text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Loen sellest, kuidas paljud pered end kuurikastidesse kaevanud on, et jõulutuled üles otsida ja kindla meelega pimedat peletama hakata. Nii kinnitatakse tulukesed tubades seintele, kardinapuudele, õue räästa alla ja aeda kõikvõimalike puude ja põõsaste külge. Ja siis ma mõtlen, et mina seda tegema ei peagi, sest kui nii võtta, on meil alati jõulud. Elutoas on kaks lambririda (okei, mitte küll klassikalised jõulutuled, kuid treenimata silm võib siiski teisiti arvata) alati põlemas ja käsipuu ümber on seotud ka need päris klassikalised, teie keeli, jõulutuled. Need on juba kaks aastat vankumatult põlenud. Ja nii ei ole ka I. tuba oma ema lambikeste vaimustusest puutumata jäänud..
Ja ma ei saa sinna midagi parata. Kõiksugused lambid on mu nõrkus. Lihtsalt on. Olin päris väike tüdruk, kui mu unistus oli saada endale taskulamp, mille isa siis kuskilt bensiinijaamast ostiski. See oli punane ja metallist, ühe suure tulega Varta taskulamp, mille sai näiteks telgilakke kinnitada. See oli minuga aastaid koos kuni ühel hetkel lakkas töötamast ja siiani pole ükski teine seda mulle asendada suutnud. Okei, ma pole väga üritanud ka, sest nüüd on mul oma kodu, mis on maast laeni kõiksuguseid teisi tulesid täis ja taskulambiarmastus on vajunud kuskile kaugemale.
Nii võibki ekslikult mõni mööda jalutaja arvata, et selles peres on alati jõulud. Ja mis seal salata, varsti need juba on ka. Eelmisel jõulud läksid minust natukene mööda- need nagu olid ja ei olnud ka.. Mul oli hoopis suurem jõulutunne siis, kui pühad juba mitu nädalat oma teed läinud olid- siis sadas maha paks valge lumevaip ja sellega koos kattis tervet maad mõnus õndsuse tunne, mis detsembrikuus olemata jäi. Loodan väga, et sellel aastal taipavad need kaks ikkagi käsikäes meid külastada. Kuid ega jõululumi beebil ikka nägemata ei jää, selle joonistasin ma talle juba aknale- nii igaksjuhuks.
Ja kui ma juba ta toas olin, siis kogemata sattusid mu käed sinna kuhu nad veel 3 kuud sattuda ei tohiks- tema sünnipäevadekoratsioonide kasti kuhu ma juba entusiastliku emana asju kogunud olen. Ja KUI ma juba kätega seal sees olin ja beebi ise lõunaund magas, pidin ma neid proovima.. et kas äkki, noh, sobivad tema tuppa ka.
Kui mitte koike sinu peas olevaid sõnu uhte lõiku panna, siis mõjuks see stiilselt. Praegu on su ohtraid ringlauseid lugedes liiga try hard tunne.
Olen Rootsis elanud 10 aastat, see, mida sa viljeled, on vaid kohustuslike pildil olevate asjade ostmine, see sõnuseletamati scandi vibe on puudu. Âra stressa üle:)
5 aasta jooksul, mil olen bloginud, on vaid 2-3 kommentaari mis minu meelest ebaõiglased, läbimõtlemata ja pealiskaudsed on. Palju õnne, sinu oma on üks nendest.
Reaalselt, mis põhjamaine uss sind hammustas. Kus ma niiviisi öelnud olen? Pigem igas intervjuus, artiklis väidan vastupidist ja võitlen sõna “skandinaavia stiil” liigselt lihtsa kasutamise vastu. Preili Sc, tundub, et sul seal Põhjamaisel maal on hästi igav, aga..”get your facts straight”.
🙂 mina arvan samuti, et eelnev kommenteerija oli ikka väqa ülekohtune. Aqa noh mis teha, kõiqile ei saaqi meeldida. See milline on Miramii kodu see ei puutu ju teistesse. Mulle väqa meeldib:) ja mis sõnakasutustesse puutub siis ma olen alati arvanud, et lisaks sisekujunduslikule andele on Sinus peidus ka kirjaneitsi, kuidaqi nii ilmekad ja vahvad jutud alati 🙂 kõike head teie perele 🙂
Nõustun, et ei saagi kõigile meeldida ja asjaliku kriitika võtan alati vaidlemata vastu. Suvaliselt loobitud laused aga pole minu meelest edasi viiv jõud ja need võiks olemata olla. Aitäh sulle! Kõike head sinu perele ka!
To Sc: “Nagu ka sinu see kodu” – veel üleolevamalt ei taha end väljendada, kindlasti ju saaks, kui väga püüaks??? :/
Nii kohutav sellist kommentaari lugeda. Inimese Kodu on püha (ja kindlus), vähemalt minu jaoks. Blogi on ju ka inimese mõtete-kodu. Kui külastad teise inimese kindlust või blogi, mis õigusega sa seda nii vastikult kommenteerid?
Miramii kodu ja blogi on kõige ilusam, mida olen näinud (läbi netivahenduse muidugi). Kuigi ta pole beebiblogija, siis armastan veel kõige rohkem postitusi, kus beebi ka sees 🙂 Sest vastupidiselt sinule, leian ma, et ta sõnakasutus on lummav! Täis armastust ja kirge oma pere, kodu ja elu vastu. Maitsemeel samuti laitmatu. Hubane ja professionaalne samaaegselt. Silm ja hing puhkab alati pärast siinset külastust 🙂
Ingver, sa ütlesid praegu nii palju häid sõnu, et mul vist aastane kiidulimiit on nüüd täiesti täis. Ja mulle meeldib, et sulle beebiga seotud postitused meeldivad. Ma ei ole jah beebiblogija ja proovin igati oma joont jätkata, aga tead kui raske see on, kui su elu on- beebi 😀 KÕIK mis ma teen on ju temaga seotud. Eks seetõttu tema tubagi siin rohkem kui nii mõndagi teist- veedan seal ju nii palju aega. Hullult tahaksin ta riietest ka natukene rääkida, aga kardan oma piire ületada. Kuid äkki kuidagi suudan koduga siduda. Äkki 😉
Ja mul tekkis kohe huvi, millega sa aknale joonistasid? Ning kust on pärit need vahvad mänguloomad? 🙂
Aitäh! Klaasile joonistasin sellise asjaga nagu kriidimarker. Ostsin selle Charloti kontoritarvete poest, aga kuna teenindajad ei tea tihti kust seda leida, siis tea, et see näeb välja umbes selline:
Kui sa mõtled neid väikeseid loomi, siis neid olen ostnud XS mänguasjade poest. Need on firmalt Schleich ja olen proovinud osta ühe looma ühes kuus alates I. sünnist. Aga mul on kaks ikka puudu 😀 Neid korraga osta on päris kallis, sest hind on umbes 7-9 eurot ühe loomakese kohta. Aga see-eest on nende mänguaeg vist igavene 🙂
Aitäh, viidete eest 🙂 Lähen soetan ka kindlasti endale selle markeri, kui muidu lund ei saa välja meelitada, siis nendega saab vähemalt veidigi talvist meeleolu luua. Ja ma ei osanud neid XS Mänguasjapoes müügil olevate loomadega kokku viiagi, kuigi olen ise ka neid seal vaadanud.
Sinu kodus on alati killuke stiili, soojust, veidi segadust, värve ja samas ühte joont. Minu arvates ideaalne stiil, mida meeldiks ka enda kodus kangesti hoida! 🙂
Aitäh Kristhel. Minu meelest on ka oluline, et kõik oleks iseenda moodi ja see “veidike segadust” käib selle juurde vist 😀 Kuigi vahel mõtlen, et küll oleks vahva, kui kodu oleks puhas ja lage oma kümne asjaga. Kuid sellises vist elada ei saaks..eriti lapsega 😀
Tänud kriidimarkeri kasutusidee eest! Mulle näidati seda viimane kord börootarvete poes kui üht teist asja otsisin ja siis ei tekkinud ühtegi ideed, miks mul seda vaja võiks olla. Nüüd ilmselgelt on vaja 🙂 | OSCAR-2019 |
||
Õppekorralduseeskirja kohaselt võib eksterniks tulla iga soovija. Taotlejal peab olema vastavale õppekavale õppima asumiseks eelnev haridustase ja täidetud vastuvõtueeskirjas õppekavale sisseastumiseks määratud eeltingimused (nt vastava sisseastumisaasta eeldusainete nõue magistriõppes). Eksterni staatuse saamiseks tuleb instituuti esitada avaldus, milles on toodud läbitavate õppeainete loetelu. Kui eelneva õppeastme õpingud ei ole olnud Tartu Ülikoolis, tuleb esitada ka eelnevat haridustaset tõendav dokument, mille saab riigiportaalist www.eesti.ee. Kui hariduse andmed seal puuduvad, esitada originaadokumendi koopia.
Eksterniga sõlmitakse leping ning ekstern maksab õppetasu vastavalt lepingus märgitud õppeainete mahule ainepunkti hinna alusel (va doktoriõppes, kus tasutakse semestritasu). Õppeprodekaan võib eksterni vabastada osaliselt või täielikult õppetasu maksmisest juhul, kui ekstern kaitseb lõputööd või sooritab lõpueksamit. Sel juhul tuleb õppetasust vabastamise taotlus esitada koos eksterniks arvamise avaldusega. Õppetasust vabastuse taotlusele võib õppeprodekaan nõuda ka põhjendust.
Õppeinfosüsteemi (ÕISi) kasutamiseks saadetakse eksterni õppimatuleku avaldusel märgitud e-posti aadressile TÜ arvutivõrgu kasutajatunnus ja parool. Need saadetakse arvutiabi poolt eksterni e-posti aadressile vaid esmakordsel eksterniks vormistamisel ja neid saab kasutada ka järgnevatel õppimatuleku kordadel. Kui avaldusel e-posti aadress puudub, ei ole kasutajatunnuse ja parooli edastamine võimalik. Nende saamiseks tuleb siis eksternil pöörduda kas arvutiabisse (arvutiabi [ät] ut.ee) või selle valdkonna dekanaadi poole, kuhu eksterniks vormistati.
Õppekorralduslikes küsimustes laienevad eksternile üliõpilase õigused ja kohustused. Ülikoolil on õigus katkestada eksterni õpe õppeprodekaani korraldusega, kui ekstern ei ole täitnud ülikooli õppekorralduse ja sisekorra nõudeid.
Eksterniks arvamisest võib ülikool keelduda, kui isikul on ülikooli ees õppetasu võlgnevusi, avalduse esitaja ei vasta õppeaines või õppekavas kehtestatud tingimustele, õppetöös osalejate piirarv täis, õppetöö on alanud või avalduse esitajal on kehtiv karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Akadeemilise petturluse või muu vääritu käitumise tõttu eksmatrikuleeritud üliõpilane ei saa eksterni staatust taotleda enne, kui eksmatrikuleerimisest on möödunud üks aasta. Kui eksterniks soovija on õppeaines eksternina neli korda (kursusesüsteemis kolm korda) saanud negatiivse tulemuse, siis ei ole tal õigust kahe aasta jooksul viimase negatiivse tulemuse saamisest selle õppeaine eksternina läbimist taotleda. Doktoriõppes on eksterni avalduse rahuldamata jätmise põhjuseks ka eelnev individuaalplaani mittetäitmine.
Ekstern saab vabade õppekohtade olemasolul taotleda immatrikuleerimist osakoormusega õppesse, kui õppekava arvestuslikust mahust on täidetud vähemalt 50% või täiskoormusega õppesse, kui õppekava arvestuslikust mahust on täidetud vähemalt 75%. Esimese aasta kevadsemestri alguseks peab immatrikuleerimiseks täis- või osakoormusega õppesse koos olema vähemalt 15 EAPd. Vaba õppekoha täitmist ei saa taotleda juhul, kui ekstern on samalt õppekavalt eksmatrikuleeritud õppe lõpukuupäeva (nominaalaja) möödumise tõttu. Sel juhul saab õpingud lõpetada eksternina.
Iga kõrgkool peab välishindamise läbima korra seitsme aasta jooksul. Tartu ülikool läbis hindamise esmakordselt.
Eesti kõrg- ja kutsehariduse kvaliteediagentuur (EKKA) akrediteeris Tartu ülikooli seitsmeks aastaks ja omistas ülikoolile EKKA kvaliteedimärgi.
Akrediteerimise käigus antakse hinnang ülikooli tegevuse ning õppe- ja uurimiskeskkonna vastavusele õigusaktidele, kõrgkooli eesmärkidele ja arengukavale.
20.-24. aprillini 2015 võttis TÜ vastu hindamiskomisjoni liikmed, kes tutvusid külastuse ajal ülikooli normdokumentide, andmestike, infosüsteemide ja infrastruktuuriga ning intervjueerisid kõrgkooli töötajaid, üliõpilasi, vilistlasi ja tööandjaid. Vaata komisjoni esmast kokkuvõtet visiidist UTTV salvestusena senati istungilt 24. aprillil.
Hindamiskomisjon otsustab nii ülikooli poolt koostatud analüüsi kui ka oma külastuse põhjal kõrghariduse kvaliteedimärgi andmise TÜ-le. Lisaks võib kõrgkool pälvida ka tunnustust vääriva lisamärke mõnes hindamiskategoorias.
Komisjon esitab ülikooli hindamisaruande Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuurile (EKKA) hiljemalt 2015. juunis. Lõppotsuse Tartu ülikooli institutsionaalse akrediteerimise kohta teeb EKKA hindamisnõukogu hiljemalt septembris.
Välishindamise ühe osana valmis 2015. aasta alguses eneseanalüüsi aruanne, mis käsitleb ülikooli neljast aspektist: organisatsiooni juhtimine ja toimimine, õppetegevus, teadus-, arendus- või muu loometegevus ning ühiskonna teenimine. Enesehindamise tulemused saab aluseks võtta ülikooli arengukava rakenduskava ning tulemusnäitajate väljatöötamisel. Et seostada eneseanalüüsi aruande kirjutamine uue arengukava koostamisega, ajastati välishindamine koostöös Eesti kõrghariduse akrediteerimiskeskusega 2015. aasta algusesse.
Institutsionaalset akrediteerimist viib Eestis läbi Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuur (EKKA), mis on sihtasutuse Archimedes struktuuriüksus. EKKA on kantud Euroopa kvaliteediagentuuride registrisse (EQAR). Tutvu IA tingimuste ja korraga EKKA kodulehel.
Miks on institutsionaalne akrediteerimine (IA) vajalik kui kõrgkooli õppekavagrupid on üleminekuhindamisel saanud tähtajatu õppe läbiviimise õiguse?
Üleminekuhindamise raames hinnati õppe kvaliteeti, ressursse ja jätkusuutlikkust õppekavagrupiti. Institutsionaalne akrediteerimine annab tagasisidet kõrgkooli toimimise kohta tervikuna.
Eksperdid võtavad hindamisel aluseks kõrgkooli eneseanalüüsi aruande ja hindamiskülastusel saadud info. Hinnatakse kõrgkooli juhtimist ja toimimist tervikuna, sh personali, rahaliste vahendite ja taristu juhtimist, õppetegevust (õppetegevuse tulemuslikkust ja üliõpilaskonna kujunemist, õppekavaarendust, üliõpilaste akadeemilist edasijõudmist ja hindamist, õppimise toetamist), teadus- , arendus- ja muu loometegevuse tulemuslikkust ja ressursse, üliõpilastööde juhendamist ja doktoriõpet. Lisaks analüüsitakse kõrgkooli seoseid laiemalt ühiskonnaga täiendkoolituse, oma tegevuse populariseerimise, kutse- ja erialaliitudes osalemise jm avalikkusele suunatud tegevuste kaudu.
Hindamiskomisjonis on neli kuni kuus liiget, sh vähemalt üks komisjoni liige väljastpoolt kõrgkoole, üks liige väljastpoolt Eestit, üks üliõpilane. Hindamisekspertidel on varasem kõrgkooli hindamise kogemus ning vähemalt ühel liikmel ka kõrgkooli juhtimise kogemus. Kõik komisjoni liikmed läbivad enne kõrgkooli hindamiskülastust Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuri (EKKA) koolituse.
Institutsionaalse akrediteerimise aruanded ja otsused on avalikud ning leitavad EKKA kodulehelt ekka.archimedes.ee ja EKKA andmebaasist. Esimesed hindamisotsused tehti EKKA hindamisnõukogu poolt 2012. aastal. | OSCAR-2019 |
||
Vikerkaare 9. numbris ilmus minu tsükli "Abstinents" light-versioon. Siin on selle pikem, n-ö punane versioon. Kuigi siin on juttu haikudest, on tegu pigem senryū'dega, mis järgivad vaid haiku silbi- (ehk moora-)struktuuri, kuid mitte muid haiku nõudeid (loodusteema, aastaaja marker, kigo; vt lähemalt https://en.wikipedia.org/wiki/Senry%C5%AB)
otsustamine, et prügikast on ikkagi täis, ja kilekoti prügikastist välja tõstmine ja maha kukkunud prahi kotti tagasi surumine;
teisest toast kohvitassi otsimine, selle loputamine kuivanud kohvipaksust, lihtsast loputusest ei piisa, tuleb käega ka külma kohvirasva ära hõõruda, see tingib käte pesemise vajaduse, no ja märgi käsi on vaja kuivatada ka;
jalus tilbendavale kassile järele andmine ja külmkapist talle konservi välja otsimine, selle pakendi lahtirebimine ja halvasti välja tuleva sisu välja pigistamine kassi taldrikusse, samal ajal kui kass pidevalt nügib su käsi taldrikust eemale;
arvutile juhtme järele panemine, tooli taha kontaktini upitamine ja stepsli jõuga sissesurumine, juhtme sättimine nii, et ta ette ei jääks;
kotis lootusetult puntrasse läinud kõrvaklapijuhtmete lahtiharutamine - terve pagana minut! - alati meenuvad sellisel puhul jutud rottidest, kes ei saa enam pesast välja, sest nende sabad on sõlme läinud;
* Alternatiiv: kohvipaki kile lahti kangutamine, alguses ei tule, siis tuleb sellise hooga, et kolmandik pakki on laual ja põrandal maas; laua pealt kohvi ära pühkimine ja purki pudistamine; kühvli ja harja võtmine kraanikausi alt kapist, kohvipuru maast pühkimine ja prügikasti viskamine, endal südametunnistus must, sest see pole isegi fair-trade kohv
Oled kirjutanud iga kord, kui suitsu tahad teha, haiku või tanka – noh, mitte iga kord, ja üha enam kirjutad lihtsalt et asja käigus hoida, ilma suitsuisuta; waka-luuletuse väljamõtlemine võtab vähemalt sama kaua kui üks suits, sageli kauemgi, ja tal on kindel lühike kuju, väga distsiplineeritud vorm – just nagu sigaretil, mis on nimetu ja vormitu puuduoleku ja iha aineline ja aistiline väljendus. Sa saad sellest viimasest aru ühel hommikul, kui sa ärkad ängiga, mille sisuks on, et midagi on puudu, sinuga pole ehk oldud piisavalt osavõtlik, aga samas – sa tead, et selle puuduoleku tunde ajaks ära ka üks sigaret – kuigi see on ju absurdne, kuidas saab sigaret maandada sedasama puuduolekut, mille täitmine on teise inimese käes? Ja sa teed selle sigareti, ta on täiesti tühi ses mõttes, et su keha ei tunne vastikust ega mõnu – aga su äng lahtub ja sa tunned, et su puuduolek on täidetud, iha vastatud. Ja ühtlasi saad sa aru, et sul pole vaja enam suitsetada, sest:
kas pole nii, et kui suitsetamise „filosoofiline žest” seisneb selles, et sa oled pidevalt oma vananemise ja surmaga sõna otseses mõttes käsikäes, põletad oma elu lühemaks ükskõikse elegantse rituaalikesega (üks Soome või Rootsi filosoof on sellest kirjutanud, ei mäleta, kes – Engdahl? Blomstedt?) – et siis suitsetamisest loobumise „filosoofiline žest” on selles, et sa saad teadlikuks – otsese ihulise ohutu kogemuse kaudu – puuduoleku ja iha tegelikust loomusest: et puuduolek ei nõua tegelikult midagi konkreetset enda täiteks, vaid on midagi tühja, mis nõuab enda täiteks üht teist tühjust, endakujulist vastastiktühjust (mis kuju on tühjusel? tühi kuju). Sama hästi võiksid lugeda lehekülje hiina vanu mõtlejaid ning tunda arusaamise surinat meelekohtades või tõsta kummagi käega kümme korda hantlit ning tunda vere valgumist käsivartesse – ja sätestada oma ihamajanduses, et nende tegevuste tulemusel loed sa ühe kripelduse oma südames lahendatuks. See arusaam on ühtaegu vabastav ja samas kuidagi alandlikuks tegev – ära ole uhke oma ihade üle, nende kuju on juhuslik, nagu puude võra kujuneb juhuslikult. Ja ühtlasi on selles midagi varjatult solvavat inimväärikuse suhtes. Äkki see ongi üks asi, mida suitsust võõrutamine õpetab – kuidas lubada end tõel solvata, võtta solvang vabalt vastu ja lasta tal seejärel mööduda nagu suitsunäljal?
Kui jõuad lugemisega nii kaugele, et ilmub Viljandi-nimeline tegelane, paned pea raamatusse, toetad näo tekstile, paned parema põse leheküljele ja suled silmad. Su keha all on liiv, lähikonnas kõlab suplemiskilkeid, üks laps hüüab pidevalt „Läksime! Läksime! Läksime!” - kuhu küll ta niimoodi teisi kehutab, või mängivad nad vees mingit mängu? Teed korraks silmad lahti, aga su pilgu ette jääb paljas tüdruk, kes on alasti rannas hilpamise east napilt väljumas, sa paned silmad jälle kinni. Su selja taga kostab ungarikeelset juttu, naine ja mees, ja seesama naine natukese aja pärast kordamas kannatliku metoodilisusega eesti keeles „Ei tohi! Ei tohi!” Pöörad pead, nüüd toetub romaanile su vasak põsk, ja vaatad – ta takistab oma äsja kõndima hakanud tütart liivalosse lõhkumast. Kaugemal seisab üks paar, kellel ilmselgelt on käimas mesinädalad – tõmmu lühike habemik, tõenäoliselt itaallane, ja kahvatunahaline punapäine tüdruk, embavad teineteise eksootikat. Hakkad sõrmedega vastu liiva trummi lööma ja imestad kõla üle, see polegi tume müdin, nagu arvasid, vaid pisut õõnsad kolksatused, otsekui metallvanni vastu lüües, ainult peaaegu ilma kajata – aga see kaja on siiski aimatavalt olemas. Kas liiv kajab? Sa kuulad seda küll läbi raamatumembraani, mis on liiva ja su kõrva vahel, ja liiva all on tegelikult punakas savikiht, seda sa nägid enne, kui lugemise ajal kannaga liivasse kündsid. Koputad maha. Aga maa polegi siin õieti maa, see on rand, mille peal longitakse ja joostakse lõõgastunult, või siis jalutatakse sügisel, sest siis on siin hea inimtühi. See õieti polegi nagu selline maa, mis võiks koputusele vastata, selline „põu”, kus tuksuks süda.
Mõnda aega hiljem, toetad kukla ta puusanukile ja loed taas, taas ilmub Viljandi-nimeline tegelane su ette, ta on romaani kirjutanud, nagu selgub. Ülalt mäe pealt kostab kohati kontserdihääli, aga see ei morjenda teid kuigivõrd, ei kutsu. Teil on aega, te olete lihtsalt pikali. Te ei räägi, sest pole vaja; siis loed talle ette ühe lause, milles tegelase erootiline mälestus paneb tal hambad plagisema, naerate põgusalt, siis vaikelu jätkub. Kuskilt tuleb suitsetamise lõhna, sa tõstad pea – mitte häiritult, vaid lihtsalt refleksist – suitsetaja asub kümne meetri kaugusel; ah nii kaugele on siis lõhnad tunda, imestad endamisi. Loed edasi, raamatus on sõda alanud. Tegelikkuses käib see juba ammu:
50 lehekülge hiljem lesid sa samal kohal – kas ikka veel või jälle kord, jääb esialgu lahtiseks, sest vahepealsed lehed on näpu vahel sirrdi edasi sirvitud. Kuid nüüd on su küünarnukkides juba liiva sõmerjas teravus, käevarte lihastes on teraliselt torkiv aisting, sul on tunne, et käsivarred on liivduma hakanud ja end kergitades osutud sa kujuks, mis mureneb koost ebamääraseks hunnikuks, enne kui sa püsti jõuad. Tuleb keskenduda aste madalamale, kus liiv pole mingi peenike pulber, vaid koosneb erikujulistest teradest – imetillukesed teokarbid, haralised kristallid, kärgja struktuuriga kivikesed, klaasjad spiraalid, kvarts, vilgukivi, tetraeedrilised või rombilised räniühendid, küünekivi, koraljad tähekesed ja käsnakesed, läbipaistvad kõvad liblikatiivakesed. Mineraalne mikrokosmos, liikuv, pudenev, koonduv kivila. Mida sa endaga sellisena peale hakkad? Tuul võib sind puhuda, jalapäkk muljuda, vesi siluda ja üles kohrutada, sa võid voolata, kuigi sa pole vedel, siis mõõdad sa aega, aga sa võid vedeleda ilma voolamata ja siis settid sa linnuteede lahtihargnemise aeglusega. | OSCAR-2019 |
||
Nagu ikka, siis ka sellel aastal, tegime lastega ühe väikese suvise lõbustuspargi reisi. Eelmisel aastal käisime Copenhagenis (see jäi vist blogimata, aga siis tegid lapsed oma esimese lennureisi) ja sellel aastal otsustasime siis jälle Helsingisse minna. Väga sarnase reisi tegime me ka viis aastat tagasi, aga kuna lapsed kasvavad ja kõike ei mäleta, siis võib vanasse kohta jälle tagasi minna. Seda enam, et mina ei tüdine Helsingist vist kunagi, ma tahan sinna alati tagasi minna. Kesklinn on juba kenasti selge ka ja juhatasin isegi ühtedele turistidele teed :)
Majutuse võtsin seekord Scandic Marski hotelli, siis kui nad pakkusid kolme ööd kahe hinnaga. See hotell on super asukohaga, Mannerheimi teel, otse Stockmanni vastas, aga muidu üsna kulunud olemisega. Samas oli kõik olemas, mis vaja, nii et otsustasin sellest kaheksakümnendate (vist) sisekujundusest lihtsalt mööda vaadata. Muu oli nagu selle keti hotellides ikka, hästi.
Alustasime siis lõbustuspargiga ja sellel aastal oli tore see, et mõlemad lapsed on üle 140 cm, mis tähendab, et nad said kõikidele atraktsioonidele. Nii ei jäänud neil mitte kuskil käimata ja peale väikest julgusekogumist läks Sander ka kõige hirmutavamana tundunud Ukko kollasele rajale.
Mina aga sellel aastal lõbustusparki väga ei nautinud... Võibolla sellepärast, et minu sees juba marineeris üks toidumürgitus, mis öösel end täiel rinnal avaldas, võibolla aga hoopis lühikese ööune tõttu. Või on lihtsalt vanus juba selline :) Ühesõnaga läks süda kiirelt pahaks.
See on üks hull tuba. Kes on käinud, see teab, et seal on võimatu püsti olla, sestap ka need käsipuud seal.
Kui Andres seda pilti tegi, siis ta nentis, et neid pilte kus mina olen koos suhkruvatiga, on meil juba arvestatav kollekstioon kogunenud :)
Aga suhkruvatt mulle üks kord aastas maitseb ja sellega seonduvad ka lapsepõlvemälestused, kui ma seda Vene tänavalt ostsin. Siis oli ta ilma pulgata ja maksis tervelt 30 kopikat (kui Moskva saia sai 10 ja plombiiri 20 kopikaga!).
Meie tervisehädad algasid tegelikult juba kodust, kui Maibriti sai vahetult enne reisi nohuviiruse, mis Andresel ja Sandril juba läbi põetud oli. Pildilt on see näha kah, et ega tal hea olla ei olnud, aga lõbustuspargihunt temas ei lubanud alla anda. Mina sain siis toidumürgituse, nagu mainitud ja hommik tervitas mind veel nõgestõvega. Vähemalt oli südamepaha selleks ajaks peaaegu lahkunud, ainult keha oli nõrk ja pea uimane. Aga apteegist sai nii Zyrtecit kui söetablette, nii et kõik läks hästi. Loomulikult ei piirdu meie lapsed vaid ühepäevase lõbustuspargi külastusega, nii et eelmisel õhtul pikendasime oma käepaelu ja järgmisel päeval läksime jälle. Mina siis oma hella kehaga enam atratktsioonidele ei läinud, ainult vaateratas tundus piisavalt rahulik. Mina lugesin kohvikus raamatut ja jõin teed-kohvi :)
Üks kindel koht, kus me Helsingis alati käime, on Akateeminen Kirjakauppa ehk Stockmanni raamatuosakond. See on ikka üks paradiis! Seal käisime kohe mitu korda :)
Kolmandal päeval läksime Suomenlinna. Minu soov oli kindlasti minna mänguasjamuuseumi, peamiselt küll selle muuseumi kohvikusse. Muuseum ise on hästi tihedalt täis pakitud, aga meie kõige suuremaks huviobjektiks kujunes hoopis arvelaud, millel me lapsed arvutama õpetasime.
See kohvikukene on seal ikka väga minu maitsele. Kakao tuleb näiteks sellises kristallklaasis ja peal oli tal veel vahukoorekuhi. Koogid olid ka väga maitsvad ja kui kohvikupreili nägi, missuguse hunniku magusat me tellisime, pakkus ta kohe meile ka tasuta vett kaasa :) Seda läks vaja!
Eelmisel korral seda mänguplatsi vist ei olnud või me ei pannud tähele. Maibritile oli see nagu vesi veskile, sest tema ainult roniks igale poole.
Viimasel päeval plaanisime natuke poes ka käia. Õnneks ei pea enam H&M-i peale aega raiskama, saab käia mõnusamates poodides. Alustuseks oli meie hotelli kõrval Globe Hope pood. Siis tahtsime Maibritiga kindlasti "templipoodi" ehk Sinellisse minna.
Lõpuks jõudsime ka minu lemmikusse, Nudge poodi. Seal on palju ilusat Soome disaini. Ja mitte ainult Soome ja mitte ainult disaini. Selline mõnus pood. Ostsin sealt endale suveniiri, kõrvakad.
Seejärel me lahknesime, mina läksin ilusasse riidepoodi COS (kust ei ostnud midagi, aga sain palju ideid) ja kangapoodi, lastel oli aga vaja kogutud taskuraha laiaks lüüa, nii et nemad läksid issiga Stockmanni mänguasjaosakonda ja ostsid loomulikult kaisuloomad (mis on ka käpiknukud). Nad ei tüdine kaisuloomadest vist kunagi :)
Lõpuks läksime läbi veel uuest lemmikust, Expresso House'st, Stockmanni Deli kõrval, sõime imemaitsvaid minibrownie'sid ja jõime teed. Siis võtsime hotellist kotid ja asusime kodudeele.
Aga enne veel käisin läbi raamatupoest, sest ma ei suutnud leppida, et pean lahkuma ilma Mekkotehdase uue raamatu, Koulutyttöjen tyylita. See pidi just neil päevil poodi jõudma ja viiendal korral ma ta saingi. Miks ma selle raamatu pärast eriti elevil olen, on näha alloleval pildil, aga raamatust ma kirjutan eraldi postituse.
Koduteel. Järgmisel päeval sain Maibriti nohu endale ja nüüd ma siin kirjutan suu lahti, nina ja silmad tilkumas, vanakooli taskurätt kõrval, sest pabertaskurätid on ammu otsas. Vedas, et enne reisi see viirus mind kätte ei saanud.
Enne reisi õmlbesin endale uue kleidi ka. Sest käisin Abakhanis ja leidsin viskoosikastist ilusa kanga, mis sobis hästi minu kampsuniga, mis siis just seljas oli (muidu on mul alati peamurdmist, mida kleidi peale panna, sest mul on kogu aeg külm ju). Kangast palju polnud, nii jäid ära varrukad ja kleidi alumise osa lõikasin põikikangast. Kangast ei jäänud mitte midagi järele :)
Lõige on 03/2012 Burdast. Selline kena öösärgi lõige :) Neid imelikke trukiga kinnitatavaid volte ma taha ei teinud, samuti ei ole mu kleidil lukku ega muud kinnist, sest tuleb üle pea kenasti, vaatamata sellel, et tegin kaelust pisut väiksemaks.
Tore lugu ja parasjagu äratundmisrõõmu :) Käisime samuti paar nädalat tagasi Linnamäki lõbustuspargis ja nädala pärast oleme Suomenlinnas. Ise olen viimases käinud, aga Kirkele on see uus koht.
Kangas kuuluks kindlasti ka minu lemmikute hulka ja kleit on armas. Lihtsuses peitub ikka alati võlu!
Sa oskad nii ilusasti kirjutada. Su lugudest hõngub kohe kulgemist ja rahu, ilu märkamist ja mõnu ka pisiasjadest nagu näiteks kuidas kakao on serveeritud. Teie reisidel tahaks kohe Viplalana kaasas olla ja isegi kangapood, mis mind muidu ei kõneta, ei tundu(ks) igav.
Aitäh, Inx! Minu meelest on ka lihtsuses võlu - tihti alustan ma mõne uue riideeseme planeerimist keerulisemast lõikest aga jõuan peale arupidamist ikka kõige lihtsama juurde. No ja kirju kanga puhul polegi mõtet suuri ponnistusi igasugu läbilõigete ja taskutega teha, niikunii ei jää näha. Mul on keidi tagumine nö seelikuosa keskelt õmblusega (seda tingis kanga puudus), aga välja see sugugi ei paista :)
Suur tänu nii ilusa suvepostituse eest! Väga inspireeriv! Me ootame veidi laste kasvamist, et Linnanmäkile minna, aga sel suvel käisime Gotlandil ja Pipimaal, mida väga soovitame. Seal saavad 1-meetrised juba päris ägedate asjadega sõita ja 7aastastele on juba kõik lubatud. Sama piletiga saab ka kõrvalasuvasse veelõbustusparki. Visby vanalinn on imeline! Kui muidu tundub keskaeg üks pime aeg, siis seal on sellist romantilist keskaja nostalgiat tunda.
2011 ja 2016 pildid lastest on imearmsad! Tegime oma emale juubeliks sarnaseid pilte: igast lapsest üks varase lapsepõlve (nalja)foto ja noore/täiskasvanuna sarnane foto. Küll me otsisime sama värvi riideid ja aksessuaare, nagu lapsepõlvepiltidel!
Maibrit-mekko õmblemist oma tütrele ootan juba väga! Oskad sa öelda, kas viimast Mekkotehdase raamatut tõlgitakse ka eesti keelde?
Mulle meeldivad väga Su ajaratta ja must-valged fotod. Eriti see ronimise pilt, kuhu ka lennuki moodi lind on peale jäänud :)
Marit, see Gotland kõlab nii kihvtilt! Peaksime ka minema. Millegipärast läheb see mul reisiplaane tehes alati meelest ära :) Ma ei oska Mekkotehdas raamatute tõlkimise osas midagi öelda, ehk peaks kirjastuselt küsima. Ma ei tea täpselt, kes nende esimese raamatu Eestis välja andis, sest mul on soomekeelne raamat, aga seda saab lihtsalt välja uurida. Samas see uus raamat on neist kolmest kõige ägedam ja mitmekülgsem mu meelest, nii et see oleks küll rumalus seda mitte eesti keeles välja anda. Olen sealt Maibritile juba kaks asja teinud, ja väga ilusad on tulnud. Loodetavasti jõuan peatselt ka nende blogimiseni.
Nii tore kirjutis! Ootan alati suure huviga Su lugusid. Juba mõtlesingi (murega), et kuhu Sa kadunud oled. Õnneks oled ikka olemas!
Hei! Kui soov Gotlandit rohkem näha, on vist mõistlikum minna Rootsi kaudu ja mitmeks päevaks, sest teha on seal küll ja küll. Tallinn-Visby kruiisid on hetkel 1-päevased.
Ootan juba väga Su järgmisi postitusi ja ka Mekkotehdase 2 viimase raamatu eesti keeles ilmumist! Esimesest raamatust olen küll hulga kleite tütrele õmmelnud :) Ja Sinu blogi on alati väga ilus ja inspireeriv! Aitäh ja vahvat suve!! | OSCAR-2019 |
||
Reisimisel on oma kulinaarne võlu. Ärakäimise ja uute emotsioonide efekt niikuinii, aga minule ei ole veel seni õnnestunud teha ühtki reisi ilma kulinaarsete avastusteta. Kaugus ja eksootika ei olegi niivõrd olulised kuivõrd avatud meel ja soov uusi maitseid kogeda. Tuleb tunnistada, et mõnedki reisisihtkohad oleme paika pannud ühe olulise faktorina ka selle koha kööki arvestades.
Erandiks avastuste koha pealt ei olnud ka oktoobri alguses teoks saanud veinireis Itaalia põhjaosas. See on küll piirkond, kus olen mitmeid kordi ka enne käinud, kuid Itaalia köök oma rikkalikkuses ja vahelduslikkuses on alati midagi põnevat pakkunud. Seekordseks kõige vahvamaks avastuseks olid spagetid (või linguine ehk veidi lapik pikk peenike pasta) koores kastmes singi ja mooniseemnetega.
Kui sink ja koorekaste on pastade puhul üks levinumaid kombinatsoone, siis mooniseemnelisand tõstis küll hetkeks kulmud kõrgele. Pole isegi kuulnud sellisest lisandist.
Pane pastavesi koos soolaga keema. Samal ajal valmista kaste.Kuumuta pannil keskmisel kuumusel peekonit, kuni rasv hakkab eralduma. Lisa sinna hakitud küüslauk ja kuumuta läbi. Järgmisena lisa koor ning mooniseemned. Sega läbi ja maitsesta.
Taaskord on see päev, kus saan alustada toreda sõnumiga. Nimelt sain täna esimest korda oma käega katsuda uut kokaraamatut, mille kirjutamise ja pildistamisega tegelesin peamiselt möödunud suvel ning kus teemaks argiõhtute toidud. Hästi tore on ka see, et juba täna oli kõnealune raamat leidnud koha Rahva Raamatu kokaraamatute TOP-is ja seda koguni kolmandal kohal. Tundub, et argiõhtu toitude teema puudutab paljusid.
Eks ole see vist tavaline, et õhtul töölt tulles ja peale kohustuslikke poe, lasteaia, trennide ja muid ringe koju jõudes tahab nälg silmanägemise ära võtta. Ainuke mõte on kiirelt midagi hamba alla saada. Samas ei pea seda olukorda alati lahendama poest termokarbis kaasahaaratud kiirtoit või purgisupp.
Siia raamatusse püüdsin koondada aastate jooksul lemmikuks saanud lihtsad lemmiretseptid, mis aitavad leida lahenduse argõhtu toidumurele. Retseptid on valdavalt lihtsad ja jõukohased ka algajale kodukokale. Ajalimiit on kõikidel toitudel selline, et valmis peaksid kõik road saama vähem kui tunni ajaga. Ka koostisosade valik on selline, et ei ole eeldatud pikka ja põhjalikku otsimisretke haruldaste koostisosade leidmiseks.
Palju on neid retsepte, mis sobivad hästi ka lastele. Oma kolme lapse peal olen paljusid toite katsetanud ja leidnud mitmeid hästitoimivaid koosluseid, mis ka toiduga pirtsutavatele lastele väga hästi maitsevad.
Raamatus jagan ka nippe, kuidas võiks eelnevatel päevadel õhtust toiduvalmistamist veidi ette valmistada ja kiiremaks muuta. Samamoodi toon välja strateegiliste varude nimekirja, mille olemasolu puhul saab üsna kiirelt maitsva toidu kombineerida ilma, et peaks iga päev poodi külastama.
Loodetavasti aitab uus raamat leida uusi lemmikuid ja eelkõige värskeid ideid, mis aitava tavapärast peavalu "mida ma täna jälle süüa teen!" leevendada.
Et aga mitte liiga pikalt ise jutustada, küsiksin ka blogilugejate käest, mis on teie peres olnud selleks mõnusaks argiõhturoaks, mis on ühtaegu lihtne, kiire ja samas maitsev? Oleksin väga tänulik, kui jagaksite ka oma argiõhtu nippe ja ideid.
Kõigi vastanute seas loosin välja kaks sedasama raamatut, mille toimetan postiga teile oma kulu ja kirjadega kohale. Raamatud loosin välja selle nädala lõpul kõikide nende vahel, kes oma kommentaari on blogisse jätnud.
Seega, jagage ome mõtteid ja nippe. Alati on põnev kuulda, kuidas teistes kodudes igapäevast toidumuret leevendatakse. Ja kindlasti leian nii mina kui ka teised blogilugejad nii mõnedki head ideed ka enda köögis kasutamiseks.
Alustan esmalt sellest, et igasugu nutikad nipid ja kasulikud näpunäited, mis aitavad igapäevaelu lihtsamaks muutuma, on kulla väärtusega. Tõenäoliselt on meil kõigil aeg-ajalt dilemma - tahaks ju midagi suurepärast ja isevalmistatut pakkuda, aga kui sellega kaasneb kiirel ajal täiendav ajakulu ja lisaks ka ebaõnnestumise risk, siis on hirmus suur kiusatus lihtsama vastupanu teed minna. Pole sel Ekströmsi vanillikastmel ka häda midagi. Või siiski...
Isetehtud vanillikaste (i.k. vanilla custard) on kindlasti klass omaette. Selle valmistamisest olen lähemalt kirjutanud SIIN. Munakollase toel paksenenud mustade vanillitäpikestega mõnusal kastmel on oma kindel koht õunahooajal. Kastme komponentide loetelu on lühike: piim, suhkur, vanill ja munakollased.
Karamellised maitsvad õunakoogid või -magustoidud lausa küsivad vanillise kastme järgi. Samas, kes on seda ise valmistanud, teab väga hästi, milline väljakutse see võib perenaisele (ja perenaise randmele) olla. Madalal kuumusel pliidil hoolikas vispeldamine, sest nii kui vispeldamise järele jätad, võid poti põhjast tekkima hakanud omletti riisuma.
Hea uudis on nüüd kõigile neile, kellel on kodus olemas auruahi. Mind teenib juba kevadest saati Electroluxi kombineeritud auruahi, milles võib küpsetada nagu tavalises ahjus ja samal ka soovi korral muna keeta. Selle kastme valmistamiseks tuleks kasutada täisauru funktsiooni ehk siis seda, et kogu ahi on ühtlase auruga täidetud. Risk ebaõnnestumiseks vist praktiliselt olematu ja protseduur ise nauditavalt lihtne. Juba mõnda aega on meil kapis valmis paras kogus vanillikastet ja kohe, kui see otsa saab, teen jälle uue.
Esmalt kuumuta auruahi täisaurul täiksuumuseni. Minu ahjul on selleks kuumuseks 96 kraadi. Sega kausis või potis piim, vanilliseemned (aseta potti ka vanillikaun) ja suhkur. Aseta ahju umbes 3-4 minutiks. Samal ajal eralda munakollased munavalgetest ja klopi munakollased lahti. Tõsta pott piimaga ahjust välja ning kalla sisse munakollased. Sega mass ühtlaseks, kata tihedalt fooliumiga ning tõsta ahju 25 minutiks. Ettenähtud aja möödumisel tõsta pott ahjust, eemalda foolium, et kondensvesi kastme sisse ei tilguks ning eemalda vanillikaun. Sega vispliga kaste läbi ja voilaa! ongi valmis.
Ise ka alguses ei uskunud, et see asi nüüd nii lihtne võib olla. Aga läbi proovitud ja kinnitust leidnud. Sobib kasutada nii soojalt kui ka külmalt.
Kui soovid kastme juurde valmistada aga maitsvaid karamelliseid õunu, siis võta tükike võid (ca 30 g), lisa paar supilusikatäit suhkrut, lase pannil võil sulada ning sega siis või suhkruga läbi. Kalla peale üks sorts Vana Tallinna likööri. Vürtsikas liköör sobib imehästi õuntega ja samas ei ole vaja pabistada alkoholi pärast, kuna kuumutades aurustub kogu alkohol ja jääb ainult vürtsine maitse. Sega pannil või, suhkru ja liköörikaste läbi ja aseta sinna sisse puhastatud ja viiludeks lõigatud õunaviilud. Selle koguse jaoks kulub umbes 2-3 parajat õuna. Eelista hapukaid ja tugevama viljalihaga õunu (nt Antoonovkad). Kuumuta vaiksel kuumusel panni peal õunaviile või ja suhkrusegus mõlemalt poolt, kuni õunad on läbi küpsenud. Võid lisada ka veidi jahvatatud kaneeli. Pigista lõpuks õuntele peale veidi sidrunimahla. Serveerides tõsta taldrikule õunad koos pannil oleva karamellise kastmega ja lisa juurde vanillikaste.
Pühapäevahommikused pannkoogid on paljudes peredes püha üritus, mis saab teoks ilmast ja kuuseisust sõltumatult. Tavapärase pannkoogi võib lihtsa vaevaga veidi tervislikumaks muuta, kasutades taina sees speltajahu või täisterajahu ning lisades sinna veel riivitud õuna. Täisterajahud sobivad pigem siiski lusikapannkookide valmistamiseks. Suured ülepannikoogid kipuvad nende jahudega ära lagunema. Samas annab täistera ja õun pannkoogile hoopis mõnusama ja nüansirikkama maitse
Sega omavahel riivitud õun, kaneel, piim ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Eralda munakollane munavalgest ning sega munakollane taina hulka. Vahusta munavalge ja lisa viimasena see. Kuumuta pannil õli ning prae vaiksel kuumusel lusikapannkoogid. Serveeri moosiga.
Retsept ilmus 2014. aasta oktoobrikuises ajakirjas Oma Maitse. Samas ajakirjas on pikemalt juttu erinevatest jahudest ja hulganiselt retsepte, kuidas valge nisujahu asemel hoopis tervislikumaid jahusid kasutada.
See on roog, mis suure tõenäosusega saab kiirelt kõikide lemmikuks. Meestele meeldib toit seepärast, et rikkaliku kleepuvas kastmes veisefileega ei koonerdata ja naissoo esindajatele meeldib see pärast, et rohelist kraami jagub selle vokiroa sisse ka ohtralt. Igal juhul on see toit, mis suure tõenäosusega peale proovimist ka kiirelt kordamisele läheb. Valmistamise kiirus ja lihtsus tuleb veel boonusena juurde.
500 g veise sise- või välisfileed, õhukesteks viiludeks lõigatuna. Mina soovitan kasutada Liivimaa Lihaveise tooteid
Kuumuta vokkpannil õli ning pruunista veiseliha kiirelt kuuma õli sees umbes 3 minuti jooksul. Tõsta liha pannilt. Tõsta samale pannile küüslauk, prae kiirelt läbi. Lisa brokkoli ning väike sorts vett. Voki umbes 3-4 minutit, kuni brokkoliõisikud on läbi kuumutatud. Järgmisena lisa pannile suhkruherned, paksoi ja roheline sibul ning jätta vokkimist rooga kogu aeg segades umbes 2-3 minuti jooksul. Sega juurde hoisin kaste ja veiseliha. Kuumuta läbi, vajadusel lisa veidi vett või puljongit. Serveeri kohe. Juurde sobib pakkuda nuudleid või aurutatud riisi.
Retsept ilmus 2014.aasta septembrikuises ajakirjas Oma Maitse, kus oli vaatluse all pak choi või ka paksoi või Hiina lehtnaeris.
See lihtne ja väga maitsev roog kaunistas septembrikuu Oma Maitse ajakirja, kus võtsin vaatluse alla ka meile jõudnud pak choi ehk Hiina lehtnaeri. See on mõnusa tekstuuriga ja suhteliselt neutraalse maitsega köögivili, mis on hästi omane Hiina köögile. Sobib hästi vokiroogadesse, salatitesse ja suppidesse. Siintoodud roog on selline imekiirelt valmiv kombinatsioon, mis sobib hästi argiõhtusse. Parimad jäävad toored krevetisabad, kui neid ei õnnestu saada, võid loomulikult kasutada ka eelkuumutatud krevette. Pak choid on päris sageli saada Rimi köögiviljaletist ja seda müüakse Rimi oma märgi all. Teistes poodides on pak choi otsimine ja leidmine seni kahjuks üsna juhuslikku laadi. Pak choi asenduseks sobib samas ka värske spinat või muu roheline kraam, mis kiirelt läbi kuumutades süüa sünnib.
ca 300 g pak choid, lehed eraldatud (Saadaval nt Rimi poodides, sobib ka värske spinat, rukola või ka lehtpeet)
Kuumuta vokkpannil või ka tavalisel pannil puljong kuni keemiseni. Lisa kastmed ja ingver puljongi sisse. Lase korraks keema tõusta ning lisa siis krevetid. Toorestele krevettidele peaks piisama 2 minutist. Ära krevette üle keeda, krevetid peavad kergelt roosakaks tõmbuma. Lisa pak choi ja kuumuta veel paar minutit. Lisa riisinuudlid ning lase supil keema tõusta. Sega juurde roheline sibul ja soovi korral veidi tšillihelbeid. Serveeri kaussidest, kuhu jaota võrdselt nuudleid, krevette ja pak choid. | OSCAR-2019 |
||
Eelmisel õhtul oli meie toa ukse külge väljapoole konksu külge riputatud ümbrik meie ärasõiduinfoga. Neil on kõikide tubade uste küljes väljaspool väikesed konksud ja komme konksude külge kirjalikke teateid või sooduskuponge jätta. See on täiesti geniaalne süsteem - ei häiri kedagi, on piisavalt privaatne ja segamatu, kuid kogu oluline info jõuab kohale. Meie saarel viibimise ajal pildistati seal saart uuesti üles ilmselt reklaambrožüüri tarbeks ja nii oli meil pea igapäev ukse küljes uus väike põnev kirjake. Seda oli isegi huvitav oodata, nagu käiks isiklik postituvi.
Meie hommikune lend läks kell 9:00. See tähendas saarelt lahkumist hiljemalt kell 6 ja see omakorda äratuskõnet vastuvõtust täpselt kell 5 hommikul. Kell 4:58 äratas mu telefon meid igaks juhuks ennetavalt, et minut hiljem helisevat telefoni väga kurjalt ja uniselt vastu ei võtaks. Väljas oli veel täielik pimedus.
Olime oma kohvri õhtul juba ennatlikult ära pakkinud ja nüüd ei jäänud muud teha, kui ennast vaid riidesse panna ning üle kontrollida, kas kõik vajalik on ikkagi kaasas. Kell pool kuus pidi kotikandja juba ukse taga olema, et meie pagas paati tassida. Samal ajal pakuti meile restoranis kerget hommikusööki kahe croissanti, muffini ja puuviljataldriku näol. Hommikul nii vara (Eestis oli siis kell 2 öösel) oli mul keeruline midagi korralikult süüa ja ma olin positiivselt üllatunud, et meile sooja hommikusööki üldse serveeriti niivõrd varajasel tunnil. Arvestasin sellega, et meil on hommikune lend ja seega pakutakse seal ka hommikusööki. Minu mõistus ei arvestanud aga seda, et ärkamise ja lennul pakutava toidu vahele jääb tervelt viis tundi.
Kui me kella 6 ajal hommikul kaatritäie inimestega (kaatris on kokku koos meeskonnaga 22 kohta ning edasiviivaks jõuks on kaks võimsat mootorit, mis tekitavad kaatri kiiruseks ca 50 km/h) Chaaya Island Dhonveli resortist lahkusime, oli väljas juba täiesti valge. Sama kiiresti, kui päike loojub, see ka hommikul tõuseb.
Varahommikune päike ja kerge tuul sasis me juukseid ning silitas nahka pooletunnisel kaatrisõidul Male kõrval saarel asuvasse lennujaama. Meid ootas kai peal meesterahvas, kellel oli kõigi reisijate lahkumise info detailideni. Meid juhatati rahulikult check-ini laua juurde ja jäeti headaega. Siin on kõik detailideni läbimõeldud. Nii saabumine, kohalolek kui lahkumine. Kogu taustsüsteemi logistika on keerukas ning veatu. Turistina sa seda ei näe ega reeglina ilmselt ka tunneta, see on lihtsalt nii peen ja sujuv, aga selleks, et sellist taset saavutada, on vaja teha ränka tööd.
Tegime ära oma check-ini ja saime info, et Arlandast tuleb meil võtta uued pardakaardid Tallinna lennule. Meie tagasitee koju pidi olema väga sujuv: hommikul alustame Maldiividelt ning õhtuks jõuamegi juba koju. Ei mingit ööbimist enam lennukis ega lennujaamas. Ükski voodi ei ole mitte kuskil nii mugav ja hea kui oma kodune ja selle eest olen ma valmis vajadusel ka veidi pingutama.
Male lennujaamas oli meil piisavalt aega, et veidi suveniiri- ja tax-free poodides ringi vaadata. M polnud kuigi altis just jalutama, sest nii varajane kellaaeg talle ärkamiseks lihtsalt ei sobi ning paneb enesetunde keerama. Tegin oma tiiru vürtsipoes ja mul oli kahju, et sealt ühtki aromaatset ning kvaliteetset vürtsisegu oma allergia tõttu koju kaasa osta ei saanud.
Maldiividel tuuakse kõik sisse ja kohapeal sisuliselt midagi ei toodeta. Maldiivlased elavad turismist ja kalandusest. See tähendab, et kõik nende toiduained tulevad kuskilt mujalt: piim Austraaliast ja Uus-Meremaalt pulbrina, kana Brasiiliast, veiseliha Indiast, muud toiduained lähiriikidest nagu Sri Lanka, aga ka Taist. See teeb kohalikele elu üpris kalliks. Tavaline piimaliiter maksab juba $3.
Nii on tavaliseks maiuseks nende poodides ka importkaubana meile kõik tuttavad šokolaadid eesotsas Marsi ja Snickersiga ning kohapeal tehakse pigem kooke ja süüakse puuvilju kui toodetakse midagi magusat. Ainus magus Maldiivide maius on noorest kookosest ja mingist erisuhkrust (Toddy sugar) tehtud pikk ja peenike kõva ebatsensuurse välimusega pulk, mis maitseb see-eest mahedalt kookoseselt ning levitab värske leiva lõhna. Nägin neid ilmselt palmilehtedesse mässitud pulki esmakordselt Male saarel turul, kus neid ka maitsta saime, aga tol korral ostmata jäid. Nüüd nägin neid taas ainsa maiusena müügil lennujaama poes. Ma ei pidanud mõtlema kaks korda, mida kodustele Eestisse maitseks kaasa tuua.
Istusime M-ga lennu oote väravas. Värava avamiseni oli jäänud veel umbes pool tundi. Ühtäkki hakkas M otsima oma Withingsit (väike must elektrooniline tark sammulugeja, mis loeb ka unetsükleid, mõõdab pulssi jms). Mida ei ole, seda ei ole. Ilmselt unustas ta vidina turvakontrolli, kui metalliotsijaväravast läbi läksime. Kiirustasime tagasi viimasesse turvakontrolli, meid vaadati küsiva pilguga. Nii kui M näitas eemalt minu Withingsit, ulatas turvatöötaja talle maha ununenud tema oma. Huh, seekord läks õnneks.
Skandinaavia lennundus on veidi teiste põhimõtetega kui Araabia oma. Oleme nüüdseks lennanud nii Etihadi (siiani parim lennukogemus), Emiratesi (mõlemad nimetatud on Araabia Ühendemiraatide lennufirmad) kui ka Qatariga (Katarri rahvuslik lennukompanii) ja nende kõigi puhul kehtib üks reegel: värav avatakse tund enne lendu ning suletakse hiljemalt 20 minutit enne väljalendu. See tähendab, et praktiliselt kõik inimesed istuvad lennukis juba 30-40 minutit enne väljalendu ning kui kõik pardal ja toimingud tehtud, võib lennuk ka päriselt varem startida. Omakorda tähendab selline korraldus, et lendude vahe peab olema piisav (soovitavalt 2,5 tundi minimaalselt tavapärase tunni asemel) ning teadvustamist värava peatse sulgemise kohta ja vajadusel nimelist kutsumist tehakse vähemalt 5 korda 15-20 minuti jooksul.
Skandinaavia lennufirmadega on reeglina selline seis, et värav avatakse umbes 20-30 minutit enne lendu ja suletakse 15-20 minuti pärast. Kui kedagi nimeliselt kutsutakse, tehakse seda ehk üks või kaks korda ning sedagi vaid paari minutilise vahega. Seega on Skandinaavia firma lennust maha jäämise võimalus kordades suurem kui Araabia firmade omast, kui sa oled valel hetkel väravast veel liiga kaugel.
Nii istusime Male lennujaamas ja vaatasime, kuidas lennugraafiku järgi pidi olema meie lend esimene rahvusvaheline lend, mis sel päeval väljub. Tegelikkuses avati kahe järgneva lennu väravad enne meie oma ning Oman Air tõusis ka enne meie värava avamist juba õhku. Oman Airi väravas seisis ka umbes 15 minutit enne lennu õhkutõusmist üks valgenahaline meesterahvas väga mureliku näoga. Kogu selle aja oli tema kõrval seisnud teenindaja teadustanud valjuhäälditesse, et lennule on finaal call ning värav suletakse peatselt. Kui lennujaama ootesaali teisest otsast hakkas paistma üks kiiruga lähenev naisterahvas, oli mehe murepilv sekundiga näost kadunud. Meist mõned istmeread eemal istusid meie lennu piloodid vastakuti ja täitsid teineteiselt vaheldumisi küsides mingeid ankeete. Kõrvalt vaadates jäi mulje justkui mängiks nad laevade pommitamist. Lennujaamad on ikka väga põnevad kohad, kus inimesi jälgida.
Nii Doha kui Arlanda lend möödusid meie jaoks lihtsalt ja sujuvalt. Raputamata. Umbes poolel teel Arlandasse märkasin, et meie lend jääb ilmselt veidi hiljaks. Meie Arlandasse saabumise ja viimase Tallinna lennu vahe oli plaani järgi napilt tund aega.
Qatar Airwaysy lennuk maandus Arlandas 16 minutit peale lubatud aega. Seejärel hakati lennukile külge panema alles koridori, et inimesed lennukist turvaliselt maha pääseksid. Kui lennukilt maha saime, tegime esimese asjana kindlaks värava, kuhu jõudma peame. Teadsin, et meie järgmine lend läheb samast terminalist, aga värav selgus alles Arlandas kohapeal. Pidime kuskilt transfer deskist võtma endale ka pardakaardid, aga ausalt öeldes ei olnud mul enam aega oodata ja otsida, kus see vastav laud asub. Lootsin sellele, et jõudes õigesse väravasse, väljastatakse pardakaardid meile sealt.
Meiega koos tuli samalt Doha lennult üks teinegi eesti pere kahe väikse lapsega. Juba lennukist väljudes vaatasin, et nad on nii eestlaste moodi. Eestlane tunneb eestlase kuidagi juba kaugelt ära. Ka nemad kiirustasid meiega samale lennule. Passikontrolli Euroopa Liitu sisenemiseks läbisid nad enne meid ja jäime veel sappa oma korda ootama, kui nemad juba värava poole kiirustasid. Piiriametnik vaatas meile passi ja näkku ning küsis vaid kas meil on kiire. Noogutasime ning ta soovis meile kärmelt head teed.
Ühel hetkel läks koridor kaheks, vasakule jäid sildid terminalide kohta, paremale justkui väravate numbrid ja turvakontroll. Seisatasime korraks kaheldes kuhupoole meil minna tuleb. Teist eesti peret ei olnud kuskil näha. Täpsustasime kiiresti turvakontrolli ametnikega ning saime selgeks, et just see on õige tee väravasse. Kui Malelt lahkusime, oli meil käsipagasis kaks pooleliitrist veepudelit, seal ei tulnud välja võtta kotist ka tehnikat ega väikses plastikkotis vedelikke. Arlandas EL-i sisenedes seevastu tuli kotist välja koorida kogu tehnika ning sama kärmelt see sinna tagasi pakkida, ka vedelikud tuli välja tõsta eraldi kilekotikesega. Õnneks veed olime juba eelnevalt ära joonud, vastasel juhul tulnuks neist sel hetkel loobuda.
Astusin kiirustades turvaväravast läbi ja see hakkas piiksuma. Teenindaja arvas mure olevat mu jalatsites ning palus jala ükshaaval maas asuvale stendile asetada. Pääsesin kiirelt. M pakkis asjad hoolega kokku ja asutasime end minema, kui turvatöötaja juhtis M-i tähelepanu mahajäänud Withingsile. Teist korda täna. Läks õnneks.
Vaatasin kella. Meil on väravasse jõudmiseks aega umbes 5 minutit, enne kui värav suletakse. Ja minna oli veel väga pikk tee. Tormasime läbi tax free poodide otse oma värava poole, kui kuulsime üht entusiastlikku häält meid jooksu pealt tervitamas „Hey, Estonians!“ ja rõõmsalt lehvitamas. Kui reisile alles läksime, sattusime sama poetöötajaga aega parajaks tehes veidi jutustama. Eesti oli ka talle võõras koht, olgugi et Rootsi ja Eesti on ometi lähestikku. Olime talle meelde jäänud.
Jõudsime õigesse väravasse lõõtsutades, jalasääred piimhappest valusad. Kuna peakohal ühtki monitori ei märganud, küsisin teenindajalt, kas oleme ikka Tallinna lennu väravas. Saanud positiivse kinnituse, kurtsin, et meil pole pardakaarte ja kas saame need siit. Üks kahest teenindajast vaatas mulle tõsise näoga otsa ning vastas eitavalt. Me ei pääse lennule, olgugi, et piletid on meil olemas. Vahtisin talle jahmunult ammulisui otsa ja küsisin imestades: „Tõsiselt?“. Selle peale hakkas teine teenindaja naerma ning ütles, et esimene ainult tegi nalja meie kulul, ulatades meile vajalikud pardakaardid.
Tõmbasin hetkeks hinge ja vaatasin ringi – teist eesti peret ei olnud ikka veel kuskil näha, kuigi passikontrolli nad läbisid enne meid. Ka väravasse joostes ei märganud me neid teepeal kusagil. Samal hetkel, kui oma pardakaardid kätte saime, hakati inimesi lennukisse laskma ja sisuliselt kohe pandi ka värav kinni. Meiega oli hästi, meie olime lennule jõudnud, kuid eriti nõme oleks olukord, mil tead, et keegi jookseb ja tahab samamoodi õhtuks koju saada nagu sina, ent sa ei tee midagi selleks, et nad sellele lennule saaksid. Nii mainisin igaks juhuks leti teenindajale, et üks eesti pere veel jookseb siiapoole ja palusin nad ära oodata. Teenindajatel oli õnneks see info juba olemas, ent parem karta kui kahetseda.
Istusime lennukisse maha, inimesed olid ennast kenasti juba sisse seadnud, aga seda eesti peret ei olnud ikka veel. Stjuuardess luges inimesi üht- ja teistpidi ning jäi hetkeks veel ootele. Ja ühtäkki nad jõudsid pardale. Mul oli nii hea meel. Peale neid tuli veel lõõtsutades üks eesti noormees. Rohkem kedagi enam ei oodatud ning saime alustada oma koduteed Tallinnasse Estonian Airi lennukiga, mille pardal oli ka Estonian Airi tegevjuht Jan Palmer. Päris VIP tunne.
Tallinnasse jõudes imestasime, et meie kohver tuli pagasilindilt üpris esimeste hulgas. Meie pagas jõudis kohale koos meiega. Imetabaselt hästi ja kiiresti, arvestades jooksmist ja nappi ajavahet Arlanda lennujaamas. Olin oma lühikesed püksid lõpuks pikkade teksade vastu vahetanud alles napilt enne Arlandasse maandumist, kui üle Eesti parasjagu lendasime. Nüüd tõmbasime fliisid selga ja astusime Eestimaa talve. Otse loomulikult oli kevad ära olnud paaril päeval just siis, kui meiegi reisil olime, nüüdseks oli aga jahe ja rõske sügis-talv Eestimaa peale tagasi saabunud. Õnneks oli T meile mugavalt lennujaama vastu tulnud ning nii ei pidanud me koheselt äkitselt aklimatiseeruma hakkama, vaid saime selleks endale terve päeva juurde.
Paadisõidu, kolme lennu ja 20 tunni võrra hiljem olime jõudnud turvaliselt oma mõnusasse koju. Keha oli rammestunud ja puhanud. Hing uitas ikka veel palmi all jahedal liival kuuma päikese käes helesinise laguuni kaldal. Mälestus paradiisisaare puhkusest on kui helesinine unistus, ainult et seekord päriselt olemas.
Meie esialgne plaan oli end reisi lõpus mitte üle tõmmata ja koju tulla rahulikus tempos, kuigi tavapäraselt kipume me M-ga pikemalt vaidlema teemal kust alates on mõistlik ühe jutiga koju tulla. Kui algselt plaanisime tänaseks päevaks Roermondi ostulinnaku shopingu ja sealt rahuliku kulgemise R ja K juurde Duisburgi ning homseks sõidu läbi Saksamaa, ööbimisega Požnanis I juures ning viimaseks ööks Kaunase, siis leppisime M-ga juba paar päeva tagasi kokku, et püüame siiski Kaunases ööbimise vahele jätta ja I juurest pigem vara startida, et ühe jutiga 15 tunniga Požnanist koju ära sõita. 15 tundi ei ole utoopia, kui teha seda mõistusega ja ühekordselt. Üle selle on tegelikult juba mõttetu risk.
Hommikul ei olnud mu enesetunne võrreldes eilsega sugugi parem. Ärgates olin kohutavalt väsinud ja söögiisu puudus täielikult, napilt libistasin klaasi vett hinge alla. Hollandi ja pool Saksamaad magasin sõna otseses mõttes maha ja üldiselt olen ma väga närb magaja. Roermondis otsustasime M-ga, et meil ei ole mõtet K ja R väikseid lapsi ohtu seda, sest ilmselgelt olen ma mingi viiruse üles korjanud ja nakkusohtlik. Saatsin R-le sõnumi ning leppisime kokku, et kohtume Duisburgis vaid hetkeks, et saada tema käest sinna tellitud väike tehnikapakike ning ööseks leiame endale hotelli. Kuna I ootas meid Požnanisse alles homme ega olnud täna õhtul isegi kodus, jäi meil ka tema nägemata ja võtsime sihtmärgiks ööseks Lodži jõuda. Lodžist oleme korra varem paar aastat tagasi samuti ühe jutiga ära sõitnud. Pealegi näitas Roermondist GPS Lodži kohalejõudmise ajaks 23:22 ehk igati mõistliku aja ka siis, kui väike tambov otsa panna.
Hannoveri külje all jäime kiirteel korralikku ummikusse. Tiksusime seal üle tunni aja. Ummikud on väsitavad. Ka tänase ilmaga ei vedanud meil kuidagi. Juba hommikul Hollandis hakkas sadama külma peenikest vihma ja puhus kõle tuul. Päeva peale läks vihm hullemaks. Pool teed 1150 km-st läbisime tihedas kehva nähtavusega vihmasajus. Lootsin vaid, et vihm lõppeb. Viimased 300 km tuli meil läbida küll vihmata, aga niivõrd tihedas valges udus, et nähtavus oli enamuse teest maksimaalselt 20 meetrit. Punnitasime mõlemad pingsalt silmi, et näha, kas kiirteel on keegi ees ja kui, siis millises reas. Lõpuks hakkasid rekkade tagatuled juba paistma topelt. Ja siis muidugi olid teel veel need tüübid, kellel tagatuled sellises udus ja pimeduses ei põlenud, küll õnneks vaid üksikud. Ma olin siiralt õnnelik, kui lõpuks hotelli jõudsime.
Tegime vahepeal vaid imepisikese peatuse kuskil Saksamaa väikelinnas, et toidupoest läbi astuda. Mulle ei meenunud esimese hooga ühegi toidupoe nime, mida GPSi sisestada ja GPS niisama omast peast midagi välja ei pakkunud, kiirtee äärde aga mingit kaubandust ei jää. Lõpuks meenus M-le Aldi. Reaalselt oli see maailma kõige mõttetum toidupood kus ma siiani käinud olen. Õnneks seal kõrval oli ka Rewe, mis üllataval kombel oli isegi kella 22ni lahti. Alles peale seda hakkasid meenuma ka kõik muud tuntumad kaubamärgid, nagu ikka.
Hotelli bronnisin Lodži kesklinna. Kui magada lühikest aega, siis vähemasti kvaliteetselt. Hotellil pidi olema ka parkla, kuid meie kohalejõudmise ajaks pool kaks öösel oli see pilgeni täis. Administraator helistas kõrvaloleva ostukeskuse turvameestele ja palus parkimismaja meie jaoks avada. Saime uhkes üksinduses oma auto parkida parkimismajja ära ning sättisime end hotelli poole teele. Sisuliselt oli meil valida, kas kõndida öises Lodži kesklinnas ümber bloki või ronida üle mulle umbes vööni aia ja olla kohe hotelli juures. Valisime selle viimase versiooni. Väike seiklus ka meie tänasesse päeva. | OSCAR-2019 |
||
Numbririkastes tekstides võib vahel kohata üht omapärast arvukirjutusviisi: 37 tuhat, 5 tuhat, 145 tuhat, vahel isegi 4589 tuhat. Kust selline tava tuleb ja miks seda võiks vältida?
Eesti ortograafias (2005, lk 64) on öeldud: „Ümmargused arvud 100, 1000, 1 000 000 jms kirjutatakse sõnadega harilikult siis, kui ei toonitata täpset arvu: Miitingule kogunes umbes sada inimest (s.o sadakond, ligi sada või veidi üle saja). Muidugi on numbritega kirjutamine sobimatu piltlikes väljendeis: Olen sind sada aastat oodanud. Oled minust miljoni valgusaasta kaugusel. Vii talle tuhat tervist!
Ümmargused arvud kirjutatakse numbritega, kui toonitatakse arvu täpsust: Ankeedile vastas 100 katseisikut. Õmblusfirma toetas konverentsile sõitjat 1000 krooniga.
Mõttetu on kasutada arvu kirjutamisel sõna tuhat või selle lühendit tuh. Nt tuleb kirjutada 7000, mitte 7 tuhat või 7 tuh.
Suuremate arvude puhul on sõnad miljon, miljard ja nende lühendid sobivad: 5 mln ehk 5 miljonit ehk 5 000 000. 5 mld ehk 5 miljardit ehk 5 000 000 000 ehk 5·109.”
Ametniku keelekäsiraamatus (2003, lk 33) on öeldud sedasama, aga peale selle veel (kirjaviis muutmata): „Sõnades väljendatava arvu numbriosa võib olla ainult ühe-, kahe- või kolmekohaline: ühekohaline miljonite ja suuremate arvude (4 miljonit, 6 miljardit), kahekohaline tuhandete ja suuremate arvude (40 tuhat, 60 miljonit), kolmekohaline miljonite ja suuremate arvude ees (600 miljonit, 400 miljardit) ees. Sobimatud on nt 4000 tuhat (õige: 4 000 000 või 4 miljonit) ja 8 tuhat (õige on 8000).”
1) Ortograafias on öeldud, et sõna tuhat koos numbriga ei kasutata, ametniku keelekäsiraamatus on aga selleks luba antud (küll teises kontekstis).
2) Ortograafias on näites antud arvu ühekohaline numbriosa 7 (mida taunib ka keelekäsiraamat), keelekäsiraamatus kahekohaline 40. See võib tekitada arusaama, et kui numbriosa on pikem, võib numbri ja sõna kombinatsiooni kasutada.
3) Väljend ümmargune arv paistab olevat mitmetimõistetav. Kirjutajatel näib olevat tunne, et kui kirjutada arvu ja sõna kombinatsioon 40 tuhat, siis on see vaikimisi ümmargune.
1) Kui panna keeleraamatud hierarhilisse järjekorda, siis on ortograafia seatud meie kirjakeele normi aluseks ja peaks olema ametniku keelekäsiraamatu ees ülimuslik. Seega tuleks kahetiste soovituste puhul alati eelistada ortograafia omi.
2) Ortograafias toodud näited ja selgitused on üldistavad, kehtides ka kõikide muude, näitestikus nimetamata kirjakujude kohta. Kui reeglil on mõni erand, on seda ka ortograafias nimetatud. Siin erandit ei nimetata, seega kehtib reegel nii 7000, 70 000 kui ka 700 000 kohta – numbrit ja sõna tuhat koos ei kasutata.
3) Sageli on raamatupidamis-, statistika- või muudes numbrirohketes tekstides tabelid, mille pealkirjas öeldud, et arvud on tuhandeni ümardatud või antud tuhandetes. Näiteks kui firma müügikäive on 35 145 eurot või mingi aja jooksul on sündinud 112 821 last, siis tabelis on nad kujul 35 ja 113. Kui nüüd kirjutaja hakkab tekstis sedasama arvu kirjeldama, siis võtab ta tabelist 35 ja lisab sellele sõna tuhat, arvates, et siis jääb arv samamoodi ümardatuks. Tegelikult pole see nii. Võib-olla lähevad sassi sõnad ümardatud ja ümmargune?
Nii ortograafias kui ka ametniku keelekäsiraamatus on ümmarguse arvu all mõeldud 100, 1000, 1 000 000 jm. Ümmarguse arvu puhul tuleb sõnaga kirjutada kogu number. Kui kirjutaja peab näiteks 35 000 või 113 000 ümmarguseks arvuks, siis tuleb see ka tekstis täies ulatuses sõnaga välja kirjutada: seega mitte 35 tuhat ja 113 tuhat, vaid kolmkümmend viis tuhat ja sada kolmteist tuhat. Iseasi, kui ümmargused need nüüd võrreldes üksiksõnadega sada, tuhat või miljon tõesti on.
Tõsi on aga seegi, et 35 000 ja 113 000 ei ole ju ka sellised täpsed arvud, millele viidatakse ortograafiatsitaadi kolmandas lõigus. Sealt selgub muuseas veel, et ümmargune sõna tuhat ei olegi alati sõnaline: vahel ongi jutt täpselt 100 ankeeditäitjast või täpipealt 1000 kroonist ja sel juhul on vaja pruukida numbrilist kirjakuju.
Seega jäävad nii 35 000 ja 113 000 kui ka 35 tuhat ja 113 tuhat otsekui ortograafiatsitaadi teise ja kolmanda lõigu vahele – need ei ole ümmargused, aga ka mitte täpsed. Neid iseloomustab hoopis umbmäärasus, ligikaudsus, ümardatus, millest ei ole kirjutatud kummaski keeleraamatus. Tehtagu seda siis nüüd.
Kindlasti ei saa kirjutaja praeguste reeglite põhjal eeldada, et 35 tuhat on rohkem ümardatud või umbmäärane kui 35 000. Mõlemad arvud on karvapealt ühesuguse täpsusastmega ning arvu ja sõna kombinatsioon ei muuda väljendit täpsemaks ega ümardatumaks (vrd nt 2 sada või 200). Umbmäärasuse väljendamiseks tuleb appi võtta muud vahendid. Näiteks sobivad arvu või väljakirjutatud sõna ees olevad umbes, ligikaudu või nende lühendeid u ja ligik. Teinekord saab kasutada sõnu peaaegu, enam-vähem, ligi, vaevalt, tervelt, samuti tagasõnu kandis, juures, lähedal, ligidal. Täpsust suurendavad veidi vähem/rohkem kui, pisut üle/alla. Seega siis oleks tekstis korrektne öelda:
firma müügikäive oli umbes ~ u ~ ligikaudu ~ veidi rohkem kui 35 000 / kolmkümmend viis tuhat eurot ~ natuke üle 35 000 / kolmekümne viie tuhande euro
selle ja selle aja jooksul on sündinud peaaegu ~ veidi vähem kui 113 000 / sada kolmteist tuhat last ~ pisut alla 113 000 / saja kolmeteistkümne tuhande lapse.
Numbrite kasutamise eesmärk on teksti lühendada. Kui kasutada sõna tuhat, siis see ei lühenda teksti, vaid muudab selle koguni pikemaks. Lühend tuh seda muidugi ei tee, kuid raske on anda soovitust sõna ja selle lühendi kohta eraldi. Seega on keelehooldajad seisukohal, et kolm nulli on mõttekam kui sõna tuhat (samamoodi käitutakse sõna sada puhul: kirjutame 200 või kakssada, mitte 2sada). Sõnade miljon ja miljard puhul on aga olukord vastupidine – sõna on enamjaolt lühem ja selgem kui nullirikas number ning seepärast on teksti selguse mõttes parem numbri ja sõna kombinatsiooni kasutada.
8. septembril olid Tallinnas Kumu auditooriumis koos selge keele huvilised Eestist ja Põhjamaadest. Terve päeva jooksul räägiti nii palju häid mõtteid, et need väärivad talletamist. Seepärast olengi seekordses blogikandes kirja pannud mind isiklikult puudutanud parimad väljaütlemised ja ettevõtmised, millest osa kordub erinevate ütlejate suu läbi. Kuuldu ei ole sõnasõnaliselt edasi antud, kuid loodetavasti on mõeldud mõte neis säilinud. Selleks sain muu hulgas abi hea kolleegi Airi Kapaneni konspektist.
· Kantseliidi ja targutamise taha poetakse tihti siis, kui ei teata, mida öelda, või ei osata seda teha. Jääb mulje asjatundlikkusest, aga tegelikult poetakse oma teadmatuse taha. Kui inimene saab riigiasutuselt arusaamatu vastuse, mõjub see ülbena ja kahandab riigi usaldusväärsust.
· Sageli arvatakse, et õigusvaldkonna töö osa ongi teadlik ja tahtlik keerutamine. Levib mõtteviis, et kui räägid lihtsalt sellises asjas nagu juura, ei saa sa olla tõsiseltvõetav. See arusaam tuleb hukka mõista.
· Ametnikel on hirm lihtsuse ja viisakuse ees. Arvatakse, et kui öelda palun, siis kaob kliendi austus tema vastu.
· Probleem: kuidas muuta kliendikirjad lihtsamaks ja vähendada mallide arvu? Mitme spetsialistirühma vahel valitses vastuolu – maksuekspert eeldab kirjade kooskõla õigusaktidega; keeletoimetaja eelistab näha selget ja lihtsat keelt, mis eeldaks igale inimese eraldi kirja saatmist; arendaja tahab, vastupidi, leida lihtsad ja universaalsed lahendused; klient soovib maksu- ja tolliametiga suhelda nii vähe kui võimalik.
· Tulemus: tekkis 15 kirjatüüpi, millele tuginesid kõik teised kirjad. Keeletoimetajad koostasid kirjade vormistamise juhised. Korra kuus on koosolekud, ühiselt koostatakse koolitusmaterjale kõigile maksuametnikele.
· Edasine töö: et vältida keeletoimetajate ja maksuekspertide eraldumist ja omaette nokitsemist, pandi meeskond tööle ühte ruumi. Siis ei teki seda olukorda, kus maksueksperdid kiruvad omavahel keeletoimetajaid ja vastupidi, vaid saab kohe üle laua hõigata, et kuidas miski käib või mis midagi tähendab. Lisaks tuleb luua korralik dokumendiregister, et kõigil oleks selge, kus miski asub.
Ragnhild Samuelsberg (selge keele ekspert, Norra laste, võrdõiguslikkuse ja sotsiaalse kaasatuse ministeerium) ja Sissel C. Motzfeldt (projekti „Selge keel seadustes ja määrustes“ juht, Norra avaliku halduse ja e-riigi amet)
· Probleem: isegi ametnikud ise pidasid õigusakte keeruliseks ja liiga rohkete parandustega tekstideks. Kodanikud tundsid, et seaduste keeruline keel ei luba neil ühiskonnas kaasa rääkida. Puudus oli keelekoolitusest, ajast ja eeskujuks olevatest õigusaktidest. Mustandeid ei katsetatud kunagi lugeja peal.
· Plaan: kuna öeldi, et täpsuse ja selguse vahel on vastuolu (ei saa teha korraga täpset ja selget teksti), siis vastupidise tõestamiseks algatati 2012. aastal projekt „Selge keel seadustes ja määrustes“, mille käigus tegeletakse õigusaktide keelekasutusega. Väga head keeleinimesed tuleb ümbritseda väga heade juristidega ja ka minister tuleb kaasata.
Teadmiste suurendamine: koostatakse uuringuid, aruandeid, korraldatakse konverentse, kursuseid. Sihtrühm on juristid.
Õigusaktide analüüsimine, et luua uued mallidena toimivad õigusaktid. Ministeeriumidele antakse keele- ja õigusabi.
Seadusloome muutmine – seadusandjatele on valmimas uued juhised. Korraldatakse selge keele töötubasid, tehakse meeskonnatööd, lugejate peal katsetatakse õigusakti arusaadavust.
Haridussüsteemi muutmine – Oslo ülikooliga on sõlmitud lepingud, et õigustudengitele hakatakse õpetama selget keelt, antakse sellekohaseid toetusi.
· Edasine töö: muuta kohustuslikuks õigusaktide kirjutamine selges keeles, korraldada selge keele töötubasid, teha meeskonnatööd ja mitte unustada selle juures huumorimeelt.
· Päästeameti väärtused on abivalmidus, julgus ja usaldus(väärsus). Ent usaldusest tuleb olla valmis nii palju loobuma, et jaguks julgust öelda välja seda, mida on vaja öelda.
· Lastele räägime lihtsaid sõnu. Täiskasvanuid aga väärkohtleme raskete sõnadega (vt ka Karin Aleksandrov).
· Juba 1978. aastal palgati valitsusasutustesse esimesed keeleinimesed, kes töötavad koos juristidega meeskondlikult selge keele nimel.
· Inimesed käivad sageli selge keele eksperdi koolitustel, on väga rahul ja leiavad, et nad peavad edaspidi paremini kirjutama. Tegelikult seda ei juhtu. Suurem kasu oleks hoopis sellest, kui koolitused on lühemad ning keskenduvad ühele teemale süvitsi ja pikemalt. Samuti on hädavajalikud individuaalkoolitused, mis toimuvad järjepidevalt.
· Hea keelekasutus pole vaid keeleasutuste ülesanne, vaid sellega peavad tegelema kõik avaliku õiguse asutused. Nad peaksid aru saama, et keel on peamine vahend suurema osa nende töö jaoks. Seepärast tuleb ametnikel teha alalist koostööd keeleinimestega ja vastupidi, et jagada head tava ja materjale. Hädavajalik on kasutada keeletoimetajaid, st inimesi, kes oskavad teksti keeleliselt parandada.
· Ametnik kui spetsialist teeb dokumenti koostades väga head tööd, kuid see dokument ei ole mõistetav. Seega tuleb tegeleda ametnike mõtteviisiga. Selleks on vaja keeleinimesi, kellega tuleks teha koostööd.
· Me ei oota alati kutset või abipalvet, vaid pakume end ise igasugustesse töörühmadesse, mille puhul eeldame, et meie arvamus võiks olla kasulik. Asja taga olevad inimesed ei tule sageli selle pealegi, et keeleinimestest võiks kasu olla. Meie tuletame end meelde.
Keelekasutus mõjutab teenusest arusaadavust. Probleem ei ole selles, et inimesed on rumalad, vaid selles, et me räägime liiga keeruliselt. Mida lihtsam keel, seda selgem teenus. Kui teenuse puhul kasutatakse inimlikku kõnepruuki, siis teenus toimib.
· Meie käitumist juhivad kaks süsteemi – automaatne (nunnu pilt paneb naeratama; kukkuv asi püütakse kinni) ja mõtlev (aeglane, analüüsiv, nt matemaatikatehete lahendamine või mõtlemine, mida poest osta, mida süüa teha jne). Sageli juhib automaatsüsteem meid, kui me mõtliku süsteemiga tegeleme (me ei mäleta, mis teed mööda me koju jõuame, kas ukse keerasime lukku).
· Infograafikat on väga hea kasutada inimeste manipuleerimiseks, sest sellega saab mõjutada nende automaatsüsteemi. Ent selleks on vaja suurt empaatiavõimet, oskust suhestuda kliendiga.
· Selge sõnumi sünniks on vaja koostööd keelespetsialistide, valdkonnaekspertide ja disainerite vahel (vt ka Elina Pallasvirta, Ragnhild Samuelsberg, Sissel C. Motzfeldt ja Aino Piehl). | OSCAR-2019 |
||
Seni kuni tublidest kodanikest abi-komissarid isiklikuks tarbeks aastaraamatu .doc, .html ja .mp3 kujule viisid suhtlesin mina muude inimestega – nende hulgas Holger Roonemaa ja Irina Mikson (seejuures on huvitav, et hetkeks kui Irina vastas Holgerile “võib-olla ei ole ühegagi [vestelnud]” Irinaga juba pikalt lobisenud ning taustalt kostvatest kõnekatketest võis aru saada, et majasisest infosulgu antud teema osas kah ei olnud).
Allpool siis meie telefonikõne kokkuvõte ja Irina kommentaarid selle kohta. Tunnistan, et minu tekstis esineb sarkasmi mida dzentelmen ei kasutaks daamile kirjutades, aga kuna hetkel on meil tegu e-Eesti riigiasutuse e-kompetentsuse küsimusega – isegi kui nad sellest ise aru ei saa – siis ma vabandan Irina ees, aga pean selle teksti avaldamist riikliku julgeoleku seisukohalt vajalikuks.
Täienduseks eelnevale – mul oli meeldiv vestlus KAPO komissari Irina Miksoniga mille käigus üritasin saada pihta nende organisatsiooni strateegiale mis puudutab avalikkusele suunatud info avalikustamist ja eriti aastaraamatu osas, sest kuuldavasti algab peadirektori eessõna lausega “Meie aastaraamat on lugejaskonna hulgas saavutanud populaarsuse, mille üle on vaid hea meel.”
Irina oli veendunud, et KAPOl on vabadus otsustada mil moel nad seda populaarsust realiseerivad ning põhjus loota, et kodanikud käituvad autoriõiguse-aluste materjalidega seaduskuulekalt. Minu katsed saada konkreetset vastust küsimusele mida nt lehetoimetuses laual oleva aruandega teha tohib – millises mahus tsiteerida või ette lugeda, kas ma tohiksin ka kaamera ees läbi lapata ja tulemuse Youtube’i riputada konkreetset vastust ei saanud, ent me jõudsime kokkuleppele, et mulle saadetakse aasta 2005 ja 2006 aruanded postiga koju ning lisatakse täpne kasutusjuhend.
Tundsin huvi, kas avalikkusele suunatud materjali mahavõtmine ning samas igivanad pressiteated ja tagaotsitavate nimekiri ei või jätta üldsusele muljet olulise riigiasutuse ebakompetentsusest internetiga suhtlemisel ja sain teada, et KAPO peab oma suutlikkust heaks ning suhtleb interneti-üldsusega e-posti teel. Pressiteadete osas sain teada, et koduleht on uuendamisel – millal see protsess algas ja millal plaanitakse lõpule jõuda ei olevat avalik teave ning üleüldse saadetakse need niikuinii ajakirjandusele ning ei peeta vajalikuks seda veebilehel avaldada. Küsisin ka kas on plaanis siis vanad pressiteated maha võtta ja Irina Mikson lubas, et nad kaaluvad minu ettepanekut.
Küsimusele 2003 septembri seisuga tagaotsitavate nimekirja kohta (kas on vahepeal lisandunud tagaotsitavaid või mõni lausa kätte saadud) vastas Irina küsimusega millisest nimekirjast ma räägin – ning tõepoolest, minnes uuesti kodulehele oli nimekiri kadunud ning ma ei saanud vastust küsimusele kas see on kunagi seal olnud või millal siis maha võeti.
Positiivse poole pealt tuleks muidugi mainida, et mult ei nõutud ka eelnevas postituses ja hommikuses KUKU intervjuus nimekirja olemasolule viitamise näol edastataud valeinfo avalikku ümberlükkamist ja vabandamist.
Ausalt öeldes poleks ma viitsind seda kõike kirja panna, aga kuna jutu lõpus tuli kogemustega pressisuhtlejal meelde küsida milleks ma tema vastuseid pruugin siis otsustasin dokumenteerimise kasuks ja selle enne laiemat avaldamist ka “kooskõlastusringile” saata. Küllap on meie vestlus kenasti salvestatud (ma pean igati normaalseks, et KAPO oma telefonidelt tehtud kõned salvestab) ning kui midagi minu väidetes väär tundub saan patsiga komissaridelt vastavad lõigud kenasti MP3-formaadis ülekuulamiseks.
Kaitsepolitsei aastaraamatute osas kehtib Autoriõiguse seadus samuti nagu iga teisegi teose puhul. Oleme paberkujul teinud selle avalikkusele kättesaadavaks, küll aga mitte digitaalsel kujul. Ebaseaduslikult saadud digitaalse piraatkoopia levitamisega kaasneb seadusest tulenev vastutus.
Kaitsepolitsei suhtleb avalikkusega igal võimalikul viisil, seega lisaks e-postile ka telefonitsi, vahetu kontakti ja meedia vahendusel.
Kaitsepolitsei töö eripäraks võrreldes teiste riigiasutustega on julgeolekuasutustele omane tööks vajaliku teabe salajasus, mistõttu valdav enamus meie tööst ja teabest on seadustest tulenevalt juurdepääsupiirangutega, samas kui teistel riigiasutustel on valdavas enamuses teave avalik.
Kodulehe uuendamine on pidev protsess, mis ei jõua kunagi lõpule, seega ei pea võimalikuks Teile öelda ka tähtaega.
Ka ei olnud meie vestlus ja minu vastused Teile sellised, nagu Te kirjutate, kuid siinkohal on minu arvates mõttetu ja läheks ka pikale nende täpsustamine ning ümberlükkamine.
Kaitsepolitsei aastaraamatu näol on tegemist avalikkusele suunatud väljaandega. Kuid raamatu väljaandmine, levitamise viis ja autorõigustega seonduvad muud asjaolud on autorõiguse seaduse (AÕS) kohaselt autori otsustada. AÕS sätestab autorile ka mõningaid avalik-õiguslikke piiranguid, mida iga huviline võib ise AÕS-st lugeda. Kaitsepolitsei on levitanud AINULT paberkandjal aastaraamatuid.
Loodetavasti ei ole vaidlust sellest, et kaitsepolitsei aastaraamat on autoriõiguse objektiks. Ka AÕS § 4 lg 6 sätestab, et “teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse, välja arvatud juhul, kui käesolevast seadusest või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal.”.
Autori isiklikuks õiguseks on õigus teose avalikustamisele. Autor ise otsustab, millal tema teos on piisavalt valmis, et seda avalikkusele pakkuda. Samuti on üheks autori isiklikuks õiguseks õigus teose puutumatusele. Õigus takistada mistahes muudatuste tegemist oma teoses. Muudatusi võib teha vaid autori nõusolekul. Antud juhul oli kaitsepolitsei üheks eesmärgiks vältida digitaalsel kujul aastaraamatu edastamist eesmärgiga vältida kolmandatel isikutel võimalike muudatuste tegemist selle sisusse, s.t ilma autori nõusolekuta teose muutmist.
Autori üheks oluliseks õiguseks on varalised õigused. Need põhinevad Berni konventsioonil, kuid ka Euroopa Liidu direktiividel ja hilisematel rahvusvahelistel lepingutel (TRIPS, WIPO autoriõiguse leping).
Autori absoluutseks varaliseks õiguseks on õigus reprodutseerimisele. See on olulisim varaline õigus. Ilma reprodutseerimiseta ei saa levitada. Igasugune koopia tegemine, kas alaline või ajutine, digitaalne või mitte jne, on reprodutseerimine. AÕS sätestab, et autori n&oti
lde;usolekuta ja autoritasu maksmata on lubatud reprodutseerida üksnes ÕIGUSPÄRASELT avaldatud teost. Kui keegi on avaldanud kaitsepolitsei aastaraamatu digitaalselt internetis, siis see ei saa mingil juhul olla õiguspäraselt avaldatud teos, kuna kaitsepolitsei ei ole andnud nõusolekut digitaalseks teose reprodutseerimiseks ega edastamiseks.
Teiseks oluliseks autori varaliseks õiguseks ongi õigus levitamisele. Levitada saab vaid materiaalses vormis koopiaid, m.h ka paberväljaandena väljaantud kaitsepolitsei aastaraamatut. Mittemateriaalseid teoseid edastatakse ja kantakse üle ringhäälingus või arvutivõrgus. Kaitsepolitsei ei ole teadlikult kasutanud AÕS sätestatud autorile kuuluvat varalist õigust levitada aastaraamatut üldsusele sellisel viisil, et see oleks kättesaadav kõigile individuaalselt valitud kohas ja ajal, st digitaalselt. Kaitsepolitseiamet ei ole seda autorile kuuluvat õigust ka ühelegi kolmandale isikule üle andnud.
Seega on digitaalsel kujul levitatav kaitsepolitsei aastaraamat piraatkoopia AÕS mõttes, s.t tegemist on digitaalses vormis teose ilma teose autori loata reprodutseeritud koopiaga. Piraatkoopia levitamine on Eestis kehtivate seaduste kohaselt karistatav süütegu ning palume teil hoiduda seaduserikkumisest või see koheselt lõpetada. | OSCAR-2019 |
||
Hommikul magasime mõnuga ja ajasime end voodist välja alles napilt enne keskpäeva. Täna on laupäev ning oleme igati ära teeninud pikema une. Nii hea, kui ei pea hommikul kohe kuhugi kiirustama ja saab vahetevahel niisama lebotada. Pealegi, A lennuk läks juba hommikul vara, nii et olime M-ga omapäi.
Mul on harjumus, komme ja traditsioon reisidel alati võtta hetk väikseks shopinguks ning olin seda juba tasapisi plaanima hakanud. Meie hotellist paari metroopeatuse kaugusel asub suures metroojaamas Espriti outlet, mis on üks mu lemmikbrände. Lisaks, kui mul on võimalus, astun alati läbi ka Hunkemölleri pesupoest ning siin, Hunkemölleri kodukantsis, on nende poodide konsentratsioon kõige suurm ning lausa patt oleks pesupood vahele jätta. Mul on lihtne selles poes veeta märkamatult tohutu aeg ning ma väljun sealt alati suuremate ostudega. Hunkemölleri pesu on lisaks ilusale ka mugav ning ma siiralt usun, et on suur vahe selles, millist pesu sa kannad, olgugi et enamjaolt see pesu kuskil välja ei paista.
M on minu shopingute osas uskumatult kannatlik. Ostukotid käe otsas, istusime kohvikusse maha jalga puhkama ja aru pidama, mida edasi teha. Õhtu oli alles noor, ent suurte kottidega väga ringi trampida ei viitsi. Lisaks kõigele muule oli väljas taas korralikult sadama hakanud. Vaatasin veel korra Heineken Experienci kodulehte, kuid tänaseks olid kõik eelmüügi piletid juba välja müüdud. Sellegipoolest otsustasime Heinekeni sõita, et vaadata, ehk õnnestub meil siiski vanast õlletehasest läbi astuda, on Heineken ju Amsterdamist alguse saanud õllebränd.
Kui trammiga Heinekeni juurde jõudsime, märkasime juba eemalt kohta, kus õllemuuseum asub - pikk saba lookles mööda tänavat inimestest, kes soovisid piletit soetada Heineken Experiencele. Saba liikus õnneks kiiresti ning vihm jäi peagi järele, kuid ka siin on Heineken inimeste peale mõelnud, pakkudes töötajate poolt sabas seisjatele vihmavarje. Heineken Experience kujutab endast ringkäiku vanas õlletehases, mis on tehtud piisavalt interaktiivseks ja meelelahutuslikuks igale külalisele, andes võimaluse tutvuda nii Heinekeni pereloo ja ajalooga, samuti ülevaate tänasest päevast ja sponsorlusest, aga ka võimalust teha endast Heinekeni taustaga pilte, mängida videomänge, meisterdada endale omanimeline õllepudel kui ka nautida Heinekeni õlut, millest kaks ja pool klaasi kuuluvad mugavalt piletihinna sisse, lisaks veel muu väike Heinekeni nänn.
Nad on tõepoolest oma muuseumi õigesti nimetanud - Experience ehk kogemus - sest teisiti seda kõike iseloomustada ei olegi võimalik. Nad müüvad emotsiooni ja seda nad tõesti seal pakkuda oskavad. Töötajad on äraütlemata meeldivad ning entusiastlikud, tasuta alla laetav äpp audiogiidina mõnusalt kaasaegne ning lihtne, kogu taust ja viis selline, mis tekitab pigem brändifänlust. Muide, Heinekeni esimene kast õlut jõudis laevaga Ameerikasse kolm päeva peale kuiva seaduse lõppu, mis on teinud Heinekenist tugeva toote tänaseni, nii et nende tootmisõimsus on Euroopa suurimas õlletehases, mis asub vaid paarkümmend meetrit Amsterdamist, 800 000 pudelit tunnis. Kui Heinekeni veeti Amsterdami poodidesse ja aaridesse kuni 1960-date aastateni hobustega tulenevalt siinsete tänavate kitsusest, siis ka tänaseks on hobused endiselt Heinekeni palgal, ent nüüd brändisaadikutena. Nagu töötajatel ikka, on ka neil ette nähtud korraline puhkus, suvel lausa 6 nädalat ja hetkel talvepuhkus 3 kuud, sest kogu maja renoveeritakse ja tehakse täielikult uueks, nii et hobuseid meil täna näha ei õnnestunud. Igatahes on Heineken Experience selline muuseumikülastus, mida tasub kindlalt ette võtta.
Üsna kesklinna lähistel, Rijksmuseumi trammipeatuse vastas asub Zazare teemandipood, kus pakutakse tasuta tutvustavat ringkäiku teemandimaailma ehk nende töötaja jagab oma teadmisi sellest, kuidas teemate kaevandatakse, kuidas neid lõigatakse ning poleeritakse. Igaühel on võimalik ise käes hoida teematitega laavakivi tükki ja näha, kuidas oskuslikud meistrimehed tillukesi kive oma käte vahel vormivad. Seal samas on ka väidetavalt maailma kõige säravam teemant, 257-tahuline Amsterdami täht, mis on seni maailma kõige enamate tahkudega teemat. Tõepoolest, kui enne tundusid kõik kivid ühtemoodi sädelevat valguse käes, siis selle teemandi kõrval kipuvad teised ka ereda valgusega heledas ruumis veidi kahvatuma.
Amsterdamil on ilmselt pakkuda igaühele ja igale maitsele midagi. Siin on hea võrgustik igas mõttes, nii äriliselt kui kaubanduslikult, aga ka kõikidele maitsemeeltele üht-teist. Kui väsinuna õhtusöögile lõpuks mõtlema hakkasime, otsustasime täna jätta suuremad ekstreemsused kõrvale ning leida mingi tavalisema toiduga söögikoht. Burgerid kõlasid siin kontekstis lausa suurepäraselt. Telefon viitas meile 300 meetri kaugusel meie asukohast olevat ühe üsna hea tasemega väikese burgerisöögikoha The Butcher. See on tõesti väga ehe pisike nelja lauakesega burgerikoht, mis on kohalike hulgas üpriski populaarne. See on ka esimene selline söögikoht, mida olen külastanud, kus tualeti uks on seinaga ilma ühegi sildita nii ühte maskeeritud, et kui pole kedagi, kes vihjet annab ja ukse asukoha kätte näitab, ei oskakski arvata, et seina seest uks väiksesse tualettruumi viib. Koht ise on piklik, väike kahhelplaatidega ruum, mis on trendikalt ja kaasaegselt, kuid üsna lihtsalt sisustatud. Burgerite maitse, lõhn ja välimus aga sellised, mis panevad juba eos neelatama ning burgerit hammustades ahmima sisse pihvist väljaniriseivaid lihamahlu. Koha burgerid ja atmosfäär on igal juhul väga ehtsad ja head, veel üks selline väike peidetud pärl õhtu lõpuks. | OSCAR-2019 |
||
Kohutav Thor tuli oma maailma osaks meeskond Avengers. Ta on relvastatud magic haamer ja lüüa võimatuks. See on Hardy ja tugev, halastamatu vaenlased ja reedetud sõbrad. Kõik räägivad seda võrgus Thor mäng, kus teil on alati mängida tasuta. Lood võitmatu olnud viimased Toora ütleb Lego konstruktori ja kus kõik, isegi kangelane ise kokkupandud osadest. Aga see ei sega Lego Toora jätkata võitlust koletisi ja kurjad geeniused. Tulude see valmis tormama teised meeskonnaliikmed, et vaenlase jõud hävitada juba eos. Ja kõige kuulsam lahingu stseene on esitatud värvikas puzzle.
Tasuta online mängud Thor kutsutud saada lähedalt Skandinaavia jumalus - liige Avengers ja päästa linn alates Loki, näidates kogu oma jõudu
Selles osas leiad kõige põnevaid mänge tasuta Tor, kus peategelane käitub Norse jumal, koomiline kangelane ja üks Avengers meeskonna – Thor. See on kõige legendaarne ja silmapaistev isiksus, mis kulub pingerida hääli 114. koht populaarsust koomiksiraamat tähemärki. Tema pilt oli korduvalt kasutatud sarjas, filme, mänguasju ja logod. Ta kontrollib nii loodusjõudude ja on unikaalseid võimeid. Ta kuuleb iga cry teisel pool planeeti; reisib läbi aja; arendab sverhskorost; näeb liikluses üle valguse kiirus. See on praktiliselt haavamatu ei haigustele vastuvõtlikumaks earthlings, on osaline immuunsus magic, ravib haavu, ja isegi kasvab uus organ, aga kui sa murda oma haamer Mjölner, siis lüüa. Algselt Thor alates Asgard ja poeg Odin ja Gaea. Teda peetakse üheks tugevamaks in Asgard ning unikaalseid võimeid ja surematus on läbi kuldne õunad Garden of Eden. Mõnikord ajal lahing, ta satub riigi hulluse või Berserker Warrior, mis suurendab tugevust mitu korda, kuid varju meeles ja siis ta võib rünnata kõik, ka tema. Sellistel aegadel, ta ei pea isegi toidu, vee ja puhkuse – Üheksa kuud hiljem, ta saab võidelda jää hiiglased katkestusteta. Oma võimu põhjustavad loodusõnnetused kohalikele ja globaalses mastaabis, kasutades oma haamriga. Aga kui nähtus põhjustatud magic, siis ta on abitu. Kontrollige tuletõrjeoskuste kangelane mängu Thor
mängud Thor2 meelde taas, kui palju kangelane suur võitleja. Ta Plunge vaenlase kätte ja täiesti hoiab haamer, mõõk, muskaatõis ja kirves. Vöö Force ja haamer Mjölner – Kaks maagiline Gizmos ilma milleta ta ei saa seda teha. Mis vöö kahekordistunud oma jõudu ja haamri, ta lendab, jälgib ilmastikutingimused, oskuslikult paneb energia barjääri ja väldib psühholoogiline rünnak, maailmad reisi ja aitab kasutada oma kaubamärki lööki: termiline šokk, mõju ja anti-shock jumalad. Korrutamine haamri edasi ja kellel on nahast vöö, Thor Mjölner lendab üle Maa atmosfääri, arendada kiirust üle valgust.
Toora on maagia vankris joonistatud paari maagiline kitsed, kus kangelane saab teha ja oma sõpradele. Tema võim on piisavalt visata objektide ruumis, ja kui sa viska haamer Asgard, naaseb ta oma isanda. See müstiline superkangelane saab imetleda lõpmatu, ja tema võime iseseisvalt õppima, pakume tasuta mängud Thor, kus ta võitles vaenlased julgust ja vaprust. Võtke maha teda taevas ja kajastada vaenlase rünnakud taevalikku, püüdes, et nad ei tunginud Maa, kus nad ei saa varjata ja külvata seemned kurja märkamata. Ja kui pea alla, tööd, ja seal on palju.
Iga rünnak relvastatud konkreetsed relvad ja jõud. Aga meie Thor juba tuttav igale esindaja kurja ja leida neile volikogu. Kuna Thor on osa Avengers, Iron Man, kükloop, Spider-Man, Moulmenom, Ms Marvel, Modoc ja Doctor Doom, ta on kaitstud jõude rünnata tornid. Teades võimu iga märk, asetada need piirid, et nad kohanud kedagi, kes tungis nende territooriumile. Mäng Thor pimeduse palun fännid filme Toora. Nüüd superkangelane võitleb Koletised Asgard, kulgeb paljudel missioonidel. Kuigi täpset vastet ilma kile vastased ja liitlased on samad.
viskas palli korvi ei ole nii lihtne. Vaid mõned sportlased suutnud muutunud populaarseks korvpalli. Aga kui elus pead olema silmapaistev kasvu, vaba online mänge mängida pesapalli kutsuda igaüks. Vaata, kuidas osavalt tegeleb palli panda ja sport peaga ühe käega saadab palli korvi. Traditsiooniline versioonid gameplay igav? Seejärel käivita post-apokalüptiline korvpall ja välimus ei muutu reeglite uus reaalsus. Tundub, et kõik jääb samaks, ja ainus valgust erinevused anda protsessi võlu.
Pesapall on seostatud Ameerika sportlastele, kuid ajaloolased on leidnud, et see on väga sarnane hulk vanu Prantsuse mänge. Näiteks 1344 käsikirja kujutab preestrid, kes mängivad "hing" – mäng, mis meenutab pesapalli. Samuti on seisukohal, et tänapäeva mäng, see on moodustamine Põhja-Ameerika rounders, populaarne Iirimaa ja Veltkobritanii.
pesapalli kaasatud kaks võistkonda, mis koosneb üheksast või kümme mängijat. Väga nimi pesapalli (pesapall) võib jaotada kaheks osaks: baas — baasi ja pall — palli.
Kui endise Nõukogude riigid peavad suhelda muu maailmaga paremini, nad olid üle ujutatud informatsiooni. Mõned nähtused paistavad meile esimesel segane, imelik. Pesapall ei põhjustanud palju entusiasmi, kuid tasapisi tundus lähemale, ja isegi tunginud. Nüüd meie territooriumil töötanud oma meeskond ja fännid ja pesapalli mänge tasuta esitatakse vahemikus connoisseurs ja need, kes alles uurib oma reeglid.
Lääne fännid saavad veeta tunde räägime kuulsa mängijad koguda kaarte pilti ja meenutavad vaatamisväärsustele mänge Läinud. Erilist väärtust peetakse parimaks pallid ja autogrammid sportlased, kes on suur raha enampakkumisel. Meie jaoks on lõbusam, eriti kui see on pesapalli mänge.
simulatsioonid võimaldavad süüvima atmosfääri pesapalli. Järgides konkursitingimustele, nahkhiir lööb palli ja teeb kestab baasi rajada. Igas mängus on kogutud punktide, et iga meeskonna liige püüdma olla parim. Mängus on palju asju, mis oleks realistlik. Mängib rolli feed nurk pall, löögijõudu, suund ja kiirus sörkima. Sööda üritab spin palli värava andnud, ja sai oma tiimi punkte. Kui sa saad tuum gameplay, mäng tundub põnev ja ärkab põnevust.
Flash mänge võrgus pesapalli mõeldud lastele. Siin ülesanded eeldavad oskust, kuid see on palju kiirem. Võite keskenduda trenni või võidelda välja pakkumise pallid, ja konkurendid tähemärki koomiksid ja karikatuurid, erinevad vähe loomi ja ilusad tüdrukud. Kõige karismaatiline kangelane, kes ilmub palju spordi teemadel – Yeti. Ta on eriline lähenemine igale sport ja pesapalli eriti talle meeldib, sest ta on relvastatud nahkhiir. Ta ei olnud huvitatud lööd palli, kuid Penguins tuli oma maitse järgi. Nüüd ootab ta, kui taim annab teise linnuke, ja saadab selle ära puhuda.
omal moel mängida pesapalli Smurffit ja gorilla võidab banaanide tarnimisest. Disney tegelased karikatuurid näitas meile lahe valduses mängu, ja nüüd ilmuvad online mänge. Pesapall on võimalik kasutada mitte ainult spordi valdkonnas, vaid ka linna, džunglisse ja kõrbed. "Spordi head" näitavad oma versiooni mängu, samuti on kontrollitud ühe käega mängu jooksul. Nad õpetavad teile peenemad kohad pesapall, niipea kui avate flash mängud võrgus pesapalli. | OSCAR-2019 |
||
Eesti sajandat sünnipäeva tähistatakse mitmel pool maailmas, ka Peterburis, mis on Eesti iseseisvumisprotsessis olnud oluliseks linnaks.
Mitmed iseseisvumisaja suurkujud on olnud Peterburiga seotud. Nüüdseks on linna jäänud ainult väike aktiivne eesti kogukond. Kes on tänapäeva Peterburi eestlased, millised on nende soovid ja mida tähendab neile kodumaa? Pühapäeval, 11. veebruaril oli Peterburi Jaani kirikus 25 kirikulist. Kõik aktiivsed ja tublid inimesed. Neist viiega ajasime juttu eestlusest tänases Peterburis.
Kõik viis prouat sattusid suurlinna Nõukogude Liidu ajal seoses õpingutega. Külli Sulg meenutab, et tol ajal oli prestiiži küsimus pääseda Leningradi õppima. Ta õppis siin soome keelt. Hiljem abiellus ja jäi Leningradi elama. Töötas kirjastuses Aurora soome keele tekstide toimetajana. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli elu Peterburis paigas ja ta jäigi siia elama.
Viiu Fjodorova tuli Eesti haridusministeeriumi suunamisega Leningradi omandama insener-keemik-tehnoloogi eriala. Eestis tegi ta laste mänguasju, hüppavaid konni. Töökohas polnud spetsialiste ja Viiu suunati Leningradi edasi õppima keemiat. Lõpetamise järel suunati ta tööle Kohtla-Järvele, kuid Leningradi jäi kallim ja Viiu tuli tagasi. Alates 1967. aastast elab ta püsivalt Peterburis.
Ka Aino Tonka tõi Peterburi armastus. Ta tegeles alpinismiga ja selle harrastuse kaudu tutvus oma tulevase elukaaslasega ning on samuti elanud Peterburis 1967. aastast. Aino Milodan on olnud kuulus sportlane ja elanud Peterburis alates 1958. aastast. Tuli 16aastaselt Peterburi võistlustele ja jäi siia õppima treenerite kooli. Tegeles sõudepordiga, võitis üleliidulisi noorte ja ka täiskasvanute võistlusi. Kolmel korral võitis Euroopa võistlused ja kahel korral sai hõbeda. Leningradis ta abiellus. Aino Ahrapotkova töötas Maratis, kust saadeti Leningradi kursustele. Talle meeldis Leningradis, töötas siin, tutvus oma tulevase mehega ja jäi nii siia elama.
Peterburi poolt Eestit vaadates on eriline tunne. Külli Sulg ütleb, et aasta võib jagada pooleks: pool Eestis ja pool Peterburis. Eestis on sugulased. Eesti keel ja meel on tal südames ja ta tunneb end Eestis isegi kodusemalt kui Peterburis, kus suurem osa elust on elatud. Ka Aino Tonkale on Eesti väga oluline ja ta veedab seal poole ajast. Eestis saab käia lähedaste juubelitel. Samas pere, lapsed ja lapselapsed on Peterburis ja nii tuleb olla ka siin.
Aino Ahrapotkoval pole enam Eestis lähisugulasi ja kodumaale ta ei satu. Temale pakub Peterburi Eesti Selts sidemeid kodumaaga, samuti käib ta aktiivselt eestikeelsetel jumalateenistustel. Aino Milodanil on Eestis palju sugulasi ja ta käib paar-kolm korda aastas Eestis nagu ka Viiu Fjodorova. Litsentseeritud giidina teeb Viiu eestlastele giiditööd nagu ka Aino Tonka ja Külli Sulg, kes juhivad linnaekskursioone.
Kirikul on välismaal olevate eestlaste jaoks suur roll. Ilmselt isegi suurem kui kodumaal elavatele eestlastele. Aino Tonka arvab, et ta on käinud kirikus rohkem kui kõik kodumaal elavad sugulased kokku. Viimased ei tea isegi seda, mida tähendavad kirikus olevad numbritahvlid. Kirik kutsub siia ja hea on kuulata Eesti kirikuõpetajaid. Kirik on koht, kus kuuleb uudiseid kodumaalt.
Aino Milodani jaoks on kirik eestluse süda, see on koht, kus eestlased saavad kokku. Siin on kontserdid ja koorid. Külli Sulg, kes on Jaani kiriku ülesehitamisse pannud hiiglasliku tööpanuse, on tänulik, et Eesti Vabariigi valitsuse toel on kirik saanud valmis. Jüri Trei pani Eesti konsulina sellele suurele protsessile alguse. Suure eeltöö järel aitas Aivar Mäe aktiivselt kiriku üles ehitada. 2009 alustati ehitusega ja 2011 sai kõik valmis. See on imeline!
Külli Sulg soovib, et ka 100 aasta pärast püsiks Eesti Vabariik ja seda kolmel tugisambal, milleks on eestlased ise, eesti kultuur ja keel ning imeline puhas loodus. Loodame, et tema soov täitub ning et Peterburiski tähistab saja aasta pärast kohalik kogukond kodumaa 200. sünnipäeva.
Sel aastal aga toimub Eesti Vabariigi sünnipäeva jumalateenistus Peterburi Jaani kirikus 25. veebruaril kell 14.30 õpetaja Enn Salveste juhtimisel. 11. märtsil jätkuvad pidustused ning teenistuse peavad ja Eesti lipu õnnistavad piiskopid Tiit Salumäe ja Aarre Kuukauppi ning õpetajad Enn Salveste ja Kaido Soom.
Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini ristivanemluse teemalisi lugusid. Lugude kogumise tulemustest saab lähemalt lugeda järgmises Eesti Kirikus. Sel korral avaldame žürii ühise lemmikloo, mille autoriks on teoloogiadoktor Liina Eek.
Ma olen ateistlikust perest. Jumalast räägiti meie peres peamiselt kultuuriloolisest aspektist lähtuvalt ning kirikus käidi vaid kontsertidel. Piibel oli meil olemas, kuid seda loeti kui ajaloolist juturaamatut, seda eksegeesimata (tõlgendamata ja seletamata – toim.). Usu suhtes olin ma täielik ignorant.
Oma tulevase ristiemaga kohtusin sajandivahetusel töö asjus. Ta on pikk, tumedate juustega, sale ja sihvakas naine. Tema nimi on Maka, mis on gruusiakeelne vaste Mariale. Sõbrunesime.
Tööga seoses külastasin mitmel korral oma tulevase ristiema kodumaad. Esimene kord oli talvel. Just oli lõppenud rooside revolutsioon, linn oli räämas ja inimesed silmanähtavalt pinges, kuigi külalistele püüti näidata rõõmsat nägu ning pakkuda neile kõikmõeldavaid hõrgutisi ja elamusi.
Maka viis mind Tbilisist välja, vana pealinna Mtshetha lähistel jõe harunemiskohas mäe otsas asuvasse Jvari kirikusse. Sel ajal olid rekonstrueerimistööd veel väga alguses, kirik oli täiesti tühi peale suure puust risti ja paari ikooni tagaseinal. Maka rääkis mulle õigeusu rahumeelsest saabumisest Gruusiasse, Gruusia ajaloost, kuningatest, võitlustest ja kultuurist, mis on lahutamatult õigeusuga seotud viimased 1500 aastat.
Kuulasin Makat ja vaatasin kirikut, mis on nii vana, et kivid on vajunud ühtseks monoliidiks, kus on seisnud kümneid generatsioone uhkeid mustasilmseid grusiine, täpselt nagu Maka isegi. Tahtmatult külvatud seeme hakkas minus tasapisi idanema. Pilt vanast kirikust, selle kividest ja tuhmunud ikoonidest seisis mu silme ees aastaid.
Tulin sinna veel mitmeid kordi tagasi, lasin seemnel idaneda, kuni ühel päeval tõusin kindla teadmisega, et see on minu koht ja soovin sinna kuuluda. Ma ei teadnud õigeusust rohkem, kui Maka mulle rääkinud oli ja mida tema ja tema kaaslaste elus nägin. Aga see, mis ma nägin, tundus mulle hea ja õige.
Ühel kevadel läksime Maka perega uuesti Jvari kirikusse, kus Mtshethast tulnud preester mind ristis. Maka ütles minu nagu sülelapse eest gruusiakeelse usutunnistuse. Religioosses mõttes ma sülelaps olingi. Üksikud tüütud turistid tegid taktitundetult pilte ja märkamatult oligi alanud minu uus elu. Maka ei lugenud mulle teoloogilisi loenguid, kuid ma õppisin temalt nii, nagu lapsed oma vanaemadelt – selle järgi, kuidas ta käitus, kuidas risti ette lõi, millise pilguga vaatas ikoone, kuidas rääkis eestpalvetest, millisel toonil rääkis oma patriarhist.
Teoloogia tuli aastaid hiljem, kui seemne idanemine ajas mind usuteaduse instituuti ja sealt edasi ülikooli teoloogiat õppima. Mu esimene juhendaja andis mulle sissejuhatuseks 2000 lehekülge õigeusu teoloogiat lugeda ja ütles, et loe see läbi, siis saad aimu, kui vähe sa tead ja kui palju geniaalseid inimesi on õigeusust kirjutanud. Lugesin, käisin ka kirikus katehheesis. Sain teada, et ma tõesti mitte midagi ei tea.
Ülikoolis intervjueerisin oma uurimistöö tarvis ligi 60 õigeusklikku, sealhulgas paarikümmend vaimulikku. Mul oli harukordne võimalus saada 20 erinevat katehheesi tundi, millest mõni oli Kreeka, mõni Vene, mõni lausa esoteerika mõjudega.
Ma kuulsin palju liigutavaid, pedagoogilisi, mõtlema panevaid lugusid. Kuid ükski neist vaimulikest ei olnud mulle nii suureks eeskujuks kui Maka ise, midagi otsesõnu Jumalast rääkimata, veelgi vähem dogmaatikast, iga verelible temas õigeusklik selles katkematus õigeusklike generatsioonide jadas, mida pole suutnud murda nõukogude ateismipropaganda ega muslimite vallutused. Selliseks nagu tema, olen ma mõelnud, saavad minu lapsed alles õige mitme põlvkonna pärast. | OSCAR-2019 |
||
BBC 1961. aastal algatatud raadiokonkursi “Let the Peoples Sing” finaali pääsenud koore võõrustas esmakordselt Kölni Raadio (WDR 3), kuhu salvestiste põhjal valiti seekord koguni kaks eesti kollektiivi: ETV tütarlastekoor Aarne Saluveere ja Tallinna Muusikakeskkooli lastekoor Ingrid Kõrvitsa (pildil) juhatusel. Viimane tuli “kooride olümpia” absoluutseks võitjaks, mis on Eesti koorielu viimaste aastate suurim saavutus. Meie kooridel oli enne veel kaks esinemist, Kölni Kristuse kirikus ning kõigi finalistide vabas kavas raadio Bismarcki saalis, kus 16. X ka konkurss toimus. Otseülekanne läks viide Saksa raadiojaama ja 15 välisriiki (Norra, Taani, Ungari, Belgia, Holland, Austria, Hispaania, Portugal, Rumeenia, Poola, Läti, Ukraina, Soome, Rootsi ja Eesti Klassikaraadio).
TMKK lastekoor laulis Kölnis Veljo Tormise “Etüüde helilaadides”, Olav Ehala “Kodulaulu” (kavas veel Kostiainen, Britten, Clarke), konkursil kolme Cyrillus Kreegi seatud eesti vaimulikku rahvalaulu, Mart Saare “Lindude laulu”, Tormise “Lauliku lapsepõlve” ja “Virmalisi” “Talvemustritest”. TMKK koor on siiani käinud kontserdireisidel Soomes, Rootsis ja Itaalias ning saanud oma kategoorias I preemia rahvusvahelistel konkurssidel Vilniuses (2003) ja Daugavpilsis (2004). 1992. aastast seisab koori ees Ingrid Kõrvits. Kooris laulavad muidu ainult tüdrukud, ent konkursil kuulus koosseisu ka neli poissi, “laenatud” kooli poistekoorist. Kokku oli lauljaid 41.
Meil tuli ette valmistada kaks kava: konkursi eelõhtul finalistide kontserdil esitas iga koor 10minutilise kava, konkursi kava võis olla kuni 12 minutit pikk. Õppimist alustasime maikuus. Suvel puhkasime, alles augusti lõpus pidasime kolmepäevase laululaagri Karepal. Sealt edasi kuni konkursini tegime kõvasti proove ja andsime ka mõned kontserdid.
Meie koori lauljad on tegelikult kõik instrumentalistid ja paljudele on kooris laulmine vabatahtlik. Meil on koolis kokkulepe, et koor on kohustuslik neile õpilastele, kes ei mängi orkestris. See tähendab aga, et alates 6.-7. klassist, kui hakatakse kooli orkestrites mängima, kaotab koor palju häid lauljaid. Õnneks on siiski ka neid, kes on aru saanud, et kooris laulmine on professionaalseks muusikuks kujunemisel arendav tegevus.
Võit tuli meile küll täiesti ootamatult. Selle konkursi ajaloos polnud varem ükski lastekoor peaauhinda võitnud. Hõbedase Roosikarika oleks žürii võinud sama hästi anda noortekooride parimale (ETV tütarlastekoor) või täiskasvanute kooride parimale (naiskoor Voci Nobili Norrast), kes mõlemad esinesid väga kõrgel tasemel. Aga nagu žürii esimees Bent Grønholdt Taanist ütles, on väga raske omavahel võrrelda ja hinnata lastekoori ja noortekoori või lastekoori ja täiskasvanute koori. TMKK lastekoor sai tema sõnul peavõidu eelkõige seetõttu, et ületas žürii lastekoorile pandud ootused. Samuti mainis ta, et lastekoor oli tehniliselt kõrgel tasemel ning võlus vahetu musitseerimise ja entusiasmiga, mis jõudis nendeni kõrvalstuudios kuulates eetri vahendusel. Lapsed olid tõesti palju vaeva näinud ja esinesid konkursil parimal tasemel. Olen alati imetlenud nende võimet ennast väga olulistel ülesastumistel kokku võtta ja kindlalt esineda. Küllap on siin oma osa ka sellel, et nad kõik annavad aasta jooksul oma instrumendiga mitmeid kontserte, eksameid ja arvestusi. Nad on harjunud oma “närviga” toime tulema.
Kuna proovid ja lõunasöögidki olid kõigil eri aegadel, siis me teiste kooridega palju ei kohtunud ja sisulisemateks vestlusteks eriti aega ei jäänud. Oli küll paar dirigentide koosolekut, kus peamiseks teemaks oli uudisteos, mille kõik koorid pidanuks 15. oktoobril ette kandma. Dirk Lötferingi lugu osutus aga nii keeruliseks (kuuele 4-häälsele koorile), et polnud mingit lootust seda ühe prooviga selgeks saada ning ettekanne jäeti ära.
Kölni raadio Bismarcki saalis on 500 kohta ja see on kooriga esinemiseks ideaalse akustikaga. Publik saalis elas kooride ülesastumistele elavalt kaasa ja oli oma positiivse hoiakuga kindlasti kooridele toeks. Me tundsime seda poolehoidu juba enne konkurssi finalistide kontserdil. Meisse suhtuti kuidagi erilise soojusega võib-olla seetõttu, et olime ainus lastekoor. Kui meid võitjateks kuulutati, tõusis publik püsti ja avaldas nii oma tunnustust. Kuulajate hulgas oli koorijuhte nii Saksamaalt kui mujalt. Vestlesin pikemalt ühe taani koorijuhiga, kes leidis, et žürii tegi õige otsuse, andes peaauhinna just lastekoorile. See innustab ka edaspidi lastekooride dirigente “Let the Peoples Sing” konkursist osa võtma.
Meie kavas olid Tormise “Virmalised” esmakordselt. Ise olen seda teost laulnud omal ajal Ellerheina tütarlastekooriga. Teos ei ole just lihtne ja kaalusin selle kavasse võtmist pikalt. Julgesin seda siiski teha, sest koorilauljail on kõigil 5 – 8 aastat muusikaõpinguid seljataga ja ma uskusin, et koor tuleb sellega toime. Muidugi on konkursil esinedes vaja ka üleolekut teostest ja selles mõttes suutsime oma vormi õigesti ajastada. Seda, mis lastega toimus pärast võitja väljakuulutamist, on raske kirjeldada, usun, et see emotsioon oli kogu reisi kõige võimsam.
Kodus oleme saanud esinemisteks kaks uut pakkumist: ühe Tallinna Filharmoonialt ja teise Eesti Kooriühingult. Kahe aasta pärast sõidame esinema “Let the Peoples Sing 2007” konkursi finaalkontserdile, et anda üle Hõbedane Roosikarikas järgmisele võitjale.
Homme esietendub Endlas muusikalavastus “Mis värvi on vabadus”. Mati Undi romaani “Mõrv hotellis” põhjal loodud lavaloos, mille on dramatiseerinud-lavastanud Tiit Palu, kuuleb sõnalise osa kõrval elavas esituses paljusid kuuekümnendate aastate poplugusid. Kunstnik-lavastaja on Silver Vahtre, valguskunstnik-lavastaja Margus Vaigur, muusikajuht-lavastaja Feliks Kütt ning koormeister Evald Raidma. Mängivad Tambet Seling, Katrin Valkna, Ireen Kennik, Kaili Närep, Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Ahti Puudersell ja Jüri Vlassov. Laval rokib ansambel koosseisus Feliks Kütt, Raido Kurri, Karl Laanekask ning Tauno Aints (Genialistid).
siin see maja, ehitis, paik, hotell seisab keset linna, kahe tähtsa tänava nurgal ning kõik selge, tähtis, vajalik ja tavaline, kõik hämar, ebaoluline, iseäralik ja kahtlane toimub öös, sest öös on asju, öös on kõik võimalik; oleksin võinud tegelikult juba üleeile ära sõita, aga vihm oli siis juba alanud ja ma ei pääsenud enam hotellist välja; ka hotelli öös on kõik võimalik, alatasa sõidavad hotelli ette taksod, neist pudeneb inimesi, kuuldub kõnelusi ja hüüdeid erinevates keeltes, muusika mängib all vestibüülis, hotelli ammuli lõugade vahel, mängib pikkades koridorides, mängib tuhandes toas, mängib kõigi korruste baarides, juuksuri-, rätsepa- ja kingsepatöökodades, koristajate ruumides, ladudes, pesukodades, keskküttekeldrites, büroodes, ning siis tõuseb tuul ja algab vihm, kõlab lause ja laul, paugub püstol ja prožektor, ilmneb aja ja koha ühtsus, äng ja ilu, naiivsus ja nihilism, ilmub lõputu tinane vihm, anonüümne, kõle ja ootel labürint, milles võnguvad tangod, püssipaugud, punane valgus; tulija kaob hotelli nagu sipelgas pessa, nagu metsloom öösse; hotelli uksed on avatud päeval ja öösel, hotell on alati valmis meid vastu võtma; kuid kõigepealt: alguses oli muusika, siis saabus viimnepäev ja tõi küsimuse: kus toimub muusika? muusika, mis üleüleline, ime- ja eluline, kõikehaarav keeris, südamessesulav laava, kõikjalolev salapärane stiihiline substants, koguv ja kiirgav kangas; ja vastus sai: ta on oleolelises kohas, kus kohtuvad sünnivalu, eluküsimus, surmapatt ja stiil, kus nad räägivad ja vaikivad, kus veereb igavene punane lõngakera, mis mässib ja köidab ühte selle vaimude tunni, piirab ja raamib ta selles maailmas või teises, vastus sai: hotell; saagu ta, ja ta sai; siis usuti ja küsiti, keerles suits, nii leidus ja sobitus kirjandusteos, nii ilmus via regia, nõnda iseeneslikult algas ja hargnes kummardus klassikule; autor on surnud, elagu ta! Üks neist, kes olnud me võlausaldajad, me võlg saab täide siin, kus toimub täna meie sügisball; sellega said ühte juhus ja vajadus, loomulik leidmine, jõujoonte jõudmine, kirgede kulg: kohtumispaigaks kuraditele ja kuningatele kasvas hotell; siin leiame kuldse kümnendi kirkad kaigud, koldsete aastate rajukaja, mis keelitab ja keevitab, kõdib kuulmekäiku, kõlab kõrvas, see mahajäänud ja ikka siinne ajastu, mis on meie graal, mis kerib, keerutab, erutab, toob kokku ja ülendab, kannab ja annab ikka veel, jätkuvasti, on lõpmata kuu nagu kustuv päike; ka brecht tuleb öhe; ning minevakevadise deemoni kustumatutes jälgedes eksleb siin nüüd mattias, kes armastab, ei armasta, peidab, sosistab, jookseb, meelitab, mõrvab, heitleb, vaagub, loobub, vingerdab, karjub, otsib ja mäsleb, revolver vabalt ja julgelt paremas käes, ja hotell kahel pool teed hoidis hinge kinni. | OSCAR-2019 |
||
Traditsiooniliselt pühendatakse jaanuari esimesed nädalad uueks aastaks plaanide tegemisele. Selleks, et 2017. aasta tooks Sinu ettevõttele sotsiaalmeedias oodatuid tulemusi, on oluline, et tegevused oleksid läbimõeldud. Postituste plaani tegemine aitab kindlustada, et Sinu fännideni jõuaks järjepidevalt põnev ja nende jaoks oluline sisu. Enne aga kui uut plaani tegema hakkad, loe läbi, millised olulised muudatused eelneval aastal on mõjutanud kasutajate käitumist sotsiaalmeediamaastikul. Blogipostituse teisest poolest leiad 6 levinud viga, mida brändid sotsiaalmeedias seni teinud on ning mille tegemine 2017. aastal lõpetada tasub.
Suurimat reklaamirahade kasvu nägid justnimelt need gigandid, kuna läbi sotsiaalmeedia ja otsingumootorite on võimalik kõige kiiremini suurendada brändi teadlikkust. Nende keskkondade kasutajad on avatud uuele informatsioonile - Facebooki sisenedes vaatavad kasutajad läbi oma uudisvoo, Google'is otsides aga juba soovitaksegi leida lahendust konkreetsele murele. Mida tasub silmas pidada - rohkemate reklaamidega on suurenenud ka reklaamide blokeerimise tarkvarade kasutamine. See paneb taaskord rõhu sisuturunduse olulisusele.
USA-s on 5 aasta taguse perioodiga võrreldes televisiooni vaatamine vähenenud 11%. Kusjuures suurim langus on tulnud just noorte vanusegrupis (12-24). Teleri vaatamise asemel vaadatakse videosid Youtube'is, otseülekandeid Facebook Live'i kaudu jne. TV vaatamise aeg on suurenenud vaid vanusegrupi 65+ seas. Seega, kui Sinu sihtrühma kuuluvad noored, tasub telereklaamide asemel mõelda interneti peale, mis pakub rohkemaid võimalusi (klikkimine video pealt maandumislehele, täpsem sihtimine ja personaliseeritus).
Üha enam kasutavad brändid ära sotsiaalmeedia kasutajate poolt loodud sisu - klientide endi poolt tehtud pildid, mida jagatakse brändi lehele. Üle maailma postitatakse Instagrami igapäevaselt 95 miljonit pilti. Kui kliendid on juba teinud pildi, millel on Sinu toode, ettevõtte logo vm, ning jagavad seda oma sõpradega, on nad tegelikult Sinu brändisaadikud. Soovituste roll brändi usaldusväärsuse hindamisel on märkimisväärne. Jagades kliendi poolt tehtud pilti, näitad ka oma jälgijatele, et Sinu toode-teenus on kvaliteetne.
Instagram Stories, mis oma olemuselt on sarnane Snapchatiga (loe lähemalt: Instagram Stories vs Snapchat), tuli välja eelmisel aastal. Tänaseks vaatab Instagram Stories lugusid 100 miljonit vaatajat päevas. Kui Sinu sihtrühma kuuluvad noored, on see hea koht, kus oma brändiga väljas olla. Instagrami kasutajad otsivad ise aktiivselt uusi lehti, mida jälgima hakata ning Instagram Stories keskkonnas on brände oluliselt lihtsam avastada kui Snapchatis. Kui lood Instagram Stories'is aktiivselt sisu, suurendad oluliselt oma brändi tuntust ning läbi selle pikemas perspektiivis ka käivet.
Sotsiaalmeedia üldine eesmärk peaks pikas perspektiivis olema käibe suurendamine. Seega on oluline mõista, mis sotsiaalmeedias töötab ja mis mitte. Niisama lahmida pole mõtet. Mõni postitus võib saada palju kommentaare ja reaktsioone, kuid vähe klikke veebi, samas kui teine võib saada vähe kaasatust, kuid palju klikke. Kui Sinu eesmärgiks on müügi suurendamine veebipoes, siis on kaasatusest olulisemgi inimeste oma veebi saamine (klikid). Selleks, et mõista, mis töötab ja mis mitte, on soovitatav kasutada erinevate veebilinkide jagamisel URL tage.
NB! Pea meeles, et 70% sotsiaalmeedia jagamistest toimub hoopis pimedas sotsiaalmeedias ehk inimeste privaatsõnumites, Messengeris, e-mailides jne.
Põhirõhk on sõnal UURI. Tee enda jaoks selgeks, kes Sinu jälgijad on - kui vanad nad on, kus nad elavad, mis neile meeldib ja mis mitte. Märka, mis tüüpi postitused toovad rohkem klikke ja fänne, ning milliste peale on kulutatud ebamõistlikult palju raha. Analüüsi oma tulemusi pidevalt ja käi muutustega kaasas. Kui miski töötas eelmisel aastal, ei tähenda, et see ka sel aastal töötab.
Testi, milline pilt kõnetab fänne rohkem. Või hoopis milline üleskutse inspireerib inimesi enam. Kui oled läbi A/B testimise enda jaoks selgeks teinud, milline reklaam töötab, siis saad juba kogu eelarve suunata sellele. Loe lähemalt A/B testimisest SIIN.
Sa ei pea olema igal pool – ole pigem täie mahuga seal, kus on suurim osakaal Sinu sihtrühmast. Kui proovid olla igal pool, on tulemus igas kanalis suure tõenäosusega keskpärane. Kuigi Facebook on suurim ja enimlevinud kanal Eestis, võib Sinu sihtrühmast olla enamik hoopis näiteks Instagramis.
Kuigi on mõistlik kindlad postitused ette ajastada, et sisu oleks järjepidev, siis on oluline võtta igapäevaselt või vähemalt iganädalaselt aega, et reageerida uudistele, vastata kasutajate kommentaaridele jne.
Inimestele ei meeldi pealesuruv müümine ja otsene reklaam. Seetõttu võiks umbes pool lehe sisust olla fännide või teiste brändide poolt loodud - inimesed tüdinevad vaid ühe hääle kuulamisest ära. Umbes 30% postitustest peaks olema meelelahutus, backstage pildid või inspiratsioon ning vaid 20% otsene reklaam toodetele/teenustele.
Pilt või video postituse juures köidab tähelepanu ja saavutab oluliselt kõrgema liikluse. Ainult tekstipostitused jäta vaid hädaolukordadeks. Piltide puhul on märksõnadeks professionaalsus, unikaalsus, põnevad illustratsioonid ning ka kasuatajate enda poolt tehtud pildid. | OSCAR-2019 |
||
Nunii, andsin lausa 9 punkti. Arvan, et teenitult. Kuigi paljuski ilmselt tuli see hinne uute tegelaste ja taas äratundmisrõõmu pealt. Üle pika aja huvitav, omapärane episood. Idee mingist energiaallikast rasestatuks saada ei ole just igapäevane, samas ka ei midagi erilist. Aga siiski. Troy tundus seda nautivat igatahes
Uusi nägusi lisandus: kaine ja karm Dr.Pulaski, Chief O'Brien, tarkusi jagav Guinan. Paljud tuttavad näitlejad teistest filmidest. Ehk on pisut isegi harjumatu neid just ST-s mingit konkreetset ja kandvat rolli näha maängimas. Riker oli siis endale habeme kasvatunud ja tublisti kaalus juurde võtnud. Jäi vist loorberitele puhkama. Pulaski üleolev ja ülbe suhtumine Data suhtes natuke häiris. Aga võibolla tal oli selleks mingi konkreetne põhjus mida öelda, ei oska. No rohkem ei hakkagi vast lisama, eks teised tee seda vast minu eest. Data ise oli muidugi juba niiöelda "omas elemendis" ja lihtsalt super. Tema soov saada inimeseks ja kogeda kõike seda mida tähendab inimeseks olemine paneb ikka ja jälle imestama ning aru saama kui erilised me siiski oleme.
Igatahes, igatahes - TNG hakkab järjest julgemalt oma tõelist palet näitama. Tugev näitlejate valik ja järjest huvitavamad lood ja sündmused.
TNG 2. hooaeg on nüüd siis alanud ja muutused olid nii silma kui ka kõrvaga märgata. Loomulikult paremuse suunas. Kõik oli nagu omale kohale vajunud sellisena, nagu ma juba hilisemate hooaegadega harjunud olen. Ma mäletan, et kui seda osa kunagi ammu esimest korda nägin, siis ei olnud ma sugugi vaimustuses, kuid täna meeldis väga.
Geordi sai ametlikult laeva peainseneriks. Esimesel hooajal oli tema roll laeval kuidagi otseselt määratlemata, kuid nüüd sattus ta tõesti oma elementi, kuhu ta suurepäraselt sobib.
Pulaski. Nojaa, kurikuulus doktor on saabunud. Vanasti ta mulle ei meeldinud, eriti seetõttu, et olin harjunud hilisemate hooaegade Crusheriga, kes oli oma osa suurepäraselt täitnud, kuid nähes hiljem TNG esimest hooaega mõistsin, et selle Crusheriga võrreldes on Pulaski oluliselt parem ja värvikam tegelaskuju. Selge, et Pulaski näol üritati taasluua Leonard McCoyd originaalseeriast - näiteks võib tuua selle, kuidas McCoy noris Spocki kallal, Pulaski siin aga Data kallal. Paraku-paraku - tuleb tunnistada, et Spock ja Data ei ole päris võrdses seisus. Kui Spock oli igati kogenud ja võrdne vastane, siis Data on pigem nagu laps, kes alles õpib maailma tundma ning seetõtu jääb Pulaskist mulje, kui eriti õelast mutist, kes endast nõrgemat kiusab. Muidugi päris hea stseen oli see, kui Picard Ten Forwardi läks ja Pulaski ilma pikema jututa talle käratas, et "Sit down, Captain!".
Guinan. Kindlasti tundsid kõik ära tuntud näitleja Whoopi Goldbergi. Nimelt olevat ta ise tahtnud Star Trekis osaleda ning vastav roll talle ka leiti. Minul on hea meel, et ta sisse toodi, sest oma kohaloluga lisab ta väga tugevalt teatavat filosoofilisust ja müstilisust, millest esimesel hooajal väga puudu jäi - enam pole dialoogid nii lapsikud ja lihtsakoelised.
Wesley. Jäi paraku laevale edasi, kuigi tuleb tunnistada, et selles osas mõjus ta kuidagi meeldivama tegelasena kui varem. Ilmselt on selles süüdi ikka too jutuajamine Guinaniga. Viimane stseen, kus Picard&Co sillal tema tuleviku üle arutlesid, oli küll suhteliselt naljakas, aga sealt õhkus ikka veel seda esimese hooaja juustu.
Riker. Tema kasvatas omale habeme. Ja muutus sellega hulga vastuvõetavamaks ehk täiskasvanulikumaks. See nimelt olevatki põhjuseks olnud, sest Riker olevat ilma habemeta liiga nooruki moodi välja näinud.
Et tegu oli uue hooaja esimese osaga, siis panustati tugevalt visuaalsele küljele. Kohati ausalt öeldes oli sellist poosetamist lausa naljakas vaadata, sest tavaliselt niisugust etendust ei näe. Toome kasvõi näiteks alguskaadrid laevadest uhke muusika saatel majesteetlikult formatsioonis liikumas; siis muidugi laeva baar Ten Forward, mis oli täiesti uus (ja suur) võttekoht. Ten Forward oli üldse väga hea idee, sest annab võimaluse kujutada meeskonnaliikmeid vabamas õhkkonnas, ilma, et tegevus peaks mingil planeedil või mõnes kosmosejaamas toimuma. Ten Forwardi hingeks on aga siiski Guinan, kellest eespool juba juttu oli. Episoodi kõige parem eriefekt oli minu arvates see, kui Ten Forwardi akendest oli otsevaates näha, kuidas Enterprise warpi läks.
Nonii, nüüd, kui kogu uudsus sai ära räägitud, tuleks vist ka episoodi sisu ära mainida. Tuleb tunnistada, et uudsuse taustal ei paistnudki see eriti välja ja võib-olla oligi hea, sest millegi eriti tugevaga siiski ju tegu ei olnud. Episoodi algus oli küll päris põnev, kuigi natuke kahtlane tunne tekkis Troid vaadates seal voodis lebamas... Ma mõtlesin, et TNG on ikka koguperesaade.
Väikestviisi leidis käsitlemist aborditeema, mis on ju suhteliselt suur aruteluküsimus tänapäeva maailmas. Leian, et seda teemat oleks ehk Worfi kehvasti põhjendatud räuskamisest kaugemale laiendada võinud.
Üldiselt meenutas sisu ikka veel pigem Originaalseeriat, kui hilisemaid TNG hooaegu, kuid areng oli igatahes silmnähtav.
Data oli endiselt naljakas, näiteks sünnituse juures pidevalt küsimusi esitades. Hea meel oli selle üle, et poldud unustatud Picardi ebamugavustunnet laste juures. | OSCAR-2019 |
||
Ben Okri (1959) on Nigeeria prosaist ja luuletaja. Ta on üks tunnustatumaid tänapäeva Aafrika kirjanikke, kelle loomingut seostatakse postmodernismi ja postkolonialismiga. Niimoodi on kirjas HeadRead kirjandusfestivali tutvustuses. Okri osales selle aasta festivalil ja rääkis Kloostri aidas juttu Mathuraga, kes on tema kaks viimast eestindust tõlkinud. Pean tunnistama, mina polnud temast varem midagi kuulnud. Aga pärast tema kuulmist, õigemini kuulamist teadsin, et siin on midagi, millega kindlasti tutvuma pean.
Okri on üles kasvanud suulise pärimuse maailmas. Ta mäletab, kuidas tema isa ja onu lugusid rääkisid. Jutuvestja aga ei ole niisama sõnade edasiandja. Jutuvestja on lugu ise. Kui ta räägib näiteks krokodillist, siis ta nagu muutubki ise sellesarnaseks ja kui läbi tema suu räägib kotkas, siis ta kasvab ja muutub kotkasarnaseks ja tema selja taga võib näha tiivanukke. Jutustaja ei istu ju staatiliselt paigal, ta žestikuleerib, teeb hääli, liigutab keha. Kogu tema miimika ja keha on loo teenistuses. Aga kui sa lugu paberile kirjutad, siis sa ei saa sinna kirjutada, et kui üks virutab teisele rusikaga kõhtu, siis kostis “põmm”. Kirjalik tekst töötab hoopis teistmoodi. Suuline ja kirjalik loojutustamine on kaks täiesti erinevat kommunikatsiooniviisi. Ja see on Okrile probleeme tekitanud, et ta ei saa paberil anda edasi lugu niimoodi, nagu see tema peas on. Kusjuures tema tuttavatel inglise või ameerika kirjanikel seda muret ei ole. Neil ei ole sellist kogemust või taaka, kuidas võtta.
Okri rääkis, et tema arvates ei ole lugudel algust ega lõppu, ega ka keskkohta. Sest kuhu sa selle alguse paned? Inimese sünd? Aga enne seda sündi oli sündinud üks teine inimene, kes selle siin sünnitas ja nii edasi. Või siis “poiss kohtab tüdrukut” lood - kus need lõpevad? Enamasti lõpetatakse need abiellumisega “and they lived happily ever after”. Kuid on see siis ikkagi lõpp? Ja kus see keskkoht veel olema peaks? Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg, maailm on pidevas liikumises ja muutumises.
Tundsin, kuidas minu ees oleks nagu uks avanenud. Miks ei ole keegi varem midagi sellist rääkinud? Olen alati tundnud, kui ahistavad on reeglid ja vormipiirangud. Et lool peab olema sissejuhatus ja arendus ja selge lõpp. Ei pea! Lugudel ei ole sissejuhatust ja lõppu, lood elavad pidevalt edasi, ja nad on kogu aeg olemas olnud.
