Datasets:

NCube

/

europa

like 0

62005TJ0456

et

Vaidluse taust 1. Vaidluse ese Euroopa Ühenduste Komisjon tuvastas 14. septembri 2005. aasta otsuses K(2005) 3452 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum nr COMP/38.337 PO/Thread, edaspidi „vaidlustatud otsus”), mida muudeti komisjoni 13. oktoobri 2005. aasta otsusega K(2005) 3765 ja mille kokkuvõte on avaldatud 26. jaanuari 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 21, lk 10), et hagejad Gütermann AG (edaspidi „Gütermann”) ja Zwicky & Co. AG (edaspidi „Zwicky”) osalesid reas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini Gütermanni osas ning 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini Zwicky osas. Komisjon määras Gütermannile 4,021 miljoni euro suuruse trahvi ja Zwickyle 0,174 miljoni euro suuruse trahvi nende osalemise eest Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevas kartellikokkuleppes. 2. Haldusmenetlus Komisjon teostas nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõike 3 alusel 7. ja 8. novembril 2001 kontrollid mitme õmblusniidi tootja ruumides. Need kontrollid toimusid 2000. aasta augustis äriühingult The English Needle & Tackle Co. Ltd saadud teabe alusel. Coats Viyella plc (edaspidi „Coats”) esitas 26. novembril 2001 koostöötaotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4, edaspidi „koostööteatis”); taotlusele olid lisatud dokumendid, et tõendada järgmisi kartellikokkuleppeid: esiteks kartellikokkulepe Euroopa Majanduspiirkonna autotööstuse niiditurul, teiseks kartellikokkulepe Ühendkuningriigi tööstusliku õmblusniidi turul ja kolmandaks kartellikokkulepe Beneluxi ning Taani, Soome, Norra ja Rootsi (edaspidi koos „Põhjamaad”) tööstusliku õmblusniidi turul. Kontrollide käigus saadud ning Coatsi esitatud dokumentide alusel esitas komisjon puudutatud ettevõtjatele 2003. aasta märtsis ja augustis informatsiooninõuded määruse nr 17 artikli 11 alusel. Komisjon esitas 15. märtsil 2004 vastuväiteteatised mitmele ettevõtjale nende osalemise tõttu ühes või enamas eespool punktis 4 märgitud kartellikokkuleppes, sh Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevas kartellikokkuleppes. Kõik vastuväiteteatise adressaadid esitasid kirjalikud märkused. Gütermann vastas enda ja Zwicky nimel. Ärakuulamine toimus 19. ja 20. juulil 2004. 24. septembril 2004 võimaldati pooltele juurdepääs vastuväiteteatise vastuste mittekonfidentsiaalsele versioonile ja ärakuulamise käigus poolte tehtud märkustele ning neile määrati tähtaeg teiste märkuste esitamiseks. Komisjon võttis 14. septembril 2005 vastu vaidlustatud otsuse. 3. Vaidlustatud otsus Asjaomaste turgude määratlemine Kaubaturud Komisjon märgib vaidlustatud otsuses, et õmblusniidi sektori võib jagada kaheks, esiteks õmblusniit, mida tööstused kasutavad rõivaste ja muude esemete, näiteks nahktoodete, sõidukiistmete tekstiilkatete ja madratsite õmblemisel või tikkimisel, ja teiseks kodune õmblusniit, mida üksikisikud kasutavad õmblus- ja parandustöödes ja huvialadega tegelemiseks. Tööstusliku õmblusniidi sektori võib jagada kolmeks osaks vastavalt kasutusotstarbele: valmisriiete õmblusniit, mida kasutatakse erinevates rõivastes; tikkimisniit, mida kasutatakse tööstuslikes elektroonilistes tikkimismasinates rõivaste, spordijalatsite ja kodutekstiili kaunistamiseks; ja eriniit, mida kasutatakse erinevates sektorites, näiteks jalanõude, nahktoodete ja autotööstuses. Komisjoni sõnul võib tööstuslikku õmblusniiti pakkumise seisukohast lugeda üheks kaubaturuks, kuna puudub range vastavus kasutusotstarbe ja kiu tüübi ja/või struktuuri vahel. Komisjon eristab siiski ühest küljest autotööstusele mõeldud niiti ja teisest küljest niiti, mis on mõeldud muule tööstusele. Komisjon leiab, et kuigi nende kahe niiditüübi tootmisprotsess on sarnane või kergelt asendatav, tulenevad autotööstuse nõudlusest suured kliendid, kes esitavad teatud nende kasutatud toodetele palju erilisemaid nõudeid – näiteks turvavöödes kasutatav niit – ja kellele on oluline toodete ühetaolisus erinevates riikides, kus nad seda oma tööstuses kasutavad. Käesolevates kohtuasjades on kaubaturg, millega seoses hagejatele süüks pandud rikkumist käsitletakse, tööstusliku õmblusniidi turg, millest on välistatud autotööstus (edaspidi „tööstuslik õmblusniit”). Geograafilised turud Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et vastavalt poolte esitatud andmetele on tööstusliku õmblusniidi geograafiline turg piirkondlik. Ta lisab, et vastavalt olukorrale võib piirkond hõlmata mitut EMP riiki, näiteks Benelux või Põhjamaad, või vaid ühte riiki, näiteks Ühendkuningriik. Käesolevas asjas on rikkumisega seotud geograafiline turg Benelux ja Põhjamaad. Asjaomaste turgude suurus ja ülesehitus Vaidlustatud otsusest ilmneb, et Beneluxis ja Põhjamaades oli tööstusliku õmblusniidi müügimaht 2000. aastal umbes 50 miljonit eurot ja 2004. aastal umbes 40 miljonit eurot. Sellest ilmneb ühtlasi, et 1990. aastate lõpus olid Beneluxis ja Põhjamaades tööstusliku õmblusniidi peamised pakkujad eeskätt Gütermann, Zwicky, Amann und Söhne GmbH & Co. KG (edaspidi „Amann”), Barbour Threads Ltd enne selle omandamist Coatsi poolt, Belgian Sewing Thread NV (edaspidi „BST”) ja Coats. Rikkumiste kirjeldus Komisjon märgib vaidlustatud otsuses, et Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku niidituru kartellikokkuleppega seotud sündmused toimusid ajavahemikus 1990–2001. Komisjoni sõnul kohtusid kõnealused ettevõtjad vähemalt kord aastas ja neil kohtumistel oli kaks osa, millest üks keskendus Beneluxi riikide turule ja teine Põhjamaade turule; nende kohtumiste peamine eesmärk oli hoida hinnad mõlemal turul kõrged. Osalised vahetasid hinnakirju ning teavet hinnaalanduste, hindade tõstmise, hinnaalanduste vähendamise ning teatud klientidele kohaldatavate erihindade tõstmise kohta. Samuti sõlmiti kokkulepped tulevaste hinnakirjade, suurimate lubatud hinnaalanduste, hinnaalanduste vähendamise ning teatud klientidele kohaldatavate erihindade tõstmise kohta; ning kokkulepped, et vältida omavahelist hindadega konkureerimist turgu valitseva tarnija kasuks ja jagada kliente (vaidlustatud otsuse põhjendused 99–125). Vaidlustatud otsuse resolutsioon Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1, et kaheksa ettevõtjat, sh Gütermann ja Zwicky rikkusid EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes reas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul Gütermanni puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini. Vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu kohaselt määrati Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud kartellikokkuleppe eest järgmised trahvid nimelt järgmistele ettevõtjatele: –        Coats: 15,05 miljonit eurot; –        Amann: 13,09 miljonit eurot; –        BST: 0,979 miljonit eurot; –        Gütermann: 4,021 miljonit eurot; –        Zwicky: 0,174 miljonit eurot. Vaidlustatud otsuse artiklis 3 tegi komisjon otsuse adressaatidele ettekirjutuse lõpetada tuvastatud rikkumised kohe, kui nad ei olnud seda veel teinud. Ta kohustas neid ka hoiduma vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud mis tahes tegevusest ning mis tahes tegevusest või käitumisest, millel on samaväärne eesmärk või toime. Menetlus ja poolte nõuded Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse ajavahemikul 30. detsembril 2005. Kohtuasjas T-456/05 palub Gütermann Üldkohtul: –        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, kus komisjon tuvastab, et ta pani toime EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise Soome, Norra ja Rootsi turul ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja teise võimalusena ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 1993. aasta detsembrini kaasa arvatud; –        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, kus komisjon määrab talle trahvi summas 4,021 miljonit eurot, või teise võimalusena vähendada seda trahvi mõistliku summani; –        mõista kohtukulud välja komisjonilt. Komisjon palub Üldkohtul: –        jätta hagi rahuldamata; –        mõista kohtukulud välja Gütermannilt. Kohtuasjas T-457/05 palub Zwicky Üldkohtul: –        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, kus komisjon tuvastab, et ta pani toime EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise Soome, Norra ja Rootsi turul ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini ja teise võimalusena ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 1993. aasta detsembrini kaasa arvatud; –        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, kus komisjon määrab talle trahvi summas 0,174 miljonit eurot, või teise võimalusena vähendada seda trahvi mõistliku summani; –        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3 teda puudutavas osas –        mõista kohtukulud välja komisjonilt. Komisjon palub Üldkohtul: –        jätta hagi rahuldamata; –        mõista kohtukulud välja Zwickylt. 9. detsembri 2008. aasta määrusega liitis Üldkohtu viienda koja esimees pärast poolte ärakuulamist kohtuasjad T‑456/05 ja T‑457/05 suulise menetluse ja lõpliku kohtuotsuse huvides vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 50. Õiguslik käsitlus Kõigepealt esitavad hagejad kaks väidet rikkuva käitumise kohta. Hagejad esitavad esiteks väite nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 7 lõike 1 rikkumisest. Zwicky esitab seejärel väite, et ettekirjutus lõpetada rikkumine ja hoiduda korduvast rikkumisest on põhjendamatu. Teiseks esitavad hagejad rea väiteid trahvi tühistamiseks või vähendamiseks. Esiteks heidab Zwicky komisjonile ette seda, et viimane määras talle trahvi, mille summa ületas 10% käibe ülempiiri. Teiseks esitavad hagejad viis väidet, mis käsitlevad vastavalt rikkumise raskusastme ekslikku hindamist selle mõju arvestades; rikkumise kestuse ekslikku hindamist; teatud kergendavate asjaolude arvestamata jätmist; koostööteatise ekslikku kohaldamist; ja trahvi ebaproportsionaalsust. 1. Väited, mis vaidlustavad rikkumise olemasolu tuvastamist ning ettekirjutusi selle rikkumise lõpetamiseks ja kordamise keelamiseks Gütermanni ja Zwicky esitatud väide, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 on rikutud Poolte argumendid Hagejate sõnul rikkus komisjon määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1, milles on sätestatud, et „[k]ui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist”. Kuna komisjon heitis neile ette EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist nende osalemise tõttu Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevates kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes Gütermanni puhul ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini, siis ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et EMP leping jõustus alles 1. jaanuaril 1994 ja et seetõttu ei kohaldatud selle lepingu sätteid enne nimetatud kuupäeva Soomele, Norrale ja Rootsile. Samuti, kuna Soome ja Rootsi liitusid Euroopa Ühendusega alles 1. jaanuaril 1995, siis muutus EÜ artikkel 81 otsekohaldatavaks üksnes sellel kuupäeval. Hagejad leiavad lisaks, et komisjon leidis õigustatult, et nende käitumisest tingitud rikkumine selle sõna õiguslikus tähenduses, st EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine sai Soome, Norra ja Rootsi osas eksisteerida üksnes alates 1. jaanuarist 1994. Seega on komisjon teinud vea, lähtudes õiguslikust vaatepunktist rikkumise olemasolust, mille intensiivsus üksnes kasvas. Komisjon ei eristanud materiaalset hinnangut hagejate käitumisele, mis seisnes Gütermanni puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini kestnud ühes ja vältavas kartellikokkuleppes, ja õiguslikku hinnangut sellele käitumisele, mis seisnes nende kahe perioodi jooksul toimunud konkurentsieeskirjade rikkumises. Lisaks leiavad hagejad, et nende väide määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 rikkumise kohta on vastuvõetav. Nimelt tugines komisjon ekslikult selle väite vastuvõetamatusele, kuna nad ei viidanud ilmsele hindamisveale seoses sellega, et nende käitumine loeti üheks ja vältavaks kartellikokkuleppeks. Nende sõnul kvalifitseeris komisjon nende käitumise üheks ja vältavaks kartellikokkuleppeks faktide vaatepunktist, sellele hagejad aga käesoleva väite raames vastu ei vaidle. Seevastu on vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 ekslik õiguslik hinnang, kuna esiteks ei tegutsenud Zwicky Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul ja teiseks ei saanud Soome, Norra ja Rootsi puhul esineda konkurentsieeskirjade rikkumist 1990. aasta jaanuari ja 1993. aasta detsembri vahel. Komisjon tugineb esimese võimalusena hagejate esitatud käesoleva väite vastuvõetamatusele ja teise võimalusena vaidlustab selle väite põhjendatuse. Üldkohtu hinnang Üldkohus leiab, et tuleb hinnata määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 rikkumist käsitleva väite põhjendatust, ilma et oleks vaja uurida selle vastuvõetavust. Esiteks tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punktides g ja h tuvastab komisjon, et hagejad panid toime EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise, kuna Gütermann osales 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja Zwicky osales 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini kooskõlastatud tegevuses Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul. Tuleb sedastada, et üksikult võetuna võib seda artiklit mõista nii, et komisjon tuvastas, et hagejad panid toime rikkumise, sest nad osalesid 1990. aasta jaanuarist kuni 1993. aasta detsembrini – st enne EMP lepingu jõustumist – kooskõlastatud tegevuses Soome, Norra ja Rootsi tööstusliku õmblusniidi turul. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud ajavahemikus ei olnud mingit õiguslikku alust, mis lubaks komisjonil hagejate sellist rikkumist tuvastada. Siiski ilmneb kohtupraktikast, et akti resolutsioon on lahutamatu selle põhjendavast osast, nii et seda tuleb vajaduse korral tõlgendada, lähtudes selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjendusest (Euroopa Kohtu 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑355/95 P: TWD vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑2549, punkt 21; Üldkohtu 13. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑204/97 ja T‑270/97: EPAC vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2267, punkt 39). Sellega seoses ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 246, 295–298 ja 331, et Soome, Norra ja Rootsi osas kujutas kartellikokkulepe ühenduse konkurentsieeskirjade ja EMP konkurentsieeskirjade rikkumist üksnes alates 1. jaanuarist 1994, kui EMP leping jõustus. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkte g ja h lugeda nimetatud selget ja ühemõttelist põhjendust silmas pidades. Seega tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuse resolutiivosa tuleb mõista selles tähenduses, et ühe ja vältava rikkumise need osad, mis puudutasid Soomet, Norrat ja Rootsit, esinesid üksnes alates 1. jaanuarist 1994. Teiseks tuginevad hagejad asjatult sisuliselt sellele, et komisjon väidetavalt eristas vaidlustatud otsuses ühest küljest EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise õiguslikku hinnangut ja teisest küljest vaidlustatud otsuse põhjendustes 264–277 nende käitumise kui ühe ja vältava rikkumise materiaalset hinnangut. Nad järeldavad sellest sama ekslikult, et kuna Soome, Norra ja Rootsi osas sai esineda rikkumine „selle sõna õiguslikus tähenduses” üksnes alates 1. jaanuarist 1994, siis on komisjon teinud vea, tuvastades rikkumise, mille intensiivsus üksnes kasvas. Esiteks tuleb rõhutada, et hagejad ei ole kordagi vaidluse alla seadnud Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud rikkumise ühte ja vältavat laadi. Seejärel tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni jätkuvas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et üks või enam nendest tegudest või tegevustest võib ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 81; Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punkt 155). Seega hõlmab üks ja vältav rikkumine sageli rida tegusid, mis järgnevad kronoloogiliselt ja mis võivad ise toimepanemise hetkel kujutada endast konkurentsieeskirjade rikkumisi. Nende tegude eripära on see, et nad on osa tervikstrateegiast. Nimelt seda tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 264–277 sisuliselt seoses Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitleva kartellikokkuleppega. Vastupidi hagejate väidetele ei ole vaidlustatud otsuse eespool viidatud põhjendustes esitatud kaalutlused üksnes pelk faktiliste asjaolude tuvastamine, vaid need esitavad ka objektiivsed põhjendused, miks komisjon peab järeldama, et Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul toimunud rikkumine moodustab ühe ja vältava rikkumise Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turu rikkumisega. Tähendust ei oma asjaolu, et komisjon tugines Soome, Norra ja Rootsi tööstusliku õmblusniidi turgude rikkumise tuvastamiseks sellisele õiguslikule alusele, mis esines üksnes pärast rikkumise algust, kuna nagu vaidlustatud otsuse põhjendustest ilmneb, võeti hagejate käitumine sellel turul arvesse üksnes alates 1. jaanuarist 1994. Teiseks tuleb tagasi lükata Zwicky argument, et ta ei tegutsenud Põhjamaade turul. Nagu eespool punktis 44 meenutati, kinnitas Zwicky, et ta ei vaidlusta Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud kartellikokkuleppe kvalifitseerimist üheks ja vältavaks rikkumiseks. Kohtupraktikast ilmneb, et ettevõtja, kes osales konkurentsieeskirjade ühes ja keerulises rikkumises oma tegevusega, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele EÜ artikli 81 tähenduses ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise kui terviku toimepanemisele, võib kogu rikkumises osalemise perioodi ulatuses olla vastutav ka sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt teostatud käitumise eest, kui tuvastatakse, et kõnealune ettevõtja on teadlik teiste osalejate õigusvastastest tegudest või võib neid mõistlikult ette näha ja on valmis seda riski kandma (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 203; Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑15/99: Brugg Rohrsysteme vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1613, punkt 73). Käesolevas asjas ei vaidle Zwicky vastu sellele, et ta osales regulaarselt kohtumistel, mis käsitlesid Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu; ei ole kordagi vaidlustanud komisjoni kinnitust, et ta tegutses Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul enne ühe rikkumise algust; ei ole eitanud, et ta osales Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevates rikkumise koosseisudes; ja ei ole ka vaidlustanud seda, et need rikkumise koosseisud olid osa tervikstrateegiast ja olid seega vaid üks osa Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud ühest ja vältavast rikkumisest. Sellest tuleneb, et pelk asjaolu, et Zwicky ei tegutsenud ühe ja vältava rikkumise toimepanemise ajal Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, ei saa teda vabastada vastutusest teiste ettevõtjate tegevuse eest sellel geograafilisel turul nimetatud rikkumise raames. Lisaks, niivõrd kuivõrd Zwicky vastuväidet tuleb mõista nii, et rikkumise (kaas)täideviijatena võivad kooskõlastatult tegutseda ainult ettevõtjad, kes tegutsevad Põhjamaade geograafilisel turul konkurentidena nõudluse või pakkumise poolel, tuleb rõhutada, et ettevõtja võib EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu rikkuda, kui tema käitumise – mis toimub kooskõlastatult teiste ettevõtjate käitumisega – eesmärk on konkurentsi piiramine konkreetsel turul siseturu piires, ilma et ta ise sellel turul aktiivselt tegutseks (vt analoogia alusel Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtasjas T‑99/04: AC-Treuhand vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1501, punkt 122). Arvestades eespool punktis 51 esitatud kaalutlusi, ei saa Zwicky tõhusalt vaidlustada asjaolu, et ta on samuti kaastäideviijana vastutav konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mis seisnes Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevas kartellis. Järelikult tuleb väide, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 on rikutud, tagasi lükata. Zwicky esitatud väide, et ettekirjutus rikkumine lõpetada ja selle kordamisest hoiduda on põhjendamatu Poolte argumendid Zwicky märgib, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 tegi komisjon asjaomastele ettevõtjatele ettekirjutuse lõpetada tuvastatud rikkumised kohe, kui nad ei olnud seda juba teinud, ja hoiduda tulevikus kõigist tegudest, millel on seos tuvastatud rikkumistega, või tegevusest, millel on sarnane eesmärk. Zwicky väidab, et ta ei tegutse enam vaidlustatud otsuses käsitletud turgudel juba 2000. aasta novembrist ja lisaks on ta loobunud ka igasugusest kaubandustegevusest ning piirdub nüüd üksnes kinnisvara haldamisega. Ta leiab, et viidatud ettekirjutused rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet ning et vaidlustatud otsuse artikkel 3 on õigusvastane. Kuna hageja arvates oli komisjonil võimalus ilma täiendavate uurimisteta tuvastada, et ta oli rikkumised lõpetanud ja et puudus igasugune oht nende kordamiseks, siis puudus komisjonil igasugune õiguspärane huvi ettekirjutus anda. Sellega seoses tugineb Zwicky Euroopa Kohtu 2. märtsi 1983. aasta otsusele kohtasjas 7/82: GVL vs. komisjon (EKL 1983, lk 483, punkt 24 jj). Komisjon palub jätta selle väite rahuldamata. Üldkohtu hinnang Tuleb märkida, et käesoleva väitega palub Zwicky vaidlustatud otsuse artikli 3 tühistamist teda puudutavas osas. Tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 on tegelikult kaks ettekirjutust. Esiteks nõuab see säte, et puudutatud ettevõtjad lõpetaksid vaidlustatud otsuse resolutiivosa artiklis 1 märgitud rikkumised kohe, kui nad seda juba ei ole teinud. Sellega seoses, kuna Zwicky ei tegutsenud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal tööstusliku õmblusniidi sektoris, on selle sätte vastu suunatud argumendid ilmselgelt alusetud. Nimelt, kuigi Zwicky oli vaidlustatud otsuse artiklis 1 loetletud ettevõtjate hulgas, oli ta oma tegevuse lõpetamise tõttu juba rikkumise lõpetanud ja see ettekirjutus teda enam ei puudutanud (vt selle kohta Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 1247). Nimetatud asjaolu tõttu ei ole tulemuslik ka Zwicky argument proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest sellega seoses (vt selle kohta Üldkohtu 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 196). Teiseks nõuab vaidlustatud otsuse artikkel 3, et artiklis 1 loetletud ettevõtjad hoiduksid edaspidi mis tahes artiklis 1 kirjeldatud tegevusest või mis tahes tegevusest või käitumisest, millel on samaväärne eesmärk või toime. Tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 kohaldamisega võib kaasneda keeld jätkata teatavat tegevust, praktikat või olukorda, mille õigusvastasus on tuvastatud, aga ka keeld hakata tulevikus selliselt tegutsema. Niisugused ettevõtjatel lasuvad kohustused ei tohi siiski ületada seda, mis on kohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (vt analoogia alusel Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punktid 4704 ja 4705 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks peab komisjoni õigus teha ettekirjutusi lähtuma tuvastatud rikkumise laadist (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punkt 45; Üldkohtu 7. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑228/97: Irish Sugar vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2969, punkt 298, ja 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑128/98: Aéroports de Paris vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3929, punkt 82). Käesolevas asjas tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 1, et Zwicky ja teised ettevõtjad rikkusid EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna nad osalesid – ja seda väga pika aja jooksul – Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi sektoris kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mille raames Zwicky ja teised ettevõtjad leppisid kokku tulevastes hinnakirjades, suurimates lubatud hinnaalandustes, hinnaalanduste vähendamises ning teatud klientidele kohaldatavate erihindade tõstmises; ning kokkulepped, et vältida turgu valitseva tarnija kehtestatud hindade langetamist ja jagada kliente. Zwicky ei vaidlusta vaidlustatud otsuses sellega seoses esitatud kaalutlusi. Tehes puudutatud ettevõtjatele neis tingimustes ettekirjutuse hoiduda tulevikus Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul kõigist meetmetest, millel võib olla võrdväärne eesmärk või toime, ei ületanud komisjon talle määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikes 1 antud pädevust (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 199). Asjaolu, et Zwicky ei tegutsenud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel enam tööstusliku õmblusniidi sektoris, ei saa seda järeldust kahtluse alla seada. Nimelt on käesolevas asjas käsitletud ettekirjutus ennetavat laadi ja ei sõltu puudutatud ettevõtjate olukorrast vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel. Komisjonil oli seda enam õigus vaidlustatud otsuse resolutsioonile see ettekirjutus lisada, kuna Zwicky ei olnud võtnud endale kohustust oma konkurentsivastast käitumist mitte korrata (vt selle kohta Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 678). Lisaks ei ole käesolevas asjas asjakohane Zwicky poolt eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus GVL vs. komisjon. Peale selle, et viidatud kohtuotsuse asjaolud erinevad käesoleva juhtumi omadest, näidati eespool punktides 60–67, et esiteks, ettekirjutus vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud rikkumised kohe lõpetada ei puudutanud Zwickyt, ja teiseks oli komisjonil õiguspärane huvi teha talle ettekirjutus hoiduda tulevikus kõigist tuvastatud rikkumisega seotud tegevusest või käitumisest, millel on samaväärne eesmärk või toime. Kõigil neil põhjustel tuleb käesolev väide tagasi lükata. 2. Väited trahvi ja selle summa vaidlustamise kohta Zwicky esitatud väide, et käibe 10% ülempiiri on ületatud Poolte argumendid Zwicky teatas, et ta lõpetas oma kaubandustegevuse tööstusliku õmblusniidi sektoris 2000. aasta novembris, ja heidab kõigepealt komisjonile ette, et too lähtus käibe 10% ülemmäära arvutamisel Gütermanni käibest. Tegelikult võttis Gütermann üle vaid osa tema tegevusest ning ei allu seetõttu Zwicky kontrollile. Seega on määrav üksnes Zwicky käive. Ja kuna Zwickyl puudub alates 2001. aastast käive, siis ei saa talle määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel mingit trahvi määrata. Nimelt käsitleb määrus nr 1/2003 otsuse vastuvõtmisele eelneva majandusaasta käivet. Trahvi sidumine selle käibega võimaldab arvestada ettevõtja suurust ja mõju turul. Seega on määrav ettevõtjate hetkeolukord seoses nende käibega. Ettevõtjal, kellel ei ole enam käivet, ei ole turul mõju ning talle ei saa seega enam trahvi määrata. Ta märgib seejärel, et komisjoni viidatud Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsust kohtuasjas T‑33/02: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑4973) tuleb tõlgendada nii, et otsuse vastuvõtmisele eelneva aasta käibest erineva käibe arvestamine on võimalik, kui ettevõtja lõpetas oma äritegevuse või võltsis oma käivet ränga trahvi vältimiseks. Käesolevas asjas see nii ei olnud. Zwicky väidab sellega seoses, et ta müüs oma äritegevuse konkurentsiolukorra halvenemise tagajärjel aasta enne komisjoni kontrolle. Lisaks rõhutab Zwicky, et käesolevas asjas omandas Gütermann tema kaubandustegevuse varade ostmise ( asset deal ) raames ja et seetõttu pidi sel viisil üle läinud tegevusest saadud tulu minema Gütermannile ja suurendama tema käivet, mida tuli määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaldamiseks arvesse võtta. Muu hulgas rõhutab ta, et tema tegevuse müük Gütermannile ei kujutanud endast pelka ettevõtjasisest ümberkorraldamist. Seda, et hagejad saatsid vastuväiteteatisele vastuseks vaid ühe dokumendi, selgitab asjaolu, et Gütermann oli üle võtnud tööstusliku õmblusniidi alase tegevuse ja et Zwicky nõukogu esimees nimetati selle tehingu tagajärjel Gütermanni nõukogu liikmeks. Siiski ei muuda see kuidagi asjaolu, et Zwicky on Gütermannist sõltumatu ja et Gütermann ei saanud Zwicky aktsionäriks. Komisjon märgib, et see väide ei ole tulemuslik, kuna isegi kui Zwicky argument on õige, määras komisjon trahvi ülempiiri viimase majandusaasta käivet arvestades, nagu ta oli juba teistes asjades teinud. Komisjon tuvastas, et Zwicky 1999. aasta käive oli 4,5 miljonit eurot ja et 0,174 miljoni euro suurune trahv ei ületa sugugi 10% ülempiiri sellest käibest. Teise võimalusena märgib komisjon esiteks, et kuigi Gütermann ostis 2000. aasta novembris Zwicky tegevuse, mida hõlmas tööstusliku õmblusniidi turu kartellikokkulepe, võttis ta arvesse asjaolu, et Zwicky oli keelatud rikkumisega seotud kümme aastat, ja leidis, et pärast oma kaubandustegevuse müüki edasi eksisteerimine „tühja koorena” kujutas endast nimelt manöövrit, mille konkreetne eesmärk oli vältida konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistusi. Ta lisab ka, et Zwicky ei vaidlustanud kohtupraktikat, mille alusel vastutab rikkumise eest selle toimumise ajal puudutatud ettevõtjat juhtinud füüsiline või juriidiline isik. Ta lisab, et kuna Zwicky nõukogu esimees kuulus Gütermanni juhtkonda ja kuna tal oli seega teave mõlema ettevõtja osalemisest kartellikokkuleppes, siis võib kergelt mõista, miks otsustati Zwicky alles jätta. Komisjon leiab seejärel, et Zwicky antud tõlgendus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teisele lausele ei ole kooskõlas kasuliku mõju põhimõttega, kuna see võimaldab ettevõtjatel hoiduda vastutusest pelgalt siseste ümberkorralduste vahendusel. Selline oli Üldkohtu lähenemine eespool punktis 71 viidatud kohtuotsuses Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon. Komisjon väidab lõpuks, et Zwicky ja Gütermanni tihedad seosed ilmnevad ühisest vastusest vastuväiteteatisele ja sellest, et neid kaitsevad Üldkohtus samad advokaadid. Üldkohtu hinnang Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon ettevõtjatele määrata trahve, mis ei tohi ületada 10% otsuse vastuvõtmisele eelneva majandusaasta käibest. Selle 10% ülempiiri eesmärk on vältida seda, et trahvid oleksid ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed, ja eriti seda, et määrataks selliseid trahve, mille puhul on ettearvatav, et ettevõtjad ei suuda neid tasuda. Kuna üksnes kogukäive võib selle kohta ligikaudse pildi anda, tuleb seda protsendimäära mõista nii, et sellega viidatakse kogukäibele (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 119). Tuleb ka rõhutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 eesmärk on anda komisjonile pädevus määrata trahve, et ta saaks täita ühenduse õigusega talle pandud järelevalveülesannet (eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 105, ja Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punkt 105). See ülesanne hõlmab kohustust uurida ja karistada üksikuid rikkumisi ning järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks ja sellesse suunda suunata ka ettevõtjate käitumist. Sellest tuleneb, et komisjon peab tagama trahvide hoiatava laadi (eespool viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punktid 105 ja 106). Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu tähenduses „eelmine majandusaasta” peab põhimõtteliselt silmas iga puudutatud ettevõtja viimast tervet majandusaastat, mis eelnes otsuse vastuvõtmise kuupäevale (Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 32). Kuna käesolevas asjas tehti vaidlustatud otsus 14. septembril 2005, siis kestis eelmine majandusaasta 1. juulist 2004 kuni 30. juunini 2005. Zwicky andis oma tegevuse tööstusliku õmblusniidi valdkonnas üle Gütermannile 2000. aasta novembris. Seetõttu leidis komisjon, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel ei olnud tal Zwicky kohta käivet, mis vastaks viimase poolt teostatud majandustegevusele eelmisel majandusaastal. Tuginedes muu hulgas vaidlustatud otsuse punktis 383 Gütermanni ja Zwicky vahelisele väidetavale emaettevõtja-tütarettevõtja seosele, mis tekkis pärast seda, kui Zwicky andis oma tööstusliku õmblusniidiga seotud tegevuse üle Gütermannile, leidis komisjon, et ta võis tugineda Gütermanni käibele, et kohaldada 10% ülemmäära. Zwicky argumentides tuleb eristada kahte aspekti: esiteks komisjoni valik võtta arvesse Gütermanni käivet ja teiseks see, et komisjon ei arvestanud tema 30. juunil 2005 lõppenud majandusaasta käibega, kuigi see oli null. Zwicky esitatud argumentide esimese aspekti osas tuleb tunnistada, et komisjon tugines ekslikult Gütermanni käibele, et kindlaks määrata Zwickyle kohaldatava trahvi 10% käibe ülempiiri, mida ei tohi ületada. Nimelt võttis Gütermann 2000. aasta novembrist üle üksnes Zwicky tegevuse tööstusliku õmblusniidi valdkonnas. Kohtuistungil selgitas Zwicky, et see tegevuse üleandmine toimus kahel moel; esiteks sõlmiti Šveitsis vara üleminemise leping ladude ja masinate kohta ning teiseks müüdi Saksamaal aktsiad. Komisjon tunnistas siiski kohtuistungil, et Gütermann ei olnud sugugi Zwickyt enda alla võtnud ja et seega ei olnud Gütermannist saanud Zwicky omanikku. Seega ei olnud tööstusliku õmblusniidiga seotud tegevuse loovutamisel mingit mõju Zwicky õiguslikule ja majanduslikule iseseisvusele. Argumendid selle kohta, et Zwicky nõukogu esimees sai Gütermanni juhtkonna liikmeks, et need kaks ettevõtjat kasutavad sama advokaati ja et nad saatsid vastuväiteteatisele ühise vastuse, ei ole käesolevas asjas piisavad, et õigustada komisjoni seisukohta, et nende ettevõtjate vahel esineb emaettevõtja-tütarettevõtja seos. Lisaks ei tõendanud komisjon sugugi, kuidas viisid teda eksitusse andmed, mida komisjon Zwickylt palus oma tegevuse üleandmise ja Gütermanniga esinevate seoste kohta. Sellest tuleneb, et komisjon on teinud Gütermanni käibele tuginedes hindamisvea; selle vea tagajärgi käsitletakse allpool punktis 104 jj. Mis puudutab Zwicky argumentide teist aspekti – st et komisjon ei võtnud arvesse tema null-käivet, mis tulenes tema väidetavast majandustegevusest vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastal –, siis tuleb uurida seda, kuidas komisjon peab määratlema „eelmise majandusaasta” mõistet olukordades, kus puudutatud ettevõtja majanduslikus olukorras on toimunud olulised muutused rikkumise toimepanemise perioodi lõpu ja komisjoni trahvi määrava otsuse vastuvõtmise kuupäeva vahel. Mis puudutab mõistet „eelmine majandusaasta”, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt peab ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvestama mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on (Euroopa Kohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑17/03: VEMW jt, EKL 2005, lk I‑4983, punkt 41; 1. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑391/05: Jan De Nul, EKL 2007, lk I‑1793, punkt 20; ja eespool punktis 80 viidatud 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 21). Nagu meenutati eespool punktis 79, siis on määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 eesmärk anda komisjonile pädevus määrata trahve, et ta saaks täita ühenduse õigusega talle kehtestatud järelevalveülesannet. See ülesanne hõlmab eeskätt nii karistamist ebaseadusliku tegevuse eest kui ka sellise tegevuse kordumise ennetamist (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 173). Tuleb lisada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohaselt peab komisjon arvesse võtma nii rikkumise raskusastet kui ka kestust. Neid asjaolusid silmas pidades on määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus kehtestatud ülempiiri eesmärk vältida seda, et komisjoni kehtestatud trahvid oleksid ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed (eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119). Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et „eelmise majandusaasta” kindlaksmääramiseks peab komisjon igas juhtumis hindama, pidades silmas määrustega nr 17 ja nr 1/2003 kehtestatud karistuste korra konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke, millist mõju soovitakse asjaomasele ettevõtjale avaldada, pidades silmas eeskätt selle ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda kajastavat käivet ajavahemikus, mil rikkumine toime pandi (eespool punktis 80 viidatud 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 25). Siiski tuleneb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu taustaks oleva süsteemi eesmärkidest kui ka eespool punktis 80 viidatud kohtupraktikast, et 10% ülempiiri kohaldamine eeldab esiteks seda, et komisjonile on teada otsuse vastuvõtmisele eelneva viimase majandusaasta käive, ja teiseks seda, et need andmed väljendavad tervet majandusaastat normaalse majandustegevusega 12 kuu jooksul (vt eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 38). Näiteks kui majandusaasta on lõppenud enne otsuse vastuvõtmist, ent ettevõtja majandusaasta aruanne on alles tegemata või ei ole seda veel komisjonile edastatud, siis on komisjonil õigus või koguni kohustus lähtuda varasema majandusaasta käibest, et kohaldada määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teist lõiku. Sarnaselt, kui raamatupidamise ümberkorraldamise või muutmise tõttu on ettevõtjal aastaaruanne eelneva majandusaasta kohta, mis on lühem kui 12 kuud, siis on komisjonil õigus lähtuda nende sätete kohaldamiseks varasemast, terve majandusaasta käibest (vt eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 39). Sama kehtib ka siis, kui ettevõtjal ei olnud eelmisel majandusaastal majandustegevust ja komisjonil ei ole järelikult tema osas andmeid eelmisel majandusaastal majandustegevust väljendava käibe kohta. Nimelt ei anna selle perioodi käive vastupidi kohtupraktikas nõutule mingit pilti nimetatud ettevõtja suurusest ja seega ei saa seda ka kasutada alusena määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 märgitud ülempiiri kindlaksmääramiseks (vt eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 42). Tuleb ka meenutada, et eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsusest Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (punkt 49), mis on käesolevale asjale analoogia alusel kohaldatav, ilmneb, et isegi tavapärase majandustegevusega majandusaastal võib ettevõtja käive varasemate aastatega võrreldes erinevatel põhjustel – näiteks keeruline majanduslik olukord, kriis asjaomases sektoris, õnnetus või streik – arvestatavalt või isegi oluliselt väheneda. Kui ettevõtjal on siiski tekkinud käive tervel majandusaastal, mille käigus majandustegevus, olgugi vähenenud, siiski toimus, peab komisjon määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 ülempiiri kindlaksmääramiseks seda käivet arvesse võtma. Seega vähemalt olukordades, kus puudub igasugune teave sellest, et ettevõtja lõpetas oma äritegevuse või võltsis oma käivet ränga trahvi vältimiseks, tuleb leida, et komisjonil on kohustus määrata trahvi ülempiir lähtuvalt kõige hilisemast käibest, mis kajastab tervet normaalse majandustegevusega majandusaastat (eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 49). Zwicky sõnul ei tõendanud komisjon, et Zwicky võltsis oma käivet, ja kohaldas seega ekslikult erandit eelmise majandusaasta käibe arvestamise põhimõttest. Siiski, nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, ei heida ta Zwickyle sugugi ette kuritarvitavat tegevust ränga trahvi vältimiseks, vaid sedastab üksnes, et Zwicky lõpetas oma tegevuse ja eksisteerib üksnes „tühja koorena”. Oma menetlusdokumentides märkis Zwicky, et ta tegeleb 2001. aastast alates üksnes kinnisvara haldusega, ja rõhutas, et sellest ajast saadik puudub tal käive. Järelikult tuleb sedastada, et tal ei olnud käivet ka vaidlustatud otsusele eelneval majandusaastal, st 1. juulist 2004 kuni 30. juunini 2005. Vastusena kohtuistungil esitatud küsimusele tema tegevuse täpse laadi kohta kordas Zwicky oma väiteid, et ta tegeleb talle endiselt kuuluva kinnisvara haldajana. Ta täpsustas, et tema kinnisvara hõlmab hooneid, mida ta varem kasutas oma tööstusliku õmblusniidi tööstuses ja mis nüüd on tühjad pärast selle tegevuse üleandmist Gütermannile, ning elamispindu, mis on välja renditud endistele töötajatele. Ta väitis, et seda kinnisvara võib tulevikus välja rentida ja et selleks tehakse investeeringuid. Ta andis teada ka kohalike omavalitsustega koostöös valminud arengukavast. Ta tunnistas lõpuks, et pärast tegevuse lõpetamist tööstusliku õmblusniidi turul ei ole tal enam ühtegi töötajat. Kuigi vaidlust ei ole selles, et Zwicky eksisteeris õiguslikult ka pärast oma tegevuse üleandmist Gütermannile, tuleb siiski sedastada, et tõsised tõendid – nullkäive mitme aasta jooksul, töötajate puudumine ning konkreetsete tõendite puudumine sellest, et ta kasutas oma kinnisvara või investeerimisprojektidest selle kinnisvara kasutamiseks – võimaldavad järeldada, et Zwicky ei jätkanud normaalset majandustegevust viidatud kohtupraktika tähenduses eeskätt 1. juuli 2004 ja 30. juuni 2005 vahel. Zwicky menetlusdokumentides ja kohtuistungil esitatud vastused on ebamäärased ega võimaldanud seega Üldkohtul järeldada „normaalse majandustegevuse” olemasolu. Lisaks kinnitas Zwicky tema olukorrast majanduslikku kokkuvõtet tegeva dokumendi sisu, mille komisjon kohtuistungil ette luges ja millest ilmneb nullkäive ning tulu ja töötajate puudumine, ja ei vaidlusta seda, et olukord oli selline alates hetkest, kui ta andis Gütermannile üle oma tegevuse tööstusliku õmblusniidi valdkonnas, kuni 30. juunini 2005. Sellega seoses ja vastupidi Zwicky kinnitustele kohtuistungil, ei saa pelk asjaolu, et nõukogu ja juhataja tegelevad äriühingu arengukavaga, mille tõesust ei ole muuseas tõendatud, olla määravaks tõendiks selle äriühingu normaalsest majandustegevusest eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsuse Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon tähenduses. Sellest tuleneb, et komisjon pidi arvesse võtma Zwicky varasemat kogukäivet kui 30. juunil 2005 lõppenud majandusaasta oma. Mis puudutab komisjoni selle hinnanguvea tagajärgi, mille kohaselt ta viitas Gütermanni kogukäibele, siis tuleb kindlaks määrata, kas see õigustab seda, et ühenduse kohus vähendaks või koguni tühistaks Zwicky trahvi. Sellega seoses tuleb rõhutada, et mis puudutab hagisid, mis on esitatud komisjoni otsuste peale, millega määratakse ettevõtjatele trahve konkurentsieeskirjade rikkumise eest, siis Üldkohtu pädevus tuleneb kahest alusest. Esiteks on kohus EÜ artikli 230 alusel pädev kontrollima nende seaduslikkust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punktid 53 ja 54). Teiseks on Üldkohus pädev talle EÜ artikliga 229 ja määruse nr 17 artikliga 17 ja määruse nr 1/2003 artikliga 31 antud täieliku pädevuse raames hindama trahvisummade kohasust. Viimati nimetatud hindamine võib õigustada sellise täiendava teabe esitamist ja arvesse võtmist, mille mainimist vaidlustatud otsuses ei ole sellisena EÜ artikli 253 sätestatud põhjendamiskohustuse alusel nõutud (eespool punktis 105 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 55). Käesolevas asjas leiab Üldkohus oma täieliku pädevuse raames, et tuleb viidata mitte Gütermanni käibele, vaid Zwicky käibele. Eespool esitatud põhjustel ja Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon kohtupraktika (eespool punktid 71 ja 80) alusel on Zwicky viimane tegelikust majandustegevusest tulenev käive, millele komisjon oleks pidanud tuginema, see, mis tulenes majandusaastast 1. juulist 1999 kuni 30. juunini 2000. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 76 tuleneb, et see käive oli 4,5 miljonit eurot. Komisjon määras Zwickyle trahvi 205 000 eurot, mis ei ületa seega sugugi 10% sellest käibest. Lisaks tuleb märkida, et kohtuistungil märkis Zwicky, et teise võimalusena esinev lahendus tugineda tema 30. juunil 2000 lõppenud majandusaasta käibele on vastuvõetamatu, kuna see tähendaks tema käibe arvestamist kaks korda. Kuna Gütermann võttis üle Zwicky tegevuse tööstusliku õmblusniidi valdkonnas, siis komisjon võttis selle tegevusega saadud käibe juba arvesse Gütermanni käibe hulgas. Komisjon väitis, et tegu on uue argumendiga ja et seega tuleb see tagasi lükata. See Zwicky argument tuleb tagasi lükata, kuna see on aluseta. Nimelt seisneb Zwicky argument selles, et teise võimalusena esineva lahendusega omistatakse Zwickyle see käive, mis on juba Gütermannile omistatud. Üldkohus leiab, et käesolevas asjas on ainus küsimus selles, milline on asjakohane käive, mida tuleb Zwickyle määratud trahvi 10% ülemmäära arvutamisel arvesse võtta. Nagu eespool on märgitud, on selleks ainus vastuvõetav käive 1. juulist 1999 kuni 30. juunini 2000 kestnud majandusaasta käive 4,5 miljonit eurot. Isegi kui tunnistada, et see lahendus tähendaks Zwicky käibe omistamist kahel korral Gütermanni ja Zwicky trahvi arvutamise selles etapis, siis tuleks leida, et see õigusvastane tegu on kahjustanud Gütermanni. Seega tähendab Zwicky argument tegelikult seda, et ta kutsub Üldkohut üles kontrollima Gütermannile määratud trahvi õiguspärasust. Zwicky ei saa tugineda sellega seoses kaebeõigusele. Nimelt, kui otsuse adressaat otsustab esitada tühistamishagi, siis käsitleb ühenduste kohus üksnes adressaati puudutavaid otsuse osasid. Seevastu teisi adressaate puudutavad osad, mida ei vaidlustatud, ei puutu ühenduste kohtu lahendatava vaidluse esemesse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, EKL 1999, lk I‑5363, punkt 53). Nende kaalutluste alusel tuleb tagasi lükata Zwicky väide, mis käsitleb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu rikkumist. Gütermanni ja Zwicky väide, et rikkumise raskusastet on selle mõjuga seoses ekslikult hinnatud Poolte argumendid Esiteks väidavad hagejad, et vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ja komisjoni järjepidevale otsustuspraktikale, sõltub rikkumise raskusastme hindamine rikkumise tegelikust mõjust turule. Proportsionaalsuse põhimõte kohustab komisjoni sellist mõju rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtma. Hagejad täpsustavad, et selle argumendiga ei soovi nad rikkumist ennast vaidlustada, vaid soovivad üksnes kahtluse alla seada selle kvalifitseerimist väga raskeks rikkumiseks. Teiseks käsitlevad hagejad rikkumise tegelikku mõju turule ja leiavad, et selline mõju puudus. Nad leivad seega, et komisjon ei saanud sellele tugineda, et rikkumist väga raskeks kvalifitseerida. Kuigi nad tunnistavad, et ettevõtjad rakendasid enamasti kohtumiste käigus kokkulepitud hinnakirjades esinevate hindade tõususid, siis leiavad nad siiski, et need hinnatõusud ei viinud tegelike netohindade tõusuni. Vaidlustatud otsuse punktis 4.1.4 esitatud kaalutlused ei võimalda sellist mõju järeldada. Pelgast asjaolust, et ettevõtjad 11 aasta vältel kokku said, ei piisa järeldamaks, et hinnatõusudel oli mõju netohindadele. Hagejad leiavad nimelt, et nad on tõendanud, et nende kohtumiste peamine eesmärk oli õiguspärane teabevahetus. Komisjon tunnistab ise, et tal puuduvad tõendid tegeliku mõju kohta. Tööstusliku õmblusniidi sektoris hindade kindlaksmääramise eripärade tõttu – klientidelt ei küsitud peaaegu kunagi hinnakirjades esinevaid hindu –, leiavad hagejad, et kokkuleppe rakendamine ei võimalda käesolevas asjas sugugi järeldada, et esines tegelik mõju turule. Vastupidi, keskmised tegelikud turuhinnad ei tõusnud, vaid pigem langesid. Kolmandaks tuginevad hagejad sellele, et rikkumisel ei olnud tegelikku mõju keskmistele tegelikele hindadele, ning väidavad, et rikkumist ei oleks individuaalsel tasandil pidanud kvalifitseerima väga raskeks, ja märgivad seega, et komisjon oleks seda asjaolu pidanud nende kasuks arvestama. Puudutatud ettevõtjate suuruse olulist erinevust ning kõnealusel turul saadud käibe väiksust arvestades väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud suuniste punkti 1 A alusel süüst vabastava asjaoluna arvestama seda, et rikkumisel puudus tegelik mõju nende netohindadele. Nad heidavad komisjonile ette seda, et viimane üksnes võrdles ettevõtjate suhtelist suurust turul, tuginedes nende käivetele ning võttis seega arvesse üksnes erinevate ettevõtjate abstraktset majanduslikku suutlikkust konkurentsi mõjutada, mitte aga erinevate ettevõtjate tegeliku käitumise mõju netohindadele. Neljandaks võttis komisjon ekslikult Zwickyt süüstava asjaoluna arvesse osalemist Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, kuigi see ettevõtja ei tegutsenud kunagi nendes riikides tööstusliku õmblusniidi turul. Komisjon palub selle väite tagasi lükata. Üldkohtu hinnang Kõigepealt tuleb meenutada, et rikkumise raskusastme kohta märgitakse suuniste punkti 1A esimeses ja teises lõigus järgmist: „Rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. Seega jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised.” Vaidlustatud otsuses toob komisjon välja järgmised kolm asjaolu: –        kõnealune rikkumine seisnes peamiselt tundliku teabe vahetamises hinnakirjade ja/või konkreetsete klientide hindade kohta, hinnatõusudes ja/või piirhindades kokku leppimises, ja kokkulepetes, et vältida turgu valitseva tarnija kehtestatud hindade langetamist; selline tegevus on juba oma laadilt EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 sätete kõige raskem rikkumine (vaidlustatud otsuse põhjendus 345); –        keelatud koostöökokkuleppeid rakendati ning neil oli mõju EMP asjaomase toote turule, isegi kui seda mõju ei saa täpselt mõõta (vaidlustatud otsuse põhjendus 351); –        kartellikokkulepe hõlmas mitut EMP lepingu osa, nimelt Beneluxi ja Põhjamaid (vaidlustatud otsuse põhjendus 352). Komisjoni järeldus on sõnastatud nii: (vaidlustatud otsuse põhjendus 353): „Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes leiab komisjon, et [vaidlustatud otsuses] käsitletud ettevõtjad on toime pannud EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 väga raske rikkumise.” Hagejad vaidlustavad rikkumise väga raske laadi, väites esiteks, et komisjon järeldas tegelikku mõju turul, suutmata seda siiski tõendada, ja väites teiseks, et puudus igasugune mõju netohindadele või vähemalt konkreetne mõju keskmistele tegelikele hindadele. Kõigepealt tuleb meenutada, et hinnates rikkumise tegelikku mõju turule, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid tavapäraselt eksisteerinud ilma rikkumiseta (Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 165; vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr‑Melnhof vs . komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 235; ja eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 645). Käesolevas asjas tuleb märkida, et hagejad ei vaidlusta sugugi kartellikokkuleppe elluviimist. Vastupidi, Gütermanni hagiavalduse punktist 40 ja Zwicky hagiavalduse punktist 46 ilmneb, et nad „tunnistasid otsesõnu nii vastuses vastuväiteteatisele kui ka [nendes hagiavaldustes] esinevas asjaolude esitluses”, et „ettevõtjad viisid kohtumiste käigus otsustatud hinnakirjades esinevate hindade tõusud enamasti ellu”. Hinnakokkuleppe osas saab komisjon õiguspäraselt järeldada, et rikkumisel oli mõju selle tõttu, et kartellikokkuleppe liikmed võtsid meetmeid, et kohaldada kokkulepitud hindu, näiteks tõstes kataloogihindu, mis olid aluseks tegelike hindade arvutamisele, loobudes allahindlustest, tõestes erihindasid ning avaldades kaebustega survet ettevõtjale, kes rikub kokkulepet vältida turgu valitseva tarnija kehtestatud hindade langetamist. Selleks et järeldada mõju avaldumist turule, piisab kui kokkulepitud hinnad on aluseks üksikute tehinguhindade kindlaksmääramisele, piirates nii klientide läbirääkimisruumi (eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 166; vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 743–745). Seevastu ei saa komisjonilt nõuda, kui on tuvastatud kartellikokkuleppe rakendamine, et ta süstemaatiliselt tõendaks, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel ettevõtjatel ka tegelikult saavutada kõrgema tehinguhinna taseme, võrreldes sellega, mis oleks saavutatud ilma kartellita (eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 348; vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 743–745). Sellise tõendamise nõudmine oleks ebaproportsionaalne ja võtaks olulisi vahendeid, kuna see nõuaks oletuslike arvutuste kasutamist, mis tuginevad sellistele majandusmudelitele, mille täpsust on kohtul raske kontrollida ja mille eksimatust ei ole kuidagi tõendatud (eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 167). Selleks et hinnata rikkumise raskusastet, on otsustav teada, kas kartellikokkuleppe liikmed tegid kõik, mis oli nende võimuses, et nende kavatsustel oleks konkreetne mõju. Seda, mis toimus seejärel tegelikult saadud turuhindade tasemel, võisid mõjutada teised tegurid, mis ei allunud kartellikokkuleppe liikmete kontrollile. Kartellikokkuleppe liikmed ei saa enda kasuks tuua esile väliseid tegureid, mis nende jõupingutustele vastu töötasid, pöörates need trahvi vähendamist õigustavateks asjaoludeks (eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 168). Lisaks loetles komisjon vaidlustatud otsuse punktis 4.1.4 rea konkreetseid ja usaldusväärseid kaudseid tõendeid sellest, et kartellikokkuleppel oli tegelik mõju turule. Sellega seoses tuleb esiteks heaks kiita vaidlustatud otsuse punktis 164 esitatud komisjoni kaalutlused, et kataloogihindade tõus, mida Gütermann siiski ise kinnitas, kajastus netohindade tõusus teatud väikeste klientide puhul, kelle läbirääkimisvõim on üldiselt väiksem. Seejärel tuleb heaks kiita vaidlustatud otsuse punktis 165 esinev komisjoni järeldus, et kataloogihindade tõus võis ühtlasi mõjutada ka suurtele klientidele kohaldatavaid tegelikke hindasid, kuna need kataloogihinnad olid nende klientidega toimunud läbirääkimiste lähtepunkt. Lõpuks soovib komisjon oma kaalutlustega selle kohta, et teatud ettevõtjad tõstsid tõhusalt erihindu ning loobusid allahindlustest, kinnitada, et rikkumisel oli tegelik mõju asjaomasele turule. Nendest kaalutlustest ja järeldusest, et kartellikokkulepe kestis enam kui 11 aastat, tuleneb, et komisjon võis õiguspäraselt tuletada, et kartellikokkuleppel oli tegelik mõju turule. Mis puudutab teiseks argumente, et esiteks puudus kartellikokkuleppel tegelik mõju hagejate tegelikele keskmistele hindadele ja teiseks ei olnud Zwicky kunagi tegutsenud Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, siis käsitlevad need argumendid üksnes nende kahe ettevõtja käitumist ning nendega ei saa seetõttu nõustuda. Nimelt, hinnates kartellikokkuleppe mõju turule, on asjakohatu ettevõtja enda väidetav tegelik käitumine. Arvesse tuleb võtta ainult rikkumisest tervikuna tulenevat mõju (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 152, ja Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 342). Seega võttis komisjon Gütermanni ja Zwicky rikkumist arvesse nende ettevõtjate individuaalse olukorra hindamisel, kuid sellel ei saa olla mingit mõju rikkumise määratlemisel „väga raskeks”. Lisaks ei oma tähtsust asjaolu, et Zwicky ei tegutsenud kunagi Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul. Nagu eespool punktis 51 on meenutatud, ei ole Zwicky sugugi kahtluse alla seadnud Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud ühe ja vältava rikkumise laadi. Mis puudutab vaidlustatud otsuse punktis 166 komisjoni välja toodud kaudset tõendit kartellikokkuleppe mõjust, mis tuleneb rikkumise pikast kestusest, siis tuleb märkida, et kuna etteheidetud tegevus kestis vähemalt üksteist aastat, siis ei ole võimalik, et tootjad tollel ajal arvasid, et see tegevus oli täiesti ebatõhus ja kasutu (vt selle kohta Üldkohtu eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 748; ja 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑64/02: Heubach vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5137, punkt 130). Lõpuks tuleb välja tuua, et rikkumise raskusastme hindamise kolm aspekti ei ole igakülgsel hindamisel sama kaaluga. Rikkumise laad on kõige olulisem „väga raskeks” kvalifitseeritud rikkumiste puhul. Suunistes sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on – nagu käesolevas asjas – hindade kindlaksmääramine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise väga raskeks rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust käitumist iseloomustaks teatav mõju või geograafiline ulatus. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kuigi raskete rikkumiste näidiskirjelduses on otseselt mainitud mõju turule ja suurele osale ühisturust, ei mainita väga raskete rikkumiste kirjelduses ei konkreetset mõju turule ega teatava geograafilise ala mõjutamist (Üldkohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 178, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 150; eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 345, ja eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 171). Käesolevas asjas ilmneb vaidlustatud otsuse I osas ning selle otsuse põhjendustes 345 ja 346 kirjeldatud asjaoludest, et rikkumine oli juba oma laadilt väga raske. Sellest tuleneb, et pelgalt rikkumise laadile tuginedes on selle kvalifitseerimine „väga raskeks” rikkumiseks asjakohane. Kõigist eelnevatest kaalutlustest nähtub, et tuleb tagasi lükata väide rikkumise ekslikust kvalifitseerimisest seoses selle mõjuga. Gütermanni ja Zwicky väide, et rikkumise kestust on ekslikult hinnatud Poolte argumendid Selle väite toetuseks on esitatud mitu argumenti. Esiteks heidavad hagejad komisjonile ette, et too kohaldas automaatselt lähtesumma suurendamist 10% rikkumise iga aasta kohta, kuigi see protsendimäär on üksnes suunistes pikkadele rikkumistele ette nähtud ülemmäär, mitte aga reegel. Nimelt ei näe suunised ette, et komisjon peab automaatselt suurendama lähtesummat täiendava summa võrra, mis vastab rikkumise iga aasta kohta kindlaks määratud protsendimäärale, vaid neis antakse komisjonile kaalutlusõigus. Käesolevas asjas ei kasutanud komisjon seda õigust trahvi lähtesumma kestuse alusel suurendamise põhimõtte enda ega ka selle suurendamise ulatuse osas. Teiseks on Gütermanni trahvi 5% võrra suurendamine rikkumise üheksa kuu eest 2001. aastal ning Zwicky trahvi 5% võrra suurendamine rikkumise kümne kuu eest 2000. aastal vastuolus suuniste punkti 1 B tekstiga, sest suunistes nähakse ette suurendamine üksnes täisaastate alusel. Lisaks ei kinnita ka kohtupraktika komisjoni arusaama selles küsimuses. Kolmandaks on Gütermanni trahvi lähtesumma 115% võrra suurendamine ning Zwicky trahvi lähtesumma 105% võrra suurendamine õigusvastane, kuna see suurendamine arvutati ühetaoliselt kõigi rikkumisega seotud riikide kohta, jättes arvestamata rikkumiste tegelikud kestused. Nimelt leidis komisjon küll, et Benelux ja Põhjamaad on kaks erinevat turgu, kuid et neid tuleb siiski ühiselt käsitleda, kuna neid arutati samadel päevadel ning seal osalesid samad ettevõtjad. Zwicky märgib siiski, et ta ei tegutsenud kunagi Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul ja et ta seetõttu ei osalenud neid riike puudutanud rikkumises. Samuti meenutavad hagejad, et EMP leping jõustus üksnes 1. jaanuaril 1994 ja et osas, kus kokkulepped puudutasid ka Soomet, Norrat ja Rootsit, ei rikkunud need enne nimetatud kuupäeva ei EÜ artiklit 81 ega EMP lepingu artiklit 53. Nad järeldavad sellest, et komisjon oleks pidanud seda rikkumise kestuse hindamisel arvesse võtma. Hagejad väidavad seega, et komisjon ei eristanud ühelt poolt materiaalset fakti, mis seisnes Gütermanni puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ning Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini toimunud konkurentsiõiguse rikkumises ühe ja vältava rikkumise tähenduses; ning teiselt poolt selle fakti õiguslikku hindamist EÜ artikli 81 ja EMP artikli 53 rikkumisena. Gütermanni sõnul oleks komisjon pidanud seega konkreetselt läbi viima trahvi lähtesumma eristava arvutamise, mis võtaks esiteks arvesse käibe seda osa, mis saadi Beneluxi ja Taani tööstusliku õmblusniidi turult, ja teiseks seda osa, mis saadi Soome, Norra ja Rootsi tööstusliku õmblusniidi turult. Komisjon oleks nii saanud lähtesumma kaks poolt, millele oleks seejärel pidanud kohaldama erinevat protsendimäära rikkumise kestuse alusel ühe ja teise riikide grupi kohta, st Beneluxi ja Taanit puudutavat rikkumist väljendava poole lähtesummale 115% ja Soomet, Norrat ja Rootsit puudutavat rikkumist väljendava poole lähtesummale 75%. Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu. Üldkohtu hinnang Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohaselt on rikkumise kestus üks asjaoludest, mida tuleb konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele trahvisumma määramisel arvesse võtta. Rikkumise kestusega seotud teguri osas on suunistes ette nähtud, et eristatakse lühiajalisi rikkumisi (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul raskusastme põhjal määratud lähtesummat ei suurendata; keskmise kestusega rikkumisi (üldiselt kestavad ühe aasta kuni viis aastat), mille puhul seda summat võib suurendada kuni 50% võrra, ning pikaajalisi rikkumisi (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul seda summat võib suurendada kuni 10% aasta kohta (punkti 1 B esimene lõik). Vaidlustatud otsuse põhjendustest 359 ja 360 – mille sisu hagejad ei vaidlusta – ilmneb, et need hagejad osalesid Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul kartellikokkuleppes Gütermanni puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini (st rikkumine kestis 11 aastat ja 9 kuud) ning Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini (st rikkumine kestis 10 aastat ja 10 kuud). Mõlemad perioodid vastavad pikale rikkumisele. Nende trahvi lähtesummat suurendati seetõttu rikkumise kestuse alusel vastavalt 115% ja 105%. Mis puudutab esiteks seda, et hagejad vaidlustavad asjaolu, et komisjon suurendas automaatselt trahvi 10% suuruse ülemmäära võrra rikkumise iga aasta kohta, siis tuleb meenutada, et kuigi suuniste punkti 1 B esimese lõigu kolmandas taandes ei ole ette nähtud pikaajaliste rikkumiste korral trahvisumma automaatset suurendamist 10% aasta kohta, jätavad suunised komisjonile selles küsimuses kaalutlusõiguse (Üldkohtu eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 396; ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 362). Käesolevas asjas tuleneb eespool punktist 149, et komisjon järgis tema enda suunistes kehtestatud eeskirju, kui ta suurendas rikkumise raskusastme alusel määratletud trahvide summat rikkumise kestusest lähtuvalt. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei teinud komisjon ilmset kaalutlusviga, kui ta suurendas trahvi 10% võrra rikkumise iga aasta alusel. Teiseks tuleb tagasi lükata argument, et trahvisummat tõsteti 5% võrra iga kuuest kuust pikema perioodi alusel. Suunistes ei ole mingit takistust sellele, et trahvisumma arvutamisel võetakse arvesse rikkumise tegelikku kestust. Selline lähenemine on täiesti loogiline ja mõistlik ning see kuulub igal juhul komisjoni kaalutlusõiguse alla (eespool punktis 150 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 361). Kolmandaks väidavad hagejad ekslikult, et rikkumise kestust arvestati ühetaoliselt kõigi rikkumisega seotud riikide kohta, arvestamata seda, et Zwicky ei tegutsenud Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, ja jätmata tähelepanuta rikkumiste tegeliku kestuse Beneluxi ja Põhjamaade turul. Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjoni sõnul osalesid hagejad EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 ühes ja vältavas keerulises rikkumises ja et see rikkumine ulatus EMP territooriumi mitmesse riiki. Ühtlasi tuleb rõhutada, et hagejad kinnitasid kohtuistungil, et nad ei vaidle vastu, et käesolevas asjas esines üks rikkumine. Mis puudutab Zwicky argumenti, et ta ei tegutsenud Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, siis ei ole see ettevõtja näidanud, kuidas viidatud turul mittetegutsemine mõjutab rikkumise kestuse arvutamist, mille komisjon läbi viis. Trahvi täiendava summa arvutamine, mis vastab rikkumise kestusele, toimus lähtesumma põhjal, mis omakorda määrati kindlaks Zwicky 1999. aasta käibe põhjal asjaomasel turul. Asjaolu, et see ettevõtja ei tegutsenud Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, kajastub juba selles käibes, kuna see juba määratluse kohaselt ei hõlma mingit tulu olematust tegevusest Põhjamaade turul. Lisaks, nagu meenutati eespool punktis 50, ei ole rikkumise olemasolu kindlaksmääramisel asjakohane see, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkuleppe moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales. Kui on tõendatud, et ettevõtja oli teadlik teiste rikkumises osalejate õigusvastasest tegevusest või ta võis seda mõistlikult ette näha ja ta aktsepteeris selle riski võtmist, siis loetakse teda samuti vastutavaks terve tema rikkumises osalemise perioodi osas teiste ettevõtjate tegevuse eest sama rikkumise raames (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 328). Käesolevas juhtumis oli Zwicky mitte üksnes teadlik teiste osalejate õigusvastasest tegevusest Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, vaid ta võttis ka tõhusalt osa seda turgu käsitlevatest kohtumistest. Seega omistas komisjon Zwickyle õigustatult osalemise ühes ja vältavas rikkumises, sealhulgas Põhjamaade turul toime pandud rikkumise osas, ning leidis vaikimisi, et rikkumise kestust ei tule vähendada tema tegevuse intensiivsuse alusel puudutatud turgudel. Nimelt, kui asjaomase ettevõtja roll kartellikokkuleppes võeti trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel nõuetekohaselt arvesse, siis ei saa asjaolu, et ettevõtja ei osalenud kõigis kartellikokkulepet moodustavates tegudes, uuesti arvesse võtta rikkumise kestuse kindlaksmääramisel (Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑50/03: Saint-Gobain Gyproc Belgium vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 108). Teiseks tuleb tagasi lükata hagejate argument, et rikkumise kestuse arvutamisel oleks pidanud arvestama rikkumise intensiivsuse erinevusega ja seega olema erinev riikide gruppide puhul, esiteks Beneluxi ja Taani ning teiseks Soome, Norra ja Rootsi osas. Nimelt ilmneb kohtupraktikast, et trahvisummat suurendatakse, kohaldades teatud protsenti lähtesummale, mis määrati kindlaks terve rikkumise raskusastme põhjal ja väljendab seega juba rikkumise erineva intensiivsusega perioode. Seega ei oleks loogiline rikkumise kestuse alusel selle summa suurendamise hetkel võtta arvesse rikkumise erinevat intensiivsust kõnealusel perioodil (eespool punktis 150 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 364). Isegi kui sellega seoses eeldada, et teatavat liiki kartellid on oma olemuse poolest mõeldud kestma pikka aega, tuleb siiski alati määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 alusel eristada kartelli tegeliku toimimise kestust ja kartelli laadist tulenevat raskust (Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 275). Järelikult ei võta suurendamine rikkumise kestuse põhjal teist korda arvesse rikkumise raskust (eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 397). Käesolevas asjas ilmnes rikkumine kõigepealt Taani ja Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turul. Alates EMP lepingu jõustumisest kasvas rikkumise intensiivsus, kuna see ulatus ka Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turule. Kui on seega tõendatud, et neil erinevail turgudel esinenud rikkumised kuuluvad ühe ja vältava rikkumise alla, tuleb trahvisumma arvutamisel selle rikkumise kogukestust arvesse võtta. Nimelt kajastas rikkumise raskusastme alusel kindlaksmääratud lähtesumma juba rikkumise erinevaid intensiivsusi. Seda põhjendust ei saa kahtluse alla seada asjaolu, et rikkumise intensiivsuse tõus oli tingitud õiguslikust asjaolust, mille kohaselt konkurentsivastast tegevust karistavad õigusnormid kehtisid nüüdsest ka sellel territooriumil, kus need normid algselt ei kehtinud. Sellest tuleneb, et komisjonil ei olnud kohustust võtta lähtesumma rikkumise kestuse alusel suurendamisel arvesse selle rikkumise erinevat intensiivsust. Neis tingimustes tuleb järeldada, et hagejate argumendid rikkumise kestuse eksliku hindamise kohta tuleb tagasi lükata. Gütermanni ja Zwicky väide, et teatud kergendavaid asjaolusid ei ole arvesse võetud Poolte argumendid Kõigepealt meenutavad hagejad, et suuniste punktis 3 loetletakse rida kergendavaid asjaolusid, mis toovad kaasa trahvi vähendamise. Seega piiras komisjon oma kaalutlusõigust trahvisummade kindlaksmääramisel. Hagejad rõhutavad ühtlasi, et suuniste punkt 3 võimaldab arvesse võtta ka teisi kergendavaid asjaolusid, mida otsesõnu loetelus kirjas ei ole ja et komisjon on need teised asjaolud täpsustanud oma otsustuspraktikas. Selle väite toetuseks esitavad hagejad kolm kergendavat asjaolu, mida komisjon oleks pidanud arvestama. Esiteks kinnitavad hagejad, et komisjon oleks pidanud trahvi vähendamist õigustava asjaoluna arvesse võtma rikkumise tegeliku mõju puudumist tegelikele hindadele. Nad viitavad sellega seoses suuniste punkti 3 teisele taandele, mis näeb ette, et endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata jätmine peab kaasa tooma trahvisumma vähendamise. Teiseks leiavad nad, et suuniste punkti 3 esimese taande kohaselt oleks pidanud arvestama nende puhtalt passiivset või käsutäitja rolli. Zwicky väidab nimelt, et ta ei tegutsenud Põhjamaade turgudel ega saanud seetõttu osaleda neid riike puudutanud rikkumises. Arvestades ühtlasi tema vähetähtsat rolli Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turul, ei oleks ta saanud mõjutada arutlusi neid kolme riiki käsitlevate hinnakirjade kohta ega ka kahepoolseid kontakte. Gütermann väidab omalt poolt, et ka temal oli vähetähtis seisund Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul ning ka tema ei saanud mõjutada arutlusi hinnakirjade kohta ega kahepoolseid kontakte, kuna selline mõju oli peamiselt äriühingul Coats. Hagejad väidavad, et nad osalesid kahepoolsetes kontaktides harva, erinevalt äriühingutest Coats ja Amann, kellel olid tunduvalt sagedasemad kahepoolsed kontaktid. Tõendamaks oma vähetähtsat rolli süüks pandud kartellikokkuleppes, toovad hagejad välja oma väiksed turuosad. Zwicky väidab, et tema turuosa Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turul oli 1990. ja 2000. aasta vahel väiksem kui 1%. Gütermanni turuosa oli Beneluxis ja Põhjamaades ligi 5,6%. Need turuosad on tühised, võrreldes Coatsi ja Amanni omadega Põhjamaade turul (vastavalt 44% ja 46%) ning samade ettevõtjate turuosadega Beneluxi turul (vastavalt 40% ja 27%). Hagejate sõnul ei saa nende käitumise passiivsust kahtluse alla seada asjaolu, et nende endised töötajad B ja F olid kohtumiste väidetavad eesistujad. Nimelt määrati see roll vanuse alusel ja nimetatud töötajad ei mõjutanud kuidagi nende kohtumiste kulgu ja sisu, mida mõjutas sealhulgas ka organisatsioonilisel tasandil pigem Coats. Nad tuginevad sellega seoses Coatsi esindaja L 10. novembri 2000. aasta e-kirjale, millest ilmneb, et too oli reserveerinud ühes Maini-äärse Frankfurdi (Saksamaa) lähedases hotellis saali, et korraldada seal 16. jaanuari 2001. aasta kohtumine, mille kava ta oli kindlaks määranud. Kolmandaks oleks komisjon pidanud arvesse võtma Euroopa tööstusliku õmblusniidi turul juba aastaid valistevat majanduskriisi. Hagejad tuginevad sellega seoses komisjoni 8. detsembri 1999. aasta otsusele EÜ artikli [81] kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/E-1/35.860-B – Õmbluseta terastorud, punkt 168) ja komisjoni 21. jaanuari 1998. aasta otsusele [ST] artikli 65 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/35.814 – Sulami lisamaks, punkt 83), milles neid sektoreid tabanud majanduskriisi võeti arvesse; samuti komisjoni 2. aprilli 2003. aasta otsusele, mis puudutab EÜ artikli [81] kohaldamise menetlust (juhtum COMP/C.38.279/F3 – Prantsuse veiseliha, punkt 185), milles võeti arvesse veise spongioosse entsefalopaatia (BSE) kriisi. Teise võimalusena väidavad nad kohtupraktikale tuginedes, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte oleks pidanud komisjoni ajendama arvesse võtma iga ettevõtja individuaalset käitumist, et uurida nende rikkumises osalemise raskust, ja järelikult vähendama oluliselt neile määratud trahve. Komisjon vaidleb hagejate esitatud argumentidele vastu. Üldkohtu hinnang Suuniste punktis 3 on ette nähtud trahvi põhisumma vähendamine, kui ilmnevad „kergendavad asjaolud”, näiteks puhtalt passiivne või käsutäitja roll rikkumises, endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata jätmine, rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub ja muud asjaolud, mida otsesõnu ei mainita. Esiteks väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud neile kohaldama kergendava asjaoluna seda, et nad jätsid kokkulepped täitmata, kuna rikkumisel puudus tegelik mõju hindadele. Tuleb siiski meenutada, et eelnevalt viidatud kergendavad asjaolud tuginevad kõik iga ettevõtja individuaalsele käitumisele. Sellest tuleneb, et kergendavate asjaolude, sh kokkulepete rakendamata jätmise hindamiseks ei tohi arvestada rikkumisest kui tervikust tulenevat mõju, mida tuleb arvesse võtta rikkumise tegeliku mõju hindamisel turule, selleks et hinnata rikkumise raskust (suuniste punkti 1 A esimene taane), vaid iga ettevõtja enda tegevust, selleks et uurida iga ettevõtja rikkumises osalemise vastavat raskusastet (eespool punktis 137 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 384). Sellest tuleneb, et hagejate argument rikkumise tegeliku mõju puudumisest hindadele tuleb tagasi lükata. Seega tuleb kontrollida, kas hagejad esitavad teisi argumente, mis võiksid tõendada, et ajavahemikul, mil nad olid endast rikkumist kujutavate kokkulepetega seotud, hoidusid nad tegelikult nende täitmisest, käitudes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendada, et nad on selgelt ja märgatavalt rikkunud asjaomase kartelliga kehtestatud kohustusi niivõrd, et see häiris kartelli toimimist (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑26/02: Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑713, punkt 113). Tuleb sedastada, et hagejad ei esita ühtegi asjaolu, et teha sellist järeldust. Seevastu tunnistavad nad, et kohtumistel kokku lepitud hinnakirjades esinevate hindade tõstmised viidi enamasti teiste ettevõtjate ja nende endi poolt ellu. Seega ei saa hagejad tugineda kokkulepete väidetavale täitmata jätmisele. Mis puudutab teiseks argumenti, et neil oli paljalt passiivne või käsutäitja roll rikkumise toimepanemises, siis tuleb leida, et see on põhjendamata. Nimelt eeldab passiivne roll, et asjaomane ettevõtja hoidis „madalat profiili”, mida iseloomustab aktiivse osalemise puudumine konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamise juures (Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 167; ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 765). Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et ettevõtja passiivset käitumist kartellikokkuleppes väljendavad sellised asjaolud nagu ettevõtja kohtumistel osalemise juhuslik laad, võrreldes kartellikokkuleppe tavaliste liikmetega, samuti ettevõtja tulek rikkumise esemeks olnud turule hilinenult, sõltumata ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise kestusest, või ka sellekohaste avalduste olemasolu, mis pärinevad kolmandate ettevõtjate esindajatelt, kes osalesid rikkumises (vt Üldkohtu eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 168; 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, edaspidi „I Tokai kohtuotsus”, punkt 331; ja 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑62/02: Union Pigmets vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5057, punkt 126). Käesolevas asjas tuleb kõigepealt meenutada, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et hagejad osalesid mitmel kartellikokkuleppe kohtumisel ning kahepoolsetel kokkusaamistel ja osalesid korduvalt vaidlustatud otsuses käsitletud keelatud koostöökokkulepetes. Sellega seoses ei oma tähendust asjaolu, et nende ettevõtjate kahepoolsed kontaktid kartellikokkuleppe teiste osalistega ei olnud nii sagedased kui Amanni ja Coatsi kahepoolsed kontaktid oma konkurentidega. Seejärel ei esita Gütermann ega Zwicky konkreetseid asjaolusid ega tõendeid, nagu teiste kartelli liikmete avaldusi, mis võisid tõendada, et nende suhtumine kõnealustel koosolekutel erines märkimisväärselt teiste kartelliosaliste suhtumisest nende puhtalt passiivse või käsutäitja rolli tõttu. Sellega seoses ei saa hagejate viidatud väike turuosa või turuosa puudumine tõendada mingit passiivset või käsutäitja rolli. Kui seda asjaolu kergendava asjaoluna arvesse võtta, siis arvestataks Gütermanni ja Zwicky suurust teist korda pärast ettevõtjate erinevates kategooriates käsitlemist, et arvutada trahve, kuna see suurus väljendab juba käibe kaudu iga ettevõtja suurust turul, kui nad erinevatesse kategooriatesse jagatakse. Üldkohus tunnistas küll eespool punktis 184 viidatud kohtuotsuses Cheil Jedang vs. komisjon (punkt 180), et ettevõtja väiksus on oluline tegur, mida tuleb arvesse võtta, et hinnata, milline oli tema hilinenult rikkumise esemeks olnud turule tuleku ja teiste tootjate suhtes toimunud käitumise tegelik mõju. Siiski oli viidatud kohtuasja taust väga eriline, kuna puudutatud ettevõtja oli ilmselgelt kartellikokkuleppe raames halvemas seisundis müügikoguste osas, võrreldes teiste tootjatega, ja et seda võis lugeda tema kohtumistes juhuslikuma osalemise ning hilinenud turule tuleku otseseks tagajärjeks. Need erilised asjaolud käesolevas juhtumis ei esine. Lõpuks leidis komisjon õigustatult, et vastavalt Gütermanni ja Zwicky esindajate roll mitme kohtumise eesistujana kaldub kinnitama nende ettevõtjate passiivse käitumise puudumist. Nimelt ei vaidle hagejad sugugi vastu, et need esindajad võtsid ametlikult enda peale mitme kohtumise eesistumise. Siiski üritavad nad selle rolli tähtsust vähendada, tuginedes asjaolule, et tegelikult kandis seda rolli Coatsi esindaja L, ja seda ka nende esindajate eesistumise ajal. Kuigi 10. novembri 2000. aasta e-kiri, millele hagejad tuginevad, näitab Coatsi esindaja aktiivset rolli 16. jaanuari 2001. aasta kohtumise korraldamisel, oli see siiski Zwicky esindaja F, kes saatis kutsed teistele osalejatele. Tuleb täpsustada, et siin ei oma tähtsust asjaolu, et need kutsed saadeti 2. detsembril 2000, st kohe pärast Zwickyle süüks arvatud rikkumise perioodi. Selline saatmine on 10. novembri 2000. aasta e-kirja saamisega alanud ettevalmistava töö viimane etapp. Pelk asjaolu, et Zwicky nõustus, et tema esindaja võtab enda kanda eesistuja ülesande, näitab igal juhul suhtumist, mis ei ole sugugi puhtalt passiivne või käsutäitja. Mis puudutab Gütermanni esindajat B, siis võttis see enda peale mitte üksnes kartellikokkuleppe kohtumiste eesistuja rolli, vaid ka korraldas need kohtumised, nagu ilmneb nimetatud esindaja avaldustest, mis on lisatud Gütermanni vastusele, mis ta esitas vastuväiteteatisele. Puudub vaidlus selle üle, et koosolekute kokkukutsumine, päevakava osas ettepanekute tegemine ning koosolekute ettevalmistamisega seotud dokumentide jagamine on vastuolus madalat profiili hoidva käsutäitja passiivse rolliga. Sellised algatused viitavad hagejate soositud ja aktiivsele suhtumisele kartelli loomise, jätkamise ning kontrolli osas (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 257). Kolmandaks ei saa hagejad õiguspäraselt viidata majanduslikele raskustele, mis tekkisid neil kartelliga seotud ajavahemikus. Eelkõige just raskuste tõttu, millega kõik tööstusliku õmblusniidi turu osalised seisid silmitsi 1990‑ndate aastate keskel, otsustasid mitu neist, sh Gütermann ja Zwicky, konkurentsivastase käitumise kasuks. Üldiselt tekivad kartellid – nagu käesolevaski asjas – just siis, kui sektor on raskustes (vt selle kohta eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus, punkt 345, ja eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 256). Isegi kui osutuks tõendatuks Gütermanni ja Zwicky väide, et komisjon on oma mitmes otsuses arvesse võtnud asjaomase sektori halba finantsolukorda, siis asjaolu, et komisjon võttis varasemates asjades sektori majanduslikku olukorda kergendava asjaoluna arvesse, ei tähenda, et ta peaks selle praktika järgimist tingimata jätkama (Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑13/89: ICI vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1021, punkt 372). Komisjon peab läbi viima iga juhtumi konkreetsete asjaolude individuaalse analüüsi, olemata seotud varasemate otsustega, mis käsitlevad teisi ettevõtjaid, teisi toote- ja teenuseturgusid või teisi geograafilisi turgusid erinevatel hetkedel (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑346/02 ja T‑347/02: Cableuropa jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4251, punkt 191). Neljandaks esitavad hagejad oma repliigis argumendi, mis käsitleb karistuste individuaalsuse põhimõtte rikkumist. Kõigepealt tuleb meenutada, et kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus. Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vastuvõetavaks tuleb tunnistada väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem esitatud hagiavalduse väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (Üldkohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑252/97: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3031, punkt 39; eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus Cableuropa jt vs. komisjon, punkt 111; ja 12. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑229/05: AEPI vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 21). Käesolevas asjas tuleb kõigepealt sedastada, et hagiavaldustes ei esitatud ühtegi argumenti karistuste individuaalsuse põhimõtte kohta, ja teiseks, et see väide ei täienda hagiavaldustes esitatud väidet ega ole sellel ka otsest seost hagiavalduses esitatud väidetega. Kuna see argument ei viita ka menetluse käigus ilmnenud õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Sellest tuleneb, et teatud kergendavate asjaolude arvestamata jätmist käsitleva väitega ei saa nõustuda. Gütermanni ja Zwicky esitatud väide, et koostööteatist on ekslikult kohaldatud Poolte argumendid Hagejate trahvi vähendati 15% võrra nende koostöö alusel enne vastuväiteteatise esitamist ja selle alusel, et nad ei vaidlustanud vastuväiteteatise vastuses fakte. Nende arvates on selline vähendamine ebapiisav, kuna nende koostöö pärast vastuväiteteatise saatmist oli enamat kui pelk faktide vaidlustamata jätmine. Esiteks esitasid hagejad teavet, mis võimaldas komisjonil saada täielikku arusaama kohtumiste ja kahepoolsete kokkusaamiste kulgemisest, sisust ja kontekstist. Mis puudutab kõigepealt nende kohtumiste kulgu, siis rõhutavad hagejad esiteks, et nad parandasid Coatsi avaldusi, mis ekslikult väitsid, et 19. septembri 2000. aasta kohtumine oli ainus, mille käigus hinnakirjades esinevate hindade tõstmist arutati ning selles kokku lepiti. Nimelt arutati hinnakirjades esinevaid hindu ja nende tõstmist kõigil kohtumistel. Seejärel väidavad hagejad, et väidetavad täpsustused, mille Coats esitas oma vastuses vastuväiteteatisele, käsitlesid üksnes erihindu ning ei saa seega hagejate paranduste kasulikkust kahtluse alla seada. Nad leiavad lõpuks, et esiteks nende parandused ja teiseks Coatsi täpsustused esitati haldusmenetluse arvestatavalt samas staadiumis, kuigi Coatsi täpsustused saabusid komisjoni mõni päev enne hagejate parandusi, ja et seega ei saa ajaline järjestus olla koostöö hindamisel määravaks. Seejärel väidavad hagejad, et üksnes nemad selgitasid täpselt, et kohtumiste eesmärk oli vähendada netohindade ja kataloogihindade erinevust, mida kinnitab ka vaidlustatud otsuse põhjendus 167. Sellega seoses tugines komisjon ekslikult vastuväiteteatise punktile 141, et väita, et ta oli juba tuvastanud selle eesmärgi ja hinnakirjades esinevaid hindu käsitlevate kokkulepete mõju. Nimelt ilmneb sellest punktist üksnes, et komisjon suutis tõendada, et kohtumistel osalejad olid ühel korral üritanud läbi viia kavandatud netohindade kaudset tõstmist, kuid et komisjonil puudus veel teave hinnakirjades esinevate hindade arutelu üldise konteksti kohta. Teiseks väidavad hagejad, et nende koostööd loeti ekslikult vähem kasulikuks kui BST oma, kelle trahvi komisjon 20% võrra vähendas, ning tuginevad sellega seoses võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Kolmandaks peavad hagejad ebapiisavaks nende trahvi 15% võrra vähendamist komisjoni poolt, kuna komisjoni varasemast otsustuspraktikast ja kohtupraktikast ilmneb, et faktide sisulise õigsuse vaidlustamata jätmine toob kaasa trahvi vähendamise vähemalt 10%, või teatavates asjades koguni 20% võrra. Nende sõnul tuleneb sellest, et komisjon oleks pidanud pärast vastuväiteteatist toimunud koostöö alusel, mis läheb kaugemale pelgast asjaolude vaidlustamata jätmisest, trahvi palju rohkem vähendama. Neljandaks väidavad hagejad, et nad tegid komisjoniga koostööd koostööteatise punkti D 2 kahe taande alusel ja et selle alusel oleks kummagi trahvi tulnud vähemalt kaks korda 10% võrra vähendada. Sellega seoses ei ilmne vaidlustatud otsusest, et komisjon hindas tegelikult nende koostööd pärast vastuväiteteatise kättesaamist. Lisaks, isegi kui nende koostöö pärast vastuväiteteatise kättesaamist piirdus tegelikult ka asjaolude vaidlustamata jätmisega, oleks nende trahvi tulnud vähemalt 20% võrra vähendada ja seda ka siis, kui nende koostöö ainus kasutegur oli see, et nad kinnitasid viidatud vaidlustamata jätmisega komisjoni tõendeid. Hagejad märgivad sellega seoses, et erinevalt käesolevas asjas kohaldatavast koostööteatisest on komisjoni 19. veebruari 2002. aasta teatises, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155), ette nähtud tingimus, et tõendid annavad komisjoni valduses olevate andmetega võrreldes olulise lisaväärtuse. Viiendaks ei võtnud komisjon sugugi arvesse oma varasemat otsustuspraktikat. Hagejad väidavad nimelt, et nende koostöö on võrreldav äriühingu KME koostööga „Tööstuslike torude” juhtumis, kus selle ettevõtja trahvi vähendati 30% (komisjoni 16. detsembri 2003. aasta otsus, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/E‑1/38.240 – Tööstuslikud torud, punkt 423). Ainus erinevus on selles, et hagejad esitasid parandusi teiste osalejate vastuväiteteatise vastustes esinenud avaldustele, mitte aga enne vastuväiteteatist. Nende sõnul ei tingi vastuväiteteatise peatüki D lõige 2 seda, et hinnatakse erinevalt ettevõtjate panust asjaolude täpsustamisel vastavalt sellele, kas see panus anti enne või pärast vastuväiteteatist, nii et komisjon oleks pidanud ka nende trahvi vähendama vähemalt 30% võrra. Komisjon vaidleb sellele väitele vastu. Üldkohtu hinnang Koostööteatises täpsustas komisjon, millistel tingimustel võib kartellikokkuleppe suhtes komisjoni läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada (koostööteatise punkt A 3). Koostööteatise punktis D 1 on sätestatud, et „[k]ui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik punktides B ja C nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra”. Koostööteatise punktis D 2 on täpsustatud: „Selline olukord esineb eelkõige, kui: –        ettevõtja esitab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toimunud rikkumise olemasolu kinnitada, –        ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.” Käesolevas asjas ilmneb vaidlustatud otsusest, et komisjon leidis, et Gütermanni ja Zwicky trahvi tuleb koostööteatise punkti D 2 esimese ja teise taande alusel vähendada 15% (vaidlustatud otsuse põhjendus 397). Oma hinnangu õigustamiseks rõhutas komisjon kõigepealt, et Gütermanni ja Zwicky poolt enne vastuväiteteatise saatmist esitatud informatsioon, dokumendid ja muud tõendid aitasid sisuliselt kaasa rikkumise tõendamisele (vaidlustatud otsuse põhjendus 395). Seejärel märkis komisjon, et hagejad tunnistasid oma esimeses vastuses teabetaotlusele, et kohtumiste käigus vahetati ja arutati hinnakirju. Komisjon rõhutas lõpuks, et nad ei vaidlustanud oluliselt asjaolusid, millele tema väited tuginesid (vaidlustatud otsuse põhjendus 396). –       Koostöö kasu Kõigepealt tuleb märkida, et hagejad ei vaidle vastu sellele, et vastavalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 385 tuvastatule ei ole nad täitnud koostööteatise punktide B ja C kohaldamise tingimusi, nii et nende trahvi tuleb hinnata vastavalt koostööteatise punktile D, mille pealkiri on „Trahvisumma märkimisväärne vähendamine”. Seejärel tuleb meenutada, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi küsimustes lai kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on puudutatud ettevõtjate koostöö komisjoni talituste poolt läbiviidava uurimise ajal. Selles raamistikus peab komisjon teostama keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks iga kõnealuse ettevõtja koostöö küsimuses (Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 81). Komisjonil on sellega seoses lai kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, võrreldes eeskätt teiste ettevõtjate panusega (eespool punktis 219 viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 88). Lõpuks tuleb märkida, et vastavalt kohtupraktikale on ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumises osalenud ja komisjoniga koostööd teinud ettevõtjate trahvide vähendamine põhjendatud kaalutlusel, et selline koostöö kergendab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ja vajadusel sellele lõpu tegemisel (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 399; Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑338/94: Finnboard vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1617, punkt 363). Vähendamise põhjust arvestades ei või komisjon jätta arvestamata esitatud informatsiooni kasulikkust, mis sõltub tingimata juba komisjonil olevatest tõenditest. Selles tähenduses ilmneb kohtupraktikast, et juhul, kui ettevõtja koostööna üksnes kinnitab vähem täpsel ja otsesel viisil informatsiooni, mida teine ettevõtja on koostöö käigus juba andnud, ei saa selle ettevõtja koostööd – kuigi see ei pruugi olla komisjoni jaoks täiesti kasutu – pidada võrreldavaks koostööga, mida tegi esimesena nimetatud informatsiooni esitanud ettevõtja. Avaldus, mis piirdub juba komisjoni käsutuses oleva avalduse teataval määral kinnitamisega, ei lihtsusta tegelikult komisjoni ülesannet märkimisväärselt. Seega ei ole see piisav, et õigustada trahvisumma vähendamist koostöö alusel (vt selle kohta eespool punktis 137 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 455). Käesolevas asjas tuleb kõigepealt täpsustada, et kuigi koostööteatise punktis D 2 ei ole uue informatsiooni ja tõendite esitamise võimalust ette nähtud, ei ole siiski välistatud, et selline asjaolu võiks kaasa tuua selle sätte alusel trahvi vähendamise. Nimetatud punktis D 2 esitatud asjaolude loetelu on üksnes näitlik, nagu tuleneb ka määrsõna „eelkõige” kasutamisest (Üldkohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 274). Seda analüüsi kinnitab ka Euroopa Kohtu 14. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑65/02 P ja C‑73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑6773, punkt 59), kuna Euroopa Kohus tunnistas seal, et komisjon võib arvesse võtta seda, et ettevõtjad tunnistavad etteheidetud asjaolude õiguslikku määratlust menetluse hilisemas faasis, kuna see tähendab lõppude lõpuks ju rikkumise tunnistamist. Seda asjaolu mainitakse koostööteatise punktides B ja C, kuid punktis D ei ole seda otsesõnu märgitud. Siiski leidis Euroopa Kohus, et puuduvad vastuväited sellele, et ettevõtjat premeeritaks sellise tunnistamise eest, kuigi see toimus menetluse hilisemas faasis kui koostööteatise punktides B ja C mainiti. Sellise lahendusega kinnitas Euroopa Kohus üldisemat põhimõtet, mille kohaselt on trahvi vähendamine preemia, mida komisjon annab rikkumise tuvastamise lihtsustamise eest, olenemata sellest, millises staadiumis ettevõtja abi osutas, olgu see abi siis uue informatsiooni ja uute tõendite esitamises või faktiliste asjaolude või nende õigusliku määratluse tunnistamises. Sellest tuleneb, et käesolevas asjas küsimus, kas pärast vastuväiteteatise saatmist Gütermanni ja Zwicky esitatud uus informatsioon ja uued tõendid tuleb arvesse võtta ja seega, kas see peab kaasa tooma trahvi võimaliku vähendamise koostöö alusel, sõltub peamiselt koostöö kvaliteedist ja kasust, mida komisjon hindab eespool punktides 219 ja 220 meenutatud laia kaalutlusõiguse alusel. Seega ei saa sellele küsimusele rahuldavat vastust anda pelk järeldus, et pärast vastuväiteteatise saatmist esitati informatsiooni ja tõendeid, vaid see tähendab vastupidi, et tuleb konkreetselt kindlaks määrata nii informatsiooni ja tõendite kvaliteedi ja kasu vaatenurgast kui ka nende edastamise hetke seisukohast, kas komisjon on Gütermanni ja Zwicky koostöö hindamisel teinud ilmse vea. Kohe alguses tuleb märkida, et hagejad ei vaidle vastu järeldusele, et Coatsi esitatud informatsioon oli määrav Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turu kartellikokkuleppe tõendamisel. Vaidlustatud otsuse põhjendus 387 esitab sellel alusel Coatsi esitatud tõendid, mida vastuväiteteatises mitme punkti toetuseks kasutati. Siiski väidavad hagejad esiteks, et nad parandasid Coatsi avaldusi seoses hinnakirju ja nendes sisalduvate hindade tõstmist käsitlevate kohtumistega ja erihindasid käsitlevate kohtumistega. Mis puudutab esiteks hinnakirjasid ja nendes sisalduvate hindade tõstmist käsitlevate kohtumiste sagedust, tuginevad hagejad ekslikult Coatsi esindaja avaldusele, mis on esitatud koostööteatise kohaldamise taotluses, mille kohaselt arutati ja lepiti kokku tegelikes hindades („actual prices”) üksnes 19. septembri 2000. aasta kohtumisel. Nimelt tuvastas komisjon vastuväiteteatise punktis 100, et tarnijad, nende hulgas Coats, BST, Gütermann ja Zwicky, tunnistasid, et hinnakirjasid arutati ja vahetati kohtumiste käigus. Lisaks ilmneb vastuväiteteatise punktis 102 esitatud märkustest, et erinevalt Gütermannist ja Zwickyst tunnistas Coats, et ettevõtjad leppisid nende kohtumiste käigus kokku tulevastes hinnakirjades ning nendes sisalduvate hindade hinnatõusude rakendamise kuupäevades. Gütermanni ja Zwicky esitatud informatsioon ei täpsustanud seega komisjonile juba teada olevat. Seega on hagejate argument asjakohatu. Mis puudutab teiseks erihindade arutelude sagedust, siis tuleb märkida, et vastuväiteteatise punktis 107 rõhutas komisjon, et tarnijad, sh Coats, eitasid või jätsid mainimata, et nad vahetasid teavet ja sõlmisid kokkuleppeid erihindade ja netohindade kohta. Mis puudutab teabevahetust allahindluste kohta, siis kinnitas komisjon vastuväiteteatise punktis 105, et tarnijad, välja arvatud Coats 1990-ndate aastate keskpaigale eelnenud perioodi osas, eitasid või jätsid mainimata nende olemasolu. Tuleb ka sedastada, et puudutatud ettevõtjad, sealhulgas Coats, Zwicky, Gütermann ja BST rõhutasid alles pärast vastuväiteteatise saamist, et kohtumistel arutati ja lepiti kokku erihindades. Siiski väidab komisjon õigustatult, et ta suutis rikkumise neid asjaolusid tõendada tänu dokumentidele, mille Coats oli lisanud oma vastusele informatsiooninõudele. Esiteks oli nende hulgas 8. septembri 1998. aasta kohtumise protokoll, mille oli koostanud Barbour Threads’i esindaja ja milles mainiti kokkuleppeid allahindluste ning erihindade tõstmise kohta. Komisjon viitab vastuväiteteatises sellele korduvalt (punktid 106, 108 ja 121). Seejärel oli komisjonil 10. oktoobri 2000. aasta e-kiri, mis oli lisatud Coatsi esindaja S avaldusele ja mis kinnitas, et ühe 19. septembri 2000. aasta kohtumise käigus lepiti kokku allahindlustes ja erihindade tõusus. Komisjon mainib seda vastuväiteteatise punktis 126. Lõpuks on komisjonil Coatsi koostöötaotlusele lisatud e-kirjad, sealhulgas 2000. aasta oktoobrist, kus seoses erihindadega on mainitud teabevahetust Amanni ja Gütermanniga. Seda dokumenti nimetatakse koostööteatise punktis 133, 268. joonealuses märkuses. Komisjon rõhutas ka õigustatult, et BST esitatud informatsioon aitas teda samuti tuvastada erihindasid käsitlevaid arutelusid ja kokkuleppeid. See järeldus ilmneb nimelt vastuväiteteatise punktidest 104 ja 106 ning lehekülgede 173, 174 ja 176 joonealustest märkustest. Sellest tuleneb, et hagejate väidetavad parandused vastuväiteteatisele üksnes kinnitasid seda, mida komisjon juba teadis tänu eespool viidatud informatsioonile, mis esitati enne seda teatist. Seega ei oma hagejate koostöö hindamisel mingit tähtsust asjaolu, et Coatsi märkused erihindade kohta jõudsid komisjoni enne hagejate esitatud märkusi. Teiseks tuleb tagasi lükata hagejate argument, et vaid nemad selgitasid oma vastuses vastuväiteteatisele, et kohtumiste eesmärk oli vähendada kataloogihindade ja tegelike netohindade erinevust ja suurendada kaudselt erinevate toodete netohindasid. Nimelt, kuigi komisjon esitas kohtumiste eesmärgi selgitamiseks vaidlustatud otsuse põhjenduses 167 tsitaadi Gütermannilt, mille viimane oli esitanud vastuses vastuväiteteatisele, oli komisjon siiski seda eesmärki ning kokkulepete mõju juba tuvastanud, nagu ilmneb vastuväiteteatise punktidest 141 ja 142. Neis punktides mainitud informatsiooni esitas Coats oma koostöötaotluses ning see võimaldas komisjonil anda konkreetse kataloogihindade tõusu näitega teavet hinnakirjades esinevate hindade üle toimunud arutelu üldisest kontekstist. –       Koostöö väidetav ekslik hindamine, võrreldes BST koostööga Mis puudutab hagejate taotlust, et nende trahvi vähendataks vähemalt võrdväärselt BST omaga, siis tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei saa komisjon ettevõtjate tehtud koostöö hindamisel eirata seda ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvat põhimõtet, mida vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale rikutakse siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus, punkt 394 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski tuleb tunnistada, et komisjonil on lai kaalutlusõigus erinevate kartelli liikmete osutatud koostöö kvaliteedi ja kasulikkuse hindamisel, ja üksnes kaalutlusõiguse piiride ilmselget ületamist saab kritiseerida. Nende ettevõtjate osutatud koostöö võrdlusest ilmneb, et komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Mis puudutab esiteks enne 15. märtsi 2004. aasta vastuväiteteatist osutatud koostööd, siis leidis komisjon, et BST oli teda oluliselt aidanud tuvastada mitme kokkuleppe sisu (sealhulgas suurem osa 1990-ndate alguse kokkulepete sisu, Viinis (Austria) 8. oktoobril 1996 sõlmitud kokkuleppe sisu ja Zürichis (Šveits) 9. septembril 1997 sõlmitud kokkuleppe sisu); et BST oli ainus ettevõtja, kes edastas komisjonile oma konkurentidelt kohtumiste käigus saadud hinnakirjad; ja et ta oli esitanud rohkem informatsiooni, kui ta informatsiooninõude alusel oleks pidanud esitama. Sellega seoses viitab komisjon vastuväiteteatise mitmele joonealusele märkusele, kinnitamaks oma järeldusi, millega ta üritas näidata, et BST esitas väga palju tõendeid (sh informatsiooninõudele esitatud BST vastuse 14. lisa, milles on esitatud kohtumistel vahetatud hinnakirjad) ja et ta oli seega nende esialgsete järelduste raames oluline infoallikas. Mis puudutab hagejate koostööd enne vastuväiteteatist, siis tuleb rõhutada, et komisjon tunnistab küll, et hagejad edastasid talle dokumente, millest ilmnes 1990-ndate alguse kohtumiste ülevaade. Siiski leidis komisjon, et see informatsioon ei olnud nii kasulik kui BST edastatu. Hagejad ei ole neid hinnanguid kahtluse alla seadnud, vaid üksnes väitsid, et neile teadaolevate andmete alusel ei saanud nad teada, kas BST esitas rohkem informatsiooni ja tõendeid kui nemad. Nagu eespool on juba rõhutatud, ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 391–397 ning komisjoni järelduste toetuseks vastuväiteteatises joonealustes märkustes esinevast mitmest viitest BST esitatud dokumentidele, et BST koostöö oli olulisem. Mis puudutab teiseks pärast koostööteatist toimunud koostööd, siis ilmneb vaidlustatud otsusest, et nii BST kui ka hagejad ei vaidlustanud tuvastatud faktide sisulist õigsust ja et need kolm ettevõtjat tegid haldusmenetluse selles faasis identset koostööd. Nimelt eespool punktides 228–237 esitatu valguses väidavad hagejad ekslikult, et nad esitasid pärast vastuväiteteatist sellist informatsiooni, mida komisjon ei teadnud. Seega ei saa nad väita, et nad edastasid informatsiooni, mille kasu kui selline õigustaks nende trahvi vähendamist vähemalt samal määral kui BST oma. Isegi kui tuleks tunnistada, et hagejad esitasid samakasulikke täpsustusi kui BST vastuväiteteatise mõne punkti kohta, ei ole komisjon siiski teinud ilmset hindamisviga, kui ta hindas kõrgemalt asjaolu, et BST esitas informatsiooni ja tõendeid enne selle teatise saatmist. –       Koostööteatise väidetav ekslik kohaldamine ja Üldkohtu praktika väidetav arvestamata jätmine Hagejad väidavad ekslikult, et kuna komisjon tunnistas, et nende koostöö vastas koostööteatise punkti D kahe kategooria tingimustele, siis oleks ta pidanud kummagi trahvi vähendama vähemalt kaks korda 10%, see tähendab vähemalt 20%. Igal juhul tuleb märkida, et koostööteatise punktis D sisalduv vahemik on 10% kuni 50%, ning selles ei kinnitata erilisi kriteeriume vähendamise kohandamiseks selles vahemikus. Seega ei loo koostööteatis õiguspärast ootust kindla suurusega vähendamisprotsendi saamiseks. Lisaks, vastupidi sellele, mida hagejad sisuliselt väidavad, ei ole koostööteatise punkti D kordagi tõlgendatud nii, et see kohustaks komisjoni vähendama trahvi vähemalt 10% võrra iga selles punktis nimetatud koostöövormi eest, vaid seda tuleb vastupidi mõista nii, et nähakse ette vaid üks vähendamine vähemalt 10% võrra. Seega, kuni komisjon ei ületa ilmselgelt oma kaalutlusõigust hinnata seda, mil määral aitas ettevõtja koostöö tema tööd, on tal täiesti vabad käed mainida oma otsuses konkreetseid protsendimäärasid, mille ta võttis aluseks koostööteatise punkti D alla kuuluva iga koostööjuhu puhul ning need seejärel liita, nagu on tal ka õigus mainida vaid ühte üldist protsendimäära, mida ta peab vajalikuks samas olukorras kohaldada. Nagu komisjon õigesti rõhutab, ei tugine koostöö kasu hindamine sugugi aritmeetilisele valemile, mis automaatselt tähendaks vähemalt 20% võrra trahvi vähendamist, kui arvesse tulevad koostööteatise punkti D kaks taanet. Sellega seoses ei saa hagejate poolt eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus seda hinnangut kahtluse alla seada. Nimelt ilmneb selgelt komisjoni 18. juuli 2001. aasta otsusest 2002/271/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluses (juhtum COMP/E-1/36.490 – Grafiitelektroodid) (EÜT 2002, L 100, lk 1), mida tolles kohtuotsuses käsitleti, et komisjon viitas asjaomase ettevõtja osas üksnes ja otsesõnu koostööteatise punkti D 2 esimesele taandele. Üldkohus tuvastas, et asjaomane ettevõtja oli koostööd teinud ka teise taande alusel. Komisjon üritas selgitada, et ta oli läbi viinud vaid ühe vähenduse, võttes need kaks koostööliiki kokku. Siiski, erinevalt käesolevast asjast ei esinenud üheski punktis, mis käsitles asjaomase ettevõtja koostööd, hinnangut selle ettevõtja poolt faktide sisulisele õigsusele vastuvaidlemata jätmisele. Seetõttu leidis Üldkohus, et ta pidi tunnistama, et komisjon ei olnud asjaomasele ettevõtjale kohaldanud koostööteatise punkti D 2 teist taanet. –       Varasema otsustuspraktika väidetav arvestamata jätmine Hagejate argument komisjoni väidetava varasema otsustuspraktika kohta tuleb tagasi lükata. Nimelt ainuüksi asjaolu, et oma varasemas otsustuspraktikas on komisjon teatava käitumise korral võimaldanud teatavat trahvi vähendamist, ei tähenda veel, et tal on kohustus vähendada trahvi proportsionaalselt sama palju sarnase käitumise hindamisel hilisemas haldusmenetluses (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Brugg Rohrsysteme vs. komisjon, punkt 193). Igal juhul ei ole hagejate koostöö sugugi võrreldav äriühingu KME koostööga, mida tuvastati nende viidatud komisjoni 16. detsembri 2003. aasta otsuses, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/E‑1/38.240 – Tööstuslikud torud). Sellest otsusest ilmneb KME oluline koostöö enne vastuväiteteatise saamist, mis aitas sisuliselt tõendada kartelli olemasolu terve selle kestuse jooksul. Nimelt esitas KME rikkumist käsitlevaid dokumente ning kartellikokkuleppe toimimise üksikasjaliku kirjelduse, selgitades detailselt, mis konteksti kuuluvad komisjoni uurimiste käigus avastatud dokumendid. Hagejate koostöö enne vastuväiteteatist ei ole nii oluline. Eelnevat silmas pidades tuleb koostööteatise ekslikku kohaldamist käsitlev väide tagasi lükata. Gütermanni ja Zwicky väide, et trahv on ebaproportsionaalne Poolte argumendid Hagejad esitavad mitu argumenti trahvi ebaproportsionaalsust käsitleva väite toetuseks. Esiteks väidavad nad, et komisjon ei võtnud arvesse juba mitu aastat kestnud olulisi majanduslikke raskusi, mis olid tingitud niiditööstuse struktuurilistest muudatustest. Selle valdkonna kriis tõi kaasa nende tulude languse ning tingis selle, et Zwicky lõpetas oma tegevuse sellel turul 2000. aasta novembris. Komisjon ei arvestanud ka Gütermanni pangaprobleeme ja sellest tulenevaid täiendavaid intresse. Teiseks olid Gütermannile ja Zwickyle määratud trahvid (vastavalt 4,021 miljonit eurot ja 0,174 miljonit eurot) ebaproportsionaalsed, võrreldes nende käivetega rikkumisega seotud turul. Selles tähenduses väidavad nad, et Gütermanni kasum pärast maksude mahaarvamist oli rikkumise 11 ja poole aasta jooksul 318 000 eurot ja Zwicky 2000. aasta käive oli kõigest 200 000 eurot. Gütermann väidab ning Zwicky nõustub temaga oma repliigis, et trahvide arvutamise lähtesummad (2,2 miljonit eurot Gütermanni puhul ja 100 000 eurot Zwicky puhul) on esiteks ebaproportsionaalsed, võrreldes kõigi ettevõtjate liidetud käivetega rikkumisega seotud toodetelt (50 miljonit eurot), ning teiseks näivad liialdatud, kui võrrelda seda viimati nimetatud arvu, mis väljendab rikkumisega seotud kaubaturu suurust, ja ülemaailmset tööstusliku õmblusniidi turgu (4–5 miljardit eurot). Hagejate sõnul oli komisjonil kohtupraktika kohaselt kohustus võtta rikkumise raskuse ja trahvi proportsionaalsuse hindamisel arvesse turu suurust. Seega väitis komisjon ekslikult, et see asjaolu on vaid üks mitmest tegurist, nii et tal ei olnud kohustust seda arvestada. Kolmandaks väidab Gütermann, et talle määratud trahvisumma saamiseks kasutatud arvutusmeetod paneb väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad selgelt ebasoodsasse olukorda. Nimelt ei võeta nende ettevõtjate suurust arvesse ja nimetatud arvutusmeetodiga saadud trahvid on seega ebaproportsionaalsed. Selle tagajärjel on talle määratud trahv ebaproportsionaalne teistele ettevõtjatele nagu BST või Coats määratud trahvidega. Neljandaks ei ole käesolevas asjas eeskätt võrdse kohtlemise seisukohast sobiv kohaldada suuniseid, arvestades tulevasi juhtumeid, mis käsitlevad väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kelle suhtes on õiglasem kohtlemine ette nähtud suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2). Komisjon vaidleb sellele väitele vastu. Üldkohtu hinnang Esiteks väidavad hagejad ekslikult, et neile määratud trahv on ebaproportsionaalne, arvestades nende ebakindlat rahalist olukorda ja ohtu, et trahv toob kaasa nende kadumise. Nimelt, nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast ja nagu meenutati vaidlustatud otsuse punktis 404, ei ole komisjonil kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada ettevõtja puudulikku majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni (vt Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punktid 54 ja 55, eespool punktis 221 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustrie jt vs. komisjon, punkt 327; ja 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 105). Lisaks, isegi kui ühenduse ametiasutuse võetud meede tooks kaasa ettevõtja likvideerimise, siis kuigi ettevõtja selline likvideerimine oma konkreetses juriidilises vormis kahjustab omanike, aktsionäride või osanike rahalisi huve, ei tähenda see sugugi, et ettevõtja isiklikud, varalised ja mittevaralised osad kaotaksid ühtlasi oma väärtuse (eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus, punkt 372). Selle kohtupraktika valguses tuleb sedastada, et komisjonil ei olnud mingit kohustust arvestada vaidlustatud otsuses Gütermanni majanduslikku olukorda ega isegi mainida selles otsuses nimetatud ettevõtja selgitusi selle olukorra kohta. Asjaolu, et komisjon pidas sobilikuks viidata Zwicky rahalisele olukorrale, mitte aga Gütermanni omale, selgitab Zwicky eriti keeruline majanduslik olukord, mille tagajärjel see ettevõtja müüs oma tegevuse tööstusliku õmblusniidi turul Gütermannile. Teiseks heidavad hagejad komisjonile sisuliselt ette seda, et too ei võtnud arvesse asjaomase turu suurust ja määras trahvi, mis on selle suurusega võrreldes ebaproportsionaalne. Nad tuginevad ka trahvi ebaproportsionaalsusele, võrreldes nende kummagi käibega rikkumisega seotud turul, ning trahvi lähtesumma ebaproportsionaalsusele, võrreldes nende kummagi käibega. Kõigepealt tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Trahvide arvutamise kontekstis tuleb rikkumiste raskusaste kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga ning mitte ühelegi asjaolule ei maksa omistada tähtsust, mis teiste hinnanguelementidega võrreldes oleks ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb selles kontekstis, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendades hindama (eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punktid 226–228). Mis puudutab etteheidet, et komisjon ei võtnud asjaomase turu suurust arvesse, siis tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon määrata ettevõtjatele trahve, mille summa ei tohi ületada 10% rikkumises osalenud ettevõtjate eelmise majandusaasta kogukäibest. Selle piirmäära sees trahvisumma kindlaksmääramiseks näevad need sätted ette rikkumise raskuse ja kestuse arvessevõtmise. Lisaks, vastavalt suunistele määrab komisjon põhisumma rikkumise raskusastme põhjal, võttes arvesse rikkumise enda laadi, selle tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja geograafilise turu suurust. Järelikult ei näe määrus nr 17, määrus nr 1/2003 ega suunised ette, et trahvisumma tuleks kindlaks määrata otseselt seoses puudutatud turu suurusega, kuna see on vaid üks mitmest asjassepuutuvast tegurist. Seega ei kohusta see õiguslik raamistik komisjoni sõnaselgelt võtma arvesse kaubaturu piiratud suurust (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-322/01: Roquette Frères vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3137, punkt 148). Samas tuleb kohtupraktika kohaselt rikkumise raskusastme hindamisel arvestada suure hulga selliste teguritega, mille laad ja tähtsus erinevad sõltuvalt asjaomase rikkumise liigist ja selle erilistest asjaoludest (eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 120). Ei saa välistada, et nende rikkumise raskusastet tõendavate asjaolude hulgas võib sõltuvalt juhtumist olla kõnealuse kaubaturu suurus. Järelikult, kuigi turu suurus võib endast kujutada rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel arvessevõetavat asjaolu, varieerub selle tähtsus vastavalt rikkumise tüübile ja kõnealuse rikkumise erilistele asjaoludele. Käesolevas asjas seisnes rikkumine peamiselt tundliku teabe vahetamises hinnakirjade ja/või konkreetsete klientide hindade kohta, hinnatõusudes ja/või piirhindades kokku leppimises, kehtestatud hindade langetamise vältimises turgu valitseva tarnija poolt ja kokkulepetes klientide jagamises (vaidlustatud otsuse põhjendused 99–125 ja 345). „Need on üldjuhul horisontaalsed piirangud, näiteks hinnakartellid” vastavalt suunistele ja on seega oma laadilt „väga rasked”. Kui selles kontekstis isegi osutuks tõendatuks asjaomase turu väiksus, siis on see asjaolu vähetähtis, võrreldes rikkumise raskust tõendavate kõigi muude teguritega. Igal juhul tuleb arvestada, et komisjon leidis, et rikkumist tuli käsitleda väga raskena suuniste tähenduses, mis niisugusel juhul näevad ette, et komisjon võib „kaaluda” lähtesummat, mis ületab 20 miljonit eurot. Käesolevas asjas jagas komisjon vaidlustatud otsuses puudutatud ettevõtjad mitmesse kategooriasse lähtuvalt nende suhtelisest suurusest asjaomasel turul. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 358 ilmneb, et komisjon võttis esimese kategooria ettevõtjate lähtesummaks üksnes 14 miljonit eurot, teise kategooria ettevõtjate lähtesummaks 5,2 miljonit eurot, kolmanda kategooria ettevõtjate (sh Gütermanni) lähtesummaks 2,2 miljonit eurot ja neljanda kategooriate ettevõtjate (sh Zwicky) lähtesummaks 0,1 miljonit eurot. Sellest tuleneb, et Gütermannile ja Zwickyle määratava trahvi arvutamise aluseks olevad lähtesummad olid oluliselt madalamad, kui komisjon oleks suuniste alusel väga raskete rikkumise puhul võinud „kaaluda”. See lähtesumma kindlaksmääramine näib kinnitavat, et asjaomase kaubaturu suurust on arvesse võetud. Nende kaalutluste alusel tuleb leida, et Gütermannile ja Zwickyle määratud trahvid ei ole sugugi ebaproportsionaalsed, võrreldes Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turu suurusega. Lisaks tuleb tagasi lükata argument, et trahvide lähtesumma on ebaproportsionaalne, võrreldes Gütermanni ja Zwicky käivetega asjaomasel turul. Nimelt tuleb märkida, et rikkumise raskusastme alusel kindlaks määratud trahvi lähtesumma määratlemisel leidis komisjon vajaliku olevat kohaldada kartellikokkulepetega seotud ettevõtjatele erinevat kohtlemist, et võtta arvesse rikkujate tegelikku suutlikkust põhjustada olulist kahju konkurentsile ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju. Ta lisas, et oli vaja arvestada iga ettevõtja ebaseadusliku tegevuse konkreetset kaalu ja seega selle tegelikku mõju konkurentsile. Nende asjaolude hindamiseks otsustas komisjon lähtuda iga ettevõtja käibest asjaomasel turul, mis saadi kartellikokkuleppega seotud toote pealt. Järelikult, nagu märgiti eespool punktis 270, jagas komisjon kõnealused ettevõtjad nelja kategooriasse. Gütermann pandi oma 2,36 miljoni eurose käibe alusel kolmandasse kategooriasse ja Zwicky oma 0,2 miljoni eurose käibe alusel neljandasse kategooriasse. Komisjon määratles rikkumise raskusastme põhjal Gütermanni lähtesummaks 2,2 miljonit eurot ja Zwicky lähtesummaks 0,1 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 356–358). Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et rikkumisega seotud kauba käive annab täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul (eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 91, ja eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Ingredients vs. komisjon, punkt 196). Nimelt võib see käive anda täpse viite iga liikme vastutusest nimetatud turgudel, kuna see on objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele, ning on seega hea näitaja iga ettevõtja suutlikkusest kahju tekitada. Neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et Gütermannile ja Zwickyle määratud trahvide arvutamise raames aluseks võetud lähtesummad ei näi sugugi olevat ebaproportsionaalsed nende ettevõtjate käivetega asjaomasel turul. Sellest tuleneb, et samuti tuleb tagasi lükata argument, et trahv on ebaproportsionaalne, võrreldes hagejate vastavate käivetega rikkumisega seotud turul. Nimelt ei saa nad õiguspäraselt järeldada, et määratud trahvisumma on ebaproportsionaalne, kuna nende trahvi lähtesumma on põhjendatud lähtuvalt kriteeriumidest, mida komisjon kasutas iga ettevõtja suuruse määramisel asjaomasel turul (vt selle kohta Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 304, ja 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-303/02: Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4567, punkt 185). Igal juhul tuleb rõhutada, et ühenduse õiguses puudub üldiselt kohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne ettevõtja käibega neil kaubaturgudel, kus rikkumine on toimunud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 339). Kolmandaks tuleb tagasi lükata ka Gütermanni argument, et arvutusmeetod pani väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ebasoodsasse olukorda ning viis käesolevas asjas selleni, et tema trahv oli ebaproportsionaalne teistele ettevõtjatele määratud trahvidega. Kuna komisjonil ei ole kohustust arvutada trahv asjaomaste ettevõtjate käibel põhinevate summade alusel, siis ei ole tal ka kohustust tagada olukorras, kus trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, et tema arvutuste tulemusel saadud asjaomastele ettevõtjatele määratavad lõplikud trahvisummad väljendaksid kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi kogukäibe või kõnealuse toote turul saadud käibe osas (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus T‑21/99: Dansk Rørindustri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1681, punkt 202). Järgmiseks tuleb täpsustada, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ei ole ka nõutud seda, et kui trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, siis väikese või keskmise suurusega ettevõtjale määratud trahv ei tohi käibe protsendilt olla kõrgem suurtele ettevõtjatele määratud trahvidest. Tegelikult ilmneb sellest sättest, et nii väikese ja keskmise suurusega kui ka suurte ettevõtjate puhul tuleb trahvisumma määramisel arvesse võtta rikkumise raskusastet ja kestust. Nii kaua, kui komisjon määrab igale samas rikkumises osalenud ettevõtjale rikkumise raskusastme ja kestusega võrreldes põhjendatud trahvi, ei saa talle ette heita seda, et osade ettevõtjate trahvisumma on nende käibega võrreldes suurem kui teistel ettevõtjatel (eespool punktis 279 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri vs. komisjon, punkt 203, ja eespool punktis 277 viidatud kohtuotsus Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, punkt 174). Seega ei ole komisjon kohustatud vähendama trahvide summat, kui asjaomased ettevõtjad on väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad. Ettevõtja suurust võetakse arvesse määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 määratletud ülempiiriga ning suuniste sätetega (eespool punktis 277 viidatud kohtuotsus Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, punkt 174). Peale nende suurust puudutavate kaalutluste ei ole mingit põhjust kohelda väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid teistest ettevõtjatest erinevalt. Asjaolu, et tegu on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega, ei vabasta neid kohustusest järgida konkurentsieeskirju (Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑52/02: SNCZ vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5005, punkt 84). Mis puudutab komisjonile tehtud etteheidet, et ta ei võtnud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse erinevate ettevõtjate kogukäivet, siis see ei ole asjakohane. Nimelt tuleb meenutada, et suuniste kohaselt on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (punkt 1 A, neljas lõik). Suunistes lisatakse, et kui rikkumine hõlmab mitut ettevõtjat (nt kartellid), võib osutuda vajalikuks kasutada üldiste lähtesummade puhul kaalutegureid, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise konkreetset kaalu ja seega tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ja kohandada järelikult üldist lähtesummat iga ettevõtja konkreetse laadiga (punkt 1 A, kuues lõik) (eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 81). Suunistes ei ole sätestatud, et trahvisummad tuleb arvutada kogukäibe või asjaomasel turul ettevõtjate saadud käibe alusel. Siiski ei välista suunised seda, et selliseid käibeid tuleks juhul, kui asjaolud seda nõuavad, arvesse võtta trahvisumma kindlaksmääramisel, et järgida ühenduse õiguse üldpõhimõtteid. Seega võib käive arvesse tulla eespool punktis 273 loetletud erinevate asjaolude arvestamisel (vt selle kohta eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 82, ja eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus, punkt 195). Siiski, nagu käesolevas asjas eespool punktis 275 märgiti, siis komisjoni valik viidata asjaomaselt turult saadud käibele, et kindlaks määrata iga ettevõtja suutlikkust kahju tekitada, oli järjekindel ja objektiivselt õigustatud. Nõnda järgis komisjon samuti hoiatamise eesmärki, kuna ta tõi välja selle, et ta karistab karmimalt ettevõtjaid, kes osalesid kartellikokkuleppes turul, kus neil oli suur mõjuvõim. Neljandaks viitas Gütermann ekslikult 2006. aasta suunistele määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta, et toetada oma väidet trahvi ebaproportsionaalsuse kohta. Nimelt tuleb sedastada, et pelgalt asjaolu, et nendes suunistes, mida käesolevas asjas ei saa kohaldada, ette nähtud uus trahvide arvutamise meetod võib viia vaidlustatud otsusega võrreldes väiksema trahvisumma määramiseni, ei tõenda veel selle trahvi ebaproportsionaalsust. Tegelikult väljendab see järeldus üksnes komisjoni kaalutlusõigust määrata määruse nr 17 ja määruse nr 1/2003 nõudeid silmas pidades meetod – mida ta kavatseb trahvide kindlaksmääramisel kohaldada – ja teostada sel moel talle ülesandeks pandud konkurentsipoliitikat. Asjaolud, mida Üldkohus peab arvesse võtma, et hinnata konkreetsel ajahetkel määratud trahvi proportsionaalsust, võivad seega olla faktilised ja õiguslikud asjaolud ning rikkuva tegevuse ajal valdavad olnud konkurentsiõiguse eesmärgid, mille komisjon kooskõlas EÜ asutamislepinguga kindlaks määras. Järelikult tuleb trahvi ebaproportsionaalsust käsitlev väide tervikuna tagasi lükata. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kohtuasjades T‑456/05 ja T‑457/05 esitatud hagid tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Kohtukulud Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda. Esitatud põhjendustest lähtudes ÜLDKOHUS (viies koda) otsustab: 1) Jätta hagid rahuldamata. 2) Mõista kohtukulud välja Gütermann AG-lt ja Zwicky & Co. AG-lt. Vilaras Prek Ciucǎ Allkirjad Sisukord Vaidluse taust 1.  Vaidluse ese 2.  Haldusmenetlus 3.  Vaidlustatud otsus Asjaomaste turgude määratlemine Kaubaturud Geograafilised turud Asjaomaste turgude suurus ja ülesehitus Rikkumiste kirjeldus Vaidlustatud otsuse resolutsioon Menetlus ja poolte nõuded Õiguslik käsitlus 1.  Väited, mis vaidlustavad rikkumise olemasolu tuvastamist ning ettekirjutusi selle rikkumise lõpetamiseks ja kordamise keelamiseks Gütermanni ja Zwicky esitatud väide, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 on rikutud Poolte argumendid Üldkohtu hinnang Zwicky esitatud väide, et ettekirjutus rikkumine lõpetada ja selle kordamisest hoiduda on põhjendamatu Poolte argumendid Üldkohtu hinnang 2.  Väited trahvi ja selle summa vaidlustamise kohta Zwicky esitatud väide, et käibe 10% ülempiiri on ületatud Poolte argumendid Üldkohtu hinnang Gütermanni ja Zwicky väide, et rikkumise raskusastet on selle mõjuga seoses ekslikult hinnatud Poolte argumendid Üldkohtu hinnang Gütermanni ja Zwicky väide, et rikkumise kestust on ekslikult hinnatud Poolte argumendid Üldkohtu hinnang Gütermanni ja Zwicky väide, et teatud kergendavaid asjaolusid ei ole arvesse võetud Poolte argumendid Üldkohtu hinnang Gütermanni ja Zwicky esitatud väide, et koostööteatist on ekslikult kohaldatud Poolte argumendid Üldkohtu hinnang –  Koostöö kasu –  Koostöö väidetav ekslik hindamine, võrreldes BST koostööga –  Koostööteatise väidetav ekslik kohaldamine ja Üldkohtu praktika väidetav arvestamata jätmine –  Varasema otsustuspraktika väidetav arvestamata jätmine Gütermanni ja Zwicky väide, et trahv on ebaproportsionaalne Poolte argumendid Üldkohtu hinnang Kohtukulud * Kohtumenetluse keel: saksa.

