), o por el artículo 9, párrafo primero, letra b), de la Directiva 85/374, o bien de daños morales que puedan estar cubiertos por el Derecho nacional. En cambio, no puede denegar toda indemnización en virtud de dicha Directiva basándose en que, pese a concurrir los demás requisitos de la responsabilidad, los daños sufridos no están comprendidos en ninguna de las categorías antes mencionadas.

62005CJ0429

mt

Motivi tas-sentenza 1. It-talba għal deċiżjoni preliminari tirrigwarda l-interpretazzjoni tad-Direttiva tal-Kunsill 87/102 /KEE, tat-22 ta’ Dicembru 1986, għall-approssimazzjoni tal-liġijiet, regolamenti u dispożizzjonijiet amministrattivi ta’ l-Istati Membri dwar il-kreditu lill-konsumatur (ĠU L 42, 1987, p. 48), kif emendata mid-Direttiva 98/7/KE, tal-Parlament Ewropew u tal-Kunsill tas-16 ta’ Frar 1998 (ĠU L 101, p. 17, aktar ’il quddiem id-“Direttiva 87/102”), b’mod partikolari l-Artikoli 11 u 14. 2. Din it-talba ġiet ippreżentata fil-kuntest ta’ kawża bejn is-Sur Rampion u s-Sinjura Godard, miżżewġa Rampion, (aktar ’il quddiem il-“miżżewġin Rampion”) u l-kumpanniji Franfinance SA (aktar ’il quddiem “Franfinance”) u K par K SAS (aktar ’il quddiem “K par K”) fir-rigward ta’ kuntratt ta’ bejgħ ta’ twieqi u ta’ faċilità ta’ kreditu użata għall-finanzjament ta’ dan il-kuntratt. Il-kuntest ġuridiku Id-dritt Komunitarja 3. Id-Direttiva 87/102 hija intiża għall-approssimazzjoni tal-liġijiet, regolamenti u dispożizzjonijiet amministrattivi ta’ l-Istati Membri dwar il-kreditu lill-konsumatur. 4. L-Artikolu 11 ta’ din id-Direttiva jipprovdi li: “1. L-Istati Membri għandhom jiżguraw li l-eżistenza ta’ ftehim ta’ kreditu m’għandu jaffettwa bl-ebda mod id-drittijiet tal-konsumatur kontra min jipprovdi xi oġġetti jew servizzi mixtrija permezz ta’ ftehim bħal dan f’każijiet meta l-merkanzija jew is-servizzi ma jiġux ipprovduti jew b’xi mod ieħor m’humiex konformi mal-kuntratt tal-provvista. 2. Fejn: (a) biex jixtri xi oġġetti jew jikseb xi servizzi l-konsumatur jidħol f’xi ftehim ta’ kreditu ma’ xi persuna li ma tkunx dik li tipprovdihom; u (b) min ikun qed jagħti l-kreditu u min jipprovdi l-merkanzija jew is-servizzi għandhom xi ftehim minn qabel li taħtu l-kreditu huwa disponibbli biss minn dik il-persuna li qiegħda tagħti l-kreditu lil min qed jixtri mingħand dik il-persuna li qiegħda tipprovdi għax-xiri tal-merkanzija jew tas-servizzi mingħand dik il-persuna li tipprovdihom; u (ċ) l-konsumatur imsemmi fis-subparagrafu (a) jikseb il-kreditu tiegħu skond dak il-ftehim li kien jeżisti minn qabel; u (d) l-merkanzija u s-servizzi li jaqgħu taħt il-ftehim ta’ kreditu m’humiex ipprovduti, jew parti tagħhom biss hija pprovduta, jew mhumiex konformi mal-kuntratt biex jiġu pprovduti; u (e) l-konsumatur ħa r-rimedji tiegħu kontra min jipprovdi iżda ma rnexxilux jikseb is-sodisfazzjon li għandu dritt għalih, il-konsumatur ikollu d-dritt li jieħu r-rimedji kontra min jagħti l-kreditu. L-Istati Membri għandhom jistabbilixxu sa fejn u taħt liema kundizzjonijiet dawn ir-rimedji jistgħu jiġu eżerċitati. 3. Il-paragrafu 2 ma jgħoddx meta t-transazzjoni individwali in kwistjoni tkun għal somma ta’ anqas minn dik ekwivalenti għal 200 [euro].” 5. L-Artikolu 14 tad-Direttiva 87/102 jipprovdi li: “1. L-Istati Membri għandhom jiżguraw li l-arranġamenti ta’ kreditu ma jidderogawx, bi ħsara għall-konsumatur, mid-dispożizzjonijiet tal-liġi nazzjonali li timplimenta jew tikkorrispondi ma’ din id-Direttiva. 2. Barra minn dan l-Istati Membri għandhom jiżguraw li d-dispożizzjonijiet li jadottaw biex jimplimentaw din id-direttiva ma jiġux evitati bħala riżultat tal-mod kif l-arranġamenti jiġu fformulati, b’mod partikolari bil-mezz li bih l-ammont tal-kreditu jitqassam fuq ħafna ftehim.”. Id-dritt nazzjonali 6. L-Artikolu L. 311-20 tal-Code de la consommation (Il-Kodiċi ta’ l-Affarijiet tal-Konsumatur) jistabbilixxi, għall-applikazzjoni ta’ l-Artikolu 11 tad-Direttiva 87/102, illi, “[m]eta l-offerta preliminari ssemmi l-oġġett jew is-servizz iffinanzjat, l-obbligi ta’ min jissellef jidħlu fis-seħħ biss mill-mument tal-kunsinna ta’ l-oġġett jew tal-provvista tas-servizz; […]”. 7. F’dan ir-rigward, l-Artikolu L.311-21 tal-Kodiċi jippreċiża li, “[f]il-każ ta’ kontestazzjoni fuq l-eżekuzzjoni tal-kuntratt prinċipali, it-Tribunal jista’, sabiex isolvi l-kontroversja, jissospendi l-eżekuzzjoni tal-ftehim ta’ kreditu. Dan ta’ l-aħħar jiġi xolt jew annullat awtomatikament meta l-ftehim li għalih ġie konkluż jiġi, min-naħa tiegħu, xolt jew annullat b’sentenza. […]”. Il-kawża prinċipali u d-domandi preliminari 8. Fil-5 ta’ Settembru 2003, wara żjara fid-dar tagħhom minn bejjiegħ bieb b’bieb, is-Sinjuri Rampion ordnaw xi twieqi min K par K għall-prezz totali ta’ EUR 6,150. Skond il-kuntratt ta’ bejgħ konkluż għal dan il-għan, it-twieqi kellhom ikunu kkonsenjati f’terminu ta’ bejn sitta u tmien ġimgħat minn meta t-tekniku jieħu l-qisien neċessarji. 9. Skond il-qorti tar-rinviju, dan il-kuntratt ta’ bejgħ jirreferi għal finanzjament totali tax-xiri permezz ta’ kreditu mogħti minn Franfinance. 10. Fl-istess ġurnata, is-Sinjuri Rampion ftehmu ma’ Franfinance dwar faċilità ta’ kreditu b’limitu massimu ekwivalenti għall-ammont tal-bejgħ. L-offerta ta’ kreditu tindika l-identità tal-bejjiegħ permezz tar-referenza “kont pjattaforma K par K”, iżda ma tispeċifikax l-oġġett ffinanzjat. 11. Fis-27 ta’ Novembru 2003, meta ġew ikkonsenjati t-twieqi ordnati, is-Sinjuri Rampion innutaw li l-frejm u s-sollijiet kienu impestati bil-parassiti. Ix-xogħlijiet ma tkomplewx u, permezz ta’ ittra tal-5 ta’ Jannar 2004, il-persuni kkonċernati xoljew il-kuntratt ta’ bejgħ. 12. Peress li t-talba tagħhom ta’ xoljiment baqgħet mingħajr riżultat, il-miżżewġin Rampion, ressqu kawża fid-29 ta’ Ottubru u t-2 ta’ Novembru 2004, sabiex tiġi ddikjarata, fil-konfront ta’ K par K u ta’ Franfinance, in-nullità tal-kuntratt ta’ bejgħ u x-xoljiment sussegwenti tal-ftehim ta’ kreditu minħabba li l-kuntratt ta’ bejgħ, ma indikax b’mod preċiż it-terminu tal-kunsinna ta’ l-oġġetti kkonċernati, kuntrarjament għal dak li huwa meħtieġ mill-Kodiċi ta’ l-Affarijiet tal-Konsumatur. 13. Sussidjarjament, il-miżżewġin Rampion talbu x-xoljiment tal-kuntratt ta’ bejgħ minħabba nuqqas min-naħa ta’ K par K li tħares l-obbligu tagħha li tagħti parir, peress illi hija kienet issuġġeriet il-provvista u l-istallazzjoni ta’ xogħol ta’ l-injam minkejja li l-qafas tiegħu kien difettuż. 14. Il-konvenuti fil-kawża prinċipali sostnew, b’mod partikolari, illi ma kien hemm l-ebda interdipendenza bejn iż-żewġ kuntratti, peress illi, kuntrarjament għall-eżiġenza ta’ l-Artikolu L. 311-20 tal-Kodiċi ta’ l-Affarijiet tal-Konsumatur, ma kien ebda referenza għall-oġġett ffinanzjat fl-offerta ta’ kreditu. Barra minn dan, din kienet tirrigwarda faċilità ta’ kreditu u mhux kreditu marbut mal-finanzjament tal-bejgħ. 15. Il-qorti tar-rinviju, matul is-seduti quddiemha, qajmet ex officio diversi motivi bbażati fuq id-dispożizzjonijiet tal-Kodiċi ta’ l-Affarijiet tal-Konsumatur li jirrigwardaw il-kreditur lill-konsumatur u l-bejgħ bieb b’bieb. 16. F’dan il-kuntest, it-Tribunal d’Instance de Saintes ddeċieda li jissospendi l-proċeduri quddiemu u li jagħmel d-domandi preliminari li ġejjin lill-Qorti tal-Ġustizzja: “1) L-Artikoli 11 u 14 tad-Direttiva 87/102/KEE […] għandhom jiġu interpretati fis-sens li jippermettu lill-qorti tapplika r-regoli fuq l-interdipendenza bejn il-ftehim ta’ kreditu u l-kuntratt għal provvista ta’ oġġetti jew ta’ servizzi, iffinanzjat bis-saħħa ta’ dan il-kreditu, meta l-ftehim ta’ kreditu ma jsemmix l-oġġett li l-akkwist tiegħu qed jiġi ffinanzjat jew ġie konkluż fil-forma ta’ faċilità ta’ kreditu mingħajr ma jissemma l-oġġett iffinanzjat? 2) Id-Direttiva 87/102/KEE […] għandha għan usa’ mis-sempliċi protezzjoni tal-konsumatur, li jestendi għall-organizzazzjoni tas-suq u li jippermetti lill-qorti tapplika ex officio d-dispożizzjonijiet li ġejjin?” Fuq id-domandi preliminari Fuq l-ewwel domanda Fuq l-ammissibbiltà 17. Fl-ewwel lok, Franfinance issostni illi, peress li l-ewwel domanda fil-verità tikkonċerna biss l-applikazzjoni tad-dispożizzjonijiet tad-dritt nazzjonali dwar il-kundizzjonijiet meħtieġa sabiex tkun tista’ tiġi kkonsatata l-eżistenza ta’ kreditu marbut ( tied credit ), mhuwiex għall-Qorti tal-Ġustizzja li tiddeċiedi dwar dan. Fil-fatt, id-Direttiva 87/102 tistabbilixxi biss armonizzazzjoni minima u l-Artikolu 11 tagħha jippreċiża illi l-Istati Membri jiddeterminaw, b’mod partikolari, taħt liema kundizzjonijiet il-konsumatur jista’ jkollu rimedju kontra l-persuna li tagħti l-kreditu. 18. F’dan ir-rigward, għandu jiġi aċċettat illi d-Direttiva 87/102, kif jirriżulta mill-Artikolu 25 u mill-ħamsa u għoxrin premessa, li jistabbilixxu li din id-Direttiva ma tipprekludix lill-Istati Membri milli jżommu jew jadottaw dispożizzjonijiet aktar iebsa biex jipproteġu lill-konsumaturi, tistabbilixxi armonizzazzjoni minima tad-dispożizzjonijiet nazzjonali dwar il-kreditu lill-konsumatur. 19. Madankollu, l-ewwel domanda tinvolvi espliċitament interpretazzjoni ta’ l-Artikolu 11 ta’ l-imsemmija Direttiva, li, kif inhu paċifiku, ġiet trasposta fid-dritt Franċiż b’mod partikolari mill-Artikoli L. 311-20 u L. 311-21 tal-Kodiċi ta’ l-Affarijiet tal-Konsumatur li jippermettu, taħt ċerti kundizzjonijiet, lill-persuna li tissellef li tikseb is-sospensjoni, ir-riżoluzzjoni jew l-annullament tal-ftehim ta’ kreditu. 20. Il-kwistjoni dwar jekk, u jekk ikun il-każ, safejn id-dritt għal rimedji, previst mill-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102 u li jibbenefika minnu l-konsumatur kontra l-persuna li tagħti l-kreditu, jistax jiġi suġġett, fid-dritt nazzjonali, għal kundizzjonijiet oħra barra dawk imsemmija f’din id-dispożizzjoni, taqa’ taħt l-analiżi tal-mertu ta’ l-ewwel domanda. Fil-fatt, iż-żieda ta’ kwalunkwe kundizzjoni supplimentari ġġib magħha r-riskju li d-dispożizzjonijiet tad-dritt nazzjonali ma jilħqux il-livell ta’ armonizzazzjoni li jrid jintlaħaq minn din id-Direttiva u għalhekk, ma tistax tiġi kkunsidrata awtomatikament bħala kwistjoni li taqa’ taħt id-dritt nazzjonali biss. 21. Fit-tieni lok, Franfinance tqis illi l-Qorti tal-Ġustizzja inqas u inqas m’għandhiex ġurisdizzjoni li tiddeċedi fuq din il-kwistjoni peress li l-intenzjoni vera tal-qorti tar-rinviju mhijiex li tassigura illi, fil-kawża prinċipali, dawk li jisselfu għandhom rimedju effettiv kontra l-persuna li tagħti l-kreditu skond l-Artikolu 11 tad-Direttiva 87/102, iżda li tkun rikonoxxuta interdipendenza bejn il-kuntratti in kwistjoni għal għanijiet oħra. Fir-realtà, il-qorti tar-rinviju qed tipprova tapplika r-regoli tad-dritt Franċiż, li n-natura u l-għan tagħhom kienu differenti peress li ma kinux jikkonċernaw dan id-dritt għal rimedji, iżda kienu jipprovdu li l-persuna li tagħti l-kreditu hija awtomatikament imċaħħda mid-dritt tagħha għal imgħaxijiet meta ċerti dettalji dwar din l-interdipendenza ma jissemmewx fl-offerta ta’ kreditu. 22. Għal dak li jikkonċerna l-ammissibbiltà tad-domandi preliminari jew il-ġurisdizzjoni tal-Qorti tal-Ġustizzja sabiex tirrispondihom, il-Kummissjoni tal-Komunitajiet Ewropej tesprimi riżerva bbażata fuq il-fatt li l-qorti tar-rinviju ma indikatx bi preċiżjoni r-raġuni li għaliha risposta hija meħtieġa sabiex hija tkun tista’ tagħti s-sentenza fil-kawża prinċipali. 23. F’dan ir-rigward, għandu jiġi mfakkar li d-domandi dwar l-interpretazzjoni tad-dritt Komunitarju magħmula mill-qorti nazzjonali fil-kuntest leġiżlattiv u ta’ fatt li hija responsabbli li tiddefinixxi, u li l-eżattezza tagħhom ma tiġix ivverifikata mill-Qorti tal-Ġustizzja, igawdu minn preżunzjoni ta’ rilevanza (ara s-sentenzi tal-15 ta’ Mejju 2003, Salzmann, C‑300/01, Ġabra p. I‑4899, punti 29 u 31, kif ukoll tal-5 ta’ Diċembru 2006, Cipolla et , C‑94/04 u C‑202/04, Ġabra p. I‑11421, punt 25). 24. Iċ-ċaħda mill-Qorti tal-Ġustizzja ta’ domanda ppreżentata minn qorti nazzjonali mhijiex possibbli ħlief meta jidher manifestament li l-interpretazzjoni mitluba tad-dritt Komunitarju m’għandhiex x’taqsam mal-fatti jew mas-suġġett tal-kawża prinċipali, meta l-problema hija ta’ natura ipotetika jew inkella meta l-Qorti tal-Ġustizzja ma’ jkollhiex għad-dispożizzjoni tagħha l-elementi ta’ fatt u ta’ dritt neċessarji sabiex twieġeb b’mod utli għad-domandi li jkunu sarulha (ara, b’mod partikolari, is-sentenzi tat-13 ta’ Marzu 2001, PreussenElektra, C‑379/98, Ġabra p. I‑2099, punt 39, u tal-15 ta’ Ġunju 2006, Acereda Herrera, C‑466/04, Ġabra p. I‑5341, punt 48, u Cipolla et , iċċitata aktar ’il fuq, punt 25). 25. Madankollu, għandu jiġi kkonstatat illi ma jidhirx b’mod manifest li l-interpretazzjoni tar-regoli Komunitarji mitluba mill-qorti tar-rinviju m’għandhom ebda konnessjoni mal-fatti jew mas-suġġett tal-kawża prinċipali lanqas li d-domandi huma ta’ natura ipotetika. Għalkemm l-ewwel domanda ssemmi, b’mod l-aktar ġenerali, l-applikazzjoni ta’ “regoli fuq l-interdipendenza bejn il-ftehim ta’ kreditu u l-kuntratt għal provvista ta’ oġġetti jew ta’ servizzi”, ma jirriżultax mid-deċiżjoni ta’ rinviju illi, fil-verità, din id-domanda tikkonċerna biss l-applikazzjoni ta’ dispożizzjonijiet ta’ dritt nazzjonali barra dawk li jittrasponu l-Artikolu 11 tad- Direttiva 87/102 jew li jaqgħu fil-kamp ta’ applikazzjoni ta’ din ta’ l-aħħar. 26. F’dawn iċ-ċirkustanzi, il-preżunzjoni ta’ rilevanza illi hija marbuta ma’ l-ewwel domanda magħmula mhijiex irribattuta. 27. Madankollu, filwaqt li hija l-Qorti tal-Ġustizzja li, fil-kuntest tas-sistema ta’ kooperazzjoni bejn il-qrati nazzjonali u l-Qorti tal-Ġustizzja istitwita mill-Artikolu 234 KE, għandha tagħti lill-qorti nazzjonali risposta utli li tippermettilha taqta’ l-kawża li jkollha quddiemha, jista’ jkun li l-Qorti tal-Ġustizzja jkollha tifformula mill-ġdid id-domandi li jkunu sarulha (ara, b’mod partikolari, is-sentenzi tat-28 ta’ Novembru 2000, Roquette Frères, C‑88/99, Ġabra p. I-10465, punt 18; ta’ l-20 ta’ Mejju 2003, Ravil, C‑469/00, Ġabra. p. I-5053, punt 27, u ta’ l-4 ta’ Mejju 2006, Haug, C‑286/05, Ġabra p. I-4121, punt 17). 28. Għaldaqstant, permezz ta’ l-ewwel domanda għandu jinftiehem li qed jiġi mistoqsi jekk l-Artikoli 11 u 14 tad-Direttiva 87/102 għandhomx ikunu interpretati fis-sens li jipprekludu d-dritt għal rimedji, previst fl-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102 u li jibbenefika minnu l-konsumatur kontra l-persuna li tagħti l-kreditu, milli jkun suġġett għall-kundizzjoni li l-offerta minn qabel ta’ kreditu jkollha ssemmi l-oġġetti jew il-provvista ta’ servizzi ffinanzjati. 29. Fid-dawl ta’ dak li ngħad preċedentement, l-ewwel domanda għandha titqies bħala ammissibbli. Fuq il-mertu 30. Il-gvernijiet kollha li ssottomettew osservazzjonijiet lill-Qorti tal-Ġustizzja kif ukoll il-Kummissjoni jqisu li d-dritt għal rimedji li jibbenefika minnu l-konsumatur skond l-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102 ma jistax ikun suġġett għal referenza espressa ta’ l-oġġett ffinanzjat fil-ftehim ta’ kreditu. F’dan ir-rigward, huma jibbażaw ruħhom kemm fuq il-kliem ta’ din id-dispożizzjoni kif ukoll fuq l-għan ta’ din id-Direttiva, jiġifieri l-protezzjoni tal-konsumaturi. 31. Min-naħa l-oħra, Franfinance ssostni li l-ftehim li hija kkonkludiet mal-miżżewġin Rampion jikkostitwixxi faċilità ta’ kreditu awtentika li jista’ jkollha użi differenti. Bid-differenza ta’ kreditu marbut, li jservi sabiex jiffinanzja operazzjoni waħda, faċilità ta’ kreditu bħal din ma tistax tkun suġġetta għar-regola ta’ interdipendenza stabbilita fl-Artikolu 11 tad-Direttiva 87/102, peress li l-persuna li tagħti l-kreditu tassumi r-riskji ekonomiċi kollha marbuta ma’ kull akkwist. Abbuż jew frodi eventwali għandhom ikunu evalwati każ b’każ. Fuq il-kamp ta’ applikazzjoni ratione materiae tad-Direttiva 87/102 u b’mod partikolari l-Artikolu 11(2) tiegħu 32. Preliminarjament, għandu jiġi mfakkar li skond l-Artikolu 1(1) tad-Direttiva 87/102, din tapplika għal ftehim ta’ kreditu, li dan il-ftehim huwa ddefinit fl-ewwel sentenza ta’ l-Artikolu 1(2)(ċ) bħala ftehim li bih “xi kreditur jagħti jew iwiegħed li jagħti lil xi konsumatur xi kreditu fil-forma ta’ ħlas bin-nifs, self jew xi ftehim finanzjarju ieħor bħal dawn.” Din id-definizzjoni wiesgħa tal-kunċett ta’ “ftehim ta’ kreditu” hija kkonfermata, kif sostniet il-Kummissjoni waqt is-seduta, mill-għaxar premessa tad-Direttiva 87/102, li tgħid li “protezzjoni aħjar tal-konsumaturi tista’ tinkiseb billi jiġu adottati u mitluba xi kundizzjonijiet li għandhom japplikaw għall-forom kollha ta’ kreditu”. 33. Madankollu, kif ukoll jirriżulta mit-tieni paragrafu ta’ l-Artikolu 1(2)(ċ) u mill-Artikolu 2 tad-Direttiva 87/102 kif ukoll mill-ħdax sa l-erbatax-il premessa ta’ din ta’ l-aħħar, uħud mill-ftehim ta’ kreditu jew tipi ta’ tranżazzjonijiet huma jew jistgħu jkunu, minħabba l-karattru speċifiku tagħhom, parzjalment jew kompletament esklużi mill-kamp ta’ applikazzjoni ta’ din id-Direttiva. Il-faċilità ta’ kreditu ma tissemmiex fost l-ipoteżijiet elenkati f’din id-dispożizzjoni. 34. Faċilità ta’ kreditu li l-għan prinċipali tagħha huwa li tpoġġi għad-dispożizzjoni tal-konsumatur kreditu li jista’ jintuża diversi drabi lanqas hija eskluża, ta’ l-inqas parzjalment, mill-kamp ta’ applikazzjoni tad-Direttiva 87/102 skond l-Artikolu 2(1)(e) tagħha. 35. Fil-fatt, għandu jiġi mfakkar illi skond it-termini ta’ din id-dispożizzjoni, id-Direttiva 87/102 ma tapplikax għal “kreditu f’forma ta’ ħlas minn quddiem fuq kont kurrenti mogħti minn xi istituzzjoni ta’ kreditu jew finanzjarja li mhumiex fuq kontijiet ta’ karta ta’ kreditu.” Madankollu, skond dan l-Artikolu 2(1)(e), id-dispożizzjonijiet previsti mill-Artikolu 6 tad-Direttiva 87/102 japplikaw għal dan it-tip ta’ kreditu. 36. Il-kunċett ta’ “kont kurrenti” fis-sens ta’ l-imsemmi Artikolu 2(1)(e), illi peress li huwa eċċezzjoni għandu jingħata interpetazzjoni stretta jippresupponi, kif jirriżulta mit-termini “kreditu f’forma ta’ ħlas minn quddiem fuq kont kurrenti” li l-għan ta’ dan il-kont mhuwiex limitat biss għat-tqegħid għad-dispożizzjoni ta’ kreditu lil klijent. Għall-kuntrarju, dan il-kont jikkostitwixxi pjattaforma ftit jew wisq ġenerali li tippermetti lill-klijent li jagħmel tranżazzjonijiet finanzjarji, li hija kkaratterizzata mill-fatt li l-ammonti ttrasferiti għal dan il-kont, kemm jekk mill-konsumatur kif ukoll minn terza persuna, m’għandhomx neċessarjament l-għan li jġeddu kreditu mogħti fuq l-imsemmi kont. Fi kliem ieħor, bilanċ negattiv, awtorizzat fil-forma ta’ self korrenti, huwa biss wieħed mill-istati possibbli ta’ dan il-kont, peress li dan il-kont jista’ wkoll ikollu bilanċ pożittiv. 37. Barra minn dan, la l-iskema ġenerali u lanqas l-għan tad-Direttiva 87/102, li ssemmi b’mod partikolari l-protezzjoni tal-konsumatur, ma jiffavvorixxu l-esklużjoni mill-kamp ta’ applikazzjoni ta’ din id-Direttiva ta’ ftehim ta’ kreditu mogħtija fil-forma ta’ faċilità ta’ kreditu, li l-għan tagħhom huwa biss li jipprovdu lill-konsumatur bi kreditu li jista’ jintuża diversi drabi. 38. Għal dak li jikkonċerna aktar preċiżament il-kamp ta’ applikazzjoni ta’ l-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102, kuntrarjament għal dak li ssostni Franfinance, mill-kliem ta’ din id-dispożizzjoni ma jirriżultax li hija tapplika biss għall-ftehim ta’ kreditu intiż li jiffinanzja kuntratt wieħed ta’ bejgħ jew ta’ servizzi. 39. Kif irrileva l-Avukat Ġenerali fil-punt 58 tal-konklużjonijiet tiegħu, ebda element meħud mill-kliem ta’ din id-dispożizzjoni ma juri li ma tapplikax għall-faċilitajiet ta’ kreditu. B’mod partikolari, l-użu tal-kelma “kuntratt” fis-singular fl-aħħar ta’ l-Artikolu 11(2)(d) tad-Direttiva 87/102, illi, fost il-kundizzjonijiet meħtieġa għall-eżistenza tad-dritt għal rimedji jirreferi għall-fatt li “l-merkanzija u s-servizzi li jaqgħu taħt il-ftehim ta’ kreditu m’humiex ipprovduti, jew parti tagħhom biss hija pprovduta, jew mhumiex konformi mal-kuntratt biex jiġu pprovduti”, ma jiġġustifikax l-interpretazzjoni stretta li Franfinance tagħti lil din id-dispożizzjoni. 40. Barra minn dan, l-Artikolu 11(3) ta’ l-istess Direttiva jistabbilixxi espressament eċċezzjoni għall-applikazzjoni tal-paragrafu 2 ta’ dan l-Artikolu. Mhumiex, madankollu, il-faċilitajiet ta’ kreditu li huma esklużi b’mod ġenerali. 41. Dwar l-argument ta’ Franfinance li l-Artikolu 11 tad-Direttiva 87/102 ma jistax japplika għal faċilità ta’ kreditu peress li l-persuna li tagħti l-kreditu ma tistax tieħu fuqha r-riskji ekonomiċi kollha marbuta ma’ kull akkwist, għandu jiġi kkonstatat li dawn ir-riskji huma kunsiderevolment imnaqqsa permezz tal-fatt li l-paragrafu 2 ta’ dan l-Artikolu jagħti lill-konsumatur id-dritt għal rimedji kontra l-persuna li tagħti l-kreditu biss meta, skond il-kundizzjoni stabbilita fl-imsemmi paragrafu 2(b), “min ikun qed jagħti l-kreditu u min jipprovdi l-merkanzija jew is-servizzi għandhom xi ftehim minn qabel li taħtu l-kreditu huwa disponibbli biss minn dik il-persuna li qiegħda tagħti l-kreditu lil min qed jixtri mingħand dik il-persuna li qiegħda tipprovdi għax-xiri tal-merkanzija jew tas-servizzi mingħand dik il-persuna li tipprovdihom” u li l-konsumatur, skond il-kundizzjoni stabbilita fl-istess paragrafu 2(c) jiskeb “il-kreditu tiegħu skond dak il-ftehim li kien jeżisti minn qabel”. 42. L-għan ta’ l-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102 jista’ jintlaħaq biss jekk din id-dispożizzjoni tapplika wkoll meta l-kreditu jippermetti diversi użi. Fil-fatt, l-imsemmija dispożizzjoni għandha tinqara fid-dawl tal-wieħed u għoxrin premessa tad-Direttiva 87/102 li tistabbilixxi, b’mod partikolari, li “f’dak li għandu x’jaqsam ma’ oġġetti u servizzi li l-konsumatur ikkuntratta biex jixtri fuq kreditu, il-konsumatur għandu, għallanqas fiċ-ċirkustanzi mfissra hawn taħt, ikollu xi drittijiet rigward min ikun qed jagħti l-kreditu li huma miżjuda mad-dirttijiet tiegħu kuntrattwali normali kontrih u kontra min ikun qed jipprovdi l-merkanzija jew is-servizzi”. 43. Barra minn dan, il-fatt li akkwist fost diversi ffinazjati mill-istess faċilità ta’ kreditu jista’, skond l-Artikolu 11(2) tad-Direttiva, jista’ jippermetti lill-konsumatur jindirizza lill-persuna li tagħti l-kreditu ma jfissirx neċessarjament li dan ir-rikors jaffettwa l-faċilità tal-kreditu kollu kemm hi. Fil-fatt, kif irrileva l-Avukat Ġeneral fil-punt 65 et seq tal-konklużjonijiet tiegħu, din id-dispożizzjoni tad-Direttiva 87/102 tippermetti li l-protezzjoni li għandha tingħata lill-konsumatur skond dan l-Artikolu tieħu forom differenti sabiex tittieħed in kunsiderazzjoni n-natura speċifika ta’ faċilità ta’ kreditu meta mqabbla ma’ kreditu marbut mogħti għal akkwist wieħed. 44. Għalhekk, jeħtieġ li jiġi kkunsidrat li l-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102 japplika kemm għal kreditu intiż li jiffinanzja tranżazzjoni waħda kif ukoll għal faċilità ta’ kreditu li tippermetti lill-konsumatur juża l-kreditu mogħti diversi drabi. Fuq id-dritt għal rimedji kif previst mill-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102 45. Fir-rigward tal-kwistjoni dwar jekk huwiex kuntrarju għall-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102 li d-dritt għal rimedji previst fih ikun suġġett għall-kundizzjoni li l-offerta ta’ kreditu minn qabel ssemmi l-oġġett jew il-provvista tas-servizzi ffinazjat, għandu jiġi kkonstatat illi din il-kundizzjoni mhijiex fost il-ħames kundizzjonijiet kumulattivi li hemm fl-ewwel paragrafu ta’ din id-dispożizzjoni. 46. Huwa veru li t-tieni paragrafu ta’ din l-imsemmija dispożizzjoni jipprovdi li “[l]-Istati Membri għandhom jistabbilixxu sa fejn u taħt liema kundizzjonijiet dawn ir-rimedji jistgħu jiġu eżerċitati”. Madankollu, kif osserva l-Gvern Ġermaniż u kif irrileva l-Avukat Ġenerali fil-punt 71 tal-konklużjonijiet tiegħu, din id-dispożizzjoni ma tistax tkun interpretata fis-sens li tippermetti lill-Istati Membri li jissuġġettaw id-dritt għal rimedji li jibbenefika minnu l-konsumatur għal aktar kundizzjonijiet minn dawk enumerati b’mod eżawrjenti fl-ewwel paragrafu ta’ l-Artikolu 11(2) tad- Direttiva 87/102 . 47. Fil-fatt, min-naħa t-tieni paragrafu ta’ l-Artikolu 11(2) tad- Direttiva 87/102, kif jirriżulta mill-kliem tiegħu, jippresupponi li jeżisti dritt għal rimedji previst fl-ewwel paragrafu ta’ din id-dispożizzjoni. Min-naħa l-oħra, huwa kuntrarju għall-għan ta’ din id-Direttiva, li huwa prinċipalment li fl-Istati Membri jiġu assigurat livell minimu ta’ protezzjoni tal-konsumaturi fir-rigward tal-kreditu lill-konsumatur, li jkun permess li d-dritt għal rimedji, li jibbenefika minnu l-konsumatur kontra l-persuna li tagħti l-kreditu skond l-ewwel paragrafu ta’ l-Artikolu 11(2) ta’ l-imsemmija Direttiva, ikun suġġett għal kundizzjoni ta’ forma bħal dik in kwistjoni fil-kawża prinċipali. 48. Din l-interpretazzjoni hija kkonfermata mill-Artikolu 14(1) tad-Direttiva 87/102, li jistabbilixxi li “[l]-Istati Membri għandhom jiżguraw li l-arranġamenti ta’ kreditu ma jidderogawx, bi ħsara għall-konsumatur, mid-dispożizzjonijiet tal-liġi nazzjonali li timplementa jew tikkorrispondi ma’ din id-Direttiva”, u mill-istess Artikolu 14(2) li tistabbilixxi li “[b]arra minn dan l-Istati Membri għandhom jiżguraw li d-dispożizzjonijiet li jadottaw biex jimplementaw din id-direttiva ma jiġux evitati bħala riżultat tal-mod kif l-arranġamenti jiġu fformulati […]”. 49. Fil-fatt, l-imsemmi Artikolu 14 jenfasizza, b’mod ġenerali, l-importanza li l-leġiżlatur Komunitarju jagħti lid-dispożizzjonijiet ta’ protezzjoni previsti mid-Direttiva 87/102 u lill-applikazzjoni stretta tagħhom. Barra minn dan, kif sostnew il-Gvern Franċiż, Ġermaniż, Spanjol u dak Taljan, kif ukoll il-Kummissjoni, il-paragrafu 2 ta’ dan l-istess Artikolu, b’mod partikolari, jipprekludi leġiżlazzjoni nazzjonali li tippermetti lill-persuna li tagħti kreditu milli tevita, permezz tas-sempliċi omissjoni ta’ referenza għall-oġġetti jew is-servizzi ffinanzjati, li tittieħed azzjoni kontriha mill-konsumatur skond l-Artikolu 11(2) tad-Direttiva. 50. Fid-dawk ta’ dak kollu li ngħad preċedentement, ir-risposta għall-ewwel domanda għandha tkun li l-Artikoli 11 u 14 tad-Direttiva 87/102 għandhom jiġu interpretati fis-sens illi jipprekludu d-dritt għal rimedji, previst mill-Artikolu 11(2) ta’ din id-Direttiva u li jibbenefika minnu l-konsumatur kontra l-persuna li tagħti l-kreditu, milli jkun suġġett għall-kundizzjoni li l-offerta minn qabel ta’ kreditu ssemmi l-oġġetti jew il-provvista ta’ servizzi ffinanzjati. Fuq it-tieni domanda Fuq l-ammissibbiltà 51. Franfinance ssostni li t-tieni domanda, li mhijiex utli għas-soluzzjoni tal-kawża prinċipali, hija inammissibbli. Fil-fatt, il-qorti tar-rinviju ma kellhiex bżonn tqajjem ex officio l-kwistjoni ta’ l-interdipendenza li hemm bejn il-ftehim prinċipali u l-ftehim ta’ kreditu, peress li din id-domanda kienet saret direttament mill-miżżewġin Rampion peress li dawn ta’ l-aħħar kienu talbu lill-qorti tar-rinviju tiddikjara n-nullità tal-kuntratt ta’ bejgħ u “konsegwentament”, ix-xoljiment tal-ftehim aċċessorju ta’ finanzjament. 52. Waqt is-seduta, il-Gvern Franċiż sostna li l-miżżewġin Rampion kienu talbu lill-qorti tar-rinviju tiddikjara n-nullità tal-kuntratt ta’ bejgħ u x-xoljiment sussegwenti tal-ftehim ta’ kreditu billi invokaw diversi motivi, mingħajr ma bbażaw ruħhom madankollu fuq l-interdipendenza bejn iż-żewġ kuntratti in kwistjoni. Għalkemm il-qorti tar-rinviju madankollu kkunsidrat dan il-punt, hija m’għamlitx dan ex officio peress li, fir-risposta rispettiva tagħhom, kemm K par K kif ukoll Franfinance kienu sostnew illi, fin-nuqqas ta’ referenza għall-oġġett mibjugħ fl-offerta ta’ kreditu, il-ftehim ta’ kreditu ma jikkostitwixxix ftehim ta’ kreditu marbut. 53. Fis-seduta l-Kummissjoni osservat li ma kienx ċert jekk, fil-kawża prinċipali, il-qorti tar-rinviju ġiet imġegħla tqajjem ex officio il-kwistjoni ta’ din l-interdipendenza. Fil-fatt, meta talbu, wara n-nullità tal-kuntratt ta’ bejgħ, ix-xoljiment tal-ftehim ta’ kreditu, il-miżżewġin Rampion kienu huma stess ibbażaw ruħhom fuq l-interdipendenza li hemm bejn iż-żewġ kuntratti. Barra minn dan, fid-dawl ta’ l-argumenti żviluppati bħala difiża minn K par K u minn Franfinance fil-kuntest tal-kawża prinċipali, tista’ tqum id-domanda dwar jekk kienx diġà tressaq quddiem il-qorti tar-rinviju l-argument ibbażat fuq l-imsemmija interdipendenza. 54. Għandu jiġi mfakkar illi, skond il-ġurisprudenza ċċitata fil-punt 24 ta’ din is-sentenza, iċ-ċaħda mill-Qorti tal-Ġustizzja ta’ domanda ppreżentata minn qorti nazzjonali mhijiex possibbli ħlief meta jidher manifestament li l-interpretazzjoni tad-dritt Komunitarju mitluba m’għandhiex x’taqsam mal-fatti jew mas-suġġett tal-kawża prinċipali, meta l-problema hija ta’ natura ipotetika jew inkella meta l-Qorti tal-Ġustizzja ma jkollhiex għad-dispożizzjoni tagħha l-elementi ta’ fatt u ta’ dritt neċessarji sabiex twieġeb b’mod utli għad-domandi li jkunu sarulha. 55. Fil-motivi tad-deċiżjoni tagħha dwar it-tieni domanda, il-qorti tar-rinviju tirrileva espliċitament li d-dispożizzjonijiet ta’ l-Artikoli L. 311‑20 u L. 311‑21 tal-Kodiċi ta’ l-Affarijiet tal-Konsumatur ma ġewx imsemmija mill-miżżewġin Rampion. F’dawn iċ-ċirkustanzi, ma jidhirx b’mod manifest li din id-domanda, li tirrigwarda l-possibbiltà li l-qorti tapplika ex officio dawn id-dispożizzjonijiet tad-dritt nazzjonali, m’għandha ebda rabta mal-fatti jew is-suġġett tal-kawża prinċipali u li l-kwistjoni hija ipotetika. 56. Għaldaqstant, it-tieni domanda għandha tiġi kkunsidrata bħala ammissibbli. Fuq il-mertu 57. Permezz tat-tieni domanda, il-qorti tar-rinviju tistaqsi essenzjalment jekk id-Direttiva 87/102 għandhiex tiġi interpretata fis-sens illi tippermetti lill-qorti nazzjonali tapplika ex officio d-dispożizzjonijiet li jittrasponu fid-dritt intern l-Artikolu 11(2), b’mod partikolari minħabba l-fatt illi hija għandha għan aktar wiesa’ mis-sempliċi protezzjoni tal-konsumaturi, li jinkludi wkoll l-organizzazzjoni tas-suq. 58. Id-domanda dwar l-għan tad-D irettiva 87/102 hija magħmula fil-kuntest speċifiku tal-ġurisprudenza tal-Cour de Cassation (Franza) li tagħmel, kif jirriżulta mid-deċiżjoni tar-rinviju u b’mod partikolari mill-osservazzjonijiet tal-Gvern Franċiż, distinzjoni bejn id-dispożizzjonijiet ta’ ordni pubbliku intiżi li jirregolaw is-soċjetà ( règles d’ordre public de direction ), adottati fl-interess ġenerali u li jistgħu jiġu mqajma ex officio mill-Imħallef – u dawk ta’ ordni pubbliku intiżi li jipproteġu interess speċifiċi ( règles d’ordre public de protection ), adottati fl-interess ta’ kategorija ta’ persuni u li jistgħu jinvokawhom biss il-persuni li jifformaw parti minn din il-kategorija. Il-leġiżlazzjoni dwar il-kreditu lill-konsumatur taqa’ taħt it-tieni tip ta’ regoli. 59. Il-Qorti tal-Ġustizzja kkonstatat repetutament illi, kif jirriżulta mill-premessi tagħha, id- Direttiva 87/102 ġiet adottata bil-għan doppju li tiżgura, minn naħa l-ħolqien ta’ suq komuni fil-kreditu lill-konsumatur (mit-tielet sal-ħames premessa) u, min-naħa l-oħra, il-protezzjoni tal-konsumaturi li jieħdu dawn il-krediti (is-sitt, is-seba’ u d-disa’ premessi) (sentenzi tat-23 ta’ Marzu 2000, Berliner Kindl Brauerei, C‑208/98, Ġabra p. I‑1741, punt 20, u ta’ l-4 ta’ Marzu 2004, Cofinoga, C‑264/02, Ġabra p. I-2157, punt 25). 60. Madankollu, il-qorti tar-rinviju tistaqsi jekk il-ġurisprudenza tal-Qorti tal-Ġustizzja dwar il-possibbiltà li l-qorti tqajjem ex officio d-dispożizzjonijiet li joħorġu mid-Direttiva tal-Kunsill 93/13/KEE, tal-5 ta’ April 1993, dwar klawżoli inġusti f’kuntratti mal-konsumatur (ĠU L 95, p. 29), li jirriżultaw b’mod partikolari mis-sentenzi tas-27 ta’ Ġunju 2000, Océano Grupo Editorial u Salvat Editores, (C‑240/98 sa C‑244/98, Ġabra p. I‑4941), u tal-21 ta’ Novembru 2002, Cofidis, (C‑473/00, Ġabra. p. I‑10875), tistax tiġi applikata għad-Direttiva 87/102. 61. Fil-punt 26 tas-sentenza Océano Grupo Editorial u Salvat Editores, iċċitata aktar ’il fuq, il-Qorti tal-Ġustizzja sostniet illi l-għan ta’ l-Artikolu 6 tad-Direttiva 93/13, li jimponi obbligu fuq l-Istati Membri li jassiguraw li klawżoli inġusti ma jorbtux lill-konsumatur, ma jistax jintlaħaq jekk dawn ta’ l-aħħar jinsabu fl-obbligu li jqajmu huma stess in-natura abbużiva ta’ tali klawżoli. F’kawżi fejn l-ammonti involuti huma spiss limitati, l-ispejjeż ta’ l-avukat jistgħu jkunu ogħla mill-interessi in kwistjoni, fatt li jista’ jiddiswadi lill-konsumatur milli jiddefendi ruħu kontra l-applikazzjoni ta’ klawżola abbużiva. Minkejja li huwa minnu li, f’diversi Stati Membri, ir-regoli tal-proċedura jippermettu lill-individwi jiddefendu lilhom infushom f’kawżi bħal dawn, jeżisti riskju, li mhuwiex negliġibbli li, b’mod partikolari minħabba li ma jkunx jaf il-liġi, il-konsumatur ma jinvokax in-natura abbużiva tal-klawżola li tkun qed tiġi invokata kontrih. Minn dan isegwi li protezzjoni effettiva tal-konsumatur tista’ tinkiseb biss jekk jiġi rikonoxxut id-dritt li jevalwa ex officio tali klawsola. 62. Filwaqt li għamlet riferiment għal dan il-punt tas-sentenza Océano Grupo Editorial u Salvat Editores, iċċitata aktar ’il fuq, il-Qorti tal-Ġustizzja, fil-punt 33 tas-sentenza Cofidis, iċċitata aktar ’il fuq, ikkonfermat illi l-fakultà mogħtija lill-qorti li teżamina ex officio in-natura abbużiva ta’ klawżola ġiet ikkunsidrata bħala neċessarja sabiex tassigura lill-konsumatur protezzjoni effettiva, fid-dawl b’mod partikolari tar-riskju għoli li huwa ma jkunx jaf x’inhuma d-drittijiet tiegħu jew li jsib diffikultà biex jeżerċitahom (ara wkoll is-sentenza tas-26 ta’ Ottubru 2006, Mostaza Claro, C-168/05, Ġabra p. I-10421, punt 28). 63. Kif isostnu l-Gvern Spanjol u Taljan kif ukoll il-Kummissjoni u kif irrileva l-Avukat Ġenerali fil-punti 102 et seq tal-konklużjonijiet tiegħu, dawn il-kunsiderazzjonijiet jgħoddu wkoll għal dan li jikkonċerna l-protezzjoni tal-konsumaturi prevista fl-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102. 64. F’dan ir-rigward, għandu jiġi mfakkar li dan l-Artikolu 11(2), li għandu għan doppju kif spjegat fil-punt 59 ta’ din is-sentenza, huwa intiż li jagħti lill-konsumatur, f’ċirkustanzi speċifiċi, drittijiet fir-rigward tal-persuna li tagħti l-kreditu apparti d-drittijiet kuntrattwali normali tiegħu fir-rigward tal-persuna li tagħti l-kreditu u fir-rigward tal-fornitur ta’ l-oġġetti jew tas-servizzi (ara l-punt 42 ta’ din is-sentenza). 65. Dan l-għan ma jistax jinkiseb b’mod effettiv jekk il-konsumatur ikun obbligat li jqajjem huwa stess id-dritt għal rimedji li huwa jgawdi fil-konfront tal-persuna li tagħti l-kreditu skond id-dispożizzjonijiet tad-dritt nazzjonali li jittrasponu l-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102, b’mod partikolari minħabba r-riskju mhux negliġibbli li l-konsumatur ma jkunx jaf bid-drittijiet tiegħu jew jiltaqa’ ma diffikultajiet sabiex jeżerċitahom. Kif irrileva l-Avukat Ġenerali fil-punt 107 tal-konklużjonijiet tiegħu, il-fatt illi l-kawża prinċipali ġiet mibdija mill-miżżewġin Rampion u li huma kienu rrappreżentati minn avukat ma jiġġustifikax konklużjoni differenti, peress li l-problema għandha tissolva billi ma jitqisux il-fatti konkreti ta’ din il-kawża. 66. Franfinance, madankollu, tenfasizza illi t-tieni domanda hija fil-fatt intiża li tawtorizza l-impożizzjoni ex officio ta’ penali prevista fid-dritt Franċiż fil-każ ta’ nuqqas ta’ ċerti referenzi illi, skond l-imsemmi dritt, għandhom jidhru fl-offerta minn qabel tal-kreditu marbut, jiġifieri r-revoka tad-dritt għal imgħaxijiet fir-rigward tal-persuna li tagħti l-kreditu. Din hija “penali bejn partijiet f’kuntratt privat” fil-veru sens tal-kelma li ma tista’ qatt tiġi imposta ex officio mingħajr ksur tal-prinċipju li l-partijiet jillimitaw is-suġġett tal-kawża u tad-dritt għal smigħ xieraq stabbilit fl-Artikolu 6 tal-Konvenzjoni Ewropea għall-Protezzjoni tad-Drittijiet tal-Bniedem u tal-Libertajiet Fundamentali, iffirmata f’Ruma fl-4 ta’ Novembru 1950. 67. Fl-istess sens, il-Gvern Franċiż osserva waqt is-seduta, meta għamel riferiment għas-sentenza ta’ l-14 ta’ Diċembru 1995, van Schijndel u van Veen (C‑430/93 u C‑431/93, Ġabra p. I‑4705), li, jekk konsumatur ma jitlobx lill-qorti tirrevoka l-imgħaxijiet dovuti lill-persuna li tagħti l-kreditu, l-imsemmija qorti ma tistax tqajjem ex officio n-nuqqas ta’ referenza, fl-offerta minn qabel ta’ kreditu, għall-oġġett jew għas-servizz iffinanzjat, mingħajr ma tagħti deċiżjoni li tmur lilhinn mit-talba magħmula mill-konsumatur. 68. F’dan ir-rigward, għandu jiġi kkonstatat illi t-tieni domanda tikkonċerna biss, kif jirriżulta mill-punti 55 u 57 ta’ din is-sentenza, l-Artikolu 11(2) tad-Direttiva 87/102 kif ukoll id-dispożizzjonijiet li jiżguraw it-traspożizzjoni tagħha fid-dritt intern, f’dan il-każ, skond il-qorti tar-rinviju, l-Artikoli L. 311-20 u L. 311‑21 tal-Kodiċi ta’ l-Affarijiet tal-Konsumatur. Fid-deċiżjoni tagħha, il-qorti tar-rinviju m’għamlet l-ebda referenza għal penali eventwali ta’ revoka tad-dritt għall-imgħaxijiet fir-rigward tal-persuna li tagħti l-kreditu. Lanqas ġie sostnut quddiem il-Qorti tal-Ġustizzja li dawn id-dispożizzjonijiet tal-Kodiċi ta’ l-Affarijiet tal-Konsumatur jistabbilixxu din il-penali. Barra minn hekk, l-argumenti li saru fil-punti preċedenti mhumiex rilevanti fil-kuntest ta’ din l-analiżi, li ma tinkludix il-kwistjoni dwar jekk il-qorti nazzjonali għandhiex is-setgħa li tiddeċiedi ex officio dwar penali bħal dik li tirrefereri għaliha Franfinance. 69. Għaldaqstant, ir-risposta għat-tieni domanda għandha tkun li d-Direttiva 87/102 għandha tiġi interpretata fis-sens li tippermetti lill-qorti nazzjonali tapplika ex officio d-dispożizzjonijiet li jittrasponu fid-dritt intern l-Artikolu 11(2) tagħha. Fuq l-ispejjeż 70. Peress li l-proċedura għandha, fir-rigward tal-partijiet fil-kawża prinċipali, in-natura ta’ kwistjoni mqajma quddiem il-qorti tar-rinviju, hija din il-qorti li tiddeċiedi fuq l-ispejjeż. L-ispejjeż sostnuti għas-sottomissjoni ta’ l-osservazzjonijiet lill-Qorti tal-Ġustizzja, barra dawk ta’ l-imsemmija partijiet, ma jistgħux jitħallsu lura. Parti operattiva Għal dawn il-motivi, il-Qorti tal-Ġustizzja (L-Ewwel Awla) taqta’ u tiddeċiedi li: 1) L-Artikoli 11 u 14 tad-Direttiva tal-Kunsill 87/102/KEE, tat-22 ta’ Dicembru 1986, għall-approssimazzjoni tal-liġijiet, regolamenti u dispożizzjonijiet amministrattivi ta’ l-Istati Membri dwar il-kreditu lill-konsumatur, kif emendata mid- Direttiva 98/7/KE tal-Parlament Ewropew u tal-Kunsill, tas-16 ta’ Frar 1998, għandhom jiġu interpretati fis-sens li jipprekludu d-dritt għal rimedji, previst fl-Artikolu 11(2) ta’ din id-Direttiva u li jibbenefika minnu l-konsumatur kontra l-persuna li tagħti l-kreditu, milli jkun suġġett għall-kundizzjoni li l-offerta minn qabel ta’ kreditu ssemmi l-oġġetti jew il-provvista ta’ servizzi ffinanzjati. 2) Id- Direttiva 87/102, kif emendata mid- Direttiva 98/ 7, għandha tiġi interpretata fis-sens li tippermetti lill-qorti nazzjonali tapplika ex officio d-dispożizzjonijiet li jittrasponu fid-dritt intern l-Artikolu 11(2) tagħha.

62006CJ0277

hu

Az előzetes döntéshozatal iránti kérelem az 1995. június 29-i 95/29/EK tanácsi irányelvvel ( HL L 148., 52. o. ; magyar nyelvű különkiadás 3. fejezet, 17. kötet, 466. o.) módosított, az állatok szállítás közbeni védelméről, valamint a 91/425/EGK és a 91/496/EGK irányelv módosításáról szóló, 1991. november 19-i 91/628/EGK tanácsi irányelv ( HL L 340., 17. o. ; magyar nyelvű különkiadás 3. fejezet, 12. kötet, 133. o.; a továbbiakban: 91/628 irányelv) melléklete 48.7. a) és b) pontjának értelmezésére irányul. E kérelmet az Interboves GmbH (a továbbiakban: Interboves) és a Hauptzollamt Hamburg-Jonas (Hamburg-Jonas fővámhivatal, a továbbiakban: Hauptzollamt) között, a fenti társaság által a volt Jugoszláviába történő élőszarvasmarha-szállítás utáni export-visszatérítésnek a Hauptzollamt által elutasított kifizetése miatt folyamatban lévő jogvita keretében terjesztették elő. Jogi háttér Az 1. cikk (1) bekezdésének a) pontja értelmében a 91/628 irányelvet alkalmazni kell a háziasított szarvasmarhafélék szállítására. Az irányelv 2. cikkének (2) bekezdése értelmében: „b) »szállítás«: az állatok szállítóeszköz használatával történő mozgatása, mely az állatok be- és kirakodásával jár; […] g) »utazás«: a kiindulási helyről a rendeltetési helyre történő szállítás; h) »pihenőidő«: összefüggő időtartam az utazás folyamán, mely során az állatokat nem szállítják szállítóeszközzel; […]” A fenti irányelv melléklete 26. b) pontjának i–iii. alpontja előírja, hogy: „[…] i. az állatok bokszait megfelelően kell rögzíteni a járműhöz; a járművet és az állatok bokszait megfelelő megkötésre szolgáló felszereléssel kell ellátni, amelyekkel azok szilárdan a hajóhoz rögzíthetők. Ro-ro hajók fedett fedélzetén a szállított járművek számának megfelelő szellőztetést kell biztosítani. Lehetőség szerint, az állatok szállításához használt járművet a friss levegőt bevezető nyílás közelében kell elhelyezni; ii. az állatok bokszainak megfelelő szellőztetését kellő számú szellőzőnyílással vagy más eszközzel kell biztosítani, figyelemmel arra, hogy a hajó zárt járműfedélzetén a levegőáramlás korlátozott mértékű. Az állatok bokszainak belsejében és annak minden szintjén elegendő helynek kell lennie annak biztosítására, hogy a természetes testtartásban álló állatok felett megfelelő legyen a szellőztetés; iii. az állatok bokszainak minden részéhez biztosítani kell a közvetlen megközelítés lehetőségét, hogy az út során az állatok szükség szerinti ellátása, etetése, itatása elvégezhető legyen.” A 91/628 irányelv 48., „Itatási és etetési időközök, szállítási és pihenőidők” című pontja előírja, hogy: „[…] 2. A szállítás időtartama az [1. cikkben] említett fajok egyedei esetében nem haladhatja meg a nyolc órát. 3. A 2. pontban említett maximális szállítási idő meghosszabbítható, amennyiben a szállítóeszköz eleget tesz az alábbi kiegészítő követelményeknek: — a jármű padozatán elegendő alom van, — a szállító jármű a szállított állatok fajának és az út időtartamának megfelelő élelmet szállít, — biztosított az állatokhoz való közvetlen hozzáférés, — megfelelő szellőztetési lehetőséggel rendelkezik, amely a (külső és belső) hőmérséklet függvényében szabályozható, — mozgatható válaszfalak állnak rendelkezésre elkülönített rekeszek létrehozásához, — a jármű megálláskor vízhálózatra csatlakoztatható, […] 4. A 3. pont követelményeinek megfelelő közúti járművek használatakor az itatási és etetési időközök, utazási és pihenési idők a következők: […] d) Minden más, az [1. cikkben] említett fajokhoz tartozó állat számára 14 órás szállítás után legalább egy óra, az itatásra és – amennyiben szükséges – etetésre elegendő pihenőidőt kell biztosítani. E pihenőidő után az állatokat további 14 órán át lehet szállítani. […] 7. a) Az állatokat tilos vízi úton szállítani, amennyiben a maximális utazási idő meghaladja a 2. pontban meghatározott időtartamot, hacsak a 3. és 4. pontban meghatározott feltételek nem teljesülnek, az utazási és pihenőidők kivételével. b) A Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, az állatok kirakodása nélkül hajókra rakodott járművekkel történő vízi szállítás esetében az állatokat a rendeltetési kikötőben, vagy annak közvetlen közelében lerakodás után 12 órán át pihentetni kell, kivéve ha a tengeri út időtartama olyan, hogy az utazás besorolható a 2–4. pont általános rendszerébe. […]” Az alapeljárás és az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdések Az előzetes döntéshozatalra utaló határozatból kiderül, hogy 2002. június 12-én az Interboves 33 élő marha volt Jugoszláviába történő kivitelét jelentette be a Hauptzollamt Friedrichshafennek (friedreichshafeni fővámhivatal), és kérte, hogy ez után fizessen export-visszatérítést a számára. A Hauptzollamt 2003. július 23-i határozatával arra hivatkozva utasította el ezt a kérelmet, hogy a társaság nem tartotta be a 91/628 irányelv mellékletének 48.7. b) pontját. A Hauptzollamt megállapította ugyanis, hogy a menetterv alapján a szarvasmarhákat összesen 23 órán keresztül szállították, ebből 14 óra és 30 perc volt a Bari (Olaszország) és Igoumenitsa (Görögország) közötti, vízi úton, Roll-on/Roll-off komppal (a továbbiakban: ro-ro komp) történő szállítás időtartama, és 8 óra 30 perc az Evzoniig, a Görögország és Macedónia Volt Jugoszláv Köztársaság közötti határátkelőhelyig történő közúti szállítás időtartama, anélkül hogy pihenőidő beiktatására került volna sor. Az Interboves kifogást nyújtott be a 2003. július 23-i határozattal szemben, többek között arra hivatkozva, hogy a komppal való átkelés időtartama nem számítható bele a 91/628 irányelv mellékletének 48.7. a) pontja szerinti szállítási időbe. 2005. június 21-i határozatával a Hauptzollamt elutasította ezt a kifogást, hangsúlyozva, hogy a komppal való átkelés időtartama a közúti szállítás meghosszabbításának tekintendő. A Hauptzollamt szerint ezért annak vizsgálatakor, hogy a szállítás teljes időtartama megfelelt-e a 91/628 irányelv melléklete 48.7. b) pontjának, a komppal való átkelés időtartamát, valamint az azt megelőző és azt követő közúti szállítási időt össze kell adni, mely a jelen ügyben összesen 32 óra 45 perc volt. Az Interboves 2005. július 21-én keresetet nyújtott be az utóbbi, 2005. június 21-i határozattal szemben, újfent azzal érvelve, hogy álláspontja szerint betartotta a 91/628 irányelv rendelkezéseit. E körülmények között a Finanzgericht Hamburg (hamburgi pénzügyi bíróság) az eljárást felfüggesztette, és előzetes döntéshozatal céljából a következő kérdést terjesztette a Bíróság elé: „1) Azzal a következménnyel határozza-e meg a 91/628/EGK irányelv mellékletének […] [48.7.] a) pontja a[z állatok] vízi úton történő szállítás[ának] alapvető feltételét, hogy – amennyiben a [fent említett] melléklet [48.3. és 48.4. pontjában] foglalt követelmények a szállítási és pihenőidő kivételével teljesülnek – a vízi úton történő szállítást megelőző és azt követő közúti szállítási idők főszabály szerint az állatok ún. Roll-on/Roll-off kompon történő szállítása esetén sem adódnak össze? 2) Tartalmaz-e a 91/628/EGK irányelv mellékletének […] [48.7.] b) pontja a Közösség területén közlekedő, ún. Roll-on/Roll-off kompokra vonatkozó olyan különös rendelkezést, amely [az ezen melléklet] [48.4.] d) pontjában található követelmények mellett, azaz azok kiegészítéseként alkalmazandó, aminek következményeként a komp rendeltetési kikötőbe történő megérkezése után csak akkor nem kezdődik újabb 29 órás maximális szállítási idő, és akkor kell 12 órás pihenőidőt biztosítani, ha a vízi úton történő szállítás nem felelt meg [a fenti] irányelv melléklete [48.2–48.4. pontjában] meghatározott általános szabályoknak, azaz meghaladta a [fenti melléklet] [48.4.] d) pont[já]ban meghatározott 29 órás maximális időtartamot?” Előzetes megjegyzés A kérdést előterjesztő bíróság határozatában a 91/628 irányelv mellékletének 48.4. d) pontjára hivatkozik, mely felállítja az ún. „14+1+14” szabályt. E pont értelmében a 14 órás szállítás után legalább egy óra, az itatásra és – amennyiben szükséges – etetésre elegendő pihenőidőt kell biztosítani. E pihenőidő után az állatokat további 14 órán át lehet szállítani. Az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdés megszövegezéséből kitűnik, hogy a kérdést előterjesztő bíróság úgy értelmezi a fenti 48.4. d) pontban szereplő szabályt, hogy az 29 órás maximális szállítási időt engedélyez. Márpedig, amint a főtanácsnok indítványának 18. pontjában megállapította, a 91/628 irányelv mellékletének 48.4. d) pontja 28 órás maximális szállítási időt állapít meg, amelyet az első 14 óra elteltét követően 1 órás minimális pihenőidő szakít félbe. A fenti 48.4. d) pontban szereplő, ún. „14+1+14” szabályt úgy kell tehát érteni, hogy 28 órás maximális szállítási időt állapít meg, amelyet az első 14 óra elteltét követően 1 órás minimális pihenőidő szakít félbe. Az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdésekről Első és második kérdésével, amelyeket együtt kell megvizsgálni, a kérdést előterjesztő bíróság elsőként lényegében azt kérdezi, hogy a 91/628 irányelv 48.7. b) pontjában szereplő, a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, ro-ro komppal történő szállítás vízi szállításnak minősíthető-e ezen melléklet 48.7. b) pontja értelmében. Igenlő válasz esetén ezt követően azt a kérdést teszi fel, hogy a vízi úton történő szállítást megelőző és azt követő közúti szállítási időt össze kell-e adni. Végül azt a kérdést teszi fel, hogy a ro-ro komppal történő szállítást követően, amelynek időtartama feltehetőleg meghaladja a 14 órát, tehát a 91/628 irányelv mellékletének 48.4. d) pontjában a minimálisan 1 órás pihenőidő előtt előírt maximális szállítási időt, kell-e az állatoknak 12 óra pihenőidőt biztosítani a fenti 48.7. b) pont értelmében, vagy közvetlenül a kompról való lerakodást követően folytatható a közúti szállítás maximálisan 28 órán keresztül, 1 órás minimális pihenőidő közbeiktatásával. A kérdést előterjesztő bíróság szerint a 91/628 irányelv mellékletének 48.7. a) pontja meghatározza a vízi szállításra – beleértve a ro-ro komppal történő szállítást is – vonatkozó alapvető feltételeket. Ebből elsőként az következne, hogy a szállítás időtartamára és a pihenőidőre vonatkozó rendelkezések nem vonatkoznak a vízi szállításra, amennyiben az e melléklet 48.3. és 4. pontjában előírt feltételek teljesülnek. Másodsorban, a vízi úton történő szállítást megelőző és azt követő közúti szállítási időt nem kell összeadni. Harmadsorban egy újabb, a 91/628 irányelv mellékletének 48.4. d) pontja szerinti, maximálisan 28 órás, 1 órás minimális pihenőidővel félbeszakított szállítási idő kezdődik közvetlenül a ro-ro kompnak a rendeltetési kikötőbe történő megérkezésekor. Előzetesen emlékeztetni kell arra, hogy egyrészt a 91/628 irányelv mellékletének 48. pontja az irányelv 1. cikke (1) bekezdésének a) pontjában felsorolt állatok, így a szarvasmarhák szállítása során az itatási és etetési időközökre, valamint a szállítási és pihenőidőkre vonatkozó szabályokat tartalmazza, kivéve a légi szállítás esetét. Másrészt a vízi úton történő szállítás esetén a szállítási és pihenőidőre vonatkozó szabályokat a fenti melléklet 48.7. a) és b) pontja rendezi. E két pont közül az első meghatározza a vízi szállításra alkalmazandó általános szabályokat, a második pedig pontosítja azokat a feltételeket, amikor a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, ro-ro komppal történő szállítás esetén 12 órás pihenőidőt kell tartani (lásd ebben az értelemben a C-207/06. sz. Schwaninger-ügyben 2008. július 17-én hozott ítélet [EBHT 2008., I-5561. o.] 23., 24. és 30. pontját). Először is, a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, ro-ro komppal történő szállítás vízi szállításkénti minősítését illetően emlékeztetni kell arra, hogy – amint a főtanácsnok indítványának 28. pontjában megállapította – mind a 91/628 irányelv melléklete 48.7. b) pontjának, mind pedig ezen melléklet 26. pontjának megszövegezéséből következik, hogy – sajátosságai ellenére – a ro-ro komppal történő szállítás vízi szállítás. Egyrészt ugyanis a fenti mellékletnek a 48.7. b) pontja kifejezetten úgy hivatkozik erre a szállítási módra, mint vízi szállítási módra. Másrészt ugyanezen melléklet 26. pontjából következik, hogy a közösségi jogalkotó az állatok szállítási eszközeire vonatkozó különös intézkedések meghozatalakor az ilyen típusú kompot a vízi szállítási eszközök körébe sorolta. Mivel a ro-ro komppal történő szállítás vízi szállítás, ebből következően a 91/628 irányelv 48.7. a) és b) pontja alkalmazandó rá. Ez követően azt a kérdést illetően, hogy a ro-ro komppal történő szállítást megelőző és az azt követő közúti szállítási időket össze kell-e adni, először is meg kell állapítani, hogy a 91/628 irányelv mellékletének 48. pontja nem írja egyértelműen ezt elő. A 91/628 irányelv melléklete 48.7. b) pontjának megszövegezéséből, valamint ezen irányelv céljaiból azonban az következik, hogy a közúti szállítás ezen időtartamainak összeadását az alapján kell értékelni, hogy a fenti irányelv mellékletének 48.4. d) pontjában szereplő, ro-ro komppal történő szállítás 28 órás maximális időtartamát túllépték-e vagy sem. E tekintetben fontos megjegyezni, hogy a 91/628 irányelv mellékletének 48.7. b) pontja úgy rendelkezik, hogy az állatokat a rendeltetési kikötőben, vagy annak közvetlen közelében lerakodás után 12 órán át pihentetni kell, kivéve ha a tengeri út időtartama olyan, hogy az utazás besorolható a 48.2–4. pontban szereplő általános rendszerbe. A fenti általános rendszerre való visszautalással úgy tűnik, hogy a közösségi jogalkotó azt kívánta elérni, hogy a 91/628 irányelv mellékletének 48.4. d) pontjában szereplő, 28 órás maximális szállítási időt megállapító szabályt figyelembe vegyék a ro-ro komppal történő szállítás esetén, azonban a legalább 1 órás pihenőidő re vonatkozó rendelkezést ne vegyék figyelembe. Amint ugyanis a főtanácsnok indítványának 33. pontjában pontosította, a vízi szállítás során ennek a pihenési időnek a betartása nem indokolt. Egyrészt egy ilyen pihenőidő nyílt vízen történő betartása aligha kivitelezhető a gyakorlatban, mivel feltételezi azt, hogy a vízi jármű 14 óra hajózást követően 1 órára kikössön, mielőtt egy újabb 14 órás időtartamra kihajózna. Másfelől meg kell jegyezni, hogy a közúti közlekedéssel ellentétben, ahol a tehergépkocsi megállása szükséges az állatok etetéséhez, itatásához és ellátásához, a vízi szállítás sajátossági lehetővé teszik ezeknek a feladatoknak a szállítás közbeni elvégzését a 91/628 irányelv mellékletének 26. pontjával összhangban. Ennek a mellékletnek a 48.7. b) pontjából következik tehát, hogy amennyiben a ro-ro komppal történő szállítás 28 órás maximális időtartamát átlépték, az állatoknak kötelező 12 óra pihenést biztosítani az újabb, 28 órás maximális időtartamú, minimálisan 1 óra pihenőidővel félbeszakított szállítás megkezdése előtt a 91/628 irányelv mellékletének 48.4. d) pontjával összhangban. Ilyen körülmények között a közúti szállítás különböző időtartamait nem kell összeadni, mivel a 12 órás pihenőidőnek mindenképpen az a következménye, hogy semlegesíti az e pihenést megelőző szállításokat. Az e rendelkezésben előírt 12 órának ugyanilyen, az e pihenést megelőző szállítási időket, valamint a 91/628 irányelv mellékletének 48.5. pontjában szereplő, a közúti szállításra alkalmazandó 24 órás időtartamot semlegesítő funkciója van. Ezzel szemben, amennyiben a ro-ro komppal történő szállítás időtartama lehetővé teszi azt, hogy a szállítás a 91/628 irányelv mellékletének 48.2–4. pontjában szereplő általános rendszerbe beleférjen, így tehát azt, hogy ne lépje túl a 28 órás maximális szállítási időt, és következésképpen a 12 órás pihenőidő sem szükséges, a közúti szállítás közvetlenül a kompnak a rendeltetési kikötőbe történő megérkezését követően megkezdhető. Ebben az esetben azonban az újabb közúti szállítás időtartamának meghatározásakor figyelembe kell venni a ro-ro komppal történő szállítást megelőző közúti szállítás időtartamát, hacsak nem került sor 24 órás pihenésre az állatoknak ebbe a kompba történő berakodását megelőzően. Ebben az esetben ugyanis a közúti szállítás időtartamainak összeadása nem indokolt, mivel a 24 órás pihenésnek az a következménye, hogy semlegesíti a ro-ro komppal történő szállítást megelőző közúti szállítás időtartamát. Következésképpen, ha a ro-ro komppal történő szállítás időtartama rövidebb 28 óránál, és az azt megelőző közúti szállítás időtartamát nem semlegesítette egy 24 órás pihenés a 91/628 irányelv mellékletének 48.5. pontjával összhangban, össze kell adni a ro-ro komppal történő szállítást megelőző és azt követő közúti szállítás időtartamait. Ezzel szemben, ha a ro-ro komppal történő szállítás időtartama meghaladja a 28 órát, és az azt megelőző közúti szállítás időtartamát semlegesítette egy 24 órás pihenés, egy újabb, maximálisan 28 órás, minimálisan 1 órás pihenőidővel megszakított közúti szállítás kezdhető meg közvetlenül a lerakodást követően, a ro-ro komppal történő szállítást megelőző közúti szállítás időtartamának figyelembe vétele nélkül. A 91/628 irányelv melléklete 48.7. b) pontjának bármely más értelmezése annak elfogadását jelentené, hogy a 28 órát meg nem haladó, ro-ro komppal történő szállítást követően újabb, maximálisan 28 órás, minimálisan 1 órás pihenőidővel megszakított közúti szállítás kezdhető meg a ro-ro komppal történő szállítást megelőző közúti szállítás időtartamának figyelembe vétele nélkül. Ez anélkül tenné lehetővé a különböző közlekedési eszközökkel végzett szállítások összeadódását, hogy egy 12 vagy 24 órás pihenőidőre sor kerülne. Márpedig a fenti 48.7. b) pont ezen értelmezése közvetlenül ellentétes lenne a 91/628 irányelv által követett fő célkitűzéssel, az állatok szállítás közbeni védelmével (lásd ebben az értelemben a C-37/06. és C-58/06. sz., Viamex Agrar Handel és ZVK ügyben 2008. január 17-én hozott ítélet [EBHT 2008., I-69. o.] 29. pontját), valamint az irányelv azon céljával, amely különösen a nyolcadik preambulumbekezdéséből derül ki, és amely szerint az állatok kímélete érdekében az állatok távolsági szállítását, beleértve a vágóhídra küldött állatok szállítását is, a lehető legrövidebbre kell csökkenteni. Végezetül azt a kérdést illetően, hogy a ro-ro komppal történő olyan szállítást követően, melynek az időtartama feltehetőleg meghaladja a 14 órát, kell-e az állatoknak 12 óra pihenőidőt biztosítani a 91/628 irányelv mellékletének 48.7. b) pontja értelmében, vagy közvetlenül a kompról való lerakodást követően folytatható a közúti szállítás maximálisan 28 órán keresztül, minimálisan 1 órás pihenőidő közbeiktatásával; elegendő azt megjegyezni, hogy – amint a jelen ítélet 34. pontjából kiderül – ha a ro-ro komppal történő szállítás időtartama nem haladja meg a 28 órás maximális szállítási időt, és ha következésképpen a 12 órás pihenőidő nem szükséges, a közúti szállítás közvetlenül a kompnak a rendeltetési kikötőbe történő megérkezést követően megkezdhető, melynek időtartamát pedig a jelen ítélet 36. pontjában meghatározott módszerrel kell kiszámítani. A fenti megfontolásokra tekintettel az első és a második kérdésre azt a választ kell adni, hogy: — A 91/628 irányelv mellékletének 48.7. a) pontját úgy kell értelmezni, hogy az meghatározza a vízi szállításra alkalmazandó általános szabályokat, beleértve ebbe a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, az állatok kirakodása nélkül hajókra rakodott járművekkel, ro-ro komppal történő szállítás esetét is; kivéve az ilyen típusú kompok esetén az állatok lerakodása után számukra biztosított pihenőidőt, melyet a fenti melléklet 48.7. b) pontja határoz meg. — Ez utóbbi rendelkezéssel összhangban a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, az állatok kirakodása nélkül hajókra rakodott járművekkel, ro-ro komppal történő szállítás időtartamát megelőző és az azt követő közúti szállítás időtartamának összeadódása attól függ, hogy a 91/628 irányelv mellékletének 48.4. d) pontjában szereplő, ro-ro komppal történő szállítás meghaladta-e a 28 órás maximális időtartamot, vagy sem. — Amennyiben a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, az állatok kirakodása nélkül hajókra rakodott járművekkel, ro-ro komppal történő szállítás ideje nem haladja meg a 28 órás maximális időtartamot, a közúti szállítás időtartama közvetlenül a rendeltetési kikötőben vagy annak közvetlen közelében történő lerakodást követően megkezdhető. Ennek az időtartamnak a kiszámításakor figyelembe kell venni a ro-ro komppal történő szállítást megelőző és az azt követő közúti szállítás időtartamát, kivéve ha a 91/628 irányelv mellékletének 48.5. pontja értelmében vett 24 órás pihenés semlegesítette a vízi szállítást megelőző közúti szállítás időtartamát. A kérdést előterjesztő bíróság hatáskörébe tartozik annak vizsgálata, hogy az alapügyben vitás szállítás eleget tesz-e a fent említett feltételeknek. A költségekről Mivel ez az eljárás az alapeljárásban részt vevő felek számára a kérdést előterjesztő bíróság előtt folyamatban lévő eljárás egy szakaszát képezi, ez a bíróság dönt a költségekről. Az észrevételeknek a Bíróság elé terjesztésével kapcsolatban felmerült költségek, az említett felek költségeinek kivételével, nem téríthetők meg. A fenti indokok alapján a Bíróság (harmadik tanács) a következőképpen határozott: — Az 1995. június 29-i 95/29/EK tanácsi irányelvvel módosított, az állatok szállítás közbeni védelméről, valamint a 90/425/EGK és a 91/496/EGK irányelv módosításáról szóló, 1991. november 19-i 91/628/EGK tanácsi irányelv mellékletének 48.7. a) pontját úgy kell értelmezni, hogy az meghatározza a vízi szállításra alkalmazandó általános szabályokat, beleértve ebbe a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, az állatok kirakodása nélkül hajókra rakodott járművekkel, ro-ro komppal történő szállítás esetét is, kivéve az ilyen típusú kompok esetén az állatok lerakodása után számukra biztosított pihenőidőt, melyet a fenti melléklet 48.7. b) pontja határoz meg. — Ez utóbbi rendelkezéssel összhangban a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, az állatok kirakodása nélkül hajókra rakodott járművekkel, ro-ro komppal történő szállítás időtartamát megelőző és az azt követő közúti szállítás időtartamának összeadódása attól függ, hogy a 91/628 irányelv mellékletének 48.4. d) pontjában szereplő, ro-ro komppal történő szállítás meghaladta-e a 28 órás maximális időtartamot, vagy sem. — Amennyiben a Közösségen belüli két földrajzi pont közötti rendszeres és közvetlen, az állatok kirakodása nélkül hajókra rakodott járművekkel, ro-ro komppal történő szállítás ideje nem haladja meg a 28 órás maximális időtartamot, a közúti szállítás időtartama közvetlenül a rendeltetési kikötőben vagy annak közvetlen közelében történő lerakodást követően megkezdhető. Ennek az időtartamnak a kiszámításakor figyelembe kell venni a ro-ro komppal történő szállítást megelőző és az azt követő közúti szállítás időtartamát, kivéve ha a 91/628 irányelv mellékletének 48.5. pontja értelmében vett 24 órás pihenés semlegesítette a vízi szállítást megelőző közúti szállítás időtartamát. A kérdést előterjesztő bíróság hatáskörébe tartozik annak vizsgálata, hogy az alapügyben vitás szállítás eleget tesz-e a fent említett feltételeknek. Aláírások ( *1 ) Az eljárás nyelve: német.

61998CJ0393

it

Motivazione della sentenza 1 Con ordinanza 7 ottobre 1998, pervenuta il 5 novembre successivo, il Supremo Tribunal Administrativo ha proposto a questa Corte, in applicazione dell'art. 177 del Trattato CE (divenuto art. 234 CE), tre questioni pregiudiziali sull'interpretazione dell'art. 95 del Trattato CE (divenuto, in seguito a modifica, art. 90 CE). 2 Tali questioni sono state sollevate nell'ambito di una controversia tra il sig. Gomes Valente e la Fazenda Pública (Amministrazione delle Finanze dello Stato), in cui il sig. Gomes Valente chiede il rimborso dell'imposta sulle autovetture da lui pagata all'importazione in Portogallo di un'autovettura usata proveniente da un altro Stato membro. Sfondo normativo nazionale 3 Alla data dell'avviso di accertamento dell'imposta dovuta dal sig. Gomes Valente per l'importazione definitiva del suo autoveicolo, il regime giuridico dell'imposta sulle autovetture portoghese era fissato dal decreto legge 18 febbraio 1993, n. 40/93 (Diário da República I, serie A, n. 41, del 18 febbraio 1993), quale modificato dalla legge 23 marzo 1996, n. 10-B/96 (Diário da República I, serie A, del 23 marzo 1996; in prosieguo; il «decreto legge n. 40/93»). Tale provvedimento è stato più volte modificato in seguito. 4 L'imposta sulle autovetture portoghese è un'imposta una tantum, pagata al momento della prima immissione sul mercato portoghese, quindi all'atto della prima immatricolazione dell'autoveicolo in Portogallo. Ai sensi dell'art. 1, n. 1, del decreto legge n. 40/93: «L'imposta sulle autovetture è un'imposizione interna, che grava sulle autovetture da turismo - comprese le autovetture per uso misto, le autovetture da competizione e quelle che sono destinate principalmente al trasporto di persone, ad esclusione delle automobili caravan - ammesse o importate come autovetture nuove o come autovetture usate, comprese quelle assemblate o fabbricate in Portogallo e destinate ad essere immatricolate». 5 Ai sensi dell'art. 1, n. 4, dello stesso decreto legge, l'imposta sulle autovetture varia in relazione alla cilindrata dell'autoveicolo ed essa è liquidata conformemente alle tabelle allegate al detto decreto legge, tabelle che formano parte integrante di quest'ultimo. 6 Ai sensi dell'art. 3, n. 1, del detto decreto legge: «Nessuna autovettura da turismo, nuova o usata, può essere immatricolata se non è stata presentata alla direzione generale della circolazione stradale (Direcção-Geral de Viação) la prova del pagamento dell'imposta sulle autovetture mediante la nota ufficiale di riscossione, di garanzia o di esenzione dal pagamento». 7 L'art. 1, n. 7, del decreto legge n. 40/93, nella sua versione risultante dalle leggi 20 dicembre 1993, n. 75/93, e 27 dicembre 1994, n. 39-B/94, prevede che gli autoveicoli usati importati in Portogallo e originari degli Stati membri o ivi circolanti in libera pratica beneficiano di riduzioni dell'imposta sulle autovetture secondo la seguente tabella: - dopo 1-2 anni di utilizzazione, la riduzione è pari al 18%; - dopo 2-3 anni di utilizzazione, la riduzione è pari al 24%; - dopo 3-4 anni di utilizzazione, la riduzione è pari al 32%; - dopo 4-5 anni di utilizzazione, la riduzione è pari al 41%; - dopo 5-6 anni di utilizzazione, la riduzione è pari al 49%; - dopo 6-7 anni di utilizzazione, la riduzione è pari al 55%; - dopo 7-8 anni di utilizzazione, la riduzione è pari al 61%; - dopo 8 anni di utilizzazione, la riduzione è pari al 67%. 8 Queste diverse percentuali di riduzione dell'imposta sulle autovetture si applicano all'imposta che graverebbe, alla data dell'importazione dell'autoveicolo usato, su un autoveicolo nuovo equivalente. Ai sensi del preambolo del decreto legge n. 40/93 tali riduzioni sono dirette a compensare la perdita di valore derivante dall'usura. Controversia nella causa principale e questioni pregiudiziali 9 Il sig. Gomes Valente acquistava in Francia un'autovettura da turismo usata, di marca BMW (modello 325 turbo diesel), di 2497 cm3 di cilindrata, immatricolata per la prima volta, in Francia, il 2 dicembre 1991. 10 Il 16 settembre 1996 il sig. Gomes Valente dichiarava all'ufficio doganale di Aveiro che tale autovettura era destinata all'importazione definitiva e che il suo valore era di PTE 2 500 000. Alla stessa data il detto ufficio redigeva un avviso di accertamento dell'imposta sulle autovetture («imposto automóvel») per un importo di PTE 1 856 994, che il ricorrente pagava. 11 Dopo il rigetto, avvenuto con sentenza del Tribunal Fiscal Aduaneiro do Porto (Portogallo) 16 ottobre 1997, del ricorso proposto dal sig. Gomes Valente contro il detto avviso di accertamento, il sig. Gomes Valente e il procuratore della Repubblica presso il Tribunal Fiscal Aduaneiro interponevano appello avverso tale sentenza dinanzi al Supremo Tribunal Administrativo. 12 Il sig. Gomes Valente sostiene che la detta sentenza tiene in non cale la giurisprudenza della Corte relativa all'interpretazione dell'art. 95 del Trattato che, a causa dell'effetto diretto di tale norma, comporterebbe la non applicazione al caso di specie della normativa nazionale in contrasto col diritto comunitario. Egli fa valere che, ai punti 14 e 15 della sentenza 9 marzo 1995, causa C-345/93, Nunes Tadeu (Racc. pag. I-479), che aveva come contesto normativo il regime dell'imposta sulle autovetture anteriore a quello in vigore al momento dell'importazione del suo autoveicolo in Portogallo, la Corte ha dichiarato che una disposizione che limiti la riduzione dell'imposta per le autovetture usate importate ad una determinata percentuale dell'imposta gravante sulle autovetture nuove dello steso tipo, senza che sia tenuto conto del reale deprezzamento dell'autoveicolo, determina un'imposizione discriminatoria degli autoveicoli usati importati. A suo parere, malgrado le modifiche apportate al regime dell'imposta sulle autovetture a seguito della citata sentenza Nunes Tadeu, l'imposta sulle autovetture portoghese resterebbe in contrasto con l'art. 95 del Trattato perché non sarebbe calcolata sulla base del valore commerciale reale degli autoveicoli usati. 13 Il sig. Gomes Valente ha chiesto al Supremo Tribunal Administrativo di sottoporre alla Corte una domanda di pronuncia pregiudiziale, suggerendogli le seguenti questioni: «1. Se garantisca la perfetta neutralità delle imposizioni interne per quanto riguarda la concorrenza tra prodotti nazionali e prodotti importati (nella fattispecie, autovetture) e sia compatibile con l'art. 95, primo comma, del Trattato una normativa, come quella portoghese, che assoggetta ad imposta fissa gli autoveicoli leggeri usati importati, destinati al trasporto passeggeri, prendendo in considerazione soltanto la cilindrata dell'autoveicolo, con una detrazione dall'imposta di una percentuale del 18%, del 24%, del 32%, del 41%, del 49%, del 55%, del 61% e del 67% (a seconda che l'autoveicolo importato abbia da uno a due, da due a tre, da tre a quattro, da quattro a cinque, da cinque a sei, da sei a sette, da sette a otto anni di utilizzo) di quanto pagherebbe un autoveicolo nuovo (importato o acquistato sul mercato nazionale), mentre un autoveicolo con più di otto anni di utilizzo deve pagare il 33% dell'imposta sulle autovetture che pagherebbe un autoveicolo nuovo (importato o acquistato sul mercato nazionale), senza che vengano presi in considerazione, in nessuno dei riferiti tipi di situazioni, tutti gli altri fattori che incidono sul valore di un'automobile, quali, tra l'altro, il chilometraggio, lo stato di conservazione e il modello. 2. Se sia compatibile con l'art. 95, primo comma, del Trattato una disposizione di legge nazionale ai sensi della quale l'imposta gravante sul prodotto importato e quella gravante sul prodotto nazionale similare sono calcolate in maniera diversa e secondo modalità diverse: l'imposta sulle autovetture sull'autoveicolo usato importato è calcolata sulla base della sua cilindrata, con una detrazione in relazione ai soli anni di utilizzo, mentre nelle transazioni su un autoveicolo usato analogo operate sul mercato nazionale non viene pagata l'imposta sulle autovetture (poiché, essendo l'imposta una tantum, essa viene pagata una sola volta, all'immissione in consumo dell'autoveicolo, allo stato di nuovo), fermo restando che il suo prezzo può incorporare ancora una quota residuale di tale imposta, se non abbia più di circa quattro-cinque anni di utilizzo, quota questa sempre di ammontare incerto, che non è scorporata - né è scorporabile - dal prezzo di acquisto perché, in particolare, l'acquisto, nel territorio nazionale, di un autoveicolo usato non è gravato dall'imposta sulle autovetture. 3. Se, alla luce dell'art. 95, primo comma, del Trattato, possa ritenersi che un siffatto regime non possa portare, anche solo in alcuni casi, ad un'imposizione superiore del prodotto importato e che esso sia congegnato in maniera tale che resti sempre esclusa la possibilità che un'automobile importata sia gravata da imposta in misura più elevata rispetto ad un'automobile nazionale similare. 4. Se, alla luce del diritto comunitario, possa considerarsi trasparente, nei limiti del necessario, un regime del genere, così da permettere di stabilire obiettivamente se l'onere fiscale gravante su un'automobile importata sia superiore a quello gravante su un'automobile nazionale similare. 5. Se, alla luce del diritto comunitario, un siffatto regime possa essere applicato in maniera equa ai prodotti del mercato interno e ai prodotti importati». 14 In considerazione di quanto sopra il Supremo Tribunal Administrativo ha deciso di sospendere il giudizio e di sottoporre alla Corte di giustizia le tre questioni pregiudiziali seguenti: «1) Se siano pertinenti le questioni poste dal ricorrente nel presente giudizio e in precedenza illustrate. Quale sia la soluzione di diritto comunitario per tali questioni. 2) Se la diminuzione del valore reale degli autoveicoli usati, a cui si riferisce la sentenza della Corte 9 marzo 1995 nella causa C-345/95, Nunes Tadeu, comporti necessariamente che si debba operare una stima o una perizia delle singole autovetture, o se essa possa essere calcolata in termini generali ed astratti attraverso un criterio legale. 3) Ove la Commissione rinunci ad un determinato ricorso per inadempimento contro uno Stato membro avendo ritenuto che la nuova normativa nazionale fosse divenuta conforme al diritto comunitario, se un supremo organo giurisdizionale nazionale, basandosi sull'interpretazione del diritto comunitario e del diritto nazionale operata dalla Commissione, possa essere esonerato dall'obbligo, ad esso imposto dall'art. 177 del Trattato, di sottoporre una domanda di pronuncia pregiudiziale alla Corte di giustizia delle Comunità europee e decidere la controversia secondo l'interpretazione data dalla Commissione». Sulla terza questione 15 Con la sua terza questione, che occorre esaminare per prima, il giudice a quo chiede in sostanza se il fatto che la Commissione rinunci a proseguire nei confronti di uno Stato membro un procedimento per inadempimento riguardante una determinata normativa abbia un'influenza sull'obbligo, per un giudice di ultimo grado di tale Stato membro, di sottoporre alla Corte, in applicazione dell'art. 177, terzo comma, del Trattato, una questione di diritto comunitario relativa alla normativa considerata. 16 A questo proposito va, da una parte, ricordato che, ai sensi dell'art. 177, terzo comma, del Trattato, quando una questione pregiudiziale è sollevata in un giudizio pendente davanti ad una giurisdizione nazionale avverso le cui decisioni non possa proporsi un ricorso giurisdizionale di diritto interno, tale giurisdizione è tenuta a rivolgersi alla Corte di giustizia (sentenza 4 novembre 1997, causa C-337/95, Parfums Christian Dior, Racc. pag. I-6013, punto 24). 17 Secondo una giurisprudenza ormai consolidata, tale obbligo di adire la Corte rientra nell'ambito della cooperazione istituita al fine di garantire la corretta applicazione e l'interpretazione uniforme del diritto comunitario nell'insieme degli Stati membri, fra i giudici nazionali, in quanto incaricati dell'applicazione delle norme comunitarie, e la Corte di giustizia (v., in particolare, sentenze 6 ottobre 1982, causa 283/81, Cilfit e a., Racc. pag. 3415, punto 7, e Parfums Chistian Dior, citata, punto 25), ed esso mira, più in particolare, ad evitare che in uno Stato membro si consolidi una giurisprudenza nazionale in contrasto con le norme comunitarie (v., in particolare, sentenze 24 maggio 1977, causa 107/76, Hoffmann-La Roche, Racc. pag. 957, punto 5, e 27 ottobre 1982, cause riunite 35/82 e 36/82, Morson e Jhanjan, Racc. pag. 3723, punto 8). 18 D'altra parte, come ha precisato il governo finlandese nelle sue osservazioni scritte, si deve rilevare che, nella sentenza 27 maggio 1981, cause riunite 142/80 e 143/80, Essevi e Salengo (Racc. pag. 1413, punto 16), la Corte ha dichiarato che la Commissione non ha il potere di stabilire in modo definitivo, con i pareri formulati ai sensi dell'art. 169 del Trattato CE (divenuto art. 226 CE) o mediante altre prese di posizione nell'ambito del relativo procedimento, i diritti e gli obblighi dello Stato membro interessato, o di dare a questo garanzie relative alla compatibilità col Trattato di un determinato comportamento, e che, ai sensi degli artt. 169 del Trattato, nonché 170 e 171 del Trattato CE (divenuti artt. 227 CE e 228 CE), la determinazione dei diritti e degli obblighi degli Stati membri e il giudizio sul loro comportamento possono risultare unicamente da una sentenza della Corte. 19 Di conseguenza, occorre risolvere la terza questione nel senso che il fatto che la Commissione rinunci a proseguire nei confronti di uno Stato membro un procedimento per inadempimento riguardante una determinata normativa non ha alcuna influenza sull'obbligo, per un giudice di ultimo grado di tale Stato membro, di sottoporre alla Corte, in applicazione dell'art. 177, terzo comma, del Trattato, una questione di diritto comunitario relativa alla normativa considerata. Sulle questioni prima e seconda 20 Con le sue questioni prima e seconda, che occorre esaminare congiuntamente, il giudice a quo chiede sostanzialmente, in primo luogo, se l'art. 95, primo comma, del Trattato consenta ad uno Stato membro di applicare agli autoveicoli usati importati da altri Stati membri un sistema di imposizione in cui il deprezzamento del valore reale dei detti autoveicoli sia calcolato in maniera generale ed astratta, sulla base di criteri o di tariffe forfettari determinati da disposizioni legislative, regolamentari o amministrative, senza esigere che le autorità nazionali procedano ad una valutazione specifica del valore di ciascun autoveicolo usato importato. In caso di soluzione in senso affermativo, il giudice a quo chiede, in secondo luogo, se un sistema di imposizione come quello controverso nella causa principale sia conforme alle prescrizioni dell'art. 95, primo comma, del Trattato. 21 Quanto alla questione se la presa in considerazione del deprezzamento reale di un autoveicolo usato, alla quale si fa riferimento nella citata sentenza Nunes Tadeu, imponga una perizia di ciascun autoveicolo, escludendo che esso possa essere calcolato in maniera generale ed astratta attraverso un criterio determinato dalla legge, occorre ricordare in via preliminare che, secondo una giurisprudenza costante, sussiste violazione dell'art. 95, primo comma, del Trattato quando il tributo gravante sul prodotto importato e quello gravante sull'analogo prodotto nazionale sono calcolati secondo criteri e modalità differenti, con la conseguenza che il prodotto importato viene assoggettato, almeno in determinati casi, ad un onere più gravoso (v. sentenze 23 ottobre 1997, causa C-375/95, Commissione/Grecia, Racc. pag. I-5981, punto 20, e giurisprudenza citata, nonché 2 aprile 1998, causa C-213/96, Outokumpu, Racc. pag. I-1777, punto 34). 22 Nella sentenza 11 dicembre 1990, causa C-47/88, Commissione/Danimarca (Racc. pag. I-4509, punto 21), la Corte ha dichiarato che l'art. 95 del Trattato osta a che uno Stato membro applichi agli autoveicoli usati importati una tassa di immatricolazione calcolata sulla base di un valore imponibile forfettario che non possa mai essere inferiore al 90% del valore imponibile dell'autovettura allo stato di autovettura nuova, limitando così il deprezzamento di tali autoveicoli al 10%, indipendentemente dalla loro vetustà o dal loro stato di utilizzazione. Infatti, secondo la Corte, la riscossione di una tassa di immatricolazione la cui base imponibile è del 90% almeno del valore dell'automobile nuova costituisce in genere un'evidente tassazione più gravosa di detti veicoli rispetto al valore residuo della tassa di immatricolazione per le automobili usate precedentemente immatricolate, acquistate sul mercato nazionale, indipendentemente dal loro grado di vetustà o dalle condizioni di utilizzazione delle stesse (citata sentenza Commissione/Danimarca, punto 20). 23 Al punto 15 della citata sentenza Nunes Tadeu, la Corte ha considerato che una disposizione che limita al 10% la riduzione dell'imposta gravante sulle autovetture nuove, senza tener conto del deprezzamento reale dell'autoveicolo, determina un'imposizione discriminatoria delle autovetture usate importate. Di conseguenza, essa ha dichiarato in contrasto con l'art. 95 del Trattato la riscossione da parte di uno Stato membro di un'imposta che colpisce le autovetture usate provenienti da un altro Stato membro qualora l'ammontare dell'imposta, calcolato senza tener conto del deprezzamento reale dell'autovettura, sia superiore al valore residuale dell'imposta incorporato nel valore delle autovetture usate equivalenti già immatricolate sul territorio nazionale (sentenza Nunes Tadeu, citata, punto 20). 24 Non risulta però dalla giurisprudenza citata ai punti 21-23 della presente sentenza che il deprezzamento reale degli autoveicoli possa essere preso in considerazione solo attraverso una valutazione o una perizia di ciascuno di questi ultimi. Infatti, evitando la gravosità inerente a tale sistema, uno Stato membro potrebbe fissare, per mezzo di tariffe forfettarie determinate da disposizioni legislative, regolamentari o amministrative e calcolate sulla base di criteri quali la vetustà, il chilometraggio, lo stato generale, il modo di propulsione, la marca o il modello dell'autoveicolo, un valore degli autoveicoli usati che, in linea di massima, sia molto vicino al loro valore reale. 25 Nell'elaborazione di tali tariffe le autorità di uno Stato membro potrebbero fare riferimento ad un bollettino in cui figurino i prezzi medi degli autoveicoli usati sul mercato nazionale o ad un listino dei prezzi correnti medi utilizzati come riferimento nel settore. 26 Occorre tuttavia aggiungere che, perché un sistema di imposizione degli autoveicoli usati importati che prenda in considerazione il deprezzamento reale degli autoveicoli sulla base di criteri generali sia compatibile con l'art. 95 del Trattato, è però necessario che esso sia conformato in modo da escludere, tenuto conto delle ragionevoli approssimazioni inerenti ad ogni sistema di questo tipo, ogni effetto discriminatorio. 27 A questo proposito il procedimento dinanzi alla Corte si è essenzialmente concentrato su due punti, ossia, da una parte, la maniera più o meno precisa in cui la tariffa forfettaria rispecchia il deprezzamento reale dell'autoveicolo e, dall'altra, la possibilità, per il proprietario di un autoveicolo usato importato, di proporre un ricorso per contestare l'applicazione al suo autoveicolo di una tariffa fondata su criteri generali. 28 Per quanto riguarda il primo di questi punti, se l'applicazione di una tariffa fiscale degli autoveicoli usati importati fondata su un criterio di deprezzamento unico - come nel caso della normativa controversa nella causa principale, per quanto riguarda, nella fattispecie, il numero di anni di utilizzazione dell'autoveicolo - non è di per sé stessa in contrasto con l'art. 95, primo comma, del Trattato, è chiaro tuttavia che la presa in considerazione di altri fattori di deprezzamento, quali la marca, il modello, il chilometraggio, il modo di propulsione, lo stato meccanico o lo stato di manutenzione dell'autoveicolo, è tale da garantire che la tariffa forfettaria rispecchi in maniera molto più precisa il deprezzamento reale degli autoveicoli e consente di raggiungere molto più facilmente l'obiettivo di una imposizione degli autoveicoli usati importati che non sia in nessun caso superiore all'ammontare del valore residuale dell'imposta incorporato nel valore degli autoveicoli usati equivalenti già immatricolati nel territorio nazionale. 29 Nella fattispecie il governo portoghese non ha potuto dimostrare che fattori di deprezzamento diversi dal numero di anni di utilizzazione degli autoveicoli fossero stati presi in considerazione per determinare le percentuali di riduzione dell'imposta e ha del resto riconosciuto all'udienza che la tabella di riduzione prevista dal decreto legge n. 40/93 non rispecchiava in maniera sufficientemente precisa il deprezzamento reale degli autoveicoli. 30 Inoltre, in risposta ai quesiti posti dalla Corte nel corso dall'udienza, esso non ha potuto precisare su quale base le autorità nazionali avessero potuto fissare una percentuale di deprezzamento pari appena al 18% per tutti gli autoveicoli aventi sino a due anni di utilizzazione e una riduzione praticamente lineare del valore degli autoveicoli usati aventi tra due e oltre otto anni di utilizzazione. 31 Per quanto riguarda il secondo punto, potrebbe sostenersi che una tariffa forfettaria che, pur rispecchiando l'andamento generale del deprezzamento degli autoveicoli, lo faccia però in maniera solo imprecisa sarebbe nondimeno compatibile con l'art. 95 del Trattato se accompagnata da una possibilità, per il proprietario di un autoveicolo importato, di contestare dinanzi al giudice l'applicazione di tale tariffa al suo autoveicolo. 32 Vero è che la possibilità per il proprietario di un autoveicolo importato di contestare l'applicazione della tariffa forfettaria al suo autoveicolo dimostrando che essa conduce ad un'imposizione superiore rispetto all'ammontare del valore residuale dell'imposta incorporato nel valore degli autoveicoli usati equivalenti già immatricolati nel territorio nazionale è tale da impedire gli eventuali effetti discriminatori di un sistema di imposizione fondato su una tariffa del genere. 33 Infatti, l'efficacia diretta dell'art. 95, primo comma, del Trattato, riconosciuta dalla sentenza 16 giugno 1966, causa 57/65, Lütticke (Racc. pagg. 219, 228), comporta che un singolo deve poter contestare la compatibilità con tale disposizione della normativa nazionale che fissa i criteri o le tariffe legali applicate per calcolare l'imposta gravante sul suo autoveicolo usato importato. 34 Tale possibilità è comunque subordinata alla condizione che il criterio o i criteri sulla base dei quali è calcolata la tariffa siano portati a conoscenza del pubblico. 35 Ora, anche se il governo portoghese ha precisato, durante l'udienza, che un'imposizione poteva sempre essere contestata dinanzi ai giudici, esso non ha potuto dimostrare l'esistenza, nel sistema di imposizione controverso nella causa principale, di un diritto per il contribuente di fornire la prova dell'inadeguatezza della tariffa forfettaria per determinare il valore reale dell'autoveicolo usato da lui importato. 36 Per giunta, i fattori sulla base dei quali sono state determinate le percentuali di riduzione dell'imposta non sono indicati nel decreto legge n. 40/93. 37 Tenuto conto delle considerazioni che precedono e della giurisprudenza relativa all'art. 95 del Trattato quale ricordata ai punti 21-23 della presente sentenza, da cui risulta che l'ammontare massimo dell'imposta applicabile agli autoveicoli usati importati è determinato dal valore residuale dell'imposta incorporato nel valore degli autoveicoli usati analoghi già immatricolati sul territorio nazionale, un sistema di imposizione come quello controverso nella causa principale non è tale da garantire che l'ammontare dell'imposta dovuta all'importazione di un autoveicolo proveniente ad un altro Stato membro non superi, anche solo in qualche caso, il valore residuale dell'imposta gravante su un autoveicolo equivalente già immatricolato nel territorio nazionale. Un sistema siffatto non esclude quindi in ogni caso che i prodotti importati siano gravati in maniera più onerosa rispetto ai prodotti nazionali. 38 Per quanto riguarda la fattispecie all'origine della controversia nella causa principale, dalle cifre fornite dal governo portoghese in risposta ai quesiti scritti posti dalla Corte risulta che l'applicazione della tabella di riduzione fissata dal decreto legge n. 40/93 non escludeva ogni discriminazione a scapito degli autoveicoli usati importati. 39 Infatti, secondo il governo portoghese, il prezzo di un autoveicolo come quello del sig. Gomes Valente nel 1991, ossia allo stato di autoveicolo nuovo, poteva essere stimato in PTE 10 478 000 e, nel 1996, anno in cui quest'ultimo ha importato l'autoveicolo in Portogallo, il valore medio sul mercato dell'usato portoghese di un veicolo del genere era di PTE 4 600 000. 40 Queste cifre traducono un deprezzamento del 56% del valore dell'autoveicolo, mentre, conformemente alla tariffa istituita dalla legge in vigore, la riduzione dell'imposta dovuta era solo del 41% rispetto all'imposta sulle autovetture calcolata sul prezzo dell'autoveicolo nuovo. 41 Ora, nell'ambito di una normativa nazionale come quella controversa nella causa principale, la riduzione dell'imposta dev'essere direttamente proporzionale alla perdita di valore dell'autoveicolo perché l'ammontare dell'imposta sugli autoveicoli usati importati non superi il valore residuale dell'imposta incorporato nel valore degli autoveicoli usati equivalenti già immatricolati nel territorio nazionale. 42 Il governo portoghese ha precisato, all'udienza, che il sistema di imposizione degli autoveicoli usati importati mirava, in realtà, a ripristinare una parità di trattamento di principio tra il valore commerciale delle autovetture usate sul mercato nazionale e quello delle autovetture usate importate. 43 Una tesi del genere non può essere accolta. Infatti, un regime fiscale nazionale che tenda ad eliminare un vantaggio concorrenziale dei prodotti importati rispetto ai prodotti nazionali sarebbe manifestamente in contrasto con l'art. 95 del Trattato, il cui obiettivo è di garantire l'assoluta neutralità dei tributi interni riguardo alla concorrenza fra merci nazionali e merci importate (v. sentenza Nunes Tedeu, citata, punto 18). 44 Occorre pertanto risolvere le questioni prima e seconda, come riformulate al punto 20 della presente sentenza, nel senso che l'art. 95, primo comma, del Trattato permette ad uno Stato membro di applicare agli autoveicoli usati importati da altri Stati membri un sistema di imposizione in cui il deprezzamento del valore reale dei detti autoveicoli sia calcolato in maniera generale ed astratta, sulla base di criteri o di tariffe forfettari determinati da disposizioni legislative, regolamentari o amministrative, alla sola condizione che detti criteri o tariffe siano tali da garantire che l'ammontare dell'imposta dovuta non superi, anche solo in qualche caso, il valore residuale dell'imposta incorporato nel valore degli autoveicoli equivalenti già immatricolati nel territorio nazionale. Decisione relativa alle spese Sulle spese 45 Le spese sostenute dai governi portoghese, olandese e finlandese, nonché dalla Commissione, che hanno presentato osservazioni alla Corte, non possono dar luogo a rifusione. Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE (Quinta Sezione), pronunciandosi sulle questioni sottopostele dal Supremo Tribunal Administrativo con ordinanza 7 ottobre 1998, dichiara: 1) Il fatto che la Commissione rinunci a proseguire nei confronti di uno Stato membro un procedimento per inadempimento riguardante una determinata normativa non ha alcuna influenza sull'obbligo, per un giudice di ultimo grado di tale Stato membro, di sottoporre alla Corte, in applicazione dell'art. 177, terzo comma, del Trattato CE (divenuto art. 234, terzo comma, CE), una questione di diritto comunitario relativa alla normativa considerata. 2) L'art. 95, primo comma, del Trattato permette ad uno Stato membro di applicare agli autoveicoli usati importati da altri Stati membri un sistema di imposizione in cui il deprezzamento del valore reale dei detti autoveicoli sia calcolato in maniera generale ed astratta, sulla base di criteri o di tariffe forfettarie determinati da disposizioni legislative, regolamentari o amministrative, alla sola condizione che detti criteri o tariffe siano tali da garantire che l'ammontare dell'imposta dovuta non superi, anche solo in qualche caso, il valore residuale dell'imposta incorporato nel valore degli autoveicoli equivalenti già immatricolati nel territorio nazionale.

62008CJ0578

pl

Wniosek o wydanie orzeczenia w trybie prejudycjalnym dotyczy wykładni art. 2 lit. d) oraz art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy Rady 2003/86/WE z dnia 22 września 2003 r. w sprawie prawa do łączenia rodzin (Dz.U. L 251, s. 12, zwanej dalej „dyrektywą”). Wniosek ten został złożony w ramach sporu między Rhimou Chakroun a minister van Buitenlandse Zaken (ministrem spraw zagranicznych, zwanym dalej „ministrem”) w przedmiocie zaskarżonej przez skarżącą w postępowaniu przed sądem krajowym odmowy przyznania jej zezwolenia na pobyt tymczasowy. Ramy prawne Prawo Unii Dyrektywa określa warunki wykonania prawa do łączenia rodziny przez obywateli państwa trzeciego zamieszkujących legalnie na terytorium państw członkowskich. Motywy 2, 4 i 6 dyrektywy brzmią następująco: „(2)      Środki dotyczące łączenia rodziny powinny zostać przyjęte zgodnie z obowiązkiem ochrony rodziny i poszanowania życia rodzinnego zawartym w wielu instrumentach prawa międzynarodowego. Niniejsza dyrektywa szanuje prawa podstawowe i przestrzega zasad uznanych w szczególności w art. 8 [europejskiej Konwencji o ochronie praw człowieka i podstawowych wolności, sporządzonej w Rzymie w dniu 4 listopada 1950 r. (zwanej dalej »EKPC«)] oraz w Karcie praw podstawowych Unii Europejskiej, proklamowanej w Nicei w dniu 7 grudnia 2000 r. [Dz.U. C 364, s. 1, zwanej dalej »kartą«]. […] (4)      Łączenie rodziny jest niezbędne w celu umożliwienia życia rodzinnego. Pomaga ono stworzyć stabilność socjokulturową ułatwiającą integrację obywateli państw trzecich w danym państwie członkowskim, a także wspiera spójność gospodarczą i społeczną, będącą podstawowym celem Wspólnoty określonym w traktacie. […] (6)      W celu ochrony rodziny i ustanowienia lub zachowania życia rodzinnego powinno się ustalić istotne warunki dla wykonania prawa do łączenia rodziny na podstawie wspólnych kryteriów”. Artykuł 2 lit. a)–d) dyrektywy obejmuje następujące definicje: „Do celów niniejszej dyrektywy: a)      »obywatel państwa trzeciego« oznacza każdą osobę, która nie jest obywatelem Unii w rozumieniu art. 17 ust. 1 traktatu; b)      »uchodźca« oznacza każdego obywatela państwa trzeciego lub bezpaństwowca posiadającego status uchodźcy w rozumieniu konwencji genewskiej dotyczącej statusu uchodźców z dnia 28 lipca 1951 r., zmienionej protokołem podpisanym w Nowym Jorku dnia 31 stycznia 1967 r.; c)      »członek rodziny rozdzielonej« oznacza obywatela państwa trzeciego mieszkającego zgodnie z prawem w państwie członkowskim i składającego wniosek lub którego członkowie rodziny składają wniosek o przyłączenie się do niego; d)      »łączenie rodziny« oznacza wjazd i pobyt w państwie członkowskim przez członków rodziny obywatela państwa trzeciego mieszkającego zgodnie z prawem w tym państwie członkowskim w celu zachowania komórki rodzinnej, bez względu na to, czy związek rodzinny powstał przed wjazdem rezydenta czy po”. Artykuł 4 ust. 1 lit. a) dyrektywy stanowi: „Państwa członkowskie zezwalają na wjazd i pobyt, na mocy niniejszej dyrektywy i z zastrzeżeniem zgodności z warunkami określonymi w rozdziale IV oraz w art. 16, następujących członków rodziny: a) małżonek członka rodziny rozdzielonej”. Artykuł 7 ust. 1 dyrektywy przewiduje: „W przypadku złożenia wniosku o łączenie rodziny dane państwo członkowskie może zażądać, aby osoba, która złożyła ten wniosek, dostarczyła dowodów, że członek rodziny rozdzielonej posiada: a)      zakwaterowanie uznawane za normalne dla porównywalnej rodziny w tym samym regionie oraz spełnia ogólne standardy w zakresie zdrowia i bezpieczeństwa obowiązujące w danym państwie członkowskim; b)      ubezpieczenie chorobowe w odniesieniu do wszystkich rodzajów ryzyka, którym zwykle obejmuje się jego współobywateli w danym państwie członkowskim, dla siebie i członków rodziny; c)      stabilne i regularne środki, które wystarczają do utrzymania tej osoby oraz członków jej rodziny, bez korzystania z systemu pomocy społecznej danego państwa członkowskiego. Państwa członkowskie dokonują oceny tych środków poprzez odniesienie do ich rodzaju i regularności wpływu, przy czym mogą wziąć pod uwagę poziom najniższych krajowych płac, rent i emerytur, a także liczbę członków rodziny”. Artykuł 9 ust. 1 i 2 dyrektywy stanowi: „1.      Niniejszy rozdział ma zastosowanie do łączenia rodzin uchodźców uznawanych przez państwa członkowskie. 2.      Państwa członkowskie mogą ograniczyć stosowanie niniejszego rozdziału do uchodźców, których związki rodzinne trwały przed ich wjazdem”. Artykuł 17 jest zredagowany w sposób następujący: „Państwa członkowskie należycie uwzględniają charakter i trwałość więzi rodzinnych danej osoby oraz czas pobytu tej osoby w państwie członkowskim oraz istnienie rodziny, a także więzi kulturowych i społecznych z państwem pochodzenia, w przypadku gdy odrzucają wniosek, wycofują lub odmawiają przedłużenia ważności dokumentu pobytowego bądź gdy podejmują decyzję o nakazaniu wydalenia członka rodziny rozdzielonej lub członków jego rodziny”. Zgodnie z art. 20 dyrektywy powinna ona była zostać transponowana przez państwa członkowskie do ich krajowego porządku prawnego najpóźniej do dnia 3 października 2005 r. Prawo krajowe Artykuł 16 ust. 1 lit. c) Vreemdelingenwet 2000 (ustawy o cudzoziemcach z 2000 r.) przewiduje: „Można odmówić udzielenia zezwolenia na pobyt na czas określony […], jeśli: […] c)      cudzoziemiec nie posiada, niezależnie i trwale, wystarczających środków utrzymania lub jeśli osoba, u której cudzoziemiec zamierza przebywać, nie posiada, niezależnie i trwale, wystarczających środków utrzymania”. Większość przepisów mających znaczenie dla sprawy przed sądem krajowym jest zawarta w Vreemdelingenbesluit 2000 (dekrecie o cudzoziemcach z 2000 r., zwanym dalej „Vb 2000”). Dekret ten został zmieniony dekretem królewskim z dnia 29 września 2004 r. ( Staatsblad 2004, nr 496) w celu dokonania transpozycji dyrektywy. Artykuł 1.1 lit. r) Vb 2000 określa założenie rodziny jako połączenie małżonków […], jeśli więź małżeńska została utworzona, podczas gdy główna osoba miała główne miejsce zamieszkania w Niderlandach. Artykuł 3.13 ust. 1 Vb 2000 stanowi w zakresie istotnym dla sporu przed sądem krajowym: „Zezwolenie na pobyt na czas określony […] jest udzielane na warunkach łączenia rodziny lub założenia rodziny członkowi rodziny […] głównej osoby […], jeżeli spełnione są wszystkie przesłanki wymienione w art. 3.16–3.22”. Artykuł 3.22 Vb 2000 brzmi następująco: „1.      Zezwolenie na pobyt, o którym mowa w art. 3.13 ust. 1, jest udzielane, jeżeli główna osoba: a)      trwale i niezależnie posiada dochód netto określony w art. 3.74 lit. a) […]; […] 2.      W przypadku założenia rodziny zezwolenie na pobyt jest udzielane w drodze odstępstwa od przepisów ust. 1, jeśli główna osoba trwale i niezależnie posiada dochód netto wynoszący przynajmniej 120% wynagrodzenia minimalnego określonego w art. 8 ust. 1 lit. a) i w art. 14 Wet minimumloon en minimum vakantiebijslag (ustawy o wynagrodzeniu minimalnym i minimalnych dodatkach urlopowych), wraz z dodatkiem urlopowym, o którym mowa w art. 15 tej ustawy”. Artykuł 3.74 lit. a) i d) Vb 2000 stanowi: „Środki utrzymania […] są wystarczające, jeżeli dochód netto jest równy: a)      normom pomocy określonym w art. 21 Wet werk en bijstand (ustawy o pracy i pomocy, zwanej dalej »Wwb«) dla odpowiedniej kategorii osób samotnych, samotnych rodziców lub małżonków i rodzin, wraz ze świadczeniem urlopowym […]; […] d)      w przypadku założenia rodziny – 120% minimalnego wynagrodzenia, o którym mowa w art. 8 ust. 1 lit. a) i w art. 14 ustawy o wynagrodzeniu minimalnym i minimalnych dodatkach urlopowych, wraz z dodatkiem urlopowym, o którym mowa w art. 15 tej ustawy”. Z dokumentów przedstawionych przez sąd krajowy wynika, że w chwili branej pod uwagę dla potrzeb postępowania przed nim się toczącego norma pomocy określona zgodnie z art. 21 lit. c) Wwb dla zainteresowanych w wieku od 21 lat do 65 lat, gdy oboje małżonkowie mają mniej niż 65 lat, wynosiła 1207,91 EUR miesięcznie, podczas gdy w przypadku założenia rodziny środki utrzymania uważane są za wystarczające, jeśli dochód netto wynosi 1441,44 EUR miesięcznie wraz ze świadczeniem urlopowym. Postępowanie przed sądem krajowym i pytania prejudycjalne M. Chakroun, obywatel Maroka, urodził się w dniu 1 lipca 1944 r. Od dnia 21 grudnia 1970 r. zamieszkuje w Niderlandach i posiada tam zezwolenie na pobyt zwykły na czas nieokreślony. Od dnia 12 lipca 2005 r. pobiera on zasiłek na podstawie Wet tot verzekering van werknemers tegen geldelijke gevolgen van werkloosheid (ustawy z dnia 6 listopada 1986 r. o ubezpieczeniu pracowników od finansowych skutków bezrobocia), który – jeżeli okoliczności się nie zmienią – będzie utrzymany do dnia 12 lipca 2010 r. R. Chakroun, również obywatelka Maroka, urodziła się w dniu 18 lipca 1948 r. i wyszła za mąż za M. Chakrouna w dniu 31 lipca 1972 r. W dniu 10 marca 2006 r. R. Chakroun złożyła w ambasadzie Niderlandów w Rabacie (Maroko) wniosek o zezwolenie na pobyt tymczasowy, aby zamieszkać z mężem. Decyzją z dnia 17 lipca 2006 r. minister odrzucił ten wniosek na tej podstawie, że M. Chakroun nie uzyskiwał wystarczającego dochodu w rozumieniu Vb 2000. Otrzymywany przez M. Chakrouna zasiłek dla bezrobotnych wynosił bowiem 1322,73 EUR netto miesięcznie wraz ze świadczeniem urlopowym, co stanowi kwotę niższą niż norma dochodów mająca zastosowanie do założenia rodziny, czyli 1441,44 EUR. Odwołanie wniesione przez R. Chakroun od tej decyzji minister uznał za bezzasadne decyzją z dnia 21 lutego 2007 r. Wyrokiem z dnia 15 października 2007 r. Rechtbank ’s‑Gravenhage uznał za bezzasadną skargę, którą R. Chakroun wniosła od decyzji z dnia 21 lutego 2007 r. Następnie skarżąca w postępowaniu przed sądem krajowym wniosła środek odwoławczy od tego wyroku przed Raad van State. Przed tym sądem R. Chakroun podniosła w pierwszej kolejności kwestię, czy art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy został właściwie wdrożony w art. 3.74 lit. d) oraz w art. 3.22 ust. 2 Vb 2000, jako że przepisy te wymagają, by członek rodziny rozdzielonej w przypadku założenia rodziny posiadał środki wynoszące 120% minimalnego wynagrodzenia. Sąd krajowy wyjaśnia, że wynagrodzenie minimalne jest istotnym odniesieniem w Wwb, którego celem jest zagwarantowanie minimum egzystencji wszystkim obywatelom niderlandzkim zamieszkującym w Niderlandach oraz wszystkim zrównanym z nimi pod względem statusu cudzoziemcom zamieszkującym w Niderlandach, którzy znajdują się lub którym grozi znalezienie się w sytuacji braku środków niezbędnych do utrzymania (art. 11 Wwb). Stosowanie tej ustawy należy do właściwości gmin. Wwb przewiduje dwie kategorie pomocy. Po pierwsze, istnieje pomoc ogólna, przez którą rozumie się pomoc mającą na celu pokrycie niezbędnych ogólnych kosztów utrzymania [art. 5 lit. b) Wwb]. Po drugie, ustawa przewiduje pomoc szczególną, która jest podstawą prawa dla zainteresowanego w zakresie, w jakim nie posiada on środków pozwalających na pokrycie niezbędnych kosztów utrzymania wynikających ze szczególnych okoliczności, i jeżeli zdaniem kolegium gminnego koszty te nie mogą być pokryte przez inne dostępne środki (art. 35 ust. 1 Wwb). Minimalne wynagrodzenie osoby mającej 23 lata Wwb traktuje jako punkt odniesienia w celu określenia potrzeb i kwoty, do której osoba jest uprawniona w ramach pomocy ogólnej. Kwota odpowiadająca 120% minimalnego wynagrodzenia jest – jak wskazuje rząd niderlandzki w swych uwagach – kwotą, powyżej której rezydent nie może korzystać z pomocy ogólnej lub szczególnej. Raad van State zastanawia się, czy w razie wykonywania art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy państwa członkowskie mogą lub powinny brać pod uwagę – ewentualnie ryczałtowo – świadczenia społeczne, które mają formę pomocy szczególnej. Na podstawie decyzji kolegium gminnego po przeanalizowaniu sytuacji wnioskodawcy pomoc specjalna może przybrać różne formy, w tym zwolnienia z podatku. R. Chakroun podważa w drugiej kolejności rozróżnienie dokonane w ustawodawstwie niderlandzkim pomiędzy łączeniem rodziny i założeniem rodziny w zależności od tego, czy więź rodzinna powstała przed wjazdem członka rodziny rozdzielonej na terytorium niderlandzkie, czy po tym wjeździe, gdyż takie rozróżnienie nie wynika z art. 7 ust. 1 dyrektywy. Gdyby bowiem wniosek będący przedmiotem postępowania przed sądem krajowym był uznany za wniosek o łączenie rodziny w rozumieniu ustawodawstwa niderlandzkiego, to wzięta pod uwagę byłaby norma pomocy, o której mowa w art. 21 lit. c) Wwb, zgodnie z art. 3.74 lit. a) Vb 2000, tak że środki M. Chakrouna byłyby wyższe od wymaganej kwoty. Raad van State ma wątpliwości co do możliwości dokonywania przez państwa członkowskie rozróżnienia między założeniem rodziny a łączeniem rodziny, ale uściśla, że nie jest wykluczone, iż dyrektywa nie sprzeciwia się ustawodawstwu, w którym rozróżnienie dokonane jest według tego, czy więzi rodzinne powstały przed datą czy po dacie wjazdu członka rodziny rozdzielonej na terytorium przyjmującego państwa członkowskiego. Sąd ten zauważa, że to ostatnie rozróżnienie jest przewidziane w art. 9 dyrektywy, mającym zastosowanie do uchodźców, oraz w art. 16 ust. 1 i 5 dyrektywy Rady 2003/109/WE z dnia 25 listopada 2003 r. dotyczącej statusu obywateli państw trzecich będących rezydentami długoterminowymi (Dz.U. 2004, L 16, s. 44). W związku z powyższym Raad van State postanowił zawiesić postępowanie i zwrócić się do Trybunału z następującymi pytaniami prejudycjalnymi: „1)      Czy zwrot »korzystanie z systemu pomocy społecznej« zawarty w art. 7 ust. 1 lit. c) [dyrektywy] należy interpretować w ten sposób, że pozwala on państwu członkowskiemu na przyjęcie przepisów o łączeniu rodziny odmawiających go członkowi rodziny rozdzielonej, który wykazał, iż posiada stabilne i regularne środki wystarczające do utrzymania jego oraz członków jego rodziny, lecz który z powodu poziomu dochodów byłby jednak uprawniony do szczególnej pomocy w przypadku szczególnych i indywidualnie ustalonych kosztów niezbędnych do jego utrzymania, zwolnień z podatku przyznanych przez samorząd terytorialny w zależności od dochodów lub środków wspierania dochodów w ramach gminnej polityki minimalnej (»minimabeleid«)? 2)      Czy [dyrektywę], a w szczególności jej art. 2 lit. d), należy interpretować w ten sposób, że przepis ten sprzeciwia się regulacji krajowej, która w celu zastosowania warunków dotyczących dochodów w art. 7 ust. 1 lit. c) dokonuje rozróżnienia w zależności od tego, czy więzi rodzinne powstały przed wjazdem czy po wjeździe na terytorium osoby mieszkającej w państwie członkowskim?”. W przedmiocie pytań prejudycjalnych W przedmiocie pytania pierwszego Stawiając pytanie pierwsze, sąd krajowy dąży do ustalenia, czy zwrot „korzystanie z systemu pomocy społecznej” zawarty w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy należy interpretować w ten sposób, że pozwala on państwu członkowskiemu na przyjęcie przepisów o łączeniu rodziny odmawiających go członkowi rodziny rozdzielonej, który wykazał, iż posiada stabilne i regularne środki wystarczające do utrzymania jego oraz członków jego rodziny, lecz który z powodu poziomu dochodów byłby jednak uprawniony do szczególnej pomocy w przypadku szczególnych i indywidualnie ustalonych kosztów niezbędnych do jego utrzymania, zwolnień z podatku przyznanych przez samorząd terytorialny w zależności od dochodów lub środków wspierania dochodów w ramach gminnej polityki minimalnej („minimabeleid”). Uwagi przestawione przez strony Skarżąca w postępowaniu przed sądem krajowym twierdzi, że „system pomocy społecznej danego państwa członkowskiego”, o którym mowa w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy, może oznaczać tylko regulacje na szczeblu krajowym, podczas gdy niektóre regulacje wymienione przez Raad van State są wprowadzone na szczeblu gminnym. Podnosi także, że odesłanie w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy do poziomu najniższych krajowych płac, rent i emerytur oznacza, że poziom ten stanowi górną granicę. Skarżąca w postępowaniu przed sądem krajowym, tak samo jak Komisja Wspólnot Europejskich, podkreśla, że pozostawiony krajom członkowskim margines swobodnego uznania co do wykonania dyrektywy nie powinien naruszać celów i skuteczności tej dyrektywy. Wyjaśnia w szczególności, że norma 120% minimalnego wynagrodzenia – jaka została ustalona – skutkuje tym, że młodzi wnioskodawcy praktycznie nigdy nie będą mogli spełnić kryterium środków utrzymania, pracując w pełnym wymiarze czasu pracy. Ustawa przyjmuje bowiem za punkt odniesienia minimalne wynagrodzenie osoby w wieku 23 lat. Tymczasem minimalne wynagrodzenie osób mających mniej niż 23 lata stanowi tylko część wynagrodzenia osoby w wieku 23 lat, czyli na przykład 72% w przypadku osoby w wieku 21 lat, tak że osoba w wieku 21 lat powinna zarabiać 160% minimalnego wynagrodzenia w swojej kategorii wiekowej, aby spełnić to kryterium. W toku rozprawy R. Chakroun zacytowała sporządzony przez Wetenschappelijk Onderzoek‑ en Documentatiecentrum (naukowy ośrodek badań i dokumentacji) niderlandzkiego ministerstwa sprawiedliwości raport oceniający wpływ podniesienia dochodów wymaganych dla celów łączenia rodzin na imigrację będących cudzoziemcami małżonków do Niderlandów. Według R. Chakroun negatywne aspekty opisane w tym raporcie wskazują, że przepisy niderlandzkie są sprzeczne z celem dyrektywy. Komisja twierdzi, że elementem decydującym według dyrektywy jest to, czy zainteresowany sam posiada środki wystarczające do zaspokojenia swoich podstawowych potrzeb, i to bez korzystania z pomocy społecznej. System przewidziany dyrektywą nie powinien być rozumiany jako pozwalający państwu członkowskiemu na podsumowanie wszystkich korzyści socjalnych, o które zainteresowani mogą się ewentualnie ubiegać, aby określić w rezultacie wymagany próg dochodów. Komisja podkreśla w tym względzie, tak jak wskazano w pkt 4.3.3 jej sprawozdania dla Parlamentu Europejskiego i Rady z dnia 8 października 2008 r. dotyczącego stosowania dyrektywy 2003/86 [COM(2008) 610], że kwota wymagana przez władze niderlandzkie w celu oceny, czy środki są wystarczające, jest najwyższa ze wszystkich państw członkowskich Wspólnoty. Podnosi także między innymi, że gdyby w sprawie przed sądem krajowym więzi rodzinne pomiędzy małżonkami Chakroun istniały jeszcze przed wjazdem M. Chakrouna na terytorium Wspólnoty, kwota dochodów brana pod uwagę w celu oceny, czy środki są wystarczające, byłaby niższa od kwoty uwzględnianej we wspomnianej sprawie na podstawie art. 3.74 lit. d) Vb 2000. Z tego względu można uważać, że kwota wymagana przez przepisy krajowe, gdy więzi rodzinne istnieją przed wjazdem członka rodziny rozdzielonej na terytorium Wspólnoty, odpowiada kwocie, która zazwyczaj wystarcza na pokrycie najbardziej podstawowych potrzeb w społeczeństwie niderlandzkim. Wreszcie zarówno zdaniem R. Chakroun, jak i Komisji władze niderlandzkie powinny były w sprawie przed sądem krajowym uwzględnić długi okres zamieszkiwania i trwania małżeństwa, a nie czyniąc tak, naruszyły wymóg indywidualizacji rozpatrywania wniosku przewidziany w art. 17 dyrektywy. Rząd niderlandzki wyjaśnia, że poziom wystarczających dochodów ustalony na 120% ustawowego minimalnego wynagrodzenia jest kwotą dochodów ogólnie przyjmowaną przez gminy Niderlandów jako jedno z kryteriów pozwalających określić potencjalnych beneficjentów pomocy społecznej w zakresie ogólnym lub specjalnym. Pewne gminy wybierają jednak inne poziomy dochodów w przedziale od 110% do 130% ustawowego minimalnego wynagrodzenia. Ponieważ pomoc społeczna jest przyznawana w zależności od potrzeb, to dopiero a posteriori jest możliwe sporządzenie statystyk pozwalających określić średni pułap dochodów, w przypadku których przyznawana jest ta pomoc. Wspomniany rząd twierdzi także, że poziom dochodów odpowiadający 120% ustawowego minimalnego wynagrodzenia jest zgodny z art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy z tego względu, że chodzi o poziom dochodów, począwszy od którego nie jest możliwe co do zasady ubieganie się o pomoc społeczną w zakresie ogólnym lub szczególnym. Według tegoż rządu poziom minimalnego wynagrodzenia w Niderlandach umożliwia bowiem tylko zaspokojenie elementarnych potrzeb i może okazać się niewystarczający do zaspokojenia szczególnych wydatków indywidualnych. Okoliczności te uzasadniają wzięcie pod uwagę poziomu dochodów równego 120% ustawowego minimalnego wynagrodzenia. Odpowiedź Trybunału Należy przypomnieć, że art. 4 ust. 1 dyrektywy nakłada na państwa członkowskie szczegółowe zobowiązania czynienia, którym odpowiadają jasno określone prawa podmiotowe, gdyż nakazuje im w sytuacjach określonych przez dyrektywę zezwolić na łączenie niektórych krewnych członka rodziny rozdzielonej bez możliwości skorzystania z zakresu uznania (wyrok z dnia 27 czerwca 2006 r. w sprawie C‑540/03 Parlament przeciwko Radzie, Zb.Orz. s. I‑5769, pkt 60). Przepis ten zastrzega jednak poszanowanie przesłanek określonych w szczególności w rozdziale IV dyrektywy. Przepis art. 7 ust. 1 lit. c) tej dyrektywy należy do tych przesłanek i umożliwia państwom członkowskim żądanie przedstawienia dowodu, że członek rodziny rozdzielonej posiada stabilne i regularne środki, które wystarczają do utrzymania się oraz członków jego rodziny bez korzystania z systemu pomocy społecznej danego państwa członkowskiego. Ten sam przepis uściśla, że państwa członkowskie dokonują oceny tych środków poprzez odniesienie do ich rodzaju i regularności wpływu, przy czym mogą wziąć pod uwagę poziom najniższych krajowych płac, rent i emerytur, a także liczbę członków rodziny. Jako że zezwolenie na łączenie rodziny jest zasadą ogólną, możliwość przewidzianą w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy należy interpretować w sposób zawężający. Ponadto margines swobody przyznany państwom członkowskim nie powinien być przez nie wykorzystywany w sposób naruszający cel tej dyrektywy, którym jest sprzyjanie łączeniu rodzin, oraz jej skuteczność. W tym względzie z motywu 2 dyrektywy wynika, że środki dotyczące łączenia rodziny powinny zostać przyjęte zgodnie z obowiązkiem ochrony rodziny i poszanowania życia rodzinnego zawartym w wielu instrumentach prawa międzynarodowego. Dyrektywa szanuje bowiem prawa podstawowe i przestrzega zasad uznanych w szczególności w art. 8 EKPC i karcie. Wynika z tego, że przepisy dyrektywy, a w szczególności art. 7 ust. 1 lit. c) tej dyrektywy, należy interpretować w świetle praw podstawowych, a zwłaszcza prawa do poszanowania życia rodzinnego uznanego zarówno w EKPC, jak i w karcie. Należy dodać, że zgodnie z art. 6 ust. 1 akapit pierwszy TUE Unia Europejska uznaje prawa, wolności i zasady określone w karcie w brzmieniu dostosowanym w dniu 12 grudnia 2007 r. w Strasburgu (Dz.U. C 303, s. 1), która ma taką samą moc prawną jak traktaty. Jak podkreśliła w toku rozprawy skarżąca w postępowaniu przed sądem krajowym termin „system pomocy społecznej państwa członkowskiego” jest autonomicznym pojęciem prawa Unii, którego nie można definiować, odwołując się do pojęć prawa krajowego. W szczególności w odniesieniu do różnic istniejących między państwami członkowskimi w zakresie zawiadywania pomocą społeczną pojęcie to należy rozumieć jako odnoszące się do pomocy społecznej przyznanej przez władze publiczne, czy to na szczeblu krajowym, regionalnym, czy lokalnym. Artykuł 7 ust. 1 lit. c) zdanie pierwsze dyrektywy przeciwstawia z jednej strony termin „stabilne i regularne środki, które wystarczają do utrzymania”, terminowi „pomoc społeczna” z drugiej strony. Z tego przeciwstawienia wynika, że termin „pomoc społeczna” ujęty w dyrektywie dotyczy pomocy przyznawanej przez władze publiczne, czy to na szczeblu krajowym, regionalnym, czy lokalnym, o którą może ubiegać się osoba – w niniejszym przypadku członek rodziny rozdzielonej – nieposiadająca stabilnych i regularnych środków wystarczających do zaspokojenia potrzeb własnych i potrzeb jej rodziny, w wyniku czego może podczas swojego pobytu stać się obciążeniem dla pomocy społecznej przyjmującego państwa członkowskiego (zob. analogicznie wyrok z dnia 11 grudnia 2007 r. w sprawie C‑291/05 Eind, Zb.Orz. s. I‑10719, pkt 29). Artykuł 7 ust. 1 lit. c) zdanie drugie dyrektywy pozwala państwom członkowskim na wzięcie pod uwagę podczas oceny środków członka rodziny rozdzielonej poziomu najniższych krajowych płac, rent i emerytur. Jak zostało stwierdzone w pkt 43 niniejszego wyroku, z tej możliwości należy korzystać tak, by nie naruszać celu tej dyrektywy, którym jest sprzyjanie łączeniu rodzin, oraz jej skuteczności. Ze względu na to, że wielkość potrzeb może być bardzo różna w zależności od konkretnej osoby, upoważnienie to należy ponadto interpretować w taki sposób, iż państwa członkowskie mogą wskazać pewną wysokość jako kwotę referencyjną, ale nie w taki sposób, iż mogą one narzucić kwotę minimalnego dochodu, poniżej którego jakiekolwiek łączenie rodzin byłoby rozpatrywane odmownie, i to niezależnie od konkretnego zbadania sytuacji każdego wnioskodawcy. Taką wykładnię potwierdza art. 17 dyrektywy, który wymaga indywidualizacji rozpatrywania wniosków o łączenie. Stosowanie jako kwoty referencyjnej poziomu dochodu wynoszącego 120% minimalnego dochodu pracownika w wieku 23 lat, powyżej której to kwoty ubieganie się o pomoc specjalną byłoby w zasadzie wykluczone, nie wydaje się odpowiadać celowi polegającemu na stwierdzeniu, czy dana osoba posiada regularne środki na pokrycie swoich potrzeb. Termin „pomoc społeczna” ujęty w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy należy bowiem interpretować jako dotyczący pomocy, która zastępuje brak stabilnych, regularnych i wystarczających środków, a nie jako pomoc, która pozwoliłaby pokryć potrzeby nadzwyczajne lub nieprzewidziane. Ponadto wartość 120% zastosowana w celu określenia kwoty wymaganej na podstawie Vb 2000 jest tylko wartością przeciętną, ustaloną po sporządzeniu statystyk odnoszących się do pomocy specjalnej przyznawanej przez gminy Niderlandów i do uwzględnianych przez te gminy kryteriów dotyczących dochodów. Tak jak zostało to wyjaśnione w toku rozprawy, pewne gminy używają jako kwoty referencyjnej dochodu w wysokości niższej od kwoty wynoszącej 120% minimalnego dochodu, co przeczy tezie, zgodnie z którą dochód wynoszący 120% minimalnego dochodu jest nieodzowny. Wreszcie do Trybunału nie należy rozstrzyganie, czy minimalny dochód przewidziany przez ustawę niderlandzką wystarcza pracownikom w tym państwie na pokrycie ich zwykłych potrzeb. Wystarczy jednakże stwierdzić, tak jak to słusznie podniosła Komisja, że gdyby w sprawie przed sądem krajowym więzi rodzinne pomiędzy małżonkami Chakroun istniały jeszcze przed wjazdem M. Chakrouna na terytorium Wspólnoty, kwota dochodów brana pod uwagę podczas rozpatrywania wniosku R. Chakroun byłaby równa minimalnemu dochodowi, a nie 120% tego minimalnego dochodu. Należy stwierdzić zatem, że minimalny dochód jest uznawany przez same władze niderlandzkie za wystarczające środki w rozumieniu art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy. Przy uwzględnieniu tych okoliczności na pytanie pierwsze należy zatem odpowiedzieć, że zwrot „korzystanie z systemu pomocy społecznej” zawarty w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy należy interpretować w ten sposób, że nie pozwala on państwu członkowskiemu na przyjęcie przepisów o łączeniu rodziny odmawiających go członkowi rodziny rozdzielonej, który wykazał, iż posiada stabilne i regularne środki wystarczające do utrzymania jego oraz członków jego rodziny, lecz który z powodu poziomu dochodów byłby jednak uprawniony do szczególnej pomocy w przypadku szczególnych i indywidualnie ustalonych kosztów niezbędnych do jego utrzymania, zwolnień z podatku przyznanych przez samorząd terytorialny w zależności od dochodów lub środków wspierania dochodów w ramach gminnej polityki minimalnej („minimabeleid”). W przedmiocie pytania drugiego Stawiając pytanie drugie, sąd krajowy dąży do ustalenia, czy dyrektywę, a w szczególności jej art. 2 lit. d) należy interpretować w ten sposób, że przepis ten sprzeciwia się regulacji krajowej, która w celu zastosowania warunków dotyczących dochodów w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy dokonuje rozróżnienia w zależności od tego, czy związki rodzinne powstały przed wjazdem czy po wjeździe członka rodziny rozdzielonej na terytorium przyjmującego państwa członkowskiego. Uwagi przedstawione przez strony R. Chakroun wyjaśnia, że jej małżonek od chwili swojego przybycia do Niderlandów w 1970 r. pracował przez okres dwóch lat w tym państwie członkowskim, aby zarobić pieniądze niezbędne do zawarcia małżeństwa. Według skarżącej w postępowaniu przed sądem krajowym i według Komisji dyrektywa nie zawiera żadnej podstawy do dokonywania rozróżnienia między zachowaniem rodziny i jej ustanawianiem. Z dokumentu prezydencji Rady (dokument Rady 5682/01 z dnia 31 stycznia 2001 r., s. 3) wynika w szczególności, że istniała powszechna zgoda co do okoliczności, że łączenie rodzin powinno obejmować zarówno zakładanie, jak i zachowywanie komórki rodzinnej. Interpretację tę potwierdzają motyw 6 dyrektywy oraz jej art. 2 lit. d). W odniesieniu do wyjątku zawartego w art. 9 ust. 2 dyrektywy chodzi o przepis konkretnie dotyczący sytuacji uchodźców zmuszonych do ucieczki ze swojego kraju. R. Chakroun przytacza ponadto sprawozdanie sporządzone w dniu 11 marca 2009 r. przez Komisarza Praw Człowieka Rady Europy na temat wizyty odbytej w Niderlandach w dniach 21–25 września 2008 r., w którym Komisarz jest zdziwiony niektórymi przepisami ustawodawstwa niderlandzkiego w dziedzinie łączenia rodzin. Komisja zastanawia się ponadto, jak rozróżnienie w zależności od tego, kiedy powstały więzi rodzinne, mogłoby mieć jakikolwiek związek z okolicznością dotyczącą spełniania materialnych przesłanek w zakresie podstawowych potrzeb. Rząd niderlandzki wyjaśnia, że dokonane w ustawodawstwie krajowym rozróżnienie między ustanawianiem rodziny a łączeniem rodziny nie jest zakazane przez dyrektywę i jest sposobem na uwzględnienie charakteru i trwałości więzi rodzinnych, jak wymaga tego art. 17 dyrektywy. Według tego rządu można bowiem założyć, że występujące interesy są ważniejsze, gdy więzy rodzinne istniały już przed osiedleniem się głównej osoby w Niderlandach. W przypadku zakładania rodziny oboje partnerów podejmuje ryzyko, że ich życie rodzinne nie będzie mogło się tymczasowo toczyć w Niderlandach. Ogólnie biorąc, więzy rodzinne konkretyzują się w sposób mniej intensywny w tych przypadkach niż w przypadkach, w których dochodzi do złożenia wniosków o łączenie rodziny. To właśnie w celu ochrony rodziny Królestwo Niderlandów ustaliło jako poziom wystarczających dochodów wysokość niższą od ogólnej normy 120% minimalnego wynagrodzenia w odniesieniu do wniosków o łączenie rodzin. Tytułem uzupełnienia rząd niderlandzki zauważa, że nawet w przypadku, gdy więzy rodzinne powstają później niż przybycie głównej osoby do Niderlandów lub w przypadku niespełnienia przesłanki dotyczącej dochodu, na pobyt członków rodziny zostanie wydane zezwolenie, jeśli art. 8 EKPC tego wymaga. Odpowiedź Trybunału Artykuł 2 lit. d) dyrektywy definiuje łącznie rodziny bez dokonywania rozróżnienia w zależności od chwili zawarcia małżeństwa przez małżonków, gdyż uściśla, że łączenie należy rozumieć jako przypadek wjazdu i pobytu w przyjmującym państwie członkowskim członka rodziny w celu zachowania komórki rodzinnej „bez względu na to, czy związek rodzinny powstał przed wjazdem rezydenta czy po”. Tylko art. 9 ust. 2 dyrektywy, dotyczący uchodźców, przewiduje, że „państwa członkowskie mogą ograniczyć stosowanie [przepisów ustanowionych w rozdziale V dyrektywy] do uchodźców, których związki rodzinne trwały przed ich wjazdem”. Przepis ten można wytłumaczyć korzystniejszym traktowaniem przyznanym uchodźcom podczas ich wjazdu. Wynika z tego, że przepisy dyrektywy – z wyjątkiem art. 9 ust. 2 tej dyrektywy – mają zastosowanie zarówno do tego, co ustawodawstwo niderlandzkie uznaje za łączenie rodzin, jak i to tego, co określa jako założenie rodziny. Wykładnię tę potwierdza motyw 6 dyrektywy, który mówi o „ochronie rodziny i ustanowieniu lub zachowaniu życia rodzinnego”. Potwierdzają ją także prace przygotowawcze przytoczone przez skarżącą w postępowaniu przed sądem krajowym, z których wynika, iż zapanowała powszechna zgoda co do okoliczności, że łączenie rodzin powinno obejmować zarówno zakładanie rodziny, jaki i zachowywanie komórki rodzinnej. Wykładnia ta jest ponadto zgodna z art. 8 EKPC i art. 7 karty, które nie przeprowadzają żadnego rozróżnienia w zależności od okoliczności i chwili powstania rodziny. Z uwagi na ten brak rozróżnienia, zamierzony przez prawodawcę Unii, dotyczący chwili powstania rodziny i przy uwzględnieniu konieczności powstrzymania się od zawężającej wykładni przepisów dyrektywy i pozbawienia tych przepisów skuteczności państwa członkowskie nie mają marginesu swobodnego uznania pozwalającego im na wprowadzenie tego rozróżnienia do ich ustawodawstwa krajowego transponującego dyrektywę (zob. analogicznie wyrok z dnia 25 lipca 2008 r. w sprawie C‑127/08 Metock i in., Zb.Orz. s. I‑6241, pkt 93). Zresztą zdolność członka rodziny rozdzielonej do posiadania regularnych środków wystarczających do zaspokojenia potrzeb własnych i potrzeb jego rodziny w rozumieniu art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy nie może w niczym zależeć od chwili ustanowienia przez niego rodziny. Wreszcie w odniesieniu do argumentu rządu niderlandzkiego, zgodnie z którym należy wydać zezwolenie, jeśli wymaga tego art. 8 EKPC, wystarczy stwierdzić – jak to wynika z rozprawy – że R. Chakroun nigdy nie uzyskała zezwolenia na dołączenie do swojego małżonka, z którym jest zamężna od 37 lat. Z tego względu na drugie postawione pytanie należy odpowiedzieć, że dyrektywę, a w szczególności jej art. 2 lit. d), należy interpretować w ten sposób, że przepis ten sprzeciwia się regulacji krajowej, która w celu zastosowania warunków dotyczących dochodów ustanowionych w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy dokonuje rozróżnienia w zależności od tego, czy związki rodzinne powstały przed wjazdem czy po wjeździe członka rodziny rozdzielonej na terytorium przyjmującego państwa członkowskiego. W przedmiocie kosztów Dla stron postępowania przed sądem krajowym niniejsze postępowanie ma charakter incydentalny, dotyczy bowiem kwestii podniesionej przed tym sądem, do niego zatem należy rozstrzygnięcie o kosztach. Koszty poniesione w związku z przedstawieniem uwag Trybunałowi, inne niż poniesione przez strony postępowania przed sądem krajowym, nie podlegają zwrotowi. Z powyższych względów Trybunał (druga izba) orzeka, co następuje: 1) Zwrot „korzystanie z systemu pomocy społecznej” zawarty w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy Rady 2003/86/WE z dnia 22 września 2003 r. w sprawie łączenia rodzin należy interpretować w ten sposób, że nie pozwala on państwu członkowskiemu na przyjęcie przepisów o łączeniu rodziny odmawiających go członkowi rodziny rozdzielonej, który wykazał, iż posiada stabilne i regularne środki wystarczające do utrzymania jego oraz członków jego rodziny, lecz który z powodu poziomu dochodów byłby jednak uprawniony do szczególnej pomocy w przypadku szczególnych i indywidualnie ustalonych kosztów niezbędnych do jego utrzymania, zwolnień z podatku przyznanych przez samorząd terytorialny w zależności od dochodów lub środków wspierania dochodów w ramach gminnej polityki minimalnej („minimabeleid”). 2) Dyrektywę 2003/86, a w szczególności jej art. 2 lit. d) należy interpretować w ten sposób, że przepis ten sprzeciwia się regulacji krajowej, która w celu zastosowania warunków dotyczących dochodów ustanowionych w art. 7 ust. 1 lit. c) dyrektywy 2003/86 dokonuje rozróżnienia w zależności od tego, czy związki rodzinne powstały przed wjazdem czy po wjeździe członka rodziny rozdzielonej na terytorium przyjmującego państwa członkowskiego. Podpisy * Język postępowania: niderlandzki.

62003CJ0507

et

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et otsustades tellida sotsiaalhüvitiste maksmise teenuseid Iirimaa postiteenistuselt An Post eelnevalt hanketeadet avaldamata, on Iirimaa rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi ning sellelaadsete teenuste riigihankeid puudutavaid ühenduse õiguse üldpõhimõtteid. Õiguslik raamistik Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord ( EÜT L 209, lk 1 ; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322), kahekümnendas põhjenduses nähakse ette, et: „välistamaks tegevust, mis piirab konkurentsi üldisemalt ja eelkõige teiste liikmesriikide kodanike osalemist lepingute sõlmimisel, tuleb teenuseosutajate pääsu hankelepingute sõlmimise juurde parandada”. Direktiivi 92/50 artikli 3 lõige 2 näeb ette, et: „[t]ellijad tagavad, et ei esineks vahetegemist eri teenuseosutajate vahel.” Direktiivi 92/50 II jaotises määratletakse nn „kahetasandiline kohaldamine”. Direktiivi artiklis 8 on sätestatud, et lepingud, mille objektiks on selle direktiivi I A lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas III–VI jaotise sätetega, st artiklitega 11–37. Seevastu artikli 9 sõnastuse kohaselt: „[l]epingud, mille objektiks on I B lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas artiklitega 14 ja 16”. Direktiivi 92/50 artikkel 14 määrab kindlaks lepingudokumentidele lisatavate tehniliste kirjeldustega seotud tingimused. Nimetatud direktiivi artikkel 16 kehtestab: „1.   Tellijad, kes on sõlminud riigihankelepingu või korraldanud ideekonkursi, saadavad teate pakkumismenetluse tulemuste kohta Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele. […] 3.   I B lisas loetletud teenustega seotud riigihankelepingute puhul märgivad tellijad teates, kas nad on selle avaldamisega nõus. 4.   Komisjon kehtestab eeskirjad korraliste aruannete koostamiseks lõikes 3 nimetatud teadete põhjal ning nende aruannete avaldamiseks artikli 40 lõikes 3 sätestatud korras. […]” Direktiivi artikkel 43 näeb ette, et: „Hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva direktiivi rakendamiseks antud tähtaja lõppu uurib komisjon tihedas koostöös artikli 40 lõigetes 1 ja 2 nimetatud komiteedega käesoleva direktiivi kohaldamist, sealhulgas selle mõju I A lisas loetletud teenuste osutamisele ja tehnilisi standardeid käsitlevaid sätteid. Komisjon hindab eelkõige väljavaateid direktiivi täielikuks kohaldamiseks teiste I B lisas loetletud teenuste suhtes ning üksuste endi vahenditega osutatud teenuste mõju turgude avanemisele selles valdkonnas. Ta teeb vajalikud ettepanekud direktiivi kohandamiseks sellele vastavalt.” Sama direktiivi I B lisas loetletakse rida teenuste kategooriaid. Hagi aluseks olevad asjaolud ja kohtueelne menetlus Iirimaa sotsiaalminister sõlmis 4. detsembril 1992 An Postiga hankemenetlust korraldamata lepingu, mille alusel võivad sotsiaalhüvitiste saajad saada hüvitised kätte postkontoritest. Nimetatud esimene leping hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 1992 kuni . Selle lepingu kehtivust pikendati 1997. aasta mais . Iirimaa ametiasutused kiitsid 1999. aasta maikuus heaks lepingu uue pikendamise ajavahemikuks kuni . Ühe kaebuse esitamise tõttu algatas komisjon 1999. aasta oktoobris Iirimaaga kirjavahetuse. Komisjoni sekkumise ja selle institutsiooni esitatud küsimustele vastuse ootamise tõttu ei pikendanud Iirimaa ametlikult An Postiga sõlmitud lepingut. Selleks et sotsiaalhüvitiste maksmine ei katkeks, jätkas An Post ajutiselt asjaomaste teenuste osutamist. Komisjoni sõnul ei pakkunud Iirimaa EÜ artikli 226 kohases menetluses viidatud probleemile mingit lahendust. Nimetatud liikmesriigi poolt komisjoni 26. juuni 2002. aasta märgukirja ja . aasta põhjendatud arvamuse peale esitatud vastuste alusel asus komisjon seisukohale, et An Postiga uue lepingu sõlmimine ilma eelnevalt hanketeadet avaldamata on vastuolus EÜ asutamislepinguga, ja ta esitas seetõttu siin käsitletava hagi. Hagi Poolte argumendid Komisjon leiab, et Iirimaa ei ole järginud EÜ artikleid 43 ja 49 ega üldisi läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtteid. Komisjon märgib oma hagis, et lisaks direktiivi 92/50 artiklitest 14 ja 16 tulenevatele kohustustele on liikmesriikidele kohustuslikud ka need sätted. Komisjon põhjendab oma hinnangut mitmete Euroopa Kohtu otsustega, mis osutavad tema arvates sellele, et lisaks direktiividest tulenevatele kohustustele võib tugineda ka esmasele õigusele (7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-324/98: Telaustria ja Telefonadress, EKL 2000, lk I-10745 ; . aasta määrus kohtuasjas C-59/00: Vestergaard, EKL 2001, lk I-9505 , ja . aasta otsus kohtuasjas C-92/00: HI, EKL 2002, lk I-5553) . Iirimaa vaidleb komisjoni hinnangule vastu ja märgib, et kui ühenduse seadusandja kehtestab spetsiifilistes valdkondades erinorme, siis ei saa neid jätta täitmata, kohaldamata või tähelepanuta üldnormide kohaldamise tõttu. Tegelikult prevaleerivad erinormid üldnormide üle. Komisjon soovib seega oma hagiga laiendada liikmesriikide kohustusi teenuste riigihangete valdkonnas. Lisaks viitab Iirimaa komisjoni seadusandlikule tegevusetusele selles valdkonnas, kuigi viimane on algatanud mitmeid konsultatsioone direktiivi 92/50 uuendamiseks ja alates direktiivi vastuvõtmisest on selle muutmiseks esitatud mitmeid muudatusi. Komisjoni lähenemine on vastuolus õiguspärase ootuse ja õiguskindluse üldiste põhimõtetega. Komisjon lükkab need argumendid tagasi ja püsib seisukohal, et teisene õigus on subsidiaarne esmase õiguse suhtes. Ükskõik milline direktiivi 92/50 muudatus ei oleks seega mitte mingil moel mõjutanud Iirimaa kohustusi. Taani Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik astusid menetlusse Iirimaa nõuete toetuseks. Madalmaade Kuningriik on seisukohal, et hankijatel on läbipaistvuse tagamise kohustus ainult teatud piirides. Taani Kuningriik ja Soome Vabariik leiavad, et komisjoni viidatud kohtuotsuste keeleversioonid erinevad üksteisest, mis võib nende kohaldamisala piirata. Prantsuse Vabariik avaldas arvamust, et Euroopa parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta ( ELT L 134, lk 114 ; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132), millega säilitatakse direktiivis 92/50 kehtestatud liigitus, kinnitab seda, et liikmesriigi kohustused on piiratud. Euroopa Kohtu hinnang Esiteks tuleb märkida, et ükski menetlusosalistest ei ole käesoleval juhul vaidlustanud seda, et asjaomane leping kuulub direktiivi 92/50 kohaldamisalasse ja et kõnealused sotsiaalhüvitiste maksmise teenused kuuluvad selle direktiivi I B lisas nimetatud teenuste hulka, mida ei kvalifitseerita eelisjärjekorra teenustena. Direktiivi 92/50 artikli 9 sõnastuse kohaselt: „[l]epingud, mille objektiks on I B lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas artiklitega 14 ja 16”. Direktiivi 92/50 artiklites 14 ja 16 sisalduvate erisätetega kohustatakse hankijaid määratlema vastavalt üldistes dokumentides või iga lepinguga seotud lepingudokumentides tehnilised kirjeldused Euroopa standarditele vastavate siseriiklike standardite põhjal ning kohustatakse saatma teate hankemenetluse tulemuste kohta Ametlike Väljaannete Talitusele. Direktiivi 92/50 artiklite 9, 14 ja 16 koosmõjust tuleneb, et sellisel juhul nagu käesolevas kohtuasjas, kui lepingud puudutavad direktiivi I B lisaga hõlmatud teenuseid, on hankijad kohustatud ainult määratlema üldistes dokumentides või iga lepinguga seotud lepingudokumentides tehnilised kirjeldused Euroopa standarditele vastavate siseriiklike standardite põhjal ja saatma Ametlike Väljaannete talitusele teate pakkumismenetluse tulemuste kohta. Nende lepingute puhul ei pea aga järgima teisi selle direktiiviga ettenähtud menetluseeskirju, eelkõige kohustust korraldada väljakuulutatud pakkumismenetlus. Ühenduse seadusandja lähtus direktiivi 92/50 I B lisaga hõlmatud teenuste puhul – v.a hiljem lisatud hinnang, millele viitab direktiivi artikkel 43 – eeldusest, et selliste teenuste riigihankelepingud ei tekita oma erilise olemuse tõttu a priori piiriülest huvi, mis võiks õigustada nende sõlmimiseks sellise riigihankemenetluse korraldamist, mis võimaldaks teiste liikmesriikide ettevõtjatel tutvuda hanketeatega ja esitada oma pakkumine. Seetõttu piirdub direktiiv 92/50 viidatud teenuste puhul ainult tagantjärele teate esitamise kohustusega. Siiski ei ole kahtlust selles, et riigihankemenetluste korraldamine jääb allutatuks ühenduse õiguse alusnormidele ja eelkõige asutamislepinguga kinnistatud asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtetele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus HI, punkt 42). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigihankemenetluste ühenduse tasandil ühtlustamise eesmärk kõrvaldada kaupade ja teenuste vaba liikumise takistused ja seega kaitsta ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjate huve, kes soovivad pakkuda kaupu või teenuseid mõnes teises liikmesriigis asutatud hankijatele (vt eelkõige 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-380/98: University of Cambridge, EKL 2000, lk I-8035 , punkt 16; . aasta otsus kohtuasjas C-19/00: SIAC Construction, EKL 2001, lk I-7725 , punkt 32, ja eespool viidatud kohtuotsus HI, punkt 43). Niisiis järgib direktiiv 92/50 seda eesmärki. Nagu ilmneb direktiivi kahekümnendast põhjendusest, näeb see ette, et välistamaks tegevust, mis piirab konkurentsi üldisemalt ja eelkõige teiste liikmesriikide kodanike osalemist riigihangetes, tuleb parandada teenuseosutajate võimalusi osaleda teenuste riigihankelepingute sõlmimise menetlustes (vt eespool viidatud kohtuotsus HI, punkt 44). Sellest tuleneb, et ühenduse seadusandja kehtestatud I B lisaga hõlmatud teenuste riigihangete avalikustamise korda ei saa tõlgendada EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevate printsiipide kohaldamise takistusena juhul, kui sellised riigihanked tekitavad ikkagi kindlat ja otsest piiriülest huvi. Samuti niivõrd, kuivõrd I B lisaga hõlmatud teenuste riigihanked tekitavad niisugust huvi, rikutakse läbipaistvuse puudumise korral nende hankelepingu sõlmimisel ettevõtjaga, kes asub hankija asukoha liikmesriigis, võrdse kohtlemise põhimõtet teises liikmesriigis asuva ettevõtja kahjuks, kes võiks olla sellest hankest huvitatud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Telaustria ja Telefonadress, punktid 60 ja 61, ning 21. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-231/03: Coname, EKL 2005, lk I-7287 , punkt 17). Kui selline ebavõrdne kohtlemine ei ole objektiivsete asjaoludega õigustatud ning jätab kõik teistes liikmesriikides asuvad ettevõtjad kõrvale ja toimib põhimõtteliselt nende kahjuks, kujutab see endast EÜ artiklitega 43 ja 49 keelatud kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel (eespool viidatud kohtuotsus Coname, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellisel juhul on komisjon kohustatud tõendama, et isegi kui käsitletav riigihange on seotud direktiivi 92/50 I B lisaga hõlmatud teenustega, pakkus see riigihange kindlat huvi ettevõtjale, kelle asukoht on mõnes muus liikmesriigis kui hankija asukoha liikmesriik, ja et nimetatud ettevõtjal ei olnud juurdepääsu asjakohasele teabele enne hankelepingu sõlmimist, et teatada oma huvist selle riigihanke vastu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab just komisjon esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumist tuvastada, tuginemata seejuures mis tahes oletustele (6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-434/01: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2003, lk I-13239 , punkt 21; . aasta otsus kohtuasjas C-117/02: komisjon vs. Portugal, EKL 2004, lk I-5517 , punkt 80, ja . aasta otsus kohtuasjas C-135/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2007, lk I-3475, punkt 26), milleks antud juhul on oletus, et direktiivi 92/50 I B lisaga hõlmatud teenuseid puudutav riigihankeleping, mille suhtes kohaldatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 24 kirjeldatud nõudeid, äratab tingimata kindlat piiriülest huvi. Käesoleval juhul ei ole komisjon selliseid tõendeid esitanud. Sellest, et komisjon lihtsalt viitab kaebusele, mis esitati talle seoses käsitletava riigihankega, ei piisa tõendamiseks, et asjaomane riigihange äratab kindlat piiriülest huvi, ja selle alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu järeldamiseks. Seetõttu tuleb sedastada, et tellides sotsiaalhüvitiste maksmise teenuseid Iirimaa postiteenistuselt An Post eelnevalt hanketeadet avaldamata, ei ole Iirimaa rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi ega sellelaadsete teenuste tellimise riigihankeid puudutavaid ühenduse õiguse üldpõhimõtteid. Eespool öeldu tõttu tuleb komisjoni hagi jätta rahuldamata. Kohtukulud Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Iirimaa on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad käesolevasse menetlusse astujad Taani Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik ise oma kohtukulud. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: 1. Jätta hagi rahuldamata. 2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt. 3. Taani Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik kannavad ise oma kohtukulud. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.