Okri loomingus on ka maagiline element, millega ta nõustub, kuid - tema arvates saavad inimesest nõidusest aru liiga kitsalt. Seda peetakse millekski, mis on fantastiline - kübarast nõiutakse välja hiir, hiir muudetakse kassiks, kass koeraks ja koerast saab jälle kübar. See ei ole nõidus. Nõidus on see, kui sa kõnnid tänaval ja kohtad seal kedagi, kes äkitselt täidab sinu südame valguse ja õnnetundega. Mitte midagi ei ole muutnud - õhk sinu ümber on ikka seesama, linnud ja puud ja põõsad, aga ometi on sinu sees midagi täielikult muutnud - sa oled õnnelik, sa tunned, kuidas su südant täidab armastus. Ja seda teeb lihtsalt üks inimene. Maagia on meie sees ja meie ümber kogu aeg. Me peame selle vaid ära tundma. Sama kehtib ka armastuse kohta. See on kogu aeg ja igal pool olemas. Ega muidu ei oleks armastus kõige enam kasutatud teema kirjanduses, kunstis ja muusikas. Midagi peab seal olema, et me seda nii oluliseks peame.
Inimesed keskenduvad tihti vaid sellele, mis on nähtav - iseloom, välimus, väline kuju. Aga kui palju tähtsam on kõik see, mida me silmaga ei näe. Sest seda on ju palju rohkem. Kõik, mis on väljaspool meid, meie ja teiste inimeste või esemete vahel, on nähtamatu. Mis ei tähenda, et seal on tühjus. Seal on teine maailm, nähtamatu maailm. Mis on võrratult olulisem, kui see, mida me silmaga näha saame. Selle teemaga tegelebki ta eesti keelde tõlgitud raamatus “Jumalaid hämmastades”.
Raamatute tõlkimine on Okri arvates suurepärane võimalus laiendada keele piire. Raamat on ju osake autorist ja tema keelest ja konkreetse raamatu kirjutamine on võimalik ainult selles keeles ja sellisel viisil, nagu ta kirja on pandud. Kui seda nüüd tõlkida teise keelde, siis tähendab, et teos, mis oli olemas vaid ühes konkreetses olemuses, on nüüd olemas ka teises keeleruumis, kus seda ei oleks olnud võimalik kirja panna. Näiteks inglise keeles ei oleks võimalik kirjutada Puškini luulet. Aga seda on võimalik inglise keelde tõlkida. Niisiis avardab tõlkimine keeleruumi, sest võimaldab saada osa teistsugusest mõttemaailmast ja jutustamise viisist.
Küll aga ei suutnud Okri aru saada, kuidas on võimalik, et tema luulerida, milles inglise keeles on seitse sõna, saab eestikeelses tõlkes hakkama vaid kolmega. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli see: “In the beginning there was a river”, mis eesti keeles on kõigest: “Alguses oli jõgi”. Ja kuidas saab olla nii, et tema romaan, millel on originaalis 500 lehekülge, on eesti keeles üle 700 lehekülje pikk. Paradoks!
"Jumalaid hämmastades" on unenägu. Tõepoolest, ei mingit maagiat, vaid puhas unenägu. Sisu on lühidalt selles, et üks poiss, kes arvab, et ta on nähtamatu, läheb otsima nähtavust. Ja mis ta siis leiab.
Eelnev lause küll ei ütle mitte kõige vähematki Ben Okri teose kohta. Ta tegeleb selles raamatus enda jaoks oluliste teemadega - mis on näivus ja mis tegelikkus, milline on inimese osa selles maailmas. Kuidas näha maailma selle tegelikus olemuses, sest nagu öeldud, kõik nähtav on tegelikult tühine. Maailm on selline, nagu me teda näeme, ehk sõltuvalt nägemise viisist võib meid ümbritsev tegelikkus muutuda. Püüd täiuse poole peaks olema iga inimese ja tervikuna inimkonna ülim eesmärk. Just sellist maailma ta teoses kirjeldabki. Maailma, mis püüdleb täiuslikkuse poole, kus tuleb leida ilma otsimata ja armastada illusioonideta. Kus materiaalne maailm muudab oma olemust niipea, kui seda teadlikult vaadata ja kus tegelik väärtus ja suurus seisneb selles, mis on kaunis, ehe, milles on elu. Ja kus vahel harva, aga vahel siiski, ületavad elanike loomingulised saavutused, eneseületused, nende puhtaim kunst ja laulud nõnda palju piire ja küündivad nõnda paljudesse ilmadesse, et hämmastavad isegi jumalaid.
Õhus heljuvad müüdid panid teda tundma, nagu oleks ta oma kehast lahkunud ja sisenenud maailma unenägude templisse, hoonesse, mida hoidsid koos vaid meloodiad, mida võis kuulda, ent mille allikat polnud võimalik tuvastada. Ühtäkki aimas ta, et see linn koosneski lauludest ning et kivid olid need, mis laulsid. Ühtäkki aimas ta, et kõigele siin - marmorfassaadidele ja hiilgavatele raidkujudele, vitraažakendega katedraalidele ja kommertspankadele, ärikeskustele ja nähtaval olnud riigikodadele, kõige selle kollakale seaduspärale ning tänavate violetsele täiuslikkusele - oli aluse pannud, koha valinud ja lõpliku vormi andnud muusika, ainuüksi muusika, ning vaim. (lk 37)
Midagi saab kaduda, kaotsi minna ainult siis, kui oled lakanud sellele mõtlemast, lakanud elamast sellega mingil tähenduslikul viisil. Kõik asjad ja inimesed peavad võrsuma su seest, kasvama sinuga, ja neid tuleb alati elus hoida. Kui unustad neid elus hoida, siis kaotad nad. Paljud inimesed on elust eemaldunud just seepärast, et nad on lakanud seda nägemast. Paljud on langenud põhjatutesse sügavikesse, sest otsisid tugevat jalgealust - seda, millele alati kindel olla. Õnnelikud on need, kes püsivad paigal ja kelle juurde asjad tulevad ise. Vastustega on niisamuti. Nad lähevad nende juurde, kes neid ootavad. Nii et kui sa tahad midagi leida, siis leia see enne, kui seda otsima hakkad. (lk 98)
Üsnagi nõudlik lugemine, peab keskenduma ja kaasa mõtlema. Samale lainele saama. Võtma aega ja ruumi. Okri ütles festivalil, et ta peab ennast eelkõige poeediks ja poeesia see on. Lugege katkendit Nädala autorist. Kui see teile istub, siis sobib teile ka ülejäänud raamat. Minu jaoks isiklikult on selle raamatu väärtuseks sinna autori kirjutatud pühendus, mis soojendab südant. See ongi meie igapäevane maagia. | OSCAR-2019 |
||
99 sügisel oleme äsja avanud maakunsti raja, ehitame põdrakollimajale savist aknaraame. Ootamatult helistab Tarvo Hanno Varres, olete te nädalavahetusel orus? Adam tuleb Londonist koos Vogue fotograafidega Avatud Ateljeest lugu tegema. Oleme, oleme. Tulevad, tulevad.
Fotograaf on Zanna (Suzanna Wilford), Adam Shepherd (vana Kütiorulane) on art director ja Ross Kirton assistent. Eve Kiiler on hämmingus, kui professionaalselt nende tööprotsess korraldatud on. Tema tahaks võtteperioodist vändata fototudengite tarvis õppefilmi, mismoodi komplitseeritud ja loomingulised ülesanded saab laiali jagada nii, et kolm inimest funktsioneerivad nagu üks kuue käe ja kolme peaga olend, kes saab korraga mitmes kohas viibida.
Adam teab, mida müüa ja kellele. Tema on seeneproovija ja sipelgapesade kokkukandja. Tema on võttegrupist ainus, kes eetrit nõuab ja esimene, kes aru saab kui hakkavad puhuma vihmapilvede laialiajamise tuuled.
Kuidas tuli itaallaste Casa Vogue selle peale, et saata fotograafid Kütiorgu ja tellida Avatud Ateljeelt lugu millenniumiväljaande jaoks? Täiesti sihipärane juhus, otsiti alternatiivsest alternatiivsemaid eluviise, kus kunstnik oleks kujundanud keskkonda enese näo järgi nii, et keskkond jääks haavamata. Adam, nagu ikka oli õigel ajal õiges kohas ja soovitas Avatud Ateljeed, kus terve rida kunstnikke on kujundanud ennast keskkonna järgi nii, et kõik jääks haavamata.
Org kihab konnadest. Hüplevate hordidena suunduvad nad orupõhjast üles mäe poole, kus päike on tiigid aurama kütnud. Ülevalt alla voolavad ikka veel arvutud kevadnired. Aegajalt arvestab mõni konn hüppetrajektoori valesti, sulpsab veejoasse, mis siis konna rõõmsalt kaasa haarab ja alla tagasi kannab. Mõni kavalam isane sätib end juba poolel teel emase kukile, et saada selle seljas kudemistiiki tassitud ja seal siis kohe parimal stardipositsioonil olla. Tiigis klammerdub sageli ühe emase ümber viis-kuus isast, kellede embus muudab sigitamisriituse emase jaoks surmapeoks.
Varahommikusesse magusasse unne lõikab lärm, mille allikaks võiks arvata akna taha parkinud auruveduri, aga ei - õue astunud, seisad vastamisi seitsme uhke sookurega. Nõndaviisi üles aetud, longid kaasikuserva, kuhu päike kõige esmalt jõuab; kassid jooksevad kaasa, sirutavad oma sabad uhkelt püsti nagu lahingulipud. Kaasikus juba ollakse - noor rebane on ennastunustavalt haaratud tantsust kollase liblikaga ega märka meid enne, kui tuul tõuseb ja me lõhna ta ninna kannab. Rebane tardub pikaks hetkeks, skännib kõikide meelte ja vaistudega ümbritsevat olukorda ning alles siis otsustab, mida teha - kas rünnata või kuhu ja kuidas liikuda, et risk ja jõukulu oleksid otstarbekad ja minimaalsed. Inimene nõndaviisi ei oska - tema ei suuda iial ei täuslikult mängule anduda, ammugi mitte ümbrust ja teisi tervikuna tajuda, tema teeb ikka eelarvamuslikke oletusi, spekuleerib, manipuleerib ja kulutab end tühja.
Linnast tuleb üha sagedamini sõpru, kellel “juhe koos” või “katus sõidab” - mets, see “sanitar”, teeb nad paari päevaga korda. Või paari nädalaga, kuuga, aastaga. Mis ajaarvamine meil praegu üldse on? Vanimad seniajani säilinud puitehitised asuvad Jaapanis. Shintoistlikud Horyuji templid Nara provintsis. Need on ehitatud VII saj. alguses prints Shotoku poolt. Tuhat viissada aastat vanad. “Katus hakkab sõitma”, või mis. Kaasaegne ajaarvamine on tehtud freespalgist ehk sellisest puust, et kõik mis üle inimese eluea - see on hõlmamatu ja absurdne. Isa-ema elasid mingis omas ajas, vanaisad-vanaemad võibolla ka, aga kõik, mis ennem seda, on müütiline aguaegkond - sealt enam mälu üle ei ulata. Milline on maailm väljaspool su oma isekuse piire või pärast su surma - selline teemaasetus on totaalne absurd, võiks isegi öelda, et ainuke tabu kaasaegse inimese mõtlemises. Nii siis ongi: perekonnaseisuamet, pass, lapsed, pensioniplaan - sellest koosneb kogu maailma üldine ja täielik ajalugu.
Inimestel on ka jooksuaeg, konnadest omast väga erinev. Mehed käivad küla pealt viina otsimas. Kui ei leia, siis kostab metsast varsti sae vingumist. Metsakaitse ja Metsauuenduse keskus uuris, mis toimub neli aastat tagasi mahavõetud metsalankidel. Erametsade tagasiistutusprotsent on väike, uuenemata 16 % maadest. Uus alustav mets on valdavalt lehtpuu, okaspuud vaid 12 %. Huvitav äriplaan. Tõesti väga kiire käive. Presidendipapal on ka huvitav mõte. Tema plaanib sünnitajatele iibetoetuseks riigimetsa jagama hakata. See on küll Husqvarna müügiosakonna ja aatekaaslastest saekaatriomanike lobbytöö tulemus.
Aga ikkagi, miks Jaapani iidsed templid ära ei mädane? Mikk Sarv rääkis, et indiaanlased tunnistavad raieküpseks nii 500-aastast metsa. Esimesed mõnisada aastat kasvatab puu kiire juurdekasv hõredat maltspuitu, alles täiskasvanud puu kasvatab tihedaid, vastupidavaid aastaringe. Ilmselt Shintoistlikus Jaapanis ei tunnistatud raieküpseks 80 aastast metsa nagu meil. Teiseks lõigati puud õigel aastaajal ja kuufaasis, mitte siis kui metsaomanikul janu tuli. Kolmandaks töödeldi puud kirve ja peitliga, mis kapillaarid niiskusele suleb, mitte kunagi sae või freesiga. Ja siis on veel terve rida meistri nippe, millest kiire käibe jutlustajad undki ei näe. Need nipid eeldavad mõtlemist mõnikümmend põlve taha ja mõnikümmend ette. | OSCAR-2019 |
||
Enamikule inimestest ei ole oluline, kas ammutada huvitavat teavet tavalisest või turundusliku tagamõttega artiklist. Kui teema on põnev ja teksti on mõnus lugeda, siis on nii-öelda hundid söönud ja lambad terved ehk inimene on teada saanud midagi uut ja ettevõte soovitud tähelepanu.
Sisuturundusartikkel on ülesehituselt nagu tavaline ajalehe- või ajakirjalugu – lool on pealkiri, juhtlõik ning vahepealkirjadega markeeritud lõigud.
Sisuturunduslikku teksti ei pea tingimata esitama jutustavas ja kirjeldavas vormis. Sõnumi võib kirja panna ka usutlusena või edastada hoopis videona.
Artikli puhul täiendab sõnalist poolt visuaalne materjal: pildid, infokastid, graafika, tsitaadid, kommentaarid, väljavõtted ja täpploendid.
Siiski on üks väike detail, mis meedias ilmuvat sisuteksti ajakirjanduslikust uudisloost eristab – sisuturundusartikkel on märgistatud. See tähendab, et teksti või klipi juures on kirjas termin „sisuturundus“ või „sisuturundusartikkel”.
Kui turunduslik kirjatükk või video jõuab lugejani blogi, kodulehe või reklaamajakirja kaudu, siis ei ole vaja seda tähistada.
Imikute nahahooldusnipid sobivad ajakirja Pere ja Kodu, naastrehvide plusse on otstarbekas avaldada tehnikakülgedel ja sisekujundustrende tutvustada disainiajakirjas.
Veebimeedias on lugu kaootilisem. Siin võivad turunduslood ilmuda silme ette mis tahes kohtades. Hammaste valgendamisest, lemmiklooma kiipimisest ja mööbli restaureerimisest tehakse juttu suisa päevauudiste vahel.
Kindel on aga see, et lugeja tähelepanu nimel tuleb sisuturunduslugudel konkureerida nii-öelda päris artiklitega.
Ettevõte soovib sisuturunduse abil suunata oma kliente midagi tegema ja langetama tarbimisvalikuid just selle ettevõtte kasuks. Seega peaks sisuturundusartikkel kõnetama teatud huvide, vajaduste ja soovidega inimesi.
Kui firma pole oma sihtgruppi täpselt kindlaks määranud, siis tuleks välja selgitada tüüpilise tarbija profiil. Abiks on näiteks gallup kodulehel või tarbijamäng, kus saab küsida klienti huvitavate teemade kohta.
Kui teema on olemas, siis peaks leidma loole konkreetse fookuse, mille ümber kirjutis üles ehitada. „Artikkel juuksehooldusest“ mõjub ilusalongi kodulehel väga üldsõnaliselt ega kutsu lugema. Tähelepanu äratamiseks keskenduge millelegi kitsamalt ja kasutage sütitavat pealkirja.
Pealkiri võib ju äge olla (loe õnnestunud pealkirja koostamise kohta siit), aga kui sellele järgneb eneseülistamine või kuiv loetelu pakutavatest teenustest, siis teksti lõpuni ei loeta. Hoiduda tuleks ka kulunud käibetõdedest ja teada-tuntud info jagamisest. Lugeja peab teada saama midagi uut!
Sisuturunduse eesmärk on näidata ettevõtet valdkonna eksperdina, kujundada firma nägu, pakkuda probleemidele lahendusi ja luua kliendiga usaldusväärne suhe. Agressiivne lausreklaam ja pealetükkiv haip ei ole sisuturundus ega aita neid ootusi täita.
Oletame, et kalarestoran soovib artiklit oma kodulehele või blogisse. Millist lugemismaterjali võiks restoran oma kliendile pakkuda?
Päevakohane lugu. Käes on räimehooaeg. Artikkel: 4 lihtsat ja maitsvat rooga räimest. Pühad on tulekul. Artikkel: Verivorsti ja sealiha kõrval sobib jõululauale ka kala.
Lugu asjatundjatega, kes restoraniga otseselt seotud ei ole. Kui tihti peaks kala sööma?Mis kuulub hea teeninduskultuuri juurde? Jällegi, allikaks on valdkonda tundvad inimesed, kes ei pruugi selles konkreetses kohas töötadagi.
Sisuturunduslugudesse jõuavadki enamjaolt tavalised igapäevased teenused, tegevused ja tooted. Veel mõned nipid, kuidas proosaliste teemadega lugejat kõnetada:
Otsige teenuste-toodete seast üles kõige hooajalisem moment ja keerutage lugu ümber selle. (Sügis on käes. Kas sinu ahi on küttehooajaks valmis? / Milline telefon valida 1. klassi minejale? Suvi on käes. Nahaarst hoiatab: päevituskreemita ärge õue minge)
Tehke intervjuu või lugu ekspertidega, kes annavad nõu, soovitavad ja julgustavad. (Lasteaednikud annavad nõu: millised riided on mudilasel õues kõige mugavamad / Ehitusekspertide hinnangul saab igaüks lihtsama terrassi ehitamisega hakkama)
Las mõni tuntud inimene proovib teenuse-toote ära ja jagab oma kogemusi. Neid võib ka mitu olla. (Koit Toome testib köögis uusi Fiskarsi nuge / Vaata, kui kiiresti Koit Toome hakkida suudab / Milliste omadustega on üks hea kööginuga? Koit Toome avaldab arvamust)
Kastutage pealkirjas numbrit. (8 nippi, kuidas saada lamedat kõhtu / 10 põhjust, miks sel talvel perega Rootsi minna / 15 sümptomit, mis peaks iga lapsevanema murelikuks tegema)
Ajakirjanduse kuldreegli järgi ei saa ükski lugu põhineda ühel allikal. Artiklis peab saama sõna vähemalt kaks isikut. Sisuturunduses võiks võimalusel sama loogikat järgida.
Kes võiks olla allikas? Kui jutt käib näiteks raamatupidamisteenustest, siis on üks allikas loomulikult teenuse osutaja. Arvamust aga võib küsida ka mõnelt kliendilt. Las ta räägib, miks ta otsustas just selle firma poole pöörduda ja millist abi on ta saanud. Võib kaasata ka muid valdkonnaeksperte, näiteks maksuametnikke, teisi ettevõtjaid jne.
Tekstis tuleks vältida ülivõrdeid ning äärmuslikele emotsioonidele rõhuvaid omadussõnu ja kõnekeelseid väljendeid nagu näiteks: hullult hea, megahinnad, superallahindlus, kõige vingem, parim kogu maailmas, Eestis, Baltikumis või Põhjamaades; vaimustav pakkumine, suurepärane võimalus; vapustav, meeliülendav; übercoolvõi überkhuul; milles on point?; super ale, fantastiline kogemus, rajult äge, räigelt ekstreemne, ülieksklusiivne, imearmas jne.
Jutt olgu asjalik ja ladus, aga mitte igav ega heietav. Jätke jutust välja väga spetsiifilised terminid.
Fotole tuleb alati lisada autor. Kui teksti ilmestab spetsiaalselt selle loo tarbeks tehtud jäädvustus, siis oleks õige lisada pildile ka allkiri.
Pildiallkiri on ühtaegu infoallikas ja ka kujunduselement. Oletame, et kohvikust kõneleval artiklil on illustreerivatest fotodest ühel söögikoha sisevaade, teisel peakokk ja kolmandal mõni pakutavatest roogadest. Igale pildile tuleks lisada oma allkiri, kordamata seejuures infot, mis on juba artiklis toodud.
Parem on jätta otsad lahti, et lugejal tekiks huvi teema kohta edasi uurida. Loo võib lõpetada tsitaadiga, naljaga, intrigeeriva faktiga või õhku visatud küsimusega.
Vahel on veebis ilmunud sisulugude lõpus küsimus: Kas artikkel oli teile kasulik? – Selle lisamine on maitse asi. Kui inimene viitsib vastamiseks klõpsata, siis saab koguda tagasisidet. Kui ei, siis on niisugune küsimine tülikas lisand. | OSCAR-2019 |
||
Šeff läheb purjus peaga teleshow'sse ja tekitab skandaali, mille tõttu teda restoranist vallandada tahetakse. Siis aga selgub, et tema etteaste on restoranile hoopis kasu toonud. Restoran peab sünnipäeva ja lõpuks tabab kõiki šokk, kui selgub, et omanik on restorani maha müünud. Maks keerab aga oma suhte Vikaga täiesti pea peale.
Nii on võimalik lugeda seekordse "Köögi" tutvustustest telekavades. Näeme, mis suunas hakkavad asjad liikuma, ja kas tõesti lõpetab restoran La Foret oma tegevuse?
Ja seda ka, et minu looke on kokkuvõte seekordsest osast, mistõttu ei ole mõtet siit otsida ei kriitikat, ei irinat, ei vingumist ega muud halba, rääkimata telekriitikast...
Seekordne osa algab sellega, et restorani baaris juuakse. See tähendab, et omad töötajad joovad. Fred (Märt Koik) üritab rääkida peakokk Viktor Paulusele (Indrek Taalmaa) sellest, kuidas ta Somaalias piraate jahtis, kui äkki ehmatab peakokk, et ta peab ju teles olema ja saadet juhtima.
Vaatamata sellele Viktor telesse läheb. Saade juba käib, on isegi uus saatejuht, kuid Viktor kobib eetrisse. Täis kui tarakan! Kuid ta hüüab televaatajatele: "It's the showtime sõbrakesed!"
Maks (Kristjan Kasearu) ärkab Vika (Margaret Kodusaar) juures. Ta kuuleb, kuidas Vika kellegiga telefonis räägib. On aru saada, et on tulemas Vika sünnipäev, kuid ta ei taha sellest eriti välja teha! Maks uurib Vika rahakotti ja selgub, et ta on tõepoolest peaaegu unustanud oma sõbratari sünnipäeva! Vika paneb mängima teleka ja sealt tuleb "Kulinaarne show" – peakokk on maani täis, kuid juhib saadet või vähemalt üritab juhtida!
Telekat vaatavad ka ettekandja Natali (Carmen Seljamaa) ja baarman Kaspar (Veljo Reinik), kes näevad seda, kuidas peakokk mune otsib! Samal ajal väänatakse telesaates peakokk pikali, et ta ei saaks rohkem otse-eetrit risustada!
Natali hakkab Kasparile äkitselt rääkima tõsist juttu. Ta ütleb, et neil on ju üheskoos hea, ja nad peaksid iga päev astuma ühe sammu trepil, mis viib väikese poole. Kaspar ei saa mitte millestki aru! Kaspar on lihtne poiss, tema ei saa suurtest sõnades aru!
Maks ja Kaspar on baaris. Maks kinnitab Kasparile, et too ei pea abielluma, ta võib põgeneda Austraaliasse! Palju põnevaid mõtteid on Maksil! Kaspar ei taha põgeneda, ta on nõus isegi abielluma, kuid tegelikult on ta suures segaduses. Samal ajal jõuab Maksi telefoni pilt sõrmusest, mille on saatnud Vika! See näib olevat vihje, mida kingituseks soovitakse.
Vika äratab peakoka kabinetis peakokk Viktorit. Too ei saa silmi lahti, kuid Vika kinnitab, et restorani omanik Tiit Koloman (Mart Aas) otsib Viktorit taga ja on väga tige. Viktor ei vasta kõnedele, kuid Koloman helistab Vikale – see paneb telefoni valjuhääldi peale ja sealt on kuulda, kuidas Koloman kinnitab Viktorile, et temaga on kõik läbi, lõpp! Nii lühikeseks meie peakoka karjäär vist jääbki! Või on kusagil siiski õlekõrs, millest haarata!
Tagasi Maksi ja Vika juurde. Kutt küsib sõrmuse kohta - see on vist päris kallis! Vika kinnitab, et eks see paar-kolm tuhat eurot maksab! Maks ei suuda uskuda, et sellisest rahanumbrist nii lihtsalt räägitakse. Vika kinnitab, et tema õde tahtis talle seda kinkida. See ei mahu Maksi mehelikku hinge – tema tahtis Vikale sõrmust kinkida!
Täna on seda suhete ja armastuse teemat päris palju! Oleme nüüd hoopis Kaspari ja Nataliga - voodis. Natali tahab rääkida! Nad pidid ju iga päev ühe sammu edasi minema! Kaspar on ehmunud ja segaduses, mis siit nüüd siis veel tuleb! Natali kinnitab, et tema vanemad tulevad külla, et Kaspariga tuttavaks saada! Lõhnab üsna halvasti! Või kas ikka lõhnab!
Restorani! Koloman ootab peakokka. Viktor saabub ja nüüd tuleb vist ilmatuma suur peapesu! Aga ei! Koloman tervitab Viktorit: "Tere superstar!" Koloman ei suuda mõista, kuidas Viktor igasugu pasast terve nahaga välja tuleb, kuid selgub, et viimane "Kulinaarne show" oli täielik hitt! Peakokal on kümneid tuhandeid fänne, kes sotsiaalmeedias peakokale kaasa elavad. Vika kinnitab, et restoranis on järgmiseks päevaks kõik lauad välja müüdud! Viktor uurib omanikult, kas too preemiat ei tahaks talle maksta? Koloman vastab, et nüüd küll keerab Viktor kruvi veidi üle! Jah, preemia jääb saamata, aga töökoht on alles!
Kaspar ja Maks on restorani tagaruumis. Mõlemad üsna õnnetud. Kaspar toob Maksile kohvi ja kurdab, et tal ei õnnestunud vestlust Nataliga vältida ja nüüd tulevad külla tüdruku vanemad! Maksil ei jää muud üle, kui tõdeda, et nüüd on asjad ikka puhta perses! Kuid Kaspar ei alistu – nüüd on sõrmuseid vaja, neil mõlemal – Maksil ja Kasparil – on sõrmuseid vaja!
Köögis käib kõva töö! Restoranis on kõik lauad väljamüüdud! Kõik tahavad proovida peakoka fritatat! Ja ka Viktor Paulus asub tööle! Terve köök on õnnelik!
Saalis tõdeb Koloman Vikale, et kuna asjad on hakanud restoranis liikuma, siis tahab ta töötajaid kiita – laupäeval on väike bankett!
Maks ja Kaspar on riietusruumis. Näitavad ostetuid sõrmuseid. Maks on vanaisa kella maha müünud ja ostnud 2500 eurose sõrmuse, Kaspar nii kõrgelt ei lenda, tema oma maksab umbes 120 eurot!
Ja ongi töötajate pidu. Fred annab sõna Viktorile, kes teeb lühidalt – tänab kõiki usalduse ja võimaluse eest! Kõne on lühike!
Juba kuulutab Fred välja väikese shoti-võistluse. Seni on kõik võistlused võitnud Saskia! Kes tuleb konkureerima? Maks tõuseb valel ajal püsti ja juba ta ongi võistlusel! Maks võidab!
Ühes lauas istuvad Vika ja Koloman. Sinna tuleb ka eelmises osas esile tõusnud omanikukandidaat, härra Ivar. Mees toob Vikale uhke kingituse, mis Vikale ka meeldib! Samasse lauda tuleb ka shoti-võistluse võitnud Maks, kes on üsna "pehme poiss"!
Maks teeb ettepaneku juua ühe türduku terviseks, tüdruku, keda ta väga armastab! Ta tahab anda Vikale kingitust, sõrmust, kuid see kukub laua alla. Sinna läheb ka Maks! Vika tirib Maksi laua alt eemale ja on üsna pahane. Maks on solvunud ja teeb ettepaneku, et äkki hakkab Vika Ivariga käima! Ja ongi jälle tüli majas!
Oleme baaris – Kaspar põlvitab Natali ette, ulatab sõrmuse ja teeb ettepaneku tulla naiseks! Nüüd on Natali kord olla ehmunud, sest temal oli selline samm plaanis alles aasta pärast. Praegu tulevad ju külla vaid tema vanemad! Kaspar näib olevat üle saanud kohmetusest!
Kaspari käes näeb sõrmust ka Vika. Ta kiidab selle ilu, kuid Kaspar tõdeb, et Maks andis selle! Alles nüüd taipab Vika, mida Maks kinkida tahtis!
Restoranis tõstab toosti Koloman, kes võtab kõikide töötajate terviseks! Siseneb maruvihane Viktor, kes ei suuda mõista, miks Koloman restorani maha müüs!
Ja viimastes kaadrites on nuttev Vika, kes istub autos, mõtlik peakokk oma kabinetis ning Kaspar, kes jõllitab sõrmust...
Selline osa! Nalja ju väga palju polnudki. Pigem draamat ja pingeid ning suhteid! Arusaamatusi, ootamatuis jpm. Igal juhul põnev osa, mis annab järgmisele osale üsna huvitavad lähtepunktid! | OSCAR-2019 |
||
Kolleeg rääkis anekdoodi. Istub mees sõpradega peenes lokaalis ja mekib veini. Õhtu edenedes patsutab äkki keegi õlale ja ütleb: "Muidu tubli mees, aga ma ikka imestan, kuidas sa tütre nii ülekäte kasvada oled lasknud." Mehel tuju rikutud, läheb koju, küsib naiselt: "Mis me valesti oleme teinud, et tütar ülekäte läinud?" Naine vihastab koledasti: "Mis sa ajad, meil polegi tütart!" Mees naaseb sõprade juurde: "Mis jama te ajasite, pole ma kedagi ülekäte lasknud, mul polegi tütart!" "No kes seda enam usub," rehmab keegi baarinurgast.
Eraisikute väärtpaberiinvesteeringute maksuvabaks muutmise idee ei vaja Äripäeva lugejale pikemat lahtiseletamist. Juriidiliste isikutega võrdsustamise kõrval oli peamine eesmärk võimalikult paljude inimeste ahvatlemine tarbimiselt investeerimisele. Olen päris kindel, et sama eesmärki jagasid ka need, kes tolle riigikogusse saadetud eelnõu kokku kirjutasid. Küllap jagavad nad praegu ka seisukohta, et seda tuleb enne vastuvõtmist üksjagu kõpitseda, sest mitte kõik paragrahvid pole esimese hooga ideaalsed saanud. Seda ei taha ilmselt keegi, et pärast oleks mõne sätte tõttu hulk neid, kes teatavad: "No kes enam usub, et eraisikutele väärtpaberitesse investeerimine ahvatlevam on."
Reformierakonna fraktsiooni liikmed pole seda usku, et riik on targem ja nutikam kui eraisik. Eriti kahtlasena tundub selline postulaat siis, kui räägitakse eraisiku vara, teenitud tulu puudutavatel teemadel.
Suurim küsimärk on geograafiline piirang, mille järgi maksuvabastus kehtib ainult juhul, kui investeeritakse Euroopa majanduspiirkonna riikides kaubeldavatesse väärtpaberitesse. Miks peaks riik otsustama inimese eest, et Euroopa börsidel noteeritud väärtpaberid on õigem investeering kui USA börsidel noteeritud väärtpaberid? Või miks peaks seadusandja saatma sellise piirangu heakskiitmisel eraisikuist investoreile sõnumi, et riskide hajutamine näiteks Aasia, USA ja Euroopa väärtpaberite omamise kaudu on vale?
Hoopis eraldi lugu on, et taolise piirangu puhul tekib tõeliselt skisofreeniline olukord, kus nii New Yorgi kui ka näiteks Londoni börsil noteeritud väärtpaber on ühelt börsilt ostes Eesti seaduste järgi justkui usaldusväärsem kui teiselt börsilt ostes. Sisu on aktsial ju ometi sama…
Just geograafilist piirangut puudutav osa on üks neist, mida Reformierakonna arvates eelnõus muuta tuleb. Usun, et meiega nõustujaid on parlamendis teisigi.
Samamoodi on küsitav investeerimiskontode arvu piiramine ühega. Me ei ütle ju ometi, et aasta-aastalt madalam tulumaksumäär kehtib vaid ühele konkreetsele kontole laekuvale sissetulekule ja kui inimesel on konto rohkem kui ühes pangas, siis teiste kontode pealt maksab ta ikka kõrget maksu. Miks siis tahta piirata investeerimiskontode arvu? Kui piirangu tulemusena saab inimene maksuvabalt investeerida vaid ühe pakkuja pakutavatesse väärtpaberitesse, siis ilmselgelt pole tegu kõige mõistlikuma sättega.
Kolmas küsimus, mille muutmist Reformierakonna fraktsioonis kaalume, on alternatiivturul kaubeldavate väärtpaberite võimalik lisamine nende väärtpaberite hulka, mille puhul maksuvabastus kehtiks.
Eraisikute väärtpaberiinvesteeringute maksuvabaks muutmist oma valimisprogrammi kirjutades oli Reformierakonnal kindel soov muuta investeerimine eraisikutele ahvatlevamaks. Et see nii ka läheks, on riigikogus vaja veel üksjagu tööd teha. Kõigile investoritele soovitaks aga otsida üles see riigikogu liige, keda nad valisid, ja vannutada ta sellist eelnõu toetama, mis investeerimist ka tõeliselt soosiks.
Korraga on õhtud tühjad. Tervisele mõjub see muidugi turgutavalt - närvid puhkavad, häälepaelad kosuvad, alkohol voolab aegamööda verest välja ja uneaeg tuleb varem kätte.
Aga ikkagi, kuidas see jalgpall nii äkki läbi sai? Selline tunne valitseb Eesti kodudes, nagu oleks lapsed äkki suureks kasvanud või suvila maha müüdud.
Ja muide, teadmiseks ETVs vastupidist väitnud Aivar Pohlakule: jalgpallitühjust tunneb enda hinges ka tüüpiline Eesti naine. Isegi kui ta on juba pensionieas ja tegutseb muul ajal rohkem kasvuhoones kui spordiväljakul.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees aka krokodillide pealik Jürgen Ligi aga andis Eesti Ekspressis ametnikele sooje soovitusi hakata juba varakult uue töökoha järele ringi vaatama, enne kui suur koondamislaine nad vältimatult kaasa pühib.
"Päris jõhker, mis hakkab toimuma," kõlas sõnum kogu oma räiguses. Noh, ja mis siis? Juba aastaid on erasektoris töötavad inimesed hakanud varakult vaatama, kas nad ei leiaks endale mitte mõnda sobivat kõrgepalgalist kohta riigiametis.
Pealegi on ministeeriumid õnneks aegsasti selle eest hoolitsenud, et palgad kõrgele kütta. On ju teada, et kui sissetulekud ei sõltu kasumist, vaid poliitilistest kokkulepetest, tuleb raha kulutada täie rauaga. Muidu jääb äkitselt veel vale mulje selle kohta, kust vähemaks saaks võtta.
Nagu ütles välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas, võib rõõmu tunda, et välisministeerium on viimaste aastate head kasvu suutnud kasutada just palgatõusuks. Tema ministeeriumis on näiteks personalikulud kasvanud viimase kahe aastaga 117 miljonilt kroonilt 203 miljonile (tootlikkuse tõusu kohta kahjuks statistika puudub).
Tublid! Ärgem lihtsalt rääkigem riigitöötajate palkade külmutamisest, nagu tahetaks laulupidu või puuetega laste laagrid ära keelata.
Tegelikult oleme ju kõik samasugused inimesed samasuguste vajadustega. Selle tõestuseks sobib hästi seesama firmajuht, kes sai hakkama sellega, et sõitis Tallinna kahe autoga korraga. Nagu kinnitas - paha lugu küll - maksu- ja tolliameti kätte sattunud sõidupäevik.
Samas ei teinud mees ju midagi muud kui seda, mida riigikogu liikmed on aastaid teinud. Nemadki on näidanud üliinimlikke võimeid vajada kaht autot korraga.
Saaremaa ärimees Vjatšeslav Leedo nõudis kohtus Delfi portaalilt hüvitist solvavate ja alandavate kommentaaride eest. Kohus leidiski, et Delfi on süüdi ja andis oma otsusega mõista, et meediaväljaanded vastutavad ka oma kommentaatorite valimatu sõnakasutuse eest.
See ei tõota väljaannetele muidugi midagi head. Nii kui neid süüdistatakse kehvas enesetsensuuris, ujuvad taas peidust välja need tegelased, kes arvavad, et ainsaks lahenduseks on range ajakirjandusseadus.
Üht lohutust võiks Leedole ja tema saatusekaaslastele siiski pakkuda: lugege vahelduseks neid kommentaare, mida tehakse nende endi veebikülgedel "sopalehtedes töötavate lapsajakirjanike paskvillide" kohta. Kas läks tuju paremaks? | OSCAR-2019 |
||
Läbi aegade on elu mõttekuse või mõttetuse üle filosofeerinud mõtlejad, teadlased, elukunstnikud ja vaimsed õpetajad. Kas elul on üldse mingi kõrgem mõte? Kas seda peab otsima? Loe, mida on vaimsed õpetajad arvanud elu ja selle mõtte kohta.
"Elu mõte on armastada ja olla armastatud. Ja seejuures elada oma elu, arenedes ise ja täiustades elukeskkonda." Mercedes Merimaa, taimetark, majandusküberneetik
"Elu on seiklus. Iga eluhetk on eriline, kordumatu ja suur kingitus ning seega võtan iga hetke erilise kingitusena. See on elu mõte minu jaoks." Mona Polacca, 13 põlisrahva vanaemade rahvusvahelise nõukogu liige, Põhja-Ameerika hopide, hawasupaide ja tewade esindaja
"Elu mõte on armastus, lahkus ja terve süda. Rikas süda - tänu sellele, et on armastust jaganud. Teadmine, kes me tegelikult oleme. Sellisel viisil jagamine, et austatakse kõiki. Meie loomise nautimine ja targalt loomine." Jashmuheen, ettevõtmise "Rahu saatkond" edendaja
"Seda on mul nii kerge öelda: elu mõte on kogeda armastust igal viisil, kuidas te seda vähegi tahate. Ja tehke seda lustlikult, ärge hakake liiga tõsiselt juurdlema selle üle, et mis see elu on, miks me siia sündind oleme jne, vaid võtke seda kõike väga lustlikult. Ma arvan, et ma just täidan oma elu mõtet. Ma olen muutumises, arengus ja mul on nii hea meel, et ma olen läinud muutustega kaasa, võtnud neid täpselt sellise kirega. Ma tunnen, et see teadlik muutumine ja muutumisega kaasasolemine - see täidab mu elu." Ketlin Kaljas, kristalliterapeut
"Ma arvan, et minu jaoks on elu mõte teadmises, kuidas elada õnnelikult ja rõõmsalt. Kõige olulisem on tunda rõõmu elust, perest, loodusest, kõigest ümbritsevast." Txane Bane, Amazonase põlisrahva huni-kuinide ehk kaxinawade šamaan
"Elu mõte on elu. Elamine, olemine, elu edasiandmine ja loomine." Ahto Kaasik, pühapaikade kaitsja, pärimuse hoidja
"Meie elu kestab ainult selle aja, mil me siin elame, ja see aeg, mil me siin maa peal oleme, on lühike aeg. Kogu muu loodus elab siin edasi. Ja seetõttu pean ma oluliseks, et sellest elust tuleb rõõmu tunda ja elu tuleb nautida. Kui ma ärkan hommikul üles, siis ma ütlen Loojale, et palun üllata mind millegagi, ja nii, et mu ellu tuleks head asjad. Ma ei taha elada seda elu kuidagi kurvameelse või pahase või tusasena, sest elu on selleks liiga väärtuslik." Rupert Encinas Lendav Kotkas, indiaanipärimuse kandja
"Ei ole üldist elu mõtet. Igaühe elu mõte on erinev. Tehke oma elu mõte nii sügavaks ja tähendusrikkaks kui võimalik. Te peate looma elu mõtte enda jaoks. Ja ärge tegelege destruktiivse tegevusega, ka tööalaselt mitte, näiteks suitsu või alkoholi või narkootiliste ainete müümisega. Ärge minge sellisele teele. Siis te loote teistsuguse tähenduse oma elule. Looge positiivne tähendus, midagi tervislikku - elu tähendust me peame looma. Looge tähenduslik suhe inimestega, keda te armastate, perega, sõpradega, tervisega. Oli üks inimene Hiinas, kellele arstid olid öelnud, et ainuke võimalus on teha seljaoperatsioon, kuna ta ei suutnud kõndida, ja ma olin väga õnnelik, kui ta pärast viite tundi, mis ma temaga tegelenud olin, suutis selles haiglas ringi joosta ja tal polnud kunagi vaja operatsiooni. Looge elus tähenduslikke asju. Õppige ära, kuidas teha asju tervislikult, see muudab teid ja teie ümber olevaid inimesi õnnelikuks." Veet Mano, selgeltnägija
"Elu mõte on teadvustada, kes sa tegelikult oled oma isiksuse üleselt. See on elu sügavam tähendus. Ilma selleta pole elu terviklik. Tõeliselt rahuldab elu vaid siis, kui lähete endasse sügavuti ja teadvustate oma olemust, oma isiksust sügavamalt." Eckhart Tolle, vaimne õpetaja
Looduslike pühapaikade keskuse eestvedaja Ahto Kaasik kirjutab lõputust võitlusest riikliku bürokraatia ja ükskõiksusega, lootuses, et äkki kuskil poliitmehhanismi avarustes leidub mõnigi mutrike, keda huvitaks meie põliskultuuri säilitamine. Aga ei - hoolimata sellest, et 86% Eesti elanikest soovib, et riik tagaks hiite säilimise, käib asjaga tegelevates instantsides pigem vastutöö.
Teisipäeval teatas Keskkonnainvesteeringute keskus (KIK), et riik suunab seekord keskkonnaprojektidesse ligi 19 miljonit eurot. Väga tore uudis ja heameel, et paljud olulised ettevõtmised saavad tuge. Paraku lükati hiite kaardistamise taotlused taas tagasi. Eriti nukker on, et hiite kaardistamist ei toeta järgmisel aastal ka Kultuuriministeerium ning riigieelarvest ei jagunud selleks taas sentigi. Seda suurem on rõõm, et kirikuhoonete remontimiseks panustame me kõik järgmise aasta riigieelarvest 1,4 miljonit eurot.
Oleme aastate jooksul kulutanud pühapaikade kaardistamiseks ja tutvustamiseks mõeldud KIKi projektitaotluste koostamisele tulutult sadu tunde tööaega. Peamine soov on saada tuge hädavajalike uurimistoimingute tegemiseks, et koguda andmeid looduslike pühapaikade asukohtade ja piiride määramiseks. Need taotlused pole tehtud tühjale kohale. Seniste uuringute põhjal on lähiaastatel unustamise ja teadmatu inimtegevuse tõttu hävimas kuni 3000 hiit ja teist pühapaika. Kuna enamuse hiite kaardistamine on võimalik vaid vanemaealiste põliselanike abil, on uuringutega väga kiire. Kõik ettevalmistused uuringuteks on tehtud: olemas on uurimisasutus, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuses oleme loonud pühapaikade andmebaasi keskkonna, koolitanud aastaid inventeerijaid, pilootuuringutega koos oleme välja töötanud ja optimeeritud uurimismetoodika, mis keskendub kõige kiireloomulistele töödele. Järjekindlalt jääb tulemata vaid toetus.
Toetuse saamiseks oleme tänavu suhelnud paljude poliitikute ja ametnikega. Peale hiljutist KIKi nõukogu väitis üks sinna kuuluv poliitik, et poliitikud mõistavad hiite tähtsust, on valmis nende kaardistamist toetama ja raha selleks olevat külallt. Mõningad spetsialistina esinevad ametnikud olevat aga võtnud südameasjaks uuringute takistamise. Teine poliitik taas väitis, et Reformierakonna juhtkond (mõni erand siiski on ka) peab pühapaikade teemat jamaks ja kuni see erakond on võimul, pole lootustki hiite päästmiseks raha saada. Parim, mis võib juhtuda olevat see, et natuke raha antakse pseudouuringute tegemiseks, et pärast saaks väita - "tehtud". See olevat ka põhjus, miks sellel ajal, kui hiite kaardistamine takerdus rahapuudusse, maksis KIK mõisaparkide korrastamiseks 6,35 miljonit eurot. See on rohkem, kui on tarvis kõikide Eestis looduslike pühapaikade kaardistamiseks ja tuhandete pühapaikade päästmiseks hävimisest. Ärge saage valesti aru, ma pole mõisaparkide korrastamise vastu. Olen selle vastu, et KIK ei toeta pühapaikade päästmist.
Märke, et poliitikutelt saadud teave võib paika pidada, oleme näinud isegi. Eelmise aasta alguses võttis Muinsuskaitseameti toonane peadirektor (meelestatud hiitesse selgelt vaenulikult) teemaks, et pühapaigad tuleb kaardistada kiiresti ja odavalt nagu toimus RMK pärandkultuuri inventuur. See, et üle poole pühapaikadest jääks sel juhul leidmata, polnud tema jaoks mingi argument. Peaasi, et tülikas teema saaks päevakorrast ruttu maha. Mõne aja pärast kõlas see jutt juba ka paari keskkonnaametniku suust. Sarnane sõnastus ilmus eelmisel aastal ka KIKi projektitaotluste tagasilükkamise vastustesse - kasutage odavamat uurimismetoodikat ning saate sama palju toetust, kui RMK pärandkultuuri inventuuriks. See on sama hea, kui soovitada kasutada geoloogilisteks uuringuteks linnuvaatluse metoodikat.
Me ei ole nõus kaasa minema poliitiliste mängudega ning osalema pseudouuringutes. Olgu see siis mõne ebapädeva ametniku isiklik kinnisidee, või partei tagatoa soov, uuringutoetustest keeldumistele ettekäändeid otsides on lastud aastaid hiitel hävida. Kahtlemata leitakse ettekäändeid edaspidigi.
Hiied ei ole üksnes minu ega Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse pärand ja mure. Sügisel valminud kolmanda sarnase avaliku arvamuse uuringu põhjal soovib 86% Eesti elanikest, et riik tagaks hiite säilimise. Usun, et see on ka väga paljude ausate loodusesõprade ja ametnike soov.
Kas keegi oskab öelda, mis toimub täpsemalt KIKi nõukogus? Mida me saame teha, et meie oma riigi asutused lõpetaksid vastutöötamise hiite kaardistamisele ning me saaksime enda maksuraha ja struktuurifondide toetusi kasutada oma pärandi päästmiseks? | OSCAR-2019 |
||
Sõitsime eelmisel nädalal läbi maailma vanima ning raskeimaks peetava harrastajaile mõeldud rattasõitu Pariis-Brest-Pariis ehk 1200 km ning 11 000 tõusumeetrit.
Kuna blogspoti võimalused napid, siis kirjutasin pikema loo sellest siia. Ehkki pikk ja ränk, on tegemist siiski ütlemata vinge ning meeldejääva sõiduga, kuhu nelja aasta pärast (varem lihtsalt ei toimu) võiks tagasi minna.
Stardieelne ettevalmistus - spordijoogiks mahlad-kookosvesi, -toiduks värsked ja kuivatatud puuviljad. Töötab.
Pedaalin hetkel kuue kamraadiga kolme nädalaga 3000 kilomeetrit Krakowist Milaanosse ehk Giro d´Estonial. Iga päev 5+ tundi sõtkuda, mägedesse ronida ning vastutuult trotsida on mulle huvitav katsetus lisaks vaimule ja füüsisele ka toidu osas – kas taimsel kütusel jaksab.
Ehkki enne starti veidi kõhklesin, siis nüüd tõden, et jaksab. Jaksab päev otsa pedaalida, 3000 tõusumeetrit 120 kilomeetri jooksul sõita ning hiljem õhtul asjalikku ajutegevust (näiteks artiklit kirjutada) harrastada ja on tahtmine järgmisel päeval sadulasse minna. Pole veel olnud ühtegi õhtut, ka kõige raskemal, ligi 10tunnisel päeval, kus oleks end laibana tundnud.
Osa on sellisel jõudlusel kindlasti ka tehtud treeningul, kuid kuna taastumine ning toit annavad vähemalt kaks kolmandikku tulemusest, siis julgen ka toidu kraesse suure osa õnnestumisest kirjutada. Tunnistan, et ma veidi kõhklesin, kas on võimalik loomseid toiduaineid (lisaks lihale ka piimatooted, juustud jne), aga ka näiteks gluteeni vältides hakkama saada. Tõsi, olin küll korduvalt 200, 300, aga ka 600 ja 760 km sõitnud ning ka 20-30tunniseid trenninädalaid teinud ning nendest ilusti ära taastunud, aga ikkagi.
Kolm nädalat on siiski kolm nädalat. Kui paari-kolmepäevasest korralikust eneseületusest saab võtta päeva-mõne vabaks ning taastuda, siis meil on 3000 kilomeetrine eesmärk täita ning ajakava ees. See tähendab, et vigadeks ja eksimusteks ruumi ei ole. Koormus on kehale niigi suur amps seedida. Et ta sellega toime tuleks, pean puhkuse ja söögi osas nii hell kui tark olema.
Tõsi, paar apsu siiski on ette tulnud, millest eelmisel korral pääsesime. Näiteks üks rumal kukkumine vihmas, mul sel korral juba teine, rikkus motivatsiooni päevaks ning teisalt seisime eile majutuse check–ini eripära tõttu enam kui tunni märgades riietes, millest sain külge nohu.
Lisaks oleme selle aja jooksul saanud praktiliselt päev otsa vihma viie soojakraadi juures mägedes ning teisalt uhanud 30 soojakraadi ja päikese käes. Et tingimused on seinast seina väljakutsuvalt kõikunud, kõhklesin veidi, kas ja kuidas keha sellega toime tuleb. Seni on siiski hästi tulnud.
Esiteks on igal hommikul ja õhtul tunne, et tahaks veel sõita. Samuti on oluline, mis tunne on õhtul, peale päeva sadulas. See on olnud hea, optimistlik. Just emotsionaalne olek on mul hea indikaator, kas olen taastunud või mitte. Kui on värskus, siis on kõik korras. Kui mitte, tuleb kas puhata või toidus midagi kohendada.
Olen teadlikult ka jälginud, et sõidaksin nii, et oleks mõnus – näiteks, kui kolm aastat tagasi Tallinnast Pariisi sõtkudes jäin mägedes tihti maha, olin viimane, endal hing paelaga kaelas, siis nüüd naudin tõuse ja jõuan üles esimeste seas. See on endal raskeim uskuda, sest eelmisest korrast on selle pongestamine veel meeles ning mägesid pelgasin seni enim.
Uni on samuti hea ning 7-8 tunnist piisab täiesti, ärkan enne kella. Kui kodus algab päev kell 6, siis siin 7. Nii olengi tihti varem, harjumusest üleval.
Nüüd paari nädala pealt näen, et söön suhteliselt samu asju, mida koduski. Kaloreid ei loe, nagu ka kulutatud energiat. Püüan nii toimetada, et tühjakõhutunnet ei oleks, sest see viitab juba võlale, millest väljatulek on tükk tegemist. Seni on see hästi õnnestunud.
Üks tõrvatilk on ka. Mõningatest asjadest on isu hakanud täis saama ning otsin alternatiive. Sööma peab hea meele ja rõõmuga, siis on sellest saadav energia teise mekiga kui vägisi ja vastumeelselt sisse pressides.
Itaalias muidugi rõõmustab iga värske kraami austajat puu-köögiviljad ja rohelise kättesaadavus ning valik. Ülejäänud tiim, 10 inimest, seejuures hindavad seda samuti ning meie toidulaud on siin rikkalik.
Veidi enam kui nädal ning kõige väljakutsuvamad päevad – tõusta 2000-3000 meetri kõrgustesse mägedesse – on alles ees. Tuleb huvitav.
Kuna nüüd on pea kaks nädalat jutti igal päeval sadulas istutud (selle ajaga ca 2000 km ja enam kui 10 000 tõusumeetrit), väike vahekokkuvõte ehk näidismenüü, mida päevas söön.
Spirulinat, klorellat, üks multivitamiini pill (viimane on pigem igaks juhuks, mitte väga põhjendatud valik)
1,5 aastat tagasi otsustasin menüüs pöörde teha ja lihast-piimast-kalast loobuda. Kõige keerulisem oli alguses taimetoidu kontseptsioon üldse ning alguses tundus üsna võimatu missioon. Mida ma üldse süüa saan? Maailm tundus kokku tõmbuvat ning mina nälga jäävat.
Pidasin end varem mitmekülgseks ja tervislikult toituvaks (puuviljad-salatid-supid ikka menüüs), sealiha asemel kana ja kala, palju piimatooteid jne. Päris keeruline oli hakata asendama harjumuspäraseid asju – eriti just piimatooteid. See tekitab alguses stressi, sest vana harjumus on tugev, aga uut veel hästi ei tunne. Nii kippuski kohati paanika peale.
Sellest tuli esimene õppetund, mis kehtib ka laiemalt - suured muutused tasub etappideks, sammudeks jagada. Siis ei kohuta kauge ja suurena tundub lõppeesmärk ära. Ehk näiteks „jeebus, ma ei saa ju enam mitte kunagi liha/piima/muna/kala süüa“ asemel lähenesin hoopis „täna asendan ma piima ehk mis võimalused selleks on“. Nii saab samm-sammult tuua oma menüüsse (ellu) toitu, mis ebasoovitu lõpuks ise välja surub.
Näiteks mitte püüda kohe 100% menüüd ümber pöörata (kui see kohutav tundub), vaid päevas näiteks üks eine välja vahetada ning näiteks hommikune puder ja vorstivõiku smuutide-puuviljade vastu vahetada. Sellest saadav efekt näiteks kerge tunde ja energialaksu näol külvas mul seemne tahta ikkagi kogu menüü üle käia.
Kusjuures, kui vahel sõingi midagi, mida ei oleks tahtnud (oli nälg ja polnud paremat käepärast), siis enda piitsutamise asemel stiilis "oi, kus sa nüüd patustasid" aitas paremini lähenemine seda mitte patuks pidada, vaid võtta seda kui lõppeesmärgi saavutamiseks vajalikku sammu. Ehk mitte võimendada üht kõrvalekallet luhtumiseks, vaid leppida sellega, teadvustada ning liikuda ikkagi edasi sinna, kuhu tahad.
Sama kehtib ka näiteks spordis. Esimene ultraspordivõistlus tundub hoomamatult ja halvavalt suur ja enamus inimestest ei läbi kunagi näiteks 100 km oma kondiauruga. Samas koosneb teekond sinna 100 km starti väikestest sammudest – kui suur eesmärk (start) tundubki kohutav, siis mõtlen sellele, mida saan praegu ja järgmisena ära teha, et seal valmis olla. Täna võib-olla veel pole valmis, aga tänased ja järgmised sammud saavad tehtud selle nimel, et olla.
Teine pool millestki loobumisel on lõpetada eitus ja keelamine ning suhtumise „ma ei saa“ (sest, mida ei saa, seda just tahaks) asemel „ma saan kõike, aga ma ei taha kõike“. Palju pingevabam, sest ikka on ju keelatud vili kõige magusam ja meelitavam. Või mõtle sellele, millal muutub ihaldatu igavaks - siis, kui oled selle kätte saanud.
Kusjuures, see tunne „ma ei saa kohupiimata (või pane ise midagi sobivat asemele) elada“ äratas pikapeale mõtte, et seda tundes-öeldes olen ju toidu ori, sõltlane, narkomaan. Seda ma aga olla ei tahtnud. Toit peaks olema kütus, mitte elu eesmärk omaette. Nii et see, mis ühelt poolt pärssis, teisalt innustas uut avastama.
Kui poes harjumuspäraste riiulite asemel uue poole tuli vaatama hakata, siis sain ühelt poolt aru, et sõin siiski ühekülgselt (ikka käin poes silmaklappidega, ostan oma 20-25 asja) ning teisalt, kui vähe ma teadsin sellest, mis suhu läks. Hakkasin varasemast enam silte lugema ja silmaring on palju avaram, suhtumine teadlikum. Üllatavalt palju näiteks kasutatakse toidus lisaaineid jms keemiat, millele varem tähelepanu nii palju ei pööranud. Meeletust suhkrulasust rääkimata. Ehkki teadsin küll, et head need ei tee, kui väga tõsiselt neid vältida ei püüdnud.
Teisalt viisid taimsed, loomulikul kujul (ehk vähe töödeldud) toidud arusaamise sinnani, et mulle on hea kõik, mis on loomulik. Sellisel kujul, nagu loodus pakub. Miks muidu puuvili nii kergelt ja kiirelt seedib, aga näiteks burger (les teab, mis seal kõik sees oli) pikaks ajaks raske tunde tekitas ning jõu võttis. Ehk näiteks laborilisaainetega (E-ja igasugu muud kunstlikud ained) kraami väldin, nii tava- kui sporditoidus. Samuti liigset pakendamist kui asjatut raiskamist.
Kolmas nüanss puudutab harjumusi ja nende tekkimist. Kuna hakkasin rohkem söögilauda jälgima, hakkasid huulile jõudma esialgu ohutuna tunduvad, aga tegelikult valgustavad ja vajalikud küsimused. Näiteks, miks ma üldse näiteks pärast trenni kohupiima või liha söön? Miks toidulisandeid, näiteks valgupulbreid ja spordijooki, tarvitan?
Jõudis järjest enam kohale, et söömises olin lisaks harjumustele ka reklaami, turunduse ori. Seda oli endale raske ja vastik tunnistada. Piimatööstus ju räägib, et joo piima ja siis on luud tugevad. Lihatööstus hoolitseb selle eest, et oldaks skeptiline taimetoidu suhtes ning söödaks liha (sest sealt saab valku). Sporditoidumüüjad promovad enda kraami, nagu igasugu supertoiduainetega tootjad-kauplejad. Taimetoidusektorgi oma huvide eest väljas.
Nüüd püüan igasugu sõnumite, uuringute ja väidete „seda pead sööma, sest…“ puhul enne sellele reageerimist teada saada, kes selle taga on. Kas need on sõltumatult huulilt või pöörleb taustal mõne töösturi huvi ja raha. Iga firma räägib kasulikku juttu vaid enda vaatenurgast, mitte kunde seisukohalt. Mis iseenesest on okei, kui seda tarbijana tead. Samuti on vajalik teada, kuidas inimese organism tegelikult töötab ning mida vajab-mida mitte. Igasuguste dieetide (mis tegelikult näljutamiseks kipub minema) asemel toituda, aga ka elada tasakaalus elu - juhtida stressi, otsida optimismi, liigutada end ning olla sotsiaalselt aktiivne.
Neljas ja vast isegi kõige olulisem on arusaam sellest, et toidust sõltub väga palju mu heaolu. Ja sellest, kui hästi või halvasti olukord on, saad aru alles võrdlusmomendi lisandudes. Ehk, olin varem pidanud normaalseks seda, et eine järel tekib surnud aeg (leib luusse), aga seda enam mitte kogenuna tundsin nagu puuga pähe saanuna.
Ülejäänu on olnud tegelikult meeldiv ja huvitav, sest esiteks olen avastanud palju uut ning olen viimase 1,5 aastaga proovinud rohkem uusi asju kui eelmisel kümnendil kokku. Samuti olen leidnud, kuidas palju väärtuslikku saab teenimatult vähe tähelepanu – goji marjad on suurepärased aminohapete (nendeks lagundab keha valgud) allikad, maitse poolest vähe hinnatud hiina kapsas on vingemaid kaltsiumiallikaid, tume šokolaad pakub rauda.
Sain lahti kohvist. Loobusin päevapealt, sest mulle meeldis seda koorega tarbida, aga taimse piimaga polnud nagu see ja nii ta päevapealt menüüst välja vajuski. Enne olin aastaid püüdnud koguseid piirata, aga ikka kulus 5 tassi päevas.
Kadusid öised isud. Trenniga kaasneb isu ja tihti käisin öösel üleval, et külmast midagi suhu või puuvili põske panna. Tüütu harjumus, millest ma lahti ei saanud. Nüüd on õhtuti vahel küll füüsiliselt nälg, kuna liikumise maht suur ja ainevahetus kiire, kuid seda tunnet, et kõht on füüsiliselt täis, kuid kere toitainete mõttes ikkagi nälgas, enam mitte. Öösel külmiku juurde asja pole.
Samuti on lahkunud toidu ahmimised, mida varem esines. Tead see, kui hakkad sööma ja sööd ja sööd ja sööd, suutmata end talitseda.
20 lisatundi nädalas. Leidsin igast päevast umbes kolm (konservatiivselt arvutades) lisatundi. Taimse, aga eriti küpsetamata toidu nagu puuviljad-juurviljad-salati söömisel kadusid ära tundidepikkused tardumused pärast söömist. Kui varem tõmmati pärast einet nagu tekk peale ning olin mõneks ajaks audis, siis nüüd seda ajakadu ei ole. Saab kohe sporti teha või lugeda-suhelda, töötada jne. Pisiasi, aga nädala peale koguneb poole töönädala jagu tunde.
Energia, mitte lained. Ka on kadunud pealelõunased surnud augud. Tavaliselt oli kella 17-18ks toss väljas, energia murust madalam ning tahtmine
Selle „pisiasja“ mõju on see, et ükski trenn pole jäänud pidamata. Varem oli küll tihti pärast tööd mõte, et „homme“, sest täna ei viitsi.
Enim ilmselt üllatas aga see, kuidas energiat on palju ja kogu aeg. Ehk juba hommikul tööle jõudes, aga ka pärast pikka, 8-10-12tunnist intensiivset tööpäeva ning veel õhtulgi pärast treeningut. Varem olin tihti kell 19 kutu ja teki all.
Tervis, see päris. Käisin aastaid arsti juures, andsin kõikvõimalikke analüüse, neelasin soolekaamerat, nosisin medikamente. Diagnoosiks kõhklev krooniline neelupõletik ehk ravida ei saa, lepi sellega. 2010. aastal olin igal kuul nädalaks ajaks audis - nii füüsiliselt kui vaimselt, sest kurguvalust saab alguse nohu, mis halvab meeled. Enam pole olnud.
Nädal tundub pisiasi, aga tegelikult sööb see pidev valvelolek just vaimselt. Plaane teha ei saa, sest ei tea, kauaks tervist jätkub, ning värised igal korral kui tuuleiil salli vahelt krae vahele uitama pääseb. See on palju tagasi hoidnud nii spordis kui üldse elus.
Samuti on ajalugu see, kui öösel läbimärjaks higistatuna üles ärkan. Selle põhjust ei õnnestunud samuti teada saada. Arst pakkus küll selgituseks "närvid", kuid tegelikult on närvilisus ja pinge pigem viimase aasta jooksul kasvanud. Niiet ma ei teagi...
Jõudu on rohkem. Sport on minu meditatsioon. Pärast menüüvahetust olen saanud koormuseid kasvatada (30-50% võrra varasemaga võrreldes), seejuures taastun palju kiiremini kui varem ehk võin mitu päeva järjest (ka talvel, lume ja külmaga) 3-4 tundi sporti teha, seejuures end hästi tunda, intensiivselt tööl pikki päevi teha jne. Piiri ei ole veel tajunud. Seda muutust ma veel eriti uskuda ei julge, aga pideva katsetamisega olen vaikselt hakanud julgema.
Ka pärast pingutust on hea olla. Eelmisel pühapäeval pedaalisime ca 10 tunniga 300 kilomeetrit, millest suur osa möödus vastutuules. Vanasti olin pärast sellist katsumust laip, polnud ei isu ei tuju, lihased olid valusad. Selline koormuse järgne komberdamine on ajalugu. Jaksab ka pärast pikka trenni või võistlust midagi ette võtta, on energiat ja tahtmist. Eriti just vaimselt.
Järgmistel kordadel kirjutan sellest, milliste toiduainetega sporditoitu asendada, aga energia kätte saada ning vajadused kõik katta. Samuti tavapäeva menüüst, mis tegelikult spordipäevast väga ei erinegi.
Aga kust ma selle aja (treenimiseks - toim) peaks võtma, on levinud küsimus, kui olen ultraspordi mõnusid ja võlusid tutvustanud.
Kuu aja pärast stardime sõpradega uuele velotuurile – sel korral Lõuna-Poolast läbi seitsme riigi ning jälitame 1,5 nädala jagu Giro d`Italiat ehk 09.-31.05 toimub Giro d`Estonia. Meid saab jälgida hetkel näiteks Facebookis. Erinevalt kolm aastat tagasi Tallinnast-Pariisi pedaalimisest näeme sel korral suurtuuri rohkem - ligi 10 päeva jälitame Itaalia tuuri, kus on loodetavasti stardis ka Tanel Kangert.
Igatahes - ees kolm nädalat ideaalset puhkust, palju rattakilomeetreid, seitse riiki ning kõrgeid mägesid, teiste seas ka üks Alpide kõrgemaid teid ehk Stelvio Pass. Kokku 3200-3500 km.
Olengi usinalt selle seikluse tarvis sporti teinud ning eelmise aasta veebruarist saadik pole ratast põõsasse visanud, terve talvegi sai cyclocaga kilomeetreid ja meelekindlust kogutud. Keskmiselt 8-10 tundi, katsetustena ka 15-30 tundi nädalas.
Kuna trenniks aja leidmise küsimused on pidevalt kordunud, vaatasingi välja, kuidas ise selleks aja võtan.
Taustaks veel nii palju, et töö meediafirmas on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse, samas tahaks lisaks spordile ja ametile ka sotsiaalselt aega veeta, meelt lahutada ning ka lugeda. Kõike seda jõuab, olen avastanud.
Mu tööpäevad on üsna ühesugused – kell 6 üles, kell 22 magama. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära. Ühelt poolt aitab rutiin natuke tõmblust ja närvilisust maha võtta ning teisalt aitab vältida energiat nõudvaid pisiotsuseid.
Mikrootsused olengi püüdnud standardiseerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis teha. Miks see oluline, juba tagapool.
Kuu aega Facebooki-dieedil olemist, millest kirjutasin siin kommentaaris, avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaalmeedias. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, vestlustes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et pole üldse vaja, vaid pean oskama kasutada, et see mind (ja mu ajakasutust) ei kontrolliks.
14 aastat tagasi Tallinna kolides ma kohe telekat ei ostnud ja pole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas keskmiselt neli tundi helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ning vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal kuskil ootama, vaid saab näiteks järelvaadata mulle sobival ajal – näiteks siis, kui venitan pärast trenni.
Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste üle vaatamisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin eelmise aasta alguseni normaalseks seda, et pärast einet olen 1,5-2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu mõttetööd tegema või sportimast. See tundus loomulik ning elu osa.
Eelmise aasta algusest aga loobusin lihast-kalast ning suvel lõpuks ka piimatoodetest ning see surnud aeg on minu elust lahkunud. Et see on ebanormaalne, tajusin alles siis, kui seda enam ei olnud.
Täna on mu menüü paljuski puuvili (nii puuvili, mahl kui smuuti) ja vahel ka küpsetatud taimetoit ning trenni saan minna praktiliselt kohe peale einet, kuigi enamasti hoian tunnikese vahet ja see ooteaegki selle pärast, et täiskõhutunnet veidi leevendada, mitte et peale vajuks mingi seedimisuni.
Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist, ei osanud ma enne hinnata või sellest aru saada enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, peale mida vajus pärast mitut kuud peale see söömisjärgne tardumus.
Sellise jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka kogu päeva ära ning neljatunnisel trennipäeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha. Ühe jutiga pikad trennid, a la 3-4-5 tundi rattal, teen nädalavahel.
See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksimaalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta pikalt ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva võtan isiklike asjade ajamiseks tüki. Nii ei pea ma kodus õhtul või enne tööd asju tegema või pidevalt kontoris ületunde tegema. See ei tähenda, et ma üldse ei puhka. Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.
Kuu aega tagasi avastasin, et poest saab ka toidukraami koju tellida. See teenus on puhas õnnistus, sest lisaks poodi mineku-tuleku ning seal riiulite vahel ringi uitamise stressile ning ajakulule jääb ära ka järjekordades passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib venida pikale. Nii asendasin ühe nädala poes käimise korra e-poega - nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju.
Inimene suudab hästi mitut asja korraga teha, kuid need kaks asja hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, erinevaid arvamustest-kogemustest osa saada. Palju huvitavat jagatakse näiteks podcastides, soovitan ultraspordi ja taimetoiduga oma elu pea peale pööranud advokaadi Rich Rolli näiteks, kes räägib nii spordist, ettevõtlusest, loovusest kui üldse elufilosoofiatest. Nende kuulamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas istuma, vaid võin näiteks huvitavad saated teel tööle kuulata. Samuti olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulama-vaatama. Kaks ühes.
Need on peamised võimalused, mis pähe tulid ja millest sain kokku ligi 100 tundi nädalas. Sellest piisab enam kui küll nii treenimiseks, taastumiseks kui muu ja kihvti elu elamiseks.
Pärast augusti lõpus sõidetud 600 km pikkust rattaringi tundus nagu vara hooajale joon alla tõmmata ja nii kiskus suu naerule, kui Hawaii turunduspealik Priit septembri lõpus teatas „Tahtejõu Tuur – aitame koos ühel karmil unistuseltäituda“. Panin kohe kirja.
Aga üldse mitte keha, vaid pea pärast (ja natuke ka laiskusest - üksi ilmselt ei viitsiks nii). Miks (te selliseid asju teete)? Nii küsitakse tihti. Lisaks maandamisele (kes joob nädalavahe, kes sõtkub sadulas) saab ultraspordist minuarust hästi elu õppetunnid. Kontsentreeritult – antud juhul kolme päeva, aga ka 4-5 tunni või päeva jooksul.
Seda filosoofiat kannatab igale poole mujale ja olukordadesse ka üle kanda. Tahtejõuga sõidetul aga meenutas veel kolme tõsiasja.
Isegi siis, kui on hirm ning parema meelega lööks käega. Stardi eelõhtul oli hirm. Ähvardav vihmaprognoos oli lahkunud, aga H2O asendas tuulekülm 16 miinuskraadiga. Kui soojemaga suudab keha end soojana hoida ning pole hullu, kui kuskilt varustus ei pea, siis külmakraadide lisandudes kompromisse ei lubata ja iga eksimus võimeneb-kuhjub ning ebameeldivus kasvab. See on meelde (ja näpuotstesse) süüvinud kolme aasta taguselt -28 kraadiga TallinnastOtepääle suusatamisest.
Soojad-veekindlad talvesaapad sain kätte neli päeva enne ja proovida kaks korda. Kindaid ja talvepükse aga ei jõudnud kordagi sõitma viia ning sellest sain omal põlvede külgedel valusad kohad, sest üks õmblus surus tobedalt ning kohendamisega seda paika ei saanudki.
Samas, võib-olla ka hea, et seda jama varem ei avastanud – oleks veel ühe asja pärast stardi eel põdenud.
Aga tühja neist – valu läheb peagi üle ning ideaalseid tingimusi pole kunagi ning neid ootama jäädes jääb üldse elamustest ilma.
Jalad käisid teisel hommikul ilusti ringi ning hämaras teele läinud tiim (kihvt pilt – vilkuvad tulukesed ja 30 velosõpra) tõmbas peagi hoo üles.
Mulle oli selle hommik tuuri vastikuim – vale otsus eelmise päeva riietust vahetada tähendas esimesse punkti vibreerides jõudmist ning turbokiirusel riiete vahetust (meeldetuletus: mis töötab, ära torgi), sest aega oli ca 5 min. Lisaks jätkas päev varasem vastutuul küljelt – kui vastutuulega saab pundi sabas puhata, siis küljetuulega on igal pool raske.
Peagi tulid aga taganttuulelõigud, kihvt üles-alla profiiliga Postitee, lõuna Luunjas ning Tudulinna mäe otsa ronimine. Ja soe tuba, kus tuul vett silmast välja ei puhunud.
Takistusi esineb pidevalt – vigastus, haigus, viltu läinud projekt tööl jne - ja senised spordikogemused näitavad, et tõkkeid tasub teadvustada („jah, praegu on küll kuradi raske/nõme/külm/kuum/vesine, aga ma annan maksimumi ja peagi saan selle, mida tahan“) ning keskenduda hoopis sellele, kuhu plaan välja jõuda.
Kere aimas kolmandal hommikul pärast hommikusööki, kui hakkasin sooja alussärki selga tõmbama, jälle halba ning pani hommikusöögi sees vurrina keerlema. See paraku sadulasse minekust ei päästnud.
See tuletas aga meelde, et neid hetki, mil kõik on hästi, on paslik kaifida enne, kui järgmine mitte nii meeldiv asi tähelepanu nõuab. Mitte olla pidevalt viril ning püüelda järgmise töö, aerodünaamilisemate jooksude või uute kingade poole.
26.10 ja tsemendipealinn Kunda. Poleks ratturid sealt läbi sõitnud, poleks seal sel päeval värve olnudki.
See ei tähenda, et ma arengut ei hindaks. Vahel kaob lihtsalt seda taga ajades ära rõõm tänasest, hetkest, ja siis libisedki läbi päevade, ilma et suurt miskit meelde jääks. Seda, mis on hästi olnud, märkab siis, kui seda enam pole. Aega aga tagasi ei keera.
Nii et esimeste päevade raskus kahanes oluliselt, kui tuli iiveldava olemisega tuules punti vedada, lootes et hommikueine ikka sees püsib (püsis).
3. Hawaii Expressile jt toetustiimile – pedaalijaile täiesti murevaba korraldus, ole ainult ja sõtku
Nädalavahetuse teiste peaga vastu asfalti sõitmised ja enda sügisene taastumine tekitasid tahtmise jagada nelja lugu peapõrutustest, mis kaudselt seotud ka Eestis kuuma teemaga - kiivritega.
Moraali ei loe, täiskasvanud inimene otsustabki ise, kas kannab või mitte. Olgu põhjused ilulised või muud. Küll tahaks tähelepanu juhtida, et tihti tehakse see otsus mitte teadlikult (mis peas pärast kukkumist toimub), vaid suhtumise a la "õnnetust ära ju ei hoia, järelikult pole vaja" pinnalt.
1. Pea, ka kergelt, põrutada saamisel on tagajärjed. Kujuta ette arbuusi, mis on maha visatud. Selle võib pärast küll ümmarguseks tagasi vormida, kuid see pole enam endine, kirjutas ajakiri Outside. Kusjuures peapõrutus on Eesti keeles veidi eksitav, kahjustusteks ei peagi peaga kuskile vastu põrutama - näiteks avariis jõuline pidurdus ja pea liikumine-pidurdumine võivad sama tekitada.
2. ka peapõrutus võib olla sama ebameeldivate tagajärgedega kui pea päris lahti kukkumine, kirjutab ja viitab Cycling Tips.
3. Film The Crash Reel. USA lumelauastaar ja olümpialootus Kevin Pearce sai trennis kukkudes ajukahjustuse. Film jälgibki tema paranemist. See lugu on samas palju enam, näitab, kuidas riskeerimine ja õnnetused ei mõjuta mitte ainult neis osalejaid, vaid ka peret, kes peavad samuti tagajärgedega (taastusravõi või hooldus) tegelema ja toime tulema.
4., kiivrist üksi pole halva ärahoidmisel kasu, kui inimesed ise julgemalt riskivad ja end mõtlematult ohtu seavad, kirjutab Outside. Iseloomulik nähtus nii ekstreemspordile kui muidu hooletult linna vahel kulgejaile, kes ei näe-kuule-viipa.
Muidu on sügisest on palju aega edasi läinud, selg on korras ja saan uuesti trenni teha. Kiivrit kannan ka, sest ka minu väikese hoo pealt asfaldile laotumine viis kõigepealt vastu maad kukla. | OSCAR-2019 |
||
Tallinna Tehnikaülikooli organisatsiooni ja juhtimise õppetooli juhataja Milvi Tepp rääkis Pärnu Juhtimiskonverentsil, et tööandjad peaksid unustama praegu veel paljude puhul valitsevad feodalistlikud väljaütlemised, et kui inimesed on olemas ja toimetavad, siis nad peaksid tahtma nende juurde tööle tulla. "Tuleks läbi mõelda, miks nad peaksid just meie juurde tulema ja eriti veel parimad neist," rääkis Tepp.
Tepp soovitab Eesti tööandjatel õppida olema enesekrtiitilisem. „Ennast kui tööandjat tuleb õppida müüma õiges kohas, õigete vahenditega ja õigetele inimestele, kasvõi selles palju räägitud sotsiaalvõrgustikus,“ rääkis ta. Kui varem pole me sunnitud olnud mõtlema konkurentsivõime kujundamisele kohalikul ja rahvusvahelisel tööjõuturul, me pole mõelnud, et me peaksime olema tööandjana atraktiivsed, et vajalikke töötajaid leida, siis tulevikus peame me sellele mõtlema hakkama.“
Meie potentsiaalne töötajaskond väheneb: aastal 2010 on potentsiaalne töötajaskond traditsiooniliselt tööjõu hulka kuuluvas vanusegrupis 870 000 inimest, aastal 2020 aga 820 000 inimest. Tendents, et töötajaid jääb vähemaks, valitseb ma mujal arenenud maailmas.
Muutub ka tööjõu vanuseline struktuur, kümne aasta jooksul suureneb vanemaealiste töötajate osakaal. Lisaks muutub hariduslik diferentseeritus: naiste haridustase on kõrgem ja erinevus suureneb veelgi: 25-65 aastastest naistest on kõrgharidusega 39%, meestest 26%, üliõpilaskonnas on ca 60% naised ja 40% mehed.
„Kõrgeltharitud mees muutub varsti vähemuseks, naisi juhtkondades saab olema rohkem, sest mehi lihtsalt pole,“ prognoosis Tepp.
„Tööjõud läheb kallimaks igal juhul ja mul on selle üle hea meel,“ sõnas Tepp. Tööjõu hinna tõus ja inimeste defitsiit muudavad tööjõu strateegilise planeerimise vältimatuks. Olulisemaks muutub ka osalise tööaja kasutamine. Kui praegu tööandjad tahavad, et töötaja oleks täiskohaga nende palgal, et justkui hoida inimestel silma peal, siis tulevikus muutub olulisemaks paindliku tööaja kasutamine.
Tööjõuturg uuris, mida teevad tööandjad oma värbamismaine kujundamiseks; kui rahul nad on nähtavusega tööjõuturul, kus näevad kitsaskohti.
partnersuhteid jne – sellel on väga oluline osa. Maine eest kannavad hoolt nii tegevjuht kui ka filiaalide ja osakondade juhid. Oleme oma tegevust ja värbamispoliitikat teadlikult ja suunatult juhtinud vähemalt viimasel aastal. Iga kuu annavad vastutavad inimesed aru värbamiskampaaniate edukusest ja teevad vastavaid kokkuvõtteid. Arutame tekkinud probleeme ja kitsaskohti. Tööotsijatele oleme kinnisvarasektoris hästi nähtavad. Meie värbamiskampaaniad on pidevad, teeme neid kuust kuusse. Siiani pole ise aktiivselt erinevate portaalide andmebaasidest töötajaid otsinud. Tööotsijad on leidnud tee meie juurde. Tulenevalt kinnisvaraturu aktiviseerumisest on märgata ka tööotsijate suuremat huvi ja aktiivsust. Kui arenguruumi välja tuua, siis võiksime ise aktiivsemad olla sobilike töötajate otsimisel (tööportaalid jms). Samuti on arenguruumi koostöös koolidega.
Toetus riigilt? Riik võiks oma õla alla panna on n-ö näituste/messide korraldamisel. Sellistel üritustel müüb kinnisvarasektor ju ka oma riiki ja selle mainet. Kahjuks riigi abi puudub ja seetõttu jätavad paljud kinnisvaraga seotud ettevõtted välismessidel ja näitustel osalemata. Lõppkokkuvõttes takistab see investeeringute jõudmist Eestisse, mis omakorda pärsib ehitajate tööhõivet jne. Võiks üldistada, et teenindus- ja tootmissektori maine pole kiita. Ikkagi võetakse ja suhtutakse sellesse kui hädaväljapääsu. Või siis töötatakse seal seni, kuni tuleb parem pakkumine ning võimalus liikuda edasi. Kuidas suurendada ametiuhkust – väärtustades ettevõttes töötajat. Pakkudes tublimatele ettevõtte sees arenguvõimalust. Väärtustades kutseharidust ning alustada juba koolipingist. Siis edasi on vaja lihtsalt aega, et inimeste suhtumises ja hoiakutes saaksid muudatused toimuda.
Kõige parem reklaam ettevõttele kui tööandjale on ettevõtte töötajad ise. Sa võid meedias rääkida ükskõik mida, aga kui siseselt pole asjad korras ja oma töötajad meedia juttu ei kinnita, siis on maine ikka nõrk. Webmedias tegeletakse iga päev sellega, et meie töötajad oleksid motiveeritud ja õnnelikud.
Nii on nad ka meie parim kanal hea tööandja maine kujundamisel. Lisaks töötajatele on kindlasti suurepäraseks mainekujundajaks ka suurimates ülikoolides Webmedia töötajate tehtavad tarkvaraarenduse loengud ja praktikumid. Kõik huvilised saavad Webmedia töö- ja vabaajasündmuste kohta pidevat infot ka Facebookis. Lisaks juttudele on seal palju pilte ja videoid erinevatest sündmustest. Üks kanal, mille kaudu me veel end just noortele talentidele tutvustame, on Webmedia suveülikool.
kokku puutuvad: personaliosakond, äriüksuste juhid, kliendihaldurid ja eriala tippspetsialistid. Oleme IT-sektoris suurim tarkvaraarendusettevõte ja ka tugeva mainega – nii väidavad inimesed, kes meil vestlustel käivad. Samas on meie sektoris selgelt heade töötajate puudus ja väga head inimest leida on endiselt suur väljakutse. Põhjused on aga IT-sektori jaoks rohkem mujal kui selles, et ka
ja head omadused, mida meil on võimalikele kandidaatidele pakkuda. Näiteks meie tarkvaraarenduse puhul on üheks neist väga spetsiifiline ja huvitav töövaldkond – tarkvara arendamine erinevatele mobiilides kasutatavatele operatsioonisüsteemidele. Eestis pole kuigi palju ettevõtteid, kus saab ise areneda Androidi telefonidele tarkvara arendamise alal ja BlackBerry’ga ei tegele minu teada mitte keegi. Me räägime sellistest eelistest n-ö kõva häälega ringkondades, kus vajalikke tehnilisi spetsialiste liigub.
Kui ettevõtte maine on töötajate hulgas kõrge – meil läheb hästi ning kõiki õnnestumisi jagatakse kõigi töötajatega, siis kannavad meie inimesed seda sõnumit ka väljapoole. Päeva lõpuks tõstab uue kandidaadi jaoks meie mainet
paremini Mobis töötava sõbra soovitus kui ükskõik milline reklaami vormis vahendatud mainekampaania. Kuna meie tehnilisteks spetsialistideks sobivate inimeste ring ei ole kuigi lai, siis usume, et me oleme nende jaoks tuttav nimi ning mingeid põhimõttelisi takistusi nendeni jõudmisega ei ole.
maine loomisel on praeguse suuruse juures piisav ja lubab ka tulevikku vaadates kasvada. Kui järgmistes kasvufaasides peaksime suutma palgata 50–100 tehnilist mobiiliarenduse spetsialisti aastas, siis peaksime ilmselt rohkem vaatama üle riigipiiri ja tegema täiendavaid Eestist välja suunatud tegevusi. Meil on ka juba nüüd tulenevalt üsna mitmest välismaalasest töötajast arenduse töökeeleks mitmetel koosolekutel inglise keel.
Me ei näe vajadust täiendava riigipoolse panuse järele. Küll aga oleme kasutanud EASi abi palkamaks teatud perioodiks tipptasemel välismaist
müügipädevust. IT ala inimeste koolitamise ja õpetamise valdkonnaga tegeleb Eestis ITL ja konstruktiivseid arutelusid on üsna piisavalt. | OSCAR-2019 |
||
Sunstar Inc. näol, mis asutati 1941. aastal Jaapanis, on tegemist maailma esikümnesse kuuluva suuõõne hügieenitarbeid tootva ettevõttega. Tänaseks on Sunstar Suisse s.a. kujunenud ülemaailmse haardega ettevõtteks, mille tegevus on koondunud Euroopasse, Põhja-Ameerikasse, Jaapanisse ja Kagu-Aasia piirkonda, olles samas läbi edasimüüjate esindatud kümnetel muudel turgudel.
GUM ehk IGEMED, tegemist on ainsa brändiga, mis on loodud spetsiaalselt igemehaiguste ennetamiseks. Tundes igemehaiguste tekkemehhanisme ning peamisi põhjusi, pakume oma klientidele tooteid, mis võimaldavad võidelda igemehaiguste ning nende mõjuga üleüldisele tervisele ning heaolule. Igemehaiguste, nagu näiteks gingiviidi ning parodontiidi näol on tegemist suuõõnes elava bakteri poolt põhjustatud parodondihaigustega.
Gingiviit: parodondihaiguste kergeim vorm. Igemed hakkavad punetama, lähevad paiste ning hakkavad veritsema. Õnneks on gingiviit korraliku suuhügieeni abil ennetatav ning operatsiooni abil kergesti ravitav.
Parodontiit: tavaliselt on selle näol tegemist gingiviidi edasiarenenud vormiga, millega kaasneb hammast ümbritsevate kudede põletik ning taskute tekkimine.
Parodondihaigused avaldavad mõju igemetele ning hamba kinnituskudedele. Kui seda hambakatu ladestumisest põhjustatud haigust ei ravita, võib see viia alveolaarluu lagunemise ning hammaste väljalangemiseni. Veelgi enam, bakterid võivad sattuda vereringesse ning põhjustada mitmesuguseid vaevusi.
Samuti on mitmed uuringud näidanud, et haigete igemetega rasedal on suurem risk sünnitada enneaegselt või sünnitada alakaalulist last.
Terved hambad ja igemed on pika ja hea elu jaoks ülitähtsad. Toetamaks oma avaldust „Terved igemed, tervislik elu“, oleme välja töötanud uue kontseptsiooni, mille eesmärk on:
Meie hambaharjad on ülemaailmsel turul võrdlemisi ainulaadsed ning nad on hambaarstide poolt kõrgelt hinnatud. Meie olulisim eesmärk on alati olnud luua ning pakkuda klientidele tooteid, mis on tõhusad bakterite eemaldamisel igemetaskutest. Kõik meie harjad on läbinud testimise ning neid on võimalik kasutada erivajaduste rahuldamiseks. Erinevate probleemidega võitlemiseks tuleb kasutada eriotstarbelisi hambaharju.
Nende ja teiste GUM® hambaharjade efektiivsust igemete piiri puhastamisel tõestavad mitmed kliinilised uuringud. Tänu Dome Trim® profiilile pääsevad pikemad harjad igemete alusesse piirkonda 45° nurga all. Ainulaadne Quad Grip® hambaharja vars võimaldab harja hoida õige nurga all, mis aitab hambakattu efektiivselt eemaldada igemete piirilt.
Selleks, et eemaldada bakterid ning toidujäänused, mis kogunevad harjaga raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, tuleb kasutada hambaniiti või hambalinti - ainult nii on võimalik pääseda hammaste vahele. Hambaniidi kasutamine aitab hoida igemed terved ning vähendab hambakatu kogunemist igemeserva alla.
Need on erinevatele soovidele vastavad hambavahesid puhastavad hambaniidid, kuid neil kõigil on üks eesmärk: eemaldada efektiivselt hambakattu hammaste vahelt ja igemete piirilt. Nende gingiviidi ja veritsusi vähendavat toimet tõestavad kliinilised testid.
Paisuv hambaniit (GUM®Expanding Floss®), võimaldab puhastada suuremat pinda. Ainulaadne kootud niit eemaldab hambakatu tõhusalt nii hammaste vahelt kui igemeserva alt. Saadaval vahatatult, mittevahatatult ning piparmündimaitselisena (vahatatud) – 54,8 m. Isereguleeruv, mugav vars, tagamaks pääsemist ka kõige raskemini ligipääsetavatesse kohtadesse, niiti sõrmedega puudutamata.
Hambaniidi hoidjad - kasutamaks hambaniiti hambakroonide ning ortodontiliste seadmete või implantaatidega.
Igale suuõõne haigusele tuleb läheneda individuaalselt. Tagamaks igemete optimaalset ning täielikku hooldust, tuleb kombineerida erinevaid hooldusvahendeid - hambaniiti, suuloputusvedelikku, jms. Oluline on hambaarsti regulaarne külastamine, kuna ainult hambaarst oskab anda adekvaatset infot ning soovitusi suuhügieeni hoidmiseks.
Paroex hambageel (GUM®Paroex Gel), sisaldab antioksüdantset vitamiin-E atsetaati, mis hoiab hambad terved ning D-pantenoli (provitamiin B5), mis on tõhus suu limaskesta toniseeriv aine. Ei sisalda anioonilisi vahtutekitavaid aineid, mis võiksid vähendada kloorheksidiini toimet.
Paroex suuõõne pihusti 0,12%-lise (GUM®Paroex Spray). Alkoholivaba sprei kahe aplikaatoriga võimaldab lokaalsel ravil maksimaalset täpsust.. Kloorheksidiin toimib kui abiaine hambakivi vältimiseks, aidates säilitada terveid igemeid, ja sobib eriti igemehaiguste vältimiseks.
Caries Protect – kaariesevastane hambapasta (GUM®Caries Protect Toothpaste), vähendab mineralide kadu ja soodustab hambaemaili ja dentiini remineraliseerimist. Juurekaaries areneb välja parodondihaigusest tingitud igeme allavajumise järgselt dentiinis igemeservast kuni hambakrooni emailini. Igeme allavajumist põhjustavad parodondihaigused. Tsinkoksiidi ja fluoriidi kombinatsioon tugevdab hambajuure pinna dentiini ja pidurdab kaltsiumi kadu. Isomalt võimendab naatriumfluoriidi remineraliseerimisefekti.
GUM®Original White hambapasta, 75 ml Uus plekkidevastane aktiivne toimeaine soodustab nende lahustumist ja hoiab ära nende kogunemise (ilma pleegitamise, peroksiidi voi abrasiivideta). Eriline kõrgpuhastav mikroniseeritud ränioksiid eemadab plekid hammaste pinnalt dentiini kahjustamata. Taastab hammaste loomuliku valge värvi.
Selleks, et hammastele ei ladestuks hambakattu ning muid baktereid, tuleks hambaid iga päev puhastada harja ja hambaniidi abil, samuti tuleb kasutada spetsiaalseid erihooldus vahendeid ning individuaalse hoolduse saamiseks regulaarselt külastada hambaarsti.
ALOCLAIR® GEEL , 8 ml. Näidustused: hammaste haigustega seotud aftoos, väiksemad suuõõne limaskesta kahjustused (põhjustatud nt breketitest, proteesidest, hambaravi protseduuridest). Aloclair® geel moodustab suuõõnde limaskesta kaitsva kihi ning katab mehhaaniliselt tundlikke ja vigastatud pindasid, leevendades nõnda suuõõne villiliste haiguste, aftoosiga koos esineva suu limaskesta haavandi ja teiste suuõõne haigustega seotud valu ja vaevusi.
ALOCLAIR® SPREI, 15 ml. Suu limaskesta haavandite valulikkuse kiireks leevendamiseks. Paikne toime / ei ärrita / alkoholivaba. Aloclair® sprei moodustab suu limaskestale kaitsva kihi ning leevendab kiiresti ja efektiivselt suuõõnes leiduvate aftide, haavandite, proteeside, breketite ning väikeste vigastuste tekitatud valu.
Harja ainulaadne kahe nurga all ja kahes suunas töötav süsteem toimib nii I-tüübina kui L-tüübina (kaks ühes) ja võimaldab kõigile suu piirkondadele hästi ligi pääseda. Enam ei ole tarvis eraldi I-tüüpi harja eesmiste hammaste ja L-tüüpi harja tagumiste hammaste jaoks. | OSCAR-2019 |
||
Nagu eelmises postituses mainisin, oli Johanil 2. kuu arstivisiit ja mõtlesin, et räägiksin siis vahelduseks tema arengust. Eks ma olen nii ja naa siia poetanud ka, mida ta teeb või kuidas käitub, aga räägin lähemalt.
Keda titeteemad ei huvita, siis see postitus võib teil heaga vahele jääda, sest räägin pealtnäha nii pisiasjadest, aga mis on mulle tohutud tähtsad ja suured asjad. Ma poleks elusees arvanud, et lapse arengu jälgimine on nii lahe ja et iga väike põselohk ja uus asend võib nii palju elevust tekitada.
Kaal: 6970g (sünnikaal: 4125g, sünnitusmajast väljudes: 3978g) – eelmises postituses panin kaalunumbriga natuke mööda. See siin on õige.
Mul on nii mõnus neid numbreid vaadata, sest nagu näha, söömise ja kasvamisega tal probleeme ei ole.
Päris pikalt peale sündi oli ta enamasti silmad kinni, nii, et tal ei olnud ripsmeidki väga näha. Meil on üsna hele ka siin korteris, aga ma jõudsin isegi veidi muretseda, et kas see on ok, eriti, kui nägin, et paljud teised beebigrupi liikmed, kellel sama vana laps, muudkui postitasid pilte, kus lapsed nunnult kaamerasse vaatavad.
Mingi hetk hakkas ta neid aina julgemalt avama ja tema vaade oli aegajalt üsna sassis, st kõõrdis. Teadsin, et see on beebide puhul normaalne, aga ikkagi natuke muretsesin. Mäletan, et küsisin esimese kuu lastearstivisiidil, et kas kõik on ok selles osas ja vastas, et kuni pool aastat võivad nad aegajalt sassi vaadata ja kõik on täiesti normaalne. Ainus asi on see, et kui midagi hakkab jälgima, siis panna see miski talle sellisele kaugusele, et ta silmad fokusseeriksid. Üsna pea peale seda arstilkäiku ei ole tal kõõrdsilmsusega üldse mingit probleemi.
Umbes kuu ajaselt oli ta ka väga viril, koguaeg tahtis süüa, sülle, seedimine oli imelik, ehmatas iga asja peale, vankriga liikuda ei saanud ja siis läks see mööda ja ühel hetkel vaatasin, et ta on kuidagi nii suure inimese näoga. Enesekindel, naerab, mõnus olla. Arvan, et ta läbis lihtsalt ühe kasvuspurdi.
Väikestel beebidel on neid spurte üsna tihti. Kes ei ole nende kohta lugenud ja on lapse käitumisega hädas, et muudkui nutab, aru ei saa, mis tal on, kas peaks teda süles hoidmisest võõrandama või ei jne küsimused, siis kindlasti lugege beebide kasvuspurtide kohta ja see rahustab maha. Kõik on põhjendatud ja selge, miks ta selline on, nagu on.
Hetkel on uus spurt või lihtsalt mingi selletaoline periood, ma arvan. Algas taas selline aeg, et tahab muudkui sülle, rohkem süüa, kui muidu, rohkem lähedust.
Rääkides pea hoidmisest, siis pead tõstis ja hoidis ta sünnist saati, Muidugi, mitte kaua ja väga ei tahtnudki, et ta seda kaua teeks, aga ta oli juba sündides päris tugev. Kohe peale sündi, kui ta mulle sülle anti, trampis jalgadega, nagu oleks eluaeg trampinud. Või noh, ta oligi, sest kohe tundsin need samad löögid ja mürgeldamise ära, mis kõhus kõik see aeg oli toimunud ja mistõttu olid magamata ööd pool rasedust kindlasti.
Räägin siis, milline ta nüüdseks on. Ja ma pean ütlema, eluaeg olen arvanud, et ahh 2 kuused on mingid õrnad imikud, kes midagi ei jaga. Päris on. Nad on täiega arusaajad, tegutsejad inimesed.
Hommikud algavad tal jutustades ja naerdes, lausa kilgates oma voodis, umbes 7 paiku. Vaatab lakke, kas näeb seal varje või lampi, aga vaatab ja ainult naerab ja jutustab. See nn jutt on häälitemine, aga saab aru, et pole mingi suva äää, vaid teeb erinevaid häälitsusi, suht asjaliku näoga, nagu ajakski juttu. Raudselt ajabki. Tekk on tal maha aetud ja trambib jalgadega vastu madratsit.
Jutustamisest veel nii palju, et kui mina midagi temaga räägin, siis olen tähele pannud, et mõnda asja üritab järgi teha – vaatab mu suud ja paneb suu samasse asendisse. See on üsna naljakas. Noh, üldiselt on ta selleks ajaks oma suuremad hädad ka ära teinud või siis üsna kohe teeb, see paneb teda eriti rõõmustama.
Kui ta mind või Jaanust näeb, eriti kui talle rõõmsa häälega: teeereeee hommmmiiiikuuust, Johan! öelda, siis ta läheb täitsa arust ära – nii õnnelik, et peksab oma jalgu vastu madratsit sellise hooga nagu kukuks voodist läbi varsti.
Mänguasjadest on ta ka huvitatud. Ta üritab aina rohkem haarata mängukaare all olevad tilulilusid, kui ta nendele rippuvatele pihta ei saa ja lööb mööda, siis hakkab karjuma (mitte nutma, vaid vihastab) ja vehib ja peksab. See on väga hea ajaviide, saab omaette möllata, vahel naerab, vahel vihastab – vähemalt on tegevus, mis meile pausi annab. Muide, sellele viitas ema, et huvitav, kas on vasakukäeline, kuna sellega üritab rohkem sihtida või on juhus. Me oleme nüüd vaadanud ja tõesti mulle tundub, et vasak käsi on aktiivsem igasuguseid sihilikke liigutusi tegema, aga ma arvan, et vara öelda. Lihtsalt huvitav jälgida.
Mängukaare all lamamisest saab tal üsna kiirelt kõrini, sest lamada talle ei meeldi. Tema lemmikasi on ikka see, et meiega samal kõrgusel olla ja vahtida toas ringi. See, et lamada ei meeldi, on tekitanud temas tahtmise end püsti ajada. Jep, kahe kuune. Ta tõukab enda keha ja tõstab pead, ise vaevatud, et tema tahab istuma end saada. Nii kui kätest kinni võtta, tõukab end istuli. Kui jalad jäävad teatud asendisse, siis tõukab lausa seisma. See ehmatab vahel ära, sest me tegelikult üritame ta luid mitte üle koormata. See seismine ja istumine ei ole veel kasulikud. Veidi võib niimoodi võimelda, aga ta lausa nõuab, et tahab istuda! Koguaeg hoiab pead üleval ja vaatab sellise näoga, et noh, aidake mul püsti tõusta, mida te vahite niisama.
Nii mõnigi jalutuskäik lõppeb süles, mitte vankris – no ei taha seal lamada/magada, vaid ilma uurida.
Mis veel… Laulmine ja kitarrimäng talle meeldib! Jaanus mängib talle kitarri ja laulab, siis Johan jälgib tohutult, naerab ja õnnelik, nii kui laul lõppeb, on häda – vehib ja ägiseb, et veel vaja. Siis hakkab uuesti mängima, jälle õnnelik.
Ja siis üks mitte nii hea asi – talle meeldib telekat vaadata! Jube! Jaanuse töö on videote filmimine, monteerimine, muusika, mis hõlmab seda, et videosid vaja üle vaadata ja tal on arvuti, mis on ülisuure ekraaniga, noh nagu väiksem telekas. Seal taga ta töötab ja seal muudkui pildid liiguvad. Kohe, kui Johan seda märkab, kasvõi silmanurgast, on tal kael õieli ja ainiti vahib ekraani ja seda pilti. Eriti, kui sealt mingi hääl ka tuleb.
See on viinud selleni, et kui päriselt telekas mängib, siis vaatab seda ka kohe, et ohh, mingid liikuvad värvilised pildid. Ma pean aus olema, paar korda, kui ta on väga jaurav, olen tal lasknud eemalt vaadata, et tasa jääks ja omadega rahul oleks.
Üldiselt seda ta palju siiski ei tee, sest ma ei taha, et ta juba oma silmi mingi telekaga rikuks ja sellest sõltuvusse jääks. Kui suuremaks saab ja mänguasju rohkem ette laome, küll ta siis muud tegevus ka leiab.
Ma ei tea, kas mänguasju anname talle liiga vähe või mis, aga kui Laura’s Kitchenis sünnal käisime, siis oli Johan olnud Jaanuse süles, laual olid suured kokkupandavad klotsid, tema haaras klotsi järele ja liigutas sihilikult neid. Päris imelik. Mina ei näinud, aga nii Jaanus väitis.
Aa, sünnast veel nii palju, et kuigi Johanil oli juba väsimuse jauramine peal, aga kui tordile suured säraküünlad peale pandi ja Õnne soovime sul laulu kõik valjusti kambas lauldi, peale mida aplodeeriti, et jeeee! siis see ei ehmatanud Johani ära ega teinud teda veel närvilisemaks, vaid lausa naeris ja kisas kaasa.
Ja mul on tunne, et üldsegi, ta saab aru, mida ma räägin. Kui ta jaurab ja jaurab ja ütlen, et ok, lähme vahetame mähkmed ära, siis kohe nägu naerul, et ok. Kui panen ta niisama lamama, muudkui jaurab ja nutab, siis ta ei rahune, aga kui ütlen sealjuures, et vahetame mähkmed, siis lõpetab vehkimise, nutt lõppenud ja naerab. Nagu ootaks, et jah, oleks aeg vahetada tõesti. Või söömine, ta teab, et hakkab süüa saama, siis lihtsalt vehib ja ootab, mitte ei nuta teadmatusest.
Kõik sellised asjad, mis tunduvad mulle natuke uskumatud, panevad mõtlema, et ahh mõtlen üle ja kujutan ette, sest mul igav, aga vist ei mõtle üle, kui see kordub. Ma arvan. Ju see on normaalne kõik, ma lihtsalt ei teadnud.
Mis veel. Jaanus on tema arust äge ja lõbus – temaga saab mängida ja sahmerdada, sest Jaanusel on jaksu igale poole teda tassida ja tsirkust teha. Mina olen vajalik siis, kui vaja süüa nt 😀 Või kui miski teda ehmatab ja tahab lohutust või kui on väsinud. Väsinud olekus tahab ta rohkem nunnutamist. Ja ma täiega nunnutan. Kui ta väsimuse hetkel on Jaanuse süles ja mind näeb, siis ta keerab end kehaga minu poole, käed pikkas ees ja jäurab aina valjemini ehk siis vaja mu sülle saada. Aga päris tihti on ta Jaanusega ka rahul, eriti siis, kui tunnen, et vajan puhkust. Laps vist tajub, et muutun ise ka rahutuks, siis pole tal väga kahju minu juurest eemalduda 😀
Lutiteema on ka eraldi asi. Lutt ei ole üldiselt tema lemmikasi. Teda rahustab, kui see on suus ja niisama nätsutab, mitte et ta imeks seda iseseisvalt. Tükk aega peab jurama, et luti suhu saab. Ma ei saa aru, kuidas teised tited sünnist saati lutid suus rahus magavad. Meil on luti suhu panek juba eri kemplemine. Ma pean seda suus tükk aega hoidma, läbi tema jauramise. Vahel (päris tihti) on nii, et ei võtagi seda vastu, jääbki välja sülitama, aga eile oli mingi erand, millest ma loodan reeglit saada – panin ta voodisse, et ok, aitab jurast, magama minna, panin luti suhu, veidi aega ainult hoidsin ja võttis ilusti vastu. Luti imemine rahustab last täiesti ulmeliselt. Üsna kiirelt ta magas ja 21st kuni 3 millegagini (hea sõna küll).
Vannis ei meeldi käia, kui tema on väikeses vannis ja meie üritame teda seal pesta. Vanniskäigud on tema jaoks maailma parim asi siis, kui Jaanusega on koos suures vannis. Seal saab ta mulistada, sipelda, samas keha vastas olla, kui tahab, meie saame teda ujutada – teine asi, laps õnnelik.
Kõik asjad, mida siia kirja panin, on teistele pisiasjad, aga mulle mingid tohutud erilised ja tähtsad. Ja üleüldse sellised, mida pole arvanud, et üks kahe kuune teeb. Ma tõesti arvasin, et nad on sellises vanuses veel justkui vastsündinud, kes kuidagi instinktidega kobamisi reageerivad asjadele, mitte ei tee teadlikke valikuid. Aga Johan pole mulle vastsündinuna ka selline tundunud.
Mul on imelik kuulda, kui keegi ütleb, et oii, kui väike beebi ja oii, kui vana ta on jne. Minu jaoks tundub ta igatahes juba nii suur. Aga kuna ta ongi nüüdsest suurim osa mu elus, hetkel eriti, sest röövib KOGU aja, kuna kemplemist ikka jätkub beebidega, siis pole ka ime, et ta meie jaoks suur ja võimas tundub.
Igatahes, kui algul tundus, et Johan on päris häälekas ja tundlik, siis õnneks, mida aeg edasi, seda rohkem ta naerab ja möllab – tundub, et tal on meiega päris hea olla.
Nii vahva oli lugeda seda postitust, Johan tundub tõesti nagu väike suur inimene 🙂 Ja seda on ka nii tore näha, et Jaanus temaga tegeleb ja möllab. Kahjuks mu tutvusringkonnas on palju selliseid isasid, kes ei viitsi üldse lapsega tegeleda 😦
Kusjuures, see läheb vaikselt paremaks, nii et pea vastu. Kuigi on päevi, mil mõtlen, et elusees ei lähe! Nagu eelmises postituses ühte päeva kirjeldasin.
See on hea mõte. Tahtsingi väikeseid kokkuvõtteid hakata tegema, siis on mul hiljem hea lugeda, mis millal oli, muidu läheb ju meelest ära 🙂 aitäh!
Mul selle mähkme vahetamise jutu peale tekkis küsimus, et kas ta ainult selle küsimuse peale läheb naerule või kui sa läheksid mingi täiesti suvalise jutuga ta juurde samamoodi, siis ehk käituks samamoodi, proovi järgi :), st võib-olla on asi selles, et su hääletoon rahustab teda, pilkkontakt jms.
Aga see arengust kokkuvõtete tegemine on tõesti hea mõte, ma oma laste puhul tegin igal minisünnal blogisse postituse ja nüüd on nii mõnus neid vanu postitusi lugeda vahel, paljud asjad oleks muidu ununenud ja taaslugedes meenub, et ah jaa, oli küll nii. Lisaks on mu käest mõned noored emad vahel küsinud, et mida su lapsed selles vanuses teha oskasid juba ja ka siis on hea kohe blogist järgi vaadata 🙂
Ah, muidugi võib see jutt ja arusaamine lihtsalt juhuste asi olla. Samas niisama jutustan temaga koguaeg, aga mähkmejutt on teda mõned korrad kõrvu kikitama pannud. Selline tunne, nagu saaks kõigest aru, mida koguaeg räägin 😀
Mul on ühel lapsel just kooliülesanne “kirjelda ennast väiksena”. Nii mugav, kui on selline tite-ea raamatupidamine kirjas – laps annab õpsile blogi arhiivi lingi ja tehtud 🙂
Mul meenus seda lutiteemat lugedes kuidas mu ema rääkis, et mina imikuna ka lutti ei armastanud. Esimesel päeval viskasin suust välja ja pärast seda enam kuiva lutti suhu ei võtnudki (va lutipudel). Küllap leidsin, et mind üritatakse alatult petta 😀
Ma olen nii palju mõelnud, et tahaksin igasugustest asjadest kirjutada ja muudkui postitusi teha, aga selleks on vaja kaamerat, kuid Jaanus on kaameraga väljas.
Näiteks, ma tahan ikka näidata oma titeasju, mida ma talvebeebile olen varunud ja miks just neid, aga no, ei taha telefoniga pilti teha.
Siis on varsti vaja haiglakott kokku panna ja täitsa ilma naljata. Eelmine kord oli mul vist suht vara see juba valmis, ma ei mäleta, aga seekord muudkui avastan, et appi, varsti minek ja ma ei tea, kuhu aeg kaob, ma ei jõua, ma ei saa, ma ei seda, ei teist.
Eile ja täna on jälle ühed rasked päevad, iiveldab isegi natuke, aga laps möllab või on imelikus asendis, igatahes, kõik kohad valutavad ja mõtlesingi, et ok. Haiglakoti peaks vist ikka kokku panema. Mis siis, et peaaegu 33 nädalat, aga Johaniga sahmimised, nõrk keha (ma ei tea, kui nõrk, a tundub nõrk) jne ikkagi võivad trikke teha, parem olgu koos. Seda enam, et meie detsembribeebide grupis on juba esimesed lapsed sündinud, pole see midagi nii ulmeline. Mäletan, et juulibeebides oli tegelt sama, eks neid ikka sünnib varem ka … No, ärevaks teeb see kõiki, aga mul on vähemalt rahustav kuulda, et tundub, et lastel läheb hästi.
Niisiis, varsti tulevad need “kohustuslikud” mis mul lapsele varutud on ja mida panen haiglakotti postitused, sest on aeg. Nojah, poolteist kuud veel tähtajani, polegi mingi teab mis vara ju.
Mul ei ole absoluutselt seda tunnet, mis oli Johaniga, et oi, kui põnev ja ärev ja iga hetk ikka võib tulla ja jee, küll me hakkama saame. Pigem on see, et aajah, pean mingi aeg jälle Pelgus käima, ma pole valmis sünnitama enam ja ma ei jaksa sellele mitte mõeldagi. Või aajah, me pole ikka veel (!) voodit ära toonud. Meil pole ikka veel (!) vankrit jne. Nagu ei saa aru, et tuleb laps. Raske ja rase jne, aga et ok, Lilli, võta end kokku! Ei jõua kohale, et ma saan teise lapse, ma olen mingis muus mullis või võtab Johan kogu tähelepanu. Ma ei tea, igatahes, mu aju ei võta infot vastu ja kui ma mõtlen sellele, et ma varsti saan beebi, siis … ma olen nüüd aus ja ebapopulaarne, aga see mõte väsitab mind.
Kuidagi, kõike tundub hetkel nii palju olevat, et ma ei suuda keskenduda mitte ühelegi asjale. Isegi mitte sellele, et ma saan uue lapse. Mul on umbes selline tunne, et ah, lükkaks natuke siiski edasi, ma tahaks magada. Või et NÜÜD siis tuli see, et tahaks mingit oma aega veeta, omi asju teha, ergas olla, mitte aeglane rase jne. Mingi jonn on tulnud. Ja endiselt mõtlen Johani vaadates, et kuhu see teine laps veel mahub. Nagu igale inimesele peaks olema üks laps, sest rohkem tundub juba mõistatus, kuidas peaks hakkama saama.
Neid asju ei ole hea mõelda või tunnistada, aga nii on. Samas, on neid hetki, mil ma tunnen, et see on kuidagi nii õige, et ma isegi ei oska sõnadesse panna, kui õige see tunne on, et saame teise lapse ja just nüüd. Teine laps on juba nii meie pere laps, algusest peale olnud. Johaniga ma ei tajunud, et kõhus on laps, nüüd tajusin kohe, sest see tunnetus on käes, mis tähendab, et kõhust tuleb laps. Nii, et samas, ma ka ei kujutaks ette, kui ta ei tuleks. Tühi tunne tuleb, kui ma sellele mõtlen, sest Johan ei ole juba mõnda aega ainus laps. Ma lihtsalt ise tunnen, et ok, hull trall veel algab ja oleks olnud hea mingi paus küll vist.
Tegelikult see ei peagi lihtne olema või mitteväsitav. Paljudel kohe see suhtumine, et no mis tegid siis sellest lapsest, kui ei jaksa, andnud aega endale. Väsimus on normaalne tunne, mida tunda. No, seda enda aega oleksin andnud 10-15 aastat, ma ei tea, kas siiski oleks küllalt ja selge see, et siis ma enam lapsi ju ei tee, vanus pole see. Nii, et valikute küsimus. Ma tahan lapsi, pole kindel, et isegi kahega piirdun ja mitteväsitav ei ole see tõenäoliselt iialgi – võtan end kokku ja teen ära. Eelkõige seetõttu, et võtta ette kõik nn turvameetmed – lastele õed-vennad, kes koos kasvavad ja kellega tervet elu jagada, ka siis, kui me Jaanusega oleme mingid vanad ja väetid, katus ära sõitnud või üldse siit läinud. Ma tahan, et neil jääks see oma pere, kellega kokku saada ja suhelda ning tunda, et keegi on olemas, misiganes toimub.
Ühesõnaga, ega midagi. Varsti siis hakkan oma titeasjade postitusi laduma, samal ajal mõeldes, et ma ei saa mitte millestki aru, mida ma teen, ma olin kuidagi nii valmistunud Johani ajal, nüüd ma olen selline, et ahh, midagi tal nagu on ja käib vist küll.
Siinkohal pean nentima, et minu jaoks oli teine rasedus just kuidagi erilisem. Sel korral ma teadsin, et tagantjärele mõeldes on see nii lühikene aeg. Kavatsesin sellest viimast võtta. Minu laste vanusevahe on 8 aastat. Teise lapse soov tekkis tegelikult siis, kui esimene oli 5. Seda just tänu sellele, et see nö enda aeg hakkas juba tähtsust kaotama. Mul oli enda jaoks aega ja ma ei osanud sellega midagi tarka peale hakata. Kahe väikese lapsega oleks ma hulluks läinud, ma kardan. Samas, kui ma praegu oma õelast vaatan, siis sellise ja beebiga saaksin vabalt hakkama. Minu jaoks on ideaalne vanusevahe nii 3-4 aastat. Samas, väiksema vanusevahega on neil koos kindlasti vingem kasvada. Pea vastu. Usun, et aasta-kahe pärast on suurem väsimus möödas ja saad mõnuga oma imelisi lapsi nautida. P.s. ma oleks üks nendest, kes arvab, et sa oled natukene hull, et nii väikese vahega kaks last saad 😀
Kusjuures, kindlasti ongi see, et väike vahe, mis paneb mind oigama siin. Kuigi enne rasedaks jäämist olin ma kindel, et naudin teist rasedust täiega, ausalt 😀 Aga jah, neid on omajagu, kes ikka tõenäoliselt arvavad, et olen hull. Mul on koguaeg see tunne, et ma jään hiljaks muidu, ma vahepeal tööle minna aastaks või paariks ka ei viitsi ja … mul oli kiire ikka laste saamisega, jah 😀
Raseduse ajal ongi igasugused imelikud tundmused ja mõtted. Peale teise lapse sündi oli jälle hea olla. Päriselt ka. See ka vist nagu mingi looduse moodus, et naised ikka hakkama saaks – tekitada kõigepealt kõigiti talumatu tunne ja pärast, kui laps sündinud, keha enamjaolt jälle iseenda peremees, olukord tunduvalt normaalsem tundub kõik muu juba palju lihtsam. Ma teise raseduse ajal väsisin sellest “pea laiali olekust”. Aga ometigi soovisin rasedust võimalikult palju üle kanda. Sest polnud valmis, tahtsin veel aega ja mida kõike. Beebi tuli ikka siis, kui tal vaja, nädal oodatust varem. Ja kõik loksus ikkagi paika. Peale sündi saab pilt ikka palju selgem ja tundub hoopis, et kõik juhtus just täpselt nii kuidas vaja. Meenutan aega, kui oli ainult üks laps ja no ei mäletagi enam, mismoodi oli. Kuidas üldse oli võimalik, et väiksemat siis polnud? Mõni ime, et teist last soovisin, sest praegu meenutuste põhjal tundus elu ikka vga palju tühjem. Hetkel nii tühi veel ei tundu, et kolmandat plaaniks, aga tean ,et kunagi tekib see aeg ja energia ka kellegi kolmanda jaoks. Ja see kolmas kuskil tähetolmus ootab oma aega, et meie seltskonnaga ühineda. Soovitan sul lugeda Jaan Tätte mõtteid vaikusest (raamat “Vaikuse hääl”). Aitab kõiksugu sisemist müra vaigistada ja peas vähe korda luua. Nagu tuttavad mõtted seal kõik kirjas, aga olgem ausad, igapäevas lähevad need väga kiirelt kaduma, mattuvad kõiksugu asjade alla…….. Mõnus ja rahustav meeldetuletus headest mõtetest 🙂
Ja sellele ma loodangi, et tekib mingi teatud kord, kui teine laps ära sünnib, sest Johani oodates olin ma ka väsinud, ei kujutanud elu isegi ühe lapsega ette, aga kui ta ära sündis oli kõik nii loogiline ja ületatav. Eks kõik tundmatu tekitabki hirmu või stressi, ma olen täiesti kindel, et ühel hetkel mõtlen, kuidas elu ilma kahe lapseta ei kujuta ette 🙂
Minu arust on need emad lausa kangelased, kes saavad lapsed jutti ehk väikeste vahedega. Aga olgem ausad, lastel on siis ju nii äge lapsepõlv, koguaeg on olemas hea mängukaaslane. Ning tegelikult ka vanematel lihtsam, see kõik ühe jutiga ära teha, kõik värskelt meeles jne. Minu laste vahe on 8 a. Ja no teine rasedus-sünnitus-beebi oli nagu esimest korda, kuigi ka sellel on oma võlu. Aga Sulle, Lilli, jõudu. Nii suts veel. Ootan põnevusega ja ootan rohkem postitusi, sest kirjutad nii mõnusalt ausalt.
Üks teadja arst rääkis mulle, et tegelikkuses vajab naise keha minimaalselt 2 aastat puhkust peale sünnitust, enne uuesti rasedaks jäämist. Paljud ilmselt sellega ei nõustu aga tean nii palju naisi, kes on järjest lapsi saanud ja tunnevad, et palju raskem rasedus on olnud. See selleks, minu point on see, et kui kehal on raske siis see avaldub ka vaimselt. Ilmselgelt oleksid sa hoopis teise jutuga, kui sul kuskilt ei valutaks ja ei tunneks ennast raskelt. Aga ma usun, et niipea kui beebi käes, siis on kehal hea (niivõrd kuivõrd esimesed nädalad 😆) ja vaimul ka. Inimene harjub kõigega ja nagu ise ütlesidki, siis varsti enam ei kujutagi ette elu ainult ühe lapsega.
Jaa, ma olen ka seda eluaeg teadnud, et 2 aastat peaks olema vahe. Aga siis näen kõrvalt, et ah, tehakse jutti lapsi, pole väga asigi 😀 Noh, nüüd tean, et jaa, on küll. Aga selles osas on õigus, tõenäoliselt siis, kui teine laps sünnib, on minu jutt, meeleolu ja kõik teine, sest see raseduse raskus on ikka asi, mis nii palju mõjutab, mõjutas Johani oodates ka.
Ka minul tekkis teise raseduse lõpus kohe mingi trots või jonn, et “ei taha veel”…. Lõpus kummitas taas hirm enneaegse esilekutsumise ees (minu terviseprobleemide tõttu), kuid kui juba ka TA kukkus, siis ikka ei olnud valmis nagu… Lõpuks läks nii, et pea nädala tiksusin haiglas ja siis juba oli tunne küll, et no nüüd tuleb see sünnitus ära teha. Lõpuks kutsuti ikka esile ja poole tunniga oli beebi käes 😊
😀 jajah see on imelik et paljud naised ei taha rasedust, ei suuda enam, aga siis kuidagi ikka jääva rasedaks. Ja siis mõtlevad et “oi oli ikka hea et ma uuesti beebit ootan”. Like what?. Kui sa ei taha, siis seisa enda eest. Osadel on mehed peale käinud, et tahavad veel lapsi. Minu arvates see on nõme kui mees pinda käib ja naine annab alla ja rasestub, see tundub nii tobe, iseenda piinamine mehe nimel. ..aga paistab et paljudele naistele meeldib see ja veel õigustatakse end et “vaadake, mu mees on nii ainulaadne ja tahab lapsi”, yeah sure, midaiganes 😀
Mis eluvõõras kommentaar see oli? Rasedus lapse saamise kõrvalt on nii lühike aeg – jaa, tekitab emotsioone, muutusi nii kehas kui hormoonides, aga see, et mingist ohvrimeelsusest laps saada? Ma loen praegu välja, et sul on endal mingid mured ja probleemid vist. Naised seisku enda eest 😀 Ma ei tea, kas sul on lapsi, aga mulle tundub, et see on natuke keskkoolitasemel kommentaar – rasedaks jäämine ei ole igavene, peale rasedust, oh üllatust, sünnib laps! | OSCAR-2019 |
||
Bioneer.ee tutvustab taimse päritoluga ning looduslike ja sünteetiliste kangaste vahepealsed materjale.
Tänapäeval vaieldamatult enimkasutatud looduslik rõivamaterjal on puuvill (cotton), millest toodetakse lõnga ja kangaid. Puuvilla on võimalik kasvatada troopilistel ja lähistroopilistel aladel üle kogu maakera. Suurimad puuvilla eksportijad on Hiina ja India, kuid eriti pika kiuga puuvill kasvab Egiptuses. Esimesed tõendid puuvilla kasvatamise ja puuvillakiudude kasutamise kohta pärinevad 8000 aasta tagusest ajast.
Puuvillase riide valmistamiseks kasutatakse puuvillapõõsa vilju ümbritsevat kiudu. Et puuvill hästi kasvaks ja viljuks, on vajalik pikk külmavaba periood, palju päikest ja keskmiselt sademeid. Sellised tingimused on paraku väga sobivad ka kahjuritele ja haigustele ning seepärast kasutatakse puuvillatööstuses väga suurel hulgal putukamürke ja pestitsiide; taimede kasvu suurendamiseks lisatakse aga keemilisi väetisi. Keemiaga on tihedalt seotud ka merseriseeritud puuvill – see on puuvillaniit, mida on keemiliselt töödeldud, et lõng ja sellest valmistatud kangad oleksid läikivad ja sarnaneksid välimuselt siidiga.
Tänapäeval kasvatatakse puuvilla ka aladel, kus looduslikke sademeid ei ole piisavalt ning seetõttu kulub istanduste niisutamiseks tohututes kogustes magedat vett. Et suurendada taimede vastupanuvõimet taimekahjuritele, kasvatatakse tänapäeval ka geneetiliselt muundatud puuvilla. Kõik eelnev muudab puuvilla kandmise ökoloogilist jalajälge suuremaks. Poest riideid ostes me kahjuks ei tea, mida on selle kanga saamiseks tehtud. Alternatiiviks on orgaanilisest ehk ökopuuvillast valmistatud riided, mille puhul ei ole kasutatud sünteetilisi väetisi ja keskkonnamürke.
Lina (linen) on pärit Vahemeremaadest ja Indiast. 30 tuhat aastat tagasi oli just lina esimene taimne materjal, millest õpiti kiudu saama. Linakuid on läikiv ja 2-3 korda tugevam kui puuvill. Lina elastsus on väiksem kui puuvillal ja seetõttu ei tundu ka linased riided alati nii pehmed kui puuvillariided. Linakiud on pikk ja tasane ning seetõttu ei ole kangas „karvane“. Lina puuduseks on tema jäikus ja ta kortsub kergesti, kuid ta muutub iga pesuga pehmemaks. Tänapäeval toodetakse lina peamisel Euroopas.
Väga tugevat ja vastupidavat kangast on võimalik toota kanepist (hemp). Samas ei jää kanepist riided pehmuselt sugugi alla puuvillale. Kanepit kasutati riiete valmistamiseks esmakordselt umbes 12 tuhat aastat tagasi ja selleks sobivad alad ulatuvad parasvöötmest kuni lähistroopikani. Taimede kasvatamisega kaasnev negatiivne keskkonnamõju on kanepil väiksem kui teiste taimede kasvatamisel, sest kanepitaimedes sisalduvate ainete tõttu ei ole kasvatamisel vaja kasutada taimekatsevahendeid. Kahjuks on viimase kahesaja aasta jooksul kanepi kasutamine riiete valmistamisel oluliselt vähenenud, kuna tootma on hakatud suures koguses sünteetilisi materjale. Kanepist riideid on sagedamini võimalik leida ökopoodidest.
Bambus (bamboo) on rohttaim nagu timut või tarn, ainult väga kõrge ja kiire kasvuga. Bambusest on võimalik kiude saada kahel viisil; mõlemad on välja töötatud Hiinas. Esimene on mehaaniline protsess, mis on sarnane kanepikiu valmistamisele, kus taime varred peenestatakse ning naturaalsete ensüümide abil eralduvad kiud. Teine võimalus on kasutatada selleks kemikaale. Bambuskangad on pehmed, imevad hästi niiskust ning on antibakteriaalsete omadustega. Bambus on kõige hilisem taimne kangamaterjal.
Sünteetiliste materjalide tootmine sai alguse 1890-ndatel aastatel, kui õpiti valmistama viskoosi. Viskoosi algmaterjaliks on tselluloos ehk puit, mida töödeldakse keemiliselt ja eraldatakse niinekiud. Seega jääb viskoos looduslike ja kunstlike materjalide vahepeale. Tootel võib olla märgitud ka kunstsiid või Rayon.
Modal – algmaterjaliks on taas tselluloos. Seda töödeldakse nii, et valmis kangas on võimeline endasse imema 50% enam vett kui puuvillakangas. Puuvillaste riiete negatiivseks omaduseks ongi see, et nad niiskuvad kergesti ja niiskus ei eraldu. Tagajärjeks on see, et puuvillariietes hakkab kehal külm.
Lyocell – suhteliselt uus materjal, mida valmistatakse keemiliselt töödeldud ja valgendatud puidumassist või ka taaskasutatud paberist.
Kui artiklis nimetatud materjalidest riided on valmistatud rangetele keskkonna- ja tervisekaitsenõuetele vastavalt, siis on see alati toote juures ka ära märgitud. Sellised riided võivad kanda näiteks Öko-Tex märki ning vastavad seega kindlatele kvaliteedinormidele.
Kolmes Balti riigis osteti tänavu kolme kvartaliga 12 500 Apple'i tahvelarvutit ehk iPadi, viimastel kuudel on kõige rohkem iPade müüdud Eestis.
Apple’i ametliku esindaja AVAD Baltticu käive on möödunud aastaga võrreldes kasvanud koguni 88%, edastas ettevõte. Kolmandas kvartalis müüs AVAD Baltic kokku 4802 iPadi. Eestis müüdi 1882, Leedus 1748 ja Lätis 1172 Apple’i tahvelarvutit. Kogu kvartali jooksul oli puudus kõige nõutavamaist 3G mudelitest, seega oleks tegelik müüginumber olnud märksa suurem.
AVAD Balticu direktor Tomas Palšis ütles, et kõige populaarsemate iPadi mudelite tarnimine on paranenud ja seetõttu plaanitakse aasta lõpul nende müügi enam kui kahekordset suurenemist kuni 13 000 tahvelarvutini. Jõulukvartalis kavatsetakse Leedus müüa umbes 5000 iPadi. Järgmiseks aastaks prognoosib AVAD Balticu juht aga müügi kasvamist Balti riikides kuni 50 000 Apple’i tahvelarvutini.
"Number ei ole laest võetud. Vaatamata sellele, et tahvelarvutid on alles piisavalt uus tootekategooria, võimaldab iPadi populaarsuse kiire kasv maailmas piisavalt optimistlikke müüginumbreid. Oleme veendunud, et iPad kogub populaarsust ka edaspidi ning hõlmab üha suurema turuosa mitte ainult tahvelarvutite seas, vaid arvutiturul üldse,“ lausus Palšis.
Nagu kogu maailmas, on märgata ka Balti riikides, et kasvav iPadi müük aeglustab teiste Apple’i arvutite müügi kasvutempot. See tähendab, et osa inimesi valib tahvelarvuti ainsaks töö- ja vaba aja veetmise vahendiks.
Tänavu on Apple’i kaubamärk oma positsioone Eestis, Lätis ja Leedus tugevdanud. AVAD Balticu käive kolmes Balti riigis ulatub 9 kuu lõikes 19,175 miljoni euroni, mis on möödunud aastaga võrreldes 88% rohkem. | OSCAR-2019 |
||
Kui paavst Johannes Paulus II veerand sajandi eest Eestis käis, kogunesid teda kuulama suured rahvamassid. Paavst Franciscuse saabumine on samuti tähelepanuväärne sündmus, kuid nii üldrahvalikku huvi see ilmselt ei ärata.
Viimase rahvaloenduse ajal elas Eestis 4500 katoliiklast. Rooma-Katoliku Kirik tegutseb siin päris aktiivselt, aga katoliiklaste arv ning osakaal elanikkonnas on järjepidevalt langenud. Seda võib seletada eelkõige eestlaste üldise sekulariseerumisega, mis on kahandanud kõvasti ka luterlaste ridu. Juurde on tulnud küll Jehoova tunnistajaid ja vabakoguduste liikmeid, kuid see ei ole muutnud üldist trendi.
Eesti iseseisvuse taastamisega kaasnes ka usuline taasärkamine. Nõukogude ajal pikalt valitsenud ateistlik ideoloogia taandus ning paljud inimesed pöörasid ärevatel aegadel pea kiriku poole. Võib öelda, et tänaseks on see laine möödunud. Enamik Eesti elanikest ei tunnista ühtegi usku.
Erinevate konfessioonidega seotud kiriklikud organisatsioonid näevad sellises olukorras mitte üksnes probleemi, vaid ka võimalust. Inimesed, kes pole seotud ühegi religiooniga, kujutavad endast nende silmis potentsiaalseid kaasteelisi – pimedaid, kes tuleb teha nägijateks. Just seetõttu on mitmed rahvusvahelised usuorganisatsioonid hoogustanud Eestis oma misjonitööd. Paavsti visiit on osa sellest laiemast pildist.
Paavst Franciscus tuleb Eestisse seega mitte üksnes kohtuma meie riigijuhtide ning kohalike kristlastega, vaid ka kuulutama oma sõnumit kõigile, kes seda kuulda tahavad. Selle visiidi abil üritatakse ilmselt peatada Eestis katoliku kiriku kokkukuivamist.
25. septembril toimuv paavsti visiit kulmineerub pärastlõunal kell 16.30 algava suure missaga Tallinnas Vabaduse väljakul, kus osalemiseks tuli eelnevalt registreeruda. Tänaseks on osalejate registreerimine juba lõppenud.
Piiskop Philippe Jourdan (katoliku kiriku apostellik administraator Eestis) pani oma läkituses Eestimaa katoliiklastele paari kuu eest südamele, et paavsti missale kutsutaks võimalikult palju inimesi. “Mitte ainult katoliiklasi, vaid ka mittekatoliiklasi ning eriti neid inimesi, kes on aastate jooksul kirikust eemaldunud ja ootavad, et ulataksime neile oma sõbraliku käe, et nad võiksid tunda end taas meie pere liikmetena,” rõhutas piiskop Jourdan.
1993. aasta septembris toimus paavsti missa Raekoja platsil, mis oli pilgeni rahvast täis. “Jumal õnnistagu Baltimaade rahvaid. Jumal õnnistagu Eestit ja kõiki tema lapsi,” ütles paavst Johannes Paulus II siis enne Eestist lahkumist. Paavsti toonane visiit oli silmapaistev ka erakordsete turvameetmete poolest, milliseid ei olnud Eestis varem nähtud.
Paavsti visiite võib selles osas võrrelda ehk ainult USA presidentide omadega. Ja eks selleks ole ka põhjust. Maailmas on umbes 1,3 miljardit katoliiklast ning paavst on vähemalt formaalselt nende kõigi vaimne juht. Kui temaga peaks visiidi käigus midagi juhtuma, pälviks see loomulikult väga palju tähelepanu. Paratamatult tõmbavad tema visiidid ligi ka mitmesuguseid meeleavaldajaid ning inimesi, kes tahavad lihtsalt kuidagi kuulsaks saada. Seetõttu on ranged turvameetmed igati õigustatud.
Eesti visiidi ajaks praegu politseis ühtegi meeleavaldust registreeritud ei ole, kuid see ei tähenda, et ei või toimuda mingeid provokatsioone. Tavaliselt leidub ikka keegi, kes midagi üritab. Paavst Franciscust on kritiseeritud Eesti veebiportaalides teravalt nii pagulaste toetamise kui surmanuhtluse vastustamise eest. Mõned kommentaatorid on sildistanud paavsti koguni “kultuurimarksistiks”. Samuti on ta rahvusvaheliselt tugeva kriitika all seoses järjekordsete suurte pedofiiliaskandaalidega, mis katoliku kirikut on tabanud.
Oleks lausa väike ime, kui paavsti visiit Eestisse möödub sellises pingelises õhkkonnas täiesti ilma mingite vahejuhtumiteta.
2013. aastal paavstiks saades Franciscuse nime valinud mees oli varem tuntud kui Jorge Mario Bergoglio. Ta sündis 1936. aastal Buenos Aireses. On sageli toodud välja, et ta on esimene Ameerikast ja lõunapoolkeralt pärit paavst. Samuti armastatakse rõhutada, et ta on pärast 8. sajandit esimene väljaspool Euroopat sündinud paavst.
Kui aga arvestada, et Bergoglio sündis itaalia päritolu immigrantide perekonda, võib tema paavstiks valimises näha ka hoopis pöördumist tagasi traditsiooni juurde, mille kohaselt peab paavst olema itaallane. Tema isa perekond lahkus Itaaliast 1929. aastal, et pääseda Benito Mussolini fašistliku võimu käest. Ema sündis Buenos Aireses, kuid samuti Põhja-Itaaliast pärit perekonda.
Bergoglio omandas keemiatehniku kutse ja töötas mõned aastad selles valdkonnas, aidates laboris katseid läbi viia. Ta töötas ka majahoidjana, kes pühkis koridore, ning oli lühikest aega väljaviskaja ühes baaris. Seega inimene, kes on näinud reaalset elu, mitte kogu aeg pea pilvedes hõljunud. Samas valis ta vaimuliku tee juba varakult. Olles õppinud kolm aastat usuteaduste seminaris, sai temast 1958. aastal noviits jesuiitide mungaordus.
Paavst Franciscus on tunnistanud, et oli noore seminaristina kiindunud ühte tüdrukusse ning kahtles tõsiselt, kas valitud teel jätkata. Lahvatanud pedofiiliaskandaalide valguses on nõutud, et paavst kaotaks katoliku kiriku vaimulikele kehtiva tsölibaadinõude, mis ongi osade arvates selliste perverssusteni viinud, kuid paavst Franciscus selle kaotamist ei toeta.
Jesuiitide ordu esindab katoliku kirikus intellektuaalsemat suunda. Bergoglio karjäär kulges läbi mitmete õppeasutuste, kus ta on nii õppinud kui õpetanud. Alates jesuiitlikest keskkoolidest, kus ta õpetas kirjandust ning psühholoogiat, kuni selleni, et 1980. aastal sai temast jesuiitliku ülikooli San Migueli Filosoofia ja Teoloogia Fakulteet rektor.
1986. aastal vabastati Bergoglio sellest ametist. Põhjuseks oli sisuliselt tema vastuseis jesuiitide hulgas levinud vabastusteoloogiale, mis toetub marksistlikule ühiskonnaanalüüsile. 1992. aastal palusid jesuiitide juhid tal koguni mitte peatuda oma reiside ajal jesuiitide majades. Nii muutus ta nende hulgas omamoodi dissidendiks või tõrjutuks.
Franciscus on küll esimene jesuiidist paavst, kuid just Bergoglio vastuseis nende poolt Ladina-Ameerikas arendatud vabastusteoloogiale oli ilmselt üks peamistest põhjustest, miks paavst Johannes Paulus II tegi temast 1998. aastal Buenos Airese peapiiskopi ja 2001. aastal kardinali. Vaevalt temast muidu paavstki oleks saanud.
Eestist lendab paavst Franciscus Vatikani, kuid enne siia saabumist käib ta Leedus ja Lätis. Samasuguse marsruudi läbis 1993. aastal paavst Johannes Paulus II. Tõenäoliselt kulub pärast paavst Franciscuse visiiti taas veerand sajandit, enne kui mõni tema mantlipärija Eestisse juhtub. Paavsti visiidi näol on tegemist ikkagi üsna harvaesineva sündmusega.
Artikkel ilmus 19. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Euroopa Liidu tasandil tegutsev ALDE Partei võtab lisaks erakondadele vastu individuaalseid liikmeid. Andsin ligi poole aasta eest sisse avalduse selleks saada, et vaadata kuidas katse luua internatsionaalseid demokraatlikke mehhanisme praktikas töötab.
Euroopa ei ole selline suur rahvaste sulatuspott nagu USA. Liikmesriike lahutavad ajaloost tulenevad keelelis-kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised erinevused, mis muudavad sarnase mudeli rakendamise siin võimatuks. Sellest tingituna olevatki demokraatia defitsiit Euroopa Liidu vältimatu pärisosa – demokraatia võib edukalt toimida rahvusriikide, aga mitte Euroopa Liidu kui terviku tasandil.
Pean tunnistama, et minagi kuulun pigem skeptikute, et mitte öelda pessimistide hulka. Veelgi enam. Leian, et eurointegratsiooni süvenedes kandub kurikuulus demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandilt järjest enam ka liikmesriikidesse. On üha vähem asju, mida kodanikud saavad oma riigis valimiste kaudu vabalt otsustada ja muuta, sest poliitikute käed on seotud Euroopa Liidus kokkulepitud reeglitega.
Selline tõdemus muudab süngeks olukorras, kus Euroopa Liidule näib puuduvat hea alternatiiv. Aga mida siis teha? Äkki ongi ikkagi õigus neil, kes seovad oma lootused Euroopa Liidu demokratiseerimisega?
Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE on läinud aga veelgi kaugemale. ALDE Partei on võtnud kasutusele individuaalsete liikmete institutsiooni, mille kaudu peaks justkui saama võimaluse enese väljendamiseks ja vormimiseks Euroopa demos. Individuaalsete toetajate võrgustik on küll olemas ka Euroopa Rohelistel, kuid nende puhul on see mõeldud siiski lihtsalt rahvusvahelise koostöö edendamiseks.
Üldiselt kujutavad europarteid endast erinevates liikmesriikides tegutsevate erakondade summat või täpsemalt öeldes summa, milles liikuvad osakesed võivad olla kohati täiesti erinevate sihtide, nii positiivsete kui negatiivsete laengutega. Nende osakeste ühisnimetajaks on toetumine konkreetse riigi poliitilisele ruumile. Individuaalsete liikmete institutsioon peaks seevastu aitama kaasa Euroopas ühtse poliitilise ruumi kujunemisele. Vähemalt on see nii teoorias.
Juhtivkomitee loodi 2014. aasta kevadel ja toona toimusid ka selle esimesed valimised. Järgmised olid 2015. aasta sügisel, siis 2017. aasta sügisel. Just sel ajal, kui minust sai ALDE Partei liige, tulid aga vahevalimised, sest üks sügisel juhtivkomitesse valitud isik oli sealt (mulle teadmata põhjusel) välja langenud.
Registreeritud oli kuus kandidaati. Toetasin nendel valimistel avalikult Sofia Afonso Ferreirat, kes osutuski valituks. Ma ei tundnud teda, kuid ta näis sobivat kõige paremini selleks, et kaasata ettevõtmisse uusi inimesi. Ferreira elab Portugalis, kus liberaalid on suhteliselt nõrgad ja vajavad toetust. Tema eestvedamisel on seal asutamisel uus liberaalne erakond (Democracia21). Eelmisel aastal üks selline (Iniciativa Liberal) küll juba registreeriti, aga ju siis tuntakse vajadust ka teise järele. Leidsin, et juhtivkomitee liikmeks saamine võib aidata tal oma sihte Portugalis paremini saavutada.
Kuulusin mõlema võitnud ettepaneku algsete toetajate hulka ja võin seega tulemusega rahule jääda. Protsess ise tekitas vastakamaid tundeid, sest Slack ei ole selliste arutelude läbiviimiseks siiski väga hea koht. Individuaalsete liikmete kanali jälgijaks registreerunute arv ületas seal küll tuhande piiri, kuid statistika näitas, et aktiivselt hoidis sellel silma peal kõigest 30-40 inimest nädalas. Facebooki grupil on samuti üle tuhande liikme, aga aktiivselt osaleb sealgi aruteludes vaid 30-40 inimest.
Artikkel ilmus 12. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb Rootsi Keskerakonda pühapäeval toimuvatel parlamendivalimistel toetada 8-9% valijatest. Kadunud ei ole lootus, et keskerakondlased suudavad nüüd koos oma liitlastega võimule tulla.
Paremtsentristliku alliansi väljavaateid on parandanud see, et kristlikud demokraadid ei kõigu enam neljaprotsendilise valimiskünnise piiril. Neile ennustatakse kindlalt parlamenti jäämist.
Rootsi Demokraatide langusele on kaks seletust, milles mõlemas võib olla oma iva. Ühe kohaselt on neil raskem kui teistel võita toetajaid juurde inimeste hulgast, kellel puudus varem kindel erakondlik eelistus. Teise kohaselt ei julge aga osad nende poolehoidjad lihtsalt tunnistada, et nad toetavad sellist paljude poolt põlatud erakonda. 2014. aastal näitasid viimased valimiseelsed küsitlused, et Rootsi Demokraadid võivad saada 10-11% häältest, kuid tegelikult toetas neid 12,9% valijatest.
Selge on see, et tulemus selgub ka nüüd alles siis, kui hääled on lõpuks loetud. Kui ei tule mingeid suuri üllatusi, on valitsuse moodustamine aga nii või teisiti raske, sest enamust ei saa parlamendis ilmselt vasak- ega paremleer. Puht aritmeetiliselt võttes kaalukeele rolli täitvad Rootsi Demokraadid on jätkuvalt paariaerakond, millega koalitsiooni moodustamise on välistanud kõik teised parlamendierakonnad.
Rootsi Demokraadid ise on lubanud hääletada iga valitsuse vastu, mis ei toeta nende immigratsioonipoliitikat. 2014. aasta detsembris õnnestus neil peaaegu kutsuda esile ennetähtaegsed parlamendivalimised, kui nad toetasid riigieelarve hääletusel opositsioonilist paremtsentristlikku allianssi. Tegemist olnuks esimese korraga pärast 1958. aastat, mil Rootsis toimuvad ennetähtaegsed valimised. Olukord lahenes lõpuks sellega, et valitsevad vasakpoolsed sõlmisid paremtsentristidega kokkuleppe, mis pidi tagama riigis poliitilise stabiilsuse vähemalt aastani 2022.
See kokkulepe nägi ette, et peaministriks saab kandidaat, kes suudab koguda parlamendis suurima toetuse, ning vähemusvalitsusel lastakse oma eelarve vastu võtta. Kokkuleppega ühinenud opositsioonilised erakonnad lubasid jätta eelarvehääletusel osalemata.
2015. aastal sai aga kristlike demokraatide juhiks Ebba Busch Thor, kes otsustas sõlmitud kokkuleppest taganeda. Pärast seda kuulutas moderaatide toonane juht, et see kokkulepe on kaotanud kehtivuse. Keskerakond, moderaadid ja liberaalid on küll võimaldanud praegusel vähemusvalitsusel võimul püsida, kuid ei ole päris selge, mis saab pärast valimisi, kui parlamendis valitseb sarnane jõudude tasakaal.
Keskerakonna juht Annie Lööf kuulus selle kokkuleppe tugevate toetajate hulka. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven üritas meelitada teda isegi valitsuskoalitsiooni, kuid Lööf otsustas jääda truuks koostööle paremtsentristliku alliansi liikmetega. Idee poolest pidanuks sõlmitud kokkulepe tagama, et paremtsentristlik allianss saab moodustada nüüd valimisvõidu korral stabiilse vähemusvalitsuse.
Kunagi paremäärmuslikest ringkondadest välja kasvanud Rootsi Demokraadid on üritanud küll muutuda salongikõlbulikuks, pääsesid tänu sellele 2010. aastal parlamenti ja kasvatasid kiiresti toetajaskonda, kuid flirdivad siiski jätkuvalt ka ideedega, mis muudavad nad teistele vastuvõetamatuks. Osaliselt on see tingitud vajadusest kaitsta ennast samas nišis tegutsevate konkurentide eest.