61993CJ0456

da

1 Ved kendelse af 16. september 1993, indgaaet til Domstolen den 6. december s.aa., har Oberlandesgericht Frankfurt am Main i henhold til EF-traktatens artikel 177 stillet fire praejudicielle spoergsmaal vedroerende fortolkningen af artikel 40, stk. 3, i Raadets forordning (EOEF) nr. 2392/89 af 24. juli 1989 om fastsaettelse af almindelige regler for betegnelse og praesentation af vin og druemost (EFT L 232, s. 13, herefter benaevnt "forordning nr. 2392/89") og af artikel 3 i Kommissionens forordning (EOEF) nr. 3201/90 af 16. oktober 1990 om gennemfoerelsesbestemmelser for betegnelse og praesentation af vin og druemost (EFT L 309, s. 1, herefter benaevnt "forordning nr. 3201/90"). 2 Disse spoergsmaal er blevet rejst under en retssag mellem Zentrale sur Bekaempfung unlauteren Wettbewerbs eV, Frankfurt am Main (herefter benaevnt "sagsoegeren"), og Privatkellerei Franz Wilhelm Langguth Erben GmbH & Co. KG (herefter benaevnt "sagsoegte"). 3 Sagsoegte forhandler Qualitaetsweine mit Praedikat (tyske kvalitetsvine med benaevnelse), som baerer benaevnelserne "Kabinett", "Spaetlese" og "Auslese", samt en Qualitaetswein b.A. (tysk kvalitetsvin fra et bestemt dyrkningsomraade) under betegnelsen "Weissherbst", som alle er kvalitetsvine fra et bestemt dyrkningsomraade (herefter benaevnt "kvbd"). Disse benaevnelser samt betegnelsen "Portugieser Weissherbst" er gengivet nederst paa etiketterne med bogstaver af samme type og samme stoerrelse som navnet paa det bestemte dyrkningsomraade eller navnet paa den geografiske enhed, der er mindre end det bestemte dyrkningsomraade. Desuden er der i midten af disse etiketter paa ioejnefaldende maade og med ca. tre gange saa store bogstaver anbragt maerkerne "Erben Kabinett", "Erben Spaetlese", "Erben Auslese" og "Erben Weissherbst". 4 I henhold til § 1 i Gesetz gegen den unlauteren Wettbewerb (den tyske lov om illoyal konkurrence) af 7. juni 1909 anlagde sagsoegeren sag ved Landgericht Frankfurt am Main mod sagsoegte for at faa denne doemt til at ophoere med at anvende de naevnte maerker. 5 Sagsoegeren mener for det foerste, at angivelsen af benaevnelserne "Kabinett", "Spaetlese", "Auslese" og "Weissherbst" som bestanddele af de naevnte maerker, den typografi, der anvendes til disse benaevnelser, samt at bogstaverne er stoerre, ikke er i overensstemmelse med artikel 3, stk. 2 og 3, i forordning nr. 3201/90. Ifoelge artikel 3, stk. 2, skal benaevnelserne "Kabinett", "Spaetlese" og "Auslese" anfoeres med bogstaver af samme type og samme hoejde som navnet paa det bestemte dyrkningsomraade eller i paakommende tilfaelde navnet paa den paagaeldende geografiske enhed, der er mindre end det bestemte dyrkningsomraade. Stk. 3 angaar bl.a. benaevnelsen "Weissherbst", som skal anfoeres med bogstaver, der er af samme stoerrelse som eller mindre end de bogstaver, der er brugt ved angivelsen af det bestemte dyrkningsomraade. 6 For det andet har sagsoegte ifoelge sagsoegeren tilsidesat artikel 40 i forordning nr. 2392/89, hvorefter maerker ikke maa indeholde ord, dele af ord, symboler eller illustrationer, der er af en saadan art, at de kan give anledning til forveksling eller vildlede de personer, til hvem de er rettet. De maerker, som sagsoegte anvender, fremkalder ved de benaevnelser, som de fremhaever, hos forbrugeren det indtryk, at produktet har en saerlig kvalitet, hvilket ikke svarer til virkeligheden. 7 Da Landgericht frifandt sagsoegte, ankede sagsoegeren til Oberlandesgericht Frankfurt am Main. Denne ret fandt, at benaevnelserne "Kabinett", "Spaetlese" og "Auslese" samt "Portugieser Weissherbst", for saa vidt de var anbragt nederst paa etiketterne med bogstaver af samme type og samme stoerrelse som navnet paa det bestemte dyrkningsomraade eller navnet paa den paagaeldende geografiske enhed, der er mindre end det bestemte dyrkningsomraade, var i overensstemmelse med artikel 3 i forordning nr. 3201/90. Med hensyn til gentagelsen af disse benaevnelser med bogstaver af en anden og stoerre type som bestanddele af det maerke, der anvendes paa etiketterne, fandt retten ikke, at dette var vildledende for forbrugerne, og der var derfor ikke tale om en overtraedelse af artikel 40 i forordning nr. 2392/89. 8 Da Oberlandesgericht Frankfurt am Main dog fandt, at der var tvivl om, hvorledes de naevnte bestemmelser skal fortolkes, besluttede den at udsaette sagen og at forelaegge Domstolen foelgende praejudicielle spoergsmaal: "1) Skal artikel 3, stk. 2, i forordning (EOEF) nr. 3201/90 fortolkes saaledes, at det er forbudt paa etiketter paa 'Qualitaetsweine mit Praedikat' (kvalitetsvine med benaevnelse) ud over den foreskrevne angivelse af benaevnelserne 'Kabinett' , 'Spaetlese' eller 'Auslese' (med bogstaver af samme type og samme hoejde som navnet paa det bestemte dyrkningsomraade eller navnet paa den geografiske enhed, der er mindre end det bestemte dyrkningsomraade) at gentage disse paa etiketten med andre og stoerre bogstaver, navnlig paa ioejnefaldende vis som bestanddele af en maerkebetegnelse? 2) Saafremt spoergsmaal 1) besvares bekraeftende: Kan en producent over for et forbud som naevnt i spoergsmaal 1) goere gaeldende, at han uhindret har benyttet de omhandlede benaevnelser paa ioejefaldende vis i maerker paa etiketter paa 'Qualitaetsweine mit Praedikat' og dermed i god tro har erhvervet en dokumenteret, oekonomisk vaerdifuld ret til et maerke, der beskyttes ° saaledes som det f.eks. hjemles for maerker med en geografisk betegnelse i artikel 40, stk. 3, i forordning (EOEF) nr. 2392/89? 3) Skal artikel 3, stk. 3, foerste afsnit, litra a), foerste led, sammenholdt med artikel 3, stk. 3, andet afsnit, i forordning (EOEF) nr. 3201/90 fortolkes saaledes, at det er forbudt paa 'Qualitaetsweine b.A.' (tyske kvalitetsvine fra bestemte dyrkningsomraader) ud over angivelsen af benaevnelsen 'Weissherbst' med bogstaver, der er af samme stoerrelse eller mindre end de bogstaver, der er brugt til angivelsen af det bestemte dyrkningsomraade, at gentage benaevnelsen paa etiketten med stoerre bogstaver, navnlig paa ioejnefaldende vis som bestanddel af et maerke? 4) Saafremt spoergsmaal 3) besvares bekraeftende: Kan en producent over for et forbud som naevnt i spoergsmaal 3) goere gaeldende, at han uhindret har benyttet betegnelsen 'Weissherbst' paa ioejnefaldende vis i maerker paa saadanne vines etiketter og dermed i god tro har erhvervet en dokumenteret, oekonomisk vaerdifuld ret til et maerke, der beskyttes ° saaledes som det f.eks. hjemles for maerker med en geografisk betegnelse i artikel 40, stk. 3, i forordning (EOEF) nr. 2392/89?" Det foerste og det tredje spoergsmaal 9 Ved besvarelsen af det foerste og det tredje spoergsmaal maa det undersoeges, hvilken lovgivningsmaessig sammenhaeng artikel 3 i forordning nr. 3201/90 indgaar i. 10 Artikel 15, stk. 1, foerste afsnit, artikel 15, stk. 2, litra a), og artikel 15, stk. 7, foerste afsnit, andet led, i Raadets forordning (EOEF) nr. 823/87 af 16. marts 1987 om fastlaeggelse af saerlige regler for kvalitetsvine fra bestemte dyrkningsomraader (EFT L 84, s. 59), som aendret ved Raadets forordning (EOEF) nr. 2043/89 af 19. juni 1989 (EFT L 202, s. 1), bestemmer foelgende: "1. De i andet afsnit anfoerte faellesskabsbenaevnelser eller de ved producentmedlemsstatens nationale bestemmelser saerlig tilladte traditionelle benaevnelser til betegnelse af bestemte vine i henhold til stk. 2 kan alene anvendes for de i artikel 1, stk. 2, omhandlede vine. ... 2. Uden at dette beroerer de yderligere i henhold til national lovgivning tilladte benaevnelser og paa betingelse af, at faellesskabsbestemmelser og national lovgivning vedroerende de paagaeldende vine overholdes, er de i stk. 1, foerste afsnit, naevnte traditionelle saerlige benaevnelser foelgende: a) for Forbundsrepublikken Tyskland: angivelse af vinenes herkomst ledsaget af betegnelsen 'Qualitaetswein' eller af betegnelsen 'Qualitaetswein mit Praedikat' i forbindelse med en af benaevnelserne 'Kabinett' , 'Spaetlese' , 'Auslese' , 'Beerenauslese' , 'Trockenbeerenauslese' eller 'Eiswein' ... 7. En i artikel 1, stk. 2, omhandlet vin maa ikke bringes i omsaetning uden angivelse af: ... ° en i stk. 1, andet afsnit, omhandlet faellesskabsbenaevnelse eller en i stk. 2 omhandlet traditionel, saerlig benaevnelse ..." 11 I artikel 72 i Raadets forordning (EOEF) nr. 822/87 af 16. marts 1987 om den faelles markedsordning for vin (EFT L 84, s. 1) bestemmes det, at der skal fastsaettes almindelige regler for betegnelse og praesentation af vinsektorens produkter. Paa grundlag heraf har Raadet udstedt forordning nr. 2392/89. 12 I femte betragtning til forordning nr. 2392/89 anfoeres det, at det for at undgaa afvigende fortolkninger "er ... fundet hensigtsmaessigt at fastlaegge ret fuldstaendige betegnelsesregler; for at sikre reglernes effektivitet boer det endvidere som princip fastlaegges, at de angivelser, der er fastsat i reglerne eller i gennemfoerelsesbestemmelserne til dem, er de eneste tilladte til betegnelse af vin og druemost". 13 Ved forordning nr. 2392/89 indfoeres der dernaest en sondring mellem de obligatoriske angivelser, som er noedvendige til identifikation af produktet, og de fakultative angivelser, som snarere har til formaal at praecisere produktets vaesentlige egenskaber eller at kvalitetsbestemme det. 14 Artikel 11, stk. 1, i forordning nr. 2392/89 indeholder regler, hvorefter de obligatoriske angivelser skal fremgaa af etiketbetegnelsen. Disse obligatoriske angivelser omfatter bl.a. de benaevnelser, der er omhandlet i artikel 15, stk. 7, foerste afsnit, andet led, i forordning nr. 823/87 [litra b)]. 15 Artikel 11, stk. 2, i forordning nr. 2392/89 bestemmer, at der i etiketbetegnelsen kan tilfoejes angivelse af en raekke oplysninger, bl.a. et maerke i henhold til betingelserne i artikel 40 [litra c)] og supplerende saedvanlige benaevnelser, for saa vidt som de anvendes paa de betingelser, der er fastsat i den producerende medlemsstats lovgivning, og er opfoert paa en fortegnelse, der skal udarbejdes [litra i)]. 16 Ifoelge artikel 12, stk. 1, i forordning nr. 2392/89 kan alene de i artikel 11 naevnte angivelser, bortset fra visse undtagelser, som er uden betydning i denne sag, anvendes som etiketbetegnelse for en kvbd. 17 Forordning nr. 3201/90 er blevet udstedt for at fastsaette gennemfoerelsesbestemmelser, der indeholder de noedvendige praeciseringer, naermere bestemmelser og detaljerede regler vedroerende de principper, som er fastlagt i forordning nr. 822/89, nr. 823/87 og nr. 2392/89. Den indeholder i artikel 1 de naermere regler for placering af de obligatoriske og fakultative angivelser paa etiketten. 18 Artikel 3, stk. 1 og 2, artikel 3, stk. 3, foerste afsnit, litra a), og artikel 3, stk. 3, andet afsnit, i denne forordning bestemmer foelgende: "1. Benaevnelserne 'kvalitetsvine fra bestemte dyrkningsomraader' , 'kvbd' , en tilsvarende benaevnelse paa et andet af Faellesskabets officielle sprog eller i paakommende tilfaelde ° 'Qualitaetswein' og 'Qualitaetswein mit Praedikat' ... der omhandles i artikel 15, stk. 2, i forordning (EOEF) nr. 823/87, anfoeres paa etiketten med bogstaver, der ikke er stoerre end de bogstaver, der angiver det bestemte dyrkningsomraade. ... 2. Benaevnelserne 'Kabinett' , 'Spaetlese' , 'Auslese' , 'Beerenauslese' , 'Trockenbeerenauslese' og 'Eiswein' anfoeres med bogstaver af samme type og samme hoejde som navnet paa det bestemte dyrkningsomraade eller i paakommende tilfaelde navnet paa den paagaeldende geografiske enhed, der er mindre end det bestemte dyrkningsomraade. 3. De i artikel 11, stk. 2, litra i), i forordning (EOEF) nr. 2392/89 omhandlede benaevnelser, som kan supplere de i stk. 1 anfoerte benaevnelser, er foelgende: a) for saa vidt angaar tyske kvbd: ° 'Weissherbst' ... Disse benaevnelser anfoeres med bogstaver, der er af samme stoerrelse eller mindre end de bogstaver, der er brugt ved angivelsen af det bestemte dyrkningsomraade." 19 Det foelger af denne lovgivning i sin helhed, at anvendelse af benaevnelserne "Kabinett", "Spaetlese" og "Auslese" som obligatoriske angivelser er reguleret ved artikel 3, stk. 2, i forordning nr. 3201/90, og at anvendelse af benaevnelsen "Weissherbst" som fakultativ angivelse er reguleret ved artikel 3, stk. 3, foerste afsnit, litra a), og artikel 3, stk. 3, andet afsnit, i samme forordning. 20 Derimod er anvendelsen af benaevnelserne "Kabinett", "Spaetlese", "Auslese" og "Weissherbst" som bestanddele af et maerke omhandlet i artikel 11, stk. 2, litra c), i forordning nr. 2392/89, som henviser til betingelserne i artikel 40 i samme forordning. 21 Ved at fastsaette saerskilte regler i forordning nr. 2392/89 for anvendelsen af maerker paa etiketteringen har faellesskabslovgiver tilkendegivet at ville begraense raekkevidden af artikel 3 i forordning nr. 3201/90 til anvendelsen af de benaevnelser, der benyttes som angivelser i betegnelsen for en kvbd og ikke som bestanddele af et maerke. 22 Denne fortolkning foelger ligeledes af selve ordlyden af denne artikel, som ikke indeholder nogen henvisning til maerkernes bestanddele og praesentation. 23 Ved bestemmelsen om, at alene de i artikel 11 i forordning nr. 2392/89 naevnte angivelser kan anvendes som etiketbetegnelse for en kvbd, giver artikel 12, stk. 1, i samme forordning i oevrigt hjemmel for, at der i betegnelsen for en kvbd kan tilfoejes et maerke. 24 Vedroerende denne mulighed for, at der i betegnelsen eller praesentationen af en vin tilfoejes maerker, bestemmer artikel 40, stk. 2, i forordning nr. 2392/89, at disse ikke maa indeholde ord, dele af ord, symboler eller illustrationer, der er af en saadan art, at de kan give anledning til forveksling eller vildlede de personer, til hvem de er rettet [litra a)], eller som af de personer, som de tager sigte paa, kan forveksles med hele eller dele af betegnelsen for en kvbd [litra b)]. 25 Spoergsmaalet er herefter, om der foreligger et af disse tilfaelde, naar det maerke, der er anbragt paa produktets etiket, med tre gange saa store bogstaver indeholder et ord, som allerede findes paa samme etiket som en angivelse, der er en del af betegnelsen for den paagaeldende kvbd. 26 Sagsoegeren og Kommissionen har herom gjort gaeldende, at tilfoejelsen af de omtvistede benaevnelser paa en saerlig ioejnefaldende maade paa etiketten indebaerer en risiko for at give anledning til forveksling eller vildlede forbrugerne, navnlig dem, som bor uden for Tyskland. 27 I denne forbindelse bemaerkes indledningsvis, at faellesskabslovgivningen, navnlig artikel 40 i forordning nr. 2392/89, ikke indeholder nogen begraensning med hensyn til bogstavernes typografi og et maerkes stoerrelse i forhold til angivelsen paa etiketten af navnet paa det bestemte omraade eller paa den geografiske enhed, der er mindre end det bestemte omraade. 28 Foelgelig kan det ikke antages, at et maerke, fordi det praesenteres paa ioejnefaldende maade, kan give anledning til forveksling eller vildlede de personer, til hvem det er rettet, selv om det indeholder et ord, som i de omtvistede bestemmelser er anfoert som en angivelse, der kan anvendes i betegnelsen for en kvbd. 29 Ydermere viser ordlyden af artikel 40 i forordning nr. 2392/89, at formaalet med denne bestemmelse hovedsagelig er at forbyde falsk anvendelse af maerker, en anvendelse, der ikke er tale om i dette tilfaelde. 30 Det foerste og det tredje spoergsmaal skal derfor besvares saaledes: 1) Artikel 3, stk. 2, i forordning nr. 3201/90 skal fortolkes saaledes, at den ikke er til hinder for, at benaevnelserne "Kabinett", "Spaetlese" eller "Auslese" paa etiketteringen af "Qualitaetsweine mit Praedikat" (kvalitetsvine med benaevnelse) ud over den foreskrevne angivelse (med bogstaver af samme type og af samme hoejde som navnet paa det bestemte dyrkningsomraade eller som navnet paa den geografiske enhed, der er mindre end det bestemte dyrkningsomraade) gentages med en anden typografi og med stoerre bogstaver, som navnlig umiddelbart viser, at de er bestanddele af en maerkebetegnelse. 2) Artikel 3, stk. 3, foerste afsnit, litra a), foerste led, og artikel 3, stk. 3, andet afsnit, i forordning nr. 3201/90 skal fortolkes saaledes, at den med hensyn til "Qualitaetsweine b.A." (tyske kvalitetsvine fra bestemte dyrkningsomraader) ikke er til hinder for, at benaevnelsen "Weissherbst", ud over dens angivelse med de bogstaver, der anvendes til betegnelsen af det bestemte omraade, gentages paa etiketten med stoerre bogstaver, som navnlig umiddelbart viser, at den er bestanddel af en maerkebetegnelse. Det andet og det fjerde spoergsmaal 31 I betragtning af de svar, der er givet paa det foerste og det tredje spoergsmaal, er det ufornoedent at behandle det andet og det fjerde spoergsmaal. Afgørelse om sagsomkostninger Sagens omkostninger 32 De udgifter, der er afholdt af Kommissionen for De Europaeiske Faellesskaber, som har afgivet indlaeg for Domstolen, kan ikke erstattes. Da sagens behandling i forhold til hovedsagens parter udgoer et led i den sag, der verserer for den nationale ret, tilkommer det denne at traeffe afgoerelse om sagens omkostninger. Afgørelse Paa grundlag af disse praemisser kender DOMSTOLEN (Sjette Afdeling) vedroerende de spoergsmaal, der er forelagt af Oberlandesgericht Frankfurt am Main ved kendelse af 16. september 1993, for ret: 1) Artikel 3, stk. 2, i Kommissionens forordning (EOEF) nr. 3201/90 af 16. oktober 1990 om gennemfoerelsesbestemmelser for betegnelse og praesentation af vin og druemost skal fortolkes saaledes, at den ikke er til hinder for, at benaevnelserne "Kabinett", "Spaetlese" eller "Auslese" paa etiketteringen af "Qualitaetsweine mit Praedikat" (kvalitetsvine med benaevnelse) ud over den foreskrevne angivelse (med bogstaver af samme type og af samme hoejde som navnet paa det bestemte dyrkningsomraade eller som navnet paa den geografiske enhed, der er mindre end det bestemte dyrkningsomraade) gentages med en anden typografi og med stoerre bogstaver, som navnlig umiddelbart viser, at de er bestanddele af en maerkebetegnelse. 2) Artikel 3, stk. 3, foerste afsnit, litra a), foerste led, og artikel 3, stk. 3, andet afsnit, i forordning nr. 3201/90 skal fortolkes saaledes, at den med hensyn til "Qualitaetsweine b.A." (tyske kvalitetsvine fra bestemte dyrkningsomraader) ikke er til hinder for, at benaevnelsen "Weissherbst", ud over dens angivelse med de bogstaver, der anvendes til betegnelsen af det bestemte omraade, gentages paa etiketten med stoerre bogstaver, som navnlig umiddelbart viser, at den er bestanddel af en maerkebetegnelse.

61984CJ0052

fr

1 PAR REQUETE DEPOSEE AU GREFFE DE LA COUR LE 28 FEVRIER 1984 , LA COMMISSION DES COMMUNAUTES EUROPEENNES A INTRODUIT , EN VERTU DE L ' ARTICLE 93 , PARAGRAPHE 2 , ALINEA 2 , DU TRAITE CEE , UN RECOURS VISANT A FAIRE RECONNAITRE QUE LE ROYAUME DE BELGIQUE , EN NE S ' ETANT PAS CONFORME , DANS LE DELAI IMPARTI , A LA DECISION 83/130 DE LA COMMISSION , DU 16 FEVRIER 1983 , CONCERNANT UNE AIDE DU GOUVERNEMENT BELGE EN FAVEUR D ' UNE ENTREPRISE DU SECTEUR DE LA CERAMIQUE SANITAIRE , A MANQUE A UNE OBLIGATION QUI LUI INCOMBE EN VERTU DU TRAITE . 2 PAR LA DECISION LITIGIEUSE , LA COMMISSION A CONSTATE QU ' UNE PRISE DE PARTICIPATION DE 475 MILLIONS DE BFR PAR UN HOLDING PUBLIC A VOCATION REGIONALE DANS LE CAPITAL D ' UNE ENTREPRISE DU SECTEUR DE LA CERAMIQUE , SITUEE A LA LOUVIERE , CONSTITUAIT UNE AIDE INCOMPATIBLE AVEC LE MARCHE COMMUN AU SENS DE L ' ARTICLE 92 DU TRAITE ET DEVAIT , DES LORS , ETRE SUPPRIMEE . EN OUTRE , LA COMMISSION DEMANDAIT A ETRE INFORMEE , DANS UN DELAI DE TROIS MOIS A COMPTER DE LA NOTIFICATION DE LA DECISION , DES MESURES PRISES PAR LA BELGIQUE POUR S ' Y CONFORMER . 3 LE PREAMBULE DE LA DECISION CONTIENT , ENTRE AUTRES , LE CONSIDERANT SUIVANT : ' CONSIDERANT QU ' UNE TELLE AIDE DESTINEE A PERMETTRE LE MAINTIEN EN ACTIVITE DE CAPACITES DE PRODUCTION EST DE NATURE A PORTER UNE ATTEINTE PARTICULIEREMENT GRAVE AUX CONDITIONS DE CONCURRENCE , CAR LE LIBRE JEU DES FORCES DU MARCHE EXIGERAIT NORMALEMENT LA FERMETURE DE L ' ENTREPRISE EN CAUSE , CE QUI , DANS UNE SITUATION OU LE SECTEUR EN CAUSE DOIT AFFRONTER UNE SURCAPACITE , PERMETTRAIT AUX CONCURRENTS PLUS COMPETITIFS DE SE DEVELOPPER ' . 4 LA DECISION A ETE NOTIFIEE AU ROYAUME DE BELGIQUE PAR LETTRE DU 24 FEVRIER 1983 . AUCUN RECOURS EN ANNULATION N ' A ETE INTRODUIT CONTRE LA DECISION . 5 PAR LETTRE DU 3 JUIN 1983 , ADRESSEE AU MEMBRE COMPETENT DE LA COMMISSION , LE REPRESENTANT PERMANENT BELGE A CONTESTE L ' EXACTITUDE DE LA MOTIVATION DE LA DECISION ET A SOULIGNE LES CONSEQUENCES SOCIALES GRAVES D ' UNE FERMETURE DE L ' ENTREPRISE EN CAUSE . IL A , EN OUTRE , REMARQUE QUE LE DROIT POSITIF BELGE N ' AUTORISE PAS LE REMBOURSEMENT DE CAPITAL SOCIAL , SAUF PAR PRELEVEMENT SUR LES BENEFICES DE LA SOCIETE , CE QUE LA SITUATION DES RESULTATS DE L ' ENTREPRISE NE PERMETTAIT PAS . ENFIN , LA LETTRE INDIQUE QUE ' LES AUTORITES BELGES DEMANDENT A LA COMMISSION DE BIEN VOULOIR LEUR PRECISER CE QU ' ELLE ENTEND PAR ' SUPPRESSION DE L ' AIDE ' ET A QUELLES CONSEQUENCES ELLE ESTIME DEVOIR EXPOSER SA DEFINITION ' . 6 PAR LETTRE DU 22 JUILLET 1983 , LE MEMBRE COMPETENT DE LA COMMISSION A REPONDU , ENTRE AUTRES , QU ' ' IL IMPORTE EN PREMIERE INSTANCE DE SATISFAIRE AUX OBLIGATIONS QUI DECOULENT DU DROIT COMMUNAUTAIRE ' . IL A AJOUTE QU ' IL LUI SAURAIT DES LORS GRE DE LUI ' FAIRE SAVOIR , DANS UN DELAI DE QUINZE JOURS , LES MESURES DECIDEES PAR ( LE GOUVERNEMENT BELGE ) DANS LE BUT DE SE CONFORMER A LA DECISION DE LA COMMISSION ' . 7 PAR LETTRE DU 5 SEPTEMBRE 1983 , LE REPRESENTANT PERMANENT BELGE A DE NOUVEAU CRITIQUE LA MOTIVATION DE LA DECISION ET A REITERE SA DEMANDE D ' UNE PRECISION . ESTIMANT QU ' AUCUNE SUITE N ' AVAIT ETE DONNEE A LA DECISION ET ALARMEE PAR DES INFORMATIONS PARUES DANS LA PRESSE BELGE CONCERNANT DE NOUVELLES AIDES A L ' ENTREPRISE EN CAUSE , LA COMMISSION A INTRODUIT LE PRESENT RECOURS SANS REPONDRE A LADITE LETTRE . 8 DEVANT LA COUR , LA COMMISSION A SOULIGNE QU ' AYANT CONSTATE QUE L ' AIDE EN CAUSE ETAIT INCOMPATIBLE AVEC LE MARCHE COMMUN , ELLE ETAIT TENUE , EN VERTU DE L ' ARTICLE 93 , PARAGRAPHE 2 , ALINEA 1 , DU TRAITE , DE DECIDER QUE L ' ETAT MEMBRE INTERESSE DEVAIT SUPPRIMER OU MODIFIER L ' AIDE DANS UN DELAI QU ' IL LUI APPARTENAIT DE DETERMINER . LA COMMISSION SE DEMANDE SI LES MOYENS SOULEVES PAR LE GOUVERNEMENT BELGE NE REVIENNENT PAS A REMETTRE EN CAUSE LA VALIDITE DE LA DECISION , CE QUI , SELON LA JURISPRUDENCE DE LA COUR , SERAIT EXCLU DES LORS QUE CETTE DECISION N ' A PAS ETE ATTAQUEE DANS LE DELAI PREVU A L ' ARTICLE 173 , ALINEA 3 , DU TRAITE . 9 DE TOUTE MANIERE , CES MOYENS SERAIENT MAL FONDES . LA DECISION AURAIT CLAIREMENT IDENTIFIE L ' AIDE A SUPPRIMER , CONTRAIREMENT A CE QUI ETAIT LE CAS DANS L ' ARRET DE LA COUR DU 12 JUILLET 1973 ( COMMISSION/REPUBLIQUE FEDERALE D ' ALLEMAGNE , 70/72 , REC . P . 813 ). LA DECISION SERAIT DONC SUFFISAMMENT PRECISE POUR ETRE EXECUTEE ET , SELON LA JURISPRUDENCE DE LA COUR , LE GOUVERNEMENT BELGE NE POURRAIT PAS EXCIPER DU DROIT POSITIF BELGE POUR JUSTIFIER LE NON-RESPECT DES OBLIGATIONS RESULTANT DE DECISIONS COMMUNAUTAIRES . 10 LE GOUVERNEMENT BELGE MAINTIENT QUE LES AUTORITES BELGES N ' ONT PAS MANQUE AUX OBLIGATIONS QUI LEUR INCOMBENT EN VERTU DE L ' ARTICLE 93 , PARAGRAPHE 2 , DU TRAITE . EN DEPIT DE LEURS DEMANDES REITEREES , LA COMMISSION SERAIT RESTEE EN DEFAUT DE FOURNIR LES PRECISIONS NECESSAIRES LEUR PERMETTANT DE DETERMINER EN QUOI CONSISTAIT L ' OBLIGATION DE SUPPRIMER LA PRETENDUE AIDE . IL NE SAURAIT , DES LORS , LEUR ETRE REPROCHE DE NE PAS AVOIR EXECUTE LADITE OBLIGATION . 11 LE GOUVERNEMENT BELGE SE REFERE , EN OUTRE , AUX DEUXIEME ET SEPTIEME RAPPORTS SUR LA POLITIQUE DE CONCURRENCE , OU LA COMMISSION AURAIT DEFINI SA POSITION VIS-A-VIS DE PRISES DE PARTICIPATION PUBLIQUES . DANS CES RAPPORTS , LA COMMISSION AURAIT INDIQUE QUE L ' ACTION D ' ORGANISMES CREES ET FINANCES PAR L ' ETAT EN VUE DE PRENDRE DES PARTICIPATIONS DANS LE CAPITAL DE CERTAINES ENTREPRISES NE PEUT ETRE APPRECIEE QU ' A POSTERIORI . PAR CETTE POLITIQUE , LA COMMISSION AURAIT ELLE-MEME EMPECHE LA SUPPRESSION DES PRISES DE PARTICIPATION PARCE QUE , DANS CES CIRCONSTANCES , IMPOSER UNE OBLIGATION DE REMBOURSEMENT LESERAIT GRAVEMENT LES DROITS DE TIERS INNOCENTS DANS TOUS LES CAS OU LES BENEFICES D ' UNE ENTREPRISE SONT INSUFFISANTS POUR EFFECTUER CE REMBOURSEMENT . 12 DANS LE CAS D ' ESPECE , L ' ENTREPRISE NE DISPOSERAIT NULLEMENT DE BENEFICES PERMETTANT LE REMBOURSEMENT ET IL AURAIT DONC ETE MATERIELLEMENT IMPOSSIBLE D ' EXECUTER LA DECISION A LA LETTRE SANS PROCEDER A LA LIQUIDATION DE LA SOCIETE . OR , LA DECISION N ' EXIGERAIT QUE LA SUPPRESSION DE L ' AIDE , ET PAS CELLE DE L ' ENTREPRISE . DE TOUTE MANIERE , LE 25 JANVIER 1985 , UNE ASSEMBLEE GENERALE AURAIT DECIDE DE METTRE LA SOCIETE EN LIQUIDATION ; LE GOUVERNEMENT BELGE NE COMPREND PAS CE QUE LA COMMISSION VEUT DE PLUS . 13 IL EST DE JURISPRUDENCE CONSTANTE , CONFIRMEE EN DERNIER LIEU PAR L ' ARRET DE LA COUR DU 15 NOVEMBRE 1983 ( COMMISSION/REPUBLIQUE FRANCAISE , 52/83 , REC . P . 3707 ), QU ' APRES L ' EXPIRATION DU DELAI PREVU A L ' ARTICLE 173 , ALINEA 3 , DU TRAITE , UN ETAT MEMBRE DESTINATAIRE D ' UNE DECISION PRISE EN VERTU DE L ' ARTICLE 93 , PARAGRAPHE 2 , ALINEA 1 , DU TRAITE NE SAURAIT REMETTRE EN CAUSE LA VALIDITE DE CELLE-CI A L ' OCCASION DU RECOURS VISE A L ' ALINEA 2 DE LA MEME DISPOSITION . IL CONVIENT DE CONSTATER QUE TELLE EST BIEN LA SITUATION DANS LA PRESENTE AFFAIRE . 14 DANS CES CIRCONSTANCES , LE SEUL MOYEN DE DEFENSE QUE LE GOUVERNEMENT BELGE PEUT ENCORE FAIRE VALOIR CONTRE LE RECOURS EN MANQUEMENT SERAIT CELUI D ' UNE IMPOSSIBILITE ABSOLUE D ' EXECUTER CORRECTEMENT LA DECISION . A CET EGARD , IL Y A LIEU DE RELEVER QUE LA DECISION EXIGE LA SUPPRESSION D ' UNE PRISE DE PARTICIPATION DE 475 MILLIONS DE BFR DANS LE CAPITAL DE L ' ENTREPRISE , DECIDEE LE 3 AOUT 1981 PAR LES AUTORITES REGIONALES ET EFFECTUEE PAR UN HOLDING PUBLIC A VOCATION REGIONALE , ET QUE CETTE EXIGENCE EST SUFFISAMMENT PRECISE POUR ETRE EXECUTEE . LE FAIT QU ' EN RAISON DE LA SITUATION FINANCIERE DE L ' ENTREPRISE , LES AUTORITES BELGES NE POUVAIENT PAS RECUPERER LA SOMME VERSEE NE CONSTITUE PAS UNE IMPOSSIBILITE D ' EXECUTION , DES LORS QUE L ' OBJECTIF POURSUIVI PAR LA COMMISSION ETAIT LA SUPPRESSION DE L ' AIDE , OBJECTIF QUI , COMME LE GOUVERNEMENT BELGE L ' ADMET , ETAIT SUSCEPTIBLE D ' ETRE ATTEINT PAR LA LIQUIDATION DE LA SOCIETE , QUE LES AUTORITES BELGES POUVAIENT PROVOQUER EN LEUR QUALITE D ' ACTIONNAIRES OU DE CREANCIERS . 15 LORSQUE LE GOUVERNEMENT BELGE FAIT VALOIR QUE LA DECISION A EFFECTIVEMENT ETE EXECUTEE PAR LA MISE EN LIQUIDATION DE L ' ENTREPRISE AU DEBUT DE L ' ANNEE 1985 , IL CONVIENT DE RAPPELER QUE LE RECOURS CONCERNE L ' OMISSION , PAR LE ROYAUME DE BELGIQUE , DE SE CONFORMER A LA DECISION DANS LE DELAI IMPARTI ET QUE LA DECISION LITIGIEUSE , QUI A ETE NOTIFIEE PAR LETTRE DU 24 FEVRIER 1983 , ENJOIGNAIT AU GOUVERNEMENT BELGE D ' INFORMER LA COMMISSION , DANS UN DELAI DE TROIS MOIS A COMPTER DE LA NOTIFICATION DE LA DECISION , DES MESURES PRISES PAR LUI POUR S ' Y CONFORMER . FORCE EST DONC DE CONSTATER QUE , DE TOUTE MANIERE , LA DECISION N ' A PAS ETE EXECUTEE DANS LES DELAIS . 16 IL Y A LIEU D ' AJOUTER QUE LE FAIT , POUR L ' ETAT MEMBRE DESTINATAIRE , DE NE POUVOIR SOULEVER , CONTRE UN RECOURS COMME CELUI DE L ' ESPECE , D ' AUTRES MOYENS QUE L ' EXISTENCE D ' UNE IMPOSSIBILITE D ' EXECUTION ABSOLUE , N ' EMPECHE PAS QU ' UN ETAT MEMBRE QUI , LORS DE L ' EXECUTION D ' UNE TELLE DECISION , RENCONTRE DES DIFFICULTES IMPREVUES ET IMPREVISIBLES OU PREND CONSCIENCE DE CONSEQUENCES NON ENVISAGEES PAR LA COMMISSION , SOUMETTE CES PROBLEMES A L ' APPRECIATION DE CETTE DERNIERE , EN PROPOSANT DES MODIFICATIONS APPROPRIEES DE LA DECISION EN CAUSE . DANS UN TEL CAS , LA COMMISSION ET L ' ETAT MEMBRE DOIVENT , EN VERTU DE LA REGLE IMPOSANT AUX ETATS MEMBRES ET AUX INSTITUTIONS COMMUNAUTAIRES DES DEVOIRS RECIPROQUES DE COOPERATION LOYALE , QUI INSPIRE , NOTAMMENT , L ' ARTICLE 5 DU TRAITE , COLLABORER DE BONNE FOI EN VUE DE SURMONTER LES DIFFICULTES DANS LE PLEIN RESPECT DES DISPOSITIONS DU TRAITE ET , NOTAMMENT , DE CELLES RELATIVES AUX AIDES . OR , DANS LE CAS D ' ESPECE , AUCUNE DES DIFFICULTES INVOQUEES PAR LE GOUVERNEMENT BELGE NE PRESENTE UN TEL CARACTERE ET LE GOUVERNEMENT N ' A NULLEMENT PROPOSE A LA COMMISSION D ' ADOPTER D ' AUTRES MESURES APPROPRIEES , MAIS S ' EST BORNE , PAR L ' INTERMEDIAIRE DU REPRESENTANT PERMANENT BELGE ET APRES L ' EXPIRATION DU DELAI D ' EXECUTION IMPARTI , A CONTESTER L ' EXACTITUDE DE LA MOTIVATION DE LA DECISION , A INVOQUER L ' IMPOSSIBILITE DE SUPPRIMER LA PRISE DE PARTICIPATION A CAUSE DES DISPOSITIONS DU DROIT BELGE ET A DEMANDER A LA COMMISSION DE PRECISER CE QU ' ELLE ENTEND PAR ' SUPPRESSION DE L ' AIDE ' . UNE TELLE ATTITUDE NE SAURAIT ETRE CONSIDEREE COMME ETANT CONFORME AU DEVOIR DE COOPERATION INDIQUE CI-DESSUS . 17 IL DECOULE DE CE QUI PRECEDE QU ' IL Y A LIEU DE CONSTATER LE MANQUEMENT DANS LES TERMES RESULTANT DES CONCLUSIONS DE LA COMMISSION . Décisions sur les dépenses SUR LES DEPENS 18 AUX TERMES DE L ' ARTICLE 69 , PARAGRAPHE 2 , DU REGLEMENT DE PROCEDURE , TOUTE PARTIE QUI SUCCOMBE EST CONDAMNEE AUX DEPENS . LA PARTIE DEFENDERESSE AYANT SUCCOMBE EN SES MOYENS , IL Y A LIEU DE LA CONDAMNER AUX DEPENS . Dispositif PAR CES MOTIFS , LA COUR DECLARE ET ARRETE : 1 ) LE ROYAUME DE BELGIQUE , EN NE S ' ETANT PAS CONFORME , DANS LE DELAI IMPARTI , A LA DECISION 83/130 DE LA COMMISSION , DU 16 FEVRIER 1983 , CONCERNANT UNE AIDE DU GOUVERNEMENT BELGE EN FAVEUR D ' UNE ENTREPRISE DU SECTEUR DE LA CERAMIQUE SANITAIRE , A MANQUE A UNE OBLIGATION QUI LUI INCOMBE EN VERTU DU TRAITE . 2 ) LE ROYAUME DE BELGIQUE EST CONDAMNE AUX DEPENS .

62009CJ0132

da

Kommissionen for De Europæiske Fællesskaber har i stævningen nedlagt påstand om, at Domstolen skal fastslå, at Kongeriget Belgien har tilsidesat de forpligtelser, der påhviler det i henhold til hjemstedsaftalen indgået den 12. oktober 1962 mellem Det Øverste Råd for Europaskolen og Kongeriget Belgiens regering (herefter »hjemstedsaftalen«), i forening med artikel 10 EF, ved at nægte at afholde udgifterne til inventar og undervisningsmateriel for Europaskolerne. Retsforskrifter Vedtægten for Europaskolerne Ved deres oprettelse var Europaskolerne reguleret i to aftaler, dels vedtægten for Europaskolen undertegnet i Luxembourg den 12. april 1957 (De Forenede Nationers traktatsamling, bind 443, s. 129, herefter »overenskomsten af 1957«), dels protokollen om oprettelse af Europaskolerne med henvisning til vedtægten for Europaskolen, undertegnet i Luxembourg den 13. april 1962 (United Nations Treaty Series, bind 752, s. 267, herefter »protokollen af 1962«). Disse to instrumenter blev indgået mellem de seks medlemsstater, der var grundlæggerne af De Europæiske Fællesskaber. Europaskolernes Øverste Råd (herefter »Det Øverste Råd«), der blev oprettet ved artikel 7 i overenskomsten af 1957, består i henhold til artikel 8 heri af den eller de kompetente ministre fra hver af de kontraherende parter. Ifølge overenskomstens artikel 9 sørger Det Øverste Råd for gennemførelsen af denne aftale, og råder med henblik herpå over de nødvendige beføjelser på det pædagogiske, budgetmæssige og administrative område. Det Øverste Råd udarbejder det almindelige reglement for skolerne. I henhold til overenskomstens artikel 28 kan Det Øverste Råd indgå enhver yderligere aftale med regeringen i det land, hvor skolen er beliggende, for at sikre de bedst mulige materielle og menneskelige betingelser for skolens virksomhed. Overenskomsten af 1957 og protokollen af 1962 blev ophævet og erstattet af aftale om vedtægten for Europaskolerne indgået i Luxembourg den 21. juni 1994, der nu er i kraft (EFT L 212, s. 3, herefter »aftalen af 1994«), jf. sidstnævntes artikel 34. Aftalen af 1994 blev indgået mellem medlemsstaterne samt De Europæiske Fællesskaber, hvis deltagelse var genstand for Rådets afgørelse 94/557/EF, Euratom af 17. juni 1994 om bemyndigelse af Det Europæiske Fællesskab og Det Europæiske Atomenergifællesskab til at undertegne og indgå aftalen om vedtægten for Europaskolerne (EFT L 212, s. 1). Ifølge artikel 34, stk. 4, i aftalen af 1994 skal henvisningerne i de retsakter vedrørende skolerne, der går forud for denne aftale, forstås som henvisninger til de tilsvarende artikler i denne aftale. Anvendelsesområdet for aftalen af 1994 omfatter de skoler, der er opregnet i dens bilag I, herunder Europaskolen Bruxelles I, Bruxelles II, Bruxelles III og Mol (Belgien). Ifølge aftalens artikel 2, stk. 3, skal der – før der kan oprettes en ny skole på en medlemsstats område – indgås en aftale mellem Det Øverste Råd og værtsmedlemsstaten, hvoraf det fremgår, at der gratis stilles lokaler, der er afpasset efter den nye skoles behov, til rådighed samt sørges for vedligeholdelse af disse lokaler. Artikel 6, stk. 2, i aftalen af 1994 bestemmer, at for så vidt angår skolens rettigheder og pligter er den i forhold til hver enkelt medlemsstat og med forbehold af de særlige bestemmelser i den foreliggende aftale at betragte som en offentligretlig uddannelsesinstitution. Det Øverste Råd, der bl.a. består af en repræsentant på ministerplan fra hver af medlemsstaterne og et medlem af Kommissionen, sørger i medfør af artikel 10, stk. 1, i aftalen af 1994 for gennemførelsen af denne aftale, og det råder med henblik herpå over de nødvendige beføjelser på det pædagogiske, budgetmæssige og administrative område samt beføjelser til at forhandle de aftaler, der er omhandlet i aftalens artikel 28-30. Det følger af ordlyden af artikel 25 i aftalen af 1994, at skolernes budget bl.a. finansieres ved bidrag fra medlemsstaterne igennem fortsat udbetaling af løn til de udstationerede eller ansatte lærere og i givet fald i form af et økonomisk bidrag og ved bidrag fra Fællesskaberne, som skal dække differencen mellem skolernes samlede udgifter og summen af de øvrige indtægter. I henhold til artikel 26 i aftalen af 1994 har Den Europæiske Unions Domstol enekompetence til at træffe afgørelse om de tvister mellem de kontraherende parter vedrørende fortolkningen og anvendelsen af denne aftale, der ikke har kunnet bilægges i Det Øverste Råd. Ifølge aftalens artikel 30 kan Det Øverste Råd indgå enhver yderligere aftale med regeringen i det land, hvor skolen er beliggende, for at sikre de bedst mulige betingelser for skolens virksomhed. I artikel 33, stk. 1 og 2, i aftalen af 1994 er det nærmere angivet, at aftalen skal ratificeres af de kontraherende medlemsstater i overensstemmelse med disses respektive forfatningsmæssige bestemmelser, og at den træder i kraft den første dag i den måned, der følger efter medlemsstaternes deponering af samtlige ratifikationsdokumenter samt deponeringen af notifikationsakten om Fællesskabets indgåelse af aftalen. Det er ubestridt, at aftalen af 1994 trådte i kraft den 1. oktober 2002. Hjemstedsaftalen Hjemstedsaftalen, tiltrådt ved den belgiske lov af 8. november 1975 ( Moniteur Belge af 7.2.1976, s. 1415), blev indgået for at sikre Europaskolerne i Bruxelles og i Mol de bedste materielle og menneskelige betingelser i overensstemmelse med artikel 28 i overenskomsten af 1957. Hjemstedsaftalens kapitel I med overskriften »Skolernes bygninger og udstyr« omfatter artikel 1, der har følgende ordlyd: »Kongeriget Belgiens regering forpligter sig til at stille de bygninger til rådighed, som skolerne har behov for til deres aktiviteter, og som opfylder de mål, der er fastsat af de regeringer, der er signatarer til protokollen om oprettelse af Europaskolerne. Kongeriget Belgiens regering forpligter sig til at vedligeholde og sikre disse bygninger efter de regler, der gælder for fast ejendom, som ejes af den belgiske stat. Kongeriget Belgiens regering forpligter sig til at udstyre disse skoler med inventar og undervisningsmateriel efter de kriterier, der gælder for den belgiske stats egne skoler.« Den administrative procedure Ved åbningsskrivelse af 17. oktober 2007 har Kommissionen foreholdt Kongeriget Belgien at have tilsidesat bestemmelserne i hjemstedsaftalen og i artikel 10 EF ved dels siden 1995 at nægte at finansiere det første inventar og undervisningsmateriel til de Europaskoler, der er beliggende på denne medlemsstats område, dels siden 1989 at nægte at betale en årlig støtte til drift og udstyr til dækning af de løbende udgifter på Europaskolerne på dens område. Da Kommissionen ikke fandt Kongeriget Belgiens svar tilfredsstillende, fremsendte den den 26. juni 2008 en begrundet udtalelse, hvori den opfordrede denne medlemsstat til at træffe de nødvendige foranstaltninger for at efterkomme denne udtalelse senest to måneder efter modtagelsen heraf. Da Kongeriget Belgien ikke har truffet de nødvendige foranstaltninger inden for den fastsatte frist, har Kommissionen anlagt den foreliggende sag. Om begæringen om genåbning af den mundtlige forhandling Ved skrivelse af 23. juni 2010 har Kommissionen fremsat begæring om genåbning af den mundtlige forhandling. Domstolen kan, efter at have hørt generaladvokaten eller på parternes begæring i overensstemmelse med artikel 61 i Domstolens procesreglement, ex officio træffe bestemmelse om genåbning af den mundtlige forhandling, såfremt den finder, at sagen er utilstrækkeligt oplyst, eller at den skal afgøres på grundlag af et argument, som ikke har været drøftet af parterne (dom af 29.6.2010, sag C-28/08 P, Kommissionen mod Bavarian Lager, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 36 og den deri nævnte retspraksis). Til støtte for sin begæring har Kommissionen gjort gældende, at generaladvokaten i sit forslag til afgørelse har lagt argumenter til grund, som ikke er blevet drøftet for Domstolen. For det første har Kommissionen gjort gældende, at den ikke har haft mulighed for under proceduren at udtale sig om den kompetenceindsigelse, der kan udledes af generaladvokatens forslag til afgørelse, hvorefter voldgiftsbestemmelsen i artikel 26 i aftalen af 1994 skulle udelukke anvendelsen af artikel 226 EF. For det andet har den gjort gældende, at generaladvokaten i sit forslag til afgørelse foreslår en streng fortolkning af artikel 10 EF, hvilket Kommissionen heller ikke har haft mulighed for at udtale sig om under proceduren. Domstolen er af den opfattelse, at den i det foreliggende tilfælde har alle de oplysninger til rådighed, som er nødvendige, for at den kan træffe afgørelse i den foreliggende sag, og at sagen ikke skal undersøges på grundlag af et argument, som ikke er blevet drøftet for Domstolen. Herefter er det ufornødent at anordne genåbning af den mundtlige forhandling. Om Domstolens kompetence Parternes argumenter Kongeriget Belgien har gjort gældende, at Domstolen savner kompetence til at påkende sager om hjemstedsaftalen. Det har gjort gældende, at for at kunne anlægge et traktatbrudssøgsmål i henhold til artikel 226 EF skal Kommissionen godtgøre, at der er sket en tilsidesættelse af en fællesskabsretlig bestemmelse eller af en aftale, hvori Det Europæiske Fællesskab er part, eller at der findes en voldgiftsbestemmelse. Ifølge Kongeriget Belgien kan der i den foreliggende sag imidlertid ikke henvises til nogen tilsidesættelse af en fællesskabsretlig bestemmelse, idet der ikke foreligger en tilsidesættelse af bestemmelserne i EF-traktaten, i bilagene hertil eller i afledt ret. Denne medlemsstat har gjort gældende, at hjemstedsaftalen ikke er en aftale, hvori Fællesskabet er part, og at der ikke foreligger en voldgiftsbestemmelse. Kongeriget Belgien har præciseret, at hjemstedsaftalen er forskellig fra aftalen af 1994, og at det kun er sidstnævnte, der i sin artikel 26 indeholder en sådan voldgiftsbestemmelse. Det har gjort gældende, at hjemstedsaftalen ikke kan kvalificeres som en afledt akt af aftalen af 1994, og at den omstændighed, at Det Europæiske Kul- og Stålfællesskab (EKSF) var stemmeberettiget medlem af Det Øverste Råde – som er en selvstændig international juridisk person, der er forskellig fra EKSF som juridisk person – ikke er ensbetydende med, at sidstnævnte er kontraherende part i hjemstedsaftalen, der er indgået mellem Det Øverste Råd og den belgiske regering. Hvis EKSF, som hævdet af Kommissionen, i kraft af sin rolle som stemmeberettiget medlem af Det Øverste Råd skulle anses for kontraherende part i hjemstedsaftalen, måtte det samme antages for Kongeriget Belgien som medlem af dette råd. Under disse betingelser ville denne medlemsstat have kontraheret med sig selv, hvilket efter et almindeligt retsprincip er umuligt. Denne medlemsstat har desuden gjort gældende, at den akt, hvorved den har indgået en sådan aftale, alene har bindende virkning i kraft af statens egen suverænitet. Kommissionen anfægter denne fortolkning af to grunde. For det første har den henvist til, at stævningen ikke blot støttes på hjemstedsaftalen, men ligeledes omfatter artikel 10 EF i forening med denne aftale. For det andet gør Kommissionen gældende, at hjemstedsaftalen ubestrideligt er del af fællesskabsretten, uanset artikel 10 EF, idet den skal anses for at være en akt, der er afledt af aftalen af 1994, som selv er del af fællesskabsretten. Kommissionen anfører, at det følger af fast retspraksis, at for så vidt angår bestemmelser, der henhører under Fællesskabets kompetence, har aftaler, der er indgået af sidstnævnte, dets medlemsstater og tredjelande, den samme status i Fællesskabets retsorden som rene fællesskabsaftaler, og at aftalen af 1994 blev indgået mellem Fællesskaberne og dets medlemsstater. Kommissionen henviser til, at hjemstedsaftalen fra starten var en akt, der var afledt af overenskomsten af 1957, og at EKSF’s Høje Myndighed allerede i 1962 var stemmeberettiget medlem af Det Øverste Råd. Kommissionen er således af den opfattelse, at sidstnævnte skal anses for kontraherende part i hjemstedsaftalen. Kommissionen præciserer, at den er trådt i stedet for EKSF’s Høje Myndighed ved undertegnelsen af fusionstraktaten af 8. april 1965, og at formålet med aftalen af 1994 var at konsolidere overenskomsten af 1957 og bestemmelserne vedtaget på grundlag heraf samt at styrke Fællesskabernes rolle som kontraherende parter. Kommissionen konkluderer på dette grundlag, at henset til, at hjemstedsaftalen blev vedtaget på grundlag af artikel 28 i overenskomsten af 1957, og at hjemstedsaftaler ligeledes er nævnt i aftalen af 1994, er hjemstedsaftalen en del af de rettigheder og forpligtelser, som Fællesskaberne undertegnede i 1994. Domstolens bemærkninger Det bemærkes, at prøvelsen af sagens realitet alene kan ske på grundlag af den i stævningen nedlagte påstand (dom af 6.4.2000, sag C-256/98, Kommissionen mod Frankrig, Sml. I, s. 2487, præmis 31, og af 4.5.2006, sag C-508/03, Kommissionen mod Det Forenede Kongerige, Sml. I, s. 3969, præmis 61). Det bemærkes ligeledes, at det i henhold til artikel 21, stk. 1, i statutten for Den Europæiske Unions Domstol og procesreglementets artikel 38, stk. 1, påhviler Kommissionen i påstandene i en stævning, der indleveres i medfør af artikel 226 EF, præcist at angive de klagepunkter, som Domstolen skal tage stilling til (dom af 31.3.1992, sag C-52/90, Kommissionen mod Danmark, Sml. I, s. 2187, præmis 17, og af 15.6.2006, sag C-255/04, Kommissionen mod Frankrig, Sml. I, s. 5251, præmis 24). Disse påstande skal være formuleret entydigt for at undgå, at Domstolen træffer afgørelse ultra petita eller ikke tager stilling til et klagepunkt (dom af 20.11.2003, sag C-296/01, Kommissionen mod Frankrig, Sml. I, s. 13909, præmis 121, og dommen af 15.6.2006 i sagen Kommissionen mod Frankrig, præmis 24). I den foreliggende sag skal det fastslås, at det eneste klagepunkt, der er nævnt i stævningens konklusion, vedrører den påståede tilsidesættelse af de forpligtelser, der påhviler Kongeriget Belgien i henhold til hjemstedsaftalen i forening med artikel 10 EF. Det er ganske vist korrekt, at artikel 10 EF nævnes to gange i stævningens begrundelse. Kommissionen har anført, at de belgiske myndigheders holdning er et indgreb i Fællesskabets finansieringsordning og i fordelingen af de økonomiske byrder mellem medlemsstaterne, og derfor i strid med artikel 10 EF, idet den påpeger, at konsekvenserne af denne holdning er skadelige. Kommissionen har tilføjet, at de forpligtelser, der påhviler Kongeriget Belgien ifølge hjemstedsaftalen, må fortolkes i lyset af princippet om god tro, som ifølge retspraksis er en integrerende del af artikel 10 EF og generel international ret. Det fremgår imidlertid af stævningen, at Kongeriget Belgiens påståede tilsidesættelse af artikel 10 EF kun er accessorisk i forhold til den påståede tilsidesættelse, som vedrører hjemstedsaftalen. Ifølge Kommissionen er det nemlig Kongeriget Belgiens manglende iagttagelse af sine forpligtelser i henhold til hjemstedsaftalen, som indebærer, at der ligeledes foreligger en tilsidesættelse af artikel 10 EF. Kommissionen har i replikken desuden udtrykkeligt præciseret, at den aldrig har påberåbt sig artikel 10 EF per se i denne sag, dvs. uafhængigt af hjemstedsaftalen. Såfremt det fastslås, at Domstolen savner kompetence til, på grundlag af artikel 226 EF, at tage stilling til Kongeriget Belgiens tilsidesættelse af de forpligtelser, der påhviler det i medfør af hjemstedsaftalen, indebærer det under disse omstændigheder nødvendigvis, at sagen må afvises i det hele. Hvad angår internationale overenskomster generelt skal det bemærkes, at det følger af Domstolens praksis, at hvis Fællesskabet ikke er kontraherende part i en overenskomst, har Domstolen i princippet ikke kompetence til inden for rammerne af en præjudiciel sag at fortolke bestemmelserne i denne overenskomst (jf. dom af 27.11.1973, sag 130/73, Vandeweghe m.fl., Sml. s. 1329, præmis 2, kendelse af 12.11.1998, sag C-162/98, Hartmann, Sml. I, s. 7083, præmis 9, dom af 22.10.2009, sag C-301/08, Bogiatzi, Sml. I, s. 10185, præmis 24, og af 4.5.2010, sag C-533/08, TNT Express Nederland, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 61). Hvad mere specifikt angår overenskomsten af 1957 skal det bemærkes, at Domstolen allerede har fastslået, at den ikke har kompetence til at tage stilling til fortolkningen heraf samt til de forpligtelser, der udspringer af den for medlemsstaterne, i det omfang – uanset de bånd, som denne overenskomst har med Fællesskabet og dets institutioners funktion – der er tale om en international overenskomst, der er indgået af medlemsstaterne, som ikke er en integrerende del af fællesskabsretten (jf. dom af 15.1.1986, sag 44/84, Hurd, Sml. s. 29, præmis 20-22). Denne fortolkning kan, således som generaladvokaten har anført i punkt 46 i forslaget til afgørelse, ikke være begrænset til den processuelle sammenhæng, der var genstand for den sag, der gav anledning til Hurd-dommen, inden for rammerne af hvilken Domstolen skulle tage stilling til et præjudicielt spørgsmål, men er ligeledes relevant inden for rammerne af en sag, der er anlagt i medfør af artikel 226 EF, hvis genstand kun kan være en medlemsstats tilsidesættelse af en af de forpligtelser, der påhviler den i medfør af EF-traktaten. Det fremgår nemlig af præamblen til hjemstedsaftalen, at denne er vedtaget på grundlag af artikel 28 i overenskomsten af 1957, der giver Det Øverste Råd bemyndigelse til at forhandle enhver yderligere aftale med regeringen i det land, hvor skolen er beliggende, for at sikre de bedst mulige materielle og menneskelige betingelser for skolen. Det følger heraf, at ordningen i hjemstedsaftalen følger ordningen i overenskomsten af 1957. Kommissionens påstand, hvorefter EKSF og efterfølgende Fællesskabet skal anses for en kontraherende part i hjemstedsaftalen, fordi EKSF’s Høje Myndighed var stemmeberettiget medlem af Det Øverste Råd, og at Kommissionen er trådt i dennes sted, ændrer ikke konklusionen i foregående præmis, og denne påstand kan derfor ikke tiltrædes. Der er intet, der peger på, at muligheden i overenskomsten af 1957 for de kontraherende parter for at tildele EKSF’s Høje Myndighed retten til i Det Øverste Råd at deltage som stemmeberettiget medlem heraf – en ret, der senere blev taget i brug af denne Høje Myndighed – skulle indebære, at de signerende parter i hjemstedsaftalen ønskede at give EKSF status som kontraherende part i denne aftale. Det er i øvrigt det, som Kongeriget Belgien, der er en af de kontraherende parter i hjemstedsaftalen, har gjort gældende. Det kan således ikke hævdes, at Fællesskabet skulle være knyttet til hjemstedsaftalen som kontraherende part, og at denne aftale derfor skulle fastsætte rettigheder og forpligtelser for det. Hvad angår Kommissionens anden påstand, hvorefter hjemstedsaftalen skulle være en integrerende del af de rettigheder og forpligtelser, som Fællesskabet tiltrådte i 1994, kan den heller ikke tiltrædes. Denne påstand udspringer af det forhold, at aftalen af 1994, der blev indgået og godkendt af Fællesskaberne, har til formål at konsolidere overenskomsten af 1957 og bestemmelserne vedtaget på grundlag heraf, og den omstændighed, at aftalen af 1994 omhandler hjemstedsaftaler. I denne henseende bemærkes, at hverken den konsolidering af overenskomsten af 1957 og bestemmelserne vedtaget på grundlag heraf, som hævdes at være foretaget ved aftalen af 1994, der desuden først trådte i kraft den 1. oktober 2002, eller henvisningen heri til hjemstedsaftaler, med tilbagevirkende kraft kan ændre den retlige karakter af hjemstedsaftalen, som er en international overenskomst, der er indgået mellem Det Øverste Råd og regeringen i en enkelt medlemsstat. Hvad angår den eventuelle anvendelse af voldgiftsbestemmelsen i artikel 26 i aftalen af 1994 skal det fastslås, at en traktatbrudsprocedure som omhandlet i EF-traktaten og i Domstolens praksis alene kan iværksættes på grundlag af artikel 226 EF, hvilket desuden også faktisk er tilfældet i den foreliggende sag. Herefter må det fastslås, at Domstolen ikke har kompetence til at træffe afgørelse i sagen anlagt af Kommissionen på grundlag af artikel 226 EF med påstand om, at Kongeriget Belgien har tilsidesat de forpligtelser, der påhviler det i medfør af hjemstedsaftalen i forening med artikel 10 EF. Sagens omkostninger Ifølge procesreglementets artikel 69, stk. 2, pålægges det den tabende part at betale sagens omkostninger, hvis der er nedlagt påstand herom. Da Kongeriget Belgien har nedlagt påstand herom, og Kommissionen har tabt sagen, bør det pålægges Kommissionen at betale sagens omkostninger. På grundlag af disse præmisser udtaler og bestemmer Domstolen (Tredje Afdeling): 1) Den Europæiske Unions Domstol har ikke kompetence til at træffe afgørelse i sagen anlagt af Europa-Kommissionen på grundlag af artikel 226 EF med påstand om, at Kongeriget Belgien har tilsidesat de forpligtelser, der påhviler det i medfør af hjemstedsaftalen indgået den 12. oktober 1962 mellem Det Øverste Råd for Europaskolen og Kongeriget Belgiens regering i forening med artikel 10 EF. 2) Kommissionen betaler sagens omkostninger. Underskrifter * Processprog: fransk.