61986CJ0237

pt

Fundamentação jurídica do acórdão 1 Por requerimento apresentado na Secretaria do Tribunal em 9 de Setembro de 1986, o Reino dos Países Baixos interpôs, ao abrigo do primeiro parágrafo do artigo 173.° do Tratado CEE, um recurso que tem por objecto a anulação da Decisão 86/443 da Comissão, de 1 de Julho de 1986, relativa ao apuramento das contas apresentadas pelo Reino dosPaíses Baixos a título de despesas financiadas pelo Fundo Europeu de Orientação e de Garantia Agrícola (adiante designado por "FEOGA"), Secção Garantia para o exercício financeiro de 1982 (JO L 256, p. 29), na medida em que esta decisão não admitiu para efeitos de financiamento comunitário as contas apresentadas pelo Reino dos Países Baixos relativas a restituições à exportação no sector da pesca no montante de 13 317 224 HFL. 2 O Governo dos Países Baixos invoca como fundamentos a violação das regras relativas à aplicação do Tratado, isto é, do Regulamento n.° 729/70 do Conselho, de 21 de Abril de 1970, relativo ao financiamento da política agrícola comum (JO L 94, p. 13; EE 03 F3 p. 220), em ligação com os regulamentos n.os 100/76 do Conselho, de 19 de Janeiro de 1976, relativo à organização comum dos mercados no sector dos produtos da pesca (JO L 20, p. 1), 379/86 do Conselho, de 29 de Dezembro de 1981, que adopta a organização comum de mercado no sector dos produtos da pesca (JO L 379, p. 1; EE 04 F1 p. 185), e 2730/79 da Comissão, de 29 de Novembro de 1979, que estabelece regras comuns de aplicação do regime das restituições à exportação para os produtos agrícolas (JO L 317, p. 1; EE 03 F1 p. 3). O Governo neerlandês sustenta ainda que a Comissão não pode fazer repercutir as lacunas da regulamentação comunitária sobre os Estados-membros e que os princípios da segurança jurídica e da certeza das normas jurídicas não foram respeitados. Critica igualmente a Comissão por não ter utilizado todos os meios à sua disposição para evitar, em 1982, a violação das possibilidades de captura dos peixesem causa. Subsidiariamente, contesta a exactidão das correcções financeiras feitas pela Comissão. 3 Para uma mais ampla exposição dos factos, da tramitação processual e dos fundamentos e argumentos das partes, remete-se para o relatório para audiência. Estes elementos apenas serão adiante retomados na medida necessária à fundamentação da decisão do Tribunal. 4 No seu primeiro fundamento, o Governo neerlandês sustenta que o Regulamento n.° 729/70 permite apenas a recusa do financiamento comunitário em caso de desrespeito da regulamentação comunitária relativa à gestão financeira ou à política de mercado no sector da pesca e que as propostas da Comissão relativas à fixação para 1982, no que respeita a certas unidades populacionais de peixes, do total de capturas permitido ("TAC") e à sua repartição entre os Estados-membros (quotas), não deveriam ser consideradas como regras comunitárias na acepção do Regulamento n.° 729/70. 5 A Comissão replica que as medidas de conservação comunitárias da pesca decorrem das regras comunitárias no âmbito da organização comum dos mercados agrícolas na acepção dos artigos 2.° e 3.° do Regulamento n.° 729/70; que essas medidas existiam para 1982 e que qualquer acto de um Estado-membro incompatível com o direito comunitário devia dar lugar à recusa do financiamento comunitário caso provocasse despesas para o FEOGA. 6 Como o Tribunal acaba de decidir no seu acórdão de hoje (Países Baixos/Comissão, 326/85, Colectânea, p. 5091), as medidas de conservação da pesca fazem parte das regras comunitárias da organização comum dos mercados agrícolas, na acepção dos artigos 2.° e 3.° do Regulamento n.° 729/70, estando os produtos da pesca englobados, nos termos do artigo 38.° do Tratado CEE, nos produtos agrícolas, sendo que as restituições concedidas, e as intervenções realizadas, em violação de medidas de conservação comunitárias não podem em princípio ser financiadas pelo FEOGA. 7 É assim necessário determinar se existiam, para 1982, regras comunitárias em matéria de conservação de recursos do mar que limitassem as capturas e que vinculassem o Reino dos Países Baixos. 8 A situação de 1982 é caracterizada pelo facto de o Conselho, que, por força do artigo 102.° do acto de adesão de 1972, detinha, a partir de 1 de Janeiro de 1979, a competência exclusiva para adoptar, no quadro da política comum de pescas, sob proposta da Comissão, as medidas destinadas à conservação dos recursos, não ter adoptado tais medidas durante esse ano. Só pelo Regulamento n.° 172/83 do Conselho, de 25 de Janeiro de 1983, fixando, para certas unidades populacionais ou grupos de unidades populacionais existentes na zona de pesca da Comunidade, os totais admissíveis de capturas para 1982, a parte dessas capturas disponível para a Comunidade, a repartição da mesma entre os Estados-membros e as condições nas quais os totaisadmissíveis de capturas podiam ser pescados (JO L 24, p. 30), estabeleceu o Conselho, retroactivamente, para o ano de 1982, os TAC e as quotas nacionais. 9 Entre 1 de Janeiro de 1982 e 30 de Junho de 1982, as actividades de pesca exercidas nas águas comunitárias foram regulamentadas por diversas decisões provisórias do Conselho, a saber, as decisões 81/1052, de 29 de Dezembro de 1981 (JO L 379, p. 52), 82/207, de 31 de Março de 1982 (JO L 99, p. 34), 82/271, de 29 de Abril de 1982 (JO L 120, p. 29), e 82/346, de 31 de Maio de 1982 (JO L 152, p. 12) determinando aos Estados-membros que tivessem em conta, nas suas actividades piscatórias, os TAC propostos pela Comissão em 24 de Julho de 1981. 10 Em 18 e 21 de Junho de 1982, a Comissão apresentou ao Conselho propostas de TAC e de quotas para 1982 (JO C 228, p. 14, e JO C 233, p. 4) a respeito das quais não se chegou a acordo no Conselho. Todavia, em 29 de Junho de 1982, o Conselho adoptou a Decisão 82/440, (JO L 190, p. 9), na qual decidiu que a partir de 1 de Julho e até 23 de Julho de 1982, os Estados-membros teriam em conta os TAC propostos pela Comissão em 24 de Julho de 1981. 11 Na sessão do Conselho de 21 de Julho de 1982, a Comissão apresentou a este uma declaração (JO C 199, p. 21) na qual constatou que o Conselho não tinha conseguido adoptar uma decisão sobre a fixação dos TAC e quotas. A fim de permitir, a partir da sua declaração e até 30 de Setembro de 1982, à Comunidade que assumisse assuas responsabilidades em matéria de conservação, a Comissão recordou que os Estados-membros não apenas têm o direito de adoptar as medidas necessárias, sob reserva da sua aprovação pela Comissão, mas também o dever de adoptar essas medidas no interesse colectivo, dever que a Comissão pode exigir-lhes que assumam. A Comissão declarou ainda que para assegurar uma actividade tão coordenada e estável quanto possível do conjunto da frota de pesca dos Estados-membros, seguiria, no exercício das suas funções nomeadamente quando fosse chamada a aprovar medidas nacionais de conservação, as propostas que tinha submetido ao Conselho. 12 Posteriormente, o Conselho adoptou para 1982 outras medidas provisórias, contidas nas decisões 82/498, de 21 de Julho de 1982 (JO L 216, p. 40), 82/650, de 20 de Outubro de 1982 (JO L 274, p. 33), 82/739, de 26 de Outubro de 1982 (JO L 312, p. 17), e 82/802, de 29 de Novembro de 1982 (JO L 339, p. 57). Nestas decisões, o Conselho, tendo em conta a competência exclusiva da Comunidade e as obrigações que incumbem aos Estados-membros, tal como definidas pelo Tribunal de Justiça, decidiu que a partir de 24 de Julho de 1982 e até 31 de Dezembro de 1982, "os Estados-membros conduzirão as suas actividades piscatórias em função dos ciclos sazonais habituais, tendo em conta os TAC propostos pela Comissão em 21 de Junho de 1982, com as modificações introduzidas" posteriormente. 13 Na sessão do Conselho de 21 de Dezembro de 1982, a Comissão fez uma nova declaração na qual pediu nomeadamente aos Estados-membros que lhe submetessem com brevidade as medidas nacionais de conservação que pretendiam adoptar. A Comissão declarou igualmente que estava determinada a utilizar todos os meios ao seu alcance para assegurar o respeito pelos Estados-membros das suas obrigações. 14 Em 25 de Janeiro de 1983, o Conselho adoptou, em complemento do Regulamento n.° 101/76, de 19 de Janeiro de 1976, que estabelece uma política comum de estruturas no sector da pesca (JO L 20, p. 19; EE 04 F1 p. 16), o Regulamento n.° 170/83, que estabelece o regime comunitário de conservação e gestão dos recursos da pesca (JO L 24, p. 1; EE 04 F2 p. 56). Foi com base no artigo 11.° deste regulamento que o Conselho adoptou, na mesma data, o citado Regulamento n.° 172/83. 15 A fim de analisar a situação do ano de 1982, deve recordar-se que o Tribunal decidiu no seu acórdão de 5 de Maio de 1981 (Comissão/Reino Unido, 804/79, Recueil, p. 1045) que, numa situação caracterizada pela inacção do Conselho, os Estados-membros têm, segundo o artigo 5.° do Tratado, a obrigação de facilitar à Comunidade o cumprimento da sua missão, devendo abster-se de todas as medidas susceptíveis de pôr em perigo a realização dos objectivos do Tratado; que essa disposição impõe aos Estados-membros deveres particulares de acção e de abstenção numa situação em que a Comissão, para responder a necessidades urgentes de conservação, submeteu ao Conselho propostas que, ainda quenão tenham sido por este adoptadas, constituem o ponto de partida para uma acção comunitária concertada. O Tribunal declarou também que, tratando-se de um domínio reservado à competência da Comunidade, no qual os Estados-membros só podem agora agir como representantes do interesse comum, um Estado-membro pode apenas, na ausência de uma acção apropriada do Conselho, adoptar medidas provisórias de conservação, eventualmente exigidas pela situação concreta, em colaboração com a Comissão; que os Estados-membros tinham o dever de não instituir medidas de conservação nacionais que colidissem com as objecções, reservas ou condições que a Comissão pudesse formular. 16 O Tribunal admitiu assim que, numa situação em que o Conselho não adoptou as medidas de conservação necessárias para preservar os recursos haliêuticos, podem essas medidas, cujo objectivo é manter a Comunidade em situação de fazer face às suas responsabilidades e que satisfazem necessidades urgentes, resultar de um processo de cooperação entre os Estados-membros e a Comissão. 17 Tal processo não se estabeleceu em 1981 entre o Reino dos Países Baixos e a Comissão, não tendo o Reino dos Países Baixos respondido ao convite da Comissão para que adoptasse as medidas necessárias para assegurar o respeito das suas propostas. Nestas condições, sem que seja necessário apreciar as consequências jurídicas dessa ausência decooperação por parte de um Estado-membro, é forçoso constatar que as propostas unilateralmente adoptadas pela Comissão, relativas às quotas de pesca a atribuir ao Reino dos Países Baixos, não podem, tal como o Tribunal acaba de decidir no seu acórdão desta mesma data (Reino dos Países Baixos/Comissão, 326/85, já citado), ser consideradas como regras comunitárias na acepção dos artigos 2.° e 3.° do Regulamento n.° 729/70, cujo desrespeito pudesse legitimar a recusa da Comissão de financiar através do FEOGA as restituições em causa. 18 É ainda necessário examinar se a decisão da Comissão impugnada pode basear-se no Regulamento n.° 172/83, que entrou em vigor em 27 de Janeiro de 1983 e que determina retroactivamente as quotas de pesca para 1982. 19 A este respeito, deve sublinhar-se, como o Tribunal já fez por diversas vezes, que a legislação comunitária deve ser certa e a sua aplicação previsível para os destinatários. Este imperativo de segurança jurídica impõe-se com especial vigor quando se trata de uma regulamentação susceptível de comportar consequências financeiras, a fim de permitir aos interessados que conheçam com exactidão a dimensão das obrigações que a mesma lhes impõe. 20 No caso em apreço, no momento em que concedeu as restituições que se discutem, o Reino dos Países Baixos não tinha possibilidades nem de conhecer nem de prevêr com certeza a regulamentação que só entrou em vigor após o fim do exercício. Nestas condições, a Comissão não podia basear-se no desrespeito das quotas fixadas retroactivamente em 1983 pelo Regulamento n.° 172/83 para recusar financiar através do FEOGA as restituições que são objecto do recurso. 21 Em consequência, deve anular-se a Decisão 86/443 da Comissão, de 1 de Julho de 1986, nos termos do pedido, sem que seja necessário examinar os outros fundamentos do recorrente. Decisão sobre as despesas Quanto às despesas 22 Por força do disposto no n.° 2 do artigo 69.° do Regulamento Processual, a parte vencida deve ser condenada nas despesas. Tendo a Comissão sido vencida há que condená-la nas despesas. Parte decisória Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL decide: 1) A Decisão 86/443 da Comissão, de 1 de Julho de 1986, relativa ao apuramento das contas apresentadas pelo Reino dos Países Baixos a título de despesas financiadas pelo Fundo Europeu de Orientação e de Garantia Agrícola, Secção Garantia, para o exercício financeiro de 1982, é anulada na medida em que essa decisão não aceitou para efeitos de financiamento comunitário as contas apresentadas pelo Reino dos Países Baixos relativamente a restituições à exportação no sector da pesca, no montante de 13 317 224 HFL. 2) A Comissão é condenada nas despesas.

61990CJ0190

pt

Fundamentação jurídica do acórdão 1 Por petição que deu entrada na Secretaria do Tribunal de Justiça em 14 de Junho de 1990, a Comissão das Comunidades Europeias propôs, nos termos do artigo 169. do Tratado CEE, um acção destinada a obter a declaração de que, ao não adoptar todas as disposições legislativas, regulamentares e administrativas necessárias para se conformar com as disposições da Directiva 82/501/CEE do Conselho, de 24 de Junho de 1982, relativa aos riscos de acidentes graves de certas actividades industriais (JO L 230, p. 1; EE 15 F10 p. 228, a seguir "directiva"), nomeadamente com os seus artigos 3. , 4. , 5. , n. 1, alíneas b) e c), e n. 3, e ainda com os artigos 8. , n. 1, e 10. , n.os 1 e 2, o Reino dos Países Baixos não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do Tratado CEE. 2 A directiva regula o problema da prevenção dos acidentes graves que possam ser causados por certas actividades industriais, bem como da limitação das suas consequências para o homem e para o ambiente. 3 O artigo 3. da directiva dispõe que "Os Estados-membros adoptarão as disposições necessárias de modo que, para qualquer actividade industrial como definida no artigo 1. , os industriais sejam obrigados a tomar todas as medidas que se imponham para prevenir os acidentes industriais graves e limitar as suas consequências no homem e no ambiente." 4 Em conformidade com o artigo 4. da directiva, "Os Estados-membros adoptarão as medidas necessárias para que todos os industriais sejam obrigados a provarem em qualquer momento à autoridade competente, para os efeitos no disposto no artigo 7. , parágrafo 2. , que identificaram os riscos de acidentes graves existentes, adoptaram as medidas de segurança apropriadas e informaram, formaram e equiparam todas as pessoas que trabalham nos locais, de modo a garantir a sua segurança." 5 Por força do artigo 5. , n. 1, da directiva, os Estados-membros tomam as medidas necessárias para que o industrial seja obrigado a enviar uma notificação, às autoridades competentes, que contenha, nomeadamente, "a) ... b) informações respeitantes às instalações: - ... - o número máximo de pessoas trabalhando no local e, em particular, o das expostas ao risco, - ... c) informações respeitantes a eventuais situações de acidente grave: - ... - ... - o nome da pessoa e dos seus substitutos ou a instância qualificada responsáveis pela segurança e com poderes para implementar os planos de emergência e alertar as autoridades competentes especificadas no artigo 7. " O artigo 5. , n. 3 da directiva dispõe que "A notificação referida no 1. parágrafo deve ser actualizada periodicamente, nomeadamente de modo a ter em conta os novos conhecimentos técnicos relativos à segurança, bem como a evolução dos conhecimentos em matéria de avaliação de riscos." 6 O artigo 8. , n. 1, da directiva está redigido da forma seguinte: "Os Estados-membros providenciarão para que as pessoas susceptíveis de serem afectadas por um acidente grave, resultante de uma actividade industrial notificada nos termos do artigo 5. , sejam informadas, duma maneira apropriada, sobre as medidas de segurança e sobre o comportamento a adoptar em caso de acidente." 7 O artigo 10. da directiva dispõe o seguinte: "1. Os Estados-membros adoptarão as disposições necessárias para que, sempre que ocorra um acidente industrial grave, o industrial seja obrigado a: a) informar imediatamente as autoridades competentes referidas no artigo 7. ; b) comunicar-lhes logo que sejam conhecidas: - as circunstâncias deste acidente; - as substâncias perigosas envolvidas nos termos da alínea d) do n. 2 do artigo 1. ; - os dados disponíveis para avaliar o impacte desse acidente no homem e no ambiente; - as medidas de emergência adoptadas; c) informá-las das medidas previstas para: - minimizar os efeitos a médio e longo prazo deste acidente; - evitar que o acidente se repita. 2. Os Estados-membros encarregarão as autoridades competentes: a) de assegurar que sejam adoptadas as medidas de emergência a médio e a longo prazo que se revelarem necessárias; b) de recolher, logo que possível, as informações necessárias para completar a análise do acidente industrial grave e eventualmente emitir recomendações." 8 Na audiência, a Comissão desistiu das acusações relativas à não transposição dos artigos 5. , n. 1, alínea b), segundo travessão, e n. 3, e 10. , n. 2, da directiva. Portanto, são mantidas as acusações respeitantes aos artigos 3. , 4. , 5. , n. 1, alínea c), terceiro travessão, 8. , n. 1, e 10. , n. 1, da directiva. 9 O Reino dos Países Baixos sustenta que as obrigações previstas na legislação nacional correspondem aos termos da directiva. Assim, ao artigo 3. da directiva, correspondem: - Os artigos 2. e 17. , n. 1, da lei de 1952 relativa aos estabelecimentos incómodos, insalubres ou perigosos (a seguir "Hinderwet", publicada no Stbl. 1981, p. 410); - as disposições da lei de 26 de Novembro de 1970 relativa à poluição atmosférica (a seguir "Wet inzake de luchtverontreiniging", publicada no Stbl. 1970, p. 580); - o regulamento de 23 de Maio de 1972 que dá execução ao artigo 19. , n. 1, desta lei (publicado no Stbl. 1972, p. 294); - os artigos 1. , 12. e 13. da lei de 1985 relativa aos serviços de incêndios (a seguir "Brandweerwet", publicada no Stbl. 1985, p. 87) e o regulamento relativo aos serviços de incêndio de empresa (a seguir "Besluit bedrijfsbrandweren", publicado no Stbl. 1990, p. 80), e - o artigo 2. da lei relativa às substâncias perigosas para o ambiente (a seguir "Wet milieugevaarlijke stoffen", publicada no Stbl. 1985, p. 639). Ao artigo 4 da directiva correspondem: - os artigos 2. , n. 1, 5. , 30. e seguintes da Hinderwet, e - o artigo 2. do regulamento de 1953 relativo aos estabelecimentos incómodos, insalubres ou perigosos, alterado em 1988 (a seguir "Hinderbesluit", publicado no Stbl. 1988, p. 433). Ao artigo 5. , n. 1, alínea c), terceiro travessão, da directiva correspondem: - os artigos 14. e 26. da Hinderwet, e - os artigos 2. , n. 1, e 4. , n. 1, alínea a), do decreto real de 15 de Setembro de 1988 relativo aos riscos de acidentes graves (a seguir "Besluit inzake risico' s van zware ongevallen", publicado no Stbl. 1988, p. 432); O Governo neerlandês reconhece que só o n. 1 do artigo 8. e o n. 1 do artigo 10. não foram transpostos para direito neerlandês. 10 Para mais ampla exposição dos factos da causa, da tramitação processual e dos fundamento e argumentos das partes, remete-se para o relatório para audiência. Estes elementos apenas serão adiante retomados na medida do necessário para a fundamentação da decisão do Tribunal. Quanto ao artigo 3. da directiva 11 O artigo 2. da Hinderwet estabelece uma proibição geral de instalar ou de explorar estabelecimentos susceptíveis de provocar um perigo, um dano ou efeitos nocivos no exterior desse estabelecimento, bem como de aumentar ou alterar estes estabelecimentos ou de mudar os métodos de trabalho que nele são utilizados sem autorização especial. O gerente do estabelecimento tem a obrigação de comunicar qualquer alteração do estabelecimento e dos seus métodos de trabalho à autoridade competente para autorizar tais alterações, ao "inspecteur" (responsável distrital em matéria de saúde pública), ao "districtshoofd" (responsável distrital em matéria laboral) e às autoridades da província e da comuna em que o estabelecimento está total ou parcialmente situado. Em conformidade com o artigo 17. , n. 1, da Hinderwet, a concessão da autorização depende do cumprimento das prescrições necessárias para evitar ou limitar os perigos, os danos ou os efeitos nocivos susceptíveis de ocorrer fora do estabelecimento. Estas prescrições podem traduzir-se, nomeadamente, na obrigação de criar os meios para evitar ou limitar os riscos, danos ou efeitos nocivos aí indicados, na obrigação de tomar medidas segundo um método indicado com vista a determinar se o estabelecimento apresenta ou é susceptível de apresentar um perigo, ou de provocar danos ou efeitos nocivos no exterior, ou ainda na obrigação de comunicar os resultados das medidas tomadas aos órgãos administrativos indicados para esse fim. 12 A Wet inzake de luchtverontreiniging prevê igualmente um certo número de medidas destinadas à prevenção e à redução da poluição atmosférica provocada pelas categorias de estabelecimentos mencionados no regulamento de 23 de Maio de 1972, que dá execução ao artigo 19. , n. 1, da referida lei. Por força do artigo 42. desta lei, se, na sequência de um incidente excepcional ocorrido no estabelecimento, o ar estiver ou ameaçar ficar poluído a um ponto tal que represente um risco importante para a saúde, ou cause um incómodo intolerável ou um prejuízo grave, devem ser tomadas imediatamente as medidas adequadas para pôr fim a esta situação. O incidente, assim como as medidas tomadas, devem ser imediatamente notificados ao burgomestre da comuna em que o estabelecimento está situado; estas obrigações incubem ao director do estabelecimento e ao pessoal de vigilância. 13 Os artigos 1. , 12. e 13. da Brandweerwet, em conjugação com o Besluit bedrijfsbrandweren, impõem, por um lado às autoridades comunais e por outro aos directores e aos gerentes dos estabelecimentos susceptíveis de representar um especial risco para a segurança pública, a obrigação de criarem um serviço de incêndios. O serviço interno do estabelecimento deve satisfazer as exigências em termos de efectivos e de material fixadas pelas autoridades locais. O director ou o gerente de um estabelecimento deve zelar para que o serviço de incêndios siga as instruções dadas para este efeito pela pessoa legalmente encarregada da direcção efectiva da luta contra os incêndios ou outros riscos internos. 14 A Wet milieugevaarlijke stoffen determina, no seu artigo 2. , que qualquer pessoa que, profissionalmente, produz uma substância ou uma preparação, a coloca à disposição de um terceiro, a importa ou a utiliza nos Países Baixos e que sabe ou pode razoavelmente pressentir que destas actividades pode resultar um risco para o homem ou para o ambiente é obrigada a tomar todas as medidas que lhe podem razoavelmente ser exigidas a fim de limitar este perigo na medida do possível. 15 A Comissão alega que a obrigação contida no artigo 3. da directiva, que consiste em os Estados-membros obrigarem os industriais a tomar todas as medidas que se impõem para evitar os acidentes graves e para limitar as suas consequências para o homem e para o ambiente, não foi cumprida. Considera, com efeito, que esta obrigação de carácter geral deveria ter sido implementada através de uma norma coerciva para as autoridades nacionais competentes. Ora, o artigo 17. da Hinderwet dá às autoridades neerlandesas um poder discricionário no que respeita à concessão das autorizações aos estabelecimentos industriais em causa e à definição do conteúdo e do carácter facultativo ou obrigatório das prescrições naquelas contidas. 16 Segundo o Governo neerlandês, o artigo 17. , n. 1, primeiro período da Hinderwet, obriga as autoridades competentes a emitirem as autorizações e a sujeitar a sua concessão ao cumprimento das prescrições necessárias para evitar e limitar os perigos, os danos ou os efeitos nocivos susceptíveis de ocorrer fora do estabelecimento. O carácter exemplificativo da lista de medidas concretas mencionadas no segundo período deste número não põe em causa a natureza imperativa da norma enunciada no primeiro período, que, aliás, é aplicável aos "perigos, danos ou efeitos nocivos" e tem, desta forma, um campo de aplicação mais extenso do que o do artigo 3. da directiva, limitado apenas aos "acidentes graves". O Governo neerlandês alega também que a prevenção ou a limitação dos riscos de acidentes graves através de autorizações individuais obrigatórias, sujeitas a prescrições adaptadas à natureza e à situação concreta do estabelecimento, são mais eficazes do que uma norma geral que, em qualquer circunstância, deve ser concretizada caso a caso. Finalmente, acrescenta que a Wet inzake de luchtverontreiniging, a Brandweerwet, o Besluit bedrijfsbrandweren e a Wet milieugevaarlijke stoffen participam na implementação do artigo 3. da directiva. 17 Deve observar-se que, segundo jurisprudência assente (v., nomeadamente, acórdão de 30 de Maio de 1991, Comissão/Alemanha, n. 18, C-59/89, Colect., p. I-2607), a transposição para direito interno de uma directiva não exige necessariamente uma transcrição formal e literal das suas disposições numa norma legal expressa e específica, podendo, em função do seu conteúdo, ser suficiente uma norma jurídica geral, desde que garanta efectivamente a sua plena aplicação de forma suficientemente clara e precisa, a fim de que, na medida em que a directiva cria direitos para os particulares, estes os possam conhecer na totalidade e invocá-los, eventualmente, perante os tribunais nacionais. 18 A este propósito, é de salientar que o objectivo da Directiva 82/501 consiste, nomeadamente, em que sejam adoptadas as medidas necessárias para evitar os acidentes graves causados por certas actividades industriais e para limitar as suas consequências. Nos termos do artigo 1. da directiva, a actividade visada é qualquer operação efectuada nas instalações industriais consideradas no anexo I, que utilize ou possa vir a utilizar uma ou mais substâncias perigosas e que possa acarretar riscos de acidentes graves, bem como o transporte efectuado no interior dos estabelecimentos por razões internas e a armazenagem associada a esta operação no interior dos estabelecimentos ((artigo 1. , n. 2, alínea a), primeiro travessão)). Daqui resulta que o âmbito de aplicação desta obrigação é muito amplo e que a sua implementação implica a existência ou a adopção de um conjunto de diplomas que abranja todas estas actividades e garanta que cada industrial seja obrigado a tomar as medidas adaptadas ao tipo de actividade industrial em causa para evitar acidentes graves e prevenir as suas consequências para o homem e para o ambiente. 19 Ora, cabe notar que a totalidade da legislação nacional para que o Governo neerlandês remete tem como objectivo, tal como a directiva, a adopção de medidas concretas e eficazes com vista a evitar os acidentes graves e as suas eventuais consequências fora do estabelecimento. 20 Com efeito, por um lado, a Hinderwet institui um sistema de autorizações prévias e obrigatórias sujeitas ao cumprimento das prescrições necessárias para evitar ou limitar qualquer perigo, dano ou efeito nocivo. 21 Por outro lado, a autorização que deve ser concedida aos estabelecimentos industriais susceptíveis de provocarem poluição atmosférica, nos termos da Wet inzake de luchtverontreiniging, depende igualmente do cumprimento de prescrições concretas em função da actividade em vista. 22 Finalmente, o artigo 2. da Wet milieugevaarlijke stoffen impõe ao autor de operações susceptíveis de constituírem um perigo para o homem e para o ambiente a adopção de medidas para limitar este perigo e corresponde, assim, às exigências estabelecidas no artigo 3. da directiva. 23 Decorre das considerações que precedem que a implementação do artigo 3. da directiva está garantida por diplomas nacionais coercivos e específicos, que satisfazem as obrigações que incubem ao Reino dos Países Baixos por força do artigo 189. do Tratado CEE. Quanto ao artigo 4. da directiva 24 Nos termos do artigo 5. da Hinderwet, o pedido de autorização para instalar, explorar, ampliar ou alterar um estabelecimento é apresentado com um grande número de dados que, previstos no artigo 2. do Hinderbesluit, dizem respeito às medidas de segurança tomadas para determinar ou evitar os riscos de acidentes graves. Os artigos 30. e seguintes da Hinderwet prevêem que os funcionários encarregados do controlo da aplicação das disposições desta lei tenham acesso aos livros e aos locais do estabelecimento, na medida em que tal seja razoavelmente necessário para o cumprimento da sua missão, na qual o industrial e os seus empregados são obrigados a colaborar. 25 A Comissão considera que, nos termos do artigo 4. da directiva, o industrial tem a obrigação geral e contínua de provar, em qualquer momento, que identificou os riscos de acidentes graves existentes em função da evolução da técnica ou da produção. O facto de um industrial, com o pedido de autorização, apresentar, entre outros documentos, um relatório sobre a segurança externa, não satisfaz esta obrigação. Além disso, a Comissão considera que os artigos 30. e seguintes da Hinderwet não estão em conformidade com o artigo 4. da directiva, pois apenas visam os controlos relativos aos dados contidos no pedido de autorização bem como às prescrições nesta contidas. 26 O Governo neerlandês alega que o artigo 4. da directiva não contém qualquer obrigação para o industrial de provar, em qualquer momento, que adoptou as medidas necessárias para a prevenção de acidentes graves. Considera que a asserção formulada a este propósito pela Comissão privaria o artigo 6. da directiva de qualquer objecto. Todavia, adianta que, em qualquer circunstância, os artigos 30. e seguintes da Hinderwet instituem uma obrigação de informação contínua sobre os dados fornecidos em apoio do pedido de autorização e sobre as prescrições que este contém e que, portanto, o direito neerlandês está conforme com o artigo 4. da directiva. 27 Assinale-se que o artigo 4. da directiva institui para o industrial uma obrigação de, a qualquer momento, provar à autoridade competente que identificou os riscos de acidentes graves e tomou as medidas previstas nesta disposição e que esta obrigação está reproduzida na legislação neerlandesa. 28 Com efeito, nos termos dos artigos 30. e seguintes da Hinderwet, os funcionários nacionais incumbidos da aplicação desta lei têm a faculdade de, a qualquer momento, por um lado, solicitar ao industrial informações respeitantes aos dados fornecidos em apoio do pedido de autorização, às prescrições de que esta depende, bem como aos livros e outros documentos relativos ao estabelecimento e, por outro, proceder a visitas aos locais fazendo-se acompanhar, se necessário, de terceiras pessoas, bem como recolher e analisar produtos ou amostras, na medida em que tal seja razoavelmente necessário para a realização do controlo. Esta função de controlo, que implica a obrigação de o industrial colaborar e fornecer as informações solicitadas, corresponde para este a uma obrigação de informação permanente. 29 Por outro lado, é de salientar que, segundo o artigo 6. da directiva, os Estados-membros adoptarão as medidas apropriadas de modo a que o industrial proceda, entre outras, a uma revisão das medidas referidas, nomeadamente, no artigo 4. desta directiva, em caso de alteração de uma actividade industrial que possa ter implicações importantes em termos de riscos de acidentes graves. Portanto, um dos objectivos do artigo 6. é impor aos Estados-membros o dever de obrigar o industrial a identificar os riscos de acidentes graves, em função da evolução, e a alterar em conformidade as medidas respeitantes à informação, à formação e ao equipamento das pessoas que trabalham nos locais de modo a garantir a sua segurança. 30 Da mesma forma, o artigo 5. , n. 3, da directiva prevê a actualização da notificação referida no n. 1 do mesmo artigo, nomeadamente de modo a ter em conta os novos conhecimentos técnicos relativos à segurança, bem como a evolução dos conhecimentos em matéria de avaliação dos riscos. 31 Dado que a Comissão não invoca qualquer incumprimento das obrigações de actualização previstas nos artigos 5. , n. 3, e 6. da directiva, deve considerar-se que admite a conformidade da legislação neerlandesa com os objectivos destas duas disposições e, consequentemente, que aceita implicitamente que esta legislação está conforme com os objectivos do artigo 4. da directiva, uma vez que o respeito das obrigações previstas nos artigos 5. , n. 3, e 6. da directiva pressupõe necessariamente o respeito das obrigações previstas nos artigos 4. e 5. , n. 1, da mesma directiva. Quanto ao artigo 5. , n. 1, alínea c), terceiro travessão, da directiva 32 Os artigos 14. e 26. da Hinderwet prevêem que a autorização concedida para o exercício de uma actividade industrial é válida para o requerente e para aqueles que lhe sucedam nos direitos e que a autoridade competente para conceder tal autorização pode alterar ou eliminar as prescrições a que a sua concessão está sujeita. Nos termos dos artigos 2. , n. 1 e 4. n. 1, alínea a), do Besluit risico' s zware ongevallen, qualquer pessoa que dirija um estabelecimento em que existam substâncias perigosas deve enviar à autoridade competente, de cinco em cinco anos, um relatório sobre a segurança externa que contenha, nomeadamente, uma descrição geral do estabelecimento, das substâncias nele existentes e das suas propriedades. 33 Na opinião da Comissão, estas disposições permitem conhecer o responsável legal pela segurança, mas não a instância qualificada no local, à qual as autoridades se possam dirigir em caso de acidente. 34 Segundo o Governo neerlandês, o contexto geral da Hinderwet, mais particularmente os artigos 14. e 26. , bem como o disposto no artigo 1 . , n. 1, alínea a), do Besluit inzake risico' s zware ongevallen, permitem conhecer o titular de uma autorização, que está incumbido de zelar pelo respeito de todas as obrigações legais, incluindo as relativas à segurança externa do estabelecimento. O titular da autorização é responsável pela segurança, dispõe nesta matéria de um certo poder de decisão e corresponde, consequentemente, à pessoa ou à instância qualificada, na acepção do artigo 5. , n. 1, alínea c), terceiro travessão, da directiva. Portanto, a legislação neerlandesa está em conformidade com esta disposição. 35 A este propósito, convém salientar que a notificação prevista no artigo 5. , n. 1, alínea c), terceiro travessão, da directiva deve conter o nome da pessoa ou da instância com poderes para implementar os planos de emergência e alertar as autoridades competentes. Isto pressupõe uma competência de facto para desencadear na prática as medidas de segurança necessárias em caso de acidente. Daqui resulta que a referida disposição visa não apenas o responsável legal pela segurança, nomeadamente a segurança externa do estabelecimento, mas também o responsável incumbido de realizar materialmente esta segurança. 36 Os textos legais citados pelo Governo neerlandês não permitem conhecer a pessoa incumbida de implementar os planos de emergência e alertar as autoridades em caso de acidente grave. 37 Em consequência, deve ser julgada procedente a parte do pedido da Comissão respeitante à implementação do artigo 5. , n. 1, alínea c), terceiro travessão, da directiva. Quanto aos artigos 8. , n. 1, e 10. , n. 1, da directiva 38 O Governo neerlandês, embora refira que estão em curso iniciativas legislativas para garantir a implementação do n. 1 do artigo 8. e do n. 1 do artigo 10. da directiva, não contesta que estas disposições não foram transpostas para direito neerlandês. 39 A este propósito, basta sublinhar que, no momento em que expirou o prazo fixado no parecer fundamentado, não tinha sido tomada qualquer medida necessária para assegurar a aplicação destas disposições. 40 Daqui decorre que o pedido da Comissão é procedente na parte respeitante aos artigos 8. , n. 1, e 10 , n. 1, da directiva. 41 Perante o conjunto das considerações que antecedem, deve ser declarado que, ao não adoptar nos prazos estabelecidos todas as medidas legislativas, regulamentares e administrativas necessárias para dar cumprimento ao disposto nos artigos 5. , n. 1, alínea c), terceiro travessão, 8. , n. 1, e 10. , n. 1, da Directiva 82/501/CEE do Conselho, de 24 de Junho de 1982, relativa aos riscos de acidentes graves de certas actividades industriais, o Reino dos Países Baixos não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do Tratado CEE. Decisão sobre as despesas Quanto às despesas 42 Por força do disposto no n. 2 do artigo 69. do Regulamento de Processo, a parte vencida deve ser condenada nas despesas, se assim tiver sido requerido. 43 Dado que o Reino dos Países Baixos apenas foi vencido parcialmente e que a Comissão desistiu parcialmente do pedido, cada uma das partes deve ser condenada nas respectivas despesas. Parte decisória Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE JUSTIÇA decide: 1) Ao não adoptar nos prazos estabelecidos todas as medidas legislativas, regulamentares e administrativas necessárias para dar cumprimento ao disposto nos artigos 5. , n. 1, alínea c), terceiro travessão, 8. , n. 1, e 10. , n. 1, da Directiva 82/501/CEE do Conselho, de 24 de Junho de 1982, relativa aos riscos de acidentes graves de certas actividades industriais, o Reino dos Países Baixos não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do Tratado CEE. 2) A acção é julgada improcedente quanto ao restante. 3) Cada uma das partes suportará as respectivas despesas.

61995CJ0172

fi

Tribunal administratif d'Amiens on esittänyt yhteisöjen tuomioistuimelle 22.5.1995 tekemällään päätöksellä, joka on saapunut yhteisöjen tuomioistuimeen 7.6.1995, EY:n perustamissopimuksen 177 artiklan nojalla ennakkoratkaisupyynnön, johon sisältyy useita kysymyksiä sokerialan eri maksuja koskevien yhteisön säädösten tulkinnasta. Nämä kysymykset on esitetty asiassa, jossa asianosaisina ovat osakeyhtiö Sucrerie agricole de Maizy (jäljempänä Sucrerie de Maizy), joka on sokerin valmistukseen erikoistunut yritys ja jonka kaikki omaisuus, oikeudet ja velvoitteet, mukaan luettuna pääasian oikeudenkäynti, siirtyivät Sucrerie de Berneuil-sur-Aisne -nimiselle osakeyhtiölle, vastaan directeur régional des impôts (jäljempänä alueellinen veroviranomainen). Riita-asia koskee sen jälkiverotuksen laillisuutta, jossa veroviranomainen on määrännyt Sucrerie de Maizylle tilikausien 1985/1986 (päättyi 30.6.1986) ja 1986/1987 (päättyi 30.6.1987) osalta yhtiöiltä kannettavan veron jälkiveroa. Kyseiset jälkiverot koskevat: a) sokerialaa koskevissa yhteisön säädöksissä käyttöön otettuina varastointimaksuina, poistomaksuina ja erityisinä poistomaksuina maksettavia summia; b) samoissa säädöksissä säädettyinä tuotantomaksuina maksettavien summien huomioon ottamista sekä edellä mainittujen kahden poistomaksun nojalla maksettavien summien huomioon ottamista Sucrerie de Maizyn varastojen uudelleen arvioinnissa 30.6.1987. Oikeudenkäyntiasiakirjoista käy ilmi, että Ranskan verolainsäädännön mukaan (Code general des impôts:n 38 pykälän 2 momentti) maksun määrä voidaan vähentää yhtiöiltä kannettavan veron perusteesta (toisin sanoen verotettavasta tulosta) kolmannen osapuolen saatavana. Kolmannen osapuolen saatava voidaan merkitä tilivuoden päättyessä kirjanpitoon maksettavina kustannuksina vain silloin, jos tämä saatava, jonka peruste on selvä ja jonka määrä on täsmällisesti määritelty, liittyy toimenpiteeseen, jonka aiheuttava tapahtuma liittyy mainittuun tilikauteen. Verohallinto toteutti edellä mainitun jälkiverotuksen arvioidessaan, että yhteisön säädösten mukaan varastointimaksu on ensinnäkin sokerin myyntiin liittyvä markkinoinnin kustannus ja että siten vastaavat summat liittyvät tilikauteen, jolloin sokeri myytiin, eikä tilikauteen, jonka aikana sokeri tuotettiin; toiseksi poistomaksu ja erityinen poistomaksu liittyvät markkinointivuosien 1986/1987—1990/1991 tuotantoon ja että siten vastaavat summat liittyvät näihin tilikausiin; ja kolmanneksi tuotantomaksuihin, poistomaksuihin ja erityisiin poistomaksuihin liittyvät summat on otettava huomioon sokerin tuotantokustannuksina määriteltäessä Sucrerie de Maizyn varastojen omakustannushintaa 30.6.1987. Sitä vastoin Sucrerie de Maizy arvioi, että yhteisön säädösten mukaan varastointi-maksu on ensinnäkin tuotantokustannus, jonka aiheuttava tapahtuma on sokerin tuotanto, ja että siten vastaavat summat liittyvät tilikauteen, jonka aikana sokeri tuotettiin; toiseksi poistomaksu ja erityinen poistomaksu liittyvät tuottajien toimintaan tilikausina 1981/1982—1985/1986 ja että siten vastaavat summat on hyväksyttävä näiden tilikausien kustannuksiksi eikä tilikausien 1986/1987—1990/1991 kustannuksiksi; ja kolmanneksi tuotantomaksut ja kaksi poistomaksua ovat markkinoinnin kustannuksia, jotka liittyvät sokerin myyntiin ja siten vastaavia summia ei voida ottaa huomioon määriteltäessä varastojen omakustannushintaa 30.6.1987. Tribunal administratif d'Amiensissa 14.11.1990 nostamallaan kanteella Sucrerie de Maizy vaati itselleen määrättyjä jälkiveroja ja viivästyskorkoja koskevan päätöksen kumoamista. Arvioidessaan riidan ratkaisun edellyttävän yhteisön oikeuden tulkintaa Tribunal administratif d'Amiens päätti esittää yhteisöjen tuomioistuimelle ennakkoratkaisupyynnön. Ennakkoratkaisupyyntöä koskevan päätöksen päätöslauselman 1 artikla kuuluu seuraavasti: ”Asian käsittelyä lykätään Société sucrière agricole de Maizyn nostaman kanteen osalta, kunnes Euroopan yhteisöjen tuomioistuin on antanut ratkaisunsa ennakkoratkaisukysymyksistä, jotka esitetään tämän päätöksen perusteluissa”. Ennakkoratkaisupyyntöä koskevan päätöksen perusteluista ilmenevillä kysymyksillä pyritään siihen, että sokerialan yhteistä markkinajärjestelyä koskevien asian kannalta merkityksellisten yhteisön säädösten tulkinnalla määritellään: 1) onko varastointimaksun aiheuttava tapahtuma sokerin tuotanto vai myynti, 2) voidaanko poistomaksu ja erityinen poistomaksu periä tilikausien 1981/1982—1985/1986 vai tilikausien 1986/1987—1990/1991 perusteella, 3) onko tuotantomaksujen ja edellä mainittujen kahden poistomaksun aiheuttava tapahtuma sokerin tuotanto vai myynti. Ennakkoratkaisupyyntöä koskevassa päätöksessä ei ole muotoiltu ennakkoratkaisukysymyksiä. Ottaen huomioon että yhteisöjen tuomioistuimelle esitettyjen kysymysten sisältö ja sanamuoto käy kuitenkin selvästi ilmi yhteisön säännöksistä, jotka on mainittu ennakkoratkaisupyynnön perusteluissa, ja näiden perustelujen ongelmakuvauksesta, yhteisöjen tuomioistuin voi muotoilla itse nämä kysymykset. Siten jäljempänä muotoillaan perätysten ensiksi kysymys varastointimaksusta, toiseksi kysymys tuotantomaksuista ja kolmanneksi kysymys poistomaksusta ja neljänneksi erityiseen poistomaksuun liittyvä kysymys ja tarkastellaan niitä. Ensimmäinen kysymys Ennakkoratkaisupyyntöä koskevassa tuomiossa esitetään, että ”asian ratkaisu riippuu edellä mainittujen yhteisön säännösten tulkinnasta siltä osin kuin kysymyksessä on varastointimaksun suoritusvelvollisuuden aiheuttava tapahtuma”. Tältä osin on muistutettava, että asiassa C-19/94, SAFBA, 4.5.1995 antamassaan tuomiossa (Kok. 1995, s. I-1051, 11 kohta) yhteisöjen tuomioistuin katsoi, että ”varastointimaksun aiheuttava tapahtuma”, johon kansallinen tuomioistuin viittaa, ei ole yhteisön oikeuden kyseisiin säädöksiin kuuluva käsite, vaan Ranskan vero-oikeuden käsite. Yhteisöjen tuomioistuimen toimivaltaan ei kuulu kansallisen oikeuden käsitteen sisällöstä lausuminen. Sitä vastoin yhteisöjen tuomioistuimen on yhteistoiminnassa kansallisten tuomioistuinten kanssa tulkittava asianomaisia yhteisön oikeuden säännöksiä sen selvittämiseksi, mistä hetkestä alkaen näissä säännöksissä vaaditut suoritusvelvollisuuden edellytykset ovat täyttyneet. Kansallisen tuomioistuimen tehtävänä on tämän jälkeen kansallisen vero-oikeuden soveltaminen yhteisöjen tuomioistuimen tulkinnan mukaisesti. Edeltävän huomioon ottaen esillä olevassa asiassa on katsottava, että kansallinen tuomioistuin kysyy ensimmäisellä kysymyksellään, onko sokerialan yhteisestä markkinajärjestelystä 30 päivänä kesäkuuta 1981 annetun neuvoston asetuksen (ETY) N:o 1785/81 ( EYVL L 177, s. 4 ) 8 artiklan 2 kohdan kolmannen alakohdan a alakohtaa ja sokerialan varastointikustannusten korvausta koskevista yleisistä säännöistä ja asetuksen (ETY) N:o 750/68 kumoamisesta 20 päivänä kesäkuuta 1977 annetun neuvoston asetuksen (ETY) N:o 1358/77 ( EYVL L 156, s. 4 ) 6 artiklan 4 kohtaa tulkittava siten, että varastointimaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät sokerin tuotantoajankohtana vai siten, että ne täyttyvät sokerin myyntiajankohtana. Edellä mainitussa asiassa SAFBA antamassaan tuomiossa yhteisöjen tuomioistuin katsoi, että asetuksen N:o 1785/81 8 artiklan 2 kohdan kolmannen alakohdan a alakohtaa ja asetuksen N:o 1358/77 6 artiklan 4 kohtaa on tulkittava siten, että varastointimaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät sokerin myyntiajan-kohtana. Sama vastaus on annettava esillä olevassa asiassa ensimmäiseen kysymykseen. Toinen kysymys Ennakkoratkaisupyynnön esittänyt tuomioistuin ei mainitse niitä yhteisön oikeuden tuotantomaksuihin liittyviä säännöksiä, joiden tulkintaa pyydetään. Kuitenkin yhteisöjen tuomioistuimelle esitetyistä huomautuksista käy ilmi, että ennakkoratkaisupyyntöä koskevassa tuomiossa mainitut ”tuotantomaksut” ovat edellä mainitun asetuksen N:o 1785/81, sellaisena kuin se on muutettuna 24 päivänä maaliskuuta 1986 annetulla neuvoston asetuksella (ETY) N:o 934/86 ( EYVL L 87, s. 1 ), 28 artiklan mukaisia perustuotantomaksuja ja B-maksuja. Asetuksessa N:o 1785/81 asetetaan periaate siitä, että tuottajat vastaavat itse kokonaisuudessaan yhteisön tuotannon ylijäämien myyntikustannuksista. Tätä tarkoitusta varten otettiin käyttöön perustuotantomaksu, joka koskee A- ja B-sokerin tuotantoa. Asetuksen N:o 1785/81 28 artiklan 3 kohdassa todetaan seuraavaa: ”Jos 1 kohdassa tarkoitetut 2 kohdan mukaisesti tarkistetut toteamukset johtavat ennakoitavaan kokonaistappioon, tappio jaetaan kyseisenä markkinointivuonna tuotetun A- ja B-sokerin ja A- ja B-isoglukoosin ennakoitavalla määrällä, sanotun kuitenkaan rajoittamatta 29 artiklan 1 kohdan soveltamista. Tuloksena oleva määrä peritään valmistajilta perustuotantomaksuna heidän A- ja B-sokerin ja A- ja B-isoglukoosin tuotannostaan. — —” Tälle maksulle on asetettu enimmäismäärä. Jos perustuotantomaksulla ei tämän enimmäismäärän vuoksi voida kattaa kokonaistappiota eli ylijäämien myyntikustannuksia, asetuksessa N:o 1785/81 säädetään lisämaksun, eli niin sanotun ”B-maksun”, perimisestä B-kiintiöstä. Asetuksen 28 artiklan 4 kohdassa säädetään tältä osin seuraavaa: ”Jos perustuotantomaksun enimmäismäärällä ei voida kattaa kokonaan 3 kohdan ensimmäisessä alakohdassa tarkoitettua kokonaistappiota, jäännös jaetaan kyseisenä markkinointivuonna tuotetun B-sokerin ja B-isoglukoosin ennakoitavalla määrällä. Tuloksena oleva määrä peritään valmistajilta B-maksuna heidän B-sokerin ja B-isoglukoosin tuotannostaan. Jollei 5 kohdasta muuta johdu, tämä maksu ei saa kuitenkaan ylittää: — B-sokerin osalta 30 prosenttia valkoisen sokerin interventiohinnasta, ja — B-isoglukoosin osalta sokerinvalmistajilta perittävän B-maksun osuutta.” Ennakkoratkaisupyyntöä koskevan tuomion tuotantomaksuihin liittyvässä osassa todetaan, että ”asian ratkaisu riippuu yhteisön säännösten tulkinnasta — — siltä osin kuin kysymyksessä on riidanalaisten maksujen suoritusvelvollisuuden aiheuttava tapahtuma”. On selvitettävä, ovatko näitä maksuja koskevat summat markkinoinnin kustannuksia, jotka liittyvät sokerin myyntiin, vai ovatko ne sokerin tuotantoon liittyviä kustannuksia, jotka on sellaisina otettava huomioon määriteltäessä Sucrerie de Maizyn varastojen omakustannushintaa 30.6.1987. Tältä osin on huomautettava, että tuotantomaksujen suoritusvelvollisuuden ”aiheuttava tapahtuma”, johon kansallinen tuomioistuin viittaa, ei ole yhteisön oikeuden kyseisiin säädöksiin kuuluva käsite, vaan Ranskan vero-oikeuden käsite (ks. varastointimaksujen osalta esillä olevan tuomion 13 kohta), ja että tällaisessa tilanteessa yhteisöjen tuomioistuimen on tulkittava asian kannalta merkityksellisiä yhteisön oikeuden säännöksiä sen selvittämiseksi, mistä hetkestä alkaen näiden säännösten mukaiset tuotantomaksujen suoritusvelvollisuuden edellytykset ovat täyttyneet. Kansallisen tuomioistuimen tehtävänä on tämän jälkeen kansallisen vero-oikeuden soveltaminen yhteisöjen tuomioistuimen tulkinnan mukaisesti. Edeltävän huomioon ottaen on katsottava, että ennakkoratkaisupyynnöstä ilmenevällä toisella kysymyksellä kansallinen tuomioistuin pyrkii pääasiallisesti selvittämään, onko asetuksen N:o 1785/81 28 artiklan 3 ja 4 kohtaa tulkittava siten, että niissä säädettyjen tuotantomaksujen suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät sokerin tuotannon yhteydessä vai siten, että ne täyttyvät sokerin myynnin yhteydessä. Tältä osin on todettava, että asetuksen N:o 1785/81 edellä mainitun 28 artiklan 3 kohdan mukaan sokerin tuotanto, eikä sen myynti, aiheuttaa perustuotantomaksun suoritusvelvollisuuden. Kyseisessä säännöksessä näet säädetään, että maksu lasketaan jakamalla ennakoitava kokonaistappio ”markkinointivuonna tuotetun” A- ja B-sokerin ennakoitavalla määrällä, ja että ”tuloksena oleva määrä peritään valmistajilta— — heidän A- ja B-sokerin —— tuotannostaan”. Siten tästä seuraa, että jokaisen markkinointivuoden lopussa on mahdollista määritellä sokerin kokonaistuotannon perusteella perustuotantomaksun määrä. Sama koskee myös B-maksua. Asetuksen N:o 1785/81 edellä mainitussa 28 artiklan 4 kohdassa nimittäin säädetään, että tämä maksu lasketaan jakamalla kokonaistappion jäännös, eli summa, jota ei ole katettu perustuotantomaksusta saadulla tulolla,”kyseisenä markkinointivuonna tuotetun” B-sokerin ennakoitavalla määrällä, ja että ”tuloksena oleva määrä peritään valmistajilta —— heidän B-sokerin — — tuotannostaan — —”. Siten tähän kysymykseen on vastattava, että asetuksen N:o 1785/81 28 artiklan 3 ja 4 kohtaa on tulkittava siten, että asetuksessa säädettyjä tuotantomaksuja koskevan suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät laskettaessa sokerin tuotanto jokaisen markkinointivuoden lopussa. Kolmas kysymys Ajanjakson 1981/1982—1985/1986 jälkeen todettiin noin 400 miljoonan ecun alijäämä suhteessa yhteisön tuotantoylijäämien vientiin liittyviin kustannuksiin. Tämän vajeen kattamiseksi luotiin poistomaksu. Siten asetuksen N:o 934/861 artiklan 9 kohdassa lisättiin asetukseen N:o 1785/81 32 a artikla, jonka 1 kohta on sanamuodoltaan seuraava: ”1. Sokerin- ja isoglukoosinvalmistajilta peritään markkinointivuosina 1986/1987—1990/1991 A- ja B-sokerin sekä A- ja B-isoglukoosin tuotannosta poistomaksu, jonka tarkoituksena on poistaa ajanjaksona 1981/1982—1985/1986 sovelletun kiintiöjärjestelmän aikana todettu 400 miljoonan ecun alijäämä, sanotun kuitenkaan rajoittamatta III osaston säännöksiä. — — ”. Sokerialan poistomaksun perimistä koskevista yksityiskohtaisista säännöistä säädettiin 3 päivänä lokakuuta 1986 annetulla komission asetuksella (ETY) N:o 3046/86 ( EYVL L 283, s. 15 ). Tämän asetuksen 1 artiklan 1 kohdassa säädetään seuraavaa: ”Jäsenvaltiot perivät sokerin- ja isoglukoosinvalmistajilta poistomaksun, jonka määrät vahvistetaan asetuksen (ETY) N:o 1785/81 32 a artiklan 2 ja 3 kohdassa kahdessa osassa. Maksu peritään kunakin markkinointivuotena ennen markkinointivuoden joulukuun 15 päivää ensimmäisen osan osalta, joka on ennakkomaksu, ja toisen osan osalta, joka on jäännösmaksu, ennen tätä seuraavan markkinointivuoden joulukuun 15 päivää.” ( *2 ) Ennakkoratkaisupyyntöä koskevassa päätöksessä on todettu, että ”asian ratkaisu riippuu edellä mainittujen yhteisön säännösten tulkinnasta, siltä osin kuin kysymyksessä on yhtäältä suoritusvelvollisuuden aiheuttava tapahtuma — — ” ja toisaalta poistomaksun ”perimisjakso”. On selvitettävä, ovatko poistomaksuun liittyvät määrät markkinoinnin kustannuksia, jotka liittyvät sokerin myyntiin, mikä merkitsisi siten niiden suoritusvelvollisuuden ”aiheuttavaa tapahtumaa”, vai ovatko ne sokerin tuotantoon liittyviä kustannuksia, mikä merkitsisi puolestaan niiden suoritusvelvollisuuden ”aiheuttavaa tapahtumaa”, ja onko nämä määrät otettava sellaisina huomioon määriteltäessä Sucrerie de Maizyn varastojen omakustannushintaa 30.6.1987. ”Perimisjakson” osalta on määriteltävä, liittyvätkö poistomaksun määrät toimintaan, jota tuottajat harjoittivat markkinointivuosina 1981/1982—1985/1986, mikä merkitsisi näiden määrien huomioon ottamista kyseisten markkinointivuosien osalta, vai liittyvätkö ne markkinointivuosiin 1986/1987—1990/1991. Koska poistomaksun suoritusvelvollisuuden ”aiheuttava tapahtuma” ja ”perimisjakso”, joihin kansallinen tuomioistuin viittaa, eivät ole yhteisön oikeuden kyseisiin säädöksiin kuuluvia käsitteitä, vaan Ranskan vero-oikeuden käsitteitä, yhteisöjen tuomioistuimen on myös tässä tapauksessa (ks. esillä olevan tuomion 13 ja 23 kohta) tulkittava asian kannalta merkityksellisiä yhteisön oikeuden säännöksiä sen selvittämiseksi, mistä hetkestä alkaen näiden säännösten mukaiset poistomaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset ovat täyttyneet. Kansallisen tuomioistuimen tehtävänä on tämän jälkeen kansallisen vero-oikeuden soveltaminen yhteisöjen tuomioistuimen tulkinnan mukaisesti. Edeltävän huomioon ottaen tältä osin on todettava, että ennakkoratkaisupyyntöä koskevasta päätöksestä ilmenevällä kolmannella kysymyksellä kansallinen tuomioistuin pyrkii pääasiallisesti selvittämään, onko asetuksen N:o 1785/81, sellaisena kuin se on muutettuna asetuksella N:o 934/86, 32 a artiklan 1 kohtaa ja asetuksen N:o 3046/86 1 artiklan 1 kohtaa tulkittava siten, että poistomaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät jakson 1981/1982—1985/1986 aikana vai siten, että ne täyttyvät sokerin tuotannossa jokaisena yksittäisenä markkinointivuotena ajanjaksona 1986/1987—1990/1991. Tältä osin on muistutettava, että edellä mainitun asetuksen N:o 934/86 seitsemännessä perustelukappaleessa täsmennetään poistomaksun käyttöön ottamisen osalta, että ”kaikkien yhteisön tuotantoylijäämien viennistä aiheutuvien todellisten kustannusten kattamiseksi markkinointivuosina 1981/1982—1985/1986 ja riippumatta asetuksen (ETY) N:o 1785/81 28 artiklassa säädetyn itserahoitusjärjestelmän soveltamisesta tulevaisuudessa olisi lisäksi säädettävä poistomaksun käyttöön ottamisesta kyseisellä alalla; tällöin kaikilta kyseisiltä tuottajilta olisi vaadittava yhteisvastuullisuutta, jotta ajanjakson 1981/1982— 1985/1986 lopussa todettu ja talousarviossa 400 miljoonaksi ecuksi arvioitu alijäämä voitaisiin poistaa; tämän maksun soveltamiseksi mahdollisimman tasapuolisesti on perusteltua jakaa se viidelle markkinointivuodelle ja soveltaa sitä kaikkeen sokerin — — tuotantoon, joka on — — hyötynyt yhteisen markkinajärjestelyn takeista.” Saman asetuksen kahdeksannessa perustelukappaleessa lisätään, että ”on käytännössä mahdotonta siirtää tätä maksua yksittäin maataloustuottajalle ja jalostusteollisuudelle — —”. Siten tällä perusteella asetuksen N:o 1785/81 32 a artiklan 1 kohdassa säädetään, että ”sokerin — — valmistajilta peritään markkinointivuosina 1986/1987— 1990/1991 A- ja B-sokerin —— tuotannosta poistomaksu — —”. Tästä seuraa, että poistomaksua laskettaessa ratkaisevaa on sokerin tuotanto markkinointivuosina 1986/1987—1990/1991, eikä yksittäisten sokerinvalmistajien sokerintuotantoa markkinointivuosina 1981/1982—1985/1986 oteta huomioon tässä laskennassa. Lisäksi asetuksen N:o 3046/86 1 artiklan 1 kohdasta käy ilmi, että poistomaksu on maksettava kahdessa erässä, joista ensimmäinen erä on maksettava ennen jokaisen kysymyksessä olevan markkinointivuoden joulukuun 15 päivää ja toinen erä ennen seuraavan markkinointivuoden joulukuun 15 päivää. Siten tähän kysymykseen on vastattava, että asetuksen N:o 1785/81, sellaisena kuin se on muutettuna asetuksella N:o 934/86, 32 a artiklan 1 kohtaa ja asetuksen N:o 3046/86 1 artiklan 1 kohtaa on tullattava siten, että poistomaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät laskettaessa sokerin tuotanto jokaisen yksittäisen markkinointivuoden lopussa ajanjaksona 1986/1987—1990/1991. Neljäs kysymys Erityinen poistomaksu koskee markkinointivuotta 1986/1987. Maksu otettiin käyttöön erityisen poistomaksun käyttöön ottamisesta sokerialalla markkinointivuonna 1986/1987 2 päivänä heinäkuuta 1987 annetulla neuvoston asetuksella (ETY) N:o 1914/87 ( EYVL L 183, s. 5 ), jotta poistettaisiin tätä markkinointivuotta koskeva merkittävä tappio, jota ei voitaisi kattaa tuotantomaksuista saatavilla tuloilla. Asetuksen N:o 1914/87 1 artiklan 2 kohdassa säädetään seuraavaa: ”2. Erityinen poistomaksu lasketaan jokaisen sokerituottajayrityksen ja jokaisen isoglukoosintuottajayrityksen osalta liittämällä summaan, joka yrityksen on maksettava tuotantomaksuina markkinointivuoden 1986/1987 osalta, erikseen määriteltävä kerroin. (— —) Erityinen poistomaksu on suoritettava ennen 15.12.1987.” ( *3 ) Asetuksen N:o 1914/87 soveltamista koskevista yksityiskohtaisista säännöistä säädettiin sokerialalla markkinointivuonna 1986/1987 sovellettavan erityisen poisto-maksun laskentakertoimen määrittämisestä 13 päivänä lokakuuta 1987 annetulla komission asetuksella (ETY) N:o 3061/87 ( EYVL L 290, s. 10 ). Tämän asetuksen 2 artiklassa säädetään, että erityinen poistomaksu peritään samaan aikaan kuin asetuksen N:o 1785/81 28 artiklan (1 kohta) mukaisten tuotantomaksujen jäännös, ja jäsenvaltiot määrittelevät tässä tarkoituksessa jokaisen tuottajan osalta asetuksen N:o 1914/87 1 artiklan 2 kohdassa tarkoitetun ennakon markkinointivuoden 1986/1987 osalta ennen 1.11.1987 (2 kohta). Ennakkoratkaisupyyntöä koskevassa päätöksessä todetaan, että ”asian ratkaisu riippuu yhteisön säännösten tulkinnasta, siltä osin kuin kysymyksessä on yhtäältä suoritusvelvollisuuden aiheuttava tapahtuma — —” ja toisaalta erityisen poisto-maksun ”perimisjakso”. Ne syyt, joiden vuoksi kansallinen tuomioistuin esittää kysymyksiä tämän maksun suoritusvelvollisuuden ”aiheuttavasta tapahtumasta” ja ”perimisjaksosta”, ovat vastaavat kuin esillä olevan tuomion 33 kohdassa esitetyt syyt, jotka koskevat poisto-maksua. Koska erityisen poistomaksun suoritusvelvollisuuden ”aiheuttava tapahtuma” ja ”perimisjakso”, joihin kansallinen tuomioistuin viittaa, eivät ole yhteisön oikeuden kyseisiin säädöksiin kuuluvia käsitteitä vaan Ranskan vero-oikeuden käsitteitä, yhteisöjen tuomioistuimen on myös tässä tapauksessa (ks. esillä olevan tuomion 13, 23 ja 34 kohta) tulkittava asian kannalta merkityksellisiä yhteisön oikeuden säädöksiä sen selvittämiseksi, mistä hetkestä alkaen erityisen poistomaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät. Kansallisen tuomioistuimen tehtävänä on tämän jälkeen kansallisen vero-oikeuden soveltaminen yhteisöjen tuomioistuimen tulkinnan mukaisesti. Edeltävän huomioon ottaen on todettava, että ennakkoratkaisupyyntöä koskevasta päätöksestä ilmenevällä neljännellä kysymyksellä kansallinen tuomioistuin pyrkii pääasiallisesti selvittämään, onko asetuksen N:o 1914/87 1 artiklaa ja asetuksen N:o 3061/87 1 ja 2 artiklaa tulkittava siten, että erityisen poistomaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät tuotettaessa sokeria markkinointivuonna 1986/1987 vai siten, että ne täyttyvät ennen tätä markkinointivuotta. Tältä osin on todettava, että asetuksen N:o 1914/87 1 artiklan 2 kohdasta käy ilmi, että erityinen poistomaksu täydentää tuotantomaksuja. Kyseisen säännöksen mukaan maksu lasketaan näet jokaisen yrityksen osalta soveltamalla summaan, joka yrityksen on maksettava tuotantomaksuina markkinointivuonna 1986/1987, tiettyä kerrointa. Siten tästä seuraa, että erityinen poistomaksu on samanluonteinen kuin tuotantomaksut. Ottaen huomioon viimeksi mainittujen maksujen osalta esillä olevan tuomion 25 ja 27 kohdassa tehdyt toteamukset, on todettava, että sokerin tuotanto markkinointivuonna 1986/1987, eikä sokerin myynti, aiheuttaa erityisen poistomaksun suoritusvelvollisuuden. Maksuvelvollisuus konkretisoituu täsmennettäessä maksettava summa. Kyseisen määrän osalta asetuksen N:o 3061/87 1 artiklassa määritellään asetuksen N:o 1914/87 1 artiklan 2 kohdan mukainen kerroin. Lisäksi tässä viimeksi mainitussa säännöksessä säädetään, että erityinen poisto-maksu on maksettava ennen 15.12.1987. Asetuksen N:o 3061/87 2 artiklassa täsmennetään tältä osin, että kyseinen maksu peritään samaan aikaan kuin tuotantomaksujen jäännös (1 kohta) ja että jäsenvaltiot määrittelevät tässä tarkoituksessa jokaisen tuottajan osalta jäännöksen ennen 1.11.1987 (2 kohta). Siten neljänteen kysymykseen on vastattava, että asetuksen N:o 1914/87 1 artiklaa ja asetuksen N:o 3061/87 1 ja 2 artiklaa on tulkittava siten, että erityisen poisto-maksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät laskettaessa sokerin tuotanto markkinointivuoden 1986/1987 lopussa. Oikeudenkäyntikulut Yhteisöjen tuomioistuimelle huomautuksensa esittäneille Ranskan ja Helleenien tasavallan hallituksille ja Euroopan yhteisöjen komissiolle aiheutuneita oikeudenkäyntikuluja ei voida määrätä korvattaviksi. Pääasian asianosaisten osalta asian käsittely yhteisöjen tuomioistuimessa on välivaihe kansallisessa tuomioistuimessa vireillä olevan asian käsittelyssä, minkä vuoksi kansallisen tuomioistuimen asiana on päättää oikeudenkäyntikulujen korvaamisesta. Näillä perusteilla YHTEISÖJEN TUOMIOISTUIN (neljäs jaosto) on ratkaissut Tribunal administratif d'Amiensin 22.5.1995 tekemällään päätöksellä esittämät kysymykset seuraavasti: 1) Sokerialan yhteisestä markkinajärjestelystä 30 päivänä kesäkuuta 1981 annetun neuvoston asetuksen (ETY) N:o 1785/81 8 artiklan 2 kohdan kolmannen alakohdan a alakohtaa ja sokerialan varastointikustannusten korvausta koskevista yleisistä säännöistä ja asetuksen (ETY) N:o 750/68 kumoamisesta 20 päivänä kesäkuuta 1977 annetun neuvoston asetuksen (ETY) N:o 1358/77 6 artiklan 4 kohtaa on tulkittava siten, että varastointimaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät sokerin myyntiajankohtana. 2) Asetuksen (ETY) N:o 1785/81 28 artiklan 3 ja 4 kohtaa on tulkittava siten, että asetuksessa säädettyjä tuotantomaksuja koskevan suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät laskettaessa sokerin tuotanto jokaisen markkinointivuoden lopussa. 3) Asetuksen (ETY) N:o 1785/81, sellaisena kuin se on muutettuna 24 päivänä maaliskuuta 1986 annetulla neuvoston asetuksella (ETY) N:o 934/86, 32 a artiklan 1 kohtaa ja sokerialan poistomaksun perimistä koskevista yksityiskohtaisista säännöistä 3 päivänä lokakuuta 1986 annetun komission asetuksen (ETY) N:o 3046/86 1 artiklan 1 kohtaa on tulkittava siten, että poistomaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät laskettaessa sokerin tuotanto jokaisen yksittäisen markkinointivuoden lopussa ajanjaksona 1986/1987—1990/1991. 4) Erityisen poistomaksun käyttöön ottamisesta sokerialalla markkinointivuonna 1986/1987 2 päivänä heinäkuuta 1987 annetun neuvoston asetuksen (ETY) N:o 1914/87 1 artiklaa ja sokerialalla markkinointivuonna 1986/1987 sovellettavan erityisen poistomaksun laskentakertoimen määrittämisestä 13 päivänä lokakuuta 1987 annetun komission asetuksen (ETY) N:o 3061/87 1 ja 2 artiklaa on tulkittava siten, että erityisen poistomaksun suoritusvelvollisuuden edellytykset täyttyvät laskettaessa sokerin tuotanto markkinointivuoden 1986/1987 lopussa. Kakouris Kapteyn Ragnemalm Julistettiin Luxemburgissa 24 päivänä lokakuuta 1996. R. Grass kirjaaja J. L. Murray neljännen jaoston puheenjohtaja ( *1 ) Oikeudenkäyntikieli: ranska. ( *2 ) Virallisen käännöksen puuttuessa komission asetuksen (ETY) N:o 3046/86 tuomiossa lainatut kohdat on suomennettu yhteisöicn tuomioistuimessa. ( *3 ) Virallisen käännöksen puuttuessa neuvoston asetuksen N:o 1914/87 tuomiossa lainatut kohdat on suomennettu yhteisöjen tuomio-istuimessa.

62006CJ0147

pl

Wnioski o wydanie orzeczenia w trybie prejudycjalnym dotyczą wykładni art. 30 ust. 4 dyrektywy Rady 93/37/EWG z dnia 14 czerwca 1993 r. dotyczącej koordynacji procedur udzielania zamówień publicznych na roboty budowlane ( Dz.U. L 199, s. 54 ), zmienionej dyrektywą 97/52/WE Parlamentu Europejskiego i Rady z dnia 13 października 1997 r. ( Dz.U. L 328, s. 1 , zwanej dalej „dyrektywą 93/37”) oraz podstawowych zasad prawa wspólnotowego w dziedzinie udzielania zamówień publicznych. Wnioski te zostały złożone w ramach sporu pomiędzy SECAP SpA (zwanej dalej „SECAP”) i Santorso Soc. coop. arl (zwanej dalej „Santorso”) a Comune di Torino (gminą Turyn) dotyczącego kwestii zgodności z prawem wspólnotowym regulacji ustawodawstwa włoskiego, która przewiduje w zakresie zamówień publicznych na roboty budowlane o wartości niższej od progu określonego w dyrektywie 93/37 automatyczne wykluczenie ofert, które zostały uznane za nienormalnie niskie. Ramy prawne Uregulowania wspólnotowe Zgodnie z art. 6 ust. 1 lit. a) dyrektywy 93/37 ma ona zastosowanie do „[…] zamówień publicznych na roboty budowlane, których wartość szacunkowa bez podatku VAT wynosi nie mniej niż równowartość w ecu 5000000 specjalnych praw ciągnienia (SRD)”. Zgodnie z art. 30 dyrektywy 93/37 zawartym w tytule IV nazwanym „Wspólne reguły uczestnictwa”, w ramach którego rozdział 3 dotyczy kryteriów udzielania zamówień: „1.   Kryteriami, na podstawie których instytucja zamawiająca udziela zamówienia, są: a) albo wyłącznie najniższa cena; b) albo, w przypadku gdy udzielenie zamówienia jest dokonywane na podstawie oferty najkorzystniejszej ekonomicznie, różne kryteria odnoszące się do zamówienia, na przykład: jakość, koszty bieżące, opłacalność, wartość techniczna [na przykład: cena, termin wykonania, koszty bieżące, opłacalność, wartość techniczna]. […] 4.   Jeżeli w przypadku danego zamówienia oferty są nienormalnie niskie w stosunku do robót budowlanych, instytucja zamawiająca, przed odrzuceniem tych ofert, zwraca się na piśmie do oferenta o podanie szczegółów, dotyczących tych składowych elementów ofert, które uważa za istotne, oraz weryfikuje składowe elementy, uwzględniając otrzymane wyjaśnienia. Instytucja zamawiająca może uwzględnić wyjaśnienia oparte na obiektywnych przesłankach odnoszących się do oszczędności metody budowlanej, wybranych rozwiązań technicznych, wyjątkowo sprzyjających warunków dostępnych dla oferenta przy wykonywaniu robót budowlanych, lub oryginalności rozwiązania proponowanego przez oferenta. Jeśli dokumenty dotyczące zamówienia przewidują udzielenie go na podstawie najniższej oferowanej ceny, instytucja zamawiająca musi powiadomić Komisję o odrzuceniu ofert, które uznaje za zbyt niskie. […]”. Treść art. 30 ust. 4 dyrektywy 93/37 została przejęta w bardziej rozwiniętej formie przez art. 55 dyrektywy 2004/18/WE Parlamentu Europejskiego i Rady z dnia 31 marca 2004 r. w sprawie koordynacji procedur udzielania zamówień publicznych na roboty budowlane, dostawy i usługi ( Dz.U. L 134, s. 114 ), zatytułowany „Rażąco niskie oferty”. Zgodnie z motywem pierwszym dyrektywy 2004/18 dokonuje ona w jednym tekście ponownego sformułowania dyrektyw mających zastosowanie do procedur udzielania zamówień publicznych na roboty budowlane, dostawy i usługi oraz zgodnie z art. 80 ust. 1 powinna ona zostać transponowana do porządku prawnego państw członkowskich najpóźniej w dniu 31 stycznia 2006 r. Względy, dla których nie należy automatycznie wykluczać ofert, które są nienormalnie niskie w stosunku do robót budowlanych, wynikają z motywu czterdziestego szóstego akapit pierwszy dyrektywy 2004/18, wedle którego „zamówienia powinny być udzielane na podstawie obiektywnych kryteriów […] gwarantujących, że oferty są oceniane w warunkach efektywnej konkurencji. A zatem należy dopuszczać stosowanie tylko dwóch kryteriów udzielania zamówień: »najniższej ceny« i »oferty najkorzystniejszej ekonomicznie«”. Te dwa kryteria udzielania zamówień są wymienione w art. 30 ust. 1 lit. a) i b) dyrektywy 93/37 i art. 53 ust. 1 lit. a) i b) dyrektywy 2004/18. Uregulowania krajowe Dyrektywa 93/37 została transponowana do włoskiego porządku prawnego na mocy Legge quadro in materia di lavori pubblici nr 109 (ustawy ramowej dotyczącej zamówień publicznych na roboty budowlane) z dnia 11 lutego 1994 r. (suplement zwykły do GURI nr 41 z dnia 19 lutego 1994 r.). Artykuł 21 ust. 1a wskazanej ustawy w wersji mającej zastosowanie do sprawy rozpatrywanej przez sąd krajowy (zwanej dalej „ustawą nr 109/94”) ma następujące brzmienie: „W przypadku udzielania zamówień o wartości równej lub przekraczającej 5 milionów ECU na podstawie kryterium najniższej oferowanej ceny w rozumieniu ust. 1, instytucja udzielająca zamówienia ocenia odchylenie od normy, w rozumieniu art. 30 dyrektywy Rady 93/37 […], każdej oferty charakteryzującej się obniżeniem ceny równym lub większym od średniej arytmetycznej procentowego obniżenia cen wszystkich dopuszczonych ofert, z wyłączeniem 10%, zaokrąglonych w górę do pełnej jednostki, odpowiednio ofert o cenie najwyższej i ofert o cenie najniższej, powiększonej o średnią arytmetyczną rozbieżności procentowych obniżeń cen, które przekraczają wskazaną wyżej średnią. Do ofert należy dołączyć w momencie ich składania wyjaśnienia dotyczące najważniejszych pozycji cenowych wskazanych w ogłoszeniu o zamówieniu lub w zaproszeniu i które razem stanowią kwotę równą co najmniej 75% wartości podstawowej zamówienia. Ogłoszenie o zamówieniu lub zaproszenie powinny wskazywać sposoby przedstawiania wyjaśnień oraz określać, które z nich są konieczne dla celów dopuszczenia ofert. Wyjaśnienia nie są wymagane w przypadku elementów, dla których wartość minimalna może zostać określona na podstawie danych oficjalnych. Jeżeli ocena żądanych i przedstawionych wyjaśnień nie wystarcza, by wykluczyć niespójność oferty, oferent zostaje zaproszony do uzupełnienia dokumentów wyjaśniających i o wykluczeniu można zadecydować jedynie po ostatecznym sprawdzeniu, dokonanym w postępowaniu kontradyktoryjnym. Jedynie odnośnie do zamówień publicznych na roboty budowlane o wartości poniżej progu wspólnotowego, instytucja zamawiająca automatycznie wyklucza z postępowania oferty, które zawierają procent obniżenia ceny równy lub wyższy określonemu w zdaniu pierwszym niniejszego ustępu. Automatycznego wykluczenia nie stosuje się, w przypadku gdy liczba ważnych ofert jest niższa niż pięć”. Postępowania przed sądem krajowym i pytania prejudycjalne SECAP wzięła udział w otwartym postępowaniu przetargowym zorganizowanym przez gminę Turyn w grudniu 2002 r. dotyczącym zamówienia publicznego na roboty budowlane o szacowanej wartości 4699999 EUR. W czasie właściwym dla tego postępowania przetargowego próg zastosowania dyrektywy 93/37 był określony zgodnie z art. 6 ust. 1 lit. a) tej dyrektywy w wysokości 6242028 EUR. Santorso wzięła udział w analogicznym postępowaniu przetargowym, zorganizowanym we wrześniu 2004 r., o szacowanej wartości 5172579 EUR. W tym czasie próg zastosowania dyrektywy 93/37 wynosił 5923624 EUR. W związku z tym, w obydwu przypadkach szacowana wartość wskazanych zamówień była niższa od odpowiednich progów zastosowania dyrektywy 93/37. Ogłoszenia, na mocy których gmina Turyn wszczęła wskazane postępowania przetargowe, wskazywały, że udzielenie zamówienia nastąpi w oparciu o kryterium najniższej oferowanej ceny, po dokonaniu sprawdzenia i bez automatycznego wykluczenia ofert nienormalnie niskich. Podstawę tych ogłoszeń stanowiła uchwała Giunta comunale (organu wykonawczego gminy), w której przewidziano, że zastosowanie kryterium najniższej ceny zawiera sprawdzenie ofert nienormalnie niskich zgodnie z dyrektywą 93/37 włącznie z zamówieniami o wartości niższej od progów wspólnotowych, w związku z czym nie zastosowano art. 21 ust. 1a  ustawy nr 109/94 w zakresie, w którym przewiduje on automatyczne wykluczenie ofert nienormalnie niskich. W wyniku oceny ofert zakwalifikowano oferty SECAP i Santorso na pierwszym miejscu spośród tych, które nie zostały uznane jako nienormalnie niskie. Po sprawdzeniu ofert nienormalnie niskich gmina Turyn ostatecznie odrzuciła oferty SECAP i Santorso oraz udzieliła zamówienia innym spółkom. SECAP i Santorso odwołały się od tej decyzji do Tribunale amministrativo regionale del Piemonte, podnosząc, że ustawa nr 109/94 nakłada na instytucję zamawiającą bezwzględny obowiązek wykluczenia ofert nienormalnie niskich, nie pozostawiając jakiegokolwiek zakresu stosowania dla kontradyktoryjnego postępowania sprawdzającego. Na mocy wyroków z dni 11 października 2004 r. i 30 kwietnia 2005 r. wskazany sąd oddalił odwołania SECAP i Santorso, uzasadniając to w ten sposób, że procedura automatycznego wykluczenia ofert nienormalnie niskich nie jest dla instytucji zamawiających obowiązkiem, lecz pozostawia tym ostatnim możliwość zarządzenia sprawdzenia ewentualnych anomalii związanych z niską ceną tych ofert włącznie z zamówieniami o wartości poniżej progu wspólnotowego. SECAP i Santorso odwołały się od tych orzeczeń do Consiglio di Stato. Sąd ten podziela stanowiska tych spółek co do wiążącego charakteru regulacji automatycznie wykluczającej oferty nienormalnie niskie, nie pozostaje jednak obojętny wobec argumentów gminy Turyn, która w oparciu o dane statystyczne wyjaśnia, że regulacja ta prowadzi ze względu na swą surowość do zawierania tajnych uzgodnień pomiędzy przedsiębiorstwami, które porozumiewają się co do cen w celu wpłynięcia na wynik procedury przetargowej, szkodząc w ten sposób zarówno administracji instytucji zamawiających jak również innym oferentom będącym w większości przedsiębiorstwami mającymi siedzibę w innych państwach członkowskich. Sąd krajowy odnosi się do orzecznictwa Trybunału, zgodnie z którym w zakresie dotyczącym zamówień, które ze względu na swój przedmiot nie są objęte zakresem zastosowania dyrektyw dotyczących udzielania zamówień publicznych, instytucje zamawiające są zobowiązane do przestrzegania podstawowych zasad traktatu WE, w szczególności zasady niedyskryminacji ze względu na przynależność państwową (zob. w szczególności wyrok z dnia 7 grudnia 2000 r. w sprawie C-324/98 Telaustria i Telefonadress, Rec. s. I-10745 , pkt 60) oraz do orzecznictwa, które w zakresie zamówień publicznych na roboty budowlane o wartości wyższej od progów wspólnotowych zabrania państwom członkowskim stanowienia przepisów, które przewidują wykluczenie z urzędu niektórych ofert według kryterium matematycznego zamiast nałożenia na instytucje zamawiające obowiązku stosowania kontradyktoryjnego postępowania sprawdzającego przewidzianego w regulacjach wspólnotowych (zob. w szczególności wyrok z dnia 22 czerwca 1989 r. w sprawie 103/88 Costanzo, Rec. s. 1839 , pkt 19). Mając na uwadze powyższe i wobec wątpliwości co do rozstrzygnięcia kwestii, czy regulację dotyczącą kontradyktoryjnego postępowania sprawdzającego w zakresie ofert nienormalnie niskich należy zakwalifikować jako podstawową zasadę prawa wspólnotowego mogącą wyłączyć stosowanie ewentualnych przepisów krajowych niezgodnych z tą regulacją, Consiglio di Stato postanowił zawiesić postępowanie i przedstawić Trybunałowi poniższe pytania prejudycjalne, które zostały sformułowane w ten sam sposób w sprawach C-147/06 i C-148/06: „1) Czy zasada wyrażona w art. 30 ust. 4 dyrektywy 93/37 […] lub analogiczna zasada zawarta w art. 55 ust. 1 i 2 dyrektywy 2004/18 […] (jeśli uznane zostanie, że stosuje się tę ostatnią dyrektywę), zgodnie z którą, jeżeli w przypadku danego zamówienia oferty są nienormalnie niskie w stosunku do świadczenia, instytucja zamawiająca, przed odrzuceniem tych ofert, zwraca się na piśmie do oferenta o podanie szczegółów dotyczących tych składowych elementów ofert, które uważa za istotne, oraz weryfikuje składowe elementy, uwzględniając otrzymane wyjaśnienia, jest podstawową zasadą prawa wspólnotowego, czy też nie? 2) W przypadku udzielenia odpowiedzi przeczącej na pytanie pierwsze, czy jeśli zasada wyrażona w art. 30 ust. 4 dyrektywy 93/37 […] lub analogiczna zasada zawarta w art. 55 ust. 1 i 2 dyrektywy 2004/18 […] (jeśli uznane zostanie, że stosuje się tę ostatnią dyrektywę), zgodnie z którą, jeżeli w przypadku danego zamówienia oferty są nienormalnie niskie w stosunku do świadczenia, instytucja zamawiająca, przed odrzuceniem tych ofert, zwraca się na piśmie do oferenta o podanie szczegółów, dotyczących tych składowych elementów ofert, które uważa za istotne, oraz weryfikuje składowe elementy, uwzględniając otrzymane wyjaśnienia, nie wykazuje cech zasady podstawowej prawa wspólnotowego, jest zasadą, którą można wywnioskować lub też »zasadą wywodzącą się« z zasady konkurencji w związku z zasadą przejrzystości w administracji i zasadą niedyskryminacji ze względu na przynależność państwową i z tego względu stosuje się ją bezpośrednio i ma ona pierwszeństwo przed sprzecznymi z nią przepisami krajowymi, wydanymi przez państwa członkowskie w odniesieniu do procedur udzielania zamówień publicznych, do których nie stosuje się bezpośrednio przepisów prawa wspólnotowego?”. Postanowieniem prezesa Trybunału z dnia 10 maja 2006 r. sprawy C-147/06 i C-148/06 zostały połączone do celów procedury pisemnej i ustnej, jak również wydania wyroku. W przedmiocie pytań prejudycjalnych Zwracając się z powyższymi pytaniami, które należy rozpatrzyć łącznie, sąd odsyłający zmierza w istocie do ustalenia, czy podstawowe zasady prawa wspólnotowego mające również zastosowanie do udzielania zamówień publicznych, wyrażone w sposób szczególny w art. 30 ust. 4 dyrektywy 93/37 sprzeciwiają się przepisom krajowym, które w zakresie zamówień o wartości niższej od progu określonego w art. 6 ust. 1 lit. a) tej dyrektywy nakładają na instytucje zamawiające obowiązek automatycznego wykluczenia ofert uznanych zgodnie z przewidzianym w tych przepisach kryterium matematycznym za nienormalnie niskie w stosunku do świadczenia, w przypadku gdy liczba ważnych ofert jest wyższa niż pięć, nie pozostawiając tym instytucjom zamawiającym jakiejkolwiek możliwości weryfikacji elementów składowych tych ofert poprzez zwrócenie się do danych oferentów o podanie szczegółów dotyczących tych elementów. Należy wskazać, że szczególne, rygorystyczne procedury ustanowione we wspólnotowych dyrektywach w sprawie koordynacji procedur udzielania zamówień publicznych mają zastosowanie wyłącznie do zamówień, których wartość przekracza próg wyraźnie przewidziany w każdej z tych dyrektyw (postanowienie z dnia 3 grudnia 2001 r. w sprawie C-59/00 Vestergaard, Rec. s. I-9505 , pkt 19). W związku z tym przepisy tych dyrektyw nie mają zastosowania do zamówień, których wartość nie osiągnęła określonego w nich progu (zob. podobnie wyrok z dnia 21 lutego 2008 r. w sprawie C-412/04 Komisja przeciwko Włochom, Zb.Orz. s. I -619 , pkt 65). Jednak nie oznacza to, że te ostatnie z wymienionych zamówień są wyłączone z zakresu stosowania prawa wspólnotowego (ww. postanowienie w sprawie Vestergaard, pkt 19). Zgodnie bowiem z utrwalonym orzecznictwem Trybunału w zakresie dotyczącym udzielania zamówień, które ze względu na swoją wartość nie są objęte procedurami przewidzianymi w regulacjach wspólnotowych, instytucje zamawiające są jednak zobowiązane do przestrzegania podstawowych zasad traktatu oraz zasady niedyskryminacji ze względu na przynależność państwową (ww. wyrok w sprawie Telaustria i Telefonadress, pkt 60; ww. postanowienie w sprawie Vestergaard, pkt 20 i 21; wyroki: z dnia 20 października 2005 r. w sprawie C-264/03 Komisja przeciwko Francji, Rec. s. I-8831 , pkt 32 i z dnia 14 czerwca 2007 r. w sprawie C-6/05 Medipac-Kazantzidis, Rec. s. I-4557 , pkt 33). Jednakże, zgodnie z orzecznictwem Trybunału, stosowanie podstawowych norm i ogólnych zasad traktatu do procedur udzielania zamówień publicznych o wartości niższej od progu stosowania dyrektyw wspólnotowych zakłada, że zamówienia te stanowią niewątpliwy przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym (zob. podobnie wyrok z dnia 13 listopada 2007 r. w sprawie C-507/03 Komisja przeciwko Irlandii, Zb.Orz. s. I-9777 , pkt 29 oraz ww. wyrok w sprawie Komisja przeciwko Włochom, pkt 66 i 67). Ocenę przepisów krajowych takich jak te, które stanowią przedmiot postępowania przed sądem krajowym, należy dokonać w świetle powyższych rozważań. Z dokumentów przedstawionych Trybunałowi wynika, że w zakresie udzielania zamówień o wartości niższej od progu określonego w art. 6 ust. 1 lit. a) dyrektywy 93/37 wskazana regulacja nakłada na daną instytucję zamawiającą obowiązek automatycznego wykluczenia ofert uznanych zgodnie z przewidzianym w tych przepisach kryterium matematycznym za nienormalnie niskie w stosunku do świadczenia, przy czym przewidziano odstępstwo polegające na niestosowaniu tego automatycznego wykluczenia wówczas, gdy liczba ważnych ofert jest mniejsza niż pięć. W związku z tym wskazany przepis, sformułowany w sposób jasny, bezwzględny i absolutny, odbiera oferentom, którzy przedstawili oferty nienormalnie niskie, możliwość wykazania, że są one godne zaufania i poważne. Ten aspekt omawianej regulacji może prowadzić do skutków niezgodnych z prawem wspólnotowym, jeżeli dane zamówienie nadaje się do tego, by ze względu na swe właściwości stanowić niewątpliwy przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym i przyciągać w ten sposób podmioty gospodarcze z innych państw członkowskich. Zamówienie publiczne może stanowić tego rodzaju przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym np. ze względu na swą szacowaną wartość w związku z wymaganą wiedzą techniczną lub lokalizacją robót w miejscu wzbudzającym zainteresowanie podmiotów zagranicznych. Jak wskazał rzecznik generalny w pkt 45 i 46 swej opinii, tego rodzaju regulacja, jakkolwiek obiektywnie nie jest sama w sobie dyskryminująca, narusza ogólną zasadę niedyskryminacji w procedurach udzielania zamówień publicznych stanowiących przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym. Stosowanie do zamówień stanowiących niewątpliwy przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym przepisu automatycznie wykluczającego oferty uznane za nienormalnie niskie może bowiem stanowić dyskryminację pośrednią, w praktyce niekorzystnie wpływającą na pozycję podmiotów gospodarczych z innych państw członkowskich, którzy w związku z odmienną strukturą kosztów oraz korzystając z ekonomii skali lub chcąc ograniczyć swą marżę zysku celem skuteczniejszego wejścia na dany rynek, są w stanie przedłożyć ofertę konkurencyjną będącą jednocześnie ofertą poważną i godną zaufania, której instytucja zamawiająca nie mogłaby jednak uwzględnić ze względu na omawianą regulację. Ponadto, jak wskazali gmina Turyn i również rzecznik generalny w pkt 43, 46 i 47 opinii, tego rodzaju regulacja może prowadzić do zachowań i porozumień antykonkurencyjnych, jak np. do tajnych uzgodnień pomiędzy przedsiębiorcami krajowymi w celu zarezerwowania dla siebie zamówień publicznych na roboty budowlane. W związku z tym stosowanie do zamówień stanowiących niewątpliwy przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym przepisu automatycznie wykluczającego oferty nienormalnie niskie może pozbawić podmioty gospodarcze z innych państw członkowskich możliwości świadczenia usług w większym stopniu konkurencyjnych niż w przypadku podmiotów mających siedzibę w państwie członkowskim, o którym mowa, i narusza w ten sposób ich dostęp do rynku tego państwa, negatywnie wpływając na wykonywanie swobody przedsiębiorczości i swobody przepływu usług, co stanowi ograniczenie tych swobód (zob. podobnie wyroki: z dnia 17 października 2002 r. w sprawie C-79/01 Payroll i in., Rec. s. I-8923 , pkt 26; z dnia 5 października 2004 r. w sprawie C-442/02 CaixaBank France, Zb.Orz. s. I-8961 , pkt 12 i 13 oraz z dnia 3 października 2006 r. w sprawie C-452/04 Fidium Finanz, Zb.Orz. s. I-9521 , pkt 46). Stosując tego rodzaju regulację do zamówień stanowiących niewątpliwy przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym, instytucje zamawiające, pozbawione możności dokonania jakiejkolwiek oceny solidności i pewności ofert nienormalnie niskich, nie są w stanie dochować obowiązku poszanowania podstawowych zasad traktatu w zakresie swobodnego przepływu oraz ogólnej zasady niedyskryminacji, jak wymaga tego orzecznictwo Trybunału wskazane w pkt 20 niniejszego wyroku. Pozbawienie tej możności sprzeciwia się jednocześnie własnemu interesowi instytucji zamawiających ze względu na to, że nie mogą one uwzględnić ofert przedłożonych im w warunkach rzeczywistej konkurencji i w związku z tym nie mogą one również udzielić zamówienia w zastosowaniu kryteriów najniższej ceny lub oferty najkorzystniejszej ekonomicznie, ustanowionych również w interesie ogółu. Przed określeniem zakresu procedury przetargowej ocena ewentualnego zainteresowania transgranicznego w przypadku zamówienia, którego szacowana wartość jest mniejsza od progu przewidzianego w przepisach wspólnotowych, należy co do zasady do danej instytucji zamawiającej, przy czym ocena ta może zostać poddana kontroli sądowej. Jest jednak dopuszczalne, aby regulacja na szczeblu krajowym lub lokalnym ustanawiała obiektywne kryteria wskazujące na wystąpienie niewątpliwego zainteresowania transgranicznego. Tego rodzaju kryteria mogą stanowić w szczególności relatywnie wysoka kwota danego zamówienia w związku z miejscem wykonania robót. Możliwe jest również wykluczenie zaistnienia takiego zainteresowania np. w przypadku bardzo ograniczonego znaczenia ekonomicznego danego zamówienia (zob. podobnie wyrok z dnia 21 lipca 2005 r. w sprawie C-231/03 Coname, Zb.Orz. s. I-7287 , pkt 20). Jednakże konieczne jest uwzględnienie okoliczności, że w niektórych przypadkach granice przecinają aglomeracje położone na terytoriach różnych państw członkowskich i że w takiej sytuacji nawet zamówienia o niskiej wartości mogą stanowić niewątpliwy przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym. Nawet przy wystąpieniu niewątpliwego zainteresowania transgranicznego, automatyczne wykluczenie niektórych ofert ze względu na ich nienormalnie niski charakter może się okazać dopuszczalne, gdy zastosowanie tego przepisu jest uzasadnione nadzwyczaj dużą ilością ofert, a więc w sytuacji, w której instytucja zamawiająca musiałaby przeprowadzić kontradyktoryjne postępowania sprawdzające tak dużej ilości ofert, że przekraczałoby to możliwości administracyjne tej instytucji zamawiającej lub zagroziłoby realizacji projektu ze względu na opóźnienie spowodowane tymi postępowaniami. W tych okolicznościach byłoby dopuszczalne, aby przepisy krajowe, lokalne lub sama instytucja zamawiająca określały rozsądny próg zastosowania automatycznego wykluczenia ofert nienormalnie niskich. Jednakże próg pięciu ważnych ofert określony w art. 21 ust. 1a akapit trzeci ustawy nr 109/94 nie może zostać uznany za rozsądny. W zakresie dotyczącym spraw rozpatrywanych przez sąd krajowy do sądu tego należy przeprowadzenie, w oparciu o stan faktyczny, oceny wszystkich istotnych elementów dotyczących dwóch zamówień, o których mowa, celem ustalenia, czy w tych przypadkach zaistniało niewątpliwe zainteresowanie transgraniczne. W związku z powyższym na pytania prejudycjalne należy udzielić odpowiedzi, że podstawowe zasady traktatu w dziedzinie swobody przedsiębiorczości i swobodnego przepływu usług oraz ogólna zasada niedyskryminacji sprzeciwiają się przepisom krajowym, które w zakresie zamówień o wartości niższej od progu określonego w art. 6 ust. 1 lit. a) dyrektywy 93/37, stanowiących niewątpliwy przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym nakładają na instytucje zamawiające bezwzględny obowiązek automatycznego wykluczenia ofert uznanych zgodnie z przewidzianym w tych przepisach kryterium matematycznym za nienormalnie niskie w stosunku do świadczenia, w przypadku gdy liczba ważnych ofert jest wyższa niż pięć, nie pozostawiając tym instytucjom zamawiającym jakiejkolwiek możliwości weryfikacji elementów składowych tych ofert poprzez zwrócenie się do danych oferentów o podanie szczegółów dotyczących tych elementów. Nie ma to zastosowania w przypadku, gdy w związku z nadzwyczaj dużą ilością ofert mogącą skutkować koniecznością przeprowadzenia przez instytucję zamawiającą kontradyktoryjnych postępowań sprawdzających obejmujących tak dużą liczbę ofert, że przekraczałoby to jej możliwości administracyjne lub zagroziłoby realizacji projektu ze względu na opóźnienie spowodowane tymi postępowaniami, przepisy krajowe, lokalne lub sama instytucja zamawiająca określą rozsądny próg, powyżej którego zastosowanie będzie miało automatyczne wykluczenie ofert nienormalnie niskich. W przedmiocie kosztów Dla stron postępowania przed sądem krajowym niniejsze postępowanie ma charakter incydentalny, dotyczy bowiem kwestii podniesionej przed tym sądem, do niego zatem należy rozstrzygnięcie o kosztach. Koszty poniesione w związku z przedstawieniem uwag Trybunałowi, inne niż poniesione przez strony postępowania przed sądem krajowym, nie podlegają zwrotowi. Z powyższych względów Trybunał (czwarta izba) orzeka, co następuje: Podstawowe zasady traktatu WE w dziedzinie swobody przedsiębiorczości i swobodnego przepływu usług oraz ogólna zasada niedyskryminacji sprzeciwiają się przepisom krajowym, które w zakresie zamówień o wartości niższej od progu określonego w art. 6 ust. 1 lit. a) dyrektywy Rady 93/37/EWG z dnia 14 czerwca 1993 r. dotyczącej koordynacji procedur udzielania zamówień publicznych na roboty budowlane, zmienionej dyrektywą 97/52/WE Parlamentu Europejskiego i Rady z dnia 13 października 1997 r., stanowiących niewątpliwy przedmiot zainteresowania o charakterze transgranicznym nakładają na instytucje zamawiające bezwzględny obowiązek automatycznego wykluczenia ofert uznanych zgodnie z przewidzianym w tych przepisach kryterium matematycznym za nienormalnie niskie w stosunku do świadczenia, w przypadku gdy liczba ważnych ofert jest wyższa niż pięć, nie pozostawiając tym instytucjom zamawiającym jakiejkolwiek możliwości weryfikacji elementów składowych tych ofert poprzez zwrócenie się do danych oferentów o podanie szczegółów dotyczących tych elementów. Nie ma to zastosowania w przypadku, gdy w związku z nadzwyczaj dużą ilością ofert mogącą skutkować koniecznością przeprowadzenia przez instytucję zamawiającą kontradyktoryjnych postępowań sprawdzających obejmujących tak dużą liczbę ofert, że przekraczałoby to jej możliwości administracyjne lub zagroziłoby realizacji projektu ze względu na opóźnienie spowodowane tymi postępowaniami, przepisy krajowe, lokalne lub sama instytucja zamawiająca określą rozsądny próg, powyżej którego zastosowanie będzie miało automatyczne wykluczenie ofert nienormalnie niskich. Podpisy ( *1 )  Język postępowania: włoski.

62008CJ0540

it

La domanda di pronuncia pregiudiziale verte sull’interpretazione degli artt. 3, n. 1, e 5, nn. 2 e 5, della direttiva del Parlamento europeo e del Consiglio 11 maggio 2005, 2005/29/CE, relativa alle pratiche commerciali sleali delle imprese nei confronti dei consumatori nel mercato interno e che modifica la direttiva 84/450/CEE del Consiglio e le direttive 97/7/CE, 98/27/CE e 2002/65/CE del Parlamento europeo e del Consiglio e il regolamento (CE) n. 2006/2004 del Parlamento europeo e del Consiglio («direttiva sulle pratiche commerciali sleali») (GU L 149, pag. 22; in prosieguo: la «direttiva»). Detta domanda è stata presentata nell’ambito di una controversia tra la Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag GmbH & Co. KG (in prosieguo: la «Mediaprint») e la «Österreich»-Zeitungsverlag GmbH, imprese operanti nel settore della stampa, in merito alla liceità o meno di una vendita accompagnata da premi organizzata dalla convenuta del procedimento principale. Contesto normativo Il diritto dell’Unione Il sesto, l’ottavo, il nono e il diciassettesimo ‘considerando’ della direttiva così recitano: «(6)       La presente direttiva ravvicina (...) le legislazioni degli Stati membri sulle pratiche commerciali sleali, tra cui la pubblicità sleale, che ledono direttamente gli interessi economici dei consumatori e, quindi, indirettamente gli interessi economici dei concorrenti legittimi. Secondo il principio di proporzionalità, la presente direttiva tutela i consumatori dalle conseguenze di tali pratiche commerciali sleali allorché queste sono rilevanti, ma riconosce che in alcuni casi l’impatto sui consumatori può essere trascurabile. Essa non riguarda e lascia impregiudicate le legislazioni nazionali sulle pratiche commerciali sleali che ledono unicamente gli interessi economici dei concorrenti o che sono connesse ad un’operazione tra professionisti. Tenuto pienamente conto del principio di sussidiarietà, gli Stati membri, ove lo desiderino, continueranno a poter disciplinare tali pratiche, conformemente alla normativa comunitaria. (...) (…) (8) La presente direttiva tutela direttamente gli interessi economici dei consumatori dalle pratiche commerciali sleali delle imprese nei confronti dei consumatori. (...) (9)       La presente direttiva non pregiudica i ricorsi individuali proposti da soggetti che sono stati lesi da una pratica commerciale sleale. Non pregiudica neppure l’applicazione delle disposizioni comunitarie e nazionali relative al diritto contrattuale, ai diritti di proprietà intellettuale, agli aspetti sanitari e di sicurezza dei prodotti, alle condizioni di stabilimento e ai regimi di autorizzazione, comprese le norme relative, in base al diritto comunitario, alle attività legate all’azzardo, e alle norme comunitarie in materia di concorrenza e relative norme nazionali di attuazione. Gli Stati membri potranno in tal modo mantenere o introdurre limitazioni e divieti in materia di pratiche commerciali, motivati dalla tutela della salute e della sicurezza dei consumatori nel loro territorio ovunque sia stabilito il professionista, ad esempio riguardo ad alcol, tabacchi o prodotti farmaceutici. (...) (…) (17)  È auspicabile che le pratiche commerciali che sono in ogni caso sleali siano individuate per garantire una maggiore certezza del diritto. L’allegato I riporta pertanto l’elenco completo di tali pratiche. Si tratta delle uniche pratiche commerciali che si possono considerare sleali senza una valutazione caso per caso in deroga alle disposizioni degli articoli da 5 a 9. L’elenco può essere modificato solo mediante revisione della presente direttiva». L’art. 1 della direttiva così dispone: «La presente direttiva intende contribuire al corretto funzionamento del mercato interno e al conseguimento di un livello elevato di tutela dei consumatori mediante l’armonizzazione delle disposizioni legislative, regolamentari e amministrative degli Stati membri in materia di pratiche commerciali sleali lesive degli interessi economici dei consumatori». L’art. 2, lett. d), della direttiva prevede quanto segue: «Ai fini della presente direttiva, si intende per: (…) d)      “pratiche commerciali delle imprese nei confronti dei consumatori” (in seguito denominate “pratiche commerciali”): qualsiasi azione, omissione, condotta o dichiarazione, comunicazione commerciale ivi compresi la pubblicità e il marketing, posta in essere da un professionista, direttamente connessa alla promozione, vendita o fornitura di un prodotto ai consumatori». Ai sensi dell’art. 3 della direttiva vale quanto segue: «1.       La presente direttiva si applica alle pratiche commerciali sleali delle imprese nei confronti dei consumatori, come stabilite all’articolo 5, poste in essere prima, durante e dopo un’operazione commerciale relativa a un prodotto. 2.       La presente direttiva non pregiudica l’applicazione del diritto contrattuale, in particolare delle norme sulla formazione, validità o efficacia di un contratto. 3.       La presente direttiva non pregiudica l’applicazione delle disposizioni comunitarie o nazionali relative agli aspetti sanitari e di sicurezza dei prodotti. (...)». L’art. 4 della direttiva così recita: «Gli Stati membri non limitano la libertà di prestazione dei servizi né la libera circolazione delle merci per ragioni afferenti al settore armonizzato dalla presente direttiva». L’art. 5 della direttiva, rubricato «Divieto delle pratiche commerciali sleali», così dispone: «1.      Le pratiche commerciali sleali sono vietate. 2.      Una pratica commerciale è sleale se: a)      è contraria alle norme di diligenza professionale, e b)      falsa o è idonea a falsare in misura rilevante il comportamento economico, in relazione al prodotto, del consumatore medio che raggiunge o al quale è diretta o del membro medio di un gruppo qualora la pratica commerciale sia diretta a un determinato gruppo di consumatori. (...) 4.      In particolare, sono sleali le pratiche commerciali: a)      ingannevoli di cui agli articoli 6 e 7, o b)      aggressive di cui agli articoli 8 e 9. 5.      L’allegato I riporta l’elenco di quelle pratiche commerciali che sono considerate in ogni caso sleali. Detto elenco si applica in tutti gli Stati membri e può essere modificato solo mediante revisione della presente direttiva». Il diritto nazionale L’art. 9 a della legge federale contro la concorrenza sleale del 1984 (Bundesgesetz gegen den unlauteren Wettbewerb 1984; BGBl. I, 448/1984), nella versione del BGBl. I, 136/2001 (in prosieguo: l’«UWG»), così dispone: «1)       Un’azione inibitoria e risarcitoria può essere intentata nei confronti di chiunque, nell’ambito della propria attività commerciale, a fini concorrenziali, 1.       annuncia, in comunicazioni rivolte al pubblico o in altre comunicazioni rivolte ad un’ampia cerchia di persone, l’assegnazione ai consumatori di omaggi gratuiti (premi) abbinati a prodotti o servizi, o offre, annuncia o assegna ai consumatori omaggi gratuiti (premi) abbinati a periodici, ovvero 2.       offre, annuncia o assegna ad imprenditori omaggi gratuiti (premi) abbinati a prodotti o servizi. La presente disposizione si applica anche nel caso in cui la gratuità del premio sia dissimulata attraverso un prezzo complessivo per i prodotti o i servizi, attraverso prezzi fittizi per il premio, ovvero in qualsivoglia altro modo. 2)       Il precedente paragrafo 1 non trova applicazione se l’omaggio consiste in: 1.       un accessorio del prodotto ovvero prestazioni accessorie allo stesso secondo gli usi commerciali; 2.       campioni di prova; 3.      oggetti pubblicitari caratterizzati dalla designazione ben visibile e permanente dell’impresa pubblicizzata; 4.       omaggi (premi) di esiguo valore o piccoli oggetti di scarso valore sempreché questi ultimi non siano destinati a far parte di un assemblaggio il cui valore sia superiore alla somma del valore dei singoli oggetti in omaggio; 5.       una somma di denaro determinata o determinabile con certezza non allegata al prodotto; 6.       un certo quantitativo o una certa percentuale dello stesso prodotto; 7.       la divulgazione di informazioni o la prestazione di consigli ovvero 8.       l’attribuzione del diritto di partecipazione ad un concorso (gioco promozionale) in cui il valore del singolo biglietto di partecipazione –corrispondente al valore totale dei premi diviso per il numero dei biglietti di partecipazione distribuiti – non superi l’importo di EUR 0,36 e il valore totale del premi messi in gioco non superi l’importo di EUR 21 600, subordinatamente all’esclusivo impiego di propri biglietti di partecipazione. Il punto 8 non è applicabile agli omaggi che accompagnano periodici». Causa principale e questioni pregiudiziali Dal 25 novembre al 6 dicembre 2007, il quotidiano Österreich , di proprietà della convenuta del procedimento principale, organizzava l’elezione del «calciatore dell’anno» e invitava il pubblico a partecipare a tale concorso, tramite Internet o per mezzo di un tagliando di voto contenuto all’interno del quotidiano. La partecipazione a detto concorso poteva far vincere una cena con il calciatore eletto. Ritenendo che tale possibilità di vincita, subordinata all’acquisto del giornale, costituisse un premio illecito ai sensi dell’art. 9 a, n. 1, primo comma, dell’UWG, la Mediaprint chiedeva allo Handelsgericht Wien (Tribunale commerciale di Vienna) di ordinare alla convenuta del procedimento principale la cessazione di tale pratica. Mentre detto giudice accoglieva la domanda, l’Oberlandesgericht Wien (Corte d’appello di Vienna), adito in appello, dichiarava, per contro, che il divieto di vendite accompagnate da premi era applicabile solo se la vincita annunciata poteva spronare il pubblico ad acquistare il giornale. Ebbene, a suo giudizio, un siffatto «effetto di attrazione» non sussisteva nel caso di specie, in particolare, tenuto conto del fatto che il pubblico poteva partecipare al concorso anche tramite Internet. La Mediaprint impugnava, quindi, detta sentenza dinanzi all’Oberster Gerichtshof (Corte di cassazione austriaca) con ricorso straordinario in cassazione («Revision»). Nella sua decisione di rinvio, quest’ultimo giudice precisa, anzitutto, che l’art. 9 a, n. 1, primo comma, dell’UWG prevede un generale divieto di vendite accompagnate da premi, inteso a garantire sia la tutela dei consumatori sia la salvaguardia di un’effettiva concorrenza. Ciò premesso, si chiede se la direttiva, finalizzata invece alla tutela dei consumatori, la quale disciplina esclusivamente le relazioni tra questi ultimi e le imprese, osti ad una siffatta disposizione. Ritenendo che l’emananda decisione dipenda dall’interpretazione della direttiva, l’Oberster Gerichtshof ha deciso di sospendere il procedimento e di sottoporre alla Corte le seguenti questioni pregiudiziali: «1)      Se gli artt. 3, n. 1, e 5, n. 5, della direttiva (…), o altre disposizioni di detta direttiva ostino ad una normativa nazionale – la quale, escluse talune deroghe tassativamente previste, vieti l’annuncio, l’offerta o l’assegnazione di omaggi gratuiti abbinati a periodici, nonché l’annuncio di omaggi gratuiti abbinati ad altri prodotti o servizi, a prescindere dalla necessità di una verifica caso per caso del carattere ingannevole, aggressivo o altrimenti sleale di tale pratica commerciale – anche nell’ipotesi in cui la normativa in questione sia rivolta non solo alla tutela dei consumatori, ma anche al conseguimento di altri obiettivi che esulino dall’ambito di applicazione ratione materiae della direttiva, quali, ad esempio, la salvaguardia della pluralità dei mezzi di informazione o la tutela di concorrenti più deboli. 2)      In caso di soluzione affermativa della prima questione, se la possibilità di partecipare ad un gioco a premi legata all’acquisto di un giornale costituisca una pratica commerciale sleale ai sensi dell’art. 5, n. 2, della direttiva (…), per il solo fatto che tale possibilità di partecipare al gioco rappresenta, perlomeno per una parte del pubblico destinatario, il motivo determinante, ancorché non l’unico, per l’acquisto del giornale». Con lettera del 27 luglio 2009 depositata presso la cancelleria della Corte, il governo austriaco ha chiesto, ai sensi dell’art. 44, n. 3, secondo comma, del regolamento di procedura della Corte, che la causa sia decisa dalla Grande Sezione. Sulle questioni pregiudiziali Sulla prima questione Con la sua prima questione pregiudiziale, il giudice del rinvio chiede, in sostanza, se la direttiva debba essere interpretata nel senso che osta ad una normativa nazionale la quale sancisca un divieto generale di vendite accompagnate da premi e sia rivolta non solo a tutelare i consumatori, ma persegua parimenti altri obiettivi, quali, ad esempio, la salvaguardia della pluralità dei mezzi di informazione e la tutela dei concorrenti più deboli. Per risolvere tale questione, occorre, anzitutto, determinare se le vendite abbinate a premi, oggetto del divieto in questione nella causa principale, costituiscano pratiche commerciali ai sensi dell’art. 2, lett. d), della direttiva e siano, pertanto, soggette alle prescrizioni sancite da quest’ultima. Al riguardo occorre rilevare che l’art. 2, lett. d), della direttiva definisce, impiegando una formulazione particolarmente estesa, la nozione di pratica commerciale come «qualsiasi azione, omissione, condotta o dichiarazione, comunicazione commerciale ivi compresi la pubblicità e il marketing, posta in essere da un professionista, direttamente connessa alla promozione, vendita o fornitura di un prodotto ai consumatori». Orbene, campagne promozionali, come quelle oggetto della causa principale, che subordinano la partecipazione gratuita del consumatore ad un concorso all’acquisto di merci o servizi, si iscrivono chiaramente nel contesto della strategia commerciale di un operatore e sono rivolte direttamente alla promozione e all’incremento delle sue vendite. Ne discende che esse configurano pratiche commerciali ai sensi dell’art. 2, lett. d), della direttiva e ricadono, conseguentemente, nel suo ambito di applicazione ratione materiae (v. sentenza 14 gennaio 2010, causa C‑304/08, Plus Warenhandelsgesellschaft, Racc. pag. I‑217, punto 37 e la giurisprudenza ivi citata). Tale conclusione non può essere rimessa in discussione dalle osservazioni formulate dalla Mediaprint nonchè dai governi austriaco e belga, secondo i quali le promozioni commerciali di cui trattasi nella causa principale non sarebbero contemplate dalla direttiva, essendo state esplicitamente oggetto di una proposta della Commissione per un regolamento del Parlamento europeo e del Consiglio [COM (2001) 546 def.], poi modificata [COM (2002) 585 def.]. Al riguardo, è sufficiente infatti rilevare che tale circostanza non può, di per sé, escludere – in particolare tenuto conto del fatto che tale proposta è stata ritirata nel 2006 e non ha quindi portato all’adozione di alcun regolamento – che tali pratiche possano costituire, allo stato attuale del diritto dell’Unione, pratiche commerciali sleali ai sensi di tale direttiva e rientrare nell’ambito di applicazione della medesima (sentenza Plus Warenhandelsgesellschaft, cit., punto 33). Ciò premesso, va ancora esaminato se una disposizione nazionale come l’art. 9 a, n. 1, primo comma, dell’UWG possa rientrare nell’ambito di applicazione della direttiva a dispetto del fatto che, come precisa il giudice del rinvio, essa presenta un obiettivo più esteso rispetto a quello della direttiva, poiché non è rivolta solo a tutelare i consumatori, ma persegue anche altri obiettivi. Al riguardo va rilevato che, come sottolineato supra al punto 17, la direttiva è caratterizzata da un ambito di applicazione ratione materiae particolarmente esteso, comprendendo qualsiasi pratica commerciale direttamente connessa alla promozione, alla vendita o alla fornitura di un prodotto ai consumatori. Da detto ambito di applicazione restano escluse solamente, come risulta dal sesto ‘considerando’ della direttiva, le legislazioni nazionali sulle pratiche commerciali sleali che ledono «unicamente» gli interessi economici dei concorrenti o che sono connesse ad un’operazione tra professionisti. Orbene, tale ipotesi non ricorre manifestamente per quanto riguarda la disposizione nazionale in questione nella causa principale. Infatti, come rileva il giudice del rinvio, l’art. 9 a, n. 1, primo comma, dell’UWG riguarda espressamente la tutela dei consumatori e non solo quella dei concorrenti e di altri operatori del mercato. Emerge oltretutto dal fascicolo che l’UWG, che costituisce la legge nazionale sulla concorrenza sleale, è stata novellata dalla legge 13 dicembre 2007 (BGBl. I, 79/2007), senza peraltro che detto art. 9 a fosse modificato, proprio al fine di garantire il recepimento della direttiva in Austria. Di conseguenza, il legislatore nazionale ha ritenuto che tale legge potesse garantire la conformità del diritto interno alla direttiva e, quindi, consentisse, come previsto dal suo ottavo ‘considerando’, di tutelare «direttamente gli interessi economici dei consumatori dalle pratiche commerciali sleali delle imprese nei confronti dei consumatori» e di garantire, come enuncia segnatamente il suo art. 1, un «livello elevato di tutela dei consumatori». In tale contesto va rammentato che, all’udienza, il governo austriaco ha sostenuto che la disposizione nazionale oggetto della causa principale non rientrerebbe nell’ambito di applicazione della direttiva, perseguendo essenzialmente la salvaguardia del pluralismo dei mezzi di informazione in Austria. In tal modo, detto governo si è quindi discostato dalla valutazione degli obiettivi di tale disposizione fatta dal giudice del rinvio, riportata supra ai punti 12 e 20. Pur ammettendo che la disposizione nazionale in questione nella causa principale persegua essenzialmente la salvaguardia del pluralismo dei mezzi di informazione in Austria, si deve osservare che la facoltà degli Stati membri di mantenere o istituire sul territorio misure che siano finalizzate o abbiano l’effetto di qualificare pratiche commerciali come sleali per motivi diretti alla salvaguardia del pluralismo dei mezzi di informazione non rientra tra le deroghe all’ambito di applicazione della direttiva enunciate al sesto e al nono ‘considerando’ nonché all’art. 3 della stessa. In tal senso, è opportuno sottolineare come la direttiva proceda ad un’armonizzazione completa delle norme relative alle pratiche commerciali sleali delle imprese nei confronti dei consumatori. Pertanto, il governo austriaco non può validamente affermare che l’art. 9 a, n. 1, primo comma, dell’UWG, riguardando essenzialmente obiettivi diretti alla salvaguardia del pluralismo dei mezzi di informazione, esuli dall’ambito di applicazione della direttiva. Ciò premesso, si deve verificare se la direttiva osti a un divieto di vendite accompagnate da premi, come quello previsto dall’art. 9 a, n. 1, primo comma, dell’UWG. Al riguardo occorre anzitutto rammentare che, tenuto conto che la direttiva procede ad un’armonizzazione completa delle norme relative alle pratiche commerciali sleali delle imprese nei confronti dei consumatori, come prevede espressamente il suo art. 4, gli Stati membri non possono adottare misure più restrittive di quelle definite dalla direttiva medesima, neppure al fine di assicurare un livello superiore di tutela dei consumatori (sentenza Plus Warenhandelsgesellschaft, cit., punto 41 e la giurisprudenza ivi citata). Si deve, inoltre, parimenti rilevare che l’art. 5 della direttiva, il quale prevede il divieto di pratiche commerciali sleali, enuncia i criteri che consentono di accertare la slealtà. In particolare, conformemente al n. 2 di tale articolo, una pratica commerciale è sleale se è contraria alle norme di diligenza professionale e falsa o è idonea a falsare in misura rilevante il comportamento economico, in relazione al prodotto, del consumatore medio. Inoltre, l’art. 5, n. 4, della direttiva definisce due categorie precise di pratiche commerciali sleali, vale a dire le «pratiche ingannevoli» e le «pratiche aggressive» che soddisfano i criteri specificati rispettivamente agli artt. 6 e 7 nonché 8 e 9 della direttiva. Infine, la direttiva stabilisce, al suo allegato I, un elenco tassativo di 31 pratiche commerciali che, ai sensi dell’art. 5, n. 5, di tale direttiva, sono considerate sleali «in ogni caso». Di conseguenza, come precisa espressamente il diciassettesimo ‘considerando’ di detta direttiva, solo tali pratiche commerciali possono essere considerate sleali senza costituire oggetto di una valutazione caso per caso ai sensi delle disposizioni degli artt. 5-9 della direttiva. Quanto alla legislazione nazionale oggetto della causa principale, è pacifico che pratiche consistenti nell’offrire ai consumatori premi associati all’acquisto di prodotti o di servizi non figurano all’allegato I della direttiva. Pertanto, non possono essere vietate in ogni caso, ma solo in esito ad un’analisi specifica che ne consenta di stabilire il carattere sleale. Tuttavia, si deve rilevare che l’art. 9 a, n. 1, primo comma, dell’UWG vieta ogni operazione commerciale che abbini l’offerta di premi all’acquisto di prodotti o di servizi. In altri termini, questo tipo di operazione è vietato in termini generali, senza che sia necessario determinare, con riguardo al contesto di fatto di ciascun caso di specie, se l’operazione commerciale in questione presenti carattere «sleale» alla luce dei criteri sanciti dagli artt. 5‑9 della direttiva. Inoltre, tale normativa nazionale, che prevede misure più restrittive di quelle contemplate dalla direttiva, contrasta con il contenuto del suo art. 4, il quale vieta espressamente agli Stati membri di mantenere o adottare misure di tal genere, anche laddove esse mirino a garantire un livello più elevato di tutela dei consumatori. Alla luce di tali considerazioni, si deve dichiarare che la direttiva osta ad un divieto di offerte commerciali che abbinino l’acquisto di merci o di servizi alla concessione di premi, come quello previsto dalla disposizione nazionale in questione nella causa principale. La circostanza che l’art. 9 a, n. 2, dell’UWG preveda un certo numero di deroghe a detto divieto di vendite accompagnate da premi non può rimettere in discussione tale conclusione. Infatti, come la Corte ha già avuto modo di affermare, anche se tali deroghe possono limitare la portata del divieto delle pratiche commerciali consistenti nell’abbinare l’offerta di premi all’acquisto di prodotti o di servizi, cionondimeno esse non possono, in ragione della loro natura limitata e predefinita, sostituirsi all’analisi, che deve essere necessariamente effettuata in considerazione del contesto di fatto di ogni caso di specie, del carattere «sleale» di una pratica commerciale alla luce dei criteri previsti dagli artt. 5‑9 della direttiva, qualora si tratti, come nella causa principale, di una pratica non prevista dal suo allegato I (v. sentenza Plus Warenhandelsgesellschaft, cit., punto 53 e la giurisprudenza ivi citata). Alla luce di tutte le considerazioni che precedono, la prima questione pregiudiziale deve essere risolta dichiarando che la direttiva dev’essere interpretata nel senso che osta ad una disposizione nazionale, come quella oggetto della causa principale, che preveda un divieto generale di vendite accompagnate da premi e che non solo miri a tutelare i consumatori, ma persegua parimenti altri obiettivi. Sulla seconda questione Con la sua seconda questione pregiudiziale, il giudice del rinvio domanda se, in caso di soluzione affermativa della prima questione, le vendite accompagnate da premi debbano essere considerate come pratiche commerciali sleali ai sensi dell’art. 5, n. 2, della direttiva, per il semplice fatto che la possibilità di vincita rappresenti, almeno per una parte del pubblico interessato, il motivo determinante per spronarla ad acquistare il prodotto principale. Come già rilevato supra al punto 35, qualora una pratica commerciale rientri nell’ambito di applicazione della direttiva senza figurare nel suo allegato I, tale pratica può essere considerata come sleale, ed essere quindi vietata, solo in esito ad un’analisi specifica, segnatamente alla luce dei criteri stabiliti dagli artt. 5‑9 della direttiva. Orbene, la circostanza che la possibilità di partecipare ad un concorso rappresenti, almeno per una parte del pubblico interessato, il motivo determinante dell’acquisto di un giornale costituisce uno degli elementi di cui il giudice nazionale può tener conto nell’ambito di detta analisi. Infatti, tale circostanza potrebbe spingere il giudice nazionale a considerare che la pratica commerciale in questione alteri o possa alterare in modo sostanziale il comportamento economico del consumatore, ai sensi dell’art. 5, n. 2, lett. b), della direttiva. Tuttavia, tale circostanza non consente minimamente, di per sé, di considerare una vendita accompagnata da premio quale pratica commerciale sleale ai sensi della direttiva. A tal fine, occorre parimenti verificare se la pratica in questione sia contraria alle norme della diligenza professionale, ai sensi dell’art. 5, n. 2, lett. a), della direttiva. Ciò considerato, la seconda questione pregiudiziale deve essere risolta dichiarando che la possibilità di partecipare ad un gioco-concorso a premi, abbinata all’acquisto di un giornale, non costituisce una pratica commerciale sleale ai sensi dell’art. 5, n. 2, della direttiva, per il solo fatto che detta possibilità di partecipare ad un gioco rappresenti, almeno per una parte dei consumatori interessati, il motivo determinante che li ha spronati ad acquistare il giornale medesimo. Sulle spese Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Le spese sostenute da altri soggetti per presentare osservazioni alla Corte non possono dar luogo a rifusione. Per questi motivi, la Corte (Grande Sezione) dichiara: 1) La direttiva del Parlamento europeo e del Consiglio 11 maggio 2005, 2005/29/CE, relativa alle pratiche commerciali sleali delle imprese nei confronti dei consumatori nel mercato interno e che modifica la direttiva 84/450/CEE del Consiglio e le direttive 97/7/CE, 98/27/CE e 2002/65/CE del Parlamento europeo e del Consiglio e il regolamento (CE) n. 2006/2004 del Parlamento europeo e del Consiglio («direttiva sulle pratiche commerciali sleali»), dev’essere interpretata nel senso che osta ad una disposizione nazionale, come quella oggetto della causa principale, che preveda un divieto generale di vendite accompagnate da premi e che non solo miri a tutelare i consumatori, ma persegua parimenti altri obiettivi. 2) La possibilità di partecipare ad un gioco-concorso a premi, abbinata all’acquisto di un giornale, non costituisce una pratica commerciale sleale ai sensi dell’art. 5, n. 2, della direttiva 2005/29, per il solo fatto che detta possibilità di partecipare ad un gioco rappresenti, almeno per una parte dei consumatori interessati, il motivo determinante che li ha spronati ad acquistare il giornale medesimo. Firme * Lingua processuale: il tedesco.

61995CJ0011

sv

Genom ansökan som inkom till domstolens kansli den 13 januari 1995 har Europeiska gemenskapernas kommission med stöd av artikel 169 i EG-fördraget väckt talan om fastställelse av att Konungariket Belgien har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt rådets direktiv 89/552/EEG av den 3 oktober 1989 om samordning av vissa bestämmelser som fastställts i medlemsstaternas lagar och andra författningar om utförandet av sändningsverksamhet för television ( EGT nr L 298, s. 23 ), särskilt enligt artiklarna 2, 14 och 15 i detta. Kommissionen har gjort gällande att Konungariket Belgien har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter genom att för Franska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den franskspråkiga regionen med krav på förhandstillstånd för att via kabel återutsända TV-sändningar från andra medlemsstater, — att för Franska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den franskspråkiga regionen med krav på uttryckligt och villkorat förhandstillstånd för att via kabel återutsända sådana TV-sändningar från andra medlemsstater som innehåller reklam eller försäljningsprogram särskilt avsedda för TV-publiken inom Franska gemenskapen, — att för Flamländska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den nederländskspråkiga regionen med krav på förhandstillstånd för att via kabel återutsända TV-sändningar från andra medlemsstater, — att för den tvåspråkiga Huvudstadsregionen Bryssels vidkommande inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa artikel 2.2 i direktiv 89/552, — att för Tyskspråkiga gemenskapens vidkommande inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa artikel 2.2 i direktiv 89/552, och — att för Franska gemenskapens vidkommande inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att helt följa artiklarna 14 och 15 i direktiv 89/552. Direktiv 89/552 I artikel 2 i direktivet föreskrivs följande: ”1.   Varje medlemsstat skall säkerställa att alla TV-sändningar som sänds — av programföretag inom dess jurisdiktion, eller — av programföretag som utan att stå under någon medlemsstats jurisdiktion använder sig av en frekvens eller satellitkapacitet upplåten av eller en satellitupplänk belägen i denna medlemsstat, överensstämmer med den lagstiftning som gäller för sändningar, avsedda för allmänheten i denna medlemsstat. 2.   Medlemsstaterna skall säkerställa fri mottagning och får inte begränsa återutsändning inom sina territorier av TV-sändningar från andra medlemsstater av skäl som omfattas av detta direktiv. Medlemsstaterna kan interimistiskt inställa återutsändning av TV-sändningar om följande villkor uppfylls: a) En TV-sändning som kommer från annat medlemsland uppenbarligen, allvarligt och djupt överträder bestämmelserna i artikel 22. b) Programföretaget under de föregående 12 månaderna har överträtt samma bestämmelse vid minst två tillfällen. c) Medlemsstaten ifråga skriftligen har underrättat programföretaget och kommissionen om de angivna överträdelserna och om sin avsikt att begränsa återutsändning om sådan överträdelse åter skulle inträffa. d) Samråd med den sändande staten och kommissionen inte har resulterat i en uppgörelse i godo inom 15 dagar efter den skriftliga underrättelsen enligt c och den angivna överträdelsen fortsätter. Kommissionen skall säkerställa att åtgärderna för att hindra återutsändningen sker i överensstämmelse med gemenskapens lagar. Kommissionen kan som ett angeläget ärende anmoda den berörda medlemsstaten att upphöra med åtgärder som strider mot gemenskapens lagar. Denna bestämmelse påverkar inte tillämpningen av procedurer, gottgörelser eller sanktioner för överträdelserna i fråga i den medlemsstat som har jurisdiktion över det berörda programföretaget. 3.   Detta direktiv skall inte beröra sändningar som uteslutande är avsedda för mottagning i andra stater än medlemsstaterna och som inte mottas direkt eller indirekt i en eller flera medlemsstater.” I artikel 3 i direktiv 89/552 sägs följande: ”1.   Medlemsstaterna skall ha frihet att föreskriva att TV-programföretagen inom deras jurisdiktion fastställer mera detaljerade eller striktare regler inom de områden som omfattas av detta direktiv. 2.   Medlemsstaterna skall, inom ramen för sin lagstiftning, på lämpligt sätt säkerställa att TV-programföretagen inom deras jurisdiktion uppfyller bestämmelserna i detta direktiv.” Enligt artikel 14 i direktiv 89/552 skall ”TV-reklam för medicinska produkter och medicinsk behandling vara förbjuden, om produkterna eller behandlingarna är tillgängliga endast efter ordination i den medlemsstat till vars jurisdiktion programföretaget hör”. I artikel 15 i direktiv 89/552 krävs att TV-reklam för alkoholhaltiga drycker uppfyller vissa kriterier. Artikel 22 i direktiv 89/552 har följande lydelse: ”Medlemsstaterna skall vidta lämpliga åtgärder för att säkerställa att TV-sändningar från programföretag inom respektive stats jurisdiktion inte inkluderar program som allvarligt kan skada den fysiska, mentala eller moraliska utvecklingen hos minderåriga, särskilt program som innehåller pornografi eller meningslöst våld. Denna bestämmelse skall utsträckas till att gälla andra program som kan bedömas skada den fysiska, mentala eller moraliska utvecklingen hos minderåriga, utom då det kan anses säkert, genom val av tid för sändningen eller genom tekniska åtgärder, att de minderåriga inom sändningsområdet normalt inte hör eller ser sådana sändningar. Medlemsstaterna skall också säkerställa att sändningar inte innehåller något som uppammar hat, grundat på ras, kön, religion eller nationalitet.” I enlighet med artikel 25 i direktiv 89/552 skall medlemsstaterna sätta i kraft de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa direktivet senast den 3 oktober 1991 och genast informera kommissionen om detta. Förfarandet I skrivelse av den 3 november 1992 förelade kommissionen Konungariket Belgien att inkomma med synpunkter med anledning av anmärkningen att Konungariket Belgien underlåtit att uppfylla sina skyldigheter genom att införliva direktiv 89/552 på ett oriktigt och ofullständigt sätt. Den belgiska regeringen framförde den flamländska och den franska gemenskapens synpunkter i skrivelser av den 5 och den 21 april 1993. Den 10 januari 1994 avgav kommissionen ett motiverat yttrande i vilket Konungariket Belgien anmodades att inom två månader vidta de åtgärder som var nödvändiga för att uppfylla skyldigheterna enligt direktiv 89/552 och artikel 5 i EEG-fördraget. Vad gäller Flamländska gemenskapen översände Konungariket Belgien i skrivelse av den 4 februari 1994 en kopia av ett förslag till dekret och, i skrivelse av den 9 juni 1994, en kopia av Flamländska regeringens dekret av den 4 maj 1994. Franska gemenskapens synpunkter på det motiverade yttrandet framfördes av den belgiska regeringen i skrivelse av den 11 april 1994. I skrivelse av den 7 april 1994 besvarades det motiverade yttrandet på Huvudstadsregionen Bryssels vägnar av ministern med ansvar för vetenskaplig forskning. Genom beslut av den 7 mars 1995 tillät domstolen den belgiska regeringen att i den del som avser Flamländska gemenskapens lagstiftning inkomma med ett på nederländska språket avfattat svaromål. Huruvida artikel 2.2 i direktiv 89/552 har åsidosatts inom Franska gemenskapen Anmärkningen angående artikel 22 i dekretet av den 17 juli 1987 Artikel 22 i det av Franska gemenskapens råd den 17 juli 1987 utfärdade dekretet i audiovisuella frågor {Moniteur belge av den 22 augusti 1987, s. 12505, nedan kallat 1987 års dekret), i dess lydelse enligt dekretet av den 19 juli 1991 {Moniteur belge av den 2 oktober 1991, s. 21671), innehåller följande bestämmelser: ”... 2. Sedan förvaltningen skriftligen beviljat förhandstillstånd, får kabeloperatör vidaresända hela TV-program från varje annan TV-station som har tillstånd i den stat där den har sitt säte, om stationen uppfyller de villkor som förvaltningen fastställt i tillståndshandlingen. Detta tillstånd kan återkallas. 2 a Sedan förvaltningen skriftligen beviljat förhandstillstånd, får kabeloperatör vidaresända hela TV-program från programföretag som har sådant tillstånd som avses i artikel 26.2 i detta dekret, om programföretaget uppfyller de villkor som förvaltningen fastställt med stöd av artikel 26.3 i detta dekret. ...” Kommissionen anser att det system som införts genom artikel 22 i 1987 års dekret utgör ett allvarligt hinder för återutsändning i den franskspråkiga regionen i Belgien av TV-sändningar från andra medlemsstater. Systemet skulle därmed strida mot artikel 2.2 i direktiv 89/552. Tillämpningsområdet för direktiv 89/552 Enligt den belgiska regeringen rör detta direktiv endast den ursprungliga televisionssändningen och inte kabel-TV, som är en utsändning i andra hand, dvs. en överföring av verk genom ett annat programföretag än det ursprungliga (”återut-sändning”). Till stöd för detta har den belgiska regeringen framfört tre argument. Den har för det första hävdat att begreppet ”TV-sändning” i artikel 1 a i direktiv 89/552 har definierats så, att det endast avser den ”ursprungliga överföringen av TV-program”. Den har för det andra hävdat att ordet ”återutsändning” i artikel 2.2 i direktiv 89/552 inte omfattar kabel-TV, vilket bekräftas i rubriken till rådets direktiv 93/83/EEG av den 27 september 1993 om samordning av vissa bestämmelser om upphovsrätt och närstående rättigheter avseende satellitsändningar och vidaresändning via kabel ( EGT nr L 248, s. 15 ), där orden ”via kabel” lagts till ordet ”återutsändning”. Slutligen skulle förklaringen till att kabel-TV inte omfattas av tillämpningsområdet för direktiv 89/552 stå att finna i det faktum att denna typ av överföring ännu var ovanlig vid den tidpunkt då direktivet antogs. Den belgiska regeringen kan inte vinna framgång med dessa argument. Såsom kommissionen med rätta har anmärkt, innehåller nionde övervägandet i ingressen till direktiv 89/552 en uttrycklig hänvisning till olikheterna i medlemsstaternas lagar och andra författningar beträffande TV-och kabelsändningar utan att därvid skilja på TV-sändningar i första och andra hand. I enlighet med tionde övervägandet skall alla inskränkningar i friheten att tillhandahålla tjänster som följer av dessa olikheter avskaffas. Vad begreppet ”TV-sändning” beträffar kan definitionen i artikel 1 a i direktiv 89/552 inte tolkas på så sätt att den innefattar en begränsning av direktivets tillämpningsområde. I detta hänseende föreskrivs i artikel 2.2, som ingår i kapitel 2 i direktiv 89/552 under rubriken ”Allmänna bestämmelser”, att medlemsstaterna skall säkerställa fri mottagning och inte begränsa återutsändning inom sina territorier av TV-sändningar från andra medlemsstater. Vad direktiv 93/83 beträffar bör först påpekas att det i tredje övervägandet fastslås att sändningar över gränserna inom gemenskapen, särskilt via satellit och kabel, är ett av de mest betydande sätten att uppfylla gemenskapens mål. Efter hänvisningen i fjärde övervägandet till målen för direktiv 89/552 konstateras i femte övervägandet att uppnåendet av dessa mål i fråga om gränsöverskridande satellitsändningar och vidaresändning via kabel av program från andra medlemsstater för närvarande försvåras av ett antal olikheter i nationell upphovsrättslagstiftning. I tolfte övervägandet upplyses slutligen att de rättsliga ramarna för skapandet av ett enda audiovisuellt område, såsom föreskrivs i direktiv 89/522, skall kompletteras vad gäller upphovsrätt. I direktiv 93/83 bekräftas således att direktiv 89/552 utsträcker sig till att även omfatta återutsändning av TV-program via kabel. Vad slutligen gäller tillkomsten av direktiv 89/552 bör påpekas att fjärde övervägandet i detta innehåller en uttrycklig hänvisning till Europarådets antagande av Europakonventionen om television över gränserna. Av artikel 3 i konventionen framgår att denna är tillämplig även på TV-program som återutsänds via kabel. Den omständigheten att kabel-TV ännu var en ovanlig företeelse vid den tidpunkt då direktiv 89/552 antogs innebär följaktligen inte att denna verksamhet skall uteslutas från direktivets tillämpningsområde. Tillämpningsområdet för 1987 års dekret Enligt den belgiska regeringen avser artikel 22.2 i 1987 års dekret uteslutande tjänster som tillhandahålls av kabeloperatörer etablerade på Franska gemenskapens område. Dekretet innebär därför inte någon begränsning av den fria rörligheten för utländska sändningar. I detta hänseende bör erinras om domstolens rättspraxis, varav följer att återutsändning via kabel av utländska sändningar är en tjänst av gränsöverskridande karaktär (se bland annat dom av den 26 april 1988, Bond van Adverteerders m. fl., Rec. s. 2085, punkt 15). Av sjätte, sjunde och nionde övervägandet i direktiv 89/552 framgår att detta direktiv just syftar till att avskaffa de hinder för friheten att tillhandahålla tjänster som följer av olikheterna i medlemsstaternas lagstiftning. Den belgiska regeringen kan följaktligen inte vinna framgång med detta argument. Huruvida artikel 22 i 1987 års dekret är förenlig med direktiv 89/552 Den belgiska regeringen har inledningsvis förklarat att en belgisk kabeloperatör måste ha tillstånd av förvaltningen för att kunna återutsända utländska TV-kanalers program. På grundval av denna bestämmelse förhandlar såväl belgiska som utländska TV-kanaler med förvaltningen om avtal på kulturområdet, varigenom de förpliktar sig att avsätta en del av sin budget åt inköp, produktion och samproduktion av europeiska audiovisuella program. Beträffande frågan huruvida artikel 22 i 1987 års dekret är förenlig med direktiv 89/552 har den belgiska regeringen gjort gällande att det av övervägandena och artikel 2.1 i direktivet framgår att en förutsättning för att ett TV-program skall kunna röra sig fritt inom hela gemenskapen är att det överensstämmer med tillämplig lagstiftning i ursprungsstaten, däri inbegripet direktivets bestämmelser. Denna princip innebär att den mottagande medlemsstaten måste kunna pröva om utländska TV-program som är aktuella för återutsändning inom Franska gemenskapens område i Belgien överensstämmer med lagstiftningen i ursprungsstaten och är så beskaffade att artikel 2.2 i direktivet är tillämplig. Denna argumentation kan inte vinna framgång mot bakgrund av systemet i direktiv 89/552 för uppdelning av skyldigheter mellan de medlemsstater varifrån sändningarna härrör och de mottagande medlemsstaterna. I enlighet med artikel 2.1 i direktiv 89/552 skall varje medlemsstat säkerställa att alla TV-sändningar som sänds av programföretag inom dess jurisdiktion, eller av programföretag som omfattas av dess behörighet enligt andra strecksatsen, överensstämmer med den lagstiftning som gäller för sändningar avsedda för allmänheten i denna medlemsstat. Enligt artikel 3.2 i samma direktiv skall medlemsstaterna även säkerställa att TV-programföretag inom deras jurisdiktion uppfyller bestämmelserna i direktivet. Enligt artikel 2.2 i direktiv 89/552 skall medlemsstaterna säkerställa fri mottagning och får inte begränsa återutsändning inom sina territorier av TV-sändningar från andra medlemsstater av skäl som omfattas av direktivet. Därav följer, å ena sidan, att det endast åligger den medlemsstat varifrån sändningarna härrör att kontrollera tillämpningen av ursprungsstatens lagstiftning i fråga om TV-sändningar och att tillse att bestämmelserna i direktiv 89/552 följs. Mottagarstaten har, å andra sidan, inte rätt att utöva någon egen kontroll i detta avseende. Denna tolkning vinner stöd genom övervägandena i ingressen till direktiv 89/552. Enligt tionde övervägandet skall alla inskränkningar i friheten att tillhandahålla sändningstjänster inom gemenskapen avskaffas enligt fördraget. Enligt tolfte och fjortonde övervägandet är det i detta hänseende nödvändigt och tillräckligt att alla sändningar följer såväl lagen i den medlemsstat varifrån de härrör som bestämmelserna i direktivet. Enligt femtonde övervägandet är skyldigheten för den medlemsstat varifrån sändningarna härrör att verifiera att dessa följer nationella lagar, samordnade genom direktiv 89/552, enligt gemenskapsrätten tillräcklig för att garantera fri rörlighet för sändningar, utan att det i de mottagande medlemsstaterna behöver ske en andra kontroll på samma grunder. Endast i fall som avses i artikel 2.2 andra meningen, vartill hänvisas i senare hälften av femtonde övervägandet i direktiv 89/552, får en medlemsstat på de villkor som anges i denna bestämmelse undantagsvis inställa återutsändning av TV-sändningar. Om en medlemsstat anser att en annan medlemsstat har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt direktivet, kan den för övrigt, såsom kommissionen med rätta har påpekat, väcka talan om fördragsbrott med stöd av artikel 170 i EG-fördraget eller uppfordra kommissionen att med stöd av artikel 169 i fördraget själv vidta åtgärder mot den medlemsstaten. Därvid bör erinras om att domstolen i fast rättspraxis har funnit att en medlemsstat inte kan tillåta sig att ensidigt vidta tillrättaläggande åtgärder eller skyddsåtgärder som syftar till att undanröja en annan medlemsstats eventuella överträdelse av gemenskapsrättens regler (dom av den 13 november 1964, kommissionen mot Luxemburg och Belgien, 90/63 och 91/63, Rec. s. 1217 , av den 25 september 1979, kommissionen mot Frankrike, 232/78, Rec. s. 2729, punkt 9 , och av den 23 maj 1996, Hedley Lomas, C-5/94, REG s. I-2553, punkt 20 ). Den belgiska regeringen har vidare framhållit att dessa förfaranden inte är ägnade att i förevarande fall säkerställa att bestämmelserna i direktiv 89/552 och den nationella lagstiftningen i fråga om TV-sändningar avsedda för allmänheten efterlevs i den medlemsstat varifrån sändningarna härrör, eftersom TV-sändningar till sin natur är omedelbara händelser som kan orsaka irreparabel skada. I detta hänseende är det tillräckligt att, i likhet med vad som redan anförts i punkt 34 ovan, påpeka att artikel 2.2 andra meningen i direktiv 89/552 endast medger att en medlemsstat interimistiskt ställer in återutsändning av TV-sändningar på de villkor som anges i denna bestämmelse. Den mottagande medlemsstaten kan med stöd av artikel 186 i EG-fördraget vidare begära att domstolen förordnar om interimistiska åtgärder i ett mål som anhängiggjorts vid denna med stöd av artikel 170 i EG-fördraget. Den belgiska regeringen har i andra hand anfört att 1987 års dekret inte hindrar den fria rörligheten för sändningar från andra medlemsstater, då såväl belgiska som utländska TV-kanaler förhandlar fritt om avtalen med förvaltningen och dessa avtal härigenom utgör ett lämpligt medel att främja utvecklingen av sådan europeisk audiovisuell produktion som avses i artiklarna 4 och 5 i direktiv 89/552. Eftersom ramen för avtalsvillkoren fastställts i en förordning av den 22 december 1988 (Moniteur belge 1989, s. 4896; 1992, s. 6532), skulle förvaltningen inte ha ett sådant utrymme för skönsmässig bedömning att den på egen hand kunde fastställa dessa villkor, vartill kommer att avtalsvillkoren för förhandsbesked måste underställas Conseil supérieur de l'audiovisuel. Därvid bör först påpekas att det av nyssnämnda förordning framgår att avtalen inte kan betraktas såsom avtal varom parterna kan ”förhandla fritt”, eftersom tillstånd för distribution av utländska kanalers program inte medges med mindre de i förordningen angivna villkoren är uppfyllda och sedan närmare bestämmelser om dessa införts i avtalen. Beträffande det argumentet att avtalen skulle vara ett lämpligt medel för att genomföra artiklarna 4 och 5 i direktiv 89/552 bör vidare erinras om att det ankommer på den medlemsstat varifrån sändningarna härrör — såsom redan konstaterats i punkt 34 i denna dom — att säkerställa att bestämmelserna i direktivet efterlevs, däri inbegripet artiklarna 4 och 5, och att det därmed inte är tillåtet för den mottagande medlemsstaten att på denna punkt tillämpa egna kriterier på sändningar från andra medlemsstater. Artikel 10 i Europakonventionen angående skydd för de mänskliga rättigheterna och de grundläggande friheterna Den belgiska regeringen har gjort gällande att det i artikel 10.1 andra meningen i Europakonventionen angående skydd för de mänskliga rättigheterna och de grundläggande friheterna uttryckligen föreskrivs att det för programföretag, och därmed i än högre grad för kabel-TV-operatörer, är möjligt att införa ett tvingande tillståndssystem. Detta argument kan inte godtas. Även om ett tvingande tillståndssystem inom TV-sektorn inte strider mot artikel 10 i konventionen, är detta, såsom kommissionen med rätta har påpekat, inte en omständighet som hindrar att ett sådant system strider mot gemenskapsrätten. Artikel 128 i EG-fördraget Den belgiska regeringen har framhållit att det system som infördes genom 1987 års dekret, vars syfte var att förverkliga vissa kulturella mål, är befogat, eftersom direktiv 89/552, särskilt artiklarna 4 och 5 i detta, skall tolkas mot bakgrund av bestämmelserna om kultur i artikel 128 i fördraget, vilken artikel införts i EG-fördraget genom Fördraget om Europeiska unionen. Inte heller detta argument kan godtas. Därvid bör påpekas att det av sjuttonde och tolfte övervägandet i direktiv 89/552 framgår att också direktivet har en kulturell målsättning, som bland annat ligger till grund för ordningen i artiklarna 4 och 5. Det är förvisso sant att gemenskapen enligt artikel 128.1 i fördraget skall bidra till kulturens utveckling i medlemsstaterna med respekt för dessas nationella och regionala mångfald samtidigt som den skall framhäva det gemensamma kulturarvet. Det är också sant att gemenskapen enligt punkt 4 skall beakta de kulturella aspekterna då den handlar enligt andra bestämmelser i fördraget. Det finns emellertid inte något i denna artikel som ger mottagarstaten befogenhet att med avvikelse från det system som införts genom direktiv 89/552 låta sändningar från en annan medlemsstat undergå förnyad kontroll. Subsidiaritetsprincipen Den belgiska regeringen har gjort gällande att den med stöd av subsidiaritetsprincipen i artikel 3b andra stycket i EG-fördraget är fri att ingripa i kulturella frågor så länge den inte undandrar sig sina förpliktelser mot gemenskapen. Såsom redan fastslagits i punkt 34 i denna dom är medlemsstaterna skyldiga att i enlighet med artikel 2.2 i direktiv 89/552 säkerställa fri mottagning utan att begränsa återutsändning inom sina territorier av TV-sändningar från andra medlemsstater, såvitt avser de områden som har samordnats genom direktivet. Därav följer, vilket den belgiska regeringen för övrigt själv har tillstått, att en medlemsstat inte kan undandra sig denna förpliktelse i direktiv 89/552 genom att åberopa artikel 3b andra stycket i fördraget. Bevarande av mångfalden inom medierna Den belgiska regeringen har vidare anfört att det system som införts genom artikel 22.2 i 1987 års dekret är befogat med hänsyn till allmänintresset — i den del kulturpolitiken inte omfattas av det samordnade området i direktiv 89/552 — eftersom det bland annat möjliggör för förvaltningen att genom avtal med belgiska och utländska TV-kanaler bevara mångfalden inom medierna. Den har därvid hänvisat till domstolens domar av den 25 juli 1991 i målen Stichting Collectieve Antennevoorziening Gouda m. fl. ( C-288/89, Rec. s. I-4007 ) och kommissionen mot Nederländerna ( C-353/89, Rec. s. I-4069 ), vari domstolen uttryckligen förklarade att kulturpolitik som är avsedd att skydda yttrandefriheten i tidningar, radio och TV för exempelvis olika sociala, kulturella, religiösa och filosofiska strömningar i en medlemsstat kan vara ett sådant oeftergivligt krav med hänsyn till allmänintresset som gör det befogat att begränsa friheten att tillhandahålla tjänster enligt artikel 59 i EG-fördraget. I motsats till vad kommissionen har hävdat är det inte nödvändigt att undersöka om artikel 10 och följande artiklar i direktiv 89/552, däribland särskilt artiklarna 10.1, 11.1, 17.1 a och 19, utgör en uttömmande reglering av detta område. Det är tillräckligt att, i likhet med vad generaladvokaten anfört i punkt 65 i förslaget till avgörande, påpeka att den belgiska regeringen inte tillfredsställande har visat att kravet på förhandstillstånd var nödvändigt och proportionerligt för att slå vakt om mångfalden på det audiovisuella området eller mediernas mångfald i allmänhet. Direktiv 93/83 Den belgiska regeringen har slutligen gjort gällande att direktiv 89/552 inte får leda till att TV-programmens fria rörlighet gynnas i strid med den upphovsrättsliga lagstiftningen, eftersom direktiv 93/83 ålägger medlemsstaterna att säkerställa att återutsändning via kabel av program från andra medlemsstater överensstämmer med bestämmelserna om upphovsrätt och närstående rättigheter. Såsom generaladvokaten har förklarat i punkt 57 i förslaget till avgörande är det i detta avseende tillräckligt att påpeka att den belgiska regeringen inte har anfört någon omständighet som visar att upphovsrätten inte kan skyddas genom mindre ingripande åtgärder än ett krav på förhandstillstånd för återutsändning. Talan skall följaktligen bifallas i den del som avser den första anmärkningen. Andra anmärkningen: artikel 26 och artikel 26 b i 1987 års dekret I artikel 26 i dekretet föreskrivs följande: ”... 2. Programföretag som uppfyller förvaltningens villkor enligt artikel 22.2 får, sedan förvaltningen uttryckligen beviljat förhandstillstånd, sända reklaminslag som är särskilt avsedda för TV-publiken inom Franska gemenskapen. 3. Förvaltningen skall fastställa de villkor på vilka RTBF och de programföretag som avses i punkterna 1 och 2 får förse sina program med reklaminslag. Dessa villkor skall särskilt avse förfaranden som gör det möjligt för dessa programföretag att bidra till att främja Franska gemenskapens och Europeiska gemenskapernas medlemsstaters audiovisuella produktion av kulturella verk, att bibehålla och utveckla audiovisuell mångfald med avseende på Franska gemenskapens kanaler samt att bibehålla och utveckla mångfalden med avseende på tidningar av betydelse för opinionsbildningen eller allmänupplysningen i Franska gemenskapen. 4. Reklam får inte strida mot lag, dekret eller förordning med bestämmelser om reklam i allmänhet eller om reklam för viss vara eller tjänst; ej heller får den strida mot artikel 27 och 27 g. Programföretag som avses i punkt 2 i denna artikel skall, innan tillstånd att sända reklaminslag som är särskilt avsedda för TV-publiken inom Franska gemenskapen beviljas, förplikta sig att följa de normer och regler för reklam som avses i första stycket i denna punkt.” I artikel 26 b i dekretet föreskrivs följande: ”1. Sedan förvaltningen uttryckligen beviljat förhandstillstånd, får [RTBF] och de programföretag som avses i artikel 26.1 och 26.2 sända försäljningsprogram. 2. [RTBF] och programföretag med tillstånd skall åtaga sig hela ansvaret för utsändningen av försäljningsprogram jämte hela ansvaret för att villkoren i detta dekret och dess tillämpningsföreskrifter är uppfyllda. [punkt 3—7: Bestämmelser om TV-försäljning] [punkt 8: Om årsberättelser från programföretag med tillstånd avseende TV-försäljningsverksamhet].” Enligt kommissionen är det system som införts genom artiklarna 26 och 26 b i 1987 års dekret, vilket rör tillståndsgivning i fråga om programföretag i andra medlemsstater vid utsändning av reklaminslag och försäljningsprogram särskilt avsedda för TV-publiken inom Franska gemenskapen på bland annat det villkoret att programföretagen bidrar till att stödja TV-kanaler och tidningar inom Franska gemenskapen, ännu mer restriktivt än det allmänna systemet i artikel 22 i dekretet. Förstnämnda system skulle därför i ännu högre grad strida mot artikel 2.2 i direktiv 89/552. Den belgiska regeringen har påpekat att alla TV-kanaler som från en annan medlemsstat sänder reklaminslag särskilt avsedda för TV-publiken inom Franska gemenskapen antingen står under belgisk jurisdiktion eller, i realiteten, kringgår de föreskrifter som är tillämpliga inom Franska gemenskapen. Artikel 26 och 26 b avser det specifika förhållandet att mottagarstatens nationella bestämmelser kringgås. Utländska TV-kanaler som särskilt riktar sig till TV-publiken inom Franska gemenskapen skulle följaktligen inte kunna åberopa artikel 2.2 i direktiv 89/552. Den belgiska regeringen har hänvisat till dom av den 3 december 1974 i målet Van Binsbergen ( 33/74, Rec. s. 1299 ) och av den 5 oktober 1994 i målet TV10 ( C-23/93, Rec. s. I-4795 ), i vilka domstolen fann att medlemsstaterna kan vidta åtgärder mot företag som kringgår nationella bestämmelser. I detta hänseende bör inledningsvis påpekas att artikel 26 och 26 b i 1987 års dekret generellt avser det förhållandet att programföretag i andra medlemsstater kringgår lagstiftningen i den mottagande medlemsstaten. Till grund för dessa föreskrifter ligger, såsom den belgiska regeringen själv har framhållit, antagandet att det förhållandet att programföretag i andra medlemsstater sänder reklaminslag och försäljningsprogram särskilt avsedda för TV-publiken inom Franska gemenskapen i sig innebär att lagstiftningen i den mottagande medlemsstaten kringgås. Denna Standpunkt kan inte vinna anslutning. Det är inte nödvändigt att pröva om en medlemsstat sedan direktiv 89/552 utfärdats ännu har rätt att med stöd av artikel 59 i fördraget vidta åtgärder i avsikt att förhindra att den genom fördraget skyddade friheten utnyttjas av någon som med hela eller större delen av sin verksamhet riktad mot denna medlemsstat tillhandahåller tjänster i syfte att undgå de bestämmelser som skulle ha varit tillämpliga om denne hade varit etablerad på den statens område (se de ovan nämnda domarna i målen Van Binsbergen, punkt 13, och TV 10, punkt 20, och dom av den 16 december 1992, kommissionen mot Belgien, C-211/91, Rec. s. I-6757, punkt 12 ). Det är tillräckligt att konstatera att det under alla omständigheter förhåller sig så, att denna rättspraxis inte ger en medlemsstat rätt att generellt utesluta möjligheten att tillhandahålla vissa tjänster genom operatörer som är etablerade i andra medlemsstater, eftersom motsatsen skulle betyda att den friheten att tillhandahålla tjänster avskaffades (se ovannämnda dom av den 16 december 1992 i målet kommissionen mot Belgien, punkt 12). Talan skall följaktligen bifallas i den del som avser den andra anmärkningen. Huruvida artikel 2.2 i direktiv 89/552 har åsidosatts inom Flamländska gemenskapen Tredje anmärkningen: artiklarna 3, 5 och 10 i dekretet av den 4 maj 1994 Inledningsvis bör erinras om innehållet i ovannämnda dom av den 16 december 1992 i målet kommissionen mot Belgien, vilket rörde en talan om fördragsbrott med anledning av artiklarna 3 och 4 i Flamländska gemenskapens dekret av den 28 januari 1987 om utsändning av program i ljud och bild via radio- och kabel-TV-nät och om godkännande av TV-bolag som inte är offentliga {Moniteur belge av den 19 mars 1987, s. 4196, nedan kallat dekretet av den 28 januari 1987). Domstolen förklarade i den domen att Konungariket Belgien hade underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt artiklarna 59 och 60 i fördraget genom att uppställa krav på förhandstillstånd, vilket kunde förenas med vissa villkor, för sådan utsändning via distributionsnät av TV-program som ingår i icke offentliga program tjänster i andra medlemsstater. Den 4 maj 1994 antog Flamländska gemenskapen ett dekret om dels radio-och kabel-TV-nät jämte tillståndskraven för upprättande och brukande av sådana nät, dels främjandet av sändning och produktion av TV-program (Moniteur belge av den 4 juni 1994, s. 15434/15440, nedan kallat dekretet av den 4 maj 1994). Artiklarna 3, 5 och 10 i nyssnämnda dekret har följande innehåll: ”Artikel 3 Det är förbjudet att upprätta och bruka radio-och kabel-TV-nät utan tillstånd av den flamländska regeringen i enlighet med de villkor som anges i detta dekret. Ytterligare villkor kan fastställas av den flamländska regeringen. Vid överträdelse av bestämmelserna i detta dekret eller tillämpningsföreskrifterna kan tillståndet återkallas eller upphävas på villkor som fastställs av den flamländska regeringen. Artikel 5 1.   Tillstånd som avses i artikel 3 kan endast medges juridiska personer. 2.   I tillståndshandlingen skall finnas uppgift om brukningsområdet samt vilka program som får återutsändas och vilka tjänster som får erbjudas. Varje ändring som berör återutsändning av ett nytt radio-eller TV-program eller erbjudande av nya tjänster skall underställas den flamländska regeringen för godkännande; denna har att pröva om samtliga villkor som fastställts i detta dekret är uppfyllda. Beslut om godkännande eller avslag skall delges kabeloperatören inom fyra månader från det att framställningen inkom. Om ändringen godkänns, får kabeloperatören genomföra denna från dagen för delgivning av beslutet eller vid utgången av den frist som fastställs i beslutet. ... 6.   Kabeloperatör som vid den tidpunkt då detta dekret träder i kraft har tillstånd som beviljats med stöd av den kungliga kungörelsen av den 24 december 1966 om distributionsnät för utsändning till tredje mans bostad får, på villkor att denne uppfyller bestämmelserna i detta dekret och dess tillämpningsföreskrifter, behålla detta tillstånd så länge som giltighetstiden varar. Artikel 10 1.   På radio-och kabel-TV-nätet skall kabeloperatören vidaresända följande program i sin helhet: [belgiska program] 2.   Utan att det påverkar tillämpningen av bestämmelserna i punkt 1 får kabeloperatören återutsända följande program på radio-och kabel-TV-nätet: [Nr 1—3: belgiska program] Nr 4. Program i ljud och bild som utsänds av programföretag med tillstånd av regeringen i en annan medlemsstat i Europeiska unionen än Belgien, såvitt vederbörande programföretag i denna medlemsstat omfattas av kontrollen av de programföretag som riktar sig till allmänheten i samma stat och denna kontroll faktiskt avser efterlevnaden av europeisk rätt, särskilt vad gäller upphovsrätten och denna närstående rättigheter samt Europeiska unionens internationella åtaganden, och såvitt vederbörande programföretag och de program som detta sänder inte strider mot allmän ordning, sedlighet och allmän säkerhet inom Flamländska gemenskapen. [Nr 5: program från tredje land] [Nr 6—7: radioprogram]” Artikel 3 i dekretet av den 28 januari 1987 är upphävd genom artikel 25.1 i dekretet av den 4 maj 1994. Upptagande till sakprövning Talan skall enligt den belgiska regeringen avvisas i den del som rör Flamländska gemenskapens bestämmelser, eftersom det motiverade yttrandet av den 10 januari 1994 avser dekretet av den 28 januari 1987, medan talan avser det nya dekretet av den 4 maj 1994. I detta avseende har den belgiska regeringen för det första gjort gällande att kommissionen har åsidosatt artikel 169 i fördraget genom att inte innan talan väcktes bereda den belgiska regeringen tillfälle att lämna synpunkter på de anmärkningar som nu framförs i kommissionens ansökan. Vidare skulle kommissionen inte ha beaktat lagstiftningen i det skick den befann sig vid tidpunkten för det motiverade yttrandets avgivande. Slutligen skulle det motiverade yttrandet inte innehålla samma överväganden och grunder som nämnda ansökan. Kommissionen har genmält att föremålet för tvisten, dvs. överträdelsen av bestämmelserna i artikel 2.2 i direktiv 89/552, alltjämt är detsamma, då även den nya regleringen innehåller föreskrifter om krav på förhandstillstånd och då den gör gällande att regleringen strider mot artikel 2.2 i direktiv 89/552 på samma grunder som tidigare. Den har därvid hänvisat till domen av den 17 november 1992 i målet kommissionen mot Grekland ( C-105/91, Rec. s. I-5871 ). Det är riktigt att domstolen i rättspraxis har fastslagit att föremålet för en talan som väcks med stöd av artikel 169 i fördraget avgränsas genom det administrativa förfarande som avses i samma bestämmelse och att kommissionens motiverade yttrande och talan följaktligen måste grundas på samma anmärkningar (se den ovan nämnda domen i målet kommissionen mot Grekland, punkt 12). Detta krav sträcker sig emellertid inte så långt att det i samtliga fall är nödvändigt att de nationella bestämmelser som nämns i det motiverade yttrandet fullständigt överensstämmer med dem som förekommer i ansökan. Då lagstiftningen ändras mellan dessa två skeden i förfarandet är det tillräckligt att det system som införts genom den under det administrativa förfarandet omstridda lagstiftningen bibehålls i sin helhet genom de nya bestämmelser som medlemsstaten utfärdar efter det motiverade yttrandet och som sedermera utgör föremålet för talan (se dom av den 1 december 1965, kommissionen mot Italien, 45/64, Rec. s. 1057 , och av den 5 juli 1990, kommissionen mot Belgien, C-42/89, Rec. s. I-2821 samt punkt 13 i den ovan nämnda domen i målet kommissionen mot Grekland). I föreliggande fall framgår av det motiverade yttrandet att kommissionens kritik under det administrativa förfarandet avsåg kravet på förhandstillstånd enligt dekretet av den 28 januari 1987 i fråga om överföring av sändningar av TV-programföretag i andra medlemsstater. Av redogörelsen i ansökan kan utläsas att kommissionen även i förevarande mål för talan om detta system. Kommissionen har i det motiverade yttrandet för övrigt redan uppgivit att förslaget till nytt dekret, som framställts den 5 juli 1991, inte kunde anses vara tillräckligt i detta avseende. Följaktligen finns anledning att fastslå att kommissionen inte har ändrat sin talan genom att i ansökan anmärka på bestämmelserna i dekretet av den 4 maj 1994 och att den inte har överträtt bestämmelserna i artikel 169 i fördraget. Talan skall därmed upptas till prövning. Den belgiska regeringen har vidare gjort gällande att dekretet av den 4 maj 1994 innebär att tillståndskravet har ersatts av en enkel anmälningsskyldighet och att ansökan av denna anledning inte överensstämmer med det motiverade yttrandet. Det är i detta hänseende tillräckligt att påpeka att detta argument rör målet i sak, eftersom det inte kan prövas med mindre det sker en bedömning av det anmälningssystem som har införts genom dekretet av den 4 maj 1994. Prövningen av målet i sak Dekretet av den 4 maj 1994 innebär enligt kommissionens uppfattning att det tidigare kravet på förhandstillstånd bibehålls, eftersom det i artikel 10.2.4 uppställs tre villkor för återutsändning av program från andra medlemsstater. För dessa program erfordras för det första ett tillstånd av regeringen i någon annan medlemsstat. Programföretaget, tillika programmens upphovsman, skall för det andra stå under samma medlemsstats kontroll. Programmen får för det tredje inte äventyra den allmänna ordningen, sedligheten och den allmänna säkerheten. Enligt artikel 5.2 i dekretet av den 4 maj 1994 ankommer det på den flamländska regeringen att kontrollera att dessa villkor efterlevs och att medge eller vägra återutsändning. Kommissionen anser att tillståndskravet är oförenligt med artikel 2.2 i direktiv 89/552 av det skälet att denna bestämmelse inte ger medlemsstater i vilka återutsändning sker rätt att kontrollera om den medlemsstat varifrån sändningen härrör har fullgjort sina skyldigheter enligt direktivet på ett korrekt sätt. Mot detta har den belgiska regeringen i första hand invänt att dekretet av den 4 maj 1994 endast innehåller föreskrifter om ett anmälningsförfarande som syftar till att fastställa huruvida sändningstjänsten hör till gemenskapen eller ej för att pröva huruvida denna tjänst skall komma i åtnjutande av den genom direktiv 89/552 skyddade friheten att tillhandahålla tjänster. I detta avseende kan konstateras att artiklarna 3 och 5 i dekretet av den 4 maj 1994 innehåller en uttrycklig hänvisning till det tillstånd som krävs för att upprätta eller bruka ett radio-eller kabel-TV-nät. I enlighet med artikel 3 i samma dekret beviljas sådant tillstånd på de villkor som anges i dekretet, däri inbegripet kraven i artikel 10.2.4 rörande program från andra medlemsstater. I artikel 5.2 föreskrivs dessutom att tillståndshandlingen skall innehålla uppgift om bland annat de program som får återuts ändas. Den belgiska regeringen har i andra hand gjort gällande att direktiv 89/552 endast innebär en samordning av vissa områden i medlemsstaternas lagstiftning i fråga om television, varför medlemsstaterna ännu har behörighet att pröva om sändningarna har faktisk anknytning till den medlemsstat varifrån de härrör och där undergår faktisk kontroll. Därigenom skulle kunna undvikas att programföretag utan verklig anknytning till en medlemsstat har möjlighet att missbruka friheten att tillhandahålla tjänster. Den belgiska regeringen har tillagt att tillståndet enligt artikel 10.2.4 i dekretet av den 4 maj 1994 inte är förknippat med någon ingående kontroll. Varje gång som en kabeloperatör anmäler att denne ämnar återutsända ett nytt utländskt program, måste myndigheterna ändå identifiera den sändande medlemsstaten och pröva om denna är det land som har ”jurisdiktion” över programföretaget. Det är nämligen endast dessa företag som åtnjuter den fria rörligheten över gränserna som säkerställs genom direktiv 89/552. Detta argument kan inte godtas. Såsom redan har konstaterats i punkt 34 i denna dom åligger det endast den medlemsstat varifrån sändningarna härrör att säkerställa att bestämmelserna i direktiv 89/552 följs av programföretagen inom dess jurisdiktion. Även om ifrågavarande bestämmelser i dekretet av den 4 maj 1994 endast har till syfte att införa ett system som gör det möjligt att erhålla viss bekräftelse, går kravet på förhandstillstånd, såsom utgörande ett allvarligt hinder för den fria rörligheten för sändningar inom gemenskapen som införts genom direktivet, utöver vad som är nödvändigt för att kunna konstatera att sändningarna i fråga härrör från en annan medlemsstat. Den belgiska regeringen har i sista hand gjort gällande att det ankommer på den mottagande medlemsstaten att, inom vissa gränser, kontrollera att ursprungsstaten utövar en faktisk kontroll av att direktivet efterlevs, eftersom ändamålet med direktiv 89/552 är att genomföra nödvändig samordning för att mellan medlemsstaterna skapa ett sådant ömsesidigt förtroende att TV-sändningar kan röra sig fritt över gränserna. I detta hänseende bör erinras om att medlemsstaterna skall visa varandra ett ömsesidigt förtroende vad beträffar de kontroller som utförs på deras respektive territorium (se dom av den 25 januari 1977, Bauhuis, T-46/76, Rec. s. 59, punkt 22 , och domen i det ovan nämnda målet Hedley Lomas, punkt 19). Om en medlemsstat anser att en annan medlemsstat har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt direktivet, kan den, såsom domstolen redan har påpekat i punkt 36 i denna dom, väcka talan om fördragsbrott med stöd av artikel 170 i fördraget eller uppfordra kommissionen att med stöd av artikel 169 i fördraget själv vidta åtgärder mot den medlemsstaten. Beträffande det argument som den belgiska regeringen tror sig kunna härleda ur direktiv 93/83, enligt vilket direktiv 89/552 inte får medföra att TV-programmens fria rörlighet gynnas i strid med lagstiftningen om upphovsrätt, hänvisas till punkt 57 i denna dom. Den belgiska regeringen har i sista hand anfört att den mottagande medlemsstaten får kontrollera att sändningar som härrör från andra medlemsstater inte hotar den allmänna ordningen, sedligheten eller den allmänna säkerheten, eftersom fördraget medger inskränkningar i friheten att tillhandahålla tjänster när inskränkningarna grundas på dessa giltiga intressen och någon samordning av medlemsstaternas lagstiftning på detta område inte har skett genom direktiv 89/552. I detta hänseende bör i likhet med vad generaladvokaten har anfört i punkterna 100 och 101 i förslaget till avgörande påpekas att direktiv 89/552 rör områden som omfattas av allmän ordning, sedlighet och allmän säkerhet. I den mån dessa föreskrifter inte utgör en uttömmande reglering, medför skyddet för nämnda intressen i varje fall inte att det kan anses vara befogat att införa ett generellt system med krav på förhandstillstånd, vilket skulle innebära att friheten att tillhandahålla tjänster avskaffades (se den ovan nämnda domen av den 16 december 1992 i målet kommissionen mot Belgien, punkt 12). Talan skall således bifallas i den del som avser den tredje anmärkningen. Huruvida direktivet har införlivats för den tvåspråkiga Huvudstadsregionen Bryssels vidkommande (fjärde anmärkningen) Såvitt gäller den tvåspråkiga Huvudstadsregionen Bryssel har Konungariket Belgien enligt kommissionens uppfattning underlåtit att inom de fastställda fristerna anta de bestämmelser som är nödvändiga för att följa artikel 2.2 i direktiv 89/552. I svaromålet har den belgiska regeringen i detta avseende uppgivit att direktiv 89/552, såvitt gäller denna region, har införlivats genom lagen av den 30 mars 1995. I enlighet med artikel 25 i direktiv 89/552 skall medlemsstaterna sätta i kraft de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa direktivet senast den 3 oktober 1991 och genast informera kommissionen om detta. Då direktiv 89/552 inte har införlivats inom den i artikel 25 i samma direktiv fastställda fristen, skall talan bifallas även i den del som avser denna anmärkning. Huruvida direktivet har införlivats för Tyskspråkiga gemenskapens vidkommande (femte anmärkningen) Såvitt gäller Tyskspråkiga gemenskapen har Konungariket Belgien enligt kommissionens uppfattning underlåtit att inom de fastställda fristerna anta de bestämmelser som är nödvändiga för att följa artikel 2.2 i direktiv 89/552. Den belgiska regeringen har genmält att återutsändningen av TV-sändningar inom Tyskspråkiga gemenskapen är helt fri, oavsett programmens härkomst och innehåll, eftersom Tyskspråkiga gemenskapen saknar möjlighet att lagstiftningsvägen begränsa den fria rörligheten i fråga om sändningar. Den har i detta avseende påpekat att den kungliga kungörelsen av den 24 december 1966 inte längre gäller, eftersom den rättsliga grunden för denna kungörelse, närmare bestämt artikel 13 i lagen av den 26 januari 1960, har upphävts genom artikel 30 i lagen av den 13 juli 1987. Även om Tyskspråkiga gemenskapen saknar möjlighet att lagstiftningsvägen begränsa den fria rörligheten för sändningar från andra medlemsstater, krävs det enligt kommissionens uppfattning inte desto mindre att ett direktiv införlivas med sådan precision och klarhet att de som berörs därav kan få full kännedom om sina rättigheter i överensstämmelse med rättssäkerhetskravet. Talan kan inte vinna bifall såvitt avser denna anmärkning. Det är i detta hänseende tillräckligt att påpeka att kommissionen varken har åberopat någon föreskrift eller faktisk omständighet som visar att friheten att ta emot och överföra sändningar från andra medlemsstater enligt artikel 2.2 i direktiv 89/552 inte skulle vara skyddad inom Tyskspråkiga gemenskapen. Huruvida artiklarna 14 och 15 i direktiv 89/552 har införlivats på ett korrekt sätt för Franska gemenskapens vidkommande (sjätte anmärkningen) Såvitt gäller Franska gemenskapen har Konungariket Belgien enligt kommissionens uppfattning underlåtit att införliva artiklarna 14 och 15 i direktiv 89/552 på ett korrekt sätt. Den belgiska regeringen har inte bestritt riktigheten av denna anmärkning. Vid sådant förhållande finns anledning att bifalla kommissionens talan i den del som avser den sjätte anmärkningen. Av det ovan anförda följer sammantaget att Konungariket Belgien har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt direktiv 89/552, särskilt enligt artiklarna 2, 14 och 15 i detta, genom — att för Franska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den franskspråkiga regionen med krav på förhandstillstånd för att via kabel återutsända TV-sändningar från andra medlemsstater, — att för Franska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den franskspråkiga regionen med krav på uttryckligt och villkorat förhandstillstånd för att via kabel återutsända sådana TV-sändningar från andra medlemsstater som innehåller reklam eller försäljningsprogram särskilt avsedda för TV-publiken inom Franska gemenskapen, — att för Flamländska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den nederländskspråkiga regionen med krav på förhandstillstånd för att via kabel återutsända TV-sändningar från andra medlemsstater, — att för den tvåspråkiga Huvudstadsregionen Bryssels vidkommande inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa artikel 2.2 i direktivet, och — att för Franska gemenskapens vidkommande inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att helt följa artiklarna 14 och 15 i direktivet. Rättegångskostnader Enligt artikel 69.2 i rättegångsreglerna skall tappande part förpliktas att ersätta rättegångskostnaderna, om detta har yrkats. Eftersom svaranden i väsentlig mån har tappat målet, skall denne ersätta rättegångskostnaderna. På dessa grunder beslutar DOMSTOLEN följande dom: 1) Konungariket Belgien har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt rådets direktiv 89/552/EEG av den 3 oktober 1989 om samordning av vissa bestämmelser som fastställts i medlemsstaternas lagar och andra författningar om utförandet av sändningsverksamhet för television, särskilt enligt artiklarna 2, 14 och 15 i detta, genom — att för Franska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den franskspråkiga regionen med krav på förhandstillstånd för att via kabel återutsända TV-sandningar från andra medlemsstater, — att för Franska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den franskspråkiga regionen med krav på uttryckligt och villkorat förhandstillstånd för att via kabel återutsända sådana TV-sändningar från andra medlemsstater som innehåller reklam eller försäljningsprogram särskilt avsedda för TV-publiken inom Franska gemenskapen, — att för Flamländska gemenskapens vidkommande bibehålla en reglering i den nederländskspråkiga regionen med krav på förhandstillstånd för att via kabel återutsända TV-sändningar från andra medlemsstater, — att för den tvåspråkiga Huvudstadsregionen Bryssels vidkommande inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa artikel 2.2 i direktiv 89/552, och — att för Franska gemenskapens vidkommande inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att helt följa artiklarna 14 och 15 i direktiv 89/552. 2) Talan ogillas i övrigt. 3) Konungariket Belgien skall ersätta rättegångskostnaderna. Rodríguez Iglesias Kakouris Edward Puissochet Hirsch Mancini Moitinho de Almeida Kapteyn Gulmann Murray Jann Ragnemalm Sevón Avkunnad vid offentligt sammanträde i Luxemburg den 10 september 1996. R. Grass Justitiesekreterare G. C. Rodríguez Iglesias Ordförande ( *1 ) Rättcgångsspräk: franska.