Parlamendivalimistega üheaegselt toimuvad Rootsis nüüd ka kohalikud valimised. Meedia on toonud välja, et neil kandideerivad Rootsi Demokraatide nimekirjades mitmed isikud, kes kuulusid varem erakonda Natsionaalsotsialistlik Rinne, mis ennast 2008. aastal laiali saatis. Mõned neist on nüüd öelnud, et on täna täiesti teised inimesed, aga osad ei ole tahtnud seda kuidagi kommenteerida. Samas on visatud Rootsi Demokraatide hulgast välja mitmeid tegelasi, kes on teinud veebis antisemiitlikke nalju holokausti jms. teemadel, ülistanud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad või toetanud rahaliselt neonatslikke organisatsioone.
Alternatiiv Rootsile sellistes asjades probleemi ei näe. Rootsi Demokraadid näevad. See ongi nende põhiline erinevus.
Artikkel ilmus 5. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Plaan võtta raadiosignaalide edastamisel kasutusele digitaalse raadioringhäälingu standard (DAB) kõlas esmapilgul kaunilt. DAB võimaldab pakkuda paremat levi ja helikvaliteeti ning rohkem kanaleid kui sagedusmodulatsiooni (FM) kasutamine. Lisaks aitab see hoida kokku ülekandekulusid. Nii tunduski see paljudele poliitikutele mõistliku mõttena.
“Kuulajad saavad ligipääsu laiemale ja mitmekesisemale raadiosisule ning nautida paremat helikvaliteeti ja uusi funktsioone,” teatas 2015. aastal Norra kultuuriminister Thorhild Widvey (Konservatiivne Partei), kes langetas siis lõpliku otsuse üleriigiliste jaamade FM-saatjad 2017. aastal välja lülitada. “Digitaliseerumine parandab ühtlasi kõvasti hädaolukordadeks valmisoleku süsteemi, aitab tuua suurema konkurentsi ning pakub uusi võimalusi innovatsiooniks ja arenguks.”
Parem helikvaliteet ja suurem kanalite valik on küll head, aga kui selle pärast tuleb vahetada välja raadiovastuvõtjad või osta 100-200 eurot maksev adapter, et saaks ka edaspidi autos raadiot kuulata, on tavakodanike pahameel garanteeritud.
Üleriigiliste jaamade FM-saatjate väljalülitamine algas 2017. aasta jaanuaris riigi põhjaosast ja jõudis detsembriks lõunatippu. 2016. aasta lõpus tehtud küsitlus näitas, et reformi toetas ainult 17% norralastest, 66% oli vastu. Rahulolematus sellega ei ole vaibunud.
Digipöörde üheks eesmärgiks oli parandada levi, et raadiot oleks paremini kuulda ka tunnelites ja mägede vahel ning erakorralised teated (näiteks varingute ja laviinide kohta) jõuaksid selle kaudu võimalikult paljudeni. Tulemuseks on aga, et üleriigiliste raadiojaamade kuulatavus on langenud enneolematult madalale tasemele.
Enne digipööret kuulas iga päev autoga sõites raadiot 73% ja vähemalt kord nädalas juhtus raadio ette 93% norralastest. Suvel on raadiokuulamine tavaliselt tagasihoidlikum, aga sel suvel on see langenud eriti rängalt. Kui juulis tuli uudis, et 27. nädalal kuulas iga päev raadiot vaid 51,2% elanikest, leidis Norra Keskerakonna kultuuripoliitika kõneisik Åslaug Sem-Jacobsen, et käes on aeg FM-saatjad uuesti sisse lülitada.
“Need uued rekordmadalad kuulajanumbrid on dramaatilised. Meedia mitmekesisuse ja riigi hädaolukordadeks valmisoleku jaoks on kiiresti vaja, et raadio kuulatavus oleks hoopis teisel tasemel. Selleks, et kindlustada raadio tulevik, peame me riikliku FM-võrgu uuesti sisse lülitama, enne kui veelgi enam inimesi raadio kuulamisest loobub,” ütles Sem-Jacobsen.
Tema hinnangul ei ole kuulatavuse langus tingitud sellest, et halvenenud oleks raadioprogrammide sisu. “Minu arvates tuleb see sellest, et paljud inimesed ei saa kuulata raadiot nii nagu nad tahavad, nimelt FM-i. Selle tõttu ütlebki 57% elanikkonnast, et nad on rahulolematud sellega, et FM-i vahetas välja DAB, nagu näitas viimane meediauuring,” selgitas keskerakondlane. “Minu meelest provotseerib paljusid see, et neid sunnitakse viskama minema korralikult töötavad FM-raadiod ja kulutama raha DAB peale.”
Teisest küljest on üleriigilised kanalid kaotanud aga kõvasti kuulajaid voogedastusplatvormidele, mida on tänu mobiilse interneti levikule järjest mugavam kasutada ka autoga sõites. Spotify kasutajaskond on suurenenud Norras koguni nii hoogsalt, et ettevõte sai lubada endale seal sel aastal premium-teenuse kuutasu tõstmist: inimesed tahavad kuulata muusikat ja on valmis selle eest maksma.
Digipöörde entusiastlikud eestvedajad peavad seevastu veaks hoopis seda, et väikestele kohalikele raadiojaamadele anti DAB-standardile üleminekuks kauem aega. Nende sõnul tulnuks asi korraga ja kiiresti ära teha, see motiveerinuks inimesi ostma rohkem DAB-seadmeid ning ühelt standardilt teisele üleminekuga kaasnenud probleemid olnuks väiksemad.
Eestis katsetati DAB-saatjaga programmide edastamist aastail 2000-2005 ning Eesti Rahvusringhääling (ERR) tahab alustada sellega nüüd uuesti Tallinna piirkonnas (kasutades DAB+ standardit, mis on DAB täiustatud versioon).
ERR-i raadio tehnika ja salvestusosakonna juhataja Vytautas Martinonis rääkis eelmisel aastal seoses Norra digipöördega portaalile geenius.ee, et ainult DAB kasutamisel saaks ERR hoida saatekuludelt kokku kuni 60% eelarvest, mille võiks suunata näiteks raadioprogrammide arendusse. Tehnilise Järelevalve Ameti sagedushalduse osakonna juhataja asetäitja Tanel Vinkel ütles aga Postimehele, et põhimõtteliselt võiks sellega Eestis alustada kasvõi kohe. Norra kogemus näitab paraku, et head nahka sellest ei tuleks.
Lätis on parlamendivalimiste eel valitsev seis tavapäraselt segane. Rohkem kui konkreetsetest poliitilistest ideedest ja ettepanekutest räägitakse praegu jõudude ettearvamatust jaotusest parlamendi uues koosseisus ja võimaliku tulevase peaministri isikust.
Varem juhtis Koosmeele nimekirja Riia linnapea Nils Ušakovs, kuid tänavu tema parlamendivalimistel ei kandideeri. See ei tähenda seda, et ta oleks erakonna juhtimisest taandunud. Koosmeel on üritanud muuta ennast lihtsalt vastuvõetavamaks teistele Läti erakondadele, et saada lõpuks võimalus osaleda riigi valitsemises. Ušakovsi kõrvalejäämine valimistelt on üks samm sellel teel, sest paljud etnilised läti poliitikud on ennast teda demoniseerides nii nurka mänginud, et ei suudaks Koosmeelega koalitsiooni minekut oma valijatele kuidagi põhjendada.
Koosmeele kandidaat peaministri ametikohale on nüüd Vjačeslavs Dombrovskis, kes on juba olnud Läti haridus- ja teadusminister ning majandusminister. Temaga koostöö tegemist oleks varem Ušakovsi demoniseerinud jõududel kergem õigustada, kuid vastuoluline ja Lätis vastakaid tundeid tekitav kuju on ka tema.
2013. aastal, kui Dombrovskis sai haridus- ja teadusministriks, teatasid mõned ingliskeelsed kanalid, et ta on peaminister Valdis Dombrovskise vend; aga päris nii see siiski ei ole. 1977. aastal Riias sündinud Vjačeslavs räägib emakeelena vene keelt ning lõpetas venekeelse keskkooli. Ta sai Läti kodakondsuse 1997. aastal naturalisatsiooni korras ja kandis algselt hoopis perekonnanime Galuščenko.
Dombrovskise selgituse kohaselt võttis ta passi saamisel kasuisa perekonnanime, sest tema lihane isa hülgas perekonna juba varsti pärast tema sündi. Kriitikud on näinud selle taga aga tema suuri ambitsioone: nimevahetus toimus nende väitel alles 2009. aastal, kui Läti peaministriks tõusis Valdis Dombrovskis ja väljavaated sellise perekonnanimega Läti ühiskonnas edu saavutada näisid lihtsalt paremad.
Parlamenti valiti Dombrovskis, jutt käib ikka Vjačeslavsist, 2011. aastal Zatlersi Reformierakonna liikmena. See paremtsentristlik partei, mille maskotina kasutati 2007-2011 Läti presidendiks olnud Valdis Zatlersit, kogus 20,82% häältest, tulles sellega Koosmeele järel teiseks, kuid pärast valimisi kuivas erakonna toetus kiiresti kokku. Dombrovskis juhtis sel ajal parlamendis majanduskomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni.
2014. aasta valimistel Reformierakond ei osalenud. Paljud selle ridadesse kuulunud poliitikud, nende hulgas Dombrovskis, kandideerisid siis suurima paremtsentristliku erakonna Ühtsus nimekirjas. 2014. aasta jaanuarist novembrini oli Dombrovskis majandusminister, kuid pärast valimisi talle uues valitsuses kohta ei leitud.
2015. aasta kevadel alustati Reformierakonna likvideerimisprotsessi ja erakonna juhatuse viimaseks esimeheks olnud Dombrovskis läks dokumentidesse kirja selle ametliku likvideerijana. Samal ajal teatas ta tegevpoliitikast lahkumisest ja loobus oma kohast parlamendis.
Valitsuses olles kõvasti toetajaid kaotanud läti rahvuslastel Koosmeele poolehoidjaid ilmselt enda taha võita ei õnnestu, sest nende valijaskonnad üldiselt ei kattu. Rahvuslaste retoorika on suunatud lihtsalt ühiskondliku kliima mõjutamisele, et Koosmeele asemel ise ka järgmisse koalitsiooni kaasatud saada. Kui vaja, siis tänavapoliitika, rahutuste ja meeleavaldustega ähvardades.
Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Kuuba uus põhiseadus lubab küll mitmes valdkonnas liberaalseid reforme, kuid ei kõrvalda suurimat takistust riigi edasise arengu teelt: see ei näe ette loobumist üheparteisüsteemist.
Formaalselt ei ole mittekommunistlike parteide olemasolu Kuubal enam ammu keelatud. Riiki on juba üle poole sajandi valitsenud Kuuba Kommunistlik Partei (KKP), aga alates 1992. aastast on lubatud ka teiste erakondade registreerimine. Paraku ei ole neil aga lubatud inimesi oma tegevusest teavitada, viia läbi valimiskampaaniaid ja rahvakogunemisi.
Sisuliselt valitseb üheparteiline režiim. Võimupartei täitis tänavu märtsis enda toetajatega kõik 605 kohta Kuuba parlamendis ning opositsioon ei suutnud seada üles ühtegi kandidaati isegi eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel. Kristlik-Demokraatlik Partei, mida peetakse tugevaima organisatsiooniga opositsiooniliseks jõuks, viib oma kongresse läbi Miamis (USA, Florida osariik) ja seda juhivadki väliskuubalased.
Kuna meedia allub KKP juhtimisele, valitseb range tsensuur ning ajakirjanikele on riigi sisemise korra ja poliitilise süsteemi õõnestamise, vaenlase propaganda ja lubamatute uudiste levitamise jms. kuritegude eest nähtud ette pikad vanglakaristused, ei ole võimalik praktiliselt kuidagi hinnata, mil määral praegune režiim ja selle tegevus vastab Kuuba rahva tegelikule tahtele.
Selge on see, et sellist aega, mis oli enne 1959. aasta revolutsiooni, Kuubal tagasi ei igatseta, aga tõenäoliselt ei ole ka järgnenu vastanud paljude kuubalaste ootustele. Üheparteilise süsteemi puudused peaksid olema eestlastel küll veel hästi meeles, kuid paar näidet sellest tasub kõnealuse teemaga seoses siiski tuua.
“Viimastel aastatel on Kesk-Ameerikas tekkinud laiaulatuslik rahvaliikumine USA monopolide ja nende käsilaste – kohalike diktaatorite vastu. Selle liikumise kõige jõulisemaks ja eredamaks kehastuseks osutus hiljutine revolutsioon Kuubal,” kirjutas noor nõukogude propagandatöötaja Tunne Kelam 1960. aastal ilmunud brošüüris “Kesk-Ameerika maad”.
Kelam leidis toona, et “revolutsioon Kuubal oli poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes tõeline revolutsioon, mille kõige silmatorkavamaks iseärasuseks on just see, et ta pole Batista kukutamisest saadik kordagi peatunud, vaid areneb pidevalt edasi rahvahulkade enneolematu vaimustuse ja initsiatiivi õhkkonnas.” Ta oli veendunud, et “Kesk-Ameerika rahvad on valmis järgnema Kuuba eeskujule.”
Kelam oli nende ridade kirjutamise ajal Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu rahvusvahelise olukorra lektor ning EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja Edasi (tänase nimega Postimees) väliskommentaator. Jutu järgi otsustades ideeline kommunist. Tema katsed astuda EKP liikmeks seisid aga alles ees ja ilmselt oli just nende ebaõnnestumine põhjus, miks temast sai hiljem hoopis innukas antikommunist.
Kui võimupartei sellised ambitsioonikad, suure võimuihaga või lihtsalt kõrget ühiskondlikku staatust ja positsiooni ihkavad inimesed eemale tõrjub, ei jäägi neil üheparteisüsteemis üle muud kui muutuda süsteemivastasteks dissidentideks. Mitmeparteilises liberaalses demokraatias, kus eksisteerib võimalus võimupartei vahetumiseks, kanaliseeruks nende energia lihtsalt mõne teise erakonna kaudu ega pöörduks süsteemi enda vastu.
Lisaks muudab suletud ühiskonnad kokkuvõttes olemuslikult ebastabiilseks see, et võimupartei endagi liikmed ei saa oma seisukohti vabalt väljendada, vaid peavad pidama kinni parteiliinist.
“Sotsialistliku majanduse rajamise praktika Kuubal on näidanud, et mitmekülgsete majanduslike kontaktide tihenemine sotsialismimaade vahel on väga tähtsaks teguriks, võimaldamaks Kuuba majandusel dünaamiliselt areneda, kasutada sotsialistliku tootmisviisi eeliseid ja tänapäeva teaduslik-tehnilise revolutsiooni saavutusi,” kuulutas majandusteadlane, Eesti Infoinstituudi teadusdirektor Tiit Made 1981. aastal avaldatud kogumikus “Muutuv maailm. Ladina-Ameerika”, tutvustades Kuuba majanduslikku integreerumist teiste sotsialismimaadega.
1980-ndate teisel poolel NSV Liidus vallandunud glasnosti ja perestroika tuultes kirjutas Made aga juba alla isemajandava Eesti ideele. 1989. aastal astus ta ühena esimestest välja NLKP-st ning temast sai eraettevõtlust, kapitalistlikule turumajandusele üleminekut propageerinud Eesti Ettevõtjate Erakonna asutaja ja eestvedaja. Nii palju siis tema truudusest sotsialismi ideele.
Need näited said toodud siin mitte konkreetsete isikute inkrimineerimiseks, vaid üksnes illustreerimaks seda, kui raske on praegu Kuubalt kostuvate avalduste põhjal ennustada midagi kindlat riigi edasise arengu kohta. Sellise poliitilise režiimiga riikides ei ütle inimesed alati seda, mida nad tegelikult mõtlevad. Ja isegi väikestena näivad muudatused võivad panna liikuma laviini, mis kujundab ümber kogu maastiku.
Kuuba parlament kiitis uue põhiseaduse eelnõu juba ühehäälselt heaks, kuid selle teksti ei ole veel tervikuna avalikustatud. Nüüd peaks see minema arutamisele augustis ja novembris toimuvatele rahvakoosolekutele, kus inimesed saavad esitada muudatusettepanekuid. Lõplik rahvahääletus Kuuba uue põhiseaduse heakskiitmiseks viiakse läbi tõenäoliselt alles järgmisel aastal.
Seni avalikustatud punktidest on saanud rahvusvahelises meedias enim tähelepanu see, et abielu kavatsetakse määratleda liiduna kahe inimese, mitte tingimata mehe ja naise vahel. KKP oma ühiskonnaelu juhtivat rolli loovutada ei kavatse, kuid riigi eesmärgiks ei ole uue põhiseaduse kohaselt enam liikumine kommunismi poole – selle asemel on seatud sihiks lihtsalt sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine.
Uus põhiseadus tunnistab eraomandit ja turu rolli majanduses, kuid samas rõhutatakse vajadust piirata omandi koondumist. Sellega luuakse lõpuks põhiseaduslik alus reaalsuses juba tekkinud väikeettevõtlusele, mis on praegu rangelt võttes põhiseadusvastane. Esmapilgul väike muudatus, aga sisuliselt väga põhimõtteline. Samal ajal kinnitatakse muidugi püsimist sotsialistlikul arenguteel.
Tähelepanuväärsed reformid leiavad aset ka riigi juhtimises. Fidel Castro ajal koondati võimutäius Kuubal ühe isiku kätte, kuid nüüd lahutatakse riigipea ja valitsusjuhi ametikohad. President ei saa olla edaspidi ametis rohkem kui kaks järjestikust ametiaega (kokku kümme aastat).
Kas kavandatud muudatused viivad Kuubal praeguse režiimi kindlustumise või kadumise suunas, seda saab hinnata aga alles tagantjärele ehk tulevikus. | OSCAR-2019 |
||
Viimasel ajal on üha enam uuritud lähemalt viirukite omaduste, olemuse ja kasutamise kohta. Hiljuti leidsin mitmeid põnevaid selleteemalisi kirjatüke, mis inspireerisid mind pisut tõlketööd tegema, sisu kohandama ning tervikuna emakeeles kirja panema.
Viirukite põletamist on kasutatud iidsetest aegadest tervendamise ning negatiivse emotsionaalse ja spirituaalse energia puhastamiseks. Ehkki paljud peavad ka tänapäeval viirukite põletamist eestkätt maagiliseks praktikaks, on mitmed teaduslikud uuringud tõestanud, et viirukite suits eemaldab õhust kuni 94% protsenti kahjulikest bakteritest lausa kuni 24 tunniks (loe lähemalt siit).
Elektromagnetväli (aura) nii meie keha ümber, kui ka füüsilises keskkonnas, võib sageli kahjulike positiivsete ioonide mõjul muunduda. See paneb meid omakorda tundma väsimust, tüdimiust, jõuetust või nn. tühjaks imetud tunnet.
Salvei, palo santo ning mitmete muude viirukite põletamine neutraliseerib positiivseid ioone ning vallandab keskkonda suure hulga negatiivseid ioone. Selle tulemusel tundub nii meie enda, kui ka meid ümbritseva keskkonna energeetika kergema, vabama ja puhtamana.
Positiivsed ioonid on ka põhjuseks, miks tunneme kellegiga tülitsedes, vaieldes või erakordselt halvas tujus olles nn pinget õhus. Stressi, viha või mistahes muu tugevama madala vibratsiooniga energia kogunemise tagajärjel tekivad justnimelt eelmainitud positiivsed ioonid, mis siis vallandudes põhjustavadki meid ümbritseva energia stagneerumise. Viirukite põletamine aitab positiivseid ioone neutraliseerida, suurendab negatiivsete ioonide sisaldust õhus ning seeläbi puhastab see toiming keskkonda ning kõigi seal viibivate inimeste energiavälja.
Viirukite põletamisele viidatakse sageli, kui mingile "new age" praktikale või spirituaalsele väljamõeldisele. Progressiivsed kaasaegsed teaduslikud uuringud on aga viimastel aastatel tõestanud, et iidsetel Ameerika Pärismaalastelt pärinevatel iidsetel ning tänase päevani kasutusel olevatel traditsioonilistel rituaalidel on tegelikult ka reaalsed kasutegurid.
Viirukite ja taimede põletamine on olnud mitmetele religioonidele ja kultuuridele omane energeetilise puhastamise viis. Erinevaid viirukeid põletatakse nii kirikutes, kui ka Budistlikes templites. Incadele oli omane nt. Palo Santo puu põletamise traditsioon.
Ameerika põlisrahvad kasutavad pühasid taimi oma rituaalses tseremoonias, mida nimetatakse tõlkes Püha Suitsukausi Õnnistuseks (Sacred Smoke Bowl Blessing). Tegemist on negatiivsust lahustava ja eemaldava rituaaliga. Suits seob end negatiivse energiaga ning kannab selle minema. Põlisrahvad kasutasid viirukiga puhastamist eeskätt teiste tseremooniate sissejuhatamiseks. Traditsionaalselt puhastatakse objekte, kohti, ruume ning hinge, keha ja vaimu.
Traditsiooniliselt põletatakse taimi väikeses kausis või abalone pärlikarbis. Pärlikarp sümboliseerib vett - kingitust ookeanilt. Suitsu levitatakse sulega, mis on omakorda kingitus sulelistelt sõpradelt.
Kõige sagedamini kasutatakse seedrit (puhastamiseks), salveid (negatiivsuse lahustamiseks, puhastamiseks ja tervendamiseks), lõhnheina (õnnistuseks, peale salvei tseremooniat) ja tubakat - neid peetakse ka nelja ilmakaare hingeks (Four Manido).
Peale taime põletamist õhku jääv suitsupilv on ettevalmistuseks palvetseremooniateks, rituaalideks ning puhastumiseks.
Arvatakse, et viirukite ja pühade taimede põletamine kõrgendab tervendajate tundlikkust moel, mil neil on lihtsam saavutada muundunud teadvuse seisundit, mis omakorda võimaldab hõlpsamalt ja efektiivsemalt pääseda haigusele ligi ning seda tervendada.
Lisaks sellele, et viirukite põletamist kasutatakse spirituaalsetes praktikates, on sellel ka positiivne toime õhukvaliteedi osas tundlikele inimestele. Teisisõnu võib viirukite põletamine leevendada nende tervislikku seisundit, kes kannatavad astma, peavalude, kopsuprobleemide, hingamisteede haiguste ning köha ja külmetustehaiguste all.
Salvei on üks populaarsemaid taimi, mida viiruki või tõrvikuna puhastamisel kasutatakse. Sõna salvei (inglise keeles sage) tuleneb Ladinakeelsest sõna salvia, mis tõlkes tähendab "tervislikku" või "tervendamist".
Salvei põletamine suurendab selgust, teadlikkust, soosib mõistmist ja taipamist, tõstab tuju, parandab mälu ning teravdab meeli.
Salvei põletamine puhastab negatiivse energia ning kaitseb ja turgutab keha, hinge ja vaimu ning ka meie füüsilist keskkonda.
Pärimuste kohaselt seob salvei põlemisel tekkiv suits endaga negatiivse energia ning hajudes kannab ta selle energia endaga ühes. Salvei suits muudab õhu ioonide koostist, seetõttu tajudki sageli peale viiruki põletamist, et õhk ruumis on justkui puhtam ning Sul on ka endal kergem olla.
Enne salvei tõrviku süütamist oleks hea keskenduda taotlusele - sellele, mis eesmärgiga Sa tegutsema hakkad.
Kui salvei süütamisel tekib tõrviku otsa leek, tasuks Sul see kergelt ära puhuda või käega nö ära lehvitada, kuni tõrvik jääb kergelt ja ühtlaselt suitsema. Suits on see, mis puhastab ja lahustab negatiivsust, mitte leek.
Olles salvei tõrviku süütanud ning jätnud suitsema, tuleks eestkätt puhastada iseennast. Kõige parem on seda teha tõrvikuga enda ümber õrnalt ja aeglaselt viibutades. Alusta alati jalgadest ning liigu ülespoole. Seejärel üle pea ning ringitades ümber enda. Kui lõpetad, aseta tõrvik põlenud otsaga allapoole tulekindlasse anumasse (rituaalselt sobivad hästi ka pärlikarbid ning soola või liivaga täidetud anumad). Seejärel võid lasta oma meelel rännata sinna, kuhu salvei Sind parasjagu viib.
Erinevates ruumides tõrvikuga ringi liikudes võid märgata, et jääd mingitesse kohtadesse kauemaks, kui teistesse. Need on tavaliselt kohad, kus on energia kõige seisvam ja raskem. Kindlasti ei tasuks Sul kiirustada ning hea oleks liikuda just sellise tempoga ning peatuda täpselt nii kauaks, kui seda ise õigeks pead. Salvei peaks põlema umbes tund aega, et tema mõju maksimaalselt tuntav oleks.
Tõrvikuga ringi liikudes oleks hea erilist tähelepanu pöörata akendele, ustele ja teistele avaustele. Salvei suitsu ei ole hea otseselt sisse hingata, seetõttu hoia tõrvik oma näost eemal. Kui Sa tunned, et ei soovi salveiga mööda oma kodu või tööruume kõndida, võid selle asetada ka tulekindlale alusele või hoidjasse ning lasta tal seal suitseda (vajadusel süüdata tõrvik uuesti).
Sageli soovitatakse salveid põletada iga uue nädala alguses, et vabaneda vanast ning teha ruumi uuele. Salveiga võib ennast ja ruume puhastada ka näiteks hooaegade vahetumisel või talvisel ja suvisel pööripäeval.
Salvei on maskuliinse energiaga, mistõttu võib seda tasakaalustada puhastusprotsessi lõppemisel mõne muu viiruki süütamisega.
Palo Santo on müstiline puu, mis kasvab Lõuna-Ameerika mereäärsetel aladel ning on frankincense, myrhhi ja copal-i lähisugulane. Hispaania keeles tähendabki Palo Santo püha puud.
Palo Santo puu kuulub tsitruseliste perekonda ning tema lõhn on kooslus männi, piparmündi ja sidruni hõngust.
Palo Santot hinnatakse sarnaselt salveile ja seedrile eestkätt tema puhastavate ja tervendavate omaduste tõttu.
Tegemist on tugeva tervendajaga, mis on muutunud läänemaades populaarseks eestkätt oma maandava ja puhastava toime pärast.
Palo Santo suits tõstab vibratsiooni ning seetõttu on teda hea kasutada meditatsiooniks ette valmistumisel. Ta aitab luua sügavama ühenduse oma kõrgema Mina ning Algallikaga. Samuti arvatakse, et Palo Santo turgutab loovust, toob head õnne ning avab meeled maagiale.
Traditsiooniliselt kasutati Palo Santot külmetushaiguste, gripi sümptomite, stressi, astma, peavalude, ärevuse, depressiooni ja emotsionaalse valu leevendamiseks. Palo Santo rahustab närvisüsteemi, turgutab immuunsüsteemi ning seeläbi toetab paranemisprotsesse.
Parim osa Palo Santo pulkade juures on see, et nad on valmistatud üksnes langenud puudelt pärit puidust (puudel lastakse veel 4-10 aastat maas lebada enne töötlemist) austuse ja lugupidamisega perekondade poolt, kes on viimase 10 aasta jooksul istutanud tagasi enam, kui 30 000 puud. Nii pulkade, kui ka õlide ja viirukite tootmisel ei kasutata mingeid kemikaale ega lisaaineid, kogu protsess on 100% naturaalne.
Palo Santo pulga süütamiseks võid kasutada nii tikku, välgumihklit, kui ka küünalt. Hoia pulka umbes 45 kraadise nurga all, tipuga ülespoole. Lase pulgal peale süütamist umbes 30-60 sekundit põleda, seejärel puhul leek kergelt ära. Seejärel sõnasta oma taotlus ning liigu pulgaga ringi ruumides, mida soovid puhastada.
Palo Santo rikkalik lõhn toob selguse ning tõstab ruumi vibratsiooni. Liigu ringi aeglaselt, tunnetades kohti, kus soovid pikemalt peatuda ning kus pulk suitseb rohkem ja tumedamalt. Olles lõpetanud, aseta pulk tulekindlale alusele või nt liivaga täidetud anumasse.
Põnevat avastamist ning huvi korral võid valiku salvei tõrvikuid, Palo Santo pulkasid ning viirukeid leida siit!
Eesti ilmad ja külmetushaigused käivad käsikäes, seetõttu soovitan soojalt kõigil ülemiste hingamisteede haiguste sagedastel põdejatel endale üks amasoniit hankida.
Lisaks aurutamisele, ingveri- ja meeteele, rohkele c-vitamiinile ning kõigile teistele vanarahva- tarkustele, võiksid ka ühe amasoniidi ööseks padja alla pista. Otse füüsiline kontakt (eriti väiksema kristalli puhul) on isegi efektiivsem.
Näiteks mina teibin kurguvalu leevendamiseks amasoniidi ööseks kurgutšakrale. Eriti hea on selleks kasutada lapikut teraapiakivi ning apteegist ostetud rullis olevat haavaplaastrit.
Päeval hoian samuti kristalli enda lähedal - kas hõbeketi otsas kaelas (püsib lähedal probleemsele kohale) või kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, hoian kristalli taskus.
Kui Sulle tundub amasoniidi kurgule teipimine natuke liiga radikaalsena, võidki osta endale auguga kristalli, mida saad vajadusel (või miks mitte ka soovi korral - igapäevaselt) näiteks hõbeketi või nahkpaela otsas kaelas kanda. Nahk ja hõbe on mõlemad naturaalsed materjalid, mis sobivad ideaalselt kristalli vibratsiooniga. Veelgi enam - hõbe tugevdab amasoniidi omadusi lausa mitmeid-mitmeid kordi.
Amasoniit sobib ideaalselt ka lastele! Suuremale lapsele võib hankida amasoniidist käevõru või ripatsi, nooremale võib aga kristalli pista padja või madratsi alla. Ka minu 6-aastane poisipõnn hoiab juba kuid amasoniidist südant hoolega padja all :) | OSCAR-2019 |
||
Mõnda aega tagasi tutvustasin ma peagi müügile tulevat Lindexi uut muumide kollektsiooni (link postitusele). Nüüd on asi nii, et see kollektsioon (link) tuli sellel nädalal lõpuks välja ja meenutan, et tegu on muumide autori 100. sünniaastapäevaga ning iga ostetud muumide tootega läheb 10% Unicefi annetusteks abivajajatele lastele maailma eripaikades. Aga et ma päris niisama teid nende promopostitustega ei tüütaks, siis kõige sellega seoses tahan ma ka ühele oma lugejale (tema lapsele) väikese kingituse teha ja on aeg jälle üheks kingiloosiks. :)
Ilmselgelt on teemale kohaselt loosi auhinnaks üks toode sellest kollektsioonist (link siin), mille võitja saab endale ise oma maitse järgi välja valida.. või oma lapse maitse järgi, sest seal on riideid ka juba suuremale lapsele (kuni 122cm), kes ehk ise endale midagi välja oskab valida. Olgu selleks siis sokipaar, dressipüksid, aluskad, pusa või mida iganes parasjagu vaja läheb. :)
Järgnevale pildile noppisin välja ka mõned enda lemmikud riideesemed ja Annabelile tahaksin ma kindlasti selle toakombeka muretseda. Kui ta suurem oleks, siis tahaks seda tuunikat, aga sinna ta kasvab vist umbes viiskümmend aastat veel sisse. :D
Kirjuta siia postituse alla lihtsalt kommentaariks midagi, mis sulle kõige esimesena muumitrollidega seoses pähe torkab või meenub ja nii lihtne ongi. Edasi tuleb proovile panna oma nõiavõimed ja võit lihtsalt endale võluda.
Võimalusel võiksid jälgida ka Lindexi facebooki või instagrami lehte. Kasvõi uuri niisama, mis seal leidub.
Minule näiteks meenub muumikatega kõige esimesena see, kuidas ma Urri kartsin. Võib lausa öelda, et see episood, kus ma esimest korda teda nägin, oli mu elu esimene õudukas, sest ma olen siiamaani lauskindel, et pärast selle osa vaatamist väiksena nägin Urri enda voodi kõrval seismas ja ei julgenud magama jääda. Hatifnatid olid ka minu arust suht hirmsad tegelased. :D
(Tuletan meelde ka, et hetkel on käimas NaguUus poe 50-eurose kinkekaardi loos (link), mille võitja selgub juba sellel reedel.)
Mul hakkab alati kohe muumide laul kõrvus helisema, kui kuskil neid näen. Mõlemad plikad on muumisid alati väga armastanud. Mulle meeldivad nad eriti selle pärast, et nii raamatud kui multifilmid on väga mitmekülgsed, pakkudes nalja ja rõõmu nii lastele kui täiskasvanutele. Nutikas värk!
Muumidega seostub mul esimesena muumide tunnusmuusika, hakkab lausa peas kohe kõlama. Ja piripiiga oli mu vaieldamatult lemmikuim tegelane.
Mul tuleb kohe muumidega meelde kui algklassides pidime ise koomiksi joonistama ja mina tol ajal muumi fänn olin ja loomulikult tegin muumide oma siis..ma ei tea kas see tuli siis liiga ilus ja huvitav välja aga igastahes õpetaja ei uskunud päris pikalt, et ma selle ise tegin…muudkui tahtis aga halba hinnet panna, et niikuinii ema tehtud…mul läks ikka päris pikalt aega, et ta aru saaks, et ma selle tõesti ise tegin …pidin isegi muumitrolli ja sniffi joonistama uuesti, et tõestada, et ma ise oskan neid joonistada :D
Muumidega seoses tuleb alati kohe meelde see laul, millega mutlikas hakkkas :D praegu kummitab peas :D õega sai seda multikat ikka iga hommik/õhtu vaatatud :D
Mulle hullult meeldis/siiamaani meeldib muumide multikas. Väiksena ikka vaatasime kogu aeg seda õega ja laulu laulsime kaasa ning mina olin alati Väike My ja mu õde Piripiiga :D. Ja eal ei lähe vast meelest muumidelugu, mis päevade kaupa kummitab iga kord, kui seda kuskilt kuulen või muumisi näen :D.
mina ka Muumide fänn ja topin oma 9.kuusele tibile ka kõikvõimalikke muumidega asju selga, sest minuarust on need niiii armsad tegelased. :) ja kusjuures.. meil on just puudu selline toakombekas. ausalt ka, noh ! olen otsinud igaltpoolt, pole saada selliseid üldse.. :/ meie Marleen niiii tahaks seda ! :)
Mulle ei anna see loos siin hetkel midagi peale hea tunde, et saan oma lugejatele midagi kinkida. Nagu tänutäheks võinii. Mida see sinu arust siis mulle (kellele meile? – miks sa teietad?) andma peaks? :D
Mulle tuleb muumidega alati meelde mu lapsepõlv. Lapsena fännasin neid täiega, isa kinkis mulle üks aasta SUURE pehme muumimamma, siis see oli vist kõige õnnelikum päev üldse (siiamaani on see alles.. ilma ühe silmata, aga alles). Samuti tõi ema mulle soomest muumidega asju kui ta sinna sattus. Nii vahvad tegelased on! Loodan, et mu pisike saab ka muumi asju kanda :)
Kunagi oleks vastanud, et väikese My peenike hääl ja tema seiklused tulevad esimesena meelde. Kuna mul üks 2a4k vana tütar kodus, siis Muumisi vaatame Kidzone´i pealt igal hommikul ning nüüd meenub mulle esimese asjana nõia lapselaps Alissa, kes metsas elab. Seda sellel põhjusel, et saime vana aasta õhtul oma teise tütrekese, kelle nimeks sai samuti Alissa :)
Lisaks multikavaatamisele on mul endiselt alles Muumioru Lood kassett. Ja ma olen seda lugematutel kordadel kuulanud ja isegi suvel võtsin ja kuulasin. Sealt on eredalt meelde jääud Kuningrubiin ja selle ümber käiv paanika ja seiklused. Tutsik ja Lipsik ja nende imearmas keel, siiamaani räägin emaga vahel nö nende keeles, sest tema saab alati aru sellest naljast. Vanus on muidugi juba selline, et peaks olema välja kasvanud, aga no mis teha, Muumid jäävad kauaks hinge :)
Mina olen ka üks muumide fänn ning just sellepärast, et erinevalt nii paljudest tänapäeva multikatest on muumid alati üdini sõbralikud ja heatahtlikud :)
Minule tuleb muumidega esimese asjana meelde minu telefoni helin :) Arvan, et viimased 6? aastat on mu telefoni helinaks olnud muumide tunnusmeloodia ja alati kui see helisema hakkab ja jälle keegi uus kuuleb seda, siis need näoilmed on hindamatud :)
Muumidega meenub mulle, kuidas ma lapsena hommikuti hommikuhelbeid sõin ja muumisid vaatasin. Ennem ei saanud lasteaeda minna kui muumid vaadatud :)
Väikese Müü lahe väljanägemine ning olek, ja muidugi tema lahe hääl :). Ja meenub ka Muumipapa, kes seal kõoge targem ja intelligentsem oli :)
Väike Müü meenub kohe muumidega :) ta on nii kihvt väike tegelane :) täna just vaatasime muumide multikat ka:)
Esimesena tuleb kohe meelde muumide alguse muusika ja see kuidas nad seal pilvede peal hüppavad .. mäletan, et väiksena sai neid ikka hoolega vaadatud ja kassetide peale lindistatud :D
Iga kord, kui mul enne magama jäämist õudne hakkab või kui ma ei saa hirmsaid mõtteid peast minema, siis ma hakkan muumidele mõtlema. Väiksest peale olen nii teinud ja teen siiamaani ja töötab :)
Muumid on mõnusalt nostalgilised ja filosoofilised. Olen neid terve oma elu fännanud ja nüüd selle pisiku ka oma lapsele edasi andnud. Hommikud algavad meil alati Muumide multikaga, mida ma ise ka hea meelega vaatan (teisi multikaid ei viitsi vaadata, aga kui Muumid parasjagu käivad, siis istun ise ka diivanile :D)
Aga nendega seoses meenub mulle see, et kui ma ise kunagi 4-aastane olin ja jõuluvana mulle ühe kaisuka tõi, panime õega talle nimeks Muumitroll (mingi troll ta vist oli küll, aga mitte päris Muumi) :D Igaljuhul sai temast mu lemmik kaisukas pikkadeks aastateks. Ja kui ma nüüd enda ümber veidi ringi vaatan, siis on mul vist iga kolmas ese kodus Muumidega seotud (ok, nii hull päris ei ole, aga kahvlid-noad-lusikad, tee- ja kohvikarbid, piparkoogivormid,voodipesud jms kraam on Muumideteemalised. Ja isegi mu beebi tegelustekk on Muumidega. Gotta love them.
Esimesena meenub muumide tunnusmuusika ja see, kuidas mu väikevend oskamatult, aga üliarmsalt seda kunagi kaasa laulis, kui multa algas. :)
Muumidega tuleb alati meelde see imeilus sinine punase katusega kõrge maja, mida nii väga endale lapsena soovisin. Tahtsin nii väga ise sellises elada. Lisaks on endal ka kodus üks muumitroll, kelle nimeks panin kunagi ammustel aegadel Bembe. Siiani ta mul alles ja ootan, kuni enda tütar sellega mängida juba saaks.
Muidugi ei saa mainimata jätta ka tunnusmeloodiat. ALATI kui kusagil on juttu või pilt muumidest, tahaks kohe laulma hakata.
Muumidega tuleb kohe meelde nende see tunnuslaul vms, kunagi sai seda ikka isuga lõõritatud. Väiksena sai ka neid multikaid vaadatud, meil oli kodus lausa VHS kasetid Muumide multikatega. Nüüd aga tunduvad need multikad mulle hirmsad. Jah, olen täiskavanud inimene ja kardan muumide multikaid :D. Tegelased on tegelikult väga armsad ning meeldivad mulle, aga ainult piltidelt :).
Minul tuleb Muumidega alati meelde see, kui mõned aastad tagasi mu kaks toredat sõpra öösel vastu mu sünnipäeva mulle helistasid ning sünnipäevaks hoopis muumilaulu laulsid ja sõnad minuga seotuks muutsid. See on ilmselt parim üllatus, mis mulle kunagi tehtud on seoses sünnipäevaga. Lisaks kutsub mu elukaaslane mind Väikseks My-ks :)
Mu viiene kas vaatab neid voi laulab nende jargi :D kulub ära kink nii talle kui tema kolmekuusele õele :)
Muumid on nii armsad tegelased. Juba ootan, et poja suurem oleks ja saaksime koos Muumisid vaatama hakata :)
Kas see on Kärt Tomingas, kes eestikeelsele muumidele peale loeb? igaljuhul tema Väikese My hääl on nii lahe. ma oskasin seda isegi järgi teha kunagi. My on igatahes mu lemmar.
Mulle tuleb kõrvu selle inimese hääl, kes meie kanalitel neile Muumi multikatele eestikeelset häält peale loeb :)
Mulle meenub see kuidas ma Väikese Müü häält järgi proovisin teha ja siis päev otsa tema häälega rääkisin.:D Urri kartsin ka ja ei saanud kunagi aru miks Nuusknõmmik Muumitrolli talveks üksi jättis :(
Mulle meenub muumide alati see, kui meid koos vennaga Naantalisse Muumimaale viidi ja me nagu kaks segast seal Muumipapat taga ajasime ( ei mäletagi miks) :) Nüüd on meil vennaga endal lapsed ja juba plaanime kõik koos uuesti Muumimaale minna.
Muumide multikas oli vanasti ikka kohustuslik vaatamine, kuid kõige eredam mälestus nendega seoses on mul ajast kui olin umbes 8-9 aastane. Sel suvel käisin ema ja vanaemaga Õllesummeril. Meie sugulane töötas seal laste tegevusnurgas ja siis oh imet oh imet olid just välja tulnud ja paar numbrit ilmunud Muumide ajakiri. Sel hetkel olin ma kõige õnnelikum tüdruk kogu maailmas, kui mulle pisteti kätte kõik sinnani ilmunud Muumide ajakirjad. Üks parimaid mälestusi.
Muidugi nüüd, kus omal pisike kodus, plaanin tulevikus kindlasti talle just muumide multikat näitama hakata – ilus, armas ja õpetlik. :)
Meie piiga fännab Muumisid ikka meeletult, olemas peaaegu kõik dvd-d :) Esimesena tuleb alati meelde Väike My ja tema naljakas hääl :P
Esimese asjana meenub Muumioru lugude eestikeelne tunnuslaul: “Ööks muumimaja eal lukku ei panda, hei muu-uuuuumid….” :-D
Väike My, Väike My ja Väike My. Ja see, kuidas ta ükskord ei olnudki armuvalus, vaid hoopis oli keele ära kõrvetanud ja selle pärast ei rääkinudki kellegagi.
Mul tuli muumidega seoses meelde, et hiljuti käis meediast läbi jutt, et muumid tuleks ära keelata. Pōhjus siis see, et nad on paljad, ülekaalulised, muumipapa suitsetab jne. Päris jaburaks kisub see maailm ikka. :D
Muumidega meenub mu vanem 6de (35-aastane), kellele meeldivad muumid ja üldse k6ik multikad ja muinasjutud. Mulle pigem dokumentaalid poliitikast. Ja nüüd on mul laps, 6el mitte. St ma pean hakkama varstimultikaid k.a. muumisid vaatama.
Oi, mulle meenub hoopis teistsugune lugu.. Nimelt oli kunagiminu mees tööl Turus, Naantalis. Seal asub ka Muumimaa :) Ja meil täitus 6 kuud ning mees leidis maast postkaardi, tühja. Aga seal peal oli siis pilt muumimajast. Ta saatis selle postkaardi mulle soovidega, et mis siis, et me oleme koos olnud ainult 6 kuud – soovib tema, et oleksime koos ka järgmised 60 aastat. Noh, 8 on oldud – 52 siis vähemalt veel !:)
Mulle meenub muumidega alati mu õde, keda hellitavalt kutsume Muumimammaks, sest ta käekotist võib leida kõike, alates kommidest lõpetades mutrivõtmetega :D
Mulle meenub see kuidas ma väiksena neid fännasin ja iga jumala kord maru tigedaks sain kui vend mul ei lasknud neid vaadata ja pani hoopis ”sõjaprintsess ksenia” peale! :D
Muumidega meenub esimesena, et ise väiksena vaatasin hea meelega seda multikat, kuid nüüd kui laps vaatab, siis vaatan kohati, et mõned kohad ja osad on ikka päris jubedad, et endal hakkab ka veidi kõle kohati. Aga muumide riided on küll üliarmsad ja meie lapse ühed suured lemmikud :)
Ma fännasin neid väiksena hullult. Ja ükskord läks meil telekal hääl ära. Pilt oli aga ma ei kuulnud mis nad rääkisid seal. Ja siis tuli isa ja tegi mingit maagiat raadioga nii et teleka hääl hakkas raadiost tulema ja mul ei läinudki multikast palju kaotsi ja päev oli päästetud! :D
Õnneks tulevad ka praegu muumid ja igapäevane lapsega koos vaatamine on päevakavas. Enamus osad on ikka väga tuttavad, kuna isegi sai neid lapsepõlves vaadatud :)
Minul meenub, et Eesti kanalitelt veel Muumisid ei näidatud, aga meie õnneks olid meil nähtavad osad Soome kanalid. Ja nii me end vennaga teleka ette sättisime ja vaatasime soomekeelseid Muumisid, midagi keelest aru ei saanud, aga lemmikmultikaks oli see vaieldamatult ikka.
Muumid oli kunagi mu lemmik mutikas aga mind tegi väiksena nii kurjaks, et isa mind väikseks My-ks kutsus mitte aga Piripiigaks. Ma ju tahtsin olla Piripiiga! :D
Meenub väike-My, sest see mu lapse kleidi peal ja ta alati õnnelik muumisid vaadates, toob alati oma kleidi ja ütleb: näed,siin peal…
Minu lapsepõlves muumide multikaid veel ei olnud. Minu teema rohkem siilike udus. Aga mälestus muumidega seoses on hoopis mu õetütrest. Nimelt tema kartis hirmsasti neid multikaid ja ei olnud nõus rohkem kui 5 minutit vaatama. Kui natuke vanemaks sai, siis muidugi enam jube ei olnud ja vaatas nii palju, et kõik osad täiesti peas.
Kui minu poja vanemaks saab, siis kindlasti tutvustan talle ka muumisid. Esialgu alustaks raamatust.
Mulle tuleb väike My meelde. Ta oli mu lemmik tegelane ja väiksena olin nii suur fänn, et pidin kõik tema asjad endale saama :)
Minule on muumide maja juba lapsest saadik hästi hubane tundunud. See, kuidas muumimamma alati midagi vaaritab ja… Mul tulebki vist kõige esimese asjana meelde see mõnus soe tunne, mis Muumide multika vaatamise või raamatu lugemisega tekkis :) Armsad tegelased, kes peaksid igaühe lapsepõlve kuuluma.
Mulle tulevad esimesena hatifnatid meelde :D Ma ei saanud kunagi aru, mis nad täpselt olema peaks, kummitused või elektripostid või misasja :D
Mulle meenuvad ühed erilised jõulud, kui ma olin 6-aastane. Aasta oli siis 1990 ja poodides polnud midagi saada. Vaesed vanemad, ma ei kujuta ette, kui kõvasti nad pidid ponnistama,et lastele midagi kingikottidesse võluda. Meie perel oli aga õnneks üks tuttav soome pere tekkinud ja sel aastal saatsid nad meile esimest korda jõuludeks paki. Oh seda rõõmu ja õnne- jõuluvana kingikoti sisu tundus selle Soomest tulnud paki kõrval ikka päris mannetu. Igatahes, selles saadetises oli kõige muu toreda kõrval ka esimene riideese, mille ma välismaalt sain: punane muumitrolli pildiga pusa, mis oli nii uskumatult ilus mu jaoks, et panin selle ainult erilistel sündmustel selga. Nii olen ma näiteks selle pusaga oma esimesel klassipildil, esireas:)
Mulle meenub muumidega esimesena nõid ja urr, kohutavad tegelased, panin alati käed silmade ette kui nendega osa oli. Mu ema lindistas kõik osad mis telekast tulid VHS kassettide peale ja need on meil siiani alles. Lint on välja venitatud lausa, võisime vennaga neid tundide viisi vaadata :) Igavesti mõnus multikas, minu kohe 10kuuseks saava poja lemmik on muumide tunnusmeloodia, kohe lähevad silmad särama ja kõik toimetused jäävad pooleli :) :)
Muumidega meenub kohe see, et poest on kamapalle vaja :D Iga päev, kui telekast kostub “On üks muumimaja, mida lukku ei panda…”, jookseb Hanna ummisjalu diivanile ja nõuab kamapalle. Sest Muumiorulood hakkab ja siis ma pean kõrval istuma ja selgitama, kes on kes :D See on Maša järel järgmine, mida ta tõesti vaatab! :D
Alati kui juttu tuleb Muumidest kostab mu kõrvades väikse My hääl. Vaatasin järgi, et Kärt Tomingas on andnud eesti keelse hääle nendele vahvatele tegelastele…My hääletoon jääb kõrvu kajama pikaks pikaks ajaks :)
Muumidega tuleb meelde kohe see, et minu peaaegu kolmene tütar ütleb kogu aeg väikese My kohta Pipi :) see algas sellega, et talle kohutavalt meeldis Pipi ja kui ma talle Fiskarsi lastekahvli ja lusika ostsin, siis lusikal on väike My ja siis ta rõõmsalt hüüatas “Pipi!”
Eks ikka meenub lapsepõlv ja see, kuidas sai proovitud neid muumide osasid telekast koduvideo kassettidele üle-salvestada. Lemmikud! :-)
Muumide multika tunnuslugu meenub kõige esimesena ja sinu hirmulugu lugedes meenuvad ka need hatifnatid, kes on minu jaoks siiani täiesti arusaamatud isendid.
Ma ei tea, paljud seda kommentaari näevad, aga iga kord Muumidega hakkab mul peas laulma see laul ja meenuvad pühapäeva õhtud. See oli korduv värk, et iga pühapäev me käisime õega võidu vannis (pühapäev oli vannipäev) ja pesime end ülikiirelt, sest Muumid hakkasid! Selleks ajaks kohe pidi ju teleka ees olema. Teinekord läks väikeseks sõjaks, et kes enne vanni saab, et kes kindlasti Muumisid näeb.
Ja teine mälestus on see, kuidas ma paar talve tagasi omale hatifnattide helkuri ostsin ja nüüd paar kuud tagasi selle kuskile ära kaotasin… ):
Mulle meenus see, kui sõbrannadega sai Tamperes muumimuuseumis käidud. See on üks igavesti vinge koht! Kindlasti tahan ka oma lastega sinna minna, kui nad juba suuremad on. Ja suure muumifännina ja Tove austajana saab kindlasti mõlemale tüdrukule sellest kollektsioonist midagi ostetud, kuigi loosiga saada oleks veel toredam :D
Mulle meenub suusareis, kus minu pisikesed sugulased ühte ja sama Muumide osa terve nädal vaatasid.Nüüd ma mõistan neid paremini ilmselt… :D
Esimene asi mis mulle meenub on see, et mu sõbranna üritas kunagi mulle muumikate laulu selgeks õpetada aga noo mul ei tulnud kuidagi see välja;D
Meil on praegu kasutuses-vaatamises juba mitmes komplekt muumide plaate. Esimesed lapsed, kes praegu on juba hilisteismelised, vaatasid omal ajal plaadid “ribadeks”, kuuesele pojale said ostetud uued DVD-d. Vanem poeg, kes oli väiksena tihti haige, meenutab siiani, kuidas tema haige olles koos öösiti muumisid vaatasime. Eriliseks lohutuseks olid nad jah sagedaste põdemiste ajal kui ikka väga paha oli olla.
Minule meenub kõige toredam ja südamlikum multikas, kui veel väiksem olin ning Muumidega tuleb silme ette alati väike My, paras pisike kratt on! Olen ka ise külastanud Muumimaad Soomes ning soovitan soojalt, väga väga lahe koht :)
Kui ma muudie peale mõtlen, tuleb mul koheselt see haisuloom meelde, kes koguaeg tegi mingit kratti. Tegelikult vaatan muumisi veel siiani, sest see tõepoolest oli suur osa mu lapsepõlvest
Mina sain muumidega lähemalt sõbraks, kui mu enda tütar muumimultikaid fännama hakkas. Fännasin siis temaga koos. Nüüd oleme kaks korda ka Muumimaal käinud ja siiani imestan,. kuidas on võimalik nii lahedaid multikaid teha, mis nii täiskasvanule kui lapsele huvi pakuks.
Väike My meenub ja kentsakas muumimaja koos sillaga.Siin minu kodupiirkonnas on ühteõue tehtud lahe lastemängumaja, mis on.muumimaja koopia koos kaarsillaga
Mulle ka tuleb meelde väikese My naljakas hääl ja see kuidas mulle tundus, et muumimamma ja muumipapa on ülimalt normaalsed ema-isa :)
Muumide laul! Ainult, et vaatasin siin ühest kommentaarist, et olen seda alati valesti üüranud. Ikka nii, et on üüüüks muuumimajaaaa ja lukkuuu ei panndaaaaa, hei muuumid :-) minu lapsele muumide multikad üldse ei meeldi, aga riided meeldivad väga.
Just täna sattusin teleka taga pulti klõpsutama ja oh imet.. muumid tulid. Mõnus nostalgia, kuigi pole teab mis vana. Lapsepõlvest on see tunnusmuusika ikka veel meeles.. eriti muidugi fraas hei muuuuuuumi! Ja väga meeldib väike My. Kui mu poeg suuremaks saab, siis kindlasti on see üks nendest multikatest, mida tahaksin, et ta vaataks, need uued nn popikad tunduvad nii õudsed ja vägivaldsed.
Mulle meenub muumidega kohe Soome mark ja riik :D Lapsepõlves käisime perega Soomes ja ma mäletan nii hästi, kuidas igal pool müüdi erinevaid muumide meeneid ja hinnad olid siis veel markades :)
Esimene kokkupuude oli raamat ja mingil arusaamatul põhjusel ei meeldinud see kohe üldse. Oli vist isegi kohustusliku kirjanduse nimistus ja väga vaevaliselt läks see lugemine. Laste sünniga aga on muumilembus aina kasvanud – tänapäeval on riiulis multika dvd-d, kapis muumi riided, kaisus muumi pehmikud ja iga lapse must go reisikavas ka muumimaa külastus. Isiklik lemiktegelane on Haisuloom :)
Mulle tuleb muumidega alati meelde mu mees :D :D sest iga kord kui kanaleid klõpsutades juhuslikult kusagilt muumid käivad, peame me kindlasti need lõpuni vaatama :D (meil esimene laps tulemas alles jaanipäeva paiku, nii et see pole ka vabanduseks)
Mul on muumidega mõtteis kohe Nuuskmõmmik, mees nimelt hüüdis mind vahel nii, ei teagi miks :D Tütrele ostis sünnipäevaks Väikese My kleidikese, nüüd hüüab teda Väikseks My-ks. :D
Minule meenuvad nõukaaegsed multikad, uuemaid pole enam näinud, kasvasin suureks :). Ja omal mul küll lapsi pole, see-eest on hunnik väikseid sugulasi, keda ma üliharva näen (elan Hollandis), nii oleks üks vahva Muumiteemaline kingitus igati asja eest kellelegi.
Muumidega seoses meenub alati esmaselt multika tunnuslaul, mida nüüd saan juba koos pojaga pisitütrele laulda- ümiseda :D
Seoses muumidega meenus kohe muumide multifilm, mida väiksena sai vaadatud, just see algusmuusika:). Ja tegelastest kohe väike my oma punase kleidi ja vahva patsiga:) | OSCAR-2019 |
||
Makedoonia Vabariiki pikalt vaevanud nimetüli naabermaa Kreekaga ei ole veel kaugeltki lahendatud. Pühapäeval toimunud rahvahääletus oli vaid väike samm õiges suunas. Olukord on jätkuvalt väga keeruline.
Probleemi juured ulatuvad tuhandete aastate taha, kui toona regioonis valitsenud roomlased ühendasid Vana-Makedoonia ja Paionia provintsiks nimega Macedonia Salutaris (e.k. Terve Makedoonia). Paioonlased on tänaseks ajaloo näitelavalt kadunud, kuid nende kunagisel territooriumil elab hiljem saabunud slaavi hõimudega segunemisel sündinud rahvas, kes nimetab ennast ise makedoonlasteks. Ja oma keelt, mis on lähedane bulgaaria keelele, nimetab see rahvas makedoonia keeleks.
Nii ei ole see muidugi alati olnud. Rooma impeeriumi lagunemise järel käisid kunagised Paionia alad läbi teiste regionaalsete suurvõimude käest. Need olid pikalt seotud Bulgaaria impeeriumiga, seejärel kaua Osmanite võimu all. Nagu mitmel pool mujal, hakkas rahvusliku identiteedi tähtsus ka seal tõusma alles 19. sajandil, kui toimus kirjaoskuse levik massidesse (standardiseeritud kirjakeel lõi Euroopas rahvused nende tänapäevasel kujul).
Kohalikud elanikud asusid identifitseerima ennast järjest enam makedoonlastena Osmani impeeriumi lagunemisel, kui ülemvõimu pärast selles piirkonnas konkureerisid teravalt Kreeka, Bulgaaria ja Serbia. Nad leiutasid ennast aegamisi neist eraldiseisva rahvusena, et pääseda suurest geopoliitilisest võitlusest, mis seda paika tükkideks oli rebimas.
Teine Balkani sõda lõppes 1913. aastal sellega, et Kreeka sai enda koosseisu valdavalt kreeklastega asustatud Lõuna-Makedoonia (ehk Vana-Makedoonia) ja Põhja-Makedoonia läks Serbia võimu alla. Esimene maailmasõda olukorda ei muutnud, kuid makedoonlaste rahvuslik liikumine oli selleks ajaks juba hoo sisse saanud. Bulgaaria toetusel tegutses see põranda all, kasutades kohati terroristlikku taktikat, mis oli võetud omaks juba 19. sajandil Osmanite ülemvõimu vastu võideldes.
1920-ndatel aastatel asus makedoonlaste rahvuslikke püüdlusi toetama Komintern (Kommunistlik Internatsionaal), mis tunnistas esimese rahvusvahelise organisatsioonina makedoonlaste kui eraldi rahvuse ning makedoonia keele olemasolu koos sellest tulenevate õigustega enesemääramisele. Makedoonia küsimuse lahendusena nägid kommunistid autonoomiat kõiki Balkani riike ühendava föderatsiooni koosseisus. Makedoonia intellektuaalid üritasid registreerida Serbias ka legaalselt tegutsevat makedoonlaste erakonda, aga seda ei lubatud. Nii kasvas rahvuslikus liikumises põrandaaluste kommunistide mõju.
Teise maailmasõja ajal tervitati Bulgaaria vägesid Põhja-Makedoonias vabastajatena. Isegi sealsete kommunistide üks juhtidest Metodija Šatorov keeldus nende nimetamisest okupantideks, kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli andnud talle vastavad juhtnöörid, ja taotles hoopis kohalike kommunistlike organisatsioonide viimist Bulgaaria Kommunistliku Partei koosseisu.
Bulgaaria oli üritanud jääda esialgu neutraalseks, kuid pidi 1941. aastal Saksamaa survel sõtta astuma. Okupeeritud aladel üritati aga viia siis läbi bulgariseerimist ning sellest kasvas rahulolematus, mis toitis vastupanuvõitlust. 1944. aasta augustis kuulutasid Põhja-Makedoonia kommunistid välja Makedoonia riigi loomise (Jugoslaavia föderatsiooni koosseisus), kus makedoonia keelest saab ametlik keel. Pärast seda asusid ka sakslased toetama iseseisva Makedoonia riigi loomist, mis kujutaks endast alternatiivi kommunistide projektile, kuid olid jäänud sellega juba lootusetult hiljaks.
1944. aasta sügisel algas Põhja-Makedoonia kommunistide hulgas bulgaariameelsete isikute kõrvaldamine. Šatorov ilmselt mõrvati ja paljud tema liini toetajad langesid repressioonide ohvriks. Järgmisel aastal loodi Josip Broz Tito juhtimisel Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, kuhu kuulus ka Makedoonia Rahvavabariik. (1963. aastal nimetati need rahvavabariikidest ümber sotsialistlikeks vabariikideks.)
Bulgaaria mõju vähendamiseks asuti küll tugevdama makedoonia identiteeti, kuid seda sai teha siiski ainult teatud piirini. Makedoonia Rahvavabariigi esimene president Metodija Andonov-Čento, kes taotles suuremat autonoomiat, pidi 1946. aastal tagasi astuma ja pandi vangi, süüdistatuna selles, et ta olevat töötanud “täielikult iseseisva Makedoonia” nimel. Čento suri vanglas toimunud piinamiste tõttu saadud haiguse tagajärjel 1957. aastal ja rehabiliteeriti alles 1991. aastal, kui Makedoonia ennast Jugoslaavia lagunemisel iseseisvaks kuulutas.
Erinevalt teistest Jugoslaavia osadest iseseisvus Makedoonia täiesti vägivallatult. 1991. aasta septembris toimunud rahvahääletusel, millest võttis osa 75,7% hääleõiguslikest elanikest, toetas seda 96,4% hääletanutest. Esimese riigina tunnustas Makedoonia iseseisvust Bulgaaria.
Samas boikoteerisid seda rahvahääletust albaanlased. 1994. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel moodustasid nad 22,9% riigi elanikkonnast. 1999. aastal tuli Kosovo konflikti ajal juurde veel 360 tuhat sõjapõgenikku. Albaanlased tahtsid, et neid loetaks riigi teiseks nimirahvuseks ja albaania keelest saaks teine riigikeel. Kui makedoonlased otsustasid piirata albaania keele kasutamist ametiasutustes ning keelata Albaania lipu heiskamise, pinged kasvasid. 2000. aasta lõpus jõudsid need relvastatud kokkupõrgeteni, mis kestsid üle poole aasta.
OSCE ja NATO vahendusel saavutati 2001. aastal küll kokkulepe, mis pidi tagama rahu, kuid üksikuid paljude hukkunutega tulevahetusi on toimunud ka hiljem. Osa albaanlasi ei ole ilmselt loobunud mõttest võidelda välja autonoomia või Makedooniast eraldumine.
Kogu selle keerulise ajaloo taustal võib Makedoonia nimetüli Kreekaga näida esmapilgul täiesti naeruväärne, teisejärguline probleem. Vaidlused selle üle, kellel on õigus pidada ennast iidsete makedoonlaste järeltulijaks, on kõrvalt vaadates muidugi tobedad. Macedonia Salutaris koosnes ju nii tänapäeva Kreeka koosseisu kuuluvast Makedoonia provintsist kui ka neist aladest, kus asub riik, mille kohta on Kreeka nõudmisel kasutatud rahvusvahelistes organisatsioonides nimetust: endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik.
Kellel võiks olla midagi selle vastu, kui lõpuks sõlmitakse kompromiss, mille tulemusel Makedoonia Vabariigist saab Põhja-Makedoonia Vabariik? See on ju ajalooliselt täpne ja peaks rahuldama mõlemat osapoolt!
Tuleb välja, et nii see ei ole. Makedoonia president on kuulutanud selle “rahvuslikuks reetmiseks” ning nüüd toimunud rahvahääletus oli üksnes nõuandva iseloomuga. Põhiseaduse muutmiseks peab seda toetama 2/3 parlamendi koosseisust, aga neid hääli praegu koos ei ole. Rahvahääletus oligi seal mõeldud selleks, et mõjutada opositsiooni. Hääletanud toetasid küll ülekaalukalt valitsuse suunda, aga valimisaktiivsus jäi suhteliselt tagasihoidlikuks – see ongi just see, millele oponendid panustasid.
Kreekas ei ole olukord parem. Seal on sõlmitud kokkuleppe vastu mitte üksnes suur osa opositsioonist, vaid ka valitsuskoalitsiooni kuuluv rahvuslik-konservatiivne erakond Iseseisvad Kreeklased, mille juht on ähvardanud koalitsioonist lahkuda, kui see parlamendis ratifitseerimisele tuleb. Samal ajal on asi läinud tänavatel nii kaugele, et marurahvuslased peksid Türgist saabunud turiste, keda nad pidasid eksikombel makedoonlasteks.
Neid kohapealseid vastasseise võimendab muidugi ka suurjõudude jätkuv geopoliitiline rivaliteet (ühelt poolt EL ja USA, teiselt poolt Venemaa), mis ei näita vaibumise märke.
Artikkel ilmus 5. oktoobril 2018 Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.
Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) romaan “Lenin Zürichis” (1976) on nüüd siis lõpuks ka eesti keeles ilmunud (vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa).
Juba kümne aasta eest, kui Solženitsõn suri, avaldasid Kalev Kesküla ja Märt Väljataga arvamust, et see romaan on “kindlasti suur õnnestumine, mis tuleks ka eesti keelde tõlkida.” Mina sellest nii suures vaimustuses ei ole, aga saan aru, et inimestele, kes kasvasid üles ajal, mil avalikkuses valitses idealiseeritud pilt Leninist kui vigadeta pühakust või pooljumalast, võib see näida väga olulise raamatuna, kuigi fänne leidub (samal põhjusel) muidugi ka nooremate hulgas.
“Kui otsida 1976. aastal ilmunud romaanist “Lenin Zürichis” mingit paljastuslikku aspekti, siis võiks see olla seotud hoopis tolleaegsetes Lääne pahempoolsetes ringkondades (Nõukogude Liidust rääkimata) laialt levinud ülimalt positiivse, lausa hagiograafilise Lenini-kuvandiga, mis tihti ilmnes veel binaarses konfiguratsioonis “hea Lenin – halb Stalin”, otsekui Stalin polekski olnud oma eelkäija parim õpilane. Sellise Lenin-pühaku teotamine ja põrmu trampimine Solženitsõni poolt on kahtlemata õigustatud tegu nii ajaloolisest kui ka kirjanduslikust vaatenurgast ning võib-olla mitte päris ebavajalik ka tänapäeval,” kirjutab romaanile lisatud saatesõnas Mart Kuldkepp (sünd. 1983).
Lühidalt: Leninit kujutatakse sisuliselt psühhopaadina, kes kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi all. Sellist diagnoosi keegi talle kõnealuses raamatus otsesõnu ei pane, aga nii võib selle lühidalt kokku võtta.
Solženitsõni käsitlus vastab seega üldjoontes Lev Tolstoi veendumusele, et maailma valitsevad hullumeelsed, kes saavutavad oma sihi alati tervetest kergemini, sest neil puuduvad igasugused kõlbelised piirangud – pole neil ei häbi, südametunnistust ega isegi mitte hirmu.
Teose tegevus leiab küll aset 1914. aasta augustist 1917. aasta märtsini, mil Lenin viibis poliitilises eksiilis neutraalses Šveitsis ega olnud veel lähedalgi sellele, et Venemaad valitseda, kuid pitseri on vajutanud Solženitsõni käsitlusele siiski enamlaste võimuhaaramisele järgnenu. Tema selgeks taotluseks on näidata, et kurja juur oligi juba Lenin. Ja selle ülesandega saab ta loomulikult hakkama.
1910. aastal surnud Tolstoi sõnad käisid aga teatavasti veelgi varasema aja kohta. Kas ei oleks siis loogiline järeldada, et viga peitus juba selles ajas, mida osad veel tänapäevalgi taga nutavad, kuid mis sünnitas Lenini ja teisi temasuguseid? Seda küsimust Solženitsõn ei lahka. Ta selgitab vaid enamluse olemust, mitte fenomeni põhjuseid. Näitab seda lihtsalt naeruväärsena, kui rääkima peaks tõsiselt.
Eestist pärit tegelastest käib tekstist korduvalt läbi Aleksander Kesküla, kuid teeb seda vaid vilksamisi, kõige pikemalt järgnevas lõigus:
Liit – jah, meelsasti, olge lahked. Kuid olla selles liidus valiv pruut ja mitte visa peigmees. Otsitagu sind. Käituda nii, et ka nõrkuse korral oleks sul eelistatud, sõltumatu positsioon. Midagi sellesarnast oli Lenin juba Bernis teinud. Muidugi ei läinud ta koputama Saksa saadiku Rombergi uksele nagu Parvus Konstantinoopolis. Kuid Lenin kuulutas oma teese, teades väga hästi, kelle kõrvadele need võivad meeldida – ja teesid jõudsid nende kõrvadeni. Ja Romberg saatis ise tema juurde revolutsioonilise eestlase Aleksander Kesküla läbi rääkima, kavatsusi kindlaks tegema. Mis siis ikka, jäädes oma tõelise programmi raamidesse – tsarismi kukutamine, separaatrahu Saksamaaga, rahvuste eraldumine, väinadest loobumine – oli lubatav ka veidi mett mokale määrida: ennast reetmata, tegevusjoone vastu eksimata võis Rombergile lubada ka Vene revolutsioonilise armee tungimist Indiasse. See ei olnud põhimõtete reetmine: oli ju vaja rünnata Briti imperialismi ja kes teine pidi seda tegema? Kunagi tulevikus tungimegi sisse. Muidugi oli see järeleandmine, meelehea tegemine, käänak, rattad kippusid kinni jääma, kuid see ei olnud ohtlik juhtum. Ka olid Kesküla pilk ja kombed hundilikud, iseloomu ja asjalikkuse poolest oli ta märksa tugevam laialivalguvatest Vene sotsiaaldemokraatidest – kuid ka selles ei tajunud Lenin ohtu. Eestil tuli nii või teisiti lasta ära minna nagu kõigil rahvastel Venemaa vanglast, tegevusjoonest kõrvalekaldumist ei olnud: igaüks kasutas taganemata teise ära. Liitnud ühte ahelasse Siefeldti ja Moissei Haritonovi, sõitis Kesküla ära Skandinaaviasse ja aitas seal väga ja väga, eriti kirjastustegevuses, hankis raha meie brošüüride jaoks, aitas luua sidemeid Šljapnikoviga ja järelikult Venemaaga.
Jutt rääkis sellest, kuidas Lenin olla pakkunud ennast välja sakslaste jaoks ahvatleva partiina. Muu hulgas viitab Solženitsõn sellele, et Lenini kohaselt pidanuks tsaaririiki (rahvaste vanglasse) kuuluvatel rahvustel olema õigus sealt koos oma asualaga lahkuda. Sarnaseid vihjeid pillub ta korduvalt, nähes taolistes suundumustes muidugi midagi kohutavalt negatiivset.
Ja see ongi nüüd koht, kus eestlase vaatepunktist tekib teatav probleem nii Lenini ja Stalini kui ka Solženitsõni enda ajaloolise rolli hindamisel. Esimesed kaks olid kahtlemata ebameeldivad kujud, kuid ometigi olid just nende teoreetilised tööd aluseks 1917. aastal enamlaste poolt väljastatud Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioonile, millele viidatakse ka Tartu rahulepingus (“kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest”). Solženitsõn oli nendega võrreldes ühest küljest moraalne majakas, aga teisest küljest lõpuks ikkagi “ühtse ja jagamatu” Venemaa pooldaja, kes süüdistas enamlasi tsaaririigi lagundamises – see suhtumine kumab läbi juba kõnealusest romaanist.
Niisiis. Hea, et Lenini ja Stalini ausambad on Eestist tänaseks kadunud, sest üldiselt nad ju austamist ei vääri, aga selles osas, mis puudutab rahvaste enesemääramisõigust, olid nad esialgu õigel teel (see, et enamlaste hilisem praktika ei läinud sageli kokku varasemate teooriatega, on teine jutt). Solženitsõn väärib küll lugupidamist inimesena, aga päris ausammast ei püstitaks ma Eestisse ka talle. Piisab sellest, kui tõlgitakse tema raamatuid.
Millal ja kust tulid Eestisse rannarootslased? Väga umbkaudselt võib öelda, et Rootsist ja keskajal, aga kui soovida sellele küsimusele täpsemat vastust, siis muutub pilt häguseks. Hüpoteese on mitmeid.
Rootsi arheoloog Jonathan Lindström esitab populaarteaduslikus uurimuses “Piiskop ja ristisõda 1206. Sõjast, kolonisatsioonist ja jumalasulasest Põhjalas” teooria, mille kohaselt asustati rootsi talupojad Vormsile Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni eestvedamisel Ölandi saarelt ja koloonia rajamine toimus aastatel 1204-1206. 1220. aastal järgnes kolonistide teine laine.
Lindströmi enda juured on osaliselt Vormsil, tema isa oli 1943. aastal Rootsi põgenedes 16-aastane, seega seob teda teemaga isiklik huvi. Raamatu on ta pühendanud oma vanematele ja teemakäsitlust on selgelt mõjutanud rannarootslaste endi hulgas levinud pärimus, mille kohaselt oli algselt tegemist Taani kolooniaga.
Üldjoontes mõjub Lindströmi teooria usutavalt, kuigi detailides on ka palju spekulatiivsust. Kusjuures ta ei üritagi seda ise kuidagi varjata, vaid hoopis rõhutab, kasutades häbenematult palju sõnu “tõenäoliselt”, “arvatavasti”, “paistab”, “võib arvata”, “ilmselt”, “võimalik”, “võis”, “võib-olla” jne.
Suur osa raamatust on pühendatud sellele, et anda lugejatele laiem ettekujutus Andreasest, tema mõttemaailmast ja sellest ajast, kuhu kogu lugu asetub. Kuid päris põhjaliku pildi maalib Lindström ka konkreetsest koloniseerimisprojektist.
Vormsi ehk Ormsö ehk Ormi saar sai oma nime tõenäoliselt Ribe piiskopi Omeri järgi, kes oli tähtsaim 1196. aastal Eestisse toimunud ristiretkel osalenud kirikutegelane. Ribe piiskop “kasutas oma pärisnime kreeka-ladina varianti. Ta nimetas end oma kirjades enamasti Omeriks, see tähendab Homeroseks, kuid mõnikord kohtame ka tema Skandinaavia-pärast nime Orm,” kirjutab Lindström. Omer, kes suri juba 1204. aastal, võis saada toona asustamata saare Taani kuningalt lääniks.
1196. aasta ristiretkel osales ka Andreas, kes sai 1201. aastal Lundi peapiiskopiks. Temast kujuneski koloniseerimisprojekti hing. Rannarootslaste jälgi ajades jõuab Lindström välja koguni konkreetsete paikadeni, kust inimesi külade kaupa Vormsile ümber asustati. Vähemalt lugedes tundub, et kõik klapib. Igatahes on see usutavam ja tõendatum kui ükski teine hüpotees rannarootslaste päritolu kohta.
Samas teeb Lindström julgeid oletusi ka teistel seda aega puudutavatel teemadel, näiteks seoses tuntud legendiga Taani ristilipu päritolust, mis ühe lahingu käigus taevast alla olevat sadanud. “Huvitav on see, et pärimus on algselt seotud 1208. aasta Viljandi, mitte laiemalt tuntud 1219. aasta Tallinna lahinguga. Kui pärimus oleks tekkinud keskaja lõpu poole, võinuks eeldada selle seostamist otseselt 1219. aasta lahinguga. Nüüd võib pigem oletada, et see peab olema tekkinud varem, võib-olla enne 1219. aastat,” kirjutab ta. Iseenesest ju täiesti loogiline arutluskäik.
Lindström viitab päris palju ka Eesti autoritele, eriti tugevalt on teda mõjutanud arheoloog Marika Mägi, kes olla öelnud selle raamatu valmisteksti nähes, et Lindström kujutab eestlasi “peaaegu nii, nagu kirjeldasid XVII sajandi eurooplased Põhja-Ameerika indiaanlasi.” Kas näha selles tunnustust ja/või etteheidet, see sõltub muidugi igaühe enda tõlgendusest, aga kui teema ja/või ajajärk huvitab, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda. | OSCAR-2019 |
||
Kui küsida mõnelt laia haardega spekulandilt, mis on hetkel kõige kuumem turg, siis tõenäoliselt jõuab jutt üsna ruttu krüptoraha, bitcoin’i ja plokiahelani. See pole ka mingi ime, sest meedia on täis artikleid inimestest, kes bitcoin’iga kaubeldes kindlustavad oma pensionipõlve, nagu ka uudiseid kõikvõimalikest uutest krüptorahadest ja plokiahela tehnoloogia võimalustest, kirjutab Eesti Panga asepresident Madis Müller.
Tavapäraseid investeeringu hindamise meetodeid kasutades on raske põhjendada sellise virtuaalse žetooni väärtusena 100, 1000 või 10 000 dollarit.
Lihtsam on ette kujutada eraalgatuslikku plokiahelas toimivat digiraha, mis on seotud riigi ametliku valuutaga. See meenutaks meile tuttavat valuutakomitee süsteemi. Tegemist ei ole ka täiesti uue mõttega – näiteks on midagi sarnast juba proovimas teha konsortsiumina grupp suuremaid rahvusvahelisi panku selleks, et lihtsustada väärtpaberiarveldusi. Võib arvata, et ühel või teisel moel ametlike valuutadega seotud krüptovarad tulevikus kasutust ka leiavad, isegi kui me ei suuda veel ette näha sellise muutuse pikemaajalist mõju traditsioonilisele pangandusele.
Tavavaluutaga seotud krüptovara kategooriasse kuuluks ka EASi poolt hiljuti välja pakutud estcoin’i üks kolmest võimalikust versioonist (nn euro estcoin). Tunnistan, et keskpangas jäime selle ettepaneku kommenteerimisel hätta, kuna idee kirjeldamisel ei olnud sõnastatud selget praktilist probleemi, mida sellises vormis estcoin e-residentide jaoks hästi lahendaks. Maksevahendina ei oleks sellel selget eelist tavalise pangaülekande ees. Seda eriti olukorras, kus eeldatavasti juba aasta pärast asendab Eestis seni tavapärast makseteenust välkmakse. Seega toimuvad vähemalt eurodes tehtud kliendimaksed ühest pangast teise tulevikus loetud sekunditega ja seitse päeva nädalas. Välkmakse tulek (muu hulgas tänu euroala keskpankade pingutusele) lahendab reaalse probleemi, et maksed liiguvad pankade vahel ainult töötundidel ja liiga aeglaselt.
Samuti on bitcoin’il põhinevad lahendused juba näidanud, et jaemaksed plokiahelas ei ole tegelikult kuigi kiired ega ka odavad, eriti kui nende maht ületab kriitilise piiri. Värskeim lõbus näide selle kohta on uudis sel nädalal Miamis toimuvast Põhja-Ameerika Bitcoin’i Konverentsist, mille korraldajad lõpetasid piletite müügi bitcoin’ide eest selle makseviisi kohmakuse ja kõrgete teenustasude tõttu. Samas on loomulikult võimalik, et Eesti e-residentidele suunatud digiühikutel või žetoonidel võiks olla mingi praktiline rakendus. Tõenäoliselt oleks neid rakendusviise siiski lihtsam otsida, kui eelnevalt oleks selgemalt sõnastatud probleemid, mida estcoin’i abil senisest paremini lahendada saaks. Oma lahendusi välja töötades ei peaks Eesti alustama tühjalt kohalt, sest plokiahela tehnoloogiat kasutavate praktiliste rakenduste testimisega tegeletakse intensiivselt üle maailma juba aastaid.
Plokiahela tehnoloogiaga on seotud ka uudne investoritelt raha küsimise vorm ICO (ingl initial coin offering) ehk uute virtuaalsete žetoonide müük, mida eelmisel aastal tehti kokku 3,7 miljardi dollari väärtuses. Seejuures ulatusid suuremad projektid mahult sadadesse miljonitesse dollaritesse ning leidus ka ICOsid, millesse julgesid raha paigutada mainekad investeerimisfondid. Palju rohkem on aga ICOsid, mis tavapäraseid kanaleid kasutades kindlasti investoreid leidnud ei oleks. Hea kohaliku näitena võib viidata Eesti osaühingule, kes oma virtuaalseid žetoone müües lubas sõltuvalt investorite huvist asutada kas makseasutuse, panga või midagi muud. Tüüpilistelt investoritelt lihtsalt sellise mõtte eest ilmselt kuigi palju raha ei saaks, Polybius Foundation OÜ kodulehe andmeil on aga nende projekti investeeritud juba üle 30 miljoni dollari. Traditsioonilisemate äridega harjunutele võib tunduda tavatu ka see, et oma projekti tutvustuses lubas Polybius ettevõttele kapitali pakkunud investorite vahel tulevikus jagada vaid 20% kasumist. See aga ei tundu olevat ületamatuks takistuseks investoritele, kes saavad vanamoodsa aktsia asemel virtuaalse žetooni omanikuks.
Põhja-Ameerika Bitcoini Konverentsi korraldajad lõpetasid piletite müügi bitcoin’ide eest kohmakuse ja kõrgete teenustasude tõttu.
Plokiahela tehnoloogia populaarsusega seotud kurioosumite hulka kuulub Nasdaqi börsil noteeritud joogitootja Long Island Ice Tea juhtum. Ettevõtte aktsia hind hüppas 500% pärast seda, kui firma teatas börsile soovist keskenduda karastusjookide tootmise asemel hoopis plokiahela tehnoloogiale ja vastavalt muuta ka firma nime. Nüüdsest on tegemist ettevõttega Long Blockchain. Selliseid uudiseid lugedes meenuvad kurikuulsad sõnad „this time is different“, mida mõne vara hinnale põhjendusena kuuldes soovitatakse investoritel tavaliselt oma investeeringud müüa ja turult lahkuda.
Seni on ICO-de näol tegemist nähtusega, mille tulemusel kaotab tõenäoliselt palju heausklikke entusiaste suure hulga raha. See omakorda võib tekitada ühiskonnas ootuse, et seni sisuliselt kontrollimatult turustatud virtuaalsete žetoonide pakkujatele laiendataks vähemalt osa traditsioonilistele väärtpaberiemissioonidele kehtivatest reeglitest või et sellist tegevust veel rangemalt piirataks. Selle suunas ongi juba samme astutud. Nii näiteks on teiste hulgas USA väärtpaberijärelevalve selgitanud, et teatud tingimustele vastavaid ICO-sid tuleks käsitada väärtpaberiemissioonina. Sarnaselt on ICO-sid vaadelnud ka Eesti Finantsinspektsioon, samas kui näiteks Hiina ja Lõuna-Korea on otsustanud ICO-d üldse keelata.
Tulenevalt valdkonna uudsusest on segadust palju ja investoreid meelitatakse innovatsioonist rääkides ka väga kahtlastesse projektidesse. Kuid see maailm on saamas tasapisi täiskasvanumaks. Positsioneerides Eestit kui atraktiivset riiki ICO-de registreerimiseks, tasub seetõttu olla väga valiv selles osas, milliseid virtuaalärisid me toetada soovime. Liiga hoogsalt tegutsedes ja end varakult ICO-sid propageeriva ja toetava õigusruumina positsioneerides võib kergesti juhtuda, et teeme Eesti edumeelsele e-riigi kuvandile rohkem kahju kui kasu.
Kas krüptorahad on head või halvad – selle üle annab vaielda. Üks on aga kindel. Nendega saab nii raha teenida kui ka raha kaotada. Aga kuidas? Milliseid krüptomünte sel aastal valida? Millised trendid krüptorahades valitsevad? Mida teha häkkerite ja maksuametiga? Sellest kõigest pikemalt juba 17. veebruaril Viru konverentsikeskuses krüptoraha konverentsil. | OSCAR-2019 |
||
Väike hoiatus selle eest et kui tuleks selline valitsus võimule kes kehtestaks ettevõtete tulumaks näiteks 25% tasandil, siis tuleb mitu Tallinna börsi ettevõtete p/e-numbrid korrigeerida samavõrra. Firmad nagu Hansa ja Merko maksavad vaid paar protsenti tulumaksu ja nende puhaskasum/aktsia võiksid dramaatiliselt langeda kui juurutataks sellist Euroopa Liidu kohandamist. Loodame et see ei juhtu, aga tuleb ette valmistada.
Üldjuhul soovitaksin mina täna väikeinvestoridele oma ülikallid Tallinna Börsi aktsiad maha müüa ja valmistuda Tallinna Vee erastamiseks.
Tallinna Vee börsile minek peaks nagu pöördumatu protsess juba olema. Muude riigiettevõtete erastamisele, vabandust vähemusosaluse börsile viimisele võib see küll negatiivselt mõjuma hakata.
Keskerakonna vasakpoolsus vaevalt riigiettevõtete börsile viimisel takistuseks saab, sealt tuleb ju raha, mida saab toetusteks jagada (=hääli osta)
Ettevõtte tulumaksu nad saavad muuta ainult riigikogus mõttekaaslastest koalitsioonipartnereid omades, mis aga vist vähe tõenäoline! Praegu veel.
riigi korraldatud ideekonkursil maksusysteemi reformimisele võitis mingi venelanna kes pakkus välja ka ettevõtte tulumaksu.Ma täpset arvu ei mäleta aga see oli midagi 25-50% vahel.Äripäevas rääkis.
Ühtne Venemaa oleks ideaalne valitsus Eestile. Pikas perspektiivis palju parem kui eesti erakonnad. Pole mingit demokraatiajama vaja ja rõvedat parempoolsust, mis on viinud riigi kriisi äärele.
tunnistan ausalt, olen Res Publica liige. Umbes aastast 1994 kui ta oli veel selline lõbus väitlusklubi moodi asi. Aga nyyd kui aega leian avalduse viia, astun sest sitast välja, milleks ta on muutunud.
to Fit. aga seda riq vist ongi juba aastaid promonud? Nüüd on oma soovile suhteliselt lähedale jõudmas. Kui KERP võim käes, siis tuleb paar näitlikku kohtucase'i teha a'la Hodorovski ning va kapitalistiraiskadelt riigiomand (loe: kõik mis vähegi midagi sisse toob) tagasi võtta.
Üks probleem küll on - põle seda naftat meil kuskilt puurida, mis igikestva majanduskasvu meile tagaks ja õnne õuele tassiks, aga noh, kui juba Putiniga samas paadis oleme, siis küll ta meile om isalikust armust vähemalt igaastase kraanimaksu tagab.
Nafta puudumine pole mingi probleem. Valistsus võiks ju maa sisse paagid rajada ja need naftat täis osta ja siis võiks anda teatud seltsimeestele loa õiges kohas puurida. Vot see oleks õige kodumaise kapitali ja ettevõtluse toetamine.
Cynic, kui Eestil oleks strateegiline vilja... vabandust naftavaru, siis mingid mehed juba puuriks õige koha peal :)
te olete nagu atonen - soimab teisi posikesteks, endal kollane lips, lipsus6lm kole, mees ise ka pole brad pitt.. arvate et kui inimesele meeldivad noored kaunid daamid siis eriti rahul oleks ta vanade haigete eitedega? miks te seda kommunismi sotsialismi ja venamaad koikjale topite, kui keegi julgeb kahelda valitud tee oigsuses?? kommunism töötab palju pareminigi kui demokraatia, kui majandusest räägitakse. saatuslikuks saab ikkagi yksikindiviidi varastamine mitte yhiskonnakorra vigasus. demokraatia ei suuda ammu enam ohjeldada kapitalismi voimu, samuti nagu ei suutnud sotsialism ohjeldada saamahimu. koik sureb.
demagoogid. miski ettepaneku eest minister maha võtta, seda enam, et asja kallal on ikka palju proffe.. vaga hasti tuleb välja väiklus! teile muidugi meeldiks, et koik mis vahegi sisse toob, tuleks s66rumaale anda?
Krt, kui ainult selle kirjatüki järgi oleks pidanud otsustama, siis oleks pakkunud, et autor on Juku-Kalle Raid. Päris fun on sellised asju lugeda, sest tead, et ei saa sa neist ei targmaks ega jää ka lollimaks. Hea alternatiiv inimesele, kes SLÕL-i lugeda põhimõtteliselt ei taha. Ühesõnaga jutt jooseb ning hea maalähedase tämbriga.
Mis puutub näteks Vaheri ettepanekusse, siis pean ise seda igati normaalseks. Kui numbrid ees ja eesmärgid kirjeldatud, siis vähemalt püsib probleem silme ees pidevalt, mitte ei kao jälle järgmise meediamullini ära. Normaalne suhtumine ja midagi paha ma selles ei näe. Venemaa mõõde sai sisse toodud pigem läbi KE suhete ja RP-s olen pettunud tema viimase aja ponnistuste pärast. Kurat no ei mõista, mis neil peas on. Kui see kõik on tehtud selleks, et järgmistel valimistel KE-lt hääli võtta (samastutakse KE-ga, mitte RE-ga ning minnakse seega nende "jahimaadele"), siis ei toeta, aga mõistan sellist väikest "litsakust". Kuid kui nüüd ka majanduspoliitiliselt oma põhimõtteid kanna pealt muutma hakatakse, siis ei oska enam midagi arvata. Kõige mõttetumad ongi täiskiirusel 180-kraadised pöörded. Paratamatult kukud ümber kui üritad selliselt kiiruselt kannakat teha ja majanduses annab see kindlasti tunda. Mida kuradit me rapsime, ehitame majanduse üles ja võtame siis kasutusele põhjamaade sotsiaalpoliitika. Paneme siis minugipoolest kasvõi 250-astmelise maksusüsteemi püsti ja puhkame aastas 56 päva järjest. Kuid uurige natukene palun ka seda, mis vahenditega Rootsi/Soome/Taani sinna jõudsid ning siis hakake "võrdsust" taga ajama.
Ahjaa - mul tuli meelde üks huvitav väide USA kongressi kohta - siis kui kongress on patiseisus (mõlemal parteil hääli enam-vähem pooleks), siis see on majndusele kuldne aeg. Siis ei saa samal ajal midagi "per**e" keerata. Pole otsust, pole probleemi.
Ei ole mõtet mängida kogu aeg selle Esimese ja Teise Eesti kaardile ja selle pealt oma renomeed kasvatada. Nii ei saavuta midagi muud kui ainult suuremat lõhestumist. Eesmärk peaks meil aga siiski üks olema või mis?
riq. Lugesin su artikli kolm korda läbi, aga ei saanud kuidagi selle sõnumile pihta, sõna "ärapanemine" jäi ainult meelde. Hea teksti üheks defineerimisvõimaluseks on: jutt on seda parem, mida pöördvõrdelisem on seos loo pikkuse ja seal pakutavate ideede vahel ehk mida rohkem ideid vähemate sõnadege edasi annad, seda parem. Isiklikult ei leidnud ma sealt ühtegi mõtet.
Mis puutub eelnevasse kommenti, siis see on kõige ehedam demagoogia. Tuleb, peab, on jama, naudiks pööbli võimu, kobige Venemaale, las karu ründab tegijaid, demokraatia ei suuda ohjeldada ..jne. Miks pead laskuma kõige madalama vaimuga inimeste tasandile? Väidad, et kommunism töötab majanduses paremini kui demokraatia - see on totaalselt paradoksaalne väide majandusteaduse seisukohalt minuteada, pole isegi kuulnud mitte ühestki teooriast, mis seda väidet toetaks. Kender ütles kunagi tsiteerides ühte vene kirjanikku "kommunismi mõte on õilis, aga iga samm mis praktikas sinna poole liikumiseks tehakse, on totaalne kuritegu inimkonna kallal".
Teisisõnu, kahju on lugeda seda demagoogiat, sest mõnikord on sul minu arvates häid mõtteid. Unusta poliitika ja ühiskonnakorraldus ja jäta ainult ideed, mis on vabad poliitilisest pildist. Igal inimesel pole sära ja tungi Georgi moodi garaazis genereerimisega tegeleda - kas see poleks märksa mõnusam kui demagoogitseda?
riq! Saan aru, et vaatasid eile Foorumit ja esmaemotsioone püüdsid teistega jagada.Saade oli tõesti vägev! jagus küllaga.Emotsionaalne
Järgnev ei ole Sinu halvustamiseks, vaid lugemiseks ka teistele, kuidas inimene oma sõnademängudega päris rappa võib minna! Minu arust.
Praegu teoksil oleva haldusreformi kaalukas tuumik lähtub nõukogude-perioodi kaugele jõudnud saavutistest, mis tõukepindlikul määral baseeruvad okupatsiooniperioodi sundsuunistatud kavade lõpuleviimise tahtest, kus rahva ajaloolis-kultuuriline mälu eesmärgistati nivelleerida olemasolevalt õudustatud parameetrite tausta respekteerides.
Kui säärast tendentsi soovitakse Eesti Vabariigis jätkata, on see okupatsiooni jätkusuutlik seemendamisprotsess inimeste südameis ja nende südametunnistusis ja pealegi “demokraatiliselt” ja jumalavaenulikku tagapõhja kummatiselt arvesse võttes.
Kas anname endale aru, et astume samm-sammult lähemale destruktiivsusele, kui ka päädime loodava valla nimena vaevalt nulli protsendini küündiva elu hoidva ja säilitava hoiaku nimena Tapa vald?
meie poliitikutel ja valgekradel voib ju raamatutarkust olla sajebis, aga elu eestis ei ole mitte sama mis raamatus. hariduse ja oma edu alusel eeldatakse et nii ongi hea. ma isiklikult ei poolda pollumajanduse toetamist yldse, eus laheb selle peale enamus eelarvest. samas, kui pollumeestega rääkida, siis voiks jouda ju kompromissile - nad koik ei ole idioodid! aga ei, koigil on tegelt pohhui. no ma ei saa naiteks aru miks on vaja maksta kinni igast pollumaj tehnika soetamist ja miljoni hektari maalappe, kui riigi seisukohast on tahtis et sailiks pollumajandamise oskus? seda saab ka vahemate ressurssidega. aga noh, kahjuks ei suuda ma oma m6tteid teistele selgeks teha.
inimesel on oiglustunne. kui seda rikutakse, on vaja kedagi kes kaitseks. kui kellegil on oigus olla kaitstud siis keegi PEAB teda kaitsma. PEAB kaitsma on kohustus. kohustuse eest tuleb maksta. mida rohkem teineteisele sitta keeratakse seda rohkem on vaja igasuguseid kaitsjaid ja seadusi kaitsma. seda keerulisemaks ja kulukamaks laheb keskkond. igasugune "vaba" majanduskeskkond nagu ka kommunism on voimalik siis, kui inimestel on arenenud oiglustunne, ehk ei tehta ylekohut. hea oleks, kui vahel moeldaks ka teistele. naiteks kui naed et kogu vastutulev autorida ootab vasakpööret sooritada pyydva auto taga, oleks moistlik sel autol lasta vasakpööre sooritada. sinule vaike kulu, teistele suur voit. ehk siis koik need reformi pooldajad voiks koigepealt alustada sitakeeramise lopetamisest, siis tuleb ka vaike ja effektiivne riigiaparaat.
igasugune majandusvabadus jne toob kaasa sama pasa mis on venemaal, brasiilias, usas jne. see, miks pohjamaades asi funkas, on tanu sellele, et nad on siiski suht rahulikud inimesed. naudin iga hetke soomes viibides, ja soomlased on rahul, et neid ainult eestis röövitakse.. loppude lopuks, ega average joe ei aja taga mitte raha vaid elum6nu. it just happens to be, et elum6nu seostatakse enamuses (kallite) asjadega. selleks on vaja raha. a mis kasu on paljust rahast kui enamus kulub sellest oma ellujatmiseks? ala turvaseadmed? turvamehed? aga kes on suvel soomes järve ääres saunas öösel käinud, moistab ilmselt mind.
ise olen vist endiselt respu liige, liikmemaksu pole ammu tasunud (astmelise tulumaksu vastu voitlev erakond kehtestas astmelise liikmemaksu!?!?!?!). vahepeal motlesin et astuks respust välja. viimase aja syndmused panid meelt muutma. eriti see korruptsiooniparameetrite asi. respu voib ju olla ootusi petnud jne, kuid tyybid vahemalt pyyavad. parts on ikka vaga s*tas seisus enivei. aga oskate välja tuua, mida konkreetset respu paha on teinud? viljasalved, linnahallid.. on teil respu kohta miskeid suurejoonelisi kalasid öelda?
sõnapidamisest: never say never. kunagi kui olid valimised oli kesk suureks ohuks. nyyd tundub et palju suuremaks ohuks on hoopis reform. rahvaliit ja m66dukad khm sotsdem.. no millal varem keegi yldse oma lubadustest kinni on pidanud? koige lihtsam on ju yldse mitte midagi lubada ja mitte midagi teha - siis ei saa kriitikat!
See Algur Kaerma, ja sisuliselt ka naiteks Vaher (olen teda kuulnud s6na v6tmas) lähevad rappa sellega, et nad arvavad, nagu poliitikud/ametnikud peaks mingeis standardväljendeid ja tuttavaid sonu kasutama ja kui nad kirjutavad lihtslausetega siis peetakse neid lolliks. voi siis ongi eesmrgiks et keegi aru ei saaks. vaata kasvoi mis tyybid räägivad teles: maksuaksjale.. kodanikule.. valijale.. millal keegi rääkis viimati inimesest? kui linnavaltsuses pole pooltel isegi keskharidust, siis ei imesta puuduliku k6neosavuse yle. hirmutab aga, et sellised inimesed juhivad meie elu.. eriti, kuna neil nagu oma aju vist midagi ei toodagi.
Hirm suhelda tavakonaniku sõnavarasse on suur ja kust see targa inimese imidz siis välja peaks paistma!
OMXT veetis enamuse eilsest küll plusspoolel, kuid suutis viimase poole tunniga miinusesse vajuda ja lõpetas 0,2% madalamal. Ainsana lõpetas kõrgemal Vilniuse börs ja sedagi minimaalsed 0,05%. Balti indeks oli sarnaselt Tallinnale ca 0,2% punases. Käibe poolest oli jällegi rahulikum päev – tehinguid kokku alla 0,8 mln euro eest, millest ligi pool tuli Tallinkist (blokid ja -0,4%). Teiseks enim vahetatud aktsiaks oli Järvevana, mille enamus tehinguid toimus 0,6 euro pealt, kuid sulgus 0,61 euro juures (+3%). Rohkem vahetati veel Tallinna Vesi (0%), Linas Agrot (0%), Olympicut (-1%) ja Šiaulių bankast (-1,2%).
Täna hommikul tulid juba Harju Elektri tulemused (link siin), Arnolt tuleb neile varsti ka kommentaar. Täna rohkem ettevõtteid tulemusi ei avalda, aga homme tuleb aktiivne päev: Baltika, Nordeconi ja Merko Ehituse tulemused.
Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2013. aasta juulis võrreldes juuniga -0,1% ning võrreldes eelmise aasta juuliga 3,4%, teatab Statistikaamet.
2012. aasta juuliga võrreldes mõjutasid tarbijahinnaindeksit enim eluasemekulutused ja toit, millest esimene andis kogutõusust üle 40% ja teine ligi 40%. Eluasemekulutuste mõjust 80% andis aastataguse ajaga võrreldes 30% kallimana kodudesse jõudnud elekter. Toidu mõjust ligi poole andis 33% kallim köögivili ja viiendiku 5,4% kallimad liha ja lihatooted. Mootorikütus oli 2013. aasta juulis 0,1% odavam kui aasta varem. Mullu sama ajaga võrreldes on toidukaupadest enim ehk 2,4 korda kallinenud kartul ja 25% värske köögivili. Suhkur ja munad on odavnenud 14% ning kohv 12%. http://www.stat.ee/65301
Harju Elektri II kvartali müügitulud langesid 7.2% aastatagusega võrreldes 13.1 miljoni euroni (LHV: EUR 14.1m). Müügitulu dünaamika tegevussegmentide lõikes oli järgmine: tootmine (-9.7%), kinnisvara (5.2%) ja muu (37.1%). Riikide lõikes näitas ettevõtte väga tugevat müüginumbrite kasvu Eestis (6.9%) ja Leedus (94.0%). Lisaks oli ettevõtte II kvartali brutomarginaal (17.9%) viimse nelja kvartali tugevaim (Q1/13: 15.1%, Q4/12: 15.4%, Q3/12: 16.8% ja Q2/12: 16.8%). Kokkuvõttes kasvas ettevõtte II kvartali puhaskasum 15.8% tõustes 1.8 miljoni euroni (LHV: EUR 1.4m). https://newsclient.omxgroup.com/cdsPublic/viewDisclosure.action?disclosureId=567799&messageId=701237
Kinnisvarainvesteeringutega tegelev Eften Kinnisvarafond teenis I poolaastal 2.3 miljonit eurot kasumit, mis on 53.3% rohkem kui möödunud aastal. Ettevõte kuue kuu müügitulu kasvas 105% tõustes 4.3 miljonit euroni. Peamine kasv tuli tänu eelmisel aastal lisandunud Mustika ning Uku Keskusele samuti Narva Prisma, Kadaka tee 63 ja Laki 24 üüritulule, väiksema osa üüri suurenemises andsid ka osalist üüritulu tootvad arendusprojektid Hotell Palace ning Stabu projekt Riias, vahendas BNS.
Maxima müügitulu Eestis kasvas käesoleva aasta I poolaastal 16.7% ulatudes 187 miljoni euroni. http://www.e24.ee/1323360/maxima-kaive-kasvas-esimesel-poolaastal-kuuendiku
TNS Emor on valmis saanud uuringuga Eesti rõivaturust ja mõneti üllatuslikult on TNS Emori kinnitusel tuntuim ja suurima külastajaskonnaga ostukoht Seppälä: http://www.emor.ee/eesti-roivaturgu-iseloomustab-killustatus-paljude-roivakettide-vahel/
Uuringus kaardistati ka peatselt Eesti turule siseneva ning eestlaste seas populaarse H&M-i tuntus ja külastamine. H&M-i praegune klientuur kattub enim Seppälä ja Lindexi klientuuriga, mistõttu võib H&M-i turuletulek Eestis ohustada enim nimetatud rõivakettide positsioone. | OSCAR-2019 |
||
Paulus soovitas Korintoses asuva koguduse jõukamatel liikmetel võrdsuse saavutamiseks vaesemaid toetada ja tuletas neile meelde järgmisi sõnu: «Kellel oli palju, sellel ei olnud liiast, ja kellel oli pisut, sellel ei olnud vähe.» (2Kr 8: 14–15).
Toimetusse laekus 11 vastust, loosi tahtel saab auhinna Salme Niilisk. Võitjal palutakse ühendust võtta Eesti Piibliseltsiga tel 631 1671.
26. Kord andis prohvet Jesaja haigestunud kuningale edasi kurva sõnumi: ta ei parane, vaid sureb. Kibedaid pisaraid valades palvetas kuningas Jumala poole. Peagi teatas prohvet, et kuninga palveid on kuulda võetud ja Jumal lisab talle eluaastaid. Kes oli see kuningas? Mitu eluaastat Jumal talle veel kinkis?
Eesti ühiskonna pale sõltub väga palju sellest, mida teevad ja tahavad kristlased. On väär mõelda, et meist midagi ei sõltu.
Ühiskonna ja kiriku tulevikust räägitakse palju. Esile kipuvad kriitilised hääled – kusagil tehakse alati midagi valesti. Kes peaks vastutama? Kes peaks tulevikku kujundama? Küllap need, kelle käes on võim. Kas rahulolematus tähendab, et võim ongi ülekohtune ja halb?
Lihtne oleks ühiskonda samastada patuse maailmaga ja maailma võimuga ning öelda, et võim on kuradist – õiged hoidku sellest eemale! Ometi käsib Jeesus oma õpilasi olla maa soolaks ja maailma valguseks, haputaignaks ja hooneehitajaks. Apostel Paulus kõneleb kristlastest kui pühade kaaskodanikest ja Jumala kodakondsetest, kelle ülesanne on kujundada Kristusele rajanevat ühiselu.
Pauluse meelest on võim Jumalast ja kes seda teostavad, Jumala ametnikud (Rm 13). Demokraatlikus ühiskonnas, kus esindajate kaudu on võimu kandjaks rahvas, pole keegi vaba kaasvastutusest tuleviku suhtes. Keiser, kellele võlgneme maksuraha ja austust, asub meis endis. Loobudes oma ülesandest, oleme kaassüüdlased ka asjade allamäge minekus.
Maailmavaateliselt koondunud inimestena on kiriku liikmeid kordi rohkem kui erakondade liikmeid kokku. Meie otsustused ja valikud määravad avalikku suhtumist perekonda, abiellu, aborti, alkoholi, abivajajatesse, kristlikku kultuuripärandisse, usuõpetusse.
Keda läkitame oma esindajana riigikokku? Millised on nende erakondade vaated ja valimislubadused? Soome kirik avaldas jaanuaris ettepanekud sealsete erakondade valimisplatvormide kujundamiseks eelseisvateks parlamendivalimisteks. Meie kiriku osakaal ühiskonnas pole küll nii suur, kuid oleme siiski mitmel moel väljendanud oma seisukohti ühiskonna arengutes, kõige terviklikumalt 2005. aastal ilmunud dokumendis «Kiriku sotsiaalne sõnum».
Vaadates suuremate erakondade valimisprogramme, võib öelda, et neis leidub palju head. Ükski erakond ei vastanda end kirikule ning kõigis valimisnimekirjades on esindatud ka kristlased. Kirikut otseselt puudutavaid punkte pole palju. On suuri erinevusi nagu kõiges muus. Järgnevad põgusad tähelepanekud ei taha olla valimisjuhendiks, pigem huvi äratajaks ise programmidega tutvuda ja neist järeldusi teha.
Kõige sõnaselgemalt käsitleb kirikute teemat IRL. Programmis on omaette lõik «Tugevad kirikud ja kogudused». Lubatakse igakülgset koostööd: «Selle koostöö käigus tagame arhitektuurimälestiste säilimise ja kaitse, keele, kultuuri ning religioosse teadmuse arengu ning kiriku suureneva sotsiaalse aktiivsuse.» Kirikus nähakse partnerit teenuste osutamises elanikele ning ollakse valmis kogudustele selleks abi osutama.
Ei unustata ka kirikuhooneid: «Aitame kaasa pühakodade ohutuse (kindlustuse, tule- ja valvesignalisatsiooni paigaldamine) tagamisele. Tagame riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng 2003–2013» jätkumise ning kasvu aastateks 2013–2023. Koordineerime ja toetame usulis-rahvuslike mälestusmärkide hooldamist ja tutvustamist. Kirikule kuuluvad tagastamata varad tuleb tagastada.»
Teema «Muinsuste ja kultuuripärandi tutvustamine, kaitse ning hoidmine» all lubab pühakodade programmi jätkamist ja võimaluste olemasolul mahulist suurendamist ka Reformierakond (kuigi eelmises valimisprogrammis kavandatust suudeti ellu viia vaid õige vähe).
Pühakodasid nimetab ka Rahvaliit, rääkides sellest, et pärandkultuuri paremaks rahastamiseks tuleb kaasata täiendavalt nii riigi kui omavalitsuse vahendeid. Riiklike eraldiste suurendamist kultuurimälestiste säilitamiseks ja restaureerimiseks peavad oluliseks ka sotsiaaldemokraadid ja kaudselt rohelised.
Kultuurile pühendatakse rõõmustavalt suurt tähelepanu. Kui sotsiaaldemokraatide meelest tuleb hariduses rohkem arvestada «Euroopa multikultuurse ühiskonna arenguid», siis Rahvaliit «ei pea õigeks kultuuride ühtesulatamist ja unifitseeritud Euroopa kultuuri loomist», Reformierakonna meelest on eesti kultuuri missioon pigem rahvusvahelise massikultuuri tasakaalustamine. Traditsioonide ja pärandi austamist ja säilitamist mainivad nii Reformierakond, Keskerakond kui rohelised.
Tähtsal kohal on ka perekond ja kodu. IRL kaitseb sõnaselgelt «traditsioonilisi pereväärtusi», sotsiaaldemokraadid seevastu lubavad moderniseerida «peresuhteid käsitlevat seadusandlust, et tagada kõigi peretüüpide õiguslik kaitse». Lahtiseletatult peaks see sisaldama ka samasooliste abielu seadustamist. Keskerakonda ja Rahvaliitu tuleb tunnustada soovi eest kujundada karskeid eluviise. Mitmed programmid näevad ette meetmeid kodu- ja koolivägivalla tõkestamiseks. Sotsiaalselt turvalist ja hoolivat ühiskonda soovivad kõik.
Jeesus on öelnud: Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Seetõttu maksab valimispäeval toetada just usku ja kirikut väärtustavaid programme ning kandidaate. Siis hoolime ka ühiskonna käekäigust.
Eesti Kiriku lugejatereisi «Kuninglik Tšehhimaa» sõitjate hulka lisandub üks Raadio 7 SMS-toetusmängu võitja.
Ajaleht Eesti Kirik koostöös Raadio 7ga loosib ühele õnnelikule reisi «Kuninglik Tšehhimaa», mis toimub 19.–24. augustini.
Sõita soovijatel tuleb saata SMS lühinumbrile 13013 tekstiga OSALE PRAHA (kahe sõna vahel tühik). Sõnumi hind on 25 krooni.
SMS mäng algab 10. maist, kestab neli nädalat. Igal reedel (14., 21., 28. mail ja 4. juunil) loositakse nädala jooksul mängus osalenute vahel välja üks finaali pääsenu. Nädala finalisti nime ütleme Raadio 7 eetris igal reedel Päevasilla saates (kell 15–18). | OSCAR-2019 |
||
Õpetaja kritiseerib Repsi eksamirevolutsiooni: kui õpilaste tunnikoormus on üle pea, ei kaota me ju kooli ära? - Eesti Päevaleht
Kommentaarid - POOLT JA VASTU | Kas Eesti peaks Prantsusmaa eeskujul keelama koolides nutiseadmed? - Eesti Päevaleht
POOLT JA VASTU | Kas Eesti peaks Prantsusmaa eeskujul keelama koolides nutiseadmed? - kommentaare 1-15
Prantslased on tropiks muutunud. Kõik dokumentaal filmid udustamisega solkinud. Diktatuur ruudus. Vaba elu peab jääma vabal ajal mille hulka kuulub ka vahetund. Pildistamiskeeldu ei poolda sest see distsiplineerib kaake hästi ja hiljem on tõestada ka lihtsam. Pole vaja kõike varjata vaid ela ausalt ja tunnista tahtmatuid eksimusi ning paha tegijatele ütleks,et valel on täna väga lühikesed jalad. Ohvril ka lihtsam end kaitsta salaja telefoniga lindistades sarikiusajat, eriti need kes kakelda ei soovi või tüdrukud.. Head omadused kaaluvad üles negatiivse(küberkiusamine)
Kus sas sellega, ei saa ju. Eesti on üleskiidetud iti-, nuti-ja mutimaa kus igalpool peab nutividinad kaasas olema. Kui ära keelata siis polegi enam nutimaa.
Eesti on e-riik ja nutiseadmed lastel mähkmetest käes, see oleks ahistamine. Õpetajad õpetagu koolis läbi nutiseadmete ja kas selleks koolis ongi vaja käia, võib pargis pingi peal õppida või kambaga mõnes hesburgeris.
Kui Sa oleksid ise koolis käinud, siis näeksime me praegu selle veidra lause asemel alljärgnevaid lauseid (või ühte neist):
Kindlasti jah! Vahetunnis tegutsegu, aga parem nuti näppimise asemel liikuda. Tundi tulles aga telefonid õpperuumis riiulile, kuskohast tunni lõppedes võivad need kätte saada. Selline mänguasi mõjub õpilaste keskendumisvõimele ning on liiga suur ahvatlus. Õpilastel endil aga on vastutustunne suures osas välja kujunemata.
Mul näiteks on selline bussis (hiinast ise tellisin) ja see on hädavajalik kui jälle minu, kui bussijuhi kõrval keegi telefoniga "röökima" hakkab ja sellega bussi juhtimist segab.
Prantsusest, vabandage väga, pole eestlastel suurt midagi (peale Jean-Marie Le Pen'i ja tema lapselapse Marion Maréchal-Le Pen'i muidugimõista) eeskujuks võtta.
A' otse loomulikult tuleks Eesti koolides õpilastele nn nutiseadmete kasutamine kõige rangemalt ära keelata. Kasvatuslikel eesmärkidel, mitte mingite konnaõgijate-muhameedlaste "eeskuju" järgimise pärast.
Eesti noortest peaksid inimesed ja ei mitte zuckerburgerite poolt "nutiseadmete" külge ketti pandud tühja pilguga lüpsilehmad kasvama, sellepärast!
Aru ma ei saa, miks me peaksime prantslasi eeskujuks võtma? Või Inglasi, venelasi või ükskõik, millist teist rahvast? Kas meil endil enam mõistust sugugi ei ole?
Keelamine on see kõige lihtsam asi. Aga püüdke ka seda kontrollida? Kui ikka endal mõistust ei ole, siis ei aita ei keelud ega käsud. Aga loomulikult on lihtsam keelata, kui selgitada või rääkida. Reeglina alluvad keeldudele ikka need, kes muidugi korralikud ja täidavad kõiksuguseid eeskirju kas või täht-tähelt. Aga neid, kes sellele vilistavad, ei aita ka keelamine. Pigem tekitab järjekordse annuse trotsi. Ja selle järgijaid on rohkem, kui keeldude täitjaid. Tuletage kas või seda alkoholiaktsiisi juttu meelde. Paljud, kel muidu ei olnudki asja Lätti, veel vähem odava alkoholi järele, lõid aga autole hääled sisse ja padavaipiiripoole kimama. Isegi vabariigi sajandal sünnipäeval. Topelt narrus mõlemalt poolt, nii neilt, kes aktsiisidega mõistusevastaselt mängisid, kui ka need, kes selle vastuaktsiooni korraldasid. Miski pole tänapäeval enam püha. Isegi oma riik mitte. Ikka nii et mõeldud tehtud. Aru saama hakatakse alles hiljem, kui üldse. Aga eks ta ole, kõik peavad oma hullused läbi elama. Või läbi tegema.
Nii on- õnneks saab kõigil nutisedmetel adminisraatorina piirangud peale panna- nii ajalise piirangu, kui netilehekülgede piirangu. Minu lastel on piiranguvaba ainult Wikipeedia ja mõned lapsi harivad saidid- sotsiaalmeedia ja muu sodi kaemiseks pean ma nende nutiseadmetesse oma salakoodi toksima.
Tähendab ma tahan öelda et kõigepealt tuleb ennast IT- asjanduste/võimalustega kurssi viia ja vastavalt tegutseda- tuimalt kõike keelates annate oma lastele tulevaseks eluks palju nutusema stardipositsiooni.
näen oma sõprade laste peal, kuidas nuti seaded on nende aju siledaks pesnud, nad muule ei mõttlegi, kui internetis istumisele, täielikult surnud rass kasvab peale praegu.
Kõigepealt peab koolis taastama olukorra, kus õpilased kuulavad õpetaja korraldusi ja alluvad neile. Kus kool saab õpilase näiteks koolist välja heita, kui ta räigalt distsipliini rikub või istuma jätta, kui õppimisega hakkama ei saa, ja et see oleks õpilase ja tema vanemate vastutus, mitte kooli oma. Sellises koolis võib õpetaja anda korralduse tunnis nutiseadmed ära panna ja selle korralduse mittetäitmise eest sakntsioonid kehtestada. Sellises "pedagoogilises" õhkkonnas, ku õpetaja jutt nagu tuule ulumine aknaluukides on, ei aita niikuinii mitte miski. Tuleb alustada eeldusest, et jõuda lahenduseni.
Kui nutiseadmetest ja -sõltuvusest rääkida, siis probleem ei ole niivõrd kooliajas kui koolieelses ajas. Nagu mistahes sõltuvuse väljakujunemise puhul on risk seda suurem, mida varasemas arengustaadiumis asi kätte anda.
Kui potentsiaalne sõltuvuse objekt anda kätte enne selle mõtestatud kasutamise võime tekkimist, siis saame tulemuse, kus sellest osatakse vaid sõltuvusse jääda, kuna midagi muud sellega peale hakata ju ei osata - kui algkooliealisele alkoholi kätte andma hakata, siis oleks tulemus ju samalaadne. Kui selline sõltuvussuhe on juba tekitatud, on koolis hilja sellega võitlema hakata, sest moondunud suhe sõltuvuse objektiga on juba olemas ja selle muud elu mõjutavad tagajärjed samuti.
Nutiseadmed on asjakohasel moel kasutatavatena meie võimaluste ja tegevuste tõhusaks jätkeks, aga sõltuvussuhte olemasolul ei ole inimene enam võimeline asjakohasel moel nende pakutavaid võimalusi enda kasuks pöörama, vaid muutub nende kaudu siseneva infovoo juhitavaks ajudeta lambaks.
Probleem ei ole kooli- ega isegi mitte lasteaiaeas vaid selles, mis sellele eelneb. Siin on vastutus ainuisikuliselt lapse vanematel. Kui vanemad alaealisele alkoholi pakuvad, siis peetakse seda sisuliselt kuritegelikuks, kui aga sõimeealisele antakse kätte imeseade, mille realsest kasutamisest ta midagi teada ei või ja millest lähtuv infotulv on alkoholist hullem narkootikum, siis see on justkui OK. | OSCAR-2019 |
||
Põrandaküte sobib isegi allergikule ja lubab Sul ka südatalvel kodus paljajalu käia. Ühendades põrandakütte soojuspumbaga, saavutad suurima võimaliku kokkuhoiu.
Kodu on parajalt soe ja koristamine lihtne, sest põrandakütte puhul jääb tolm põrandale, mitte ei lendle toas ringi.
Palju on räägitud nii põrandakütte kui ka radiaatorkütte eelistest ja puudustest. Kuid meie vaatleme asja teisest küljest, võttes aluseks terve mõistuse ja kõikide teemade alustala ehk füüsika.
Inimene tajub soojust peale õhutemperatuuri ka kiirgusena. Soojust õhkuv kaminahi või saunakeris võiksid olla esimesed, mis sellega seoses meenuvad. Tajutav temperatuur on õhu ja ümbritsevate pindade temperatuuri keskmine. Mida rohkem sooja pinda meie ümber on, seda väiksem tähtsus on õhutemperatuuril.
Põrandaküte loob madalamal ruumiõhu temperatuuril parema tajutava temperatuuri. Siit tuleb ka võimalik kokkuhoid.
Kui tellid põrandakütte projekti asjatundjalt, siis tema ka selle eest vastutab. Meie meeskond oskab kauaaegsetele kogemustele tuginedes arvestada sellega, et maja hakkab kütma soojuspump.
Võttes arvesse kõiki vajalikke andmeid, koostame põrandakütte projekti just Sinu kodu jaoks. Andmete täpsus on seejuures ülimalt vajalik. Üksnes nii saavad meie insenerid teha projekti, mis tagab toas Sinu soovitud temperatuuri, kasutades võimalikult jahedat pealevooluvett.
Vajaduse korral võime seejuures paigaldada ühele ruutmeetrile kuni 20 meetrit põrandaküttetoru. See tagab väga väikse küttekulu ning mugava ja sooja elukeskkonna.
Meie kulutõhusate küttelahenduste musternäide on 650 m2 maja, kuhu rajasime säästliku küttesüsteemi. Hoone asub mere ääres ja on väga suurte aknapindadega. Maja ainuke kütja on maasoojuspump, mis soojendab ka majas asuva basseini vett. Põrandakütte pealevoolu temperatuur on –23 °C temperatuuril ainult +35 °C. Tänu sellele on maja suurim kuu küttearve olnud kõigest 512 eurot.
Kui arvestame projektis kõigi oluliste andmetega, siis ei ole põrandakütte automaatikat vaja. Asjatundliku projekti järgi rajatud küttesüsteemi puhul saavutab iga ruum täpselt sellise temperatuuri, mida soovid.
Kui sellist lahendust ühe meie projekteerija maja peal kaheksa aastat tagasi katsetama hakkasime, siis olid kõik üllatunud, et põrandakütte automaatikat ei tule. Arvati, et sel juhul ei saa hoone temperatuuri mugavalt reguleerida. Tegelikult saab küll, ainult et soojuspumba pealt. Säärane lahendus on kokkuvõttes säästlikum.
Kuigi põrandakütte termostaadid teevad elu mugavaks, raiskavad nad ka energiat. Kes soovib reguleerida iga ruumi temperatuuri eraldi, see peaks kindlasti paigaldama koos põrandaküttega ka termostaadid. Kellele on tähtis lihtsalt kogu kodu ühtlane temperatuur, sellele ei ole põrandakütte termostaate vaja.
Termostaadiga reguleerimine muudab kütmise kulukaks näiteks alljärgnevas meie kliimale tüüpilises olukorras.
• On öö ja kraadiklaas näitab väljas –10 °C. Termostaadi toaandur tuvastab, et maja vajab kütet, ja süsteem avab põrandakütte kontuuri.
• Saabub päev, välistemperatuur on +3 °C ja päike paistab aknast sisse, küttes toa soojaks. Toaandur saab aru, et vajalik temperatuur on saavutatud, ja süsteem sulgeb põrandakütte kontuuri. Vesi hakkab seistes jahtuma.
• Õhtu poole päike enam ei paista ja toa temperatuur langeb kiiresti. Selleks hetkeks on põrand juba maha jahtunud ja süsteem avab põrandakütte kontuuri. Soojuspumbale langeb väga suur koormus, kuna kogu maja vajab kütet. Sina tunned toas jahedust, sest ilm muutus.
• Soojuspump kütab kõigest väest ja hakkab tõstma kogu maja temperatuuri, mis on madalam kui soojuspumba graafikus määratud temperatuur. Betooni temperatuuri kergitamiseks on vaja palju energiat, mida soojuspump enamasti kiiresti anda ei suuda. Tavaliselt on soojuspumba seadetes määratud nii, et kui ta 60 minuti jooksul ei saavuta ette antud temperatuuri, võtab ta kasutusele elekterkütte. Tagajärjeks on suur küttearve.
Oleme juba aastaid kindlaks jäänud ühele betoonpõranda kütte paigaldusviisile. Võtame enda koostatud põrandakütte projektil eesmärgiks võimalikult madala pealevooluvee temperatuuri ning võimalikult väikese pealevooluvee ja tagastusvee temperatuuri erinevuse. Mida väiksem on nende kahe erinevus, seda suurem on sääst.
Kuna enamik meie projekteeritud ja paigaldatud küttesüsteeme kasutab soojuspumpa, lähtume põrandakütte projekti tehes eeldusest, et pealevoolu temperatuur ei tohi minna –23 °C välistemperatuuril kõrgemaks kui +35 °C.
Seepärast soovitame kliendil alati valida komposiit toru 16 mm põrandaküttetoru, mida saab vajaduse korral hästi tihedalt paigaldada. Oleme enda kogemuse ja projektidega lükanud ümber paljud müüdid. Näiteks arvatakse, et suure aknapinna korral (sel juhul vajatakse sooja väga palju) tuleb akna alla kindlasti lisaks paigaldada puhurkalorifeerid.
Meie kogenud insenerid on säärased objektid lahendanud ilma kalorifeerideta. Esiteks ei paigalda me kunagi põrandaküttetoru betoonivõrgu külge (kui klient just ise seda ei soovi), vaid paigutame põrandaküttetoru otse vahtplastile, kasutades kinnitusrelsse.
Põrandaküttetoru paigaldades ei kasuta me ka sidumistraati, mis võib toru vigastada. Selle asemel kinnitame toru vahtplasti külge paigaldusklambritega. Seejärel läheb torudele peale armatuurvõrk. Nii saavutame tulemuse, kus põrandaküttetorude peal olev betoon on võimalikult paks ja hoiab seega paremini soojust.
Üsna laialt on levinud väärarusaam, et puidust vahelae puhul põrandakütet paigaldada ei saa. Tegelikult on selliseks puhuks päris mitu toimivat lahendust:
See on hinna poolest kõige soodsam ja kõige levinum lahendus. Kipsplaati uputatav põrandaküttesüsteem paigaldatakse alles siis, kui seinad on vähemalt üks kord üle värvitud või tapeetimiseks ette valmistatud.
• Selle peale paneme projektis ette nähtud sammudega põrandaküttetoru, mille läbimõõt (16 mm või 14 mm) oleneb objekti soojuskoormusest.
• Kui kõigis tubades on põrandaküttetorud paigas, lõikame torude vahele esimese kihi kipsplaati. See asetseb põrandaküttetorude vahel nii, et plaadi kaugus torudest on vähemalt 20 mm. Nii jääb kipsplaadi ja põrandaküttetoru vahele õhuvahe.
• Õhuvahe valame kinni jootebetooniga, mida peaks olema kummalgi pool põrandaküttetoru vähemalt 20 mm ehk kokku 40 mm.
See lahendus on hinna poolest eelmisest kallim, aga ka parem. Soojusplaatidega põrandaküte paigaldatakse alles siis, kui seinad on vähemalt üks kord üle värvitud või tapeetimiseks ette valmistatud.
• Soojusplaadid asetame saepuru- või puitlaastplaadi peale. Samuti saame need paigaldada betoonile. Puidule kinnitame soojusplaadi kas liimi või kruvidega, millel on ümber villaseib. Betoonpõrandale tuleb soojusplaat kindlasti liimida. Soojusplaadid asetame põrandale projektis näidatud moel.
• Põrandaküttetorud juhime kõik ühte kollektorisse, mille asukoha saab paigaldaja põrandakütte projektist.
• Kõige alla paigaldame lauad, mille vahe oleneb põrandaküttetoru läbimõõdust. Sellise lahenduse käigus saame kasutada 20 mm või 16 mm toru.
• Hajutid kinnitame kruvidega laudade peale. Kuna lauad on asetatud täpselt nii, nagu põrandakütte projekt ette näeb, on neid lihtne paigaldada. Hajutid on tehtud alumiiniumist, mis kiirgab väga hästi soojust.
Pärast põrandakütte paigaldust survestame torud õhuga (kuni 4 bar). Õhk peab torustikus püsima vähemalt 24 h. Betoonivalu puhul hoiame survet sees valamistöö lõpuni.
• Kuna soojus on põrandal ehk seal, kus Sa asud, saavutad mugavuse paari kraadi võrra madalamal õhutemperatuuril. Tänu madalale pealevooluvee temperatuurile on põrandakütte püsikulud 10–12% väiksemad kui radiaatorkütte puhul.
• Koristada on lihtne, kuna tolm püsib põrandal ja ei lendle ruumis ringi. Pealegi ei sobi köetud põrand tolmulestadele.
• Küttevee temperatuur tuleb hoida nii madal kui võimalik. Pealevooluvee temperatuur peaks betoonpõrandal olema +30…+40 °C ja puitlaagiga põrandal kuni +55 °C.
• Kui pealevooluvee temperatuur on liiga kõrge, siis tõuseb ka ruumi keskmine temperatuur. Põrandakütte mugavusautomaatika täiturmehhanismid avavad ja sulgevad kütteringe aeglaselt. Seepärast ringleb ülearu kõrge temperatuuriga vesi põrandas veel mitu minutit pärast kütteringi väljalülitamist.
• Põrandatemperatuur võib olla ruumis, kus inimesed pidevalt viibivad, maksimaalselt +29 °C (ideaalne on +24…+25 °C), lühikest aega kasutatavas ruumis (näiteks vannituba) kuni +33 °C.
• Et ringluspumbad ja jaotuskollektorite klapid kinni ei paakuks, tuleb põrandaküttesüsteemi küttevälisel petioodil aeg-ajalt sundkäivitada. Selle töö võib Sinu eest ära teha kvaliteetne põrandakütte automaatika.
• Betoonitööde ettevalmistamisel soovitame maja välisperimeetri isoleerida vähemalt 2,5 cm paksuse vahtplastiga, mis paigaldatakse vundamendi ja betooni kokkupuute kohale.
• Foorumites räägitakse vahel, et parkett kuivab põrandakütte korral katki ja põrand on liiga kuum. Kõik need jutud vastavad tõele näiteks juhul, kui põrandasoojus läheb vundamendi kaudu välja. Sel juhul võib põrandaküte teha liiga nii tervisele kui ka põrandakattele. Kindlasti mängib siin oma osa ka põrandakütte projekti olemasolu ja täpsus ning see, mis majas tegelikult toimub.
Rahva seas liigub mitu müüti, mis tähtsustavad põrandaküttetoru läbimõõtu. Siinkohal lükkame need müüdid ümber!
Tähtis pole põrandaküttetoru läbimõõt, vaid toru pindala ehk pind, millega köetakse. Põrandaküttetoru läbimõõt (enamasti vahemikus 9,9…25 mm) tuleneb ainult konstruktsiooni või olukorraga sobivusest.
Põrandaküttesüsteemi asjatundlik valik algab alati põranda ristlõike analüüsist, millele lisandub piirväärtuste hindamine. Oluline on välja selgitada ka põrandaküttetoru asukoht konstruktsioonis ehk paigaldussügavus.
Kui tahame mõnusat sooja, normide piires lahendatud põrandat, peame arvestama mõne piiranguga. Näiteks +21 °C ruumitemperatuuri puhul ei saa soojusväljastus olla suurem kui 88 W/m2 ja kvaliteetsema põrandakatte (naturaalne parkett) puhul on arvutuslik tulemus 66 W/m2. Üldjuhul uusehitis vastab sellistele parameetritele, kuid renoveeritavas majas võib eelnimetatud soojusväljastusest väheks jääda.
Terviklikke küttelahendusi on Maasoojus.ee meeskond kavandanud, paigaldanud ja hooldanud hulgaliselt. Oleme Sinu teenistuses järjepidevalt ka tulevikus. | OSCAR-2019 |
||
Käesoleva loo autor osales konverentsi teisel päeval ning siis olid teemadeks loodus, inimesed ja maastikukujundus ning inimeste ja maastiku ühendamine. Konverentsi esimesel päeval olid teemadeks juhtimine, spetsialistid ja rohujuur ning kohalik toit ja selle levitamine.
Kogukonna aedade planeerimisel tuleks kindlasti kaasata maastikuarhidektid, et pilt oleks visuaalselt nauditav aastaringselt.
Loe ka Sirbis ilmunud artiklit - www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/toiduvorgustikud-linnas/ ning ERR-i veebil 13.05 ilmunud artiklit "Toiduvõrgustikud linnas"
Teisel konverentsipäeval keskenduti linnamaastike planeerimisele. Esinejad olid väga rahvusvahelised, näiteks rääkis hispaanlasest tudeng Miguel Villoslada linna rohealade võrgustikust - kuidas omavahel integreerida roheline, kollane ja hall ala? Kusjuures rohealasid on väga erinevaid, nii nagu meil on väga erinevaid koduaedasid.
Planeerimiseks on vaja kõigepealt teha kindlaks, mis juba olemas on ning kuhu tahetakse jõuda. Andmete osas on olemas Euroopa asunduskaart, mis kirjeldab linnade rohealasid. On olemas mullastikukaardid. Ka erinevad võrgustikud on sageli seotud Euroopa tasandi projektidega: EnRoute, Green Surge, ESMERALDA jt.
Andre Viljoen Suurbitanniast tõi erinevaid näiteid jätkusuutlikust põllumajandustootmisest linnamaastikel. Londonis viidi läbi uuring, et selgitada välja, kus saaks kasvatada toitu ning milline on keskmine saagikus. Selgus, et linnas kasvatava toiduga oleks võimalik varustada 10-30% linnaelanikest. Energia kättesaadavus on hea ning hind soodne, kuid kõige suuremaks takistuseks kujunes vee kättesaadavus.
Berliini eeslinnas alustati projektiga, mille käigus võetakse toidutootmise eesmärgil kasutusele vanad rohealad.
Kogukonna aedadest Varssavis andis ülevaate poolatar Maciej Lepkowski. Hetkel on Varssavis 21 kogukonna aeda ning nende arv kasvab pidevalt.
Kogukonna aiandusliikumine hakkas Varssavis arenema 2011. aastal. Alguse sai see kunstikeskustest kui kaasaegse kunstikeskuse ette rajati linnaaed, kus valmistati toitu ja korraldati õpitubasid. Kogukonna aianduses on väga suur roll üksikisikutel.
Järgmine aed rajati 2013. aastal ning taaskord kunstikeskuse juurde. See viis omakorda järgmise etapini - ettevõtluseni. Aastatel 2012-2013 otsustas BMW toetada kahe kogukonna aia rajamist.
Kohalikud aktivistid hakkasid aedasid looma 2013. aaastal ning kohaliku omavalitsuse ja aktivistide koostöös peetakse aedasid kohalike omavalitsusele kuuluvate hoonete läheduses.
Olemas on ühisladu, kus hoitakse niidukeid, seemneid jne, üheskoos ostetakse materjale, olemas on veebileht ja Facebook´i lehed, loodud on linnaaednike nõukoda. Sel aastal on plaanis kogukonna aianduse lõikuspidu. Praegu on need alad kinnised, aga kui need alad avada kõigile, siis peavad nad ennast ise kaitsma hakkama. Varssarvi vanimas parkaias avatakse sel aastal kolm kogukonnaaeda.
Mart Meriste andis ülevaate linnalistest niitudest. Üllatav oli kuulda, et bioloogiline mitmekesisus Tartu linnas on suurem, kui väljapool Tartut. Praegu on väga populaarne muru kasvatamine, kuid bioloogiline mitmekesisus on sellel väga vaene. Muru on kunstlikult loodud keskkond ning ka geneetiline mitmekesisus on seal väga vaene, liigid on tavaliselt kohalikud. Tund aega muruniidukiga sõitmist on keskkonnale sama kahjulik, kui kaks tundi autoga sõitu.
Mida annavad meile linnaniidud? Suur bioloogiline mitmekesisus, hooldamine on odavam ja keskkonnasõbralik, silmale ilus vaadata ning sealt saab nt heina koduloomadele. Kui linna-aiad ei tooda 100% linnaelanike toiduvajadusest, siis linnaniit võib 100% katta kuivheinavajaduse jänestele, keda peetakse linnas.
Lilleniidud või lilleline muru viitab tasakaalustatud ökosüsteemile, kuid sageli on paljud lilled vaid üheaastased taimed. Tegelik niit on pigem roheline, seal on vähem lilli ja on võib olla lausa 1000 aastat vana.
Kui Ford oleks küsinud, mida inimesed soovivad, siis oleks ta saanud vastuseks "Kiiremaid hobuseid", aga kas me seda vajame?
Niidud on lahedad, kuid tavapärane mõtlemine on, et need peavad olema maapiirkonnas, mitte linnas. Kahjuks meil Eestist ei ole häid näiteid linnaniitudest. Hetkel käib töö Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti suunal, et kui midagi ehitatakse, siis peaks alati arvesse võtma ka loodusliku mitmekesistamise aspekti.
Vaja on tõsta kodanike teadlikkust erinevatest võimalustest bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ka linnades. Rõhuasetus peab olema kommunikatsioonil - kuidas teatud sõnumit kindlale grupile edastatakse. On vaja luua tahtevõrgustik!
Inimene on osa loodusest ning tundub, et on linnu, kus on sisse pandud tagurpidi käik ja linnad muutuvad rohelisemaks.
Põneva ettekande datšade kultuurist tegi Lilian Pungas, kes viis läbi uuringu, kus küsitleti datšade omanikke. Datšasid Lääne-Euroopas enam ei ole, kuid ida pool veel on. Hiinalinna tüüpi suvilapiirkonnad on selliste väärtuste kandjad, mis esindavad head elu, mitte ellujäämist.
Datšade pidajad on väga keskkonnasõbralikud: linnast viiakse toidujäätmeid, et neid komposteerida, hoitakse kokku vett, mulla kvaliteedi parandamiseks ei kasutata väetisi, pigem sõnnikut. Transport, mida suvilasse jõudmiseks kasutatakse on enamalt jaolt jalgsi, ratta või rongiga. Tegemist on rahata toimiva majandusega, kus üksteisele osutatakse teeneid.
Suvilate omamine on aidanud elus ka raskeid olukordi üle elada, näiteks töökaotuse puhul saadi sealt söök. Aiapidamise peamiseks eesmärgik on olla kontaktis loodusega ning saada tervislikku ja maitsvat toitu. Aiapidamisega tegelemine annab inimesele heaolu ning vähendab igapäevast stressi.
Helsingi kogukonna aedade näidet esitles Sophia Hagolani-Albov. Helsingis on 39 aiamaapiirkonda, mida kohalik omavalitsus toetab. Neis piirkondades on oma kogukonnad ning aiamaalappi on keeruline saada. Järjekorras võib olla lausa 14 aastat. Aiamaa omamine maksab ca 60 eurot aastas.
Kuna aialapid on inimeste käes nii kaua, kui nad tahavad, siis on toimunud teatud stagnatsioon ning need ei näe trendikad välja. Nõudlus aiamaade järele on suur ning Helsingis võiks neid olla ligikaudu 110 000 (Helsingi elanike arv on 600 000).
Oluline on elada head elu ning tunda rõõmu ka sellest, mis jääb väljapoole SKP-d. Aiapidamine on aktiivne vaba aja veetmine.
Konverentsi kolmandal päeval oli võimalus külastada kogukonna aedasid Tartus. Mõned pildid leiab maaeluvõrgustiku pildigaleriist.
Konverentsil oli üleval põnev stendinäitus Hiinalinna aednikest - lisaks piltidele oli juures iga aedniku lugu. Pildigalerii leiab ka konveretsi Facebook´i lehelt www.facebook.com/pg/Tartu-Hiinalinna-aiamaad-143244872878281/photos/ | OSCAR-2019 |
||
Kommentaarid - Beebid lapsendatakse tundidega, kooliealiste puhul kammitseb lapsendajaid hirm - Eesti Päevaleht
Tublid kes seda teevad ja kodu annavad. Asenduskodu täna on parem kui väärkohtlev ema aga halvem kui kasupere. Liiga palju valehäbi on asja ümber ikka.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "tädi ei saa lapsendada" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
See kõik on puhas jama. Olin selleks ajaks lahutatud ,üksi kahte last kasvatav töötav ema.,kui lihtsalt jäi 12 aastane meie perre ,kuna vajas abi õppimisel ja tuge.Ametlikuks lapsendamiseks ei oleks olnud võimalustki. 33 ruutmeetrit ,wc koridoris pluss riigi poolt segased nõudmised ametnike stiilis.Nii,et hullud tingimused iseenesest.Need kriteeriumid on määravad aga tegelikult määrav on kas inimene on sobiv lapsi kasvatama eluks.Ei saa mööda minna ja mööda vaadata ,kui laps on hädas.Selline asi paistab laste silmadest välja.Tore on ,et on lapsel oma tuba ja hea sissetulek peres .Ja ikkagi jäävad määravaks inimesed ise -meil on paraku SEADUSED ja AMETNIKUD noh ja kodu soovivad lapsed ,kellede vanemad lihtsalt ei saa hakkama või ei ole eluküpsed Ka mitmekülgne toit võib kurku kinni jääda ,kui seda ei serveerita armastuse ja hoolivusega. Tiinale teadmiseks-vesi,seep ,niit ja nõel lahendasid alati probleemid enne sõda ,sõja ajal ja ka pärast sõda.Minu vanaema tarkus.Üks suu lauas juures ei tee sind kunagi vaesemaks.Annab jumal lapse -viskab toidukoti kaasa. Kasutatud riiete poed on tõesti päästjad -väga vajalikud ,sest ega riie inimest riku ,samas on võimalik rikastada toidulauda kokku hoitud rahaga,Kõik oleneb väärtushinnangutest .Minu prioriteet on INIMENE-kui väärtus omatte- olgu suur või väike.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "mina" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Njah.. Väga kummalised arusaamad ikka! Asenduskodus elav laps elab samamoodi nagu tavakodu laps täna. Jah asutused kipuvad olema samal territooriumil palju maju koos. Täna liigutakse suunas, et asenduskodusi püütakse järjest enam integreerida. :) Mis on positiivne. Asenduskodus elavatel lastel on tõepoolest teatud asjade tegemine seadusega suisa keelatud nagu nt WC koristamine ja akende pesu jms. Samas süüa võivad lapsed teha, rohida, koristada, pesupesta jne nad ikka tohivad. Minumeelest suurim probleem mis asenduskodudes täna on see, et ööpäeva rotatsioonis vahetub lastel ca 3-4 nägu. Enamikus asenduskodudes saavad lapse täna ka nö rahaga kokkupuute. Jah on teatud mõningad erisused aga siiski igal perel on oma eelarve, millega siis majandatakse. Ei ole enam nii, et kuskil keset hoovi on söökla ja kõik jooksevad karjas kokku sööma kui söögiaeg on. Lapsed käivad tavakoolides ja on igati tavalised noored/lapsed..Täna järjest enam erinevatel asendushooldustel hakkab juurduma asenduskodust järgmine etapp, milleks on siis nö noortekodu, kus noored peavad õppima iseseisvat toime tulema etteantud vahenditega. Soovituslikult võiksid alustada ka kooli kõrvalt tööl käimist. Ja osades kohtades on veel järelhooldusena nö pooliseseisev etapp, mis on osaliselt veel toetatud kuid suuresti tuleb juba omalkäel kõigega hakkama saada ja elatakse juba üüri vms pinnal. Samuti pakub riik abiks nö elluastumistoetust, mis jah on naeruväärselt väike-> selle eest ei saa isegi esmast üürikorteri sissemakset teha. Aga asi seegi. Kui ikka pole midagi ega kedagi siis suur asi.:) Samuti on asendushoolduselt välja astuval noorel õigus võimalus taotleda munitsipaalkorterit, mille järjekorrad on ulmelised. Olen ise selle tee kõik läbi käinud ja mõistan väga hästi, mis kus ja kuidas..:) Ja ma ei ole hädapätakas, töötan ja teenin arvestatavat palka ja suudan ka ise last kasvatada..:) Igatahes on asendushooldusel elavatele lastele antud kõik võimalused integreerumaks. Küsimus on kas nad tahavad või tahavad nad elada õpitud abitusega, mida asenduskodud ka teisel käel võimaldavad sest lihtsam on ise kiirelt ära teha kui kannatlikult oodata. Sama asi kehtib ju oma lastega. Vahet pole. Õpetagem ikka ise mõtlevaid ja toimivaid lapsi ellu astuma..:)
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "tådi maalt" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Eino tere hommikust, mis geenid need alkohooliku ja pätigeenid on. Need sõltuvused ei ole sulle sünniga kaasa tulevad. Hallo kui vähegi geneetikat uurida siis need ei ole kuidagi seotud pärilikkusega. Kust selline arusaam üldse tuleb? Pigem on tegu harjumusega. Tihti mäletavad lapsed oma kodu väga selgelt ja paratamatus on see, et lapsi tõmbab oma vanemate poole olgu nad millised tahes. Nõrgad isendid iseloomult satuvad sellesse ringi lihtsalt lihtsamalt. Olgu sul nö asenduskodu või pere kui ilus ja hea tahes. Samuti on väga tihti alkoholi, narko lembesed just jõukate vanemate ja vabakasvatusega lapsed, miks sest nendele pole pööratud tähelepanu ja see on pigem kättemaks vanematele. Tihti päädib see aga sõltuvusega. Asenduskodu lastel on see pigem trots elu suhtes kuhu ta sündinud on. Kui sul on ikka enda sees tugev MINAPILT siis ega ikka nii lihtsalt sa sõltuvuse küüsi ei lange. Vahet pole millise taustaga sa oled. Aga siin on üks suur aga ka, tihti suunatakse asenduskodude lapsed tagasi sinna kust nad on kunagi ära võetud ja sealt algab allakäik.
Ma ei kiida neid kes nimesid varjab ja just selles Martini loos läks asi absurdini. Kasuema avalik aga lapse puhul kukkus meedia nunnusid pilte hägustama ja nime muutma. Pole vaja seda teha. Lastekodus olekus ei ole midagi häbiväärset ja laps peab teadma,et ema on narkar. Siis ei igatse ja paljas jutt ei traumeeri kui ei jääda juttudega hiljaks.Teismeline haavub..
Lapsepõlve kunstlik pikendamine raskeid teemasid vältides toodab nõrku ja saamatuid. Mina hakkasin 7selt tundma huvi ja kõik teismeea jamad ja riskid jäid olemata. Vihas olid mured kuna väärkohtlemine oli mõju avaldanud(tigedus ja füüsiline ning ka koolis)
7selt politsei saatest saadud info hoidis ära palju lollusi ja vägistamisest sain pihta 13 sest kodus sekselu polnud kui ma olin ära sündisin..
To Kristiina Allekõrs! Seadus keelab alaealise lapse nime ja pildi juurde panemise sellistes lugudes. Ja kui laps läheb eestkostele seab seadus kohustuse kaasata ka sinna lapse bioloogilised vanemad. St lapsel peab säilima kontakt oma vanematega. Lapsendamisega seda kohustust ei kaasne. Kui selle lapse isiksus on tugev siis tal on ükskõik kus ta kasvanud on- see ei mõjuta teda tulevikus aga kui ta häbeneb seda, millised on ta vanemad kus ta kasvanud on siis see õõnestab tema hingelist seisu veelgi. Pigem siis on hea kui poiss juhtub nt kiustavaks saama, et tema kohta ei ole võimalik nimeliselt leida netist infot selliselt, mis annaks kiusajatele nt veel rohkem põhjusi. See nime ja näo varjamine on eelkõige lapse tuvalisuse huvides tulevikus. Fakt on see, et antud olukorras Martini lugu rääkides siis seal ei jää laps kindlasti infosulgu.