61986CJ0238

it

Motivazione della sentenza CON ATTO DEPOSITATO IN CANCELLERIA IL 9 SETTEMBRE 1986, IL REGNO DEI PAESI BASSI HA PRESENTATO, A NORMA DELL' ART . 173, COMMA 1, DEL TRATTATO CEE, UN RICORSO INTESO ALL' ANNULLAMENTO DELLA DECISIONE DELLA COMMISSIONE 1* LUGLIO 1986, N . 86/443, RELATIVA ALLA LIQUIDAZIONE DEI CONTI PRESENTATI DAL REGNO DEI PAESI BASSI PER LE SPESE FINANZIATE DAL FONDO EUROPEO AGRICOLO DI ORIENTAMENTO E DI GARANZIA ( IN PROSIEGUO : "FEAOG "), SEZIONE "GARANZIA", PER L' ESERCIZIO 1982 ( GU L 256, PAG . 29 ), IN QUANTO ESSA ESCLUDE DAL FINANZIAMENTO COMUNITARIO TALUNE SPESE IN MATERIA DI AIUTI AL LATTE SCREMATO TRASFORMATO IN ALIMENTI COMPOSTI E AL LATTE SCREMATO IN POLVERE DESTINATO ALL' ALIMENTAZIONE DEI VITELLI, PER UN IMPORTO DI 27 214 850,08 HFL . AL FINE DI ASSICURARE IL RISPETTO DELLE DISPOSIZIONI DEL REGOLAMENTO DELLA COMMISSIONE 26 LUGLIO 1979, N . 1725, RELATIVO ALLE MODALITA DI CONCESSIONE DEGLI AIUTI AL LATTE SCREMATO TRASFORMATO IN ALIMENTI COMPOSTI ED AL LATTE SCREMATO IN POLVERE DESTINATO ALL' ALIMENTAZIONE DEI VITELLI ( GU L 199, PAG . 1 ), L' ART . 10 DEL REGOLAMENTO SOPRAMENZIONATO IMPONE AGLI STATI MEMBRI DI ADOTTARE UN CERTO NUMERO DI MISURE DI CONTROLLO, ED IL N . 2 DELL' ART . 10 FISSA LE MODALITA DEL CONTROLLO PER QUANTO RIGUARDA L' UTILIZZAZIONE DEL LATTE SCREMATO E DEL LATTE SCREMATO IN POLVERE NELLA FABBRICAZIONE DI ALIMENTI COMPOSTI . L' ART . 10, N . 2, LETT . B ), STABILISCE CHE I CONTROLLI SULLE IMPRESE INTERESSATE SI SVOLGONO IN LOCO E RIGUARDANO, IN PARTICOLARE, LE CONDIZIONI DI FABBRICAZIONE ACCERTATE MEDIANTE : - UN ESAME DELLE MATERIE PRIME UTILIZZATE, - IL CONTROLLO DELLE ENTRATE E USCITE DI PRODOTTI, - IL PRELIEVO DI CAMPIONI, E - VERIFICHE CONCERNENTI LA TENUTA DELLA CONTABILITA SPECIFICA . L' ART . 10, N . 2, LETT . C ), STABILISCE, IN UN 1* COMMA, CHE I CONTROLLI IN LOCO SONO FREQUENTI E IMPREVISTI, VENGONO EFFETTUATI ALMENO UNA VOLTA OGNI 14 GIORNI DI FABBRICAZIONE E, PER IL RESTO, LA LORO FREQUENZA VIENE DECISA TENENDO CONTO IN PARTICOLARE DELL' ENTITA DEI QUANTITATIVI DI LATTE SCREMATO IN POLVERE UTILIZZATO DALL' IMPRESA INTERESSATA E DELLA FREQUENZA DEL CONTROLLO APPROFONDITO DELLA SUA CONTABILITA A NORMA DELLA LETT . D ) ; IN UN 2* COMMA SI PRESCRIVE CHE LE IMPRESE CHE NON UTILIZZANO LATTE SCREMATO O LATTE SCREMATO IN POLVERE IN MODO PERMANENTE COMUNICHINO IL LORO PROGRAMMA DI FABBRICAZIONE ALL' ORGANISMO DI CONTROLLO DELLO STATO MEMBRO INTERESSATO AFFINCHE QUESTO ORGANISMO POSSA DISPORRE I RELATIVI CONTROLLI . ALLA LETT . D ) SI STABILISCE CHE I CONTROLLI IN LOCO SONO COMPLETATI DA UN CONTROLLO APPROFONDITO E IMPREVISTO DEI DOCUMENTI COMMERCIALI E DELLA CONTABILITA DI MAGAZZINO SPECIFICA DI CUI ALL' ART . 8 DEL REGOLAMENTO, E CHE QUESTO CONTROLLO COMPLEMENTARE VIENE EFFETTUATO ALMENO OGNI 12 MESI . LA LETT . E ) STABILISCE CHE, SE IL CONTROLLO COMPLEMENTARE VIENE ESEGUITO ALMENO OGNI 3 MESI, LA FREQUENZA DEI CONTROLLI IN LOCO PUO ESSERE RIDOTTA DA ALMENO UN CONTROLLO OGNI 14 GIORNI AD ALMENO UN CONTROLLO OGNI 28 GIORNI DI FABBRICAZIONE . NELLA RELAZIONE DI SINTESI DEL 22 OTTOBRE 1984, RELATIVA AL RISULTATO DEL CONTROLLO PER LA LIQUIDAZIONE DEI CONTI DEL FEAOG, SEZIONE "GARANZIA", PER GLI ESERCIZI 1980 E 1981, LA COMMISSIONE HA PREVISTO PER IL REGNO DEI PAESI BASSI UNA CORREZIONE DELLE SPESE DI 3 060 405,36 HFL PER IL 1981 . ERA STATO ACCERTATO, RELATIVAMENTE ALL' ESAME DI UN' IMPRESA, CHE IL CONTROLLO SUCCESSIVO A QUELLO EFFETTUATO IL 14 SETTEMBRE 1981 ERA AVVENUTO SOLO IL 3 NOVEMBRE 1981, MENTRE AVREBBE DOVUTO AVER LUOGO, SECONDO LA COMMISSIONE, AL PIU TARDI 28 GIORNI DOPO, CIOE L' 11 OTTOBRE 1981 . DI CONSEGUENZA, IL PERIODO 12 OTTOBRE 1981-2 NOVEMBRE 1981 NON E STATO PRESO IN CONSIDERAZIONE PER IL FINANZIAMENTO . IN BASE AI DATI DELL' ADDENDUM 1, DEL 15 APRILE 1985, ALLA RELAZIONE DI SINTESI, I PAESI BASSI AVEVANO OPTATO, FINO A FEBBRAIO-MARZO 1981, PER LE GRANDI IMPRESE CHE RAPPRESENTAVANO, IN QUELL' EPOCA, PIU DEL 90% DELLA PRODUZIONE, PER UN CONTROLLO OGNI 14 GIORNI, CON UN CONTROLLO APPROFONDITO ANNUALE, MENTRE LE ALTRE IMPRESE VENIVANO CONTROLLATE OGNI 28 GIORNI, CON UN CONTROLLO APPROFONDITO TRIMESTRALE . A DECORRERE DAL FEBBRAIO-MARZO 1981, QUEST' ULTIMO SISTEMA VENIVA APPLICATO A TUTTE LE IMPRESE . SULLA BASE DI UNA VERIFICA IN LOCO EFFETTUATA A SEGUITO DELL' ACCERTAMENTO DELLA RELAZIONE DI SINTESI, I SERVIZI DELLA COMMISSIONE CONSTATAVANO PER IL RESTO ALTRI CASI DI SUPERAMENTO DI TERMINE . LE CORREZIONI ALLE QUALI SONO ALLORA PERVENUTI I SERVIZI DELLA COMMISSIONE SONO DI 66 167 616,62 FIORINI PER IL 1980 E DI 19 324 624,21 FIORINI PER IL 1981 . L' ADDENDUM 1 ALLA RELAZIONE DI SINTESI ESPONE DETTAGLIATAMENTE IL RAGIONAMENTO ED IL CALCOLO CHE GIUSTIFICANO LE CORREZIONI SOPRAMENZIONATE . NELL' ADDENDUM 3 DEL 24 MAGGIO 1985 ALLA RELAZIONE DI SINTESI, I SERVIZI COMPETENTI SUGGERIVANO ALLA COMMISSIONE, IN CONSIDERAZIONE DEI RISULTATI DEI CONTROLLI TRIMESTRALI A POSTERIORI EFFETTUATI NEL 1985 DAI PAESI BASSI E TENUTO CONTO DEL FATTO CHE LE ANALISI DI CAMPIONI NON ERANO RISULTATE ANOMALIE, DI ESAMINARE LA POSSIBILITA DI ASSIMILARE LA GESTIONE OLANDESE ALL' APPLICAZIONE DEL REGIME DI CONTROLLO CONTEMPLATO DALL' ART . 10, N . 2, LETT . E ), DEL REGOLAMENTO N . 1725/79 . I SERVIZI DELLA COMMISSIONE CALCOLAVANO CHE, SE QUESTA IPOTESI FOSSE STATA PRESA IN CONSIDERAZIONE, LE CORREZIONI DELL' ADDENDUM 1 AVREBBERO DOVUTO ESSERE SOSTITUITE COME SEGUE : 1980 : 6 482 249,09 HFL, 1981 : 19 324 624,21 HFL . CON LA DECISIONE N . 85/463, LA COMMISSIONE RIFIUTAVA DI RICONOSCERE A CARICO DELLA SEZIONE "GARANZIA" DEL FEAOG, PER L' ESERCIZIO 1980, UN IMPORTO DI 66 167 616,62 HFL CON LA DECISIONE N . 85/464, LA COMMISSIONE RIFIUTAVA DI RICONOSCERE, PER L' ESERCIZIO 1981, UN IMPORTO DI 19 324 624,21 HFL . TALI CIFRE CORRISPONDONO A QUELLE DELL' ADDENDUM 1, IN DATA 15 APRILE 1985, ALLA RELAZIONE DI SINTESI . LA STESSA DIFFICOLTA SI PRESENTAVA PER LA LIQUIDAZIONE DEI CONTI DELL' ESERCIZIO 1982 . UNA CONCERTAZIONE ERA INTERVENUTA TRA IL REGNO DEI PAESI BASSI ED I SERVIZI DELLA COMMISSIONE PER LA RELAZIONE DI SINTESI DEL FEAOG DEL 15 GENNAIO 1986 . IN TALE RELAZIONE DI SINTESI LA COMMISSIONE RILEVA CHE IL SISTEMA DI CONTROLLO DESCRITTO AL PUNTO 3.3.2.1 DELLA RELAZIONE DI SINTESI DEL 1980/1981 ERA STATO APPLICATO NEI PAESI BASSI FINO AL 30 APRILE 1984 E CHE LA POSIZIONE DEI SERVIZI DELLA COMMISSIONE, COSI COME DEFINITA AL PUNTO 3.3.1.1 A 5 ) DELL' ADDENDUM 1 ALLA RELAZIONE DI SINTESI 1980/1981 NON E CAMBIATA ; CHE RISULTA DALL' ESAME DELLE INFORMAZIONI RICEVUTE CHE, PER IL 1982 SI E PERVENUTI AD UNA CORREZIONE DI 27 214 850,08 HFL . CON LA SUA DECISIONE N . 86/443, LA COMMISSIONE RIFIUTAVA DI RICONOSCERE A CARICO DELLA SEZIONE "GARANZIA" DEL FEAOG UN IMPORTO DI 27 214 850,08 HFL . TALE DECISIONE COSTITUISCE OGGETTO DEL RICORSO . CONTRO LA DECISIONE IMPUGNATA, IL REGNO DEI PAESI BASSI DEDUCE TRE MEZZI : - LA VIOLAZIONE DI FORME SOSTANZIALI PER MOTIVAZIONE INSUFFICIENTE, - LA VIOLAZIONE DEL COMBINATO DISPOSTO DEL REGOLAMENTO DEL CONSIGLIO 21 APRILE 1970, N . 729/70, RELATIVO AL FINANZIAMENTO DELLA POLITICA AGRICOLA COMUNE ( GU L 94, PAG . 13 ), E DEL REGOLAMENTO DELLA COMMISSIONE N . 1725/79, - LA VIOLAZIONE DEL PRINCIPIO DI PROPORZIONALITA . PER UNA PIU AMPIA ESPOSIZIONE DEI FATTI, DEL PROCEDIMENTO E DEI MEZZI ED ARGOMENTI DELLE PARTI, SI RINVIA ALLA RELAZIONE D' UDIENZA . QUESTI ELEMENTI DEL FASCICOLO VENGONO RIPORTATI IN PROSIEGUO SOLO NELLA MISURA NECESSARIA ALLE DEDUZIONI DELLA CORTE . SULLA VIOLAZIONE DI FORME SOSTANZIALI CON IL SUO PRIMO MEZZO, IL REGNO DEI PAESI BASSI SOSTIENE CHE LA DECISIONE IMPUGNATA NON E SUFFICIENTEMENTE MOTIVATA ALLA LUCE DELL' ART . 190 DEL TRATTATO CEE . ESSO AMMETTE CHE VI E STATA UNA CONCERTAZIONE CON LA COMMISSIONE A PROPOSITO DELLA RELAZIONE DI SINTESI; ESSO SOSTIENE TUTTAVIA CHE, TENUTO CONTO DELLE NOTEVOLI DIFFERENZE TRA LA RELAZIONE DI SINTESI DEL 1980/1981 E GLI ADDENDUM, LA COMMISSIONE AVREBBE DOVUTO CHIARIRE NELLA DECISIONE IMPUGNATA, PER IL RESTO PRIVA DI UN' ADEGUATA MOTIVAZIONE, SU QUALE BASE ESSA AVREBBE FINALMENTE OPERATO LA SUA SCELTA . ESSA NON POTREBBE LIMITARSI A CONSTATARE NEL QUARTO CONSIDERANDO DELLA DECISIONE, CHE, IN SEGUITO AI CONTROLLI EFFETTUATI, UNA FRAZIONE DELLE SPESE DICHIARATE NON SODDISFA LE CONDIZIONI DEL REGOLAMENTO N . 729/70 E NON PUO, DI CONSEGUENZA ESSERE FINANZIATA E CHE LO STATO MEMBRO E STATO INFORMATO DETTAGLIATAMENTE DI QUESTA DETRAZIONE ED HA POTUTO ESPRIMERE LA PROPRIA POSIZIONE AL RIGUARDO . LA COMMISSIONE SOSTIENE CHE LA MOTIVAZIONE DELLE DECISIONI DEL FEAOG NON DEV' ESSERE RICERCATA UNICAMENTE NEL TESTO DELLE DECISIONI, MA ANCHE NEI RISULTATI DELLA PROCEDURA DI CONSULTAZIONE E CHE ESSA NON E OBBLIGATA A FORNIRE IN QUESTE DECISIONI I MOTIVI PER I QUALI NON SI CONFORMA AD UN SUGGERIMENTO DEI SUOI SERVIZI . RISULTA DALLA RELAZIONE DI SINTESI DEL 1982 CHE LA MOTIVAZIONE DELLA DECISIONE DI CUI TRATTASI E ESATTAMENTE LA STESSA DI QUELLA CHE E STATA ESPOSTA NELLA RELAZIONE DI SINTESI DEL 1980/1981 E CHE UN SEMPLICE RINVIO A TALE RELAZIONE SAREBBE SUFFICIENTE . SECONDO UNA GIURISPRUDENZA COSTANTE LA PORTATA DELL' OBBLIGO DI MOTIVAZIONE, SANCITO DALL' ART . 190 DEL TRATTATO CEE, DIPENDE DALLA NATURA DELL' ATTO DI CUI TRATTASI E DAL CONTESTO ENTRO IL QUALE ESSO E STATO ADOTTATO . NELLA FATTISPECIE E PACIFICO CHE IL GOVERNO DEI PAESI BASSI E STATO STRETTAMENTE ASSOCIATO AL PROCESSO DI ELABORAZIONE DELLA DECISIONE IMPUGNATA E CONOSCEVA PERFETTAMENTE LE RAGIONI PER CUI LA COMMISSIONE RITENEVA DI NON DOVER PORRE A CARICO DEL FEAOG GLI IMPORTI CONTROVERSI . IL RINVIO ALLA RELAZIONE DI SINTESI DEL 1980/1981 E ALL' ADDENDUM 1 DI TALE RELAZIONE DIMOSTRA CHE LA COMMISSIONE HA ADOTTATO LE SUE DECISIONI SULLA BASE DELLA POSIZIONE DEFINITA NELL' ADDENDUM 1, CHE HA MOTIVATO IN MODO CHIARO E DETTAGLIATO GLI IMPORTI DI CUI TRATTASI . D' ALTRO CANTO, L' OBBLIGO DI MOTIVARE SI RIFERISCE ALLE DECISIONI EFFETTIVAMENTE ADOTTATE E, IN QUESTE DECISIONI, LA COMMISSIONE NON E TENUTA A CHIARIRE LE RAGIONI PER CUI ESSA NON HA PRESO IN CONSIDERAZIONE UN SUGGERIMENTO DEI SUOI SERVIZI . AD OGNI MODO, IL GOVERNO DEI PAESI BASSI HA DOVUTO RENDERSI CONTO CHE TALE SUGGERIMENTO NON ERA COMPATIBILE CON IL TESTO DEL REGOLAMENTO . STANDO COSI LE COSE, E NEL PARTICOLARE CONTESTO DELL' ELABORAZIONE DELLE DECISIONI RELATIVE ALLA LIQUIDAZIONE DEI CONTI, LA MOTIVAZIONE DELLA DECISIONE IMPUGNATA DEV' ESSERE RITENUTA SUFFICIENTE . SULLA VIOLAZIONE DEL COMBINATO DISPOSTO DEI REGOLAMENTI N . 729/70 E N . 1725/79 CON IL SUO SECONDO MEZZO, IL REGNO DEI PAESI BASSI SOSTIENE CHE LA COMMISSIONE SI BASA SU UN' INTERPRETAZIONE ERRONEA DELL' ART . 10, N . 2, LETT . C ), DEL REGOLAMENTO N . 1725/79 . SECONDO IL RICORRENTE, L' ESPRESSIONE "ALMENO UNA VOLTA OGNI 14 GIORNI DI FABBRICAZIONE" NON SIGNIFICA, COME SOSTIENE LA COMMISSIONE, CHE NON POSSONO PASSARE PIU DI 14 GIORNI FRA DUE CONTROLLI, MA CHE NEL CORSO DI OGNI PERIODO DI 14 GIORNI DI FABBRICAZIONE DEV' ESSERE EFFETTUATO ALMENO UN CONTROLLO . L' ESPRESSIONE "ALMENO UN CONTROLLO OGNI 28 GIORNI DI FABBRICAZIONE" DI CUI ALL' ART . 10, N . 2, LETT . E ), DOVREBBE ESSERE INTERPRETATA ANALOGAMENTE . IL RICORRENTE CONTESTA ALLA COMMISSIONE ANCHE IL FATTO DI NON AVERLO AMMESSO AD UN CONTROLLO A POSTERIORI DEI DOCUMENTI AMMINISTRATIVI ALLE CONDIZIONI DI CUI ALL' ART . 10, N . 2, LETT . E ), DEL REGOLAMENTO N . 1725/79, COSI COME SAREBBE STATO PROPOSTO NELL' ADDENDUM 3 DELLA RELAZIONE DI SINTESI 1980/81 ; CONTROLLI EFFETTUATI NEL 1985 AVREBBERO ACCERTATO CHE NON ERA STATA COMMESSA NESSUNA IRREGOLARITA NELLE IMPRESE INTERESSATE . IL REGNO DEI PAESI BASSI ADDEBITA INOLTRE ALLA COMMISSIONE DI NON CONSENTIRGLI, COME AVVERREBBE PER L' IMPRESA NELLA QUALE SIANO STATE COMMESSE IRREGOLARITA, DI PROVARE CON UN' INDAGINE SPECIALE CHE L' INFRAZIONE RIGUARDA UN QUANTITATIVO MENO ELEVATO DI QUELLO RISULTANTE DALL' ART . 9, N . 4, DEL REGOLAMENTO MENZIONATO . QUANTO ALL' INTERPRETAZIONE DELL' ESPRESSIONE "ALMENO UNA VOLTA OGNI 14 GIORNI DI FABBRICAZIONE" DI CUI ALL' ART . 10, N . 2, LETT . C ), COMMA 1, DEL REGOLAMENTO N . 1725/79, BISOGNA RILEVARE CHE IL COMMA 2 DELLA DISPOSIZIONE MENZIONATA IMPONE ALLE IMPRESE CHE NON UTILIZZANO LATTE SCREMATO O LATTE SCREMATO IN POLVERE IN MODO PERMANENTE DI COMUNICARE IL LORO PROGRAMMA DI FABBRICAZIONE ALL' ENTE DI CONTROLLO DELLO STATO MEMBRO INTERESSATO AFFINCHE QUESTO ENTE POSSA DISPORRE I RELATIVI CONTROLLI . NE DERIVA CHE IL COMMA 1 DELLA DISPOSIZIONE DI CUI TRATTASI RIGUARDA LE IMPRESE CHE UTILIZZANO IL LATTE SCREMATO O IL LATTE SCREMATO IN POLVERE IN MODO CONTINUO, SENZA INTERVALLI O INTERRUZIONE DEI CICLI DI PRODUZIONE . L' ESPRESSIONE "UNA VOLTA OGNI 14 GIORNI" NON PUO QUINDI RIGUARDARE PERIODI AUTONOMI DI PRODUZIONE DI 14 GIORNI E SIGNIFICA COME SOSTIENE GIUSTAMENTE LA COMMISSIONE, CHE NON DEVONO PASSARE PIU DI 14 GIORNI DI FABBRICAZIONE TRA DUE CONTROLLI . TALE INTEPRETAZIONE CONSENTE ANCHE DI ASSICURARE PERFETTAMENTE IL CARATTERE IMPREVISTO DEI CONTROLLI . LA PRIMA PARTE DEL SECONDO MEZZO DEL RICORRENTE NON E DI CONSEGUENZA FONDATA . PER QUANTO RIGUARDA LA POSSIBILITA DI REGOLARIZZARE IN PARTE LA SITUAZIONE A POSTERIORI MEDIANTE CONTROLLI SU DOCUMENTI, E IMPORTANTE CONSTATARE CHE, NELL' AMBITO DEL SUMMENZIONATO ART . 10, IL CONTROLLO IN LOCO DELLE IMPRESE ED IL SUO COMPLEMENTO, IL CONTROLLO DEI DOCUMENTI COMMERCIALI E DELLA CONTABILITA DI MAGAZZINO SPECIFICA, FANNO PARTE DI UN MECCANISMO DI CONTROLLO UNICO LE CUI DUE PARTI SONO DESTINATE A COMPLETARSI RECIPROCAMENTE . COME LA COMMISSIONE HA FATTO PRESENTE IN MODO CONVINCENTE, LA COESISTENZA NEL TEMPO DEI DUE TIPI DI CONTROLLO E INDISPENSABILE PER CONSENTIRE L' ACCERTAMENTO DELLE POSSIBILI IRREGOLARITA, DATO CHE NE IL CONTROLLO IN LOCO NE IL CONTROLLO DOCUMENTALE POSSONO FORNIRE DA SOLO UNA GARANZIA SUFFICIENTE DEL RISPETTO DELLE DISPOSIZIONI COMUNITARIE . D' ALTRO CANTO, I CONTROLLI DOCUMENTALI EX POST NON POSSONO FAR SCOPRIRE LE IRREGOLARITA, CHE AVREBBERO POTUTO RISULTARE SOLO DAL CONTROLLO IN LOCO ALLE CONDIZIONI CONTEMPLATE DAL REGOLAMENTO . BISOGNA SOTTOLINEARE INOLTRE CHE LE DISPOSIZIONI DEL REGOLAMENTO N . 1725/79 DEVONO ESSERE APPLICATE IN MODO UNIFORME IN TUTTI GLI STATI MEMBRI E DEVONO AVERE, PER QUANTO POSSIBILE, LA STESSA EFFICACIA SU TUTTO IL TERRITORIO DELLA COMUNITA . UN CONTROLLO A POSTERIORI DIVERSO DA QUELLO CONTEMPLATO DAL REGOLAMENTO NON PUO QUINDI SOSTITUIRE IL SISTEMA DI CONTROLLO CONTEMPLATO . CON LA TERZA PARTE DEL SECONDO MEZZO, IL RICORRENTE CONTESTA ALLA COMMISSIONE IL FATTO DI NON AVERGLI DATO LA POSSIBILITA, CHE E RICONOSCIUTA ALLE IMPRESE IN DIFETTO, DI OTTENERE, SULLA BASE DELL' ART . 9, N . 4, DEL REGOLAMENTO N . 1725/79, MEDIANTE UN' INDAGINE SPECIALE, UNA RIDUZIONE DELL' IMPORTO IL CUI FINANZIAMENTO VIENE RIFIUTATO . A TAL RIGUARDO, E SUFFICIENTE CONSTATARE CHE L' ART . 9, N . 4, SOPRAMENZIONATO, SI RIFERISCE ALLA PRESUNZIONE CHE L' INOSSERVANZA DA PARTE DELL' IMPRESA INTERESSATA DELLE DISPOSIZIONI RELATIVE ALL' AIUTO RIGUARDA LA TOTALITA DEL LATTE SCREMATO O DEL LATTE SCREMATO IN POLVERE UTILIZZATI DURANTE TUTTO IL PERIODO COMPRESO TRA LA DATA DELL' ULTIMO CONTROLLO CHE NON HA DATO LUOGO AD OSSERVAZIONI E LA DATA DEL PRIMO CONTROLLO CON IL QUALE E ACCERTATO CHE L' IMPRESA SI CONFORMA NUOVAMENTE ALLE DISPOSIZIONI DEL REGOLAMENTO N . 1725/79 . NELLA FATTISPECIE TUTTAVIA, IL RIFIUTO DEL FINANZIAMENTO DA PARTE DEL FEAOG E BASATO SULLA CONSTATAZIONE CHE IL REGNO DEI PAESI BASSI NON HA APPLICATO LE MISURE DI CONTROLLO STABILITE NEL CORSO DEI PERIODI DI CUI TRATTASI . TALE PARTE DEL MEZZO NON PUO QUINDI ESSERE ACCOLTA . DA QUANTO SOPRA DERIVA CHE IL SECONDO MEZZO NON E FONDATO IN ALCUNA DELLE SUE PARTI E CHE GLI INTERVENTI DI CUI TRATTASI NON SONO STATI EFFETTUATI IN CONFORMITA ALLA DISCIPLINA COMUNITARIA NELL' AMBITO DELL' ORGANIZZAZIONE COMUNE DEI MERCATI AGRICOLI, COSI COME RICHIEDE L' ART . 3 DEL REGOLAMENTO N . 729/70 . SULLA VIOLAZIONE DEL PRINCIPIO DI PROPORZIONALITA COL TERZO MEZZO IL REGNO DEI PAESI BASSI SOSTIENE CHE LA COMMISSIONE HA AGITO IN VIOLAZIONE DEL PRINCIPIO DI PROPORZIONALITA DECIDENDO UNA RIDUZIONE DELLE SPESE SPROPORZIONATA RISPETTO AGLI ILLECITI COMMESSI . LA COMMISSIONE AVREBBE CONSTATATO UN CERTO NUMERO DI VIZI DI PROCEDURA, MA AVREBBE POTUTO PERSUADERSI NEL FRATTEMPO, TENUTO CONTO DEI CONTROLLI DEI DOCUMENTI COMMERCIALI, CHE NON VI ERA MOTIVO DI PRESUMERE CHE FOSSERO STATE COMMESSE IRREGOLARITA SOSTANZIALI . PER L' ESAME DI TALE MEZZO BISOGNA RICORDARE CHE SECONDO UNA GIURISPRUDENZA COSTANTE ( SENTENZA DELLA CORTE 7 FEBBRAIO 1979, 11/76, PAESI BASSI / COMMISSIONE, RACC . PAG . 245 ) LE DISPOSIZIONI DEGLI ARTT . 2 E 3 DEL REGOLAMENTO N . 729/70 PERMETTONO ALLA COMMISSIONE DI PORRE A CARICO DEL FEAOG SOLO GLI IMPORTI CORRISPOSTI IN CONFORMITA ALLE NORME EMANATE PER I VARI SETTORI DELL' AGRICOLTURA, LASCIANDO A CARICO DEGLI STATI MEMBRI QUALSIASI ALTRO IMPORTO, ED IN PARTICOLARE QUELLI CHE LE AUTORITA NAZIONALI ABBIANO A TORTO RITENUTO DI POTER PAGARE NELL' AMBITO DELL' ORGANIZZAZIONE COMUNE DEI MERCATI . NELLA SENTENZA 14 GENNAIO 1981 ( CAUSA 819/79, REPUBBLICA FEDERALE DI GERMANIA / COMMISSIONE, RACC . PAG . 21 ), LA CORTE HA SOTTOLINEATO CHE LE DECISIONI DELLA COMMISSIONE RELATIVE ALLA LIQUIDAZIONE DEI CONTI PER LE SPESE FINANZIATE DAL FEAOG HANNO LO SCOPO DI ACCERTARE E DI DICHIARARE CHE LE SPESE SONO STATE EFFETTUATE DAGLI ORGANI NAZIONALI IN CONFORMITA ALLE DISPOSIZIONI COMUNITARIE . NEI CASI IN CUI LA NORMATIVA COMUNITARIA SUBORDINA LA CORRESPONSIONE DELL' AIUTO AL FATTO CHE SIANO STATE OSSERVATE TALUNE FORMALITA DI PROVA O DI CONTROLLO, L' AIUTO CORRISPOSTO NON TENENDO CONTO DI TALE CONDIZIONE NON E CONFORME AL DIRITTO COMUNITARIO E LA RELATIVA SPESA NON PUO QUINDI ESSERE POSTA A CARICO DEL FEAOG, ANCHE SE E DIMOSTRATO CHE NON E STATA COMMESSA ALCUNA IRREGOLARITA SOSTANZIALE . NELLA FATTISPECIE, LA STRETTA OSSERVANZA DEI CONTROLLI DELLE IMPRESE INTERESSATE COSTITUISCE UNA CONDIZIONE ESSENZIALE PER LA CONCESSIONE DEGLI AIUTI DI CUI TRATTASI, IN QUANTO IL RAFFORZAMENTO DELLE MISURE DI CONTROLLO, IN BASE AL SECONDO E AL QUARTO CONSIDERANDO DEL REGOLAMENTO N . 1725/79, COSTITUISCE UNO DEGLI SCOPI PRINCIPALI DI TALE REGOLAMENTO . DA QUANTO PRECEDE RISULTA CHE LA DECISIONE IMPUGNATA NON HA VIOLATO IL PRINCIPIO DI PROPORZIONALITA . OCCORRE QUINDI RESPINGERE INTEGRALMENTE IL RICORSO DEL REGNO DEI PAESI BASSI . Decisione relativa alle spese SULLE SPESE AI SENSI DELL' ART . 69, PAR 2, DEL REGOLAMENTO DI PROCEDURA, IL SOCCOMBENTE E CONDANNATO ALLE SPESE . IL REGNO DEI PAESI BASSI E RISULTATO SOCCOMBENTE E VA QUINDI CONDANNATO ALLE SPESE . Dispositivo PER QUESTI MOTIVI, LA CORTE DICHIARA E STATUISCE : 1 . IL RICORSO E RESPINTO . 2 . IL REGNO DEI PAESI BASSI E CONDANNATO ALLE SPESE .

61985CJ0160

el

Με δικόγραφο που κατέθεσε στη γραμματεία του Δικαστηρίου στις 23 Μαΐου 1985, η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων άσκησε, δυνάμει του άρθρου 169 της Συνθήκης ΕΟΚ, προσφυγή με την οποία ζητεί να αναγνωριστεί ότι η Ιταλική Δημοκρατία παρέβη τις υποχρεώσεις που υπέχει από το άρθρο 171 της Συνθήκης ΕΟΚ, επειδή δεν έχει ακόμη μεταφέρει στην εσωτερική της έννομη τάξη τις οδηγίες 74/561/ΕΟΚ και 74/562/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 12ης Νοεμβρίου 1974, από τις οποίες η μεν πρώτη αφορά την πρόσβαση στο επάγγελμα του μεταφορέα εμπορευμάτων στον τομέα των εσωτερικών και διεθνών οδικών μεταφορών, η δε δεύτερη την πρόσβαση στο επάγγελμα του μεταφορέα επιβατών στον τομέα των εσωτερικών και διεθνών οδικών μεταφορών ( ΕΕ ειδ. έκδ. 07/001, σσ. 231 και 236 αντίστοιχα), παρά τις αποφάσεις του Δικαστηρίου της 10ης Νοεμβρίου 1981 (στις υποθέσεις 28 και 29/81, Επιτροπή κατά Ιταλικής Δημοκρατίας, Συλλογή 1981, σσ. 2577 και 2585 αντίστοιχα ). Με την παραπάνω απόφαση του στην υπόθεση 28/81 το Δικαστήριο αποφάνθηκε ότι: « Η Ιταλική Δημοκρατία, μη θεσπίζοντας εντός της ταχθείσης προθεσμίας τις αναγκαίες διατάξεις για την συμμόρφωση της με την οδηγία 74/561 του Συμβουλίου, της 12ης Νοεμβρίου 1974, περί προσβάσεως στο επάγγελμα του μεταφορέα εμπορευμάτων στον τομέα των εσωτερικών και διεθνών οδικών μεταφορών ( ΕΕ ειδ. έκδ. Ν 308, 07/001, σ. 231 ), παρέβη υποχρέωση που υπέχει εκ της Συνθήκης ΕΟΚ. » Στο πλαίσιο της προαναφερθείσας υπόθεσης 29/81 το Δικαστήριο αποφάνθηκε με απόφαση που φέρει την ίδια ημερομηνία ως εξής: « Η Ιταλική Δημοκρατία, μη θεσπίζοντας εντός της ταχθείσης προθεσμίας τις αναγκαίες διατάξεις για τη συμμόρφωση της με την οδηγία 74/562 του Συμβουλίου, της12ης Νοεμβρίου 1974, περί προσβάσεως στο επάγγελμα του μεταφορέα επιβατών στον τομέα των εσωτερικών και διεθνών οδικών μεταφορών ( ΕΕ ειδ. έκδ. Ν 308, 07/001, σ. 236 ), παρέβη υποχρέωση που υπέχει εκ της Συνθήκης ΕΟΚ. » Το ιστορικό της διαφοράς καθώς και οι ισχυρισμοί και τα επιχειρήματα των διαδίκων εκτίθενται στην έκθεση για την επ' ακροατηρίου συζήτηση. Τα στοιχεία αυτά της δικογραφίας δεν επαναλαμβάνονται παρακάτω παρά μόνο καθόσον απαιτείται για να σχηματίσει κρίση το Δικαστήριο. Η Επιτροπή έκρινε ότι η Ιταλική Δημοκρατία δεν είχε προχωρήσει στην εκτέλεση των αποφάσεων του Δικαστηρίου της 10ης Νοεμβρίου 1981 και, ύστερα από ανταλλαγή εγγράφων με την ιταλική κυβέρνηση, κίνησε τη διαδικασία του άρθρου 169 της Συνθήκης ΕΟΚ. Αφού προηγουμένως έταξε προθεσμία στην Ιταλική Δημοκρατία να υποβάλει τις παρατηρήσεις της, η Επιτροπή εξέδωσε στις 4 Φεβρουαρίου 1985 αιτιολογημένη γνώμη. Επειδή καμία συνέχεια δεν δόθηκε στην εν λόγω γνώμη, η Επιτροπή άσκησε την παρούσα προσφυγή. Η Επιτροπή υποστηρίζει ότι, σύμφωνα με το άρθρο 171 της Συνθήκης ΕΟΚ, η Ιταλική Δημοκρατία όφειλε να λάβει, μετά την έκδοση των προαναφερθεισών αποφάσεων της 10ης Νοεμβρίου 1981, τα αναγκαία μέτρα για τη μεταφορά των εν λόγω οδηγιών στην εσωτερική της έννομη τάξη, ώστε να παύσει η παράβαση των υποχρεώσεων που υπέχει από τη Συνθήκη ΕΟΚ. Αρκετά έτη μετά την έκδοση των εν λόγω αποφάσεων του Δικαστηρίου, η Ιταλική Δημοκρατία δεν θέσπισε κανένα μέτρο για να συμμορφωθεί με αυτές. Η ιταλική κυβέρνηση ισχυρίζεται ότι η Βουλή είχε εγκρίνει κατά την προηγούμενη βουλευτική περίοδο νομοσχέδιο που προέβλεπε τη μεταφορά της οδηγίας 74/561/ΕΟΚ, πλην όμως η λήξη της βουλευτικής περιόδου δεν επέτρεψε την περάτωση της κοινοβουλευτικής διαδικασίας και την οριστική ψήφιση του νομοσχεδίου. Σε ορισμένα όμως νομοσχέδια που τελούν ακόμη υπό συζήτηση στην παρούσα Βουλή έχουν ενσωματωθεί διατάξεις για τη μεταφορά των εν λόγω δύο οδηγιών στην εσωτερική έννομη τάξη της Ιταλίας. Στο σημείο αυτό πρέπει να υπομνηστεί ότι, κατά πάγια νομολογία του Δικαστηρίου, τα κράτη μέλη δεν δύνανται να επικαλεστούν διατάξεις, την ακολουθούμενη πρακτική ή καταστάσεις της εσωτερικής έννομης τάξης τους για να δικαιολογήσουν τη μη τήρηση των υποχρεώσεων που υπέχουν δυνάμει του κοινοτικού δικαίου. Σύμφωνα με τις προαναφερθείσες οδηγίες 74/561/ΕΟΚ και 74/562/ΕΟΚ, τα εθνικά μέτρα έπρεπε να είχαν θεσπιστεί πριν από την 1η Ιανουαρίου 1977. Με τις παραπάνω αποφάσεις της 10ης Νοεμβρίου 1981, το Δικαστήριο αναγνώρισε ότι η Ιταλική Δημοκρατία είχε παραβεί τις υποχρεώσεις που υπείχε από τη Συνθήκη, επειδή δεν είχε εκτελέσει τις οδηγίες εμπροθέσμως. Η Ιταλική Δημοκρατία όφειλε, βάσει του άρθρου 171 της Συνθήκης ΕΟΚ, να λάβει τα μέτρα που συνεπαγόταν η εκτέλεση των αποφάσεων του Δικαστηρίου. Το άρθρο αυτό δεν ορίζει την προθεσμία εντός της οποίας πρέπει να ληφθούν τα εν λόγω μέτρα. Η εκτέλεση της αποφάσεως πρέπει πάντως να αρχίσει αμέσως και να περατωθεί το συντομότερο δυνατόν αυτό όμως δεν συνέβη στην προκειμένη περίπτωση, δεδομένου ότι έχουν ήδη διαρρεύσει αρκετά έτη από την έκδοση των οικείων αποφάσεων. Πρέπει επομένως να αναγνωριστεί ότι η Ιταλική Δημοκρατία παρέβη τις υποχρεώσεις που υπέχει από το άρθρο 171 της Συνθήκης ΕΟΚ, επειδή δεν έχει ακόμη λάβει τα αναγκαία μέτρα για να εκτελέσει τις οδηγίες 74/561/ΕΟΚ και 74/562/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 12ης Νοεμβρίου 1974, από τις οποίες η μεν πρώτη αφορά την πρόσβαση στο επάγγελμα του μεταφορέα εμπορευμάτων στον τομέα των εσωτερικών και διεθνών οδικών μεταφορών, η δε δεύτερη την πρόσβαση στο επάγγελμα του μεταφορέα επιβατών στον τομέα των εσωτερικών και διεθνών οδικών μεταφορών ( ΕΕ ειδ. έκδ. 07/001, σσ. 231 και 236 αντίστοιχα), παρά τις αποφάσεις του Δικαστηρίου της 10ης Νοεμβρίου 1981 ( στις υποθέσεις 28/81 και 29/81, Επιτροπή κατά Ιταλικής Δημοκρατίας, Συλλογή 1981, σσ. 2577 και 2585 αντίστοιχα ). Επί των δικαστικών εξόδων Σύμφωνα με το άρθρο 69, παράγραφος 2, του κανονισμού διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα. Επειδή η Ιταλική Δημοκρατία ηττήθηκε, πρέπει να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα. Για τους λόγους αυτούς ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ αποφασίζει: 1) Η Ιταλική Δημοκρατία παρέβη τις υποχρεώσεις που υπέχει από το άρθρο 171 της Συνθήκης ΕΟΚ, επειδή δεν έχει ακόμη λάβει τα αναγκαία μέτρα για να εκτελέσει τις οδηγίες 74/561/ΕΟΚ και 74/562/ΕΟΚ του Συμβουλίου, της 12ης Νοεμβρίου 1974, από τις οποίες η μεν πρώτη αφορά την πρόσβαση στο επάγγελμα του μεταφορέα εμπορευμάτων στον τομέα των εσωτερικών και διεθνών οδικών μεταφορών, η δε δεύτερη την πρόσβαση στο επάγγελμα του μεταφορέα επιβατών στον τομέα των εσωτερικών και διεθνών οδικών μεταφορών, παρά τις αποφάσεις του Δικαστηρίου της 10ης Νοεμβρίου 1981 ( στις υποθέσεις 28/81 και 29/81, Επιτροπή κατά Ιταλικής Δημοκρατίας, Συλλογή 1981, σσ. 2577 και 2585 αντίστοιχα ). 2) Καταδικάζει την Ιταλική Δημοκρατία στα δικαστικά έξοδα. Mackenzie Stuart Κακούρης Ο' Higgins Schockweiler Bosco Koopmans Bahlmann Joliét Rodríguez Iglesias Δημοσιεύτηκε σε δημόσια συνεδρίαση στο Λουξεμβούργο στις 5 Νοεμβρίου 1986. Ο γραμματέας Ρ. Heim Ο πρόεδρος Α. J. Mackenzie Stuart ( *1 ) Γλώσσα διαδικασίας: η ιταλική.

62003TJ0251

fr

Demande d'annulation de la décision C(2003) 1404 de la Commission, du 22 avril 2003, concernant la suspension des autorisations de mise sur le marché des médicaments vétérinaires contenant la substance benzathine benzylpénicilline destinés à être administrés par voie intramusculaire et/ou sous-cutanée aux animaux producteurs d'aliments Dispositif La décision C (2003) 1404 de la Commission, du 22 avril 2003, concernant la suspension des autorisations de mise sur le marché des médicaments vétérinaires contenant la substance benzathine benzylpénicilline destinés à être administrés par voie intramusculaire et/ou sous-cutanée aux animaux producteurs d'aliments est annulée. La Commission supportera ses propres dépens ainsi que ceux exposés par les requérantes. La République française supportera ses propres dépens.

62008TJ0102

el

: Η απόφαση του Δικαστηρίου Δημόσιας Διοίκησης της Ευρωπαϊκής Ένωσης (δεύτερο τμήμα) της 13ης Δεκεμβρίου 2007, F-27/07, Sundholm κατά Επιτροπής (δεν έχει δημοσιευθεί ακόμη στη Συλλογή), αναιρείται. Η απόφαση της 2ας Ιουνίου 2006 με την οποία ο κατ’ έφεση αξιολογητής ενέκρινε την έκθεση εξελίξεως της σταδιοδρομίας της A. Sundholm για την περίοδο από 1ης Ιουλίου 2001 έως 31 Δεκεμβρίου 2002 ακυρώνεται. Η πρωτοδίκως ασκηθείσα προσφυγή απορρίπτεται κατά τα λοιπά. Η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα της δίκης ενώπιον του Δικαστηρίου Δημόσιας Διοίκησης και της κατ’ αναίρεση δίκης. Περίληψη 1. Υπάλληλοι – Βαθμολογία – Έκθεση εξελίξεως της σταδιοδρομίας – Δικαιολογημένες απουσίες (Κανονισμός Υπηρεσιακής Καταστάσεως των υπαλλήλων, άρθρο 43) 2. Υπάλληλοι – Προσφυγή – Αγωγή αποζημιώσεως – Ακύρωση της προσβαλλομένης παράνομης πράξεως – Προσήκουσα ικανοποίηση λόγω ηθικής βλάβης (Κανονισμός Υπηρεσιακής Καταστάσεως των υπαλλήλων, άρθρο 91) 1. Οι δικαιολογημένες απουσίες υπαλλήλου δεν μπορούν, μεν, να ληφθούν υπόψη εις βάρος του στο πλαίσιο της αξιολογήσεώς του, είναι, ωστόσο, δυνατό ο εν λόγω υπάλληλος να λάβει μεγαλύτερο βαθμό για την επίδοσή του, λαμβανομένων υπόψη των συνθηκών ασκήσεως των καθηκόντων του, παρά το γεγονός ότι λόγω της απουσίας του διέθεσε κατ’ ουσία λιγότερο χρόνο στην εργασία του. Εντούτοις, η εν λόγω συνεκτίμηση όσον αφορά τη συνολική βαθμολογία για την επίδοσή του δεν είναι αυτόματη, αλλά συνιστά απλώς μια ευχέρεια των συντακτών των εκθέσεων εξελίξεως της σταδιοδρομίας, στους οποίους εναπόκειται η εκτίμηση της δυνατότητας αυτής, όταν μπορεί να δικαιολογηθεί από τις συντρέχουσες περιστάσεις. Υπό περιστάσεις κατά τις οποίες ο αξιολογητής ή ο βαθμολογητής δεν έχουν κανένα λόγο να εκτιμήσουν ότι οι δικαιολογημένες απουσίες υπαλλήλου είχαν σημαντική επιρροή στην επίδοσή του κατά τη διάρκεια της περιόδου που καλύπτει η έκθεση εξελίξεως της σταδιοδρομίας του, δεν μπορεί να προβληθεί εις βάρος τους το ότι δεν ανέφεραν ούτε έλαβαν υπόψη μια τέτοια περίσταση στα σχόλια που περιέχονται στην έκθεση εξελίξεως της σταδιοδρομίας βάσει της επιδόσεως του υπαλλήλου. (βλ. σκέψεις 29, 39 και 40) Παραπομπή: ΠΕΚ, 8 Μαρτίου 2005, T‑277/03, Βλαχάκη κατά Επιτροπής, Συλλογή Υπ.Υπ. 2005, σ. I‑A‑57 και II‑243, σκέψη 83 και εκεί παρατιθέμενη νομολογία 2. Η ακύρωση διοικητικής πράξεως προσβαλλομένης από υπάλληλο συνιστά αυτή καθαυτή προσήκουσα και, καταρχήν, επαρκή ικανοποίηση λόγω ηθικής βλάβης, εφόσον η εν λόγω πράξη δεν περιέχει ρητές αρνητικές εκτιμήσεις για τις ικανότητες του προσφεύγοντος που να μπορούν να τον βλάψουν. (βλ. σκέψη 47) Παραπομπή: ΠΕΚ, 13 Δεκεμβρίου 2005, T‑155/03, T‑157/03 και T‑331/03, Cwik κατά Επιτροπής, Συλλογή Υπ.Υπ. 2005, σ. I‑A‑411 και II‑1865, σκέψη 205 και εκεί παρατιθέμενη νομολογία

62004TJ0155

sk

Právny rámec 1. Právny základ Eurocontrolu Európska organizácia pre bezpečnosť letovej prevádzky (Eurocontrol), ktorá je medzinárodnou organizáciou regionálneho charakteru v oblasti leteckej dopravy, bola založená rôznymi európskymi štátmi, členmi a nečlenmi Spoločenstva, Medzinárodným dohovorom Eurocontrol o spolupráci v oblasti bezpečnosti letovej prevádzky z 13. decembra 1960 v znení ďalších zmien a doplnení a v úplnom znení protokolu z 27. júna 1997 (ďalej len „dohovor“) s cieľom upevniť spoluprácu štátov dohovoru v oblasti letovej prevádzky a rozvíjať vzájomné spoločné činnosti s cieľom zosúladenia a integrácie potrebných na vytvorenie jednotného systému riadenia letovej premávky, Air traffic management (ATM). Aj keď dohovor ešte nie je formálne účinný, keďže nebol ratifikovaný všetkými stranami dohovoru, jeho ustanovenia sa prechodne uplatňujú od roku 1998, v súlade s rozhodnutím stálej komisie Eurocontrolu prijatým v decembri 1997. Taliansko pristúpilo k Eurocontrolu 1. apríla 1996. V roku 2002 Spoločenstvo a jeho členské štáty podpísali protokol, ktorý zatiaľ nevstúpil do platnosti, týkajúci sa pristúpenia Európskeho spoločenstva k Eurocontrolu. Spoločenstvo sa rozhodlo schváliť tento protokol rozhodnutím Rady 2004/636/ES z 29. apríla 2004 o uzatvorení Európskym spoločenstvom Protokolu o pristúpení Európskeho spoločenstva k Eurocontrolu (Ú. v. EÚ L 304, s. 209; Mim. vyd. 07/008, s. 330). Od roku 2003 sa určité ustanovenia tohto protokolu prechodne uplatňujú, až kým nedôjde k jeho ratifikácii všetkými stranami dohovoru. 2. Právo Spoločenstva V smernici Rady 93/65/EHS z 19. júla 1993 o definovaní a používaní zlučiteľných technických špecifikácií pri obstarávaní zariadenia a systémov riadenia letovej prevádzky (Ú. v. ES L 187, s. 52; Mim. vyd. 07/002, s. 44), zmenenej a doplnenej smernicou Komisie 97/15/ES prijímajúcou normy Eurocontrolu (Ú. v. ES L 95, s. 16; Mim. vyd. 07/003, s. 27), Rada stanovila prijatie technických špecifikácií Spoločenstva v oblasti ATM na základe zodpovedajúcich technických špecifikácií určených Eurocontrolom. Články 1 až 5 smernice 93/65 sú upravené takto: „Článok 1 Táto smernica sa použije na definovanie a používanie zlučiteľných technických špecifikácií pri obstarávaní zariadenia a systémov riadenia letovej prevádzky, najmä: –        komunikačné systémy, –        pozorovacie systémy, –        systémy zabezpečujúce automatizovanú pomoc pre riadenie letovej prevádzky, a –        navigačné systémy. Článok 2 Na účely tejto smernice: a)      technická špecifikácia znamená technické požiadavky zahrnuté najmä v súťažných podkladoch, ktoré určujú charakter práce, materiálu, výrobku alebo dodávky, a ktoré umožňujú popísať povahu práce, materiálu, výrobku alebo dodávky objektívne takým spôsobom, aby spĺňal účel, na ktorý je zmluvným subjektom určený. Takéto technické predpisy môžu zahŕňať kvalitu, výkon, bezpečnosť a rozmery, ako aj požiadavky na materiál, výrobok alebo dodávku vzhľadom na zabezpečenie kvality, terminológiu, symboly, testovanie a testovacie metódy, balenie, značkovanie a štítkovanie; b)      norma znamená technickú špecifikáciu schválenú uznaným normalizačným orgánom pre opakované alebo nepretržité používanie, s ktorou zhoda nie je v zásade povinná; c)      norma Eurocontrolu znamená povinné prvky špecifikácií Eurocontrolu pre fyzikálne vlastnosti, konfiguráciu, materiál, výkon, personál alebo postup, ktorých jednotné uplatňovanie sa považuje za základ pre vykonávanie systému integrovaných služieb leteckej dopravy (ATS) (povinné prvky tvoria časť dokumentu normy Eurocontrolu). Článok 3 1.      Komisia v súlade s postupom stanoveným v článku 6 identifikuje a prijme normy Eurocontrolu a následné úpravy Eurocontrolu týchto noriem najmä k tým normám Eurocontrolu, ktoré sa vzťahujú na oblasti uvedené v prílohe I a ktoré sa majú stať záväznými na základe práva Spoločenstva. Komisia uverejní odkazy na všetky technické špecifikácie, ktoré sa takto stanú záväznými, uverejnením v Úradnom vestníku Európskych spoločenstiev . 2.      Aby sa zabezpečila pokiaľ možno najväčšia komplexnosť prílohy I, v ktorej sú uvedené normy Eurocontrolu, ktoré majú byť vydané, Komisia podľa postupu uvedeného v článku 6 a po porade s Eurocontrolom môže v prípade potreby upraviť prílohu I v súlade s úpravami, ktoré vykonal Eurocontrol. … Článok 4 S cieľom doplniť podľa potreby proces zavádzania noriem Eurocontrolu Komisia môže dať normalizačné mandáty orgánom pre európsku normalizáciu v súlade so smernicou 83/189/EHS a po konzultácii s Eurocontrolom. Článok 5 1.      Bez toho, aby boli dotknuté smernice 77/62/EHS a 90/531/EHS, členské štáty podniknú všetky kroky nevyhnutné na zabezpečenie toho, aby sa vo všeobecných dokumentoch alebo špecifikáciách vzťahujúcich sa na každú zmluvu obstarávateľa definovaného v prílohe II, odkázali na špecifikácie prijaté v súlade s touto smernicou, ak sa nakupuje zariadenie pre leteckú navigáciu. 2.      K zabezpečeniu čo možno najkomplexnejšej prílohy II členské štáty oznámia Komisii akékoľvek zmeny vykonané vo svojich zoznamoch. Komisia upraví prílohu II v súlade s postupom uvedeným v článku 6.“ Skutkové okolnosti a konanie pred podaním žaloby 1. Úloha a činnosť Eurocontrolu Aby Eurocontrol uskutočnil svoj cieľ spočívajúci v rozvoji jednotného systému riadenia letovej premávky v Európe, rozvíja, koordinuje a plánuje uskutočnenie celoeurópskych stratégií a na ne sa vzťahujúcich akčných plánov za účasti vnútroštátnych orgánov, dodávateľov služieb letovej prevádzky, civilných a vojenských užívateľov vzdušného priestoru, letísk, leteckého priemyslu, profesijných organizácií a dotknutých európskych inštitúcií. Prejednávaná vec sa týka len troch oblastí činnosti Eurocontrolu. Hlavnou oblasťou činnosti, ktorej sa dotýka prejednávaná vec, je činnosť právnej úpravy, normalizácie a schvaľovania. V rámci cieľov stanovených dohovorom sa členské štáty Eurocontrolu najmä dohodli, že prijmú a budú uplatňovať „spoločné normy a špecifikácie“ v oblasti letovej prevádzky. Úprava týchto noriem a špecifikácií bola zverená Eurocontrolu. Konkrétne technické normy a špecifikácie vypracováva agentúra, výkonný orgán Eurocontrolu, ktorý podlieha právomoci rady tejto organizácie zloženej zo zástupcov členských štátov Eurocontrolu (riaditelia správ civilného letectva každého členského štátu organizácie), ktorej prináleží rozhodnúť o prijatí takto vypracovaných technických noriem. Eurocontrol vykonáva činnosti týkajúce sa normalizácie najmä v rámci programu Eatchip (európsky program zosúladenia a integrácie leteckej dopravy), ktorý bol vytvorený v roku 1990 Európskou konferenciou pre civilné letectvo (ECAC) s cieľom dosiahnuť zosúladenie a následne konečným spôsobom integrovať systémy ATM v členských štátoch konferencie. Komisia dosiaľ prijala tri normy vypravované Eurocontrolom ako technické špecifikácie Spoločenstva v zmysle smernice 93/65 [pozri smernicu 97/15 a nariadenie Komisie (ES) č. 2082/2000 zo 6. septembra 2000, ktorým sa prijímajú technické normy Eurocontrol a mení a dopĺňa smernica 97/15/ES (Ú. v. ES L 254, s. 1; Mim. vyd. 07/005, s. 104), zmenené nariadením Komisie (ES) č. 980/2002 zo 4. júna 2002 (Ú. v. ES L 150, s. 38; Mim. vyd. 07/006, s. 271)]: –        technická norma Eurocontrolu pre priamu výmenu dát (OLDI), –        technická norma Eurocontrolu pre zobrazovanie výmeny dát služby leteckej dopravy (ADEXP), –        technická norma Eurocontrolu pod názvom Výmena letových dát – dokument riadenia prepojenia (FDE-ICD). Druhou oblasťou činnosti dotknutou touto vecou je poslanie Eurocontrolu v oblasti výskumu a vývoja, ktoré spočíva na jednej strane v koordinácii vnútroštátnych politík výskumu a vývoja v oblasti letovej prevádzky a na druhej strane vo vedení spoločných činností týkajúcich sa štúdia a vývoja nových technológií v tejto oblasti. Týmto spôsobom Eurocontrol vyvíja a obstaráva prototypy zariadení a systémov ATM, napríklad systémov radarovej kontroly s cieľom najmä umožniť definovať a potvrdiť nové technické normy a špecifikácie. Jeden zo systémov vyvinutých týmto spôsobom je radarový systém ARTAS, v súvislosti s ktorým podnik Thomson‑CSF (dnes s obchodným menom Thales) získal zmluvu o vývoji v nadväznosti na postup verejného obstarávania. V rámci tejto oblasti činnosti Eurocontrol vytvoril režim práv duševného vlastníctva týkajúcich sa prototypov vyvíjaných podnikmi, s ktorými uzavrel zmluvy o vývoji, osobitne v súvislosti s počítačovými programami. Následná prístupnosť týchto práv duševného vlastníctva pre ostatné konkurenčné podniky a najmä bezodplatnosť prístupu k nim závisí najmä od skutočnosti, či zmluvní partneri vyvinuli tieto počítačové programy osobitne v rámci zmluvy o výskume uzavretej s Eurocontrolom, alebo či ide o použitie už existujúcich produktov. Treťou a poslednou oblasťou činnosti dotknutou touto vecou je pomoc poskytovaná na žiadosť správnym orgánom členských štátov Eurocontrolu, najmä v oblasti plánovania, špecifikácie a vytvorenia služieb a systémov ATM. V rámci toho môže byť Eurocontrol požiadaný predovšetkým, aby pomohol vnútroštátnym orgánom kontroly leteckej dopravy vytvoriť postupy verejného obstarávania týkajúce sa dodania zariadenia a systémov ATM. 2. Konanie pred podaním žaloby Žalobkyňa, SELEX Sistemi Integrati SpA (pôvodne Alenia Marconi Systems SpA), pôsobí od roku 1961 v oblasti systémov riadenia letovej prevádzky. Dňa 28. októbra 1997 podala Komisii sťažnosť podľa článku 3 ods. 2 nariadenia Rady (EHS) č. 17 zo 6. februára 1962, prvého nariadenia implementujúceho články [81] a [82] Zmluvy (Ú. v. ES 1962, 13, s. 204; Mim. vyd. 08/001, s. 3), ktorou upozornila Komisiu na údajné porušenia pravidiel hospodárskej súťaže Eurocontrolom pri výkone jej úlohy štandardizácie týkajúcej sa zaradení a systémov ATM (ďalej len „sťažnosť“). Sťažnosť obsahovala tieto výhrady: –        režim práv duševného vlastníctva týkajúci sa zmlúv o vývoji a obstarávaní prototypov nových systémov, podsystémov hardvéru a softvéru určených na uplatnenie v oblasti ATM uzavretých Eurocontrolom je takej povahy, že môže vytvárať skutočné monopoly v rámci výroby systémov, ktoré sú následne predmetom normalizácie prostredníctvom Eurocontrolu, –        táto situácia je o to závažnejšia, že Eurocontrol neuskutočnil opatrenia na zabezpečenie dodržiavania zásad transparentnosti, otvorenosti a zákazu diskriminácie v rámci obstarávania prototypov systémov a podsystémov používaných na definovanie noriem, –        zo súčastného systému okrem toho vyplýva, že podniky, ktoré dodávajú prototypy používané na účely normalizácie, sú v rámci verejného obstarávania organizovaného vnútroštátnymi orgánmi s cieľom získať zariadenia ATM oproti svojim konkurentom v osobitne výhodnej situácii. Žalobkyňa doplnila svoju sťažnosť listami z 15. mája a 29. septembra 1998. Dňa 3. novembra 1998 listom podpísaným generálnymi riaditeľmi generálneho riaditeľstva (GR) „Hospodárska súťaž“ a GR „Doprava“ (ďalej len „list z 3. novembra 1998“) vyzvala Komisia Eurocontrol, aby k sťažnosti predložil svoje pripomienky. Prílohou tohto listu bola stručná analýza uskutočnená oddeleniami Komisie, ktorá vysvetľovala problémy, ktoré by mohli vyplývať z činností Eurocontrolu namietaných žalobou, najmä vo vzťahu k fungovaniu vnútorného trhu produktov, systémov a služieb ATM. Komisia však v každom prípade upresnila, že táto analýza sa nedotýka uplatnenia pravidiel Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže v prejednávanej veci. Dňa 12. novembra 1998 oboznámila Komisia žalobkyňu s existenciou a obsahom listu z 3. novembra 1998. V odpovedi na výzvu Komisie predložil Eurocontrol svoje pripomienky k sťažnosti, ako aj k analýze Komisie listom z 2. júla 1999, ktorý tvoril dvojstranný list spolu s dvanástimi stranami pripomienok. Pripomienky Komisia zaslala listom z 12. augusta 1999 žalobkyni, ktorá k nim zaujala stanovisko v listoch zo 14. februára a 28. marca 2000. Listom z 15. júna 2000 Komisia oznámila žalobkyni, že podľa jej názoru skutočnosti oznámené v sťažnosti nepatria do pôsobnosti článku 82 ES a že v každom prípade jej neumožňujú dospieť k záveru, že došlo k porušeniu tohto článku. Listami z 15. januára 2001 a 2. augusta 2002 žalobkyňa potvrdila svoje stanovisko. Listom z 25. septembra 2003, v súlade s článkom 6 nariadenia Komisie (ES) č. 2842/98 z 22. decembra 1998 o vypočutí strán v určitých konaniach podľa článkov [81] a [82] Zmluvy o ES (Ú. v. ES L 354, s. 18; Mim. vyd. 07/004, s. 204), Komisia napriek tomu oznámila žalobkyni, že nepovažuje dôvody uvedené v sťažnosti za dostatočné na to, aby sa jej vyhovelo. Listom zo 14. novembra 2003 žalobkyňa opätovne odpovedala, že jej názor ostáva nezmenený. Listom z 12. februára 2004 Komisia zamietla sťažnosť (ďalej len „napadnuté rozhodnutie“) potvrdiac, v podstate, svoje posúdenie už vyjadrené v liste z 25. septembra 2003. V napadnutom rozhodnutí tvrdí najmä, že: –        pravidlá hospodárskej súťaže Spoločenstva sa v zásade uplatňujú na medzinárodné organizácie ako je Eurocontrol za podmienky, že konkrétne uvedené činnosti možno označiť za hospodárske činnosti, –        činnosti Eurocontrolu, ktoré boli predmetom sťažnosti, nie sú hospodárskej povahy, a v dôsledku toho Eurocontrol nemožno považovať za podnik v zmysle článku 82 ES a v každom prípade, ak by aj boli tieto činnosti považované za činnosti podniku, nie sú v rozpore s článkom 82 ES, –        technická normalizácia je činnosťou vo verejnom záujme a Eurocontrol ju vykonáva bezodplatne, bez vytvárania zisku alebo sledovania súkromných cieľov a jej predmetom nie je stanovovať platby alebo dávky, ktoré by mali používatelia platiť, čo vylučuje hospodársku povahu, –        v súvislosti s obstarávaním prototypov a správou práv duševného vlastníctva sťažnosť neopisuje žiadnu konkrétnu skutočnosť, ktorá by mohla byť považovaná za zneužitie dominantného postavenia, –        v súvislosti s režimom práv duševného vlastníctva Eurocontrol podnikom, ktoré na tom majú záujem, bezodplatne sprístupňuje práva duševného vlastníctva, ktoré získal v rámci svojich činností výskumu a vývoja; ak by sa aj správa práv duševného vlastníctva považovala za hospodársku činnosť, skutočnosť, že podniky, ktoré sa zúčastňovali na výskume a vývoji, majú technickú výhodu, ktorú môžu využiť v rámci verejného obstarávania, nemôže byť považovaná za zneužitie dominantného postavenia, ktoré by bolo možné pripísať Eurocontrolu, –        v súvislosti s činnosťami týkajúcimi sa pomoci, ktorú Eurocontrol na základe žiadosti poskytuje vnútroštátnym správnym orgánom, je nutné uviesť, že nemôžu byť považované za činnosti hospodárskej povahy, keďže sú uskutočňované bezodplatne; okrem toho v rámci týchto činností Eurocontrol nedisponuje žiadnou rozhodovacou právomocou, ktorá prináleží výlučne vnútroštátnym správnym orgánom. Konanie pred Súdom prvého stupňa a návrhy účastníkov konania Žalobkyňa návrhom podaným do kancelárie Súdu prvého stupňa 23. apríla 2004 podala túto žalobu. Vo svojom vyjadrení z 1. septembra 2004 doručenom do kancelárie Súdneho dvora 2. septembra 2004 požiadal Eurocontrol o povolenie svojho vstupu ako vedľajšieho účastníka do konania na podporu návrhov Komisie. Uznesením z 25. októbra 2004 predseda druhej komory Súdu prvého stupňa v súlade s článkom 116 ods. 6 Rokovacieho poriadku Súdu prvého stupňa povolil vstup Eurocontrolu ako vedľajšieho účastníka do konania na podporu návrhov Komisie prostredníctvom prednesu jej pripomienok v rámci ústnej časti konania. Podaním doručeným 25. februára 2005 žalobkyňa navrhla vyzvať Komisiu v rámci opatrení na zabezpečenie priebehu konania, aby predložila list z 3. novembra 1998, všetky ďalšie dokumenty vyhotovené jej oddeleniami v rámci správneho konania, technické analýzy, prípadnú korešpondenciu jej oddelení s Eurocontrolom, ako aj dokumenty vytvorené Eurocontrolom. Listom z 11. marca 2005 doručeným 18. marca 2005 Komisia predložila list z 3. novembra 1998. Tvrdiac, že nedisponuje inými dokumentmi, ktoré by bolo potrebné doložiť do spisu v prejednávanej veci, a že návrh žalobkyne bol všeobecný a neodôvodnený, navyše namietala proti návrhu žalobkyne. Rozhodnutím z 5. apríla 2005 predseda druhej komory Súdneho dvora na základe článku 64 ods. 3 písm. b) rokovacieho poriadku vyzval vedľajšieho účastníka konania na predloženie svojho vyjadrenia. Podaním doručeným do kancelárie Súdu prvého stupňa 27. apríla 2005 predložila žalobkyňa návrh na vykonanie dôkazných prostriedkov, ktorých predmetom by malo byť vypočutie svedkov a predloženie dokumentov Komisiou, a predložila tiež tri nové žalobné dôvody založené na nesprávnom posúdení skutkových a právnych okolností, na porušení povinnosti obozretnosti, nestrannosti a na zneužití právomoci vyplývajúcom z porušenia práva žalobkyne na informácie a z porušenia zásady kontradiktórnosti konania. Vedľajší účastník konania podal svoje vyjadrenie 16. júna 2005. Na základe správy sudcu spravodajcu Súd prvého stupňa (druhá komora) rozhodol začať ústnu časť konania bez predchádzajúceho dokazovania. Napriek tomu sa však rozhodol položiť účastníkom konania otázky, pričom ich vyzval, aby na ne odpovedali ústne na pojednávaní. Prednesy a odpovede účastníkov konania na otázky Súdu prvého stupňa boli vypočuté na pojednávaní 31. januára 2006. V nadväznosti na pripomienky Súdu prvého stupňa žalobkyňa okrem iného čiastočne zmenila svoje pôvodné návrhy. Žalobkyňa navrhuje, aby Súd prvého stupňa: –        zrušil a/alebo zmenil napadnuté rozhodnutie, –        zaviazal Komisiu na náhradu nákladov a trov konania. Komisia podporovaná vedľajším účastníkom konania navrhuje, aby Súd prvého stupňa: –        zamietol žalobu, –        zaviazal žalobkyňu na náhradu trov konania. Právny stav 1. O prípustnosti návrhu žalobkyne na zrušenie a/alebo zmenu napadnutého rozhodnutia Žalobkyňa neupresňuje, či má byť návrh na zmenu považovaný za subsidiárny návrh. V každom prípade podľa ustálenej judikatúry nepatrí do právomoci sudcu Spoločenstva, aby v rámci prieskumu zákonnosti, ktorú vykonáva, dával inštitúciám Spoločenstva príkazy alebo ich nahrádzal, pričom však dotknutý správny orgán je povinný prijať opatrenia, ktoré vyžaduje výkon rozsudku vyhláseného v rámci žaloby o neplatnosť (rozsudky Súdu prvého stupňa z 27. januára 1998, Ladbroke Racing/Komisia, T‑67/94, Zb. s. II‑1, bod 200, a z 15. septembra 1998, European Night Services a i./Komisia, T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 a T‑388/94, Zb. s. II‑3141, bod 53). Z tohto dôvodu je potrebné prvú časť návrhov žalobkyne v časti týkajúcej sa zmeny napadnutého rozhodnutia zamietnuť ako neprípustnú. 2. O prípustnosti nových žalobných dôvodov žalobkyne Pripomienky účastníkov konania Podaním doručeným Súdu prvého stupňa 27. apríla 2005 žalobkyňa predložila tri nové žalobné dôvody založené na nesprávnom posúdení skutkových a právnych okolností, na porušení povinnosti obozretnosti, nestrannosti a na zneužití právomoci vyplývajúcom z porušenia práva žalobkyne na informácie a z porušenia zásady kontradiktórnosti konania. Žalobkyňa v zmysle článku 48 rokovacieho poriadku odôvodňuje predloženie nových žalobných dôvodov po skončení písomnej časti konania objavením sa nových skutočností, ktoré vyšli najavo v priebehu konania. Preto podľa názoru žalobkyne to, že Komisia predložila list z 3. novembra 1998 v prílohe svojich pripomienok z 11. marca 2005, predstavuje takúto novú skutočnosť. V podaní predloženom 27. apríla 2005 tvrdí, že až pri preštudovaní vyjadrenia k žalobe, ku ktorému bol pripojený list riaditeľa Eurocontrolu z 2. júla 1999, zistila, že list z 3. novembra 1998 nebol len zaslaním sťažnosti, ale že obsahoval tiež analýzu Komisie podpísanú dvoma jej generálnymi riaditeľmi. Komisia sa domnieva, že tieto dva nové žalobné dôvody je potrebné zamietnuť ako neprípustné. Žalobkyňa bola dostatočne oboznámená so zásielkou, s jej obsahom a s osobami, ktoré podpísali list z 3. novembra 1998, už po preštudovaní listu z 12. novembra 1998. Posúdenie Súdom prvého stupňa Podľa článku 48 ods. 2 prvého pododseku rokovacieho poriadku je uvádzanie nových dôvodov prípustné počas konania len vtedy, ak sú tieto dôvody založené na nových právnych a skutkových okolnostiach, ktoré vyšli najavo v priebehu konania. Je preto potrebné preskúmať, či je to tak aj v prejednávanej veci. V tomto ohľade je potrebné zdôrazniť, že žalobkyni bolo v liste z 12. novembra 1998 (pozri bod 12 vyššie) oznámené, že generálni riaditelia GR „Hospodárska súťaž“ a GR „Doprava“ zaslali, po preskúmaní právnych a hospodárskych aspektov uvedených v sťažnosti, Eurocontrolu list, v ktorom ho vyzývali, aby predložil svoje pripomienky, že upriamili pozornosť Eurocontrolu na určité aspekty jeho politiky normalizácie a že Eurocontrol bol osobitne vyzvaný, aby si stanovil, v spolupráci s oddeleniami Komisie, neutrálny a súdržný prístup k vzťahom s podnikmi. List sa končil oznámením, že žalobkyňa bude oboznámená s odpoveďou Eurocontrolu, ako aj s vývojom diskusie medzi oddeleniami Komisie a Eurocontrolom. Je potrebné konštatovať, že bežné oznámenie o zaslaní sťažnosti nebýva v zásade podpisované generálnym riaditeľom Komisie, o to menej dvoma generálnymi riaditeľmi. Okrem toho informácia poskytnutá žalobkyni, v ktorej Komisia upriamila pozornosť Eurocontrolu na určité aspekty jeho politiky normalizácie a oznámila mu, že má záujem iniciovať vzájomnú diskusiu, umožňuje vyvodiť, že list z 3. novembra 1998 obsahoval pravdepodobne úvahy o podstate skúmanej sťažnosti. Táto skutočnosť bola ďalej potvrdená pripomienkami Eurocontrol k sťažnosti z 2. júla 1999, ktoré boli zaslané žalobkyni listom z 12. augusta 1999. V úvodnej časti týchto pripomienok sa výslovne uvádza, že sťažnosť bola „sprevádzaná krátkou analýzou Komisie, ktorá v stručnosti zhrnula predbežnú štúdiu právnych aspektov a komentovala činnosti Eurocontrolu, ktoré by bolo možné kritizovať a ktoré je potrebné zosúladiť s praxou Spoločenstva“. V tomto kontexte sa zdá, že list riaditeľa Eurocontrolu z 2. júla 1999 neobsahoval viac údajov o existencii analýzy podpísanej dvoma generálnymi riaditeľmi Komisie ako list Komisie z 12. novembra 1998 alebo pripomienky Eurocontrolu k sťažnosti. V súvislosti s dvoma pasážami listu riaditeľa Eurocontrolu z 2. júla 1999, ktoré žalobkyňa uvádzala ako dôkaz poznámok vyjadrených Komisiou vo vzťahu k niektorým hlavným činnostiam Eurocontrolu, a s návrhom Komisie na vzájomnú diskusiu o týchto záležitostiach pri príležitosti skúmania sťažnosti je nutné konštatovať, že neobsahujú žiadnu informáciu, ktorá by už predtým nebola uvedená v liste z 12. novembra 1998 alebo v pripomienkach Eurocontrolu k sťažnosti, ktoré dávali dôraz na činnosti Eurocontrolu, ktoré by podľa Komisie bolo možné „kritizovať“. Žalobkyňa preto mohla pochopiť, pri preštudovaní listu Komisie z 12. novembra 1998 a pripomienok Eurocontrolu k sťažnosti, ktoré jej boli zaslané 12. augusta 1999, že analýza sporného správania Eurocontrolu bola pripojená k listu z 3. novembra 1998. Preto je potrebné konštatovať, vzhľadom na list Komisie z 12. novembra 1998, že žalobkyňa nemôže odôvodnene tvrdiť, že až samotné preštudovanie listu riaditeľa Eurocontrolu z 2. júla 1999 pripojeného k vyjadreniu k žalobe jej umožnilo zistiť, že list z 3. novembra 1998 nebol len bežným oznámením o zaslaní sťažnosti, ale obsahoval tiež analýzu sťažnosti podpísanú dvoma generálnymi riaditeľmi Komisie. Preto sa nemôže odvolávať na uvedený list z 2. júla 1999 ako na skutočnosť, ktorá vyšla najavo až v priebehu konania. Ďalej list z 3. novembra 1998 nemá ten význam, aký mu prikladá žalobkyňa. Komisia v ňom nijako nekonštatuje, že by činnosti Eurocontrolu boli hospodárskymi činnosťami a že z tohto dôvodu sa na ne uplatňujú pravidlá Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže. Tento list ďalej výslovne upresňuje, že analýza, ktorá je k nemu pripojená, bola uskutočnená „bez toho, aby sa dotkla uplatnenia predpisov Spoločenstva… v oblasti hospodárskej súťaže“, čo vysvetľuje, že skúma aj dopad, ktorý činnosti Eurocontrolu, aj keď nie sú hospodárskymi činnosťami, môžu mať na hospodársku súťaž medzi podnikmi pôsobiacimi v sektore zariadení ATM. Z toho vyplýva, že tieto nové žalobné dôvody je potrebné zamietnuť ako neprípustné. 3. O prípustnosti žalobného dôvodu predloženého vedľajším účastníkom konania, založeného na jeho imunite podľa medzinárodného práva verejného Vedľajší účastník konania, ktorý podporuje Komisiu, navrhol rovnako ako Komisia, aby sa žaloba zamietla. Na podporu svojich návrhov Eurocontrol zdôrazňuje dva dôvody, založené na nemožnosti uplatniť predpisy Európskej Únie na Eurocontrol z dôvodu jeho imunity podľa medzinárodného práva verejného a z dôvodu skutočnosti, že Eurocontrol nie je podnikom v zmysle článku 82 ES. Je nutné konštatovať, že prvý z týchto dôvodov Komisia nepredložila. V tomto ohľade je potrebné pripomenúť, že článok 40 štvrtý odsek Štatútu Súdneho dvora, ktorý sa uplatňuje v konaní na Súde prvého stupňa na základe článku 53 prvého odseku tohto štatútu, a článok 116 ods. 3 Rokovacieho poriadku Súdu prvého stupňa síce neodporujú tomu, aby vedľajší účastník konania predložil nové alebo odlišné tvrdenia od tvrdení účastníka konania, ktorého podporuje, pretože inak by sa jeho vedľajšie účastníctvo obmedzovalo len na opakovanie tvrdení uvedených v návrhu, nemožno však pripustiť, aby mu tieto ustanovenia umožnili prostredníctvom nových dôvodov zmeniť alebo pretvoriť rámec sporu určený návrhom (pozri v tomto zmysle rozsudky Súdneho dvora z 23. februára 1961, De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg/Vysoký úrad, 30/59, Zb. s. 3, 37; z 24. marca 1993, CIRFS a i./Komisia, C‑313/90, Zb. s. I‑1125, bod 22, a z 8. júla 1999, Chemie Linz/Komisia, C‑245/92 P, Zb. s. I‑4643, bod 32; rozsudky Súdu prvého stupňa z 8. júna 1995, Siemens/Komisia, T‑459/93, Zb. s. II‑1675, bod 21; z 25. júna 1998, British Airways a British Midland Airways/Komisia, T‑371/94 a T‑394/94, Zb. s. II‑2405, bod 75; z 1. decembra 1999, Boehringer/Rada a Komisia, T‑125/96 a T‑152/96, Zb. s. II‑3427, bod 183; z 28. februára 2002, Atlantic Container Line a i./Komisia, T‑395/94, Zb. s. II‑875, bod 382, a z 3. apríla 2003, BaByliss/Komisia, T‑114/02, Zb. s. II‑1279, bod 417). Preto je potrebné uviesť, že keďže vedľajší účastníci musia na základe článku 116 ods. 3 rokovacieho poriadku akceptovať spor v stave, v akom sa nachádza v čase ich vstupu do konania, a návrhy obsiahnuté v ich vyjadreniach nemôžu mať na základe článku 40 štvrtého odseku Štatútu Súdneho dvora iný predmet, ako je podpora návrhov jedného z hlavných účastníkov konania, Eurocontrol ako vedľajší účastník konania nie je oprávnený predložiť takýto dôvod založený na jeho imunite podľa medzinárodného práva verejného. V dôsledku toho je potrebné prvý dôvod predložený Eurocontrolom zamietnuť ako neprípustný. 4. O návrhu na zrušenie Na podporu svojho návrhu na zrušenie žalobkyňa uvádza vo svojej žalobe tri žalobné dôvody založené na nesprávnom posúdení uplatniteľnosti ustanovení Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže na Eurocontrol, zjavne nesprávne posúdenie existencie prípadného porušenia ustanovení Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže a porušenie podstatných formálnych náležitostí. Vzhľadom na argumentáciu rozvinutú žalobkyňou sa v každom prípade zdá, že napriek všeobecnému odkazu na „ustanovenia Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže“, sa oba prvé žalobné dôvody v skutočnosti vzťahujú len na článok 82 ES. Preto budú oba prvé žalobné dôvody žalobkyne posudzované výlučne vo vzťahu k tomuto článku. Ďalej je potrebné v súvislosti s týmito dvoma žalobnými dôvodmi zdôrazniť, že ak je výrok rozhodnutia Komisie založený na viacerých pilieroch odôvodnenia, z ktorých každý samostatne by postačoval na odôvodnenie tohto výroku, je potrebné zrušiť tento akt v zásade len vtedy, ak by bol každý z týchto pilierov nezákonný. V tomto prípade nesprávne posúdenie alebo iná nezákonnosť, ktorá by sa týkala len jedného z pilierov odôvodnenia, nemôže postačovať na odôvodnenie zrušenia sporného rozhodnutia, pokiaľ by toto nesprávne posúdenie nemalo určujúci vplyv na výrok prijatý inštitúciou, ktorá je autorom tohto rozhodnutia (pozri analogicky rozsudky Súdu prvého stupňa zo 14. mája 2002, Graphischer Maschinenbau/Komisia, T‑126/99, Zb. s. II‑2427, body 49 až 51 a tam citovanú judikatúru, a zo 14. decembra 2005, General Electric/Komisia, T‑210/01, Zb. s. II‑5575, bod 43). V tomto prípade článok 82 ES, ktorý mala Komisia podľa žalobkyne uplatniť, zakazuje podniku zneužívať dominantné postavenie na trhu. Okrem podmienky možného ovplyvnenia obchodu medzi členskými štátmi toto ustanovenie stanovuje dve podmienky, ktoré musia byť splnené súčasne, spočívajúce po prvé v existencii dominantného postavenia dotknutého podniku a po druhé v zneužití tohto dominantného postavenia. Ako bolo konštatované vyššie (bod 15), Komisia sa na jednej strane domnievala, že Eurocontrol nie je podnik, a na druhej strane, že v každom prípade sporné správania nie sú v rozpore s článkom 82 ES. Komisia preto založila napadnuté rozhodnutie na dvojitom zistení, že ani jedna, ani druhá z vyššie uvedených podmienok neboli v tomto prípade splnené, pričom každé z týchto zistení postačuje na odôvodnenie napadnutého rozhodnutia. Z toho vyplýva, že na zrušenie napadnutého rozhodnutia je potrebné, aby boli prijaté oba prvé žalobné dôvody žalobkyne, z ktorých jeden namieta proti zákonnosti rozhodnutia vzhľadom na prvú podmienku, kým druhý sa vzťahuje na jeho zákonnosť vzhľadom na druhú podmienku. O prvom žalobnom dôvode založenom na zjavne nesprávnom posúdení uplatniteľnosti článku 82 ES na Eurocontrol Na to, aby bolo možné v prejednávanej veci uplatniť článok 82 ES, je potrebné, aby sa Eurocontrol považoval za podnik v zmysle práva Spoločenstva hospodárskej súťaže. Podľa ustálenej judikatúry v oblasti práva hospodárskej súťaže pojem podnik zahŕňa každý subjekt vykonávajúci hospodársku činnosť nezávisle od právneho statusu tohto subjektu a spôsobu jeho financovania a hospodársku činnosť predstavuje každá činnosť, ktorá pozostáva z ponuky tovarov alebo služieb na danom trhu (rozsudky Súdneho dvora z 23. apríla 1991, Höfner a Elser, C‑41/90, Zb. s. I‑1979, bod 21; zo 16. novembra 1995, Fédération française des sociétés d’assurances a i., C‑244/94, Zb. s. I‑4013, bod 14; z 11. decembra 1997, Job Centre, C‑55/96, Zb. s. I‑7119, bod 21; z 18. júna 1998, Komisia/Taliansko, C‑35/96, Zb. s. I‑3851, bod 36, a z 12. septembra 2000, Pavlov a i., C‑180/98 až C‑184/98, Zb. s. I‑6451, bod 74). Žalobkyňa tvrdí, že činnosti Eurocontrolu, ktoré sú v tejto veci sporné, teda normalizácia, výskum a vývoj, ako aj pomoc vnútroštátnym orgánom sú hospodárskymi činnosťami, a preto musí byť Eurocontrol označený za podnik v zmysle článku 82 ES. Komisia zasa odkazuje na rozsudok Súdneho dvora z 19. januára 1994, SAT Fluggesellschaft (C‑364/92, Zb. s. I‑43), v ktorom Súdny dvor v bodoch 30 a 31 uviedol, že: „30      Činnosti Eurocontrolu brané ako celok sa svojou povahou, svojím predmetom a pravidlami, ktorým podliehajú, viažu na výkon právomocí týkajúcich sa kontroly a poriadku vo vzdušnom priestore, ktoré sú typickými právomocami verejnej moci. Tieto činnosti nemajú hospodársky charakter, ktorý by odôvodňoval uplatnenie pravidiel Zmluvy týkajúcich sa hospodárskej súťaže. 31      Medzinárodná organizácia ako Eurocontrol preto nepredstavuje podnik podliehajúci ustanoveniam článkov [82 ES] a [86 ES].“ Výrok tohto rozsudku ako taký jednoducho uvádza, že „články [82 ES] a [86 ES] je potrebné vykladať v tom zmysle, že medzinárodná organizácia ako Eurocontrol nie je podnikom v zmysle týchto článkov“. Komisia z toho vyvodzuje, že Súdny dvor vylúčil, za každých okolností a pre všetky jeho činnosti, že Eurocontrol by mohol byť označený za podnik v zmysle práva Spoločenstva hospodárskej súťaže. Napriek tomu je potrebné konštatovať, že Súdny dvor došiel k svojmu záveru tak, že vychádzal vo svetle pojmu hospodárskej činnosti výlučne z posúdenia činností Eurocontrolu, ktoré boli sporné v rámci sporu medzi leteckou spoločnosťou SAT Fluggesellschaft mbH a Eurocontrolom, konkrétne zavedenia a výberu poplatkov uložených užívateľom služieb letovej prevádzky v prospech zúčastnených štátov. Súdny dvor však v bode 22 rozsudku uviedol jednu časť činností sporných v tejto veci, ale bez toho, aby posudzoval, či išlo o hospodárske činnosti v zmysle jeho judikatúry. Hoci sa ustanovenia Zmluvy v oblasti hospodárskej súťaže uplatňujú na činnosti organizácie, ktoré možno oddeliť od tých činností, ktoré vykonáva ako orgán verejnej moci (rozsudok Súdneho dvora z 11. júla 1985, Komisia/Nemecko, 107/84, Zb. s. 2655, body 14 a 15, a rozsudok Súdu prvého stupňa z 12. decembra 2000, Aéroports de Paris/Komisia, T‑128/98, Zb. s. II‑3929, bod 108), rôzne činnosti subjektu je nutné skúmať samostatne a z toho, že niektoré z nich sa považujú za oprávnenia verejnej moci, nemožno vyvodiť, že ostatné činnosti nemôžu mať hospodársku povahu (pozri v tomto zmysle rozsudok Aéroports de Paris/Komisia, už citovaný, bod 109). Vzhľadom na úzky rozsah uskutočneného posúdenia Súdneho dvora sa teda zdá, že už citovaný rozsudok SAT Fluggesellschaft napriek všeobecnosti znenia svojho bodu 31 a svojho výroku nevylučuje, aby Eurocontrol bol označený v súvislosti s ostatnými činnosťami za podnik v zmysle článku 82 ES. Pre každú z činností Eurocontrolu, proti ktorým namieta žalobkyňa, je preto potrebné určiť na jednej strane, či je oddeliteľná od jeho verejnoprávnych úloh, a na druhej strane, či predstavuje hospodársku činnosť v zmysle judikatúry citovanej v bode 50 vyššie. O činnosti technickej normalizácie Eurocontrolu –       Tvrdenia účastníkov konania Žalobkyňa tvrdí, že normalizačná činnosť Eurocontrolu je hospodárskou činnosťou. Táto činnosť technickej normalizácie nie je ničím objektívne viazaná s úlohami riadenia vzdušného priestoru, a nie je preto výrazom výkonu právomocí verejnej moci v oblasti kontroly leteckej dopravy. Opačné zistenia Komisie v napadnutom rozhodnutí, založené na skutočnosti, že táto činnosť je bezodplatná, vykonávaná vo verejnom záujme a bez vytvárania zisku a že jej predmetom nie je stanovovať platby alebo dávky, ktoré by mali používatelia platiť, odporujú ustálenej judikatúre. Okrem toho Komisia už v minulosti pripustila, že činnosti obdobné činnostiam, voči ktorým smeruje žaloba, sú hospodárskymi činnosťami, ako napríklad v súvislosti s Európskym inštitútom pre telekomunikačné normy (ETSI) a s európskou asociáciou národných železničných spoločností. Tieto dva prípady boli posúdené Komisiou tak, že patria do pôsobnosti pravidiel v oblasti hospodárskej pomoci. Žalobkyňa tvrdí, že hospodársku povahu normalizačnej činnosti možno vyvodiť z hospodárskej povahy obstarávania prototypov, ktorá predstavuje podmienku predchádzajúcu normalizácii. Činnosti majúce za konečný cieľ získanie noriem. a teda vo všeobecnosti normalizáciu, sú ako celok súčasťami osobitnej hospodárskej činnosti. Eurocontrol pôsobí na trhu ako jediný obstarávateľ prototypov systémov ATM. Podľa Komisie Eurocontrol vykonáva svoju normalizačnú činnosť ako medzinárodná organizácia a na účet štátov dohovoru, bez sledovania vlastných záujmov, odlišných a nezávislých od záujmov týchto štátov, a sleduje cieľ vo verejnom záujme spočívajúci v udržaní a zlepšení bezpečnosti letovej prevádzky. Normotvorná činnosť Eurocontrolu je nielen neoddeliteľnou súčasťou úlohy, ktorá jej ako medzinárodnej organizácii bola zverená, ale týka sa aj podstaty tejto úlohy. Práve zoskupenie všetkých týchto súčastí dovoľuje tvrdiť, že Eurocontrol v rámci výkonu jeho činnosti technickej normalizácie nemožno považovať za podnik na účely uplatnenia článku 82 ES. –       Posúdenie Súdom prvého stupňa V súvislosti s normalizačnou činnosťou Eurocontrolu je potrebné rozlišovať najskôr na jednej strane prípravu či vypracovanie noriem – úlohu, ktorú plní agentúra Eurocontrolu ako výkonný orgán, – a na druhej strane ich prijatie radou Eurocontrolu. V súvislosti s prijatím noriem je nutné konštatovať, že patrí do legislatívnej oblasti. Rada Eurocontrolu je totiž zložená z riaditeľov správ civilného letectva každého z členských štátov organizácie, splnomocnených ich jednotlivými štátmi na prijatie technických špecifikácií, ktoré budú záväzné vo všetkých týchto štátoch, činnosť, ktorá priamo patrí do výkonu ich právomocí verejnej moci. Úloha Eurocontrolu sa združuje aj s úlohou ministerstva, ktoré na vnútroštátnej úrovni pripravuje legislatívne a normatívne opatrenia, ktoré sú následne prijaté vládou. Ide teda o činnosť, ktorá patrí medzi verejnoprávne úlohy Eurocontrolu. Naopak, v súvislosti s prípravou alebo vypracovaním technických noriem Eurocontrolu je potrebné konštatovať, že túto činnosť možno, na rozdiel od tvrdení Komisie, oddeliť od jej úlohy riadenia vzdušného priestoru a rozvoja leteckej bezpečnosti. Tvrdenia uvádzané Komisiou s cieľom preukázať, že normalizačná činnosť Eurocontrolu sa viaže na úlohu poskytovania verejných služieb touto organizáciou, v skutočnosti odkazujú len na prijatie týchto noriem, a nie na ich vypracovanie. To sa týka najmä tvrdenia, podľa ktorého je základom prijať na medzinárodnej úrovni technické normy a špecifikácie týkajúce sa systémov ATM s cieľom zabezpečiť spoľahlivosť prenosu letovej kontroly medzi vnútroštátnymi orgánmi kontroly. Z nutnosti prijatia noriem na medzinárodnej úrovni totiž nutne nevyplýva, aby subjektom, ktorý vyhotovuje tieto normy, bol ten istý subjekt, ktorý ich následne prijíma. V tomto ohľade Komisia v prejednávanej veci nepreukázala, že obe činnosti musia byť nevyhnutne vykonávané jedným a tým istým subjektom, namiesto dvoch odlišných subjektov. Činnosť vyhotovovania noriem Eurocontrolom však nemožno označiť za hospodársku činnosť. Z ustálenej judikatúry totiž vyplýva, že hospodárskou činnosťou je každá činnosť, ktorá pozostáva z ponuky tovarov alebo služieb na relevantnom trhu (pozri rozsudok Aéroports de Paris/Komisia, už citovaný, bod 107 a judikatúru citovanú v bode 50 vyššie). V tomto prípade žalobkyňa nepreukázala existenciu trhu „služieb technickej normalizácie v oblasti zariadení ATM“. Jedinými záujemcami o také služby by mohli byť štáty v postavení orgánov kontroly leteckej dopravy. Oni sa však rozhodli vyhotovovať si tieto normy samy v rámci medzinárodnej spolupráce prostredníctvom Eurocontrolu. Keďže vypracované normy boli následne prijaté radou Eurocontrolu, výsledky činnosti vypracovania neopúšťajú organizáciu a nie sú ponúkané na relevantnom trhu. V oblasti normalizácie Eurocontrol teda predstavuje pre svoje členské štáty len fórum na zosúladenie, ktoré vytvorili na účely koordinácie technických štandardov ich systémov ATM. Preto nemožno dospieť k záveru, že by im Eurocontrol v tejto oblasti „ponúkal tovary a služby“. V prejednávanej veci sa teda žalobkyni nepodarilo preukázať, že sporná činnosť pozostáva z ponuky tovarov alebo služieb na relevantnom trhu, ako to vyžaduje judikatúra citovaná v predchádzajúcom bode. V súvislosti s argumentáciou žalobkyne, podľa ktorej by sa mala normalizačná činnosť posudzovať samostatne od činnosti obstarávania prototypov potrebných na vypracovanie technických noriem preto, aby sa z hospodárskej povahy tejto činnosti obstarávania prototypov vyvodila hospodárska povaha normalizačnej činnosti, je nutné konštatovať, že jej nemožno vyhovieť. Žalobkyňa totiž neuviedla dôvody, pre ktoré by označenie činnosti obstarávania prototypov za hospodársku činnosť v prípade, že by sa prijalo, malo nevyhnutne spôsobiť, aby bolo rovnaké označenie prijaté aj pre normalizačnú činnosť. Ak účastníci konania nenamietajú proti tomu, že Eurocontrol kupuje tovary a služby na trhu, to neznamená, že činnosti, na ktorých účel sa tieto tovary a služby kupujú, majú hospodársku povahu. Okrem toho je nutné konštatovať, že prístup spočívajúci vo vyvodení povahy činnosti vykonávanej na výstupe (normalizácia) z činnosti vykonávanej na vstupe (obstarávanie prototypov), tak ako to navrhuje žalobkyňa, by bol v rozpore s judikatúrou Súdu prvého stupňa. Podľa kritérií vyplývajúcich z ustálenej judikatúry súdov Spoločenstva citovanej vyššie vyplýva pojem hospodárskej činnosti z ponuky tovarov alebo služieb na relevantnom trhu a nie z obstarávania takýchto tovarov alebo služieb. V tomto ohľade bolo rozhodnuté, že činnosť kúpy ako taká necharakterizuje pojem hospodárskej činnosti a že na účely posúdenia, či určitá činnosť má alebo nemá hospodársku povahu, je potrebné odlíšiť činnosť kúpy výrobku od následného použitia kúpeného výrobku. Preto je nutné dospieť k záveru, že hospodárska povaha alebo neexistencia hospodárskej povahy následného použitia výrobku nevyhnutne určuje povahu činnosti kúpy (rozsudok Súdu prvého stupňa zo 4. marca 2003, FENIN/Komisia, T‑319/99, Zb. s. II‑357, bod 36). V kontexte prejednávanej veci to znamená, že z neexistencie hospodárskej povahy normalizačnej činnosti vyplýva neexistencia hospodárskej povahy obstarávania prototypov v rámci tejto normalizácie, bez ohľadu na skutočnosť, že Eurocontrol pôsobí na trhu so zariadeniami ATM ako kupujúci. V tomto ohľade je potrebné zamietnuť argumentáciu žalobkyne, podľa ktorej nemožno úvahy Súdu prvého stupňa v rozsudku FENIN/Komisia, už citovanom, použiť na prejednávanú vec, alebo že ich uplatnenie nemôže byť absolútne. V súvislosti s tým, kde žalobkyňa na jednej strane tvrdí, že situácia, v ktorej došlo k vyhláseniu už citovaného rozsudku FENIN/Komisia, sa veľmi líši od situácie existujúcej v prejednávanej veci, je potrebné zdôrazniť, že Súd prvého stupňa v danom rozsudku všeobecným spôsobom konštatoval, že ak osoba nekúpi výrobok na to, aby v rámci hospodárskej činnosti ponúkala tovary a služby, ale aby ho použila v rámci inej činnosti, napríklad činnosti výlučne sociálnej povahy, nemožno jej konanie považovať za konanie podniku len z dôvodu jej postavenia kupujúceho na trhu (rozsudok FENIN/Komisia, už citovaný, bod 37). Všeobecnosť znenia tejto vety a najmä skutočnosť, že k výslovnému spomenutiu sociálnej činnosti došlo len z dôvodu uvedenia príkladu, robí riešenie prijaté v tomto rozsudku použiteľným na akúkoľvek osobu kupujúcu tovary na účely činností nemajúcich hospodársku povahu. A to je, ako je uvedené vyššie, presne prípad Eurocontrolu. Ak žalobkyňa na druhej strane tvrdí, že uplatnenie tejto judikatúry, podľa ktorej hospodárska povaha alebo neexistencia hospodárskej povahy následného použitia výrobku nutne určuje povahu činnosti kúpy, musí zohľadniť dôsledky, ktoré činnosť obstarávania môže spôsobovať na relevantnom trhu, najmä v prípade, keď sa obstarávateľ tak ako v prejednávanej veci nachádza v situácii monopolu na strane kupujúceho na európskej úrovni, je nutné konštatovať, že toto tvrdenie sa zakladá na nesprávnom výklade už citovaného rozsudku FENIN/Komisia, V tomto rozsudku bolo totiž konštatované, že ak je správne, že osoba, ktorá kupuje určitý výrobok nato, aby ho použila v rámci činnosti nemajúcej hospodársku povahu, „môže mať veľmi dôležitú hospodársku moc, ktorá môže prípadne viesť k vzniku monopolu na strane kupujúceho, nič to nemení na tom, že v prípade, ak činnosť, na výkon ktorej táto osoba kupuje tieto výrobky, nemá hospodársku povahu, nekoná ako podnik v zmysle pravidiel Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže, a teda sa na ňu nevzťahujú zákazy upravené článkom 81 ods. 1 ES a článkom 82 ES“ (rozsudok FENIN/Komisia, už citovaný, bod 37). V dôsledku toho je potrebné konštatovať, že Komisia sa nedopustila zjavne nesprávneho posúdenia, keď dospela k záveru, že činnosti technickej normalizácie Eurocontrolu nie sú hospodárskymi činnosťami v zmysle judikatúry Spoločenstva, a teda že pravidlá hospodárskej súťaže uvedené v Zmluve sa na ne neuplatňujú. O činnostiach výskumu a vývoja a najmä obstarávania prototypov a režime práv duševného vlastníctva –       Tvrdenia účastníkov konania Podľa žalobkyne z pozorného preštudovania napadnutého rozhodnutia vyplýva, že Komisia nenamieta proti tomu, že by činnosti obstarávania prototypov a režim duševného vlastníctva mali hospodársku povahu. Táto kvalifikácia v ňom totiž nie je výslovne vylúčená a Komisia navyše podrobne skúmala možnosť zneužitia dominantného postavenia, na rozdiel od prípadu normalizačných činností a pomoci vnútroštátnym správnym orgánom, v súvislosti s ktorými porušenia oznámené žalobkyňou podrobne neskúmala. Komisia namieta proti tomu, že by v napadnutom rozhodnutí uznala hospodársku povahu činnosti výskumu a vývoja Eurocontrolu. V prejednávanej veci obstarávanie prototypov systémov ATM a režim práv duševného vlastníctva, ktorý sa na ne vzťahuje, tak ako je upravený v kúpnych zmluvách, patrí priamo do rámca normalizačnej činnosti Eurocontrolu. Tieto prototypy sú totiž používané na vypracovanie a schválenie technických noriem a špecifikácií organizáciou, teda v rámci činnosti, ktorá nemá hospodársku povahu. –       Posúdenie Súdom prvého stupňa V oblasti činnosti výskumu a vývoja Eurocontrolu žalobkyňa namieta proti obstarávaniu prototypov systémov ATM touto organizáciou a správe práv duševného vlastníctva uskutočňovanej Eurocontrolom v tejto oblasti. Jediné tvrdenie týkajúce sa hospodárskej povahy správy práv duševného vlastníctva, ktoré uviedla žalobkyňa, spočíva v konštatovaní, že Komisia v napadnutom rozhodnutí nenamietala proti uvedenej hospodárskej povahe – teda v konštatovaní, voči ktorému Komisia namieta a ktoré nemá opodstatnenie v napadnutom rozhodnutí. Ako totiž jasne vyplýva z bodu 32 tohto rozhodnutia, Komisia posudzovala existenciu prípadného porušenia článku 82 ES vo vzťahu k tejto činnosti len subsidiárne a z dôvodu úplnosti. Ďalej sa ukazuje, že obstarávanie prototypov, ktoré Eurocontrol uskutočňuje v rámci svojich činností výskumu a vývoja, a k tomu prináležiaca správa práv duševného vlastníctva nie sú takého charakteru, aby bolo možné činnosti výskumu a vývoja vykonávanej touto organizáciou priznať hospodársku povahu, vzhľadom na to, že uvedené obstarávanie neobsahuje ponuku tovarov a služieb na danom trhu. Obstarávanie prototypov je totiž popri ich vývoji len vedľajšou činnosťou. Ako pripomína vedľajší účastník konania, tento vývoj nerobí samotný Eurocontrol, ale podniky dotknutého sektoru, ktorým organizácia poskytuje motivačné verejné dotácie. Eurocontrol takto rozdeľuje verejné zdroje s cieľom podporovať výskum a vývoj v oblasti zariadení ATM. S cieľom zabezpečiť poskytnutie výsledkov ňou dotovaných výskumov dotknutému odvetviu zmluvy o dotáciách stanovujú, že Eurocontrol nadobúda vlastnícke právo k prototypu a práva duševného vlastníctva vyplývajúce z výskumu, ktorý financovala. Nadobudnutie týchto práv Eurocontrolom nie je teda cieľom samo osebe a neslúži na ich využívanie na obchodné účely, ale je len súčasťou právneho vzťahu medzi osobou poskytujúcou dotáciu a dotovaným podnikom. V tomto kontexte je potrebné zdôrazniť, že v rámci správy práv duševného vlastníctva uskutočňovanej Eurocontrolom sú práva duševného vlastníctva, ktoré Eurocontrol má k výsledkom vyššie uvedených činností výskumu a vývoja, bezodplatne sprístupnené podnikom, ktoré majú záujem. V rámci skúmania hospodárskej povahy určitej činnosti je kritérium neexistencie odplaty iste len jedným z mnohých ukazovateľov a samo osebe nevylučuje jej hospodársku povahu. V prejednávanej veci sa však skutočnosť, že licencie na majetkové práva nadobudnuté Eurocontrolom v rámci vývoja prototypov sa udeľujú bezplatne, pridáva k skutočnosti, že ide o vedľajšiu činnosť k podpore technického vývoja, patriacu do rámca všeobecného cieľa úlohy Eurocontrolu, ktorá nie je uskutočňovaná vo vlastnom záujme organizácie, ktorý by bol oddeliteľný od uvedeného cieľa, čo vylučuje hospodársku povahu danej činnosti (pozri analogicky rozsudok Súdneho dvora zo 16. marca 2004, AOK Bundesverband a i., C‑264/01, C‑306/01, C‑354/01 a C‑355/01, Zb. s. I‑2493, bod 63). Táto správa práv duševného vlastníctva sa nedá ničím porovnať s činnosťou súkromnoprávnych organizácii, ktoré na vnútroštátnej úrovni spravujú práva autorov hudby a textov a sú splnomocnené osobami, ktorým prináležia tieto práva, na výber poplatkov z dôvodu vykonania ich diel tretími osobami. Tieto organizácie uskutočňujú hospodársku činnosť v tom, že na jednej strane ponúkajú autorom za odplatu správu ich práv a na druhej strane vystupujú voči tretím osobám, ktoré používajú predmetné diela na obchodné účely, ako ústredná organizácia na výber poplatkov v postavení splnomocnenca autorov. O takýto prípad však v prejednávanej veci nejde. V tomto ohľade je potrebné zamietnuť tvrdenie, ktoré žalobkyňa uviedla na pojednávaní, a to na základe interného dokumentu Eurocontrolu nazvaného „ARTAS Intellectual Property Rights and Industrial Policy“, (Práva duševného vlastníctva a hospodárska politika v rámci systému ARTAS) z 23. apríla 1997, ktorý predložila v prílohe svojej žaloby, podľa ktorého licencie nie sú bezplatné a ich udelenie závisí od dohody so zmluvným podnikom, ktorý vyvinul prototyp pre systém ARTAS, spoločnosťou Thomson‑CSF (v súčasnosti Thales). Z citovaného dokumentu totiž vyplýva, že poplatok za licenciu na používanie systému ARTAS je jeden ECU, čo je v podstate zadarmo. Ďalej z tohto istého dokumentu vyplýva, že za tento poplatok dotknutý podnik získa úplný prístup k častiam systému vyvinutým v rámci vývojového projektu financovaného Eurocontrol („foreground software“), vo vzťahu ku ktorému disponuje právami duševného vlastníctva. V súvislosti s časťami systému ARTAS, ktoré boli vyvinuté Thomson‑CSF v rámci predchádzajúcich projektov a ktoré boli opätovne použité v tomto systéme („background software“), sa stanovil režim sprístupnenia informácií, ktorý rozlišuje dve kategórie informácií, konkrétne na jednej strane informácie, ktoré možno poskytnúť, a dôverné informácie na strane druhej. Kým prvá skupina môže byť sprístupnená konkurentom Thomson‑CSF na účely vývoja systémov typu ARTAS, v nadväznosti na podpis licenčnej zmluvy s Eurocontrolom, druhá skupina nie je, s výnimkou súhlasu Thomson‑CSF, jej konkurentom sprístupnená. Preto je nutné konštatovať, že predmetný dokument preukazuje opak toho, čo tvrdí žalobkyňa, konkrétne, že licencie týkajúce sa systému ARTAS sú bezplatné, že všetky súčasti tohto systému vyvinuté v rámci projektu financovaného Eurocontrolom sú sprístupnené konkurenčným podnikom Thomson-CSF, bez toho, aby proti tomu Thomson-CSF mohla namietať, a že dokonca aj časť zložiek vyvinutých v minulosti Thomson-CSF môže byť sprístupnená konkurenčným podnikom. Preto je potrebné argumentáciu žalobkyne týkajúcu sa tohto bodu zamietnuť. Rovnako je potrebné zamietnuť námietky žalobkyne týkajúce sa po prvé vymedzenia medzi „foreground software“ a „background software“, ktoré mal Eurocontrol uskutočniť svojvoľne a netransparentne a po druhé skutočnosti, že toto vymedzenie malo v konečnom dôsledku byť len teoretické, keďže vzhľadom na neznalosť určitých dát („zdrojových kódov“) nesprístupnených častí sa konkurentom bráni užitočne využiť prístupné časti vyvinutých počítačových programov. Ak by sa aj tieto skutočnosti, v prípade ich preukázania, určite javili takej povahy, že by mohli ovplyvniť hospodárku činnosť v oblasti zariadení ATM, ani tak nimi nemožno preukázať hospodársku povahu režimu práv duševného vlastníctva uplatňovaného Eurocontrolom. Okrem toho v súvislosti s výhradou žalobkyne, podľa ktorej Eurocontrol stanovil sprístupnenie práv zmluvného podniku vo forme „balíkov strojových kódov“ a so všetkou dokumentáciou umožňujúcou uplatnenie výlučne „background software“, kým počítačové programy nazývané „OTS“ ostávajú dôverné, je potrebné uviesť, že touto výhradou sa v podstate vytýka Eurocontrol, že podnikom, s ktorými uzavrel zmluvy o výskume, nestanovil, aby svojim konkurentom sprístupnili zdrojové kódy svojich vlastných výrobkov, ktoré boli použité v rámci ňou pridelených projektov výskumu. Je však potrebné konštatovať, že nezávisle od otázky, či takáto povinnosť môže byť v súlade so zákonom uložená zmluvným podnikom, skutočnosť, že Eurocontrol v rámci svojho režimu práv duševného vlastníctva uskutočnil takéto vymedzenie, nezodpovedá kritériám hospodárskej činnosti, tak ako ich vyvodila judikatúra citovaná v bode 50 vyššie, konkrétne v uskutočňovaní činnosti spočívajúcej v ponuke tovarov a služieb na relevantnom trhu. Z toho vyplýva, že Komisia sa nedopustila nesprávneho posúdenia, keď dospela k záveru, že činnosti výskumu a vývoja financované Eurocontrolom nie sú hospodárskymi činnosťami, a teda že sa na ne neuplatňujú pravidlá hospodárskej súťaže uvedené v Zmluve. O činnosti pomoci vnútroštátnym orgánom –       Tvrdenia účastníkov konania Žalobkyňa tvrdí, že činnosť technickej pomoci v prospech vnútroštátnych správnych orgánov, ktorú Eurocontrol uskutočňuje vydávaním súťažných podkladov pre verejné obstarávanie alebo účasťou na výberových konaniach podnikov, ktoré sa zúčastňujú verejného obstarávania, je skutočnou hospodárskou činnosťou. Navyše ide o činnosť poskytovanú za odplatu, keďže Eurocontrol je financovaný zo zdrojov poskytovaných zo strany jeho členských štátov, ktoré slúžia rovnako na financovanie činnosti pomoci, ako aj ostatných jej činností. Komisia a vedľajší účastník konania sa domnievajú, že činnosť pomoci vnútroštátnym správnym orgánom povereným kontrolou letovej prevádzky, najmä v konaniach verejného obstarávania týkajúcich sa obstarávania systémov a zariadení ATM, patrí medzi úlohy organizácie, tak ako sú uvedené v dohovore. Táto činnosť umožňuje štátom dohovoru, aby využijúc osobitnú technickú spôsobilosť organizácie, vykonávali podľa potreby úlohy kontroly a riadenia letovej premávky, ktoré vykonávajú v rámci svojej suverénnej moci. Pri výkone tejto činnosti Eurocontrol sleduje všeobecný cieľ stanovený dohovorom, ktorým je udržanie a zlepšenie bezpečnosti letovej premávky. Komisia a vedľajší účastník konania ďalej upozorňujú, že dotknutá činnosť nie je vykonávaná za odplatu. Príspevky uhrádzané Eurocontrolu jeho členskými štátmi majú za cieľ zabezpečiť všeobecný chod organizácie a nie sú v žiadnom vzťahu k ich prípadným žiadostiam o pomoc. Porovnaním tejto situácie s judikatúrou Súdneho dvora týkajúcou sa vnútroštátnych režimov sociálneho zabezpečenia a zdravotného poistenia Komisia odkazuje príkladom na vec, v ktorej došlo k vyhláseniu rozsudku zo 17. februára 1993, Poucet a Pistre, (C‑159/91 a C‑160/91, Zb. s. I‑637, bod 18), v ktorej skutočnosť, že neexistoval žiaden vzťah medzi príspevkami uhrádzanými zdravotnej poisťovni jej poistencami a platbami uskutočňovanými týmito zdravotnými poisťovňami, viedla Súdny dvor k tvrdeniu, že činnosti vykonávané takouto zdravotnou poisťovňou nemali hospodársku povahu. –       Posúdenie Súdom prvého stupňa Najskôr je potrebné konštatovať, že činnosť pomoci vnútroštátnym správnym orgánom možno oddeliť od úlohy správy vzdušného priestoru a rozvoja letovej bezpečnosti prostredníctvom Eurocontrolu. Ak aj táto činnosť pomoci môže slúžiť verejnému záujmu udržaním a zlepšením bezpečnosti letovej prevádzky, tento vzťah je len veľmi nepriamy, keďže pomoc ponúkaná Eurocontrolom sa vzťahuje len na technické špecifikácie v prípade uskutočnenia konaní verejného obstarávania zariadení ATM, a preto sa na bezpečnosti letovej prevádzky odrazí len prostredníctvom týchto konaní verejného obstarávania. Z takéhoto nepriameho vzťahu však nemôže vyplývať nutné prepojenie medzi oboma činnosťami. V tomto ohľade Súd prvého stupňa pripomína, že Eurocontrol ponúka svoju pomoc v tejto oblasti len na požiadanie vnútroštátnych správnych orgánov. Preto vôbec nejde o činnosť, ktorá by bola podstatná či nevyhnutná na zaručenie bezpečnosti letovej prevádzky. Ďalej je potrebné pripomenúť, že hospodársku činnosť predstavuje každá činnosť, ktorá pozostáva z ponuky tovarov alebo služieb na danom trhu (pozri judikatúru citovanú v bode bod 50 vyššie). V súvislosti s činnosťami pomoci vnútroštátnym správnym orgánom vo forme poradenstva poskytovaného pri zostavovaní súťažných podkladov verejného obstarávania alebo v rámci konania výberu podnikov zúčastnených na týchto verejných obstarávaniach je nutné konštatovať, že ide práve o ponuku služieb na trhu poradenstva, teda na trhu, na ktorom by rovnako dobre mohli pôsobiť aj súkromné podniky špecializujúce sa na túto oblasť. V tomto ohľade Súd prvého stupňa rozhodol, že skutočnosť, že určitá činnosť môže byť vykonávaná súkromným podnikom, predstavuje doplňujúci dôkaz umožňujúci označiť dotknutú činnosť za činnosť podniku (rozsudok Aéroports de Paris/Komisia, už citovaný, bod 124, potvrdený rozsudkom Súdneho dvora z 24. októbra 2002, Aéroports de Paris/Komisia, C‑82/01 P, Zb. s. I‑9297, bod 82). Okrem toho je potrebné zdôrazniť, že Súdny dvor už viackrát rozhodol, že okolnosť, že činnosti sú bežne zverované verejným orgánom, nemôže ovplyvniť hospodársku povahu týchto činností, pokiaľ vždy neboli a nie sú nutne vykonávané verejnými orgánmi (pozri v tomto zmysle rozsudok Höfner a Elser, už citovaný, bod 2, a Job Centre, už citovaný, bod 22). Za týchto skúmaných okolností to znamená, že skutočnosť, že predmetné služby nie sú v súčasnosti ponúkané súkromnými podnikmi, nebráni tomu, aby boli označené za hospodársku činnosť, keďže je možné, aby ich vykonávali súkromné subjekty. Vzhľadom na tvrdenie Komisie, že činnosti pomoci Eurocontrolu vnútroštátnym správnym orgánom nie sú ako také odmeňované, je potrebné zdôrazniť, že táto skutočnosť môže byť ukazovateľom, ktorý však sám osebe nie je rozhodujúci, ako to preukazuje napríklad vec, v ktorej došlo k vyhláseniu už citovaného rozsudku Höfner a Elser, kde služby sprostredkovania zamestnania Nemeckým federálnym úradom práce boli poskytované zamestnávateľom a zamestnancom zadarmo, pričom oni však financovali celkové náklady tohto úradu prostredníctvom pravidelných príspevkov nezávisle od skutočnosti, či využili alebo nevyužili jeho služby sprostredkovania zamestnania. Skutočnosť, že Eurocontrol je ako inštitúcia financovaná z príspevkov svojich členských štátov a že bezodplatne poskytuje svoje služby pomoci vnútroštátnym správnym orgánom, ktoré o ne požiadajú, odhaľuje, že ide o finančnú štruktúru rovnakej povahy, ako štruktúra, ktorá bola posudzovaná v uvedenej veci. Rovnako skutočnosť, že činnosť pomoci je vyvíjaná na účely splnenia cieľa vo všeobecnom záujme, môže byť ukazovateľom existencie činnosti nemajúcej hospodársku povahu, ale nebráni tomu, aby činnosť spočívajúca tak ako v prejednávanej veci v ponuke služieb na danom trhu bola považovaná za hospodársku činnosť. Organizácie spravujúce zákonné systémy zdravotného poistenia, ktoré sledujú neziskový cieľ a ktoré vykonávajú činnosť sociálnej povahy a zároveň podliehajú štátnej regulácii zahrňujúcej najmä požiadavky solidarity, boli totiž považované za podniky vykonávajúce hospodársku činnosť (pozri v tomto zmysle rozsudky Súdneho dvora Fédération française des sociétés d’assurance a i., už citovaný, bod 22, a z 21. septembra 1999, Albany, C‑67/96, Zb. s. I‑5751, body 84 až 87). Z predchádzajúcich úvah vyplýva, že činnosť pomoci Eurocontrolu vnútroštátnym orgánom je hospodárskou činnosťou, a v dôsledku toho je nutné Eurocontrol pri výkone tejto činnosti považovať za podnik v zmysle článku 82 ES. V tomto rozsahu je preto potrebné prvý žalobný dôvod žalobkyne prijať a v ostávajúcej časti ho zamietnuť. Ako však bolo zdôraznené v bodoch 47 až 49 vyššie, dôsledkom tohto zistenia môže byť zrušenie napadnutého rozhodnutia len v prípade, ak dôjde aj k prijatiu druhého žalobného dôvodu, keďže napadnuté rozhodnutie spočíva tiež na zistení Komisie, že aj keby sa činnosti Eurocontrol považovali za hospodárske činnosti, nie sú v rozpore s článkom 82 ES. O druhom žalobnom dôvode založenom na zjavne nesprávnom posúdení existencie porušenia článku 82 ES prostredníctvom Eurocontrolu Vzhľadom na predchádzajúce úvahy je potrebné posudzovať druhý žalobný dôvod len v rozsahu, v ktorom došlo k prijatiu prvého žalobného dôvodu, teda vo vzťahu k činnosti Eurocontrolu spočívajúcej v pomoci vnútroštátnym správnym orgánom. Tvrdenia účastníkov konania Žalobkyňa v tomto ohľade tvrdí, že v napadnutom rozhodnutí došlo k zjavnému nesprávnemu posúdeniu v tom, že Komisia detailne neskúmala zneužívajúcu povahu správaní oznámených v oblasti činnosti pomoci vnútroštátnym orgánom. Žalobkyňa najmä oznámila zneužívajúce správania Eurocontrolu spočívajúce v nerešpektovaní zásad rovnosti zaobchádzania, transparentnosti a zákazu diskriminácie v rámci verejných obstarávaní vyhlásených vnútroštátnymi orgánmi s cieľom obstarania zariadení ATM, pričom Eurocontrol bol povinný uplatniť ustanovenia v oblasti postupov verejného obstarávania upravené ustanoveniami Spoločenstva alebo prinajmenšom všeobecnými zásadami rovnosti zaobchádzania a transparentnosti. Došlo teda k zámene na jednej strane medzi úlohou Eurocontrolu v prípade, keď ponúka projekty a vyberá podniky, ktoré vytvoria prototypy, a na druhej strane jeho úlohou poradcu vnútroštátnych správnych orgánov. Túto zámenu a problémy, ktoré z nej vyplývajú, zdôraznila samotná Komisia v správe o uplatnení smernice 93/65. Prostredníctvom služieb pomoci ponúkaných Eurocontrolom vnútroštátnym správnym orgánom pri vyhlásení postupov verejného obstarávania sa nepovinné normy v skutočnosti stali pre správne orgány, ktoré sú obstarávateľmi, záväznými povinnými normami. Tak to bolo najmä v dvoch prípadoch postupov verejného obstarávania v Španielsku a Holandsku. Žalobkyňa sa domnieva, že podnik, ktorý sa zúčastnil na procese a ktorého ponuka na uzavretie zmluvy na vytvorenie prototypu štandardizovaného zariadenia ATM bola prijatá, je takto neoprávnene zvýhodnený dvakrát: prvýkrát pri svojvoľnom výbere, vďaka ktorému došlo k prijatiu jeho ponuky na vytvorenie prototypu, a druhýkrát z dôvodu, že môže byť následne vybraný v rámci vnútroštátnych postupov verejného obstarávania. Žalobkyňa sa okrem iného odvoláva aj na list z 3. novembra 1998 (pozri bod 12 vyššie). Podľa nej tento list dokazuje, že Komisia bola sama presvedčená, že Euroncontrol sa dopustil zneužitia dominantného postavenia, keďže dôvody na zrušenie uvedené v žalobe sú vo všetkých bodoch potvrdené pochybnosťami a úvahami, ktoré sú tam vyjadrené. Komisia tým otvorene pripustila napadnuteľnosť úlohy Eurocontrolu, ako aj narušenia hospodárskej súťaže zdôrazňované žalobkyňou. List z 3. novembra 1998 zjavne preukazuje najmä to, že oddelenia Komisie sa domnievali, že činnosti Eurocontrolu, ktorých sa sťažnosť týkala, boli hospodárskymi činnosťami, a že z tohto dôvodu podliehali pravidlám Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže a že narušenia hospodárskej súťaže vyplývajúce zo správania Eurocontrol sa potvrdili a boli závažné. Komisia zdôrazňuje, že v bode 34 napadnutého rozhodnutia na rozdiel od toho, čo tvrdí žalobkyňa, subsidiárne posudzovala podstatu ňou oznámených správaní vo vzťahu k činnosti pomoci Eurocontrolu vnútroštátnym správnym orgánom. V každom prípade na základe tohto posúdenia dospela k záveru, že táto činnosť neporušovala pravidlá hospodárskej súťaže. V súvislosti s listom z 3. novembra 1998 sa Komisia domnieva, že závery, ktoré z neho vyvodzuje žalobkyňa, vyplývajú z nesprávneho výkladu obsahu tohto listu. Posúdenie Súdom prvého stupňa Je potrebné zdôrazniť, že výhrady predložené žalobkyňou v rámci tohto žalobného dôvodu sa v skutočnosti týkajú dvoch odlišných prípadov. Prvým prípadom je uzavretie zmluvy Eurocontrolom samotným z dôvodu svojich vlastných potrieb dodávok spojených s činnosťami, ktoré boli predtým považované za činnosti nemajúce hospodársku povahu. Keďže sa však tento prípad nevzťahuje na pomoc poskytovanú Eurocontrolom vnútroštátnym správnym orgánom, nemožno sa ním zaoberať v rámci posudzovania druhého žalobného dôvodu, ktorý sa obmedzuje na činnosť pomoci. Druhý prípad sa týka uzavretia zmluvy vnútroštátnymi správnymi orgánmi, k čomu Eurocontrol prispieva ako poradca pri zostavovaní súťažných podkladov verejného obstarávania alebo v rámci výberového konania. V súvislosti s prvým prípadom je potrebné zdôrazniť, ako to Komisia správne urobila, že výlučne vnútroštátne správne orgány majú právomoc rozhodnúť o uzavretí zmlúv, a teda sú oprávnené prijať tieto rozhodnutia, a z tohto dôvodu zodpovedajú za dodržiavanie relevantných ustanovení týkajúcich sa postupov verejného obstarávania. Účasť Eurocontrolu ako poradcu nie je ani povinná, dokonca ani sústavná. Dochádza k nej v súlade s článkom 2 ods. 2 písm. a) dohovoru len na výslovnú žiadosť dotknutých správnych orgánov. Žalobkyňa nástojila na skutočnosti, že Eurocontrol má v prípade, že niektorý správny orgán požiada o jeho služby poradcu, v zásade možnosť ovplyvniť výber uskutočňovaný týmto orgánom v rámci postupu verejného obstarávania. Napriek tomu sa jej však nepodarilo v konkrétnom prípade preukázať, že Eurocontrol naozaj ovplyvnil rozhodnutie o uzavretí zmluvy s určitým uchádzačom, a to na základe iných dôvodov, ako je hľadanie najlepšieho technického riešenia za najvýhodnejšiu cenu. V druhom rade je potrebné pripomenúť, že na základe článku 82 prvého pododseku ES zistenie zneužitia dominantného postavenia určitým podnikom predpokladá na jednej strane existenciu dominantného postavenia tohto podniku na určitom trhu a na druhej strane zneužitie tohto dominantného postavenia na spoločnom trhu alebo na jeho podstatnej časti. Žalobkyňa sa ani vo svojich písomných podaniach na Súd prvého stupňa, ani na pojednávaní nevyjadrila k otázkam vymedzenia relevantného trhu a dominantného postavenia Eurocontrolu na tomto trhu, ktorým by prípadne mohol byť trh poradenstva v oblasti postupov verejného obstarávania na dodávky zariadení ATM alebo trh technického poradenstva vo všeobecnosti. V súvislosti s pojmom zneužitie Súd prvého stupňa pripomína, že podľa ustálenej judikatúry ide o objektívny pojem vzťahujúci sa na správania podniku v dominantnom postavení, ktoré by mohli ovplyvniť štruktúru trhu, kde je práve v nadväznosti na prítomnosť dotknutého podniku úroveň hospodárskej súťaže už oslabená, a ktorých účinkom je to, že prostredníctvom použitia prostriedkov odlišných od tých, ktorými sa riadi bežná hospodárska súťaž tovarov a služieb na základe výkonov hospodárskych subjektov, bránia udržaniu zatiaľ existujúcej úrovne hospodárskej súťaže na trhu alebo rozvoju tejto hospodárskej súťaže (rozsudok Súdneho dvora z 3. júla 1991, AKZO/Komisia, C‑62/86, Zb. s. I‑3359, bod 69, a rozsudok Súdu prvého stupňa zo 7. októbra 1999, Irish Sugar/Komisia, T‑228/97, Zb. s. II‑2969, bod 111). V prejednávanej veci je nutné konštatovať, že žalobkyňa nedala dôraz na niektoré zo správaní Eurocontrolu v rámci jeho činnosti poradcu vnútroštátnym správnym orgánom, ktoré by zodpovedali týmto kritériám. Predovšetkým ani neuviedla, ktoré prostriedky „odlišné od tých, ktorými sa riadi bežná hospodárska súťaž tovarov a služieb na základe výkonov hospodárskych subjektov“ Eurocontrol použil. Keďže Eurocontrol nevykonával žiadnu činnosť na trhu dodávok zariadení ATM a nemal v tomto ohľade žiadne záujmy finančnej či hospodárskej povahy, zdá sa dokonca, že medzi ním a žalobkyňou či akýmkoľvek iným podnikom činným v tejto oblasti nemohol existovať žiaden konkurenčný vzťah. Najmä sa nezdá, že by Eurocontrol mohol získať akúkoľvek konkurenčnú výhodu z dôvodu, že mohol prostredníctvom svojich poradenských služieb ponúkaných vnútroštátnym správnym orgánom ovplyvniť nimi uskutočňovaný výber ich dodávateľov zariadení ATM v prospech určitých podnikov. Žalobkyni sa teda nepodarilo preukázať zjavne nesprávne posúdenie existencie porušenia článku 82 ES Eurocontrolom, ktorého sa mala dopustiť Komisia. Toto zistenie nevyvracia ani list z 3. novembra 1998. Tvrdenia žalobkyne, podľa ktorých tento list dokazuje, že Komisia bola sama presvedčená, že Eurocontrol sa dopustil zneužitia dominantného postavenia (pozri bod 99 vyššie), v liste z 3. novembra 1998 nenachádza svoje opodstatnenie. Tak ako sa konštatovalo vyššie (bod 39), Komisia v ňom nijako neuvádza, že by činnosti Eurocontrolu boli hospodárskymi činnosťami, a že z tohto dôvodu sa na ne uplatňujú pravidlá Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže. Práve naopak, tento list výslovne upresňuje, že analýza, ktorá je k nemu pripojená, bola uskutočnená „bez toho, aby sa dotkla uplatnenia predpisov Spoločenstva… v oblasti hospodárskej súťaže“, z dôvodu skúmania dopadu, ktorý činnosti Eurocontrolu, aj keď nie sú hospodárskymi činnosťami, mohli mať na hospodársku súťaž medzi podnikmi pôsobiacimi v sektore zariadení ATM. Skutočnosť, že Komisia, aj keď namietala voči uplatneniu práva hospodárskej súťaže na prejednávanú vec, vyjadrila v tomto liste určité množstvo kritických poznámok vo vzťahu k určitým činnostiam Eurocontrolu, čo má však ďaleko od preukázania, že Komisia bola sama presvedčená o nezákonnosti správania Eurocontrolu vzhľadom na pravidlá hospodárskej súťaže, svedčí o snahe Komisie upozorniť Eurocontrol na dôsledky jeho činností, ktoré, aj keď sa na ne uvedené pravidlá nevzťahujú, by mohli mať vplyv na hospodársku súťaž medzi podnikmi pôsobiacimi v dotknutej oblasti, aby ho podnietila minimalizovať, pokiaľ je to možné, nežiaduce účinky. Preto tento list nemôže slúžiť na podporu požiadaviek žalobkyne. Z predchádzajúceho vyplýva, že druhý žalobný dôvod sa musí zamietnuť. O treťom žalobnom dôvode založenom na porušení podstatných formálnych náležitostí S odkazom na určité rozhodnutia súdov Spoločenstva týkajúce sa povinnosti skúmania sťažností a povinnosti odôvodniť rozhodnutia sa žalobkyňa domnieva, že v prejednávanej veci Komisia porušila svoje povinnosti. Napadnuté rozhodnutie vraj nebolo správne odôvodnené a Komisia „údajne“ porušila práva žalobkyne na obranu v rámci konania pred podaním žaloby. O výhrade založenej na nedostatku odôvodnenia –       Tvrdenia účastníkov konania V súvislosti s kvalifikáciou činností Eurocontrolu, ktoré sú predmetom sťažnosti, žalobkyňa tvrdí, že Komisia dostatočne nepreskúmala otázku, či tieto činnosti mali hospodársku povahu. Namiesto toho, aby sa obmedzila na vyhlásenie, že normotvorná činnosť je bezodplatná, že vytvorenie noriem predstavuje činnosť vo verejnom záujme, ako aj neziskovú činnosť súkromnoprávnej povahy, a že činnosť pomoci má formu jednoduchej technickej podpory, ktorá nie je platená a zároveň je ponúkaná len vnútroštátnym správnym orgánom, ktoré o to požiadajú, mala Komisia úplným spôsobom analyzovať relevantnú judikatúru, aby dospela k rozhodnutiu, ktoré by bolo možné uplatniť v prejednávanej veci. Žalobkyňa uvádza, s odkazom na odôvodnenie určitých bodov napadnutého rozhodnutia, že analýza Komisie je zachytená na niekoľkých riadkoch napriek tomu, že žalobkyňa uviedla veľký počet dôkazov a tvrdení na podporu svojej sťažnosti. Okrem toho text napadnutého rozhodnutia neuvádza dôvod, pre ktorý sa Komisia domnievala, že existenciu zneužívajúceho správania Eurocontrolu je v prejednávanej veci nutné vylúčiť. Komisia pripomína, že podľa ustálenej judikatúry nie je povinná vo svojich odôvodneniach rozhodnutí, ktoré jej prináleží prijať, aby zaručila uplatnenie pravidiel hospodárskej súťaže, prijať stanovisko k všetkým tvrdeniam, ktoré dotknuté osoby uvádzajú na podporu svojej žiadosti. –       Posúdenie Súdom prvého stupňa Podľa ustálenej judikatúry odôvodnenie požadované článkom 253 ES musí jasne a jednoznačne uvádzať úvahy orgánu Spoločenstva, autora predmetného aktu, takým spôsobom, ktorý umožňuje dotknutým osobám spoznať zdôvodnenie prijatého opatrenia a príslušnému súdu vykonávať svoju kontrolu. Požiadavka odôvodnenia musí byť posúdená v závislosti od okolností prejednávanej veci, najmä obsahu aktu, povahy uvádzaných dôvodov a záujmu, aký môžu mať osoby, ktorým je akt určený, alebo iné osoby, ktorých sa akt priamo a osobne týka, na tom, aby dostali vysvetlenie. Nevyžaduje sa, aby odôvodnenie špecifikovalo všetky relevantné skutkové a právne okolnosti, pretože otázka, či odôvodnenie aktu spĺňa požiadavky článku 253 ES, sa musí posudzovať s ohľadom nielen na jeho znenie, ale tiež na jeho kontext, ako aj na súhrn právnych pravidiel upravujúcich predmetnú oblasť (pozri rozsudok Súdu prvého stupňa z 21. marca 2002, Joynson/Komisia, T‑231/99, Zb. s. II‑2085, body 164 a 165 a tam citovanú judikatúru). Komisia najmä nie je povinná v odôvodnení rozhodnutia, ktorým sa zamieta sťažnosť na porušenie pravidiel hospodárskej súťaže, zaujať stanovisko k všetkým tvrdeniam, ktoré dotknuté osoby uvádzajú na podporu svojej žiadosti. Stačí, ak uvedie skutkové okolnosti a právne úvahy, ktoré majú v rámci štruktúry rozhodnutia zásadný význam (pozri rozsudky Súdu prvého stupňa z 30. novembra 2000, Industrie des poudres sphériques/Komisia, T‑5/97, Zb. s. II‑3755, bod 199 a tam citovanú judikatúru, a FENIN/Komisia, už citovaný, bod 58). V prejednávanej veci sa zdá, že Komisia si splnila svoju povinnosť odôvodnenia. Ako to správne tvrdí, v bodoch 28 a 29 napadnutého rozhodnutia jasne uviedla hlavný dôvod svojho zamietnutia sťažnosti, a to že spochybňované činnosti Eurocontrolu nemali hospodársku povahu v zmysle judikatúry Súdneho dvora. Odkazuje najmä na list z 15. júna 2000 (pozri bod 14 vyššie), v ktorom už v podstave vyjadrila a odôvodnila toto stanovisko. V bodoch 30 až 34 napadnutého rozhodnutia Komisia v súvislosti s každou spochybňovanou činnosťou uviedla špecifické dôvody, ktoré boli určujúce na toto posúdenie. V súvislosti s činnosťou vývoja a obstarávania prototypov a režimom práv duševného vlastníctva, ako aj v súvislosti s činnosťou pomoci vnútroštátnym správnym orgánom navyše subsidiárne vysvetlila dôvody, pre ktoré sa domnievala, ak by aj tieto činnosti chcela považovať za činnosti hospodárskej povahy, že nedošlo k porušeniu práva hospodárskej súťaže. V tomto ohľade je potrebné pripomenúť, že chýbajúce alebo nedostatočné odôvodnenie predstavuje žalobný dôvod založený na porušení podstatných formálnych náležitosti, ktorý je ako taký odlišný od žalobného dôvodu vyplývajúceho z nesprávnosti odôvodnenia tohto rozhodnutia, ktorého preskúmanie patrí do posúdenia dôvodnosti napadnutého rozhodnutia (rozsudok Súdu prvého stupňa zo 7. novembra 1997, Cipeke/Komisia, T‑84/96, Zb. s. II‑2081, bod 47). Skutočnosť, že Súd prvého stupňa sa nevenoval určitým domnienkam uvedeným Komisiou v napadnutom rozhodnutí, preto nebráni tomu, aby povinnosť odôvodnenia bola v prejednávanej veci považovaná za splnenú. Z toho vyplýva, že výhrada založená na nedostatku odôvodnenia musí byť zamietnutá. O výhrade založenej na údajnom porušení práv na obranu –       Tvrdenia účastníkov konania Žalobkyňa sa domnieva, že vzhľadom na v súčasnosti dostupné informácie a dokumenty priložené k napadnutému rozhodnutiu nebola náležite informovaná o činnosti vyvíjanej Komisiou v štádiu prešetrovania sťažnosti. Komisia najmä neuviedla bezpochyby mnohé pripomienky, listy a analýzy, na základe ktorých dospela k svojmu úsudku. To predstavuje porušenie všeobecnej zásady transparentnosti správnych konaní. Komisia zdôrazňuje, že táto výhrada sa zakladá na predpoklade, že pri prijímaní napadnutého rozhodnutia musela nevyhnutne vychádzať z veľkého počtu dokumentov, ktoré žalobkyňa nepoznala. Komisia tvrdí, že v liste z 25. septembra 2003 (pozri bod 14 vyššie) osobitne uviedla dokumenty, z ktorých vychádzalo jej posúdenie, dokumenty, s ktorými bola žalobkyňa plne oboznámená a ku ktorým mohla predložiť svoje pripomienky. Všetky dôležité skutočnosti, ktoré Komisia zohľadnila pri prešetrovaní sťažnosti, boli uvedené v predmetných dokumentoch. Preto sa domnieva, že k porušeniu práv na obranu hypoteticky uvádzanému žalobkyňou nedošlo. –       Posúdenie Súdom prvého stupňa Najskôr je potrebné všimnúť si, že tvrdenia žalobkyne týkajúce sa údajnej existencie veľkého počtu dokumentov, s ktorými nebola oboznámená, nie sú nijako upresnené. Ak teda nie je možné požiadať žalobkyňu o označenie predmetných dokumentov práve preto, že tvrdí, že Komisia jej ich neposkytla, je nutné konštatovať, že nepredložila dôkazy, na základe ktorých by bolo možné prinajmenšom veriť, že takéto dokumenty existujú a že boli určujúce pri vyhotovovaní napadnutého rozhodnutia. Jediný dokument neuvedený v liste Komisie z 25. septembra 2003, ktorý žalobkyňa osobitne označila, konkrétne list z 3. novembra 1998, Komisia následne predložila. Ako však bolo konštatované vyššie, nielen že tento list neodhalil okolnosti, ktoré by mohli podstatným spôsobom ovplyvniť výsledok tejto veci (pozri body 36 až 39 vyššie), ale žalobkyňa navyše o existencii tohto listu a v podstate aj o jeho obsahu vedela. Žalobkyňa tvrdí vo svojej žiadosti, že „na základe dokumentov pripojených k rozhodnutiu Komisie“ „očividne dospela“ k záveru, že nebola primerane informovaná o činnosti vyvíjanej Komisiou v štádiu preskúmania sťažnosti. Napadnuté rozhodnutie pritom nedáva dôraz na žiadne prílohy. Žalobkyňa neupresňuje, o ktoré prílohy by malo ísť, ani ktoré skutočnosti v týchto neupresnených dokumentoch jej umožnili dospieť k tomuto záveru. Tvrdenie žalobkyne, podľa ktorého Komisia použila veľký počet dokumentov, s ktorými ju neoboznámila, nemožno preto ničím podoprieť. Okrem toho Komisia tvrdí, že v prejednávanej veci neexistujú iné relevantné dokumenty ako tie, ktoré sú uvedené v prílohe listu z 25. septembra 2003. Toto tvrdenie posilňuje aj právne posúdenie Komisie, ktorá sa vychádzajúc z už citovaného rozsudku SAT Fluggesellschaft, domnievala, že namietané činnosti Eurocontrolu neboli ako celok hospodárskej povahy a že v každom prípade správania vytýkané Eurocontrol nepredstavovali porušenie ustanovení Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže. Toto posúdenie sa mohlo v napadnutom rozhodnutí opierať výlučne o dokumenty, ktoré sú v ňom uvedené na jeho podporu, a nebolo nutné, na rozdiel od toho, čo tvrdí žalobkyňa, uskutočniť technické analýzy alebo do hĺbky skúmať účinky, ktoré by konania Eurocontrolu mohli mať na hospodársku súťaž v dotknutom odvetví. Z toho vyplýva, že výhrada založená na porušení práv na obranu sa musí zamietnuť. V dôsledku toho je potrebné zamietnuť tretí odvolací dôvod. Zo všetkého, čo bolo uvedené, vyplýva, že návrh žalobkyne na zrušenie je potrebné zamietnuť. 5. O návrhoch na vykonanie dôkazných prostriedkov Tvrdenia účastníkov konania V žalobe, ako aj v podaní doručenom 27. apríla 2005 žalobkyňa predložila návrhy na vykovanie dôkazných prostriedkov. Prvý návrh smeroval k tomu, aby Komisia predložila všetky dokumenty vyhotovené jej oddeleniami, týkajúce sa prejednávanej veci, a akýkoľvek dokument, ktorý dostala od Eurocontrolu vo veci sťažnosti, ako aj kópiu technických analýz, ktoré podľa nej boli uskutočnené buď jej internými alebo externými pracovníkmi. Druhý návrh smeruje na jednej strane k vypočutiu bývalých generálnych riaditeľov GR „Hospodárska súťaž“ a GR „Doprava“ Komisie ako svedkov, ako aj bývalého generálneho riaditeľa Eurocontrol v súvislosti s obsahom listu z 3. novembra 1998 a analýzou, ktorá je k nemu priložená, a na druhej strane k tomu, aby Komisia predložila dokumenty, k výmene ktorých došlo medzi ňou a Eurocontrol v období po zaslaní listu z 3. novembra 1998. Komisia namieta proti návrhom žalobkyne tvrdiac, že vypočutie v nich uvedených osôb nemôže priniesť žiadne ďalšie potrebné dôkazy na preskúmanie napadnutého rozhodnutia a že neexistujú žiadne ďalšie relevantné dokumenty okrem tých, ktoré sú vymenované v liste z 25. septembra 2003. Posúdenie Súdom prvého stupňa Vzhľadom na všetky vyššie uvedené úvahy sa ukazuje, že Súd prvého stupňa môže prakticky rozhodnúť o žalobe na základe návrhov, dôvodov a tvrdení rozvinutých v priebehu písomnej, ako aj ústnej časti konania a s ohľadom na dokumenty predložené účastníkmi konania. Za týchto podmienok je potrebné návrhy na výkon dôkazných prostriedkov predložené žalobkyňou zamietnuť. O trovách Podľa článku 87 ods. 2 rokovacieho poriadku účastník konania, ktorý nemal vo veci úspech, je povinný nahradiť trovy konania, ak to bolo v tomto zmysle navrhnuté. Keďže žalobkyňa nemala vo veci úspech, je opodstatnené zaviazať ju na náhradu trov konania v súlade s návrhom Komisie. V súlade s článkom 87 ods. 4 tretím pododsekom rokovacieho poriadku môže Súd prvého stupňa rozhodnúť, že vedľajší účastníci konania znášajú vlastné trovy konania. V prejednávanej veci vedľajší účastník konania na podporu návrhov Komisie znáša vlastné trovy konania. Z týchto dôvodov SÚD PRVÉHO STUPŇA (druhá komora) rozhodol a vyhlásil: 1. Žaloba sa zamieta. 2. SELEX Sistemi Integrati SpA znáša vlastné trovy konania, ako aj trovy konania Komisie. 3. Európska organizácia pre bezpečnosť letovej prevádzky znáša vlastné trovy konania. Pirrung Meij Pelikánová Rozsudok bol vyhlásený na verejnom pojednávaní v Luxemburgu 12. decembra 2006. Tajomník Predseda komory E. Coulon J. Pirrung Obsah Právny rámec 1.  Právny základ Eurocontrolu 2.  Právo Spoločenstva Skutkové okolnosti a konanie pred podaním žaloby 1.  Úloha a činnosť Eurocontrolu 2.  Konanie pred podaním žaloby Konanie pred Súdom prvého stupňa a návrhy účastníkov konania Právny stav 1.  O prípustnosti návrhu žalobkyne na zrušenie a/alebo zmenu napadnutého rozhodnutia 2.  O prípustnosti nových žalobných dôvodov žalobkyne Pripomienky účastníkov konania Posúdenie Súdom prvého stupňa 3.  O prípustnosti žalobného dôvodu predloženého vedľajším účastníkom konania, založeného na jeho imunite podľa medzinárodného práva verejného 4.  O návrhu na zrušenie O prvom žalobnom dôvode založenom na zjavne nesprávnom posúdení uplatniteľnosti článku 82 ES na Eurocontrol O činnosti technickej normalizácie Eurocontrolu –  Tvrdenia účastníkov konania –  Posúdenie Súdom prvého stupňa O činnostiach výskumu a vývoja a najmä obstarávania prototypov a režime práv duševného vlastníctva –  Tvrdenia účastníkov konania –  Posúdenie Súdom prvého stupňa O činnosti pomoci vnútroštátnym orgánom –  Tvrdenia účastníkov konania –  Posúdenie Súdom prvého stupňa O druhom žalobnom dôvode založenom na zjavne nesprávnom posúdení existencie porušenia článku 82 ES prostredníctvom Eurocontrolu Tvrdenia účastníkov konania Posúdenie Súdom prvého stupňa O treťom žalobnom dôvode založenom na porušení podstatných formálnych náležitostí O výhrade založenej na nedostatku odôvodnenia –  Tvrdenia účastníkov konania –  Posúdenie Súdom prvého stupňa O výhrade založenej na údajnom porušení práv na obranu –  Tvrdenia účastníkov konania –  Posúdenie Súdom prvého stupňa 5.  O návrhoch na vykonanie dôkazných prostriedkov Tvrdenia účastníkov konania Posúdenie Súdom prvého stupňa O trovách * Jazyk konania: taliančina.