61997CJ0354

fr

Motifs de l'arrêt 1 Par requête déposée au greffe de la Cour le 14 octobre 1997, la Commission des Communautés européennes a introduit, en vertu de l'article 169 du traité CE, un recours visant à faire constater que, en ne mettant pas en vigueur, dans les délais prescrits, les dispositions législatives, réglementaires et administratives comprenant, le cas échéant, d'éventuelles sanctions nécessaires pour se conformer aux directives - 93/74/CEE du Conseil, du 13 septembre 1993, concernant les aliments pour animaux visant des objectifs nutritionnels particuliers (JO L 237, p. 23), - 94/28/CE du Conseil, du 23 juin 1994, fixant les principes relatifs aux conditions zootechniques et généalogiques applicables à l'importation en provenance des pays tiers d'animaux, de spermes, d'ovules et d'embryons, et modifiant la directive 77/504/CEE concernant les animaux de l'espèce bovine reproducteurs de race pure (JO L 178, p. 66), - 94/39/CE de la Commission, du 25 juillet 1994, établissant une liste des destinations des aliments pour animaux visant des objectifs nutritionnels particuliers (JO L 207, p. 20), - 95/9/CE de la Commission, du 7 avril 1995, modifiant la directive 94/39 (JO L 91, p. 35), et - 95/10/CE de la Commission, du 7 avril 1995, fixant la méthode de calcul de la valeur énergétique des aliments pour chiens et chats visant des objectifs nutritionnels particuliers (JO L 91, p. 39, ci-après, ensemble, les «cinq directives»), et/ou en ne les lui communiquant pas, la République française a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des articles 12 de la directive 93/74, 13 de la directive 94/28, 2 de la directive 94/39, 2 de la directive 95/9 et 3 de la directive 95/10. 2 En vertu de l'article 13 de la directive 94/28, les États membres devaient prendre les dispositions nécessaires pour s'y conformer avant le 1er juillet 1995. Selon les articles 12 de la directive 93/74, 2 de la directive 94/39, 2 de la directive 95/9 et 3 de la directive 95/10, les États membres devaient prendre les dispositions pour s'y conformer au plus tard le 30 juin 1995. Ils devaient, en vertu de ces mêmes dispositions, en informer immédiatement la Commission. 3 Ayant constaté que ces délais étaient arrivés à expiration sans qu'elle ait été informée de l'adoption de mesures de transposition par la République française, la Commission a, par lettre du 27 octobre 1995, conformément à la procédure prévue à l'article 169 du traité, mis le gouvernement français en demeure de lui faire connaître ses observations dans un délai de deux mois à compter de sa réception. 4 Concernant la directive 93/74, le gouvernement français a, par lettre du 24 janvier 1996, répondu qu'un projet de décret avait été rédigé et que sa publication était prévue pour le mois d'avril 1996. Puis, le gouvernement français a communiqué, par lettre du 30 janvier 1996, un projet de décret qui avait pour objet d'assurer la transposition de cette dernière directive. Il a par ailleurs indiqué que sa transposition était prévue pour le mois d'avril 1996. 5 S'agissant de la directive 94/28, le gouvernement français a répondu, par lettre du 24 janvier 1996, que sa transposition était en cours d'élaboration et devait être effectuée au cours du premier trimestre de l'année 1996. 6 S'agissant de la directive 94/39, le gouvernement français a, par lettre du 24 janvier 1996, informé la Commission que l'échéance probable de la procédure de transposition serait le 1er semestre de l'année 1996. Puis, il a, par lettre du 30 janvier 1996, informé la Commission que la transposition de cette directive était prévue pour le mois de mai 1996. 7 En ce qui concerne la directive 95/9, le gouvernement français a, par lettre du 24 janvier 1996, informé la Commission que sa transposition était prévue pour le mois d'avril 1996, en même temps que la directive 93/74. Puis, par lettre du 30 janvier 1996, ce gouvernement a informé la Commission que la transposition interviendrait au mois de mai 1996. 8 Quant à la directive 95/10, le gouvernement français a répondu, par lettre du 24 janvier 1996, que l'échéance probable de sa transposition serait le 1er semestre 1996. Puis, par lettre du 30 janvier 1996, les autorités françaises ont informé la Commission que la transposition de cette directive était prévue pour le mois de mai 1996. 9 N'ayant reçu aucune autre notification, la Commission a adressé à la République française des avis motivés réaffirmant son point de vue selon lequel, en ne prenant pas les dispositions nécessaires pour transposer les cinq directives, cet État avait manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de ces directives. Les avis motivés relatifs aux directives 93/74, 94/28, 94/39 et 95/9 ont été envoyés le 26 novembre 1996. L'avis motivé concernant la directive 95/10 a été envoyé le 22 novembre 1996. 10 En ce qui concerne la directive 94/28, le gouvernement français a informé la Commission, par lettre du 12 mars 1997, qu'un projet de loi visant à la transposer se trouvait en discussion devant le Parlement français. La Commission n'a, par la suite, reçu aucune communication quant au résultat des discussions. 11 Les autres avis motivés sont demeurés sans réponse. 12 La Commission a décidé, dans ces conditions, d'introduire le présent recours. 13 Dans sa défense, le gouvernement français ne conteste pas que les cinq directives n'ont pas été transposées dans les délais prescrits. Il indique cependant que le processus de mise en oeuvre desdites directives est avancé et confirme qu'il va adopter, sans plus tarder, toutes les dispositions nécessaires à leur transposition dans son droit interne. 14 La transposition des cinq directives n'ayant pas été réalisée dans les délais fixés par celles-ci, il y a lieu de considérer comme fondé le recours introduit à cet égard par la Commission. 15 Il convient dès lors de constater que, en ne prenant pas, dans les délais prescrits, les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour se conformer aux directives 93/74, 94/28, 94/39, 95/9 et 95/10, la République française a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des articles 12 de la directive 93/74, 13 de la directive 94/28, 2 de la directive 94/39, 2 de la directive 95/9 et 3 de la directive 95/10. Décisions sur les dépenses Sur les dépens 16 Aux termes de l'article 69, paragraphe 2, du règlement de procédure, toute partie qui succombe est condamnée aux dépens, s'il est conclu en ce sens. La Commission ayant conclu à la condamnation de la République française et celle-ci ayant succombé en ses moyens, il y a lieu de la condamner aux dépens. Dispositif Par ces motifs, LA COUR (première chambre) déclare et arrête: 1 En ne prenant pas, dans les délais prescrits, les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour se conformer aux directives - 93/74/CEE du Conseil, du 13 septembre 1993, concernant les aliments pour animaux visant des objectifs nutritionnels particuliers, - 94/28/CE du Conseil, du 23 juin 1994, fixant les principes relatifs aux conditions zootechniques et généalogiques applicables à l'importation en provenance des pays tiers d'animaux, de spermes, d'ovules et d'embryons, et modifiant la directive 77/504/CEE concernant les animaux de l'espèce bovine reproducteurs de race pure, - 94/39/CE de la Commission, du 25 juillet 1994, établissant une liste des destinations des aliments pour animaux visant des objectifs nutritionnels particuliers, - 95/9/CE de la Commission, du 7 avril 1995, modifiant la directive 94/39, et - 95/10/CE de la Commission, du 7 avril 1995, fixant la méthode de calcul de la valeur énergétique des aliments pour chiens et chats visant des objectifs nutritionnels particuliers, 2 la République française a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des articles 12 de la directive 93/74, 13 de la directive 94/28, 2 de la directive 94/39, 2 de la directive 95/9 et 3 de la directive 95/10. 3 La République française est condamnée aux dépens.

62005TJ0050

pl

Ramy prawne Udzielanie przez Komisję Wspólnot Europejskich zamówień na usługi podlega przepisom części pierwszej tytuł V rozporządzenia Rady (WE, Euratom) nr 1605/2002 z dnia 25 czerwca 2002 r. w sprawie rozporządzenia finansowego mającego zastosowanie do budżetu ogólnego Wspólnot Europejskich (Dz.U. L 248, s. 1, zwanego dalej „rozporządzeniem finansowym”), jak również przepisom rozporządzenia Komisji (WE, Euratom) nr 2342/2002 z dnia 23 grudnia 2002 r. ustanawiającego szczegółowe zasady wykonania rozporządzenia finansowego (Dz.U. L 357, s. 1, zwanego dalej „szczegółowymi zasadami wykonania”) w brzmieniu mającym zastosowanie do okoliczności sprawy. Okoliczności faktyczne leżące u podstaw sporu I – Skomputeryzowany system przepływu produktów objętych podatkiem akcyzowym i nadzoru nad nimi (EMCS) W dniu 16 czerwca 2003 r. Parlament Europejski i Rada Unii Europejskiej przyjęły decyzję nr 1152/2003 w sprawie komputeryzacji przepływu wyrobów objętych podatkiem akcyzowym i nadzoru nad nimi (Dz.U. L 162, s. 5), w której zadeklarowały konieczność ustanowienia skomputeryzowanego systemu przepływu produktów objętych podatkiem akcyzowym i nadzoru nad nimi (EMCS) umożliwiającego państwom członkowskim uzyskiwanie informacji w czasie rzeczywistym dotyczących tych przepływów i przeprowadzanie wymaganych kontroli (motyw 3 decyzji 1152/2003). W art. 1 decyzji nr 1152/2003 mowa jest o utworzeniu EMCS. Ponadto art. 3 ust. 2 decyzji nr 1152/2003 stanowi: „Komisja zapewni, aby w pracy nad wspólnotowymi częściami składowymi skomputeryzowanego systemu zwrócono szczególną uwagę na powtórne wykorzystanie w jak najszerszym zakresie NCTS [nowego skomputeryzowanego systemu tranzytowego] oraz na zapewnienie, aby skomputeryzowany system był zgodny i, jeśli to technicznie możliwe, połączony z NCTS, w celu stworzenia połączonego sytemu komputerowego nadzorowania zarówno wewnątrzwspólnotowego przepływu towarów objętych podatkiem akcyzowym, jak i przepływu towarów objętych podatkiem akcyzowym i towarów objętych innymi podatkami [cłami] i opłatami, pochodzących z państw trzecich lub przywożonych do nich”. Z akt sprawy wynika, że EMCS miał być wprowadzony w czterech fazach w latach 2002–2009 (faza 0 równocześnie z fazami 1, 2 i 3). Faza 0 miała stanowić fazę przejściową ostatecznego utworzenia EMCS. W fazie tej istniejące w dziedzinie podatków akcyzowych systemy informatyczne miały być konserwowane i utrzymane do chwili połączenia ich z EMCS, gdy ten zacznie funkcjonować. Faza 0 miała przebiegać równocześnie z innymi fazami EMCS i zakończyć się, gdy system ten zacznie funkcjonować. Zadania związane z fazą 0 miały być wykonane przez wykonawcę zamówienia Fiscalis Information Technology Systems, specyfikacja, opracowanie, konserwacja i utrzymanie (FITS DEV) (zwanego dalej zamówieniem „FITS DEV”). Faza 1 miała obejmować utworzenie EMCS oraz określenie jego specyfikacji. Specyfikacje te miały zostać przedstawione przez wykonawcę zamówienia Specyfikacje Systemu EMCS (ESS) (zwanego dalej „zamówieniem ESS”). Praca rzeczonego wykonawcy miała zostać ukończona w połowie roku 2005. Wreszcie fazy 2 i 3 miały stanowić fazy opracowania i wdrożenia i być związane z działaniami prowadzonymi przez wykonawcę zamówienia zatytułowanego „Specyfikacja, opracowanie, konserwacja i utrzymanie systemów telematycznych do kontroli przepływu produktów objętych podatkiem akcyzowym we Wspólnocie Europejskiej, podlegających procedurze zawieszenia podatku akcyzowego (EMCS-DEV)‑(TAXUD/2004/AO-004)” (zwanego dalej „spornym zamówieniem”). II – Udzielenie spornego zamówienia W ogłoszeniu o zamówieniu z dnia 20 lipca 2004 r. opublikowanym w Suplemencie do Dziennika Urzędowego Unii Europejskiej (Dz.U. 2004, S 139) Dyrekcja Generalna Komisji ds. Podatków i Unii Celnej (zwana dalej „zainteresowaną DG” lub „instytucją zamawiającą”) ogłosiła otwarty przetarg dotyczący spornego zamówienia. Zamówienie to miało być udzielone na podstawie najkorzystniejszej ekonomicznie oferty, czyli prezentującej najlepszy stosunek jakości do ceny. Nieprzekraczalny termin składania ofert ustalono na dzień 31 sierpnia 2004 r. Punkt 10 specyfikacji załączonych do zaproszenia do składania ofert określał kryteria udzielenia spornego zamówienia w następujący sposób: „10. Kryteria udzielenia zamówienia Zamówienie zostanie udzielone na podstawie najkorzystniejszej ekonomicznie oferty. Następujące kryteria zostaną wzięte pod uwagę przy ocenie ofert: 1.      Jakość proponowanego rozwiązania: 1. – dopasowanie proponowanej strategii do zadań wykonywanych w ramach zamówienia (40%) [odpowiedniość zaproponowanej strategii dla realizacji wymaganych zadań (40/100)] 2. – dopasowanie proponowanych metod, narzędzi, środowiska i procedur związanych z jakością do wykonywanych zadań (30%) [odpowiedniość metod i narzędzi, środowiska i procedur związanych z jakością proponowanych dla realizacji wymaganych zadań (30/100)]. 3. – dopasowanie proponowanej organizacji zespołu do wykonywanych zadań (20%) [odpowiedniość proponowanej organizacji zespołu do realizacji wymaganych zadań (20/100)]. 4. – struktura, przejrzystość oraz kompletność oferty (10/100) Czynnik cenowy będzie brany pod uwagę w przypadku ofert, które uzyskały 60% liczby punktów we wszystkich kryteriach jakościowych łącznie oraz minimalną liczbę (50%) w każdym z kryteriów jakościowych. [Oferty, które otrzymały co najmniej 50% w każdym z kryteriów jakościowych i ogółem wynik 60% we wszystkich tych kryteriach, będą przedmiotem dodatkowej oceny na podstawie ceny]. 2.       Cena Oferta zapewniająca najlepszą jakość w korzystnej cenie zostanie określona w następujący sposób –      ofercie z najwyższą oceną techniczną przyznaje się wskaźnik jakości w wysokości 100 punktów. Pozostałe oferty otrzymają niższe wskaźniki jakości, proporcjonalne do swojej oceny technicznej; –      najtańszej ofercie przyznaje się wskaźnik cenowy w wysokości 100 punktów. Pozostałe oferty otrzymają wyższe wskaźniki cenowe, proporcjonalnie do ich cen. Stosunek jakości do ceny zostanie obliczony dla każdej oferty przez podzielenie wskaźnika jakości przez wskaźnik ceny. Najwyższy wynik uzyska oferta zapewniająca najlepszą jakość w korzystnej cenie”. W dniu 27 sierpnia 2004 r. skarżąca, Evropaïki Dynamiki – Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE, będąca spółką prawa greckiego działającą w dziedzinie technologii informacyjnych i komunikacyjnych, przesłała faksem zastrzeżenia w przedmiocie procedury udzielenia spornego zamówienia opierające się na możliwym braku obiektywności przetargu z korzyścią dla oferentów, którzy byli już dostawcami zainteresowanej DG, na braku jasnych specyfikacji tegoż przetargu i na braku precyzyjnych i obiektywnych kryteriów oceny oferentów. W tym samym faksie wystąpiła również do instytucji zamawiającej z wnioskiem o przesunięcie terminu składania ofert do chwili zaradzenia przez tę ostatnią powyższym problemom. W dniu 31 sierpnia 2004 r. wspólnie z francuską spółka Steria SA skarżąca złożyła swoją ofertę (zwaną dalej „ofertą konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria”). W piśmie z dnia 3 września 2004 r. instytucja zamawiająca wyraziła opinię, iż zastrzeżenia skarżącej sformułowane w faksie z dnia 27 sierpnia 2004 r. nie były zasadne i odmówiła uwzględnienia jej wniosku o przesunięcie terminu składania ofert. W odpowiedzi na powyższe pismo z dnia 3 września 2004 r. skarżąca przesłała faksem w dniu 6 września 2004 r. zastrzeżenia w przedmiocie zgodności postępowania przetargowego z art. 92 rozporządzenia finansowego i z art. 131 ust. 1 i 2 szczegółowych zasad wykonania. W piśmie z dnia 5 października 2004 r. instytucja zamawiająca odpowiedziała, że warunki wymienione w art. 92 rozporządzenia finansowego i w art. 131 ust. 1 i 2 szczegółowych zasad wykonania były przestrzegane. Otwarcie ofert nastąpiło w dniu 8 września 2004 r. Otrzymano pięć ofert, a wszystkie z nich zostały uznane za ważne. Jedna z ofert została wykluczona na etapie rozpatrywania kryteriów wykluczenia. Inna została wykluczona podczas oceny pod względem jakości. Jedynie trzy oferty, pośród których znajdowała się oferta konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria, zostały poddane końcowemu badaniu stosunku jakości do ceny. Komisja przetargowa zaproponowała udzielenie zamówienia Intrasoft International SA (zwanej dalej „Intrasoft”), której oferta zapewniała najlepszy stosunek jakości do ceny. Komisja przetargowa uznała, że ofertę konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria należy sklasyfikować na trzeciej pozycji. Propozycja komisji przetargowej została zatwierdzona przez instytucję zamawiającą, która w decyzji z dnia 18 listopada 2004 r. dokonała udzielenia spornego zamówienia. Skarżąca została powiadomiona o wyniku postępowania przetargowego pismem z dnia 18 listopada 2004 r. Pismo to wskazuje że „[jej] oferta nie została wybrana do udzielenia zamówienia, ponieważ po dokonaniu oceny przyjętych ofert i w świetle kryteriów udzielenia zamówienia, o których mowa w specyfikacji warunków zamówienia, nie stanowiła ona najlepszej oferty z punktu widzenia stosunku jakości do ceny”. W liście poleconym i w faksie z dnia 22 listopada 2004 r. skarżąca wystąpiła do instytucji zamawiającej z wnioskiem o przedstawienie następujących informacji i dokumentów: nazwy wybranego oferenta oraz w wypadku gdyby miał on wspólnika (lub wspólników) lub podwykonawcę (lub podwykonawców) jego (ich) nazwy oraz części procentowej zawartej z nim (nimi) umowy; ocen przyznanych ofercie technicznej skarżącej oraz przyjętej ofercie, dotyczących każdego z kryteriów udzielenia; kopii sprawozdania komisji przetargowej oraz zasad porównania oferty finansowej skarżącej z przyjętą ofertą finansową, a w szczególności ocen przyznanych każdej z dwóch powyższych ofert. W faksie z dnia 8 grudnia 2004 r. skarżąca ponowiła swój wniosek. W odpowiedzi instytucja zamawiająca w dniu 10 grudnia 2004 r. podała skarżącej do wiadomości wyciąg ze sprawozdania komisji przetargowej. Wyciąg ten zawiera w szczególności uwagi rzeczonej komisji do ofert Intrasoft i konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria dotyczące każdego z kryteriów udzielenia spornego zamówienia. Uwagi te mają następujące brzmienie: „A.      Intrasoft […] Uwaga ogólna Znakomita oferta dowodząca dobrego zrozumienia zagadnień, których dotyczy, oraz przemyślanego i precyzyjnego podejścia do zarządzania projektem. Stopień szczegółowości, drobiazgowe podejście przy analizie potencjalnych problemów oraz uwaga przywiązywana do zagadnień zarządzania jakością przyczyniają się do jakości całej oferty. Jedyną słabość stanowi brak analizy architektury systemu, który nie zmniejsza jednak w dużym stopniu jakości całej oferty. Oferta opiera się na dobrym zrozumieniu dziedziny podatków akcyzowych, jej środowiska politycznego i organizacyjnego w Komisji i w państwach członkowskich. Metody i organizacja zespołu odznaczają się wysoką jakością, w tym [wykazując się] konieczną elastycznością i dowodzą, że będzie można dzięki nim sprostać zadaniu o tych rozmiarach. Wynika z tego, że propozycja ta wydaje się w zupełności odpowiednia do przyjęcia odpowiedzialności za projekt. Kryterium: Odpowiedniość zaproponowanej strategii dla realizacji wymaganych zadań Spółka ta posiada wyróżniające się zrozumienie problemów do rozwiązania w ramach EMCS, jasne zrozumienie sposobu, w jaki łączą się części składowe projektu. Oferta prezentuje pełny i szczegółowy opis strategii, podejścia do wdrożenia, a także bardzo szczegółowy opis części. Wizja i strategia wsparte są nadzwyczaj dobrym i szczegółowym planem projektu. Oferta zawiera dobrą analizę możliwości powtórnego wykorzystania części składowych NCTS. Oferta prezentuje wyczerpujący schemat kontroli wymogów, uwydatniając dobre zrozumienie celów projektu oraz spełnienie wymogów »wyższego rzędu« określonych w specyfikacji warunków zamówienia. W ofercie zaproponowano pokaźny zespół wskaźników jakości pokrywających całość działań, umożliwiając w ten sposób uzupełnienie wskaźników proponowanych w specyfikacji warunków zamówienia. Nieznaczną słabość tej oferty stanowi brak głębszej analizy zagadnień architektury systemu (wytrzymałości, skalowalności, wydajności). Kryterium: odpowiedniość metod i narzędzi, środowiska i procedur związanych z jakością proponowanych dla realizacji wymaganych zadań Nadzwyczaj szczegółowy opis proponowanych metod i instrumentów. Ogólne podejście łączące RUP [Rational Unified Process] w fazie specyfikacji, a następnie TEMPO w fazie opracowania dowodzi dobrego zrozumienia różnic między dwoma etapami rozwoju współpracy między Komisją i państwami członkowskimi. Nadzwyczaj dobrze pomyślane jest podejście do zapewnienia jakości, w zakresie w jakim proponuje się wskaźniki jakości jednocześnie dla procesu i dla produktu, przy czym podejście to wynika z »kluczowych tematów oceny«. Oferent posiada dobre zrozumienie zasad Cosmic-FFP [przypis pominięty], jednakże opis jest nieco teoretyczny, a jego ofercie brakuje pragmatycznego wdrożenia (przykład: nie precyzuje narzędzi, jakie mają być wykorzystane). Pomimo bardzo dobrego określenia opracowania infrastruktury zaniedbuje się metody zabezpieczeń w pomieszczeniach oferenta. Kryterium: odpowiedniość proponowanej organizacji zespołu dla realizacji wymaganych zadań Struktura zespołu jak też jego organizacja są nadzwyczaj dobrze określone dzięki strukturom podległości służbowej, bardzo precyzyjnej identyfikacji profili (ogółem 23) oraz ich opisowi, pełnemu rozdzieleniu kompetencji według profili. Skład zespołu zachowuje dobrą równowagę między profilami menedżerskimi, ekspertów handlowych, analityków biznesowych, osób odpowiedzialnych za opracowywanie, osób odpowiedzialnych za projekty, operatorów służb pomocy technicznej itd. Role i zakres odpowiedzialności w zespole są bardzo dobrze określone. Wielkość zespołu (około 60 osób) jest logiczna i pozostaje w związku z ilością działań do wykonania. Oferta gwarantuje niewielki odsetek wymiany personelu, utrzymując go na wysokości około 80% stanu zespołu, uniemożliwiając przenoszenie pracowników do pracy nad innymi projektami. Kryterium: struktura, przejrzystość oraz kompletność oferty Prezentacja oferty jest pełna i szczegółowa, jeżeli chodzi o sposób, w jaki potraktowany jest ogół działań w ramach projektu. Ogólna prezentacja ma dobrą strukturę urozmaiconą schematami wyjaśniającymi. Informacje są łatwe do odnalezienia i odczytania ze względu na użycie zrozumiałego języka. Jedynym czego brakuje tej ofercie, jest tabela skrótów. B.       [Evropaïki Dynamiki-Steria] Uwaga ogólna Chociaż oferta ta zawiera kilka interesujących propozycji w zakresie struktury, to jest ona zbyt ogólna: opis procesu specyfikacji i opracowania nie uwydatnia w rzeczywistości specyfiki [utworzenia EMCS]. Proponowana w ofercie metodologia stanowi pokaźnych rozmiarów kompilację najlepszych praktyk i prac dotyczących opracowania systemów komputeryzacji. Ponownie jednak specyficzne aspekty opracowania EMCS potraktowane są w sposób bardzo ogólny, a proponowana analiza nie jest całkiem kompletna. Opis organizacji zespołu jest dobry jednakże nie wskazuje on na odpowiednie zrozumienie konieczności konsekwentnej pomocy dla użytkowników w toku działań specyfikacji [projektu utworzenia EMCS]. Oferta zawiera pewne sprzeczności, co wzbudza wątpliwości co do niezawodności tej propozycji. Kryterium: Odpowiedniość zaproponowanej strategii dla realizacji wymaganych zadań Oferent dołączył sprawozdanie dotyczące struktury technicznej EMCS, przedstawił interesującą propozycję dotyczącą architektury systemu (na przykład wykorzystanie usług internetowych), początkowych prób zaproponowania rozwiązań technicznych, a także propozycję odnoszącą się do utworzenia infrastruktury. Oferta prezentuje szczegółową listę części we właściwym porządku, mechanizmy zapytań, planowania, dostarczania/akceptacji jak też wskaźniki jakości. Całościowe podejście jednak jest nadzwyczaj ogólne i jedynie w małym stopniu analizuje w szczegółowy sposób specyficzne aspekty EMCS. Proponowana strategia jest nieco uproszczona. Zawiera liczne fragmenty pochodzące ze źródeł zewnętrznych (na przykład długie fragmenty wzięte z dokumentacji IBM-Rational RUP) bez wytłumaczenia ich znaczenia w ramach projektu. Oferta wskazuje na niewystarczające zrozumienie specyfikacji warunków zamówienia, w zakresie w jakim odnosi się do działań, które zostały już dokonane lub które będą dokonane w chwili wejścia w życie umowy. Proponuje ona również elementy architektury systemu, które nie znajdują miejsca w środowisku EMCS w zakresie wydajności lub możliwości powiększenia. Oferta prezentuje pewne sprzeczności, w szczególności jeżeli chodzi o planowanie: na przykład niektóre działania polegające na opracowaniu rozpoczynają się nawet przed początkiem specyfikacji. Kryterium: odpowiedniość metod i narzędzi, środowiska i procedur związanych z jakością proponowanych dla realizacji wymaganych zadań Proponowane metody ogólnie są dobrze zaprezentowane. Oferta prezentuje dokładny opis opracowania infrastruktury informatycznej jak też dobry opis istotnych aspektów dotyczących bezpieczeństwa. Dokonano licznych odniesień [przypominających te z podręczników] do standardów dotyczących architektury systemów, norm, narzędzi informatycznych i części składowych infrastruktury (przykład: XML, X509, J2EE). Towarzyszy im kilka setek stron podręczników i broszur HP, Oracle, CISCO, lecz najczęściej niemających żadnego uzasadnienia ani wyraźnego związku z celami EMCS. Oferta prezentuje szczegółowy opis Cosmic FFP, jednakże narzędzia proponowane dla oceny (Calico i Costar) są właściwe jedynie dla ocen opartych na metodologii Cocomo II, co jest niespójne (zob. sekcję 4.1.3.5.1). W całej ofercie za metodę zarządzania projektem uznaje się RUP, jednakże propozycja programu dla środowiska opracowywania nie wymienia żadnej licencji IBM-Rational. Kryterium: Odpowiedniość proponowanej organizacji zespołu dla realizacji wymaganych zadań Dobry opis organizacji zespołu, co wskazuje na zrozumienie ewolucji jego składu stosownie do postępów projektu, od specyfikacji do opracowania, produkcji, przekazania, włączając bezpieczeństwo, testy i pomoc techniczną. Wzajemne oddziaływania w zespole są dobrze opisane. Wielkość złożonej z 67 osób ekipy jest odpowiednia. Pomimo że doświadczenie w dziedzinie ceł i podatków akcyzowych uznaje się w tej ofercie za kompetencję niezbędną, w praktyce propozycja nie wskazuje na istnienie kompetencji tego typu. Kryterium: Struktura, przejrzystość oraz kompletność oferty Prezentacja oferty jest przejrzysta Jej struktura i ogólny obraz są dobre Jednakże nieprawdopodobnie ogólny charakter dokumentacji jak też niski stopień szczegółowości stanowią przeszkodę dla czytelności oferty”. Podany do wiadomości skarżącej wyciąg ze sprawozdania komisji przetargowej zawiera również tabelę porównawczą ocen jakości ofert konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria i Intrasoft jak też tabelę porównawczą ocen stosunku jakości do ceny tych ofert. Dwie tabele przedstawiają się następująco: Tabela porównawcza ocen ITT TAXUD/2004/AO-004 EMCS-DEV Kryteria […] Intrasoft Evropaïki Dynamiki-Steria […] […] Jakość Odpowiedniość proponowanej strategii dla realizacji wymaganych zadań (40/100) 35,1 23,2 Odpowiedniość metod i narzędzi, środowiska i procedur związanych z jakością proponowanych dla realizacji wymaganych zadań (30/100) 24,5 16,7 Odpowiedniość proponowanej organizacji zespołu dla realizacji wymaganych zadań (20/100) 17,6 14,5 Struktura, przejrzystość i kompletność oferty (10/100) 8,5 5,8 Jakość ogółem 85,7 60,2 Wskaźnik jakości (maksimum 100) Tabela porównawcza ocen ITT TAXUD/2004/AO-004 EMCS-DEV Kryteria […] Intrasoft Evropaïki Dynamiki-Steria […] […] Jakość ogółem 85,7 60,2 Wskaźnik jakości (maksimum 100) Proponowana cena TBP/(IS+EI) (w EUR) (Usługi IT i rezerwa na ewolucję infrastruktury) 11 634 533 15 078 693 Znormalizowany wskaźnik ceny (maksimum 100) Wskaźnik jakości / wskaźnik ceny 0,54 W liście poleconym i w faksie z dnia 30 grudnia 2004 r. skarżąca przestawiła uwagi do podanego jej do wiadomości wyciągu ze sprawozdania komisji przetargowej i powtórzyła opinię, iż postępowanie w przedmiocie udzielenia spornego zamówienia było sprzeczne z rozporządzeniem finansowym i mającymi zastosowanie przepisami. W piśmie z dnia 14 stycznia 2005 r. instytucja zamawiająca wskazała, iż uważnie bada kwestie podniesione przez skarżącą w jej piśmie z dnia 30 grudnia 2004 r. oraz że ta ostatnia otrzyma szczegółową odpowiedź w najwcześniejszym możliwym terminie. W piśmie z dnia 17 lutego 2005 r. instytucja zamawiająca udzieliła odpowiedzi na uwagi skarżącej zawarte w piśmie z dnia 30 grudnia 2004 r. Ogłoszenie o udzieleniu zamówienia zostało opublikowane Suplemencie do Dziennika Urzędowego Unii Europejskiej w dniu 2 marca 2005 r. (Dz.U. 2005, S 43). Przebieg postępowania i żądania stron Pismem złożonym w sekretariacie Sądu w dniu 28 stycznia 2005 r. skarżąca wniosła niniejszą skargę. Pismem z dnia 30 października 2006 r. Sąd w ramach środków organizacji postępowania zażądał od skarżącej udzielenia pisemnej odpowiedzi na pytania dotyczące dopuszczalności skargi. Skarżąca spełniła to żądanie w wyznaczonym terminie. Na podstawie sprawozdania sędziego sprawozdawcy Sąd (trzecia izba) zdecydował o otwarciu procedury ustnej. Pismem z dnia 3 lutego 2009 r. Sąd w ramach środków organizacji postępowania zażądał od stron udzielenia odpowiedzi pisemnej na pytania. W tym samym piśmie zażądał również od Komisji przedstawienia dokumentów. Strony spełniły te żądania w wyznaczonym terminie. W piśmie z dnia 2 marca 2009 r. Sąd w ramach środków organizacji postępowania zażądał od każdej ze stron przedłożenia uwag pisemnych do odpowiedzi udzielonych przez drugą stronę na pytania pisemne Sądu zadane w piśmie z dnia 3 lutego 2009 r. Strony spełniły te żądania w wyznaczonym terminie. Na rozprawie w dniu 17 marca 2009 r. wysłuchano wystąpień stron i ich odpowiedzi na pytania Sądu. Skarżąca wnosi do Sądu o: –        stwierdzenie nieważności decyzji Komisji o nieprzyjęciu złożonej przez nią oferty i udzieleniu zamówienia wybranemu oferentowi; –        obciążenie Komisji kosztami postępowania, nawet w wypadku jej oddalenia. Komisja wnosi do Sądu o: –        oddalenie skargi jako bezzasadnej; –        obciążenie skarżącej kosztami postępowania. Co do prawa I – W przedmiocie dopuszczalności A – Argumenty stron Komisja – bez formalnego podnoszenia zarzutu niedopuszczalności – zwraca uwagę Sądu na okoliczność, że Steria, będąca drugim członkiem konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria, nie zaskarżyła decyzji instytucji zamawiającej o nieprzyjęciu oferty rzeczonego konsorcjum i udzieleniu spornego zamówienia innemu oferentowi oraz że ze skargi nie wynika ponadto, aby skarżąca skarżyła tę decyzję w imieniu Steria. Wynika z tego, że skarżąca skarży rzeczoną decyzję jedynie w jej własnym imieniu. W replice skarżąca odpowiada, że jako lider konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria i będąc w pełni odpowiedzialną za przygotowanie i zredagowanie oferty, ma legitymację procesową oraz że ani przepisy, ani orzecznictwo wspólnotowe nie wymagają, by wszyscy członkowie konsorcjum będącego oferentem zaskarżyli sporną decyzję o udzieleniu zamówienia. Skarżąca wyjaśniła ponadto tę argumentację w odpowiedziach udzielonych na piśmie na pytania Sądu (zob. pkt 28 powyżej). Komisja nie zakwestionowała powyższego stanowiska skarżącej. B – Ocena Sądu Sąd uważa za właściwe zbadanie w niniejszej sprawie legitymacji procesowej skarżącej w stosunku do decyzji instytucji zamawiającej o nieprzyjęciu oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria i w konsekwencji udzieleniu spornego zamówienia innemu oferentowi (zwanej dalej „zaskarżoną decyzją”), o której została ona powiadomiona w piśmie z dnia 18 listopada 2004 r. Zgodnie z art. 230 akapit czwarty WE „[k]ażda osoba fizyczna lub prawna może wnieść, na tych samych warunkach, skargę na decyzje, których jest adresatem, oraz na decyzje, które mimo przyjęcia w formie rozporządzenia lub decyzji skierowanej do innej osoby dotyczą jej bezpośrednio i indywidualnie”. Chociaż w niniejszej sprawie zaskarżona decyzja z formalnego punktu widzenia skierowana jest do oferenta, czyli do konsorcjum Evropaïki Dynamiki-Steria, niemniej jak wynika z odpowiedzi na pytania Sądu udzielonych na piśmie przez skarżącą (zob. pkt 28 powyżej) niezakwestionowanych przez Komisję i co do których Sąd nie ma żadnego powodu, by podawać je w wątpliwość, konsorcjum Evropaïki Dynamiki-Steria nigdy nie miało osobowości prawnej. Jako że zatem w świetle art. 230 WE ta struktura ad hoc była przejrzysta względem jej członków, obydwie zainteresowane spółki należy uważać za adresatów zaskarżonej decyzji. Skarżącej wolno więc jako będącej adresatem zaskarżonej decyzji zaskarżyć ją na warunkach ustanowionych w art. 230 WE. Wynika z tego, że skarga jest dopuszczalna. II – Co do istoty Na poparcie skargi skarżąca podnosi pięć zarzutów. Pierwszy zarzut dotyczy naruszenia zasady niedyskryminacji i zasady wolnej konkurencji. Drugi zarzut dotyczy naruszenia przepisów rozporządzenia finansowego, szczegółowych zasad wykonania, dyrektywy Rady 92/50/EWG z dnia 18 czerwca 1992 r. odnoszącej się do koordynacji procedur udzielania zamówień publicznych na usługi (Dz.U. L 209, s. 1) oraz dyrektywy 2004/18/WE Parlamentu Europejskiego i Rady z dnia 31 marca 2004 r. w sprawie koordynacji procedur udzielania zamówień publicznych na roboty budowlane, dostawy i usługi (Dz.U. L 134, s. 114). Trzeci zarzut dotyczy oczywistego błędu w ocenie popełnionego przez instytucję zamawiającą przy ocenie oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki-Steria. Czwarty zarzut dotyczy braku odpowiednich informacji i uzasadnienia. Piąty zarzut dotyczy naruszenia zasad dobrej administracji i staranności. Sąd uważa za właściwe zbadanie najpierw pierwszego zarzutu, następnie drugiego zarzutu, następnie piątego zarzutu, następnie czwartego zarzutu i wreszcie trzeciego zarzutu. Porządek ten jest podyktowany tym, że zarzuty pierwszy, drugi i piąty dotyczą postępowania o udzielenie spornego zamówienia, podczas gdy zarzuty czwarty i trzeci dotyczą samej zaskarżonej decyzji. A – W przedmiocie zarzutu pierwszego dotyczącego naruszenia zasady niedyskryminacji i zasady wolnej konkurencji 1.     Argumenty stron Skarżąca utrzymuje, że Komisja naruszyła zasady niedyskryminacji i wolnej konkurencji pomiędzy oferentami, nie udostępniając jej – pomimo wystąpienia przez nią z wnioskiem w tym zakresie przed nieprzekraczalnym terminem składania ofert – dwóch kategorii informacji technicznych, które były konieczne dla sporządzenia ofert w ramach spornego zamówienia, a mianowicie, po pierwsze, dokładnych specyfikacji EMCS, i po drugie, informacji technicznych odnoszących się do istniejących aplikacji informatycznych związanych z EMCS, a dokładniej kodu źródłowego nowego skomputeryzowanego systemu tranzytowego (NCTS). Owo rzekome uchybienie ze strony Komisji zapewniło korzyść oferentom, którzy byli dawnymi lub obecnymi kontrahentami zainteresowanej DG lub byli powiązani z takim kontrahentami i z tego względu mieli wyłączny dostęp do powyższych informacji. Owi oferenci, pośród których był wybrany oferent, mogli przedstawić oferty bardziej konkurencyjne niż oferta skarżącej zarówno pod względem technicznym, jak i finansowym. Jeżeli chodzi, po pierwsze, o specyfikacje EMCS skarżąca podkreśla, że podczas postępowania o udzielenie spornego zamówienia nie były one jeszcze dostępne, lecz były przygotowywane przez innego wykonawcę w ramach odrębnego zamówienia. Utrzymuje ona że Komisja nie tłumaczy, w jaki sposób oferent mógł we właściwy sposób przestrzegać celów i wymogów systemu informatycznego, do którego nie otrzymał żadnej szczegółowej specyfikacji, oraz zastanawia się, w jaki sposób jej oferta mogła być „lepsza” niż oferta aktualnego wykonawcy, który jako jedyny dysponował rzeczonymi specyfikacjami. Po drugie, jeżeli chodzi o kod źródłowy NCTS, skarżąca podkreśla, iż Komisja odmówiła jej doń dostępu bez uzasadnionego powodu i pomimo wniesionego przez nią w tym względzie wniosku. Wybrany oferent mógł natomiast mieć dostęp do rzeczonego kodu, ponieważ był wykonawcą Komisji w zakresie NCTS i z tego względu mógł złożyć ofertę bardziej konkurencyjną niż oferta skarżącej. Celem wykazania znaczenia dostępu do kodu źródłowego NCTS dla sporządzenia ofert w ramach spornego zamówienia skarżąca powołuje następujące okoliczności. Po pierwsze, powołuje art. 3 ust. 2 decyzji nr 1152/2003, który sugeruje powtórne wykorzystanie w jak najszerszym zakresie NCTS przez wykonawcę spornego zamówienia w celu stworzenia zintegrowanego sytemu komputerowego przepływu produktów objętych podatkiem akcyzowym we Wspólnocie. Skarżąca wnioskuje z treści tego przepisu, że powyższa decyzja wymaga powtórnego wykorzystania przez wykonawcę spornego zamówienia kodu źródłowego NCTS i jego architektury. Po drugie, powołuje się ona na opis części nr 7.1 zamieszczony w załączniku technicznym do specyfikacji warunków zamówienia, w którym poczynione zostało odniesienie do kodu źródłowego NCTS. Po trzecie, powołuje się ona na uwagę komisji przetargowej dotyczącą oferty wybranego oferenta, zgodnie z którą oferta ta zawierała dobrą analizę możliwości powtórnego wykorzystania części składowych („components”) NCTS. Skarżąca utrzymuje, że termin „części składowe” w niniejszej sprawie odsyła „wyraźnie do różnych części składowych kodu źródłowego”. Po czwarte, w wymiarze finansowym celem wykazania konieczności znajomości kodu źródłowego NCTS dla wyceny jej oferty skarżąca twierdzi, że Komisja zażądała od oferentów wskazania w ich ofertach nie tylko, jak utrzymuje, cen jednostkowych, lecz również i przede wszystkim budżetu i całkowitej ceny dostarczenia EMCS i wszystkich związanych usług. Ów wymóg ze strony Komisji stworzył po stronie oferentów konieczność dokonania precyzyjnych ocen wielkości i złożoności projektu, co czyniło koniecznym znajomość kodu źródłowego. Jego nieznajomość zmusiła skarżącą do podwyższenia ceny jej oferty celem uwzględnienia w niej ryzyka owego braku znajomości. Natomiast wybrany oferent, znając rzeczony kod, mógł złożyć bardziej konkurencyjną ofertę wynoszącą jedynie 50% budżetu ogłoszonego dla spornego zamówienia. Skarżąca zauważa wreszcie, że w ramach przetargu na inne zamówienie {zamówienie dotyczące specyfikacji, rozwoju [opracowania] i utrzymania informatycznych systemów celnych oraz powiązanego wsparcia technicznego, w ramach projektów informatycznych zainteresowanej DG (CUST‑DEV) (TAXUD/2005/AO 001)} ogłoszonego niewiele później niż sporne zamówienie i w którym zainteresowana DG również była instytucją zamawiającą, kod źródłowy NCTS został podany oferentom. Skarżąca domaga się od Komisji wytłumaczenia tej różnicy traktowania. Ponadto podczas rozprawy skarżąca podniosła, że omawiana sprawa była podobna do sprawy T‑345/03 Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, zakończonej wyrokiem z dnia 12 marca 2008 r., Zb.Orz. s. II‑341, w której Sąd uwzględnił zarzut skarżącej dotyczący naruszenia zasady równego traktowania oferentów i stwierdził nieważność wydanej przez Komisję decyzji o udzieleniu zamówienia. Komisja kwestionuje argumenty skarżącej. 2.     Ocena Sądu Zgodnie z art. 89 ust. 1 rozporządzenia finansowego wszystkie zamówienia publiczne finansowane w całości lub części z budżetu odpowiadają zasadom przejrzystości, proporcjonalności, równego traktowania i niedyskryminacji. Zgodnie z utrwalonym orzecznictwem instytucja zamawiająca jest zobowiązana do tego, by na każdym etapie postępowania przetargowego czuwać nad przestrzeganiem zasady równego traktowania oraz, co z tego wynika, nad równością szans wszystkich oferentów (zob. podobnie wyrok Trybunału z dnia 29 kwietnia 2004 r. w sprawie C‑496/99 P Komisja przeciwko CAS Succhi di Frutta, Rec. s. I‑3801, pkt 108; wyroki Sądu: z dnia 17 grudnia 1998 r. w sprawie T‑203/96 Embassy Limousines & Services przeciwko Parlamentowi, Rec. s. II‑4239, pkt 85; z dnia 17 marca 2005 r. w sprawie T‑160/03 AFCon Management Consultants i in. przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. II‑981, pkt 75). Zasada równego traktowania oferentów, mająca na celu wspieranie rozwoju zdrowej i skutecznej konkurencji między przedsiębiorstwami uczestniczącymi w publicznym przetargu wymaga, by wszyscy oferenci mieli takie same szanse przy formułowaniu swych ofert, z czego wynika zatem wymóg, by oferty wszystkich oferentów poddane były tym samym warunkom (zob. podobnie wyroki Trybunału: z dnia 18 października 2001 r. w sprawie C‑19/00 SIAC Construction, Rec. s. I‑7725, pkt 34; z dnia 12 grudnia 2002 r. w sprawie C‑470/99 Universale-Bau i in., Rec. s. I‑11617, pkt 93). Z orzecznictwa wynika również, że zasada równego traktowania związana jest z obowiązkiem przejrzystości w celu umożliwienia weryfikacji jej przestrzegania (wyrok Trybunału z dnia 18 czerwca 2002 r. w sprawie C‑92/00 HI, Rec. s. I‑5553; ww. w pkt 56 wyrok w sprawie Universale-Bau i in., pkt 91). Zasada przejrzystości ma zasadniczo na celu wyłączenie ryzyka faworyzowania i arbitralności ze strony instytucji zamawiającej. Oznacza ona, że wszystkie warunki i szczegółowe zasady procedury udzielania zamówienia powinny być sformułowane w sposób jasny, precyzyjny i jednoznaczny w ogłoszeniu o zamówieniu lub w specyfikacji warunków zamówienia (ww. w pkt 55 wyrok w sprawie Komisja przeciwko CAS Succhi di Frutta, pkt 111). Zasada przejrzystości oznacza zatem, że wszystkie informacje techniczne, istotne dla prawidłowego zrozumienia ogłoszenia o zamówieniu lub specyfikacji warunków zamówienia, powinny, gdy tylko jest to możliwe, zostać udostępnione wszystkim przedsiębiorstwom uczestniczącym w postępowaniu dotyczącym udzielenia zamówienia publicznego, po pierwsze, by pozwolić wszystkim rozsądnie poinformowanym i wykazującym zwykłą staranność oferentom na zrozumienie ich dokładnego zakresu i dokonanie ich wykładni w taki sam sposób, a po drugie, by umożliwić instytucji zamawiającej rzeczywistą weryfikację, czy oferty przedstawione przez oferentów odpowiadają kryteriom wyznaczonym dla danego zamówienia (ww. w pkt 52 wyrok w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisj, pkt 145). W niniejszej sprawie skarżąca zarzuca Komisji, iż ta nie podała jej dwóch kategorii informacji technicznych będących jej zdaniem koniecznymi dla sporządzenia ofert, którymi dysponowali natomiast inni oferenci. W świetle orzecznictwa przytoczonego powyżej w pkt 55–58 owo uchybienie ze strony Komisji, gdyby zostało wykazane, stanowiłoby naruszenie zasady równości szans oferentów jak też zasady przejrzystości będącej dopełnieniem zasady równego traktowania. Jak orzekł to Sąd w ww. w pkt 52 wyroku w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, pkt 147, jeżeli takie naruszenie równości szans i zasady przejrzystości zostałoby wykazane, stanowiłoby ono uchybienie w ramach postępowania poprzedzającego wniesienie skargi prowadzące do naruszenia prawa do informacji zainteresowanych stron. Takie uchybienie proceduralne może prowadzić do stwierdzenia nieważności rozpatrywanej decyzji wyłącznie w razie wykazania, że z braku tego uchybienia postępowanie administracyjne mogłoby mieć inny wynik, gdyby skarżąca miała dostęp do omawianej informacji i gdyby występowała w tym względzie choćby znikoma szansa, że skarżąca mogłaby doprowadzić do tego, by postępowanie administracyjne zakończyło się innym rezultatem (zob. ww. w pkt 52 wyrok w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, pkt 147 i przytoczone tam orzecznictwo). Należy zatem zbadać, po pierwsze, czy w niniejszej sprawie wystąpiła rozbieżność co do poinformowania w znaczeniu takim, że niektórzy oferenci, pośród których znajdował się wybrany oferent, dysponowali w ramach przetargu informacjami, których skarżąca, jak twierdzi, nie miała. W sytuacji gdyby taką nierówność została stwierdzona, należałoby zbadać, po drugie, czy dana informacja była przydatna do sporządzania ofert. Jedynie w takiej sytuacji oferent mający dostęp do tej informacji miałby przewagę, ze szkodą dla innych oferentów. Po trzecie, należałoby zbadać, czy rzekoma rozbieżność co do udzielenia przydatnych informacji wynika z uchybienia proceduralnego popełnionego przez Komisję. Jeżeli takie uchybienie zaistniałoby należałoby zbadać, po czwarte, czy w jego braku postępowanie przetargowe mogło doprowadzić do innego rezultatu. W tym kontekście uchybienie takie stanowi naruszenie równości szans oferentów wyłącznie w zakresie, w jakim z wyjaśnień przedstawionych przez skarżącą wynika w sposób prawdopodobny i wystarczająco szczegółowy, że wynik postępowania mógł być inny w stosunku do niej (zob. podobnie ww. w pkt 52 wyrok w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, pkt 148, 149). Rozumowanie to ma zastosowanie do obydwu kategorii informacji technicznych, które nie zostały udostępnione skarżącej, a mianowicie do specyfikacji EMCS (pierwsza część zarzutu) oraz do kodu źródłowego NCTS (druga część zarzutu). a)     W przedmiocie pierwszej części zarzutu dotyczącej braku specyfikacji EMCS Skarżąca utrzymuje zasadniczo, że brak dokładnych specyfikacji EMCS w postępowaniu przetargowym faworyzował oferentów świadczących już usługi dla zainteresowanej DG – w tym wybranego oferenta – którzy znali już rzeczone specyfikacje. Oferenci tacy byli zatem w stanie złożyć oferty bardziej dokładne, a więc bardziej konkurencyjne niż oferta skarżącej. Jak wskazano w pkt 62 powyżej, przede wszystkim zbadać należy, czy w niniejszej sprawie wystąpiła rozbieżność co do poinformowania w znaczeniu takim, że niektórzy oferenci, w tym wybrany oferent, dysponowali, w przeciwieństwie do skarżącej, specyfikacjami EMCS. Ze specyfikacji warunków spornego zamówienia (zob. pkt 7 powyżej) wynika, że projekt utworzenia EMCS, w którego ramy wpisuje się rzeczony przetarg, przewidywał fazę 0, podczas której wykonawca zamówienia ESS określić miał specyfikacje EMCS. Komisja wyjaśniła, iż chodziło o specyfikacje „ogólne” EMCS (high level specifications). Wspomniane wyżej specyfikacje warunków zamówienia precyzują również, że wykonawca zamówienia ESS miał przedstawić specyfikacje przed przedstawieniem i częściowo równocześnie z przedstawieniem specyfikacji przez wykonawcę sporego zamówienia. Komisja wyjaśniła, że przygotowane w ramach spornego zamówienia specyfikacje dotyczą zastosowania EMCS (specyfikacje „dotyczące stosowania”) (application related specifications), w przeciwieństwie do specyfikacji „ogólnych” tego systemu przygotowanych w ramach zamówienia ESS. Wyżej wspomniane specyfikacje warunków zamówienia precyzują wreszcie, że wykonawca zamówienia ESS miał ukończyć pracę w połowie 2005 r. Z argumentacji skarżącej wynika, iż jej zarzut dotyczy rzekomego braku podania oferentom do wiadomości specyfikacji „ogólnych” EMCS. Ponadto Komisja podniosła, czemu nie zaprzeczyła skarżąca, że wykonawca zamówienia ESS, a mianowicie Siemens, rozpoczął pracę nad specyfikacjami EMCS w czerwcu 2004 r. (i że zakończył je w kwietniu 2005 r.), podczas gdy przetarg na sporne zamówienie został opublikowany w lipcu 2004 r., a termin na składanie ofert ustalony był na dzień 31 sierpnia 2004 r. W świetle zatem niezakwestionowanej przez skarżącą argumentacji Komisji należy stwierdzić, że między początkiem prac Siemens dotyczących specyfikacji EMCS oraz ustalonym nieprzekraczalnym terminem składania ofert w ramach spornego zamówienia upłynęły zaledwie trzy miesiące, co oznacza, iż w czasie przebiegu przetargu nie istniały specyfikacje EMCS na możliwym do wykorzystania poziomie, których znajomość mogła zapewnić korzyść oferentowi mającemu dostęp do tych specyfikacji. Wreszcie zarówno skarżąca, jak i Komisja wyjaśniły, że Siemens będąca wykonawcą zamówienia ESS również złożyła ofertę w ramach spornego zamówienia. Z powyższych okoliczności należy wyciągnąć następujące wnioski. Po pierwsze, wydaje się, iż żaden z oferentów – włączając wybranego oferenta – nie mógł dysponować większą ilością informacji niż skarżąca, jeżeli chodzi o specyfikacje EMCS, ponieważ specyfikacje te nie istniały lub były w stadium zaczątkowym. Rozbieżność co do poinformowania mająca powodować naruszenie zasady równego traktowania oferentów nie została wykazana. Po drugie, okoliczność, że specyfikacje EMCS nie istniały w chwili ogłoszenia postępowania przetargowego dla spornego zamówienia, nie wynikała z uchybienia proceduralnego popełnionego przez Komisję, lecz z samego planowania utworzenia EMCS przewidującego opracowanie specyfikacji w ramach zamówienia ESS, odrębnego i wcześniejszego w stosunku do spornego zamówienia. Po trzecie, zakładając nawet, że Siemens opracowała w ramach zamówienia ESS, którego była wykonawcą, specyfikacje nadające się do wykorzystania w celu sporządzania ofert w ramach spornego zamówienia, okazuje się, że okoliczność taka nie jest rozstrzygająca, ponieważ złożona w ramach spornego przetargu oferta Siemens nie została przyjęta. Ponadto okoliczność, że Siemens złożyła ofertę w ramach spornego zamówienia, stając się przez to bezpośrednim konkurentem oferenta wybranego do rzeczonego zamówienia, skłania do tego, by uznać, że spółka ta nie przekazała wspomnianemu oferentowi posiadanej przez nią jakoby wiedzy dotyczącej specyfikacji EMCS. Tym samym nic nie pozwala na stwierdzenie, iż którykolwiek oferent korzystał z jakiegokolwiek uprzywilejowanego dostępu do rzeczonych specyfikacji. Jako że skarżąca nie wykazała, aby niektórzy oferenci, w tym wybrany oferent, dysponowali większą ilością informacji w zakresie specyfikacji EMCS niż ona sama, należy stwierdzić, że jeżeli chodzi o tę kategorię informacji technicznych, nie doszło do nierównego traktowania oferentów. W konsekwencji pierwszą część zarzutu należy oddalić. b)     W przedmiocie drugiej części zarzutu odnoszącej się do braku podania do wiadomości kodu źródłowego NCTS Skarżąca utrzymuje zasadniczo, że odmowa podania jej do wiadomości kodu źródłowego NCTS przez instytucję zamawiającą uprzywilejowała wybranego oferenta, który był również wykonawcą Komisji przy tworzeniu rzeczonego NCTS i musiał mieć zatem dostęp do tego kodu źródłowego. Dysponując tą informacją, wybrany oferent mógł złożyć ofertę bardziej konkurencyjną niż oferta skarżącej zarówno pod względem technicznym, jak i finansowym. W przedmiocie rozbieżności co do poinformowania z korzyścią dla wybranego oferenta Komisja nie kwestionuje okoliczności, iż instytucja zamawiająca dysponowała kodem źródłowym NCTS przed wszczęciem postępowania przetargowego w sprawie spornego zamówienia oraz że nie podała go do wiadomości oferentom. Utrzymuje ona, iż uznała go za nieprzydatny do sporządzenia ofert. Bezsporne jest również, iż wybrany oferent znał kod źródłowy NCTS, gdy przygotowywał swą ofertę, zważywszy, że był wykonawcą zainteresowanej DG w zakresie NCTS. Wynika z tego, że w chwili wszczęcia postępowania przetargowego w sprawie spornego zamówienia i do nieprzekraczalnego terminu składania ofert wybrany oferent dysponował informacjami technicznymi, których pozbawiona była skarżąca, ponieważ był wykonawcą zainteresowanej DG w zakresie NCTS. W przedmiocie przydatności kodu źródłowego NCTS do sporządzenia ofert Aby stwierdzona rozbieżność co do poinformowania dawała wybranemu oferentowi przewagę w ramach opracowania jego oferty, konieczne jest jeszcze, by dana informacja była przydatna do opracowania ofert dotyczących spornego zamówienia w tym znaczeniu, iż jej brak mógł ujemnie wpłynąć na ofertę zarówno pod względem jakościowym, jak i finansowym. W niniejszej sprawie oraz w świetle argumentacji stron należy dokonać oceny przydatności kodu źródłowego NCTS do sporządzenia ofert w ramach spornego przetargu. Narzucają się dwie wstępne uwagi. Przede wszystkim jak wynika to z argumentacji stron, kod źródłowy stanowi ogół instrukcji napisanych w języku programowania informatycznego pozwalających na uzyskanie programu komputerowego. Wynika z niej również, że kod źródłowy stanowi jeden z pierwszych elementów materiału informatycznego wytwarzanego w ramach pełnego cyklu życiowego oprogramowania. Następnie Komisja uściśliła na rozprawie, a skarżąca jej nie zaprzeczyła, że NCTS i EMCS wyraźnie się między sobą różniły, ponieważ NCTS dotyczył dziedziny ceł, podczas gdy EMCS – dziedziny podatków akcyzowych. W ramach NCTS podmiotami będącymi w centrum mechanizmu są celnicy, podczas gdy w ramach EMCS podmiotami będącymi w centrum mechanizmu są podmioty gospodarcze. Z powyższego wynika, że „cele” obu systemów są odmienne, a więc że funkcje tych dwóch systemów nie są takie same. Na poparcie twierdzenia dotyczącego przydatności dostępu do kodu źródłowego NCTS skarżąca powołuje, po pierwsze, art. 3 ust. 2 decyzji nr 1152/2003 przytoczonej w pkt 4 powyżej. W tym względzie należy zaznaczyć, że wspomniana wyżej decyzja jest podstawą prawną utworzenia EMCS oraz że art. 3 ust. 2 tej decyzji określa stosunki między EMCS i NCTS. Zadaniem powierzonym Komisji było zapewnienie połączenia, jeśli to technicznie możliwe, EMCS z NCTS, w celu stworzenia zintegrowanego sytemu komputerowego obejmującego wewnątrzwspólnotowy przepływ towarów objętych podatkiem akcyzowym. Komisja ogłosiła przetarg dotyczący spornego zamówienia celem zrealizowania tej powierzonej jej przez prawodawcę wspólnotowego misji. W ramach tego przetargu Komisja jako instytucja zamawiająca uznała, że zwrot „powtórne wykorzystanie w jak najszerszym zakresie […] NCTS”, zawarty we wspomnianym wyżej art. 3 ust. 2, nie oznaczał podania do wiadomości oferentów kodu źródłowego NCTS dla celów sporządzenia ich ofert. Podała ona oferentom tę „wiadomość” w dokumentacji odnoszącej się do omawianego przetargu. W tym względzie Komisja powołuje się w szczególności na pkt 4.2.1 zatytułowany „The EMCS development based on NCTS experience” (opracowanie EMCS w oparciu o doświadczenia NCTS) planu zarządzania utworzeniem EMCS, który został przekazany oferentom, a więc i skarżącej; dokonany tam opis „doświadczeń NCTS”, jakie należy uwzględnić przy opracowaniu EMCS, nie odnosi się do kodu źródłowego NCTS lub a fortiori konieczności posiadania doń dostępu, aby móc sporządzić ofertę. Ponadto w wyjaśnieniu nr 46 udzielonym podczas postępowania o udzielenie spornego zamówienia instytucja zamawiająca wyjaśniła, że gdy zamówienie zostanie udzielone, „zadaniem wykonawcy [spornego zamówienia będzie] zaproponować, a zadaniem [zainteresowanej] DG zadecydować, jaka proporcja architektury i kodu źródłowego aplikacji […] NCTS zostanie powtórnie wykorzystana”, oraz że „informacja ta [czyli kod źródłowy NCTS] będzie dostępna jedynie wybranemu oferentowi”. W konsekwencji skarżąca nie może w niniejszej sprawie powoływać się na art. 3 ust. 2 decyzji nr 1152/2003 na poparcie swojego twierdzenia dotyczącego przydatności dostępu do kodu źródłowego NCTS, ponieważ instrukcja odnosząca się do „powtórnego wykorzystania w jak najszerszym zakresie […] NCTS” zawarta w tym przepisie została wykonana w sposób rzeczywisty i przejrzysty przez instytucję zamawiającą w omawianym przetargu w sposób taki, iż dla sporządzenia oferty oferenci nie musieli mieć dostępu do kodu źródłowego. Po drugie, skarżąca powołuje na poparcie swojego twierdzenia opis części nr 7.1 zamieszczony w załączniku technicznym do specyfikacji warunków zamówienia. Opis ten ma następujące brzmienie: „część 7.1 Opracowanie aplikacji Niniejsza część dotyczy opracowania i konserwacji aplikacji opracowanych centralnie (CDA), aplikacji dotyczących testów oraz aplikacji przeznaczonych dla usług centralnych (na przykład MCC, ETA, SETA, CS/RD i CS/MIS) Opracowane aplikacje będą w możliwie najszerszym zakresie wzorować się na architekturze, a nawet na kodzie źródłowym aplikacji NCTS: […]”. Opis tej części rzeczywiście wspomina o kodzie źródłowym NCST. Jednakże opis ten nie dowodzi przydatności kodu źródłowego do przygotowania ofert, jak utrzymuje to skarżąca, lecz przydatności do pracy, jaka będzie musiała zostać wykonana na etapie po udzieleniu spornego zamówienia, a mianowicie na etapie wykonania zamówienia przez wybranego oferenta. Okoliczność ta wynika zresztą wyraźnie ze wspomnianego wyżej wyjaśnienia nr 46 (zob. pkt 85 powyżej). Z powyższego wynika, że zarówno opis części 7.1 jak też przede wszystkim wyjaśnienie nr 46 nie tylko nie wykazują przydatności kodu źródłowego NCTS do sporządzenia ofert w ramach spornego zamówienia, a wręcz wykazują iż „wiadomością”, jaką instytucja zamawiająca pragnęła przekazać oferentom, było po pierwsze, iż kod ten nie ma znaczenia dla celów sporządzenia ofert, lecz nabierze go dopiero na późniejszym etapie wykonania spornego zamówienia przez wybranego oferenta, oraz po drugie, że do instytucji zamawiającej należeć będzie decyzja co do tego, jaka część kodu źródłowego NCTS zostanie powtórnie wykorzystana. Komisja podała zresztą podczas rozprawy, że instytucja zamawiająca postanowiła ostatecznie nie wykorzystywać żadnej linii kodu źródłowego NCTS do opracowania projektu mającego na celu utworzenie EMCS. W konsekwencji nie można uwzględnić argumentu skarżącej dotyczącego wzmianki o kodzie źródłowym NCTS w opisie części 7.1 Po trzecie, tak samo dzieje się w odniesieniu do argumentu skarżącej dotyczącego uwagi szczególnej komisji przetargowej na temat oferty wybranego oferenta (zob. pkt 50 powyżej). Skarżąca nie przedstawia bowiem żadnego dowodu mogącego wykazać, że zwrot „części składowe NCTS” użyty przez komisję przetargową odnosi się do części składowych kodu źródłowego NCTS. W tym zakresie z dokumentów dotyczących przetargu w sprawie spornego zamówienia wynika, że instytucja zamawiająca dostarczyła oferentom pewną liczbę dokumentów referencyjnych dotyczących NCTS, które jak słusznie twierdzi Komisja, obejmują szerokie spektrum tematów, od metodologii po procedury zapewniania jakości, od specyfikacji systemów po procedury testowe oraz od opisu operacyjnego aplikacji NCTS po specyfikacje operacji centralnych. Należy zatem uznać, że gdy komisja przetargowa odnosiła się do możliwości powtórnego wykorzystania „części składowych NCTS”, miała na myśli możliwość powtórnego wykorzystania elementów NCTS, o których mowa w dokumentacji udostępnionej oferentom. W każdym razie skarżąca nie przedstawia żadnego przykładu lub dowodu mogącego podważyć tę analizę. Po czwarte, skarżąca nie wykazuje również przydatności dostępu do kodu źródłowego NCTS do wyceny ofert. Należy przypomnieć, że skarżąca utrzymuje zasadniczo, iż wycena ta wymogła na oferentach dokonanie precyzyjnych ocen wielkości i złożoności projektu, co czyniło koniecznym znajomość kodu źródłowego. Niemożność dokonania przez skarżącą precyzyjnej oceny wielkości i złożoności projektu wynikająca z braku dostępu do kodu źródłowego zmusiła ją zasadniczo do podwyższenia ceny jej oferty. Ta argumentacja skarżącej nie może zostać przyjęta. Przede wszystkim kod źródłowy NCTS nie był konieczny do oceny wielkości i złożoności projektu mającego na celu utworzenie EMCS. Jak już bowiem zaznaczono NCTS i EMCS różnią się od siebie (zob. pkt 82 powyżej), a instytucja zamawiająca wyraźnie powiadomiła oferentów – a zatem i skarżącą – iż kod źródłowy NCTS nie miał znaczenia dla sporządzenia ofert (zob. pkt 90 powyżej). Następnie jak podniosła Komisja i co skarżąca przyznała na rozprawie, co się tyczy działań, których wycena zależy od oceny wielkości i złożoności projektu, instytucja zamawiająca, ustaliwszy sama liczbę dni, które należało poświęcić na realizację tych działań, zażądała od oferentów jedynie wskazania cen jednostkowych wyrażonych jako stawka dzienna dla każdego potrzebnego profilu personelu (a mianowicie w szczególności osoby odpowiedzialnej za opracowanie, programisty i analityka). Owe ceny jednostkowe miały być pomnożone przez określoną przez instytucję zamawiającą liczbę dni w celu obliczenia ceny oferty. W ten sposób instytucja zamawiająca, określając liczbę dni konieczną do realizacji wspomnianych wyżej działań, sama dokonała oceny wielkości pracy, jaka miała być wykonana, zwalniając oferenta z tego zadania i skupiając konkurencję między oferentami na stawce dziennej proponowanej dla każdego profilu potrzebnego personelu. Skarżąca nie wykazała zaś, aby brak znajomości kodu źródłowego NCTS miał jakikolwiek wpływ na proponowaną dla jej personelu stawkę dzienną. Z powyższego wynika, że skarżąca nie wykazała przydatności dostępu do kodu źródłowego NCTS do wyceny oferty. Wreszcie argumentacja skarżącej dotycząca przydatności dostępu do kodu źródłowego NCTS nie może znaleźć poparcia w ww. w pkt 52 wyroku w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji. W odróżnieniu bowiem od niniejszej sprawy, w której system informatyczny będący przedmiotem spornego zamówienia – EMCS – różni się od systemu, którego kod źródłowy nie został podany – NCTS – (zob. pkt 82 powyżej), sprawa powołana przez skarżącą odnosiła się do systemu informatycznego – systemu Cordis – będącego jedynie nową wersją systemu Cordis, którego kod źródłowy nie został podany (ww. w pkt 52 wyrok w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, pkt 7) Co się tyczy w niniejszej sprawie przydatności kodu źródłowego NCTS, nie można przeprowadzić żadnej analogii między nią a ww. w pkt 52 sprawą Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji. Tak samo jest, jeżeli chodzi o argument skarżącej dotyczący zamówienia CUST‑DEV (zob. pkt 52 powyżej). W tym względzie Komisja wskazała w swoich uwagach przedstawionych w następstwie pisma Sądu z dnia 2 marca 2009 r. (zob. pkt 31 powyżej), że zamówienie CUST‑DEV dotyczyło aplikacji informatycznych w dziedzinie ceł, do których zalicza się również NCTS, a zatem iż podanie oferentom kodu źródłowego tego systemu było uzasadnione. Nie jest tak natomiast w przypadku spornego zamówienia, które dotyczy aplikacji informatycznych w dziedzinie podatków akcyzowych, czyli innej niż cła. Skarżąca nie zakwestionowała tego twierdzenia Komisji podczas rozprawy, a Sąd nie ma żadnego powodu, by podawać je w wątpliwość. Mając na uwadze powyższe wywody, należy stwierdzić, że przydatność kodu źródłowego NCTS do sporządzenia ofert w ramach udzielenia spornego zamówienia nie została wykazana. Druga część zarzutu skarżącej musi w konsekwencji zostać oddalona. W związku z powyższym omawiany zarzut podlega oddaleniu w całości. B – W przedmiocie zarzutu drugiego dotyczącego naruszenia rozporządzenia finansowego, szczegółowych zasad wykonania oraz dyrektyw 92/50 i 2004/18 1.     Argumenty stron Skarżąca twierdzi, że kryteria udzielenia spornego zamówienia nie są wystarczająco szczegółowe ani dające się określić liczbowo, a więc nie mogły być obiektywnie zbadane przez komisję przetargową. Owo uchybienie ze strony instytucji zamawiającej stanowi naruszenie art. 97 ust. 1 rozporządzenia finansowego, art. 138 szczegółowych zasad wykonania, art. 17 ust. 1 dyrektywy 92/50 oraz przepisów dyrektywy 2004/18. Komisja kwestionuje argumenty skarżącej. 2.     Ocena Sądu Tytułem wstępu należy zaznaczyć, że na mocy art. 105 rozporządzenia finansowego, począwszy od dnia 1 stycznia 2003 r. – czyli od daty wejścia w życie rzeczonego rozporządzenia – dyrektywy w sprawie koordynacji procedur udzielania zamówień publicznych na dostawy, usługi i roboty stosuje się do zamówień publicznych udzielanych przez instytucje wspólnotowe na ich własny rachunek jedynie w odniesieniu do progów decydujących o zasadach publikowania, wyboru procedur i odpowiednich terminów. Wynika z tego, że zarzut, który skarżąca podnosi względem kryteriów udzielenia spornego zamówienia, musi zostać zbadany jedynie w świetle przepisów rozporządzenia finansowego i szczegółowych zasad wykonania. Należy ponadto przypomnieć, że zgodnie z art. 97 ust. 2 rozporządzenia finansowego i z art. 38 ust. 1 lit. b) szczegółowych zasad wykonania, udzielenia spornego zamówienia należało dokonać przez procedurę przyjęcia najkorzystniejszej ekonomicznie oferty. Należy następnie przypomnieć, że w celu zapewnienia przestrzegania zasad przejrzystości, równego traktowania i niedyskryminacji na etapie wyboru ofert w celu udzielenia zamówienia, art. 97 ust. 1 rozporządzenia finansowego nakłada na instytucję zamawiającą, gdy udzielenie zamówienia odbywa się przez procedurę przyjęcia najkorzystniejszej ekonomicznie oferty, obowiązek określenia i umieszczenia w dokumentach zaproszenia do składania ofert kryteriów udzielenia zamówienia służących ocenie treści ofert. Zgodnie z art. 138 ust. 2 szczegółowych zasad wykonania kryteria te muszą być uzasadnione przedmiotem zamówienia. Zgodnie z ust. 3 tego samego przepisu instytucja zamawiająca określa również, w ogłoszeniu o zamówieniu lub w specyfikacji warunków zamówienia, przypisaną poszczególnym wybranym kryteriom wagę, w celu określenia najkorzystniejszej ekonomicznie oferty. Przepisy te pozostawiają jednak instytucji zamawiającej wybór kryteriów udzielenia zamówienia, w których świetle ocenione zostaną oferty. Kryteria udzielania, jakie zamierza przyjąć instytucja zamawiająca, muszą mieć na celu każdorazowo określenie najkorzystniejszej ekonomicznie oferty (zob. podobnie wyroki Sądu z dnia 25 lutego 2003 r.: w sprawie T‑4/01 Renco przeciwko Radzie, Rec. s. II‑171, pkt 66; w sprawie T‑183/00 Strabag Benelux przeciwko Radzie, Rec. s. II‑135, pkt 74). Co więcej, kryteria przyjęte przez instytucję zamawiającą w celu określenia najkorzystniejszej ekonomicznie oferty nie muszą mieć koniecznie charakteru ilościowego lub ukierunkowanego wyłącznie na cenę. Nawet jeśli kryteria udzielenia zamówienia, które nie są wyrażone w sposób ilościowy, są włączone do specyfikacji warunków zamówienia, mogą one być stosowane w sposób obiektywny i jednolity w celu porównania ofert i są wyraźnie istotne dla ustalenia najkorzystniejszej ekonomicznie oferty (zob. podobnie ww. w pkt 107 wyrok w sprawie Renco przeciwko Radzie, pkt 67, 68) W niniejszej sprawie należy przede wszystkim przypomnieć, że kryteria udzielenia zamówienia wymienione są zarówno w ogłoszeniu o zamówieniu [pkt IV 2)], jak i w specyfikacji warunków zamówienia załączonej do zaproszenia do składania ofert. Warunek jawności przewidziany w art. 97 ust. 1 rozporządzenia finansowego jest spełniony. Następnie należy przypomnieć, że uważane przez skarżącą za niejasne i subiektywne kryteria udzielenia zamówienia mają następujące brzmienie: „ 1.      Kryteria jakościowe obejmujące: –      odpowiedniość zaproponowanej strategii dla realizacji wymaganych zadań(40/100); –      odpowiedniość metod i narzędzi, środowiska i procedur związanych z jakością proponowanych dla realizacji wymaganych zadań (30/100); –      odpowiedniość proponowanej organizacji zespołu dla realizacji wymaganych zadań (20/100); –      struktura, przejrzystość oraz kompletność oferty (10/100)”. Należy zatem stwierdzić, że jasne brzmienie rzeczonych kryteriów nie potwierdza argumentacji skarżącej odnoszącej się do ich rzekomo niejasnego i subiektywnego charakteru, a wręcz jej przeczy. Skarżąca nie przedstawia w szczególności żadnego dowodu na poparcie swoich twierdzeń pozwalającego uznać, że przy określaniu tych kryteriów instytucja zamawiająca naruszyła obowiązek przestrzegania zasad przejrzystości i równego traktowania oferentów. Wręcz przeciwnie, skarżąca w pewien sposób powtarza swą przedstawioną w ramach pierwszego zarzutu argumentację dotyczącą rzekomego braku dokładnego opisu żądanych świadczeń oraz dokładnych wymogów pracy, jaka ma być wykonana. Brzmienie powyższych kryteriów ukazuje, że skupiają się one na następujących elementach: strategii proponowanej przez oferentów (pierwsze kryterium), metodzie, narzędziach, środowisku i procedurach związanych z jakością (drugie kryterium) proponowanej organizacji zespołu (trzecie kryterium), przejrzystości oraz kompletności oferty (czwarte kryterium). Skarżąca nie wyjaśnia jednak ani nie wskazuje, dlaczego kryteria te nie mają uzasadnienia w przedmiocie spornego zamówienia. Ponadto nic nie pozwala podawać w wątpliwość znaczenia tych kryteriów dla wskazania najkorzystniejszej ekonomicznie oferty, ponieważ kryteria te z pewnością warunkują prawidłowe świadczenie usług objętych spornym zamówieniem, a więc i wartość samej oferty. Chociaż prawdą jest, że kryteria te nie mają charakteru ilościowego, sama ta okoliczność nie może pozwolić na wyciągnięcie wniosku, iż instytucja zamawiająca nie zastosowała ich w sposób obiektywny i jednolity (zob. podobnie ww. w pkt 107 wyrok w sprawie Renco przeciwko Radzie, pkt 67, 68). Należy zaznaczyć, że w niniejszej sprawie skarżąca nie przedstawiła żadnego dowodu w tym względzie. Wreszcie tytułem uzupełnienia należy zauważyć, że zgodnie z mającymi zastosowanie przepisami instytucja zamawiająca wskazała wagę przypisaną poszczególnym kryteriom udzielenia zamówienia, informując w ten sposób oferentów o znaczeniu, jakie zamierzała nadać każdemu z kryteriów, dokonując oceny porównawczej ofert. Z powyższego wynika, że skarżąca nie wykazała, iż instytucja zamawiająca uchybiła jej obowiązkowi określenia w dokumentach dotyczących zaproszenia do składania ofert kryteriów udzielenia zamówienia z poszanowaniem ram regulacyjnych i zasad wypracowanych w orzecznictwie, o których mowa w pkt 104–108 powyżej. W świetle powyższego zarzut drugi należy oddalić. C – W przedmiocie zarzutu piątego dotyczącego naruszenia zasad dobrej administracji i staranności 1.     Argumenty stron Skarżąca utrzymuje zasadniczo, że Komisja naruszyła zasady dobrej administracji i staranności, nie udzielając szybkiej i właściwej odpowiedzi na jej faks z dnia 27 sierpnia 2004 r., w którym sformułowała ona zastrzeżenia w stosunku do przetargu, w szczególności w odniesieniu do zasady niedyskryminacji. Komisja kwestionuje argumenty skarżącej. 2.     Ocena Sądu Na mocy ogólnej zasady dobrej administracji obejmującej również obowiązek staranności, każda instytucja ma obowiązek przestrzegania rozsądnego terminu w przypadku prowadzenia postępowań administracyjnych i działać ze starannością w jej stosunkach z ogółem (wyrok Trybunału z dnia 16 grudnia 2008 r. w sprawie C‑47/07 P Masdar (UK) przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. I‑9761, pkt 92; wyrok Sądu z dnia 11 kwietnia 2006 r. w sprawie T‑394/03 Angeletti przeciwko Komisji, Zb.Orz.SP s. I‑A‑2‑95, II‑A‑2‑441, pkt 162). Należy ponadto uściślić, że co się tyczy udzielania wspólnotowych zamówień publicznych, kontakty między instytucją zamawiającą z jednej strony oraz potencjalnymi oferentami i oferentami z drugiej uregulowane są w art. 141 i 148 szczegółowych zasad wykonania. Artykuł 141 szczegółowych zasad wykonania stanowi: „1. Pod warunkiem że wniosek został złożony we właściwym czasie, przed nieprzekraczalnym terminem składania ofert, specyfikacje [warunków zamówienia] i dokumenty dodatkowe przesyłane są w ciągu sześciu dni kalendarzowych od przyjęcia wniosku do wszystkich podmiotów gospodarczych, które składały wnioski o specyfikacje [warunków zamówienia] lub wyraziły zainteresowanie złożeniem oferty. 2. Pod warunkiem że wniosek w tej sprawie został złożony w odpowiednim czasie, dodatkowe informacje odnoszące się do specyfikacji [warunków zamówienia] dostarczane są równocześnie wszystkim podmiotom gospodarczym, które złożyły wniosek o specyfikacje [warunków zamówienia] lub wyraziły zainteresowanie złożeniem oferty nie później niż sześć dni przed nieprzekraczalnym terminem przyjmowania ofert lub, w przypadku wniosku o informacje otrzymane mniej niż osiem dni kalendarzowych przed nieprzekraczalnym terminem przyjmowania ofert, najwcześniej jak to możliwe po przyjęciu wniosku. […]”. Ponadto art. 148 szczegółowych zasad wykonania przewiduje, co następuje: „1. Kontakty między instytucjami zamawiającymi i oferentami w trakcie procedury przetargowej mogą mieć miejsce, w drodze wyjątku, zgodnie z warunkami wymienionymi w ust. 2 i 3. 2. Przed dniem zakończenia przyjmowania ofert, w kwestii dokumentów dodatkowych i informacji, określonych w art. 141, instytucja zamawiająca może: a) w przypadku oferentów przekazać dodatkowe informacje wyłącznie do celów wyjaśnienia charakteru zamówienia, informacje te przekazywane są tego samego dnia wszystkim oferentom, którzy wnioskowali o specyfikacje [warunków zamówienia]; […]”. Z powyższych przepisów wynika, iż kontakty między instytucją zamawiającą z jednej strony oraz potencjalnymi oferentami i oferentami z drugiej przed nieprzekraczalnym terminem składania ofert są dozwolone w zakresie, w jakim mają na celu uzyskanie „dodatkowych informacji” odnoszących się do specyfikacji warunków zamówienia (art. 141 ust. 2 szczegółowych zasad wykonania) oraz „dodatkowych informacji” dotyczących dokumentów i dodatkowych informacji objętych art. 141 „wyłącznie do celów wyjaśnienia charakteru zamówienia” [art. 148 ust. 2 lit. a) szczegółowych zasad wykonania]. Co się tyczy „dodatkowych informacji” wymienionych w art. 141 ust. 2 szczegółowych zasad wykonania, instytucja zamawiająca jest zobowiązana dostarczyć je potencjalnym oferentom w terminach określonych w rzeczonym przepisie. Co się tyczy dodatkowych informacji objętych art. 148 ust. 2 lit. a) szczegółowych zasad wykonania, instytucja zamawiająca ma możliwość, lecz nie obowiązek dostarczenia ich oferentom. W niniejszej sprawie należy stwierdzić, że faks z dnia 27 sierpnia 2004 r., do którego odnosi się skarżąca, nie zawiera wniosku o informacje objęte wspomnianymi wyżej przepisami szczegółowych zasad wykonania. Jak już zaznaczono (zob. pkt 11 powyżej), za pomocą tego faksu skarżąca sformułowała zastrzeżenia w przedmiocie postępowania o udzielenie spornego zamówienia, oparte na możliwym braku obiektywności przetargu, z korzyścią dla oferentów będących już dostawcami zainteresowanej DG, na braku jasnych specyfikacji tegoż przetargu oraz na braku precyzyjnych i obiektywnych kryteriów oceny oferentów. W tym samym faksie wystąpiła ona również do zainteresowanej DG z wnioskiem o przesunięcie terminu na składanie ofert do chwili zaradzenia przez tę ostatnią powyższym problemom. Wynika z tego, że Komisja nie była zobowiązana odpowiadać na to pismo. Uczyniła to jednak w szybki i właściwy sposób w piśmie z dnia 3 września 2004 r., wyrażając opinię, iż zastrzeżenia skarżącej nie były zasadne, i odmawiając uwzględnienia jej wniosku o przesunięcie terminu na składanie ofert (zob. pkt 13 powyżej). Pozwana wykazała się niezaprzeczalną starannością, właściwą dobrej administracji, tym bardziej iż – jak zauważono powyżej – prawodawca nie nałożył nań żadnego obowiązku udzielenia odpowiedzi w tym przypadku. Wynika z tego, że reakcja Komisji na faks z dnia 27 sierpnia 2004 r. nie wskazuje na żadne naruszenie zasad dobrej administracji i staranności. Tytułem uzupełnienia należy zaznaczyć, że skarżąca nie zakwestionowała twierdzenia Komisji, zgodnie z którym instytucja zamawiająca udzieliła szybkiej odpowiedzi na wszystkie pytania dotyczące specyfikacji warunków zamówienia zadane przez oferentów, z których większość pochodziła od skarżącej. Mając na względzie powyższe rozważania, niniejszy zarzut należy oddalić jako bezzasadny. D – W przedmiocie zarzutu czwartego dotyczącego braku odpowiednich informacji i uzasadnienia 1.     Argumenty stron Skarżąca utrzymuje, że zaskarżona decyzja jest wadliwa ze względu na niewystarczające uzasadnienie przez zainteresowaną DG jej działań. Zarzut ten składa się z dwóch części. Po pierwsze, zainteresowana DG nie dostarczyła skarżącej wszystkich informacji, o jakie ta wystąpiła, dotyczących odrzucenia jej oferty, z naruszeniem art. 253 WE i art. 8 dyrektywy 92/50. Zainteresowana DG nie przedstawiła w jasny sposób powodów odrzucenia oferty skarżącej oraz nie wypowiedziała się w żaden sposób o cechach i stosunkowych zaletach przyjętej oferty, odmawiając w ten sposób skarżącej możliwości sformułowania istotnych uwag dotyczących dokonanego wyboru, a także ewentualnej możliwości uzyskania odszkodowania. Skarżąca zwraca również uwagę na fakt, iż zainteresowana DG nie powołała żadnego względu porządku publicznego ani też tajemnicy handlowej, aby uzasadnić odmowę podania do wiadomości sprawozdania z oceny normalnie przekazywanego przez Komisję w takich przypadkach wszystkim oferentom, zgodnie z art. 12 ust. 2 dyrektywy 92/50 Zdaniem skarżącej niewystarczające uzasadnienie takie jak to, o którym mowa, sprawia, że kontrola sądowa zaskarżonej decyzji jest nadzwyczaj utrudniona, a nawet niemożliwa. Po drugie, skarżąca podkreśla w replice przekroczenie piętnastodniowego terminu dotyczącego podania do wiadomości oferentów wyciągów ze sprawozdania komisji przetargowej z naruszeniem rozporządzenia finansowego i prawodawstwa dotyczącego zamówień publicznych. Przekroczenie terminu i całkowity brak uzasadnienia w odniesieniu do pewnych aspektów zaskarżonej decyzji były źródłem trudności, jakie miała skarżąca z wniesieniem odwołania do Sądu. Komisja wnosi o oddalenie tego zarzutu. 2.     Ocena Sądu Tytułem wstępu należy uściślić, że przepisami określającymi treść obowiązku uzasadnienia spoczywającego na instytucji zamawiającej wobec oferenta, który nie został wybrany w ramach postępowania o udzielenie danego zamówienia, są art. 100 ust. 2 rozporządzenia finansowego i art. 149 szczegółowych zasad wykonania, a nie, jak twierdzi skarżąca, przepisy dyrektywy 92/50 (zob. pkt 104 powyżej). Z treści powyższych przepisów wynika, iż w dziedzinie zamówień publicznych instytucja zamawiająca spełnia obowiązek uzasadnienia, jeżeli w pierwszej chwili poprzestaje na powiadomieniu każdego niedopuszczonego oferenta o przyczynach odrzucenia jego oferty, a następnie tych oferentów, którzy złożyli dopuszczoną ofertę oraz wystąpili z wyraźnym wnioskiem w tym zakresie, informuje o cechach i stosunkowych zaletach przyjętej oferty, a także o nazwie oferenta, któremu udzielono zamówienia w terminie piętnastu dni od otrzymania pisemnego wniosku (zob. wyroki Sądu: z dnia 12 lipca 2007 r. w sprawie T‑250/05 Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, niepublikowany w Zbiorze, pkt 68; z dnia 10 września 2008 r. w sprawie T‑465/04 Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, niepublikowany w Zbiorze, pkt 47 i przytoczone tam orzecznictwo). Ten sposób postępowania jest zgodny z celem obowiązku uzasadnienia zawartym w art. 253 WE, według którego uzasadnienie powinno przedstawiać w sposób jasny i jednoznaczny rozumowanie autora aktu, w sposób pozwalający zainteresowanym na zapoznanie się z względami uzasadniającymi przyjęty środek, tak by umożliwić im dochodzenie ich praw, a sądowi dokonanie jego kontroli (zob. podobnie wyroki Sądu: z dnia 8 maja 1996 r. w sprawie T‑19/95 Adia interim przeciwko Komisji, Rec. s. II‑321, pkt 32; z dnia 26 lutego 2002 r. w sprawie T‑169/00 Esedra przeciwko Komisji, Rec. s. II‑609, pkt 190; ww. w pkt 107 wyrok w sprawie Strabag Benelux przeciwko Radzie, pkt 55; ww. w pkt 133 wyrok w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, pkt 69). Należy dodać, że dochowanie obowiązku uzasadnienia należy oceniać w świetle elementów informacji, jakimi skarżąca dysponuje w chwili wniesienia skargi (ww. w pkt 107 wyroki: w sprawie Strabag Benelux przeciwko Radzie, pkt 58; w sprawie Renco przeciwko Radzie, pkt 96). Wynika z tego, iż dla określenia, czy w niniejszej sprawie Komisja spełniła swój obowiązek uzasadnienia, należy zbadać pisma z dni 18 listopada i 10 grudnia 2004 r. wysłane przez nią skarżącej przed wniesieniem niniejszej skargi. W piśmie z dnia 18 listopada 2004 r. poinformowano skarżącą, że jej oferta (złożona przez Steria w ramach konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria) nie została przyjęta. Wskazuje ono, że rzeczona oferta nie została przyjęta, ponieważ w świetle kryteriów udzielenia zamówienia nie była najlepsza pod względem stosunku jakości do ceny. W piśmie tym wyjaśnia się, że skarżąca może otrzymać dodatkowe informacje dotyczące powodów odrzucenia jej oferty oraz że jeżeli zwróci się z pisemnym wnioskiem może uzyskać dodatkowe informacje o cechach i stosunkowych zaletach przyjętej oferty i o nazwie oferenta, któremu udzielono zamówienia. Pismo wskazuje wreszcie, że pewne szczegóły powyższej oferty nie zostaną podane do wiadomości, jeżeli utrudniłoby to stosowanie prawa, byłoby sprzeczne z interesem publicznym lub zaszkodziłoby uzasadnionym interesom gospodarczym przedsiębiorstw prywatnych lub publicznych lub zakłóciłoby uczciwą konkurencję między tymi przedsiębiorstwami. Wynika z tego, że chociaż pismo to przybiera pod pewnymi względami charakter stereotypowy, sporządzone zostało zgodnie z przepisami art. 100 ust. 2 rozporządzenia finansowego. Pismo z dnia 10 grudnia 2004 r. skierowane przez Komisję do skarżącej podaje jej do wiadomości wyciąg ze sprawozdania komisji przetargowej. Pismo to zostało wysłane w odpowiedzi na pisemny wniosek skarżącej z dnia 22 listopada 2004 r., ponowiony w dniu 8 grudnia 2004 r. Wyciąg ze sprawozdania komisji przetargowej wymienia nazwę wybranego oferenta. Ponadto wyciąg ten zawiera wyczerpujące uwagi komisji przetargowej dotyczące oferty wybranego oferenta oraz oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria w zakresie każdego z kryteriów udzielenia zamówienia (zob. pkt 21 powyżej). Ponadto wyciąg ten zawiera tabelę z ocenami przyznanymi obydwu ofertom w zakresie każdego z kryteriów udzielenia zamówienia jak też tabelę odpowiednich cen dwóch ofert i ocenę porównawczą stosunku jakości do ceny (zob. pkt 22 powyżej). Należy więc stwierdzić, że podając skarżącej najpierw zasadnicze powody odrzucenia oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria, a następnie wyżej wspomniany wyciąg ze sprawozdania komisji przetargowej, Komisja wystarczająco, w sensie prawnym, uzasadniła odrzucenie oferty skarżącej zgodnie z art. 100 ust. 2 rozporządzenia finansowego i art. 149 ust. 2 szczegółowych zasad wykonania. Należy bowiem zaznaczyć, że rzeczony wyciąg zawiera nazwę oferenta, któremu udzielono zamówienia, a także – w uwagach komisji przetargowej oraz w dwóch wyżej wspomnianych tabelach – „cechy i stosunkowe zalety przyjętej oferty”. Pismo z dnia 18 listopada 2004 r. oraz wspomniany wyciąg podany do wiadomości w piśmie z dnia 10 grudnia 2004 r. pozwoliły zatem skarżącej od razu zrozumieć powody, ze względu na które jej oferta nie została wybrana, a mianowicie fakt, iż była ona mniej korzystna niż oferta wybranego oferenta, ponieważ ta ostatnia odznaczała się lepszym stosunkiem jakości do ceny. Jeżeli chodzi wreszcie o zarzut skarżącej dotyczący przekroczenia piętnastodniowego terminu dotyczącego podania jej do wiadomości wyciągu ze sprawozdania komisji przetargowej, należy zauważyć, że wyciąg ten rzeczywiście został jej podany do wiadomości w piśmie z dnia 10 grudnia 2004 r. i dotarł do niej co najmniej osiemnaście dni kalendarzowych po skierowaniu do Komisji faksem i listem poleconym z dnia 22 listopada 2004 r. pisemnego wniosku. Owo niewielkie opóźnienie – mimo że jest godne pożałowania –w żaden sposób nie ograniczyło jednak możliwości dochodzenia przez skarżącą jej praw przed Sądem i nie może więc samo w sobie spowodować stwierdzenia nieważności zaskarżonej decyzji. Z akt sprawy wynika bowiem, że skarżąca wykorzystała wszystkie informacje zawarte w tym wyciągu, by wnieść niniejszą skargę (zob. podobnie ww. w pkt 133 wyrok z dnia 10 września 2008 r. w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, pkt 52). W świetle powyższych rozważań należy stwierdzić, że uzasadnianie zaskarżonej decyzji umożliwiło skarżącej dochodzenie jej praw, a Sądowi wykonanie kontroli. W konsekwencji niniejszy zarzut należy oddalić. E – W przedmiocie zarzutu trzeciego dotyczącego oczywistych błędów w ocenie popełnionych przez instytucję zamawiającą przy ocenie oferty skarżącej 1.     Argumenty stron Skarżąca utrzymuje, że zainteresowana DG popełniła oczywisty błąd w ocenie, nie oceniając prawidłowo ani obiektywnie jakości jej oferty i uznając, że jej oferta była gorsza od oferty wybranego oferenta. W ramach tego zarzutu skarżąca podnosi, po pierwsze, że skoro dla sporządzenia ostatecznej klasyfikacji zainteresowana DG nie zastosowała obiektywnej, z góry określonej i znanej oferentom metodologii oczywiste jest, iż decyzja komisji przetargowej opierała się na błędnych założeniach. Po drugie, skarżąca wskazuje, że ogólny charakter wykorzystanych kryteriów oraz nieznajomość przez oferentów dokładnej natury będącego przedmiotem umowy zadania doprowadziły do subiektywnej oceny wartości ofert. Skarżąca krytykuje wreszcie pewne szczegółowe uwagi komisji przetargowej, które ukazują istnienie oczywistych błędów w ocenie popełnionych przy ocenie oferty. Komisja kwestionuje argumenty skarżącej. 2.     Ocena Sądu Zgodnie z utrwalonym orzecznictwem instytucji zamawiającej przysługuje szeroki zakres swobodnego uznania w zakresie okoliczności, jakie uwzględnia w celu podjęcia decyzji o udzieleniu zamówienia w trybie przetargu, a kontrola Sądu musi być ograniczona do weryfikacji, czy przestrzegane były przepisy proceduralne oraz przepisy dotyczące uzasadnienia, a także do sprawdzenia prawidłowości dokonanych ustaleń faktycznych oraz tego, czy nie wystąpił oczywisty błąd w ocenie okoliczności faktycznych i czy nie doszło do nadużycia władzy (wyroki Sądu: z dnia 27 września 2002 r. w sprawie T‑211/02 Tideland Signal przeciwko Komisji, Rec. s. II‑3781, pkt 33; z dnia 6 lipca 2005 r. w sprawie T‑148/04 TQ3 Travel Solutions Belgium przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. II‑2627, pkt 47; zob. również podobnie wyrok Trybunału z dnia 23 listopada 1978 r. w sprawie 56/77 Agence européenne d’intérims przeciwko Komisji, Rec. s. 2215, pkt 20). W niniejszej sprawie należy zaznaczyć, iż aby wykazać istnienie oczywistego błędu w ocenie popełnionego przez instytucję zamawiająca, skarżąca opiera się zasadniczo na dwóch okolicznościach. Po pierwsze, utrzymuje ona, że zainteresowana DG nie zastosowała obiektywnej, z góry określonej i znanej oferentom metodologii do sporządzenia ostatecznej klasyfikacji. Powołuje się ona również na rzekomą nieznajomość przez oferentów dokładnej natury będących przedmiotem umowy zadań oraz rzekomo ogólny charakter kryteriów udzielenia zamówienia wnioskując z powyższego, że ocena ofert musiała być subiektywna i opierać się na błędnych założeniach. Należy jednak zauważyć, że skarżąca ogranicza się do ogólnych twierdzeń, których nie potwierdza ani nie podtrzymuje jakikolwiek dowód. Jej argumentacja powtarza tę wykorzystaną w ramach zarzutów pierwszego i drugiego, które zostały oddalone przez Sąd. Ponadto skarżąca nijak nie wykazuje, w jaki sposób te rzekome uchybienia doprowadziły instytucję zamawiającą do błędnych założeń i subiektywnej oceny ofert. Należy zatem stwierdzić, że argumentacja ta nie może uzasadnić niniejszego zarzutu. Po drugie, skarżąca kwestionuje szczegółowe uwagi sformułowane przez komisję przetargową w stosunku do oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria. Po pierwsze, skarżąca kwestionuje uwagę komisji przetargowej, zgodnie z którą „oferta wskazuje na niewystarczające zrozumienie specyfikacji warunków zamówienia, w zakresie w jakim odnosi się do działań, które zostały już dokonane lub które będą dokonane w chwili wejścia w życie umowy”. Skarżąca kwestionuje zasadność tej uwagi, uważając, że jest ona subiektywna i niesprawiedliwa i zasadniczo utrzymuje, że jeżeli doszło do niewłaściwego zrozumienia, to było ono skutkiem tego, iż skarżąca została zaproszona do złożenia oferty na projekt, którego specyfikacje nie były znane. Uważa ona ponadto, że w każdym razie uwaga taka jest niejasna i że nie da się jej podważyć. Powyższa uwaga komisji przetargowej odnosi się do pierwszego kryterium udzielenia spornego zamówienia, a mianowicie do kryterium „odpowiedniości proponowanej strategii dla realizacji wymaganych zadań”. Jeżeli chodzi o to kryterium udzielenia zamówienia, oferta konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria uzyskała ocenę 22,2/40 podczas gdy przyjęta oferta ocenę 35,1/40. Należy stwierdzić w tym miejscu jeszcze, iż krytykując powyższą uwagę, skarżąca powtarza argumenty powołane w ramach oddalonego przez Sąd pierwszego zarzutu. Ponadto wysuwając zwykłe twierdzenia, skarżąca w żaden sposób nie wykazuje zasadności jej tez odnoszących się do rzekomo subiektywnego, niesprawiedliwego i niejasnego charakteru wyżej przytoczonej uwagi. Wynika z tego, że krytyka skarżącej pod adresem wspomnianej uwagi komisji przetargowej nie wykazuje, by uwaga ta była błędna, a tym bardziej, by miał miejsce oczywisty błąd w ocenie dotyczący jej oferty. Po drugie, skarżąca kwestionuje uwagę komisji przetargowej, zgodnie z którą „[o]ferta prezentuje pewne sprzeczności, w szczególności jeżeli chodzi o planowanie: na przykład niektóre działania polegające na opracowaniu rozpoczynają się nawet przed początkiem specyfikacji”. W odpowiedzi udzielonej na pisemne pytanie Sądu skarżąca wskazała, że uważne zbadanie diagramów Gantta włączonych do jej oferty ukazuje, iż wbrew uwadze komisji przetargowej przewidziała, że działania polegające na opracowaniu, poza kilkoma uzasadnionymi wyjątkami, rozpoczną się po działaniach związanych ze specyfikacją. Powyższa kwestionowana przez skarżącą uwaga komisji przetargowej odnosi się również do pierwszego kryterium udzielenia spornego zamówienia. Po zbadaniu diagramów Gantta przedłożonych przez skarżącą i mając na uwadze odpowiedzi na pytania Sądu udzielone przez strony na rozprawie, Sąd uważa, że diagramy te rzeczywiście sprawiają wrażenie, iż przy planowaniu projektu dotyczącego spornego zamówienia skarżąca przewidywała, że przynajmniej niektóre działania polegające na opracowaniu rozpoczną się przed odpowiadającymi im działaniami specyfikacyjnymi, wykazując w ten sposób, że uwaga komisji przetargowej była uzasadniona. Prawdą jest, iż zasadniczo skarżąca podniosła na rozprawie, że wszelkie niewłaściwe zrozumienie mogące wyniknąć z analizy diagramów Gantta było skutkiem okoliczności, iż diagramy te, pod postacią, w jakiej przedłożono je Sądowi i włączono również do oferty były przedstawione w formacie A4 który sprawiał, iż pewne informacje – niezbędne, by zrozumieć planowanie projektu zawarte w ofercie konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria – były niewidoczne. Skarżąca podniosła, że włączyła do swojej oferty również te same diagramy Gantta, lecz w formacie A3, co uwidacznia mające znaczenie informacje związane z planowaniem projektu i wykazuje, iż uwaga komisji przetargowej nie była zasadna. Jednakże bez względu na ich podnoszone znaczenie należy stwierdzić, iż Sąd nie dysponował wyżej wspomnianymi diagramami w formacie A3. W każdym razie nawet zakładając, że powyższa argumentacja skarżącej jest zasadna, należy zaznaczyć, iż dotyczy ona pierwszego kryterium udzielenia spornego zamówienia. Tymczasem jak wynika z tabel przedstawionych w pkt 22 powyżej, nawet jeżeli oferta skarżącej otrzymałaby była maksimum punktów za to kryterium udzielenia zamówienia, czyli 40/40, skarżąca nie byłaby w stanie otrzymać tego zamówienia, zważywszy na liczbę punktów, jakie jej oferta uzyskała za trzy pozostałe kryteria udzielenia zamówienia. W tych okolicznościach należy dojść do wniosku, że skarżąca nie wykazała błędności omawianej uwagi komisji przetargowej oraz w każdym razie, że w ogóle nie wykazała, iż owa rzekomo błędna uwaga przekłada się na oczywisty błąd w ocenie popełniony przy ocenie jej oferty. Po trzecie, skarżąca kwestionuje następującą uwagę komisji przetargowej: „Oferta prezentuje szczegółowy opis Cosmic FFP, jednakże narzędzia proponowane dla oceny (Calico i Costar) są właściwe jedynie dla ocen opartych na metodologii Cocomo II, co jest niespójne (zob. sekcję 4.1.3.5.1) [oferty]”. Uwaga ta odnosi się do drugiego kryterium udzielenia spornego zamówienia, a mianowicie „odpowiedniości metod i narzędzi, środowiska i procedur związanych z jakością proponowanych dla realizacji wymaganych zadań”. Jeżeli chodzi o to kryterium udzielenia zamówienia, powyższa oferta uzyskała ocenę 16,7/30, podczas gdy przyjęta oferta uzyskała ocenę 24,5/30. Komisja wyjaśniła w swoich pismach i na rozprawie, że niespójność podnoszona przez komisję przetargową polegała na tym, iż skarżąca, podczas gdy opisała w jej ofercie narzędzia, jakich zamierzała użyć w celu wykorzystania metody Cocomo, czego nie wymagano w przetargu, nie dostarczyła żadnej informacji dotyczącej infrastruktury wykorzystania metody Cosmic FFP będącej metodą nakazaną w specyfikacji warunków zamówienia. Ponadto skarżąca nie wskazała, jaki był związek między dwiema wspomnianymi w jej ofercie metodami Cocomo i Cosmic FFP oraz jaki był związek między wspomnianą bez wyraźnej przyczyny w jej ofercie metodą Cocomo oraz systemem będącym przedmiotem spornego zamówienia. W odpowiedzi udzielonej na pisemne pytanie Sądu skarżąca podniosła, że odniesienia w jej ofercie do metody Cocomo nie powinno się uważać za niespójność oraz że przyczyną niezaproponowania przez nią szczególnych narzędzi dla metodologii Cosmic FPP było, iż takie szczególne narzędzia nie były konieczne. Wybrany oferent również nie przedstawił takich narządzi w swojej ofercie. Należy przede wszystkim zaznaczyć, że specyfikacja warunków spornego zamówienia rzeczywiście nakazuje wykorzystanie systemu Cosmic FFP zasadniczo do oszacowania nakładu pracy wymaganego do wykonania pewnych działań informatycznych związanych ze spornym zamówieniem. Z analizy sekcji 4.1.3.5.1 oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki-Steria wynika również, iż odnosi się ona bardzo zwięźle i w ogólnych zarysach do metody Cocomo i do narzędzi Calico i Costar. Należy wreszcie zauważyć, że komisja przetargowa zarzuca brak sprecyzowania, jakie narzędzia będą wykorzystane w ramach systemu Cosmic FFP nie tylko powyższemu konsorcjum, lecz również wybranemu oferentowi. Należy zaznaczyć, że skarżąca nie przedstawia żadnego argumentu pozwalającego ustalić, że te bezsporne okoliczności faktyczne, decydują o błędności uwagi komisji przetargowej wspomnianej w pkt 161 powyżej i a fortiori pozwalają sądzić, że rzeczona uwaga doprowadziła w tym względzie instytucję zamawiającą do oczywiście błędnej oceny oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria, zwłaszcza że ocena przyznana rzeczonej ofercie w zakresie drugiego kryterium udzielenia spornego zamówienia nie opiera się jedynie na tej analizie, lecz również na innych zgodnych uwagach wydanych przez komisję przetargową (zob. podobnie ww. w pkt 133 wyrok z dnia 12 lipca 2007 r. w sprawie Evropaïki Dynamiki przeciwko Komisji, pkt 106). Po czwarte, skarżąca kwestionuje uwagę komisji przetargowej, zgodnie z którą „[w] całej ofercie [konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria] za metodę zarządzania projektem [uznano] RUP [chociaż jego] propozycja programu dla środowiska opracowywania nie wymienia żadnej licencji IBM-Rational”. Uwaga ta odnosi się również do drugiego kryterium udzielenia spornego zamówienia. Komisja uściśliła w swoich pismach i na rozprawie, że w uwadze tej komisja przetargowa zaznaczyła niespójność oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria polegającą na tym, że podczas gdy w ofercie tej wielokrotnie przywoływano RUP jako metodę, którą należy przyjąć, nie sprecyzowano w niej jednak, czy rzeczone konsorcjum dysponowało licencją na oprogramowanie IBM‑Rational, które należało wykorzystać w ramach tej metody, pozostawiając w ten sposób w zawieszeniu kwestię tego, czy koszty wykorzystania tego programu ponieść miała skarżąca czy też instytucja zamawiająca. Według skarżącej wyżej wspomniana uwaga mogła wprowadzić instytucję zamawiającą w błąd, a przy tym pozbawiona jest znaczenia. Koszt potrzebnych licencji ponieść miała skarżąca, a więc nie było powodu, by wspominać w jakikolwiek sposób o tej kwestii w ofercie, ponieważ przetarg tego nie wymagał. Zdaniem skarżącej było oczywiste, że do wykonania swojej pracy wykorzysta produkty objęte licencją. W tym zakresie wystarczy wskazać, iż argumentacja skarżącej jest ogólna i nie jest poparta żadnym dowodem. Nie może ona zatem wykazać błędności wyżej wspomnianej uwagi komisji przetargowej, a tym bardziej istnienia oczywistego błędu w ocenie popełnionego przez instytucję zamawiającą. Po piąte, skarżąca kwestionuje znaczenie uwagi komisji przetargowej zgodnie z którą „[p]omimo że doświadczenie w dziedzinie ceł i podatków akcyzowych uznaje się [w ofercie konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria] za kompetencję niezbędną, w praktyce propozycja nie wskazuje na istnienie kompetencji tego typu”. Uwaga ta odnosi się do trzeciego kryterium udzielenia spornego zamówienia, a mianowicie „odpowiedniość proponowanej organizacji zespołu dla realizacji wymaganych zadań”. Konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria w zakresie tego kryterium udzielenia przyznano ocenę 14,5/20, podczas gdy przyjęta oferta uzyskała ocenę 17,6/20. Po pierwsze, skarżąca utrzymuje, że wyżej wspomniana uwaga nie jest zasadna, ponieważ konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria dysponowało doświadczeniem w dziedzinie ceł i podatków akcyzowych oraz że doświadczenie to zostało opisane w ofercie. Po drugie, skarżąca zaznacza, iż nie było żadnego powodu, by włączać do oferty szczegółowe informacje w tej dziedzinie, ponieważ nie żądano tego w przetargu, a specyfikacja warunków zamówienia nie wymagała posiadania tej „kompetencji”. Skarżąca twierdzi wreszcie, że okoliczność, iż rzekomy brak doświadczenia konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria w dziedzinie ceł i podatków akcyzowych wykorzystano jako przyczynę uzasadniającą mierną ocenę jej oferty, stanowi naruszenie warunków przetargu, ponieważ nie wspomina się w nich o tym doświadczeniu jako o kryterium oceny. Krytyka skarżącej dotyczy zarówno znaczenia uwagi komisji przetargowej, jak i jej zasadności. Co się tyczy znaczenia uwagi, Sąd wskazuje, iż mimo że w specyfikacji warunków zamówienia nie wymagano od oferentów doświadczenia w dziedzinie ceł i podatków akcyzowych, komisja przetargowa w uwadze tej pragnęła po prostu podkreślić istnienie niespójności w ofercie konsorcjum Evropaïki‑Dynamiki-Steria. Niespójność ta polegała na tym, że podczas gdy konsorcjum twierdziło, iż aby zostać wybranym, oferent musi posiadać doświadczenie w dziedzinie ceł i podatków akcyzowych, jego oferta nie wskazywała jednak na takie doświadczenie w jego przypadku. Wbrew twierdzeniu skarżącej taka uwaga komisji przetargowej mogła stanowić użyteczne wyjaśnienie dla instytucji zamawiającej. Co się tyczy zasadności uwagi należy zaznaczyć, że Komisja wyjaśniła, iż uwaga ta została sformułowana w stosunku do sekcji 6.3.1 oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria wskazującej, iż proponowani analitycy biznesowi (business analysts) mieli „udokumentowane doświadczenie w dziedzinie podatków akcyzowych/opodatkowania/ceł w UE”. Zdaniem Komisji komisja przetargowa uznała, iż przedstawione przez skarżącą curriculum vitae analityków biznesowych nie potwierdzały takiego doświadczenia. Skarżąca nie była w stanie podważyć tych przedstawionych przez Komisję wyjaśnień. W tych okolicznościach należy orzec, iż nie wykazano błędności omawianej uwagi komisji przetargowej. Należy wreszcie zaznaczyć, iż skarżąca kwestionuje uwagę komisji przetargowej dotyczącą drugiego kryterium udzielenia zamówienia i zarzucającą Evropaïki Dynamiki-Steria włączenie do oferty, niemających uzasadnienia ani żadnego związku z celami EMCS, odniesień do standardów dotyczących w szczególności architektury i wykorzystanych narzędzi informatycznych. Skarżąca odpiera również uwagę komisji przetargowej dotyczącą czwartego kryterium udzielenia zamówienia i rzekomo ogólnego charakteru oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki-Steria. Należy jednak zauważyć, iż skarżąca ponownie wysuwa zwykłe twierdzenia, argumentuje w sposób ogólny i nie łączy ich z żadnym dowodem. Pozostaje więc jedynie oddalić te zarzuty. Tytułem uzupełnienia Sąd uważa za istotne, by podkreślić, iż postępowanie skarżącej nastawione na krytykowanie pewnych szczegółowych uwag komisji przetargowej jest bezskuteczne, ponieważ nijak nie wykazuje ona, w jaki sposób te rzekomo błędne uwagi mogłyby doprowadzić do oczywistego błędu w ocenie oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki‑Steria. W tym względzie skarżąca powinna przede wszystkim wytłumaczyć, w jaki sposób rzekomo błędny komentarz wpływa na ocenę, jaką uzyskała jej oferta. Skarżąca nie udzieliła takiego wyjaśnienia. Mając na uwadze powyższe wywody, należy stwierdzić, że skarżąca nie wykazała istnienia oczywistych błędów w ocenie popełnionych przez instytucję zamawiającą w ramach oceny oferty konsorcjum Evropaïki Dynamiki-Steria. Niniejszy zarzut należy w konsekwencji oddalić. Wynika z tego, że skarga powinna być oddalona. W przedmiocie kosztów Skarżąca wnosi do Sądu o obciążenie Komisji całością kosztów postępowania, nawet w przypadku oddalenia jej skargi. Podnosi ona, że brak podania do wiadomości przez zainteresowaną DG wystarczającego uzasadnienia we właściwym czasie uniemożliwił jej dokonanie pełnej oceny możliwości zakwestionowania zaskarżonej decyzji i zmusił ją do wniesienia niniejszej skargi w celu ochrony jej praw. Komisja uważa, że taki wniosek nie znajduje uzasadnienia w prawie wspólnotowym. Zgodnie z art. 87 § 2 regulaminu Sądu kosztami zostaje obciążona, na żądanie strony przeciwnej, strona przegrywająca sprawę. Ponadto art. 87 § 3 powyższego regulaminu przewiduje że: „W razie częściowego tylko uwzględnienia żądań każdej ze stron oraz w wypadkach szczególnych Sąd może postanowić, że koszty zostaną rozdzielone albo że każda ze stron poniesie własne koszty. Niezależnie od wyniku sprawy Sąd może nałożyć na stronę obowiązek zwrotu kosztów, które w rezultacie jej działania, niemającego uzasadnionego powodu lub podjętego w złej wierze, poniosła druga strona”. W niniejszej sprawie stwierdzono w szczególności, że czwarty zarzut dotyczący braku odpowiednich informacji i braku uzasadnienia nie był zasadny. Ponadto nie ma żadnego innego powodu, by Sąd odstąpił od wyżej wspomnianej zasady zawartej w art. 87 § 2. Wniosek skarżącej podlega w konsekwencji oddaleniu. Ponieważ skarżąca przegrała sprawę, zgodnie z żądaniem Komisji należy obciążyć ją kosztami postępowania. Z powyższych względów SĄD (trzecia izba) orzeka, co następuje: 1) Skarga zostaje oddalona. 2) Evropaïki Dynamiki – Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE pokrywa własne koszty i koszty poniesione przez Komisję Europejską. Azizi Cremona Frimodt Nielsen Wyrok ogłoszono na posiedzeniu jawnym w Luksemburgu w dniu 19 marca 2010 r. Podpisy Spis treści Ramy prawne Okoliczności faktyczne leżące u podstaw sporu I – Skomputeryzowany system przepływu produktów objętych podatkiem akcyzowym i nadzoru nad nimi (EMCS) II – Udzielenie spornego zamówienia Przebieg postępowania i żądania stron Co do prawa I –  W przedmiocie dopuszczalności A – Argumenty stron B – Ocena Sądu II – Co do istoty A –  W przedmiocie zarzutu pierwszego dotyczącego naruszenia zasady niedyskryminacji i zasady wolnej konkurencji. 1. Argumenty stron 2. Ocena Sądu a)  W przedmiocie pierwszej części zarzutu dotyczącej braku specyfikacji EMCS. b)  W przedmiocie drugiej części zarzutu odnoszącej się do braku podania do wiadomości kodu źródłowego NCTS W przedmiocie rozbieżności co do poinformowania z korzyścią dla wybranego oferenta W przedmiocie przydatności kodu źródłowego NCTS do sporządzenia ofert B –  W przedmiocie zarzutu drugiego dotyczącego naruszenia rozporządzenia finansowego, szczegółowych zasad wykonania oraz dyrektyw 92/50 i 2004/18 1. Argumenty stron 2. Ocena Sądu C –  W przedmiocie zarzutu piątego dotyczącego naruszenia zasad dobrej administracji i staranności 1. Argumenty stron 2. Ocena Sądu D –  W przedmiocie zarzutu czwartego dotyczącego braku odpowiednich informacji i uzasadnienia 1. Argumenty stron 2. Ocena Sądu E –  W przedmiocie zarzutu trzeciego dotyczącego oczywistych błędów w ocenie popełnionych przez instytucję zamawiającą przy ocenie oferty skarżącej 1. Argumenty stron 2. Ocena Sądu W przedmiocie kosztów * Język postępowania: angielski.

61992CJ0090

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 18 Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν το Συμβούλιο και η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων, που κατέθεσαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, δεν αποδίδονται. Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ' αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (τρίτο τμήμα), κρίνοντας επί του ερωτήματος που του υπέβαλε με διάταξη της 13ης Μαρτίου 1992 το Finanzgericht Baden-Wuerttemberg, αποφαίνεται: Το άρθρο 1, παράγραφος 1, του κανονισμού (ΕΟΚ) 1739/85 του Συμβουλίου, της 24ης Ιουνίου 1985, για την επιβολή οριστικού δασμού αντιντάμπινγκ στις εισαγωγές ορισμένων τύπων ρουλεμάν με μπίλιες και ρουλεμάν με κωνικούς κυλίνδρους καταγωγής Ιαπωνίας, πρέπει να ερμηνευθεί υπό την έννοια ότι δεν καλύπτει τα ένσφαιρα έδρανα.

62000CJ0469

it

Motivazione della sentenza 1 Con ordinanza 19 dicembre 2000, pervenuta alla Corte il 27 dicembre successivo, la Cour de cassation ha posto, ai sensi dell'art. 234 CE, una questione pregiudiziale sull'interpretazione dell'art. 29 CE. 2 Tale questione è stata sollevata nell'ambito di una controversia tra, da un lato, la Ravil SARL (in prosieguo: la «Ravil»), con sede in Francia, e, dall'altro, la Biraghi SpA (in prosieguo: la «Biraghi»), con sede in Italia, produttore di formaggio «Grana Padano», nonché la Bellon import SARL (in prosieguo: la «Bellon»), con sede in Francia, importatore e distributore esclusivo dei prodotti della Biraghi per la Francia, relativamente alla commercializzazione da parte della Ravil, in Francia, con la denominazione «Grana Padano râpé frais», di formaggio «Grana Padano» grattugiato e confezionato in questo Stato membro. Ambito normativo Il diritto internazionale e la normativa nazionale 3 Gli artt. 1 e 3 della convenzione tra l'Italia e la Francia per la protezione delle denominazioni di origine, delle indicazioni di provenienza e delle denominazioni di alcuni prodotti, sottoscritta a Roma il 28 aprile 1964 (in prosieguo: la «convenzione franco-italiana») stabiliscono: «Article premier Chacun des États contractants s'engage à prendre toutes mesures nécessaires pour assurer efficacement la protection des produits naturels et fabriqués, originaires du territoire de l'autre État, contre la concurrence déloyale dans l'exercice du commerce et pour assurer une protection efficace aux dénominations figurant aux annexes A [produits originaires de France] et B [produits originaires d'Italie] à la présente convention, conformément aux dispositions des articles 2 à 6 ci-après. (...) Article 3 Les dénominations figurant à l'annexe B à la présente convention sont réservées exclusivement, sur le territoire de la République française, aux produits ou marchandises italiens et elles ne peuvent y être utilisées que dans les conditions prévues par la législation de la République italienne. [Articolo 1 Ciascuno degli Stati contraenti s'impegna ad adottare tutti i provvedimenti necessari per assicurare efficacemente la protezione dei prodotti naturali e fabbricati, originari del territorio dell'altro Stato, contro la concorrenza sleale nell'esercizio del commercio e ad assicurare una protezione efficace alle denominazioni che figurano agli allegati A (prodotti originari di Francia) e B (prodotti originari d'Italia) alla presente convenzione, conformemente alle disposizioni degli articoli 2-6 qui di seguito. (...) Articolo 3 Le denominazioni che figurano all'allegato B della presente convenzione sono riservate esclusivamente, nel territorio della Repubblica francese, ai prodotti o merci italiani e possono essere ivi utilizzate solo alle condizioni previste dalla normativa della Repubblica italiana]». 4 L'allegato B della convenzione franco-italiana riguarda, in particolare, relativamente ai prodotti caseari, il formaggio italiano «Grana Padano». 5 In Italia, le regole di tutela delle denominazioni di origine di formaggi prodotti in questo Stato membro, tra cui il «Grana Padano», nonché le loro zone di produzione, sono state definite dalla legge 10 aprile 1954, n. 125, tutela delle denominazioni di origine e tipiche dei formaggi (GURI 30 aprile 1954, n. 99, pag. 1294), e dal decreto del Presidente della Repubblica 30 ottobre 1955, n. 1269, riconoscimento delle denominazioni circa i metodi di lavorazione, caratteristiche merceologiche e zone di produzione dei formaggi (GURI 22 dicembre 1955, n. 295, pag. 4401). 6 La denominazione di origine «Grana Padano» è stata estesa alla forma grattugiata del prodotto con il decreto del Presidente del Consiglio dei Ministri 4 novembre 1991, estensione della denominazione di origine del formaggio «Grana Padano» alla tipologia «grattugiato» (GURI 8 aprile 1992, n. 83, pag. 12; in prosieguo: il «decreto 4 novembre 1991»), allorché il prodotto grattugiato è ottenuto esclusivamente a partire da un formaggio intero che ha diritto alla denominazione di origine di cui trattasi, e a condizione che le operazioni di grattugiatura siano effettuate nella zona di produzione e che il formaggio venga confezionato immediatamente senza alcun trattamento né aggiunta di sostanze tali da modificare la conservabilità e le caratteristiche organolettiche originarie. Il diritto comunitario 7 L'art. 29 CE stabilisce: «Sono vietate fra gli Stati membri le restrizioni quantitative all'esportazione e qualsiasi misura di effetto equivalente». 8 In forza dell'art. 30 CE, l'art. 29 CE lascia impregiudicati i divieti o restrizioni all'esportazione giustificati da motivi, in particolare, di tutela della proprietà industriale e commerciale. 9 L'art. 2 del regolamento (CEE) del Consiglio 14 luglio 1992, n. 2081, relativo alla protezione delle indicazioni geografiche e delle denominazioni d'origine dei prodotti agricoli ed alimentari (GU L 208, pag. 1), modificato dall'Atto relativo alle condizioni di adesione della Repubblica d'Austria, della Repubblica di Finlandia e del Regno di Svezia e agli adattamenti dei Trattati sui quali si fonda l'Unione europea (GU 1994, C 241, pag. 21, e GU 1995, L 1, pag. 1; in prosieguo: il «regolamento n. 2081/92») stabilisce: «1. La protezione comunitaria delle denominazioni d'origine e delle indicazioni geografiche dei prodotti agricoli ed alimentari è ottenuta conformemente al presente regolamento. 2. Ai fini del presente regolamento si intende per: a) "denominazione d'origine": il nome di una regione, di un luogo determinato o, in casi eccezionali, di un paese che serve a designare un prodotto agricolo o alimentare: - originario di tale regione, di tale luogo determinato o di tale paese e - la cui qualità o le cui caratteristiche siano dovute essenzialmente o esclusivamente all'ambiente geografico comprensivo dei fattori naturali ed umani e la cui produzione, trasformazione ed elaborazione avvengano nell'area geografica delimitata; (...)». 10 L'art. 4 dello stesso regolamento precisa: «1. Per beneficiare di una denominazione d'origine protetta (DOP) (...) i prodotti devono essere conformi ad un disciplinare. 2. Il disciplinare comprende almeno i seguenti elementi: a) il nome del prodotto agricolo o alimentare che comprende la denominazione d'origine (...); b) la descrizione del prodotto agricolo o alimentare mediante indicazione delle materie prime, se del caso, e delle principali caratteristiche fisiche, chimiche, microbiologiche e/o organolettiche del prodotto agricolo o alimentare; c) la delimitazione della zona geografica (...); d) gli elementi che comprovano che il prodotto agricolo o alimentare è originario della zona geografica ai sensi dell'articolo 2, paragrafo 2, lettera a) (...); e) la descrizione del metodo di ottenimento del prodotto e, se del caso, i metodi locali, leali e costanti; f) gli elementi che comprovano il legame con l'ambiente geografico o con l'origine geografica ai sensi dell'articolo 2, paragrafo 2, lettera a) (...); g) i riferimenti relativi alle strutture di controllo previste all'articolo 10; h) gli elementi specifici dell'etichettatura connessi alla dicitura "DOP" (...) o le diciture tradizionali nazionali equivalenti; i) le eventuali condizioni da rispettare in forza di disposizioni comunitarie e/o nazionali». 11 Gli artt. 5-7 prevedono una procedura normale di registrazione delle DOP. Questa procedura comprende la presentazione di una domanda alla Commissione per il tramite di uno Stato membro (art. 5, nn. 4 e 5). Questa domanda include un disciplinare conforme all'art. 4 (art. 5, n. 3). La Commissione verifica che la domanda comprenda tutti gli elementi di cui all'art. 4 (art. 6, n. 1). Se essa perviene ad una conclusione positiva, pubblica nella Gazzetta ufficiale delle Comunità europee, in particolare, la denominazione del prodotto, gli estremi della domanda e i riferimenti alle disposizioni nazionali che disciplinano l'elaborazione, la produzione o la fabbricazione del prodotto (art. 6, n. 2). Ogni Stato membro o qualsiasi persona fisica o giuridica legittimamente interessata può opporsi alla registrazione e l'opposizione in tal caso viene esaminata secondo una procedura determinata (art. 7). In assenza di opposizione, la Commissione registra la denominazione e la pubblica nella Gazzetta ufficiale delle Comunità europee (art. 6, nn. 3 e 4). 12 L'art. 8 stabilisce: «Le menzioni "DOP" (...) o le menzioni tradizionali equivalenti possono figurare solo su prodotti agricoli ed alimentari conformi al presente regolamento». 13 L'art. 10, n. 1, prevede: «Gli Stati membri provvedono a che entro sei mesi dall'entrata in vigore del presente regolamento vi siano strutture di controllo aventi il compito di garantire che i prodotti agricoli e alimentari recanti una denominazione protetta rispondano ai requisiti del disciplinare (...)». 14 L'art. 13, n. 1, lett. a), stabilisce che le denominazioni registrate sono tutelate contro qualsiasi impiego commerciale diretto o indiretto di una denominazione registrata per prodotti che non sono oggetto di registrazione, nella misura in cui questi ultimi siano comparabili ai prodotti registrati con questa denominazione o nella misura in cui l'uso di tale denominazione consenta di sfruttare indebitamente la reputazione della denominazione protetta. 15 L'art. 17 organizza una procedura semplificata di registrazione di denominazioni già giuridicamente protette: «1. Entro un termine di sei mesi a decorrere dalla data dell'entrata in vigore del presente regolamento, gli Stati membri comunicano alla Commissione quali denominazioni, tra quelle giuridicamente protette (...), essi desiderano far registrare a norma del presente regolamento. 2. La Commissione registra, secondo la procedura prevista all'articolo 15 [assistenza di un comitato composto dai rappresentanti degli Stati membri e, eventualmente, intervento del Consiglio], le denominazioni di cui al paragrafo 1 conformi agli articoli 2 e 4. L'articolo 7 [relativo al diritto di opposizione] non si applica (...). 3. Gli Stati membri possono mantenere la protezione nazionale delle denominazioni comunicate in conformità del paragrafo 1 sino alla data in cui viene presa una decisione in merito alla registrazione». 16 Il 12 giugno 1996 la Commissione ha adottato il regolamento (CE) n. 1107/96, relativo alla registrazione delle indicazioni geografiche e delle denominazioni di origine nel quadro della procedura di cui all'articolo 17 del regolamento n. 2081/92 (GU L 148, pag. 1). 17 Questo regolamento, entrato in vigore il 21 giugno 1996, reca la registrazione, in particolare, della denominazione di origine protetta (in prosieguo: la «DOP») «Grana Padano» sotto la rubrica «Formaggi». Causa principale 18 La Ravil importa, grattugia, preconfeziona e distribuisce diverse varietà di formaggi in Francia. Al momento della presentazione del ricorso nella causa principale, essa seguiva questo procedimento, in particolare, relativamente al «Grana Padano», che commercializzava con la denominazione «Grana Padano râpé frais» e per il quale aveva messo a punto, nel 1989, le tecniche che ne consentivano il confezionamento. 19 Nel 1996 la Bellon e la Biraghi hanno citato la Ravil dinanzi al Tribunal de commerce de Marseille (Francia) chiedendo che la stessa venisse condannata a sospendere la commercializzazione di formaggio grattugiato recante la denominazione «Grana Padano râpé frais» e a risarcire il danno che esse ritenevano di aver subito dal 1992. 20 Esse hanno basato la loro azione sugli artt. 1 e 3 della convenzione franco-italiana e sul decreto 4 novembre 1991, entrato in vigore nel 1992, in quanto subordina l'uso della denominazione «Grana Padano» per formaggio grattugiato alla condizione che le operazioni di grattugiatura siano effettuate nella zona di produzione e che il confezionamento avvenga immediatamente a determinate condizioni. 21 Con sentenza 5 novembre 1997, il Tribunal de commerce de Marseille ha accolto la domanda condannando la Ravil al pagamento del risarcimento dei danni per gli atti di commercializzazione compiuti a decorrere dal 1992 e vietandole la distribuzione di formaggio recante la denominazione «Grana Padano râpé frais». 22 La Ravil ha interposto appello contro questa sentenza. 23 Con sentenza 5 marzo 1998, la Cour d'appel d'Aix-en-Provence (Francia) ha confermato tale decisione ritenendo che gli atti di concorrenza sleale fossero sufficientemente caratterizzati dalla commercializzazione in Francia, dal 1992, del formaggio «Grana Padano» nella forma grattugiata, in quanto la Ravil avrebbe violato la normativa italiana per effettuare operazioni a costo inferiore ed accaparrarsi una quota di mercato a scapito dei concorrenti operanti nel rispetto della normativa. 24 Adita con un ricorso per cassazione presentato dalla Ravil, la Cour de cassation, facendo riferimento alle sentenze 9 giugno 1992, causa C-47/90, Delhaize e Le Lion (Racc. pag. I-3669), e 16 maggio 2000, causa C-388/95, Belgio/Spagna (Racc. pag. I-3123), ha ritenuto che la soluzione della controversia dipendesse dall'interpretazione dell'art. 29 CE. 25 Essa ha quindi deciso di sospendere il procedimento e di sottoporre alla Corte la seguente questione pregiudiziale: «Se l'art. 29 CE debba interpretarsi nel senso che esso si oppone ad una normativa nazionale che riserva la denominazione d'origine "Grana Padano" al solo formaggio grattugiato nella zona di produzione, ove un siffatto obbligo non sia indispensabile al mantenimento delle caratteristiche specifiche acquisite da tale prodotto». Sulla questione pregiudiziale 26 In via preliminare, occorre constatare che il disciplinare sulla base del quale la DOP «Grana Padano» è stata registrata con il regolamento n. 1107/96 riguarda esplicitamente il decreto 4 novembre 1991 relativamente alle condizioni da rispettare in forza di disposizioni nazionali, ai sensi dell'art. 4, n. 2, lett. i), del regolamento n. 2081/92. 27 Nell'ambito della procedura di cooperazione tra i giudici nazionali e la Corte istituita dall'art. 234 CE, spetta a quest'ultima fornire al giudice a quo una soluzione utile che gli consenta di dirimere la controversia ad esso sottoposta. In tale prospettiva spetta alla Corte, se del caso, riformulare la questione ad essa deferita (v., in particolare, sentenza 28 novembre 2000, causa C-88/99, Roquette Frères, Racc. pag. I-10465, punto 18). Essa può anche essere indotta a prendere in considerazione norme di diritto comunitario alle quali il giudice nazionale non ha fatto riferimento nel formulare la questione (v., in particolare, sentenza 18 maggio 2000, causa C-230/98, Schiavon, Racc. pag. I-3547, punto 37). 28 Nella motivazione della sua ordinanza, il giudice del rinvio ritiene che il decreto 4 novembre 1991 costituisca una misura d'effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione. A suo parere, sorge quindi la questione se l'art. 29 CE si opponga a una tale normativa nazionale. 29 La causa principale riguarda due periodi successivi. Il primo, assoggettato alla convenzione franco-italiana, è compreso tra il 1992, data di entrata in vigore del decreto 4 novembre 1991, e il 20 giugno 1996. Il secondo, assoggettato ai regolamenti nn. 2081/92 e 1107/96, ha avuto inizio il 21 giugno 1996, data di entrata in vigore del regolamento n. 1107/96, che ha registrato la DOP «Grana Padano». 30 La soluzione della causa principale richiederà un esame distinto, da parte del giudice nazionale, di ciascuno dei due periodi. 31 Al fine di dare una soluzione utile della questione pregiudiziale, quest'ultima sarà riformulata per quanto riguarda ciascuno di questi periodi, assoggettati rispettivamente alla convenzione franco-italiana e ai regolamenti nn. 2081/92 e 1107/96, ai quali il giudice nazionale non ha fatto riferimento. 32 Sempre in via preliminare, occorre rilevare che, nella causa principale, sono in discussione operazioni di grattugiatura e di confezionamento effettuate in una fase diversa rispetto a quelle della vendita al dettaglio e della ristorazione, per le quali non è contestato il fatto che non si applica il decreto 4 novembre 1991. 33 Pertanto, allorché si farà riferimento, nel seguito della presente sentenza, alla condizione di grattugiatura e di confezionamento nella zona di produzione, saranno considerate solo le operazioni di grattugiatura e di confezionamento effettuate in una fase diversa da quelle della vendita al dettaglio e della ristorazione. Periodo precedente l'entrata in vigore del regolamento n. 1107/96 34 Per quanto riguarda il periodo dal 1992 al 20 giugno 1996, il governo italiano sottolinea che il decreto 4 novembre 1991 è entrato in vigore successivamente alla convenzione franco-italiana, che imponeva il rispetto, nel territorio francese, delle denominazioni d'origine italiane elencate nel suo allegato. A suo parere, potevano sussistere dubbi circa l'applicabilità di tale decreto alla causa principale, in quanto la convenzione franco-italiana non fa alcun riferimento al formaggio «Grana Padano râpé frais», prevedendo solo l'obbligo di rispettare la denominazione di origine del formaggio intero. Il governo italiano ritiene che spetti al giudice nazionale esaminare tale punto di diritto e che, se esso dovesse pervenire alla conclusione che il decreto 4 novembre 1991 non è applicabile, nessuna violazione di questo decreto potrebbe essere addebitata alla Ravil per il periodo in esame. 35 A tal riguardo occorre rilevare che spetta effettivamente al giudice nazionale valutare se il decreto 4 novembre 1991 si applichi a questo periodo in forza della convenzione franco-italiana. Solo in caso affermativo quindi una soluzione della questione pregiudiziale sarà utile per la soluzione della causa principale per tale periodo. 36 Con questa riserva, il giudice nazionale intende in sostanza accertare, per quanto riguarda il periodo precedente l'entrata in vigore del regolamento n. 1107/96, se l'art. 29 CE debba essere interpretato nel senso che una convenzione conclusa tra due Stati membri A e B, quale la convenzione franco-italiana, renda applicabile nello Stato membro A una normativa nazionale dello Stato membro B, come quella cui si riferisce il giudice nazionale, in forza della quale la denominazione di origine di un formaggio, protetta nello Stato membro B, è riservata, per il formaggio commercializzato grattugiato, a quello grattugiato e confezionato nella zona di produzione. 37 In via preliminare, occorre rilevare che le disposizioni di una convenzione stipulata tra due Stati membri non possono applicarsi nei rapporti fra gli Stati stessi qualora si rivelassero in contrasto con le norme del Trattato, in particolare con le norme sulla libera circolazione delle merci (v., in tal senso, sentenza 10 novembre 1992, causa C-3/91, Exportur, Racc. pag. I-5529, punto 8). 38 Si deve poi osservare che, con la questione, così come riformulata, s'intende accertare se la convenzione bilaterale, in quanto rende applicabile nello Stato membro A una normativa nazionale dello Stato membro B come quella di cui trattasi nella causa principale, costituisca una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione e, in caso affermativo, se questa restrizione sia giustificata dalla tutela dei diritti di proprietà industriale e commerciale e, in particolare, della reputazione della denominazione di origine di cui trattasi, mediante il mantenimento delle qualità e delle caratteristiche del prodotto nonché mediante la garanzia della sua autenticità. Sulla natura di misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione di una convenzione bilaterale che rende applicabile una condizione di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nella zona di produzione per una denominazione d'origine quale la denominazione «Grana Padano» 39 La Ravil, il governo spagnolo nonché, implicitamente, il governo italiano e la Commissione ritengono che una condizione di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nella zona di produzione costituisca una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione ai sensi dell'art. 29 CE. 40 A tal riguardo, occorre ricordare che l'art. 29 CE vieta tutti i provvedimenti nazionali che hanno l'oggetto o l'effetto di restringere specificamente le correnti d'esportazione e di costituire in tal modo una differenza di trattamento fra il commercio interno di uno Stato membro ed il suo commercio d'esportazione, così da assicurare un vantaggio particolare alla produzione nazionale o al mercato interno dello Stato interessato (v., in particolare, a proposito di misure nazionali, sentenza 23 maggio 2000, causa C-209/98, Sydhavnens Sten & Grus, Racc. pag. I-3743, punto 34). 41 Una convenzione bilaterale che rende applicabile una condizione di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nella zona di produzione per una denominazione di origine quale la denominazione «Grana Padano» ha come conseguenza che formaggio prodotto nella zona di produzione, che soddisfa le altre condizioni richieste per poter beneficiare della denominazione di origine, non può essere grattugiato al di fuori di tale zona, salvo essere privato di questa denominazione. 42 Per contro, il formaggio di denominazione d'origine trasportato all'interno della zona di produzione conserva il suo diritto alla denominazione d'origine allorché è ivi grattugiato e confezionato conformemente alla normativa nazionale. 43 La convenzione bilaterale che rende questa normativa applicabile in un altro Stato membro ha quindi per effetto di restringere specificamente le correnti di esportazione del formaggio che può recare la denominazione d'origine e di creare così una disparità di trattamento tra il commercio interno di uno Stato membro e il suo commercio di esportazione. Pertanto, essa comporta restrizioni quantitative all'esportazione ai sensi dell'art. 29 CE (v., nello stesso senso, a proposito di una misura nazionale, la sentenza Belgio/Spagna, cit., punti 38 e 40-42). 44 Una convenzione conclusa fra due Stati membri A e B, quale la convenzione franco-italiana, in quanto rende applicabile nello Stato membro A una normativa nazionale dello Stato membro B come quella di cui trattasi nella causa principale, costituisce quindi una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione ai sensi dell'art. 29 CE. Sulla giustificazione di una convenzione bilaterale in quanto rende applicabile una condizione di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nella zona di produzione 45 La Ravil sostiene che una condizione di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nella zona di produzione è incompatibile con l'art. 29 CE, in quanto un tale obbligo non è indispensabile per la conservazione dei caratteri specifici che questo prodotto ha acquisito. 46 La Bellon, la Biraghi, i governi spagnolo e italiano nonché la Commissione ritengono che la condizione di cui trattasi nella causa principale sia giustificata a titolo della protezione della proprietà industriale e commerciale. Essi ritengono che si possa trasferire nella presente causa la giurisprudenza che risulta dalla citata sentenza Belgio/Spagna, in cui la Corte ha dichiarato che una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione, costituita dall'obbligo d'imbottigliare un vino, cui è attribuita una denominazione d'origine, nella sua zona di produzione per poter utilizzare la denominazione d'origine, era giustificata in quanto era intesa a preservare la reputazione della denominazione garantendo, oltre all'autenticità del prodotto, il mantenimento delle sue qualità e delle sue caratteristiche. 47 In via preliminare, occorre ricordare che, conformemente all'art. 30 CE, l'art. 29 CE lascia impregiudicati i divieti o le restrizioni all'esportazione giustificati da motivi, in particolare, di tutela della proprietà industriale e commerciale. 48 Occorre rilevare che la normativa comunitaria manifesta una tendenza generale alla valorizzazione della qualità dei prodotti nell'ambito della politica agricola comune, al fine di promuoverne la reputazione grazie, in particolare, all'uso di denominazioni di origine oggetto di una tutela particolare (v. sentenza Belgio/Spagna, cit., punto 53). Tale tendenza si è concretata nel settore dei vini di qualità con l'adozione del regolamento (CEE) del Consiglio 16 marzo 1987, n. 823, che stabilisce disposizioni particolari per i vini di qualità prodotti in regioni determinate (GU L 84, pag. 59), abrogato e sostituito dal regolamento (CE) del Consiglio 17 maggio 1999, n. 1493, relativo all'organizzazione comune del mercato vitivinicolo (GU L 179, pag. 1). Essa si è manifestata anche, relativamente ad altri prodotti agricoli, con l'adozione del regolamento n. 2081/92, il quale, alla luce dei suoi considerando, mira in particolare a soddisfare l'attesa dei consumatori in materia di prodotti di qualità e di un'origine geografica certa nonché a facilitare il conseguimento da parte dei produttori, in condizioni di concorrenza uguali, di migliori redditi in contropartita di uno sforzo qualitativo reale. 49 Le denominazioni di origine rientrano nei diritti di proprietà industriale e commerciale. La normativa pertinente tutela i beneficiari contro l'uso illegittimo delle dette denominazioni da parte di terzi che intendano profittare della reputazione da esse acquisita. Tali denominazioni sono dirette a garantire che il prodotto cui sono attribuite provenga da una zona geografica determinata e possieda talune caratteristiche particolari. Esse possono godere di una grande reputazione presso i consumatori e costituire per i produttori che soddisfano le condizioni per usarle un mezzo essenziale per costituirsi una clientela. La reputazione delle denominazioni di origine dipende dall'immagine di cui queste godono presso i consumatori. A sua volta tale immagine dipende, essenzialmente, dalle caratteristiche particolari e, in generale, dalla qualità del prodotto. E' quest'ultima, in definitiva, che costituisce il fondamento della reputazione del prodotto (v. sentenza Belgio/Spagna, cit., punti 54-56). Nella percezione del consumatore, il nesso tra la reputazione dei produttori e la qualità dei prodotti dipende inoltre dalla sua convinzione che i prodotti venduti con la denominazione di origine sono autentici. 50 Una convenzione bilaterale quale la convenzione franco-italiana, in quanto rende applicabile una condizione di grattugiatura e di confezionamento nella zona di produzione, mira a consentire ai beneficiari della denominazione d'origine interessata di conservare il controllo di una delle presentazioni del prodotto sul mercato. La condizione che essa rende applicabile ha come fine di meglio salvaguardare la qualità e l'autenticità del prodotto nonché, di conseguenza, la reputazione della denominazione di origine, di cui i beneficiari si assumono, pienamente e collettivamente, la responsabilità. 51 In tale contesto, una tale convenzione bilaterale può essere applicata nei rapporti tra i due Stati membri nonostante i suoi effetti restrittivi sugli scambi, se è dimostrato che essa costituisce un mezzo necessario e proporzionato idoneo a preservare la reputazione di cui gode la denominazione di origine interessata (v., nello stesso senso, sentenza Belgio/Spagna, cit., punti 58 e 59). 52 A tal riguardo, occorre constatare che un formaggio come il «Grana Padano» viene consumato in proporzioni considerevoli nella forma grattugiata e che tutte le operazioni che portano a questa presentazione sono concepite per ottenere, in particolare, un sapore, un colore e una struttura determinati, che saranno apprezzati dal consumatore. 53 La grattugiatura e il confezionamento del formaggio costituiscono quindi operazioni importanti, che possono nuocere alla qualità e, di conseguenza, alla reputazione della denominazione di origine se vengono effettuate in condizioni che portano a un prodotto non conforme alle qualità organolettiche associate a quest'ultimo. Queste operazioni possono anche compromettere la garanzia di autenticità del prodotto, poiché hanno necessariamente come conseguenza l'eliminazione della marchiatura di origine delle forme intere utilizzate. 54 Il decreto 4 novembre 1991 definisce in maniera dettagliata le condizioni che deve soddisfare il formaggio grattugiato commercializzato con la denominazione «Grana Padano». 55 Conformemente al suo art. 1, il formaggio grattugiato deve essere ottenuto senza nessun trattamento e senza aggiunta di sostanze atte a modificare la conservabilità e le caratteristiche organolettiche originarie. 56 In forza del suo art. 2, il formaggio grattugiato deve presentare le caratteristiche seguenti: - presenza di grassi sulla sostanza secca non inferiore al 32%; - età non inferiore a nove mesi ed entro i limiti fissati dallo standard di produzione; - additivi: secondo legge; - caratteri organolettici: conformi alle definizioni stabilite dallo standard di produzione; - umidità: non inferiore al 25% e non superiore al 35%; - aspetto: non pulverulento ed omogeneo, particelle con diametro inferiore a 0,5 mm non superiori al 25%; - quantità di crosta: non superiore al 18%; - composizione amino-acida: specifica del «Grana Padano». 57 Il rispetto di questi requisiti comporta interventi tecnici e di controllo molto precisi, vertenti sull'autenticità e sulla qualità del formaggio. Taluni richiedono valutazioni specializzate, in particolare per quanto riguarda i caratteri organolettici e la composizione di questo prodotto. 58 Inoltre, poiché il formaggio grattugiato fresco è un prodotto molto sensibile, la conservazione dei suoi caratteri organolettici presuppone un confezionamento immediato in condizioni tali da evitare ogni essiccazione. 59 Per il resto, un confezionamento immediato in un imballaggio recante la denominazione d'origine può meglio garantire l'autenticità del prodotto grattugiato, il quale, per natura, è più difficilmente identificabile rispetto a una forma intera. 60 In tale contesto, si deve ammettere che controlli effettuati al di fuori della zona di produzione fornirebbero meno garanzie in merito alla qualità e all'autenticità del prodotto rispetto a quelli effettuati nella zona di produzione sotto la responsabilità dei beneficiari della denominazione (v., nello stesso senso, sentenza Belgio/Spagna, cit., punto 67). Infatti, da un lato, controlli effettuati nella zona di produzione sotto la responsabilità dei beneficiari della denominazione di origine presentano un carattere approfondito e sistematico e sono effettuati da professionisti che hanno una conoscenza specializzata delle caratteristiche del prodotto. Dall'altro, sarebbe difficilmente concepibile che i rappresentanti dei beneficiari della denominazione possano instaurare efficacemente tali controlli negli altri Stati membri. 61 Il rischio per la qualità e l'autenticità del prodotto infine offerto al consumo è, di conseguenza, più rilevante allorché esso è stato grattugiato e confezionato al di fuori della zona di produzione rispetto a quando lo è stato all'interno della detta zona (v., nello stesso senso, sentenza Belgio/Spagna, cit., punto 74). 62 Questa constatazione non è inficiata dal fatto che la grattugiatura del prodotto possa essere effettuata, quanto meno a talune condizioni, da dettaglianti e ristoratori al di fuori della zona di produzione. Infatti, quest'operazione deve essere effettuata, in via di principio, dinanzi al consumatore, o, quanto meno, quest'ultimo può richiedere che questo avvenga al fine, in particolare, di verificare la presenza del marchio di origine sulla forma utilizzata. In particolare, operazioni di grattugiatura e di confezionamento effettuate a monte della fase del commercio al dettaglio o della ristorazione costituiscono, a causa dei quantitativi di prodotti interessati, un rischio di gran lunga più concreto per la reputazione di una denominazione di origine, in caso di controllo insufficiente dell'autenticità del prodotto e della sua qualità, rispetto ad operazioni effettuate da dettaglianti o ristoratori. 63 Pertanto, una convenzione bilaterale che rende applicabile una condizione di grattugiatura e di confezionamento nella zona di produzione, al fine di preservare la reputazione del prodotto potenziando il controllo delle sue caratteristiche particolari e della sua qualità, può essere considerata giustificata come misura di tutela della denominazione di origine di cui beneficia la collettività degli operatori interessati e che riveste per questi ultimi un'importanza decisiva (v., nello stesso senso, sentenza Belgio/Spagna, cit., punto 75). 64 La restrizione che ne deriva può essere considerata necessaria per la realizzazione dell'obiettivo perseguito, nel senso che non esistono misure alternative meno restrittive e idonee a conseguirlo. 65 A tale riguardo, la denominazione di origine non sarebbe tutelata in maniera comparabile da un obbligo, imposto agli operatori stabiliti al di fuori della zona di produzione, di informare i consumatori, mediante un'adeguata etichettatura, del fatto che la grattugiatura e il confezionamento sono avvenuti al di fuori di tale zona. Infatti, un pregiudizio alla qualità o all'autenticità di un formaggio grattugiato e confezionato al di fuori della zona di produzione, dovuto al realizzarsi dei rischi connessi alle operazioni di grattugiatura e di confezionamento, potrebbe nuocere alla reputazione di tutti i formaggi smerciati con la denominazione di origine compresi quelli grattugiati e confezionati nella zona di produzione sotto il controllo della collettività beneficiaria di tale denominazione (v., nello stesso senso, sentenza Belgio/Spagna, cit., punti 76 e 77). 66 Occorre quindi concludere che la restrizione derivante da una convenzione bilaterale quale quella di cui trattasi nella causa principale è giustificata dalla tutela dei diritti di proprietà industriale e commerciale e, in particolare, della reputazione della denominazione di origine in questione, mediante il mantenimento delle qualità e delle caratteristiche del prodotto nonché mediante la garanzia della sua autenticità. 67 Per quanto riguarda il periodo precedente all'entrata in vigore del regolamento n. 1107/96, occorre quindi risolvere la questione pregiudiziale dichiarando che l'art. 29 CE dev'essere interpretato nel senso che non si oppone a che una convenzione conclusa fra due Stati membri A e B, quale la convenzione franco-italiana, renda applicabile nello Stato membro A una normativa nazionale dello Stato membro B, quale quella cui si riferisce il giudice nazionale, in forza della quale la denominazione di origine di un formaggio, tutelata nello Stato membro B, è riservata, per il formaggio commercializzato grattugiato, a quello grattugiato e confezionato nella zona di produzione. Periodo successivo all'entrata in vigore del regolamento n. 1107/96 68 In quanto si riferisce al periodo che ha avuto inizio il 21 giugno 1996, la questione pregiudiziale solleva problemi d'interpretazione analoghi a quelli esaminati dalla Corte nella sentenza pronunciata oggi, Consorzio del Prosciutto di Parma e Salumificio S. Rita (procedimento C-108/01, Racc. pag. I-0000), relativamente a una condizione di affettamento e di confezionamento nella zona di produzione del «Prosciutto di Parma», altro prodotto che beneficia di una DOP in forza dei regolamenti nn. 2081/92 e 1107/96. 69 Come nella detta sentenza, la questione pregiudiziale posta nella presente causa richiede che siano forniti elementi d'interpretazione su quattro punti di diritto. 70 In primo luogo, occorre esaminare se il regolamento n. 2081/92 debba essere interpretato nel senso che si oppone a che l'uso di una DOP sia subordinato a una condizione di realizzazione, nella zona di produzione, di operazioni quali la grattugiatura e il confezionamento del prodotto. 71 In secondo luogo, occorre esaminare se il fatto di subordinare a una tale condizione l'uso della DOP «Grana Padano» per il formaggio commercializzato grattugiato costituisca una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione ai sensi dell'art. 29 CE. 72 In terzo luogo, si deve verificare se, in caso affermativo, la condizione di cui trattasi possa essere considerata giustificata e, pertanto, compatibile con quest'ultima disposizione. 73 Infine, in quarto luogo, si deve esaminare se questa condizione possa essere fatta valere nei confronti degli operatori economici, allorché non è stata portata a loro conoscenza. Sulla possibilità di subordinare l'uso di una DOP a una condizione di realizzazione, nella zona di produzione, di operazioni quali la grattugiatura e il confezionamento del prodotto 74 La Bellon, la Biraghi, i governi francese e italiano nonché la Commissione ritengono in sostanza che il regolamento n. 2081/92 non si opponga a che l'uso di una DOP sia subordinato a una condizione di realizzazione, nella zona di produzione, di operazioni quali la grattugiatura e il confezionamento del prodotto. 75 A tal riguardo, sia dalla formulazione sia dalla struttura del regolamento n. 2081/92 risulta che il disciplinare costituisce lo strumento che determina l'ampiezza della tutela uniforme che questo regolamento introduce nella Comunità. 76 Infatti, l'art. 4, n. 1, del regolamento n. 2081/92 subordina il beneficio di una DOP alla conformità del prodotto a un disciplinare. L'art. 8 dello stesso regolamento subordina l'apposizione della menzione «DOP» su un prodotto alla conformità di quest'ultimo al detto regolamento e quindi al disciplinare, mentre l'art. 13 determina poi il contenuto della tutela uniforme conferita alla denominazione registrata. L'art. 10, n. 1, precisa che il compito della struttura di controllo istituita in ogni Stato membro è quello di assicurare che i prodotti recanti una DOP rispondano ai requisiti del disciplinare. 77 Ai sensi dell'art. 4, n. 2, del regolamento n. 2081/92, il disciplinare comprende almeno gli elementi elencati, in maniera non esaustiva, in questa disposizione. 78 Esso contiene quindi, in particolare, quelli indicati nella detta disposizione sub b), d), e), h) e i), ossia: - la descrizione del prodotto, delle sue principali caratteristiche fisiche, chimiche, microbiologiche e/o organolettiche; - gli elementi che comprovano che il prodotto è originario di una zona geografica delimitata; - la descrizione del metodo di ottenimento del prodotto e, se del caso, i metodi locali, leali e costanti; - gli elementi specifici dell'etichettatura connessi alla dicitura «DOP»; - le eventuali condizioni da rispettare in forza di disposizioni comunitarie e/o nazionali. 79 Il disciplinare contiene quindi la definizione dettagliata del prodotto protetto, stabilita dai produttori interessati, sotto il controllo dello Stato membro che lo trasmette, quindi della Commissione che registra la DOP, nell'ambito o della procedura normale di cui agli artt. 5-7, o della procedura semplificata di cui all'art. 17 del regolamento n. 2081/92. 80 Questa definizione determina al tempo stesso l'ampiezza degli obblighi da rispettare ai fini dell'uso della DOP e, come suo corollario, l'ampiezza del diritto protetto nei confronti dei terzi per effetto della registrazione della DOP, che sancisce a livello comunitario norme enunciate o cui si fa riferimento nel disciplinare. 81 A tal riguardo, si deve constatare che la formulazione dell'art. 4 del regolamento n. 2081/92 non esclude affatto che siano determinate regole tecniche particolari che si applicano alle operazioni che portano a diverse presentazioni sul mercato di uno stesso prodotto, affinché quest'ultimo, da un lato, soddisfi, per ciascuna di queste presentazioni, il criterio di qualità che i consumatori, secondo il terzo considerando di questo regolamento, hanno tendenza a privilegiare da diversi anni e, dall'altro, offra la garanzia di un'origine geografica certa, sempre più ricercata secondo lo stesso considerando. 82 In considerazione di questi due obiettivi, regole tecniche particolari possono essere di conseguenza adottate per operazioni quali la grattugiatura e il confezionamento del prodotto. 83 Occorre quindi concludere che il regolamento n. 2081/92 dev'essere interpretato nel senso che non si oppone a che l'uso di una DOP sia subordinato a una condizione di realizzazione, nella zona di produzione, di operazioni quali la grattugiatura e il confezionamento del prodotto, qualora una tale condizione sia prevista nel disciplinare. Sulla natura di misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione della condizione di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nella zona di produzione per la DOP «Grana Padano» 84 La Bellon e la Biraghi ritengono che la registrazione della DOP «Grana Padano» mediante il regolamento n. 1107/96 si opponga a che si possa ammettere l'esistenza di una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione. Infatti, una tale misura potrebbe essere adottata solo da uno Stato membro. Dopo la registrazione di una DOP da parte della Commissione, la protezione istituita non rientrerebbe più nella normativa dello Stato membro di origine del prodotto, ma nella normativa comunitaria, la quale, in considerazione della gerarchia delle norme, s'imporrebbe agli Stati membri nonché ai loro cittadini. 85 Il governo francese ritiene che non occorra chiedersi come interpretare l'art. 29 CE in relazione a una normativa nazionale che riserva la denominazione di origine «Grana Padano» al formaggio grattugiato nella zona di produzione, essendo stata questa normativa legittimata dal regolamento n. 1107/96. 86 A tal riguardo, si deve ricordare che, secondo una giurisprudenza costante, il divieto di restrizioni quantitative nonché di misure di effetto equivalente vale non solo per i provvedimenti nazionali, ma del pari per quelli adottati dalle istituzioni comunitarie (v., in particolare, sentenze 25 giugno 1997, causa C-114/96, Kieffer e Thill, Racc. pag. I-3629, punto 27, e 13 settembre 2001, causa C-169/99, Schwarzkopf, Racc. pag. I-5901, punto 37). 87 Come è stato constatato al punto 26 della presente sentenza, il disciplinare della DOP «Grana Padano» fa riferimento esplicitamente al decreto 4 novembre 1991 relativamente alle condizioni da rispettare in forza di disposizioni nazionali, ai sensi dell'art. 4, n. 2, lett. i), del regolamento n. 2081/92. In quanto registra la DOP «Grana Padano», il regolamento n. 1107/96 fa così della grattugiatura e del confezionamento nella zona di produzione una condizione di utilizzo della DOP «Grana Padano» per il formaggio commercializzato grattugiato. 88 Pertanto, per i motivi indicati ai punti 40-43 della presente sentenza, che si possono trasporre mutatis mutandis all'ipotesi in esame, si deve concludere che il fatto di subordinare l'uso della DOP «Grana Padano» per il formaggio commercializzato grattugiato alla condizione che le operazioni di grattugiatura e di confezionamento siano effettuate nella zona di produzione costituisce una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione ai sensi dell'art. 29 CE. Sulla giustificazione della condizione di grattugiatura e di confezionamento immediato del prodotto nella zona di produzione 89 Il disciplinare della DOP «Grana Padano», con le condizioni da rispettare in forza delle disposizioni nazionali alle quali rinvia, ossia il decreto 4 novembre 1991, definisce in maniera dettagliata le condizioni che deve soddisfare il formaggio grattugiato commercializzato con la DOP. Queste condizioni comprendono, in particolare, un obbligo di grattugiatura e di confezionamento immediato nella zona di produzione. 90 Per i motivi indicati ai punti 47-66 della presente sentenza, che si possono trasporre mutatis mutandis al problema in esame, si deve concludere che il fatto di subordinare l'uso della DOP «Grana Padano» per il formaggio commercializzato grattugiato alla condizione che le operazioni di grattugiatura e di confezionamento siano effettuate nella zona di produzione può essere considerato giustificato e, quindi, compatibile con l'art. 29 CE. Sull'opponibilità agli operatori economici della condizione di grattugiatura e di confezionamento nella zona di produzione 91 Occorre ricordare che, in applicazione dell'art. 249, secondo comma, CE, il regolamento, atto di portata generale, è obbligatorio in tutti i suoi elementi e direttamente applicabile in ciascuno degli Stati membri. 92 A tale titolo, esso crea non solo diritti, ma anche obblighi di cui i singoli possono esigere il rispetto da parte di altri singoli agendo dinanzi ai giudici nazionali. 93 Tuttavia, l'imperativo della certezza del diritto richiede che una normativa comunitaria consenta agli interessati di riconoscere con esattezza l'estensione degli obblighi ch'essa impone loro (v. sentenza 1° ottobre 1998, causa C-209/96, Regno Unito/Commissione, Racc. pag. I-5655, punto 35). 94 Il regolamento n. 2081/92 enuncia, nel dodicesimo considerando, che, per usufruire della protezione in ciascuno degli Stati membri, le denominazioni d'origine devono essere registrate a livello comunitario e che l'iscrizione in un registro consente altresì di garantire l'informazione degli operatori del settore e dei consumatori. 95 Tuttavia, esso non prevede la pubblicazione del disciplinare o di elementi di quest'ultimo nell'ambito della procedura semplificata. 96 Il regolamento n. 1107/96 si limita a prevedere che la denominazione «Grana Padano» è registrata in quanto DOP ai sensi dell'art. 17 del regolamento n. 2081/92. 97 In quanto opera questa registrazione, esso sancisce a livello comunitario la condizione enunciata nel disciplinare, che subordina l'uso della DOP per il formaggio commercializzato grattugiato alla realizzazione delle operazioni di grattugiatura e di confezionamento nella zona di produzione. Questa condizione comporta per i terzi un obbligo di non fare, che può essere sanzionato civilmente, e perfino penalmente. 98 Ora, come hanno ammesso nel corso del procedimento tutti gli intervenienti che si sono espressi al riguardo, la tutela conferita da una DOP non si estende di solito ad operazioni quali la grattugiatura e il confezionamento del prodotto. Queste operazioni sono vietate ai terzi al di fuori della zona di produzione solo se una condizione in tal senso è prevista espressamente nel disciplinare. 99 In tale contesto, il principio di certezza del diritto richiedeva che la condizione di cui trattasi fosse portata a conoscenza dei terzi mediante una pubblicità adeguata nella normativa comunitaria, pubblicità che avrebbe potuto essere realizzata mediante la menzione di questa condizione nel regolamento n. 1107/96. 100 Non essendo stata portata a conoscenza dei terzi, la detta condizione non può essere fatta valere nei loro confronti dinanzi a un giudice nazionale, che sia ai fini di una sanzione penale o nell'ambito di un procedimento civile. 101 Tuttavia, il principio di certezza del diritto non esclude che la condizione di cui trattasi sia considerata dal giudice nazionale opponibile ad operatori i quali, come la Ravil, abbiano avviato un'attività di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nel corso del periodo precedente l'entrata in vigore del regolamento n. 1107/96, qualora questo giudice ritenga che, nel corso di tale periodo, il decreto 4 novembre 1991 fosse applicabile in forza della convenzione franco-italiana e opponibile ai soggetti interessati in forza delle norme nazionali in materia di pubblicità. 102 Infatti, si può ritenere che tali operatori abbiano avuto conoscenza, alla data di entrata in vigore del regolamento n. 1107/96, della condizione controversa imposta dal decreto 4 novembre 1991. Si può quindi ritenere che essi conoscessero, anche nell'ambito del regime comunitario delle DOP, la condizione di grattugiatura e di confezionamento nella zona di produzione collegata alla denominazione «Grana Padano», che precedentemente era «giuridicamente protetta» a livello nazionale ai sensi dell'art. 17, n. 1, del regolamento n. 2081/92 nel territorio della Repubblica italiana e che, a tale titolo, è stata registrata in forza di questo regolamento su richiesta del detto Stato membro. 103 Occorre quindi concludere che la condizione di grattugiatura e di confezionamento del formaggio «Grana Padano» nella zona di produzione non è opponibile agli operatori economici, se non è stata portata a loro conoscenza mediante una pubblicità adeguata nella normativa comunitaria, pubblicità che avrebbe potuto essere realizzata con la menzione di questa condizione nel regolamento n. 1107/96. Tuttavia, il principio di certezza del diritto non esclude che la condizione di cui trattasi sia considerata dal giudice nazionale opponibile ad operatori che abbiano avviato un'attività di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nel corso del periodo precedente l'entrata in vigore del regolamento n. 1107/96, qualora questo giudice ritenga che, nel corso di tale periodo, il decreto del 4 novembre 1991 fosse applicabile in forza della convenzione franco-italiana ed opponibile ai soggetti interessati in forza delle norme nazionali in materia di pubblicità. 104 In definitiva, per quanto riguarda il regime comunitario di protezione delle DOP, occorre risolvere la questione pregiudiziale nel modo seguente: Il regolamento n. 2081/92 deve essere interpretato nel senso che non si oppone a che l'uso di una DOP sia subordinato a una condizione di realizzazione, nella zona di produzione, di operazioni quali la grattugiatura e il confezionamento del prodotto, qualora una tale condizione sia prevista nel disciplinare. Il fatto di subordinare l'uso della DOP «Grana Padano» per il formaggio commercializzato grattugiato alla condizione che le operazioni di grattugiatura e di confezionamento siano effettuate nella zona di produzione costituisce una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione ai sensi dell'art. 29 CE, ma può essere considerato giustificato e quindi compatibile con quest'ultima disposizione. Tuttavia, la condizione di cui trattasi non è opponibile agli operatori economici, se non è stata portata a loro conoscenza mediante una pubblicità adeguata nella normativa comunitaria. Nondimeno, il principio di certezza del diritto non esclude che questa condizione sia considerata dal giudice nazionale opponibile ad operatori che abbiano avviato un'attività di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nel corso del periodo precedente l'entrata in vigore del regolamento n. 1107/96, qualora questo giudice ritenga che, nel corso di tale periodo, il decreto 4 novembre 1991 fosse applicabile in forza della convenzione franco-italiana ed opponibile ai soggetti interessati in forza delle norme nazionali in materia di pubblicità. Decisione relativa alle spese Sulle spese 105 Le spese sostenute dai governi francese, spagnolo e italiano nonché dalla Commissione, che hanno presentato osservazioni alla Corte, non possono dar luogo a rifusione. Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE, pronunciandosi sulla questione sottopostale dalla Cour de cassation con ordinanza 19 dicembre 2000, dichiara: 1) Per quanto riguarda il periodo precedente l'entrata in vigore del regolamento (CE) della Commissione 12 giugno 1996, n. 1107, relativo alla registrazione delle indicazioni geografiche e delle denominazioni di origine nel quadro della procedura di cui all'articolo 17 del regolamento (CEE) n. 2081/92 del Consiglio, l'art. 29 CE deve essere interpretato nel senso che non si oppone a che una convenzione conclusa fra due Stati membri A e B, quale la convenzione tra la Repubblica francese e la Repubblica italiana per la protezione delle denominazioni di origine, delle indicazioni di provenienza e delle denominazioni di alcuni prodotti, sottoscritta a Roma il 28 aprile 1964, renda applicabile nello Stato membro A una normativa nazionale dello Stato membro B, come quella cui si riferisce il giudice nazionale, in forza della quale la denominazione di origine di un formaggio, protetta nello Stato membro B, è riservata, per il formaggio commercializzato grattugiato, a quello grattugiato e confezionato nella zona di produzione. 2) Il regolamento (CEE) del Consiglio 14 luglio 1992, n. 2081, relativo alla protezione delle indicazioni geografiche e delle denominazioni d'origine dei prodotti agricoli ed alimentari, modificato dall'Atto relativo alle condizioni di adesione della Repubblica d'Austria, della Repubblica di Finlandia e del Regno di Svezia e agli adattamenti dei Trattati sui quali si fonda l'Unione europea, deve essere interpretato nel senso che non si oppone a che l'uso di una denominazione di origine protetta sia subordinato a una condizione di realizzazione, nella zona di produzione, di operazioni quali la grattugiatura e il confezionamento del prodotto, qualora una tale condizione sia prevista nel disciplinare. 3) Il fatto di subordinare l'uso della DOP «Grana Padano» per il formaggio commercializzato grattugiato alla condizione che le operazioni di grattugiatura e di confezionamento siano effettuate nella zona di produzione costituisce una misura di effetto equivalente a una restrizione quantitativa all'esportazione ai sensi dell'art. 29 CE, ma può essere considerato giustificato e quindi compatibile con quest'ultima disposizione. 4) Tuttavia, la condizione di cui trattasi non è opponibile agli operatori economici, se non è stata portata a loro conoscenza mediante una pubblicità adeguata nella normativa comunitaria. Nondimeno, il principio di certezza del diritto non esclude che questa condizione sia considerata dal giudice nazionale opponibile ad operatori che abbiano avviato un'attività di grattugiatura e di confezionamento del prodotto nel corso del periodo precedente l'entrata in vigore del regolamento n. 1107/96, qualora questo giudice ritenga che, nel corso di tale periodo, il decreto 4 novembre 1991 fosse applicabile in forza della convenzione tra la Repubblica francese e la Repubblica italiana, di cui sopra, ed opponibile ai soggetti interessati in forza delle norme nazionali in materia di pubblicità.