Miks on inimesed arvamisel ,et nende endi laps on kindlasti veatu ? Kõik lapsed vajavad OMA kodu ja samas OMAKS tunnistanud inimesi koos saba ja sarvedega ,nagu mul kombeks on öelda. Kõik oleme vigadega .See ,kui avatud südamega sa lapse vastu võtad ongi määrav.Miks peaks beebi olema parem? Olen praktik -tean millest räägin. Kui 12 aastane kinnine tüdruk meie perre jäi oli kergem variant.Kui 8 aastat hiljem olukorrast tingituna sain beebi ,kelle ema tahtis jätta sünnitusmajja ,kuna oli rikkunud abielu ja mees ei lubanud ennem koju ,kui oli üksi. s.t .LAPSETA. Tegelikud probleemid olid väga suured -hüperaktiivsus ,autislikuse kergem vorm.Nüüdseks tublid mõlemad.Kinnisest tüdrukust sirgus igati tubli noor moraalne naine ja poisist kena,tubli töökas noormees .Vahest ongi see lause õige omadele võõras ja võõrastele oma.Kui on oma peres sugulasi -kindlasti eelistada omasid ,mitte jagada asutuste ja võõraste perede vahel Ei olnud mul materiaalset rikkust pakkuda ,ega riigi poolt erisoodustust. Lapsed vajavad ausat avatud suhtumist ilma olukorda ilustamata.Lapsed mõistavad maailma palju paremini kui täiskasvanud.Ei ole halbu lapsi ,kuid vahest mõned teod on halvad .Iseloomud on erinevad .Kõigest annab rääkida ,kõigele on seletus.Sa pead olema lapse jaoks olemas -kartma pead iseenda valet mõtet ja suhtumist . Laps on laps .Vahet ei ole suur või väike. | OSCAR-2019 |
||
1.3 Ühing on mittetulundusühinguna eraõiguslik juriidiline isik, mis oma tegevuses juhindub Eesti Vabariigi seadustest, asutamislepingu otsustest, käesolevast põhikirjast ja muudest sellekohastest õigusaktidest.
– korraldab perekonnapsühhoteraapia-alaseid vabariiklikke ja rahvusvahelisi teadusüritusi; – organiseerib, koordineerib ja kontrollib perekonnapsüühoteraapia-alast koolitust;
– organiseerib perekonnapsühhoteraapia-alaste trükiste väljaandmist, erialase info levitamist ja vahetamist;
– võib oma liikmetele välja anda sihtotstarbelisi stipendiume kvalifikatsiooni tõstmiseks, stazeerimiseks ja perekonnapsühhoteraapia-alastel üritustel osalemiseks;
– astub otsesidemetesse väljaspool vabariiki asuvate perekonnapsühhoteraapiaga tegelevate ühingute ning üksikisikutega ja arendab nendega koostööd;
– võib moodustada regionaalseid assotsiatsioone teiste analoogsete ühingutega, astuda regionaalsete ja rahvusvaheliste perekonnapsühhoteraapia assotsiatsioonide ja liitude liikmeks.
1.4.2 Perekonnapsühhoteraapia-alast koolitust võivad muud organisatsioonid (ülikoolid, erakoolid, eraettevõtted) läbi viia ainult EPTÜ poolt kinnitatud programmide ja EPTÜ poolt aktsepteeritud õppejõudude poolt.
1.4.3 EPTÜ annab välja tunnistusi perekonnapsühhoteraapia koolituskursuse lõpetanud perekonnapsühhoterapeutidele ja taotleb nende tegevusele litsentse Sotsiaalministeeriumi juures asuva litsentseerimiskomisjoni kaudu.
1.5 Ühingu põhitegevuseks ei ole majandustegevuse kaudu tulu saamine ja tema tegevuse põhimõteteks on
1.6 Ühing võib omandada varalisi ja mittevaralisi õigusi ning kanda kohustusi, tal on vara, iseseisev bilanss, oma sümboolika ja pitsat.
1.7 Ühing vastutab oma kohuste täitmisel kogu oma varaga. Ühingu liige vastutab ühingu kohuste täitmise eest oma varalise osaluse piires.
2.2 Peale asutajaliikmete võivad ühingu liikmeteks olla füüsilised või juriidilised isikud, kes vastavad käesoleva põhikirja nõuetele.
2.2.1 EPTÜ liikmeskond koosneb täisliikmetest, liitunud liikmetest, toetajaliikmetest ja auliikmetest.
Täisliikmeks võetakse vastu isikliku sooviavalduse põhjal isikuid, kes on läbinud koolitusprogrammi “Perekonnapsühhoterapeudi spetsialiseerumiskursus” I ja II astme (3+2 aastat) ning tunnistavad EPTÜ põhikirja ja Eetikakoodeksit ning on valmis seda täitma. Täisliikmeks võivad olla ka “Perekonnapsühhoterapeudi spetsialiseerumiskursuse” I astme (3 aastat) läbinud isikud, kes jätkavad osalemist koolitusprogrammis. Koolitusprogrammist lahkumisel kaotavad nimetatud isikud täisliikme õigused ja võivad jätkata osalemist ühingu töös liitunud liikmetena. Täisliikmel on üldkogul üks hääl. Täisliikmel on õigus valida ja olla valitud EPTÜ organitesse.
Liitunud liikmeks võetakse vastu isikuliku sooviavalduse alusel vähemalt perekonnapsühhoteraapia sissejuhatava kursuse lõpetanuid isikuid, kes tunnistavad EPTÜ põhikirja ja Eetikakoodeksit ning on valmis seda täitma. Liitunud liikmel on üldkogul nõuandev hääleõigus. Liitunud liige ei saa olla valitud EPTÜ organitesse. Toetajaliikmeks võivad olla nii üksikisikud kui organisatsioonid, kes toetavad EPTÜ põhikirjalist tegevust oma vahendite arvel. EPTÜ ja toetajaliikmete suhted määratakse nendevahelise kokkuleppega; Auliige valitakse isikute hulgast, kes on osutanud erilisi teeneid perekonnapsühhoteraapia arengule Eestis.
2.3 Liikmeks vastuvõtmise avaldused esitatakse juhatusele, kes informeerib liikmekandidaati juhatuse otsusest hiljemalt nädal peale otsuse langetamist.
2.4 Liikmel on õigus avalduse alusel ühingust välja astuda. Liikmel on õigus peatada oma tegevus ühingus Eestist eemalviibimise ajaks, teatades juhatusele sellest kirjalikult.
2.5 Liige võib ühingust välja astuda ainult majandusaasta lõpul, olles sellest ette teatanud kirjalikult kolm (3) kuud enne majandusaasta lõppu.
2.6 Liikmelisust ühingus ja liikmeõiguste teostamist ei saa üle anda ega pärandada, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Füüsilisest isikust liikme surma või juriidilisest isikust liikme lõppemise korral tema liikmelisus ühingus lõpeb.
– on esitanud ühingusse vastuvõtmisel teadlikult ebaõigeid andmeid, mille tõttu tema vastuvõtmine ühingu liikmeks ei olnud õiguspärane.
2.10 Juhatuse otsuse liikme väljaarvamise kohta võib liige edasi kaevata üldkogule seaduses ettenähtud korras ja nõuda enda väljaarvamise otsustamist üldkogu poolt.
3.1 Ühingu kõrgeimaks organiks on üldkoosolek, mis kutsutakse juhatuse poolt kokku üks kord aastas juhatuse otsuse alusel. Üldkoosolekul osalevad ainult täisliikmed, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
3.2 Üldkoosolek võtab vastu otsuseid kõikides ühingu juhtimise küsimustes, mida ei ole seaduse või käesoleva põhikirjaga antud juhatuse või ühingu muu organi pädevusse. Otsused võetakse vastu hääletamise teel. Otsus on vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud enamus kohalviibivatest liikmetest v.a. p. 3.4 märgitud juhtudel.
– muude põhikirjaga ettenähtud organite (revidendi, programmikomisjoni, eetikakomisjoni) liikmete valimine;
3.4 Üldkoosoleku kutsub kokku juhatus seaduses ja käesolevas põhikirjas ettenähtud juhtudel ja korras. Juhatus peab üldkoosoleku kokku kutsuma, kui seda nõuab kirjalikult ja põhjust ära näidates vähemalt 1/10 liikmetest. Kui juhatus ei kutsu üldkoosolekut nimetatud asjaoludel kokku, võivad taotlejad üldkoosoleku kokku kutsuda samas korras juhatusega.
3.5Üldkoosolek on otsustusvõimeline kui selle osaleb üle poolte täisliikmetest. Põhikirja vastuvõtmiseks või muutmiseks on vajalik vähemalt 2/3 üldkoosolekul osalevate täisliikmete nõusolek. Ühingu tegevuse eesmärgi muutmiseks ja tegevuse lõpetamiseks on vajalik kõigi täisliikmete nõusolek.
3.7 Üldkoosolek valib lahtisel või salajasel hääletamisel EPTÜ juhatuse, revidendi, programmikomisjoni ja eetikakomisjoni. Neis organeis võib täisliige olla mitte üle kolme aasta. Revident valitakse üheks aastaks.
3.8 Ühingul on juhatus, mis juhib ja esindab ühistut igapäevases tegevuses. Juhatuse liikmeid on üks või mitu ja nad määratakse üldkogu otsusega täisliikmete hulgast ning nad peavad olema teovõimelised füüsilised isikud. Kui juhatuse liikmeid on mitu, valivad nad endi hulgast juhatuse esimehe, sekretäri ja laekuri. Juhatuse tööd juhib esimees, tema äraolekul asendab teda laekur.
3.9 Juhatuse iga liige võib esindada ühingut kõigis õigustoimingutes, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
3.10 Juhatus korraldab ühingu raamatupidamise vastavalt raamatupidamise seadusele ja on aruandekohustuslik üldkogu ees vastavalt seadusele.
4.1 Ühingu vara tekib liikmete osamaksudest, toetajaliikmete poolt osutatud teenustest või muudest maksetest, ühingu vara kasutamisest ja tegevusest saadavast tulust, riigi, kohaliku omavalitsuse majandusabist, annetustest ning muudest laekumistest.
4.2 Ühing ekspluateerib ja remondib tema valduses või omandis olevat vara täieliku isemajandamise põhimõttel ja lepinguvabaduse tingimustes.
– üldkogu võimetuse korral määrata seaduses või põhikirjaga ettenähtud organite liikmeid; – muul seaduses või põhikirjaga ettenähtud alusel.
6.2 Ühingu tegevuse lõpetamine ja selle likvideerimine toimub seadusega ettenähtud korras ja viisil.
6.3 Ühingu vara tegevuse lõpetamise korral jaotatakse selleks õigustatud isikute vahel, kes määratakse üldkogu otsusega.
6.4 Kui ühingu vara ei saa jaotada põhikirjas ettenähtud alustel, juhindutakse lõpetamise korral vara jaotamisel seaduses sätestatust. | OSCAR-2019 |
||
Olen tohutult tänulik, et leidsin sellise suurepärase foorumi: Holistic Ferret Forum. Seal on palju huvitavat ja vajalikku informatsiooni nii naturaalsest toitmisest kui haiguste ravimiseni loomulikumal ja terviklikumal moel. Eile õhtul süvenesin taas vaktsineerimise teemasse. Jagan ka teiega siin huvitavaid avastusi.
Seal foorumis on erinevaid inimesi kes oma vaktsineerimise teemal erinevatel arvamustel. Mõned teevad kõik vaktsiinid, mõned teevad ainult osad ja mõned ei tee üldse. Sai ka suheldud nendega, kes ei tee üldse ja miks nad on nii otsustanud. Aga peaaegu kõigi seas on üks otsus ühine- keegi neist ei lase tuhkruid vaktsineerida enne, kui nad on vähemalt 5-6 kuu vanad. Põhjus selles, et kuigi täpselt pole teada, mis ajani kestavad emalt saadud antikehad (tavaliselt selle ajani), siis iga tehtud vaktsiin enne seda on kasutu ,sest emalt saadud antikehad lihtsalt tühistavad vaktsiini efekti. Seega kui juba kutsikaeas ja varem kui 5-6 kuud teha vaktsiinid, on tuhkur tegelikult ikka ilma kaitseta ja ei saa süstist mitte mingit kasu. Välismaades on juba loomaarste, kes teavad sellest rohkem ja hoitavad ise inimesi iga-aastase vaktsineerimise eest ja ka liiga varajase vaktsineerimise eest.
Teine huvitav teema, mille kohta ka varem palju lugenud olen, on see, et näiteks katkuvastase vaktsiini mõju on eluaegne ja marutaudisüst annab immuunsuse vähemalt 7 aastaks või ka kogu eluks. Seda on ka mitmete uuringutega nüüdseks tõestatud ja leitud, et iga-aastane vaktsineerimine on täiesti kasutu, teeb ainult kahju. Isegi mõned vaktsiinitootjad ise on tunnistanud, et vaktsiinide mõju on pikem kui 1 aasta, seejärel tunnistati, et mõju on pikem kui 3 aastat ja täna ütlevad nad, et tegelikult on mõju kauem kui 7 aastat kuni eluaegseni. Samade vaktsiinidega. Enamasti teeb sealne rahvas vaid ühe süsti katku vastu 5-6 kuu vanuselt või vanemalt ja see on kõik. Kui otsustatakse teha ka marutaudisüst, tehakse see miinimum 3-4 kuulise vahega.
Sa oled sellest siin varem ka kirjutanud, kahjuks ei saa mina küll sugugi seda arvamust jagada. Toon siis enda poolsed argumendid.
Sa ütled mitmel pool, et nn ülevaktsineerimine teeb kahju. Kuidas? Mina zooloogina ei ole mitte ühtki tõendit selle kohta leidnud.
Mainid teises teemas, et vaktsiinides kasutatakse nukleotiide- ei kasutata. Kasutatakse viiruste puhul valgulise katte valke. Ja just seetõttu, et need on kehale piisavalt võõrad, et immuunvastust tekitada ning seda piisavalt pikalt hoida. Nukleotiidide kasutamise ei ole mingit mõtet, sest need on kehale omased ja immuunreaktsiooni esile ei kutsu.
Toome näited väljaspool vaktsineerimist. Kui kehale anda midagi, mis on talle piisavalt omane siis ei teki immuunvastust (nt nt õnnetuses kaotatud käe / jala tagasi õmblemine), samas võõras (nt siirdatav organ) tekitab immuunreaktsiooni (hoolimata sellest, et doonorit ja retsipienti valitakse nii sarnast kui vähegi võimalik). Siirdatavate organite puhul peavad inimesed võtma immuuno supressante just põhjusel, et keha immuunsüsteem organit ei ründaks ja nad seega organit ei kaotaks.
Samuti ütled, et ei teata kuna lõppeb vanemalt saadud immuunsus. Iga vaktsineeritava haiguse puhul on seda ju ometi uuritud. Ja just sellest tulevadki soovitavad vaktsineerimise ajad. Antikehade olemasolu saab vereprooviga kindlaks teha. Seda uuritakse vaktsiinide tootmisel nii enne kui peale vaktsineerimist teatud intervalliga. Jah, osade vaktsiinide puhul muudetakse vaktsineerimise tsüklit pikemaks. See tuleneb nii parematest teadmistest kui ka uutest ja parematest vaktsiinidest. Ehk kui vereproovid näitavad, et piisaval protsendil loomadel on immuunsus säilinud ka kaks aastat peale vaktsineerimist siis saab vaktsineerimise tsüklit niipalju tõsta.
Lisaks tuletan meelde, et vanemalt saab saada immuunsust vaid haiguste vastu millega on selle vanemlooma immuunsüsteem piisavalt hiljuti kokku puutunud (läbi põdedes või toimivast vaktsiinist). Ehk kui emaslooma korralikult ei vaktsineerita ja ta vastavat haigust põdenud ei ole, siis ei saa kutsikas sealt ka mingit kaitset antud haiguse vastu.
Loom ei ole nakkusohuks teistele loomadele. Vaktsineerimata loomad on ohuks teistele, keda mingil põhjusel vaktsineerida ei saa.
Loom ei sure haigusesse / ei põe läbi väga rasket ja omanikule kulukat haigust (sõltuvalt siis mille vastu vaktsineerimisest jutt)
Väike tõenäosus, et vaktsiin sinu loomal, millegi pärast ei toiminud, ning ta siiski haigestub. Nt kui vaktsiin ei anna immuunsust 0,1% juhtudest, siis kui kõik loomad on vaktsineeritud on see üks tuhandest ka kaitstud, kuna haigused ei levi. Kui aga paljud on vaktsineerimata on tõesti see üks tuhandest vaktsineeritust, kellel vaktsiin ei toiminud, ka ohus.
Just halvasti / valesti informeeritud inimeste tõttu (kellest on saanud vaktsineerimise vastased) on näiteks taas levimas varasemalt kontrolli all olnud haigused. Mida suurem hulk on vaktsineerimata- seda suurema tõenäosusega saavad alguse haiguste suured epideemilised levikud. Vaktsineerimata isendid on ohuks teistele vaktsineerimata isenditele (liiga noored, muu haiguse tõttu vaktsiin vastu näidustatud) ning neile, kelle puhul mingil põhjusel vaktsiin ei toiminud. Ehk siis vaktsineerimata jätmise otsuse tõttu kannatavad teised.
Vaktsiinid annavad piisavalt suure tõenäosusega immuunsuse ning kui ka piisav protsent inimesi / loomi on vaktsineeritud ei saa üksikud haigusjuhud laialt levida ja kaitstud on kogu populatsioon.
Nt inimeste puhul enne vaktsiine suremus USAs vs peale vaktsiine (lisaks on vahepeal rahva arv seal ka oluliselt tõusnud, ehk ilma vaktsineerimata oleks parempoolse tulba numbrid kõvasti kasvanud):
Ei ole ühtki teaduslikku tõendit selle kohta, et korrektne vaksineerimine seda teeks. Vaktsiini tehakse tervele parasiidivabale loomale, ning sellise looma immuunsüsteem saab vaktsiiniga kenasti hakkama. Kui loomal on mingid haigused, siis tuleks muidugi arutada, kas see vaktsineerimist mõjutab. Parasiidid nõrgestavad organismi, ning seetõttu tuleb enne neist aga vabaneda.
Autismi osas on tehtud tuhandeid uurimusi. Ainus (ja esimene), kes seose leidis ei kasutanud teaduslikku metoodikat ja on ise tunnistanud, et tema uuring oli teaduslikult ebakorrektne ning selle tagasi võtnud. Ükski uus uuring (neid on üle tuhande!) pole seost leidnud. Sarnased lood on ka loomade vaktsiinidel. Turule ei lubata vaktsiine, millega kaasnevad olulised terviseriskid. Lugege vaktsiini infolehte ja nt suvalise peavalurohu infolehte. Võin kihla vedada, et peavalurohu võimalike kõrvaltoimete nimekiri on hulga pikem kui vaktsiinil.
Vaktsiinides kasutatakse elemente, mis teatud kujul on ohtlikud. Näiteks elavhõbedat. Aga tuletame meelde põhikooli keemia. Element oma puhtal kujul ei ole samade omadustega kui siis kui ta on seotud ühenditesse.
Nt kloor on hea näide. Kes meist on puhastanud kloori sisaldavate vahenditega nt vetsupotti teab et see on ohtlik kraam, kasutada tuleks kummikindaid (või vähemalt olla ettevaatlik selle käsitlemisel) ja nt silma-suhu sattumisel loputada ohtra veega ja pöörduda arsti poole.
Samas naatrium kloriidi (lauasool- kloori ühend) sööme me kõik ilmselt igapäevaselt. Samuti on naatriumkloriid ja vesi füsioloogilise lahuse ainsad komponendid. See on aga asi millega silmi loputada või mida vedelikupuuduse korral otse kanüüliga veeni tilgutatakse...
Teaduslike viidetega on see tore lugu, et enne teadusajakirjas artikli avaldamist saadetakse see 2-3 targale inimesele, kelle ülesanne on sealt vigu leida. Ja avaldada saad kui need vead on parandatud. Kogu asja mõte on aga selles, et lõpptulemusel on tegu teaduslikult kontrollitud faktiga, mida saab sama meetodit kasutades teine inimene läbi proovida ja jõuab samale tulemusele. Eel retsenseeritavates teadusartiklites on kõik faktid must-valgel kirjas.
Kolmas postitaja seal lehel on asja kenasti kokku võtnud, ilmselt ise ta sellest aru ei saanud. Kirjutab, et "Lihtsas keeles artikkel ilma meditsiinilise mambo-dzambota".
Pole sellel faktitamisel erilist mõtet. Mõlemapoolselt võib leida fakte ja teaduslikke tõestusi nii et see ei vii kuhugi. Ma ei ole teaduslike faktidega pommitaja, leian, et see on mõttetu kuna tõestada saab kõike. Tegin selle teema, et jagada huvitavat infot ja saada vastused kahele küsimusele: miks tehakse kutsikatele nii vara esimesed süstid ja miks meil ikka veel soovitatakse iga-aastast vaktsineerimist, kui ülejäänud maailm juba teab ja tunnistab liigse vaktsineerimise ohtlikkust ja tarbetust (jah ülevaktsineerimine on väga ohtlik, selle kohta leiab piisavalt infot juba viidatud foorumist ja teadlikelt loomaarstidelt mujalt maailmast). Ma leian, et inimene on mõtlev olend ja peaks selliste otsustega olema väga teadlik.
Minu soov on see, et ka siin foorumis oleks vähemalt üks teema neile, kes soovivad rohkem end kursis hoida ja kes tahavad otsida ka seda informatsiooni, mida avalikkusele väga välja ei panda, kõik ei pea mõtlema ühtemoodi ega lihtsalt kaasa noogutama. Mulle näiteks meeldib selle loomaarsti, dr. Karen Beckeri video just sellepärast, et ta räägib lihtsalt ja arusaadavalt, ilma mingite numbrite ja protsentide ja nn. "mombo-dzambota" et see oleks arusaadav ja jõuaks kohale ka meditsiinihariduseta inimesele. Ma ei leia, et arusaadavalt rääkimine tähendaks, et ta pole tõsiseltvõetav. Nii et kui see väga ei sega, siis see teema võiks jääda neile, kes on avatud sellele ja on huvitatud otsima rohkem informatsiooni. Siia võiks siis postitada artikleid ja videoid mitte vaktsineerimise pooldamisest, sest neid juba on siin foorumis, vaid realistlikult selle varjupooltest ja ohtudest, millest avalikult tavaliselt meile ei räägita. Päikest!
Pisi.ee foorumis ei ole lubatud õhutada seadusevastast käitumist, mida tuhkru vaktsineerimata jätmine on Eesti Vabariigis. Samas on lubatud arutlus vaktsineerimise vajalikkusest/kasulikkusest/ohtlikkusest jne., mis eeldab siiski mõlemapoolseid argumente. Ühesõnaga, kui teema läheb vaktsineerimisvastaseks propagandaks kätte ära ja üritatakse veel asjalikud vastuargumendid ka ära lämmatada, siis läheb see teema foorumist eemaldamisele.
Miks peaks teema ära kustutama? Tundub, et kui võib vastuargumente esitada, siis polegi enam mõtet sel teemal rääkida? Minu arvates on see pidevalt väga aktuaalne teema nii inimeste kui ka loomade puhul ja ma ei näe mingit põhjust, miks selle üle veidi arutleda ei võiks. Minu eelmise postituse mõte oli see, et kuna vaktsineerimata jätmine on seaduse vastane tegevus, siis ei saa me siia teha konkreetselt seda propageerivat teemat, kuhu keegi midagi vaktsineerimist pooldavat öelda ei tohi. Küll aga on arutlus selle üle teretulnud.
Ma omalt poolt lisan et lihtsalt ja arusaadavalt kirjutamine on igati abiks. Kuid igal väitel võiks sellise doktori puhul olla ka viide, kust saaks tõestatud ja faktipõhist infot edasi leida. Selliselt esitatult ei jäta see usaldusväärset muljet ja minul pole õnnestunud küll teadusviiteid leida, mis annaks selgeid argumente vaktsineerimise vastu.
Igal väitel kenasti link taga kust täpselt üle lugeda mida uurimuses leiti. Enamus linke eelretsenseeritavate teadusajakirjade artiklitele.
Jah, vahel vaktsiinid ei mõju. Kui teha neid haigele, parasiitidega või immuunkompromiteeritud loomale võivad nad ohtlikud olla. Kuid õigesti kasutatult kaalub kasu mitmeid kordi kahju üles. | OSCAR-2019 |
||
Põhiline kõigis Ecophoni plaatides sisalduv materjal on klaasvill, mida on töödeldud nii, et see oleks vett hülgav. Seetõttu ei tõmba see materjal kapillaaride kaudu endasse vett ja niiskuse neeldumine õhust on suhteliselt väike. Vesi, mis võib juhuslikult plaati tungida (nt puhastamise käigus), kuivab tänu klaasvillmaterjali avatud struktuurile kiiresti.
2. Klaasvill on üks niiskuskindlamaid materjale. Tänu sellele on klaasvillast laeplaadid oma mõõtmetelt stabiilsed ning püsivad ühtlaselt tasased isegi suure või muutliku niiskusega keskkonnas.
Ecophon Connect liistud ja lisatarvikud on samuti välja töötatud nii, et need peaksid vastu suurele niiskusele.
Ecophoni tooted tuleb ladustada siseruumidesse. Juhul kui neid on ajutiselt tarvis hoida väljas, peavad nad olema niiskuse eest kaitstud.
Need paneelid on tõeliselt soojapidavad. See võib mõjutada temperatuuri ja suhtelist niiskust nii ruumis kui ka materjaliga täidetud ruumis, mistõttu tuleb sellega niiskusolude kavandamisel ja soojustehnilisel projekteerimisel arvestada. Kondensatsiooni aitab ära hoida materjaliga täidetud ruumi ventileerimine.
Suhteline niiskus, mida väljendatakse protsentides, on õhus tegelikult oleva niiskuse hulga suhe suurimasse niiskuse kogusesse, mida õhk võib sellel temperatuuril sisaldada. Suhteline niiskus 100% tähendab, et rohkem vett õhku ei mahu, st tekib kondensatsioon, ning suhteline niiskus 0% näitab, et õhus ei ole üldse niiskust.
Suure suhtelise niiskuse korral on lae kohal oleva erineva temperatuuri tõttu suur kondenseerumise oht. Kui suhteline niiskus on 30 °C korral 95%, põhjustab kondensatsiooni juba temperatuuri alanemine vaid 1 °C võrra. Vedela vee tekkel võib olla mitu ebasoovitavat tagajärge, näiteks vees lahustuvate ainete plekid lae nähtaval pinnal.
Absoluutse niiskuse, temperatuuri ja suhtelise niiskuse vahel on otsene füüsikaline soes. Mida soojem on õhk, seda rohkem veeauru see võib sisaldada. Teisisõnu: teatav absoluutne niiskus tähendab kõrgemal temperatuuril väiksemat suhtelist niiskust kui madalamal temperatuuril (vt joonist).
Selleks et korrosiooni, hallituse ja esteetiliste näitajatega seotud probleeme oleks hoones võimalikult vähe, ei tohi ajutine suhteline niiskus ületada 70−80%. Igal juhul pole inimestel kuigi mugav viibida keskkonnas, kus suhteline niiskus on sellest kõrgem. Võrdluseks: vihmametsas on keskmine suhteline niiskus 75−90%.
Niiskuse kasvades, näiteks professionaalses köögis, ujularuumis, duširuumis või toidutööstuses, võib õhuniiskus märgatavalt kasvada ning saavutada aeg-ajalt küllastatustaseme, mis tähendab kondensatsiooni teket. Seetõttu tuleb selliste ruumide sisekliimat enne laesüsteemide paigaldamist hoolikalt uurida.
Katsemeetodite tehniliste ja füüsikaliste piirangute tõttu ei esita Ecophon suuremaid väärtusi kui õhuniiskus 95% temperatuuril 30 °C. On tõsiasi, et kui suhteline niiskus ületab 95%, on niiskuse tasakaal ülimalt tundlik ka väga väikeste katsekambri kliimamuutuste suhtes. Iga konkreetse materjali niiskusesisaldust saab näidata neeldumiskõveral. Suure suhtelise niiskuse korral on neeldumiskõver väga järsk ja tekib hüstereesiefekt. Seetõttu on niiskuse sisaldus materjalis ettearvamatu. 95%-st suurema suhtelise niiskuse korral katsed ei õnnestu: suhteline niiskus on ebastabiilne, mistõttu ei ole katse tulemused usaldusväärsed. Juhtivad katseinstituudid, nagu Rootsi riiklik katse- ja uurimisinstituut (SP) ning Madalmaade rakendusteaduslike uuringute organisatsioon (TNO), ei suuda katseid > 95% suhtelise niiskuse korral piisava täpsusega teha.
EN ISO 12944-2 käsitleb peamiste selliste keskkondade klassifikatsiooni, kuhu teraskonstruktsioonid võivad sattuda. Selle standardi kohaselt peavad kõik Ecophon Connecti liistud ja lisatarvikud vastu keskkonnas C1. Testid on sooritatud vastavalt NORDTEST-meetodile NT MAT 003. Seda testi peetakse täpsemaks ja raskemaks kuid sarnaneb enam realistlikele tingimustele kui testimismeetod EN ISO 12944-2. Standardis EN 13964 - ripplagede korrosioon on kassifitseeritud vastavalt terase kaitsele. Siiski puudub korrelatsioon standardi EN ISO 12944-2 ja seal mainitud keskkondade vahel.
Connect C3 liistusüsteemil on korrosioonivastane lisakaitse, tänu millele peavad need tooted vastu ka keskkonnas C3.
Keskkond, kus temperatuur on pidevalt kõrge ja/või õhuniiskus suur või mis sisaldab agressiivseid gaase või muid sääraseid aineid, võib mõjutada nii laesüsteemi välimust kui ka omadusi.
Olukorras, kus lage on tarvis regulaarselt pesta või voolikuga kasta, tuleb kasutada spetsiaalselt selleks välja töötatud Ecophon Hygiene’i süsteemi. Sellisesse keskkonda ja suure õhuniiskusega keskkonda tuleb ühtlasi paigaldada korrosioonivastase lisakaitsega liistusüsteem Ecophon Connect C3.
Suure suhtelise niiskusega keskkonnas on tähtis tegur, mida arvesse võtta, hallituse ja bakterite leviku risk. Ecophoni tooted iseenesest ei toimi hallituse ega bakterite loomuliku kasvulavana. Kui hoida laekeskkond puhtana ning kontrollida pidevalt kliimat, et niiskus ja temperatuur ei ületaks kriitilist piiri, väheneb mikroorganismide leviku oht tunduvalt.
Ecophoni plaate on Rootsi põllumajandusülikoolis (SLU) mikroorganismide kasvu suhtes ASTM-i standardi G 21-96 kohaselt katsetatud. Selle standardi järgi jaotatakse tooted kuude klassi: 0−5. Kõik katsetatud Ecophoni plaadid liigitati klassi 0, mis tähendab, et need ei olnud nakatunud.
Niiskuskindluse tabelis on näidatud, millist kliimat suudavad eri tooted ilma kooldumata, deformeerumata ja lõhenemata taluda. Arvestage siiski sellega, et mikroorganismid võivad eluneda ka vähem niiskes kliimas.
Võtke arvesse, et Hygiene’i toodetel on samasugused kliimapiirangud nagu näiteks Focuse ja Masteri toodetel, kuid Hygiene’i tooted taluvad sagedasemat ja tugevamat puhastamist. Vt ka peatükki „Puhastatavus”.
Ühtlasele korrosioonile on iseloomulik korrosioonirünnak, mis levib ühtlaselt üle kogu pinna või suurele osale pinnast.
Pilukorrosioon on korrosioon, mis ilmneb kohtades, kuhu keskkonnast imbuvatel töövedelikel on piiratud juurdepääs. Neid kohti nimetatakse üldiselt piludeks. Pilu moodustub näiteks tihendi- või topendialuses ruumis ning mõrade ja soonte sisemuses.
Pingekorrosioon on korrosioon, mis esineb tavaliselt kergesti vormitaval metallil, mis on sattunud korrosioonialtis keskkonnas tugeva pinge alla, eriti kõrgema temperatuuri korral. | OSCAR-2019 |
||
TORN • Võru linnavalitsus peab plaani alustada ka Katariina kiriku kordategemist ning avada kiriku torn huvilistele tutvumiseks.
Linnavalitsuse arendusosakonna juhataja Aivar Nigol ütles, et ettevõtluse arendamise sihtasutusele (EAS) on tehtud eeltaotlus, et selgitada välja, kas Katariina kiriku torni ja kellasüsteemi korrastamiseks on võimalik toetust saada. Tema sõnul oli EASi vastus positiivne.
Suve teiseks pooleks on kavas põhitaotlus vormistada, enne aga ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtidega ettevõtmise rahastuse üle aru pidada.
Mõte on avada Katariina kiriku torn huvilistele nii, et kellasüsteem oleks jälgitav, samuti panna tornis välja kiriku sünnilugu ja arengut tutvustav ekspositsioon. Katariina kirikul on väärtusi, millele tasub eraldi tähelepanu juhtida. Näiteks kas või nelja ilmakaare poole, st nelja sihverplaadiga ajanäitaja — sellise kellaga kirikuid ei olegi nii palju.
Nigoli sõnul saaks Võru sel moel juurde uue vaatamisväärsuse, aga ka võimaluse linna tutvustada, sest kiriku areng on tihedalt linna arenguga seotud.
Kord ütles Jeesus oma jüngritele: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.» Nende sõnadega pani Jeesus aluse kristluse globaalsele doktriinile. Usureformaator Martin Lutheri elu oli võitlus puhta, Piiblil rajaneva usu ees – sola fide, sola scriptura –, mille nimel ta oli valmis minema kasvõi tuleriidale.
Martin Luther King unistas – I have a Dream – mustanahaliste võrdsetest õigustest valgetega Ameerika Ühendriikides, mida ta endas kandis ja mille nimel ta elas, võitles ja lõpuks ka suri. Mahatma Gandhi ideeks oli satyagraha – andumus tõele kui vägivallatu protestiliikumine Inglise koloniaalvõimu vastu Indias.
Natsionaalsotsialismi ideeks oli aaria rassi puhtus ja üleolek teistest rassidest: Deutschland, Deutschland überalles! Sotsialismiaja idee oli trükitud iga ajalehe esikülje ülaserva: «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!», et kehtestada maailmarevolutsiooni tulemusena kogu maailmas kommunistlik ühiskonnakord.
Ameerika Ühendriikide idee on trükitud ühedollarilisele rahatähele – novus ordo seclorum. See on Uus Maailmakord. Vene Föderatsiooni ideeks on taastada õigeusu kirikul rajanev Püha Venemaa – Svjataja Rusj. Theodor Herzli poliitilise sionismi ideeks oli Iisraeli riik ehk Iisraeli maa – Eretz Israel.
Kas eestlusel kui rahvusel on oma idee? On selle omamine võimalik, nagu see oli ja on võimalik suurte isiksuste ja riikide puhul?
Natsionalism ehk rahvuslus on samast rahvusest inimeste ühtekuuluvustunne, mille eesmärgiks on säilitada rahvus ehk etnos, tema keel ja kultuur. Natsionalism tähendab andumust oma rahvusele, tema huvide silmaspidamist ja nende eest seismist, rahvusliku ühtsuse ja sõltumatuse kaitsmist.
Anthony Smithi natsionalismi põhidoktriin koosneb seitsmest punktist. 1. Rahvused on inimkonna «loomulik» jaotus. 2. Iga rahvus on unikaalne. 3. Rahvus on poliitilise legitiimsuse allikas. 4. Vabaduse ja eneseteostuse saavutamiseks peavad inimesed identifitseeruma rahvusena. 5. Rahvused vajavad omaenda riiki. 6. Lojaalsus rahvusriigi suhtes on tõeline igipõline lojaalsus. 7. Rahvusriiki tugevdades saab maailm vabaks ja harmooniliseks. (Mark N. Hagopian 1993)
Natsionalism võib hüpertrofeeruda neil puhkudel, kui etnos tajub väliskeskkonnast lähtuvat ohtu, mis ähvardab tema terviklikkust, ta eluruumi, ta keele ja kultuuri püsivust. Nii ongi natsionalismi üheks iseloomulikumaks tunnuseks etnost rünnata püüdva välisvaenlase olemasolu konstateerimine.
Natsionaalne idee on seotud antud etnose eksistentsi probleemiga ja omab alati religioosset aspekti, kuna usk on võimas rahvust konsolideeriv faktor. Rahvuse eksistents seostatakse Jumala tahtega selle rahvuse suhtes. Natsiooni ideeks pole seega mitte see, mida tema ise endast mõtleb ja mida ta kavatseb, vaid see, mida Jumal temast mõtleb ja mida Jumal temaga teha kavatseb. Igale rahvusele on omane temale Jumalalt antud rahvuse alalhoiu instinkt, nii nagu see on omane ka igale inimesele. Rahvuse püsimine ajaloos oleneb seega suuresti sellest, kuivõrd antud natsiooni kultuur teenib Jumalat, sest ilma religioonita pole ka kultuuri.
Juudi rahva natsionaalseks ideeks on postulaat nende väljavalitusest Jumala poolt, nii nagu see on sõnastatud Vanas Testamendis: «Sest sa oled Jehoovale, oma Jumalale pühitsetud rahvas; Jehoova, su Jumal, on sind valinud olema temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on!» Siin on natsionaalse ideega seotud messianismi idee juudi rahva väljavalitusest Jumala poolt tema eriliseks rolliks inimkonna ajaloos.
Samasugust messianismi ideed – proletaarset messianismi kandis endas hiljutine sotsialistlik ühiskond Venemaal, kes nägi kogu maailma rahvaste helget tulevikku kommunistlikus ühiskonnakorras. Postsotsialistliku Venemaa õigeusu kirikus on populaarne kunagine idee õigeusu messianismist, mille sisuks on vene rahvus kui ainus õige kristliku usu hoidja maailmas õigeusu kiriku näol.
Kui pidada silmas ülaltoodud näiteid, siis vaid need ideed olid elujõulised, mis tuginesid usule (Mahatma Gandhi puhul oli selleks hinduism). Seevastu rassismile rajatud antireligioossel natsionaalsotsialistlikul ideel ja ateistlikul materialismil põhineval ülemaailmse kommunismi ideel vajalik elujõud puudus. | OSCAR-2019 |
||
Seal vahetavad nad teadmisi plasti keskkonnamõjude kohta ning annavad üksteisele loobumisalast nõu. Suur osa neist on koguni nii pühendunud, et üritavad leida asendust isegi plastmasshambaharjale ja rääkida ära oma apteekreid, et need rohupurke taaskasutaksid. Samateemalisi blogisid on veebis ilmselt juba sadu.
Võtan sadamakeskuses asuvasse Rimisse kaasa tallinlanna Triin Soku (27), kes on juba mitu aastat ostnud oma toidukraami põhimõttel, et see oleks tervislik ja et sellega tuleks kaasa võimalikult vähe kilet ja muid plastmaterjale. Samas ütleb temagi, et null-plastikukogusega elamine ei tule välja ka temal. "Aga ma pole ka täielik ökohull," naerab Triin laginal.
"Vaata siin poes ringi, kõik pakitakse kilesse. Mõttetut ülepakendamist on nii palju ja sellest tekib nii palju prügi. Mina eelistan asju, mis on taaskasutatavas pakendis või millel on võimalikult vähe pakendit," selgitab Triin.
Peaaegu kõik nad on ju kiles. Vaid ühe firma kaup on paberpakendis, aga ka sellel on plastkinnitused. Poeketi enda pagarite küpsetised on aga lahtiselt ja neid saab osta küll. Pisiprobleem on muidugi saialeti kileaknaga paberkotid, aga sellest võib vahest üle vaadata? Saia, tõsi, kallima kui tavalise, saab siit igatahes pisimööndusega kätte.
Okei, banaane kilekotti ei pane, aga mida teha tomatite, viinamarjade ja õuntega? Veerevad ju kotis laiali ja lähevad katki.
"Ei lähe. Sa saad nad ju panna nii, et ei lähe. Mina panen kõik lahtiselt korvi, mõnikord kõik asjad ka ühte kotti ja erinevate asjade kleebised sellele peale," seletab Triin.
Õnneks on praegu värsket kurki - Eestis kasvanud pikk kurk on ju alati kiles. Samas, nagu ütleb Triin, on poolakate kileta kurkide ökoloogiline jalajälg suurem - laias plaanis tuleb tegelikult arvestada ju ka transporti ja selle mõjusid.
Salat ja muu laialivalguv valmistoit jääb kulinaariast ostmata. Triin ütleb, et tegelikult ongi ise süüa teha palju tervislikum - eeltöödeldud materjalidest kokku miksitud roogadest on vitamiinid ju ammu läinud.
Teatan siinkohal Triinule oma isikliku mõttetute pakendite tabeli esikoha laureaadi: "Minu meelest on kõige hullemad need kümne vorstiviiluga pakendid! Palju keskkonnasäästlikum oleks lati kaupa vorsti osta."
"Jah! Parem on tõesti osta suurem tükk, aga mitte liiga palju. Parajalt, et toit halvaks ei läheks. Letis saab ju lasta asjad väiksemaks lõigata. Letist ostmise eelis on ikkagi see, et sa saad ise valida, missugusesse pakendisse toit pannakse.
"See on kõige raskem lett, siin ma patustan kõige rohkem. Mulle õudselt meeldivad need Emma kreemid, aga seal on alumiiniumkaas - sellega ei tee midagi, alumist plastosa saab pakendiringlusse viia."
"Jah! Muide need kotid, mis on puuviljaleti juures, on hästi nõrgast materjalist ja lähevad kergesti katki. Sellega ei saa enam mitte midagi teha ja neid ma ei võta." Just neid ei saa Eestis sisuliselt ka taaskasutada, nii et enamik neid üheööliblikaid satub lõpuks prügilasse, hullemal juhul ka merre ja metsadesse. Sealt edasi juba loomade organismi mürgitama.
"Mina olen jälginud WC-paberi ostmisel põhimõtet, et ostan rullipaki, kus on rohkem paberimeetreid. See tuleb isegi odavam kui õhukesed rullid," ütlen Triinule.
Enamiku kosmeetika puhul alternatiive pole. Sa ei saa ju šampoonist loobuda. Superökoinimesed muidugi ütlevad, et pese tahke šampooni või seebiga, mina nii öko ei ole."
Kuna enamik toiduaineid on tänapäeval plasti pakendatud, siis tavainimesel tekkivatest plastjäätmetest on enamik toiduainepakendid. Eri sorti pehme kile taaskasutamine on kõige raskem, sest see on väga määrdunud ja selle väärtus teisese toormena on madal. Tulevikus peaks tekkima kindlasti võimalus sellised jäätmed ära põletada - see on ju oluline energia tootmise ressurss ja selle äraviskamine energia raiskamine!
Plastpudel on samas väga kõrge väärtusega tooraine, millest tehakse hiljem näiteks fliise, tekstiili, aga ka uusi plastpudeleid. Samas, viimaste aastatega on inimesed hakanud tarbima meeletult palju pudeldatud vett, mis on täielik hullumeelsus ja väga keskkonnavaenulik.
Plastiku keskkonnamõju: Pakendamiseks on see ju kõige parem materjal - viletsa pakendimaterjali puhul läheb palju toiduaineid riknema ja selle tagajärjel on ka keskkonnamõju suur. Kõige suurem plastiku keskkonnamõju on aga, et seda ära visates raiskame väärtuslikku toorainet. Plastik tuleb ju otseselt naftast.
Kuna see laguneb aastakümneid, mõjutab plast loodusse sattudes sealset elukeskkonda. Rootslased on leidnud, et merekajakate magu on kilepakendit täis, nii et see on väga suur probleem vee-elustikule. Kui maapinnalt kogutakse see veel kuidagi kokku, siis väga palju satub plasti merre, kaasa arvatud Läänemerre. Näiteks Vaikses ookeanis on loksuvat plastisodi täis Euroopast suurem piirkond.
Milline pakend valida? Kindlasti peab pakend olema optimaalne ehk täitma oma rolli, aga seda ei tohiks olla liiga palju - praegu toimub toodete massiline ülepakendamine. See on ka meie oma valik, et kas me ostame teepaki, mis on kolmes eri pakendis või ühes. Seepärast ei tulekski toodet ostes järgida niivõrd pakkematerjali kui juhtmõtet "vähem pakendit". | OSCAR-2019 |
||
Selle aasta sügis tõi kaasa uhke õunasaagi! Kui ise enam süüa ei jõua, moosid-mahlad tehtud ja töö juures on ka kohvinurk õuntega üle uputatud, siis mida veel mõistlikku võiks nendega peale hakata?
Alustan hoidistamisest, mis siis, et teil võib kelder juba moosi täis olla. Lisaks klassikalisele õunamoosile võiks teha ka mõned moosilaarid, kus õun on nn massiks, taustajõuks ja iseloomu ning värvi annab mõni mari vm vili, mida parasjagu samuti saada on. Ühel aastal võib see olla pihlakas, teisel pohl, kolmandal hooajal võib-olla hoopis ploom. Sel aastal tundub kõike külluses olevat.
Mina tegin õunamoosi pihlakate, pohlade ja punaste sõstardega. Võib tekkida siiski küsimus, et kes need moosid hiljem kõik ära sööb või nagu juhtub vahest meie peres, et võiks ju moosi süüa, aga keegi ei viitsi keldrisse minna… Ka mina ei ole eriline moosi- sõber, hommikupudru lisanditeks eelistan võid ja mett… Samuti ei tahaks endale liiga palju valget suhkrut sisse süüa…Mida siis teha?
Moosid, mille tegemist allpool kirjeldan, tegin ma järgmise plaaniga: 1) kasutan võimalikult magusaid õunu ja võimalikult vähe suhkrut 2) moosi komponente valides ja moosi konsistentsi timmides mõtlen juba ette, kuidas ma seda hiljem võiks kasutada. Ehk siis: õuna-pihlakamoosi hakkan kasutama toorjuustu- või kohupiimakookide kattena, kui vaja lisan neile hiljem pisut želatiini. Nii on lahendatud kookide kaunistamise ja lisandite otsisime küsimus. Õuna ja punase sõstra moosi kasutan biskviitkookide ja –tortide vahel hapuka vahekihina. Õuna-pohlamoosi kasutan talvel soolaste toitude lisandina. 3) Hoian oma plaani meeles, kirjutan moosidele sildid, et ma nad keldrist kiirelt üles leiaksin ja kui vaja, hoian mõned purgid külmkapis, köögile lähemal, et viitsimatus keldrisse minna ei saaks moosi söömise takistuseks.
Ja kui te nüüd ütlete, et teie ei küpseta eriti, siis soovitan teil ikkagi ära õppida vähemalt ühe lihtsa koogi valmistamise. Näiteks purukook või biskviitkook (alus tordi kokkupanemiseks), mis mõlevad lausa paluvad kohtumist ühe hea koduse moosiga. Harjutage tegema kooki koos endatehtud moosiga ja ühtlasi harjutage end meeles pidama, et te seda oskate! Et näiteks, kui saate küllakutse kuhuiganes ja vaja oleks midagi kaasa võtta, et siis meenuks kohe, et ahjaa, ma teen külakostiks seda oma firmakooki, purukooki õuna-pohlamoosiga! Ajaga, mille te veedaksite supermarketis poekooke valides ja hulludes, jõuate te oma koogi ilusti valmis teha!
Niisiis, võta õunu (neid, mis parasjagu on). Mina kasutasin kõige pealt ära väga magusad martsipaniõunad, mis olid läinud juba pudruseks ja lisasin ülivähe suhkrut, no tõesti vast mõned sajad grammid. Suhkru kogus aga sõltub loomulikult õunte hapukusest ja sööjate maitsest ka. Lasin õunatükid (koorimata) koos vähese vee ja suhkruga potipõhjas keema, lisasin meelepäraseid marju. Keetsin segu pisut aega, ja püreestasin siis moosi saumikseriga. Tõstsin poti uuesti tulele (jälgi mängu, püree võib tugeval tulel kas kõrbema minna või laavana potist välja pritsida) ning lasin pidevalt segades veelkord keema. Panin moosi steriliseeritud purkidesse.
Õuna saab kasutada ka baasmahlana teiste viljade mahlas. Meie tegime õuna (50%)-suvikõrvitsa (20%) – kurgi (20%) –punapeedimahla (10%) ja hiljem (kui suvikõrvitsat ja kurki enam polnud) ka õuna-kõrvitsa-punapeedimahla ning kõige viimasena õuna-arooniamahla. Kui endal kodus purustajat ega pressi pole, siis äkki saate tuttavatelt abi paluda või lasta kellelgi raha eest mahla pressida. Mahla tegemine on selles mõttes ka hea, et saab suure koguse toorainet ära kasutada. Järelejäänud viljamassi oleme pannud komposti.
Värskena on mahl loomulikult parim! Tõstab küll kõvasti veresuhkrut, aga ärge siis mahlaperioodil kommi sööge. Ja hammaste säästmiseks tasub peale mahla joomist suu puhta veega üle loputada. Värskelt püsib mahl külmkapis mõned päevad, kuumutatuna ja purki-pudelisse panduna loodetavasti kuid. Kestuskatsed on meil veel tegemata, aga kindlam on mahl enne jõulusid ära juua.
Lõpetuseks veel mõned soovitused õunte realiseerimiseks. Viige õunad tuttavatele kitsekasvatajatele. Kui te veel ei tunne ühtegi, siis saage tuttavaks! Vastutasuks saate naturaalselt magusamaitselise piima.
Kel Tallinnasse asja ja auto vaba, siis ka Tallinna Loomaaia elevandid armastavad õunu. Või kui üldse ei viitsi mässata, siis kompostihunnikusse või kõrgpeenra aluskihtideks sobivad plekilised õunad ikkagi.
Näpi põhja jaoks 150g külma võid 4 dl täisterajahuga puruks, maitsesta soola ja näputäie suhkruga. Soovi korral lisa ka 0,5 tl jahvatatud köömneid või muidu vürtse ja/või kuivatatud ürte. Laota puru suure ahjuvormi põhja (küpsetuspaber all) ühtlase kihina ning küpseta ahjus 180 juures peaaegu valmis ehk umbes 10 min.
Kartulipudrutäidist võiks täiendada ka teiste aedviljadega. Keeda veerand kapsast poolpehmeks, haki ja prae pannil kergelt võiga üle. Lisa pudrule. Prae kergelt pannil 1 hakitud porru, soovi korral lisa porrule pool peenestatud tšillikauna. Rohelisteks lisanditeks võiks juurde segada kas herneid, brokolit või spinatit (kõik eelnevalt kas poolpehmeks keedetud või panni peal kerelt vokitud), kevadel on kohased naat, nõges, karulauk vm söödav roheline taim. Lisa kõik pudrule, maitse ja maitsesta soola-pipraga. Kõige lõpus sega juurde 2-3 muna ning pane täidis põhjale. Loomse valgu sõbrad võiks pudrule juurde praadida suitsulihakuubikuid ja/või peale riivida küllusliku kihi juustu. Küpseta 160 kraadi juures umbes 30 min.
See on edasiarendus tädi Milde (meie kunagine naabritädi Külaoru külas) lihtsast, aga imeheast koogist. Kutsun seda ka säästukoogiks, kuna retsept ei sisalda ei muna ega rasvainet, šokolaadi ka mitte. Lisasin omalt poolt retseptile keedukartulid, mis mu arust täidavad nii muna kui või rolli ehk seob tainast ja muudab selle mahlaseks ja pehmeks. Tatrajahu teeb koogi ka gluteenivabaks.
Võta kuni 6 keskmist keedukartulit ja tambi pudruks. Ära muretse, kui segu jääb tükiline: helekollased kartulitükid pruuni koogi sees on päris efektsed! Pigista kaussi 1 pakk ehk 500 ml 20 % hapukoort ja sorts piima või vett. Hapukoore asemel võid vedelikuks kasutada ka sama palju keefirit, hapupiima või maitsestamata jogurtit, nagu Milde tegi. Lisa juurde 2 dl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut, 1 tl kaneeli, 3 spl mõru kakaod ja kartulipuder. Mikserda ühtlaseks püreeks ja lisa segule 1 tl soodat, pigista sellele ka sorts sidrunimahla, et sooda käima tõmmata. Sega läbi ja viimasena sega hulka 3 dl toortatrajahu või kui seda pole, siis 4 dl mingit muud jahu. Jõulude ajal lisa tainasse ka heldelt piparkoogi maitseaineid. Vala ahjuvormi, nii et jääks paari cm paksune kiht ja küpseta 180 juures umbes 20-25 min.
Üks lihtne variant keedukartulite taaskasutuseks on nad munaga pannil üle praadida. Natuke sahmerdamist ja tulemuseks on restorani-väärne toit kostitamaks nt küllatulnud sõpra.
Võta umbes kilo kartuliputru või keedukartuleid ja tambi pudruks. Kui puder on juba eelnevalt valmis, siis ole maitsestamisel tundlik, keedukartulite puhul lisa aga soola, pipart ja kasuta kujutlusvõimet. Kartuli mahedusega sobivad paljud erinevad vürtsid (nt muskaatpipar, tšilli) või värsked ürdid: piparrohi, petersell, rosmariin, estragon… Lisa ka 3 suurt muna ja tambi kõik ühtlaseks pudruks. Nüüd tuleb käed pudruseks teha: võta näppude vahele keskmise suurusega pudruplörts ja pillu seda mõned korrad ühed pihust teise, nagu tehakse kotlettide puhul, et nad paremini koos püsiksid. Litsu pallid laiaks ja paneeri põneva manna, nt rukkimanna sees. See annab praadimisel krõbeda kooriku. Kui tahad kollasemat pealispinda, jäta paneering ära.
Nüüd võid jätta koogikesed küpsetamise aega ootama (kui sõber tuleb alles mõne aja pärast külla) või prae kohe kahelt poolt krõbedaks. Ära rasvainega kokku hoia, pane valmis kotletid majapidamispaberiga kaetud alusele, et liigne õli/või/rasv saaks paberi sisse imbuda. Söö soojalt värske salatiga.
Tee keedukartulitest üsna suured tükid, nüüd lisa juurde seda, mida on. Kas mõned marineeritud kurgid, värsket kurki, tükeldatud kalad. Kindlasti oleks vaja juurde hakkida peotäis värsket ürti: kas murulauku, sibulat või lehtpeterselli. Enne kastme tegemist vaata jällegi külmkappi, sega kokku hapukoort või maitsestamata jogurtit, natuke majoneesi. Oleks hea, kui leiad külmikust riivitud mädarõigast või vähemalt sortsu sinepit. Maitsesta soola, suhkru ja pipraga. Vala kaste salatikomponentidele ja timmi konsistentsi, võib-olla pead lisama natuke piima, kui salat sai kuivavõitu. Keeda ka mõned munad nii, et munakollane jääb keskelt pisut vedel. Tükelda see kaunistuseks peale. Hea, kui salat saab enne söömist tunnikese seista.
Need kolm küpsetist kipuvad ikka üle jääma ja tahkeks minema. Kui teil kanu pole, keda saia-leivaga kostitada, võite proovida meie retsepte.
Kaasajal on käibel moesõna „comfort food“ ehk lohutav või mugav söök. Lapsepõlve mugavustoitudeks olid meil searasvas praetud must leib (vahest praeti juurde ka „peatselt käest minevat“ läbikasvanud suitsuliha) või magusas munas praetud saiakoogid ehk vaesed rüütlid. Neid tegi põhiliselt vanaema. Ja vahest ta küsis, et kumba – me lapsed- tahaksime, kas pannkooke või saiakooke ja mina eelistasin tihti pannkookidele just saiakooke. Nüüd, kus vanaema praeb oma küpsetisi pilve peal, tuleb meil praeleiba- ja saia ise teha. See, kui leivad lähevad natuke kärssama, on ainult hea!
Võta tahke leib ja lõika sellest kolmnurgad (tundub kuidagi söömissõbralikum kuju kui ristkülik). Koori mugulsibul ja lõika sellest õhukesed rattad. Kui leiad külmikust suitsuliha või –vorsti, viiluta ka need. Aja pann kuumaks, lisa natuke searasva (hea karamellimekise searasva saate kõrnete valmistamisel nn jääkproduktina) ja prae leivad kahelt poolt krõbedaks. Lase ka liha või vorst pannil kahelt poolt pruuniks ja hauta sibularattad pehmeks ning magusaks. Lao võileib kokku ja söö kohe.
Klassikaline magustoit, mille muudab ainulaadseks iga koka käekiri. Leib on tänuväärne tooraine, sest võtab leplikult vastu ka pikantsemad koostisained. Jällegi, vaadake ringi oma kappides-sahvrites, uurige kottide põhju, mida te sealt lisanditeks leiate? Mina kasutasin vedelikuks õunamahla ja hommikuse kohvipera, mis oli kannu seisma jäänud. Leib ja kohv on kihvt maitsepaar. Lisaks armastab leib vürtse, nagu kaneel, muskaatpähkel, kardemon. Jõulude ootel ärge nendega kokku hoidke. Lisandiks ja valge suhkru vähendamiseks, kasutan datleid, kuivatatud ploome ja mett.
Niisiis: pane vesi koos hapuka mahlaga (see, mis parasjagu lahti on võetud, parem kui on kodune mahl) potti, maitseks lisa kohvi või lahustuvat viljakohvi. Viska sisse kuivatatud puuvilju (neid, mis kodus käepärast on) ja datleid (kui on, ära ekstra sellepärast poodi mine). Nüüd läheb potti leib ja tegelikult võid lisada ka kõik mooside põhjad, mis ei taha kuidagi otsa saada. Nii saad purgid puhtaks ja järgmisel hommikul pudru jaoks uue moosi avada. Lisa suhkrut, maitse, kas hapu ja magus on sinu jaoks tasakaalus. Lisa ka lemmikvürtse. Kuumuta kõik keemiseni ja võid juurde vispeldada ka peotäie rukkijahu. Jahu aitab jahtunud magustoidul paremini vahule minna. Aja kõik keema ja keeda vaiksel tulel pisut aega, et maitsed saaks ühtlustuda. Nüüd võta pott tulelt ja surista kõik saumikseriga ühtlaseks püreeks. Proovi, kas maitsed on tasakaalus, kas lisada suhkrut või hoopis midagi tumedamat, vürtsi? Veel kohvi? Natuke brändit või konjakit? Tee sellest täiesti omamoodi maitsekooslus. Pane keedus tagasi vaiksele tulele ja lase veelkord segades keema. Kui maitse on paigas, vii pott õue jahtuma ja käi aeg-ajalt segamas. Jahtunud suppi võid elektrimikseriga natuke aega vahustada, see annab muidu tummisele roale pisut õhulisust juurde. Söö näiteks külma piimaga.
Selle leivapulbri tegemise tehnoloogia üle oleme eriliselt uhke, kuna temast annab teha väga palju omanäolisi toite ja tooteid. Tõsi, selleks, et saada peent leivapulbrit kergema vaevaga, kasutame päris mitut masinat (mandoliinlõikur, dehüdraator), mida igal ühel koduköögis ei pruugi olla. Neile soovitan proovida lihtsamat teed: lõika leib nii õhukeseks, kui suudad (parema tulemuse annab mitteviilutatud leib, mis on enne olnud sügavkülmas), kuivata nii nagu saad (kas lesol, praeahju kõige madalamal kuumusel, radiaatoril) ja jahvata-tambi leivad puruks, veel parem pulbriks (uhmer, kohviveski, blender koos pähklijahvatus otsikuga.) Ja saadki katsetama hakata!
Leivapulbrit võid kasutada kuidas iganes tahad, piirid seab vaid sinu fantaasia! Üks suund on tarvitada teda sarnaselt kamajahuga: maitsesta kohupiimakreemi, vaniljejäätist, raputa Kreeka jogurtile ja lisa endatehtud õunamoosi. Rösti pannil suhkruga krõbedaks ja kasuta magustoitudes, nagu creme brulee, panna cotta või Taani talutüdruk (see kihiline kohupiima-moosi magustoit). Suurepäraselt sobib ta ka soolaste pirukate põhjatainasse või küpsetamata võileivatortide aluseks koos sulavõiga. Kaaslaseks nt kalaga kodujuustukate.
Mikserda 90 g munavalged (u 3 tk) pehmeks vahuks. Nirista juurde 1,8 dl peeneteraline suhkur ja jätka vahustamist, kuni vaht on tugev, suhkur lahustunud ja mikseril on juba üsna raske tööd teha. Viimasena lisa juurde 1-1,5 dl leivapulbrit. Liimi küpsetuspaber beseevahuga neljast nurgast ahjuplaadi külge, nii on tainast mugavam plaadile pritsida. Aseta mass kondiitrikotti ja pritsi selle abiga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed munavalgemassist pallikesed läbimõõduga 3 cm. Pane beseeküpsised ahju ja küpseta 75-100-kraadises (olenevalt ahju äkilisusest) ahjus 2 h. Kui küpsised tulevad küpsetuspaberi küljest kenasti lahti, lülita ahi välja, pane pajakinnas ahjuukse vahele ja lase beseedel ahjus jahtuda. Söö leivabeseesid niisama või pudista magustoitude juurde.
Võta pool pätsi tahkeks läinud saia või sepikut, tükelda ja pane kaussi. Vaata külmkappi, äkki leiad sealt natuke kohvikoort, natuke vahukoort ja piima nii palju, et saab saiakuubikud enam-vähem vedelikuga kaetud. Lisa 1,5-2 dl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut ja näpuotsatäis jahvatatud nelki. Nelgi võib ka ära jätta, eriti kui ei viitsi teda peeneks jahvatada, aga siis jääd ilma imelisest lõhnast, mida see vürts pudingu valmides tekitab ja ka erilisest maitsenüansist… Laske saial piima-koore-suhkru sees vähemalt pool tundi liguneda ja mikserdage segi.
Lisa 1 terve muna ja 2 munakollast, munavalged vahusta vähekese soolaga kergeks vahuks, sega ka kollased pudingu hulka. Tükelda 2-3 õuna peeneks, lisa neile 1 spl suhkrut või nii palju kui tundub vajalik. Sega ka õunad pudingusse ning viimasena kergelt munavalged. Vala segu kõrgemate servadega ahjuvormi ja küpseta 140-150 kraadi juures umbes pool tundi ehk kuni vorm lõhnab hästi ja on helepruunilaiguline. Lase pisut jahtuda ja söö piima ning marjadega.
Umbes 200 g jahtunud putru (kaera- või mitmehelbe-, odratangu- või -kruubiputru) 2 peotäit (umbes 150 g) kuivatatud õunu 4 spl suhkrut 1 väike tl vaniljesuhkrut 2 muna kaneeli. Leota õunu mõni tund soojas vees või kui aega vähem, siis hauta neid väheses vees pehmenemiseni. Püreesta õunad ja lisa 2 spl suhkrut. Vahusta munakollased ülejäänud 2 spl suhkruga, munavalged vahusta tibakese soolaga eraldi. Sega omavahel puder, õunapüree ja munakollasevaht, lisa viimasena ettevaatlikult munavalged. Peale puista suureteralist suhkrut (nt Demerara) ja kaneeli. Pane segu võitatud vormi ja küpseta umbes 20 min 180 kraadi juures pealt pruuniks. Sobib süüa soojalt või külmalt, piimaga või ilma.
Lihtne ja geniaalne magustoit, ka lastele meeldib. Keeda olemasolevast mahlast (mina kasutasin kodust õuna-arooniamahla) ja õunatükkidest kissell, jahuta.
Pane jahtunud riisipuder kaussi, vahusta eraldi kausis vahukoor suhkru ja vaniljesuhkruga. Lisa vaht pudrule, maitsesta jahvatatud kardemoniga. Söö koos jahtunud kisselliga.
Vahelduseks nisumannale, soovitame proovida ka spelta-, odra- või rukkimannat. Kui hommikune puder on liiga paksuks jahtunud, pane ta uuesti kopsikusse või väiksesse potti, lisa pisut vett või piima ning kuumuta vaiksel tulel nii kaua, et puder muutuks vedelamaks. Pane juurde näpuotsatäis suhkrut. Jäta jahtuma. Tee vanillikreem.
Retsept on pärist Eva Pärteli kokaraamatust „Küpsetaja käsiraamat“. Vanillikreemiks sega 1 muna, 3 suurt munakollast, 0,75 dl suhkrut ja 40 g maisitärklist. Pane potti 3,5 dl 3,5 % piima, 1,5 dl 35% koort ning kraabi sisse 1 vanillikauna seemned või 0,5 tl vanillipastat. Kuumuta piim keemiseni. Eemalda pott tulelt ning nõrista kuum piim munasegusse, seda pidevalt segades. Kalla segu tagasi potti ning aseta keskmisele kuumusele. Klopi segu kuumutades intensiivselt. Segu pakseneb. Jätke segamist, kuniks oled saanud ilusa ühtlase segu. Võta kreem tulelt ja suru mass läbi sõela. Jahuta see täielikult, segu aeg-ajalt segades.
Pane magustoit kokku. Selleks võta ilus läbipaistev pokaal, alumiseks kihiks läheb mannapuder, siis vanillikreem, sellele marju (ka sügavkülmutatud sobivad või tee neist toormoos), siis jälle pudrukiht ja nii edasi, kuni pokaal on täis. Kaunista pealt marjade ja röstitud sarapuupähklitega (pähkelid võid panna ka vahekihtideks, kui tahad hammastele rohkem tegevust anda. Kui peres on liikmeid, kel on hammaste ja närimisega probleeme või sul lihtsalt pole pähkleid parasjagu võtta, võid need ka ära jätta, midagi hullu ei juhtu!)
Lisa pudrule munad (olenevalt pudru kogusest 2-4 tükki), maitse järgi suhkrut, pisut soola ja vaniljesuhkrut, ports piima. Sega segi ja pane juurde kaerajahu koos 1 tl küpsetuspulbriga. Tainas peaks saama suhteliselt paks, kuid jäta ka paisumise ruumi. Hea oleks, kui tainas enne küpsetamist vähemalt 1 tunni puhkaks või veel parem: tee tainas laupäeva õhtul valmis, jäta jahedasse kohta kaetult seisma ja küpseta koogid järgmisel hommikul. | OSCAR-2019 |
||
Reedel, 1. augustil kell 18 peetakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus orelipäeva tänupalvus, millega meenutatakse kümne aasta möödumist kiriku Ladegast-Saueri oreli restaureerimisest ja avatakse Tallinna XXII rahvusvaheline orelifestival. Kell 19 algava festivali avakontserdi annab Hollandi orelikunstnik professor Jacques van Oortmerssen. Kontsert toimub Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse ja Eesti Kontserdi koostöös ning on tasuta. Esimest korda andis prof Oortmerssen ...
Tänan meie Issandat iga päeva eest mis on mulle kingitud siin võõral maal olles. Afganistaan on koht kus paljudel lähevad mõtted surma peale. Paljud on saanud vigastada, kes on jäänud ilma jalgadest, või on surm teda endaga viinud. Kõik kohad on miine täis, talibani võitlejad varitsevad kõikja. Tänan Jumalat tema suure armu eest, et ta on mind hoidnud ära kurja eest. Tänan iga päeva eest mis ta on mulle jälle omast armust kinkinud. Kaitsku mind Jumal nii päeval kui öösel ...
Vaatasin reede õhtul pärast väga head kooride kontserti Kolmainu kirikus vaimulike kunstinäitust kogudusemajas ja silma hakkas eriliselt Mårten Anderssoni naivistlik maal õnnelikest inimestest. Näituse kuraator Eva Jänes, kelle tööd olid eksponeeritud linnagaleriis, ütles selle maali hästi kandvat ka misjonipäevade motot. «Õnn on valgus eluteel ja õige raja leidmine…» – lauluga toetas laupäevaseid üritusi Misjonikoor, kes esitas spetsiaalselt misjonipäevadeks loodud dirigent Maarja Vardja laulu, millele sõnad kirjutas tema isa Uudu Rips.
Usk on palju inimesi muutnud kõlbeliselt paremaks, loonud lausa uuteks inimesteks. Selle uuestisünnitav jõud ei saa toimida ilma reaalse, kõlbelise jõuta. Tähendab: usus ilmub Jumala aitav vägi meile. Tunnistust oma kasvamisest kristlaseks andsid Villy Võrk Elu Sõna kogudusest ja Rainer Miltop adventkogudusest. «Proovimine on parem kui tegevusetus,» julgustas Rainer Miltop, rääkides künklikust teest ettevõtjana.
Paralleelselt konverentsiga toimusid üritused noortele ja lastele. Ühes noortegrupis kõneles Karmeli koguduse abipastor Gunnar Kotiesen noortele haaravalt sõltuvuse pahedest, mis rikuvad tervise, suhted ja tuleviku. «Kas kellelgi teist on unistus: lõpetan põhikooli, saan kõigist kohustustest priiks ja asun prügimäele elama?» küsis ta noortelt, kellele andis juhiseid, kuidas oma eluga toime tulla sõltuvusahvatlusi vältides. Vaimuandidega kauplemise teemat arendati edasi rühmatöödes.
Eerik Jõksi juhitud vestlusgrupis «Kauplemine üle koguduste piiride – võistlus või võimalus» leiti, et nimetatud kauplemine peaks olema võimalus, mis inimlike nõrkuste tõttu paraku tihti võistluseks muutub. Kauplemist võrreldi ühise mosaiigi kokkupanekuga, kus erinevad kogudused toovad kokku üksteist täiendavad killud.
Anu Väliaho eestvedamisel arutleti, kas kauplemine üle riigipiiride on kohustus või kutsumus. Kodus on lihtsam kaubelda, piiri taga kauplemiseks on tarvis tunda võõrast keelt ja kombeid. Raskustest aitab üle saada teadmine, et Jumal teeb tööd koos kuulutajatega, andes kauplemiseks vajalikke andeid. Andidega kauplemine sõltub usust ja palvetööst, on eesõigus ja ülesanne, mitte sundus.
Tiina Võsu töögrupis «Kauplemine koguduses – üksi või ühiselt» leiti, et kauplemiseks on täpselt nii palju erinevaid võimalusi, kui palju on koguduses inimesi ja seega mitmesuguseid andeid. Oluline on neid inimesi usaldada, aga eelkõige usaldada sõnumit, kaupa.
Helari Hellenurme juhatusel katsetati rühmas «Kauplemise uued tuuled – kirikus ja küberruumis» praktilise tööna end kristlastena Internetis nähtavaks tegemist, et huvilised võiksid üles leida head sõnumit kandvaid suhtluspartnereid, Interneti-misjonäre.
Mika Tuovineni töörühmas «Kauplemine usundite turul» võrreldi kristlust islamiga, kõige kiiremini kasvava religiooniga, mida eraldab kristlusest eelkõige teistsugune arusaam Jeesusest, Jumala ilmutusest.
Kaido Soom juhtis vestlusteemat «Kauplemise krahh – õnn või õnnetus». Kiriklikud talitused on ajastatud õnne- või õnnetushetkedele inimeste elus ning kristlaste käitumisest neil hetkedel oleneb, kas elu murdepunktis leitakse kristlusest tuge või mitte. Samas ei saa vahetada ristiteoloogiat eduteoloogia vastu, andes inimestele katteta lubadusi. Õnn on elada Jumala juhtimise, mitte rahamaailma ideoloogia mõju all.
Stanislav Sirel ja Oleg Sevastjanov juhatasid venekeelset mõttevahetust teemal «Kauplemine üle rahvuse ja keele piiride». «Tulge meile külla, Jeesuse armastusega kuulutama!» – pakkusid lihtsat kauplemisretsepti külalised Mordvast. Leiti, et totalitaarset reþiimi võidakse samastada rahvusega ning sel juhul on kõigepealt oluline andekspalumine. Tunnustati mitmete Eestis kuulutustööd tegevate soomlaste head keele ja kultuuri tundmist, mistõttu neid tihti kohalikeks peetakse.
Andrease-teenistusel Rakvere Kolmainu kirikus teenisid kaasa vaimulikud erinevatest kirikutest ning Misjonikoor. Peapiiskop Andres Põder julgustas jutluse kaudu kristlasi oma igapäevaseid väikseid ülesandeid vääriliselt hindama. Oluline on inimesi Jeesuse juurde tuua, nagu tegi seda mitte kuigi suure kuulsusega jünger Andreas, sest alles koos Jeesusega saavad alguse tõeliselt tähendusrikkad teod.
Misjonipäevade korralduse põhiraskust kandsid Misjonikeskuse töötajad, Viru praostkonna ja Rakvere koguduste juhid. Tegijaid tunnustasid osalejad, kes lahkusid Virumaalt õnne võrra rikkamana.
Tänan koguduse nimel kõiki häid abilisi, kes aitasid igati kaasa ürituste läbiviimisel misjoninädalal Rakveres!
Kas mitte juba hiljaks pole EELK oma misjoniga jäänud? Üldiselt on EELK uimane ja passiivne konfessioon EVs, maakogudusi pole enam olagi nii mõnes kohas, kogudus on aid arvuliselt paberil. Küll aga näen Eestit külastades kirikutes katoliiklasi, neid on vähe – aga siiski väga aktiivsed. Oma osa etendavad EELK lagunemises ka sisetülid, neid olevat teil küllaga. | OSCAR-2019 |
||
28. aprillil toimunud ülemaailmse tööohutuse ja töötervishoiu päeva tähistamiseks käivitas Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur 2010.–2011. aasta uue tervislike töökohtade kampaania, mis edendab hooldus- ja remonditööde ohutust kogu Euroopas.
Uuringutest on selgunud, et hooldus- ja remonditööd, mis on tööriskide vältimiseks vajalikud, on ka ise neid läbiviivatele töötajatele kõrge riskiastmega tegevused. Hinnanguliselt on 10–15% surmaga lõppevatest tööõnnetustest seotud hooldustöödega. Seetõttu on eluliselt tähtis, et hooldustöid tehtaks korralikult, tagades töötajate ohutuse ja tervise kaitse.
Mõnes Euroopa riigis on lausa 20% õnnetustest töökohtades seotud hooldus- ja remonditöödega, samuti on mitmetes sektorites üle poole õnnetustest seotud hooldustöödega.
"Eestis on hooldus- ja remonditöödega seotud õnnetuste sagedasemateks põhjusteks libisemine, komistamine ja kukkumine,“ ütles Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) rahvusliku koordinatsioonikeskuse juht Tiit Kaadu.
Tööinspektsiooni poolt möödunud aastal läbi viidud sihtkontrolli tulemusel tuvastati, et enim esines libedust ettevõtete välisterritooriumitel ning tootmisruumide, ladude, garaažide liikumisaladel, millest igas kümnendas valitses kukkumisoht. Ettevõtteid, kus ühtki puudust ei tuvastatud, oli kokku kõigest 5% kontrollitud ettevõtetest.
Tiit Kaadu sõnul pöörab Tööinspektsioon tänavu erilist tähelepanu autoremonditöökodades valitsevatele töötingimustele, kus peamisteks probleemideks on vähene teadlikkus ohtlike kemikaalide käitlemisest, tuleohutusnõuete eiramine ning olmeruumide puudumine. „Loodetavasti aitab algav kampaania teadlikkuse tõstmise abil olukorda parandada ning hooldus- ja remonditööde ohtusid ettevõtetele paremini teadvustada,“ ütles Kaadu.
Andor, kes andis kampaaniale oma toetuse, ütles: „ Hooldustöid tehakse igas töökohas ja sektoris iga päev. Praegu juhtub tööõnnetustest 20% hooldustöödel. See protsent on liiga suur, näidates, et valdkonnas tuleb levitada teavet ja teha jõupingutusi.”
Volinik lisas, et üldstrateegia on vähendada tulevatel aastatel Euroopa Liidus kõiki tööõnnetusi 25% võrra. "Käesolev kampaania aitab levitada teavet hooldustööde riskide kohta, säästes elusid üle kogu Euroopa ning viies meid lähemale meie üldisele eesmärgile – ohutumatele ja tervislikumatele töökohtadele,” ütles Andor.
Halvasti korraldatud hooldustööd ja -protseduurid suurendavad tööõnnetuste, sealhulgas surmaga lõppevate õnnetuste ohtu, mis võivad puudutada väga erinevate tööstussektorite ja tasemete töötajaid. Euroopa üheks kõige hirmsamaks õnnetuseks omataoliste seas võib pidada 1988. aasta Piper Alpha katastroofi, kus tuleohtlik gaas süütas Põhjamerel põlema naftaplatvormi ja muutis selle vaid mõne hetkega tulekeraks, milles hukkus 167 töötajat – see on traagiline näide ebapiisavate hooldusprotseduuride võimalikest tagajärgedest.
Ametlik kampaaniajuhend ja teised materjalid - esitlused, väljaanded ja reklaammaterjalid 22 keeles, samuti teave läheduses aset leidvate kampaaniasündmuste kohta on saadaval tervislike töökohtade kampaania 2010–2011 veebisaidil.
Tartu Ülikooli dotsent dr Eda Merisalu kirjutab, et stress on nagu õpetaja, kes meid iga päev külastab ja ootab õpilaselt tarkust, et tema poolt esitatud väljakutsetega toime tulla.
Stress on eluslooduse vahetu kaaslane, mis sunnib liikuma tasakaalu poole. Tasakaalu saavutades aga saabub surm, mida ei soovi elavate meelest keegi. Stressi puhul ehk ongi vaid see oluline, et maailma areng ja elutempo esitab organismile harjumatult suuri väljakutseid, millega ei suudeta sageli toime tulla. Inforägastikus orienteerumine ja majanduskonkurentsis püsimine esitab pidevalt väljakutseid, millega toimetulekuks on vaja tõeliselt tugevat vaimu ja karastunud füüsilist keha. Reeglina tuleks aga konflikti vaadelda igas mõttes edasiviiva jõuna.
Hiina vanasõna ütleb, et kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja… Mida see peaks küll tähendama? Kas see peaks olema keegi väärikas tegelane, kes koputab uksele? Tõepoolest, selle õpetaja nimi on Stress. Stress on elu õpetaja, kes iga päev külastab ja ootab õpilase tarkust, et tema poolt esitatud väljakutsetega toime tulla. Stress on eluraskustega hakkama saamise proovikiviks ja intelligentsuse mõõdupuuks. Intelligentsus on aga ellujäämise nurgakiviks. Nii meele kui ka keha intelligentsus avaldub paindlikkuses ja kohanemises, mis avaldub muutuvas keskkonnas ja väga äärmuslikes tingimustes ellujäämise eesmärgil.
Rochesteri Ülikooli dotsendi James McMahoni loengus oli ütlus “Intelligentsus avaldub seal, kus inimene suudab raskustega kokku puutudes leida väärikaid lahendusi nende ületamiseks”. Sellega on eesti rahvas sajandeid toime tulnud. Arst ja riiginõunik, Eesti rahvusliikumise tegelane Heinrich Rosenthal nimetas Eesti talurahvast 19. sajandi lõpul teadmistejanuliseks, arenenud kultuurimeelega, intelligentseks ja andekaks rahvaks, kes suutis ühe põlvkonna vältel kasinates tingimustes kõrgemale kultuurilisele tasemele tõusta kui ükskõik milline teine hõimurahvas. See võrdlus tulenes eelkõige laulupidude korraldamise kultuurist. Kuid siin taga on rahva visadus ja oskus äärmuslikes oludes kohaneda.
Meie väikese tubli rahva seljataga oli sajandeid kestev pärisorjus ja mahasurutud keel, mis küpsetas hinges trotsi ja püüdu saada väärikaks ning arvestatavaks rahvaks ja riigiks. Sajandeid ränka füüsilist tööd, segatud verd ja alandust on ette valmistanud raskustega toime tulema – õpetanud vaimu ja treeninud keha pingetega toime tulema. Eestlase intelligentsuses ja arengupüüdlustes on varjus väljakutsuva vastase ja igapäevase kaaslase Stressi äratundmine ja oskus temaga hakkama saada.
Stressi mõiste tuleneb tuntud Kanada teadlase Hans Selye elutööst. See on kontseptsioon adaptatsiooniprotsessi käivitavast jõust (esmakordselt avaldatud 1926). Stressi käsitleb autor eelkõige kui füüsilise pinge avaldust. Iga stressor (ükskõik mis laadi – psüühiline või füüsiline) saadab signaali aju vastutavatesse piirkondadesse, mille tulemusena “ajukompuutris” modelleeritakse keha füsioloogiline vastusmehhanism. Stressori mõjul aktiveerub autonoomne närvisüsteem ning verre paisatakse hulgaliselt stressihormoone. Keha eesmärgiks on saada koheselt piisavalt energiat ja elutähtsatesse kudedesse hapnikku. Kui stress on seotud füüsilise pingutusega, peab keha hakkama saama happelise laguproduktiga ning kohastuma koormusega. Kui stress on psüühilist laadi, siis käitub keha sarnaselt, haarates kaasa ikka neid samu mehhanisme, mis tagavad pinge ületamiseks vajaliku tulemuse. Esimeseks organiks, mis stressiõpetaja piitsa alla satub, on süda. Ta peab tugevamalt lööma, et veri koos toitainete ja hapnikuga jõuaks lihastesse ja keha saaks asuda võitlusse. Seepärast on tuntud H. Selye näide kassi ja koera kohtumisest, kus stress on ootamatu konflikt, kus loom asub võitlusse või põgeneb. Sama juhtub ka inimesega. Kui konfliktsituatsioone on palju, siis lõpuks tuleb õppida ootamatuid olukordi ka juhtima.
Kui korduvalt kogetud füüsiline pinge on õpetanud keha koormusega toime tulema, siis sama juhtub ka psüühilise pingeteguriga ning rakkudes ei teki nii tugevat kahjustust. Organism on õppinud plastiliselt regulatsioonimehhanisme juhtima. Suurest vaimsest pingest tööl, kodus ja ühiskonnas ning vähestest liikumisvõimalustest on keha ainevahetus muutunud loiuks ja passiivseks. Ülitugev või kauakestev stress võib aga kahjustada organismi sedavõrd, et rakkude kaitsemehhanismid väsivad ega suuda hakkama saada kudedes kuhjunud toksiliste ühenditega, ära tunda võõrvalke, moondunud rakke või hakkama saada koekahjustusega.
Seetõttu tunnevad inimesed, et tervis läheb käest ära. Ülemäärasest pingest annavad tunda kroonilised tervisehädad, liiges-lihasvalud ja allergiaprobleemid. Tüüpiliseks stressinähtuseks on peetud ka haavandeid mao-sooletraktis. Aina sagedamini annab ülepiitsutavast pingest märku südame-veresoonkond, sest eestlaste hulgas on aastaid esikohal kardiovaskulaarne suremus.
Mida saab inimene oma pingete maandamiseks teha? Sellest pikast eelloost lähtuvalt tuleb stressimaandamise võttena regulaarselt tegelda kehaliste harjutustega. Füüsiline pingutus on kehale tuttav ja ta õpib sellega kiiresti kohanema. Seepärast tuleks astuda välja oma mugavuse tsoonist ning väsimatult treenida oma füüsilise ja vaimse tarkuse kogemust!
Tervise tugevdamise saladus on ikka seesama iidne tarkus: ole aktiivne, karasta ennast, söö tasakaalustatud toitu ja püüa mõelda positiivseid mõtteid. Kehaline tegevus vastukaaluks vaimsele ülepingele loob teatava mõnutunde – lõõgastab ja tagab vaimsest väsimusest kiirema taastumise. Seega, mine juba täna loodusesse – pere, laste, ratta või koeraga, aga mitte autoga!
1. Lõõgastusvõtete omandamine tähendab nende regulaarset kasutamist. Vaid nii tunneb keha selle kiiremini ära ja jõuab seeläbi parema tulemuseni.
2. Oluline on märgata, kui katkendlikult ja pindmiselt toimub hingamine pingelises olukorras. Mida halvem on hapniku juurdevool kudedesse, seda kergemini võib kujuneda ka rakukahjustus. Seepärast on soovitatav vähemalt korra päevas teha 10 minutit hingamisharjutusi kas hommikutundidel tuulutatud ruumis, pargis või metsas jalutades (kindlasti mitte tiheda autoliiklusega tänaval). Tee seda näiteks kõndides, hingates iga 4–6 sammu pealt sisse ja sama pikalt välja (5–6 korda järjest). Samuti võid seda teha mugavas asendis istudes, seistes või joogaasendis.
5. Mõtle põhjalikult läbi oma isiklikud vajadused ja ametialased eesmärgid. Koosta pingerida Sulle kõige olulisematest asjadest elus. Seejärel asu koostama plaani oma vajaduste ja eesmärkide poole liikumiseks. Keskendu ka võimalikele takistustele. Mõtle, kuidas on võimalik neid ennetada või vajadusel uusi valikuid teha!
6. Kontrolli üle oma pingeline ajagraafik ja veendu, et sinna mahub lõunapaus ja regulaarsed puhkepausid.
7. Kui oled asutuse juht, siis ära häbene oma ettevõtmistesse kaasata ka kolleege. Loo selge visioon ja koonda meeskonnad, lastes igal töötajal tunda end olulisena ühiste tulemuste saavutamisel.
8. Märka ja tunnusta oma lähedast või kolleegi nii sageli, kui see on võimalik ja vajalik. Leia aega oma lähedase või kolleegi ärakuulamiseks. Aktsepteeri ka oma ülemust sellisena, nagu ta on. Ära kiusa oma kolleegi või ülemust!
9. Ära kaota ka kõige kriitilisemal hetkel pead, võta aega analüüsiks ja tegutse paanikata. Ära kaota ka huumorimeelt – kui Sa seda suudad, ei ole kõik veel kadunud!
10. Tee regulaarselt jaheda vee protseduure. Suve lõppedes pikenda ujumisperioodi ja võimalusel või meeldivusel jätka talisuplusega. Käi suvehommikuti paljajalu ja naudi kastemärga rohtu, see karastab!
13. Püüa võimalikult sageli välja puhata, et oleksid hommikul tõustes reibas. Tunne rõõmu tõusvast päiksest, kastepiiskadest ja kevadisest konnakrooksust tiigis. | OSCAR-2019 |
||
Paljusid emasid vaevab selliste varakevadiste ilmadega, kus temperatuur on muutlik vastavalt viludale ja päikesele ja tuul on salakaval, küsimus mida lapsele selga panna. Ega mina ka ausalt öeldes ei oska mingit nõu anda ega ei väida, et ma oma last ideaalselt riietan, aga huvilistele ikka näitan, et mismoodi Annabel viimasel ajal vankris logelenud on.
Tal ei ole spetsiaalset kevad-sügis kombekat ja kuna talvekombekas tundus ka vahepeal ehk liiga paks, siis sai improviseeritud sellega, mis olemas oli.. ja olemas oli vaid õhuke tuulejope, millega ma teda vabalt ka suveõhtutel riietaks. Seega ikka tundub see üsna halb valik praeguste ilmade jaoks. Panin sinna pusa alla ja nii ta leppima pidi. Minu jaoks tundub alati kõige olulisem, et pea, kõrvad, käed ja jalad oleks soojas, seega mütsiks jäi talvemüts, kätte lambavillaga kindad ja jalga sai ta sokkide otsa veel natuke soojemad papud.
No ühesõnaga üsna õhukeselt sai ta riide minu arust, välja arvatud siis kõrvad, käed ja jalad, aga et õhuke jope oma asja ikkagi ära ajaks, panin peale veel fliisteki ja lootsin, et kookonis lebamine ja vankris tuulevarjus olemine annab oma positiivse lisa ja nõnda vist oligi. Vähemalt kui ma aeg ajalt tema kukalt või käsi katsusin, olid need mõnusalt soojad, mitte higised ega liialt külmad. Laps on siiani veel terve (sülitan 3x üle õla) ja loodan, et ma edaspidigi teda ära ei külmeta. :)
Peate Annabelile andestama tema grimassid, sest ta ei püsi üldse paigal enam ja veel vähem selili, seega on temast ilusaid outfiti pilte väga raske saada. Viimane, ninakrimpsutamine, on tema viimase aja üks lemmikuid näoilmeid. :D
See kookon on praegu TÄPSELT tema pikkune, noh et pikkuselt nagu polegi enam ruumi, aga ma ei ole tahtnud veel käruossa panna, sest siis ta pole nii soojas seal vankris vms. :D Sellepärast ka, et ta ei oska istuda veel vms.
Muidu mul saab ka täislamavasse panna ja eks peangi varsti proovima, kuidas need traksid ja asjad käivad jne, sest suht kohe peabki kookoni nurka jätma. :D
Tänase ilmaga panen ma küll lapse vankrisse tuttu talvekombekaga, aga alla ei jäta peale toariiete midagi. Vankris läheb peale ka tekk. Nii ta seal põõnab 1,5 tundi ja siiamaani on nii sobinud. :P
Täna ma kaldun ise ka vist pigem talvekombeka poole, kuigi kraade on samapalju kui viimastel päevadel, aga kuna päikest ei ole, siis on kõvasti jahedam ikkagi.
Jaa, päike mängib olulist rolli, eriti vankri puhul. Kui ise aru ei saa, et palav on kui tuul puhub, siis vankris on veits teine kliima :P
Minu kolmekuune magab juba pea kuu vankris nii, et seljas pikade käistega body, püksid (dressid või retuusid) tavalised sokid ja kõige selle peal kevadkombe (no selline õhuke kus on pealmine riie ja puuvillane vooder, miskit vatiini vahel ei ole). Peas on tal topelt kangast puuvillane müts ja kapuuts. Kombeka käiste ja jalgade otsad on pealekeeratud. Vankris on veel õhem fliisist soojakott ja see on kõik. Ei ole tal külm hakanud ja haigeks jäänud. Vankrikorv mul ka hea kinnine
Aga no ma ei tea, keha on tal soe – ei ole külm. Seega usun, et tal seal teki sees + veel kookoni vooder (see kookon on sellise tegumoega, et hiljem saab nagu jalutuskäru osale jalgadele soojakotiks teha) täitsa paras jah niimoodi retuusiväel seal mõnuleda. :)
Kas natuke liiga õhukesed püksid pole? Võrreldes enda 10 kuust last sinu omaga, topin teda ikka eriti paksult riidesse :p
Ei ole küll niimoodi külm, ma usun, et täpselt parajalt on riides. Tal seal vankris soojem ka, puudub näiteks tuul ja tekk on ju ka peal :)
Mul üks sõbranna ka riietab 9 kraadiga lapse veel talvekombesse, ülla-ülla laps on kogu aeg haige. Olen tähele pannud, et need lapsed, kes on karastunud on ikka tunduvalt vähem haiged kui need keda soojalt sisse pakitakse. Minu laps samuti. Panen alati pigem natukene vähem riideid ja laps on oma 2 eluaasta jooksul haige olnud täpselt ühe korra, seegi juba aasta tagasi.
Hea kohe vaadata, et keegi ka nii õhukeselt last riietab kui mina :P Jassul jäi talvekombe kõrvale juba veebruari keskel, sest tal oli nii palav ja ebamugav sellega juba. Aga praegu riietan teda nii, et pv pluusi peale läheb suht paks jope(sest meil pole õhemat) ja pükste osa oli ka enne nii õhuke nagu sul, kuid nüüd kui juba kiikumas käime, siis on soojemalt. Ja müts on küll ammu õhuke, sest pea higistab kõige rohkem ja kapuuts on jopel ka veel tuule kaitseks peas. Ja no tekk ja vankrikate ka ju. Aga üldjuhul ma ka ikka pooldan seda, et tuleb arvestada lapse endaga ja liialt põdeda pole vaja, et ta ära külmetab :)
Ma nüüd tunnen end kehvasti, et ainult nii õhukeste pükste väel, aga no.. ma vist ei tee mingit muudatust ka. Jah, üks kiht püksi tundub niimoodi vaadates väga, aga kaks tundub mulle ikkagi jälle liig.
Ma saaks aru, kui ta mul juba kärus istuks ja jalad rohkem seal tuule käes lendleks, aga kookonis tal vist teki sees ikkagi parajalt sossu. Ei saa ju üle ka keeta. :D
Ei just on okei minu meelest. Sest pepu on ju mähku all soe ja jalgadel on veel tekk ja sinna pääseb väga vähe külma õhku. Panen oma poisil samamoodi, kui tean, et teda vankrist välja ei võta :)
Samas jah, haige pole ta veel kordagi oma elu jooksul olnud, seega ju ma olen hästi karastanud. Ja enamjaolt jälgin ka seda reeglit, et lapsele üks kiht rohkem kui endale. Ise lasen ju ka retuusiväel ringi. Ja tal on teiseks kihiks fliistekk ümber. :D
Meie kotkapoeg on nn tudukombes viimasel ajal (puuvillane, Nextist, millel saab käed kinni panna), selle peal üsna õhuke karvane õuekombe (käed ja jalad lahti, kapuutsi pole). Kindaid-sokke lisaks ei ole, müts on puuvillane nn tuulemüts (ma ise kutsun tuukrimütsiks), mille topin kombe krae vahele, et tuul sisse ei pääseks. Varem oli ta selle kombinatsiooniga lambavillases kookonis, viimased vähemalt kuu aega, on lambavill ainult all. Aga poiss on meil ka jääkaru – see rusikareegel, et pane lapsele üks kiht rohkem kui endale, pole meil pärast esimest kuud vist enam kehtinud. Tema nt magab tudukombes ja tekita, mina pidžaamas ja kahekordse tekikotiga. :-)
No hei-hei. Hetkel on mul juhe asjade pakkimisest täiesti kokku jooksnud, Annabelil tuleb LÕPUKS OMETI loodetavasti varsti õhtuune aeg ja mina piilun korraks siia, et teile ka blogis ametlikult teada anda, et ma olen hetkel noh, kolimisstressis. Kes blogi facebooki ei jälgi, see ehk ei tea, et kohe pärast seda kui ma viimati selle vinguva postituse Soome korteri mitte leidmise kohta kirjutasin, helistati Keiole ja me SAIME KORTERI!
Ja siis hakkas tõeline tuhin pihta, sest see kõik oli nii ootamatu ja kiire ja me olime juba mõtetes selle kolimise mitu kuud edasi lükanud. Noh, et jess – saab veel luusida ja lebotada ja ei pea selle pärast pead väga vaevama, sest nagunii ei saa ja raha ei ole ja kõike muud. Aga nüüd saime järsku korteri, kui seda hetkel oodata ei osanud, maksime end rahadest vaeseks (need ettemaksud ja tagatisrahad jms) ja tahame nüüd enne jõule ära kolida, et jõulud uues kodus vastu võtta.
Ehk siis põhimõtteliselt kolime me juba sellel nädalavahetusel ära, sest homme saadame ära kõik mööbli (va diivani, selle mõni teinekord), surume end üheks ööks kolmekesi tühjas korteris diivanile magama ja läheme pühapäeval megavarajase laevaga (7.30 ehk siis tõusma peab kell 6) ise ka Soome ja sätime seal mööbli jälle paika.
Eelmisel nädalavahetusel saatsin ma juba veidike mõnda pudi-padi Soome poole teele, ehk siis üritasin tühjendada nii palju kui võimalik kõik kapid ja sahtlid ja riiulid ja kuigi ma sain metsikus koguses kraami kokku küll, peab tõdema, et seda idiootset pudi-padi, mida on nii tüütu pakkida, on terve korter IKKA VEEL täis. Ja see põhjustaski mu juhtme kokku jooksmise ka, sest ma lihtsalt ei viitsi seda väikest pudi pakkida.
No nagu igast juhtmed ja laadijad ja küünlaalused ja küünlad ja igast kammid ja lõhnaõlid ja säilituskarbid jne, saate ehk aru küll. Ma lihtsalt ei oska neid kuhugi pakkida. Kilekotti tundub imelik ja kast on nende jaoks liiga suur. Kahjuks on mul ka sedasorti teema, et ma ei suuda asju suvaliselt lihtsalt kokku visata ja et küll siis lahti pakkides vaatan, mis kuhu käib, vaid ma tunnen, et asjade pakkimisel peaks ka mingi süsteem olema. Et köögi pudipadi peaks olema nagu koos ja elutoa pudipadi ka üheskoos ja plastmass nõud eraldi kergesti purunevatest nõudest ja veel eraldi potid ja pannid jne. Ja see teeb asja veel hullemaks. :D
Kuigi tegelikult ei ole vist hullu midagi, aga ma lihtsalt vihkan pakkimist, sest ma üldse ei viitsi ja ma ei taha ja see on nii tüütu ja üldse mitte nii lihtne kui mõteldes tundub. Ma mõtlesin endale kusjuures süsteemi täiesti välja, et mida ma kuhu pakin, aga kui pakkima hakkasin, siis kuidagi ei läinud nii nagu ma tahtsin ja ei toiminud nii nagu pidi ja ikka on kõik pilla-palla. Ja kui ma isegi ühe süsteemi listist maha kriipsutan ja sellega hakkama saan, tundub mulle, et miljon asja ilmub kuskilt sahtli ja kapipõhjadest veel välja, millega ma enne üldse arvestanud ei olnud.
Ja muidugi eks seda pakkimist teeb natuke keeruliseks see ka, et üks väike inimene mul kogu aeg sabas tuiab ja iga asja peale, mis mul käes on, üliarmsalt AITÄHH! hüüab. Viimasel ajal ei tunne ta oma mänguasjade vastu ka üldse enam huvi ja aina käib mul järel ja on igal pool ees ja mitte midagi ei saa rahulikult teha. Kui ma ise rahulik olen, siis ei häiri, aga kui ma ühest toast teise vuhiseda tahan ja siin asjatan tõsisel moel asjade pakkimisega, sest homseks peab pakitud olema, siis on noh, tüütu. :D
Aga jah, et te siis teaksite, et põõhimõtteliselt pühapäevast olen ma oma kodinatega juba Soomemaal. Interneti saame me korterisse sisse esmaspäeval ja eks näis, kuna ma siis jälle siia ka pajatama jõuan. :)
Edu kolimisel, mäletan enda pere kolimist Soome yle aasta tagasi ja ka meil tuli kolimine väga järsku. Kuna mees oli mul Soomes siis pakkimine, lapsed ja loomad olid kõik minu kaelas aga kui kolitud sai ja lisaks asjad lahti pakitud siis oli niiii hea tunne :)
Mulle ka lahtipakkimise süsteemitamine meeldib palju rohkem. Saab igale asjale mingi uue spets koha valida, kus tema koht olema hakkabki jne. :D
õigus jah, sul tüdruk suurem ja kõnnib juba :D ma ei tahaks oma pojaga kuskil seal niisama istuda, voodi oleks päris hea :D sellepärast võtame meie kajuti ja laseme kassi ka puurist välja :D
Kui Annabel veel ei kõndinud ja imetasin teda, siis ma ka kunagi kajutit ei võtnud. Kui imetada oli vaja, siis infost küsisin vaba kajutit mingi 15-mintsiks kasutada ja anti.
Kui kassiga läheks, siis jätaks ta vast autosse üldse või siis kandekotiga kaasa (pmst nagu käekott).
Aga ma unustasingi kirjutada, et kass tekitab ka seda kolimisstressi, sest tal pole passi ja marutaudivaktsiini ja kiipi ja kuigi ma tahtsin need kiirelt enne reisi ära teha, selgus, et enne kiibistamist on vaja vaktsineerida ja enne vaktsineerimist on vaja ussirohtu anda ja miljon häda, mis tõttu ei saa ta kohe kindlasti praegu ei kiipi, passi ega vaktsiini, seega… ei tea, kas ta autoga salaja üle vedada või siis saadan sõbrannaga Viljandisse oma emale ja pean need asjad millalgi korda ajama, kui pikemalt Eestis olen. :(
Süda nii raske ja kurb endal ka, sest ei taha üldse kassi maha jätta, aga no krt, miks peab nii keeruline see loomaga reisimine ka olema. Ma saan täielikult aru passi vajalikkusest, sest see on ju mul endal ka. Kiibistamise vajalikkusest saan ka põhimõtteliselt aru. Need asjad teeks vabalt ära, aga see, et ussirohtu peab andma 10p enne vaktsineerimist, vaktsiin peab olema tehtud 21p enne reisimist jne on lihtsalt natuke.. tobe, sest kui teinekord tuleb mingi reis ette võtta nii ootamatult, et neid asju teha ei jõua, siis põhimõtteliselt… pead looma hülgama? Fuck off. :(
Meie kolides jätsime alla autosse(muidugi siis oli suvi), sest ka vaktsiinid ja kiibistamised tegemata. Läks õnneks ja sai nii üle toodud.
Mis nüüd kassist saand? Ma kuskilt lugesin, et Soomes loomaarstid üüratu kallid ja isegi kui seal minna vaktsineerimata kassiga arstile, võidakse politsei kutsuda, sest seal mingi hull teema ja kõik koduloomad viimseni läbitorgitud ja kibiitud. :D
Mu süda, ei raatsi kassi autosse jätta, ta niigi memmekas mul :D õnneks ma sain kõik asjad tehtud tal, nii ussirohu kui ka kiibi ja passi, aga eks see üks paras jama oli, pidin üksi minema koos lapse, käru ja puuriga :D mulle on ka öeldud, et ah mis sa ikka teed sellest passist jne, aga kui tuleb kontroll, eriti nüüd jõulude ajal, siis on pekkis, sellepärast ei julgenud riskima hakata.
Kajutit tahan sellepärast ka võtta, et ta muidu äkki ei jää mul magama ja ise tahaks ka puhata ja lebotada, peame ka varahommikul liikuma hakkama ja arvestades seda, et mu poiss teeb öösiti tsirkust ( keerab ennast kõhule ja siis roomab seal edasi-tagasi ja lõpuks hakkab märatsema ) , siis jahm :D
aga eks näis, ära jah sa väga stressa sellepärast küll läheb hästi see kolimne, tüüpilised naised alati põevad ette ära juba :D
Ma mõtlen ka sama, et enne tulgu või surm, aga sinna ma lähen ja sinna ma surmani jään ka, sest no ei viitsi enam. :D
Kõige hullem on mõelda, et 3 aastat tagasi kolisin ma Viljandist Tallinna kahe spordikotiga… ja selle ajaga olen ma nii palju asju endale kokku ajanud. :D
Kui ma nüüd õigesti mäletan, ei huvita neid seal laeval see kassi kiibistus ja vaktsiinid :). Aga samas, milleks riskida, eks?
Minu soovitus Sulle, et ära selle kolimise pärast üldse stressa :). Suurem jama võib hakata peale selle paberimajandusega (kuigi te vist üle 2a koos olnud?)
Kassi saaks autos salaja viia küll jah, aga me veel ei teagi, kas võtame selle riski või mitte, sest noh KUI juhtub 0,01% tõenäosus ja toll peatab meie auto läbiotsimiseks kinni ja kassi märkab, siis võidakse kass tagasi eestisse saata, garantiini panna, kohe koha peal magama panna või meile megasuur trahv määrata. :D
Ma reisin oma kahe chihuahuaga juba kaheksandat aastat HEL-TAL suunal ja pole kordagi keegi küsinud passi. Ega ma pileteid ka ei osta koertele. Tallink küsib ju isegi ülesõidu ajal autos viibimate lemmikut eest piletitasu, Viking aga mitte. Üldiselt magavad nad mul ülesõidu ajal autos, aga talvisel ajal võtan puuriga üles kaasa. Siiani ei ole keegi kobisenud ja ma ei põe ka. Magama ei pane keegi Teie kassi, kui peaks juhtuma see “ime”, et vahele jääte.
Lõpuks ometi. Ma pole ammu uurinud ka neid hindu ja asju. Mõned aastad tagasi veel pidi maksma, mis oli absurdne.
Me küll nii kaugele ei kolinud. Aga eelmine aasta sai oma elamine ostetud. Kolisime 100 meetrit eelmisest üürikast, aga no pakkida oli ikka vaja ja lahtipakkida ka.Oleme nüüd üle aasta oma kodus aga siiani tõstan asju ümber ja otsin nö oma koha. Eks selles ole süüdi ka remont mida kahes toas sees elades tegime. Siis oli vaja asju kogu aeg ümber tõsta. Korter mulle väga meeldib ja ma tunnen end siin hästi, samas päris oma kodu tunne tekib minu meelest alles siis kui tead unepealt kus mis asi asub. ( seda ma kahjuks iga asja kohta ei tea, selle pideva ümbertõstmise tõttu). Aga kujundada on mõnus ja põnev. Kolimine on selles suhtes ka hea, et saab hunniku ebavajalikku ära visata. ( me muidugi pidime nii kiiresti kolima, et enamiku asju pakkisin ikkagi kaasa ja mõtlein, et küll lahtipakkides sorteerin. Seda pudi oadi on ikka jube palju) | OSCAR-2019 |
||
Eestis on viimasel ajal hakanud levima Flooré paigaldusplaadiga sarnase välimusega ja otstarbega Hiina päritolu paigaldusplaat Tyco. Kuna selle hind on soodsam kui Flooré plaatidel, siis on klientidel tekkinud põhjendatud küsimus kas peale hinna on plaatidel ka teisi erinevusi. Otsustasime tooteid omavahel võrrelda mõistmaks mille arvelt tuleb hinnasääst ja kas see mõjutab ka tulemust plaatide eesmärgipärasel kasutamisel. Järgnevalt võtame kokku võrdluste tulemused.
Seega plaatide tk. hindasid võrreldes tuleb arvestada, et Flooré plaat on 25% suurem kui Tyco plaat.
Flooré plaate on lihtsam ladustada ja transportida, kuna tänu paksule alumiiniumist kattekihile pakendatakse need tehases keskelt kokkuvoldituna ja alles paigaldusel volditakse need uuesti täies suuruses lahti. Kompaktne pakend võimaldab täielikumalt ära kasutada transpordipinda ka väiksemates veokites ja haagistes.
Mida suurem on materjali survetugevus, seda suuremat survejõudu võib talle rakendada ilma, et tekkinud normaalpinge tõttu materjal deformeeruks. Põrandate puhul on see oluline kuna suurt survejõudu tekitavad nii paigaldatud mööbel kui ka vannid ja dushikabiinid. Mida väiksem on materjali survetugevus, seda suurema pinnaga moodulitest põranda kattematerjali (näiteks keraamilist plaati) tuleb deformatsiooni vältimiseks kasutada. Plaatide survetugevus 300 kPa on piisav nende kasutamiseks põrandakonstruktsioonides.
Nüüd aga jõuame Flooré ja Tyco plaatide kõige olulisema erinevuseni, milleks on plaatide pealiskihtide erinevus.
Flooré plaate katva alumiiniumkihi eesmärk on torudes voolava küttevee soojusenergia piisav ja ühtlane edasikandmine (soojusjaotus) plaadi pinnale ja sealt edasi ruumi põranda kaudu selle ruumiõhu kütmiseks sobiva temperatuurini. Flooré plaate kasutades on soovitatav küttevee temperatuurivahemik 35-40 °C, mis võimaldab energiasäästlikult kasutada tänapäevaseid kütteallikaid (maasoojuspumbad, õhk-vesi soojuspumbad jne).
Pildil on näha üleval alumiiniumkihiga kaetud Flooré plaat ja all Tyco plaat seda katva fooliumpaberiga (klikkides pildil avaneb see täissuuruses). Võrreldes alumiiniumiga EI OLE fooliumpaber hea soojusjaotur. Seega ei ole võimalik sellise plaadiga saavutada samaväärset tulemust kasutades energiasäästlikke madalatemperatuurilisi küttelahendusi vaid tuleks märkimisväärselt tõsta torustikus ringleva küttevee temperatuuri. Selle tõttu suurenevad fooliumpaberiga kaetud plaate kasutades püsikulud vajaliku küttevõimsuse saamiseks samalt põrandapinnalt. Tuleb tähele panna, et paljud tänapäevased kütteseadmed ei olegi mõeldud kõrgema temperatuuriga küttevee tootmiseks. Lisaks takistab küttevee temperatuuri tõstmist parketi kasutamine kattematerjalina, mille pinnatemperatuur ei tohi ületada 27 °C.
Fooliumpaber sobib hästi soojuskiirguse peegeldamiseks (näiteks sauna leiliruumi seintelt vooderlaudise tagant tagasi ruumi) kuid mitte soojuse effektiivseks edastamiseks ja ühtlaseks jaotuseks põrandakütte puhul.
Eelpool nimetatud alumiiniumi ja fooliumpaberi erinevuste mõõdistamiseks korraldasime katsemõõtmised võimalikult tavaoludele sarnastes tingimustes. Asetasime betoonpõrandale 2x Flooré plaati ja 2x Tyco plaati ning paigaldasime plaatide soontesse 16×2 mm PE-RT põrandaküttetoru nii, et kütteallikast tulev vesi läbib esmalt Tyco plaadid ja alles seejärel Flooré plaadid. Kontuuri pikkuseks koos tagasivooluga tuli kokku 22 m. Põrandakütte paigaldusplaatidele paigaldasime parketi alusmaterjali Provent 3mm ning selle peale Quick-Step Elegance 800 Uniclic laminaatparketi (tamm, 8mm). Kütteallikana kasutasime 400 W elektrielemendiga segamissõlme koos tsirkulatsioonipumbaga Wilo Yonos PARA RS 15. Küttevee temperatuuri seadistasime 38 °C (antud segamissõlme maksimaalne võimalik) ning lasime enne termopiltide tegemist kütteveel torustikus tsirkuleerida 30 minutit, et temperatuur ühtlustuks kogu katseala ulatuses. Termopiltide tegemiseks kasutasime Flir termokaamerat.
Järgnevatel soojustundliku kaameraga tehtud termopiltidel on selgesti näha kui erinevalt Flooré ja Tyco plaadid annavad soojust edasi. Kõigil kolmel pildil asuvad vasakul Flooré plaadid ja paremal Tyco plaadid. Pildid avanevad suuremalt neil klikkides.
Lisaks mõõtsime temperatuuri plaatidel kahe toru keskel olevas kohas ehk seal kus soojuse jaotus ja selle edasikandumise võime sõltub just põrandakütteplaadi pealispinna materjalist. Nagu fotodelt selgub, siis Flooré plaadil on temperatuur kaugeimas punktis torude vahel umbes 3 °C kõrgem kui samas punktis Tyco plaadil. Mida madalam on küttevee temperatuur, seda suurem on vahe soojuse ühtlases jaotumises kogu plaadi pinna ulatuses ja seda vähem suudab fooliumpaberiga kaetud plaat sama küttekulu juures soojust ühtlaselt põranda pinnale emiteerida.
Investeering põrandakütte paigaldusse on ühekordne kuid püsikulud on pikaajalised, seetõttu tuleb hoolikalt kaaluda milliseid materjale valida endale või soovitada oma klientidele. Paljudel juhtudel ei aita valede lahenduste kasutamisel ka hilisem küttevee temperatuuri tõstmine (kui see on sõltuvalt kütteallikast üldse võimalik) kuna põrandakütte peale paigaldatud parketi pinnatemperatuur peab kütteperioodil olema ühtlane (ilma järskude muutusteta) ega tohi ületada 27 °C. Kui aga kasutada põranda kattematerjalina näiteks keraamilist plaati, siis kindlasti ei ole mugav viibida pikema aja jooksul põrandal mille pinnatemperatuur ületab tunduvalt inimese kehatemperatuuri.
Alati tasub uurida oma kütteseadmete tarnijalt, kuidas muutub kütteseadme effektiivsus iga muudetud põranda temperatuuri kraadi (°C) kohta ja palju tuleb sõltuvalt sellest kas lisakulu või säästu aastas.
Klientide soovid ja võimalused on erinevad ning lahenduste ja materjalide valik lai. Mida rohkem on ehitusprotsessis otsuste langetamisel infot, seda parem on lõpptulemus ning rahule jäävad kõik osapooled. Loodame, et antud artikkel on abiks sobivate valikute tegemisel, tekkinud küsimuste korral aga võtke meiega ühendust. | OSCAR-2019 |
||
Ühelt poolt Tallinn ja pealinna lähiümbrus. Aastaringselt keev linnamelu ning sajad huvitavad kohad, kus aega veeta varahommikust hilisõhtuni. Elu ei katke seal hetkekski ja põnevat tegevust leidub pea igaühele.
Teisalt aga Tallinnast vaid paarikümne kilomeetri kaugusele jäävad ürgse maastikuga paigad, kaitsealad, imeilusad vaated. Vähe on tsiviliseeritud maailmas pealinnasid, mille külje all samamoodi metsik loodus laiutab.
Ning isegi praegu, kui sügis kõikjal võimutseb, puudelt lehed langevad ja tormituuled loodust räsivad, leidub Harjumaal veel palju tegevust väljaspool koduseinasid.
Harjumaa pärliteks võib vaieldamatult lugeda arvukaid väikesaari, mis maakonna merepiiri kaunistavad.
Suur-Pakri ja Väike-Pakri olid Nõukogude ajal pommituslennukite polügoonideks. Pidev pommiderahe tegi maatasa suurema osa kunagisest rannarootslaste elupaigast - tasapisi laastamistööst taastuvas looduses näeb endiselt sadu suuremaid ja väiksemaid plahvatuslehtreid ning militaarkola.
Juba tsaariajal massiivsete rannakindlustuspatareide asupaigaks valitud Naissaar kogub tänapäeval kuulsust kultuurifestivaliga Nargen, mis toob saarele maailmakuulsaid esinejaid ja staare.
Kurioosumina paikneb tükike Tallinna eemal merel - nimelt kuulub väike Aegna saar ametlikul Tallinna kesklinna koosseisu.
Veelgi kaugemal põhja pool asuv Keri saar ja arvukad Kolga lahe väikesaared on aga kajaki- ning paadimatkajate meelissihtpunktideks.
Ambitsioonika internetiaadressi http://toida.kalu.ee taha koondunud purjetajad viivad ekstreemsematest merereisidest huvitatuid lainetele seiklema ka praegu, mil enamik merelkäijaid juba navigatsioonihooaja on lõpetanud.
Purekkari neem Pärispea poolsaare tipus on mandri-Eesti põhjapoolseim punkt. Nii Pärispeale kui Juminda neemele on rajatud hulgaliselt lõkkekohtasid, kus peatuda või laagrisse jääda - kaitsva puudemüüri taga telkides kuuleb selgelt nii lainetemüha kui tuule ulgumist latvades.
Tõsisematele matkasellidele pakub ohtralt elamusi Põhja-Kõrvemaa. Tänapäeval looduskaitsealune maalahmakas oli sarnaselt Pakri saartele kasutusel polügoonina. Hiiglaslikud nõmmemaastikud ning kümned järvesilmad loovad võimaluse veeta päevi looduse rüpes matkates ja rännates.
Põhja-Kõrvemaad läbib ka RMK Matkatee - Eesti pikim matkarada, mis Aegviidus hargneb Edela-Eesti ja Kagu-Eesti suundadeks.
Inimtühjad on Harjumaa edelaosas asuvad Suursoo piirkonnad. Vaid poolesaja kilomeetri kaugusel linnamelust uitavad inimjalale läbimatutel Suursoo maastikel ringi põdrad, hundid, ilvesed, karud ja paljud teised väiksemad ning suuremad ulukid.
Veidi hilisema ajaloo tummadeks tunnistajateks on Saha kabel ning Padise klooster. Arvatakse, et Eesti vanimate maakabelite hulka kuuluva Saha kabel oli just selleks paigaks, kus süüdati Jüriöö ülestõusu esimene märgutuli.
Sama ülestõusu käigus põletati omakorda maatasa Padise klooster, mis küll hiljem korduvalt üles ehitati kuid taas ka purustati. Praegu on võimalik mõlema rajatise minevikuhõngulistes varemetes ringi uidata.
Sõdaderohket keskaega meenutavad veel mitmed kindlusehitised kõikjal Harjumaal, teiste seas Eesti väikseim linnusehitis Kiius ehk nn Kiiu torn.
Ajal, mil vaenuväed uuesti ja uuesti üle Eestimaa pinna liikusid, vajasid kohalikud elanikud turvalist peidupaika. Neile, kelle ees kindluste väravad suletuks jäid, pakkusid varju muuhulgas karstikoopad. Virulase koobas Tuhala maastikukaitsealal on Eesti pikim teadaolev karstikoobas, kuhu sõdade ajal ka peituti.
Mitte kaugel koopast asub Tuhala nõiakaev. Suurvete aegu purskuvad maa-aluste jõgede veed kaevu kaudu välja, vanarahva pärimuse järgi vihtlevat sel ajal nõiad maa all koobastes.
Veidi tagasihoidlikumad joakesed langevad Pakri pankrannikult ning Türisalu pangalt, mille 25-30 meetri kõrgune sein moodustab otsekui Harjumaa merepoolse kaitsemüüri.
"New York on mulle alati meeldind. Eriti see art déco arhitektuur ja tänapäeva pilvelõhkujad kokku segatuna," räägib reedel USA-reisilt naasnud Maarjamaa kuulsaim meesstrippar. Aega kulus vaid loetud päevad, kui New Yorgis filmitud kaadrid monteeriti külge Eestimaal lindistatule ja sündis Marco uus lugu "New York".
Video algab stseeniga, kus Marco Emajõe kaldal reisiraha kerjab. Mööduja soovitab tal pöörduda poliitikute poole – neil ju pappi jagub. Ja juba keksibki strippar Suure Õuna pilvelõhkujate vahel. Seda otseloomulikult palja ülakehaga.
Marco nendib, et New York on kallis linn – üks öö tavalises hotellis maksab vähemalt 94 eurot. "Sinna on sisse arvutatud ka kasin hommikusöök – mõni muffin ja kohv, et hotellikülastajal hing sees püsiks. Aga palju sa seal hotellis ikka passid," lisab ta.
Sundance'i festivalil loeti taanlase Gustav Mölleri debüütfilmi „Süüdlane“ üheks üllatuseks. Omal moel meenutab teos hispaanlaste filmi „Buried“, kus kirstu maetud Ryan Reynolds tegi ilmselt enda elu parima rolli, kui üritas ühe peagi tühjeneva mobiiltelefoni kaudu leida sidet pealmaailmaga. Kes toonast filmi ilma spoilimata näha sai, mäletavad seda ilmselt ühe kõige pingelisema ühemehefilmina meie suurtes kinodes.
"Süüdlane" on tõsine konkurent. Seekord ei ole peategelane maetud otseses mõttes küll kirstu, kuid peategelasele Asgerile (Jakob Cedergren) hädaabi dispetšeri töökabinet selleks võiks vabalt olla. Mees on endine patrullpolitseinik, keda ootab järgmisel päeval kohtuasi vaatajale teadmata süüasjas. Ilmselgelt on Asgeri mõtted enda karjääri saatuse ja istungi juures, mistõttu võtab kogu tööd üsna poole hambaga - viskab nalja speedi-laksu all paanikasse sattunud hädalise üle ja asub pigem sõpradega rääkima, kui õnnetu seksihimuline lõbutüdruku röövi kätte langeb.
Kuni tuleb üks kõne, mis filmi lahti tõmbab. Telefoni teises osas on Iben (taani näitlejanna Jessica Dinnage), kes annab krüptiliselt teada, et ta on kellegi autos ja ta on röövitud. Kõne katkeb. Järgnev toob välja nii politsei asjaajamise bürokraatia kui ka Asgeri iseloomu omapärad, kellel ei lähe kaua aega, kui kõigile bürokraatia reeglitele vilistades ise meeleheitlikult telefonide otsas röövitud naist päästma hakata.
Filmi suureks tugevuseks on tänapäeva kinomaailmas harukordne lühidus - 85 minutit, kuid kogu tegevus toimubki justkui reaalajas. Esimesest telefonikõnest kuni viimaseni, mil Asger (ilmselt viimast korda korravalvurite töötajana) uksest väljub. Selle vahele jääb väga laastavaid ja šokeerivaid süžeepöördeid ja muidugi ka selgus, miks täpsemalt Asger kohtu all on. Ka see pole meeldiv tunnistus, kellelegi.
Aga film on hea. Cedergren mängib kõik pinged välja näoga suures plaanis, Dinnage teeb sama ära häälega. Jääb meelde ja tõestab taaskord, et ka Euroopas, meist mitte sugugi kaugel, tehakse ka kuradi head kino. Ja seda arusaadavalt üsna väikeste rahasummade eest.
Jõhker lapsepeks Rakvere kesklinnas – kaklus, millest linnarahvas küll räägib, aga mida keegi justkui ei näinud… (21) | OSCAR-2019 |
||
Emaplaat on elektroonikaseadmetes, eriti mitmesugustes arvutites peamine trükkplaat, mis ühendab elektriliselt arvutikomponente ja millel on pistikud lisakomponentide ja välisseadmete ühendamiseks.
Sõltuvalt arvuti disainist võivad erinevad arvutikomponendid olla emaplaadi pesadesse ja pistikutesse ühendatud või emaplaati sisse ehitatud ehk integreeritud. Sellised komponendid on näiteks mälu, protsessor, graafikaprotsessor, sisend-väljundkontroller, baasvahetussüsteem, toiteplokk, laienduskaardid ja lisaseadmed. Komponentidevahelisi elektrilisi ühendusi nimetatakse siinideks.
Emaplaadil on tavaliselt protsessori, graafikakaardi, mälude, toiteploki ja muude lisade ühendamiseks kindlad pesad ehk socketid.
Protsessori pesi on mitut tüüpi. Levinumad pesad on LGA 775 (Intel Core 2 Duo/Quad/Extreme), 1366, 1156, 1150, 1151 (Intel I3/I5/I7), AMD protsessorite pesad AM2, AM2+ ja AM3 ja veidi vanem pesa 939. Iga pesa on ehituselt erinev ning seega ei sobi AMD protsessor näiteks LGA775 pesasse, samuti pole eri ajastute protsessorid ja pesad isegi mitte sama tootja korral omavahel ühilduvad. Protsessori pesa on tavaliselt asetatud emaplaadi sellesse ossa, mis jääb korpusse asetatuna üles. See hoiab ära teiste arvutiosade ülekuumenemise protsessori tekitatud sooja õhu poolt.
Ka muud pesad, näiteks graafikakaardipesad on erinevad. Vanemad graafikakaardid käisid ISA või PCI siini (ehk pessa), veidi hiljem asendus see AGP siiniga ning tänapäeval on kasutusel graafikakaardid, mis kasutavad PCI-Expressi siini. Nüüdisajal on PCI-pesad kasutusel laienduspesadena – sinna saab panna erinevaid kaarte, näiteks TV-kaarte (mille olemasolul saab arvuti kuvarilt telesaateid vaadata), võrgu- või helikaarte. Sageli on graafikakaart emaplaadile integreeritud (sisse ehitatud), seda eriti tekstitöötluseks ja kontorikasutuseks mõeldud arvutites. Sel juhul saab ilma graafikakaarti ostmata arvutit kasutada, kuid seejuures peab arvestama, et integreeritud graafikakaardid on tavaliselt aeglased, kasutavad palju arvuti mälu ja protsessorivõimsust ega võimalda näiteks efektiivset videotöötlust.
Emaplaadil on ka mälupesad. Need võivad olla DDR-, DDR2-, DDR3-, DDR4 mäludele. Mälupesad on tavaliselt värvilise tähisega, et neid oleks lihtsam eristada. Mälupesade kõrval on ka väikesed klambrid, mis mälu emaplaadile paigutamisel klõpsuga kinni lähevad – need hoiavad mälu tugevasti paigas.
Tänapäeval on standardiks saanud emaplaadid, millel on integreeritud helikaart. Sel juhul ei pea arvutiga ühendama eraldi helikaarti, et helisid kuulda. Emaplaadi tagapaneelil on kõlarite ja mikrofoni ühendamiseks väikesed pesad. Helipesadele lisaks võivad sellel paneelil asuda printeri ühenduspesa (LPT), USB- (Universal Serial Bus) pesad (ühendamaks uuemaid hiiri, klaviatuure ja muid seadmeid), PS/2-pesad, kuhu ühendatakse vanemad hiired ja klaviatuurid, ning ka võrgukaabli pesa, kuhu ühendatakse internetikaabel.
1980. aastate lõpul ja 1990. aastatel muutus majanduslikult tasuvamaks paljude väliste funktsioone emaplaadile paigutamine. 1980. aastate lõpus hakkasid emaplaadid sisaldama üksikuid mikrokiipe (Super I/O kiibid), mis toetasid väikese kiirusega välisseadmeid: klaviatuuri, hiirt, flopiseadet, jada- ja paralleelliideseid. 1990. aastate lõpust toetasid paljud personaalarvutid mitmeid heli-, video-, salvestus- ja võrgundusfunktsioone, vajamata eraldi laienduskaarte. Tippklassi süsteemid 3D mängimiseks ja arvutigraafikaks säilitasid tüüpiliselt ainult videokaardi eraldi komponendina.
Populaarseimad arvutid nagu Apple II ja IBM PC olid avaldanud jooniseid ning muud dokumentatsiooni, mis lubasid kiiret vastupidist ehitamist ning kolmandate osapoolte asendusemaplaate. Tavaliselt mõeldud uute arvutite ehitamiseks, mis oleks eeskujudega ühilduvad, pakkusid paljud emaplaadid lisajõudlust või muid omadusi ning neid kasutati uuendamaks tootjate originaalvarustust.
Emaplaat tagab elektrilised ühendused, mille abil ülejäänud süsteemi komponendid suhtlevad. Samuti ühendab ta protsessori ning hostib teisi alamsüsteeme ja seadmeid.
Tüüpilisel personaalarvutil on mikroprotsessor, põhimälu ja muud vajalikud komponendid ühendatud emaplaadiga. Muud komponendid, näiteks välissalvesti, video- ja helikontrollerid ning välisseadmed võivad olla ühendatud plug-in kaartidena või kaablitega, aga tänapäevastes arvutites on tavaliseks saanud osade välisseadmete integreerimine otse emaplaadile.
Tähtis emaplaadi komponent on mikroprotsessorit toetav kiibistik, mis tagab CPU ja erinevate siinide ning väliste seadmete vahelise liidesetoe. Kiibistik määrab teatavas ulatuses emaplaadi omadused ja suutlikkuse.
voolupistikuid, mis saavad elektrivoolu toiteplokilt ning jaotavad seda CPU, kiibistiku, põhimälu ning laienduskaartide vahel.[2]
Võttes arvesse tänapäevaseid kiireid arvutiprotsessoreid ja komponentide suurt jahutusvajadust, omavad kaasaegsed emaplaadid üldiselt jahutusradiaatoreid ja paigalduskohti ventilaatoritele, et hajutada eralduvat soojust.
CPU pesa või sokkel on elektriline komponent, mis kinnitub trükkplaadile (PCB) ja on mõeldud CPU majutamiseks. See on spetsiaalne mikroskeemi sokkel, mis on disainitud väga suurte jalgade arvu jaoks. CPU soklil on mitu funktsiooni. Selle füüsiline struktuur hoiab CPU-d ja kandetuge jahutussüsteemile, hõlbustab protsessori vahetamist (samuti vähendab hinda) ning moodustab elektriühenduse nii CPU-ga kui ka PCB-ga. CPU sokleid leidub kõige rohkem lauaarvutites ja serverites, eriti sellistes, mis põhinevad Inteli x86 arhitektuuril. Sülearvutid kasutavad tavaliselt pinnale kinnituvaid CPU-sid. CPU sokli tüüp ja emaplaadi kiibistik peavad toetama CPU seeriat ning kiirust.
Tänu mikroskeemide odavnemisele ja kompaktsemaks muutumisele on võimalikuks saanud mitme lisaseadme tugi emaplaadil. Kombineerides mitmeid funktsioone ühele PCB-le on võimalik süsteemi füüsilist suurust ja kogumaksumust vähendada; seega on integreeritud lisavõimalustega emaplaadid eriti populaarsed väiksemõõtmelistes ning odavamates arvutites.
Näiteks ECS RS485M-M, tüüpiline kaasaegne odavam emaplaat AMD protsessoriga arvutitele, omab järgmisi integreeritud lisaseadmeid:
temperatuuri, pinge ja ventilaatori kiiruse sensorid, mis võimaldavad tarkvaral jälgida arvutikomponentide tervist
Laienduskaardid, mis toetaks kõiki neid funktsioone, oleks maksnud sadu dollareid isegi veel aastakümmend tagasi, kuid alates 2007. aasta aprillist on nii kõrgelt integreeritud emaplaadid saadaval USA-s 30 dollari eest.
Tüüpilisel emaplaadil (2009. aastal) on erinev arv laienduskaartide pesasid sõltuvalt emaplaadi standardist.
ATX standardile vastav emaplaat omab tüüpiliselt üht PCI-E 16x pesa videokaardile, kaht PCI pesa, ning üht PCI-E 1x pesa (mis tulevikus hakkab täielikult asendama PCI-standardi pesi). EATX-standardile vastav emaplaat omab tüüpiliselt üht PCI-E 16x pesa videokaardile, ning sõltuvalt tootjast ja mudelist erinevat arvu PCI või PCI-E 1x pesasid (mõnel emaplaadil on ka PCI-E 4x pesa).
Mõnel emaplaadil on kaks PCI-E 16x pesa, et toetada kahe kuvari kasutamise võimalust ilma spetsiaalse riistvarata. Ka mastaabitav ühendusliides ja ATI CrossFireX nõuavad kaht PCI-E 16x pesa, et kaks videokaarti saaks võimaldada jõudsamat videotöötlust või mõnusamat mänguelamust.
Praeguseks on pea kõigil emaplaatidel vähemalt 4 USB-pesa tagapaneelil ja 2 lisaühendust plaadil endal (esipaneeli USB-pesade jaoks, mis tihti on korpusse integreeritud). Samuti ei puudu Etherneti pesa, ühendamaks arvuti võrku või modemi külge. Helikaart on reeglina integreeritud emaplaadile, et tagada võimalus heli väljutamiseks täiendava riistvarata. Mõnel emaplaadil on ka integreeritud videokaart.
Emaplaadid on enamasti õhkjahutusega (jahutamiseks kasutatakse jahutusradiaatoreid). Kui emaplaati pole nõuetekohaselt jahutatud, võib see põhjustada arvuti kinnijooksmise. Passiivne jahutus või siis üksiku ventilaatori paigaldamine toiteplokile oli arvuti protsessori jaoks piisav kuni 1990. aastate lõpuni. Hiljem on enamik protsessoreid vajanud eraldi ventilaatoreid, kuna arvutite voolutarbimine ja kellakiiruse tõstmine (ingl: clocking) on kasvanud. Uuematel emaplaatidel on juba integreeritud temperatuuriandurid, mis mõõdavad protsessori ja emaplaadi temperatuuri ning mille abil saab BIOS või operatsioonisüsteem seadistada ventilaatorite tööd. Mõnedel väga headel arvutitel on paljude ventilaatorite asemel kasutuses juba vesijahutus.
Mõned kodukinoarvutid (ingl: home theater PCs) on projekteeritud nii, et nad võtaksid vähe voolu ja oleksid vaiksed, sellepärast ei ole neile paigaldatud ka eraldi ventilaatoreid. Selline lahendus vajab väikese voolutarbega protsessorit ning väga hoolikat emaplaadi ja selle komponentide paigutust.
Emaplaate toodetakse mitmes suuruses ja kujuga, mida kutsutakse arvuti kujuteguriks, mõni neist on eriomane ühele kindlale tootjale. Alates 2007. aastast kasutab enamik emaplaate ühte neist standardsetest kujuteguritest – isegi need, mis leiduvad Macintoshi ja Suni arvutites, mis pole traditsiooniliselt ehitatud tarbekomponentidest. Praegu on lauaarvutite populaarseim kujutegur ATX. Korpuse, emaplaadi ja toiteploki kujutegur peavad klappima, kuigi mõned sama perekonna väiksema kujuteguriga emaplaadid mahuvad ka suuremasse korpusse. Näiteks ATX korpus suudab tavaliselt majutada microATX emaplaati.
Sülearvutid kasutavad üldiselt kõrgeltintegreeritud, vähendatud ja kohandatud emaplaate. See on üks põhjustest, miks sülearvuteid on raske täiustada ja kallis parandada. Tihti nõuab sülearvuti ühe komponendi rike terve emaplaadi väljavahetamist, mis on tavaliselt paljude integreeritud komponentide tõttu kallim kui lauaarvuti emaplaat. | OSCAR-2019 |
||
Sa oled lihtsalt nii armas ja siiras inimene! Ja kõik see jutt on lihtsalt sulatõsi! Hirm hoiabki meid kõige rohkem tagasi aga kahjuks õelad inimesed kes meie ümber on põhjustavad seda kõige rohkem.
Niii põnevad uudised! Kas tööpakkumine on sinule või Kristole? Plaanid juba pisikese kõrvalt tööle hakata? Kas plaanite uut kodu osta või üürida? Palju küsimusi tuli hehe :)
Aga esialgu plaanime üürida. Kui ma tagasi tööle lähen, siis saame natuke lisa teenida ja osta midagi püsivat. Pole nagu mõtet mingit vahepealset pinda osta aastakeseks :) Hetkel sellised mõtted
Aitäh Sulle armas Triinu. Mina sain innustust. Juba homme võtan ette sammud ühe unistuse täitumiseks :)
Oeh..väike õnnepisar tuli silmanurka.. Mul on nii hea meel sinu üle! Ääretult kahju muidugi, et taas Viljandimaalt ära kolite (lootsin sind siinkandis ikka veel kohata), aga see on minu isekus 😀 teadsin, et te siia kauaks ei jää, oled minu meelest ehtne linna-inimene(heas mõttes). Muide, ma hoian sulle lauluteel täiega pöialt, sul on imeline hääl!! ❤ -Kairi-
Mul on teie üle nii hea meel, aga kummalisel kombel ka kurb. Kuigi ma pole iial teie kodus reaalselt käinud, siis sinu postituste ja piltide abil on teie kodu nii tuttavaks ja armsaks ka mulle saanud. Ja ma tunnen praegu sama tunnet, mis sina.. Et hakkan igatsema seda kodu millest sinu vahendusel osa sain, seda soojust, armastust, hubasust mida teie kodust kiirgab. Samas olen alati sellistel hetkedel proovinud mõelda, et see kibemagus igatsus millegi/kellegi vastu näitab ju, et elus on olnud midagi imelist, et selline tunne tekkida saab. Ja elu peabki olema liikumises. Ja see teie soojus ja armastus liigub ju koos teiega kaasa, kuhu iganes te ei ka ei lähe! Nautige seda imelist kevadet ja suve oma kodus kogu hingest!
Oeh Triinu , sa oled nii imeline naine, abikaasa ja ema. Sa oled nii võimas naine ! See hirm jätta selja taha . Tee seda mis sulle endale meeldib ja heaks arvad, kuna sa elad vaid iseendale ja muidugi ka pere ning lähedastele. Aga ära kunagi unusta iseennast kuna sa oled nii võimas, tore ja hakkaja ! Hoian sulle ja su perele täiega pöidlaid . Sul on imeline lauluhääl ning NAINE LASE OMA UNISTUSED TEOKS ! ��Kõike kõige paremat teile��Tervist, õnne ,rahu ja palju armastust ! ����
Armas Triinu! Mul on tohutult hea meel sinu ja su pere üle ❤️ Pärast seda postituse lugemist oleks justkui minu südamelt suur-suur kivi langenud.. niii hea tegudele innustav ja rahustav lugemine.
Olen küll alles 21 ja tegelikult oleme elukaaslasega valmis endale lapse saama, kuid mina kardan.. kohe nii-nii kardan seda suurt elumuutust, mis sellega kaasneb. Ma kardan, et pole piisavalt hea ja ei saa talle pakkuda seda kõike kõige paremat.. aga loodan sellest hirmust iga päev üle saada.
Tubli naine oled! Jätka samas vaimus ja usu, sul on seljataga suur tagala, kes aitab nii jõu kui jõuga!
Väga ilusasti kirjutatud! Ja sul on 100% õigus. Mulle on kunagi ammusest ajast meelde jäänud lause:" If You dont like where you are in life, the change it- you are not a tree!!!" Ja alati kui mul tuleb mingi hulljulge idee, mis alguses tundub saavutatav valgusaastate pärast, siis ma ütlen omale seda lauset. See annab jõudu juurde! Samuti pole kunagi olemas väljapääsmatuid olukordi- ALATI on võimalus! Alati! Jõudu ja jaksu Sulle, usun et saad kõigega hakkama :) - ootan rohkem postitusi��
Teil oli nii armas kodu ja Krissul oleks hea oma aias tegutseda, aga jah te vist rohkem linnainimesed:)
Hehe Krisist saab siiski linnavurle.😀 Aga hea meel Teie üle ja edu edu Teile! Kõik läheb kindlasti nii nagu ta minema peab. 😊😊
See on väga-väga tore postitus! Sa oled imeline naine ja su pere on lihtsalt nii vahva! Kõik, mida Alisa sulle rääkis on väga õige! Kuula teda! Edu Teile kodu otsimisega :) Kallistused!
Aitäh meelde tuletamast, mis on oluline - elamine! Meenuvad Chalice laulusõnad "ela, mitte ära ainult võta ruumi".
Mismõttes ei saa maal hakkama? Mis vahet sel on, kui tahad võid iga aasta kolida :) maale, välismaale, linna, saarele... nägin jah, et perekooli käod kiruvad, aga kui mõelda reaalselt, siis tõesti ju vahet ei ole, mis teised arvavad :) See kolimine pole ju mingi negatiivne asi. Tüütu ta on jah, aga oma kodu leidmine on raske teema ja soovid võivadki ajas muutuda. See kindlasti ei tähenda, et ei saa linnas hakkama, ei saa saarel hakkama jne. On alles inimesi...
Sa oled imeline noor naine ja ema. Kriitikat tuleb nagunii igalt poolt, sellest me mööda ei saa ja nagu sa ise kirjutasid, siis jah, positiivset tagaaisidet on alati rohkem aga enam jäävad just hinge need kriitilised noodid, sest no inimhing on juba kord selline, et me tahaks olla kõigile meelejärele aga seda ei suuda ilmas ja ei peagi. Kriitika on ka tegelt edasiviiv jõud, see aitab meid parema "mina" poole aga samas kriitikal ja kriitikal on vahe. Tänasel päeval on internett meile kõigile igal poom ja igal ajal kättesaadav ja mis siis viga oma halb tuju kellegi teise peal netis anonüümselt välja elada.
Ja hirm, see on meis kõigis, lihtsalt erinevas vormis. Aga tuleb osata vabaks lasta ja mõelda positiivselt, sest see on elus edasiviiv jõud.
See, et te oma imearmsast pesast Tallinna kolite, on veidi kurb uudis, sest läbi sinu blogi sai sellesse kodusse kiindutud, nii soe ja armas tundub kõik aga samas, see on teie elu, teie tulevin ja tunnen siirast rõõmu, et te ise olete rahul ja õnnelikud oma valikuid tehes. Igatahes tuult tiibadesse ja ainult edu kõigis teie tegemistes. Päikest teile ��
Tahtsin ka midagi öelda seekord. Ma lugesin esimese hooga sinu postituse läbi ja ainus, mis mul jäi hinge kriipima oli teie otsus linna tagasi minna. Ma ei teagi miks.. ma mõtlesin selle peale päris mitmeid kordi veel hiljemgi.. võib-olla salamisi isegi natuke mõistsin hukka. Nüüd mul on häbi sellepärast.
Vaatasin ka just ära sinu video, kus sa räägid sinu endasõnul täiesti suvalist juttu. Ma pean ütlema, et peale seda videot sa muutusid minu silmis totaalselt. Varem ma ei pidanud sind üldse kuidagi endamoodi inimeseks võib siis öelda "minu inimeseks". Sa tundusid justkui musternäidis õnnestunud naisest, emast, sõbrannast.
Enesekindel, eksimatu, armastav, seltskondlik, julge, edukas.. ehk siis kõike seda mida mina ei ole.. ja ma ilmselt sellepärast ei suutnud ka sinuga suhestuda.
Seal videos ma aga leidsin esmakordselt kaamera tagant päris inimese. Ja ma kuulasin kogu su jutu lõpuni.. unustasi hetkeks, et ma ei tunne sind päriselt ja kuulasin nagu ma kuulaks oma sõbrannat ja tundsin end nii mitmes kohas ära. | OSCAR-2019 |
||
Meie kodus valmis eile esimese advendi puhul selline jõulune pehme piparkook aga kuidagi imekombel eile, selle maitsmiseni me ei jõudnudki. Täna kaunistasin täiesti jahtunud koogi tuhksuhkruga, endal kõrvus kajamas aisakellade viis ja mõtted ilusal Eesti lumisel ilmal... Võtsin tassi kuuma kohvi kõrvale ja juba esimesest ampsust pidin meelivalt üllatuma, et kook on täpselt selline nagu ma ette kujutasin. Välimuselt paistab küll pisut kuiva võitu, aga tegelikult pole seda üldse ning koogis olev pohlamoos annab lisaks piparkoogi maitsele just sellist mõnusat hapukat maitset nagu oleks piparkoogid hapuka glasuuriga kaunistatud. Minu poolest võiks see kook olla jõulukeeksi ja piparkookide kõrval kohustuslik advendiaja küpsetis.
Need olid meie Väikese Härra lemmikud, või siis vähemasti hädaldas ta nii innukalt kui ma talle ahjusoojast muffinist murtud tükikesi piisavalt kiiresti ei suutnud pealepuhudes jahutada, et ta muutus nõudlikuks uute suutäite laekumise kiiruse osas. Minul endal oli muidugi ülimalt hea meel ja rõõm näha, et suutsin talle miskit meelepärast küpsetada! Esimene katse ja kohe täkkesse! (Magusaid küpsetisi ma ei ole talle veel pakkuda tahtnud.) Loodan, et olen tema lojaalsuse ja hea usu oma küpsetiste vastu välja teeninud nendega. :)
Kasutasin feta asemel tegelikult meie kohalikku Beyaz Peynir'i, tõlkes valge juust aga maitselt on ta kõige lähedasem Eestis saadavale Feta juustule. Meil on seda valget juustu siin mustmiljon varianti ja ma tegelikult poest väga ei julge seda pakendatult ostagi kui ennem maitsta pole saanud, seepärast ostan turult hoopis. Sel korral mul ei olnud turgu plaanis aga muffinid küll ja valisime sõbrantsiga poest light variandi välja, sest see pidi vähem soolane olema (osad juustud on siin mu jaoks tulisoolased). Ma üldiselt ei armasta light tooteid osta aga siinkohal oli ost õigustatud, tõesti see ei olnud nii soolane, et väikesele lapsele julgen seda anda küll. Aga, kuna ta oli lahja toode, siis oli seal ka rasva vähe ja seetõttu ka tugeva konsistentsiga, et tainast tehes lõigatud kuubikud eriti väiksemaks ei lagunend ning ka ahjus nad väga ei sulanud. Päris fetaga saab tulemus ilmselt palju parem, et siis oleks meist keegi vist end lõhki söönud...
Juustu lõikasin kuubikuteks ja lasin liigsel veel paberrätile valguda. Keerasin ahju 180 C soojenema.
Vispeldasin kausis kokku maisijahu ja küpsetuspulbri, lisasin ükshaaval munad ja siis ka piima vispeldamist jätkates. Lisasin kõik ülejäänud komponendid ning jaotasin saadud taina muffinivormidesse umbes 2/3 vormi kõrgusest. Tõstsin plaadi ahju ja küpsetasin umbes 40 minutit kuni muffinid olid pealt kenad kuldpruunid.
Minu tainas tuli väga vedel, kui kasutada rasvast (normaalset) fetat, laguneb osa juustu tainasse ja siis on ka küpsetusaeg lühem, võibolla isegi 10 minutit. Minu muffinid ka ei kerkinud vähese rasvasuse tüttu, oleksin pidanud panema piima asemel vahukoort või lisaks võid/õli, järgmine kord olen targem. :)
Paar nädalat tagasi oli mul võimalus käia Pakistani/India-pärasel kokkamise koolitusel. Meie silme all valmisid eelroog, neli põhirooga ja magustoit, seda kõike vaid kahe tunni jooksul. Uskumatu, kuidas need naised olid köögis nii enesekindlad ja osavad, just nagu annaks nad seda tundi iga päev, kuigi tean, et meie tund oli esimene sellesarnane. Super!