62006CJ0464

fi

Ennakkoratkaisupyyntö koskee maataloustuotteiden vientitukijärjestelmän soveltamista koskevista yhteisistä yksityiskohtaisista säännöistä 15.4.1999 annetun komission asetuksen (EY) N:o 800/1999 (EYVL L 102, s. 11), sellaisena kuin se on muutettuna 17.1.2001 annetulla komission asetuksella (EY) N:o 90/2001 (EYVL L 14, s. 22; jäljempänä asetus N:o 800/1999), 5 artiklan tulkintaa. Tämä pyyntö on esitetty asiassa, jonka on pannut vireille Avena Nordic Grain Oy (jäljempänä ANG) maa‑ ja metsätalousministeriön (jäljempänä ministeriö), joka on Euroopan maatalouden ohjaus- ja tukirahaston (EMOTR) rahoittamia tukia Suomessa hallinnoiva viranomainen, tekemän päätöksen johdosta ja jossa on kyse vientituen maksamisen epäämisestä. Asiaa koskevat oikeussäännöt Yhteisön lainsäädäntö Maataloustuotteiden viennin yhteydessä suoritettava valvonta Tukea tai muita taloudellisia suorituksia saavien maataloustuotteiden viennin yhteydessä suoritettavasta valvonnasta 12.2.1990 annetun neuvoston asetuksen (ETY) N:o 386/90 (EYVL L 42, s. 6) 2 artiklan a alakohdassa säädetään, että jäsenvaltioiden on suoritettava ”tavaroiden fyysinen tarkastus – – viennin tullimuodollisuuksia suoritettaessa ja ennen tavaroiden vientiluvan myöntämistä vienti-ilmoituksen tueksi esitettyjen asiakirjojen perusteella”. Asetuksen N:o 386/90 yksityiskohtaisista soveltamissäännöistä tukea saavien maataloustuotteiden viennin yhteydessä tehtävien fyysisten tarkastusten osalta 26.11.2002 annetun komission asetuksen (EY) N:o 2090/2002 (EYVL L 322, s. 4) 5 artiklan 1 kohdassa säädetään, että fyysisellä tarkastuksella tarkoitetaan asetuksen N:o 386/90 2 artiklan a alakohdassa ”sen todentamista, että vienti-ilmoitus ja sen tueksi esitetyt asiakirjat vastaavat tavaraa sen määrän, luonteen ja ominaisuuksien osalta”. Maataloustuotteiden vientituen myöntämisjärjestelmän soveltamista koskevat yksityiskohtaiset säännöt Asetuksen N:o 800/1999 johdanto-osan 4, 6 ja 63 perustelukappaleessa todetaan seuraavaa: ”(4)      vientipäivänä olisi pidettävä päivää, jona tullitoimipaikka vastaanottaa asianomaisen ilmoituksen, jossa tämä ilmoittaa aikovansa viedä tuotteet, joista hän hakee vientitukea; tämän ilmoituksen tarkoituksena on kiinnittää erityisesti tulliviranomaisten huomio siihen, että suunniteltu toimi toteutetaan yhteisön tuella, jotta nämä viranomaiset aloittaisivat aiheelliset tarkastukset; tämän vastaanottamisen ajankohtana tuotteet asetetaan tullivalvontaan niiden tosiasialliseen vientiin asti; kyseistä päivää pidetään viitepäivämääränä viedyn tuotteen määrää, luonnetta ja ominaisuuksia määritettäessä, – – (6)      asetuksen [N:o 386/90], sellaisena kuin se on viimeksi muutettuna asetuksella (EY) N:o 163/94 [EYVL L 24, s. 2], asianmukaisen soveltamisen mahdollistamiseksi olisi säädettävä, että vienti-ilmoituksen ja maataloustuotteiden vastaavuus on tarkistettava konttiin, kuorma-autoon, laivaan tai muuhun vastaavaan lastattaessa, – – (63)      yhteisön voimassaolevassa lainsäädännössä säädetään vientitukien maksamisesta ainoastaan objektiivisin perustein, erityisesti vientituotteen määrän, lajin ja ominaisuuksien osalta sekä maantieteellisen määräpaikan osalta; saatujen kokemusten perusteella yhteisön talousarviota vahingoittavien sääntöjenvastaisuuksien ja erityisesti petosten torjuntaa olisi vahvistettava; tässä tarkoituksessa on tarpeen säätää perusteettomasti maksettujen määrien takaisinperinnästä sekä seuraamuksista, joilla viejiä kannustetaan noudattamaan yhteisön lainsäädäntöä”. Kyseisen asetuksen 5 artikla kuuluu seuraavasti: ”1.      Vientipäivällä tarkoitetaan päivää, jona tulliviranomainen vastaanottaa vienti-ilmoituksen, jossa ilmoitetaan, että tukea haetaan. 2.      Vienti-ilmoituksen vastaanottamispäivän perusteella vahvistetaan a)      sovellettavan tuen määrä, jos tukea ei ole vahvistettu ennakolta, b)      tuen määrään tarvittaessa tehtävät tarkistukset, jos tuki on vahvistettu ennakolta, c)      viedyn tuotteen määrä, laatu ja ominaisuudet. 3.      Vienti-ilmoituksen vastaanottamiseen rinnastetaan mikä tahansa muu oikeudelliselta vaikutukseltaan vastaava toimi. 4.      Jotta tuotteet saisivat tukea, käytettävässä vientiasiakirjassa on oltava kaikki tuen laskemisessa tarvittavat tiedot ja erityisesti: a)      tuotteiden osalta: –        maataloustuotteiden kuvaus, mahdollisesti yksinkertaistettuna, vientitukia koskevan nimikkeistön mukaisesti sekä tukinimikkeistön koodi, ja siinä määrin kuin on tarpeen tukea laskettaessa, kyseisten tuotteiden koostumus tai viittaus kyseiseen koostumukseen, –        kyseisten tuotteiden nettomassa tai tarvittaessa muunlaisina mittayksikköinä ilmaistu määrä tukea laskettaessa; b)      tavaroiden osalta sovelletaan [tiettyjen perustamissopimuksen liitteeseen II kuulumattomina tavaroina vietävien maataloustuotteiden vientituen myöntämisjärjestelmän soveltamista koskevista yksityiskohtaisista säännöistä ja tuen määrän vahvistamisperusteista 30.5.1994 annetun komission] asetuksen (EY) N:o 1222/94 [EYVL L 136, s. 5] säännöksiä. 5.      Vastaanottamishetkellä tai 3 kohdassa tarkoitetun toimen toteutumishetkellä tuotteet asetetaan tullin valvontaan – – kunnes ne poistuvat yhteisön tullialueelta. – – 7.      Jokaisen, joka vie tuotteita, joille haetaan tukea, on a)      jätettävä vienti-ilmoitus siihen toimivaltaiseen tullitoimipaikkaan, jonka alueella tuotteet lastataan vientikuljetusta varten; b)      ilmoitettava tälle tullitoimipaikalle vähintään 24 tuntia etukäteen lastaustoimien aloittamisesta ja lastaustoimien arvioidusta kestosta. – – – – Toimivaltainen tullitoimipaikka voi antaa luvan lastaustoimiin vastaanotettuaan vienti-ilmoituksen jo ennen b alakohdassa tarkoitetun määräajan päättymistä. Toimivaltaisen tullitoimipaikan on voitava tehdä fyysinen tarkastus ja toteuttaa yhteisön tullialueen poistumispaikkaan suuntautuvan kuljetuksen tunnistamistoimenpiteet. – –” Kansallinen lainsäädäntö Sähköisestä asioinnista viranomaistoiminnassa annetun lain (13/2003) 9 §:n ja sähköisistä allekirjoituksista annetun lain (14/2003) 18 §:n mukaan hallinnollinen menettely voidaan panna vireille sähköisellä asiakirjalla. Maataloustuotteiden vientituki- ja vakuus- sekä tuonti-, vienti- ja ennakkovahvistustodistusjärjestelmän täytäntöönpanosta annetun maa- ja metsätalousministeriön asetuksen (1363/2002) 4 §:ssä säädetään kuitenkin, että alkuperäinen vienti-ilmoitus on toimitettava asetuksen N:o 800/1999 5 artiklan 7 kohdan ensimmäisen alakohdan a alakohdassa tarkoitettuun toimivaltaiseen tullitoimipaikkaan. Pääasia ja ennakkoratkaisukysymys ANG vei 14.6.2003 Vaasan satamasta kaksi erää kauraa Kanadaan. Ennakkoratkaisupyynnön esittämistä koskevasta päätöksestä ilmenee, että näitä eriä koskeva vienti-ilmoitus toimitettiin toimivaltaiselle tullitoimipaikalle ennen lastausta ainoastaan telekopiona ja että tämän ilmoituksen alkuperäiskappale toimitettiin vasta lastauksen jälkeen. Tämän saman päätöksen mukaan on riidatonta, että kyseinen alkuperäiskappale on täysin yhtenevä telekopiona toimitetun ilmoituksen kanssa, että ilmoituksen toimittaminen tällä tavoin johtui ANG:n huolitsijan ja toimivaltaisten tulliviranomaisten välisestä väärinymmärryksestä, joka syntyi lastausta koskevan keskustelun yhteydessä, että näillä viranomaisilla oli täysi mahdollisuus suorittaa vaaditut tarkastukset, että kyseessä olevat erät ovat saapuneet määränpääsatamaansa ja että mikään ei viittaa siihen, että ANG olisi pyrkinyt käyttämään tukimenettelyä väärin tai toimimaan vilpillisesti. Kun ministeriö tiedusteli Euroopan yhteisöjen komissiolta tuen maksamisesta tällaisissa olosuhteissa, komissio vastasi ministeriölle 23.5.2004 ja 30.7.2004 päivätyillä kirjeillään, että se katsoo, että ANG:llä ei ole oikeutta saada tällaista maksua pääasiassa kyseessä olevan vientitapahtuman osalta. Näin ollen ministeriö kieltäytyi 2.9.2004 tekemällään päätöksellä maksamasta ANG:n hakemaa tukea kyseessä olevien erien osalta, koska alkuperäinen vienti-ilmoitus ei ollut tulliviranomaisten käytettävissä ennen lastin mahdollista tarkastushetkeä. ANG valitti tästä päätöksestä korkeimpaan hallinto‑oikeuteen. Kyseisen tuomioistuimen mukaan asiassa C-27/94, Alankomaat vastaan komissio, 1.10.1998 annetusta tuomiosta (Kok. 1998, s. I‑5581) ja asiassa C-278/98, Alankomaat vastaan komissio, 6.3.2001 annetusta tuomiosta (Kok. 2001, s. I‑1501) ilmenee, että vienti-ilmoitus on toimitettava etukäteen alkuperäisenä ja että telekopiona toimitettua ilmoitusta ei voida lähtökohtaisesti pitää riittävänä. Siinä tapauksessa, että tullitarkastuksessa havaitaan virheellisyyksiä, kyseessä oleva kauppias voi nimittäin tehdä toisen ilmoituksen, jossa mainitaan oikeat tiedot. Kyseinen tuomioistuin tuo kuitenkin esiin, että nyt käsiteltävänä olevassa asiassa ennen lastausta telekopiona toimitettu vienti-ilmoitus on täysin yhtenevä jälkikäteen toimitetun alkuperäisen vienti-ilmoituksen kanssa ja että kansalliset viranomaiset eivät lainkaan epäile, että asiassa olisi mahdollisesti pyritty menettelemään vilpillisesti, sillä telekopiona toimittaminen johtui toimivaltaisten tulliviranomaisten antaman ohjeen osalta syntyneestä väärinkäsityksestä. Jos pääasiaa arvioitaisiin kansallisen oikeuden kannalta, ANG:ltä ei näin ollen todennäköisesti evättäisi tuen maksamista. Lisäksi yhteisön oikeuden yleisiin oikeusperiaatteisiin kuuluvilla suhteellisuusperiaatteella ja hyvän hallinnon periaatteella voi olla vaikutusta pääasian kannalta. Korkein hallinto‑oikeus on näin ollen päättänyt lykätä asian ratkaisemista ja esittää yhteisöjen tuomioistuimelle seuraavan ennakkoratkaisukysymyksen: ”Onko komission [asetuksen (EY) N:o 800/1999] 5 artiklaa yhdessä suhteellisuusperiaatteen ja hyvän hallinnon periaatteen kanssa tulkittava siten, että kansallinen toimivaltainen viranomainen voi hyväksyä ennen lastausta telekopiona toimitetun vienti-ilmoituksen tilanteessa, jossa viranomainen katsoo, ettei ole olemassa pienintäkään epäilyä vilpillisestä menettelystä, puute vienti-ilmoituksen toimittamistavassa on johtunut viranomaisen antaman neuvonannon yhteydessä syntyneestä erehdyksestä, ja jossa viranomainen on voinut todeta, että jälkikäteen toimitettu alkuperäinen, allekirjoitettu vienti-ilmoitus on ollut täysin yhtenevä telekopiona toimitetun ilmoituksen kanssa?” Ennakkoratkaisukysymyksen tarkastelu Kansallinen tuomioistuin haluaa ennakkoratkaisukysymyksellään tietää, onko asetuksen N:o 800/1999 5 artiklan vastaista, että toimivaltaiset tulliviranomaiset hyväksyvät maataloustuotteiden vienti-ilmoituksen, joka on toimitettu ennen niiden lastausta ainoastaan telekopiona, jos tämä menettely ei ole johtunut vilpillisestä tarkoituksesta, jos tämä toimittaminen ainoastaan telekopiona on johtunut kyseisten viranomaisten antaman ohjeen osalta syntyneestä erehdyksestä ja jos lastauksen jälkeen toimitettu alkuperäinen ilmoitus on täysin yhtenevä telekopiona toimitetun ilmoituksen kanssa. Asetuksen N:o 800/1999 5 artiklan 7 kohdan ensimmäisen alakohdan a alakohdan mukaan jokaisen maataloustuotteiden viejän on jätettävä vienti-ilmoitus niiden tuotteiden osalta, joille haetaan tukea. Kuten 5 artiklan 7 kohdan kolmannesta ja neljännestä alakohdasta ilmenee, toimivaltaiset tulliviranomaiset voivat antaa luvan lastaustoimiin kyseisen ilmoituksen vastaanotettuaan, ja kuten myös kyseisen asetuksen johdanto-osan neljännestä ja kuudennesta perustelukappaleesta, asetuksen N:o 386/90 2 artiklasta sekä asetuksen N:o 2090/2002 5 artiklasta ilmenee, kyseisillä viranomaisilla on täytynyt olla mahdollisuus tehdä kyseessä oleville maataloustuotteille fyysinen tarkastus sen todentamiseksi, että ne vastaavat tätä ilmoitusta lastaushetkellä. Asetuksen N:o 800/1999 5 artiklan 4 kohdan mukaan vienti-ilmoituksen on sisällettävä kaikki merkitykselliset tiedot, jotka ovat tarpeen tukioikeuden vahvistamiseksi ja tuen määrän määrittämiseksi (ks. vastaavasti asia C-309/04, Fleisch-Winter, tuomio 1.12.2005, Kok. 2005, s. I‑10349, 31 kohta ja asia C-27/05, Elfering Export, tuomio 27.4.2006, Kok. 2006, s. I‑3681, 26 kohta). Lisäksi kyseisen artiklan 5 kohdan mukaan toimivaltaisten tulliviranomaisten vastaanottaessa ilmoituksen tuotteet asetetaan tullivalvontaan, kunnes ne poistuvat yhteisön tullialueelta. Näistä kaikista säännöksistä seuraa, että vaikka niissä ei nimenomaisesti täsmennetä tapaa, jolla vienti-ilmoitus on jätettävä, tämä ilmoitus on yhtäältä tehtävä kirjallisesti, jotta voidaan erityisesti tarkistaa, vastaavatko viejän antamat tiedot vietäväksi esitettyjä tavaroita, ja se on toisaalta jätettävä ennen kuin tavarat poistuvat yhteisön tullialueelta (ks. asia C-54/91, Saksa v. komissio, tuomio 22.6.1993, Kok. 1993, s. I‑3399, 22 kohta ja em. asia Alankomaat v. komissio, tuomio 1.10.1998, 25 kohta). Vienti-ilmoitus voi muodostaa vientituen oikeudellisen perustan (em. asia Fleisch-Winter, tuomion 41 kohta), ja kyseisen ilmoituksen jättäminen on siten olennainen muodollisuus yhteistyössä, jota tältä osin edellytetään viejän ja toimivaltaisten tulliviranomaisten välillä; tulliviranomaiset voivat sen perusteella saada käyttöönsä kaikki tiedot, jotka ovat tarpeen kyseessä olevia tavaroita koskevien asianmukaisten fyysisten tarkastusten tekemiseksi ennen tavaroiden lastausta, jotta vientitukien osalta voidaan asetuksen N:o 800/1999 johdanto-osan 63 perustelukappaleen mukaisesti sulkea pois vaara sääntöjenvastaisuuksista ja väärinkäytöksistä (ks. vastaavasti em. asia Elfering Export, tuomion 31 kohta ja maataloustuotteiden vientitukien järjestelmän soveltamista koskevista yhteisistä yksityiskohtaisista säännöistä 27.11.1987 annetun komission asetuksen (ETY) N:o 3665/87 (EYVL L 351, s. 1) osalta asia C-385/03, Käserei Champignon Hofmeister, tuomio 14.4.2005, Kok. 2005, s. I‑2997, 27 ja 28 kohta). Kuten kaikki yhteisöjen tuomioistuimelle huomautuksensa esittäneet osapuolet ovat kuitenkin väittäneet, ilmoituksen toimittaminen telekopiona merkitsee sellaisen asiakirjan jättämistä, joka sen johdosta, että se on toimitettu ennen kyseessä olevien tavaroiden lastausta ja että se sisältää kaikki tarvittavat tiedot näiden tavaroiden tarkastamiseksi, ei millään tavalla estä toimivaltaisia tulliviranomaisia suorittamasta tätä tarkastusta. Viejällä ei toki saisi olla mahdollisuutta muuttaa vientitukihakemustaan mahdollisen tarkastuksen tuloksen mukaan (em. asia Käserei Champignon Hofmeister, tuomion 28 kohta). Aiemmin on jo katsottu, että toimivaltaiset tulliviranomaiset eivät voi jälkikäteen hyväksyä tukien saamiseksi esitettyä vienti-ilmoitusta, joka esitetään viennin tapahtumisen jälkeen (ks. vastaavasti asia C-101/99, British Sugar, tuomio 10.1.2002, Kok. 2002, s. I‑205, 68 ja 73 kohta). Ne eivät liioin voi tehdä tarkastuksia telekopiona toimitetun tiedon perusteella sen tiedon sijasta, joka ilmenee tuen ennakkomaksua koskevasta alkuperäisestä maksuilmoituksesta, jos tästä aiheutuu riski avustusten aiheettomasta maksamisesta sen johdosta, että kun telekopion perusteella suoritetussa tullitarkastuksessa on havaittu virheellisyyksiä, kauppias tekee toisen ilmoituksen, jossa mainitaan oikeat tiedot (ks. em. asia Alankomaat v. komissio, tuomio 6.3.2001, 70 kohta). Tällainen riski on kuitenkin poissuljettu, jos vientitapahtumaan ei liity viejän osalta minkäänlaista vilpillistä menettelyä tai yritystä menetellä vilpillisesti, jos telekopiona toimitetussa vienti-ilmoituksessa tarkoitetut tavarat ovat saapuneet määränpäänä olevaan kolmanteen maahan ja jos lastauksen jälkeen lähetetty alkuperäinen ilmoitus on täysin yhtenevä aiemmin telekopiona toimitetun ilmoituksen kanssa. Tällaisissa olosuhteissa vienti-ilmoituksen toimittamisella telekopiona ei ole todellista vaikutusta tukijärjestelmän asianmukaisen toimimisen kannalta. Kansallisen tuomioistuimen on sen käsiteltäväksi saatetussa asiassa ilmenevät seikat huomioon ottaen todennettava, täyttyvätkö pääasiassa tämän tuomion 23 kohdassa esitetyt edellytykset. Ennakkoratkaisukysymykseen on näin ollen vastattava, että asetuksen N:o 800/1999 5 artiklaa on tulkittava siten, että sen vastaista ei ole se, että toimivaltaiset tulliviranomaiset hyväksyvät telekopiona toimitetun maataloustuotteiden vienti-ilmoituksen, jos se on toimitettu ennen tavaroiden lastausta vientikuljetusta varten, jos tällä tavoin toimitettu ilmoitus sisältää kaikki tarpeelliset tiedot vietävien tavaroiden fyysistä tarkastusta varten ja jos kyseessä olevaan vientitapahtumaan ei liity minkäänlaista vilpillistä menettelyä tai yritystä menetellä vilpillisesti. Asia on näin, jos telekopiona toimitetussa vienti-ilmoituksessa tarkoitetut tavarat ovat saapuneet määränpäänä olevaan kolmanteen maahan ja jos myöhemmin toimitettu alkuperäinen ilmoitus on täysin yhtenevä telekopiona toimitetun ilmoituksen kanssa. Kansallisen tuomioistuimen on todennettava, täyttyvätkö nämä edellytykset pääasiassa. Oikeudenkäyntikulut Pääasian asianosaisten osalta asian käsittely yhteisöjen tuomioistuimessa on välivaihe kansallisessa tuomioistuimessa vireillä olevan asian käsittelyssä, minkä vuoksi kansallisen tuomioistuimen asiana on päättää oikeudenkäyntikulujen korvaamisesta. Oikeudenkäyntikuluja, jotka ovat aiheutuneet muille kuin näille asianosaisille huomautusten esittämisestä yhteisöjen tuomioistuimelle, ei voida määrätä korvattaviksi. Näillä perusteilla yhteisöjen tuomioistuin (kolmas jaosto) on ratkaissut asian seuraavasti: Maataloustuotteiden vientitukijärjestelmän soveltamista koskevista yhteisistä yksityiskohtaisista säännöistä 15.4.1999 annetun komission asetuksen (EY) N:o 800/1999, sellaisena kuin se on muutettuna 17.1.2001 annetulla komission asetuksella (EY) N:o 90/2001, 5 artiklaa on tulkittava siten, että sen vastaista ei ole se, että toimivaltaiset tulliviranomaiset hyväksyvät telekopiona toimitetun maataloustuotteiden vienti-ilmoituksen, jos se on toimitettu ennen tavaroiden lastausta vientikuljetusta varten, jos tällä tavoin toimitettu ilmoitus sisältää kaikki tarpeelliset tiedot vietävien tavaroiden fyysistä tarkastusta varten ja jos kyseessä olevaan vientitapahtumaan ei liity minkäänlaista vilpillistä menettelyä tai yritystä menetellä vilpillisesti. Asia on näin, jos telekopiona toimitetussa vienti-ilmoituksessa tarkoitetut tavarat ovat saapuneet määränpäänä olevaan kolmanteen maahan ja jos myöhemmin toimitettu alkuperäinen ilmoitus on täysin yhtenevä telekopiona toimitetun ilmoituksen kanssa. Kansallisen tuomioistuimen on todennettava, täyttyvätkö nämä edellytykset pääasiassa. Allekirjoitukset * Oikeudenkäyntikieli: suomi.

62006CJ0011

hu

Az előzetes döntéshozatal iránti kérelmek az EK 17. és az EK 18. cikk értelmezésére irányulnak. E kérelmeket egyrészt az R. Morgan és a Bezirksregierung Köln (kölni helyi közigazgatási hatóság), másrészt az I. Bucher és a Landrat des Kreises Düren (Kreis de Düren-i közigazgatási hivatal) között fennálló két jogvita keretén belül terjesztették elő annak tárgyában, hogy az alapeljárások felperesei jogosultak-e képzési támogatásra a Németországi Szövetségi Köztársaság területén kívül található felsőfokú oktatási intézményben folytatott tanulmányok vonatkozásában. Nemzeti jogi háttér A tanulmányi ösztöndíjról szóló szövetségi törvény (Bundesgesetz über individuelle Förderung der Ausbildung – Bundesausbildungsförderungsgesetz, a továbbiakban: BAföG) 5. §-ának (1) bekezdése az alábbiak szerint rendelkezik: „A 8. § (1) bekezdésében szereplő hallgatók képzési támogatásra jogosultak, amennyiben belföldön [Németországban] található állandó lakóhelyükről naponta látogatnak egy külföldön található oktatási intézményt. Jelen törvény értelmében állandó lakóhelynek azt a helyet kell tekinteni, ahol az érdekelt kapcsolati hálójának központja nem csak átmeneti jelleggel található, nem követelmény ugyanakkor az állandó letelepedésre irányuló szándék; az a hely, ahol valamely személy kizárólag tanulmányai folytatása céljából tartózkodik, nem tekinthető állandó lakóhelyének”. A BAföG 5. §-a (2) bekezdésének értelmében: „Azok a diákok, akiknek állandó lakóhelye belföldön van, és külföldön található oktatási intézményben folytatják tanulmányaikat, képzési támogatásra jogosultak: […] 3. amennyiben a képzést, a belföldi oktatási intézmény legalább egyéves látogatása után, az Európai Unió egyik tagállamának oktatási intézményében folytatják, és az érintett hallgatók kielégítő nyelvi ismeretekkel rendelkeznek. […]” A BAföG 8. §-a (1) bekezdésének szövegezése az alábbi: „Képzési támogatásra jogosultak: 1. a német alkotmány (Grundgesetz) értelmében vett német állampolgárok; […] 8. azok a diákok, akik az uniós polgárok szabad mozgásáról szóló törvény 3. §-ának megfelelően házastársként vagy gyermekként jogosultak a belépésre és a tartózkodásra, vagy akik e jogokkal valamely uniós polgár gyermekeként csak azért nem rendelkeznek, mert 21. életévüket már betöltötték vagy idősebbek, és szüleik vagy azok házastársa nem tartja el őket; 9. azok a diákok, akik az Európai Unió valamely másik tagállamának vagy az Európai Gazdasági Térség egy másik államának az állampolgárságával rendelkeznek, és akik tanulmányaik megkezdése előtt Németországban munkaviszonyban álltak; […]” Az alapeljárások A C-11/06. sz. ügy Középfokú tanulmányai befejeztével R. Morgan, 1983-ban született német állampolgár, egy évet töltött az Egyesült Királyságban „au pair”-ként. 2004. szeptember 20-tól kezdve alkalmazott genetika tanulmányokat folytatott a University of the West of England-en Bristolban (Egyesült Királyság). 2004. augusztus folyamán az alapeljárás alperesénél, a Bezirksregierung Kölnnél kérelmet nyújtott be képzési támogatás iránt az Egyesült Királyságban folytatott tanulmányaihoz, amelyben különösen arra hivatkozott, hogy a genetika szakirány nem szerepel a németországi terület tanulmányi kínálatában. 2004. augusztus 25-i határozatában e kérelmet a Bezirksregierung Köln azzal az indokolással utasította el, hogy R. Morgan nem teljesíti a BAföG 5. §-ának (2) bekezdése értelmében a Németországon kívüli oktatási intézményben folytatott tanulmányok támogatására vonatkozó feltételeket. Mivel, többek között, nem a legalább egy éven keresztül végzett németországi tanulmányait folytatja egy másik tagállamban, nem teljesíti az ugyanezen rendelkezés (3) bekezdésében foglalt feltételt, amelynek értelmében a Németországon kívül folytatott tanulmányoknak a legalább egy éven keresztül belföldön végzett képzés folytatását kell jelenteniük (a továbbiakban: az első képzési szakasz feltétele). Mivel R. Morgan fenti elutasító határozat ellen benyújtott jogorvoslati kérelmét 2005. február 3-i döntésével a Bezirksregierung Köln elutasította, a jogvita a kérdést előterjesztő bíróság elé került. A C-12/06. sz. ügy 2003. szeptember 1-jétől I. Bucher, német állampolgár, ergoterápiai tanulmányokat folytatott a Hogeschool Zuydon Heerlenben (Hollandia), a német határ közvetlen közelében. 2003. július 1-jéig I. Bucher szüleinél lakott Bonnban (Németország). Akkor élettársával egy düreni (Németország) lakásba költözött, amelyet állandó lakóhelyként jelölt meg, és ahonnan bejárt Heerlenbe, a fent említett tanulmányok folytatása céljából. 2004. január folyamán I. Bucher kérelmet nyújtott be a Landrat des Kreises Dürennél, az alapeljárás alperesénél, képzési támogatás iránt Hollandiában folytatott tanulmányaihoz. Ezt a kérelmet a Landrat des Kreises Düren 2004. július 7-i határozatában azzal az indokolással utasította el, hogy I. Bucher nem teljesíti a BAföG 5. §-ának (1) bekezdésében foglalt feltételeket. Ugyanis kizárólag tanulmányainak folytatása céljából létesített lakóhelyet a határ menti területen. Mivel a Bezirksregierung Köln 2004. november 16-i határozatával I. Bucher fenti elutasító határozat ellen benyújtott jogorvoslati kérelmét is elutasította, a jogvita a kérdést előterjesztő bíróság elé került. E bíróság álláspontja szerint I. Bucher nem teljesíti sem a BAföG 5. §-ának (1) bekezdésében, sem az ugyanezen törvény 5. §-a (2) bekezdésének 3. pontjában előírt feltételeket. Az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdések Az R. Morgan és I. Bucher által elé terjesztett keresetek tárgyában eljáró Verwaltungsgericht Aachen (közigazgatási bíróság) felteszi a kérdést, hogy az EK 17. és az EK 18. cikkel ellentétesek-e a Németországi Szövetségi Köztársaság területén kívül, valamely tagországban folytatott tanulmányokhoz nyújtandó képzési támogatásra való jogosultság BAföG 5. §-a (2) bekezdésének 3. pontjában, illetve 5. §-ának (1) bekezdésében meghatározott vagylagos feltételek. Ilyen körülmények között a Verwaltungsgericht Aachen felfüggesztette az eljárást, és a következő kérdéseket terjesztette előzetes döntéshozatalra a Bíróság elé, amelyek közül a két alapeljárás közös első kérdése a C-11/06. sz. ügy egyetlen kérdése: „1) Az EK 17. és az EK 18. cikkben az uniós polgárok számára biztosított szabad mozgás akadályoz-e egy tagállamot abban, hogy a jelen ügyhöz hasonló esetben állampolgára számára megtagadja a képzési támogatás nyújtását valamely más tagállamban folytatott teljes képzésre vonatkozóan azzal az indokolással, hogy a képzés nem egy belföldi oktatási intézményben legalább egy éven át végzett tanulmányok folytatását képezi? 2) Az EK 17. és az EK 18. cikkben az uniós polgárok számára biztosított szabad mozgás akadályoz-e egy tagállamot abban, hogy az úgynevezett határon át történő ingázás keretében a képzését egy szomszédos tagállamban folytató állampolgára számára a jelen ügyhöz hasonló esetben megtagadja a képzési támogatás nyújtását azzal az indokolással, hogy ezen állampolgár a belföldi határ menti helységben csupán képzési célból tartózkodik, és e tartózkodási hely nem állandó lakhelye?” Az előzetes döntéshozatalra előterjesztett kérdésekről A C-11/06. sz. ügy és a C-12/06. sz. ügy közös kérdéséről E kérdésével a kérdést előterjesztő bíróság lényegében arra keresi a választ, hogy az EK 17. és az EK 18. cikkel ellentétes-e az olyan feltétel, mint az első képzési szakasz feltétele. E feltétel, amint az az előzetes döntéshozatalra utaló végzésekből kiderül, kettős kötelezettségből áll: ahhoz, hogy a támogatás iránti kérelmet benyújtó hallgatók képzési támogatásban részesüljenek attól eltérő tagállamban folytatott tanulmányok vonatkozásában, mint amelynek állampolgárai, egyrészt legalább egy éven keresztül kell ezen utóbbi tagállamban tanulmányokat végezniük, másrészt kizárólag ugyanezen képzést folytathatják valamely másik tagállamban. R. Morgan és I. Bucher többek között arra hivatkozik, hogy azon ténynél fogva, hogy a szóban forgó szakképzések, nevezetesen az alkalmazott genetika, illetve a munkaterápia nem hozzáférhetőek Németország területén, kénytelenek lemondani a BAföG által valamely más tagállamban folytatott tanulmányok vonatkozásában biztosított képzési támogatásról. A német kormány és az alapeljárás alperesei azt állítják, hogy az első képzési szakasz feltétele nem valósítja meg az EK 18. cikkben az uniós polgároknak biztosított szabad mozgás és tartózkodás jogának korlátozását, másodlagosan pedig arra hivatkoznak, hogy ha fennállna is ilyen korlátozás, ez igazolható és arányos. Ezt az álláspontot lényegében osztja a holland és osztrák kormány, az Egyesült Királyság Kormánya, valamint az Európai Közösségek Bizottsága. Az olasz, a finn és a svéd kormány álláspontja szerint az első képzési szakasz feltétele az uniós polgárok szabad mozgása jogának korlátozását valósítja meg. Az olasz kormány, ellentétben a svéd kormány vonatkozó álláspontjával, úgy véli, hogy ez a korlátozás az alapeljárás körülményei között nem igazolt. A finn kormány álláspontja szerint a kérdést előterjesztő bíróság feladata annak megítélése, hogy ez a korlátozás igazolható-e objektív, a nemzeti jog által jogszerűen elérni kívánt céllal arányos megfontolásokkal. E tekintetben emlékeztetni kell arra, hogy R. Morgan és I. Bucher mint német állampolgárok az EK 17. cikk (1) bekezdése szerinti uniós polgár jogállással rendelkeznek, tehát esetlegesen, még származási tagállamukkal szemben is, hivatkozhatnak az e jogálláshoz kapcsolódó jogokra (lásd a Bíróság C-192/05. sz., Tas-Hagen és Tas ügyben 2006. október 26-án hozott ítéletének [EBHT 2006., I-10451. o. ] 19. pontját). A közösségi jog tárgyi hatálya alá tartoznak többek között a EK-Szerződés által szavatolt alapvető szabadságok gyakorlásának, különösen az EK 18. cikkben rögzített, a tagállamok területén való szabad mozgáshoz és tartózkodáshoz való jog gyakorlásának esetei (a C-76/05. sz., Schwarz és Gootjes-Schwarz ügyben 2007. szeptember 11-én hozott ítélet [EBHT 2007., I-6849. o ] 87. pontja és a hivatkozott ítélkezési gyakorlat). Az alapeljárásokban a szóban forgó támogatások pontosan valamely más tagállamban folytatott tanulmányokra vonatkoznak. E tekintetben mindenekelőtt ki kell emelni, amint arra a német, holland, osztrák és svéd kormány, az Egyesült Királyság Kormánya, valamint a Bizottság rámutatott, hogy – még ha nem is vitatott, hogy az EK 149. cikk (1) bekezdése értelmében a tagállamok rendelkeznek is hatáskörrel az oktatás tartalmára és az oktatási rendszer szervezeti felépítésére vonatkozóan – e hatáskör gyakorlása során kötelesek tiszteletben tartani a közösségi jogot (lásd e tekintetben a C-308/89. sz. di Leo-ügyben 1990. november 13-án hozott ítélet [EBHT 1990., I-4185. o. ] 14. és 15. pontját; a C-337/97. sz. Meeusen-ügyben 1999. június 8-án hozott ítélet [EBHT 1999., I-3289. o. ] 25. pontját; a C-147/03. sz., Bizottság kontra Ausztria ügyben 2005. július 7-én hozott ítélet [EBHT 2005., I-5969. o. ] 31–35. pontját, valamint a fent hivatkozott Schwarz és Gootjes-Schwarz ügyben hozott ítélet 70. pontját) és különösen az EK 18. cikk (1) bekezdésében foglalt, tagállamok területén való szabad mozgás és tartózkodás szabadságára vonatkozó rendelkezéseket (lásd a fent hivatkozott Schwarz et Gootjes-Schwarz ügyben hozott ítélet 99. pontját). Mindenekelőtt meg kell állapítani, hogy az olyan nemzeti szabályozás, amely egyes állam polgárait pusztán azért hozza hátrányos helyzetbe, mert éltek a más tagállamban való szabad mozgás és tartózkodás jogával, az EK 18. cikk (1) bekezdésében valamennyi uniós polgárnak biztosított szabadságok korlátozását jelenti (lásd a C-406/04. sz. De Cuyper-ügyben 2006. július 18-án hozott ítélet [EBHT 2006., I-6947. o. ] 39. pontját; a fent hivatkozott Tas-Hagen és Tas ügyben hozott ítélet 31. pontját, valamint a fent hivatkozott Schwarz et Gootjes-Schwarz ügyben hozott ítélet 93. pontját). Ugyanis a Szerződés által az Unió polgárai számára a szabad mozgás terén biztosított lehetőségek nem fejthetik ki teljes hatásukat, ha valamely tagállam állampolgárát eltántoríthatják e jog gyakorlásától a fogadó tagállamban való tartózkodása elé a származási állam e jogok gyakorlását büntető szabályozása miatt állított akadályok (lásd e tekintetben a C-224/98. sz. D’Hoop-ügyben 2002. július 11-én hozott ítélet [EBHT 2002., I-6191. o. ] 31. pontját; a C-224/02. sz. Pusa-ügyben 2004. április 29-én hozott ítélet [EBHT 2004., I-5763. o. ] 19. pontját, valamint a fent hivatkozott Schwarz és Gootjes-Schwarz ügyben hozott ítélet 89. pontját). Ez a megállapítás különös jelentőséggel bír az oktatás területén, az EK 3. cikk (1) bekezdésének q) pontjában és az EK 149. cikk (2) bekezdésének második franciabekezdésében foglalt célok, nevezetesen a diákok és a tanárok mobilitásának ösztönzése tekintetében (lásd a fent hivatkozott D’Hoop ügyben hozott ítélet 32. pontját és a fent hivatkozott Bizottság kontra Ausztria ügyben hozott ítélet 44. pontját). Következésképpen: amennyiben valamely tagállam olyan képzési támogatási rendszert biztosít, amely lehetővé teszi a hallgatók számára, hogy támogatásban részesüljenek, ha tanulmányaikat egy másik tagállamban folytatják, az előbbi tagállamnak gondoskodnia kell arról, hogy e támogatás nyújtásának módja ne képezze a tagállamok területén a szabad mozgáshoz és tartózkodáshoz való jog indokolatlan korlátozását (lásd analógiaképpen az EK 39. cikk vonatkozásában a C-109/04. sz. Kranemann-ügyben 2005. március 17-én hozott ítélet [EBHT 2005., I-2421. o. ] 27. pontját). Jelen ügyben nem vitatható, hogy az alapeljárások felperesei részére, akik felsőfokú tanulmányaikat a Németországi Szövetségi Köztársaságon kívüli másik tagállamban kezdték, az első képzési szakasz feltétele előírásra került annak érdekében, hogy képzési támogatásban részesüljenek, amely feltétel ugyanakkor csakis a Németország területén kívül folytatott tanulmányok esetén alkalmazandó. Márpedig az első képzési szakasz feltételéből eredő – a jelen ítélet 18. pontjában bemutatott – kettős kötelezettség alkalmas arra, hogy a személyes kellemetlenségek, többletköltségek, valamint az ezzel járó esetleges késedelmek folytán eltántorítsa az uniós polgárokat attól, hogy a Németországi Szövetségi Köztársaságot elhagyják azért, hogy egy másik tagállamban folytassanak tanulmányokat, és ily módon gyakorolják az EK 18. cikk (1) bekezdésében biztosított szabad mozgáshoz és tartózkodáshoz való jogukat. Így az a követelmény, hogy egy hallgató Németország területén található oktatási intézményben töltsön egy évet, mielőtt egy másik tagállamban folytatott tanulmányok vonatkozásában képzési támogatásban részesülhet, képes eltántorítani a hallgatót attól, hogy másik tagállamban folytassa tanulmányait. Annál is inkább, mivel azt az évet nem ismerik el a másik tagállamban folytatott tanulmányok időtartamának kiszámításánál. Ellentétben azzal, amit lényegében a német kormány állít, az első képzési fázis feltételéből következő korlátozó hatások se nem túl bizonytalanok, se nem túl jelentéktelenek, különösen a korlátozott pénzügyi forrásokkal rendelkezők számára ahhoz, hogy az EK 18. cikk (1) bekezdésében foglaltak szerint a tagállamok területén való szabad mozgáshoz és tartózkodáshoz való jogot korlátozzák. Az ilyen korlátozás a közösségi jog szempontjából csak akkor igazolható, ha az érintett személyek állampolgárságától független, közérdekű objektív szempontokon alapul, és a nemzeti jog által jogszerűen megállapított célkitűzéssel arányos (lásd a fent hivatkozott De Cuyper-ügyben hozott ítélet 40. pontját; a fent hivatkozott Tas-Hagen és Tas ügyben hozott ítélet 33. pontját, valamint a fent hivatkozott Schwarz és Gootjes-Schwarz ügyben hozott ítélet 94. pontját). A Bíróság ítélkezési gyakorlatából következik, hogy valamely intézkedés akkor arányos, ha – amellett, hogy alkalmas az elérni kívánt cél megvalósítására – nem lépi túl az e cél eléréséhez szükséges mértéket (a fent hivatkozott De Cuyper-ügyben hozott ítélet 42. pontja). Az előző pontban hivatkozott ítélkezési gyakorlat által meghatározott követelmények fényében kell megvizsgálni a Bíróság elé terjesztett, az első képzési fázis feltétele igazolására irányuló érveket. Először is a Bezirksregierung Köln álláspontja szerint ezt a feltételt igazolja annak biztosítása, hogy a képzési támogatásban kizárólag azon hallgatók részesüljenek, akik képesek tanulmányaik sikeres befejezésére. A tárgyalás során a német kormány azt is kiemelte, hogy e feltétel célja, hogy lehetővé tegye a hallgatók számára szándékuk bizonyítását tanulmányaik sikeres és gyors folytatására és befejezésére. Vitathatatlan, hogy az a célkitűzés, amely annak biztosítására irányul, hogy a hallgatók minél rövidebb időn belül befejezzék tanulmányaikat, és amely többek között az érintett tagállam képzési rendszere pénzügyi egyensúlyához is hozzájárul, tekinthető jogszerű célnak e rendszer szervezetén belül. Ugyanakkor a Bíróság elé benyújtott bizonyítékok egyike sem támasztja azt alá, hogy a németországi első képzési szakasz feltételének előírása mint olyan alkalmas-e vagy alkalmas lehet-e annak biztosítására, hogy az érintett hallgatók befejezzék tanulmányaikat. Továbbá e feltétel előírása az alapeljárásokban, mivel a gyakorlatban azzal a következménnyel járhat, hogy meghosszabbítja azon tanulmányok összidőtartamát, amelyek vonatkozásában az alapügy tárgyát képező támogatást folyósították, nem tűnik koherensnek az említett céllal, ennélfogva nem alkalmas annak megvalósítására. Egy ilyen feltételt tehát nem lehet az elérni kívánt céllal arányosnak tekinteni. Másodsorban a német kormány ugyancsak kijelentette a tárgyalás során, hogy az első képzési szakasz feltételének célja annak lehetővé tétele a hallgatók számára, hogy meggyőződjenek róla: megfelelő képzést választottak-e. Ugyanakkor – mivel ez a feltétel folyamatosságot kíván meg a legalább egy éven keresztül Németországban végzett tanulmányok és valamely másik tagállamban folytatott tanulmányok között – úgy tűnik, hogy inkoherens a fent említett céllal. Ugyanis a folyamatosság követelménye nemcsak a hallgatók eltántorítására alkalmas, sőt annak megakadályozására, hogy ők a Németországi Szövetségi Köztársaságon kívüli másik tagállamban eltérő képzésben vegyenek részt, mint amilyet Németország területén legalább egy éven keresztül folytattak, de e ténynél fogva arra is, hogy eltántorítsa őket attól, hogy az eredetileg választott képzést otthagyják, amennyiben úgy ítélik meg, hogy választásuk nem megfelelő a számukra, és tanulmányaikat egy, a Németországi Szövetségi Köztársaságon kívüli másik tagállamban kívánják folytatni. Egyébiránt az olyan képzésekkel kapcsolatban, amelyeknek nincs megfelelője Németország területén, a folyamatosság e követelménye – amint a kérdést előterjesztő bíróság rámutatott – arra kötelezi az érintett hallgatókat, akik közé – amint az jelen ítélet 19. pontjából kiderül – az alapeljárások felperesei is sorolják magukat, hogy válasszanak: teljesen lemondanak arról a képzésről, amelynek folytatását tervezték valamely másik tagállamban vagy egészében elveszítik a képzési támogatásra való jogosultságukat. Ezt a feltételt tehát nem lehet arányosnak tekinteni azon célkitűzéssel, mely megkönnyíti a megfelelő tanulmányok kiválasztását, amelyet az érintett hallgatók folytatni kívánnak. Harmadsorban egyébiránt a német kormány az állította a tárgyalás során, hogy a német képzési támogatási rendszernek összességében az a rendeltetése, hogy előmozdítsa a tanulmányok folytatását a Németországi Szövetségi Köztársaságon kívüli tagállamokban. Ugyanis az érintett hallgatók, amennyiben teljesítik az első képzési szakasz feltételét, egy további éven keresztül részesülhetnek képzési támogatásban, ha visszatérnek Németországba, hogy valamely német oktatási intézményben fejezzék be tanulmányaikat, és így ugyancsak támogatást igényelhetnek utazási költségekhez való hozzájárulás jogcímén, továbbá – adott esetben és bizonyos előre meghatározott korlátok között – a beiratkozási joguk és betegbiztosítás jogcímén. E tekintetben meg kell állapítani, hogy ezen tényezők, amelyek nyilván hasznosak az első képzési szakasz feltételét teljesítő hallgatók számára, nem képesek igazolni az EK 18. cikkben foglalt szabad mozgás és tartózkodás jogának ugyanezen feltétel által megvalósított korlátozását, különösen azon hallgatók tekintetében, akik másik tagállamba mennek, hogy felsőfokú tanulmányaik teljes egészét e tagállamban végezzék, és akik tehát nem valamely német területen található oktatási intézményben fogják tanulmányaikat befejezni. Negyedsorban a Bezirksregierung Köln, valamint a holland és az osztrák kormány rámutatott lényegében, hogy egy olyan korlátozás, mint amely az első képzési feltétel megvalósításából következik, igazolható az annak elkerülése iránti érdekkel, hogy a teljes egészében a származási országtól eltérő valamely tagállamban folytatott tanulmányok vonatkozásában nyújtott képzési támogatások indokolatlan terhet jelentsenek, amely a származási országban a tanulmányok címén biztosított támogatások globális szintjének általános csökkenéséhez vezet. A svéd kormány és a Bizottság úgy véli, jogszerű, ha egy tagállam a képzési támogatás nyújtásának tárgyában biztosítja, hogy az érintett hallgatók általánosságban a saját társadalmához, illetve saját képzési rendszeréhez tartozzanak. A Bíróság elismerte, hogy valamennyi tagállam számára megengedett, hogy gondoskodjék arról, hogy a másik tagállami diákok megélhetési költségeinek fedezésére szolgáló támogatások nyújtása ne váljék olyan indokolatlan teherré, amely az adott tagállam által nyújtható támogatások általános szintjére is hatással lehet, illetve hogy a tagállam csak azoknak a diákoknak nyújt ilyen támogatást, akik igazolták, hogy bizonyos fokig beilleszkedtek ezen állam társadalmába (a C-209/03. sz. Bidar-ügyben 2005. március 15-én hozott ítélet [EBHT 2005., I-2119. o ] 56. és 57. pontja). Főszabályként, ha fennáll a veszélye ilyen indokolatlan tehernek, a fentiekhez hasonló megfontolások alkalmazhatók, amely a valamely tagállam által olyan hallgatóknak nyújtott képzési támogatást illeti, akik tanulmányaikat másik tagállamban kívánják folytatni. Ugyanakkor az alapeljárásokban, amint arra a kérdést előterjesztő bíróság lényegében rámutatott, a társadalomba való beilleszkedés egy tagállam által jogszerűen megkövetelhető mértékét mindenképpen teljesítettnek kell tekinteni, mivel az alapeljárások felperesei Németország területén nőttek fel, és ott végezték iskolai tanulmányaikat. Ilyen körülmények között úgy tűnik, az első képzési szakasz feltétele, amely előírja, hogy a hallgató előzőleg legalább egy évig tartó felsőfokú tanulmányokat végezzen a származási tagállamban, túlzottan általános és kizárólagos jellegű. Ez a feltétel ugyanis indokolatlanul részesít előnyben egy olyan tényezőt, amely a kérelmező társadalomba történő beilleszkedése fokára a támogatás iránti kérelem benyújtásának idején nem szükségszerűen jellemző. Ezért ez túllép a cél eléréséhez szükséges mértéken, tehát nem tekinthető arányosnak (lásd ennek megfelelően a már hivatkozott D'Hoop-ügyben hozott ítélet 39. pontját). Ötödsorban az osztrák, a svéd kormány és az Egyesült Királyság Kormánya, valamint a Bizottság megállapítja, hogy képzési támogatás tárgyában hiányoznak a tagállamok közötti összehangoló rendelkezések. Ilyen rendelkezések hiányában fennáll a veszélye a jogosultságok halmozódásának, ha az első képzési szakasz feltételéhez hasonló feltételek eltörlésre kerülnek. E tekintetben az Egyesült Királyság Kormánya rámutatott mind az írásbeli észrevételeiben, mind a tárgyaláson arra a körülményre, hogy R. Morgan az Egyesült Királyság hatóságai részéről a University of the West of England-en folytatott tanulmányai címén pénzügyi támogatásban részesült tandíjtámogatás és megélhetési támogatás, továbbá kölcsön formájában. Ezzel kapcsolatban a német kormány bemutatta a tárgyalás során a Bíróság által feltett kérdésekre adott válaszában, hogy a BAföG 21. §-ának (3) bekezdése olyan rendelkezést tartalmaz, mely előírja az e törvény alkalmazásában releváns bevétel kiszámítása során a fenti törvény rendelkezéseiben foglaltaktól különböző képzési támogatások vagy egyéb ilyen jellegű támogatások tekintetbevételét. Ugyanakkor az első képzési szakasz feltétele egyáltalában nem valamely más tagállamban esetlegesen nyújtott támogatások megakadályozására vagy figyelembevételére irányul. Ennélfogva e feltételt önmagában nem lehet alkalmasnak vagy szükségesnek tekinteni a támogatások felhalmozódásának megakadályozásához. A fenti megállapításokra tekintettel a két alapeljárás közös kérdésére azt a választ kell adni, hogy az EK 17. és az EK 18. cikkel az alapeljárás körülményeihez hasonló körülmények között ellentétes az a feltétel, amelynek értelmében ahhoz, hogy a támogatás iránti kérelmet benyújtó hallgatók képzési támogatásban részesüljenek az állampolgárságuk szerinti tagállamtól eltérő más tagállamban folytatott tanulmányok vonatkozásában, az szükséges, hogy ezen tanulmányok a származási tagállamban legalább egy éven keresztül folytatott képzés folytatásának számítsanak. A C-12/06. sz. ügy második kérdéséről A kérdést előterjesztő bíróság álláspontja szerint a két alapeljárás közös kérdésére adott igenlő válasz esetén I. Bucher e bíróság előtt benyújtott keresete tárgyában a felperes javára kell dönteni. Ilyen körülmények között, mivel a Bíróság az első kérdésre igenlő választ adott, jelen esetben nem szükséges a C-12/06. sz. ügyben feltett második kérdésre válaszolni. A költségekről Mivel ez az eljárás az alapeljárásban részt vevő felek számára a kérdést előterjesztő bíróság előtt folyamatban lévő eljárás egy szakaszát képezi, ez a bíróság dönt a költségekről. Az észrevételeknek a Bíróság elé terjesztésével kapcsolatban felmerült költségek, az említett felek költségeinek kivételével, nem téríthetők meg. A fenti indokok alapján a Bíróság (nagytanács) a következőképpen határozott: Az EK 17. és az EK 18. cikkel az alapeljárás körülményeihez hasonló körülmények között ellentétes az a feltétel, amelynek értelmében ahhoz, hogy a támogatás iránti kérelmet benyújtó hallgatók képzési támogatásban részesüljenek az állampolgárságuk szerinti tagállamtól eltérő más tagállamban folytatott tanulmányok vonatkozásában, az szükséges, hogy ezen tanulmányok a származási tagállamban legalább egy éven keresztül folytatott képzés folytatásának számítsanak. Aláírások ( *1 ) Az eljárás nyelve: német.