62001TJ0151

sl

Pravni okvir A – Uredba o preprečevanju proizvajanja odpadne embalaže Nemška vlada je 12. junija 1991 sprejela Verordnung über die Vermeidung von Verpackungsabfällen (uredba o preprečevanju nastajanja odpadne embalaže (BGBl. 1991 I, str. 1234)), katere revidirana različica – ki se uporablja v obravnavani zadevi – je začela veljati 28. avgusta 1998 (v nadaljevanju: uredba ali uredba o embalažah). Cilj te uredbe je preprečiti in zmanjšati negativne vplive odpadne embalaže na okolje. Zato proizvajalce in distributerje zavezuje, naj zbirajo in predelajo uporabljene prodajne embalaže zunaj javnega sistema odstranjevanja odpadkov. V skladu s členom 3(1) uredbe so prodajne embalaže (v nadaljevanju: embalaže) embalaže, v katere je pri prodaji zavit izdelek, namenjen končnemu potrošniku. Gre prav tako za embalaže, ki se uporabljajo v trgovinah in restavracijah ter ki jih uporabljajo drugi ponudniki storitev, da bi omogočili ali olajšali izročitev izdelkov končnemu potrošniku (embalaže, uporabljene pri storitvah) ter posodo in pribor za enkratno uporabo. Člen 3(7) uredbe opredeljuje proizvajalca kot osebo, ki proizvaja embalaže, embalažne materiale ali proizvode, ki omogočajo neposredno proizvajanje embalaže, ter kot osebo, ki embalažo vnese na nemško ozemlje. Člen 3(8) uredbe določa, da je distributer vsaka oseba, ki da na trg embalaže, embalažni material ali proizvode, ki omogočajo neposredno proizvajanje embalaže, ali embalirano blago ne glede na stopnjo distribucijske poti. Tudi podjetja, ki se ukvarjajo s prodajo po pošti, so podjetja v smislu uredbe. Nazadnje je končni potrošnik v členu 3(10) uredbe opredeljen kot oseba, ki proizvoda v obliki, v kateri ji je bil dobavljen, ne prodaja več naprej. Proizvajalci in distributerji embalaž lahko obveznost zbiranja in predelave, ki je določena v uredbi, izpolnijo na dva načina. Po eni strani morajo proizvajalci in distributerji v skladu s členom 6(1) in (2) uredbe brezplačno zbirati embalaže, ki jih je uporabljal končni potrošnik, na prodajnih mestih ali v neposredni bližini prodaje in jih predelati (v nadaljevanju: individualni sistem). Obveznost zbiranja, ki jo ima distributer, je omejena na vrsto, obliko in velikost embalaž ter embaliranega blaga, ki so del njihovega ponudbe. Za distributerje, ki razpolagajo s prodajnimi površinami, manjšimi od 200 m , je obveznost zbiranja omejena na embalaže proizvodov, ki so označene z znamkami, ki jih prodaja distributer (člen 6(1), četrti in peti stavek, uredbe). V skladu s členom 6(1), tretji stavek, uredbe mora v okviru individualnega sistema distributer končnega potrošnika „z jasno prepoznavnimi in čitljivimi panoji“ seznaniti o možnosti vračanja embalaže. Po drugi strani lahko proizvajalci in distributerji v skladu s členom 6(3), prvi stavek, uredbe pristopijo k sistemu, ki na celotnem poslovnem področju distributerja zagotavlja redno zbiranje uporabljenih prodajnih embalaž pri končnemu potrošniku ali v bližini njegovega bivališča, da bi jih predelali (v nadaljevanju: kolektivni sistem). Proizvajalci in distributerji, ki so pristopili h kolektivnemu sistemu, so oproščeni obveznosti zbiranja in predelave za vse embalaže, ki spadajo v ta sistem. V skladu s točko 4(2), drugi stavek, priloge I k členu 6 uredbe morajo proizvajalci in distributerji „z označevanjem ali drugimi ustreznimi sredstvi“ obveščati, da sodelujejo v kolektivnem sistemu. Tako lahko o tem sodelovanju obvestijo na embalažah ali uporabijo druge ukrepe, na primer obvestijo potrošnike na prodajnem mestu oziroma embalaži priložijo kratka obvestila. Na podlagi člena 6(3), enajsti stavek, uredbe morajo kolektivne sisteme odobriti pristojni organi zadevnih zveznih dežel. Ti sistemi morajo, da bi bili odobreni, med drugim pokrivati ozemlje najmanj ene zvezne dežele, zagotavljati redna zbiranja v bližini bivališč potrošnikov in skleniti sporazume z lokalnimi organi, pristojnimi za ravnanje z odpadki. Vsako podjetje, ki izpolni te pogoje v zvezni deželi, lahko v njej organizira odobren kolektivni sistem. Od 1. januarja 2000 za individualne in kolektivne sisteme veljajo enake stopnje predelave. Te stopnje, ki so določene v prilogi I k uredbi, se razlikujejo glede na material, iz katerega je embalaža. Izpolnjevanje obveznosti zbiranja in predelave v primeru individualnega sistema zagotavljajo potrdila, ki jih izdajo neodvisni strokovnjaki, v primeru kolektivnega sistema pa predložitev preverljivih podatkov o količinah zbrane in predelane embalaže. Člen 6(1), deveti stavek, uredbe poleg tega določa, da če distributer ne izpolni svoje obveznosti zbiranja in predelave z uporabo individualnega sistema, jo mora izpolniti z uporabo kolektivnega sistema. Nemški organi so v zvezi s tem v svojih pisnih stališčih z dne 24. maja 2000, ki so bila posredovana Komisiji v okviru upravnega postopka (v nadaljevanju: stališča nemških organov), navedli, da je uredba o embalažah distributerju omogočala, da kombinira zbiranje v bližini trgovin v okviru individualnega sistema in zbiranje v bližini končnega potrošnika v okviru kolektivnega sistema, s tem da sodeluje pri kolektivnem sistemu le za del embalaž, ki jih je dal na trg. V stališčih nemških organov je bilo navedeno tudi, da če se je distributer odločil sodelovati v kolektivnem sistemu za vse embalaže, ki jih je dal na trg, ni imel več obveznosti iz člena 6(1) in (2), kar je pomenilo, da naknadno individualno odstranjevanje ni bilo mogoče. Nasprotno, če se je distributer odločil že na začetku sodelovati v individualnem sistemu, je bilo naknadno sodelovanje v kolektivnem sistemu mogoče, če stopnja predelave ni bila dosežena v okviru individualnega odstranjevanja. B – Kolektivni sistem Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH in pogodba o uporabi logotipa Družba Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH (v nadaljevanju: tožeča stranka ali DSD) je od leta 1991 naprej edina družba, ki izvaja kolektivni sistem na celotnem nemškem ozemlju (v nadaljevanju: sistem DSD). Družbo DSD so zato leta 1993 pooblastili pristojni organi vseh zveznih dežel. Razmerja med družbo DSD in proizvajalci ter distributerji, ki so pristopili k sistemu, ureja tipska pogodba, katere namen je uporaba logotipa Der Grüne Punkt (v nadaljevanju: pogodba ali pogodba o uporabi logotipa). Pristopno podjetje je s podpisom te pogodbe pooblaščeno za plačilo nalepljati logotip Der Grüne Punkt na prodajne embalaže v sistemu DSD (člen 1(1) pogodbe o uporabi logotipa). Družba DSD za račun podjetij, ki so pristopila k njenemu sistemu, zagotavlja zbiranje, ločevanje in predelavo uporabljene prodajne embalaže, glede katere so se odločila sodelovati v sistemu DSD, in jih tako razbremenjuje njihove obveznosti zbiranja in predelave navedenih embalaž (člen 2 pogodbe). Pristopna podjetja morajo priglasiti vrste embalaže, ki jo želijo odstraniti z uporabo sistema DSD, in logotip Der Grüne Punkt nalepiti na vsako embalažo, ki spada med te vrste embalaže in je namenjena porabi znotraj Nemčije, da bi družba DSD lahko to družbo razbremenila te odgovornosti (člen 3(1) pogodbe). Uporabnik logotipa družbi DSD plača embalažnino za vso embalažo, označeno z logotipom Der Grüne Punkt, ki jo distribuira na nemškem ozemlju na podlagi pogodbe o uporabi logotipa. Izjeme od tega pravila je treba določiti z ločenim pisnim sporazumom (člen 4(1) pogodbe). Člen 5(1) pogodbe določa tudi, da se za vse embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt in ki jih uporabnik logotipa distribuira na nemškem ozemlju, izda račun (člen 5(1) pogodbe). Znesek embalažnine se izračuna na podlagi dveh vrst elementov, in sicer na eni strani teže embalaže in vrste uporabljenega materiala ter na drugi strani obsega in površine embalaže. Embalažnine se izračunajo, ne da bi bile povišane zaradi dobička, in so namenjene izključno kritju stroškov zbiranja, ločevanja in predelave ter z njimi povezanih upravnih stroškov (člen 4(2) in (3) pogodbe). Če se ti stroški spreminjajo, se lahko embalažnine s sklepom družbe DSD prilagodijo. V okviru sistema DSD se lahko embalaže z logotipom Der Grüne Punkt zbirajo v posebnih odpadnih posodah, ki so ločene glede na to, ali gre za kovino, plastiko ali sestavljene materiale, ali v zabojnikih, nameščenih v bližini gospodinjstev (zlasti za papir in steklo), medtem ko morajo biti ostali odpadki odvrženi v odpadne posode javnega sistema odstranjevanja odpadkov. Družba DSD pa sama ne zbira ali predeluje uporabljene embalaže, ampak to storitev odda lokalnim podjetjem, ki zbirajo embalaže. Razmerja med družbo DSD in temi podjetji ureja tipska pogodba, ki je bila večkrat spremenjena, katere cilj je vzpostavitev in izvajanje sistema zbiranja in ločevanja embalaže. Na podlagi teh pogodb o opravljanju storitev, ki so jih podpisale družba DSD in 537 lokalnih podjetij, ima vsako od teh podjetij izključno pravico, da na določenem ozemlju zbira embalaže za račun družbe DSD. Ko so embalaže ločene, se prepeljejo v reciklirne centre, da se jih tam predela. Pogodba o opravljanju storitev je predmet Odločbe 2001/837/ES Komisije z dne 17. septembra 2001 o postopku, ki se je začel na podlagi člena 81 ES in člena 53 Sporazuma EGP (zadeve COMP/34493 – DSD, COMP/37366 – Hofmann + DSD, COMP/37299 – Edelhoff + DSD, COMP/37291 – Rechmann + DSD, COMP/37288 – ARGE in pet drugih podjetij + DSD, COMP/37287 – AWG in pet drugih podjetij + DSD, COMP/37526 – Feldhaus + DSD, COMP/37254 – Nehlsen + DSD, COMP/37252 – Schönmakers + DSD, COMP/37250 – Altvater + DSD, COMP/37246 – DASS + DSD, COMP/37245 – Scheele + DSD, COMP/37244 – SAK + DSD, COMP/37243 – Fischer + DSD, COMP/37242 – Trienekens + DSD, COMP/37267 – Interseroh + DSD) ( UL L 319, str. 1 ). Tožeča stranka je zoper to odločbo v zadevi Duales System Deutschland proti Komisiji, T-289/01, vložila tožbo za razglasitev ničnosti. Dejansko stanje postopka v glavni stvari Družba DSD je 2. septembra 1992 Komisijo obvestila o svojih statutih, poleg tega pa o določenih sporazumih, vključno s pogodbo o uporabi logotipa in pogodbo o opravljanju storitev, da bi pridobila negativni izvid ali, če tega ni, individualno izvzetje. Po tem, ko je bilo v Uradnem listu Evropskih skupnosti 23. julija 1997 ( UL C 100, str. 4 ) v skladu s členom 19(3) Uredbe Sveta št. 17 z dne 6. februarja 1962, prvo uredbo v zvezi z izvajanjem členov [81 ES] in [82 ES] ( UL 1962, 13, str. 204 ), objavljeno obvestilo, v katerem je Komisija izrazila svoj namen, da bo za priglašene sporazume izdala ugodno mnenje, je slednja prejela stališča tretjih zadevnih oseb, predvsem v zvezi z različnimi vidiki uporabe pogodbe za uporabo logotipa. Te tretje zadevne osebe so navedle zlasti zatrjevano izkrivljanje konkurence zaradi plačevanja dvojne embalažnine v primeru uporabljanja sistema DSD in sistema drugega ponudnika storitev. Družba DSD je 15. oktobra 1998 Komisiji predstavila vrsto zavez, namenjenih preprečevanju tega, da bi bili proizvajalci in distributerji embalaž, ki sodelujejo v sistemu DSD, zavezani plačati dvojno embalažnino v primeru, da bi sodelovali v drugem sistemu zbiranja na regionalni ravni. Družba DSD je predvidevala zlasti primer, v katerem naj bi bili vzporedno s sistemom DSD vzpostavljeni kolektivni sistemi, omejeni na eno ali več zveznih dežel. V tem primeru bi se lahko embalaže iste vrste in istega distributerja ali proizvajalca v teh zveznih deželah zbirale z uporabo enega od novih kolektivnih sistemov, v drugih zveznih deželah pa z uporabo sistema DSD, zavezanost družbe DSD glede tega pa bi bila naslednja (uvodne izjave 4, 58 in 59 izpodbijane odločbe): „Če bi bili na regionalni ravni vzpostavljeni sistemi, ki niso [sistem DSD], in bi jih uradno potrdili najvišji organi zvezne dežele v skladu s členom 6(3) uredbe o embalažah, bi [družba DSD] lahko uporabljala pogodbe o uporabi logotipa, tako da bi lahko imetniki licenc sodelovali v enem od teh sistemov z delom njihove embalaže. [Družba DSD] tako ne bo prejemala nobene embalažnine na podlagi pogodbe o uporabi logotipa za embalaže, zbrane s temi sistemih, s tem da mora biti ta druga vrsta zbiranja potrjena z dokazili. Drugi pogoj za oprostitev plačila embalažnine za embalaže z logotipom [Der Grüne Punkt] je, da ne sme biti kršeno varstvo znamke [Der Grüne Punkt].“ Komisija je 3. novembra 1999 štela, da bi morala vrsta zavez, ki jih je 15. oktobra 1998 predstavila družba DSD, zajemati tudi individualne sisteme, ki se uporabljajo za odstranjevanje dela embalaž, ne pa se omejiti le na kolektivne sisteme. Nekateri proizvajalci embalaž so 15. novembra 1999 vložili pritožbo pri Komisiji. Zatrjevali so, da naj bi pogodba o uporabi logotipa ovirala vzpostavitev individualnega sistema zbiranja odpadkov. Trdili so, da naj bi uporaba logotipa, ne da bi družba DSD dejansko opravljala storitve odstranjevanja odpadkov, pomenila zlorabo prevladujočega položaja družbe DSD. Družba DSD je z dopisom z dne 13. marca 2000 Komisiji predstavila dve dodatni zavezi. Ena izmed njih se nanaša na primer, v katerem naj bi proizvajalci in distributerji embalaž izbrali individualni sistem za del njihovih embalaž in pristopili k sistemu DSD za preostali del. V tem primeru naj bi se družba DSD zavezala, da ne bo pobirala embalažnine na podlagi pogodbe o uporabi logotipa za del embalaž, ki so bile zbrane v individualnem sistemu, pod pogojem, da ji bodo posredovana dokazila v zvezi s to drugo vrsto zbiranja. Ta dokazila morajo biti predložena v skladu z zahtevami iz točke 2 priloge I k uredbi o embalažah. Družba DSD je v dopisu z dne 13. marca 2000 navedla tudi, da se ji ni zdelo potrebno spremeniti vrsto zavez, predstavljeno 15. oktobra 1998 (glej uvodne izjave 7, 60 in 61 izpodbijane odločbe). Komisija je 3. avgusta 2000 na družbo DSD naslovila obvestilo o ugotovitvah o možnih kršitvah, na katero je slednja odgovorila z dopisom z dne 9. oktobra 2000. Komisija je 20. aprila 2001 sprejela odločbo 2001/463/ES o postopku izvajanja člena 82 [ES] (zadeva COMP D3/34493 – DSD) ( UL L 166, str. 1 , v nadaljevanju: izpodbijana odločba). Postopek in predlogi strank Tožeča stranka je s tožbo, ki je bila v sodnem tajništvu Sodišča prve stopnje vložena 5. julija 2001, na podlagi člena 230, četrti odstavek, ES vložila tožbo za razglasitev ničnosti izpodbijane odločbe. Tožeča stranka je prav tako z ločeno vlogo, vloženo v sodnem tajništvu Sodišča prve stopnje istega dne, na podlagi člena 242 ES podala predlog za odložitev izvršitve člena 3 te odločbe ter členov 4, 5, 6 in 7 v delu, v katerem se ti nanašajo na člen 3, dokler Sodišče prve stopnje ne odloči po temelju. Predsednik Sodišča prve stopnje je s sklepom z dne 15. novembra 2001 v zadevi Duales System Deutschland proti Komisiji ( T-151/01 R, Recueil, str. II-3295 ) zavrnil predlog za odložitev izvršitve izpodbijane odločbe. Družbe Vfw AG, Landbell AG für Rückhol-Systeme (v nadaljevanju: Landbell) in BellandVision GmbH so s tožbami, vloženimi v sodnem tajništvu Sodišča prve stopnje 16., 19. in 20. julija 2001, zaprosile za intervencijo v tem postopku na strani predlogov Komisije. Predlogi za intervencijo so bili vročeni strankam, ki so svoja stališča vložile v rokih, ki so bili določeni. Sodišče prve stopnje (peti senat) je s sklepom z dne 5. novembra 2001 dopustilo intervencijo teh treh podjetij in slednja so lahko 7. februarja 2002 posamezno predstavila svoja stališča. Sodišče prve stopnje (prvi senat) je na podlagi poročila sodnika poročevalca odločilo, da začne ustni postopek, in v okviru ukrepov procesnega vodstva strankam postavilo vrsto vprašanj, da bi nanje ustno odgovorile na obravnavi. Ta vprašanja so se nanašala na različne faze postopka zbiranja in predelave embalaž in na pogoje, v katerih naj bi obstajala konkurenca med individualnimi in kolektivnimi sistemi. Sodišče prve stopnje je Komisijo tudi pozvalo, naj posreduje dokument, ki so ga predložili nemški organi v okviru upravnega postopka. Komisija je ta dokument posredovala 26. junija 2006. Stranke so podale ustne navedbe in odgovore na vprašanja, ki jih je postavilo Sodišče prve stopnje, na obravnavi 11. in 12. julija 2006. Tožeča stranka Sodišču prve stopnje predlaga, naj: — izpodbijano odločbo razglasi za nično; — Komisiji naloži plačilo stroškov. Komisija Sodišču prve stopnje predlaga, naj: — tožbo zavrne; — tožeči stranki naloži plačilo stroškov. Družba Vfw Sodišču prve stopnje predlaga, naj tožbo zavrne. Družba Landbell Sodišču prve stopnje predlaga, naj: — tožbo zavrne; — tožeči stranki naloži plačilo stroškov. Družba BellandVision Sodišču prve stopnje predlaga, naj: — tožbo zavrne; — tožeči stranki naloži plačilo stroškov. Pravo Pred preizkusom trditev strank v zvezi z dopustnostjo in pravnim temeljem spora je treba navesti vsebino izpodbijane odločbe. A – Izpodbijana odločba Za razliko od uredbe, v kateri ni natančno določeno, ali je mogoče kombinirati uporabo individualnega in kolektivnega sistema ali uporabiti celo več kolektivnih sistemov za zbiranje in predelavo embalaž, ki so dane na trg, ima izpodbijana odločba za izhodiščno točko možnost, da lahko proizvajalec ali distributer embalaž uporablja več različnih sistemov, da bi izpolnil obveznosti, ki jih ima na podlagi te uredbe. V zvezi s tem se pravna presoja Komisije deli na dva dela: prvi del se nanaša na analizo ravnanja družbe DSD glede na člen 82 ES (uvodne izjave od 65 do 160 in člen 1 izpodbijane odločbe), drugi del pa na preizkus ukrepov, ki Komisiji na podlagi člena 3(1) Uredbe št. 17 omogočajo, da odpravi ugotovljeno zlorabo (uvodne izjave od 161 do 167 in členi od 3 do 7 izpodbijane odločbe). Izpodbijana odločba se ne nanaša na zakonitost ravnanja družbe DSD glede na člen 86(2) ES. 1. Možnost kombiniranja sistemov zbiranja in predelave, da bi izpolnili obveznosti na podlagi uredbe o embalažah Možnost uporabe več sistemov zbiranja in predelave, da bi izpolnili obveznosti iz uredbe o embalažah (v nadaljevanju: mešani sistem) je predpostavka izpodbijane odločbe, v kateri Komisija določa naslednje tri primere (uvodna izjava 101 izpodbijane odločbe): — primer št. 1 je primer, ko proizvajalec ali distributer uporablja (nacionalni) kolektivni sistem DSD za del svojih embalaž in drug (regionalni) kolektivni sistem za preostali del embalaž; — primer št. 2 je primer, ko proizvajalec ali distributer uporablja sistem DSD za del svojih embalaž in individualni sistem za preostali del embalaž; — primer št. 3 je primer, ko proizvajalec ali distributer prepusti odstranjevanje vseh svojih embalaž v Nemčiji sistemom, ki so konkurenčni sistemu DSD, vendar v drugi državi članici pristopi k sistemu, ki uporablja logotip Der Grüne Punkt. V izpodbijani odločbi je določenih več elementov, na podlagi katerih je mogoče ugotoviti, da se lahko uporabijo mešani sistemi. Odločitev tako poudarja, da iz stališč nemških organov (uvodna izjava 20 izpodbijane odločbe) izhaja, da uredba omogoča kombiniranje uporabe individualnega in kolektivnega sistema, s tem da v kolektivnem sistemu sodeluje le pri zbiranju dela embalaž, ki jih je dal na trg. Vendar v teh okoliščinah nemški organi podrobneje navajajo, da je treba potrošnikom in organom jasno opredeliti, za katere embalaže velja obveznost zbiranja na prodajnih mestih ali v njihovi neposredni bližini in za katere ta obveznost ne velja (uvodna izjava 20 izpodbijane odločbe). V izpodbijani odločbi je tudi poudarjeno, da iz prejšnjega odgovora nemških organov izhaja, da člen 6(3) uredbe določa, da je mogoča izbira le enega sistema. Nemški organi naj tako ne bi nikoli imeli namena omogočiti vzpostavitev enega samega kolektivnega sistema v celotni državi oziroma v vsaki zvezni deželi (uvodna izjava 23 izpodbijane odločbe). Na podlagi stališč nemških organov je tako mogoče ugotoviti, da alternativna predstavitev uredbe, v skladu s katero lahko proizvajalec ali distributer embalaž za izpolnitev svojih obveznosti izbere individualni ali kolektivni sistem, ne izključuje mešanega sistema. Sodišče pa opozarja, da tožeča stranka v obravnavani zadevi ne ugovarja možnosti, da lahko proizvajalec ali distributer embalaž izbere mešani sistem, ampak ugovarja presoji Komisije v zvezi z njenim ravnanjem glede člena 82 ES in člena 3(1) Uredbe št. 17. 2. Presoja v zvezi s členom 82 ES V skladu z izpodbijano odločbo je družba DSD edino podjetje, ki ponuja kolektivni sistem na celotnem nemškem ozemlju, in se v sistemu DSD zbere okoli 70 % prodajnih embalaž v Nemčiji ter okoli 82 % prodajnih embalaž, zbranih pri potrošnikih v Nemčiji (uvodna izjava 95 izpodbijane odločbe). V obravnavani zadevi se ne izpodbija prevladujoč položaj družbe DSD. V obravnavani zadevi huda zloraba prevladujočega položaja v izpodbijani odločbi temelji na dejstvu, da za embalažnino, ki jo družba DSD pobira od proizvajalcev in distributerjev embalaž, ki sodelujejo v sistemu DSD, ni določen pogoj dejanske uporabe tega sistema, ampak se izračuna na podlagi količine embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, ki so jo ti proizvajalci in distributerji dali na trg v Nemčiji (člen 4(1) in člen 5(1) pogodbe). Vendar pa morajo proizvajalci in distributerji, ki sodelujejo v sistemu DSD, na vsako od embalaž, priglašenih družbi DSD in namenjenih porabi v Nemčiji, nalepiti logotip Der Grüne Punkt (člen 3(1) pogodbe). V skladu z odločbo družba DSD zlorablja svoj prevladujoč položaj, s tem da embalažnine, dolgovane na podlagi pogodbe, ne povezuje z dejansko uporabo sistema DSD. Iz preiskave, ki jo je izvedla Komisija na podlagi pritožb strank ali konkurentov družbe DSD, namreč izhaja, da način izračuna embalažnine, plačane družbi DSD, določene proizvajalce embalaž, stranke sistema DSD, ovira pri vzpostavitvi svojih individualnih sistemov ali izbiri drugega kolektivnega sistema, da bi poskrbeli za del embalaž, ki jih dajejo na trg (uvodne izjave od 100 do 102 izpodbijane odločbe). V zvezi s tem je v izpodbijani odločbi ugotovljeno, da rešitev, ki jo predlaga družba DSD, in sicer opustitev nalepljanja logotipa Der Grüne Punkt na embalaže, ki ne spadajo v sistem DSD, ampak v drug posamičen ali kolektivni sistem, „v več primerih“ z ekonomskega vidika ne bi bila uspešna (uvodna izjava 103 izpodbijane odločbe). Za to rešitev naj bi bilo namreč potrebno selektivno označevanje embalaž (z logotipom Der Grüne Punkt ali brez njega), ki bi v primeru enotne predstavitve embalaže ali uporabe drugih distribucijskih poti pomenilo veliko povečanje stroškov (uvodni izjavi 104 in 105 izpodbijane odločbe). Poleg tega naj bi proizvajalci in distributerji embalaž, ki uporabljajo mešane sisteme, za to rešitev morali zagotoviti, da bi se embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, odložile le na mestih, kjer se embalaže zbirajo z uporabo sistema DSD, in da bi se embalaže, ki niso označene z logotipom Der Grüne Punkt, odložile na mestih, kjer zbiranje zagotavljajo drugi sistemi, kar bi bilo v praksi nemogoče (uvodna izjava 106 izpodbijane odločbe). Nazadnje, ob upoštevanju dejstva, da se končni potrošnik pogosto šele po nakupu izdelka v embalaži ali celo po tem, ko ga uporabi, odloči, ali bo embalažo odložil v kolektivni sistem v bližini njegovega bivališča ali pa jo bo odnesel na prodajno mesto, da bi jo odložil v individualni sistem, naj ne bi bilo mogoče določiti dela embalaž, označenih z logotipom Der Grüne Punkt v eni ali drugi vrsti zbiranja (uvodna izjava 107 izpodbijane odločbe). Komisija v izpodbijani odločbi meni, da so učinki zlorabe, opredeljene glede na sistem embalažnin, povezan s pogodbo za uporabo logotipa, dvojni. Po eni strani naj bi družba DSD s tem, da je embalažnino podredila izključno uporabi logotipa, za podjetja, ki ne uporabljajo storitev za prevzem obveznosti odstranjevanja embalaž, ali podjetja, ki uporabljajo storitve le za del embalaž, določila neprimerne cene in pogoje, ki veljajo za transakcije. Zaradi čezmerne razlike med stroški opravljanja storitve in njeno ceno naj bi šlo za primer zlorabe prevladujočega položaja v smislu člena 82, drugi odstavek, točka (a), ES (uvodne izjave od 111 do 113 izpodbijane odločbe). Po drugi strani naj zaradi sistema embalažnin, opredeljenega v pogodbi o uporabi logotipa, za obdavčena podjetja ne bi bilo ekonomsko donosno pristopiti h konkurenčnemu individualnemu ali kolektivnemu sistemu, ker bi morala ta podjetja poleg plačila, dolgovanega konkurentu, družbi DSD plačati embalažnino ali pa uvesti ločene sisteme embalaž in distribucijske poti. Sistem embalažnin naj bi tako otežil dostop na trg konkurentom sistema DSD (glej uvodni izjavi 114 in 115 izpodbijane odločbe). Komisija podrobneje opisuje zlorabo zaradi pogodbene embalažnine v treh zgoraj navedenih primerih. V izpodbijani odločbi v zvezi s primerom št. 1, in sicer mešanim sistemom, v katerem se kombinira uporaba kolektivnega nacionalnega sistema DSD in drugega regionalnega sistema, poudarja, da je za ta primer zdaj treba nalepiti različno oznako glede na to, kateri sistem se uporablja, ali plačati embalažnino, dolgovano za uporabo teh sistemov. Posledica dejstva, da družba DSD zahteva plačilo embalažnine za celotno količino embalaž, ki se dajo na trg v Nemčiji, je, da sodelovanju v regionalnem kolektivnem sistemu odvzema kakršnokoli ekonomsko donosnost (glej uvodne izjave od 118 do 123 izpodbijane odločbe). Družba DSD se je, da bi rešila ta problem, v okviru upravnega postopka (uvodni izjavi 58 in 59 izpodbijane odločbe) zavezala, da bo pogodbe za uporabo logotipa uporabljala tako, da bodo imeli zadevni proizvajalci in distributerji možnost sodelovati v drugem kolektivnem sistemu za del njihovih embalaž, vendar pod pogojem, da bodo to dokazali in da ne bodo kršili varstva znamke Der Grüne Punkt. Ker družba DSD ni hotela odstopiti od pogoja v zvezi z varstvom znamke, pojma, ki sicer ni bil izrecno opredeljen, je Komisija v izpodbijani odločbi štela, da ta zaveza ni zadostovala, da bi se znebila dvomov, ki jih je navedla (glej uvodni izjavi 122 in 123 izpodbijane odločbe). V izpodbijani odločbi se v zvezi s primerom št. 2, in sicer mešanim sistemom, ki kombinira uporabo individualnega sistema in sistema DSD, zatrjuje, da je posledica dejstva, da družba DSD zahteva plačilo embalažnine za celotno količino embalaž, ki se tržijo v Nemčiji, izključitev iz sodelovanja v individualnem sistemu glede dela teh embalaž (glej uvodne izjave od 124 do 128 izpodbijane odločbe). Družba DSD se je, da bi rešila ta problem, v okviru upravnega postopka (uvodni izjavi 60 in 61 izpodbijane odločbe) zavezala, da ne bo pobirala embalažnine na podlagi pogodbe za del embalaž, zbranih v individualnem sistemu, vendar pod pogojem, da bo to dokazano. V tej zavezi je družba DSD navedla tudi, da naj bi se logotip Der Grüne Punkt uporabljal le na embalažah, zbranih s sistemom DSD, in da torej ne bi smel biti nalepljen na embalažah, zbranih z individualnim sistemom. Komisija pa je menila, da naj v praksi v bistvu ne bi bilo mogoče uvesti ločenih sistemov embalaž in distribucijskih poti, ker je bilo dejansko nemogoče, da bi lahko zadevni proizvajalec ali distributer embalaž na tej stopnji določil, katere embalaže bo potrošnik vrnil v kolektivni sistem in katere v individualni sistem. Komisija je zato ocenila, da ta zaveza ni zadostovala, da bi se znebila dvomov v zvezi s konkurenčnim položajem (glej uvodni izjavi 127 in 128 izpodbijane odločbe). V izpodbijani odločbi se v zvezi s primerom št. 3, in sicer kadar ne gre za sodelovanje v sistemu DSD v Nemčiji, ampak za sodelovanje v sistemu zbiranja in predelave, v katerem se logotip Der Grüne Punkt uporablja v drugi državi članici, primerom, ko bi družba DSD lahko zahtevala plačilo embalažnine v Nemčiji, poudarja, da zaveza in izjava družbe DSD, ki sta bili predloženi v okviru upravnega postopka, zadostujeta za rešitev problemov, ki jih je v zvezi s tem opredelila Komisija (glej uvodne izjave od 62 do 64 in od 129 do 135 izpodbijane odločbe). V izpodbijani odločbi se podrobneje določa, da zatrjevane zlorabe ne upravičuje domnevna nezdružljivost določb uredbe z nalepljanjem logotipa Der Grüne Punkt na embalaže, za katere ni zagotovljena nobena storitev prevzema obveznosti odstranjevanja odpadkov (glej uvodne izjave od 136 do 142 izpodbijane odločbe). Prav tako naj je ne bi upravičevala potreba po varstvu razlikovalnega učinka logotipa Der Grüne Punkt (glej uvodne izjave od 143 do 153 izpodbijane odločbe). V zvezi s tem je v odločbi navedena sodba Kammergericht Berlin (okrožno sodišče v Berlinu, Nemčija) z dne 14. junija 1994, in je določeno, da je bistvena funkcija tega logotipa izpolnjena, „če potrošnika seznani, da ima možnost, da embalažo odstrani družba DSD“. Funkcija navedenega logotipa torej ne zahteva, da je v primeru, ko se s sistemom DSD zbira le del embalaž, nalepljen le na embalaže, ki jih prevzame sistem DSD (glej uvodno izjavo 145 izpodbijane odločbe). V izpodbijani odločbi se poudarja tudi, da lahko zloraba prevladujočega položaja, nastalega zaradi spornih pogodbenih pogojev za embalažnine ob upoštevanju okoliščin zbiranja in predelave embalaž v Nemčiji in na skupnem trgu znatno prizadene trgovino med državami članicami (glej uvodne izjave od 155 do 160 izpodbijane odločbe). Učinek na trgovino med državami članicami se v obravnavani zadevi torej ne izpodbija. V izpodbijani odločbi se v sklepih njene presoje v zvezi s členom 82 ES navaja, da je v določenih primerih ravnanje družbe DSD, in sicer, da zahteva plačilo embalažnine za celotno embalažo, ki se da na trg v Nemčiji z logotipom Der Grüne Punkt, zloraba prevladujočega položaja. Ta kršitev člena 82 ES je v členu 1 izpodbijane odločbe opredeljena tako: „Ravnanje družbe [DSD], in sicer, da v skladu s členom 4(1), prvi stavek, in členom 5(1), prvi stavek, pogodbe o uporabi logotipa zahteva plačilo embalažnine za celotno prodajno embalažo, ki se da na trg v Nemčiji z logotipom [Der Grüne Punkt], je nezdružljivo s skupnim trgom, če podjetja, zavezana na podlagi uredbe: a) storitev prevzema obveznosti odstranjevanja odpadkov, določeno v členu 2 pogodbe o uporabi logotipa, uporabijo le za del embalaž (primer št. 1 in 2), ali, namesto da bi uporabila navedeno storitev, dajo na nemški trg standardizirano embalažo, ki je dana na trg tudi v drugi državi članici [Evropskega gospodarskega prostora] in za katero so pristopila k sistemu zbiranja, ki uporablja logotip [Der Grüne Punkt] (primer št. 3), in b) dokažejo, da v zvezi s količino, celotno ali delno, embalaž, za katero niso uporabila storitve prevzema obveznosti odstranjevanja odpadkov, obveznosti prevzema, ki so zanje določene v uredbi o embalažah, izpolnjujejo s konkurenčnim kolektivnim ali individualnim sistemom.“ 3. Presoja v zvezi s členom 3(1) Uredbe št. 17 V izpodbijani odločbi se po tem, ko je bil ugotovljen obstoj zlorabe prevladujočega položaja, na podlagi člena 3(1) Uredbe št. 17 določa, kako mora družba DSD odpraviti ugotovljeno kršitev (uvodne izjave od 161 do 167 in členi od 2 do 7 izpodbijane odločbe). Glavni od teh ukrepov družbo DSD zavezuje, da ne pobira embalažnine za količine embalaž, ki so dane na trg v Nemčiji z logotipom Der Grüne Punkt, za katere se storitev prevzema obveznosti odstranjevanja odpadkov ne uporablja in v zvezi s katerimi se obveznosti, določene v uredbi o embalažah, izpolnjujejo na drug način. Ta ukrep, opredeljen v členu 3 izpodbijane odločbe, v zvezi s primeroma št. 1 in 2 je: „Družba DSD se mora zavezati, da od nobenega podpisnika pogodbe o uporabi logotipa ne bo pobirala embalažnine za količine prodajne embalaže, ki je dana na trg v Nemčiji z logotipom [Der Grüne Punkt], za katere se storitev prevzema obveznosti odstranjevanja odpadkov v skladu s členom 2 navedene pogodbe o uporabi logotipa ne uporablja in v zvezi s katerimi se obveznosti, določene v uredbi o embalažah, izpolnjujejo drugače. Zaveza iz prvega odstavka nadomešča odstopanje iz člena 4(1), drugi stavek, pogodbe o uporabi logotipa.“ Komisija poleg tega v členu 5 izpodbijane odločbe pravila o dokazovanju, ki se zahtevajo v teh primerih, določa tako: „1.   [Primer št. 1] Če se del ali celotna embalaža zbira s konkurenčnim kolektivnim sistemom, je potrditev upravljavca sistema, da je ustrezno količino prevzel konkurenčni kolektivni sistem, zadostno dokazilo, da so obveznosti, določene v uredbi o embalažah, navedene v členih 3 in 4, izpolnjene drugače. 2.   [Primer št. 2] Če se del ali celotna embalaža zbira z individualnim sistemom, zadostuje naknadna predložitev potrdila neodvisnega strokovnjaka, v katerem je navedeno, da so obveznosti zbiranja in predelave izpolnjene. Potrdilo se lahko izda posamezno za vsakega proizvajalca oziroma distributerja ali za vsa podjetja, ki sodelujejo v individualnem sistemu. 3.   Družba DSD v nobenem primeru ne more zahtevati, naj se potrdilo izda pred datumom, ki je določen v uredbi o embalažah. 4.   Glede dokazil, ki jih je treba predložiti družbi DSD, zadostuje, neodvisno od ustrezne različice uredbe o embalažah, da je v potrdilu potrjeno, da so sopogodbeniki izpolnili zahteve v zvezi z zbiranjem in predelavo za določeno količino embalaž. 5.   Če bi potrdilo moralo zajemati druge podatke, se ti lahko naredijo nerazpoznavne. 6.   Potrdilo upravljavca sistema in potrdilo neodvisnega strokovnjaka lahko nadomesti potrdilo revizorja, ki retroaktivno potrjuje, da so bile za določeno količino embalaže obveznosti, določene v uredbi o embalažah, izpolnjene. 7.   Drugih določb pogodbe o uporabi logotipa ni mogoče uporabiti tako, da bi se v zvezi z dokazili, ki jih je treba predložiti družbi DSD, zahtevalo več.“ Člen 4 odločbe se nanaša na poseben položaj v primeru št. 3: „1.   Družba DSD ni pooblaščena za pobiranje embalažnine za embalaže, ki so bile zbrane v drugi državi članici s sistemom zbiranja in predelave z uporabo logotipa [Der Grüne Punkt] in ki so na območju, kjer velja uredba o embalažah, dane na trg z logotipom, pod pogojem, da se dokaže, da so bile obveznosti, določene v uredbi o embalažah, izpolnjene drugače kot s pristopom k sistemu, ki ga je vzpostavila družba DSD v skladu s členom 6(3) uredbe. 2.   Družba DSD lahko kot pogoj za oprostitev embalažnine določi, da se končnega potrošnika na embalažah iz člena 1 poleg logotipa [Der Grüne Punkt] z navedbo ali drugo primerno obliko opozori, da se embalaža ne zbira s sistemom, ki ga je vzpostavila družba DSD v skladu s členom 6(3) uredbe. 3.   V primeru nesoglasja v zvezi z čitljivostjo navedbe stranki v roku enega tedna po tem, ko stranka ali stranki ugotovita nesoglasje, Komisiji predlagata, naj imenuje strokovnjaka. Naloga strokovnjaka je, da v roku štirih tednov ugotovi, ali ob upoštevanju bistvene funkcije, ki jo mora imeti ta embalaža, različni predstavitvi navedbe, ki jih predlagata stranki, izpolnjujeta zahteve, določene v drugem odstavku […]“ V tem okviru je treba preizkusiti trditve strank. B – Dopustnost tožbe 1. Dopustnost tožbe glede na člen 4 izpodbijane odločbe Komisija zatrjuje, da je namen tožbe razglasitev ničnosti izpodbijane odločbe v celoti, ne da bi se sklicevala na poseben položaj iz člena 4, ki naj bi ga bilo mogoče ločiti od preostalega dela izpodbijane odločbe. Molk tožeče stranke v zvezi s tem naj ne bi bil v skladu z določbami člena 44(1)(c) Poslovnika Sodišča prve stopnje in tožbo naj bi bilo treba razglasiti za nedopustno, ker se nanaša na člen 4 izpodbijane odločbe. Tožeča stranka zatrjuje, da je v skladu z zahtevami Poslovnika v tožbi zajet jasen in natančen povzetek dejanskega stanja in tožbenih razlogov, ki Komisiji omogoča pripravo obrambe in Sodišču njegov nadzor (sklep Sodišča prve stopnje z dne 28. aprila 1993 v zadevi De Hoe proti Komisiji, T-85/92, Recueil, str. II-523 , točka 20). V tožbi so navedeni zlasti razlogi, zakaj sporne določbe pogodbe o uporabi logotipa ni mogoče šteti za zlorabo v smislu člena 82 ES, zaradi česar naj bi bili ukrepi iz člena 4 izpodbijane odločbe popolnoma brez učinka. Sodišče prve stopnje poudarja, da izpodbijana odločba opredeljuje zlorabo prevladujočega položaja (člen 1) in zato družbi DSD nalaga določene obveznosti, da bi odpravila to zlorabo (členi od 3 do 7). Komisija zlasti v členu 4 izpodbijane odločbe nalaga obveznost odprave zlorabe prevladujočega položaja v primeru, ko se proizvajalec ali distributer odloči, da embalaže da na trg v drugi državi članici od Nemčije, s tem da pristopi k sistemu zbiranja in predelave, ki uporablja logotip Der Grüne Punkt, vendar za enake embalaže, ki so dane na trg v Nemčiji, obveznosti izpolni, ne da bi sodeloval v sistemu DSD. Vendar pa tožeča stranka v okviru prvega tožbenega razloga, ki se nanaša na kršitev člena 82 ES, predlaga razglasitev ničnosti izpodbijane odločbe, ker naj bi bil obstoj zlorabe prevladujočega položaja zmotno ugotovljen. Če bi Sodišče prve stopnje ta tožbeni razlog sprejelo, bi morale biti vse obveznosti, ki so v izpodbijani odločbi naložene družbi DSD, katerih namen je odprava te zlorabe, razglašene za nične, ne da bi bilo treba preizkusiti poseben položaj iz člena 4 izpodbijane odločbe. Tožeča stranka tudi v okviru drugega tožbenega razloga, ki se nanaša na kršitev člena 3 Uredbe št. 17 in načela sorazmernosti, predlaga razglasitev ničnosti obveznosti, določene v členu 4 izpodbijane odločbe, saj naj bi bila ob upoštevanju možnosti izbirnega označevanja embalaž ali opustitve uporabe znamke „Der Grüne Punkt“ nesorazmerna, ker naj bi družbo DSD zavezovala, naj opravlja storitve, za katere je plačana naknadno in ker naj bi izključevala plačilo embalažnine za samo uporabo znamke. Treba je torej ugotoviti, da tožba izpolnjuje obličnostne zahteve, določene v členu 44(1)(c) Poslovnika, in da Sodišče prve stopnje tako lahko izvaja nadzor. Predlog Komisije, naj se ugotovi nedopustnost tožbe, ker naj bi se nanašala na člen 4 izpodbijane odločbe, je treba zato zavrniti. 2. Navajanje tožbenih razlogov med postopkom Komisija zatrjuje, da replika zajema tri nove tožbene predloge v zvezi z novo razlago pogodbe o uporabi logotipa (glej točko 115 v nadaljevanju), grajanjem navedb stare različice uredbe o embalažah pri predstavitvi dejstev v zvezi z izpodbijano odločbo in dejstvom, da naj potrošnik od individualnih sistemov ne bi mogel zahtevati, naj zbirajo embalaže v bližini njegovega bivališča. Te tožbene razloge naj bi bilo treba torej razglasiti za nedopustne. Sodišče prve stopnje poudarja, da na podlagi člena 48(2), prvi odstavek, Poslovnika navajanje novih razlogov med postopkom ni dovoljeno, razen če ti izhajajo iz pravnih in dejanskih okoliščin, ki so se pojavile med postopkom. V zvezi s tem je treba tožbeni razlog, ki je neposredna ali posredna ponovitev prej navedenega tožbenega razloga in ki je tesno povezan s slednjim, razglasiti za dopustnega (glej sodbo Sodišča prve stopnje z dne 10. aprila 2003 v zadevi Travelex Global and Financial Services in Interpayment Services proti Komisiji, T-195/00, Recueil, str. II-1677 , točki 33 in 34 ter navedena sodna praksa). V obravnavani zadevi so zatrjevani novi tožbeni razlogi, ki jih Komisija graja, dejansko le trditve, ki jih je podala tožeča stranka v odgovor na trditve Komisije v obrambi kot njen prvi tožbeni razlog, ki se nanaša na kršitev člena 82 ES. Ugovor nedopustnosti, ki ga navaja Komisija v zvezi z navajanjem novih tožbenih razlogov med postopkom je treba zato zavrniti. 3. Upoštevanje nekaterih prilog, ki jih je predložila tožeča stranka a) Priloge, ki jih je pripravil odvetnik C. Weidermann Komisija poudarja, da priloge, ki jih je pripravil odvetnik C. Weidemann, eden od odvetnikov družbe DSD, v zvezi z okoljskim upravljanjem sistemov embalaž v Nemčiji (priloga A k tožbi) in utemeljitvijo sistema DSD glede na člen 86 ES (priloga A k repliki) zajemajo pojasnila, ki jih tožeča stranka v vlogah ne navaja. Sodišče prve stopnje naj teh prilog torej ne bi smelo upoštevati, ker trditve o kršitvi zakonodaje ni mogoče navesti le s sklicevanjem na priloge. Sodišče prve stopnje poudarja, da morajo biti, da bi se zagotovila pravna varnost in dobro upravljanje pravosodnih zadev, zato da bi bila tožba dopustna, bistveni dejanski in pravni elementi, na katerih temelji, najmanj povzeti, vendar pa morajo biti na pregleden in razumljiv način razvidni iz samega besedila tožbe (sodba Sodišča z dne 15. decembra 1961 v združenih zadevah Société Fives Lille Cail in drugi proti Visoki oblasti, 19/60, 21/60, 2/61 in 3/61, Recueil, str. 561 in ; sodba Sodišča prve stopnje z dne 21. septembra 2005 v zadevi EDP proti Komisiji, T-87/05, ZOdl., str. II-3745 , točka 155 in navedena sodna praksa). Čeprav je telo besedila tožbe glede individualnih vprašanj lahko podprto in dopolnjeno s sklicevanjem na povzetke dokumentov, ki so ji priloženi, pa splošno sklicevanje na druga pisanja ne more nadomestiti pomanjkanja bistvenih elementov pravnega utemeljevanja, ki morajo biti na podlagi člena 44(1) Poslovnika v tožbi (sklep Sodišča prve stopnje z dne 21. maja 1999 v zadevi Asia Motor France in drugi proti Komisiji, T-154/98, Recueil, str. II-1703 , točka 49; zgoraj navedena sodba v zadevi EDP proti Komisiji, točka 155 in navedena sodna praksa). V obravnavani zadevi je treba ugotoviti, da so priloge, ki jih je pripravil odvetnik C. Weidemann, v zvezi z okoljskim upravljanjem sistemov embalaž v Nemčiji in utemeljitvijo sistema DSD glede na člen 86 ES dejanske vloge, ki jih je predložil eden od odvetnikov, ki zastopajo družbo DSD pred Sodiščem prve stopnje. Bistveni elementi pravnega utemeljevanja, predstavljeni v teh prilogah, morajo biti podani v tožbi ali repliki, ki se mora sklicevati na izvlečke teh prilog, da bi podprla ali dopolnila njeno vsebino, ne pa se omejiti le na splošno sklicevanje na navedene priloge. Vendar pa tožba, kadar se sklicuje na prvo od teh prilog, le navaja – ne da bi podala druga pojasnila – da je predlog, ki ga je podal odvetnik C. Weidemann v okviru preizkusa okoljskega upravljanja sistemov embalaž v Nemčiji, tudi predlog, ki ga navaja v tožbi, ne da bi navedel, na katero določeno točko te 54-stranske priloge se sklicuje. Prilogo v zvezi z okoljskim upravljanjem sistemov embalaž v Nemčiji je treba upoštevati le na podlagi te navedbe, iz katere izhaja, da se avtor priloge strinja z analizo, predstavljeno v prilogi. V zvezi z drugo prilogo, ki jo je pripravil odvetnik C. Weidemann, v zvezi z utemeljitvijo sistema DSD glede na člen 86 ES, je treba poudariti, da je bila na stopnji replike „dodatno“ predložena 58-stranska priloga, ki se „v celoti“ sklicuje „na trditve v prilogi, da bi navedla tožbene razloge, ki se nanašajo na člen 86 ES“. Za take navedbe načeloma ni mogoče šteti, da glede na zgoraj navedeno sodno prakso zadostujejo, ker splošno sklicevanje na prilogo ne more nadomestiti pomanjkanja bistvenih elementov pravnega utemeljevanja, ki morajo biti v tožbi. Replika pa vendarle predstavi kratek povzetek vsebine te priloge, ki dopolnjuje utemeljevanje, predloženo v zvezi s tem vprašanjem v tožbi, in kot tak omogoča, da Komisija pripravi svojo obrambo in da Sodišče prve stopnje preizkusi tretji tožbeni razlog, ki se nanaša na kršitev člena 86(2) ES. V teh okoliščinah je treba upoštevati, da bo Sodišče prve stopnje prilogo v zvezi z utemeljitvijo sistema tožeče stranke glede člena 86 ES upoštevalo le, če se nanaša posebej na trditve, ki jih je družba DSD izrecno navedla v svojih pisanjih. b) Anketi, priloženi k repliki Komisija zatrjuje, da tožeča stranka ni navedla razlogov za zamudo pri predložitvi predlaganih dokaznih predlogov, in sicer zlasti dveh anket, ki sta bili priloženi k repliki, kar naj bi bilo v nasprotju s členom 48(1) Poslovnika. Sodišče prve stopnje poudarja, da anketi, ki ju je predložila tožeča stranka v repliki, niso dokazni predlogi v smislu člena 48(1) Poslovnika, ampak so namenjeni podkrepitvi utemeljitve, predložene v repliki v odgovor na trditve obrambe v zvezi z vlogami znamke Der Grüne Punkt in končnega potrošnika pri zbiranju in predelavi embalaž. Ugovor nedopustnosti, ki ga navaja Komisija glede anket, priloženih k repliki, je treba zato zavrniti. C – Utemeljenost Tožeča stranka v utemeljitev svoje tožbe navaja tri tožbene razloge. Prvi se nanaša na kršitev člena 82 ES. Drugi je kršitev člena 3(1) Uredbe št. 17 in načela sorazmernosti. Tretji se nanaša na kršitev člena 86(2) ES. 1. Prvi tožbeni razlog: kršitev člena 82 ES a) Uvodne ugotovitve v zvezi s trditvijo o brezplačni prisilni licenci Trditve strank Tožeča stranka zatrjuje, da Komisija v členu 3 izpodbijane odločbe od nje zahteva, naj podjetjem, ki pristopijo v njen sistem, izda „brezplačno prisilno licenco“ za uporabo znamke Der Grüne Punkt, ker se lahko logotip, ki predstavlja to znamko, odslej zaradi odločbe nalepi na vse embalaže ne glede na zadevni sistem zbiranja in predelave. Vendar pa naj bi bilo v skladu z ustaljeno sodno prakso Sodišča mogoče prisilno licenco za uveljavljanje pravice intelektualne lastnine izdati le v „izjemnih okoliščinah“, in sicer, ko se zavrnitev zadevne licence nanaša na industrijsko pravico intelektualne lastnine, za uveljavljanje katere je licenca nujna za izvajanje zadevne dejavnosti in lahko izključi vso konkurenco na sekundarnih trgih, in ko ta zavrnitev ni objektivno utemeljena (sodbi Sodišča z dne 6. aprila 1995 v združenih zadevah RTE in ITP proti Komisiji, imenovana „Magill“, C-241/91 P in C-242/91 P, Recueil, str. I-743 , točke od 50 do 56, in z dne 26. novembra 1998 v zadevi Bronner, C-7/97, Recueil, str. I-7791 , točka 39). Ker v obravnavani zadevi ni dokazana nobena od teh okoliščin, naj ne bi bilo mogoče ugotoviti zlorabe prevladujočega položaja na podlagi člena 82 ES. Tožeča stranka v utemeljitev svoje trditve v bistvu navaja naslednje argumente: prvič, znamka Der Grüne Punkt naj ne bi bila nujna za sodelovanje v sistemu, ki je konkurenčen sistemu DSD; drugič, sporne pogodbene določbe naj ne bi izključevale konkurence; tretjič, ravnanje družbe DSD naj bi bilo upravičeno na podlagi več objektivnih razlogov, in sicer potrebe, da se dosežeta cilja uredbe, varstvo različnih funkcij znamke Der Grüne Punkt, za katero naj se na podlagi prava o blagovnih znamkah ne bi mogla zahtevati prisilna licenca, in omogočanje pravilnega delovanja sistema DSD. Komisija ob podpori intervenientov zatrjuje, da izpodbijana odločba od družbe DSD ne zahteva, da izda brezplačne prisilne licence v nasprotju z mednarodnim pravom in pravom Skupnosti. Hudo zlorabo naj bi povzročilo samo dejstvo, da naj bi bil sistem embalažnin v nasprotju s členom 82 ES, saj naj bi družba DSD zahtevala plačilo za storitev, ki naj je ne bi zagotavljala in za katero naj bi bilo dokazano, da jo zagotavlja drug sistem. Presoja Sodišča prve stopnje Tožeča stranka s prvim tožbenim razlogom, ki se nanaša na člen 82 ES, v bistvu izpodbija posledice, ki naj bi jih povzročilo izpolnjevanje obveznosti, sprejete na podlagi člena 3(1) Uredbe št. 17, kot je bila določena v členu 3 izpodbijane odločbe (glej točko 60 zgoraj), da bi se odpravila zloraba prevladujočega položaja, opredeljena v členu 1 odločbe (glej točko 58 zgoraj). Tožeča stranka meni, da jo obveznost, opredeljena v členu 3 odločbe, zavezuje, naj izda „brezplačno prisilno licenco“ za uporabo znamke Der Grüne Punkt za embalaže, ki naj bi bile odstranjene s sistemi, ki so konkurenčni sistemu DSD. Vendar tožeča stranka, s tem ko graja zakonitost take prisilne licence, zatrjuje, da znamka Der Grüne Punkt ni nujna za sodelovanje v sistemu, ki je konkurenčen sistemu DSD (glej točko 93 v nadaljevanju), in da naj sporne pogodbene določbe ne bi izključevale konkurence (glej točko 95 v nadaljevanju). S to trditvijo bistvu meni, da ravnanje družbe DSD, opredeljeno v členu 1 izpodbijane odločbe, ne vpliva na konkurenco in torej ni zloraba prevladujočega položaja v smislu člena 82 ES. Tožeča stranka tudi zatrjuje, da je sistem embalažnin, opredeljen v pogodbi o uporabi logotipa, utemeljen na podlagi uredbe (glej točke od 98 do 100 v nadaljevanju), prava o blagovnih znamkah (glej točke od 103 do 114 v nadaljevanju) in potrebe, da se zagotovi pravilno delovanje sistema DSD (glej točki 115 in 116 v nadaljevanju). Na podlagi vseh teh razlogov naj bi bil sistem embalažnin, ki je predmet zlorabe, opisane v členu 1 odločbe, objektivno utemeljen in naj tega sistema torej ne bi bilo mogoče šteti za zlorabo v smislu člena 82 ES. Zato bi bilo treba prej kot preizkusiti posledice, ki bi jih lahko imele trditve tožeče stranke v zvezi z obveznostjo, določeno v členu 3 izpodbijane odločbe – in sicer, po mnenju družbe DSD, „brezplačno prisilno licenco“ – na podlagi drugega tožbenega razloga, ki se nanaša na kršitev člena 3(1) Uredbe št. 17, omejiti presojo Sodišča prve stopnje v okviru prvega tožbenega razloga – ki se nanaša na člen 82 ES – le na trditve v zvezi z zlorabo prevladujočega položaja, opisanega v členu 1 izpodbijane odločbe. Zaradi neobstoja zlorabe prevladujočega položaja glede na člen 82 naj člen 3 izpodbijane odločbe dejansko ne bi bil utemeljen na podlagi člena 3 Uredbe št. 17, ker naj ne bi bilo več kršitve, ki bi jo bilo treba odpraviti. Nasprotno, kadar obstaja zloraba prevladujočega položaja, je Komisija na podlagi člena 3(1) Uredbe št. 17 pristojna od zadevnega podjetja zahtevati, naj odpravi ugotovljeno zlorabo. V zvezi s tem je treba navesti trditve strank glede hude zlorabe prevladujočega položaja v izpodbijani odločbi. b) Trditve strank glede zlorabe prevladujočega položaja i) Neobstoj potrebe, da se mora za sodelovanje v sistemu, ki je konkurenčen sistemu DSD, uporabiti znamka Der Grüne Punkt Prvič, tožeča stranka zatrjuje, da v smislu zgoraj navedene sodbe Magill prisilna licenca za uporabo njene znamke nikakor ni nujna, zato da bi se proizvajalcu ali distributerju embalaž omogočilo, da izbere konkurenčni sistem (točka 50 in zgoraj navedena sodba Bronner, točka 41). V zvezi s tem naj bi se Komisija v izpodbijani odločbi omejila le na navedbo, da bi bilo veliko bolj „primerno in enostavno“ nalepiti znamko družbe DSD na embalažo, za katero se uporablja konkurenčni sistem, da bi se izognili dodatnim stroškom v zvezi z izbirnim označevanjem embalaž (glej uvodne izjave od 103 do 105 izpodbijane odločbe). V zvezi s tem tožeča stranka poudarja, da bi bilo v primeru konkurenčne uporabe sistema, ki ni sistem DSD, mogoče logotip Der Grüne Punkt nalepiti na embalaže ali pa ne, odvisno od sistema, ki bi se uporabil. Ta postopek naj bi se sicer uporabljal v vinskem sektorju, v katerem so z znamko družbe DSD označene le steklenice, ki se prodajajo v trgovinah na drobno in ki se jih ne vrača v trgovino, v gradbenem sektorju in sektorju informacijske tehnologije, v katerih se proizvodi prodajajo v embalažah, označenih z znamko družbe DSD, v primeru dostave v trgovine na drobno, in v embalažah, ki niso označena s to znamko, ko se dostavijo v specializirane trgovine ali poklicnim strankam, ter v živilskem sektorju, v katerem velike embalaže, konzerve in kartoni niso označeni z znamko, če se dostavijo v industrijo, restavracije ali menze, čeprav so označeni, ko se dostavijo v trgovino na drobno. Proizvajalci in distributerji embalaž bi lahko torej zagotovili, da bi se embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, odložile le v infrastrukture sistema DSD in da bi bile embalaže, ki niso označene s tem logotipom, odložene le na mestih, kjer odstranjevanje zagotavlja konkurenčni sistem. Komisija ter družbi Landbell in BellandVision zatrjujejo, da selektivno označevanje za proizvajalce in distributerje embalaž ni ekonomsko donosno. Družba Vfw prav tako opozarja, da je družba DSD od svojih strank zahtevala, da plačajo embalažnino za vse embalaže, označene z znamko Der Grüne Punkt, ne glede na to, ali bodo te embalaže dejansko odstranjene s sistemom DSD. ii) Neobstoj izključevanja konkurence ob neobstoju prisilne licence za uporabo znamke Der Grüne Punkt Drugič, tožeča stranka graja izpodbijano odločbo, ker je v njej navedeno (uvodna izjava 115), da sistem embalažnin otežuje dostop na trg konkurentom sistema DSD, kar naj ne bi zadostovalo za ugotovitev izključevanja konkurence, ki se zahteva v skladu z zgoraj navedeno sodbo Magill (točka 56 in zgoraj navedena sodba Bronner, točka 41). Zaradi obstoja zahtev v uredbi bi lahko individualni sistemi na splošno konkurirali sistemu DSD le glede embalaž, dostavljenih v mala obrtna, trgovska ali industrijska podjetja. Na tem majhnem delu trga naj bi bilo okoli 40 individualnih sistemov, ki naj ne bi uporabljali znamke Der Grüne Punkt, in količine, dodeljene tem sistemom, naj bi se med letoma 1997 in 2000 povečale za več kot 60 %. Tudi več velikih distribucijskih verig naj bi začelo uporabljati sistem, ki ni sistem DSD, kar naj bi bilo torej mogoče brez težav in ne da bi bila družba DSD zavezana izdati prisilno licenco. Torej naj ne bi šlo za vprašanje otežitve dostopa na trg. Komisija izpodbija podatke, ki jih je predložila tožeča stranka, ki so obrazloženi na podlagi reforme iz leta 1998 in dejstva, da naj bi bilo na začetku v individualnih sistemih zelo malo embalaž. iii) Različne utemeljitve ravnanja družbe DSD Tretjič, tožeča stranka zatrjuje, da so sporne določbe pogodbe o uporabi logotipa nujne za dosego ciljev uredbe, za varstvo različnih funkcij znamke Der Grüne Punkt – za katero se v nobenem primeru ne more zahtevati prisilna licenca – in za omogočanje pravilnega delovanja sistema DSD. — Potreba, da se zagotovijo cilji uredbe Tožeča stranka poudarja vsebino obveznosti preglednosti, povezane z načelom odgovornosti za izdelek, ki je določena v uredbi o embalažah in katere cilj v skladu s stališči nemških organov je „določiti, za katero embalažo velja obveznost zbiranja v trgovini ali v neposredni bližini in za katero embalažo to ne velja, tako da bo pregledno za potrošnika in organe“ (odgovor na vprašanje št. 2a). Taka obveznost preglednosti v primeru uporabe kolektivnega sistema je obveznost označevanja, ki je opredeljena v točki 4(2) priloge I k členu 6 uredbe, v skladu s katero „proizvajalci in distributerji morajo z označevanjem ali drugim ustreznimi ukrepi navesti, da [je določena embalaža del kolektivnega sistema]“, medtem ko je v primeru uporabe individualnega sistema obveznost navedbe, ki je opredeljena v členu 6(1), tretji stavek, uredbe, v skladu s katero „distributer mora z jasno prepoznavnimi in čitljivimi panoji zasebnega končnega potrošnika obvestiti o možnosti vračanja [embalaž]“. Ta obveznost preglednosti naj bi omogočila seznanitev s tem, ali za določeno embalažo proizvajalec ali distributer, odgovoren za to embalažo, izpolnjuje obveznosti z uporabo individualnega ali kolektivnega sistema. To naj bi tudi omogočilo, da bi potrošnik vedel, v kateri sistem mora to embalažo vrniti. Embalaža, za katero se uporablja sistem DSD, naj bi se torej zbirala in predelala v tem sistemu, in embalaža, za katero se uporablja drug kolektivni ali individualni sistem, naj bi se zbirala in predelala v tem sistemu. Za embalažo naj se ne bi uporabljala dva sistema. Tožeča stranka nato trdi, da člen 3 izpodbijane odločbe krši to obveznost preglednosti, ker naj bi bilo zdaj mogoče, da so embalaže, za katere se uporabljajo konkurenčni sistemi, označene z znamko Der Grüne Punkt, ki označuje sistem DSD. Če pa bi bile vse embalaže označene s to znamko, potrošnik ne bi mogel vedeti, katere bi moral vrniti na prodajna mesta, ker se zanje uporablja individualni sistem, in katere bi moral odložiti v bližini svojega bivališča, ker se zanje uporablja kolektivni sistem. V zvezi s tem tožeča stranka poudarja, da ni mogoče z gotovostjo vnaprej opredeliti, ali bo določena embalaža dejansko odstranjena s sistemom DSD ali z drugim sistemom, in da prav tako ni mogoče ugotoviti, čeprav naknadno, ali je potrošnik dejansko odstranil embalažo z uporabo sistema DSD (uvodna izjava 134 izpodbijane odločbe). Prav iz tega razloga naj bi bilo v uredbi podrobno določeno, da mora biti potrošnik z jasno oznako seznanjen, ali se za zadevno določeno embalažo uporablja sistem DSD in jo mora zato odnesti v ta sistem. Tožeča stranka poleg tega zatrjuje, da obveznost zbiranja in predelave individualnega sistema ne velja za embalaže, za katere se uporablja kolektivni sistem (glej dopis ministrstva za okolje zvezne dežele Baden-Württemberg z dne 27. novembra 2001, str. 7). V skladu z uredbo naj bi bile namreč take embalaže „oproščene“ te obveznosti, ker so razporejene v sistem DSD in označene z logotipom Der Grüne Punkt. Te embalaže naj torej ne bi mogle biti zbrane z individualnim sistemom. Namen uredbe naj bi bil preprečevanje „boja za odpadke“, v katerem bi konkurenčni sistemi skušali zbrati kakršnokoli embalažo, da bi lahko dosegli svojo stopnjo predelave. Za pošteno in urejeno konkurenco se prej predpostavlja, da različni sistemi zbirajo in predelujejo le embalaže, za katere sprejemajo odgovornost odstranjevanja proizvodov (primer individualnih sistemov) ali to odgovornost prevzemajo (primer kolektivnih sistemov). Tožeča stranka poleg tega zatrjuje, da so v izpodbijani odločbi napačno razložena stališča nemških organov, s tem ko je v njej potrjeno, da lahko potrošnik sam odloči, ali bo embalaže vrnil tako, da bo uporabil sistem DSD ali drug sistem, medtem ko proizvajalec ali distributer embalaž odloča, ali bo uporabil sistem DSD skupaj z drugim kolektivnim ali individualnim sistemom (uvodne izjave 138, 141 in 145 izpodbijane odločbe). V odgovor na vprašanje Komisije naj bi nemški organi navedli le, da v primeru uporabe individualnega in kolektivnega sistema končni potrošnik sam odloči, ali bo pustil embalažo v trgovini, ali jo bo tja prinesel ali pa jo bo odnesel v odlagališče v bližini bivališča, saj „uredba o embalažah ne zajema natančnih navedb, ki bi končnega potrošnika zavezovale k vračanju“ (odgovor na vprašanje 1.b.aa). Pojem odstranjevanja v bližini bivališča naj bi se torej nanašal le na odstranjevanje s sistemom javnega odstranjevanja odpadkov, „sivo odpadno posodo“, ne pa na odstranjevanje s sistemom DSD, ki je prav tako v bližini bivališč, „rumeno odpadno posodo“. Potrošnik naj torej ne bi sam odločal o sistemu odstranjevanja, ki se uporablja. Komisija zatrjuje, da tožeča stranka pretirava s pomenom označevanja embalaže, ker se obveznost zbiranja in predelave nanaša na količine embalaže in ne na določene vrste embalaže. Poleg tega družbi Landbell in BellandVision menita, da uredba ne določa, da mora biti znamka DSD nalepljena na embalaže. — Utemeljitev v zvezi s pravom o blagovnih znamkah Prvič, tožeča stranka zatrjuje, da Komisija v izpodbijani odločbi zanika razlikovalno vlogo – imenovana tudi funkcija izvora – znamke Der Grüne Punkt, katere cilj naj bi bil razlikovati embalaže, razporejene v sistem DSD, od embalaž, za katere se uporablja konkurenčni kolektivni ali individualni sistem, s tem da omogoča, da se ta znamka nalepi na embalaže, namenjene odstranjevanju v okviru sistema, ki ni sistem DSD. Vendar pa naj bi bila ta kršitev razlikovalne vloge znamke Der Grüne Punkt načeloma v nasprotju z nemškim, skupnostnim in mednarodnim pravom o blagovnih znamkah. V zvezi z nemškim pravom tožeča stranka poudarja, da je znamka Der Grüne Punkt v Nemčiji registrirana kot kolektivna znamka in da torej omogoča „razlikovanje blaga ali storitev podjetij, ki so povezana z lastnikom kolektivne znamke, od storitev drugih podjetij glede na trgovsko poreklo ali geografski izvor, vrsto, kakovost in druge lastnosti“ (člen 97(1) Markengesetza z dne 25. oktobra 1994). Prisilna licenca za uporabo znamke Der Grüne Punkt naj bi torej onemogočila razlikovalni učinek te znamke in bi pomenila nevarnost, da bi jo privedla k izbrisu iz sodnega registra. V zvezi s pravom Skupnosti tožeča stranka poudarja, da naj poseben cilj znamke Der Grüne Punkt, in sicer končnemu uporabniku zagotoviti istovetnost izvora izdelka, označenega z znamko (sodba Sodišča z dne 10. oktobra 1978 v zadevi Centrafarm, 3/78, Recueil, str. 1823 , točke od 11 do 14), in njenega lastnika varovati pred verjetnostjo zmede (glej sodbo Sodišča z dne 30. novembra 1993 v zadevi Deutsche Renault, C-317/91, Recueil, str. I-6227 , točka 30 in navedena sodna praksa), v primeru, ko so nekatere embalaže razporejene v sistem DSD, druge, za katere se uporablja konkurenčni sistem, pa so označene, ne da bi se razlikovale od znamke Der Grüne Punkt, tako da bi se lahko konkurent družbe DSD okoristil s prepoznavnostjo sistema DSD, ne bi bil izpolnjen. Tožeča stranka poleg tega poudarja, da je protipravnost načela prisilne licence za uporabo znamk določena v členu 5A Pariške konvencije za varstvo industrijske lastnine z dne 20. marca 1883, zadnjič revidirane 14. julija 1967 v Stockholmu in spremenjene 28. septembra 1979 (Zbirka pogodb Združenih narodov, zvezek 828, št. 11847, str. 108), ki so jo ratificirale vse države članice, in v členu 21 Sporazuma o trgovinskih vidikih pravic intelektualne lastnine z dne 15. aprila 1994 (priloga 1 C k Sporazumu o ustanovitvi Svetovne trgovinske organizacije), ki so ga ratificirale vse države članice in ki ga je Evropska skupnost potrdila s Sklepom Sveta 94/800/ES z dne 22. decembra 1994 o sklenitvi sporazumov, doseženih v Urugvajskem krogu večstranskih pogajanj (1986–1994), v imenu Evropske skupnosti, v zvezi z zadevami, ki so v njeni pristojnosti ( UL L 336, str. 1 ), ki ne določa prisilne licence za znamke. Komisija poudarja, da se izpodbijana odločba nanaša le na sistem embalažnin, ki ga izvaja družba DSD, in ne na domnevne učinke odločbe na njegovo dejavnost kot lastnika znamke Der Grüne Punkt. V zvezi s tem naj bi bila edina posledica odločbe preprečevanje, da bi podjetja, ki so izbrala sistem DSD, v primeru uporabe drugega sistema plačala dvojno embalažnino. Družbi Landbell in BellandVision poudarjata tudi, da se izpodbijana odločba nanaša le na pravna razmerja med družbo DSD in njenimi sopogodbenicami v okviru pogodbe o uporabi logotipa, tretjim osebam, ki naj ne bi bile sopogodbenice, pa ne daje pravice uporabljati znamko Der Grüne Punkt. Drugič, tožeča stranka zatrjuje, da je v izpodbijani odločbi kršena razlikovalna vloga znamke Der Grüne Punkt, ki dopušča tak vpliv na ravnanje potrošnika na področju odstranjevanja odpadkov, ki je bistven za delovanje njenega sistema. Če potrošnik embalaže z logotipom Der Grüne Punkt namreč ne bi odložil v sistem DSD, bi tožeča stranka bila v nevarnosti, da ne bi mogla več doseči stopnje predelave, določene v uredbi, in da bi svoje dovoljenje izgubila. Prav tako, če bi potrošnik odložil v sistem DSD embalažo, na katero ni nalepljen logotip Der Grüne Punkt, bi bila tožeča stranka še vedno zavezana to embalažo predelati, čeprav bi bile stopnje, ki so določene, že dosežene (glej točko 1(5), prvi stavek, priloge I k členu 6 uredbe). V zvezi s tem tožeča stranka graja trditev, navedeno v uvodnih izjavah 138, 139 in 145 izpodbijane odločbe, da naj bi bila bistvena funkcija logotipa Der Grüne Punkt izpolnjena, ko bi logotip potrošnika seznanil, da lahko embalažo odstrani z uporabo sistema DSD, ker naj bi temeljila na navedku, ki ne izhaja iz sobesedila sodbe Kammergericht Berlin iz leta 1994 (glej opombo 22 izpodbijane odločbe). Odlomek, naveden v izpodbijani odločbi, naj bi bil namreč omejen na ugotovitev, da znamka Der Grüne Punkt ne zajema potrditve, da je embalaža primerna za recikliranje. V drugem odlomku sodbe naj bi Kammergericht, s tem ko je odločilo, da bi lahko bila ovojna embalaža označena s to znamko na podlagi prevladujočih okoljevarstvenih razlogov, čeprav bi bil v nekem smislu potrošnik zaveden, priznalo pritožbeno funkcijo znamke Der Grüne Punkt. Tožeča stranka prav tako ugovarja trditvi v izpodbijani odločbi, da lahko potrošnik sam odloči, ali se bo zadevna embalaža predelala z uporabo sistema DSD oziroma konkurenčnega individualnega ali kolektivnega sistema (uvodna izjava 145 izpodbijane odločbe), ker je bistveno, da lahko potrošnik na podlagi znamke Der Grüne Punkt opredeli, da zadevna embalaža spada v sistem DSD in ne v drug sistem. V zvezi s tem tožeča stranka zatrjuje, da razlikovalno vlogo njene znamke potrjujeta anketi, ki sta bili izvedeni pri pripravi odgovora. Tako naj bi 60,8 % anketiranih potrošnikov znamko Der Grüne Punkt razumelo kot „navedbo v zvezi s čisto posebno organizacijo, ki je pristojna za zbiranje in predelavo teh embalaž“, 27,9 % teh potrošnikov pa naj bi navedlo konkretno sistem DSD (glej rezultate ankete, ki jo je izvedel institut Infratest Burke, poročilo iz avgusta 2001, priloga 85 k repliki), kar naj bi dokazalo, da po mnenju potrošnikov obstaja vez med znamko in sistemom DSD. V skladu z drugo anketo, ki jo je izvedel isti institut, naj bi le 3,3 % anketiranih potrošnikov navedlo, da znamka izraža podatek, ki ji je pripisan v izpodbijani odločbi, in sicer navedbo, da je mogoče embalažo odstraniti (glej rezultate ankete, ki jo je izvedel institut Infratest Burke, poročilo iz avgusta 2001, priloga 86 k repliki). Nazadnje, tožeča stranka zatrjuje, da se z nalepljanjem znamke Der Grüne Punkt na embalažo, ki je razporejena v konkurenčni sistem, krši razlikovalna funkcija te znamke, ker so potrošniki v vseh primerih, navedenih v izpodbijani odločbi, zavedeni. Tožeča stranka meni, da mora biti celo, kadar se uporablja več sistemov, vedno mogoče, da lahko potrošnik za vsako embalažo določi sistem, ki ga bo uporabil, pa naj bo to sistem DSD – na podlagi znamke Der Grüne Punkt –, drug kolektivni sistem – na podlagi sredstev v skladu s členom 4(2) priloge I k členu 6 uredbe – ali individualni sistem – na podlagi sredstev v skladu s členom 6(1) uredbe. Tako naj v primeru konkurenčne uporabe individualnega sistema in sistema DSD skoraj 48,4 % potrošnikov, anketiranih v zgoraj navedenih anketah, ne bi razumelo protislovnih podatkov, predstavljenih na eni strani z navedbo o vračanju embalaže v trgovino v skladu s členom 6(1) uredbe in na drugi strani z navedbo, posredovano z znamko Der Grüne Punkt, o zbiranju v bližini bivališča z uporabo sistema DSD. Na splošno, tožeča stranka zatrjuje, da bo izpodbijana odločba vodila do tega, da bodo skoraj vse embalaže v Nemčiji označene z logotipom Der Grüne Punkt. Tako bi lahko uporabniku logotipa sodelovanje v sistemu DSD za 1 % embalaž, ki jih dan na trg, omogočalo, da bi to znamko brezplačno uporabljal za preostalih 99 % embalaž. Sistem DSD bi bil torej kratkoročno v nevarnosti, da bi moral obdelati embalaže, ki so bile pomotoma zbrane v njegov sistem in za katere družba DSD ne bi prejemala embalažnine. Poleg tega in skoraj sočasno naj bi se, ob upoštevanju omejitve pomena znamke Der Grüne Punkt le na možnost odstranjevanja, rezultati zbiranja z uporabo sistema DSD zmanjšali in bi bila v nevarnosti, da ne bi mogla doseči zakonsko določene stopnje predelave. Tožeča stranka poleg tega zatrjuje, da ima znamka Der Grüne Punkt tudi nadzorno funkcijo, ki omogoča preprečevanje in pregon zlorab, ki jih storijo proizvajalci in distributerji embalaž, ki uporabljajo sistem DSD, ne da bi plačali embalažnino, z nadzori v trgovinah, izbirnimi kontrolami ali nadzori organov. V zvezi s tem naj bi izpodbijana odločba otežila učinkovito varstvo pred težavami z izkoriščevalci, ki so družbo DSD leta 1993 skoraj privedli do stečaja. Komisija ob podpori intervenientov opozarja, da kadar ne gre za prevaro ali zmedo, funkcija izvora znamke, katere namen je ločevanje ali individualiziranje izvora blaga ali storitve, ni okrnjena. V obravnavani zadevi naj bi bil način, kako je končni potrošnik, ki je kupil blago za široko porabo in za odstranjevanje embalaž uporabil različne sisteme, zaznaval znamke Der Grüne Punkt, povzet z navedbo, da je mogoče odstranjevanje embalaž zagotoviti z uporabo sistema tožeče stranke. Poleg tega naj znamka Der Grüne Punkt ne bi imela odločilne vloge pri zbiranju embalaž, ker rumene odpadne posode in zabojniki za steklo in papir, ki se uporabljajo v sistemu DSD, nikakor niso označeni z navedbo te znamke v vseh območjih zbiranja. Potrošniki naj prav zato ne bi povezovali zbiralnih zabojnikov z logotipom, ampak z vrsto zadevnega materiala. — Pravilno delovanje sistema DSD Tožeča stranka je, potem ko je najprej zatrjevala, da so bile sporne določbe v zvezi z embalažnino sorazmerne z opravljenimi storitvami, ker je bilo pavšalno plačilo za dovoljenje za uporabo znamke Der Grüne Punkt in za razpolaganje s sistemom DSD edina izvedljiva rešitev, saj ni bilo mogoče natančno določiti količine embalaž, ki je bila dejansko odložena v sistem DSD, v postopku odgovora trdila, da je embalažnina, dolgovana na podlagi izpodbijane odločbe, veljala le za embalaže, za katere je bil uporabljen sistem DSD. Tako naj bi licenca, ki jo je izdala družba DSD na podlagi pogodbe o uporabi logotipa, veljala le za embalaže, razporejene v sistem DSD, ne pa za embalaže, za katere je bil uporabljen drug kolektivni ali individualni sistem. Ta omejitev licence na embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, naj bi bila v skladu z uredbo, na podlagi katere naj bi se zahtevalo jasno označevanje embalaž, razporejenih v kolektivni sistem, da bi se navedlo, da je zadevni proizvajalec ali distributer „oproščen“ obveznosti zbiranja in predelave embalaž, za katero je zdaj odgovorna družba DSD (sklep Verwaltungsgerichtshof Kassel (višje upravno sodišče v Kasslu, Nemčija) z dne 20. avgusta 1999). Vendar pa tak sistem ne bi mogel delovati, če bi bile tudi embalaže, za katere se ni uporabil sistem DSD, označene z logotipom, ki označuje ta sistem. Nobena določba pogodbe o uporabi logotipa naj torej uporabniku logotipa ne bi omogočala oziroma ga zavezovala, da nalepi znamko Der Grüne Punkt na embalaže, za katere naj se ne bi uporabil sistem DSD, ter neuravnoteženost med storitvami družbe DSD (zbiranje in predelava embalaž) in embalažnino, zahtevano kot protidajatev, naj ne bi obstajala. Tožeča stranka v zvezi s sklicevanjem Komisije na sodbo Bundesgerichtshof (zvezno sodišče, Nemčija) z dne 15. marca 2001, ki je bila razglašena v zadevi BäKo, poudarja, da v tej sodbi Bundesgerichtshof ni razsodilo, da pogodbene določbe v zvezi z embalažnino niso bile ustrezne. Nasprotno, ugotovilo naj bi, da tožeča stranka ne more ugovarjati celotni embalažnini na podlagi členov 4(1) in 5(1) pogodbe o uporabi logotipa za embalaže, za katere ni zakonsko odgovorna, in sicer embalaže iz industrije in velikih podjetij. Tožeča stranka v tem primeru, ki ga izpodbijana odločba (glej opombo 14 izpodbijane odločbe) ne zajema, namreč ni zagotavljala storitve prevzema obveznosti, h katerim je bila pozvana. V obravnavani zadevi naj bi bile torej zadevne embalaže označene z znamko Der Grüne Punkt in naj bi nesporno spadale v področje pristojnosti družbe DSD, in sicer naj bi bile odložene pri končnih zasebnih potrošnikih, v bližini katerih naj bi družba DSD zagotavljala storitve prevzema obveznosti obdelave in predelave embalaž, in sicer, čeprav bi potrošnik pomotoma odložil embalaže v javni sistem odstranjevanja odpadkov ali v konkurenčni sistem zbiranja in predelave odpadkov. Komisija poudarja, da naj bi bilo v primeru uporabe sistema DSD in drugega kolektivnega ali individualnega sistema, razmerje med storitvijo, ki jo je opravila družba DSD, in embalažnino, ki se zahteva kot protidajatev, neuravnoteženo, če bi upoštevala le nalepljanje logotipa Der Grüne Punkt na embalažo, ker naj ta sistem ne bi upošteval dejanske izvedbe storitve, zagotovljene podjetjem, ki so pristopila k sistemu. Komisija poleg tega poudarja, da je trditev, ki jo je tožeča stranka predložila v odgovoru, v skladu s katero naj bi embalažnina veljala le za embalaže, ki so obdelane z uporabo njenega sistema, v nasprotju z njeno prejšnjo prakso. Komisija se v zvezi s tem po eni strani sklicuje na sodbo BäKo (točka 116 zgoraj) v kateri je Bundesgerichtshof razsodilo, da v nasprotju s tem, kar je zatrjevala družba DSD, družba nima na voljo nobenega zahtevka proti kateri od njenih strank v zvezi z embalažami, označenimi z znamko Der Grüne Punkt, ki so bile dostavljene poklicnim kupcem. Po drugi strani se Komisija sklicuje na sodbo v zadevi Hetzel, v kateri je družba DSD navajala pogodbo o uporabi logotipa, da bi nasprotovala predlogu ene od njenih strank za nadomestilo za del embalažnine za embalaže, za katere družba DSD ni bila pristojna prevzeti obveznost odstranjevanja (sodba Oberlandesgericht Düsseldorf (višje deželno sodišče v Düsseldorfu, Nemčija) z dne 11. avgusta 1998 v zadevi Hetzel, zoper katero je bila vložena pritožba pri Bundesgerichtshof). c) Presoja Sodišča prve stopnje i) Zloraba, opredeljena v izpodbijani odločbi V skladu z izpodbijano odločbo je ravnanje družbe DSD, in sicer da zahteva plačilo embalažnine za celotno embalažo, ki se da na trg v Nemčiji z logotipom Der Grüne Punkt, čeprav je dokazano, da so glede embalaže, za katere proizvajalec ali distributer ne uporabljata sistema DSD, obveznosti zbiranja in predelave, določene v uredbi, izpolnjene z uporabo drugega kolektivnega ali individualnega sistema, zloraba prevladujočega položaja (glej točko 58 zgoraj). V skladu z izpodbijano odločbo so učinki te zlorabe dvojni in pomenijo tako izkoriščanje strank družbe DSD zaradi nesorazmernosti med zahtevano embalažnino in opravljeno storitvijo kot oviro za vstop konkurentov, ki predlagajo alternativne rešitve sistemu DSD ob upoštevanju stroškov, povezanih s hkratno uporabo sistema, ki ni sistem DSD (glej točko 50 zgoraj). V zvezi s tem je treba opozoriti, da je pojem zlorabe objektiven pojem, ki se nanaša na ravnanja podjetja s prevladujočim položajem, ki lahko vplivajo na sestavo trga, kjer je prav zaradi prisotnosti zadevnega podjetja raven konkurence že oslabljena, in ki lahko – zaradi uporabe postopkov, različnih od tistih, ki urejajo normalno konkurenco med proizvodi ali storitvami na podlagi storitev gospodarskih subjektov – ovirajo ohranitev ravni konkurence, ki še obstaja na trgu, ali razvoja te konkurence (sodba Sodišča z dne 13. februarja 1979 v zadevi Hoffmann-La Roche proti Komisiji, 85/76, Recueil, str. 461 , točka 91). Iz člena 82, drugi odstavek, točka (a), ES izhaja zlasti, da lahko tako zlorabo med drugim predstavlja neposredna ali posredna določitev cen ali drugih nepoštenih pogojev poslovanja. Tako gre za zlorabo prevladujočega položaja, če podjetje s prevladujočim položajem za svoje storitve zahteva embalažnine, ki so nesorazmerne v primerjavi z ekonomsko vrednostjo opravljene storitve (sodbe Sodišča z dne 13. novembra 1975 v zadevi General Motors proti Komisiji, 26/75, Recueil, str. 1367 ; z dne 14. februarja 1978 v zadevi United Brands proti Komisiji, 27/76, Recueil, str. 207 , točke od 235 do 268, in z dne 11. novembra 1986 v zadevi British Leyland proti Komisiji, 226/84, Recueil, str. 3263 , točke od 27 do 30). Prav tako lahko podjetje s prevladujočim položajem ovira vstop konkurentov s tem, da, de iure ali de facto , zavezuje stranke k svojim storitvam in jim tako onemogoča, da bi sodelovale s konkurenčnimi dobavitelji (glej v tem smislu zgoraj navedeno sodbo v zadevi Hoffmann-La Roche proti Komisiji, točka 90). ii) Ekskluzivnost, ki jo zatrjuje tožeča stranka V zvezi s tem je prva trditev, ki jo je tožeča stranka podala v svoji tožbi, da lahko med sistemi obstaja konkurenca le ob upoštevanju po eni strani dejstva, da proizvajalec ali distributer na družbo DSD prenese embalaže, za katere želi biti oproščen obveznosti zbiranja in predelave, ki jo določa uredba, in po drugi strani dejstva, da mora končni potrošnik znati jasno opredeliti, katere embalaže lahko vrne v sistem DSD in katere lahko vrne v drug kolektivni ali individualni sistem (glej točko 115 zgoraj). Znamka Der Grüne Punkt naj bi tako hkrati omogočala, da se navede, katere so embalaže, prenesene na družbo DSD, in torej oproščene obveznosti zbiranja in predelave, ki jih ima proizvajalec ali distributer, in da se potrošnika seznani s tem, kaj mora storiti z njimi, kar naj bi omogočalo zagotovitev izvedbe naloge, ki jo je družbi DSD dodelil proizvajalec ali distributer embalaž. Zato bi morale biti samo embalaže, za katere se uporabi sistem DSD, označene z znamko Der Grüne Punkt, ki ustreza temu sistemu, ker gre za embalaže, za katere tožeča stranka pogodbeno in zakonsko oprosti proizvajalca ali distributerja njegove obveznosti zbiranja in predelovanja na podlagi uredbe. Poleg tega naj bi dejstvo, da so zadevne embalaže predmet le navedbe v zvezi s sistemom zbiranja in predelave, ki ga je treba uporabiti, omogočilo vpliv na ravnanje končnega potrošnika, ki naj ga druge navedbe, ki bi od njega zahtevale, da to embalažo odnese v drug sistem, tako ne bi zavedle. Tožeča stranka na podlagi te trditve zatrjuje, da njen sistem embalažnin ni zloraba v smislu člena 82 ES, ker ta sistem plačilo, dolgovano kot protidajatev za storitve zbiranja in predelave z uporabo sistema DSD, omejuje le na embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, za katere je proizvajalec ali distributer embalaž zaprosil za oprostitev svojih obveznosti na podlagi uredbe. To naj bi na primer pomenilo, da če se je proizvajalec ali distributer embalaž odločil v Nemčiji dati na trg 100 embalaž in za zbiranje in predelavo za polovico teh embalaž pooblastiti družbo DSD, bi moral logotip Der Grüne Punkt nalepiti na 50 embalaž, da bi potrošnika seznanil, da je teh 50 embalaž namenjenih zbiranju in predelavi družbe DSD, ki jo je pooblastil za ravnanje s temi embalažami. Če bi se ta proizvajalec ali distributer odločil logotip nalepiti na 100 embalaž, ki jih je dal na trg, bi moral torej plačati embalažnino, izračunano na tej osnovi – in sicer, čeprav bi bilo v tem primeru le 50 embalaž del tega sistema – ker bi se družba DSD lahko morebiti znašla v položaju, da bi bila zavezana zbrati in predelati 100 embalaž, označenih z logotipom logo Der Grüne Punkt, za katere je bila pooblaščena na podlagi uredbe. Višina embalažnine, plačane na podlagi pogodbe o uporabi logotipa, naj bi bila tako odvisna od števila embalaž, označenih z logotipom logo Der Grüne Punkt. Vendar tožeča stranka ne izpodbija dejstva, da lahko proizvajalec ali distributer embalaž kombinira uporabo sistema DSD z drugim kolektivnim ali individualnim sistemom, da bi se med drugim izognil plačilu storitev, ki naj jih dejansko ne bi zagotavljal sistem DSD (glej točko 46 zgoraj). Vendar v tem primeru tožeča stranka zatrjuje, da bi moral ta proizvajalec ali distributer sam – preden bi proizvod dobavil končnemu potrošniku – ločiti embalaže, za katere uporablja sistem DSD, od embalaž, za katere uporablja drug sistem. Če ponovno navedemo zgornji primer, bi to pomenilo, da bi moral proizvajalec ali distributer za drugo polovico od 100 embalaž, ki so dane na trg, jasno navesti, da je ta embalaža del drugega kolektivnega sistema in ne sistema DSD, z označbo na embalaži ali kakršnimkoli drugim ustreznim sredstvom ali s tem, da bi v primeru uporabe individualnega sistema zagotovil, da distributer končnega potrošnika obvesti o možnosti vračanja embalaže na prodajnih mestih. Tožeča stranka v vsakem primeru meni, da naj logotip Der Grüne Punkt ne bi mogel biti nalepljen na 50 embalaž, za katere ta proizvajalec ne uporablja sistema DSD. Če bi sledili trditvam tožeče stranke, bi bil logotip Der Grüne Punkt ekskluzivna znamka in ga naj ne bi bilo mogoče uporabljati hkrati z drugo označbo, ki bi lahko označevala konkurenčni sistem sistemu DSD. Embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, naj bi spadale izključno v njen sistemu in naj jih v drugem sistemu ne bi bilo mogoče upoštevati. Tožeča stranka, da bi podprla to trditev in prerekala izpodbijano odločbo, navaja tako vrsto konkurence (glej točko 93), ki bi lahko obstajala na podlagi ekskluzivnega označevanja embalaž ob upoštevanju uporabljenega sistema (glej točko 95), kot uredbo (glej točke od 98 do 100), pravo o blagovnih znamkah (glej točke od 103 do 113) in posebne potrebe delovanja sistema DSD (glej točki 115 in 116), ki naj bi v primeru uporabe sistema DSD zahtevale ekskluzivno označevanje. iii) Podrobna pravila delovanja mešanih sistemov Preizkus trditve tožeče stranke Sodišče prve stopnje zavezuje, naj preveri predpostavke, na katerih temelji. Med drugim je treba ugotoviti, ali proizvajalec ali distributer embalaž na družbo DSD prenese določeno količino embalaž, ki jih namerava označiti z logotipom Der Grüne Punkt, in ali lahko, kot izpodbija tožeča stranka, embalaže, za katere je pooblaščena družba DSD, hkrati spadajo sistem DSD in v drug sistem zbiranja in predelave. Stranke so bile med obravnavo zaslišane v zvezi s podrobnimi pravili delovanja mešanega sistema, da bi Sodišče prve stopnje lahko ugotovilo, kakšna je bila vloga embalaže kot take in bolj podrobno embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, pri izvajanju obveznosti zbiranja in predelave, ki jih določa uredba. Te protislovne navedbe so Sodišču prve stopnje omogočile, da je ugotovilo naslednje. Prvič, treba je poudariti, da so stopnje predelave, določene v prilogi I k členu 6 uredbe o embalažah, izračunane kot odstotek od celotne količine materiala, danega na trg, ki je bil dejansko zbran in predelan, in ne na podlagi števila in vrste zadevnih embalaž, ne glede na to, ali so označene z logotipom, ki označuje kolektivni sistem. Točka 1(1) priloge I k členu 6 uredbe tako določa, da morajo proizvajalci in distributerji embalaž izpolniti zahteve v zvezi s predelavo embalaž, ki so jih dali na trg, in da enako velja za upravljavce kolektivnih sistemov v zvezi z embalažami, glede katerih proizvajalci ali distributerji sodelujejo v teh sistemih. V zvezi s tem je v točki 1(2) priloge I k členu 6 uredbe določeno, da so količine zadevnih embalaž določene kot „odstotek od celotne količine“ ne glede na to, ali gre za embalaže, ki jih da na trg proizvajalec ali distributer, ali za embalaže, glede katerih proizvajalec ali distributer sodeluje v kolektivnem sistemu. Poleg tega za individualne in kolektivne sisteme od 1. januarja 2000 veljajo enake stopnje predelave na material (uvodna izjava 19 izpodbijane odločbe). Drugič, iz zgoraj navedenega izhaja, da se delitev količin embalaž med različnimi sistemi, za katero se odloči proizvajalec ali distributer embalaž, ne nanaša na količine vnaprej določene embalaže, ampak na celotno količino materiala, ki ustreza tej embalaži. V praksi to pomeni, da kadar se proizvajalec embalaž odloči, da bo družbo DSD pooblastil za zbiranje in predelavo polovice plastičnih embalaž, ki jih daje na trg v Nemčiji, je družba DSD pooblaščena za zbiranje in predelavo količine materiala, ki ustreza polovici teh embalaž. Družba DSD mora, da bi dosegla stopnjo predelave, določene v uredbi, nemškim organom dokazati, da je predelala 60 % celotne količine plastike, za katero jo je pooblastil ta proizvajalec (60% je stopnja predelave, ki velja za plastiko). Tudi če proizvajalec lahko dokaže, da je svojo obveznost zbiranja in predelave za polovico količine plastike, ki jo da na trg, naprtil družbi DSD, bo moral prav tako dokazati, da je zbral in predelal količino preostalega materiala, ki ustreza drugi polovici, s tem da je uporabil individualni ali drug kolektivni sistem. Tretjič, ko so dosežene stopnje predelave, določene v uredbi, in se delitev embalaž med sistemi izvede na podlagi celotne količine zadevnega materiala in ne na podlagi embalaže kot take, ne glede na to, ali je označena z logotipom Der Grüne Punkt, ta logotip nima vloge in pomena, ki ji ga pripisuje tožeča stranka. Proizvajalec ali distributer embalaž, ki odloči, da bo družbo DSD pooblastil za zbiranje in predelavo dela embalaž, ki jih daje na trg v Nemčiji, in da bo zbiranje in predelavo drugega dela teh embalaž zagotovil sam z uporabo individualnega sistema, ali s tem, da bo zanju pooblastil drug kolektivni sistem, mora tako v nasprotju s tem, kar zatrjuje tožeča stranka, le razdeliti količine materiala v različne zadevne sisteme, ne da bi se obremenjeval s tem, kako bo dejansko ravnal končni potrošnik. Če ponovno navedemo dejanski primer verige restavracij s hitro hrano, naveden med obravnavo, to pomeni, da ko končni potrošnik kupi sendvič, ki se prodaja v embalaži, katere namen je zadržati toploto, lahko ta potrošnik sam odloči, ali bo proizvod zaužil na mestu in odložil embalažo v zabojnik za odpadke, ki ga je zagotovila veriga restavracij s hitro hrano v okviru svojega individualnega sistema, ali pa bo ta proizvod odnesel domov in pozneje odložil embalažo v zbirne infrastrukture sistema DSD, ki so v bližini njegovega bivališča. Te embalaže je torej mogoče odložiti v oba sistema zbiranja in predelave, ki ju omogoča veriga restavracij s hitro hrano, da bi izpolnila obveznosti, določene v uredbi. V nasprotju s tem, kar zatrjuje tožeča stranka (glej točko 112), dejstvo, da bo zadevna embalaža morebiti označena z logotipom Der Grüne Punkt čeprav se jo lahko zbere in predela z uporabo drugega sistema, ne vpliva negativno na pravilno delovanje sistema DSD, saj je v pogodbenem razmerju med tožečo stranko in proizvajalcem ali distributerjem embalaž pomembno, da se zagotovi, da bodo količine materiala, ki ga je treba predelati, ki je dan na trg, dejansko zbrane in predelane, da bi se dosegla stopnja, ki jo določa uredba. Kot je bilo navedeno zgoraj, dejstvo, da družba DSD doseže te stopnje, ni povezano s tem, ali so zadevne embalaže označene z logotipom Der Grüne Punkt. Tudi v primeru, da veriga restavracij s hitro hrano v določenem letu da na trg 100 ton plastike in ve, da bo ob upoštevanju rezultatov prejšnjega leta 50 od teh 100 ton končalo v njenem lastnem individualnem sistemu, mora uporabiti kolektivni sistem, da dokaže, da bo 50 preostalih ton plastike, dane na trg, zbrala in predelala v skladu z obveznostmi iz uredbe. Če stranke te verige restavracij s hitro hrano ravnajo v skladu s to delitvijo količin, in sicer če se 50 ton plastike zbere in predela z uporabo individualnega sistema, preostalih 50 ton plastike pa se zbere in predela z uporabo kolektivnega sistema, bodo zadevne stopnje predelave različnih sistemov dosežene. Vendar če stranke te verige ne bodo ravnale v skladu s predvideno delitvijo količin, bodo, da se bo upoštevalo to dejstvo, izvedeni korekcijski mehanizmi. Na primer, če bi v individualnem sistemu končalo le 10 ton plastike, bi morala veriga restavracij s hitro hrano torej odkupiti 40 ton manjkajoče plastike od sistemov, ki bi morali zbrati in predelati presežek, torej 40 ton dodatne plastike. Enako bi lahko veriga restavracij s hitro hrano, če bi v individualnem sistemu končalo 90 ton plastike, od zadevnega kolektivnega sistema zahtevala, da zmanjša njeno embalažnino, če bo ta veriga dokazala, da je zbrala in predelala 40 od 50 ton, za katere je bila pooblaščena. Te možnosti izravnave omogočajo, da se zagotovi, da vsak sistem izpolni obveznosti, določene v uredbi, pri čemer je plačan za dejansko opravljeno storitev. Te izravnave količine materiala, dodeljene na podlagi pogodbe glede na dejanske rezultate zbiranja in predelave, so mogoče tudi v primeru, ko se proizvajalec ali distributer odloči, da bo uporabil dva ali več kolektivnih sistemov, kot sta sistema DSD in Landbell. Posredno je treba tudi poudariti, da so bile te možnosti izravnave dejansko uresničene na podlagi kompenzacijskega sporazuma, navedenega med obravnavo, ki upravljavcem različnih sistemov omogoča delitev količin materiala, ki so jih predelala podjetja, ki zbirajo embalaže, s katerimi sodelujejo, ob upoštevanju količin materiala, za katerega so odgovorni na podlagi pogodb, sklenjenih s proizvajalci in distributerji embalaž. Iz zgoraj navedenega zato izhaja, da proizvajalec ali distributer embalaž na družbo DSD ne prenese določene količine embalaž, ki jih namerava označiti z logotipom Der Grüne Punkt, ampak količino materiala, ki ga bo ta proizvajalec ali distributer dal na trg v Nemčiji in za zbiranje in predelavo katerega namerava pooblastiti družbo DSD. Torej je mogoče, da proizvajalec ali distributer embalaž, zato da bi dosegel stopnje predelave, določene v uredbi, uporabi mešane sisteme. iv) Očitki tožeče stranke v zvezi z analizo, navedeno v izpodbijani odločbi Ta navedba uporabnih podrobnih pravil v zvezi z delovanjem mešanih sistemov omogoča presojo obsega očitkov tožeče stranke v zvezi z analizo, navedeno v izpodbijani odločbi. Uvodoma je treba opozoriti, da so same določbe pogodbe o uporabi logotipa v zvezi z embalažnino v izpodbijani odločbi opredeljene kot zloraba (in sicer v členih 4(1) in 5(1) pogodbe). V izpodbijani odločbi torej ni očitano, da člen 3(1) pogodbe določa, da mora proizvajalec ali distributer, ki želi uporabiti sistem DSD, nalepiti logotip Der Grüne Punkt na vsako embalažo, ki je priglašena in namenjena domači porabi. Nasprotno Komisija šteje ravnanje družbe DSD, in sicer to, da zahteva plačilo embalažnine za celotno embalažo, ki se da na trg v Nemčiji z navedenim logotipom, čeprav je dokazano, da so bile nekatere od teh embalaž zbrane in predelane z uporabo drugega kolektivnega ali individualnega sistema, za zlorabo. — Neobstoj potrebe, da se v primeru uporabe mešanega sistema logotip Der Grüne Punkt nalepi na vse embalaže, ker je mogoče selektivno označevanje glede na to, kateri sistem se uporabi Prvič, v zvezi s trditvijo tožeče stranke, v skladu s katero naj ne bi bilo potrebno, da je v primeru uporabe mešanega sistema na embalaži logotip Der Grüne Punkt ob upoštevanju možnosti, da se znamka Der Grüne Punkt nalepi na embalaže glede na sistem, ki se uporabi, iz zgoraj navedenega izhaja, da nobena določba uredbe ne nalaga selektivnega označevanja embalaž. Poleg tega, kot je navedeno v izpodbijani odločbi (uvodne izjave od 103 do 107 izpodbijane odločbe), naj bi selektivno označevanje embalaž glede na sistem, ki se uporabi, povzročilo veliko povečanje stroškov proizvajalcev in distributerjev, ki bi v Evropi želeli dati na trg enotno embalažo ali uporabiti mešane sisteme, zaradi potrebe, da se poseže v fazi sistemov embalaž in da se nadzoruje njihovo trženje do faze dostave končnemu potrošniku. Poleg tega bi lahko bilo to prizadevanje ob upoštevanju dejstva, da je končni potrošnik in ne proizvajalec ali distributer tisti, ki odloči o mestu zbiranja in predelave embalaže, neuspešno. V vsakem primeru tožeča stranka v svoji trditvi ne izpodbija, da je posledica selektivnega označevanja, da se proizvajalce in distributerje embalaž odvrača od uporabe drugih sistemov od sistema DSD, kar pomeni prav eno od posledic ravnanja družbe DSD, ki je v izpodbijani odločbi opredeljena kot zloraba (uvodni izjavi 114 in 115 izpodbijane odločbe). Poleg tega je treba poudariti, da primeri selektivnega označevanja, ki jih navaja tožeča stranka, ne spadajo na področje izpodbijane odločbe, ker se nanašajo na sektorje, v katerih je del zadevnih embalaž, in sicer del, ki je namenjen poklicnim strankam, zunaj področja delovanja tožeče stranke, ki poskrbi za embalažo, namenjeno končnemu potrošniku. Treba je torej ugotoviti, da selektivno označevanje, za katero se zavzema tožeča stranka, v uredbi ni določeno in ne omogoča odprave zlorabe, opredeljene v izpodbijani odločbi. — Trditve v zvezi z neobstojem izključevanja konkurence Drugič, v zvezi s trditvijo tožeče stranke, da sporno ravnanje družbe DSD ne izključuje konkurence, ker so se količine embalaže, dodeljene v individualne sisteme, med letoma 1997 in 2000 povečale na 60 %, in ker so nekatere stranke družbe DSD prešle z njenega sistema na drug sistem (glej točko 95 zgoraj), je treba poudariti, da v teh podatkih ni upoštevan primer mešanih sistemov, ki delno uporabljajo sistem DSD in delno drug kolektivni ali individualni sistem. Poleg tega se ne zdi, da bi bilo povečanje količin embalaž, razporejenih v individualne sisteme, ki ga navaja tožeča stranka, ob upoštevanju podatkov, ki jih je v repliki posredovala Komisija, odločilno, ker so individualni sistemi leta 1997 prevzeli zelo majhno količino embalaž in ker so individualni sistemi leta 2000 zbrali le 333.000 ton, kar je le 6 % od 5,5 milijonov ton, ki jih je v tem letu zbral sistem DSD. V vsakem primeru ti podatki ne morejo zadostovati za to, da bi postavili pod vprašaj presojo Komisije v izpodbijani odločbi v zvezi z zlorabnim, glede na člen 82 ES, značajem ravnanja družbe DSD, in sicer da zahteva plačilo embalažnine za celotno količino embalaž, danih na trg z logotipom Der Grüne Punkt v Nemčiji, čeprav so bila predložena dokazila, da so bile nekatere od teh embalaž zbrane in predelane z uporabo drugega kolektivnega ali individualnega sistema. Trditev v zvezi z razvojem individualnih sistemov in prehodom nekaterih strank iz sistema DSD v drug kolektivni sistem je treba torej zavrniti. — Potreba, da se zagotovijo cilji iz uredbe Tretjič, v zvezi s potrebo, da se zagotovijo cilji iz uredbe, s tem da bi se tožeči stranki omogočilo, da določi, da so izključno embalaže, za katere je pooblaščen sistem DSD, označene z logotipom Der Grüne Punkt (glej točke od 98 do 101 zgoraj), iz povzetka uporabnih podrobnih pravil v zvezi z delovanjem mešanih sistemov izhaja, da v primeru uporabe mešanih sistemov ta ekskluzivnost v uredbi ni določena. Poleg tega je na podlagi preizkusa teh uporabnih podrobnih pravil mogoče ugotoviti, da logotip nima učinkov, ki mu jih pripisuje tožeča stranka, ker se stopnje predelave, ki morajo biti dosežene, da bi bile izpolnjene obveznosti zbiranja in predelave, določene v uredbi, izračunajo glede na zbrani material in ne glede na znamko, nalepljeno na embalaže. Tožeča stranka se tako v zvezi z opredelitvijo vloge končnega potrošnika strinja, da ni mogoče z gotovostjo vnaprej opredeliti, ali bo določena embalaža dejansko odstranjena s sistemom DSD. Poleg tega tožeča stranka ne more utemeljeno izpodbijati, da so na vprašanje Komisije, ki je želela izvedeti, ali je res, da „v skladu z uredbo o embalažah potrošnik sam odloči, ali bo pustil embalažo v trgovini, ali jo bo tja prinesel ali pa jo bo odnesel v odlagališče v bližini bivališča“ nemški organi odgovorili, da „uredba ne zajema izrecnih navedb, ki bi končnega potrošnika zavezovale k vračanju“ in da „je torej domneva v vprašanju Komisije pravilna“ (glej stališča nemških organov, odgovor na vprašanje 1.b.aa; ponovno naveden v izpodbijani odločbi, točka 20, opomba št. 8). V zvezi s tem lahko tožeča stranka zatrjuje le, da se pojem „odstranjevanje v bližini bivališča“ nanaša na odstranjevanje z uporabo javnega sistema odstranjevanja odpadkov in ne kolektivnega sistema, ker iz besedila prvega vprašanja Komisije, ki se nanaša na načine izpolnjevanja stopnje predelave, določene v uredbi, in iz vsebine stališč nemških organov v odgovor na vprašanje 1.a, ki določa, da se zbiranje v bližini končnega potrošnika izvaja z uporabo kolektivnega sistema, jasno izhaja, da se ta pojem nanaša na kolektivni sistem v smislu člena 6(3) uredbe. Zato nobena od trditev, ki jih je predstavila tožeča stranka, ne omogoča, da bi postavili pod vprašaj izpodbijano odločbo, ker je v njej navedeno, da lahko v skladu z uredbo končni potrošnik v primeru mešanega sistema sam odloča, v kateri sistem bo vrnil embalažo (uvodne izjave 138, 141 in 145 izpodbijane odločbe). Poleg tega iz izpodbijane odločbe (uvodni izjavi 141 in 145 izpodbijane odločbe) glede možnosti, da se potrošnika seznani, da se lahko embalaža zbere in predela z uporabo več sistemov, jasno izhaja, da različne vrste oglaševanja, določene v uredbi – in sicer označevanje ali druga ustrezna sredstva za kolektivne sisteme (točka 4(2) priloge I k členu 6 uredbe) in navedba o možnosti vračanja embalaže na prodajnih mestih za individualne sisteme (člen 6(1), tretji stavek, uredbe) –, omogočajo, da se končnega potrošnika seznani z več predlaganimi možnostmi vračanja zadevne embalaže, ne da bi potrdili trditev tožeče stranke, da naj bi nalepljanje logotipa Der Grüne Punkt na embalažo oviralo zbiranje in predelavo z uporabo sistema, ki ni sistem DSD. V zvezi s tem je treba poudariti, da v uredbi ni podrobno določeno, da embalaže, zbrane z uporabo konkurenčnega ali individualnega sistema, ne smejo biti označene z logotipom Der Grüne Punkt, če sicer izpolnjujejo pogoje, določene v uredbi, za opredelitev sistema, ki se uporablja skupaj s sistemom DSD. Te navedbe so lahko dodatne in za isto embalažo se lahko tako hkrati uporablja več sistemov. Ob upoštevanju tega Komisija pravilno razlaga vsebino obveznosti preglednosti, ki so jo v svojih stališčih opredelili nemški organi, ki menijo, da je treba potrošnikom in organom jasno opredeliti, za katere embalaže velja obveznost zbiranja na prodajnih mestih ali v njihovih neposrednih bližinah in za katere ta obveznost ne velja (glej stališča nemških organov, odgovor na vprašanje 2.a, zadnji stavek; uvodne izjave 20, 141 in 142 izpodbijane odločbe). Trditve v zvezi s potrebo, da se zagotovijo cilji iz uredbe, je treba torej zavrniti. — Utemeljitev v zvezi s pravom o blagovnih znamkah Četrtič, glede trditve tožeče stranke v zvezi s pravom o blagovnih znamkah (glej točke od 103 do 113 zgoraj) je treba poudariti, da dejstvo, da je v primeru hkratne uporabe dveh kolektivnih sistemov ista embalaža označena z logotipom Der Grüne Punkt in navedbo „ustrezno sredstvo“, ki označuje drug kolektivni sistem v smislu člena 4(2) priloge I k členu 6 uredbe, in da je v primeru hkratne uporabe sistema DSD in individualnega sistema ista embalaža označena z logotipom Der Grüne Punkt in navedbo možnosti vračanja v trgovini, ne posega v bistveno funkcijo znamke DSD (glej v tem smislu sodbo Sodišča z dne 5. oktobra 1988 v zadevi Volvo, 238/87, Recueil, str. 6211 , točka 9, in zgoraj navedeno sodbo Magill, točki 49 in 50, ter sodbo Sodišča prve stopnje z dne 16. decembra 1999 v zadevi Micro Leader proti Komisiji, T-198/98, Recueil, str. II-3989 , točka 56). Kot je navedeno v izpodbijani odločbi, iz sodbe v zadevi Kammergericht Berlin z dne 14. junija 1994 izhaja, da ta znamka „navaja le, da je mogoče proizvod, ki ga označuje, odstraniti z uporabo sistema DSD“, ne da bi podala navedbe o kakovosti predlagane storitve (uvodna izjava 145 izpodbijane odločbe). Poleg tega lahko potrošnik v primeru razporeditve dela odpadkov konkurentu družbe DSD sam odloča, ali bo embalažo predelal z uporabo sistema DSD ali konkurenčnega sistema. Čeprav je funkcija logotipa Der Grüne Punkt opredeliti možnosti odstranjevanja zadevne embalaže z uporabo sistema DSD in je mogoče ta logotip nalepiti hkrati z drugimi znaki ali ustreznimi mehanizmi, ki omogočajo opredelitev druge možnosti odstranjevanja z uporabo individualnega ali konkurenčnega kolektivnega sistema, ni mogoče zatrjevati, da izpodbijana odločba nesorazmerno posega v pravo o blagovnih znamkah ali v vsakem primeru pomeni kršitev, ki ni utemeljena na podlagi potrebe, da se prepreči zloraba prevladujočega položaja v smislu člena 82 ES. V zvezi s tem grajanja tožeče stranke glede navajanja, v izpodbijani odločbi, sodbe Kammergericht Berlin (glej točko 109 zgoraj) ni mogoče upoštevati. To grajanje je omejeno na navajanje posebnih okoliščin, v katerih je bila sprejeta sodba, v kateri je Kammergericht Berlin zavrnilo trditev, da bi bile lahko z logotipom Der Grüne Punkt podane navedbe o kakovosti storitev odstranjevanja odpadkov, ne da bi se preučil sklep Komisije, in sicer, da je lahko ista embalaža označena z več navedbami, ki potrošnika seznanjajo o tem, kaj mora storiti v zvezi z različnimi možnimi storitvami zbiranja in predelave te embalaže. Iz zgoraj navedenega primera verige restavracij s hitro hrano je tako razviden dejanski pomen znamke Der Grüne Punkt, ker je nalepljena na embalažo, ki se zbira in predeluje tudi z uporabo drugega sistema. V zvezi s trditvami o anketah, ki jih je predložila tožeča stranka (glej točko 110 zgoraj), je treba poudariti, da rezultati te ankete ne postavljajo pod vprašaj utemeljevanja, navedenega v izpodbijani odločbi. Logično je namreč, da je za potrošnike logotip Der Grüne Punkt, nalepljen na embalažo, pokazatelj, da je mogoče embalažo odložiti v zbirne infrastrukture, ki so v bližini njihovega bivališča. Vendar to ne razkriva ravnanj teh potrošnikov, ko se srečajo z embalažo, na katero je nalepljenih več logotipov, ki označujejo kolektivne sisteme. Komisija in intervenienti v zvezi s tem navajajo, kar je bilo potrjeno na obravnavi, da so zbirne infrastrukture, ki jih uporabljajo ti sistemi, na splošno iste, in da potrošnik embalaže večinoma odlaga v te infrastrukture glede na material, ki se uporablja, in ne glede na logotip, ki je na embalaži. Tudi v zvezi s primerom mešanega sistema, ko se kombinira uporaba sistema DSD in individualnega sistema, naj trditve, da naj 48,8 % potrošnikov ne bi razumelo protislovnih navedb, ki napotujejo na ta dva sistema, ne bi bilo mogoče upoštevati, ker je s slednjimi navedeno le, da v primeru mešanega sistema potrošnik sam odloča in ker torej, kot je razvidno iz zgoraj preučenega primera verige restavracij s hitro hrano, ne morejo voditi do protislovij. Poleg tega je treba poudariti, da trditev o zavajanju ciljne javnosti z znamko ni mogoče sprejeti (glej točko 111 zgoraj), ker se pogodba o uporabi logotipa nanaša le na uporabnike logotipa, in sicer proizvajalce in distributerje embalaž, ki uporabljajo sistem DSD, in ne na potrošnike. Opozoriti je treba tudi, da bi bila posledica sprejetja ekskluzivnosti, ki jo zatrjuje tožeča stranka, le oviranje proizvajalcev in distributerjev embalaž pri uporabi mešanega sistema in utemeljitev možnosti, da bi tožeča stranka prejela plačilo za storitev, za katero pa so zadevne stranke dokazale, da dejansko ni bila opravljena, ampak je bil zanjo pooblaščen drug kolektivni ali individualni sistem v skladu s podrobnimi pravili, ki so določena v členu 1 izpodbijane odločbe. Trditve v zvezi s pravom o blagovnih znamkah je treba torej zavrniti, ker posebna funkcija znamke Der Grüne Punkt v primeru mešanega sistema ni okrnjena. — Pravilno delovanje sistema DSD Nazadnje v zvezi s trditvami, da je treba spoštovati pravilno delovanje sistema DSD (glej točki 115 in 116 zgoraj), iz zgoraj navedenega izhaja, da v primeru mešanih sistemov pravilno delovanje tega sistema ni postavljeno pod vprašaj. Individualne potrebe delovanja sistema DSD v nobenem primeru ne upravičujejo ravnanja tožeče stranke, opredeljenega v sodbi BäKo Bundesgerichtshofa, in sodbi Hetzel Oberlandesgericht Düsseldorf, ki ju navaja Komisija (glej točki 116 in 118 zgoraj), in z različnimi pritožbami, vloženimi pri Komisiji (uvodni izjavi 3 in 6 izpodbijane odločbe), ter uvodno trditvijo družbe DSD v tožbi (glej točko 115 zgoraj), in sicer da zahteva plačilo embalažnine za celotno količino embalaž, danih na trg z logotipom Der Grüne Punkt v Nemčiji, čeprav so bila predložena dokazila, da so bile nekatere od teh embalaž zbrane in predelane z uporabo drugega kolektivnega ali individualnega sistema. Sklep Iz zgoraj navedenega izhaja, da v skladu s tem, kar je navedeno v izpodbijani odločbi, niti uredba o embalažah niti pravo o blagovnih znamkah niti posebne potrebe delovanja sistema DSD tožeči stranki ne dovoljujejo, da od podjetij, ki uporabljajo njen sistem, zahteva plačilo embalažnine za celotno količino embalaž, ki so dane na trg z logotipom Der Grüne Punkt v Nemčiji, če ta podjetja dokažejo, da za del ali celoto teh embalaž niso uporabila sistema DSD. Prvi tožbeni razlog je treba zato zavrniti. 2. Drugi tožbeni razlog: kršitev člena 3 Uredbe št. 17 in kršitev načela sorazmernosti Tožeča stranka navaja, da lahko Komisija na podlagi člena 3 Uredbe št. 17 z odločbo od podjetij zahteva, naj odpravijo ugotovljeno kršitev. Odločba, katere namen je odprava kršitve, mora biti v skladu z načelom sorazmernosti, in lahko zato zahteva le tisto, kar je primerno in potrebno za odpravo kršitve in zagotovitev skladnosti s pravili, ki so bila kršena (sodbi Sodišča prve stopnje z dne 10. julija 1991 v zadevi ITP proti Komisiji, T-76/89, Recueil, str. II-575, točka 80, in z dne 8. junija 1995 v zadevi Langnese-Iglo proti Komisiji, T-7/93, Recueil, str. II-1533 , točka 209). Vendar pa naj v obravnavani zadevi ukrepi, določeni na podlagi členov 3, 4 in 5 izpodbijane odločbe, ne bi izpolnjevali teh zahtev. a) Selektivno označevanje Tožeča stranka v bistvu zatrjuje, da je selektivno označevanje embalaž glede na sistem, ki se uporabi, bolj primerno kot obveznost, ki je določena v izpodbijani odločbi. Tožeča stranka poudarja, da Komisija v izpodbijani odločbi navaja, da enotno selektivno označevanje embalaže (z ali brez znamke Der Grüne Punkt) za stranke DSD „v nezanemarljivem številu primerov z ekonomskega vidika ne bi bilo uspešno“ (uvodna izjava 103 izpodbijane odločbe). V primerih, ko selektivno označevanje z ekonomskega vidika ne bi bilo uspešno, naj torej ne bi smela biti naložena nobena prisilna licenca. V takih primerih naj bi bila sama zloraba prevladujočega položaja izključena, ukrepi iz členov 3 in 4(1) izpodbijane odločbe pa naj bi bili nesorazmerni. Komisija poudarja, da se izpodbijana odločba nanaša na primere, ko so embalaže enake, in da navaja razloge, zaradi katerih naj od proizvajalcev in distributerjev embalaž ne bi bilo realno zahtevati, naj ločijo embalaže glede na sistem zbiranja in predelave, ki so ga uporabili. Sodišče opozarja, da je v fazi opredelitve zlorabe dominantnega položaja v izpodbijani odločbi preizkušeno utemeljevanje družbe DSD, da bi morali proizvajalci in distributerji embalaž, ki uporabljajo njen sistem, biti v položaju, da se odrečejo nalepljanju logotipa Der Grüne Punkt na embalažo, za katero se ni uporabil sistem DSD. V skladu z izpodbijano odločbo selektivno označevanje embalaže glede na sistem, ki se uporabi, ni primerna rešitev, ki bi proizvajalcem in distributerjem embalaže omogočala uporabo individualnega sistema ali drugega kolektivnega sistema skupaj s sistemom DSD. Komisija namreč meni, da bi to povzročilo veliko povečanje stroškov proizvodnje in distribucije (uvodni izjavi 104 in 105 izpodbijane odločbe), da je težko oziroma nemogoče nadzorovati dejansko pot embalaže do končne točke trženja (uvodna izjava 106 izpodbijane odločbe) in da potrošnik odloči o mestu, kamor bo v primeru uporabe individualnega ali kolektivnega sistema vrnil embalažo (uvodna izjava 107 izpodbijane odločbe). V zvezi s tem je treba razumeti izvleček iz izpodbijane odločbe, ki ga navaja tožeča stranka, da odpoved nalepljanja logotipa Der Grüne Punkt na embalaže, za katere se ne uporablja sistem DSD, „v več primerih z ekonomskega vidika ne bi bilo uspešna“ (uvodna izjava 103 izpodbijane odločbe). Zato iz te presoje ni mogoče sklepati, da so ukrepi, določeni v členih od 3 do 5 izpodbijane odločbe, nesorazmerni. Ti ukrepi so dejansko omejeni na to, da se od družbe DSD zahteva, naj ne zaračunava embalažnine za celotno količino embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, če je dokazano, da je bil del teh embalaž zbran in predelan z uporabo drugega sistema. Vendar pa, kot izhaja iz preučitve podrobnih pravil delovanja mešanih sistemov, opravljene v okviru prvega tožbenega razloga (glej točke od 131 do 138 zgoraj), konkurenca med sistemoma temelji na podlagi kakovosti materiala, ki ga je treba zbrati, in ne na vnaprej določenih količinah embalaž, ki spadajo izključno – med drugim z uporabo selektivnega označevanja – v en ali drug sistem, ki se uporabi. Poleg tega zadevni ukrepi ne posegajo nesorazmerno v interese družbe DSD, ker ta še vedno prejema plačilo za storitve, ki jih zagotavlja, in sicer zbiranje in predelavo količin materiala, za katere so jo proizvajalci in distributerji, ki so pristopili v njen sistem, pooblastili. Zato posledica dejstva, da je teoretično mogoče selektivno nalepiti logotip na embalaže, ne more biti razveljavitev zgoraj navedenih ukrepov, ker je ta rešitev dražja in bi jo proizvajalci in distributerji embalaž težje izvedli kot ukrepe, določene v členih od 3 do 5 izpodbijane odločbe, katerih namen je le omejitev plačila storitev, ki jih zagotavlja družba DSD, na storitve, ki so bile dejansko opravljene z uporabo njenega sistema. Poleg tega bi za Komisijo sprejetje načela selektivnega označevanja pomenilo, da družbi DSD še naprej dovoljuje zlorabo prevladujočega položaja, ker bi lahko stroški, povezani s to rešitvijo, in težave z njenim izvajanjem v praksi stranke družbe DSD odvračali od uporabe drugega sistema, ki ni sistem DSD, za zbiranje in predelavo dela (primera št. 1 in 2) ali celote (primer št. 3) njihovih embalaž v Nemčiji. Prvi očitek je treba zato zavrniti. b) Uvedba prisilne licence brez časovnih omejitev Tožeča stranka poudarja, da sta člena 3 in 4(1) izpodbijane odločbe nesorazmerna, ker jo zavezujeta, naj tretjim strankam izda licenco za uporabo znamke Der Grüne Punkt brez časovnih omejitev, in to čeprav ne sodelujejo v sistemu DSD, medtem ko naj bi se sama obrazložitev v zvezi s tem nanašala na dejstvo, da naj bi bil vstop na trg otežen zaradi spornih pogodbenih določb (glej uvodno izjavo 115 izpodbijane odločbe). Prisilna licenca naj bi bila torej uvedena le za obdobje, ko konkurenti vstopajo na trg. Komisija poudarja, da bi bili potencialni konkurenti tožeče stranke znova izključeni iz trga, če bi bile njihove stranke zavezane plačati embalažnino družbi DSD za količine, izvzete iz sistema DSD. Sodišče prve stopnje v okviru presoje izpodbijane odločbe v zvezi s členom 82 ES opozarja, da se v izpodbijani odločbi zatrjuje, da je ravnanje družbe DSD, in sicer da zahteva plačilo embalažnine za celotno embalažo, ki se da na trg v Nemčiji z logotipom Der Grüne Punkt, zloraba prevladujočega položaja in ovira za vstop (uvodne izjave od 110 do 135 in člen 1 izpodbijane odločbe). V skladu z odločbo embalažnine ni mogoče zahtevati, če proizvajalci in distributerji embalaž, ki uporabljajo sistem DSD le za del embalaž, ki so dane na trg v Nemčiji, dokažejo, da izpolnjujejo obveznosti zbiranja in predelave, določene v uredbi, z uporabo konkurenčnih kolektivnih ali posamičnih sistemov (primera št. 1 in 2). Embalažnine prav tako ni mogoče zahtevati, ko proizvajalci in distributerji embalaž, ki v Nemčiji niso uporabili sistema DSD, ampak so dali v tej državi na trg standardizirane embalaže, ki jih dajejo na trg tudi v drugi državi članici, glede katerih sodelujejo v sistemu zbiranja, v katerem se uporablja logotip Der Grüne Punkt, dokažejo, da izpolnjujejo obveznosti, določene v uredbi, s tem da uporabljajo konkurenčne kolektivne ali individualne sisteme (primer št. 3). Komisija, da bi odpravila to kršitev člena 82 ES, družbi DSD nalaga, naj spoštuje obveznosti, opredeljene v členih 3 in 4(1) izpodbijane odločbe. Te obveznosti naj se torej ne bi nanašale na tretje osebe, ampak na proizvajalce ali distributerje embalaž, ki so bodisi sopogodbeniki družbe DSD na podlagi pogodbe o uporabi logotipa (primer iz člena 3, ki se nanaša na primera št. 1 in 2) bodisi naslovniki licence za uporabo znamke Der Grüne Punkt v drugi državi članici na podlagi sistema zbiranja in predelave, v katerem se uporablja logotip, ki ustreza tej znamki (primer iz člena 4(1), ki se nanaša na primer št. 3). Cilj teh obveznosti tudi ni, da se družbi DSD naloži, naj izda licenco za uporabo znamke Der Grüne Punkt brez časovnih omejitev, ampak le, da se od nje zahteva, da ne bo obračunala embalažnine za celotno količino embalaž, označenih z logotipom Der Grüne Punkt, če se dokaže, da je bila celota ali del teh embalaž zbran in predelan z uporabo drugega sistema. Zato tožeča stranka, dokler lahko uporabniki logotipa Der Grüne Punkt dokažejo, da se bile količine embalaž, za katere ne uporabljajo sistema DSD, dejansko zbrane in predelane z uporabo drugih kolektivnih ali individualnih sistemov, ki so jih uporabili, ne more zatrjevati, da naj bi bilo nesorazmerno, da se od nje zahteva, da ne prejema plačila za storitev, ki je ne zagotavlja. Drugi očitek je treba torej zavrniti. c) Obveznost vnaprej opraviti storitev Tožeča stranka poudarja, da iz členov 3, prvi stavek, 4(1) ter 5(2) in (3) izpodbijane odločbe izhaja, da lahko uporabniki logotipa sami zavrnejo plačilo embalažnine za uporabo znamke Der Grüne Punkt, s tem da potrdijo, da za del svojih embalaž nimajo več namena uporabljati sistema DSD in da bodo obveznosti na podlagi uredbe izpolnjevali z individualnim odstranjevanjem. Člen 5(3) in (7) izpodbijane odločbe tožeči stranki prepoveduje, da zahteva predložitev potrdila strokovnjaka pred datumom, ki je določen v uredbi (1. maja naslednjega leta), ali da zahteva drugo dokazilo. Ta ukrep naj bi bil nesorazmeren in naj bi povzročil nepravično delitev tveganj, ker bi se morala tožeča stranka odpovedati vnaprejšnjim plačilom embalažnine in za to plačilo uvesti postopek predložitve dokazila, ki bi bil izveden šestnajst mesecev pozneje, s tem da bi v tem obdobju kril likvidnostno tveganje svoje stranke. Komisija zatrjuje, da je primer, ko bi bile skoraj vse distribuirane embalaže izvzete iz sistema DSD, le težko mogoč zaradi obveznosti predložitve dokazov v zvezi z njimi. Poleg tega naj pojem „vnaprej opravljena storitev“ ne bi bil točen, ker naj bi se od tožeče stranke zahtevalo, da obračuna plačilo naknadno le, če drugi sistemi zbiranja ne bi dosegli stopnje, ki je določena. Podjetja, ki ponujajo individualne sisteme zbiranja, naj svojim strankam torej ne bi svetovala, naj ravnajo tako, ker želijo doseči stopnje, določene za količine, ki so jim dodeljene s pogodbo, da bi se izognila obveznostim, da morajo od konkurenta naknadno pridobiti delno licenco, po potrebi ob plačilu obresti, če ta stopnja ni dosežena. Sodišče prve stopnje uvodoma poudarja, da je primer, ki ga je navedla tožeča stranka, da bi lahko nekateri uporabniki logotipa sami zavrnili plačilo embalažnine za uporabo znamke Der Grüne Punkt, s tem da bi potrdili, da za del svojih embalaž nimajo več namena uporabljati sistema DSD, v praksi težko mogoč ob upoštevanju dejstva, da je v uredbi določeno, da morajo ti uporabniki predložiti dokaze, da so izpolnili svoje obveznosti zbiranja in predelave embalaž, ki so dane na trg, z uporabo drugega sistema, in da, če ne bi bilo tako, bi morali ti uporabniki kupiti manjkajoče količine od sistema DSD, če bi bile s tem sistemom zbrane količine materiala, ki ustrezajo tem embalažam (glej točki 137 in 138 zgoraj). Poleg tega iz člena 5(3) izpodbijane odločbe izhaja, da „družba DSD ne more v nobenem primeru zahtevati, naj se potrdilo izda pred datumom, ki je določen v uredbi o embalažah“ iz člena 5(7) pa, da „drugih določb pogodbe o uporabi logotipa ni mogoče uporabiti tako, da bi se v zvezi z dokazili, ki jih je treba predložiti družbi DSD, zahtevalo več.“ Cilj teh ukrepov je zagotoviti možnost, da proizvajalec ali distributer embalaž, ki uporablja konkurenčni kolektivni ali posamični sistem za del embalaž, ki jih da na trg, družbi DSD predloži potrdilo upravljavca sistema ali neodvisnega strokovnjaka ali celo potrdilo revizorja, ki je potrebno, da dokaže, da je obveznosti, določene v uredbi, za določeno količino embalaž izpolnil z uporabo sistema, ki ni sistem DSD (glej člen 5(1), (2), (4) in (6). Tožeča stranka torej ne more zatrjevati, da so ti ukrepi nesorazmerni, ker postopek potrjevanja velja za vse sisteme vključno s sistemom DSD in ker ne navaja nobenih posebnih razlogov v utemeljitev njenega odstopanja od tega postopka. Poleg tega je pojem „vnaprej opravljena storitev“, na katero se sklicuje tožeča stranka, zmoten, ker družba DSD prejme plačilo glede na količine materiala, za katere jo pooblastijo njene stranke, in ker lahko družba DSD zahteva plačilo za preostanek le v spornem primeru, in sicer, če drugi sistemi zbiranja ne dosežejo stopenj, ki so določene za količine, za katere so bili pooblaščeni. Tretji očitek je treba zato zavrniti. d) Ekskluzivnost ustrezne embalažnine za samo uporabo znamke Tožeča stranka zatrjuje, da jo Komisija s členoma 3 in 4 izpodbijane odločbe zavezuje, da ne sme pobirati embalažnine, če je dokazano, da so bile obveznosti iz uredbe izpolnjene z uporabo druge metode. Družba DSD naj torej ne bi bila upravičena od uporabnikov logotipa zahtevati embalažnine za samo uporabo znamke Der Grüne Punkt. Taka izključitev naj bi bila v nasprotju s sodno prakso Sodišča, ki naj bi dovolilo naložitev razumnega plačila (zgoraj navedena sodba Volvo, točka 11). Komisija poudarja, da izpodbijana odločba ne določa, da mora družba DSD izdati prisilno licenco, ampak se nanaša le na preprečevanje, da bi družba DSD naložila embalažnino, kadar embalaža, na kateri je nalepljen logotip, ne bi bila zbrana in predelana z uporabo sistema DSD. Komisija je med obravnavo navedla, da ker pogodba o uporabi logotipa, ki jo je priglasila družba DSD, ne razlikuje med plačilom, ki se plača za uporabo znamke, in plačilom, ki se plača za uporabo sistema DSD, odločba ne obravnava vprašanja, ali je mogoče zahtevati plačilo za samo uporabo znamke. Sodišče prve stopnje poudarja, da obveznost, ki je družbi DSD naložena s členom 3 izpodbijane odločbe, proizvajalcem in distributerjem, ki uporabijo njen sistem le za del svojih embalaž, omogoča, da družbi DSD ne plačajo embalažnine, če predložijo dokaze, da embalaže, označene z logotipom Der Grüne Punkt, niso bile zbrane in predelane z uporabo sistema DSD, ampak konkurenčnega sistema. Vendar tudi v tem primeru ni mogoče izključiti, da bi lahko imela znamka Der Grüne Punkt, nalepljena na zadevne embalaže, ekonomsko vrednost kot taka, ker omogoča seznanitev potrošnika s tem, da je mogoče zadevno embalažo odložiti v sistem DSD, kot je navedeno tudi v izpodbijani odločbi (uvodna izjava 145 izpodbijane odločbe). Čeprav se zadevna embalaža dejansko ne odloži v sistem DSD in se dokaže, da je bil material, ki ji ustreza, zbran ali predelan z uporabo konkurenčnega sistema, še vedno drži, da znamka potrošniku omogoča, da to embalažo odstrani z uporabo sistema DSD. Možnost, ki je ponujena potrošniku za vse embalaže, ki so dane na trg z logotipom Der Grüne Punkt, za katere se ali se ne uporablja sistem DSD, po preveritvi zbranih količin, ima lahko ceno, ki bi, čeprav ne more pomeniti dejanske cene storitve zbiranja in predelave, kot je to mogoče v primeru uporabe spornih določb pogodbe o uporabi logotipa, morala biti plačana družbi DSD kot protidajatev za opravljeno storitev v obravnavani zadevi, in sicer dajanje njenega sistema na razpolago. Komisija je, ko ji je bilo na obravnavi zastavljeno to vprašanje, priznala, da to vprašanje ni bilo preučeno v izpodbijani odločbi, ki se je omejila na preizkus zakonitosti ravnanja družbe DSD v zvezi s plačilom embalažnine za storitev, v zvezi s katero je bil predložen dokaz, da je ni opravil sistem DSD, ampak drug sistem. Zato je treba poudariti, da je treba izpodbijano odločbo razlagati tako, da ne izključuje možnosti, da družba DSD naloži ustrezno embalažnino za samo uporabo znamke, ko je dokazano, da je bila embalaža, označena z logotipom Der Grüne Punkt, zbrana in predelana z uporabo drugega sistema. e) Možnost nalepljanja pojasnjevalne navedbe Trditve strank Tožeča stranka zatrjuje, da je obveznost, opredeljena v členu 3, prvi pododstavek, izpodbijane odločbe, nesorazmerna, ker preprečuje, da od uporabnikov logotipa zahteva, da v primerih št. 1 in 2 na embalaže nalepijo pojasnjevalne navedbe. Družba DSD meni, da bi taka pojasnjevalna navedba, ki bi jo lahko proizvajalci in distributerji embalaž, ki uporabljajo njen sistem, nalepili brez večjih težav, omogočala zmanjšanje kršitve znamke Der Grüne Punkt, ki naj bi izhajala iz izpodbijane odločbe. Ta navedba bi tako lahko potrošnika seznanila, da se v določeni zvezni deželi ne uporablja sistem DSD, ampak drug kolektivni sistem (primer št. 1), ali da, čeprav je embalaža označena z logotipom Der Grüne Punkt, nekatera prodajna mesta ne uporabljajo ustreznega sistema, ampak individualni sistem (primer št. 2). Poleg tega tožeča stranka zatrjuje, da lahko v skladu s členom 4(2) izpodbijane odločbe zahteva, naj proizvajalci in distributerji embalaž, ki v Nemčiji ne uporabljajo sistema DSD, ampak dajejo v drugi državi na trg standardizirane embalaže, glede katerih so pristopili v sistem zbiranja, v katerem se uporablja logotip Der Grüne Punkt (primer št. 3), na embalažo nalepijo pojasnjevalno navedbo, da bi potrošnika opozorili na dejstvo, da se ta embalaža v Nemčiji ne zbira z uporabo sistema DSD. Tožeča stranka meni, da naj bi bil ta ukrep nesorazmeren, ker naj bi drug ukrep, in sicer popolno prikritje logotipa Der Grüne Punkt, in ne le nalepljanje pojasnjevalne navedbe poleg navedenega znaka, manj posegal v funkcijo izvora njene znamke. Komisija opozarja, da v zvezi s primerom št. 1 nič ne navaja na to, da bi lahko ugotovili, da uredba prepoveduje, da bi konkurenčni sistemi uporabljali isti logotip. Po mnenju tožeče stranke naj bi morala zavezana podjetja spremeniti pojasnjevalno navedbo ob vsaki uvedbi konkurenčnega sistema v novi zvezni deželi. Zato naj bi bilo treba zlasti v fazi uvedbe konkurenčnega sistema nenehno spreminjati embalaže. V primeru št. 2 naj pojasnjevalna navedba na embalaži ne bi bila mogoča. Komisija v zvezi s primerom št. 3 navaja, da če bi bila znamka Der Grüne Punkt upravičena do varstva, ki ga zatrjuje tožeča stranka, bi morali proizvajalci zagotoviti različne embalaže za vsako državo članico, kar naj ne bi bilo ekonomsko donosno in naj bi pomenilo trgovinsko oviro. Presoja Sodišča prve stopnje Glede očitka v zvezi s členom 3, prvi pododstavek, izpodbijane odločbe je treba opozoriti, da nalepljanje pojasnjevalnih navedb, ki ga želi tožeča stranka, ne povzroča odprave zlorabe prevladujočega položaja, opredeljene v členu 1 izpodbijane odločbe. Take pojasnjevalne navedbe naj bi namreč temeljile na trditvi, da naj ne bi bilo mogoče razlikovati embalaž, označenih z logotipom Der Grüne Punkt, ki so razporejene v sistem DSD, od embalaž, na katerih je nalepljen logotip Der Grüne Punkt, vendar ki niso razporejene v sistem DSD in na katere naj bi bila torej nalepljena navedba, katere namen je opozoriti potrošnika. Kot pa je bilo navedeno (glej točke od 131 do 138 zgoraj), naj podrobna pravila o delovanju mešanih sistemov ne bi temeljila na tem, kako embalaže opredeljujejo potrošniki, ki sami odločajo, v kateri sistem bodo odložili embalaže, ampak na dodelitvi količine materiala za predelavo. Nalepljanje pojasnjevalnih navedb, ki ga želi tožeča stranka, naj torej ne bi omogočilo odprave zlorabe prevladujočega položaja, ki ga je Komisija opredelila v primerih št. 1 in 2. Zato je treba očitek v zvezi z nesorazmernostjo člena 3(1) izpodbijane odločbe zavrniti, ker se nanaša na možnost nalepljanja pojasnjevalne navedbe. Glede očitka v zvezi s členom 4(2) izpodbijane odločbe je treba poudariti, da iz tega ukrepa izhaja, da „lahko družba DSD kot pogoj za oprostitev embalažnine določi, da se končnega potrošnika na embalažah [iz primera št. 3] poleg logotipa [Der Grüne Punkt] z navedbo ali drugo primerno obliko opozori, da se embalaža ne zbira s sistemom, ki ga je vzpostavila družba DSD v skladu s členom 6(3) uredbe.“ Ta določba je le ponovitev zaveze, ki jo je predlagala družba DSD v okviru upravnega postopka (uvodni izjavi 63 in 133 izpodbijane odločbe). Družba DSD v okviru tega postopka torej ne more zatrjevati, da je druga rešitev od tiste, ki jo je sama predlagala Komisiji, bolj ustrezna rešitev za odpravo problema, opredeljenega med postopkom. Poleg tega bi sprejetje rešitve, ki jo zagovarja tožeča stranka, in sicer prikritje logotipa Der Grüne Punkt namesto nalepljanja pojasnjevalne navedbe poleg navedenega logotipa, pomenilo, da morajo proizvajalci embalaž zagotoviti različne vrste embalaž za vsako državo članico, kar naj ne bi bilo ekonomsko donosno. Očitek v zvezi z nesorazmernostjo člena 4(2) izpodbijane odločbe je treba zato zavrniti, ker določa, da je treba na embalažo nalepiti pojasnjevalne navedbe, čeprav bi bilo mogoče logotip Der Grüne Punkt prikriti. 3. Tretji tožbeni razlog: kršitev členov 86(2) ES in 253 ES a) Trditve strank Tožeča stranka zatrjuje, da je kršitev člena 82 ES izključena, ker je pooblaščena za opravljanje storitve splošnega gospodarskega pomena v smislu člena 86(2) ES, in sicer za ravnanje z odpadki v okoljevarstvenem interesu, bolj podrobno za zbiranje in predelavo embalaž v Nemčiji, tudi na nedonosnih podeželskih območjih (sodbi Sodišča z dne 27. aprila 1994 v zadevi Almelo, C-393/92, Recueil, str. I-1477 , točka 47, in z dne 23. maja 2000 v zadevi Sydhavnens Sten & Grus, C-209/98, Recueil, str. I-3743 , točki 75 in 76, ter sodba Sodišča prve stopnje z dne 27. februarja 1997 v zadevi FFSA in drugi proti Komisiji, T-106/95, Recueil, str. II-229 , točka 72). To storitev splošnega gospodarskega pomena so ji dodelile nemške zvezne dežele zaradi priznanja sistema DSD na podlagi člena 6(3), enajsti stavek, uredbe. Vendar pa naj bi izpodbijana odločba ogrožala izvajanje te storitve pod ekonomsko sprejemljivimi pogoji, ker naj bi izničila označevalni učinek znamke Der Grüne Punkt in ji onemogočila odstranjevanje odpadkov na celotnem ozemlju. Poleg tega naj bi bila v izpodbijani odločbi kršena obveznost obrazložitve, ki je določena na podlagi člena 253 ES, ker naj ne bi bilo odločeno o členu 86(2) ES. Komisija ob podpori intervenientov izpodbija trditev, da naj bi bila družba DSD pooblaščena za opravljanje storitve splošnega gospodarskega pomena, za katero so jo pooblastili regionalni organi, ki so pristojni za odpadke, ker bi lahko vsak upravljavec kolektivnega sistema pridobil isto dovoljenje kot družba DSD na podlagi člena 6(3), enajsti stavek, uredbe. Poleg tega naj bi iz uredbe izhajalo, da naj zakonodajalec ne bi želel ovirati obstoja individualnih in kolektivnih sistemov hkrati s sistemom, ki ga je vzpostavila tožeča stranka. Ta konkurenca naj uredbe ne bi ogrožala, ampak naj bi bila njen cilj. b) Presoja Sodišča prve stopnje V skladu s členom 86(2) ES podjetja, pooblaščena za opravljanje storitev splošnega gospodarskega pomena, ravnajo v skladu s pravili iz Pogodbe, zlasti pravili o konkurenci, če uporaba takšnih pravil pravno ali dejansko ne ovira izvajanja posebnih nalog, ki so jim dodeljene. Ta člen prav tako določa, da razvoj trgovine ne sme biti prizadet v takšnem obsegu, ki bi bil v nasprotju z interesi Skupnosti. V obravnavani zadevi je treba ugotoviti, da čeprav bi bila tožeča stranka pooblaščena za opravljanje storitve splošnega gospodarskega pomena v smislu člena 86(2) ES, in to na enaki podlagi kot vsi kolektivni sistemi, ki so jih uradno priznali organi zveznih dežel, še vedno drži, da tveganje, da bo ta naloga zaradi izpodbijane odločbe postavljena pod vprašaj, ni dokazano. V nasprotju s tem, kar s tem tožbenim razlogom zatrjuje tožeča stranka, dejstvo, da družba DSD ne bi mogla prejemati plačila za storitev, za katero je ugotovljeno, da jo je opravil drug sistem, nikakor ne omogoča, da bi dokazali, da izpodbijana odločba ogroža izvajanje, pod ekonomsko sprejemljivimi pogoji, storitve zbiranja in obdelave, za katero je pooblaščen sistem DSD. Iz zgoraj navedenih točk od 156 do 158 izhaja zlasti, da izpodbijana odločba ne postavlja pod vprašaj bistvene funkcije znamke Der Grüne Punkt v okviru pogodbe o uporabi logotipa. Prav tako na podlagi nobenega elementa spisa ni mogoče sklepati, da zaradi izpodbijane odločbe obstaja tveganje, da družba DSD ne bo več mogla odstranjevati embalaže na celotnem nemškem ozemlju. Poleg tega, ker se tožeča stranka v okviru upravnega postopka ni sklicevala na ugodnosti iz člena 86(2) ES, Komisiji ni mogoče očitati, da v zvezi s tem vprašanjem svoje odločbe ni obrazložila. Tretji tožbeni razlog je treba zato zavrniti. Iz zgoraj navedenega izhaja, da je treba tožbo v celoti zavrniti. Stroški V skladu s členom 87(2) Poslovnika se stranki, ki z zahtevkom ni uspela, naloži plačilo stroškov, če so bili ti priglašeni. Tožeča stranka s svojimi tožbenimi predlogi ni uspela, zato se ji v skladu s predlogi Komisije, družbe Landbell in družbe BellandVision naloži plačilo njenih stroškov in stroškov, ki so jih priglasili Komisija, družba Landbell in družba BellandVision, vključno s stroški postopka za izdajo začasne odredbe. Družba Vfw, ki ni predlagala, da se tožeči stranki naloži plačilo stroškov, nosi svoje stroške vključno s stroški postopka za izdajo začasne odredbe. Iz teh razlogov je SODIŠČE PRVE STOPNJE (prvi senat) razsodilo: 1. Tožba se zavrne. 2. Tožeča stranka, Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH, nosi svoje stroške ter stroške Komisije, družbe Landbell AG Rückhol-Systeme in družbe BellandVision GmbH, vključno s stroški postopka za izdajo začasne odredbe. 3. Družba Vfw AG nosi svoje stroške vključno s stroški postopka za izdajo začasne odredbe. García-Valdecasas Cooke Labucka Razglašeno na javni obravnavi v Luxembourgu, 24. maja 2007. Sodni tajnik E. Coulon Predsednik J. D. Cooke Kazalo Pravni okvir A – Uredba o preprečevanju proizvajanja odpadne embalaže B – Kolektivni sistem Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH in pogodba o uporabi logotipa Dejansko stanje postopka v glavni stvari Postopek in predlogi strank Pravo A – Izpodbijana odločba 1. Možnost kombiniranja sistemov zbiranja in predelave, da bi izpolnili obveznosti na podlagi uredbe o embalažah 2. Presoja v zvezi s členom 82 ES 3. Presoja v zvezi s členom 3(1) Uredbe št. 17 B – Dopustnost tožbe 1. Dopustnost tožbe glede na člen 4 izpodbijane odločbe 2. Navajanje tožbenih razlogov med postopkom 3. Upoštevanje nekaterih prilog, ki jih je predložila tožeča stranka a) Priloge, ki jih je pripravil odvetnik C. Weidermann b) Anketi, priloženi k repliki C – Utemeljenost 1. Prvi tožbeni razlog: kršitev člena 82 ES a) Uvodne ugotovitve v zvezi s trditvijo o brezplačni prisilni licenci Trditve strank Presoja Sodišča prve stopnje b) Trditve strank glede zlorabe prevladujočega položaja i) Neobstoj potrebe, da se mora za sodelovanje v sistemu, ki je konkurenčen sistemu DSD, uporabiti znamka Der Grüne Punkt ii) Neobstoj izključevanja konkurence ob neobstoju prisilne licence za uporabo znamke Der Grüne Punkt iii) Različne utemeljitve ravnanja družbe DSD — Potreba, da se zagotovijo cilji uredbe — Utemeljitev v zvezi s pravom o blagovnih znamkah — Pravilno delovanje sistema DSD c) Presoja Sodišča prve stopnje i) Zloraba, opredeljena v izpodbijani odločbi ii) Ekskluzivnost, ki jo zatrjuje tožeča stranka iii) Podrobna pravila delovanja mešanih sistemov iv) Očitki tožeče stranke v zvezi z analizo, navedeno v izpodbijani odločbi — Neobstoj potrebe, da se v primeru uporabe mešanega sistema logotip Der Grüne Punkt nalepi na vse embalaže, ker je mogoče selektivno označevanje glede na to, kateri sistem se uporabi — Trditve v zvezi z neobstojem izključevanja konkurence — Potreba, da se zagotovijo cilji iz uredbe — Utemeljitev v zvezi s pravom o blagovnih znamkah — Pravilno delovanje sistema DSD Sklep 2. Drugi tožbeni razlog: kršitev člena 3 Uredbe št. 17 in kršitev načela sorazmernosti a) Selektivno označevanje b) Uvedba prisilne licence brez časovnih omejitev c) Obveznost vnaprej opraviti storitev d) Ekskluzivnost ustrezne embalažnine za samo uporabo znamke e) Možnost nalepljanja pojasnjevalne navedbe Trditve strank Presoja Sodišča prve stopnje 3. Tretji tožbeni razlog: kršitev členov 86(2) ES in 253 ES a) Trditve strank b) Presoja Sodišča prve stopnje Stroški ( *1 ) Jezik postopka: nemščina.