Ma tean, olen oma blogist juba võõrdunud ja kuidagi uuesti alustamine tundub nii-nii raske. Olen tegelikult igasuguseid uusi asju katsetand ja ka palju isuäratavaid pilte klõpsutand, aga siia kirjapanemiseni kuidagi ei ole jõudnud ning osade retseptide nüansid juba ununenudki... Nüüd, kui ka Istanbulis on juba mõnda aega sügisilmad valitsend, võiksin ju hakata rohkem tubaseks ning leida aega arvuti taha tulla, et siin paar rida kirja panna, nii koduste rõõmuks kui enda jaoks, sest vahest õnnestub mingi asi superhästi ja no järgmine kord ei ole enam meeles, kuidas ma need asjad täpselt kokku segasin ja mis sinna sisse õieti paningi. Mul on ju see tobe komme, et võtan kellegi retsepti, aga millegipärast ei tule see lõpptulemus kunagi nii välja nagu retseptis kirjas, alati kaldun teelt kõrvale ja mugandan enda maitse järgi.. :)
Seekord sama lugu, kuigi tegu õige väikeste muudatustega, nimelt šokolaadiglasuuri ei näinud algne retsept ette. AGA, kuna täna oli meil peres jälle üks tähtis päev ja ilus ümmargune number 15 kuud vajas tähistamist, siis ilma šokolaadita ei tundunud asi nii korrektne ja vajalikult pidulik.
Ma veidi googeldasin, "burfi" leidis justkui vastukaja, et see on indiapärane roog, otsustasin siis, et see ongi sealt pärit, sest koolituse käigus ei tutvustatud, millised täpselt on Pakistani ja millised India päritoluga road.
Segasin kõik komponendid keedunõus kokku ning tõstsin tulele. Lasin keema tõusta, alandasin kuumust ning segasin hoolikalt spaatliga, et miskit põhja ei kõrbeks. Lõpuks peaks tekkima selline mass, mis on juba ka nagu kuumast peast kuju hoidev ja lööb panni küljest lahti.
Valmis segu valasin võiga määritud vormi, silusin umbes 2 cm paksuselt laiali ja lasin jahtuda. Enne serveerimist lõika ruutudeks või vormi pallid.
Mina vormisin ruudukesed ja ka glasuurisin 100 g tumeda šokolaadiga, mis oli umbes 10 g võiga koos sulatatud.
Aitäh kõigile kallitele sõpradele, kes mulle täna palju-palju-palju õnne, rõõmu ja kõike muud paremat soovisid, see teeb minust ühe õnneliku ja rõõmsa inimese ikka küll!
Jummel, jummel, terve kuu on viimasest postitusest möödunud, olen ma laisaks muutunud!? Või tegelikult ju pole ka, sest käin jälle türgi keele tundides ja alustasin joogatamisega. Nojasiis suvi on meil siin ka täitsa käes, et selle palavaga pole muud kui basseini ääres vedeleda ja vees end jahutada... ja alles on juuni kuu, mis siis veel augustis saama hakkab?
Ja ega ma muidu poleks neid küpsiseid teinud kui kõrvitsapüree poleks realiseerimist vajanud. Tainas sai kokku selline nagu parasjagu juhtus, sest kõrvitsapüree tahtsin kõik ära kasutada ja tükikese võid leidsin ka ja no jahu ja suhkrut meil majas ikka üldiselt leidub. Kaneeli oleksin tahtnud ka lisada aga vot seda polnud ja lisasin kardemoni siis selle asemel.
Mis siis veel ... maasikad on juba meil täitsa hooajas, et esimene ports moosi on juba valmis keedetud (varsti ka ära söödud). Murelid on turul ainult 2 TL/kg (1€), et neid oleme nii palju vintsutanud, et süda paha ja peale seda vorstisaia isu. Siis üks suurem uudis on ka, aga sellest on veel väga-väga vara rääkida, ehk järgmine postitus kui miskit juba kindlamat öelda saan. Ise olen igatahes põnevil, kas tõesti saab unistusest lõpuks reaalsus! :P
Ühes kausis ühendasin miksri abil või, munad, püree ja suhkrud. Teise kaussi sõelusin jahu ja segasin ülejäänud kuivad komponendid sinna hulka. Ühendasin käsitsi kaks segu omavahel ning tõstsin teelusikasuurused kuhjad küpsetuspaberiga ettevalmistatud plaadile ja küpsetasin 15-20 minutit.
Lasin restil täielikult jahtuda. Tulemuseks on pehmed küpsised, mis jahtudes ka kõvaks ei muutu. Säilitan neid õhukindlas karbis.
Kohe peale teist satsi kalleid külalisi tulime Eestisse ja olen siin ise külalise rollis põhiliselt olnud.. aga selles mõttes on see veel väsitavam, et "maja" seljas olen külast külasse liikunud. Nigu mustlane tead! Auto pagasiruum pungil täis (käru, reisivoodi, suur spordikott tarvilike asjadega) ja ega salong ka vähem värvikas pole (laps, koer ja veel paar kotti). Iga õhtu uus sihtkoht (Kunda, Peipsi (lõunapoolne külg), Palamuse, Liimala (jälle Lääne-Viru)). Laager lahti, et siis hommikul jälle kõik autosse tagasi laadida. Aitab! Selle nädala oleme kodus ja võtame siin külalisi vastu, kui keegi meid veel näha soovib! :D
Kirjutan veel lühidalt meie värvikast teisest satsist külalistest Istanbulis. Vend perega (2 täiskasvanut ja 2 peaaegu täiskasvanut last) ja ammu-ammune perekonnatuttav/venna lapsepõlvesõber oma peaaegu täiskasvanud lapsega - see teeb siis kokku 6 kallit külalist. Isegi türgi stiilis jäi meile selgelt ühest sõiduautost väheks ja me rentisime 10-kohalise bussi, et siis Istanbuli vahel ja lähiümbruses liigelda. Mis te arvate, kes oli bussijuht/giid? Mhm, arvate õigesti. Igatahes olime väga huvitav vaatepilt kohalike türklaste jaoks, kes näitasid minu kui bussijuhi pihta näpuga ja kihistasid naerda... naine bussiroolis pole siin just igapäevane vaatepilt. Ma pean ütlema, et oma kartustest hoolimata sain oma "tööga" suurepäraselt hakkama seal hullumaja liikluses. Ja suurtele liikumisvahenditele on siiski teatav respekt aga parkimisanduritest tundsin küll suurt puudust. :)
Kui eelmiste küladega sai käidud Musta mere ääres pigem moe pärast ja pilte tegemas, siis seekord käisin päriselt ka vees ära. Ja me olime endiselt rannas ainukesed suvitajad. Siin algab suvitushooaeg alles 1.juuni. Bassein sai meil ka avatud peale seda kui "hullud eestlased" enda tekid laiali laotasid ja ujumas käisid, oli järgmine päev basseini ääres sagimist palju - toodi välja päevitustoolid ja -varjud. Kahjuks meie juba see päev lendasime kõik koos Eestisse.
...Kuidagi on viimasel ajal niimoodi sattnud, et kui ma Eesti kohta miskit blogin, siis on see küpsetatud kolmikute juurde minekuks. Nii ka seekord. Muffinitest ma pilti ei saanudki, sest need kadusid kiirelt. Paar pilti sain klõpsitud kodus nendest nn muffinitest, mida küpsetasin kohvitassis kuna tainast jäi pisut üle.
Lühikokkuvõte: külalistega sai käidud Musta mere ääres, isegi päevitasime mõnikümmend minutit, et saaks linnukese kirja ja vajalikud pildid klõpsitud, ujuma me loomulikult ei tikkunud, olime ainsad rannanautlejad peale tuule :). Kuna hetkel on Istanbulis tulbifestival, siis sai külastatud mitmeid parke ja seda lilleilu nauditud. See on ikka tõesti ilus! Lisaks sai tehtud Bosphoruse väinal kahe silla vaheline laevatripp. Loomulikult ei puudunud meie päevakavast kuulus Sinine mošee, vürtsiturg ja suur turg. Kõige enam meeldisid mu külalistele shopinguks aga kohalikele mõeldud turud, kus lisaks kõigele värskele söögikraamile müüakse ka kõike muud, mida vaid oskad tahta ja seda õige odavalt. Türgi saunas (Hamam'is) käisime ka, see oli endiselt mõnus, minul juba kolmas kord seda nautida, külalistele meeldis ka väga. Ilmaga meil vedas; kuigi päris mitmeks päevaks lubas ilmateade vihmasadu, siis taevaluugid siiski valla ei pääsenud, päike paistis ja saime rõõmsalt kuiva nahaga oma tegemised kõik tehtud. Väga tore oli!
Viimasel hommikul ei olnud meil kodus enam miskit mõistliku söögikraami alles ja siis otsustasingi neid küpsiseid krõbistamiseks teha.
Vahustasin või ja suhkrud omavahel. Lisasin piima, soola ja vanilli vahustamise lõpus. Käsitsi segasin juurde kõigepealt jahu ja siis kaerahelbed ja kookose. Tõstsin kuhjaga teelusika suurused kuhjad kahe lusika abil küpsetuspaberiga ettevalmistatud ahjuplaadile (mahutasin 13 tk ühele plaadile) ning küpsetasin neid umbes 15 minutit, kuni servast hakkasid kergelt pruuniks minema, näpuga puutudes tundusid küpsised veel pehmed aga jahtudes läksid kenasti krõbedaks.
Kommentaar minu härralt: "Need olid head küpsised, neid võid veel teha." ...Mhm, kõigest üheks päevaks neid ju jaguski...
Pole vist mõtet Eesti külalistele eestipärast toitu valmistada, või mis?! Võtsin seekord käsile väga türgipärase roa - Karnıyarık [karnõjarõk]. Aga nagu minuga ikka juhtub, et miskit koostisosadest mul pole parasjagu käepärast, ja siis tuleb ikkagi miskit niinimetatud minupärast lõpuks välja. :) Seekord puudus mul roheline pipar, mis peaks roale vürtsi andma. Ja see käib nii sinna hakklihasegu sisse kui ka kaunistuseks kirsstomati kõrvale. Proovin järgmine kord end paremini selles osas ette valmistada. Ma usun, et sõbrad annavad mulle selle andeks. ;)
... külalistega seoses tuleb ilmselt mu blogimisele jälle pikem paus sisse. Homme võtan lennujaamast esimese satsi kalleid külalisi vastu. Peale seda tuleb kohe teine sats ja siis lendame ise jälle Eestimaale... niiet arvata võib, et isegi parema tahtmise puhul jääb aega napiks, et end rahulikult arvuti taha sättida ja mõtteid koondada.
Pesin baklažaanid, lõikasin pooleks pikkupidi, lusika abil süvendasin neid, ja siis lõikasin ristipidi pooleks. Määrisin oliivõliga kokku ja ladusin küpsetusplaadile. Tõstsin ahju kui hakkasin hakklihatäidist vaaritama. Täidise jaoks kuumutasin pannil õli, lisasin sinna sibula, kuumutasin. Lisasin küüslagu, kuumutasin ja segasin veel. Edasi läks pannile hakkliha ja tomatid, maitsestasin soola ja musta pipraga ning lasin sel vaiksemal kuumusel küpseda. Kunagi vahepeal lisasin hakitud peterselli (ja nüüd peaks ka hakitud pipra lisama). Lasin hakklihasegul nii kaua pliidil podiseda kuni tekkinud vedelik enamvähem ära auras.
Täitsin eelküpsetatud baklažaanid hakklihaseguga, riputasin üle hakitud peterselliga ja sättisin igaühele tomati (ja piprakauna) ning tõstsin tagasi ahju ja küpsetasin veel umbes 15 minutit.
...ma lihtsalt ei oska paremat nime leida ja tabavamalt seda küpsise olemust eesti keeles edasi anda... Otsustasin, et kui nätsukomm on selline, mis on näritav ja lõpuks sulab suus ära, siis nende küpsistega on sama lugu, ja sellepärast saidki nad nime "Nätsuküpsised".
Niisiis, kes on mu tegemistega kursis... viimaks, peale pikki otsinguid, leidsin poest jälle pähklijahusid (mandli ja sarapuupähkli). Ostsin kohe mõlemat kaks pakki ja pidasin aru, et äkki peaks veel sama palju ostma, noh igaks juhuks. Võtsin siiski selle riski ja jätsin ostmata... :)
Küpsiseisu rahuldamiseks valisin selle retsepti. Päris üks-ühele ma retsepti ei järginud, mugandasin pisut kuna tainana ainult suhkur, kakao ja muna tundus imelik. Võibolla proovin millalgi seda originaalretsepti ka aga olen enda nätsuküpsise tulemusega ka väga rahul. Ainuke asi, et mulle meeldiks originaalretsepti küpsise kuju, sellised kõrged pätsikesed, minu omad vajusid küpsedes laiali. Võibolla vahustasin liiga vähe aega aga pikemalt ka ei saanud, väike härra kardab miksri müra.
Segasin tuhksuhkru, kakao ja soola ühes kannumoodi mõõtetopsikus kokku, lisasin sinna munad, ükshaaval, mikserdamist alustades. Pean ütlema, et üsna lendlev oli see segu kui lõpuks sellest tainas kokku tuli. :) Selline üsna paks ja kleepuv mass tuli. Lisasin sinna spaatli abil mandlilaastud ja -jahu. Tõstsin teelusikakuhjad küpsetuspaberiga ettevalmistatud küpsetusplaadile (mahutasin 9 tk ühele plaadile). Ahjus olid nad 16 minutit. Lasin täiesti maha jahtuda enne küpsetuspaberilt eemaldamist, sest siis tulid nad sealt paremini lahti.
Leidsin selle retsepti tänu oma sõbranna Kertule ja kuna mul polnudki veel ideed väikese härra seitsmenda elukuu täitumise puhuks, siis valmiski see Silja blogist pärit maailmaparim brownie. (Kertu, ma tõesti loodan, et seda homseks ka veel jagub, et sa tükikese maitsta saaksid... :))
..Ma olen viimasel ajal mandlijahu lainel, seda aga kahjuks olude sunnil. Täna oli nimelt poes "metsapähkli jahu jaht". Üks vahva blogija Ankarast kommenteeris Türgi kaubandust: Kui sa midagi leiad põnevat ja kuigi sul ei pruugi seda kohe vaja minna, siis tuleb see ikkagi kohe endale soetada. Oleksin pidanud tema nõuannet järgima... Ükspäev, mitte väga ammu, nägin meie kodupoes sarapuupähkli jahu ja loomulikult ma ei ostnud seda otsekohe, sest polnud ju kohe tarvis... täna ma seda aga enam ei leidnud. Otsisime poes kõik nurgatagused läbi ja ka poe personal oli otsingusse kaasatud, mida enam polnud oli pähklijahu. Vot siis, olgu see mulle õpetuseks!
Tükedasin tumeda šokolaadi kaussi ning lisasin sinna ka või. Soojendasin mikrolaineahjus, vahepeal segasin kuni kogu šokolaad oli sulanud. (Viimased järelejäänud šokolaaditükid sulavad soojenenud massis, üle kuumutada ei tasu, siis läheb šokolaad tükki.) Soojale massile lisasin kõigepealt suhkru, alustasin mikserdamist ning lisasin ükshaaval munad. (Silja retsept nägi ette, et munavalged peaks eraldi vahustama, ma ei tea, mis sellisel juhul lõpptulemus oleks või kas see erineks minu omast, aga minu kook sai küll superõhuline.) Lõpuks lisasin spaatliga õrnalt segades valge šokolaadi ja mandlijahu. Küpsetasin koogi 26 cm läbimõõduga madalas tarti vormis, mis oli kortsutatud küpetuspaberiga vooderdatud (nii võtab küpsetuspaber paremini vormi kuju). Ahi oli 180 C kraadile eelsoojendatud ning kook küpses 20-24 minutit.
Hakkasin jälle võtma türgi keele tunde, osalt ajaveetmise pärast, osalt loomulikult enda harimise pärast, et mõistus tööd saaks, ja suurelt osalt muidugi seltskonna pärast... Seekord siis grupitunnid. Olen ülimalt õnnelik, et sinna minna otsustasin, sest mu grupp on lihtsalt super! Enamjaolt naised, erinevatest maailmanurkadest ja seetõttu ka väga erineva mõtlemisega. Eile olid teemaks erinevad elulised probleemid ja arutluse käigust jäi mulle meelde üks ukrainlanna mõte, mis pole midagi uut ega erakordset aga samas nii tore uuesti tõdeda, eriti tänasel rahvusvahelisel naistepäeval... "Naised on tegelikult tugevad ja väga iseseisvad aga neile on vaja kõrvale head meest, et end nõrgana hästi tunda..." Vot!
Nii, lor on mul siin varem ka jutuks olnud, et see on midagi Eesti kohupiima sarnast. Samas lor juustu on saadaval nii palju erinevaid sorte, st iga tootja lor on erinev, ja seepärast osad ei kõlba kahjuks Eesti kohupiima asemele. Osad on soolased näiteks, ja siis osadel on ka spetsiifiline kõrvalmaitse, mis mind härib. Mina ostan seda lahtiselt ja küsin enne ostmist igaks juhuks maitsta. Nagu koostisosadest tähele panete, siis rasvainet ma ei kasutanud, et võiks olla kerge kook... samas mul puudub lori osas ülevaade, et mis selle rasvasisaldus on. Igatahes soovitan kasutada mitte light kohupiima ja jogurtit. Huvi pärast võiksin ju võrdluseks järgmine nädal seda sama kooki Eesti koostisosadega proovida, et kas saab ikka sama hea...
Koogi juurde siis... ühes kausis segasin lor kohupiima, jogurti ja 2 dl suhkrust, miksriga. Teises vahustasin munad, alguses ilma suhkruta ja siis jaokaupa lisasin 1 dl suhkrut ja vahustasin heleda tugeva vahuni. Kolmandas kausis segasin ülejäänud kuivained. (ma tean, jube palju kausse, sorry :)) Kuivainetele segasin hulka kõigepealt lori segu, siis umbes pool munavahust, ettevaatlikult, et vahtu mitte alla lüüa ja siis ülejäänud munavahu, veel ettevaatlikumalt. Valasin taina küpsetuspaberiga ettevalmistatud ja võiga määritud lahtikäivasse koogivormi. Peale riputasin kirsid, mandlilaastud ja igaks juhuks ka natuke suhkrut, selle viimase võib muidugi ka ära jätta, mina kartsin, et äkki lor on pisut soolane ja kirsid hapud... Küpsetasin kooki 180 C eelsoojendatud ahjus umbes tund ja 10 minutit, et kook ilusti pruuniks saaks ja mandlilaastud kuldse rösti.
Iseloomustuseks ütleks, et kook on mõnusalt mahlane, kerge ja õhuline - SUPER! Suutsin seda viimase nädala jooksul juba 2 korda teha. :) Teine kord siis ilma juubelitordipulbrita, sest see sai mul otsa. Härra arvates oli ka kook väga hea, unistas vaid, et kui veel rosinad ka sees oleks.... :)
Palju õnne kallis väikemees! Pool aastat saigi täis ning selle puhul ka siis suurem sünnipäev. Suurelt sellepärast, et katsikud jäid meil toona tegemata. Täna oli siis meie "Eesti kommuun Istanbulis" koos ja söögid olid ka täitsa Eesti: kilu võileivad, singi-juusturullid, täidetud munad, pasteet, ahjuliha, kartulipuder ja kõige selle krooniks sefiiritort... ühtlasi pidasime niimoodi ka oma kalli kodumaa sünnipäeva meeles.
Sefiir tegin juba järgiproovitud retsepti järgi, selle tordi jaoks aga poole kogusest (3 muna, tegelikult 4 oleks aga parem olnud, sest sefiir on nii nämma!!! :)).
Vahustasin munad (valge ja kollase koos), lisasin lusika kaupa suhkrut ning vahustasin üsna kena ja koheva vahuni, oma 15 minutit. Lisasin käsitsi juurde küpsetuspulbriga segatud sõelutud jahu. Valasin taina ettevalmistatud koogivormi ja küpsetasin 30 minutit 190 kraadises ahjus.
Jahtunud biskviidi lõikasin kolmeks ning määrisin kihtide vahele kreemi. Iga biskviidi kihi immutasin apelsini-õunamahlaga. Viimasele kihile kreemi peale ei määrinud, immutasin aga küll ja tort läks nüüd kilega kaetult külmikusse seisma üleöö. Sefiiri tegin hommikul ning ka kaunistasin koogi hommikul. Marjadena kasutasin mustikaid ja punaseid sõstraid ning maasikaid.
Palju õnne sulle väikemees! Viis kuud juba seda ilma uuritud. (Häbi mul olgu! :) Unustasin selle postituse sootuks, ja homme juba ju väikemehel hoopis kuus kuud täitumas, ja selle tõttu olin täna köögis väga tegus :) eks sellest lähemalt kunagi hiljem.)
Koogi idee tuli mu sõbrannalt, kes ütles, et Tartus Werneri kohvikus pidi jube hea porgandikook olema. Asusin siis googeldama. Leidsin Delfi Naisteka foorumist ühe retsepti, mis küll päris see ei pidanud olema, aga ligilähedane. Mulle tundus igatahes väga ahvatlev, et asusin kohe tegudele.
Üks huvitav tähelepanek veel siinse Türgi kaubanduse kohta. Kui muidu kõik hooajaline ja kohalik kaup on suhteliselt soodsa hinnaga või vähemalt samas hinnaklassis, mis Eestis, siis kõik, mis on importkaup, on ka jube kallis, vähemalt söögikaubaga on see nii... Mascarpone juust 250g maksis eile poes tervelt 23 TL, see on siis umbes 9,20 € (143 krooni)!!! Ma küll ei tea palju see Eestis maksaks aga vaevalt, et pooltki nii palju, igatahes uskumatu, et üks väike karbike juustu maksab võibolla lausa mõne väiksema valmistordi hinna?! :) Mitte, et ma neid poetorte ihkaksin.
Sõelu jahu, küpsetuspulber, sool ja kaneel suurde kaussi. Teises kausis sega riivitud porgand, fariinisuhkur, pähklid. Lisa ükshaaval munad, lisa apelsinikoor ja sulatatud jahutatud või. Sega juurde jahusegu. Kalla taigen võiga määritud vormi ja küpseta 175 kraadi juures 45 min. Jahuta. Lõika 2-3 kihiks, immuta, pane vahele ja peale kreem.
Kreemi jaoks vahustasin vahukoore suhkruga, lisasin ülejäänud komponendid ja mikserdasin veel õige pisut.
Kuna meil siin liugu lasta ei saa, siis küpsetasin hunniku kukleid hoopis, noh et ikka see aasta kaa meil pikad linad tuleksid... :)
Tegin seekord veidi teistsugused vastlakuklid, kuna suurelt osalt olid need mõeldud härra kolleegidele viimiseks ja no kolmandat aastat järjest täpselt samasuguseid teha oleks ju igav :) Jällegi, kõigile maitses. Või vähemalt on nad nii viisakad. Mina ise nurisen küll veidi, sest panin kahekordsele retsepti kogusele tervelt 8 supilusikat kakaod ja värv sai täitsa õige, aga šokolaadist maitset polnud ollagi. See Balilt kaasatoodud kakao ei kõlba ikka kuskile, ükskord ma juba pidin piimakakao kraanist alla valama, et see juua ei sundinud, tuleb välja et küpsetamiseks ta ka ei kõlba. Selles mõttes olin kurb, et tahtsin klassikaliselt head maitsekombinatsiooni - šokolaad ja kirsid, aga välja tuli ainult kirsid.
Retsepti ma uuesti kirjutama ei hakka, see on siin. Asendasin vaid kakao jagu jahu kogusest ja sain pruunid kuklid. Vahele keetsin seekord külmunud kirssidest keedise (250 g kirsse, 2 dl suhkrut, natuke vett, 1 spl jahu lõpus keetmise ajal püree paksendamiseks, oleksin pannud tärklist kui oleks olnud), osad suhkruga keedetud kirsid jätsin püreestamata ja need said kuklitele kaunistuseks. Seekord tuli mul 42 pisut väiksemat kuklit kui traditsioonilised, aga väiksemad ongi paremad, saab mitu tükki süüa :)
Aaa... ja sahtlivastlad selle pärast, et mul polnud lihtsalt mujale kukleid panna kui sahtlisse, et nad kenasti kohale transportida. :)
Meie elame siin kevade ootuses. Päike piilub ja soendab küll õige pisut aga lund leiab ikka veel varjulistest kohtadest ja basseinilt pole ka jää päriselt ära sulanud. Kohalikud teavad rääkida, et see on viimaste aastate või isegi aastakümnete kõige külmem talv. Ülejärgmisel nädalal on meil kavas see talveilm ja lumi viimast korda korralikult ette võtta ja Kartalkayas lumelauad alla sättida, peale seda aga loeme talve selleks aastaks lõppenuks. Ilmataat muidugi ise otsustab ja meil pole just palju selles osas kaasa rääkida, jääme vaid lootma, et ta meiega nõustub ja kütet juurde keerab.
Elasime eile Eesti laulu osavõtjatele internetivahendusel kaasa... noooh, kui laulud polnud just selle saate kõige nauditavam osa siis saatejuhtide sõnamäng oli kohati aga päris humoorikas, et elasime selle saate isegi üle... :) Loodame, et parim laul võidab, ise ei saa me oma häält anda kui just järgmised nädalad pole kavas Eestisse lennata. Tegelikult pole veel ka ühtegi lemmikut tekkinud.. ehk järgmine nädal paremad palad alles tulevad, vähemalt lühiklipid tundusid rohkem "söödavad".
Söögist rääkides siis kirju linnu nuudliroog, sest kalkun on ju ilus kirju lind või kui teha sama sööki näiteks kana lihaga siis on nuudliroog ise kirju, et vahet polegi kumba pidi selle roa pealkirja mõista: kas lind on kirju või hoopis nuudliroog ise.. Igal juhul maitses see värvideparaad meile väga ning valmistamine ei nõudnud kah palju aega ega pingutust.
Aga et mitte kogu au enda peale võtta, siis mu kallid sõbrannad andsid selle roa juures inspiratsiooni. Põhiidee ühelt, seened ja roheline küüslauk teiselt sõbrantsikult. Aitäh heade ideede eest!
Vat nuudliroog on küll selline asi, kus on koostisosade nimekiri ja kogus puhas maitse küsimus. Ma panin lihtsalt kirja, mida mina seekord kasutasin.
Kõik asjad lõikasin suupärasteks tükkideks, ainult küüslaugu viilutasin õhukesteks ratasteks. Kuumale pannile läks õli ja võitükike, seal pruunistasin liha igast küljest. Lisasin kõik nn värsked asjad ja sojakastme. Segasin ja kuumutasin umbes 5 minutit. Mulle meeldivad kui paprikad jäävad veidi krõmpsud. Kurnasin nuudlid ja seened ning lisasin vokile. Lisasin pisut mett ja jahvatatud musta pipart maitseks ja vajadusel veel sojakastet, puistasin üle peterselliga, segasin veel ja valmis ta oligi. (Soolaga maitsestamisel võiks olla ettevaatlik, sest sojakaste sisaldab ise juba päris palju soola.)
Meile siia soojale Türgimaale saabus ka vahepeal külm talv. Noh mitte küll nii külm kui seal "Estonartikas" :) ...aga lund oli siin täitsa küllaga ja külmakraade ka parajalt, lausa neli. Täna hommikul käisin Sulliga meie basseini kontrollimas - ikka jääs - st ujuma veel ei saa :) kuigi päike jälle paistab ja soojakraade juba kümne ringis.. kevad tuleb tasapisi..
Tänase retseptiga tahan oma kalleid lugejaid õhutada pealtnäha jube keerulist rooga valmistama. Väga pidulik näeb välja ikka küll mu arust, ise olin igatahes uhke sellist rooga serveerides. :) Idee saime poes lihajahil olles. Nimelt oli selline kena kroon juba valmis seotud ja tüümianiokstega kaunistatud. Kodus ei pidanud ma muud tegema kui marinaadi kokku segama, liha sellega sisse hõõruma ja küpsetama. Internetist leidsin ka ühe toreda video (vaata ka 2.osa).
Segasin marinaadi komponendid kokku, hõõrusin ribid sellega kokku ja lasin seista umbes 2 tundi (sellest poolteist tundi külmikus ja 30 minutit enne küpsetama asumist toasoojas). Kuna minu ribi oli juba krooniks kokku seotud ja ma sellest pikemalt ei kirjuta, siis sidumise osa saab sealt videolt ilusti vaadata.
Küpsetasin liha 190C kraadises ahjus 30-35 minutit, et liha sisetemperatuur tõuseks 57 kraadini. Peale seda katsin liha fooliumiga ja lasin toatemperatuuril veel 20 minutit järelvalmida enne kui serveerisin ja noaga kallale läksin.
Seekord olid mul liha kõrvale küpsema pandud juurviljad, mis eelevalt olid soola, pipra ja pisukese õliga läbi segatud. (paprika, porgandi ja sibula tükid, sellised parajad, suupärased)
Ja see kollane asi seal liha sees, see on bulgur. Aga vabalt võib riis ka olla, veel parem kui see on metsik riis - näeks väga šeff välja. Selle valmistasin eraldi ja serveerimise ajaks tõstsin sinna krooni sisse, et bulgur veel ka mõnusat liha mahla endale sisse imaks.
Selle küpsise mõte tiirles ja täiustus mu peas juba pikemat aega. Olen selleks puhuks koju varunud kogu vajaliku komplekti piparmündimaitselist kraami, vähemalt need asjad, mis minu arust ühes heas piparmündi-šokolaadiküpsises olema peaksid. See tähendab jällegi; Istanbulist ei ole võimalik osta Marianne kommi puru ja mündi siirupit vist ka mitte, kuigi Starbucks'st äkki isegi oleks seda viimast saanud... Aga, et kindel olla, tõin need Eestist kohale. :)
Ma olen siin aru pidanud, et imelik ikka küll kohati, et Türgis, kus tarbijat peaks nigu jätkuma ja leiduma ostja igale asjale, siis kaubavalik on siin vägagi puudulik. Ja vastukaaluks Türgi kõrval lausa näpuotsa jagu rahvaga Eestis leidub kaubanduses igasugust kraami igast maailmaotsast ja ometigi kõigele sellele leidub seal ka ostja, vähemasti enamasti.
...Nii, ma huvi pärast vaatasin blogi ajaloost järgi, et millal ma selle küpsisepurgi koju ostsingi??? hmm 14.oktoober... häbi tunnistada, et siiani seisis see tühjalt kapinurgal ja kaant puudutati ainult tolmu pühkimisel. Vähemalt nüüd, kasvõi lühikesekski ajaks, on seal ka küpsised sees uhkeldamas. Kauaks seda ilu ilmselt pole, küpsisepurgi kaas käib aina lahti ja kinni, lahti ja kinni jne jne... vahepeal tuleb sealt isegi mitu küpsist korraga välja.. :)
Ühte kaussi sõelusin kokku jahu, küpsetuspulbri, sooda, soola ja kakao. Teises kausis mikserdasin suhkrud võiga heledaks vahuks, lisasin muna, vanilli ja siirupi ning mikserdasin veel korralikult. Ühendasin segud omavahel ja käsitsi segasin juurde hakitud šokolaadi ja kaerahelbed.
Veeretasin umbes 3 cm läbimõõduga pallikesed, panin küpsetusplaadile surusin lapikuks ja hoolitsesin, et iga pätsikese vahele jääks ka piisavalt kerkimise ruumi. (Mul mahtus plaadile 12 küpsist.) Küpsetasin 13-14 minutit ning kohe peale ahjust väljavõtmist raputasin lusika otsast Marianne kommipuru peale. | OSCAR-2019 |
||
Kuues tänavu Finlandia auhinnale kandideerinud teoses on põhiteemadeks pere ja armastus ning inimese elukohast sõltuvad valikud.
Soome Finlandia auhinna võistlusele laekus 130 romaani, mille hulgast valis kolmeliikmeline eelžürii välja kuus. Võiduromaani valib nende seast üksainus inimene. Seekord sai see au osaks ajakirjanikule ja saatejuhile Baba Lybeckile, kelle tahtel sai auhinna Jukka Viikilä esikromaaniga „Akvarelleja Engelin kaupungista“ ehk „Akvarellid Engeli linnast“. Esimest korda oli ka publikul võimalus valida oma lemmikteos Finlandia kolmes ehk ilukirjanduse, teabekirjanduse ning laste- ja noortekirjanduse kategoorias. Kokku anti peaaegu 11 000 häält ning ilukirjandusest osutus kõige populaarsemaks Tommi Kinnuneni romaan „Lopotti“.1
Selle aasta kuue Finlandia auhinnale kandideerinud teose kohta on öeldud, et need on kirjutatud üsnagi turvalistel teemadel, nagu lähiajalugu või peresuhted, ning traditsiooniliselt.2 Päris nii see minu meelest siiski ei ole. Näiteks Emma Puikkoneni teose ülesehitus meenutab pigem novellikogu kui romaani ning ka süžeed ei saa pidada kaugeltki turvaliseks. Samuti ei jõuta Riku Korhoneni peredraamas konsensuseni ega pakuta katarsist. Igal juhul on kõik need kuus teost kõrgel tasemel soome romaanikunsti suurepärased näited.
Kui eelmise aasta Finlandia laureaat Laura Lindstedt kasutas auhinnagalal võimalust kritiseerida Soome valitsust, näidates, et kirjanikul on (ka) ühiskondlik roll, siis Viikilä rõhutas oma kõnes ennekõike kirjanduse kui sellise väärtust. Ta on pühendanud oma romaani muu hulgas kõigile neile, kes kirjutavad ilma põhjuseta, nägemuseta, rahata või ühiskondliku sõnumita – „pelgalt kirjutamisrõõmu või ilu pärast“. Ta tunnistas ka üles, et „Akvarellid …“ on õigupoolest luuleteos, mille värsid on smugeldatud romaani vormi, kuna romaan on ainuke ilukirjandusžanr, mis läheb kaubaks.3 Vaadakem võiduromaani ja teisi väljavalituid siinkohal lähemalt.
Jukka Viikilä, „Akvarelleja Engelin kaupungista“ ehk „Akvarellid Engeli linnast“ (Gummerus). Kes armastab Helsingit, toda jahedalt lahedat Läänemere pärli, armub kindlasti ka Viikilä teosesse. Asi pole muidugi vaid Helsingis, vaid samapalju Viikilä keeles. Varem kaks luulekogu ning näidendeid avaldanud Viikilä on puhunud eluvaimu sisse arhitekt Carl Ludvig Engelile, teinud temast lihast ja verest inimese ning pannud ta kirjutama päevikut. Selle sissekanded on nagu akvarellilehed meistri töölaual: poeetilised, sügavamõttelised ning õhulised. „Akvarellid …“ algab 1816. aasta kevadega, mil sakslasest Engel on võtnud rahahädas vastu pakkumise Helsingis, Soome Suurvürstiriigi värskelt asutatud pealinnas.4 Engelil on üsnagi vabad käed ehitada tagasihoidlik puumajadega kalurilinn ümber ampiirstiilis kivilinnaks. Helsingi on Engeli kodulinna Berliiniga võrreldes küll üks külm ja mõttetu koht, kus ta vabatahtlikult kunagi ei elaks, kuid arhitekt joonistab ja kirjutab, muretseb ja rõõmustab enda, oma pere ning Helsingi pärast. Engeli ajutisena kavandatud peatus Soome pealinnas venib märkamatult 14 aastaks. Helsingi saab valmis, Engelist saab Soome Ehitusvalitsuse juht, seega Soome võimukaim arhitekt. Viimaks leiab meister viimse puhkepaiga omaenese projekteeritud linnas, millest siiski kunagi ei saanud tema kodu.
Tommi Kinnunen, „Lopotti“ (WSOY). Kinnunen vallutas nii kriitikute kui ka publiku südamed juba oma esikromaaniga „Nelja tee rist“, mis kandideeris Finlandia auhinnale paar aastat tagasi.5 „Lopotti“ räägib osaliselt „Nelja tee ristist“ tuttavast Lopotti küla suguvõsast, mille liikmed eelmise sajandi sõdade ja sotsiaalsete pingete tõttu kas karastusid või murdusid. Selles romaanis ei ole üht selget intriigi, aga on seda tugevamad peategelased: 1950ndadel sündinud Helena ning temast 30 aastat noorem vennapoeg Tuomas. Nende mälestustes hargneb lahti lugu ühes Põhja-Soome külas ja Helsingis. Lapsena pimedaks jäänud Helenat ja homoseksuaalist Tuomast ühendab võitlus oma eluõiguse eest ning soov pälvida armastus ning lugupidamine enamuse reeglite järgi ehitatud maailmas. See on üllas romaan suguvõsa jõust, mis hoiab armastuse elus isegi siis, kui inimesed on astunud iseenda või oma pere vastu.
Sirpa Kähkönen, „Tankkien kesä“ ehk „Tankide suvi“ (Otava). See teos on seitsmes romaan nn Kuopio sarjas, kus autor käsitleb mitme kuopiolase kaudu oma kodulinna ning seeläbi kogu Soome lähiajaloo eluvõimalusi ja aateid. Kähköneni „Graniittimies“ ehk „Graniitmees“, raputav romaan Soome kommunistide saatusest terrori küüsis Nõukogude Liidus, kandideeris Finlandia auhinnale 2014. aastal (Kähköneni teos on jõudnud auhinnakandidaatide hulka juba neljal korral).6 Ka „Tankide suve“ üks läbivaid teemasid on inimese põhimõtete ja tegelikkuse valus kokkupõrge, mida Kähkönen kirjeldab äärmiselt leidlikult ja tabavas keeles. Romaani mitme jutustaja olevik piirdub mõne päevaga augustis 1968. aastal ning kulmineerub Tšehhoslovakkia okupeerimisega – sündmusega, mis tekitas paljudes soomlastes põhjendatud hirmu, et NL võib rünnata ka Soomet. Ühtlasi elab romaani kuopiolaste mälus edasi ka 1944. aasta tankide suvi, mil tuli teha raskeid valikuid ja tuli hakkama saada kõige lähedasemate inimeste kaotusega. Nagu alati, on neid, kes julgevad küsida, ja neid, kes eelistavad vaikida.
Riku Korhonen, „Emme enää usko pahaan“ ehk „Me ei usu enam kurja“ (WSOY). Riku Korhonen on kirjutanud jõulise meesromaani, kust lausa purskab higi, himu ja häda. „Me ei usu enam kurja“ räägib meestest, kes oskavad analüüsida nii enda kui ka naiste emotsioone ning tänapäeva lääne inimese ahastust paintball’i löögi täpsusega, kuid kaotavad stressiolukorras enda üle kontrolli ning näevad lahendust vägivallas. Peategelane Lari on üldjoontes elurõõmus ja edukas pereisa ja ettevõtja, kellele tundub, et kui ta midagi ette ei võta, on tema abielu varsti läbi. Ta tuleb enda meelest suurepärasele ideele, kuidas võita oma naise süda tagasi: tuleb toime panna naiserööv. Romaani teine peategelane on Lari parim sõber Eero, kes ei ole pärast paarisuhte lõppu sellest üle saanud. Vägivaldsete sundmõtetega Eero abistab Larit tema naise röövimisel. Kirgliku ja romantilisena planeeritud nädalavahetusest suvilas saab Larile, tema naisele ning Eerole luupainaja, mis lahutab nad lõplikult. Võib-olla oli värvitu argipäev siiski päris ilus?
Peter Sandström, „Laudatur“ (Schildts & Söderströms / Kustantamo S&S). Mehe emotsionaalsest üksildusest ning igatsusest XXI sajandi Soomes räägib ka Peter Sandströmi „Laudatur“. Nagu Korhoneni romaanis, liigub ka „Laudatur’is“ peategelane Turu tänavatel. 50aastane Peter on oma elus kõrvaltvaataja. Ta on võõrandunud oma teismelistest lastest ning tema naine on rohkem aega sõbranna juures kui kodus. Kuigi Peteri ja tema naise vahel lähedust enam pole, püüab Peter abielu jätkata. Kinnitamaks endale, et miski pole muutunud, peseb ta pedantse pühendumisega oma naise ja tema sõbranna pesu. Justnagu otsides vastust küsimusele, kust lähevad armastuse piirid, naaseb mees oma mälestustes noorusesse, 1988. aastasse, ning lapsepõlvekodusse Pohjanmaal. Toona oli ta oma vanemate kriisi tunnistajaks, peegeldades eelkõige isa valikuid. Selline süžee – keskealise mehe kriis ning tema problemaatiline suhe oma naise ning isaga – on tänapäeva soome kirjanduses üsnagi levinud. „Laudatur’i“ tugevus on selle täiuslik ülesehitus: elegantses romaanis esitatakse kõik elemendid lugejale õiges koguses ja õigel ajal.
Emma Puikkonen, „Eurooppalaiset unet“ ehk „Euroopa unenäod“ (WSOY). Ühtne kõigi Euroopa on naiivne unenägu, tegelikult avaldab Euroopa selektiivselt survet. Selline on Emma Puikkoneni n-ö episoodidest koosneva romaani „Euroopa unenäod“ sõnum. Puikkonen rebib Euroopalt katte ja näitab meile, kuidas eurooplaste tragöödiad ristuvad üksteisega ning kuidas lokaalsest saab globaalne. Teose üheksat episoodi ühendab see, et ühe peategelane on mõne teise kõrvaltegelane. Temaatiliselt võiks nimetada neid episoode äratuslugudeks: nota bene, eurooplane, sa näed unes armastust, aga samal ajal toetad ksenofoobiat, diskrimineerimist ning omakasupüüdlikkust. Autor on pakkunud episoodides välja ka alternatiivse ajaloo, näidates, mis oleks võinud juhtuda, kui mõni juhuslik otsus või valik oleks olnud teistsugune. Viimases episoodis on esitatud 2027. aasta düstoopia. Lootus siiski jääb: „Euroopa unenäod“ algavad ja lõpevad vastupanuga õiglasema Euroopa nimel. Selles tihedas teoses on sisu mitme romaani jagu. | OSCAR-2019 |
||
Rakvere linnavolikogu andis rohelise tee praegu võimlana tegutseva Pauluse kiriku ümberehitamiseks kontserdisaaliks ning seal kõrval oleva Vabaduse platsi rekonstrueerimiseks. Rakvere Pauluse kiriku tänapäevaseks kontserdisaaliks ümberehitamise idee on idanenud juba ammu, kirjutab Virumaa Teataja. Nüüd astuti selle elluviimiseks esimene konkreetne samm.Rakvere linnavolikogu nõustus pärast mõningast arutelu Rakvere linnvalitsuse plaaniga korraldada avalik rahvusvaheline ...
Uute kandidaatidega tutvumine ja ühtlasi ka ettelaulmine toimub 15.september 2008 a. kell 18:00 Eesti Muusika - ja Teatriakadeemias, Rävala pst. 16. Ettelaulmine koosneb kolmest osast: * Esitada vabal valikul üks laul * Prima vista * Hääleharjutused Huvitatutel palume ennast eelnevalt registreerida telefoninumbril 50 83 169 või e-mailile evelii.valdmets@gmail.com (Eve-Lii Valdmets) Rohkem infot koori ja eesootavate kontsertide kohta saab lugeda kodulehelt ...
Tallinnas Eesti teaduste akadeemia majas avatakse reedel toimuva konverentsiga baltisaksa kultuuri päevad. Konverentsi teema on "Sakslased Eestis 1917/1918" ning ettekandjad on Tallinna ülikooli ajalooteaduskonna doktorant Indrek Kiverik ja ajaloolane Friedrich A. von Dellingshausen. Laupäeval kell 10.30 asetatakse teaduste akadeemia hoovis asuva Balti rügemendi mälestuskivi juurde pärg Vabadussõjas langenutele. Samas algab kell 11 kontsert, mille kava on kokku pannud ...
Pühapäeval, 7. septembril on Viljandi Jaani kirikus kuldleeripüha, jumalateenistus algab kell 10. Kuldleerilapsi oodatakse kaks päeva varem, reedel kell 16 kiriku keldrisaali teelauda ja nad võiksid end enne koguduse kantseleis registreerida. Jaani koguduse õpetaja Marko Tiituse teatel on kuldleer mõeldud koguduse liikmetele ning pole oluline, kus nad leeriõnnistuse said. Kuldleeri kutsutakse neid, kellel on leeriskäigust möödas 50 või rohkem aastaid. Jaani kirik oli 40 ...
Eesti peaministri presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa ja tema perekonna Rootsist Eestisse toodud säilmed maetakse pühapäeval Läänemaal Kirbla kalmistul kodumulda. Talitus Kirbla kirikus algab keskpäeval, teenivad EELK peapiiskop Andres Põder ning praost Tiit Salumäe. Mälestuskõne peab president Toomas Hendrik Ilves. Sellele järgneb Jüri Uluotsa ja tema abikaasa Anette ning poja Eriku säilmete auavaldustega muldasängitamine Kirbla kalmistul Uluotsade hauaplatsil. Riiklikul ...
Tegemist on 12 nädalat kestva iganädalase õpetusõhtuga, kus igal korral avatakse kuulajatele lähemalt üht Piibli kirjakohta. Esimesel korral kõneles Soome evangelist Ilkka Puhakka salmidest Luuka 9:57–62, kus Jeesus seab jüngriks tahtjad valiku ette.
Tunniajane õpetus oli jagatud kolmeks osaks, mille vahel sai ühiselt laulda pillimängu saatel. Õhtu lõppes ühise palvega ning soovijad said vestlust jätkata kogudusemajas kohvilauas.
Üritusel osalenud Mariliis tundis, et õppis nii mõndagi uut. «Olin neid salme varemgi lugenud, kuid see seletus oli minu jaoks uus – mida on mõeldud rebaste ja mida taeva lindude all. Meile, lääne inimestele, ei ütleks need sõnad midagi, sest me ei tunne tausta ja konteksti, kuid just seda Ilkka meie jaoks lahti seletaski.»
Evangelist on keskendunud Piibli uurimisel just Jeesuse-aegse kultuuri, keele ja ühiskonna tundmaõppimisele ning Jeesuse tähendamissõnadele, millest kõneleb Nõmmel ka järgnevatel nädalatel.
Ilkka kõnet tõlkinud Joel Reinaru jõudis peale keelelise ka sisuliselt kaasa mõelda: «Mõtlesin tema seletust kuulates, kui palju on Piiblis veel neid kirjakohti, millest olen varem n-ö üle libisenud ehk võtnud teadmiseks ilma pikemalt arutlemata. Seekordse kirjakoha puhul tundsin just, et varem ehk oligi võimatu seda mõista, sest mul oli puudunud võti, millega seda avada, kuid täna õhtul see võti meile anti.»
Rõõm oli näha, et huvi piibliõpetuse vastu on rohke – esimesel õhtul oli kirikus ligi 100 inimest. Järgmistel teisipäevadel kell 18 oled Sinagi väga oodatud, et üheskoos paremini tundma õppida Sõna ja nautida osadust.
Veerand sajandi pikkune on olnud Halvor Sanderi teenistus Tartu Pauluse koguduse juhatuse esimehena. Täna Nõos pensionipõlve pidava mehe elutee algas 71 aastat tagasi Tartus taanlasest isa lapsena.
Halvor Sven Ole Sander sündis 2. oktoobril 1932 Tartus oma isa teisest abielust. Tema isa ütles oma esimese naise kohta «priiskaja». Nimelt üritas too elueliksiiri leiutada ja see tegevus kippus laostama pere majanduslikku alust.
Isa oli omandanud elektriinseneri kutse Saksamaal Mitweidas, ta rääkis lisaks eesti keelele vene, taani, saksa ja rootsi keelt. Ta oli eluviisilt ettevõtja, järsu sõnaga, aga viha ei pidanud. Elati jõukal järjel, peres oli teenija, kes pereliikmena elades suri 1952. aastal.
Halvori isal oli Taani kodakondsus, mis sai saatuslikuks 1941. aastal. Nende pere küüditati ja paigutati esialgu Harku vanglasse. Emal oli aga Vene pass, ka oskas ta vene keelt ja temal oli piisavalt südikust nõuda vanglas õigust. Ta lubatigi vabaks. Ema aga keeldus vabadusest, kui poega kaasa ei anta. Kui paari tunni pärast – ime küll (see oli 8aastase Halvori esimene ime) – lubati emal minna koos pojaga, oli ema veel nii julge, et ütles: «Teie tõite, teie viite ka koju tagasi.» Ja isegi viidi, küll ainult Tallinnani.
Isa sõit Siberisse lõppes Oru jaama juures enne Narvat, kui soomlased lennukilt rongi pommitasid. Haavatud, nende hulgas ka isa, visati rongi pealt maha, kraavi. Kohale jõudnud inimesed korjasid haavatud üles ja nii sattus isa Jõhvi haiglasse, kust ema ta Punase Ristiga koju tõi. Isa oli tõsiselt viga saanud ja 1943. aastal ta 64aastasena suri. Isa ei olnud usklik, aga viimsel tunnil küsis ta armulauda. Õpetaja Haamer jõudis kohale üks tund enne surma.
Ema oli lihtsama olekuga kui isa. Et kodus oli range kord, arvab poeg rohkem isa nõudlikkuseks; näiteks ei tulnud kõne alla, et hilinetakse söögilauda.
Ema Pauline Kaiv leeritati Tartu Pauluse kirikus 1917. aastal ja juhtumisi oli ta esimene leerilaps, kes uues kirikus leeriõnnistuse sai. 1918 lõpetas ta Puškini gümnaasiumi. Abiellunud oli ta ajalehekuulutuse peale. Ta oli abikaasast 20 aastat noorem.
Teine «ime» – nii ütleb Halvor Sander oma elu pöördeliste hetkede kohta – oli siis, kui ta emaga sõjapõgenikuna 1944. aasta septembris Tallinnas Kivimäe jaamas rongile läks. Nad lootsid laevaga Taani jõuda, aga järsku tõusis 11aastasel poisil ülikõrge palavik ja ema oli sunnitud järgmises peatuses koos lapsega rongilt maha tulema.
Nõukogude ajal töötas ema Tartumaa Tööstuskombinaadis raamatupidajana. Kuna tal oli tervisega probleeme, siis sai ta 1956. aastal invaliidsuse. See oli tähtis, sest nii pääses Halvor kui pere ainuke toitja sõjaväekohustusest. Ema elas kuni surmani 1988. aastal poja juures.
Oma Võrumaalt pärit emaemast, kes samuti nende juures elas ja 1960. aastal 92aastasena suri, mäletab Halvor Sander ütlust, et ühest tema poegadest saab kirikuõpetaja. Ove Sander (Nõmme Rahu koguduse õpetaja) sündis alles 10 aastat pärast vanavanaema surma.
Just vanaema oli eelmise generatsiooni usuliste veendumuste edasikandja nende peres. Halvor käis leeris 1952. aasta jõulude ajal Elva kirikus. Komsomoli ei kuulunud ta kunagi.
Halvor lõpetas Tartu 6. keskkooli, Seeru instituudi, nagu ta kooli nimetab tollase direktori nime järgi (praegu Tamme Gümnaasium). Sellele järgnes 2 kursust hüdromelioratsiooni EPAs.
Kool jäi pooleli, sest vahele tuli abielu Taimiga 1956. aastal. Neid laulatas õpetaja Võsu Tartu Pauluse kirikus. Taimi põdes lahtist tiisikust. See oli tol ajal levinud haigus ja mitte alati ravitav. Sellepärast olid peretuttavad abielu vastu. Noormehe usk, et Taimi saab terveks, jäi aga peale.
Kooli poolelijätmisest ei ole Sander elus probleemi näinud. Nüüd käivitus oma elu. Koos naisega on nad üles kasvatanud kaks poega, ehitanud neli maja. Koos on nad ustavalt Jumalat teeninud ja üle kolmekümne aasta kirikutöös kaasa löönud. Kui küsin, palju jäi aega magamiseks, saan vastuseks, et tavaliselt umbes kuus tundi.
1964. aastal elas Halvor Sander läbi avarii. «See oli 4. septembril, kui sõitsin rolleriga, abikaasa istus tagaistmel,» meenutab ta. «Tartus, Riia ja Puusepa ristmikul sõitis meile mootorratas küljelt sisse. Veoautoga viidi haiglasse, kus paigaldati purunenud lõualuu. Aga pärast seda tundsin ikka tugevat kohinat vasakul pool peas. Pääsesin erikorras dr Raudami juurde. Tema võttis mind neurokirurgiasse ja valmistusin teiseks riskantseks operatsiooniks. See toimus kuu aja pärast. Pidin ise enne seda iga päev unearterit umbes 15 minutit oma käega kinni hoima. See oli selleks, et harjutada organismi operatsioonijärgse eluga, sest oli teada, et unearter suletakse.
Nüüd küsin endalt, kas oli see uni või «olin vaimus… ning kuulsin… häält» (Ilm 1:10), kuid tean, et enne operatsiooni otsisin lehest oma surmakuulutust. Ja kuulsin üht häält, mis ütles: «Ära otsi, seda ei ole seal.» Järgmisel päeval kordus sama. See oli päev enne operatsiooni. Jäin seepeale rahulikuks ja ei kartnud üldse. Lõikus õnnestus, jäin ellu ja sain grupi peale, kuid asusin oma endisele tööle «Energiamüügis».»
1965. aastal tuli Halvor Sander kiriku juurde tööle. Pauluse koguduse õpetajaks oli siis Selliov. Halvor Sanderi sõnul uuris Selliov kuu aega põhjalikult tema tausta. Aeg oli selline.
«Loa alustada kirikus jumalateenistustega saime 1966. aasta suvel, selle eeltingimuseks oli nõusolek Etnograafiamuuseumi ja Spordimuuseumi asumine kiriku hoonesse. ( Loe K. Luhamets «EELK Tartu Pauluse kogudus», 2002 – autor.) Nüüd tagasi vaadates arvan, et see kompromiss oli tol ajal õige,» leiab Halvor Sander pea 40 aastat hiljem.
1972. aastal valiti Halvor Sander koguduse juhatuse esimeheks ja seda ametit pidas ta 25 aastat. «Selliov tahtis koguni, et ma jutlustaksin, aga seda andi ei ole Jumal mulle andnud. Kõige parem kontakt õpetajatest oligi mul Sellioviga.
Kogudusel oli taastamistöödeks käsutada umbes 4000–5000 rubla aastas. See raha kogunes kirikumaksudest. Näiteks torniplekk, mis sai varutud õpetaja Tammuri ajal ja nüüd torni katmisel käiku läks, maksis 900 rubla.»
Terve okupatsiooniaja on Sanderil tegemist tulnud KGB agentidega. Üks neist oli koguni kõvasti abis ühe maja vundamendi tegemas. Ta rääkis Sanderile usaldavalt, et tema tädi läheb Rootsi ja pakkus võimalust Taani sugulastele kiri saata. Sander aga ei võtnud vedu. Isegi ristiisa tunnistas 85aastasena surivoodil oma ristipojale, et oli nuhk.
Halvor Sanderi abikaasa Taimi suri 2002. aasta juulis 65aastaselt. «Igatsesin väga tema järele ja palusin tihti, et ta mind kuidagi lohutaks. Kui ta suri, ei saanud ma tal käestki kinni hoida – arstid ja meedikud olid tema ümber.
Täpselt kaks kuud pärast surma, 8. septembril, tuli ta mulle külla,» kirjeldab Halvor Sander oma järgmist imelist kogemust. «Sel septembrikuu õhtul olin voodis pikali ja lugesin lehte. Igal juhul MA EI MAGANUD. Ta oli lihtsalt kohal, ei käinud tulles ega minnes uksest. Taimi istus minu voodi ääre peal, tal oli seljas ühevärviline helehall pikk kleit, mida ma enne ei olnud temal näinud. Ta oli sama vana kui surres. Rõõmus. Hoidsin tal käest kinni. Käsi oli soe. Ütlesin talle seda. Ta ütles, et ega ta surnud ole, et ta külm peaks olema. Rääkisime. Ta ütles, et tal on väga vähe aega; et on isegi väga haruldane, et tema sai tulla mind vaatama. Et kas ma tead, kui vähe meile antakse seda luba.
Küsisin, et kas siis on veel teisi, kes saavad tulla. Ta vastas, et mõni üksik, ja et kui ise tuled, siis näed. Küsisin, et kuna mina talle järgi lähen? Kas 10 aasta pärast? «Seda ma sulle ei ütle,» vastas ta. «Minu aeg on ju hoopis teine. See kümme aastat on minu jaoks ainult sekundid.»
Küsisin, kas ta oled nüüd nagu Jeesus Kristus üles tõusnud. Ta vastas, et päris nii see ei ole. Küsisin, et kas ta surnuaias siis ei ole. «Ei, surnuaias ma küll ei ole.» Ta ütles ka, et on terve. Küsisin, kas mina saan ka sinna, kus tema on. Ta vastas, et jah, kui nii edasi elad, kui seni elasime. Jäi mulje, et ta näeb, mida ma teen ja kuidas elan.
Küsisin, kas võin uue naise võtta. Ta vastas, et ma ei saavatki muidu hakkama. Ta ütles veelkord, et talle on antud vähe aega ja et ta peab sellest kinni pidama. «Kuhu sa lähed,» küsisin. «Seda ma ei ütle,» vastas ta.
Lahkudes ta suudles mind, ta huuled olid soojad. See kohtumine kestis minu arvates 1–2 minutit. Kui ta oli läinud, jäin rahulikult magama, kõik see ei olnud minu jaoks šokeeriv. Nagu kindlus oleks suurem olnud.»
2003. aasta nelipühi ajal, 8. juunil tabas Halvor Sanderit ootamatult haigusatakk. Valu lõi alla kõhtu, pähe, mees varises jalalt maha. Kiirabi viis ta Maarjamõisa haiglasse operatsioonilauale. «Hirmu ei olnud. Operatsioon kestis 10 tundi. Viis nädalat teadvusetult intensiivravis – selle ajaga oli kuum suvi kätte jõudnud. Siis lubati koju taastuma. Õppisin uuesti käima,» meenutab ta pikka «äraoleku aega».
Selle haiguse käigust ei ole Halvor Sanderil erilisi kogemusi. «Ainult niipalju vast, et üks päev tundus mulle, et haigla keldrisse ehitatakse kirikut. Hiljem selgus, et keldris veeti elektrikaablit ja kolin oli kõva olnud.»
Loo kirjutajana tuleb mulle meelde üks vestlus kuulsast filmirezhissörist Nikita Mihhalkovist, kus meie lehe peatoimetaja Sirje Semm arvas, et Mihhalkovi filmid saavadki nii head olla vaid selle tõttu, et ta on oma elus Jumalat tunnistanud. Tahan öelda ka meie tänase loo kangelase Halvor Sanderi kohta, et ta on oma elus nii palju jõudnud ainult seepärast, et ta on käinud koos Jumalaga.
Isa on olnud muidugi väga töökas inimene. Kui mõelda nendele majadele, mis ta oma perele ehitas, lisaks aidates nii mõnelgi rajada oma kodu ning tema ehitustöid erinevates Tartu kandi kirikutes, siis seda on olnud tõepoolest palju.
Olen kindel, et koos vennaga võlgneme oma igapäevase tööoskuse, mis praegusel ajal kadumas, just oma isale. Ka töökultuuri. On meeles, et see, mis sai üheskoos kirikus tehtud, pidi olema tõepoolest väga hästi tehtud. Jumalale ei saa ju teisiti teha.
Kuid ka kannatused on tundnud teed tema ellu, mõeldes kas või tema hiljutisele raskele haigusele, mis on praeguseks peaaegu möödunud. Usk ja lootus Jumala peale on toonud isa tänasesse ning kindlasti aitab teda ka eelseisval ajal.
Tean Halvor Sanderit tagasihoidliku, aga pühendunud ja tõsise inimesena. Kiriku majandusküsimustes oli ta võtmeisik. Tal oli vaistu, teda iseloomustas ökonoomsus ja praktilisus. Näiteks korraldas ta aeg-ajalt kiriku põranda tuulutust selleks, et seal vamm või seened võimust ei võtaks. Ta oskas näha asju, mis vajasid tegemist. Ehitus-majanduslikes küsimustes oli ta asendamatu. Mäletan ka tema abikaasa Taimit remonditöid tegemas. Nad vedasid eluvankrit ühiselt.
Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeria järve ääres. Aga ta ilmus nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlesid talle: «Me tuleme sinuga kaasa.» Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: «Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?» Nad vastasid talle: «Ei ole!» Aga tema ütles neile: «Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!» Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: «See on Issand!» Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja vedasid noota kaladega. Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba. Jeesus ütles neile: «Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite.» Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju. Jeesus ütles neile: «Tulge sööma!» Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: «Kes sa oled?», sest nad teadsid, et ta on Issand. Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.
Öine kalasaak oli Tibeeria järve kaluritele väga oluline. Nii võis saagi hommikul turule viia. Seal nad siis püüavad ja Issand käib järve kaldal. Ta on tulnud oma õpilaste, oma laste juurde. Läbi kannatuse ja surma on Ta teises ihus, aga Tema loomus pole muutunud, sest Jumal ei muutu. Tal pole vaja igatseda kogu aeg olla keegi teine, nagu inimestega alatasa juhtub. Jeesus näeb Peetruse ja teiste asjatuid pingutusi ja tühje võrke ning tuleb neile appi.
Öösel juhtub mõndagi inimlapse elus. Paljudele on öö inspireerivaks ja loominguliseks ajaks. Vahel peame minema läbi pimeduse selleks, et midagi olulist endas üles leida. Tihti tuleb oodata esimesi valguskiiri, et uuenenult edasi minna. Vahel aastaid. Kunagi kirjutasin ühe laulu, mis algab sõnadega: «Ööraamatus sõnad kui sõrmed kompavad väsinud kehi…»
Jumala Sõna otsib samuti teed meie juurde. Kord koputades valjusti me südamele, kord leebel moel ennast vaevu tunda andes, kuid alati uut ja põnevat kaasa tuues, kätte näidates.
Jeesus näitab oma lastele kätte õige paiga, kus näkkab. Aga mis tähtsust on enam kaladel, kui Surmavõitja seisab kaldal. Tema pärast on nad kord kõik maha jätnud. Tema pärast on Peetrus pisaraid valanud ja üks nende hulgast saanud äraandjaks. Nüüd hüppab Peetrus paadist vette, et jälle esimesena jõuda Meistrini. Natuke aega tagasi oli ta astunud jüngritest esimesena tühja hauda. Nüüd jõuab ta esimesena Ülestõusnu juurde. Tõepoolest, üllatustel ei tule lõppu. Lapsed suudavad ikka ja jälle imestada ja imetleda. Olgu siis kas esimesi elukogemusi saades või läbi mängumaastike tormates. Lapsed veel taipavad, et elu peaks olema avastusretk.
Tegelikult ei püüta juba ammu enam kala eeskätt toiduse saamise pärast, vaid selleks, et meelt lahutada, nädala lõpul linnast põgeneda või sõpradega mõnusat juttu veeretada.
Igal juhul tahetakse kogeda midagi meeldivat ja toredat. Jeesuse õpilased olid kalavetel, et hankida endile elatist. Selleks, mis nendega seal juhtus, ei olnud nad kuidagi valmis.
Paljud vajalikud ja olulised kohtumised jõuavad meie juurde kõige ootamatumal moel ja lasevad meil ennast jälle tunda lastena, kel on veel kõik võimalik, kel on veel kõik ees.
153 kala. Täiuslik arv. Kirikuisa Augustinusest peale oleme õpetatud nii mõtlema. Johannest lugedes tuleb vist küll nõustuda, et evangelist midagi erakordselt täiuslikku on siin silmas pidanud. Tolle aja numeroloogia lembust arvestades ei ole siin millegi üle imestada.
Aga tühja neist numbritest. Lapsele sobib ainult absoluutne ja eriline. Jeesuski ei saa siin vähem pakkuda, kui Ta lõkketule ümber nendega koos leiba murrab ja kala ulatab. Siin ei ole küsimus ainult täis kõhus, vaid osaduses. Saladuslikus osaduses, mis lubab Kõigeväelise poole pöörduda sõnadega Meie Isa…
Kirjanik Mihhail Bulgakov on 1935. aastal kirjutanud oma naisele kingitud raamatusse: «Aga kui me armastame teineteist niisamuti nagu praegu, siis elame üle kõik viletsad lõpud ja tõuseme lendu.» Aastanumber ei vaja siin vist küll mingeid kommentaare.
Viletsad lõpud jüngrite jaoks olid lõppenud. Ei, mitte kannatused, vaid just «viletsad lõpud», mis olid sundinud neid endid varjama, kui nende õpetaja nii häbiväärsel viisil hukati. Veelgi rohkem valu ja vaevu põhjustas aga kindlasti kõigi lootuste kokkuvarisemine, see ühelegi seletusele allumatu äärmuslik nõutus toimunu suhtes.
«Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal,» hõiskab laulik ja nüüd ei ole see kogemus neile enam üksnes inimsüdamesse istutatud igatsus, vaid selge teadmine ja äratundmine.
Kolmandat korda ilmus Jeesus seal järve ääres, teab Johannes rääkida. Nii nad seal istuvad lõkke ümber. Öö on taandunud ja päevavalgus võtab maad. Ja mitte ainult. Siin on valgus, mis pakub uut maad ja uut taevast, ning selle nimel tasub tõesti inimlapsel oma vanad mänguasjad nurka panna ja hüpata vette… ning minna… ja lennata…
Äsjasündinud lapse jaoks on iga hetk avastuslik ja uus. Üsna pea näevad seda jüngrid oma elus, nagu kõik järgnevad kristlaste põlvkonnad, kes Issanda lauas kokku saavad. | OSCAR-2019 |
||
Nimetage Ladina-Ameerika nüüdisehtekunsti spetsiifilisi jooni ja kas neid võib näha ka tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusel?
Kuigi on vägivaldne teha üldistusi poolemiljardise elanikkonnaga ala kohta, on Ladina-Ameerika ehtekunstis siiski jooni, mis eristuvad selgelt Euroopa tänapäevase ehtekunsti traditsioonist. Põhiliselt eristab seda rohke religioosse sümboolika tarvitamine või/ja religiooni üle mõtisklemine. Religiooni puhul ei ole alati tegemist puhta katoliikluse ega ka mõne konkreetse põlisusundiga, vaid rahvausundiga ehk religioonide omapärase seguga. See meenutab meie enda rahvakultuuri, milles on sulandunud kristlus ja ugri põlismüüdid. Selle sulami parim näide näitusel on Alex Burke’i ja Benjamin Ligneli kristogrammiga ehitud šamaanirüü „Trans” (2010). Ladina-ameerika rahvakultuurile mõeldes on see võrratult sobiv kehakate kohalikule pop-preester-šamaanile; sobiks ehk meilegi mõni sarvedega papirüü.
Ladina-ameeriklasel on religiooniga armastuse ja vihkamise suhe. Religioosset sümboolikat kasutatakse selleks, et rääkida nii finantsmaailmast kui oma isiklikust elust. Viimase puhul võib näiteks tuua Hugo Celi töö „Hoiulaegas”: relikviaaride paar inimese sõrmeluu ja hõbelusikaga. Jääb ainult fantaseerida, mis moel on teos seotud kunstniku kogemusega. Võib öelda, et isegi usuleige eestlane oskab kristlikke sümboleid teatud tasemel lugeda. Erinevus peitub aga selles, et kui meile on see veel mingil määral arusaadav mineviku keel, siis ladina-ameeriklasele on see oleviku keel.
Pole ime, et näitusel on religiooni aadressil ka palju kriitikat, nagu võib näha Lorena Lazardi prossi „Kas midagi on puudu?” puhul, mis kunstniku sõnul jäljendab odavaid kohrutatud pühapilte. Näituse kontekstis vastab pross ise esitatud küsimusele. Teos seostub teise suure teema – vägivallaga, mis on või on hiljuti olnud paljude Ladina-Ameerika riikide igapäev ja mis kajastub mitmetes näituse töödes. Kõlama jääb vastus: „Jah, midagi on puudu – turvalisus”. Ehk on ka surmahirm, mis leiab väljenduse võllanaljades nagu Aurélie Dellasanta „Enesetapja pross”, mis on inspireeritud surmalembusest Mehhikos – riigis, kus surm on elu normaalne osa, mitte tabu.
Näituse üldmuljena jääb meelde Ladina-Ameerika ja Eesti elutunnetuse üllatav ning seletamatu sarnasus.
Karl Ove Knausgård, Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas. Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Toimetanud Hille Lagerspetz. Varrak, 2016. 420 lk.
Karl Ove Knausgård, Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Toimetanud Ene Mäe. Varrak, 2016. 572 lk.
Karl Ove Knausgårdist kõneldes kasutatakse harilikust sagedamini sõnu fenomen ja sensatsioon – just pompoosse „Minu võitluse“ („Min kamp“) kontekstis. See osutab selgesti ja küllap õigusega teose erakordsusele ning uuenduslikkusele. Ühelt poolt on muljetavaldav juba selle maht: norrakeelses originaalis on kuueköiteline teos ca 3600 lehekülge pikk. Praeguseks on kuuest „Minu võitluse“ raamatust eesti keelde tõlgitud kaks esimest, alapealkirjadega „Surm perekonnas“ (SP) ja „Armunud mees“ (AM), kuni viienda osani saame edasist lugeda inglise keeles, aga kuuendat veel mitte nõndagi.
Retseptsioon kordab üksmeelselt infokillukesi, mille kohaselt on „Minu võitluse“ esimene raamat olemas näiteks igas teises Norra majapidamises. Igas artiklis ja intervjuus võetakse kõne alla pealkirja provokatiivsus (vrd Adolf Hitleri „Mein Kampf“), teose/autori stiili kirjeldatakse kinniskujunditega nagu „elu radikaalne triviaalsus“, „tavalise alkeemik“, „banaalsuse meister“ jne, korratakse ka sõnapaari „Norra Proust“. Ühesõnaga, retseptsioon on peamistes küsimustes üsnagi üksmeelne – stilistilist fenomeni avatakse peaasjalikult igapäevapoeesia kaudu. Ja tõepoolest torkavad „Minu võitluses“ silma argiste detailide kuhjamine, pikad kirjeldused teoreetiliselt ebaolulisest – kas siis kohvi tegemisest, sigareti suitsetamisest või olmekemplustest mõne naabriga –, aga nõnda, et on raske ette kujutada, et see kellelegi igavaks või tüütuks võiks muutuda.
Fenomeni teine vaieldamatu komponent on brutaalne ausus – sedagi korratakse artiklist artiklisse ja vestlusest vestlusse. Seda kasutatakse ka müügiargumendina, mida on raske pahaks panna. „Minu võitluses“ on sensatsioon, on intriig, lood sellest, kuidas Knausgårdi pere- ja sõpruskond teose vastu võttis, seda olevat muuhulgas nimetatud „Juuda kirjanduseks“1 jne. Tõepoolest kirjeldab jutustaja Karl Ove esimeses raamatus oma isa ja vanaema elusügist üsnagi groteskselt ja kohutavalt. Aga võib-olla ei ole see intriig Eesti konteksti ülekantuna kuigi huvitav. Küllap peab nõustuma Mari Peegliga, kes sedastab: „Kui kirjaniku kaasmaalased norrakad olevat vihased tema liigse „avameelsuse“ pärast, siis meile kirjaniku perekonna võimalikud kannatused korda ei lähe ja võime igasuguse sensatsioonihimuta nautida väga hästi läbi tunnetatud ja kirjutatud proosat.“2 Kui proovida „Minu võitlust“ võrrelda millegagi meie kultuurimaastikul, siis peale Olavi Ruitlase „Naisele“, mille võib „Juuda kirjanduse“ vaimus kättemaksukirjanduseks nimetada, ja/või Mihkel Muti „Mälestuste“ mõnele köitele osaks langenud reaktsioonide ei meenugi hoobilt midagi.
Kas „Minu võitlus“ on romaanisari, autobiograafia või autofiktsioon, ei olegi vast kõige olulisem küsimus. Ta on neid kõiki (ja üldisemalt elukirjandus igal juhul), sõltuvalt sellest, kas tahame parasjagu oma osutusega viidata teksti kirjanduslikule kvaliteedile, läbielamiste ja tähelepanekute komponeeritusele, vettpidavusele või millelegi muule. See ei ole kõige olulisem. Jah, Knausgård kasutab enda, oma sõprade ja pereliikmete pärisnimesid, ning jah, meil ei ole põhjust kahelda, et need sündmused on tõepoolest aset leidnud.
Olulisem küsimus on: miks see nii paljusid inimesi paelub? Nii küsib ka Mari Peegel sarja teist raamatut arvustades: „Knausgårdi lugedes olen alati hämmeldunud tema fenomenist ja eriti sellest, miks ma „Minu võitluse” raamatuid lugeda viitsin.“3 Nii küsin ka mina. Sest millest need raamatud räägivad? Ühe keskealise Norrast Rootsi kolinud kirjaniku suhtest oma isaga („Surm perekonnas“) ja abielu- ning olmeprobleemidest („Armunud mees“). Mitte ainult, aga see on põhiline. Miks olen siis kõiki tuttavaid tüüdanud jutuga, et te peate seda lugema?
Aga sellepärast, et esiteks on need teemad – suhe isaga ja abielu-olmeproblemaatika – seekord huvitavad. Knausgårdi elu, selle lähtepunktid on huvitavad, nagu on huvitav absoluutselt iga subjekti elu, kes oskab märgata, läbi näha ja jutustada. Kaugeltki kõik ei oska. Just portreed (ka lühiportreed episoodilistest tegelastest) on minu meelest Knausgårdi üks tugevusi. Neis on detaile, mis on nii köitvad, ootamatud ja absoluutselt usutavad, et pole vähimalgi määral oluline, kas need vastavad täpselt mõnele päris inimesele, keda illustreerima on mõeldud.
On see siis ikkagi kirjanduslikkuse taotluse (vs. päriselulise tõepärasuse taotlemise) tulem või mitte, ei peitu kummagi köite sündmusi käimalükkav jõud, kui nii võib öelda, mitte argisuses, ebaolulises, nagu retseptsioon üldistama kipub, vaid just vastupidi milleski erakordses. Sündmused omakorda ei ole lineaarselt esitatud ja hoiavad seetõttu üleval mingit laadi pinget. Paljukorratud argisus ümbritseb neid – eriti teise raamatu puhul – aga detailikuhilatena tõepoolest kõikjal. Igapäevases või tavalises ei peitu aga kummagi raamatu kese. See lisab teostele dramaatilise mõõtme, mis tõstab nad ühelt poolt kõrgemale olmest ja argisest ning teisalt pelgast autobiograafiast.
Esimeses raamatus on selleks mittetavapäraseks isa elukäigu see etapp, mida saab ehk nimetada allakäiguks. Õieti ei ole tegu vist isegi mitte etapi, vaid üleminekuga. See ei ole siin päris tavaline allakäik, vähemasti nii ei taju ja seega ei esita seda meile raamatu jutustaja. Põhjus, miks allakäik algas, jääb saladuseks, kuid selle saladuse pärast, ma arvan, see raamat ongi. See on see, millest ei saa vaikida. Või miks ei saa vaikida. Meile kirjeldatakse karmi, autoritaarset ja ettearvamatut isakuju lapsepõlvest, sekka teost kirjutava täiskasvanud kirjaniku eluseiku: näiteks tema enese isaksolemise kahtlusi ja muud säärast. Mida edasi, seda rohkem antakse informatsiooni selle kohta, mis isast sai; järsust, arusaamatust, käsiteldamatust transformatsioonist.
See ei ole tavaline alkohooliku samm-sammuline allakäiguspiraal, vaid näib lausa enese programmilise põhjajoomisena. „Tollest kevadest saadik, kui ta ema juurest ära läks, oli tema elu liikunud kindlas suunas. Tookord me seda ei mõistnud, aga mingil hetkel ületas ta piiri ja sestpeale teadsime, et temaga võib juhtuda ükskõik mis, ka kõige hullem. Või kõige parem, oleneb, kuidas võtta. Olin juba ammu tahtnud, et ta sureks, aga sellest hetkest, kui ma mõistsin, et tema elu ongi ilmselt varsti läbi, hakkasin seda lausa lootma“ (SP, lk 229). Just kontrastis avaneb erakordsus: isa varasem väärikus („Ta oli olnud kaksteist aastat abielus ja töötanud kaheksa neist progümnaasiumis õpetajana; tal oli kaks last, maja ja auto; ta oli valitud vallavolikogusse ja kuulus Venstre partei esindajana selle juhatusse“, SP, lk 13) asendub väga järsult vääritusega, mis Knausgårdile kohaselt ilmneb mõnes täiesti ootamatus detailis: „Olulisem oli see, et tikitud pluus ja saami käimad ei olnud tema. Ja et ta otsekui libastus sellesse, sattus millessegi vormitusse, ebakindlasse ja naiselikku, nagu oleks enda üle kontrolli kaotanud. Isegi ta häälest oli kalkus kadunud“ (SP, lk 176). Toodud tsitaadis on kalkuse kadumine – ja just kalkus ning autoritaarsus oli see, miks peategelane oma isa kardab – midagi negatiivset, üks negatiivseid muutusi.
„Armunud mees“ räägib palju rohkem elu igapäevasusest, painavast olmest jne. Ometi näib mulle, et taas ei ole see tuum või kese, millest ka pealkiri, nii igapäevaselt banaalne või triviaalne. Kese on muinasjutt, kirjeldamatu armumine ja armastus, mis jätab kõik muu varju: „Esimest korda elus olin ma absoluutselt õnnelik. Esimest korda polnud mu elus midagi, mis mu rõõmu tumestaks. Olime kogu aeg koos, haarasime äkitselt teineteise järele igal pool, ristmikul, üle restoranilaua, bussis, pargis, polnud ühtki muud nõuet ega iha kui vajadus teineteise järele. Tundsin end täiesti vabana, aga vaid koos temaga, samal hetkel, kui me lahku läksime, hakkasin ma igatsema. See oli hämmastav, minus oli tugev ja hea vägi. [—] polnud muud maailma kui see, mille olime ühtäkki loonud“ (AM, lk 221).
Jällegi avaneb just kontrasti kaudu põhjus, miks üldse kirjutatakse. Teose 571 lehekülge on loodud sellepärast, mis alguses oli: püüdlused armastuse poole, „absoluutse õnne“ poole, ja siis: olme, banaalsus, triviaalsus, tavalisus. See tuleb ühe, siis teise, siis kolmanda lapse sünniga ning ajaga, mis kaks inimest koos on veetnud, majapidamistööde ja muu säärasega. Aga muidugi ka Linda haigusega, bipolaarsusega. Oleviku ja mineviku väljakannatamatu ühildamatusega. Aga Knausgård ei ole sentimentaalne ega neurootiline. Ta on osanud komponeerida raamatu nii, et lugeja huvi ei rauge, ta oskab üht teisega, näiteks tavalist erakordsega, alati tasakaalustada.
Binaarsete opositsioonipaaridena esitatakse teoses väiksemaidki detaile. Nii võrreldakse näiteks poliitkorrektsusust, reserveeritust ja viisakust Rootsi ja Norra kontekstis. Küllap on suurema osa lugejate silmis Karl Ove tegelaskujus nii macho’t kui beetameest, nii Norrat kui Rootsit … Ka nende tahkude kooseksisteerimist reflekteerib ta põhjalikult. Võti on vaheldumises, mis ei lase raamatul igavaks muutuda. Jalutuskäikude kirjeldused vahelduvad lapsepõlvemälestustega, mis vahelduvad pikkade mõtiskluste või vestlustega kunsti, muusika või kirjanduse üle, siis meenutab ta jälle mõnd nooruse joomingut, mõtiskleb majapidamistööde üle ja paarikümne lehekülje pärast naaseb taas selle jalutuskäigu juurde, kust mõte lendu läks.
Miskipärast räägitakse retseptsioonis palju autori brutaalsusest enda vastu, aga mina seda päriselt ei usu. Jah, ta räägib enda poisipõlve ebaõnnestumistest, piinlikest seikadest, aga … see ei ole piisav. Kõige olulisem selgub alles „Armunud mehe“ lõpulehekülgedel: miski, mida tal on lugeja eest seni õnnestunud varjata, kalkuse määr, mida ei oleks temast oodanud. Just siis, kui tundub, et juba tunneme autorit, teame üht-teist, kirjutab Knausgård: „Kuidas oli võimalik raisata elu majapidamistööde pärast närvi minnes? Kuidas see võimalik oli? [—] Kui ma Linda ja tema nõudmiste pärast kirjutada ei saanud, olin valmis ta maha jätma. Ja arvatavasti ta kuskilt aimas seda. Ta viis mu viimase piirini, vastavalt sellele, mida ta oma elus vajas, aga ta ei läinud kunagi nii kaugele, et mul oleks krõks käinud. Aga sellele lähedal olin ma küll. Maksin kätte nii, et andsin talle kõik, mida ta nõudis, see tähendab kantseldasin lapsi, pesin põrandaid, pesin pesu, käisin poes, tegin süüa ja teenisin kogu meie raha, nii et millegi konkreetse üle tal minu või mu rolli puhul perekonnas kaevata ei olnud. Ainus, mida ma talle ei andnud, ja ainus, mida ta saada tahtis, oli mu armastus. Niiviisi maksin ma kätte“ (AM, lk 521). Ka brutaalsesse aususse – või just iseäranis sinna – on võimalik iseend ära peita.
Seda lugu oleks saanud rääkida ükskõik kuidas, aga Knausgård rääkis seda nii ja see tõi talle edu. Usun, et kui keegi midagi säärast korrata saaks – nii mastaapselt, aga nõnda, et see ei mõjuks sama valemi kasutamisena –, siis mõni naine. | OSCAR-2019 |
||
Maksuamet kaalub hakata karistama ümbrikupalga maksjate asemel hoopiski töötajaid, kes ümbrikupalka saavad. Foto: Andras Kralla
Maksuamet mängib mõttega hakata tulevikus karistama ümbrikupalga maksjate kõrval ka töötajaid, kes ümbrikupalka vastu võtavad.
Eilne Äripäev kirjutas, et maksu- ja tolliamet tahab ümbrikupalga maksjatel, eelkõige ehitussektoris, jalgealuse tuliseks teha. Üha enam tundub aga, et tulevikus ei muutu elu kibedaks mitte ainult ümbrikupalga maksjatel, vaid ka töötajatel, kes on nõus töötasu mustalt vastu võtma.
Idee käis välja rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov Äripäeva raadiosaates "Poliitikute töölaud". "Võib-olla riskin siin skandaali tekitamisega, kuid minu arvates võiks maksuamet kindlasti mõelda, kas ehk peaksime muutma senist lähenemist, kuidas ümbrikupalkade vastu võidelda," rääkis Jegorov.
Nimelt on seaduse järgi võimalik ümbrikupalga maksmise korral esitada täiendavaid maksunõudeid nii töötajatele kui ka tööandjatele, ent pikka aega on neid esitatud ainult tööandjatele kui töösuhte tugevamale poolele.
Liigume pikas plaanis selles suunas, et igasugune maksudega kavaldamine muutuks väga kalliks ja väga ebamugavaks.
Samas on Jegorovi sõnul teada, et majandusel läheb hästi ja töökäsi on puudu, mistõttu ei tohiks töötajatel olla probleemi leida töökoht, kus makstakse ausalt palka. Seetõttu on tema sõnul alust eeldada, et ei ole ainult nii, et tööandja sunnib ümbrikupalka vastu võtma ja väärib selle eest ainsana karistust, vaid et ka töötajad ise on ümbrikupalga saamisega päri. Seega pakkus Jegorov välja, et võib-olla tasuks ka töötajatele lisanõudeid esitama hakata.
Maksuameti peadirektori asetäitja Rivo Reitmann tunnistas, et sama idee on ametis juba mõnda aega ringelnud. "Maksuamet otsib uusi meetmeid ning üks arutamisel võimalustest ümbrikupalkade vastases võitluses on kindlasti ümbrikupalga saaja suurem vastutus," ütles ta.
Reitmanni sõnul poleks see üks ja ainus meede. "Ümbrikupalgad on Eestis probleem ja selle vastane võitlus on maksuameti prioriteet. Me liigume pikas plaanis selles suunas, et igasugune maksudega kavaldamine muutuks väga kalliks ja väga ebamugavaks," rääkis ta.
Konjunktuuriinstituut avaldab varimajanduse uuringuid suvel. 2017. aasta suvel avaldatud uuringute järgi kaotas riigieelarve 2016. aastal ümbrikupalkade tõttu umbes 109 miljonit eurot. Selgus, et iga kümnes ümbrikupalga saaja töötab täiesti mustalt.
Reitmann lisas, et maksuamet otsib ümbrikupalkade vastaseks võitluseks meetmeid koos ettevõtjate ja erialaliitudega. Näiteks hakkas maksuamet eelmisel aastal avaldama ettevõtete kvartaalset käivete ja tasutud maksude infot. "See on esimene samm vähendamaks ümbrikupalkade probleemi koostöös ettevõtjatega," sõnas Reitmann.
Reformierakondlasest riigikogu liikme, endise maksuameti peadirektori Aivar Sõerdi sõnul ei lahendaks Jegorovi idee midagi. Nimelt on tema sõnul ka praegu maksuametil õigus ümbrikupalga saajale täiendavaid nõudeid esitada, kuid praktikas pole seda võimalust kunagi kasutatud.
"Tuleb rõhutada, et ümbrikupalkadelt maksu sissenõudmine on ikka väga keeruline ja haruldane võrreldes muude maksude kontrolli ja sissenõudmisega," selgitas Sõerd. Tema sõnul ei ole kohane, et rahandusministeerium survestab maksuametit töövõtjatele lisanõudeid esitama. "Asi on selles, et töövõtja on töösuhtes vähem kaitstud pool ja vaja on just riigi täiendavat kaitset, mitte nõrgestamist," ütles ta.
Sõerd lisas, et sisuliselt on riik ümbrikupalkade tõestamisel haldussuutmatu. "Esitan avaliku küsimuse maksuametile: kui palju oli eelmisel aastal kohtulikult tõendatud ümbrikupalga juhtumeid? Kolme suurima juhtumi puhul paluksin näidata, milliste tõenditega ümbrikupalga maksmine ära tõendati ja millistest summadest on jutt," rääkis Sõerd.
Seevastu ei viskaks Eesti ametiühingute keskliidu juhatuse liige Peep Peterson Jegorovi ideed kohe laualt, vaid ootaks suuremat diskussiooni.
"Kindlasti on osades sektorites töötajaid, kes on ka ise huvitatud ümbrikupalga saamisest, kuid see pole igal pool nii," ütles ta. "On ka sektoreid, kus töötajatel muud varianti polegi ja sellisel juhul jääksid nad justkui topelt vahele," lisas ta. Seega tasuks Petersoni sõnul üle vaadata, millistes sektorites töötajate niinimetatud karistamisest ümbrikupalgaga nõustumisel ka reaalselt kasu oleks.
Ka tööandjate keskliit on Jegorovi ideega päri. "Töötaja vastutuse suurendamine töösuhtes on meie arvates õige suund. Töölepingul on ikkagi kaks võrdset poolt, kes peavad oma osa eest võrdselt ka vastutama, iseasi, milline on töötajate teadlikkus tema palgalt tasutud maksudest," vahendas tööandjate seisukohta keskliidu nõunik-kommunikatsioonijuht Andres Kask. "Uuringute põhjal on inimeste valmisolek ümbrikupalka vastu võtta suurenenud," lisas ta.
Ümbrikupalkade puhul on väga keeruline tõendeid saada. Praktikas on selleks näiteks vaatluse või läbiotsimise käigus tööandja kontorist saadud kaustad, kus on oma tarbeks näidatud, milliseid rahasummasid maksti ametlikult, milliseid mustalt. Aga põhiliseks tõendusmaterjaliks on ikka töövõtja ütlused, et ümbrikupalka on vastu võetud. Maksuameti praktikas on tõendusmaterjaliks olnud ka töövõtja pangakonto väljavõtted. Aga need sularaha sissemaksed saavad olla vaid kaudseks tõendiks. Kui nüüd riik hakkab töövõtjat täiendavalt karistama, siis kaob ümbrikupalga saajal igasugune motivatsioon ümbrikupalka maksnud tööandja vastu tunnistusi anda. See on ka põhjus, miks maksuamet pole töövõtjat sanktsioneerinud, muidu ei saaks ju töövõtjalt vajalikke ütlusi.
Kõige tõhusam ümbrikupalga maksmise vastane meede on seni riigi sõnum, et ümbrikupalga saajad kaotavad tulevikus pensionis. Praegune valitsus on aga andnud sõnumi, et tulevikus seotakse pensioni esimene sammas tasutud sotsiaalmaksust lahti. Sellega võtab riik ise ära kõige olulisema motivaatori ümbrikupalka leviku piiramiseks. Seega, kui riik ise loob soodsa pinnase ümbrikupalkade vohamiseks, siis need ka vohavad.
Kask lisas, et ümbrikupalkade ja varimajanduse vastane tegevus on kindlasti tööandjate keskliidu liikmetele oluline teema. "Siin aga ei tohiks eelkõige riik ise õli tulle valada," ütles ta.
Nimelt, mida kõrgem on maksukoormus ja mida keerukam maksude maksmine, seda suurem on ka surve varimajanduse tekkeks ja kasvuks. Näiteks suurendatakse tulumaksuvaba miinimumi reformiga alates 1200 euro suuruse kuupalgaga inimese valmisolekut osa palka ümbrikus saama, ütles Kask. "Reformi mõju on küllalt kallis ja tekitab riigiaparaadile endale koormust juurde. Maksukontrollide kulu maksab aga aus maksumaksja kinni," selgitas ta.
Tulumaksuvaba miinimumi tõus on ka kaubandus-tööstuskoja peadirektori Mait Paltsi sõnul midagi, mis suurendab ümbrikupalkade maksmist. Saates "Poliitikute töölaud" ütles ta, et maksuvaba miinimumi tõus on muutnud süsteemi liiga keeruliseks. See aga mõjutab tema sõnul inimeste maksekäitumist, kuna motiveerib paljusid ümbrikupalka maksma ja seda ka vastu võtma. "Seega ei mõju tulumaksuvaba miinimumi tõus ümbrikupalkade vastu võitlemisele sugugi hästi," ütles ta.
Ka Sõerdi sõnul on ümbrikupalkade probleemi juures kõige olulisem see, et riik loob oma küündimatu maksupoliitikaga soodsat pinnast musta palga maksmiseks. Ta tõi näiteks alkoholipoliitika. "Kui riik on loonud soodsa pinnase piirikaubanduse levikuks, siis see ka vohab," ütles Sõerd.
Rivo Reitmann kommenteeris, et igal maksumuudatusel on potentsiaal mõjutada inimese käitumist ühes või teises suunas. "Kui asjad on lihtsad, siis on kindlasti ka suurem tõenäosus, et reeglitest peetakse kinni," ütles ta. Siiski ei vähenda maksuvaba tulu muudatus maksuameti hinnangul inimeste motivatsiooni oma tulusid korrektselt deklareerida – kuid mingi mõju sellel ilmselt siiski on, tunnistab amet.
Ärimees Rein Kilk jääb endale kindlaks, et ei põhjustanud ettevõtte Pere maksejõuetust. Foto: Andres Haabu
Kriminaalsüüdistusega kohtu alla antud ärimees Rein Kilk ei mõista, miks prokurör talle ärikeeldu nõuab.
„Kui minu teeneid ei vajata, siis olen viimane, kes oma teeneid pakub. Tegin oma järeldused. Olen – kuigi ma ei hakka institutsioone üles lugema – spordiorganisatsioone, muinsuskaitse- ja kultuuriasju vedanud,“ loetles Kilk, kes pettus, et prokurör tahab talle ettevõtete juhtimise keeldu, kuigi Kilgi käe all olnud firmad, nagu Kilk ise märkis, on suurtes summades makse tasunud ehk siis riigile kasu toonud.
Täna lõppesid läinud aasta alguses alanud istungid Harju maakohtus, kuhu liikus Kilgi ja tema lähikondsete vastu esitatud kriminaalsüüdistus, kui Lõuna ringkonnaprokuratuur teatas, et peab Kilki üheks ASi Pere maksejõuetuse põhjustajaks. Süüdistuse said ka Kristjan Oolo, Kilgi elukaaslane Kaie Raig ja viimase isa Neeme Raig. Oolol lasub veel süüdistus pankrotile kaasaaitamises.
Novembris soovis prokurör Kilgile osaliselt reaalset vanglakaristust ja ärikeeldu. Varem istus süüdistatavate pingis ka Kilgi pikaaegne tuttav Karl Liivapuu, kuid tema puhul lõppes asi oportuniteediga. Enne seda andis ta tunnistusi Kilgi ja tema lähedaste vastu.
Otsuse kuulutab kohus välja märtsi teise pooles, kuid täna oli süüdistatavatel õigus sõna saada. Viimasena kõneles Kilk, kes ütles, et tunneb kergendust, kuna peaaegu kuus aastat tagasi alanud uurimine ja praegune kohtuprotsess saab punkti.
Pealegi on ta enda sõnul kõik need aastad tööd rabanud: tema firma maksis võlausaldajatele raha tagasi, veel sel nädalal 1,6 miljonit eurot. Kokku on Kilk oma sõnutsi Pere pankroti ajal ja pärast seda tasunud üle 10 miljoni euro võlgu. „Tegin seda mingi trotsi ja uhkusega, kujutasin ette, et see on minu väärikuse küsimus. See ettevõte ise on legendaarne.“
Jutt käib leivatootjast Pere, mis hiljem pankrotti tüürides kandis nime Lõuna Toiduainetetööstus ning mis kuulus enne Kilgi-aega tema elukaaslase isale, üle 80aastasele Neeme Raigile, kes istub samuti kohtupingis. Raig ütles, et ei mõista, milles ta on süüdi. „Mind puudutas eriti valusalt süüdistus, et olen kahju tekitanud ettevõttele, kus töötasin üle 30 aasta ja mida pidasin elutööks.“
Nii Kilgi kui ka teiste kohtualuste kaitsjad üritavad rõhuda, et menetlus on nende hinnangul kestnud liiga kaua. Kilgile meenus istungi ajal Äripäeva raadiosaade, kus väitlesid IRLi ja riigikogu õiguskomisjoni liige Raivo Aeg ning Reformierakonna fraktsiooni liige Igor Gräzin. Nimelt esitas Gräzin veel mõne inimesega eelnõu, millega soovitakse kiirendada kohtueelseid menetlusi. Kilk hoiab Gräzini poole, kuid jättis kohtus mainimata, et saate lõpus tõdes Aeg, et kohtute ning justiits- ja siseministeeriumi seniste seisukohtade põhjal eelnõu praegusel kujul ilmselt läbi ei lähe.
Kilk meenutas, kui alandav oli teada saada kõnede pealtkuulamisest, näiteks aastatel 2012 kuni 2014 kestis see neli kuud. Kilk käis hiljem salvestatud vestlusi politseis kuulamas. „Sõber helistab ja ropendab, esimene naine seal midagi jageles, minu venda kuulati pealt, Kaie õde … Ma istun, kuulan ja tõesti piinlik on. Nii ebamugav,“ kurtis Kilk.
Ka tõmbas Kilk paralleeli mitme aastaga, mis kulus Indias Eestist ja teistest riikidest pärit laevakaitsjate süüst vabastamisele. „No mida te tahate arengumaast saada! Neli aastat menetletakse, nad ei tea midagi inimõiguste konventsioonist. Mina olen poole kauem uurimise ja kohtu all ning ega see ei ole läbi,“ rääkis Kilk, kelle arvates on ta kui prokuröri eriprojekt. „Panen Kilgi vangi!“
Prokuratuuri süüdistus kirjeldab, kuidas AS Pere sattus 2011. aasta lõpus ja 2012. aasta alguses makseraskustesse.
Pere kandis hiljem nime Lõuna Toiduainetetööstuse AS, mille omanikud olid läbi kahe firma Rein Kilk ja Neeme Raig. Kuni 2006. aastani oli Pere omanik ainult Raig. Nüüdseks on ettevõte pankrotis. | OSCAR-2019 |
||
Eestis kasvatatud kümneid viinamarjasorte võib sel nädalavahetusel imetleda Tallinna botaanikaaias. Lisaks viinamarjadele on välja pandud üle 70 sordi flokse ja elulõngu.
Viinamarjade ja elulõngade valiku eest näitusel on hoolitsenud Harjumaal asuv Roogoja talu, vahendas "Aktuaalne kaamera".
"Viinamari hakkas Eestis ammu kasvama, igal korralikul mõisnikul oli oma triiphoone, kus olid viinamarjad sees, nii et ta on pika ajalooga Eestis. Meie talus on 1958. aastast ja kui isa oli Krimmis sõjaväes, saatis kodustele esimesed viis viinamarjataime. Sellest ajast on meie talus viinamarju olnud. Siis tuli kolhoosiaeg, talumaadele rajati Lauristini kolhoosi aiand ja seal oli ka viinamarja kasvatamise plaan. Plaanimajandus ja iga aasta pidi 200 kg viinamarju saama ja see tuli täis," selgitas Roogoja talu peremees Taavi Kivistik.
Algajale viinamarjakasvatajale soovitab peremees näiteks Zilgat, mis kannatab välja kuni 40 külmakraadi. Aga ka mitmed Lätimaal aretatud sordid kasvavad meie kliimas kenasti.
"Floksid ei ole alati ühevärvilised, on ka mitmevärvilisi, roosa-valge-kirjuid. On selliseid flokse, mille õied ei avane, jäävad natuke nuppu. Flokside maailm on lai ja mitmekesine - on kõrgeid, on madalaid, värvivalik on ääretult vahva. Ja meil Lõuna-Eestis on valge floks pulmalill, et kui on ikka sületäis valgeid flokse, siis jätkub eluks ajaks armastust," rääkis Nõrga talu perenaine Krista Kukk.
"Igal aastal tuleb aianditesse vähemalt 20 uut floksisorti, mida inimene saab koju muretseda. Meil on ka võimalik koju viia täiesti uusi sorte, mida varem pole olnud Eestis saada," ütles botaanik Urmas Laansoo.
Näitus Tallinna botaanikaaias lõpeb pühapäeva pärastlõunal, mil külastajatel on unikaalne võimalus kogu väljapandud ilu ära süüa või koju kaasa viia.
2019. aasta parlamendivalimiste eel on Eesti poliitikas üha selgemalt tekkimas nähtus, mida ma nimetaksin roheliseks laineks. Kui liikluses tähistab roheline laine midagi sujuvat – kõik liiklejad saavad liikuda ühtlases tempos, ilma peatumata – siis Eesti poliitika roheline laine on pigem vastupidine nähtus: anoomiline, kõik siblivad ise tempos, püüavad vahetada või luua uusi radu.
Kuuldavasti käib sagin ja valmistumine valimisteks vähemalt kolmes erinevas rohelist mõtteviisi jagavas seltskonnas – lisaks Eestimaa Rohelistele tahab valimisteks oma 500 liiget kokku saada veel Elurikkuse Erakond ning mõtteid oma rohelisest erakonnast haub veel vähemalt üks virtuaalseltskond.
Roheline laine pole kindlasti midagi sellist, mis oleks tekkinud päevapealt ja alles nüüd. Kui eelmiste valimiste vahel tekitasid kirgi kaubandusleping ACTA, demokraatia edendamise sihtasutused ehk DASAd, Silvergate ning valeliku poliitika vastased meeleavaldused, siis nende valimiste eel tegid sama Rail Baltic, hõberemmelgas Haabersti ristmikul, mesilaste surm taimekaitsemürgi tõttu, Reidi tee ehitus, Eesti metsamajandamise arengukava ja tselluloositehas. Tundub, et eelhäälestus rohelise laine tekkeks on täitsa olemas.
Samas on elu Eestiski näidanud, et rohelise maailmavaate juurutamine on märksa keerulisem kui lihtsalt peavoolupoliitika vastu protestimine. Uute ja selge maailmavaatega erakondade tekkimine on pikk ja keeruline protsess peaaegu kõikjal, pealegi võtab see aega. Ka Eestis on edu saatnud pigem neid jõude, kes ongi oma kampaania üles ehitanud vastandumisele peavoolupoliitikale, või siis võimsale turunduskampaaniale.
Samas – kas mõnest tärkavast rohelisest erakonnast ei võiks saada EKRE analoog, kes pääseb riigikokku suuresti protestiparteina ning stabiliseerub tänu suurele tööle erakonnaorganisatsiooni ülesehitamisel, oma alternatiivmeedia püstipanekul ning seega ka ilmavaatelise valijaskonna väljakujundamisel (olgugi, et nende maailmavaade ongi suuresti reaktiivne, erinevatele rühmadele ja poliitikavalikutele vastandumisele üles ehitatud)?
Karta on, et rohelise ilmavaate puhul on see märksa keerulisem. Roheline ideoloogia on paratamatult läbi põimunud pigem vasakpoolsete mõttevooludega, millele leidub Eestis kindlasti vähem rahastajaid ja ka valijaid kui paremtiival.
Selle vastu, et sinu kodujõe äärde tselluloositehas rajatakse, läheb liikuma palju suurem hulk inimesi kui näiteks selle vastu, et Eesti üks põhilisi energiaallikaid on jätkuvalt üsna keskkonnavaenulik põlevkivi põletamine, mida tehakse koduuksest kaugemal. See, kui lapsepõlvemaa metsades on tehtud lageraiet, surub sõrmed rusikasse küll, aga kui on valida keskkonnasäästlikuma elustiili ning odavuse ja mugavuse vahel, jäädakse sageli üsna ükskõikseks ning elatakse samamoodi edasi.
Loomulikult ei kehti see tõeliste roheliste aktivistide kohta, kellel sügav ja süsteemne maailmavaade ning kes saavad aru, et maailma muutmine algab iseendast ja oma harjumuste muutmisest, vaid NIMBY'de ja BANANA'de kohta. Aga protestipartei strateegia võiks töötada siis, kui rohelised ühe mütsi alla koonduda suudavad ning nende koostöö ja edustrateegia valija jaoks usutav tundub.
Tänane seis meenutab siiski tahtmatult üht esimese iseseisvusperioodi aegset karikatuuri kahest mehest, kellest üks teatab, et ta teeb oma partei, sest ei taha naabrimehe rajatud parteisse kuuluda.
Omaette teema on veel erakondade organisatsioon. Selleks, et poliitikas õnnestuda, on loomulikult vaja karismaatilisi eestvedajaid ja isemõtlejaid. Ent sama hädavajalikud on ka pragmaatikud, kes aitavad liikumisi praktiliselt teoks teha ning ehitada üles erakonna struktuuri. Loosungid stiilis "me ei taha olla mingi tavaline partei, me tahame olla erakond", kõlavad ehk mõnele poliitikakaugemale kõrvale üllalt, kuid on tegelikult tautoloogia.
Veelgi keerulisemaks muudab olukorra roheliste protesti kanaliseerimiseks suurte erakondade suhtumine inimesi aktiveerinud keskkonnateemadesse. Valitsuse otsus tselluloositehase eriplaneeringu menetlus lõpetada oli küll ühest vaatenurgast selgrootu, ent poliitilises plaanis ettenägelik. Kui Siim Kiisler oleks andrusansiplikult teatanud, et keegi seemneid on söönud, oleks roheliste agendal täna märksa suuremad šansid.
Niisiis on rohelisel lainel Eesti poliitikas risk jagada saatust, mida kirjeldatud Silvi Vraidi lauldud laulus "Nagu merelaine" – risk "muutuda vaid nimeks sinu suul". Kuid samas – isegi, kui tasa loksuv Läänemere laine ei too tsunamiga võrreldavat muutust, ei tähenda, et see maailmas midagi ei muudaks. • | OSCAR-2019 |
||
Töölepingu seaduse § 4 lg 5 alusel ei pea pooled sõlmima kirjalikku töölepingut, kui töölepingu kestus ei ületa kahte nädalat. Siiski on kokkulepete selguse huvides ja vaidluste vältimiseks soovitav sõlmida ka lühiajaliseks töösuhteks kirjalik leping.
Töölepingus pannakse kirja vähemalt kõige olulisemad kokkulepped – tööülesannete kirjeldus, töö eest makstav tasu, tööaeg, töö tegemise koht. Kokkulepitud tingimusi saab muuta ainult poolte kokkuleppel, nende tingimuste olulisel rikkumisel saab töölepingu erakorraliselt üles öelda.
Töölepingu seaduse § 5 lg 1 annab loetelu ka muudest andmetest, mis tööandja peab töötajale kirjalikult teatavaks tegema – puhkuse kestus, töölepingu ülesütlemisest teatamise tähtajad, kollektiivlepingu kohaldamine, tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele jms. Eeldatakse, et töölepingu kokkulepped ja muud tingimused esitatakse töötajale enne tööle asumist.
Kas töötaja ja tööandja võivad lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes sõlmida töölepingus kokkuleppe, mis on kehvem seadusega kehtestatust, näiteks, et töötajal on 45-tunnine tööaeg või juhul, kui tööandjal tööd ei ole, siis töötajale tasu ei maksta jne?
Töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine ja töötaja võib seega, vaatamata kokkuleppele, nõuda tööandjalt seaduse täitmist.
Kas 12-aastane nooruk võib vanema nõusolekul teha kergemaid töid (rohimine, kastmine) põllumajandusettevõttes?
Ei või. Nimelt sätestab töölepingu seadus § 7 lg 4 alaealiste tööle järgmise vanuselise ja tegevusalase piirangu: 7-12aastastel alaealistel on lubatud teha kerget tööd vaid kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamitegevuse alal. Kaheteistaastase alaealise nooruki poolt põllumajanduslikus ettevõttes tehtav töö (rohimine, kastmine) nimetatud tegevusalade hulka ei kuulu. Siin ei aita ka vanema nõusolek. Seaduses sätestatud põhimõtet kinnitab ka vabariigi valitsuse 11.06.2009. a määruse nr 93 “Alaealisele lubatud kerged tööd” § 1 lõige 2, mille kohaselt on 7-12aastasel alaealisel lubatud teha kergeid töid kultuuri-, kunsti-, spordi-või reklaamitegevuse alal, milleks on eelkõige osalemine etendusasutuse töös loomingulise töötajana või töö modellina.
Töölepingu tähtaja pikendamine on olemuselt töölepingu tingimuse muutmine. TLS § 12 alusel muudetakse töölepingut poolte kokkuleppel. TLS § 10 lubab tähtajalist töölepingut pikendada üks kord 5 aasta jooksul. Töölepingu tähtaega võib määratleda kas kuupäevaliselt või sündmuse saabumisega. Parim tähtaja määratlus on kuupäevaline. Hooajatööde puhul võib kõne alla tulla nii kuupäevaline kui ka sündmuse saabumine ehk hooaja lõppemine. Viimasel juhul oleks selguse mõttes hea määratleda sündmus, mis hooaja lõpetab.
Sain hiljuti koondamisteate, kuid hiljem firma kodulehte vaadates olid seal väljas tööpakkumised. Koondamisteate saamisel mulle muud tööd ei pakutud. Kas tööandjapoolne tegevus on kooskõlas töölepinguseadusega?
Töölepingu seaduse § 89 lg 3 kohaselt peab enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 (tööandja tegevuse lõppemine või pankrot) nimetatud juhtudel. Tööandja korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid.
Töötaja asus tööle tähtajatu töölepinguga. 9 kuu möödumisel töösuhte algusest otsustas tööandja ühepoolselt muuta töölepingu tähtajaliseks (ajutiselt puuduva töötaja asendamine). Tähtajaliselt sõlmitud lepingus on kirjas – ajutiselt puuduva töötaja asendamine. Ei ole asendatava nime ega ajutise puudumise põhjust. Kuidas peaks käituma ja missugusest töölepingust lähtuma?
Töötaja peaks lähtuma asjaolust, et tegemist on sama töösuhte raames (pooled ühed ja samad ning lepingu ese sama) sõlmitud teise töölepinguga, mis on TLS § 2 alusel tühine (vähemalt tähtajalisuse osas).
Eelkõige peaks pöörduma tööandja poole ja juhtima tema tähelepanu eeltoodud asjaolule ning selgitada, et töötaja hinnangul kehtib esimene tööleping.
Kui tööandja sellele ei reageeri, siis võib oodata ära teise lepingu tähtaja saabumise, nõuda tööd esimese lepingu alusel ning kui tööandja tööd ei võimalda, siis esitada nõue töövaidlusorganile (töövaidluskomisjon või kohus) tähtajaliselt lõppenud lepingu tühisuse tuvastamiseks (tehingu tühisus TsÜSi alusel) ja esimese lepingu täitmise nõudes koos hüvitise nõudega TLS § 108 alusel.
Kui mul on puhkus, siis kas on võimalik ka puhkuse ajal tööleping ära lõpetada? Nt puhkus hakkas 14.02.2011 ja 15.02.2011 andsin lahkumisavalduse, kuid mulle öeldi, et enne 28.02.2011 ei ole mul võimalik lahkumisavaldust esitada, mil mu puhkus lõppeb.
Töölepingu seaduse § 98 lg 1 kohaselt saab töötaja töölepingut korraliselt üles öelda, teatades sellest tööandjale 30 kalendripäeva ette. Avalduse töölepingu lõpetamiseks võite küll puhkuse ajal anda, kuid leping ise lõpeb vastavalt eelnimetatud tähtaja möödumisel.
2) tööalaste mobiiltelefonikõnede hüvitamiseks makstakse müügijuhile 200 kr kuus. Hüvitise saamiseks vormistatakse töötaja telefoni number tööandja kasutusse. Tööandja ei ole TL-s kokkulepitust kinni pidanud. Olen pöördunud pidevalt ettevõtte juhataja poole küsimusega, miks on kokkulepitud kompensatsioonid maksmata. Mida teha? Kas kohtu kaudu nõuda saamatajäänud kompensatsioonid?
Vastavalt TLS § 29 lg 4 sätestab, et kui lisaks töötasule on kokku lepitud, et tööandja annab töötajale ka muid hüvesid, siis on töötajal õigus neid nõuda.
Nõude peate kirjalikult esitama tööandjale. Kui sellest ei piisa, siis saate teha avalduse töövaidluskomisjonile.
Töötaja viibib lapsehoolduspuhkusel ja peab tagasi tööle naasma järgmisel kuul. Paraku on ilmnenud ja kindlalt tuvastatud, et lapsehooldusel olev töötaja töötab tööandja konkurendi juures. Tööleping sisaldab punkti, et lepingu kehtivuse ajal ei tohi töötaja töötada ilma tööandja kirjaliku loata konkurendi juures. Kahjuks ei ole konkurentsi osutamise kohta lepingus rohkem kirjas. Teades, et konkurentsikeelu puhul peab olema see täpsemal kujul määratletud, soovin siiski teada, millised võimalused jäävad tööandjal tööleping töötajaga üles öelda? Töösuhete jätkamine pole kahjuks võimalik. Töötaja ei ole ka ette teatanud, et 14 päeva pärast naaseb tööle. Juhul kui töötaja ei tulegi tagasi ja ise ka lepingut ära ei lõpeta, siis mida peab ja saab tööandja teha? Tööandjana näen hetkel rohkem seda, et töötaja on käitunud väga häbematult ja tööandja usaldust kuritarvitanud, kui seda, et konkurentsikeeld on nii minimaalselt lepingus välja toodud.
Lapsehoolduspuhkuse ajaks tööleping töötajal peatub ning töötaja saab tööd mujal teha. Samas on tegemist konkurendi juures töötamisega ja selle töötaja edasine usaldamine pigem problemaatiline. Samas ei saa te töölepingut antud teo eest lõpetada. Võimalus on töö ümber korraldada ja antud amet/töökoht likvideerida. Kui töötaja naaseb tööle, siis saate ta koondada.
Kas töövõtulepingus võib olla nii viivise kui ka leppetrahvi nõue töötäitja suhtes? Tegemist on teenuse pakkumisega. Töövõtulepingus on töövõtjal kohustus tasuda iga töö üleandmisega hilinetud päeva eest viivist (x%-i töötasust) ning lisaks on kohustus maksta leppetrahvi, mis lepingu järgi lisandub viivisenõudele.
Kuna tegemist on võlaõigusliku lepinguga, siis on võimalik rakendada nii viiviseid kui ka leppetrahvi.
Olen töökohas töötanud üle 20 aasta. Eelmisel aastal jõustus kord, mille alusel peaks asutus mulle võimaldama eelnevate aastate eest saamata jäänud puhkuse päevad (tööaasta alguseks loetakse nüüd 1. jaanuari, mina asusin tööle septembris). Raamatupidaja arvutas välja, et mul on saada 11 päeva puhkust eelnenud aastate eest. Kas asutuse juhil on õigus keelduda mulle nende päevade andmisest?
Siin sobiks selgituseks viide Sotsiaalministeeriumi kommentaaridele: http://www.sm.ee/tegevus/too-ja-toimetulek/toosuhted/tooleping/puhkuse-kasutamise-reeglid.html
Tööandja ei saa keelduda nimetatud 11 puhkusepäeva andmisest. Tegelikult oleks tööandjal tulnud juba 2010. aastal töötajale võimaldada 11 + 42 kalendripäeva puhkust.
Kõnealuste päevade edasilükkamine järgnevatele kalendriaastatele saab toimuda vaid kokkuleppel. Kuna kokkulepet sõlmitud ei ole ning tööandja ei ole neid päevi ilmselt ka käesoleva aasta puhkuste ajakavas näidanud, siis on töötajal töölepingu seaduse § 69 lg 3 alusel õigus neid igal ajal kasutada, teatades sellest tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Kuni 30.06.2009. aastal välja teenitud, kasutamata ja aegumata puhkusepäevad aeguvad TLS § 137 kohaselt 30.06.2013. aastal.
Sooviks infot välislähetuse ja tööjõurendi kohta. Kust leiaks täpset materjali nende kahe teema kohta? Nimelt Eesti firma saadab oma töötajad ehitusele tööle Soome firmasse, tööleping tehtud ja töötasu maksab Eesti firma, tööl ollakse Soomes pikemat aega.
Soomes töötamise erisuste kohta soovitan vaadata infot Soome Töökaitseameti kodulehelt: http://www.tyosuojelu.fi/fi/tootaminesoomes/
Töötan ettevõttes, mille peakontor asub Tallinnas. 21.01 helistas telefoniga asutuse juht ja teatas, et ilmselt tuleb mind alates 21.03 koondada (kaks kuud etteteatamise aega) ning lubas saata vastava avalduse. Kirjalikku avaldust ei ole ma tänaseni saanud, kuid ülemuse sekretär helistas ning palus mul tagastada TL ülesütlemise allkirjastatud avaldus, mille ülemus olevat mulle saatnud 21.01. Seda kirja ei ole mulle aga tulnud, ise ma ka ei küsinud seda vahepealsel ajal ja nagu selgus, siis seda ei saadetud ka mitte tähitud kirjana, vaid tavakirjana. Kui nüüd tuleb uus avaldus, siis millisest ajast hakkab lugema etteteatamise tähtaeg? Kas 21.01, nagu algselt taheti, või siis, kui jõuab kohale kirjalik avaldus?
Kui Teile pole enne töölepingu lõpetamise tähtaega töölepingu ülesütlemisest ette teatatud ja tööleping öeldakse üles näiteks enne etteteatamise tähtaega, siis peab tööandja maksma Teile hüvitist etteteatamisest vähem teatatud päevade ulatuses.
Mul on mure ja ma ei tea kas sedasi võib ikka teha. Aastavahetusel vastu uut aastat öösel kella kolme paiku juhtus minuga õnnetus.V alu oli jalas nii suur et tuli kiirabi kutsuda. Kohapeal fikseeriti mul loomulikult joove, aga tegemist oli ju aastavahetusega ja ma ei planeerinud ju seda, et ma rahvamaja ees libisen ja oma hüppeliigest vigastan. Sellest saan ma ka aru, et arsti poolt välja antud leht on minu karistus, aga et perearsti poolt järg ka annulleeritakse, sellest ma aru ei saa. Kuidas saab haigekassa mulle panna, et vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel? Kui ma oleksin näiteks olnud mitu kuud lehel, millest ma siis olesin elanud? Või oleksin tõesti pidanud valu kannatama ja alles järgmine päev abi paluma, siis oleks see õige ja leht puhas? Kus on see inimeste mõistmine tänapäeval? Kas on õigus teha mitu karistust ühe eksimuse eest?
Palun pöörduge oma küsimusega Eesti Haigekassa poole. Palun postitage küsimus juurdelisatud aadressil http://www.haigekassa.ee/kysi
Meil on kindel töögraafik – üks pikk, üks lühike nädal, st üks nädal töötame esmaspäeval, teisipäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval ja teine nädal on tööpäevad kolmapäev ja neljapäev. Minu paariline haigestus ja pidin töötama ka tema päevadel, st olin tööl järjest seitse 11 tunnist tööpäeva (reedest neljapäevani). Minu graafiku järgi pidi see nädalavahetus olema vaba, aga sain ainult reedese ja pühapäevase päeva vabaks, laupäeval aga pidin jällegi töötama paarilise eest. Järgmine nädal on minu graafikus pikk nädal, ütlesin juhatajale ära, et ma enam paarilise päevi ei tee, sest see on väga väsitav. Tema vastas, et on väljapääsmatu olukord. Kas ülemus võib sundida mind töötama paarilise eest?
1. Kuna ta on tööle asunud summeeritud tööajaga, siis peab tööandja talle teatavaks tegema tööajakava teatavaks tegemise tingimused (TLS § 6 lg 6 alusel) – need võivad olla töölepingus või reeglites töökorraldusele;
2. Juba teatavaks tehtud tööajakava saab muuta vaid eelnimetatud tingimusi järgides või poolte kokkuleppel;
4. Töötaja võib keelduda tööpäevadest, mis ei ole kooskõlas töölepingu seaduse §-s 51 nimetatud töö- ja puhkeaja tingimustega, st kui tööpäev (koos tööpäevasiseste vaheaegadega) on üle 13 tunni või ühe tööpäeva lõpust järgmise tööpäeva alguseni ei ole tagatud vähemalt 11-tunnist puhkeaega;
5. Summeeritud tööaja rakendamisel võib iganädalast puhkeaega lühendada 36 tunnile seitsmepäevase ajavahemiku kohta TLS § 52 lg 2 alusel, kuid summeerimisperioodi keskmine peab siiski jääma 48 tundi iga 7-päevase ajavahemiku kohta (TLS § 52 lõikest 1 tulenev üldnõue). See tähendab, et kui tööandja on selles kirjeldatud 7-päevases ajavahemikus töötajale võimaldanud ühe tööpäeva lõpust järgmise alguseni vähemalt 36 järjestikust tundi, siis on seadusest tulenev kohustus täidetud.
Antud juhul ei puutu teise töötaja puudumine asjasse, vaid tuleb keskenduda küsija ja tööandjavahelisele individuaalsele kokkuleppele ning töölepingu seadusest tulenevate nõuete täitmisele.
Töökohas tehti mulle väike ametikõrgendus.Töökoht oli teises linnas, kolisin. Ametinimi jäi mul samaks, aga siis tehti käskkiri, kuhu pandi kirja lisaülesanded ja palgalisa, mida hakkan saama. Jäin sellelt kohalt lapsehoolduspuhkusele, sellel ajal pandi see saal kinni. Kuna ma ei soovi enam sinna tagasi tööle minna, siis soovin, et mind koondatakse. Nüüd kutsuti mind tööle teise linna, palk oleks väiksem kui teises linnas töötades ja tööülesanded ka läheks mingil määral madalamaks, teeksin seda tööd, mida kõik teised ja saaksin sama palga. Seda ametinimetust, mis mul enne oli, pole üldse enam, vaid kõik on ühe nimetusega, aga mina läksin teise amtinimetusega lapsehoolduspuhkusele ja lepingus on mul üldse teine linn, kus töötasin. Kas ma pean nüüd selle töökoha vastu võtma, kui ma ei taha, või on mul õigus, et mind koondatakse, kuna tööülesanded on natukene teised ja palk oluliselt väiksem?
Te saate pakutavast töökohast keelduda, kuna see ei vasta Teie elukohale ja nõuetele. Tööandja on kohustatud Teid koondama ja Te saate võtta ennast töötuna töötukassas arvele, saades sellega kõik töötule ettenähtud teenused ja garantiid.
Millised töötegemisvõimalused on puuetega inimestel, et vastuollu seadustega ei läheks – näiteks kas võib kodus tööd teha, olla FIE?
Puudega inimene saab teha kõiki töid, mis ei ole tema tervisele ohtlikud või kahjustavad. Puudega inimene saab ka FIE-na tegutseda.
Tööandja teavitas 30. novembril 2010 e-posti teel tegevuse lõpetamisest 31. detsembril 2010 ja seega siis töösuhte lõppemisest. Faktiliselt nii oligi. Töötaja soovis saada Töötukassa jaoks tööandja tõendit kindlustatule, et end töötuna arvele võtta. Tööandja ei ole soovinud nimetatud tõendit väljastada. Pika pealekäimise peale tööandja lõpuks väljastas tõendi, kuid jättis seal töölepingu lõpetamise aluse märkimata. Töötukassa seisukoht on, et selliselt vormistatud dokument ei ole piisav alus töötuskindlustushüvitise määramiseks. Nüüd väidab tööandja, et tal polegi õigust tõendit väljastada, kuna juhatus on esitanud kohtule pankrotiavalduse. Ehk siis kuni pankrotihalduri määramiseni pole kellelgi õigust ettevõtet esindada?? Seda ma ei usu. Küsimus on selline, et kuidas sundida tööandjat korrektset tõendit väljastama? Kas tööandjale on ette nähtud talle seadusega pandud kohustuste täitmata jätmise eest mingi karistus? Kes hüvitab töötajale saamata jäänud töötuskindlustushüvitise?
Juhatus on seaduslik esindaja kuni pankrotihalduri määramiseni ja töötaja töösuhe on lõppenud, seega peab juhatus talle tõendi kindlustatule väljastama, lähenev pankrotiotsus ei puutu antud juhul asjasse.
Tõendi väljastamata jätmise eest seaduses sanktsiooni ette nähtud ei ole ja tulenevalt sellest ennistab Töötukassa ka alati tähtaja tõendi esitamiseks.
Isik ei jää töötuskindlustushüvitise määramise otsuse tegemise viibimisel millestki ilma, maksete periood nähtub seadusest. Selliste kaasuste korral alustatakse töötuskindlustushüvitise maksmist hiljem ja seega lükkub edasi ka väljamaksete tegemise viimane päev.
Tõend kindlustatule ei ole ainus alus töötuskindlustushüvitise määramise otsuse tegemiseks. Töötukassa võib otsuse teha ka tõendita, kui töösuhte lõppemine on tõendatud muude dokumentidega. Isik peab tegema Eesti Töötukassale avalduse, et tööandja keeldub talle korrektselt vormistatud tõendit väljastamast ja palub töötuskindlustushüvitise määramise otsus teha tõendita. Oluline on töösuhte lõppemist ja õiguslikku alust kinnitavate dokumentide olemasolu, kui neid ei ole, võib isik pöörduda töösuhte lõppemise aluse tuvastamise nõudes töövaidlusorganisse – töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Töötasin üle aasta kasiinos. Kui tulin tööle, sain kätte töölepingu, kus oli kirjas, et tööandja maksab ületundide eest 1:1, mitte 1,5 korda, nagu seadus ette näeb. Kas seadus lubab koostada lepinguid sedapidi, et ületunde mitte maksta, või on see seaduse rikkumine? Kui teine, kuidas tööandjalt seda raha nõuda?
TLS § 44. Ületunnitöö (1) Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. (3) Ületunnitöö kokkulepe töötajaga, kes puutub töökeskkonnas kokku ohuteguriga ja kelle tööaega on sellest tulenevalt seaduse alusel lühendatud, on tühine. (6) Tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. (7) Ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu.
Te saate nõuda kas vaba aja andmist või 1,5 kordset töötasu. Saamatajäänud töötasu saate töövaidluskomisjoni kaudu sisse nõuda.
Lepingus on lause: „tööandja maksab töötajale kokkuleppes sätestatud vastutuse võtmise eest hüvitist lisaks töölepingus sätestatud töötasule. Hüvitis makstakse välja igakuiselt koos töölepingu alusel makstava töötasuga.“ Kas on õigus jagada see töölkäidud päevadega ja maksta selle osa? Või peavad nad ikkagi olenemata puudumise põhjusest maksma kogu hüvitise?
Pooled peavad ka varalise vastutuse kokkuleppe tõlgendamisel lähtuma poolte tahtest lepingu sõlmimise ajal. TsÜS § 71 kohaselt loetakse kindlale isikule tehtud tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Kui tahteavalduse sisu muutus asjaolude tõttu, mille riisikot kannab tahteavalduse saaja, loetakse tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see väljendati. | OSCAR-2019 |
||
Suurde Prantsusmaa kontserni Vinci kuuluv ettevõte Eurovia ostis siinse taristuehitaja TREV-2 Grupi, mida veel läinud aastal tahtis ettevõtja Ain Hanschmidt.
Nii Lätis kui ka Leedus tegutsev Eurovia soetas ligi 75% enamusosaluse fondilt BaltCap, ülejäänud osa TREV-2 Grupis jääb 90 väikeaktsionärile, kelle hulgas on endised ja praeguseid töötajad ning finantsinvestorid.
Selle aasta esimeses kvartalis 16,3 miljoni euro suuruse käibe teinud TREV-2 Grupi juht Sven Pertens tõdes, et ettevõttele oli raske ostjat leida. “Vahepeal oli võib-olla, jah, päris keeruline maha müüa, aga eelmise aasta majandustulemused olid minu hinnangul üsna head ja usk edasisse on olemas,” sõnas ta.
BaltCap suurendas oma osalust TREVis eelmisel aastal, kui ostis välja teise fondi, East Capitali. Pertens sõnas, et finantsinvestorina ei olnud BaltCapil mõtet osalust TREV-2 Grupis enam hoida. “Nende strateegia on siseneda ettevõttesse ja siis mõne aja pärast osalus müüa, lootes vahepeal firma väärtust või turuhinda kasvatada,” lausus Pertens, kes müügihinda ei avaldanud.
Ärimees Ain Hanschmidt rääkis mullu, et Infortar ostab TREV-2 ainult siis, kui saab enamusosaluse. Äripäev arvutas mullu, et enamusosalus võinuks Infortarile maksma minna 36 miljonit eurot.
Ometi oli Hanschmidt jaanuari lõpus sel teemal rääkides ettevaatlik. “Kunagi Estonian Airist ka rääkisime, et tahame ja ostame, aga pärast ei saanud. Ei taha ära sõnuda. Elu näitab, et ei saa varem seletama hakata,” ütles ta.
Näiteks oli seda meelt OÜ Üle juht Priit Post. “Miks peaks? Mis mõttega peaks rohkem maksma, kui esimene võimalus käest võeti? Äkki tuleb keegi kolmas. Lolli raha on Euroopas praegu piisavalt. Ostja võib tulla mujalt, sest ega Eestis neid ostjaid palju ole,” rääkis Post.
Peale selle viitasid konkurendid, et TREV-2 Grupp peaks parandama majandustulemusi, kui otsib kosilast. Aastal 2016 teenis TREV-2 53,9 miljonit eurot käivet ja kasumireal seisis 500 000 eurot. Aasta varem oli aga ettevõte 1,2 miljoni euroga miinuses, käive ulatus 51,4 miljoni euroni.
Infortar pidigi suu TREV-2 Grupist puhtaks pühkima, sest BaltCap kasutas ostueesõigust ning astus suuromaniku rolli. Uut ostjat hakkas BaltCap otsima välisriikidest. Läbirääkimised prantslastega algasid eelmise aasta teises pooles.
TREVi konkurent teedeehitaja Tref juht Andres Gailit viskas praegu õhku võimaluse, et prantslaste Eurovia sisenes Eesti turule Rail Balticu ehitamiseks.
Küsimusele, kas Eurovia alla kuuludes on TREV-2 Grupil lihtsam hankeid võita, vastas Gailit, et suuremaid hankeid kindlasti. “Tagatispositsioonides ja referentsides on küsimus. Eurovia on väga suur ettevõte,” lisas Gailit. “Väga suurtel objektidel on nendel kindlasti eelis. Kui kõik räägivad Rail Balticust kui suurest ehitusest, siis seda jahivad väga paljud.”
Kas nad mängiks rohkem ka hinnaga, on keeruline öelda. “Oleneb, milline huvi neil on: kas raha teenida või turgu võita.”
Gailiti sõnul näitab lähiaeg, kas ja mis siinsel tee-ehitusturul ostu järel muutub – praegu ei ole veel selge, millise strateegia Eurovia Eestis valinud on.
Tee-ehitusturul valitseb tihe konkurents. “Viimasel ajal polegi sellist aega olnud, kus konkurentsi poleks olnud, kuigi võib-olla 2017. aastal, kuid muidu on kogu aeg tihe püsinud,” rääkis Gailit ja lisas, et tööpuudust samas ei ole, lihtsalt on palju tegijaid ja hinnatase on madalale kukkunud.
Ka teised konkurendid suhtuvad TREV-2 ostnud Euroviasse äraootavalt, sest ei ole selge, millise käitumise prantslased Eesti turul valivad. Eurovia turule tulekust teati. “Kuulujutud on mõnda aega käinud,” sõnas Nordeconi juht Gerd Müller, nimetades Eurovia saabumist positiivseks – näitab, et Eesti ehitusettevõtetes on kvaliteeti ja rahvusvahelised firmad tahavad siia laieneda.
Müller arvab, et kuna ettevõte on kanda kinnitanud ka Lätis ja Leedus, siis on loogiline, et Eurovia liikus Eestisse, sest tahtis katta kogu Baltikumi. Ka ei kahtle Müller, et Rail Baltic ahvatleb Euroviat. “See on nii suur ehitus, et huvitab kõiki Euroopas tegutsevaid ettevõtteid,” lausus ta.
Lühikeses perspektiivis Eurovia Eesti turgu ei raputa, on Müller kindel. “Pikas perspektiivis paistab, kui palju rahvusvaheline suur korporatsioon oma poliitikat igal turul ellu viima hakkab. Jääme siis ootama.”
Asfaldigrupi juht Silver Reiljan sõnas samuti, et turule Eurovia muutusi kohe ei too. Konkurentide elu võib kibedaks minna ainult siis, kui TREV-2 surub nüüd hinna veelgi alla. “Aga vaevalt et keegi peale tahab maksta – ega need hinnad on praegugi, nagu nad on,” panustab Reiljan siiski uute omanike kasumisoovile.
TREV-2 Grupi juht Sven Pertens on suutnud viimasel kahel aastal ettevõtte kasumisse vedada. Foto: Andres Haabu
TREV-2 Grupi müünud BaltCapi partneri Kristjan Kalda sõnul tasus ettevõtte müügiga ootamine ära, sest firma väärtus tegi mullu hüppe.
Äripäevale öeldi reedel, et kuna siinsed võimalikud ostjad ei pakkunud piisavalt kõrget hinda, siis seepärast valis BaltCap aasta tagasi oma osaluse müümise asemel hoopis enamusosaluse soetamise East Capitalilt. Väidet Kalda ümber ei lükka.
“Läinud aasta tulemused olid paremad, kui julgesime oodata. Strateegiavalik oli õige, samuti meeskonna valik – Sven Pertens lisandus ju meeskonda, kui olime East Capitali väljaostu ära teinud. Eks tegime kõvasti tööd ja turg soosis meid,” kommenteeris Kalda, kuigi müügihinda ta ei avalda.
Aastal 2016 oli TREV-2 käive ligi 54 miljonit eurot ja kasumit saadi 500 000 eurot. Kui BaltCap arvas, et ettevõtte läinud aasta tulemused tulevad 2016. aasta omast veidi paremad, siis mullune käive kujunes oodatust tugevamaks: käive oli pea 71 miljonit eurot ja puhaskasum 3,4 miljonit eurot.
“See oli ekstratulemus,” sõnas Kalda, kes on rahul ka saavutatud tootlusega. “TREV-2 on meie investeeringu ajal maksnud omanikele ka dividende, mis kindlasti aitas kaasa hea tulemuse saavutamisele.”
Kuna Eestist BaltCap huvilisi ei leidnud, jäid sõelale välispartnerid. Huvilisi oli Kalda sõnul mitu, kuid Euroviale tegi läbirääkimiseks ettepaneku BaltCap. “Eurovial aitas parimat pakkumist teha selge laienemisstrateegia ja varasem kohalolek Lätis-Leedus.”
Eurovialt ei õnnestunud kommentaari saada, kuid Kalda sõnas, et Eurovia siht on tõesti RailBalticu ehitamine, aga see polnud ainus põhjus, miks Eurovia otsustas Baltikumis laieneda. “Pigem näitab see usaldust, et meie turud on muutunud piisavalt läbipaistvaks,” leidis ta. Kalda usub, et Eurovia tulek turule on väga hea märk. “Sellise tasemega infrastruktuuriehitaja, kes on maailmas ehitustehnoloogiates esirinnas, polegi varem Eestis tegutsenud,” rääkis ta. “Loodan, et Eurovia õpib Eesti meeskonda usaldama, mis avab karjäärivõimalusi ka rahvusvahelisteks projektideks Eurovia sees.”
Eurovia on Prantsuse päritolu tee-ehituskontsern, mis teeb töid nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Eurovia käive jäi mullu 8,1 miljardi euro juurde ning tal on üle maailma 39 500 töötajat. Eurovia juht on 52aastane Pierre Anjolras.
Eurovia kuulub Vinci Gruppi. Vinci kontserni juhib 63aastane Xavier Huillard. Vinci S.A. on 1899. aastal rajatud Prantsuse ehituskontsern, mis kuulub Euroopa 50 parima firma, Euro Stoxx 50 indeksisse. Kontserni käive oli möödunud aastal ligi 41 miljardit eurot, puhaskasum 2,8 miljardit eurot. Vincil on viis suuremat haru, millest üks on TREV-2 ostnud Eurovia.
Kontserni aktsia kaupleb Pariisi börsil 86 euro juures. Vinci tegutseb ka lennundusäris, näiteks võttis hiljuti üle Belgradi lennujaama ja ostis osa Costa Rica lennujaamast. | OSCAR-2019 |
||
Ettevalmistused Eesti Vabariigi suureks juubeliks on jõudnud lõpusirgele. Kusjuures eriti hea meel on mul selle üle, et pidu ei peeta sedapuhku umbses toas laua taga konutades, vaid lõbus trall käib üle terve Eesti. Juba praegu on inimesed teele asunud, et õigel ajal õiges kohas olla. Pirita rannas jalutades juhtusin ma näiteks nägema väikest lootsikut, mida suur ja turske naisterahvas hoogsalt sõudis.
„Aga kust siis veel? Ega orden pole sibul, et peenral kasvab,” turtsatas naisterahvas. „See on tavaline asi, et aardeid ja varandusi käiakse võõralt maalt toomas. Ma tean seda hästi, minu suguseltsis on olnud palju mereröövleid.”
„Haapsallu, auväärt rauk,” vastas teadusemees. „Olen pälvinud riikliku teaduspreemia ja sõidan nüüd kodusest Emajõe Ateenast kuulsasse mudapealinna, et osaleda hiilgaval tseremoonial.”
„Aga mis see inimese elugi muud on kui üks pidev teekond,” vastas professori-isand mõtlikult. „Õnneks on mul truu kaaslane, eesel nimega Pirogov, kelle seltskond mulle palju rõõmu ja ka mõtlemisainet pakub.”
Tore oli näha, kuidas terve Eestimaa juubeli puhul kobrutab ja keeb! Tehakse võimlemisharjutusi, määritakse suuski. Selleks et elada aastapäeva hommikul Tallinnas kaasa paraadile ja jõuda õhtuks Tartusse presidendi vastuvõtule, peavad olema raudsed reielihased! Presidendist endast ma üldse ei räägigi, tema kavatseb juubelinädalal tervele riigile tiiru peale teha ja heita igal õhtul magama eri paigas. Täpselt nagu omal ajal Kalevipoeg, tema magamisasemeid on ka terve Eesti täis!
Ja siis on veel Lõuna-Eesti jõukad maaomanikud, kellel on lõpuks ometi läinud korda soetada Eestile päris oma koloonia, kust saab tuua odavat viina, kütust, saldejumsi ja valgeid orje. Vabariigi aastapäeva puhul veetakse seda kõike Lätist Eestisse tohututes kogustes. Küsisin ühelt kohalikult parunilt, kas värsket asumaad sedasi kurnates sealne viin viimaks otsa ei saa?
„Seda pole küll karta,” kinnitas too härra. „Läti maapõu on viina paksult täis ja lätlased müüvad seda meile klaashelmeste eest. See on tõeline paradiis, siruta ainult käsi ja kõik on sinu!”
Jah, Eestist on sajanda aasta juubeliks saanud tõeline suurriik, kes haldab omaenese koloniaalimpeeriumi!
Aga minul on nüüd aeg tagasi põrgusse kobida. Meil algab seal õhtuse tondijutu aeg. Teeme toa pimedaks ja siis Ants Lauter loeb meile hauataguse häälega ette Ahto Lobjakase artikleid sellest, kui kole on elu Eestis. Ausõna, päris õudne on kuulata! Pärast ei julge mõni mees isegi üksi vetsu minna.
Vandeadvokaat Indrek Sirk: kohtusüsteem ei ole mäda – Eesti on puudujääkidele vaatamata endiselt õigusriik - Eesti Päevaleht
Kommentaarid - Sotsiaaldemokraatide veteranpoliitikud: esimeest vahetada pole vaja, Saar las küpseb veel - Eesti Päevaleht
Sotsiaaldemokraatide veteranpoliitikud: esimeest vahetada pole vaja, Saar las küpseb veel - kommentaare 1-11
Mina olen igatahes kahe käega Mikko esimeheks valimise poolt.Ta sobiks ideaalselt selle erakonna esimeheks.Nõunikuks grafomaan Olev Remsujev.
Veteransotsid leiavad, et pohhui , kes seda rahvusriikidevastast ja homomultikultismi pooldavat rakukest juhib, üks praht kõik.
Loe lähemalt: http ://epl.delfi.ee/news/eesti/sotsiaaldem okraatide-veteranpoliitikud-esimeest-va hetada-pole-vaja-saar-las-kupseb-veel?i d=83013719
\" Küsimus Saare ambitsioonist sotside esimeheks tõusta kerkis Eesti Ekspressis avaldatud loost, kus kirjutati, et Saar tahab Jevgeni Ossinovski parteijuhi kohalt tõugata.\"
Sellest selgesõnalisest artikli sõnumist kerkib küsimus mitte sotside \"sisetülist\", vaid Eesti Ekspressi kohast Eesti sisepoliitikas intriigide õhutajana. Jääb vaid küsida - kelle h u v i d e s ja millise t a s u eest seda tehakse.
On selge, et vaid Reformierakond liidus uue vana nimega Isamaaga on otseselt huvitatud, eelkõige pehmelt öeldes - nende kergeusklike häältest, kes primitiivsuse silmaklappide pimeduses Isamaad ja ka Reformierakonda Riigikogusse upitada tahavad.
Jääb vaid üks küsimus - mis on selle hind, et Eesti Ekspress, end vaba ajakirjanduse lipulaevaks pidav ajaleht, end neile müüb?
Parajalt juba üle meediumi ta vast on, see Oss, aga see Raim " Õnne 13" -st ajab alles vissi välja, silmaalustest näha, et alles teine veritoores. Ja kui kunagi ikka küpseks saab, kas mingi suguharu Vahemere lõunakaldalt saab sellest grillpeost osa? Mis vana grillimeister Keila Autobaasist arvab, kas tuleb Ahvrikasse see grillipidu viia või Vaos ära korraldada?
Toetan samuti! Tegemist ju "õige" vähemuse esindajaga! Mis need sotsid seda "vikerkaarelippu" muidu lehvitavad! Ja üleüldse, sotsid peavad eeskujuks tooma triibulised (või oli see vöödilised) nimekirjad - "vikerkaare-triibulised"!
Mismoodi see näitleja või sportlane vähem poliitik on kui kitsekarjus näiteks.? Meie Riigikogus on üks sporlane ja kaks poolikut näitlejat. Suurem mure on hoopis need, kes pole elus millegiga tegelenud ja plakatite kleepimisest kohe Riigikogusse saanud.
Näitlejatel treenitud mälu,asi see seltsimees Saarel neid Lenini teoseid pähe õppida ole esimehe rolli täitmiseks.
Saar ja poliitik - isegi teatris ta hakkama ei saanud - nüüd püüab veel oma saamatu näitlemis oskust erakonda viia - te olete haiged - tõeliselt haiged ja halvad näitlejad poliitilisel teatrilaval.
Olen sots aastast 1994, seega veteran. Kindlasti toetan ka mina Jevgeni Ossinovski jätkamist SDE esimehena. Noor, nägus, haritud, sirgjooneline ja soliidne. Tema põhimõtted on õiged. Kindlasti läheb veel aega, kuni seda täielikult mõistetakse.
Aasta lõpuni saab Valgevenes maksta ka seni suurima nimiväärtusega kupüüriga. Foto: RIA Novosti/Scanpix
Veel neljapäeval sai ühe dollari eest 21 700 Valgevene rubla, ent eile kõigest kaks rubla ja 17 kopikat.
Valgevenelastel pole vähemasti kohalikus vääringus münte taskus olnud sellest ajast saadik, kui kopikad paari aastakümne eest kahekohalistes arvudes väljendunud kroonilise inflatsiooni käigus käibelt kadusid.
Kuid nüüdseks on kopikad tagasi, sest eile toimunud redenominatsioon haukas Valgevene rublalt neli nulli maha. Valgevenelased ei muutunud sellest muidugi ei vaesemaks ega rikkamaks. Pealegi saab veel kuni aasta lõpuni maksta ka kupüüridega, millel kirjas 200 000 – see on suurima nimiväärtusega senine rahatäht. Uus kõige suurem kupüür on 500-rublane. Vanad rublapaberid peaksid käibelt kaduma selle aasta jooksul. | OSCAR-2019 |
||
EELK peapiiskop Urmas Viilma ütles vabariigi aastapäeval Narva Aleksandri suurkirikus peetud jutluses, et õnneliku elu eeldus vabas riigis on kõikide inimeste ühised jõupingutused. Viilma tuletas jutluses meelde Jeesuse sõnu: "Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija." Viilma rääkis Eestist kui vabast riigist, kus keegi ei soovi kuulda midagi isandatest ja nende teenimisest, sest see seostub meile ajaloo kontekstis võõra võimu ja ...
Narva Aleksandri kirik valmistub vabariigi aastapäeva jumalateenistuseks räämas pankrotipesana. Presidendile pinkide puhtaks lükkamise eest makstakse 30 eurot. Pühapäeval ei ole Narva linnapildis eelseisvate aastapäevapidustuste kohta näha vähimatki märki. Mõne päeva pärast kaitseväe paraadi vastu võtvat Peetri väljakut täidavad soomukite asemel kliente ootavad taksod, mustaks värvunud lumehunnikute alt on välja sulanud sigaretiotsad. Otse väljaku ääres asuv piiripunkt on ...
Avatud on uus evangeeliumi kuulutamise vahend – veebilehekülg www.jumal.ee, kus presenteeritakse lühikese videoga inimeste lugusid, mis räägivad nende kokkupuutest Jumalaga. Oma lugusid räägivad teiste seas endine narkosõltlane Immanuel Volkonski, sportlane Tiidrek Nurme ning saatejuht Hannes Hermaküla. Veebilehekülje loojaks on Agape Eesti koostöös mittetulundusühingute võrgustiku Agape Euroopa liikmesriikidega.
Eesti Evangeelse Alliansi presidendi Mihkel Kuke sõnul on veebileht kaasaegne ja pilkupüüdev vahend, mille abil tutvustada ristiusu põhimõtteid. “Loodan väga, et eestlased külastavad aktiivselt Jumal.ee veebilehte ja tutvuvad lugudega, mida erinevad inimesed oma elust räägivad. Usun, et lootusrikkus ja positiivsed lahendused probleemidele, mis sealt vastu vaatavad, muudavad kindlasti meie kõigi elukvaliteeti,” lisas Kukk.
Online-mentori Jumal.ee veebilehekülje teeb ainulaadseks online-mentorite võrgustik, kellega veebikülastaja soovi korral ühendust saab võtta, küsida lisaküsimusi või kellega koos palvetada. Mentor aitab kuulates ja küsimustega suunates veebikülastajal avardada tema pilti Jumalast ning kui inimene selleks soovi avaldab, lõpuks ühineda kogudusega. Mentoriteks on eelnevalt koolituse läbinud kohalike koguduste liikmed.
Internetimisjoni strateegia hõlmab lisaks mitmeid veebilehti, mis vastavad erinevatele vajadustele ja probleemidele (nt enesetapp, koolikiusamine), kuid mille puhul inimesed alati ei tule selle peale, et lahendusi kirikust ja Jumala käest otsida. Nii on Jumal.ee’ga seotud ühte-kahte artiklit ning temaatilist videot sisaldavad veebilehed, mis suunavad online-mentori ja Jumal.ee lehe juurde. Mitmed maandumislehed, mis otsimootoreid kasutades esimeste vastustena nähtavale tulevad, on juba registreeritud ning avanevad peagi:
Kõpu, Jõhvi ja Põlva kogudus ning vaimulikud Hedi Vilumaa ja Peeter Kaldur. Samuti on eestpalves koguduste juhatuste esimehed Taivo Lehesmets, Arvid Siilak ja Tõnu-Heino Maask.