62009CJ0030

sk

Nesplnenie povinnosti členským štátom – Porušenie článku 11 smernice Rady 96/82/ES z 9. decembra 1996 o kontrole nebezpečenstiev veľkých havárií s prítomnosťou nebezpečných látok (Ú. v. ES L 10, 1997, s. 13; Mim. vyd. 05/002, s. 410), zmenenej a doplnenej smernicou Európskeho parlamentu a Rady 2003/105/ES (Ú. v. EÚ L 345, s. 97; Mim. vyd. 05/004, s. 398) – Nevytvorenie externých núdzových plánov pre určité podniky Výrok 1. Portugalská republika si tým, že nezabezpečila vykonanie opatrení stanovených v článku 11 smernice Rady 96/82/ES z 9. decembra 1996 o kontrole nebezpečenstiev veľkých havárií s prítomnosťou nebezpečných látok, zmenenej a doplnenej smernicou Európskeho parlamentu a Rady 2003/105/ES zo 16. decembra 2003, nesplnila povinnosti, ktoré jej vyplývajú z tohto článku. 2. Portugalská republika je povinná nahradiť trovy konania.

62001TJ0142

en

Legal and factual background Article 18 of Council Regulation (EEC) No 3759/92 of 17 December 1992 on the common organisation of the market in fishery and aquaculture products (OJ 1992 L 388, p. 1), as amended by Council Regulation (EC) No 3318/94 of 22 December 1994 (OJ 1994 L 350, p. 15), provides for the grant of a compensatory allowance when it is observed that, for a given quarter, the price of tuna intended for the processing industry is lower than a specific triggering threshold. It is worded as follows: 1. An allowance may be granted to the producers' organisations for the quantities of products listed in Annex III [different species of tuna] caught by their members, then sold and delivered to processing industries established within the customs territory of the Community and intended for the industrial manufacture of products falling within CN code 1604. This allowance shall be granted when, for a given quarter: ─ the average selling price recorded on the Community market and ─ the free-at-frontier price referred to in Article 22 plus, where appropriate, the applicable countervailing charge are both lower than a triggering threshold equivalent to 91% of the Community producer price for the product in question.The Member States shall prepare or update and notify to the Commission the list of the industries referred to in this paragraph before the start of each fishing year. 2. The amount of the allowance in any case may not exceed: ─ either the difference between the triggering threshold and the average selling price of the product in question on the Community market, ─ or a flat-rate amount equivalent to 12% of this threshold. 3. The maximum total quantity of each of the products eligible for the allowance shall be limited to an amount equal to the average of the quantities sold and delivered, under the terms set out in paragraph 1, during the equivalent quarter in the three fishing years preceding the quarter for which the allowance is paid. 4. The amount of the allowance granted to each producers' organisation shall be equal to: ─ the ceiling laid down in paragraph 2 for the quantities of the product in question which have been disposed of in accordance with paragraph 1 and which do not exceed the average of the quantities sold and delivered under the same conditions by its members in the equivalent quarter in the three fishing years preceding the quarter for which the allowance is paid, ─ 50% of the ceiling laid down in paragraph 2 for the quantities of the product in question which exceed the quantities referred to in the first indent and which are equal to the surplus of the quantities resulting from the allocation of the quantities eligible pursuant to paragraph 3 among the producers' organisations. The allocation shall be made proportionally between the producers' organisations in question on the basis of their respective average production in the equivalent quarter in the three fishing years preceding the quarter for which the allowance is paid. 5. The producers' organisations shall allocate the allowance granted to their members proportionally on the basis of the quantities produced by them and sold and delivered in accordance with paragraph 1. 6. Detailed rules for the application of this Article, in particular the amount and the conditions under which the allowance is granted, shall be adopted in accordance with the procedure laid down in Article 32. On the basis of Regulation No 3759/92, as amended, and in particular Article 18(6), the Commission adopted, on 21 January 1998, Regulation (EC) No 142/98 laying down detailed rules for granting the compensatory allowance for tuna intended for the processing industry (OJ 1998 L 17, p. 8). On 1 July 1998, three undertakings (Nicra 7 SL, Aitzugana SL and Igorre SL, the undertakings concerned) who were members of the Organización de Productores de Túnidos Congelados (Frozen Tuna Producers' Organisation, hereinafter OPTUC or the applicant), one of two tuna producers' organisations established in Spain, left OPTUC and joined the other organisation, the Organización de Productores Asociados de Grandes Atuneros Congeladores (Organisation of Associated Operators of Large Tuna Freezing Vessels, Opagac). On 30 July 1998, the Spanish authorities notified the Commission of that change of membership and provided information concerning the landings of tuna in 1995, 1996, 1997 and the first half of 1998 by vessels belonging to those undertakings, so that the Commission could amend the statistics compiled, for the purpose of granting the compensatory allowance referred to in Article 18 of Regulation No 3759/92, on the basis of the information previously sent by the Spanish authorities. On 17 December 1999 the Council adopted Regulation (EC) No 104/2000 on the common organisation of the markets in fishery and aquaculture products (OJ 2000 L 17, p. 22) which repealed and replaced, from 1 January 2001, Regulation No 3759/92. Article 27 of Regulation No 104/2000 reproduced the wording of Article 18 of Regulation No 3759/92, as amended, except for the amendments to the second indent of Article 18(1) and the article cited in Article 18(6). The Commission went on to adopt, on the basis of Regulation No 3759/92 and in particular Article 18(6), Regulations (EC) No 1103/2000 of 25 May 2000 (OJ 2000 L 230, p. 18) and No 1926/2000 of 11 September 2000 (OJ 2000 L 230, p. 10) providing for the granting of compensation to producers' organisations in respect of tuna delivered to the processing industry during the quarterly periods 1 July to 30 September 1999 and 1 October to 31 December 1999. Among the producers' organisations receiving those allowances are OPTUC and Opagac. On 20 July 2000, the Spanish authorities, who had noticed that the Commission had not made the requested amendments, asked OPTUC and Opagac to provide it with the figures relating to the amount of tuna marketed by the undertakings concerned in the territory of the European Union in 1996 and 1997 and in the first half of 1998. They stated that those organisations had only provided them before with the data relating to the landings made by those undertakings, although it was the amounts marketed in the European Union which were covered by a compensatory allowance. On 16 October 2000, the Spanish authorities sent the Commission the definitive data on the quantities of tuna sold and delivered to the Community processing industry ( quantities marketed) by the members of those two producers' organisations between 1 July 1995 and 30 June 1998. Since Regulations Nos 1103/2000 and 1926/2000 had not taken into account the transfer of the undertakings concerned from OPTUC to Opagac, for the purposes of the allocation between the producers' organisations of the quantities eligible for the compensatory allowance ( the quantities eligible for compensation), Opagac, taking the view that the quantities which had been allocated to it by those regulations were therefore incorrect, brought an action on 24 November 2000 before the Court of First Instance seeking the annulment of the relevant provisions of those regulations (Case T-359/00). On 26 March 2001 the Commission adopted, on the basis of Regulation No 104/2000, and in particular Article 27(6), Regulation (EC) No 584/2001 of 26 March 2001 amending Regulations Nos 1103/2000 and No 1926/2000 (OJ 2001 L 86, p. 4). The Commission acknowledged, in recitals 3 to 5 in the preamble to Regulation No 584/2001, that the final data sent on 16 October 2000 by the Spanish authorities did affect the allocation of the quantities eligible for compensation between OPTUC and Opagac as set out in the annexes to Regulations Nos 1103/2000 and 1926/2000, and that they were to be amended as a result. The new allocation of the quantities eligible for compensation regarding the third and fourth quarters of 1999, laid down in annexes I and II to Regulation No 584/2001 which replace the annexes to Regulations Nos 1103/2000 and 1926/2000, is marked, as compared with the allocation under the latter regulations, by a reduction of the quantities allocated for each quarter to OPTUC in respect of yellowfin tuna not weighing more than 10 kg and skipjack or stripe-bellied bonito, and by a corresponding increase in the quantities allocated to Opagac for the same products in the same quarters. Following the adoption of Regulation No 584/2001, by order of the President of the Fourth Chamber of the Court of First Instance of 21 June 2001, Case T-359/00 was removed from the Register of cases before the Court of First Instance. On the basis of Regulation No 104/2000, and, in particular, Article 27(6), the Commission also adopted in succession Regulations (EC) Nos 585/2001 of 26 March 2001 (OJ 2001 L 86, p. 8), 808/2001 of 26 April 2001 (OJ 2001 L 118, p. 12), 1163/2001 of 14 June 2001 (OJ 2001 L 159, p. 10) and 1670/2001 of 20 August 2001 (OJ 2001 L 224, p. 4), providing for compensation to producer organisations for tuna delivered to the processing industry between 1 January and 31 March 2000, between 1 April and 30 June 2000, between 1 July and 30 September 2000 and between 1 October and 31 December 2000 respectively. Article 2(1) of each of those four regulations lays down the total quantities eligible for compensation for the quarter in question, and Article 2(2) defines, by reference to an annex in the same regulation, the allocation of the total quantities between the producers' organisations. It is common ground that that allocation is made, inter alia, by attributing to Opagac and deducting from OPTUC the previous production averages of the undertakings concerned. Finally, on 9 November 2001, the Commission adopted Regulation (EC) No 2183/2001 laying down detailed rules for the application of Council Regulation (EC) No 104/2000 as regards granting the compensatory allowance for tuna intended for the processing industry (OJ 2001 L 293, p. 11). That regulation repeals Regulation No 142/98 and is applicable from 1 January 2002. Article 3 is worded as follows: 1. The allowance shall be granted to producer organisations, subject to the limits laid down in Article 27(3) of Regulation ... No 104/2000, for the products listed in Annex III to that Regulation, caught by their members and sold and delivered to processors established within the customs territory of the Community for complete and definitive processing into products covered by HS heading 1604. 2. The Member States shall check the maximum totals fixed in Article 27(3) of Regulation ... No 104/2000 with respect to any changes which might have occurred in the membership of producer organisations. They shall inform the Commission thereof. Procedure By application lodged at the Court Registry on 21 June 2001, the applicant brought an action for annulment against, first, Regulation No 584/2001 and, second, Article 2(2) and the annexes to Regulations Nos 585/2001, 808/2001 and 1163/2001 (Case T-142/01). By application lodged at the Court Registry on 13 November 2001, the applicant then brought an action for annulment against Regulation No 1670/2001 (Case T-283/01), asking the Court of First Instance to order the joinder of that case with Case T-142/01. In Case T-142/01 the written procedure was completed on 13 February 2002. In Case T-283/01 the written procedure was completed on 12 February 2002, since the applicant had not applied for leave to supplement the file, following notification of the decision of the Court of First Instance, adopted in accordance with Article 47(1) of its Rules of Procedure, not to proceed to a second exchange of pleadings. By application lodged at the Court Registry on 31 May 2002 Opagac applied for leave to intervene in Case T-142/01 in support of the form of order sought by the defendant. The defendant has not objected to the application for leave to intervene. The applicant did not submit any observations in that regard within the period prescribed. By order of the President of the Fourth Chamber of the Court of First Instance of 27 February 2002, Cases T-142/01 and T-283/01 were joined for the purposes of the oral procedure and the final judgment, on account of the connection between them, in accordance with Article 50 of the Rules of Procedure of the Court of First Instance. By order of 27 September 2002, the President of the Fourth Chamber of the Court of First Instance gave leave to intervene to Opagac (hereinafter also referred to as the intervener) in Case T-142/01 in support of the form of order sought by the defendant. However, since the application for leave to intervene was lodged after the expiry of the period referred to in Article 116(6) of the Rules of Procedure, the intervener was given leave to submit its observations, on the basis on the Report for the Hearing which would be communicated to it, only during the oral procedure. Upon hearing the report of the Judge-Rapporteur, the Court of First Instance (Fourth Chamber) decided to open the oral procedure and, as a measure of organisation of procedure provided for in Article 64 of the Rules of Procedure, requested the applicant and the defendant to reply in writing to certain questions. The parties complied with that request within the periods prescribed. On 17 September 2003 the intervener informed the Court of First Instance that it would not take part in the hearing and sent written observations on the substance of the case, supposedly drafted in the light of the Report for the Hearing which had been sent to it. Those observations have not, however, been placed on the file, since the intervener had leave only to make oral observations at the hearing. The main parties presented oral argument and replied to the questions put to them by the Court at the hearing on 18 September 2003. Forms of order sought In Case T-142/01, the applicant submits that the Court of First Instance should: ─ annul Regulation No 584/2001; annul Regulation No 584/2001; ─ annul Article 2(2) of and the annex to each of Regulations Nos 585/2001, 808/2001 and 1163/2001; annul Article 2(2) of and the annex to each of Regulations Nos 585/2001, 808/2001 and 1163/2001; ─ order any measure it deems appropriate in order to ensure that the Commission complies with its obligations under Article 233 EC and, in particular, order it to carry out a fresh examination of the situation; order any measure it deems appropriate in order to ensure that the Commission complies with its obligations under Article 233 EC and, in particular, order it to carry out a fresh examination of the situation; ─ order the defendant to pay the costs. order the defendant to pay the costs. In Case T-283/01, the applicant submits that the Court of First Instance should: ─ annul Article 2(2) of and the annex to Regulation No 1670/2001; annul Article 2(2) of and the annex to Regulation No 1670/2001; ─ order any measure it deems appropriate in order to ensure that the Commission complies with its obligations under Article 233 EC and, in particular, order it to carry out a fresh examination of the situation; order any measure it deems appropriate in order to ensure that the Commission complies with its obligations under Article 233 EC and, in particular, order it to carry out a fresh examination of the situation; ─ order the defendant to pay the costs. order the defendant to pay the costs. In both cases, the defendant contends that the Court of First Instance should: ─ dismiss the application; dismiss the application; ─ order the applicant to pay the costs. order the applicant to pay the costs. In its application in intervention relating to Case T-142/01 the intervener supports the form of order sought by the defendant and asks that the applicant be ordered to pay the costs. Admissibility of the application in Case T-142/01 As a preliminary point, it must be observed that, according to settled case-law, time-limits for appeals are a matter of public policy and are not subject to the discretion of the parties or the Court, since they were laid down with a view to ensuring clarity and legal certainty. Therefore, although the defendant in its defence and rejoinder did not raise a plea of inadmissibility, the Court must examine, even of its own motion, whether the action was brought within the prescribed period (see, in particular, Case 4/67 Collignon v Commission [1967] ECR 365, at p. 372; Case 108/79 Belfiore v Commission [1980] ECR 1769, paragraph 3; Case 227/83 Moussis v Commission [1984] ECR 3133, paragraph 12; Case T-29/89 Moritz v Commission [1990] ECR II-787, paragraph 13). In that connection the Court of First Instance, as a measure of organisation of procedure, invited the applicant and the defendant to make submissions as to whether, in the light of the fifth paragraph of Article 230 EC and Articles 101 and 102 of the Rules of Procedure, the action in Case T-142/01 was not lodged out of time with regard to Regulations Nos 584/2001 and 585/2001, published on 27 March 2001. Arguments of the parties The applicant submits that the action was brought within the prescribed periods. It argues, in particular, that, in accordance with the Spanish version of Article 102(1) of the Rules of Procedure, the period prescribed for bringing proceedings began to run on 11 April 2001. It follows from the phrase a partir del final del decimocuarto día siguiente a la fecha de la publicación del acto en el Diario Oficial ( from the end of the 14th day after publication thereof in the Official Journal) that the day from which the time-limit is calculated is the beginning of the 15th day following the publication of the act, in this case on 11 April 2001 at 00.00 hrs. The applicant argues that that interpretation is in accordance with the reasoning underpinning Articles 101 and 102 of the Rules of Procedure, which take account of the beginning, and not the end, of the period prescribed for bringing proceedings. From that point of view, it is not justifiable to set the beginning of the period at midnight, at the end of a day which has already elapsed, instead of setting it at 00.00 hrs, the start of a new day, because otherwise the parties would not be guaranteed a full and complete use of the time-limits. By adding 10 days' extension of time on account of distance, the period prescribed for bringing proceedings expired on 21 June 2001 at midnight. In the alternative, if the Court of First Instance does not accept that interpretation, the applicant, who argues that the Spanish version of the Rules of Procedure is ambiguous and presents particular difficulties of interpretation, relies on the existence of an excusable error. The defendant takes the view that the action brought against Regulations Nos 584/2001 and 585/2001 is out of time, because it should have been lodged at the latest by midnight on 20 June 2001. Findings of the Court Since in the present case, the action is directed against a measure published in the Official Journal of the European Communities , it should be recalled, first, that under Article 102(1) of the Rules of Procedure, [w]here the period of time allowed for commencing proceedings against a measure adopted by an institution runs from the publication of that measure, that period shall be calculated, for the purposes of Article 101(1)(a), from the end of the 14th day after publication thereof in the Official Journal. Secondly, under Article 101(1) of the Rules of Procedure, when reckoning periods of time prescribed, in particular, by the EC Treaty or those Rules for taking any procedural step, the day during which the event from which they are calculated took place is not to be taken into account; such periods are to end with the expiry of whichever day in the last month (if the period concerned is expressed in months) falls on the same date as the day during which the event from which they are to be calculated took place. It must be observed that in Article 102(1) of the Rules of Procedure it is stated that those periods are to be calculated, for the purposes of Article 101(1)(a), from the end of the 14th day after publication. Article 102(1) of the Rules therefore allows the applicant 14 full days as well as the normal period of two months, and the day from which the time-limit is calculated is, therefore, postponed until the 14th day following publication of the measure in question (order of the Court of First Instance in Case T-126/00 Confindustria and Others v Commission [2001] ECR II-85, paragraph 15). Since the present action concerns the two-month period prescribed in the fifth paragraph of Article 230 EC, the day from which this is calculated was accordingly postponed from 27 March 2001, the date of publication of Regulations Nos 584/2001 and 585/2001 in the Official Journal of the European Communities , to 10 April 2001, which allowed the applicant a further period of 14 full days, including the day of 10 April 2001 until midnight ( Confindustria and Others v Commission , cited above, paragraph 16). Under Article 101(1)(b) of the Rules of Procedure, according to which a time-limit expressed in months ends with the expiry of whichever day in the last month falls on the same date as the day on which it began, this period expired at the end of 10 June 2001. The fact that that date fell on a Sunday did not mean that the time-limit was extended, in accordance with the first subparagraph of Article 101(2) of the Rules of Procedure, until the end of the next working day. The time-limit had been increased by 10 days on account of distance, in accordance with Article 102(2). According to settled case-law, the first subparagraph of Article 101(2) of the Rules of Procedure only applies in cases where the time-limit, including the extension on account of distance, ends on a Saturday, Sunday or official holiday (order of 15 May 1991 of the Court of Justice in Case C-122/90 Emsland-Stärke v Commission , not published in the ECR, paragraph 9; Joined Cases T-80/89, T-81/89, T-83/89, T-87/89, T-88/89, T-90/89, T-93/89, T-95/89, T-97/89, T-99/89, T-100/89, T-101/89, T-103/89, T-105/89, T-107/89 and T-112/89 BASF and Others v Commission [1995] ECR II-729, paragraph 62, and orders of the Court of First Instance in Case T-85/97 Horeca-Wallonie v Commission [1997] ECR II- 2113, paragraphs 25 and 26, and Confindustria and Others v Commission , paragraph 18). In the present case, taking into account a 10-day extension on account of distance, the full period of time allowed for lodging an action against Regulations Nos 584/2001 and 585/2001 expired on Wednesday 20 June 2001 at midnight, since that day is not mentioned on the list of official holidays drawn up in Article 1 of Annex I to the Rules of Procedure of the Court of Justice in force at the material time, applicable to the Court of First Instance in accordance with the second subparagraph of Article 101(2) of the Rules of Procedure. It follows that the present action, lodged on 21 June 2001, was out of time as regards Regulations Nos 584/2001 and 585/2001. In so far as the applicant relies on the wording of the Spanish version of Article 102(1) of the Rules of Procedure to dispute the fact that its action was brought out of time or, in the alternative, to justify an excusable error, it must be observed, first, that the terms used in Article 102(1) of the Spanish version of the Rules of Procedure are clear and in no way support the interpretation put forward by the applicant. By stating that the time-limit for bringing the action is calculated a partir del final del decimocuarto día siguiente a la fecha de publicación del acto en el Diario Oficial, that provision clearly means that the 15th day after the publication of the act, in this case 11 April 2001, is the first day which must be wholly taken into account in order to calculate the period of time allowed for commencing proceedings. Second, according to settled case-law, the strict application of the Community rules on procedural time-limits serves the requirements of legal certainty and the need to avoid any discrimination or arbitrary treatment in the administration of justice (Case 42/85 Cockerill-Sambre v Commission [1985] ECR 3749, paragraph 10, and Case 152/85 Misset v Council [1987] ECR 223, paragraph 11; order of the Court of First Instance in Case T-74/99 Meyer v Council [1999] ECR II-1749, paragraph 13). The rules governing the time-limits applicable in the present case do not pose any particular difficulty of interpretation; accordingly, it cannot be accepted that this is a case of excusable error on the part of the applicants, justifying derogation from the strict application of the abovementioned rules ( Confindustria and Others v Commission , paragraph 21). Finally, the applicant has not established or even put forward an argument of unforeseeable circumstances or of force majeure, which would allow the Court of First Instance to waive the time-limit in question on the basis of the second paragraph of Article 45 of the Statute of the Court of Justice, applicable to proceedings before the Court of First Instance under Article 53 of that Statute. It is clear from the foregoing that the application in Case T-142/01 must be dismissed as inadmissible in so far as it is directed against Regulations Nos 584/2001 and 585/2001. Substance of the case The Court will therefore only consider the substance of the applications for the annulment of Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001. In support of those applications the applicant puts forward two pleas in each of the joined cases. The first plea alleges that the contested measures were adopted without a valid legal basis. The second plea alleges a breach of the principle of protection of legitimate expectations.First plea, alleging that the contested measures were adopted without a valid legal basis The applicant submits, first, that the Commission wrongly adopted Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001 on the legal basis of Regulation No 104/2000 and, second, that by those regulations the Commission allocated, without any legal basis, the quantities eligible for compensation between the two producers' organisations in question, based on a transfer of rights from OPTUC to Opagac, leading to a significant reduction in OPTUC's average production and, therefore, in the compensation due to it. First part: the contested Regulations were adopted on an incorrect legal basis ─ Arguments of the parties The applicant claims that Regulation No 104/2000 constitutes an incorrect legal basis, which did not authorise the adoption of Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001. In that connection, it points out that the quarterly periods referred to by those regulations are all prior to 31 December 2000 and, therefore, were covered by Regulation No 3759/92 and not Regulation No 104/2000, since the latter regulation took effect only from 1 January 2001. The defendant points to the fact that Regulation No 104/2000, and in particular Article 27(6), constituted the only valid legal basis for Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001, which were all adopted in the course of 2001, and determined the compensatory allowances in respect of the second, third and fourth quarters of 2000 respectively. However, it states that it was the conditions laid down in Regulation No 3759/92 which had to be taken into consideration when a decision was taken relating to the grant of a compensatory allowance for those quarters. That was the case here, as it is apparent from recital 3 in the preamble to Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001. Therefore the applicant is wrong to plead that Regulation No 104/2000 was applied to those quarters. ─ Findings of the Court In the first part of the first plea, which concerns the application of the law ratione temporis , a distinction must be made, in the light of the imprecise nature of the applicant's claims, between the substantive element, concerning identification of the provisions relevant to the compensatory allowance governing the situations envisaged in the contested regulations, and the procedural element, concerning the identification of the legal basis properly speaking, that is to say the provision on which the adoption of the acts is based, by determining the powers of the Community and the procedures which must be followed for their adoption. First, as regards the substantive element, it must be observed that recital 3 in the preamble to Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001 states that the conditions laid down by Regulation ... No 3759/92 should be retained in order to take a decision on granting the compensatory allowance on the products in question for [the period referred to in each of the regulations]. The Commission therefore applied the relevant provisions of Regulation No 3759/92 in the three contested regulations. The substantive element of the applicant's plea has, therefore, no factual basis. Furthermore, it is common ground that the applicant, by the present applications, is contesting only the allocation of the quantities eligible for compensation to the producers' organisations OPTUC and Opagac ensuing from Article 2(2) of and the annex to each of Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001, and that there is no difference in the content of the relevant provisions of Regulation No 3759/92, as amended, and those of Regulation No 104/2000 governing the allocation of quantities eligible for compensation to the producer organisations (hereinafter POs). The wording of Article 18(3) to (5) of Regulation No 3759/92, as amended, is identical to that of Article 27(3) to (5) of Regulation No 104/2000. Since there is no temporal conflict in the present case, even supposing that, in Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001, the Commission had applied the relevant provisions of Regulation No 104/2000, the substantive element of the applicant's complaint is in any case unfounded. Second, as regards the procedural element, it must be observed that the contested regulations all mention in the citation of their legal basis Regulation No 104/2000 and in particular Article 27(6) thereof. Therefore, the Commission adopted the contested regulations, inter alia, on the legal basis of Article 27(6), which lays down that detailed rules for the application of Article 27 of Regulation No 104/2000, in particular the amount and the conditions under which the allowance is granted, are to be adopted in accordance with the procedure laid down in Article 38(2) of Regulation No 104/2000, which in turn refers to Articles 4 and 7 of Council Decision 1999/468/EC of 28 June 1999 laying down the procedures for the exercise of implementing powers conferred on the Commission (OJ 1999 L 184, p. 23). Likewise, Article 18(6) of Regulation No 3759/92, as amended, states that the detailed rules for the application of that article, and in particular the amount and the conditions under which the allowance is granted, are to be adopted in accordance with the procedure laid down in Article 32 of that regulation. The applicant confines itself to criticising the choice of Regulation No 104/2000 as the legal basis for the contested regulations, implying that the Commission should have referred to Regulation No 3759/92, as amended. However, it gives no indication of any difference in the procedural arrangements in those regulations which could give rise to a temporal conflict. In any event, even supposing that such a conflict could arise in this case, it must be recalled that procedural rules are generally deemed to apply to legal situations arising before their entry into force (Joined Cases 212/80, 213/80, 214/80, 215/80, 216/80 and 217/80 Salumi and Others [1981] ECR 2735, paragraph 9). Therefore, in pointing out that Regulation No 104/2000 entered into force after the quarterly periods referred to by the contested regulations, the applicant has by no means proved that the Commission's choice of that regulation as the legal basis for the contested regulations was wrong. The first part of the first plea must therefore be dismissed. Second part: the allocation between the POs of the quantities eligible for compensation by the contested regulations has no legal basis ─ Arguments of the parties The applicant claims that the allocation between the POs of the quantities eligible for compensation effected by the contested regulations has no valid legal basis, either in Regulation No 3759/92, in Regulation No 142/98 implementing the latter, or in Regulation No 104/2000, since none of those texts lay down provisions authorising the Commission, where there is a change of membership in the POs, to deduct from one PO the outgoing member's share of production during three preceding fishing years in order to transfer it to another PO. In particular, both the second subparagraph of Article 18(4) of Regulation No 3759/92, as amended, and the second subparagraph of Article 27(4) of Regulation No 104/2000 provide that one of the main parameters for the calculation and allocation between the POs of the quantities of tuna eligible for compensation is the determination of the average production for each PO in the equivalent quarter in the three fishing years preceding the quarter for which the allowance is paid. In support of that argument, the applicant relies on the case-law of the Court, from which it is clear that an implementing regulation adopted pursuant to a power contained in the basic regulation cannot derogate from the provisions of that regulation (Case 38/70 Deutsche Tradax v Einfuhr- und Vorratsstelle für Getreide und Futtermittel [1971] ECR 145). Furthermore, the applicant adds that the provisions implementing Regulation No 104/2000, contained in Regulation No 2183/2001, do not provide the Commission with a legal basis enabling it to transfer the average production from one PO to another where there is a change of membership by their members. By that regulation, in particular Article 3(2), the Commission merely transferred responsibility for resolving the problem of producers' changes of membership to the Member States. In any event, the applicant submits that Regulation No 2183/2001 was not applicable at the material time. As regards the purpose of the compensatory allowance at issue, the applicant identifies it as being to promote the European tuna processing industry and to guarantee that producers are able to dispose of the part of their production that they cannot sell on the market for fresh products. A ceiling on the quantities eligible for compensation is set to ensure that it is not more profitable to send tuna for processing than to sell it as a fresh product. Furthermore, the applicant points out the fact that the recipients of the compensatory allowances are the POs and not the producers. That is clear, in particular, from Article 3(1) of Regulation No 2183/2001. The fact that the allowances granted to the POs, who incur significant management costs, may vary considerably within a short space of time, as was the case with the adoption of the contested regulations, adversely affects the POs' budgetary stability and, ultimately, the purpose for which they were created. The POs, whose role in its fishing policy the Commission is trying to reinforce, are the perfect instrument by which to concentrate supply with regard to demand and to regulate prices. The applicant submits that a distinction should be made between the criteria for the allocation to the POs of the quantities eligible for compensation ─ consisting in assigning to the POs quantities proportionate to the average production of each of them during the same quarter of the three preceding fishing years ─ and the allocation of those quantities between the members of the PO, which is done on the basis of their production during the period under consideration. The applicant claims that it should have received, for the quarters referred to in the contested regulations, an amount reflecting its average production during the same quarter of the three fishing years preceding the quarter in question. Both in its allegations of fact and in the arguments concerning its first plea, the applicant asserts that the undertakings which left it on 1 July 1998 to join Opagac did not comply with OPTUC's articles of association, in particular Article 12, which provides that, in accordance with the Community rules on the recognition of POs, a member may leave the organisation only after three years from its date of joining, and on condition that it has given the organisation one year's written notice by registered letter. The applicant claims that those undertakings all left OPTUC without complying with the second of those conditions, Aitzugana and Igorre having also breached the first condition. The applicant states that since the departure of those undertakings from OPTUC only took effect from 1 July 1999, the Commission should have taken into consideration, in the allocation of the quantities eligible for compensation between the POs, different figures for the reference quarters in 1997, 1998 and 1999. The defendant accepts that neither Regulation No 3759/92 nor its detailed implementing rules expressly mention the case of changes of membership within a PO. It takes the view, however, that the applicant is wrong to dwell on the existence of a legal vacuum in the relevant rules. The solution adopted in the contested regulations, consisting in the determination of the allowance due to a PO for a given quarter by allocating to that PO the previous production average of all the producers who, during that quarter, were its members, follows from the interpretation of those rules, given the objective pursued by the introduction of ceilings calculated on the basis of previous production averages, which is to prevent abnormal development of production, the corollary of which would be a drift in associated costs. The defendant rejects the applicant's arguments based on the requirement of PO budgetary stability, pointing out that they are financed by their own resources, essentially the subscriptions of their members and possible national and Community aid, and that the compensatory allowance is granted to producers and not to the POs. Finally, it pleads, with regard to the applicant's allegations that its articles of association were breached by the undertakings concerned and that the disaffiliation of those undertakings took effect on 1 July 1999, that these are unsupported by evidence and were made belatedly. ─ Findings of the Court By the second part of its first plea, alleging the absence of a legal basis justifying the allocation between the POs of the quantities eligible for compensation by the contested regulations, the applicant does not call into question the Commission's power to allocate the quantities eligible for compensation to the POs, but the way in which the Commission, by the contested regulations, carried out that allocation in the light of the change of PO membership of the undertakings concerned. Clearly, a change of PO membership is not expressly provided for by Article 18 of Regulation No 3759/92, as amended, or by other provisions that the defendant might have taken into consideration at the time when the contested regulations were adopted. However, according to the case-law of the Court, when there is a lacuna in the rules on the common organisation of a market, a solution must be sought in the light of the aims and objectives of the common organisation of the market, taking account of considerations of a practical and administrative nature (Case 159/73 Hannoversche Zucker v Hauptzollamt Hannover [1974] ECR 121, paragraph 4). It is appropriate, in particular, to examine whether Article 18 of Regulation No 3759/92, as amended, may be interpreted as meaning that, even in the absence of information on the detailed rules for allocation of the quantities eligible for compensation where there is a change of PO membership, the method that the Commission must follow in such a case can be inferred from its provisions (see, by way of analogy, Case 87/82 Rogers v Arthenay [1983] ECR 1579, paragraphs 16 to 21). Furthermore, with a view to interpreting a provision, it is appropriate to consider, in addition to its wording, the general scheme and the purpose of the regulatory system of which that provision forms part (Joined Cases C-267/95 and C-268/95 Merck and Beecham [1996] ECR I-6285, paragraph 22). In the first place, as regards the wording of Article 18(4) of Regulation No 3759/92, as amended, and the general scheme of that article, in particular of Article 18(3) to 18(5), it is clear that the mechanism for the allocation to each PO of the quantities eligible for compensation is broken down into three stages. First, the maximum total of the quantities eligible for compensation is determined in accordance with Article 18(3). It corresponds to the lowest figure, of the total quantities marketed during the quarter in respect of which the allowance is paid ( quarter to be compensated or QC), and the average of the total quantities marketed in the equivalent quarter of the three fishing years preceding the quarter to be compensated ( the reference period). Second, for each PO the quantities eligible for compensation at 100% of the ceiling of the allowance, defined in Article 18(2), are allocated in accordance with the first indent of the first subparagraph of Article 18(4). Those quantities correspond, for each PO, to the lowest figure of the quantities marketed in the quarter to be compensated (also referred to below as the production for the quarter to be compensated) by its members and the average of the quantities marketed in the reference period (also referred to below as average previous production) by its members. Third, where a positive difference is noted between the total of the quantities eligible for compensation, determined in accordance with Article 18(3), and the sum of the quantities eligible for compensation at 100% allocated to POs in accordance with the first indent of the first subparagraph of Article 18(4), that difference ( the surplus of the quantities) is allocated among the POs, since the corresponding quantities are eligible for compensation at 50% of the ceiling for compensation defined in Article 18(2). The allocation referred to in the previous paragraph only concerns, however, the POs whose production in the quarter to be compensated exceeds average previous production (the POs concerned within the meaning of the second subparagraph of Article 18(4), in conjunction with the second indent of the first subparagraph of Article 18(4)), and it is carried out, in accordance with the second subparagraph of Article 18(4), on the basis of their respective average production in the reference period. As far as concerns the allocation of quantities eligible for compensation at 100% (see paragraph 81 above), it should be pointed out that, where the first indent of the first subparagraph of Article 18(4) refers to the average previous production of its members, it appears to refer to the undertakings who are members of the PO in the quarter to be compensated. By contrast, as regards the allocation of the quantities eligible for compensation at 50% by way of allocation of the surplus of the quantities among the POs concerned (see paragraphs 82 and 83 above), the second subparagraph of Article 18(4) refers to the respective ... production of the POs during the reference period, which leaves room for doubt as to whether this means the sum of the quantities marketed by the producers who were members of the PO in the reference period or the sum of the quantities marketed in that period by the producers who are members of the PO during the quarter to be compensated. Second, as regards the purpose of Article 18 of Regulation No 3759/92, as amended, it must be observed that, according to the 20th recital in the preamble to Regulation No 3759/92, the compensatory allowances provided for by that article are intended to protect the income level of Community producers of tuna for the processing industry from drops in import prices (see, to that effect, Case 264/86 France v Commission [1988] ECR 973, paragraph 20). Taking account of that purpose, reiterated in the seventh recital in the preamble to Regulation No 3318/94 and in recital 29 in the preamble to Regulation No 104/2000, it must be considered that the recipients of those allowances are the producers and not the POs. Although it is apparent from the wording of several provisions that the compensatory allowance is granted to the POs (see Article 18(1) and (4) of Regulation No 3759/92, as amended, and Articles 2(1) and 4 of implementing Regulation No 142/98) and paid to them by the Member State concerned (Article 7(1) of Regulation No 142/98), it is also clear from the applicable rules that that allowance is to be passed on by the [PO] to its members (Article 7(2) of Regulation No 142/98; see also Article 18(5) of Regulation No 3759/92, as amended). Accordingly, since the POs function only as intermediaries in the arrangements for accounting and the payment of the compensatory allowances, the requirement of PO budgetary stability, relied on by the applicant, is irrelevant. It is clear from Regulation No 3759/92 itself, and currently from Regulation No 104/2000, that the sources of financing for the POs' activities are quite separate. In that connection, it is sufficient to mention the contributions of the members (see Article 5(1)(d)(3) of Regulation No 104/2000) and, in some circumstances, of non-members (see Article 5(4) of Regulation No 3759/92) and aid from Member States (for example, see Article 7 of Regulation No 3759/92 and Article 10(1) and Article 11 of Regulation No 104/2000). In those circumstances, it must be concluded that, in order to determine the allowance due to a PO for a given quarter, in accordance with Article 18(4) of Regulation No 3759/92, as amended, it is necessary to allocate to it the average previous production of all producers who, in that quarter, are members of that PO. If it were held otherwise, unjustified and unfair distortions would arise for the real beneficiaries of the compensatory allowances, that is the producers, whose level of income which the allowances are intended to protect would be likely to be seriously affected by changes of membership of the POs. If, notwithstanding a change of membership, there was a ceiling on the quantities eligible for compensation for each PO on the basis of the average previous production of the producers who were members of the PO during the reference period, a PO which had accepted new members would, under Article 18(5) of Regulation No 3759/92, as amended, have to allocate between all producers who were members in the quarter to be compensated, including new members, and in proportion to their production during the quarter to be compensated, an allowance which was, however, calculated on the basis of a total quantity eligible for compensation which was not proportionate either to production in the quarter to be compensated or to the average previous production of its members. Essentially, the entry of a new member would unduly penalise the other members of the PO, by requiring them to share with it, according to their respective production in the quarter to be compensated, an allowance which was still calculated on the basis of total quantities eligible for compensation determined without taking into account the average previous production of the new member. Since the solution applied by the defendant concerning the contested provisions of Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001 can be inferred directly from Article 18(4) of Regulation No 3759/92, as amended, read in the light of the general scheme and purpose of Article 18 itself, it is clear that the defendant has not infringed that article or exceeded its powers of implementation. As regards the applicant's complaints based on the breach of its articles of association by the undertakings concerned and on the fact that their membership ceased on 1 July 1999 (see paragraphs 70 and 71 above), they must be dismissed without there being any need to consider whether a breach of the articles of association of a PO concerning the departure of one of its members must be taken into consideration by the Commission when it adopts regulations on the determination of the quantities eligible for compensation to be allocated to each PO. The defendant rightly pleaded that there was no evidence to support those allegations and that they were made belatedly. First, the applicant has not produced any factual evidence to support its assertion that the three undertakings concerned did not comply with the conditions laid down by Article 12 of OPTUC's articles of association for withdrawal of membership. Second, it has neither claimed nor demonstrated that it submitted in due time to the national authorities or to the Commission any objection as to the validity of the disaffiliation of those undertakings in the light of those articles of association, so that they could take account of that objection for the purpose of the adoption of the contested regulations. Furthermore, with regard, specifically, to the question of the date on which the disaffiliation came into effect, it is clear that the applicant's argument is invalid. Since, under the contested provisions of Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001, average previous production of the undertakings concerned was deducted from OPTUC, on the ground that those undertaking were from then on members of Opagac in the quarters to be compensated by those regulations, the fact that their disaffiliation came into effect on 1 July 1999 instead of 1 July 1998 is irrelevant, in so far as the quarters to be compensated, that is the second, third and fourth quarters of 2000, were all subsequent to each of those dates. Accordingly, the second part of the first plea must also be dismissed. Second plea, alleging infringement of the principle of protection of legitimate expectations Arguments of the parties The applicant submits that it is clear from the case-law of the Court (Case C-368/89 Crispoltoni [1991] ECR I-3695 and Case C-310/95 Road Air [1997] ECR I-2229) that the retroactive application of an act by a Community institution is contrary to the principle of legal certainty if it places the person concerned in a less favourable legal situation and if his legitimate expectations are not properly respected. The applicant's legitimate expectations were infringed by Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001, in so far as they applied new legislation retroactively. In that connection, the applicant states that since the regulations initially adopted do not lay down any provision relating to the consequences of a change of membership of a PO, they caused its members to entertain, from the time of their publication, clear and obvious hopes, constituting a legitimate expectation, which all the contested regulations frustrated. The defendant disputes the merits of the applicant's arguments and maintains that the contested regulations did not undermine the principle of protection of legitimate expectations. Findings of the Court The Court has consistently held that any economic operator to whom an institution has given cause to entertain justified hopes may rely on the principle of the protection of legitimate expectations. On the other hand, if a prudent and circumspect economic operator could have foreseen the adoption of a Community measure likely to affect his interests, he cannot plead that principle if the measure is adopted (Case 78/77 Lührs v Hauptzollamt Hamburg-Jonas [1978] ECR 169, paragraph 6, and Case 265/85 Van den Bergh en Jurgens and Van Dijk Food Products v Commission [1987] ECR 1155, paragraph 44). In this case, the mere fact that the rules relating to the common organisation of the markets in fishery and aquaculture products and, in particular, Article 18 of Regulation No 3759/92, as amended, did not contain express rules aimed at clarifying the method to be followed in the allocation of the quantities eligible for compensation when there are changes in the membership of the POs, could not give rise, on the part of the applicant or its members, to any legitimate expectation that the method advocated by the applicant would be applied. As it is clear from the analysis of the second part of the first plea (see paragraph 75 et seq.), the Commission has not, moreover, in this case applied any unforeseeable interpretation of the relevant rules and in particular of Article 18 of Regulation No 3759/92, as amended. Like any prudent and circumspect operator, and in the light of the objectives of the arrangements for the compensatory allowance of which it could not have been unaware, the applicant should have had doubts, from the time when it became aware of the change of membership of the undertakings concerned, that it would still be credited with their average previous production. As to the fact that, in Regulations Nos 1103/2000 and 1926/2000, the Commission did not take account of the transfer of members of OPTUC to Opagac when determining the average previous production of each PO, that cannot have given rise to a legitimate expectation, on the part of the applicant or its members, that such a method of accounting would be repeated when any subsequent allocation of quantities eligible for compensation was carried out for the quarters to come. The principle of protection of legitimate expectations cannot be relied on to justify (Case C-313/90 CIRFS and Others v Commission [1993] ECR I-1125, paragraph 45), or to require, the repetition of a misinterpretation of an act. Finally, since the Commission only interpreted and applied the provisions in force both during the periods of reference referred to by Regulations Nos 808/2001, 1163/2001 and 1670/2001 and during the quarters in respect of which those regulations granted the compensatory allowance, there is no cause in this case to find that there was retroactive application of new rules to situations which arose under the previous rules. This plea cannot, therefore, be upheld. It follows from the foregoing that the present applications must be dismissed in their entirety. Costs Under Article 87(2) of the Rules of Procedure, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs, if they have been applied for in the successful party's pleadings. Since the applicant has been unsuccessful, it must be ordered to pay the costs incurred by the defendant as applied for. Under the third subparagraph of Article 87(4) of those Rules, the Court of First Instance may order an intervener to bear its own costs. In the circumstances of this case, it is appropriate to order the intervener in Case T-142/01 to bear its own costs. On those grounds, THE COURT OF FIRST INSTANCE (Fourth Chamber) hereby: 1. Dismisses the applications; 2. Orders the applicant to pay the costs incurred by the defendant; 3. Orders the intervener to bear its own costs. Tiili Mengozzi Vilaras Delivered in open court in Luxembourg on 28 January 2004. H. Jung V. Tiili Registrar President – Language of the case: Spanish.

62004TJ0432

et

1. Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine (Personalieeskirjad, artikkel 43 ja artikli 45 lõige 1) 2. Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine (Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1) 3. Ametnikud – Edutamine – Lubadused (Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1) 1. Isegi sellise edutamise süsteemi raames, mis on kehtestatud komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artiklite 43 ja 45 üldiste rakendussätetega ja kus edutatavate ametnike kogutud punktide arv on nende edutamiseks määrav, ei ole asjaolu, et teatud edutamispunktide andmine kuulub peadirektorite või direktorite pädevusse, iseenesest vastuolus nõudega viia kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtte ja õigusega ametikohal edasijõudmisele läbi edutatavate ametnike teenete laiendatud hindamine institutsiooni tasemel. Esiteks võimaldab nende osalemine edutamismenetluses võtta arvesse konkreetselt nende peadirektoraati või direktoraati iseloomustavaid asjaolusid, millest nad on erinevate ülemustega konsulteerides teadlikuks saanud, ning kujundada ühtse nägemuse karjääriarengu aruannetest, mille on erinevate edutatavate ametnike kohta koostanud eri hindajad. Kui võtta eriti arvesse seda, et ühel palgaastmel on arvestatav hulk edutatavaid ametnikke, on sellise süsteemi eesmärk, kus hierarhia eri tasemetel läbi viidud ametnike võrdlev hindamine väljendub edutamispunktides, anda ametisse nimetavale asutusele juurdepääs võrreldavatele teabeallikatele ja informatsioonile edutatavate ametnike teenete kohta. See vastab vajadusele viia hoolikalt ja erapooletult läbi kandidaatide võrdlev hindamine teenistuse huvides ja kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Mis puudutab täpsemalt selliste eelispunktide andmise korda, mis on peadirektoraatide käsutuses selleks, et edutamisel tunnustada igas peadirektoraadis oma teenete poolest silmapaistvaid ametnikke, siis ei saa seda korda pidada personalieeskirjade artikli 45 kohaselt läbi viidud laiendatud hindamise ega võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks. Edutatavate ametnike teenete selliste aspektide hindamine peab tingimata toimuma samasse peadirektoraati kuuluvate ametnikega võrreldes, kuna laiendatud hindamise nõue on täidetud siis, kui ametisse nimetav asutus võrdleb kõiki edutatavate ametnike kogutud edutamispunke sõltumata sellest, millisesse peadirektoraati nad kuuluvad. Eelnevat arvestades püütakse sellega, et peadirektoraatide kasutuses olevate eelispunktide arv on seatud sõltuvusse edutatavate ametnike hulgast nendes peadirektoraatides, vältida iga peadirektoraadi antud eelispunktide ülemäärast tõusu, mis vähendaks punktide väärtust, ning tagada edutamispunktide võrreldavus ja erinevatesse peadirektoraatidesse kuuluvate ametnike võrdne kohtlemine. Olukorras, kus ühe peadirektoraadi eripärade tõttu takistaks eelispunkte piirarvu range kohaldamine edutatavate ametnike teenete piisavat tunnustamist, peab ametisse nimetav asutus talle edutamise valdkonnas kuuluva otsustamispädevuse raames tagama, et järgitakse personalieeskirjade artiklit 45 ja võrdse kohtlemise põhimõtet – selles osas võib osutuda sobivaks meetmeks huvitatud ametnike esitatud kaebuste järel määratlemata hulga eelispunktide andmine piirarvu väliselt. Mis puudutab soovitavat keskmist, millest on hindajatele teada antud karjääriarengu aruande hinnetel ja hinnangutel põhinevate teenetepunktide andmise jaoks, siis kuigi on tõsi, et selle tagajärg on see, et esialgu võrreldakse neid aruandeid peadirektoraadi lõikes ning alles seejärel võrreldakse kõiki kogutud edutamispunkte komisjoni üldtasemega, ei saa seda süsteemi siiski arvustada, kuna selle legitiimne eesmärk on eri hindajate antud hinnangutest tuleneva subjektiivsuse kõrvaldamine ning seetõttu on selle eesmärk just nimelt tagada erinevatesse peadirektoraatidesse kuuluvate ametnike aruannete parem võrreldavus. Nimetatud süsteemi kui sellist ei saa pidada teenete laiendatud hindamise nõudega vastuolus olevaks. Kuigi soovitava keskmise range kohaldamine peadirektoraatides, kus konkreetsel palgaastmel on väga piiratud arv edutatavaid ametnikke ning kes seetõttu ei kujuta endast tavapärast olukorda esindavat representatiivset valimit, võib moonutada karjääriarengu aruannete võrdlevat hindamist komisjoni tasemel, nii et see on vastuolus personalieeskirjade artikliga 45 ja võrdse kohtlemise põhimõttega, võimaldavad selle artikli üldised rakendussätted, mille on vastu võtnud kõnesolev institutsioon, siiski arvestada võimalikke erandlikke olukordi nii ametisse nimetaval asutusel ametnike esitatud vaiete lahendamisel kui ka edutamiskomiteedel, kes võivad erandkorras tühistada soovitava keskmise ületanud peadirektoraadi edutamispunktide piirarvu vähendamise, võimaldades seega tagada, et peadirektoraadis teatud palgaastme ametnike teenete hindamine teenetepunktide näol ei kajastu edutavate ametnike isiklikus olukorras ebaõiglasel viisil, mis puudutab igale peadirektoraadile antud eelispunktide hulka. (vt punktid 56, 59–61, 63–68, 71, 72 ja 74–77) Viited: 10. juuli 1992, kohtuasi T‑53/91: Mergen vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2041, punkt 36); 13. juuli 1995, kohtuasi T‑557/93: Rasmussen vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑195 ja II‑603, punkt 22); 16. september 1998, kohtuasi T‑234/97: Rasmussen vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑507 ja II‑1533, punkt 24); 3. oktoober 2000, kohtuasi T‑187/98: Cubero Vermurie vs . komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑195 ja II‑885, punkt 61); 22. veebruar 2000, kohtuasi T‑22/99: Rose vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑27 ja II‑115, punkt 57); 9. juuli 2002, kohtuasi T‑233/01: Callebaut vs . komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑115 ja II‑625, punkt 46); 19. märts 2003, liidetud kohtuasjad T‑188/01–T‑190/01: Tsarnavas vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑95 ja II‑495, punkt 121) ja 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑253 ja II‑1169, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). 2. Komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätetega kehtestatud üleminekusätted, mis võimaldavad peadirektoraatidel anda 2003. aasta edutamise raames kuni neli täiendavat erieelispunkti selleks, et võtta arvesse ametnikke, kelle edutamiseks tehti ettepanek eelmise edutamise käigus, kuid keda ei edutatud, 150% mainitud edutamise edutamisvõimaluste piires, ei ole personalieeskirjade artikliga 45 vastuolus. Nende punktide andmisega, mis ei ole kohustuslik ega vii automaatselt edutamiseni, soovitakse tagada üleminekuperioodil ühest edutamissüsteemist teise üleminek ning tegemist on sobiva viisiga selle arvessevõtmiseks, et eelmise edutamise raames on juba tehtud ettepanek nende ametnike edutamiseks, arvestades samal ajal ka 2003. aasta edutamise raames olemasolevaid ametikohti puudutavate eelarveliste piirangutega. Need sätted ei riiva samuti võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna täiendavate erieelispunktide eesmärk on tunnustada varasemate teenete alusel eriti edutamist väärivaid peadirektoraadi ametnikke, keda siiski ei edutatud, ei ole need ametnikud nende teenete selle aspekti osas sarnases olukorras nende ametnikega, kelle edutamiseks varasemate edutamiste raames ettepanekut ei tehtud. Samuti ei ole nad sarnases olukorras nende ametnikega, kelle edutamiseks eelmise edutamise raames ettepanek tehti, kuid keda ei edutatud ning kellele neid punkte 150% piirmäära tõttu mainitud edutamise edutamisevõimalustest anda ei saa, kuna nende viimati nimetatud ametnike teened, nagu peadirektoraadid on neid eelmise hindamise raames hinnanud, on esimesena nimetatud ametnike omast väiksemad, sest järjekord, milles ametnikud edutamisettepanekute loetelusse kantakse, sõltub selle peadirektoraadi hinnangust nende teenetele, millesse nad kuuluvad. Selles osas ei kujuta endast diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist asjaolu, et nende ametnike arv, kellele neid punkte võib anda, varieerub sõltuvalt peadirektoraatide suurusest. Vastupidi, erinevate peadirektoraatide ametnike võrdne kohtlemine tagatakse just sellega, et asjaomane piirmäär on esitatud protsendina eelmise edutamise edutamisvõimalustest ning võimaldab seega võtta peadirektoraatide lõikes arvesse igas peadirektoraadis edutatavate ametnike arvu osas esinevaid erinevusi. (vt punktid 91, 92, 94–97 ja 106–110) 3. Lubadus – isegi kui eeldada, et see on tõendatud – edutada ametnikku, kuna ta jäi eelmisest edutamisest välja, ei saa tekitada ametnikus õiguspärast ootust, sest see lubadus anti kohaldamisele kuuluvaid personalieeskirjade sätteid arvestamata ja rikkudes kohustust viia läbi personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud edutamiseks kõlblike ametnike teenete võrdlev hindamine. (vt punkt 122) Viited: 26. oktoober 2000, kohtuasi T‑138/99: Verheyden vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑219 ja II‑1001, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

62003CJ0364

lv

1       Savā prasības pieteikumā Eiropas Kopienu Komisija lūdz Tiesu atzīt, ka, neīstenojot tādu politiku vai stratēģiju, lai pakāpeniski ieviestu labākās pieejamās tehnoloģijas tvaika un gāzes turbīnu energoblokos sabiedrībai Dimosia Epicheirisi Ilektrismou (Valsts elektrības sabiedrībai, turpmāk tekstā – “ DEI ”) piederošā elektrostacijā, kas atrodas Linoperamatā [ Linoperamata ], Krētas salā, Grieķijas Republika nav izpildījusi pienākumus, ko tai uzliek Padomes 1984. gada 28. jūnija Direktīvas 84/360/EEK par rūpniecības uzņēmumu [rūpniecības iekārtu] radītā gaisa piesārņojuma apkarošanu (OV L 188, 20. lpp.) 13. pants. Atbilstošās tiesību normas 2       Direktīvas 84/360 1. pantā ir noteikts: “Šīs direktīvas mērķis ir paredzēt turpmākus pasākumus un procedūras, kuru mērķis ir novērst vai mazināt tādu gaisa piesārņojumu Kopienā, ko rada rūpniecības iekārtas, jo īpaši tās, kuras pieder pie kādas no I pielikumā norādītajām kategorijām.” 3       Starp rūpniecības iekārtu kategorijām, kas uzskaitītas Direktīvas 84/360 I pielikumā, šī pielikuma 1.4. punktā ir minēta enerģētikas nozare, pie kuras pieder termoelektrostacijas (izņemot atomelektrostacijas) un citas iekšdedzes iekārtas, kuru nominālā siltuma jauda pārsniedz 50 MW. 4       Saskaņā ar Direktīvas 84/360 2. panta 1. punktu ar jēdzienu “gaisa piesārņojums” saprot “tiešu vai netiešu cilvēka radītu vielu vai enerģijas ievadi gaisā, kuras dēļ rodas kaitējums, kas apdraud cilvēka veselību, kaitē dzīvajiem resursiem un ekosistēmām, un īpašumam, kā arī kaitē ainavai un citādai likumīgai vides izmantošanai”. 5       Saskaņā ar minētās regulas 2. panta 3. punktu “esošas iekārtas” ir iekārtas, kas sākušas darboties pirms 1987. gada 1. jūlija vai ir uzceltas vai apstiprinātas pirms minētā datuma. 6       Šīs pašas direktīvas 3. pants ir formulēts šādi: “1.      Dalībvalstis veic pasākumus, kas vajadzīgi, lai nodrošinātu, ka I pielikumā minētā kategorijā ietilpstošas iekārtas var darboties tikai tad, ja iepriekš saņemta kompetento iestāžu atļauja. Vajadzība ievērot šādas atļaujas saņemšanai noteiktās prasības jāņem vērā jau iekārtu projektēšanas posmā. 2.      Atļauja vajadzīga arī tad, ja iekārtās, kas atbilst kādai no I pielikumā uzskaitītajām kategorijām, veic ievērojamu pārveidi vai ja šādas pārveides dēļ iekārtas atbilst kādai no minētajām kategorijām. 3.      Dalībvalstis var prasīt, lai arī citu kategoriju iekārtām piemērotu atļauju sistēmu vai, ja to paredz valsts tiesību akti, iepriekšēju paziņošanu.” 7       Direktīvas 84/360 8. pantā ir noteikts: “1.      Padome ar vienprātīgu lēmumu un pēc Komisijas priekšlikuma vajadzības gadījumā nosaka emisijas robežvērtības, pamatojoties uz labāko pieejamo tehnoloģiju, kas nav saistīta ar pārmērīgām izmaksām, un ņemot vērā attiecīgo emisiju veidu, daudzumus un kaitīgumu. 2.      Padome ar vienprātīgu lēmumu un pēc Komisijas priekšlikuma paredz piemērotas mērīšanas un novērtēšanas metodes.” 8       Direktīvas 84/360 13. pantā ir paredzēts: “Ņemot vērā izpēti par labākās pieejamās tehnoloģijas un vides stāvokļa izmaiņām, dalībvalstis īsteno tādu politiku un stratēģiju ar attiecīgiem pasākumiem, lai esošās iekārtas, kas ietilpst I pielikumā minētajās kategorijās, pakāpeniski pārkārtotos labākās pieejamās tehnoloģijas izmantošanai, jo īpaši ievērojot: –       iekārtu tehnisko raksturojumu; –       nolietojuma pakāpi un atlikušo ekspluatācijas laiku; –       iekārtu radīto piesārņojošo vielu veidu un daudzumu; –       vēlamību [ar konkrētajām iekārtām neradīt] pārmērīgas izmaksas, jo īpaši saistībā ar to citu attiecīgajai kategorijai piederīgu uzņēmumu ekonomisko stāvokli.” 9       Saskaņā ar minētās direktīvas 16. panta 1. punktu: “Dalībvalstis pieņem normatīvus un administratīvus aktus, kas vajadzīgi, lai ne vēlāk kā 1987. gada 30. jūnijā izpildītu šīs direktīvas prasības. Tās tos nekavējoties dara zināmus Komisijai.” Prasībā norādītie fakti un pirmstiesas procedūra 10     Elektrostacijā atrodas seši tvaika turbīnu energobloki, divi gāzes turbīnu un četri dīzeļa turbīnu energobloki. Lai gan pirmie energobloki tika izveidoti laikā no 1965. gada līdz 1974. gadam, četru pēdējo izveidošana tika atļauta 1986. gadā. 11     Šajā lietā nav apstrīdēts tas, ka elektrostacija ir tāda iekārta, kuras nominālā siltuma jauda pārsniedz 50 MW, kas paredzēta Direktīvas 84/360 I pielikuma 1.4. punktā, ka uz to attiecas kontroles sistēma, kas noteikta 3. panta 1. punktā, un ka tā ir esoša iekārta šīs direktīvas 2. panta 3. punkta izpratnē. 12     Saņēmusi sūdzību par elektrostacijas radīto vides piesārņojumu, Komisija 1998. gada 12. maija vēstulē lūdza Grieķijas iestādes sniegt informāciju par šīs elektrostacijas darbības apstākļiem, īpaši atsaucoties uz pienākumiem, ko uzliek Direktīva 84/360. 13     Uzskatot, ka nebija ievēroti Direktīvas 84/360 3. pantā paredzētie nosacījumi iepriekšējas atļaujas saņemšanai, Komisija 1999. gada 1. februārī Grieķijas iestādēm nosūtīja otru vēstuli, kurā tā lūdza sniegt papildu informāciju par elektrostacijas atļaujas pagarināšanu. 14     Uzskatot, ka no atbildes, kas saņemta uz šo vēstuli, izrietēja, ka Grieķijas Republika nav pildījusi pienākumus, ko tai uzlika Direktīvas 84/360 3. un 13. pants, Komisija 2000. gada 13. aprīlī, izsakot šai dalībvalstij oficiālu brīdinājumu, lūdza to divu mēnešu laikā iesniegt tai savus apsvērumus. 15     Grieķijas iestādes 2000. gada un 2001. gada laikā dažādās vēstulēs Komisijai sniedza informāciju, kas īpaši attiecās uz elektrostacijas atļaujas pagarinājuma apstiprināšanu, ministra 2000. gada 5. jūnija lēmumu Nr. 46998 par jauna pētījuma par ietekmi uz vidi atbalstīšanu, ko DEI veica visām elektrostacijas iekārtām, ministra 2001. gada 19. maija lēmumu Nr. 56512, ar ko izdarīti grozījumi iepriekšējā ministra lēmumā, un atļaujām elektrostacijas darbībai, kas izdotas 2001. gada 26. februārī un 27. jūlijā. 16     Uzskatot, ka noticis tikai Direktīvas 84/360 13. panta pārkāpums, Komisija 2002. gada 21. marta vēstulē nosūtīja Grieķijas Republikai argumentētu atzinumu, aicinot to divu mēnešu laikā, skaitot no minēta atzinuma paziņošanas brīža, veikt vajadzīgos pasākumus, lai izpildītu pienākumus, ko uzliek šī norma. 17     Nebūdama pārliecināta, ka Grieķijas Republikas iesniegtā informācija, ko saturēja tās 2002. gada 10. jūlija un 13. novembra vēstules, liecinātu par to, ka ar Direktīvas 84/360 13. pantu noteikto pienākumu neizpilde vairs nepastāv, Komisija cēla šo prasību. Par prasību Lietas dalībnieku argumenti 18     Kā uzskata Komisija, no Grieķijas iestāžu pirmstiesas procedūrā, kā arī procesā Tiesā iesniegtās informācijas izriet, ka elektrostacijas darbībā tika izmantotas novecojušas un ļoti piesārņojošas iekārtas, ko nevar raksturot kā “labāko pieejamo tehnoloģiju” Direktīvas 84/360 izpratnē. 19     Tādējādi laikā no 1992. gada līdz 2002. gadam elektrostacijas radīto anhidrīda sulfīda un slāpekļa oksīda emisiju apjoms nebija samazinājies. Šo emisiju daudzums bija robežās no 14,2 kilotonnām (1995. gadā) līdz 16,3 kilotonnām (1999. gadā) anhidrīda sulfīda un no 4,3 kilotonnām (1992., 1998. un 2000. gadā) līdz 5 kilotonnām (1999. gadā) slāpekļa oksīda. Šis daudzums ir gandrīz vienāds ar visu anhidrīda sulfīda un 50 % slāpekļa oksīda daudzumu, kas šajā laika posmā saražots Krētā. 20     Attiecībā uz dažādajiem pasākumiem, par kuriem Grieķijas Republika apgalvo, ka tos veikusi, lai izpildītu pienākumu, ko tai uzliek Direktīvas 84/360 13. pants, Komisija uzskata, ka tie: –       ir vispārīgi un tādējādi neattiecas tieši uz konkrēto elektrostaciju; vai –       nav radījuši uzlabojumus attiecībā uz reģistrētajām emisijām; vai arī –       nav saistoši; vai turklāt –       nav pasākumi labākās pieejamās tehnoloģijas ieviešanai minētās direktīvas izpratnē. 21     Komisija norāda, ka Grieķijas iestādes turklāt nav noteikušas robežvērtības anhidrīda sulfīda un slāpekļa oksīda emisijām. 22     Attiecībā uz Grieķijas valdības argumentu, saskaņā ar kuru labākās pieejamās tehnoloģijas ieviešana elektrostacijā radītu DEI pārmērīgas izmaksas, Komisija apgalvo, ka, pirmkārt, šis nav vienīgais Direktīvas 84/360 13. pantā uzskaitītais kritērijs labākās pieejamās tehnoloģijas ieviešanai un, otrkārt, ka šādas izmaksas ir relatīvas, ņemot vērā gadus, kas pagājuši kopš šīs direktīvas stāšanās spēkā. Turklāt minētās sabiedrības finansiālā situācija, kas atspoguļojas tās 2002. tirdzniecības gada bilancē, liecinot, ka izmaksas, kas saistītas ar elektrostacijā nepieciešamajiem uzlabojumiem, tai nebūtu pārmērīgas. 23     Grieķijas valdība, pirmkārt, norāda, ka līdz Eiropas Parlamenta un Padomes 2001. gada 23. oktobra Direktīvas 2001/80/EK par ierobežojumiem attiecībā uz dažu piesārņojošo vielu emisiju gaisā no lielām sadedzināšanas iekārtām (OV L 309, 1. lpp.) pieņemšanai Kopienu tiesību aktos nebija paredzētas robežvērtības tāda lieluma esošu iekārtu emisijām kā šajā lietā un ka Direktīva 84/360 nesaturēja ne jēdziena “labākās pieejamās tehnoloģijas” definīciju, ne konkrētu termiņu pakāpeniskai jaunas tehnoloģijas ieviešanai esošajās iekārtās, ne arī norādi attiecībā uz veidu, kādā novērtējamas dažādas tehnoloģijas. 24     Otrkārt, minētā valdība uzsver, ka piesārņojuma līmeni, ko rada noteikts avots, raksturo tā radīto emisiju daudzuma daļa dažādu gaisa piesārņotāju vidū šī avota atrašanās reģionā, kā arī šo emisiju apjoms. Tādējādi, lai novērtētu to, vai attiecīgai elektrostacijai ir jāpāriet uz labākām pieejamām tehnoloģijām, ir jāatsaucas uz konkrētu emisiju daudzumu (izteiktu g/kWh), kas raksturo elektrostacijas vidējo izdalīto piesārņojumu, nevis uz absolūtos skaitļos aprēķinātu emisiju daudzumu, proti, daudzumu tonnās gadā. Faktiski pēdējo minēto daudzumu var ietekmēt elektrostacijas izmantošanas līmenis un tās paplašināšanās, un tādējādi tas nav piemērots, lai izdarītu secinājumus par izmantotās tehnoloģijas standartu. 25     Attiecībā tieši uz elektrostaciju Grieķijas valdība uzsver, ka laika posmā no 1992. gada līdz 2002. gadam enerģijas ražošana tajā ir būtiski palielinājusies. Taču no DEI iesniegtajiem datiem izriet, ka konkrēti anhidrīda sulfīda emisiju daudzums no šīs elektrostacijas ir pazeminājies no 18,0 g/kWh 1992. gadā līdz 13,0 g/kWh 2001. gadā un slāpekļa oksīda daudzums nokrities no 4,1 g/kWh 1998. gadā līdz 3,9 g/kWh 2001. gadā. 26     Treškārt, minētā valdība apgalvo, ka vispārīgākas politikas un stratēģijas īstenošanā tika veikti arī speciāli pasākumi, lai elektrostacijā ieviestu labākās pieejamās tehnoloģijas. It īpaši: –       no 1993. gada līdz 2002. gadam tika samazināts maksimālais sēra līmenis degvielā no 4 % līdz 3 %, kas bija samazinājums par 25 %; –       mazuta izmantošana ar sēra līmeni, kas bija mazāks par 13 %, tajās robežās, kas noteiktas valsts plānā, samazināja tieši anhidrīda sulfīda emisiju daudzumu vairāk nekā par 5 kg/MWh; –       no 1993. gada līdz 2002. gadam valsts līmenī maksimālais sēra līmenis dīzeļdegvielā tika samazināts no 0,5 % līdz 0,035 %, kas bija samazinājums par 93 %; –       elektroenerģijas ražošanā Krētā par gandrīz 46 % tika samazināta mazuta izmantošana, palielināta tā elektrības daļa, kuras ražošanā tika izmantoti atjaunojami enerģijas resursi, un samazināta vecāko gāzes turbīnu izmantošana; –       sākot ar 1999. gadu, tika izmantotas ķīmiskas vielas, kas paredzētas degšanas uzlabošanai tvaika turbīnu energoblokā, lai par 50 % samazinātu šo energobloku izdalītās “suspendētās daļiņas”; –       piecos no sešiem elektrostacijas energoblokiem tvaika turbīnu degļi pakāpeniski tika aizstāti ar jauniem “tvaika difūzijas” tipa degļiem, no kuriem divi sāka darboties 2001. gadā un pārējie divi 2003. gadā, bet pēdējais vēl tiek ierīkots; –       tika ieviesti jauni pienākumi emisiju mērīšanai un uzraudzībai, piemēram, pienākums elektrostacijas reģionā izveidot trīs modernas gaisa kvalitātes mērīšanas stacijas, ūdens izsmidzināšanas sistēmu slāpekļa oksīda samazināšanai jaunajā gāzes turbīnu energoblokā, kā arī sistēmas elektrostacijas gaisā izdalīto emisiju koncentrācijas mērīšanai un reģistrēšanai; –       2003. gada februārī tika pieņemts lēmums pēc 2006. gada pakāpeniski pārvietot elektrostaciju uz citu Krētas reģionu un izveidot salā ceturto elektrostaciju, kurā tiks izmantota dabasgāze, lai elektrības rūpniecības iekārtu darbībā nodrošinātu iespējami labākos rezultātus vides aizsardzības ziņā. 27     Ceturtkārt, Grieķijas valdība apgalvo, ka no tās rīcībā esošajiem datiem neizriet, ka elektrostacija rada ievērojamu vides piesārņojumu. Vides kvalitāte reģionā, kur atrodas elektrostacija, esot lieliska, un nelielais piesārņojums, kas tur pastāv, acīmredzami neradot nekādus draudus cilvēku veselībai. 28     Piektkārt, šī pati valdība norāda, ka Komisijas aprakstītā DEI finansiālā situācija neļauj izdarīt secinājumus par šīs sabiedrības finansiālajām iespējām pirms 2002. gada. Faktiski DEI , valsts sabiedrības, kura 2000. gadā pārveidota par akciju sabiedrību, rīcībā nebija apjomīgiem ieguldījumiem vajadzīgo likvīdo līdzekļu. Turklāt vēl laikā no 1998. gada līdz 2000. gadam sabiedrība darbojās ar zaudējumiem. Tās rentabilitāte un finansiālā situācija uzlabojās tikai 2001. gadā. Tādējādi nevarot apgalvot, ka DEI varēja segt izmaksas, ko radītu Komisijas minētie pasākumi labāko pieejamo tehnoloģiju ieviešanai elektrostacijā. Tiesas vērtējums 29     Vispirms jāatgādina, ka Direktīvas 84/360 13. pants uzliek dalībvalstīm pienākumu, ņemot vērā tehnoloģiju attīstību un vides stāvokli, īstenot tādu politiku un stratēģiju, kas ietver piemērotus pasākumus, lai tādu iekārtu kā elektrostaciju darbībā pakāpeniski ieviestu labākās pieejamās tehnoloģijas, ievērojot dažādus kritērijus, starp kuriem it īpaši vērā ņemams šādu iekārtu radīto piesārņojošo emisiju veids un daudzums, kā arī izmaksas, kas saistītas ar šādu tehnoloģiju ieviešanu. 30     Lai gan Grieķijas valdība pareizi apgalvo, ka no Direktīvas 84/360 13. panta izriet, ka dalībvalstīm ir zināma rīcības brīvība saistībā ar pasākumiem, kas būtu piemēroti, lai cīnītos pret gaisa piesārņošanu, šī norma tik un tā uzliek dalībvalstīm pienākumu pakāpeniski ieviest šajā direktīvā paredzētajās iekārtās minēto tehnoloģiju, to attīstot. 31     Šajā sakarā jākonstatē, ka no Direktīvā 84/360 paredzēto iekārtu emisiju daudzuma noteikti ir atkarīgs veicamo pasākumu veids. Tomēr no šī secinājuma neizriet, ka tad, ja piesārņojošās emisijas nesasniedz nozīmīgu daudzumu, dalībvalsts šajā iekārtā var neieviest labāko pieejamo tehnoloģiju. Ievērojot tieši šo secinājumu, ir jāizvērtē, vai Grieķijas Republika šajā lietā ir ievērojusi pienākumu, ko tai uzliek minētās direktīvas 13. pants. 32     Vispirms par Grieķijas Republikas argumentu, saskaņā ar kuru vides kvalitāte reģionā, kur atrodas elektrostacija, ir lieliska un neapdraud cilvēku veselību, jānorāda, ka, pirmkārt, šāds apgalvojums ir pretrunā 2002. gada 10. jūlija vēstulei, kas nosūtīta, atbildot uz Komisijas argumentēto atzinumu, – tajā šī valdība atzina, ka šīs elektrostacijas darbības dēļ pastāvēja ar kaitējuma nodarīšanu videi saistīta problēma. 33     Turklāt jāatgādina, ka no Direktīvas 84/360 1. panta izriet, ka tajā ir paredzēts novērst vai mazināt rūpniecības iekārtu radīto gaisa piesārņojumu Kopienā. Šīs direktīvas 2. panta 1. punkta izpratnē gaisa piesārņojums ir tieša vai netieša cilvēka radītu vielu vai enerģijas ievade gaisā, kā dēļ rodas kaitējums, kas apdraud cilvēka veselību, kaitē dzīvajiem resursiem un ekosistēmām. 34     No tā izriet, ka, ja ir noskaidrots, ka anhidrīda sulfīda un slāpekļa oksīda emisijas kaitīgi ietekmē cilvēka veselību, dzīvos resursus un ekosistēmas, dalībvalstu pienākums veikt pasākumus, kas nepieciešami abu šo vielu emisijas samazināšanai, pretēji tam, ko apgalvo Grieķijas valdība, nav atkarīgs no vispārējā vides stāvokļa reģionā, kurā ierīkota attiecīgā rūpniecības iekārta. 35     Otrkārt, attiecībā uz emisijas robežvērtību nenoteikšanu tādām iekārtām kā elektrostacija jāatzīst – kā to pareizi norādīja Grieķijas valdība – ka Direktīvas 84/360 13. pants skaidri neuzliek dalībvalstīm pienākumu noteikt šādas robežvērtības. 36     Tomēr jānorāda, ka emisijas robežvērtību noteikšana tādām iekārtām kā elektrostacija ir ļoti lietderīgs pasākums politikas vai stratēģijas īstenošanas ietvaros Direktīvas 84/360 13. panta izpratnē. 37     Treškārt, attiecībā uz Grieķijas valdības minētajiem datiem tieši par anhidrīda sulfīda un slāpekļa oksīda emisijām, ko, starp citu, apstrīd Komisija, jāatzīst, ka, lai gan tie tiešām liecina par nelielu šo emisiju samazināšanos laikā no 1992. gada līdz 2001. gadam, tie tik un tā neļauj izdarīt nekādus secinājumus par to, vai elektrostacijā bija ieviestas labākās pieejamās tehnoloģijas. Faktiski šie dati var liecināt tikai par to, ka Grieķijas valdības veiktie pasākumi samazināja minēto emisiju daudzumu. 38     Taču Komisija nevis kritizē Grieķijas valdību par to, ka tā nav veikusi pasākumus, kas varētu samazināt elektrostacijas radīto gaisa piesārņojumu, bet gan pārmet tai to, ka tā nav īstenojusi politiku vai stratēģiju labākās pieejamās tehnoloģijas ieviešanai šajā elektrostacijā. 39     Ceturtkārt, aplūkojot Grieķijas valdības minētos pasākumus, lai pierādītu, ka tā ir izpildījusi Direktīvas 84/360 13. pantā noteikto pienākumu, vispirms jāatzīst, ka maksimālā sēra līmeņa samazināšana elektrostacijā izmantotajā mazutā un dīzeļdegvielā principā var tikt uzskatīta par pasākumu, ar kuru tiek ieviestas labākās pieejamās tehnoloģijas tādā iekārtā kā elektrostacija, jo tas var ievērojami samazināt šādas iekārtas radīto gaisa piesārņojuma līmeni. Tomēr, lai to secinātu, ir jāpieņem, ka sēra līmenim izmantotajā degvielā ir jāatbilst mazākajam sēra līmenim, kāds pieejams tirgū. 40     Tomēr šajā lietā jāatzīst – kā to precizēja Komisija atbildē uz Tiesas uzdotu jautājumu, un Grieķijas valdība šo atbildi nav atspēkojusi – sēra līmenis elektrostacijā izmantotajā mazutā, kas veidoja 2,6 %, cita starpā, ir ievērojami augstāks nekā zemākais tirgū pieejamā mazuta sēra līmenis, kas veido 0,4 %, un ievērojami pārsniedz sēra līmeni mazutam, ko izmanto rūpniecības iekārtās Atēnu reģionā, kur tas veido 0,7 %. 41     Nevar pieņemt Grieķijas Republikas argumentu, saskaņā ar kuru Direktīvas 84/360 13. pants nenoteic, ka izmantojama tāda tirgū pieejamā degviela, kuras saturā ir vismazāk sēra, jo tas DEI radītu pārmērīgas izmaksas. 42     Šajā gadījumā faktiski ir noskaidrots, ka tāda mazuta izmantošanai, kurš satur aptuveni 1 % sēra, vajadzētu vienreizēju ieguldījumu 3 miljonu EUR apmērā un ar mazuta iegādi saistītu kārtējo izdevumu palielināšanu par aptuveni 6 miljoniem EUR gadā. 43     Taču pretēji Grieķijas valdības apgalvotajam jāatzīst, ka šīs summas neveido pārmērīgas izmaksas salīdzinājumā, pirmkārt, ar DEI finansiālo situāciju, ko raksturojuši lietas dalībnieki, un, otrkārt, ar to, ka minētajai sabiedrībai ir 6,7 miljoni klientu. 44     Jāpiebilst, ka tādējādi nav pieņemams arguments, saskaņā ar kuru mazuta un dīzeļdegvielas, kuru sastāvā ir mazāks sēra daudzums, izmantošana, ņemot vērā vides kvalitāti elektrostacijas atrašanās reģionā, nebija attaisnojama, jo, kā izriet no šī sprieduma 34. punkta, pienākums samazināt anhidrīda sulfīda un slāpekļa oksīda emisijas nav atkarīgs no īpaša vides piesārņojuma. 45     Attiecībā uz informāciju, saskaņā ar kuru mazuta izmantošana elektroenerģijas ražošanā Krētā laika posmā no 1992. gada līdz 2002. gadam tika samazināta par gandrīz 46 %, pietiek konstatēt, ka šī informācija ir pārāk vispārīga un, pamatojoties uz to, nevar noteikt, vai piesārņojuma samazināšanās tādās pašās robežās attiecās arī uz elektrostacijas emisijām. 46     Attiecībā uz ķīmisko vielu izmantošanu, kas paredzētas degšanas uzlabošanai tvaika turbīnu energoblokā, jānorāda, ka šis pasākums ietekmē vienīgi “suspendēto daļiņu” emisijas. Taču uz šīm daļiņām šī prasība neattiecas. 47     Attiecībā uz pakāpenisko tvaika turbīnu degļu aizstāšanu ar jauniem “tvaika difūzijas” tipa degļiem, jāatzīst, ka šis pasākums principā var tikt uzskatīts par tādu, ar kuru elektrostacijā tiek ieviestas labākās pieejamās tehnoloģijas. Tomēr šajā gadījumā jāatzīst, ka šī aizstāšana lielākoties notika pēc motivētajā atzinumā noteiktā divu mēnešu termiņa beigām. 48     Visbeidzot attiecībā uz pasākumiem emisiju mērīšanai un uzraudzībai jānorāda, ka šādus pasākumus noteikti var uzskatīt par tādiem, ar kuriem elektrostacijā tiek ieviestas labākās pieejamās tehnoloģijas, taču ar nosacījumu, ka vienlaikus tiek veiktas darbības, kurām ir tieša ietekme uz attiecīgās elektrostacijas emisijām. 49     Tomēr šādi papildu pasākumi šajā lietā nav veikti. Faktiski, kā norādīja Grieķijas valdība, tiesas sēdē atbildot uz Tiesas jautājumu, emisiju mērīšana un uzraudzība, kas paredz dažādu valsts kompetentajām iestādēm adresētu ziņojumu sastādīšanu, nelikumības konstatēšanas gadījumā noved tikai pie īslaicīgas elektrostacijas ražošanas un attiecīgi tās emisiju samazināšanas vai pat apturēšanas. Šādos apstākļos minētos pasākumus nevar uzskatīt par tādiem, ar kuriem elektrostacijā tiktu ieviesta labākā pieejamā tehnoloģija. 50     Tas pats attiecas uz ieceri pakāpeniski pārvietot elektrostaciju uz citu Krētas reģionu, jo šāds pasākums nav nekas cits kā pakāpeniska šīs elektrostacijas slēgšana. 51     Ņemot vērā visus iepriekš minētos apsvērumus, jāsecina, ka Grieķijas valdības minētie pasākumi nav tādi, ar kuriem tiktu īstenota tāda politika vai stratēģija, lai pakāpeniski elektrostacijā ieviestu labākās pieejamās tehnoloģijas Direktīvas 84/360 13. panta izpratnē. 52     Tādējādi jāatzīst, ka, neīstenojot tādu politiku vai stratēģiju, lai pakāpeniski ieviestu labākās pieejamās tehnoloģijas tvaika un gāzes turbīnu energoblokos sabiedrībai DEI piederošā elektrostacijā, kas atrodas Linoperamatā, Krētas salā, Grieķijas Republika nav izpildījusi pienākumus, ko tai uzliek Direktīvas 84/360/EEK 13. pants. Par tiesāšanās izdevumiem 53     Atbilstoši Reglamenta 69. panta 2. punktam lietas dalībniekam, kuram spriedums ir nelabvēlīgs, piespriež atlīdzināt tiesāšanās izdevumus, ja to ir prasījis lietas dalībnieks, kuram spriedums ir labvēlīgs. Tā kā Komisija ir prasījusi piespriest Grieķijas Republikai atlīdzināt tiesāšanās izdevumus un tā kā šai dalībvalstij spriedums ir nelabvēlīgs, jāpiespriež Grieķijas Republikai atlīdzināt tiesāšanās izdevumus. Ar šādu pamatojumu Tiesa (otrā palāta) nospriež: 1) neīstenojot tādu politiku vai stratēģiju, lai pakāpeniski ieviestu labākās pieejamās tehnoloģijas tvaika un gāzes turbīnu energoblokos sabiedrībai Dimosia Epicheirisi Ilektrismou (valsts elektrības sabiedrībai) piederošā elektrostacijā, kas atrodas Linoperamatā, Krētas salā, Grieķijas Republika nav izpildījusi pienākumus, ko tai uzliek Padomes 1984. gada 28. jūnija Direktīvas 84/360/EEK par rūpniecības iekārtu radītā gaisa piesārņojuma apkarošanu 13. pants; 2) Grieķijas Republika atlīdzina tiesāšanās izdevumus. [Paraksti] * Tiesvedības valoda – grieķu.