61998TJ0048

de

Entscheidungsgründe Sachverhalt 1 Die Compañia española para la fabricación de aceros inoxidables SA (im Folgenden: Acerinox oder Klägerin) ist eine Gesellschaft spanischen Rechts, die im Bereich rostfreier Stahl und dort insbesondere im Sektor Flacherzeugnisse tätig ist. Sie kontrolliert die Roldán SA, einen spanischen Hersteller von Langstahlerzeugnissen aus rostfreiem Stahl, sowie einen amerikanischen Hersteller von Flacherzeugnissen aus rostfreiem Stahl. 2 Rostfreier Stahl ist ein Edelstahl, dessen Haupteigenschaft die Korrosionsbeständigkeit ist. Diese Eigenschaft wird durch den Einsatz verschiedener Legierungselemente (Chrom, Nickel, Molybdän) während des Herstellungsprozesses erzielt. Rostfreier Stahl wird für Flacherzeugnisse (Bleche oder Rollen; warm- oder kaltgewalzt) oder für Langerzeugnisse (Stäbe, Walzdraht, Profile; warmgewalzt oder fertigbearbeitet) eingesetzt. Flacherzeugnisse machen 82 % der Verkäufe von Fertigprodukten aus rostfreiem Stahl aus. Die meisten dieser Erzeugnisse sind EGKS-Erzeugnisse im Sinne von Artikel 81 EGKS-Vertrag. 3 Aufgrund von Informationen in der Fachpresse und von Klagen einiger Verbraucher ersuchte die Kommission am 16. März 1995 gemäß Artikel 47 EGKS-Vertrag eine Reihe von Herstellern von rostfreiem Stahl, ihr verschiedene Informationen über den von ihnen angewandten und unter der Bezeichnung Legierungszuschlag" bekannten gemeinsamen Aufpreis mitzuteilen. 4 Der Legierungszuschlag ist ein Aufpreis, der entsprechend den Kursen der Legierungselemente berechnet wird und um den sich der Grundpreis für rostfreien Stahl erhöht. Die Kosten der von den Stahlherstellern eingesetzten Legierungselemente (Nickel, Chrom und Molybdän) machen einen sehr hohen Anteil der gesamten Herstellungskosten aus. Die Kurse dieser Rohstoffe unterliegen außerordentlichen Schwankungen. 5 Die Berechnungsformeln für den Legierungszuschlag haben sich im Laufe der Zeit sowie je nach Hersteller geändert. Während der gemäß Artikel 47 EGKS-Vertrag durchgeführten Nachprüfungen vor Ort und in einigen Schreiben an die Kommission haben die Hersteller von Flacherzeugnissen aus rostfreiem Stahl versichert, dass die Formel für die Berechnung des Legierungszuschlags mit Ausnahme der Referenzwerte (oder Auslösewerte) von allen seit 1988 unverändert angewandt werde. 1991 wandten die Hersteller jedoch einen Legierungszuschlag gleich Null an, da die Kurse der Legierungselemente unter die Auslösewerte gesunken waren. 6 Aufgrund der Antworten und insbesondere der Kopien von Rundschreiben, mit denen die betreffenden Hersteller ihren Kunden die Änderung der Berechnungsgrundlagen des Legierungszuschlags ankündigten, übersandte die Kommission am 19. Dezember 1995 19 Unternehmen eine Mitteilung der Beschwerdepunkte. Die Antworten dieser Unternehmen veranlassten die Kommission zur Aufnahme neuer Ermittlungen gemäß Artikel 47 EGKS-Vertrag. 7 Nachdem die Kommission eine Reihe von Überprüfungen vor Ort durchgeführt hatte, teilten ihr im Dezember 1996 und Januar 1997 die Rechtsanwälte oder Vertreter einiger Unternehmen, darunter die von Acerinox, ihren Wunsch nach Zusammenarbeit mit. Dazu gingen am 17. Dezember 1996 bei der Kommission Erklärungen von Acerinox, ALZ NV, Avesta Sheffield AB (im Folgenden: Avesta), Krupp Thyssen Nirosta GmbH (im Folgenden: KTN) und Usinor SA (im Folgenden: Usinor oder Ugine) sowie am 10. Januar 1997 von Acciai speciali Terni SpA (im Folgenden: AST) ein. 8 Am 24. April 1997 übermittelte die Kommission diesen Unternehmen sowie der Thyssen Stahl AG eine neue Mitteilung der Beschwerdepunkte, die diejenige vom 19. Dezember 1995 ersetzte. 9 Am 21. Januar 1998 erließ die Kommission die Entscheidung 98/247/EGKS in einem Verfahren nach Artikel 65 EGKS-Vertrag (Sache IV/35.814 - Legierungszuschlag) (ABl. L 100, S. 55, im Folgenden: angefochtene Entscheidung). 10 Der angefochtenen Entscheidung zufolge gingen die Preise für Legierungselemente und rostfreien Stahl 1993 erheblich zurück. Nachdem der Nickelkurs von September 1993 an gestiegen war, verringerten sich die Erzeugerspannen beträchtlich. Angesichts dieser Situation vereinbarten die Hersteller von Flacherzeugnissen aus rostfreiem Stahl mit Ausnahme von Outokumpu bei einer Zusammenkunft in Madrid am 16. Dezember 1993 (im Folgenden: Madrider Zusammenkunft), ihre Preise in abgestimmter Weise durch eine Änderung der Berechnungsparameter für den Legierungszuschlag anzuheben. Zu diesem Zweck beschlossen sie, vom 1. Februar 1994 an einen Legierungszuschlag nach der letztmals 1991 benutzten Formel anzuwenden und wählten für alle Hersteller als Referenzwerte für die Legierungen die vom September 1993, als der Nickelkurs auf einen historischen Tiefstand gefallen war. 11 Der angefochtenen Entscheidung zufolge gingen die Hersteller bei der Berechnung der Höhe des in einem bestimmten Monat (M) in den einzelnen Gemeinschaftswährungen anzuwendenden Legierungszuschlags wie folgt vor: Sie berechneten den mittleren Kurs von Nickel, Ferrochrom und Molybdän in den beiden Monaten vor dem der Berechnung vorausgehenden Monat (d. h. M-2 und M-3). Anschließend verglichen sie die so erhaltenen Werte mit den Referenzwerten (oder Auslösewerten), d. h. seit Februar 1994: 3 750 ECU/t bei Nickel, 5 532 ECU/t bei Molybdän, 777 ECU/t bei Chrom. War die Differenz zwischen dem Mittelwert der Kurse und diesen Referenzwerten positiv, wurde für den Monat M ein Aufpreis zum Grundpreis der betreffenden Stahlsorte berechnet. War sie negativ, wurde kein Zuschlag angewandt. Es gab also keinen negativen Legierungszuschlag. Dies war die Situation von 1991 bis 1993: Da die Kurse der Legierungselemente unter die seinerzeit geltenden Auslösewerte gesunken waren, wandten die Hersteller einen Legierungszuschlag gleich Null an. Die sich bei einer positiven Differenz ergebenden Beträge wurden mit dem jeweiligen prozentualen Legierungsanteil an der betreffenden Stahlsorte multipliziert. 12 Nach den Angaben in der angefochtenen Entscheidung wurde der auf der Grundlage der neu festgesetzten Referenzwerte berechnete Legierungszuschlag von allen Herstellern vom 1. Februar 1994 an für ihre Verkäufe in Europa mit Ausnahme von Spanien und Portugal angewandt. In Spanien wurde dieser neue Legierungszuschlag im Juni 1994 angewandt. Acerinox hatte nämlich bei der Madrider Zusammenkunft erklärt, dass die sofortige Anwendung des neuen Legierungszuschlags in Spanien keine Steigerung der Nachfrage bewirke und auf die spanische Industrie, die sich in einer tiefen Krise befinde, keine positive Auswirkung haben würde. In anderen Mitgliedstaaten jedoch, u. a. in Dänemark, wandte auch Acerinox den neuen Legierungszuschlag schon seit dem 1. Februar 1994 an. Der angefochtenen Entscheidung zufolge kam es aufgrund dieses Kartells nahezu zu einer Verdopplung der Preise für rostfreien Stahl zwischen Januar 1994 und März 1995. 13 Der verfügende Teil der Entscheidung umfasst u. a. folgende Artikel: Artikel 1 Die Unternehmen Acerinox ..., ALZ N.V., [AST], Avesta ..., Krupp ..., [KTN] ab 1. Januar 1995), Thyssen Stahl ... [KTN] ab 1. Januar 1995) und Ugine S.A. haben ab Dezember 1993 bis November 1996 im Fall von Avesta ... und bis zum Zeitpunkt dieser Entscheidung im Fall aller anderen Unternehmen durch abgestimmte Änderung der Referenzwerte der Formel zur Berechnung des Legierungszuschlags und durch Anwendung dieser Änderung gegen Artikel 65 § 1 EGKS-Vertrag verstoßen, wobei diese Handlungsweise die Beschränkung und Verfälschung des normalen Wettbewerbs im Gemeinsamen Markt sowohl zum Ziel als auch zur Folge hatte. Artikel 2 Wegen der in Artikel 1 genannten Verstöße werden Geldbußen gegen folgende Unternehmen festgesetzt: - Acerinox ...: 3 530 000 ECU, - ALZ NV: 4 540 000 ECU, - [AST]: 4 540 000 ECU, - Avesta ...: 2 810 000 ECU, - [KTN]: 8 100 000 ECU, - Usinor ...: 3 860 000 ECU. Artikel 3 ... Artikel 4 Acerinox ..., ALZ N.V., [AST], [KTN] und Usinor ... stellen die in Artikel 1 genannten Verstöße unverzüglich ab und unterrichten die Kommission innerhalb von drei Monaten nach Bekanntgabe dieser Entscheidung von den zu diesem Zweck ergriffenen Maßnahmen. Die in Artikel 1 aufgeführten Unternehmen enthalten sich der Wiederholung der in diesem Artikel genannten Handlungen oder Verhaltensweisen und treffen keine Maßnahmen gleicher Wirkung." 14 Die Kommission teilte den Klägerinnen den verfügenden Teil der angefochtenen Entscheidung mit Fax vom 21. Januar 1998 mit. Mit Entscheidung vom 2. Februar 1998 ersetzte die Kommission die Nummer eines Bankkontos, die sie in Artikel 3 Absatz 1 des am 21. Januar 1998 übermittelten verfügenden Teils der Entscheidung für die Überweisung der festgesetzten Geldbußen angegeben hatte, durch andere Nummern (im Folgenden: Entscheidung vom 2. Februar 1998). Am 5. Februar 1998 wurde die berichtigte Entscheidung den Adressaten förmlich zugestellt. Verfahren 15 Mit Klageschrift, die am 13. März 1998 bei der Kanzlei des Gerichts eingegangen ist, hat Acerinox die vorliegende Klage erhoben. Krupp Thyssen Stainless GmbH, früher KTN, und AST haben ebenfalls eine Klage auf Nichtigerklärung der angefochtenen Entscheidung erhoben (Rechtssachen T-45/98 und T-47/98). 16 Das Gericht (Erste Kammer) hat auf Bericht des Berichterstatters beschlossen, die mündliche Verhandlung zu eröffnen. Im Rahmen prozessleitender Maßnahmen hat es die Kommission aufgefordert, auf eine Reihe schriftlicher Fragen zu antworten. 17 Die Parteien haben in der Sitzung vom 11. Oktober 2000 mündlich verhandelt und Fragen des Gerichts beantwortet. Anträge der Parteien 18 Die Klägerin beantragt, - die Entscheidung für nichtig zu erklären, - hilfsweise, die gegen sie festgesetzte Geldbuße erheblich herabzusetzen, - der Kommission die Kosten aufzuerlegen. 19 Die Kommission beantragt, - die Klage abzuweisen, - der Klägerin die Kosten aufzuerlegen. Zum Antrag auf Nichtigerklärung der angefochtenen Entscheidung 20 Die Klägerin führt für ihren Antrag auf Nichtigerklärung der angefochtenen Entscheidung zwei Klagegründe an: Erstens sei sie nicht beteiligt gewesen, und zweitens liege eine punktuelle Zuwiderhandlung vor. 1. Zum Klagegrund der Nichtbeteiligung der Klägerin an der Zuwiderhandlung Vorbringen der Parteien 21 Die Klägerin macht erstens geltend, es habe bei der Madrider Zusammenkunft keine Vereinbarung über die Anwendung des Legierungszuschlags auf dem spanischen Markt gegeben. Wie sich nämlich aus den Randnummern 27, 44 und 54 der angefochtenen Entscheidung ergebe, habe die Klägerin bei dieser Zusammenkunft gegenüber ihren Mitbewerbern ihre Absicht bekundet, den Legierungszuschlag auf dem spanischen Markt wegen der Krise, in der sich dieser befunden habe, nicht anzuwenden. 22 Zudem habe die Kommission nicht bewiesen und nicht einmal behauptet, dass es tatsächlich eine Vereinbarung oder abgestimmte Verhaltensweise bezüglich der Anwendung des Legierungszuschlags auf dem spanischen Markt gegeben habe. 23 Das Argument, dass die Klägerin mit ihrer Erklärung bei der Madrider Zusammenkunft keineswegs den Inhalt der Vereinbarung oder der abgestimmten Verhaltensweise in Frage gestellt habe, sondern nur die Einführung des Legierungszuschlags auf dem spanischen Markt habe hinausschieben wollen, sei nicht nur unbegründet, sondern auch unzulässig, da es erstmals vor dem Gericht geltend gemacht worden sei (Urteil des Gerichts vom 25. Juni 1998 in den Rechtssachen T-371/94 und T-394/94, British Airways u. a. und British Midland Airways/Kommission, Slg. 1998, II-2405). 24 Jedenfalls sei die Feststellung von Avesta in ihrem Fax vom 14. Januar 1994, dass Acerinox ... erklärt [hat], dass die Zuschläge ab 1. April 1994 ... angewendet würden" (Randnr. 33 der angefochtenen Entscheidung) nur die Bestätigung, dass es keine Vereinbarung oder abgestimmte Verhaltensweise bezüglich der späteren Anwendung des Legierungszuschlags in Spanien gegeben habe. Was die Behauptung in Randnummer 82 der angefochtenen Entscheidung betreffe, dass die Klägerin den Legierungszuschlag im Juni 1994 wieder auf dem spanischen Markt angewendet habe, so erläutere die angefochtene Entscheidung nicht, weshalb es hierfür keine andere plausible Erklärung geben solle als die Durchführung einer bei der Madrider Zusammenkunft geschlossenen Vereinbarung. 25 Zweitens führt die Klägerin zur Anwendung des Legierungszuschlags in anderen europäischen Ländern aus, dass sie in dem Maße, in dem die anderen Unternehmen der Kommission die Höhe der von ihnen vom 1. Februar 1994 an vorgesehenen Legierungszuschläge mitgeteilt hätten, dem habe Rechnung tragen können, um sich parallel zu verhalten. Nach der Rechtsprechung dürften die Wirtschaftsteilnehmer sich dem Verhalten ihrer Mitbewerber mit wachem Sinn anpassen (Urteile des Gerichtshofes vom 16. Dezember 1975 in den Rechtssachen 40/73 bis 48/73, 50/73, 54/73 bis 56/73, 111/73, 113/73 und 114/73, Suiker Unie u. a./Kommission, Slg. 1975, 1663, Randnrn. 173 und 174, und vom 31. März 1993 in den Rechtssachen C-89/85, C-104/85, C-114/85, C-116/85, C-117/85 und C-125/85 bis C-129/85, Ahlström Osakeyhtiö u. a./Kommission, Slg. 1993, I-1307, Randnr. 71). Im vorliegenden Fall erkläre sich dieses Verhalten durch die oligopolistische Struktur des Marktes für Flacherzeugnisse aus rostfreiem Stahl in Europa sowie aus den Transparenzvorschriften des Artikels 60 EGKS-Vertrag. Acerinox habe ihr Verhalten insbesondere an den Angeboten ausgerichtet, die ihre Mitbewerber nach den Vorschriften des EGKS-Vertrags bekanntgegeben hätten und die im Übrigen in der Fachpresse schon von Januar 1994 an ausführlich wiedergegeben worden seien. Wenn sie den Legierungszuschlag in Dänemark von Februar 1994 an angewandt habe, so nur deshalb, weil ihre Verhandlungen mit ihrem dänischen Kunden in diesen Zeitraum gefallen seien. 26 Wenn die Kommission zu dem Ergebnis gekommen sei, dass Outokumpu wegen des Kartells nicht zu verfolgen sei, obwohl das Unternehmen trotz seiner Abwesenheit bei der Madrider Zusammenkunft über deren Ergebnisse durch die Fernkopien von Ugine vom 20. Dezember 1993 und 11. Januar 1994 (Randnrn. 28 und 32 der angefochtenen Entscheidung) vollständig informiert gewesen sei und sich entsprechend auf dem Markt verhalten habe, hätte die Kommission im Fall der Klägerin erst recht zu dem gleichen Schluss kommen müssen, da Acerinox zwar an der genannten Sitzung teilgenommen habe, aber ihre Absicht kundgetan habe, nicht in der dort erörterten Weise zu verfahren, und sich entsprechend auf dem Markt verhalten habe. 27 Die Kommission hält dem entgegen, dass die Klägerin zwar den Legierungszuschlag nicht unmittelbar auf ihrem Heimatmarkt angewandt habe, wohl aber auf anderen Märkten, u. a. in Dänemark, und zwar vom 1. Februar 1994 an (Randnrn. 37 und 82 der angefochtenen Entscheidung). Die Beteiligung der Klägerin an dem Kartell ergebe sich auch aus dem Fax von Avesta vom 14. Januar 1994. Die Kommission schließt aus diesen Tatsachen, dass die Madrider Zusammenkunft zu einer Vereinbarung oder zumindest zu einer abgestimmten Verhaltensweise geführt habe, an der die Klägerin in gleicher Weise wie die anderen Adressaten der angefochtenen Entscheidung beteiligt gewesen sei, die aber den spanischen Markt nicht in gleichem Maße betroffen habe. 28 Das Vorbringen der Klägerin, dass die Anwendung des Legierungszuschlags auf dem spanischen Markt im Juni 1994 eine unabhängige Reaktion auf die Entscheidungen ihrer Mitbewerber gewesen sei, sei nicht überzeugend. Die Ankündigung der Klägerin im Mai 1994, in Spanien vom Juni 1994 an einen neuen Legierungszuschlag anzuwenden, dürfe nicht isoliert betrachtet werden, da dieser Ankündigung die Madrider Zusammenkunft, die Anwendung des Legierungszuschlags in anderen Mitgliedstaaten vom 1. Februar 1994 an und die Ankündigung von Avesta, den Legierungszuschlag vom 1. April 1994 an anzuwenden, vorausgegangen seien. Infolge der Erklärung der Klägerin bei der Madrider Zusammenkunft habe kein anderer Hersteller den neuen Legierungszuschlag in Spanien angewandt, was in Einklang mit dem vereinbarten Verhalten stehe, wonach die Hersteller auf dem einzelnen nationalen Markt sich nach dem inländischen Hersteller oder dem Hauptlieferanten richteten. Infolgedessen habe die Anwendung des Legierungszuschlags durch die Klägerin auf dem spanischen Markt im Juni 1994 nicht auf einem Parallelverhalten beruht, sondern zeige, dass die Umstände es von diesem Zeitpunkt an erlaubt hätten, die vereinbarte Erhöhung auch auf diesem Markt anzuwenden. Würdigung durch das Gericht 29 Bei Streitigkeiten über das Vorliegen einer Zuwiderhandlung gegen die Wettbewerbsregeln hat die Kommission die von ihr festgestellten Zuwiderhandlungen zu beweisen und die Beweismittel beizubringen, durch die das Vorliegen der eine Zuwiderhandlung darstellenden Tatsachen rechtlich hinreichend bewiesen wird (Urteil des Gerichtshofes vom 17. Dezember 1998 in der Rechtssache C-185/95 P, Baustahlgewebe/Kommission, Slg. 1998, I-8417, Randnr. 58). 30 Ist jedoch bewiesen, dass ein Unternehmen an offenkundig wettbewerbswidrigen Zusammenkünften teilgenommen hat, obliegt es diesem, anhand von Indizien nachzuweisen, dass es an diesen Zusammenkünften ohne irgendwelche wettbewerbswidrigen Absichten teilgenommen hat, und zu beweisen, das es seine Wettbewerber auf seine andere Zielsetzung hingewiesen hat (Urteile des Gerichtshofes vom 8. Juli 1999 in der Rechtssache C-199/92 P, Hüls/Kommission, Slg. 1999, I-4287, Randnr. 155, und in der Rechtssache C-235/92 P, Montecatini/Kommission, Slg. 1999, I-4539, Randnr. 181). Wird der Nachweis der Distanzierung nicht erbracht, kann auch die Tatsache, dass dieses Unternehmen sich nicht nach den Ergebnissen dieser Zusammenkünfte gerichtet hat, es nicht von seiner vollen Verantwortlichkeit befreien, die durch seine Beteiligung am Kartell begründet ist (Urteile des Gerichts vom 14. Mai 1998 in der Rechtssache T-347/94, Mayr-Melnhof/Kommission, Slg. 1998, II-1751, Randnr. 135, und vom 15. März 2000 in den Rechtssachen T-25/95, T-26/95, T-30/95 bis T-32/95, T-34/95 bis T-39/95, T-42/95 bis T-46/95, T-48/95, T-50/95 bis T-65/95, T-68/95 bis T-71/95, T-87/95, T-88/95, T-103/95 und T-104/95, Cimenteries CBR u. a./Kommission, im Folgenden: Zementurteil, Slg. 2000, II-491, Randnr. 1389). 31 Im vorliegenden Fall ist unstreitig, dass die Klägerin an der Zusammenkunft in Madrid am 16. Dezember 1993 teilgenommen hat, bei der, wie sich aus der angefochtenen Entscheidung und den Erklärungen mehrerer Teilnehmer an dieser Zusammenkunft ergibt, bestimmte Hersteller von Flacherzeugnissen aus rostfreiem Stahl sich über die Übernahme gleicher Referenzwerte in die Formel zur Berechnung des Legierungszuschlags vom gleichen Zeitpunkt an und damit unter Verstoß gegen Artikel 65 § 1 EGKS-Vertrag über die Festsetzung eines Elements des Endpreises dieser Erzeugnisse abgestimmt haben. 32 Es ist jedoch zu prüfen, ob die Klägerin ihre Distanzierung von diesem Kartell hinreichend dargetan hat, so dass ihr ein Verstoß gegen Artikel 65 § 1 EGKS-Vertrag nicht vorgeworfen werden kann. 33 Was erstens die Argumente betrifft, mit denen die Klägerin darzutun versucht, dass die Abstimmung der Hersteller sich nicht darauf bezogen habe, den Legierungszuschlag, wie er sich aus der bei der Madrider Zusammenkunft festgelegten Berechnungsmethode ergeben habe, auf dem spanischen Markt anzuwenden, so ist dazu festzustellen, dass die Kommission nicht bestritten hat, dass Acerinox bei dieser Zusammenkunft ihre Absicht kundgetan hat, den Legierungszuschlag in Spanien wegen der dort herrschenden Wirtschaftslage nicht anzuwenden. 34 Die Randnummer 27 der angefochtenen Entscheidung gibt die - nicht bestrittene - Antwort der Klägerin vom 17. Dezember 1996 auf die Fragen der Kommission wieder, wonach Acerinox bei der Zusammenkunft seine Absicht geäußert [hat], den Legierungszuschlag in Spanien nicht anzuwenden, da diese Maßnahme keine Steigerung der Nachfrage bewirken und auf die spanische Industrie, die sich in einer tiefen Krise befindet, keine positive Auswirkung haben würde". 35 Da somit feststeht, dass die Klägerin sich zum Zeitpunkt der Madrider Zusammenkunft von dem Kartell über den Legierungszuschlag distanziert hat, soweit es um den spanischen Markt ging, lässt ihre bloße Teilnahme an dieser Zusammenkunft nicht den Schluss zu, dass sie an einem Kartell beteiligt gewesen ist, dessen Zweck es war, für diesen Markt unter Verstoß gegen Artikel 65 § 1 EGKS-Vertrag die Referenzwerte für den Legierungszuschlag festzusetzen. 36 Da das Ziel dieses Kartells zu diesem Zeitpunkt den Interessen von Acerinox zuwiderlief, soweit es um den spanischen Markt ging, könnte nur der Nachweis einer Verpflichtung dieses Unternehmens zur Anwendung des Legierungszuschlags auf seinem Heimatmarkt den Schluss auf einen Beitritt des Unternehmens zu einem Kartell für Spanien rechtfertigen (vgl. in diesem Sinne, Zementurteil, Randnr. 3444). 37 Nach den Akten und auch nach Randnummer 33 der angefochtenen Entscheidung teilte Avesta mit Fax vom 14. Januar 1994 ihren Tochtergesellschaften, darunter der in Spanien, den Standpunkt einiger ihrer Wettbewerber zu der Frage mit, wann der Legierungszuschlag auf deren Heimatmärkten angewendet werden solle. Zu Acerinox führte sie aus: Acerinox have announced that surcharges will be applied from 1st april 1994 (yes April !!!)" (Acerinox hat erklärt, dass die Zuschläge ab 1. April 1994 [April, Sie haben richtig gelesen] angewendet würden). 38 Die Klägerin bestreitet nicht, die ihr zugeschriebenen Äußerungen tatsächlich gemacht zu haben, weist aber darauf hin, dass eine solche Erklärung erst recht zeige, dass es zum Zeitpunkt der Madrider Zusammenkunft keine Vereinbarung oder abgestimmte Verhaltensweise über eine spätere Anwendung des Legierungszuschlags in Spanien gegeben habe. Trotzdem beweist diese Erklärung, dass Acerinox am 14. Januar 1994 seine Absicht bekundet hat, in Spanien einen Legierungszuschlag nach den von den beteiligten Unternehmen bei der Madrider Zusammenkunft vereinbarten Modalitäten anzuwenden, und sich damit dem Kartell angeschlossen hat. 39 Dagegen spricht auch nicht, dass die Klägerin den Legierungszuschlag auf dem spanischen Markt schließlich erst am 1. Juni 1994 und nicht am 1. April 1994 angewandt hat. Selbst wenn man in dieser Verzögerung um zwei Monate den Beweis sehen wollte, dass das Verhalten der Klägerin auf dem spanischen Markt nicht dem vereinbarten Verhalten entsprach, ändert dies nichts an ihrer Verantwortlichkeit nach Artikel 65 § 1 EGKS-Vertrag, da sie dem Kartell vorher, spätestens am 14. Januar 1994 beigetreten ist (Urteil Mayr-Melnhof, Randnr. 135, und Zementurteil, Randnr. 1389). 40 Was zweitens das Vorbringen der Klägerin betrifft, dass es für ihre Beteiligung an dem Kartell über den Legierungszuschlag, soweit es um die anderen Länder der Europäischen Gemeinschaft gehe, keine Beweise gebe, liegt dem ein falsches Verständnis der Beweiserfordernisse des Artikels 65 § 1 EGKS-Vertrag zugrunde. 41 Die Klägerin hat nämlich nicht den Beweis erbracht, dass sie sich bei der Madrider Zusammenkunft von den anderen Teilnehmern durch die Erklärung distanziert hätte, den Legierungszuschlag in den Mitgliedstaaten der Europäischen Gemeinschaft mit Ausnahme von Spanien nicht anzuwenden. Aus den Akten ergibt sich indes, dass die Klägerin in ihrer Antwort vom 17. Dezember 1996 auf die Fragen der Kommission nicht behauptet hat, dass sie bei der Madrider Zusammenkunft insoweit den gleichen Standpunkt wie gegenüber der Anwendung des Legierungszuschlags in Spanien vertreten habe; sie hat vielmehr eingeräumt, dass die Mehrheit der Anwesenden ... sich für eine frühestmögliche Anwendung des Legierungszuschlags [aussprach]" (Nr. 2.4 der Antwort und Randnr. 26 der angefochtenen Entscheidung). 42 Aus eben dieser Antwort ergibt sich, dass die Klägerin einen Legierungszuschlag auf ihre Erzeugnisse schon von Februar 1994 an in Dänemark, dann im März in Deutschland, Norwegen und Schweden, im April in Irland, Portugal, im Vereinigten Königreich und in Italien und schließlich im Mai 1994 in Frankreich und in Belgien anwandte. 43 Die Klägerin kann nicht mit Erfolg geltend machen, dass die Angleichung ihrer Legierungszuschläge an die der anderen auf diesen Märkten vertretenen Hersteller durch ein bloßes Parallelverhalten als Folge der oligopolistischen Struktur des Marktes für Flacherzeugnisse aus rostfreiem Stahl und durch die Transparenzregeln des Artikels 60 EGKS-Vertrag bedingt gewesen sei. Auch wenn nach der Rechtsprechung ein Parallelverhalten nur dann als Beweis für eine Abstimmung angesehen werden kann, wenn es sich nur durch die Abstimmung einleuchtend erklären lässt (Urteil Ahlström Osakeyhtiö u. a./Kommission, Randnr. 71), ist für den vorliegenden Fall doch festzustellen, dass die Kommission eine vorherige Abstimmung der beteiligten Unternehmen über die Anwendung gleicher Referenzwerte in der Berechnungsformel für den Legierungszuschlag nachgewiesen hat. 44 Das Argument, dass Outokumpu nicht verfolgt worden sei, ist für die Beurteilung der vorliegenden Zuwiderhandlung unerheblich. Selbst wenn der Fall dieses Unternehmens mit dem der Klägerin vergleichbar wäre, kann der Umstand, dass die Kommission diesem Unternehmen keine Zuwiderhandlung zur Last gelegt hat, es keinesfalls rechtfertigen, die der Klägerin vorgeworfene Zuwiderhandlung unbeachtet zu lassen, sofern sie ordnungsgemäß nachgewiesen worden ist (Urteil Ahlström Osakeyhtiö u. a./Kommission, Randnr. 146). 45 Nach alledem ist davon auszugehen, dass die Klägerin an dem Kartell, soweit dieses die Anwendung eines Legierungszuschlags, der auf der Grundlage der von den Unternehmen vereinbarten Referenzwerte berechnet wurde, in den Mitgliedstaaten der Gemeinschaft mit Ausnahme von Spanien betraf, vom 16. Dezember 1993, dem Zeitpunkt der Madrider Zusammenkunft, an und, soweit das Kartell die Anwendung dieses Legierungszuschlags in Spanien betraf, spätestens vom 14. Januar 1994 an beteiligt war. Die Dauer ihrer Beteiligung an dem Kartell wird im Rahmen des zweiten Klagegrundes untersucht. 46 Da die Beteiligung der Klägerin an dem Kartell bewiesen ist, ist der Klagegrund nicht begründet und daher zurückzuweisen. 2. Zum zweiten Klagegrund bezüglich des Vorliegens eines punktuellen Verstoßes Vorbringen der Parteien 47 Die Klägerin macht geltend, dass, wenn man denn von ihrer Beteiligung an einer Zuwiderhandlung ausgehe, letztere jedenfalls nur punktuell gewesen sei. 48 Die Kommission habe nicht bewiesen, dass die Zuwiderhandlung nicht nur in der Anwendung des Legierungszuschlags zum 1. Februar 1994, sondern auch in der unbefristeten Beibehaltung dieses Zuschlags nach dem genannten Zeitpunkt bestanden habe. Da zwischen den Unternehmen keine Kontakte bestanden hätten, könne ein bloßes Parallelverhalten der Unternehmen nicht schon den Beweis liefern, dass die abgestimmte Verhaltensweise über den 1. Februar 1994 hinaus fortgesetzt worden sei (Urteil des Gerichtshofes vom 15. Juli 1970 in der Rechtssache 41/69, ACF Chemiefarma/Kommission, Slg. 1970, 661, Randnr. 153). Da unmittelbare Beweise für die Dauer der Zuwiderhandlung fehlten, hätte die Kommission zumindest Beweismittel beibringen müssen, die sich auf zeitlich so nahe beieinander liegende Tatsachen bezögen, dass es gerechtfertigt sei, von einer zwischen zwei konkreten Zeitpunkten ohne Unterbrechung andauernden Zuwiderhandlung auszugehen (Urteil des Gerichts vom 7. Juli 1994 in der Rechtssache T-43/92, Dunlop Slazenger/Kommission, Slg. 1994, II-441, Randnr. 79). Andernfalls verlange die Unschuldvermutung, die zugunsten der Klägerin besteht", dass die Zuwiderhandlung als beendet anzusehen sei (Urteil des Gerichts vom 29. Juni 1995 in der Rechtssache T-30/91, Solvay/Kommission, Slg. 1995, II-1775, Randnrn. 73 bis 75, und in der Rechtssache T-36/91, ICI/Kommission, Slg. 1995, II-1847, Randnrn. 83 bis 85). 49 Es lasse sich höchstens die Ansicht vertreten, dass die Abstimmung bis zum Juli 1994 angedauert habe, als der Nickelkurs wieder seinen alten Wert erreicht habe. Dagegen lasse sich die Ansicht der Kommission nicht halten, dass nur die Anwendung einer anderen Formel als der in der Industrie herkömmlicherweise zugrunde gelegten die angebliche Zuwiderhandlung hätte beenden können (vgl. Randnr. 70 der angefochtenen Entscheidung). 50 Das von der Kommission genannte Urteil des Gerichts vom 14. Mai 1998 in der Rechtssache T-327/94 (SCA Holding/Kommission, Slg. 1998, II-1373, Randnr. 95) sei nicht einschlägig, da im vorliegenden Fall die Wirkungen des Kartells angeblich bis zum Erlass der angefochtenen Entscheidung angedauert hätten, ohne dass sie formell außer Kraft gesetzt worden seien. 51 Nach Ansicht der Kommission beruhen die Ausführungen der Klägerin zur Dauer der Zuwiderhandlung auf einer fehlerhaften Beurteilung der Art der Zuwiderhandlung und der vorhandenen Beweise. 52 Was die Beweise betreffe, so habe die Kommission nicht versucht, die Zuwiderhandlung ausschließlich anhand des Parallelverhaltens nachzuweisen. Sie verfüge vielmehr über unmittelbare Beweise für das bei der Madrider Zusammenkunft beschlossene Kartell sowie für dessen Durchführung in den meisten Mitgliedstaaten von Februar 1994 und in Spanien von Juni 1994 an. Zum Zeitpunkt des Erlasses der angefochtenen Entscheidung habe im Übrigen nur Avesta den vereinbarten Legierungszuschlag nicht mehr angewandt. 53 Was die Art der Zuwiderhandlung angehe, so habe das streitige Kartell, dessen Zweck die Einführung des Legierungszuschlags mit festen Referenzwerten gewesen sei, auf unbestimmte Zeit oder zumindest bis auf weitere Anweisung" angewendet werden sollen, wodurch es sich von einem klassischen Preiskartell unterschieden habe, das eine regelmäßige Überprüfung zum Zwecke der Marktanpassung verlange. 54 Wenn wie im vorliegenden Fall die Zuwiderhandlung in einer Vereinbarung oder abgestimmten Verhaltensweise bestehe, die zwar zu einem konkreten Zeitpunkt beschlossen worden sei, aber über einen gewissen Zeitraum angewandt werden solle, sei der gesamte Anwendungszeitraum in die Dauer der Zuwiderhandlung einzubeziehen. Andernfalls würden die meisten Verstöße gegen Artikel 65 EGKS-Vertrag und gegen Artikel 85 EG-Vertrag nur einen Tag dauern, d. h. nur während des Tages, an dem die Vereinbarung oder abgestimmte Verhaltensweise beschlossen werde. Nach der Rechtsprechung sei jedenfalls auf Kartelle, die außer Kraft getreten seien, Artikel 85 EG-Vertrag bereits dann anwendbar, wenn ihre Wirkungen über ihr formelles Außerkrafttreten hinaus anhielten (Urteil SCA Holding/Kommission, Randnr. 95). Würdigung durch das Gericht 55 Nach der Rechtsprechung muss die Kommission nicht nur das Vorliegen eines Kartells, sondern auch dessen Dauer beweisen (vgl. Urteil Dunlop Slazenger/Kommission, Randnr. 79, und Zementurteil, Randnr. 2802). 56 Somit ist zu prüfen, ob die Kommission bezüglich ihrer Feststellung in Randnummer 50 der angefochtenen Entscheidung, dass die Abstimmung bis zum Erlass der Entscheidung fortgesetzt worden sei, der ihr obliegenden Beweispflicht genügt hat. 57 Die Kommission hat insbesondere in Randnummer 44 der angefochtenen Entscheidung festgestellt, dass das Kartell mit der Madrider Zusammenkunft vom 16. Dezember 1993 begonnen habe, da die teilnehmenden Unternehmen zu diesem Zeitpunkt beschlossen hätten, vom 1. Februar 1994 an einen Legierungszuschlag anzuwenden, wobei sie als Referenzwerte für die Legierungselemente in der zuletzt 1991 angewandten Berechnungsformel die im September 1993 erreichten Werte festgesetzt hätten. 58 Die Kommission hat weiter festgestellt, dass von diesem Zeitpunkt an die Unternehmen tatsächlich den auf diese Weise vereinbarten und berechneten Legierungszuschlag auf ihre Verkäufe in Europa angewandt hätten. Was die Klägerin betreffe, so sei sie der bei der Madrider Zusammenkunft getroffenen Entscheidung nachgekommen und habe den Legierungszuschlag vom 1. Februar 1994 an auf ihre Verkäufe in den anderen Mitgliedstaaten, insbesondere in Dänemark, angewandt (Randnrn. 54 und 82 der angefochtenen Entscheidung). 59 Ihre Feststellungen zum Zeitpunkt der Beendigung der Zuwiderhandlung hat die Kommission in Randnummer 50 der angefochtenen Entscheidung darauf gestützt, dass nur Avesta im November 1996 angekündigt habe, dass sie sich an dem Kartell nicht mehr beteilige und eine andere Berechnungsformel für den Legierungszuschlag anwende. 60 Die Klägerin bestreitet nicht, dass die Referenzwerte für den Legierungszuschlag, wie sie bei der Madrider Zusammenkunft beschlossen wurden, vor Erlass der angefochtenen Entscheidung nicht geändert wurden. Da die Klägerin und die beteiligten Unternehmen die bei dieser Zusammenkunft vereinbarten Referenzwerte tatsächlich weiterhin angewandt haben, kann das Fehlen einer ausdrücklichen Entscheidung über die Dauer des Kartells kein Beweis dafür sein, dass es sich um einen punktuellen Verstoß und nicht um ein Dauerdelikt gehandelt hat. 61 Das Argument der Klägerin, dass die Anwendung eines Legierungszuschlags auf der Preistransparenz und dem Parallelverhalten der betroffenen Unternehmen beruhe, ist ebenfalls als unbegründet zurückzuweisen. Der Klägerin wird nämlich nicht die Anwendung eines Legierungszuschlags als solche zum Vorwurf gemacht, sondern die Bestimmung der Höhe dieses Zuschlags auf der Grundlage einer Berechnungsformel, die die gleichen Referenzwerte wie die ihrer Wettbewerber enthielt, die gemeinsam mit den anderen Herstellern im Rahmen einer Abstimmung festgelegt worden waren. Dass die Klägerin diese Referenzwerte in der von ihr angewandten Berechnungsformel für den Legierungszuschlag beibehielt, lässt sich nicht anders als durch diese Abstimmung erklären. 62 Als ebenso unbegründet muss auch das Argument der Klägerin zurückgewiesen werden, dass das Kartell höchstens bis Juli 1994 gedauert habe, als der Nickelkurs seinen ursprünglichen Wert erreicht" habe. Da die Referenzwerte der Legierungselemente, die Gegenstand der Zuwiderhandlung sind, unverändert geblieben sind, bedeutet die Tatsache, dass der Nickelpreis zu einem bestimmten Zeitpunkt seinen ursprünglichen Wert" erreicht hat, keineswegs, dass die Zuwiderhandlung keine wettbewerbswidrigen Auswirkungen mehr gehabt hätte, sondern lediglich, dass der Legierungszuschlag unter Berücksichtigung dieser Entwicklung berechnet werden musste. 63 Schließlich reicht es bei außer Kraft getretenen Kartellen für die Anwendbarkeit von Artikel 85 EG-Vertrag und analog von Artikel 65 EGKS-Vertrag aus, dass ihre Wirkungen über ihr formales Außerkrafttreten hinaus fortbestehen (Urteile des Gerichtshofes vom 15. Juni 1976 in der Rechtssache 51/75, EMI Records, Slg. 1976, 811, Randnr. 30, und vom 3. Juli 1985 in der Rechtssache 243/83, Binon, Slg. 1985, 2015, Randnr. 17; Urteile des Gerichts vom 24. Oktober 1991 in der Rechtssache T-2/89, Petrofina/Kommission, Slg. 1991, II-1087, Randnr. 212, und SCA Holding/Kommission, Randnr. 95). Dies gilt erst recht, wenn wie im vorliegenden Fall das Kartell nicht förmlich beendet worden ist und seine Wirkungen bis zum Erlass der angefochtenen Entscheidung angehalten haben. 64 Da die Klägerin vor Erlass der angefochtenen Entscheidung nicht auf die Anwendung der bei der Madrider Zusammenkunft vereinbarten Referenzwerte verzichtet hatte, konnte die Kommission zu Recht davon ausgehen, dass die Zuwiderhandlung bis zu diesem Zeitpunkt angedauert hat. 65 Die Tatsache, dass im Fall der Klägerin als Zeitpunkt des Beginns der Zuwiderhandlung, soweit das Kartell die Anwendung des Legierungszuschlags in Spanien betraf, erst der 14. Januar 1994 und nicht der 16. Dezember 1993 bestimmt werden konnte (Randnr. 45), kann unter diesen Umständen die Rechtmäßigkeit der angefochtenen Entscheidung nicht in Frage stellen. Da die Kommission die angefochtene Entscheidung am 21. Januar 1998 erlassen hatte, ging sie jedenfalls für die Bemessung der Geldbuße davon aus, dass die der Klägerin zurechenbare Zuwiderhandlung vier Jahre gedauert hat. Folglich hat sie in Randnummer 78 der angefochtenen Entscheidung gemäß ihren Leitlinien für das Verfahren zur Festsetzung von Geldbußen, die gemäß Artikel 15 Absatz 2 der Verordnung Nr. 17 und gemäß Artikel 65 Absatz 5 EGKS-Vertrag festgesetzt werden (ABl. 1998, C 9, S. 3) (im Folgenden: Leitlinien), den nach der Schwere der Zuwiderhandlung ermittelten Betrag der Geldbuße um 10 % für jedes abgelaufene Jahr, im vorliegenden Fall also um 40 % erhöht. Soweit das Kartell, an dem die Klägerin beteiligt war, sich auf die anderen Mitgliedstaaten der Gemeinschaft bezog, konnte die Kommission zu Recht als Beginn der Zuwiderhandlung den 16. Dezember 1993, den Zeitpunkt der Zusammenkunft in Madrid, zugrunde legen. 66 Nach alledem ist der Klagegrund des Vorliegens einer punktuellen Zuwiderhandlung zurückzuweisen. Zum Antrag auf Herabsetzung der Geldbuße A - Zu den Klagegründen einer fehlerhaften Berechnung der Höhe der Geldbuße 1. Zur Schwere der Zuwiderhandlung Vorbringen der Parteien 67 Nach Ansicht der Klägerin tragen die von der Kommission festgesetzten Geldbußen der jeweiligen Bedeutung der Parteien nicht Rechnung. 68 Die Kommission habe entgegen ihrer früheren Bußgeldpraxis, nach der sie, um die Schwere der Zuwiderhandlung zum Ausdruck zu bringen, die Geldbuße auf der Grundlage eines Prozentsatzes des Gesamtumsatzes der Gesellschaften berechnet habe, im vorliegenden Fall beschlossen, bezüglich der Schwere der Zuwiderhandlung für alle beteiligten Gesellschaften einen einheitlichen Ausgangsbetrag für die Berechnung der Geldbuße in Höhe von 4 Millionen ECU festzusetzen, da es sich bei allen Betroffenen um Großunternehmen handele. Nach Ansicht der Klägerin bestehen dagegen erhebliche Unterschiede hinsichtlich der Größe der Gesellschaften. 69 Die Klägerin hat dazu eine Tabelle zum Vergleich der Umsätze der betroffenen Gesellschaften für 1996 vorgelegt: >lt>0 Entgegen der Ansicht der Kommission vertritt die Klägerin die Meinung, dass der maßgebliche Umsatz für die Bemessung der Geldbuße der Umsatz der Gesellschaften" und nicht der des Unternehmens" sei, da die Gesellschaften die Adressaten der angefochtenen Entscheidung seien und die wirtschaftlichen Einheiten, die die Geldbuße bezahlen müssten. 70 Die Klägerin hat ebenfalls eine Tabelle vorgelegt, aus der sich folgende Marktanteile der Parteien auf dem relevanten Markt ergeben:: >lt>1 71 Daraus ergebe sich, dass die Kommission durch die Festsetzung des gleichen Ausgangsbetrags für alle beteiligten Gesellschaften gegenüber Gesellschaften mit einem niedrigeren Umsatz und einem kleineren Marktanteil in Wirklichkeit eine viel schwerere Sanktion verhängt habe. Nach dieser Tabelle seien die Marktanteile von Ugine, AST und Avesta um 63,8, 35,9 bzw. 19,4 % höher als die der Klägerin. 72 Die Kommission hätte nach Meinung der Klägerin vom Umsatz und dem Marktanteil der einzelnen von der Entscheidung betroffenen Gesellschaften ausgehen müssen, wodurch die Unverhältnismäßigkeit der verhängten Geldbußen, bezogen auf die Bedeutung des Unternehmens", hätte vermieden und die Größe, die Wirtschaftskraft der betroffenen Unternehmen" und folglich ihr Einfluss auf den Markt angemessen hätten berücksichtigt werden können (Urteil des Gerichtshofes vom 7. Juni 1983 in den Rechtssachen 100/80 bis 103/80, Musique Diffusion française u. a./Kommission, Slg. 1983, 1825, Randnrn. 119 und 120). 73 Die Kommission hat darauf hingewiesen, dass die angefochtene Entscheidung einen der ersten Fälle darstelle, in dem die Leitlinien angewandt worden seien. 74 Den Leitlinien zufolge werde die Geldbuße nicht mehr in Höhe eines Prozentsatzes des Umsatzes der betroffenen Unternehmen festgesetzt, sondern Ausgangspunkt sei ein nach der Schwere der Zuwiderhandlung berechneter absoluter Betrag. Sei eine Geldbuße gegen Unternehmen festzusetzen, die gemeinsam eine einzige Zuwiderhandlung begangen hätten, sei nach der Rolle des jeweiligen Unternehmens (Anführer- oder Mitläuferrolle) und dem Grad seiner Zusammenarbeit mit der Kommission im Verwaltungsverfahren zu unterscheiden. Die neue Methode trage auch erheblichen Unterschieden bei der Größe der Unternehmen Rechnung. 75 Als zweites Element berücksichtige die neue Methode für die Berechnung der Höhe der Geldbußen systematischer die Dauer der Zuwiderhandlung. Wie sich aus den Leitlinien ergebe, trage die Kommission schließlich weiterhin den in Betracht kommenden erschwerenden und mildernden Umständen Rechnung und setze ihre Politik der Milde gemäß ihrer Mitteilung über die Nichtfestsetzung oder niedrigere Festsetzung von Geldbußen in Kartellsachen (ABl. 1996, C 207, S. 4, im Folgenden: Mitteilung über die Zusammenarbeit) fort. 76 Im vorliegenden Fall sei das Vorbringen der Klägerin, die Kommission habe in der angefochtenen Entscheidung der unterschiedlichen Größe der beteiligten Unternehmen nicht Rechnung getragen, unbegründet, da die Kommission alle Beteiligten als Großunternehmen eingestuft habe (Randnr. 77 der angefochtenen Entscheidung). Die erste von der Klägerin vorgelegte Tabelle beziehe sich auf Gesellschaften" und nicht auf Unternehmen". Für die Anwendung der Wettbewerbsregeln sei nur der Begriff des Unternehmens maßgeblich. Daher sei im vorliegenden Fall nur die zweite von der Klägerin vorgelegte Tabelle von Bedeutung, aus der sich ergebe, dass die Marktanteile der beteiligten Unternehmen vergleichbar seien. Würdigung durch das Gericht 77 Die Kommission hat in der angefochtenen Entscheidung die Höhe der gegen die beteiligten Unternehmen, namentlich die Klägerin, verhängten Geldbußen nach der in den Leitlinien festgelegten Methode bestimmt. 78 Nach dieser Methode geht die Kommission von einem nach der Schwere der Zuwiderhandlung festgesetzten Ausgangsbetrag aus. Bei der Ermittlung der Schwere eines Verstoßes sind seine Art und die konkreten Auswirkungen auf den Markt, sofern diese messbar sind, sowie der Umfang des betreffenden räumlichen Marktes zu berücksichtigen (Nr. 1 Abschnitt A Absatz 1). In diesem Rahmen werden die Verstöße in folgende drei Gruppen unterteilt: minder schwere Verstöße", für die Geldbußen in Höhe zwischen 1 000 und 1 Million ECU in Betracht kommen, schwere Verstöße", für die Geldbußen von 1 Million bis 20 Millionen ECU in Betracht kommen, und besonders schwere Verstöße", für die Geldbußen über 20 Millionen ECU in Betracht kommen (Nr. 1 Abschnitt A erster bis dritter Gedankenstrich). Innerhalb dieser einzelnen Gruppen und insbesondere bei den als schwer und besonders schwer eingestuften ermöglicht die Skala der festzusetzenden Geldbußen eine differenzierte Behandlung der Unternehmen gemäß der Art des begangenen Verstoßes (Nr. 1 Abschnitt A Absatz 3). Darüber hinaus ist auch die tatsächliche wirtschaftliche Fähigkeit der Urheber der Verstöße, Wettbewerber und den Verbraucher wirtschaftlich in erheblichem Umfang zu schädigen, zu berücksichtigen und die Geldbuße auf einen Betrag festzusetzen, der eine hinreichend abschreckende Wirkung entfaltet (Nr. 1 Abschnitt A Absatz 4). 79 Sodann kann auch der Tatsache Rechnung getragen werden, dass Großunternehmen in den meisten Fällen über juristischen und wirtschaftlichen Sachverstand und Ressourcen verfügen, anhand deren sie besser erkennen können, in welchem Maß ihre Vorgehensweise einen Verstoß darstellt und welche Folgen aus wettbewerbsrechtlicher Sicht zu gewärtigen sind (Nr. 1 Abschnitt A Absatz 5). 80 In bestimmten Fällen kann es angebracht sein, die innerhalb der einzelnen vorstehend beschriebenen Gruppen festgesetzten Beträge zu gewichten, um das jeweilige Gewicht und damit die tatsächliche Auswirkung des Verstoßes jedes einzelnen Unternehmens auf den Wettbewerb zu berücksichtigen, vor allem wenn an einem Verstoß derselben Art Unternehmen von sehr unterschiedlicher Größe beteiligt waren, und folglich den allgemeinen Ausgangsbetrag dem besonderen Charakter jedes Unternehmens anzupassen (Nr. 1 Abschnitt A Absatz 6). 81 Im vorliegenden Fall war der Ausgangsbetrag für die Bemessung der Geldbuße nach Ansicht der Kommission unter Berücksichtigung der Schwere der Zuwiderhandlung für alle beteiligten Unternehmen auf 4 Millionen ECU festzusetzen (Randnr. 76 der angefochtenen Entscheidung). Bei dieser Bewertung hat die Kommission die Art der Zuwiderhandlung berücksichtigt, die auf die einheitliche Erhöhung eines Preiselements durch fast sämtliche Hersteller von Flacherzeugnissen aus rostfreiem Stahl abgezielt habe und damit einen schweren Verstoß gegen das Gemeinschaftsrecht dargestellt habe (Randnr. 74 der Entscheidung). Angesichts der wirtschaftlichen und rechtlichen Aspekte" des Kartells und der relativen Schwere des Verstoßes hielt die Kommission allerdings hohe Geldbußen nicht für erforderlich. Bezüglich der Frage, ob erhebliche Unterschiede" zwischen den an der Zuwiderhandlung beteiligten Unternehmen bestehen, kam die Kommission zu dem Ergebnis, dass es sich bei allen um Großunternehmen handele und daher zwischen der Höhe der nach der Schwere der Zuwiderhandlung festgesetzten Beträge nicht differenziert werden müsse (Randnr. 77 der Entscheidung). 82 Entgegen der Ansicht der Klägerin war die Kommission nicht verpflichtet, die Schwere der Zuwiderhandlung unter Berücksichtigung des jeweiligen Umsatzes der betroffenen Gesellschaften zu bewerten, da ein solches Kriterium weder in Artikel 65 § 5 EGKS-Vertrag noch in den Leitlinien vorgeschrieben ist. 83 Nach Artikel 65 § 5 EGKS-Vertrag muss die Kommission den Umsatz der betroffenen Unternehmen nämlich nur berücksichtigen, um den Hoechstbetrag der endgültigen Geldbuße nicht zu überschreiten, der auf das Doppelte des Umsatzes [festgesetzt ist], der in den [fraglichen] Erzeugnissen erzielt worden ist, ... [wobei sich] dieser Hoechstbetrag [unter bestimmten Umständen] bis auf höchstens 10 v. H. des Jahresumsatzes der betreffenden Unternehmen erhöht", worauf auch Nummer 5 Buchstabe a der Leitlinien verweist. Es ist aber weder behauptet und erst recht nicht bewiesen worden, dass der gegen die Klägerin festgesetzte Endbetrag der Geldbuße diese Hoechstgrenze überschritten hätte. 84 In diesem Zusammenhang ist der Hinweis auf die frühere Entscheidungspraxis der Kommission ohne Bedeutung. 85 Eine solche Praxis, wenn sie denn feststehend war, kann nämlich selbst nicht als rechtlicher Rahmen für die Art und Weise der Bemessung der Geldbußen dienen, da der Rahmen bei Verstößen gegen Artikel 65 EGKS-Vertrag durch § 5 dieses Artikels festgelegt ist. Zudem kann der Kommission angesichts des ihr in Artikel 65 § 5 EGKS-Vertrag eingeräumten Ermessens die Einführung einer neuen Berechnungsmethode für Geldbußen nicht zum Vorwurf gemacht werden, sofern diese nicht die in Artikel 65 § 5 EGKS-Vertrag festgesetzte Hoechstgrenze überschreiten. 86 Nach ständiger Rechtsprechung ist die Schwere der Zuwiderhandlungen anhand einer Vielzahl von Gesichtspunkten zu ermitteln, zu denen u. a. die besonderen Umstände der Rechtssache, ihr Kontext und die Abschreckungswirkung der Geldbußen gehören, ohne dass es eine zwingende oder abschließende Liste von Kriterien gäbe, die auf jeden Fall berücksichtigt werden müssten (Beschluss des Gerichtshofes vom 25. März 1996 in der Rechtssache C-137/95 P, SPO u. a./Kommission, Slg. 1996, I-1611, Randnr. 54, Urteil des Gerichtshofes vom 17. Juli 1997 in der Rechtssache C-219/95 P, Ferriere Nord/Kommission, Slg. 1997, I-4411, Randnr. 33, und Urteil des Gerichts vom 14. Mai 1998 in der Rechtssache T-295/94, Slg. 1998, II-813, Randnr. 163). So hat der Gemeinschaftsrichter z. B. die Zulässigkeit einer Berechnungsmethode der Kommission bestätigt, nach der zunächst der Gesamtbetrag der aufzuerlegenden Geldbuße bestimmt wurde, der anschließend auf die beteiligten Unternehmen entsprechend ihren Tätigkeiten in dem betreffenden Bereich aufgeteilt wurde (Urteil des Gerichtshofes vom 8. November 1983 in den Rechtssachen 96/82 bis 102/82, 104/82, 105/82, 108/82 und 110/82, IAZ/Kommission, Slg. 1983, 3369, Randnrn. 48 bis 53). 87 Ebenso ist das Argument der Klägerin zurückzuweisen, dass die festgesetzten Geldbußen nicht der Wirtschaftskraft der beteiligten Unternehmen im Hinblick auf deren Marktanteile Rechnung getragen hätten. 88 Die Marktanteile eines Unternehmens sind zwar für die Bestimmung des Einflusses von Bedeutung, den das Unternehmen auf den Markt ausüben konnte, sind aber nicht entscheidend für die Schlussfolgerung, dass ein Unternehmen einer mächtigen Wirtschaftseinheit angehört (vgl. in diesem Sinne Urteil Baustahlgewebe/Kommission, Randnr. 139). 89 Nach ständiger Rechtsprechung können jedoch zu den Faktoren, anhand deren die Schwere der Zuwiderhandlung zu beurteilen ist, je nach den Umständen auch die Menge und der Wert der Waren, die Gegenstand der Zuwiderhandlung waren, sowie die Größe und die Wirtschaftskraft des Unternehmens gehören (Urteil Musique Diffusion française u. a./Kommission, Randnrn. 120 und 121, Urteile des Gerichts vom 14. Juli 1994 in der Rechtssache T-77/92, Parker Pen/Kommission, Slg. 1994, II-549, Randnr. 94, und SCA Holding/Kommission, Randnr. 176)). 90 Die Kommission konnte daher im vorliegenden Fall zu Recht namentlich auf die Größe und die Wirtschaftskraft der beteiligten Unternehmen abstellen, indem sie nach dem Hinweis, dass die sechs beteiligten Unternehmen mehr als 80 % der europäischen Produktion an Flacherzeugnissen aus rostfreiem Stahl gewährleisteten (Randnr. 9 der angefochtenen Entscheidung), zu dem Ergebnis kam, dass es sich um Großunternehmen handele. Aus dem Vergleich der Klägerin zwischen ihrem Marktanteil von etwa 11 % und dem von Ugine, AST und Avesta von etwa 18, 15 und 14 % ergibt sich nicht, dass diese Unternehmen von sehr unterschiedlicher Größe" im Sinne von Nummer 1 Abschnitt A Absatz 6 der Leitlinien waren, die unbedingt eine Differenzierung bei der Beurteilung der Schwere der Zuwiderhandlung erfordert hätte. 91 Somit kann der gegen die Klägerin festgesetzte Betrag der Geldbuße nicht als unangemessen angesehen werden, da der Ausgangsbetrag für deren Bemessung, der nach der Schwere der Zuwiderhandlung bestimmt worden ist, unter Berücksichtigung der Kriterien, die die Kommission für die Beurteilung der Art und des Gegenstands der Zuwiderhandlung, deren Einfluss auf den Markt sowie die Größe der beteiligten Unternehmen in den Leitlinien aufgestellt hat, gerechtfertigt ist. 92 Somit ist der Klagegrund nicht begründet und zurückzuweisen. 2. Zur Dauer der Zuwiderhandlung Vorbringen der Parteien 93 Nach Ansicht der Klägerin hätte die Kommission die Geldbuße herabsetzen müssen, da es sich um eine punktuelle Zuwiderhandlung oder um eine von kurzer Dauer gehandelt habe, und den Betrag nicht wegen der angeblich langen Dauer der Zuwiderhandlung um 1,6 Millionen ECU erhöhen dürfen. 94 Die Kommission erwidert hierzu, dass diese Erhöhung dem Umstand Rechnung trage, dass die Zuwiderhandlung im Fall der Klägerin wie bei den meisten anderen Adressaten der angefochtenen Entscheidung vier Jahre angedauert habe. Würdigung durch das Gericht 95 Für die Bemessung der Geldbußen sind die Dauer der Zuwiderhandlungen sowie sämtliche Faktoren zu berücksichtigen, die für die Beurteilung ihrer Schwere eine Rolle spielen (vgl. u. a. Urteil Musique Diffusion française u. a./Kommission, Randnr. 129). 96 Unter dem Gesichtspunkt der Dauer des Verstoßes unterscheiden die Leitlinien zwischen Verstößen von kurzer Dauer (in der Regel weniger als ein Jahr), bei denen der nach der Schwere des Verstoßes festgesetzte Betrag nicht erhöht wird, Verstößen von mittlerer Dauer (in der Regel zwischen einem und fünf Jahren), bei denen dieser Betrag bis zu 50 % erhöht werden kann, und Verstößen von langer Dauer (in der Regel mehr als fünf Jahre), bei denen dieser Betrag für jedes Jahr des Verstoßes um 10 % erhöht werden kann (Nr. 1 Abschnitt B erster bis dritter Gedankenstrich). 97 Im vorliegenden Fall ist die Kommission, wie in den Randnummern 64 und 65 dargelegt, zu Recht davon ausgegangen, dass die Zuwiderhandlung bis zum Erlass der angefochtenen Entscheidung am 21. Januar 1998 angedauert hat, so dass die Beteiligung der Klägerin an der Zuwiderhandlung auf vier Jahre festzusetzen war. 98 Die Kommission hat folglich mit vollem Recht den nach der Schwere der Zuwiderhandlung festgesetzten Betrag der Geldbuße entsprechend den Leitlinien um 10 % für jedes abgelaufene Jahr erhöht, was einer Erhöhung um 40 % für die tatsächliche Dauer der Zuwiderhandlung entspricht. 99 Somit ist der Klagegrund zurückzuweisen. 3. Zu den mildernden Umständen Vorbringen der Parteien 100 Nach Ansicht der Klägerin hat die Kommission mehrere mildernde Umstände nicht berücksichtigt, die eine niedrigere Geldbuße als die festgesetzte gerechtfertigt hätten. Sie verweist dazu auf die oligopolistische Struktur des Marktes für rostfreien Stahl, die Transparenz des Marktes aufgrund der Regelung des Artikels 60 EGKS-Vertrag über die Veröffentlichung der Preise, das Bestehen der gleichen Formel für die Berechnung des Legierungszuschlags seit 25 Jahren und die Kenntnis der meisten Kunden von dieser Formel sowie schließlich den relativ kleinen Anteil des Legierungszuschlags am Endpreis der Flacherzeugnisse aus rostfreiem Stahl. 101 Für die Kommission ist dieser Klagegrund weder belegt noch substantiiert worden und daher als unzulässig zurückzuweisen. 102 Jedenfalls könne die oligopolistische Struktur eines Marktes die Höhe der Geldbußen nicht beeinflussen, und die übrigen von der Klägerin angeführten Umstände seien in den Randnummern 55, 56, 58, 59 sowie 64 bis 66 der angefochtenen Entscheidung geprüft und zurückgewiesen worden, da sie das Bestehen der Zuwiderhandlung nicht in Frage stellen könnten. Allerdings habe die Kommission diesen Umständen bei der Beurteilung der Schwere der Zuwiderhandlung und insbesondere der Bemessung der Geldbußen Rechnung getragen, auch wenn sie formell nicht als mildernde Umstände qualifiziert worden seien (vgl. Randnrn. 74 und 75 der angefochtenen Entscheidung). Würdigung durch das Gericht 103 Vorweg ist festzustellen, dass das vorliegende Angriffsmittel den Erfordernissen des Artikels 44 der Verfahrensordnung des Gerichts genügt und daher für zulässig zu erklären ist. 104 Im vorliegenden Fall ist die Ansicht der Kommission begründet, dass keiner der von der Klägerin angeführten Umstände eine weitere Herabsetzung des Grundbetrags der gegen sie festgesetzten Geldbuße rechtfertigen kann. 105 Die oligopolistische Struktur des Marktes für Flacherzeugnisse aus rostfreiem Stahl kann kein mildernder Umstand für die Bestimmung der Höhe der Geldbuße sein. Wie die Kommission in Randnummer 48 der angefochtenen Entscheidung festgestellt hat, entfallen auf die am Kartell beteiligten Unternehmen 90 % des Absatzes dieser Erzeugnisse, was gerade dazu führte, dass die Beschränkung des Wettbewerbs auf dem Markt, die sich aus der abgestimmten Erhöhung der Preise für rostfreien Stahl als Folge der gemeinsamen Festsetzung der Referenzwerte für den Legierungszuschlag ergab, ganz erheblich war. 106 Außerdem kann die Regelung nach Artikel 60 EGKS-Vertrag die Beteiligung an einer Vereinbarung oder einer abgestimmten Verhaltensweise zur Koordinierung der Höhe des Legierungszuschlags nicht rechtfertigen. 107 Nach ständiger Rechtsprechung soll die in Artikel 60 § 2 EGKS-Vertrag vorgesehene Pflicht zur Veröffentlichung der Preistafeln und Verkaufsbedingungen erstens verbotene Praktiken soweit wie möglich verhindern, zweitens den Käufern erlauben, sich genau über die Preise zu informieren und auch an der Diskriminierungskontrolle teilzunehmen, und drittens den Unternehmen ermöglichen, die Preise ihrer Konkurrenten genau kennen zu lernen, so dass sie sich diesen anpassen können (vgl. Urteile des Gerichtshofes vom 21. Dezember 1954 in der Rechtssache 1/54, Frankreich/Hohe Behörde, S. 7, 24, und vom 12. Juli 1979 in der Rechtssache 149/78, Rumi/Kommission, Slg. 1979, 2523, Randnr. 10). 108 Doch sind die in den Preistafeln enthaltenen Preise von jedem Unternehmen selbständig und ohne - auch nur stillschweigende - Vereinbarung mit anderen Unternehmen festzusetzen. Insbesondere steht die Tatsache, dass die Bestimmungen von Artikel 60 auf die Einschränkung des Wettbewerbs abzielen, der Anwendung des Kartellverbots in Artikel 65 § 1 EGKS-Vertrag nicht entgegen (Urteil Frankreich/Hohe Behörde, S. 31, und Urteil des Gerichts vom 11. März 1999 in der Rechtssache T-141/94, Thyssen Stahl/Kommission, Slg. 1999, II-347, Randnr. 312). 109 Zudem sieht Artikel 60 EGKS-Vertrag vor der Veröffentlichung der Preistafeln keinen Kontakt zwischen den Unternehmen zur gegenseitigen Unterrichtung über ihre künftigen Preise vor. Da solche Kontakte die selbständige Aufstellung der Preistafeln verhindern, sind sie geeignet, den normalen Wettbewerb im Sinne von Artikel 65 § 1 dieses Vertrages zu verfälschen (Urteil Thyssen Stahl/Kommission, Randnr. 313). 110 Im vorliegenden Fall ist unstreitig, dass die Edelstahlhersteller ihre Verpflichtung nach Artikel 60 § 2 Buchstabe a EGKS-Vertrag zur Veröffentlichung ihrer Preise und Verkaufsbedingungen durch deren regelmäßige Übermittlung an die Kommission erfuellt haben und dass auf dieser Grundlage jedes Unternehmen der Kommission die Höhe der vom 1. Februar 1994 an von ihm vorgesehenen Legierungszuschläge mitgeteilt hat (Randnr. 37 der angefochtenen Entscheidung). 111 Die Angleichung der Referenzwerte für die Berechnung des Legierungszuschlags, die die Klägerin in den Mitgliedstaaten der Gemeinschaft vornahm, beruhte jedoch nicht auf der Veröffentlichung der Preistafeln durch die Kommission, sondern auf einer vorherigen Abstimmung der Hersteller, bei der die Festsetzung gleicher Referenzwerte vereinbart wurde, um eine abgestimmte Anhebung des Legierungszuschlags zu ermöglichen. 112 Somit kann sich die Klägerin nicht mit Erfolg auf die Markttransparenz aufgrund der Regelung des Artikels 60 EGKS-Vertrag als mildernden Umstand berufen. 113 Zu der Tatsache, dass die Berechnungsformel für den Legierungszuschlag seit 25 Jahren bestand, genügt die Feststellung, dass Gegenstand des beanstandeten Kartells nicht die Anwendung der gleichen Berechnungsformel war, die als Ergebnis einer tatsächlichen Abstimmung nicht bewiesen worden ist, sondern die Anwendung gleicher Referenzwerte in dieser Formel durch alle Hersteller vom gleichen Zeitpunkt an, um höhere Preise zu erreichen (Randnrn. 47 und 56 der angefochtenen Entscheidung). Dass einigen Kunden dieser Unternehmen die angewandte Berechnungsformel bekannt war, ist unerheblich, da gerade die Beschwerden einiger Kunden die Kommission zu Nachprüfungen nach Artikel 47 EGKS-Vertrag veranlasst haben. 114 Dass sich das Kartell nur auf ein Element des Endpreises für Flacherzeugnisse aus rostfreiem Stahl bezog, kann eine weitere Herabsetzung der Geldbuße ebenfalls nicht rechtfertigen. 115 Nach Artikel 65 § 1 EGKS-Vertrag sind u. a. alle Vereinbarungen und alle verabredeten Praktiken zwischen Unternehmen verboten, die darauf abzielen würden, auf dem Gemeinsamen Markt unmittelbar oder mittelbar den normalen Wettbewerb zu verhindern, einzuschränken oder zu verfälschen und insbesondere die Preise festzusetzen. Nach der Rechtsprechung umfasst das Verbot von Kartellen zur unmittelbaren oder mittelbaren Festsetzung von Preisen auch die Kartelle zur Festsetzung eines Teils des Endpreises (vgl. u. a. Urteil des Gerichts vom 21. Februar 1995 in der Rechtssache T-29/92, SPO u. a./Kommission, Slg. 1995, II-289, Randnr. 146). 116 Da zudem festgestellt worden ist, dass die durch den Legierungszuschlag eingeführte Preiserhöhung sich bis auf 25 % des Endpreises der Erzeugnisse belaufen konnte (Randnr. 48 der angefochtenen Entscheidung), darf der wettbewerbsbeschränkende Charakter des Kartells nicht unterschätzt werden. 117 Aus all diesen Gründen ist der Klagegrund somit zurückzuweisen. 4. Zur Zusammenarbeit der Klägerin im Verfahren a) Einleitende Bemerkungen 118 In Randnummer 96 der angefochtenen Entscheidung hat die Kommission festgestellt, dass alle Unternehmen, wenn auch unterschiedlich, in den Genuss der Bestimmungen von Abschnitt D Spürbar niedrigere Festsetzung der Geldbuße" der Mitteilung über die Zusammenarbeit kommen könnten. 119 Dazu heißt es in der angefochtenen Entscheidung, dass lediglich Usinor und Avesta das Bestehen der Abstimmung eingeräumt hätten. Außerdem habe Avesta der Kommission am 31. Oktober 1996 Dokumente übermittelt, durch die Kontakte zwischen den betroffenen Herstellern bestätigt worden seien, und habe als einziges Unternehmen den Verstoß vor dem Erlass der angefochtenen Entscheidung abgestellt. Usinor hingegen sei das erste Unternehmen gewesen, das die Kommission über die Madrider Zusammenkunft informiert habe (Randnr. 97 der Entscheidung). Was dagegen die anderen Unternehmen, darunter Acerinox, betreffe, so habe letztere in ihren Erklärungen und Antworten auf die Beschwerdepunkte nichts Neues vorgetragen und ihre Beteiligung an der Zuwiderhandlung bestritten (Randnrn. 99 und 100 der Entscheidung). 120 Die Kommission kam in der angefochtenen Entscheidung daher zu dem Ergebnis, dass die Zusammenarbeit von Usinor und Avesta erheblich gewesen sei, jedoch außerordentlich spät eingesetzt habe. Die Zusammenarbeit der anderen Unternehmen, darunter Acerinox, sei dem gegenüber begrenzt gewesen, da keinerlei Beweisunterlagen zur Verfügung gestellt oder Tatsachen bekanntgegeben worden seien, die der Kommission nicht bereits bekannt gewesen wären. Außerdem sei der Verstoß von diesen Unternehmen nicht zugegeben worden (Randnr. 100 der Entscheidung). 121 In Randnummer 101 der angefochtenen Entscheidung hat die Kommission dies als Rechtfertigung für eine Herabsetzung der Geldbuße um 10 % für alle Unternehmen angesehen, ausgenommen Avesta und Usinor, bei denen die Geldbuße um 40 % herabgesetzt wurde. 122 Die Klägerin wirft der Kommission vor, ihre Geldbuße nur um 10 % mit der unzutreffenden Begründung herabgesetzt zu haben, dass sie in ihren Erklärungen und Antworten auf die Mitteilung der Beschwerdepunkte zum einen nichts Neues vorgetragen und zum anderen die Zuwiderhandlung bestritten habe. b) Keine Beibringung neuer Tatsachen im Verwaltungsverfahren Vorbringen der Parteien 123 Die Klägerin macht geltend, die Kommission habe mit der Behauptung, dass ihre Erklärungen nichts Neues enthalten hätten, da sie keine Beweisunterlagen zur Verfügung gestellt oder Tatsachen mitgeteilt habe, die der Kommission nicht bereits bekannt gewesen seien, gegen den Gleichbehandlungsgrundsatz verstoßen. 124 Die Klägerin weist darauf hin, dass sie in ihrer Erklärung, die sie am 17. Dezember 1996 gegenüber der Kommission zu dem ihr übersandten Fragenkatalog abgegeben habe, den Sachverhalt und insbesondere die Zusammenkunft in Madrid in gleicher Weise wie Usinor eingeräumt habe. Ihre Zusammenarbeit sei deshalb geringer als die von Avesta und Usinor gewesen, weil sie über die Durchführung der beanstandeten Vereinbarung nur beschränkt informiert gewesen sei, was sich unausbleiblich auf den Wert und den Inhalt ihrer Zusammenarbeit bei den Ermittlungen der Kommission ausgewirkt habe. Sie könne jedoch nicht dafür bestraft werden, dass sie keine Beweisunterlagen vorgelegt habe, die sie nicht besessen habe. 125 Die Kommission macht geltend, die Klägerin habe erst am 17. Dezember 1996 ihre Absicht zur Zusammenarbeit bekundet, d. h. acht Tage nach dem Zeitpunkt, zu dem Usinor die Kommission über die Sitzung in Madrid informiert habe. Die Klägerin habe jedoch ihre Beteiligung an der Zuwiderhandlung niemals eingeräumt und auch keine Beweise vorgelegt, die der Kommission nicht schon bekannt gewesen seien. Würdigung durch das Gericht 126 In ihrer Mitteilung über die Zusammenarbeit hat die Kommission die Voraussetzungen festgelegt, unter denen Geldbußen für Unternehmen, die während der Untersuchung eines Kartellfalls mit ihr zusammenarbeiten, entweder nicht oder niedriger festgesetzt werden können (Abschnitt A Nr. 3 der Mitteilung über die Zusammenarbeit). 127 Wendet man die Mitteilung über die Zusammenarbeit auf den Fall der Klägerin an, so ist unstreitig, dass dieser weder unter den Abschnitt B, der einschlägig ist, wenn ein Unternehmen der Kommission eine geheime Absprache anzeigt, bevor diese eine Nachprüfung vorgenommen hat (was zu einer Herabsetzung der Geldbuße um mindestens 75 % führen kann), noch unter Abschnitt C fällt, der ein Unternehmen betrifft, das eine geheime Absprache angezeigt hat, nachdem die Kommission eine Nachprüfung vorgenommen hat, die keine ausreichenden Gründe für die Eröffnung eines Verfahrens im Hinblick auf den Erlass einer Entscheidung geliefert hat (was zu einer Herabsetzung der Geldbuße um 50 % bis 75 % führen kann). 128 Da die Klägerin, wie in den Randnummern 93 bis 96 der angefochtenen Entscheidung klar festgestellt worden ist, die Voraussetzungen weder für die Anwendung des Abschnitts B noch des Abschnitts C der Mitteilung über die Zusammenarbeit erfuellte, war ihr Verhalten im Rahmen des Abschnitts D Spürbar niedrigere Festsetzung der Geldbuße" zu würdigen. 129 Nach Abschnitt D Nummer 1 wird, wenn ein Unternehmen mit der Kommission zusammen[arbeitet], ohne dass es alle Voraussetzungen [für die Anwendung der Abschnitte B und C] erfuellt, ... die Höhe der Geldbuße, die ohne seine Mitarbeit festgesetzt worden wäre, um 10 bis 50 % niedriger festgesetzt". 130 Abschnitt D Nummer 2 bestimmt: Dies gilt insbesondere, wenn - ein Unternehmen der Kommission vor der Mitteilung der Beschwerdepunkte Informationen, Unterlagen oder andere Beweismittel liefert, die zur Feststellung des Vorliegens eines Verstoßes beitragen; - ein Unternehmen der Kommission nach Erhalt der Mitteilung der Beschwerdepunkte mitteilt, dass es den Sachverhalt, auf den die Kommission ihre Einwände stützt, nicht bestreitet." 131 Bei der Beurteilung der Kooperation der Unternehmen darf die Kommission nicht den Gleichbehandlungsgrundsatz außer Acht lassen, der ein allgemeiner Grundsatz des Gemeinschaftsrechts ist und der nach ständiger Rechtsprechung nur verletzt ist, wenn vergleichbare Sachverhalte unterschiedlich oder unterschiedliche Sachverhalte gleich behandelt werden, sofern eine Differenzierung nicht objektiv gerechtfertigt ist (Urteil des Gerichts vom 14. Mai 1998 in der Rechtssache T-311/94, BPB de Eendracht/Kommission, Slg. 1998, II-1129, Randnr. 309, und die dort zitierte Rechtsprechung). 132 Im vorliegenden Fall steht fest, dass die Klägerin der Kommission vor der Übersendung der Mitteilung der Beschwerdepunkte vom 24. April 1997 Informationen geliefert hat, die zur Feststellung des Vorliegens des Verstoßes gemäß Abschnitt D Nummer 2 erster Gedankenstrich der Mitteilung über die Zusammenarbeit beigetragen haben. 133 In Randnummer 92 der angefochtenen Entscheidung stellt die Kommission nämlich fest: Erklärungen, in denen der Sachverhalt anerkannt wurde, gingen der Kommission von diesen Unternehmen am 17. Dezember 1996 (Acerinox, ALZ, Avesta, Krupp und Thyssen [KTN], [Usinor]) und am 10. Januar 1997 (AST) zu." Wie sich aus den Akten ergibt, hat Acerinox insbesondere die Zusammenkunft in Madrid am 16. Dezember 1993 eingeräumt. 134 Dennoch hat die Kommission die Kooperation der Klägerin für begrenzter als die von Avesta und Usinor gehalten, da die Erklärung der Klägerin keine neuen Elemente enthalten habe. Die Kommission stellte in diesem Zusammenhang fest, dass Usinor als erste die Kommission über die Madrider Zusammenkunft informiert habe (Randnr. 97 der Entscheidung) und dass die anderen Unternehmen wie die Klägerin daher weder Beweisunterlagen zur Verfügung gestellt noch Tatsachen bekannt gegeben hätten, die der Kommission nicht bereits bekannt gewesen wären (Randnr. 100 der Entscheidung). 135 Es ist zu prüfen, ob die Kommission mit dieser Begründung gegen den Gleichbehandlungsgrundsatz verstoßen und damit Abschnitt D Nummer 2 der Mitteilung über die Zusammenarbeit fehlerhaft angewendet hat. 136 Nach den Akten hat Usinor, wie die Kommission im schriftlichen Verfahren bestätigt hat, in ihrer Antwort vom 10. Dezember 1996 auf einen Fragenkatalog, der ihr von den Dienststellen der Kommission bei einer Nachprüfung am Sitz dieses Unternehmens übergeben worden war, die Zusammenkunft in Madrid eingeräumt. 137 Das Gericht hat die Kommission im Rahmen der von ihm angeordneten prozessleitenden Maßnahmen um Mitteilung gebeten, ob sie allen Unternehmen, an die die Entscheidung gerichtet war, die gleichen Fragen wie Usinor gestellt hatte. In ihrer schriftlichen Antwort hat die Kommission bestätigt, dass alle Unternehmen, die Adressaten der angefochtenen Entscheidung waren, tatsächlich den gleichen Fragenkatalog erhalten hätten. So seien diese Fragen Acerinox am 10. Dezember 1996 bei einer Sitzung mit den Dienststellen der Kommission vorgelegt worden. 138 Es ist weder bewiesen noch behauptet worden, dass Acerinox, als sie in ihrer Erklärung gegenüber der Kommission den Sachverhalt und insbesondere die Zusammenkunft in Madrid einräumte, Kenntnis vom Inhalt der Antworten von Usinor gehabt hatte, die naturgemäß vertraulich bleiben sollten. 139 Infolgedessen ist davon auszugehen, dass die Klägerin und Usinor jeweils in vergleichbarem Umfang mit der Kommission zusammengearbeitet haben, soweit diese Unternehmen ihr im gleichen Abschnitt des Verwaltungsverfahrens unter vergleichbaren Umständen ähnliche Informationen über den ihnen zur Last gelegten Sachverhalt geliefert haben. 140 Unter diesen Umständen kann die Tatsache allein, dass eines dieser Unternehmen als erstes auf die von der Kommission gestellten Fragen antwortet und dabei den zur Last gelegten Sachverhalt einräumt, kein objektiver Grund für eine unterschiedliche Behandlung sein. In welchem Umfang die Unternehmen mit der Kommission zusammenarbeiten, darf nämlich nicht nur nach zufälligen Kriterien wie der Reihenfolge, in der sie von der Kommission befragt worden sind, beurteilt werden. 141 Soweit die Kommission die Ansicht vertreten hat, dass die Klägerin nichts Neues vorgetragen habe, hat sie gegen Abschnitt D Nummer 2 der Mitteilung über die Zusammenarbeit verstoßen und den Gleichbehandlungsgrundsatz verletzt. 142 Somit ist der erste Teil des Klagegrundes begründet. c) Zur Anerkennung der Zuwiderhandlung Vorbringen der Parteien 143 Die Klägerin macht geltend, ihre Geldbuße hätte ebenso um 40 % gekürzt werden müssen wie die von Avesta und Usinor, denen zugute gehalten worden sei, dass sie die Zuwiderhandlung eingeräumt hätten. Die Kommission könne Acerinox nicht vorwerfen, ihre Beteiligung an einer Vereinbarung nicht anerkannt zu haben, wenn ihr eine solche Teilnahme offenkundig nicht einmal zur Last gelegt worden sei. 144 Die Kommission trägt hierzu vor, der Fall der Klägerin sei nicht mit Avesta und Usinor vergleichbar. Im Unterschied zu diesen beiden Unternehmen, die die Abstimmung eingeräumt hätten (vgl. Randnr. 97 der angefochtenen Entscheidung), habe die Klägerin ihre Beteiligung an der Zuwiderhandlung stets bestritten (vgl. Randnrn. 87 bis 100 der Entscheidung). Würdigung durch das Gericht 145 Soweit die Klägerin geltend macht, aufgrund ihrer Zusammenarbeit im Verwaltungsverfahren hätte ihre Geldbuße ebenso um 40 % herabgesetzt werden müssen wie die von Avesta und Usinor, ist zu prüfen, ob die angefochtene Entscheidung insoweit einen tatsächlichen Fehler oder einen Beurteilungsfehler enthält. 146 In der angefochtenen Entscheidung heißt es dazu: Lediglich Usinor und Avesta haben das Bestehen der Abstimmung eingeräumt" (Randnr. 97 der Entscheidung). Zur Klägerin wird in der Entscheidung nach dem Hinweis, dass diese kategorisch verneint habe, irgendwelche Informationen erhalten zu haben (Randnr. 87 der Entscheidung), festgestellt: Acerinox räumt in seiner Antwort auf die Mitteilung der Beschwerdepunkte vom 24. April 1997 die Abstimmung ein, bestreitet jedoch, daran beteiligt gewesen zu sein" (Randnr. 99 der Entscheidung). Die Kommission ist aufgrund dessen u. a. zu dem Ergebnis gekommen, dass die Zusammenarbeit der Klägerin, die ihre Beteiligung an der Zuwiderhandlung bestritten habe, begrenzter gewesen sei als die von Usinor und Avesta und daher nur eine Herabsetzung der Geldbuße um 10 % gerechtfertigt habe (Randnrn. 100 und 101 der Entscheidung). 147 Wenn auch unstreitig ist, dass die Klägerin den von der Kommission zugrunde gelegten Sachverhalt eingeräumt hat, was eine Herabsetzung der gegen sie festgesetzten Geldbuße um 10 % gerechtfertigt hat, so ergibt sich aus den Akten entgegen der Behauptung der Klägerin doch nirgends, dass sie auch ihre Beteiligung an der Zuwiderhandlung ausdrücklich anerkannt hätte. 148 Nach der Rechtsprechung ist eine Herabsetzung der Geldbuße nur dann gerechtfertigt, wenn das Verhalten des Unternehmens der Kommission ermöglicht hat, eine Zuwiderhandlung leichter festzustellen und gegebenenfalls zu beenden (Urteil BPB de Eendracht/Kommission, Randnr. 325, Urteil des Gerichts vom 14. Mai 1998 in der Rechtssache T-338/94, Finnboard/Kommission, Slg. 1998, II-1617, Randnr. 363, nach Einlegung der Berufung bestätigt durch Urteil des Gerichtshofes vom 16. November 2000 in der Rechtssache C-298/98 P, Finnboard/Kommission, Slg. 2000, I-10157, und Urteil Mayr-Melnhof/Kommission, Randnr. 330). Ein solcher Fall liegt nicht vor, wenn das Unternehmen in seiner Antwort auf die Mitteilung der Beschwerdepunkte jede Beteiligung an einer Zuwiderhandlung bestreitet (Urteil BPB de Eendracht/Kommission, Randnr. 326). 149 Somit hat die Kommission zu Recht die Ansicht vertreten, dass die Klägerin mit ihrer Antwort sich nicht so verhalten hat, dass eine weitere Herabsetzung der Geldbuße aufgrund ihrer Zusammenarbeit im Verwaltungsverfahren gerechtfertigt gewesen wäre. 150 Somit ist der zweite Teil des Klagegrundes zurückzuweisen. 151 Nach alledem ist nur der erste Teil des Klagegrundes begründet. 152 Unter Berücksichtigung all dieser Erwägungen stellt das Gericht somit in Ausübung seiner Befugnis zu unbeschränkter Nachprüfung fest, dass der Klägerin aufgrund ihrer Zusammenarbeit im Verwaltungsverfahren eine Herabsetzung der Geldbuße, wie sie in der angefochtenen Entscheidung vor Berücksichtigung dieser Zusammenarbeit festgesetzt worden ist, um 20 % zu gewähren ist, da dieses Unternehmen die Kommission über die Zusammenkunft in Madrid unter vergleichbaren Bedingungen wie Avesta und Usinor unterrichtet, aber im Gegensatz zu diesen jede Beteiligung an der Zuwiderhandlung bestritten hat. B - Zum Klagegrund eines Verstoßes gegen den Gleichbehandlungsgrundsatz Vorbringen der Parteien 153 Die Klägerin macht geltend, gegenüber Outokumpu diskriminiert worden zu sein, die trotz ihrer Beteiligung am Verfahren nicht einmal Adressat der angefochtenen Entscheidung gewesen sei. Es treffe zwar zu, dass Outokumpu an der Sitzung in Madrid nicht teilgenommen habe, doch sei sie über die dort geschlossene Vereinbarung unterrichtet worden und habe dementsprechend die Formel für den Legierungszuschlag angewandt (Randnr. 33 der angefochtenen Entscheidung). Dass die entscheidenden Informationen" für den Nachweis des Kartells von Outokumpu bei einer Überprüfung durch die Kommission am 17. Oktober 1996 geliefert worden seien, könnte höchstens eine Herabsetzung der gegen dieses Unternehmen festzusetzenden Geldbuße um 50 bis 75 % gemäß Abschnitt C der Mitteilung über die Zusammenarbeit rechtfertigen, nicht aber einen völligen Verzicht auf die Festsetzung einer Geldbuße. 154 Die Kommission weist darauf hin, dass Outokumpu nicht wegen ihrer Zusammenarbeit nicht in das Verfahren einbezogen worden sei, sondern weil sie an der Zusammenkunft in Madrid nicht teilgenommen habe. Jedenfalls sei der Klagegrund, der sich auf die Behandlung von Outokumpu stütze, angesichts der Rechtsprechung unerheblich (Urteil Ahlström Osakeyhtiö u. a./Kommission, Randnr. 146). Würdigung durch das Gericht 155 Nach ständiger Rechtsprechung ist der Gleichbehandlungsgrundsatz nur dann verletzt, wenn vergleichbare Sachverhalte unterschiedlich oder unterschiedliche Sachverhalte gleich behandelt werden, sofern eine Differenzierung nicht objektiv gerechtfertigt ist (Randnr. 131). 156 Nach der Rechtsprechung kann ein Unternehmen, wenn es durch sein Verhalten gegen die Wettbewerbsregeln der Gemeinschaft verstoßen hat, nicht deshalb jeder Sanktion entgehen, weil gegen einen anderen Wirtschaftsteilnehmer, mit dessen Situation das Gericht nicht befasst ist, keine Geldbuße verhängt worden ist (u. a. Urteil Ahlström Osakeyhtiö u. a./Kommission, Randnr. 197). 157 Somit ist die Rüge, dass die Kommission zu Unrecht von einer Verfolgung von Outokumpu abgesehen habe, für den vorliegenden Rechtsstreit unerheblich und daher zurückzuweisen. Zur Ausübung der Befugnisse des Gerichts zu unbeschränkter Nachprüfung 158 Das Gericht hat den ersten Teil des Klagegrundes bezüglich der Herabsetzung der Geldbuße aufgrund der Zusammenarbeit der Klägerin während des Verwaltungsverfahrens für begründet erklärt (Randnrn. 126 bis 142). Aus den bereits genannten Gründen (Randnr. 152) ist die Geldbuße der Klägerin nach Ansicht des Gerichts deshalb um 20 % herabzusetzen. 159 Nach der angefochtenen Entscheidung war der Grundbetrag der Geldbuße der Klägerin vor seiner Herabsetzung um 10 % aufgrund der Zusammenarbeit während des Verfahrens (Randnr. 101 der Entscheidung) entsprechend der Schwere und Dauer des Verstoßes auf 5,6 Millionen ECU festgesetzt und anschließend um 30 % wegen mildernder Umstände (Randnr. 84 der Entscheidung) herabgesetzt worden, d. h. der Betrag belief sich auf 3 920 000 ECU. 160 Aus den dargelegten Gründen ist dieser letztgenannte Betrag wegen der Zusammenarbeit der Klägerin während des Verfahrens um 20 % herabzusetzen, was einer Herabsetzung um 784 000 ECU entspricht. Folglich wird der Gesamtbetrag der gegen Acerinox verhängten Geldbuße auf 3 136 000 ECU festgesetzt. 161 Diese Geldbuße ist wegen der vom 1. Januar 1999 an geltenden Verordnung (EG) Nr. 1103/97 des Rates vom 17. Juni 1997 über bestimmte Vorschriften im Zusammenhang mit der Einführung des Euro (ABl. L 162, S. 1) in Euro festzusetzen. Kostenentscheidung Kosten 162 Nach Artikel 87 § 3 der Verfahrensordnung des Gerichts kann dieses die Kosten teilen oder beschließen, dass jede Partei ihre eigenen Kosten trägt, wenn jede Partei teils obsiegt, teils unterliegt. Unter den vorliegenden Umständen ist zu entscheiden, dass die Klägerin ihre eigenen Kosten sowie zwei Drittel der Kosten der Kommission trägt. Tenor Aus diesen Gründen hat DAS GERICHT (Erste Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Die gegen die Compañia española para la fabricación de aceros inoxidables SA verhängte Geldbuße wird auf 3 136 000 Euro festgesetzt. 2. Im Übrigen wird die Klage abgewiesen. 3. Die Compañia española para la fabricación de aceros inoxidables SA trägt ihre eigenen Kosten sowie zwei Drittel der Kosten der Kommission. Die Kommission trägt ein Drittel ihrer eigenen Kosten.

62007CJ0387

pt

O pedido de decisão prejudicial tem por objecto a interpretação da Directiva 75/442/CEE do Conselho, de 15 de Julho de 1975, relativa aos resíduos ( JO L 194, p. 39 ; EE 15 F1 p. 129), conforme alterada pelo Regulamento (CE) n. o 1882/2003 do Parlamento Europeu e do Conselho, de 29 de Setembro de 2003 ( JO L 284, p. 1 , a seguir «Directiva 75/442»), e da Decisão 2000/532/CE da Comissão, de 3 de Maio de 2000, que substitui a Decisão 94/3/CE, que estabelece uma lista de resíduos em conformidade com a alínea a) do artigo 1. o da Directiva 75/442/CEE do Conselho relativa aos resíduos, e a Decisão 94/904/CE do Conselho, que estabelece uma lista de resíduos perigosos em conformidade com o n. o 4 do artigo 1. o da Directiva 91/689/CEE do Conselho relativa aos resíduos perigosos ( JO L 226, p. 3 ). Este pedido foi apresentado no quadro dum recurso interposto pela MI.VER Srl (a seguir «MI.VER») e por D. Antonelli dum despacho de injunção emitido pela Provincia di Macerata na sequência dum auto lavrado em 18 de Novembro de 2005, em que se dá notícia duma infracção do artigo 15. o do Decreto legislativo n. o 22, que transpõe a Directiva 91/156/CEE relativa aos resíduos, a Directiva 91/689/CEE relativa aos resíduos perigosos e a Directiva 94/62/CE relativa a embalagens e resíduos de embalagens (Decreto legislativo n. o 22, attuazione delle direttive 91/156/CEE sui rifiuti, 91/689/CEE sui rifiuti pericolosi e 94/62/CE sugli imballaggi e sui rifiuti di imballaggio), de 5 de Fevereiro de 1997 (suplemento ordinário da GURI n. o 38, de 15 de Fevereiro de 1997), conforme alterado pelo Decreto legislativo n. o 389, de 8 de Novembro de 1997 (GURI n. o 261, de 8 de Novembro de 1997, a seguir «Decreto legislativo n. o 22/97»). Quadro jurídico Regulamentação comunitária O artigo 1. o da Directiva 75/442 dispõe o seguinte: «Para efeitos do disposto na presente directiva, entende-se por: a) Resíduo: quaisquer substâncias ou objectos abrangidos pelas categorias fixadas no anexo I de que o detentor se desfaz ou tem a intenção ou a obrigação de se desfazer. A Comissão, de acordo com o procedimento previsto no artigo 18. o , elaborará, o mais tardar em 1 de Abril de 1993, uma lista dos resíduos pertencentes às categorias constantes do anexo I. Essa lista será reanalisada periodicamente e, se necessário, revista de acordo com o mesmo procedimento; b) Produtor: qualquer pessoa cuja actividade produza resíduos (produtor inicial) e/ou qualquer pessoa que efectue operações de pré-tratamento, de mistura ou outras, que conduzam a uma alteração da natureza ou da composição desses resíduos; c) Detentor: o produtor dos resíduos ou a pessoa singular ou colectiva que tem os resíduos na sua posse; d) Gestão: a recolha, transporte, aproveitamento e eliminação dos resíduos, incluindo a fiscalização destas operações e a vigilância dos locais de descarga depois de fechados; e) Eliminação: qualquer das operações previstas no anexo II A; f) Aproveitamento: qualquer das operações previstas no anexo II B; g) Recolha: a operação de apanha, triagem e/ou mistura de resíduos com vista ao seu transporte.» O artigo 4. o da mesma directiva dispõe: «Os Estados-Membros tomarão as medidas necessárias para garantir que os resíduos sejam aproveitados ou eliminados sem pôr em perigo a saúde humana e sem utilizar processos ou métodos susceptíveis de agredir o ambiente e, nomeadamente: — sem criar riscos para a água, o ar, o solo, a fauna ou a flora, — sem causar perturbações sonoras ou por cheiros, — sem danificar os locais de interesse e a paisagem. Os Estados-Membros tomarão as medidas necessárias para proibir o abandono, a descarga e a eliminação não controlada de resíduos.» O anexo II A da Directiva 75/442 enumera as operações de eliminação, entre as quais, o armazenamento realizado antes das outras operações de eliminação, «com exclusão do armazenamento temporário, antes da recolha, no local onde esta é efectuada». No anexo II B da directiva, que recapitula as operações de aproveitamento, está prevista, com a mesma exclusão, a acumulação de materiais para serem submetidos a outras operações de aproveitamento. Pela Decisão 2000/532, a Comissão aprovou uma lista de resíduos estabelecida em conformidade com a alínea a) do artigo 1. o da Directiva 75/442 e com o n. o 4 do artigo 1. o da Directiva 91/689/CEE do Conselho, de 12 de Dezembro de 1991, relativa aos resíduos perigosos ( JO L 377, p. 20 ). Nesta lista, anexa à referida decisão, os resíduos são classificados por rubricas a que corresponde um código. A rubrica «imbalaggi in materiali misti» («misturas de embalagens») corresponde ao código 15 01 06. A mesma lista contém também a rubrica «embalagens compósitas» correspondente ao código 15 01 05. As embalagens compósitas são definidas no artigo 2. o , n. o 1, alínea a), da Decisão 2005/270/CE da Comissão, de 22 de Março de 2005, que estabelece os formulários relativos ao sistema de bases de dados nos termos da Directiva 94/62/CE do Parlamento Europeu e do Conselho relativa a embalagens e resíduos de embalagens ( JO L 86, p. 6 ), como «embalagens feitas de diferentes materiais que não podem ser separados à mão, não excedendo, qualquer deles, uma dada percentagem em peso». Legislação nacional A regulamentação comunitária relativa aos resíduos foi transposta para a ordem jurídica italiana pelo Decreto legislativo n. o 22/97. O seu artigo 6. o , n. o 1, alínea a), reproduz a definição de resíduo constante da Directiva 75/442, remetendo para o anexo A do mesmo decreto que, na sua versão original, continha um «Catálogo Europeu de Resíduos». Este foi substituído por uma lista de resíduos que, à semelhança da lista estabelecida pela Decisão 2000/532, classifica os resíduos por rubricas a que corresponde um código. A rubrica «imbalaggi in materiali misti» («misturas de embalagens») corresponde, como na Decisão 2000/532, ao código 15 01 06. O artigo 6. o , n. o 1, alínea m), do Decreto legislativo n. o 22/97 define o armazenamento temporário como a acumulação dos resíduos no lugar de produção antes da colecta. Determina as condições do armazenamento temporário, nomeadamente a duração máxima antes do aproveitamento ou da eliminação, e prevê, em especial, que este armazenamento deve ser efectuado por resíduos de natureza homogénea e respeitando as normas técnicas que se lhes referem. Os anexos B e C do Decreto legislativo n. o 22/97 enumeram, respectivamente, as operações de eliminação e as operações de aproveitamento, que incluem o armazenamento efectuado antes destas operações, com a mesma exclusão prevista na Directiva 75/442 relativa ao armazenamento temporário. O artigo 15. o do Decreto legislativo n. o 22/87 prevê que o transporte de resíduos efectuado por organismos ou empresas deve ser acompanhado dum formulário de identificação, no qual devem constar, nomeadamente, o nome e o endereço do produtor ou do detentor, a origem, o tipo e a quantidade de resíduos, a instalação de destino, a data do transporte e o percurso seguido, bem como o nome e o endereço do destinatário. O modelo do formulário de identificação contém uma rubrica destinada nomeadamente à descrição dos resíduos e à indicação do respectivo código europeu. Nos termos do artigo 20. o do Decreto legislativo n. o 22/97, as províncias têm competências de fiscalização da aplicação da legislação pertinente. O artigo 52. o deste decreto prevê coimas, designadamente para os casos de infracção do disposto no artigo 15. o do referido decreto. Litígio no processo principal e questões prejudiciais Numa operação de fiscalização realizada em 17 de Novembro de 2005, a polícia provincial de Macerata verificou que um camião, conduzido por D. Antonelli, transportava resíduos constituídos por diversos tipos de embalagens, como sacos de nylon, caixas de poliestireno, paletes e embalagens em cartão. Este transporte de resíduos era acompanhado de um formulário de identificação dos resíduos, no qual constava o código 15 01 06, correspondente às «misturas de embalagens». Considerando que este código não podia ser atribuído aos resíduos transportados, dado que se tratava de embalagens de materiais diferentes, acumulados, os agentes da fiscalização lavraram um auto de notícia duma infracção do artigo 15. o do Decreto legislativo n. o 22/87, contra, por um lado, o produtor dos resíduos e, por outro, D. Antonelli e a MI.VER, condutor do camião e transportadora dos resíduos respectivamente. No termo do processo administrativo, a Provincia di Macerata proferiu um despacho de injunção contra D. Antonelli e a MI.VER, intimando-os a pagar solidariamente o montante total de 540 euros. Em 4 de Dezembro de 2006, D. Antonelli e a MI.VER recorreram deste despacho para o Tribunale di Ancona. Neste órgão jurisdicional, os recorrentes sustentaram que o código indicado no formulário de identificação era correcto e, a título subsidiário, que a responsabilidade do eventual erro era imputável exclusivamente ao produtor dos resíduos. A Provincia di Macerata, por seu turno, sustentou que, no armazenamento temporário, os resíduos abrangidos por diferentes códigos não podem ser misturados. Doutro modo, tratar-se-ia de uma actividade de gestão, sujeita a autorização. Além disso, alegou que, supondo que essa mistura de resíduos fosse permitida, o código 15 01 06 correspondente às «misturas de embalagens» só se aplica a embalagens fabricadas duma «mistura de materiais» e não aos resíduos constituídos por embalagens de vários materiais acumuladas. Suscitando a questão de saber se o produtor de resíduos de embalagens tem obrigação de os separar por categorias, utilizando os códigos correspondentes da lista anexa à Decisão 2000/532, antes de os entregar ao seu transportador ou ao seu destinatário, o Tribunale di Ancona decidiu suspender a instância e submeter ao Tribunal de Justiça as seguintes questões prejudiciais: «1) O conceito de ‘armazenamento temporário’ previsto na Directiva 75/442 […] permite ao produtor misturar resíduos abrangidos por diversos códigos do Catálogo Europeu de Resíduos conforme previsto pela Decisão 2000/532 […]? 2) No caso de resposta afirmativa, o código […] 15 01 06, ‘misturas de embalagens’, pode ser utilizado para identificar resíduos constituídos por embalagens de materiais diversos, misturadas, ou este código identifica exclusivamente embalagens compostas de mistura de materiais ou que são compostas por componentes autónomos de materiais diferentes?» Quanto às questões prejudiciais Quanto à admissibilidade Nas suas observações escritas, a Comissão interroga-se quanto à pertinência das questões submetidas para decidir o litígio no processo principal, na medida em que estas fazem referência às obrigações do produtor de resíduos, ao passo que, por um lado, o artigo 15. o do Decreto legislativo n. o 22/97, cuja violação constitui a infracção censurada no processo principal, se refere ao transporte de resíduos e, por outro, nos termos da decisão de reenvio, só D. Antonelli e a MI.VER recorreram do despacho de injunção relativo a essa infracção, não o tendo feito o produtor dos resíduos em questão. Há que recordar, a este propósito, que a presunção de pertinência das questões apresentadas a título prejudicial pelos órgãos jurisdicionais nacionais só pode ser afastada em casos excepcionais, nomeadamente quando for manifesto que a interpretação pedida das disposições do direito comunitário referidas nessas questões não tem qualquer relação com a realidade ou com o objecto da lide principal (v., nomeadamente, acórdãos de 15 de Dezembro de 1995, Bosman, C-415/93, Colect., p. I-4921 , n. o 61, e de 7 de Junho de 2007, van der Weerd e o., C-222/05 a C-225/05, Colect., p. I-4233 , n. o 22). No caso vertente, embora a decisão de reenvio não indique as consequências jurídicas, para a solução do litígio, que podem ser extraídas das respostas que o Tribunal possa vir a dar às questões submetidas, resulta da referida decisão e das observações escritas e orais da Provincia di Macerata que esta aplicou uma coima tanto ao produtor como ao transportador dos resíduos em causa, considerando-os co-responsáveis pela infracção objecto de censura, o que D. Antonelli e a MI.VER contestam. Por conseguinte, não é evidente que a interpretação do direito comunitário pedida não tenha qualquer relação com a realidade do litígio, o que a Comissão, aliás, admitiu na audiência. Nestas condições, as duas questões submetidas pelo Tribunale di Ancona são admissíveis. Quanto ao mérito Quanto à primeira questão Com a sua primeira questão, o órgão jurisdicional de reenvio pergunta, em substância, se a Directiva 75/442 e a Decisão 2000/532 devem ser interpretadas no sentido de que o produtor de resíduos pode misturar os resíduos correspondentes a códigos diferentes da lista anexa à referida decisão durante o armazenamento temporário, antes da sua recolha, no lugar de produção, ou, pelo contrário, no sentido de que deve logo nessa fase separá-los e armazená-los separadamente utilizando para o efeito os referidos códigos. A Provincia di Macerata e o Governo italiano entendem que o conceito de armazenamento temporário implica que o produtor de resíduos deva juntá-los por categorias de acordo com os códigos da lista anexa à Decisão 2000/532 para poder armazená-los temporariamente. Observam essencialmente que resulta da jurisprudência do Tribunal de Justiça (acórdão de 5 de Outubro de 1999, Lirussi e Bizzaro, C-175/98 e C-177/98, Colect., p. I-6881 , n. o 54) que o armazenamento temporário, embora preceda a verdadeira gestão dos resíduos e, por conseguinte, não necessite de autorização, deve ser regulamentado pelos Estados-Membros, de forma a atingir os objectivos da Directiva 75/442 relativos à protecção da saúde humana e do ambiente. Ora, admitir que o produtor dos resíduos possa misturar sem autorização os resíduos classificados em códigos diferentes poderia envolver riscos e seria um obstáculo ao seu aproveitamento efectivo e completo, o que seria contrário tanto aos objectivos fixados pela referida directiva como à finalidade da codificação estabelecida pela Decisão 2000/532. A este propósito, deve observar-se que o armazenamento temporário só é mencionado nos anexos II A e II B da referida directiva, que enumeram as operações de eliminação e as operações de aproveitamento dos resíduos, respectivamente. Resulta destes anexos, nomeadamente dos pontos D 15 e R 13, que o armazenamento temporário, antes da recolha, no lugar de produção, está excluído da lista das operações qualificadas como operações de eliminação ou operações de aproveitamento pela Directiva 75/442. Deve ser definido, como recordou o Tribunal de Justiça no n. o 45 do acórdão Lirussi e Bizzaro, já referido, como a operação que precede uma operação de gestão de resíduos, na acepção do artigo 1. o , alínea d), da mesma directiva. Acresce que a Decisão 2000/532, pela qual foi adoptada a lista de resíduos estabelecida nos termos do artigo 1. o , alínea a), da Directiva 75/442 e do artigo 1. o , n. o 4, da Directiva 91/689, não impõe qualquer medida relativa ao armazenamento temporário dos resíduos, antes da sua recolha, no lugar de produção. Por conseguinte, deve concluir-se que nem a Directiva 75/442 nem a Decisão 2000/532 impõem aos Estados-Membros a obrigação de adoptarem medidas que obriguem o produtor de resíduos a separar e a armazenar separadamente os resíduos, usando para esse efeito os códigos da lista anexa à referida decisão, no armazenamento temporário, antes da sua recolha, no lugar de produção. Todavia, no acórdão Lirussi e Bizzaro, já referido, o Tribunal de Justiça declarou que as autoridades nacionais competentes são obrigadas, no que respeita às operações de armazenamento temporário, a velar pelo respeito das obrigações resultantes do artigo 4. o da Directiva 75/442, que prevê, no seu primeiro parágrafo, que os Estados-Membros tomarão as medidas necessárias para garantir que os resíduos sejam aproveitados ou eliminados sem pôr em perigo a saúde humana e sem utilizar processos ou métodos susceptíveis de agredir o ambiente. Como o Tribunal de Justiça concluiu no n. o 53 desse acórdão, na medida em que os resíduos, mesmo armazenados temporariamente, podem causar prejuízos importantes ao ambiente, há que considerar que o disposto no artigo 4. o da Directiva 75/442, que tem por fim pôr em prática o princípio da precaução, é igualmente aplicável à operação de armazenamento temporário. Porém, como o Tribunal de Justiça tem reiteradamente recordado, o artigo 4. o , primeiro parágrafo, da Directiva 75/442 não precisa o conteúdo concreto das medidas que devem ser tomadas para assegurar que os resíduos sejam eliminados sem pôr em risco a saúde humana e sem prejudicar o ambiente, mas vincula os Estados-Membros quanto aos objectivos a atingir, deixando-lhes uma margem de apreciação na avaliação da necessidade de tais medidas (v., nomeadamente, acórdãos de 9 de Novembro de 1999, Comissão/Itália, C-365/97, Colect., p. I-7773 , n. o 67; de 18 de Novembro de 2004, Comissão/Grécia, C-420/02, Colect., p. I-11175 , n. o 21, e de 26 de Abril de 2007, Comissão/Itália, C-135/05, Colect., p. I-3475 , n. o 37). Daí resulta que, apesar de a Directiva 75/442 não impor aos Estados-Membros a obrigação de adoptarem medidas específicas que obriguem o produtor de resíduos a separar e a armazenar separadamente os resíduos, utilizando para o efeito os códigos da lista anexa à Decisão 2000/532, durante o respectivo armazenamento temporário, antes da sua recolha, no lugar de produção, os Estados-Membros são obrigados a tomar essas medidas, se considerarem que as mesmas são necessárias para atingir os objectivos fixados no artigo 4. o , primeiro parágrafo, da referida directiva. Dadas as considerações precedentes, deve responder-se à primeira questão que a Directiva 75/442 e a Decisão 2000/532 não se opõem a que o produtor de resíduos misture resíduos correspondentes a códigos diferentes da lista anexa à referida decisão durante o respectivo armazenamento temporário, antes da sua recolha, no lugar de produção. Todavia, os Estados-Membros são obrigados a adoptar medidas que obriguem o produtor de resíduos a separar e a armazenar separadamente os resíduos durante o respectivo armazenamento temporário, antes da sua recolha, no lugar de produção, utilizando para o efeito os códigos da referida lista, se considerarem que tais medidas são necessárias para atingir os objectivos fixados no artigo 4. o , primeiro parágrafo, da referida directiva. Quanto à segunda questão Com a segunda questão, o órgão jurisdicional de reenvio pergunta se, em caso de resposta afirmativa à primeira questão, o código 15 01 06 da lista anexa à Decisão 2000/532, correspondente às «misturas de embalagens», pode ser utilizado para designar os resíduos constituídos por embalagens de materiais diversos, misturadas, ou se este código identifica exclusivamente embalagens compostas de «mistura de materiais». Como se observou no n. o 22 do presente acórdão, a Decisão 2000/532 não contém qualquer disposição relativa ao armazenamento temporário de resíduos, antes da sua recolha, no lugar de produção. A decisão visa simplesmente estabelecer uma nomenclatura dos resíduos, em conformidade com o artigo 1. o , alínea a), da Directiva 75/442 e com o artigo 1. o , n. o 4, da Directiva 91/689, e não cria qualquer obrigação. Apesar disso, tendo esta nomenclatura sido reproduzida na regulamentação italiana, deve responder-se à segunda questão e interpretar para tanto o conceito de «mistura de embalagens», correspondente ao código 15 01 06 da lista anexa à referida decisão, para assegurar uma interpretação uniforme desse conceito no caso de o órgão jurisdicional de reenvio vir a decidir que este se aplica no processo principal, nomeadamente em virtude da resposta dada à primeira questão (v., neste sentido, nomeadamente, acórdão de 14 de Dezembro de 2006, Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, C-217/05, Colect., p. I-11987 , n. o 20 e jurisprudência referida). Deve observar-se a este respeito que a Decisão 2000/532, que se limita a estabelecer uma nomenclatura dos resíduos, não define os conceitos correspondentes aos diferentes códigos da lista de resíduos que lhe vem anexada. Pelo contrário, a Decisão 2005/270 fornece um certo número de definições, entre as quais a de «embalagens compósitas», que é pertinente, na medida em que a Decisão 2000/532 menciona o código 15 01 05 correspondente a este tipo de embalagens. Embalagens compósitas são, assim, definidas no artigo 2. o , n. o 1, alínea a), da Decisão 2005/270 como «embalagens feitas de diferentes materiais que não podem ser separados à mão, não excedendo, qualquer deles, uma dada percentagem em peso». Dado que esta definição de embalagens compósitas corresponde àquilo que o órgão jurisdicional de reenvio qualifica como «embalagens compostas de mistura de materiais» e, dado que são atribuídos códigos diferentes na lista anexa à Decisão 2000/532 a este tipo de embalagens e à mistura de embalagens, daí se deduz que o conceito de mistura de embalagens não abrange as «embalagens compostas de mistura de materiais», mas se aplica aos resíduos constituídos por embalagens de materiais diferentes, misturadas. Por conseguinte, deve responder-se à segunda questão que, uma vez que a regulamentação nacional reproduz a lista de resíduos anexa à Decisão 2000/532, o código 15 01 06 correspondente às «misturas de embalagens» pode ser usado para designar os resíduos constituídos por embalagens de materiais diferentes, misturadas. Quanto às despesas Revestindo o processo, quanto às partes na causa principal, a natureza de incidente suscitado perante o órgão jurisdicional de reenvio, compete a este decidir quanto às despesas. As despesas efectuadas pelas outras partes para a apresentação de observações ao Tribunal de Justiça não são reembolsáveis. Pelos fundamentos expostos, o Tribunal de Justiça (Segunda Secção) declara: 1) A Directiva 75/442/CEE do Conselho, de 15 de Julho de 1975, relativa aos resíduos, conforme alterada pelo Regulamento (CE) n. o 1882/2003 do Parlamento Europeu e do Conselho, de 29 de Setembro de 2003, e a Decisão 2000/532/CE da Comissão, de 3 de Maio de 2000, que substitui a Decisão 94/3/CE, que estabelece uma lista de resíduos em conformidade com a alínea a) do artigo 1. o da Directiva 75/442/CEE do Conselho relativa aos resíduos, e a Decisão 94/904/CE do Conselho, que estabelece uma lista de resíduos perigosos em conformidade com o n. o 4 do artigo 1. o da Directiva 91/689/CEE do Conselho relativa aos resíduos perigosos, não se opõem a que o produtor de resíduos misture resíduos correspondentes a códigos diferentes da lista anexa à Decisão 2000/532 durante o respectivo armazenamento temporário, antes da sua recolha, no lugar de produção. Todavia, os Estados-Membros são obrigados a adoptar medidas que obriguem o produtor de resíduos a separar e a armazenar separadamente os resíduos durante o respectivo armazenamento temporário, antes da sua recolha, no lugar de produção, utilizando para o efeito os códigos da referida lista, se considerarem que tais medidas são necessárias para atingir os objectivos fixados no artigo 4. o , primeiro parágrafo, da Directiva 75/442, conforme alterada pelo Regulamento n. o 1882/2003. 2) Uma vez que a regulamentação nacional reproduz a lista de resíduos anexa à Decisão 2000/532, o código 15 01 06 correspondente às «misturas de embalagens» pode ser usado para designar os resíduos constituídos por embalagens de materiais diferentes, misturadas. Assinaturas ( *1 ) Língua do processo: italiano.

62004CJ0200

pl

1       Wniosek o wydanie orzeczenia w trybie prejudycjalnym dotyczy wykładni art. 26 szóstej dyrektywy Rady 77/388/EWG z dnia 17 maja 1977 r. w sprawie harmonizacji ustawodawstw państw członkowskich w odniesieniu do podatków obrotowych – wspólny system podatku od wartości dodanej: ujednolicona podstawa wymiaru podatku (Dz.U. L 145 str. 1, zwanej dalej „szóstą dyrektywą”). 2       Wniosek ten został złożony w ramach sporu pomiędzy Finanzamt Heidelberg (urzędem skarbowym w Heidelbergu, zwanym dalej „Finanzamt”) a iSt intenationale Sprach- und Studienreisen GmbH (zwaną dalej „iSt”) w przedmiocie zapłaty podatku od wartości dodanej (zwanego dalej „podatkiem VAT”) po kontroli przez właściwe służby obrotów dokonanych przez tę spółkę w ciągu lat 1995–1997. Ramy prawne Uregulowania wspólnotowe 3       Zamieszczony w tytule X dotyczącym zwolnień art. 13 szóstej dyrektywy zatytułowany „Zwolnienia na terytorium kraju” brzmi jak następuje: „A. Zwolnienia niektórych rodzajów działalności w interesie publicznym 1. Nie naruszając innych przepisów wspólnotowych, państwa członkowskie zwalniają z podatku na warunkach, które określają w celu zapewnienia prawidłowego i prostego zastosowania takich zwolnień, jak również aby zapobiec oszustwom podatkowym, unikaniu opodatkowania i nadużyciom: […] i)      edukację dzieci i młodzieży, szkolnictwo powszechne i wyższe, szkolenia zawodowe lub zmianę kwalifikacji zawodowych łącznie ze świadczeniem usług i dostawą towarów ściśle z taką działalnością związanych, dokonywane przez instytucje prawa publicznego, którym te zadania są powierzone lub przez inne organizacje określone przez zainteresowane państwa członkowskie jako mające podobne cele; […]”. 4       Tytuł XIV szóstej dyrektywy, zatytułowany „Regulacje specjalne”, zawiera art. 26 pod nazwą „Specjalny system dla biur podróży”, którego ust. 1 i 3 stanowią: „1. Państwa członkowskie zastosują podatek od wartości dodanej do działalności biur podróży, zgodnie z przepisami niniejszego artykułu w przypadkach, gdy biura te występują względem klientów w ich własnym imieniu oraz w celu zapewnienia usług turystycznych korzystają z dostaw i usług innych podatników. Przepisy niniejszego artykułu nie mają zastosowania do biur podróży, które działają wyłącznie jako pośrednicy oraz rozliczają się z podatku na podstawie art. 11 część A ust. 3 lit. c). W rozumieniu niniejszego artykułu za biura podróży uważać się będzie również organizatorów wycieczek. […] 3. Jeśli transakcje powierzone przez biuro podróży innemu podatnikowi są zawierane przez tę osobę poza terytorium Wspólnoty, usługi biura podróży są traktowane jako zwolniona od podatku działalność pośrednika w rozumieniu art. 15 pkt 14. Jeśli takie transakcje są zawierane zarówno na terenie Wspólnoty jak i poza nim, tylko ta część usługi biura podróży, która dotyczy transakcji poza terytorium Wspólnoty może podlegać zwolnieniu”. 5       Zgodnie z art. 1 dyrektywy Rady 90/314/EWG z dnia 13 czerwca 1990 r. w sprawie zorganizowanych podróży, wakacji i wycieczek (Dz.U. L 158 str. 59), jej celem jest „zbliżenie przepisów ustawowych, wykonawczych i administracyjnych państw członkowskich dotyczących imprez turystycznych sprzedawanych lub oferowanych na sprzedaż na terytorium Wspólnoty”. 6       Artykuł 2 powyższej dyrektywy definiuje imprezę turystyczną jako „wcześniej ustaloną kombinację nie mniej niż dwóch z następujących usług sprzedawanych lub oferowanych do sprzedaży w łącznej cenie, o okresie ich świadczenia dłuższym niż 24 godziny lub obejmującym nocleg: a)      transport; b)      zakwaterowanie; c)      inne usługi turystyczne nie związane z transportem lub zakwaterowaniem, stanowiące znaczącą część imprezy turystycznej”. Uregulowania krajowe 7       Właściwymi przepisami krajowymi mającymi zastosowanie do postępowania głównego są § 4 pkt 23 i § 25 Umsatzsteuergesetz (ustawy o podatku obrotowym) z 1993 r. (BGBl. 1993 I, str. 565, zwanej dalej „UstG 1993”). 8       Paragraf 4 pkt 23 tej ustawy przewiduje, że od podatku zwolnione są zapewnienie zakwaterowania, wyżywienia i usługi o charakterze standardowym świadczone przez osoby lub instytucje, jeżeli przyjmują one u siebie głównie młodzież w celach wychowawczych, edukacyjnych, kontynuacji kształcenia lub pielęgnacji niemowląt, o ile usługi te są świadczone na rzecz młodzieży lub osób zapewniających wychowanie, edukację, dalsze kształcenie lub pielęgnację. 9       Paragraf 25 UstG 1993 dotyczący opodatkowania usług turystycznych przewiduje: „1.       Poniższe przepisy mają zastosowanie do świadczonych przez przedsiębiorcę usług turystycznych, które nie są przeznaczone dla przedsiębiorstwa usługobiorcy, o ile przedsiębiorca występuje wówczas wobec usługobiorcy we własnym imieniu i korzysta z usług turystycznych osób trzecich. Usługę przedsiębiorcy uważa się za odrębną usługę. Jeżeli w ramach jednej podróży przedsiębiorca świadczy na rzecz usługobiorcy więcej usług tego rodzaju, uważa się je za jednolitą odrębną usługę. Miejsce odrębnej usługi określa się na podstawie § 3a ust. 1. Usługami turystycznymi osób trzecich są dostawy i inne świadczenia osób trzecich, z których podróżni korzystają bezpośrednio. 2.       Odrębna usługa jest zwolniona od podatku, o ile dotyczące jej usługi turystyczne osób trzecich są wykonywane na obszarze państwa trzeciego […]. 3.       Wartość odrębnej usługi oblicza się na podstawie różnicy pomiędzy kwotą zapłaconą przez usługobiorcę w celu otrzymania usługi a kwotą zapłaconą przez przedsiębiorcę za usługi turystyczne osób trzecich […]. 4.       Z zastrzeżeniem § 15 ust. 1 przedsiębiorca nie jest uprawniony do odliczenia kwot podatku, na które wystawiono mu oddzielną fakturę z tytułu usług turystycznych osób trzecich. W pozostałym zakresie ma zastosowanie § 15 […]”. Postępowanie przed sądem krajowym i pytanie prejudycjalne 10     ISt jest spółką z ograniczoną odpowiedzialnością prawa niemieckiego. W ramach swojej działalności oferuje ona swoim klientom między innymi programy zwane „High‑School” i „College”. 11     Program „High‑School” jest skierowany do uczniów w wieku 15–18 lat, którzy chcieliby przez okres trzech, pięciu lub dziesięciu miesięcy uczęszczać do „high school” lub podobnej szkoły za granicą, w szczególności w krajach anglosaskich. Kandydaci, którzy zamierzają uczestniczyć w takim programie, zgłaszają swoją kandydaturę do iSt, która po rozmowie z nimi decyduje o ich przyjęciu. ISt zobowiązuje się zapewnić wybranym osobom miejsce w wybranej „high school” jako uczniom. 12     Z postanowienia odsyłającego wynika, że gdy program „High‑School” jest realizowany w Stanach Zjednoczonych, to podczas pobytu uczeń jest przyjmowany przez rodzinę goszczącą, która jest wybierana przy współpracy lokalnej organizacji stowarzyszonej pracującej z iSt. Osoba wyznaczona przez tę organizację jest do dyspozycji ucznia jako partner do kontaktu w miejscowości, gdzie znajduje się „high school” i miejsce zamieszkania rodziny goszczącej. Za pośrednictwem tej organizacji uczeń może, razem z innymi uczniami uczestniczącymi w wymianie szkolnej, odbyć wycieczkę objazdową autobusem lub samolotem w celu zwiedzenia państwa goszczącego. 13     Impreza turystyczna oferowana przez iSt na tych warunkach obejmuje przelot tam i z powrotem z Frankfurtu nad Menem do Stanów Zjednoczonych z przewodnikiem, połączenia lotnicze na terytorium Niemiec, połączenia lotnicze na terytorium Stanów Zjednoczonych do miejsca przeznaczenia i z powrotem, zakwaterowanie i wyżywienie u rodziny goszczącej, naukę w wybranej „high school”, opiekę organizacji stowarzyszonej i jej lokalnych współpracowników podczas pobytu, spotkanie i materiał przygotowawczy oraz ubezpieczenie na wypadek odwołania podróży. 14     W odniesieniu do programu „College”, skierowanego do studentów i maturzystów, do organizacji stowarzyszonej, która z funduszy otrzymanych od iSt za swoje usługi opłaca czesne w wybranym „college’u”, należy zapewnienie uczestnikom miejsca w „college’u” na okres od jednego do trzech trymestrów. Uczestnicy, którzy sami rezerwują przeloty, nie otrzymują wyżywienia i zakwaterowania w rodzinach goszczących, lecz w wybranym „college’u”. 15     Po zakwalifikowaniu najpierw czynności zrealizowanych przez iSt jako „usług turystycznych” w rozumieniu § 25 UStG 1993, Finanzamt ocenił następnie, że w rzeczywistości były to usługi w celach wychowawczych lub edukacyjnych, które powinny być zwolnione od podatku na podstawie § 4 pkt 23 tej ustawy. Z powodu zakwalifikowania dostarczonych usług jako czynności zwolnionych od podatku, dla których nie jest możliwe żadne odliczenie pobranego podatku VAT, Finanzamt określił w niższej wysokości nadpłatę podatku VAT zadeklarowaną przez tę spółkę za lata 1995–1997. 16     ISt wniosła odwołanie od tej decyzji do właściwego Finanzgericht (sądu finansowego), żądając określenia kwoty podatku naliczonego za te trzy lata w wyższej wysokości. W swoim rozstrzygnięciu Finanzgericht uwzględnił żądanie iSt uznawszy, że wykonane usługi są usługami turystycznymi w rozumieniu § 25 UStG 1993 oraz że § 4 ust.  23 tej ustawy nie miał zastosowania. 17     Finanzamt wniósł „rewizję” do Bundesfinanzhof (federalnego trybunału finansowego), który postanowił zawiesić postępowanie i zwrócić się do Trybunału z następującym pytaniem prejudycjalnym: „Czy specjalny system dla biur podróży ustanowiony w art. 26 dyrektywy 77/388 […] stosuje się również do działalności organizatora programów zwanych „High‑School” i „College” obejmujących pobyt za granicą trwający od trzech do dziesięciu miesięcy, które organizator ten oferuje uczestnikom we własnym imieniu, a w celu ich realizacji korzysta ze świadczeń innych podatników?”. W przedmiocie pytania prejudycjalnego 18     Pytaniem swoim sąd krajowy zasadniczo zamierza ustalić, czy przesłanki zastosowania art. 26 ust. 1 szóstej dyrektywy są spełnione w przypadku podmiotu gospodarczego, który za zapłatą ceny ryczałtowej oferuje klientom programy zwane „High‑School” i „College” obejmujące między innymi pobyt za granicą w celach nauki języka przez okres od trzech do dziesięciu miesięcy. 19     Aby udzielić odpowiedzi na zadane pytanie, należy zbadać, czy spółka, taka jak iSt, działa we własnym imieniu, czy można ją zakwalifikować jako podmiot gospodarczy, który jest objęty specjalnym systemem dla biur podróży, i czy do celów swoich czynności korzysta z dostaw i usług innych podatników. 20     Po pierwsze, według orzecznictwa do sądu krajowego, przed którym zawisły jest spór w przedmiocie stosowania art. 26 szóstej dyrektywy, należy badanie, czy przesłanka ta jest spełniona, przy uwzględnieniu wszystkich okoliczności faktycznych, a w szczególności charakteru zobowiązań umownych danego podmiotu gospodarczego wobec jego klientów (zob. w tym kontekście wyrok z dnia 12 listopada 1992 r. w sprawie C‑163/91 Van Ginkel, Rec. str. I‑5723, pkt 21). Jak zresztą wynika z postanowienia odsyłającego, bezspornym jest, iż co do zasady skarżąca nie działa jako pełnomocnik w ramach czynności, których głównie dotyczy to postanowienie. 21     Po drugie, w kwestii przymiotu „podmiotu gospodarczego” w rozumieniu art. 26 szóstej dyrektywy należy wspomnieć, iż według orzecznictwa usługi świadczone przez biura podróży i organizatorów wycieczek turystycznych charakteryzują się tym, że na ogół składają się z wielu świadczeń, w szczególności z zakresu transportu i zakwaterowania, które są realizowane częściowo na terytorium państwa członkowskiego, gdzie biuro podróży ma swoją siedzibę lub stałe miejsce prowadzenia działalności, a częściowo poza nim. Stosowanie ogólnych przepisów prawa wspólnotowego dotyczących miejsca opodatkowania, podstawy opodatkowania i odliczeń od podatku, z uwagi na wielość i lokalizację świadczonych usług napotykałoby u tych przedsiębiorców trudności praktyczne, które utrudniałyby im wykonywanie działalności. Aby dostosować właściwe przepisy do szczególnego charakteru tej działalności, ustawodawca wspólnotowy w art. 26 ust. 2, 3 i 4 szóstej dyrektywy wprowadził specjalny system podatku VAT (zob. wyroki: ww. w sprawie Van Ginkel, pkt 13–15, z dnia 22 października 1998 r. w sprawie C‑308/96 i C‑94/97 Madgett i Baldwin, Rec. str. I‑6229, pkt 18, oraz z dnia 19 czerwca 2003 r. w sprawie C‑149/01 First Choice Holidays, Rec. str. I‑6289, pkt 23 i 24). 22     W tej kwestii Trybunał orzekł, że podstawy, na których opiera się specjalny system dotyczący biur podróży i organizatorów wycieczek turystycznych, dotyczą także przypadku, w którym podmiot gospodarczy nie jest biurem podróży ani organizatorem wycieczek turystycznych w ogólnym znaczeniu tych pojęć, lecz dokonuje takich samych czynności w ramach innej działalności. Wykładnia zastrzegająca stosowanie art. 26 szóstej dyrektywy jedynie do tych podmiotów gospodarczych, które są biurami podróży lub organizatorami wycieczek turystycznych w znaczeniu ogólnym, miałaby taki skutek, że identyczne świadczenia podlegałyby różnym przepisom w zależności od formalnej kwalifikacji podmiotu gospodarczego (ww. wyrok w sprawie Madgett i Baldwin, pkt 20 i 21). 23     W postępowaniu głównym bezsporne jest, że iSt nie jest ani biurem podróży, ani organizatorem wycieczek turystycznych w ogólnym znaczeniu tych pojęć. Należy jednakże ustalić, czy spółka ta dokonuje czynności identycznych jak takie biuro lub organizator. 24     Należy stwierdzić, że w ramach działalności dotyczącej programów „High‑School” i „College” iSt dokonuje czynności identycznych bądź co najmniej podobnych do czynności biura podróży lub organizatora wycieczek turystycznych. Oferuje ona świadczenie usług związanych z transportem lotniczym swoich klientów lub ich pobytem w kraju docelowym oraz w celu wykonania usług zwykle związanych z tym rodzajem działalności powierza je innym podatnikom w rozumieniu art. 26 szóstej dyrektywy, tj. lokalnej organizacji stowarzyszonej i spółkom lotniczym. 25     W tych okolicznościach należy ustalić, czy w zakresie czynności dokonanych przez iSt, w ramach których spółka ta korzysta z dostaw i usług innych podatników, podlega ona opodatkowaniu podatkiem VAT zgodnie z art. 26 szóstej dyrektywy. 26     W tym kontekście nie jest wykluczone, że podmioty gospodarcze świadczące usługi stale związane z podróżami są zmuszone do korzystania z usług turystycznych osób trzecich, które w porównaniu z innymi świadczeniami tych podmiotów obejmują mniej istotną część ceny ryczałtowej. Te usługi osób trzecich nie stanowią więc dla klienteli celu samego w sobie, lecz tylko środek do skorzystania w lepszych warunkach z usługi głównej tego podmiotu (zob. w tym zakresie ww. wyrok w sprawie Madgett i Baldwin, pkt 24). 27     Należy stwierdzić, że w tych warunkach świadczenia osób trzecich pozostają czysto pomocnicze w stosunku do właściwych świadczeń i nie ma powodu do opodatkowania podmiotu gospodarczego zgodnie z art. 26 szóstej dyrektywy (ww. wyrok w sprawie Madgett i Baldwin, pkt 25). 28     W tym względzie należy zauważyć, że jeżeli podmiot gospodarczy, taki jak iSt, oprócz usług związanych z wychowaniem i edukacją językową klientów stale oferuje swoim klientom usługi turystyczne, których realizacja nie może pozostać bez widocznego wpływu na stosowaną cenę ryczałtową, jak transport do kraju docelowego lub pobyt w nim, wówczas świadczenia te nie mogą być traktowane tak samo jak świadczenie usług czysto pomocniczych. Jak bowiem wynika z postanowienia odsyłającego, sporne świadczenia nie stanowią jedynie marginalnej części w porównaniu z kwotą odpowiadającą usłudze związanej z wychowaniem i edukacją językową, którą iSt oferuje swoim klientom. 29     W tych okolicznościach art. 26 szóstej dyrektywy należy interpretować w ten sposób, że ma on zastosowanie do podmiotu gospodarczego, takiego jak iSt, który za zapłatą ceny ryczałtowej oprócz usług związanych z wychowaniem i edukacją językową klientów stale oferuje im usługi świadczone przez innych podatników, takie jak transport do kraju docelowego lub pobyt w nim. 30     To zastosowanie jest jednakże kwestionowane przez niektóre państwa członkowskie, które przedłożyły Trybunałowi uwagi na piśmie, z tego względu, że czynności dokonane przez iSt w żaden sposób nie należą do czynności objętych tym artykułem. 31     Po pierwsze, rząd niemiecki kwestionuje to zastosowanie art. 26 szóstej dyrektywy, ponieważ według orzecznictwa Trybunału nie stanowią podróży w rozumieniu dyrektywy 90/314 podróże polegające na wymianie szkolnej w przybliżeniu semestralnej lub rocznej, których celem jest uczęszczanie przez ucznia do szkoły w kraju goszczącym w celu poznania jego mieszkańców i kultury i podczas których uczeń ma zapewniony bezpłatny pobyt u rodziny goszczącej, jakby był jej członkiem (wyrok z dnia 11 lutego 1999 r. w sprawie C‑237/97 AFS Intercultural Programs Finland, Rec. str. I‑825, pkt 34). Rząd cypryjski dodaje do powyższego, że uwzględniając ogólny charakter czynności dokonywanych przez iSt, oferowane świadczenie główne polega na możliwości edukacji językowej, oraz że świadczenie to nie należy do stałych usług turystycznych w rozumieniu art. 26 szóstej dyrektywy. 32     W swoich argumentach rządy niemiecki i cypryjski w istocie twierdzą, że pobyt językowy oferowany przez iSt w ramach programów „High‑School” i „College” nie wchodzi w zakres pojęcia „podróży” w rozumieniu art. 26 szóstej dyrektywy. 33     W tym względzie należy nie tylko stwierdzić, że ocena Trybunału w wyroku w sprawie AFS Intercultural Programs Finland nie dotyczy pytania o zastosowanie szóstej dyrektywy, ale również, że ustalenia zawarte w tym wyroku nie mają żadnego wpływu na stosowanie art. 26 tej dyrektywy. 34     Artykuł ten nie zawiera wprawdzie definicji pojęcia podróży, jednakże dla jego zastosowania nie jest konieczne uprzednie wyszczególnienie elementów składowych podróży. Przepis ten znajduje bowiem zastosowanie pod warunkiem, że dany przedsiębiorca posiada przymiot podmiotu gospodarczego w rozumieniu specjalnego systemu dla biur podróży, że występuje we własnym imieniu oraz że dla celów swoich czynności korzysta z dostaw i usług innych podatników. W szczególności w przypadku czynności, w zakresie których podmiot gospodarczy podlega opodatkowaniu na podstawie art. 26 szóstej dyrektywy, jedynym właściwym kryterium zastosowania tego artykułu jest to, które odnosi się to pomocniczego charakteru usługi turystycznej bądź jego braku. 35     Ponadto gdyby postąpić zgodnie z uwagami przedłożonymi w tym zakresie w szczególności przez rząd niemiecki, art. 26 szóstej dyrektywy miałby zastosowanie według kryterium celu oferowanej podróży oraz czasu trwania pobytu w kraju docelowym. Taka wykładnia skutkowałaby ustanowieniem dodatkowej przesłanki ewentualnego zastosowania tego artykułu. 36     Nic nie przemawia za tym, że ustawodawca wspólnotowy zamierzał ograniczyć zakres stosowania art. 26 szóstej dyrektywy w zależności od łącznego lub rozłącznego wystąpienia dwóch czynników, a mianowicie celu podróży i czasu trwania pobytu w kraju docelowym. Odmienny wniosek w tej kwestii wiązałby się z ryzykiem wyraźnego ograniczenia zakresu tego artykułu i byłby niezgodny z wprowadzonym przezeń specjalnym systemem. 37     Co więcej, jest oczywiste, że taka przesłanka dodatkowa stosowania art. 26 szóstej dyrektywy mogłaby spowodować zróżnicowanie pomiędzy podmiotami gospodarczymi w zależności od celu oferowanego przez nich pobytu w kraju docelowym oraz bezsprzecznie prowadziłaby do zakłócenia konkurencji pomiędzy zainteresowanymi podmiotami i naruszałaby jednolite stosowanie tej dyrektywy. 38     Po drugie, rząd niemiecki stoi na stanowisku, że art. 26 szóstej dyrektywy nie może mieć zastosowania w postępowaniu głównym, ponieważ czynności dokonywane przez iSt, polegające na wychowaniu i edukacji językowej jej klientów, należą do czynności zwolnionych od podatku na postawie § 4 ust. 23 UstG 1993. Rząd ten twierdzi w istocie, że w przypadku gdyby dokonane czynności ratione materiae odpowiadały jednemu ze zwolnień od podatku przewidzianemu w tej dyrektywie, a w szczególności w art. 13 część A ust. 1 lit. i), specjalny system opodatkowania w rozumieniu art. 26 nie miałby zastosowania. 39     Nic tu nie wskazuje, by można było uznać, że zastosowanie art. 26 zależy od takiego warunku. Należy przypomnieć, iż w przypadku czynności dotyczących dostaw i usług osób trzecich, w zakresie których podmiot gospodarczy podlega opodatkowaniu na podstawie tego artykułu, jedynym właściwym kryterium jest to, które odnosi się to pomocniczego charakteru usługi turystycznej bądź jego braku. 40     Należy zresztą przypomnieć, że system wprowadzony przez art. 26 szóstej dyrektywy, który służy dostosowaniu reguł w dziedzinie podatku VAT mających zastosowanie do biur podróży i podmiotów świadczących identyczne lub podobne usługi jak biura podróży, jest specjalnym systemem podatkowym, a nie specjalnym systemem zwolnień dotyczącym określonej działalności wykonywanej przez te podmioty. 41     W tych okolicznościach argument podniesiony w niniejszej sprawie przez rząd niemiecki jest pozbawiony znaczenia, a zatem nie może uzasadniać niezastosowania art. 26 szóstej dyrektywy w postępowaniu głównym. 42     Stwierdzenie to nie oznacza jednakże, że z systemu zwolnień przewidzianego w tytule X szóstej dyrektywy nie można wysnuć żadnego argumentu, jeśli się rozważa ewentualne zastosowanie art. 26. 43     Należy wspomnieć w tym zakresie, że art. 26 ust. 3 przewiduje, iż jeśli czynności powierzone przez biuro podróży innemu podatnikowi są dokonywane przez tę osobę poza terytorium Wspólnoty, usługi biura podróży są traktowane jako zwolniona od podatku działalność pośrednika w rozumieniu art. 15 pkt 14 szóstej dyrektywy. Wynika z powyższego, że ustawodawca wspólnotowy nie wykluczył możliwości stosowania przepisów systemu zwolnień od podatku VAT przewidzianego w tej dyrektywie w ramach czynności dokonanych na podstawie jej art. 26. 44     Z art. 26 ust. 3 szóstej dyrektywy nie można jednak wywnioskować żadnego argumentu na poparcie tezy, iż przewidziany w niej specjalny system dla biur podróży nie ma zastosowania do niniejszego przypadku, ponieważ czynności dokonywane przez iSt są zwolnione od podatku z uwagi na ich przedmiot lub charakter. Zgodnie bowiem z art. 26 ust. 3 szóstej dyrektywy właściwym kryterium dla oceny, czy czynność może być zwolniona od podatku VAT na podstawie tego przepisu, nie jest przedmiot lub charakter zawartej czynności, jak twierdzi rząd niemiecki, lecz miejsce świadczenia usługi. 45     Nawet gdyby czynności dokonywane przez iSt dotyczące wychowania i edukacji językowej jej klientów należały do czynności zwolnionych od podatku na mocy art. 13 część A ust. 1 lit. i) szóstej dyrektywy, przepis ten nie mógłby mieć zastosowania, ponieważ z postanowienia odsyłającego wynika, że iSt jest spółką handlową, a nie instytucją prawa publicznego lub podobną organizacją, do których odnosi się powyższy przepis. Jego zastosowanie do spółki takiej jak iSt skutkowałoby rozszerzającą wykładnią systemu zwolnień przewidzianego przez tę dyrektywę. 46     Należy przypomnieć, że według utrwalonego orzecznictwa pojęcia używane do oznaczenia zwolnień, o których mowa w art. 13 szóstej dyrektywy, należy interpretować ściśle (zob. w szczególności wyrok z dnia 3 marca 2005 r. w sprawie C‑472/03 Arthur Andersen, Rec. str. I‑1719, pkt 24 oraz wskazane tam orzecznictwo). 47     Wynika z tego, że argument podniesiony w niniejszym przypadku przez rząd niemiecki w każdym razie należy oddalić. 48     Z całości powyższych rozważań wynika, że na zadane pytanie należy udzielić odpowiedzi, iż art. 26 szóstej dyrektywy powinien być interpretowany w ten sposób, że ma on zastosowanie do podmiotu gospodarczego, który oferuje takie usługi jak programy „High‑School” i „College” polegające na organizacji wyjazdów językowych i studiów zagranicznych oraz który za zapłatą ceny ryczałtowej we własnym imieniu oferuje swoim klientom pobyt za granicą przez okres od trzech do dziesięciu miesięcy i w tym celu powierza świadczenie usług innym podatnikom. W przedmiocie kosztów 49     Dla stron postępowania przed sądem krajowym niniejsze postępowanie ma charakter incydentalny, dotyczy bowiem kwestii podniesionej przed tym sądem; do niego zatem należy rozstrzygnięcie o kosztach. Koszty poniesione w związku z przedstawieniem uwag Trybunałowi, inne niż poniesione przez strony postępowania przed sądem krajowym, nie podlegają zwrotowi. Z powyższych względów Trybunał (druga izba) orzeka, co następuje: Artykuł 26 szóstej dyrektywy Rady 77/388/EWG z dnia 17 maja 1977 r. w sprawie harmonizacji ustawodawstw państw członkowskich w odniesieniu do podatków obrotowych – wspólny system podatku od wartości dodanej: ujednolicona podstawa wymiaru podatku należy interpretować w ten sposób, że ma on zastosowanie do podmiotu gospodarczego, który oferuje usługi takie jak programy „High‑School” i „College” polegające na organizacji wyjazdów językowych i studiów zagranicznych oraz który za zapłatą ceny ryczałtowej we własnym imieniu zapewnia swoim klientom pobyt za granicą przez okres od trzech do dziesięciu miesięcy i w tym celu powierza świadczenie usług innym podatnikom. Podpisy * Język postępowania: niemiecki.

61998CJ0046

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 65 Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του Κανονισμού Διαδικασίας, το οποίο εφαρμόζεται στη διαδικασία που έχει ως αντικείμενο αναίρεση δυνάμει του άρθρου 118, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα έξοδα, εφόσον υπήρχε σχετικό αίτημα. Δεδομένου ότι το Συμβούλιο ζήτησε να καταδικαστεί η αναιρεσείουσα στα δικαστικά έξοδα και δεδομένου ότι η αναιρεσείουσα ηττήθηκε, αυτή πρέπει να καταδικαστεί στα έξοδα της δίκης. Η Επιτροπή φέρει τα δικά της έξοδα. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (έκτο τμήμα) αποφασίζει: 1) Απορρίπτει την αίτηση αναιρέσεως. 2) Καταδικάζει την European Fertilizer Manufacturers Association (EFMA) στα δικαστικά έξοδα. 3) Η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων φέρει τα δικά της δικαστικά έξοδα.

62007TJ0006

ro

Acțiune introdusă împotriva Deciziei Camerei a patra de recurs a OAPI din 25 octombrie 2006 (cauza R 146/2006‑4) privind o procedură de opoziție între Galderma SA și domnul Tihomir Lelas. Date privind cauza Solicitantul mărcii comunitare: Tihomir Lelas Marca comunitară vizată: Marca verbală Nanolat pentru produse din clasele 1, 3 și 5 – cererea nr. 3088986 Titularul mărcii sau al semnului invocat în sprijinul opoziției: Galderma SA Marca sau semnul invocat în sprijinul opoziției: Marca verbală germană TANNOLACT pentru produse din clasa 5 Decizia diviziei de opoziție: Respinge opoziția Decizia camerei de recurs: Respinge recursul Dispozitivul 1) Respinge acțiunea. 2) Obligă Galderma SA la plata cheltuielilor de judecată.

62004TJ0226

sl

Predlog za delno razglasitev ničnosti Uredbe Komisije (ES) št. 316/2004 z dne 20. februarja 2004 o spremembi Uredbe (ES) št. 753/2002 o določitvi nekaterih pravil za izvajanje Uredbe Sveta (ES) št. 1493/1999 glede opisa, poimenovanja, predstavitve in zaščite nekaterih proizvodov iz vinskega sektorja (UL L 55, str. 16) v delu, v katerem spreminja člene 24, 36 in 37 Uredbe Komisije (ES) št. 753/2002 z dne 29. aprila 2002 (UL L 118, str. 1) v delu, ki se nanaša na zaščito tradicionalnih imen. Izrek 1) Tožba se zavrne. 2) Italijanski republiki se naloži plačilo stroškov.