Jumal, meie looja, meie ema, isa ja sõber, me täname Sind elu imelise anni eest, selle rõõmude ja vastutuse, selle kogemuste ja võimaluste eest. Me kiidame Sind hea tervise ja igapäevase toidu eest, peavarju ja kodusoojuse, sõprade armastuse ja truuduse eest.
Aita meid Sind tänada mitte ainult sõnadega huulil ja palveis, vaid eluga, mis kantud armastusest ja lootusest, Jeesuse Kristuse meie Issanda läbi.
Kas õpetaja Üllar Kask on nüüd siis nii kõlvatuks ja põlastusväärseks arvatud, et enam eestpalvessegi ei kõlba võtta? Eksinud venda tuleks just iseäranis palves kanda…
siis oleks pidanud juba tolle 16 aastase tüdruku ka eestpalvesse võtma ja siis oleks tulnud palvetada veel nende ristirüütlite eest, kes omal ajal Eesti vallutasid ja nende eestlaste eest kes vastu hakkasid, nii et parem las olla nii nagu on.
Eks PEAMEGI palvetama ka selle tüdruku ja tänapäevaste ristirüütlite ning ka eksinud vaimuliku eest!
Mina, Robert Kannukene, Hansu poeg, olen sündinud 14. veebruaril 1910. a Võrumaal Karula kihelkonnas Vana-Antsla vallas Puusmetsa talus.
Minu vanemad pidasid seal 47hektarist talu, kus oli palju metsa ja heinamaad. Talu oli eeskujulikult korras.
Viieaastaselt saadeti mind lähedal Raadi talus asuvasse külakooli. Lugemine oli juba kodus kätte õpitud. Kuna mu kaks vanemat õde käisid Karula Kõrgemas Kihelkonnakoolis, siis saatis isa mind ka juba varakult sinna «silmama». Kooli kutsuti «köstri kooliks». Koolitöö toimus vene keeles ja õpikud olid venekeelsed.
1920. a saadeti mind Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumi sellel kaalutlusel, et õpiksin ka klaverimängu sealses Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Lõpetasin 1929. a ja sama aasta sügisel astusin Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Õppimine tekitas kohe huvi. Püüdsin põhjalikumalt tundma õppida Tennmanni-Teichmülleri usufilosoofiat, mille kohta alles hiljuti selgus, et see on mõnes osas muudetud kujul tagasi viidav Swedenborgile. Viimase mõtlemis- ja kriitikavõime ületab kaugelt hariliku taseme, mistõttu on ka vähe tema uurijaid. Pealegi vajab tema mõistmine head teoloogilist, filosoofilist ja mütoloogilist (usundiloolist) ettevalmistust.
Magistritöö «Kristlik Jumala mõiste» leidis prof Ed. Tennmanni poolt head hindamist. Ülikooli valitsus määras mulle edasiõppimiseks stipendiumi, esialgu aasta kodumaist ja järgnevalt kaks aastat välismaist. Ülikooli olin lõpetanud 1935. a ja abiellunud 1936. a Erika Kallasega.
Läksin siis 1938. a kõigepealt Berliini Humboldti ülikooli, sügisel edasi Hollandisse Groningeni, et kuulata prof van der Leeuv’ juures usufenomenoloogiat, kes oli tol korral nimekaimaid selle ala õpetlasi. 1939. a asusin Pariisi, et täiendada end veel Sorbonne’is ja võtta samaaegselt osa Pariisi Protestantliku Fakulteedi loengutest. Pariisist pidin sõitma veel Leipzigi, kuid sõda oli tulekul. Jõudsime isakoju tagasi 1. septembril 1939. a kolmekesi, kuna tütar Leiti sündis Pariisis.
1939. a sügisel sain õppeülesanded Tartu ülikooli usuteaduskonda, kus pidasin seminari teemal «Mašdaismi mõjud Uues Testamendis». Olin ka Tartus õpetajaks Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste gümnaasiumis.
Kuna olin ettevalmistuse saanud ülikooli töö jaoks, siis oli prooviaasta pidamata ja õpetajaks ordineerimata, mistõttu usuteaduskonna sulgemisel Tartus asusin esialgu Vaabina algkooli õpetajaks.
Järgnevalt olin prooviaastal Tartu Ülikooli kirikus prof Juhan Kõpu juures ja jätkasin seda Karulas K. Kiisa juures. Pärast konsistooriumi eksamite sooritamist ordineeriti mind Pöide, Saar-Jaani ja Muhu koguduste õpetajaks, kus töötasin 1,5 aastat.
1944–1978 töötasin Urvastes pastorina. 1949. a valiti mind Võru praostkonna praostiks, kus olin Urvastest äratulekuni. Urvastest käisin ka Tallinnas asuvas Usuteaduse Instituudis loenguid pidamas. Alates 1978. aastast olen Keila koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna praost.
Tagasivaadatuna võiks märkida, et teoloogiline töö Võru praostkonna konverentside näol oli elav. Olid ju seal ka korraga tegevad neli magistrit: Kimmel, Viljari, Salumaa ja mina. Kuid ka mõned õpetajad paistsid oma tüsedusega tegelikus töös silma, nagu Johannes Sild Räpinas. Ka Urvastes oli hea töötada. Kuigi see oli põhiliselt suurte pühade kogudus halbadest liiklusoludest tingituna, oli ta siiski elav. Eriti ilus maastik ja silmapaistvalt meeldiv kirik tegi elu seal armsaks.
Mul on kolm last. Tütar Leiti töötab brüoloogina Tallinna Botaanikaaias, poeg Ants dirigendina ja poeg Peeter insenerina, mõlemad Võru rajoonis. | OSCAR-2019 |
||
Juba lapse sündimisest alates peab lapsevanemate eesmärgiks olema lapse suu hoidmine kaariesevabana. Seda saab tagada vaid optimaalse suuhooldusega. Lapsevanemad peavad mõistma vastsündinu suuhoolduse tähtsust, seoses lapse tervisega.
Samuti on oluline teadmine, et valed harjumused lapse esimestel eluaastatel määravad ära lapse hammaste tuleviku. Seetõttu on elementaarne vältida pereliikmete igasugust süljekontakti lapse suuga. Tavaliselt on lapse nakatajaks nn kaariesepisikusse (Streptococcus Mutans) see, kes lapsega kõige rohkem tegeleb. Vältima peab beebi luttide, lusikate, joogitopside jne sattumist kellegi teise suhu. Ka beebi suule suudlemine ei ole lubatav.
Õige oleks alustada lapse suuhügieenile mõtlemist juba enne uue ilmakodaniku sündi. Võimalusel külastada suuhügieenialaseid loenguid, konsulteerida suuhügienistiga ja lugeda vastavat kirjandust (nt kiku.hambaarst.ee).
Väljend - lapse suu on kodu peegel! - annab mõista, et teadlikud ja hoolsad lapsevanemad kindlustavad enda lastele terved hambad, sest hambakaaries on valede käitumisharjumuste tagajärg.
Hambaravis töötades tuleb mul lapsevanematega tihti jutuks millal peaks alustama lapse hammaste pesemist. Tihti arvatakse, et kõik hambad peavad enne korralikult suhu lõikuma. Tegelikult tuleb alustada suuhooldusega enne esimese hamba suhu lõikumist. Juba päris pisikestele lastele meeldib suuhooldus väga. Tuleb vaid valida õige aeg ja vahend. Järgnevalt mõned juhised, millele tähelepanu pöörata lapse erinevas arengueas:
Lapse suu eest hoolitsemine ei alga hambaharja ja -pastaga nühkimisest. Suu hooldamisega alustatakse enne hammaste suhu lõikumist. Selleks on olemas pehmed näpuharjad.
Kui näpuharja pole, siis kõige lihtsam vahend beebi igemete puhastamiks on tavaline puhas marli või meditsiiniline side, mis keeratakse ümber enda esimese sõrme.
Eelnevalt tuleb küüned lühikeseks lõigata ja käed korralikult puhtaks pesta, sest beebid imevad kõike, mida neile suhu pistetakse.
Pikad küüned, kunstküüned ja hoolitsemata käed ei sobi lastega tegelemiseks (küünealused on mikroobidele ja seennakkustele sobiv kasvupaik; kunstküüned võivad eemalduda ja põhjustada lapse tervisele ohtliku seisundi).
Beebi suud tasub puhastada kohe pärast iga toidukorda, sest siis on laps tavaliselt heatujuline ja seega naudib suuhooldust.
Puhastamiseks valida sobiv asend nt selili turvalisel mähkimislaual või voodil. Mõned lapsed ei taha alati selili olla ja siis on väga mugav hooldada lapse suud teda süles hoides (nt võtta laps oma vasakule reiele istuma ja vajadusel hoida lapse jalgu oma parema reiega paigal), vasaku käega saab hoida last enda lähedal paigal ja parema käega puhastada suud.
Tavaliselt on selleks ajaks esimesed hambad ka suhu lõikunud ja nende regulaarne puhastamine 2 korda päevas on väga oluline. Oluline on meeles pidada, et kaaries on nakkushaigus! Nakatumine toimub tavaliselt üsna pea peale esimeste hammaste suhulõikumist.
Selleks vanuseks on laps ka ise juba huvitatud erinevate esemete haaramisest ja suhupistmisest. Turvalise kujuga, pehmest materjalist ja hästipuhastatav närimis- või hambahari on esimeseks käeharjutuseks hea valik. Laps peab tundma, et hambapesu on meeldiv igapäevane tegevus.
Pisikese peaga ja pehmete harjastega hambahari on hea valik. Hambapasta kasutamiseks on vara. Kuna hambapasta pole mõeldud söömiseks, siis on selle kasutamiseks õige aeg alles siis, kui laps oskab ise pastat suust välja sülitada ja suud loputada.
Oluline on hambad 2 korda päevas korralikult puhtaks pesta. Janujoogiks pakkuda lapsele vaid puhast vett ja seda topsist, mitte lutipudelis! Öisest lapse toitmisest tuleks loobuda, pakkuda võib joogiks puhast vett. Päeval pakkuda toitu toidukordade ajal ja vältida maiustusi sh magusaid jooke. Ka mahl ja piim ei sobi janujoogiks, aga sobivad hästi toidu kõrvale.
Nüüd võib alustada hammaste hambapastaga pesemist. Eelduseks on siiski see, et laps oskab korralikult pastat suust välja sülitada. Hambahari peab olema pisema peaga ja pehmete harjastega. Harja pea peab oma suuruselt sobima lapse suu suurusega ehk mahtuma iga hamba juurde oma tööd tegema lapsele ebamugavust põhjustamata.
Hambapesus on kõige olulisem hammaste puhtaks harjamine. Pasta osatähtsus hambapesus on väheoluline ja seega ei ole oluline kiirustada pasta kasutuselevõtuga. Õige pasta ja harja valimiseks ja ka suuhooldus- ja toitumisalaste nõuannete saamiseks võiks külastada suuhügienisti.
Näpuharjad, beebide hambaharjad ja närimismänguasjad tuleb alati peale kasutamist sooja veega korralikult ära pesta, seejärel kuivatada või jätta õhu kätte kuivama.
Kui näpuharjal vms on olemas ka nn säilitustopsik, siis sellel peavad olema õhuavad st hermeetilises niiskes topsis hoidmine ei ole hügieeniline.
Alati tasub lugeda läbi beebidele mõeldud suuhooldustoodete kasutusjuhend, mis sisaldab ka vastavale tootele sobivat kasutus- ja hooldusjuhendit. Mõndasid võib pesta ka nõudepesumasinas.
NB! Kuni lapse täiskasvanuks saamiseni vastutab lapsevanem lapse hammaste tervise eest. Õige hoolduse korral on võimalik säilitada terved hambad kogu eluks. Selle eelduseks on õige suuhooldus esimestel eluaastatel. | OSCAR-2019 |
||
Välispoliitika kuulub traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused. Nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.
Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.
Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei ole organisatsiooni töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. “Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,” märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.
UBC liikmemaks Viljandi suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30% allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.
Eestist kuuluvad jätkuvalt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.
Eelmisel sügisel Rootsis toimunud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajad. UBC raames toimuv koostöö ja kogemuste vahetamine käib põhiliselt erinevate teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng jms.) ning on selge, et võimekust nende töös osaleda ongi Eestis vaid paaril suuremal linnal. Selles mõttes kujutas Viljandi otsus endast lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.
Meie linnapea Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui 1990-ndatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid asju, kus ei jõua osaleda. “Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,” seletas Timpson.
Loodetavasti võib sellest järeldada, et Timpsonil ei ole kavas jätkata Viljandis käesoleval sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.
Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai Viljandi sõpruslinnaks Frostburg, linnapeaks oli siis Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Telavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!
Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvatele turismireisidele. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia.
Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.
Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga, mille tõttu isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.
Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui neil õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.
Samuti võiks vaadata üle Viljandi linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda erinevatel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.
Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarvelisi vahendeid nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ja kujutavad endast suuremaid väljakutseid. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.
UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada, sest aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.
Märtsis ja aprillis Viljandi linnavolikogu istungid väga pikad ei olnud, kuid läbi käis siiski mõningaid teemasid, mille kohta pean vajalikuks siia endale veidi märkmeid teha.
* Ranna puiestee 20 omanik Peep Must esitas talle samas asuva linnale kuuluva maatüki, millel asuvad tema krundi sissesõidutee tugimüürid ja trepp, otsustuskorras võõrandamise peale vaide, millega taotles langetatud otsuse ülevaatamist, sisuliselt maatükile määratud hinna muutmist. Minu meelest oli vaie täiesti põhjendatud. Volikogu aga otsustas rahuldada selle ainult osaliselt, tähendab pöörduda lihtsalt tagasi algse olukorra juurde.
See nüüd küll väga hea lahendus ei olnud. Põhimõtteliselt oleks vaja sellised pisikeste maatükkidega seotud küsimused Viljandis siiski vinks-vonks korda ajada. On ju selge, et linn ise ei hakka seda maad seal enam kuidagi kasutama.
* Viljandi linnavolikogu otsustas toetada Tartu kandidatuuri 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile ja volitada linnapead sõlmima vastav koostööleping. Täna ei ole veel selge, mis see Viljandile maksma võib minna, aga kulutused sellega kahtlemata kaasneksid. Selles mõttes oleks Viljandile võib-olla kasulikum, kui Tartu seda tiitlit ei saaks. Aga kui saab, siis on muidugi parem pardal olla, et midagi sellega seoses ka siin toimuks.
* Ühehäälselt langetati ka otsus lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus. Linnapea sõnul puudub sinna kuulumise järele täna vajadus ning mõistlikum on kasutada selle peale kuluvat raha teisiti. Uurisin järgi, et Läänemere Linnade Liidu liikmemaks, mis sõltub elanike arvust, on Viljandile alates käesolevast aastast 1200 eurot. Varem said idaeurooplased 30% soodustust.
Kui võrrelda Hansalinnade Liiduga, mille liikmemaks on 50 eurot aastas, siis on seda muidugi palju, aga mina oleksin sellegi poolest hääletanud vastava otsuse vastu, sest see on ikkagi üks kanal, mille kaudu saab Viljandit rahvusvaheliselt turundada ja koostööd arendada. Meie eelmine linnapea Ando Kiviberg oli lausa selle linnade liidu asepresident. Huvitav, et nüüd nii teise äärmusesse langeti.
Kui aeg-ajalt tundub, et linn üritab kõikjalt, kust vähegi võimalik, raha kokku hoida ja juurde kraapida, siis vahepeal langetatud otsus rajada veekeskus Vaksali ja Tallinna tänava äärde seda küll ei näita. Minu meelest olnuks palju mõistlikum ehitada see juba olemasoleva projekti alusel Kaalu tänava äärde.
Just eile jalutasin seal SEB Panga juures, mille hoone nüüd veekeskuse rajamise pärast maha tahetakse lõhkuda. Vaatasin, kuidas see sinna krundile üldse paigutuda võiks. Kui see tahetakse teha vaatega Vabaduse platsile, siis võivad ekshibitsionistid küll rõõmustada, aga vaevalt see teiste poolt palju kasutamist leiaks. Ja nii või teisiti mõjuks see seal ebardlikult.
Kaalu tänava projekt on hea. Selle juurde jäämisel võinuks juba varsti kopa maasse lüüa. Täiesti arusaamatu, miks see kõrvale heideti.
Päris hämmastamapanev on olnud see jõhker ilkumine, millega poliitilised konkurendid võtsid vastu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Helir-Valdor Seederi ettepaneku lühendada oma erakonna nime.
Tema kohalik põhirivaal Jaak Madison (EKRE) säutsus lausa, et sellega “häbistatakse isamaad, kui seda nime kasutavad isikud, kes oma otsustes on ikka väga kaugel isamaalisusest ja patriotismist” ning “prostituut võib võtta uue nime, kuid töö jääb tal ikka samaks.”
Kuidas selline kõnepruuk sobib kokku ühe ennast “konservatiivseks” nimetava erakonna aseesimehe positsiooniga, seda võib igaüks ise hinnata.
Mulle meenus selle peale, et Rahvaliidu reanimeerimise käigus anti sellele nimi, mida kandis üks neist erakondadest, mille ühinemisel Isamaa omal ajal sündis. Hoolimata seda tehes tolle algse EKRE kunagiste juhtide protestidest.
Ma ei tea, kas Seeder pidas oma erakonna nime muutmiseks ettepanekut tehes silmas seda edukat rebrändimist või tulenes see lihtsalt teatavast nostalgiast, aga vähemalt ei ole antud juhul tegemist katsega ehtida ennast võõraste sulgedega.
Tegelikult on sümpaatne, et IRL vaatab uut suunda otsides omaenda juurte poole ega ürita pakkuda ennast nüüd välja millegi täiesti uuena. Väga hea, kui sellega kaasneb ka maailmavaateline selginemine.
Reformierakonna uueks juhiks kinnitatud Kaja Kallas teatas erakonna üldkogul, et ta ei ole nõus sellega, kui patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. Nõus, mina kah ei ole! Aga kuidas juhtus nii, et sõnad “liberalism” või “liberaalne” jäid tema kõnest täiesti välja?
Reformierakond tituleerib ennast oma kodulehel küll jätkuvalt liberaalse maailmavaate eestvedajaks Eestis, kuid paistab sellest sisuliselt taas kaugenevat. Mis toimub? Kas see on Siim Kallase mõju?
Meenutuseks, et 1990. aastal ühinesid Eesti Liberaalne Rahvapartei ja Eesti Vabad Demokraadid erakonnaks Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, millega liitus 1994. aastal Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupp ning sündis Eesti Reformierakond – Liberaalid. Suurema valimisedu huvides loobuti erakonna nimes peagi sõnast “liberaalid”, mis seostas seda liigselt ühe kindla poliitilise suunaga.
Kas nüüd käib mingi sarnane mäng? Silver Meikar leidis kunagi, et Reformierakond peaks naasma oma juurte juurde, võtma nimeks Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond ja lähtuma ka oma poliitika kujundamisel selgelt liberaalsetest väärtustest, kuid tema visati sellest erakonnast lõpuks hoopis välja ja liitus hiljem sotsidega.
Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ironiseeris, et lisaks erakonna nime muutmisele võiks Seeder loobuda nüüd ka Res Publica taustaga ministritest. Tundub, et Reformierakond ise on aga loobumas Eestis liberalismi eestkõneleja rollist. Kui L-sõna hakatakse teadlikult vältima, siis on seda ju raske kuidagi teisiti mõista.
Keskerakond üritab oma kuvandiloomes samal ajal jätkuvalt monopoliseerida Rahvarinde pärandit, kuigi Edgar Savisaar on seal praeguseks poliitiliselt nii tõrjutud, et paneb imestama, et ta ise erakonnast välja ei ole astunud. Vaadates pildikesi, kus noored keskerakondlased on kaetud Rahvarinde logoga, jääb mulje, et nad on oma erakonna nime vahepeal juba salaja ära muutnud.
Aga eks ole ka see omamoodi pöördumine tagasi juurte juurde. On ju iseenesest hea, kui ajalugu mäletatakse.
Nimevahetust võiks soovitada ka sotsidele, kelle reiting viimasel ajal alla on käinud. Kui nad võtaksid tagasi nime Rahvaerakond Mõõdukad, siis õnnestuks võib-olla lüüa üle pooled EKRE toetajatest, kes soovivad tegelikult hoolekanderiiki, kuid vihkavad punast värvi. Vähemalt 2004. aastal nimevahetus erakonna toetust tõstis. Nüüd poleks vaja teha muud, kui see lihtsalt tagasi pöörata.
Ainult hea nimega muidugi kaua välja ei vea. Valijad saavad lõpuks aru, kui sisu selle taga on nõrk.
Seederi ettepanekuga seoses on mitmed ajakirjanikud ja politoloogid meenutanud, et Isamaa võitis 1992. aasta valimised, kuid unustanud justkui täiesti ära, et enne Res Publicaga ühinemist ei olnud Isamaaliidu reiting samuti enam väga kõrge. Üksnes erakonna nime muutmine ei pruugi avaldada üldse mingit effekti. Palju olulisem on see, kas tuleb ka sisulisi muudatusi erakonna poliitikas.
Niisiis. Lõpuks jõuangi selleni, miks ma seda lugu tegelikult kirjutama hakkasin. Seeder on väljendanud aastate jooksul toetust päris paljudele mõistlikele ideedele, mis ei ole paraku leidnud endale seni kohta tema koduerakonna programmis. Need võiks nüüd uuesti üles soojendada.
Pean hetkel konkreetselt silmas 2003. aastal Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas valimised on demokraatia alus?”, kus ta lahkas meie valimisseadustega seonduvat. Seeder käis muu hulgas välja mõtte muuta seadust nii, et volikogudesse pääseksid enim hääli saanud kandidaadid ja asendusliige tuleks sama erakonna nimekirjast üksnes juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või valla- või linnavalitsuse liikmena. Muul juhul oleks selleks lihtsalt järgmisena hääli saanud kandidaat.
Viimasel kahel korral ei juhtunud ma Viljandi linnavolikogu istungite otseülekandeid kuulama ja pidin seega hiljem järelkuulama salvestusi, aga et see on tehniliselt veidi ebamugav, siis jäi nendest istungitest kokkuvõtete tegemine venima, mistõttu jõudsingi selleni alles nüüd, käesoleva aasta kolmanda istungi eel. Ühtlasi saatsin linnavalitsusele täna alljärgneva kirja, milles soovitan ühte lihtsat lahendust, mis istungite järelkuulamise palju mugavamaks teeks.
Soovitan lasta suunata Viljandi linnavolikogu istungite internetipõhised ülekanded ja salvestused edaspidi veebikeskkonda YouTube, nagu seda tehakse näiteks Riigikogu istungitega, kust neid on tavakodanikel nii kergem leida kui ka oluliselt mugavam jälgida ning järelvaadata. Sinna ei ole vaja panna iga päevakorrapunkti üles eraldi videolõiguna, vaid saab kasutada järjehoidjat, mis võimaldab hüpata valitud päevakorrapunkti juurde. YouTube ei võta videode majutamise eest ka raha, vaid võimaldab hoopis teenida nende juurde reklaamide näitamise pealt. Usun, et selle keskkonna kasutamisel suureneks nii linnavolikogu istungite otseülekannete kui ka salvestuste vaadatavus. Kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks hetkel kehtiva hankelepingu raames, siis soovitan seda tõsiselt kaaluda vähemalt järgmise hanke korraldamisel.
Kui mälu mind ei peta, siis ma tegelikult juba kunagi aastaid tagasi saatsin neile ühe sellise kirja. Või vähemalt mõtlesin selle saatmise peale. Igatahes ei ole see istungite järelkuulamise ebamugavus mingi uus probleem.
25. jaanuari istungil olid suuremad arutelud seotud linna käesoleva aasta eelarve, ühe Ranna puiesteel asuva kinnistuosa võõrandamise, järveäärse ujula ja spaahotelli detailplaneeringu, sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra ning mitmete protseduuriliste küsimustega, mis ei paku ilmselt laiemat huvi.
Istung oli pikk ning selle lõpuks oli jäänud saali rohkem linnavalitsuse esindajaid kui volinikke. Selles mõttes kipuvad volikogu istungid sarnanema paraku Riigikogu omadele, kuigi seal on asi muidugi veel palju hullem. Kavas olnud päevakorrapunktide arutamise ajal oli enamik volinikke siiski kohal. Lihtsalt lõpus, kui jutuks tuli volikogu kirjavahetus, millele järgnesid veel sõnavõtud ja linnavalitsuse informatsioon, vajus kaader laiali.
22. veebruari istungil olid pikemalt jutuks tänavanimede muutmisega seonduv, Riia mnt 55 linnale kuuluva mitteeluruumi võõrandamine ning varaliste kohustuste võtmine Männimäe lasteaia energiatõhususe parandamiseks ja linna tänavate aastaringse hoolduse riigihanke korraldamiseks, linna haridusasutustele toitlustusteenuse ostmisega seonduv, aga ka muudatused, mis puudutasid sotsiaaltoetusi ja huvikoolide õppetasusid.
Räägiti vajadusest vaadata üle linna praegune arengukava ja eelarvestrateegia ning loodi ajutine komisjon, mis hakkab koostama linna arengukava ja eelarvestrateegiat aastateks 2020-2024. Komisjoni esimeheks valiti Helmut Hallemaa, Keskerakonnast kuulub sinna veel Karl Õmblus. Reformierakonda esindavad Tiit Jürmann ja Taavi Kerner, IRL-i Harri Juhani Aaltonen ja Marko Tiitus. SDE poolt on seal Juhan-Mart Salumäe ja Tiiu Männiste, EKRE leerist Jana Pähklemäe ja Rein Suurkask.
Volikogu kirjavahetuse osas tõstatusid taas nii selle Ranna puiestee kinnistuosa võõrandamise kui ka järveäärse spaa detailplaneeringuga seonduv. Viimasest räägiti veel sõnavõttude rubriigis ja sellel peatus hiljem paari sõnaga ka linnapea. Sel korral oli linnavalitsuse informatsiooni kuulama jäänud rohkem inimesi ja selgeks räägiti mitmeid huvitavaid küsimusi.
Selle istungiga seoses peatun siin paaril asjal, mis ei olnud arutusel olnud teemadest ilmselt kõige olulisemad, aga väärivad siiski eraldi tähelepanu.
Esimese päevakorrapunkti juures, kus otsustati anda Side tänavale tagasi Itaalia nimi, tõstatus küsimus, kas selles piirkonnas ei tuleks võtta ette kunagiste tänavanimede taastamine laiemalt. Minu arvates võiks sellest hoiduda. Tänavanimede muutmine toob elanikele kaasa siiski hulga sekeldusi. Kui nende hulgas leidub aktiviste, kes suudavad oma naabreid selle vajalikkuses veenda, siis võib volikogu muidugi oma heakskiidu anda, aga linn ise ei peaks selles osas kindlasti mingit initsiatiivi haarama.
Teema puudutab Tehnika, Terase, Vase, Malmi, Vabriku, Lennuki, Tina ja Metalli tänavat, mis võiksid saada osade arvates tagasi kunagised nimed: Prantsuse, Belgia, Serbia, Jaapani, Inglise, Ungari, Rootsi ja Poola. Ma ei tea, kas sealsed elanikud tunneksid ennast siis paremini. Minu arvates ei ole neil praegustel nimedel viga midagi. Igatahes ei ole need sellised, mida oleks vaja tingimata muutma hakata.
Teine teema. Linnale kuuluva kinnisvarafondi korrastamise käigus otsustati müüa maha (hinnaga 48 tuhat eurot) Riia mnt 55 kümnendal korrusel asuv raadiostuudio, kus tegutses kunagi Mulgi Raadio. Seda linnalt rentiv AS Eesti Meedia ostmisest huvitatud ei olnud ja nõustus üürilepingu lõpetamisega. Raadio Kuku peatoimetaja Hindrek Riikoja kinnitas linnavalitsusele, et saated Viljandist jätkuvad ja ettevõte otsib endale ise uued ruumid.
Riia mnt 55 maja läheb renoveerimisele, tööd peaks algama tuleva aasta jaanuaris, seega tulnuks raadiostuudio sealt ilmselt nii või teisiti mujale kolida. (Meil just praegu renoveerimistööd käivad ja võin kinnitada, et sellise müra taustal raadiosaateid küll teha ei saaks.) Teoreetiliselt oleks kõige parem avada uus stuudio Sakala majas, sest tegemist on sama kontserniga ja saateid teevad siin Kukule põhiliselt Sakala ajakirjanikud, aga eks asjaosalised ise teavad neid asju paremini. Samas oleks huvitav, kui AS Eesti Meedia hakkaks arendama nüüd Sakala baasil midagi sellist nagu on praegu Äripäeva raadio.
Siinkohal soovitan kuulata ka volikogu istungite eel eetris olnud Viljandi Linnatunni saateid, kus kohalikud poliitikud lahkasid lähemalt mõningaid õhtul arutamisele tulnud teemasid.
Üks asi, mida selle saatega seoses märkima peab, on aga Jaak Madisoni järjekindel puudumine. Kuna ta ei ole jõudnud tänavu veel ka ühelegi linnavolikogu istungile, siis paistab, et tema valimiseelne jutt valmisolekust panustada oma aega Viljandi kohalikku ellu, oligi lihtsalt jutt. Kui sellel tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei suuda ennast isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile vedada, siis oleks õigem loovutada oma koht seal mõnele erakonnakaaslasele, kes päriselt Viljandis elab.
EKRE esineb siin üldse väga kahvatult. Põhiliselt võtavad volikogu istungitel opositsiooni poolelt sõna ikkagi sotsid. Nende vanade tegijate kõrval, nagu Juhan-Mart Salumäe ja Randel Länts, paistavad samas asjalike küsimustega silma ka uued tulijad, eriti Liis Aedmaa.
Vastuseks 16. veebruaril 2018 Sakalas ilmunud Andres Herkeli arvamusloole “Valimisringkondade arv ja võrreldav suurus on tähtsad”.
Andres Herkel (Vabaerakond) üritas jätta muljet, et Eestit ähvardaks ühele üleriigilisele valimisringkonnale üleminekul Ukraina saatus. Tema väitel hägustaks see täielikult valija ja valitu seose, muudaks valimised peamiselt suurte irratsionaalsete vastasseisude tallermaaks, laseks pääseda pildile vaid käputäiel erakondade tippjuhtidel.
Jään eriarvamusele. Eesti ja Ukraina ei ole selles osas üldse võrreldavad. Selge see, et nii suurde riiki üks valimisringkond ei sobi. Kui tahetakse tõesti näha, milleni selline muudatus siin viia võiks, siis tasub vaadata pigem Iisraeli ja Hollandi poole.
Hollandis on küll formaalselt 20 valimisringkonda, aga sisuliselt nagu üks, sest üldjuhul seavad erakonnad kõigis ringkondades üles samad kandidaatide nimekirjad ja kohad jaotatakse kogutud häälte arvu järgi üleriigiliselt, mitte ringkondades.
Vastab tõele, et nii korjavad lõviosa häältest tavaliselt kokku erakondade esinumbrid. Hollandi peaminister Mark Rutte sai eelmisel aastal ligi 79% erakonnale antud häältest, Vabaduspartei juht Geert Wilders ligi 92% jne. Minu arvates on see mitte taolise süsteemi nõrkus, vaid tugevus. Valijatelt saadud tugev isiklik mandaat muudab erakondade juhtimise stabiilsemaks ja selline kindel seljatagune annab poliitikutele rohkem julgust seista oma riigi ja rahva huvide eest tugevamalt ka rahvusvahelistes suhetes.
Ühtlasi võimaldab selline süsteem avaldada erakonna toetajatel umbusaldust neile juhtidele, kes on nende usalduse kaotanud, või tõsta esile poliitikuid, keda nad soovivad senisest enam pildil näha. Nii läheb ka erakondade juhtide osas toimuvate muudatuste suunamine parteikontorite tagatubadest otse valijate kätte.
Iisraelis on kasutusel suletud nimekirjad ning need ei ole tõesti head. Need soodustavad erakondade lõhenemist, poliitilise maastiku liigset killustumist, sest ambitsioonikamad tegelased, kes ei pääse valimisnimekirjas enda arvates piisavalt kõrgele kohale, üritavad pahatihti tulla turule uute erakondadega.
Tegelikkusele ei vasta see, et ühe üleriigilise valimisringkonna korral jäävad väiksemad piirkonnad parlamendis hoopis esindamata. Praktikas üritavad erakonnad koostada oma valimisnimekirjad siiski regionaalselt tasakaalustatult, et kõigil valijatel oleks võimalik leida neist ka oma kodukandiga seotud kandidaate. Kuna selliseid inimesi kalduvadki eelistama rohkem just väiksemate piirkondade ning äärealade elanikud, on neil tegelikult isegi suurem šanss parlamenti pääseda kui suurlinnadest pärit noorpoliitikutel, kelle eest nimekirjade esinumbrid lihtsalt hääled ära korjavad.
On täiesti selge, et ühe valimisringkonna korral on valijate võimalused oma saadikuid järgmistel valimistel korrale kutsuda suuremad. Sellisel juhul ju ei saa elukutselised poliitikud ühest valimisringkonnast teise liikuda, nagu seda on teinud paljud riigikogulased, nende hulgas alles viimastel valimistel ka vabaerakondlane Herkel ise.
Herkel on paistnud varemgi silma sellega, et hirmutab inimesi radikaalidega, kes soovivad tema arvates liiga kaugeleulatuvaid ning läbimõtlemata reforme. Selline hirmutamine paraku töötab ja sellest tulenevalt ei ole ettenähtavas tulevikus põhjust karta, et taolised muudatused Eestis toimuvad.
Vaatame nüüd, millist lahendust pakub meile Vabaerakond. Nende poolt Riigikogu menetlusse antud eelnõu näeb ette, et ringkonnas ei tohi olla vähem kui kaheksa mandaati. See tähendab, et meie valimisringkond peaks muutuma veidi suuremaks. Üldse tahavad nad ringkondade arvu ühe-kahe võrra kärpida.
Loe ka “Mis saab meie valimisringkonnast?” (Sakala, 8. veebruar 2018) ja “Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme” (Sakala, 31. märts 2015).
Viimase kahekümne viie aasta jooksul Eestis rahvastiku paiknemises toimunud muutused on nii suured, et Riigikogu valimisteks moodustatud valimisringkondade piiride ümberjoonistamisega ei kannata enam kaua oodata. Seda enam, et need muutused jätkuvad.
Ma ei hakka kordama taas üle seda, millest olen Sakalas juba kirjutanud (“Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”, 31. märts 2015). Tänaseks on ka valitsus ja riigikogulased jõudnud arusaamisele, et midagi tuleb ette võtta. Asja on analüüsinud justiitsministeerium, Vabariigi Valimiskomisjon esitas omad ettepanekud ja praegu jätkub teema arutelu Riigikogu põhiseaduskomisjonis.
Pean ise jätkuvalt parimaks üleminekut ühele üleriigilisele valimisringkonnale, kus kohad jaotuvad erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kuid olen vahepeal veendunud, et selle teostumine ei ole poliitiliselt realistlik.
Põhjus on mitte üksnes selles, et muudatused valimisseaduses peavad kiitma heaks praeguse korra alusel valitud riigikogulased, kes on ise seotud palju väiksemate ringkondadega. On täiesti loomulik, et nad kardavad nii radikaalseid reforme, mille tulemusel nad ise oma koha parlamendis kaotada võivad.
Põhjus on eelkõige selles, et ka paljude valijate silmis on riigikogulase väärtuse mõõdupuuks see, kui palju katuseraha ta oma valimisringkonda pudistada suudab. Kuni suurem osa valijaskonnast ei vaata riiki kui tervikut, vaid lähtub Riigikogu valides peamiselt konkreetse valimisringkonna huvidest, seni jääb üleminek ühele üleriigilisele valimisringkonnale soovmõtlemiseks, sest selle järele puudub poliitiline tellimus altpoolt ehk tavakodanike tasandilt.
Vabariigi Valimiskomisjon tõi eelmisel aastal välja neli võimalikku lahendust ning leidis, et kõige parem oleks jagada riik seitsmeks valimisringkonnaks. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Minu arvates oleks see võimalikest variantidest üks halvimaid.
Ja see ei oleks ka Viljandimaa valijate huvides. Valga-, Põlva- ja Võrumaa moodustavad juba praegu ühe valimisringkonna, kus valimisõiguslike kodanike arv on pea poole suurem kui Viljandimaal. Nad hakkaksid meie üle domineerima veel tugevamalt kui meie praegu Järvamaa valijate üle.
Teise variandi kohaselt läheks Viljandimaa kokku Pärnumaaga, aga siis oleks sama häda. Pealegi, nagu tõi oma juhtkirjas välja Pärnu Postimees, asustuslikult ja geopoliitiliselt on Viljandimaa enam kaldu Tartu kui Pärnu poole.
Võib arvata, et Viljandimaa ise läheks selles küsimuses siiski enam-vähem pooleks. Põhjas eelistataks ilmselt praegust jaotust, sest Valgamaa jääb liiga kaugeks, kuid lõunas pigem uut, mis kogu ajaloolise Mulgimaa ühte valimisringkonda kokku tooks.
Võimalusi on palju. Käin nüüd välja veel ühe. Kuna ühe juba esitatud variandi kohaselt valimisringkondade arv hoopis suureneks ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants on öelnud, et kaalutakse ka muid lahendusi, kusjuures kõne alla võib tulla isegi eemaldumine praegustest maakonnapiiridest, võikski minu arvates selles suunas edasi mõelda.
Viljandimaa jaoks oleks kahtlemata kõige kasulikum see, kui me moodustaksime ühe valimisringkonna Tõrva ja Põltsamaaga. See tähendaks ju sisuliselt Viljandimaa taastamist juba kunagi eksisteerinud piirides. Praeguse seisuga elaks sellises valimisringkonnas ligi 6% valijatest.
Ainuke häda on see, et muutused rahvastiku paiknemises jätkuvad tõenäoliselt ka edaspidi. Sellest tulenevalt jätkub ka valimisringkondade piiride muutmine. Kui minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale, siis on asi lahendatud ning ei ole vaja hiljem enam midagi muuta, aga nii nähtavasti ei lähe. Seetõttu kestavad vaidlused neis küsimustes arvatavasti veel vähemalt järgmised 25 aastat. Nii et varuge kannatust!
Vähemusega on kahtlemata raskem valitseda kui enamusega, kuid midagi väga ebatavalist vähemusvalitsustes ei ole. Euroopas on praegu ligi kümmekond riiki, mida juhivad just sellised valitsused.
Eestis on räägitud viimasel ajal taas palju võimalusest, et enne valimisi jääb koalitsioonile parlamendis vähemus, sest valimisnimekirjades paremaid kohti jahtivad riigikogulased lähevad üle opositsiooni poolele. Marko Mihkelson astus Reformierakonda, Peeter Ernits ekrestus. See rida võib muidugi jätkuda, aga mingit katastroofi selles näha ei maksa.
Viimati tekkis Eestis vähemusvalitsus 2009. aastal, kui sotsid enne eurovalimisi ust paugutasid. Nad lootsid, et nii õnnestub saavutada valimistel parem tulemus, kuid pidid pettuma. Nüüd võib proovida teha midagi sarnast erakond Isamaa, mille reiting on langenud valimiskünnise alla, aga vaevalt see neidki aitaks. Taoline samm oleks liiga läbinähtavalt poliittehnoloogiline.
Nii või teisiti ei ole kuigi tõenäoline, et vaid loetud kuud enne valimisi võiks sündida uus koalitsioon. Kui praegune koalitsioon kaotab vahepeal parlamendis enamuse, jääb võimule vähemusvalitsus. Selliseid valitsusi võib leida nii lähemalt kui kaugemalt.
Alati ei ole muidugi kerge öelda, kas tegemist on vähemus- või enamusvalitsusega, sest mõnel juhul ei olegi see ju päris selge. Mitmed valitsused kõiguvad kusagil nende kahe piiril. Paljud sõltuvad kokkulepetest pooleldi opositsiooniliste erakondadega.
Soome. Põhjanaabrite juures on Keskerakonna poolt juhitaval koalitsioonil parlamendis küll veel väike enamus, aga eelmise aasta detsembris toimunud usaldushääletusel toetas valitsust ainult 99 saadikut 200-st. Kui see koalitsioon 2015. aastal sündis, oli sellel parlamendis 124 kohta. Tänaseks on jäänud neid ametlikult 104, kuid mitmed saadikud on nö. kõikuva iseloomuga.
Rootsi. Viimased neli aastat on riiki valitsenud vasaktsentristlik vähemusvalitsus. Mõne nädala eest toimunud valimised selget võitjat ei andnud. On küllaltki tõenäoline, et ka järgmine valitsus saab olema vähemusvalitsus.
Taani. Vähemusvalitsused on valitsenud riiki juba alates 2014. aasta veebruarist, kui Sotsialistlik Rahvapartei lähenevate valimiste eel oma reitingu parandamiseks koalitsioonist lahkus. Edu see neile ei toonud. Esialgu jäi riiki juhtima vasaktsentristlik vähemusvalitsus, pärast valimisi said ohjad enda kätte paremtsentristid.
Iirimaa. 2017. aastal tuli võimule peaminister Leo Varadkar, kelle ametisse nimetamist toetas parlamendis vaid 57 saadikut 158-st (tema enda erakond Fine Gael ja seitse sõltumatut saadikut). 50 saadikut hääletas vastu, 45 jäi erapooletuks ja neli jättis hääletamata.
Portugal. 2015. aastal valitsuse moodustanud Sotsialistlikul Parteil on parlamendis ainult 86 kohta 230-st. Valitsus püsib kommunistide, roheliste ja teiste vasakpoolsete toetusel, kuid ei saa sellele igas küsimuses kindel olla.
Hispaania. Tänavu suvel tuli võimule sotside vähemusvalitsus, millel on parlamendis kõigest 84 kohta 350-st. Selle püsimine sõltub ligi kümnekonnast väikeparteist, mis ajavad igaüks omaenda poliitikat. Ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti konservatiivse Rahvapartei valitsusest, millega seotud korruptsiooniskandaalid hispaanlastel harja punaseks olid ajanud.
Tšehhi. Võimul on oma immigratsioonivastaste seisukohtadega Eestiski tulihingelisi fänne kogunud miljardär Andrej Babiš, kelle taskupartei on teinud sotsidega koalitsiooni, millel on parlamendis 93 kohta 200-st. Valitsus püsib tänu kommunistide toetusele.
Horvaatia. Valitsuskoalitsioon koosneb kahest paremtsentristlikust erakonnast, millel on praegu parlamendis kokku ainult 60 kohta 151-st, samas kui opositsiooniliste jõudude käes on 75 kohta. Ülejäänud 16 saadikut lihtsalt toetavad valitsuse püsimist.
Sloveenia. Riigi ajaloo esimene vähemusvalitsus kinnitati ametisse alles 13. septembril. Viiest erakonnast koosneval koalitsioonil, kuhu kuulub ka Kaasaegne Keskerakond, on parlamendis 43 kohta 90-st, kuid valitsust toetab seal ka üks väike vasakpartei ja vähemusrahvuste esindajad.
Ka Norras, mis Euroopa Liitu ei kuulu, kuid on ühena põhjamaadest meile väga lähedane, on praegu võimul vähemusvalitsus. Ja piiri peal, nagu nüüd Eestis, kõigub koalitsioon veel näiteks Hollandis, kus sellel on 76 kohta 150-st.
Varem olid vähemusvalitsused Euroopas siiski suhteliselt haruldased. Järjest enam ongi need hakanud vohama alles pärast 2007. aasta finantskriisi ning ilmselt suuresti just selle mõjul. Põhjus on nähtavasti selles, et võim ei ole poliitikutele enam nii ahvatlev, sest võimul olles tuleb teha sageli raskeid otsuseid ja sõlmida kompromisse, mis kahandavad erakondade populaarsust valijate hulgas.
Palju lihtsam on ju opositsioonis räusata ning jagada seal suuri lubadusi, mida ei ole vaja hakata kunagi ellu viima. Kui puudub vajadus sõlmida koalitsioonipartneritega poliitilisi kompromisse, saab esineda väga põhimõttekindla mehena, kuigi mingit reaalset mõju riigi poliitikale ei omata. Seetõttu tunnevadki paljud poliitikud, et neile isiklikult (palk ju jookseb!) on kasulikum opositsioonis olla.
Iseloomulik on seejuures, et samal ajal räägivad kõik ikkagi soovist võimule tulla. Keegi ei saa ju oma valijatele avameelselt tunnistada, et nad istuvad tegelikult hea meelega opositsioonis, sest seal ei pea kandma võimuga kaasnevat vastutust. Nii üritatakse rahvale näidata nagu tahetaks kangesti võimule pääseda, kuid esitatakse samas ebarealistlikke nõudmisi, mis sisuliselt välistavad sinna jõudmise – selline on populistide tavapraktika.
Kas see on uus normaalsus, kus poliitikast on saamas “meelelahutusäri koledatele inimestele”, nagu seda kirjeldas kunagi Martin Helme? Tundub nii. Vähemalt on meediaajastul vältimatu, et poliitikas teevad ilma ka edevad klounid ja ärplevad tühikargajad, kellel puudub sügavam sisu. Jääb ainult üle loota, et asjalikud inimesed, kes on päriselt valmis kandma riigi juhtimisega kaasnevat vastutust, seda ka teevad.
Artikkel ilmus 26. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg (1893-1946) oli üks kummaline mees. Kriitikute sõnul ei voolanud temas endas tegelikult tilkagi saksa verd, kuid sellele vaatamata sai temast üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge, kurikuulus rassiteoreetik, kelle tuline antisemitism aitas ilmselt valmistada ette sobivat pinnast holokausti toimumiseks. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister, kelle vastutusalas toimus ka juutide massiline hukkamine.
Nürnbergi protsessil mõisteti Rosenberg süüdi kõigis neljas punktis, mis seal kohtualuste vastu tõstatati: osavõtt vandenõust kuritegude sooritamiseks rahu vastu; ründesõdade kavandamine, algatamine ja toetamine; sõjakuritegude ning lihtsalt inimsusvastaste kuritegude sooritamine. Ta ise süüd omaks ei võtnud, vaid koguni eitas, et oli teadlik juutide massilisest tapmisest. Rosenberg väitis, et tema ei pidanud juudiküsimuse lahendamise all silmas sellist lõpplahendust. Kuid sellele vaatamata mõisteti ta 1946. aastal sõjasüüdlasena surma ja poodi üles.
Kõnealuse raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Rosenberg oli üks vähestest juhtivatest natsidest, kes pidas sel ajal päevikut. See leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist, kuid läks Nürnbergi protsessi ajal arusaamatul kombel kaotsi. Päevik ilmus uuesti välja 2001. aastal, kui seda pakuti miljoni dollari eest müüa USA holokaustimuuseumile (selle kättesaamiseks kulus veel tosin aastat). “Kurjuse päevik” olevat “ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.”
Minu meelest on selline kokkuvõte veidi eksitav. See raamat on tõesti ühtaegu nii detektiivilugu ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest kui ka ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest, kuid mitte “Rosenbergi silme läbi”. Seda päevikut, mille abil Wittman ja Kinney oma raamatut müüvad, on kasutatud selles tegelikult suhteliselt vähe. Üsna hea, kergesti loetav, kuigi ameeriklastele omaselt veidi sensatsioonimaiguline ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest antakse siin siiski hilisemate ajaloouurijate, mitte Rosenbergi silme läbi.
Rosenberg on üks selle jutustuse peategelastest, kuid mitte ainus. Teine võtmetegelane, kelle ümber lugu kootakse, on Robert Kempner (1899-1993), juudi päritolu Saksa jurist, kes üritas saavutada 1930-ndatel Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist. 1935. aastal oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid kümme aastat hiljem naasis ta sinna ameeriklaste teenistuses, osaledes nende süüdistusmeeskonnas Nürnbergi protsessil. Tema oligi siis see, kes Rosenbergi päeviku kõrvale toimetas.
Raamatu tagakaanel on kirjas, et Rosenbergi päevikut kasutati Nürnbergi protsessil tõendusmaterjalina, ja seest võib lugeda, et sellele viidati tema esimesel ülekuulamisel, aga ka seda, et kui seda päevikut tahtsid kasutada tõendusmaterjalina Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida. See võinuks ju olla põnev intriig, millele raamat üles ehitatakse. Seda enam, et toodud katked päevikust toetavad kohati Rosenbergi poolt Nürnbergi protsessil räägitut. Näiteks selles osas, mis puudutab tema vähest mõju idaalade riigiministrina ning soovi kohalikud rahvad sakslate poole võita, mitte kohelda neid nii brutaalselt, vaid võimaldada neile suuremat iseseisvust. Antud juhul on mindud aga teist teed.
Wittman tunnistas ajalehele New York Times, et selles päevikus ei ole ühtegi kohta, kus Rosenberg või Hitler ütleks, et juudid tuleb hävitada (räägitakse sellest, et nad tuleb Euroopast välja viia), kuid suur osa raamatust on pühendatud siiski sellele, et jutustada just juutide tagakiusamise ja hävitamise lugu.
Päevik ise on nüüd vabalt loetav USA holokaustimuuseumi veebilehel. Seal on avaldatud 425 lahtist lehte märkmetega aastaist 1936-1944, kuigi raamatus mainitakse vahepeal, et see võtab enda alla 500 lehekülge ja hõlmab kümmet aastat (alates 1934. aasta maist). Kuhu nüüd osa päevikust kadus või miks ei ole seda avalikustatud täielikult, seda ei ole kahjuks peetud vajalikuks selgitada.
Kempner olla aastaid hiljem leidnud, et Nürnbergi protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara ja pärast seda ilmnenud tõendite valguses ei oleks Rosenbergi surma mõistetud, aga seda kõnealuses raamatus, mis kannab inglise keeles veelgi kurjakuulatavamat pealkirja (“The Devil’s Diary: Alfred Rosenberg and the Stolen Secrets of the Third Reich”), muidugi ei mainita.
Tuleb märkida, et see raamat on küll varustatud registriga, kuid see on äärmiselt ebatäielik (Kempner on sealt täiesti välja jäänud ning Rosenbergi ja teiste puhul ei ole toodud ära kaugeltki kõiki lehekülgi, kus neist juttu). Kui on tahtmine hiljem midagi üles leida, siis tasub selle kohta ise lugemise ajal eraldi märkmeid teha. | OSCAR-2019 |
||
Ma mäletan, et kui ma kuu aega tagasi siin Soomes olin, siis olin ma siin rohkem justkui turismireisil ja süda igatses koju. Mäletan, et sõitsime ühel päeval mööda kiirteed ja mõtlesin ainult, kuidas tahaks juba tagasi Eestisse. Nii kui mu jalg laevalt taas kodumaale maha sai, nii ma tundsingi, et olen kodus. Kodumaa asfalt, kodune Tallinna saastatud õhk, kodune keel, kodused inimesed ja kõike muud sellist. Kerge oli hingata ja hea oli koju minna.
Seekord aga on natukene teisiti. Ma olen siin mõned päevad kauem olnud kui eelmine kord. Ma ei tea, mismoodi mul need mõtted seal kiirteel sõites pähe torkavad, aga eile mööda kiirteed sõites tundsin ma end koduselt. Tundsin, et tahan siin olla.. et ma ei taha siit enam ära minna. Tahaks veel nii paljudes kohtades siin käia ja nii palju teha, nii pea kui muidugi ilusaid ilmasid jälle tuleb. Igatahes olen ma rohkem hirmutatud sellest mõttest, et ma reede õhtul taas Eestisse pean minema, sest ma ju ei taha. Ma tahaks juba siin olla kogu täiega.
Kui juba aus olla, siis vahepeal ma üldiselt kahtlen siia Soome kolimise osas. Sisetunne justkui ütleks, et see pole päris õige tegu. Samas ei saa ma aru, kas see sisetunne ka on ikka sisetunne või pigem tavaline hirm suure muutuse ees, sest tegelikult on mul ju seda hirmu ka omajagu. Kõige hirmutavam on mõte sellest, et aga mis siis saab kui ma siia tulen, jälle nullist alustan ja siin midagi totaalselt psse läheb. Mulle meeldib natukene ikka ette aimata ja osata aimata, et mis saab kui juhtub kõige hullem, mis juhtuda saab. No et siis ei oleks päris katastroofiline ja ootamatu kõik. Et ma oleksin milligrammi võrrakesegi valmistunud.
Teiseks kardan ma, et hakkan oma inimesi igatsema, sõpru ja peret. Selle kartusega aga on selline lugu, et see on suhteliselt ajuvaba ja pigem niisama vist mingi vabandus, et õigustada seda, et ma muutust kardan. Tegelikult näen ma ju oma vanemaid ja parimaid sõpru isegi Tallinnas elades kord paari kuu jooksul, seega ega see asi siin Soomes elades rohkem ei muutuks. Täpselt samasuguse graafikaga oleks mul võimalik Eestis käia nagu ma praegu Viljandis käin. Hirmutab vist pigem see, et see ei saaks siinse variandi puhul enam sedavõrd spontaanne olla.. või.. tegelikult samas ju saaks küll kui vaid tahta.
Kolmas mure on see, millest üks päev ka kolimisega seoses kirjutasin, et mis siis saab kui ühel heal päeval tahaks tagasi Eestisse kolida.. et pole ju seal kuhugi kolida. Või kuhu ma lähen, kui tahan vaid nädalavahetuseks sõbrannadega pidutsema minna? Noh, et kus ma ööbin. Iseenesest üksi minnes saaks ikka kuskile crashida, aga kui pean lapsega minema või üldse kõik kolmekesi? Siis on juba natuke keerulisem. Aga noh, see asi on ka pigem selline, millele leiab lahenduse kindla peale, nii et tegu on ikka pigem rohkem lihtsalt hirmuga kohutavalt suure muutuse ees.
Tegelikult mängib kõiges selles suurt rolli see minu Tallinnas elamine ja sinna kolimine üleüldse. Nagu öeldud, rändasin ma enne nii palju ringi mööda Eestit ja ausalt öeldes kui ma end lõpuks Tallinnast leidsin, tundsin kuidas kõik paika loksub. Ma pole iial end rahulikumana tundnud kui seal elades. Nii kindel ja hea on seal olla miskipärast ja eks ma kardangi vast natuke, et äkki siin Soomes nii kindel olla ei ole, sest nii paljud küsimused siinse elu kohta on ju alles vastuseta ja lahtised.
Siiski, tahtsin jõuda selleni, et hetkel on minus see tunne sees, et ma tahaksin nüüd siin olla. Tahaks suvel ARKis ära käia ja load kätte saada ja siis kruiisiks koos Annabeliga mööda Soomet aina ringi seni kuni kõik kohad, kus ma käia tahan, saavad läbi käidud. Noh, praegu neid jagub. :D
Tahaks Soome keelega ka rohkem Sina peale saada ja seda juurde õppida, sest siin oleks seda ju väga vaja. Neljas hirm olekski, et kuidas ma Soomes saaks ometi juuksurisse minna nii, et ma oma soovitud soengu seletamisega jänni ei jääks. Ma isegi eestikeeli olen teinekord kohutav seletaja. Mugavus. Eestis on ju lihtsam ja mugavam ja kes ikka vabatahlikult raskemat teed tahaks valida…
Üldiselt tunnen, kuidas iga päev poes käies või reklaamlehti lapates tasapisi midagi uut teadma saan ja see tunne on nii mõnus! Eile õhtul näiteks avastasin endale ka mõned Soome elustiili- ja ilublogid, mille enda bloglovini listi lisasin, et end Soome blogijate eludega kurssi viia ja nende elukäiku uurides ka keelt arendada ja noh, et end teemasse sisse elada. :D
Aga siis teinekord ikka hiilib jälle see tunne ka ligi, et.. ma ikka eriti ei taha. Aga ma ei tea, kas ma tõesti ei taha või lihtsalt ei julge. Ma ei tea, kuidas tegelikult pikas perspektiivis õigem, parem ja kasulikum olla võib…
Enne suuri otsuseid ongi keeruline ja see sisemine dilemma, oeh.. Aga kindlasti leiad selle õige tee :)
Ma usun, et Teil on Soomes palju parem olla, kuna pere on siis koos :) Ja see on kõige olulisem. Küll saate hakkama ja kõik läheb ilusti :) Eks ikka muutustega kaasneb väike hirm, aga usun, et see läheb siis üle, kui olete oma kõigi asjadega juba seal ja sisse elanud mõne aja. Edu Teile igal juhul !
Muide neid Eesti blogisid on ka, kus inimesed elavad ja töötavad Soomes. Kindlasti oleks tore ju seal lombi taga lugeda ka nende inimeste lugusid, kes samuti nagu sina on sinna läinud. :)
Eks ma neid ikka tsekkan ka jah, aga keele ja teistsuguse eluolu suhtes on mõnus päris soomlasi ka jälgida. :D
Mina ei läheks hetkel mingil juhul tagasi Eesti. Nii hea ja mõnus on siin :) Aga juuksurimure on kõige väiksem mure, eestlastest juuksureid-meikareid-küüne/ripsmetehnikuid jne on siin jalaga segada. Iseasi kas just tõsise ning hea tegija käe alla satud! :)
No seda ka, aga see probleem tekiks alles siis kui keel nii selge, et saab siin juuksurisse minemist üldse natukenegi kaaluda. :D
Mina ei taha ka mitte mingi hinna eest eesti tagasi. vaid puhkamas on hea käia :) Mulle meeldivad soomlased ja siinne kultuur ja olu. Pluss arvan ka, et Sa oled sellepärast sellise tunde käes, et siin ikkagi terve pere koos ja see on see “kodu” tunnus ju :). Lastega noori emasi on siin nii palju, et üksikult Sa kindlasti end ei tunne. Ja just, juuksureid ka iga nurga peal, kes tihti on etemadki, kui Eesti salongides ;)
Mina ka natuke pelgasin seda Soome kolimist aga samas tundsin ja teadsin, et sel hetkel oli see ainuõige otsus, sest vaid nii saime olla perena koos. Olen nüüdseks varsti 2 aastat Soomes elanud aga kui aus olla siis igatsen ikka Eesti tagasi. Olen küll saanud Soome keele paremini suhu, präänikutel on seal sõbrannad ja meil on mõnus pesa aga… ei ole minul tekkinud seda õiget tunnet. Ma ei kahetse, et ma koos lastega Soome Andro juurde kolisin, sest minu jaoks ei ole normaalne pereelu see kui üks vanem elab ühes riigis ja teine kuskil mujal aga lihtsalt mulle meeldib Eestis rohkem :)
Eks see siiski on Sinu enda otsus aga omast kogemusest julgen ma soovitada, et proovi vähemalt mingi aeg elada Soomes ja küll Sa näed siis juba ise, kas Sa tahadki sinna jääda või on Eestis kodusem :)
Eks sellega on jah see, et kui ma siia ei tule, siis kolmekesi pereelu olema ei saa, sest Keio ei ole nõus Eestisse väiksema palga peale tööle tulema ja noh, tema tööelu on nagu siin juba nii käima läinud. Ma nüüd olengi valiku ees, et kas pere kokku ja Soome minna või jään üksi lapsega Eestisse. Viimase variandi puhul paraku aga olen suhteliselt kindel, et varem või hiljem asi ikkagi ei toimiks nii nagu peab. Ja kusjuures ma ei arva, et Keio Soomes pahandusi teeks, vaid pigem et mul endal hakkab ilma meesterahva tähelepanuta Eestis igav. :$ :D
Mina ei igatse tagasi Eesti elama, jah mu vanemad ja sõbrannad jms on seal, aga olen nendega igapäevaselt kontaktis läbi interneti. Eestis olles ei ole mul kunagi probleemi oma lastega kuhugi maanduda :) Sõbrannad on alati kahe käega poolt, et nende juures ööbiksin sest siis saab kõigest rääkida ja lapsed oma vahel mängida jne. Lisaks saab ka alati mindud vanemate juurde jne.
Soome kolides on ainuke ehmatav asi paberimajandus aga kui kõik paberid on olemas ja korras siis on lausa lust siin neid korda ajada Soomele kõlbulikuks. Ainuke asi on see, et nad kõik paberid saadavad postiga ja see ootamine ongi kõige tüütum.
Ja noh see, et pere saab kogu aeg koos olla siis juba see kaalub kõik üle. Lisaks mu lapsed on siin elades nii palju muutunud sest mingeid stresse pole :) Soomes on ka laps inimene, kellega arvestatakse :)
See paberimajandus on jah naljakas. Kelast tuli just hiljuti kiri peretaotluse kohta, mille taotluse andsime sisse mitu nädalat tagasi juba. :D Ja noh, nüüd pean Eestis kuskile teatama, et me oleme ühine leibkond ja siis nemad edasi teatavad Soome ja siis millalgi ilmselt saab jälle sealt kirja toetuse vastuvõtmise kohta vms. :D
Ma ei tea, ei tundunud väga keeruline. Paluti vabas vormis ja kirjalikult lihtsalt kirjutada, milline see meie eluolu on, noh, et tõestada et ühiselt ikka lapse eest hoolt kanname vms, mitte et lahus oleme. :D
See on keerulisem siis, kui naine ja laps tahavad nö seda elamisluba saada. Kui olla abielus, läheb mees poliisi ja ütleb, et tahab pere ka Soome tuua ja pm kõik, aga vabaabieluga tahavad nö tõestusi, et laps on isa oma ja on ikka koos oldud jne. Nii minagi kuulnud :)
Mina olen 6 aastat nüüd soomes elanud ja ei oska eestis enam olla. Jõulude ajal olime 2 nädalat ja kõik tundus nii kodune ja hea, samas võõras ja harjumatu. Kus kandis sa soomes peatud, kui saladus pole? | OSCAR-2019 |
||
Päike, valged liivarannad, suurepärane söök, peatumatu ööelu, kirev kultuur ja taskukohane soppamine – tere tulemast Taisse!
Tai on eestlastele kindlasti teada-tuntud koht. See on üks uuemaid ja kuumemaid reisisihtkohti, kuhu minnakse eksootikat nautima. Kõige levinumad kohad turistidele on Pattaya ja Phuket, kuhu teadjamad inimesed aga enam ei lähe, sest need piirkonnad on turistide poolt liiga ära rikutud. Soovitan soojalt kõigile, kes tahavad minna Taisse puhkama, natukene vaeva näha ja otsida mõni vaikne saareke, sest puhkus on korda läinud vaid juhul, kui seda imeilusat loodust saab nautida rikkumatult ja teiste poolt segamatult.
Tõde on aga see, et paar nädalat on terve Taimaa avastamiseks liiga lühike aeg. Et ära käia kõikjal ja nähe kõike, tuleb koguda tublisti aega. Kuigi veetsin Tais kolm kuud, on veel palju kohti, kuhu ma ei jõudnud, aga kuhu ma tulevikus kindlasti minna tahan.
Usk on kahtlemata kõige tähtsam osa taimaalaste elust. Nad kummardavad Buddhat, rajavad talle templeid, palvetavad tema poole jne. Tai inimesed on väga spirituaalsed, usuvad aurasse, karmasse ja hingedesse. Üle terve Tai on püstitatud lugematul arvul templeid Buddha auks, millest võimsaim ja suursuguseim on The Grand Plalace.
Märkimisväärne on kindlasti Tai puhul ka see, kuidas nad armastavd oma kuningat. Kui näiteks minna Tais kinno, siis enne filmi algust tõusevad kõik püsti, mängib nende rahvuslik koorilaul ja ekraanil jookseb film kuninga eluteekonnast. Kell kuus õhtul lastakse tänavatel Tai Kuningriigi hümni ja inimesed katkestavad kõik oma tegemised ja lihtsalt seisavad, jääb mulje, nagu linn oleks kivistunud – igasugune liikumine seiskub. Kell seitse, hommikul ja õhtul, kuuleb raadiost samuti riigihümni. Tai inimesed on tõestuseks, et patriortism pole maailmast kadunud.
Üks lahutamatu osa Bangkoki elust on kindlasti liiklus. Pole kellaaega, mil oleks selles linnas mugav liikuda. Pole oluline, kas on hommik või õhtu, ummikud lihtsalt on osa sellest linnast. Mitu korda olin tunnistajaks ka sellele, et ummikud olid ka ekspress-teedel (teed, mis asuvad kõrgemal tasandil, millel on tollimaks ja mida kasutatakse, et kiiremini ühest linna osast teise saada).
Ja nüüd kõige parem osa Taist – söök. Tai köök erineb suurest tüüpilise eestlase söögilauast. Tais on põhiliseks toiduks riis, köögiviljad ja kana. Arvukalt on muidugi ka söögikohti, mis on tuntud üle maailma ja pakuvad põhiliselt Euroopa ja Ameerika toite, kuid Tai köök on kindlasti üks meeldejäävamaid toiduelamusi mida leida võib.
Alguses tundus mulle et Tai inimesed ainult söömisest ja söögi müümisest elavadki – pea kõikide tänavate ääres on söögikohad, kus puuduvad igasugused hügieeninormid, kuid kus valmistatakse kõige ehtsamat Tai toitu.
Ja ma lihtsalt ei saa mainimata jätta seda, et Tai on poodlemise armastajate kuningriik. Riided, jalanõud, käekotid, kohvrid, ehted jne. Kõike on lõputus koguses ja meie hindadega võrreldes naerma ajavalt tühiste hindadega. Tavaline on 70 krooni maksev kingapaar ja 30-kroonine pluus. Odava hinna juures on aga toodete kvaliteet igati korralik. Asi on lihtsalt selles, et tööjõud ja materjalid on Tais suuresti odavamad kui mujal. Hoiatan aga kõiki – minu kohver kaalus lubatust 10kg rohkem – proovige ostlemisel mõõdukust säilitada.
Ja nii võiksin ma sellest lummavast riigist rääkima jäädagi. Tai on lihtsalt koht, kus leidub midagi igale maitsele. Ja asju, mis vastavad minu maitsele, on seal lõputult palju.
Väikestepoole inglise keele õpetaja Jekaterine Wilde käis koolielu uurimas Saksamaal. Seal viibis ta kolm nädalat ning oli lahkelt nõus meile Saksamaa koolielust rääkima.
Vahetusprogrammis osalesin esimene kord. Käesolev projekt andis mulle rohkem enesekindlust, kuna veendusin, et Eesti kõrgharidusega saab hakkama igal pool.
Mina olin Saksamaal 3 nädalat ja nädalavahetused olid mul vabad. Vahetusõpetajate jaoks oli korraldatud huvitav kultuuriline programm. Ma tutvusin mitte ainult väikelinnaga Schleswig, kus ma õpetasin, vaid ka Lübecki, Kieli ja Hamburgiga.
Koolielu jättis hea mulje. Kooli õhkkond oli sõbralik ja turvaline. Eriti jäi meelde ebaharilik vaikus koridorides vahetundide ajal ja aktiivne töö tundide ajal.
Õpilased ja õpetajad suhtusid minusse sõbralikult, uudishimulikult ja esitasid küsimusi minu kodumaa ja kooli kohta. Nad imestasid, kui said teada, et mina 24- aastasena juba õpetan koolis, kuna neil on enamik noori õpetajaid 30-aastased. Nemad ei kiirusta ülikooli lõpetamise ja tööle asumisega.
Ma pean rõhutama, et mina õpetasin gümnaasiumis, mis on Saksamaa koolisüsteemi tippaste. Seal õpivad ainult need, kes on läbinud katsed ja kindlasti jätkavad õpinguid ülikoolis. Nii on raske võrrelda Saksamaa ja Eesti koole, kuna mina ei ole tavakoolis tunde külastanud. Käesoleva kooli kohta võin aga öelda, et seal pannakse rohkem rõhku iseseisvale tööle. Õpilased lahendavad õppejõu poolt antud probleeme, koostavad projekte rühmades ja kirjutavad esseid. Õpilastel on rohkem kohustusi ja vastutus on suurem.
Kontrolltöid tehakse harva ja need on enamasti mahukad. Rõhku pööratakse esseedele ja projektidele. Tunnitöö eest hindeid ei panda, kuna aktiivne õppimine on õpilaste jaoks loomulik.
Lõunastada saab kooli kohvikus. Tasuta toitu riigi poolt õpilased ei saa. Suur üllatus oli minu jaoks see, et sooja toitu kohvikus osta ei saa, seal on saadavad ainult võileivad, saiakesed ja kommid. Enamik õpilasi võtab söögi kooli kaasa.
Õpilased olid viisakad ja sõbralikud. Igal juhul mina pole näinud, et keegi vaidleks või kakleks vahetunni ajal.
See on raske küsimus, kuna tegemist ei olnud tavakooliga. Mina arvan, et pole võimalik hinnata Saksamaa haridussüsteemi ühe kooli näitel. Ei saa öelda, et Eesti õpilastel on üldiselt nõrgem motivatsioon.
3. mail toimus üle-eestiline koristuskampaania „Teeme ära 2008”, millest võtsid osa ka mõned meie kooli õpilased 4., 6., 8. ja 10. klassist. Kogunesime kõik kell 9.30 kooli ette ja liikusime edasi Pirita metsa poole, kus oli meie koristusala.
Kohale jõudes olime üllatunud, nähes, kui palju inimesi oli oma sõprade ja peredega sinna kokku tulnud. Meie grupijuhid Taniel ja Henry läksid asja lähemalt uurima ning tagasi tulid nad juba paljude valgete kinnaste ja suurte prügikottidega. Mõned innustavad sõnad neilt ja koristamine võiski alata.
Prügikotid said kiiresti täis ja peatselt mindi uute järele, sest see oli ikka meeletu, mida kõike sealt leida võis: arvutimonitor, riided, autode ilukilbid, autokummid, mööbel ja pluss kogu see pisipraht. See oli ikka päris šokeeriv, kui palju seda kõike oli, teepealsed, mets ja isegi jõgi olid tohutult prahti täis. Kell 14.00 hakati jagama väsinud koristajatele sooja suppi, mis oli väga maitsev.
Õnneks oli meid seal kõiki kokku nii palju, et kolme tunniga sai see koht päris puhtaks. Väga ilus oli vaadata ja hakkas parem tunne. Lõpptulemusega jäädi rahule ning loodame, et järgmisel aastal on koristajaid veel rohkem ja reostajaid hoopis vähem. | OSCAR-2019 |
||
Kõigepealt pean ma alustama sissejuhatusega sellest, et kolmapäeval oli mul vägagi energiline ja normaalne olemine. Peast käis isegi läbi mõte minna öölaulupeole ja ainuke asi, mis selle plaani ära segas, oli mõte sellest, et hiljem viimaste trollidega kojusaamine on ebameeldivalt ebamugav. Eelmisel aastal mitterasedanagi häiris see, et troll puupüsti täis oli ja vaevu seisma mahtusid, seega kõhuga ei tundunud väga ahvatlev ja jäigi minemata. Võtsin kodus hoopis vankri ette ja tundsin miskipärast, et viimane aeg selle funktsioonid välja nuputada ja endale kõik selgeks teha. Pusisin päris kaua ja nuputasin ja selle käigus käis peast läbi ka mõte, et “No sellest pingutamisest raudselt varsti ongi minek kah.” Naersin ise ka selle mõtte peale.
Ärkasin neljapäeva varahommikul veidi peale kuute, kui ma ei eksi. Koheselt tundsin, et alt on veidi niiske ja midagi justkui voolaks. Esimene naiivne mõte muidugi, et veed need olla ei saa. Ükskõik mis muu kummaline asi, aga mitte veed. No ei uskunud, et veed oleks. Vaatasin kella 6:16, tõusin püsti ja nirisesin mõnusa pitsitäie loiku veel põrandale. Umbes 5 minuti pärast uuesti samamoodi.
Teadsin, et haiglasse tormata hüsteeriliselt ei tasu kui veed on selged ja valusid ei ole. Nii palju oli perekooli loengust või teiste naiste kogemustest meelde jäänud, sest nii mõnigi naine tagasi koju saadetud “õigemat hetke” ootama. Jalad aga all ikkagi värisesid ja olid justkui lihaskrambid hirmust. Otsisin paaniliselt Pelgulinna Sünnitusmaja numbrit. “Kas seal üldse on mingi sarnane asi nagu EMO? Või ei.. kuhu ma helistama peaksin üldse?” paanitsesin. Lõpuks ikkagi helistasin sünnitusmaja telefonile ja küsisin nõu: “Mis te arvate, kas tulid veed ära? Ma tean, et ma kohale veel ei pea tulema, et umbes nii 5-6 tunni pärast, aga mida ma tegema peaks ometi?” Naine vastas, et “Te ju just vastasite ise enda küsimusele. Tulgegi nii 6 tunni pärast kontrolli siis.” Selge. Arvestasin, et kui umbes kuuepaiku tulid veed, siis panin paika plaani kella 10-11 paiku kontrollima minna.
Valusid mul tõesti ei olnud. Tsillisin facebookis seega. Teatasin oma raseduskaaslastele, et vist on minek ja ühtlasi oli ka Keio imekombel nii vara online ja ütlesin tallegi, et “Kuule, mul vist tulid veed?” Kuna aga meil oli see teema, et ei tahtnud, et puhkus raisku läheks, siis ma ei julgend talle ka kindla peale öelda, et hakka aga siiapoole nüüd tulema, sest ma polnud ikka veel kindel, et mul tõesti minek on. Tundus nii uskumatu. Äkki ma ikkagi lekin midagi muud.
Kui välja arvata see, et jalad all värisesid nagu vastsündinud kitsekesel, olin ma ühtlasi ka üsna rahulik. Üks meeldejäänud asi oli ka see, et enne haiglasse minekut, kodus olles, võiks süüa ja noh.. rahulikult olla. Tegingi siis mõned võikud ja koristasin vahelduva eduga. Isegi pesemas käisin ja raseerisin jalad ära, sest olemine oli hea ja mulle endale oleks lihtsalt ikkagi olnud väga vastumeelne liialt karvasena kohale ilmuda. Pesin nõud ära.. ja siis kuivatasin jälle põrandele tekkinud loigukest, mis minust välja nirises. Kusjuures, ma naersin kohutavalt palju iga tegevuse käigus. Niisugune hirmu naer? Ärevuse naer? Uksumatuse naer? Ma ei teagi, aga ma naersin ja mul oli vägagi lõbus olla. Samas kartsin meeletult.
kell 7:55 on mul teise wordpressi drafti märgitud, et hakkasin tundma päevadelaadset valu. Sellist, mis mul tavaliselt oli päev enne päevi. Võtsin haiglaasjade nimekirja uuesti ette ja pakkisin viimased asjad: akulaadija, fotokas jms. Tõstsin suure hunniku asju ka sealt kotist hoopis välja, sest taipasin, et kui üksinda pean end haiglasse toimetama, ei viitsi nii suurt ja rasket kotti kaasa tassida ja lasen hiljem kellelgi kodust järele tuua asjad, mis mõeldud beebile ja niisama after-sünnituseks.
Vahepeal rääkisime veel Keioga ja olin endiselt niisugune kahtlev. Arvasin, et ehk on targem oodata, kuni haiglas kontrollis ära käin ja siis teatan talle, et kas tasub tulema hakata või mitte. Ta muidugi tahtis vist sõjaväest väga innukalt ära saada, sest ta ütles mingi hetk siiski, et ta sai asjad räägitud ja hakkab varsti siiapoole liikuma. Et ehk jõuab isegi mingi 11-paiku ja saame koos kontrolli minna. Ma naljatasin kaasa ka, et “No kui on mingi false alarm, siis õhtul tuleb teha SS’i, et puhkusepäevad ikka raisku ei läheks.”
Veidi peale kella kaheksat helistasin emale ja teatasin tallegi, et vist on minek ja et valusid ei ole, ent vaikselt on niisugune päevadesarnane tuikamine kõhus. Tuhud (?) jõudsid kohale ma oletan, et veidi enne üheksat. Igatahes on mul märgitud drafti kellaaeg 8:51 kus ma oletasin, et võisid tuhud alata. Ma ju endiselt ei teandud, mis asi tuhu on ja kuidas seda tunda on.. või kuidas neid täpselt ikka lugema peaks. Teadsin aga, et haiglasse võiks minna kui tuhude vahe on ~5 minutit. Ma sain oletatavate just alanud tuhude vaheks ~4 minutit ja see ei tundunud seega sugugi õige. Alguses ju valutatakse pooletunniste või tunniste vahedega lausa. Samas tekkis ikkagi hirm. Äkki peaksin juba haiglasse minema? Samas ei.. no mis ma ilmaasjata lähen lolliks end tegema ja saadetakse koju tagasi. Nii ma siis valutasin tasapisi ja üritasin oma tuhusid lugeda. Lõpuks oli vahe juba ~2-3 minutit minu imearvustuste järgi ja mõtlesin, et aitab, kutsun takso ja lähen ja käin südamerahuks kontrollis ikka ära. Ootan pärast siis kasvõi sünnitusmaja ukse taga, aga koju ma küll niimoodi tagasi ei tatsa.
Kuna Keio oli alles Jõhvist sõitma hakanud, kutsusin rahumeeli takso. Nii hull veel olla ei olnud ja valud ei olnud tugevad. Täiesti väljakannatatavad, kui sügavalt sisse hingata. Pelgasin ka, et taksojuht mind nähes ära ehmatab, sest jällegi kuulnud, kuidas nad meelsasti väga rasedaid ei taha sõidutada, kartes, et nende auto täis lödistatakse. Õnneks aga oli taksojuht muhe vanem mees, kes sõbralikult edu ja õnne soovis ja rahulikult mind kohale toimetas..
Ja lugesidki kogu selle niigi pika jutuvada läbi või? :D Eks jätkub kui jälle aega leian. Mees niigi hirmutas, et kes mu pikka lugu ikka lugeda viitsib ja et see on ;tldr :D Ja siis ma mõtlesingi, et pean loo pooleks tegema, aga kurat.. juba esimene pool tuli nii pikk ju.. :D
Ootan ka juba järge :) Päris põnev , endal sünnitus seljataga juba pea 10 kuud tagasi. Kuid see jutt on küll põnev :)
Mul on ka juba siukene tunne, et loen juturaamatut ja nüüd ei saa edasi lugeda sest järgmist lehekülge enam pole. Sinu kirjutatud jutt läheb nagu lennates nii, et järgmised võivad kasvõi veel pikemad olla :) Ootan põnevusega mis edasi saab :)
Mul oli kusjuures samamoodi sünnituse algus, et väga kahtlev kas on minek või ei ole. Tuhude vahed väga väikesed, kuskil 4-5 minutit, kui tund aega olid kestnud nii, siis läksin kohale ja 4h hiljem oli laps käes :)
See on nii põnev ja huvitav lugemine – tõesti nagu ilukirjandus! Oleksin trollis oma peatuse maha maganud! Ootan järge :)
Alates sellest, kui Sa teada andsid, et printsess käes, ootasin sünnilugu suure põnevusega ja seda ongi põnev lugeda! :) Oi kuidas tahaks juba järge lugeda, nagu ise oleks sünnitanud :D
Ei arvanud jah, et nii kuum postitus sellest tuleb. :D Eks ma ikka üritan tasapisi jätku ka valmis vorpida oma uue elurežiimiga. :D Ja tänan pisikese komplimendi eest. Mulle ennegi mainiti, et justkui filmibeebi. Nii puhas ja klaar. :D
Annabel ikka popp nimi tuleb nüüd välja, sama nimi oli ka minul planeeritud tütrele panna (teine nimi oli küll erinev).
Poissi tahaks ka nii Sebastiani nimelist ja täitsa hea, et ta seekord tulemata jäi, sest see ka ju nii popp, et parem kui see nimi paar aastat ehk hääbub. :D
Täitsa lõpp, ma oleks ka Sebastian pannud, aga see langes välja, sest mehe bff’i KASS on Sebastian :D
Hahaha, MA KARTSINGI, et sa midagi sellist vastad. Või noh mõtlesin, et küll oleks huvitav ja kummaline kokkusattumus, kui sa nüüd ütleksid, et sul ka poisinimena Sebastian meeltes mõlkus. :D
:) Mind ajas nii naerma see, et endal tulid veed juba ära, aga ikka tegutsesid seal – pesid nõusid ja värki:) väga lahe!
Palju õnne ja edu teile! Ootan huviga juba teist osa! Ma mõtlesin, et kui v,eed ära tulevad siis tuleb haiglasse joosta kohe. Ise kahe lapse ema ja sellist asja siis ei tea :D Minul tulid veed vahetult enne sünnitust ning haiglasse läksin valude pärast.(teisega valusid polnud vaid lihtsalt selline tunne et peaks vist sünnitama :D) Ja sellest omaette naermisest ma saan täiesti aru, ma ise ka itsitasin ja käisin ringi irve näol. Ja ma mõtlesin ka et oi peab ikka sööma sest pärast on jõudu vaja ning võtsin banaani autosse kaasa, mis lõpuks sinna jäigi sest valudega oli suhteliselt keeruline süüa ;:P Annabel on igati ilus ja armas plikatirts! ^__^
See on nagu järjelugu, mis kõige parema koha pealt otsa saab! Sa kirjutad üliarmsalt ja ausalt sai see pikk postitus jube kiiresti otsa :) | OSCAR-2019 |
||
Ilma metsata oleksid eestlaste tervishoiukulutused astronoomilised. Tänapäeva noorem põlvkond kipub olema haigem kui nende vanemad. Üks selle põhjuseid võib olla vähene kokkupuude loodusega ja ebaloomulik keskkond. Paljud terviseprobleemid tulenevad lihtsast tõsiasjast, et inimeste elu möödub siseruumides. Kui inimene vaatab liiga harva taevasse, jääb ta hing haigeks. Meie organism ei ole niisuguseks eluks kohastunud.
Keegi ei saa lõpuni aru, kuidas mets meie tervist mõjutab, aga me tajume seda vaistlikult. Uuringud näitavad, et mets vähendab stressi, võtab maha lihaspingeid ja alandab vererõhku, aga mismoodi ta seda teeb? Lugesin äsja artiklit metsa mõjust inimese immuunsüsteemile. Teadlased on välja uurinud, et metsaskäinutel suureneb lümfotsüütide hulk ja tänu sellele saavad pahalased meie organismis hävitatud. On tehtud igasuguseid põnevaid uuringuid, aga mets ja selle ravivõime on endiselt müstilised. See teebki asja huvitavaks.
Üks tänapäeva kuulsamaid loodusteadlasi, sotsiobioloog Edward Wilson on püstitanud biofiilia hüpoteesi ja ma usun seda. Wilsoni seisukoht on, et inimese keha ja vaim peavad loodusega võimalikult palju kokku puutuma, muidu ei kasva temast täisväärtuslikku inimest. Olen veendunud, et kui lapsel on võimalik kasvada koos rohelise maailma või koduloomadega, eelistavad kõik lapsed intuitiivselt olla võimalikult palju elusloodusega. Selline instinkt on sünnipärane. Lastel, kes viibivad palju looduses, on hoopis vähem käitumis- ja tähelepanuhäireid. Tähelepanu normaalseks väljakujunemiseks on oluline keskkond mets ja aed, kus lapsi ei ümbritse pidevalt palju ärritajaid. Mõtleme küll, et laste suurim soov on nutitelefon ja tasakaaluliikur, aga pigem on paljude laste unistus kolida maale ja võtta koer. Alles siis, kui nad seda ei saa, hakkavad nad unistama telefonist ja liikurist. Olen päris kindel, et kui lapsed kasvavad looduse keskel ja neid ümbritseb hea sõna, siis kujunevad neist terved ja normaalsed inimesed.
Loodusel on üsna tugev teraapiline mõju nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Paljud on kuulnud lugusid, kuidas vanaks jäänud sugulane elab üksi maal majas, mille katus tilgub läbi ja ahi ei tõmba. Arvatakse, et vanur ei saa enam maal hakkama, ja talle leitakse koht keskküttega hooldekodus. Ta läheb sinna sügisel ja kevadeks on surnud. Vanema põlvkonna inimene suudab kõik üle elada, aga kui viia ta minema oma koduõuest, harjumuspärase looduse keskelt, siis on see fataalne. Sellised igapäevased lood tõendavad biofiilia hüpoteesi, et kogu elu looduse keskel elanud inimese suurim traagika on, kui ta oma loomulikust keskkonnast lahutatakse.
Mets aitab väärikalt vananeda. Jaapanis tehti uuring selle kohta, kuidas metsas viibimine mõjutab vanemate inimeste tervist. Selgus, et kui vanemad inimesed saavad piisavalt metsas käia, siis tunnevad nad vähem kroonilisi valusid ja on üldse märksa paremas toonuses. Seega ei pruugi jaapanlaste pikaealisuse saladus peituda ainult nende toidus, vaid ka metsas.
Näib, et riigid, kus on rohkem rohelist loodust, on sotsiaalselt tervemad ja stabiilsema ühiskonnaga. Kui nüüd edasi mõelda ja tänapäeva maailma vaadata, siis võib inimese ja looduse seoste kohta päris huvitavaid järeldusi teha. Kergesti kipub tekkima mõte, et kogu maakera on tuksi keeratud, välja arvatud parasvööde. Mets on rahusobitaja. Inimesed, kes teevad küttepuid, ei lähe sõdima.
Maailm oleks palju tervem, kui migratsioon toimuks sama laiuskraadi piires. Siis poleks rahvuste sulandumine nii valulik. Inimene on geograafiliselt kodeeritud: parasvöötme rahvad on lõunamaalastest rahumeelsemad, ühiskonnad on stabiilsemad. Globaliseerumine on toonud kaasa suure väärmõtlemise, et kõiki rahvaid saab edukalt segada. Elu näitab, et ei saa.
On üldiselt teada, et parasvöötmelises kliimas elavate rahvaste vaimsed võimed kipuvad suuremad olema. Võib ka teist pidi öelda: mida rohkem on meie ümber metsa, seda suurem on inimeste vaimne kapatsiteet. Mets on meie jaoks suur väärtus, mis on seotud nii parema tervise, loovuse kui ka südamerahuga. Eesti suuremaid hädasid ja ühtlasi suuremaid vedamisi ongi see, et oleme just siin, kus oleme. Meie naabrid ja põhjamaa talv mõjutavad meid rahvana alateadlikult mõtlema ja elama just nii, nagu seda teeme. Seni oleme päris hästi hakkama saanud.
Meie vaimse tervise jaoks on tähtis tunda ennast millegi suurema osana. Looduses tekib see tunne iseenesest, keegi pole meile seda õpetanud. Mere ääres, metsas või tähistaeva all tunneme ühtekuuluvust looduse ja looduga, tunneme end osana sellest, kus oleme. Kortermaja trepikojas millegipärast sellist pühalikku tunnet ei teki. Keegi ei mõtle tavaliselt, et ta on suurema kortermaja osake.
Raamatus „Lindvistika” kirjutasin nn sidrunihüpoteesist. Sidrunihüpotees lähtub sellest, et aju on mingis mõttes üsna primitiivne organ – kui inimene näeb sidruni pilti, siis aju valmistab keha ette sidruni söömiseks. Vallandub biokeemiliste reaktsioonide kaskaad ja kui inimene sidrunit hammustada ei saa, siis läheb ta stressi. Kui tehiskeskkonnas elava inimese aju pommitatakse kogu aeg valesignaalidega, siis kurnab see viimaks ära. Metsas tunnevad paljud suurt vabanemist, sest valesignaalid kaovad. Aga ei ole halba ilma heata, mõnikord tuleb aju primitiivsus meile kasuks. Näiteks töö ajal me metsa minna ei saa, kuid saame panna seinale ilusa looduspildi ja aju reageerib nii, nagu oleksime metsas.
Jälgin hämmastusega, kui uskumatult kiiresti laienevad valdkonnad, mis pakuvad tehismaailma inimestele teraapiaks metsakogemust. Välja on mõeldud tuhandeid metsaga seotud teraapiaviise. Kuni selleni välja, et linnainimestele korraldatakse tervendamiseks tavalisi metsajalutuskäike. On huvitav, et uuringute järgi eelistavad inimesed minna võimaluse korral just sellisesse metsa, milles on säilinud ürgsus ja muinasjutuline salapära. Suured samblased puud ja vulisevad ojakesed – see tõmbab meid ja olen veendunud, et vanadel metsadel on inimese tervisele rohkem anda kui noortel. See ongi metsamüstika.
Inimese seisundit ja meeleolu mõjutavad tugevalt ka lõhnad. On kurb, et meid ümbritseb pidevalt nii palju tehislõhnu, kuigi parasvöötme loodus on lõhnarikas, eriti suvel. Lõhnad on tähtsad.
Eestlaste jaoks on tavaline seenel- ja marjulkäik hingepuhastamise vorm, mille teraapilisust tunneme
ka siis, kui seda endale ei teadvustagi. Isegi kui metsast seent ega marja ei saagi, peab inimene kevadeni ikka vastu, sest tegelikult läheb ta metsast midagi muud otsima. Ta läheb endale korviga tervist tooma.
Vanasti ei läinud terve mõistusega inimene soo peale tuiama. Miks ta olekski pidanud? Aga nüüd, kui paljud meist on loodusest eemale elama asunud, on lood pisut teisiti. Mets ei tervenda meid enam loomulikult ja iga päev, aga aju vajab endiselt aeg-ajalt kalibreerimist. Oleme oma ürgsed tervendamisviisid unustanud – jooga ja meditatsiooni pärismaised vormid on seenelkäik ja rabas uitamine. Ja kes ei käi metsas, see tervendab ennast koduaias, torkab sõrmed mulda või teeb puid – seegi on väga teraapiline. Minu meelest on huvitav, et alateadlikke tervendamisasju tehakse olukorras, kus katust pole pea kohal, see on parajasti „ära sõitnud”. Ja meie vaim on pisut uitama läinud, et loovusesaagiga naasta.
Eestlane, nii noor kui ka vana, otsib taas sidet oma ürgsema poolega ja läheb rappa. Imetlen linnarahva suurt kohanemisvõimet, maal ja metsas kasvanud inimesed on paigatundlikumad ja kohanevad muutustega aeglasemalt. Seda mõtet võiks edasi mõelda nii, et kui me tahame rahvana ellu jääda, siis on meil vaja inimesi, kes hoolitsevad linnakultuuri eest, ja inimesi, kes hoolitsevad maakultuuri eest. Eesti imeline eripära on äärmiselt tihe põimitus: ühe jalaga oleme kõik maal ja teisega linnas. Me saame endale lubada kaht elustiili. See meeldib mulle. Võimalus elada korraga unes ja ilmsi. | OSCAR-2019 |
||
2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus oli 47. Eurovisiooni lauluvõistlus, mis toimus 25. mail 2002 Eesti pealinnas Tallinnas Saku Suurhallis. Eesti sai õiguse korraldada lauluvõistlust, kui Tanel Padar, Dave Benton ja 2XL võitsid 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse Taanis. Eesti oli esimene riik endisest idablokist, kes sai õiguse organiseerida lauluvõistlust. Lauluvõistluse eelarveks oli 122,6 miljonit Eesti krooni[1].
Esmakordselt oli lauluvõistlusel alapealkiri – "Moodne muinasjutt". Kontsert algas videoga väikesest tüdrukust, kes avab suure muinasjuturaamatu ja näeb seal eestlasi, kes üksmeelselt ümisevad oma Eurovisiooni võidulaulu "Everybody". Kontserdi teemat rõhutas ka lavakujundus, õhtujuhtide roll ja tekst ning laulude vahel näidatud humoorikad videolõigud, milles igaühes oli kasutatud mõne tuntud muinasjutu süžeed, tegelasi või detaile Eesti ja eestlaste konteksti panduna. Õhtu lõppes, nagu osutasid ka õhtujuhid, õnnelikult ja lätlaste võiduloo kordamise ajal oli laval sümboolne lumesadu. Võidutrofee, Ivo Lille klaasskulptuuri ning EBU auhinna ulatasid võitjatele laval Ivar Must ja Maian Kärmas.
Esialgu pidi Eurovisiooni lauluvõistlusel 2002 osalema vaid 22 riiki, nende hulgas top 15 eelmise aasta võistlusest ja seitse riiki, kes eemaldati 2001. aasta lauluvõistlusest viie aasta madala keskmise punktisumma tõttu. Kuid Euroopa Ringhäälingute Liit tõstis osalevate riikide arvu 24-le, millega said õiguse osaleda ka Iisrael ja Portugal. Portugal ei soovinud osaleda ja sellega sai õiguse Läti, keda esindas Marie N lauluga "I Wanna".
Lauluvõistluse eelarve küündis üle 122 miljoni krooni, mis jagunes neljaks: sponsorrahad (ERGO Kindlustus jm), riikide osalustasud ja piletimüügi tulud. Umbkaudu neljandik eelarvest ehk osa, mida muud tulud ei katnud (üle 33 miljoni), rahastati riigieelarvest. Lauluvõistlusel müüdi pileteid kolmele kontserdile: kahele peaproovile (24. ja 25.05) ning lõppkontserdile. Viimasele müüdi pääsmeid internetioksjonil alghinnaga 4500 krooni, kus mõni pilet läks kaubaks rohkem kui 7000 krooni eest. Soolase hinnaga pileteid ei müüdud aga kuigivõrd palju ning lauluvõistluse nädalal ja veel vahetult kontserdi eelgi müüdi pileteid Saku Suurhalli hinnaga 600 krooni.
Võistlust saabus vaatlema või kajastama tuhatkond ajakirjanikku või fänni üle maailma. Kõige arvukam pressidelegatsioon saabus Hispaaniast (üle 120 ajakirjaniku). Üksainus ajakirjanik saabus üritust kajastama Lõuna-Aafrika Vabariigist.
Lauluvõistluse õhtujuhid olid ooperilaulja Annely Peebo ja näitleja Marko Matvere. Ajakirjandusväljaanded korraldasid 2001. aasta lõpus hääletusi, keda eesti rahvas tahtnuks õhtujuhtidena näha. Eesti Päevaleht märkis oma edetabelis enimnimetatud saatejuhtidena Elektrat, Aigi Vahingut, Hanna-Liina Võsa, Darja Kelderit, Mart Sanderit jt. Elektra edastas otsesaates Eesti rahvahääletuse tulemused.
Telesaate tehnilise teostuse tarvis palkas Eesti Televisioon põhiliselt Rootsi Televisiooni SVT tehnilise meeskonna. Tehnilise personali (teleoperaatorid, valgustajad, helimeistrid jm) seas oli siiski ka hulk ETV töötajaid. Ürituse peaprodutsent oli Juhan Paadam, vastutavasse meeskonda kuulusid veel finantsjuht Jaanus Kõusaar, Tarmo Krimm, Janek Väli, Heidi Laanemäe, Kristel Maran. Lavakujunduse ning kogu ürituse stilistika autor oli teatrikunstnik Iir Hermeliin, pearežisöör Marius Bratten, valgustaja Per Sundin. Akrediteerimise eest vastutas Kati Ellandi. Videolõike valmistasid ette Rene Vilbre, Inessa Josing, Anu Välba jpt.
Võistlusnädalaks Saku Suurhalli kõrvale püstitatud telk-pressikeskuses viisid pressikonverentse läbi Monika Tamla ja Eero Raun. Pressikeskuse tööd korraldasid teiste seas Maarja Tali, Kalle Kingsepp jpt.
Tallinna saabunud riikide delegatsioonide seas sattus olema suur hulk Eurovisiooni lauluvõistlusel varasematelgi aastatel edukalt osalenud heliloojaid ja lauljaid, osa esinejaid on naasnud Eurovisioonile aastaid hiljem.
Iisraeli Tallinnas kõlanud esinduslaulu "Light a Candle" helilooja Tzvika Pick kirjutas mõni aasta varem Dana Internationali võiduka laulu "Diva".
Saksamaa laulu autor Ralph Siegel oli 1982. aasta Saksamaa võiduloo "Et oleks rahu" helilooja. Siegel on lisaks sellele saavutusele aastakümnete jooksul kirjutanud rekordilised 24 eurolaulu eri riikidele.
Küprost Tallinnas esindanud poistebändi One solist Constantinos Christoforou oli varem oma kodumaad esindanud solistina Oslos 1996. aastal (9. koht) ning naasis Eurovisioonile ka pärast Tallinnas laulmist aastal 2005 Kiievis (18. koht).
Küprose laulule taustvokaali laulnud Christina Argyri oli kaks aastat varem Stockholmis peetud võistlusel astunud üles solistina dueti Voice liikmena (toona 21. koht).
Eestit esindanud Sahlene oli varem olnud Eurovisiooni laval taustalauljana (Jeruusalemmas 1999 ja Stockholmis 2000). Ta laulis tausta ka 2016. aasta Eurovisioonil tollasele Austraalia esindusloole "Sound of Silence".
Rootsit esindanud Afro-Dite kolme taustalaulja seas olid tuntud lauljad Michael 'Micke' Blomqvist ja Thérèse Löf, kes on kumbki korduvalt naasnud taustalauljana Eurovisioonile. Löf on olnud kvarteti One More Time liige ja esitanud Euroopa edetabelite tipus püsinud hittlaulu "Highland" (1992).
Taanit esindanud Malene taustagrupi osa liikmeid (õed Lei ja Lupe Moe) olid olnud eurolaval palju kordi varem, sealhulgas aastal 2000 Stockholmis, kui võistluse võitis Taani duo Olsen Brothers.
Makedooniat esindanud Karolina Goceva naasis võistlusele solistina viis aastat hiljem, kui Eurovisiooni lauluvõistluse korraldas Soome.
Austria laulu "Say a Word" autor Alexander Kahr osales heliloojana taas 2013. aasta Eurovisioonil Malmös, kus tema lugu ei pääsenud poolfinaalist edasi finaali. Ka Horvaatiat esindanud laulu "Everything I Want" helilooja Milana Vlaović on hiljem Eurovisioonil osalenud (2009).
Hispaaniat esindanud Rosa taustalauljate seas oli lauljanna Gisela, kes naasis solistina Eurovisioonile 2008. aastal Belgradis, esindades Andorrat. Ta ei pääsenud poolfinaalist edasi finaali.
Bosnia ja Hertsegoviina taustalauljana oli Tallinnas laval lauljanna Tinka Milinović, kes esindas 2006. aastal Šveitsi ansambli Six4One liikmena (16. koht).
Eestit esindanud laulu "Runaway" loojad Pearu Paulus, Ilmas Laisaar, Alar Kotkas ja Jana Hallas kirjutasid ka Eesti laulu aastal 2000 ning 2006.
Võistluskontserdi ajal viibis Saku Suurhallis arvukalt kõrgeid väliskülalisi nii teistest Euroopa Ringhäälingute Liidu liikmesorganisatsioonidest kui ka poliitikuid. Teiste seas jälgis saali loožis võistlust Eesti peaministri Siim Kallase ning teiste valitsusliikmetega Taani tollane peaminister, hilisem NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen.
↑ Riina Kallas. "Venemaa kulutab Eurovisioonile neli korda enam kui Eesti". arileht.ee, 8. mai 2009. eesti keeles.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=2002._aasta_Eurovisiooni_lauluvõistlus&oldid=5131250" | OSCAR-2019 |
||
Arigato Päikesesaal on valgusküllane ruum, mille seintest 70% on klaas ning põrandal mõnus, eksklusiivne puitparkett. Ruum on hubane ja tõeline pärl teiste samalaadsete seas, võimaldades ürituste korraldamist kuni 60-le inimesele koos laudades istumise ja tantsuruumiga. Siin on peetud pulmi, sünnipäevi, jõulupidusid kui ka konverentse.
Keskuse esimese korruse suur saal mahutab püstijala kuni 800 inimest ning eemaldades helikindla vaheseina suure ja väikese saali vahel, lisandub avarasse ruumi veel 300 istekohta. Ümarlaudadega istumisel on need numbrid vastavalt 300 ja 150. „See on ideaalne koht seminaride, ühesmõtlemise ürituste ja pidude jaoks väga suure seltskonnaga. Ruumi ülesehitus võimaldab istumist tribüünidel, teatristiilis või laudkondadena. Saali saab kasutada nii välisvalgusele avatult ilma kardinateta kui ka täispimendusega,“ tutvustab Arigato juht Katrin Puusepp.
Eraldiseisvana saab rentida ka suure saali kõrval asuvat väiksemat saali, mis mahutab istumisega kuni 150 inimest pidulauda või mitusada inimest teatristiilis.
Arigato neljandal korrusel asuv Taeva tuppa mahub mõnusalt toimetama kuni 25 inimest ja seda nii ühise suure laua taha kui ka eraldi laudkondades. Taeva tuba on suurepärane võimalus väljaspool kontorit koosolekute ja töötubade korraldamiseks, pakkudes lisaks hubasusele toredat vaadet ning palju avarust.
Lisateenusena traditsioonilistele üritustele on Arigatos võimalik seminaride, konverentside ja pidudega siduda sport. „Meie maja võimaluste hulka kuuluvad traditsiooniline jooga, kuuma ruumi jooga (hot yoga) ja parimate võimalike Technogymi seadmetega jõuruum. Lisaks saame pakkuda seminare meie treeneritega nii tervislike eluviiside, erinevate treeningute ja toitumise teemadel ja/või personaaltreeninguid vastavalt klubi võimalustele,“ räägib Arigato juht Katrin Puusepp.
Arigato plussideks on veel kohapealne toitlustusteenus ning abi sobiliku mööbli, tehnika ning muude vajalike vahendite leidmisel. Parkimiskohti on maja ümber piisavas koguses nii autodele kui ka bussidele. Peale ürituste korraldamiseks sobivatele pindade ja esmaklassilise spordiklubi, asuvad Arigatos ka iluteenuste pakkujad ning Eestis ainulaadne Reeboki sporditarvete pood.
Justkui Indias! See oli esimene mõte, kui Rocca al Mare kaubanduskeskuse rahvahulka sukeldusin. Ja kui juba Indias, siis ka söön India moodi – kaubandustempli teisel korrusel on restoran Little India.
Little Indias nii suurt tunglemist polnud kui esimese korruse kaubandustänaval, paar vaba lauda ikka leidus. Jõululaulud restorani ei kostnud ja parem oligi, India roog koos päkapikumütsiliste kaubandusjõuludega olekski liiga maitselage kooslus.
Interjöör on Little Indias pigem eklektiline kui indiapärane. Eriti hubane see ka pole, aga vähemalt kokad on tõmmud ja väga nobedad. Sisekujunduses on elevantidel oma koht: nad valvavad ust ja on maalitud ka lakke tõmmatud riidele, üritades hiidhoone tehnilisi konstruktsioone varjata. Silma jäävad tantsijanna kujukene ja kunstlilled, nii et minimaalne hädavajalik mulje loomiseks on olemas. Indiapäraselt mõjub isegi ühisturundus Coca-Colaga: kuni kella kolmeni saab India toiduga tasuta Coca-Cola! Ja peale India roogade on menüüs koguni kaks India õlut.
Mida me siis sõime? Eks ikka kartulit, sibulat, sealiha ja porgandit. Jõulud ju... Tõsi, Little Indias olid need tehtud omamoodi, porgand oli magustoiduks ja sealiha pähklitega. Ainult hapukapsast ei olnud, ei eel-, pea- ega järelroaks.
Esimesena proovisime köögivilja-pakora’t, mis koosnes tainakoorikus frititud kartuliviiludest, sibularõngastest, lillkapsast ja veel millestki. Millest nimelt, ei saanud aru, tuline õli oli võtnud köögiviljadelt nii näo kui ka maitse. Võib-olla oli ka lillkapsast ja baklažaani, aga päris kindel ei saa olla. Kuigi eelroana kirjas, polnud tegemist mingi isutõstjaga, vaid tõeliselt rammusa, pigem õli- kui köögiviljaroaga.
Köögivili oma ehedal kujul ilmus alles kõige lõpus, magustoiduna. Gajar halwa – India kõige populaarsem magustoit, tehtud porgandist, piimast ja pähklitest, serveeritud jäätisega. Nii tutvustas seda imetegu menüü. Kujutage ette poolpehmeks hautatud porgandit, mida parajasti porgandikeeksiks ette valmistatakse. Porgand oli soe, jäätis külm, pähklitükid krõmpsusid hamba all, mitte üleliia magus, tervislik – ühesõnaga suurepärane magusroog, mille retsepti ma kindlasti üles otsin.
Tore roog oleks peaaegu olnud ka valges pähklikastmes sealiha, kui selle juurde käiv säästuriis üldmuljet poleks ära rikkunud. India peaks ju olema maailma suurimate riisitootjate hulgas, aga see, mis taldrikule jõudis, sarnanes pigem Uncle Ben’si omaga. Mulje parandamiseks jõime kõrvale India õlut, asi seegi.
Teenindus oli nagu sisekujunduski – nii napp kui vähegi võimalik. Tempo suhteliselt ebaühtlane, algus aeglane, lõpp liigagi kiire. Alguses istusime tükk aega niisama ja olime just otsustanud, et küllap käib tellimine letist, kui ettekandja siiski tuli. Arve aga saime enne, kui dessert lauale jõudis.
Kas oleks põhjust tagasi minna? Jah, klaas lassi’t ja porgandimagustoit sobiksid poetuuri vahepalaks päris kenasti. | OSCAR-2019 |
||
jutt võib ju iseenesest õige olla kuid jutust paistab ju selgesti välja, et emmekene vaid vaatab pealt kui laps ohtlikes kohtades tiirutab, blogimine on tähtsam kui laps
Blogija kirjutas just, et muretseb lapse pärast ja püüab pidevalt sabas olla lapsel, kuid see ON ju võimatu, et pidevalt kohal olla.
Müts maha blogija ees, et lapse kõrvalt seda kirjutada saab. Vabakasvatusest polnud siin juttugi. Hämmastav kui palju vihkajaid käib seda blogi PIDEVALT lugemas, et seejärel viriseda.
Mina võin küll käe südamele panna ja öelda, et lasin lapsel nii mõnedki kukkumised sihilikult teha (st. teadsin, et see on tulemas, kuid ei takistanud). Seeläbi, et ta jalalt pepule kukkus, teab ta aga, et diivanilt kukkumine ei tule üldse nii meeldiv ja aastaga pole ta seda ka kordagi teinud (ptüi, ptüi, ptüi).
Vatitupsudes kasvavate laste vanemad on muidugi need kõige hullemad kritiseerijad. Mina ei kujutaks oma lapsepõlve ettegi ilma üksinda seiklemisteta, lõhkiste põlvedeta ja kuuse otsast kukkumisteta - olen iseseisev noor naine ja loodan, et ka mu laps selleks saab.
Üha rohkem kuulen lugusid, kus poisid hoiavad sõjaväes esimest korda moppi käes või on täiesti rivist väljas, sest iga päev emale ei saa helistada jms.
Te olete jah supper emad ja head lapsevanemad, aga isegi kui hoiate neid elu lõpuni vati sees, siis mis peale te surma saab?
Nn kiiver ei ole üldse halb. Oma poisile sai küll osta. Arvan, et nii mõnedki suuremad nutud jäid selle abiga nutmata. Ega siis seda väljas ei ole vaja kanda - lased tal toas sellega olla ja nii lapsel kui ka endal hoopis kindlam tunne :)
just nimelt, istusin vahetpidamata oma alla 3 aastase kolme lapse juures kui nad väikesed olid - see on normaalse ema kohus muideks, hiljem valvasid juba suuremad väiksemate järgi ja alati oli ka teda kus see suurem asub
ja mitte kellelgi neist pole olnud mingit traumat, ei saa aru miks nad peavad püsti hädas olema - vanusegatulevad ju vabadused kaasa, paluks mitte kleepida suvalisi lollusi külge
minu arvamus on ja jääb - selle asemel, et viita aega suvalistele võõrastele ninnu-nännu ila ajamisegavõiks parem tegelda lapse arendamisega lugeda ette, mängida koos temaga
tõesti kas pole jube - emme ajab lõustakapsas võhivõõrastele jura aga see kõige tähtsam LAPS tõmbab samal ajal kuuma vett pähe või lillevaasi kaela
Ei tahaks uskuda, et frau Vanaema istus oma lastega 24/7 koos ning alatasa jälgis, et keegi kunagi ei kukuks ega haiget saaks. Või siis on Su lapsed praegu Sinuga püsti hädas.
1. pea luuline osa, kolju Inimese, koera, põdra pealuu. Pealuu ehitus, mõra, vigastus. Tal löödi pealuu sisse. Sügaval pealuus asetsevad silmad. Oinad puksisid nii, et pealuud kõlisesid. Haua kaevamisel tuli välja mitu pealuud.
2. kõnek (mitmesugustes väljendites:) pea, kolu See mõte minu pealuusse ei mahu. Need valemid peavad igal õpilasel olema pealuus, pealuu sees. Aja muremõtted pealuust välja. Tuul on nii külm, et lõikab pealuust läbi. Aja jooksul on su jutud mulle pealuusse kulunud 'mällu kinnistunud'. Eksamiks tuleb palju asju pealuusse taguda, raiuda 'pähe tuupida'. Ta on paksu pealuuga 'raske taibuga'. |‣ (pahandades, kirudes) Sa viimane pealuu! Oh su pealuu(d) küll!
Vaat, kuigi eesti keel ei ole minu emakeel, teadsin väga hästi, aga eraldasin meelega, sest eestlased oma ema keelele eelistavad võõrkeeli, kuidas muidu seletada fakti, et keskmine võõrkeele riigieksami tulemus on emakeelest parem!!!!!
ILUKOOL | Soeng, mille tegemiseks kulub mõni minut, kuid näeb välja nagu oleksid hommikul enne kukke ja koitu tõusnud! | Õhtuleht
Tegelikult on aga üpris palju ka selliseid soenguid, mis näevad pealtnäha üpris keerukad välja, kuid tegelikult nad seda siiski ei ole. Sel korral näitabki Salon + juuksur ja koolitaja Keete Viira ühte sellist kiiret soengut, mis valmib mõne minutiga, erilisi soengumeistri oskusi ei vaja ning milleks tegelikult on vaja ainult ühte juuksevõru.
Valitsuse üksmeelne otsus toetada Euroopa Liidus kellakeeramise lõpetamist märgib alles suuremate vaidluste algust. Tähtsaim küsimus on, millal keerame kella viimast korda. Kas jääme talve- või suveajale, igal juhul leidub suur hulk inimesi, kellele see otsus ei meeldi. Praegu on raske ka ennustada, mis aastal muudatus võiks jõustuda, sest kellakeeramise lõpetamist peab toetama enamus Euroopa Liidu liikmesriike.
Kõige lihtsam on nõustuda väitega, et seierite nihutamine ühes või teises suunas on ebameeldiv. Kellakeeramise kõrvalnähud võivad ulatuda kergest pahurusest kevadväsimuse kõrgperioodil lühikeseks jäänud une tõttu kuni südamerabanduseni ja teiste tõsiste tervisehädadeni. Kellapealt ravimeid võtma pidavad on vast halvimas olukorras, ent ajavahega kohanemine valmistab raskusi ka väikelastele (ehk veelgi enam nende vanematele), eakatele ja isegi koduloomadele. Energiasääst kui põhiline argument nende kannatuste talumiseks on ajapikku kahanenud aga märkamatult väikseks. Nii paistab kellakeeramisest loobumine vaid mõistlik.
Küll võib kahelda selles, kas valitsuse eilne avaldus neile populaarsust juurde toob. Ministrite arvates oleks Eestil arukas koos Soomega toetada suveaja kaotamist. Eelkäijate vigadest pole nähtavasti õpitud, sest aastad 2000–2001, kui kella ei keeratud, seostuvad paljudele pimedate suveõhtutega ja mõistusevastase ajavahega lähimate naabritega. Euroopa Liidu ühisotsuse korral poleks viimane enam probleem, kuid veebiküsitlustest aimdub, et suurem osa rahvast toetaks just suveajale jäämist. Suveaja kaitseks on sõna võtnud isegi õiguskantsler, kes rõhutas, et valgemad suveõhtud mõjuvad hästi ka meie turvatundele.
Nii on vara rõõmustada, et kellakeeramine võib peagi ajalukku jääda. Eriti arvestades, et otsust – näiteks kui see peaks langetatama suveaja kaotamise kasuks – nii lihtsalt enam ümber ei pööra. Teisalt harjuvat inimene kõigega. Ainult kellakeeramine näib erand.
Ärge ikka kõigi eakate nimel sõna võtke! Nii mina kui ka kõik minu tuttavad memmed ärkavad suveti väga varakult lausa päikesetõusul. Ees ootamas tore ... | OSCAR-2019 |
||
Täna toimus Delfi TV-s ja TV3-s suur Tallinna linnapeakandidaatide valimisdebatt, kus põhilisteks teemadena käsitleti korruptsiooni, lasteaedu ja transporti. Loomulikult ei jäetud spekuleerimata ka võimalike koalitsioonipakettide üle.
Debatil osalesid seitsme suurema partei või valimisliidu linnapeakandidaadid või esindajad. Linnapeakandidaatidena oli kohal Taavi Aas (Keskerakond), Kristen Michal (Reformierakond), Rainer Vakra (SDE), Martin Helme (EKRE) ja Erik Vest (Vaba Tallinna Kodanik).
IRLi linnapeakandidaat Raivo Aeg pidi töökohustuste tõttu viibima välismaal ja teda asendas linnavolikogu esimehe kandidaat Viktoria Ladõnskaja. Savisaare valimisliidu ja Teguse Tallinna ühisel liidul puudub ametlikult linnapeakandidaat, ent esindajana osaleb debatil Jüri Mõis. Debatti viisid läbi Eesti Päevalehe ajakirjanikud Lauri Tankler ja Kärt Anvelt.
Saade algas kiirvooruga, kus igal osalisel oli aega pool minutit, et selgitada, miks just nemad peaksid saama Tallinnas võimule. Esimesena sai sõna praegu linnapea kohuseid täitev Keskerakonna kandidaat Taavi Aas, kelle hinnangul üritavad teised kandidaadid saada võimule lubadustega, mis ei aita kaasa Tallinna arengule.
Teiste kandidaatide puhul oli enamasti mainitud võitlust korruptsiooniga, kuid kõlama jäi ka Vakra soov kukutada keskerakondlik ainuvõim, kusjuures mitte välistades koostööd Keskerakonnaga.
NOORED RÖSTIVAD LINNAPÄID | Kas Raivo Aeg suudab näpuvurri keerutamisega end IRLi korruptsiooniküsimusest välja keerutada? (53) 02.10.2017
Nii jätkatigi debatti küsimusega, kas sotsid ja Keskerakond on omavaheliseks koostööks juba valmis. Aasa sõnul on Keskerakond valmis erinevateks koalitsioonideks, kui see on vajalik. Vakra kordas, et teeb kõikvõimaliku, et saada järgmisse valitsusse. "Inimeste jaoks on oluline, et ei lastaks linnajuhtide hulka inimesi, kes ütlevad, et Eestis on 300 000 parasiiti ja 27-aastane lasteta naine on ühiskonnale kahjulik element," ütles Vakra viidates koostöö välistamist EKREga.
Helme sõnul aga soovivad sotsid teha koostööd Keskerakonnaga ja vajavad ettekäänet, et mitte teha koalitsiooni, mis Keskerakonna opositsiooni saadaks.
Teises plokis tõstatati Savisaare küsimus. Mõisa sõnul kaasati Savisaar valimisliitu selleks, et Sest ta on rahva seas populaarne ja populaarseid juhte on vaja, et muuta süsteemi. „Koostöö Savisaarega suurendab meie õnnestumise tõenäosust,” ütles Mõis.
Helme ja Ladõnskaja on aga ühel meelel, et Savisaare kandideerimine võib küll olla seadusega lubatud, kuid on põnts Eesti poliitilisele kultuurile. Mõisa sõnul aga on Savisaare kandidatuuri kritiseerimine üleskutse isikuvabaduse piiramisele.
Korruptsiooni teemal debateeriti pikemalt ja sellega võitlemine paistab olevat kõikide programmis, peale Keskerakonna enda. Aas aga ütles enda kaitseks, et korruptsioon on ilmselt tuttav ka Michalile, kelle ministriks oleku ajal oli suur korruptsioonijuhtum. Aegil soovitas ta kandideerida aga kaitsepolitsei peadirektoriks, et seal mõnusasti korruptsiooni vastu võidelda.
Kui Vakra tuli välja faktiga, et pooled Keskerakonna kandidaadid on linna palgal, arvas Vest, et ei ole mõtt vahetada üht erakonda lihtsalt välja teisega, sest Vakra paneks võimule saades samuti omad inimesed. Hoopis soovitas ta valida ikka enda valimisliitu.
Küsimus Helmelt, kas linnapeaks saades hakatakse kontrollima meelsust lasteaedades, juhatas hästi sisse uue teemaploki - lasteaiad. Helme ütles, et nad hakkavad hoolitsema selle eest, et kõikvõimalikud vähemuslaste propagandad ei oleks lasteaedades ilma vanemate nõusolekuta.
Lasteaia teemal räägiti mõistetavalt ka õpetatavast keelest ja tekkis küsimus, kas peaks muutma kõik lasteaiad eestikeelseteks. Aasa sõnul on sellega juba algust tehtud, kuid asjaga tuleb tegeleda järk järgult. Probleemiks peab ta pedagoogide puudust.
Vest aga arvas, et eestikeelseks õppeks tuleks luua head tingimused, aga seda ei tohiks sundida. Vakra sõnul on eesti keele õpe lasteaedades loomulik tegevus, kuid igas lasteaias võiks olla veel üks võõrkeel. "Keeled on väärtus, millega lapsed tulevikus uksi lahti löövad."
Keskerakonnale heideti ette ka seda, et enne kaht eelnevat valimist on nad lubanud lasteaiad korda teha, ent siiani pole seda teha suudetud.
Transpordi ploki juhatas sisse lihtne küsimus: "Kas ühistransport jätkub?" Siinkohal olid kõik kandidaadid ühel nõul: jätkub. Aga IRLi puhul mööndustega - nende plaan on transport viia erakätesse, mis aga tõenäoliselt tähendaks selle taas tasuliseks muutumist. Ladõnskaja arust tuleks aga kõigepealt kaotada ära valideerimissüsteem, mis kasvatab kunstlikult linnaelanike arvu.
Palju oponeeriti Vakra plaanile teha trammiliin Lasnamäele. Mõis ega Aas ei usu, et 40 miljoni euroga selline asi võimalik oleks, nagu Vakra arvab.
Kohalike omavalitsuste valimised toimuvad 15. oktoobril. Delfi ja Eesti Päevalehe ning Tallinna Ülikooli koostöös on avalik ka Tallinna Valimismootor, mis annab igale valijale asjatundlikku abi, milliste poliitiliste jõudude programmidega tema vaated kõige enam kokku lähevad. Tutvu Valimismootoriga aadressil valimismootor.delfi.ee!
Delfi tegi debatist ka otseblogi, kus ekspertidena kommenteerisid võtsid sõna Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora, Tallinna Ülikooli politoloog Mari-Liis Jakobson, Eesti Väitlusseltsi tegevjuht Herman Kelomees ning Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetuse juhataja Alo Raun. Blogi on järele loetav allpool.
Alo Raun: Head lugejad, aitäh jälgimast! Ekspertidena kommenteerisid tänast debatti Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora, Tallinna Ülikooli politoloog Mari-Liis Jakobson, Eesti Väitlusseltsi tegevjuht Herman Kelomees ning Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetuse juhataja Alo Raun. Kohtumiseni laupäeva õhtul, mil jälgime ETV Valimisstuudiot! #tallinn2017
erik.moora@ekspress.ee: Selline debatt on paratamatult vaatemäng, mis paneb kandidaadid olukorda, millel linnajuhtimisega pole mingit pistmist. Täiesti omaette žanr poliitikuks olemise maailmas. Paraku ei tule siit aga välja sisulisi erinevusi ja nägemusi, samuti ei suudeta minna erimeelsuste lahkamisel lõpuni. Edukus debatil ei oma praktiliselt mingit seost hakkamasaamisega vastutavas ametis.
Alo Raun: Erikuga üldjoontest nõus. Ka minule jäi silma, et Vakra oli üllatuslikult nõrk, kindlasti alla nii ambitsioonikat valimistulemust püüdva erakonna taseme nagu sotsid.
Herman Kelomees: Kahju, et ei kuulnud midagi enamike tallinlaste elupaikadest ehk konkreetselt tihedalt paneelmaju täis pakitud Lasnamäest, Mustamäest, Haaberstist. Seal on väga spetsiifilised elukeskkonna probleemid, mida üldise jutuga ei kata. Lühidalt öeldes: kuidas teha nii, et elukeskkond oleks vähem depressiivne.
Vakra sõnavõtt saate lõpus:http://tv.delfi.ee/uudised/paevauudised/delfi-video-rainer-vakra-arge-laske-end-hirmutada-ekre-naljadest?id=79787204
Alo Raun: Nonii, saade selleks korraks läbi. Kokkuvõtteks jättis saatekülalistest sümpaatseima mulje Viktoria Ladõnskaja, kes oskas põimida erakonna jutupunkte ja siirust. Ilus punkt saatele oli tema vastandumisvastane üleskuse. (Muide, kõrvalmärkusena, lilla karu tõid saates mängu sotsid, mitte EKRE.) #tallinn2017
erik.moora@ekspress.ee: Helme - vaatab maha ja paneb nagu masin. Poliitikas “noor”, aga juba autopiloodi peal. Aas - arusaadavalt tunneb ennast praktilistes linnaküsimustes kõige mugavamalt. Suures küsimuses ehk enda ja oma tiimi vastutusest Keskerakonna “gängi” kuritegudes lihtsalt hiilis kõrvale, ei vastanud midagi. Lasti ka liiga kergelt lõa otsast ära. Michal - tundis ennast kõige mugavamalt, lõõpis vahel ja oli irooniline. Samas ei üllatanud ega ületanud end. Vakra - kohmetu ja endale mitteomaselt ebakindel. Üllatuslikult kõige nõrgem tänastest esinejatest. Vest - Kõige ühesugusem “plaat” on Vaba Tallinna Kodaniku esindajal. Ütles 3-4 korda parteide “tagatubade” kohta pahasti ja kadus pikaks ajaks pildilt. Lõpupoole olid paar muud mõtet ka. Mõis - Räägib üldiselt hästi ja veenvalt. Aga kokkuvõttes ei mõju tõsiseltvõetavalt, ei suuda mõistusepäraseks rääkida enda kandideerimist ühes nimekirjas Savisaarega ja kõigega, mida Savisaar Tallinna juhtimises kehastab. Ladõnskaja - Nagu mainisin, kõige värskem ja “elusam” siin debatil.
Ladõnskaja jõuab veel öelda, et ärge valige poliitbroilereid ja sellega saab ka debatt lõpu. Veel jõudis teha ka Vakra väikese üleskutse, mitte kartma EKREt.
Vest: Kogukondade kaasamine ja nendega arvestamine. Lähme professionaalsele linnajuhtimisele ja las riigi asju ajavad erakonnad Toompeal.
Mõis: Linnajuhtimisse tuleb kaasata kõik rühmad, kelle esindajad valitakse volikogusse. Ärge valige neid, kes välistavad koostöö ühe või teise kogukonnaga.
Helme: Oleme kõige rahvuslikum erakond Eestis. Ei ole mõtet valida inimesi, kes ainult lubavad, aga ei tee.
Antakse veel igale ühele pool minutit. Viktoria Ladõnskaja teeb väga lühidalt, öeldes vaid ühe lause.
Alo Raun: Vene lasteaia eestikeelestamise lubadus oli Reformil poliittehnoloogiliselt väga õnnestunud lüke. EKRE peab igas debatis kõvasti vaeva nägema, et neid veenvalt ekreismis üle trumbata. #tallinn2017
Vakra: Eesti keele õpe on loomulik igas lasteaias, kuid võiks olla lisaks veel üks võõrkeel. Keeled on väärtus, millega tänapäeva lapsed peavad tulevikus uksi lahti lööma.
Ladõnskaja: Hea oleks, kui lasteaias pakutakse head eesti keelt ja võimalust arendada oma juurt ja kultuuri
erik.moora@ekspress.ee: Valijad ootavad valimistel alati (ja viimasel ajal eriti) muutust, värskust ning uut ja teistsugust vaadet. Kes neist debateerijatest seda mingilgi määral kehastab? Kes mõjub värske ja energilisena? Võib-olla ainsana Ladõnskaja. Ahjaa, tema pole ju kandidaat:)
Helme: Selge on, et meil ei õnnestu täielikult üle trumbata nii võimsaid kanaleid nagu Venemaal on. Eestis tuleb kättesaadavaks teha vaid adekvaatsed kanalid ja mitte vene propagandakanalid.
Michal räägib, et üleminek eesti keelele võiks olla 3-10 aastat. Keskerakonnale taotluslikult ei vastanduta, vaid tahetakse lihtsalt eesti keelt varajasest east õpetada.
Aasa sõnul hirmutab hoopis Reformierakond, et lasteaiad peaksid kohe muutuma eesti keelseks. Kohe ei saa minna eesti keelsele õppele, sest pole pedagooge. Lisaks peaks laps saama lasteaias selgeks ka oma emakeele.
erik.moora@ekspress.ee: Tore debatt, kuna tänu sellele saab muidu telekat mittevaatav inimene lõpuks ära vaadata ka kõik poliitreklaamid. Väärt kraam!
Vahepeal läks Aasa ja Vakra vahel suuremaks vaidluseks. Aas ütles, et halb oli vaadata seda tegevust.http://tv.delfi.ee/uudised/paevauudised/delfi-video-taavi-aas-toeliselt-halb-oli-vaadata-vakra-poliitsoud-lasteaias?id=79787170
erik.moora@ekspress.ee: 5-6 kandidaati on oma futuristlikest transpordiunistustest rääkinud. Seitsmes võiks veel öelda, et tema paneb kõik need (rong, tramm, monorail, tunnel, jalgratas ja Hyperloop) ühele tänavale kokku ja olekski visiooni nii, et tapab.
Mari-Liis Jakobson: Tasuta ühistranspordi kasutusest: uuring, mis väitis, et ühistranspordi kasutajate hulk tõusis vaid 1,2%, pärineb 2013. aastast. Samal aastal väitis linnavalitsus, et see kasvas kümnendiku võrra. Teab keegi hilisemaid uuringuid viidata?
Veel üks tagasipõige korruptsiooni peatükki:http://tv.delfi.ee/uudised/paevauudised/delfi-video-taavi-aas-kui-raivo-aeg-tahab-voidelda-korruptsiooniga-siis-kandideerigu-kaitsepolitseiameti-peadirektoriks?id=79787212
Ladõnskaja on sama meelt, et unistada tuleb suurelt ja tunnelit IRL tulevikus toetab. Tema sõnul tuleks mõelda linna kontekstis ka isesõitvatele bussidele ja Lasnamäele ei piisaks ühest trammiliinist.
Michal räägib nüüd oma tunneliplaanist, millega on seotud ka Angry Birdsiga seotud isik, kes juba väidetavalt projekteerimisplaane peab.
Alo Raun: Jüri Mõis: "Lasnamäe tramm on realistlik, sest trass on planeeritud, kõik muu on utoopia. Nüüd monoraili juurde." :)
Tankler küsib Mõisalt monoraili kohta. Mõis ütleb veel Vakrale vastu, et 40 miljoni eest ei saa ühtegi trammiliini.
Erinevatel kandidaatidel on erinev statistika. Michal rääkis, et tasuta ühistransport on ainult 1-2% muutnud inimeste liikumisharjumisi ja seda eelkõige jalakäijate arvelt.
Helme sõnul saaks 40 mln euroga palju rohkem asju. "Ei ole mõtet endale selle raha eest monumente teha. Buss on viis korda odavam."
Taavi Aas möönab Vakra öeldut, et rongidega sõidetakse üha rohkem. Keegi ei julge aga välja öelda, et Reformierakond ja IRL tahavad ühistransporti erastada, mis tähendaks jällegi tasulist ühistransporti.
Alo Raun: Erik, kusjuures nii ongi. Kui keskenduda kommunaalteemadele, piisaks minu meelest Tallinna valimistel kolmest nimekirjast - Keskerakonna oma, ühendatud parempoolsed ja ühendatud vasakpoolsed. Kõik põhilised kohaliku tasandi valikud saaks kaetud.
Herman Kelomees: Õppetund tasuta asjade lubamise ohtlikkusest Tallinna tasuta ühistranspordi näitel: pärast on tasulisele süsteemile tagasiminek poliitiliselt raske isegi siis, kui see oleks mõistlik.
Ladõnskaja arvateski võiks jääda tasuta ühistransport, kuid tuleks ära kaotada valideerimissüsteem, mis kasvatab kunstlikult linnaelanike arvu.
erik.moora@ekspress.ee: Vakrale ja mõnelegi teisele kandidaadile õigustatud kriitika Aasalt: kampaania käigus tehakse showd, miasju kampaania pärast.
Liigutakse edasi transpordi teemadele. Küsitakse kõikidelt kandidaatidelt, kas jätkub tasuta ühistransport.
erik.moora@ekspress.ee: Valdkonnapoliitikates (lasteaiad, tee-ehitus jne) on erinevused ikkagi väikesed ja otsitud, sageli programmitoimkonna pastakast imetud. Põhimõttelised erinevused, kui need on olemas, sellisel debatil ilmselt esile ei pääse.
Herman Kelomees: Aasalt päris terav torge IRLile tasuta asjade lubamise osas. Paljud endised IRLi valijad heidavad neile ette just liiga populistlikuks muutunud hüvedepoliitikat.
Meenutame, et debatis saab kaasa lüüa, lisades Twitteris hashtag #tallinn2017 või kommenteerides siin samas blogis.
Eiko Lill: Raivo Aeg ei saanud politseis koruptsioonist lahti kuidas ta suudab ültse ette kujutada seda tallinnas
Jüri Mõis pahandab nendega, kes kritiseerivad kohtu all oleva Savisaare kandideerimist.http://tv.delfi.ee/uudised/paevauudised/delfi-video-juri-mois-kriitika-savisaare-kandideerimise-osas-kolab-uleskutsena-isikuvabaduste-piiramisele?id=79787208
Lõik Ladõnskajast, kus ta loetleb üles hulgaliselt korruptante või kohtualuseid, kes Keskerakonnaga seotud.http://tv.delfi.ee/uudised/paevauudised/delfi-video-viktoria-ladonskaja-ei-usu-et-taavi-aas-teeb-mingeid-muutusi-korruptsiooni-teemal?id=79787202
Mari-Liis Jakobson: Huvitav, et see lasteaedade keeleküsimus nii palju tähelepanu saab. Tundub nagu iselahenev probleem, üha rohkem venekeelseid vanemaid paneb lapsi eestikeelsesse lasteaeda. Probleem on pigem selles, et pärast eestikeelset lasteaeda minnakse "tagasi" venekeelsesse kooli.
Ladõnskaja räägib aga nüüd lasteaiatasudest - mingi tasu peaks tema arvates olema, kuid pere teine laps peaks saama tasuta. Ka suurpered peaksid saama tasuta. Ja lisaks peaks tema sõnul olema lasteaiad kodu lähedal.
Michali arvates võiks olla kogu haridus tasuta, ka alusharidus. Maksumuseks oleks sellel 13,9 miljonit - raha saadaks TTV ja propagandakanalite sulgemisest. Lisaks lubab üle vaadata Sõõrumaa koolilepingud.
Alo Raun: Ei maksa unustada: kui Jüri Mõis kritiseerib Ühistupanka ja selle rahaga nuumamist, siis kritiseerib ta ikkagi Edgar Savisaare poliitilist stiili. #tallinn2017
Mõisalt küsitakse, miks nende kandidaat ei viinud oma lubadusi täide, kui ta võimul oli. Silmas peetakse siis Edgar Savisaart. Teemaks siis lasteaedade kohtade kättesaadavus - viia kohatasu igal pool ühesuguseks.
erik.moora@ekspress.ee: Ma teeks väga suure vahe sisse, kas kandidaat on karistatud mõne liiklusrikkumise vms eest või avaliku võimu teostamisel toime pandud korruptsioonikuritegude eest. Aas püüab seda hägustada.
Helmelt küsitakse, kas hakatakse lasteaedades kontrollima meelsust. Helme vastab, et haridusasutused peavad olema eesti keelsed ja -meelsed. "Loomulikult patriootlikku kasvatust tuleb au sees hoida." Helme hoolitseb ka selle eest, et lasteaedades ei oleks ilma vanemate nõusolekuta vähemuslaste propagandat.
Alo Raun: Taavo Aas on saanud tõhusat demagoogiakoolitust, kuidas korruptsiooni igapäevaseks muuta: "Pea pool Eesti rahvast on saanud praeguseks karistuse" :D
Vakra soovitab valida nimekirju, kellel pole ühtegi kriminaalkorras karistatud kandidaati, seega Reformi ja sotse.
Helme: "Vakra üritab meid panna samasse punti Savisaarega. Üks asi on erinev maailmavaade, teine asi on korruptsioonilugu kohtus."
Mari-Liis Jakobson: Oo, Tegus Tallinn soovib kogu linnajuhtimise süsteemi ümber tegema hakata? Programmist küll midagi põhjapanevat ei leidnud.
Ladõnskaja nimetab terve rea keskerakondlasi, kes on süüdimõistetud või kohtu all. "Ma ei usu, et Taavi Aas teeks mingeid muutusi korruptsiooni teemal."
Alo Raun: "Tegevlinnapea" Taavi Aas: Eesti on demokraatlik riik, kus õigust mõistab kohus. Mida ütles õigussüsteemist lahtirakendamise kohta alles hiljuti Tallinna "linnapea" Edgar Savisaar?
Herman Kelomees: Huvitav, kas Reformierakond on ka küsitluste või fookusgruppidega testinud, kuidas mõjub inimestele korruptsiooniga võitlemisest rääkiv Kristen Michal?
Taavi Aas: Kui Raivo Aeg tahab võidelda korruptsiooniga, kandideerigu kaitsepolitseiameti peadirektoriks.
Taavi Aas: Kurb, et erakonnad on võtnud õiguse hakata kohut mõistma, selleks on kohus. Aga ka Michali ministril oleku ajaks on meil teada suur korruptsioonijuhtum.
erik.moora@ekspress.ee: Vakra ründab ainult Keskerakonda. Seejärel tõmbab punased jooned SDE ja EKRE ning SDE ja Tegusa Edgari vahele. Kellega sotsid kavatsevad muutusi tuua?
Mari-Liis Jakobson: Ladõnskaja jätkab IRLi head ja teravat väitlustraditsiooni, mida nägime ka näiteks 2015 üldvalimiste debatis Juhan Partsi esituses. Toona küll mitte just erilise valimiseduga. Vakra vajaks ka veidi väitluskoolitust, et selge sõnumiga aja piires püsida.
Michal räägib ainuvõimust, mis ei ole tasakaalustatud. "Keskerakond tuleb saada teenitud puhkusele."
Alo Raun: Viisaka poliitilise kultuuri raamid? EKRE on küll üks viimaseid, kes on poliitika eetikamajakas ja parketile lubaja #tallinn2017
Ladõnskaja räägib, et tema jaoks on Savisaar ja Aas täpselt sama mainega. Helme seostab samuti Savisaart ka praeguse Keskerakonnaga.
Aas: Kui ma olen linnapea kohusetäitja olnud, on kõik kahjud linnale välja makstud. Seega küsitaks ka Keskerakonnalt samamoodi.
erik.moora@ekspress.ee: Taavi Aas mõistab konkurendid hukka, et teised tahavad midagi lõpetada. Seni on räägitud ainult korruptsiooni lõpetamisest. Millegi muu lõpetamist pole väga mainitud.
Aasalt küsitakse, mida ta teeks linnapeana, kui Keskerakonnalt nõutaks välja kahjunõue linna kasuks.
Küsitakse Mõisalt terav küsimus - kas pole kahtlust Savisaare süüdi olemises? Mõis ütleb, et kriitika Savisaare kandidatuuri osas on üleskutse isikuvabaduse rikkumisele.
erik.moora@ekspress.ee: Täienduseks Hermanile: ma arvan, et IRLil on täna vedanud, nad on saanud siia debatti natuke särtsu ja elu, millest neil muidu tõesti suur puudus on.
Mari-Liis Jakobson: Kohe tuli muidugi märksa kaasaegsem variant Tegusa Tallinna reklaamist ka järele - justnagu oleks režissöör aru saanud, et kogemata läksid arhiivikaadrid eetrisse.
Alo Raun: Õhtu poliitnali on muidugi valimisreklaamid saate vahepeal, eriti Savisaare liidu reklaami lõpp, kus Edgar teatab: "Me võidame need valimised!" #tallinn2017
Herman Kelomees: Õhtust! Vakral ja SDE-l peab olema hea vastus Keskerakonnaga koalitsiooni minemise osas, vähemalt pärast valimisi. Ühe korra on SDE Keskerakonnaga Tallinnas koalitsiooni läinud, aastal 2009. Toona kukkus reiting kolinal ning asja eest vedanud SDE esimees Jüri Pihl kandideerib nüüd Keskerakonna nimekirjas.
erik.moora@ekspress.ee: Huvitav, kas näosaate reklaam: a) lisab debatile pinget või b) võtab seda hoopis maha?
erik.moora@ekspress.ee: Tänasel debatil tahaks väga seda, et osalejad näitaks reaalset tahet linna juhtida (ja siis muidugi ka mingit pisikest visioonipoega, kuhu). Mõisal on üldiselt õigus, kui ta ütleb, et KOV valimised on erakondade jaoks vaid sammuke teel Riigikogu valimistele. Professionaalne kampaaniamasin tuleb käimas hoida ja “tulemus ära teha”. Mõis ise, sealjuures, ei mõju sugugi usutavalt kui inimene, kellel käed sügelevad linna arendamise järele.
Uuritakse, kas Vaba Tallinna Kodanik üldse ületab künnise. Vest aga räägib, et nemad ei välista koostööd kellegagi, sest ka korruptiivses erakonnas on häid inimesi.
Alo Raun: Helme kriitika, et sotsiaaldemokraadid norivad nendega tüli selleks, et valmistada ette koalitsiooni Keskiga, ei ole paraku vaid vandenõuteooria. Esiteks on neil vaja muuta inimestele söödavamaks Tallinnas koalitsioon SDE-KESK ning teiseks teha avang järgmisteks riigikodu valimisteks #tallinn2017
Mari-Liis Jakobson: Tere õhtust! 30 sekundi limiit on tore mõte - huvitav, kas debati kulgedes hakkavad kõlama ka sireenid? :)
Alo Raun: Ma pole küll märganud, et oleks EKRE oleks Toompea koridore tuulutanud. Tema enda loogiakt kasutades, järelikult ei tuuluta nad midagi ka Tallinnas. #tallinn2017
Michal räägib, et Reformierakonnaga tulevad muutused. Helme aga räägib, et kõik peale Keskerakonna peavad muutusi väga vajalikuks. "Nii nagu oleme Toompeal tuulutanud koridore, kavatseme seda teha ka Tallinna linnavalitsuses."
Ladõnskaja sõnul on ikkagi Raivo Aeg parim kandidaat. Erik Vest ütleb, et nende valimisliit seisab selle eest, et linna juhiks professionaalne linnapea. Vestiga nõustub ka Mõis.
Eetrini on jäänud kõigest loetud minutid. Debatil osalevad siis EKRE linnapeakandidaat Martin Helme, Keskerakonna linnapeakandidaat Taavi Aas, SDE linnapeakandidaat Rainer Vakra, Vaba Tallinna Kodaniku linnapeakandidaat Erik Vest. IRLi linnapeakandidaati asendab volikogu esimehe kandidaat Viktoria Ladõnskaja ning Tegusa Tallinna ja Savisaare liidu ühisnimekirja esindajaks on Jüri Mõis.
Ratas polnud ei esimene ega ilmselt ka viimane, kes juba hääle on andnud. Laupäevaks oli hääle andnud juba pea 100 000 inimest.http://www.delfi.ee/news/kov2017/uudised/kolme-paevaga-on-valiku-teinud-ule-84-000-inimese?id=79760552 | OSCAR-2019 |
||
Kuna silandil (sealant) on osutatud olevat fissuurikaariest ärahoidev toime, tuleks seda alati vajaduse korral võimalikult varakult kasutada. Optimaalne aeg frissuuri sulgemiseks on hamba suhulõikumisel või vahetult selle järgi. Molaarid lõikuvad suhu 1-1,5 aastat võrreldes premolaaride 1-2 kuuga. Premolaare ei ole (majanduslikult) tasuv katta. Hinnangute järgi vajab Rootsis ja Soomes keskmiselt iga neljas patsient kahe ja iga kaheksas laps nelja hamba fissuuride sulgemist.
Silandi püsimise eelduseks on hoolas selle asetamise operatsiooni läbiviimine ja õige materjali valik. Eelnevalt puhastatakse hammas aeglases (“rohelises”) nurkotsikus pöörleva harja ja pimsskivipulbri abil. Häid tulemusi on saadud nii komposiidil kui ka klaasionomeeril põhinevate silantidega. Kuigi viimaste püsivus on halvem, kompenseerib selle klaasionomeeri fluoriidi vabastamise efekt. Paremaid tulemusi on saadud autopolümeriseeruvate silantidega.
Magustusained jagatakse üldiselt nutritiivseteks (suhkruteks, suhkrualkoholideks) ja mittenutritiivseteks tehislikeks (intensiiv)magustamisaineteks. Viimastest tuntuim aspartaam (Nutra-Sweet) on aspargiinhappe ja fenüülalaniini metüülester. See on 200 korda saharoosist magusam. Sagedamini kasutatav karastusjookides, nätsus. Kohvi ja tee sõpradele tuntud Canderel, Hermesetas jts nimede all.
Konkreetselt kaariese preventsiooni eesmärgil on Põhjamaades enim kasutamist leidnud ksülitool. “Kasesuhkru” veelgi laialdasemat kasutamist on pidurdanud selle kallidus. Ksülitool on organismi normaalne ainevahetusprodukt, mida maks toodab 5-10 grammi ööpäevas. Selle magusus on sama kui suhkrul, kuid erinevalt saharoosist, omab iseloomulikku jahedat järelmaitset. See tuleneb ksülitooli negatiivsest lahustumissoojusest. Soolestik on võimeline seda ööpäevas seedima 20-30g. Suure ühekordse annuse korral (0,3g/kg) põhjustab ksülitool osmootset kõhulahtisust.
Ksülitooli kasulik efekt hammastele seisneb selles, et kariogeensed mikroobid ei suuda seda kasutada oma ainevahetuses, ega selle kaudu toota hamba kõvakudesid lahustavaid (piim)happeid. (Ksülitool)nätsu närimine lisab ka sülje eritumist, mis tõstab selle puhverduskapatsiteeti. Pikaaegne ksülitooli kasutamine vähendab S.mutansi hulka katus, kuigi süljes võib selle määr jääda endiselt kõrgeks.
Ksülitooli kaariest ärahoidva efekti saavutamiseks tuleks seda närimist (või imemist) nõudval kujul kasutada umbes 1g suuruste annustena vähemalt kolm korda päevas, soovitatavalt (kaks nätsupatja) söögikordade lõpetamiseks. Nii lühendab see söögikorra järgset demineralisatsiooni ja kiirendab pH normaliseerumist, mis on remineralisatsiooniprotsessi eelduseks. Eriti hea efekt saavutatakse suhulõikuvate hammaste korral, seepärast soovitatakse ksülitooli eelkõige murdeiga lähenevatele lastele.
Kloorheksidiin on värvitu, raskestilahustuv, väga leeliseline laia toimespektriga antimikrobiaalne aine, mis sünteesiti 1950ndate alguses malaaria ravimi täiustamise käigus. Hambarstide kasutuses aastast 1959. Seda kasutatakse neutraalse soola, glükonaadi (lahus, geel), atsetaadi (lakk) või hüdrokloriidi (imemistablett) kujul. Kõigile neile on iseloomulik mõrkjaskibe maitse. Vähestest kõrvaltoimetest võib ära märkida limaskesta kipituse, maitsemeelte mööduvad muutused ning hammaste, täidiste ja limaskesta pruuniks pigmenteerumise. Allergilised reaktsioonid on väga haruldased.
Suu kaudu manustades on kloorheksidiinil tugev võime seostuda negatiivselt laetud pindadele: mikroobide rakukestadele (põhjustades raku lüüsi), pelliikulale ja suu limaskestale. Antimikrobiaalne spekter on lai. Tundlikeimad on grampositiivsed bakterid (eriti S.mutans), vähem on tundlikud gramnegatiivsed bakterid ja veel vähem seened. Seega tekib liiga pikaaegsel kasutamisel seene superinfektsiooni oht, sest kloorheksidiin hävitab ka suu normaalset mikrofloorat. Kloorheksidiin ei avalda mõju laktobatsillidele ega kaariese tekke protsessis mitte osalevale S.sanguis’ile.