62008CJ0174

lv

Lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu ir par to, kā interpretēt Padomes 1977. gada 17. maija Sestās direktīvas 77/388/EEK par to, kā saskaņojami dalībvalstu tiesību akti par apgrozījuma nodokļiem — Kopēja pievienotās vērtības nodokļu sistēma: vienota aprēķinu bāze ( OV L 145, 1. lpp. ; turpmāk tekstā — “Sestā direktīva”), 19. panta 2. punkta otro teikumu, kā arī par nodokļu neitralitātes principa piemērojamību apgrozījuma nodokļu jomā. Šis lūgums tika iesniegts tiesvedībā starp sabiedrību NCC Construction Danmark A/S (turpmāk tekstā — “ NCC ”) un Skatteministeriet (Nodokļu ministrija) jautājumā par tiesībām uz pievienotās vērtības nodokļa (turpmāk tekstā — “PVN”) daļēju atskaitījumu, ko NCC varēja prasīt attiecībā uz savām vispārējām izmaksām. Atbilstošās tiesību normas Kopienu tiesiskais regulējums Sestās direktīvas 2. panta 1. punktā ir noteikts, ka PVN ir jāmaksā par preču piegādi vai pakalpojumu sniegšanu, ko par atlīdzību attiecīgās valsts teritorijā veicis nodokļu maksātājs, kas kā tāds rīkojas. Sestās direktīvas 5. panta 7. punkta a) apakšpunkts ir izteikts šādi: “Dalībvalstis var uzskatīt, ka piegādes par samaksu ir: a) tas, ka nodokļa maksātājs savas uzņēmējdarbības vajadzībām izmanto savas uzņēmējdarbības gaitā saražotas, uzbūvētas, iegūtas, apstrādātas, iepirktas vai importētas preces, ja [PVN] par šīm precēm nebūtu pilnīgi atskaitāms, ja tās būtu pirktas no cita nodokļa maksātāja.” Sestās direktīvas 6. panta 3. punktā ir noteikts: “Lai nepieļautu konkurences traucējumus un ievērojot 29. pantā paredzētās apspriedes, dalībvalstis var uzlūkot par pakalpojumu sniegšanu par atlīdzību to, ka nodokļa maksātājs sniedz pakalpojumu sava uzņēmuma vajadzībām, ja [PVN] par šādu pakalpojumu nebūtu pilnīgi atskaitāms tādā gadījumā, ja to būtu sniedzis cits nodokļa maksātājs.” Sestās direktīvas 17. panta 2. punkta a) apakšpunktā ir paredzēts, ka, ja nodokļa maksātājs izmanto preces un pakalpojumus ar nodokli apliekamiem darījumiem, viņam ir tiesības no nodokļa, kurš viņam jāmaksā, atskaitīt PVN, kas maksājams vai samaksāts par precēm vai pakalpojumiem, kurus viņam jau piegādājis vai sniedzis vai vēl piegādās vai sniegs cits nodokļa maksātājs. No Sestās direktīvas 17. panta 5. punkta izriet, ka attiecībā uz precēm un pakalpojumiem, ko nodokļa maksātājs izmanto gan šī panta 2. un 3. punkta paredzētiem darījumiem, par kuriem [PVN] ir atskaitāms, gan darījumiem, par kuriem [PVN] nav atskaitāms, atskaitāma ir tikai tā PVN daļa, kura attiecināma uz pirmā veida darījumiem. Šo daļu saskaņā ar 19. pantu nosaka visiem nodokļa maksātāja veiktajiem darījumiem. Sestās direktīvas 19. panta 1. un 2. punkts ir izteikts šādi: “Atskaitāmās daļas aprēķināšana 1.   Daļu, kas atskaitāma atbilstīgi 17. panta 5. punkta pirmajai daļai, veido daļskaitlis: — par kura skaitītāju ņem kopējo gada apgrozījuma summu bez [PVN], kura attiecināma uz darījumiem, par kuriem pievienotās vērtības nodoklis ir atskaitāms atbilstīgi 17. panta 2. un 3. punktam, — par kura saucēju ņem kopējo gada apgrozījuma summu bez [PVN], kura attiecināma uz darījumiem, kas iekļauti skaitītājā, un uz darījumiem, par kuriem [PVN] nav atskaitāms [..]. Šo daļu nosaka ik gadu, fiksē procentos un noapaļo līdz ciparam, kas nepārsniedz nākamo vienību. 2.   Neatkarīgi no [Atkāpjoties no] 1. punkta noteikumiem no atskaitāmās daļas aprēķiniem izslēdz apgrozījuma summas, kuras attiecināmas uz tādu ražošanas līdzekļu piegādēm, ko nodokļa maksātājs lieto savām uzņēmējdarbības vajadzībām. Izslēdz arī apgrozījuma summas, kuras attiecināmas uz 13. panta B daļas d) punktā aprakstītajiem darījumiem, ciktāl tie ir gadījuma rakstura darījumi, kā arī uz gadījuma rakstura nekustamo īpašumu un finansiāliem darījumiem. [..]” Atbilstoši Sestās direktīvas 28. panta 3. punkta b) apakšpunktā paredzētajam pārejas noteikumam dalībvalstis šī panta 4. punktā paredzētajā pārejas periodā var turpināt atbrīvot no nodokļa šīs direktīvas F pielikumā uzskaitītos darījumus. Šī F pielikuma 16. punktā ir piezīme “tādu celtņu un zemes gabalu pārdošana, kas minēti 4. panta 3. punktā”. Valsts tiesiskais regulējums Sestā direktīva ir transponēta ar PVN likumu ( momsloven ). Attiecībā uz pakalpojumiem uzņēmuma iekšienē šī likuma 6. panta 1. punktā ir paredzēts, ka PVN maksā nodokļa maksātāji, kuri pārdošanas nolūkos par saviem līdzekļiem un uz sev piederošas zemes veic ēku būvdarbus, bet šī paša panta 2. punktā ir paredzēts, ka attiecībā uz ēkām, par kurām PVN maksājams atbilstoši 1. punktam, būvniecībā veiktie darbi un izmantotie materiāli jāpielīdzina par atlīdzību sniegtiem pakalpojumiem, t.i., pakalpojumiem, kuri ir apliekami ar nodokli. Saskaņā ar PVN likuma 13. panta 1. punkta 9) apakšpunktu nekustamā īpašuma pārdošana [piegāde] ir atbrīvota no PVN. Attiecībā uz atskaitījuma tiesībām PVN likuma 37. pantā noteikts, ka, “aprēķinot priekšnodoklī maksājamo PVN, reģistrēti uzņēmumi var atskaitīt nodokli, kas maksāts par to preču iegādi un pakalpojumu saņemšanu, kuri izmantoti vienīgi tādu uzņēmuma piegāžu veikšanai, kas nav atbrīvotas no nodokļa saskaņā ar 13. pantu”. Attiecībā uz jauktiem nolūkiem izmantojamu iegādi PVN likuma 38. pantā noteikts, ka “par precēm un pakalpojumiem, ko reģistrēts uzņēmums izmanto gan nolūkiem, kas dod tiesības uz nodokļa atskaitījumu atbilstoši 37. pantam, gan citiem nolūkiem, nodokli atskaita daļā, kas ir proporcionāla apgrozījuma daļai, kura attiecas uz reģistrēto darbības veidu. Aprēķinot apgrozījumu, neņem vērā apgrozījuma daļu, kas attiecas uz uzņēmumā izmantotu ražošanas līdzekļu piegādēm [..]. Neņem vērā arī apgrozījuma daļu, kas attiecas uz gadījuma rakstura nekustamo īpašumu darījumiem [..].” Pamata prāva un prejudiciālie jautājumi NCC ir uzņēmums, kas darbojas būvniecības nozarē, tostarp kā būvuzņēmējs. Civilās celtniecības jomā tas veic būvniecības darbus, ieskaitot inženieru darbu, plānošanu, konsultācijas un darba spēka nodrošināšanu, gan pēc trešo personu pasūtījuma, gan arī par saviem līdzekļiem. Nekustamā īpašuma, ko tas ir uzcēlis par saviem līdzekļiem, pārdošana nav šī uzņēmuma pamata darbības veids, bet gan atsevišķs darbības veids, kurš ir atvasināts no tā darbības būvniecības jomā PVN maksātāja statusā. Tā kā Dānijas PVN likums nekustamā īpašuma, kas ir uzbūvēts par saviem līdzekļiem, pārdošanas darījumu atbrīvo no PVN, NCC kā jaukta veida nodokļu maksātājam, lai noteiktu summu, uz kuru attiecas tiesības atskaitīt PVN, bija jāaprēķina daļa, ko tas varēja prasīt saistībā ar kopējām izmaksām šo divu darbību ietvaros (vispārējie izdevumi). Veicot šo aprēķinu, NCC nav ņēmis vērā apgrozījumu, kurš radies no par saviem līdzekļiem uzbūvētā nekustamā īpašuma pārdošanas. Tas uzskatīja, ka šis nekustamā īpašuma pārdošanas darījums būtu jāuzskata par “gadījuma rakstura darījumu” Sestās direktīvas 19. panta 2. punkta otrā teikuma izpratnē. Pēc savas [administratīvās] prakses grozīšanas no 2002. gada 1. aprīļa Dānijas nodokļu iestādes uzskata, ka būvniecības uzņēmuma veikto nekustamā īpašuma pārdošanu nevar pielīdzināt “gadījuma rakstura darījumam”. No tā uzņēmumam izrietēja, ka PVN, kurš bija jāmaksā priekšnodoklī par tā kopējiem izdevumiem, bija atskaitāms tikai daļēji. NCC , kurš bija iecerējis uz PVN par kopējiem izdevumiem atskaitījumu pilnā apmērā, apstrīdēja Skatteministeriet nostāju. Šajos apstākļos Østre Landsret [Austrumu apgabaltiesa] nolēma apturēt tiesvedību un uzdot Tiesai šādus prejudiciālus jautājumus: “1) Vai jēdziens “gadījuma rakstura nekustamo īpašumu darījumi” Sestās PVN direktīvas 19. panta 2. punkta otrajā teikumā ir jāinterpretē tādējādi, ka tas attiecas uz būvniecības uzņēmuma nodokļa maksātāja darbībām, būvniecības uzņēmumam vēlāk pārdodot par saviem līdzekļiem uzbūvēto nekustamo īpašumu, kā darbību, kas ir pilnībā apliekama ar PVN ar mērķi to pārdot tālāk? 2) Lai atbildētu uz pirmo jautājumu, vai ir nozīme tam, kādā mērā pārdošanas darījumi, aplūkojot tos atsevišķi, ir saistīti ar preču un pakalpojumu, par ko maksājams PVN, izmantošanu? 3) Vai ar PVN tiesību neitralitātes principu ir saderīgs tas, ka būvniecības uzņēmumam, kam atbilstoši attiecīgās dalībvalsts tiesību aktiem — pamatojoties uz Sestās PVN direktīvas 5. panta 7. punktu un 6. panta 3. punktu — ir pienākums maksāt PVN par saviem iekšējiem pirkumiem saistībā ar ēkas būvniecību par saviem līdzekļiem ar mērķi to pārdot tālāk, ir tiesības tikai daļēji atskaitīt PVN par vispārējiem izdevumiem, kuri radušies būvniecības dēļ, pamatojoties uz to, ka vēlāka nekustamā īpašuma pārdošana saskaņā ar dalībvalsts PVN tiesību aktiem ir atbrīvota no PVN, pamatojoties uz Sestās PVN direktīvas 28. panta 3. punkta b) apakšpunktu, to aplūkojot kopsakarā ar šīs direktīvas F pielikuma 16. punktu?” Par prejudiciālajiem jautājumiem Par pirmo un otro jautājumu Ar šiem pirmajiem diviem jautājumiem, kuri ir jāaplūko kopā, iesniedzējtiesa būtībā jautā, pirmkārt, vai Sestās direktīvas 19. panta 2. punkts ir jāinterpretē tādējādi, ka gadījumā, kad būvniecības uzņēmums pārdod par saviem līdzekļiem uzbūvētu nekustamo īpašumu, [šo darījumu] var uzskatīt par “gadījuma rakstura nekustamā īpašuma darījumu” šīs normas izpratnē, un, otrkārt, vai šīs kvalifikācijas ietvaros ir konkrēti jānovērtē, cik lielā apmērā minētā darbība, aplūkojot to atsevišķi, ietver tādu preču un pakalpojumu izmantošanu, par kuriem jāmaksā PVN. Vispirms ir jāatgādina, ka, lai noteiktu Kopienu tiesību normas piemērošanas jomu, ir jāņem vērā gan tās formulējums, gan konteksts, gan arī tās mērķi (1992. gada 15. oktobra spriedums lietā C-162/91 Tenuta il Bosco , Recueil , I-5279. lpp. , 11. punkts; 2003. gada 16. janvāra spriedums lietā C-315/00 Maierhofer , Recueil , I-563. lpp. , 27. punkts, un 2005. gada 8. decembra spriedums lietā C-280/04 Jyske Finans , Krājums, I-10683. lpp. , 34. punkts). Turklāt gan no Kopienu tiesību vienveidīgas piemērošanas, gan no vienlīdzības principa izriet, ka tādas Kopienu tiesību normas teksts, kurā nav nevienas tiešas norādes uz dalībvalstu tiesībām, lai noteiktu tās jēgu un piemērojamību, ir jāinterpretē autonomi un vienveidīgi, ņemot vērā normas kontekstu un attiecīgā regulējuma mērķi (šajā izpratnē it īpaši skat. 2004. gada 15. jūlija spriedumu lietā C-321/02 Harbs , Krājums, I-7101. lpp. , 28. punkts, un 2007. gada 18. oktobra spriedumu lietā C-195/06 Österreichischer Rundfunk , Krājums, I-8817. lpp. , 24. punkts). Šajā sakarā jākonstatē, ka Sestās direktīvas 19. panta 2. punktā nav tiešas norādes uz dalībvalstu tiesībām, lai noteiktu tā saturu un piemērošanas jomu, un ka no tā formulējuma vien nevar skaidri saprast, ka [šis punkts] attiektos uz pamata tiesvedībā aplūkojamo darbību. Šajos apstākļos būtiski ir ņemt vērā šīs normas kontekstu un mērķus. Vispirms, runājot par kontekstu, jāatgādina, ka Sestās direktīvas 19. panta 2. punkts ir tās XI sadaļā, kura regulē atskaitījumu sistēmu. Šīs direktīvas 17. panta 2. punktā noteikto atskaitījuma tiesību par priekšnodokli par precēm vai pakalpojumiem, kurus nodokļu maksātājs izmanto savos ar nodokli apliekamos darījumos, mērķis ir pilnībā atbrīvot uzņēmēju no PVN, kurš tam jāmaksā vai ko tas ir samaksājis saistībā ar visu savu saimniecisko darbību. Tādējādi kopējā PVN sistēma nodrošina pilnīgu neitralitāti attiecībā uz nodokļa piemērošanu visām saimnieciskajām darbībām, ar noteikumu, ka šīm darbībām principā piemēro PVN (it īpaši skat. 2007. gada 8. februāra spriedumu lietā C-435/05 Investrand , Krājums, I-1315. lpp. , 22. punkts un tajā minētā judikatūra). Ja nodokļu maksātājs vienlaikus veic ar nodokli apliekamus darījumus, kas dod tiesības uz atskaitījumu, un darījumus, kas šādas tiesības nedod, Sestās direktīvas 17. panta 5. punkts paredz, ka atskaitāma ir tikai tā PVN daļa, kas ir proporcionāla ar nodokli apliekamo darījumu summai. Šo daļu aprēķina saskaņā ar šīs direktīvas 19. pantā definētajiem noteikumiem. Lai gan šī minētā 19. panta 1. punktā paredzēts, ka atskaitāmā daļa izriet no daļskaitļa, par kura skaitītāju ņem apgrozījuma summu, kura attiecināma uz darījumiem, kas apliekami ar nodokli, un par saucēju — apgrozījuma summu, tad šī paša panta 2. punktā ir noteikts, ka, atkāpjoties [no iepriekš noteiktā], no atskaitāmās daļas aprēķiniem izslēdz apgrozījuma summas, kuras attiecināmas uz “gadījuma rakstura darījumiem”. Tomēr Sestajā direktīvā nav definēts šis “gadījuma rakstura darījumu” jēdziens. Turklāt, runājot par minētā 2. punkta mērķi, — tas it īpaši izriet no Eiropas Kopienu Komisijas 1973. gada 29. jūnija Sestās direktīvas priekšlikuma Eiropas Kopienu Padomei pamatojuma izklāsta (skat. Bulletin des Communautés européennes , pielikums 11/73, 20. lpp.). Šajā izklāstā ir noteikts: “Šajā punktā minētie elementi ir jāizslēdz no atskaitāmās daļas aprēķina, lai novērstu, ka tie izkropļo patieso nozīmi, jo šādi elementi neatspoguļo nodokļu maksātāja profesionālo darbību. Tāds ir ražošanas līdzekļu pārdošanas gadījums un gadījuma rakstura nekustamā vai finanšu īpašuma darījumi, proti, kuriem ir tikai otršķirīga nozīme vai gadījuma raksturs attiecībā uz uzņēmuma kopējo apgrozījumu. Šie darījumi turklāt tiek izslēgti tikai tad, ja tie nav nodokļu maksātāja pierastā profesionālā uzņēmējdarbība”. Šajā sakarā, kā tas izriet no Tiesas judikatūras, kura balstīta uz šo mērķi, saimniecisku darbību nevar kvalificēt kā “gadījuma” Sestās direktīvas 19. panta 2. punkta nozīmē, ja tā ir tiešs, pastāvīgs un nepieciešams turpinājums uzņēmuma ar nodokli apliekamai darbībai (1996. gada 11. jūlija spriedums lietā C-306/94 Régie dauphinoise , Recueil , I-3695. lpp. , 22. punkts) vai ja tā ietver būtisku preču un pakalpojumu, par kuriem jāmaksā PVN, izmantošanu (2004. gada 29. aprīļa spriedums lietā C-77/01 EDM , Recueil , I-4295. lpp. , 76. punkts). Tātad Tiesai uz iesniedzējtiesas uzdoto jautājumu ir jāatbild, ņemot vērā šo judikatūru. Runājot par pirmā nosacījuma izpildi — nekustamā īpašuma, kuru būvniecības uzņēmums ir uzbūvējis par saviem līdzekļiem, pārdošana nav uzskatāma par gadījuma rakstura darījumu attiecībā pret tā ar nodokli apliekamo darbību, kas ir nekustamo īpašumu būvniecība par trešo personu līdzekļiem vai par saviem līdzekļiem. Tā kā pārdošana izriet no būvniecības, tā ir tās tiešs turpinājums. NCC darbības vispārējā organizācija nozīmē, ka, lai arī cik nenozīmīgi tas būtu, pastāvīgi jau no paša sākuma un regulāri ir jāplāno, cik daudzus nekustamos īpašumus tas uzbūvēs par saviem līdzekļiem un nodrošinās vēlāku to pārdošanu. Nekustamā īpašuma pārdošana, kura tādējādi nešķiet gadījuma rakstura darījums, bet gan noteikti izriet no sabiedrības izteiktās vēlmes savas uzņēmējdarbības ietvaros attīstīt nekustamo īpašumu, kurus tā ir uzbūvējusi par saviem līdzekļiem, pārdošanu. Tā iekļaujas nodokļu maksātāja uzņēmuma mērķī un tiek veikta komerciālā nolūkā (skat. iepriekš minēto spriedumu lietā EDM , 67. punkts). Šajos apstākļos tāda nekustamā īpašuma pārdošana, par kādu ir pamata lieta, ir jāuzskata par tiešu, pastāvīgu un nepieciešamu turpinājumu sabiedrības ar nodokli apliekamai uzņēmējdarbībai, un nav vajadzības konkrēti novērtēt apmēru, kādā šī pārdošana, aplūkojot to atsevišķi, ietver tādu preču un pakalpojumu izmantošanu, par kuriem ir jāmaksā PVN. Ņemot vērā iepriekš minētos apsvērumus, uz pirmajiem diviem jautājumiem ir jāatbild, ka Sestās direktīvas 19. panta 2. punkts ir jāinterpretē tādējādi, ka gadījumā, kad būvniecības uzņēmums pārdod par saviem līdzekļiem uzceltu nekustamo īpašumu, tas nav kvalificējams par “gadījuma rakstura nekustamo īpašumu darījumu” šīs normas izpratnē tāpēc, ka šī darbība ir tiešs, pastāvīgs un nepieciešams turpinājums ar nodokli apliekamai darbībai. Šajos apstākļos nav konkrēti jāapskata, kādā apmērā šī pārdošana, ja to aplūko atsevišķi, nozīmē, ka tiek izmantotas preces un pakalpojumi, par kuriem jāmaksā PVN. Par trešo jautājumu Ar savu trešo jautājumu iesniedzējtiesa būtībā jautā Tiesai, vai nodokļu neitralitātes principam atbilst tas, ka būvniecības uzņēmums, kurš maksā PVN par būvniecības pakalpojumiem, ko tas veic par saviem līdzekļiem (piegāde savām vajadzībām), nevar pilnībā atskaitīt PVN, kurš ir samaksāts par vispārējiem izdevumiem saistībā ar šo pakalpojumu sniegšanu tāpēc, ka no šādi veiktas būvniecības izrietošais apgrozījums ir atbrīvots no PVN. NCC norāda, ka, ja apgrozījums, kurš izriet no tā darbības saistībā ar nekustamā īpašuma pārdošanu, ir atbrīvots no PVN, tad nekustamā īpašuma būvniecība par saviem līdzekļiem tiek aplikta ar nodokli (kā piegāde savām vajadzībām un neraugoties uz teorētisko atbilstošā apgrozījuma neesamību), pamatojoties uz šīs darbības pašizmaksas cenu, kurai pieskaitīta parastā peļņas norma šajā darbības jomā. Šajos apstākļos NCC apgalvo, ka, lai gan tas ir PVN maksātājs, tam tika liegta iespēja saņemt PVN atmaksu par precēm un pakalpojumiem (par vispārējām izmaksām), kuri tika izmantoti ar nodokli apliekamai darbībai (nekustamā īpašuma būvniecībai par saviem līdzekļiem). Tas apgalvo, ka šāda situācija ir pretrunā nodokļu neitralitātes principa prasībām. Turklāt NCC norāda, ka Dānijas Karalistes izvēlētā Sestās direktīvas paredzēto normu par atbrīvošanu no nodokļa transponēšanas kārtība pret to radīja mazāk labvēlīgu attieksmi salīdzinājumā ar šīs direktīvas noteikto attieksmi pret būvniecības uzņēmumiem, proti, tiem pienākas pilna nodokļa atmaksa par vispārējiem izdevumiem. Vispirms ir jāatgādina, ka nodokļu neitralitātes princips, kurš izriet no Sestās direktīvas 17. panta 2. punktā noteiktā, nozīmē, ka nodokļu maksātājs var pilnībā atskaitīt PVN, kurš jāmaksā par precēm vai pakalpojumiem, ko tas izmantojis ar nodokli apliekamo darījumu veikšanai (šajā nozīmē skat. 2008. gada 6. marta spriedumu lietā C-98/07 Nordania Finans un BG Factoring , Krājums, I-1281. lpp. , 19. punkts). Šajā sakarā ir jāatgādina, ka atbilstoši pastāvīgajai judikatūrai nodokļu neitralitātes princips un it īpaši atskaitījuma tiesības kā PVN mehānisma neatņemama sastāvdaļa ir kopējās PVN sistēmas pamatprincips, kurš tiek īstenots Kopienu likumdošanā (skat. 2008. gada 10. jūlija spriedumu lietā C-25/07 Sosnowska , Krājums, I-5129. lpp. , 14. un 15. punkts, kā arī tajā minētā judikatūra, un 2009. gada 23. aprīļa spriedumu lietā C-74/08 PARAT Automotive Cabrio , Krājums, I-3459. lpp. , 15. punkts). Šis nodokļu neitralitātes princips ir veids, kādā Kopienu likumdevējs ir pārnesis vienlīdzīgas attieksmes principu uz PVN jomu (šajā sakarā skat. 2008. gada 10. aprīļa spriedumu lietā C-309/06 Marks & Spencer , Krājums, I-228. lpp. , 49. punkts un tajā minētā judikatūra). Tomēr, lai gan šim pēdējam principam salīdzinājumā ar citiem Kopienu tiesību vispārējiem principiem ir konstitucionāls statuss, nodokļu neitralitātes princips ir jāattīsta likumdošanas veidā, kas nav izdarāms citādi, kā tikai pieņemot atvasinātu Kopienu tiesību aktu (mazākuma akcionāru aizsardzības jomā pēc analoģijas skat. 2009. gada 15. oktobra spriedumu lietā C-101/08 Audiolux u.c., Krājums, I-9823. lpp. , 63. punkts). Līdz ar to par nodokļu neitralitātes principu pieņemt tādus precizējumus tiesību aktā, kādi ir tie, kurus transponē Dānijas tiesībās un kuri izriet no Sestās direktīvas 19. panta 1. punkta un 28. panta 3. punkta b) apakšpunkta, kā arī šīs direktīvas F pielikuma 16. punkta vienlaicīgas piemērošanas, atbilstoši kurai nodokļu maksātājs, kurš vienlaikus veic ar nodokli apliekamus un no nodokļa atbrīvotus nekustamā īpašuma pārdošanas darījumus, nevar pilnībā atskaitīt vispārējiem izdevumiem piemērojamo PVN. Vēl ir jāuzsver, ka vispārējais vienlīdzīgas attieksmes princips, kura īpaša izteiksme Kopienu atvasināto tiesību līmenī un īpašajā nodokļu jomā ir nodokļu neitralitātes princips, nosaka, ka salīdzināmas situācijas nevar vērtēt atšķirīgi, ja vien šī atšķirība nav objektīvi pamatota (iepriekš minētais spriedums lietā Marks & Spencer , 51. punkts un tajā minētā judikatūra). Tas it īpaši nozīmē, ka atšķirīgas uzņēmēju kategorijas, kuras ir salīdzināmā situācijā, ir jāvērtē vienādi, lai atbilstoši EKL 3. panta 1. punkta g) apakšpunktam novērstu konkurences traucējumus iekšējā tirgū. Transponējot Sestās direktīvas noteikumus, dalībvalstīm bija pienākums ievērot vienlīdzīgas attieksmes principu salīdzinājumā ar citiem vispārējiem Kopienu principiem, kuri tiem piešķirtās konstitucionālās nozīmes dēļ tām ir obligāti, ja tās darbojas Kopienu tiesību jomā (šajā sakarā skat. 2000. gada 18. maija spriedumu lietā C-107/97 Rombi un Arkopharma , Recueil , I-3367. lpp. , 65. punkts, kā arī 2000. gada 8. jūnija spriedumu lietā C-396/98 Schloßstrasse , Recueil , I-4279. lpp. , 44. punkts). Kā izriet no Dānijas valdības rakstveida apsvērumiem, Dānijas likumdevējs, pienācīgi ņemot vērā vispārējo vienlīdzīgas attieksmes principu, transponējot Sesto direktīvu ar apstrīdētajiem noteikumiem, ir vēlējies tādus būvniecības uzņēmumus kā NCC , kuri savas būvniecības uzņēmējdarbības ietvaros veic no nodokļa atbrīvotu nekustamā īpašuma pārdošanu, nostādīt tādā pašā situācijā kā nekustamā īpašuma tirgotājus, kuri tādēļ, ka šī pēdējā darbība ir atbrīvota no nodokļa, nevar atskaitīt PVN, kurš ir jāmaksā par tiem pieejamiem trešo personu sniegtajiem būvniecības pakalpojumiem, un tas tiek veikts, lai novērstu konkurences traucējumus iekšējā tirgū. Šajos apstākļos nevar lietderīgi atsaukties uz nodokļu neitralitātes principu, lai iebilstu pret šādi transponēto noteikumu piemērošanu. Ņemot vērā iepriekš minētos apsvērumus, uz trešo jautājumu ir jāatbild, ka nodokļu neitralitātes princips neaizliedz, ka būvniecības uzņēmums, kurš maksā PVN par būvniecības pakalpojumiem, kurus tas veic par saviem līdzekļiem (piegāde savām vajadzībām), nevar pilnībā atskaitīt PVN saistībā ar vispārējām izmaksām, sniedzot šo pakalpojumu, ja no šādi pārdotām ēkām izrietošais apgrozījums ir atbrīvots no PVN. Par tiesāšanās izdevumiem Attiecībā uz lietas dalībniekiem šī tiesvedība ir stadija procesā, kuru izskata iesniedzējtiesa, un tā lemj par tiesāšanās izdevumiem. Tiesāšanās izdevumi, kas radušies, iesniedzot apsvērumus Tiesai, un kas nav minēto lietas dalībnieku tiesāšanās izdevumi, nav atlīdzināmi. Ar šādu pamatojumu Tiesa (ceturtā palāta) nospriež: 1) Padomes 1977. gada 17. maija Sestās direktīvas 77/388/EEK par to, kā saskaņojami dalībvalstu tiesību akti par apgrozījuma nodokļiem — Kopēja pievienotās vērtības nodokļu sistēma: vienota aprēķinu bāze, 19. panta 2. punkts ir jāinterpretē tādējādi, ka gadījumā, kad būvniecības uzņēmums pārdod par saviem līdzekļiem uzceltu nekustamo īpašumu, tas nav kvalificējams par “gadījuma rakstura nekustamo īpašumu darījumu” šīs normas izpratnē tāpēc, ka šī darbība ir tiešs, pastāvīgs un nepieciešams turpinājums ar nodokli apliekamai darbībai. Šajos apstākļos nav konkrēti jāizskata, kādā apmērā šī pārdošana, ja to aplūko atsevišķi, nozīmē, ka tiek izmantotas preces un pakalpojumi, par kuriem jāmaksā pievienotās vērtības nodoklis; 2) nodokļu neitralitātes princips neaizliedz, ka būvniecības uzņēmums, kurš maksā pievienotās vērtības nodokli par būvniecības pakalpojumiem, kurus tas veic par saviem līdzekļiem (piegāde savām vajadzībām), nevar pilnībā atskaitīt pievienotās vērtības nodokli saistībā ar vispārējām izmaksām, sniedzot šo pakalpojumu, ja no šādi pārdotām ēkām izrietošais apgrozījums ir atbrīvots no pievienotās vērtības nodokļa. [Paraksti] ( *1 ) Tiesvedības valoda — dāņu.

62007CJ0069

bg

Неизпълнение на задължения от държава-членка — Не са въведени в сила в предвидения срок необходимите разпоредби за съобразяване с Директива 2003/35/ЕО на Европейския парламент и на Съвета от 26 май 2003 година за осигуряване участието на обществеността при изготвянето на определени планове и програми, отнасящи се до околната среда и за изменение по отношение на участието на обществеността и достъпа до правосъдие на Директиви 85/337/ЕИО и 96/61/ЕО на Съвета (ОВ L 156, стр. 17; Специално издание на български език, 2007 г., глава 15, том 10, стр. 8). Диспозитив 1) Като не е въвела в сила законовите, подзаконови и административни разпоредби, необходими за съобразяване с Директива 2003/35/ЕО на Европейския парламент и на Съвета от 26 май 2003 година за осигуряване участието на обществеността при изготвянето на определени планове и програми, отнасящи се до околната среда и за изменение по отношение на участието на обществеността и достъпа до правосъдие на Директиви 85/337/ЕИО и 96/61/ЕО на Съвета, Италианската република не е изпълнила задълженията си по член 6 от тази директива. 2) Осъжда Италианската република да заплати съдебните разноски.

61985CJ0434

de

1 Das House of Lords hat mit Urteil vom 12 . Dezember 1985, beim Gerichtshof eingegangen am 20 . Dezember 1985, gemäß Artikel 177 EWG-Vertrag mehrere Fragen nach der Auslegung der Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag zur Vorabentscheidung vorgelegt, die dem vorlegenden Gericht die Entscheidung ermöglichen sollen, ob bestimmte Vorschriften des nationalen Patentrechts, insbesondere das System der auf die Erklärung der Lizenzbereitschaft hin erteilten Lizenzen, mit den Bestimmungen über den freien Warenverkehr vereinbar sind . 2 Diese Fragen stellen sich in einem Rechtsstreit zwischen der Allen & Hanburys Ltd, die ein britisches Patent für das Arzneimittel Salbutamol besitzt, und der Generics Ltd, die beabsichtigt, Salbutamol aus Italien, wo es von einem Unternehmen ohne finanzielle oder vertragliche Beziehungen zu der Allen & Hanburys Ltd hergestellt worden ist, in das Vereinigte Königreich einzuführen . 3 Gemäß den Bestimmungen des Patents Act 1977 wurde das Patent, das die Allen & Hanburys Ltd innehat, mit Wirkung vom 15 . September 1983 mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehen . 4 Nach den Ausführungen des vorlegenden Gerichts hat der Vermerk "Lizenzbereitschaft" nach diesen Rechtsvorschriften und insbesondere Artikel 46 folgende Wirkungen : 1 ) Jedermann hat Anspruch auf eine Lizenz an einem Patent zu Bedingungen, die entweder vertraglich oder mangels Einigung vom "Comptroller-General of Patents" festgesetzt werden . Diese Behörde kann dem Antragsteller unter anderem ein Einfuhrverbot für das patentierte Erzeugnis auferlegen, so daß zwar ein Unternehmen, das im Inland herstellt, mit Sicherheit eine Lizenz bekommt, nicht aber ein Importeur . 2 ) Gegenüber einem Patentverletzer, der im Inland herstellt, kann in einem Patentverletzungsverfahren weder eine einstweilige Verfügung noch ein Verbot ergehen, wenn er sich verpflichtet, eine Lizenz unter den oben erwähnten Bedingungen zu beantragen, während dies nicht für ein Unternehmen gilt, das das ausschließliche Recht durch Einfuhren verletzt . Ausserdem ist der Betrag des Schadensersatzes, der dem Patentverletzer, der im Inland herstellt, auferlegt werden kann, auf das Doppelte des Betrags begrenzt, den er als Lizenznehmer hätte zahlen müssen, während eine solche Begrenzung für ein Unternehmen, das das ausschließliche Recht durch Einfuhren verletzt, nicht gilt . 5 Die Generics Ltd beantragte entsprechend dem geltenden innerstaatlichen Recht eine Lizenz an dem Patent zunächst bei der Allen & Hanburys Ltd und dann beim Comptroller-General of Patents, um insbesondere Salbutamol in das Vereinigte Königreich einzuführen . Ohne jedoch die Entscheidung des Comptroller-General of Patents abzuwarten, teilte die Generics Ltd der Allen & Hanburys Ltd ihre Absicht mit, mit der Einfuhr dieses Erzeugnisses zu beginnen . 6 Das daraufhin von der Allen & Hanburys Ltd insbesondere mit dem Ziel eingeleitete Verfahren, die Generics Ltd an der angekündigten Patentverletzung zu hindern, gelangte bis vor das House of Lords, das dem Gerichtshof folgende Fragen zur Vorabentscheidung vorgelegt hat : 1 ) Verstösst es gegen die Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag, wenn ein Gericht eines Mitgliedstaats zugunsten des Inhabers eines nach den Rechtsvorschriften dieses Mitgliedstaats erteilten Patents bis zum Erlaß einer Entscheidung der unten unter c genannten zuständigen Behörde die Einfuhr von Waren, die unter Verletzung des Patents erfolgen würde, unter folgenden Umständen einstweilen verbietet? a ) Diese Waren sind im Ursprungsmitgliedstaat weder vom Patentinhaber noch mit seiner Zustimmung noch mit Zustimmung eines mit ihm verbundenen Dritten in den Verkehr gebracht worden . b ) Bei Beachtung der verkehrserforderlichen Sorgfalt kann jedermann auf Antrag ab Eintragung des unten unter c genannten Vermerks der Lizenzbereitschaft eine Lizenz erhalten . Je nach Beantwortung der Frage 2 kann eine solche Lizenz die Einfuhr ausschließen oder nicht . c ) Das Patent ist aufgrund von nach der Patenterteilung erlassenem nationalen Recht ohne Zustimmung oder Antrag des Patentinhabers mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehen worden oder gilt als mit einem solchen Vermerk versehen, mit der Folge, daß nach nationalem Recht kein gerichtliches Verbot gegen den ergehen kann, der das Patent durch inländische Produktionen oder den Verkauf von im Inland hergestellten Waren verletzt, wenn er sich vor Gericht in einem Patentverletzungsverfahren verpflichtet, eine Lizenz zu den Bedingungen zu erwerben, wie sie vertraglich oder auf Antrag nach Anhörung der Parteien durch die zuständige Behörde des Mitgliedstaats festgelegt werden . d ) Der Importeur hat sich in einem Patentverletzungsverfahren zum Erwerb einer Lizenz verpflichtet, sie aber vom Patentinhaber nicht zu diesen Bedingungen erhalten . 2 ) Sind die zuständigen Behörden unter diesen Umständen, wenn eine solche Lizenz in einem Mitgliedstaat beantragt wird, stets dazu verpflichtet, in die Lizenz eine Bedingung aufzunehmen, wonach die Einfuhr aus einem anderen Mitgliedstaat zulässig ist? 3 ) Ist es - und gegebenenfalls inwiefern - für die Beantwortung der ersten und zweiten Frage von Bedeutung, daß es sich um Arzneimittel handelt, die aus einem Mitgliedstaat eingeführt werden, in dem sie nicht patentfähig sind? 4 ) Wenn die Beantwortung der Fragen 1, 2 und 3 ergibt, daß die Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag ein gerichtliches Verbot solcher Einfuhren zugunsten des Inhabers eines solchen Patents nicht zulassen, kann ein solches Verbot dann gleichwohl aufgrund der Rechtsprechung des Gerichtshofes insbesondere zum unlauteren Wettbewerb und zum Verbraucherschutz ergehen?" 7 Wegen weiterer Einzelheiten des Sachverhalts, der anwendbaren innerstaatlichen Rechtsvorschriften und der vor dem Gerichtshof abgegebenen Erklärungen wird auf den Sitzungsbericht verwiesen . Der Akteninhalt wird im folgenden nur insoweit wiedergegeben, als die Begründung des Urteils dies erfordert . Zur ersten Frage 8 Die erste Frage geht im wesentlichen dahin, ob die Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag in dem Sinne auszulegen sind, daß sie es den Gerichten eines Mitgliedstaats verwehren, einem Importeur, der sich zum Erwerb einer Lizenz zu den gesetzlich vorgeschriebenen Bedingungen verpflichtet hat, die Einfuhr einer Ware aus einem anderen Mitgliedstaat, die unter Verletzung eines mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehenen Patents erfolgt, im Wege der einstweiligen Verfügung zu verbieten, wenn ein solches Verbot gegenüber einem Patentverletzer, der im Inland produziert, unter den gleichen Umständen nicht erlassen werden kann . 9 Nach den Bestimmungen des EWG-Vertrags über den freien Warenverkehr, insbesondere Artikel 30, sind alle Einfuhrbeschränkungen und alle Maßnahmen gleicher Wirkung zwischen den Mitgliedstaaten verboten . Gemäß Artikel 36 stehen diese Bestimmungen aber Einfuhrverboten oder -beschränkungen, die zum Schutz des gewerblichen und kommerziellen Eigentums gerechtfertigt sind, nicht entgegen . Diese Verbote oder Beschränkungen dürfen jedoch weder ein Mittel zur willkürlichen Diskriminierung noch eine verschleierte Beschränkung des Handels zwischen den Mitgliedstaaten darstellen . 10 Nach ständiger Rechtsprechung des Gerichtshofes ( siehe insbesondere das Urteil in der Rechtssache 187/80 vom 14 . Juli 1981, Merck, Slg . 1981, 2063 ) erlaubt Artikel 36 EWG-Vertrag als Ausnahme von einem der grundlegenden Prinzipien des Gemeinsamen Marktes Abweichungen vom Grundsatz des freien Warenverkehrs nur, soweit sie zur Wahrung der Rechte berechtigt sind, die den spezifischen Gegenstand dieses Eigentums ausmachen . 11 Allgemein schließt der spezifische Gegenstand des gewerblichen und kommerziellen Eigentums das ausschließliche Recht für den Inhaber eines Patents ein, eine Erfindung im Hinblick auf die Produktion und das erste Inverkehrbringen industrieller Erzeugnisse, entweder selbst oder durch Lizenzvergabe an Dritte zu verwerten, sowie das Recht, sich gegen jede Zuwiderhandlung zur Wehr zu setzen ( siehe in diesem Sinne das Urteil vom 14 . Juli 1981, Merck, a . a . O .). 12 In dem besonderen Fall eines mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehenen Patents haben die ausschließlichen Rechte des Patentinhabers eine deutlich andere Substanz . 13 Aus der Analyse des Patents Act 1977 durch das vorlegende Gericht folgt, daß sich der Inhaber eines mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehenen Patents im Vereinigten Königreich im Unterschied zum Inhaber eines gewöhnlichen Patents nicht gegen die Gewährung einer Lizenz an einen Dritten wehren kann, der diese beantragt, um das fragliche Erzeugnis in diesem Mitgliedstaat herzustellen und in den Verkehr zu bringen, und daß ihm nur ein Anspruch auf angemessene Lizenzgebühren bleibt . 14 Die Befugnis der innerstaatlichen Gerichte, die Einfuhr des betreffenden Erzeugnisses zu verbieten, könnte nur dann gemäß Artikel 36 betreffend den Schutz des gewerblichen und kommerziellen Eigentums gerechtfertigt sein, wenn dieses Verbot erforderlich wäre, um dem Inhaber eines solchen Patents gegenüber Importeuren dieselben Rechte zu sichern, die ihm gegenüber Produzenten zustehen, die dieses Erzeugnis im Inland herstellen, das heisst den Anspruch auf eine angemessene Vergütung für die Nutzung seines Patents . 15 Anhand dieses Kriteriums sind bestimmte Ausführungen zu untersuchen, die die Allen & Hanburys Ltd und das Vereinigte Königreich zur Rechtfertigung eines einstweiligen Verbots der Einfuhr gegenüber einem das Patent verletzenden Importeur vor dem Gerichtshof gemacht haben . 16 Es ist zunächst vorgetragen worden, daß ein Importeur im Einfuhrmitgliedstaat nicht wirklich präsent sein müsse . Dies sei insbesondere der Fall, wenn sein Vermögen und sein Personal nicht unter die Gerichtsbarkeit dieses Staates fielen . Ein einstweiliges Einfuhrverbot sei dann so lange gerechtfertigt, bis dem Inhaber des Patents die tatsächliche Zahlung der ihm geschuldeten Beträge garantiert worden sei . 17 Dies kann jedoch nicht als Rechtfertigung anerkannt werden im Falle eines Mitgliedstaats, in dem die einschlägigen Rechtsvorschriften es nicht erlauben, daß im Inland niedergelassenen Herstellern, die ebenfalls nicht über hinreichende finanzielle Mittel verfügen, bis zur Stellung von Zahlungsgarantien ein einstweiliges Verbot auferlegt wird . Für einen Importeur wie für einen im Inland niedergelassenen Hersteller müssen diese Zahlungsgarantien in die Bedingungen aufgenommen werden, die durch den Lizenzvertrag oder mangels Einigung von der zuständigen Behörde festgesetzt werden . 18 Es ist auch vorgebracht worden, daß ein einstweiliges Verbot der Einfuhr wegen der Schwierigkeiten der Kontrolle des Ursprungs und der Mengen der eingeführten Waren, auf deren Grundlage die dem Patentinhaber geschuldeten Lizenzgebühren berechnet würden, gerechtfertigt sein könne . 19 Die Kontrolle der Mengen der in den Verkehr gebrachten Waren kann jedoch auch bei Herstellung im Inland Schwierigkeiten bereiten, ohne daß deswegen eine einstweilige Verfügung oder ein Verbot ergehen könnte . Bedingungen, die es dem Inhaber des Patents ermöglichen, die Belege über den Kauf, die Einfuhr und den Verkauf des Erzeugnisses durch den Importeur zu überprüfen, können demnach allein durch den Lizenzvertrag oder mangels Einigung von der zuständigen nationalen Behörde festgesetzt werden . 20 Schließlich ist auch angeführt worden, ein einstweiliges Verbot könne gerechtfertigt sein, um dem Inhaber des Patents die Kontrolle der Qualität eines eingeführten Arzneimittels zu ermöglichen; dies liege im Interesse der öffentlichen Gesundheit . 21 Dieser Gesichtspunkt hat jedoch mit dem Schutz der ausschließlichen Rechte des Patentinhabers nichts zu tun und kann daher keine Beschränkung des Handels zwischen den Mitgliedstaaten zum Schutz des gewerblichen und kommerziellen Eigentums rechtfertigen . 22 Ein unter den vom vorlegenden Gericht beschriebenen Umständen erlassenes einstweiliges Verbot gegenüber dem Importeur, der das Patent verletzt, hätte daher offensichtlich den Charakter einer nach Artikel 36 EWG-Vertrag verbotenen willkürlichen Diskriminierung und könnte nicht mit dem Schutz des gewerblichen und kommerziellen Eigentums gerechtfertigt werden . 23 Somit ist auf die erste Frage zu antworten, daß die Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag dahin auszulegen sind, daß sie es den Gerichten eines Mitgliedstaats verwehren, einem Importeur, der sich zum Erwerb einer Lizenz zu den gesetzlich vorgeschriebenen Bedingungen verpflichtet hat, die Einfuhr einer Ware aus einem anderen Mitgliedstaat, die unter Verletzung eines mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehenen Patents erfolgt, im Wege der einstweiligen Verfügung zu verbieten, wenn ein solches Verbot gegenüber einem Patentverletzer, der im Inland produziert, unter den gleichen Umständen nicht erlassen werden kann . Zur zweiten Frage 24 Die zweite Frage geht im wesentlichen dahin, ob die Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag in dem Sinne auszulegen sind, daß sie es den zuständigen Behörden verwehren, einem Lizenznehmer Bedingungen aufzuerlegen, die ihn daran hindern, eine Ware, die unter ein mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehenes Patent fällt, aus anderen Mitgliedstaaten einzuführen, wenn diese Behörden einem Unternehmen, das die Ware im Inland herstellen und dort in den Verkehr bringen würde, die Erteilung der Lizenz nicht versagen könnten . 25 Dazu ist festzustellen, daß die Anforderungen des EWG-Vertrags auf dem Gebiet des freien Warenverkehrs für alle Organe der Mitgliedstaaten, ob es sich nun um Gerichte oder um Verwaltungsbehörden handelt, in gleicher Weise gelten . 26 Ausserdem ist dem Gerichtshof kein Gesichtspunkt, der nicht schon bei der Prüfung der ersten Frage zurückgewiesen worden wäre, vorgetragen worden, um eine Verhinderung von Einfuhren aus anderen Mitgliedstaaten bei der Festsetzung der Bedingungen der Lizenzgewährung zu rechtfertigen . 27 Auf die zweite Frage ist daher zu antworten, daß die Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag dahin auszulegen sind, daß sie es den zuständigen Behörden verwehren, einem Lizenznehmer Bedingungen aufzuerlegen, die ihn daran hindern, eine Ware, die unter ein mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehenes Patent fällt, aus anderen Mitgliedstaaten einzuführen, wenn diese Behörden einem Unternehmen, das die Ware im Inland herstellen und dort in den Verkehr bringen würde, die Erteilung der Lizenz nicht versagen könnten . Zur dritten Frage 28 Diese Frage geht dahin, ob es für die Beantwortung der ersten beiden Fragen von Bedeutung ist, daß die betreffende Ware ein Arzneimittel ist, das aus einem Mitgliedstaat eingeführt worden ist, in dem es nicht patentfähig ist . 29 Aus den vorangegangenen Erwägungen folgt, daß der Schutz der aus einem Patent abgeleiteten Rechte in einem System von Zwangslizenzen wie dem vom vorlegenden Gericht beschriebenen sich darauf beschränken muß, dem Inhaber dieses Patents eine angemessene Vergütung sowohl für eingeführte Erzeugnisse als auch für im Einfuhrmitgliedstaat hergestellte und in den Verkehr gebrachte Erzeugnisse zu sichern . 30 Es ist jedoch vor dem Gerichtshof vorgetragen worden, daß Hersteller in einem Mitgliedstaat, in dem Arzneimittel nicht patentfähig seien, im Unterschied zu den Herstellern in anderen Mitgliedstaaten keine Forschungskosten zu tragen hätten und deshalb unter wettbewerbsverfälschenden Bedingungen produzieren könnten . Dem könne nur ein Einfuhrverbot abhelfen . 31 Diese Auffassung ist zurückzuweisen . Ohne daß die materielle Richtigkeit der vorgebrachten Tatsachen untersucht zu werden braucht, genügt der Hinweis, daß der Anspruch des Inhabers eines dem System der Lizenzbereitschaft unterliegenden Patents auf angemessene Vergütung diesen für die ihm entstandenen Forschungskosten entschädigen soll . Somit ist nicht danach zu unterscheiden, ob das von einem Dritten in den Verkehr gebrachte Erzeugnis im Inland oder im Gebiet eines Mitgliedstaats hergestellt worden ist, in dem es nicht patentfähig war . 32 Dem vorlegenden Gericht ist daher zu antworten, daß es für die Beantwortung der ersten beiden Fragen ohne Bedeutung ist, daß die betreffende Ware ein Arzneimittel ist, das aus einem Mitgliedstaat eingeführt wird, in dem es nicht patentfähig ist . Zur vierten Frage 33 Diese Frage geht im wesentlichen dahin, ob das Einfuhrverbot, wenn es sich nicht nach Artikel 36 EWG-Vertrag rechtfertigen lässt, zumindest mit zwingenden Erfordernissen des Verbraucherschutzes und der Lauterkeit des Handelsverkehrs begründet werden kann, wie sie der Gerichtshof bei der Auslegung des Artikels 30 EWG-Vertrag anerkannt hat . 34 Aus den vorstehenden Erwägungen ergibt sich, daß die innerstaatlichen Rechtsvorschriften über die Lizenzbereitschaft nicht unterschiedslos für im Inland niedergelassene Erzeuger und für Importeure gelten . 35 Nach ständiger Rechtsprechung des Gerichtshofes ( siehe insbesondere das Urteil vom 17 . Juni 1981 in der Rechtssache 113/80, Kommission/Irland, Slg . 1981, 1625 ) fallen nationale Rechtsvorschriften, die zwingenden Erfordernissen des Verbraucherschutzes oder der Lauterkeit des Handelsverkehrs genügen sollen, nur dann nicht unter die Verbote des Artikels 30 EWG-Vertrag, wenn sie unterschiedslos für einheimische wie für eingeführte Erzeugnisse gelten . 36 Dem vorlegenden Gericht ist daher zu antworten, daß ein Einfuhrverbot nicht mit zwingenden Erfordernissen des Verbraucherschutzes oder der Lauterkeit des Handelsverkehrs begründet werden kann, wenn die nationalen Rechtsvorschriften, auf denen das Verbot beruht, nicht unterschiedslos für einheimische und eingeführte Erzeugnisse gelten . Kostenentscheidung Kosten 37 Die Auslagen des Vereinigten Königreichs und der Kommission der Europäischen Gemeinschaften, die Erklärungen vor dem Gerichtshof abgegeben haben, sind nicht erstattungsfähig . Für die Parteien des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren ein Zwischenstreit in dem bei dem nationalen Gericht anhängigen Rechtsstreit . Die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts . Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF auf die ihm vom House of Lords vorgelegten Fragen für Recht erkannt : 1 ) Die Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag sind dahin auszulegen, daß sie es den Gerichten eines Mitgliedstaats verwehren, einem Importeur, der sich zum Erwerb einer Lizenz zu den gesetzlich vorgeschriebenen Bedingungen verpflichtet hat, die Einfuhr einer Ware aus einem anderen Mitgliedstaat, die unter Verletzung eines mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehenen Patents erfolgt, im Wege der einstweiligen Verfügung zu verbieten, wenn ein solches Verbot gegenüber einem Patentverletzer, der im Inland produziert, unter den gleichen Umständen nicht erlassen werden kann . 2 ) Die Artikel 30 und 36 EWG-Vertrag sind dahin auszulegen, daß sie es den zuständigen Behörden verwehren, einem Lizenznehmer Bedingungen aufzuerlegen, die ihn daran hindern, eine Ware, die unter ein mit dem Vermerk "Lizenzbereitschaft" versehenes Patent fällt, aus anderen Mitgliedstaaten einzuführen, wenn diese Behörden einem Unternehmen, das die Ware im Inland herstellen und dort in den Verkehr bringen würde, die Erteilung der Lizenz nicht versagen könnten . 3 ) Für die Beantwortung der ersten beiden Fragen ist es ohne Bedeutung, daß die betreffende Ware ein Arzneimittel ist, das aus einem Mitgliedstaat eingeführt wird, in dem es nicht patentfähig ist . 4 ) Ein Einfuhrverbot kann nicht mit zwingenden Erfordernissen des Verbraucherschutzes oder der Lauterkeit des Handelsverkehrs begründet werden, wenn die nationalen Rechtsvorschriften, auf denen das Verbot beruht, nicht unterschiedslos für einheimische und eingeführte Erzeugnisse gelten .

62008CJ0226

pl

Wniosek o wydanie orzeczenia w trybie prejudycjalnym dotyczy wykładni art. 2 ust. 3, art. 4 ust. 2 oraz art. 6 ust. 3 i 4 dyrektywy Rady 92/43/EWG z dnia 21 maja 1992 r. w sprawie ochrony siedlisk przyrodniczych oraz dzikiej fauny i flory ( Dz.U. L 206, s. 7 ), zmienionej dyrektywą Rady 2006/105/WE z dnia ( Dz.U. L 363, s. 368 , zwanej dalej „dyrektywą siedliskową”). Wniosek ten został złożony w ramach sporu pomiędzy Stadt Papenburg (miastem Papenburg) a Bundesrepublik Deutschland (Republiką Federalną Niemiec) w przedmiocie zgody, której państwo to zamierza udzielić na projekt wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty sporządzony przez Komisję Wspólnot Europejskich, który obejmuje część terenu należącego do tego miasta położoną nad rzeką Ems w jej dolnym biegu. Ramy prawne Prawo wspólnotowe Zgodnie z art. 2 ust. 3 dyrektywy siedliskowej: „Środki podejmowane zgodnie z niniejszą dyrektywą uwzględniają wymogi gospodarcze, społeczne i kulturowe oraz cechy regionalne i lokalne”. Zgodnie z art. 3 ust. 1 dyrektywy siedliskowej „[z]ostanie stworzona spójna europejska sieć ekologiczna specjalnych obszarów ochrony, pod nazwą Natura 2000. Ta sieć, złożona z terenów, na których znajdują się typy siedlisk przyrodniczych wymienione w załączniku I i siedliska gatunków wymienione w załączniku II, umożliwi zachowanie tych typów siedlisk przyrodniczych i siedlisk gatunków we właściwym stanie ochrony w ich naturalnym zasięgu lub, w stosownych przypadkach, ich odtworzenie”. Artykuł 4 ust. 1 i 2 tej dyrektywy stanowią: „1.   Na podstawie kryteriów określonych w załączniku III (etap 1) oraz stosownych informacji naukowych każde państwo członkowskie proponuje wykaz terenów, wskazując, które typy siedlisk przyrodniczych z załącznika I i które gatunki z załącznika II są rodzime w odniesieniu do terytorium, na którym tereny się znajdują. […] Niniejszy wykaz zostaje przekazany Komisji w ciągu trzech lat od notyfikacji niniejszej dyrektywy, wraz z informacją na temat każdego terenu. […] 2.   Na podstawie kryteriów określonych w załączniku III (etap 2) i w ramach zarówno każdego z dziewięciu regionów biogeograficznych wymienionych w art. 1 lit. c) ppkt iii), jak i całego terytorium określonego w art. 2 ust. 1, Komisja, w porozumieniu z każdym państwem członkowskim, opracowuje projekt wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty, oparty o wykazy poszczególnych państw członkowskich, wskazujący te tereny, które utraciły jeden lub więcej typów siedlisk przyrodniczych albo jeden lub więcej gatunków o znaczeniu priorytetowym. Państwa członkowskie, w których tereny, obejmujące jeden lub więcej typów siedlisk przyrodniczych albo jeden lub więcej gatunków o znaczeniu priorytetowym, stanowią więcej niż 5% ich terytorium, mogą, w porozumieniu z Komisją, wystąpić o bardziej elastyczne stosowanie kryteriów wymienionych w załączniku III (etap 2) przy wyborze wszystkich terenów mających znaczenie dla Wspólnoty znajdujących się na ich terytorium. Wykaz terenów wybranych jako tereny mające znaczenie dla Wspólnoty […] zostaje przyjęty przez Komisję zgodnie z procedurą określoną w art. 21”. Załącznik III dyrektywy siedliskowej stanowi w swoim etapie 2 zatytułowanym „Ocena znaczenia dla Wspólnoty terenów zamieszczonych w wykazach krajowych”: „1. Wszystkie tereny wskazane przez państwa członkowskie w etapie 1, które zawierają typy siedlisk przyrodniczych o znaczeniu priorytetowym lub gatunki o takim znaczeniu, są uważane za tereny mające znaczenie dla Wspólnoty. Przy ocenie znaczenia dla Wspólnoty innych terenów wymienionych w wykazach państw członkowskich, tj. ich udziału w utrzymywaniu lub przywracaniu, we właściwym stanie ochrony, siedliska przyrodniczego wymienionego w załączniku I lub gatunku wymienionego w załączniku II, lub w spójności Natury 2000, zostaną wzięte pod uwagę następujące kryteria: a) względna wartość terenu na poziomie krajowym; b) położenie geograficzne terenu względem tras wędrówek gatunków wymienionych w załączniku II lub przynależność do ciągłego ekosystemu położonego po obu stronach jednej lub więcej granic wewnętrznych Wspólnoty; c) całkowity obszar terenu; d) liczba typów siedlisk przyrodniczych wymienionych w załączniku I lub gatunków wymienionych w załączniku II występujących na terenie; e) globalna wartość ekologiczna terenu dla danych regionów biogeograficznych lub dla całego terytorium, o którym mowa w art. 2, w odniesieniu zarówno do charakterystyki lub wyjątkowych aspektów jego cech, jak i sposobu, w jaki są połączone”. Artykuł 6 ust. 2–4 dyrektywy siedliskowej stanowi: „2   Państwa członkowskie podejmują odpowiednie działania w celu uniknięcia na specjalnych obszarach ochrony pogorszenia stanu siedlisk przyrodniczych i siedlisk gatunków, jak również w celu uniknięcia niepokojenia gatunków, dla których zostały wyznaczone takie obszary, o ile to niepokojenie może mieć znaczenie w stosunku do celów niniejszej dyrektywy. 3   Każdy plan lub przedsięwzięcie, które nie są bezpośrednio związane lub konieczne do zagospodarowania terenu, ale które mogą na nie w istotny sposób oddziaływać, zarówno oddzielnie, jak i w połączeniu z innymi planami lub przedsięwzięciami, podlegają odpowiedniej ocenie swoich skutków dla danego terenu z punktu widzenia założeń jego ochrony. W świetle wniosków wynikających z tej oceny oraz bez uszczerbku dla przepisów ust. 4 właściwe władze krajowe wyrażają zgodę na ten plan lub [to] przedsięwzięcie dopiero po upewnieniu się, że nie wpłyną one niekorzystnie na dany teren oraz, w stosownych przypadkach, po uzyskaniu opinii całego społeczeństwa. 4.   Jeśli pomimo negatywnej oceny skutków dla danego terenu oraz braku rozwiązań alternatywnych, plan lub przedsięwzięcie muszą jednak zostać zrealizowane z powodów o charakterze zasadniczym wynikających z nadrzędnego interesu publicznego, w tym interesów mających charakter społeczny lub gospodarczy, państwo członkowskie stosuje wszelkie środki kompensujące konieczne do zapewnienia ochrony ogólnej spójności Natury 2000. O przyjętych środkach kompensujących państwo członkowskie informuje Komisję. Jeżeli dany teren obejmuje typ siedliska przyrodniczego lub jest zamieszkały przez gatunek o znaczeniu priorytetowym, jedyne względy, na które można się powołać, to względy odnoszące się do zdrowia ludzkiego lub bezpieczeństwa publicznego, korzystnych skutków o podstawowym znaczeniu dla środowiska lub, po wyrażeniu opinii przez Komisję, innych powodów o charakterze zasadniczym wynikających z nadrzędnego interesu publicznego”. Prawo krajowe Artykuł 28 ust. 2 Grundgesetz (ustawy zasadniczej) brzmi następująco: „Gminom musi być zapewnione prawo do regulowania wszystkich spraw dotyczących wspólnoty lokalnej na własną odpowiedzialność w ramach przepisów prawnych. Również związki gmin posiadają zgodnie z ustawami w ramach przewidzianego dla nich ustawowego zakresu zadań prawo do samorządności. Gwarancja samorządności obejmuje również zapewnienie podstaw własnej odpowiedzialności finansowej; jedną z tych podstaw jest należne gminom prawo do pobierania podatków ze źródła odpowiadającego potencjałowi gospodarczemu w oparciu o odpowiednie przepisy”. Sąd krajowy dokonuje wykładni tego przepisu w ten sposób, że do gwarantowanego konstytucyjnie gminom prawa do samorządności należy również prawo do uwzględnienia ich interesów, w przypadku gdy działania o charakterze ponadlokalnym trwale wpływają na rozwój gminy lub trwale uniemożliwiają realizację wystarczająco konkretnych i solidnych projektów gminy. Dotyczy to również działań wykraczających poza terytorium gminy, jeżeli gmina jest w sposób oczywisty szczególnie zainteresowana tym działaniami. Postępowanie przed sądem krajowym i pytania prejudycjalne Stadt Papenburg jest miastem portowym położonym nad rzeką Ems w Dolnej Saksonii, w którym znajduje się stocznia. W celu umożliwienia żeglugi statkom o zanurzeniu 7,3 m między stocznią a Morzem Północnym trzeba przeprowadzać „konieczne pogłębianie” rzeki Ems. Zgodnie z decyzją z dnia 31 maja 1994 r. wydaną przez Wasser- und Schifffahrtsdirektion Nordwest (dyrekcję wód i żeglugi śródlądowej regionu północno-zachodniego) Stadt Papenburg, Landkreis Emsland i Wasser- und Schifffahrtsamt Emden (urząd wód i żeglugi śródlądowej w Emden) uzyskały zezwolenie na przeprowadzanie prac mających na celu pogłębienie rzeki Ems w razie potrzeby. Decyzja ta jest ostateczna i zgodnie z prawem niemieckim wynika z niej, że w przyszłości „konieczne pogłębianie” będzie uważane za dozwolone. Odcinki rzeki Ems znajdujące się w dole rzeki w stosunku do terenu należącego do Stadt Papenburg zostały zgłoszone Komisji przez Bundesrepublik Deutschland w dniu 17 lutego 2006 r. pod opisem „Unterems und Außenems” (Dolny Ems i Zewnętrzny Ems) jako ewentualny teren mający znaczenie dla Wspólnoty w rozumieniu dyrektywy siedliskowej. Komisja włączyła te odcinki rzeki Ems do projektu wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty. Zwróciła się do Bundesrepublik Deutschland z prośbą o udzielenie w tym względzie zgody zgodnie z art. 4 ust. 2 akapit pierwszy dyrektywy siedliskowej. W dniu 20 lutego 2008 r. Stadt Papenburg wniósł skargę do Verwaltungsgericht Oldenburg, domagając się uniemożliwienia Bundesrepublik Deutschland wydania przez nią zgody. Skarżąca stwierdziła, że zgoda wydana przez to państwo członkowskie stanowiłaby naruszenie prawa do samorządności, które przysługuje jej zgodnie z niemieckim prawem konstytucyjnym. Zdaniem Stadt Papenburg, jako miejsce lokalizacji portu morskiego i stoczni, jej plany i inwestycje, jak też rozwój gospodarczy są uzależnione od zapewnienia żeglowności Ems dla dużych statków morskich. Skarżąca obawia się, że w przypadku gdy Unter- und Außenems zostanie włączony do wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty, to wówczas konieczne w tym celu pogłębianie będzie obowiązkowo podlegało w przyszłości za każdym razem ocenie, o której mowa w art. 6 ust. 3 i 4 dyrektywy siedliskowej. Bundesrepublik Deutschland wnosi o oddalenie skargi. Podnosi ona, iż uwzględnienie przy decydowaniu o udzieleniu zgody, której dotyczy postępowanie przed sądem krajowym, interesów, na które powołuje się Stadt Papenburg, byłoby sprzeczne z prawem wspólnotowym. Państwo członkowskie może, zgodnie z art. 4 ust. 2 akapit pierwszy dyrektywy siedliskowej, samodzielnie decydować o wydaniu zgody, wyłącznie w oparciu o kryteria ochrony środowiska naturalnego. Postanowieniem z dnia 31 marca 2008 r. Verwaltungsgericht Oldenburg uwzględnił złożony przez Stadt Papenburg wniosek o zastosowanie środka tymczasowego i zakazał Bundesrepublik Deutschland udzielenia zgody aż do rozstrzygnięcia w przedmiocie skargi. W tych okolicznościach Verwaltungsgericht Oldenburg postanowił zawiesić postępowanie i zwrócić się do Trybunału z następującymi pytaniami prejudycjalnymi: „1) Czy art. 4 ust. 2 akapit pierwszy [dyrektywy siedliskowej] zezwala państwu członkowskiemu na odmowę udzielenia zgody na sporządzony przez Komisję projekt wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty w odniesieniu do jednego lub kilku terenów ze względów innych niż dotyczące ochrony przyrody? 2) W razie udzielenia na pytanie pierwsze odpowiedzi twierdzącej: czy do tych względów należą również interesy gmin i związków gmin, w szczególności ich plany, zamiary w zakresie planowania oraz inne interesy w zakresie dalszego rozwoju własnego obszaru? 3) W razie udzielenia na pytania pierwsze i drugie odpowiedzi twierdzącej: czy motyw trzeci [dyrektywy siedliskowej] lub art. 2 ust. 3 tej dyrektywy, czy też inne wymogi prawa wspólnotowego wymagają wręcz, aby tego rodzaju względy były brane pod uwagę przez państwa członkowskie i Komisję przy udzielaniu obopólnej zgody i przy opracowywaniu wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty? 4) W razie udzielenia na pytanie trzecie odpowiedzi twierdzącej: czy — z punktu widzenia prawa wspólnotowego — gmina, której dotyczy włączenie określonego terenu do wykazu, może po ostatecznym przyjęciu wykazu podnosić w postępowaniu sądowym, że wykaz jest sprzeczny z prawem wspólnotowym, ponieważ jej interesy nie zostały uwzględnione bądź zostały uwzględnione w sposób niewystarczający? 5) Czy bieżące prace konserwacyjne w kanale żeglugowym estuariów, które zostały zatwierdzone zgodnie z prawem krajowym jeszcze przed upływem terminu transpozycji [dyrektywy siedliskowej], podlegają w przypadku ich kontynuowania po włączeniu danego terenu do wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty ocenie oddziaływania na środowisko zgodnie z art. 6 ust. 3 lub 4 dyrektywy?”. W przedmiocie wniosku o otwarcie procedury ustnej na nowo Pismem złożonym w sekretariacie Trybunału w dniu 17 września 2009 r. Stadt Papenburg wniósł do Trybunału o zarządzenie otwarcia procedury ustnej na nowo na podstawie art. 61 regulaminu. W uzasadnieniu wniosku Stadt Papenburg wskazuje, że rzecznik generalny w swej opinii sformułowała odpowiedź, jakiej proponuje ona Trybunałowi udzielić na piąte pytanie prejudycjalne, opierając się na opisie okoliczności faktycznych mogących wprowadzić Trybunał w błąd. Stadt Papenburg podkreśla w szczególności, że wbrew sugestiom rzecznika generalnego, decyzja planistyczna Wasser- und Schifffahrtsdirektion Nordwest z dnia 31 maja 1994 r., na podstawie której Stadt Papenburg, Landkreis Emsland i Wasser- und Schifffahrtsamt Emden uzyskały zezwolenie na pogłębianie rzeki Ems w razie konieczności, nie jest pierwszą decyzją tego typu dotyczącą żeglowności rzeki Ems. Ponadto nie ma potrzeby rozważania, czy Ems jest rzeką, na której w stanie naturalnym możliwa jest żegluga statków o zanurzeniu do 6,3 m. Taka sytuacja wynika z pogłębiania, na które udzielono zezwoleń wcześniej. Wreszcie Stadt Papenburg podważa także argumenty przywołane przez rzecznika generalnego na poparcie odpowiedzi, której udzieliła na pierwsze pytanie. Należy przypomnieć w tym względzie, iż z orzecznictwa wynika, że Trybunał może z urzędu, na wniosek rzecznika generalnego lub na wniosek stron, zarządzić otwarcie procedury ustnej na nowo, stosownie do art. 61 regulaminu, jeżeli uzna, że sprawa nie została dostatecznie wyjaśniona lub że podstawą rozstrzygnięcia będzie argument, który nie był przedmiotem dyskusji stron (zob. w szczególności wyroki: z dnia 26 czerwca 2008 r. w sprawie C-284/06 Burda, Zb.Orz. s. I-4571 , pkt 37; z dnia w sprawie C-42/07 Liga Portuguesa de Futebol Profissional i Bwin International, Zb.Orz. s. I-7633 , pkt 31). W niniejszym przypadku wydaje się, że w swojej argumentacji Stadt Papenburg twierdzi zasadniczo z jednej strony, że niektóre okoliczności faktyczne, na których opiera się analiza rzecznika generalnego, są nieścisłe, a z drugiej strony, iż zajęte przez nią stanowisko dotyczące wykładni art. 4 ust. 2 akapit pierwszy dyrektywy siedliskowej jest błędne. Co się tyczy punktu pierwszego, należy zwrócić uwagę, że na podstawie art. 234 WE, opartego na całkowitym rozdziale zadań sądów krajowych i Trybunału, ten ostatni jest upoważniony wypowiadać się w zakresie wykładni lub ważności aktu wspólnotowego wyłącznie na podstawie stanu faktycznego przedstawionego mu przez sąd krajowy (zob. wyroki: z dnia 16 marca 1978 r. w sprawie 104/77 Oehlschläger, Rec. s. 791 , pkt 4; z dnia w sprawie C-435/97 WWF i in., Rec. s. I-5613 , pkt 31), który powinien w związku z okolicznościami prawnymi przedstawionymi przez sąd krajowy pozwolić Trybunałowi na udzielenie odpowiedzi na zadane mu pytania w użyteczny sposób (zob. podobnie wyrok z dnia w sprawie C-11/07 Eckelkamp i in., Zb.Orz. s. I-6845 , pkt 28). W niniejszym przypadku należy zauważyć, że postanowienie odsyłające zawiera wszelkie informacje konieczne, aby umożliwić Trybunałowi udzielenie odpowiedzi w użyteczny sposób na zadane mu pytania, w szczególności na pytanie pierwsze. Co się tyczy punktu drugiego, wystarczy stwierdzić, że wniosek Stadt Papenburg nie zawiera żadnego elementu, z którego wynikałaby użyteczność bądź konieczność otwarcia procedury ustnej na nowo. Trybunał po wysłuchaniu rzecznika generalnego zdecydował zatem, że nie należy zarządzać otwarcia procedury ustnej na nowo. W przedmiocie pytań prejudycjalnych W przedmiocie pytania pierwszego Należy przypomnieć, że art. 4 ust. 2 akapit pierwszy dyrektywy siedliskowej stanowi, iż na podstawie kryteriów określonych w jej załączniku III (etap 2) Komisja, w porozumieniu z każdym państwem członkowskim, opracowuje projekt wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty dla każdego z regionów biogeograficznych wymienionych w art. 1 lit. c) ppkt iii), oparty na wykazach poszczególnych państw członkowskich. Załącznik III do dyrektywy siedliskowej, który dotyczy kryteriów wyboru terenów kwalifikujących się do określenia jako tereny mające znaczenie dla Wspólnoty i wyznaczonych jako specjalne obszary ochrony, wymienia w odniesieniu do etapu 2 objętego tym załącznikiem kryteria oceny znaczenia dla Wspólnoty terenów zamieszczonych w wykazach krajowych. Tymczasem te kryteria zostały określone w odniesieniu do celu, jakim jest ochrona siedlisk przyrodniczych lub dzikiej fauny i flory, wymienionych odpowiednio w załącznikach I i II do dyrektywy siedliskowej, jak również celu spójności Natury 2000, to znaczy europejskiej sieci ekologicznej specjalnych obszarów ochrony, o której mowa w art. 3 ust. 1 dyrektywy siedliskowej. Wynika z tego, że art. 4 ust. 2 akapit pierwszy dyrektywy siedliskowej jako taki nie przewiduje uwzględniania wymogów innych niż te, które odnoszą się do ochrony siedlisk przyrodniczych oraz dzikiej fauny i flory lub do tworzenia sieci Natura 2000, przy ustalaniu przez Komisję w porozumieniu z każdym z państw członkowskich projektu wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty. Jeżeli na etapie procedury klasyfikowania, uregulowanym w art. 4 ust. 2 akapit pierwszy dyrektywy siedliskowej, zezwolono państwom członkowskim na odmowę udzielenia zgody ze względów innych niż dotyczące ochrony środowiska naturalnego, mogłoby spowodować to zagrożenie dla realizacji celu określonego w art. 3 ust. 1 dyrektywy siedliskowej, to znaczy stworzenia sieci Natura 2000 złożonej z terenów, na których znajdują się typy siedlisk przyrodniczych wymienione w załączniku I do tej dyrektywy i siedliska gatunków wymienione w jej załączniku II, która ma umożliwić zachowanie tych typów siedlisk przyrodniczych i siedlisk gatunków we właściwym stanie ochrony w ich naturalnym zasięgu lub, w stosownych przypadkach, ich odtworzenie. Stałoby się tak szczególnie w przypadku, gdy państwa członkowskie mogłyby odmówić udzielenia zgody z uwagi na wymogi gospodarcze, społeczne i kulturowe oraz cechy regionalne i lokalne, do których wyraźnie odwołuje się art. 2 ust. 3 dyrektywy siedliskowej, który zresztą nie stanowi, tak jak to podniosła rzecznik generalny w pkt 38 opinii, autonomicznego odstępstwa od ogólnego systemu ochrony wprowadzonego przez tę dyrektywę. Na pytanie pierwsze należy więc odpowiedzieć, że wykładni art. 4 ust. 2 akapit pierwszy dyrektywy siedliskowej należy dokonać w ten sposób, iż nie zezwala państwu członkowskiemu na odmowę udzielenia zgody ze względów innych niż dotyczące ochrony przyrody na włączenie jednego lub kilku terenów do sporządzonego przez Komisję projektu wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty. W przedmiocie pytań od drugiego do czwartego Biorąc pod uwagę odpowiedź udzieloną na pytanie pierwsze, nie ma konieczności udzielania odpowiedzi na pytanie drugie, trzecie i czwarte. W przedmiocie pytania piątego W ramach pytania piątego sąd krajowy zasadniczo dąży do ustalenia, czy bieżące prace konserwacyjne w kanale żeglugowym estuarium, którego dotyczy spór przed sądem krajowym, które nie są bezpośrednio związane z zagospodarowaniem terenu lub do zagospodarowania konieczne, a które zostały zatwierdzone zgodnie z prawem krajowym jeszcze przed upływem terminu transpozycji dyrektywy siedliskowej, muszą, o ile mogą oddziaływać na dany teren w sposób istotny, zostać poddane ocenie oddziaływania na środowisko zgodnie z art. 6 ust. 3 i 4 dyrektywy siedliskowej w przypadku ich kontynuowania po włączeniu danego terenu do wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty w rozumieniu art. 6 ust. 2 akapit trzeci tej dyrektywy. Zgodnie z art. 6 ust. 3 zdanie pierwsze dyrektywy siedliskowej pozwolenie na plan lub przedsięwzięcie, mogące w istotny sposób oddziaływać na teren, może zostać udzielone jedynie wówczas, gdy uprzednio dokonano odpowiedniej oceny skutków dla tego terenu (wyrok z dnia 7 września 2004 r. w sprawie C-127/02 Waddenvereniging i Vogelbeschermingsvereniging, Zb.Orz. s. I-7405 , pkt 22). Należy zatem najpierw zbadać, czy prace pogłębiania będące przedmiotem postępowania przed sądem krajowym wchodzą w zakres pojęcia „plan” lub „przedsięwzięcie” zgodnie z art. 6 ust. 3 zdanie pierwsze dyrektywy siedliskowej. W tym względzie należy przypomnieć, że Trybunał, stwierdziwszy, iż dyrektywa siedliskowa nie zawiera definicji pojęć „plan” i „przedsięwzięcie”, wskazał, że pojęcie „przedsięwzięcie” znajdujące się w art. 1 ust. 2 tiret drugie dyrektywy Rady 85/337/EWG z dnia 27 czerwca 1985 r. w sprawie oceny skutków wywieranych przez niektóre przedsięwzięcia publiczne i prywatne na środowisko naturalne ( Dz.U. L 175, s. 40 ) jest istotne w celu określenia pojęcia planu lub przedsięwzięcia w rozumieniu dyrektywy siedliskowej (ww. wyrok w sprawie Waddenvereniging i Vogelbeschermingsvereniging, pkt 23, 24, 26). Zatem działalność polegająca na przeprowadzaniu prac pogłębiania w kanale żeglugowym może być objęta pojęciem „przedsięwzięcie” w rozumieniu art. 1 ust. 2 tiret drugie dyrektywy 85/337, który wskazuje „inne interwencje w otoczeniu naturalnym i krajobrazie, włącznie z wydobywaniem zasobów mineralnych”. Zatem taka działalność może być uważana za wchodzącą w zakres pojęcia „przedsięwzięcie” znajdującego się w art. 6 ust. 3 dyrektywy siedliskowej. Ponadto okoliczność, iż na tę działalność udzielono zezwolenia zgodnie z prawem krajowym jeszcze przed upływem terminu transpozycji dyrektywy siedliskowej, nie stanowi jako taka przeszkody, aby działalność tę traktować w przypadku każdej interwencji w kanale żeglugowym jako odrębne przedsięwzięcie w rozumieniu dyrektywy siedliskowej. W przeciwnym razie omawiane prace pogłębiania w kanale żeglugowym, które nie są bezpośrednio związane z zagospodarowaniem terenu lub do jego zagospodarowania konieczne, o ile mogą oddziaływać na dany teren w sposób istotny, byłyby a priori wyłączone w sposób trwały z jakiejkolwiek uprzedniej oceny ich skutków dla tego terenu w rozumieniu art. 6 ust. 3 dyrektywy siedliskowej, jak również z procedury przewidzianej w ust. 4 tego artykułu. Zachodzi również obawa, że zagrożone mogłoby być zapewnienie pełnej realizacji celu ochrony siedlisk przyrodniczych, jak również dzikiej fauny i flory, których dotyczy dyrektywa siedliskowa. Wbrew temu, co twierdzą Stadt Papenburg i Komisja, żaden powód dotyczący zasad pewności prawa lub ochrony uzasadnionych oczekiwań nie sprzeciwia się temu, aby będące przedmiotem postępowania przed sądem krajowym prace pogłębiania kanału żeglugowego, nawet jeżeli udzielono na nie stałego zezwolenia zgodnie z prawem krajowym, podlegały jako odmienne i kolejne przedsięwzięcia procedurze przewidzianej w art. 6 ust. 3 i 4 dyrektywy siedliskowej. Z kolei zasada pewności prawa wymaga w szczególności, aby uregulowanie pociągające za sobą niekorzystne skutki dla jednostek było jasne i precyzyjne, natomiast sposób jego stosowania był możliwy do przewidzenia dla podmiotów nim objętych (wyrok z dnia 7 czerwca 2005 r. w sprawie C-17/03 VEMW i in., Zb.Orz. s. I-4983 , pkt 80). Otóż w świetle sytuacji w sprawie przed sądem krajowym ma to miejsce w przypadku dyrektywy siedliskowej. Co się tyczy zasady ochrony uzasadnionych oczekiwań, z utrwalonego orzecznictwa wynika, że nowe przepisy mają natychmiastowe zastosowanie do przyszłych skutków okoliczności, która powstała pod rządami starego przepisu, a zakres zastosowania zasady ochrony uzasadnionych oczekiwań nie może zostać rozszerzony do ogólnego zakazu stosowania nowych przepisów do przyszłych skutków okoliczności, które powstały w czasie obowiązywania poprzedniej regulacji (zob. w szczególności wyrok z dnia 29 stycznia 2002 r. w sprawie C-162/00 Pokrzeptowicz-Meyer, Zb.Orz. s. I-1049 , pkt 50, 55). Wreszcie należy zauważyć, że jeżeli ze względu w szczególności na powtarzalność, charakter i wymogi wykonywania prac konserwacyjnych będących przedmiotem postępowania przed sądem krajowym mogą one być traktowane jako jedna operacja, szczególnie gdy mają na celu utrzymanie pewnej głębokości kanału żeglugowego przy pomocy regularnych i koniecznych do tego celu prac pogłębiania, te prace konserwacyjne mogą być uznane za jedno i to samo przedsięwzięcie w rozumieniu art. 6 ust. 3 dyrektywy siedliskowej. W tym przypadku takie przedsięwzięcie, na które wydano zgodę przed dniem, w którym upływał termin do transpozycji dyrektywy siedliskowej, nie byłoby objęte przepisami dotyczącymi procedury uprzedniej oceny oddziaływania przedsięwzięcia na dany teren ustanowionymi w tej dyrektywie (zob. podobnie wyrok z dnia 23 marca 2006 r. w sprawie C-209/04 Komisja przeciwko Austrii, Zb.Orz. s. I-2755 , pkt 53–62). Mimo to, jeżeli dany teren zostałby zgodnie z art. 4 ust. 2 akapit trzeci dyrektywy siedliskowej włączony do wykazu terenów wybranych jako tereny mające znaczenie dla Wspólnoty ustalanego przez Komisję, wykonanie takiego przedsięwzięcia wchodziłoby w zakres art. 6 ust. 2 tej dyrektywy, który umożliwia spełnienie podstawowego celu zachowania i ochrony jakości środowiska, włącznie z ochroną siedlisk przyrodniczych oraz dzikiej fauny i flory, oraz ustanawia ogólny obowiązek ochrony, polegający na unikaniu pogorszeń stanu siedlisk i niepokojenia gatunków, które mogłyby mieć znaczenie w stosunku do celów niniejszej dyrektywy (zob. ww. wyrok w sprawie Waddenvereniging i Vogelbeschermingsvereniging, pkt 37 i 38; a także wyrok z dnia 13 stycznia 2005 r. w sprawie C-117/03 Dragaggi i in., Zb.Orz. s. I-167 , pkt 25). Zanim Komisja przyjęła omawiany wykaz, taki teren ze względu na to, że był już umieszczony w wykazie krajowym przekazanym Komisji w celu włączenia go do wykazu wspólnotowego, nie powinien na podstawie art. 4 ust. 1 dyrektywy siedliskowej podlegać interwencjom, które mogłyby poważnie zagrozić jego ekologicznemu charakterowi (wyrok z dnia w sprawie C-244/05 Bund Naturschutz in Bayern i in., Zb.Orz. s. I-8445 , pkt 44, 47). Wobec powyższego na pytanie piąte należy odpowiedzieć, że wykładni art. 6 ust. 3 i 4 dyrektywy siedliskowej należy dokonywać w ten sposób, że bieżące prace konserwacyjne w kanale żeglugowym estuariów, które nie są związane z zagospodarowaniem terenu lub do zagospodarowania konieczne i zostały zatwierdzone zgodnie z prawem krajowym jeszcze przed upływem terminu transpozycji dyrektywy siedliskowej, muszą, o ile są przedsięwzięciem i mogą oddziaływać na dany teren w sposób istotny, zostać poddane ocenie oddziaływania na środowisko zgodnie z tymi przepisami w przypadku ich kontynuowania po włączeniu danego terenu do wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty w rozumieniu art. 4 ust. 2 akapit trzeci tej dyrektywy. Jeżeli ze względu w szczególności na powtarzalność, charakter i wymogi wykonywania tych prac mogą one być traktowane jako jedna operacja, szczególnie gdy mają na celu utrzymanie pewnej głębokości kanału żeglugowego przy pomocy regularnych i koniecznych do tego celu prac pogłębiania, te prace konserwacyjne mogą być uznane za jedno i to samo przedsięwzięcie w rozumieniu art. 6 ust. 3 dyrektywy siedliskowej. W przedmiocie kosztów Dla stron postępowania przed sądem krajowym niniejsze postępowanie ma charakter incydentalny, dotyczy bowiem kwestii podniesionej przed tym sądem; do niego zatem należy rozstrzygnięcie o kosztach. Koszty poniesione w związku z przedstawieniem uwag Trybunałowi, inne niż poniesione przez strony postępowania przed sądem krajowym, nie podlegają zwrotowi. Z powyższych względów Trybunał (druga izba) orzeka, co następuje: 1) Wykładni art. 4 ust. 2 akapit pierwszy dyrektywy Rady 92/43/EWG z dnia 21 maja 1992 r. w sprawie ochrony siedlisk przyrodniczych oraz dzikiej fauny i flory, zmienionej dyrektywą Rady 2006/105/WE z dnia , należy dokonać w ten sposób, że nie zezwala on państwu członkowskiemu na odmowę udzielenia zgody ze względów innych niż dotyczące ochrony przyrody na włączenie jednego lub kilku terenów do sporządzonego przez Komisję Europejską projektu wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty. 2) Wykładni art. 6 ust. 3 i 4 dyrektywy 92/43, zmienionej dyrektywą 2006/105, należy dokonywać w ten sposób, że bieżące prace konserwacyjne w kanale żeglugowym estuariów, które nie są związane z zagospodarowaniem terenu lub do zagospodarowania konieczne, a które zostały zatwierdzone zgodnie z prawem krajowym jeszcze przed upływem terminu transpozycji dyrektywy 92/43, zmienionej dyrektywą 2006/105, muszą, o ile są przedsięwzięciem i mogą oddziaływać na dany teren w sposób istotny, zostać poddane ocenie oddziaływania na środowisko zgodnie tymi przepisami w przypadku ich kontynuowania po włączeniu danego terenu do wykazu terenów mających znaczenie dla Wspólnoty w rozumieniu art. 4 ust. 2 akapit trzeci tej dyrektywy. Jeżeli ze względu w szczególności na powtarzalność, charakter i wymogi wykonywania tych prac mogą one być traktowane jako jedna operacja, szczególnie gdy mają na celu utrzymanie pewnej głębokości kanału żeglugowego przy pomocy regularnych i koniecznych do tego celu prac pogłębiania, te prace konserwacyjne mogą być uznane za jedno i to samo przedsięwzięcie w rozumieniu art. 6 ust. 3 dyrektywy 92/43, zmienionej dyrektywą 2006/105. Podpisy ( *1 ) Język postępowania: niemiecki.

62002CJ0032

it

Motivazione della sentenza 1 Con atto introduttivo depositato nella cancelleria della Corte il 5 febbraio 2002, la Commissione delle Comunità europee ha presentato, ai sensi dell'art. 226 CE, un ricorso diretto a far dichiarare che la Repubblica italiana, non adottando le disposizioni necessarie relative ai datori di lavoro che nell'ambito delle loro attività non perseguono fini di lucro, è venuta meno agli obblighi ad essa incombenti in forza della direttiva del Consiglio 20 luglio 1998, 98/59/CE, concernente il ravvicinamento delle legislazioni degli Stati membri in materia di licenziamenti collettivi (GU L 225, pag. 16). Contesto normativo Normativa comunitaria 2 La direttiva del Consiglio 17 febbraio 1975, 75/129/CEE, concernente il ravvicinamento delle legislazioni degli Stati membri in materia di licenziamenti collettivi (GU L 48, pag. 29), come modificata dalla direttiva del Consiglio 24 giugno 1992, 92/56/CEE (GU L 245, pag. 3), è stata codificata dalla direttiva 98/59. In tal sede non è stato stabilito alcun ulteriore termine per l'attuazione. 3 Ai sensi del secondo considerando della direttiva 98/59, «occorre rafforzare la tutela dei lavoratori in caso di licenziamenti collettivi, tenendo conto della necessità di uno sviluppo economico-sociale equilibrato nella Comunità». 4 L'art. 1, n. 1, della detta direttiva recita: «Ai fini dell'applicazione della presente direttiva: a) per licenziamento collettivo si intende ogni licenziamento effettuato da un datore di lavoro per uno o più motivi non inerenti alla persona del lavoratore se il numero dei licenziamenti effettuati è, a scelta degli Stati membri: i) per un periodo di 30 giorni: - almeno pari a 10 negli stabilimenti che occupano abitualmente più di 20 e meno di 100 lavoratori; - almeno pari al 10% del numero dei lavoratori negli stabilimenti che occupano abitualmente almeno 100 e meno di 300 lavoratori; - almeno pari a 30 negli stabilimenti che occupano abitualmente almeno 300 lavoratori; ii) oppure, per un periodo di 90 giorni, almeno pari a 20, indipendentemente dal numero di lavoratori abitualmente occupati negli stabilimenti interessati; (...)». 5 L'art. 1, n. 2, della direttiva 98/59 prevede quanto segue: «La presente direttiva non si applica: a) ai licenziamenti collettivi effettuati nel quadro di contratti di lavoro a tempo determinato o per un compito determinato, a meno che tali licenziamenti non avvengano prima della scadenza del termine o dell'espletamento del compito previsto nei suddetti contratti; b) ai dipendenti delle pubbliche amministrazioni o degli enti di diritto pubblico (o, negli Stati membri in cui tale nozione è sconosciuta, degli enti equivalenti); c) agli equipaggi di navi marittime». 6 Il datore di lavoro che intende effettuare licenziamenti collettivi deve adempiere agli obblighi di informazione e di consultazione di cui all'art. 2 della direttiva 98/59, nonché rispettare la procedura prescritta agli artt. 3 e 4 della medesima, i quali prevedono l'intervento dell'autorità pubblica competente. Normativa nazionale 7 Negli artt. 4, 15 bis e 24 della legge 23 luglio 1991, n. 223, recante norme in materia di cassa integrazione, mobilità, trattamenti di disoccupazione, attuazione di direttive della Comunità europea, avviamento al lavoro ed altre disposizioni in materia di mercato del lavoro (GURI n. 175 del 27 luglio 1991, supplemento ordinario), modificata dal decreto legislativo 26 maggio 1997, n. 151, recante attuazione della direttiva 92/56/CEE concernente il riavvicinamento delle legislazioni degli Stati membri relative ai licenziamenti collettivi (GURI n. 135 del 12 giugno 1997; in prosieguo: la «legge n. 223/91»), le «imprese» sono sempre presentate come quelle cui spetta l'obbligo di informazione e comunicazione in caso di licenziamenti collettivi nonché quello di osservare la speciale procedura di mobilità disciplinata da tale legge. 8 L'art. 2082 del codice civile (in prosieguo: il «codice civile italiano») dispone quanto segue: «E' imprenditore chi esercita professionalmente un'attività economica al fine della produzione o dello scambio di beni o di servizi». Procedimento precontenzioso 9 Considerato che la normativa italiana sopramenzionata è parzialmente incompatibile con quanto previsto dalla direttiva 98/59, la Commissione avviava il procedimento per inadempimento. Dopo aver intimato alla Repubblica italiana di presentare le proprie osservazioni, il 20 aprile 2001 la Commissione emetteva un parere motivato invitando tale Stato membro ad adottare le misure necessarie per conformarsi al parere stesso entro due mesi dalla sua notifica. 10 Non avendo ricevuto alcuna risposta da parte della Repubblica italiana, la Commissione proponeva il presente ricorso. Procedimento dinanzi alla Corte 11 Poiché la Repubblica italiana non ha depositato il controricorso nel termine all'uopo previsto, la cancelleria della Corte ha chiesto alla Commissione se essa intendesse avvalersi del procedimento in contumacia, previsto dall'art. 94, n. 1, del regolamento di procedura. 12 Con lettera 28 giugno 2002 la Commissione ha comunicato alla Corte di rinunciare ad avvalersi di tale facoltà e di non opporsi a un deposito tardivo del controricorso da parte della Repubblica italiana. 13 L'8 luglio 2002 un siffatto controricorso è pervenuto alla Corte mediante fax. 14 Dopo aver chiesto lo svolgimento di un'udienza, la Repubblica italiana, con fax 29 aprile 2003, ha ritirato tale richiesta in quanto, nonostante il 3 febbraio 2003 fosse stata emanata una legge delega, non era ancora stato adottato il decreto legislativo per dare completa attuazione alla direttiva 98/59. Sul ricorso 15 In via preliminare, occorre dichiarare che il controricorso della Repubblica italiana non può essere preso in considerazione. Infatti, esso non è stato inviato nel termine prescritto all'art. 40, n. 1, del regolamento di procedura, che non è stato prorogato dal presidente in applicazione del n. 2 di tale disposizione, non essendo stata presentata nessuna richiesta in tal senso da parte del detto Stato membro. Poiché il detto termine non è disponibile per le parti, l'accordo della Commissione circa un deposito tardivo non può essere preso in considerazione. Inoltre, il controricorso della Repubblica italiana non è conforme ai requisiti di forma derivanti dall'art. 37, nn. 1 e 6, del regolamento di procedura, poiché è stato inviato alla cancelleria solo mediante fax senza che l'originale fosse poi trasmesso entro e non oltre i dieci giorni successivi. Argomentazione della Commissione 16 La Commissione fa valere che nel diritto commerciale italiano, secondo una giurisprudenza costante, la nozione di «imprenditore» di cui all'art. 2082 del codice civile italiano si riferisce essenzialmente a chiunque svolga professionalmente un'attività organizzata ai fini di produzione o di scambio di beni o di servizi, esercitata in modo esclusivo o a titolo principale e con un fine preciso tendente alla remunerazione dei fattori di produzione. Tale attività dovrebbe avere uno scopo di lucro, cioè generare un profitto come corrispettivo del rischio d'impresa. 17 La Commissione contesta alla Repubblica italiana di non avere correttamente recepito la direttiva 98/59 per quanto riguarda il suo ambito di applicazione ratione personae. Infatti, mentre questa riguarda i licenziamenti collettivi effettuati da un «datore di lavoro», le disposizioni della legge n. 223/91 farebbero esclusivo riferimento ai licenziamenti collettivi effettuati dalle imprese ovvero dai soggetti economici qualificabili come «imprenditori» ai sensi dell'art. 2082 del codice civile italiano. 18 La Commissione rileva che, secondo il diritto italiano, le persone, gli organismi o gli enti pubblici e privati che non perseguono uno scopo di lucro non possono essere inquadrati nella nozione di imprenditore né, pertanto, essere qualificati alla stregua di «imprese» ai fini dell'applicazione della legge n. 223/91, dal momento che la predetta nozione richiede specificamente la ricerca del profitto come corrispettivo del rischio d'impresa. Ne consegue che la normativa italiana di recepimento della direttiva 98/59 creerebbe una esenzione ope legis per tutti i datori di lavoro che nell'ambito della loro attività non perseguono uno scopo di lucro, pur occupando centinaia di persone o godendo di grande rilevanza economica. La Commissione cita, a titolo di esempio, le associazioni sindacali, le fondazioni, i partiti politici, le società di persone, le cooperative e le organizzazioni non governative. 19 La Commissione sostiene di aver ricevuto numerosi reclami che hanno portato alla sua attenzione casi concreti di mancata applicazione della normativa italiana sui licenziamenti collettivi ai lavoratori dipendenti da organismi senza finalità di lucro, come la Confederazione nazionale dei coltivatori diretti (Coldiretti) e la Confederazione nazionale delle imprese di commercio (Confcommercio). Si tratterebbe tuttavia di due sindacati che occupano centinaia di persone. 20 La Commissione ritiene che la direttiva 98/59, pur non contenendo alcuna definizione della nozione di datore di lavoro, trovi applicazione nei confronti di tutti i datori di lavoro, che perseguano o meno uno scopo di lucro. 21 A tale proposito essa richiama il punto 17 della sentenza 3 luglio 1986, causa 66/85, Lawrie-Blum (Racc. pag. 2121), secondo il quale la caratteristica essenziale del rapporto di lavoro è la circostanza che una persona fornisca, per un certo periodo di tempo, a favore di un'altra e sotto la direzione di quest'ultima, prestazioni in contropartita delle quali riceva una retribuzione. 22 Dato che l'art. 1, n. 2, della direttiva 98/59 prevede precise eccezioni per quanto riguarda il suo ambito di applicazione, gli Stati membri non potrebbero limitare quest'ultimo interpretando restrittivamente taluni termini utilizzati da tale disposizione, in particolare il termine «datore di lavoro». Un approccio del genere creerebbe una disparità di trattamento tra i lavoratori che non potrebbe essere giustificata dalla natura della loro attività, dal loro statuto o dalla loro situazione sociale. 23 La Commissione ritiene pertanto che la direttiva 98/59 si applichi ai licenziamenti collettivi effettuati da qualsivoglia datore di lavoro, ossia da qualunque persona fisica o giuridica che abbia posto in essere un rapporto di lavoro, anche senza perseguire uno scopo di lucro. La normativa italiana, in particolare la legge n. 223/91 che limita l'applicazione delle garanzie offerte ai lavoratori alle sole imprese escludendo indebitamente tutti i datori di lavoro che nell'ambito della loro attività non perseguono uno scopo di lucro, risulterebbe quindi incompatibile con la detta direttiva. 24 A conforto della sua tesi la Commissione cita la giurisprudenza della Corte relativa all'ambito di applicazione della direttiva del Consiglio 14 febbraio 1977, 77/187/CEE, concernente il ravvicinamento delle legislazioni degli Stati membri relative al mantenimento dei diritti dei lavoratori in caso di trasferimento di imprese, di stabilimenti o di parti di imprese o di stabilimenti (GU L 61, pag. 26), modificata dalla direttiva del Consiglio 29 giugno 1998, 98/50/CE (GU L 201, pag. 88), e codificata dalla direttiva del Consiglio 12 marzo 2001, 2001/23/CE (GU L 82, pag. 16). Essa sostiene che la direttiva 77/187 fa costante riferimento alle nozioni di impresa e di imprenditore, che hanno una connotazione alquanto commerciale, ma precisa al suo art. 1, n. 1, lett. c), come modificato dalla direttiva 98/50, che essa «si applica alle imprese pubbliche o private che esercitano un'attività economica, che perseguano o meno uno scopo di lucro». Questa nuova disposizione risulterebbe dalle sentenze 19 maggio 1992, causa C-29/91, Redmond Stichting (Racc. pag. I-3189, punti 3 e 4), e 8 giugno 1994, causa C-382/92, Commissione/Regno Unito (Racc. pag. I-2435). La Commissione sottolinea che, in quest'ultima sentenza, la Corte ha dichiarato l'inadempimento del Regno Unito di Gran Bretagna e Irlanda del Nord per aver escluso le imprese senza fini di lucro dall'ambito di applicazione del regolamento nazionale di recepimento della direttiva 77/187, statuendo al riguardo, al punto 45 della detta sentenza, che l'assenza di carattere lucrativo dell'attività esercitata da un'impresa non è idonea, di per sé, a privare detta attività del suo carattere economico né a far escludere l'impresa dall'ambito d'applicazione di tale direttiva. 25 Secondo la Commissione, se la direttiva 77/187, che si riferisce alle «imprese», si applica alle persone fisiche o giuridiche che agiscono senza fini di lucro, anche la direttiva 98/59, che individua i «datori di lavoro» come destinatari degli obblighi che da essa scaturiscono, deve a fortiori applicarsi alle persone fisiche o giuridiche che, nell'ambito delle loro attività, non perseguono uno scopo di lucro, pur essendo parti di un rapporto di lavoro ai sensi del diritto comunitario. Giudizio della Corte 26 Il termine «datore di lavoro», ai sensi dell'art. 1, n. 1, lett. a), della direttiva 98/59, si riferisce anche ai datori di lavoro i quali, nell'ambito delle loro attività, non perseguono uno scopo di lucro. Infatti, come risulta dalla stessa formulazione dell'art. 1 della detta direttiva, tale disposizione si applica ai licenziamenti effettuati da un «datore di lavoro» senz'altra distinzione, cosicché essa riguarda tutti i datori di lavoro. L'interpretazione contraria non sarebbe neanche conforme alla ratio di tale direttiva, quale risulta dal suo secondo considerando. 27 La Commissione ha dimostrato che le disposizioni della normativa italiana di recepimento della detta direttiva non riguardano tale categoria di datori di lavoro. 28 Occorre pertanto dichiarare che la Repubblica italiana, non adottando le disposizioni necessarie relative ai datori di lavoro che nell'ambito delle loro attività non perseguono fini lucrativi, è venuta meno agli obblighi ad essa incombenti in forza della direttiva 98/59. Decisione relativa alle spese Sulle spese 29 Ai sensi dell'art. 69, n. 2, del regolamento di procedura, la parte soccombente è condannata alle spese se ne è stata fatta domanda. Poiché la Commissione ne ha chiesto la condanna, la Repubblica italiana, rimasta soccombente, dev'essere condannata alle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE (Seconda Sezione) dichiara e statuisce: 1) La Repubblica italiana, non adottando le disposizioni necessarie relative ai datori di lavoro che nell'ambito delle loro attività non perseguono fini di lucro, è venuta meno agli obblighi ad essa incombenti in forza della direttiva del Consiglio 20 luglio 1998, 98/59/CE, concernente il ravvicinamento delle legislazioni degli Stati membri in materia di licenziamenti collettivi. 2) La Repubblica italiana è condannata alle spese.