62004TJ0432

pl

1. Urzędnicy – Awans – Porównanie osiągnięć (regulamin pracowniczy urzędników, art. 43, art. 45 ust. 1) 2. Urzędnicy – Awans – Porównanie osiągnięć (regulamin pracowniczy urzędników, art. 45 ust. 1) 3. Urzędnicy – Awans – Obietnica (regulamin pracowniczy urzędników, art. 45 ust. 1) 1. Również w ramach systemu awansowania takiego jak ustanowiony w przyjętych przez Komisję ogólnych przepisach wykonawczych do art. 43 i 45 regulaminu pracowniczego, zgodnie z którymi podstawowe znaczenie dla awansu ma liczba punktów zgromadzonych przez urzędników przedstawionych do awansu, okoliczność, że przyznawanie niektórych punktów awansu należy do kompetencji dyrektorów generalnych lub dyrektorów, nie jest sama w sobie niezgodna z wymogiem poszerzonego badania osiągnięć urzędników przedstawionych do awansu w instytucji, zgodnie z zasadą równego traktowania urzędników i ekspektatywy rozwoju kariery zawodowej. Ich zaangażowanie w postępowanie w sprawie awansu, po pierwsze, pozwala bowiem wziąć pod uwagę specyfikę danej dyrekcji generalnej lub dyrekcji, którą znają poprzez konsultacje na poziomie przełożonych wysokiego szczebla, a także spojrzeć z jednolitej perspektywy na sprawozdania z przebiegu kariery zawodowej różnych urzędników przedstawionych do awansu, sporządzone przez różnych oceniających. Po drugie, z uwagi na znaczną liczbę urzędników przedstawionych do awansu do danej grupy zaszeregowania, taki system, w którym ocena osiągnięć urzędników dokonywana na różnych poziomach hierarchii wyrażona jest w punktach awansu, zapewnia organowi powołującemu dostęp do porównywalnych źródeł informacji i samych informacji na temat osiągnięć urzędników przedstawionych do awansu. Tym samym stanowi to odpowiedź na wymóg starannego i bezstronnego porównania kandydatur w interesie służby i zgodnie z zasadą równego traktowania. Bardziej konkretnie – sposób przyznawania punktów pierwszeństwa pozostających w dyspozycji dyrekcji generalnych w celu wynagradzania w ramach awansu urzędników wyróżniających się ze względu na swoje osiągnięcia w danej dyrekcji generalnej nie może być uznany za niezgodny z wymogiem poszerzonego badania osiągnięć w rozumieniu art. 45 regulaminu pracowniczego i zasadą równego traktowania. Ocena tych aspektów osiągnięć urzędników przedstawionych do awansu musi być bowiem dokonywana w odniesieniu do urzędników tej samej dyrekcji generalnej, a wymóg poszerzonego badania osiągnięć spełniony zostaje na etapie porównania przez organ powołujący całkowitej liczby punktów zgromadzonych przez urzędników przedstawionych do awansu, niezależnie od tego, w jakiej dyrekcji generalnej są zatrudnieni. W tych warunkach okoliczność, że liczba punktów pierwszeństwa pozostających w dyspozycji dyrekcji generalnych jest zależna od liczby urzędników przedstawionych w niej do awansu, służy uniknięciu inflacyjnego wzrostu punktów pierwszeństwa przyznawanych przez każdą dyrekcję generalną i zapewnia w ten sposób porównywalność punktów awansu, a także równe traktowanie urzędników zatrudnionych w różnych dyrekcjach generalnych. Co zaś się tyczy argumentu, że ze względu na szczególne cechy danej dyrekcji generalnej zwykłe zastosowanie kwot punktów pierwszeństwa uniemożliwiłoby odpowiednie wynagrodzenie osiągnięć urzędników przedstawionych do awansu – organ powołujący w ramach swoich uprawnień decyzyjnych w zakresie awansów musiałby zapewnić przestrzeganie art. 45 regulaminu pracowniczego i zasady równego traktowania, a środkiem odpowiednim do tego celu byłoby przyjęcie nieokreślonej liczby punktów pierwszeństwa poza kwotą w efekcie skarg wniesionych przez zainteresowanych urzędników. Jeśli chodzi o system średniej docelowej zalecanej oceniającym przy rozdzielaniu punktów za osiągnięcia na podstawie uwag i ocen w sprawozdaniu z przebiegu kariery to jakkolwiek prawdą jest, że w efekcie jego stosowanie prowadzi do porównywania tych sprawozdań w pierwszym rzędzie w ramach dyrekcji generalnej i dopiero w drugiej kolejności porównywana jest całkowita liczba zgromadzonych punktów awansu ogólnie w Komisji, to jednak taki system nie podlega krytyce, gdyż realizuje on uzasadniony cel, którym jest wyeliminowanie subiektywizmu ocen dokonywanych przez różnych oceniających, a w konsekwencji służy on zapewnieniu lepszej porównywalności sprawozdań urzędników, którzy są zatrudnieni w różnych dyrekcjach generalnych. W takim ujęciu nie można traktować go jako niezgodnego z wymogiem poszerzonego badania osiągnięć. W konsekwencji, jeśli badanie porównawcze sprawozdań z przebiegu kariery zawodowej na poziomie Komisji miałoby zostać zafałszowane w sposób sprzeczny z art. 45 regulaminu pracowniczego i zasadą równego traktowania przez rygorystyczne stosowanie średniej docelowej w przypadku dyrekcji generalnych, które liczą niewielu urzędników przedstawionych do awansu do danej grupy zaszeregowania i które w efekcie nie stanowią reprezentatywnej próbki odzwierciedlającej najszerzej obserwowane sytuacje, ogólne przepisy wykonawcze do art. 45 regulaminu pracowniczego przyjęte przez tę instytucję pozwalają, aby organ powołujący rozstrzygający w przedmiocie bezskutecznych odwołań złożonych przez urzędników, jak również komitet ds. awansu, który może uchylić w wyjątkowych sytuacjach obniżenie kwot punktów awansu w dyrekcji generalnej, która przekroczyła średnią docelową, wzięły pod uwagę powstałą szczególną sytuację i zapewniły, by ocena reprezentatywna osiągnięć urzędników z danej grupy zaszeregowania w dyrekcji generalnej, w postaci punktów za zasługi, nie odbiła się w nieuzasadniony sposób na sytuacji osobistej urzędników przedstawionych do awansu w zakresie liczby punktów pierwszeństwa przyznawanych każdej dyrekcji generalnej. (zob. pkt 56, 59?61, 63?68, 71, 72, 74?77) Odesłanie: Sąd Pierwszej Instancji: sprawa T‑53/91 Mergen przeciwko Komisji, 10 lipca 1992 r., Rec. str. II‑2041, pkt 36; sprawa T‑557/93 Rasmussen przeciwko Komisji, 13 lipca 1995 r., RecFP str. I‑A‑195, II‑603, pkt 22; sprawa T‑234/97 Rasmussen przeciwko Komisji, 16 września 1998 r., RecFP str. I‑A‑507, II‑1533, pkt 24; sprawa T‑187/98 Cubero Vermurie przeciwko Komisji, 3 października 2000 r., RecFP str. I‑A‑195, II‑885, pkt 61; sprawa T‑22/99 Rose przeciwko Komisji, 22 lutego 2000 r., RecFP str. I‑A‑27, II‑115, pkt 57; sprawa T‑233/01 Callebaut przeciwko Komisji, 9 lipca 2002 r., RecFP str. I‑A‑115, II‑625, pkt 46; sprawy połączone od T‑188/01 do T‑190/01 Tsarnavas przeciwko Komisji, 19 marca 2003 r., RecFP str. I‑A‑95, II‑495, pkt 121; sprawa T‑132/03 Casini przeciwko Komisji, 15 września 2005 r., Zb.Orz.SP str. I‑A‑253, II‑1169, pkt 53 i przytoczone tam orzecznictwo 2. Przepisy przejściowe wprowadzone przez przyjęte przez Komisję ogólne przepisy wykonawcze do art. 45 regulaminu pracowniczego, które zezwalają dyrekcjom generalnym na przyznanie w ramach postępowania w sprawie awansu za 2003 r. nawet do czterech specjalnych, dodatkowych punktów pierwszeństwa, aby uwzględnić urzędników przedstawionych do awansu w ramach postępowania wcześniejszego, którzy jednak nie zostali awansowani, w granicach 150% możliwych awansów w ramach tego postępowania, nie są sprzeczne z art. 45 regulaminu pracowniczego. Przyznawanie punktów tego rodzaju, które nie są obowiązkowe ani też nie prowadzą automatycznie do awansu, ma na celu zapewnienie stopniowego przejścia od jednego do innego systemu awansowania i stanowi adekwatny sposób uwzględnienia okoliczności, że w stosunku do tych urzędników, w ramach wcześniejszego postępowania, były już wystosowane wnioski o awans oraz uwzględnienia ograniczeń budżetowych w zakresie dostępnych stanowisk w ramach postępowania za 2003 r. Przepisy te nie naruszają również zasady równego traktowania. Skoro bowiem specjalne dodatkowe punkty pierwszeństwa mają na celu wynagrodzenie urzędników o szczególnych osiągnięciach w danej dyrekcji generalnej ze względu na ich przeszłe osiągnięcia, które jednak nie dały im awansu, to sytuacja tych urzędników nie jest porównywalna do sytuacji innych urzędników, którzy nie zostali zgłoszeni do awansu w ramach wcześniejszego postępowania ze względu na ten aspekt ich osiągnięć. Nie znajdują się oni również w sytuacji porównywalnej do sytuacji urzędników przedstawionych do awansu w ramach wcześniejszego postępowania, którzy jednak nie zostali awansowani, ale ze względu na ograniczenie do 150% możliwych awansów w ramach tego postępowania punkty te nie mogą zostać im przyznane, jako że osiągnięcia tych ostatnich w ocenie dyrekcji generalnych w ramach poprzedniej oceny były mniejsze niż tych pierwszych, a kolejność umieszczenia urzędników na listach urzędników proponowanych odzwierciedla ocenę ich osiągnięć w dyrekcji generalnej, w której są zatrudnieni. W tym zakresie fakt, że liczba urzędników, którzy mogą korzystać z punktów tego rodzaju jest zróżnicowana w zależności od rozmiarów dyrekcji generalnych, nie stanowi naruszenia zasady niedyskryminacji. Wręcz przeciwnie, równość traktowania urzędników wywodzących się z różnych dyrekcji generalnych jest dokładnie zagwarantowana przez to, że to ograniczenie wyrażone jest w stosunku procentowym możliwych awansów w ramach poprzedniego postępowania i tym samym pozwala uwzględnić różnice między dyrekcjami generalnymi w zakresie liczby urzędników przedstawionych do awansu w każdej z nich. (zob. pkt 91, 92, 94?97, 106?110) 3. Obietnica awansowania urzędnika, ponieważ był on kandydatem do awansu w ramach wcześniejszego postępowania, przy założeniu, że zostanie to wykazane, nie może prowadzić do powstania po stronie urzędnika uzasadnionych oczekiwań, gdyż mogła zostać złożona bez uwzględnienia mających zastosowanie przepisów regulaminu pracowniczego, z naruszeniem obowiązku dokonania porównania osiągnięć urzędników, których dotyczy ekspektatywa awansu zgodnie z art. 45 regulaminu pracowniczego. (zob. pkt 122) Odesłanie: Sąd Pierwszej Instancji: sprawa T‑138/99 Verheyden przeciwko Komisji, 26 października 2000 r., RecFP str. I‑A‑219, II‑1001, pkt 71 i orzecznictwo tam przytoczone

62004CJ0282

sk

Svojimi žalobami sa Komisia Európskych spoločenstiev domáha, aby Súdny dvor určil, že zachovaním v stanovách obchodných spoločností Koninklijke KPN NV a TPG NV niektorých ustanovení, podľa ktorých základné imanie týchto obchodných spoločností zahŕňa osobitnú akciu na meno v držbe holandského štátu, s ktorou sú spojené osobitné práva schvaľovať niektoré rozhodnutia príslušných orgánov týchto spoločností, si Holandské kráľovstvo nesplnilo povinnosti, ktoré mu vyplývajú z článkov 56 ES a 43 ES. Právny rámec Podľa článku 2:8 holandského občianskeho zákonníka (Burgerlijk Wetboek, ďalej len „Burgerlijk Wetboek“) sa výkon práv, ktorými disponuje majiteľ osobitnej akcie, spravuje zásadami dôvodnosti a spravodlivosti. Podľa tohto ustanovenia: „1.      Právnická osoba, ako aj osoby, ktoré sa zúčastňujú na jej vedení podľa zákona alebo podľa stanov, sú povinné konať vo vzájomných vzťahoch v súlade s požiadavkami zásad dôvodnosti a spravodlivosti. 2.      Pravidlo uplatniteľné v ich vzájomných vzťahoch na základe zákona, zvyklostí, stanov, nariadení alebo dekrétov je pozbavené účinku v rozsahu, v akom je, so zreteľom na okolnosti, neprijateľné vo vzťahu ku kritériám vyplývajúcim z dôvodnosti a spravodlivosti.“ Článok 2:92 Burgerlijk Wetboek stanovuje: „1.      So všetkými akciami sú spojené rovnaké práva a povinnosti v pomere k ich menovitej hodnote, ak stanovy neustanovujú inak. … 3.      Stanovy môžu určiť, že s niektorými akciami sú spojené osobitné práva, ktoré sú v nich upravené, a ktoré sa týkajú kontroly spoločnosti.“ Skutkový stav a konanie pred podaním žaloby Roku 1989 sa podnik vo vlastníctve holandského štátu zodpovedný za poštové, telegrafické a telefonické služby transformoval na akciovú spoločnosť s názvom Koninklijke PTT Nederland NV (ďalej len „PTT“). Pri príležitosti čiastočnej privatizácie PTT, predajom prvej časti akcií tvoriacej 30 % jej základného imania v roku 1994 a druhej časti akcií tvoriacej 20 % základného imania v roku 1995, boli stanovy zmenené s cieľom zaviesť osobitnú akciu s názvom „golden share“ v prospech holandského štátu. Roku 1998 sa PTT rozdelila na dve samostatné spoločnosti, a to Koninklijke KPN NV (ďalej len „KPN“) pre telekomunikačné služby a TNT Post Groep NV, z ktorej sa potom stala TPG NV, (ďalej len „TPG“) pre poštové služby. Počas rozdelenia bola osobitná akcia v držbe holandského štátu zmenená tak, aby umožňovala tomuto štát vlastniť osobitnú akciu v každej z týchto dvoch novovzniknutých spoločností (ďalej len „predmetné osobitné akcie“). V zásade mohol holandský štát previesť osobitné akcie, ktoré vlastnil, na dotknutú spoločnosť, alebo na iného nadobúdateľa. V druhom prípade by musel byť prevod podľa článku 17 stanov KPN a TPG schválený predstavenstvom a dozornou radou tejto spoločnosti. Na základe predmetných osobitných akcií požíva holandský štát osobitné právo na predchádzajúce schválenie rozhodnutí orgánov oboch spoločností týkajúce sa nasledujúcich bodov: –        vydávanie akcií spoločnosti (článok 12 ods. 1, 2 a 4 stanov KPN a TPG), –        obmedzenie alebo zrušenie prednostného práva vlastníkov kmeňových akcií (článok 13 ods. 3 stanov KPN a TPG), –        nadobudnutie alebo prevod vlastných akcií spoločnosti predstavujúcich viac ako 1 % základného imania upísaného ako kmeňové akcie (článok 15 ods. 3 stanov KPN a TPG), –        spätné odkúpenie osobitnej akcie (článok 16 ods. 3 stanov KPN a TPG), –        výkon hlasovacieho práva spojeného s akciami, ktoré vlastnia v KPN Telecom BV alebo v PTT Post Holdings BV (alebo v inej právnickej osobe podľa článku 4 ods. 1 zákona o pošte [Postwet]), pri hlasovaní o návrhoch na zrušenie, zlúčenie alebo rozdelenie spoločnosti, nadobudnutí vlastných akcií, zmene stanov týkajúcej sa právomocí valného zhromaždenia týchto spoločností v už uvedených oblastiach [článok 25 ods. 3 písm. a) stanov KPN a TPG], –        investície spôsobujúce zníženie vlastného imania spoločnosti podľa konsolidovanej účtovnej závierky pod 30 % celkových aktív KPN [článok 25 ods. 3 písm. b) stanov KPN] alebo 15 % celkových aktív TPG [článok 25 ods. 3 písm. b) stanov TPG], –        rozdelenie dividend z akcií spoločnosti a/alebo na ťarchu rezerv (článok 36 stanov KPN a TPG), –        zlúčenie alebo rozdelenie [článok 47 ods. 2 písm. a) stanov KPN a TPG], –        zrušenie spoločnosti [článok 47 ods. 2 písm. b) stanov KPN a TPG], –        zmena stanov spoločnosti [článok 47 ods. 2 písm. c) stanov KPN a TPG] týkajúca sa najmä: –        jej predmetu činnosti v rozsahu, v akom sa týka výkonu koncesií alebo povolení, –        imania spoločnosti a druhov akcií spoločnosti, pokiaľ ide o vytvorenie nového druhu akcií, kupónov alebo iných práv spoločnosti k výsledkom a/alebo majetku spoločnosti, alebo o zrušenie osobitnej akcie alebo prednostných akcií B, –        prevodu osobitnej akcie, a –        zmeny práv spojených s osobitnou akciou podľa článkov 12, 13, 15, ods. 3, článku 25 ods. 3 a článkov 36 a 47 ods. 2 stanov KPN a TPG, ako aj –        vo všeobecnosti akýchkoľvek zmien, ktoré spôsobujú ujmu, zásah do práv alebo sú v rozpore s právami spojenými s osobitnou akciou. V „Afspraken op Hoofdlijnen KPN en TPG“ (dohoda medzi KPN a TPG) sa holandský štát zaviazal, na jednej strane, využívať osobitnú akciu, ktorú vlastní v KPN, len ak si to vyžadujú jeho dôležité záujmy akcionára, a, na druhej strane, využívať akciu, ktorú vlastní v TPG, len za toho istého predpokladu, alebo ak si to vyžaduje ochrana všeobecného záujmu spojeného so zabezpečením univerzálnej poštovej služby. Uvedený štát sa tiež zaviazal nevyužívať práva, ktoré mu vyplývajú z osobitných akcií, s cieľom chrániť dotknuté spoločnosti proti nežiaducim zmenám kontroly. Medzi rokom 1998 a koncom lehoty stanovenej v odôvodnenom stanovisku, ktorým bol 6. apríl 2003, riadna účasť holandského štátu bola postupne obnovená na približne 20 % v KPN na 35 % v TPG. Potom, čo Komisia vyzvala Holandské kráľovstvo, aby predložilo svoje pripomienky, zaslala tomuto členskému štátu 6. februára 2003 dve odôvodnené stanoviská, v ktorých uviedla, že sa domnieva, že osobitné akcie vo vlastníctve holandského štátu v spoločnostiach KPN a TPG sú nezlučiteľné s článkom 56 ods. 1 ES a článkom 43 ES. Komisia stanovila uvedenému členskému štátu lehotu dvoch mesiacov na prijatie požadovaných opatrení s cieľom dosiahnuť súlad s odôvodnenými stanoviskami. Keďže odpovede predložené holandskou vládou v listoch z 28. apríla 2003 neboli uspokojivé, Komisia podala túto žalobu. Uznesením predsedu prvej komory Súdu prvého stupňa z 23. novembra 2005 boli veci C‑282/03 a C‑283/04 a spojené na účely ústnej časti konania a rozsudku. O žalobách Na podporu každej z týchto žalôb Komisia uvádza dva žalobné dôvody založené v podstate na porušení článku 56 ods. 1 ES a článku 43 ES, z dôvodu, že Holandské kráľovstvo vlastní dve predmetné osobitné akcie v spoločnostiach KPN a TPG, ktoré mu vyhradzujú osobitné práva na predchádzajúce schválenie niektorých riadiacich rozhodnutí orgánov oboch spoločností. O žalobných dôvodoch založených na porušení článku 56 ods. 1 ES Argumentácia účastníkov konania Komisia uvádza, že predmetné osobitné akcie tvoria prekážky voľného pohybu kapitálu podľa článku 56 ods. 1 ES a že osobitné práva spojené s týmito akciami, aj v rozsahu, v akom tieto akcie sledujú ochranu všeobecného záujmu, sú v každom prípade neprimerané. Holandská vláda odpovedá, že uvedené akcie netvoria prekážky voľného pohybu kapitálu. Nemožno ich kvalifikovať ako ,štátne opatrenia‘ spadajúce do pôsobnosti článku 56 ods. 1 ES. Okrem iného, nemajú vplyv na nadobúdanie akcií v predmetných spoločnostiach, ale len na niektoré rozhodnutia týkajúce sa ich riadenia. Neodrádzajú investorov od nadobúdania podielov v týchto spoločnostiach a v skutočnosti vôbec nepotláčajú investície. Okrem iného, aj keby sa preukázala súvislosť medzi predmetnými osobitnými akciami a investičným rozhodnutím, táto súvislosť by bola taká neurčitá a nepriama, že by ju nebolo možné považovať za prekážku voľného pohybu kapitálu. Subsidiárne táto vláda uvádza, že osobitnú akciu, ktorú vlastní v TPG, možno v každom prípade odôvodniť naliehavým dôvodom všeobecného záujmu, a to zabezpečením univerzálnej poštovej služby. Posúdenie Súdnym dvorom –        O existencii prekážok Je potrebné pripomenúť, že podľa ustálenej judikatúry článok 56 ods. 1 ES zakazuje vo všeobecnosti obmedzenia pohybu kapitálu medzi členskými štátmi (pozri v tomto zmysle najmä rozsudky zo 4. júna 2002, Komisia/Francúzsko, C‑483/99, Zb. s. I‑4781, body 35 a 40, a z 13. mája 2003, Komisia/Spojené kráľovstvo, C‑98/01, Zb. s. I‑4641, body 38 a 43). Pri absencii definície pojmu „pohyb kapitálu“ v Zmluve ES v zmysle článku 56 ods. 1 ES Súdny dvor uznal indikatívnu hodnotu nomenklatúry pripojenej k smernici Rady 88/361/EHS z 24. júna 1988, ktorou sa vykonáva článok 67 zmluvy [článok zrušený Amsterdamskou zmluvou] (Ú. v. ES L 178, s. 5; Mim. vyd. 10/001, s. 10). Preto pohyb kapitálu v zmysle článku 56 ods. 1 ES tvoria predovšetkým priame investície vo forme účasti v podniku prostredníctvom vlastníctva akcií, ktoré dávajú možnosť efektívne sa zúčastňovať na jeho riadení a kontrole (tzv. „priame“ investície), ako aj nadobúdanie cenných papierov na kapitálovom trhu s jediným úmyslom uskutočniť finančné investície bez úmyslu získať vplyv a kontrolu na riadenie podniku (tzv. „portfóliové“ investície) (pozri v tomto zmysle rozsudky zo 16. marca 1999, Trummer a Mayer, C‑222/97, Zb. s. I‑1661, bod 21; a Komisia/Francúzsko, už citovaný, body 36 a 37, ako aj Komisia/Spojené kráľovstvo, už citovaný, body 39 a 40). Pokiaľ ide o tieto dve formy investícií, Súdny dvor upresnil, že ako „obmedzenia“ podľa článku 56 ods. 1 ES sa majú kvalifikovať vnútroštátne opatrenia, ktoré sú spôsobilé zabrániť alebo obmedziť nadobúdanie akcií v dotknutých podnikoch, alebo ktoré sú spôsobilé odradiť investorov z iných členských štátov od investovania do ich kapitálu (pozri v tomto zmysle najmä rozsudky Komisia/Francúzsko, už citovaný, bod 41; z 2. júna 2005, Komisia/Taliansko, C‑174/04, Zb. s. I‑4933, body 30 a 31, ako aj z 19. januára 2006, Bouanich, C‑265/04, Zb. s. I‑923, body 34 a 35). V prejednávanej veci je opodstatnené konštatovať, že predmetné osobitné akcie tvoria prekážky voľného pohybu kapitálu podľa článku 56 ods. 1 ES. Treba totiž osobitne uviesť, že zavedenie predmetných osobitných akcií do stanov KPN a TPG vyplýva z rozhodnutí prijatých holandským štátom počas privatizácie oboch spoločností s cieľom zaistiť zachovanie určitého počtu osobitných práv upravených v stanovách. Za týchto podmienok je, na rozdiel od toho, čo tvrdí holandská vláda, opodstatnené kvalifikovať uvedené akcie ako štátne opatrenia spadajúce do pôsobnosti článku 56 ods. 1 ES. Ďalej je potrebné uviesť, že predmetné osobitné akcie sú spôsobilé odradiť investorov z iných členských štátov od uskutočňovania investícií v KPN a v TPG. Na základe osobitných akcií totiž rad významných riadiacich rozhodnutí orgánov KPN a TPG týkajúcich sa tak činnosti oboch spoločností, ako aj ich samotnej štruktúry (predovšetkým otázky zlúčenia, rozdelenia alebo zrušenia) závisí od predchádzajúceho schválenia holandským štátom. Teda, ako správne uviedla Komisia, na jednej strane tieto osobitné akcie zabezpečujú holandskému štátu vplyv na riadenie KPN a TPG, ktorý nie je odôvodnený rozsahom jeho investície a ktorý je významnejší ako vplyv, ktorý by mu bežná účasť v týchto spoločnostiach umožnila dosiahnuť za normálnych okolností. Na druhej strane uvedené akcie obmedzujú vplyv iných akcionárov v porovnaní s významom ich účasti v KPN a v TPG. Okrem iného, osobitné akcie možno spätne odkúpiť len so súhlasom holandského štátu. Existencia týchto akcií môže mať negatívny vplyv na priame investície, keďže takéto významné rozhodnutia podliehajú predchádzajúcemu schváleniu holandským štátom a obmedzujú tak možnosti iných akcionárov efektívne sa zúčastňovať na riadení dotknutej spoločnosti. Predmetné osobitné akcie môžu odrádzať aj od portfóliových investícií v KPN a v TPG. Prípadné odmietnutie holandského štátu schváliť významné rozhodnutie, ktoré bolo predložené orgánmi dotknutej spoločnosti ako rozhodnutie zodpovedajúce jej záujmu, môže totiž ovplyvniť (burzovú) hodnotu akcií uvedenej spoločnosti, a teda aj atraktivitu investícií do takých akcií. Takisto pravdepodobnosť, že holandský štát bude vykonávať svoje osobitné práva s cieľom sledovať záujmy, ktoré sa nezhodujú s ekonomickými záujmami dotknutej spoločnosti, môže odradiť priame a portfóliové investície do tejto spoločnosti. Napokon je opodstatnené uviesť, že na rozdiel od toho, čo tvrdí holandská vláda, tieto obmedzujúce účinky nie sú ani neurčité, ani príliš nepriame na to, aby mohli vytvárať prekážku voľného pohybu kapitálu. Nemožno totiž vylúčiť, že za určitých osobitných okolností vykonáva holandský štát svoje osobitné práva s cieľom obhajovať všeobecné záujmy, ktoré môžu byť v rozpore s ekonomickými záujmami dotknutej spoločnosti. Osobitné predmetné akcie zahŕňajú aj reálne riziko, že rozhodnutia, ktoré orgány spoločností odporúčajú ako zhodné s ich ekonomickými záujmami spoločností, budú zablokované holandským štátom. So zreteľom na to, čo bolo uvedené, predmetné osobitné akcie predstavujú obmedzenia v zmysle článku 56 ods. 1 ES. –        O prípadnom odôvodnení prekážok Slobodné poskytovanie služieb však možno obmedziť vnútroštátnymi opatreniami opodstatnenými dôvodmi uvedenými v článku 58 ES alebo naliehavými dôvodmi všeobecného záujmu (pozri v tomto zmysle rozsudok zo 7. septembra 2004, Manninen, C‑319/02, Zb. s. I‑7477, bod 29), pokiaľ neexistuje harmonizačné opatrenie Spoločenstva stanovujúce opatrenia nevyhnutné na zabezpečenie ochrany týchto záujmov (pozri v tomto zmysle v kontexte slobodného poskytovania služieb rozsudok z 15. júna 2006, Komisia/Francúzsko, C‑255/04, Zb. s. I‑5251, bod 43 a tam citovanú judikatúru). Pri absencii harmonizácie Spoločenstva v zásade prináleží členským štátom rozhodnúť, na akej úrovni chcú zabezpečiť ochranu legitímnych záujmov, ako aj rozhodnúť o spôsobe, ako túto úroveň dosiahnuť. Môžu to pritom urobiť iba v rámci obmedzení stanovených Zmluvou a osobitne pri rešpektovaní zásady proporcionality, ktorá vyžaduje, aby prijaté opatrenia boli vhodné na zabezpečenie realizácie cieľa, ktorý sledujú, a aby nešli nad rámec toho, čo je nevyhnutné na jeho dosiahnutie (pozri v tomto zmysle rozsudok zo 4. júna 2002, Komisia/Belgicko, C‑503/99, Zb. s. I‑4809, bod 45). V prejednávanej veci preto treba s cieľom posúdenia dôvodnosti žalobných dôvodov uvádzaných Komisiou preskúmať, či predmetné osobitné akcie, s ktorými sú spojené osobitné práva na predchádzajúce schvaľovanie niektorých riadiacich rozhodnutí orgánov KPN a TPG, možno odôvodniť s ohľadom na jeden z dôvodov uvedených v bode 32 tohto rozsudku, a či sú tieto opatrenia primerané sledovaným cieľom. Pokiaľ ide o osobitnú akciu vlastnenú v KPN, holandská vláda neuvádza žiadny cieľ všeobecného záujmu, ktorý by mohol slúžiť ako odôvodnenie. Za týchto okolností musí byť prvý žalobný dôvod uvádzaný v konaní vo veci C‑282/04, založený na porušení článku 56 ods. 1 ES, prijatý. Pokiaľ ide o osobitnú akciu vlastnenú v TPG, holandská vláda uvádza, že táto akcia je nevyhnutná na zabezpečenie univerzálnej poštovej služby a presnejšie na ochranu solventnosti a kontinuity TPG, ktorý je jediným podnikom v súčasnosti schopným zabezpečiť v Holandsku túto univerzálnu službu na úrovni požadovanej zákonom. V tejto súvislosti je potrebné uviesť, že zabezpečenie služby všeobecného záujmu, akou je univerzálna poštová služba, môže predstavovať naliehavý dôvod všeobecného záujmu, ktorý môže odôvodniť prekážku voľného pohybu kapitálu (pozri analogicky rozsudok z 20. júna 2002, Radiosistemi, C‑388/00 a C‑429/00, Zb. s. I‑5845, bod 44). Predmetná osobitná akcia však ide nad rámec toho, čo je nevyhnutné na zachovanie solventnosti a kontinuity poskytovateľa univerzálnej poštovej služby. Ako totiž správne uviedol generálny advokát v bodoch 38 a 39 svojich návrhov, treba uviesť, na jednej strane, že osobitné práva holandského štátu v TPG sa neobmedzujú na činnosti TPG ako poskytovateľa univerzálnej poštovej služby. Na druhej strane nespočíva výkon týchto osobitných práv na žiadnom presnom kritériu a nemožno ho zdôvodniť, a to znemožňuje akékoľvek účinné súdne preskúmanie. Vzhľadom na už uvedené musí byť prvý žalobný dôvod uvádzaný vo veci C‑283/04, ktorý je založený na porušení článku 56 ods. 1 ES, prijatý. O žalobných dôvodoch založených na porušení článku 43 ES Komisia takisto žiada, aby sa určilo nesplnenie povinností, ktoré Holandskému kráľovstvu vyplývajú podľa článku 43 ES, ktorý sa vzťahuje na slobodu usadiť sa, pretože predmetné osobitné akcie nebránia len priamym a portfóliovým investíciám v KPN alebo v TPG, ale sú takisto spôsobilé prekážať prevzatiu účasti na kontrole v oboch spoločnostiach, a preto aj na investíciách, ktoré umožňujú určitý vplyv na ich riadenie a kontrolu (pozri v tomto zmysle rozsudok z 5. novembra 2002, Überseering C‑208/00, Zb. s. I‑9919, bod 77, a citovanú judikatúru). Ako uviedol generálny advokát v bode 41 svojich návrhov, v rozsahu, v akom predmetné osobitné akcie spôsobujú obmedzenia slobody usadiť sa, sú tieto obmedzenia priamym dôsledkom prekážok voľného pohybu kapitálu skúmaných vyššie, od ktorých ich nemožno oddeliť. Keďže bolo zistené porušenie článku 56 ods. 1 ES, nie je nevyhnutné jednotlivo skúmať predmetné opatrenia s ohľadom na pravidlá Zmluvy, ktoré sa vzťahujú na slobodu usadiť sa (pozri najmä rozsudok z 13. mája 2003, Komisia/Španielsko, C‑463/00, Zb. s. I‑4581, bod 86). So zreteľom na to, čo bolo uvedené, je potrebné určiť, že zachovaním v stanovách KPN a TPG niektorých ustanovení stanovujúcich, že základné imanie týchto spoločností zahŕňa osobitnú akciu na meno vo vlastníctve holandského štátu, s ktorou sú spojené osobitné práva schvaľovať niektoré riadiace rozhodnutia orgánov uvedených spoločností, ktoré sa neobmedzujú na prípad, keď je zásah štátu nevyhnutný z naliehavých dôvodov všeobecného záujmu uznaných Súdnym dvorom, a v prípade TPG najmä s cieľom zabezpečiť zachovanie univerzálnej poštovej služby, si Holandské kráľovstvo nesplnilo povinnosti, ktoré mu vyplývajú z článku 56 ods. 1 ES. O trovách Podľa článku 69 ods. 2 rokovacieho poriadku účastník konania, ktorý vo veci nemal úspech, je povinný nahradiť trovy konania, ak to bolo v tomto zmysle navrhnuté. Keďže Komisia navrhla zaviazať Holandské kráľovstvo na náhradu trov konania a toto nemalo úspech vo svojich dôvodoch, je opodstatnené zaviazať ho na náhradu trov konania. Z týchto dôvodov Súdny dvor (prvá komora) rozhodol a vyhlásil: 1. Zachovaním v stanovách spoločností Koninklijke KPN NV a TPG NV niektorých ustanovení stanovujúcich, že základné imanie týchto spoločností zahŕňa osobitnú akciu na meno vo vlastníctve holandského štátu, s ktorou sú spojené osobitné práva schvaľovať niektoré riadiace rozhodnutia orgánov uvedených spoločností, ktoré sa neobmedzujú na prípad, keď je zásah štátu nevyhnutný z naliehavých dôvodov všeobecného záujmu uznaných Súdnym dvorom, a v prípade TPG NV najmä s cieľom zabezpečiť zachovanie univerzálnej poštovej služby, si Holandské kráľovstvo nesplnilo povinnosti, ktoré mu vyplývajú z článku 56 ods. 1 ES. 2. Holandské kráľovstvo je povinné nahradiť trovy konania. Podpisy * Jazyk konania: holandčina.

61997CJ0172(01)

fi

Tuomion perustelut 1 Yhteisöjen tuomioistuimeen 12.7.1999 toimittamallaan kannekirjelmällä SIVU (syndicat intercommunal à vocation unique) du plan d'eau de la Vallée du Lot, toiselta nimeltään SIVU du pays d'accueil de la Vallée du Lot (jäljempänä SIVU) haki työjärjestyksen 94 artiklan 4 kohdan perusteella takaisinsaantia yhteisöjen tuomioistuimen asiassa C-172/97, komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations, 10.6.1999 antamaa tuomiota (Kok. 1999, s. I-3363) vastaan. Kanteen perustana olevat tosiseikat 2 Euroopan talousyhteisö, jota komissio edusti, teki yhteisvastuullisesti toimineiden SIVUn ja Hydro-Réalisations SARL -yhtiön (jäljempänä Hydro-Réalisations) kanssa 6.12.1990 sopimuksen nro HY 84/98 FR, joka koski yhteisön tukea sellaisen hankkeen toteuttamiseksi, jonka tarkoituksena oli rakentaa Lot-jokeen vesiallas ja pieni vesivoimalaitos, joka käyttää hyväkseen padon vähäistä pudotuskorkeutta (jäljempänä sopimus). Tällä sopimuksella SIVU ja Hydro-Réalisations sitoutuivat rakentamaan Lot-jokeen padon ja sen yhteyteen pienen vesivoimalaitoksen. 3 Sopimuksen 4 artiklan 3 kohdan 2 alakohdan mukaan SIVUn ja Hydron oli toimitettava ensin kolmen kuukauden kuluttua sopimuksen allekirjoittamisesta ja sitten puolen vuoden välein komissiolle yksityiskohtaisia raportteja töiden vaiheesta ja suoritetuista maksuista. 4 Sopimuksen 9 artiklassa, jonka otsikkona on "Irtisanomislauseke", määrätään seuraavaa: "Kumpikin sopimuspuoli voi irtisanoa sopimuksen kahden kuukauden irtisanomisajalla siinä tapauksessa, että liitteessä I olevaa työohjelmaa ei kannata enää jatkaa erityisesti siitä syystä, että edellä mainitun työohjelman tekninen tai taloudellinen epäonnistuminen tai hankkeen kustannusarvion liian suuri ylittyminen on nähtävissä. - - Jos komission maksamien määrien tarkastamisesta ilmenee, että komissio on maksanut SIVUlle ja Hydrolle liikaa, niiden on välittömästi palautettava komissiolle liikaa saatu määrä siitä päivästä laskettavine korkoineen, jona tämän sopimuksen kohteena olevat työt saatettiin loppuun tai keskeytettiin. Korkokanta on 4 kohdan mukaan Euroopan raha-asiain yhteistyörahaston ecumääräisissä toimissaan soveltama korkokanta, joka julkaistaan kunkin kuukauden ensimmäisenä arkipäivänä." 5 Sopimuksen 13 artiklan mukaan Euroopan yhteisöjen tuomioistuin on toimivaltainen ratkaisemaan kaikki sopimuksen pätevyyttä, tulkintaa ja täytäntöönpanoa koskevat mahdolliset riidat, ja sopimuksen 14 artiklan mukaan sopimukseen sovelletaan Ranskan lainsäädäntöä. 6 Komissio maksoi 31.12.1990 sopimuksen liitteessä II olevan I kohdan 1 alakohdan a alakohdan mukaisesti sopimuspuolille tukensa ennakkona 83 928 euroa, jonka nämä saivat 17.1.1991. 7 Sopimuspuolet toimittivat ensimmäisen teknisen väliraportin 23.5.1991 ja ensimmäisen, ajanjaksoa 1.4.1990-30.6.1991 eli töiden alkuvaihetta koskevan taloudellisen raportin 13.8.1991 komission muistutettua asiasta. Koska menot koskivat hankkeen kahta ensimmäistä vaihetta, komissio ei suorittanut uusia maksuja. 8 Koska komissio oli turhaan vaatinut sopimuspuolilta teknisiä ja taloudellisia, ajanjaksoa 1.7.-31.12.1991 koskevia raportteja, se asetti 7.10.1992 päivätyssä kirjeessään SIVUlle tätä varten yhden kuukauden määräajan sillä uhalla, että se muutoin ryhtyy asianmukaisiin sopimuksen irtisanomista koskeviin toimenpiteisiin. 9 SIVU ilmoitti 6.11.1992 päivätyllä kirjeellään komissiolle, että Lot'n vesiallashanketta oli muutettu muun muassa luonnonsuojeluyhdistysten esittämien huomautusten huomioon ottamiseksi ja että pienen vesivoimalaitoksen rakentaminen oli tarkoitus korvata padon rakentamisella. SIVU luopui tämän takia yhteisön myöntämästä tuesta ja tarjoutui palauttamaan maksetun ennakon. 10 Komissio ilmoitti 18.11.1992 päivätyllä kirjeellään SIVUlle irtisanovansa sopimuksen sen 9 artiklan mukaisesti ja vaati SIVUa palauttamaan 83 928 ecun suuruisen ennakon sen maksamisesta alkaen laskettavine korkoineen. Komissio vaati SIVUlta 8.12.1992 ennakon määrää korkoineen ja asetti eräpäiväksi 28.2.1993. 11 SIVU ei noudattanut vaatimusta eikä komission myöhemmin 27.1., 1.6. ja 31.10.1994 sekä 12.10.1995 esittämiä palautusvaatimuksia. Edellä mainittu tuomio asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations 12 Komissio nosti EY:n perustamissopimuksen 181 artiklan (josta on tullut EY 238 artikla) mukaisen välityslausekkeen perusteella yhteisöjen tuomioistuimen kirjaamoon 2.5.1997 toimittamallaan kannekirjelmällä kanteen, jolla se vaati SIVUn ja Hydro-Réalisationsin velvoittamista maksamaan 83 928 ecua 17.1.1991 alkaen laskettavine sopimusperusteisine korkoineen, jolloin korkokanta on Euroopan raha-asiain yhteistyörahaston ecumääräisissä toimissaan soveltama korkokanta, joka julkaistaan kunkin kuukauden ensimmäisenä arkipäivänä, ja 28.2.1993 alkaen laskettavine laillisine korkoineen, jolloin korkokanta on Journal officiel de la République françaisessa vuosittain asetuksella julkaistu kiinteä korkokanta. 13 Oikeassa järjestyksessä haastetut SIVU ja Hydro-Réalisations eivät antaneet vastinetta määräajassa, joten yhteisöjen tuomioistuin antoi yksipuolisen tuomion. 14 Yhteisöjen tuomioistuin hyväksyi edellä mainitussa, asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations antamassaan tuomiossa osan komission vaatimuksista. Tuomion tuomiolauselma on seuraavanlainen: "1) SIVU - - ja Hydro-Réalisations - - velvoitetaan yhteisvastuullisesti maksamaan - - komissiolle 83 928 euroa sopimusperusteisine korkoineen, jotka lasketaan 31.5.1991 lukien aina velan täysimääräiseen maksuun asti. 2) Muilta osin kanne hylätään. 3) SIVU - - ja Hydro-Réalisations - - velvoitetaan yhteisvastuullisesti korvaamaan oikeudenkäyntikulut." Tosiseikat, joita ei saatettu ajoissa yhteisöjen tuomioistuimen tietoon menettelyssä, jossa annettiin edellä mainittu tuomio asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations, ja takaisinsaanti 15 SIVU ilmoitti komissiolle 11.6.1997 päivätyllä kirjeellä, että se oli tilannut uuden tutkimuksen siitä, onko pieni vesivoimalaitos tehtävissä kyseiseen paikkaan, ja ilmoitti aikovansa pitää komission maksaman ennakon siltä varalta, että alkuperäinen hanke lopulta toteutettaisiin. SIVU oli siis valmis tekemään myös kielteisen päätöksen ja sitoutui palauttamaan välittömästi ennakon, mutta se toivoi, ettei sitä palauttamisen takia rangaista. 16 SIVU:n kirjanpitäjä antoi määräyksen siirtää komission tilille Bruxelles Lambert -pankkiin 8.10.1998 eli kahdeksan kuukautta edellä mainitussa asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annetun tuomion jälkeen päivätyllä tilisiirrolla 587 496,00 Ranskan frangia (FRF). Pankki siirsi tämän määrän kahdessa erässä, joista ensimmäinen eli 23.10.1998 päivätty oli 554 889,97 FRF ja toinen eli 30.10.1998 päivätty oli 32 606,03 FRF; komission soveltaman muuntokurssin mukaan, jota ei ole riitautettu, nämä määrät vastasivat 83 928:aa ecua ja 4 973,81:tä ecua. 17 SIVUn asianajaja ilmoitti 9.6.1999 päivätyllä ja samana päivänä telekopiona lähetetyllä kirjeellään komissiolle, että SIVU oli ilmoittanut hänelle, että 587 496 FRF:n suuruisella, 8.10.1998 päivätyllä tilisiirrolla palautettiin ennakon pääomaa. SIVUn asianajaja pyysi komissiota toimimaan huolellisesti, jotta SIVUn ei tarvitsisi maksaa viivästyskorkoja. 18 SIVU toimitti tämän kirjeen yhteisöjen tuomioistuimelle asianajajansa kirjeellä, joka oli päivätty samana päivänä eli edellä mainitun, asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annetun tuomion antamista edeltävänä päivänä; tuomion antopäivän yhteisöjen tuomioistuimen kirjaaja oli ilmoittanut asianosaisille 30.4.1998. 19 Tässä tilanteessa SIVU vaati edellä mainitun, asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annetun tuomion takaisinsaantia. 20 Komissio esitti takaisinsaantia koskevat huomautuksensa kirjaamossa 15.10.1999 rekisteröidyllä kirjelmällä. 21 Komissio toimitti 26.11.1999 kirjaamoon muutoksen huomautuksiinsa. 22 Esittelevän tuomarin kertomuksen perusteella ja julkisasiamiestä kuultuaan yhteisöjen tuomioistuin päätti aloittaa suullisen käsittelyn ilman edeltäviä asian selvittämistoimia. Se päätti kuitenkin esittää komissiolle kysymyksiä. 23 Komission kirjalliset vastaukset yhteisöjen tuomioistuimen esittämiin kysymyksiin toimitettiin kirjaamoon 18.7.2000. 24 Asianosaiset luopuivat oikeudestaan suulliseen käsittelyyn, joten yhteisöjen tuomioistuin päätti työjärjestyksen 44 a artiklan perusteella antaa ratkaisun pitämättä suullista käsittelyä. Julkisasiamies antoi ratkaisuehdotuksensa 15.2.2001, ja suullinen käsittely päätettiin. 25 Ilmeni kuitenkin, että komission kirjallisia vastauksia yhteisöjen tuomioistuimen esittämiin kysymyksiin ei erehdyksessä toimitettu SIVUlle. Tämän takia yhteisöjen tuomioistuin päätti työjärjestyksen 61 artiklan mukaisesti 29.3.2001 antamallaan määräyksellä aloittaa suullisen käsittelyn uudelleen, jotta SIVUlle annettiin mahdollisuus esittää suullisessa käsittelyssä kantansa näihin vastauksiin. 26 Koska SIVU ei ilmoittanut haluavansa tulla kuulluksi ja koska komissio luopui oikeudestaan suulliseen käsittelyyn, yhteisöjen tuomioistuin päätti työjärjestyksen 44 a artiklan mukaisesti ratkaista asian ilman suullista käsittelyä. 27 SIVU vaatii, että yhteisöjen tuomioistuin - toteaa, että takaisinsaantihakemus voidaan ottaa tutkittavaksi ja että se on perusteltu, ja siis kumoaa edellä mainitun tuomion asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations - toteaa, että 8.10.1998 komissiolle on suoritettu 587 496 FRF - hylkää komission 2.5.1997 nostaman kanteen - toteaa korkojen osalta, että korot on maksettava ainoastaan ajanjaksolta 11.6.1997-8.10.1998 tai että ne on toissijaisesti maksettava ajanjaksolta 31.5.1991-8.10.1998 - velvoittaa komission korvaamaan oikeudenkäyntikulut. 28 Komissio vaatii, että yhteisöjen tuomioistuin hylkää takaisinsaantihakemuksen ja velvoittaa SIVUn korvaamaan oikeudenkäyntikulut. Asianosaisten väitteet ja niiden perustelut 29 SIVU väittää ensin, että edellä mainitussa asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annetussa tuomiossa on virheellisesti hyväksytty komission vaatimus, joka koskee 83 928 ecun suuruisen ennakon palauttamista. SIVU väittää, että se oli jo palauttanut tämän määrän tuomion antamisajankohtana, joten komission vaatimus oli perusteeton. 30 Komissio vastaa, että vaikka yhteisöjen tuomioistuin olisi ollut tietoinen SIVUn suorittamasta maksusta, se ei olisi antanut toisenlaista tuomiota. Se olisi komission mukaan joka tapauksessa todennut, että komissio oli perustellusti irtisanonut sopimuksen ja että sillä oli oikeus saada sopimuspuolille maksettu ennakko palautetuksi kokonaisuudessaan. Komission mukaan SIVUn suoritus ei vaikuta tuomioon itseensä vaan sen täytäntöönpanon edellytyksiin. 31 On todettava olevan kiistatonta, että komissio sai SIVUlta 23.10.1998, eli jo ennen kuin tuomio edellä mainitussa asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annettiin, 554 889,97 FRF eli 83 928 ecua, joka vastaa komission myöntämän ennakon määrää, ja 30.10.1998 se sai 32 606,03 FRF eli 4 913,81 ecua. 32 Huolimatta siitä, että SIVU 11.6.1997 päivätyssä kirjeessään ilmoitti komissiolle palauttaneensa ennakon ja toivovansa, ettei tämä johda rankaisutoimenpiteisiin, ja siitä, että SIVU 9.6.1999 päivätyssä kirjeessään ilmoitti maksaneensa ennakon pääoman, ei voida katsoa, että SIVU on maksanut velan pääoman kokonaisuudessaan. 33 Code civil françaisin 1254 §:ssä säädetään seuraavaa: "Sellaisen velan velallinen, jolle lasketaan korkoa, ei voi ilman velkojan suostumusta maksaa pääomaa ennen korkoja; maksulla, jolla suoritetaan pääomaa ja korkoja mutta joka ei ole täysimääräinen, suoritetaan ensin korkoja." 34 Asiakirja-aineiston perusteella komissio ei ole suostunut siihen, että palautettavalla määrällä kuoletetaan ensisijaisesti pääomaa. 35 Ensinnäkään komissio ei ole vastannut SIVUn 11.6.1997 päivättyyn kirjeeseen, jossa ehkä edellytettiin vastausta siihen, voidaanko palautettavalla määrällä kuolettaa ensisijaisesti pääomaa. 36 Toiseksi komission antamista kirjallisista vastauksista yhteisöjen tuomioistuimen kysymyksiin ilmenee, että komissiossa kirjanpitoon merkittiin SIVUn 23.10.1998 maksama 83 928 ecun määrä perittyihin määriin mainiten vain velan pääoma ja "+ korot". Tätä yksistään sisäistä, perittyihin määriin tehtyä merkintää, joka selittyy sillä, että kirjaamishetkellä erääntyneiden korkojen määrää ei ollut vahvistettu, ei kuitenkaan voida pitää suostumuksena siihen, että osamaksulla kuoletetaan ensisijaisesti pääomaa. 37 Komissio on tässä takaisinsaantimenettelyssä esittämiään huomautuksia koskevassa muutoksessa antanut ymmärtää, että se hyväksyy sen, että palautetuilla määrillä kuoletetaan ensisijaisesti pääomaa. Kuitenkin yhteisöjen tuomioistuimen kysymyksiin antamissaan kirjallisissa vastauksissa komissio on selkeästi vahvistanut aiemman kantansa, jonka mukaan osasuorituksilla maksetaan ensisijaisesti korkoja eikä velan pääomaa. 38 SIVU ei kuitenkaan reagoinut tähän komission lopulliseen kantaan. 39 Tässä tilanteessa on katsottava, että muutetuissa huomautuksissa esitetyt kannat perustuivat erehdykseen, eikä niitä ole pidettävä ilmauksena sopimuksesta. 40 On siis todettava, että SIVU on 23. ja 30.10.1998 suorittamillaan maksuilla maksanut ensisijaisesti kyseisiin päivämääriin mennessä erääntyneitä korkoja ja toissijaisesti kuolettanut pääomaa ja että mahdollisesti kuolettamattomalle osalle kertyy korkoa velan täysimääräiseen maksuun asti. 41 SIVUn maksujen suorituspäivänä erääntyneiden korkojen määrästä on todettava, että takaisinsaantihakemuksessa ei ole esitetty mitään seikkaa, jonka perusteella pitäisi arvioida uudelleen edellä mainitun asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annetun tuomion 22-26 kohdassa tehtyä arviota, jonka mukaan sopimusperusteista korkoa on laskettava 31.5.1991 alkaen. 42 SIVU väittää tältä osin, että korkoa on laskettava vasta siitä päivämäärästä eli 11.6.1997 lukien, jolloin pientä vesivoimalaitosta koskevasta hankkeesta päätettiin lopullisesti luopua. 43 Komissio puolestaan väittää, että sopimuksen 9 artiklassa oleva maininta "työt saatettiin loppuun tai keskeytettiin" tarkoittaa objektiivista tilannetta, jonka määrittely ei voi riippua yhden sopimuspuolen yksipuolisesta arviosta. Lisäksi komissio katsoo, että määrälle on yhä laskettava korkoa, koska yhteisöjen tuomioistuin on velvoittanut SIVUn maksamaan sopimusperusteista korkoa velan täysimääräiseen maksuun asti ja koska tämä on palauttanut määrästä vain osan. 44 Kyseessä olevassa, asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annetussa tuomiossa yhteisöjen tuomioistuin on todennut, että sopimuksen 9 artiklan 3 kohdan mukaan komission vaatimaa sopimusperusteista korkoa ei ole maksettava siitä päivästä lukien, jolloin sopimuspuolet saivat ennakon, vaan siitä lukien, jolloin ne keskeyttivät työt. Komissio ilmoitti kannekirjelmässään, että työt jatkuivat 31.5.1991 asti, minkä takia yhteisöjen tuomioistuin totesi, että komissiolla oli oikeus sopimuksen 9 artiklan 3 kohdassa tarkoitettuun korkoon vain tästä päivästä lukien. 45 Toisin kuin SIVU väittää, sopimuksen 9 artiklan 3 kohdan ilmaus "työt - - keskeytettiin" tarkoittaa hetkeä, jolloin työt tosiasiallisesti lakkasivat. Koska tässä asiassa on selvää, että töitä ei jatkettu 31.5.1991 jälkeen, SIVUn takaisinsaantihakemus on hylättävä siltä osin kuin se koskee ajankohtaa, josta alkaen sopimusperusteista korkoa on maksettava. 46 SIVUn velan määrä oli 23.10.1998 siis 83 928 ecua (pääoma) + 40 347,64 ecua (korot). Kun otetaan huomioon 83 928 ecun suoritus, jolla maksettiin ensisijaisesti erääntyneitä korkoja, SIVUlla on maksamatonta pääomaa vielä 40 347,64 ecua. SIVU suoritti seuraavan maksun 30.10.1998, ja tähän mennessä tälle pääomalle oli kertynyt 4 prosentin korkokannalla, jota SIVU ei ole riitauttanut, 30,95 ecua korkoa. Tällöin velan kokonaismäärä oli siis 40 378,59 ecua, josta on vähennettävä 4 973,81 ecun suoritus, jolla on maksettu ensisijaisesti korkoja. Tämän suorituksen jälkeen velka oli siis pääomaltaan 35 404,78 ecua, ja tälle määrälle on maksettava korkoa. 47 Tietyistä euron käyttöön ottamiseen liittyvistä säännöksistä 17 päivänä kesäkuuta 1997 annetun neuvoston asetuksen (EY) 1103/97 (EYVL L 162, s. 2) 2 artiklan 1 kohdan mukaan viittaus ecuun korvataan viittauksella euroon siten, että yksi ecu vastaa yhtä euroa. 48 Edellä mainitun asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annetun tuomion tuomiolauselman 1 kohta on siis kumottava, ja SIVU ja Hydro-Réalisations on velvoitettava yhteisvastuullisesti maksamaan komissiolle 35 404,78 euroa sopimusperusteisine korkoineen, jotka lasketaan 30.10.1998 alkaen velan täysimääräiseen maksamiseen asti. Päätökset oikeudenkäyntikuluista Oikeudenkäyntikulut 49 Työjärjestyksen 69 artiklan 3 kohdassa todetaan, että jos asiassa osa vaatimuksista ratkaistaan toisen asianosaisen ja osa toisen asianosaisen hyväksi tai jos siihen on muutoin erityisiä syitä, yhteisöjen tuomioistuin voi määrätä oikeudenkäyntikulut jaettaviksi asianosaisten kesken tai määrätä, että kukin vastaa omista kuluistaan. 50 SIVU ja Hydro-Réalisations on asiassa komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations annetussa tuomiossa velvoitettu korvaamaan yhteisvastuullisesti komission oikeudenkäyntikulut, eikä yhteisöjen tuomioistuin pidä tarpeellisena kumota tätä tuomion tuomiolauselman kohtaa. Komission nimittäin piti nostaa kanne yhteisöjen tuomioistuimessa, koska SIVU ja Hydro-Réalisations jatkuvasti kieltäytyivät palauttamasta komission myöntämää ennakkoa. Tältä osin merkitystä ei ole sillä, että menettelyn aikana SIVU palautti osan tästä määrästä komissiolle. 51 Yhteisöjen tuomioistuin toteaa, että tämä takaisinsaantimenettely johtuu suurelta osin siitä, että viimeksi mainittua seikkaa ei ajoissa ilmoitettu yhteisöjen tuomioistuimelle, minkä takia se ei voinut ottaa tätä seikkaa tuomiossaan huomioon. Tästä tilanteesta vastaavat yhtä lailla sekä komissio että SIVU, joten yhteisöjen tuomioistuin arvioi tilannetta oikein ratkaistessaan, että kumpikin asianosainen vastaa omista oikeudenkäyntikuluistaan. Päätöksen päätösosa Näillä perusteilla YHTEISÖJEN TUOMIOISTUIN (kolmas jaosto) on antanut seuraavan tuomiolauselman: 1) Asiassa C-172/97, komissio vastaan SIVU ja Hydro-Réalisations, 10.6.1999 annetun yksipuolisen tuomion tuomiolauselman 1 kohta kumotaan. 2) SIVU du plan d'eau de la Vallée du Lot, toiselta nimeltään SIVU du pays d'accueil de la Vallée du Lot, ja Hydro-Réalisations SARL velvoitetaan yhteisvastuullisesti maksamaan Euroopan yhteisöjen komissiolle 35 404,78 euroa sopimusperusteisine korkoineen, jotka lasketaan 30.10.1998 lukien velan täysimääräiseen maksuun asti. 3) Muilta osin SIVU du plan d'eau de la Vallée du Lot'n, toiselta nimeltään SIVU du pays d'accueil de la Vallée du Lot, takaisinsaantihakemus hylätään. 4) SIVU du plan d'eau de la Vallée du Lot, toiselta nimeltään SIVU du pays d'accueil de la Vallée du Lot, ja Euroopan yhteisöjen komissio vastaavat kumpikin tässä oikeudenkäynnissä aiheutuneista omista oikeudenkäyntikuluistaan.

62004CJ0227

hu

1. Tisztviselők – Nyugdíjak – A Közösségeknél történő szolgálatba lépés előtt megszerzett nyugdíjjogosultság – A közösségi rendszerbe történő átvitel (Személyzeti szabályzat, 1a. cikk, (1) bekezdés; VIII. melléklet, 11. cikk, (2) bekezdés) 2. Tisztviselők – Nyugdíjak – A Közösségeknél történő szolgálatba lépés előtt megszerzett nyugdíjjogosultság – A közösségi rendszerbe történő átvitel (Személyzeti szabályzat, 77. cikk; VIII. melléklet, 2. és 5. cikk, 11. cikk, (2) bekezdés) 3. Tisztviselők – Nyugdíjak – A Közösségeknél történő szolgálatba lépés előtt megszerzett nyugdíjjogosultság – A közösségi rendszerbe történő átvitel (Személyzeti szabályzat, VIII. melléklet, 11. cikk, (2) bekezdés) 1. A tisztviselő által a Közösségnél történő szolgálatba lépése előtt végzett kereső tevékenység alapján szerzett nyugdíjjogosultságoknak a közösségi nyugdíjrendszerbe történő átvitele során a jóváírandó nyugdíjszerző szolgálati évek kiszámításához nemtől függő tényezők használata nemen alapuló hátrányos megkülönböztetést valósít meg, amely nem igazolható a közösségi nyugdíjrendszer ésszerű pénzgazdálkodása biztosításának szükségességével. Egyrészt ugyanis a személyzeti szabályzat 1a. cikkének (1) bekezdése előírja, hogy a tisztviselők a személyzeti szabályzat alkalmazása keretében nemre vonatkozó megkülönböztetés nélküli egyenlő bánásmódra jogosultak, másrészt pedig a férfi és női tisztviselők illetményéből levont járulékok azonos mértéke nem kérdőjelezi meg a közösségi nyugdíjrendszer ésszerű pénzgazdálkodását, hiszen azt a tényt, hogy a jóváírandó nyugdíjszerző szolgálati évek kiszámításánál ugyanezt az eredményt el lehet érni „egynemű” biztosításmatematikai értékekkel, az a körülmény is bizonyítja, hogy utólag az intézmények ilyen értékek használata mellett döntöttek. 2. Annak a tisztviselőnek a helyzete, aki azután lép közösségi intézmény szolgálatába, hogy bizonyos időn át valamely nemzeti nyugdíjrendszerben fizetett járulékot, nem hasonlítható a pályakezdőként felvett tisztviselőéhez, aki szolgálatba lépésétől kezdve a közösségi nyugdíjrendszerbe fizetett – az illetményéből levont – járulékot, tehát az előbbi nem hivatkozhat arra, hogy az utóbbival szemben egyenlőtlen bánásmódban volt része. Ugyanis, bár a pályakezdőként felvett tisztviselő nyugdíjának összegét egyáltalán nem a szolgálati évek alatt levont járulékok összege határozza meg, minthogy a nyugdíj összege egyrészt a tisztviselőnek a Közösségek szolgálatában töltött, az utolsó illetményben tükröződő pályafutásának befejezésétől, másrészt a Közösségek érdekében történt elkötelezettségének időtartamától függ, ezzel szemben azon tisztviselő nyugdíjának összegét, aki a Közösségeknél történt szolgálatba lépése előtt járulékot fizetett valamely nemzeti nyugdíjrendszerbe, az utolsó illetmény és a Közösségek szolgálatában eltöltött idő határozza meg, amihez még hozzáadódnak a korábban szerzett nyugdíjjogosultságok átvitele során hozott tőke alapján meghatározott nyugdíjszerző szolgálati évek. Márpedig a tisztviselő által a közösségi költségvetésnek befizetett pénzösszeg és az – intézmények szolgálatában eltöltött – időtartam nem összehasonlítható értékek. 3. A Közösségek széles mérlegelési jogkörrel rendelkeznek abban, hogy meghatározzák azon összegek egységes pénzbe való átszámítási rendszerének elemeit, amelyeket a nemzeti nyugdíjpénztárak a tisztviselők által a Közösségeknél történő szolgálatba lépésük előtt megszerzett nyugdíjjogosultságok alapján más pénznemben utaltak át.

62003CJ0434

it

1       La domanda di pronuncia pregiudiziale verte sull’interpretazione degli artt. 6, n. 2, nonché 17, nn. 1, 2 e 6, della sesta direttiva del Consiglio 17 maggio 1977, 77/388/CEE, in materia di armonizzazione delle legislazioni degli Stati membri relative alle imposte sulla cifra di affari – Sistema comune di imposta sul valore aggiunto: base imponibile uniforme (GU L 145, pag. 1), come modificata dalla direttiva del Consiglio 10 aprile 1995, 95/7/CE (GU L 102, pag. 18; in prosieguo: la «sesta direttiva»). 2       Tale domanda è stata presentata nell’ambito di una controversia tra, da una parte, il sig. Charles e la sig.ra Charles‑Tijmens e, dall’altra, lo Staatssecretaris van Financiën in ordine al rifiuto, da parte di quest’ultimo, di accogliere la loro domanda di rimborso integrale dell’imposta sul valore aggiunto (in prosieguo: l’«IVA») versata per un bungalow per le vacanze che viene dato in locazione per l’87,5 % del tempo di utilizzo e occupato a fini privati per il 12,5% di tale tempo. Contesto normativo La normativa comunitaria 3       L’art. 6, n. 2, della sesta direttiva così recita: «Sono assimilati a prestazioni di servizi a titolo oneroso: a)      l’uso di un bene destinato all’impresa per l’uso privato del soggetto passivo o per l’uso del suo personale o, più generalmente, a fini estranei alla sua impresa qualora detto bene abbia consentito una deduzione totale o parziale dell’imposta sul valore aggiunto; b)      le prestazioni di servizi a titolo gratuito effettuate dal soggetto passivo per il proprio uso privato o ad uso del suo personale o, più generalmente, per fini estranei alla sua impresa. Gli Stati membri hanno la facoltà di derogare alle disposizioni del presente paragrafo a condizione che tale deroga non dia luogo a distorsioni di concorrenza». 4       Ai sensi dell’art. 17, nn. 2 e 6, della sesta direttiva: «2.      Nella misura in cui beni e servizi sono impiegati ai fini di sue operazioni soggette ad imposta, il soggetto passivo è autorizzato a dedurre dall’imposta di cui è debitore: a)      l’imposta sul valore aggiunto dovuta o assolta all’interno del paese per i beni che gli sono o gli saranno ceduti e per i servizi che gli sono o gli saranno prestati da un altro soggetto passivo; (…) 6.      Al più tardi entro un termine di quattro anni a decorrere dalla data di entrata in vigore della presente direttiva, il Consiglio, con decisione all’unanimità adottata su proposta della Commissione, stabilisce le spese che non danno diritto a deduzione dell’imposta sul valore aggiunto. Saranno comunque escluse dal diritto a deduzione le spese non aventi un carattere strettamente professionale, quali le spese suntuarie, di divertimento o di rappresentanza. Fino all’entrata in vigore delle norme di cui sopra, gli Stati membri possono mantenere tutte le esclusioni previste dalla loro legislazione nazionale al momento dell’entrata in vigore della presente direttiva». La normativa nazionale 5       L’art. 2 della legge del 1968, relativa all’imposta sul valore aggiunto (Wet op de omzetbelasting 1968; in prosieguo: la «legge relativa all’IVA»), dispone quanto segue: «L’imposta che ha colpito le cessioni di beni e le prestazioni di servizi all’imprenditore, le acquisizioni intracomunitarie di beni da egli effettuate nonché le importazioni di merci ad esso destinate è dedotta dall’imposta da versare sulle cessioni di beni e le prestazioni di servizi». 6       Il diritto alla deduzione è specificato dall’art. 15 della legge relativa all’IVA nei seguenti termini: «1.      L’imposta dedotta dall’imprenditore ai sensi dell’art. 2 è: a)      l’imposta che altri imprenditori gli hanno fatturato mediante fattura redatta secondo le norme applicabili nel corso del periodo relativo alla dichiarazione per i beni ed i servizi che gli sono stati forniti; (…) nei limiti in cui l’imprenditore utilizzi tali beni e servizi nell’ambito della sua impresa (…) (…) 4.      La deduzione dell’imposta è operata conformemente alla destinazione dei beni e dei servizi nel momento in cui l’imposta è fatturata all’imprenditore o nel momento in cui essa diviene esigibile. Se, nel momento in cui l’imprenditore si appresta ad utilizzare i beni ed i servizi, risulta che egli deduce la relativa imposta in proporzione superiore o inferiore a quella cui gli da diritto l’utilizzo dei beni o dei servizi, la parte eccedente dedotta è esigibile in tale momento. L’imposta divenuta esigibile è versata in conformità all’art. 14 [della legge relativa all’IVA]. La parte dell’imposta che poteva essere dedotta, ma non lo è stata, gli sarà restituita su sua richiesta. (…)». Causa principale e questione pregiudiziale 7       Dalla decisione di rinvio risulta che il sig. Charles e la sig.ra Charles-Tijmens hanno acquistato congiuntamente, nel marzo 1997, un bungalow per le vacanze nei Paesi Bassi. Esso era destinato sia alla locazione sia all’uso privato, e nel periodo in esame nella causa principale, vale a dire dal 1° aprile al 30 giugno 1997 incluso, è stato dato in locazione per l’87,5% del tempo di utilizzo e occupato a scopi privati per il 12,5%. 8       Lo Hoge Raad der Nederlanden (Corte di cassazione dei Paesi Bassi) osserva che, in virtù di tale locazione, il sig. Charles e la sig.ra Charles‑Tijmens sono soggetti passivi ai sensi della sesta direttiva e imprenditori ai sensi della legge relativa all’IVA. Dato che il detto bungalow è affittato a persone che vi soggiornano solo per brevi periodi e che la locazione è effettuata nel contesto di un’«impresa per le vacanze», siffatta locazione non rientra nell’esenzione dall’IVA di cui gode, nei Paesi Bassi, la locazione di beni immobili, ex art. 13, parte B, lett. b), punto 1, della sesta direttiva. 9       Nella loro dichiarazione relativa all’IVA per il secondo trimestre del 1997, il sig. Charles e la sig.ra Charles‑Tijmens hanno dedotto l’87,5% dell’IVA posta a loro carico per il bungalow. Essi hanno quindi richiesto il rimborso dell’importo corrispondente a tale percentuale all’ispettorato delle imposte competente per tale domanda (in prosieguo: l’«ispettorato delle imposte»). 10     Con decisione 1° ottobre 1997, quest’ultimo ha riconosciuto al sig. Charles e alla sig.ra Charles‑Tijmens la restituzione da essi richiesta. Tuttavia, ritenendo che l’IVA da loro versata potesse essere dedotta al 100%, essi hanno presentato una domanda di rimborso complementare per il 12,5% del tempo di utilizzo del bungalow a fini privati. 11     Poiché l’ispettorato delle imposte ha giudicato irricevibile tale domanda, il sig. Charles e la sig.ra Charles-Tijmens hanno proposto ricorso dinanzi al Gerechtshof te’s‑Hertogenbosch (Corte d’appello di Hertogenbosch). Tale giudice ha annullato la decisione di irricevibilità, ma, per quanto riguarda il merito, ha confermato la decisione del detto ispettorato, precisando che, poiché il bungalow era occupato a fini privati per il 12,5% del tempo totale di utilizzo, gli interessati non avevano diritto a dedurre l’intera IVA versata per tale bungalow. 12     Il sig. Charles e la sig.ra Charles‑Tijmens hanno impugnato la sentenza del Gerechtshof te’s‑Hertogenbosch dinanzi allo Hoge Raad der Nederlanden. A sostegno della loro impugnazione essi fanno valere che dall’art. 6, n. 2, della sesta direttiva emerge che l’utilizzo privato del bungalow è un’operazione imponibile, dato che essi hanno deciso di destinare quest’ultimo interamente al patrimonio dell’impresa, il che, secondo l’art. 17, n. 2, della stessa direttiva, conferisce il diritto a dedurre l’intera IVA imputata a tal titolo (v., in particolare, sentenze 4 ottobre 1995, causa C‑291/92, Armbrecht, Racc. pag. I‑2775, e 8 marzo 2001, causa C‑415/98, Bakcsi, Racc. pag. I‑1831). 13     Il sig. Charles e la sig.ra Charles‑Tijmens aggiungono che l’art. 17, n. 6, della sesta direttiva non modifica tale interpretazione in quanto, alla data di entrata in vigore della sesta direttiva, la normativa olandese non prevedeva alcuna esclusione dal diritto a deduzione ai sensi di tale disposizione, ad eccezione delle automobili destinate al trasporto delle persone. 14     Lo Hoge Raad der Nederlanden osserva che la normativa olandese relativa ai beni e ai servizi destinati a fini misti, come quelli di cui alla causa principale, è stata introdotta nei Paesi Bassi nel 1969, in applicazione dell’art. 11, n. 1, della seconda direttiva del Consiglio 11 aprile 1967, 67/228/CEE, in materia di armonizzazione delle legislazioni degli Stati membri relative alle imposte sulla cifra d’affari – Struttura e modalità d’applicazione del sistema comune d’imposta sul valore aggiunto (GU 1967, n. 71, pag. 1303; in prosieguo: la «seconda direttiva»). 15     Tale normativa implicherebbe conseguenze diverse da quelle della sesta direttiva, in taluni casi più favorevoli al soggetto passivo e in altri casi meno favorevoli. La detta direttiva conferirebbe infatti al soggetto passivo un diritto a deduzione immediata e totale, in quanto la correzione per l’utilizzo di un bene al di fuori dell’impresa ha luogo solo quando tale utilizzo avviene. Diversamente, nel sistema istituito dalla legge relativa all’IVA, si dovrebbe stabilire direttamente, almeno nel corso del primo anno, in che misura il bene sarà utilizzato in futuro al di fuori dell’impresa. 16     Lo Hoge Raad der Nederlanden precisa, in proposito, che l’art. 12, n. 3, del regolamento del 1968, recante attuazione dell’imposta sulla cifra d’affari (Uitvoeringsbeschikking omzetbelasting 1968, Stcrt. 1968, n. 169), adottato in applicazione dell’art. 15, n. 6, della legge relativa all’IVA, prevede che, nel momento in cui è effettuata la dichiarazione relativa all’ultimo periodo di imposta di un determinato esercizio fiscale, l’IVA dedotta dev’essere ricalcolata sulla base dei dati relativi all’intero anno fiscale. Dopo tale esercizio fiscale, non sarebbero ammessi nuovi calcoli o revisioni della deduzione. 17     È in tale contesto che lo Hoge Raad der Nederlanden ha deciso di sospendere il procedimento e di sottoporre alla Corte la seguente questione pregiudiziale: «Se sia compatibile con la sesta direttiva – in particolare con l’art. 17, nn. 1, 2 e 6, e l’art. 6, n. 2 – una disciplina di legge (…) preesistente all’introduzione della sesta direttiva e che: –       non consente di far rientrare interamente nel patrimonio di un’impresa un bene di investimento o assimilato o un servizio assimilato qualora l’acquirente utilizzi tale bene o tale servizio tanto nell’ambito dell’impresa quanto per fini ad essa estranei (in particolare per fini privati); –       di conseguenza, non consente di dedurre integralmente e immediatamente l’imposta fatturata al momento dell’acquisto di tale bene o servizio; –       non prevede un prelievo dell’IVA come inteso all’art. 6, n. 2, lett. a), della sesta direttiva». Sulla questione pregiudiziale 18     Con la questione in esame, il giudice del rinvio chiede in sostanza se gli artt. 6, n. 2, e 17, nn. 2 e 6, della sesta direttiva vadano interpretati nel senso che ostano ad una normativa nazionale, come quella di cui alla causa principale, adottata prima dell’entrata in vigore di tale direttiva, che non consente ad un soggetto passivo di destinare interamente alla sua impresa un bene d’investimento utilizzato in parte per l’impresa e in parte per fini ad essa estranei e che, in una tale situazione, non autorizza la deduzione integrale e immediata dell’IVA dovuta sull’acquisto di tale bene e non prevede che l’utilizzo di questo a fini estranei all’impresa sia assimilato a prestazioni di servizi effettuate a titolo oneroso. Osservazioni presentate alla Corte 19     Il sig. Charles e la sig.ra Charles‑Tijmens ritengono che una normativa nazionale come quella di cui alla causa principale sia in contrasto con la giurisprudenza della Corte in materia di IVA, in particolare con la sentenza 8 maggio 2003, causa C‑269/00, Seeling (Racc. pag. I‑4101). 20     I governi olandese e tedesco affermano che l’art. 17, n. 2, della sesta direttiva consente ad uno Stato membro di escludere dal diritto a deduzione dell’IVA un bene d’investimento o assimilato o un servizio assimilato nella misura in cui il soggetto passivo utilizzi tale bene o servizio per fini estranei alla sua impresa, in particolare per fini privati, qualora tale Stato membro, avvalendosi della possibilità di deroga prevista dall’art. 6, n. 2, secondo comma, della stessa direttiva, consideri che siffatto utilizzo non costituisce un’operazione imponibile. 21     Nel caso in cui la Corte decidesse che gli artt. 17, n. 2, e 6, n. 2, della sesta direttiva non autorizzano un’esclusione del diritto a deduzione dell’IVA come quella di cui alla causa principale, il governo olandese sostiene che il n. 6 del detto art. 17 consente ad uno Stato membro di mantenere una disciplina nazionale che esisteva prima dell’entrata in vigore di tale direttiva e che esclude dal diritto a deduzione dell’IVA un bene d’investimento o assimilato, o un servizio assimilato, quando il soggetto passivo utilizza tale bene o servizio per fini estranei alla sua impresa, in particolare per fini privati. 22     La Commissione ritiene che una disciplina di legge la quale, conformemente alla facoltà di deroga prevista all’art. 6, n. 2, secondo comma, della sesta direttiva, non assoggetta ad imposta l’utilizzo per fini privati di un bene di investimento o di un bene o servizio assimilato e che, di conseguenza, non autorizza alcuna deduzione per questo tipo di bene o di servizio, nella misura in cui esso sia utilizzato a fini privati, è compatibile con la detta direttiva. Giudizio della Corte 23     Occorre innanzi tutto ricordare che, per costante giurisprudenza, in caso di utilizzo di un bene di investimento per fini tanto privati quanto professionali, l’interessato ha la possibilità di scegliere, ai fini dell’IVA, o di inserire il bene medesimo integralmente nel patrimonio della propria impresa, o di conservarlo integralmente nel proprio patrimonio privato escludendolo in tal modo completamente dal sistema dell’IVA, oppure di inserirlo nella propria impresa solamente a concorrenza dell’utilizzo professionale effettivo (v. in tal senso, in particolare, le citate sentenze Armbrecht, punto 20; Bakcsi, punti 25 e 26; Seeling, punto 40, e 21 aprile 2005, causa C‑25/03, HE, Racc. pag. I‑3123, punto 46). 24     Se il soggetto passivo decide di trattare beni d’investimento utilizzati tanto per fini professionali quanto per fini privati come beni d’impresa, l’IVA dovuta a monte sull’acquisto di questi beni è in via di principio integralmente e immediatamente detraibile (v., in particolare, sentenza 11 luglio 1991, causa C‑97/90, Lennartz, Racc. pag. I‑3795, punto 26, nonché le citate sentenze Bakcsi, punti 25 e 26, e Seeling, punto 41). 25     Dall’art. 6, n. 2, primo comma, lett. a), della sesta direttiva risulta che, qualora un bene destinato all’impresa abbia consentito una deduzione integrale o parziale dell’IVA versata a monte, il suo impiego per le esigenze private del soggetto passivo o del suo personale o per finalità estranee alla sua impresa è assimilato ad una prestazione di servizi fornita a titolo oneroso. Tale impiego, che costituisce quindi un’operazione tassata ai sensi dell’art. 17, n. 2, della stessa direttiva, è, in conformità all’art. 11, parte A, n. 1, lett. c), di essa, tassato in base all’entità delle spese sostenute per prestare il servizio (v., in questo senso, le citate sentenze Lennartz, punto 26; Bakcsi, punto 30, e Seeling, punto 42). 26     Per quanto riguarda l’art. 6, n. 2, secondo comma, della sesta direttiva, occorre innanzi tutto ricordare che le eccezioni all’armonizzazione devono essere definite restrittivamente. Ogni ricorso a regimi di deroga dell’IVA determina infatti differenze della portata del carico fiscale tra gli Stati membri. 27     Inoltre, il detto art. 6, n. 2, secondo comma, della sesta direttiva dev’essere interpretato, in via di principio, nel senso che gli Stati membri possono non assimilare talune prestazioni o usi a prestazioni di servizi a titolo oneroso, in particolare, per semplificare le procedure amministrative relative alla percezione dell’IVA (v., in questo senso, sentenza 11 settembre 2003, causa C‑155/01, Cookies World, Racc. pag. I‑8785, punto 59). 28     Tuttavia, l’art. 6, n. 2, secondo comma, della sesta direttiva non può avere come conseguenza di consentire agli Stati membri di rifiutare ai soggetti passivi che hanno scelto di trattare beni d’investimento utilizzati tanto per fini professionali quanto per fini privati come beni d’impresa la deduzione integrale e immediata dell’IVA dovuta a monte sull’acquisto di questi beni, cui hanno diritto in conformità alla giurisprudenza di cui al punto 24 di questa sentenza. Siffatta limitazione del diritto a deduzione sarebbe in contrasto con la detta disposizione. 29     Peraltro, neppure una rinuncia generale, fondata sull’art. 6, n. 2, secondo comma, della sesta direttiva, alla tassazione dell’uso di una parte di un bene di investimento utilizzato da un soggetto passivo per i fini privati, allorché esso ha potuto dedurre integralmente l’IVA dovuta a monte sull’acquisto del bene in questione, sarebbe conforme alla detta disposizione, in quanto condurrebbe, inevitabilmente ad una distorsione di concorrenza. 30     Pertanto, un soggetto passivo ha, da una parte, il diritto di scegliere di destinare interamente alla sua impresa un bene di investimento che utilizza in parte per l’impresa e in parte a fini estranei ad essa nonché, all’occorrenza, il diritto di dedurre integralmente e immediatamente l’IVA dovuta sull’acquisto di tale bene e, dall’altra, in linea di principio, l’obbligo corrispondente a tale diritto di versare l’IVA sull’importo delle spese sostenute per l’utilizzo del detto bene a fini estranei all’impresa (v., in questo senso, sentenza Seeling, cit., punto 43). 31     Quanto all’art. 17, n. 6, della sesta direttiva, è vero che esso consente, come sostiene il governo olandese, ad uno Stato membro di mantenere una disciplina nazionale che esisteva prima dell’entrata in vigore di tale direttiva. Tuttavia, tale disposizione presuppone che le esclusioni che gli Stati membri possono mantenere in vigore in forza di questa fossero legittime in forza della seconda direttiva, anteriore alla sesta direttiva (v. sentenza 5 ottobre 1999, causa C‑305/97, Royscot e a., Racc. pag. I‑6671, punto 21). 32     L’art. 11 della seconda direttiva, pur introducendo, al n. 1, il diritto a deduzione, prevedeva, al n. 4, che gli Stati membri potessero escludere dal sistema delle deduzioni «taluni beni e servizi, segnatamente quelli che sono suscettibili di essere utilizzati in tutto o in parte per soddisfare i bisogni privati del soggetto o del suo personale». 33     Quest’ultima disposizione non ha quindi riconosciuto agli Stati membri un potere discrezionale assoluto di escludere tutti o quasi tutti i beni e servizi dal regime del diritto alla deduzione e di rendere in tal modo praticamente inoperante la disciplina introdotta dall’art. 11, n. 1, della seconda direttiva (v. sentenza Royscot e a., cit., punto 24). 34     Pertanto, nonostante l’art. 11, n. 4, della seconda direttiva abbia autorizzato gli Stati membri a escludere dal regime delle deduzioni taluni beni, come le automobili, tale disposizione non permetteva loro di escludere da siffatto regime tutti i beni nella misura in cui sono utilizzati per le necessità private del soggetto passivo. 35     Ne consegue che l’art. 17, n. 6, della sesta direttiva, letto in combinato disposto con l’art. 11, n. 4, della seconda direttiva, non autorizza gli Stati membri a mantenere un’esclusione generale dal regime delle deduzioni di tutti i beni del soggetto passivo nei limiti in cui sono utilizzati per le necessità private di quest’ultimo. 36     Pertanto, occorre risolvere la questione sottoposta dichiarando che gli artt. 6, n. 2, e 17, nn. 2 e 6, della sesta direttiva devono essere interpretati nel senso che ostano ad una normativa nazionale, come quella di cui alla causa principale, adottata prima dell’entrata in vigore di tale direttiva, che non consente ad un soggetto passivo di destinare interamente alla sua impresa un bene d’investimento utilizzato in parte per le necessità dell’impresa e in parte per fini estranei ad essa e, all’occorrenza, di dedurre integralmente e immediatamente l’IVA dovuta sull’acquisto di siffatto bene. Sulle spese 37     Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Le spese sostenute da altri soggetti per presentare osservazioni alla Corte non possono dar luogo a rifusione. Per questi motivi, la Corte (Grande Sezione) dichiara: Gli artt. 6, n. 2, e 17, nn. 2 e 6, della sesta direttiva del Consiglio 17 maggio 1977, 77/388/CEE, in materia di armonizzazione delle legislazioni degli Stati membri relative alle imposte sulla cifra di affari – Sistema comune di imposta sul valore aggiunto: base imponibile uniforme, come modificata dalla direttiva del Consiglio 10 aprile 1995, 95/7/CE, devono essere interpretati nel senso che ostano ad una normativa nazionale, come quella di cui alla causa principale, adottata prima dell’entrata in vigore di tale direttiva, che non consente ad un soggetto passivo di destinare interamente alla sua impresa un bene d’investimento utilizzato in parte per le necessità dell’impresa e in parte per fini estranei ad essa e, all’occorrenza, di dedurre integralmente e immediatamente l’imposta sul valore aggiunto dovuta sull’acquisto di siffatto bene. Firme * Lingua processuale: l’olandese.

62008CJ0373

sl

Predlog za sprejetje predhodne odločbe se nanaša na razlago člena 24 Uredbe Sveta (EGS) št. 2913/92 z dne 12. oktobra 1992 o carinskem zakoniku Skupnosti ( UL L 302, str. 1 , v nadaljevanju: carinski zakonik) in na veljavnost Uredbe Sveta (ES) št. 398/2004 z dne o uvedbi dokončne protidampinške dajatve pri uvozu silicija s poreklom iz Ljudske republike Kitajske ( UL L 66, str. 15 ). Ta predlog je bil vložen v okviru spora med družbo Hoesch Metals and Alloys GmbH (v nadaljevanju: Hoesch) in Hauptzollamt Aachen (carinski organ v Aachnu) o določitvi nepreferencialnega porekla silicija iz Kitajske, ki je bil podvržen več postopkom predelave v Indiji. Pravni okvir Sporazum o pravilih o poreklu blaga Cilj Sporazuma o pravilih o poreklu blaga (STO-GATT 1994), priloženega k Sklepni listini, ki jo je Evropska skupnost podpisala v Marakešu 15. aprila 1994 in je bila v njenem imenu potrjena s Sklepom Sveta z dne o sklenitvi sporazumov, doseženih v Urugvajskem krogu večstranskih pogajanj (1986–1994), v imenu Evropske skupnosti, v zvezi z zadevami, ki so v njeni pristojnosti (94/800/ES) ( UL 1994, L 336, str. 1 ), je uskladiti pravila o poreklu in pomeni delovni načrt za usklajevanje v prehodnem obdobju. Carinski predpisi Skupnosti Člen 24 carinskega zakonika določa: „Blago, ki je bilo proizvedeno v dveh ali več državah, se šteje za blago po poreklu iz tiste države, v kateri je bila, v za to opremljenem podjetju, opravljena zadnja bistvena, gospodarsko upravičena predelava ali obdelava, in katere izid je izdelava novega proizvoda ali predstavlja pomembno stopnjo proizvodnje.“ Členi od 35 do 40 Uredbe Komisije (EGS) št. 2454/93 z dne 2. julija 1993 o določbah za izvajanje Uredbe Sveta (EGS) št. 2913/92 o carinskem zakoniku Skupnosti ( UL L 2 53, str. 1 ) ter Prilogi 10 in 11 k tej uredbi za nekatere proizvode natančno določajo predelave ali obdelave, na podlagi katerih se spremeni poreklo v skladu s členom 24 carinskega zakonika. Silicijeva kovina ne spada med proizvode, na katere se nanašajo te določbe. Pod tarifno številko 2804 kombinirane nomenklature, ki sestavlja Prilogo 1 k Uredbi Sveta (EGS) št. 2658/87 z dne 23. julija 1987 o tarifni in statistični nomenklaturi ter skupni carinski tarifi ( UL L 256, str. 1 ), kakor je bila spremenjena z Uredbo Komisije (ES) št. 1789/2003 z dne ( UL L 281, str. 1 , v nadaljevanju: KN), je navedeno: „2804 Vodik, žlahtni plini in druge nekovine: […] – Silicij – – ki vsebujejo najmanj 99,99 mas.% silicija – – drugo […]“ Skupnostna ureditev protidampinških ukrepov Določbe o protidampinških dajatvah, ki jih je uvedla Evropska skupnost, so navedene v Uredbi Sveta (ES) št. 384/96 z dne 22. decembra 1995 o zaščiti proti dumpinškemu uvozu iz držav, ki niso članice Evropske skupnosti ( UL 1996, L 56, str. 1 ), kakor je bila spremenjena z Uredbo Sveta (ES) št. 461/2004 z dne ( UL L 77, str. 12 , v nadaljevanju: osnovna uredba). Člen 3(1) osnovne uredbe določa: „V zvezi s to uredbo pomeni izraz ‚škoda‘, če ni drugače določeno, znatno škodo, povzročeno industriji Skupnosti, grožnjo znatne škode industriji Skupnosti ali znatno zaviranje izgradnje te industrije in se razlaga v skladu z določbami tega člena.“ Člen 5 iste uredbe ureja začetek postopkov prvotne preiskave za določitev obstoja, stopnje in učinka dampinga, zatrjevanega v pritožbi. Člen 9(4) te uredbe določa: „Kadar končno ugotovljena dejstva kažejo na obstoj dampinga in z njim povezane škode in interes Skupnosti zahteva ukrepanje v skladu s členom 21, Svet na predlog Komisije in po posvetovanju s Svetovalnim odborom, uvede dokončno protidampinško dajatev. Svet sprejme predlog, razen če ga v roku enega meseca, po tem ko ga je predložila Komisija, z navadno večino zavrne. Kadar veljajo začasne dajatve, se predlog za dokončni ukrep predloži najkasneje en mesec pred prenehanjem veljavnosti takih dajatev. Znesek protidampinške dajatve ne sme preseči ugotovljene stopnje dampinga, mora pa biti manjši od te stopnje, če bi taka nižja dajatev zadostovala za odpravo škode industriji Skupnosti.“ Člen 11 osnovne uredbe določa: „[…] 2.   Dokončni protidumpinški ukrep preneha veljati pet let po svoji uvedbi ali pet let po datumu zaključka zadnjega pregleda, ki je obravnaval tako dumping kot tudi škodo, razen če je v tem pregledu določeno [ugotovljeno], da bo po izteku ukrepov verjetno prišlo do nadaljevanja ali do ponovnega pojava dampinga in škode. Tak pregled zaradi izteka ukrepa se začne na pobudo Komisije ali pa na zahtevo, ki jo vložijo proizvajalci Skupnosti ali pa se vloži v njihovem imenu, in ukrep ostane v veljavi, dokler ni znan rezultat takega pregleda. Pregled ob izteku ukrepa se začne, če zahtevek zanj vsebuje dovolj dokazov, da bi konec ukrepov verjetno imel za posledico nadaljevanje ali ponovno pojavljanje dampinga ali škode. Na tako verjetnost lahko na primer kažejo dokazi o nadaljevanju dampinga in škode ali dokazi, da je odstranitev škode deloma ali v celoti posledica obstoja ukrepov ali dokazi, da so okoliščine, v katerih se nahajajo izvozniki, ali pa okoliščine na trgu take, da kažejo na verjetnost nadaljevanja škodljivega dampinga. […] 5.   Ustrezne določbe te uredbe v zvezi s postopki in vodenjem preiskav, razen tistih, ki se nanašajo na roke, se uporabljajo za vsak pregled, ki se opravlja v skladu z odstavki 2, 3 in 4 tega člena. Pregledi, ki se opravljajo v skladu z odstavkoma 2 in 3, se izvedejo čim hitreje in se običajno zaključijo v 12 mesecih od datuma začetka pregleda […]. 6.   […] Kjer pregledi to opravičujejo, institucija Skupnosti, ki je odgovorna za uvajanje ukrepov, ukrepe prekliče ali obdrži v skladu z odstavkom 2 oziroma prekliče, obdrži ali spremeni v skladu z odstavkoma 3 in 4. […]“ Z Uredbo (EGS) št. 2200/90 z dne 27. julija 1990 ( UL L 198, str. 57 ) je Svet prvič uvedel dokončno protidampinško dajatev na uvoze silicijeve kovine po poreklu iz Kitajske. Na Komisijo je bil po obvestilu o poteku ukrepov, objavljenem v Uredbi št. 2200/90, ki je bila sprejeta februarja 1995, naslovljen zahtevek za pregled skupaj z dokazi za damping, katerega predmet je zadevni proizvod, ti dokazi pa so bili presojeni kot zadostni za utemeljitev začetka preiskave. Ob upoštevanju zaključkov te preiskave, je Svet sprejel Uredbo (ES) št. 2496/97 z dne o dokončni protidampinški dajatvi na uvoze silicijeve kovine s poreklom iz Ljudske republike Kitajske ( UL L 345, str. 1 ). V štiriindvajseti uvodni izjavi Uredbe št. 2496/97 je navedeno: „[…] Stopnja dampinga, izražena v odstotkih izvoznih cen cif franko meja Skupnosti, je 68,1%.“ Člen 1(2) te uredbe določa: „Stopnja dokončne protidampinške dajatve, ki se uporablja za neto ceno franko meja Skupnosti, dajatev neplačana, je 49%.“ Po objavi obvestila o naslednjem poteku protidampinških ukrepov marca 2002 je bil na Komisijo naslovljen zahtevek za pregled na podlagi člena 11(2) osnovne uredbe. Po koncu tega pregleda je Svet s sprejetjem Uredbe št. 398/2004 odločil, da obdrži ukrepe, uvedene z Uredbo št. 2496/97. V uvodni izjavi 27 Uredbe št. 398/2004 je navedeno: „V skladu s členom 2(11) osnovne uredbe je bila stopnja dampinga ugotovljena na podlagi primerjave tehtane povprečne normalne vrednosti s tehtanimi povprečnimi izvoznimi cenami, kakor so bile določene zgoraj. Primerjava je pokazala, da damping obstaja. Stopnja dampinga, izražena v odstotkih cif cena meja Skupnosti brez plačanih dajatev, je bila pomembna, tj. 12,5%, čeprav precej pod ravnijo, ugotovljeno v prejšnjih raziskavah.“ Tabela 6 iz preambule k tej uredbi o obsegu prodaje silicija, ki jo je v Skupnosti opravila industrija Skupnosti, je taka: Obdobje preiskave Tone 86 718 114 587 133 568 128 219 136 421 Indeks Trend + 32% + 17% – 7% + 6% V uvodni izjavi 51 Uredbe št. 398/2004 je navedeno: „Prodaja industrije Skupnosti nepovezanim strankam v Skupnosti se je med letom 1998 in OP [obdobje preiskave] povečala za 57%.“ Tabela 8 preambule k navedeni uredbi, ki prikazuje tržne deleže, ki jih ima industrija Skupnosti na trgu silicija, kaže te podatke: Obdobje preiskave Tržni delež 29,8% 35,2% 34,3% 34,3% 36,7% Indeks V uvodni izjavi 54 Uredbe št. 398/2004 je navedeno: „Tržni delež industrije Skupnosti se je povečal z 29,8% v letu 1998 na 36,7% v OP skupaj s povečanjem proizvodnje in obsegom prodaje zaradi novih obratov, odprtih v Skupnosti. Do velikega povečanja je prišlo med letoma 1998 in 1999 (+ 5,4 % trga) z uvedbo novih proizvodnih obratov v EU. Do manjšega povečanja (+ 2,4 odstotnih točk) je prišlo v letih med 2001 in OP.“ V uvodnih izjavah od 71 do 74 te uredbe je navedeno: „(71) Kakor je razloženo in prikazano zgoraj, je bila od leta 1998 do 2000 industrija Skupnosti sposobna izkoristiti 34% rast trga in pomembno povečati obseg prodaje in tržni delež. Vendar pa sta pozneje obseg prodaje in tržni delež zastala, finančno stanje industrije Skupnosti (cene, donosnost in denarni tok) pa se je poslabšalo. (72) Ob natančnejšem pregledu je mogoče ugotoviti, da je do glavnega pozitivnega razvoja industrije Skupnosti prišlo med letoma 1998 in 2000. Od leta 2000 naprej ni bilo opaziti nobenih resničnih izboljšav. (73) Izboljšave, opažene med leti 1998 in 2000, je mogoče neposredno pripisati odločitvam industrije Skupnosti v letu 1998 glede vlaganja v dodatne proizvodne obrate v Skupnosti. Med letoma 1998 in 2000 so se proizvodne zmogljivosti EU povečale za 26% (s 125000 ton na 158000 ton). Te odločitve so sprejeli kot odgovor na protidampinške ukrepe pri uvozu silicija iz Kitajske, ki so bili, kakor je bilo opisano v uvodni izjavi 1, podaljšani leta 1997. […] Torej je mogoče videti, da je imela industrija Skupnosti koristi od protidampinških ukrepov pri uvozu silicija iz Kitajske. Od leta 2000 do OP se je stanje industrije Skupnosti poslabšalo, zlasti zaradi cen, ki so padle za 46 EUR na tono, donosnosti, ki je padla za 7,1 odstotnih točk, denarnega toka, ki se je zmanjšal za 59%, in vlaganj, ki so se zmanjšala za 55%. Do OP se je industrija Skupnosti znašla v stanju nabiranja izgub. Zaradi teh razlogov se šteje, da se je med OP industrija Skupnosti znašla v zelo občutljivem in ranljivem položaju. […] (74) Obseg dampinškega uvoza iz Kitajske se je v obravnavanem obdobju izrazito povečal in verjetno je, da bodo, če ne bo ustreznih protidampinških ukrepov, na trg Skupnosti poslali znatno povečan obseg zadevnega izdelka po zelo nizkih cenah, ki bodo nelojalno nižje od cene industrije Skupnosti. Glede na raven veljavne protidampinške dajatve je lahko razlika med ceno uvoženega izdelka in tistega, ki ga proizvede industrija Skupnosti, lahko več kakor 35%, če bi dopustili prenehanje ukrepov.“ Člen 1(1) in (2) Uredbe št. 398/2004 določa: „1.   Uvede se dokončna protidampinška dajatev pri uvozu silicija, ki spada pod [tarifno podštevilko] KN 28046900, s poreklom iz Ljudske republike Kitajske. 2.   Stopnja dokončne protidampinške dajatve, ki se uporablja za neto ceno franko meja Skupnosti, neplačana dajatev, je 49%.“ Spor o glavni stvari in vprašanji za predhodno odločanje Družba Hoesch je 15. junija in 12. avgusta 2004 pri Hauptzollamt Duisburg (glavni carinski urad v Duisburgu) prijavila silicijevo kovino pod tarifno podštevilko 28046900 KN z namenom njene sprostitve v prosti promet. Tožeča stranka je ta proizvod uvozila iz Indije in to državo navedla kot državo porekla. Vendar iz predložitvene odločbe izhaja, da silicijeva kovina iz postopka v glavni stvari izvira iz Kitajske in da je bila v obliki blokov velikosti dvakrat tri metre dobavljena družbi Metplast s sedežem v Indiji. Ta družba je takrat opravljala različne postopke na teh blokih, in sicer jih je razvrščala, drobila in čistila. Kristali, nastali pri drobljenju, so bili presejani, razvrščeni po velikosti in nazadnje zapakirani. Čiščenje silicija je potekalo z deloma ročnim, deloma strojnim odstranjevanjem neželenih ostankov, prisotnih v silicijevih kristalih, nastalih pri drobljenju blokov. Prosto železo v siliciju je bilo nato izločeno z magnetnim postopkom. Stopnja čistosti silicijeve kovine je bila po vseh postopkih, ki jih je opravila ta družba, višja od 98,5%, taka stopnja pa je po mnenju družbe Hoesch nujna za uporabo silicijeve kovine v proizvodnji aluminijevih zlitin. Vendar predložitveno sodišče navaja, da stopnja čistosti silicija, preden je bil uvožen iz Kitajske, ni bila znana. Po preiskavah Evropskega urada za boj proti goljufijam (OLAF) je Hauptzollamt Aachen menil, da silicijeva kovina v postopku v glavni stvari ni bila predmet bistvene predelave ali obdelave v Indiji in da zato ni mogoče šteti, da je po poreklu iz te države. Zato je menil, da je treba za ta proizvod šteti, da je po poreklu iz Kitajske. Ta organ je z dvema odločbama o odmeri dajatev z dne 6. junija 2007 od družbe Hoesch na podlagi člena 1 Uredbe št. 398/2004 zahteval naknadno izterjavo za 99.974,74 EUR protidampinških dajatev. Družba Hoesch je s tožbo, vloženo pri Finanzgericht Düsseldorf, predlagala razveljavitev teh odločb, navajajoč, da je bil silicij iz postopka v glavni stvari v Indiji podvržen bistveni predelavi ali obdelavi, zaradi česar je treba šteti, da je po poreklu iz te države. Ta družba meni, da je drobljenje silicijevih blokov privedlo do predelave teh blokov v kristale, njihovo očiščenje, za katerega je bilo potrebno veliko dela, pa je omogočilo zvišanje stopnje čistosti silicija. Poleg tega družba Hoesch zatrjuje, da je Uredba št. 398/2004 neveljavna. Predložitveno sodišče meni, da je izid tožbe odvisen od vprašanja, ali predelava, opravljena v Indiji, pomeni predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli poreklo blaga v smislu člena 24 carinskega zakonika, saj v takem primeru za silicijevo kovino ne bi bila naložena protidampinška dajatev. V nasprotnem primeru se sprašuje o veljavnosti Uredbe št. 398/2004. Meni, da ne gre za vprašanje dometa pravil s seznama, ki jih je izdelala Komisija, da bi natančneje opredelila pojme iz člena 24 carinskega zakonika, ki so na voljo tudi na njeni spletni strani. V teh okoliščinah je Finanzgericht Düsseldorf prekinilo odločanje in Sodišču v predhodno odločanje predložilo ti vprašanji: „1. Ali je treba člen 24 [carinskega zakonika] razlagati tako, da se šteje ločevanje, čiščenje in drobljenje silicijevih blokov ter nadaljnje presejanje, razvrščanje in pakiranje silicijevih kristalov, ki so nastali z drobljenjem, za predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli poreklo blaga? 2. Če je odgovor na prvo vprašanje nikalen, ali je Uredba [št. 398/2004] veljavna?“ Vprašanji za predhodno odločanje Prvo vprašanje Stališča, predložena Sodišču Družba Hoesch najprej meni, da je treba nepreferencialno poreklo silicijeve kovine določiti izključno na podlagi člena 24 carinskega zakonika in da so v postopku v glavni stvari vsi pogoji za uporabo te določbe izpolnjeni, tako da je treba postopek, ki se obravnava v glavni stvari, šteti za bistveno predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli nepreferencialno poreklo tega proizvoda. Po mnenju te družbe je treba postopke, opravljene v Indiji glede silicija, uvoženega iz Kitajske, šteti za njegovo bistveno predelavo, saj je mogoče v tem primeru pojem bistvene predelave opredeliti kot spremembo prvotnih materialov, ki dobijo druge lastnosti. Po postopku drobljenja namreč silicijevi bloki izgubijo prvotno obliko. Družba Hoesch se sklicuje tudi na sodno prakso Sodišča, v skladu s katero je zadnja predelava proizvoda „bistvena“ v smislu člena 24 carinskega zakonika le, če ima njen proizvod posebne lastnosti in sestavo, ki jih pred to predelavo ali obdelavo ni imel (glej sodbo z dne 26. januarja 1977 v zadevi Gesellschaft für Überseehandel, 49/76, Recueil, str. 41, točka 6). V zadevi v glavni stvari naj bi postopek čiščenja povzročil odstranitev nečistoč, vsebovanih v silicijevih blokih, spremenil namen silicija in omogočil njegovo uporabo v aluminijevi zlitini. Družba Hoesch nato zatrjuje, da zahteva po spremembi tarifne podštevilke, predvidena s pravili s seznama, v nasprotju s številnimi pravili o poreklu blaga ni pogoj, ki bi bil določen v členu 24 carinskega zakonika. Zato naj sprememba tarifne številke ne bi bila pogoj za uporabo navedenega člena. Poleg tega naj pravila s seznama in uvodne opombe k poglavju 28 teh pravil (v nadaljevanju: uvodne opombe) ne bi bila zavezujoča, ker niso bila objavljena v Uradnem listu Evropske unije in so bila na voljo le na internetu in v angleščini. Družba Hoesch meni, da če pa bi se vseeno bilo treba sklicevati nanje, bi uvodne opombe potrdile nepreferencialno poreklo proizvoda, ki se obravnava v glavni stvari. Iz teh uvodnih opomb naj bi namreč bilo razvidno, da lahko postopki čiščenja in drobljenja silicija pod nekaterimi pogoji pomenijo bistveno predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli poreklo. V zadevi v glavni stvari naj bi bili ti pogoji izpolnjeni. Nasprotno pa Komisija predlaga upoštevanje pravil s seznama in uvodnih opomb in s tem zagotovitev zlasti enotnosti pri uporabi carinske zakonodaje in skladnosti uporabe te zakonodaje z obveznostmi, ki jih je Skupnost sprejela v okviru Svetovne trgovinske organizacije (STO). Ta pravila naj bi namreč prikazovala začasne izide pogajanj v okviru uskladitvenih del znotraj odbora za pravila o poreklu te organizacije, ustanovljenega na podlagi Sporazuma o pravilih o poreklu blaga. Poleg tega je uporaba merila spremembe tarifne podštevilke v pravilih s seznama – merila, v skladu s katerim je treba za zadevno blago šteti, da je bilo bistveno predelano ali obdelano samo, kadar je njegova tarifna podštevilka spremenjena – po mnenju Komisije upravičena s tehničnega vidika, ker v zadevi v glavni stvari to merilo upošteva nujne postopke za proizvodnjo silicijeve kovine in cilje njene izdelave. Razvrstitev silicijeve kovine v tarifno podštevilko 280461 ali 280469 KN naj bi temeljila na stopnji njene čistosti – in sicer v prvo podštevilko se uvrstijo silicijeve kovine, katerih stopnja čistosti je enaka ali višja od 99,9% in v drugo silicijeve kovine, katerih stopnja čistosti je nižja od 99,9% – in naj bi ustrezala ne samo uporabi proizvoda, temveč tudi delu, ki je potrebno za njegovo izdelavo. Dalje Komisija navaja, da v zadevi v glavni stvari ni mogoče objektivno in dejansko razlikovati med osnovnim proizvodom, in sicer silicijem v obliki kovinskih blokov, in kristali, pridobljenimi z ločevanjem, presejanjem, razvrščanjem in pakiranjem, ker ti postopki v ničemer niso spremenili lastnosti ali sestave silicijeve kovine, ki ostane metalurški silicij, namenjen le proizvodnji aluminijevih zlitin. Vendar Komisija ob opiranju na uvodni opombi št. 3 in 4 meni, da se lahko čiščenje in drobljenje silicija v nekaterih okoliščinah kljub nespremenjeni tarifni številki šteje za bistveno predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli poreklo, pod pogojem, prvič, da čiščenje pomeni fazo v izdelavi, v kateri je odstranjenih vsaj 80% obstoječih nečistoč, ali da se ob njenem zaključku doseže stopnja čistosti, ki omogoči posebno uporabo obstoječega proizvoda, in, drugič, da drobljenje ustreza premišljenemu zmanjšanju silicija, ki privede do določenega rezultata. Komisija pa opozarja, da glede na ugotovitve predložitvenega sodišča odstranitev najmanj 80% nečistoč ni bila dokazana. Poleg tega Komisija ugotavlja, da so bili tako pridobljeni kristali silicija presejani, kar pomeni, da so bili pred presejanjem različnih velikosti. Torej naj ne bi bilo mogoče šteti, da je bilo opravljeno premišljeno in nadzorovano zmanjšanje silicijevih blokov. Odgovor Sodišča S prvim vprašanjem predložitveno sodišče v bistvu sprašuje, ali ločevanje, drobljenje in čiščenje silicijevih blokov ter nadaljnje presejanje, razvrščanje in pakiranje silicijevih kristalov, ki so nastali z drobljenjem, štejejo za predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli poreklo blaga v smislu člena 24 carinskega zakonika. Iz člena 24 carinskega zakonika izhaja, da če je bilo blago proizvedeno v dveh ali več državah, se šteje, da je po poreklu iz tiste države, v kateri je bila v za to opremljenem podjetju opravljena zadnja bistvena, gospodarsko upravičena predelava ali obdelava, katere izid je izdelava novega proizvoda ali pomeni pomembno stopnjo proizvodnje. V zvezi s tem je Sodišče presodilo, da je iz člena 5 Uredbe (EGS) št. 802/68 Sveta z dne 27. junija 1968 o skupni opredelitvi pojma porekla blaga ( UL L 148, str. 1 ), ki se je uporabljal, preden je začel veljati člen 24 carinskega zakonika Skupnosti, ki pa je temu enak, razvidno, da je odločilno merilo zadnja bistvena predelava ali obdelava (sodbi z dne v zadevi Brother International, C-26/88, Recueil, str. 4253, točka 15, in z dne v zadevi Asda Stores, C-372/06, ZOdl., str. I-11223, točka 32). Glede veljavnosti pravil s seznama je treba spomniti, da je Sodišče v sodbi z dne 10. decembra 2009 v zadevi HEKO Industrieerzeugnisse ( C-260/08, ZOdl., str. I-11571 , točki 20 in 21) presodilo, da čeprav pravila s seznama, ki ga je sestavila Komisija, pripomorejo k ugotovitvi nepreferencialnega porekla blaga, niso pravno zavezujoča. Zato mora biti njihova vsebina v skladu s pravili o poreklu, kot so v členu 24 carinskega zakonika, in ne more spremeniti področja njihove uporabe. Ta presoja velja tudi za uvodne opombe. Prav tako je treba upoštevne akte sekundarnega prava razlagati v skladu s sporazumi, sprejetimi v okviru STO, čeprav je s Sporazumom o pravilih o poreklu blaga za zdaj določen samo delovni načrt za usklajevanje v prehodnem obdobju. Ker ta sporazum ne pomeni popolne uskladitve, imajo članice STO pri prilagajanju svojih pravil o poreklu široko diskrecijsko pravico (zgoraj navedena sodba HEKO Industrieerzeugnisse, točka 22). Iz teh ugotovitev je razvidno, da lahko sodišča držav članic pri razlagi člena 24 carinskega zakonika uporabijo tako uvodne opombe kot tudi pravila s seznama, če se zaradi tega ta člen ne spremeni (glej zgoraj navedeno sodbo HEKO Industrieerzeugnisse, točka 23). V zvezi z vprašanjem upoštevnosti merila spremembe tarifne podštevilke, to je merila, ki izhaja iz pravil s seznama – za ugotovitev, ali zadevni postopki pomenijo bistveno predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli poreklo v smislu člena 24 carinskega zakonika – je Sodišče že presodilo, da tarifna uvrstitev predelanih proizvodov ni zadostno merilo za opredelitev porekla blaga, saj je bila skupna carinska tarifa zasnovana za uresničevanje posebnih zahtev, ne pa za ugotavljanje porekla proizvodov (glej zgoraj navedeno sodbo Gesellschaft für Überseehandel, točka 5; sodbo z dne 23. marca 1983 v zadevi Cousin in drugi, 162/82, Recueil, str. 1101, točka 16, in zgoraj navedeno sodbo HEKO Industrieerzeugnisse, točka 29). Sodišče je tudi presodilo, da čeprav je iz spremembe tarifne številke blaga zaradi postopka predelave razvidna bistvenost njegove predelave ali obdelave, pa je lahko predelava ali obdelava bistvena tudi brez spremembe tarifne številke (zgoraj navedena sodba HEKO Industrieerzeugnisse, točka 35). Ta presoja velja tudi za merilo o spremembi tarifne podštevilke. Torej je treba za ugotovitev, ali so postopki predelave, obravnavani v postopku v glavni stvari, tisti, na podlagi katerih se dodeli poreklo, ob upoštevanju pogojev iz člena 24 carinskega zakonika, upoštevati še druga merila, in ne le spremembo tarifne podštevilke. Glede tega je iz sodne prakse Sodišča razvidno tudi, da mora ugotavljanje porekla blaga temeljiti na objektivni in dejanski razliki med osnovnim in predelanim proizvodom, zlasti glede na posebne materialne lastnosti vsakega od teh proizvodov (glej zgoraj navedene sodbe Gesellschaft für Überseehandel, točka 5; Cousin in drugi, točka 16, in HEKO Industrieerzeugnisse, točka 29). Treba je tudi spomniti, da je zadnja predelava ali obdelava v smislu člena 24 „bistvena“ samo, če ima njen proizvod posebne lastnosti in sestavo, ki jih pred to predelavo ali obdelavo ni imel. Na podlagi posegov, ki vplivajo na predstavitev proizvoda za njegovo uporabo, toda ne povzročijo pomembne kakovostne spremembe njegovih lastnosti, ni mogoče določiti porekla tega proizvoda (glej zgoraj navedeno sodbo Gesellschaft für Überseehandel, točka 6; sodbo z dne 23. februarja 1984 v zadevi Zentrag, 93/83, Recueil, str. 1095, točka 13, in zgoraj navedeno sodbo HEKO Industrieerzeugnisse, točka 28). Poleg tega je Sodišče pojasnilo, da v nasprotju s tem postopki predelave proizvoda, ki ne povzročijo bistvene spremembe njegovih lastnosti in sestave, ker vključujejo le razdelitev in spremembo predstavitve, niso dovolj značilna kakovostna sprememba, za katero bi bilo mogoče šteti, da je bodisi privedla do izdelave novega proizvoda bodisi da pomeni pomembno fazo v izdelavi tega proizvoda (glej v tem smislu zgoraj navedeno sodbo Zentrag, točka 14). V zadevi v glavni stvari je treba opozoriti, da odločitev za uvrstitev silicija v tarifno podštevilko 280461 ali 280469 KN temelji na stopnji čistosti silicija, in sicer v prvo podštevilko se uvrstijo silicijeve kovine, katerih stopnja čistosti je enaka ali višja od 99,9% in v drugo silicijeve kovine, katerih stopnja čistosti je nižja od 99,9%. Po zgledu Komisije je treba šteti, da taka razlika v razvrstitvi ustreza tako razliki v uporabi silicija kot tudi delu, ki je potrebno za njegovo predelavo. V obravnavanem primeru postopki predelave silicija, opravljeni v Indiji, vključujejo njegovo ločevanje, drobljenje, čiščenje, presejanje, razvrščanje in pakiranje. Glede, prvič, ločevanja, presejanja, razvrščanja in pakiranja silicija je iz Sodišču predloženih dokumentov razvidno, da ti postopki v ničemer niso spremenili značilnosti ali sestave, saj ob koncu postopkov predelave ostane metalurški silicij, ki v skladu z neizpodbijanimi podatki v spisu služi izdelavi zlitin z aluminijem. Sodišče je namreč že presodilo, po eni strani, da mletja osnovnega proizvoda na različnih stopnjah finosti ni mogoče šteti za njegovo bistveno predelavo ali obdelavo, če je njegov učinek izključno sprememba trdnosti tega proizvoda in njegove predstavitve za namene poznejše uporabe, ne povzroči pa pomembne kakovostne spremembe osnovnega proizvoda. Po drugi strani nadzor kvalitete z ločevanjem, ki mu je podvržen zmleti proizvod, in njegovo pakiranje ustrezajo samo zahtevam trženja proizvoda in ne vplivajo na njegove bistvene značilnosti (v zvezi z določitvijo porekla surovega kazeina glej zgoraj navedeno sodbo Gesellschaft für Überseehandel, točka 7). Torej ločevanja blokov silicijeve kovine, po eni strani, in presejanja, razvrščanja in nadaljnjega pakiranja silicijevih kristalov, nastalih pri njegovem drobljenju, ni mogoče šteti za postopke, na podlagi katerih se lahko dodeli poreklo silicijeve kovine. Drugič, glede postopkov čiščenja in drobljenja proizvoda je iz uvodnih opomb razvidno, da se na podlagi teh postopkov lahko dodeli poreklo proizvoda, ki je bil njun predmet, in to celo če se njegova tarifna podštevilka ni spremenila. Tako bi bilo v skladu z uvodno opombo 3 v primeru, da se proizvod čisti v fazi izdelave proizvoda in je izločenih najmanj 80% obstoječih nečistoč. Na podlagi uvodne opombe 4 je enako pri drobljenju, kadar je to namensko in nadzirano zmanjšanje – v nasprotju s preprostim zdrobljenjem – proizvoda v delce, ki imajo drugačne fizikalne ali kemijske lastnosti od prvotnih materialov. Glede tega je treba ugotoviti, da merila, ki so razvidna iz uvodnih opomb 3 in 4, omogočajo upoštevanje pomembne kakovostne spremembe značilnosti silicija, objektivnega in dejanskega razlikovanja med osnovnim in predelanim proizvodom in namena silicija. Zato so torej skladna s sodno prakso, navedeno v točkah od 45 do 47 te sodbe. Glede na to, da ta merila ne spreminjajo obsega člena 24 carinskega zakonika, je njihova uporaba v okoliščinah zadeve v glavni stvari upravičena. Vendar predložitveno sodišče poudarja, da ta merila iz uvodnih opomb 3 in 4 niso izpolnjena v zadevi v glavni stvari, ker ni dokazano, da je bilo s postopkom čiščenja odstranjenih 80% obstoječih nečistoč, niti ni mogoče ugotoviti, ali drobljenje ustreza namenskemu in nadzorovanemu zmanjšanju silicijevih blokov v delce. V teh okoliščinah postopki čiščenja in drobljenja silicija, kakršni so bili opravljeni v Indiji, ne pomenijo bistvene predelave ali obdelave v smislu člena 24 carinskega zakonika, ki bi omogočila, da se za pridobljeni proizvod šteje, da je po poreklu iz države, v kateri so potekali ti postopki. Ob upoštevanju navedenega je treba na prvo vprašanje odgovoriti, da ločevanje, drobljenje in čiščenje silicijevih blokov ter nadaljnje presejanje, razvrščanje in pakiranje silicijevih kristalov, ki so nastali z drobljenjem, kot so bili opravljeni v zadevi, ki se obravnava v glavni stvari, se ne štejejo za predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli poreklo blaga v smislu člena 24 carinskega zakonika. Drugo vprašanje Če se za silicijevo kovino, ki se obravnava v postopku v glavni stvari, šteje, da je po poreklu iz Kitajske, se predložitveno sodišče z drugim vprašanjem sprašuje o veljavnosti Uredbe št. 398/2004. Natančneje, sprašuje se, prvič, o tem, ali je Svet storil napako pri presoji s tem, da se je oprl na napačno premiso pri ugotavljanju obstoja škode, povzročene industriji Skupnosti, in, drugič, ali je obdržanje 49-odstotne stopnje protidampinške dajatve v Uredbi št. 398/2004 združljiva s členom 9(4) osnovne uredbe. Uvodne ugotovitve Poudariti je treba, prvič, da je predložitveno sodišče s svojim vprašanjem, kot je razvidno iz predložitvene odločbe, menilo, da je potrebno Sodišču predlagati le nadzor veljavnosti Uredbe št. 398/2004 kar zadeva obstoj škode, povzročene industriji Skupnosti, in obdržanje stopnje protidampinške dajatve s to uredbo. Družba Hoesch meni, da je Uredba št. 398/2004 neveljavna zaradi, po eni strani, očitne napake pri presoji obstoja vzročne zveze med uvozi kitajskega porekla in škodo, ki jo je utrpela industrija Skupnosti, in, po drugi strani, zaradi prekoračitve postopkovnega roka pri pregledu protidampinških ukrepov. V skladu z ustaljeno sodno prakso postopek iz člena 267 Pogodbe o delovanju Evropske unije temelji na jasni ločitvi funkcij med nacionalnimi sodišči in Sodiščem, in sicer tako, da je zgolj nacionalno sodišče, ki odloča o sporu in ki mora prevzeti odgovornost za sodno odločbo, glede na posebnosti zadeve, dolžno presoditi tako potrebo po izdaji predhodne odločbe, da bi lahko izdalo sodbo, kot tudi ustreznost vprašanj, ki jih postavi Sodišču (glej v tem smislu sodbo z dne 26. junija 2007 v zadevi Ordre des barreaux francophones et germanophone in drugi, C-305/05, ZOdl., str. I-5305, točka 18). V teh okoliščinah preizkusa veljavnosti Uredbe št. 398/2004 ni treba razširiti na razloge, ki jih predložitveno sodišče ne navaja (glej po analogiji zgoraj navedeno sodbo Ordre des barreaux francophones et germanophone in drugi, točke od 17 do 19). Spomniti je treba, drugič, da imajo institucije Skupnosti na področju skupne trgovinske politike in predvsem ukrepov trgovinske zaščite široko diskrecijsko pravico zaradi zapletenosti gospodarskih, političnih in pravnih razmer, ki jih morajo preučevati (sodba z dne 27. septembra 2007 v zadevi Ikea Wholesale, C-351/04, ZOdl., str. I-7723, točka 40 in navedena sodna praksa). Poleg tega je iz ustaljene sodne prakse razvidno, da ugotavljanje obstoja škode, povzročene industriji Skupnosti, zahteva presojo zapletenih gospodarskih razmer in da mora biti sodni nadzor take presoje na podlagi ustaljene sodne prakse omejen na preverjanje spoštovanja postopkovnih pravil, pravilnosti ugotovljenega dejanskega stanja, ki se upošteva pri izpodbijani izbiri, neobstoja očitne napake pri presoji tega dejanskega stanja in neobstoja zlorabe pooblastil (glej zgoraj navedeno sodbo Ikea Wholesale, točka 41 in navedena sodna praksa, in sodbo z dne 28. februarja 2008 v zadevi AGST Draht- und Biegetechnik, C-398/05, ZOdl., str. I-1057, točka 34). Glede na te preudarke je treba preučiti veljavnost Uredbe št. 398/2004. Ugotavljanje škode, povzročene industriji Skupnosti Predložitveno sodišče navaja, prvič, da dvomi, ki jih ima glede veljavnosti Uredbe št. 398/2004, izvirajo iz sodbe Sodišča prve stopnje z dne 14. marca 2007 v zadevi Aluminium Silicon Mill Products proti Svetu ( T-107/04, ZOdl., str. II-669 ), s katero je to razveljavilo člen 1 Uredbe Sveta (ES) št. 2229/2003 z dne o uvedbi dokončne protidampinške dajatve in dokončnem pobiranju začasne dajatve pri uvozu silicija s poreklom iz Rusije ( UL L 339, str. 3 ), med drugim zato, ker je Svet storil očitne napake pri presoji ugotavljanja škode, povzročene industriji Skupnosti. Predložitveno sodišče poudarja, da se uredba, razglašena za nično s to sodbo, nanaša na ista obdobja preiskave in referenčna obdobja kot Uredba št. 398/2004 in da je gospodarski razvoj skupnostnega trga silicija enak za obe uredbi, tako da bi morala biti Uredba št. 398/2004 razglašena za nično iz istih razlogov. V zvezi s tem je treba ugotoviti, da se ti uredbi v bistveni točki razlikujeta. Z Uredbo št. 2229/2003 so bile namreč prvič uvedene protidampinške dajatve na uvoz silicijeve kovine s poreklom iz Rusije, sprejeta pa je bila ob koncu prve preiskave, opravljene na podlagi člena 5 osnovne uredbe. Svet je bil tedaj zavezan, da dokaže obstoj škode, ki so jo ti uvozi povzročili industriji Skupnosti. Nasprotno pa Uredba št. 398/2004 ohranja protidampinške ukrepe na uvoz silicija s poreklom iz Kitajske, ukrepe, ki veljajo od leta 1990, in je bila tako sprejeta po pregledu, opravljenem na podlagi člena 11(2) osnovne uredbe. V zvezi s tem je treba spomniti, da se postopek pregleda načeloma objektivno razlikuje od postopka prvotne preiskave, ki je urejena z drugimi določbami iste uredbe (sodba z dne 27. januarja 2005 v zadevi Europe Chemi-Con (Deutschland) proti Svetu, C-422/02 P, ZOdl., str. I-791, točka 49). Objektivna razlika med tema postopkoma namreč temelji na dejstvu, da je uvoz, ki je predmet postopka pregleda, tisti, za katerega so bili že uvedeni dokončni protidampinški ukrepi in v zvezi s katerimi je bilo načeloma predloženo dovolj dokaznega gradiva za ugotovitev, da bi ukinitev teh ukrepov verjetno spodbudila nadaljevanje ali ponovni pojav dampinga in škode. Nasprotno pa je, če je uvoz predmet začetne preiskave, njen namen ravno ugotoviti obstoj, stopnjo in učinek vsakega zatrjevanega dampinga, pa čeprav njena uvedba predpostavlja obstoj zadostnega dokaznega gradiva za utemeljitev začetka takega postopka (zgoraj navedena sodba Europe Chemi-Con (Deutschland) proti Svetu, točka 50). Iz člena 11(2) osnovne uredbe namreč izhaja, da je mogoče protidampinške ukrepe obdržati po datumu, ko se po navadi iztečejo, le, če je bilo ob pregledu ugotovljeno, da bo po izteku veljavnosti ukrepov verjetno prišlo do „nadaljevanja ali do ponovnega pojava dampinga in škode“. Torej so ugotovitve Splošnega sodišča v zgoraj navedeni sodbi Aluminium Silicon Mill Products proti Svetu glede obstoja škode v okviru preizkusa veljavnosti Uredbe št. 2229/2003 kot take nepomembne za presojo veljavnosti Uredbe št. 398/2004. Drugič, predložitveno sodišče meni, da obstaja nasprotje med drugim stavkom uvodne izjave 71 Uredbe št. 398/2004, v skladu s katerim sta obseg prodaje in tržni delež „zastala“ po letu 2000, in med navedbami o obsegu prodaje in tržnem deležu industrije Skupnosti iz tabel 6 in 8 preambule k tej uredbi. Glede tega je treba najprej spomniti, da je iz navedene tabele 6 razvidno, da se je med letoma 1998 in 2000 prodaja silicija iz industrije Skupnosti povečala za 54%, medtem ko je bila med letom 2000 in obdobjem preiskave glede te prodaje zabeležena približno 2,1-odstotna rast. Poleg tega je iz tabele 8 te uredbe razvidno, da se je tržni delež industrije Skupnosti med letoma 1998 in 2000 povečal z 29,8% na 34,3%, med letom 2000 in obdobjem preiskave pa s 34,3% na 36,7%. Čeprav je torej res, da sta se obseg prodaje silicija in tržni delež industrije Skupnosti v obdobju preiskave povečala, pa se ob upoštevanju velikega povečanja obsega prodaje med letoma 1998 in 2000, in sicer za 54%, industrija Skupnosti od leta 2000 ni več razvijala in je tako mogoče šteti, da je zastala. Zato ni več nasprotja med tabelama 6 in 8 preambule k Uredbi št. 398/2004 in uvodno izjavo 71 navedene uredbe. Poudariti je tudi treba, da je iz uvodne izjave 72 Uredbe št. 398/2004, katere vsebina se ne izpodbija, razvidno, da od leta 2000 ni bilo v industriji Skupnosti opaziti nobenega bistvenega izboljšanja. Enako je v uvodni izjavi 73, ki se tudi ne izpodbija, navedeno, da se je stanje industrije Skupnosti med letom 2000 in obdobjem preiskave poslabšalo in da se je ta industrija med obdobjem preiskave znašla v zelo občutljivem in ranljivem položaju. Poleg tega je bila na podlagi člena 1(2) Uredbe št. 2496/97 stopnja dokončne protidampinške dajatve za uvoze silicijeve kovine s poreklom iz Kitajske, dajatev neplačana, 49%. Zato je verjetno, da so bili tržni deleži kitajskih uvozov silicija manjši, kot bi bili brez protidampinških dajatev. V teh okoliščinah je – ker je iz uvodne izjave 74 te uredbe, katere vsebina se ne izpodbija, razvidno, da se je obseg dampinškega uvoza iz Kitajske v obdobju med 1. januarjem 1998 in koncem obdobja preiskave izrazito povečal in da je verjetno, da bi brez tedanjih protidampinških ukrepov na trg Skupnosti prišle veliko večje količine zadevnega proizvoda po zelo nizkih cenah – Svet pravilno sklepal, da brez protidampinških dajatev obstaja povečano tveganje za industrijo Skupnosti v primeru kitajskih uvozov silicija. V teh okoliščinah Svet s tem, da je sklepal o verjetnosti ponovnega nastanka škode za industrijo Skupnosti ob ukinitvi protidampinških ukrepov, ni storil nobene očitne napake pri presoji. Obdržanje stopnje protidampinške dajatve Predložitveno sodišče sprašuje, ali je obdržanje stopnje protidampinške dajatve na 49-odstotni v členu 1(2) Uredbe št. 398/2004 v skladu s členom 9(4), zadnji stavek, osnovne uredbe, medtem ko je stopnja dampinga, ki je bila v skladu z uvodno izjavo 24 Uredbe št. 2496/97 68,1-odstotna, v skladu z uvodno izjavo 27 Uredbe št. 398/2004 samo še 12,5-odstotna. Družba Hoesch je v zvezi s tem navedla, da je v skladu s členom 9(4) osnovne uredbe, ki se uporablja tudi za preglede na podlagi člena 11(5) te uredbe, prepovedano določiti carinsko stopnjo, ki bi presegla stopnjo dampinga. Poudariti je treba, kot je navedeno v točkah 66 in 67 te sodbe, da morajo organi Skupnosti pri pregledu iztekajočih se protidampinških ukrepov, opravljenem na podlagi člena 11(2) osnovne uredbe, ugotoviti le, ali se bosta damping in škoda po izteku ukrepov verjetno nadaljevala ali spet pojavila, v primeru česar bi bili ti ukrepi obdržani. V nasprotnem primeru so protidampinški ukrepi preklicani. To trditev potrjuje besedilo člena 11(6) navedene uredbe, v katerem je navedeno, da – kjer pregledi to upravičujejo – se ukrepe prekliče ali obdrži v skladu z odstavkom 2 tega člena, v skladu z odstavkoma 3 in 4 navedenega člena pa se jih lahko tudi spremeni. Zato pregled iztekajočih se ukrepov ne more povzročiti spremembe veljavnih ukrepov. Poleg tega člen 9(4), zadnji stavek, osnovne uredbe določa, da znesek protidampinške dajatve „ne sme preseči ugotovljene stopnje dampinga, mora pa biti manjši od te stopnje, če bi taka nižja dajatev zadostovala za odpravo škode industriji Skupnosti“. Ob upoštevanju splošne ureditve in ciljev sistema, v katerega spada ta člen, pa njegov namen ni uporaba v postopku iz člena 11(2) navedene uredbe. Dalje, kot je bilo navedeno v prejšnji točki te sodbe, lahko organi Skupnosti pri pregledu protidampinških ukrepov, opravljenih na podlagi člena 11(2) osnovne uredbe, navedene ukrepe le obdržijo ali prekličejo. V obravnavanem primeru so organi Skupnosti ob koncu tega pregleda ugotovili, da bo iztek veljavnosti protidampinških ukrepov verjetno povzročil ponovitev škode. Svet je zato pravilno in v skladu s členom 11(2) in (6) osnovne uredbe odločil, da obdrži 49-odstotno stopnjo protidampinške dajatve. Ob upoštevanju vsega navedenega je treba na drugo vprašanje odgovoriti, da se ob njegovi preučitvi ni pokazal noben dejavnik, ki bi lahko vplival na veljavnost Uredbe št. 398/2004. Stroški Ker je ta postopek za stranki v postopku v glavni stvari ena od stopenj v postopku pred predložitvenim sodiščem, to odloči o stroških. Stroški, priglašeni za predložitev stališč Sodišču, ki niso stroški omenjenih strank, se ne povrnejo. Iz teh razlogov je Sodišče (tretji senat) razsodilo: 1. Ločevanje, drobljenje in čiščenje silicijevih blokov ter nadaljnje presejanje, razvrščanje in pakiranje silicijevih kristalov, ki so nastali z drobljenjem, kot so bili opravljeni v zadevi, ki se obravnava v glavni stvari, se ne štejejo za predelavo ali obdelavo, na podlagi katere se dodeli poreklo blaga v smislu člena 24 Uredbe Sveta (EGS) št. 2913/92 z dne 12. oktobra 1992 o carinskem zakoniku Skupnosti. 2. Ob preučitvi drugega vprašanja, ki ga je postavilo predložitveno sodišče, se ni pokazal noben dejavnik, ki bi lahko vplival na veljavnost Uredbe Sveta (ES) št. 398/2004 z dne 2. marca 2004 o uvedbi dokončne protidampinške dajatve pri uvozu silicija s poreklom iz Ljudske republike Kitajske. Podpisi ( *1 ) Jezik postopka: nemščina.

61999TJ0112

en

Grounds General background to the case A - Description of the operation 1 This case relates to Commission Decision 1999/242/EC of 3 March 1999 relating to a proceeding pursuant to Article 85 of the EC Treaty (Case No IV/36.237 - TPS) (OJ 1999 L 90, p. 6) (`the contested decision') concerning the creation of Télévision par satellite (hereinafter `TPS'), whose object is to devise, develop and broadcast, in digital mode by satellite, a range of television programmes and services, against payment, to French-speaking television viewers in Europe (point 76 of the contested decision). 2 TPS, which was set up in the form of a partnership (société en nom collectif) under French law by six major companies active in the television sectors (Metropole television (M6), Télévision française 1 SA (TF1), France 2 and France 3) or in the telecommunication and cable distribution sectors (France Telecom and Suez-Lyonnaise des Eaux) is a new entrant on markets that are very much dominated by a long-standing operator, namely Canal+ and its subsidiary CanalSatellite. B - The relevant markets and their structure 3 According to the contested decision, the main product market affected by the creation of TPS is the pay-TV market (points 23 and 24 of the contested decision). The operation also affects the market in the acquisition of broadcasting rights and the marketing of special-interest channels. 4 As regards the relevant geographic market, the Commission stated in the contested decision that at the time when the decision was adopted, those various markets had to be assessed on a national basis, so that in the present case the markets were confined to France (points 40 to 43 of the contested decision). 1. The pay-TV market in France 5 According to point 25 of the contested decision, this market constitutes a product market that is separate from free-access television (also referred to as `television in clear'). Unlike in the latter market, in which the trade relationship is between the broadcaster and the advertiser, in the case of pay-TV there is a trade relationship between the broadcaster and the viewer as subscriber. The conditions of competition are therefore different on those two markets. 6 The contested decision also states that, when the decision was adopted, the pay-TV market comprised three methods of transmission (terrestrial, satellite and cable) and that those three different transmission methods did not constitute separate markets (point 30 of the contested decision). 7 The longest-established competitor on the French pay-TV market is Canal+, which enjoys a strong brand image and highly developed know-how in the management of pay-TV (point 44 of the contested decision). The Canal+ group also operates in the cable distribution sector through its control of the NumériCâble network. Moreover, through its subsidiary CanalSatellite, Canal+ offers a bouquet of digital pay-TV satellite channels (hereinafter `the digital bouquet') (point 46 of the contested decision). According to the contested decision, `in terms of numbers of subscribers, the Canal+ group, including the premium channel Canal+, CanalSatellite and the NumériCâble network, accounted for approximately 70% of the French pay-TV market by 30 June 1998'. 8 Another operator on the pay-TV market, AB-Sat, was launched in April 1996 by the French AB group, whose main activity is programme production and the distribution of television rights. AB-Sat had 100 000 subscribers at the end of June 1998 (point 49 of the contested decision). 9 Finally, TPS had 457 000 subscribers at the end of July 1998 and estimated that it would have 600 000 by the end of that year (point 50 of the contested decision). 2. The market for the acquisition of broadcasting rights, in particular with regard to films and sport 10 Since films and sport are the two most popular pay-TV products, the acquisition of broadcasting rights for such programmes is necessary in order to put together a sufficiently attractive range of programmes to convince potential subscribers to pay for receiving television services (point 34 of the contested decision). 11 According to the contested decision, the main competitors of TPS on that market, in particular in the purchase of rights to broadcast French and American films and sporting events, are Canal+ and the special-interest channels in which Canal+ has a stake (point 58 of the contested decision). The Commission also explains in the contested decision that `the Canal+ group enjoys a particularly strong position on this market' and that AB-Sat and the general channels are also present on it (ibidem). 3. The market in the distribution and operation of special-interest channels 12 According to the contested decision, special-interest channels are essential for putting together attractive pay-TV services and the market in the distribution and operation of special-interest channels is enjoying rapid growth in France, particularly with the appearance of digital technology (points 37 to 39 and 65 to 69 of the contested decision). 13 As regards the market structure, the contested decision states: `since the emergence of satellite platforms, the companies involved in pay-TV all have holdings in special-interest channels operating on the market. The stakes held in special-interest channels are fairly evenly distributed among the main players on this market. Canal+ is a major player, however, since it has holdings in the longest-standing channels which have achieved the best penetration of the cable market and have the largest number of subscribers' (points 67 and 68 of the contested decision). C - The notification and the notified agreements 14 The parties first contacted the Commission in connection with this operation in the summer of 1996, with a view to notification under Council Regulation (EEC) No 4064/89 of 21 December 1989 on the control of concentrations between undertakings (OJ 1990 L 257, p. 13, as last amended by Council Regulation (EC) No l310/97 of 30 June 1997 (OJ 1997 L 180, p. 1)) (point 1 of the contested decision). However, having been informed by the Commission that TPS was not a joint venture in the sense of an undertaking under the joint control of its members, on 18 October 1996 they notified the operation to the Commission and requested negative clearance and/or exemption pursuant to Regulation No 17 of the Council of 6 February 1962, First Regulation implementing Articles 85 and 86 of the Treaty (English Special Edition, Series I (1959-1962) p. 87) (ibidem). 15 Four agreements were notified. The basic principles governing the operation of TPS are set out in the Agreement of 11 and 18 April 1996 (hereinafter `the Agreement'); they were expressed in more concrete and structured terms in the subsequent Associates' Pact signed on 19 June 1996 and in the TPS and TPS Gestion Statutes of the same date (point 70 of the contested decision). The agreements were concluded for a period of 10 years (point 71 of the contested decision). 16 Three clauses contained in those agreements were the subject of the Commission's attention in the contested decision. They are, first, the non-competition clause, second, the clause relating to special-interest channels and, third, the exclusivity clause. 1. The non-competition clause 17 This clause is included in Article 11 of the Agreement and Article 5.3 of the Associates' Pact and, at the Commission's request, its scope was defined by a supplementary agreement of 17 September 1998. It specifies as follows: `Except for ongoing cases as at the date of conclusion of the agreements, and except for the sale of new programmes and services that are not under contract to TPS, the parties undertake not to become in any way involved, even indirectly, and for as long as they remain TPS shareholders, in companies engaged in or whose object is the distribution and marketing of a range of television programmes and services for payment which are broadcast in digital mode by satellite to French-speaking homes in Europe' (point 77 of the contested decision). 2. The clause relating to special-interest channels 18 Article 6 of the Agreement (under the heading `Digital programmes and services') and Article 5.4 of the Associates' Pact cited above, provide that TPS has a right of priority and a right of final refusal with regard to the production of special-interest channels and television services by its shareholders. The clause is worded as follows: `In order to supply TPS with the programmes it requires, the parties have agreed to give TPS first refusal in respect of the programmes or services which they themselves operate or over which they have effective control within the producing company, and in respect of the programmes and services which they produce. TPS is also entitled to final refusal or acceptance on the best terms proposed by competitors with regard to any programmes or services which its shareholders offer to third parties. If it accepts them, whether on exclusive terms or not, TPS will apply financial and contractual terms which are at least equivalent to those which the programmes and services could receive elsewhere. As regards the acquisition of these channels and services, TPS will freely decide, on the basis of its own assessment, whether or not to agree to integrate them into its digital bouquet, either exclusively or non-exclusively; however, the parties underline their objective of having programmes and services in TPS's digital bouquet on an exclusive basis' (points 78 and 79 of the contested decision). 3. The exclusivity clause 19 Lastly, Article 6 of the Agreement provides that the general-interest channels (M6, TF1, France 2 and France 3, are to be broadcast exclusively by TPS (point 81 of the contested decision). TPS is to meet the technical costs of transporting and broadcasting the programmes but will not pay any remuneration for them (ibidem). D - The contested decision 20 On 3 March 1999, the Commission adopted the contested decision. 21 As is apparent from Article 1 of that decision, the Commission considered that on the basis of the facts in its possession it had no grounds for action pursuant to Article 85(1) of the EC Treaty (now Article 81(1) EC) in respect of the creation of TPS. 22 On the other hand, with regard to the contractual clauses described in paragraphs 17 to 19 above, the Commission concluded that: - with regard to the non-competition clause, there were no grounds for action in respect of that clause for the period of three years, namely until 15 December 1999 (Article 2 of the contested decision); - with regard to the exclusivity clause and the clause relating to special-interest channels, those provisions could benefit from an exemption under Article 85(3) of the Treaty for a period of three years, namely until 15 December 1999 (Article 3 of the contested decision). Procedure and forms of order sought 23 By application lodged at the Registry of the Court of First Instance on 10 May 1999, the applicants brought the present action. 24 By document lodged at the Registry of the Court on 5 November 1999, CanalSatellite sought leave to intervene in these proceedings in support of the form of order sought by the Commission. 25 By order of 31 January 2000 the President of the Third Chamber of the Court granted leave to intervene and agreed in part to the request, lodged by the applicants, for confidential treatment of some information in the application and the annexes thereto. 26 The intervener lodged its statement in intervention on 24 March 2000. The Commission, TF1 and M6 lodged their observations on that statement on 4, 5 and 8 May 2000 respectively. 27 Upon hearing the report of the Judge-Rapporteur, the Court of First Instance (Third Chamber) decided to open the oral procedure. As measures of organisation of procedure pursuant to Article 64 of its Rules of Procedure, the Court requested the parties to reply to certain written questions. They complied with that request within the prescribed period. 28 The parties presented oral argument and replied to the Court's questions at the hearing on 18 January 2001. 29 The applicants claim that the Court should: - annul Articles 2 and 3 of the contested decision; - order the Commission and the intervener jointly and severally to pay the costs. 30 The Commission and the intervener contend that the Court should: - dismiss the action; - order the applicants to pay the costs. Law A - Admissibility of the action Arguments of the parties 31 The Commission, supported by the intervener, claims that the applicants' action is inadmissible. It states that it is settled law that the applicants may only contest measures which are capable of producing binding legal effects affecting their interests. It also observes that, as is apparent from the Court's judgments in Case T-138/89 NBV and NVB v Commission [1992] ECR II-2181, paragraph 31, and in Joined Cases T-125/97 and T-127/97 Coca-Cola v Commission [2000] ECR II-1733, paragraph 79, only the operative part of the measure is capable of producing legal effects and, therefore, of adversely affecting such interests. The grounds for the decision in question, on the other hand, are open to review by the Community judicature only to the extent to which, as grounds for an act adversely affecting a person's interests, they constitute the necessary support for its operative part. 32 According to the Commission, the operative part of a decision granting negative clearance and an exemption, such as that contested in the present action, does not adversely affect its addressee. The applicants' action for annulment is therefore inadmissible. 33 The Commission considers that this conclusion is all the more necessary because, since 15 December 1999, the contested decision has exhausted all the legal effects which it produced. The present case is therefore of purely theoretical interest. 34 The applicants dispute that the present action is inadmissible. They observe that the contested decision has binding legal effects which affect their interests (judgment in Case 60/81 IBM v Commission [1981] ECR 2639, paragraph 9) because the negative clearance and exemption are granted for only a period of three years. They observe, moreover, that in the judgment in Joined Cases T-374/94, T-375/94, T-384/94 and T-388/94 European Night Services and Others v Commission [1998] ECR II-3141, which also concerned an action for annulment of an exemption decision brought by the persons to whom that exemption was granted, the actions were held admissible. Findings of the Court 35 It is settled law that any measure which produces binding legal effects such as to affect the interests of an applicant by bringing about a distinct change in his legal position is an act or decision which may be the subject of an action under Article 173 of the EC Treaty (now, after amendment, Article 230 EC) for a declaration that it is void (IBM v Commission, cited above, paragraph 9, Joined Cases C-68/94 and C-30/95 France and Others v Commission [1998] ECR I-1375, paragraph 62, Case T-87/96 Assicurazioni Generali and Unicredito v Commission [1999] ECR II-0000, paragraph 37, and Coca-Cola v Commission, cited in paragraph 27 above, paragraph 77). 36 Thus, any natural or legal person may bring an action for annulment of a decision of a Community institution which does not allow, in whole or in part, a clear and precise request from that person which falls within the competence of that institution (see, to that effect, as regards a request based on Article 3(2)(b) of Regulation No 17, Case 26/76 Metro v Commission [1977] ECR 1875, paragraph 13). In such a situation the total or partial rejection of the request produces binding legal effects capable of affecting the interests of its maker. 37 It is necessary to establish, in the light of those principles, whether the present action for annulment is admissible. 38 In the present case, the applicants notified to the Commission the agreements relating to the creation of TPS and the restrictions which they considered to be ancillary to that operation, with a view to obtaining, under Article 2 of Regulation No 17, negative clearance for the entire duration of those agreements, that is to say for a period of 10 years, or, failing that, to obtaining an individual exemption for the same period under Article 4(1) of that regulation. 39 It is apparent from the operative part of the contested decision that both the negative clearance relating to the non-competition clause (Article 2) and the individual exemption relating to the exclusivity clause and to the clause on special-interest channels (Article 3) are granted only for a period of three years. 40 It follows from that limitation on the duration of the negative clearance and of the exemption provided for in Articles 2 and 3 that the applicants benefit only for a much shorter period than that with which they initially reckoned in terms of legal certainty resulting from such decisions. Moreover, the applicants have claimed, without contradiction by the Commission in that regard, that this factual situation also affected the calculation of the profitability of the investments underlying the conclusion of the notified agreements. 41 That part of the operative part of the decision therefore produces binding legal effects capable of affecting the applicants' interests. 42 It is of little importance in that regard that the applicants might possibly, following a new notification of the restrictions at issue, obtain a new negative clearance or exemption for a period that is less, equal, or even greater than that initially granted. Since they do not already enjoy the legal certainty which they would have enjoyed if the negative clearance and exemption provided for in Articles 2 and 3 of the contested decision had been granted for a period of 10 years, their interests are definitely affected by that part of the operative part of the contested decision. 43 Lastly, unlike in the applications in the cases which gave rise to the judgments in NBV and NVB v Commission and Coca-Cola v Commission, cited in paragraph 31 above, the action for annulment brought by the applicants is aimed at the operative part and not the grounds of the contested decision. In the form of order sought by the applicants, they seek annulment of Articles 2 and 3 of the operative part of the contested decision. Furthermore, although it is true that in the judgment in NBV and NVB v Commission, cited above (paragraph 32), the Court held that a decision to grant negative clearance `satisfie[d] the applicant and, by its very nature, [could] neither change his legal position nor adversely affect his interests', it must be observed that in the case giving rise to that judgment the negative clearance had been issued for a period which corresponded to that sought by the interested parties. On the other hand, as has been observed above, in the present case the negative clearance was granted for only a period of three years, whereas the applicants had requested that it be granted for a period of 10 years. 44 It follows from the foregoing that the action is admissible. B - Merits 45 The Court will first examine the pleas for annulment of Article 3 of the contested decision, that is to say, those relating to the exclusivity clause and the clause on special-interest channels. The Court will then examine the plea directed at Article 2 of the contested decision, concerning the non-competition clause. 1. The pleas for annulment of Article 3 of the contested decision 46 With regard to Article 3 of the contested decision, the applicants rely on two pleas, alleging infringement of Article 85(1) and (3) of the Treaty. In the first plea, they submit that the Commission infringed Article 85(1) of the Treaty in that the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels do not constitute restrictions of competition within the meaning of that provision and, in the alternative, that those agreements must be classified as restrictions that are ancillary to the creation of TPS. In the second plea the applicants submit that the Commission infringed Article 85(3) of the Treaty in that it did not correctly apply the criteria for exemption under that provision and committed an error of assessment with regard to the duration of the exemption. (a) The first plea: infringement of Article 85(1) of the Treaty (i)The principal submission: the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels do not constitute restrictions of competition within the meaning of Article 85(1) of the Treaty 47 The applicants submit that, in reaching its conclusion in the contested decision that the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels constitute restrictions of competition within the meaning of Article 85(1) of the Treaty, the Commission relied on incorrect assessments and misapplied that provision. 48 The Commission, supported by the intervener, disputes that those two objections are well founded. - The existence of incorrect assessments Arguments of the parties 49 The applicants state that in order to find that the exclusivity clause restricted competition the Commission tried to show, in points 102 to 107 of the contested decision, that the general-interest channels were attractive to viewers and that the effect of this clause was to deprive competitors of TPS of access to such programmes. According to the applicants, that finding is based on incorrect assessments. 50 They submit, first, that the Commission's finding that the attractiveness of the general-interest channels offered by TPS is explained by the existence of `shadow zones' in France, that is to say zones in which reception by antenna of those channels is poor or deficient, is incorrect. The figures in the survey by Médiamétrie in November/December 1997 relating to the bi-monthly follow-up of initialisation (`the Médiamétrie survey') cited by the Commission are incorrect and do not take account of the fact that almost everyone in France receives TF1, France 2 and France 3 under good conditions. In support of that assertion, the applicants submitted at the hearing that, first, the Médiamétrie survey did not explain the methodological principles on which it had been drawn up and, second, that the broadcasting quality of television programmes from French television channels was checked every five years by the Conseil supérieur de l'audovisuel in the course of the licensing or licence extension procedure. 51 Second, the applicants observe that, contrary to what is indicated by the Commission in the contested decision, it is apparent from the market surveys that television viewers opt for TPS more on account of the wealth of programmes offered than the reception in digital quality of the general-interest channels. 52 Third, the applicants submit that the Commission's assertion that the two `digital bouquets' (CanalSatellite and AB-Sat) were able to be launched successfully without exclusive broadcasting of the general-interest channels is irrelevant in this case. They observe that CanalSatellite benefited from a number of exclusive rights to films and sporting events when it was launched and still has exclusive rights to broadcast the Canal+ channel and that AB-Sat is established on a different market segment. 53 Lastly, the applicants state that, contrary to the Commission's finding in the contested decision, the fact that the four general-interest channels, which account for 90% of all television viewers and around 75% of cable television viewers, are broadcast exclusively by TPS does not necessarily mean that the access of competitors to the programmes of those channels is restricted. They observe that the market in television in clear and the market in pay-TV are two separate markets, so that there cannot be such a link of cause and effect. Furthermore, it is not certain that, if the four general-interest channels had not entered into commitments upon the creation of TPS, they would have agreed to participate in another digital bouquet. They note, moreover, that, as is shown by the situation in the other European countries, in which a single operator has a monopoly on the pay-TV market, a new entry onto the pay-TV market in France is no longer possible. 54 The Commission, supported by the intervener, disputes that its finding that the exclusive right to broadcast the four general-interest channels constitutes a restriction of competition is based on erroneous assessments. Findings of the Court 55 The factual evidence on which the applicants rely in order to show that the Commission's finding that the exclusivity clause restricts competition is based on erroneous assessments, is either incorrect or irrelevant. 56 First, in the absence of any supporting cogent evidence, it is not possible to agree with the applicants' assertion that the figures in the Médiamétrie survey relating to the existence of `shadow zones' in France, reproduced in point 104 of the contested decision, are incorrect and that almost all television viewers in France receive TF1, France 2 and France 3 in good conditions. 57 The intervener explained at the hearing, without being contradicted by the applicants, that Médiamétrie is the only market research institute which draws up viewer surveys in France and that those surveys are the reference point for all French television channels, which use them in particular in order to calculate their advertising income. 58 Moreover, contrary to the applicants' assertion, the controls carried out every five years by the Conseil supérieur de l'audiovisuel in the course of the licensing or license extension procedure do not prove that those figures are incorrect. As the applicants also accepted at the hearing, the control by the Conseil only relates to the broadcasting quality of the television channels and not the quality of the reception of those channels by French television viewers. 59 It should also be pointed out that the existence of large shadow zones in France, as shown by the Médiamétrie survey, appears to be confirmed by the market survey produced by the applicants, since it is apparent from that study that [...] % of persons questioned subscribed to TPS `in order to receive the national channels correctly'. 60 Furthermore, the Commission clearly stated in the contested decision that the figures published in the Médiamétrie survey were, for it, `only indicative ... because in addition to the four general-interest channels broadcast exclusively on TPS they also include Arte and La Cinquième, for which the initialisation rate is 80.6% of households, and the terrestrial Canal+ service, which approximately [...] (1) households are thought to receive in poor conditions' (point 104 of the contested decision). 61 Second, the fact that according to the various market surveys commissioned by TPS (in particular the BVA survey) the reason why persons have subscribed to TPS is above all the richness of the range on offer and not the possibility of also receiving the general-interest channels, as the applicants submit, does not invalidate the Commission's finding. Since the programmes of the general-interest channels enrich what is offered by TPS, those channels contribute to the attractiveness of that offer. Furthermore, as has been found in paragraph 59 above, it is apparent from the same market surveys that a significant proportion of persons questioned stated that they had decided to subscribe to TPS in order to receive the general-interest channels correctly. 62 Third, as regards the applicants' argument that it is irrelevant in the present case that CanalSatellite and AB-Sat were able to be launched on the market without the exclusive right to broadcast the general-interest channels, it must be pointed out that this factor was put forward by the Commission in order to show that the general-interest channels `do not constitute a separate programme category or a type of content that is essential for pay-TV' (point 106 of the contested decision). Although it is true that this factor becomes of relatively secondary importance in regard to determining whether the exclusivity clause restricts competition, it nevertheless establishes that this clause is not objectively necessary for the creation of TPS, so that it cannot be regarded as an ancillary restriction (see, to this effect, paragraph 118 et seq. below). 63 Finally, it is necessary to reject the factual arguments submitted by the applicants in order to prove that the exclusivity clause does not have the effect, contrary to the Commission's finding in the contested decision, of denying `TPS' competitors access to attractive programmes'. 64 It is in fact manifest that, as only TPS is authorised to transmit the general-interest channels owing to the exclusive rights which it enjoys, the competitors of TPS are denied access to the programmes which are considered attractive by numerous French television viewers. 65 Furthermore, the applicants have not adduced any evidence to support their assertion that it is possible that the general-interest channels would refuse to be broadcast as part of the other digital bouquets. 66 In the light of the foregoing, the applicants have not showed that the Commission relied on erroneous assessments in concluding that the exclusivity clause restricted competition within the meaning of Article 85(1) of the Treaty. 67 That objection must therefore be rejected. - Misapplication of Article 85(1) of the Treaty (failure to apply a rule of reason) Arguments of the parties 68 The applicants submit that the Commission should have applied Article 85(1) of the Treaty in the light of a rule of reason rather than as an abstract rule. Under a rule of reason, an anti-competitive practice falls outside the scope of the prohibition in Article 85(1) of the Treaty if it has more positive than negative effects on competition on a given market. They submit that the existence of a rule of reason in Community competition law has already been confirmed by the Court of Justice (Case 258/78 Nungesser and Eisele v Commission [1982] ECR 2015 and Case 262/81 Coditel and Others [1982] ECR 3381, paragraph 20). They also assert that, contrary to the Commission's submission, those two judgments are relevant in the present case because the creation of TPS also took place in conditions and on a market that are wholly peculiar. 69 The applicants submit that the application of a rule of reason would have shown that Article 85(1) of the Treaty did not apply to the exclusivity clause and to the clause relating to the special-interest channels. They observe that, as follows implicitly from the reasoning adopted by the Commission in regard to Article 85(3) of the Treaty, those clauses, rather than restricting competition on the pay-TV market in France, in fact favour such competition as they allow a new operator to gain access to a market which was dominated until then by a single operator, CanalSatellite and its parent company Canal+ (the service offered by AB-Sat not really being a competitor, but rather complementary to that of Canal+). 70 According to the applicants, the line of reasoning that Article 85(1) of the Treaty does not apply to the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels is all the more compelling in the light of the case-law of the Court of Justice. It is apparent from that case-law that, first, a clause granting exclusive sales rights must be the subject of an economic assessment and is not necessarily caught by Article 85(1) of the Treaty (Case 56/65 Société technique minière [1966] ECR 235) and that, second, an exclusive right granted with a view to penetrating a new market is not caught by the prohibition laid down in that article (Nungesser and Eisele v Commission, cited in paragraph 68 above, and Société technique minière, cited above; more generally, on the scope of Article 85(1) and (3) of the Treaty, Case C-399/93 Oude Luttikhuis and Others [1995] ECR I-4515, paragraph 10, and Case T-77/94 VGB and Others v Commission [1997] ECR II-759, paragraph 140, and European Night Services and Others v Commission, cited in paragraph 34 above, paragraph 136). 71 The Commission disputes that it infringed Article 85(1) of the Treaty by not applying a rule of reason, as suggested by the applicants, when examining the compatibility with that provision of the exclusivity clause and of the clause relating to the special-interest channels. Findings of the Court 72 According to the applicants, as a consequence of the existence of a rule of reason in Community competition law, when Article 85(1) of the Treaty is applied it is necessary to weigh the pro and anti-competitive effects of an agreement in order to determine whether it is caught by the prohibition laid down in that article. It should, however, be observed, first of all, that contrary to the applicants' assertions the existence of such a rule has not, as such, been confirmed by the Community courts. Quite to the contrary, in various judgments the Court of Justice and the Court of First Instance have been at pains to indicate that the existence of a rule of reason in Community competition law is doubtful (see Case C-235/92 P Montecatini v Commission [1999] ECR I-4539, paragraph 133 (`... even if the rule of reason did have a place in the context of Article 85(1) of the Treaty'), and Case T-14/89 Montedipe v Commission [1992] ECR II-1155, paragraph 265, and in Case T-148/89 Tréfilunion v Commission [1995] ECR II-1063, paragraph 109). 73 Next, it must be observed that an interpretation of Article 85(1) of the Treaty, in the form suggested by the applicants, is difficult to reconcile with the rules prescribed by that provision. 74 Article 85 of the Treaty expressly provides, in its third paragraph, for the possibility of exempting agreements that restrict competition where they satisfy a number of conditions, in particular where they are indispensable to the attainment of certain objectives and do not afford undertakings the possibility of eliminating competition in respect of a substantial part of the products in question. It is only in the precise framework of that provision that the pro and anti-competitive aspects of a restriction may be weighed (see, to that effect, Case 161/84 Pronuptia [1986] ECR 353, paragraph 24, and Case T-17/93 Matra Hachette v Commission [1994] ECR II-595, paragraph 48, and European Night Services and Others v Commission, cited in paragraph 34 above, paragraph 136). Article 85(3) of the Treaty would lose much of its effectiveness if such an examination had to be carried out already under Article 85(1) of the Treaty. 75 It is true that in a number of judgments the Court of Justice and the Court of First Instance have favoured a more flexible interpretation of the prohibition laid down in Article 85(1) of the Treaty (see, in particular, Société technique minière and Oude Luttikhuis and Others, cited in paragraph 70 above, Nungesser and Eisele v Commission and Coditel and Others, cited in paragraph 68 above, Pronuptia, cited in paragraph 74 above, and European Night Services and Others v Commission, cited in paragraph 34 above, as well as the judgment in Case C-250/92 DLG [1994] ECR I-5641, paragraphs 31 to 35). 76 Those judgments cannot, however, be interpreted as establishing the existence of a rule of reason in Community competition law. They are, rather, part of a broader trend in the case-law acording to which it is not necessary to hold, wholly abstractly and without drawing any distinction, that any agreement restricting the freedom of action of one or more of the parties is necessarily caught by the prohibition laid down in Article 85(1) of the Treaty. In assessing the applicability of Article 85(1) to an agreement, account should be taken of the actual conditions in which it functions, in particular the economic context in which the undertakings operate, the products or services covered by the agreement and the actual structure of the market concerned (see, in particular, European Night Services and Others v Commission, cited in paragraph 34 above, paragraph 136, Oude Luttikhuis, cited in paragraph 70 above, paragraph 10, and VGB and Others v Commission, cited in paragraph 70 above, paragraph 140, as well as the judgment in Case C-234/89 Delimitis [1991] ECR I-935, paragraph 31). 77 That interpretation, while observing the substantive scheme of Article 85 of the Treaty and, in particular, preserving the effectiveness of Article 85(3), makes it possible to prevent the prohibition in Article 85(1) from extending wholly abstractly and without distinction to all agreements whose effect is to restrict the freedom of action of one or more of the parties. It must, however, be emphasised that such an approach does not mean that it is necessary to weigh the pro and anti-competitive effects of an agreement when determining whether the prohibition laid down in Article 85(1) of the Treaty applies. 78 In the light of the foregoing, it must be held that, contrary to the applicants' submission, in the contested decision the Commission correctly applied Article 85(1) of the Treaty to the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels inasmuch as it was not obliged to weigh the pro and anti-competitive aspects of those agreements outside the specific framework of Article 85(3) of the Treaty. 79 It did, however, assess the restrictive nature of those clauses in their economic and legal context in accordance with the case-law. Thus, it rightly found that the general-interest channels presented programmes that were attractive for subscribers to a pay-TV company and that the effect of the exclusivity clause was to deny TPS' competitors access to such programmes (points 102 to 107 of the contested decision). As regards the clause relating to the special-interest channels, the Commission found that it resulted in a limitation of the supply of such channels on that market for a period of 10 years (point 101 of the contested decision). 80 This objection must therefore be rejected. (ii) The alternative claim, alleging that the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels are ancillary restrictions - Arguments of the parties The concept of an ancillary restriction 81 As regards the concept of an ancillary restriction, the applicants refer to the Commission's XXIVth Report on competition policy, 1994 (page 120, paragraph 166), according to which `restrictions [of competition] in the context of joint ventures' are `restrictions only imposed on the parties or the joint venture (not on third-parties) which are objectively necessary for the successful functioning of the joint venture and thus by their very nature inherent in the operation concerned ...'. 82 The applicants also refer to the Commission's Notice of 16 February 1993 concerning the assessment of cooperative joint ventures pursuant to Article 85 of the EEC Treaty (OJ 1993 C 43, p. 2, `the notice on cooperative joint ventures'), in which the Commission stated that agreements `which are directly related to the [joint venture] and necessary for its existence must be assessed together with the [joint venture]. They are treated under the rules of competition as ancillary restrictions if they remain subordinate in importance to the main object of the [joint venture]' (point 66). 83 The applicants further observe that it is clear from the notice on cooperative joint ventures, first, that an exclusive operating license granted to the joint venture without time-limit was regarded as indispensable for its creation and operation and second, that the theory of ancillary restrictions will, in general, be applied in the case of a joint venture which undertakes new activities in respect of which the parent companies are neither actual nor potential competitors (point 76 of the notice on cooperative joint ventures). 84 According to the applicants, the Commission's actual decisions show that those principles have been faithfully applied. 85 The applicants state that in Commission Decision 94/895/EC of 15 December 1994 relating to a proceeding pursuant to Article 85 of the EC Treaty and Article 53 of the EEA Agreement (IV/34.768 - International Private Satellite Partners) (OJ 1994 L 354, p. 75, point 61) the Commission took the view that clauses restricting competition had to be regarded as ancillary where they are indispensable to the joint venture and do not exceed what the creation and operation of the joint venture requires (see also Commission Decision 97/39/EC of 18 December 1996 relating to a proceeding under Article 85 of the EC Treaty and Article 53 of the EEA Agreement (Case IV/35.518 - Iridium) (OJ 1997 L 16, p. 87, point 48 et seq.) and, with regard to concentrations, the Commission Decision of 6 April 1995 declaring a concentration compatible with the common market on the basis of Regulation No 4064/89 (IV/M.564 - Havas Voyages/American Express) (OJ 1995 L 117, p. 8)). 86 The applicants submit, moreover, that the decisions and judgments cited by the Commission are, in general, irrelevant to the present case. 87 They state that the judgment in Pronuptia (cited in paragraph 74 above) and the judgment in Case 42/84 Remia v Commission [1985] ECR 2545 relate to the criteria for the application of Article 85(1) and (3) of the Treaty but make no reference to the problem of ancillary restrictions. They observe, next, that Commission Decision 87/100/EEC of 17 December 1986 relating to a proceeding under Article 85 of the EEC Treaty (IV/31.340 - Mitchell/Cotts/Sofiltra) (OJ 1987 L 41, p. 31, paragraph 23) does not add anything new. As to Commission Decision 90/410/EEC of 13 July 1990 relating to a proceeding under Article 85 of the EEC Treaty (IV/32.009 - Elopak/Metal Box - Odin) (OJ 1990 L 209, p. 15, point 31) that decision, in the applicants' opinion, confirms rather than contradicts the principle prominent in the decisions to which they have referred. 88 Lastly, the applicants submit that, contrary to the submission of the Commission and the intervener, classification of a clause as an ancillary restriction should not be by way of abstract analysis of the restriction but requires in-depth analysis of the market. 89 The applicants submit, moreover, that the Commission carried out such an examination in the contested decision. They also state that all the decisions and judgments cited by the intervener illustrate the fact that the market context is taken into account when classifying `ancillary restrictions'. Thus, in the judgment in Remia v Commission, cited in paragraph 87 above, the Court of Justice refused, in the light of the circumstances of the case, to classify a non-competition clause for a period exceeding four years as an ancillary restriction. In Commission Decision 1999/329/EC of 12 April 1999 relating to a proceeding pursuant to Articles 85 and 86 of the EC Treaty and Articles 53 and 54 of the EEA Agreement (Cases No IV/D-1/30.373 - P & I Clubs, IGA and No IV/D-1/37.143 - P & I Clubs, Pooling Agreement (OJ L 125, p. 12) it was decided, after an examination of the prices and terms of sale on the reinsurance market, that the joint purchase of reinsurance was, in the case in point, an ancillary restriction. In Commission Decision 1999/574/EC of 27 July 1999 relating to a proceeding under Article 81 of the EC Treaty and Article 53 of the EEA Agreement (Case IV/36.581 - Télécom développement) (OJ L 218, p. 24, `the Télécom développement Decision') the Commission carried out an assessment of the economic and competitive position of Télécom développement on the market for voice telephony and concluded that the clauses notified were to be classified as ancillary restrictions. Lastly, in Decision 97/39 the Commission decided to classify the clauses notified to it as ancillary restrictions, again in the light of the specific conditions of that case. 90 The Commission, supported by the intervener, disputes that the concept of an ancillary restriction should be interpreted in the manner suggested by the applicant. The consequences of classification as an ancillary restriction 91 The applicants submit that it is apparent from both the Commission's publications and its previous decisions that the commitments classified as ancillary restrictions must be treated in the same way as the main operation. 92 The applicants point out that in its XXIVth Report on competition policy the Commission stated that ancillary restrictions are not `assessed separately under Article 85(1) of the Treaty if the joint venture itself does not infringe Article 85(1) or is exempted under Article 85(3). While ancillary restrictions are normally only accepted for a limited period of time, in the context of joint ventures they are usually allowed for the whole duration of the joint venture.' Likewise, they observe that in the notice on cooperative joint ventures the Commission stated that `if a [joint venture] does not fall within the scope of Article 85(1), then neither do any additional agreements which, while restricting competition on their own, are ancillary to the [joint venture] in the manner described above' (point 67) and that they `must be assessed together with the [joint venture]' (point 66). 93 The applicants also submit that the Commission has applied those principles in its previous decisions. Thus, in point 62 of Decision 94/895 the Commission took the view that, inasmuch as the joint venture did not fall within the scope of Article 85(1) of the Treaty, then neither did the clauses at issue (see also Decision 97/39, point 48). 94 The Commission states that, although it is true that the legal consequence of applying the concept of an ancillary restriction is to cause contractual clauses that are a priori restrictive of competition and capable of affecting trade between Member States to an appreciable extent to fall outside the scope of Article 85(1), that does not mean that those clauses necessarily benefit from negative clearance for the same period as the main operation. As is apparent from the judgment in Remia v Commission, cited in paragraph 87 above, and from the contested decision, the duration of a restriction may be an essential criterion for determining whether or not it is ancillary. Classification of the exclusivity clause as an ancillary restriction 95 The applicants submit that there is no doubt that the Commission should have classified the exclusivity clause as an ancillary restriction. 96 They state that, in the light of the dominant position of Canal+, in particular in the market for broadcasting rights for French and American films, that exclusivity was the only means of entering the pay-TV market in France and of remaining on it by retaining an attractive range of programmes. The wholly peculiar nature of that advantage is also clear from the fact that it was granted to TPS by its shareholders, without payment on either side, in order to ensure its success on the market. 97 According to the applicants, the Commission's main argument to show that the exclusivity clause is not ancillary, namely that the creation of a venture that is active in the digital satellite TV sector would be conceivable even if it did not have the exclusive right to broadcast the four general-interest channels, is incorrect. They state that they did not have - and still have only very few - exclusive rights to broadcast films and sporting events when they decided to create TPS, so that their only competitive weapon was (and still is) the exclusive right to broadcast the general-interest channels. That clause is therefore directly linked to the creation of TPS and is necessary for its proper functioning. 98 The Commission disputes that it committed an error of assessment in not classifying the exclusivity clause as an ancillary restriction. Classification of the clause relating to the special-interest channels as an ancillary restriction 99 The applicants submit that the Commission committed an error of assessment in failing to classify the clause relating to the special-interest channels as an ancillary restriction. 100 They state that the Commission did not in fact take account of the fact that this clause was indispensable to the creation and operation of TPS, in as much as that privileged access to the channels and programmes of its shareholders and the right of last refusal was the only means by which TPS could secure its acquisition of special-interest channels, having regard in particular to the especially strong position of the Canal+ group on the market in those channels. 101 The applicants submit that it is appropriate to refer to Commission Decision 1999/573/EC of 20 May 1999 relating to a proceeding under Article 81 of the EC Treaty (Case IV/36.592 - Cégétel + 4) (OJ 1999 L 218, p. 14, `the Cégétel Decision') and to the Télécom Développement Decision. Those decisions relate to competitive situations that are quite similar to the present case (markets dominated by a long-standing operator) and in those decisions the Commission's analysis related to clauses comparable to the clause relating to the special-interest channels, the clause at issue in the Télécom développement Decision providing for preferential access to an infrastructure and, in the Cégétel Decision, the clause providing for preferential purchasing by the joint venture from its shareholders. The applicants observe that, unlike in the present case, the Commission did not hesitate to classify those clauses as ancillary restrictions and to treat them in exactly the same way as the joint venture (see also Decision 1999/329). 102 The Commission disputes that it has committed an error of assessment in not classifying the clause relating to the special-interest channels as an ancillary restriction. - Findings of the Court 103 It is necessary, first of all, to define what constitutes an `ancillary restriction' in Community competition law and point out the consequences which follow from classification of a restriction as `ancillary'. It is then necessary to apply the principles thereby established to the exclusivity clause and to the clause relating to the special-interest channels in order to determine whether, as the applicants' assert, the Commission committed an error of appraisal in not classifying those commitments as ancillary restrictions. The concept of `ancillary restriction' 104 In Community competition law the concept of an `ancillary restriction' covers any restriction which is directly related and necessary to the implementation of a main operation (see, to that effect, the Commission Notice of 14 August 1990 regarding restrictions ancillary to concentrations (OJ 1990 C 203, p. 5, hereinafter `the notice on ancillary restrictions', point I.1), the notice on cooperative joint ventures (point 65), and Articles 6(1)(b) and 8(2), second paragraph, of Regulation No 4064/89). 105 In its notice on ancillary restrictions the Commission rightly stated that a restriction `directly related' to implementation of a main operation must be understood to be any restriction which is subordinate to the implementation of that operation and which has an evident link with it (point II.4). 106 The condition that a restriction be necessary implies a two-fold examination. It is necessary to establish, first, whether the restriction is objectively necessary for the implementation of the main operation and, second, whether it is proportionate to it (see, to that effect, Remia v Commission, cited in paragraph 87 above, paragraph 20; see also points II.5 and II.6 of the notice regarding ancillary restrictions). 107 As regards the objective necessity of a restriction, it must be observed that inasmuch as, as has been shown in paragraph 72 et seq. above, the existence of a rule of reason in Community competition law cannot be upheld, it would be wrong, when classifying ancillary restrictions, to interpret the requirement for objective necessity as implying a need to weigh the pro and anti-competitive effects of an agreement. Such an analysis can take place only in the specific framework of Article 85(3) of the Treaty. 108 That approach is justified not merely so as to preserve the effectiveness of Article 85(3) of the Treaty, but also on grounds of consistency. As Article 85(1) of the Treaty does not require an analysis of the positive and negative effects on competition of a principal restriction, the same finding is necessary with regard to the analysis of accompanying restrictions. 109 Consequently, as the Commission has correctly asserted, examination of the objective necessity of a restriction in relation to the main operation cannot but be relatively abstract. It is not a question of analysing whether, in the light of the competitive situation on the relevant market, the restriction is indispensable to the commercial success of the main operation but of determining whether, in the specific context of the main operation, the restriction is necessary to implement that operation. If, without the restriction, the main operation is difficult or even impossible to implement, the restriction may be regarded as objectively necessary for its implementation. 110 Thus, in the judgment in Remia v Commission, cited in paragraph 87 above (paragraph 19), the Court of Justice held that a non-competition clause was objectively necessary for a successful transfer of undertakings, inasmuch as, without such a clause, `and should the vendor and the purchaser remain competitors after the transfer, it is clear that the agreement for the transfer of the undertaking could not be given effect. The vendor, with his particularly detailed knowledge of the transferred undertaking, would still be in a position to win back his former customers immediately after the transfer and thereby drive the undertaking out of business.' 111 Similarly, in its decisions, the Commission has found that a number of restrictions were objectively necessary to implementing certain operations. Failing such restrictions, the operation in question `could not be implemented or could only be implemented under more uncertain conditions, at substantially higher cost, over an appreciably longer period or with considerably less probability of success' (point II.5 of the notice regarding ancillary restrictions; see also, for example, Decision 90/410, point 22 et seq.) 112 Contrary to the applicants' claim, none of the various decisions to which they refer show that the Commission carried out an analysis of competition in classifying the relevant clauses as ancillary restrictions. On the contrary, those decisions show that the Commission's analysis was relatively abstract. Thus point 77 of Decision 1999/329 states as follows: `Actually, a claim-sharing arrangement cannot function properly without at least one level of cover to be offered being agreed by all its members. The reason is that no member would be willing to share claims brought to the pool by other clubs of a higher amount than the ones it can bring to the pool.' 113 Where a restriction is objectively necessary to implement a main operation, it is still necessary to verify whether its duration and its material and geographic scope do not exceed what is necessary to implement that operation. If the duration or the scope of the restriction exceed what is necessary in order to implement the operation, it must be assessed separately under Article 85(3) of the Treaty (see, to that effect, Case T-61/89 Dansk Pelsdyravlerforening v Commission [1992] ECR II-1931, paragraph 78). 114 Lastly, it must be observed that, inasmuch as the assessment of the ancillary nature of a particular agreement in relation to a main operation entails complex economic assessments by the Commission, judicial review of that assessment is limited to verifying whether the relevant procedural rules have been complied with, whether the statement of the reasons for the decision is adequate, whether the facts have been accurately stated and whether there has been a manifest error of appraisal or misuse of powers (see, to that effect, with regard to assessing the permissible duration of a non-competition clause, Remia v Commission, cited in paragraph 87 above, paragraph 34). Consequences of classification as an ancillary restriction 115 If it is established that a restriction is directly related and necessary to achieving a main operation, the compatibility of that restriction with the competition rules must be examined with that of the main operation. 116 Thus, if the main operation does not fall within the scope of the prohibition laid down in Article 85(1) of the Treaty, the same holds for the restrictions directly related and necessary for that operation (see, to that effect, Remia v Commission, cited in paragraph 87 above, paragraph 20). If, on the other hand, the main operation is a restriction within the meaning of Article 85(1) but benefits from an exemption under Article 85(3) of the Treaty, that exemption also covers those ancillary restrictions. 117 Moreover, where the restrictions are directly related and necessary to a concentration within the meaning of Regulation No 4064/89, it follows from both Article 6(1)(b) and Article 8(2), second subparagraph, of that regulation that those restrictions are covered by the Commission's decision declaring the operation compatible with the common market. Classification of the exclusivity clause as an ancillary restriction 118 It is necessary to examine, in the light of the principles set out in paragraphs 103 to 114 above, whether in the present case the Commission committed a manifest error of assessment in not classifying the exclusivity clause as a restriction that was ancillary to the creation of TPS. 119 The applicants submit that the exclusivity clause is ancillary to the creation of TPS as the clause is indispensable to allow TPS to penetrate the pay-TV market in France because TPS does not enjoy any exclusive rights to films and sporting events of the first rank. 120 It must, however, be observed, first of all, that the fact that the exclusivity clause would be necessary to allow TPS to establish itself on a long-term basis on that market it is not relevant to the classification of that clause as an ancillary restriction. 121 As has been set out in paragraph 106 above, such considerations, relating to the indispensable nature of the restriction in the light of the competitive situation on the relevant market, are not part of an analysis of the ancillary nature of the restrictions. They can be taken into account only in the framework of Article 85(3) of the Treaty (see, in that regard, Pronuptia, cited in paragraph 74 above, paragraph 24, and Dansk Pelsdyravlerforening v Commission, cited in paragraph 113 above, paragraph 78). 122 Next, it must be observed that although, in the present case, the applicants have been able to establish to the requisite legal standard that the exclusivity clause was directly related to the establishment of TPS, they have not, on the other hand, shown that the exclusive broadcasting of the general-interest channels was objectively necessary for that operation. As the Commission has rightly stated, a company in the pay-TV sector can be launched in France without having exclusive rights to the general-interest channels. That is the situation for CanalSatellite and AB-Sat, the two other operators on that market. 123 Even if the exclusivity clause was objectively necessary for the creation of TPS, the Commission did not commit a manifest error of assessment in taking the view that this restriction was not proportionate to that objective. 124 The exclusivity clause is for an initial period of 10 years. As the Commission finds in point 134 of the contested decision, such a period is deemed excessive as `TPS [has] to establish itself on the market before the end of that period'. It is quite probable that the competitive disadvantage of TPS (principally with regard to access to exclusive rights to films and sporting events) will diminish over time (see, to that effect, point 133 of the contested decision). It cannot, therefore, be ruled out that the exclusive broadcasting of the general-interest channels, although initially intended to strengthen the competitive position of TPS on the pay-TV market might ultimately allow it, after some years, to eliminate competition on that market. 125 Moreover, the exclusivity clause is also disproportionate in so far as its effect is to deprive TPS' actual and potential competitors of any access to the programmes that are considered attractive by a large number of French television viewers (see, to that effect, the judgment in Oude Luttikhuis and Others, cited in paragraph 70 above, paragraph 16). This excessiveness of the commitment is also reinforced by the existence of `shadow zones'. The television viewers living in those zones who wish to subscribe to a pay-TV company which also broadcasts the general-interest channels can turn only to TPS. 126 It must therefore be held that the Commission did not commit a manifest error of assessment in not classifying the exclusivity clause as a restriction that was ancillary to the creation of TPS. 127 That limb of the applicants' argument must, therefore, be rejected. Classification of the clause relating to the special-interest channels as an ancillary restriction 128 It is also necessary to examine, in the light of the principles set out in paragraphs 103 to 114 above whether, in the present case, the Commission committed a manifest error of assessment in not classifying the clause relating to the special-interest channels as an ancillary restriction. 129 In that regard, it must be pointed out that in the contested decision (point 101) the Commission stated: `The obligation on the members to give TPS first refusal over their special-interest channels might possibly be regarded as ancillary to the launch of the platform; this obligation, which is imposed for a period of 10 years, nevertheless results in a limitation of the supply of special-interest channels and television services. In this respect, the clause in question falls within the scope of Article 85(1).' 130 It is clear from point 101 of the contested decision that the main reason why the Commission refused to classify the clause as an ancillary restriction was that it had a negative impact on the situation of third parties over quite a long period. 131 The applicants, despite having the burden of proof in that regard, have not adduced any evidence to invalidate that assessment. 132 They merely assert that on account of the exclusivity policy operated by CanalSatellite, the special-interest channels operated or created by them are the only channels to which TPS has access, so that the clause at issue is indispensable for its survival. Even accepting that such an assertion is correct, a consideration of that kind relating to the competitive situation of TPS cannot be taken into account for the purpose of classifying that clause as an ancillary restriction. As explained in paragraphs 107 to 112 above, the objectively necessary nature of the clause is established without reference to the competitive situation. 133 Furthermore, as the market for the operation of special-interest channels is enjoying rapid growth (point 65 of the contested decision), the Commission did not commit a manifest error of assessment in taking the view that the obligation on the shareholders of TPS, for a period of 10 years, to offer their special-interest channels first to TPS exceeded what was necessary for the creation of TPS. 134 Finally, as the Commission has correctly submitted, the applicants are wrong in referring to the decisions in Cégétel and Télécom développement inasmuch as those decisions relate to different factual situations. Thus, the situation of TPS cannot be compared to that of a new entrant on a market dominated by a company with a long-standing monopoly and which requires access to essential infrastructure. Canal+ does not enjoy a long-standing monopoly on the market for the operation of the special-interest channels and entry onto that market does not require access to essential infrastructure. Furthermore, in the Cégétel and Télécom développement decisions, the effect of the clauses considered was not to deprive third-parties of any possibility of access to the services of the shareholders. It was merely a question of preferential treatment. 135 It must therefore be held that the Commission did not commit a manifest error of assessment in not classifying the clause relating to the special-interest channels as a restriction that was ancillary to the creation of TPS. 136 That part of the applicants' alternative argument must therefore be rejected. (iii) Conclusion 137 In the light of the foregoing, the present plea must be rejected as unfounded. (b) The second plea: infringement of Article 85(3) of the Treaty (i) The argument alleging misapplication of the criteria for exemption laid down in Article 85(3) of the Treaty Argument of the parties 138 The applicants submit, first, that the Commission infringed Article 85(3) of the Treaty by taking into account, when applying that provision, assessments relating to competition on the pay-TV market which, they claim, fall within the scope of Article 85(1). 139 They observe, next, that according to the case-law (judgment in Joined Cases T-528/93, T-542/93, T-543/93 and T-546/93 Métropole télévision and Others v Commission [1996] ECR II-649, paragraph 114), the factors taken into account by the Commission in applying Article 85(3) of the Treaty must be relevant and relate to that article. According to the applicants, instead of examining whether the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels, which it had held to be contrary to Article 85(1) of the Treaty, satisfied the conditions for exemption laid down in Article 85(3), the Commission in fact analysed whether the creation of TPS on the market satisfied those conditions. 140 The Commission disputes that it misapplied the exemption criteria laid down in Article 85(3) of the Treaty. Findings of the Court 141 As regards the applicants' argument that the Commission is under an obligation, when applying Article 85(1) of the Treaty rather than Article 85(3) of the Treaty, to weigh the pro and anti-competitive effects of a restriction, the Court refers to the findings set out in paragraph 72 et seq. above. 142 As regards the question whether the Commission correctly verified whether the conditions for exemption were satisfied with respect to the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels, it must be observed, first, that, contrary to the applicants' assertion, the Commission examined whether those conditions were satisfied with regard to each of those clauses. 143 Thus, with regard to the condition that there should be a contribution to the improvement of production or distribution of goods or promotion of technical or economic progress, the Commission found that this condition was satisfied inasmuch as `by facilitating the successful launch of a new platform on the pay-TV market [the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels] enable a new operator to emerge and increase the range of pay-TV services available to French viewers' (point 114 of the contested decision). 144 Those clauses also benefit consumers inasmuch as they led to `an increase in the range of services on offer and to the development of new services based on the use of new technology' (point 118 of the contested decision) and `extremely keen competition that developed as soon as TPS was created between that platform and CanalSatellite/Canal+' (point 119 of the contested decision). 145 As to the indispensability of the clauses at issue, the Commission found, in particular, that `without preferential access to those [special-interest] channels, TPS would have had to produce a large number of channels itself, which would have greatly increased the already extremely high costs of launching the platform' (point 122 of the contested decision) and that `the exclusive transmission of the general-interest channels, by making the TPS package attractive to consumers and differentiating it from other services, is indispensable to its penetration of the French pay-TV market' (point 132 of the contested decision). 146 It is true that, as regards the fourth condition laid down by Article 85(3) of the Treaty, the requirement that there be no possibility of eliminating competition in respect of a substantial part of the products in question, the Commission did not explicitly refer to the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels. It merely found that `far from eliminating competition, the TPS agreements are pro-competitive' (point 135 of the contested decision). It is, however, implicit from the Commission's analysis that, in reaching that conclusion, it took account of those clauses and found that they were indispensable to the success of TPS. 147 Second, it is appropriate to point out that, even though the Commission rightly considered that the exclusivity clause and the clause relating to the special-interest channels could not be regarded as restrictions ancillary to the creation of TPS for the reasons set out in paragraphs 118 to 137 above, those restrictions are, however, directly linked to that operation. The analysis of whether the various conditions laid down by Article 85(3) of the Treaty were satisfied had therefore to be made in the light of the main operation to which those clauses were attached. 148 It must also be observed that the applicants' argument in that regard is contradictory. They assert that the Commission should have regarded those clauses as restrictions ancillary to the creation of TPS and, on the other hand, that it should have verified, without reference to the main operation, whether the conditions laid down in Article 85(3) of the Treaty were satisfied in regard to them. 149 That contradiction is due to a misinterpretation of the concept of `ancillary restriction'. According to the applicants, where a restriction cannot be classified as an ancillary restriction, it must necessarily be analysed separately. However, as has been pointed out in paragraph 147 above, such a view does not take account of the fact that when certain restrictions directly linked to an operation cannot be classified as ancillary restrictions because they are not objectively necessary or not proportionate to the achievement of the main operation, they nevertheless remain inextricably linked to that operation. It is, therefore, normal that they should be analysed by taking into account the economic and legal context of that transaction. 150 That part of the applicants' argument must, therefore, be rejected. (ii) The argument alleging erroneous assessment of the duration of the individual exemption Arguments of the parties 151 The applicants submit that the Commission committed an error of assessment in taking the view in the contested decision that the duration of the exemption in respect of the exclusivity clause had to be fixed at three years. The grounds put forward by the Commission namely that the restriction is indispensable for TPS only during the launch period and its indispensability will lessen over time inasmuch as TPS will be able to sign up subscribers, gain experience in the pay-TV sector and so improve its offer, are erroneous. 152 They state that the indispensability of the exclusivity will not diminish but, quite to the contrary, will increase, having regard to the unassailable positions which the Canal+ group holds on the market. They observe that without exclusive rights to transmit the general-interest channels the viability of TPS is in danger. 153 The applicants consider that it is necessary to refer to the Cégétel decision, in which an exclusive distribution clause for certain telephony services was exempted for a period of 10 years, in particular on the ground that Cégétel would not be able to make the investments in those telecommunication services pay until an extremely long period had expired. 154 The applicants also submit that the Commission committed an error of assessment in restricting to three years, that is to say to the launch period, the duration of the exemption for the clause relating to the special-interest channels. They submit that this clause is indispensable not merely during the launch period, as the Commission asserts, but also throughout the period of operation of TPS inasmuch as that clause is, for TPS, the only means of securing its supply of special-interest channels. 155 The Commission disputes that it committed an error of assessment in fixing the exemption period at three years. Findings of the Court 156 It must be observed, first, that it is settled law that the exercise of the Commission's powers under Article 85(3) of the Treaty necessarily involves complex evaluations on economic matters, which means that judicial review of those evaluations must confine itself to an examination of the relevance of the facts and of the legal consequences which the Commission deduces from them (see, in particular, the judgment in Case 56/64 and 58/64 Consten and Grundig v Commission [1966] ECR 382 and Matra Hachette v Commission, cited in paragraph 74 above, paragraph 104). 157 That principle applies especially with regard to the Commission's determination of the period during which a restriction is considered indispensable (Remia v Commission, cited in paragraph 87 above, paragraph 34). 158 Second, it must be observed that in Matra Hachette v Commission, cited in paragraph 74 above (paragraph 104), the Court held that `it is incumbent upon notifying undertakings to provide the Commission with evidence that the conditions laid down by Article 85(3) are met (judgment in Joined Cases 43/82 and 63/82 VBVB and VBBB v Commission [1984] ECR 19), an obligation which, in the proceedings before the Court, must be assessed in the light of the onus which falls on the applicant to provide information to challenge the Commission's appraisal'. 159 However, the applicants merely assert that the Commission committed an error of assessment inasmuch as, according to them, the indispensability of the exclusivity will increase rather than diminish, having regard to the unassailable positions held by the Canal+ group on the market. As to the clause relating to special-interest channels, they submit that it is necessary in order to secure the supply to TPS of channels of that type. They do not, however, adduce any cogent evidence to show that this assertion is correct, an assertion which, moreover, does not take account of changes in the market. Lastly, the applicants do not dispute any of the facts on the basis of which the Commission took the view that the indispensability of those clauses would necessarily diminish over time and held that three years was the minimum period during which they were indispensable for TPS (point 134 of the contested decision). 160 Third, it must be observed that the applicants are wrong in referring to the Cégétel decision. As the Commission correctly states, only the exclusive distribution of certain products was the subject of an exemption in that decision and the distribution of those products was merely a small part of Cégétel's activities, whereas the exclusive right to transmit the general-interest channels is an essential element of the services offered by TPS. 161 It must therefore be found that the Commission did not commit a manifest error of assessment in limiting the period of exemption to three years. 162 That part of the applicants' argument must therefore be rejected. (iii) Conclusion 163 In the light of the foregoing, the present plea must be rejected as unfounded. 2. The plea relating to Article 2 of the contested decision, alleging infringement of the principle of legal certainty Arguments of the parties 164 The applicants submit that, by issuing a negative clearance for a period limited to three years on the ground that the non-competition clause could be classified as a restriction ancillary to the creation of TPS only during the launch period, the Commission did not comply with the rules which it had set out in its XXIVth Report on competition policy. They observe that the Commission stated in that document, which is binding on it, that `in the context of joint ventures, [the ancillary restrictions] are usually allowed for the whole duration of the joint venture' (page 120, point 166). 165 According to the applicants, it is clear from the case-law (Case T-7/89 Hercules Chemicals v Commission [1991] ECR II-1711, and Case T-9/89 Hüls v Commission [1992] ECR II-499) that by failing to observe that rule in the present case the Commission infringed the principle of legal certainty. 166 The applicants observe that the Commission's position in the present case is all the more open to criticism because that rule is still current, as is apparent from the Cégétel and Télécom Développement decisions. In those decisions two non-competition clauses were classified as ancillary restrictions and were treated in the same way as the joint venture. 167 The Commission disputes that it infringed the principle of legal certainty or committed an error of assessment in taking the view that the non-competition clause was an ancillary restriction only during the launch period, that is to say during the first three years. Findings of the Court 168 In the first place, it must be observed that it is apparent from the extract from the XXIVth Report on competition policy cited by the applicants, namely that `the ancillary restrictions are usually allowed for the whole duration of the joint venture' and from the specific context in which it is found (the analysis of the establishment of five joint ventures in the research and development sector) that the part of the report in which that extract is found does not lay down strict rules which the Commission is alleged to have imposed on itself with regard to classification of an agreement as an ancillary restriction. It is more in the nature of a simple description of a number of principles which the Commission normally follows when assessing certain clauses which it considers to be ancillary to a main operation. 169 Contrary to the applicants' assertion, the present case cannot therefore be compared to the case which gave rise to the judgment in Hercules Chemicals v Commission, cited in paragraph 165 above. In that case the Commission had in fact made known, through its annual report on competition policy, a number of rules which it had imposed on itself relating to access to the file in competition proceedings. 170 It is also apparent from the extract from the XXIVth Report on competition policy cited by the applicants that the extract merely reproduces, almost literally, the principles set out by the Commission in paragraph 67 of the notice on cooperative joint ventures. However, as that notice makes clear, it has only indicative value as regards the way in which the Commission will apply the theory of ancillary restrictions in practice. 171 It follows that the applicants cannot rely on the above extract in order to prove that the Commission infringed the principle of legal certainty in regard to them. 172 In the light of the foregoing, the present plea must be rejected as unfounded. 173 As all the pleas on which the applicants rely are unfounded, the application must be dismissed. Decision on costs Costs 174 Under Article 87(2) of the Rules of Procedure, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs if they have been applied for in the successful party's pleadings. Since the applicants have been unsuccessful and the Commission has applied for costs, they must be ordered to pay the costs of the Commission and of the intervener in addition to bearing their own. Operative part On those grounds, THE COURT OF FIRST INSTANCE (Third Chamber), hereby: 1. Dismisses the application; 2. Orders the applicants to bear their own costs and to pay those incurred by the Commission and by the intervener. (1) - Confidential data omitted.