Kuna kloorheksidiini mõju eeldab selle molekuli seostumist bakteri raku membraaniga, võivad mõned muud katioonid võistelda seostumisest ja seega nõrgendada kloorheksidiini efekti. Seepärast tuleks kloorheksidiini ravikuuri ajal vältida eelkõige kaltsiumi sisaldavate toiduainete (piim) tarvitamist tund enne ja kaks peale kloorheksidiini seanssi. Teine kloorheksidiini mõjulepääsu takistaja on hambapastades kasutatav detergent naatriumlaurüülsulfaat. Seega ei peaks kuuri ajal hambaid pastaga pesema.
Tavaliselt kasutatakse kloorheksidiini lahusena, geelina ja lakina. Väikseima tõhususega on (0,15-0,2%) suuloputuse lahused, millega saavutatakse vaid kuni paari-kolme nädalane sülje S.mutans arvu vähenemine. Kuigi lahus ei tapa suus juba pesitsevaid mutans-kokke, sobib see siiski tõhustama kodust suuhügieeni või ajutiselt asendama mehhaanilist puhastust. Selgelt tugevama efekti annab (1%) geel, eriti kui sellega on ühildatud fluoriid. Viimasel ajal on geelist paremaid tulemusi andnud professionaalne keemiline katu kontroll (1-40%) kloorheksidiinlakiga.
Geeli aplitseeritakse individuaalse või ühekordse lusikaga ”pumbates” üheaegselt mõlemasse lõuapoolde 3-5 minutit korraga. Nõrgema efekti annab geeli-kuuri läbiviimine, kui kasutada seda tavalise pasta asemel hambaid harjates. Kolmandaks geeli aplitseerimise võimaluseks on selle kasutamine tavalise F-puhastuspasta asemel, sooritades professionaalset katu mehhaanilist eemaldamist (PKME) pöörleva kummikausi ja hambaniidi abil. Toodud meetodid alandavad suu S.mutans arvu individuaalselt sõltuvalt 1-4 kuuks.
Geeli kuuri võib läbi viia kas kahe nädala jooksul korra(-kaks) päevas või kahel järjestikusel päeval, kummalgi päeval kolm korda. Geeli aplikatsiooni (kõige rohkem 5-10 min korraga) järel loputatakse suu korralikult veega. Liigse neelamisohu tõttu ei tuleks geeli kasutada eelkooliealiste laste puhul. Erandina võib seda teha hambaarsti vastuvõtul, kus on olemas imur. Kõrvaltoimete vältimiseks ei peaks geelikuuride arv aastas ületama kolme-nelja korda.
Kloorheksidiini ei peaks kasutama rasedad ja imetavad naised. Noor ema võib kasutamist alustada lapse olles 6-10 kuu vanune ning vajadusel peaks seda tegema lapse 3-4nda eluaastani. Kloorheksidiin ei korva fluoriide, vaid on seda täiendav preventsioonivõte.
Kaariese profülaktika meetmete rakendamisel tuleb arvestada Eesti eri piirkondade joogivee fluorisisaldust. Et Eestis on põhjavee ja seetõttu ka tarbitava vee fluoriidisisaldus väga erinev, on koostatud eri piirkondade jaoks neli programmi. Profülaktiliste menetluste skeem on üles ehitatud põhimõttel, et kasutatakse:
organismi mõjustavaid ja eriti hammaste mineralisatsiooni soodustavaid aineid nagu kaltsium ja fluor
A. Fluori suu kaudu manustamiseks võib kasutada naatriumfluoriidi tablette annustes 0,25mg, 0,5mg ja 1,0mg. Hambaarst määrab vajaliku annusega tabletid lapse vanust ja hambaemaili seisundit silmas pidades. Tablette võetakse regulaarselt ühe aasta jooksul vähemalt 250 päeva. Tablette tuleb võtta pärast sööki ja hoida neid veidi aega suus. Naatriumfluoriidilahust võib lisada ka mahladele jt jookidele. Vaheaja võib teha suvel, kui lapsed joovad rohkem vett. Nende piirkondade elanikud võivad joogiks kasutada ka mineraalvett Värska, Tartu vesi vm, mille fluorisisaldus on optimaalne (0,9–1,2mg/l). Neid tuleks juua vähemalt üks klaas päevas, väikelastele anda vähem.
B. Lokaalse profülaktika hulka kuulub suur hulk meetodeid, mida kasutatakse hambaemaili tugevdamiseks võimalikult kiiresti pärast jäävhammaste suhulõikumist.
Fluoriühendeid kantakse ka hambapinnale. Selleks võib kasutada 1-2% naatriumfluoriidi lahust. Suu loputamiseks kasutatav naatriumfluoriidilahus on 0,1-0,5%-line. Mõjuvamad on lakid ja geelid, mis kleepuvad hambapinnale pikemaks ajaks.
Selles piirkonnas võib pidada kõige tõhusamaks vahendiks hammaste mälumispindade vagude katmist hermeetikumide ehk silantidega kohe pärast hammaste suhulõikumist.
Kõige kergem ja tõhusam on süstemaatiline ja hoolikas hammaste pesemine 2-3 korda päevas fluori sisaldavate hambapastadega. Õiget hammaste pesemist on soovitatav õppida suuhügienisti või hambaarsti juures.
Ksülitooli sisaldav närimiskummi, milles kogu magusaine on asendatud ksülitooliga, pidurdab streptokokkide (streptococcus mutans) paljunemist hambakatus ja on seega oluline kaariese levikut takistav vahend. Närimiskummit tuleks kasutada vahetult pärast sööki.
Professionaalset suuhügieeni tuleks teha kaks korda aastas. Selle käigus eemaldab hambaarst või suuhügienist ladestused hammaste kõikidelt pindadelt ja töötleb hambapindu profülaktilise toimega poleerimispastadega.
B. Kasutada fluoriide sisaldavaid lakke, geele ja mälumispindade hermeetikume – silante, loputada suud naatriumfluoriidi ja kloorheksidiini lahusega. Hammaste puhastamisel kasutada fluoriga hambapastasid. Pärast sööki närida ksülitooliga närimiskummit. Kaks korda aastas lasta teha hambaarsti juures professionaalset suuhügieeni, puhastada hambad katust ja ladestustest.
B. Kasutada fluori sisaldavaid lakke, geele ja silante. Häid tulemusi annab süstemaatiline hammaste puhastamine ja fluori sisaldavate hambapastade kasutamine. Üks kord aastas lasta teha jäävhammaskonna professionaalset suuhügieeni. Soovitav on kasutada pärast sööki ksülitooliga närimiskummit.
Sellised piirkonnad on Pärnu, Virtsu, Haapsalu ja Lääne-Eesti rannikualad. Kohati on tegemist joogivee toksilise fluorisisaldusega (kuni 6,0mg/l), mille toimel võib välja kujuneda iseloomulik hambaemaili struktuuri kahjustus – fluoroos (pildil).
A. Lapse organismile ja arenevale hammaskonnale normaalse arengu tagamiseks on soovitav kasutada joogiks vett, mis ei sisalda fluori üle 0,8mg/l. Rohkem tuleks juua naturaalset mahla, piima, või jogurti.
B. Puhastada hambaid süstemaatiliselt kaks korda päevas ja teha professionaalset suuhügieeni üks kord aastas. Häid tulemusi annab hammaste mälumispindade katmine silandiga (ilma fluorita Fissurit’i). Pärast sööki on soovitatav kasutada ksülitooliga närimiskummit.
Kokkuvõtteks võib ütelda, et arvestamata Eesti eri piirkondade joogivee erisugust fluori sisaldust, on põhiliselt paiksed kaariesevastased profülaktilised võtted eeskujulik individuaalne suuhügieen, hammaste mälumispindade katmine laki ja silandiga, professionaalse suuhügieeni tegemine 1-2 korda aastas ja ksülitooliga närimiskummi kasutamine. | OSCAR-2019 |
||
Tervendavad kristallsauad on mõeldud eelkõige energia fokusseerimiseks ja suunamiseks. Iidsetest aegades alates on tervendajad üle kogu maailma nende abil oma väge võimendanud, sest sauad koguvad ja suunavad energiat. Lisaks tervendamisele ja väe suunamisele, saab neid kasutada ka pühitsemiseks ja õnnistamiseks. Tervendavatest kristallsauadest on abi nii kogu aura kui kindlate kehapiirkondade tervendamisel. Sauasid saab kasutada ka auras asuvate blokeeringute ülesleidmiseks, nende puhastamiseks ja eemaldamiseks. Kristallsauast võib olla abi ka massaažiga tervendamisel, sest masseerimine tervendava sauaga aitab vabastada keha liigsetest pingetest, samal ajal kui saua läbiv tervendav energia enne kehasse suundumist võimendub. Massaažiks on kõige sobivamad siledad sauad, mis on vähemalt ühest otsast ümarad, sest need ei kriimusta nahka ega tekita kehale muid ebamugavusi.
Saua üks ots on tavaliselt ümar ning teine teravam. Saua hoitakse enamasti ümarast otsast ning nii, et saua ümar ots jääb hoidja poole. Saua teravamat või tipust peenenevat otsa kasutatakse energia suunamiseks - kas millegi sisse (sel juhul suunake teravam ots soovitud kehapiirkonna või objekti poole) või millestki välja (sel juhul suunake teravam ots universumi poole). Energia suundub saua sisse tavaliselt läbi saua ümarama otsa ning seda fokusseeritakse läbi saua teravama otsa mingi kindla objekti suunas.
Tervendava kristallsaua võib asetada ka massaažiõli pudeli lähedusse, et lasta saua tervendaval energial õliga seguneda. Seda võib panna ka veeanuma lähedale või peale, et luua energiseeritud vett.
Tervendavat kristallsaua võib kasutada ka mediteerimisel. Võtke sau vasakusse kätte (vasak käsi on energia vastuvõtja), nii et saua teravam ots oleks suunatud randme suunas ning ümaram ots jääks vastu sõrmi. Nii suunate te universumi tervendava energia saua ümarama otsa sisse ning seejärel läbi saua terava otsa endasse.
Tervendava kristallsaua abil saab kehast välja tõmmata ka häirivaid või negatiivseid energiaid. Suunake saua ümaram ots probleemse ala suunas. Negatiivne energia tõmmatakse nüüd saua ümaramasse otsa ning see väljub saua teravama otsa kaudu, mis tuleb suunata universumi poole. Sisuliselt annate te probleemse energia üle vaimsetele vägedele (näiteks peainglitele), kes sellega edasi tegelevad. Kuid võite ka taotleda, et negatiivne energia suunduks otse Suurde Keskpäikesse ning lahustuks hetkega. Kui tunnete, et olete negatiivse energia enesest või kliendist välja tõmmanud, pöörake sau ümber, nii et nüüd oleks saua teravam ots probleemse piirkonna poole ning saua ümaram ots universumi poole või lihtsalt probleemsest kehaosast eemale suunatud. Taotlege nüüd, et negatiivne energia asenduks puhta Allika valgusega.
Kristallsaua abil tervendades kasutage lihtsalt taotlust ja kujustage, et suunate negatiivse energia kehast eemale ning asendate selle siis positiivse energiaga. Lihtsalt nähke, et positiivne energia siseneb saua ümarama otsa kaudu ning väljub saua teravama otsa kaudu, suundudes tervendamist vajavasse piirkonda.
Võite tervendavat kristallsaua kasutada erinevate tervendamistehnikate puhul, millega tuttavad olete. Võite märgata, et saua kasutamine võimendab tervendava energia voogu märgatavalt ning muudab tervendamise lihtsamaks.
Kristallsaua tuleb aeg-ajalt ka puhastada - kas siis helidega (näiteks tingša või Tiibeti kella abil); voolava vee all (NB! Ei sobi seleniidi või hematiidi puhul!); lõhnasuitsuga; maa sisse mattes; elava tule lähedusse, kristallide peale või looduslikesse vähekohtadesse asetades; päikese-, kuu- või tähevalguse käes. Sobivaim puhastusviis sõltub juba konkreetsest sauast ning sellest, milleks seda kasutatakse.
Seleniidi ja fluoriidi võngete õnnelik kombinatsioon selles tervendavas kristallsauas harmoniseerib ja hõlbustab tervendamist. Need kaks kivi toetavad üksteist ning võimendavad teineteise omadusi: ingellikke energiaid vahendav seleniit tõstab märgatavalt fluoriidi sagedust, samal ajal kui negatiivsete energiate väljatõmbamisega hõlpsalt toimetulev fluoriit lisab seleniidile väge ja vastupidavust. Selle kristallsaua kasumine muudab isegi ülimalt intensiivse tervendusprotsessi väga harmooniliseks, nauditavaks ja sujuvaks.
Fluoriit on tõhus kristall ülesaamiseks mis tahes liiki organiseerimatusest. Fluoriit tõmbab meist välja negatiivse energia ja stressi, aidates igapäevaelu rütme korrapärasemaks muuta. See kivi identifitseerib ning kõrvaldab mis tahes häire kas siis füüsilisest kehast või peenkehadest ning puhastab ja stabiliseerib aura. Fluoriit on abiks grupitöös, kuna tagab stabiilse atmosfääri ning ühendab eri indiviidid ühise eesmärgi nimel. Fluoriit tunneb ära välistegurite mõju ning katkestab väljastpoolt tuleva psüühilise manipulatsiooni ja sobimatu sekkumise mentaaltasandi kaudu. Maandades ja integreerides vaimseid energiaid, aitab fluoriit erapooletuks jääda ning tugevdab intuitsiooni, tehes meid teadlikuks kõrgematest vaimsetest reaalsustest. Lahustab jäigastunud käitumismustrid ning aitab allasurutud emotsioonidel pinnale kerkida ja lahendust leida. Suurepärane abiline õppimisel, kuna suurendab keskendumisvõimet, paneb mõtte kiiremini tööle ning aitab uut informatsiooni omandada. See kivi on äärmiselt efektiivne arvutikiirguse ja elektromagnetilise stressi neutraliseerimisel ning õigetesse punktidesse asetatuna (mida saab kindlaks määrata pendli abil), blokeerib ka geopaatilist stressi. | OSCAR-2019 |
||
Kairi Leivo pani kokku "Viljandi pärimusmuusika festivali lood", mis kirjeldab killukesi selle kahekümne viie aastase festivali ajaloost. Lugusid jutustavad peamiselt festivali korraldamisega algusest peale seotud inimesed. Ando Kiviberg, Ülle Ots, Piret Aus, Raivo Sildoja ja paljud teised. 25 aastat tagasi oli seltskond noori Viljandi tudengeid, kes tahtsid teha midagi suurt ja midagi teistmoodi. Ilma mingite eelteadmiste ja kogemusteta alustati oma festivali korraldamist, abiks tohutu entusiasm ja nooruse energia.
Jah, unistada tuleb suurelt ja veel suuremalt tegutseda. Ainult nii jõuab kuhugi. Praegu on naljakas lugeda ja tegijatel ilmselt ka naljakas meenutada, kuidas algusaegadel kõike ise ja põlve otsas tehti. Raivo Sildoja:
Mäletan, kuidas alustasime Aleksander Sünteri vana kastiautoga hommikul poole viiest ringi piimakombinaadist, siis leivakombinaati leiva-saia järele ja meeskonna tüdrukud tegid sellest pillimeestele hommikusööki. Kõik käis tohutu entusiasmiga, öösel sai paar tundi magada ja hommikul läks jälle uus ring lahti. Mingil hetkel muutus festival populaarsemaks ja siis sai hakata publiku käest ka piletiraha küsima, aga enne seda saime tulu ainult meile antud toodete müügist.
Jäin mõtlema, mida öelda raamatu kohta inimesele, kes kunagi folgil pole käinud. Aga siis sain aru, et talle ei olegi vaja midagi öelda, sest selline inimene seda raamatut ju ei loe. "Viljandi pärimusmuusika festivali lood" on pigem fänniraamat, kõigile neile, kellel on festivaliga side, olgu siis osaleja või külastajana.
Autor ütleb, et igaühel, kes korragi festivalil käinud, on oma lugu. Kuigi raamatus räägivad oma loo erinevate valdkondadega tegelenud inimesed, siis minu jaoks jäi käsitlus ühekülgseks. Neile, kes on üle pea asja sees, on festival midagi üsna muud kui pealtvaatajale või esinejale või miks mitte šašlõkimüüjale. Selles raamatus on toodud tegijate lood, aga puudu jäi kõrvalpilk. On küll külastajate kirjutatud vahepalad, kuid need on pigem meeleolud, hetkemuljed, mälupildid. Muusiku pilku esindab oma looga Maarja Nuut, aga tema räägib rohkem oma muusikalisest arengust kui Viljandi festivalist. Samas, need kaks on ilmselt vägagi seotud. Kairi, pane kokku veel üks raamat?
Lisaks on neli artiklit, mis on otsapidi pärimusmuusikaga seotud, aga teemade valik (mäng, vabadus, mehe laul, keele areng) tundus juhuslik ja artiklid ei olnud ausalt öeldes eriti huvitavad. Taive Viiding ja Ants Johanson kirjutavad sõna "pärimusmuusika" tekkimise loost, mis on iseenesest põnev
teema, aga kuna see põhineb varem kirjutatud põhjalikumal artiklil ja on varustatud viidetega, siis langes see teose üldisest stiilist välja.
Küll oli huvitav lugeda katkeid, mida ajakirjanduses nende 25 aasta jooksul festivalist kirjutatud on. Lõpus on toodud ka kõigi festivalide plakatid ja esinejate nimekiri aastate kaupa. Tunnistan, tudeerisin seda põhjalikult ja avastasin, et isiklik mälu on alt vedanud. Korraks tekkis isegi kahtlus, et käisin esimest korda Viljandis 1996. aastal, mitte 1995, nagu olen kõik need aastad teadnud. Pärast pikka juurdlemist ja mälusoppides tuulamist, jõudsin järeldusele, et oli ikka 1995. Huhh. Aga neid nimekirju ja plakateid lehitsedes võib küll pikemalt meenutustesse uppuda.
Minu lugu algas 1995. aastal, kui kuulsin Tartu Raadiost vend Johansoni rääkimas mingist festivalist ja esinejatest, kes sinna tulevad. Üks oli Balkani muusikat mängiv Slobo Horo Soomest ja teine keegi Iirimaalt. Ma pidin neid kuulma! Olin äsja saanud autojuhiloa, laenasin isalt auto (mille peegli ma pärast Viljandis puruks tagurdasin) ja sõbrannalt tema mehe venna, sest üksi ju ei julgenud minna. Viljandisse jõudmine võttis aega, sest algaja juhi piirkiiruseks oli tollal 70 km/h ja suurema osa teest sõitsin 65ga, mille kohta sõbranna mehe vend ei jätnud oma arvamust avaldamata. Slobo Horo ja iirlaste kontserdid olid just nii toredad, kui ma ette olin kujutanud. Pärast oli ööklubi. Mina teadsin ainult ööklubi Atlantist, seega panin enne sinna minekut ilusama kleidi selga. Kohapeal aga selgus (Ööklubi oli tehtud mingisse kinosaali), et rahvas vihtus Untsakate saatel ennastunustavalt tantsu nendessamades sandaalides ja kottis pükstes. Kusagil öösel asutasime tagasi sõitma. Kuigi olin sõbranna mehe venna just selleks puhuks kaasa võtnud, et ta mind öösel üleval hoiaks, jäi tema kohe kõrvalistmel magama. Aga aasta oli siis 1995 ja auklikul Viljandi-Tartu teel ei olnud mitte mingeid teekattemärgistusi, ei tee keskel ega äärtes. Niisiis sõitsin oma elu esimese pikema autosõidu öises pimeduses teel, mida hästi ei näinud, silmad väsimusest kinni vajumas. Aega see võttis ja hirmus oli ja kui ükskord kodu ukse ees auto kinni pidasin, siis istusin seal veel natuke ja mõtlesin tõsiselt: "Elus olen!"
Aasta hiljem rääkis jälle vend Johanson raadios, et festival on tulemas. Nüüd oli tõmbenumbriks Deanta Iirimaalt ja Garmarna Rootsist. Seekord võtsin sõbranna ja tema mehe kaasa. Sellest festivalist ma eriti palju ei mäleta. Vihma sadas ja telgis oli külm. Ühe Kaevumäe kontserdi ajal algas kõva äikesetorm ja paduvihm, nii et kontsert katkestati. Kõndisin sealt läbi linna alla järve äärde telklaagrisse. Kuigi mul oli vihmavari, siis kohale jõudes oli ainuke kuiv koht pea ja õlanukid. Järve äärde maabusin korraliku jõe sees, mis mäest alla voolas. Ühe telgi ees istusid nabani vee sees kaks noormeest ja vaatasid kurvalt oma ligunenud asju, mis telgis poolemeetrise vee all olid. Aga eriti õnnetud nad ei paistnudki. Olime kogemata oma telgi osanud püstitada kõrgemale kohale, nii et see üle ujutatud ei olnud, aga külm ja niiske oli siiski. Hiljem viidi telklaager mujale, kus künkast allavoolav vesi seda üle ujutada ei saanud. Paarile kontserdile smugeldasime end tasuta sisse (turvamehed olid tol ajal veel natuke kergeusklikud). Kell kaks öösel käis Linnavalitsuse ees Rohelisel laval kõva pidu. Üldse oli esimestel aastatel Linnavalitsuse-esine park see keskne kohtumispaik. Seal oli Roheline Lava, kus tol ajal võis tõesti igaüks mõtte ajel üles astuda. Seal oli toidu- ja õllemüügikoht ja lauad, mille ääres istuda ja sõpradega juttu puhuda.
Kolmandal aastal oli mul juba meeles, et Viljandis on festival, aga sõbranna, tema mees ja mehe vend ei olnud seekord minemisest huvitatud. Läksin siis üksi. Mõtlesin, et olen ühe päeva ja tulen öösel tagasi. Praegu tagantjäreletarkusena ma juba tean, et Viljandi folgil ei tasu selliseid plaane teha. Temal on sinuga omad plaanid. Selle festivali plaan oli selline, et ma tutvusin Jaaniga. Õigemini tema tutvus minuga. Mina ei olnud üldse huvitatud koos sellise täiesti ebahuvitava mehega ringi käimisest (jaa, ma olin siis väga noor ka). Aga ülejäänud festivali aja ei jäänud ta minust enam sammugi maha. Selgus, et ta tunneb enam-vähem kõiki muusikuid ja festivali tegijaid ning oli üldse väga avatud suhtleja, erinevalt minust. Tuli välja, et polnud üldsegi nii ebahuvitav mees. Nii ta vedas mind ringi, tutvustas mind kõigile tegijatele ja muusikutele, teadis, kus nurgataguses nad omavahel jämmivad. Lahti saada mul temast sellel festivalil ei õnnestunudki. Enne lahkumist andsin talle oma telefoninumbri, mis oli muidugi lauatelefon, sest mobiile oli siis veel vähestel, ja panin selle valesti kirja ka, kuigi mitte meelega. Aga kohtusime uuesti järgmisel festivalil, kuhu ma taas olin plaaninud tulla ainult üheks päevaks – hahaa – ja järgmisel ja järgmisel.
Olen üsna kindel, et ilma Jaanita ma ei oleks folgile käima jäänud. Pärimusmuusikast ei teadnud ma toona midagi ja pidasin instrumentaalset muusikat igavaks. Jaan viis mind kontsertidele, kuhu ma ise poleks kindlasti läinud ja võimaldas mul osa saada öistest muusikute omavahelistest olengutest. Peale selle tutvusime veel mitme folgilisega. Tõenäoliselt oli see Rohelise lava juures, kus me kohtusime Janiga Saksamaalt ja Peteriga Šotimaalt. Mehed olid tulnud lihtsalt Eestisse käima ja sattusid festivalile juhuslikult. Aga mõlemad käisid Viljandis veel mitu aastat. Veel oli seal Kaido, kes oli nendega juba tuttav. Peter sattus festivalist nii suurde vaimustusse, et hakkas oma kodukülas Šotimaal ka väikest folgifestivali korraldama. Ta kutsus meid külla ja lubas, et saame tema tagaaias telkida. Kuigi pidasime tõsiseid minekuplaane, siis ei olnud tegelikult kellelgi nii palju raha ja pealegi toimus Viljandi festival samal ajal. Timoga Soomest tutvusime paar aastat hiljem ühe vene ansambli kontserdil, kus Jaan talle vene keelest tõlkis. Kuigi Jaan enam ammu festivalil ei käi, siis mina jäin. Paarikümne aasta jooksul olen tutvunud hulga toredate inimestega ja mitmed sõprussuhted, mis said siis alguse, on jäänud.
Üks folgiga seostuv teema on ööbimine. Mina olen aastate jooksul maganud (või üritanud magada) nii autos, telgis, tuttavate korteris, tuttavate suvilas teiselpool Viljandi järve kui ka Grand hotellis. Timo oli hotellis kinni pannud ühekohalise toa, mida ta jagas ajakirjanikust sõbraga. Sellel aastal sadas jälle paduvihma (vihm on muidugi teine teema, mida folgist ei saa lahutada) ja minu odav telk laskis vett läbi nagu muuseas. Asi lõppes sellega, et me jagasime seda tillukest tuba kolme peale, lisaks käsid seal duši all muud sõbrad ja tuttavad. Mina, kes ma ööbimise eest sentigi ei maksnud, magasin uhkelt kõrgel voodil ja Timo esikus WC-ukse ees välivoodil. Vot sellised džentelmenid käivad folgil. Vastutasuks andsin ajakirjanikust sõbrale Turun Sanomate jaoks intervjuu, kus mind nimetati folgiveteraaniks, kuigi see oli alles mu kümnes folk.
Vihmast veel. Nende 25 aasta jooksul on olnud üksikud aastad, kus ühtegi tilka pole sadanud. Ükskord seisin keskööl toidutänaval mingi putka eest, seljas t-särk, kampsun, jope, peas nokamüts ja kõige peal veest tilkuv kollane vihmakeep. Vihmavari oli ka käevangus. Kõrvale astus keegi noormees, vaatas mind pika pilguga ja teatas: "Neiu, sellise välimusega te küll omale ühtegi meest ei leia".
Muusikute omavahelise jämmimisega oli nii, et algul oli selleks lihtsalt üks majadevaheline hoov, kuhu oli baarilett, paar lauda ja tooli improviseeritud. Raamatust sain teada, et sellel oli isegi uhke nimi: Õllehoov. Hiljem võeti kasutusele Jaani kiriku kõrval olev mahajäetud maja. Mäletan, et istusime räämas hoones ümber pika laua, mille otsas istus Tõnis Mägi, kes pajatas muhedalt jutte oma Venemaa-reisidest. Hiljem sai sellest majast tegelaste tuba, kuhu igaühte sisse ei lastud.
Muusikud on muidugi üks eriline tõug. Untsakad mängisid kolm tundi ööklubis, läksid pärast kontserti tegelaste tuppa ning mängisid ja laulsid seal edasi kuni hommikuni. Ja nii mitu päeva järjest.
Muusikast pole ma veel midagi kirjutanud, aga minu jaoks on eelkõige muusika see, mis mind Viljandisse viib. Istud sooja päikese käes pingil ja kuulad, kuidas perekond Arak mängib kanneldel rahvalikke viise. Taevalik! Või tantsid koos Zorbasega sirtakit. Või midagi hoopis teistsugust nagu Oreka TX Baskimaalt, kes mängib txalapartat (uurige järele, mis põnev instrument see on!). Või kuulad kirikus Gruusia meeskoori, nii et turjakarvad turri tõusevad. Muusika valik on väga mitmekesine ja igaüks leiab sealt alati midagi. Kõige suurema elamuse sain aga Trilok Gurtu kontserdilt, kus ma lava ees, nina vastu tara, hinge kinni pidades meistrit kuulasin.
Seda, et festival pole enam see, mis alguses, räägivad minuvanused juba 15 aastat. Muidugi ei ole, külastajaid on kordades rohkem ja kogu korralduslik pool käib nagu kellavärk, vähemasti pealtvaatajale jäetakse selline mulje. Lagunenud peldikust on saanud Pärismusmuusika Ait ja linn on tulvil kohvikuid ja söögikohti, mida veel paar aastat tagasi ei olnud. Algusaastate spontaansust on vähemaks jäänud ja ehk on asi ka selles, et tegijad on vanemaks jäänud. Sellel aastal ei näinud ma ühtegi Untsakat öösel jämmimas. Ma ise taipasin alles siis, et vahepeal põlvkondadevahetus on toimunud, kui mind nooremad folgilised teietama hakkasid. Mismõttes!?
Veel üks asi, mis oleks nagu kaduma läinud, on seelikud. Neid oli igasuguseid – pikki ja lühemaid, lapilisi ja satsilisi, pitsiga ja ilma. Isegi minul on üks oranž kleit, mida ma ainult folgil olen kandnud. Peakski järgmiseks korraks jälle üles otsima. Varem jäi mulje, et tüdrukud õmblesid omale terve talve seelikut, millega folgile tulla. Ja poisid ka. Mäletan, kuidas jälitasin seeliku ja pikkade patsidega isendit, et aru saada, kas ta on nais- või meessoost. Pärast pikka kontempleerimist ja püüdu samal ajal ise märkamatuks jääda, tuvastasin, et meessoost. See juhtus siis, kui palav hakkas ja ta särgi seljast ära võttis. Praegusel ajal on enamik inimesi nii tavaliselt riides, et kohe igav on.
Kakskümmend aastat ei jätnud ma ühtegi festivali vahele, kuni tundus, et nüüd on ümmargune number täis ja võib vahet pidada. Aga kui pärast kaheaastast pausi sel aastal taas mööda Viljandit kõndisin, tundsin, et olen täiesti õiges kohas. Kuidas ma üldse arvasin, et olen sellest tüdinud? | OSCAR-2019 |
||
Jälle nii hea ülevaade! Aitäh! Aga pliis, avalda mulle ka, kust sa nii palju infot Linnateatri tegemiste kohta leidsid? Või ei oska ma seda nende kodukalt praegu leida?
Ja üks väga hea fakt sinu jutule lisaks. Nimelt mängitakse 22. oktoobril Rapla Kultuurimajas "Vahepeatust". Mul pole küll õrna aimugi, kas sinna enam pileteid on. Aga raplakatele (ja teistele muidugi ka) kindlasti hea uudis. :)
Mul on hea meel, et olete otsustanud oma sisukat ja mõtlemapanevat, mis peaasi - tegijaile asjalikku tagasisidet pakkuvat kommentaatoritegevust siiski jätkata. Teie kriitiline arvamus on aus ja paneb mõtlema. See on vaataja hääl, mida ma muidu kuulen oma õelt, teistelt lähedastelt, ka õpetajatelt. Ma ei tea kuidas Te seda kõike jõuate... Aitäh Teile selle eest! Minu pöördumist ärge palun mõistke valesti, see on siiras. Mul oleks olnud kahju, kui te oma tegevuse oleksite lõpetanud, nagu ma teatud suvisel hetkel aru sain. Kui soovite külastada VAT Teatri lavastuste etendusi, siis palun saatke e-kiri aadressil: aare@vatteater.ee.
Suurem osa Linnateatri infost pärineb hoopis ühe uue ja hea sõbra käest :) Samaga saadakski tänusõnad talle teele!!!
Suurimad tänud toetavate sõnade eest! Olen siin kuidagi kevadest alates vindunud mõtete käes, et kas ja kui palju ja kuidas kirjutada. Ja kas ning kui palju sellel üldse mõtet on. Ühelt poolt teen seda oma lõbuks, et jäädvustada "oma teatri lugu" (nii enda kui laste jaoks), teisalt kui niimoodi avalikult teha, siis kaasneb ka mingisugune vastutus. Ühelt poolt tahaks olla üdini aus, sest muidu poleks ju üldse mõtet sellel kirjutamisel. Teiselt poolt võivad üdini ausad sõnad ja arvamused solvata inimesi, kes ju tegelikult loovad midagi nii ilusat, huvitavat, head, harivat ja mõtlemapanevat nagu seda on TEATER. Ja tihti on tunne, et mis õigus mul on üldse midagi öelda või arvata, oleks et ma ise paremini teeks või oleksin pädev kellegi kunsti kritiseerima (pole mul ju ei teatri ega üldse kultuuriharidust... olen majandusinimene). Minu arvamused baseeruvad pigem sellel, mida tükkidest enda jaoks üles suudan noppida, kas seal on midagi noppida või kas tükk pakub visuaalset naudingut või mingil metatasandil pinget... Samuti on huvitav vaadelda teatrit ja teatritegijaid ajas - nende arengut või huvitavaid nippe, mida keegi kasutab või eesti teatripilti toob. Vahest ju ei suuda lihtsalt mingite väliste tegurite mõjul "aru saada" asjadest ning siis on huvitav oma ja teiste arvamusi võrrelda või otsida seda "tõde" või "mõtet". Olen ka nõus sellega, et Näitleja on ajastu lühikroonika... lisaks sinna juurde et ka lavastaja on seda. Õigemini lavastaja valikud ning võtted ja mõttevoolud. Eks olen siin saanud ka mitu korda valusalt vastu näppe, kui liiga julgeks läksin või kui unustasin täiesti selle, et keegi võõras neid mu lugusid siit blogist loeb (hämmastusega vaatan, et lugejaid on viimasel ajal kuus umbes 6-7000 erinevat inimest :) See ju juba nagu mõni ajaleht:)). Ja eks neil "korralekutsujatel" on ju tegelikult ka mitmes mõttes õigus. Ja ma tegelikult võibolla mõtleksin samuti kui nemad, kui loeksin kellegi teise inimese sellist blogi nagu minu oma. Ma ei tea. Igatahes selline kaksipidi mõtlemine ning moraali süüdistav sõrm panid üha rohkem mõtlema sellele, et kas kirjutada avalikult või ainult "omadele" - lihtsalt sellepärast, et soovitada mis hea ja hoiatada, mille peale aega ja raha mitte kasutada. Samas see positiivne tagasiside blogi kaudu on nii meeltülendav. Isegi kui inimesed lihtsalt tänavad soovituste või mõtete eest. Iga väikseimgi vastukaja läheb alati hinge. Rääkimata muidugi sellest kui tagasiside tuleb teatritegijatelt endilt. Eestis on ju blogikultuur alles lapsekingades. Võrreldes näiteks Rootsiga - siin räägitakse blogidest palju ning neid võetakse märksa tõsisemalt. Ju on ka tõsisemad kirjutajad ning osavamad, ei tea...
...Igatahes on hea teada, et neid mu mõttearendusi on ka "tegijatele" vaja. See annab omamoodi tõuget ikka edasi selle asjaga siin tegeleda, SUUR TÄNU! Igasugune tagasiside ongi kõige paremaks tänuks sellisele tavalisele hobiblogipidajale, nagu mina. Seeläbi teab, et on mõtet oma kahtluste kiuste ikka edasi kirjutada. Olengi sügiseks planeerinud hullult palju teatrit. Ka VAT-i :) Tahaks Teie teatri kõik tükid ära näha! Ja Teie lahkel loal kiusaksin Teid küll, kui pileteid ei õnnestu saada. Nimelt siit Rootsist alati ei tea kaugele ette, et millal Eestisse saab tulla ja tihti on just selle tüki piletid välja müüdud või ette broneeritud, mida oleks just teatud päeval võimalik vaatama minna. Seega tänud ka sellise võimaluse eest!
Ühtlasi kasutan võimalust tänada Teid "Ingel, ingel vii mind taeva" ja "Nürnberg" lavastamise eest. Minu jaoks on need kindlasti ühed selle aasta lemmikud! Nüüd ootan põnevusega "Robinson & Crusoe"-t. Tahaks kindlasti seda koos oma 14-aastasega vaatama tulla! Selles vanuses lastele, kes pole enam päris lapsed, aga ka mitte veel päris täiskasvanud - neile on väga vähe pakkuda. Seega see on on väga tänuväärne, et mõtlete ka selles vanuses teatruhuvilistele. Nendest ju kasvavadki tulevased täiskasvanute teatritükkide külastajad. Ja kui neil poleks selles vanuses midagi vaadata, siis kaoks ka vähehaaval see eestlaste teatrihuvi. Eriti praeguses, erinevate meediate ülepaisutatud võimaluste keerises.
Parimate tervitustega, ette vabandades kui ma peaksin kunagi aususe pärast pahasti ütlema (ei tee seda kunagi isiklikus mõttes, ega pahatahtlikult solvates, pigem piiratud maailmavaadete või lihtsalt väljakujunenud maitse ning ka maitseerinevuste pärast) ja indu ikka sama head teatrit edasi teha!
Kui on soov näha "Koomiku lapsepõlve", siis 11. ja 14.jaanuar Võru kultuurimajas Kannel kl 19 saab näha ;)
Suur tänu info eest! Kahjuks ei õnnestu nendel päevadel kuidagi Võrru, tegelikult üldse Eestisse jõuda. Pean lootma, et siis kunagi tulevikus veel... vägavägaväga tahaks näha :) | OSCAR-2019 |
||
Paljud rasedad kannatavad kõrvetiste all. Kuni eilse ööni ei teadnud ma, mis need ongi ja nüüd viimast otsa rase – ei pääsenud!
Kõik, kes selle üle on kurtnud, on ikka rääkinud, et see on kohutav! Tänasin ei tea, mis kõiksust, et ma seda tunnet taluma ei pea. Aga eile õhtul sõin pelmeene ja see oli väga vale otsus, oii, oleksin ma vaid seda teadnud!
Läksin magama ja ärkasin umbes 2 paiku TOHUTUTE kõrvetistega! Kes ei tea, mis tunne on kõrvetised (nagu mina enne ei teadnud), siis see on selline nagu mingi tuline söövitav õhk tuleb üles või mingi eriti rõve tunne. Öäääää! JUBE!
Seda enam – minul on mingi eriline organism, et ei tule mingeid röhitsusi, ma ei oska seda teha! Ma ei tea, kuidas inimestel tuleb selline asi ja automaatselt. Ehk siis, ma ei tea, mis tunne seegi on, nii, et kui sealt kaudu mingi õhk peaks tulema, see on ju nii jube tunne. Mulle vähemalt täiesti harjumatu asi. Aga kui mingi happeline, söövitav, kõrvetav õhumull on pidevalt kurgus – ougaad! Ja see oli nii kohutav, ära ei läinud, et ma mõtlesin, et annan otsad.
Võib-olla mõni on koguaeg kõrvetistega hädas ja loeb praegu – see Lilli on eriline hellik ikka. Aga no, ma kuumasin üle kere hommikuni välja, muudkui kõrvetasin ja mõtlesin, et ma suren kohe ära.
Ok, olin kuulnud, et piima juuakse, kui kõrvetised on. Jõin siis kahe paiku oma Hapsi tühjaks – kohe mõjus ja sain umbes 1,5h magada. Siis ärkasin uuesti sama jandiga ja vaatan, krt kell nii vähe! Jõin piima ja jälle sain magada. Ja nii iga paari tunni tagant, kuni lõpuks lõunast, nagu zombie, ärkasin.
Ma olen nii õnnelik rase, et terve aeg seda jama taluma pole pidanud. Võib-olla olen täpselt neid õigeid asju lihtsalt söönud ja juhuse asi, et pole enne olnud.
Öösel, kuna kohutav oli olla, keha ka kuumas, läksin diivanile magama, rõdu uks pärani, ventikas ka huugama voodi kõrvale ja siis oli enam-vähem. Samal ajal hakkasin kõrvetiste kohta googeldama, et ok, mida ma pean siis sööma või tegema ja miks just rasedatel see asi tuleb.
Sellest ma pole ka iial aru saanud, mis häda on inimestel, et kliimaseade ja ventikad, kogu see möll, peab koguaeg huugama. Kuidas nad haigeks ei jää? Ja miks nad nii vihased on, kui nad ei saa oma ventikat? Nüüd rasedana tean täpselt. Enne rasedust mul ei olnudki ventikat ja nüüd ostsime koju ventika, konditsioneerid lasime autos korralikult ära täitsa, filtrid vahetada – rase naine ei saa muidu ellu jäädud.
Ja jälle ma kordan seda tõde: rasedus on enda keha tundmaõppimise kursus. Nii huvitav, mida kõike võib mõelda ja tunda, mis elusees mõttessegi ei tule või arvad, et need tühised asjad sinuga ei juhtu – nagu hull ventika vajadus või kõrvetised. Või millised tulised põhimõtted täielikult kõigutatud saavad. Ja peale lapse sündi see tee kindlasti jätkub. Või noh, kehalised tundmused loodetavasti taanduvad samale tasemele, mis olid enne rasedust. Kõrvetisi küll kellelegi mitte iial ei soovi.
Rase on selles osas hea olla, et põhjus olemas, miks mitte mingeid jaanipäevaplaane teha – ahh, tead nii lõpurase, et kuhu ikka minna end väsitama. Samas, elukaaslane juba läks minema – meelelahutusala inimestel on ikka nädalavahetused ja sellised pühad põhilised tööajad. Ja nüüd siin kodus mõtlen, et midagi nagu teha ei viitsi, seltskondlik olla ei taha, samas on igav – peaks midagi teravat sööma – äkki saaks ajaviiteks sünnitama minna.
Teisest küljest – äkki see lõppeb lihtsalt järjekordse kõrvetisteõudusega. Ja jaanipäeval lapse sünnipäev – vaene laps, keegi sünnale ei tule ja kingirahad ka otsas. Ma pean veel selle plaani enda jaoks läbi mõtlema…
Teile, aktiivsetele jaanipäevalistele, edu poejärjekordades, kus iga teine on suure käruga, milles on 20 pakki šaslõkki, vorsti, kastidega õlut ja rummikoola materjali, naistele kast Viru Valge Coolerit või muud värvilist kleepekat, blokk suitsu. Jalas on meestel surfimustriga ujumispüksid, flipflop plätud, seljas 2 nr’t väiksem roosa või kollane t-särk, pead on kiilakad ja kuklal on volt, mille vahel on higitilk. Selle kõige peal on tagurpidi kuklale pandud päikseprillid. Ja kõik see kraam veetakse oma peenesse liisingus olevasse maasturisse, kus käib vali tümakamuusika: jaanipäevaks kõrgeks kasvaaab rohiiii… ja kõigil on näpud püsti, sest mega pull on olla. Ja kindlasti tuleb sealt ka lause: õuuu, ää! Head jaaaaani!
Või siis on teil lihtsalt tore, mõnusalt sõpradega maal, heade söökide ja jookidega, mõnusa saunaga ning ilma poe- ja praamijärjekordadeta ega selle stereotüüpse ossibandeta. Aga kas see oleks ikka sellisel juhul see ehe Eesti jaanipäev – ma ei usu!
Soh, ma sain su blogi nüüd algusest lõpuni loetud! Mõnus lugemine! Vahel leidsin su kogemustes ennast, vahel suuri erinevusi. Ma naudin rasedust nimelt täiega, sest vahepeal olin juba peale kuueaastast edutut üritamist olukorraga leppimas. No ja siis tuli üllatus ja nüüd muidugi näen seda kauaoodatud seisundit hoopis teiste silmadega, imetlen aeg-ajalt oma kõhtu, tunnen end kummaliselt saledana ja isegi esimene väike venitusarm tekitas pigemini rõõmsat elevust. Kauaootajate kiiksud! 😉
Tahtsin küsida, mis arvamusel sa nüüd sellest hõbevööst st. rasedusbandaažist oled, mida mõni aeg tagasi mainisid? Kas see õigustab ennast? Või on sellised asjad suvel lihtsalt liialt palavad?
Nii tore, et siin lugemas oled! Ja eriti tore, et rase oled, eriti peale pikka üritamist. Raseduse tunne on mul selline, nagu on, aga ma olen ülirahul, et see siiski õnnestus. Alles eile mõtlesin sellele 🙂 Rasedusbandaaž, mis käib üleni kõhule, sellega ma rahule ei jäänud – suur number küll, aga kuidagi soonis puusadesse sisse ja suvel on ikka päris palav ka sellega, ma arvan. Mind see ahistas, mitte ei toetanud. Siis ostsin apteegist Gerda vöö, mida saab reguleerida. algul tundus, et ohh päris hea, aga tegelt see ka ahistas. Nii, et eriline bandaaži inimene ma vist ei ole. Aga mis on väga hea toestus – TUUB. Tegin sellest postituse ka ja tõesti soovitan. Pealegi, seda saab kanda nii raseduse ajal kui pärast seda. Samas on inimesi, kes ka bandaaže soovitavad, nii, et eks ole individuaalne.
Ma poleks küll julgenud Hapsi juua,see on ju ise juba hapu ja tekitab vast kõrvetisi äkki juurdegi. Aga mul olid väga mõõdukad kõrvetised, tavalise piima joomine aitas. Aga seda mäletan isegi, et pelmeenid tegid hullemaks 😀
No kattub täitsa sellega, mis ma netis muidu nende bandaazide kohta olen lugenud. Noh, et kusagilt ikka ahistab. Ma arvan, et mul siis kahjuks ikka jääbki see asjandus proovimata. Rasedapükste kõrge ülaosa niigi on palavam kui tavalised suvepüksid ja ma ei kujuta ette, et ma sinna alla veel mingi bandaazi topiksin. Aga oleks mu viimased raseduskuud mõnele külmemale aastaajale langenud, siis oleksin seda endale vist küll ühe soetanud.
TUUBi suhtes kardan ka, et ta on soojade suveilmadega palav. Ja pealegi ta kuidagi kahjuks üldse ei sobitu mu ülejäänud garderoobi. Tjah, pean siis vist ise oma kosuvat kõhtu toetama.
muide, tuubi osas ma arvasin sama, et palav. see on täiesti jahe vastu keha, jahedam kui suvalised puuvillased riided, sellepärast seda kiidetakse ka. Nagu spordiriiete materjal, mis toimib nii, et viib niiskuse kehast eemale ja keha on kuiv ja chill. panin tuubi endale just palavaga selga, et oleks parem olla ja tõesti kiidan. mõtlesin ka igasuguseid mõtteid, et ei sobi kuskile ja sain heaga üllatatud. nii, et seda ma tõesti soovitan.
uhh, tulid meelde need raseduseaegsed kõrvetised…. mul oli käekotis pakk Renniet, autos pakk Renniet, kodus pakk Renniet 🙂 kui apteegis juhtub Renniele pilk peale siis tuleb see maitse lausa suhu 🙂 vähemalt on Sul vedanud, et raseduse lõpus said kõrvetised, minul olid need pidevalt alates mingist 5 kuust vist
Leian sarnaseid mõtteid. Kuid soovitan hoida heas kohas igasugu kõhutoestusrõivad. Võivad kuluda marjaks ära peale sünnitust.
Mina leidsin vööle/bandaazile väga head kasutust kohe peale sünnitust u paar nädalat. Selline reguleeritav krõpsuga toetus ümber kõhu aitas meelde tuletada normaalse keskkoha tunnet. Vahelduva eduga kasutamine ja kõhuhingamis treening taastas keskkoha küll ülikiiresti. Kohe pärast sünnitust päris klassikalisi kõhulihaste harjutusi ei soovitata. | OSCAR-2019 |
||
“Kui ma saaksin pöörata aega tagasi,” laulis kunagi Cher, “siis võtaksin ma tagasi need sõnad, mis tegid sulle haiget, ja sa jääksid.”
“Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi. Kui ma vaid oleksin öelnud, mida ma ikka veel varjan,” kahetses hiljem Aqua. “Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi, ma jääksin ööseks.”
Kui lauludes pööratakse aega tagasi tavaliselt isiklikus plaanis, siis kirjanduses sageli ühiskondlikus, ajaloolises, luues alternatiivseid stsenaariume sündmuste arenguks laiemas ulatuses. Eestis on viljelenud seda žanri näiteks Mart Laar.
Rootsi kirjanik Alf Henrikson laseb muuta sündmuste kulgu saatusejumalannal endal. Tema “Saatuse sõrmed” on ühest küljest iroonia alternatiivajalugude aadressil, aga teisest küljest üheaegselt nii tunnistus ajaloo juhuslikkusest kui ka ettemääratusest. Humoorikas raamat.
“Muidugi,” kinnitab üks taevastest daamidest, aga “selles riigis on rumalad rootslased muidugi vähemuses. Pommeris, Bremenis, Verdenis ja Wismaris elavad sakslased, Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägivad aadel ja kodanlus samuti saksa keelt, lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi rahvalaule igaüks omas keeles, Soomes elavad soomlased, Ingerimaal Käkisalme läänis venelased, ja endise Novgorodi suurvürstiriigi rahvaarv ületab mitmekordselt võiduka Rootsi hõreda elanikkonna, kes väheste eranditega elab kasinalt, kuid ausalt maal oma taludes, ägades suure maksukoorma all riigi ühtsuse kaitseks.”
“Kunagi ei kostunud kaebusi riigimaksude üle, sest pisimatki piuksu trahviti rangelt,” selgitab autor samas.
Rootslased on kirjutanud ka tõsimeelset alternatiivajalugu, kus Poltava lahingu võitmine muudabki kogu ajaloo kulgu, ilma irooniata, aga Henrikson naerab selle üle üsna varjamatult, sest tõsiasi on ju see, et suurriigi pidamine oligi rootslastele päris koormav.
Minu jaoks on ajalugu vaid õppetund tuleviku jaoks – kui ma saaksin pöörata aega tagasi, siis jätaksin selle tegemata.* See on moraal, mida ka Henrikson paistab jagavat. Ta vaid mängib ajaloo muutmise mängu, aga teeb seda huvitavalt.
* Ühiskondlikus plaanis. Isiklikus plaanis ma selles nii kindel ei ole, aga kahjuks või õnneks reaalses maailmas sellist võimalust ei eksisteeri, muidu võib-olla keriks pidevalt aega tagasi, ilma et see kokkuvõttes midagi oluliselt muudaks.
Postitatud 29. dets. 2015 29. dets. 2015 Rubriigid film,kirjandus,muusikaHenriksoni “Saatuse sõrmed” kohta on 2 kommentaari
Lugesin jälle Kafka kirju (sooduskampaania ajal maksid kõigest 4.90, aga ka praegu suht odavad), millest siin vahepeal juba üks katkend toodud sai, jõudes välja 1915. aasta lõppu.
Mind tõsiselt häirib see, et samas ei ole avaldatud neid kirju, millele Kafka vastas. See on umbes nagu lugeda mõnda romaani nii, et iga teine lehekülg jääb vahele, või siis kuulda dialoogist ainult ühe osapoole teksti.
Kafka ise oli vägagi huvitatud sellest, mida oli öelda neil, kellega ta kirjavahetust pidas. “Päevikupidamist ei tohi Sa katki jätta! Ja veelgi parem oleks, kui te kõik päevikuid peaksite ja need mulle saadaksite,” kirjutas ta 1912. aastal Max Brodile.
Väga kahju, et Brod ei pannud seda kogumikku koostades sisse nii enda kui ka teiste kirju Kafkale. Ühest küljest võib mõista, et nii oleks see paisunud liiga mahukaks, ei oleks mahtunud ühte köitesse, aga sisuliselt olnuks see õigem, sest praegusel kujul on kogu see suur kirjavahetus ikkagi poolik.
Kafka kirjad on küll nii haaravad, et neid lugedes läksid mul kapsad pliidi peal kõrbema, aga ainult tema kirju lugedes ei ole ju alati aru saada, mille peale ta midagi kirjutab.
Iseküsimus on muidugi, kui paljud neist teiste kirjadest on üldse säilinud, näiteks Franz ise teatas 1914. aastal ühes kirjas oma õele, Ottla Kafkale: “Tervita kõiki! Kirja ei pea Sa ei näitama ega vedelema jätma. Kõige parem, rebi ta puruks ja puista väikeste tükkidena rõdult kanadele hoovi, nende ees pole mul saladusi.”
Mis puudutab Kafka kirjade sisu, siis see ei käi kaugeltki ainult kirjanduse ja eraelu kohta. Näiteks siin tema muljed 1913. aastal Viinis toimunud Sionistlikult Kongressilt:
“Need Viini-päevad tahaksin oma elust kõige parema meelega välja rebida ja seda juurest alates, see oli tulutu jahtimine ja midagi tulutumat kui selline kongress on raske välja mõelda. Sionistlikul Kongressil istusin ma otsekui täiesti võõral üritusel, tõsi küll, et nii mõnigi asi ahistas mind ja tegi hajameelseks (nüüd vaatab mulle aknast sisse üks poiss ja ilus gondoljeer), ja kui ma ka just ei pildunud paberkuulikesi alla delegaatide peale, nagu keegi preili vastasrõdul, siis sünge olin ma küllalt.”
Ja sünguseks oli ka põhjust, nagu hilisem ajalugu kinnitas. Franz ise suri juba 1924. aastal, aga Ottla mõrvati kolmkümmend aastat pärast seda kongressi Auschwitzis ning holokaustis kustusid ka tema teiste õdede eluküünlad.
Kafka kirjadest tuleb siin kunagi edaspidi kindlasti veel juttu, kui ma neid jälle edasi loen. Korraga ehk järjest ma neid kõiki lugeda ei taha, sest minusuguse Kafka-uskliku jaoks on need nagu pühakirjad, mida peab vahepeal veidi seedima.
Ma ei mäleta, et mulle oleks lapsepõlves loetud mingeid jõulujutte. Või õigemini… päkapikkudest oli jutte küll, aga piiblitegelastest kindlasti mitte. Ja talvega seostub kõigepealt hoopis Hans Christian Anderseni “Vankumatu tinasõdur”. Huvitav, sest selle tegevus ei leia aset talvel. Tõenäoliselt on põhjuseks selles loos kaminas põlev tuli, mis seostub mulle talvega.
Ma ei mäleta, et seda mulle kunagi üldse loetud oleks, aga mäletan seda multikat, mida sai vaadatud korduvalt suure põnevusega, sest see oli ju nii dramaatiline, kaunis ja kurb, täis müstikat ja salapära. Ja tuleb lisada, et ka väga hästi tehtud.
Pealegi tundus majade järgi otsustades, et selle tegevus leiab aset siinsamas Eestis, Tallinnas (naksitrallid seiklesid ju koguni Viljandis, kuigi mingil seletamatul põhjusel mina neid küll kunagi linnas ringi liikumas ei näinud).
Kogusin lapsepõlves vahepeal muu hulgas ka marke (lisaks veel suitsupakke, õllepurke, nätsupabereid jne.) ja sain endale ükskord sellise Poola margi, millel on kujutatud Anderseni tinasõdur, aga “vales” mundris. Ma olin harjunud, et on sinine kuub ja valged püksid, aga selle peal on punane kuub ja kollased püksid.
Sarjast “Saja rahva lood” on jäänud eriti meelde Rootsi ja Ungari muinasjutud. Ungarlastelt veel lisaks Emil Kolozsvári Grandpierre “Imeflööt”, kus leiduvaid lugusid ma ikka väga kuulata armastasin. Samuti oli suur kangelane tšehhide röövel Rumcajs.
Eesti muinasjutte ja lasteraamatuid ma sellest ajast nii hästi ei mäleta. Või siiski, meenub näiteks Heino Väli “Vapustav tulikametsa lugu”. Ja kui pikemalt mõtlema hakata, siis tuleb neid veel, aga mitte esimeses järjekorras. Kõige esimene on ikkagi H. C. Andersen oma maagiliste lugudega, mis sobivad minu arvates hästi ka jõuluaega.
Nädalavahetusel sai vaadatud (tänu soovitusele) Postimehe veebikino kaudu ära “Puhta mõtte ruum”. Mis ma oskan öelda… kui tänapäeval on moes praktiline filosoofia, siis see oli vist filosoofia praktikas.
Postimehe žürii hinnangud filmile olid mulle üllatuseks eranditult negatiivsed – ainult Sven Grünberg pani hindeks kolme, mitte kahe, kuid temagi arvas, et “selle kõige asemel võiks meil olla palju enam filme nendest, kel midagi päriselt ka öelda on. Linnart Mällist, Endel Lippmaast ja veel mõnest teisest on filmid jäänudki tegemata.”
Dokumentalisti roll on ju talletada elu. Mällist ja Lippmaast võiks muidugi samuti filme olla ja võib-olla neid veel tehakse, aga nemad jätsid oma elu ja tegevusega nii või teisiti sellise jälje, millest jääb märk maha. Kõnealuse filmi peategelase Jan Jõemetsa kohta seda hästi öelda ei saa. “Puhta mõtte ruum” võibki ju olla pea ainus, mis tema elu ja otsinguid lõpuks meenutama jääb.
Sellistest inimestest tuleb teha filme just siis, kui nad veel elavad. Mingil määral sarnane juhtum oli näiteks varalahkunud Laur Tiidemann, kelle surmast möödub varsti juba 15 aastat – temast võinuks saada hea filmi siis, kui ta elas, aga praegu oleks seda raske teha, samas kui Mälli ja Lippmaa elust ja tegevusest on jäänud maha nii palju, et neist saab teha filme ka 100 aastat hiljem.
Mul on kahju, et see ei vastanud Maria Avdjuško, Artur Talviku ja Olle Mirme ootustele ja nad hindasid selle mitterahuldavaks. Mina panen filmile hindeks 5+ just väga hästi valitud teema tõttu, teostuse üle võib alati viriseda (enamasti on ka filmitegijad ise need, kes sellega mitte kunagi lõpuni rahul ei ole).
Vahepeal üks väike lugemissoovitus: eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kristīne Želve jutukogu “Juukselõikaja-tüdruk”, konkreetselt sellest kõige esimene lugu, milles figureerib tegelane nimega Villijs/Villy, kellest minajutustaja filmikoolis oma kursusetööks portreefilmi hakkas tegema, kuid siis “mulle hakkas tunduma, et Villijs on TÜHI, et ta luule on TÜHI, ma kartsin, et mu õppejõudude meelest on mu portree TÜHI, et ka mina olen lõpuks TÜHI, seepärast jätsin kähku pooleli ja tegin portree oma sõbrast Dambisest, muusikust, kes mängis bändis nimega Inokentijs Mārpls.”
Minul (ja muidugi mitte ainult minul) on äärmiselt kahju, et Želve ise filmitudengina selle tegelase prototüübist ikkagi filmi ei teinud. Tema kadus siit ilmast nii, et sellist märki maha ei jäänud. Või, noh, sai küll hiljem aluseks ühele tegelaskujule Želve juttudes, aga see ei ole päris see mida oleks endast kujutanud üks portreefilm.
Nüüd tagasi filmi juurde. Kulunud ütluse kohaselt on geniaalsusest hullumeelsuseni vaid üks väike samm – see on kindlasti üks prisma, mille läbi seda filmi saab vaadata, kuigi minu meelest ei ole Jõemets (filmi põhjal otsustades) ei geenius ega hull, vaid asub mõlemast mõne sammu kaugusel. See tähendab, et on peaaegu tavaline inimene, kuigi mitte tavapärases mõttes.
Tema poolt filmis pillatud kildudest toon siin välja, et “erinevates keeltes mõte liigub erinevalt” ning “Eestis puudub filosoofiline sõnavara, mõistestik”. Need mõtteavaldused ei ole kuidagi väga originaalsed, vaid on tõstetud siin esile üksnes seetõttu, et olen ise üsna sama meelt.
Mõtlemine saab ju alguse juba keelest, mõistetest, näiteks mõtteruum versus mõtteväli. Esimene on justkui midagi kindlalt piiritletut, aga teine palju laialivalguvam – mõtteruumid oleks üksteisest nagu seintega eraldatud, aga mõtteväljad võivad seevastu kohati kattuda ja teineteist mõjutada, olla pidevas muutumises. Kui mõtteruumi ehitatakse, siis mõtteväli laieneb jne.
Kuna mõtteruumi aluseks on ilmselt saksa denkraum, siis toon ühe pikema ja minu arvates asjakohase tsitaadi teadusliku pedagoogika rajaja Konstantin Ušinski artiklist “Rahvuslikkusest ühiskondlikus kasvatuses”, mis ilmus esmakordselt juba aastal 1857.
“Saksa iseloomu tüüpiliseks jooneks, mis seniajani on määranud Saksamaa osa ajaloos, Saksamaa tähtsuse kogu inimkonna ülemaailmses arengus, on kalduvus abstraktsusele ja sellest tulenev kalduvus süsteemile. Sakslane otsib kõikides eluavaldustes kooskõla ja omavahelisi sidemeid, ta ülendab kõik abstraktseks ideeks ja leiab seda ideed kõikjalt. Temale ei jätku asja mõistmisest; ta peab seda asja tingimata defineerima ja sellele koha leidma oma teadmiste süsteemis. Terved kuhjad saksa õpperaamatuid on täis tuubitud kõige tühisemate ja mõttetumate mõistete definitsioonidega. Ilma definitsioonita pole ükski asi sakslasele päriselt asi. Ta näeb igas asjas kõigepealt selle filosoofilist külge ja alustab ning lõpetab igat asja filosoofilise mõtisklusega. Kui tal pole tõelist filosoofiat, siis väljendab ta kõige kulunumat mõtet, mis kõlbab ainult kirjaprooviks, kuid ei jäta mingi hinna eest kasutamata filosofeerimise võimalust. Ent kõige rohkem hoolitseb ta selle eest, et tal ei jääks pähe ühtki vaba nurgakest ja et maailma ei jääks ühtki mõistet, mis ei mahuks tema süsteemi mõnesse nurgakesse.
See abstraktsiooni- ja süsteemikirg loob suuri õpetlasi, kelle teadmised haaravad kogu maailma, nagu Ritteri ja Humboldti tunnetused, poeete-filosoofe nagu Goethe ning filosoofe ja poeete nagu Schelling ja Hegel; kuid seesama teeb ka saksa meestest ja naistest unistajaid noores eas ning kõige väiklasemaid formaliste ja pedante vanemas eas. Sügavamõttelisus ja õpetatus on selle rahvusliku kalduvuse esikülg; pedantsus ja targutamine – selle tagakülg. Sellele kalduvusele võlgneb Saksamaa oma ülemaailmse tähtsuse teaduses ja oma poliitilise tühisuse, inimmõistuse kõige suuremad teosed, mis on loonud inimkonna arenemises uue epohhi, ja määratu suure hulga kõige mõttevaeseimaid raamatuid, milledes lõpmatute jaotuste ja alajaotuste võrgu all, mis on tähistatud kõikidest tähestikkudest võetud igas suuruses tähtedega, ei ole sageli vähimatki mõtet sees.”
Minu arvates väga tabav kokkuvõte mõtteruumi-loogikast ning resoneerub hästi kõnealuse filmi ja sellele osaks saanud negatiivse retseptsiooniga, mis näib tulenevat vähemalt osaliselt sellest, et filmi peategelane ei sobi kriitikute endi mõtteruumi-loogikast lähtuvasse teadmiste süsteemi (film häiris neid just seetõttu, et nad sooviksid mitte näha tema olemasolu, sest ta ei allu hästi definitsioonile).
Muide, see oli mitte etteheide, vaid lihtsalt tõdemus. Mu enda mõtlemine on imbunud nii jõhkralt läbi klassikalisest saksa filosoofiast, et see on kohati lausa õudne. Paljud lihtsalt ju ei teadvustagi endale seda, millel nende mõttemustrid tuginevad.
Ei tea, kas see jutt kellelegi peale minu enda kah arusaadav oli, aga sellised mõtted ja seosed mulle seda filmi vaadates ning Postimehe žürii hinnanguid lugedes tulid. Ja mingit mõju võis nüüd avaldada ka see, et kuulasin selle postituse kirjutamise ajal taustaks Soko albumit “My Dreams Dictate My Reality”.
PS. Kuulake kindlasti ka filmi autori Vahur-Paul Põldma poolt enne esilinastust Klassikaraadiole antud ülikõva intervjuud – järjekordne kinnitus, et Eestis leidub veel normaalseid inimesi, kes mõistavad elu tõsidust ega soovi langeda lugupeetavuse lõksu
Postitatud 21. dets. 2015 Rubriigid film,kirjandus,muusikaFilosoofia praktikas kohta on 1 kommentaar
Olgu kohe öeldud, et sain raamatu arvustamiseks kirjastuselt Varrak, aga esitlusel ei käinud ja ise autorit ei tunne ning saan seega lähtuda ikkagi puhtalt tekstist ja olla nö. erapooletu hindaja.
Või siis ka mitte, sest kui teose sündmustik leiab suuresti aset ajaloo selles osas, mille kohta on kujunenud omal varem kuuldu ja loetu põhjal välja juba küllaltki laiaulatuslik ettekujutus, siis on raske alustada lugemist päris puhtalt lehelt. Paratamatult hakkavad mängima taustaks kõik need eelteadmised ja -hoiakud, mida ei oleks näiteks mõne Botswana ajaloos hargneva loo puhul – tean vaid seda, et nende lipul on samad värvid, mis meil, muud ei midagi.
Ma ei kujuta hästi ette, millise mulje võib “Läbikäidavad toad” jätta neile, kelle side Eestiga on sama olematu nagu minul Botswanaga, sest see on läbini eesti romaan. Kogu setting, vihjed, naljad, isegi sõnavara (avastasin endagi jaoks ühe uue sõna, pranglimine, millega ei olnud varem kokku puutunud).
Lühidalt süžeest: noor ajakirjanik külastab vaheldumisi kahte vanainimest, kes jutustavad talle lugusid elust enesest, viies lugeja sõjaeelse, -aegse ja -järgse maailma atmosfääri, siiretega tänapäeva. Kohati nagu Silver Anniko “Rusikad” naistekana või naiste versioonis, sest naistekaks on seda raske liigitada.
Üldiselt hästi kirjutatud, osavalt komponeeritud, kuigi esineb ka nõrgemaid kohti, näiteks: “Ado oli seisnud vastamisi karuga. Toona päästis teda vaid see, et tal jätkus närvi surnut teeselda. Loom oli teda küll puurisu alla laagerdama mattes tuuseldanud ning rebinud liha ta reielt, ent ta oli ellu jäänud.” (lk. 169)
Selline kild oleks ehk omal kohal mõnes lihtsamas lasteraamatus või noortejutus, aga kindlasti mitte täiskasvanutele mõeldud teoses, mis pretendeerib sellele, et olla realistlik (kui keegi peab seda usutavaks, siis võib minna loomaaias karupuuri ning ise testida, kui kaua tal õnnestub usutavalt surnut teeselda, kui karu teda tuuseldab ja reielt liha rebib – kui selle juures tõesti surnuna paistate, siis oletegi ilmselt juba surnud, sest elus inimestel hakkavad sellises olukorras tööle automaatsed refleksid).
Samuti ei saa jätta ma rõhutamata seda, et eituse kaudu antud vihje rahvusvahelisele vabamüürlaste solidaarsusele (“Arvaku ta pealegi, et ma, puruloll, usun seda jampsi rahvusvahelisest vabamüürlaste solidaarsusest, mis ta päästis…” lk. 99), mis justkui aitas nõukogude hakklihamasinas ellu jääda, on tõepoolest ebausutav.
Täiesti selgelt oli vabamüürlik 1917. aasta veebruarirevolutsioon, mis oli kantud vabamüürlikest ideedest ja juhitud vabamüürlaste poolt, näiteks Venemaa Radikaaldemokraatliku Partei juhtivad tegelased olid kõik vabamüürlased (klassikaline radikalism ongi tegelikult algusest peale vabamüürluse väljendus poliitikas, suunatud selle ideestiku rakendamisele riigiehituses), aga bolševikud keelasid vabamüürluse Venemaal hiljem uuesti ära.
Mõningate nende juhtide varasem kuulumine vabamüürlaste hulka ei tähenda kaugeltki veel seda, et bolševikud vabamüürlastega solidaarsust oleksid tundnud. Selles mõttes oli see eitus seal lauses täiesti asjakohane – ei olnud ju tõesti põhjust uskuda, et vabamüürlaseks olemine Venemaal siis kedagi päästnud oleks, küll aga langesid paljud selle tõttu repressioonide alla.
Nii pikk selgitus sai toodud siin sel teemal seetõttu, et vabamüürlus on Eestis vandenõuteoreetikute poolt räigelt demoniseeritud ja ülemütologiseeritud. Raamatus on see tegelikult vaid väike kõrvaldetail, mida mainitakse paaril korral. Ja selliste pisiasjade üle võiks jaurata muidugi lõputult, aga need ei muuda positiivset üldpilti ega ütle midagi olulist teose sisu kohta (siin toodud näited sai valitud teadlikult sellised, mis ei ole romaanile tervikuna eriti iseloomulikud), milleni jõudmiseks tasuks seda loomulikult igaühel endal ise lugeda.
Varraku peatoimetaja Krista Kaer kuulutas nüüd kohe, et see ei jää kindlasti autori ainukeseks romaaniks, ja Sakala kultuuritoimetaja Tiina Sarv kirjutas lehes, et see on loodetavasti alles tema esimene samm kirjanikuteel. Nähtavasti tuginesid nad oma siseinfole, mis lubab oletada, et autoril ongi juba käsil või kavas veel midagi.
Võib-olla tõesti on Eesti kirjandusmaastikule sisenemas uus Aimée Beekman… Mina loeksin ilmselt ka tema järgmist teost, kuigi selliste suht tugevate ja isiklike (Johanson on töötanud ise ajakirjanikuna ja sai raamatu kirjutamiseks tõuke oma lapsepõlves kuuldud lugudest) debüütide puhul valitseb loomulikult alati oht, et järgmine raamat tuleb lahjem või kannatab ülepingutamise all. Elame-näeme.
PS. Mulle võivad saata raamatuid ka teised kirjastused, samuti võib pakkuda pääsmeid igasugustele üritustele jne., et neist siin kirjutaksin (I’m so cheap!), aga kirjutan siis muidugi seda, mis mulle parajasti pähe tuleb (võin teha need ka täiesti maatasa või ajada mingit täielikku iba). Ja kui saan midagi sedasi niisama, siis märgin selle postituses alati ära, et asi oleks lugejate suhtes aus, ning kaldun olema just kriitilisem kui tavaliselt – nii et lihtsalt reklaamikanalina see hästi ei toimiks, aga kui tahetaksegi saada veidi otsekohesemat tagasisidet, siis võin seda anda.
Postitatud 19. dets. 2015 19. dets. 2015 Rubriigid kirjandusÜks suht tugev debüütromaan kohta on 1 kommentaar
Nädal tagasi ei teadnud ma sellest koosseisust ega ka kohast veel midagi. Leidsin need vaid tänu sellele, et üks inimene, keda ma Facebookis jälgin, märkis ennast üritusest osavõtjaks. Nii et pange seal ikka kõik kirja, kus te käite, siis võivad ka teised sedasi enda jaoks midagi uut avastada.
Huvi äratas see ürituse lehel viidatud video. Mulle meeldib see laul ja nende seade sellest. Mitte päris nii palju nagu üks teine versioon, aga siiski piisavalt, et selle pärast Tallinna sõitsin (tegelikult oli seal ka veidi muud tegemist, aga see ei olnud määrav).
Philly Joe’s, tuleb välja, avati juba eelmise aasta kevadel. Asub otse Vabaduse väljaku juures, aga nurgatagune koht, kuhu suured sildid ei juhata. Kui ei teaks kuhu minna, siis naljalt sinna ei satuks. Hinnaklass: suur apelsinimahl maksis kaks eurot.
Asutus määratleb ennast džässiklubina, aga vahele lastakse ka muud huvitavat. Kõige meeldivam, et inimesed kogunevadki sinna selleks, et kuulata muusikat – mitte ei ole mõni söömakoht, kus keegi lihtsalt nurgas mängib. Tallinlastel on vedanud.
Choco nägi ilmavalgust alles sel aastal ning esitab klassikavõtmes pop- ja rockhitte. Minu kõrvadele kõlasid need kohati palju meelepärasemalt kui originaalid ning nende seadete põhjal otsustades tasuks neil proovida luua ka midagi päris algupärast. Potentsiaali selleks on küll. Eile toimus neil selle kavaga esimene ametlikum kontsert, muidu on aga esinetud juba päris hoogsalt.
Lugesin seal vahepeal ajaviiteks Kafka kirju. Kafka kirjutas 1904. aasta jaanuaris Oskar Pollakile: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks.”
Kui rakendada seda Kafka kriteeriumit muusika puhul, siis Choco sellele muidugi ei vasta. Nemad on mitte nagu terav kirves, vaid pehme ja soe tulekuma, millega saab aga jää vastu ilmselt isegi paremini – see lihtsalt sulab. Ilus, harmooniline, kaunis jne. kõik sellised sõnad.
Nädalavahetusel kiidetud Rakitin pani nüüd kohe spontaanselt kokku veel ühe albumi, millel kõlavad ainult tema hääl, kidra ja sünt. Laulud kõik küll uued ei ole, aga need minimaalsed versioonid on värsked. Ja mulle väga meeldivad. Hea töö!
“Kaie Kõrb. Unistuste nimel”, kirja pannud Anneli Ammas. Tekstist umbes 2/3 on Kaie Kõrbi jutt, ülejäänu teiste meenutused ja mõned niisama vahetekstid. Palju fotosid (enam kui kolmandiku raamatu mahust moodustavad pildid). Juttu on küll ka eraelust, perekonnast ja lapsepõlvest, aga peamiselt siiski sellest, mis seostub kuidagi balleti ja teatrieluga. Lisaks loetelu rollidest, aunimetustest ja preemiatest.
“Nagu baleriinide puhul sageli, tundub kõrvaltvaatjaile, et kaunites kostüümides ja prožektorite valgel lendleb tantsija elu kergelt kui pilvedes. Lähivaates aga on baleriini elu täis meeletut igapäevast pingutust ja sageli ka valu,” kirjutab koostaja raamatu eessõnas.
Minul kõrvaltvaatajana lugema hakates mingeid illusioone ei olnud, sest kuulsin juba üsna varases nooruses ühe endise balletikooli õpilase käest, et ta jättis asjaga tegelemise katki, sest tahtis vabaneda söömishäiretest ja saada terveid varbaid. Seda, et need probleemid on baleriinide puhul pigem reegel kui erand, kinnitas ka nüüd loetud raamat.
“Õhtuti käis treener tubadest läbi, et meil poleks kuhugi toiduaineid peidetud – nõukogude ajal oli see asi väga karm ja isegi väikseid tüdrukuid kaaluti pidevalt. /—/ Mõtlesime välja kavalaid nippe, kuidas ja kuhu endale midagi kõrvale panna, et õhtul näkitsemist oleks. Triikisime salaja akna peal saiaviile – et need hästi õhukesed oleksid – ja peitsime madratsi alla. Kapid vaadati õhtul üle, aga madratsi alt ei osatud otsida.”
“Peaaegu kogu aeg olime näljased – see toit, mida meile sööklas anti, mulle sageli ei maitsenud. Loomaliha, mida ma ei suutnud suhugi panna, poetasin taskusse kilekotikesse. “Kas sõid ära?” kuulen veel praegugi koka küsimust ning näen end innukalt noogutamas ja punastamas, endal loomalihasoust taskus auramas. Virnade kaupa vedasime sööklast välja hoopis leiba. “Kas sul veel leiba on?” kõlas tavaline omavaheline küsimus.”
“Baleriin peab tõesti peenike olema – nii ilu pärast kui ka selleks, et partner tõsta jõuaks. Samas teadmine, et pead kogu aeg vaatama, mida sööd, et liigseid kilosid ei tekiks, tekitab hirmsa isu kõige keelatu järele. Kõige raskem oli esimesel aastal: tahtsin meeletult süüa. /—/ Vahel ei suutnud vastu panna ja lausa õgisin end täis, pärast jälle paar päeva ei söönud üldse, vaid nälgisin. Seda rohkem tahtsin pärast süüa!”
“Küpsetasime keset ööd saia ja sõime seda kahe suupoolega – ma võisin ka üksi pätsi nahka pista – ning siis jõime lahtistit peale. Või jõime kolm liitrit mahla ja siis võtsime vee väljaajajat – baleriin peab ka veega mõõdukas olema. Täiesti arutu käitumine, mis õnneks pikalt ei kestnud ja tervist nahka ei keeranud. Lõpuks jäid ühel korral reisile minnes tabletid koju ja nii sain sundvõõrutusega sellest jamast lahti.”
Samas mainitakse, et üks sõbranna jõudis välja anoreksiani ja sai lõpuks koguni invaliidsusgrupi peale.
Endine priimabaleriin, Kaie Kõrbi õpetaja Tiiu Randviir: “Baleriinil tuleb õppingute algusest peale õppida valu kannatama: iga päev võib midagi valutada. Veelgi enam – see päev on imelik, kui kuskilt ei valuta. /—/ Kas või esimestel kordadel, kui balletiõpilane varvaskingades tantsima hakkab – kui jalgu eelnevalt ei plaasterdata, on pärast varvaste vahel rakud ja verised villid. Siin ei aita päriselt isegi ettevaatus – baleriini varbad on alati kistastesse varvaskingadesse kängitsetud ja tantsida tuleb läbi valu. Loomulikult jalad harjuvad, aga päriselt vaevustest ei pääse – mu enda baleriini jaoks suurevõitu keskmised varbad on endiselt justkui kokkusurutud tänu aastatepikkusele varvaskinga kängitsusele.”
Üks sõbranna: “Tantsijatel on pidevad vaevused umbsete ja kitsaste varvaskingade pärast. Kaie-sugusel baleriinil, kes teeb tõesti päevad läbi tööd, olid varvaste vahel kogu aeg rakud. Nüüd on tantsijail küll natuke lihtsam, sest kinga sisse on välja mõeldud igasugu silikoonpadjad, mis varba asendit korgi peal pehmendavad, kuid ikkagi peavad nad varbaid plaasterdama. Isegi kannad on baleriinidel aeg-ajalt kaktki.”
Need teemad moodustavad loomulikult vaid väikese osa kogu loost, aga toodud näited kinnitasid neid eelarvamusi, mille tõttu on ballett kutsunud minus ikka esile vastuolulisi tundeid: ühest küljest ilus vaadata, aga teisest küljest… kas see on seda kõike väärt? Näiteks meeste kastreerimisest ooperilauljateks on ju üldiselt loobutud.
Kummalisel kombel viskas mulle nüüd just seda raamatut lugedes samas kõrval arvutiekraanil ette ühe meeldiva laulu, mille video siia postitusse hästi sobib.
Tõesti ilus vaadata, aga… ma ei tea, see asjaga kaasnev pidev enesepiinamine mõjub kuidagi väga häirivalt. | OSCAR-2019 |
||
Jumala abiga on meie Jumalalaegas pikka aega olnud selleks kõrkjast punutud laevukeseks, mille sees meie Tallinna ristikiriku rahaasjad on ujunud otsekui Mooseslaps – tervelt ja õnnelikult mööda aja krokodillirohket jõge.
Nõnda Jaan Krossi «Kolme katku vahel» tsiteerides alustas Henn Männik Järva praostkonna sinodil revisjonikomisjoni hinnangut praostkonna rahaasjule. Kuigi kogudused pidevas rahapuuduses vaevlevad, liikmeannetused vähenevad ja välismaine toetus end koomale tõmbab, triivib Jumalalaegas vaikselt mööda aja krokodilliderohket jõge edasi. Kauaks aga rahalaevukesel püsimist, kui me ise kiriku liikmetena ei märka, et see ka hoolsat täitmist vajab.
Eelmisel aastal oli EELKs keskmine liikmeannetus veidi üle 200 krooni, Järvas 184 krooni. Kogudusele laekunud igast liikmeannetusest makstakse praostkonnakassa maksu, mis praostkonniti on erinev (Järvas 13 krooni), kirikukassa maksu (20 kr iga 2004. a annetajaliikme kohta) ja solidaarsusmaksu (12 kr iga 2004. a annetajaliikme kohta).
Lihtne arvutus näitab, et kui inimene maksab 50 krooni maksu, jääb sellest kogudusele vaid 5 (!) krooni. Miks ma toon näiteks nii väikese summa, kui isegi pühakiri kõneleb meile kümnise andmise kohustusest? Tavapärane praktika näitab, et liikmeannetuse suurus jääbki mõnesaja krooni piiresse. Põhikirjaliselt on aga iga koguduse nõukogu pädevuses kinnitada liikmemaksu suurus.
Kuigi kiriku statistika loeb liikmeid maksu laekumise järgi, on raha kättesaamisest olulisem elav kogudus. Järva praostkonna sinodil kõnelesid kahe koguduse esindajad sellest, et kirik on kaotanud kontakti oma liikmetega. Selle taastamiseks on nad asunud külastama koguduseliikmeid nende kodudes, kus siis rahulikult rääkida koguduse tegemistest, küsida inimese elukorralduse järele. Iga selline külaskäik on andnud positiivset tulemust.
Linna- ja maakoguduste majanduslik suutlikkus on väga erinev, suurima ja väikseima sissetulekuga koguduste vahe võib olla mitmesajakordne. Liikmemaksud on üks osa koguduse tulubaasist, paljudel juhtudel moodustab see vaid 10-12% eelarvest. See summa ei kata isegi palkadeks makstava raha hulka. Kust tuleb siis ülejäänud raha, et kogudus võiks siiski oma õpetajale, organistile ja töötegijatele palga maksta, pühakoja ülal pidada ja tegevuseks vajalikud väljaminekud kinni maksta?
Raha tuleb sõpruskogudustelt välisabina, kinnisvara renditulust, omavalitsustelt, sponsoritelt, korjandusena, ametitalitustelt. Euroopa Liidu liikmesriigi staatus annab meile õiguse ka sealsete fondide poole pöörduda. Heaks eeskujuks on siin Võnnu kogudus, kes just seda võimalust on kasutanud ja ka raha saanud.
On väga oluline, et iga EELKs ristitud ja leeris käinud inimene mõistaks oma väikese osa tähtsust Eesti suurima liikmeskonna ja laialdasema võrguga kiriku ülalpidamisel ega unustaks kümnisekohustust.
Vaatamata headele uusaastasoovidele, kavatsustele ja otsustele toob elu ikka oma äpardumisi ja pettumusi. Meie ajastu otsib õnne, aga peab pidevalt võitlema ängistuse ning ahastuse vastu. Kust otsida lahendust?Spe salvi facti sumus – «Me oleme päästetud lootuses», kirjutab Paulus roomlastele (Rm 8:24). Selle lause on võtnud paavst Benedictus XVI oma viimase entsüklika teemaks. Ladina spes on eesti keeles «lootus». Kuid see sõna tunneb mitmeid variante. Sellega on seotud tahtmine, et miski teostuks, et meie ootusel oleks positiivne tulemus.
See «miski» on enamasti argine – näiteks: kui ma nüüd kodust minema hakkan, siis ma peaksin õigeks ajaks lennujaama jõudma –, kuid ta võib meid suunata ka kõrgetesse teoloogilistesse ja filosoofilistesse sfääridesse, nagu näiteks seesama Pauluse spes, mida apostel peab üheks kolmest «teologaalsest» väärtusest koos usu ja armastusega, ning mida garanteerib Jumala heatahtlikkus ja truudus.
Prantslased kasutavad siin 12. sajandist saadik kaht erinevat sõna: espoir ja espérance. Mõlemad tähendavad ootust veendumuses, et soov tõenäoliselt teostub, kuid teine termin väljendab seda usaldust tugevamini. Eesti keeles võiks siin tõlkida «kindel lootus» või kirjutada Lootus suure tähega.
Lootus on seotud tulevikuga. «Aja, tuleviku ähmane uks on täielikult lahti tõmmatud. See, kellel on lootus, elab teistmoodi; talle on juba antud uus elu.» Piiblis on palju juttu Lootusest. See sünnib kohtumisel Jumalaga.
Et seda kohtumist arusaadavaks teha, toob autor näiteks ühe aafrika pühaku loo. Josephine Bakhita oli sündinud Sudaanis 19. sajandi lõpupoolel. Üheksa-aastasena sattus ta orjakauplejate kätte, sai kohutavalt peksa ja müüdi turul orjapidajatele, kes teda peaaegu iga päev veriseks peksid. Selle aja mälestuseks jäi talle 144 armi! Siis aga juhtus ime: paar aastat hiljem müüdi ta ühele Itaalia konsulile, kes ta oma kodumaale kaasa võttis.
Veneetsias avastas Josephine ristiusu ja teadmise, et on olemas Jumal, isandate isand, kes on hea ja armastab ka teda nagu oma last. «Nüüdsest peale oli tal Lootus – mitte ainult väike lootusekene leida vähem tooreid isandaid, vaid suur Lootus: mind armastatakse kindlalt, ja ükskõik mis peaks mulle ka juhtuma, see Armastus ootab mind. Ja nõnda on mu elu hea.»
Josephine laskis end ristida ja kuus aastat hiljem läks kloostrisse. Ta reisis kaunis palju ja tegi tõhusat misjonitööd. Ta ei saanud Lootust üksi endale jätta. Paavst Johannes Paulus II kuulutas ta pühakuks.
Lootus toetub usule. Ja usk õpetab, et keegi meist ei ela väljaspool inimkonda. «Keegi ei patusta üksi. Kedagi ei päästeta üksi. Pidevalt tungib teiste elu minu ellu: sellesse, mida ma mõtlen, ütlen, teen, teostan. Ja ümberpöördult, minu elu läheb teiste ellu, nii Kurjas kui ka Heas.»
Palves aidatakse mind, palves võin ka mina teisi aidata. Miks siis mitte kutsuda appi naist, kes oskab kõige paremini palvetada ja kes seisab Jumalale eriti lähedal – jumalaema Maarja?
Huvitav on märkida, et entsüklika algab ühe naisekujuga – Josephine Sudaanist – ja lõpeb samuti ühe naisega – neitsi Maarja «Lootuse täht».
7.–9. sajandini lauldi Maarja auks Ave Maris stella. Alliteratsioon Maria – Mare «meri» inspireeris kujutlusele elava pildi meie eluteest ja jumalikust abist. «Elu on nagu reis ajaloo merel, sageli pime ja äikeseline, kus me uurime taevatähti, mis meile teed juhatavad. Meie elu tõelised tähed on inimesed, kes on osanud õigesti elada. Nemad on Lootuse valgus.» Muidugi peab meeles pidama, et Kristus on absoluutne valgus, päike kogu ajaloo pimeduse kohal. Kuid Temani jõuame me alles siis, kui me oleme saanud «orientatsiooni» lähedastest valgusallikatest. Ja «missugune inimene võiks olla paremini kui Maarja meie «Lootuse täht»?
Paavst lõpetab oma meditatsiooni palvega sellele, kes «avas Jumala ukse meie maailma»: «Püha Maarja, Jumala ema, meie Ema, õpeta meid uskuma, lootma ja armastama koos sinuga. Näita meile teed Tema kuningriiki! Mere täht, sära meie kohal ja juhi meid meie teekonnal!»
Programmi käigus saavad mehed teada oma sisemiste tunne ja pingete põhjustest ning õpivad nendega igapäevaselt toime tulema. Programmi kirjeldus Eesti Kirikus nr 34.
Programm käivitub ka Tartus, Perekeskuse ruumides Õpetaja tn 5. Läbiviijad on psühhoterapeut Anton Aunma ja perekeskuse nõustaja Signe Uustal.
Grupp käib koos 30. septembrist kuni 30. detsembrini. Kohtumised toimuvad igal reedel kella 18.30–20.30.
Inimsuhete üheks aluseks on suhtlemine ja kõnelemine oma kaasinimesega. Kõneldes võime väljendada nii oma rõõmu või muret kui pahameelt. Selles suhtluses tulevad esile inimese kõige sügavamad tunded nagu austus, armastus, hoolivus. Rasketel teemadel kõnelemistki on vaja, sest vaid nii jõuame mingi lahenduseni.
Jumalaga kõnelemise viisiks on palve. Sõna palvetama on eksitav, sest see näitab, et inimene palub midagi. Enamasti olemegi egoistlikult oma probleemidele lahendust otsivad ja ilmselt seetõttu on suur osa palvetamisest tõesti Jumalalt millegi palumine. Kuid palve hulka kuulub ka tänamine, Jumala heade tegude kiitmine ja tema ülistamine. Seega on palvetamine midagi palju rohkemat kui vaid millegi palumine Jumalalt ja nii kõlab saabuva pühapäeva teema väga õigesti: „Südame kõne Jumalaga“.
Teise inimesega kõneldes pole viisakas kogu aeg ise rääkida, oluline on osata ka kuulata ja aru saada, mida kaasinimene meile öelda tahab. Nii on ka usuelus palvetamine seotud Jumala kuulamisega, tema märkamisega oma elus, temaga osaduses elamisega. Pühakirja lugemine kuulub palve juurde, sest selle kaudu kõnetab meid Jumal. Vahel ei või teisele inimesele kõigest kõnelda, Jumalale võib aga kõik südamelt ära öelda. Kui oleme Jumalaga rääkinud, on meil kergem võtta vastu õigeid otsuseid ja õnnelikult eluteel edasi minna. | OSCAR-2019 |
||
Kuni inimene oli korilane ja kiskja, suutis maakera biosfäär toita kõigest 10 miljonit inimest. Praegu on maailma rahvaarv 6 miljardit ning 2015. aastaks prognoositakse rahvaarvuks 7,2 miljardit. Kuidas suudab põllumajanduslik tootmine sammu pidada demograafiliseks plahvatuseks ristitud rahvaarvu kasvuga? Millised on sellel taustal Eesti põllumajanduse väljavaated?
1950. aastatel oli maailmas teravilja all 633 miljonit hektarit ja aastane teraviljatoodang oli 755 miljonit tonni ehk 282 kilo ühe elaniku kohta. 1990. aastatel oli teravilja külvipind 700 miljonit hektarit ja aasta keskmine kogutoodang 1864 miljonit tonni, ühe elaniku kohta toodeti teravilja seega 330 kilo.
Kuigi teravilja kogutoodang kasvas peaaegu 2,5-kordseks, tõusis toodang ühe elaniku kohta vaid 17%, mis edestab vaid pisut rahvastiku kasvutempot. 2010. aastaks prognoosib ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) 1990ndatest isegi väiksemat teraviljaga varustatust – ca 326 kilo elaniku kohta.
Külluse ja puuduse piirkonnad. Teravilja tootmise ülemaailmses jaotuses on välja kujunenud selged ülejäägi ja defitsiidi piirkonnad. Teravilja ülejääk on paar viimast aastakümmet tulnud Lääne-Euroopast, Põhja-Ameerikast ja Okeaaniast. Praegused eksportijad on niisiis arenenud riigid, kus teravilja tarbimine moodustab 635 kilo inimese kohta aastas ja kus tarbitakse 46% maailma teraviljast. Nad suudaksid toota tunduvalt rohkem, kui maailmas oleks olemas ostujõuline nõudmine.
Maailma piimatoodang on kasvanud 1950. aastate 294 miljonilt tonnilt 540 miljonile tonnile, st 83,7% võrra. Toodang ühe elaniku kohta on samal ajal langenud 110 kilolt 95,7 kilole. Liha kogutoodang kasvas selle ajaga 58 miljonilt tonnilt 199 miljoni tonnini ning liha tootmine elaniku kohta tõusis 21,8 kilolt 35,4 kiloni. Ka liha ja piima osas on põhilised üle omavajaduste tootjad Euroopa Liit, USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa.
Samal ajal on maailmas FAO hinnangul 771 miljonit alatoituvat inimest, ehk maailmas nälgib iga kaheksas inimene. Enam kui veerand maailma alatoituvatest inimestest elab riikides, kus alatoitlus on massiline – nälgib 35% või enam rahvastikust. 1990ndate lõpul oli selliseid riike 25, nimekiri algab Somaalia ja Eritreaga (alatoidetuid üle 65%) ning lõpebJeemeni ja Bangladeshiga (35%).
FAO prognoosib, et selle sajandi alguses saab maailma põllumajanduse aastane juurdekasvutempo olema 1,8%, so madalam kui eelmise sajandi lõpus. Tendentsi ei saa hinnata jäägitult halvaks. Sellepärast, et aeglustunud on ka rahvastiku juurdekasv ning inimestel, kellel on piisavalt raha toidu ostmiseks, puudub vajadus suurendada selle tarbimist. Nad kulutavad toidule küll rohkem raha, kuid see läheb töötlemisse, turundusse ja teenindusse.
Harimata maad väga vähe. Alatoituvaid inimesi arvatakse maailmas 2015. aastal olevat ikka veel üle 600 miljoni. Samal ajal on globaalseks probleemiks kujunenud põllumajandusressursside ja keskkonna hävimine. Pärast 2010. aastat on maailma ilmselt jäänud väga vähe harimata maad, mida saaks veel põllumajanduslikult kasutusele võtta. Kahanevad ja saastuvad mageveevarud, mullad hävivad, kõrbed laienevad, keskkond saastub pestitsiidide ja herbitsiidide jääkidega. Kasvuhooneefektist tulenev maakera kliima soojenemine võib rivist välja lüüa parimad põllumajandusmaad Euroopas ja muuta liiaga kuivaks teraviljakasvatuspiirkonnad Põhja-Ameerikas.
Eestis leidub veel maad, vesi pole defitsiitne ja keskkond on keemilisest saastest puhastunud. Ehk tasub siis ikkagi liituda nende riikidega, kus toodetakse põhilisi saadusi oma tarbeks ja veetakse midagi ka välja? Praeguse arengu jätkudes tuleb Eestil hakata mõtlema ressurssidele, millega maksta sisseveetavate toiduainete eest.
Kommentaarid - Trump ja Putin kirusid koos USA valitsusi ja lubasid hakata suhteid parandama - Eesti Päevaleht
Esimene katse suhteid parandada oli 2017 kohtumisel G20 raames. Tulemus on tänaseni teada. Prsse läks see üritus kremli süül. Nüüdki tundub kremli lubadus suhteid parandada paraja anekdoodina. Kuna me teame, et kreml on valelik, lubaduste murdja, siis läheb see teinegi katse sinna samusesse.
Tegele parem mingi huvitava hobiga või naudi ilusat suveilma, sinu ennustused ja analüüsid ei kannata ausalt isegi lugemist. :)
Meelde jäi üks "pressikonverentsil" Putinile esitatud küsimus - kas sooviti Trumpi võitu valimistel - ja otsekoheselt jaatav vastus Putini poolt.
Üllatav see ei ole, aga huvitavaks teeb asja see kontekst ja olukord, milles selline vastus kõlas. See oligi vastuse esitamisel ilmselge taotlus...
Neli aastat tagasi lasti Donbassi kohal Hollandi reisilennuk alla, ligi 300 surnuks ja ei sõnagi Venemaa vastutusest. Ei tuleta seda mõrva mitte keegi meeldegi enam, vaat sulle suurepärased presidendid. Nii et mingi 300 on kukimuki tänapäeval :(
Ammu ju selge, et tulistas ukraina buk 312. Teine asi kelle poolel nad siis olid, kelle käsku täitsid.
3) Süürias on USA ja Vene mõlemad võitjad, ehk ligitimiseeriti võit ja nüüd hakatakse Süüriat taastama, mitte ainult opositsiooni toetama.
5) Jääb ukraina gaasi toru. See peaks tähendama, et tekib mingi režiim, keda ka Vene tahaks toetada. | OSCAR-2019 |
||
Balti riikides ja Rootsis kokku 12 laadimis-, lossimis- ja transporditeenust osutavat ettevõtet koondaval Palgardi Kraana Grupil täitus 20. tegevusaasta.
Eelmisel nädalal toimus ettevõtte koostööpartneritele ja suurematele klientidele tänupidu Tallinna Lillepaviljonis.
Palgardi Kraana Grupi juhi Lembit Rannala sõnul sai grupi tegevus alguse 1989. aastal, kui ta kohtas Rootsi härrasmeest Torgils Langemar’i, kel oli plaan Eestist paberipuud kokku ostma hakata. “Tänaseks on Torgils kahjuks meie hulgast lahkunud, aga kindlalt võin öelda, et ta oli Eesti esimene puidueksportija, kusjuures tänaseks on puidust saanud Eesti peamine ekspordiartikkel,“ meenutas Lembit Rannala juubelil peetud avakõnes.
Möödus mõni aasta ja 1990ndate alguses tekkis Paljassaare sadama esisele esimene paberipuu riit, mis sealt ka laeva laaditi. Tolla tehti seda trosskraanaga, laadimiseks oli vaja kümmet dokkerit, tuult alla 15 m/s ja väikest laeva laeti 2–4 päeva. 1994. aastal otsustati probleemse laadimise lihtsustamiseks proovida hüdraulilist kraanat, kuid kuna neid Eestis neid polnud, võtsid Rootsi ettevõtte Palgard & Söner, Kran AB omanikud Jarl ja Michael Palgard riski ning laadisid oma 45tonnise masina laeva, mis saabus Muugale just jõulupühade eel. “Mehed saatsid oma masina kuhugi, teadmata, kas ka kunagi midagi tagasi saavad, alustades sellega Eestis hüdrauliliste materjalikäitlemise masinate ajastu,” sõnas Lembit Rannala, lisades, et nii sündiski Palgardi Kraana Grupp.
Kunda sadama valmimisel viidi sinna Rootsi Palgardis valmistatud 45tonnine Palgard Kran EC420, millega jäi väga rahule toonane sadamakapten Aadu Nurmsalu. Algas pikaajaline koostöö Kunda Nordicuga, mis kestab tänaseni Meelis Einsteini ja Aleksander Nikolajevi juhtimisel. 1995. aastal alustati ka laadimisega Pärnu sadama linnakail ning 1997. aastal võttis Palgard esmakordselt Eestis kasutusele mehaanilised puidu tasanduse vannid ja endistest n-ö varesepesadest said ilusad sirged puuriidad.
1990ndate lõpus kasvasid laevad suuremaks ning Palgardi Kraana Grupini jõudis info Saksa masinatootjast Sennebogen Maschinenfabrik GMBHst, kes väga jõuliselt arendas oma toodangut, pidi olema innovatiivne ja kuulama ka masinate kasutajate ettepanekuid. Tooted õigustasid end ning 2000. aastal loodi ettevõte ScanBalt Crane OÜ, millest sai Sennebogeni toodangu edasimüüja Balti riikides.
2000ndail ajal alustas tegevust ka Expert Baltic, sest grupil oli tekkinud vajadus eriti suurte ja erimõõduliste koppade/haaratsite järele. Kogemusega muutusid tooted üha paremaks, saavutati häid tulemusi ning 2009. aastal alustati juba uut kaubamärki Exstel kandvate toodete valmistamist, mida eksporditakse täna lisaks Baltikumile ka Suurbritanniasse, Saksamaale, Norra ja mitmetesse Ida-Euroopa riikidesse.
“Nii need 20 aastat on märkamatult läinud ja täna kuulub juba Palgardi Kraana Gruppi 12 ettevõtet erinevatest riikidest. Soovin tänada kõiki meeldiva koostöö eest nende aastate jooksul, samuti suur-suur tänu meie grupi asjalikele ja tublidele töötajatele ning mu tütrele Kadyle ja pojale Rainile, kes annavad oma kindla panuse grupi arenguks täna ja ka tulevikus,” rääkis Lembit Rannala juubelipeol.
Palgardi Kraana juhatuse liige Rain Rannala nentis oma sõnavõtus, et 20 aastat on ettevõtte jaoks tegelikult lühike aeg, aga inimese jaoks on see pikk aeg – eriti töötades ühes ettevõttes. ”20 aasta jooksul oleme käidelnud Eestis üle 45 miljoni tonni kaupasid, omame täna 15 Sennebogeni materjalikäsitluse masinat ja mitmeid rataslaadureid ning töötame seitsmes sadamas ja neljas puiduterminalis.”
Scanbalt Crane on müünud kokku 80 uut Sennebogeni masinat ning Expert Baltic tootnud üle 150 erineva laadimisseadme ja metallkonstruktsiooni. PK Terminal, grupi pesamuna, omab 12 000 m2 kaetud ladude pinda, lisaks vajalikud rataslaadurid ja erinev transporditehnika kaupade käitlemiseks. Lisaks Eestile omab Palgardi Kraana Grupp Lätis seitset materjalikäitluse masinat ja konveierlinti puistekaupade laadimiseks, Leedus kuute Sennebogenit ning Rootsis 24 materjalikäitluse masinat ning üle 50 muu masina. Kokku töötab Palgardi Kraana Grupp 17 sadamas, 19 terminalis, 3 saeveskis ja 2 paberitehases.
“Soovin omalt poolt tänada kõiki meeldiva koostöö eest ning loodetavasti jätkuvad need veel vähemalt sama pikalt, kuni siiani on olnud,” sõnas Rain Rannala.
Palgardi Kraana Grupp on rahvusvaheline ettevõtete grupp, mille peamisteks tegevusaladeks on laevade laadimine ja lossimine, laadimis- ja lossimistööd ladudes ja terminalides ning lisaks tegeletakse ka laadimismasinate ja seadmete müügi ja rendiga ning metallist toodete ja seadmete valmistamisega.
Gruppi kuuluvad mitmed ettevõtted Baltikumis ja Rootsis. Palgardi Kraana tegeleb laadimis- ja lossimisteenustega Eesti sadamates ja terminalides, ScanBalt Crane OÜ müüb, rendib ja remondib Sennebogen hüdraulilisi laadimismasinaid, Expert Baltic OÜ valmistab laadimisseadmeid ja metallist konstruktsioone ning Palgarda Krani SIA pakub laadimis- ja lossimisteenuseid Läti, Palgardo Kranai UAB Leedu ja Pålgård & Söner, Kran AB Rootsi sadamates ja terminalides.
Transiidikeskuse konteinerterminal käitles eelmisel aastal 19,8% vähem konteinereid aasta varasemat. Languse põhjuseks keerulised poliitilised suhted Venemaaga. Edasine sõltub riigi otsustest, mis muudaks Eesti transiidikoridorina odavamaks, leidis Transiidikeskuse juht Erik Laidvee.
Transiidikeskuse AS Muuga konteinerterminal käitles 2015. aastal 206 164 TEUd, mis on 19,8% vähem kui 2014. aastal. Konteinerites veetava kaubakoguse tonnaaž vähenes perioodi võrdluses 12,4%.
Transiidikeskuse üldkaubaterminal käitles 2015. aastal 481 473 tonni tüki- ja puistekaupu, mis on 12,4% enam kui aasta varem samal perioodil. Transiidikeskuse terminalide kogukaubakäive kokku oli 2 620 783 tonni, mis on 9,5% vähem kui 2014. aastal.
Transiidikeskuse juhatuse esimehe Erik Laidvee ütlusel oli möödunud aasta väga keeruline. „Vastastikused sanktsioonid ja poliitilised faktorid on külmutanud Lääne kaubavahetuse Venemaaga. Tugevate kliendisuhete ja hea müügitöö tõttu õnnestus meil küll oma konteinerkäibe langust hoida madalamal Eesti transiidi terviklikust langusest ja madalamal ka Venemaa sadamate langusest. Hädaldada aga pole samuti mõtet – see äri ongi väga tundlik poliitiliste riskide osas ja meie keskendume 2016. aastal nendele suundadele, mis on rohkem meie kontrolli all – mahtude kasvatamine läbi uute kaubagruppide ja klientide,” kommenteeris Laidvee.
Laidvee hinnangul on hädavajalik koostöös riigi ja transiidisektoriga vaadata üle kogu ahela kulustruktuur, et teiste Läänemere riikidega konkurentsis püsida. “Eesti Raudtee vajab investeeringuid, Tallinna Sadam investeeris praamidesse ja jäälõhkujasse ent kaubakäitlus ja transiiditulu kahaneb. Me peame siin koos riigi ja selle äriühingutega pead kokku panema ja arutama kiiresti sektori tuleviku üle – vaja on kooskõlastada pikaajaline strateegia,“ rääkis Laidvee.
Logistikasektori otsene ja kaudne panus Eesti SKPsse on audiitorühingu PwC andmeil ca 16%. „Samas oleme uuringu kohaselt muutunud Läänemere kõige kallimaks transiidikoridoriks just suuresti riiklikult või läbi selle äriühingute määratavate tasude ja maksude tõttu. Samas on nii raudteel kui merel tänaseks juhtroll hoopis reisijateveol, ent investeeringuteks vajalik raha tuleb endiselt kaubaveole kehtestatud tasudest. See on täiesti perspektiivitu mõtlemine,” lõpetas Laidvee.
URL: http://www.logistikauudised.ee/uudised/2016/01/07/poliitika-ja-riigi-otsused-kukutavad-transiidikeskuse-konteinerkaivet | OSCAR-2019 |
||
OTSEBLOGI ja FOTOD EKRE kongressilt | Helme: täna kooseluseadus, homme vihakõne, ülehomme sooneutraalsus, seejärel rahvusest rääkimise keelamine - DELFI
Täna toimub Tallinnas Estonia kontserdisaalis EKRE kongress, kus valmistutakse riigikogu valimisteks. Suuri üllatusi sealt oodata siiski pole, sest esimehe kohale kandideerib vaid Mart Helme.
Veel natuke tausta EKRE kriitikale kohtute aadressil. „Kui kohtuvõim hakkab omaalgatuslikult ühiskonda muutma, siis on tegemist omavoli ja demokraatia õõnestamisega. Rahva arvamusele vilistavad liberaalid plaksutavad muidugi käsi, aga konservatiivid peavad seda võimude lahususe põhimõtte lubamatuks rikkumiseks. Just kohtuliku aktivismi tõkestamiseks on Poolas ette võetud kohtusüsteemi reform. Riigikohtu värske otsus kinnitab, et samalaadse reformi järele on tekkinud vajadus ka Eestis,“ ütles Helme. http://uueduudised.ee/uudis/eesti/martin-helme-riigikohtu-heakskiit-kooseluseadusele-toestab-kohtureformi-vajalikkust/
Täna Tallinnas Estonia kontserdisaalis kogunenud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongress valis ametisse tagasi nii senise esimehe Mart Helme kui ka senised aseesimehed Martin Helme, Jaak Madisoni ja Henn Põlluaasa.
Mart Helme tegi nalja Reformierakonna üle, mis suutis oma kongressil koguda annetusi 3 eurot osaleja kohta, kuigi Kaja Kallas saatis kübara ringi, et rahahädas erakonnale annetusi koguda. Helme tegi ettepaneku, et EKRE lööks Reformierakonna tulemuse üle.
Revisjonikomisjoni aruanne: suurim tulurida tuli riigi toetustest, annetusi tuli 98 000 ja liikmemakse 13 700 eurot. Nii annetuste kui liikmemaksude osa kasvas.
Põlluaas: Põllumeeste Kogu tegi liitumisettepaneku, tegime ettepaneku, et liikmed on kõik teretulnud, aga erakondade liitumist enne valimisi ei jõua ära teha.
Põlluaas: Sinise Äratuse EKREga paremaks seostamiseks paneb Sinine Äratus oma lehtedele EKRE logo, meie paneme nende üritused oma infosse sisse.
Põlluaas: vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigu eelarve oli 10 000 eurot. Kõik erakonnad on meile selle pärast kadedad.
Põlluaas: riigikogu valimiskampaania jaoks on firmaga juba leping tehtud. Heitsime erakonnast välja enam kui 100 inimest, kes kandideerisid EKRE vastu kohtades, kus EKREl oma nimekiri olemas. Kõiki hoiatati, see oli nende valik. Meiega aga liitus palju enam inimesi. Pidime ka tegelema mitme isiku personaalküsimusega läbi koosolekute. Pidime tegelema kelmuse paljastamisega. Ta väitis, et süütu, aga tuli välja veel rohkem juhtumeid. Mitte ühtegi inimest ei ole välja visatud uisapäisa, põhjuseta, kõik on olnud vajalikud. Oleme ka juhatuses vastu võtnud inimesi, kelle avaldused on jäänud ringkondades toppama. Panen ringkonnajuhtidele südamele, et selles tuleks olla hoolikam.
Rääkima hakkas Henn Põlluaas: erakonna juhtimise on enda peale võtnud Martin, kes on sisuliselt võtnud enda peale parteisekretäri ameti. Tööülesannete jagamine kergendaks oluliselt koormust, sest riigikogu on stressirohke ja tervist rikkuv koht. Martin on aga noor mees, küll ta jõuab.
Helme: see saab olema lahing, kus on üks kõigi ja kõik ühe vastu. Meie vastu on püsiriik, süvariik ja meedia. Olgu pealegi kõik meie vastu, meie poolt on rahvas ja see on vääramatu jõud.
Helme: kõige kehvemini on meil lood õiglusega, sest kohtusüsteem ei teeni õigust, õiglust ega rahvast ennast. Võiks jääda üles lugemata lugusid, kus kohtunikud ja prokurörid rikuvad seadust ja jätavad õiguse teenimata. Pedofiilid pääsevad kergemini kui kiiruseületajad, mõrtsukad kergemini kui maksupettturid. Kohtud on asunud usurpeerima seadusandja volitusi, näen kohtunike abil riigipöörde ohtu. Parlamendilt võetakse võimalus kehtestada või tüihistada seaduseid. Kohtunilik aktivism on mürk, mis levib piki eesti riikluse veene. Eesti vajab kohtureformi, mis kehtestab kohtute üle suverääni võimu ja sunnib kohtud tegelema õiguse ja õigluse kaitsega. Annan tormihoiatuse kohtutele, ärge tükkigeparlamendi töömaale, ärge mõnitage õigust. Meil on kohtuliku riigipöörde suhtes nulltolerants. (aplaus).
Helme: 100 miljonit kulub ravimite kompenseerimisele, siin puudub kontroll. Haiglahooned on hiiglavad, aga ravi tuleb oodata kuid. See ei ole toimiv süsteem. Meil plaan, et raviks mõeldud ravi oleks raviks ilma maksutõusu või omaosaluse kasvuta.
Helme: Valga ja Põlva haiglate sulgemisotsuse taustal on õõvastav lugeda Keskerakonna juttu hoolimisest. Ka praeguse valitsuse regionaalpoliitika on vaid kinnipanemine. Ravijärjekorrad, 90 000 inimest kindlustamata, kindlustatud ei saa ravi. Kaks haiglat kasutavad kolmandiku haigekassa rahast.
Helme: EKRE ütleb resoluutse ei odava tööjõu maalelubamisele. Meie inimesed eelkõige, meie inimesste palgad eelkõige. Puuduvaid töökohtasid tuleb otsida kalevipoegade seast.
Helme: me ei nõustu rahvastiku väljavahetamise ja slaavi sisserändega. Need on umbkeelsed stjopad, kes on putinimeelsed ja vähendavad siinseid palkasid.
Helme: selle laekumise arvelt saame maha kriipsutada kõik uued vasakvalitsuse maksutõusud, mis tõstavad hindasid ja vähendavad ostujõudu. Keskerakonna poliitika tõi kaasa kõige kiirema toidukorvi kasvu Euroopas.
Helme: hoiatasime juba 3 aasta eest, et selline maksupoliitika toob piirikaubanduse ja Soome turistide kadumise. Meil ainsana oli õige. Lahendus pole maksumäärade lahendamine Refi tasemele, vaid tasemele, kus Eestis on bensiin ja õlu 1 sent madalam kui Lätis. Riigieelarvesse eelarvelaekumised kasvavad 100 miljoni võrra. Las lätlased teevad Läti vägevaks, meie teeme Eesti vägevaks.
Helme: oleme võimelised samal ajal kõndima ja nätsu närima. Me ei ole kahe teema partei, meil on lahendused igale valukohale.
Helme: paljudes valdkondades oleme ainsad, kes probleeme näevad. Teistes oleme ainsad, mis pakuvad lahendusi, mida ei ole kooskõlastanud Brüssel või ametnike püsiriik.
Helme: on vale mõelda sellele, kes saab riigikogusse. Mõelda tuleb sellele, et järgmised riigikogus oleks võimalikult palju meid ja meie maailmavaadet. Eesmärk ei ole ühe või teise inimese saamine marjamaale, vaid meie nägemuse elluviimine. Oleme ainus erakond, mis seisab eesti rahva, traditsiooniliste väärtuste, suveräänsuse ja terve mõistuse eest.
Helme: Meil on olemas potentsiaal panna Eesti uuesti teenima eesti rahvast. Selleks vaja mobiliseerida kogu liikmeskond ja toetajaskond kampaaniat tegema.
Helme: kui inimesed soovivad vältida venemeelset käpardlikku rapsimist ja peenhäälestust, on ainus valik toetada konservatiivset rahvaerakonda.
Helme: mis on meie jaoks edu. Ma ei käi välja ühtegi numbrit. Edu on nii tugev mandaat, et ilma meieta pole võimalik järgmist valitsust teha.
Nüüd hakkab rääkima Martin Helme: 2017 näitas, et vaid visa tööga on võimalik suurendada meie poliitilist kandepinda. Kohalikud valimised tõid pooltesse volikogudesse meie saadikud. Hüppeliselt on kasvanud inimeste arv, kes saavad volikogudest kogemust, neist kasvab välja oodatud "värske veri".
Puustusmaa: EKRE on kõige euroopameelsem eraakond, meie oleme Euroopa poolt, aga Euroopa ja Euroopa Liit on erinevad asjad. Meil on missioon taastada Eesti riigi iseotsustamise suutlikkus.
EKRE volikogu esimees Paul Puustusmaa räägib 22. aprillist ajaloos. Selgub, et täna on Mart Laari ja Alo Mattiiseni sünnipäev.
Helme: meie peame dikteerima valitsuse agendat. Me suudame seda, kui üheskoos pingutame ja oma sõnumitega inimeste südametesse jõuame ja veename, et me ei paku virvatulesid, vaid tõde ja reaalseid lahendusi.
Helme: kui olla täiesti aus, ei pea ma eesmärgiks valimistel paremuselt kolmanda tulemuse saavutamist, vaid valimiste võitmist (rahvas plaksutab).
Helme: oleme sisenenud valimiskampaaniasse, meid üritatakse veenda, et tuleb duell Keskerakonna ja Reformierakonna vahel. EKREst räägitakse üksnes kui vältimatust partnerist valitsuse moodustamisel. Me ei kavatse olla mugavuspartner, me oskame läbirääkimisi pidada. Loomulikult on meil soov minna valitsusse, aga meil on oma hind, krõbe hind. Nõuame piirivalve taastamist, koooseluseaduse tühistamist, pagulaskvootide tühistamist, tervishoiu solidaarsuse tagamist, tagasirändeagentuuri loomist, noorte perede kodu loomiseks garantiisid, justiitsreformi õigusriigi taastamiseks, presidendi otsevalimise sisseviimist, arulagedatest eurodirektiividest loomubist ja endistest nõukogude aladest lõdvast sisserändest loobumist.
Helme: Soomere utopism on riigi ja rahva reetmine. Meie ressurssidest jätkub vaid oma rahva eest seismiseks. See on 21. sajandil meie ainus ülesanne. Kui eestlaste arv langeb 860 000 peale ja mujalt maailmast tuleb sisse miljon, oleme kohe vähemuses. Kui jätkub sisseränne slaavi riikidest, kasvab nende osakaal poole miljonini. See kõik toimub meie valitsuse, "euroopalike väärtuste" juhtimisel. See on hullumeelsus, ütleme sellele "ei".
Helme: jõukas elu on võimlik paljudes paikades, rahvuskodu, keele ja kultuuri häll on võimalik vaid siin, Eestis. Seda vaid olukorras, kus säilitame riigi üle kontrolli ja säilitame eestlaste ülekaalu rahvastikus.
Helme: Kaja Kallas rääkis patriotismist, aga mitte sõnagi rahvuslikkusest. Euroopa Liidus, dekadentlikus vanas Euroopas tähendab patriotism pühendumist "euroopalikele väärtustele", mis näeb ette rahvusriikide nivelleerimist.
Helme: hämmastav, et niisugune mõiste nagu riigi ja rahva suveräänsus on leksikast peaaegu kadunud ja kui meie sellest räägime, siis räägitakse sellest kui 19. sajandi anakronismist.Meie seda seisukohta ei jaga, üksnes rahvusriiklus tagab rahvale säilimise ja kultuurilise identiteedi.
Helme: majandusküsimusi ja inimeste soove alahindamata palun kõigil mõista, täna, nagu ka 30 aastat tagasi oleme jõudnud puntki, kus otsustatakse, kas Eesti jääb meie ühiseks rahvuskoduks, tervishoid jääb solidaarseks, koolid lähevad üle inglise ja vene keelele, kas palgavaesusest pihustunud eestlased pihustuvad maailma laiali ja asenduvad venelaste ja ukrainlastega või jäävad alles. Kas 50aasta pärast on Estonia nimeline europrovints, Venemaa krai või sõltumatu rahvusriik.
Helme: kõik head inimesed, kes te kas harjumusest või muul põhjusel toetate IRLi või Vabaerakonda, langetage otsus anda oma toetus EKREle. Tänaseks selge, et rahvuskonservatiivsel serval oleme ainus jõud. Teie toel jõuaksime üle 20% taseme.
Helme: oleme teinud tõsiseid pingutusi, et meil oleksid oma sõnumikandjad. Olete meie ajalehe lugejad, aga oleme suutnud sisutihedust tõsta Uute Uudiste portaalis, mille loetavus võrreldav ERRi uudisteportaaliga. Paljuski meie meedia teene on, et meie konkurendid IRL ja Vabaerakond on vajunud alla 5% künnise. Rahvas mõistab, et nendest ei ole asja. Eriti ajal, kui maailm on liimist lahti ja meie rahva ja riigi püsimine on ohus.
Helme: me ei soovi, et ühel päeval kvalitseeruks isegi ilmateade propagandaks, kus isegi kevade saabumise eest tänatakse parteid.
Helme: tõde on tõde, see on objektiivne. Vale koorub alati tõe pinnalt maha, ükskõik, kui palju selle väänamisega kahju on tehtud.
Helme: täna kooseluseadus, homme vihakõne, ülehomme sooneutraalsus, seejärel rahvusest rääkimise keelamine, kuni olemegi Orwelli Sigade vabariigis.
Helme: Oma viimaste aastate saavutuste kontosse saame vaskakliberaalselt ideoloogialt maski mahakiskumist. Humanismi ja eurooplikke väärtusi jutlustades tallatakse alla riikide suveräänsus, kristliku moraali ja looduse või jumala paika pandud soorollid. Vahend diktaadi tagamiseks on igasuguse teisitimõtlemise kuulutamine vihakuriteoks. On ELi riike, nt Soome, kus mu tänast kõnet saaks vihkuriteona karistada. Niipalju siis arvamusvabadusest. Loomulikult ei saa sellega leppida ja ei lepi.
Helme: pole kahtlust, et üksnes tänu meie vastuseisule, kogusime immigratsisooni vastu 40 000 allkirja, on Eesti jäänud puutumata Aafrika ja Lähis-Ida massiimmigratsioonist. Eestis viibivad võõra välimusega inimesed on saabunud siia Euroopa Liidu teiste riikide kodanikena. Olukorras, kus piirikontroll puudub, aga Soome ja Rootsi on immigrantidest üle ujutatud, pole ime, et mõni jõuab ka siia. Piirivalve kui omaette organisatsioon on vaja taastada ja piirid kontrolli alla võtta, muidu ei välista, et mõni auto kihutab ka Eestis inimeste sekka.
Mart Helme kõne: eksib see, kes arvab, et nüüd on aeg loorberitele puhkama jääda, kuigi võime rääkida arvestavatest saavutustest, näiteks ei ole kooseluseaduse rakendusakte vastu võtta. Samas ei ole kooseluseadust ka tühistatud. Lahingutander on liikunud kohtutesse, kohtud on kuulutanud kooseluseaduse kehtivaks ja hakkavad seda rakendusaktide puudusest hoolimata ellu rakendama. Vajame justiitsreformi, mis välistab stalinistliku telefoniõiguse ja kohtute omavoli. Eestist peab saama õigusriik ja õiglane riik.
Rüütel: projektipõhine alarahastatud teaduse areng tähendab, et paljud helgemad pead on läinud arenenud riikidesse ja edendavad sealset majandust.
Rüütel: me ei ole jätkusuutlikud, kui lapse saamine on muutunud luksuskaubaks. Elanike passiivne kaitsetahe 3/4 elanikest, relv käes on valmis astuma palju vähem inimesi.
Rüütel: riik muutub nõrgemaks, kui ta oma kõige võimekamatest inimestest ilma jääda. Loosung "Ratsa rikkaks" ei saa kehtida Eesti tuleviku suunas.
Rüütel: oleme NATO liige, artikkel 5 on sõnastatud kollektiivkaitse põhimõte. Oleme ehitanud kaitseväe, mida oleme võimaluse kohaselt relvastanud.
Rüütel: kaitsetahet suutsime hoida esimese iseseisvusaja lõpuni, kuni tuli hääletu alistumine. On arutatud, kas see aitas päästa elusid. Meie vanavanemad ei langenud lahinguväljadel, aga vangilaagrites. Olgu see meile õpetuseks.
Peale mõningaid korralduslikke küsimusi hakkas erakonna auesimees Arnold Rüütel kõnelema: peale Jüriöö ülestõusu mahasurumist pidime 600 aastat ootama, kuni Vabadussõjas vabaduse saavutasime. Meie naaberriigi vallutusplaanid võivad ohtu seada meie iseolemise. Öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Omariikluse säilimiseks on vaja rahvast oma keele ja kultuuriga. Seda on võimalik kaitsta, kui kõigil on piisavalt kaitsetahet.
DELFI VIDEOREPORTAAŽ | Raadiku munitsipaalmajade elanikud: Olukord on läinud üha kriminaalsemaks, rahumeelsed elanikud kannatavad joomise ja lärmi käes - DELFI
Reede õhtul lasti Lasnamäel Raadiku tänaval asuvas kortermajas õhkrelvast 47-aastast meest, kes toimetati haiglasse. Tema seisund ei ole eluohtlik. Raadiku munitsipaalkorterite elanike sõnul on korralagedus läinud ainult hullemaks, sest lastega perede sekka on üha enam kolinud asotsiaalseid inimesi, sealhulgas endisi vange.
Eile peeti tulistamise sündmuspaigas kinni politsei tööd seganud ja relvataolise esemega ähvardanud 25-aastane mees, keda politsei õhkrelvast laskmises ei kahtlusta. Pealtnägijate sõnul lasti õhkpüssiga kõrgest tornmajas aknast ning sihikule võeti kaks erinevat punkti maja ümbruses, kus istusid öötunde nautivad inimesed. Pihta saanud mehe kõrval istunud Kristo (videos sinise nokkmütsiga) ei saanud ise päris täpselt aru, kust lasud tulid, aga ka tema sõnul räägitakse, et tornmaja akendest.
Raadiku munitsipaalmajas elav proua rääkis, et olukord on relvadega vehkimiseni läinud, sest majade ümber on tekkinud ohtralt joodikuid, kes majade ümber kella poole üheni joovad ja karjuvad. "Kõik kostab siin hästi korteritesse. Üks mees karjus, et need olid tema poja mängupüstolid ja läks kaklema teise mehega, mis peale politsei pani nad autosse kinni. Räägitakse, et lasud tulid tornmajast," ütles proua täna Delfile. Ta elab maja vastas, kust lasud tulid ning jälgis öiseid sündmusi koduaknast. Temaga samas majas on ka noortekeskus Raadiku noortestaap.
Elanik Tolla sõnul oli eile kohal väga palju politseid ja laskmine toimus õhkrelvast. "Mingit meest lasti, keegi saadi kätte, aga see ei olnud vist õige isik. Kaks nädalat tulistati siin ühe maja klaase õhkrelvast. Ilmselt mingi alaealine, üksinda kodus," arvas Tolla.
Raadiku elava neiu sõnul toimus platsi peal tulistamine. "Siin oli mitu politseinikku. Vaatasime sinise lambiga aknast. Politsei hüüdis "tagasi-tagasi" ja pani ühe tüübi pauguga pikali vastu maad. Mitu inimest said haavata, sealhulgas politseinik," ütles neiu.
Kohaliku vanem härra sõnul käib lärm seal nagunii iga õhtu. "Aken oli lahti, vaatasin filmi, vahepeal tukkusin, harjunud juba iga öö oleva lärmiga. Poistekambad möllavad ja politsei on kohal. Peale seda kui siia tehti kaks istumiskohta lauaga, tulid ka kambad," seletas härra.
Põhja prefektuuri pressiesindaja Maria Aava sõnul kedagi juhtumiga seoses kinni pole peetud. Tema sõnul ei ole hetkel alust arvata, et tulistaja ning kinni peetud ähvardaja oleksid samad isikud. Nii laskja isiku kui ka kogu sündmuste asjaolude selgitamine jätkub.
Tegemist pole esimese sel nädalal toimunud tulistamisjuhtumiga, millega politsei on sunnitud tegelema. Kolmapäeva õhtul Lasnamäel tulistas teetööline kuus lasku möödakäija pihta, kellega tal oli tekkinud konflikt. Mees on vahistatud ja teda kahtlustatakse tapmiskatses.
Põhja prefektuuri valvepressiesindaja sõnul alustati politseinikke relvaga sihtinud 25-aastase mehe osas alustati kriminaalmenetlust võimuesindaja vastase vägivalla paragrahvi alusel. Mehe kinni pidamise käigus vigastas üks politseiametnik kätt, tegemist ei olnud raske vigastusega.
"16. juulil leiti Raadiku tänaval asuvalt tühermaalt 41-aastase mehe laip. Arvatavalt oli tegu terviserikkega," vastas valvepressiesindaja täna Delfile. | OSCAR-2019 |
||
Pead valmis kirjutama koolitöö, motivatsioonikirja või sisuturunduse artikli, kuid see näib kohutavalt raske? Ära heida meelt! Kirjutamine ei pea olema piinarikas ja kirjalikku väljendusoskust on võimalik parandada – vaja on ainult pisut enesedistsipliini ja tahet õppida. Allpool on toodud 16 nippi, mis aitavad sul saada paremaks kirjutajaks.
Pole midagi hullemat kui kirja- ja stiilivigadest kubisev tekst. Kirjutamiseks ei pea läbima ülikooli tasemel loomingulise kirjutamise programmi, kuid grammatika ja õigekirja põhitõed peavad olema selged. Sulle on abiks Wordi õigekirjakontrolli funktsioon ja Eesti Keele Instituudi koduleht (http://portaal.eki.ee/), kust leiad muu hulgas õigekeelsussõnaraamatu, rohkelt erinevaid keelenõuande soovitusi ja eesti keele käsiraamatu.
Kui tahad milleski paremaks saada, pead harjutama ja kirjutamine ei ole erand. Kahjuks ei ole keegi saanud suurepäraseks kirjutajaks üleöö, vaid see oskus kujuneb aastate ja kogemustega. Regulaarne kirjutamine vähendab hirmu tühja lehe ees ja aitab kujuneda sinu ainulaadsel stiilil. Harjutamine teeb meistriks!
Parimad sõnasepad on ka usinad lugejad ning regulaarne lugemine on lihtne (ja meeldiv) moodus arendada oma kirjutamisoskust. Loe lisaks blogipostitustele ka tavapärasest keerukamaid tekste ning pööra seejuures tähelepanu lauseehitusele, sõnavalikule ja teksti sujuvusele. Mida rohkem sa loed, seda suurema tõenäosusega oskad edaspidi paremini hinnata, mis teeb teksti mõjuvaks ja milliseid vigu tuleks vältida.
On üsna tõenäoline, et su kolleegide seas on vähemalt üks inimene, kes soovib sisimas ka paremaks kirjutajaks saada. Kirjutamine on tavaliselt suhteliselt eraklik tegevus, kuid ka parimad kirjanikud küsivad oma tööle tagasisidet. Palu mõnel töökaaslasel või sõbral oma tööle pilk peale visata – kui mitte muud, aitab see vähemalt leida kahe silma vahele jäänud vigu.
Enamikku inimesi hirmutab mõte võõraste ees oma hinge laiali laotamisest, kuid kirjutamiskursusel osalemine võib olla vägagi kasulik – ja lõbus (kui leiad hea kursuse). Kursusel osalemiseks ei pea sul sahtlipõhjas pooleliolevat romaani vedelema. Erinevad ülikoolid ja koolitusfirmad pakuvad mitmesuguseid kirjutamisele ning sisuloomele ja –turundusele pühendatud koolitusi. Leia nende seast endale sobivaim.
Inimesed loevad tavaliselt regulaarselt samu blogisid või lehti, sest sealne sisu köidab neid, kuid enamasti ei mõelda sellele, mis täpsemalt neid köidab. Otsi üles mõned hiljutised blogipostitused, mis on sulle väga meeldinud, ja prindi need välja. Seejärel võta punane pliiats ja too esile asjad, mis sulle meeldivad: laused, väljendid ja kas või terved lõigud. Mõtle, miks need sulle meeldivad, ja otsi oma lemmikkirjutistes ühiseid jooni. Analüüsi seda, kuidas nende postituste autorid on ühelt teemalt teisele liikunud. Kasuta samu võtteid ka oma töös.
Kõigepealt – imiteerimine ei õigusta plagiaati. Loomevargus ei ole mitte kunagi lubatud. Sul on kindlasti oma lemmikkirjanikud. Analüüsi, mis sulle nende töö juures meeldib, ja mõtle, kas saaksid seda kasutada oma kirjutamisoskuse parandamiseks. Kas su lemmikkirjanik vürtsitab oma tekste huumoriga või kasutab viiteid popkultuurile? Proovi seda ka ise. Aja jooksul kujuneb välja su oma stiil.
Väga vähesed inimesed suudavad hakata kirjutama tühja koha pealt ilma kindla plaanita. Kavand ei pea olema midagi keerukat. Kõige lihtsam kavand võiks olla näiteks alljärgnev:
Kavand on nagu kaart, ilma milleta sa ju reisile ei läheks. Kui tunned, et hakkad teemast kõrvale kalduma, aitab kavand sind taas õigele teele.
Sa pead hakkama iseenda kõige karmimaks kriitikuks. Toimetamine ei ole lihtne, sest oled ju pannud oma teksti palju aega ja energiat, kuid see on hädavajalik. Kõrvalda ülearused sõnad (sellest lähemalt allpool) ja laused, kus mõte läheb hajuma. Kui kahtled mõne lõigu mõjuvuses, siis tõenäoliselt ei ole see mõjuv. Ole endaga karm ja tunne ära, millal tuleb midagi kustutada või ümber teha. See muudab su kirjutise palju paremaks.
Sulle võib näida, et teistel õnnestub kirjutamine mängleva kergusega ja neil tuleb suurepäraseid postitusi nagu varrukast, erilist vaeva nägemata. Ehk lohutab sind teadmine, et see ei ole nii. Esimene mustand on peaaegu alati jama ja see on täiesti normaalne. Ära piitsuta end, kui sul ei õnnestu esimese katsega meistriteost luua. Lihtsalt pane oma mõtted paberile ja hakka neid siis rahulikult läbi töötama.
Sõltumata su kirjutise eesmärgist on hea toimetajaga koostöö alustamine üks parimaid asju, mida sa oma kirjutamisoskuse parandamiseks teha saad. Parimad toimetajad ei ütle sulle lihtsalt, et miski on valesti, vaid selgitavad, miks see on valesti. Kui tahad oma tööd hästi teha, pead olema valmis konstruktiivseks kriitikaks ja kasvatama endale paksu naha – tagasiside healt toimetajalt tuleb selle naha kasvatamisel igati kasuks.
Üks levinumatest vigadest algajate (ja kahjuks ka mõnede kogenumate) kirjutajate seas on liiga keerukate lausete loomine, et mõjuda autoriteetsemana. Pikki ja lohisevaid lauseid oskab luua igaüks, kuid tõeline kunst seisneb oskuses oma mõtteid väljendada lühidalt, konkreetselt ja tabavalt.
Enda varasemate tööde lugemine võib olla üsnagi piinarikas, kuid see on vajalik, et näha oma arengut. Loe oma vanemaid kirjutisi aeg-ajalt (kuid mitte liiga tihti) ja imetle seda, kui palju sa arenenud oled. Sa oled palju vaeva näinud ja väärid kiitust!
Veebis leidub palju ilmetut ja ühenäolist sisu. Kui tahad teiste seas silma paista, peaksid oma kirjutistesse panema ka osakese iseendast. Kui oled hakanud oma „häält“ avastama, ära karda arvamust avaldada – seda on võimalik teha ka diplomaatiliselt ja lugejatega sõjajalale minemata (kindlasti väldi lugejate meelega närvi ajamist). See muudab su kirjutised huvitavamaks ja tagab selle, et need on „sinu nägu“.
Peale loomevarguse ei õõnesta miski su jalgealust kiiremini kui kodutöö tegemata jätmine. Kui esitad oma kirjutises fakte, peavad need olema kontrollitud. Wikipedia ei ole usaldusväärne allikas – eelista originaalallikaid. Valeinfo levitamisest võib tulla suur pahandus. Rääkimata sellest, et see jätab sinust väga halva mulje.
Liigne kiirustamine ei ole hea, kuid sama käib ka liigse venitamise kohta. Ükski kirjutis ei ole iial täiuslik, sest alati saaks midagi muuta, kuid sa pead teadma, millal tuleb piir tõmmata. Kui tähtaeg hingab kuklasse, siis mõnikord tuleb lihtsalt leppida sellega, et kirjutis on pisut vähem kui imetabane. Kogemustepagasi kasvades muutub kirjutamine sinu jaoks lihtsamaks ja kiiremaks. | OSCAR-2019 |
||
Esitlusele tuleb Siiri Sisaski ja VJ Alyona Movko audiovisuaalne kontsert “Vari”, mis koosneb Uku Masingu luule tekstidele loodud lauludest ja millest osad kõlavad sel õhtul esmakordselt. Lavale astub trio, kuhu lisaks Siiri Sisaskile kuuluvad muusikud Robert Jürjendal (kitarr) ja Peedu Kass (bass).
Festivali peakorraldaja Elo Liiv selgitab ettevõtmise eesmärke ja missiooni järgmiselt: “TAVA2018 ei ole lihtsalt meelelahutusüritus, vaid sügava missiooni ning visiooniga ettevõtmine oma ala professionaalidelt, mis soovib anda oma panuse kaasaegse kunsti ning arhitektuuri arengu edule Eestis. Meie fookus on pööratud teadmiste jagamisele, valgusharidusele ja professionaalsele valguskunstile ning disainile. On teada-tuntud fakt, et Eestis puuduvad arhitektuurse valgustuse erialal õppimisvõimalused, seda nii bakalaureuse kui magistrantuuri tasemel. Seetõttu on meil põud spetsialistidest, heast ning huvitavast valgusest linnaruumis. Tartu Valgus pakub teadmisi ja oskusi kohalike omavalitsuste spetsialistidele, enesetäiendust nii kunsti ja disainimaailma professionaalidele kui õpilastele, aga eelkõige valgustavaid elamusi kõikidele tartlastele ja Tartu külalistele.”
järgmine Hea tegu! Kodukant alustab eakate ja erivajadustega inimeste vabatahtlike abistajate koolitamist
Marimetsa raba asub Lääne-Eesti madalikul Kasari, Vihterpalu, Taebla ja Martna jõe veelahkmealal. Soo põhjaotsast saab alguse Taebla jõgi. Soostumine algas liivases nõos pärast Antsülusjärve taandumist umbes 8000 aastat tagasi, nüüdseks on turbakihi keskmine paksus 4,6 m, sügavamates kohtades kuni 8,5 m. Lõunas piirab sood Kullamaa liivik ja põhjas Risti-Palivere oos.
Kaitseala saamislugu. Looduskaitseala on rajatud Lääne maakonna idaossa, Risti alevist ja Tallinna-Risti-Haapsalu maanteest lõuna poole. Marimetsa soo võeti kaitse alla 1981. a. Praeguseks on kunagise sookaitsealaga liidetud Kullamaa liivik (10 ha). Seda Antsülusjärve ajast pärit luiteala tuntakse Kullamaa Liivamägede nime all; kaitse all on need juba 1964. aastast. Osa luiteid on liiva kaevandades ära veetud, kunagisse karjääri on tekkinud järv. Läänemere vanade rannamoodustistena on Kullamaa Liivamäed kantud ka Eesti ürglooduse raamatusse.
Terviklik soolaam. Marimetsa on üks Lääne-Eesti vanimaid ja tüüpilisi väheliigestatud pinnamoega lagerabasid. Kogu soo hõlmab ligikaudu 5000 ha, sellest valdava osa hõlmab älve- ja laukarikas raba. Suuremad laukad on sadakond meetrit pikad ning 3-4 m sügavad, avar veesilmadega maastik pakub maalilist vaatepilti. Sood ääristavad metsaga kaetud luitevallid.
Soo põhja- ja lääneserva on varasematel aegadel kuivendatud, nüüdseks on kunagiste kraavide ümbrus roostunud ja võsastunud. Servade kuivendusest hoolimata on tegu siiski tervikliku soomaastikuga, kus valitseb puhma-älveraba. Kohati läheb raba üle siirdesooks, siin-seal kasvab üksikuid mände. Äärealadel leidub ka üsna liigirikast madalsood ja madalsoometsa. Teaduslikust seisukohast on tähtis seegi, et soouurijad on jõudnud Marimetsa rabaturbaprofiili täpselt dateerida.
Eripalgelised metsad. Marimetsa looduskaitseala metsad on väga mitmekesised. Neid kasvab siin nii viljakal kui ka vaesel mullal, soometsadest kuivade nõmmemännikuteni. Raba ümbritsevad peamiselt okasmetsad, kuid idaservas leidub ka segametsi ja kinnikasvanud puisniite. Kuresilma mäeks kutsutaval liivasel seljandikul, kus kunagi karjatati lambaid, kasvab nüüd laialehine puudesalu. Seal on rohkesti tammesid. Kullamaa liivikul männimetsa all õitseb tumepunane neiuvaip. Kaitsealustest liikidest leidub sooservades ka kahkjaspunast sõrmkäppa, soo-neiuvaipa ja kuradi-sõrmkäppa.
Rikkalik linnustik. Kuigi Marimetsa raba on ümbritsetud kultuurmaastikest ja inimasustusest, elab siin haruldaseks jäänud linde. Rabas pesitseb kaljukotkas, soo servaaladel on sobivaid elupaiku leidnud metsis. Siin teevad rändepeatusi sookured ning pesitseb mitmekesine raba- ja metsalinnustik. Seetõttu on Marimetsa raba arvatud rahvusvaheliselt tähtsate linnualade (IBA) hulka. Teiste rabadega võrreldes pesitseb siin eriti palju kurvitsalisi. Eesti seisukohalt on see ala ka oluline väikekoovitaja, mustsaba-vigle ja rüüdi pesitsusala. Marimetsa rabas elab näiteks kümnendik Eesti väikekoovitaja-asurkonnast. Madalsoos pesitseb Euroopas haruldane soo-loorkull. Hanelistest on Marimetsas arvukaim piilpart.
Puhkus. Marimetsa looduskaitseala pakub häid võimalusi looduses käia ja puhata. Liiviku endisesse karjääri tekkinud järv on juba teada sobiva suplus- ja puhkekohana. Üle raba ja Kuresilma mäe viib 5,5 km pikkune matkarada, mis saab alguse Risti alevikust, Järve talu juurest. Rajal käija saab näha soo eri arenguetappe. Hea vaade rabale avaneb raja äärde püstitatud vaatetornidest. Ja muidugi on raba tuntud hea jõhvikamaana.
Kaitsekord. Praegustes piirides (pindala 4600 ha) ja praeguse nime all on see kaitseala loodud 1997. a. Marimetsa soo ja selle elustiku kaitseks on sooala määratletud looduslikku arengut toetava sihtkaitsevööndina, mida ümbritsevad väikeste aladena Risti, Rõuma, Karukõrve, Liivamägede ja Silgi piiranguvöönd. Marimetsa sihtkaitsevööndisse (kvartalites 86 ja 88) ei tohi inimesed minna 1. veebruarist kuni 1. juulini.
Marimetsa looduskaitseala valitseb ja kaitset korraldab Läänemaa keskkonnateenistus. Sinna tuleks pöörduda kõigi küsimuste ja probleemidega. Looduskaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 1997, 46, 736; 1999, 53 577; 2000, 30, 176). | OSCAR-2019 |
||
Millised on meie õppetunnid korraldamise kaheksa aasta jooksul? Siin on peakorraldajana minu 10 soovitust südamega sündmuse korraldamiseks.
Sellele küsimusele vastuse teadmine annab sulle sihi, motivatsiooni, väe ning aitab sind läbi emotsionaalsetest ja füüsilistest mõõnadest.
Esimese festivali korraldamise poolteiseaastases protsessis küsisin endalt sageli, miks ma seda teen. Olin samal ajal ka rase ja töökoormus oli suur, vahel kahtlesin oma oskustes ja võimetes, mõnikord olin finantsilise riski või vastutuse hirmust peaaegu kangestunud. Kui olin murdumas, aitasid teised tiimiliikmed mul sellest kahtlusest ja surnud punktist üle saada.
Teadsin, et teen seda lihtsalt tugeva inspiratsiooni ja selge visiooni pärast, selle nimel, et luua rohkem head ja pärast tunda rahulolu. Kui väike see soov tegelikult on – rahulolu – ja kui suur võib olla see, mida me selle nimel oleme võimelised panustama!
Jah, korraldasime esimest Joogafestivali poolteist aastat, et kõik saaks maksimaalselt hästi tehtud. Sellest viimased pool aastat töötasin isiklikult vähemalt 6 tundi iga päev (mitte iga tööpäev, vaid iga päev) Joogafestivali kallal. Seda oli palju rohkem, kui päikeselises linnusehoovis vilksatanud idee taga aimata oskasin. Lisaks panustasid teised tiimiliikmed endale teada oleva aja. :)
Kui ma õigesti mäletan, siis esimesel Joogafestivali kohtumisel oli meid 16 sõpra, kes kõik olid valmis moel või teisel oma õla korraldamisele alla panema. Mõni kuu hiljem asutasime MTÜ Joogafestivali, millel on neli liiget. Erinevad kompetentsid, kogemused ja isiksused – nii on ideaalne, sest oleme piisavalt erinevad eelistamaks erinevaid tööülesandeid ja toomaks erinevaid vaatenurki. Meie olemegi korraldajate tuumik, kes töötavad festivali nimel kogu aasta, lisaks on meil veel kuus iga-aastast abilist omas nišis.
Sel suvel toimub juba seitsmes Joogafestival Haapsalus ja viimati oli osalejaid kokku umbes 1300. Talviti oleme joogafestivale teinud kolm korda ka Tallinnas. Praegu juba korraldame otsapidi ka järgmise suve Joogafestivali: läbirääkimised peaesineja ja mõnede teiste esinejatega käivad.
Festivali korraldamine koosneb vist küll tuhandest detailist. Meil näiteks 50 osalejat ja igaühe tehnikavajadused, ööbimine, programmi paika saamine ja varakult kogu veebiinfo kogumine; 70 vabatahtlikku – igaühe kompetentsid, tööülesanded, saabumiskellaajad, särgisuurused; 7 asukohta ja kõigi tehnika ja dekoratsioon, lepingud, avaliku ürituse load; 100 bazaarikauplejat, nende müügiplatsi suurused, elektrivajadused, see, kas kellegi foodtruck mahub iidsest linnuseväravast üldse sisse; kahes keeles veebisait (oleme teinud ka kolmes keeles, aga selle värskena hoidmine oli keerukas, kuna kasutasime pidevalt tõlgi abi); intervjuud, artiklid, bännerid ja muu turundus ja PR, plakatite laiali viimine; tehnilised detailid, dekoratsioonid, tiim, ootamatud lisakulutused ja -kohustused jne jne.
Muidugi tuleb kohanduda oludega – oleme vist ainus või vähemasti üks väheseid vabaõhusündmusi, millel on alati olemas plaan B siseruumi näol. Põhiprogramm toimub Haapsalu linnusehoovis vabas õhus, paljud töötoad ja loengud siseruumides, aga mitmel aastal on siiski tarvis läinud ka linnusehoovi programmi jaoks alternatiivset siseruumi – kord vihma, kord äikese, kord liivatuisu pärast!
Joogafestivalil on kahel päeval 11 tundi programmi paralleelselt seitsmes asukohas, kokku 50 programmipunkti. Kavas on joogatunnid, tants, muusika. Meil on suur osa esinejatest alati uued, programmis ükski punkt ühelgi aastal ei kordu samasugusena. Oleme laiendanud vaadet joogale, lisades laste ja beebiootel emade jooga, paarijooga, ekstaatilise tantsu, rahvamuusika, joogatunni elava muusika saatel, ööprogrammi gongihelidega jne.
Kõige rohkem oleme ajast ees käinud oma meestejooga töötubadega ja nüüd on aeg meile selles osas järgi jõudnud ja päris palju mehi osaleb joogafestivalil ja töötoad on olnud päris täis. Seekord on meil ühes saalis lausa kolm meeste tundi järjest: meestejooga, aktiivmeditatsioon meestele ja vestlusring vabaduse teemal.