62008CJ0526

sv

Europeiska gemenskapernas kommission har yrkat att domstolen ska fastställa att Storhertigdömet Luxemburg har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt artiklarna 4 och 5 i rådets direktiv 91/676/EEG av den 12 december 1991 om skydd mot att vatten förorenas av nitrater från jordbruket (EGT L 375, s 1; svensk specialutgåva, område 15, volym 10 s. 192), i förening med avsnitt A, punkterna 1, 2, 5 och 6 i bilaga 2, samt första stycket, punkterna 1 och 2 i bilaga 3 till direktivet, genom att inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att på ett fullständigt och korrekt sätt följa direktivet. Tillämpliga bestämmelser Unionsrätten Artikel 1 i direktiv 91/676 har följande lydelse: ”Detta direktiv har till syfte –        att minska vattenförorening som orsakas eller framkallas av nitrater som härrör från jordbruket, –        att förhindra ytterligare sådan förorening.” I artikel 4 i detta direktiv föreskrivs följande: ”1.      I syfte att för alla vatten åstadkomma en allmän skyddsnivå mot föroreningar, skall medlemsstaterna inom två år efter dagen för anmälan av detta direktiv a)      utarbeta riktlinjer för god jordbrukssed som kan tillämpas av jordbrukare på frivillig basis och som åtminstone omfattar de punkter som anges i bilaga 2 avsnitt A, b)      vid behov, för att främja tillämpningen av riktlinjerna, införa ett program med bestämmelser om utbildning av och information till jordbrukare. 2.      Medlemsstaterna skall till kommissionen lämna uppgifter om den närmare utformningen av sina riktlinjer för god jordbrukssed och kommissionen skall ta in upplysningar om detta i den rapport som avses i artikel 11. Mot bakgrund av dessa upplysningar kan kommissionen om den finner det nödvändigt föreslå rådet lämpliga åtgärder.” I artikel 5 i nämnda direktiv föreskrivs följande: ”1.      Inom två år efter det att områden första gången angavs enligt artikel 3.2, eller inom ett år från varje ytterligare angivande enligt artikel 3.4, skall medlemsstaterna för att uppnå de syften som anges i artikel 1 upprätta åtgärdsprogram som avser de angivna känsliga områdena. 2.      Ett åtgärdsprogram kan avse alla känsliga områden inom medlemsstatens territorium. Om medlemsstaten finner det lämpligt kan olika åtgärdsprogram upprättas för olika känsliga områden eller delar av områden. 3.      I åtgärdsprogrammen skall hänsyn tas till a)      tillgängliga vetenskapliga och tekniska data, främst om tillförseln av kväve från jordbruksverksamhet och från andra källor, b)      miljöförhållandena i de berörda områdena i medlemsstaten i fråga. 4.      Åtgärdsprogrammen skall genomföras inom fyra år från det att de upprättades och skall omfatta följande obligatoriska åtgärder: a)      åtgärderna i bilaga 3, b)      de åtgärder som medlemsstaterna har angett i sina riktlinjer för god jordbrukssed enligt artikel 4, utom när detta är överflödigt på grund av åtgärderna i bilaga 3. 5.      Inom ramen för åtgärdsprogrammen skall medlemsstaterna dessutom vidta sådana ytterligare eller skärpta åtgärder som de bedömer vara nödvändiga om det inledningsvis eller på grund av erfarenheterna vid genomförandet av åtgärdsprogrammen visar sig att de åtgärder som avses i punkt 4 inte är tillräckliga för att uppnå de syften som anges i artikel 1. Medlemsstaterna skall vid valet av åtgärder ta hänsyn till om åtgärderna är effektiva och lönsamma i förhållande till andra tänkbara förebyggande åtgärder. 6.      Medlemsstaterna skall utarbeta och genomföra lämpliga övervakningsprogram för att utvärdera effekten av åtgärdsprogram enligt denna artikel. En medlemsstat som tillämpar artikel 5 inom hela sitt nationella territorium skall övervaka nitrathalten i vattensystemen (ytvatten och grundvatten) på utvalda mätplatser, så att det blir möjligt att fastställa omfattningen av den nitratförorening av vatten som orsakas av jordbruket. 7.      Medlemsstaterna skall minst vart fjärde år se över och om nödvändigt ändra sina åtgärdsprogram, inbegripet eventuella ytterligare åtgärder som vidtagits i enlighet med punkt 5. De skall underrätta kommissionen om ändringar i åtgärdsprogrammen.” Bilaga 2 till direktiv 91/676, med rubriken ”Riktlinjer för god jordbrukssed” har följande lydelse: ”A.      Riktlinjer för god jordbrukssed med målsättningen att minska nitratförorening och att ta hänsyn till förhållanden i olika delar av gemenskapen bör omfatta följande punkter i relevanta delar: 1)      Tidsperioder när det inte är lämpligt att tillföra jorden gödselmedel. 2)      Tillförsel av gödselmedel på starkt sluttande mark. … 5)      Kapacitet hos och konstruktion av lagringsutrymmen för stallgödsel, inbegripet åtgärder för att förhindra vattenförorening genom avrinning och läckage av vätskor som innehåller stallgödsel eller härrör från lagrat växtmaterial, t.ex. ensilage, till grund- och ytvattnet. 6)      Tillvägagångssätt för att sprida handels- och stallgödsel till marken, inbegripet dosering och jämnhet vid spridningen, på ett sådant sätt att växtnäringsläckage till vatten hålls på en godtagbar nivå. ... ” Bilaga 3 till direktivet, med rubriken ”Åtgärder som skall ingå i åtgärdsprogram enligt artikel 5.4 a”, har följande lydelse: ”1.      Åtgärderna skall omfatta regler om 1)      tidsperioder när spridning på mark av vissa typer av gödselmedel är förbjuden, 2)      stallgödselbehållarnas lagringskapacitet, vilken skall överstiga den som erfordras för lagring under den längsta period som det i ett känsligt område är förbjudet att sprida gödselmedel, utom i fall då det kan visas för den behöriga myndigheten att den mängd gödsel som överstiger lagringskapaciteten kan bortskaffas på ett sådant sätt att miljön inte kommer till skada, … 2.      Dessa åtgärder skall säkerställa att den mängd stallgödsel som för varje gård eller djurbesättning årligen sprids på marken, inbegripet det som djuren själva tillför, inte överskrider en viss mängd per hektar. Den fastställda mängden per hektar skall vara den mängd gödsel som innehåller 170 kg N. … … ” Nationell rätt Artikel 6 i förordning antagen av storhertigen den 24 november 2000 om användning av kvävehaltiga gödselmedel inom jordbruket (règlement grand-ducal du 24 novembre 2000 concernant l’utilisation de fertilisants azotés dans l’agriculture) ( Mémorial A 2000, s. 2856, nedan kallad den nationella förordningen), med rubriken ”Förbud och begränsningar” har följande lydelse: ”A.      Förbud och begränsningar i hela landet 1)      Spridning på mark av kvävehaltiga gödselmedel är förbjuden –        på jord som ligger i svartträda, –        på jord som ligger i flerårig träda, –        på jord som ligger i träda, –        på jord där tjälen kan orsaka ytavrinning utanför spridningsområdet innan jorden tinas, –        på jord som är vattenmättad, översvämmad eller snötäckt, särskilt när dess absorptionsförmåga överskridits, –        på ett avstånd mindre än 50 meter från brunnar, vattenledningar och reservoarer för dricksvatten vad gäller organiska gödselmedel och mindre än 10 meter från brunnar och vattenledningar för dricksvatten vad gäller kvävehaltiga mineralgödselmedel, –        på ett avstånd mindre än 10 meter från vattendrag och vattenområden vad gäller organiska gödselmedel. Spridning av kvävehaltiga mineralgödselmedel ska ske så att den riktas från stränderna. Det är förbjudet att släppa ut kvävehaltiga gödselmedel i vattendrag. 2)      Det är förbjudet att sprida flytgödsel, gödselvatten och avloppsvatten mellan den 15 oktober och den 1 mars på barmark. 3)      Det är förbjudet att sprida flytgödsel, gödselvatten och avloppsvatten mellan den 15 oktober och den 1 mars på täckt mark annat än ängsmark och betesmark. Ängsmark och betesmark där spridning av organiska gödselmedel har skett får inte brukas före den 15 februari innevarande år. 4)      Den totala mängden flytgödsel, gödselvatten och avloppsvatten som sprids mellan den 1 september och den 1 mars får inte motsvara mer än 80 kilogram kväve per hektar. 5)      Spridning av flytgödsel, gödselvatten och avloppsvatten på sluttande mark ska ske på ett sådant sätt att det inte sker någon avrinning utanför spridningsområdet. Vid spridning ska särskilt följande beaktas: –        typ av jord och hur den är brukad, –        planteringens riktning, –        de klimatförhållanden som motsvarar de möjliga spridningsperioderna, –        typ av gödselmedel. Det är förbjudet att på mark som sluttar mer än i genomsnitt 8 procent och som inte är täckt av vegetation sprida flytgödsel, gödselvatten och avloppsslam om inte spridningen följs av en inarbetning, snarast och senast inom 48 timmar. 6)      Spridning på mark av kvävehaltiga gödselmedel är endast tillåten i syfte att tillgodose växtlighetens fysiologiska behov samtidigt som näringsförluster ska begränsas och förekomsten av kväve i jorden ska beaktas. Mängden organisk gödsel som sprids får inte överskrida 170 kilogram kväve per år och hektar utom för odlingar av proteingrödor och baljväxter. För dessa är gränsen 85 kilogram kväve. Mängden kvävehaltiga mineralgödselmedel som sprids får inte per år och per hektar överskrida den maximala mängd kvävehaltig gödsel som anges i tabellen i bilaga I, i förhållande till odlingens natur och avkastning och med beaktande av lokala förhållanden samt villkoren för odlingsmiljön under året. Om både organiska gödselmedel och mineralgödselmedel används ska den maximala mängden kvävehaltig gödsel minskas i förhållande till mängden utspridda organiska gödselmedel och i beaktande av typen av organiskt gödselmedel, typen av odling och tidsperioden för spridning enligt vad som anges i riktlinjerna för god jordbrukssed. Om jordbrukaren inte förfogar över tillräckligt med mark där spridning av organiska gödselmedel är tillåten, ska denne försäkra sig om att mark tillhörig andra jordbrukare kan användas, under förutsättning att denna mark är lämplig för spridning. B.      Särskilda förbud och begränsningar, tillämpliga i vattenskyddsområden för dricksvatten 1)      Det är förbjudet att sprida kvävehaltiga gödselmedel i direkta skyddsområden. 2)      I näraliggande och avlägsna skyddsområden är det förbjudet med spridning –        av torkad flytgödsel, kompost och avloppsslam mellan den 1 augusti och den 1 februari. På täckta markytor gäller förbudet mellan den 1 oktober och den 1 februari. –        av alla andra organiska gödselmedel mellan den 1 augusti och den 1 mars. På täckta markytor, med undantag för vintervete, vinterrågvete och vinterråg, gäller förbudet mellan den 1 oktober och den 1 februari. 3)      Det är förbjudet att sprida organiska gödselmedel under byte av användningsområde för ängsmark och permanent eller tillfällig betesmark eller vid omställning till odling av baljväxter. 4)      Den totala mängden flytgödsel, gödselvatten och avloppsvatten som sprids mellan den 1 augusti och den 1 oktober får inte motsvara mer än 80 kilogram kväve per hektar. 5)      Täckt mark där spridning av organiska gödselmedel har skett mellan den 1 augusti och den 1 oktober får inte brukas före den 1 december innevarande år. 6)      Mängden organiska gödselmedel som sprids får inte överskrida 130 kilogram kväve per år och hektar utom för odlingar av proteingrödor och baljväxter, på vilka spridning av organiska gödselmedel är förbjuden. Mängden kvävehaltiga mineralgödselmedel som sprids får inte per år och per hektar överskrida den maximala mängd kvävehaltig gödsel som anges i tabellen i bilaga II, i förhållande till odlingens natur och avkastning och med beaktande av lokala förhållanden samt villkoren för odlingsmiljön under året. Om både organiska gödselmedel och mineralgödselmedel används ska den maximala mängden kvävehaltig gödsel minskas i förhållande till mängden utspridda organiska gödselmedel och i beaktande av typen av organiskt gödselmedel, typen av odling och tidsperioden för spridning enligt vad som anges i riktlinjerna för god jordbrukssed.” I artikel 7 i den nationella förordningen, med rubriken ”Undantag”, föreskrivs följande: ”1)      Ministrarna med ansvar för jordbruk och miljö kan vid exceptionella väderleksförhållanden medge undantag från de tidsperioder då spridning på mark är förbjuden enligt artikel 6 och föreskriva lämpliga villkor för spridning. 2)      Ministrarna med ansvar för jordbruk och miljö eller den de befullmäktigar kan vid extraordinära händelser som påverkar jordbruket, efter särskild ansökan av den berörde jordbrukaren, medge undantag från det förbud mot spridning under vissa tidsperioder som avses i artikel 6. De kan föreskriva under vilka villkor och på vilket sätt spridning kan ske.” I artikel 8 i den nationella förordningen, med rubriken ”Lagring”, anges följande: ”Jordbrukarna ska själva inneha lämplig utrustning för att lagra och sprida stallgödsel, eller säkerställa att sådan utrustning finns tillgänglig. Den nya utrustningen, eller den utrustning som ska moderniseras, ska kunna säkerställa att stallgödsel och gödselvatten kan lagras under minst sex månader i följd.” Det administrativa förfarandet Kommissionen ansåg att Storhertigdömet Luxemburg inte hade genomfört artiklarna 4 och 5 i direktiv 91/676 samt avsnitt A, punkterna 1, 2, 5 och 6 i bilaga 2, samt första stycket, punkterna 1 och 2 i bilaga 3 till direktivet på ett korrekt sätt och inledde därför fördragsbrottsförfarandet enligt artikel 226 EG. Efter att ha lämnat en formell underrättelse till medlemsstaten och uppmanat denna att inkomma med synpunkter, avgav kommissionen, då den inte fann svaret på underrättelsen tillfredsställande i alla delar, den 27 juni 2007 ett motiverat yttrande, där Storhertigdömet Luxemburg uppmanades att vidta de åtgärder som krävdes för att rätta sig efter det motiverade yttrandet, inom en frist av två månader räknat från mottagandet av detsamma. I skrivelse av den 29 maj 2008 vidhöll Storhertigdömet Luxemburg sin inställning. Kommissionen beslutade mot denna bakgrund att väcka förevarande talan. Talan Upptagande till sakprövning Huruvida bestämmelserna om fastställande av rättegångsspråk har åsidosatts Storhertigdömet Luxemburg har yrkat att kommissionens talan ska avvisas på grund av att artikel 29.2 a och 29.3 andra stycket i domstolens rättegångsregler har åsidosatts, eftersom kommissionen inte har iakttagit bestämmelserna om fastställande av rättegångsspråk. Storhertigdömet Luxemburg har gjort gällande att ansökan avfattats på franska, såsom varande det valda rättegångsspråket. Bilagorna V och VII i ansökan var likväl avfattade på engelska. Kommissionen har gjort gällande att artikel 29.3 tredje stycket i rättegångsreglerna innehåller ett undantag som gjort det möjligt för kommissionen att, med anledning av att bilaga V är mycket omfattande, att dessa båda bilagor endast åberopas vid ett enda tillfälle i ansökan och att ansökan innehöll en fullständig översättning av de relevanta delarna av bilagorna, anse att det inte var nödvändigt att tillhandahålla en översättning av dessa båda bilagor i sin helhet. Kommissionen har påpekat att den, efter begäran har ingett en fransk språkversion av de båda bilagorna till domstolens kansli, och därmed under alla omständigheter har följt bestämmelserna i artikel 29 i rättegångsreglerna. Domstolen konstaterar att i enlighet med artikel 29.2 a och 29.3 första och andra styckena i rättegångsreglerna är rättegångsspråket i förevarande mål franska och att inlagorna med bilagor således ska inges på detta språk och att till handlingar som är avfattade på ett annat språk ska bifogas en översättning till franska. I förevarande mål är emellertid ansökan i sin helhet avfattad på franska. De båda bilagorna har visserligen ingetts i en annan språkversion men relevanta delar av dessa handlingar har översatts och tagits in i ansökan. Mot denna bakgrund ska talan inte avvisas och den enda frågan som uppkommer är huruvida de två bilagorna ska avlägsnas från handlingarna i målet. Det ska påpekas att enligt artikel 29.3 tredje stycket i rättegångsreglerna får översättningen av omfångsrika handlingar begränsas till utdrag. Domstolen kan dock på eget initiativ eller på begäran av part alltid infordra en mer omfattande eller fullständig översättning. I förevarande mål har översättningar till franska av de två bilagorna tillhandahållits av kommissionen enligt begäran från domstolens kansli. De två bilagorna, som ingetts i en annan språkversion än det språk som är rättegångsspråk i samband med ansökan och av vilka en översättning i enlighet med artikel 29.3 tredje stycket i rättegångsreglerna har ingetts senare, ska följaktligen inte avlägsnas från handlingarna i målet. Huruvida principen om rättskraft och principen om ne bis in idem har åsidosatts Storhertigdömet Luxemburg har hävdat att talan ska avvisas på grund av att artikel 226 EG har åsidosatts. Talan innebär ett åsidosättande av principen om rättskraft och principen om ne bis in idem vad avser den första anmärkningens första del och den tredje anmärkningen. Medlemsstaten i fråga har gjort gällande att den första anmärkningens första del om att det saknas förbud mot spridning av handelsgödsel motsvarar den första anmärkningen i mål C‑266/00, kommissionen mot Luxemburg (REG 2001, s. I‑2073), där domstolen meddelade dom den 8 mars 2001, och att även den tredje anmärkningen om villkoren för spridning av gödselmedel på starkt sluttande mark framställts i nämnda mål, då i den andra anmärkningen. Storhertigdömet Luxemburg anser att om kommissionen är av den uppfattningen att Luxemburg inte har vidtagit åtgärder för att följa nämnda dom, skulle den ha agerat i enlighet med artikel 228.2 EG och inte inlett ett nytt förfarande enligt artikel 226 EG. Kommissionen har gjort gällande att även om förevarande förfarande inspirerats av vad som följer av domen i det ovannämnda målet kommissionen mot Luxemburg, avser det en ny nationell lagstiftning och andra anmärkningar. Kommissionen har, vad gäller principen om ne bis in idem , hävdat att denna princip inte äger tillämpning i förevarande mål, eftersom det inte är fråga om ett straffrättsligt förfarande. Enligt kommissionen är, även om principen skulle vara tillämplig på talan om fördragsbrott, villkoren för att tillämpa denna princip inte uppfyllda, eftersom principen är underkastad ett tredubbelt krav, nämligen att de faktiska omständigheterna är identiska, att det är fråga om en och samma regelöverträdare och att det är ett och samma rättsliga intresse som skyddas. Det ska inledningsvis konstateras att kommissionen har inlett förevarande förfarande med stöd av artikel 226 EG. Frågan om huruvida artikel 228 EG är tillämplig uppkommer endast om det skulle visa sig att anmärkningarna i förevarande mål vad avser de rättsliga och faktiska omständigheterna är identiska med anmärkningarna som var aktuella i det ovannämnda målet kommissionen mot Luxemburg. Vad gäller principen om rättskraft har såväl parterna som de medlemsstater som yttrat sig samt Europaparlamentet hävdat att denna princip är tillämplig i fördragsbrottsförfaranden. Frågan som uppkommer i förevarande mål är huruvida principen om rättskraft utgör hinder för kommissionen att väcka förevarande talan med stöd av artikel 226 EG på grund av domen i det ovannämnda målet kommissionen mot Luxemburg, vilken avkunnats till följd av en talan som väckts enligt samma artikel. Domstolen har vid upprepade tillfällen erinrat om att principen om rättskraft äger stor betydelse i såväl unionsrätten som de nationella rättsordningarna (dom av den 30 september 2003 i mål C‑224/01, Köbler, REG 2003, s. I‑10239, punkt 38, av den 16 mars 2006 i mål C‑234/04, Kapferer, REG 2006, s. I‑2585, punkt 20, och av den 3 september 2009 i mål C‑2/08, Fallimento Olimpiclub, REG 2009, s. I‑0000, punkt 22). Det framgår av rättspraxis att denna princip även är tillämplig på fördragsbrottsförfaranden och att rättskraften endast omfattar de sak- och rättsfrågor som faktiskt eller med nödvändighet har avgjorts genom det aktuella domstolsavgörandet (dom av den 12 juni 2008 i mål C‑462/05, kommissionen mot Portugal, REG 2008, s. I‑4183, punkt 23 och där angiven rättspraxis). Mot bakgrund av att såväl det förfarande som var aktuellt i det ovannämnda målet kommissionen mot Luxemburg som förfarandet i förevarande mål inleddes med stöd av artikel 228 EG, ska domstolen undersöka de rättsliga och faktiska omständigheterna i då båda målen för att få svar på huruvida dessa är identiska. Vid prövningen av de anmärkningar som kommissionen har gjort gällande i ett mål som gett upphov till en dom, ska domslutet i domen analyseras mot bakgrund av de konstateranden och skäl som domen bygger på. Således ska, vad gäller den första anmärkningen i det förfarande som gett upphov till domen i det ovannämnda målet kommissionen mot Luxemburg, domslutet i denna dom analyseras mot bakgrund av punkterna 22 och 29–31 i domen. Det framgår av dessa punkter att målet avsåg de skyldigheter som följer av avsnitt A, punkt 4 i bilaga 2 och första stycket, punkt 3 i bilaga 3 till direktiv 91/676. Dessa skyldigheter avser dels villkoren för spridning av handelsgödsel nära vattendrag, dels upprättandet av en balans mellan grödans beräknade kvävebehov och kvävetillförseln till grödorna, bland annat genom tillförsel av kväveföreningar via handelsgödsel. Den första anmärkningens första del avser däremot avsnitt A, punkt 1 i bilaga 2 till direktiv 91/676. I denna bestämmelse föreskrivs att det i riktlinjerna för god jordbrukssed ska anges de tidsperioder när det inte är lämpligt att tillföra jorden gödselmedel. Vad avser den andra anmärkningen i det förfarande som lett fram till domen i det ovannämnda målet kommissionen mot Luxemburg, framgår det av domslutet samt av punkterna 23 och 33 i denna dom att kommissionen med denna anmärkning kritiserat Storhertigdömet Luxemburg för att endast ha reglerat villkoren för spridning av gödselmedel på starkt sluttande mark med avseende på mark som är vattenmättad, översvämmad eller snötäckt under mer än 24 timmar eller frusen, medan den antagna lagstiftningen ska gälla oberoende av väderleksförhållandena. Kommissionen har emellertid med sin tredje anmärkning i förevarande mål kritiserat det förhållandet att bestämmelserna i den luxemburgska förordningen om sluttande mark enbart avser flytande organiska gödselmedel och att bestämmelser om spridning av handelsgödsel på sådan mark saknas. Mot bakgrund av innehållet i dels de första och andra anmärkningarna i det förfarande som gett upphov till domen i det ovannämnda målet kommissionen mot Luxemburg, dels den första anmärkningens första del och den tredje anmärkningen i förevarande mål, är de rättsliga och faktiska omständigheterna inte identiska i de båda målen. Kommissionen har under dessa omständigheter inte åsidosatt principen om rättskraft genom att väcka förevarande talan. Vad gäller principen om ne bis in idem konstaterar domstolen att, även om denna princip skulle kunna göras gällande i förevarande mål, är den inte tillämplig, eftersom de rättsliga och faktiska omständigheterna inte är identiska. Då de rättsliga och faktiska omständigheter som ska prövas inte är identiska i de två målen saknas anledning att pröva huruvida artikel 228 EG är tillämplig. Av det ovanstående följer att kommissionens talan kan tas upp till sakprövning. Prövning i sak Kommissionen har till stöd för sin talan åberopat fyra anmärkningar. Kommissionen har med sin första anmärkning, som består av tre delar, kritiserat Storhertigdömet Luxemburg för att den nationella förordning i vilken det anges under vilka tidsperioder gödselmedel inte får användas på jordbruksmark inte avser handelsgödsel och att det däri inte heller anges en tidsperiod under vilken det är helt förbjudet att använda handelsgödsel på ängsmark samt att undantagen är otillräckligt angivna. Kommissionen har inom ramen för denna anmärknings första del påpekat att enligt avsnitt A, punkt 1 i bilaga 2 till direktiv 91/676 ska den nationella lagstiftningen innehålla bestämmelser om förbud att under vissa tidsperioder sprida gödselmedel, utan att det görs skillnad på organiska gödselmedel och handelsgödsel. Enligt kommissionen avser emellertid de tidsperioder under vilka det är förbjudet att sprida gödselmedel enligt artikel 6 i den luxemburgska förordningen enbart organiska gödselmedel och inte handelgödsel, trots att inga bestämmelser i direktiv 91/676 medger att handelsgödsel undantas. Kommissionen har således gjort gällande att de luxemburgska bestämmelserna inte är förenliga med den definition av gödselmedel som ges i artikel 2 e i direktivet. Kommissionen har i sin första anmärknings andra del angett att det i den nationella förordningen inte finns några föreskrifter avseende de tidsperioder som spridning är förbjuden med avseende på ängsmark, medan det enligt artikel 5 och stycke 1.1 i bilaga 3 till direktiv 91/676 inte är tillåtet att undanta någon typ av jordbruksmark. Kommissionen har tillagt, med stöd av vetenskapliga undersökningar, dels att risken för nitriturlakning i marken är särskilt hög under höst och vinter, inte bara vad avser odlingsbar mark utan även för ängsmark, dels att medeltemperaturen i Luxemburg under slutet av hösten och under vintern inte är sådan att en tillräcklig upptagningsförmåga möjliggörs och att en betydande risk för nitriturlakning undviks. Enligt kommissionen är vidare den begränsning som föreskrivs i artikel 6 A punkt 4 i den nationella förordningen otillräcklig för att undvika risken för föroreningar, eftersom förordningen inte omfattar handelsgödsel, inte innehåller någon tidsperiod då spridning på mark är helt förbjuden och att begränsningen till 80 kilogram kväve per hektar motsvarar närmare hälften av den årliga mängd som är tillåten enligt stycke 2 i bilaga 2 till direktiv 91/676. Vad avser den första anmärkningens tredje del anser kommissionen att det i den luxemburgska lagstiftningen tydligare borde anges vilka fall som under vissa tidsperioder under året kan ge upphov till undantag från spridningsförbudet. Kommissionen anser att artikel 7 i den nationella förordningen är oprecis, genom att det föreskrivs att den behöriga ministern vid ”exceptionella väderleksförhållanden” eller ”extraordinära händelser som påverkar jordbruket” kan medge spridning på mark under tidsperioder då sådan spridning är förbjuden, utan att dessa begrepp definieras i förordningen. Kommissionen har tillagt att spridningsförbudet under vissa tidsperioder under året utgör en av de grundläggande bestämmelserna i direktiv 91/676 och att ett sådant undantag inte föreskrivs i direktivet. Det är nödvändigt att direktivet införlivas på ett tydligt och klart sätt för att kraven på rättssäkerhet ska kunna uppfyllas och för att säkerställa att direktivet ska kunna tillämpas fullt ut. Kommissionen har med sin andra anmärkning gjort gällande att det i den nationella förordningen endast föreskrivs en minimikapacitet på sex månader för lagring av stallgödsel för nya anläggningar men inte för befintliga anläggningar. Kommissionen har angett att – trots att det inte görs någon skillnad mellan nya och befintliga anläggningar i direktiv 91/676 – det i artikel 8 i den nationella förordningen föreskrivs att det i nya anläggningar eller anläggningar som ska moderniseras ska säkerställas att lagring av stallgödsel och gödselvatten kan ske för en period på minst sex månader i följd. Med sin tredje anmärkning har kommissionen erinrat om att enligt avsnitt A, punkt 2 i bilaga 2 till direktiv 91/676 ska den nationella lagstiftningen omfatta bestämmelser om ”tillförsel av gödselmedel på starkt sluttande mark” och att domstolen slagit fast att bilaga 2 till direktivet avser alla gödselmedel och inte bara sådana som i likhet med stallgödsel har organiskt ursprung (dom av den 2 oktober 2003 i mål C‑322/00, kommissionen mot Nederländerna, REG 2003, s. I‑11267, punkt 134). I den nationella förordningen föreskrivs emellertid i artikel 6 A.5 att ”det är förbjudet att på mark som sluttar mer än i genomsnitt 8 procent och som inte är täckt av vegetation sprida flytgödsel, gödselvatten och avloppsslam”, utan att detta förbud utsträcks till att omfatta handelsgödsel. Kommissionen anser med sin fjärde anmärkning att de åtgärder som vidtagits av Storhertigdömet Luxemburg inte är tillräckliga, eftersom de nationella lagstiftningarna enligt avsnitt A, punkt 6 i bilaga 2 till direktiv 91/676 ska omfatta bestämmelser om ”tillvägagångssätt för att sprida handels- och stallgödsel till marken, inbegripet dosering och jämnhet vid spridningen, på ett sådant sätt att växtnäringsläckage till vatten hålls på en godtagbar nivå”. Enligt kommissionen omfattar den luxemburgska lagstiftningen emellertid inte förfaranden för spridning, särskilt inte vad gäller förfaringssätt som ska säkerställa en enhetlig och effektiv spridning av gödselmedel. Kommissionen anser att det förhållandet att det luxemburgska jordbruket bedrivs på ett modernt sätt och med moderna maskiner inte är tillräckligt för att fastställa att det inte är relevant att anta regler om tillvägagångssätt för spridning av handels- och stallgödsel till marken. Direktiv 91/676 innehåller inte något undantag för medlemsstaterna från skyldigheten att föreskriva spridningsförfaranden även om de har ett utvecklat jordbruk. Storhertigdömet Luxemburg har enbart i sin duplik bestritt kommissionens talan i sak. Domstolens bedömning Vad avser grunderna för Storhertigdömet Luxemburgs försvar i sak, erinrar domstolen om att enligt artikel 42.2 första stycket i domstolens rättegångsregler är det förbjudet att åberopa nya grunder under rättegången, såvida de inte föranleds av rättsliga eller faktiska omständigheter som framkommit först under förfarandet. Det är emellertid utrett att grunderna för Storhertigdömet Luxemburgs försvar i sak för första gången åberopades i svaret på det motiverade yttrandet. Kommissionen väckte talan efter detta svar och övergav därmed fyra av de åtta anmärkningar som angetts i det motiverade yttrandet och vidhöll de fyra övriga. I sitt svaromål har Storhertigdömet Luxemburg inte tagit ställning till huruvida kommissionens talan är välgrundad eller yrkat att den ska ogillas utan begränsat sitt försvar till att yrka att talan ska avvisas. Yrkandet om att talan ska ogillas samt grunderna för detta yrkande åberopades för första gången i dupliken och ska under dessa omständigheter anses ha framställts för sent. Yrkandet ska följaktligen avvisas (se, för ett liknande resonemang dom av den 5 november 2002 i mål C‑471/98, kommissionen mot Belgien, REG 2002, s. I‑9681, punkterna 41–43). Det är följaktligen tillräckligt att undersöka huruvida fördragsbrott kan konstateras enbart på grundval av kommissionen anmärkningar. Vad gäller den första anmärkningens första del ska det erinras om att i avsnitt A, punkt 1 i bilaga 2 till direktiv 91/676 föreskrivs en skyldighet att i riktlinjerna för god jordbrukssed ta med de tidsperioder när det inte är lämpligt att tillföra jorden gödselmedel. Enligt artikel 2 e i direktivet definieras gödselmedel som varje ämne som innehåller en eller flera kväveföreningar och som tillförs jorden i syfte att öka växtproduktionen. Här avses även stallgödsel. Enligt artikel 2 f i direktivet definieras handelsgödsel som varje gödselmedel som framställts genom en industriell process. Härav följer att begreppet gödselmedel i den mening som avses i direktiv 91/676 omfattar handelsgödsel. Det ska mot denna bakgrund och då medlemsstaterna enligt direktiv 91/676 är skyldiga att – utan att någon möjlighet till undantag medges – fastställa tidsperioder under vilka spridning av alla typer av gödselmedel är förbjuden, konstateras att Storhertigdömet Luxemburg inte uppfyller detta krav vad gäller handelsgödsel. Det ska vad gäller den första anmärkningens andra del konstateras att de luxemburgska bestämmelserna om tidsperioder när spridning på mark av vissa typer av gödselmedel är förbjuden inte är tillämpliga på ängsmark, trots att det i direktiv 91/676 inte uttryckligen föreskrivs några undantag för denna typ av jordbruksmark. Även om det skulle antas att ängsmarker upptar en betydande kvantitet kväve skulle detta förhållande inte motivera att det ges tillstånd att i likhet med vad som föreskrivs i artikel 6 A punkt 4 i den nationella förordningen sprida en total mängd flytgödsel, gödselvatten och avloppsslam på upp till 80 kilogram kväve per hektar mellan den 1 september och den 1 mars. I likhet med vad generaladvokaten har angett i punkt 93 i sitt förslag till avgörande, är denna kvantitet alltför hög, eftersom det enligt punkt 2 i bilaga 3 i direktiv 91/676 är tillåtet att sprida 170 kilogram under hela året. Att tillåta nästan hälften av denna mängd under vinterhalvåret skulle innebära att vegetationen tar upp och omvandlar nästan lika mycket kväve under denna period som under sommarhalvåret. Det kan för övrigt anges att den övre gräns som anges i punkt 2 i bilaga 3 i direktivet gäller all stallgödsel medan den som förskrivs i artikel 6 A punkt 4 i den nationella förordningen endast gäller den mängd kväve som kommer från spridning av flytgödsel, gödselvatten och avloppsslam. Vad gäller den första anmärkningens tredje del utgör, i likhet med vad kommissionen har gjort gällande, förbudet mot spridning under vissa tidsperioder under året en grundläggande bestämmelse i direktiv 91/676, och det medges inte någon möjlighet till undantag. Enligt artikel 7 i den nationella förordningen kan emellertid de behöriga ministrarna, vid exceptionella väderleksförhållanden eller extraordinära händelser som påverkar jordbruket, medge undantag från förbudet mot spridning under vissa tidsperioder. Även om en medlemsstat skulle ha rätt att i sin nationella rätt medge undantag från spridningsförbudet vid exceptionella väderleksförhållanden eller extraordinära händelser som påverkar jordbruket, måste sådana undantag under alla omständigheter vara tillräckligt avgränsade i den lagstiftning genom vilken direktiv 91/676 införlivas. En nationell lagstiftning enligt vilken de behöriga ministrarna ges befogenhet att företa en skönsmässig bedömning, efter individuella ansökningar om sådana undantag, uppfyller inte detta krav. Vad avser den lagringskapacitet som avses i kommissionens andra anmärkning ska det konstateras att den enda bestämmelsen om denna lagringskapacitet återfinns i stycke 1, punkt 2 i bilaga 3 till direktiv 91/676. Enligt denna bestämmelse ska åtgärdsprogrammen omfatta regler om stallgödselbehållarnas lagringskapacitet, vilken skall överstiga den kapacitet som erfordras för lagring under den längsta period som det i ett känsligt område är förbjudet att sprida gödselmedel. Det enda undantaget i nämnda bestämmelse avser situationen då det kan visas att den mängd gödselmedel som överstiger lagringskapaciteten kan bortskaffas på ett sådant sätt att miljön inte kommer till skada. I artikel 8 i den nationella förordningen finns emellertid inte något sådant villkor. Det ska under dessa omständigheter konstateras att den nationella förordningen, genom att det i densamma inte föreskrivs en sådan skyldighet som anges i avsnitt 1, punkt 2 i bilaga 3 till direktiv 91/676 vad gäller befintliga anläggningar som inte har moderniserats, inte är förenlig med direktivet. Vad gäller kommissionens tredje anmärkning ska enligt avsnitt A, punkt 2 i bilaga 2 till direktiv 91/676, riktlinjerna för god jordbrukssed – i relevanta delar – innehålla bestämmelser för villkoren för spridning av gödselmedel i starka sluttningar. Domstolen har tidigare slagit fast att avsnitt A i bilaga 2 till direktivet avser alla gödselmedel och inte bara sådana som har organiskt ursprung (domen i det ovannämnda målet kommissionen mot Nederländerna, punkt 134). I artikel 6 A punkt 5 i den nationella förordningen förbjuds endast spridning av flytgödsel, gödselvatten och avloppsslam vilka utgör organiska gödselmedel. Det finns dock inget förbud mot spridning av handelsgödsel. Storhertigdömet Luxemburg har följaktligen inte på ett korrekt sätt införlivat direktiv 91/676 i detta avseende. Vad avser kommissionens fjärde anmärkning ska det erinras om att i avsnitt A, punkt 6 i bilaga 2 till direktiv 91/676 föreskrivs att riktlinjerna för god jordbrukssed i relevanta delar bör omfatta tillvägagångssätt för att sprida handels- och stallgödsel i marken, inbegripet dosering och jämnhet vid spridningen, på ett sådant sätt att växtnäringsläckage till vatten hålls på en godtagbar nivå. Eftersom sådana bestämmelser inte finns i Storhertigdömet Luxemburg, kan det fastställas att bestämmelsen har åsidosatts. Det kan följaktligen fastställas att Storhertigdömet Luxemburg har åsidosatt sina skyldigheter enbart med stöd av kommissionens anmärkningar. Domstolen fastställer mot denna bakgrund att Storhertigdömet Luxemburg har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt artiklarna 4 och 5 i direktiv 91/676, i förening med avsnitt A, punkterna 1, 2, 5 och 6 i bilaga 2, samt första stycket, punkterna 1 och 2 i bilaga 3 till direktivet, genom att inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa direktivet. Rättegångskostnader Enligt artikel 69.2 i rättegångsreglerna ska tappande part förpliktas att ersätta rättegångskostnaderna, om detta har yrkats. Kommissionen har yrkat att Storhertigdömet Luxemburg ska förpliktas att ersätta rättegångskostnaderna. Eftersom Storhertigdömet Luxemburg har tappat målet, ska kommissionens yrkande bifallas. Mot denna bakgrund beslutar domstolen (stora avdelningen) följande: 1) Storhertigdömet Luxemburg har underlåtit att uppfylla sina skyldigheter enligt artiklarna 4 och 5 i rådets direktiv 91/676/EEG av den 12 december 1991 om skydd mot att vatten förorenas av nitrater från jordbruket, i förening med avsnitt A, punkterna 1, 2, 5 och 6 i bilaga 2, samt första stycket, punkterna 1 och 2 i bilaga 3 till direktivet, genom att inte anta de lagar och andra författningar som är nödvändiga för att följa direktivet. 2) Storhertigdömet Luxemburg ska ersätta rättegångskostnaderna. Underskrifter * Rättegångsspråk: franska.

62001CJ0502

et

12. detsembri 2001. aasta ja 18. jaanuari 2002. aasta määrustega, mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 27. detsembril 2001 (C‑502/01) ja 4. veebruaril 2002 (C‑31/02), esitasid Sozialgericht Hannover ja Sozialgericht Aachen EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimused EÜ asutamislepingu ja liidu kodanike vaba liikumist käsitlevate teiseste õigusaktide ning eeskätt nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mis on nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, sätete tõlgendamiseks (EÜT 1997, L 28, lk 1, edaspidi „määrus nr 1408/71”). Nimetatud küsimused esitati kohtuasjas Silke Gaumann-Cerri versus Kaufmännische Krankenkasse-Pflegekasse (edaspidi „KKH hoolduskassa”) ja kohtuasjas Maria Barth versus Landesversicherungsanstalt Rheinprovinz, mis puudutasid kahe nimetatud asutuse keeldumist tasuda vanaduskindlustuse sissemakseid, millele hagejad väitsid endal õiguse olevat selliste kolmandate isikutena, kes abistavad hooldust vajavat isikut, kes saab hooldusriski hõlmavat Saksamaa sotsiaalkindlustushüvitist (edaspidi „hoolduskindlustus”). Siseriikliku õiguse raamistik Saksamaal on hoolduskindlustus kehtestatud Pflegeversicherungsgesetz’iga (sotsiaalhoolduskindlustusseadus) alates 1. jaanuarist 1995, mis on Sozialgesetzbuch’i XI osa (sotsiaalkindlustusseadustik, edaspidi „SGB”). Seadustiku eesmärk on katta kulud, mis tulenevad kindlustatud isikute hooldamist vajavast seisundist ehk nende pidevast vajadusest igapäevases elus teiste isikute abi järele (isiklik hügieen, toitmine, liikumine, eluaseme korrashoidmine jne). Iga vabatahtliku või kohustusliku haiguskindlustusega kindlustatud isik peab tegema sissemakseid hoolduskindlustusskeemi. Nimetatud kindlustus annab õiguse eeskätt hüvitistele, mis katavad kolmanda isiku poolt kodus hooldamisest tekkivad kulud. Neid niinimetatud „kodus hooldamise” hüvitisi, mille suurus sõltub asjaomase isiku hooldusvajaduse tasemest, võidakse anda saaja valikul kas heakskiidetud asutuse osutatava hooldusena või igakuise toetusena ehk „hooldustoetusena”, mis võimaldab saajal valida sellist abivormi, mida ta peab oma seisundi puhul kõige sobivamaks. Teiseks annab hoolduskindlustus õiguse kindlustatud isiku majutuskeskustes või hooldusasutustes hooldamisest tekkinud kulude tasumisele, toetustele, mis on ettenähtud kindlustatud isikut tavaliselt hooldava kolmanda isiku asendamiseks tema puudumise korral puhkuste ajal, ja toetustele ning tasule, mis hõlmab kindlustatu hooldamist vajavast seisundist tulenevaid mitmesuguseid kulusid, nagu erivahendite ostmist ja paigaldust või eluruumi ümberkujundamistöid. Nimetatud kindlustus hõlmab ka teatavatel tingimustel vanadus- ja invaliidsuskindlustuse ning kindlustatud isikut abistava kolmanda isiku õnnetusjuhtumikindlustuse sissemaksed. Põhikohtuasjades käsitletavad õiguslikud vaidlused on tekkinud vanaduskindlustuse sissemaksetest. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused Saksamaa kodanik Silke Gaumain-Cerri ja tema abikaasa, kes on Prantsusmaa kodanik, elavad Prantsusmaal ning töötavad osalise tööajaga piiriala töötajatena ühes Saksamaal asutatud ettevõttes. Sellest tulenevalt nad on kindlustatud Saksamaa hoolduskindlustusega. Nendega koos elav poeg on puudega ja saab oma vanemate kindlustuse alusel hoolduskindlustushüvitisi, muu hulgas hooldustoetust. Vanemad ise abistavad hooldust vajavat isikut kodus kolmanda isikuna vabatahtlikkuse alusel. Hoolduskassa KKH, mis on käesolevas asjas hoolduskindlustusasutus, siiski keeldus S. Gaumain‑Cerri ja tema abikaasa vanaduspensioni sissemaksete tasumisest hooldust vajavat isikut abistava tegevuse osas, sest nad ei ela Saksamaa territooriumil. SGB asjakohastest sätetest tulenes, et kui arvestada nimetatud tegevuse mittekutsealast olemust ja elukoha puudumist Saksamaal, puudub neil kohustus ja ka õigus seaduses kehtestatud vanaduskindlustustele. Asjaomase tegevuse mittekutsealase olemuse tõttu ei saa neid pidada ka töötajateks, kes võivad tugineda määruse nr 1408/71 sätetele. Saksa kodanik Maria Barth elab Belgias Saksamaa piiri lähedal ja osutab abi pensionil olevale Saksamaa ametnikule. M. Barth saab temalt iga kuu umbes 400 euro suurust tasu. SGB asjakohaste sätete alusel peetakse ka M. Barth’i tegevust mittekutsealaseks. M. Barth ei tegele muu kutsealase tegevusega. Hooldust vajav isik, keda ta abistab, saab hüvitisi kahelt hoolduskindlustusasutuselt, mis on pensionil olevate Saksamaa ametnike baassotsiaalkindlustuskassa Landesamt für Besoldung und Versorgung Nordrhein‑Westfalen ja PAX Familienfürsorge Krankenversicherung (edaspidi „PAX”), mis on täiendav kindlustusasutus sellise eraõigusliku lepingu alusel, mille sõlmimine on kohustuslik ja mille tingimused on seaduse alusel analoogilised baassotsiaalkindlustuse suhtes kohaldatavate tingimustega. Samadel põhjustel nagu S. Gaumain-Cerri puhul, arvestades tema elukohta väljaspool Saksamaad, katkestas Landesversicherungsanstalt Rheinprovinz sissemaksete tasumise, mis oleks võimaldanud M. Barth’il saada õigused pensionile ning mida PAX ja Landesamt kuni selle ajani tasusid. S. Gaumain-Cerri ja M. Barth esitasid Sozialgericht Hannover’ile ja Sozialgericht Aachen’ile nende suhtes tehtud ebasoodsate otsuste kohta hagid ning nõudsid, et hoolduskindlustus tasuks vanaduskindlustuse sissemakseid sel alusel, et nad abistavad hooldust vajavaid isikuid. Sozialgericht Hannover otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1.      Kas ja millistel tingimustel määruse nr 1408/71 artiklis 1 kasutatud mõisted „haigushüvitis” ja „vanadushüvitis” hõlmavad hüvitiste maksmist ühe kindlustusasutuse poolt teisele, kui kindlustatu saab sellest üksnes abstraktset ja kaudset kasu (hoolduskassa teeb pensionikindlustuse sissemaksed vabatahtlikkuse alusel abi osutava isiku eest)? 2.      Kas diskrimineerimiskeelu põhimõte, mis tuleneb esmastest või teisestest õigusaktidest, eeldab, et punktis [1] kirjeldatud hüvitis antakse sõltumata sellest, et hüvitise aluseks olev tegevus toimub Saksamaal või muus Euroopa Liidu liikmesriigis, ning sõltumata kindlustatu või hüvitiste vahetu saaja elukohast?” Ka Sozialgericht Aachen otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1.      Kas […] määrus nr 1408/71 […] on kohaldatav ka hooldusriski hõlmava Saksamaa kindlustusskeemi suhtes, kui hooldusriski hõlmamine tuleneb (võimaluse korral osaliselt) Sozialgesetzbuch’i (Saksamaa sotsiaalkindlustusseadustik) – soziale Pflegeversicherung (sotsiaalhoolduskindlustus) – (SGB XI osa) artiklite 23 ja 110 alusel hooldusriski hõlmava erakindlustuslepingu sõlmimisest? 2.      Kas seadusega kehtestatud vanaduskindlustusskeemi tehtavad sissemaksed, mida peavad sotsiaalhoolduskindlustuse asutused maksma isikute kasuks, kes vastavalt SGB XI osa artiklile 44 ning Sozialgesetzbuch – Gesetzliche Rentenversicherung (seadusega kehtestatud vanaduskindlustusskeem) – (SGB VI osa) artikli 3 esimese lause punktile 1a ja artikli 166 lõikele 2 tegelevad hooldust vajavate isikute abistamisega mittekutsealase tegevusena, on määruse […] nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktis a käsitletav haigushüvitis? Kui vastus on jaatav, siis kas sellist hüvitist võib maksta ka isikute eest, kes abistavad hooldust vajavaid isikuid pädeva sotsiaalkindlustusasutuse riigis, kuid elavad siiski teises liikmesriigis? 3.      Kas isikud, kes tegelevad hooldust vajavate isikute abistamisega SGB XI osa artikli 19 tähenduses, on EÜ artikli 39 alusel töötajad? Kui vastus on jaatav, siis kas selle tulemusel puudub alus keelduda „vanaduskindlustuse sissemaksete tasumise” hüvitisest nende kasuks põhjusel, et neil puudub pädevas riigis peamine või tavaline elukoht?” Eelotsuse küsimused Vastuvõetavus Saksamaa valitsus märgib, et Sozialgericht Aachen’i esitatud küsimused ei ole asjakohased. Nimetatud valitsuse arvates on juba M. Barth’il õigus siseriikliku õiguse alusel seadusega kehtestatud vanaduskindlustuse sissemaksete tasumisele seetõttu, et abistamine on toimunud Saksamaal. M. Barth’i elukohal puudub tähtsus ja tema hagi oleks tulnud lugeda vastuvõetavaks. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, on EÜ artikliga 234 ettenähtud menetlus koostöövahend Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahel, mis võimaldab Euroopa Kohtul esitada nimetatud kohtutele ühenduse õiguse tõlgendamisega seotud asjaolusid, mis on vajalikud siseriiklikele kohtutele esitatud kohtuvaidluste lahendamiseks. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole seevastu tõlgendada selles menetluses ühe liikmesriigi siseriiklikku õigust, välja arvatud erandjuhtudel, vaid selline ülesanne on siseriiklikul kohtul, kes ainsana tunneb kohtuasja faktilisi asjaolusid ja poolte esitatud argumente ning kes peab võtma kohtuotsuse tegemise vastutuse ja asja täielikult tundes hindama kohtuvaidluses esile kerkinud õiguslike küsimuste asjakohasust ning vajadust eelotsuse küsimuse esitamiseks, et kohtuotsuse tegemine oleks võimalik (vt mh 14. veebruari 1980. aasta otsus kohtuasjas 53/79: Damiani, EKL 1980, lk 273, punkt 5). Käesoleval juhul ei osutu Sozialgericht Aachen’i esitatud küsimused erandlikuks, mis õigustaksid küsimuste läbivaatamata jätmist. Põhiküsimus Eelotsusetaotlused esitanud mõlema kohtu küsimused puudutavad sisuliselt kahte põhimõtet. Esiteks soovivad nimetatud kohtud teada, kas selline hüvitis, mida tasub hooldusriski kindlustav asutus sotsiaalkindlustuse sissemaksena niisuguse kolmanda isiku vanaduskindlustusse, kes osutab abi hooldust vajava isiku kodus, on põhikohtuasja tingimusi arvestades määruse nr 1408/71 alusel haigushüvitis või vanadushüvitis. Sozialgericht Aachen küsib eeskätt, kas asjaolu, et nimetatud hüvitist võimaldab eraõiguslik asutus, kes tegutseb M. Barth’i abistatava isiku suhtes PAX-i tingimustel, mõjutab vastust (Sozialgericht Hannover’i ja Sozialgericht Aachen’i esimesed küsimused ning viimase esitatud teise küsimuse esimene pool). Teiseks küsivad eelotsusetaotlused esitanud kohtud, kas asutamislepinguga, eeskätt EÜ artikli 39, määruse nr 1408/71 või teiseste õigusaktide muude sätetega on vastuolus nimetatud hüvitisest keeldumine põhjusel, et põhikohtuasja tingimustes hooldust vajav isik või abi osutav kolmas isik elab väljaspool pädevat riiki ehk väljaspool sellist riiki, kus asub asutus, kus hooldust vajav isik on hooldusriski vastu kindlustatud (Sozialgericht Hannover’i teine küsimus, Sozialgericht Aachen’i teise küsimuse teine pool ja kolmas küsimus). Määruse nr 1408/71 kohaldatavus sellises olukorras nagu põhikohtuasjas hooldust vajavat isikut abistava kolmanda isiku vanaduskindlustuse sissemaksete tasumisel Euroopa Kohus märkis 5. märtsi 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑160/96: Molenaar (EKL 1998, lk I‑843), millega anti vastus ühele eelotsuse küsimusele, mis esitati kohtuasjas, mis puudutas hoolduskindlustusega hõlmatud isikutele hooldustoetuse maksmisest keeldumist põhjusel, et nad ei elanud Saksamaal: „22      […] toimikust nähtub, et hoolduskindlustushüvitised on ette nähtud hooldust vajavate isikute iseseisvuse arendamiseks, eeskätt majanduslikuks sõltumatuseks. Kehtestatud korra eesmärk on toetada ennetust ja ümberkohanemist hoolduse asemel ning toetada kodust hooldust asutuses hoolduse asemel. 23      Hoolduskindlustus annab õiguse, et hüvitataks tervikuna või osaliselt kindlustatu hooldatavast seisundist tulenevad teatavad kulud, nagu kodus, erihaiglates või asutustes toimuvast hooldamisest tulenevad kulud, kindlustatule vajalike seadmete ostmine ja kodus tööde teostamine, igakuise majandusliku toetuse maksmine, mis võimaldab kindlustatul omal äranägemisel valida abi liiki ja näiteks tasustada ühel või teisel viisil teda abistavat kolmandat isikut. Hoolduskindlustusskeemiga kindlustatakse muu hulgas teatavad kolmandad isikud õnnetusjuhtumite, vanaduse ja invaliidsuse vastu. 24      Seda liiki hüvitised täiendavad seega oluliselt haigushüvitisi, millega nad on muu hulgas seotud organisatsiooniliselt, et parandada hooldust vajavate isikute tervislikku seisukorda ja elukvaliteeti. 25      Sellises olukorras, kuigi sellistel hüvitistel on oma eritunnused, tuleb neid pidada määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses „haigushüvitisteks”.” Sellest kohtuotsusest järeldub, et hüvitised, mille eesmärk on kindlustada hooldust vajavat isikut abistava kolmanda isiku vanadusriski, nagu on ette nähtud hoolduskindlustusega, on määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses samuti „haigushüvitis” hooldust vajava isiku kasuks. Käesolevas menetluses puudub eriolukord, mis tingiks sellise hinnangu ülevaatamise. Eeskätt olukord, kus hooldust vajavat isikut abistav kolmas isik saab isiklikult sellist hüvitist nagu rõhutab PAX, ei mõjuta kuidagi asjaolu, et isik, kelle hooldust vajav seisund õigustab hooldushüvitiste saamist tervikuna, saab selliselt kasu süsteemist, mille eesmärk on aidata tal saada tema seisundile vastavat hooldust võimalikult soodsatel tingimustel. Nimetatud hüvitis kuulub sel põhjusel seega haiguskindlustuse valdkonda. Sama võib öelda ka tõeliste hooldustoetuste kohta siis, kui hooldustoetust kasutatakse tervikuna või osaliselt hooldust vajavat isikut abistavale kolmandale isikule palga maksmiseks, mis on M. Barth’i olukord. Samuti ei tähenda asjaolu, et hoolduskindlustust osutab mõnikord täielikult või osaliselt eraõiguslik kindlustusandja eraõigusliku lepingu alusel, et sellisel juhul ei saa kohaldada määrust nr 1408/71, sest sellise lepingu sõlmimine tuleneb vahetult asjaomase sotsiaalkindlustusõiguse kohaldamisest. Vastupidi oletustele, mis sisalduvad märkustes, mille Kreeka valitsus on Euroopa Kohtule esitanud, ei tulene asjaomane kohustus määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti j teises lõigus ettenähtud töösuhte poolte vahelistest lepingulistest sätetest, mis on nimetatud määruse kohaldamisalast põhimõtteliselt välistatud. Seetõttu tuleb vastata eelotsusetaotlusi esitanud kohtute küsimuste esimese rühma osas, mis on kokkuvõtvalt esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 17, et selline hüvitis, mida tasub hoolduskindlustusasutus sotsiaalkindlustuse sissemaksena kolmanda isiku, kes osutab abi hooldust vajava isiku kodus, vanaduskindlustusse vastavalt põhikohtuasja tingimustele, on määruse nr 1408/71 alusel haigushüvitis. Võimalus keelduda hooldust vajavat isikut abistava kolmanda isiku vanaduskindlustusse sissemaksete tegemisest põhjusel, et üks või teine neist isikutest elab muus kui pädevas liikmesriigis Sellise juhtumi puhul nagu S. Gaumain-Cerri asjas on vaja esmajärjekorras uurida, kas hooldust vajavat isikut abistava kolmanda isiku vanaduskindlustusse sissemaksete tegemine peab toimuma vastavalt hooldust vajava isiku elukohariigi või pädeva riigi õigusele, mis käesoleval juhul on erinevad. Euroopa Kohtul tuli selles osas eespool viidatud Molenaari kohtuotsuses uurida, kas hoolduskindlustuse erinevad hüvitised on „mitterahalised” haigushüvitised või „rahalised” haigushüvitised. Vastavalt määruse nr 1408/71 artiklitele 19 ja 20, mis puudutavad töötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid ning nende pereliikmeid haigus- ning rasedus- ja sünnituskindlustuse juhtudel, kui asjaomased isikud elavad muus liikmesriigis kui pädev riik, eeskätt piiriala töötajad, võib kohaldatav õigus muutuda põhjusel, et hüvitised on „mitterahalised” või „rahalised”. Euroopa Kohus sedastas eespool viidatud Molenaari kohtuotsuses, et: „31      Euroopa Kohus on juba märkinud 30. juuni 1966. aasta otsuses kohtuasjas 61/65: Vaassen-Göbbels (EKL 1966, lk 377, eriti punkt 400) seoses nõukogu 25. septembri 1958. aasta määrusega nr 3 võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse kohta (EÜT 1958, 30, lk 561), mis eelnes määrusele 1408/71 ja kasutas samu mõisteid, et mõiste „mitterahalised hüvitised” ei välista hüvitisi, mis koosnevad võlgnikust asutuse tehtavatest maksetest, eeskätt kulude tasumisest või hüvitamisest, ja et „rahalised hüvitised” hõlmavad põhiliselt hüvitisi, mille eesmärk on hüvitada haige töötaja palgakaotust. 32      Nagu eespool […] märgitud, koosnevad hoolduskindlustushüvitised ühelt poolt asjaomase isiku hooldust vajavast seisundist tulenevate, eelkõige meditsiiniliste kulude tasumisest või hüvitamisest. Sellised hüvitised, mille eesmärk on hõlmata kindlustatud isiku poolt saadavat hooldust nii tema kodus kui ka eriasutuses, seadmete ostmist ja tööde teostamist, kuuluvad vaieldamatult […] määruse nr 1408/71 [artikli] 19 lõike 1 punktis a ette nähtud „mitterahaliste hüvitiste” hulka. 33      Kuigi hooldustoetuse eesmärk on hõlmata hooldust vajavast seisundist tulenevaid kulusid, eeskätt kolmandate isikute poolt osutatud abi, ja mitte hüvitada soodustatud isiku palgaosa kaotust, on tal siiski sellised tunnused, mis eristavad teda mitterahalisest haigushüvitisest. 34      Esiteks on toetuste maksmine perioodiline ega eelda teatavate kulude, nagu hoolduskulude, eelnevat maksmist ega kindlasti mitte seda, et nende kulude kohta peaks esitama tõendeid. Teiseks on toetuse suurus kindlaks määratud ja sõltumatu tegelikest kuludest, mis on tekkinud selle saaja igapäevaste vajaduste rahuldamisest. Kolmandaks on toetuse saajal talle makstud summade kasutamisel suur vabadus. Nagu Saksamaa valitsus on ise märkinud, võib toetuse saaja kasutada hooldustoetust eeskätt teda vabatahtlikult abistava pereliikme või lähedase tasustamiseks. 35      Hooldustoetus on nagu majanduslik abi, mis võimaldab parandada hooldust vajava isiku elatustaset tervikuna selliselt, et hüvitatakse tema seisundist tulenevad lisakulud. 36      Seetõttu tuleb järeldada, et selline hüvitis nagu hooldustoetus kuulub […] määruse nr 1408/71 [artikli] 19 lõike 1 punktis b ette nähtud haiguskindlustuse „rahaliste hüvitiste” hulka.” Sellise kolmanda isiku vanaduskindlustuse sissemaksete tasumine, keda hooldust vajav isik kasutab kodus abistajana, peab ise olema samuti liigitatud haiguskindlustuse rahaliseks hüvitiseks oma kõrvalise olemuse tõttu tõelise hooldustoetuse suhtes, kuna see täiendab otseselt hooldustoetust selles osas, mis puudutab hooldustoetuse ühte võimalikku kasutamisviisi ehk seda, et kolmandat isikut kasutatakse kodus abistajana ning selle eesmärk on muuta see kergemaks. Määruse nr 1408/71 artikli 19 lõike 1 punktist b ja lõikest 2 tuleneb, et töötaja pereliikmed, kes elavad muu liikmesriigi kui pädeva riigi territooriumil, peavad saama selles elukohariigis rahalisi haigushüvitisi, mida pakub pädev asutus teises liikmesriigis vastavalt õigusnormidele, mida ta kohaldab, kui neil puudub õigus saada samu hüvitisi vastavalt selle riigi õigusnormidele, mille territooriumil nad elavad. Kolmanda isiku vanaduskindlustuse sissemaksete tasumine, kes abistab hooldust vajavat Prantsusmaal elavat isikut, kes on Saksamaa hoolduskindlustusega kindlustatud töötaja pereliige, peab olema Saksamaa pädeva asutuse poolt kindlustatud vastavalt hoolduskindlustust käsitlevatele Saksamaa õigusaktidele nagu siis, kui viimati nimetatud hooldust vajav isik elaks Saksamaal, välja arvatud juhul, kui tal on õigus samaväärsele hüvitisele Prantsusmaa õigusaktide alusel. Toimikust ei nähtu, et esimeses põhikohtuasjas oleks hoolduskassa KKH väitnud, et Prantsusmaa õigusaktid võimaldavad tasuda S. Gaumain-Cerri vanaduskindlustuse sissemaksed sel alusel, et ta abistab oma hooldust vajavat poega. Sellise võimaluse puudumisel on seega pädeva riigi õiguseks käesoleval juhul Saksa õigus, mida tuleb kohaldada eelmises punktis nimetatud tingimustel. Mis puudutab sellist olukorda nagu on M. Barth’i poolt abistava isiku olukord, on ilmne, et asjas tuleb kohaldada pädeva riigi ehk käesoleval juhul samuti Saksamaa, kus asjaomane hooldust vajav isik elab, õigust. Seega peab veel uurima, kas olukorras, kus kohaldatakse pädeva riigi õigust, võib pädev asutus keelduda erilise hoolduskindlustushüvitise andmisest ehk hooldust vajavat isikut abistava kolmanda isiku vanaduskindlustuse sissemaksete tasumisest põhjusel, et nimetatud kolmas isik ei ela pädeva liikmesriigi territooriumil. Sellele tuleb sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjades, vastata igal juhul eitavalt, ilma et oleks vaja võtta seisukoht nagu Euroopa Kohtule märkusi esitanud menetlusse astujad on teinud, kas asjaomased kolmandad isikud on EÜ artikli 39 ja määruse nr 1408/71 tähenduses töötajad. On kindel, et põhikohtuasjades on neil kolmandatel isikutel EÜ artikliga 17 antud liidu kodakondsus. Liidu kodaniku seisund võimaldab samas olukorras olevatel liikmesriigi kodanikel saada asutamislepingu kohaldamisvaldkonnas õiguslikult sama kohtlemist, välja arvatud selgesõnaliselt ettenähtud erandite korral (vt eriti 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/98: D’Hoop, EKL 2002, lk I­6191, punkt 28). Sellistel juhtudel nagu põhikohtuasjades põhjustab hooldust vajavat isikut abistava kolmanda isiku vanaduskindlustuse sissemaksete tegemisest keeldumine üksnes põhjusel, et ta ei ela pädeva riigi territooriumil, mille õigust kohaldatakse, samas olukorras olevate isikute erineva kohtlemise, ehk olukorras, kus pädeva riigi õiguse kohaldamisalasse kuuluvate hoolduskindlustusega kindlustatud isikuid abistatakse asjaomases õiguses ettenähtud mittekutsealase tegevusega. Sellises olukorras, hooldust vajavaid isikuid abistavate kolmandate isikute tegevuse eesmärki arvestades, ei ole asjaomaste kolmandate isikute elukohta puudutavad kriteeriumid andmed, millega eristataks erinevaid olukordi üksteisest objektiivselt ja mis õigustaks erinevat kohtlemist, vaid see tähendab sellistes võrreldavates olukordades erinevat kohtlemist, mida tuleb pidada ühenduse õigusega keelatud diskrimineerimiseks. Seetõttu tuleb vastata eelotsusetaotlused esitanud kohtute käesoleva kohtuotsuse punktis 18 kokkuvõtvalt esitatud küsimuste teise rühma osas, et selliste hüvitiste puhul nagu põhikohtuasjade tingimustel antav Saksamaa hoolduskindlustus kindlustatule, kes elab pädeva liikmesriigi territooriumil, või isikule, kes elab teise liikmesriigi territooriumil ja kes on asjaomase kindlustusega kindlustatud töötaja pereliikmena, on asutamislepingu ja eriti EÜ artikli 17 ning määrusega nr 1408/71 vastuolus pädeva asutuse keeldumine tasuda sellise liikmesriigi kodaniku vanaduskindlustuse sissemakseid, kes on nimetatud hüvitisi saavat isikut abistav kolmas isik, põhjusel, et asjaomane kolmas isik või nimetatud hüvitise saaja elab muus liikmesriigis kui pädevas riigis. Kohtukulud Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa ja Kreeka valitsused ning komisjon kannavad ise oma kohtukulud. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlusi esitanud kohtutes poolelioleva asja üks staadium, otsustavad kohtukulude jaotuse nimetatud kohtud. Esitatud põhjendustest lähtudes EUROOPA KOHUS (teine koda), vastuseks Sozialgericht Hannover’i ja Sozialgericht Aachen’i 12. detsembri 2001. aasta ja 18. jaanuari 2002. aasta määrustega esitatud küsimustele otsustab: 1. Põhikohtuasjade olukorras, kui hoolduskindlustusasutus tasub hooldust vajavat isikut kodus abistava kolmanda isiku vanaduskindlustuse sissemaksed, moodustub neist sissemaksetest hooldust vajava isiku haigushüvitis, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrust (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mis on nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud. 2. Selliste hüvitiste puhul nagu Saksamaa hoolduskindlustuse hüvitised, mis on põhikohtuasjade tingimustes antav pädeva riigi territooriumil elavale kindlustatule või teise liikmesriigi territooriumil elavale ja töötaja perekonnaliikmena kindlustatud isikule, on EÜ asutamislepingu ja eeskätt EÜ artikliga 17 ja määrusega nr 1408/71, mis on määrusega nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, vastuolus pädeva asutuse keeldumine tasuda sellise liikmesriigi kodaniku vanaduskindlustuse sissemakseid, kes on nimetatud hüvitisi saavat isikut abistav kolmas isik, põhjusel, et asjaomane kolmas isik või nimetatud hüvitise saaja elab muus liikmesriigis kui pädevas riigis. Timmermans Puissochet Schintgen Macken Colneric Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. juulil 2004 Luxembourgis. Kohtusekretär Teise koja esimees R. Grass C. W. A. Timmermans * Kohtumenetluse keel: saksa.

61996CJ0136

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante resolución de 23 de febrero de 1996, recibida en el Tribunal de Justicia el 25 de abril siguiente, el tribunal de grande instance de Paris planteó, con arreglo al artículo 177 del Tratado CE, una cuestión prejudicial sobre la interpretación del Reglamento (CEE) nº 1576/89 del Consejo, de 29 de mayo de 1989, por el que se establecen las normas generales relativas a la definición, designación y presentación de las bebidas espirituosas (DO L 160, p. 1). 2 Dicha cuestión se suscitó en el marco de un litigio entre The Scotch Whisky Association, sociedad escocesa que tiene por objeto proteger y fomentar los intereses comerciales del whisky escocés en el mundo entero y actuar judicialmente para defender estos intereses, y la Compagnie financière européenne de prises de participation (en lo sucesivo, «Cofepp», anteriormente denominada La Martiniquaise LM), Prisunic SA y la Centrale d'achats et de services alimentaires SARL (Casal), sobre la comercialización por parte de estas últimas de una bebida cuyo grado alcohólico volumétrico es de 30_ con una denominación que incluye el término «whisky». 3 La Directiva 79/112/CEE del Consejo, de 18 de diciembre de 1978, relativa a la aproximación de las legislaciones de los Estados miembros en materia de etiquetado, presentación y publicidad de los productos alimenticios destinados al consumidor final (DO 1979, L 33, p. 1; EE 13/09, p. 162), fijó las reglas generales en materia de etiquetado de los productos alimenticios. 4 Esta Directiva dispone en la letra a) del apartado 1 de su artículo 2, que el etiquetado de los productos alimenticios no debe «ser de tal naturaleza que induzcan a error al comprador, especialmente: i) sobre las características del producto alimenticio y, en particular, sobre la naturaleza, identidad, cualidades, composición, cantidad, duración, origen o procedencia, y modo de fabricación o de obtención». 5 Según el punto 1 del apartado 1 del artículo 3 de esta Directiva, el etiquetado de los productos alimenticios debe contener, en particular, la denominación de venta, que en el apartado 1 del artículo 5 se define como sigue: «1. La denominación de venta de un producto alimenticio será la denominación prevista por las disposiciones legales, reglamentarias o administrativas que le sean aplicables y, en su defecto, el nombre consagrado por el uso en el Estado miembro en el que se efectúe la venta al consumidor final o una descripción del producto alimenticio y, si fuera necesario, de su utilización lo suficientemente precisa para permitir al comprador conocer su naturaleza real y distinguirlo de los productos con los cuales podría confundirse.» 6 Por último, el apartado 1 del artículo 7 de la Directiva 79/112 establece: «1. Si en el etiquetado de un producto alimenticio se pone de relieve la presencia o el bajo contenido de uno o más ingredientes que sean esenciales para las características de dicho producto o si la denominación de dicho producto produce el mismo efecto, deberá indicarse la cantidad mínima o máxima, según el caso, expresada en porcentaje, en la que se han empleado los ingredientes. Esta indicación figurará bien inmediatamente al lado de la denominación de venta del producto alimenticio o bien en la lista de los ingredientes en relación con el ingrediente de que se trate. [...]» 7 Por lo que se refiere en particular a las bebidas espirituosas, las normas relativas a su definición, designación y presentación están establecidas en el Reglamento nº 1576/89, cuyo cuarto considerando enuncia: «[...] habida cuenta de la naturaleza de los productos de que se trata, conviene, para informar mejor al consumidor, adoptar disposiciones específicas complementarias de estas reglas generales [las que resultan de la Directiva 79/112], y en particular incorporar en la definición de los productos las nociones relativas al envejecimiento y al grado alcohólico mínimo para el consumo humano». 8 La bebida espirituosa está definida en el apartado 2 del artículo 1 del Reglamento nº 1576/89, en particular, como una bebida destinada al consumo humano y de un grado alcohólico mínimo de 15 % vol. La bebida espirituosa debe obtenerse bien directamente por destilación, bien por mezcla de una bebida espirituosa con «una o varias bebidas espirituosas» o con «una o varias bebidas». 9 El whisky (o whiskey) está definido en la letra b) del apartado 4 del artículo 1 del Reglamento nº 1576/89 como: «La bebida espirituosa obtenida por destilación de un mosto de cereales - sacarificado por la diastasa de malta que contiene, con o sin otras enzimas naturales, - fermentado bajo la acción de la levadura, - destilado a menos de 94,8 % vol, de forma que el producto de la destilación tenga aroma y sabor procedentes de las materias primas utilizadas, y envejecido, al menos durante tres años, en toneles de madera de una capacidad inferior o igual a 700 litros.» 10 La «bebida espirituosa de cereales» está definida en el punto 1) de la letra c) del apartado 4 del artículo 1 como: «1) La bebida espirituosa obtenida por destilación de un mosto fermentado de cereales, y con caracteres organolépticos procedentes de las materias primas utilizadas.» 11 El artículo 3 del Reglamento nº 1576/89 dispone: «1. Con excepción de las bebidas espirituosas al enebro tal como se definen en el punto 1 de la letra m) del apartado 4 del artículo 1, para poder ser expedidas al consumo humano en la Comunidad, bajo una de las denominaciones recogidas en el apartado 4 del artículo 1, las bebidas espirituosas que se enumeran a continuación deberán presentar el siguiente grado alcohólico volumétrico mínimo, con excepción de determinados productos específicos cuyo grado alcohólico se indica en el Anexo III: - 40 % whisky/whiskey [...] - 35 % bebida espirituosa de cereales/aguardiente de cereales [...] 4. Antes del 31 de diciembre de 1992, el Consejo volverá a examinar el grado alcohólico mínimo del whisky/whiskey sobre la base de un estudio de mercado realizado por la Comisión.» 12 Los apartados 1 y 2 del artículo 5 del mismo Reglamento, en los que se centra el litigio principal, disponen: «1. Sin perjuicio de las disposiciones adoptadas en aplicación del artículo 6, las denominaciones contempladas en el apartado 4 del artículo 1 se reservarán a las bebidas espirituosas definidas en el mismo, habida cuenta de las exigencias previstas en los artículos 2, 3, 4 y 12. Estas denominaciones deberán ser utilizadas para designarlas. Las bebidas espirituosas que no respondan a las especificaciones adoptadas para los productos definidos en el apartado 4 del artículo 1 no podrán llevar las denominaciones consideradas en el mismo. Deberán denominarse: "bebidas espirituosas" o "espirituosos". 2. Las denominaciones contempladas en el apartado 1 podrán completarse con indicaciones geográficas diferentes a las contempladas en el apartado 3, siempre y cuando no induzcan a error al consumidor.» 13 El artículo 6 del Reglamento nº 1576/89 dispone: «1. Las menciones que se añaden a la denominación de venta podrán regularse mediante disposiciones especiales relativas: - al empleo de términos, siglas o signos; - al empleo de términos compuestos que incluyan una de las definiciones genéricas mencionadas en los apartados 2 y 4 del artículo 1. 2. La denominación de las mezclas de bebidas espirituosas y la de las mezclas de una bebida con una bebida espirituosa podrán regularse mediante disposiciones especiales. 3. Las disposiciones mencionadas en los apartados 1 y 2 [...] Su objeto en particular será evitar que las denominaciones contempladas en dichos apartados induzcan a confusión, teniendo en cuenta especialmente los productos existentes al entrar en vigor el presente Reglamento.» 14 Según los apartados 1 y 2 del artículo 7 del Reglamento nº 1576/89: «1. Además de las normas nacionales adoptadas de conformidad con la Directiva 79/112/CEE, el etiquetado y la presentación de las bebidas espirituosas definidas en el apartado 4 del artículo 1, destinadas al consumidor final, así como la publicidad sobre las mismas, deberán ajustarse a los apartados 2 y 3. 2. a) La denominación de venta de los productos contemplada en los apartados 2 y 4 del artículo 1 será una de las denominaciones que les estén reservadas en virtud del artículo 5 y del apartado 2 del artículo 6. b) Cuando el etiquetado indique la materia prima utilizada para la fabricación del alcohol etílico de origen agrícola, cada uno de los alcoholes agrícolas utilizados deberá mencionarse en orden decreciente según las cantidades empleadas. c) La denominación de venta de las bebidas espirituosas contempladas en el apartado 1 podrá completarse con la mención "ensamble" o "blended" si la bebida espirituosa ha sido sometida a dicha operación. d) Salvo excepción, el tiempo de envejecimiento sólo podrá indicarse cuando se refiere al más joven de los componentes alcohólicos, y con la condición de que el producto haya sido envejecido bajo control fiscal o bajo un control que ofrezca garantías equivalentes.» 15 El artículo 8 del mismo Reglamento establece: «Para que las bebidas espirituosas producidas en la Comunidad puedan ser comercializadas para el consumo humano, no podrán designarse asociando palabras o fórmulas tales como "género", "tipo", "manera", "estilo", "marca", "sabor" u otras menciones análogas, a una de las denominaciones contempladas en el presente Reglamento.» 16 El apartado 1 del artículo 9 del mismo Reglamento dispone que las bebidas espirituosas que se enumeran, en particular, el whisky, cuando se les adiciona alcohol etílico de origen agrícola no podrán ostentar en su presentación, de forma alguna, el término genérico reservado a las citadas bebidas. 17 Según el apartado 1 del artículo 12 del Reglamento nº 1576/89: «1. Las bebidas espirituosas destinadas a la exportación deberán ajustarse a las disposiciones del presente Reglamento.» 18 El Reglamento (CEE) nº 1014/90 de la Comisión, de 24 de abril de 1990, por el que se establecen las disposiciones de aplicación para la definición, designación y presentación de las bebidas espirituosas (DO L 105, p. 9), es un Reglamento de aplicación del Reglamento nº 1576/89, que, en primer lugar, fue modificado por el Reglamento (CEE) nº 1781/91 de la Comisión, de 19 de junio de 1991 (DO L 160, p. 5), y posteriormente, por el Reglamento (CE) nº 2675/94 de la Comisión, de 3 de noviembre de 1994 (DO L 285, p. 5). 19 Según el segundo considerando del Reglamento nº 1014/90: «[...] en el momento de determinar estas precisiones y normas complementarias [en relación con el Reglamento nº 1576/89], conviene en primer lugar, tomar en consideración los criterios adoptados en el momento de la adopción del propio Reglamento (CEE) nº 1576/89 [...] otro de los criterios que debe tenerse en cuenta es el propósito de evitar cualquier posibilidad de confusión en las indicaciones que figuren en las etiquetas, así como de garantizar al consumidor una información tan clara y completa como sea posible en el etiquetado.» 20 El artículo 7 ter del Reglamento nº 1014/90, introducido por el Reglamento nº 1781/91 (véase el rectificativo en DO 1992, L 291, p. 22), dispone en su apartado 1: «En aplicación del segundo guión del apartado 1 del artículo 6 del Reglamento (CEE) nº 1576/89, en la presentación de una bebida espirituosa únicamente podrá emplearse un término compuesto que incluya una denominación genérica si el alcohol de dicha bebida procede exclusivamente de la bebida espirituosa citada en el término compuesto.» 21 Por último, el artículo 7 quater del Reglamento nº 1014/90, introducido por el Reglamento nº 2675/94, establece: «Cuando una de las bebidas espirituosas enumeradas en el artículo 9 del Reglamento (CEE) nº 1576/89 esté mezclada con: - una o varias bebidas espirituosas definidas o no definidas en el apartado 4 del artículo 1 del Reglamento (CEE) nº 1576/89, y/o - uno o varios destilados de origen agrícola, la denominación de venta "espirituoso" o "bebida espirituosa" deberá utilizarse sin otros términos calificativos en la etiqueta en un lugar aparente de forma bien visible y claramente legible.» 22 Cofepp es titular de la marca «Gold River», registrada el 30 de marzo de 1988, que designa vinos, espirituosos, licores y, más en particular, whisky, marca que explota para una bebida cuyo grado alcohólico mínimo es de 30_, elaborada mediante mezcla de distintos whiskys de procedencias escocesa, canadiense y norteamericana y agua. La etiqueta de las botellas de esta bebida lleva los términos «Blended Whisky Spirit» y «spiritueux au whisky». 23 En dos ocasiones, en los años 1992 y 1993, The Scotch Whisky Association hizo constar mediante huissier de justice que Prisunic SA comercializaba, en varias tiendas de París, las bebidas espirituosas de la marca Gold River en los mismos estantes que los whiskys. 24 The Scotch Whisky Association demandó ante el tribunal de grande instance de Paris a las sociedades Cofepp, Prisunic SA y la Centrale d'achats et de services alimentaires SARL (Casal) a fin de que se declarara, en particular, que estas últimas habían cometido actos de competencia desleal contra ella. 25 Según The Scotch Whisky Association, puesto que el Reglamento nº 1576/89 fija en un 40 % el contenido alcohólico mínimo del whisky, es contrario a este Reglamento comercializar una bebida espirituosa de 30_ con una denominación que contenga el término «whisky». 26 Cofepp sostiene que, desde la entrada en vigor del Reglamento nº 1576/89, ya no utiliza la denominación «whisky» para comercializar whisky rebajado. La sustituyó por la de «Blended Whisky Spirit» en inglés y por «spiritueux au whisky» en francés, denominación que, en su opinión, se ajusta a las disposiciones del Reglamento nº 1576/89. Aduce que este Reglamento no es claro, puesto que el Reglamento nº 2675/94 se adoptó para definir las bebidas para las cuales debe utilizarse la denominación de espirituosos o de bebidas espirituosas sin otro calificativo en la etiqueta. Cofepp interpreta el Reglamento nº 1576/89 en el sentido de que hay que distinguir entre, por una parte, la adición de alcohol etílico de origen agrícola, en cuyo caso está prohibido utilizar el término «whisky» en la denominación de una bebida espirituosa y, por otra, la dilución. Esta última, tal como la practica, rebajando, mediante adición de agua, de 40_ a 30_ el grado alcohólico de la mezcla de whiskys que comercializa, no está sujeta a la prohibición de utilización del término genérico «whisky». 27 Por estimar que la solución del litigio requería una interpretación del Reglamento nº 1576/89, el tribunal de grande instance de Paris decidió suspender el procedimiento y plantear al Tribunal de Justicia la siguiente cuestión: «Habida cuenta de la normativa europea y, en particular, del artículo 5 del Reglamento (CEE) nº 1576/89 del Consejo, de 29 de mayo de 1989, ¿puede figurar el término genérico "whisky" entre los términos de la denominación de venta de las bebidas espirituosas compuestas exclusivamente por whisky diluido con agua, de forma que el grado alcohólico volumétrico es inferior a 40_?» 28 En primer lugar, para responder a esta cuestión, es preciso señalar que una bebida como Gold River constituye una bebida espirituosa en el sentido del apartado 2 del artículo 1 del Reglamento nº 1576/89 y, por consiguiente, está comprendida en el ámbito de aplicación de éste. 29 Seguidamente, procede destacar que el párrafo primero del apartado 1 del artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 reserva la denominación «whisky» a las bebidas espirituosas que respondan a los requisitos enunciados en la letra b) del apartado 4 del artículo 1 y en el apartado 1 del artículo 3 del mismo Reglamento. 30 De ello se deduce que una bebida como Gold River, compuesta exclusivamente de whisky diluido con agua de modo que el grado alcohólico volumétrico es inferior a 40_, no constituye un «whisky» en el sentido de Reglamento nº 1576/89 ni puede venderse con esta denominación, extremo que, por otra parte, no se discute en el litigio principal. 31 En las frases primera y segunda del párrafo segundo del apartado 1 del artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 se dispone que las bebidas que no respondan a las especificaciones enunciadas en el apartado 4 del artículo 1, no pueden llevar las denominaciones consideradas en el mismo y deben denominarse «bebidas espirituosas» o «espirituosos». 32 Según Cofepp, la frase segunda del párrafo segundo del apartado 1 del artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 debe interpretarse en el sentido de que las bebidas allí consideradas deben contener en su denominación de venta los términos «bebidas espirituosas» o «espirituosos», pero que pueden añadir otros términos, como «whisky», puesto que la adición de otros términos, que informan al consumidor sobre los componentes de la mezcla y, en particular, sobre el único componente alcohólico, no está regulada por esta disposición. 33 No se puede acoger esta interpretación. Tal como destacó el Abogado General en los puntos 17 y 18 de sus conclusiones, el apartado 1 del artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 establece, a la vez, que un producto como Gold River debe ser denominado «bebida espirituosa» o «espirituoso» y que no puede llevar las denominaciones consideradas en el apartado 4 del artículo 1 de dicho Reglamento, lo cual implica que el término «whisky» no puede figurar en la denominación de venta de dicho producto. 34 Cofepp y el Gobierno francés se fundan igualmente en el artículo 6 del Reglamento nº 1576/89, según el cual las menciones que se añaden a la denominación de venta podrán regularse mediante disposiciones especiales, para sostener que se pueden usar libremente menciones que se añaden a la denominación de venta «bebida espirituosa» o «espirituoso», impuesta por la segunda frase del párrafo segundo del apartado 1 del artículo 5 del Reglamento nº 1576/89, mientras las disposiciones adoptadas con arreglo al artículo 6 no establezcan expresamente su exclusión. 35 A este respecto, procede observar, como hizo el Abogado General en los puntos 23 a 25 de sus conclusiones, que no existe libertad para añadir menciones a la denominación de venta. 36 Por una parte, ello supone una autorización dada por la Comisión en virtud de la facultad de introducir excepciones que le confiere el apartado 1 del artículo 6 del Reglamento nº 1576/89. 37 En efecto, de la sentencia de 7 de julio de 1993, España/Comisión (C-217/91, Rec. p. I-3923), apartado 20, se deduce que la prohibición enunciada en el apartado 1 del artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 de utilizar una denominación contemplada en el apartado 4 del artículo 1 del Reglamento para designar bebidas espirituosas distintas de las allí definidas es plenamente aplicable con la única salvedad de que el Consejo quiso permitir que la Comisión introdujera expresamente excepciones en el marco de las competencias que le atribuye el apartado 1 del artículo 6. 38 Por otra parte, del propio tenor literal del artículo 6 del Reglamento nº 1576/89 se deduce que la facultad de introducir excepciones reconocida a la Comisión por el apartado 1, está limitada, con arreglo al apartado 3, por la necesidad de evitar que las denominaciones de venta que contengan menciones adicionales «induzcan a confusión, teniendo en cuenta [...] los productos existentes al entrar en vigor el presente Reglamento». 39 Por lo tanto, la utilización de una mención adicional como «whisky» en la denominación de venta está excluida por el artículo 5 del Reglamento nº 1576/89, sin perjuicio de las excepciones fundadas en el artículo 6 del Reglamento que, en el caso de autos, no existen. 40 Por otra parte, Cofepp sostuvo que el artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 no podía interpretarse en el sentido de que prohíbe la utilización de un término genérico, contemplado en el apartado 4 del artículo 1 del Reglamento, en la denominación de venta de una bebida que no responda a las especificaciones adoptadas para el producto controvertido, puesto que en el Reglamento hay una disposición distinta que enuncia la única prohibición expresa en la materia. De este modo, el artículo 9 del Reglamento nº 1576/89 prohíbe expresamente la utilización de un término genérico reservado, como «whisky», en la presentación de una bebida espirituosa compuesta por el producto controvertido y alcohol etílico de origen agrícola. Dicha disposición no se justificaría si el artículo 5 ya contuviese dicha prohibición. 41 No se puede acoger esta interpretación. En efecto, el artículo 5 regula la denominación de venta, mientras que el artículo 9, que se refiere a la presentación del producto en su conjunto, enuncia una prohibición general de utilizar de cualquier forma que sea el término reservado. 42 A continuación, Cofepp se fundó en el Reglamento nº 1014/90 modificado, que es un Reglamento de aplicación del Reglamento nº 1576/89, sosteniendo que, puesto que en el artículo 7 ter del Reglamento nº 1014/90, introducido por el Reglamento nº 1781/91, se establece que en la presentación de una bebida espirituosa únicamente puede emplearse un término compuesto que incluya una denominación genérica si el alcohol de dicha bebida procede exclusivamente de la bebida espirituosa citada en el término compuesto, un producto que contenga como único alcohol sólo whisky debe poder comprender dicho término en su denominación de venta. Por otra parte, como el artículo 7 quater, introducido por el Reglamento nº 2675/94, impone la utilización de la denominación de venta sin otros términos calificativos en la etiqueta cuando se trata de bebidas espirituosas mezcladas con otras bebidas espirituosas o con destilados de origen agrícola, la adición de términos calificativos en la denominación de venta se admite en todos los demás casos. 43 Como señaló el Abogado General en el punto 43 de sus conclusiones, los términos «spiritueux au whisky» no constituyen términos compuestos en el sentido del artículo 7 ter del Reglamento nº 1014/90. En primer lugar, del segundo considerando del Reglamento nº 1781/91 se deduce que éste se aplica a los licores. Seguidamente, por «término compuesto», el legislador comunitario entendió referirse a la asociación de dos bebidas diferentes y no a la de espirituoso y de whisky, ya que este último es en sí mismo un espirituoso. En cuanto al artículo 7 quater del Reglamento nº 1014/90, introducido por el Reglamento nº 2675/94, se refiere a productos que no guardan relación con una mezcla de whisky con agua y, como indican los considerandos del Reglamento nº 2675/94, se inscriben en un marco general destinado a garantizar la competencia leal entre las bebidas espirituosas tradicionales protegidas y las demás y a evitar confusiones al consumidor. Esta disposición no puede servir de base para una interpretación que privaría de efectos al artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 y conduciría a un resultado contrario a dichos objetivos. 44 Por último, Cofepp se fundó en la Directiva 79/112 y, en particular, en el apartado 1 de su artículo 5, para sostener que tiene derecho a utilizar los términos «au whisky» en la denominación de venta del producto Gold River. Según el apartado 1 del artículo 5 de la Directiva, la denominación de venta de un producto alimenticio es la prevista por las disposiciones de carácter obligatorio que le sean aplicables y, en su defecto, consiste en una descripción del producto alimenticio. 45 Dado que el artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 constituye una disposición de carácter obligatorio en materia de denominación de venta de una bebida como Gold River, no puede recurrirse a una denominación descriptiva para designar dicha bebida. 46 Efectivamente, procede señalar que, tratándose de la Directiva 79/112, con arreglo al apartado 1 de su artículo 7, si en el etiquetado de un producto alimenticio se pone de relieve la presencia o el bajo contenido de uno o más ingredientes que sean esenciales para las características de dicho producto o si la denominación de dicho producto produce el mismo efecto, debe indicarse la cantidad máxima o mínima, según el caso, expresada en porcentaje, en la que se han empleado los ingredientes y esta indicación debe figurar bien inmediatamente al lado de la denominación de venta del producto o bien en la lista de ingredientes. 47 En consecuencia, si bien con arreglo al apartado 1 del artículo 5 del Reglamento nº 1576/89, el término «whisky» no puede figurar de ninguna manera en la denominación de venta de un producto como Gold River, no obstante, con arreglo al apartado 1 del artículo 7 de la Directiva 79/112, puede figurar, en la etiqueta de dicho producto al amparo de la reserva enunciada de manera general en el apartado 1 del artículo 2 de la Directiva 79/112, según la cual, el etiquetado de un producto alimenticio no debe ser de tal naturaleza que induzca a error al consumidor sobre las características del producto alimenticio y, en particular, sobre su naturaleza y sus cualidades. A este respecto, cabe precisar, como hizo el Abogado General en el punto 33 de sus conclusiones, que el Reglamento nº 1576/89 es una disposición específica que, por tanto, prima sobre la Directiva 79/112 . En consecuencia, si bien el término «whisky» puede figurar sin salvedades en la lista de ingredientes, dicha mención sólo puede figurar inmediatamente al lado de la denominación de venta de manera claramente distinta y más discreta, so pena de privar de efectos a la prohibición de utilizar el término «whisky» en la denominación de venta. 48 En consecuencia, procede responder que el artículo 5 del Reglamento nº 1576/89 se opone a la inclusión del término genérico «whisky» entre los términos de la denominación de venta de una bebida espirituosa que contenga whisky diluido con agua cuyo grado alcohólico volumétrico es inferior al 40 % o a la adición del término «whisky» a la denominación «espirituoso» o «bebida espirituosa» dada a dicha bebida. Decisión sobre las costas Costas 49 Los gastos efectuados por los Gobiernos francés, alemán, español, irlandés, italiano y del Reino Unido y por la Comisión de las Comunidades Europeas, que han presentado observaciones ante este Tribunal de Justicia, no pueden ser objeto de reembolso. Dado que el procedimiento tiene, para las partes del litigio principal, el carácter de un incidente promovido ante el órgano jurisdiccional nacional, corresponde a éste resolver sobre las costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA (Sala Quinta), pronunciándose sobre la cuestión planteada por el tribunal de grande instance de Paris mediante resolución de 23 de febrero de 1996, declara: El artículo 5 del Reglamento (CEE) nº 1576/89, de 29 de mayo de 1989, por el que se establecen las normas generales relativas a la definición, designación y presentación de las bebidas espirituosas, se opone a la inclusión del término genérico «whisky» entre los términos de la denominación de venta de una bebida espirituosa que contenga whisky diluido con agua cuyo grado alcohólico volumétrico es inferior al 40 % o a la adición del término «whisky» a la denominación «espirituoso» o «bebida espirituosa» dada a dicha bebida.