61997CJ0185

it

Motivazione della sentenza 1 Con ordinanza 20 novembre 1996, pervenuta in cancelleria il 12 maggio 1997, l'Employment Appeal Tribunal di Londra ha sottoposto a questa Corte, ai sensi dell'art. 177 del Trattato CE, due questioni pregiudiziali vertenti sull'interpretazione della direttiva del Consiglio 9 febbraio 1976, 76/207/CEE, relativa all' attuazione del principio della parità di trattamento fra gli uomini e le donne per quanto riguarda l' accesso al lavoro, alla formazione e alla promozione professionali e le condizioni di lavoro (GU L 39, pag. 40; in prosieguo: la «direttiva»). 2 Le questioni sono sorte nell'ambito di una controversia tra la signora Coote e il suo ex datore di lavoro, la Granada Hospitality Ltd (in prosieguo: la «Granada»), in merito al diniego di quest'ultimo di fornire referenze ai potenziali datori di lavoro della signora Coote. La direttiva 3 Conformemente al suo art. 1, n. 1, scopo della direttiva è «l'attuazione negli Stati membri del principio della parità di trattamento fra uomini e donne per quanto riguarda l'accesso al lavoro, ivi compresa la promozione, e l'accesso alla formazione professionale, nonché le condizioni di lavoro e, alle condizioni di cui al paragrafo 2, la sicurezza sociale. Tale principio è denominato qui appresso "principio della parità di trattamento" ». 4 L'art. 5, n. 1, della direttiva dispone quanto segue: «L'applicazione del principio della parità di trattamento per quanto riguarda le condizioni di lavoro, comprese le condizioni inerenti al licenziamento, implica che siano garantite agli uomini e alle donne le medesime condizioni, senza discriminazioni fondate sul sesso». 5 Ai sensi dell'art. 6 della direttiva, «gli Stati membri introducono nei rispettivi ordinamenti giuridici interni le misure necessarie per permettere a tutti coloro che si ritengano lesi dalla mancata applicazione nei loro confronti del principio della parità di trattamento, ai sensi degli articoli 3, 4 e 5, di far valere i propri diritti per via giudiziaria, eventualmente dopo aver fatto ricorso ad altre istanze competenti». 6 A norma dell'art. 7 della direttiva, «gli Stati membri adottano le misure necessarie per proteggere i lavoratori contro i licenziamenti che rappresentino una reazione del datore di lavoro ad una rimostranza presentata a livello aziendale o ad un'azione giudiziaria volta a far osservare il principio della parità di trattamento». La normativa nazionale 7 Il Sex Discrimination Act (legge britannica relativa alla discriminazione fondata sul sesso, in prosieguo: il «SDA»), che ha trasposto nel diritto britannico le norme della direttiva, all'art. 4 prevede quanto segue: «1) Un soggetto (l'"autore della discriminazione") ne discrimina un altro (la "vittima") in qualsiasi situazione rilevante ai fini di una norma della presente legge quando tratta la vittima in modo meno favorevole di come tratti o tratterebbe un'altra persona nella stessa situazione, e ciò perché la vittima ha: a) promosso un procedimento ai sensi della presente legge o dell'Equal Pay Act 1970 (legge britannica sulla parità di retribuzione) contro l'autore della discriminazione o contro chiunque altro, o (...)». 8 L'atto discriminatorio è illecito soltanto qualora sia commesso in uno dei casi previsti ai capitoli II e IV del SDA; il capitolo II riguarda la discriminazione perpetrata nell'ambito di un rapporto di lavoro. In proposito l'art. 6 dispone: «1. E' vietato a qualunque datore di lavoro che assume personale per una sede in Gran Bretagna operare una discriminazione nei confronti di una donna: a) con riferimento alle disposizioni volte a determinare a chi il posto debba essere offerto, o b) nei termini in cui l'offerta viene formulata alla donna, o c) rifiutando o omettendo volontariamente di offrire il posto a una donna. 2. E' vietato a qualunque datore di lavoro discriminare una donna assunta in una sede di lavoro in Gran Bretagna: a) nei modi in cui le viene consentito l'accesso a opportunità di promozione, trasferimento, formazione, o ad altri benefici, vantaggi o servizi, o rifiutando od omettendo volontariamente di consentirle l'accesso a tali opportunità, o b) licenziandola o procurandole qualsiasi altro svantaggio». La causa principale 9 Come risulta dall'ordinanza di rinvio, la signora Coote è stata impiegata presso la Granada dal dicembre 1992 al settembre 1993. Nel 1993 ha promosso contro la Granada un'azione per discriminazione fondata sul sesso, allegando di essere stata licenziata a causa della sua gravidanza. La lite è stata oggetto di una transazione, e il rapporto di lavoro della signora Coote con la Granada si è concluso di comune accordo il 7 settembre 1993. 10 Nel luglio 1994 la signora Coote, alla ricerca di un nuovo impiego, si è rivolta a due agenzie di collocamento. Essa ritiene che le difficoltà incontrate nel trovare un nuovo posto di lavoro siano dovute al fatto che la Granada non ha fornito referenze a una di tali agenzie, cosa che la Granada, dal canto suo, contesta. 11 La signora Coote ha allora nuovamente proposto ricorso contro la Granada dinanzi all'Industrial Tribunal di Stratford, affermando di aver subito un pregiudizio a causa del rifiuto della Granada di fornire referenze all'agenzia di collocamento. A suo parere, il detto rifiuto costituiva una reazione all'azione giudiziaria precedentemente intentata contro il suo ex datore di lavoro. 12 Questo ricorso è stato respinto in quanto l'asserita discriminazione aveva avuto luogo dopo la fine del rapporto di lavoro con la Granada e, in ogni caso, il danno dedotto si era verificato dopo tale data. Secondo l'Industrial Tribunal, infatti, il SDA doveva essere interpretato nel senso che esso vieta soltanto le misure di ritorsione i cui effetti dannosi si manifestano nel corso del rapporto di lavoro. Il giudice di primo grado dichiarava di aver preso la detta decisione non senza rammarico, giacché essa lasciava l'interessata priva di vie di ricorso. 13 Avverso la detta sentenza la signora Coote ha proposto appello dinanzi all'Employment Appeal Tribunal. Nella sua ordinanza di rinvio tale giudice ricorda che, in forza dell'art. 4 dello SDA, vi è discriminazione, in particolare, qualora una persona sia trattata in modo meno favorevole delle altre perché ha promosso un'azione in forza dello SDA; peraltro, l'atto discriminatorio commesso dal datore di lavoro è illecito soltanto nelle circostanze previste al capitolo II del SDA. 14 Il giudice a quo precisa in proposito che è stato dichiarato che il Race Relations Act 1976 (legge del 1976 sui rapporti tra le razze) - contenente disposizioni analoghe agli artt. 4 e 6 del SDA - riguarda unicamente le discriminazioni perpetrate nel corso del rapporto di lavoro, cosicché esso non si estende ai casi in cui il datore di lavoro cagioni un danno a uno dei suoi ex dipendenti. L'Industrial Tribunal, nel respingere il ricorso della signora Coote, avrebbe applicato questa giurisprudenza. 15 Il giudice nazionale si chiede tuttavia se, alla luce della direttiva, il SDA - contrariamente a quanto avviene con il Race Relations Act - non debba essere interpretato nel senso che esso vieta non soltanto le misure di ritorsione che si traducono in un comportamento lesivo nel corso del rapporto di lavoro, bensì anche quelle che sono decise o che producono effetti lesivi dopo la fine del rapporto di lavoro. 16 In queste circostanze, l'Employment Appeal Tribunal ha deciso di sospendere il giudizio per sottoporre alla Corte le seguenti questioni pregiudiziali: «1) Se la direttiva del Consiglio 76/207/CEE, relativa all'attuazione del principio della parità di trattamento fra gli uomini e le donne per quanto riguarda l'accesso al lavoro, alla formazione e alla promozione professionali e le condizioni di lavoro, obblighi gli Stati membri a introdurre nei rispettivi ordinamenti nazionali le norme necessarie affinché la parte che si ritiene lesa possa agire in giudizio qualora ricorrano le seguenti circostanze: i) l'attore sia stato dipendente del convenuto; ii) nel corso del rapporto di lavoro, l'attore abbia promosso contro il convenuto un procedimento per discriminazione fondata sul sesso, conclusosi con una transazione; iii) dopo il termine del rapporto di lavoro, l'attore abbia cercato senza successo un lavoro a tempo pieno; iv) il convenuto abbia causato, o contribuito a causare, le difficoltà dell'attore nella ricerca di un lavoro rifiutando, quando richiesto, di fornire referenze a potenziali datori di lavoro; v) il datore di lavoro abbia deciso di rifiutare le referenze quando il rapporto di lavoro dell'attore era già terminato; vi) il solo o il principale motivo del rifiuto da parte del datore di lavoro di fornire all'attore le referenze consista nel fatto che quest'ultimo aveva promosso un procedimento contro il convenuto per discriminazione fondata sul sesso. 2) Se la direttiva del Consiglio 76/207/CEE, relativa all'attuazione del principio della parità di trattamento fra gli uomini e le donne per quanto riguarda l'accesso al lavoro, alla formazione e alla promozione professionali e le condizioni di lavoro, obblighi gli Stati membri a introdurre nei rispettivi ordinamenti nazionali le norme necessarie affinché una persona possa agire in giudizio ove ricorrano le circostanze sub 1) salvo che: i) il convenuto abbia deciso di rifiutare le referenze quando il rapporto di lavoro dell'attore non era ancora terminato; ma ii) le referenze sono state effettivamente rifiutate quando il rapporto di lavoro dell'attore era già terminato». 17 Occorre precisare anzitutto che, conformemente a una giurisprudenza costante a partire dalla sentenza 26 febbraio 1986, causa 152/84, Marshall ((Racc. pag. 723, punto 48), una direttiva non può di per sé creare obblighi a carico di un singolo, nella fattispecie di un datore di lavoro, e non può quindi essere fatta valere in quanto tale nei confronti dello stesso. 18 Tuttavia risulta anche, da una giurisprudenza costante fin dalla sentenza 10 aprile 1984, causa 14/83, Von Colson e Kamann (Racc. pag. 1891, punto 26), che l'obbligo degli Stati membri, derivante da una direttiva, di conseguire il risultato da questa contemplato, come pure l'obbligo loro imposto dall'art. 5 del Trattato di adottare tutti i provvedimenti generali o particolari atti a garantire l'adempimento di tale obbligo, valgono per tutti gli organi degli Stati membri, ivi compresi, nell'ambito di loro competenza, quelli giurisdizionali. Come si evince dalle sentenze della Corte 13 novembre 1990, causa C-106/89, Marleasing (Racc. pag. I-4135, punto 8), e 16 dicembre 1993, causa C-334/92, Wagner Miret (Racc. pag. I-6911, punti 20 e 21), nell'applicare il diritto nazionale, e in particolare le disposizioni di una legge che, come nella fattispecie, sono state introdotte espressamente al fine di attuare una direttiva, il giudice nazionale deve interpretare il proprio diritto nazionale quanto più possibile alla luce della lettera e dello scopo della direttiva, onde conseguire il risultato perseguito dall'art. 189, terzo comma, del Trattato. 19 Ciò considerato, le questioni pregiudiziali vanno intese nel senso che il giudice nazionale vuol sapere, ai fini dell'interpretazione delle disposizioni nazionali di trasposizione della direttiva, se essa imponga agli Stati membri di introdurre nel loro ordinamento giuridico interno i provvedimenti necessari a garantire una tutela giurisdizionale al lavoratore il cui datore di lavoro rifiuti, dopo la cessazione del rapporto di lavoro, di fornire referenze, come reazione a un'azione giudiziaria promossa per far rispettare il principio della parità di trattamento ai sensi della direttiva. 20 Si deve ricordare in proposito che l'art. 6 della direttiva impone agli Stati membri di introdurre nei rispettivi ordinamenti giuridici interni le misure necessarie per permettere a chiunque si ritenga leso da una discriminazione di «far valere i propri diritti per via giudiziaria». Ne deriva che gli Stati membri sono tenuti ad adottare provvedimenti sufficientemente efficaci per raggiungere lo scopo della direttiva e a garantire che i diritti in tal modo attribuiti possano essere effettivamente fatti valere dagli interessati dinanzi ai giudici nazionali (v., in particolare, sentenze Von Colson e Kamann, citata, punto 18; 15 maggio 1986, causa 222/84, Johnston, Racc. pag. 1651, punto 17, e 2 agosto 1993, causa C-271/91, Marshall, Racc. pag. I-4367, punto 22). 21 Il sindacato giurisdizionale che tale articolo vuole sia garantito costituisce espressione di un principio giuridico generale su cui sono basate le tradizioni costituzionali comuni agli Stati membri, principio del pari sancito dall'art. 6 della convenzione europea per la salvaguardia dei diritti dell'uomo e delle libertà fondamentali, stipulata il 4 novembre 1950 (v. in particolare sentenza Johnston, citata, punto 18). 22 A norma dell'art. 6 della direttiva, interpretato alla luce del predetto principio generale, qualsiasi persona ha il diritto di esperire un ricorso effettivo dinanzi a un giudice competente avverso gli atti che essa ritenga contrastanti col principio della parità di trattamento fra uomini e donne stabilito dalla direttiva. Tocca agli Stati membri garantire un sindacato giurisdizionale effettivo sul rispetto delle vigenti disposizioni del diritto comunitario e della normativa nazionale destinata ad attuare i diritti sanciti dalla direttiva (sentenza Johnston, citata, punto 19). 23 Come la Corte ha altresì precisato (sentenza 2 agosto 1993, Marshall, citata, punto 34), l'art. 6 della direttiva è elemento essenziale per conseguire lo scopo fondamentale della parità di trattamento tra uomini e donne, che, come risulta da una consolidata giurisprudenza (v., in particolare, sentenza 30 aprile 1996, causa C-13/94, P./S., Racc. pag. I-2143, punto 19), costituisce uno dei diritti fondamentali della persona umana, di cui la Corte deve garantire l'osservanza. 24 Orbene, il principio di un controllo giurisdizionale effettivo sancito dall'art. 6 della direttiva sarebbe privato del nucleo essenziale della sua efficacia se la tutela che esso conferisce non includesse quei provvedimenti che, come nel caso di specie, il datore di lavoro potrebbe essere indotto ad adottare come reazione ad un'azione giudiziaria promossa da un dipendente al fine di ottenere il rispetto del principio della parità di trattamento. Infatti, il timore di siffatti provvedimenti, contro i quali non sarebbe esperibile alcun ricorso, rischierebbe di dissuadere i lavoratori che si ritengano vittime di una discriminazione dal far valere i loro diritti in sede giurisdizionale e, pertanto, potrebbe compromettere gravemente la realizzazione dell'obiettivo perseguito dalla direttiva. 25 Ciò considerato, va disatteso l'argomento del governo del Regno Unito secondo il quale i provvedimenti adottati dal datore di lavoro nei confronti del dipendente come reazione a un'azione giudiziaria promossa al fine di ottenere il rispetto del principio della parità di trattamento non rientrerebbero nell'ambito di applicazione della direttiva qualora i detti provvedimenti sopravvengano dopo la cessazione del rapporto di lavoro. 26 Vero è che, come sottolinea ancora il governo del Regno Unito, l'art. 7 della direttiva obbliga espressamente gli Stati membri ad adottare le misure necessarie per proteggere i lavoratori dal licenziamento disposto dal datore di lavoro come reazione a un'azione giudiziaria volta a far rispettare il principio della parità di trattamento. 27 Tuttavia, contrariamente a quanto sostiene lo stesso governo, alla luce dello scopo perseguito dalla direttiva - che è quello di pervenire a una effettiva parità di opportunità tra uomini e donne (sentenza 2 agosto 1993, Marshall, citata, punto 24) - e della natura fondamentale del diritto a una tutela giurisdizionale effettiva, non si può, in mancanza di una chiara indicazione in senso contrario, dedurre dall'art. 7 della direttiva l'intenzione del legislatore di limitare la tutela del lavoratore contro i provvedimenti decisi per ritorsione dal datore di lavoro al solo licenziamento, il quale, pur costituendo una misura di particolare gravità, non è peraltro l'unico provvedimento atto a dissuadere efficacemente il lavoratore dall'avvalersi del suo diritto alla tutela giurisdizionale. Tra queste misure dissuasive vanno annoverate, in particolare, quelle che, come nella fattispecie, sono adottate come reazione a un'azione promossa contro il datore di lavoro e sono volte ad ostacolare la ricerca di un nuovo posto di lavoro da parte del lavoratore licenziato. 28 Alla luce di quanto sopra, le questioni sollevate dal giudice nazionale devono essere risolte nel senso che l'art. 6 della direttiva impone agli Stati membri di introdurre nei rispettivi ordinamenti giuridici interni le misure necessarie per garantire la tutela giurisdizionale del lavoratore il cui datore di lavoro rifiuti, dopo la cessazione del rapporto di lavoro, di fornire referenze come reazione a un'azione giudiziaria proposta al fine di far rispettare il principio della parità di trattamento ai sensi della direttiva. Decisione relativa alle spese Sulle spese 29 Le spese sostenute dal governo del Regno Unito e dalla Commissione, che hanno presentato osservazioni alla Corte, non possono dar luogo a rifusione. Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE, pronunciandosi sulle questioni sottopostele dall'Employment Appeal Tribunal di Londra con ordinanza 20 novembre 1996, dichiara: L'art. 6 della direttiva del Consiglio 9 febbraio 1976, 76/207/CEE, relativa all'attuazione del principio della parità di trattamento fra gli uomini e le donne per quanto riguarda l'accesso al lavoro, alla formazione e alla promozione professionali e le condizioni di lavoro, impone agli Stati membri di introdurre nei rispettivi ordinamenti giuridici interni le misure necessarie per garantire la tutela giurisdizionale del lavoratore il cui datore di lavoro rifiuti, dopo la cessazione del rapporto di lavoro, di fornire referenze come reazione a un'azione giudiziaria proposta al fine di far rispettare il principio della parità di trattamento ai sensi della stessa direttiva.

61992CJ0200

de

1 Die Imperial Chemical Industries plc (im folgenden: ICI) hat mit Rechtsmittelschrift, die am 15. Mai 1992 bei der Kanzlei des Gerichtshofes eingegangen ist, gemäß Artikel 49 der EG-Satzung des Gerichtshofes ein Rechtsmittel gegen das Urteil des Gerichts erster Instanz vom 10. März 1992 in der Rechtssache T-13/89 (ICI/Kommission, Slg. 1992, II-1021; im folgenden: angefochtenes Urteil) eingelegt. Sachverhalt und Verfahren vor dem Gericht 2 Dem Rechtsmittel liegt folgender Sachverhalt, wie er sich aus dem angefochtenen Urteil ergibt, zugrunde. 3 Mehrere in der europäischen Petrochemieindustrie tätige Unternehmen erhoben beim Gericht Nichtigkeitsklage gegen die Entscheidung 86/398/EWG der Kommission vom 23. April 1986 betreffend ein Verfahren nach Artikel 85 des EWG-Vertrags (IV/31.149 - Polypropylen) (ABl. L 230, S. 1; nachstehend: Polypropylen-Entscheidung). 4 Gemäß den insoweit durch das Gericht bestätigten Feststellungen der Kommission wurde der Polypropylenmarkt vor 1977 von zehn Herstellern beliefert, von denen vier (Montedison SpA, Hoechst AG, Imperial Chemical Industries PLC und die Rechtsmittelführerin; im folgenden: die grossen Vier) zusammen 64 % des Marktes innehatten. Nach dem Auslaufen der Hauptpatente der Montedison SpA traten 1977 auf dem Markt neue Hersteller auf, was zu einem erheblichen Anwachsen der realen Produktionskapazität führte, ohne daß es dadurch zu einem entsprechenden Anstieg der Nachfrage kam. Dies hatte einen zwischen 1977 bei 60 % und 1983 bei 90 % liegenden Auslastungsgrad der Produktionskapazitäten zur Folge. Jeder der damals in der Gemeinschaft niedergelassenen Hersteller verkaufte in die meisten, wenn nicht in alle Mitgliedstaaten. 5 Die Rechtsmittelführerin gehörte zu den Herstellern, die 1977 den Markt belieferten, und war einer der grossen Vier. Sie hatte am westeuropäischen Markt einen Anteil etwa zwischen 10,6 % und 11,4 %. 6 Im Anschluß an gleichzeitig in mehreren Unternehmen des Wirtschaftszweigs durchgeführte Nachprüfungen richtete die Kommission an mehrere Polyropylenhersteller Auskunftsverlangen nach Artikel 11 der Verordnung Nr. 17 des Rates vom 6. Februar 1962, Erste Durchführungsverordnung zu den Artikeln 85 und 86 des Vertrages (ABl. 1962, Nr. 13, S. 204). Aus Randnummer 6 des angefochtenen Urteils geht hervor, daß die Kommission anhand des im Rahmen dieser Nachprüfungen und Auskunftsverlangen entdeckten Beweismaterials zu der vorläufigen Auffassung gelangte, die Hersteller hätten von 1977 bis 1983 unter Verstoß gegen Artikel 85 EG-Vertrag (jetzt Artikel 81 EG) durch Preisinitiativen regelmässig Zielpreise festgesetzt und ein System jährlicher Mengenkontrolle entwickelt, um den verfügbaren Markt nach vereinbarten Prozentsätzen oder Mengen unter sich aufzuteilen. Die Kommission leitete deshalb ein Verfahren gemäß Artikel 3 Absatz 1 der Verordnung Nr. 17 ein und übermittelte mehreren Unternehmen, darunter der Rechtsmittelführerin, die schriftliche Mitteilung der Beschwerdepunkte. 7 Am Ende des Verfahrens erließ die Kommission die Polypropylen-Entscheidung, mit der sie feststellte, daß die Rechtsmittelführerin gegen Artikel 85 Absatz 1 EG-Vertrag verstossen habe, indem sie zusammen mit anderen Unternehmen von Mitte 1977 bis mindestens November 1983 an einer von Mitte 1977 stammenden Vereinbarung und abgestimmten Verhaltensweise beteiligt gewesen sei, durch die die Gemeinschaft mit Polypropylen beliefernden Hersteller - miteinander Verbindung gehabt und sich regelmässig (von Anfang 1981 an zweimal monatlich) in einer Reihe geheimer Sitzungen getroffen hätten, um ihre Geschäftspolitik zu erörtern und festzulegen; - von Zeit zu Zeit für den Absatz ihrer Erzeugnisse in jedem Mitgliedstaat der EWG Ziel- (oder Mindest-)Preise festgelegt hätten; - verschiedene Maßnahmen getroffen hätten, um die Durchsetzung dieser Zielpreise zu erleichtern, (vor allem) u. a. durch vorübergehende Absatzeinschränkungen, den Austausch von Einzelangaben über ihre Verkäufe, die Veranstaltung lokaler Sitzungen und ab Ende 1982 ein System der "Kundenführerschaft" zwecks Durchsetzung der Preiserhöhungen gegenüber Einzelkunden; - gleichzeitige Preiserhöhungen vorgenommen hätten, um die besagten Ziele durchzusetzen; - den Markt aufgeteilt hätten, indem jedem Hersteller ein jährliches Absatzziel bzw. eine Quote (1979, 1980 und zumindest für einen Teil des Jahres 1983) zugeteilt worden sei oder, falls es zu keiner endgültigen Vereinbarung für das ganze Jahr gekommen sei, die Hersteller aufgefordert worden seien, ihre monatlichen Verkäufe unter Bezugnahme auf einen vorausgegangenen Zeitraum (1981, 1982) einzuschränken (Artikel 1 der Polypropylen-Entscheidung). 8 Sodann verpflichtete die Kommission die verschiedenen betroffenen Unternehmen, die festgestellten Zuwiderhandlungen unverzueglich abzustellen und in Zukunft von allen Vereinbarungen oder aufeinander abgestimmten Verhaltensweisen, die dasselbe oder ähnliches bezwecken oder bewirken, Abstand zu nehmen. Ferner erlegte ihnen die Kommission auf, jedes Verfahren zum Austausch von Informationen, die normalerweise dem Geschäftsgeheimnis unterliegen, abzustellen und dafür Sorge zu tragen, daß Verfahren zum Austausch allgemeiner Informationen (wie das Fides-System) unter Ausschluß sämtlicher Informationen geführt werden, aus denen sich das Marktverhalten einzelner Hersteller ableiten lässt (Artikel 2 der Polypropylen-Entscheidung). 9 Gegen die Rechtsmittelführerin wurde eine Geldbusse von 10 000 000 ECU bzw. 6 447 970 UKL festgesetzt (Artikel 3 der Polypropylen-Entscheidung). 10 Am 6. August 1986 hat die Rechtsmittelführerin beim Gerichtshof Klage auf Nichtigerklärung dieser Entscheidung erhoben. Mit Beschluß vom 15. November 1989 verwies der Gerichtshof die Rechtssache gemäß dem Beschluß 88/591/EGKS, EWG, Euratom des Rates vom 24. Oktober 1988 zur Errichtung eines Gerichts erster Instanz der Europäischen Gemeinschaften (ABl. L 319, S. 1) an das Gericht. 11 Die Rechtsmittelführerin hat beim Gericht beantragt, die Polypropylen-Entscheidung, soweit sie sie selbst betrifft, für nichtig zu erklären und die gegen sie festgesetzte Geldbusse aufzuheben oder herabzusetzen. Ferner hat sie beantragt, für den Fall, daß sie die Geldbusse ohne Möglichkeit der Aussetzung sofort zahlen muß, die Kommission zur Rückzahlung des gezahlten Betrages oder eines angemessenen Teilbetrags zuzueglich Zinsen zu einem Zinssatz von 1 % über dem Sollzinssatz der in Artikel 4 der Polypropylen-Entscheidung genannten Bank zu verurteilen, bei der sie die Geldbusse entrichten muß. Schließlich hat sie beantragt, der Kommission die Kosten aufzuerlegen. 12 Die Kommission hat beantragt, die Klage abzuweisen und der Rechtsmittelführerin die Kosten aufzuerlegen. 13 Mit Schriftsatz, der am 4. März 1992 bei der Kanzlei des Gerichts eingegangen ist, hat die Rechtsmittelführerin beim Gericht beantragt, wegen der Erklärungen, die die Kommission in der mündlichen Verhandlung vor dem Gericht in den Rechtssachen T-79/89, T-84/89 bis T-86/89, T-89/89, T-91/89, T-92/89, T-94/89, T-96/89, T-98/89, T-102/89 und T-104/89 (BASF u. a./Kommission, Urteil vom 27. Februar 1992, Slg. 1992, II-315; im folgenden: PVC-Urteil des Gerichts) und auf einer Pressekonferenz abgegeben hat, die sie am 28. Februar 1992 nach Verkündung des Urteils in den vorgenannten Rechtssachen abhielt, die mündliche Verhandlung wiederzueröffnen und eine Beweisaufnahme anzuordnen. Das angefochtene Urteil 14 In seiner Entscheidung über den in Randnummer 399 wiedergegebenen Antrag auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung hat das Gericht in Randnummer 400 festgestellt, daß es ihm nach erneuter Anhörung des Generalanwalts nicht angezeigt erscheine, gemäß Artikel 62 seiner Verfahrensordnung die Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung und, wie von der Rechtsmittelführerin beantragt, eine Beweisaufnahme zu beschließen. 15 In Randnummer 401 hat das Gericht ausgeführt: "Es ist darauf hinzuweisen, daß das Urteil des Gerichts vom 27. Februar 1992 in den verbundenen Rechtssachen T-79/89, T-84/89 bis T-86/89, T-89/89, T-91/89, T-92/89, T-94/89, T-96/89, T-98/89, T-102/89 und T-104/89 (BASF u. a./Kommission, Slg. 1992, II-315) als solches keine Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung in diesem Verfahren rechtfertigt. Das Gericht stellt fest, daß ein Rechtsakt, der zugestellt und veröffentlicht worden ist, als gültig anzusehen ist. Es ist daher Sache desjenigen, der die formelle Gültigkeit eines Rechtsakts anzweifelt oder sich auf dessen Inexistenz beruft, dem Gericht Gründe vorzutragen, die den Anschein der Gültigkeit des förmlich zugestellten und veröffentlichten Rechtsakts in Frage stellen. Im vorliegenden Fall haben die Klägerinnen in dieser Rechtssache keine Indizien vorgebracht, die die Annahme stützen könnten, daß die zugestellte und veröffentlichte Entscheidung nicht von den Mitgliedern der Kommission als Kollegium gebilligt oder erlassen worden sei. Insbesondere haben die Klägerinnen im Gegensatz zu den PVC-Verfahren (Urteil vom 27. Februar 1992 in den verbundenen Rechtssachen T-79/89, T-84/89 bis T-86/89, T-89/89, T-91/89, T-92/89, T-94/89, T-96/89, T-98/89, T-102/89 und T-104/89, a. a. O., Randnrn. 32 ff.) im vorliegenden Verfahren keine Anhaltspunkte dafür vorgetragen, daß der Grundsatz der Unantastbarkeit eines beschlossenen Rechtsakts durch eine Abänderung des Wortlauts der Entscheidung nach der Sitzung der Kommissionsmitglieder, in der sie erlassen worden ist, verletzt wurden." 16 Das Gericht hat die in Artikel 3 der Polypropylen-Entscheidung gegen die Rechtsmittelführerin verhängte Geldbusse auf 9 000 000 ECU bzw. 5 803 173 UKL herabgesetzt. Im übrigen hat es die Klage abgewiesen und der Rechtsmittelführerin die Kosten auferlegt. Das Rechtsmittel 17 In ihrer Rechtsmittelschrift beantragt die Rechtsmittelführerin, - das angefochtene Urteil aufzuheben; - im Rechtsmittelverfahren endgültig zu entscheiden, indem die Polypropylen-Entscheidung für nichtig erklärt wird und der Kommission die Kosten der Rechtsmittelführerin im Verfahren beim Gerichtshof und im Verfahren beim Gericht auferlegt werden; - hilfsweise, die Sache hinsichtlich der Frage, ob die Polypropylen-Entscheidung für nichtig zu erklären ist, an das Gericht zurückzuverweisen und der Kommission die der Rechtsmittelführerin bezueglich dieses Aspekts der Rechtssache entstandenen Kosten aufzuerlegen. 18 Mit Beschluß des Gerichtshofes vom 30. September 1992 ist die DSM NV (im folgenden auch: DSM) als Streithelferin zur Unterstützung der Anträge der Rechtsmittelführerin zugelassen worden. Die Streithelferin beantragt, - das angefochtene Urteil aufzuheben; - die Inexistenz der Polypropylen-Entscheidung festzustellen oder sie für nichtig zu erklären; - unabhängig davon, ob die Adressaten der Polypropylen-Entscheidung ein Rechtsmittel gegen das sie betreffende Urteil eingelegt haben und ob ihr Rechtsmittel zurückgewiesen worden ist, gegenüber allen Adressaten dieser Entscheidung, jedenfalls aber gegenüber ihr selbst, die Inexistenz der Polypropylen-Entscheidung festzustellen oder sie für nichtig zu erklären; - hilfsweise, die Sache zur Entscheidung darüber, ob die Polypropylen-Entscheidung inexistent ist oder ob sie für nichtig zu erklären ist, an das Gericht zurückzuverweisen und - der Kommission auf jeden Fall die Kosten sowohl für das Verfahren vor dem Gerichtshof als auch für das Verfahren vor dem Gericht einschließlich der ihr für die Streithilfe entstandenen Kosten aufzuerlegen. 19 Die Kommission beantragt, - das Rechtsmittel, soweit es die Feststellung des Gerichts betrifft, daß die Rechtsmittelführerin keinen Beweis für Änderungen der Polypropylen-Entscheidung nach ihrem Erlaß erbracht habe, für unzulässig und im übrigen für unbegründet zu erklären; - hilfsweise, das Rechtsmittel insgesamt als unbegründet zurückzuweisen; - der Rechtsmittelführerin auf jeden Fall die Kosten aufzuerlegen; - die Streithilfe insgesamt als unzulässig zurückzuweisen; - hilfsweise, den Antrag der Streithelferin, der dahin geht, unabhängig davon, ob die Adressaten der Polypropylen-Entscheidung ein Rechtsmittel gegen das sie betreffende Urteil eingelegt haben und ob ihr Rechtsmittel zurückgewiesen worden ist, gegenüber allen Adressaten dieser Entscheidung, jedenfalls aber gegenüber der Streithelferin, die Inexistenz der Polypropylen-Entscheidung festzustellen oder sie für nichtig zu erklären, als unzulässig und die Streithilfe im übrigen als unbegründet zurückzuweisen; - der Streithelferin auf jeden Fall die Kosten der Streithilfe aufzuerlegen. 20 Zur Begründung ihres Rechtsmittels rügt die Rechtsmittelführerin Verfahrensfehler und die Verletzung des Gemeinschaftsrechts jeweils im Zusammenhang mit der ablehnenden Entscheidung des Gerichts über die Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung und die Anordnung einer Beweisaufnahme im Hinblick auf eventuelle Mängel des Verfahrens zum Erlaß der Polypropylen-Entscheidung, die zu deren Inexistenz oder Nichtigerklärung geführt hätten. 21 Auf Antrag der Kommission ist ungeachtet des Widerspruchs der Rechtsmittelführerin das Verfahren durch Entscheidung des Präsidenten des Gerichtshofes vom 28. Juli 1992 bis zum 15. September 1994 zur Prüfung der Konsequenzen ausgesetzt worden, die aus dem Urteil vom 15. Juni 1994 in der Rechtssache C-137/92 P (Kommission/BASF u. a., Slg. 1994, I-2555; im folgenden: PVC-Urteil des Gerichtshofes), das auf das Rechtsmittel gegen das PVC-Urteil des Gerichts ergangen ist, zu ziehen sind. Zur Zulässigkeit der Streithilfe 22 Die Kommission vertritt die Ansicht, der Streithilfeantrag von DSM sei für unzulässig zu erklären. DSM habe nämlich erklärt, daß sie als Streithelferin ein Interesse an der Nichtigerklärung des angefochtenen Urteils gegenüber der Rechtsmittelführerin habe. Nach Ansicht der Kommission kann die Nichtigerklärung nicht allen einzelnen Adressaten einer Entscheidung zugute kommen, sondern nur denjenigen, die eine dahin gehende Klage erhoben haben; gerade dies sei einer der Unterschiede zwischen der Nichtigerklärung eines Rechtsakts und seiner Inexistenz. Durch eine Leugnung dieses Unterschieds würde den Fristen für die Erhebung einer Nichtigkeitsklage jede Verbindlichkeit genommen. Die Streithelferin könne sich somit nicht auf eine eventuelle Nichtigerklärung berufen, da sie selbst das sie betreffende Urteil des Gerichts vom 17. Dezember 1991 in der Rechtssache T-8/89 (DSM/Kommission, Slg. 1991, II-1833) nicht beim Gerichtshof angefochten habe. Mit ihrer Streithilfe versuche sie somit, eine Ausschlußfrist zu umgehen. 23 Der schon erwähnte Beschluß vom 30. September 1992, durch den die Streithilfe von DSM zugelassen worden sei, sei zu einer Zeit ergangen, als die Entscheidung des Gerichtshofes über die Nichtigerklärung oder die Inexistenz in seinem PVC-Urteil noch nicht vorgelegen habe. Nach Ansicht der Kommission können die geltend gemachten Mängel nach Erlaß des genannten Urteils, sofern sie tatsächlich vorliegen, lediglich zur Nichtigerklärung der Polypropylen-Entscheidung und nicht zur Feststellung ihrer Inexistenz führen. Demgemäß habe DSM kein Interesse an einer Streithilfe mehr. 24 Ferner bestreitet die Kommission die Zulässigkeit des Antrags von DSM, der dahin gehe, daß das Urteil des Gerichts unabhängig davon, ob die Adressaten der Polypropylen-Entscheidung ein Rechtsmittel gegen das sie betreffende Urteil eingelegt hätten und ob ihr Rechtsmittel zurückgewiesen worden sei, Bestimmungen zur Feststellung der Inexistenz oder zur Nichtigerklärung der Polypropylen-Entscheidung gegenüber allen ihren Adressaten, zumindest aber gegenüber der Streithelferin, enthalten solle. Dieser Antrag sei unzulässig, weil die Streithelferin damit eine nur sie selbst betreffende Frage aufzuwerfen versuche, obwohl sie den Rechtsstreit nur in der Lage annehmen könne, in der er sich befinde. Nach Artikel 37 Absatz 4 der EG-Satzung des Gerichtshofes könne der Streithelfer nur die Anträge einer Partei unterstützen und keine eigenen Anträge stellen. Der genannte Antrag von DSM bestätige, daß sie die Streithilfe dazu verwenden wolle, sich dem Ablauf der Frist für die Einlegung eines Rechtsmittel gegen das genannte sie betreffende Urteil DSM/Kommission zu entziehen. 25 In bezug auf die gegen die Streithilfe insgesamt erhobene Einrede der Unzulässigkeit ist vorab zu bemerken, daß der Beschluß vom 30. September 1992, durch den der Gerichtshof DSM als Streithelferin zur Unterstützung der Anträge der Rechtsmittelführerin zugelassen hat, einer erneuten Prüfung der Zulässigkeit der Streithilfe von DSM nicht entgegensteht (siehe in diesem Sinne Urteil vom 29. Oktober 1980 in der Rechtssache 138/79, Roquette Frères/Rat, Slg. 1980, 3333). 26 Nach Artikel 37 Absatz 2 der EG-Satzung des Gerichtshofes steht das Recht, einem beim Gerichtshof anhängigen Rechtsstreit beizutreten, allen Personen zu, die ein berechtigtes Interesse am Ausgang dieses Rechtsstreits glaubhaft machen. Nach Absatz 4 derselben Bestimmung können mit den aufgrund des Beitritts gestellten Anträgen nur die Anträge einer Partei unterstützt werden. 27 Die Anträge der Rechtsmittelführerin in der Rechtsmittelschrift sind u. a. darauf gerichtet, das angefochtene Urteil aufzuheben, weil das Gericht nicht die Inexistenz der Polypropylen-Entscheidung festgestellt habe. Wie sich aus Randnummer 49 des PVC-Urteils des Gerichtshofes ergibt, entfalten Rechtsakte, die offenkundig mit einem so schweren Fehler behaftet sind, daß die Gemeinschaftsrechtsordnung ihn nicht tolerieren kann, abweichend von der Gültigkeitsvermutung für Rechtsakte der Gemeinschaftsorgane nicht einmal vorläufig Rechtswirkung, sind also rechtlich inexistent. 28 Entgegen dem Vorbringen der Kommission ist das Interesse von DSM nicht infolge des Erlasses des Urteils entfallen, durch das der Gerichtshof das PVC-Urteil des Gerichts aufgehoben und die von diesem festgestellten Mängel nicht für geeignet angesehen hat, die Inexistenz der in den PVC-Sachen angefochtenen Entscheidung nach sich zu ziehen. Das PVC-Urteil des Gerichtshofes betraf nämlich nicht die Inexistenz der Polypropylen-Entscheidung und hat daher das Interesse von DSM an der Feststellung dieser Inexistenz nicht entfallen lassen. 29 Zwar hat die Rechtsmittelführerin in ihren Erklärungen zum Streithilfeschriftsatz angesichts dessen, was der Gerichtshof im PVC-Urteil bezueglich der Inexistenz entschieden hat, auf einen Teil ihrer Anträge verzichtet. 30 Da die Rechtsmittelführerin aber weiterhin beantragt, das angefochtene Urteil aufzuheben, weil die genannte Entscheidung fehlerhaft erlassen worden sei und das Gericht die zur Feststellung der betreffenden Mängel erforderlichen Nachprüfungen hätte vornehmen müssen, ist die Streithelferin immer noch berechtigt, diesen Antrag im Rahmen ihrer Streithilfe mit der Begründung zu stellen, daß das Gericht wegen eben dieser Mängel die Inexistenz der Polypropylen-Entscheidung hätte feststellen müssen. 31 Nach ständiger Rechtsprechung (u. a. Urteil vom 19. November 1998 in der Rechtssache C-150/94, Vereinigtes Königreich/Rat, Slg. 1998, I-7235, Randnr. 36) verwehrt es nämlich Artikel 37 Absatz 4 der EG-Satzung des Gerichtshofes einem Streithelfer nicht, andere Argumente als die von ihm unterstützte Partei vorzubringen, solange er damit die Unterstützung der Anträge dieser Partei bezweckt. 32 Im vorliegenden Fall soll durch das Vorbringen der Streithelferin zur Inexistenz der Polypropylen-Entscheidung u. a. dargetan werden, daß es das Gericht durch die Zurückweisung des Antrags der Rechtsmittelführerin auf Wiedereröffnung des Verfahrens und Anordnung einer Beweisaufnahme unterlassen hat, die Frage der Inexistenz der genannten Entscheidung zu prüfen, und daß es damit das Gemeinschaftsrecht verletzt hat. Obwohl die Ausführungen der Streithelferin von denen der Rechtsmittelführerin abweichende Argumente enthalten, beziehen sie sich somit auf die von der Rechtsmittelführerin im Rahmen des Rechtsmittels vorgebrachten Rügen und bezwecken die Unterstützung von deren Antrag auf Aufhebung des Urteils. Sie sind daher zu prüfen. 33 Zur Einrede der Kommission gegen den Antrag der Streithelferin auf Feststellung der Inexistenz oder der Nichtigerklärung der Polypropylen-Entscheidung gegenüber allen ihren Adressaten, zumindest aber gegenüber ihr selbst, ist festzustellen, daß dieser Antrag speziell die Streithelferin betrifft und nicht den Anträgen der Rechtsmittelführerin entspricht. Daher genügt er nicht den Anforderungen des Artikels 37 Absatz 4 der EG-Satzung des Gerichtshofes und ist deshalb für unzulässig zu erklären. Zu den Rechtsmittelgründen: Verfahrensfehler und Verletzung des Gemeinschaftsrechts 34 Unter Hinweis auf die Randnummern 399 bis 401 des angefochtenen Urteils macht die Rechtsmittelführerin zur Begründung ihres Rechtsmittels geltend, im Sinne von Artikel 51 Absatz 1 der EG-Satzung des Gerichtshofes habe das Gericht das Gemeinschaftsrecht verletzt und ihre Interessen beeinträchtigende Verfahrensfehler begangen, soweit es entschieden habe, daß die Polypropylen-Entscheidung nicht für nichtig zu erklären sei, sowie ihren Antrag auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung, Erlaß der erforderlichen prozeßleitenden Maßnahmen und Anordnung der erforderlichen Beweiserhebungen zurückgewiesen habe. 35 Die Rechtsmittelführerin trägt vor, sie habe niemals geltend gemacht, daß das PVC-Urteil des Gerichts "für sich genommen" die Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung vor dem Gericht rechtfertige. Eine solche Wiedereröffnung sei aufgrund des ausdrücklichen Eingeständnisses der Kommission in der PVC-Sitzung vor dem Gericht und aufgrund weiterer laut der Presse von der Kommission abgegebener Erklärungen gerechtfertigt gewesen, wonach alle ihre Entscheidungen in neuerer Zeit auf die gleiche Weise wie in den PVC-Sachen unter Verstoß gegen Artikel 12 der Geschäftsordnung der Kommission erlassen worden seien. Die Zurückweisung des Wiederaufnahmeantrags der BASF durch das Gericht (Beschluß vom 26. März 1992 in der Rechtssache T-4/89 REV, BASF/Kommission, Slg. 1992, II-1591) sei im übrigen dadurch zu erklären, daß die BASF vor Ablauf der Frist, in der sie Rechtsmittel gegen diese Entscheidung beim Gerichtshof hätte einlegen können, Kenntnis von den relevanten Tatsachen erlangt habe. 36 Die Rechtsmittelführerin widerspricht der Ansicht des Gerichts, daß der Anschein der Gültigkeit eines zugestellten und veröffentlichten Rechtsakts erst geprüft werden könne, wenn der Kläger dahin gehende Gründe vorgetragen habe. Denn die Unterlagen, die zur Untermauerung ihrer Argumentation hinsichtlich der Modalitäten des Erlasses der Polypropylen-Entscheidung erforderlich gewesen wären, seien ihr nicht zur Verfügung gestellt worden. Demnach laufe es der Billigkeit, dem Grundsatz der Gleichbehandlung und der Rechtssicherheit zuwider, daß einem Beteiligten das Anfechten einer Entscheidung aus dem Grund verwehrt werde, daß die dadurch berührten Personen nicht die für das rechtzeitige Anfechten erforderlichen Informationen gehabt hätten. 37 Soweit sie tatsächlich verpflichtet gewesen sein sollte, ausreichende Beweise für den Rechtsverstoß der Kommission beizubringen, sei sie dieser Verpflichtung voll und ganz nachgekommen. Die ausdrückliche Erklärung des betreffenden Organs, daß die vorgeschriebenen Verfahren nicht eingehalten worden seien, hätte genügen müssen. Angesichts des fraglichen Eingeständnisses hätte das Gericht den von ihr gestellten Antrag auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung nicht zurückweisen dürfen. Daß sich die Kommission in den PVC-Sachen bemüht habe, ihre Praxis zu verteidigen, rechtfertige durchaus den Verdacht, daß sie sich beim vorausgehenden Erlaß der Polypropylen-Entscheidung in gleicher Weise verhalten habe. 38 Die Rechtsmittelführerin räumt ein, daß sie nichts habe dafür vorbringen können, daß die Kommission den Wortlaut der Polypropylen-Entscheidung nach deren Erlaß verändert habe. Jedoch sei dem ihr übermittelten Entscheidungstext nicht anzusehen gewesen, daß er möglicherweise nachträglich abgeändert worden sei; auch sei der Mangel an Beweisen dadurch zu erklären, daß die Kommission und das Gericht es ihr nicht ermöglicht hätten, die angebrachten Vergleiche vorzunehmen. Der Mangel an Beweisen für Änderungen an der Polypropylen-Entscheidung hätte jedenfalls nicht die Zurückweisung des Antrags auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung vor dem Gericht nach sich ziehen dürfen, da die Kommission selbst den schwersten Rechtsverstoß, die fehlende Zustellung, eingestanden habe. 39 Schließlich habe das Gericht insofern das Gemeinschaftsrecht verletzt und seine eigenen Verfahrensregeln nicht beachtet, als es die Polypropylen-Entscheidung trotz überzeugender Beweise für das Gegenteil zu Unrecht als gültig angesehen habe. Es habe damit gegen seine Verpflichtung verstossen, die fragliche Entscheidung für nichtig zu erklären. Ebenfalls zu Unrecht habe es das Gericht abgelehnt, das Verfahren auszusetzen, die mündliche Verhandlung wiederzueröffnen, prozeßleitende Maßnahmen zu treffen und eine Beweisaufnahme anzuordnen. Es habe demnach seine gesetzliche Verpflichtung verkannt, von sich aus die in ihrem Antrag vom 4. März 1992 aufgeführten Punkte aufzugreifen. Schließlich habe es das Maß der Beweisführung zu weit angesetzt, die einem Kläger obliege, wenn er einen Punkt vor dem Gericht aufwerfe und darüber aufgrund der besten verfügbaren Beweismittel entscheiden lassen wolle. 40 Die Streithelferin trägt vor, in anderen beim Gericht anhängigen Rechtssachen seien neue Entwicklungen eingetreten. Aus diesen ergebe sich, daß die Kommission ihre Einhaltung der wesentlichen Verfahrensregeln, die sie selbst für sich festgesetzt habe, hätte nachweisen müssen und daß das Gericht zur Klärung dieser Frage von Amts wegen oder auf Antrag eine Beweisaufnahme zur Nachprüfung der einschlägigen Urkundenbeweise hätte anordnen müssen. In den jeweils mit Urteil vom 29. Juni 1995 abgeschlossenen Rechtssachen T-30/91 (Solvay/Kommission, Slg. 1995, II-1775) und T-36/91 (ICI/Kommission, Slg. 1995, I-1847) (im folgenden: Soda-Sachen) habe die Kommission geltend gemacht, daß die von Imperial Chemical Industries plc (im folgenden: ICI) nach Erlaß des PVC-Urteils des Gerichts in diesen Rechtssachen eingereichte Ergänzung der Erwiderung keinen Beweis für einen Verstoß der Kommission gegen ihre Geschäftsordnung enthalte und daß es sich bei dem Antrag von ICI auf eine Beweisaufnahme um ein neues Angriffsmittel handele. Das Gericht habe dennoch Fragen nach den Konsequenzen aus dem PVC-Urteil des Gerichtshofes an die Kommission und ICI gestellt und die Kommission dennoch gefragt, ob sie im Hinblick auf Randnummer 32 des PVC-Urteils des Gerichtshofes die Protokollauszuege und die angefochtenen Entscheidungen in ihrem festgestellten Wortlaut vorlegen könne. Nach weiteren Entwicklungen in dem Verfahren habe die Kommission schließlich eingeräumt, daß die als festgestellt vorgelegten Urkunden erst nach dem Vorlageverlangen des Gerichts festgestellt worden seien. 41 Weiter trägt die Streithelferin vor, in den Polyäthylen niedriger Dichte betreffenden Rechtssachen T-80/89, T-81/89, T-83/89, T-87/89, T-88/89, T-90/89, T-93/89, T-95/89, T-97/89, T-99/89, T-100/89, T-101/89, T-103/89, T-105/89, T-107/89 und T-112/89 (BASF u. a./Kommission, Urteil vom 6. April 1995, Slg. 1995, II-729) habe das Gericht der Kommission ebenfalls aufgegeben, eine beglaubigte Fassung der angefochtenen Entscheidung vorzulegen. Die Kommission habe eingeräumt, daß in der Sitzung, in der das Kommissionskollegium diese Entscheidung gefasst habe, keine Feststellung erfolgt sei. Demnach müsse das Verfahren für die Feststellung von Rechtsakten der Kommission nach dem März 1992 eingeführt worden sein. Daraus folge, daß derselbe Mangel der fehlenden Feststellung auch der Polypropylen-Entscheidung anhaften müsse. 42 In entsprechender Weise wie in den Polypropylen-Sachen habe das Gericht in den Urteilen vom 27. Oktober 1994 in den Rechtssachen T-34/92 (Fiatagri und New Holland Ford/Kommission, Slg. 1994, II-905, Randnrn. 24 bis 27) und T-35/92 (Deere/Kommission, Slg. 1995, II-957, Randnrn. 28 bis 31) argumentiert, als es das Vorbringen der Klägerinnen mit der Begründung zurückgewiesen habe, daß diese nicht den geringsten Anhaltspunkt zur Widerlegung der Gültigkeitsvermutung für die von ihnen angefochtene Entscheidung vorgetragen hätten. Im Urteil des Gerichts vom 7. Juli 1994 in der Rechtssache T-43/92 (Dunlop Slazenger/Kommission, Slg. 1994, II-441) sei die Argumentation der Klägerin mit der Begründung zurückgewiesen worden, daß die Entscheidung gemäß der Geschäftsordnung der Kommission erlassen und zugestellt worden sei. In keiner dieser Rechtssachen habe das Gericht die Argumentation der Klägerin zur Fehlerhaftigkeit des Erlasses der angefochtenen Handlung mit der Begründung zurückgewiesen, daß die Verfahrensregeln nicht eingehalten worden seien. 43 Die einzigen Ausnahmen ergäben sich aus den Beschlüssen BASF/Kommission und vom 4. November 1992 in der Rechtssache T-8/89 REV (DSM/Kommission, Slg. 1992, II-2399); doch hätten sich selbst in diesen Rechtssachen die Antragstellerinnen nicht auf das PVC-Urteil des Gerichts als neue Tatsache, sondern auf andere Tatsachen berufen. Im Urteil vom 15. Dezember 1994 in der Rechtssache C-195/91 P (Bayer/Kommission, Slg. 1994, I-5619) habe der Gerichtshof das Vorbringen, daß die Kommission gegen ihre Geschäftsordnung verstossen habe, zurückgewiesen, weil dies nicht wirksam vor dem Gericht geltend gemacht worden sei. Dagegen sei dieselbe Rüge im Polypropylen-Verfahren vor dem Gericht erhoben und mit der Begründung, daß kein genügender Anhaltspunkt vorliege, zurückgewiesen worden. 44 Die Streithelferin vertritt die Ansicht, die Verteidigung der Kommission in dieser Rechtssache sei auf Verfahrensargumente gestützt, die angesichts des Inhalts des angefochtenen Urteils, das im wesentlichen die Frage der Beweislast betreffe, unerheblich seien. Wenn die Kommission in den Polypropylen-Sachen nicht selbst Beweise für die Fehlerfreiheit der anzuwendenden Verfahren vorbringe, so deshalb, weil sie die Einhaltung ihrer eigenen Geschäftsordnung nicht nachweisen könne. 45 Die Kommission weist zunächst darauf hin, daß sich die Frage der Inexistenz des Rechtsakts nach Erlaß des PVC-Urteils des Gerichtshofes nicht mehr stelle und das Rechtsmittel nunmehr auf die Frage zu beschränken sei, ob das Gericht die Polypropylen-Entscheidung hätte für nichtig erklären müssen. Daraus ergebe sich ferner, daß es den Parteien obliege, entscheidende Beweise für die geltend gemachten Mängel vorzubringen; dies müssten sie rechtzeitig, also in der Rechtsmittelschrift, tun, es sei denn, daß die fraglichen Umstände erst im Laufe des Verfahrens aufträten. 46 Nach Ansicht der Kommission rügt die Rechtsmittelführerin, daß das Gericht das PVC-Urteil des Gerichtshofes nicht so wiedergegeben habe, als ob es von allgemeiner Geltung sei. Anders als in den Polypropylen-Sachen hätten in den PVC-Sachen einige Parteien schon in der Klageschrift im Verfahren zutage gekommene Punkte der fehlenden Übereinstimmung dargelegt. Das Gericht habe eine solche Analyse schon in seinen Urteilen Fiatagri und New Holland Ford/Kommission und Deere/Kommission bestätigt. 47 Die Kommission vertritt die Ansicht, in Anbetracht des PVC-Urteils des Gerichtshofes bestehe auch kein Grund zur Nichtigerklärung in der vorliegenden Rechtssache. In dem zu dem angefochtenen Urteil führenden Verfahren sei die Klägerin keinem der Verfahrenserfordernisse nachgekommen, die das Gericht in diesem Urteil angeführt und der Gerichtshof in seinem PVC-Urteil bestätigt habe. Die angeblichen Punkte der fehlenden Übereinstimmung hätten zwangsläufig schon im April 1986 vorgelegen, so daß die Rechtsmittelführerin sie von Anfang an ohne Verspätung hätte geltend machen können. Wenngleich Artikel 62 der Verfahrensordnung des Gerichts dies nicht ausdrücklich vorsehe, hänge die Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung ebenso wie die Wiederaufnahme eines Verfahrens davon ab, daß eine neue, entscheidende Tatsache bekannt werde; anderenfalls würde Artikel 48 § 2 derselben Verfahrensordnung jede praktische Wirksamkeit genommen. Zwar mache die Rechtsmittelführerin geltend, sie berufe sich nicht auf das PVC-Urteil des Gerichts, sondern auf die Erklärungen der Kommission in der PVC-Sitzung des Gerichts, die übrigens schon im November 1991 stattgefunden habe. Daß der Antrag auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung jedoch erst nach Erlaß des PVC-Urteils des Gerichts eingereicht worden sei, zeige, daß die Rechtsmittelführerin sich in Wirklichkeit auf dieses Urteil als eine neue Tatsache berufe und daß der Wiedereröffnungsantrag verspätet gestellt worden sei, selbst wenn er auf die Erklärungen von November und Dezember 1991 gestützt gewesen sein sollte. 48 Ferner sei die Frage, ob eine neue Tatsache vorliege, schon im Beschluß DSM/Kommission geprüft worden. Das Gericht habe dort zu Recht u. a. festgestellt, daß die angeblichen Punkte fehlender Übereinstimmung im Wortlaut schon 1986 vorgelegen hätten und seinerzeit feststellbar gewesen seien. Ausserdem könne das PVC-Urteil des Gerichts keine neue Tatsache darstellen, da ein Urteil keine Tatsache, sondern eine Anwendung des Rechts auf dem Gericht und den Parteien schon bekannte Tatsachen sei. Aus den gleichen Gründen sei die Auffassung zurückzuweisen, daß das Gericht die Verhandlung hätte wiedereröffnen müssen. 49 Soweit die Rechtsmittelführerin rüge, daß das Gericht zu Unrecht das Fehlen eines Beweises für einen angeblichen Verfahrensfehler festgestellt habe, sei das Rechtsmittel zum Teil unzulässig. Die Rechtsmittelführerin räume ausdrücklich ein, niemals Beweise für die Änderungen vorgebracht zu haben, die angeblich an der Polypropylen-Entscheidung nach ihrem Erlaß vorgenommen worden seien. Angesichts dieses Eingeständnisses sei Randnummer 401 des angefochtenen Urteils in keiner Weise zu beanstanden, und das Rechtsmittel umfasse insoweit keinen rechtlichen Gesichtspunkt. 50 Soweit das Gericht mit dem Rechtsmittel in bezug auf den Beweis für Mängel des Verfahrens zum Erlaß der Polypropylen-Entscheidung kritisiert werde, sei das Rechtsmittel unbegründet. Mit ihrem Vorbringen, daß das Gericht hätte prüfen müssen, ob diese Entscheidung nicht etwa mit solchen Mängeln behaftet sei, verkenne die Rechtsmittelführerin, daß es eine vom Gerichtshof in seinem PVC-Urteil bestätigte Gültigkeitsvermutung für Rechtsakte der Gemeinschaft mit der notwendigen Konsequenz gebe, daß nur dann, wenn ein Kläger ernsthafte Zweifel an der Ordnungsgemäßheit des Verfahrens vorbringe, eine Prüfung entsprechender Behauptungen und der Beweise für deren Richtigkeit in Betracht komme. 51 Wenngleich in dem angefochtenen Urteil Artikel 48 § 2 der Verfahrensordnung des Gerichts nicht ausdrücklich erwähnt sei, sei dieses Urteil teilweise darauf gestützt, daß der Antrag auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung und Anordnung einer Beweisaufnahme ohne ausreichenden Grund verspätet gestellt worden sei. Denn wenn es unzulässig sei, Beweise ohne besondere Rechtfertigung verspätet vorzubringen, so gehe es erst recht nicht an, daß eine Partei verspätet beim Gericht beantrage, eine Beweisaufnahme zur Erstellung von Beweisen anzuordnen, die sie selbst nicht erbringen könne. Schließlich könne man dem Gericht nicht vorhalten, ein zu hohes Beweisniveau verlangt zu haben, da ein dahin gehendes Verlangen in den PVC-Sachen tatsächlich erfuellt worden sei. 52 Zu den Argumenten der Streithelferin trägt die Kommission vor, sie enthielten einen unheilbaren Mangel, da darin die Unterschiede zwischen den PVC-Sachen und dieser Rechtssache ausser acht gelassen würden und sie auf einem falschen Verständnis des PVC-Urteils des Gerichtshofes beruhten. 53 Ausserdem vertritt die Kommission weiterhin die Ansicht, die Klägerinnen hätten in den Soda-Sachen keine so ausreichenden Anhaltspunkte vorgebracht, daß eine Anforderung von Dokumenten bei der Kommission durch das Gericht gerechtfertigt gewesen wäre. Jedenfalls habe das Gericht sowohl in den genannten Rechtssachen als auch in den ebenfalls von der Streithelferin angeführten Polyäthylen niedriger Dichte betreffenden Rechtssachen unter Berücksichtigung besonderer Umstände des bei ihm anhängigen Falles entschieden. Im Polypropylen-Verfahren hätte schon 1986 auf die angeblichen Unzulänglichkeiten der Polypropylen-Entscheidung hingewiesen werden können, doch habe dies niemand getan. 54 Wenn das Gericht in den Urteilen Fiatagri und New Holland Ford/Kommission und Deere/Kommission die rechtzeitig erhobenen Rügen zurückgewiesen habe, weil sie nicht mit Beweisen einhergegangen seien, so sei dies in dieser Rechtssache, in der die Argumente zu den formellen Mängeln der Polypropylen-Entscheidung verspätet vorgebracht und nicht durch Beweise untermauert worden seien, erst recht geboten. 55 Die Rechtsmittelgründe sind zusammen zu behandeln. Die von der Rechtsmittelführerin geltend gemachte Rüge der Verletzung des Gemeinschaftsrechts betrifft Rechtsverstösse, die das Gericht durch die Ablehnung der Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung und der Anordnung einer Beweisaufnahme begangen haben soll, und fällt demnach mit dem aus Verfahrensfehlern hergeleiteten Rechtsmittelgrund zusammen. 56 Somit ist zu prüfen, ob das Gericht dadurch, daß es die Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung und die Anordnung einer Beweisaufnahme abgelehnt hat, Verfahrensfehler begangen hat. 57 Insoweit ist darauf hinzuweisen, daß ein Rechtsmittel gemäß Artikel 168a EG-Vertrag (jetzt Artikel 225 EG) und Artikel 51 Absatz 1 der EG-Satzung des Gerichtshofes nur auf Gründe gestützt werden kann, die sich auf die Verletzung von Rechtsvorschriften beziehen und jede Tatsachenwürdigung ausschließen. Die vom Gericht vorgenommene Würdigung der ihm vorgelegten Beweismittel ist, sofern diese nicht verfälscht werden, keine Rechtsfrage, die als solche der Kontrolle des Gerichtshofes unterliegt (siehe u. a. Urteil vom 2. März 1994 in der Rechtssache C-53/92 P, Hilti/Kommission, Slg. 1994, I-667, Randnrn. 10 und 42). 58 Soweit die Rügen der Rechtsmittelführerin die vom Gericht vorgenommene Würdigung des Sachverhalts betreffen sollten, den die Rechtsmittelführerin im Zusammenhang mit dem Antrag auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung dem Gericht unterbreitet hat, können sie im Rechtsmittelverfahren nicht geprüft werden. 59 Dagegen steht es dem Gerichtshof zu, zu klären, ob das Gericht dadurch einen Rechtsirrtum begangen hat, daß es entgegen dem Antrag der Rechtsmittelführerin die Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung und die Anordnung einer Beweisaufnahme abgelehnt hat. 60 Nach der Rechtsprechung des Gerichtshofes (u. a. die Urteile vom 16. Juni 1971 in der Rechtssache 77/70, Prelle/Kommission, Slg. 1971, 561, Randnr. 7, und vom 15. Dezember 1995 in der Rechtssache C-415/93, Bosman, Slg. 1995, I-4921, Randnr. 53) kann einem Antrag auf Beweisaufnahme, der nach dem Schluß der mündlichen Verhandlung gestellt worden ist, nur stattgegeben werden, wenn er Tatsachen von entscheidender Bedeutung für den Ausgang des Rechtsstreits betrifft, die der Betroffene nicht schon vor dem Ende der mündlichen Verhandlung geltend machen konnte. 61 Das gleiche gilt für den Antrag auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung. Zwar verfügt das Gericht nach Artikel 62 seiner Verfahrensordnung auf diesem Gebiet über ein Ermessen. Es braucht einem solchen Antrag jedoch nur stattzugeben, wenn die betroffene Partei sich auf Tatsachen von entscheidender Bedeutung beruft, die sie nicht schon vor dem Ende der mündlichen Verhandlung geltend machen konnte. 62 Im vorliegenden Fall war der vor dem Gericht gestellte Antrag auf Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung und Beweisaufnahme auf das PVC-Urteil des Gerichts und Erklärungen der Bevollmächtigten der Kommission in der mündlichen Verhandlung in den PVC-Sachen oder auf einer Pressekonferenz nach Verkündung des genannten Urteils gestützt. 63 Die eine mutmaßliche Praxis der Kommission betreffenden Hinweise allgemeiner Art, die sich aus einem Urteil in anderen Rechtssachen oder aus anläßlich anderer Verfahren abgegebenen Erklärungen ergaben, konnten als solche nicht als entscheidend für den Ausgang des beim Gericht anhängigen Rechtsstreits angesehen werden. 64 Ausserdem hätte die Rechtsmittelführerin dem Gericht schon in ihrer Klageschrift wie einige Kläger in den PVC-Sachen zumindest einen Anhaltspunkt für die Sachdienlichkeit der prozeßleitenden Maßnahmen oder der Beweisaufnahme für das Verfahren geben können, um nachzuweisen, daß die Polypropylen-Entscheidung nach ihrem Erlaß durch das Kommissionskollegium geändert worden war (siehe dahin gehend Urteil vom 17. Dezember 1998 in der Rechtssache C-185/95 P, Baustahlgewebe/Kommission, Slg. 1998, I-8417, Randnrn. 93 f.). 65 Entgegen dem, was die Rechtsmittelführerin aus dem Beschluß BASF/Kommission herleitet, stellte die Verspätung des Vorbringens der Tatsachen, die das Gericht zur Anordnung einer Beweisaufnahme hätten veranlassen können, einen zusätzlichen Grund für die Zurückweisung des Antrags der Rechtsmittelführerin dar, ohne daß dies der Gedankenführung des Gerichts im angefochtenen Urteil widersprach. 66 Im übrigen war das Gericht nicht gehalten, aufgrund einer angeblichen Verpflichtung, Rügen in bezug auf die Rechtmässigkeit des Verfahrens zum Erlaß der Polypropylen-Entscheidung von Amts wegen aufzugreifen, die mündliche Verhandlung wiederzueröffnen. Eine solche Verpflichtung, den Ordre public betreffende Rügen von Amts wegen aufzugreifen, könnte nämlich nur eventuell aufgrund im Verfahren vorgetragener tatsächlicher Anhaltspunkte bestehen. 67 Somit ist festzustellen, daß das Gericht nicht dadurch einen Rechtsirrtum begangen hat, daß es die Wiedereröffnung der mündlichen Verhandlung und die Anordnung einer Beweisaufnahme abgelehnt hat. 68 Im Hinblick auf das Vorbringen der Rechtsmittelführerin zu den Fehlern, mit denen die Polypropylen-Entscheidung angeblich behaftet ist, und auf die Ansicht der Streithelferin, daß sich daraus die rechtliche Inexistenz der Polypropylen-Entscheidung ergebe, ist weiter zu prüfen, ob das Gericht bei der Auslegung der Voraussetzungen für die Inexistenz eines Rechtsakts das Gemeinschaftsrecht verletzt hat 69 Wie sich insofern aus den Randnummern 48 bis 50 des PVC-Urteils des Gerichtshofes ergibt, spricht für die Rechtsakte der Gemeinschaftsorgane grundsätzlich die Vermutung der Gültigkeit, und sie entfalten daher selbst dann, wenn sie fehlerhaft sind, Rechtswirkungen, solange sie nicht aufgehoben oder zurückgenommen werden. 70 Abweichend von diesem Grundsatz entfalten allerdings Rechtsakte, die offenkundig mit einem so schweren Fehler behaftet sind, daß die Gemeinschaftsrechtsordnung ihn nicht tolerieren kann, nicht einmal vorläufig Rechtswirkung, sind also rechtlich inexistent. Diese Ausnahme von dem Grundsatz soll einen Ausgleich zwischen zwei grundlegenden, manchmal jedoch einander widerstreitenden Erfordernissen herstellen, denen eine Rechtsordnung genügen muß, nämlich zwischen der Stabilität der Rechtsbeziehungen und der Wahrung der Rechtmässigkeit. 71 Die Schwere der Folgen, die mit der Feststellung der Inexistenz eines Rechtsakts der Gemeinschaftsorgane verbunden sind, verlangt aus Gründen der Rechtssicherheit, daß diese Feststellung auf ganz aussergewöhnliche Fälle beschränkt wird. 72 Ebenso wie in den PVC-Sachen sind die von der Rechtsmittelführerin geltend gemachten Fehler, die das Verfahren zum Erlaß der Polypropylen-Entscheidung betreffen, aber - für sich allein oder auch insgesamt betrachtet - nicht so offenkundig schwer, daß die genannte Entscheidung als rechtlich inexistent anzusehen wäre. 73 Somit hat das Gericht hinsichtlich der Voraussetzungen für die Inexistenz eines Rechtsakts nicht das Gemeinschaftsrecht verletzt. 74 Nach alledem ist das Rechtsmittel insgesamt zurückzuweisen. Kostenentscheidung Kosten 75 Nach Artikel 69 § 2 der Verfahrensordnung, der nach deren Artikel 118 auf das Rechtsmittelverfahren anwendbar ist, ist die unterliegende Partei auf Antrag zur Tragung der Kosten zu verurteilen. Da die Rechtsmittelführerin mit ihrem Vorbringen unterlegen ist, sind ihr die Kosten aufzuerlegen. Die Streithelferin hat ihre eigenen Kosten zu tragen. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF (Sechste Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Das Rechtsmittel wird zurückgewiesen. 2. Die Rechtsmittelführerin trägt die Kosten. 3. Die Streithelferin trägt ihre eigenen Kosten.

62005CJ0134

hu

1       Keresetlevelében az Európai Közösségek Bizottsága azt kéri, hogy a Bíróság állapítsa meg, hogy a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenység egy sor feltételhez kötésével az Olasz Köztársaság nem teljesítette az EK 43. és az EK 49. cikkből eredő kötelezettségeit. Jogi háttér 2       Az 1931. június 18‑i 773. számú törvényrendelettel (a GURI 1931. június 26‑i 146. száma, a továbbiakban: egységes szöveg) útján elfogadott közbiztonságról szóló törvény (Testo Unico delle Leggi di Pubblica Sicurezza) egységes szövege a következőképpen rendelkezik. 3       Az egységes szöveg 115. cikke rendelkezései szerint: „Tilos zálogházakat vagy más pénzügyi ügynökséget nyitni vagy vezetni, bármilyen tárgyban és bármilyen időtartamra, eladási, kiállítási, vásári vagy kereskedelmi vásári ügynökség és egyebek útján is a Questore [helyi rendőrhatóság] engedélye nélkül. Az engedély az ügynöki vagy közvetítői tevékenységhez is szükséges. A jelen cikkel érintett ügynökségek azok, amelyek célja a tájékoztatók és hasonló eszközök útján terjesztendő információk összegyűjtése. Az engedély kizárólag az abban megjelölt területre érvényes. A meghatalmazás lehetséges.” 4       Az egységes szöveg 8. cikke értelmében: „A rendőrségi engedélyek személyre szólnak: kizárólag a jogszabály által kifejezetten előírt esetekben lehet átruházni őket, vagy adhatnak alkalmat képviseleti viszonyra. Abban az esetben, ahol a képviselet megengedett a rendőrségi engedély keretében, a képviselőnek rendelkeznie kell az engedély megszerzéséhez szükséges képességekkel, és be kell szerezni az engedélyt megadó rendőrhatóság jóváhagyását.” 5       Az egységes szöveg 9. cikke értelmében: „A törvény által megállapított feltételeken felül minden személy, aki rendőrségi engedélyt kapott, köteles betartani azokat az utasításokat, amelyeket a közbiztonságért felelős hatóság úgy véli, hogy a közérdek miatt elő kell írnia.” 6       Az egységes szöveg 11. cikke előírja: „Minden esetben, a törvényben előírt különös feltételek sérelme nélkül, a rendőrség engedélyt el kell utasítani: 1.      azon személyek tekintetében, akiket szándékos bűncselekmény elkövetése miatt jogerősen legalább három évre ítéltek, és nem mentesítették őket a büntetett előélet következményei alól; 2.      azon személyek tekintetében, akiket figyelmeztetésben részesítettek, vagy biztonsági intézkedések alanyai, akiket életvitelszerűen bűnözést folytatónak vagy visszaeső bűnözőnek minősítettek, vagy akiknek bűnözői hajlamaik vannak. A rendőrségi engedélyt vissza lehet utasítani olyan személyek tekintetében, akiket az állam vagy a közrend ellen elkövetett, vagy erőszakos személy elleni bűncselekmény miatt, vagy lopásért, lopás minősített esetéért, zsarolásért, lopás vagy zsarolás céljából személyes szabadság megsértéséért, kegyetlenkedésért vagy a hatósággal szembeni engedetlenségért ítéltek el, illetve bárki tekintetében, aki nem tudja bizonyítani jó magaviseletét. Az engedélyeket vissza kell vonni, ha a felhatalmazott személy tekintetében részben vagy egészben nem teljesülnek a megadáshoz szükséges körülmények, és vissza lehet vonni azokat, ha olyan körülmények merülnek fel vagy jelennek meg, amelyek az engedély elutasítását lennék lehetővé vagy kötelezővé.” 7       Az egységes szöveg 16. cikke értelmében: A közbiztonsággal kapcsolatos feladatokat ellátó tisztviselők és egyéb alkalmazottak a rendőrségi engedélyhez kötött tevékenység gyakorlására kijelölt helyiségekbe bármikor beléphetnek, és biztosíthatják a törvény, a rendeletek vagy a hatóságok által megszabott kötelezettségek betartását.” 8       Az egységes szöveg 120. cikke értelmében: „Az előző cikkek által érintett kereskedők és egyéb alkalmazottak kötelesek a rendelet által meghatározott módon naprakész ügynyilvántartást vezetni, és állandóan és jól látható módon közzétenni egy táblázatot a helyiségeiben az általa nyújtott szolgáltatásokról, valamint a vonatkozó díjakról. Az említett kereskedők csak a szolgáltatások jegyzékében meghatározott műveleteket végezhetik, és nem alkalmazhatnak a díjszabásban meghatározottnál magasabb árakat […]” 9       A belügyminisztérium 1996. július 2‑i, 559/C 22103.12015. számú, az olasz állam összes questoréjának címzett körlevelével (a továbbiakban: körlevél) kiegészítette és értelmezte az egységes szöveg bizonyos rendelkezéseit. 10     A körlevél többek között kimondja, hogy objektív és egységes feltételeket kell megállapítani, hogy az egyazon megyében kiszabott díjak ne különbözzenek jelentősen egymástól. 11     A követelések peren kívüli behajtására vonatkozó tevékenységnek az egyéb szabályok alá tartozó tevékenységekkel való összeférhetősége tekintetében a körlevél pontosítja, hogy a követelésbehajtással foglalkozó ügynökségek nem folytathatják „a banki és hitelintézeti tevékenységről szóló, 1993. szeptember 1‑jei 385/93. számú törvényrendeletben [a banki és hitelügyekre vonatkozó szabályozások egységes szerkezetben, (testo unico delle legi in materia bancaria e creditizia) (a GURI 1993. szeptember 30‑i 92. számának általános melléklete, a továbbiakban: banki és hitelintézeti tevékenységről szóló törvény)] szabályozott tevékenységeket, amelyeket csak a Kincstári minisztérium megfelelő nyilvántartásába felvett pénzügyi közvetítők végezhetnek”. A pert megelőző eljárás 12     Mivel az Európai Közösségek Bizottsága azon az állásponton volt, hogy az egységes szöveg körlevéllel kiegészített és pontosított bizonyos rendelkezései ellentétesek az EK 43. és az EK 49. cikkel, 2002. március 21‑én felszólító levelet intézett az Olasz Köztársasághoz. 13     Miközben minden szempontból vitatták az EK‑Szerződés fent említett cikkeinek megsértését, az olasz hatóságok úgy válaszoltak, hogy munkacsoportot bíztak meg a szóban forgó szabályozás alapos vizsgálatával annak felülvizsgálata céljából. 14     Miután a Bizottság kérte a fent említett hatóságoktól a munkacsoport eredményeinek közlését, 2004 májusában levelet kapott, amelyben törvénytervezet előkészítését jelentették be a szóban forgó szabályozás felülvizsgálatára. 15     Mivel azonban sem e tervezet szövegét, sem menetrendjét nem közölték, a Bizottság 2004. július 7‑én indokolással ellátott véleményt intézett az Olasz Köztársasághoz, és felhívta a tagállamot, hogy tegye meg az e véleménynek való megfeleléshez szükséges intézkedéseket, annak kézhezvételétől számított két hónapon belül. Mivel úgy ítélte meg, hogy a helyzet továbbra sem kielégítő, a Bizottság a jelen kereset benyújtása mellett döntött. A keresetről 16     Keresete alátámasztására a Bizottság nyolc jogalapot hoz fel az Olaszországban hatályban lévő rendelkezések által a követelések e tagállamon belüli peren kívüli behajtására irányuló tevékenységre megszabott feltételek és kötelezettségek tekintetében. 17     A jogalapok az alábbiakra vonatkoznak: –       a questore által kiadott felhatalmazás megszerzésére irányuló kötelezettség összeegyeztethetetlen az EK 49. cikkel; –       az engedély területi korlátozása összeegyeztethetetlen az EK 43. és az EK 49. cikkel; –       a helyiséggel való rendelkezés követelménye az engedéllyel érintett területen összeegyeztethetetlen az EK 43. és az EK 49. cikkel; –       az engedéllyel rendelkező képviselőnek való meghatalmazás adására irányuló kötelezettség a követelések peren kívüli behajtására az olyan tartományban, ahol a szolgáltató nem rendelkezik engedéllyel, összeegyeztethetetlen az EK 43. és az EK 49. cikkel; –       az ügyfeleknek nyújtható szolgáltatásokról szóló jegyzék helyiségekben való kifüggesztésére irányuló kötelezettség összeegyeztethetetlen az EK 49. cikkel; –       a questorénak adott, a közbizalom biztosítása céljából további feltételek előírására irányuló lehetőség összeegyeztethetetlen az EK 43. és az EK 49. cikkel; –       a díjak meghatározására irányuló szabadság korlátozása összeegyeztethetetlen az EK 43. és az EK 49. cikkel; és –       a banki és hitelezési tevékenységekről szóló törvényben szabályozott tevékenységek egyidejű gyakorlásának tilalma összeegyeztethetetlen az EK 43. és az EK 49. cikkel. A questore által kiadott felhatalmazás megszerzésére irányuló kötelezettség az EK 49. cikkel való összeegyeztethetetlenségére alapított első kifogásról A felek érvei 18     A Bizottság előadja, hogy az olasz szabályozás, amennyiben a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenység gyakorlását a questore által kiadott engedély megszerzéséhez köti, a szolgáltatások szabad mozgásának akadályát képezi. Ez a korlátozás nem egyeztethető össze az EK 49. cikkel, mivel az a más tagállamokban letelepedett szolgáltatókra vonatkozik, anélkül hogy figyelembe venné az utóbbiak által a származási tagállam rendelkezései útján a közérdek biztosítása céljából előírt kötelezettségek betartását. 19     E tekintetben az Olasz Köztársaság mindenekelőtt megerősíti, hogy a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenység fontos közérdek. Ez a tény igazolja, hogy az egységes szöveg 115. cikke mind az olasz, mind pedig a más tagállam állampolgárainak engedély megszerzését írja elő e tevékenység folytatásához. Az engedélyt a questore adja meg. 20     Az olasz kormány ezt követően pontosítja, hogy a nemzeti szabályozás egységesen alkalmazandó az olasz állampolgárokra és a más tagállamban letelepedett állampolgárokra, és nem alapul olyan feltételeken, mint például a lakóhely feltétele, amely a más tagállamok állampolgárainak közvetett hátrányos megkülönböztetéséhez vezethetne az olasz állampolgárokkal szemben. Másrészt továbbra is fenntartja, hogy sem az egységes szöveg 115. cikke, sem a körlevél nem írja elő, hallgatólagosan sem, hogy nem kell figyelembe venni az érdekelt származási tagállamában irányadó jogi helyzetet az engedély megadására irányuló eljárás során. 21     A helyzet gyakorlatilag a következő: mindenki, aki a követelések peren kívüli behajtására irányuló, nyilvános árverési, PR‑ vagy házasságközvetítői tevékenységet kíván végezni, az egységes szöveg 115. cikke értelmében a questorénál engedély iránti kérelmet köteles benyújtani. E kérelmet egy, az interneten hozzáférhető formanyomtatvány benyújtásával kell kezdeményezni, amelynek egy példányát bemutatták a Bíróságnak a 2006. október 5‑i tárgyaláson, és amellyel az érdekelt lényegében arról nyilatkozik, hogy nem érintett egyetlen, az egységes szöveg 11. cikkében meghatározott kizáró okkal sem. 22     A közigazgatási dokumentumokhoz való hozzáférésre irányuló jogra vonatkozó új közigazgatási szabályokat bevezető, 1990. augusztus 7‑i 241/90. sz. törvény (nuove norme in materia di procedimento amministrativo e di diritto di accesso ai documenti amministrativi (a GURI 1990. augusztus 18‑i 192. száma, 7. o.) 2. cikkének megfelelően a nyilatkozatot az engedélykérelem benyújtásától számított 30 napon belül megvizsgálják. Ha semmilyen körülmény nem ad arra okot, hogy a questore kétségbe vonja az említett nyilatkozat pontosságát, az engedélyt megadják. Ellenkező esetben eljárnak a szükségesnek ítélt bizonyítékok tekintetében. E célból a questore adott esetben megkeresi a kérelmező származási tagállamát. Az utóbbi által ez ügyben nyújtott információkat vagy dokumentumokat azok újbóli vizsgálata vagy bármilyen kétségbe vonása nélkül figyelembe veszik. A Bíróság álláspontja 23     Mindenekelőtt meg kell állapítani, hogy a Bíróság állandó ítélkezési gyakorlatából következik, hogy az a nemzeti szabályozás, amely igazgatási engedély kibocsátásától teszi függővé a valamely másik tagállamban letelepedett vállalkozás által az országa területén végzendő szolgáltatásnyújtást, a szolgáltatásnyújtás szabadsága EK 49. cikk szerinti korlátozásának minősül (lásd a C‑189/03. sz., Bizottság kontra Hollandia ügyben 2004. október 7‑én hozott ítélet [EBHT 2006., I‑92289. o.] 17. pontját és a C‑168/04. sz., Bizottság kontra Ausztria ügyben 2006. szeptember 21‑én hozott ítélet [EBHT 2006., I‑9041. o.] 40. pontját). 24     Ebből következően egy, a jelen ügyben szóban forgóhoz hasonló szabályozás főszabályként ellentétes az EK 49. cikkel, és így e cikk értelmében tilos, kivéve ha közérdeken alapuló kényszerítő okok igazolják. 25     E tekintetben emlékeztetni kell arra, hogy a Bíróság megállapította, hogy a szolgáltatóra a telephelye szerinti tagállamban kiterjedő kötelezettségek figyelembevételének kizárásával a nemzeti szabályozás meghaladja a kitűzött cél, azaz az említett tevékenységek szigorú ellenőrzésének biztosítása eléréséhez szükséges mértéket (a C‑171/02. sz., Bizottság kontra Portugália ügyben 2004. április 29‑én hozott ítélet [EBHT 2004., I‑5645. o.] 60. pontja és a fent hivatkozott Bizottság kontra Hollandia ügyben hozott ítélet 18. pontja). 26     Emlékeztetni kell arra, hogy a tárgyaláson az Olasz Köztársaság pontosan bemutatta az egységes szöveg 115. cikke szerinti engedély megadása keretében követett eljárást. Ez, a jelen ítélet 21. és 22. pontjában leírt gyakorlat a valóságban az interneten elérhető formanyomtatvány az érdekelt által való benyújtásának követelésére korlátozódik, amely egy „etikai szabályokról” szóló nyilatkozat az egységes szöveg 11. cikke értelmében, és amely tartalmának igazolására az illetékes hatóság 30 napos határidővel rendelkezik. 27     Az így leírt gyakorlat fennállását a Bizottság nem vonta kétségbe e tárgyaláson, és a Bíróság nem rendelkezik semmilyen bizonyítékkal, amely e gyakorlat megléte kétségbe vonását tenné lehetővé. 28     Tekintettel arra, hogy a szóban forgó formanyomtatvány az interneten rendelkezésre áll, a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenységre vonatkozó engedély megadásának olasz rendszere a megfelelő nyilvánosságot kapott. 29     Az „etikai szabályokról” szóló nyilatkozat az egységes szöveg 11. cikke szerinti kötelezettsége messze elmarad az illetékes hatóságoknak történő dokumentumok benyújtásának kötelezettségétől. Amennyiben – az Olaszországban és a más tagállamokban letelepedett személyek megkülönböztetése nélkül – a szolgáltatásnyújtó kötelezettsége annak kinyilvánítása, hogy nincs az e cikkben említett helyzetekben, nem állapítható meg, hogy az említett eljárás nem veszi figyelembe az utóbbi szolgáltatók a származási országuk rendelkezései által megállapított kötelezettségeit. 30     Ezért nem állapítható meg, hogy az olasz gyakorlat meghaladja a kitűzött cél, azaz a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenységek szigorú ellenőrzése biztosításának eléréséhez szükséges mértéket. Ez a gyakorlat ezért megfelel az arányosság elvének. 31     Az előzőekből következik, hogy az olasz szabályozás által előírthoz hasonló és a gyakorlatban megvalósított, a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenység folytatásához előírt előzetes engedély megszerzésére irányuló feltételt igazolják a közérdekhez fűződő okok. 32     E körülményekre tekintettel tehát meg kell állapítani, hogy a Bizottság első jogalapja nem megalapozott. A közbizalom biztosítása céljából a questorénak biztosított, további feltételek előírására irányuló lehetőség az EK 43. és az EK 49. cikkel való összeegyeztethetetlenségére alapított hatodik kifogásról A felek érvei 33     A Bizottság szerint az a tény, hogy a questore az egységes szöveg 9. cikke értelmében a törvény által előírtakon felül is megállapíthat kiegészítő feltételeket, amelyek előzetesen nem ismertek az érintett szolgáltatók előtt, és amelyek a közbiztonság a köz érdekében való figyelembevételét hivatottak biztosítani, sérti az EK 43. és az EK 49. cikket. 34     Ezen előírások tekintetében, amelyeket a jelen ítélet 21. pontjában említett formanyomtatvány a „közlemények” címszó alatt említ, az Olasz Köztársaság megállapítja, hogy mivel az igazgatás mérlegelési jogkörét egyértelműen korlátozza az egységes szöveg 11. cikke, az egységes szöveg 9. cikkében meghatározott követelmények mellékesek és lényegtelenek. A valóságban ezért nincs az érdekelteket Olaszországban folytatott tevékenységüktől való elrettentő hatásuk. Másrészt, tekintettel a változó és előre nem látható körülményekre, nyilvánvaló, hogy az igazgatás kerülhet olyan helyzetbe, hogy esetről esetre különös értékelést kelljen végeznie. Ezért túlzás lenne annak megkövetelése, hogy a törvény szigorúan írjon elő minden követelményt, amelyet az igazgatásnak figyelembe kell vennie. A Bíróság álláspontja 35     Kétségtelen, mint azt az Olasz Köztársaság előadja, hogy a nemzeti közbiztonságért felelős hatóságnak esetről esetre élveznie kell a helyzetek tekintetében bizonyos mérlegelési jogkört, és képesnek kell lennie előzetesen meg nem határozott feltételek kijelölésére a rendőrségi engedélyek birtokosai számára. 36     Mint az magából az egységes szöveg 9. cikkének szövegéből is kiderül, minden személy, aki rendőrségi engedélyt kapott, köteles betartani azokat az utasításokat, amelyeket a közbiztonságért felelős hatóság úgy véli, hogy a közérdek miatt számára elő kell írnia. 37     Még ha ez a rendelkezés nem is pontosítja, hogy milyen feltételeknek lehet alávetve egy, a követelések peren kívüli behajtásának tevékenységét gyakorló személy Olaszországban, a Bizottság nem bizonyította olyan bizonytalan jogi helyzet fennállását, amely befolyásolná a követelések peren kívüli behajtására irányuló szolgáltatások olasz piacára való bejutást. 38     Ugyanis a Bizottság az említett hatáskör gyakorlásának egyetlen olyan példáját sem említette, amelynek alapján megállapítható lenne, hogy akadályozzák a követelések peren kívüli behajtása tevékenységét folytatni kívánó vállalkozások letelepedését és e tevékenység egy másik tagállamban letelepedett vállalkozás általi gyakorlását e tagállamban. 39     A négy alapszabadság akadályának megléte nem vonható le kizárólag abból a tényből, hogy a nemzeti hatóság rendelkezik valamely, gazdasági tevékenységre bizonyos időpontban irányadó jogi háttér kiegészítésére irányuló jogkörrel, azáltal hogy utólag kiegészítő feltételeknek veti alá e tevékenység folytatását. 40     Ebből következik, hogy a Bizottság hatodik kifogása sem megalapozott. Az engedéllyel érintett területen a helyiséggel való rendelkezés követelményének és az ügyfeleknek nyújtható szolgáltatásokról szóló jegyzék helyiségekben való kifüggesztésére irányuló kötelezettségnek az EK 49. cikkel való összeegyeztethetetlenségére alapított harmadik (részben) és ötödik kifogásról A felek érvei 41     A Bizottság előadja, hogy az engedéllyel érintett területen a helyiséggel való rendelkezés az egységes szöveg 115. cikkének negyedik francia bekezdésében meghatározott követelménye egyenlő annak megkövetelésével, hogy a szolgáltató telepedjen le, amely a Bíróság állandó ítélkezési gyakorlata szerint teljesen ellentétes a szabad szolgáltatásnyújtás az EK 49. cikk által biztosított elvével. Ebből az következik a Bizottság szerint, hogy az ügyfeleknek nyújtható szolgáltatásokról szóló jegyzék helyiségekben való kifüggesztésére irányuló, az egységes szöveg 120. cikkéből eredő kötelezettség is ellentétes az EK 49. cikkel. 42     Az Olasz Köztársaság úgy véli, hogy az engedéllyel érintett területen a helyiséggel való rendelkezés követelményét igazolja annak szükségessége, hogy a közérdek miatt ellenőrzés céljából lehetővé kell tenni a közbiztonságért felelős hatóság számára az Olaszországban végzett tevékenységre vonatkozó dokumentumokhoz való hozzáférést. Ezért a nyújtható szolgáltatások jegyzékének kifüggesztésére irányuló minden, engedély megszerzéséhez kötött tevékenységet folytató nyilvános ügynökséget terhelő kapcsolódó kötelezettség szintén összeegyeztethető a Szerződés által biztosított szolgáltatások szabad nyújtásával. A Bíróság álláspontja 43     Mindenekelőtt emlékeztetni kell arra, hogy az állandó ítélkezési gyakorlat értelmében az a feltétel, amelynek értelmében a szolgáltatásnyújtónak abban a tagállamban kell székhellyel rendelkeznie, ahol a szolgáltatást nyújtják, teljesen ellentétes a szabad szolgáltatásnyújtással, amennyiben lehetetlenné teszi az említett tagállamban a más tagállamokban letelepedett szolgáltatók általi szolgáltatásnyújtást (a C‑257/05. sz., Bizottság kontra Ausztria ügyben 2006. december 14‑én hozott ítélet [az EBHT‑ban nem tették közzé] 21. pontja és az ott hivatkozott ítélkezési gyakorlat). Az Olasz Köztársaság egyebekben nem vitatja, hogy az engedéllyel érintett területen a helyiséggel való rendelkezés követelménye főszabály szerint tiltott akadályát képezi az EK 49. cikkben foglalt szabadságnak. 44     E korlátozást nem igazolhatja az Olasz Köztársaság által hivatkozott cél. 45     Ugyanis a Bíróság állandó ítélkezési gyakorlata szerint a szolgáltatásnyújtás szabadságát korlátozó intézkedések csak akkor igazolhatók a közérdeken alapuló kényszerítő indokokkal, ha az általuk biztosítani kívánt érdekek védelméhez szükségesek, és csak annyiban, amennyiben e célkitűzések kevésbé korlátozó intézkedésekkel nem érhetők el (lásd e tekintetben a fent hivatkozott Bizottság kontra Ausztria ügyben 2006. december 14‑én hozott ítélet 23. pontját és az ott hivatkozott ítélkezési gyakorlatot). 46     A követelések peren kívüli behajtásával foglalkozó vállalkozások és az általuk Olaszországban végzett tevékenységre vonatkozó dokumentumok ellenőrzése semmiképpen nem függ egy helyiség meglététől, amellyel az említett vállalkozásoknak a tartományban rendelkezniük kell. Ugyanakkor az utóbbiak által nyújtott szolgáltatásokat a létrehozott helyiségekben kifüggesztett jegyzéknél kevésbé korlátozó módon is az ügyfelek tudomására lehet hozni, többek között az e célból a helyi újságban közzétett hirdetés vagy megfelelő hirdetmény útján. 47     Ezért meg kell állapítani, hogy az Olasz Köztársaság – mivel a követelések peren kívüli behajtásával foglalkozni kívánó személyeket arra kötelezi, hogy az engedéllyel érintett területen helyiséggel rendelkezzenek, és az ügyfeleknek nyújtható szolgáltatásokról szóló jegyzéket függesszenek ki e helyiségükben – nem teljesítette az EK 49. cikkből eredő kötelezettségeit. Az engedély területi korlátozásának és az engedéllyel rendelkező képviselőnek való meghatalmazás adására irányuló kötelezettségnek a követelések peren kívüli behajtására az olyan tartományban, ahol a szolgáltató nem rendelkezik engedéllyel az EK 43. és az EK 49. cikkel való összeegyeztethetetlenségére alapított második és negyedik kifogásról, valamint a minden tartományban helyiséggel való rendelkezés követelményének az EK 43. cikkel való összeegyeztethetetlenségére alapított harmadik kifogásról A felek érvei 48     A Bizottság úgy véli, az a tény, hogy a questore által megadott engedély csak a hatósághoz tartozó tartományban érvényes, mind a letelepedés szabadsága, mind a szolgáltatások szabad nyújtása korlátozását jelenti. Az olasz állam területe 103 tartományra tagozódik, és a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenység e teljes területen történő gyakorlásához megszerzendő engedélyek száma gyakorlatilag teljesíthetetlen akadályt jelent egy másik tagállam gazdasági szereplője számára. 49     A Bizottság szerint e korlátozást mind a képviselettel, mind a szolgáltató által minden tartományban fenntartandó iroda következményeivel együtt nem igazolhatják a közbiztonsághoz kapcsolódó kényszerítő okok, különösen nem az érintett tevékenységek nagyobb hatékonysága. 50     A Bizottság ugyanis előadja, hogy ezt az ellenőrzést nemzeti szinten meg lehet szervezni, adott esetben egyes ellenőrzések helyi szinten történő elvégzésével, ám anélkül, hogy köteleznék a szolgáltatókat arra, hogy minden tartományban engedéllyel rendelkezzenek, ahol tevékenységet végeznek. Másrészt az említett ellenőrzést hatékonyan lehet végezni azon különböző tartományok közbiztonsági hatóságai közötti információcserének köszönhetően, amelyekre a szolgáltató tevékenységét gyakorolni kívánja. 51     Ezt meghaladóan a Bizottság vitatja az olasz szabályozásnak a kitűzött cél elérésére való alkalmasságát, amely, tekintettel a szükséges engedélyek összességéhez szükséges igazgatási szervek jelzett számára, valamint az egy és ugyanazon szolgáltató tekintetében ellenőrizendő helyiségek számára, amely akadályozhatja a hatékony ellenőrzést. 52     Az Olasz Köztársaság vitatja a Bizottság álláspontját. Ugyanis, tekintettel különleges természetére, az érintett tevékenység a helyi gazdasági feltételekhez kötődik. Ezért elengedhetetlen, hogy az engedély megadása előtt a questore értékelje a helyzetet az illetékességébe tartozó területen. Ha az engedélyek érvényessége nagyobb földrajzi területre szól, mint az a tartomány, amelyre igényelték, az említett értékelést nem lehet egy másik tartományban elvégezni, miközben a helyzet ott eltérő lehet. 53     Az Olasz Köztársaság, miközben elismeri, hogy a szóban forgó tevékenységet közbiztonsági hatóság ellenőrizheti, hozzáteszi, amit a Bizottság nem vitat, hogy nem a Bizottság, és nem is a Bíróság feladata azon tényleges technikai eljárások meghatározása, amely alapján az ilyen ellenőrzést végre kell hajtani. 54     Az ellenőrzésben részt vevő szervezetek számát illetően az Olasz Köztársaság nem érti, hogy ez az adat mennyiben tudja befolyásolni az ellenőrzési rendszer a követett cél elérésére való megfelelőségének értékelését. 55     Az Olasz Köztársaság arra a következtetésre jut, hogy a területi engedélyezések rendszerét közérdeken alapuló kényszerítő ok igazolja a követett célt, és arányosnak tekinthető annak tekintetében akkor is, ha más rendszerek is elképzelhetők. A Bíróság álláspontja 56     A szóban forgó szabályozás értelmében a vállalkozás csak abban a tartományban folytathatja a követelések peren kívüli behajtását, amely tekintetében engedélyt kapott, kivéve ha a másik tartományban a tevékenység végzésére engedéllyel rendelkező képviselőnek meghatalmazást ad. Ezt meghaladóan a vállalkozás csak akkor kaphat a tevékenység másik tartományban történő végzésére engedélyt, ha minden ilyen tartományban rendelkezik helyiséggel. 57     Akkor is, ha e szabályok ugyanúgy alkalmazandók az egy olasz tartományban letelepedett szolgáltatókra, akik tevékenységüket más tartományra szeretnék kiterjeszteni, mint a más tagállamokból származó, tevékenységüket számos olasz tartományban gyakorolni kívánó szolgáltatókra, mégis jelentős akadályt képeznek minden, Olaszországban le nem telepedett szolgáltató e tagállamban folytatott tevékenysége tekintetében, amely befolyásolja piacra jutásukat. 58     Amennyiben e szabályok megkövetelik egy másik tagállamból származó és tevékenységét számos olasz tartományban folytatni kívánó szolgáltatótól, hogy ne csak egy helyen telepedjen le olasz területen, hanem minden említett tartományban rendelkezzen helyiséggel, eltekintve az engedéllyel rendelkező meghatalmazottnak adott meghatalmazástól, e szolgáltatók előnytelenebb helyzetbe kerülnek az Olaszországban hagyományosan letelepedett és legalább az egyik tartományban helyiséggel rendelkező olasz szolgáltatókkal szemben, amelyek általában a külföldi szolgáltatóknál kiterjedtebb eszközökkel rendelkeznek a más tartományban engedéllyel rendelkező szolgáltatókkal való, adott esetben meghatalmazás adása céljából történő kapcsolatfelvételhez (lásd ebben az értelemben a C‑442/02. sz. Caixa Bank France ügyben 2004. október 5‑én hozott ítélet [EBHT 2004., I‑8961. o.] 12. és 13. pontját). 59     Ami ezt követően az Olasz Köztársaság által az EK 43. és az EK 49. cikkben biztosított szabadságok ezen korlátozásának igazolására előterjesztett indokokat illeti, mindenekelőtt azt kell megállapítani, hogy sem az engedély területi korlátozását, sem az abban a tartományban való helyiséggel való rendelkezés követelményét, amelyre az engedélyt adták, nem lehet hirtelen a nekik tulajdonított cél, az érintett tevékenységek ellenőrzése hatékonyságának céljának elősegítésére meg nem felelőnek minősíteni. 60     Mindenesetre, amint azt a Bizottság is előadja, e szabályok meghaladják az e cél eléréséhez szükséges mértéket annyiban, amennyiben az kevésbé korlátozó eszközökkel is elérhető. 61     Mint az a jelen ítélet 27. pontjában megállapításra került, az olasz rendszer a területi engedély megadásának alapjául az egységes szöveg 11. cikke szerinti „etikai szabályokról” szóló nyilatkozatot teszi. Ha ezt a nyilatkozatot igazolja a benyújtása szerinti tartomány illetékes hatósága, és e hatóság engedélyt ad az érdekeltnek, értelmetlen ugyanezen nyilatkozat bemutatása a többi tartományi hatóságnak. 62     Ugyanis az egy tartomány questoréja által kiadott engedélynek elegendőnek kell lennie a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenység egész Olaszország területén történő gyakorlása lehetővé tételéhez, kivéve ha az engedély alapjául szolgáló nyilatkozat pontatlannak bizonyul, amit az engedély birtokosának ki kell jelentenie. 63     Amennyiben az Olasz Köztársaság azt adja elő, hogy az egy másik tartományban kiadott engedély másik tartomány illetékes hatóságai által történő elismerését gátolja az a tény, hogy az ilyen engedély megadása nagyrészt a helyi gazdasági körülmények minden egyes tartomány questoréja által elvégzett értékelésén alapul, elegendő arra emlékeztetni, hogy az állandó ítélkezési gyakorlatnak megfelelően minden előzetes engedélyezésen alapuló rendszernek objektív, hátrányos megkülönböztetéstől mentes és az érdekeltek által előzetesen ismert szempontokon kell alapulnia (a C‑463/00. sz., Bizottság kontra Spanyolország ügyben 2003. május 13‑án hozott ítélet [EBHT 2003., I‑4581. o.] 69. pontja és az ott hivatkozott ítélkezési gyakorlat, és a C‑372/04. sz. Watts‑ügyben 2006. május 16‑án hozott ítélet [EBHT 2006., I‑4325. o.] 116. pontja). Mivel az ilyen értékelés nem rendelkezik objektív és az érintett vállalkozások által előre ismert feltételekkel, ez az érvelés nem igazolhatja a valamely tartomány questoréja által kiállított engedély egy másik tartomány questoréja általi el nem ismerését. 64     Ezért meg kell állapítani, hogy az Olasz Köztársaság – mivel a követelések peren kívüli behajtásával foglalkozó, e tevékenység végzésére valamely tartomány questoréja által adott engedéllyel rendelkező vállalkozást arra kötelezi, hogy új engedélyt kérjen minden egyes tartományban, ahová ki kívánja terjeszteni tevékenységét, kivéve ha meghatalmazást ad az e tartományban engedéllyel rendelkező képviselőnek – nem teljesítette az EK 43. és az EK 49. cikkből eredő kötelezettségeit. 65     A követelések peren kívüli behajtásával foglalkozó vállalkozások azon kötelezettsége tekintetében, hogy minden tartományban helyiséggel kell rendelkezniük, ahová ki kívánják terjeszteni tevékenységüket, elegendő arra emlékeztetni, hogy mint az a jelen ítélet 46. pontjában is kifejtésre került, az e vállalkozások tevékenységére vonatkozó dokumentumok ellenőrzése semmiképpen nem függ egy helyiség meglététől, amellyel az említett vállalkozásoknak a tartományban rendelkezniük kell. 66     Az Olasz Köztársaság – mivel a követelések peren kívüli behajtásával foglalkozó vállalkozásokat arra kötelezi, hogy helyiséggel rendelkezzenek minden tartományban, ahová ki kívánják terjeszteni tevékenységüket – nem teljesítette az EK 43. cikkből eredő kötelezettségeit sem. A díjak meghatározása szabadsága korlátozásának az EK 43. és az EK 49. cikkel való összeegyeztethetetlenségére alapított hetedik kifogásról A felek érvei 67     A Bizottság kifejti, hogy a questoréknak címzett körlevél rendelkezései kimondják, hogy objektív és egységes feltételeket kell megállapítani, hogy az egyazon tartományban kiszabott díjak ne különbözzenek jelentősen egymástól, így akadályozva az átláthatóságot és az előreláthatóságot. Ez az EK 43. és EK 49. cikkben foglalt szabadságok korlátozását jelenti, hátrányt jelentve mind a külföldi, mind az olasz szolgáltatókra. 68     Ezt meghaladóan a Bizottság előadja, hogy az említett rendelkezések nem felelnek meg a közbiztonság védelme céljának, és hivatkozik e tekintetben a Bíróság ítélkezési gyakorlatára, amely szerint azokhoz az érvekhez, amelyekre a tagállam a korlátozás igazolása érdekében hivatkozhat, a tagállam által hozott korlátozó intézkedés megfelelőségének és arányosságának vizsgálatát alátámasztó alkalmas bizonyítékokat vagy elemzést kell csatolni. Az Olasz Köztársaság nem említett meggyőző érveket e tekintetben. 69     Az említett kormány ezzel ellenkezőleg arra hivatkozik, hogy az érintett szolgáltatókat nem fosztották meg a díjak megállapításának szabadságától, mivel a körlevél csak a questoréknak címzett ajánlást tartalmaz, felhíva ez utóbbiakat, hogy jelezzék a szolgáltatóknak az objektív elemeken, mint a költségeken vagy az érintett szolgáltatási ajánlat és ajánlatkérés közötti arányon alapuló díjak listáját. Ezen megjelöléseknek célja annak elkerülése, hogy e tevékenységi ágazatban a közrend megzavarására alkalmas módon a szolgáltatások árai tekintetében ellenőrizetlen verseny alakuljon ki. A Bíróság álláspontja 70     Az EK 49. cikk tekintetében az állandó ítélkezési gyakorlat értelmében e cikkbe ütközik minden olyan nemzeti szabályozás alkalmazása, amely a tagállamok közötti szolgáltatásnyújtást nehezebbé teszi a tisztán egy tagállamon belüli szolgáltatásnyújtásnál (lásd ebben az értelemben a C‑544/03. és 545/03. sz., Mobistar és Belgacom Mobile egyesített ügyekben 2005. szeptember 8‑án hozott ítélet [EBHT 2005., I‑7723. o.] 30. pontját és az ott hivatkozott ítélkezési gyakorlatot). 71     Ami a díjszabás által rögzített tiszteletdíjak legalsó határát illeti, a Bíróság már korábban kimondta, hogy az olyan szabályozás, amely abszolút módon tiltja a díjszabás által rögzített tiszteletdíjak legalsó határától való, megállapodásban rögzített eltérést olyan szolgáltatások esetében, amelyek egyrészről peres eljárással kapcsolatosak, másrészt kizárólag ügyvédek által nyújthatók, az EK 49. cikkben foglalt szolgáltatásnyújtás szabadságának akadályát képezi (a C‑94/04. és C‑202/04. sz., Cipolla és társai egyesített ügyekben 2006. december 5‑én hozott ítélet [EBHT 2006., I‑11421. o.] 70. pontja). 72     Az ilyen jellegű korlátozás ugyanis megfosztja a másik tagállamban letelepedett szolgáltatásnyújtókat attól a lehetőségtől, hogy a megszabott áraknál alacsonyabb árak kínálásával hatékonyabb versenyt támasszanak az érintett tagállamban állandó jelleggel letelepedett, és ily módon a vevőkör magukhoz vonzásához a külföldön letelepedett szolgáltatóknál több eszközzel rendelkező gazdasági szereplőknek (lásd e tekintetben a fent hivatkozott Cipolla és társai ügyben hozott ítélet 59. pontját és analógia útján a fent hivatkozott CaixaBank France ügyben hozott ítélet 13. pontját). 73     Ráadásul ez a tilalom korlátozza az érintett tagállamban a szóban forgó szolgáltatásnyújtás címzettjeinek körét, mivel e címzettek nem fordulhatnak szolgáltatásokért más tagállamban letelepedett szolgáltatókhoz, akik szolgáltatásaikat e tagállamban alacsonyabb áron nyújtanák, mint a díjszabás által rögzített díjak legalsó határából eredő összegen (lásd ebben az értelemben a fent hivatkozott Cipolla és társai ügyben hozott ítélet 60. pontját). 74     Mindazonáltal meg kell állapítani, hogy a fent hivatkozott Cipolla és társai ügyben hozott ítéletben az EK 49. cikket sértőnek minősített tilalom egy olyan hatályos szabályozásból következik, amely pontos és abszolút módon megtilt minden megállapodás szerinti eltérést egy megállapított díjhoz képest, miközben a jelen ügyben kizárólag egy körlevélbe foglalt, a questoréknak címzett egyszerű, az Olasz Köztársaság ajánlásának tekinthető „ajánlásról” van szó, és amely bizonyos „objektív és egységes feltételek” megállapításának megkövetelésére korlátozódik. 75     Másrészt meg kell állapítani, mint azt maga a Bizottság is kijelenti keresetében, hogy az olasz hatóságok nem jelölték meg pontosan az 1996‑ból származó körlevél alapján elfogadott intézkedéseket. Így tehát maga a követelések peren kívüli behajtásával foglalkozó vállalkozások számára készített díjszabás létezése sem biztos. 76     A fentiekből következik, hogy a Bizottság nem bizonyította az EK 49. cikk által biztosított szabad szolgáltatásnyújtás korlátozásának fennállását. 77     Ugyanez vonatkozik a jelen kifogásra, amennyiben az az árak meghatározására irányuló szabadság korlátozásának az EK 43. cikkel való összeegyeztethetetlenségére vonatkozik. 78     Ilyen körülmények között arra a következtetésre kell jutni, hogy a Bizottság hetedik kifogása teljes mértékben megalapozatlan. A banki és hitelezési tevékenységről szóló törvényben szabályozott tevékenységek és a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenység együttes gyakorlása tilalmának az EK 43. és az EK 49. cikkel való összeegyeztethetetlenségére alapított nyolcadik kifogásról A felek érvei 79     A Bizottság azon a véleményen van, hogy a más tagállamok banki és hitelezési tevékenységet végző szolgáltatói számára a követelések peren kívüli behajtásának a körlevélben előírt, más tevékenységekkel való összeférhetetlensége a szóban forgó behajtási tevékenység Olaszországban történő gyakorlásának tilalmával egyenlő, amely ellentétes az EK 43. és az EK 49. cikkel. 80     Feltételezve, hogy a körlevelet az olasz hatóságok eltérően értelmezik, a vitatott rendelkezés akkor is sérti az említett cikkeket nagyon kétértelmű szövege miatt. Az említett szolgáltatók nem lesznek abban a helyzetben, hogy világosan és pontosan meghatározhassák, hogy jogosultak‑e a követelések peren kívüli behajtásának gyakorlására Olaszországban, vagy sem. A Bíróság állandó ítélkezési gyakorlata értelmében ez elegendő a közösségi jog megsértésének megállapításához. 81     Az Olasz Köztársaság elutasítja ezeket a feltételezéseket. A körlevél annak említésére szorítkozik, hogy a követelések peren kívüli behajtására irányuló tevékenység nem része a banki és hitelezési tevékenységről szóló törvény által szabályozott betétgyűjtési és hitelezési tevékenységeknek, és hogy ezért az első tevékenység gyakorlására irányuló engedély nem tekinthető a másodikként említett tevékenységek gyakorlására irányuló engedélynek. 82     E tagállam szerint még ha úgy is tekintendő, hogy a körlevélben az „összeférhetetlen” kifejezést helytelenül használják, semmilyen ésszerű kétség nem merülhet fel abban a tekintetben, hogy semmi nem akadályozza a kétfajta tevékenységre engedéllyel rendelkező személyt abban, hogy azokat egyszerre folytassa. A Bíróság álláspontja 83     Egyrészt meg kell állapítani, hogy a körlevél a követelések peren kívüli behajtásával foglalkozó vállalkozások a banki és hitelezési tevékenységekre vonatkozó törvény által szabályozott pénzügyi tevékenységekre vonatkozó illetékességével foglalkozik, nem pedig a követelések peren kívüli behajtására vonatkozó tevékenység Olaszországban történő kifejtésének a banki és hitelszolgáltatók általi tilalmával. 84     Másrészt meg kell állapítani, mint azt az Olasz Köztársaság is előadja, hogy a körlevél a jelen ítélet 11. pontjában idézett szövegéből kitűnően annak megerősítésére korlátozódik, hogy a követelések peren kívüli behajtásának tevékenységére irányuló engedély nem foglalja magában automatikusan a banki és hitelezési tevékenységekre vonatkozó törvény által szabályozott tevékenységek gyakorlására irányuló engedélyt is. 85     A követelések peren kívüli behajtásának tevékenysége a banki és hitelezési tevékenységekre vonatkozó törvény által szabályozott tevékenységekkel kapcsolatosan történő gyakorlására vonatkozó, a körlevélből eredő jogi bizonytalanság hiányában nem áll fenn az EK 49. cikkben biztosított szabadság korlátozása a követelések Olaszországban történő peren kívüli behajtását illetően a külföldi szolgáltatókkal szemben. 86     Ebből következően a Bizottság által előadott nyolcadik jogalap nem megalapozott. 87     Az előzőekre tekintettel meg kell állapítani, hogy az Olasz Köztársaság – mivel az egységes szövegben előírja, hogy minden, a követelések peren kívüli behajtásával foglalkozó vállalkozás: –       noha már rendelkezik más tartomány questoréja által megadott engedéllyel, köteles új engedélyt kérni minden egyes tartományban, ahová ki kívánja terjeszteni tevékenységét, kivéve ha meghatalmazást ad az e tartományban engedéllyel rendelkező képviselőnek – nem teljesítette az EK 43. és az EK 49. cikkből eredő kötelezettségeit; –       köteles az engedéllyel érintett területen helyiséggel rendelkezni, és az ügyfeleknek nyújtható szolgáltatásokról szóló jegyzéket kifüggeszteni e helyiségekben – nem teljesítette az EK 49. cikkből eredő kötelezettségeit; –       köteles helyiséggel rendelkezni minden tartományban, ahová ki kívánja terjeszteni tevékenységét – nem teljesítette az EK 43. cikkből eredő kötelezettségeit. 88     A Bíróság a keresetet ezt meghaladó részében elutasítja. A költségekről 89     A Bíróság eljárási szabályzata 69. cikkének 3. §‑a alapján a Bíróság elrendelheti a költségeknek a felek közötti megosztását, vagy határozhat úgy, hogy mindegyik fél maga viselje saját költségeit, ha a felek részben pervesztesek lettek. 90     Mivel a jelen ügyben a Bizottság és az Olasz Köztársaság bizonyos kereseti kérelmeik tekintetében mindketten pervesztesek lettek, kötelezni kell őket saját költségeik viselésére. A fenti indokok alapján a Bíróság (első tanács) a következőképpen határozott: 1) Az Olasz Köztársaság – mivel az 1931. június 18‑i 773. számú törvényrendelettel elfogadott közbiztonságról szóló törvény (Testo Unico delle Leggi di Pubblica Sicurezza) egységes szövegében előírja, hogy minden, a követelések peren kívüli behajtásával foglalkozó vállalkozás: – noha már rendelkezik más tartomány questoréja által megadott engedéllyel, köteles új engedélyt kérni minden egyes tartományban, ahová ki kívánja terjeszteni tevékenységét, kivéve ha meghatalmazást ad az e tartományban engedéllyel rendelkező képviselőnek – nem teljesítette az EK 43. és az EK 49. cikkből eredő kötelezettségeit; – köteles az engedéllyel érintett területen helyiséggel rendelkezni és az ügyfeleknek nyújtható szolgáltatásokról szóló jegyzéket kifüggeszteni e helyiségekben – nem teljesítette az EK 49. cikkből eredő kötelezettségeit; – köteles helyiséggel rendelkezni minden tartományban, ahová ki kívánja terjeszteni tevékenységét – nem teljesítette az EK 43. cikkből eredő kötelezettségeit. 2) A Bíróság a keresetet ezt meghaladó részében elutasítja. 3) Az Európai Közösségek Bizottsága és az Olasz Köztársaság maguk viselik saját költségeiket. Aláírások * Az eljárás nyelve: olasz.