Lisaks joogale oleme aastatega toonud programmi hulga rohkem muusikat ja tantsu kui esimesel festivalil. Joogafestival on teadlikkuse ja elurõõmu festival, see on kvaliteetsema, rahuldustpakkuvama, tervislikuma elu festival. Meil on ka palju taimse ja käsitöötoidu pakkujaid. Kõik alkoholi-, liha- ja enamasti ka valge suhkru vaba! Tõesti, lapsega (mu laps on näiteks nüüd 5-aastane) võib täiesti rahuliku südamega jalutada sel bazaaril!
Oleme eksperimenteerinud – teinud kokkamistöötubasid, naerujoogat, akrojoogat, pakkunud eriti autentset vürtsikat toitu, otsinud sponsoreid, teinud eksperimente meedias.
Tervisekaupade ja taimse toidu bazaar on aasta-aastalt kasvanud ja nii saab maitse- ja ilumeelele uusi elamusi pakkuda ligi 100 pakkuja juures nii linnusehoovis kui ka kultuurikeskuses ja selle ees. Bazaaril osalemine on prii sissepääsuga.
Ükskord oli kohe linnusemüüri taga rokikontserdi soundcheck. Jeerum, aga meie õhtune kontsert?! Käisime nendega asja arutamas – kas tõesti on 100 meetrise distantsiga antud meile ja neile avaliku ürituse luba? Jah, suvi on üürike, nädalavahetusi vähe, üritusi palju! Pidasime hinge kinni, et tuule suund muutuks või et meie helitehnika oleks võimsam. Kõik sujus.
Eks seda ole olnud mitmeid kordi, et vaatame tiimiga koos taevast ja erinevaid ilmaennustusi just selle pilguga, et vabaõlulava kolimine võtaks vähemalt 45 minutit – mida arvata sellest, mis võiks taevast lähema 45 minuti jooksul tulema hakata? On olnud üllatavalt keeruline mõistatada, aga kõik on vaatamata sellele kenasti sujunud!
Ootamatustega on veel see asi, et need ei tohi kuidagi osalejatele välja paista. Need tuleb muuta sündmuse orgaaniliseks osaks – umbes et just nii see oligi mõeldud (mis siis, et selle taga oli palju närvipinget ja sahmimist).
Isiklikult mulle oli kahel aastal eelnevast kuuest olnud selline väljakutse, et ma pole peakorraldajana ise saanud festivalil kohapeal olla. Eelmisel festivalil olin täiesti pikali voodis ja haige, kord varem olin ootamatul reisil Indias, millest ei saanud ära öelda. See on tähendanud festivali ajal väga palju helistamist, smsi’mist ja püüdu lõdvestuda, et kõige eest on hoolt kantud. Ja kantigi. Aga seda muidugi hea planeerimise ja põhjaliku ettevalmistusega. Aga number üks väljakutse oli kohe esimese festivali eel see, et olin lapseootel koos korraliku iiveldusega :D
Mõned aastad käisime ringi küsimusega, milline võiks olla festivali heategevuslik mõõde (lisaks sellele, et loodetavasti kõigi osalejate elukvaliteet paraneb, kui kasutada festivalil kogutud teadmisi!).
Oleme nüüd juba neljandat aastat kutsunud Joogafestivalile priipääsmega Läänemaa Suurperede Liidu ligi 80 ema või isa ja nende lapsi – nende peres kasvab minimaalselt 4 alla 19-aastast last ja keskmine laste arv peres on 6. Emadel, eriti suurperedes, on raske leida aega enese jaoks ja sageli napib ka võimalusi. Tahame pakkuda neile suurperede emadele võimalust Joogafestivalil puhata ja saada aimu joogapraktika taakaalustavatest tehnikatest.
Teisel festivalipäeval võtame tihtipeale ise ka mõnest töötoast osa ja saame end korraldamisest korraks välja lülitada ;)
+ Kui tahad midagi lihtsat ja ergutavat oma hommikurutiinide juurde lisada, siis siit saad teada, kuidas: | OSCAR-2019 |
||
Ajujahi konkursi võitnud Annika Goroško ettevõte Virtual Garden jõudis ideest tegutsemiseni napilt poole aastaga – Ajujahi konkursile esitati idee novembri alguses ning maikuus alustati juba virtuaalse aiateenuse pakkumisega.
See on innovatiivne aiapidamisvõimalus – veebipõhine aed. Inimesel pole vaja muud kui internetiga arvutit, tibake fantaasiat ja head isu.
Veebiaia põhimõte seisneb selles, et inimene logib meie keskkonda sisse ja valib sealt aialapikese, kuhu paneb etteantud valiku alusel kasvama köögiviljad. Seejärel lähevad need plaani järgi kusagil Eesti nurgas mulda. Tänavu toimus see ainult ühes talus, aga järgmisel aastal on neid juba rohkem. Veebi vahendusel saab klient jälgida, kuidas juurikad ja nunnud kasvavad. Kui saak valmis saab, tuuakse see koju kätte.
Esimesel testaastal on meil 15 klienti, kes meiega selle teekonna kaasa teevad. Kui alustasime, oli meil väga vähe aega, sest ajujaht lõppes 12. mail. Iga vähegi põllumajandusega kursis olev inimene teab, et selleks ajaks peaksid esimesed asjad juba maas olema. Meil aga algas siis alles kibekiire tegevus, et tellimusi vastu võtta, nii et juurikad läksid mulda alles juuni alguses.
Kuna tellimusi vastu võtta oli aega ainult paar päeva, on klientide arv testaasta mõttes isegi päris suur.
Need on kõik linnainimesed. Ja esimesel aastal on nad kõik Tallinna lähedalt. 90% neist on eramajades elavad inimesed.
Arvestus on ruutmeetripõhine. Esimesel aastal on aiamaalapi fikseeritud suurus 30 ruutmeetrit. Ette on antud ka miinimumtellimuse hinna piirsumma.
30 ruutmeetri peal pole võimalik terveks talveks juurvilja kasvatada, aga tegutseme selle nimel, et leida järgmisteks aastateks ka ladustamisvõimalusi, mis lubaks meil köögivilju talv läbi tarnida.
Leidsime oma külast usina perekonna, kes on koos lastega huvitatud suvel töö tegemisest, nõu ja jõuga on meil pundis väljaõppinud ja kogemustega aednik Margus Ess. Temalt olen selle napi poole aasta jooksul aiapidamise kohta rohkem õppinud kui varem terve elu jooksul, kuigi olen maatüdruk.
Olen maatüdruk ja kogu aeg on olnud mõte, et olemasolevat maad võiks kasutada. Lihtsalt köögivilja kasvatamine ei tundunud atraktiivne. Linnas elades tekkis mõte, et saadusi võiks müüa veebi kaudu.
Esitasin Ajujahi konkursile veidi kaootilise idee, uurimata välismaist tausta. Loomulikult leidsin ma hiljem alternatiive ka Itaaliast ja Inglismaalt. USAs kasvatatakse sarnase loogika järgi isegi viinamarju, et oma veini teha. Tahan, et maal midagi toimuks, ja tunnen suurt rõõmu, kui mõni küla ellu ärkab.
Enne Ajujahti ei olnud meil midagi tehtud, oli ainult idee. Mul oli ka teisi ideid, mis ei jõudnud kuigi kaugele. Arendasime projekti välja Ajujahi ajal, selle raames toimub palju koolitusi, mis aitavad ideed edasi viia.
Idee konkursile esitamise tähtaeg oli novembri algus, maikuus registreerisime ettevõtte ja alustasime tegevust. Seega võib öelda, et poole aastaga jõudsime nullist teostuseni. Oleksin ilma Ajujahi toeta hakanud ettevõtmisega ilmselt venitama ja testaasta edasi lükanud, nii et mul on hea meel, et konkurss tõuke andis.
Mulle tundub oma sõprusringkonnas ringi vaadates, et sageli ei julgeta just seda esimest sammu astuda, et oma ettevõttega algust teha.
Ettevõtet teha on imelihtne. Meil on olemas huvitavad portaalid, kus on palju infot põhikirja, raamatupidamise ja korraldusliku poole kohta. Sealt saab mõtteid ja vihjeid selle kohta, mille peale võib-olla kohe ise ei tule.
Positiivne on, et kõiki asju saab ajada veebipõhiselt, palju keerukam on see, kuidas ettevõte jalgadel hoida ja kasvule suunata.
Algul arvatakse naiivselt, et sellele kulub küll veidi aega, aga küll õnnestub seda teha teise asja kõrvalt. Ühel hetkel aga jõuab kohale arusaamine, et oma firmale kulub väga palju energiat ja aega.
Ka meie oleme mõnes mõttes teelahkmel, kuidas ja millise tiimiga edasi minna. Kõige raskem on äratundmine, kas pühenduda ettevõttele sada või viiskümmend protsenti oma ajast. Otsus, millal tõmmata olemasoleva tööandja juures juhe seinast välja, on raske, samuti otsus, kas jääda ise tegevjuhiks või palgata aktiivseks tegutsejaks keegi teine.
Oma ettevõte vajab igapäevast tegutsemist, pühendumist ja mõttetööd, aga meil kõigil on hobid: kes joonistab, kes teeb sporti ja seda mitu tundi päevas ja nädalas.
Töötanud klienditeenindajana, sekretärina ja IT-valdkonnas turunduse projektijuhina. Alates 2007. aasta veebruarist töötab ta Swedbankis, praegu turundusvaldkonna juhina.
Eesti suurim ettevõtluskonkurss, mis edendab noorte ettevõtlikkust ning aitab kaasa uuenduslike ja teadusmahukate ettevõtete loomisele.
Osaleda saavad 1–7-liikmelised meeskonnad, kelle koosseisust on pooled vanusevahemikus 18–35 aastat.
3. detsembril 2010 valiti see Ajujahi konkursil 20 parema idee hulka ja 12. mail 2011 kuulutati konkursi võitjaks.
“Amy seisukoht” on perekonnadraama, eelkõige aga ema ja tütre vahelise suhte lugu mitmetasandiliste konfliktidega. Vaatamiseks sobib see hea psühholoogilise teatri austajaile, kirjutab Puhkepäev.
Inglise näitekirjanik Sir David Hare on kirjutanud näidendi, mis võtab vaatluse alla keerukad inimsuhted. Tundliku situatsiooniloojana on autor kujutanud neid äärmise tõetruudusega oma võlus, valus ja koomilisuses.
Etendus sisaldab ohtralt sisukaid dialooge, mis võimaldab head näitlejatööd – mõlemat saab “Amy seisukohas” kindlasti näha. Puudutamata ei jää ka filosoofiline mõtiskelu kunstist tänapäeva ühiskonnas.
Kesksel kohal keerukad peresuhted. Amy on tütarlaps, kelle roll on selles loos olla elufilosoofia kandja. Ta on ühendav lüli, kelle kaudu kohtuvad tema näitlejannast ema Esme Allen (Anu Lamp) ja peigmees Dominic (Mikk Jürjens). Viimane on pühendunud filmihuviline. Sellega on loodud alus konfliktide tekkimiseks asjadesse suhtumise pinnalt.
Vaatenurgad on erinevad, ka kunsti suhtes. Konflikti teema on teatri koht maailmas, kus enamik inimesi vaatab televiisorit või käib hoopis kinos, samuti küsimus, kuidas suhtuda kaasinimestesse. Nagu ikka on peresuhted selleski tükis keerulised.
Lavastajal julge käekiri. Lavastuslikult on tegu traditsioonilise sõnalavastusega, milles tegevust viib edasi dialoog. Lisavõtetest jääb meelde pantomiimi kasutamine ja Jaak Jürissoni tundlik muusika.
Lavastaja Mladen Kiselov on öelnud, et “Amy seisukoht” on lugu naise ja teatri võimust. Lavastus räägib nii näitlejanna saatusest, teatri kohast näitleja elus kui ka päris elust ehk siis sellest, mis jääb teatrilavalt väljapoole.
Mladen Kiselov on Bulgaaria päritolu lavastaja ja teatriõppejõud, kelle nime on seostatud mõne kõige julgema totalitarismivastase lavastusega sotsialismiaegses Bulgaarias. Ühtlasi on Kiselov lavastanud palju klassikaliste autorite teoseid ning huvitavat materjali tänapäevastelt näitekirjanikelt. Ta on pälvinud oma töö eest arvukalt teatripreemiaid.
Praegu jagab Kiselov oma loometegevust ja isiklikku aega Eesti ja USA vahel, kus ta korraldab meistriklasse Carnegie Melloni Ülikoolis.
Jaanuaris 2010 tõi Kiselov Tallinna Linnateatri kammersaalis lavale Edward Albee näidendi “Kes kardab Virginia Woolfi?” ja sama aasta kevadel Vanemuises Sam Sheperdi näitemängu “Maetud laps”. | OSCAR-2019 |
||
See „viimane piir“ saabus ühel 2013. aasta detsembri hommikul, mil Lõuna prefektuuri politseinikud tema koduukse taga kella andsid. Narkokoer leidis kanepijäljed keldrist.
See oli piisav põhjus, et politsei võttis Pille kaasa ja viis ta arestimajja. Naine oli plaaninud vaikida, kuid kui uurija rääkis võimalikust tulevikuväljavaatest (aastatepikkune vanglakaristus), otsustas politseiga koostööle minna.
„Ma ei oska öelda, miks olin nõus kanepit vahendama, aga ma kahetsen, et tegelesin sellise asjaga.“ Pille tunnistas kohe kõik politseile üles.
Kui Ekspress Pillega ühel hommikul kohtub, liigub jutuajamine samas rütmis nagu vagun lõbustuspargi Ameerika mägedes. Nutt, naer, kahetsus, õigustus ja hirm paiskavad Pille erinevatesse seisunditesse. Tunnistaja elu on täpselt sama keeruline kui kurjategija oma. Ainult selle vahega, et ta ei ole süüdi mõistetud. Sel põhjusel jätame ka Pille isiku anonüümseks.
Pille heidab sellele pilgu ja teatab: „Nad ei tea, millest nad räägivad. Olen olnud selle sees, see on kohutav elu.“
Olen kohanud inimesi, kes tarvitavad kanepit – nad on hajameelsed. Unustavad asju. See mõjutab tervist.
Kui kanep legaliseerida, siis see on hull relv – see keerab psüühika ära, tekitab paranoiasid. Ma ei saa aru, miks sellest niipalju räägitakse!
2010. aastal olin täielikult omadega augus, minu kooselu oli läbi saanud, sest mu eksmees oli väga vägivaldne. Kartsin oma eksmeest, et ta annab mulle tappa. Olin posttraumaatilises stressis, psühholoogiliselt nagu sült – võta ja vooli, tee, mida tahad.
Olin aastaid kuulnud, et olen väärtusetu ja rämps. Siis ühel päeval kohtasin Peetrit (kannab hetkel vanglakaristust erinevate sh narkokuritöö eest). Tundus, et ta võib mind mu endise mehe käest päästa. Loomulikult minusugune inimene kohe klammerdub kellegi külge, kes temast hoolib.
Peeter maksis mu autoliisingu kinni ja kinkis kihlasõrmuse. Aga ta tegeles kanepiäriga. Ja otsis inimesi, kes võiksid pakke vastu võtta. Ühel päeval võeti Peeter kinni, kuid tema sõbrad tahtsid ju ikka edasi kanepit saada. Siis sattusingi sellega tegelema, pidin ju elatama oma peret.
Mõtlesin. Tahtsin end ära tappa. (Nutab pikalt.) Aga see oli lihtsalt raha pärast. Ma tulin ära oma eelmisest töökohast, tegin töötuna hulga kursusi läbi, tahtsin kohutavalt sellest ringist välja saada.
(Nostalgiasse kaldudes) Terve keskkooli aja olin ma kodus ja lugesin raamatuid, olin täielik nohik. Ma pole üldse see tüüp, kes läheks halvale teele, kuid mul sattusid halvad asjad järjest kokku. Lapsepõlv oli hea, ülikooliaeg oli hea, kuid meestega pole elus vedanud. Ülikool jäi lapse sünni tõttu pooleli.
See oli jube (puhkeb nutma ja vappub pikka aeg hüsteeriliselt). Ma jäin tegelikult haigeks, mul tekkisid kroonilised haigused. See oli jube stress. Ma kogu aeg arvasin, et politsei võtab mu kinni. Mul tulid hallid juuksekarvad. Tekkisid paranoiad. Hirm ja pinge oli tohutu. Arvasin, et küllap postitöötaja teadis, millega ma tegelen. Mingi aeg ma tarvitasin Xanaxit ja unerohtu.
Tarvitasin. Proovisin. Pigem olid mul pärast kõvad süümekad, et ma tegin valesti. Kanep ei istunud mulle.
Jaa. Ma süüdistasin ennast kogu aeg. Näiteks tuli keegi külla, ütles, et teeme rahupiipu. Tegime. Pärast oli mul alati paha olla, kõik keeras sees. Ma arvan, et ma ei adunud seda, millega ma tegelen. Ma elasin nagu mingis mullis. (Võtab kotist 21. oktoobri Postimehe) Näe, Liina Kersna kirjutab siin, et teadlased on avastanud, kuidas posttraumaatilises stressis inimeste ja õigusrikkumiste vahel on seos. See on täpselt minu lugu. Õnneks sai ka politsei minu läbielamistest aru.
Jah, raha tuli. Iga paki vastuvõtmise pealt sain 200 eurot. Kogusin raha ja tegin oma firma selle eest. Tundsin, et pean midagi tegema.
See oli paanika! Psühholoogiliselt ma olin vist juba hull… Ja kuu aega hiljem politsei tuligi. Kaks naist ja kolm meest ja koer. Kell oli umbes üheksa-kümme hommikul, nad olid oodanud, et lapsed oleksid koolis. Kodust nad mingeid kanepijälgi ei leidnud, kuid keldris hakkas koer kohe kraapima… Seal ma tõesti kanepit hoidsin, aga hetkel polnud seal midagi.
Võtsid kinni ja ütlesid, et nüüd hakkad rääkima. Panid kongi, see oli jube, jube, jube. (Pille silmad valguvad vett täis, rääkida on raske.) Nad lasid mul kaua oodata, see oli juba psühholoogiliselt raske taluda. Just see ootamine.
Närvitsed seal. Ja kui nad tulid, hakkasid küsitlema. Esimesed viis või viisteist minutit punnisin vastu, ei rääkinud midagi. Arvasin, et äkki pääsen, kodust ju midagi ei leitud. Siis selgus, et mind oli juba sisse räägitud. Uurija küsis otse: kas sa tahad vangi minna ja su lapsed lähevad lastekodusse? Siis ma murdusin.
See oli kohutavalt hea tunne, tundsin tõesti vabanemist. Ma vappusin seal ja rääkisin. Kokku olin seal neli-viis tundi.
Ei. Ma ei julgenud. Kartsin, et politsei võtab mu kinni äkki… Kuidas ma oleksin üles andnud oma tuttavad?
Sinusuguseid on Eestis veel („Kindlasti,“ pistab Pille tõtakalt vahele). Mida öelda neile, kes tahaksid sealt välja rabeleda?
(Mõtleb pikalt) Üleloomulik tahtejõud peab olema, et sellest välja murda. Hea on teha midagi uut elus – kas või kolida ära sellest linnast, minna kooli või tööle. Peab olema midagi sellist, mis viib elus edasi. Ma ise ei suutnud muud, kui hakkasin end muutma seestpoolt. Jätsin kohvijoomise, liha, nüüd natuke kala söön. Kuidagi pidin ma tasakaalu tagasi saama.
Mina ju tegelikult ei tea, kui kaua nad enne mind sellega tegelesid. See oli nende enda valik. Nad ise ju vastutavad oma tegude eest. Nad ei olnud elanud üle sellist stressi nagu mina. Nad tegid seda kaine peaga. | OSCAR-2019 |
||
Tundub, et olen rohkem see reisihuviline, kellele meeldivad soojad ning oma kultuurist võimalikult erinevad paigad, hahhaha, räägib tüdruk, kes pole väljaspool Euroopat kordagi käinud, sest Türgi ju väga arvesse ei lähe? Aga nii see on, vähemalt Itaalia, Türgi ja Hispaania põhjal vaadates, sest hoolimata liiga tugevast D-vitamiinipommist minu portselanist nahale olen ma alati nendes kohtades muretult õnnelik. Seega tahan neid päikselisi hetki Barcelonast jagada ka teiega!
*Pluss: Peale Barcelona on võimalik näha ka Gironat, mis on lennujaamas u 8 km kaugusel. Lisaks on tunnine bussisõit Barcelonasse hea sissejuhatus kohalikku ellu. Bussipiletied saab osta lennujaamast ning buss ootab kenasti selle lennu reisijad ära, kuna tegemist on 12 aeg öösel saabuva lennuga.
*Miinus: Odavlennufirmade puhul tuleks arvestada hilinenud boardinguga ja iga detaili maksmisega. Bussid ei sõida lennujaama väga tihedalt ning edasi-tagasi pileti hind on päris krõbe- 25€, kuid odavam üksivariadist, mis on 16€.
*Ilm- on huvitav... Keskmiselt oli meil 16 kraadi, kuid ilma kerge suvejopeta ei läinud me kunagi välja, sest tuuleiilid olid jahedad, samas pargis pikutades võis vabalt päikest võtta, mida me ka muidugi tegime.
*Aeg- kulub kuidagi hoopis teistmoodi, õhkkond on selline mõnus ja muretu, kuskile tormama ei pea ning meile tundus, et selline stiil valitses ka kohalike seas.
*Keel- kuigi me kumbki pole kunagi hispaania keelt õppinud, oli sellest üllatavalt kerge aru saada. Väga tihti olid vestlused meie poolt inglise keeles, teenidaja poolt hispaania keeles, kuid muidugi tähtsamates kohtades saab ka ainult inglise keelega hakkama.
*Kuna Barcelonat hakati korraliklt laiendama alles eelmise sajandi algusel, siis on linnas väga kerge liigelda, sest uus osa koosneb ruudukujulistest blokkidest, kus on pea võimatu ära eksida. Vanalinn sarnaneb ehituse poolest Tallinna omale.
*Liiklus- nii ilusas linnas nii ilusa ilma puhul on lausa patt kasutada metrood või busse, meie enamus ajast jalutasime ning päevakeseks rentisime jaglrattad, mille kasutamine on Barcelonas väga mugavaks tehtud. Keskmiselt maksab jalgrattarent u 8€ päev.
*Pargid- Barcelonas on väga palju parke, üks suurem ja ilusam kui teine. Tavaliselt leiab pargist ka palju koeraomanikke oma sõbrakestega.
Meie ööbimiskohaks oli hostel nimega Hola, mis asus u 30 minuti jalutuskäigu kaugusel vanalinnast ning 15 minuti kaugusel Sagrada Familiast. Tegemist oli väga kena kohaga, töötajad räägivad inglise keeles, hinna sees oli hommiksöök, mis polnud küll midagi erakordset, kuid abiks ikka ning vajadusel saab ka ise süüa teha. Olemas on suur elutuba, tasuta wifi, suur terass ja duššinurk, kahjuks tuleb rätiku eest eraldi maksta. Samuti on võimalik laenutada jalgrattaid ning võtta osa erinevatest tuuridest. Toad on erinevate suurustega ja sellest olenevad ka hinnad, meie ööbisime kaheksases segatoas, mis on üks odavamaid variante. Toas on narid ning lukustatavad kapid, kuhu käsipagas kenasti sisse mahub, igalühel on oma stepsel. Kuigi koht oli ise väga kena ja ilus, siis inimesed meie toas olid kohati idioodid, vabadust, aga kui keegi paneb keset ööd endale kilemantlit selga või hakkab kell 6 hommikul kõva häälega telefonis rääkima või paneb endale 6.30 hommikul äratuse, mis helistab tund aega iga viie minuti tagant, siis kuidas ma peaks neid inimesi nimetama? Egoistideks võib-olla? Minu jaoks oli selline asi väga üllatav, et inimesed nii rumalad on, sest ma olen ka varem ööbinud 12ses toas võihivõõraste inimestega ja sellist asja ei toimunud seal kordagi. Aga oli ka toredaid toanaaberid, kes näiteks lahkesti maasikaid pakkusid.
Majad Barcelonas on nii ilusad, et minu meelest on iga maja juba ise eraldi vaatamisväärsus. Minu lemmikuteks olid aga imeilus Barcelona katredaal, Gaudi loodud Güelli park, kust avaneb kena vaade linnale, samuti on see hea koht pikniku pidamiseks. NB! Piletiga alale lastekse sisse iga kinda aja tagant, soovitan piletid juba internetis ära osta, sest võib juhtuda, et kohale jõudes saab küll pileti kiiresti kätte, kuid oma kellaja korda tuleb oodata mitu tundi, lihtsam on osta pilet ette ära ning õigeks ajaks kohale minna. Enamus osa pargist on tausta ning sinna võib minna ilma piletita. Muidugi ei saa mainimata jätta ka Gaudi suurimat loomingut Sagrada Familiat, mis on tõesti väga võimas. Soovitan võtta ka jalgrattatuuri, sest juba jalgrattaga sõitmine Barcelonas on omamoodi kogemus, meile igastahes väga meeldis. Umbes 3 tunnised tuurid jäävad 20-25€ vahele.
Söögikohaga juhtus nii, et lemmikuks sai meie tänaval asuv pisike itaalia köögi koht nimega Tchey, kust sai ka imemaitsvat clarat ja sangriat. Samuti soovitan osta saiaksei Triumphal Archi lähedal asuvast Tandems kohvikust, kust saab osta näiteks 2 croissanti1€ eest. Kindasti tuleks proovida ka paellat ning kohalikku veini, sest isegi meie, kes tavaliselt veini ei joo, olime nii hindadest kui maitsest vaimustuses.
Kindlasti ei puudu ühe pika reisi juurest üks korralik shopingpäev, muidgi külastasime hullumeelest Primarki, kuid tegime tiiru ka shopingtänavate piirkonnas, kus meie lemmikuks osutus Ingli tänav. Kindlasti soovitan käia ka kohalikul La Boqueria toiduainete turul, nõrganärvisetel tuleks see koht nülitud kitsepeade tõttu vahele jätta. Samuti on linnas väga palju kohti, kus teha pikniku ning samal ajal veidi ka päikest võtta, olgu see siis rannas või pargis. Õhtul on võimalik külastada klubisid või baare, siiski tuleksklubide puhul arvestada veidi suuremate väljaminekutega kui tavaliselt. Suvel on hea meelelahutus koht ka rand. | OSCAR-2019 |
||
Kogu maad haaranud finantskriis on paljud meist pannud kartma om atuleviku pärast. Kas on mõtet? Kuidas olla, kui tundub, et pea kohal liiguvad mustad pilved? Mida siis ikkagi teha kui tõepoolest avastadki end ühtäkki ilma tööta?
Töö kaotamine on võrreldav lahutuse või mistahes muu väga suure elumuutusega. Depressioon, mis sellele järgneb, võib inimese väga pikaks ajaks rivist välja lüüa ja rikkuda aastateks edaspidise karjääri.
Kas on võimalik end juba varakult vallandamise vastu ette valmistada ja pöörata vallandamine hoopis enda kasuks?
* ülemus kutsus teid aeg-ajalt vestlusele, nüüd enam mitte, isegi kui varem piirdusid teie vestlused kõigest vihjamistega töö puudujääkidele, siis nüüd pole sedagi.
* teilt võetakse kogu aeg ülesandeid vähemaks: keegi tuleb kohtumistele kaasa, pead enne tähtaega esitama aruandeid, andma oma klientide kontaktid kolleegile jmt
Kui olete avastanud ennnast sellisest olukorrast, siis ei tasu kohe bossi juurde joosta, vaid kõige nutikam on asuda uut tööd otsima. Ärge tehke seda tööajast, sest kui keegi jälile saab, on veel üks patt registris juures, teid süüdistatakse ebalojaalsuses.
Ka ei tasu oma avastusest kolleegidega liiga avameelselt vestelda, kindlasti on keegi, kes seda "kasutada" oskab.
Ükskõik kui ette valmistunud te ka poleks, ikka on esimene reaktsioon vallandamisotsusele üliemotsionaalne. Sageli tekib soov jätta jälg ajalukku, ses mõttes et firma ajalukku, kus parasjagu töötate, näiteks öelda pearaamatupidajale, mis te tast teglikult arvate. Sageli ei saa pärast sellist teguviisi keegi teile positiivset soovituskirja kirjutada või mis veel hullem, te ei tea iial, mida telefonitsi võidakse teist võimalikule uuele tööandjale rääkida.
* olge rahulik, vaatamata olukorra raskusele hoidu liigsest emotsionaalsusest. Lõppude lõpuks on teil ju vaja häid soovitajaid ja seepärast tasub pingutada.
* ärge esitage avalikult pretensioone juhatusele ja ülemustele, eriti ärge tehke seda labases ja jämedas vormis.
* milline ka polnud teie vallandamise põhjus, ärga hakake sõdima ja võitlema, keskenduga parem heade soovituskirjade saamisele.
* selgitage kindlasti välja vallandamise põhjus, see teadmine võib tulevikus teile kasulikuks osutuda.
* kontrollige ja jälgige, et kõik vallandamisega seonduv oleks juriidiliselt korrektne: kompensatsioonid, palk, jmt. Ärge laske endale liiga teha, jälgige, et kõik käis seaduslikult. Ärge ähvardage oma tööandjat ilma põhjuseta kohtuga.
* andke töö üle enda järglasele, ärge hävitage vajalikke faile ja dokumente. Olge heasüdamlik, aga mitte fanaatiline, oma tööga seotud saladused, ideed ja sidemed võite julgesti endale hoida.
Isegi kui te suutsite väärikalt lahkuda tööandja juurest, ei tähenda see, et nüüd on kõik lõppenud. Enamasti rasked ajad alles algavad.
Solvumise staadium algab siis, kui te esmakordselt kuulete oma vallandamisest. Teile tundub, et kogu elu laguneb koost. Te hakkate ennast süüdistama või mujalt süüdlast otsima. Teile tundub, et maailm on ebaõiglane ja te tahate kätte maksta.
Katsuge meeles pidada, et vallandamine võis toimuda teist mitteolenevatel põhjustel ja miski ei juhtu niisama, enamasti peab selleks mingi põhjus olema. Igal juhul on see märk, et on tulnud aeg oma elu muuta, vaadata enda sisse, leida uued sihid ja võib-olla avastada, et soovite hoopis midagi suuremat. Vaadake oma elule laiemalt, te mõsitate et ei ela selleks, et tööd teha. Kirjutage paberile kõik enda positiivsed omadused, kõik see, mis te olete tööga saavutanud. Selline teguviis aitab teil säilitada eneseusaldust.
Optimismi staadium saabub siis, kui olete juba rahunenud ja suudate tegeleda tööotsimisega. See periood võib kesta kuni kolm kuud. Selle aja jooksul otsitakse tööd, käiakse vestlustel, jälgitakse aktiivselt tööpakkumisi.
Ei tasu käia töövestlustel, kui tunnete veel ikka viha oma endise tööandja vastu ja olete solvunud, siis on parem endale rahunemiseks ja puhkamiseks aega võtta. Ku te selle kolme kuu jooksul olete endale töökoha juba leidnud, on vallandamine teie jaoks lõppenud.
Apaatia periood seostub rahaliste raskustega ja viletsama tööga leppimisega. Depressiooni sattunud tööotsijal on üha raskem tööd leida. Kaua tööta olnud inimene ei ärata võimalikus tööandjas usaldust.
* vaadake töökaotust kui suurepärast võimalust ennast taasavastada ja tundma õppida. Tähtsaim on loobuda emotsioonidest ja mõista, et me ei ela töö pärast, vaid enda pärast ja see olukord on saatuse poolt saadetud selleks, et oma elus järgmisele tasemele jõuda.
* kui te pole juba pikka aega tööd leidnud, siis on tark võtta vastu ka ajutised pakkumised, sageli võib just sellest välja kasvada mõni tore võimalus. Elu on väga tark ja mitte miski ei toimu ilma tagamõtteta. Võtkem seda just nii, usaldagem oma elu!
* analüüsige endaga toimuvat, kuid ainult sellisest vaatepunktist, mis see teile head on andnud. Võtke seda kui võimalust.
* harjutage ennast kiitma ja „müüma“, sageli ei oska just kõige paremad professionaalid ennast nö "maha müüa".
Meie kiiresti muutuvas maailmas ei saa kindel olla, et töötad kogu elu ühes kohas. Töö peab olema vaid instrument eesmärkide saavutamiseks, millised need on, peate ise enda jaoks leidma ja määrama.
* saage asendamatuks spetsialistiks. See tähendab, et oma tööga peaksite täitma ka kõige ebatavalisemad nõudmised. Olge alati kursis sellega, mis teie firmas toimub, täiendage oma professionaalseid, emotsionaalseid ja psühholoogilisi oskusi igal võimalusel.
* seadke endale eesmärke ja planeerige, kuidas neid täita. Seadke eesmärgid ka oma eraelu jaoks, mõelge nii pikemas kui lühemas perspektiivis.
* kõige tähtsam: näidake initsiatiivi, ärge oodake kuni teile midagi pakutakse. Võtke oma elu juhtimine enda kätesse , siis ei taba teid ükski saatuselöök ootamatult! | OSCAR-2019 |
||
Joel Haahtela, Täheselge, lumivalge. Tõlkinud Hille Lagerspetz, toimetanud Terje Kuusik. Kujundanud Villu Koskaru. Hea Lugu, 2014. 344 lk. Tunnistan kohe alguses: ma armastan Joel Haahtela romaane. Igatsen tema teksti järele, kui pean vahepeal lugema soome kirjanduses nii kaua vohanud agraar-realistlikke romaane, mis ilma sõnumita kirjeldavad meie tänapäeva maaelu Angst’i, äärelinna okset või kaskede kahinat. Nimetan seda inseneriproosaks – andestagu Soome insenerid mulle! Ma ei taha lugeda romaane, millel on algus (põhjus), keskkoht (heal juhul kliimaks) ja lõpp (süntees või järeldus), ning liim, mis neid seob, on meie igapäevase elu ja maastiku kirjeldus.
Joel Haahtela on erakordne nähtus soome proosas. Psühhiaatrist kirjaniku romaanid koosnevad impressionistlikest piltidest, mis on seotud pigem (tihti) meessoost peategelase meelemaastiku kui reaalse ümbruskonnaga. Haahtela teostes ei saada musta pori näkku, seal ei lenda sülg ega rusikas ning keegi ei jää ühiskonna ebaõigluse pärast töötuks või hakka jooma. Tema romaanid on psühholoogilised ja väga elitaarsed. Kirjaniku stiil toob meelde Kesk-Euroopa, Itaalia või Prantsusmaa kirjanike kerge ja ladusa sule. Haahtela teksti kohta kehtib tema enda tsitaat romaanist „Täheselge, lumivalge” („Tähtikirkas, lumivalkea”, 2013), kus ta kirjeldab Claude Debussy muusikat ja Paul Verlaine’i ridasid: „Ja ometi toimub kõik elegantselt, selgelt ja vabalt nagu prantslastel ikka” (lk 151). Haahtela romaanid on nagu Euroopa suured mäed: kaugelt näevad välja ilusad ja muretud nagu postkaardil, aga kui hakkad ronima, tekib vertigo.
Intervjueerisin Haahtelat aasta tagasi „Prima vista” festivalil. Küsisin, millest tuleneb tema stiil. Kirjanik vastas, et selle juured on tema lapsepõlves. Haahtela pere elas Lappeenranta lähedal Tiuruniemi isoleeritud külas, mille keskmes oli haigla, vana tuberkuloosisanatoorium. Haahtela isa töötas haiglas nagu peaaegu kõik küla elanikud, haiglasse tuldi tööle või põdema ja sealt mindi ära. Haahtela sõnul oli kohas midagi unenäolist, kahevahel olemist, ajutist ning see on kindlasti mõjutanud tema kirjutamist: ta leiab, et ta ise on ka kõrvalvaataja ja alati reisil. Kirjaniku lemmikromaan on Thomas Manni „Võlumägi”, sest „ma olen ju ise elanud Võlumäel”.
Haahtela on end nimetanud ka viimaseks romantikuks, kes kirjutab ühte ja sama romaani uuesti ja uuesti. Tema suur eeskuju on prantsuse kirjanik Patrick Modiano. Tõepoolest, mis oleks romantilisem, kui kaotatud või saavutamata armastuse pärast kannatada ja sellest lõpmatult kirjutada! Romantik armastab ka müsteeriume. Kõik Haahtela romaanid algavad mõistatusega, mille lahendus sõltub sellest, milliseid mälestusi romaani tegelased tahavad või suudavad meenutada.
Haahtela müsteeriumid on seotud kaotusega, mis sunnib midagi või kedagi igatsema ja otsima. Peategelane on keegi, kes otsib kontakti mingil põhjusel kadunud inimesega. Sageli pole peategelane ise suuteline kas avaldama või vastu võtma armastust.
Haahtelale olulised teemad on ka mälestused ja unustamine. Tavaliselt saab peategelane üllatava uudise või kohtab võõrast inimest, mis paneb tema mälestused proovile. See on murdepunkt, kus ta (teadlikult või alateadlikult) taipab, et peab oma elus midagi muutma. Kriisi tõttu on ta avatum ootamatuks pöördeks, tihti on mõtlemisviisi muutmiseks või iseenda avastamiseks vaja minna reisile. Haahtela tegelaste reisisiht on sageli Saksamaa, Prantsusmaa või Lõuna-Euroopa, kuigi kõige tähtsam reis leiab alati aset omaenese peas.
Peategelasel on tihti üks sundmõte, näiteks „Liblikakogujas” (2006, e.k 2012) liblikad, mis toovad lootusesõnumi (samamoodi ka „Täheselges …”), „Elenas” (2003, e.k 2013) võõras naine, keda hakkab pargis jälgima vana mees, „Kadumispunktis” (2010, e.k 2014) kadunud soome kirjaniku Raija Siekkineni elu. „Täheselges …” on selleks süütunne, kahetsus, mis ei anna peategelasele rahu, isegi õigust elada: „Kas ma tohin tunda ja elada, olemas olla?” (lk 58). Kõiki romaane läbib ka aja teema, mis on Haahtela enda sõnul üks olulisemaid tema raamatutes. Aeg võib ajada peategelase mõistuse segi, aga ka andestada ja teha pai.
Eeltoodud šabloon sobib ideaalselt ka „Täheselge …” mõtestamiseks. Ka see teos algab kaotusest ja igatsusest. Loo lõpp sõltub sellest, kui hästi või halvasti saab õnnetu ja üksildane inimene kaotusega hakkama. Müsteeriumi võti on seekord paljuski kirjutamises.
Eelmisel aastal Soomes ilmunud „Täheselge …” on Haahtela üheksas romaan. See on tema seni ajaliselt kõige laiem ja inimmeele kirjelduse poolest kõige süngem lugu. Teos küsib: kas meis kõigis on peidus vaimuhaiguse seeme, millest võib hakata kasvama meie mõistust segav umbrohi, kui meie igatsus ja/või süütunne saab liiga suureks? Kes on armastanud ja üdini pettunud, see teab, „kui hapra niidi otsas kõik ripub. Süda tuksub ja selle peale peab lootma, iga päev” (lk 133).
Vaevalt täiskasvanuks saanud noormehest kunstiüliõpilane Leo (tema nimel pole tegelikult tähtsust, see selgub niikuinii alles romaani lõpus) saadetakse kevadel 1889 Helsingist Pariisi. Leo saladus ja süda jäävad Soome, aga süütunne jälitab teda terve elu, sõltumata sellest, kui kaugele ta sõidab. Lohutust ja korda loob päeviku kirjutamine: „Ma kirjutan selleks, et sa olemas oleksid, kas või natuke” (lk 66). Sellest natukesest vahepeal jätkub, vahepeal mitte, kuna Leod kimbutavad terve elu depressiooniperioodid. Ta kannatab pidevalt unetuse, melanhoolia ja tähendusetuse tunde all. Romaani lohutu ja deterministlik sõnum on: „Süda on nagu linnupesa, mõtlesin ma. Kui see kord hüljata, siis variseb see maha ja läheb katki” (lk 209).
Armastus pole tragöödia. Igatsus armastuse järele on tragöödia ning see, et ka pärast oma südame hülgamist tuleb elada edasi. Väliselt pole häda midagi. Leo kirjeldab täpselt ja huvitavalt Pariisi maailmanäituse lootusrikast aega, aja olusid ja võlusid ning oma edusamme teel telegraafiametnikust lehereporteriks. Ta saab oma tööga hästi hakkama, nii et ta saadetakse Berliini kirjutama Esimesele maailmasõjale eelnenud sündmustest. Leo isikliku eluga on aga teised lood: ta ei julge elada, ta on oma elu kõrvaltvaataja. Elu pakub talle mitu võimalust uueks alguseks, uueks armastuseks, aga ta ei suuda armastust vastu võtta. Naised väsivad ootamast, lähevad minema ja Leo jääb elama edasi ajas, mis pole kunagi olevikus ja kus ta saab kohal olla vaid ebamäärases nihkes: „Aastad langevad nagu lehed, tuul puhub need, kuhu juhtub. Ja miks alati seesama tunne? Just nagu alati kõik ainult hakkaks kohe juhtuma ja ka lumi väljas vaid hakkaks kohe sadama”
Järgmine reis ja ajahüpe tehakse Kambodžasse. See tundub pigem kõrvalehüppe kui romaani loogilise ajahüppena. Igatahes tulemuseks on see, et Leo haigus süveneb ja mehe viimaseks peatuseks saab 1936. aastal väikese Bernburgi vaimuhaigla ning imekombel lõpuks ka Helsingi, kuhu jõuavad tema päevikud.
Kui täiendasin aasta tagasi Soome Instituudi rändnäitust, mis annab ülevaate soome proosast, küsisin seoses näitusega Haahtelalt, kuidas ta kirjeldaks oma suhet kirjutamisega. Ta vastas: „Kirjutamine on kui pidepunkt, majakas. Ilma mõtetes kasvava loota tunnen, et olen justkui eksinud.” Samasugune on romaanis Leo ellujäämisstrateegia, selge ja karm: kirjutan, siis olen olemas. Niikaua kui Leo suudab kirjutada, niikaua kui ta tunneb, et tema ridadel on adressaat, püsib ta äärtpidi elu küljes. Parematel perioodidel saab Leo isegi aru, et „mis jääb kladest väljapoole, ka see on olemas ja elu” (lk 210). Depressiooniperioode ja viibimisi vaimuhaiglates iseloomustavad aga vaikus, tühjus, pimedus – sinna täheselge ja lumivalge ei ulatu.
Kes on Leo adressaat? Pariisi katusekorteris vaatab Leo Johannes Vermeeri kirja lugeva tüdruku koopiat, ka Berliinis on tal pilt veel kaasas. Pärast pilt kaob, aga minu silmis jääb tüdruk, kiri käes, seisma romaani lõpuni. Vermeeril on samal teemal kaks maali. Varasemas töös on kujutatud tüdrukut avatud akna ees ja hilisemas noort rasedat naist, maailma kaart tema taustal. Mõlemad loevad süvenenult kirja, mõlemad on toas, maailm on neist kaugel ja ühtlasi nende sees. Küsisin hiljuti Haahtelalt, kumba maali ta silmas pidas, ja ta vastas, et esimest. Ah, muidugi, taipasin siis, me näeme tähti ja lumevalgust akna kaudu. Hiljem kirjutas Haahtela mulle uuesti ja ütles, et alles nüüd avastas ta midagi, millest ei olnud romaani kirjutades teadlik: Vermeeri tüdruk on Klaara. Olin üllatud; mulle oli ta kogu aeg Klaara!
Leo viimased päevikukanded on dateerimata, muutuvad pildikujulisteks luuletusteks ja kristalliseeruvad lõpuks ühele tähendusele: „sternenklar(a)” – tähevalge.
René Descartes kirjutab arutluses „Meditatsioonid esimesest filosoofiast”: „… on täiesti kindel, et minu keha, või pigem mina tervikuna, niivõrd kuivõrd ma koosnen kehast ja vaimust, on ümbritsevate kehade poolt mitmeti mõjutatav, nii kasulikult kui kahjulikult.”
Ka rahvust võib vaadelda keha (end mõne rahvusena identifitseerivad isikud, kes võivad, aga ei pruugi olla koondunud rahvusriigiks) ja vaimu (kollektiivne ühisteadmine) tervikuna. Rahvuskehasid püütakse teiste kehade poolt mõjutada praegugi nii Ukrainas, Kesk-Aafrika Vabariigis kui teistes sõjakolletes. Sirp vaatleb aga lähemalt rahvuste vaimu avaldumisi Euraasias.
„Euroopa identiteet peitub muuseumides,” väidab muuseumifoorumi aastaauhindade žürii esimees Wim de Vos. „Laulupidu on üks Eesti kultuuri tüvitekste,” arvab kolme Balti riigi laulupidusid võrdlev Kaie Tanner.
Mart Kuldkepp kirjutab islandi saagadest: „Üksnes meieni jõudnud teoste arvu mõõdetakse sadades ja need kokku on kahtlemata mitte ainult Islandi, vaid Põhjamaade kui kultuuriregiooni kõige unikaalsem panus maailmakirjandusse.”
India uue filmikunsti kasseti „Bombay rääkivad pildid” arvustaja Kaarel Kuurmaa nendib: „Need lühilood näitavad veenvalt, et filmiarmastust jagub seal maal sama palju kui vürtse ning magusat India kulinaariasse.”
Ülo Mattheuse romaan „Tema salajane palve” on aga hea näide eri rahvuste vaimu kohtumisest. „Romaani lugedes tekib kujutelm, et kõik toimub ühel ja samal ajal: Ukraina toetuskontsert ja Tiibeti meeleavaldus, raamatuesitlus ja sõit ümber maailma koos kõikesaatva nga-trummi põrinaga,” ütleb arvustaja Eliisa Ülevain. | OSCAR-2019 |
||
Riigikogu põhiseaduskomisjon otsustas oma tänasel istungil saata teisele lugemisele valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (354 SE), mille eesmärk on täpsustada varjupaigataotlusega seotud regulatsioone. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on viia eelnõu teisele lugemisele 22. mail ja eelnõu teine lugemine lõpetada.
„Selle eelnõu eesmärk on viia Eesti varjupaigataotlemist puudutav regulatsioon paremini kooskõlla Eesti rahvusvaheliste paguluse alaste kohustuste ja -praktikaga, ennekõike selleks, et paremini kaitsta varjupaigataotlejate õigusi ja tagada selle valdkonna sihipärane toimimine,“ ütles põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste.
Maruste sõnul algatas põhiseaduskomisjon peale mitmeid arutelusid erinevate osapooltega eelnõule omalt poolt kolm muudatust, mis varjupaigataotlejate õigusi silmas pidades täpsustavad kinnipidamise aluseid ja korraldust. Tehtud muudatuse kohaselt võib varjupaigataotlejat kinni pidada vaid seaduses sätestatud alusel ning kui seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik muul viisil tõhusalt kohaldada ja see on vältimatult vajalik.
„Varjupaiga taotleja, kui ta on käitunud asjakohaselt, ei ole õiguserikkuja, veel vähem kurjategija, ja talle ei saa automaatselt rakendada kurjategijatele ettenähtud kinnipidamist. Küll aga võib kinnipidamine olla põhjendatud varjupaiga taotlemise asjaolude väljaselgitamiseks ning see kõik võtab aega,“ selgitas Maruste.
Põhiseaduskomisjoni poolt tehtud muudatused näevad ette ka võimaluse, et kinnipidamise asemel kohaldatakse varjupaigataotleja suhtes vaid reisidokumendi hoiule andmist politsei- ja piirivalveametile.
Eelnõu kohaselt nimetatakse senine väljasaatmiskeskus ümber kinnipidamiskeskuseks ning selles hoitakse varjupaigataotlejad lahus teistest kinnipeetavatest ning neile laienevad teised, Maruste sõnul tunduvalt leebemad kohtlemis- ja elutingimused.
Varjupaigataotleja kinnipidamist kohaldatakse eelnõu kohaselt ainult seaduses sätestatud juhtudel, milleks on näiteks isiku tuvastamine või isikusamasuse kontrollimine, isiku kodakondsuse kontrollimine või väljaselgitamine; isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimine, varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ja põgenemise vältimiseks, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks; riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmise huvides vahetu ohu korral.
Kinnipidamist võib kohaldada ainult juhul, kui muid, seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid (näiteks elamine kindlaksmääratud elukohas, välisriigi reisidokumendi hoiule võtmine) ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.
Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid.
Kauem kui 48 tundi võib varjupaigataotlejat kinnipidamiskeskuses kinni pidada ülalnimetatud seaduses sätestatud alustel ning põhimõtteid arvestades üksnes halduskohtu loal.
Lisaks eelnevale täpsustab eelnõu ka varjupaigataotlejate majutuskeskusega seonduvat. Majutuskeskus jääb jätkuvalt sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse ja selle ülesanne on varjupaigataotlejate majutamine, tervisekontroll ja muud esmavajalikud teenused. Tänasel istungil osalenud siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna nõuniku Ele Russaku sõnul see regulatsioon põhimõtteliselt ei muutu.
Põhiseaduskomisjon arutas täna ka Rahvakogu ettepanekuid ja otsustas need jaotada valdkondadeks ja määrata ajakava, millal iga valdkond peaks jõudma tulemuseni konkreetse seadusemuudatusena. Homme jätkab komisjonis arutelu erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu projekti üle, mis sisaldab samuti Rahvakogu ettepanekuid.
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson ning liikmed Ants Laaneots ja Johannes Kert külastasid täna Ukraina sõjaväe väljaõppekeskust Kiievi lähistel Desnas, et tutvuda mobiliseeritute ettevalmistusega.
Desna väljaõppekeskuses tutvustati riigikaitsekomisjoni delegatsioonile äsja mobiliseeritute väljaõppe kava, näidati kasarmuid ja tankisimulaatorite õppekeskust. Samuti demonstreeriti polügoonil taktikaliste harjutuste läbiviimist ning tankilaskmisi ja snaiprite laskeharjutusi.
“Mobiliseeritute väljaõpe näitab ilmekalt, et Ukraina on reaalses sõjaolukorras ning riik valmistub tõsiselt agressiooni võimaliku laienemise tõrjumiseks,” ütles Mihkelson nähtut kokku võttes. “Meie visiit Desna õppekeskusse oli teatavas mõttes erakordne, sest komisjoni liige Ants Laaneots teenis samas kohas ohvitserina 1970ndatel aastatel,” lisas Mihkelson.
Lisaks tänasele väljaõppekeskuse külastusele pidas Mihkelson oluliseks kohtumist presidendi juures tegutseva rahvusliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretär Oleksandr Turtšõnoviga.
„Turtšõnov andis põhjaliku ülevaate julgeolekuolukorrast riigis ning tänas Eestit järjekindla toetuse eest Ukraina võitluses oma vabaduse ja territoriaalse terviklikkuse eest,“ ütles Mihkelson ning lisas, et Ukraina on valmis kõigiks võimalikeks arenguteks riigi idaosas. Turtšõnov ei välistanud, et Venemaa toetatud separatistid võivad iga hetk alustada uut piiratud ulatusega rünnakutegevust.
Riigikaitsekomisjoni liikmed kohtumisel Ukraina rahvusliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretäri Oleksandr Turtšõnoviga.
Kohtumisel Ukraina julgeolekuteenistuse SBU asejuhi Viktor Jaguniga peatuti pikemalt kahe Vene sõjaväelase, GRU eriüksuse kapteni ja seersandi kinnivõtmisel Ida-Ukrainas. „Tegemist on esimese korraga, kui lahingoperatsioonis langesid ukrainlaste kätte vangi Venemaa regulaararmee sõdurid,“ ütles Mihkelson. Juhtunu on tema sõnul veelkordseks ja ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, et Ida-Ukrainas võitlevad Venemaa regulaarüksused. „Kahjuks pole see kaugeltki esimene kord, mil Venemaa oma kodumaale vande andnud sõjaväelased reedab ja nii salatakse maha ka sajad Ida-Ukrainas hukkunud,“ ütles Mihkelson.
Kohtumisel Ukraina asekaitseminister Petro Mehediga arutati peamiselt kaitsekoostööalaseid küsimusi. Eestil ja Ukrainal on mitmeid kahepoolseid kaitsekoostööalaseid projekte, näiteks sõjaväemeditsiini ja küberkaitse valdkonnas. “Ida-Ukraina lahingukogemus on aga hindamatu väärtusega meie kaitseväe väljaõppes,” rõhutas Mihkelson.
Ülemraada väliskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni liikmetega arutati parlamentidevahelise koostöö laiendamist. Ukraina saadikutele pakub suurt huvi Eesti Kaitseliidu loomise ja tegevuse kogemus. Riigikaitsekomisjoni delegatsioon kohtus Kiievis ka Ukraina asesiseministri Tihran Avakjani ning OSCE vaatlusmissiooni asejuhi Alexander Hugiga. | OSCAR-2019 |
||
Aastaks 2005 on konjunktuur juba nii sitt, et hea kui ta siis EUR 22 maksab. Kui Hansa on 2 aasta pärast 650 EEK-i, olen mina Karu ja Elevandi järeltulija Hobusesilmadega Fakiirkilpkonn.
hääletasime ju eu liidu poolt.oletades et eus majandus läheb tõusuteed ja lõpuks ka tekib olukord kus laenuprotsendid tõusma hakkavad ja siit edasi langevad aktsia ja kinnisvara hinnad.
jääb ainult loota et nii ei lähe ja kui laenuprotsent on eu s all veel paar aastat siis võib see hansa aktsia 40 euri olla küll.kuue aasta perspektiiv oleks ka 40 euri siis.
Mille arvelt? Makrokeskkond ei saa ju ka lõpmatult lilleliseks jääda. Ja pankadel on halb komme kole valuliselt majandusprobleemidele reageerida.
aprill '97 maksis HP ca 17,5 eurot... nüüd 6,5 aastat hiljem ca 22 eurot... kasv umbes 4% aastas... mis 40% jutt on? Eesti majandus kasvas ka kiiremini! :)
jah, sama loogika järgi võiks vaadata kuidas laps on kasvanud minevikus ja arvata et ta kasvab elu lõpuni 5cm aastas.
fire ja privadori drastiliselt erinevad kasvunumbrid näitavad järejkordselt kui lihtne on statistikaga manipuleerida ... võtad aga endale sobiva perioodi ja ...
statistika pealt tuleviku ennustamine on vist küll üks tänamatumaid töid maailmas. aga jah tagantjärgi tark olles oleks ikka võinud nii 93' aastal Hansapanga aktsiat osta küll :D
aga kui vaadata viimatisi hansapanga struktuurimuudatusi ja strateegiliste kasvueesmärkide vähendamist, siis mina suhtuks hansapanga aktsia suurde tõusu tulevikus ettevaatlikult. pigem võib oletada, et hansa muutub heaks dividendiaktsiaks. mida on mõnus mingis osas omada suure portfelli suhteliselt väheriskantse ja kindlat sissetulekut tootva osana. loomulikult ei ole kunagi välistatud ka 97' aasta kordumine miks mitte ka hullemal kujul ja ka meie investorile globaalsemalt kui siis.
97 aasta kordumine oleks ju uskumatult positiivne. Seda selles mõttes, et selleks, et korralik krahh tulla saaks, peavad aktsiate hinnad enne absurdselt kõrgele jõudma. Tuleb ainult osata õigel hetkel maha hüpata.
Mingil veidi tagasihoidlikumal viisil võib see ehk isegi korduda. Vaikselt hakkab ka näiteks USAs ehk levima müüt Ida-Euroopast kui yhest haruldasest stabiilse majanduskasvuga piirkonnast kuhu on tunduvalt turvalisem investeerida kui USA turule. Ja kui pisikegi osa USA rahast tahab väga TVB'le üle kolida... siis läheb ikka ilgeks rabamiseks siin ;-)
Müütilisuse koha pealt ei ole meil shanssi, kuna kaks kõige müütilisemat, "kõigi võimaluste maad" on:
Tänased tulemused aktsia hinda just ei toeta. 9 kuu puhaskasum küll tõesti kasvas aastaga 12.5%, samas kahanes puhaskasum 2.5% 35.7 miljonile eurole, peamiseks põhjuseks provisjonide kolmekordne kasv võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga ning intressisõda Eestis ehk intressimarginaali järsk langus. Ei midagi hullu, aga ilma välisrahata aktsia praegusel tasemel kaua ei püsi - hetkel noteering 21.03/21.5
Zooh.2 aastat tagasi panin sellise prognoosi.Praegseks siis oleks HP aktsia olnud 4*13,5=54 eurot.Nagu näha on esimesed postitused täiega vee peale tõmmanud nii uljatele mõttevälgattustele.
noh, kui homme hommikul osta ka 1 HP aktsia @ 13,51, siis äkki saab õhtul "tatjanale" juba 13,52'ga ära ärida? Ja nii see ralli jõudu koguma hakkabki. Lumepalliefekt jne...
Hansapanga suuruselt teine omanik, kes omab hetkel 0,3897 % aktsiatest saab selle liikumise pealt näidata 12 368.68 EUR rohkem kasumit ...
P.S. Kui siin ükskord tsensuurist juttu oli, siis LHV võiks Eesti aktsiatest rääkimise üldse ära keelata.
Ja too bad et ma eksisin. Ilmselgelt olen liiga pessimist. Näost roheline ma küll ei ole aga Fakiirkilpkonn ilmselgelt küll. Suht kusine fakiir kusjuures, kuna ennustused on valed.
Aga mitme aasta vanuste ennustuste ja vanade sündmuste analüüsimine on selles mõttes ainult eliitmõtlejate pärusmaa, et on vaja erilisi deduktiivseid võimeid ja sügavaid faktiteadmisi, et 2 aastat pärast mingit väidet, kui on kõigile näha ja teada, et see väide oli ekslik ja väite esitaja eksis tulla välja omapoolse unikaalse analüüsiga mille lõpus on vankumatult tõestatud, et väide oli vale. Ma arvan, et kui te veel miljardärid ei ole või teie analüüsiõpik "Excellence in Thinking Through Revolutionary Means" NYT Best Seller listis esikohal ei trooni (on ülimalt kaheldav, et kumbagi siiani juhtunud ei ole, sest selline sügav maailmatunnetus on kindlasti kommertsialiseeritav to the max), ei tohiks teil mingi probleem olla näiteks Natexis Bleichroeder'i researchi pealikuks saada.
Äras kohe solvu. See oli naljaks õeldud ja loomulikult pole meist keegi eksimatu, eriti veel sellises asjas nagu ennustused Eesti aktsiatele! Nagu ka paljudes muudes asjades.
Ühineks abesikiga ja küsiks: inimesed, on teil väga igav, rutiinne elu, et 1 ja 10 Hansa aktsiat diskuteerite?
syndmused korduvad päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, kvartalist kvartalisse. Veel on lühema- ja pikemaajalisi tsykleid(mustreid). Kes need liikumised ära tabab, on õnnega koos.
Käis siin paar päeva tagasi ajusopist läbi selline vilksatus hansa kohta, et kas pole võimalik selline asi nagu rootslased tahavad kõik aktsiad kätte saada ja ostavad turult kokku kõik, kuid tegelikult nad ei võtagi hansat turult ära ja teevad selle teemalise börsi teate et hansa jääb turule edasi, alg hind jääb samaks mis ta hetkel on 13.50 ja rahvas hakkab hansat jälle kokku ostma, võidavad nii rootslased kui tavakodanikud vähemalt esialgu! Rootslased saavad natuke oma raha tagasi ja inimesed uuesti hansa aktsionäriks, samas rootslased jätavad endale umbes 80% aktsiatest või natuke vähemgi.
Swedbank just ei rõõmustanud, aktsia -1,78% ja madalaimal tasemel peale 11. veebruari järsku tõusu kavandatava Hansapanga ülevõtmispakkumise teate peale ...
Swedbank kohustuslik ülevõtmispakkumine Hansapanga 1% aktsiate omandamiseks siis juba ettevalmistamisel ... | OSCAR-2019 |
||
Kui kauge tulevik on tehisintellekt Eesti meditsiinis? Kas ja miks peaksime tehisintellekti usaldama ning kas suudame temaga tervishoius sammu pidada? Millised on sellega kaasnevad võimalused ja/või ohud?
Kas erinevatel isiksustel on omad liikumismustrid? Mis on tervisele ohtlikum, kas halb kolesterool või neurootilisus? Missugune iseloomuomadus aitab kauem elada?
Kuidas parandada oma loovust ja sooritusvõimet läbi mindfulness-tehnikate? Kuidas jõuda oma tegemistes voolamise seisundisse, kus töö justkui lendab käes? Mis võib juhtuda, kui vaimne soorituspinge on liiga suur?
Kas ärevus juhib meid või on meil võimalik selle üle kontroll saavutada? Kas ärevusest täielikult vabaneda on võimalik?
Kuidas teadlikult leida, hoida ja suurendada iseenda motivatsiooni pikema perioodi vältel? Kuidas saavutada rohkem? Millal on aeg olla endaga rahul?
“Töötajate heaolu töökeskkonnas – hetkeseis, tulevik ja innovatsioon läbi tööandjate ja teaduse perspektiivi.”
Õhuhoki kohvinurgas, kaugtöötamine ja trenažöörid kontoris – kas vältimatu kaasaegne reaalsus? Kuidas leida tasakaal töötajate heaolu ja produktiivsuse vahel?
Mis on kõige levinumad probleemid inimkehas ortopeedia seisukohast ning mis neid põhjustab? Missuguseid lahendusi pakub kaasaegne ortopeedia? Mis võiks tagada terve keha ja hea vormi läbi elu?
Kas levinumatel vaktsiinidega seotud müütidel on tõepõhi all? Kas peaksime ennast ja oma lapsi vaktsineerima? Miks? Missugune on meie tulevik ühel või teisel juhul?
Piletiostu tellimust saab tühistada kuni 08.10.18, millise kuupäevani tagastatakse tühistamisel piletiostu summa. Hilisemalt ei ole võimalik pileteid tühistada ning tasutud summad ei kuulu tagastamisele. Juhul kui pärast 08.10.18 selgub, et te ei saa mistahes põhjusel osaleda, saate lisatasuta asendada osaleva isiku.
Konverentsi korraldab Noviti nõustamis- ja koolituskeskus koostöös Liikumistervise innovatsiooni klastriga SportEST ja kaasrahastab Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond. Spordimeditsiini Sihtasutuse projekt EU49304 „Liikumistervise innovatsiooni klaster“ on kaasrahastatud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondist 1.11.2015-31.10.2018. Rohkem infot klastrist leiate kodulehelt www.sportest.eu.
Gerd Kanter on Eesti üks edukamaid tipp-sportlasi, ta on kettaheite olümpiavõitja (2008), maailmameister (2007), Olümiamängude pronksmedalist (2012) ja jõudnud paljude teiste märkimist väärivate saavutusteni. Talle on antud Vabariigi Presidendi poolt IV ja I klassi teenetemärgid. Aastatel 2007, 2008 ja 2011 on ta valitud aasta meessportlaseks. Tema karjääri iseloomustab süsteemsus, läbimõeldud reeglid ning treeningprotsessist rõõmu tundmine. Tema saavutused räägivad enda eest, mistõttu on ta kindlasti üks inspireevivamaid sportlasi motivatsioonist kõnelema.
Liisa Põldma on LHV personalijuht. Tema peamine ülesanne on kujundada personalistrateegiat ja -poliitikat ning juhtida igapäevast personalitööd puudutavat tegevust. Liisal on kõrgharidus rekreatsioonikorralduse erialal ja praegu on ta lõpetamas TTÜ majandusteaduskonna personalijuhtimise magistriõpinguid. Varem on ta personalijuhtimisega tegelenud jaekaubanduses, infotehnoloogias ja panganduses.
Kristiina Ehin on kirjanik, kelle sulest on ilmunud seitse emakeelset luulekogu, neli proosaraamatut ning mitmeid auhinnatud tõlketeoseid nii Euroopas kui USAs. Ta on tuntud laulutekstide nagu “Puudutus”, “Aasta ema” ning “Kauges külas” sõnade autor ning on ansambli Naised Köögis liige, kus laulab ning mängib karmoškat. Ta on lõpetanud TÜ kirjanduse ning eesti ja võrdleva rahvaluule erialal ning kirjutanud magistritöö naise enesetunnetuse peegeldustes Eesti uuemas ja vanemas rahvalaulus. 2016. aastal valiti ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks ning 2017. aastal nimetati Ehin esimeseks Tartu linnakirjanikuks. Ta elab Tartus ja töötab vabakutselise kirjanikuna, sel sügistalvel on oodata tema uut luulekogu “Aga armstusel on metsalinnu süda”.
Liina Randmann töötab psühholoogia õppejõu ja personalijuhtimise õppekava programmijuhina Tallinna Tehnikaülikoolis. Ta omab doktorikraadi juhtimisteadustes. Doktori kraadile eelnesid õpingud Tehnikaülikooli magistriõppes, mille lõpetamisel omistati talle sotsiaalteaduste teadusmagistri kraad. Eelnevalt on Liina Randmann lõpetanud Tartu Ülikoolis psühholoogia eriala, omades magistrikraadi psühholoogias ja on omandanud õpetaja kutse Tallinna Pedagoogilises instituudis.
2005. aastast ka Euroopa töö- ja organisatsiooni psühholoogide assotsiatsiooni (EAWOP) liige. 2009. aastal omistati talle andragoogi kutsekvalifikatsiooni IV aste.
Liina Randmann on oodatud lektor psühholoogiaalastel täienduskoolitustel ja oodatud esineja konverentsidel.
Ann Anton on omandanud magistriraadi Tartu Ülikoolis füsioteraapia erialal ja täiendanud end Kreekas University of Peloponneses olümpiahariduse alal. Seejärel juhtinud ligi 10 aastat spordiorganisatsioonide igapäevast administratiivset tööd ning korraldanud võistlusi.
Viimase aasta on taganud, et Transferwise’i kontori sisekliima Veerenni tänaval oleks sobilik kõigile 700le töötajale.
May-Liis Musting on lõpetanud ülikooli õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis, kus ta õppis ärikorralduse suunal personalijuhtimist. 2017 alustas ta magistriõpinguid EBSis erialal juhtimine digitallühiskonnas. Personalivaldkonnas töötab ta alates 2003. aastast. SEB Pank AS-is töötab ta alates 2007. aastast. May-Liis alustas värbamisspetsialistina, aastatel 2010-2017 juhtis SEB Eesti personali ja koolituse divisjoni. 2017 aasta novembris asus juhtima Baltikumi uute tööviiside valdkonda ja alates juuni 2018 on lisaks ka SEB Baltikumi personalijuht.
Loore Martmal on lisaks muusika- ja lavastajaharidusele Eesti Muusika ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli Teatripedagoogika ja psühholoogia eriala magistrikraad, olles uurinud Eesti näitlejate ning lavastajate seas ärevust, lavahirmu, tööstressi, depressiooni ning ka nendega seotud läbipõlemist. 2016.a. kaitses ta sel teemal oma magistritöö „Läbipõlemiskunst“. Küsimusega, kuidas kõige sellega igapäevases (loomingulises) tööelus toime tulla, on ta jõudnud kaasaegses lääne psühholoogias aina enam populaarsust ning tõendusmaterjali kogunud teadveloleku (mindfulness'i) praktikateni, olles viimased kolm aastat mindfulness’i coach ning rakendanud neid praktikaid ka oma erialases ning loomingulises töös. Täna on ta mh Tallinna Ülikooli tervisekäitumise ja heaolu eriala doktorant.
Eero Merilind on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1995. aastal ning spetsialiseerunud perearsti erialale. Muuhulgas on ta Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige, Eesti Arstide Seltsi liige ja SA Eesti Tervise Fond juhataja.
Eve Kanarik on omandanud magistrikraadi Tartu Ülikoolis psühholoogia erialal ja omab kliinilise psühholoogina pikaajalist kogemust Tartu psühhiaatriakliinikus, töötades nii täiskasvanute kui lastega. Ta on läbinud kognitiiv-käitumisteraapia põhiväljaõppe ja täiendanud oma teraaapia-alaseid oskusi-teadmisi kaasaegsetes tõenduspõhistes teraapiasuundades (dialektiline käitumisteraapia, skeemiteraapia). Ta on teinud mitmeid aastaid õppetööd Tartu Ülikooli arstiteadsukonnas, pidades psühholoogia-alaseid loenguid ja seminare. Tallinnas võtab ta patsiente vastu Noviti nõustamis- ja koolituskeskuses.
Mihkel Mardna on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja läbinud nii ortopeedia kui üldkirurgia residentuuri. Ta on eesti vanima eraortopeedia haigla Ortopeedia Arstid asutaja, Spordimeditsiini SA juht ning Eesti Olümpiakoondise arst Olümpiamängudel kaheksal korral. Lisaks igapäevasele tööle ortopeedi ja kirurgina on ta ravinud paljusid tippsportlasi, sh Kristina Šmigun, Gerd Kanter, Erki Nool, Saskia Alusalu ja paljud teised.
Jüri Allik on Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor ja kolme teaduste akadeemia − Eesti, Soome ja Euroopa − liige. Google Scholar profiili kohaselt on Jüri Alliku töödele viidatud tänaseks üle 18 000 korra ja tema h-indeks on 58. Lisaks ca 300-le rahvusvahelisele teadustööle on Jüri Allik avaldanud artikleid ja raamatuid ka eesti keeles. Viimasena ilmus Jüri Allikalt teadusromaaniks kutsutud "Väldi igavaid inimesi ja olukordi", mis avaldati Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandel.
Andres Metspalu on Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi biotehnoloogia õppetooli rajaja (1992) ning alates 2007.a. Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu direktor. Ta kuulub enimtuntud Eesti teadlaste hulka nii kodumaal kui rahvusvaheliselt, tema nimega on vahetult seotud Eesti elanikkonna-põhise geenivaramu ideestiku sünd ning personaalse meditsiini juurutamine Eestis. Eduka, rohkelt viidatud teadustöö kõrval on ta täitnud ja täidab olulisi teadusorganisatsioonilisi ametikohti ja ülesandeid nii Eestis kui rahvusvahelistelt. Tema juhtimisel on Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu tõusnud teaduse tippkeskuseks.
Marko Reikop on eestlaste poolt soojalt armastatud saatejuht ja pühendunud ajakirjanik. Tema elukutse on andnud talle unikaalse võimaluse puutuda kokku laialdase tervist puudutava infoga ning seeläbi katsetada erinevaid terviserutiine ka enda peal. Kõik see muudabki Marko ainuõigeks isikuks Tervise innovatsioonikonverentsi teemasid juba teist aastat moderaatorina ühendama. | OSCAR-2019 |
||
„DocLogix“ aja fikseerimise ja aruannete programm on parim tööriist ettevõtetele, kes soovivad tõsta efektiivsust, paremini jagada ressursse ja nutikalt hallata kulusid. „DocLogix“ programm on tunnistatud Euroopa parimaks informatsiooni ja äriprotsesside juhtimise platvormiks.
Kui olete pettunud oma tavalises aja ja kulude jälgimise ning aruannete koostamise meetodis (nt paberil, tabelites või muudes sarnastes süsteemides) ja olete tüdinenud ebaefektiivsest kulujaotusest, proovige „DocLogix“ aja fikseerimise ja aruannete programmi. „DocLogix“ platvormi kasutatakse erinevates valdkondades ja see aitab teil hallata konkreetse toote kulusid ja kasumlikkuse arvutusi ning vältida vigu, vähendades dokumentide arhiveerimise kulusid ja võimaldades muuta kogutud andmete analüüsi efektiivsemaks. Leiate kõik kulud ühest kohast ja näete selgelt, kuhu kulub raha – sel viisil tekitatakse paremad võimalused aja säästmiseks ja kulude optimeerimiseks.
„DocLogix“ aja juhtimise lahendus hõlmab aja ja kulude fikseerimist ja aruandeid. See võimaldab õigesti ja läbipaistvalt jagada töökoormust ja täpselt jaotada kulud konkreetsete klientide, projektide või toodete vahel. „DocLogix“ automatiseerib täielikult ka arvete väljastamise aruannete koostamise ja hõlmab muid erinevaid funktsioone, nt töötajate sisekontrolli ja ärikoostöö protsesse (nt kliendi/projekti kasumlikkuse uuring).
„DocLogix“ aja ja kulude fikseerimise lahendus sobib kõige paremini väikestele ja keskmistele ettevõtetele, kes tegelevad projektipõhiste teenuste/toodetega ja tunnihinnaga teenustega alljärgnevates valdkondades:
Meie kliendid kinnitavad, et „DocLogix“ aitab vähendada töötajate töötundide ja ettevalmistusaja jälgimist 3 tunnilt 1 tunnile nädalas, kui need protsessid automatiseeritakse. Automatiseeritud projektiaruannete ettevalmistamine aitab vältida tasumata arveid või mõttetuid tööseisakuid.
Töötajate töötundide täpne fikseerimine võimalusega muuta tundide arvu ja modifitseerida arvete automaatset koostamist.
Automaatne kuluarvete loomine, mida saab kasutada arvete koostamisel ja mis võimaldab paremini kontrollida kulusid.
B) Ettevõtetele, kes arvestavad tunnitasu, mis on kulunud projektide kallal töötamisele (nt ettevõtted, kes osutavad tooteid või teenuseid klientide individuaalsete pakkumiste alusel):
Võimalus fikseerida informatsiooni projekti või tellimuse kallal töötamiseks kulunud töötundide kohta.
Muud põhjalikud arved konkreetsete projektide või tellimuste kohta, nt tehtud tööd, töötajate või osakondade osalemine.
Võimalus võrrelda deklareeritud tundide ja projekti kallal töötatud faktiliste töötundide aruannete erinevusi.
Võimalus fikseerida alternatiivne informatsioon organisatsiooni töö kohta, nt teostatud tööde tüüp, osakonna hõivatuse tase, sotsiaalüritustele kulunud aeg jne.
Iga nädal veedavad ettevõtete raamatupidajad 3 või enam tundi, arvestades töötajate töötunde, koostades aruandeid ja arvutades töötasusid. Võttes abiks „DocLogix“ aja fikseerimise ja aruannete lahenduse, saab seda aega lühendada kuni ühe tunnini nädalas.
Parandage võimalust arvestada toodete või protsesside standardseid kulusid ning tõsta protsesside efektiivsust.
Mugav ligipääs, et üle vaadata ja kinnitada esitatud tööd ja kulud, kasutades selleks Androidi seadet.
Võimalus parandada deklareeritud töötundide arvu arvetel (esmane deklareeritud arv jääb fikseerituks).
Võimalus esitada aruandeid kõigi töötajate tegevuste kohta tööpäeval ja (või) vaid klientidele orienteeritud tegevuse kohta.
„DocLogix“ aja ja kulude fikseerimislahenduse valinud kliendid, kes soovivad oma organisatsiooni veelgi paremini juhtida, saavad kasutada alljärgnevaid „DocLogix“ lahendusi:
Pretensioonide juhtimise lahendus (arvestab välja, kui palju aega kulub konkreetse pretensiooni lahendamiseks).
Projektide dokumentatsiooni juhtimise lahendus (jälgib, kui palju kulub aega ja kui palju läheb maksma toote loomine või konkreetse tulemuse saavutamine).
„DocLogix“ aja fikseerimise ja aruannete lahendust saab integreerida kõigisse operatsioonisüsteemidesse, nt raamatupidamis- või ettevõtte ressursside planeerimise süsteemi.
Kõik muudatused ja parandused „DocLogix“ süsteemis tehakse kiiresti ja kuludeta. Praegusel ajal muutub tootmine ja muu tööstus väga kiiresti ja „DocLogix“ platvorm võimaldab seadistada süsteemi, võttes arvesse muutuvaid protsesse ühegi kolmanda isiku sekkumiseta või programmeerimisteadmisi omamata. Muudatusi süsteemi halduspaneelis saab teha tavatöötaja, kellele on antud süsteemihalduri õigused.
Aja jälgimise automatiseerimine aitab igal aastal säästa enam kui 2% üldiselt väljamakstavalt töötasude summalt.
„Tööajaarvestus paberil võtab palju aega, eriti siis, kui ettevõttes töötab enam kui 200 inimest. See toob kaasa vigade tekkimise riski, hilinevad töötasud, väärad tootmiskulude arvutused, aga ka muud probleemid. Pärast „DocLogix“ aja ja kulude juhtimise lahenduse juurutamist meie ettevõttes hakkas firma tööle kui õlitatud masin. „DocLogix“ programm on meile abiks olnud mitmel juhul, nt tõstes meie üldist efektiivsust ja hõlbustades aruandlust töötajate töötundide fikseerimisel, vähendades aega, mis kulub tööajaarvestuseks ja aruannete täitmiseks, parandades meie kulujaotust ning juhtides tootmist.“ | OSCAR-2019 |
||
Olavi Ruitlase “Vee peal” räägib ühe poisi lapsepõlvest Võru linnas Tamula järve ääres 80-ndate aastate alguses.
Sellest raamatust on ilmumisest alates nii palju igal pool kirjutatud. Ma ei mäletagi, millal viimati mõnest ilukirjandusteosest nii palju juttu oleks olnud. Ruitlase “Naine” muidugi välja arvatud, aga sellest raamatust kirjutati hoopis teistel põhjustel ja hoopis teistmoodi.
“Vee peal” ongi teistsugune raamat. Ennekõike on ta soe ja positiivne. Kuigi lapsepõlve juurde käib ju nii palju pettumusi ja ebaõiglust, mis lapsele täiskasvanute poolt osaks saab, on seal samas ka palju rõõmu. Ruitlase raamatus igatahes on. Kaheteistaastase poisi väikesed ja suured rõõmud. On tore, et autor ei kirjelda negatiivseid asju üleliia palju. Neid muidugi on, sest ei saa kuidagi positiivseks lugeda kogu seda aguliseltskonda, kes teda ümbritsevad. Samas kirjeldab ta neid elu heidikuid neutraalselt, lapse silmade läbi, kes veel ei anna hinnanguid nagu täiskasvanud. Endine vang Valter, kes peksab oma naist Merikest, nii et tollel vererada järel, Kalju, kes purjus peaga oma jalad ära külmetab, nii et need ära lõigatakse, Selma, kes punkrit peab, Sigrid, kellel mehed ööd ja päevad uksest sisse-välja voorivad. Värvikas seltskond, kuid vähemalt sama värvikas on see seltskond, kes Tamula järves elab. Latikad, haugid, linaskid ja särjed, igaühel oma iseloom ja välimus.
Esimene armastus ja mõned poisikesetembud, nagu pärnapuu otsast lahtiriietuvate tüdrukute vahtimine, aga kõige tähtsam on vee peal. Vee pealt saab kala. Poisi kõige suurem rõõm on järve pealt kala püüda, isegi sünnipäevakingiks valib ta võrri asemel paadi. Milliseid kalu Tamula järves on, kust ja kuidas neid kõige parem püüda, sellest rõõmust, kui sinul näkkab paremini kui teistel ja pettumusest, kui läheb vastupidi, kuidas püüda kala talvel jää peal ja suvel paadisillalt, kuidas saada jää pealt kaldale, kui sinu ja kalda vahel on sada viiskümmend meetrit lahtist vett. Neid rõõme on nii palju ja Ruitlane on need osanud kirja panna nii, et lugeda võivad nii suured kui ka väikesed. Lisaväärtus on mahlakas võro kiil. Neid lauseid tuleks kõva häälega lugeda, siis saab alles õige maitse suhu.
Indrek Hargla "Raudrästiku aeg" on kriminaalromaan, mille tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis umbes tuhat aasta tagasi. Ehk lugeja peab ise valima, kas ta loeb ulmet või krimkat. Ajaloolise romaanina seda siiski lugeda ei tasuks. Siin on neli iseseisvat lugu, mille peategelaseks ja uurijaks Kuningavalla kuninga Uljase taretark Koiola Aotõiv.
Lugesin raamatu hoo ja huviga läbi. Pinget on parasjagu, loodud maailm tundub tõepärane ja loogiline. Mõrvad - ja neid on palju - on võikad ja uurimine sujub nagu ikka krimkades üle kivide ja kändude. Mulle vägagi meeldib alternatiivajalugu, näiteks Hargla "French ja Koulu" oli tore lugemine. Aga see siin oli hoopis teisest puust. Tegelased on üsna skemaatilised, me ei saa Aotõivu kohta suurt midagi teada, isegi mitte tema vanust. Kusagil ta küll ohkab, et on juba vana mees, aga muidu käitub nagu mees oma parimais aastais muiste. Teiste tegelaste kohta saab veel vähem teada. Niisiis, ei mingit psühholoogiat ja tegelaste peene mõttemaailma avamist.
Iseäranis jätab selles teoses soovida naiste kujutamine. Naised on enamasti orjad, keda on vaja vaid laste sünnitamiseks ja meestele lõbutsemiseks ja isegi kui tegemist on kõrgestisündinud ülikutütre ja valitseja abikaasaga, tuleb lõpuks ikka välja, et esmatähtis on see, mis sängis toimub. Üleüldse on kõvasti juttu kargamisest ja käradest (väljendid "kuidas kube kärab?" ja kärajad saavad kohe palju laiema tähenduse). Kolmas liik naisi on tooneeided, kes on ravitsejad ja abiellu ei astu, kuid keda enne lõplikult ametisse ei pühitseta, kui neist pole kaksteist malevlast üle käinud. Eks autoril on vaba voli luua sellist alternatiivmaailma, nagu talle meeldib. Ja lugejal on vaba voli selle üle viriseda.
Vahepeal tahtis aju Frenchi ja Kouluga paralleele tõmmata, sest ka seal oli juttu alternatiivajaloolisest Eestist, küll tükk aega hilisemast, ja eestlaste uskumustest. Aga mingit seost nende kahe vahel pole mõtet otsida. Täiesti erinevad teosed. Kuigi väheke ikkagi viskas veidi Frenchi ja Koulu vaimu sisse. Kuningavalla kuninga noore liignaise Sõstari on munk Folkmar ristiusku pööranud ja see asub kohe hoolega uut usku levitama. Peab ise missat ja armulauda annab hapendatud leiva ja õllega. Kiriku eeskotta aga ehitatakse saun. Niimoodi saavad inimesed ju puhta ihuga jumala palge ette minna. Munga hale hädaldamine, et see on hereesia, ei anna mingit tulemust. Kuna teatud asjaoludel ei ole kuningas naisega ametlikku abiellu astunud, on nende kokkuelamise näol tegemist suure patuga. Niisiis pihib Sõstar igal hommikul üksikasjalikult mungale, mida nad täpselt kuningaga öösel tegid, et patt andeks saada, nii nagu peab.
Aga sellist kerget õhku on teoses siiski vähe. Raamat on pigem sünge ja raske. Intriigid on vägevad ja julmad ja motiivid keerulised. Kui keskaega ja apteekri lahendada selline raskepärasus ja keerukus sobis, siis viikingiajast oleksin soovinud midagi kergemat. Hargla armastabki luua üsna keerukaid mõrvamüsteeriume. Tunnistan, et pigin mõrvade seletused kaks kord üle lugema ja nende kallal pisut juurdlema, et täpselt motiividest ja asjakäikudest aru saada. (Vaatan, et ma pole ainuke, kellel see üle pea käib, ka Maire Liivamets on oma arvustuses veidi eksitavaid väiteid esitanud).
Ühes kohas hakkas tunduma, et autor on olnud laisk ja kasutanud ühes oma Apteeker Melchiori loos olnud liini. Lugesin ja mõtlesin, et ei või olla. Ei olnudki õnneks. Hargla viskab lugejale ninanipsu.
Vaatan, et ma olen üks vähestest, kes sellest raamatust kriitiliselt arvab. Ei saa salata, oli põnev, oli hoogu ja kõvasti intriige. Lugesin teose ühe jutiga läbi. Omailm oli hästi loodud - korralikult väljatöötatud religioon, kohtumõistmise üksikasjad ja võimuinstantsid. Keelekasutus oli tore, hulganisti võõraid ja vanaaegselt kõlavaid sõnu, mille sisu oli küll kenasti arusaadav. Samuti toetab "Raudrästiku aeg" eestlaste eneseteadvust. Hargla järgi olime kunagi siinmail arvestatavad tegijad naabrite hulgas, väljakujunenud riigi ja religiooniga ning pealegi Rjurikutega sama sugu. Aga ma pole kindel, et sellest piisab, et ma teose järje (kui see kunagi ilmub) ette võtan. | OSCAR-2019 |
||
Joonis 5 K liigub K´ suhtes valguse kiirusega. Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolmevõi isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ), milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja ruumitu dimensioon. Me kõik eksisteerime ajas ja ruumis ehk aegruumis. Kuid väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni. Selliseid nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega liikudes. Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha „väljaspool aegruumi“, sest aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi. Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha „liikumine“ hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. Hyperruumi võibki piltlikult ettekujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „väljaspool“ meie tavalist aegruumi. ong>Misong>ki, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ei ole enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam aega ega ruumi ja miks hyperruumis „liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ajast ja ruumist välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest „välja“ minna nagu tegelane „väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas. Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Ja seetõttu on tegemist stringiteooria „vastandteooriaga“. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni ( ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam 11
omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut. 1.1.4 Universumi paisumine ja selle seos ajas rändamisega Ajas rändamise teooria järgi on igal ajahetkel oma kindel ruumipunkt. See tuleneb sellest, et aeg ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud ning seetõttu peab inimene ajas rändamiseks liikuma ruumidimensioonis. Looduses avaldub see Universumi kosmoloogilise paisumisena, mille tõttu Universumi ruumala suureneb ajas. Selles seisnebki aja ja ruumi omavaheline seos ( ehk üksteise lahutamatuse printsiip ): igal ajahetkel on Universumi ruumala erinev ehk mida suurem on Universum, seda kauem ta ka eksisteerib ajas. Ajas eksisteerimiseks peab Universum paisuma. Universumi paisumise tõttu muutuvad kõikide kehade ruumikoordinaadid ajas. 1.1.4.1 Ajas liikumise avaldumine Universumis Universumi kosmoloogilise paisumise korral tekib küsimus, et kas Universum paisub inertsiaalselt või mitteinertsiaalselt. See on Universumi paisumise inertsiaalsuse küsimus, mis on absoluutselt fundamentaalse tähtsusega. Näiteks kuna Universumi ruum tervikuna paisub, siis klassikalise füüsika põhjuse ja tagajärje loogika arusaama järgi pidi selle põhjustajaks olema mingi algsündmus, mille tagajärjel hakkas kogu Universumi ruum tervikuna paisuma. Seda algpõhjust kujutatakse plahvatusena, mida nimetatakse Suureks Pauguks. Selle järgi paisub Universumi ruum inertsist ( peaaegu umbes nii nagu plahvatuse tagajärjel lendavad killud inertsist ümbritsevasse ruumi laiali ), sest igasugusel liikumisel peab olema tekkepõhjus. Niimoodi tekitas Universumi paisumise sündmus, mida nimetatakse Suureks Pauguks. Kuid teine võimalus seisneb selles, et Universumi paisumise näol esinebki aja, ruumi ja liikumise omavaheline seos. See tähendab seda, et Universum ei paisu tegelikult inertsist ehk mingi algsündmuse tagajärjel, vaid aja, ruumi ja liikumise omavaheline fundamentaalne füüsikaline seos nähtubki just Universumi paisumise näol. Selle vaate järgi on Universumi paisumine mitteinertsiaalne, mis pealtnäha ei vasta klassikalise füüsika põhjuse ja tagajärje loogika arusaamale. Albert Einstein ühendas relatiivsusteoorias omavahel aja ja ruumi ühtseks aegruumiks. Aeg ja ruum on ühe kontiinumi kaks erinevat tahku. Kuid ajas rändamise teoorias ühendatakse aegruum ka liikumisega. Kosmilise reliktkiirguse olemasolu avastamist peetakse Universumi Suure Paugu teooria empiiriliseks tõestuseks. Kuid lähtudes Universumi paisumise inertsiaalsuse probleemist, siis on siingi mitu tõlgendus võimalust. Universumi inertsiaalse paisumise järgi sai Universum ( mateeria, aeg ja ruum ) alguse sündmusest, mida me nimetame Suureks Pauguks. Universumi mitteinertsiaalse paisumise järgi ei tõesta reliktkiirgus mitte midagi muud kui ainult seda, et Universumi paisumisega on muutunud aine tihedus ja vastavalt sellele oli üliväikese Universumi korral ainetihedus lihtsalt ülisuur, mistõttu oli ka Universumi keskmine temperatuur väga suur. Selle 12 | OSCAR-2019 |
||
Juba enne Buddhaks saamist, kui kuningapoeg Siddhartha elas kuningalossis ilmalikku naudingute elu oma haaremi keskel, oli Tal neli kuulsat kokkupuudet maise elu kannatustega. Ühel päeval, kui Ta lossist väljus ja linna külastas, nägi Ta nelja nägemust, tunnustähte, mis Teda täielikult, hingepõhjani, vapustasid.
Esmalt nägi prints vanurit, kes vaevu komberdas tee ääres. Vanakese juuksed olid hallid, suu hambutu, põsed auku vajunud, nahk kuiv ja kortsus. Silmad olid tal kurvad ja tuhmid, selg küürus. Vanakese kõhnad ja kõverad käed ja jalad vaevu toetasid tema räbaldunud keha. See õudne nägemus vanadusest vapustas printsi väga tõsiselt. Ta hakkas mõtlema inimelu kannatusele ja mõistis, et kõik inimesed vananevad, jäävad nõrgaks ja viletsaks, ning peavad taluma kohutavaid piinasid.
Teine kord nägi prints haiget meest. Haige oli nii nõrk, et suutmata tõusta, vähkres ja väänles maa peal. Tema silmad olid verd täis valgunud, suu vahutas ja ta oigas ning hingeldas suure valu pärast. Kaastundest ja kurbusest haaratud prints mõistis, et keegi pole kaitstud haiguse eest ja et haigus on inimelu lahutamatu osa, põhjustades tohutut valu, õudust ja ängi.
Kolmandal korral nägi kuningapoeg matuse rongkäiku - surma. Leinajad itkesid ja karjusid, samas laip, keda nad kandsid, lebas liikumatult ja elutult nagu kuju. Kui laip puuriidal ära põletati, jäi sellest järele vaid tuhk. Ta mõistis, et inimese keha muutub külmaks ja liikumatuks, hingamine jääb seisma, süda lakkab löömast, et inimene lõpuks kaob, saab otsa, et on olemas surm, mis järgneb haiguse ja vanaduse piinadele.
Neljandal korral nägi prints uut ja täiesti harjumatut vaatepilti. Aga sel korral polnud see õudne. Tee ääres seisis paljasjalgne kiilaspäine mees päiksevärvi rüüs, mis kumas hommiku mahedas valguses, ja hoidis käes kerjakaussi. Näol oli rahulik, mõtlik ilme, pilk suunatud maha, nagu oleks ta rahu leidnud inimene, keda valdavad meeldivad mõtted. Prints imestas: "Kas ta on inimene või jumal, kes seisab seal nii rahulikult ja omaette, nagu ei puudutaks teda selle ilma rõõmud ja mured?"
See mees oli erak, kes oli mõistnud, et kõik olendid vaevlevad vanaduse, haiguste ja surma käes, ja ta oli loobunud maailmast, et otsida lahendust elu saladusele. Tal ei olnud kodu, ta ulualuseks olid koopad ja metsad. Ta kerjas nii palju toitu, et jätkuks üheks lihtsaks eineks päevas. Ta elas ranget ja lihtsat elu, püüdes olla puhas tegudes, sõnades ja mõtetes, ning otsis väljapääsu maailma kannatusest mõtluse teel. Ta rändas paigast paika ja püüdis inimestele õpetada, kuidas elada õnnelikult.
Need neli nägemust panid kuningapoja riigist loobuma, maha jätma maised sekeldused ja mured, ning viisid laia ilma rändama ja tõde otsima. Pärast 6a kestnud mõtlust parimate India tarkade juures jõudis Ta sihile - sai Buddhaks, Virgunuks, Ärganuks, kelle silmad on avatud, ja Ta andis inimkonnale Neli Õilsat Tõde.
Neli Õilsat Tõde on Dharma õpetuse tuum. Kui Buddha jõudis 2500a tagasi Põhja-Indias valgustusele, siis mõistis Ta täielikult inimese, elu ja kannatuse olemust, ning pidas viiele õpilasele Benaresi Hirvepargis oma esimese jutluse. Seda jutlust tuntakse "Dharma-ratta Veerema Panemise Suutrana", milles Ta rääkis Neljast Õilsast Tõest. Need tõed on Dharma õpetuse põhisisu:
Maailm on täis kannatusi. Sünd on kannatus, vanadus on kannatus, haigused ja surm on kannatused. Inimesele toovad kannatusi vihkamine, armastatud inimesest lahusolek, asjatu võitlus oma vajaduste rahuldamiseks. Elu, mis pole vaba ihadest ja kirgedest, toob tõepoolest alati kurbust. Seda tõde nimetatakse Kannatuse Tõeks.
Inimkannatuse põhjused peituvad keha ihades ja maiste kirgede petlikkuses. Minnes ihade ja illusioonide allikateni, näeme, et aluseks on kehalistest tungidest lähtuvad võimsad soovid. Niisiis, kirgede aluseks on tugev elujanu, otsitakse seda, mis tooks naudingut, seda isegi siis, kui see nauding võib kaasa tuua surma. Seda tõde nimetatakse Kannatuse Põhjuste Tõeks.
Et jõuda seisundisse, kus pole ihasid ega kannatusi, tuleb käia teatud kindlat Teed mööda. Selle Õilsa Kaheksaosalise Tee astmed on: Täiuslik Nägemus, Täiuslik Tunne, Täiuslik Kõne, Täiuslik Käitumine, Täiuslik Elatusvahend, Täiuslik Püüdlus, Täiuslik Tähelepanelikkus ja Täiuslik Mõtlus. Seda nimetatakse Kannatuse Lõppemise Õilsa Tee Tõeks.
Joogidest ülima, muinasjutulise meistri, Milarepa (1052-1135 pKr) elulugu, mis näitab teed täielikule vabanemisele ja kõikteadmisele.
Milarepa elulugu võib lugeda mitut moodi. Esiteks on see südantliigutav romaan, mis sisaldab üllatavat sündmustikku, huumorit ja sügavalt psühholoogilist kujutamist. Teisalt on Milarepa elulugu armastatud rahvalik lugu. Rahvalik lugu sellepärast, et see jätkuvalt kujundab tiibetlaste väärtusi ja ideaale, andes samas mitmekülgse pildi "maailma katuse" elanike iseloomust.
Räägitakse, et kui tiibetlastelt küsiti, kes on nende suurim sangar ja mitu lahingut ta on võitnud, vastasid nad: "Meie sangar on Milarepa, kuid ta ei ole võitlusväljade, vaid oma meele võitja, iseenda võitja." Peale selle on Milarepa elulugu mõeldud läitvat sädet andma inimelu sügavamat eesmärki otsivatele lugejatele. Milarepa saavutatud vaimne vabadus on tänapäeval sama huvitav teema kui 800 aastat tagasi.
Milarepa püha legendi kogus ja kirjutas üles Tsang Njön Heruka, Tsangi Hull Heruka, keda tunti ka nimega Kalmistutel ja Kõrbetes Rändav Joogi. Teos valmis aastal 1488. Hiljem kogus sama joogi Milarepa ja tema õpilaste suhteid kirjeldavad jutud teoseks nimega "Sada tuhat laulu" ja pani kirja ka Milarepa õpetaja Marpa Keeletõlgi eluloo. | OSCAR-2019 |
||
Esitasin ennast Eesti Blogiauhinnad 2016 nominendiks (kultuuriblogide kategoorias, sest selle alla sobib see ajaveeb ilmselt kõige paremini), et saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.
Blogijad saavad ennast võistlusele üles anda veel käesoleva kuu jooksul, mais toimub rahvahääletus ja 11. juunil pidulik võitjate väljakuulutamine, auhindade jagamine. Kultuuriblogidele jagatavate auhindade eest on lubanud hoolitseda Tallinna Teletorn, aga mulle saab siis muidugi anda hääle ka aasta uustulnuka või koguni lemmikblogi valimisel. Eks ma siin siis jälle kuulutan, kui see hääletus lahti läheb.
Kuna läinud nädalavahetusel toimunud Telegrami konverentsil uuris üks inimene, kas ma kasutan selle blogi puhul mingit sponsorlust ja kas seda saab kuidagi rahaliselt toetada, siis panin siia kõrvale nüüd selle PayPali nupu, mille kaudu on võimalik annetusi teha.
Kui keegi seda tahab, siis minul ei ole selle vastu midagi. Aga võiks kirjutada juurde, milleks seda raha kasutama peaksin, milline on selle sihtotstarve. Kas osta selle eest teatri-, kontserdi-, kino- või näitusepileteid, plaate või raamatuid või hoopis kunstiteoseid? Mulle oleks väga huvitav teada, millised täpselt on need postitused või need teemad, mille kajastamise eest lugejad on valmis maksma.
Avaldan kuu aja pärast detailse ülevaate sellest kui suuri kulutusi aprillis iga konkreetse postitusega seoses tegin (kandes sinna kõik, mis vähegi võimalik, välja arvatud oma ajakulu, sest see on rahas mõõdetamatu) ja kui hinnalisi asju (näiteks mõned raamatud kirjatuselt Varrak) neis kajastamiseks kusagilt saanud olen. Sellest peaks tulema hästi välja kui košmaarsed rahad siin liiguvad.
Muide, mis puudutab raha, siis seoses muusikaäriga netis olgu märgitud, et mina sain Spotify käest umbes poolteist dollarit iga tuhande kuulamise pealt – kui oleksin James Blunt, kes saab enam kui poole vähem, siis annaks see päris korraliku sissetuleku, aga praegu on asi sellest ikka väga kaugel.
Samas oman nüüd SoundCloudis tänu oma distribuutorile ligipääsu Premier konto, mille võib muidu saada ainult kutsega, mõningatele funktsioonidele, täpsemalt võimalust oma lugusid USA pinnal monetiseerida ehk saada osa SC reklaamituludest. Praegu on monetiseeritud “Nitewalk” ja “First Strike”.
Seega, kui viibite juhtumisi Ameerika Ühendriikides, kus SC tegeleb reklaamide näitamise ja laskmisega, siis kuulake sealt neid lugusid, et näeksin kui palju rahhi on võimalik seda kaudu kuulamiste pealt kokku ajada, et saaksin sellest siin kirjutada.
Üldiselt olen aga jätkuvalt arvamusel, et praegu on käärimas uus dot-com bubble, mis võib varsti lõhkeda. YouTube, Spotify ja SoundCloud kasvavad küll kiiresti, tuues ka järjest rohkem raha sisse, aga veel kiiremini kasvavad nende väljaminekud ja kahjum. Toimivat ärimudelit ei ole siiani leitud ja ma lihtsalt ei usu, et investorid on valmis neile lõputult peale maksma. Ühel hetkel peab tulema taas suur pauk.
Aasta uustulnuk!? See oleks küll päris hea nali, kui Eesti pikima staažiga blogija (või tead sa mõnda, kes on teinud seda kauem?) valitaks aasta uustulnukaks.
“Ma räägin talle oma kodust kaugel Põhjamaal, nagu mingi Nipernaadi. Räägin neist valgetest öödest, soodest tõusvast udust, vesikirbu teekonnast tumedal aeglase vooluga jõel, verevatest moonidest viljas, pärnapuus öösiti huikavast kassikakust, sammaldunud kivimüüri ääres lainetavast põdrakanepist ja kumalaste raskest lennust soojal unisel pärastlõunal… Kõigest, mida ma jään alati, südame murdumiseni igatsema.”
Nende sõnadega lõpeb Katrin Johansoni teine romaan “Atlantis abajas”, mis on raamatu tagakaanel toodud kokkuvõtte kohaselt “lugu üksindusest ja enesega leppimise võimalikkusest. Kord elab autor kaasa ühele tegelaskujule, siis teisele, nihkudes ühelt vaatepunktilt teisele.”
Postituse alguses toodud sõnad ütleb naine, kelle tegelaskuju tutvustades kasutab autor järgmist iseloomustust: “Tänu praktilisele meelele polnud ta kunagi võtnud liiga tõsiselt ei purjus vaimuhiiglasi, seksuaalset ega usulist ekstaasi, loomingulisi eksperimente, esoteerikat, idealistlikke loosungeid ega vandenõuteooriaid. Reesi ei uskunud ka romantikasse.”
Võib öelda, et see lugu räägib ka romantika võimalikkusest ja/või igatsusest selle järele. Romaani tegevus leiab aset meie ajal, sisaldades arvukalt äratundmisrõõmu pakkuvaid vihjeid, näiteks alltoodud laulule (antud juhul küll arvab see Reesi seal, et noorema põlvkonna esindajad pole Vene kultusbändist Akvarium midagi kuulnudki – enamasti võib-olla tõesti mitte, seda enam on põhjust seda siin esile tuua:).
Raamat on äärmiselt kergesti loetav ja ühe hooga läbitav (rahulikult lugedes kulub selleks umbes neli tundi). Tegevuspaikadeks Tallinn, Tartu, Viljandi…
“Nad olid veetnud mõnusad jõulud Viljandis. Istunud kohvikus, jalutanud lossimägedes, käinud kontserdil. Nad olid alasti teineteise vastu naaldunult vaadanud piki järve kallast kaarduva linna tulesid ja kuulanud selja taga sügavas toahämaruses küdeva ahju vaikset müha.”
…aga ka Podoolia, kuhu kunagi tehtud koopamatka Reesi vahepeal pikalt meenutab, ning Kreeka, kuhu ta lõpuks maandub, kusjuures lisaks temale on loos veel mitmeid olulisi tegelasi. Jutt on küllaltki psühholoogiline ja keerleb põhiliselt ümber inimsuhete, muu hulgas on kujutatud ühte operatsiooni, sünnitust, surma ja matust. Üldine meeleolu ei ole nii helge nagu käesolevast postitusest võib paista.
Kui eelmisel aastal sai siin seoses Johansoni esimese romaaniga “Läbikäidavad toad” mainitud, et suht tugevate ja isiklike debüütide puhul valitseb alati oht, et järgmine raamat tuleb lahjem või kannatab ülepingutamise all, siis nüüd võib tõdeda, et see latt on ületatud. Minu meelest on tema teine romaan parem kui esimene. Kindlasti üks autor, kelle loomingul tasub ka edaspidi silm peal hoida. | OSCAR-2019 |
||
Radiaatorkütte projekteerimine ja paigaldus sujub meie asjatundjate käes ruttu. See pika kasutuseaga küttesüsteem ühildub hästi ka soojuspumbaga.
Peale selle, et tänapäeva radiaatorid on endisaegsetest palju nägusamad, saad nendega kaasa märgatava energiasäästu.
Tavainimese silme ette kerkib radiaatorküttele mõeldes päevi näinud ja määrdunud malm- küttekeha, mis toas tolmu kogub ning silma riivab. Just sel põhjusel vahetatakse paljude kodude radiaatorküttesüsteemis vanad radiaatorid uute vastu. Seejuures on kasulik teada, et Tallinna Tehnikaülikooli uuringute järgi tasub küttesüsteemi automatiseerimisse tehtav investeering ennast kiiresti, andes kuni 15% energiasäästu.
Radiaatorid on teinud läbi tormilise arengu ning praegu võib ka kõige nõudlikum klient leida endale sobiva kujunduse ja lahenduse. Keskkütteradiaatoreid saab jaotada materjali (teras, alumiinium, malm jms), soojusväljastuse (radiaator, konvektor), disaini ning funktsiooni järgi.
Enim on kodudes terasest paneelradiaatoreid, mille eelised on soodsam hind, kiire reguleeritavus ja asjaolu, et paneelradiaator ei kogu tolmu.
Küllaltki populaarne on ka alumiiniumradiaator, mis maksab küll paneelradiaatorist rohkem. Alumiiniumradiaator pannakse vajaduse järgi kokku ribielementidest. Ka niisuguse küttekeha soojust saab kiiresti reguleerida, kuid toote nõrkuseks võib pidada küllaltki suurt tundlikkust küttevee kvaliteedi suhtes. Näiteks ei saa alumiiniumradiaatorit ühendada küttesüsteemi, kus katel on vasksüdamikuga.
Kui tahad oma kodus näha vana head malmradiaatorit, võid selle soetada ka tänapäeval. Malmradiaatori eelis on kindlasti vastupidavus, kuid Eesti veekvaliteedi puhul ei pruugi sellest palju abi olla: lubjarikas vesi ummistab ajapikku igasuguse radiaatori. Malmradiaatori puhul tuleb arvestada ka seda, et ta reageerib reguleerimisele aeglaselt, kogub palju tolmu ning teda on raske sobitada nii küttesüsteemi kui ka interjööriga.
Vannituppa või kööki saad valida efektse rätikuradiaatori, mis lisaks ruumi kütmisele täidab rätikuhoidja ja -kuivataja funktsiooni. Saadaval on ka põrandasse uputatavad kanaliradiaatorid. Need sobivad ruumi, kus on suured klaasseinad, mille ette tavaline radiaator kuidagi ei passi. Eriti nõudlik inimene saab valida kas või puidust või marmorist disainradiaatori, mis võib olla kõige eriskummalisema välimuse ning mõõtmetega ning mille hind võib küündida tuhandete eurodeni.
Radiaatorid reageerivad ehk jahtuvad ja kuumenevad ruttu, mis võimaldab ruumi sisekliimat vajadust mööda kiiresti muuta. Seepärast sobib radiaatorküte hästi ka aeg-ajalt kasutatavasse ruumi (näiteks külaliste magamistuppa). Uuemad termostaadid on väga tundlikud, tänu sellele saad kütet juhtida täpselt, tõhusalt ja säästlikult.
Hea disainiga radiaator võib olla suurepärane ruumikujunduselement. Mõnel juhul on radiaatorit interjööri sobitada siiski keeruline: näiteks maast laeni klaaspinna ette paigaldatud radiaatori tagakülg ei ole õuest vaadates eriti atraktiivne.
Võrreldes põrandaküttega vajab radiaatorküte mõnevõrra kõrgemat veetemperatuuri (50–70 °C), sest kasutatav küttepind on radiaatori puhul väiksem. Mida suurem on radiaatori pind, seda madalam võib olla pealevooluvee temperatuur. Küsimus on vaid selles, kas sobiva mõõduga radiaatorile jätkub piisavalt ruumi.
Radiaatorküttega ruumis on õhk pidevas ringluses, liikudes radiaatori juurest lae alla ja vastasseina pidi taas põranda lähedusse. Seepärast tuleb küttekeha regulaarselt puhastada. Nii satub radiaatorilt õhku hõljuma vähem tolmu.
Erilist tähelepanu pöörame süsteemi komponentide (torud, liitmikud ja radiaatorid) kvaliteedile, omavahelisele sobivusele ning korrektsele paigaldusele. Õigesti valitud radiaatorküttesüsteem muudab Su kodu mugavaks ja säästab tublisti energiat.
Eesti vee kvaliteet ja siinses põhjamaises kliimas rakendatava kütte tehnilised parameetrid ei sobi igale tootele ning radiaatoritüübile. Seepärast kasutame üksnes omavahel ühilduvaid tuntud kaubamärgiga komponente, säästes Sind riskidest. Vastasel juhul võiks näiteks kehva toru või liitmiku tõttu tekkinud veeavarii kahjustada kogu maja.
Tarvitame vaid neid komponente, millel on piisav garantii. Parimad tootjad pakuvad torusüsteemile kuni 10-aastast garantiid ja vähemalt 50-aastast kasutusiga.
Radiaatorkütte vett sobib soojendama nii traditsiooniline küttekatel kui ka tänapäevane madalatemperatuurilise kütteveega soojusallikas ehk soojuspump.
Kui tahad soojendada radiaatorite vett soojuspumbaga, koostame kõigepealt projekti, arvutades välja radiaatorisüsteemi ja soojuspumba täpsed parameetrid. Oskuslikult koostatud kütteprojekt tagab radiaatorkütte ja soojuspumba kombinatsiooni puhul hea ning energiasäästliku tulemuse.
Kasulik teada! Sinu kodu küttevõimsus oleneb paljudest asjaoludest, kuid rusikareegli järgi on eluruumide võimsustarve 20–40 W/m³ (üldlevinud 2,5 m kõrguse lae puhul seega 50–100 W/m²).
Radiaatorküte on lihtsaim moodus rajada küttesüsteem olemasolevasse või uusehitisse. Selleks et radiaatorid Sinu kodu korralikult ära kütaks ja soojuspumba või muu kütteseadmega optimaalselt ühilduks, koostame enne süsteemi paigaldamist asjatundliku kütteprojekti.
Mõtleme kogu lahenduse põhjalikult läbi ja teostame suurepäraselt. Kasutame Sinu kodu radiaatorküttesüsteemis Skandinaavia juhtivate tootjate komponente, mis on end põhjamaistes tingimustes õigustanud. Nii saad maksimaalselt tõhusa, töökindla ja mugava küttelahenduse.
Meil on alati hea meel, kui järjekordne klient saab küttesüsteemi investeerides tagasi rohkem, kui ta oskas arvata. | OSCAR-2019 |
||
Kui siin veidi aega tagasi Viljandis olin ja vanaema külas käis, siis tema märkas kohe esimese asjana, et “Noh, kintsust juurde võtnud kõvasti, jah?” Eks ma ise ka peegelpildist aru saanud, et nad natukene kogukamad nüüd on, aga pole arvanud, et see kõrvaltvaatajale ka nüüd niivõrd märgatav võib olla. Isegi paar venitusarmi on kintsudele nende kasvuspurdist tingituna tekkinud. Minu esimene raseduse miinus ja hala! Paistab, et pisike preili mul palju süüa ei taha ja saadab ülejäägid kõik sinnakanti. :D
Muidugi on tore lugu ka see, et mu juunis tellitud skinnyd rasedateksad mulle ühtäkki kintsust kitsaks on jäänud. Üks päev proovisin huvi pärast jalga ka vanu teksasid ja on arusaadav, et nad ei olegi mõeldud enam eest kinni minema, aga on nemadki muudmoodi hoopis väikeseks jäänud. Ei teagi, kas on naiivne loota, et kunagi veel endistesse lemmikteksadesse mahun või tuleb garderoob täiesti välja vahetada? :/
Sellest, et ülakehal keskkohta enam ei eksisteeri hetkel, ei tasu rääkidagi. Kõik on ühtlaselt täidetud ja vormitud. Lapse ja looteveega vooderdatud. Vanu rinnahoidjaidki enam kuidagimoodi endale ümber ei pigista ja tuleb needki mõni number suuremad osta.
Minu rasedusaegsed kilod läksid kõik kintsudesse ja paar kilo kõhtu ka :D Aga nüüd 11 kuud peale sünnitust on kintsud ja ka kõik muu väga kokku kuivanud. Algkaaluni jõudsin nädala või kahega ja peale seda 3 kuu jooksul läks veel -10kg. Tagasi need kilod kuidagi ei tule, kuigi mul oleks neid hädasti vaja :D
Kusjuures, mind üldse ei huvitagi see, kui palju ma juurde võtan või kui palju ma kaalun. Kaal ei ole tegelikult otseses seoses ju kehakujuga. Mõni kaalub palju ja on peenike. Mõni vähem ja on hoopis tüsedam nt.
Aga lihtsalt, endist figuuri ja endistesse riietesse tahaks küll ikka kunagi ju tagasi mahtuda. Pluusidega pole probleemi, aga just mõned püksid, mis enne rasedust täpselt ostetud said ja mida kandagi ei jõudnud. :D
Samas, kintsudest ehk ei ole ka väga raske lahti saada. Tuleb leida aega kuidagi vaid, et veidi trenni teha hiljem lapse kõrvalt.
Ah, ära muretse.. Isegi mina, kes ma 27,5kg juurde võtsin (ma muidugi läksin vett täis viimastel kuudel), olin paari kuu pärast taas raseduseelses kaalus tagasi.
Garderoobi välja vahetama hakata ei soovita – andsin ahastuses kõik riided peaaegu ära ja vahetasin välja ning olin siis paari kuu pärast hädas.
Ma kaalu pärast endiselt üldse ei muretse. Paar lisakilo võikski pigem alles jääda, et kord elus ometi normaalkaalu saaksin. Muidu olen elu aeg olnud alakaaluline enne rasedust.
Minul kasvas raseduse ajal vaid kõht. Või noh ma ise arvasin nii. Peale sünnitust kandsin lemmikteksasid kohe. Kuu aega hiljem läks probleemideta jalga juba püksipaar, mis enne rasedust numbri võrra väike oli ja kõige mugavam ei tundunud. Abikaasa väidab, et tagumik olevat raseduse ajal suuremaks kasvand (positiivses mõttes). Aga ise peegli ees keerutades ma seda juttu küll uskuda ei taha.
Lootsin ka, et nii joppab, aga poole raseduse pealt hakkasin paratamatult natuke ümarduma.. :D Samas ei leia ma ka, et peaksin sööki või miskit valima, ei viitsi niisuguse asja pärast küll pead vaevata. Las vohab siis hetkel.. aga varsti tahaks tagasi päris mina ise ikka olla.
Garderoobi ei tasu vahetama hakata ;) Käisin paaril kuul pärast sünnitust retuuside ja pikemate plussidega. Andsin enda teksad ja asjad kõik ära ja nüüd pole midagi jalga panna :D Ja ka praegu piltidelt ei ole näha, et sa oleks paksemaks läinud, ainult nö rasedakilod on tulnud ja need kindlasti taanduvad pärast sünnitust ja imetamist ;)
Ja küll need riided kunagi ka selga mahuvad…ja kui ei mahu, siis ehk on mood juba nii totaalselt muutunud, et tuleb nagunii uued riided osta:)
Aga ära muretse. Sa selline kõhn inimene, mistõttu arvan, et su raseduseelne keha tuleb kiiresti tagasi.
Ega see kommentaaridele vastamine ei võta miskit lisaaega. Hetkel mu päevad õnneks veel kuigi tegusad ei ole ja vedelen lihtsalt oma dekreedipuhkusega enamjaolt niisama. Teised inimesed ju käivad ikka tööl ja pidudel ja pole selle viimasekuurasedaga suurt peale hakata. Jaksu mul endal ka ei ole. :D
Eks see keha arvatavasti millalgi ikka taastub jah, aga noh.. mõned kuud peale sünnitust on ju ka midagi jalga vaja ja ega kohe siis endistesse asjadesse valatult ei istu. :)
Nagu juba aru saada, siis nädalavahetusel oli üks suuremat sorti pildistamine, sessuhtes, et näitan Romwe’st saadud laari riideid ka ära. Trippisin sõbrannaga mööda Viljandi ümbrust ringi, vahetasime suvalistes kohtades avalikult riideid (no ikka nii, et keegi ei näinud :D) ja klõpsutasime erinevate riietustega pilte.
Ma tahtsin kõik riided ühe postitusega ära näidata, aga selliseid samal taustal, päris suvalt ja kiiruga pilte ise kodus klõpsida ei tahtnud. Ikka midagi ilusamat võiks ju teile ka vaadata olla ja noh, ma ise ka tahaks, et blogipildid oleks ikka kenad ja ma loodan, et nad on ka. Kui ei ole, siis vähemasti sai päris kenasti vaeva nähtud nende tegemisega. :D
Aga seekord olen ma postituses näiadtud riietega väga rahul. Ainult seda musta kleiti ei viitsinud ma üles pildistada ja selga ajada, sest see oli nii kräpp kui kräpp olla saab ja kaugeltki mitte selline nagu pildilt tundub. Oleks pidanud ikka Mari-Leenu usaldama. Ta kunagi enda blogis näitas seda kleiti ja ma juba siis nägin, et see pole midagi asi. :D Aga nüüd siis heade asjade juurde:
Punase-mustaga triiksärk on mu uus lemmik. See on nii ilusate värvidega, istub selga kenasti ja materjal on ka ülimalt mõnus ja õhuline. Kõik, kes mu seljas seda särki juba näinud on, on küsinud, kust sain ja kiitnud, et nii ilus. JA sobib KUMa liblikaga nagu valatult!
Must pitsiseelik on täpselt selline, nagu ma endale pikalt ihaldanud olen (sest Ariana Grande kandis sarnast “Love me harder” musavideos ja ma olin kergelt obsessed :$) ja ootab usinalt, et ma ta mõnel õhtul linnapeale jalutama viiks. Või klubisse tantsima. Ühtlasi tahaks ma leida mingit paremini sobivat pluusi, mida selle seelikuga kanda võiks.
Pikk kirju seelik ei ole päris maani, aga ma leidsin, et see on vist pigem hea asi. Esiteks on nagunii selline ebamäärane asjade pikkus hetkel moes, nagu pahkluuni püksid ja ju siis vast seelikud ka ja teiseks oli mul kunagi üks hea pikkusega maksiseelik, mis jäi pidevalt sandaalilukkude külge kinni ja rebenes esimese kandmisega puruks. :D Muidu hea ja õhuline ja LÄBI EI PAISTA!
Valge püksseelik on niisugune huvitav asi, et natukene naljakas on, aga samas ülimalt praktiline ja mugav. Ta on siis niisugune, et all on püksid, mis näevad välja nagu mingi 16.sajand aluspesu, aga pealmine riie on seelikumoodi ja siis on ta ühtlasi ka seelik. Igatahes saab mugavalt jalgu liigutada ja kükitada nii, et midagi kellelegi paljastama ei pea. Ja taskud on sellel ka! Eriti tuus ja mugav asi ikka! Vöö oli ka muidu kaasas, aga unustasin pildistamisele kaasa võtta.
Mulle ka meeldib neid outfiti pilte rohkem ikka väljas looduses/linnas teha, sest see annab ikka tohutult juurde kui lihtsalt toas seina taustal neid näidata.
Ja mul tekkis selle musta lühikese seeliku kohta üks küsimus, et tundub suht ümber ja mugav, aga kui palju ta venib? Ütlesid, et võiks sellega näiteks klubisse tantsima minna, mõtlesin kohe, et kuidas sellega tantsida oleks? :D:D
Ta on hästi mõnusast venivast materjalist, et vajadusel venib laiemale inimesele ümber, aga samas hoiab peenikesel inimesel ka kenasti piha ümber. Ja samas tundub ka selline materjal, et välja ei tohiks ka venida. Hästi pehmelt venib igatahes ja tantsutada tundub mugav küll. Hästi mugav seelik noh, et kõlbab igapäevaselt ka kanda. :D Ei ole üldse selline jäik.
Kas sealt Romwest tellides on, et kui ületad mingi summa eurodes, siis siia jõudes pead maksma tollimaksu? Tuleb kaup USA-st?
Ei tule USAst, enamjaolt Hong Kongist. Mulle on alati pakid postkontorisse läinud (mõnikord ka pakikuller ära toonud) ja pole pidanud midagi maksma juurde.
väga ilus inimene oled Katre :) ja riided ka super ilusad ! mulle meeldib see triibuline särk ja pikk seelik väga :) !
Mina tahtsin lihtsalt tulla ütlema, et Sa oled imeilus inimene ning Su blogi väljanägemine on lihtsalt nii nii hubane, et siia võiks lausa tundideks jääda! :)
Kasutan ka võimalust Sinu blogi kiitmiseks. Leidsin selle, kui olin veel rase. Täpsemalt otsisin internetist sünnilugusid ja nii siia sattusin. Lugesime mehega koos, kuidas sa kirjeldasid Annabeli sündi ja see jättis nii hea helge tunde sisse, mul oli seda siis väga-väga vaja. Seejärel lugesin läbi kõik su postitused :) Sellest ajast alates olen käinud siin igapäevaselt piilumas, kas on midagi ilusat ja helget taas lisandunud. Olen sõltuvuses! Aitäh Sulle!
Oi, vau, ma kohe sõnatu, aga Aitäh armsate sõnade eest, armsad inimesed. :) Just täpselt siis kui mul seda kõige rohkem vaja! :)
Pluss ma annaks Sulle veel tugevad plusspunktid, sest üks teine blogija paneb ka päris palju neid hiina tavaari pilte, aga tema seljas näevad valdav enamus tooteid välja väga…. õuduskuubis :) noh ebaproportsionaalsed ja vähekvaliteetsed. Sinu seljas on need aga sellised… kantavad-kuni-kenad! Ilmselt on põhjuseks Sinu enda hea füüsis ja ka kindlasti pildistamise ja töötluse oskus! Või siis tõesti kaubavalik…
Ma arvan, et tal lihtsalt käsi liikus pildistamise ajal või ma ise sahmisin seelikuga jne. Ei ole taotluslikult tehtud see liikuv taust. :DDD
Ma ise ei arvanud, et lahe on, aga panin lihtsalt tähele jah, et taust pole eriti selgelt udune, vaid natuke värisemisudune. :D Aga tore, kui hoopis äge pilt välja kukkus. :D | OSCAR-2019 |
||
Panen oma mõtted seoses börsil toimuvaga uue teema alla, et see ei läheks väga segamini Tallinki teemaga.
Täna hakkab raha Tallinki IPO alt vabanema (SEBis on vabastatud märkimisest üle jäänud raha). Pole kindel, kas raha ka teistes pankades vabanenud on. Igatahes hiljemalt neljapäeval peaks raha vabanema hakkama ka teistes pankades ning reedel juba saab aktsiaid müüa.
Fundamentaalselt lähenedes on minu lemmik Viisnurk, mis on alles hiljuti lõpetanud restruktureerimise (vabaneti kõigest üleliigsest) ja ettevõtte ajaloos on pööratud uus, valge, leht.
Baltika on juba teinud hiigelralli ja aktsia on muutunud tihedaks, mis ei võimalda erilisi rallisid.
3. paljud on selle "esimese sammu" teinud, seega mingil määral süsteemis sees, vaatavad tiba ringi enne huvi raugemist;)
Ütleme nii, et need 8000 uut investeerimiskontot küll väga palju raha ei hakka börsile panema. Pigem usun, et nad panustasid ikka emotsioonide survel tallinki. Küll aga usun, et regullaarsed kauplejad panevad oma ülejäänud rahad ringlema.
Minu arust ka Merkol pole viga. Ta täna ainuke mingigi (positiivse tulevikku ulatuva) uudisega väljatulnu!
Arvan, et enne aastatulemuste ilmumist hinnatõusu oodata pole .Seda ka juhul,kui näitab juba väikest kasumikasvu!
alta on palju pappi ja nüüdseks ka oma mainet sisse pannud (laenates). usun, et tegu intelligentsete inimestega, kelle projektid pigem õnnestuvad. klementi puhul on ülesanne osutunud siiski märksa raskemaks, kui arvati.
sellegi poolest, eestis on inimesi, kes teavad, kuidas rõivaäri ajada. mõni baltika inimene minu teada juba klementis ka töötab. küll see vanker teele aetakse.
kindlasti on suurem tõenäosus, et asi tööle pannake, kui et jääbki nulli või miinust tiksuma, või vee alla läheb. hansa fondid istuvad päris suurte osalustega sees.
valuatsioon - praeguselt tasemelt siis u 60 MEEK. eeldades, et võtad nägemuse, et ettevõte pannakse tööle, siis näiteks 5-10MEEK aastakasum ei tohiks olla võimatu. PE-d oskab igaüks ise arvutada. nagu ka siis kõrvale baltika või marimekko omasid panna. vaadake kasvõi baltika foorumeid selle aasta algusest (seal ka muide mitmed inimesed olid VÄGA negatiivselt ettevõtte suhtes meelestatud, kui soovitasin 2-3 EUR tasemelt osta :)).
klementi kohta aga küsimus, olen tihti jälginud, et kukkmised on 14% ja järgmisel päeval tõusud sama suured. kui ostaks peale kukkumist, kui reaalne on pärast tõusu maha müüa? st. kas võib juhtuda, et tehing peale tõusu ei õnnestu, kuna tehinguid on vähe ning puudub huvi?
Klementi likviitsus on ikka väga kesine ja sellepärast ka spread väga lai .ostjad ei taha kõrgelt osta ega müüjad madalalt müüa!Seega arvan,et peale langust soetatud positsiooni ka 14% tõusu korral on suht raske reliseerida,kuid mitte võimatu!
Kui Klementi hakkavad kahjumid vähenema, paraneb ka likviidsus, väheneb spread ja tõuseb kordades. Iseasi millal, hetkel veel positiivseid märke ei paista. Seniks ei tähenda need 14% kõikumised midagi.
Kas keegi teab miks TLN.Vee ostupool ära kadunud, kas HANSA on loobunud hinnavahemiku hoidmisest (kohustuslik 6 kuud läbi vms.)?
olen alustaja, sain esimeste tehingutega vastulöögi, kui ostsin kindla peale ning peale tehingut tuli kohe langus, siis täna andsin viisnurga orderi 2,55 peal ning tühistasin ja 2,65 sain kätte. tundub, et oli vist õige otsus rohkem mitte oodata 2,55 juures.
panen usu lhv analüütikutesse ja jään ootama vähemalt 3 eur-ni tõusmist. esimese viisnurga orderiga elasin ka languse üle kuid täna tundub asi väga positiivne.
ei ole mõtet VNUga sabistada, ise läksin korra kaasa ja istun väikeses lossis;) aga kui kukub, võtan ikka juurde...
CharlieF: ühest küljests aab ju aimu, kes aktsiaid ostavad (märkisid). teisalt, treiderid võivad ju enne neid positsioone võtta.
Teisalt väiksematel aktsiatel on oodatav tõus protsentuaalselt suurem, kui suurtel aktsiatel. Spekulandid Tallinna börsil on selle ära õppinud ja vastavalt ka tegutsevad.
Limiit 15% kehtib võrdlushinna suhtes, milleks üldjuhul on viimane sulgemishind. Kuid juhul kui tehinguid ei tehta, aga järgnevatel päevadel sulgemise hetkel on bid või ask viimasest sulgemishinnast kõrgemal, siis võetakse see uueks võrdlushinnaks
kas kusagilt seda võrdlushinda ka näeb? Või tuleb Ordereid jägida, et teada saada päeva maksimumhind?
Ettevõte on asutatud 2010 aastal, kuid mitmed asutajad on sarnases äris alates 2000-ndate aastate algusest. Alates asutamisest on ettevõte ostnud üle 43 600 nõude nominaalväärtusega €112 miljonit eurot.
Ettevõtte peamiseks tegevusalaks on eraisikute mitte-toimivate võlanõuete (NPL - Non-Performing Loan) portfellide ostmine ja haldamine. ECB andmetel on NPL tase Euroopas kõigi laenude suhtes 4.6% ja kogumaht €950 miljardit. NPL haldajate ärimaht kasvab peamiselt ettevõtete tähelepanu suunamisest põhitegevusele ja kõrvaltegevusaladest (nagu võlgade sissenõudmine) loobumises. Suurimad NPL portfellide müüjad on pangad (2/3 kõigist nõuetest müüvad Swedbank, Nordea Bank, Danske Bank ja Inbank), telekomiettevõtted (Tele2, Elisa) jt. jaeteenindusettevõtted.
Kuna ettevõte on emiteerinud mitu võlakirja ja kaasanud kapitali ühisrahastusplatvormidelt, siis on alates 2016 aastast ettevõtte kodulehel avaldatud ka kvartaliraportid.
Äripäev on Augusti alguses kirjutanud ärevaks tegeva loo PlusPlus Capitali bilansist ja audiitori hinnangust sellele: Investoritelt miljoneid kaasanud inkassofirma võib olla õhuloss
Võlanõuete portfellide bilansiline väärtus on 24,5 miljonit eurot ehk 87% kogu kontserni varadest. Teisisõnu: 87% firma varadest võib olla õhk. Arvestusmetoodika paneb paika juhatus, ent audiitoriga ta seda ei jaga.
ÄP on minumeelest natuke üle võimendanud teemat. See küll pole mingi probleem, et saabub võlakirjade tähtaeg. On loomulik, et vajadusel rullitakse võlg üle.
Huvitav siiski on see, et ettevõte on valmis kaasama omakapitali. Nt 2017 aasta esimese kvartali raportis on esimest korda mainitud, et võidakse aktsiaid emiteerida: | OSCAR-2019 |
||
2.1. Sihtasutuse eesmärk on Eesti merenduse ajalooga seotud materjali kogumine, säilitamine, uurimine ning vahendamine hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel.
2.2.1. majandab ja arendab sihipäraselt ning jätkusuutlikult sihtasutuse vara ning töötab välja ja pakub sihtasutuse eesmärgile vastavaid teenuseid;
2.2.7. osaleb vastavalt võimalustele Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu koostamises ja kultuuripärandi inventeerimisel ning teeb Muinsuskaitseametile ettepanekuid kultuuriväärtusega asjade mälestisteks tunnistamiseks;
2.2.9. nõustab muuseumeid merendusega seotud kogude hoidmise ja säilitamisega seotud küsimustes ning on vajadusel eriala praktikabaasiks;
3.1.9. osaleda teise sihtasutuse või mittetulundusühingu asutamises üksnes asutajaõiguste teostaja otsusel Vabariigi Valitsuse volituse alusel vastavalt riigivaraseadusele;
5.2. Nõukogul on kuni viis liiget, kellest vähemalt ühe valib asutajaõiguste teostaja rahandusministri ettepanekul. Nõukogu liikmete arvu määramisel lähtub asutaja sihtasutuse eesmärkidest, varade mahust ja majanduslikust olukorrast ning vajadusest tagada nõukogu ülesannete efektiivne täitmine sihtasutuse tegevuse kavandamisel, korraldamisel ja juhatuse tegevuse üle järelevalve teostamisel.
5.4. Nõukogu liikmete koosseisus muudatuste tegemise ja nõukogu liikme tagasikutsumise otsustab asutajaõiguste teostaja oma otsusega.
5.6.13.1. kinnisasjade, samuti registrisse kantud vallasasjade võõrandamine või asjaõigusega koormamine, ning seda üksnes kõigi nõukogu liikmete ühehäälse otsuse alusel. Nõukogu otsus riigi poolt sihtasutusele mitterahalise sissemaksena üle antud kinnisasja võõrandamiseks või hoonestusõigusega koormamiseks tuleb eelnevalt kooskõlastada Vabariigi Valitsuse ja asutajaõiguste teostajaga;
5.7.1.2. täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik, kes tegeleb sama majandustegevusega kui sihtasutus;
5.7.1.3. isik, kellele kuuluva osa või aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 osa- või aktsiakapitalist äriühingus, mis tegeleb sama majandustegevusega kui sihtasutus;
5.7.1.4. sihtasutusega samal tegevusalal tegutseva äriühingu juhtorgani liige, välja arvatud, kui tegu on riigi osalusega äriühinguga või selle äriühinguga samasse kontserni kuuluva äriühinguga.
5.8.3. Nõukogu liikmel on õigus põhjendatud kulude hüvitamisele, kui see on teiste nõukogu liikmetega eelnevalt kirjalikul taasesitatavas vormis kooskõlastatud ning eelarve vahendite olemasolul.
5.8.5. Juhul, kui nõukogu esimees ei täida käesoleva põhikirja punktis 5.9.8. tulenevaid kohustusi, võib asutajaõiguste teostaja otsustada tasu maksmise peatamise nõukogu esimehele või tasu vähendamise proportsionaalselt perioodiga, mille jooksul nimetatud kohustust ei täidetud.
5.9.8.1. nõukogu koosoleku päevakorra vähemalt kolm tööpäeva enne koosoleku toimumist ja protokolli koopia koos koosoleku materjalidega ühe kuu jooksul pärast nõukogu koosoleku toimumist;
5.9.8.2. nõukogu otsuse vastuvõtmise korral koosolekut kokku kutsumata nõukogu otsuse eelnõu samal ajal selle väljasaatmisega nõukogu liikmetele ja hääletusprotokolli või hääletustulemused viie tööpäeva jooksul pärast hääletamist.
5.9.9. Oma ülesannete täitmiseks on nõukogul õigus tutvuda kõigi sihtasutuse dokumentidega ja kontrollida raamatupidamise õigsust, vara olemasolu, samuti sihtasutuse tegevuse vastavust seadusele, põhikirjale ja nõukogu otsustele.
9.1. Sihtasutuse kõikide tulude ja kulude kohta koostatakse tasakaalus eelarve, mis peab vastama sihtasutuse finantsplaanile, riigieelarve seaduse §-s 6 esitatud eelarvepositsiooni reeglitele, §-s 10 esitatud netovõlakoormuse reeglile ning § 11 alusel kehtestatud piirangutele.
10.2. Sihtasutusele üleantava mitterahalise vara väärtus hinnatakse ekspertiisi- või hindamisaktiga, mis tellitakse vastavaid eriteadmisi ja -oskusi omavatelt ekspertiisi- või hindamisteenuseid osutavatelt isikutelt. Mitterahalise vara väärtuse hindamise õigsust kontrollib audiitor, kes esitab selle kohta oma kirjaliku arvamuse. Vara antakse sihtasutusele üle akti alusel, millele kirjutavad alla vara üleandev isik või tema poolt volitatud isik ja sihtasutuse juhatuse liige.
10.3. Riigi poolt sihtasutusele tema seaduses või põhikirjas sätestatud ülesannete täitmiseks tasuta või alla hariliku väärtuse võõrandatud vara kasutamisele ja käsutamisele kohaldatakse riigivaraseaduse §-s 33 sätestatut.
10.4. Oma eesmärkide saavutamiseks tegeleb sihtasutus majandustegevusega Eesti Vabariigi seadustega lubatud piirides.
10.5. Sihtasutus kasutab oma tulusid põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Sihtasutus ei või anda laenu, tagada kolmandate isikute kohustusi, sõlmida krediidi- või finantseerimisasutustega hoiulepinguid ega paigutada oma rahalisi vahendeid finantsvarasse, sealhulgas väärtpaberitesse.
11.3. Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande ning esitab heaks kiidetud majandusaasta aruande hiljemalt nelja kuu jooksul audiitori otsusega nõukogule kinnitamiseks. Nõukogu peab enne majandusaasta aruande heakskiitmist ära kuulama raamatupidamise aastaaruannet auditeerinud vandeaudiitori.
11.4. Sihtasutus kohustub esitama nelja kuu jooksul majandusaasta lõppemisest arvates Rahandusministeeriumile, Riigikontrollile ning asutajaõiguste teostajale auditeeritud ja kinnitatud majandusaasta aruande koopia. Koos aruandega esitatakse ülevaade selle kohta, kuidas nõukogu on sihtasutuse tegevust aruandeperioodil korraldanud, juhtinud ja järelevalvet teostanud, ning näidatakse nõukogu ja juhatuse liikmetele majandusaasta jooksul makstud tasude summa.
11.5.1. Sihtasutuse audiitori nimetab nõukogu kolmeks aastaks. Audiitori tasustamise korra ja audiitori tagasikutsumise otsustab nõukogu.
11.5.2. Asutajaõiguste teostajal on õigus nõuda erikontrolli tegemist ning kasutada selleks enda poolt juhitava asutuse struktuuriüksust.
11.6.1. Sihtasutus on kohustatud tagama sisekontrollisüsteemi toimimise ja moodustama siseaudiitori ametikoha või ostma siseaudiitori teenust, kui aruandeaasta bilansipäeva seisuga on sihtasutuse bilansimaht suurem kui kaks miljonit eurot või aruandeaasta tulud on suuremad kui kaks miljonit eurot. Lepingu siseaudiitoriga sõlmib nõukogu esimees.
11.6.2. Sihtasutusel on õigus loobuda siseaudiitori ametikoha loomisest või siseaudiitori teenuse ostmisest, kui see võib nõukogu hinnangul osutuda majanduslikult otstarbekaks. Nõukogu sellekohane otsus tuleb eelnevalt kooskõlastada asutajaõiguste teostajaga.
12.1. Pärast sihtasutuse registrisse kandmist võib asutaja põhikirja muuta üksnes muutunud asjaolude arvesse võtmiseks, järgides sihtasutuse eesmärki.
13.1.1. Sihtasutus ühendatakse teise sihtasutusega asutaja otsuse alusel seaduses sätestatud korras.
13.1.2. Sihtasutus võib jaguneda sihtasutusteks üksnes asutaja otsuse alusel seaduses sätestatud korras.
13.2.2.1. sihtasutus ei järgi seaduse ja põhikirjaga kehtestatud nõudeid ning vaatamata nõukogule saadetud kirjalikele hoiatustele selline rikkumine on olnud kalendriaasta jooksul korduv;
13.2.2.3. riigile kuuluva muuseumikogu kasutamise lepingus sätestatud kohustuste täitmiseks sihtasutusele eraldatud riigieelarveline tegevustoetus ei võimalda sihtasutuse lepingulisi kohustusi täita;
13.2.3. Sihtasutuse lõpetamisel, pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist, antakse allesjäänud vara üle asutajale. | OSCAR-2019 |
||
Kilpnäärme radiojoodravi või operatsioon? | Endokrinoloogia | Arsti nõuanded | Küsi nõu Eesti tipparstidelt! - Kliinik.ee
Olen 50-aastane naine ja käinud nüüd endrokrinoloogi vastuvõtul juba 2 aastat. Kilpnääre on KT uuringul suhteliselt ühtlase struktuuriga. Istmus on 2 cm, parem sagar 3,2x3,5x8,5 cm,vasak sagar 4x3,3x7,2 cm. Kogu maht 96 ml. Märkimisväärset trahhea kompressiooni ega deviatsiooni ei ole. Ulatub incisura jugularise kõrgusele, retrosternaalsele ei ulatu. Lümfadenopaatiat ega vedelikukogumeid ei ole. Süljenäärmed ii.
Tänaseni olen võtnud Thyrozoli. Ja küsimus nüüd selline, et kas radiojoodraviks on minu kilpnääre liialt suuremahuline või tuleb see siiski kõne alla? Imelik muidugi see, et seda varianti alles nüüd mulle pakuti! Või on siiski minu puhul ainuke otsus operatsioon? Mis on Teie arvates õigem variant?
Kui joodi neeldumine kilpnäärmesse on piisav, tuleb radiojoodravi kindlasti kõne alla. Kilpnäärme maht on tõepoolest suur ja ühest radiojoodravi korrast ei pruugi piisata norm- või püsiva alatalitluse ning kilpnäärme olulise mahulise vähenemise saavutamiseks, kuid ka väiksemamahulise näärme korral saavad u. 10% patsientidest radiojoodravi korduvalt. Seega võtab radiojoodravi toime saabumine oluliselt rohkem aega (korduvat joodiannust ei anta varem kui poole aasta möödudes). Lõikus lahendab probleemi loomulikult ühe päevaga, kuid üldnarkoosil ja lõikusel on omad riskid.
Mul on ära lõigatud kilpnääre, papillaarse kilpnäärme vähi tõttu. Pärast operatsiooni hakkasin võtma igapäevaselt L-Thyroxine'i.
Kuuajaline asendusravi katkestamine põhjustab kilpnäärme alatalitlusele iseloomulikke vaevusi - unisust, külmakartust, mõõdukaid turseid. Kui hästi või halvasti keegi vaevusi talub, on individuaalne. ...
Eelmisel aastal diagnoositi mu emal kilpnäärme ületalitus. Alguses võttis ta tiotili kuid see ei aidanud, siis hakkas võtma Mrecazolyli, mis alguses oli väga tõhus kuid peale 2 kuud tuli tagasilöök (pulss ...
Ületalitlev kilpnääre pahaloomuline olla ei saa, seega pole ema mõtet ülemäärase invasiivse protseduuriga vaevata. Tõenäoliselt on kilpnäärme maht väga suur, mistõttu radiojoodravi ei sobi ...
2004 aasta juunis kadusid mul päevad (5-ks kuuks), sellele eelnesid pikaajalises vaevused: peavalu , väsimus, väike palavik,higistamine,südamepekslemine, vererõhk kõikus 120/70- 170/110-le,pulss ...
Võin Teid lohutada, Teie analüüside tulemused ei ole sugugi nii hullud - FT3 mõõdukalt üle normi, FT4 koguni normi ülemisel piiril. Ka kilpnäärme maht 32ml ei ole teab mis suur. Samas teeb ...
Tere! Nimelt on mul kilpnäärme ületalitlus olnud aastaid .. ravinud olen tiotili tablettidega 1,5 aastat ... ka raseduse aeg sain ravi, aga peale sünnitust pole enam ennast ravinud. Umbes 3 viimast kuud ...
Kui olete aastaid ravinud kilpnäärme ületalitlust tablettidega, kuid lühikeste ravivabade perioodide järel tekivad kiiresti uued ägenemised, ei jää tõepoolest muud üle, kui pöörduda radikaalsete ...
10 kuune hüperaktiivne laps läheb magama panemisel paanikasse | Lasteneuroloogia | Arsti nõuanded | Küsi nõu Eesti tipparstidelt! - Kliinik.ee
Olen ühe jalga hauas juba viimased paar kuud, kuid nüüd viimastel nädalatel on asi täiesti üle pea läinud. Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen, et see õhtu on käes ja see magama minemine läheneb. Tahaks kodust ära põgeneda selle peale.
Oleme teda rahulikult üritanud unelainele viia kuskil 20.30. Teen need õhtused rituaalid ära. Peseme näo ja kõik puhtaks, teeme loomadele ja isale õhtumusid, joome pudelitäie piima ära, lähme magamistuppa.
Olen proovinud täiesti pimeda toaga, olen proovinud hämara toaga (õrn soolalambi kuma). Ta on hüperaktiivne! Ta ei suuda sekundit ka paigal püsida, et hetkeks rahulik olla. Kohe on hops püsti ja minek. Rahmeldab, jookseb, ronib, püherdab, prõmmib ustega.
Olen proovinud meetodit "lasen tal siis mängida kuni ta unine on ja panen siis magama", mitte ei sunni teda iga päev kindlal ajal minema. Ta on väsinud. Ta on ühel hetkel väga väsinud mängimisest ja naermisest. Hõõrub silmi, tuleb paneb pea minu peale ja uneleb. Aga nii kui ma lähen teda magama panema, või võtan ta sülle, hakkab see meeletu kaklemine ja trall jälle pihta.
Oleme olnud täiesti pimedas majas, ise mehega samuti voodis, et nüüd on kõigil aeg magada. Aga mitte temal. Tema jookseb ikka ringi, ronib voodisse, hüppab meile näkku, näpistab, peksab, jookseb ära.
Imikuna oli ta esimesed 6 elukuud ideaalne magaja. Jäi õhtul kell 10 magama ja ärkas alles hommikul 6-7 ajal.
Aga meie päevad, st päevaplaan, on endiselt sama. Ma ei ole teinud kardinaalseid muutusi. Enamvähem samal ajal äratus, samal ajal söömised, õues käimised, kella 2 ajal magab tunnikese (Pärast tundi aega kussutamist).
Ma ei jõua enam. Mu jõud on otsas. Ma nutan iga päev 4-5 korda, sest ma ei taha enam ja ma ei suuda temaga enam kakelda. Ma ei suuda enam päevad läbi ta jonni kuulata. Majas käib hommikust õhtuni ainult üks jonnimine ja kisamine. Selline tunne, et minu laps ei olegi kunagi õnnelik ja talle ei meeldi mitte miski. Emana olen ma läbikukkunud ja ma tahan talle paremat ema, kui mina, sest ta väärib seda. Aga ma pean ta suureks ja tubliks kasvatama, sest ma armastan teda hullupööra, aga ma lihtsalt ei jõua enam. Ma ei oska oma tütart magama panna. Mina olen läbi, lapse isa on läbi.
Süüa ta ka ei taha midagi. Hommikuti joob ainult oma pudeli piima ära (rinnapiima mul enam ei tulnud, kui ta oli 8 kuune), sest beebiputru ta ei taha, päeval kui talle tahket toitu annan, seda ei taha. Võtab ühe ampsu, siis jookseb ja möllab ringi ja mälub seda pool tundi.
Õues vankris ta enam ei maga, ainult jonnib ja keerab välja ennast. Autosõite on ta samuti hakanud vihkama, röögib ja vähkreb ainult oma toolis.
Minu jõud on otsas. Ma ei mäleta, millal ma viimati õnnelik olin, või millal ma viimati tundsin, et mul on elus kõik hästi ja olemas. Iga päev, iga ÕHTU, on täielik piinakamber ja õhtu. Olen kõigilt nõu küsinud, kellel on juba vanemad lapsed. Olen kõik nende nipid, mis neil toimivad, ära proovinud. Nüüd ma annan alla ja küsin veel kõige targematelt nõu. | OSCAR-2019 |