62004TJ0156

sl

Pravni okvir Pravila Pogodbe ES V skladu s členom 87(1) ES je, razen če ta pogodba ne določa drugače, vsaka pomoč, ki jo dodeli država članica, ali kakršna koli vrsta pomoči iz državnih sredstev, ki izkrivlja ali bi lahko izkrivljala konkurenco z dajanjem prednosti posameznim podjetjem ali proizvodnji posameznega blaga, nezdružljiva s skupnim trgom, če prizadene trgovino med državami članicami. Člen 88(1) in (2) ES določa: „1.   Komisija v sodelovanju z državami članicami redno preverja vse sisteme pomoči, ki obstajajo v teh državah. Slednjim predlaga ustrezne ukrepe, ki so potrebni za postopen razvoj ali delovanje skupnega trga. 2.   Če Komisija po tem, ko je pozvala zadevne stranke k predložitvi pripomb, ugotovi, da pomoč, ki jo je dodelila država članica, ali pomoč iz državnih sredstev ni združljiva s skupnim trgom glede na člen 87, ali če se takšna pomoč zlorablja, odloči, da mora zadevna država takšno pomoč odpraviti ali spremeniti v roku, ki ji ga določi.“ Uredba (ES) št. 659/1999 Člen 1(b) Uredbe Sveta (ES) št. 659/1999 z dne 22. marca 1999 o določitvi podrobnih pravil za uporabo člena [88 ES] ( UL L 83, str. 1 ) določa: „‚veljavna pomoč‘ pomeni: (i) […] vso pomoč, ki je obstajala pred začetkom veljavnosti Pogodbe v zadevnih državah članicah, to je sheme pomoči in individualno pomoč, ki se je začela izvajati pred začetkom veljavnosti Pogodbe in se še vedno uporablja; […] (v) pomoč, za katero se šteje, da je veljavna, ker je mogoče ugotoviti, da takrat, ko se je začela izvajati, ni bila pomoč, pozneje pa je postala pomoč zaradi razvoja skupnega trga in je država članica ni spremenila. Če nekateri ukrepi postanejo pomoč zaradi liberalizacije dejavnosti s pravnimi predpisi Skupnosti, se takšni ukrepi ne štejejo kot veljavna pomoč po datumu, določenem za liberalizacijo.“ Člen 15(1) Uredbe št. 659/1999 določa, da imajo pooblastila Evropske komisije zahtevati vračilo pomoči desetletni zastaralni rok. V skladu s členom 15(2) Uredbe št. 659/1999 zastaralni rok začne teči na dan, ko je nezakonita pomoč dodeljena upravičencu. Člen 20(1), prvi stavek, Uredbe št. 659/1999 določa, da lahko vsaka zainteresirana stranka po odločbi Komisije o začetku formalnega postopka preiskave na podlagi člena 6 te uredbe predloži pripombe. Francosko pravo, ki se uporablja Člen 38(2) splošnega davčnega zakonika določa: „Čisti dobiček je razlika med vrednostma neto sredstev ob koncu in začetku obračunskega obdobja, katerega izid je treba uporabiti kot osnovo za davek, zmanjšano za dodatne vložke in povečano za dajatve, ki so jih v tem obdobju plačali nosilec dejavnosti ali družbeniki. Neto sredstva pomenijo presežek vrednosti sredstev nad celoto, ki jo v obveznostih sestavljajo terjatve tretjih oseb, amortizacije in upravičene rezervacije.“ Člen 4(I) in (II) zakona št. 97-1026 z dne 10. novembra 1997 o nujnih davčnih in finančnih ukrepih (JORF z dne , str. 16387) določa: „I. Objekti omrežja za splošno oskrbo z električno energijo se štejejo za lastnino Électricité de France, odkar je bila tej družbi dodeljena koncesija za to omrežje. II. Za uporabo določb [odstavka] I je 1. januarja 1997 protivrednost sredstev v naravi, ki so bila od omrežja za splošno oskrbo dana v koncesijo in so navedena v obveznostih Électricité de France, brez ustreznih razlik zaradi prevrednotenja vpisana v postavki ‚Dotacije v kapital‘.“ Dejansko stanje Splošno ozadje zadeve Tožeča stranka, Électricité de France (EDF), proizvaja, prenaša in distribuira električno energijo, predvsem na celotnem francoskem ozemlju. Ko je bila leta 2002 sprejeta odločitev o začetku formalnega postopka preiskave iz člena 88(2) ES, je bila družba EDF v stoodstotni lasti države, francoski predsednik vlade je imenoval njenega predsednika, njena politika pa se je sprejemala v tesnem sodelovanju s francoskim ministrstvom za energetiko. Družba EDF je bila ustanovljena s francoskim zakonom št. 46-628 z dne 8. aprila 1946 o nacionalizaciji sektorja električne energije in plina (JORF z dne , str. 2651), s katerim je bil nacionaliziran sektor električne energije v Franciji. Ustanovljena je bila kot državno industrijsko in trgovinsko podjetje. V členu 36 zakona št. 46-628 je bilo določeno načelo prenosa nacionaliziranih koncesij za električno energijo na družbo EDF, pod pogojem, da koncesionar upošteva nove standardne specifikacije, katerih priprava je bila določena v členu 37 navedenega zakona. Različne koncesije za prenos električne energije, ki jih je podelila država, so bile leta 1958 združene v eno samo koncesijo, imenovano koncesija za „omrežje za splošno oskrbo“ (v nadaljevanju: RAG), katere specifikacije so bile odobrene z uredbo št. 56-1225 z dne 28. novembra 1956 (JORF z dne , str. 11562). V členu 2 teh specifikacij so podrobno navedena sredstva, na katera se nanaša koncesija (električni vodi, razdelilne transformatorske postaje itd.), v členu 8 pa je določeno, da mora družba EDF „na svoje stroške [izvajati] vsa vzdrževalna in obnovitvena dela, potrebna za ohranjanje objektov, ki so predmet koncesije, v dobrem stanju“. Po spremembi, vneseni z uredbo z dne 23. decembra 1994 (JORF z dne , str. 18564), člen 2 teh specifikacij določa: „Koncesija se nanaša na električne vode, razdelilne transformatorske postaje in na splošno objekte, ki obstajajo ali jih je treba zgraditi in so potrebni zato, da koncesionar izvaja svojo dejavnost prenosa in dobave električne energije, razen proizvodnih obratov. […]“ Koncesija RAG se je v preteklosti vseeno razlikovala od drugih oblik koncesij, predvsem zato, prvič, ker ni natančno določala sistema lastništva sredstev, na katera se je nanašala koncesija, drugič, ker ni vsebovala klavzule o sistemu vrnitve sredstev, na katera se je nanašala koncesija, in, tretjič, ker je bila njena veljavnost izjemno dolga, in sicer 75 let. Družba EDF se je zaradi neobstoja posebnih računovodskih pravil za koncesije in v soglasju s Conseil national de comptabilité (nacionalni računovodski svet, v nadaljevanju: CNC) od leta 1946 štela za lastnico RAG. Sredstva, ki so bila del RAG, so bila torej kot lastna sredstva družbe EDF vpisana v sredstvih v njeni bilanci in so bila predmet računovodskega obravnavanja po splošnem pravu, amortizacija pa se je obračunavala na podlagi „metode nabavne vrednosti“, ki je vodila k linearni amortizaciji v celotni življenjski dobi objektov, in to do leta 1986. Ker se je za družbo EDF uporabljal splošni kontni načrt iz leta 1982, ki je vseboval posebna računovodska pravila za koncesije, je bilo treba leta 1987 spremeniti računovodsko obravnavanje RAG zaradi upoštevanja priporočil, ki jih je CNC leta 1975 navedel v „Vodniku o koncesijah“. Šlo je za upoštevanje posebnih zahtev, s katerimi se morajo srečevati koncesionarji, ki morajo ob izteku koncesije vrniti sredstva, na katera se nanaša koncesija, v dobrem stanju, in sicer na podlagi „načela trajnosti javnih storitev“. Poleg tega, da je bila v splošnem kontnem načrtu iz leta 1982 določena obveznost, da koncesionar v posebni postavki sredstev v bilanci navede osnovna sredstva, na katera se nanaša koncesija, je bilo določeno tudi naslednje načelo: „Ohranitev proizvodnega potenciala objektov, na katera se nanaša koncesija, na ravni, ki se zahteva za javno službo, je treba zagotavljati z amortizacijami ali po potrebi z ustreznimi rezervacijami. Če se uporabna vrednost objekta lahko ohranja z ustreznim vzdrževanjem, ta objekt ni predmet stroškov amortizacije na ravni operativnih stroškov koncesionarja. Rezervacije, ki se lahko uporabijo za ohranjanje proizvodnega potenciala, so rezervacije za prenovo.“ Na podlagi splošnega kontnega načrta iz leta 1982 je bil za družbo EDF sestavljen poseben kontni načrt. Ta kontni načrt je bil predmet privolitve CNC z dne 19. decembra 1984, nato pa je bil odobren z medministrskim odlokom z dne (JORF z dne , str. 15794). RAG je bilo na podlagi posebnega kontnega načrta EDF v sredstvih v bilanci družbe EDF vpisano v postavki „Opredmetena osnovna sredstva, na katera se nanaša koncesija“. Posebne rezervacije za prenovo osnovnih sredstev, na katera se nanaša koncesija, so se prištele k linearni amortizaciji, izvedeni na podlagi uporabe „metode nabavne vrednosti“, njihov namen pa je bil koncesionarju omogočiti, da ob izteku koncesije koncedentu vrne sredstva v odličnem stanju. Rezervacije za prenovo so bile oblikovane med letoma 1987 in 1996. Izdatki družbe EDF za prenovo so bili v bilanci vpisani v postavko „Protivrednost sredstev, na katera se nanaša koncesija“. Ta postavka, imenovana tudi „Dajatve koncedentu“, pomeni dolg družbe EDF do države Francije, povezan z brezplačno vrnitvijo zamenjanih sredstev ob izteku koncesije. Francosko Cour des comptes je v poročilu iz leta 1994 vseeno menilo: „Računovodska načela, ki odstopajo od splošnega prava, temeljijo na obstoju resničnega izteka koncesijske pogodbe, ki edini omogoča razlikovanje med obnovljivimi in neobnovljivimi osnovnimi sredstvi. Upoštevanje tega izteka je razlog za obstoj računovodskega mehanizma. Pogojuje možnost vrnitve osnovnih sredstev, na katera se nanaša koncesija, koncedentu in utemeljuje obstoj terjatev koncedenta v obveznostih v bilanci. Utemeljuje obstoj in možnost odbitka rezervacije za prenovo, ki omogoča ugotovitev bremena, ki ga za koncesionarja pomeni vrnitev zadnjega osnovnega sredstva, ki je postalo neobnovljivo, koncedentu […] Ker zaradi samega zakona o nacionalizaciji obstaja državno podjetje, ki je stalni koncesionar države, se lahko samo vprašamo o resničnosti razlikovanja, v računovodskih izkazih, med premoženjem, na katerega se nanaša koncesija, in premoženjem koncesionarja ter poudarimo, da neobstoj izteka koncesije ne dovoljuje uporabe priporočil iz računovodskega vodnika za podjetja koncesionarje.“ Francosko Cour des comptes je opozorilo tudi na nezakonitost davčne olajšave, do katere je bila upravičena EDF po protipravnem oblikovanju rezervacij za prenovo RAG. Francija je zato pojasnila premoženjski status RAG in preoblikovanje bilance družbe EDF. V podjetniški pogodbi „Država – EDF 1997–2000“, podpisani 8. aprila 1997, je bila predvidena standardizacija računovodskih izkazov podjetja in njegovih finančnih odnosov z državo v pričakovanju odprtja trga z električno energijo, predvidenega v Direktivi 96/92/ES Evropskega parlamenta in Sveta z dne o skupnih pravilih notranjega trga z električno energijo ( UL 1997, L 27, str. 20 ): „Trg z električno energijo […] se spreminja. V Evropski uniji so bila opredeljena pravila o delovanju notranjega trga z električno energijo […] Nazadnje, namen obveznosti iz te pogodbe bo tudi stabilizirati finančne odnose med državo in družbo EDF ter pojasniti izvajanje državnega nadzora nad družbo EDF z zagotavljanjem neodvisnosti podjetja v okviru deljenega projekta […] Bilanca družbe EDF bo prestrukturirana zaradi dveh ciljev, in sicer zaradi okrepitve neto premoženja podjetja ter stabilizacije finančnega odnosa med državo in podjetjem na temeljih, ki so blizu splošnemu pravu. Zakonodajni ukrep bo parlamentu predložen leta 1997, tako da bo datum uveljavitve tega prestrukturiranja 1. januar 1997.“ To so bile okoliščine, v katerih je bil sprejet zakon št. 97-1026. Bilanca družbe EDF je bila pred sprejetjem tega zakona takšna: — v sredstvih je bila postavka „Opredmetena osnovna sredstva, na katera se nanaša koncesija“ v vrednosti 285,7 milijarde francoskih frankov (FRF), od tega približno 90 milijard FRF iz naslova RAG; — v obveznostih sta bili postavki „Rezervacije“, od tega približno 38,5 milijarde FRF iz naslova RAG, in „Protivrednost sredstev, na katera se nanaša koncesija“, v kateri se knjižijo nastali izdatki za prenovo. Ta postavka je bila vredna 145,2 milijarde FRF, od tega 18,3 milijarde iz naslova RAG. Po sprejetju zakona št. 97-1026 in na podlagi njegovega člena 4 je bilo odločeno: — prvič, sredstva, ki sestavljajo RAG, so bila v vrednosti 90,325 milijarde FRF prerazporejena v „lastna sredstva“ in tako niso bila več opredeljena kot „sredstva, na katera se nanaša koncesija“; — drugič, neuporabljene rezervacije za prenovo RAG v višini 38,521 milijarde FRF so bile vknjižene kot nerazdeljen dobiček brez prenosa prek izkaza poslovnega izida in prerazporejene v višini 20,225 milijarde FRF kot ponoven prenos izgub, ta izkaz je bil tako potrjen, saldo v višini 18,296 milijarde FRF pa je bil dodeljen v rezerve. Čeprav ta prerazporejena sredstva niso bila prenesena prek izkaza poslovnega izida, je bilo iz njih mogoče ugotoviti obdavčljivi prihodek, obdavčen po 41,66-odstotni stopnji na podlagi člena 38(2) splošnega davčnega zakonika; — tretjič, „dajatve koncedentu“ so bile neposredno uvrščene v postavko dotacij v kapital v višini 14,119 milijarde FRF (od skupaj 18,345 milijarde FRF), in to brez prenosa prek izkaza poslovnega izida, saj je bil saldo vpisan v različne račune prevrednotenja. To prestrukturiranje bilance družbe EDF je pojasnjeno v prilogi 1 k dopisu francoskega ministra za gospodarstvo, finance in industrijo, državnega sekretarja za proračun in državnega sekretarja za industrijo, poslanem družbi EDF 22. decembra 1997. Upravni postopek Komisija je z dopisoma z dne 10. julija in 27. novembra 2001 francoske organe pozvala, naj ji pošljejo nekatere informacije o več ukrepih, ki so bili sprejeti v zvezi z družbo EDF in bi lahko vsebovali elemente državne pomoči. Francoski organi so Komisiji v dopisih z dne 12. oktobra 2001 in poslali nekaj informacij. V dopisu z dne so navedli pojasnila iz obvestila generalne davčne direkcije francoskega ministrstva za gospodarstvo, finance in industrijo (v nadaljevanju: generalna davčna direkcija), v katerem je bilo zapisano predvsem: „Trditve, da bi ponovno računovodsko in davčno obravnavanje rezervacij, ki so bile oblikovane za prenovo [RAG], izvedeno leta 1997, lahko omogočilo konsolidacijo neupravičene davčne ugodnosti, ni mogoče sprejeti. V zvezi s tem je treba razlikovati med ponovno obravnavo uporabljenih rezervacij za prenovo, ki so glede na informacije, ki jih je poslala družba EDF, v postavki ‚Dajatve koncedentu‘ navedene v višini 14,119 [milijarde FRF], in ne v višini 18,345 [milijarde FRF], in ponovno obravnavo še neuporabljenih rezervacij v višini 38,5 [milijarde FRF]. Dajatve koncedentu, ki se nanašajo na RAG, pomenijo neupravičen dolg, ki je bil zaradi vključitve v kapital neupravičeno oproščen davka. Te rezervacije so bile vključene v kapital brez davčnih posledic, saj za RAG ni veljal davčni in računovodski sistem za koncesije. Ker so RAG sestavljala lastna sredstva, družbi EDF državi ni bilo treba vrniti teh sredstev, tako da ustrezni zneski v postavki ‚Dajatve koncedentu‘ niso dejanske obveznosti, ampak rezerva, ki ni oproščena davka. V teh okoliščinah bi morala biti ta rezerva pred vključitvijo v kapital prenesena iz obveznosti ustanove, kjer je bila nepravilno vnesena, na račun neto premoženja in tako ustvariti pozitivno spremembo neto sredstev, obdavčljivih na podlagi že navedenega člena 38[(2)]. Tako pridobljeno davčno olajšavo je mogoče oceniti na 5,88 [milijarde FRF] (14,119 x 41,66%). Hkrati je treba opozoriti, da je bilo po popravku vrednosti, izvedenem z neposredno uvrstitvijo v račun ‚ponovnega prenosa‘ brez prenosa prek izkaza poslovnega izida, vseeno mogoče ugotoviti prihodek v višini 38,5 milijarde FRF (5,869 milijarde EUR), obdavčljiv na podlagi člena 38(2) splošnega davčnega zakonika. Iz tega sledi, da je bila davčna olajšava, nastala zaradi odbitka neuporabljenih rezervacij ob njihovem oblikovanju, dejansko nevtralizirana. […] Iz tega sledi, da čeprav bi se morala prerazporeditev v kapital že uporabljenih rezervacij za prenovo, vpisanih v postavki ‚Dajatve koncedentu‘, v vsakem primeru izvesti prek obdavčljivega dobička, je bilo to za isto leto izravnano s ponovno vključitvijo neuporabljenih rezervacij za prenovo. Ker splošni pristop k transakcijam ne prikazuje neupravičene koristi, ponovne računovodske in davčne obravnave, izvedene leta 1997, za družbo EDF ne pomenijo pomoči, ki bi lahko neupravičeno okrepila njen konkurenčni položaj.“ Komisija je v dopisu z dne 6. maja 2002 navedla, da kljub njenim prejšnjim zahtevam manjkajo nekatere informacije, zato je zahtevala pojasnila o zadnjih informacijah, ki so ji bile poslane. Francoski organi so v dopisu z dne 28. junija 2002 poslali nekatere dodatne informacije, sestanek pa je bil . Komisija je francoskim organom tri skupne odločbe v zvezi z družbo EDF vročila z dopisom z dne 16. oktobra 2002, objavljenim v Uradnem listu Evropskih skupnosti ( UL C 280, str. 8 ) v verodostojnem jeziku (to je francoščini), ki je sledil povzetku v drugih uradnih jezikih. Komisija je po eni strani v skladu s členom 88(1) ES francoskim organom predlagala, naj se kot ustrezni ukrep odpravi neomejeno državno jamstvo, ki ga je družba EDF dobila za vse svoje obveznosti, ki jih je imela kot državno industrijsko in trgovinsko podjetje, kar izključuje vsakršno uporabo zakonodaje o prisilni poravnavi in likvidaciji podjetij v težavah. Po drugi strani je v skladu s členom 88(2) ES začela formalni postopek preiskave v zvezi z ugodnostjo, ki je posledica tega, da družba EDF ni plačala davka od dohodkov pravnih oseb, dolgovanega za del računovodskih rezervacij, ki so bile v okviru meje, do katere se ne plača davka, oblikovane za prenovo RAG (v nadaljevanju: odločba o začetku postopka). Nazadnje, Komisija je francoskim organom naložila, naj ji pošljejo nekatere informacije, potrebne za preučitev te davčne ugodnosti. Francoski organi so Komisiji pripombe poslali v dopisu z dne 11. decembra 2002, v katerem so ugovarjali temu, da naj bi družba EDF leta 1997 dobila davčno olajšavo. Tehnični sestanek Komisije in francoskih organov o davčni olajšavi, ki jo je družba EDF prejela leta 1997, je bil 12. februarja 2003. Francoski organi so v dopisu z dne 12. junija 2003 Komisiji poslali pripombe v okviru formalnega postopka preiskave. Nov tehnični sestanek Komisije, francoskih organov in predstavnikov EDF v zvezi z davčno olajšavo, ki naj bi jo leta 1997 prejela družba EDF, je bil 17. novembra 2003. Francoski organi so dodatne informacije o tem vprašanju poslali v dopisu z dne . Komisija je 16. decembra 2003 sprejela odločbo o ukrepih pomoči v korist družbe EDF ter sektorja električne in plinske industrije (C 68/2002, N 504/2003 in C 25/2003) (v nadaljevanju: izpodbijana odločba). Izpodbijana odločba Izpodbijana odločba se nanaša na sistem „neomejenega državnega jamstva“, ki ga je Francoska republika odobrila družbi EDF, nekatere vidike pokojninskega sistema v električni in plinski industriji ter dejstvo, da družba EDF leta 1997 ni plačala davka od dohodkov pravnih oseb na del rezervacij za prenovo RAG, oblikovanih v okviru meje, do katere se ne plača davka. Člen 3 izpodbijane odločbe določa: „Neplačevanje davka na dohodek [od dohodkov] pravnih oseb na del zalog [rezervacij], ustvarjenih z oprostitvijo davka [v okviru meje, do katere se ne plača davka,] za prenovo RAG v letu 1997, s strani družbe EDF, [ki] znaša 14,119 milijard [FRF] dajatev [terjatev] koncedenta, prerazporejenih v donacije v kapitalu [dotacije v kapital], predstavlja državno pomoč, ki ni skladna s skupnim trgom. Element pomoči, vgrajen [vključen] v neplačevanje davka od dohodkov pravnih oseb, znaša 888,89 milijonov EUR.“ Člen 4 izpodbijane odločbe določa: „Francija uporabi [sprejme] vse potrebne ukrepe za izterjavo pomoči, navedene v členu 3 in že nezakonito dane družbi na razpolago, od družbe EDF. Izterjava se izvrši brez odloga v skladu s postopki nacionalnega prava, ker ti postopki omogočajo takojšnjo in učinkovito izvedbo te odločbe. Pomoč, ki jo je treba izterjati, vključuje obresti od datuma, ko je bila pomoč dana na razpolago družbi EDF[,] do datuma dejanske izterjave. Obresti so izračunane na osnovi referenčne stopnje, uporabljene za izračun ekvivalenta-subvencije v okviru pomoči, namenjenih regijam, ter na osnovi Sporočila Komisije o obrestnih merah, ki se uporabijo v primeru izterjave nezakonite državne pomoči.“ Komisija je v zvezi z davčno olajšavo, do katere je bila družba EDF upravičena leta 1997, ugotovila naslednje: „84. Ker je zakon [št. 97-1026] družbo EDF določil za lastnico RAG od 1956 dalje, je treba preveriti, če ta zakon ne vključuje prenosa lastnine [lastništva] RAG. 85. Po informacijah, ki so jih predložili francoski organi oblasti, se lahko družbo EDF upravičeno smatra kot lastnico RAG od prvega razpisa [specifikacij] v 1956 dalje. Ta zaključek temelji na naslednjih elementih: značilnostih različnih tipov koncesijskih pogodb po francoskem pravu, posebnih značilnostih originalne koncesije družbi EDF, ki ni vsebovala natančne klavzule o retrocesiji [vrnitvi], postopku nakupa zadevnih sredstev, za katera je družba EDF morala plačati dajatev, podobno odškodnini za razlastitev, pogojih financiranja vzdrževanja in razvoja RAG na stroške družbe EDF. Zaradi tega je Komisija mnenja, da ‚pojasnilo‘ o lastništvu RAG, ki ga je izvedel zakon [št. 97-1026], samo po sebi ne vsebuje elementa državne pomoči. 86. Od sedaj naprej pa je potrebno preučiti, če je zakon [št. 97-1026] povlekel vse davčne posledice tega ‚pojasnila‘, in če, pod predpostavko, da ni bilo tako, ni bilo ugodnosti davčne narave v korist družbe EDF. 87. V obdobju 1987–1996 je družba EDF v okviru meje, do katere se ne plača davka, oblikovala rezervacije za prenovo RAG. Glede na zakon [št. 97-1026], ki postavlja družbo EDF za lastnico RAG od 1956 dalje, so te rezervacije postale neopredmetene [brezpredmetne] in so torej morale biti prerazporejene po ostalih bilančnih postavkah. 88. Pismo ministra za gospodarstvo, ki ugotavlja davčne posledice prestrukturiranja bilance družbe EDF kaže, da so francoski organi oblasti neuporabljene rezervacije za prenovo RAG obdavčili z davkom od dohodkov pravnih oseb po stopnji 41,66%, ki se je uporabljala v 1997. 89. Nasprotno pa, v skladu s členom 4 zakona [št. 97-1026], je bil del teh zalog, dajatev [pravice] koncedenta, ki odgovarja operacijam že realizirane prenove, prerazporejen v dotacije v kapital[…] v višini 14,119 milijard FRF brez obdavčitve z davkom od dohodkov pravnih oseb. Francoski organi oblasti sami prepoznavajo nezakonit karakter te operacije. V uradnem zapisu Generalne davčne direkcije z dne 9. aprila 2002, poslanem Komisiji, francoski organi oblasti navajajo, da ‚dajatve koncedentu, ki se tičejo RAG, predstavljajo neupravičen dolg, ki ga je vgradnja [vključitev] v kapital osvobodila davka na neupravičen način‘, ter da ‚bi ta rezerva morala biti pred vključitvijo v kapital prenesena iz pasive [obveznosti] ustanove, kjer je bila po pomoti, v račun neto situacije [premoženja], ter bi tako povzročila pozitivno spremembo neto aktive [sredstev], obdavčene po členu 38-2‘ Splošnega davčnega zakonika. Ugotavljajo, da ‚je gospodarska korist pri tako pridobljenih davkih [tako pridobljeni davčni ugodnosti] [v 1997 s strani družbe EDF] lahko ocenjena na 5,88 milijard frankov (14,119 × 41,66%)‘, ali 888,89 milijonov EUR. 90. Komisija po eni strani ugotavlja, da morajo biti popravki napak, skladno z mnenjem [CNC], knjiženi v rezultatu računovodskega leta [izidu poslovnega leta], v teku katerega so bile napake ugotovljene. Po drugi strani pa, če bi bile neuporabljene rezervacije, ki so bile v znesku 38,5 milijard FRF oblikovane v okviru meje, do katere se ne plača davka, obdavčene z davkom od dohodkov pravnih oseb po stopnji 41,66% v letu 1997, je Komisija mnenja, da ni objektivnega razloga, da ne bi bili obdavčili še drugega dela rezervacij, oblikovanih v okviru meje, do katere se ne plača davka. 91. Komisija je mnenja, da bi morale biti dajatve koncedentu obdavčene istočasno in po isti stopnji, kot ostale računovodske rezervacije, oblikovane v okviru meje, do katere se ne plača davka. To pomeni, da bi moralo biti 14,119 milijard FRF terjatev koncedenta prištetih k 38,5 milijardam FRF neuporabljenih rezervacij, da bi bile obdavčene po stopnji 41,66%, ob prestrukturiranju bilance družbe EDF s strani francoskih organov oblasti. S tem, da ni plačala celotnega davka od dohodkov pravnih oseb ob prestrukturiranju svoje bilance, je družba EDF prihranila 888,89 milijonov EUR. 92. Komisija je mnenja, da je pomoč nakazana v letu 1997, ker je bil znesek 14,119 milijard FRF na ta datum dolg do države, vpisan v bilanco kot terjatev koncedenta, ki ga je država prepustila [odpisala] z zakonom [št. 97-1026]. 93. Francoski organi oblasti zatrjujejo, da družba EDF ne bi bila zmožna plačevati davka od dohodkov pravnih oseb od 1987 do 1996, tudi če ne bi bilo premikov v rezervacije za prenovo RAG, in to zaradi prenosa davčne izgube. Komisija je mnenja, da ta argument ni primeren, ker davčne ugodnosti datirajo iz leta 1997, in ne iz predhodnih let. Poleg tega Komisija ugotavlja, da bi v odsotnosti teh premikov v rezervacije prenosi davčnih izgub v obdobju od 1987 do 1996 postopoma izginili, in bi bil torej v 1997 znesek davka, ki ga je družba EDF dolgovala, znatno višji. 94. Francoski organi oblasti prav tako ocenjujejo, da, če bi se ustvarjanje rezervacij za prenovo RAG izkazalo za gospodarsko korist, se bi le-ta morala smatrati izničena s povečanjem davka od dohodkov pravnih oseb, ki je bil plačan v 1997. Komisija tega argumenta ne more zavrniti [lahko ta argument samo zavrne]. Kot ga je prikazala Komisija in kot ga navajajo tudi sami francoski organi oblasti v svojem uradnem zapisu z dne 9. aprila 2002, če bi bile neuporabljene rezervacije za prenovo normalno obdavčene, bi bile dajatve koncedentu prerazporejene v rezervacije v kapitalu brez obdavčitve dohodkov pravnih oseb. Davek, ki ga je družba EDF plačala v 1997, je torej nižji od normalnega. 95. Francoski organi oblasti sicer trdijo, da ima računovodska reforma v 1997 enako vrednost kot dopolniln[i] premik v kapital v znesku, ki je enak delni oprostitvi davka. Šlo bi torej za njihov del investicije, in ne za pomoč. Prav tako trdijo, da je v obdobju 1987–1996 družba EDF državi v celoti nakazala višjo vsoto od davka od dohodkov pravnih oseb, kot bi ga plačala komercialna družba, ki ni ustvarila rezervacij za prenovo RAG in ki bi svojemu delničarju nakazala dividendo v višini 37,5% neto izida po plačilu davka. 96. Komisija lahko take argumente samo zavrže in opozori, da se načelo privatnega investitorja lahko obdrži le v okviru izvajanja gospodarskih dejavnosti, in ne v okviru izvajanja zakonskih pooblastil. Javni organ oblasti ne more uporabiti argumenta morebitnih gospodarskih koristi, ki bi jo lahko izvlekel v vlogi lastnika podjetja, da bi lahko upravičil pomoč, dodeljeno na diskreditoren način s pomočjo predpravic [posebnih pravic], s katerimi razpolaga kot davčni organ oblasti nasproti temu istemu podjetju. 97. Kajti, če država članica lahko poleg izvajanja svoje vloge javnega organa oblasti deluje kot delničar, ne more mešati svoje vloge države, ki izvaja javna pooblastila[,] z vlogo države delničarke. Če bi države članice pooblastili, da uporabljajo svoje posebne pravice javnega organa oblasti pri svojih investicijah v podjetjih, ki so aktivna na trgih, odprtih za konkurenco, bi zakonodaji Skupnosti odvzele vsak koristen učinek na področju državne pomoči. Poleg tega, če bi bila Pogodba ES na temelju svojega člena 295 nevtralna v pogledu lastništva kapitala, ne bi manjkalo veliko, da bi morala biti javna podjetja podrejena enakim pravilom, kot privatna podjetja. Sicer ne bi bilo več enakega obravnavanja med javnimi in privatnimi podjetji, če bi država v korist podjetij, katerih delničarka je, uporabljala svoje posebne pravice javnega organa oblasti. 98. Francoski organi oblasti zatrjujejo, da je stopnja davka od dohodkov pravnih oseb, ki bi se bila morala uporabiti pri prestrukturiranju bilance družbe EDF, stopnja iz leta 1996 in ne iz leta 1997. Kot je navedla že pred tem, Komisija opozarja, na eni strani, da [CNC] smatra, da morajo biti računovodske napake popravljene v teku obračunskega obdobja, v katerem so bile ugotovljene. Ker so rezervacije za prenovo RAG po zakonu [št. 97-1026] postale brezpredmetne, morajo biti torej prerazporejene prav v teku obračunskega obdobja 1997, in torej obdavčene po stopnji davka od dohodkov pravnih oseb, ki se je uporabljala v teku tega obračunskega obdobja. Po drugi strani pa Komisija ugotavlja, da so francoski organi oblasti sami uporabili stopnjo davka od dohodkov pravnih oseb iz leta 1997 za del rezervacij, ki je bil obdavčen. 99. Neporavnano plačilo družbe EDF za 888,89 milijonov EUR davka v letu 1997 torej predstavlja gospodarsko korist za združenje [skupino]. Družba EDF bi lahko uporabila vsoto, enakovredno dolžnemu plačilu za davek za okrepitev svojega lastnega kapitala brez iskanja zunanjih finančnih virov. Ugodnost je neizogibno selektivna, ker neplačan davek od dohodkov pravnih oseb za del računovodskih rezervacij predstavlja izjemo pri davčnemu obravnavanju, ki se normalno izvaja pri taki operaciji. Dejstvo, da je ugodnost odstopljena družbi EDF s specifičnim zakonskim aktom, zakon [št. 97-1026], potrjuje njen enkraten in čezmeren karakter. […] 154. Na osnovi prejšnjih razmišljanj Komisija meni, da pomoč v preučevanju predstavlja pomoč pri obratovanju [pomoč za tekoče poslovanje], katere učinek je bil okrepiti konkurenčen položaj družbe EDF v primerjavi s konkurenti. Pomoč je torej neskladna s skupnim trgom. 155. Komisija na koncu meni, da se v nasprotju s trditvami francoskih organov oblasti v tem posebnem primeru predpisana pravila [pravilo o zastaranju] ne izvaja[…]. Zagotovo je družba EDF ustvarila računovodske rezervacije v okviru meje, do katere se ne plača davek, od 1987 do 1996. Vendar pa je potrebno opozoriti, po eni strani, da po mnenju [CNC], da morajo biti popravki napak, ki se celo po svoji naravi nanašajo na [knjiženje] pretekle operacije [preteklih transakcij], obračunani [knjiženi] v rezultatu [izidu] poslovnega leta, v katerem so napake ugotovljene, in po drugi strani, da zakon, ki določa, da morajo biti dajatve koncedentu prerazporejene v premike v kapital brez obdavčitve dohodkov pravnih oseb, datira z dne 10. novembra 1997. Davčna olajšava datira torej iz 1997 in predpis [zastaranje] se ne izvaja [uporablja] v primeru nove pomoči, nakazane na ta datum.“ Ob upoštevanju obresti, izračunanih v skladu s členom 4 izpodbijane odločbe, je skupni znesek, katerega vračilo se je zahtevalo od družbe EDF, znašal 1,217 milijarde EUR. Družba EDF je ta znesek vrnila Franciji. Postopek in predlogi strank Družba EDF je 27. aprila 2004 v sodnem tajništvu Splošnega sodišča vložila tožbo. Francoska republika je z vlogo, vloženo v sodnem tajništvu Splošnega sodišča 17. avgusta 2004, zaprosila, naj se ji dovoli intervencija v podporo predlogom družbe EDF. Predsednik tretjega senata Splošnega sodišča je s sklepom z dne dovolil to intervencijo. Francoska republika je intervencijsko vlogo vložila v predpisanem roku. Komisija je v dopisu z dne 18. februarja 2005 Splošnemu sodišču predlagala, naj sprejme ukrep procesnega vodstva, da se poročilo z naslovom „Poročilo Oxera“, ki ga je družba EDF priložila stališčem o intervencijski vlogi Francoske republike, izloči iz spisa, ker naj bi šlo za nov dokaz, ki je nedopusten v tej fazi postopka. Družba EDF je v dopisu z dne 25. aprila 2005 Splošnemu sodišču predlagala, naj sprejme ukrep procesnega vodstva, s katerim bi Komisijo pozvalo, naj se opredeli o vsebini navedenega poročila. Komisija je stališča o tem predlogu predložila . Splošno sodišče (tretji senat) je stranke pozvalo, naj pisno odgovorijo na vprašanja, ki jim jih je sodno tajništvo poslalo 12. junija 2006. Stranke so tej zahtevi ugodile v predpisanem roku. Družba Iberdrola, SA je z vlogo, vloženo v sodnem tajništvu Splošnega sodišča 3. marca 2008, zaprosila, naj se ji dovoli intervencija v podporo predlogom Komisije. Ker je bil predlog za intervencijo vložen po izteku šesttedenskega roka iz člena 115(1) Poslovnika Splošnega sodišča, sta bila družbi Iberdrola s sklepom z dne 5. junija 2008 dovoljeni intervencija v podporo predlogom Komisije in predložitev stališč v ustnem postopku. Splošno sodišče (tretji senat) je stranke pozvalo, naj pisno odgovorijo na nova vprašanja, ki jim jih je sodno tajništvo poslalo 14. maja 2008. Stranke so tej zahtevi ugodile v predpisanem roku. Stranke so na obravnavi 25. novembra 2008 podale ustne navedbe in odgovorile na vprašanja, ki jih je postavilo Splošno sodišče. Družba EDF ob intervenciji Francoske republike Splošnemu sodišču predlaga, naj: — razglasi ničnost členov 3 in 4 izpodbijane odločbe; — Komisiji naloži plačilo stroškov. Komisija ob sodelovanju družbe Iberdrola Splošnemu sodišču predlaga, naj: — tožbo zavrne kot neutemeljeno; — družbi EDF naloži plačilo stroškov. Komisija je v stališčih o intervencijski vlogi Francoske republike predlagala še, naj Splošno sodišče Francoski republiki naloži plačilo stroškov. Pravo Družba EDF v bistvu navaja tri tožbene razloge. Družba EDF s prvim tožbenim razlogom po eni strani trdi, da Komisija ni upoštevala določb člena 20 Uredbe št. 659/1999, ker ji ni dovolila, da predloži koristne pripombe o „spremembi analize“, do katere je prišlo med odločitvijo o začetku postopka in sprejetjem izpodbijane odločbe. Družba EDF po drugi strani trdi, da dejstvo, da je Komisija med postopkom ni obvestila o „bistveni spremembi analize“, pomeni kršitev njene „pravice do obrambe“. Družba EDF z drugim tožbenim razlogom v bistvu trdi, da je Komisija večkrat napačno uporabila pravo pri razlagi pojma „državna pomoč“ in da izpodbijana odločba poleg tega ni zadostno obrazložena. Prvič, „premajhna kompenzacija“ stroškov javne službe, ki naj bi jih nosila družba EDF in naj bi se od leta 1997 zelo močno zvišali, naj bi izničila vsakršno „hipotetično korist“, ki je je lahko bila deležna. Drugič, zadevni ukrepi naj bi morali biti opredeljeni kot dotacije v kapital in se obravnavati v splošnem okviru pojasnitve finančnih odnosov med državo in družbo EDF. Država naj bi pri izvajanju teh ukrepov ravnala kot preudaren zasebni vlagatelj v tržnem gospodarstvu. Tretjič, Komisija naj bi morala upoštevati splošne okoliščine prestrukturiranja finančnih odnosov med državo in EDF leta 1997, da bi ugotovila, da družbi EDF ni bila odobrena nobena splošna ugodnost. Četrtič, zadevni ukrepi naj ne bi vplivali na trgovino med državami članicami. Družba EDF s tretjim tožbenim razlogom trdi, da je Komisija kršila obveznost obrazložitve, ker ni obrazložila svoje odločitve o neupoštevanju trditve, da je treba zadevne ukrepe opredeliti za dokapitalizacijo. Družba EDF poleg tega trdi, da je Komisija nepravilno razložila finančne vidike transakcije, izvedene leta 1997. Družba EDF poleg tega podredno navaja dva tožbena razloga. Družba EDF s prvim podrednim tožbenim razlogom trdi, da je treba zadevne ukrepe – ob domnevi, da jih je mogoče opredeliti kot pomoč – večinoma šteti za veljavno pomoč na podlagi člena 1(b)(v) Uredbe št. 659/1999, ker so bili izvedeni pred dejansko liberalizacijo sektorja električne energije. Poleg tega naj bi bilo treba večino teh ukrepov šteti za veljavno pomoč v smislu člena 15(1) Uredbe št. 659/1999, ki se nanaša na zastaranje. Družba EDF z drugim podrednim tožbenim razlogom trdi, da izpodbijana odločba vsekakor vsebuje več računskih napak, ki vplivajo na njeno veljavnost. Francoska republika intervenira, prvič, v podporo dela drugega tožbenega razloga, ki se nanaša na Komisijino neuporabo merila zasebnega vlagatelja, drugič, v podporo tretjega tožbenega razloga, ki se nanaša na kršitev obveznosti obrazložitve, in tretjič, v podporo tožbenih razlogov, ki jih je EDF navedla podredno. Prvi tožbeni razlog, ki se po eni strani nanaša na kršitev člena 20 Uredbe št. 659/1999 in po drugi strani na kršitev pravice do obrambe Trditve strank EDF v okviru prvega dela prvega tožbenega razloga trdi, da je Komisija, kar zadeva opredelitev zadevnih ukrepov, v izpodbijani odločbi sprejela stališče, ki se zelo razlikuje od tistega, ki ga je sprejela v odločbi o začetku postopka. Družba EDF trdi, da glede na odločbo o začetku postopka zatrjevani element pomoči izhaja iz oblikovanja rezervacij za prenovo RAG v obdobju 1987–1996, saj so te rezervacije družbi v tem obdobju vsako leto domnevno zagotovile neupravičeno davčno ugodnost, ki naj bi bila delno izničena s popravki in računovodskimi prerazporeditvami, izvedenimi leta 1997. Družba EDF se v zvezi s tem sklicuje na odstavke 45, 49, 52, 56 in 84 odločbe o začetku postopka. Družba EDF meni, da iz odstavkov 45 in 49 odločbe o začetku postopka jasno izhaja, da je Komisija določbe zakona št. 97-1026 obravnavala, kot da so zmanjšale prej pridobljene ugodnosti, in ne kot da so jih ustvarile. Poleg tega meni, da je Komisija samo z uporabo pojma „konsolidacija prejšnjih pomoči“ – pojma, ki je bil sicer nov in ni uporabljen v Uredbi št. 659/1999 – želela samo z letom 1997 umetno povezati zatrjevane ugodnosti, za katere je sicer trdila, da so bile pridobljene v obdobju 1987–1996. Družba EDF se v zvezi s tem še posebej sklicuje na odstavek 71 odločbe o začetku postopka. Družba EDF trdi, da je Komisija v izpodbijani odločbi spremenila stališče, ko je menila, da so določbe zakona št. 97-1026, ki jih je do tedaj obravnavala, kot da so zmanjšale ugodnosti, ki jih je ta družba dobila, v resnici element zatrjevane pomoči. V zvezi s tem se družba EDF sklicuje na besedilo člena 3 izpodbijane odločbe. Družba EDF poleg tega meni, da je ta spremenjena analiza vplivala na opredelitev zadevnih ukrepov kot nove pomoči in zavrnitev upoštevanja dejstva, da je morebiti šlo za veljavno pomoč. Družba EDF trdi, da mora Komisija, ko se odloči za začetek postopka preiskave, državi in zainteresiranim tretjim osebam omogočiti, da predložijo pripombe. Družba EDF priznava, da je glede na sedanje stanje sodne prakse – v zvezi s tem se sklicuje na sodbo Splošnega sodišča z dne 14. decembra 2000 v zadevi UFEX in drugi proti Komisiji ( T-613/97, Recueil, str. II-4055 ) – cilj te faze postopka manj varstvo „pravice do obrambe“ teh oseb, kot pa omogočiti Komisiji, da zbere koristne podatke za analizo. Družba EDF opozarja, da je v uvodni izjavi 8 Uredbe št. 659/1999 vseeno navedeno, da „je treba v vseh primerih, ko Komisija s predhodnim preučitvenim postopkom ne more ugotoviti, ali je pomoč združljiva s skupnim trgom, začeti formalni postopek preiskave, da bi lahko Komisija zbrala vse podatke, ki jih potrebuje za ocenjevanje združljivosti pomoči, in da se omogoči zainteresiranim strankam predložiti svoje pripombe; ker so pravice zainteresiranih strank lahko najbolje zaščitene v okviru formalnega postopka preiskave, določenega v členu [88](2) [ES]“. Družba EDF, ki se opira posebej na zadnji stavek te uvodne izjave, meni, da imajo zainteresirane tretje osebe pravice, ki naj bi jih zagotavljal formalni postopek preiskave. Pri teh pravicah naj bi šlo za možnost, da se Komisiji pošljejo vse informacije, na podlagi katerih lahko ta dokonča analizo. Zato, če lahko odločba o začetku formalnega postopka vpliva na pravni položaj prejemnika pomoči in posega v njegov položaj (sodba Splošnega sodišča z dne 30. aprila 2002 v združenih zadevah Government of Gibraltar proti Komisiji, T-195/01 in T-207/01, Recueil, str. II-2309 , točka 85), naj bi moralo biti družbi EDF med celotnim upravnim postopkom omogočeno, da učinkovito predstavi svoje stališče o resničnosti in upoštevnosti dejstev ter o očitkih in okoliščinah, ki jih navaja Komisija (glej v tem smislu sodbo Sodišča z dne v zadevi Fiskano proti Komisiji, C-135/92, Recueil, str. I-2885, točka 40, in sodbo Splošnega sodišča z dne v zadevi Kish Glass proti Komisiji, T-65/96, Recueil, str. II-1885, točka 32), še zlasti ker je šlo za visoke zneske in je bil prejemnik samo eden. Družba EDF trdi, da zato, ker Komisija zainteresiranih tretjih oseb ni obvestila o „bistveni spremembi“ svoje analize, ni mogla niti presoditi obsega finančnega učinka izpodbijane odločbe niti Komisiji poslati informacij, koristnih za pravilno presojo položaja. Družba EDF meni, da je treba, ker so pravice zainteresiranih tretjih oseb omejene, zagotoviti njihovo „posebej pazljivo“ spoštovanje, posledično pa je treba, da se lahko vsaj edina pravica, ki jim je priznana – to je možnost pošiljati dokumente in koristne informacije Komisiji – izvaja ob popolnem poznavanju analize, ki jo je opravila Komisija, sicer ta pravica nima smisla. Po mnenju družbe EDF v tej zadevi ni bilo tako, ker ni bila obveščena o spremembi analize Komisije in ji zato ni mogla poslati koristnih informacij in podatkov, na podlagi katerih, na primer, Komisija mogoče ne bi opustila prvotne analize, v skladu s katero bi lahko bila večina zadevnih ukrepov opredeljenih kot veljavna pomoč. Komisija je zato kršila člen 20 Uredbe št. 659/1999. Družba EDF v okviru drugega dela prvega tožbenega razloga Splošno sodišče poziva, naj se vpraša o „strogosti sedanje sodne prakse“ na področju „pravice do obrambe zainteresiranih tretjih oseb“ – in zlasti prejemnika zatrjevane pomoči – v postopkih v zvezi z državnimi pomočmi. Družba EDF opozarja, da je Sodišče v sodbi z dne 21. marca 1990 v zadevi Belgija proti Komisiji, imenovani „Tubemeuse“ ( C-142/87, Recueil, str. I-959 ), razsodilo, da je spoštovanje pravice do obrambe v vsakem postopku, ki se uvede zoper neko osebo in lahko privede do sprejetja akta, ki posega v položaj te osebe, temeljno načelo prava Skupnosti in mora biti zagotovljeno, tudi če ne obstajajo posebni predpisi (točka 46 sodbe). Na področju državnih pomoči naj bi se „resnična pravica do obrambe“ v smislu te sodne prakse lahko priznala samo državam članicam, ker se postopek uvede zoper njih, in ne zoper tretje osebe prejemnice. Vendar je tak pristop po mnenju družbe EDF v bistvu težko združljiv z dejstvom, da so tretje osebe prejemnice tiste, na katere se nanaša odredba za vračilo, pri čemer je, nasprotno, s finančnega vidika država članica tista, ki je upravičenka na podlagi take odredbe. Zato naj bi bilo mogoče „navzkrižje interesov“ med državo članico in prejemnikom. Družba EDF v bistvu trdi, da ta položaj „morebitnega navzkrižja interesov“ po eni strani izpostavlja nujnost varovanja redkih pravic, priznanih zainteresiranim tretjim osebam v postopkih v zvezi z državnimi pomočmi – in zlasti pravice, ki jim je priznana s členom 20 Uredbe št. 659/1999 – in po drugi strani celo zunaj okvira te določbe upravičuje, da se zainteresiranim tretjim osebam ali vsaj prejemnikom pomoči prizna „zametek resnične pravice do obrambe“. Družba EDF v zvezi s tem meni, da spoštovanje pravic zainteresiranih tretjih oseb na splošno in posebej pravic prejemnika pomoči od Komisije zahteva, da jim omogoči, da učinkovito predstavijo svoja stališča, in ji torej nalaga, da objavi novo sporočilo, če namerava v končni odločbi navajati dejstva, očitke, analize ali okoliščine, ki se bistveno razlikujejo od tistih, navedenih v sporočilu, ki ga je o njih poslala tem tretjim osebam. V tej zadevi dejstvo, da je Komisija v končni odločbi „bistveno“ spremenila analizo narave zadevnih ukrepov in ni objavila drugega sporočila v Uradnem listu , po mnenju družbe EDF pomeni resno kršitev njene „pravice do obrambe“. Komisija nasprotuje tem trditvam. Presoja Splošnega sodišča – Kršitev pravice do obrambe Opozoriti je treba, da je v skladu z ustaljeno sodno prakso spoštovanje pravice do obrambe v vsakem postopku, ki se uvede zoper neko osebo in lahko privede do sprejetja akta, ki posega v položaj te osebe, temeljno načelo prava Skupnosti in mora biti zagotovljeno, tudi če ne obstajajo posebni predpisi. To načelo zahteva, da je imela zadevna oseba med upravnim postopkom možnost učinkovito izraziti svoje stališče o resničnosti in upoštevnosti navajanih dejstev in okoliščin ter o dokumentih, ki jih je Komisija uporabila v utemeljitev svojih navedb glede obstoja kršitve prava Skupnosti (sodba Sodišča z dne 10. julija 1986 v zadevi Belgija proti Komisiji, 40/85, Recueil, str. 2321, točka 28, in sodba Splošnega sodišča z dne v združenih zadevah Westdeutsche Landesbank Girozentrale in Land Nordrhein-Westfalen proti Komisiji, T-228/99 in T-233/99, Recueil, str. II-435 , točka 121). Vendar se upravni postopek na področju državnih pomoči začne samo proti zadevni državi članici. Za „zainteresirane“ osebe v tem postopku se štejejo samo podjetja, upravičena do pomoči. Ta ne morejo sama pričakovati kontradiktorne razprave s Komisijo, kakršna poteka z zadevno državo članico (sodba Sodišča z dne 24. septembra 2002 v združenih zadevah Falck in Acciaierie di Bolzano proti Komisiji, C-74/00 P in C-75/00 P, Recueil, str. I-7869, točki 81 in 83). Tako imajo glede na sodno prakso zainteresirane osebe vlogo vira informacij za Komisijo med upravnim postopkom na podlagi člena 88(2) ES. Lahko sklepamo, da imajo zainteresirane osebe – daleč od tega, da bi lahko uveljavljale pravico do obrambe, ki jo imajo osebe, zoper katere se vodi postopek – samo pravico do tega, da so vključene v upravni postopek, če je to primerno glede na okoliščine zadeve (glej sodbo Splošnega sodišča z dne 25. junija 1998 v združenih zadevah British Airways in drugi proti Komisiji, T-371/94 in T-394/94, Recueil, str. II-2405 , točki 59 in 60 in navedena sodna praksa, in zgoraj v točki 101 navedeno sodbo Westdeutsche Landesbank Girozentrale in Land Nordrhein-Westfalen proti Komisiji, točka 125). Zato je treba ugotoviti, da tožeča stranka ne more zatrjevati kršitve njene pravice do obrambe, ker ji taka pravica ni priznana v upravnem postopku, in to kljub temu, da upravičeno trdi, da imata lahko država članica, ki je odobrila pomoč, in prejemnik te pomoči različne interese v postopkih, ki jih je Komisija začela na področju državnih pomoči. Prvi del prvega tožbenega razloga je treba zato zavrniti. – Kršitev procesnih pravic prejemnika pomoči kot zainteresirane osebe Iz ustaljene sodne prakse izhaja, da mora Komisija v fazi preiskave po členu 88(2) ES zadevne stranke pozvati k predložitvi pripomb (glej sodbo Sodišča z dne 8. maja 2008 v zadevi Ferriere Nord proti Komisiji, C-49/05 P, neobjavljena v ZOdl., točka 68 in navedena sodna praksa). Čeprav te zainteresirane osebe ne morejo uveljavljati pravice do obrambe, pa, nasprotno, imajo pravico do tega, da so vključene v upravni postopek, ki ga vodi Komisija, če je to primerno glede na okoliščine zadeve (zgoraj v točki 106 navedena sodba Ferriere Nord proti Komisiji, točka 69). Poleg tega mora Komisija začeti formalni postopek preiskave, ki predvideva informiranje zainteresiranih oseb, če ima po predhodnem preizkusu resne dvome o združljivosti zadevnega finančnega ukrepa s skupnim trgom. Iz tega izhaja, da Komisija v obvestilu v zvezi z začetkom tega postopka ne more biti zavezana k predložitvi dokončne analize zadevne pomoči, ampak zadostuje, da zadostno opredeli okvir preiskave, da ne bi pravica zainteresiranih oseb, da predložijo pripombe, izgubila pomena (sodba Splošnega sodišča z dne 31. maja 2006 v zadevi Kuwait Petroleum (Nizozemska) proti Komisiji, T-354/99, ZOdl., str. II-1475, točka 85). Poleg tega je treba opozoriti, da lahko odločba o začetku formalnega postopka preiskave, kadar se Komisija odloči za začetek takega postopka, v skladu s členom 6 Uredbe št. 659/1999 vsebuje povzetek bistvenih dejanskih in pravnih vprašanj, vključuje predhodno presojo Komisije o naravi pomoči predlaganega ukrepa in izpostavi dvome o njegovi združljivosti s skupnim trgom (sodba Splošnega sodišča z dne 23. oktobra 2002 v združenih zadevah Diputación Foral de Guipúzcoa in drugi proti Komisiji, T-269/99, T-271/99 in T-272/99, Recueil, str. II-4217 , točka 104). Odločba o začetku postopka mora torej zainteresiranim osebam omogočiti učinkovito sodelovanje pri formalnem postopku preiskave, v katerem bodo imele možnost uveljavljati svoje trditve. V ta namen je dovolj, da so zainteresirane osebe seznanjene z razlogi, iz katerih je Komisija začasno štela, da bi zadevni ukrep lahko pomenil novo pomoč, ki ni združljiva s skupnim trgom (glej sodbo Splošnega sodišča z dne 22. oktobra 2008 v združenih zadevah TV 2/Danmark in drugi proti Komisiji, T-309/04, T-317/04, T-329/04 in T-336/04, ZOdl., str. II-2935 , točka 139 in navedena sodna praksa). Ugotoviti je treba, da je Komisija v obravnavani zadevi v odločbi o začetku postopka in izpodbijani odločbi preučila davčno obravnavanje terjatev koncedenta ob prestrukturiranju bilance družbe EDF, izvedenem z zakonom št. 97-1026 (v nadaljevanju: sporni ukrep), zato je v zvezi s tem okvir preiskave enak v obeh odločbah. Poleg tega je Komisija v odstavku 51 odločbe o začetku postopka in uvodni izjavi 89 izpodbijane odločbe upoštevala izračun davka, ki bi ga bilo treba plačati, kakor so ga predstavili francoski organi in po katerem je bilo mogoče davčno olajšavo, do katere je bila upravičena družba EDF, oceniti na 5,883 milijarde FRF. Zato je treba ugotoviti, da je družba EDF pred odločbo o začetku postopka zadostno poznala upoštevni okvir preiskave in tudi razloge, na podlagi katerih je Komisija začasno štela, da bi zadevni ukrep lahko pomenil pomoč, ki ni združljiva s skupnim trgom, da bi lahko učinkovito predložila pripombe v zvezi s tem. Zato je treba trditve družbe EDF – tudi če bi domnevali, da so utemeljene – da je Komisija z davčnega in računovodskega vidika opravila analizo spornega ukrepa, ki se razlikuje od analize, ki jo je začasno upoštevala v odločbi o začetku postopka, zavrniti kot nepomembne. Zato je treba zavrniti prvi tožbeni razlog, ki ga je navedla družba EDF. Drugi tožbeni razlog, ki se nanaša na Komisijino kršitev člena 87 ES Prvi del, ki se nanaša na neupoštevanje „premajhne kompenzacije“ stroškov javne službe, ki jih nosi družba EDF – Trditve strank Družba EDF v bistvu trdi, da so se obveznosti javne službe, ki so jih podjetju naložili javni organi, zelo povečale od leta 1997. Vendar ti dodatni stroški niso bili kompenzirani s prodajnimi cenami električne energije, saj so se te v istem obdobju precej znižale. Družba EDF v bistvu trdi, da je bilo višanje stroškov javne službe zaradi prestrukturiranja odnosov med državo in družbo EDF del finančnega ravnovesja, opredeljenega v podjetniški pogodbi z dne 8. aprila 1997 (glej točko 31 zgoraj). V dokaz te trditve se družba EDF opira na obveznost javne službe, ki ji je bila naložena, da kupuje električno energijo v korist proizvajalcev, ki so zgradili obrate za soproizvodnjo toplote in električne energije, saj je bila ta obveznost najpomembnejša v zadevnem obdobju. Po mnenju družbe EDF že samo ta obveznost zadostuje kot dokaz, da ustrezni stroški močno presegajo davčno ugodnost, ki naj bi jo dobila. Družba EDF trdi, da je Komisija v Odločbi C(2003) 2508 z dne 23. julija 2003 o nenasprotovanju povečanju kapitala La Poste SA/NV s strani države Belgije v zvezi z obveznostmi javne službe, ki jih je imela La Poste, menila, da „zgodovinska premajhna kompenzacija“ dodatnih neto stroškov dejavnosti storitve splošnega gospodarskega pomena, ker je bila večja od kapitalskega vložka, ki ga je priglasila Belgija, sama po sebi ni bila državna pomoč, saj ni dala prednosti družbi La Poste, ali pa je bila državna pomoč, združljiva s skupnim trgom. Komisija je zato menila, da ji, ker je bil priglašeni kapitalski vložek tako združljiv s skupnim trgom, ni treba analizirati, ali odločitev države o vložitvi zadevnega kapitala ustreza ravnanju preudarnega zasebnega vlagatelja v tržnem gospodarstvu. Zato je treba po mnenju družbe EDF po analogiji s to odločbo Komisije sklepati, da kapitalski vložek, ki naj bi ga dobila, sam po sebi ni pomoč, saj ne daje prednosti, ali pa je državna pomoč, združljiva s skupnim trgom. Družba EDF poleg tega v bistvu trdi, da je Komisija v odstavku 79 odločbe o začetku postopka zavrnila trditev o morebitni „premajhni kompenzaciji“ stroškov javne službe, vendar je to storila ob sklicevanju na vse preučene pomoči, tudi na tiste, ki jih nazadnje ni opredelila kot pomoč. Družba EDF nazadnje v bistvu trdi, da če bi bilo treba sklepati, da Francoska republika Komisiji ni poslala informacij, ki jih je ta med formalnim postopkom preiskave zahtevala o morebitnih stroških javne službe, in da zato trditev, ki bi bile navedene v okviru te tožbe, ni mogoče upoštevati, ker je treba zakonitost odločbe o pomoči presojati glede na informacije, ki jih je Komisija imela, ko je sprejela odločbo, in ker se smejo kompleksne presoje Komisije preučiti samo na podlagi podatkov, ki jih je ta imela, ko je opravila te presoje, bi to povzročilo, da bi bila družba EDF brez pravice navajati ta del tožbenega razloga, saj ni sodelovala v upravnem postopku. To naj bi potrjevalo kršitev njene „pravice do obrambe“, saj zato, ker je Komisija med upravnim postopkom ni „iskreno in v celoti“ obvestila, naj ne bi mogla oceniti potrebe po pripravi te argumentacije in zato tega zdaj naj ne bi več smela. Komisija nasprotuje tem trditvam. – Presoja Splošnega sodišča Opozoriti je treba, da se mora v skladu z ustaljeno sodno prakso v okviru ničnostne tožbe zakonitost akta Skupnosti presojati glede na informacije, ki so obstajale ob sprejetju akta. Zlasti kompleksne presoje Komisije je treba preizkusiti le glede na podatke, ki jih je ta imela, ko je presoje opravila (glej sodbo Splošnega sodišča z dne 23. novembra 2006 v zadevi Ter Lembeek proti Komisiji, T-217/02, ZOdl., str. II-4483, točka 82 in navedena sodna praksa). Glede na to Komisiji ni mogoče očitati, da ni upoštevala morebitnih informacij, ki bi ji lahko bile predložene v upravnem postopku, vendar ji niso bile, saj Komisija ni dolžna po uradni dolžnosti in na podlagi ocene ugotavljati, katere informacije bi ji lahko bile predložene (zgoraj v točki 125 navedena sodba Ter Lembeek proti Komisiji, točka 83). Glede na vsebino odstavka 79 odločbe o začetku postopka in uvodne izjave 153 izpodbijane odločbe ter opombo pod to uvodno izjavo je treba sklepati, da Komisija upravičeno trdi, da ni mogla niti ji ni bilo treba preučiti morebitnih stroškov javne službe, ker ji francoski organi in zainteresirane osebe o tem niso poslali informacij, in da ob sprejetju izpodbijane odločbe ni mogla upoštevati informacij, ki so ji bile predstavljene šele v okviru te tožbe. Trditev o kršitvi pravice do obrambe, ki jo navaja družba EDF, je treba zavrniti, ker sta Francoska republika in EDF, ki sta bili v upravnem postopku pozvani, da predložita informacije o tem, menili, da jima tega ni treba storiti. Družba EDF zato v okviru te tožbe pred Splošnim sodiščem ne more trditi, da ni mogla oceniti potrebe po pripravi argumentacije v zvezi s tem in da je njena pravica do obrambe kršena, če zdaj argumenti glede tega vprašanja niso bili preučeni. Poudariti je treba, da morebitne razlike v analizi med odločbo o začetku postopka in izpodbijano odločbo ne morejo vplivati na to presojo, ker je Komisija v odločbi o začetku postopka navedla svoje mnenje, da je obravnavanje, pridržano za računovodske rezervacije za prenovo RAG, lahko nova pomoč. Zato sta morali Francoska republika in družba EDF ugotoviti, kakšne procesne posledice bi taka analiza lahko imela zanju, in predložiti koristne informacije v zagovor svojih stališč, česar nista storili. Kar zadeva trditev, da naj bi Komisija kljub vsemu to vprašanje obravnavala v odstavku 79 odločbe o začetku postopka, pri čemer naj bi se omejila na trditev, da so „preučene pomoči […] dale družbi EDF operativno ugodnost, za katero se zdi, da v tej fazi presega stroške katere koli javne službe“, je treba ugotoviti, da je treba stavek, iz katerega je družba EDF navedla odlomke, postaviti v naslednji kontekst: „Družba EDF kot del svojih dejavnosti izvaja javne storitve. Treba je ugotoviti, da so francoski organi, čeprav se do zdaj niso sklicevali na uporabo člena 86(2) [ES], poudarili, da družbo EDF zavezujejo naloge javne službe. Vendar pa organi niso poslali nobene ocene stroškov, ki jih ima EDF zaradi teh obveznosti. Torej ni mogoče preveriti ujemanja med različnimi državnimi pomočmi, ki jih prejema ta izvajalec, in stroški nalog javne službe, ki so mu naložene. Vsekakor se zdi, da so pomoči, ki se obravnavajo v tej zadevi in imajo predvsem obliko izjemnih odstopanj od določb, ki se običajno uporabljajo na davčnem in gospodarskem področju, dale družbi EDF operativno korist, za katero se zdi, da v tej fazi presega stroške katere koli javne službe. Družba EDF že dolgo ni prejela premikov v kapital. Obravnavane pomoči so dejansko pripomogle k financiranju agresivnega širjenja družbe EDF z nakupi deležev v tujini. Zdi se, da taka uporaba teh sredstev izstopa iz okvira tega, kar lahko štejemo za dopustno nalogo javne službe.“ Zato je bila to samo začasna presoja in poziv Francoski republiki ter družbi EDF, naj predložita potrebne informacije za morebitno spremembo te prve analize. Tožeča stranka se zato na to ne more sklicevati. Prav tako Komisiji ni mogoče očitati, da se odstavek 79 odločbe o začetku postopka nanaša na vse pomoči, ki jih je preučila, in ne samo na eno pomoč, ki jo je nazadnje razglasila za nezdružljivo s skupnim trgom, ko je v členih 3 in 4 izpodbijane odločbe odredila njeno vračilo, in sicer na sporni ukrep. Prvi del drugega tožbenega razloga je treba zato zavrniti. Drugi del, ki se nanaša na neobstoj vplivov na trgovino med državami članicami – Trditve strank Družba EDF trdi, da sporni ukrep ni vplival na trgovino med državami članicami v smislu člena 87(1) ES, ker bi bilo treba, po eni strani, v skladu s sodno prakso Skupnosti pojem „trgovina“ razlagati, kot da je „sinonim“ pojma „konkurenca“, in ker, po drugi strani, trgovine med tradicionalnimi nacionalnimi proizvajalci, ki so v tistem času imeli monopolni položaj v svoji državi, ni mogoče obravnavati enako kot položaj konkurence. Družba EDF trdi, da je Splošno sodišče jasno povezovalo pojem „trgovina med državami članicami“ s pojmom „konkurenca“, in v zvezi s tem opozarja, da je Splošno sodišče v zvezi z državnimi pomočmi razsodilo, da so pogoji, ki se nanašajo na vpliv na trgovino med državami članicami in izkrivljanje konkurence, po navadi neločljivo povezani (sodbi Splošnega sodišča z dne 15. junija 2000 v združenih zadevah Alzetta in drugi proti Komisiji, T-298/97, T-312/97, T-313/97, T-315/97, od T-600/97 do T-607/97, T-1/98, od T-3/98 do T-6/98 in T-23/98, Recueil, str. II-2319 , točka 81, in z dne v zadevi Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia proti Komisiji, T-288/97, Recueil, str. II-1169, točka 44). Družba EDF trdi, da je Sodišče potrdilo to analizo s sodbo z dne 23. oktobra 1997 v zadevi Komisija proti Franciji ( C-159/04, Recueil, str. I-5815 ), v kateri je zavrnilo trditev Komisije, da naj bi bila posledica odprave izključnih pravic družb EDF in Gaz de France (GDF) do uvoza in izvoza spodbujanje razvoja trgovine v interesu Evropske skupnosti, in razsodilo, da mora Komisija najprej opredeliti interes Skupnosti, z vidika katerega je treba presojati razvoj trgovine. Sodišče je torej po mnenju družbe EDF jasno povezalo pojma „izkrivljanje konkurence“ in „trgovina med državami članicami“. Družba EDF trdi, da čeprav se Komisija v izpodbijani odločbi na dolgo sklicuje na trgovino, ki je lahko obstajala med ponudniki električne energije, ki so pred liberalizacijo tega sektorja večinoma imeli monopolni položaj v državah članicah, je vseeno očitno, da pred to liberalizacijo, ki se je postopoma začela šele s prenosom Direktive 96/92, ni bilo „resnično konkurenčnega položaja“. Kar zadeva natančneje Francijo v zadevnem obdobju (1986–1997), družba EDF trdi, da je bil sektor električne energije očitno zaprt za konkurenco. Čeprav je bilo v tem obdobju sprejetih več direktiv (Direktiva Sveta z dne 29. oktobra 1990 o tranzitu električne energije po prenosnih omrežjih (90/547/EGS) ( UL L 313, str. 30 ) in Direktiva 96/92), naj bi njihov prenos v več državah članicah vseeno zahteval čas „zaradi zapletenega prvotnega položaja in razlik med strukturami električne energije v Skupnosti“, kot je priznal K. Van Miert, član Komisije, pristojen za konkurenco v tistem obdobju. Družba EDF zato meni, da ni mogoče trditi, da je v letih 1987–1996 v Franciji obstajal „položaj resnične konkurence“, kar je veljalo za skoraj vse evropske države. Družba EDF v zvezi s tem opozarja, da se veliko primerov, ki jih Komisija navaja v izpodbijani odločbi, da bi ugotovila obstoj trgovine med državami članicami, ki je vplivala na konkurenco, nanaša na obdobja po letu 1997: to naj bi veljalo zlasti za pridobitev tretjine kapitala nemškega podjetja EnBW Energie Baden-Württemberg AG ter proizvodnih in distribucijskih zmogljivosti družbe London Electricity, prevzem nadzora v podjetju Fenice ter vzpostavitev partnerstva z družbo Fiat za nakup podjetja Montedison in partnerstva z družbo Véolia Environnement prek družbe Dalkia. Skratka, družba EDF meni, da čeprav je med letoma 1987 in 1996 trgovala z drugimi evropskimi nacionalnimi proizvajalci, večinoma na podlagi dolgoročnih pogodb, ki so tem proizvajalcem pogosto omogočale, da so se izognili naložbam v proizvodnjo, ta trgovina nikakor ni vplivala na konkurenco znotraj Skupnosti, ker je večina „partnerjev“ družbe EDF v svojih državah imela monopolni položaj. Komisija nasprotuje tem trditvam. – Presoja Splošnega sodišča Člen 87(1) ES prepoveduje pomoči, ki vplivajo na trgovino med državami članicami in izkrivljajo ali bi lahko izkrivljale konkurenco. Za opredelitev nacionalnega ukrepa kot državne pomoči ni treba ugotavljati stvarnega vpliva pomoči na trgovino med državami članicami niti dejanskega izkrivljanja konkurence, ampak le preučiti, ali ta pomoč lahko vpliva na to trgovino in na izkrivljanje konkurence (glej sodbo Sodišča z dne 10. februarja 2006 v zadevi Cassa di Risparmio di Firenze in drugi, C-222/04, ZOdl., str. I-289, točka 140 in navedena sodna praksa). Poleg tega, če je Komisija pravilno pojasnila, zakaj bi sporne pomoči lahko imele take učinke, ji ni treba opraviti gospodarske analize resničnega položaja na zadevnem trgu, tržnega deleža podjetij, ki so upravičena do pomoči, položaja konkurenčnih podjetij in zadevnih trgovinskih tokov med državami članicami (glej v tem smislu sodbi Splošnega sodišča z dne 29. septembra 2000 v zadevi CETM proti Komisiji, T-55/99, Recueil, str. II-3207, točka 102, in z dne v združenih zadevah Italija in Wam proti Komisiji, T-304/04 in T-316/04, neobjavljena v ZOdl., točka 64). Kadar pomoč države članice okrepi položaj enega podjetja v razmerju do drugih konkurenčnih podjetij v trgovini znotraj Skupnosti, se šteje, da pomoč na ta zadnja podjetja vpliva (glej zgoraj v točki 144 navedeno sodbo Cassa di Risparmio di Firenze in drugi, točka 141 in navedena sodna praksa). V zvezi s tem lahko okoliščina, da se je gospodarski sektor liberaliziral na ravni Skupnosti, vodi k temu, da pomoč dejansko ali potencialno vpliva na konkurenco in na trgovino med državami članicami (glej zgoraj v točki 144 navedeno sodbo Cassa di Risparmio di Firenze in drugi, točka 142 in navedena sodna praksa). Poleg tega ni potrebno, da upravičeno podjetje samo sodeluje v trgovini znotraj Skupnosti. Kadar namreč država članica odobri pomoč podjetju, lahko s tem ohrani ali poveča njegovo notranjo dejavnost, tako da zmanjša možnosti podjetij s sedežem v drugih državah članicah, da vstopijo na trg te države članice. Dalje lahko okrepitev podjetja, ki doslej ni sodelovalo v trgovini znotraj Skupnosti, temu omogoči, da vstopi na trg druge države članice (glej zgoraj v točki 144 navedeno sodbo Cassa di Risparmio di Firenze in drugi, točka 143 in navedena sodna praksa). V obravnavani zadevi je treba ugotoviti, da je Komisija v uvodnih izjavah od 104 do 112, 114 in 115 izpodbijane odločbe opozorila, da celo ne glede na direktive, katerih namen je liberalizacija sektorja električne energije, obstaja neka stopnja konkurence v tem sektorju, vsaj na nekaterih trgih, naj je to predvsem na trgih, na katerih je družba EDF delovala v zadevnem obdobju, ali, v nekaterih državah članicah, na drugih trgih, ki še niso popolnoma odprti za konkurenco. Družba EDF teh dejstev ne izpodbija. Družba EDF tudi ni zanikala, da je izvažala električno energijo v druge države članice, v katerih so bili trgi že odprti. Dejstvo, da je bil francoski notranji trg ali vsaj del tega trga zaprt za konkurenco, bi bilo torej nepomembno, če bi bilo dokazano. Zato je treba šteti, da Komisiji ni mogoče očitati, da ni bolj opredelila možnosti, da je sporni ukrep lahko vplival na trgovino znotraj Skupnosti. Zato družba EDF s trditvami v zvezi s tem ne more uspeti. Skratka, drugi del drugega tožbenega razloga je treba zato zavrniti. Tretji del drugega tožbenega razloga, ki se nanaša po eni strani na opredelitev zadevnih ukrepov kot premikov v kapital in po drugi strani na ravnanje države, pri izvajanju teh ukrepov, kot preudarnega zasebnega vlagatelja v tržnem gospodarstvu – Trditve strank Družba EDF opozarja, da je bila leta 1997 država njen edini delničar. Družba je bila v tistem obdobju „zelo podkapitalizirana“, njena bilanca pa je bila „očitno neuravnotežena“. Njen lastniški kapital je obsegal 24,2 milijarde FRF, njeni dolgovi zaradi posojil so zajemali 131,9 milijarde FRF (razmerje med neto dolgovi in lastniškim kapitalom je bilo 480%), njena neto sredstva pa so bila vredna 696,4 milijarde FRF. Družba EDF trdi, da je država zato želela okrepiti lastniški kapital javnega podjetja in spremeniti finančna ravnovesja med tem podjetjem in državo, da bi položaj podjetja približala položaju njegovih velikih konkurentov v evropskem sektorju električne energije, da bi mu omogočila, da se pripravi na „preobrat v svojem gospodarskem in zakonodajnem okolju“. Država naj bi ravnala tako, kot bi ravnal preudaren zasebni vlagatelj, pri čemer je treba po mnenju družbe EDF ta pojem razlagati glede na zelo posebne značilnosti gospodarskega sektorja, v katerem podjetje deluje. Družba EDF trdi, da je bilo v teh okoliščinah leta 1997 odločeno, da se razjasni premoženjskopravni status RAG, tako da se odpravijo zanj značilne „dvoumnosti“ in ob isti priložnosti tudi posebno računovodsko obravnavanje, ki ga je kritiziralo francosko Cour des comptes, ter hkrati prestrukturira bilanca EDF. Ta dvojni cilj razjasnitve premoženjskopravnega statusa RAG z računovodskimi posledicami, ki so zaradi tega nastale, in prestrukturiranja bilance EDF naj bi bil naveden v podjetniški pogodbi z dne 8. aprila 1997 (glej točko 31 zgoraj) in predstavljen „brez vsakršne dvoumnosti“ v pripravljalnih aktih zakona št. 97-1026. Družba EDF ob podpori Francoske republike v bistvu trdi, da je prerazporeditev dajatev koncedentu na podlagi zakona št. 97-1026 premik v kapital, in pojasnjuje, da je Francoska republika v upravnem postopku vedno zagovarjala to stališče, vendar pa je Komisija zavrnila to argumentacijo, ne da bi jo vsebinsko preučila, in sicer zaradi dveh razlogov, navedenih v uvodnih izjavah 96 in 97 izpodbijane odločbe. S tem naj bi bilo po mnenju družbe EDF dokazano, da Komisija „očitno ne razume“ gospodarske narave dokapitalizacije. Zato naj bi Komisija napačno razlagala pojem „državna pomoč“ in kršila člen 87 ES. Družba EDF v bistvu trdi, da je bila dokapitalizacija – izvedena z neposredno prerazporeditvijo dajatev koncedentu iz postavke obveznosti „Protivrednost sredstev, na katera se nanaša koncesija“ v postavko obveznosti „Dotacije v kapital“ v vrednosti 14,119 milijarde FRF 31. decembra 1996 – opravljena z „nevtralnimi sredstvi“ z gospodarskega in davčnega vidika in na „najnaravnejši način v tej zadevi“, to je po zakonodajni poti, saj je bil zaradi učinkovitosti uporabljen isti zakon, ki se je zahteval za določitev družbe EDF za lastnico RAG. Družba EDF poudarja, da so ti proračunski popravki namreč že po svoji naravi zahtevali sprejetje zakona. Dotacija v kapital protivrednosti sredstev, na katera se nanaša koncesija, v naravi, naj bi namreč spadala na zakonodajno področje, ker je bil kapital družbe oblikovan s členom 16 zakona št. 46-628, ki določa, da „pripada narodu“, da „je neodtujljiv“ in da mora biti „v primeru poslovnih izgub znova oblikovan iz izidov poznejših poslovnih let“. V skladu s členom 1 uredbe št. 56-493 z dne 14. maja 1956 o dotacijah v kapital družbama EDF in GDF (JORF z dne , str. 4613) so zanje veljala ista pravila, kot so določena v členu 16 zakona št. 46-628. Družba EDF ob podpori Francoske republike trdi – in to sta potrdili v odgovorih na pisna vprašanja, ki jima jih je postavilo Splošno sodišče – da je država izbirala med dvema rešitvama (ki ju EDF imenuje „kratka shema“ in „dolga shema“), katerih rezultat bi bil popolnoma enak: ali izvesti dodatno dotacijo v kapital, tako da bi na podlagi zakona neposredno prerazporedili del računovodskih rezervacij za prenovo RAG, oblikovanih v okviru meje, do katere se na plača davek, ali da bi najprej v kapital družbe EDF dodelili neto znesek po plačilu davka od dohodkov pravnih oseb, od družbe zahtevali plačilo davka, ki bi ustrezal spremembi neto sredstev, in izvedli dodatno dotacijo v kapital v znesku, enakem plačanemu davku. Družba EDF meni, da je država presodila, da je prva rešitev „ekonomsko logična in finančno prav tako nevtralna“ kot druga in da je ta pristop poleg tega odobrilo francosko Cour des comptes. Iz utemeljitve, ki jo je navedla Komisija, naj bi jasno izhajalo, da če bi država uporabila drugo rešitev za povečanje kapitala, bi Komisija uporabila merilo preudarnega zasebnega vlagatelja. To po mnenju družbe EDF dokazuje, da je Komisija samo zaradi izbire sredstva, ki ga je država uporabila za povečanje kapitala, načeloma zavrnila uporabo merila zasebnega vlagatelja. Družba EDF trdi, da iz uvodne izjave 96 izpodbijane odločbe in vlog Komisije namreč izhaja, da Komisija kritizira prav izbiro sredstva, uporabljenega za povečanje kapitala. Taka argumentacija naj bi bila „popolnoma formalistična in neupoštevna“. Po mnenju EDF trditev v izpodbijani odločbi, da lahko Komisija „te argumente [o dokapitalizaciji] samo zavrne“, ker lahko merilo zasebnega vlagatelja „obdrži le v okviru izvajanja gospodarskih dejavnosti, in ne v okviru izvajanja zakonskih pooblastil“, po eni strani pomeni vmešavanje v postopke nacionalnega prava, ki niso del prava Skupnosti, in je po drugi strani povezana s formalizmom, ki je tuj konkurenčnemu pravu. Družba EDF priznava, da je država za povečanje kapitala seveda uporabila sredstvo, ki ni bilo na voljo družbam splošnega prava, in sicer prerazporeditev dajatev koncedentu z zakonom. Vendar naj ne bi delovala v okviru svojih zakonodajnih pristojnosti ali posebnih pravic javne oblasti. Prvič, če bi sklepali nasprotno, naj bi zanemarili dejstvo, da status in opredelitev kapitala družbe EDF že sama spadata na zakonodajno področje. Družba EDF v bistvu pojasnjuje, da mora država uporabiti zakon za izvedbo take transakcije zaradi posebne narave podjetja. Meni, da ker je bil zakon potreben za določitev družbe EDF za lastnico RAG ab initio , ni razumljivo, zakaj bi se moral zakonodajalec vzdržati in „vztrajati pri logiki“, opisani v podjetniški pogodbi z dne 8. aprila 1997 (glej točko 31 zgoraj), ko je prestrukturiral bilanco podjetja s spremembo člena 16 zakona št. 46-628. Drugič, družba EDF v bistvu trdi, da je država s tem v resnici ravnala kot „preudaren delničar“ podjetja v običajnih tržnih razmerah, ki bi jih bilo treba nujno ugotoviti na podlagi razpoložljivih objektivnih in dokazljivih dejavnikov (sodba Sodišča z dne 3. julija 2003 v združenih zadevah Chronopost in drugi proti Ufex in drugim, C-83/01 P, C-93/01 P in C-94/01 P, Recueil, str. I-6993, točka 38). Tretjič, družba EDF trdi, da Komisija, s tem da a priori državi Franciji odreka pravico do dokapitalizacije javnega podjetja na način, ki se ji zdi primeren, poleg tega napačno uporablja pravo in s tem krši člen 295 ES, ki določa „nevtralnost prava Skupnosti do lastninskopravne ureditve v državah članicah“. Četrtič, družba EDF meni, da celo če bi bil lahko izbran drug način, nič ne upravičuje pretiranega formalizma, ki ga je izkazala Komisija, ki je celo brez razprave zavrnila argument o dokapitalizaciji podjetja samo zato, ker je zaradi načina, kako je bila ta izvedena, posredovanje države „načeloma“ opredeljeno kot državna pomoč. Po mnenju družbe EDF pa je nepomembnost oblike, ki jo lahko ima ukrep, za njegovo morebitno opredelitev kot državne pomoči, osrednje načelo sodne prakse Skupnosti. Družba EDF v bistvu trdi, da sodna praksa pri opredelitvi ukrepa kot državne pomoči ne pripisuje nobenega pomena obliki, ki jo lahko ima ta ukrep, ali državnemu organu, ki o njem odloči, saj ti premisleki niso del analize, opravljene na podlagi člena 87(1) ES. Družba EDF poleg tega trdi, da je Komisija tudi sama ugotovila, da pri analizi združljivosti pomoči s skupnim trgom, „ne preuči skladnosti pomoči glede na obliko, ampak glede na učinke“ (odstavek 7 Obvestila Komisije o uporabi pravil o državni pomoči za ukrepe, ki zadevajo neposredno obdavčitev ustvarjenega dohodka (UL C 384, str. 3)). Zato naj Komisija trditve, da je pri transakciji šlo za dokapitalizacijo, ne bi smela zavrniti brez preučitve in samo na podlagi formalnega premisleka, in sicer zaradi načina, uporabljenega za izvedbo te dokapitalizacije. Družba EDF meni, da če oblika izvedbe ukrepa ni pomembna za njegovo opredelitev kot državne pomoči, je tudi Komisija ne more navajati kot argument – in a fortiori kot edini argument – za zavrnitev dokaza, s katerim se izpodbija ta ista opredelitev kot državne pomoči. Petič, družba EDF opozarja, da je Komisija že v številnih zadevah menila, da ima lahko kapitalski vložek različne oblike: vpis obveznic podjetja (Odločba Komisije 94/662/ES z dne 27. julija 1994 o vpisu CZS-udeležbe k izdajam obveznic podjetja Air France ( UL L 258, str. 26 )), odpis dolga, uporabljen za dokapitalizacijo (Odločba Komisije 89/58/EGS z dne o pomoči, ki jo je britanska vlada odobrila skupini Rover, proizvajalcu motornih vozil ( UL 1989, L 25, str. 92 )), konverzija posojil v kapital (Odločba Komisije 90/224/EGS z dne o pomoči, ki jo je italijanska vlada odobrila podjetjema Alumina in Comsal, javnima podjetjema v sektorju aluminija ( UL 1990, L 118, str. 42 )), konverzija dolgov v deleže, ki se šteje za enakovredno dokapitalizaciji za isti znesek (Odločba Komisije 94/696/ES z dne o pomoči, ki jo je grška država odobrila družbi Olympic Airways ( UL L 273, str. 22 )), „ponovno knjiženje“ rezervacij, oblikovanih za pokritje prihodnjih pokojninskih izdatkov, in njihov prenos v rezervo kapitalskega dobička (Odločba C(2003) 2508 (glej točko 120 zgoraj)). Poleg tega je po mnenju družbe EDF Komisija že uporabila merilo zasebnega vlagatelja v tržnem gospodarstvu za ukrep, izveden z zakonom, torej za ukrep, ki je izhajal iz izvajanja posebnih pravic države, kot na primer v zadevi Siciliana Acque Minerali (Odločba Komisije 2000/648/ES z dne 21. junija 2000 o državni pomoči za družbo Siciliana Acque Minerali Srl ( UL L 272, str. 36 )). Za konec te točke, dejstvo, da je bila dotacija v kapital izvedena z zakonom, naj torej ne bi moglo preprečiti uporabe merila zasebnega vlagatelja za ta ukrep. Po mnenju družbe EDF naj bi Komisija zato morala preučiti, ali so ukrepi, sprejeti zaradi zakona št. 97-1026, „povečanje kapitala, katerega način in znesek sta zakonita“, kot je trdila Francija. Poleg tega družba EDF opozarja, da je treba po mnenju Sodišča za presojo, ali državni ukrep pomeni pomoč, ugotoviti, ali upravičeno podjetje prejema gospodarsko prednost, ki je v običajnih tržnih razmerah ne bi pridobilo (zgoraj v točki 172 navedena sodba Chronopost in drugi proti Ufex in drugim, točka 38). Po mnenju družbe EDF je pojem „običajnih tržnih razmer“ prav tako ključen, ko je treba pri ukrepih, ki koristijo javnemu podjetju, uporabiti načelo enakega obravnavanja. Iz načela enakega obravnavanja javnih in zasebnih podjetij namreč izhaja, da kapitala, ki ga država neposredno ali posredno da na razpolago podjetju v okoliščinah, ki ustrezajo običajnim tržnim razmeram, ni mogoče opredeliti kot državno pomoč (sodba Sodišča z dne 16. maja 2002 v zadevi Francija proti Komisiji, C-482/99, Recueil, str. I-4397, točka 69). Vendar družba EDF meni, da če bi morali sprejeti pristop, ki ga je uporabila Komisija, se EDF ne bi mogla sklicevati na to sodno prakso, saj okoliščine, v katerih je bil sprejet sporni ukrep, ne bi ustrezale običajnim tržnim razmeram samo zato, ker naj bi pri izvajanju davčne pristojnosti države šlo za poseben ukrep. Družba EDF vseeno trdi, da čeprav ne zanika, da je način, ki ga je uporabila država, odstopal od splošnega prava, se opredelitev kot državne pomoči ne more omejiti samo na ta formalni vidik in se tako izogniti vsebinski razpravi. Družba EDF poleg tega meni, da sodba Sodišča z dne 28. januarja 2003 v zadevi Nemčija proti Komisiji ( C-334/99, Recueil, str. I-1139 ), na katero se Komisija sklicuje v svojih vlogah – sodba, po kateri je treba razlikovati med obveznostmi, ki jih mora država prevzeti kot delničar družbe, in obveznostmi, ki jih lahko ima kot nosilec oblasti – v resnici potrjuje njeno stališče, ker Sodišče v njej predpostavlja, da se opravi primerjava ravnanja države, ki deluje kot vlagatelj, in ravnanja zasebnega vlagatelja v običajnih tržnih razmerah. Komisija pa naj bi v izpodbijani odločbi ab initio zavračala tako analizo, kar naj bi bilo v nasprotju z načelom nevtralnosti. V odgovor na trditev Komisije, da je bilo to samo „davčno darilo“ ali „odpis dolga“, ki je bilo odobreno družbi EDF, ta trdi, da lahko tudi zasebni delničar poveča kapital hčerinske družbe z mehanizmom vključitve terjatve v kapital, mehanizmom, ki je z ekonomskega vidika v bistvu popolnoma primerljiv z „odpisom dolga“, ki ga kritizira Komisija. Po mnenju tožeče stranke se namreč matična družba, ki ima terjatev do hčerinske družbe, lahko odloči za odpis terjatve in tako ustvari dobiček za hčerinsko družbo, ki bi bil načeloma za hčerinsko družbo obdavčljiv, razen če obstajajo prenosi davčne izgube. Hčerinska družba naj bi lahko ta znesek po obdavčitvi po svoji volji dodelila za izplačilo dividend, oblikovanje rezerv itd. Vendar naj bi se matična družba lahko odločila tudi za povečanje kapitala hčerinske družbe v znesku, ki ustreza njeni terjatvi. Po mnenju družbe EDF, ki jo podpira Francoska republika, ta zadnji mehanizem po francoskem davčnem pravu ne ustvarja nobenega obdavčljivega dobička za hčerinsko družbo. Družba EDF trdi, da čeprav se ta mehanizem razlikuje od sporne dokapitalizacije zaradi uporabljenega načina, ostaja dejstvo, da je država v bistvu v tej zadevi izvedla to, kar se z ekonomskega vidika lahko enači s povečanjem kapitala z vključitvijo terjatve. Ta mehanizem naj bi bil na razpolago tudi zasebnemu podjetju. Družba EDF trdi, da se Komisija zato za ugotovitev obstoja „običajnih tržnih razmer“ ni mogla umetno omejiti samo na formalno preučitev uporabljenega načina, ampak bi morala, nasprotno, ta način preučiti vsebinsko, in sicer z vidika ekonomske racionalnosti transakcije, pri čemer bi bilo treba to analizo opraviti ob upoštevanju takratnih okoliščin, Komisija pa bi se morala vzdržati vsakršne presoje, ki bi temeljila na poznejšem položaju. Družba EDF pojasnjuje, da je Sodišče v zgoraj v točki 172 navedeni sodbi Chronopost in drugi proti Ufex in drugim (točka 38) razsodilo, da je treba zato, ker položaja družbe La Poste ni mogoče primerjati s položajem zasebne skupine podjetij brez monopolnega položaja, „običajne tržne razmere“, ki so nujno hipotetične, ugotoviti na podlagi razpoložljivih objektivnih in dokazljivih dejavnikov. Družba EDF zatrjuje, da je v zadevi, v kateri je bila izrečena zgoraj v točki 172 navedena sodba Chronopost in drugi proti Ufex in drugim, šlo za primerjavo stroškov, medtem ko gre v tej zadevi za primerjavo tržnih razmer, v katerih je bilo izvedeno povečanje kapitala. Vendar naj bi bilo treba običajne tržne razmere, če uporabimo besedilo iz zgoraj navedene sodbe Chronopost in drugi proti Ufex in drugim, ugotoviti na podlagi razpoložljivih objektivnih in dokazljivih dejavnikov. Po mnenju družbe EDF lahko iz tega sklepamo, da se Komisija ni mogla na podlagi samo formalne pretveze „izogniti“ tej analizi načina, ki ga je država uporabila za to povečanje kapitala, ne da bi s tem napačno uporabila pravo in izkrivila pojem „državne pomoči“. Nazadnje, družba EDF v bistvu trdi, da bi bilo merilo zasebnega vlagatelja izpolnjeno, če bi ga Komisija uporabila. Družba EDF je v podporo svojim s tem povezanim trditvam, kakor jih je predstavila v tožbi in repliki, ob predstavitvi stališč o intervencijski vlogi Francoske republike predložila „Poročilo Oxera“, v katerem naj bi Splošno sodišče našlo dodatne elemente analize, na podlagi katerih naj bi bilo mogoče potrditi, da bi bilo merilo zasebnega vlagatelja izpolnjeno, če bi ga Komisija uporabila. Komisija trdi, da v tej zadevi merila zasebnega vlagatelja ni bilo mogoče uporabiti. Komisija meni, da je država s sprejetjem določb zakona št. 97-1026 ravnala kot zakonodajni organ, da bi družbo EDF oprostila plačila dela dolgovanih davkov. Država naj ne bi ravnala kot delničarka družbe EDF, ki želi s podjetjem doseči srednje- ali dolgoročne dobičke. Komisija trdi, da če bi morala slediti logiki, ki jo je priporočala družba EDF, bi državi kot davčnemu organu dovolila, da z davčnim instrumentom, ki ga ima na voljo v nasprotju z zasebnimi vlagatelji, svobodno izvaja vse oblike „diskriminacij“. Ti naj bi namreč lahko zbrali kapital za naložbe šele po tem, ko bi poravnali davčne obveznosti. Komisija poleg tega v bistvu trdi, da bi dovoljenje državi, da se sklicuje na uporabo merila zasebnega vlagatelja, kadar ravna kot regulativni organ, ki izvršuje davčno pristojnost, ustvarilo „nevaren položaj“, saj bi država tako lahko trdila, da se za vse davčne oprostitve, odobrene ekonomsko zdravim javnim podjetjem, ne uporabljajo pravila, ki veljajo za državne pomoči, če bi izpolnjevale merilo zasebnega vlagatelja. Tak položaj naj bi bil vzrok za „diskriminacijo podjetij, ki nimajo možnosti, da bi bila država njihov delničar in/ali vlagatelj“. Po mnenju Komisije je sklepanje, ki mu je sledila EDF, posledično v nasprotju s členom 87 ES, saj bi tej določbi odvzelo ves polni učinek, kot izhaja iz uvodne izjave 97 izpodbijane odločbe. Komisija meni, da že sam temelj vsake argumentacije tožeče stranke vsebuje napačno predpostavko, to je da je mogoče uporabiti merilo zasebnega vlagatelja za celotno transakcijo, torej ne samo za domnevno dotacijo v kapital, ampak tudi za predhodno fazo, v kateri je država ravnala kot davčni organ, da bi uvedla „davčno oprostitev“, za katero gre pri spornem ukrepu. Komisija pa meni, da če bi bilo treba primerjati ravnanje države Francije z ravnanjem zasebnega vlagatelja, bi morale biti rezervacije, ki jih je EDF nezakonito oblikovala iz dajatev koncedentu, predhodno obdavčene z davkom od dohodkov pravnih oseb, preden bi jih morebiti vključili v kapital družbe. Samo taka obdavčitev rezervacij naj bi lahko „izenačila“ državo Francijo z zasebnim vlagateljem ter Komisiji omogočila, da bi upoštevala primerjavo ravnanja Francije z ravnanjem zasebnega vlagatelja. Ker ni bilo te predpostavke, naj Komisija ne bi mogla opraviti take primerjave. Komisija trdi, da če bi resnično „izenačili“ državo Francijo z zasebnim vlagateljem, ne bi bilo mogoče zanikati, da „davčno darilo“„države kot,regulativnega organa‘“ ne pomeni enakih stroškov kot naložba „države,vlagateljice‘“. V prvem primeru naj bi za to, da bi podjetje dobilo 100 EUR, zadostovalo, da se država odpove obdavčitvi enakega zneska. Nasprotno naj bi bilo treba za to, da podjetje prejme enak znesek od zasebnega vlagatelja, predvsem prišteti davčna bremena, ki jih nosi za te zneske, da bi lahko svobodno razpolagalo z njimi. Tako naj bi moral biti v tej zadevi znesek 100 EUR obdavčen z davkom od dohodkov pravnih oseb po stopnji 41,66%. Iz tega naj bi bilo mogoče sklepati, da bi moral zasebni vlagatelj, ki bi hotel dodeliti 100 EUR, v resnici zbrati 141,66 EUR. Komisija v teh okoliščinah trdi, da primeri, ki jih je družba EDF predstavila v zvezi z odpisom terjatve matičnega podjetja do hčerinske družbe, ne spadajo v okvir pristojnosti, ki jih ima javni organ, ampak se nanašajo na instrumente, ki jih lahko uporabi zasebni vlagatelj na trgu: terjatve naj bi bile namreč poslovne, ne davčne. Torej naj ne bi šlo samo za formalno razlikovanje, saj naj bi bili stroški države nujno nižji od stroškov zasebnega vlagatelja. Komisija opozarja, da na podlagi načela nevtralnosti glede lastninskopravne ureditve podjetij iz člena 295 ES njena dejanja ne morejo niti spodbujati javnih organov niti jih spravljati v slabši položaj, ko izvajajo kapitalske vložke za podjetja. Po mnenju Komisije niso niti ona niti, kolikor ve, Sodišče in Splošno sodišče nikoli priznali, da bi bilo mogoče državo delničarko, ki izvaja svojo davčno pristojnost, ki odstopa od splošnega prava, primerjati z zasebnim vlagateljem. Komisija v bistvu poudarja, da nesprejetja „davčnih daril“ ne narekuje samo formalnost, ampak ga utemeljuje dejstvo, da ima po pravu pomoč lahko obliko neposredne subvencije in tudi odpovedi terjatvi. A priori prepoved takih „davčnih daril“ naj bi pomenila samo uporabo zgoraj navedenega načela nevtralnosti, ki ga je Sodišče priznalo in po katerem je treba „razlikovati med obveznostmi, ki jih mora država prevzeti kot delničar družbe, in obveznostmi, ki jih lahko ima kot nosilec oblasti“ (zgoraj v točki 185 navedena sodba Nemčija proti Komisiji, točka 134). Komisija poudarja, da se je v tej zadevi postavljalo vprašanje, ali se „država,vlagateljica‘“ lahko učinkovito sklicuje na uporabo merila zasebnega vlagatelja, da bi se izognila uporabi člena 87(1) ES. Za to naj bi bilo treba dokazati, da je država ravnala v okoliščinah, ki bi se štele za običajne za zasebnega vlagatelja. Po mnenju Komisije pa je Sodišče v tej sodbi opozorilo, da izvajanje posebne pravice javnega organa ne spada med običajne tržne razmere. Komisija poleg tega opozarja, da je generalna davčna direkcija v obvestilu z dne 9. aprila 2002 menila, da „dajatve koncedent[u], ki se tičejo RAG, predstavljajo neupravičen dolg, ki ga je vgradnja v kapital osvobodila davka na neupravičen način [, ki je bil zaradi vključitve v kapital neupravičeno oproščen davka]“. Iz tega naj bi jasno sledilo, da je šlo za „davčno darilo“, in ne za naložbo. Komisija trdi, da v nasprotju s tem, kar trdi družba EDF, sporna transakcija nikakor ni povezana z odpisom terjatve z njeno vključitvijo v kapital podjetja in da EDF neupravičeno poskuša omejiti razpravo samo na formalni pristop Komisije brez analize ekonomske racionalnosti transakcije. Komisija je po tem, ko je opozorila, da je namen uporabe merila zasebnega vlagatelja izogniti se vsakršni „diskriminaciji“ med javnimi in zasebnimi podjetji zaradi pravilne uporabe določb Pogodbe ES o državnih pomočeh, poudarila, da je v skladu z ustaljeno sodno prakso „merilo o ravnanju zasebnega vlagatelja, ki deluje v običajnih razmerah tržnega gospodarstva, izraz načela enakega obravnavanja javnega in zasebnega sektorja, načela, po katerem kapitala, ki ga država neposredno ali posredno da na razpolago podjetju v okoliščinah, ki ustrezajo običajnim tržnim razmeram, ni mogoče opredeliti kot državno pomoč“ (zgoraj v točki 183 navedena sodba Francija proti Komisiji, točka 69, in sodba Splošnega sodišča z dne 12. decembra 2000 v zadevi Alitalia proti Komisiji, T-296/97, Recueil, str. II-3871, točka 80). Tako naj bi se lahko v okviru uporabe merila zasebnega vlagatelja, če ni dvoma, da država lahko da podjetju na razpolago kapital, taka transakcija izognila temu, da je opredeljena kot državna pomoč, samo, če razmere, v katerih je izvedena, „ustrezajo običajnim tržnim razmeram“. Po mnenju Komisije iz te sodne prakse jasno izhaja, da se lahko merilo zasebnega vlagatelja uporabi samo v primerih, v katerih so okoliščine, v katerih ravna država, primerljive z okoliščinami, ki ustrezajo običajnim tržnim razmeram. Iz tega naj bi tudi izhajalo, da so sredstva, ki jih uporabi država, del teh okoliščin, in to zlasti, kadar narava in značilnosti uporabljenih sredstev niso na voljo zasebnemu vlagatelju, ki deluje v običajnih tržnih razmerah. Poleg tega naj bi davčna oprostitev po naravi imela učinke, ki jih nikakor ni mogoče ločiti od vloge države kot edinega nosilca pristojnosti za prejemanje in prerazdelitev davkov. Ker je ta pristojnost „najabsolutnejši izraz javne oblasti“, njeno izvajanje – obdavčitev ali oprostitev – nima ustreznika pri zasebnem vlagatelju. Komisija v zvezi z zgoraj v točki 172 navedeno sodbo Chronopost in drugi proti Ufex in drugim poudarja, da se zdi protislovno po eni strani trditi, da bi morala v tej zadevi uporabiti merilo zasebnega vlagatelja, in se po drugi strani sklicevati na to sodbo, v kateri je Sodišče, ker ni bilo mogočega primerljivega elementa, sledilo diametralno nasprotni logiki od logike običajnih tržnih razmer. Komisija opozarja, da lahko samo država deluje hkrati kot davčni organ in kot vlagatelj. Nazadnje, Komisija v bistvu podredno trdi, da, kakor koli, sporni ukrep nikakor ne bi izpolnjeval merila zasebnega vlagatelja, če bi ga uporabila. Komisija v odgovoru na pisna vprašanja Splošnega sodišča v bistvu potrjuje, da po eni strani meni, da ji ni bilo treba uporabiti merila zasebnega vlagatelja, in da je bilo treba po drugi strani „Poročilo Oxera“ izločiti predvsem zato, ker ga je EDF predložila prepozno. Poleg tega je Komisija na obravnavi navedla več dodatnih trditev. Najprej je trdila, da noben zasebni vlagatelj ne bi mogel zbrati takega kapitala z enakimi stroški. Zato naj v vsakem primeru ne bi bilo referenčnega zasebnega vlagatelja. Nato, Komisija je v odgovoru na trditve družbe EDF in Francoske republike, da bi bili stroški, nastali zaradi uporabe vsake od obeh rešitev, ki bi ju država lahko sprejela (glej točko 164 zgoraj), enaki, trdila, da stroški ne bi bili enaki v primeru „dolge sheme“. Po mnenju Komisije bi družba EDF po „dolgi shemi“ najprej plačala dolgovane davke, ocena njene finančne vrednosti pa bi bila pri uporabi merila zasebnega vlagatelja drugačna. Uporaba te „dolge sheme“ naj bi torej – verjetno – dala drugačne rezultate, če bi se uporabilo merilo zasebnega vlagatelja. Nazadnje, Komisija je na obravnavi še trdila, da bi moral biti znesek davka nakazan državi – čeprav za kratko obdobje – preden bi bil znova nakazan družbi EDF, in da bi moral biti dolgovani davek prikazan v bilanci te družbe. Komisija poleg tega poudarja, da bi moralo Splošno sodišče – če sprejme trditev, da naj bi pri spornem ukrepu šlo za naložbo v obliki dotacije v kapital, ki bi jo bilo treba preučiti z vidika merila zasebnega vlagatelja, čemur nasprotuje – torej razglasiti ničnost izpodbijane odločbe zaradi očitne napake pri presoji, ne da bi analiziralo, ali ravnanje države Francije izpolnjuje to merilo ali ne, ker mora biti druga faza preučitve spornega ukrepa izvedena v odločbi, ki bi jo Komisija morala sprejeti po sodbi, s katero bi bila izpodbijana odločba razglašena za nično. Splošno sodišče naj namreč ne bi moglo obravnavati tega vprašanja, ker naj taka analiza ne bi bila v pristojnosti sodišča Skupnosti. Družba Iberdrola, ki se je sklicevala predvsem na sklepne predloge generalnega pravobranilca Légerja, predstavljene 14. januarja 2003, k sodbi Sodišča z dne v zadevi Altmark Trans in Regierungspräsidium Magdeburg ( C-280/00, Recueil, str. I-7747 , I-7788), je na obravnavi trdila, da se merilo preudarnega zasebnega vlagatelja v tržnem gospodarstvu načeloma ne more uporabiti, kadar država odobri pomoč, tako da uporabi posebne pravice javne oblasti. Po mnenju intervenientke je namen uporabe tega merila zagotoviti enako obravnavanje javnih in zasebnih podjetij. Vendar naj bi uporaba tega merila za konverzijo davčnega dolga v dotacijo v kapital povzročila, da bi bila javnim podjetjem podeljena ugodnost, ki je zasebna podjetja ne bi mogla nikoli prejeti. Posledica tega naj bi bila kršitev enakega obravnavanja samo v korist javnih podjetij, povezana z obliko odobrene pomoči. Po mnenju intervenientke je ta formalni vidik torej ključen, v takem primeru pa se merilo zasebnega vlagatelja ne more nikoli uporabiti. – Presoja Splošnega sodišča Opozoriti je treba, da je namen člena 87 ES preprečiti, da bi na trgovino med državami članicami vplivale ugodnosti, ki jih odobrijo javni organi in ki v različnih oblikah izkrivljajo ali bi lahko izkrivljale konkurenco z dajanjem prednosti posameznim podjetjem ali proizvodnji posameznega blaga. Pojem „pomoči“ lahko zato zajema ne le pozitivne dajatve, kot so subvencije, posojila ali udeležba v kapitalu podjetij, temveč prav tako ukrepe, ki v različnih oblikah zmanjšujejo stroške, ki po navadi bremenijo proračun podjetja, in so zato, ne da bi bili subvencije v pravem pomenu besede, iste narave in imajo enake učinke (glej sodbo Sodišča z dne 8. maja 2003 v združenih zadevah Italija in SIM 2 Multimedia proti Komisiji, C-328/99 in C-399/00, Recueil, str. I-4035 , točka 35 in navedena sodna praksa). Pri presoji ukrepa z vidika člena 87 ES je treba upoštevati vse upoštevne dejavnike in njihov kontekst (glej zgoraj v točki 101 navedeno sodbo Westdeutsche Landesbank Girozentrale in Land Nordrhein-Westfalen proti Komisiji, točka 270). V skladu s sodno prakso Sodišča je intervencija državnih organov v kakršni koli obliki v kapitalu podjetja državna pomoč, če so izpolnjeni vsi pogoji iz člena 87(1) ES (glej zgoraj v točki 221 navedeno sodbo Italija in SIM 2 Multimedia proti Komisiji, točka 36 in navedena sodna praksa). Vendar na podlagi načela enakega obravnavanja javnih in zasebnih podjetij to ni tako, če je kapital, ki ga država da neposredno ali posredno na razpolago podjetju, dan v okoliščinah, ki ustrezajo običajnim tržnim razmeram (glej zgoraj v točki 221 navedeno sodbo Italija in SIM 2 Multimedia proti Komisiji, točka 37 in navedena sodna praksa). Iz sodne prakse izhaja, da Sodišče na področju državnih pomoči razlikuje med dvema kategorijama položajev: med položaji, ko je intervencija države ekonomske narave, in položaji, ko intervencija države spada med oblastvene akte (glej v tem smislu sodbo Sodišča z dne 14. septembra 1994 v združenih zadevah Španija proti Komisiji, od C-278/92 do C-280/92, Recueil, str. I-4103 , točka 22; zgoraj v točki 185 navedeno sodbo Nemčija proti Komisiji, točka 134, in sklepne predloge generalnega pravobranilca Légerja k zgoraj v točki 220 navedeni sodbi Altmark Trans in Regierungspräsidium Magdeburg, točka 20). Merilo zasebnega vlagatelja se uporablja samo za prvo kategorijo položajev, ki zajema primere, ko so javni organi udeleženi v kapitalu podjetja (glej v tem smislu sodbo Sodišča z dne 10. julija 1986 v zadevi Belgija proti Komisiji, 234/84, Recueil, str. 2263, točka 14; zgoraj v točki 94 navedeno sodbo Tubemeuse, točka 26, in sodbo z dne v zadevi Italija proti Komisiji, imenovano „Alfa Romeo“, C-305/89, Recueil, str. I-1603, točka 19), ko odobrijo posojilo nekaterim podjetjem (glej v tem smislu sodbo Sodišča z dne v zadevi Francija proti Komisiji, imenovano „Boussac“, C-301/87, Recueil, str. I-307, točke od 38 do 41, in sodbo Splošnega sodišča z dne v zadevi Cityflyer Express proti Komisiji, T-16/96, Recueil, str. II-757, točki 8 in 51), ko dajo državno jamstvo (glej v tem smislu sodbo Splošnega sodišča z dne v združenih zadevah EPAC proti Komisiji, T-204/97 in T-270/97, Recueil, str. II-2267 , točki 67 in 68), ko prodajajo blago ali storitve na trgu (glej v tem smislu sodbe Sodišča z dne v združenih zadevah Van der Kooy in drugi proti Komisiji, 67/85, 68/85 in 70/85, Recueil, str. 219, točke od 28 do 30; z dne v zadevi Belgija proti Komisiji, C-56/93, Recueil, str. I-723, točka 10, in z dne v zadevi SFEI in drugi, C-39/94, Recueil, str. I-3547, točke od 59 do 62) ali pa ko odobrijo olajšave za plačilo socialnih prispevkov (glej v tem smislu sodbo Sodišča z dne v zadevi Španija proti Komisiji, C-342/96, Recueil, str. I-2459, točka 46) ali vračilo dajatev na plače. V takih primerih je merilo zasebnega vlagatelja upoštevno, ker bi lahko zasebni subjekt s pridobitnim namenom vsaj načeloma ravnal tako kot država (glej v tem smislu sklepne predloge generalnega pravobranilca Légerja k zgoraj v točki 220 navedeni sodbi Altmark Trans in Regierungspräsidium Magdeburg, točka 20 in naslednje). Nasprotno pa merilo zasebnega vlagatelja ni upoštevno, kadar nima intervencija države nobene ekonomske narave. Tako je zlasti, kadar javni organi nakažejo podjetju neposredno subvencijo, odobrijo davčno oprostitev (glej v tem smislu sodbe Sodišča z dne 15. marca 1994 v zadevi Banco Exterior de España, C-387/92, Recueil, str. I-877, točka 14; z dne v zadevi Italija proti Komisiji, C-6/97, Recueil, str. I-2981, točka 16, in z dne v zadevi Nemčija proti Komisiji, C-156/98, Recueil, str. I-6857, točke od 25 do 28) ali odobrijo znižanje socialnih prispevkov (sodba Sodišča z dne v zadevi Belgija proti Komisiji, C-75/97, Recueil, str. I-3671, točki 24 in 25, in sodba Splošnega sodišča z dne v zadevi Ladbroke Racing proti Komisiji, T-67/94, Recueil, str. II-1, točka 110). V takih primerih intervencije države ne more prevzeti zasebni subjekt s pridobitnim namenom, ampak spada takšna intervencija med oblastvene akte države, kot sta davčna ali socialna politika (glej v tem smislu sklepne predloge generalnega pravobranilca Légerja k zgoraj v točki 220 navedeni sodbi Altmark Trans in Regierungspräsidium Magdeburg, točka 20 in naslednje). To velja tudi za državna bremena, povezana z odpuščanjem delavcev in plačilom nadomestil za primer brezposelnosti in drugih socialnih dajatev (glej v tem smislu sodbo Splošnega sodišča z dne 21. januarja 1999 v združenih zadevah Neue Maxhütte Stahlwerke in Lech-Stahlwerke proti Komisiji, T-129/95, T-2/96 in T-97/96, Recueil, str. II-17 , točka 119), ter za pomoči za prestrukturiranje industrijske infrastrukture, posojila, ki jih država odobri pod neobičajnimi pogoji, ali tudi stroške za obnovo zemljišča, da se omogoči vzpostavitev tehnološkega parka (glej v tem smislu zgoraj v točki 223 navedeno sodbo Španija proti Komisiji z dne , točka 22, in zgoraj v točki 185 navedeno sodbo Nemčija proti Komisiji, točka 140, ter sodbo Splošnega sodišča z dne v zadevi Technische Glaswerke Ilmenau proti Komisiji, T-198/01, ZOdl., str. II-2717, točka 108). Intervencij države, katerih namen je izpolnitev obveznosti, ki jih ima kot javna oblast, namreč ni mogoče primerjati z obveznostmi zasebnega vlagatelja v tržnem gospodarstvu. Za presojo, ali ukrepi, ki jih sprejme država, spadajo na področje posebnih pravic, ki jih ima kot javna oblast, ali pa izhajajo iz obveznosti, ki jih mora prevzeti kot delničarka, teh ukrepov ni treba presojati glede na njihovo obliko, ampak glede na njihovo naravo, predmet in pravila, ki veljajo zanje, ob upoštevanju cilja, ki se poskuša doseči z zadevnimi ukrepi (glej v tem smislu sodbo Sodišča z dne 19. januarja 1994 v zadevi SAT Fluggesellschaft, C-364/92, Recueil, str. I-43, točka 30). Zato je treba v primeru podjetja, katerega osnovni kapital je v lasti javnih organov, presoditi predvsem, ali bi v podobnih okoliščinah zasebni vlagatelj, katerega velikost bi bilo mogoče primerjati z velikostjo organov, ki upravljajo javni sektor, na podlagi predvidljivih možnosti donosa in brez upoštevanja vsakršnih preudarkov glede socialne, regionalne ali sektorske politike izvedel tako velik kapitalski vložek (glej v tem smislu zgoraj v točki 223 navedeno sodbo Belgija proti Komisiji z dne 10. julija 1986, točka 14, in zgoraj v točki 221 navedeno sodbo Italija in SIM 2 Multimedia proti Komisiji, točka 38 in navedena sodna praksa). Nazadnje, pojasniti je treba, da okoliščina, da se ravnanje države delničarke presoja z vidika preudarnega zasebnega vlagatelja, medtem ko se ravnanje katerega koli zasebnega vlagatelja ne, ne pomeni kršitve enakega obravnavanja države in takega zasebnega vlagatelja, ker država delničarka ni v enakem položaju kot zasebni vlagatelj. Namreč, v nasprotju z zasebnim vlagateljem, ki lahko računa samo na svoja sredstva za financiranje naložb, ima država dostop do finančnih sredstev, ki izvirajo iz izvajanja javne oblasti, zlasti do sredstev, ki izvirajo iz davkov (zgoraj v točki 101 navedena sodba Westdeutsche Landesbank Girozentrale in Land Nordrhein-Westfalen proti Komisiji, točki 271 in 272). Zato sama okoliščina, da ima država dostop do finančnih sredstev, ki izvirajo iz izvajanja javne oblasti, sama po sebi ne upravičuje, da se ravnanja države obravnavajo, kot da izhajajo iz njenih prerogativ javne oblasti. Namreč, v takem primeru bi bila lahko uporaba merila preudarnega zasebnega vlagatelja za ravnanje države delničarke izničena ali vsaj nesorazmerno omejena, ker država kot država nujno uporablja finančna sredstva, ki izvirajo iz izvajanja javne oblasti, zlasti sredstva, ki izvirajo iz davkov. Glede na zgornje ugotovitve je treba ob upoštevanju okoliščin vsakega posameznega primera ugotoviti, ali državna udeležba oziroma intervencija v kapitalu upravičenega podjetja sledi gospodarskemu cilju, ki bi mu lahko sledil tudi zasebni vlagatelj, in jo torej izvede država kot gospodarski subjekt enako kot zasebni vlagatelj, ali pa je, nasprotno, upravičena z izpolnjevanjem cilja v javnem interesu in jo je treba obravnavati kot obliko intervencije države kot javne oblasti, pri čemer v tem primeru ravnanja države ni mogoče primerjati z ravnanjem gospodarskega subjekta ali zasebnega vlagatelja v tržnem gospodarstvu. Tako je treba sklepati, da če intervencija države glede na svojo naravo in predmet ter ob upoštevanju uresničevanega cilja ni naložba, ki jo lahko izvede zasebni vlagatelj, lahko ta intervencija spada med intervencije države kot javne oblasti, kar izključuje uporabo merila preudarnega zasebnega vlagatelja. Nasprotno, če je intervencija države glede na svojo naravo in predmet ter ob upoštevanju uresničevanega cilja naložba, primerljiva z naložbo, ki bi jo izvedel zasebni vlagatelj, je treba to intervencijo preučiti z vidika merila preudarnega zasebnega vlagatelja. Namen te preučitve je preveriti, ali bi tak vlagatelj v podobnih okoliščinah in na podlagi mogočih napovedi donosa izvedel tako velik kapitalski vložek, in to ne glede na obliko te intervencije države in dejstvo, da ima država dostop do sredstev, ki izvirajo iz izvajanja javne oblasti, kot so sredstva, ki izvirajo iz davkov, do katerih zasebni vlagatelj ne bi mogel imeti dostopa. Povedano drugače, ukrep je treba preučiti ne samo glede na njegovo obliko, ampak glede na njegovo naravo, predmet in cilje, kar pomeni, da ga je treba obravnavati z vseh njegovih vidikov in upoštevati okoliščine, v katerih se izvede. Iz tega je sicer mogoče sklepati, da dejstvo, da ima intervencija države obliko zakona, samo po sebi ne more zadostovati za izključitev, da bi intervencija države v kapitalu podjetja sledila gospodarskemu cilju, ki bi mu lahko sledil tudi zasebni vlagatelj. V obravnavani zadevi je ugotovljeno, da je bila leta 1997 Francoska republika edina delničarka družbe EDF. Poleg tega je treba opozoriti, da je bila bilanca družbe EDF pred sprejetjem zakona št. 97-1026 takšna: — v sredstvih je bila postavka „Opredmetena osnovna sredstva, na katera se nanaša koncesija“ v vrednosti 285,7 milijarde FRF, od tega približno 90 milijard FRF iz naslova RAG; — v obveznostih sta bili postavki „Rezervacije“, od tega približno 38,5 milijarde FRF iz naslova RAG, v kateri so bili vknjiženi zneski za prihodnje izdatke za prenovo, in „Protivrednost sredstev, na katera se nanaša koncesija“, v kateri se knjižijo dejanski izdatki za prenovo. Ta postavka – v kateri je bil prikazan dolg EDF do države – je bila pred sprejetjem zakona št. 97-1026 vredna 145,2 milijarde FRF, od tega 18,3 milijarde iz naslova RAG. Ni sporno, da je Francoska republika z zakonom št. 97-1026 prestrukturirala bilanco družbe EDF in opravila dokapitalizacijo podjetja. Tako so bila po tej transakciji, prvič, sredstva, ki so sestavljala RAG, v vrednosti 90,325 milijarde FRF prerazporejena v „lastna sredstva“ podjetja. Drugič, neuporabljene rezervacije za prenovo RAG v višini 38,521 milijarde FRF so bile vknjižene kot nerazdeljen dobiček brez prenosa prek izkaza poslovnega izida in prerazporejene, v višini 20,225 milijarde FRF, kot ponoven prenos izgub; ta izkaz je bil tako potrjen, saldo v višini 18,296 milijarde FRF pa je bil razporejen v rezerve. Te prerazporeditve so bile obdavčene na podlagi člena 38(2) splošnega davčnega zakonika. Nazadnje, tretjič, „dajatve koncedentu“ – to je „protivrednost sredstev, na katera se nanaša koncesija“ – so bile neposredno dodeljene v postavko dotacij v kapital v višini 14,119 milijarde FRF (od skupaj 18,345 milijarde FRF) brez prenosa prek izkaza poslovnega izida, saj je bil saldo vpisan v različne račune prevrednotenja. Vendar je Komisija za državno pomoč štela samo neobdavčitev „dajatev koncedentu“ pred dotacijo v kapital. Za državno pomoč namreč ni štela niti dejstva, da je bila družba EDF za nazaj določena kot lastnica RAG od leta 1956, niti prerazporeditve neuporabljenih rezervacij od takrat, ko so bile obdavčene, niti dotacije v kapital v višini 14,119 milijarde FRF. Ugotoviti je treba, da se vse stranke strinjajo, da naj bi bilo treba za znesek 14,119 milijarde FRF plačati davek, preden je bil vpisan v postavko „Dotacije v kapital“. Ne glede na utemeljenost te analize je treba ugotoviti, da stranke torej ne izpodbijajo davčnega sistema, ki bi ga bilo treba praviloma uporabiti za dajatve koncedentu. Vendar je treba opozoriti, da je namen člena 4 zakona št. 97-1026 prestrukturiranje bilance družbe EDF in povečanje njenih lastnih sredstev. Torej to same po sebi niso davčne določbe, ampak računovodske določbe z davčnimi posledicami, kot dokazuje dopis, ki so ga minister za gospodarstvo, finance in industrijo, državni sekretar za proračun in državni sekretar za industrijo poslali družbi EDF 22. decembra 1997. Poleg tega je treba ugotoviti, da je Komisija preučila samo finančne posledice člena 4 zakona št. 97-1026 in da je pojasnila, da ji ni treba upoštevati povečanja kapitala, izvedenega s temi določbami zakona, niti pojasnil Francoske republike za utemeljitev ekonomske racionalnosti celotne transakcije. Komisija utemeljuje to ravnanje z davčno naravo ugodnosti, ki jo je opredelila, in pojasnjuje – kar izhaja iz izpodbijane odločbe ter njenih vlog in odgovorov na vprašanja Splošnega sodišča – da se merilo zasebnega vlagatelja ne more uporabiti za povečanje kapitala, izvedeno z odpisom davčne terjatve, saj je tak odpis posledica tega, da je država izvajala svoje zakonodajne pristojnosti ali celo posebne pravice javne oblasti. Zato je treba preučiti, ali se država članica, ki je hkrati davčna upnica javnega podjetja in njegova edina delničarka, lahko veljavno sklicuje na merilo zasebnega vlagatelja, kadar povečuje kapital tega podjetja z odpisom davčne terjatve, ali pa je treba sklepati, da je Komisija glede na davčno naravo te terjatve in dejstvo, da je država uporabila svoje prerogative javne oblasti, ko je odpisala to terjatev, upravičeno izločila uporabo tega merila za zadevno povečanje kapitala. V zvezi s tem je treba šteti, da ob upoštevanju cilja dokapitalizacije družbe EDF, ki se mu je sledilo z zakonom št. 97-1026, sama davčna narava terjatve, ki jo ima država Francija do tega podjetja, in samo dejstvo, da je uporabila zakon, Komisiji ne dovoljujeta, da zavrne preverjanje, ali bi lahko prišlo do tega, da bi zasebni vlagatelj v podobnih okoliščinah izvedel tako veliko povečanje kapitala, in ali je država posledično kapital vložila v okoliščinah, ki ustrezajo običajnim tržnim razmeram. Lahko sklepamo, da uporabe merila zasebnega vlagatelja ni mogoče zavrniti samo zato, ker je povečanje kapitala družbe EDF posledica tega, da se je država odpovedala davčni terjatvi, ki jo je imela do te družbe. Komisija bi morala namreč – ne glede na obliko intervencije države za povečanje kapitala družbe EDF in morebitno uporabo davčnih sredstev za ta namen – v takih okoliščinah preveriti, ali bi zasebni vlagatelj v podobnih okoliščinah izvedel po znesku primerljivo naložbo, in to zato, da bi preverila ekonomsko racionalnost te naložbe in naložbo primerjala z ravnanjem, ki bi ga tak vlagatelj izkazal do istega podjetja v enakih okoliščinah. Taka obveznost Komisije, da preveri, ali je država vložila kapital v okoliščinah, ki ustrezajo običajnim tržnim razmeram, namreč obstaja ne glede na obliko, v kateri je država vložila kapital, naj je podobna obliki, ki bi jo lahko uporabil zasebni vlagatelj, ali ne. Presoja običajnih tržnih razmer temelji na primerjalni ekonomski analizi naložbe, ki jo je izvedla država. V zvezi s tem je treba analizirati, ali bi zasebni vlagatelj izvedel naložbo v podobnem znesku ob primerljivih finančnih možnostih in možnostih donosa. Oblika, v kateri se izvede ta naložba – neposredno povečanje kapitala s sredstvi, ki izvirajo iz davkov, ali iz državnih posojil ali konverzija dolgov v kapital – namreč ni pomembna. Nasprotno, ni mogoče izključiti, da bi oblika naložbe – kot je Komisija trdila na obravnavi – povzročila razlike na ravni stroškov zbiranja kapitala in njegovega donosa, zaradi česar je mogoče sklepati, da zasebni vlagatelj v primerljivih okoliščinah ne bi izvedel take naložbe. To vseeno zahteva ekonomsko analizo v okviru uporabe merila zasebnega vlagatelja, ki je Komisija v tej zadevi namenoma ni opravila. Taka analiza pa je bila utemeljena ob upoštevanju okoliščin zadeve, ker je po eni strani – kot sta trdili družba EDF in Francoska republika in česar Komisija ni izpodbijala – povečanje kapitala lahko posledica vključitve terjatve zasebnega delničarja do podjetja, kar francosko pravo v tem primeru dopušča, in ker se je po drugi strani uporaba zakona za ta namen lahko štela za nujno posledico dejstva, da so bila sama pravila o kapitalu družbe EDF določena z zakonom, česar Komisija ni izpodbijala. Zadnjenavedena okoliščina, ki zadeva naravo spornega ukrepa, namreč ni mogla postaviti pod vprašaj uporabe merila zasebnega vlagatelja v tej zadevi. Ker je bilo treba sporni ukrep presoditi v njegovem kontekstu, se Komisija zato ni mogla omejiti na preučitev davčnih posledic določb, ki jih je sprejela Francoska republika, ne da bi hkrati preučila – in po potrebi ob koncu te preučitve zavrnila – utemeljenost argumentacije Francoske republike, po kateri se je odpoved davčni terjatvi v okviru prestrukturiranja bilance in povečanja kapitala družbe EDF, ki sta predmet člena 4 zakona št. 97-1026, lahko obravnavala kot transakcija, ki izpolnjuje merilo zasebnega vlagatelja. V zvezi s tem, na prvem mestu, trditve Komisije, po kateri merila zasebnega vlagatelja ob upoštevanju sodne prakse Sodišča v zadevi Nemčija proti Komisiji (C-334/99, navedena v točki 185 zgoraj) ni bilo mogoče uporabiti, ker je država Francija v tej zadevi izvajala posebne pravice javne oblasti, ko je uporabila zakon za odpoved plačilu davčne terjatve, in torej ni ravnala kot zasebni delničar, ni mogoče sprejeti. Seveda iz sodne prakse izhaja, da je treba za uporabo merila zasebnega vlagatelja razlikovati med obveznostmi, ki jih mora država prevzeti kot lastnica delničarka družbe, in obveznostmi, ki jih lahko ima kot javna oblast (zgoraj v točki 185 navedena sodba Nemčija proti Komisiji, točka 134). Predvsem, iz sodb, v katerih je bilo to merilo uporabljeno (zgoraj v točki 223 navedena sodba Španija proti Komisiji z dne 14. septembra 1994; zgoraj v točki 185 navedena sodba Nemčija proti Komisiji, in zgoraj v točki 227 navedena sodba Technische Glaswerke Ilmenau proti Komisiji), izhaja, da v zadevah, v katerih so bile izrečene te sodbe, dejstvo, da je šlo za obveznosti, ki jih je država imela kot javna oblast, ni dovoljevalo uporabe merila zasebnega vlagatelja za izdatke, ki so izhajali iz njih. Ti izdatki so se namreč nanašali na stroške, ki nastanejo zaradi odpustitve delavcev, plačila nadomestil za primer brezposelnosti, pomoči za prestrukturiranje industrijske infrastrukture, posojila, ki jih država odobri pod neobičajnimi pogoji, in nazadnje na obnovo zemljišča zaradi vzpostavitve tehnološkega parka. Zato jih ni bilo mogoče upoštevati pri presoji stroškov likvidacije podjetja v primerjavi s stroški odkupa tega podjetja, ker so izhajali iz obveznosti, ki jih zasebni delničar ne bi imel. Vendar v obravnavani zadevi – drugače kot v primerih, opisanih v točki 256 zgoraj, kot je Komisija priznala na obravnavi – ni bilo mogoče govoriti o obveznosti, ki jo ima država kot javna oblast v smislu te sodne prakse, in ni bilo treba presojati nekaterih stroškov, ki jih je država imela zaradi obveznosti kot nosilec javne oblasti. Če namreč država, ki je – kot v tej zadevi – edina delničarka podjetja, izvede povečanje kapitala tega podjetja, da bi predvsem odpravila neravnovesja v njegovi bilanci, je treba ugotoviti, da gre pri tem za ravnanje, ki bi ga lahko izkazal zasebni vlagatelj, in ni mogoče a priori izključiti, da bi lahko ravnala z namenom, primerljivim s tistim, ki bi ga imel tak zasebni vlagatelj. Da se ugotovi, ali je bilo res tako, kar bi omogočilo izključitev opredelitve spornega ukrepa kot pomoči, je treba preveriti, ali je merilo zasebnega vlagatelja izpolnjeno ali ne, česar Komisija ni naredila. V zvezi s tem je treba opozoriti, da je bil po eni strani namen člena 4 zakona št. 97-1026 prestrukturiranje bilance in povečanje lastnega kapitala EDF, kar dokazuje, da je država sledila cilju naložbe, ki ga je mogoče primerjati s ciljem zasebnega vlagatelja, in da po drugi strani dejstvo, da je bilo zadevno povečanje kapitala deloma posledica odpovedi davčni terjatvi in je tako imelo davčne posledice, samo po sebi ne upravičuje izključitve uporabe merila zasebnega vlagatelja. V teh okoliščinah in ob upoštevanju dejstva, da se je zahtevala intervencija zakona za izvedbo računovodskih popravkov, ki so pripeljali do spremembe lastnega kapitala podjetja, v tej zadevi ni mogoče sklepati, da je bila uporaba merila zasebnega vlagatelja takoj izključena zaradi oblike državne intervencije. Na drugem mestu, zavrniti je treba tudi trditev Komisije, da merila zasebnega vlagatelja ni mogoče uporabiti za konverzijo davčne terjatve v kapital, ker zasebni vlagatelj nikoli ne bi mogel imeti do podjetja take terjatve, ampak samo zasebnopravno ali poslovno terjatev, in da bi bilo kršeno načelo enakega obravnavanja države in takega vlagatelja, če bi primerjali oba položaja. Sprejeti tako trditev bi pomenilo, da lahko država samo, če ima zasebnopravno ali poslovno terjatev do podjetja, izvede tako transakcijo v okoliščinah, primerljivih z okoliščinami zasebnega vlagatelja. Namen merila zasebnega vlagatelja pa je prav preveriti, ali bi zasebni vlagatelj, čeprav ima država na voljo sredstva, ki jih on nima, v enakih okoliščinah sprejel odločitev o naložbi, primerljivo z odločitvijo države. Narava terjatve, spremenjene v kapital, in posledično dejstvo, da zasebni vlagatelj ne more imeti davčne terjatve, zato nista pomembna za vprašanje, ali je treba merilo zasebnega vlagatelja uporabiti ali ne. Zato je treba zavrniti tudi trditev Komisije, da transakcija pomeni „davčno darilo“ družbi EDF in da je ni mogoče šteti za naložbo. Država se namreč lahko kot vsak upnik, ki je lastnik družbe, odpove terjatvi, tako da jo spremeni v kapital v enakem znesku. Ta transakcija, s katero lastnik družbe poveča kapital, tako da se odpove terjatvi, ki jo ima do te družbe, je kompenzacija, ki jo lahko izvede tudi preudaren zasebni vlagatelj v običajnih tržnih razmerah. Zato ob upoštevanju okoliščin zadeve Komisija ni upravičeno zavrnila trditve Francoske republike in uporabe merila zasebnega vlagatelja na podlagi svoje argumentacije, predstavljene v točki 262 zgoraj. Na tretjem mestu, kar zadeva trditev Komisije, da bi zasebni vlagatelj moral plačati davek v primerljivem položaju, je treba po eni strani ugotoviti, da je v izpodbijani odločbi navedeno samo, da je „[u]godnost […] neizogibno selektivna, ker neplačan davek od dohodkov pravnih oseb za del računovodskih rezervacij predstavlja izjemo pri davčnemu obravnavanju, ki se normalno izvaja pri taki operaciji“. Po drugi strani je treba opozoriti, da je Komisija v vlogah in odgovorih na vprašanja, ki jih je postavilo Splošno sodišče, navedla, da bi moral zasebni vlagatelj predhodno plačati davek, če bi nameraval povečati kapital z vključitvijo terjatve, ki jo je imel do družbe, katere delničar je bil. Po mnenju Komisije bi zaradi tega nujno nastali višji stroški za zasebnega vlagatelja, ker bi moral za dodelitev 100 EUR v resnici zbrati 141,66 EUR. Komisija meni, da bi lahko merilo zasebnega vlagatelja pri preučitvi dotacije v kapital v višini 5,6 milijarde FRF uporabila samo ob predhodnem plačilu tega davka. Čeprav je treba opozoriti, da sta tako Francoska republika kot družba EDF priznali, da bi EDF v tej zadevi morala plačati davek, je treba spomniti, da izpodbijata način, kako je Komisija razložila francosko davčno pravo in člen 38(2) splošnega davčnega zakonika, zlasti kar zadeva davčne posledice kapitalskega vložka, izvedenega z vključitvijo terjatve, ki jo ima delničar družbe. Francoska republika in družba EDF sta v odgovorih in ustnih navedbah namreč trdili, da se v skladu s členom 38(2) splošnega davčnega zakonika sprememba neto sredstev, nastala zaradi povečanja kapitala z vključitvijo terjatve, ki jo ima do podjetja njegov delničar, ne sme upoštevati pri izračunu davka od dohodkov pravnih oseb in da posledično v skladu s to določbo ta konverzija terjatve v kapital ne privede do obdavčitve, za katero bi bil osnova znesek te terjatve. Prvič, opozoriti je treba, da je tudi Komisija v odstavku 51 odločbe o začetku postopka menila, da „ker se […] povečanja kapitala ne štejejo za povečanje neto premoženja družbe pri izračunu davka od dohodkov pravnih oseb, je […] novo preimenovanje [dajatev koncedentu v dotacijo v kapital] konsolidiralo davčno olajšavo, ki [jo je družba EDF dobila za te rezervacije v letih 1987–1996]“. Zato se zdi, da se je Komisija v tem odstavku odločbe o začetku postopka vsaj na splošno strinjala z analizo Francoske republike in družbe EDF o davčnih posledicah spremembe neto sredstev zaradi povečanja kapitala z vključitvijo terjatve. S tega vidika se stroški zasebnega vlagatelja v tržnem gospodarstvu in stroški države zdijo enaki. Drugič, zaradi trditve Komisije bi bilo dejansko treba preučiti celotne stroške, ki jih ima zasebni vlagatelj zaradi naložbe 14,119 milijarde FRF – to je znesek, ki ustreza dajatvam koncedentu – medtem ko Komisija prerazporeditve dajatev koncedentu v vrednosti 14,119 milijarde FRF ni obravnavala kot pomoč – kakor tudi ne dejstva, da velja družba EDF za lastnico RAG, ki je bil prvotno v lasti države – saj se je v izpodbijani odločbi upoštevala samo odpoved prejetju davka na te dajatve. Trditev Komisije, ki dejansko vodi k vključitvi zneska 14,119 milijarde FRF v analizo, je v preostalem v nasprotju z ugodnostjo, kot jo je Komisija opredelila v izpodbijani odločbi. Zato je treba to trditev zavrniti. Tretjič, ugotoviti je treba, da je trditev Komisije vsekakor nedosledna. Komisija namreč priznava, da bi preučila dodatno dotacijo v kapital v višini 5,6 milijarde FRF, če bi družba EDF predhodno plačala ta znesek kot davek in bi ji nato Francoska republika vrnila isti znesek, ker bi bilo potem – in samo potem – mogoče primerjati stroške države in zasebnega vlagatelja. Vendar je treba opozoriti, da bi bili v tem primeru stroški za državo enaki, znesek, ki bi ga prejela družba EDF, pa bi bil enak tistemu, ki ga je prejela v okviru rešitve, ki jo je Francoska republika uporabila v zakonu št. 97-1026. Država je namreč s tem zakonom izvedla dotacijo v kapital v vrednosti 14,119 milijarde FRF. Če upoštevamo sklepanje Komisije, naj bi bili stroški te transakcije samo 14,119 milijarde FRF, medtem ko naj bi bili stroški za državo, če bi družba EDF plačala davek, drugačni in bi se lahko uporabilo merilo zasebnega vlagatelja. Vendar je treba ugotoviti, da če bi država vložila 14,119 milijarde FRF v kapital družbe EDF in nato prejela davek v višini 5,6 milijarde FRF, preden bi ta znesek vrnila družbi, bi bili njeni celotni stroški še vedno 14,119 milijarde FRF – saj bi bil znesek prejetega davka nevtraliziran z enakim zneskom, ki bi ga vrnila družbi. Kar pa zadeva družbo EDF, bi ta prejela skupno 14,119 milijarde FRF, torej znesek, enak tistemu, ki ga je prejela na podlagi zakona št. 97-1026. Četrtič, če domnevamo, da je razlaga francoskega davčnega prava, ki jo je opravila Komisija – in zlasti njena razlaga člena 38(2) splošnega davčnega zakonika – pravilna, razlaga tega prava s strani francoskih organov pa napačna, bi bilo treba sklepati, da bi bili stroški dotacije v kapital z vključitvijo terjatve, ki jo ima zasebni vlagatelj, če bi ta v takem primeru dejansko moral plačati davek, zanj 5,6 milijarde FRF. Vendar je treba ugotoviti, da bi država, s tem da bi se ob prerazporeditvi dajatev koncedentu v dotacijo v kapital odpovedala davku v višini 5,6 milijarde FRF, nosila stroške, ki bi očitno tudi bili 5,6 milijarde FRF, ker odpoved davčni terjatvi za državo ni brez stroškov, v nasprotju s tem, kar trdi Komisija. Zato bi očitno nastali enaki stroški, kot bi jih imel zasebni vlagatelj. Zato je treba ugotoviti, da razlika med stroški, na katero se sklicuje Komisija, ni dokazana, kakor tudi ne posledice, ki jih izpeljuje iz te razlike, kar zadeva uporabo merila zasebnega vlagatelja. Poleg tega je treba ugotoviti, da bi samo uporaba merila zasebnega vlagatelja omogočila, da se preveri in po potrebi ugotovi obstoj morebitne razlike v stroških. Petič, čeprav so stroški dokapitalizacije v višini 14,119 milijarde FRF – ki po mnenju Komisije ni pomoč – znašali 0 FRF za državo, za zasebnega vlagatelja pa bi bili 5,6 milijarde FRF, ta razlika nikakor ne bi preprečila uporabe merila zasebnega vlagatelja. Komisija bi morala namreč v tem primeru preveriti – pri čemer bi uporabila to merilo – ali bi tak zasebni vlagatelj nosil stroške v višini 5,6 milijarde FRF, da bi izvedel tako dokapitalizacijo, in ni mogoče izključiti, da bi Komisija po tej preučitvi ugotovila, da ne bi bilo tako, vendar pa bi za to pred tem morala opraviti to analizo. Nazadnje, ker želi Komisija s to trditvijo v resnici po eni strani dokazati, da bi imela družba EDF, ki bi bila v enem primeru prisiljena plačati davek, v drugem pa ne, zato različne stroške, kar bi lahko vplivalo na vrednost podjetja, ter po drugi strani, ob plačilu davka, izključiti, da bi zasebni vlagatelj dejansko vložil tak znesek v podjetje, medtem ko se je država samo odpovedala davčni terjatvi, je treba ugotoviti, da je namen te trditve dokazati, da so bili stroški naložbe in morebitne možnosti donosa te naložbe različni za državo in zasebnega vlagatelja. Vendar bi bilo treba za upoštevanje tega elementa uporabiti merilo zasebnega vlagatelja, česar Komisija ni naredila. Na četrtem mestu, zavrniti je treba trditev, ki jo je Komisija predstavila na obravnavi, in sicer da v vsakem primeru naj ne bi bilo referenčnega zasebnega vlagatelja, ki bi lahko zbral tako velik kapital kot država, saj, najprej, Komisija nikakor ni dokazala, da ni referenčnega zasebnega vlagatelja, s katerim bi lahko v tej zadevi primerjala zasebnega vlagatelja. Nato, neobstoj referenčnega zasebnega vlagatelja ne pomeni, da transakcije ni treba preučiti z vidika tokrat nujno hipotetičnih „običajnih tržnih razmer“, ki jih je treba nujno ugotoviti na podlagi razpoložljivih objektivnih in dokazljivih dejavnikov (glej zgoraj v točki 172 navedeno sodbo Chronopost in drugi proti Ulex in drugim, točka 38). Na petem mestu, ugotoviti je treba, da Komisija ni navedla nobenega elementa v podporo svoji trditvi – ki jo je prvič predstavila na obravnavi in ki jo je izpodbijala Francoska republika – po kateri po francoskem pravu kapitala ni mogoče povečati z vključitvijo davčne terjatve. Te trditve zato ni mogoče upoštevati. Na šestem mestu, trditev Komisije – ki jo je tudi prvič navedla na obravnavi – po kateri bi moral biti dolgovani davek prikazan v bilanci podjetja, je treba zavrniti iz dveh razlogov. Po eni strani je resnični namen te trditve očitati Francoski republiki, da ni izpolnila obveznosti iz Direktive Komisije z dne 25. junija 1980 o preglednosti finančnih odnosov med državami članicami in javnimi podjetji (80/723/EGS) ( UL L 195, str. 35 ). Tudi če bi Francoski republiki lahko očitali tako neizpolnitev obveznosti, ostaja dejstvo, da to ni povezano z utemeljitvijo, ki jo je Komisija razvila v uvodnih izjavah 96 in 97 izpodbijane odločbe, in da ne vpliva na vprašanje, ali bi bilo treba uporabiti merilo zasebnega vlagatelja. Po drugi strani Komisija ni mogla pojasniti, v kateri bilanci bi moral biti prikazan dolgovani davek. Pred sprejetjem zakona št. 97-1026 in določitvijo družbe EDF za lastnico RAG namreč davek ni bil dolgovan. Nato, ker se je Francoska republika odrekla davku, ta tudi ni bil več dolgovan in zato ni mogel biti prikazan v bilanci kot dolg podjetja. Na sedmem in zadnjem mestu, kar zadeva trditev Komisije, da bi dopustitev uporabe merila zasebnega vlagatelja lahko privedla do potrditve vsakršne oblike davčne oprostitve, ki bi jo izvedle države članice, saj bi vse izpolnjevale to merilo, je treba opozoriti, prvič, da tu ne gre za preprosto davčno olajšavo, odobreno podjetju, ampak za odpoved davčni terjatvi v okviru povečanja kapitala podjetja, v katerem je država edina delničarka. Drugič, rezultat uporabe tega merila se ne sme vnaprej določiti, saj bi bilo to merilo sicer nekoristno ali neprimerno. Tretjič, vsekakor ni mogoče izključiti, da bi lahko uporaba merila zasebnega vlagatelja privedla do sklepanja, da ravnanje države ne ustreza ravnanju, ki bi ga izkazal zasebni vlagatelj. Trditev Komisije zato ni upoštevna. Skratka, upoštevati ni mogoče nobene trditve Komisije, ki jo je podprla družba Iberdrola, sklepati pa je treba, da je Komisija, s tem da je zavrnila preučitev spornega ukrepa v njegovem kontekstu in uporabo merila zasebnega vlagatelja, napačno uporabila pravo in kršila člen 87 ES. Ker je Splošno sodišče ugotovilo, da je Komisija storila napako, s tem da ni uporabila tega merila, mora ta sprejeti ukrepe, ki se zahtevajo za izvršitev te sodbe. Sodišče Skupnosti, ki odloča o ničnostni tožbi, namreč na področju državnih pomoči ni pristojno, da spremeni odločitve, katerih zakonitost preverja, in sámo opravi analizo, ki jo zahteva uporaba merila zasebnega vlagatelja. Če se ji zdi utemeljena, mora torej Komisija sprejeti novo odločbo ob upoštevanju ugotovitev, predstavljenih v točkah od 220 do 253 zgoraj. Ob upoštevanju zgoraj navedenega je treba člena 3 in 4 izpodbijane odločbe razglasiti za nična zaradi kršitve člena 87 ES, ne da bi bilo treba preučiti druge tožbene razloge in dele tožbenih razlogov, ki jih je navedla tožeča stranka, niti predloge za ukrepe procesnega vodstva v zvezi s „Poročilom Oxera“. Stroški V skladu s členom 87(2) Poslovnika se neuspeli stranki naloži plačilo stroškov, če so bili ti priglašeni. Komisija ni uspela, zato se ji v skladu s predlogi tožeče stranke naloži plačilo stroškov. V skladu s členom 87(4), prvi pododstavek, države članice, ki se kot intervenienti udeležijo postopka, nosijo svoje stroške. Francoska republika zato nosi svoje stroške. V skladu s členom 87(4), tretji pododstavek, lahko Splošno sodišče intervenientu naloži, da nosi svoje stroške. V tej zadevi družba Iberdrola, ki je intervenirala v podporo Komisiji, nosi svoje stroške. Iz teh razlogov je SPLOŠNO SODIŠČE (tretji senat) razsodilo: 1) Člena 3 in 4 Odločbe Komisije o državnih pomočeh, ki jih je Francija odobrila družbi EDF in sektorju industrije električne energije in plinarn (C 68/2002, N 504/2003 in C 25/2003), sprejete 16. decembra 2003, se razglasita za nična. 2) Evropska komisija nosi svoje stroške in stroške Électricité de France (EDF). 3) Francoska republika nosi svoje stroške. 4) Iberdrola, SA nosi svoje stroške. Azizi Cremona Frimodt Nielsen Razglašeno na javni obravnavi v Luxembourgu, 15. decembra 2009. Podpisi Stvarno kazalo Pravni okvir Pravila Pogodbe ES Uredba (ES) št. 659/1999 Francosko pravo, ki se uporablja Dejansko stanje Splošno ozadje zadeve Upravni postopek Izpodbijana odločba Postopek in predlogi strank Pravo Prvi tožbeni razlog, ki se po eni strani nanaša na kršitev člena 20 Uredbe št. 659/1999 in po drugi strani na kršitev pravice do obrambe Trditve strank Presoja Splošnega sodišča – Kršitev pravice do obrambe – Kršitev procesnih pravic prejemnika pomoči kot zainteresirane osebe Drugi tožbeni razlog, ki se nanaša na Komisijino kršitev člena 87 ES Prvi del, ki se nanaša na neupoštevanje „premajhne kompenzacije“ stroškov javne službe, ki jih nosi družba EDF – Trditve strank – Presoja Splošnega sodišča Drugi del, ki se nanaša na neobstoj vplivov na trgovino med državami članicami – Trditve strank – Presoja Splošnega sodišča Tretji del drugega tožbenega razloga, ki se nanaša po eni strani na opredelitev zadevnih ukrepov kot premikov v kapital in po drugi strani na ravnanje države, pri izvajanju teh ukrepov, kot preudarnega zasebnega vlagatelja v tržnem gospodarstvu – Trditve strank – Presoja Splošnega sodišča Stroški ( *1 ) Jezik postopka: francoščina.

61998TJ0145

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 230 Κατά το άρθρο 87, παράγραφος 2, του Κανονισμού Διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα εφόσον υπάρχει σχετικό αίτημα του νικήσαντος διαδίκου. Δεδομένου ότι η προσφεύγουσα ηττήθηκε, πρέπει να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα της Επιτροπής, σύμφωνα με το σχετικό αίτημα της τελευταίας. Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΠΡΩΤΟΔΙΚΕΙΟ (τρίτο τμήμα) αποφασίζει: 1) Απορρίπτει ως απαράδεκτο το αίτημα να υποχρεωθεί η Επιτροπή να αναθέσει στην προσφεύγουσα την εκτέλεση του προγράμματος FD RUS 9603. 2) Απορρίπτει κατά τα λοιπά την προσφυγή-αγωγή ως αβάσιμη. 3) Καταδικάζει την προσφεύγουσα στα δικαστικά έξοδα.

61986CJ0111

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 34 Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του κανονισμού διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα . Σύμφωνα όμως με το άρθρο 70 του ίδιου κανονισμού, προκειμένου περί προσφυγών υπαλλήλων των Κοινοτήτων, τα όργανα φέρουν τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν . Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ ( πρώτο τμήμα ) αποφασίζει : 1 ) Απορρίπτει την προσφυγή ακυρώσεως . 2 ) Απορρίπτει το αίτημα αποζημιώσεως . 3 ) Κάθε διάδικος φέρει τα δικαστικά του έξοδα .

61992CJ0288

de

1 Der Bundesgerichtshof hat mit Beschluß vom 26. März 1992, beim Gerichtshof eingegangen am 30. Juni 1992, gemäß dem Protokoll vom 3. Juni 1971 betreffend die Auslegung des Übereinkommens vom 27. September 1968 über die gerichtliche Zuständigkeit und die Vollstreckung gerichtlicher Entscheidungen in Zivil- und Handelssachen (ABl. 1972, L 299, S. 32; im folgenden: Übereinkommen) in der Fassung des Übereinkommens vom 9. Oktober 1978 über den Beitritt des Königreichs Dänemark, Irlands und des Vereinigten Königreichs Großbritannien und Nordirland (ABl. 1978, L 304, S. 1, geänderter Text S. 77) durch den Gerichtshof mehrere Fragen nach der Auslegung der Artikel 5 Nr. 1 und 17 Absatz 1 dieses Übereinkommens zur Vorabentscheidung vorgelegt. 2 Diese Fragen stellen sich in einem Rechtsstreit zwischen der Stawa Metallbau GmbH (im folgenden: Klägerin) mit Sitz in Bielefeld (Bundesrepublik Deutschland) und der Custom Made Commercial Ltd (im folgenden: Beklagte) mit Sitz in London, wegen einer von dieser nur teilweise geleisteten Zahlung im Rahmen eines Vertrages über die Lieferung von Fenstern und Türen, die die Klägerin herstellen sollte. 3 Wie sich aus dem Vorlagebeschluß ergibt, verpflichtete sich die Klägerin am 6. Mai 1988 in London nach in englischer Sprache geführten Verhandlungen mündlich zur Lieferung der Waren an die Beklagte. Die Waren waren für einen Gebäudekomplex in London bestimmt. Der Vertrag, bei dem es sich um den ersten zwischen den Parteien geschlossenen Vertrag handelte, sah vor, daß die Zahlung in englischen Pfund erfolgen sollte. 4 Die Klägerin bestätigte den Vertragsschluß mit in Englisch verfasstem Schreiben vom 9. Mai 1988. Diesem Schreiben waren erstmals die in Deutsch verfassten Geschäftsbedingungen der Klägerin beigefügt. Nach § 8 dieser Geschäftsbedingungen sollte Erfuellungsort und Gerichtsstand für sämtliche sich zwischen den Parteien aus dem Vertragsverhältnis ergebenden Streitigkeiten Bielefeld sein. Die Beklagte hat diesen Geschäftsbedingungen nicht widersprochen. 5 Da die Beklagte nur einen Teil des vereinbarten Werklohns zahlte, erhob die Klägerin beim Landgericht Bielefeld Klage auf Zahlung des Restbetrags. Mit Versäumnisurteil vom 13. Dezember 1989 verurteilte das Landgericht Bielefeld die Beklagte, an die Klägerin 144 742,08 UKL nebst Zinsen zu zahlen. 6 Gegen dieses Urteil legte die Beklagte Einspruch ein, mit dem sie u. a. geltend machte, die deutschen Gerichte seien international nicht zuständig. Das Landgericht Bielefeld erklärte die Klage durch Zwischenurteil vom 9. Mai 1990 für zulässig. 7 Gegen dieses Urteil legte die Beklagte beim Oberlandesgericht Hamm Berufung ein und rügte erneut die mangelnde internationale Zuständigkeit der deutschen Gerichte. 8 Das Oberlandesgericht wies die Berufung mit Urteil vom 8. März 1991 zurück, wobei es die internationale Zuständigkeit der deutschen Gerichte auf Artikel 5 Nr. 1 des Übereinkommens in Verbindung mit Artikel 59 Absatz 1 Halbsatz 1 des dem Haager Übereinkommen vom 1. Juli 1964 beigefügten Einheitlichen Gesetzes über den internationalen Kauf beweglicher Sachen (veröffentlicht in UNTS Bd. 834, S. 107 ff. [1972]) stützte; nach dieser Vorschrift hat der Käufer dem Verkäufer den Preis an dessen Niederlassung oder in Ermangelung einer Niederlassung an dessen gewöhnlichem Aufenthaltsort zu zahlen. 9 Die Klägerin legte gegen das Urteil des Oberlandesgerichts Revision beim Bundesgerichtshof ein. 10 Nach Auffassung des Bundesgerichtshofs wirft der Rechtsstreit Probleme der Auslegung des Übereinkommens auf; er hat das Verfahren daher bis zur Vorabentscheidung des Gerichtshofes über folgende Fragen ausgesetzt: 1. a) Ist der Erfuellungsort nach Artikel 5 Nr. 1 des Brüsseler Übereinkommens auch dann nach dem materiellen Recht zu bestimmen, das nach den Kollisionsnormen des mit dem Rechtsstreit befassten Gerichts für die streitige Verpflichtung maßgebend ist, wenn es um die Klage eines Lieferanten gegen einen Abnehmer aus einem Werklieferungsvertrag auf Zahlung des Werklohns geht, dieser Vertrag nach den Kollisionsnormen des mit dem Rechtsstreit befassten Gerichts Einheitskaufrecht unterliegt und danach Erfuellungsort für die Verpflichtung zur Zahlung des Werklohns die Niederlassung des klagenden Lieferanten ist? b) Für den Fall, daß der Gerichtshof Frage Nr. 1. a) verneint: Wie ist der Erfuellungsort nach Artikel 5 Nr. 1 des Brüsseler Übereinkommens in einem solchen Fall zu bestimmen? 2. Für den Fall, daß nach den Antworten auf die Fragen Nr. 1. a) und b) die internationale Zuständigkeit der deutschen Gerichte nicht auf Artikel 5 Nr. 1 des Brüsseler Übereinkommens gestützt werden kann: a) Kann eine Gerichtsstandsvereinbarung gemäß Artikel 17 Absatz 1 Satz 2 Fall 3 des Brüsseler Übereinkommens in der Fassung von 1978 dadurch wirksam zustande kommen, daß ein Lieferant nach mündlich abgeschlossenem Vertrag seinem Abnehmer den Vertragsschluß schriftlich bestätigt und diesem Bestätigungsschreiben erstmals Allgemeine Geschäftsbedingungen beifügt, die eine Gerichtsstandsklausel enthalten, der Abnehmer der Gerichtsstandsklausel nicht widerspricht, am Sitz des Abnehmers kein Handelsbrauch besteht, daß Schweigen auf ein solches Schreiben als Einverständnis mit der Gerichtsstandsklausel anzusehen sei, dem Abnehmer ein solcher Handelsbrauch auch nicht bekannt ist und es sich um den ersten Geschäftskontakt zwischen den Parteien handelt? b) Für den Fall, daß der Gerichtshof Frage Nr. 2. a) bejaht: Gilt dies auch dann, wenn die eine Gerichtsstandsklausel enthaltenden Allgemeinen Geschäftsbedingungen in einer von der Verhandlungs- und Vertragssprache abweichenden, dem Abnehmer nicht bekannten Sprache verfasst sind und wenn in dem in der Verhandlungs- und Vertragssprache verfassten Bestätigungsschreiben global auf die beigefügten Allgemeinen Geschäftsbedingungen, nicht jedoch speziell auf die Gerichtsstandsklausel hingewiesen wird? 3. Für den Fall, daß der Gerichtshof die Fragen Nr. 2. a) und b) bejaht: Verbietet Artikel 17 des Brüsseler Übereinkommens es im Falle einer in Allgemeinen Geschäftsbedingungen enthaltenen Gerichtsstandsklausel, die den Erfordernissen einer wirksamen Gerichtsstandsvereinbarung nach dieser Vorschrift genügt, zusätzlich nach nationalem materiellen Recht, das nach den Kollisionsnormen des mit dem Rechtsstreit befassten Gerichts anwendbar ist, zu prüfen, ob die Gerichtsstandsklausel wirksam in den Vertrag einbezogen worden ist? Zu Frage 1 a) 11 Wie die Begründung des Vorlagebeschlusses erkennen lässt, geht diese Frage des vorlegenden Gerichts dahin, ob Artikel 5 Nr. 1 des Übereinkommens so auszulegen ist, daß im Falle einer von einem Lieferanten gegen seinen Abnehmer erhobenen Zahlungsklage aus einem Werklieferungsvertrag der Erfuellungsort für die Verpflichtung zur Zahlung auch dann nach dem materiellen Recht zu bestimmen ist, das nach den Kollisionsnormen des mit dem Rechtsstreit befassten Gerichts für die streitige Verpflichtung maßgebend ist, wenn nach diesen Normen Vorschriften wie diejenigen des dem Haager Übereinkommen vom 1. Juli 1964 beigefügten Einheitlichen Gesetzes über den internationalen Kauf beweglicher Sachen auf den Vertrag anwendbar sind. 12 Das Übereinkommen stellt in Artikel 2 den allgemeinen Grundsatz auf, daß die gerichtliche Zuständigkeit sich nach dem Wohnsitz des Beklagten richtet; Artikel 5 verleiht jedoch auch anderen Gerichten eine Zuständigkeit und überlässt die Wahl dem Kläger. Diese Wahlfreiheit ist unter Berücksichtigung des Umstands, daß in bestimmten Fällen zwischen der Klage und dem zur Entscheidung hierüber berufenen Gericht eine besonders enge Verknüpfung besteht, im Interesse einer sachgerechten Prozeßführung in das Übereinkommen aufgenommen worden (vgl. Urteil vom 6. Oktober 1976 in der Rechtssache 12/76, Tessili, Slg. 1976, 1473, Randnr. 13). Artikel 5 sieht jedoch nicht die Verknüpfung als solche als Kriterium für die Wahl des Gerichtsstands vor. Der Kläger kann den Beklagten nicht vor jedem Gericht verklagen, das eine Verbindung mit der Streitigkeit aufweist, da Artikel 5 die Kriterien für die Verbindung einer Streitigkeit mit einem bestimmten Gericht abschließend aufzählt. 13 So kann der Beklagte nach Artikel 5 Nr. 1 des Übereinkommens, wenn ein Vertrag oder Ansprüche aus einem Vertrag den Gegenstand des Verfahrens bilden, vor dem Gericht des Ortes verklagt werden, "an dem die Verpflichtung erfuellt worden ist oder zu erfuellen wäre". Dies ist in der Regel der Ort, der die engste Verbindung zwischen Streitigkeit und zuständigem Gericht aufweist, und dies war für die Schaffung dieses Gerichtsstands ausschlaggebend (vgl. Urteil vom 15. Januar 1987 in der Rechtssache 266/85, Shenavai, Slg. 1987, 239, Randnr. 18). 14 Wenn die Verbindung auch der Grund für die Schaffung des Artikels 5 Nr. 1 des Übereinkommens war, so ist das in dieser Vorschrift vorgesehene Kriterium gleichwohl nicht die Verbindung mit dem angerufenen Gericht, sondern allein der Erfuellungsort der Verpflichtung, die den Gegenstand der Klage bildet. 15 Der Erfuellungsort der Verpflichtung ist als Zuständigkeitskriterium gewählt worden, weil dieses Kriterium klar und eindeutig ist und sich damit in die allgemeine Zielsetzung des Übereinkommens einfügt, Regeln aufzustellen, die eine gewisse Sicherheit im Hinblick auf die Verteilung der Zuständigkeiten zwischen den verschiedenen nationalen Gerichten, die mit einer Vertragsklage befasst werden können, gewährleisten. 16 Es ist vorgetragen worden, daß das in Artikel 5 Nr. 1 des Übereinkommens ausdrücklich aufgenommene Kriterium des Erfuellungsortes der Verpflichtung, die konkret den Gegenstand der Klage bildet, in bestimmten Fällen dazu führen könne, daß die Zuständigkeit eines Gerichts begründet werde, das keine Verbindung zu dem Rechtsstreit habe, und daß in einem solchen Fall von dem ausdrücklich vorgesehenen Kriterium abgegangen werden müsse, weil das damit verbundene Ergebnis dem Zweck des Artikels 5 Nr. 1 des Übereinkommens widersprechen würde. 17 Diesem Vorbringen kann nicht gefolgt werden. 18 Die Verwendung anderer Kriterien als des Erfuellungsortes in Fällen, in denen dieser die Zuständigkeit eines Gerichts begründet, das nicht in einem Zusammenhang mit der Rechtssache steht, könnte nämlich die Vorhersehbarkeit des Gerichtsstands beeinträchtigen und würde damit der Zielsetzung des Übereinkommens zuwiderlaufen. 19 Würde man das Bestehen einer Verbindung zwischen dem Sachverhalt, der dem Rechtsstreit zugrunde liegt, und einem bestimmten Gericht als einziges zuständigkeitsbegründendes Kriterium ansehen, so hätte dies zur Folge, daß das angerufene Gericht zu prüfen hätte, ob diese Verbindung besteht, und dabei andere Gesichtspunkte, und zwar insbesondere das Vorbringen des Beklagten, berücksichtigen müsste; damit würde Artikel 5 Nr. 1 seines Inhalts entleert. 20 Eine solche Prüfung würde ausserdem gegen Sinn und Zweck des Übereinkommens verstossen, die eine Auslegung seines Artikels 5 dahin gehend verlangen, daß das nationale Gericht über seine Zuständigkeit entscheiden kann, ohne in eine Sachprüfung eintreten zu müssen (vgl. Urteil vom 22. März 1983 in der Rechtssache 34/82, Peters, Slg. 1983, 987, Randnr. 17). 21 Daraus folgt, daß der Beklagte gemäß Artikel 5 Nr. 1 im Falle von Vertragsklagen auch dann vor dem Gericht des Ortes verklagt werden kann, an dem die Verpflichtung, die Gegenstand der Klage ist, erfuellt worden ist oder zu erfuellen wäre, wenn das auf diese Weise bestimmte Gericht nicht dasjenige mit der engsten Verbindung zu dem Rechtsstreit ist. 22 Es ist daher erforderlich, die "Verpflichtung" im Sinne des Artikels 5 Nr. 1 des Übereinkommens zu ermitteln und ihren "Erfuellungsort" zu bestimmen. 23 Wie der Gerichtshof festgestellt hat, kann es sich bei dieser Verpflichtung nicht um jede beliebige sich aus dem betreffenden Vertrag ergebende Verpflichtung handeln, sondern nur um diejenige, die dem vertraglichen Anspruch entspricht, auf den der Kläger seine Klage stützt (vgl. Urteil vom 6. Oktober 1976 in der Rechtssache 14/76, De Bloos, Slg. 1976, 1497, Randnrn. 10 und 13). 24 Nachdem der Gerichtshof eine Ausnahme für Arbeitsverträge zugelassen hatte, die bestimmte Besonderheiten aufweisen (siehe insbesondere Urteil vom 26. Mai 1982 in der Rechtssache 133/81, Ivenel, Slg. 1982, 1891), hat er in seinem Urteil Shenavai (a. a. O., Randnr. 20) bestätigt, daß die Verpflichtung im Sinne des Artikels 5 Nr. 1 des Übereinkommens die vertragliche Verpflichtung ist, die konkret den Gegenstand der Klage bildet. 25 Diese Auslegung wurde beim Abschluß des Übereinkommens über den Beitritt des Königreichs Spanien und der Portugiesischen Republik zum Übereinkommen über die gerichtliche Zuständigkeit und die Vollstreckung gerichtlicher Entscheidungen in Zivil- und Handelssachen (ABl. L 285, S. 1) bestätigt. In diesem Zusammenhang wurde nämlich die in Artikel 5 Nr. 1 des Übereinkommens aufgestellte Regel mit demselben Wortlaut beibehalten und lediglich um eine Ausnahme für Arbeitsverträge ergänzt, wie sie bereits durch die zitierte Rechtsprechung des Gerichtshofes im Auslegungswege anerkannt worden war. 26 Zum "Erfuellungsort" hat der Gerichtshof festgestellt, daß es dem mit dem Rechtsstreit befassten Gericht obliegt, nach dem Übereinkommen festzustellen, ob der Ort, an dem die Verpflichtung erfuellt worden ist oder zu erfuellen wäre, im Bereich seiner örtlichen Zuständigkeit liegt, und daß es hierbei das auf das betreffende Rechtsverhältnis anwendbare Recht nach seinen Kollisionsnormen zu ermitteln und sodann den Erfuellungsort der streitigen vertraglichen Verpflichtung nach diesem Recht zu bestimmen hat (vgl. Urteil Tessili, a. a. O., Randnr. 13, bestätigt im Urteil Shenavai, a. a. O., Randnr. 7). 27 Diese Auslegung muß auch in dem Fall gelten, daß nach den Kollisionsnormen des mit dem Rechtsstreit befassten Gerichts ein "Einheitliches Gesetz", wie es im Ausgangsverfahren in Rede steht, auf das Vertragsverhältnis anwendbar ist. 28 Diese Auslegung wird nicht durch eine Vorschrift wie Artikel 59 Absatz 1 des Einheitlichen Kaufgesetzes in Frage gestellt, wonach Erfuellungsort für die Verpflichtung des Käufers zur Zahlung des Kaufpreises an den Verkäufer dessen Niederlassung oder in Ermangelung einer solchen dessen gewöhnlicher Aufenthaltsort ist, sofern die Vertragsparteien nicht gemäß Artikel 3 dieses Gesetzes einen anderen Erfuellungsort für diese Verpflichtung vereinbart haben. 29 Nach alledem ist Artikel 5 Nr. 1 des Übereinkommens dahin auszulegen, daß im Falle einer von einem Lieferanten gegen seinen Abnehmer erhobenen Zahlungsklage aus einem Werklieferungsvertrag der Erfuellungsort für die Verpflichtung zur Zahlung auch dann nach dem materiellen Recht zu bestimmen ist, das nach den Kollisionsnormen des mit dem Rechtsstreit befassten Gerichts für die streitige Verpflichtung maßgebend ist, wenn nach diesen Normen Vorschriften wie diejenigen des dem Haager Übereinkommen vom 1. Juli 1964 beigefügten Einheitlichen Gesetzes über den internationalen Kauf beweglicher Sachen anwendbar sind. 30 In Anbetracht der auf die Frage 1 a) gegebenen Antwort erübrigt sich eine Beantwortung der übrigen Vorlagefragen. Kostenentscheidung Kosten 31 Die Auslagen der deutschen und der italienischen Regierung sowie der Kommission der Europäischen Gemeinschaften, die vor dem Gerichtshof Erklärungen abgegeben haben, sind nicht erstattungsfähig. Für die Parteien des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren ein Zwischenstreit in dem bei dem vorlegenden Gericht anhängigen Rechtsstreit; die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF auf eine ihm vom Bundesgerichtshof mit Beschluß vom 26. März 1992 vorgelegte Frage für Recht erkannt: Artikel 5 Nr. 1 des Übereinkommens vom 27. September 1968 über die gerichtliche Zuständigkeit und die Vollstreckung gerichtlicher Entscheidungen in Zivil- und Handelssachen in der Fassung des Übereinkommens vom 9. Oktober 1978 über den Beitritt des Königreichs Dänemark, Irlands und des Vereinigten Königreichs Großbritannien und Nordirland ist dahin auszulegen, daß im Falle einer von einem Lieferanten gegen seinen Abnehmer erhobenen Zahlungsklage aus einem Werklieferungsvertrag der Erfuellungsort für die Verpflichtung zur Zahlung auch dann nach dem materiellen Recht zu bestimmen ist, das nach den Kollisionsnormen des mit dem Rechtsstreit befassten Gerichts für die streitige Verpflichtung maßgebend ist, wenn nach diesen Normen Vorschriften wie diejenigen des dem Haager Übereinkommen vom 1. Juli 1964 beigefügten Einheitlichen Gesetzes über den internationalen Kauf beweglicher Sachen anwendbar sind.

62006CJ0048

et

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele (EÜT L 328, lk 17; ELT eriväljaanne 19/06, lk 64), täitmiseks vajalike sätete ettenähtud tähtaja jooksul ülevõtmata jätmine. Resolutiivosa 1. Kuna Luksemburgi Suurhertsogiriik ei võtnud ettenähtud tähtaja jooksul vastu vajalikke õigus- ja haldusnorme, et täita nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele, siis on ta rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi. 2. Mõista kohtukulud välja Luksemburgi Suurhertsogiriigilt.

62003CJ0445

pt

Na sua acção, a Comissão das Comunidades Europeias pede ao Tribunal de Justiça que declare que: – ao impor a exigência de uma autorização individual de trabalho ou de uma autorização colectiva de trabalho a um prestador de serviços estabelecido noutro Estado‑Membro quando este pretenda deslocar o seu pessoal constituído por nacionais de Estados terceiros que residem e trabalham legalmente nesse outro Estado‑Membro, licença ou autorização essa cuja emissão está dependente de considerações relacionadas com o mercado de trabalho, bem como da existência de um contrato por tempo indeterminado e de um emprego anterior no mesmo prestador de serviços de, pelo menos, seis meses, e – ao impor a este prestador de serviços uma garantia bancária de um mínimo de 60 000 francos luxemburgueses (1 487 euros), o Grão‑Ducado do Luxemburgo não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do artigo 49.° CE. Quadro jurídico nacional O Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972, que determina as medidas aplicáveis à contratação de trabalhadores estrangeiros no território do Grão‑Ducado do Luxemburgo ( Mémorial A 1972, p. 945), alterado pelo Regulamento grão‑ducal de 17 de Junho de 1994 ( Memorial A 1994, p. 1034, a seguir «Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972»), dispõe no artigo 1.°, primeiro e quarto parágrafos: «Sem prejuízo das disposições relativas à entrada e permanência no Grão‑Ducado do Luxemburgo, nenhum estrangeiro pode ocupar no território luxemburguês um emprego na qualidade de trabalhador manual ou intelectual sem para isso estar autorizado nos termos do presente regulamento. […] O disposto no presente regulamento não se aplica aos trabalhadores nacionais de um Estado‑Membro da União Europeia ou de um Estado parte no Acordo sobre o Espaço Económico Europeu.» Nos termos do artigo 2.° do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972, a autorização prevista no artigo 1.° do mesmo regulamento consubstancia‑se pela emissão ao trabalhador, pelo Ministro do Trabalho ou pela entidade em quem o mesmo delegar, de uma autorização de trabalho inserida numa das quatro categorias enumeradas no mesmo artigo. O artigo 4.°, primeiro, segundo, quinto e sexto parágrafos, do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 prevê: «Nenhum empregador pode contratar um trabalhador estrangeiro que não disponha de uma autorização válida e sem previamente ter feito ao Serviço Nacional de Emprego uma declaração relativa ao posto de trabalho a ocupar. Essa declaração é apresentada em duplicado, devidamente assinada pelo trabalhador, vale como pedido para a obtenção ou renovação da autorização de trabalho, quando se trate de trabalhador que ainda não disponha de uma autorização de trabalho ou cuja autorização de trabalho apenas seja válida para um empregador e uma profissão determinados. […] O Serviço Nacional de Emprego dará ao trabalhador interessado um recibo da declaração apresentada nos termos do segundo parágrafo do presente artigo. Este recibo vale como autorização de trabalho provisória. Será enviada uma cópia ao empregador. Em caso de recusa da autorização de trabalho, a autorização de trabalho provisória perde automaticamente a validade.» O artigo 8.° do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 tem a seguinte redacção: «A autorização é concedida, recusada ou revogada pelo Ministro do Trabalho ou pela entidade em quem o mesmo delegar, após parecer da [comissão consultiva especial] prevista no artigo 7.° bis do presente regulamento e após parecer da Administração do Emprego. Os dois pareceres terão, designadamente, em consideração a situação, a evolução ou a organização do mercado de trabalho.» O artigo 9.°, n.° 1, do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 dispõe: «Em casos excepcionais, pode ser emitida uma autorização colectiva para os trabalhadores estrangeiros destacados temporariamente no Grão‑Ducado do Luxemburgo por conta de uma empresa estrangeira ou de uma empresa luxemburguesa, a pedido da empresa que exerce a autoridade sobre os trabalhadores. Apenas podem ser objecto de autorização colectiva de trabalho, na acepção do anterior parágrafo, os trabalhadores vinculados por contratos de trabalho por tempo indeterminado à sua empresa de origem que efectua o destacamento, desde que o início desse contrato seja anterior em pelo menos seis meses ao início da ocupação no território do Grão‑Ducado do Luxemburgo em relação à qual a autorização colectiva é pedida.» O artigo 9.° bis, primeiro e segundo parágrafos, do mesmo regulamento prevê: «As autorizações de trabalho individuais e as autorizações de trabalho colectivas apenas são concedidas quando o empregador tenha prestado uma garantia bancária num estabelecimento bancário devidamente autorizado, que cubra os custos de uma eventual repatriação dos trabalhadores para os quais foi pedida uma autorização de trabalho. O montante da garantia bancária é fixado pela comissão especial instituída pelo artigo 7.° bis do presente regulamento e não pode ser inferior a 60 000 francos por trabalhador.» Procedimento pré‑contencioso Considerando que as exigências decorrentes dos artigos 1.°, 4.°, 8.°, 9.° e 9.° bis do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 são contrárias ao artigo 49.° CE, a Comissão deu início ao procedimento por incumprimento. Depois de ter notificado o Grão‑Ducado do Luxemburgo para apresentar observações, a Comissão, em 21 de Março de 2002, emitiu um parecer fundamentado, convidando esse Estado‑Membro a tomar as medidas necessárias para lhe dar cumprimento no prazo de dois meses a contar da notificação. Não tendo o Grão‑Ducado do Luxemburgo respondido a esse parecer, a Comissão propôs a presente acção. Quanto à acção Argumentação das partes A Comissão sustenta em primeiro lugar que, ao sujeitar o destacamento temporário de trabalhadores no território luxemburguês às condições aplicáveis ao acesso de trabalhadores ao mercado local de trabalho, o Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 comporta uma discriminação contra as empresas prestadoras de serviços. Acrescenta que, em qualquer caso, o referido regulamento comporta restrições contrárias ao artigo 49.° CE. Em segundo lugar, comentando as diferentes condições previstas no Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972, alega que a exigência de autorização prévia de trabalho torna ilusória a livre prestação de serviços e que a obtenção dessa autorização depende do poder discricionário da Administração Local. Sustenta que é possível assegurar por medidas menos rigorosas o respeito das regras luxemburguesas de protecção social na hipótese de um destacamento de trabalhadores para efeitos de uma prestação de serviços. No que respeita à exigência de um contrato de trabalho por tempo indeterminado que vigore há pelo menos seis meses antes do destacamento, refere que esta é contrária ao princípio da proporcionalidade. Sustenta que, estando cumpridas as obrigações profissionais previstas na regulamentação do Estado‑Membro do estabelecimento do prestador de serviços para a contratação de um nacional de um Estado terceiro, há que admitir que este nacional exerce um emprego regular e habitual. Acrescenta que a exigência em causa não tem em conta as especificidades de determinados sectores de actividade que recorrem frequentemente a contratos de trabalho a termo certo, nem as hipóteses de prestações de serviços ocasionais e de muito curta duração. No que respeita à exigência de garantia bancária, sustenta que esta constitui um ónus económico suplementar para os empregadores estabelecidos no estrangeiro, já sujeitos a contribuições, ou mesmo a uma exigência de garantia bancária, no seu Estado‑Membro de origem para a obtenção de uma autorização de trabalho nesse Estado. Acrescenta que outras medidas menos restritivas permitiriam assegurar o regresso do trabalhador ao Estado‑Membro de estabelecimento do empregador finda a prestação de serviços. O Governo luxemburguês responde em primeiro lugar que Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 deve ser apreciado tendo em conta a regulamentação social nacional, que impõe normas rigorosas em matéria de mínimo salarial, de segurança no local de trabalho e de duração do contrato de trabalho. Sustenta que a única maneira eficaz de assegurar o cumprimento desta regulamentação, incluindo no âmbito de prestações efectuadas por empresas estrangeiras que recorram a nacionais de Estados terceiros, reside num controlo baseado em autorizações administrativas. Afirma que as exigências em causa, por um lado, prosseguem um objectivo de interesse geral, a protecção social dos trabalhadores, procurando afastar os riscos de exploração destes, designadamente dos provenientes de Estados terceiros, e, por outro, se aplicam indistintamente aos prestadores de serviços estrangeiros e às empresas estabelecidas no Luxemburgo a fim de evitar discriminações ao contrário em detrimento destas últimas. Em segundo lugar, contesta a procedência das acusações feitas pela Comissão a respeito das diferentes exigências impostas pelo Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972. Quanto à exigência de autorização prévia, sustenta que as referências à situação do mercado de trabalho e aos casos excepcionais, constantes respectivamente dos artigos 8.° e 9.° do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972, constituem unicamente a aplicação do princípio da prioridade no emprego dos nacionais comunitários, consagrada pelo Regulamento (CEE) n.° 1612/68 do Conselho, de 15 de Outubro de 1968, relativo à livre circulação dos trabalhadores na Comunidade (JO L 257, p. 2; EE 05 F1 p. 77). Acrescenta que o exercício da fiscalização jurisdicional relativa às decisões de recusa da autorização exclui qualquer poder discricionário das autoridades luxemburguesas. Por outro lado, contesta que a medida de autorização colectiva tenha por efeito tornar ilusória a prestação de serviços, sublinhando que o prestador pode apresentar o seu pedido antes da adjudicação definitiva do contrato e que o tratamento deste pedido é feito por procedimento simplificado. No que respeita à exigência de um contrato de trabalho por tempo indeterminado em vigor há pelo menos seis meses antes do destacamento, sustenta que tal exigência visa garantir que o trabalhador tenha um vínculo estável com o Estado‑Membro de origem, bem como um vínculo estreito e regular com a empresa que o destaca para prevenir os riscos de exploração abusiva da mão‑de‑obra proveniente de Estados terceiros e de alteração da concorrência por práticas de dumping social. Acrescenta que, não existindo perspectiva de trabalho a longo prazo na sua empresa de origem, o trabalhador destacado, uma vez implantado por determinada duração no mercado de trabalho luxemburguês, poderia ser tentado a permanecer aí. Além disso, contesta que a exigência controvertida seja desproporcional, sublinhando que, devido a fortes disparidades nacionais na matéria, a protecção dos trabalhadores por conta de outrem não está necessariamente garantida no Estado‑Membro de onde provém o trabalhador destacado. No que respeita à exigência de garantia bancária, alega que esta se resume à obtenção de uma carta de garantia num estabelecimento bancário e representa um custo semestral de apenas cerca de 25 euros. Apreciação do Tribunal de Justiça É jurisprudência constante que o artigo 49.° CE exige não só a eliminação de qualquer discriminação contra o prestador de serviços estabelecido noutro Estado‑Membro, em razão da sua nacionalidade, mas também a supressão de qualquer restrição, ainda que indistintamente aplicada aos prestadores nacionais e aos de outros Estados‑Membros, quando seja susceptível de impedir, entravar ou tornar menos atractivas as actividades do prestador estabelecido noutro Estado‑Membro, onde preste legalmente serviços análogos (v., nomeadamente, acórdão de 24 de Janeiro de 2002, Portugaia Construções, C‑164/99, Colect., p. I‑787, n.° 16, e jurisprudência aí referida). Contudo, uma regulamentação nacional abrangida por um domínio que não tenha sido objecto de harmonização a nível comunitário e que se aplique indistintamente a qualquer pessoa ou empresa que exerça uma actividade no território do Estado‑Membro em causa pode, apesar do seu efeito restritivo para a livre prestação de serviços, ser justificada quando corresponda a uma razão imperativa de interesse geral que não esteja já salvaguardada pelas regras a que o prestador está sujeito no Estado‑Membro em que está estabelecido, que seja adequada para garantir a realização do objectivo que prossegue e não ultrapasse o limite do necessário para o atingir (v., nomeadamente, acórdãos de 23 de Novembro de 1999, Arblade e o., C‑369/96 e C‑376/96, Colect., p. I‑8453, n. os 34 e 35, e Portugaia Construções, já referido, n.° 19). É à luz destes princípios que importa examinar a compatibilidade das exigências em causa com o artigo 49.° CE. Não é contestável que as condições a respeitar, nos termos do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972, por uma empresa prestadora de serviços que pretende destacar, para o território luxemburguês, trabalhadores nacionais de um Estado terceiro entravam, devido aos ónus administrativos e financeiros que representam, o destacamento previsto e, consequentemente, o exercício por essa empresa de actividades de prestação de serviços (v., neste sentido, acórdão de 25 de Outubro de 2001, Finalarte e o., C‑49/98, C‑50/98, C‑52/98 a C‑54/98 e C‑68/98 a C‑71/98, Colect., p. I‑7831, n.° 30). Quanto ao destacamento de trabalhadores de um Estado terceiro por uma empresa comunitária prestadora de serviços, já foi decidido que uma regulamentação nacional que sujeite a realização de prestações de serviços no território nacional, por uma empresa estabelecida noutro Estado‑Membro, à concessão de uma autorização administrativa constitui uma restrição desta liberdade, na acepção do artigo 49.° CE (v. acórdão de 9 de Agosto de 1994, Vander Elst, C‑43/93, Colect., p. I‑3803, n.° 15). A matéria relativa ao destacamento dos trabalhadores por conta de outrem nacionais de um Estado terceiro no âmbito de uma prestação de serviços transfronteiriça não está harmonizada ao nível comunitário, uma vez que a proposta de directiva do Parlamento Europeu e do Conselho relativa às condições de destacamento dos trabalhadores por conta de outrem nacionais de um país terceiro no âmbito de uma prestação transfronteiriça de serviços (JO 1999, C 67, p. 12), apresentada pela Comissão em 12 de Fevereiro de 1999, não foi, até ao momento, adoptada. Além disso, o Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 aplica‑se indistintamente às empresas estabelecidas fora ou no interior do território luxemburguês, como resulta, concretamente, do artigo 9.°, n.° 1, deste regulamento. Nestas condições, há que examinar se as restrições à livre prestação de serviços que decorrem do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 são justificadas por um objectivo de interesse geral e, eventualmente, se são necessárias para prosseguir efectivamente e pelos meios adequados este objectivo (v. acórdão Finalarte e o., já referido, n.° 37). No caso em apreço, são invocadas razões de protecção social e de estabilidade do mercado de trabalho para justificar as exigências constantes do Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972. Em primeiro lugar, o Governo luxemburguês invoca a necessidade de assegurar o respeito da regulamentação nacional em matéria, designadamente, de mínimo salarial, de segurança no local de trabalho e de duração do contrato de trabalho, para garantir a protecção social dos trabalhadores destacados no seu território, bem como a igualdade das condições de concorrência, no plano social, entre as empresas estabelecidas no Luxemburgo e as estabelecidas no estrangeiro. Em particular, a exigência, no caso de um pedido de autorização colectiva de trabalho, de contratos de trabalho por tempo indeterminado vinculando há pelo menos seis meses os trabalhadores em causa à sua empresa de origem visa, segundo este governo, afastar os riscos de exploração abusiva, através de contratos precários e mal remunerados, da mão‑de‑obra proveniente de Estados terceiros, bem como os perigos de alteração da concorrência através de práticas de dumping social. É certo que entre as razões imperiosas de interesse geral já reconhecidas pelo Tribunal de Justiça figura a protecção dos trabalhadores (v., designadamente, acórdãos, já referidos, Finalarte e o., n.° 33, e Portugaia Construções, n.° 20). É igualmente verdade que o direito comunitário não se opõe a que os Estados‑Membros alarguem o âmbito de aplicação da sua legislação, ou das convenções colectivas de trabalho celebradas pelos parceiros sociais, a qualquer pessoa que efectue um trabalho assalariado, ainda que de carácter temporário, no seu território, seja qual for o país de estabelecimento do empregador, e que também não proíbe aos Estados‑Membros que imponham o respeito destas regras através dos meios adequados (v. acórdão de 3 de Fevereiro de 1982, Seco e Desquenne & Giral, 62/81 e 63/81, Recueil, p. 223, n.° 14), quando se verifique que a protecção conferida por estas não é garantida por obrigações idênticas ou essencialmente comparáveis às que a empresa já está sujeita no Estado‑Membro do seu estabelecimento (v. acórdãos de 28 de Março de 1996, Guiot, C‑272/94, Colect., p. I‑1905, n. os 16 e 17, e Arblade e o., já referido, n.° 51). Uma medida de autorização de trabalho, como a prevista no Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972, não pode, contudo, ser qualificada de meio adequado. Com efeito, pressupõe formalidades e prazos susceptíveis de desencorajar a livre prestação de serviços através de trabalhadores nacionais de um Estado terceiro. Ora, a obrigação imposta a uma empresa prestadora de serviços de comunicar previamente às autoridades locais a presença de um ou mais trabalhadores por conta de outrem destacados, a duração prevista dessa presença e a prestação ou prestações de serviços que justificam o destacamento constituiria uma medida tão eficaz e menos restritiva do que a exigência em causa. Seria susceptível de permitir às autoridades fiscalizar o respeito da regulamentação social luxemburguesa durante o destacamento tendo em conta as obrigações a que a empresa já está sujeita nos termos das regras de direito social aplicáveis no Estado‑Membro de origem. Por outro lado, a sujeição da concessão de uma autorização colectiva de trabalho à existência de contratos de trabalho por tempo indeterminado vinculando desde há pelo menos seis meses antes do início do seu destacamento no território luxemburguês os trabalhadores em causa à sua empresa de origem excede o que pode ser exigido em nome do objectivo de protecção social como condição necessária para efectuar prestações de serviços através de um destacamento de trabalhadores nacionais de um Estado terceiro. Com efeito, esta exigência é, como refere correctamente a Comissão, susceptível de complicar consideravelmente o destacamento de trabalhadores de um Estado‑Membro no território luxemburguês para uma prestação de serviços nos sectores em que, tendo em conta as especificidades da actividade em causa, se recorre frequentemente a contratos de curta duração ou de prestação definida. A este respeito, há que observar que, segundo as indicações fornecidas pelo Governo luxemburguês, a regulamentação nacional sobre o contrato de trabalho autoriza o recurso, para determinados tipos de tarefas, a contratos desta natureza para a contratação de trabalhadores comunitários. Como sublinha o advogado‑geral no n.° 52 das conclusões, a exigência em causa prejudica, além disso, a situação das empresas recentemente criadas que pretendessem realizar uma prestação de serviços no Luxemburgo empregando trabalhadores de um Estado terceiro. Por outro lado, não tem em conta as medidas sociais a que a empresa que pretende proceder ao destacamento está sujeita no estado de origem, designadamente em matéria de condições de trabalho e de remuneração, por força da legislação do Estado‑Membro em questão ou de um eventual acordo de cooperação celebrado entre a Comissão Europeia e o Estado terceiro em causa, e cuja aplicação é susceptível de excluir riscos apreciáveis de exploração dos trabalhadores e de alteração da concorrência entre as empresas (v. acórdão Vander Elst, já referido, n.° 25). Há, portanto, que considerar que as exigências previstas no Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 não constituem meios adequados para prosseguir o objectivo de protecção dos trabalhadores. Em segundo lugar, como o Governo luxemburguês expressamente indica a propósito da exigência constante dos n. os 32 a 35 do presente acórdão, o Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 pretende evitar que o mercado de trabalho nacional seja perturbado por um afluxo de trabalhadores nacionais de Estados terceiros. A este respeito, há que recordar que, sendo certo que a preocupação de evitar perturbações no mercado de trabalho constitui uma razão imperiosa de interesse geral (v., neste sentido, acórdão de 27 de Março de 1990, Rush Portuguesa, C‑113/89, Colect., p. I‑1417, n.° 13), os trabalhadores empregados por uma empresa estabelecida num Estado‑Membro e que são destacados para outro Estado‑Membro para aí prestarem um serviço não pretendem, contudo, aceder ao mercado do trabalho desse segundo Estado, uma vez que regressam ao seu país de origem ou de residência após o cumprimento da sua missão (v. acórdãos, já referidos, Rush Portuguesa, n.° 15; Vander Elst, n.° 21, e Finalarte e o., n.° 22). Contudo, já foi decidido que um Estado‑Membro pode verificar que a empresa estabelecida noutro Estado‑Membro, que destaca no seu território trabalhadores de um Estado terceiro, não se serve da liberdade de prestação de serviços com outro objectivo que não seja a realização da prestação em causa, por exemplo, o de deslocar o seu pessoal para efeitos de colocação ou de fornecimento de trabalhadores (v. acórdão Rush Portuguesa, já referido, n.° 17). Tais controlos devem, no entanto, respeitar os limites impostos pelo direito comunitário e especialmente os decorrentes da liberdade de prestação de serviços, que não pode ser tornada ilusória e cujo exercício não pode estar sujeito à discricionariedade da Administração (acórdão Rush Portuguesa, já referido, n.° 17). Ora, no caso em apreço, como se observa no n.° 30 do presente acórdão, a necessidade de obter uma autorização de trabalho é, devido às formalidades e aos prazos processuais que implica, susceptível de retirar interesse à livre prestação de serviços no território luxemburguês através de trabalhadores destacados nacionais de um Estado terceiro. Além do mais, como refere a Comissão, ao dispor que a análise dos pedidos de autorizações individuais de trabalho se deve fazer à luz da situação do mercado de trabalho e que uma autorização colectiva de trabalho apenas pode ser concedida em casos excepcionais, o Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 tem por efeito sujeitar à discricionariedade da Administração Local a possibilidade de destacar no território luxemburguês trabalhadores nacionais de um Estado terceiro para a prestação de serviços. Contrariamente ao alegado pelo Governo luxemburguês, considerações ligadas à prioridade de emprego dos nacionais comunitários não são pertinentes no que respeita a trabalhadores que se pretende destacar no âmbito de uma prestação de serviços que, portanto, não têm o propósito de aceder ao mercado de trabalho do Estado‑Membro de acolhimento. Quanto ao facto, alegado pelo mesmo governo, de as decisões da Administração poderem ser objecto de fiscalização jurisdicional, confirma a análise segundo a qual a obtenção da autorização de trabalho exigida pode ser fonte de atrasos prejudiciais para o prestador de serviços. Quanto à exigência, no caso de um pedido de autorização colectiva de trabalho, de contratos de trabalho por tempo indeterminado vinculando os trabalhadores em causa à sua empresa de origem há pelo menos seis meses, já foi afirmado, nos n. os 33 e 34 do presente acórdão, que é susceptível de complicar consideravelmente a realização, por empresas pertencentes a um sector caracterizado pelo recurso frequente a contratos de curta duração ou de prestação definida, ou por empresas recentemente criadas, de prestações de serviços no território luxemburguês através de trabalhadores destacados nacionais de um Estado terceiro. Além disso, esta exigência é desproporcionada à luz do objectivo que consiste em assegurar o regresso dos trabalhadores ao Estado‑Membro de origem no termo do destacamento. Com efeito, a obrigação imposta a uma empresa prestadora de serviços de comunicar às autoridades locais as indicações que atestem que os trabalhadores em causa estão em situação regular, designadamente em termos de residência, de autorização de trabalho e de cobertura social, no Estado‑Membro onde esta empresa os emprega, daria às referidas autoridades, de forma menos restritiva e tão eficaz como as exigências em causa, garantias quanto à regularidade da situação desses trabalhadores e ao facto de eles exercerem a sua actividade principal no Estado‑Membro onde está estabelecida a empresa prestadora de serviços. Cruzadas com as informações fornecidas pela empresa a respeito do período de destacamento previsto (v. n.° 31 do presente acórdão), as referidas indicações permitiriam às autoridades luxemburguesas tomar, eventualmente, as medidas necessárias no termo desse período. A este respeito, a obrigação de prestar, para a obtenção de uma autorização de trabalho, uma garantia bancária destinada a cobrir os eventuais custos de repatriação de um trabalhador no termo do seu destacamento constitui para as empresas prestadoras de serviços um ónus excessivo à luz do objectivo visado. Como o advogado‑geral refere no n.° 56 das conclusões, são perfeitamente concebíveis medidas que melhor respeitem a livre prestação de serviços do que esta obrigação geral de garantia prévia, como a adopção de injunções para pagamento das despesas efectivamente ocasionadas por uma eventual medida de repatriação. Há, portanto, que considerar que as exigências previstas no Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 são inadequadas para prosseguir o objectivo de prevenir uma desestabilização do mercado local de trabalho. Face ao que precede, as acusações da Comissão em relação ao Regulamento grão‑ducal de 12 de Maio de 1972 são procedentes. Assim, há que concluir que, ao impor aos prestadores de serviços estabelecidos noutro Estado‑Membro, que pretendam destacar para o seu território trabalhadores nacionais de um Estado terceiro, uma exigência de autorizações individuais de trabalho cuja emissão está sujeita a considerações relacionadas com o mercado de trabalho ou uma exigência de autorização colectiva de trabalho que apenas é concedida em casos excepcionais e desde que os trabalhadores em causa estejam vinculados, desde há pelo menos seis meses antes do início do destacamento, à sua empresa de origem por contratos de trabalho por tempo indeterminado, e ao impor a estes prestadores de serviços a obrigação de prestarem uma garantia bancária, o Grão‑Ducado do Luxemburgo não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do artigo 49.° CE. Quanto às despesas Por força do disposto no artigo 69.°, n.° 2, do Regulamento de Processo, a parte vencida é condenada nas despesas se a parte vencedora o tiver requerido. Tendo a Comissão pedido a condenação do Grão‑Ducado do Luxemburgo e tendo este sido vencido, há que condená‑lo nas despesas. Pelos fundamentos expostos, o Tribunal de Justiça (Primeira Secção) decide: 1) Ao impor aos prestadores de serviços estabelecidos noutro Estado‑Membro, que pretendam destacar para o seu território trabalhadores nacionais de um Estado terceiro, uma exigência de autorizações individuais de trabalho cuja emissão está sujeita a considerações relacionadas com o mercado de trabalho ou uma exigência de autorização colectiva de trabalho que apenas é concedida em casos excepcionais e desde que os trabalhadores em causa estejam vinculados, desde há pelo menos seis meses antes do início do destacamento, à sua empresa de origem por contratos de trabalho por tempo indeterminado, e ao impor a estes prestadores de serviços a obrigação de prestarem uma garantia bancária, o Grão‑Ducado do Luxemburgo não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do artigo 49.° CE. 2) O Grão‑Ducado do Luxemburgo é condenado nas despesas. Assinaturas. – Língua do processo: francês.