62003CJ0098

es

1       Mediante su recurso, la Comisión de las Comunidades Europeas solicita al Tribunal de Justicia que declare que la República Federal de Alemania ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud del artículo 6, apartados 3 y 4, y de los artículos 12, 13 y 16 de la Directiva 92/43/CEE del Consejo, de 21 de mayo de 1992, relativa a la conservación de los hábitats naturales y de la fauna y flora silvestres (DO L 206, p. 7; en lo sucesivo, «Directiva»): –       al no someter determinados proyectos realizados fuera de zonas especiales de conservación (en lo sucesivo, «ZEC»), en el sentido del artículo 4, apartado 1, de la Directiva, a la obligación de evaluación del impacto medioambiental prevista en el artículo 6, apartados 3 y 4, de dicha Directiva, sin saber si tales proyectos pueden tener un impacto significativo sobre dichas zonas; –       al permitir emisiones en las ZEC, sin saber si pueden tener un impacto significativo sobre éstas; –       al excluir del ámbito de aplicación de las normas para la protección de las especies determinados perjuicios no intencionados ocasionados a animales protegidos; –       al no garantizar el cumplimiento de los requisitos previstos para la aplicación de las excepciones del artículo 16 de la Directiva, en lo que se refiere a determinados actos compatibles con la conservación de la zona; –       al establecer una normativa sobre el uso de productos fitosanitarios que no tiene suficientemente en cuenta la protección de las especies; –       al no haber comunicado las disposiciones en materia de regulación de la pesca y/o al no garantizar que dichas disposiciones impongan prohibiciones sobre capturas pesqueras adecuadas. Marco jurídico Derecho comunitario 2       De acuerdo con su artículo 2, apartado 1, la Directiva tiene por objeto «contribuir a garantizar la biodiversidad mediante la conservación de los hábitats naturales y de la fauna y flora silvestres en el territorio europeo de los Estados miembros al que se aplica el Tratado». 3       El artículo 4 de la Directiva establece un procedimiento para la designación de los lugares en los que se encuentran las especies y los hábitats protegidos por aquélla como ZEC. 4       A tenor del décimo considerando de la Directiva, «cualquier plan o programa que pueda afectar de manera significativa a los objetivos de conservación de un lugar que ha sido designado o que lo será en el futuro deberá ser objeto de una evaluación apropiada». Este considerando encuentra su expresión en el artículo 6, apartado 3, de esta Directiva, que remite al apartado 4. Dichos apartados disponen: «3.      Cualquier plan o proyecto que, sin tener relación directa con la gestión del lugar o sin ser necesario para la misma, pueda afectar de forma apreciable a los citados lugares, ya sea individualmente o en combinación con otros planes y proyectos, se someterá a una adecuada evaluación de sus repercusiones en el lugar, teniendo en cuenta los objetivos de conservación de dicho lugar. A la vista de las conclusiones de la evaluación de las repercusiones en el lugar y supeditado a lo dispuesto en el apartado 4, las autoridades nacionales competentes sólo se declararán de acuerdo con dicho plan o proyecto tras haberse asegurado de que no causará perjuicio a la integridad del lugar en cuestión y, si procede, tras haberlo sometido a información pública. 4.      Si, a pesar de las conclusiones negativas de la evaluación de las repercusiones sobre el lugar y a falta de soluciones alternativas, debiera realizarse un plan o proyecto por razones imperiosas de interés público de primer orden, incluidas razones de índole social o económica, el Estado miembro tomará cuantas medidas compensatorias sean necesarias para garantizar que la coherencia global de Natura 2000 quede protegida. Dicho Estado miembro informará a la Comisión de las medidas compensatorias que haya adoptado. En caso de que el lugar considerado albergue un tipo de hábitat natural y/o una especie prioritarios, únicamente se podrán alegar consideraciones relacionadas con la salud humana y la seguridad pública, o relativas a consecuencias positivas de primordial importancia para el medio ambiente, o bien, previa consulta a la Comisión, otras razones imperiosas de interés público de primer orden.» 5       De acuerdo con el artículo 12, apartado 1, de la Directiva: «1.      Los Estados miembros tomarán las medidas necesarias para instaurar un sistema de protección rigurosa de las especies animales que figuran en la letra a) del Anexo IV, en sus áreas de distribución natural, prohibiendo: a)      cualquier forma de captura o sacrificio deliberados de especímenes de dichas especies en la naturaleza; b)      la perturbación deliberada de dichas especies, especialmente durante los períodos de reproducción, cría, hibernación y migración; c)      la destrucción o la recogida intencionales de huevos en la naturaleza; d)      el deterioro o destrucción de los lugares de reproducción o de las zonas de descanso.» 6       El artículo 13 de dicha Directiva dispone: «1.      Los Estados miembros tomarán las medidas necesarias para instaurar un sistema de protección rigurosa de las especies vegetales que figuran en la letra b) del Anexo IV y prohibirán: a)      recoger, así como cortar, arrancar o destruir intencionalmente en la naturaleza dichas plantas, en su área de distribución natural; b)      la posesión, el transporte, el comercio o el intercambio y la oferta con fines de venta o de intercambio de especímenes de dichas especies recogidos en la naturaleza, excepción hecha de aquellos que hubiesen sido recogidos legalmente antes de que la presente Directiva surta efecto. 2.      Las prohibiciones que se mencionan en las letras a) y b) del apartado 1 se aplicarán a todas las fases del ciclo biológico de las plantas a que se refiere el presente artículo.» 7       El artículo 16, apartado 1, de la Directiva tiene el siguiente tenor literal: «Siempre que no exista ninguna otra solución satisfactoria y que ello no suponga perjudicar el mantenimiento, en un estado de conservación favorable, de las poblaciones de la especie de que se trate en su área de distribución natural, los Estados miembros podrán establecer excepciones a lo dispuesto en los artículos 12, 13 y 14 y en las letras a) y b) del artículo 15: a)      con el fin de proteger la fauna y flora silvestres y de conservar los hábitats naturales; b)      para evitar daños graves en especial a los cultivos, al ganado, a los bosques, a las pesquerías y a las aguas, así como a otras formas de propiedad; c)      en beneficio de la salud y seguridad públicas o por razones imperativas de interés público de primer orden, incluidas las de carácter socioeconómico y consecuencias beneficiosas de importancia primordial para el medio ambiente; d)      para favorecer la investigación y educación, la repoblación, la reintroducción de dichas especies y para las operaciones de reproducción necesarias a dichos fines, incluida la propagación artificial de plantas; e)      para permitir, en condiciones de riguroso control, con criterio selectivo y de forma limitada, la toma o posesión de un número limitado y especificado por las autoridades nacionales competentes de determinados especímenes de las especies que se enumeran en el Anexo IV.» Derecho nacional 8       La República Federal de Alemania adaptó su ordenamiento jurídico a la Directiva principalmente a través de la Ley federal relativa a la protección de la naturaleza y conservación del paisaje, de 21 de septiembre de 1998 (Gesetz über Naturschutz und Landschaftspflege, BGBl. 1998 I, p. 2995; en lo sucesivo, «BNatSchG de 1998»). 9       Esta Ley fue derogada posteriormente y sustituida por la Ley Federal sobre protección de la naturaleza y conservación del paisaje, de 25 de marzo de 2002 (Gesetz über Naturschutz und der Landschaftspflege, BGBl. 2002 I, p. 1193; en lo sucesivo, «BNatSchG de 2002»). 10     El artículo 34, apartado 1, de la BNatSchG de 2002 incorporó al ordenamiento jurídico alemán la obligación, enunciada en el artículo 6, apartado 3, primera frase, de la Directiva, de someter los proyectos sobre los lugares protegidos, según los define dicha Directiva, a una evaluación del impacto medioambiental. 11     El artículo 10, apartado 1, punto 11, de la BNatSchG de 2002 define el concepto de «proyectos en el sentido de la Ley» como sigue: «a)      proyectos y medidas previstas en un lugar de importancia comunitaria o un lugar europeo de protección de la aves, en la medida en que estén sometidos a la decisión de una autoridad o a una notificación a una autoridad o sean realizados por una autoridad; b)      intervenciones en la naturaleza y el paisaje en el sentido del artículo 18, en la medida en que estén sometidas a una decisión de una autoridad, a una notificación a una autoridad o sean realizadas por una autoridad; e c)      instalaciones sometidas a autorización conforme a la Ley federal relativa a la lucha contra la contaminación, así como la utilización de aguas sujeta a una autorización o aprobación con arreglo a la Ley sobre el régimen de aguas, en la medida en que, individual o conjuntamente con otros proyectos o planes, puedan perjudicar de modo significativo un lugar de importancia comunitaria o un lugar europeo de protección de las aves […]». 12     El artículo 18 de la BNatSchG de 2002 dispone: «1.       A efectos de la presente ley, por intervenciones en la naturaleza y el paisaje se entenderá las modificaciones de la forma o la utilización de las superficies de base, o las modificaciones del nivel de la capa freática relacionadas con la capa superficial del suelo, que puedan alterar considerablemente la capacidad y el funcionamiento del ecosistema o del paisaje. 2.       La utilización de suelos en el marco de la agricultura, la silvicultura y la pesca no constituye una intervención, cuando tiene en cuenta los objetivos y principios de protección de la naturaleza y conservación del paisaje. La utilización de suelos en el marco de la agricultura, la silvicultura y la pesca no compromete, en principio, los objetivos y principios antes mencionados, si respeta los requisitos previstos en el artículo 5, apartados 4 a 6, y las normas de buena práctica profesional que se derivan de la Ley sobre la agricultura, la silvicultura y la pesca, así como del artículo 17, apartado 2, de la Ley federal de protección del suelo.» 13     El artículo 36 de la BNatSchG de 2002, titulado «Perjuicios materiales», prevé: «Cuando sea previsible que una instalación sujeta a autorización conforme a la Ley federal relativa a la lucha contra la contaminación produzca emisiones que, incluso en combinación con otras instalaciones o medidas, tengan fuerte impacto, en la zona de influencia de dicha instalación, sobre elementos esenciales necesarios para la conservación de un lugar de importancia comunitaria o de un lugar europeo de protección de las aves, y si los perjuicios no pueden ser compensados conforme al artículo 19, apartado 2, no se concederá la autorización a menos que concurran los requisitos previstos en el apartado 3 en relación con el apartado 4 del artículo 34. El artículo 34, apartados 1 y 5, será aplicable mutatis mutandis . Las decisiones se adoptarán de acuerdo con las autoridades competentes en materia de protección de la naturaleza y de los lugares naturales.» 14     El artículo 39, apartado 2, primera frase, de la BNatSchG de 2002, titulado «Relación con otras disposiciones legislativas», dispone: «Las disposiciones de la legislación sobre protección de los vegetales, sobre protección de los animales, sobre protección contra las epizootias así como la legislación sobre bosques, caza y pesca no se verán afectadas por las disposiciones de la presente sección ni por las disposiciones legales adoptadas en virtud y en el marco de ésta.» 15     El artículo 42, apartados 1 y 2, de la BNatSchG de 2002 tiene por objeto incorporar a la Ley las prohibiciones que figuran en los artículos 12 y 13 de la Directiva. 16     El artículo 43 de la BNatSchG de 2002, titulado «Excepciones», prevé, en su apartado 4, que «las prohibiciones enunciadas en el artículo 42, apartados 1 y 2, no se aplicarán a los actos destinados a utilizar el suelo para la agricultura, la silvicultura y la pesca, y realizados de modo que se atengan a la buena práctica profesional y a las exigencias previstas en el artículo 5, apartados 4 a 6, a los actos destinados a transformar los productos obtenidos en el marco de tales actividades o a realizar una intervención autorizada conforme al artículo 19, o una evaluación del impacto medioambiental con arreglo a la Ley relativa a la evaluación de los impactos medioambientales, o incluso a llevar a cabo una medida autorizada conforme al artículo 30, siempre que los animales, incluidos sus lugares de nidificación, incubación, hábitat o refugio, y las especies vegetales especialmente protegidas no sufran por ello una agresión intencionada. […]». 17     El ordenamiento jurídico de la República Federal de Alemania se adaptó también a la Directiva a través de una serie de leyes sectoriales, entre las que se encuentra la Ley sobre protección de los vegetales (Pflanzenschutzgesetz, BGBl. 1998 I, p. 971; en lo sucesivo, «PflSchG»), de 14 de mayo de 1998, cuyo artículo 6, apartado 1, dispone: «Los productos fitosanitarios deberán ser objeto de una utilización que se atenga a la buena práctica profesional. Dicha utilización estará prohibida si es previsible que produzca efectos nocivos sobre la salud humana o animal, sobre la capa freática o que tenga otros efectos nocivos graves, en particular sobre el equilibrio de la naturaleza. La autoridad competente podrá ordenar las medidas que sean necesarias para satisfacer las exigencias mencionadas en las frases primera y segunda del presente apartado.» Procedimiento administrativo previo 18     El 10 de abril de 2000, la Comisión dirigió a la República Federal de Alemania un escrito de requerimiento en el que le pedía que presentase sus observaciones sobre la aplicación del artículo 6, apartados 3 y 4, y de los artículos 12, 13 y 16 de la Directiva. 19     Tras conocer la respuesta que le dirigió la República Federal de Alemania el 11 de agosto de 2000, la Comisión emitió, el 25 de julio de 2001, un dictamen motivado instando a dicho Estado miembro a adoptar las medidas necesarias para atenerse al dictamen en un plazo de dos meses a partir de su notificación. 20     En este dictamen motivado, la Comisión consideró, refiriéndose concretamente a la BNatSchG de 1998, que la República Federal de Alemania no había adoptado las medidas necesarias para adaptar su Derecho interno a las disposiciones de la Directiva citadas anteriormente. 21     La República Federal de Alemania rechazó las imputaciones de la Comisión mediante escrito de 21 de noviembre de 2001, con posterioridad al plazo fijado en el dictamen motivado. 22     A continuación, entró en vigor la BNatSchG de 2002. 23     En estas circunstancias, la Comisión decidió interponer el presente recurso. Sobre la admisibilidad del recurso 24     El Gobierno alemán alega, con carácter preliminar, la inadmisibilidad del recurso de la Comisión basándose en que ésta no tuvo suficientemente en cuenta todas las nuevas disposiciones introducidas por la BNatSchG de 2002 ni otras disposiciones nacionales específicas. Afirma que éstas garantizan que las disposiciones controvertidas de la normativa alemana se apliquen de conformidad con la Directiva. 25     A este respecto, procede destacar que la cuestión de determinar si la Comisión tuvo o no en cuenta determinadas modificaciones legislativas al valorar la compatibilidad de la normativa alemana con la Directiva se refiere al fondo del asunto y, por consiguiente, a la procedencia del recurso, y no a su admisibilidad. 26     Procede también subrayar que el hecho de que en su escrito de interposición del recurso, la Comisión haya basado sus motivos en determinadas disposiciones de la BNatSchG de 2002, mencionando las antiguas disposiciones correspondientes de la BNatSchG de 1998 entre paréntesis, mientras que el dictamen motivado sólo se refería a las antiguas, no implica la inadmisibilidad del recurso. 27     Si bien es cierto que el objeto de un recurso interpuesto al amparo del artículo 226 CE está circunscrito por el procedimiento administrativo previo y, en consecuencia, la demanda no puede basarse en disposiciones distintas de las indicadas durante dicho procedimiento, esta exigencia no puede conducir a imponer en todos los casos una coincidencia perfecta entre las disposiciones nacionales mencionadas en el dictamen motivado y las que aparecen en el recurso. Cuando, entre estas dos fases del procedimiento, se produce un cambio legislativo, basta efectivamente que el sistema establecido por la legislación aludida en el curso del procedimiento administrativo previo haya sido mantenido en su totalidad por las nuevas medidas adoptadas por el Estado miembro con posterioridad al dictamen motivado y contra las que se dirige el recurso (sentencia de 22 de septiembre de 2005, Comisión/Bélgica, C‑221/03, Rec. p. I‑0000, apartados 38 y 39). 28     En este caso, las disposiciones de la BNatSchG de 2002 a que se refiere la Comisión en su recurso son esencialmente idénticas a las de la BNatSchG de 1998, criticadas en su dictamen motivado. 29     De todo ello se deduce que debe declararse la admisibilidad del recurso. Sobre el fondo 30     En apoyo de su recurso, la Comisión invoca seis motivos. Sobre el primer motivo Alegaciones de las partes 31     La Comisión acusa a la República Federal de Alemania de realizar una adaptación incompleta de su Derecho nacional al artículo 6, apartados 3 y 4, de la Directiva, en la medida en que el concepto de «proyecto» que figura en el artículo 10, apartado 1, punto 11, letras b) y c), de la BNatSchG de 2002, aplicable a los proyectos que se realizan fuera de las ZEC es demasiado restrictivo y exime a determinadas intervenciones y otras actividades potencialmente nocivas para los lugares protegidos de la obligación de someterse a una evaluación del impacto medioambiental. 32     Refiriéndose a los proyectos en el sentido del artículo 10, apartado 1, punto 11, letra b), de la BNatSchG de 2002, la Comisión alega que, en la medida en que sólo incluyen las intervenciones en la naturaleza y el paisaje en el sentido del artículo 18 de esa misma Ley, determinados proyectos que pueden afectar de forma significativa a los lugares protegidos no están sometidos a la previa evaluación del impacto medioambiental prevista en el artículo 6, apartados 3 y 4, de la Directiva. En efecto, el apartado 1 del citado artículo 18 sólo regula las modificaciones de la forma o la utilización de las superficies de base, pero no tiene en cuenta las demás actividades o medidas que no están centradas en la superficie de base de un lugar protegido, ni las que no realizan ninguna modificación la misma, aunque puedan afectar a tal lugar de forma significativa. En realidad, el concepto de «proyecto» en el sentido del artículo 10, apartado 1, punto 11, letra b), de la BNatSchG de 2002, que comprende las intervenciones realizadas fuera de las ZEC, es más restrictivo que el concepto de proyecto que aparece en la letra a) del mismo artículo, que se refiere a proyectos realizados en una ZEC. Pues bien, en su definición de las medidas que deben someterse a una evaluación del impacto medioambiental, la Directiva no establece ninguna diferencia según si tales medidas se adoptan fuera o dentro de un lugar protegido. 33     Además, la Comisión destaca que el artículo 18, apartado 2, de la BNatSchG de 2002 excluye del concepto de «proyecto» en el sentido del artículo 10, apartado 1, punto 11, letra b), de la misma Ley, la utilización de suelos en el marco de la agricultura, la silvicultura y la pesca cuando tiene en cuenta los objetivos y principios de protección de la naturaleza y conservación del paisaje. 34     En cuanto al artículo 10, apartado 1, punto 11, letra c), de dicha Ley, la Comisión critica el hecho de que la definición del concepto de «proyecto» esté limitada, por una parte, a las instalaciones sometidas a autorización conforme a la Ley federal relativa a la lucha contra la contaminación (Bundes-Immissionsschutzgesetz; en lo sucesivo, «BImSchG») y, por otra, a la utilización de aguas, sujeta a autorización o aprobación con arreglo a la Ley sobre el régimen de aguas (Wasserhaushaltsgesetz; en lo sucesivo, «WHG»). De esta forma, las instalaciones y la utilización de aguas no sujetas a tales autorizaciones o aprobaciones están excluidas de la obligación de someterse a la evaluación del impacto medioambiental prevista en el artículo 6, apartado 3, de la Directiva, sin saber si pueden o no tener un impacto significativo sobre los lugares protegidos. 35     El Gobierno alemán destaca, en primer lugar, que la Comisión interpreta el concepto de «proyecto» de forma demasiado amplia, en la medida en que no admite ninguna limitación a la obligación de realizar una evaluación del impacto medioambiental de las actividades contempladas por la normativa alemana. Según este Gobierno, tal concepto debe interpretarse en relación con la definición concreta que figura en la Directiva 85/337/CEE del Consejo, de 27 de junio de 1985, relativa a la evaluación de las repercusiones de determinados proyectos públicos y privados sobre el medio ambiente (DO L 175, p. 40). 36     A continuación, este Gobierno sostiene que el concepto de «intervención» en el sentido del artículo 18, apartado 1, de la BNatSchG de 2002 exige un examen individualizado a la luz de los objetivos de la Directiva. Así, en la práctica, dicho artículo 18, apartado 1, no limita el concepto de «proyecto» en el sentido de la Directiva. Esta norma no presupone que se produzca una modificación de la forma o de la utilización de las superficies de base, sino que indica que existe una intervención cuando una actividad tiene una influencia sobre las superficies de base que repercute en el lugar protegido. 37     En cuanto a la excepción prevista en el artículo 18, apartado 2, de la BNatSchG de 2002, el Gobierno alemán alega que esta norma exige de forma imperativa que los objetivos y principios de protección de la naturaleza y conservación del paisaje se tengan en cuenta para que la utilización de suelos en el marco de la agricultura, la silvicultura y la pesca no constituya un proyecto que deba ser objeto de una evaluación del impacto medioambiental. 38     Para finalizar, refiriéndose al artículo 10, apartado 1, punto 11, letra c), de la BNatSchG de 2002, el Gobierno alemán señala que las instalaciones que no están sometidas a autorización o a aprobación en virtud de la BImSchG deben también respetar requisitos que tienen en cuenta la Directiva. En efecto, esta Ley obliga, en particular, a verificar que se impidan los efectos nocivos sobre el medio ambiente que el estado de la técnica permita evitar y que los que el estado de la técnica no permita evitar se reduzcan al máximo. En cuanto a la utilización de las aguas que no requiere una autorización en virtud de la WHG, el Gobierno alemán alega fundamentalmente que se trata de una utilización que afecta a volúmenes de agua reducidos, compatible con la Directiva 2000/60/CE del Parlamento Europeo y del Consejo, de 23 de octubre de 2000, por la que se establece un marco comunitario de actuación en el ámbito de la política de aguas (DO L 327, p. 1). Según este Gobierno, si estas utilizaciones que no tienen un impacto significativo sobre el estado de una masa de agua, en virtud de la Directiva 2000/60 no deben tomarse en consideración y no precisan autorización, tampoco pueden tener un impacto significativo sobre las ZEC próximas. Apreciación del Tribunal de Justicia 39     Debe recordarse que, a tenor del artículo 6, apartado 3, primera frase, de la Directiva, cualquier plan o proyecto que, sin tener relación directa con la gestión del lugar o sin ser necesario para la misma, pueda afectar de forma apreciable a los citados lugares, ya sea individualmente o en combinación con otros planes y proyectos, debe someterse a una adecuada evaluación del impacto medioambiental sobre el lugar, teniendo en cuenta los objetivos de conservación de éste. 40     El Tribunal de Justicia ya ha declarado que la exigencia de una adecuada evaluación del impacto medioambiental de un plan o de un proyecto está supeditada a la condición de que haya una probabilidad o un riesgo de que afecte de forma significativa al lugar de que se trate. Pues bien, teniendo en cuenta especialmente el principio de cautela, tal riesgo existe desde el momento en que no cabe excluir, sobre la base de datos objetivos, que dicho plan o proyecto afecte al lugar en cuestión de forma apreciable (véase la sentencia de 20 de octubre de 2005, Comisión/Reino Unido, C‑6/04, Rec. p. I‑0000, apartado 54). 41     Por consiguiente, la condición a la que está supeditada la evaluación del impacto de un plan o proyecto sobre un lugar determinado, que implica que en caso de duda sobre la inexistencia de efectos significativos, debe efectuarse dicha evaluación, no permite que se sustraigan a ésta, como hacen, por una parte, el artículo 10, apartado 1, punto 11, letra b), de la BNatSchG en 2002, en relación con el artículo 18 de la misma Ley y, por otra, el artículo 10, apartado 1, punto 11, letra c), determinadas categorías de proyectos sobre la base de criterios inadecuados para garantizar que éstos no puedan afectar a los lugares protegidos de forma significativa. 42     Debe señalarse, en particular, que el artículo 10, apartado 1, punto 11, letras b) y c), de la BNatSchG de 2002 exime de la obligación de evaluación a los proyectos que consistan, por una parte, en intervenciones en la naturaleza y el paisaje que no sean modificaciones de la forma o la utilización de las superficies de base, o modificaciones del nivel de la capa freática relacionadas con la capa superficial del suelo, así como, por otra parte, los proyectos relacionados con instalaciones o la utilización de aguas, por el hecho de no estar sujetas a autorización. Pues bien, no parece que estos criterios de exención de la obligación de realizar una evaluación puedan garantizar de forma sistemática que dichos proyectos no afecten de forma significativa a los lugares protegidos. 43     Por lo que se refiere concretamente a las instalaciones que no están sometidas a autorización en virtud de la BImSchG, el hecho de que este texto obligue a verificar que se impidan los efectos nocivos sobre el medio ambiente que el estado de la técnica permita evitar y que los que el estado de la técnica no permita evitar se reduzcan al máximo no basta para garantizar el cumplimiento de la obligación prevista en el artículo 6, apartado 3, de la Directiva. En efecto, el deber de verificación que establece la BImSchG no garantiza, en absoluto, que un proyecto relativo a una instalación de ese tipo no cause un perjuicio a la integridad del lugar protegido. En particular, la obligación de verificar que los efectos nocivos sobre el medio ambiente que el estado de la técnica no permita evitar se reduzcan al máximo no garantiza que tal proyecto no produzca dicho perjuicio. 44     En cuanto a la utilización de las aguas que no requiere autorización en virtud de la WHG, el hecho de que se trate de una utilización que se refiere a volúmenes reducidos de agua no puede por sí misma descartar que algunas de estas utilizaciones puedan afectar de forma significativa a un lugar protegido. Incluso suponiendo que tal utilización del agua no produzca ningún impacto significativo sobre el estado de una masa de agua, de ello no se deduce que tampoco pueda producir un impacto significativo sobre los lugares protegidos próximos. 45     Habida cuenta de todo lo anterior, procede declarar que la República Federal de Alemania no ha adaptado correctamente su legislación nacional al artículo 6, apartado 3, de la Directiva en lo que se refiere a determinados proyectos realizados fuera de las ZEC. Sobre el segundo motivo Alegaciones de las partes 46     La Comisión alega que el artículo 36 de la BNatSchG de 2002 no es una adaptación correcta del artículo 6, apartados 3 y 4, de la Directiva, en la medida en que sólo prohíbe la autorización de las instalaciones que provoquen emisiones cuando haya razones para imaginar que éstas afectarán especialmente a una ZEC situada en la zona de explotación de tales instalaciones. 47     De ello resulta que, por el contrario, los perjuicios materiales ocasionados fuera de una zona de este tipo no se tomarán en consideración, lo que constituye una vulneración de las citadas disposiciones de la Directiva. 48     El Gobierno alemán señala que el control de los perjuicios materiales ocasionados por los contaminantes de la atmósfera o por ruidos en la zona de influencia de una instalación debe efectuarse caso por caso, teniendo en cuenta todos los datos locales, así como los distintos elementos contaminantes emitidos por la instalación. Asimismo, en la práctica, sólo se concederá autorización a un proyecto que produzca perjuicios materiales si no tiene efectos nocivos sobre elementos protegidos por la Directiva. Apreciación del Tribunal de Justicia 49     Procede destacar que, en la medida en que, en virtud del artículo 36 de la BNatSchG de 2002, sólo se prohíbe la autorización de las instalaciones que provoquen emisiones únicamente cuando parezca que éstas puedan afectar en particular a un lugar protegido situado en la zona de influencia de las mismas, aquellas cuyas emisiones alcancen un lugar protegido situado fuera de dicha zona podrán ser autorizadas sin que se tomen en consideración los efectos de esas emisiones sobre dicho lugar. 50     A ese respecto, debe señalarse que no parece que el sistema implantado por la normativa alemana pueda garantizar que se respeta el artículo 6, apartados 3 y 4, de la Directiva, en la medida que tiene por objeto las emisiones dentro de una zona de influencia, tal como la definen las circulares técnicas en función, especialmente, de criterios generales relacionados con las instalaciones. 51     Pues bien, a falta de criterios científicamente probados, que el Gobierno alemán no ha mencionado y que permitirían excluir a priori que las emisiones que alcancen un lugar protegido situado fuera de la zona de influencia de la instalación afectada puedan afectar a este lugar de forma significativa, el sistema implantado por el Derecho nacional en el ámbito en cuestión no garantiza, en absoluto, que los proyectos o los planes relativos a instalaciones causantes de emisiones que alcancen lugares protegidos situados fuera de la zona de influencia de tales instalaciones no causarán un perjuicio a la integridad de los lugares en cuestión, en el sentido del artículo 6, apartado 3, de la Directiva. 52     En consecuencia, procede declarar que la legislación nacional no ha sido correctamente adaptada al artículo 6, apartado 3, de la Directiva. Sobre el tercer motivo 53     La Comisión imputa a la República Federal de Alemania no haber incorporado correctamente a su Derecho interno la obligación contenida en el artículo 12, apartado 1, letra d), de la Directiva de adoptar las medidas necesarias para instaurar un sistema de protección rigurosa de determinadas especies animales, prohibiendo el deterioro o la destrucción de los lugares de reproducción o de las zonas de descanso. Según la Comisión, esta disposición obliga a los Estados miembros a prohibir no sólo los actos intencionados, sino también los no intencionados. Alega que el artículo 43, apartado 4, de la BNatSchG de 2002 no respeta el artículo 12, apartado 1, letra d), de la Directiva, en la medida en que autoriza determinadas excepciones a las normas que protegen los lugares «siempre que los animales, incluidos sus lugares de nidificación, incubación, hábitat o refugio, […] no sufran por ello una agresión intencionada». 54     El Gobierno alemán destaca que la adaptación del ordenamiento jurídico alemán al artículo 12, apartado 1, letra d) de la Directiva se limita, en todo el territorio de la República Federal de Alemania, a los actos intencionados, lo que, según él, es conforme con esta norma, que no ordena incluir la destrucción o el deterioro no intencionados de dichos lugares en el sistema de protección que impone. Opina que una interpretación que prohibiera también los actos no intencionados sería, en todo caso, contraria al principio de proporcionalidad. 55     A este respecto, basta señalar que el Tribunal de Justicia ya ha declarado que el artículo 12, apartado 1, letra d), de la Directiva se refiere no sólo a los actos intencionados, sino también a los que no lo son (véase la sentencia Comisión/Reino Unido, antes citada, apartados 73 a 79). Al no limitar la prohibición prevista en el artículo 12, apartado 1, letra d), de la Directiva, a los actos intencionados, al contrario de lo que ha hecho respecto de los actos contemplados en las letras a) a c) de dicho artículo, el legislador comunitario ha demostrado su voluntad de conferir a los lugares de reproducción o a las zonas de descanso una mayor protección contra los actos que puedan causar su deterioro o su destrucción. Habida cuenta de la importancia de los objetivos de protección de la biodiversidad que la Directiva pretende alcanzar, no resulta en absoluto desproporcionado que la prohibición prevista en el artículo 12, apartado 1, letra d), no se limite a los actos intencionados. 56     En estas circunstancias, procede estimar el motivo basado en una incorrecta adaptación del Derecho interno al artículo 12, apartado 1, letra d), de la Directiva. Sobre el cuarto motivo 57     La Comisión imputa a la República Federal de Alemania haber introducido en el artículo 43, apartado 4, de la BNatSchG de 2002 dos excepciones a las prohibiciones previstas en el artículo 42, apartado 1, de esa Ley, que no tienen suficientemente en cuenta los requisitos a que están sometidas las excepciones autorizadas en virtud del artículo 16 de la Directiva. A este respecto, la Comisión se refiere más concretamente a las excepciones que establece el Derecho alemán respecto de los regímenes de protección de las especies que afectan, respectivamente, a los actos de ejecución de una intervención autorizada conforme al artículo 19 de la BNatSchG de 2002 y a la aplicación de medidas autorizadas en virtud del artículo 30 de la misma Ley. 58     El Gobierno alemán responde que las intervenciones y las medidas que son objeto de las dos excepciones previstas en el artículo 43, apartado 4, de la BNatSchG de 2002 están sujetas a decisiones administrativas en cuya adopción las autoridades competentes están, en todo caso, obligadas a respetar los requisitos previstos en el artículo 16 de la Directiva. 59     A este respecto, es preciso recordar que de los considerandos cuarto y undécimo de la Directiva resulta que los hábitats y las especies amenazadas forman parte del patrimonio natural de la Comunidad Europea y que las amenazas que pesan sobre ellos tienen a menudo un carácter transfronterizo, de forma que la adopción de medidas de conservación constituye una responsabilidad común de todos los Estados miembros. Por consiguiente, la exactitud de la adaptación tiene una particular importancia en un caso como el de autos, en el que la gestión del patrimonio común está confiada, para sus respectivos territorios, a los Estados miembros (véase la sentencia Comisión/Reino Unido, antes citada, apartado 25). 60     De ello se deduce que, en virtud de la Directiva, que impone reglas complejas y técnicas en el ámbito del Derecho del medio ambiente, los Estados miembros están especialmente obligados a velar por que su legislación destinada a efectuar la adaptación del ordenamiento jurídico interno a dicha Directiva sea clara y precisa (véase la sentencia Comisión/Reino Unido, antes citada, apartado 26). 61     Por consiguiente, incluso suponiendo que las dos excepciones controvertidas deban ser objeto de decisiones administrativas en cuya adopción las autoridades competentes respeten de hecho los requisitos a los que el artículo 16 de la Directiva subordina la autorización de excepciones, resulta obligado señalar que el artículo 42, apartado 4, de la BNatSchG de 2002 no prevé un marco legal conforme con el régimen de excepciones previsto por dicho artículo 16. En efecto, esta norma de Derecho nacional no condiciona la concesión de las dos excepciones en cuestión al conjunto de los requisitos previstos en el artículo 16 de la Directiva. A este respecto, basta señalar que el artículo 43, apartado 4, de la BNatSchG de 2002 prevé como único requisito para la autorización de dichas excepciones que los animales, incluidos sus lugares de nidificación, incubación, hábitat o refugio, y las especies vegetales especialmente protegidas no sufran por ello una agresión intencionada. 62     Por consiguiente, debe estimarse el motivo basado en la adaptación incorrecta del Derecho alemán al artículo 16 de dicha Directiva. Sobre el quinto motivo 63     La Comisión se refiere al artículo 6, apartado 1, de la PflSchG, que prohíbe la utilización de productos fitosanitarios cuando sea previsible que produzca efectos nocivos sobre la salud humana o animal, sobre la capa freática o que tenga otros efectos nocivos graves, en particular sobre el equilibrio de la naturaleza, concepto que abarca también las especies animales y vegetales, en el sentido del artículo 2, punto 6, de la PflSchG. La Comisión alega que, a causa de esta prohibición, la República Federal de Alemania no ha adaptado de forma suficientemente clara su Derecho interno a los artículos 12, 13 y 16 de la Directiva. 64     El Gobierno alemán rechaza esta imputación por infundada, subrayando que la norma a que se refiere la Comisión contiene una prohibición general que permite respetar las prohibiciones previstas en los artículos 12 y 13 de la Directiva. Se refiere también al hecho de que, según el artículo 6, apartado 1, de la PflSchG, los productos fitosanitarios deben ser objeto de una utilización que se atenga a la buena práctica profesional y que la autoridad competente podrá ordenar las medidas que sean necesarias para satisfacer las exigencias mencionadas en esta norma. 65     A este respecto, tal como se ha recordado en el apartado 60 de la presente sentencia, en el marco de la Directiva, los Estados miembros están especialmente obligados a velar por que su legislación, destinada a efectuar la adaptación del ordenamiento jurídico interno a dicha Directiva, sea clara y precisa. 66     De acuerdo con la jurisprudencia del Tribunal de Justicia, los artículos 12, 13 y 16 de la Directiva forman un conjunto coherente de normas (véase la sentencia Comisión/Reino Unido, antes citada, apartado 112). Dichos artículos 12 y 13 obligan a los Estados miembros a instaurar un sistema de protección riguroso de las especies animales y vegetales. 67     Procede señalar que, al enumerar los casos en que está prohibida la utilización de los productos fitosanitarios, el artículo 6, apartado 1, de la PflSchG, no recoge de modo claro, preciso y estricto las prohibiciones de ocasionar daños a las especies protegidas previstas en los artículos 12 y 13 de la Directiva. 68     En concreto, no parece que la prohibición de utilizar productos fitosanitarios cuando sea previsible que produzca efectos nocivos sobre el equilibrio de la naturaleza, sea tan clara, precisa y estricta como la prohibición de deterioro de los lugares de reproducción o de las zonas de descanso de las especies animales protegidas prevista en el artículo 12, apartado 1, letra d), de la Directiva o como la prohibición de destruir intencionalmente en la naturaleza las especies protegidas, prevista en el artículo 13, apartado 1, letra a), de la Directiva. 69     Por consiguiente, procede estimar el quinto motivo en la medida en que se refiere a los artículos 12 y 13 de la Directiva. Sobre el sexto motivo Alegaciones de las partes 70     La Comisión imputa a la República Federal de Alemania haber infringido los artículos 12 y 16 de la Directiva al no haberle notificado las disposiciones en materia de regulación de la pesca o al no garantizar que dichas disposiciones impusieran prohibiciones sobre capturas pesqueras adecuadas. 71     La Comisión alega que la normativa pesquera en los tres Länder no es conforme con la Directiva. Así, en Baviera, el pez conocido con el nombre científico de coregonus oxyrhynchus no figura entre las especies protegidas durante todo el año. En Brandemburgo, esta misma especie, así como el molusco denominado unio crassus, no están protegidos. La legislación del Land de Bremen no incluye en la lista de prohibiciones de capturas pesqueras las tres especies que deben protegerse en ese Land, a saber, las dos especies citadas anteriormente y el pez llamado acipenser sturio . Por añadidura, autoriza expresamente la pesca de especímenes de esta especie cuya longitud sea de 100 cm como mínimo y de los de la especie coregonus oxyrhynchus de una longitud de 30 cm como mínimo. Además, no existe ninguna información disponible relativa a posibles prohibiciones de capturas pesqueras en los Länder de Berlín, de Hamburgo, de Mecklemburgo-Pomerania Occidental, de Baja Sajonia, de Renania del Norte-Westfalia, de Sarre Sajonia y de Sajonia-Anhalt. En consecuencia, no puede considerarse que la normativa de esos Länder contenga las prohibiciones necesarias en materia de capturas pesqueras para cumplir las disposiciones de los artículos 12 y 16 de la Directiva. 72     El Gobierno alemán sostiene que, si bien las disposiciones de Derecho federal autorizan a los Länder a dictar disposiciones más concretas en materia de Derecho pesquero, no es menos cierto que éstas deban interpretarse conforme a la Directiva. En el caso en que las disposiciones en materia de pesca de los Länder vulnerasen la protección de las especies de peces y moluscos impuesta jurídicamente por el Derecho comunitario, serían nulas por violar el Derecho federal. En este sentido, la BNatSchG de 2002 es una ley que prevalece sobre el Derecho de los Länder. Se aplica, en consecuencia, la prohibición de capturas pesqueras enunciada en el artículo 42, apartado 1, punto 1, de la BNatSchG de 2002, que afecta también a las especies mencionadas en el anexo IV de la Directiva. Por lo tanto, según el Gobierno alemán, no es necesario comunicar las disposiciones de los Länder en esta materia. 73     Este Gobierno señala que velará por que se modifiquen rápidamente las normas de los Länder en materia de pesca, en la medida en que no respeten los requisitos de la Directiva o del Derecho Federal, como es el caso, por ejemplo, de la normativa del Land de Bremen impugnada por la Comisión. Apreciación del Tribunal de Justicia 74     Es cuestión pacífica, en el caso de autos, que el coregonus oxyrhynchus, el unio crassus así como el acipenser sturio, que figuran en el anexo IV, letra a), de la Directiva, son especies que se encuentran en Alemania. 75     Deben, por lo tanto, estar sometidas a un sistema de protección rigurosa que prohíba cualquier forma de captura o sacrificio deliberados de especímenes de dichas especies en la naturaleza, en virtud del artículo 12, apartado 1, letra a), de la Directiva. 76     De los autos se desprende que, al expirar el plazo fijado en el dictamen motivado, la normativa del Land de Baviera autorizaba, en particular, la captura de peces durante todo el año siempre que no se hubieran dictado prohibiciones sobre capturas pesqueras. Pues bien, el coregonus oxyrhynchus no era objeto de una prohibición de captura. En el Land de Brandemburgo, tampoco estaba prohibida la pesca de esta especie ni del unio crassus . El Gobierno alemán ha reconocido que tampoco la normativa del Land de Bremen era conforme con la Directiva. 77     Si bien es cierto, como señala el Gobierno alemán, que el artículo 42, apartado 1, de la BNatSchG de 2002 prohíbe, en particular, la captura y el sacrificio de especies animales que sean objeto de un régimen de protección rigurosa, como las mencionadas en el apartado 74 de la presente sentencia, no es menos cierto que, en aplicación de la Ley federal, las disposiciones de la legislación sobre la protección de los animales, la caza y la pesca no se ven afectadas por las disposiciones de la presente sección. Pues bien, esa sección comprende el artículo 42 de la BNatSchG de 2002. 78     En tales circunstancias, resulta obligado hacer constar que el marco normativo en vigor en Alemania, en el que conviven disposiciones regionales contrarias al Derecho comunitario y una norma federal conforme con el mismo, no resulta adecuado para garantizar de forma efectiva, clara y precisa, la protección rigurosa de las tres especies animales de que se trata en el presente asunto, prevista en el artículo 12, apartado 1, letra a), de la Directiva, en lo que se refiere a cualquier forma de captura o sacrificio deliberados de especímenes de dichas especies en la naturaleza. 79     En el presente asunto, la normativa alemana no resulta conforme con el artículo 12, apartado 1, letra a), de la Directiva y no cumple los requisitos para la aplicación de las excepciones del artículo 16 de la Directiva. 80     En cuanto a las normativas de pesca de los demás Länder, que no han sido comunicadas a la Comisión, no puede constatarse que no cumplen las disposiciones de los artículos 12 y 16 de la Directiva, al no disponerse de ninguna información sobre posibles prohibiciones de capturas pesqueras en esos Länder, tanto más cuanto que, como se recuerda en el apartado 77 de la presente sentencia, el artículo 42, apartado 1, punto 1, de la BNatSchG de 2002 prohíbe la captura y sacrificio de especímenes de las especies coregonus oxyrhynchus, unio crassus y acipenser sturio . 81     Procede recordar que el artículo 23, apartado 3, de la Directiva dispone que los Estados miembros comunicarán a la Comisión el texto de las disposiciones básicas de Derecho interno que adopten en el ámbito regulado por esa Directiva. Sin embargo, la Comisión no ha fundamentado su recurso en esta disposición. 82     Resulta de lo anterior que debe estimarse el sexto motivo dentro de los límites señalados en los apartados anteriores de la presente sentencia. 83     En consecuencia, procede declarar que la República Federal de Alemania ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud del artículo 6, apartado 3, y los artículos 12, 13 y 16 de la Directiva: –       al no someter determinados proyectos realizados fuera de las ZEC, en el sentido del artículo 4, apartado 1, de la Directiva, a la obligación de evaluación del impacto medioambiental prevista en el artículo 6, apartados 3 y 4, de dicha Directiva, sin saber si tales proyectos pueden tener un impacto significativo sobre dichas zonas; –       al permitir emisiones en las ZEC, sin saber si pueden tener un impacto significativo sobre éstas; –       al excluir del ámbito de aplicación de las normas para la protección de las especies determinados perjuicios no intencionados ocasionados a animales protegidos; –       al no garantizar el cumplimiento de los requisitos previstos para la aplicación de las excepciones del artículo 16 de la Directiva, en lo que se refiere a determinados actos compatibles con la conservación de la zona; –       al establecer una normativa sobre el uso de productos fitosanitarios que no tiene suficientemente en cuenta la protección de las especies y –       al no garantizar que las disposiciones en materia de regulación de la pesca impongan prohibiciones sobre capturas pesqueras adecuadas. Costas 84     A tenor del artículo 69, apartado 2, del Reglamento de Procedimiento, la parte que pierda el proceso será condenada en costas, si así lo hubiera solicitado la otra parte. Dado que la Comisión ha pedido que se condene en costas a la República Federal de Alemania y al haber sido desestimados los motivos formulados por ésta, procede condenarla en costas. En virtud de todo lo expuesto, el Tribunal de Justicia (Sala Segunda) decide: 1)      Declarar que la República Federal de Alemania ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud del artículo 6, apartado 3, y de los artículos 12, 13 y 16 de la Directiva 92/43/CEE del Consejo, de 21 de mayo de 1992, relativa a la conservación de los hábitats naturales y de la fauna y flora silvestres, – al no someter determinados proyectos realizados fuera de zonas especiales de conservación, en el sentido del artículo 4, apartado 1, de la Directiva, a la obligación de evaluación del impacto medioambiental prevista en el artículo 6, apartados 3 y 4, de dicha Directiva, sin saber si tales proyectos pueden tener un impacto significativo sobre dichas zonas; – al permitir emisiones en zonas especiales de conservación, sin saber si pueden tener un impacto significativo sobre éstas; – al excluir del ámbito de aplicación de las normas para la protección de las especies determinados perjuicios no intencionados ocasionados a animales protegidos; – al no garantizar el cumplimiento de los requisitos previstos para la aplicación de las excepciones del artículo 16 de la Directiva, en lo que se refiere a determinados actos compatibles con la conservación de la zona; – al establecer una normativa sobre el uso de productos fitosanitarios que no tiene suficientemente en cuenta la protección de las especies y – al no garantizar que las disposiciones en materia de regulación de la pesca impongan prohibiciones de capturas pesqueras adecuadas. 2)      Condenar en costas a la República Federal de Alemania. Firmas * Lengua de procedimiento: alemán.

62001TJ0208

es

Hechos que dieron lugar al litigio 1       Volkswagen AG (en lo sucesivo, «Volkswagen» o «demandante») es la sociedad matriz y la mayor empresa del grupo Volkswagen, que desarrolla su actividad en el sector de la fabricación de automóviles. Los vehículos automóviles fabricados por la demandante se venden en la Comunidad, a través de un sistema de distribución selectivo y exclusivo, mediante concesionarios con los cuales la demandante ha firmado un contrato de concesión comercial. 2       Conforme al artículo 4, apartado 1, del contrato de concesión, en sus versiones del mes de septiembre de 1995 y del mes de enero de 1998, Volkswagen atribuyó al concesionario un territorio contractual para el programa de suministro y el servicio posventa. Como contrapartida, el concesionario se comprometió a promover las ventas y el servicio posventa de una forma intensiva en el territorio que se le había asignado y a explotar de manera óptima el potencial del mercado. Según el artículo 2, apartado 6 (versión del mes de enero de 1989) o 1 (versiones del mes de septiembre de 1995 y del mes de enero de 1989), del contrato de concesión, el concesionario se comprometió «a representar y fomentar por todos los medios los intereses de [Volkswagen], de la red de distribución Volkswagen y de la marca Volkswagen». Se acordó asimismo que, «a tal fin, el distribuidor cumplirá todos los requisitos contractuales en materia de distribución de vehículos nuevos de Volkswagen, almacenamiento de piezas de recambio, servicio de posventa, fomento de las ventas, publicidad y formación, y velará por el mantenimiento del nivel de rendimiento de los distintos ámbitos del negocio Volkswagen». Finalmente, según el artículo 8, apartado 1, del contrato de concesión, «[Volkswagen] publicará en relación con los precios a los compradores finales y con los descuentos, unos precios recomendados sin carácter vinculante». 3       Los días 17 de julio de 1997 y 8 de octubre de 1998, a raíz de una denuncia presentada por un comprador, la Comisión dirigió a la demandante varias solicitudes de información acerca de su política de precios y, en particular, sobre la fijación del precio de venta del modelo de vehículo Volkswagen Passat en Alemania, de conformidad con el artículo 11 del Reglamento nº 17 del Consejo, de 6 de febrero de 1962, Primer Reglamento de aplicación de los artículos [81] y [82] del Tratado (DO 13 de 1962, p. 204; EE 08/01, p. 22). La demandante respondió a dichas solicitudes los días 22 de agosto de 1997 y 9 de noviembre de 1998, respectivamente. 4       El 22 de junio de 1999, basándose en las informaciones comunicadas, la Comisión remitió a la demandante un pliego de cargos en el cual le acusaba de haber infringido el artículo 81 CE, apartado 1, al haber acordado con los concesionarios alemanes de su red de distribución una disciplina de precios rigurosa para las ventas de los modelos Volkswagen Passat. 5       En dicho pliego de cargos, la Comisión hacía referencia, en particular, a tres circulares dirigidas por la demandante a sus concesionarios alemanes, los días 26 de septiembre de 1996, 17 de abril y 26 de junio de 1997, y a cinco cartas dirigidas a algunos de ellos, los días 24 de septiembre, 2 y 16 de octubre de 1996, 18 de abril de 1997 y 13 de octubre de 1998 (en lo sucesivo, «directrices controvertidas», en conjunto). 6       Mediante escrito de 10 de septiembre de 1999, la demandante respondió al citado pliego de cargos e indicó que los hechos que se describían en el mismo eran fundamentalmente exactos. La demandante no solicitó ser oída. 7       Los días 15 de enero y 7 de febrero de 2001, la Comisión dirigió dos nuevas solicitudes de información a la demandante, a las cuales respondió ésta los días 30 de enero y 21 de febrero de 2001, respectivamente. 8       El 6 de julio de 2001, la Comisión notificó a la demandante su Decisión 2001/711/CE, de 29 de junio de 2001, en un procedimiento con arreglo al artículo 81 del Tratado CE (Asunto COMP/F-2/36.693 – Volkswagen) (DO L 162, p. 14; en lo sucesivo, «Decisión impugnada»). 9       La Decisión impugnada dispone: «Artículo 1 Volkswagen AG ha infringido el apartado 1 del artículo 81 del Tratado CE al establecer unos precios de venta vinculantes para el modelo VW Passat requiriendo a sus distribuidores en Alemania para que no concedieran descuentos a sus clientes, o para que éstos fueran limitados, en relación con la venta de este modelo. Artículo 2 Habida cuenta de la infracción mencionada en el artículo 1, se impone a Volkswagen AG una multa por un importe de 30,96 millones de euros. [...] Artículo 4 El destinatario de la presente Decisión será Volkswagen AG, D-38436 Wolfsburg [...]» Procedimiento 10     Mediante escrito presentado en la Secretaría del Tribunal de Primera Instancia el 10 de septiembre de 2001, la demandante interpuso el presente recurso. 11     El 25 de febrero de 2002, la Comisión presentó en la Secretaría del Tribunal de Primera Instancia su escrito de dúplica, es decir, cuatro días después de haber expirado el plazo señalado para la presentación de la dúplica, sin haber solicitado ni obtenido previamente la prórroga del citado plazo ni tampoco alegado unas circunstancias que justificaran la inobservancia de dicho plazo. En consecuencia, el Tribunal de Primera Instancia no admitió dicho escrito por haberse presentado fuera de plazo. 12     Visto el informe del Juez Ponente, la Sala Cuarta del Tribunal de Primera Instancia decidió iniciar la fase oral. 13     Se oyeron los informes orales de las partes y sus respuestas a las preguntas del Tribunal de Primera Instancia en la vista de 18 de junio de 2003. Pretensiones de las partes 14     La demandante solicita al Tribunal de Primera Instancia que: –       Anule la Decisión impugnada. –       Con carácter subsidiario, reduzca el importe de la multa impuesta en el artículo 2 de la Decisión impugnada. –       Condene en costas a la Comisión. 15     La Comisión solicita al Tribunal de Primera Instancia que: –       Desestime el recurso. –       Condene en costas a la demandante. Fundamentos de Derecho 16     Con carácter principal, la demandante alega que procede anular la Decisión impugnada por cuanto la demandante no incurrió en ninguna infracción del artículo 81 CE, apartado 1. Por un lado, no existió acuerdo alguno, en el sentido de esta disposición, entre ella y sus concesionarios alemanes. Por otro lado, aun suponiendo que las directrices controvertidas hubieran sido objeto de un acuerdo, no habrían podido afectar, y menos aún sensiblemente, al comercio entre los Estados miembros, de manera que no es aplicable el artículo 81 CE, apartado 1. Con carácter subsidiario, la demandante solicita que se reduzca el importe de la multa que le había sido impuesta por la Decisión impugnada. 17     Debe examinarse, en primer lugar, la pretensión principal tendente a la anulación de la Decisión impugnada y, en este contexto, el motivo de la demandante según el cual las directrices controvertidas no habían sido objeto de ningún acuerdo entre ella y sus concesionarios alemanes, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1. Alegaciones de las partes 18     La demandante comienza por señalar que, en virtud de reiterada jurisprudencia, el acuerdo de voluntades entre empresas constituye el elemento central del concepto de acuerdo, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1. Por esta razón, unas medidas unilaterales adoptadas sin el acuerdo de su destinatario no pueden hallarse comprendidas dentro del ámbito de aplicación de esta disposición. Tan sólo se hallan prohibidas, con carácter excepcional, cuando tienen simplemente la apariencia de unilateralidad y su destinatario presta su consentimiento tácitamente. Esto también es cierto en el contexto de la distribución selectiva (sentencias del Tribunal de Justicia de 12 de julio de 1979, BMW Belgium/Comisión, asuntos acumulados 32/78, 36/78 a 82/78, Rec. p. 2435; en lo sucesivo, «sentencia BMW Belgium»; de 25 de octubre de 1983, AEG/Comisión, 107/82, Rec. p. 3151; en lo sucesivo, «sentencia AEG»; de 11 de enero de 1990, Sandoz prodotti farmaceutici/Comisión, C‑277/87, Rec. p. I‑45; en lo sucesivo, «sentencia Sandoz», y de 8 de febrero de 1990, Tipp‑Ex/Comisión, C‑279/87, Rec. p. I‑261; sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 26 de octubre de 2000, Bayer/Comisión, T‑41/96, Rec. p. II‑3383, apartados 71 y siguientes, 162, 167, 169 y 170; en lo sucesivo, «sentencia Bayer»). 19     Por consiguiente, añade la demandante, la Comisión afirmó erróneamente, en el considerando 62 de la Decisión impugnada, que las directrices unilaterales de un fabricante constituyen un acuerdo en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1, desde el momento en que tienen «por objetivo influir» sobre el concesionario en el cumplimiento de su contrato, y afirmó, sobre esta base, que, en el presente caso, existía un acuerdo de esta índole. Al proceder de este modo, la Comisión pretendía imponer un nuevo planteamiento jurídico, el cual no solamente ampliaba el concepto de acuerdo, sino que también modificaba en su favor las normas reguladoras de la carga de la prueba. Este planteamiento implica que una mera tentativa de influir puede ya infringir el artículo 81 CE, apartado 1. En realidad, concluye la demandante, ni la sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 6 de julio de 2000, Volkswagen/Comisión (T‑62/98, Rec. p. II‑2707; en lo sucesivo, «sentencia Volkswagen»), en la cual se funda la Comisión, ni tampoco las sentencias del Tribunal de Justicia de 17 de septiembre de 1985, Ford/Comisión (asuntos acumulados 25/84 y 26/84, Rec. p. 2725; en lo sucesivo, «sentencia Ford»), y de 24 de octubre de 1995, Bayerische Motorenwerke/ALD (C‑70/93, Rec. p. I‑3439; en lo sucesivo, «sentencia BMW»), a las que se refiere la sentencia Volkswagen, cuestionan la jurisprudencia según la cual todo depende de determinar si existe o no un consentimiento, expreso o tácito. 20     A continuación, la demandante destaca que, siempre según reiterada jurisprudencia, el artículo 81 CE, apartado 1, sólo resulta aplicable a los comportamientos aparentemente unilaterales cuando éstos «forman parte» de las relaciones contractuales, es decir, cuando son compatibles con las relaciones contractuales existentes en virtud de la interpretación concordante de ambas partes del contrato. Tan sólo en este caso puede tener lugar la «concreción» de las relaciones contractuales afirmada por la Comisión. Por consiguiente, no basta con que las directrices que procedan de un fabricante «formen parte» de una relación contractual preexistente, ni con que dicho fabricante se remita, en tales directrices, al contrato de concesión. 21     La demandante alega que un concesionario que se incorpora a una red de distribución sólo puede dar su consentimiento a una política de distribución en la medida en que ya se haya establecido ésta. Las modificaciones posteriores de esta política únicamente pueden tener lugar cuando el contrato prevea la correspondiente reserva, y solamente dentro de este límite. En los demás casos, el contrato deberá ser modificado por ambas partes. Ahora bien, las directrices controvertidas, algunas de las cuales, por lo demás, proceden de un mero director de ventas de la demandante y se hallan redactadas en un papel que lleva su membrete personal, no solamente resultan incompatibles con el contrato de concesión, en particular con su artículo 8, apartado 1, el cual no prevé más que precios recomendados, sino que, además, fueron percibidas como tales por los concesionarios, según se desprende en particular de las reacciones de los concesionarios Binder y Rütz. Las afirmaciones de la Comisión, según las cuales esa disposición del contrato no garantiza que la demandante habrá de abstenerse de instrucciones vinculantes en materia de precios en el marco del artículo 2, apartado 1, del citado contrato, o según las cuales no cabe deducir del hecho de que un comportamiento contravenga el artículo 81 CE, apartado 1, que se sitúe al margen de una reserva contractual general, son incompatibles con los criterios de interpretación de los contratos. Por las mismas razones, la Comisión no puede sostener que el contrato de concesión llevaba aparejada una reserva presunta que permita la fijación de los precios. Además, concluye la demandante, el hecho de que en algunas de las directrices controvertidas figuraran amenazas de resolución del contrato de concesión no significa en modo alguno que dicho contrato constituya el fundamento objetivo de tales directrices. 22     Por consiguiente, la demandante considera que la Comisión afirmó erróneamente que podía quedar en suspenso la cuestión de si los concesionarios habían modificado efectivamente la formación de sus precios como consecuencia de las directrices controvertidas y que no eran necesarias comprobaciones más precisas a este respecto. En efecto, tan sólo podría admitirse la existencia de un acuerdo si los concesionarios hubieran dado su conformidad a las directrices controvertidas y hubieran modificado también su comportamiento en materia de precios, por lo menos en lo que atañe a la prueba del citado acuerdo. 23     Finalmente, por lo que se refiere al comportamiento que observaron los concesionarios a raíz de las directrices controvertidas, la demandante alega que, aun cuando no se halle en condiciones de acreditar que éstas no han influido sobre el comportamiento de los concesionarios en materia de precios, lo cierto es que, en cualquier caso, las cifras citadas por la Comisión en la Decisión impugnada, lejos de reflejar unas modificaciones significativas de dicho comportamiento, ponen de manifiesto, por el contrario, un incremento de los descuentos. La demandante propone que se cite a un testigo en esta materia y expone unas cifras que indican que han aumentado los descuentos concedidos por los concesionarios. 24     Por su parte, la Comisión mantiene que las directrices controvertidas se han convertido en partes integrantes del contrato de concesión y constituyen, por este motivo, acuerdos en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1. 25     Con carácter principal, la Comisión alega, en primer lugar, que, según las sentencias AEG, Ford, BMW y Volkswagen, no es necesario, por lo menos en el supuesto de sistemas de distribución selectiva como el del presente caso, determinar si el comportamiento que el concesionario adopta en el contexto de las directrices del fabricante supone su conformidad con tales directrices (por ejemplo, después de haberlas recibido). Deberá considerarse que dicha conformidad existe en principio, por el mero hecho de que el concesionario haya entrado en la red de distribución. Por consiguiente, se presume que el concesionario ha dado previamente su conformidad. Según la Comisión, las sentencias citadas por la demandante no cuestionan esta jurisprudencia, que sirve de base a la Decisión impugnada, sino todo lo contrario. 26     A continuación la Comisión alega que no es necesario que, en un contrato de distribución, figure una cláusula de reserva expresa para que las directrices enviadas por el fabricante se conviertan en parte del citado contrato. El extremo decisivo es el objetivo perseguido por las directrices, a saber, influir sobre los concesionarios en el cumplimiento del citado contrato. De esta forma, la política ilegal de un fabricante, seguida en el marco de un contrato de distribución legal, puede llegar a formar parte integrante de dicho contrato sin que éste tenga que contener una reserva expresa para ello. En efecto, se presume que, al adherirse al sistema de distribución, el concesionario aprueba por adelantado la política de distribución del fabricante, política que no puede preverse en sus mínimos detalles, como es natural, en el momento de la adhesión del concesionario. Estos principios son también aplicables a la política del fabricante en materia de precios de reventa. La Comisión añade que las sentencias AEG y Ford confirman este planteamiento. 27     Con carácter subsidiario y, en el supuesto de que se considere que es necesaria una cláusula de reserva expresa, la Comisión entiende que el artículo 2, apartados 1 o 6, del contrato de concesión debe considerarse una cláusula de esta índole. No desvirtúan esta apreciación los argumentos que expone la demandante, extraídos del alcance del artículo 8, apartado 1, del contrato de concesión, relativos a la inexistencia en dicho contrato de una cláusula en la que se prevean sanciones para el supuesto de que no se observen las recomendaciones del fabricante y al hecho de que tan sólo se mencione el artículo 6, apartados 1 o 6, del citado contrato en algunas de las directrices controvertidas. 28     Finalmente, por lo que atañe al comportamiento observado efectivamente por las partes a raíz de las directrices controvertidas, la Comisión estima, en su contestación, que dicho comportamiento indica que ambas partes consideraban que las directrices controvertidas formaban parte del contrato de concesión. No desvirtúan esta apreciación los argumentos de la demandante relativos al sentido que debe darse a las reacciones de los concesionarios Binder y Rütz a las directrices controvertidas y al hecho de que algunas de las directrices controvertidas procedieran de un director de ventas de la demandante, que las había redactado en su papel particular para correspondencia. 29     No obstante, la Comisión recuerda que el acuerdo sancionado en la Decisión impugnada se funda únicamente en las directrices controvertidas, ya que previamente los concesionarios habían dado ya su aprobación, mediante su adhesión, al sistema de distribución. Por lo tanto, importa poco que los concesionarios aprueben otra vez, a posteriori, las directrices controvertidas, mediante su comportamiento efectivo en materia de precios. Esta cuestión puede dejarse en suspenso (considerando 68 de la Decisión impugnada). Por consiguiente, concluye la Comisión, todas las consideraciones de la demandante sobre este particular carecen de pertinencia. Apreciación del Tribunal de Primera Instancia 30     Según reiterada jurisprudencia, para que exista acuerdo, a efectos del artículo 81 CE, apartado 1, basta con que las empresas de que se trate hayan expresado su voluntad común de comportarse de una determinada manera en el mercado (véanse, en este sentido, las sentencias del Tribunal de Justicia de 15 de julio de 1970, ACF Chemiefarma/Comisión, 41/69, Rec. p. 661, apartado 112, y de 29 de octubre de 1980, Van Landewyck y otros/Comisión, asuntos acumulados 209/78 a 215/78 y 218/78, Rec. p. 3125, apartado 86; sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 17 de diciembre de 1991, Hercules Chemicals/Comisión, T‑7/89, Rec. p. II‑1711, apartado 256 y sentencia Bayer, apartado 67). 31     Por lo que respecta a la forma de expresión de dicha voluntad común, basta con que una estipulación sea la expresión de la voluntad de las partes de comportarse en el mercado de conformidad con sus términos (véanse, en este sentido, las sentencias, antes citadas, ACF Chemiefarma/Comisión, apartado 112; Van Landewyck y otros/Comisión, apartado 86, y sentencia Bayer, apartado 68). 32     De ello resulta que el concepto de acuerdo, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1, tal como ha sido interpretado por la jurisprudencia, se basa en la existencia de una concordancia de voluntades entre por lo menos dos partes, cuya forma de manifestación carece de importancia siempre y cuando constituya la fiel expresión de tales voluntades (sentencia Bayer, apartado 69). 33     De la jurisprudencia se desprende asimismo que, cuando una decisión tomada por el fabricante constituye un comportamiento unilateral de la empresa, esta decisión es ajena a la prohibición del artículo 81 CE, apartado 1 (véanse, en este sentido, la sentencia AEG, apartado 38; sentencia Ford, apartado 21; sentencia del Tribunal de Primera Instancia de 7 de julio de 1994, Dunlop Slazenger/Comisión, T‑43/92, Rec. p. II‑441, apartado 56, y sentencia Bayer, apartado 66). 34     En determinadas circunstancias, medidas adoptadas o impuestas de manera aparentemente unilateral por el fabricante en el marco de las relaciones continuas que mantiene con sus distribuidores se han considerado constitutivas de un acuerdo en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1 (sentencia BMW Belgium, apartados 28 a 30; sentencia AEG, apartado 38; sentencia Ford, apartado 21; sentencia Sandoz, apartados 7 a 12; sentencia BMW, apartados 16 y 17, y sentencia Bayer, apartado 70). 35     De esta jurisprudencia resulta que deben distinguirse los supuestos en los que una empresa ha adoptado una medida verdaderamente unilateral y, por tanto, sin la participación expresa o tácita de otra empresa, de aquellos otros en los que el carácter unilateral es sólo aparente. Si bien los primeros no están incluidos en el artículo 81 CE, apartado 1, los segundos han de considerarse constitutivos de un acuerdo entre empresas y, en consecuencia, pueden estar comprendidos dentro del ámbito de aplicación de dicho artículo. Tal es el caso, en particular, de las prácticas y las medidas restrictivas de la competencia que, aun habiendo sido adoptadas de forma aparentemente unilateral por el fabricante en el marco de sus relaciones contractuales con sus distribuidores, cuentan sin embargo con la aquiescencia, al menos tácita, de estos últimos (sentencia Bayer, apartado 71). 36     Ahora bien, de esta jurisprudencia se deduce también que la Comisión no puede estimar que un comportamiento aparentemente unilateral por parte de un fabricante, adoptado en el marco de las relaciones contractuales que mantiene con sus distribuidores, haya dado en realidad origen a un acuerdo entre empresas, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1, si no demuestra la existencia de una aquiescencia, expresa o tácita, por parte de los demás agentes económicos con los que mantiene relaciones contractuales, a la actitud adoptada por el fabricante (véanse, en este sentido, la sentencia, BMW Belgium, apartados 28 a 30; sentencia AEG, apartado 38; sentencia Ford, apartado 21; sentencia Sandoz, apartados 7 a 12, y sentencia Bayer, apartado 72). 37     A la luz de esta jurisprudencia procede determinar si la Comisión, en la Decisión impugnada, ha demostrado la existencia de un acuerdo, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1, entre la demandante y sus concesionarios, acerca de las directrices controvertidas. 38     Sobre este particular, debe observarse, en primer lugar, que no consta que se hayan aplicado in situ las directrices controvertidas. La Comisión lo reconoce, en particular, en el considerando 74 de la Decisión impugnada, en los siguientes términos: «En las condiciones del presente caso es muy difícil evaluar el comportamiento exacto de los distribuidores [...]» 39     A continuación, este Tribunal de Primera Instancia observa que, según se desprende en esencia del considerando 60 de la Decisión impugnada, el argumento expuesto por la Comisión, con carácter principal, para afirmar la existencia de un acuerdo, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1, es que la política de distribución controvertida de la demandante fue tácitamente aceptada por los concesionarios en el momento de la firma del contrato de concesión. Como consecuencia, según la Comisión, «no ha de determinarse si los distribuidores alemanes de Volkswagen realmente han modificado su política de precios a raíz de las circulares y amonestaciones, ni en qué medida pueden haberlo hecho» (considerando 68 de la Decisión impugnada). 40     La Comisión reafirma su postura en el punto 8 de su escrito de contestación, a tenor del cual «no es necesario, por lo menos en el supuesto de sistemas de distribución selectiva como el [del presente caso], determinar si el comportamiento que el concesionario adopta en el contexto de las directrices del fabricante supone su conformidad con tales directrices [por ejemplo, después de haberlas recibido]». Según la Comisión, «debe considerarse que dicha conformidad existe en principio, por el mero hecho de que el concesionario haya entrado en la red de distribución del fabricante» y, «por consiguiente, se presume que el concesionario ha dado previamente su conformidad». La Comisión continúa diciendo en esencia que poco importa que el contrato contenga o no una cláusula de reserva expresa que permita contemplar la posibilidad de directrices como las controvertidas. De no existir una cláusula de esta índole, tales directrices podrían en todo caso convertirse en parte integrante del contrato, «pasar a formar parte» del mismo. El extremo decisivo es el objetivo que persiguen dichas directrices, a saber, influir sobre los concesionarios en el cumplimiento del citado contrato (puntos 11 y 12 del escrito de contestación). 41     En el considerando 62 de la Decisión impugnada se expresa la misma idea. La Comisión, citando la sentencia Volkswagen (apartado 236), afirma que «un requerimiento dirigido por un fabricante [de automóviles] a sus distribuidores ya constituye un acuerdo desde el momento en que “tiene por objetivo influir a los concesionarios [...] en el cumplimiento de su contrato con [el fabricante o importador]”». 42     Para terminar, este Tribunal de Primera Instancia observa que la Comisión no ha alegado en modo alguno que el contrato de concesión, en particular su artículo 2, apartados 1 o 6, y su artículo 8, apartado 1, sean contrarios al Derecho de la competencia. 43     De las afirmaciones precedentes se desprende que el planteamiento de la Comisión, claramente reiterado en el punto 15 del escrito de contestación, equivale a sostener que se presume que un concesionario que haya firmado un contrato de concesión que se ajusta al Derecho de la competencia acepta de antemano, en el momento de la firma y en virtud de la misma, una posterior evolución ilegal del citado contrato, siendo así que el referido contrato no podía permitir al concesionario prever una evolución de esta índole, en razón precisamente de su conformidad con el Derecho de la competencia. 44     No puede admitirse este planteamiento de la Comisión, que es el fundamento principal de la Decisión impugnada y en virtud del cual la Comisión rechaza por impertinente la cuestión de si los concesionarios de la demandante dieron efectivamente su conformidad a las directrices controvertidas cuando tuvieron conocimiento de las mismas, es decir, después de haberlas recibido. 45     En efecto, es ciertamente concebible que pueda considerarse que una evolución contractual haya sido aceptada por anticipado, en el momento de la firma de un contrato de concesión legal y en virtud de la misma, cuando se trate de una evolución contractual legal que bien se halle prevista en el contrato, bien sea una evolución que el concesionario no pueda rechazar, habida cuenta de los usos comerciales o de la normativa. Por el contrario, no puede admitirse que quepa considerar que una evolución contractual ilegal ha sido aceptada por anticipado, en el momento de la firma de un contrato de distribución legal y en virtud de la misma. En efecto, en tal caso, únicamente puede darse la conformidad a la evolución contractual ilegal una vez que el concesionario tenga conocimiento de la evolución que desea el fabricante. 46     Por consiguiente, en el presente asunto, la Comisión afirma erróneamente, que la firma por los concesionarios de la demandante del contrato de concesión supuso la aceptación por su parte de las directrices controvertidas. Tal afirmación es contraria al artículo 81 CE, apartado 1, tal como lo interpreta la jurisprudencia citada en los apartados 30 a 36 supra, que exige que se presente la prueba de un acuerdo de voluntades. 47     Este Tribunal de Primera Instancia considera que la Comisión ha efectuado una interpretación errónea de la jurisprudencia que invoca en apoyo de su planteamiento, cuando afirma que, según las sentencias AEG, Ford, BMW y Volkswagen, no es necesario, por lo menos en el supuesto de sistemas de distribución selectiva como el del presente caso, determinar si el comportamiento que el concesionario adopta en el contexto de las directrices del fabricante supone su conformidad con tales directrices (por ejemplo, después de haberlas recibido) y que, en principio, debe considerarse que dicha conformidad existe por el mero hecho de que el concesionario haya entrado en la red de distribución. 48     En efecto, contrariamente a lo que alega la Comisión, el Tribunal de Justicia señala expresamente, en la sentencia AEG, la conformidad de los distribuidores a las actitudes de AEG contrarias a la competencia cuando afirma que, «al admitir a un distribuidor, la admisión se basa en la aceptación, expresa o tácita, por las partes contratantes de la política seguida por AEG, que exige entre otras cosas la exclusión de la red de distribución de quienes tengan las cualidades requeridas para ser admitidos en ella pero no estén dispuestos a seguir dicha política» (apartado 38 de la sentencia). 49     Dicho de otra forma, el Tribunal de Justicia no ha sugerido, en la sentencia AEG, que la conformidad de los distribuidores a la política de AEG contraria a la competencia constituya una conformidad dada por adelantado, en el momento de la firma de un contrato, a una política del fabricante aún no conocida. 50     Procede destacar, además, que la afirmación que figura en el apartado 38 de la sentencia AEG según la cual la actitud de AEG no es unilateral sino que «forma parte de las relaciones contractuales que la empresa mantiene con sus revendedores», no es una afirmación perentoria sino que se fundamenta en la previa comprobación por el Tribunal de Justicia de la conformidad de los distribuidores con dicha actitud, actitud que pretende, por definición, influir en las citadas relaciones contractuales. 51     En la sentencia Ford, el litigio no versaba sobre la cuestión de si los concesionarios habían prestado o no su conformidad a la circular restrictiva de la competencia que Ford les había enviado. En efecto, constaba que Ford había aplicado in situ la circular y que los concesionarios, a pesar de las protestas, la habían acatado. El litigio versaba sobre la cuestión de si la citada circular, aplicada por las partes, podía vincularse o no al contrato de concesión Ford, a efectos del examen del referido contrato con respecto al artículo 81 CE, apartado 1, y con vistas a una posible exención en virtud del artículo 81 CE, apartado 3. En este contexto, el Tribunal de Justicia, después de haber considerado que la circular controvertida estaba relacionada con el contrato de concesión (anexo I al citado contrato), pudo declarar que la Comisión estaba facultada para tenerla en cuenta al examinar el referido contrato con vistas a una posible exención en virtud del artículo 81 CE, apartado 3 (sentencia Ford, apartados 20, 21 y 26). 52     Por lo que atañe a la sentencia BMW, dictada en el marco de una cuestión prejudicial, el Tribunal de Primera Instancia considera que no es directamente aplicable en el presente caso. En efecto, en aquel asunto la cuestión planteada no era tanto saber si BMW había celebrado efectivamente un acuerdo con sus concesionarios acerca del contenido de la circular dirigida por BMW a los citados concesionarios, como dilucidar si tal circular, aun suponiendo que hubiera sido aceptada y que, por consiguiente, constituyera un acuerdo, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1, se hallaba comprendida o no dentro del ámbito de aplicación del Reglamento de exención pertinente, a saber, el Reglamento (CEE) nº 123/85 de la Comisión, de 12 de diciembre de 1984, relativo a la aplicación del apartado 3 del artículo 85 del Tratado CEE a determinadas categorías de acuerdos de distribución y de servicio de venta y de posventa de vehículos automóviles (DO L 15, p. 16). 53     En lo que se refiere al asunto que dio lugar a la sentencia Volkswagen, tanto de la Decisión de la Comisión como de la sentencia dictada por el Tribunal de Primera Instancia en aquel asunto (véase el apartado 236 de la sentencia Volkswagen, en relación con los demás apartados a los que remite) y confirmada por el Tribunal de Justicia en su sentencia de 18 de septiembre de 2003, Volkswagen/Comisión (C‑338/00 P, Rec. p. I‑9189), se desprende claramente que las iniciativas del fabricante habían surtido efecto, que los concesionarios italianos habían dado su conformidad a las mismas y, por consiguiente, que se habían negado a vender a sus clientes extranjeros. En consecuencia, en aquel asunto no cabía albergar duda alguna de que los concesionarios habían aceptado las iniciativas de Volkswagen contrarias a la competencia. 54     De esta forma, la solución adoptada en la sentencia Volkswagen, consistente en desestimar el motivo de anulación de la Decisión de la Comisión fundado en el carácter supuestamente unilateral de las iniciativas de Volkswagen, se basaba en la existencia de una conformidad resultante de una aplicación in situ de las iniciativas del fabricante. 55     De este análisis de las sentencias AEG, Ford, BMW y Volkswagen se desprende que la Comisión las invoca en apoyo de su planteamiento según el cual la firma de un contrato de distribución implica, por principio y de manera irrefutable, la aceptación tácita de las posibles evoluciones ilegales del citado contrato. 56     Por otro lado, conviene señalar que el planteamiento sostenido por la Comisión en el presente asunto se ve claramente contradicho por las sentencias Sandoz, BMW Belgium y Bayer y por la sentencia Tipp-Ex/Comisión, antes citada, a que alude la demandante. En efecto, todas estas sentencias confirman que, para que pueda declararse la existencia de un acuerdo, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1, es necesario presentar la prueba de un concierto de voluntades. Además, conforme a la jurisprudencia citada en los apartados 30 y 31 supra, un concierto de voluntades de esta índole debe recaer sobre un comportamiento determinado, el cual, por lo tanto, debe ser conocido por las partes cuando lo aceptan. 57     Además, contrariamente a lo que afirma la Comisión, de la jurisprudencia no se desprende que el elemento decisivo para considerar que unas directrices forman parte de un contrato sea que tales directrices tengan por objeto influir sobre el concesionario en el cumplimiento del referido contrato. Si éste fuera el caso, el envío por el fabricante de directrices a sus concesionarios llevaría sistemáticamente a considerar que existe un acuerdo, ya que, por definición, la finalidad de las directrices de este tipo es influir sobre los citados concesionarios en el cumplimiento de dicho contrato. 58     En cambio, unas directrices forman parte de un contrato preexistente, es decir, se convierten en parte integrante del citado contrato, por supuesto cuando la finalidad de las mismas es influir sobre los concesionarios en el cumplimiento del contrato, pero sobre todo cuando son aceptadas efectivamente, de una forma u otra, por los concesionarios. 59     En el presente caso, la Comisión se contentó con señalar, lo que era evidente, que la finalidad de las directrices controvertidas era influir sobre los concesionarios en el cumplimiento de su contrato. La Comisión no consideró pertinente demostrar la conformidad efectiva de los concesionarios a dichas directrices cuando tuvieron conocimiento de las mismas, pero estimó erróneamente que la firma del contrato, legal, implicaba una aceptación tácita de las citadas directrices, dada de antemano. Por lo tanto, es preciso declarar que la Comisión no ha demostrado la existencia de un acuerdo, en el sentido del artículo 81 CE, apartado 1. 60     A este respecto, debe observarse que los considerandos 66 y 67 de la Decisión impugnada, dedicados al examen de los comportamientos, escritos y declaraciones de las partes, en modo alguno pretenden probar que los concesionarios dieron su conformidad a las directrices controvertidas cuando éstas llegaron a su conocimiento. En tales considerandos, la Comisión pretende tan sólo fundamentar su interpretación del contrato, expuesta en los considerandos 63 a 65 de la Decisión impugnada y que constituye el argumento subsidiario de la Comisión que se analizará posteriormente, según el cual una relación orgánica, constituida por el artículo 2, apartados 1 o 6, del contrato de concesión, incorpora en todo caso las directrices controvertidas al citado contrato. En este sentido debe entenderse también la alegación de la Comisión, formulada en el punto 29 de su escrito de contestación, según la cual los concesionarios consideraban que las directrices controvertidas «formaban parte» del contrato. 61     Con carácter subsidiario, la Comisión alega que, aun cuando se estimara que es necesaria una cláusula de reserva en el contrato de concesión para poder considerar que las directrices controvertidas forman parte de dicho contrato, debería entenderse que el artículo 2, apartados 1 o 6, del citado contrato es una cláusula de esta índole. La Comisión aclara que el artículo 8, apartado 1, del mismo contrato no tiene por objeto limitar el artículo 2, apartados 1 o 6, impidiendo que se aplique a unas directrices vinculantes relativas al precio de venta. 62     No puede estimarse este argumento subsidiario. 63     En efecto, el artículo 2, apartados 1 o 6, del contrato de concesión, según el cual el concesionario se compromete a «representar y fomentar por todos los medios los intereses de [Volkswagen], de la red de distribución de Volkswagen y de la marca Volkswagen», no puede interpretarse en el sentido de que contempla únicamente los medios conformes a la ley. En efecto, afirmar lo contrario supondría deducir de una cláusula contractual de este tipo, redactaba en términos neutros, que los concesionarios se han vinculado mediante un pacto ilegal. 64     Por lo que atañe al artículo 8, apartado 1, del contrato de concesión, está también redactado en términos neutros, o incluso en términos que excluyen la posibilidad de que Volkswagen formule unas recomendaciones de precios vinculantes. 65     El hecho de que, en el considerando 65 de la Decisión impugnada, la Comisión haya observado que el artículo 8, apartado 1, del contrato de concesión «no implica ninguna garantía concreta para los distribuidores de que el fabricante seguirá renunciando en el futuro al establecimiento de precios vinculantes, [...]» no hace sino poner de manifiesto la neutralidad de esta disposición y el hecho de que en modo alguno anuncie medidas vinculantes. 66     Para terminar, este Tribunal de Primera Instancia señala que el hecho de que Volkswagen invoque el artículo 2 del contrato de concesión en las directrices controvertidas no supone que, objetivamente, dicho artículo fundamente tales directrices. En efecto, la existencia de una posible relación orgánica entre el artículo 2 del contrato de concesión y las directrices controvertidas tan sólo puede determinarse objetivamente, mediante el análisis de las disposiciones de que se trata y con independencia de lo que posteriormente haya dicho de ellas uno de los contratantes. Ahora bien, según se ha afirmado anteriormente, de los propios términos del citado artículo 2 se desprende que esta disposición no contemplaba en modo alguno una evolución del contrato contraria a la competencia. 67     De todo lo anterior se desprende que es erróneo el argumento subsidiario de la Comisión, según el cual el artículo 2, apartados 1 o 6, del contrato de concesión constituye la cláusula de reserva pertinente que tiene como efecto que se hayan aceptado las directrices controvertidas desde el momento de la firma del citado contrato. 68     Del conjunto de las consideraciones precedentes se deduce que la Comisión no ha demostrado en la «Decisión impugnada» que exista un acuerdo de voluntades entre la demandante y sus concesionarios relativo a las directrices controvertidas. De ello se desprende que la Decisión impugnada ha sido adoptada contraviniendo el artículo 81 CE, apartado 1, y, por consiguiente, que debe ser anulada, sin que sea preciso pronunciarse sobre el otro motivo de anulación formulado por la demandante, ni sobre la pretensión subsidiaria tendente a la reducción del importe de la multa. Costas 69     A tenor del artículo 87, apartado 2, del Reglamento de Procedimiento del Tribunal de Primera Instancia, la parte que pierda el proceso será condenada en costas, si así lo hubiera solicitado la otra parte. Al haber sido desestimados los motivos formulados por la Comisión, procede condenarla en costas, de conformidad con las pretensiones de la demandante. En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE PRIMERA INSTANCIA (Sala Cuarta) decide: 1) Anular la Decisión 2001/711/CE de la Comisión, de 29 de junio de 2001, en un procedimiento con arreglo al artículo 81 del Tratado CE (Asunto COMP/F-2/36.693 – Volkswagen). 2) Condenar en costas a la Comisión. Tiili Mengozzi Vilaras Pronunciada en audiencia pública en Luxemburgo, a 3 de diciembre de 2003. El Secretario La Presidenta H. Jung V. Tiili * Lengua de procedimiento: alemán.

62007TJ0278

cs

1. Kasační opravný prostředek – Důvody kasačního opravného prostředku – Nesprávné posouzení skutkového stavu – Nepřípustnost – Zamítnutí – Právní posouzení skutkového stavu (Článek 225a ES) 2. Řízení – Rozhodnutí přijaté usnesením obsahujícím odůvodnění – Použití organizačních procesních opatření – Opatření, která nebrání přijetí takovéhoto usnesení (Jednací řád Soudu prvního stupně, články 64 a 111; rozhodnutí Rady 2004/752, čl. 3 odst. 4) 1. Kasační opravný prostředek může být založen pouze na důvodech týkajících se porušení právních norem, nikoli však na posouzení skutkového stavu. Pouze Soud pro veřejnou službu je příslušný jednak zjistit skutkový stav, kromě případu, kdy věcná nesprávnost jeho zjištění vyplývá z písemností ve spise, které mu byly předloženy, a jednak tento skutkový stav posoudit. Nicméně pokud Soud pro veřejnou službu zjistil nebo posoudil skutkový stav, Soud prvního stupně je na základě článku 225a ES příslušný k výkonu přezkumu právní kvalifikace tohoto skutkového stavu a právních důsledků, které z toho Soud pro veřejnou službu vyvodil. (viz bod 20) Odkazy: Soudní dvůr 27. listopadu 2001, Z v. Parlament, C‑270/99 P, Recueil, s. I‑9197, bod 37 a citovaná judikatura 2. Použití organizačních procesních opatření uvedených v článku 64 jednacího řádu Soudu prvního stupně, jako například pokus o smírné urovnání sporu, nemůže sám o sobě bránit přijetí usnesení obsahujícího odůvodnění na základě článku 111 téhož řádu, pokud jsou splněny podmínky stanovené tímto ustanovením. (viz body 41 a 42) Odkazy: Soudní dvůr 19. ledna 2006, AIT v. Komise, C‑547/03 P, Sb. rozh. s. I‑845, bod 30

61998CJ0083

en

Grounds 1 By application lodged at the Registry of the Court of Justice on 26 March 1998, the French Republic brought an appeal pursuant to Article 49 of the EC Statute of the Court of Justice against the judgment of the Court of First Instance of 27 January 1998 in Case T-67/94 Ladbroke Racing v Commission [1998] ECR II-1 (the judgment under appeal), by which the Court of First Instance had annulled in part Commission Decision 93/625/EEC of 22 September 1993 concerning aid granted by the French authorities to the Pari Mutuel Urbain (PMU) and to the racecourse undertakings (OJ 1993 L 300, p. 15; the contested decision). Facts and procedure before the Court of First Instance 2 In the judgment under appeal, the Court of First Instance made the following findings of fact: 1 The applicant, Ladbroke Racing Ltd (hereinafter "Ladbroke"), is a company incorporated under English law and controlled by Ladbroke Group plc whose activities include organising and providing betting services in connection with horse-races in the United Kingdom and other countries in the European Community. 2 The Pari Mutuel Urbain ("the PMU") is an economic interest group (groupement d'intérêt économique) consisting of the principal racecourse undertakings (sociétés de courses) in France (Article 21 of Decree 83-878 of 4 October 1983 concerning racecourse undertakings and totalisator betting), which was set up to manage the organisation of off-course totalisator betting on behalf of its members. In discharging that responsibility, the PMU's status was initially that of a "joint administrative department" (decree of 11 July 1930 extending totalisator betting to off-course operations). Article 13 of Decree 74-954 of 14 November 1974 concerning the racecourse undertakings provides that as from that date the PMU alone may manage the organisation of off-course totalisator betting by the racecourse undertakings. The PMU's exclusive position is further safeguarded by the preclusion of persons other than the PMU from offering to receive or receiving bets on horse-races (Article 8 of the Interministerial Order of 13 September 1985 laying down rules for the PMU). It covers the taking of bets on races in France and bets in France on races abroad, services which likewise can be offered only by the racecourse undertakings which are authorised to do so and/or the PMU (Article 15(3) of Law 64-1279 of 23 December 1964 laying down the Finance Law for 1965, and Article 21 of Decree 83-878, cited above). 3 On 7 April 1989 seven companies belonging to the Ladbroke Group, including the applicant, submitted a complaint to the Commission in respect of several forms of aid which the French authorities had granted to the PMU and which those companies maintained were incompatible with the common market. ... 5 By letter of 11 January 1991, the Commission informed the French authorities of its decision to initiate the procedure laid down in Article 93(2) of the EEC Treaty in respect of the following seven categories of aid granted to the PMU (OJ 1991 C 38, p. 3): "1. cash-flow benefits represented by the deferring of the periods for the payment of the Treasury levy, as from 1980 and 1981; 2. waiving of [FRF] 180 million of the levies for 1986; 3. exemption from the one-month delay rule for the deduction of VAT; 4. use of unclaimed winnings to pay an additional redundancy allowance in 1985; 5. exemption from the housing levy; 6. waiving from 1982 to 1985 of amounts deriving from the practice of rounding bettors' winnings down to the nearest ten centimes; 7. exemption from corporation tax." ... 13 On 22 September 1993 the Commission adopted [the contested decision], terminating the procedure initiated against France. ... 16 In the contested decision, the Commission drew a distinction between two types of sums collected on horse-race betting, namely "levies" or "public levies" ("prélèvements publics"), which go to the Treasury, and "non-public levies", which are distributed between bettors. According to the contested decision, for every [FRF] 100 in registered bets, the PMU levies about [FRF] 30 and pays back about [FRF] 70 to the bettors. Of the [FRF] 30 withheld, the PMU uses about [FRF] 5.5 to cover its expenses, the national authorities and the City of Paris retain about [FRF] 18, and the rest is allocated to the racecourse undertakings. 17 The Commission went on to point out that whereas the markets in games of chance have traditionally been partitioned along national lines, betting on horse-races on national courses is organised internationally, and it was not until January 1989, when the Pari Mutuel International ("the PMI") was set up, that the PMU expressly made clear its desire to extend its activities beyond France by concluding agreements in Germany and Belgium, and by thereby entering into competition with other betting organisations and particularly with Ladbroke (part III of the contested decision). 18 Of the seven measures adopted by the French Government in favour of the PMU with regard to which the procedure under Article 93(2) of the Treaty was initiated, three were identified by the Commission as State aid within the meaning of Article 92(1) of the Treaty. 19 The Commission considered that the waiver between 1982 and 1985 of part of the levy ([FRF] 315 million) on the amount deriving from the practice of rounding down bettors' winnings to the nearest ten centimes - allocated to the Treasury since 1967, pursuant to the Finance Law of 17 December 1966 - constituted aid since it was a "measure limited in time and intended to solve a specific problem", namely computerisation of the PMU's operations in order to assist it in strengthening its market position (parts IV and V, point 2). 20 It also regarded the exemption from the one-month delay rule for the deduction of VAT as a cash-flow benefit equivalent to State aid; however, the Commission found that this had been offset between 1989 and its abolition on 1 July 1993 by a permanent deposit lodged with the French Treasury (parts IV and V, point 6). 21 Lastly, as regards the PMU's exemption from the social housing levy, the Commission considered that, even though the Conseil d'État held in a 1962 judgment that horse-racing was an agricultural activity and therefore exempt from such contributions, the PMU's activity - organising and processing bets - fell manifestly outside the scope of agricultural activities. Accordingly, since the exemption at issue was not justified under the PMU's articles of association, it constituted State aid (parts IV and V, point 7). 22 However, the Commission considered that the three forms of aid in question qualified for exemption under Article 92(3)(c) of the Treaty. 23 As regards the aid resulting from the waiver of the amounts deriving from the practice of rounding down winnings to the nearest ten centimes, the Commission took the view that, although the intensity of that aid was high (almost 29% of the total cost of computerisation), "given the state of development of competition and trade before the setting-up of the PMI in January 1989, the aid granted between 1982 and 1985 for the computerisation of the PMU did not produce any disruptive effects on the market contrary to the common interest, bearing in mind the direct and indirect effects of the aid in developing all the economic factors making up the sector, including the improvement of bloodstock" (part VII, point 1). 24 In the case of the exemption from the one-month delay rule for the deduction of VAT, the Commission took the view that - for the same reasons as were cited in connection with the aid just referred to - it had likewise to be regarded as compatible with the common market up to January 1989. Thereafter, any adverse effects of that aid on competition were offset in full by a permanent deposit lodged with the Treasury (part VII, point 2). 25 As for the aid attributable to the exemption from the housing levy, the Commission considered that, like the aid resulting from the exemption from the one-month delay rule for deduction of VAT, it qualified up to 1989 for the derogation provided for in Article 92(3)(c); thereafter, however, it had to be declared incompatible (part VII, point 3). 26 However, with regard to the obligation to repay the aid obtained in that form as of 1989, the Commission stated that "... repayment as from that date should not be required in view of the French authorities' argument that the contribution could not be levied because of the 1962 decision of the Conseil d'État referred to in part IV, point 7" (see above, paragraph 21); none the less, "[that] argument cannot be accepted as from the time when the initiation of proceedings was notified to the French authorities, namely on 11 January 1991". The Commission also stated that it had not been given the means to quantify for itself the amount of aid to be recovered and requested the French authorities to determine themselves and communicate to the Commission such amount (part VIII). 27 In the case of the other four measures, the Commission decided that the conditions laid down for the application of Article 92(1) of the Treaty were not satisfied. 28 As regards the amounts resulting from unclaimed winnings, the Commission considered that, in so far as those amounts have always been regarded as normal resources, they form part of the non-public levies. Their use to finance in particular social security expenditure together with monitoring and supervision costs, horse-breeding incentives and investment connected with the organisation of horse-racing and totalisator betting cannot therefore be regarded as State aid, since the State resources criterion is not met (parts IV and V, point 1). 29 As regards the change in the allocation of the public levies (see above, paragraph 16), the Commission stated that the tax arrangements applicable to horse-races are the responsibility of the Member States and increases or reductions in the rate of tax do not constitute State aid provided that they apply uniformly to all the undertakings concerned. The question of State aid arises only where a significant reduction in the rate of taxation strengthens the financial situation of an undertaking in a monopoly position. That was not the case here, however, in so far as the 1984 reduction in the public levy on bets was limited (some 1.6%) and subsequently maintained, and was thus not designed to finance a specific ad hoc operation. The French authorities acted with the aim of increasing the resources of the recipients of the non-public levies on a permanent basis. Taking account of the special nature of the recipients' situation, the measure in question did not constitute State aid, but a "reform in the form of a tax adjustment that is justified by the nature and economy of the system in question" (parts IV and V, point 3). 30 As regards the PMU's exemption from corporation tax, the Commission took the view that, in so far as corporation tax "cannot apply to the [economic interest group] PMU since its legal form is that of an economic interest grouping", the exemption must "be considered to stem from the normal application of the general tax system" (part V, point 4). 31 Regarding the cash-flow benefit - amounting to nearly two months' additional resources - deriving from the deferral allowed in the payment of the public levies, which was granted to the PMU by decisions of the Minister for the Budget of 24 April 1980 and 19 February 1982, the Commission considered that in so far as that advantage had had the effect of increasing the share of the non-public levies continuously since 1981, it did not involve "a temporary waiving of resources by the public authorities or a specific ad hoc measure", and accordingly fell to be assessed in the same way as the change in the allocation of the levies (see above, paragraph 29) (parts IV and V, point 5). 3 It was in those circumstances that Ladbroke brought an application before the Court of First Instance for annulment of the contested decision in so far as the Commission had decided therein: (1) that the following measures fell outside the scope of Article 92(1) of the EC Treaty (now, after amendment, Article 87(1) EC): (a) cash-flow benefits allowing the PMU to defer the payment of certain betting levies to the State; (b) exemption from corporation tax; (c) exemption from income tax; (d) waiver of FRF 180 million of betting levies in 1986; (e) the PMU's entitlement to retain unclaimed winnings; (f) exemption from the one-month delay rule for the deduction of VAT from 1 January 1989 onwards; (2) that the following measures were compatible with the common market pursuant to Article 92 of the Treaty: (a) the rounding down of bettors' winnings to the nearest ten centimes between 1982 and 1985, representing FRF 315 million; (b) the exemption from the one-month delay rule for the deduction of VAT prior to 1 January 1989; (c) the exemption from the housing levy prior to 1 January 1989; (3)(a) that there should be no repayment of aid granted to the PMU in the form of exemption from the housing levy in respect of the period prior to 11 January 1991; (b) that the Commission had no obligation to determine itself the amount of the aid in respect of the exemption from the housing levy that it ordered to be repaid from 11 January 1991. The judgment under appeal 4 In the judgment under appeal, the Court of First Instance held that in the case of decisions as to whether a measure is to be characterised as State aid, which, under the Treaty, are the responsibility of both the Commission and the national courts, there is in principle no reason to attribute a broad discretion to the Commission in the absence of special circumstances arising from the complex nature of the State intervention in question. It also pointed out that, while both tax legislation and the implementation of tax arrangements are matters for the national authorities, the exercise of that competence may nevertheless, in certain cases, prove to be incompatible with Article 92(1) of the Treaty (paragraphs 51 to 54). 5 In the light of those considerations, the Court of First Instance first examined the three criteria used by the Commission to determine whether the change in the allocation of levies in 1985 and 1986 fell within the scope of Article 92(1) of the Treaty (paragraphs 55 to 66). According to the contested decision, the measure in question (a) was merely a limited reduction in the rate of the levy (approximately 1.6%) and did not strengthen the financial situation of a monopoly undertaking, (b) was ongoing in character and (c) was not aimed at financing an ad hoc operation but at increasing the resources of the recipients of the non-public levies (see paragraph 51). 6 The Court held that the three criteria, as applied in this instance, were not such as to justify the finding by the Commission that the reduction in the levy rate was not State aid for the purposes of Article 92(1) of the Treaty but should be classed as a reform in the form of a tax adjustment that was justified by the nature and scheme of the system in question (paragraph 62). 7 Second, with regard to the cash-flow facilities enabling the PMU to defer payment of certain betting levies, the Court of First Instance found that the mere fact that the measure in question belonged to a separate system intended to apply solely to the sector concerned, and did not fall within the derogations from the general fiscal arrangements, did not remove it from the ambit of Article 92(1) of the Treaty (paragraphs 74 to 77). 8 The Court declared that any State measure, whether permanent or temporary, which has the effect of granting financial advantages to an undertaking and improving its financial position falls within the definition of State aid for the purposes of Article 92(1) of the Treaty and, accordingly, the question whether a change in the rules for allocation of the levies is temporary or permanent is not an adequate test for determining whether that provision applies in a particular case (paragraph 78). 9 As for the fact that the change in the rules concerning payment to the Treasury of the public levies did not constitute an ad hoc derogation but was a general amendment to the tax regime for the entire horse-racing sector, the Court observed that, contrary to the Commission's assertion, there was no statement to that effect in the contested decision, according to which the Minister for the Budget had allowed the payments due to the Treasury to be deferred solely in the case of the PMU. The fact that, as a general rule, the operation of the pari mutuel in France could benefit not only members of the PMU but also, indirectly, non-member companies, could not be regarded as decisive (paragraph 79). 10 With respect to the Commission's argument that the State intervention in question was made in the context of the exceptionally heavy taxation of the horse-racing sector, which was considerably higher than in other sectors, the Court found that that argument, put forward for the first time before it and unsupported by adequate evidence, was not sufficient in itself to show that the Commission's view was well founded (paragraph 81). 11 Third, with regard to the PMU's access to unclaimed winnings, the Court of First Instance held that resources of that kind could not be regarded as normal resources belonging to the racecourse undertakings and the PMU, but constituted State resources, the allocation of which to the Treasury depended on whether certain statutory conditions were met (paragraphs 105 to 108). The same conclusion could be inferred from the decision of the French legislature to extend the range of uses to which unclaimed winnings could be put to certain activities of a social nature carried on by the racecourse undertakings (paragraphs 109 and 110). 12 Consequently, the Commission's finding that although the measure in question was designed to finance social expenditure of the racecourse undertakings linked to the organisation of totalisator betting it did not constitute State aid because no transfer of State resources was involved was based on false premisses (paragraph 111). 13 Fourth, so far as concerns the exemption from the one-month delay rule for VAT deductions as from 1 January 1989, the Court of First Instance found that it was clear from the file that, as conceded by the Commission at the hearing, the permanent deposit with the French Treasury which the racecourse undertakings had been required to lodge in return for the exemption granted to them on 1 August 1969 had existed not since 1989 but since 1969, and that the contested decision was therefore vitiated on that point by a manifest error (paragraphs 118 and 119). 14 In the absence of a detailed examination by the Commission of the question whether, before 1989, the permanent deposit had offset the cash-flow benefits resulting from the alteration to the time for the deduction of VAT, the Court considered that it could not rule as to whether State aid was involved. Since the Commission's assessment of the measure in question was in any event vitiated by error, the Court held that the applicant's claims had to be upheld and that the contested decision had to be annulled in that regard (paragraphs 120, 121 and 122). 15 Finally, with regard to the obligation to recover aid incompatible with the common market, the Court of First Instance considered whether the Commission, when it adopts a decision instructing the Member State concerned to recover such aid, may restrict the effects in time of that decision on the ground that the Member State considers that a judgment delivered by a domestic court was liable to give rise to a legitimate expectation on the part of the recipient of the aid that the latter was lawful (paragraph 180). 16 After reviewing the relevant case-law, the Court held that it is not for the Member State concerned, but for the recipient undertaking, in the context of proceedings before the public authorities or before the national courts, to plead exceptional circumstances on the basis of which it had entertained legitimate expectations, justifying refusal to repay unlawful aid (paragraphs 179 to 184). Accordingly, in so far as the contested decision limited the temporal scope of the French authorities' obligation to require repayment of aid not to the period commencing in 1989 (the date from which it was declared incompatible), but to the period commencing with the opening of the procedure on 11 January 1991, it was vitiated by infringement of Article 93(2) of the EC Treaty (now Article 88(2) EC) (paragraph 185). 17 The Court of First Instance consequently annulled the contested decision in so far as it had found: - first, that various advantages granted to the PMU, through (a) the amendment in 1985 and 1986 of the allocation of the levies, (b) cash-flow benefits granted to it by the authorisation to defer payment of certain levies on betting, (c) access to unclaimed winnings, and (d) exemption from the one-month delay rule for the deduction of value added tax, after 1 January 1989, did not constitute State aid for the purposes of Article 92(1) of the Treaty; - second, that the obligation on the French authorities to require repayment of the aid deriving from the PMU's exemption from the housing levy applied not as from 1989, but as from 11 January 1991. 18 The remainder of the action was dismissed and each party was ordered to bear its own costs. The appeal 19 The French Republic relies on two grounds of appeal, which are founded on errors of law allegedly made by the Court of First Instance in the application of Articles 92(1) and (2) and 93(2) of the Treaty. First ground of appeal 20 By its first ground of appeal, which is in four parts, the appellant challenges the judgment of the Court of First Instance in so far as it found that the contested decision was defective in that it excluded from the scope of Article 92(1) of the Treaty the measures relating to (i) the amendment in 1985 and 1986 of the allocation of betting levies, (ii) the cash-flow benefits granted to the PMU as a result of the authorisation to defer payment of certain of those levies, (iii) the PMU's access to winnings unclaimed by bettors and (iv) the exemption from the one-month delay rule for the deduction of VAT in respect of the period after 1 January 1989. 21 In the first part of the first ground of appeal, the appellant contends that the Court of First Instance made several errors of law in holding that the three criteria relied on by the Commission in declining to categorise the measure concerning the reduction in the public levies for the benefit of the PMU as State aid were not an appropriate basis for ruling out the existence of aid for the purposes of Article 92(1) of the Treaty. 22 The appellant maintains, first of all, that in reaching that conclusion the Court of First Instance gave insufficient grounds, contrary to Article 190 of the EC Treaty (now Article 253 EC), for certain steps in its reasoning, that it failed to adopt a position with regard to certain crucial factors relied on both by the Commission, in the contested decision and in its pleadings before the Court of First Instance, and by the appellant itself, in its statement in intervention, and that it based part of its reasoning on false premisses. 23 It should be noted at the outset that the appellant's argument relates to the nature and scope of review of the Commission's assessment as to whether a measure adopted by national authorities is to be categorised as State aid. 24 According to the appellant, the particular nature of the review of State aid means that, when the court carrying out the review is called on to assess the facts of the case in the light of legal criteria, it must limit itself to satisfying itself that there is no manifest error of assessment. That form of review cannot be reserved for special circumstances, whose existence is in any event often difficult to ascertain. Consequently, the Court of First Instance erred in law in its definition of the nature of the review which it was to carry out in that it stated, in essence, that in the absence of special circumstances, arising in particular from the complex nature of the State intervention in question, review by it is not to be confined to determining whether there has been a manifest error of assessment as to whether aid is involved. 25 The short answer to that is that State aid, as defined in the Treaty, is a legal concept which must be interpreted on the basis of objective factors. For that reason, the Community courts must in principle, having regard both to the specific features of the case before them and to the technical or complex nature of the Commission's assessments, carry out a comprehensive review as to whether a measure falls within the scope of Article 92(1) of the Treaty. The Court of First Instance therefore did not err in law so far as concerns the scope of judicial review of the Commission's assessments. 26 Second, the appellant alleges that, in its review of the present case, the Court of First Instance incorrectly assessed the arguments relied on by the Commission when finding that the measure reducing the public levies was not caught by Article 92(1). The appellant maintains that the Court of First Instance wrongly failed to verify whether the criteria adopted by the Commission were justified, as stated in the contested decision, by the nature and scheme of the particular system at issue, whose existence the Court of First Instance indeed acknowledged. It accordingly erred in law, decisively affecting the outcome of the case. 27 The appellant argues that, in the context of regimes applicable to the economy as a whole, consideration of the compatibility of particular measures with Article 92(1) of the Treaty by reason of the nature and scheme of the system of which they form part is essential where the issue is one of distinguishing mechanisms which may constitute State aid from others which are not caught by Article 92(1) precisely because they are justified by the nature and scheme of the system. The Court of First Instance could therefore not avoid consideration of whether there was such a justification here before categorising the measure at issue as aid. 28 As to that, it is clear from paragraph 76 of the judgment under appeal that the Court of First Instance not only was aware of the specific nature of the tax regime applicable to horse-race betting in France but also took account of it. 29 Furthermore, the appellant's reasoning is founded on an incorrect analysis of the contested decision. As the Advocate General states in points 25 and 26 of his Opinion, the Commission did not rely, a priori and in vague terms, on the particular nature of the French system of fiscal levies on horse-race betting in order to decide that the reduction in the public levies was not State aid. On the contrary, it applied three criteria of interpretation from which it derived the three propositions set out in paragraph 5 of this judgment, in order to reach the conclusion that that reduction amounted not to State aid but to a reform in the form of a "tax" adjustment that is justified by the nature and economy of the system in question. There is thus no substance to the proposition that the criterion relating to the nature and scheme of the system is independent of the other three criteria or constitutes the legal basis of the Commission's assessment. 30 It follows that the Court of First Instance neither misconstrued nor refused to take account of the criterion of the nature and scheme of the system when it considered whether, having regard to the facts of the case, the Commission was entitled to find that the measure reducing the public levies did not fall within the scope of Article 92(1) of the Treaty. 31 Third, the French Government alleges that the Court of First Instance erred with regard to the legal characterisation of the facts by implicitly holding that the Commission could not infer from the fact that a specific operation was not financed and from the limited change in the public levies that the reduction in the rate of levy of 1.6% for the benefit of the PMU was consistent with the nature and scheme of the system and did not amount to aid within the meaning of Article 92(1). 32 It should be noted that in paragraphs 57, 58 and 59 of the judgment under appeal the Court of First Instance queried the validity of those two criteria adopted by the Commission, but it found in any event that the change in the rate of the public levies was designed to finance a specific operation and that the reduction in the rate of levy was not limited in nature. 33 In those circumstances, it is unnecessary for the Court to establish whether the Court of First Instance was wrong to find that the Commission was not entitled to have recourse to those criteria in order to determine whether the fiscal measure at issue constituted State aid. 34 In addition, the arguments relied on by the appellant to contest the findings of the Court of First Instance referred to in paragraph 32 of this judgment effectively dispute the Court's assessment of the facts, a matter not open to challenge on appeal. Those arguments must therefore be rejected as inadmissible. 35 The final argument in the first part of the first ground of appeal consists in the assertion that a contradiction is apparent in the grounds of the judgment under appeal. The appellant refers in particular to paragraph 154 of the judgment, where the Court of First Instance stated that it is apparent from the contested decision that before the PMI was set up in January 1989 there was no trade between France and the other Member States, which means that before that date there was not even competition between the PMU and the other economic operators active on the Community market in bet-taking. 36 According to the appellant, on the very wording of Article 92(1) of the Treaty that statement should have led the Court of First Instance to find that no measure implemented for the benefit of the PMU before 1989, nor in particular adjustments to the public levies as from 1985 - at least so far as concerns their effects until the end of 1988 - could constitute State aid caught by that provision. 37 That proposition cannot be accepted. It is apparent from paragraphs 51 to 62 of the judgment under appeal that the Court of First Instance merely determined whether the three criteria referred to in the contested decision concerning the change in the public levies were sufficient to justify the finding that that change amounted to a reform in the form of a tax adjustment that was justified by the nature and scheme of the system in question. On the other hand, the Court of First Instance did not rule on the remaining criteria for application of Article 92(1) of the Treaty, in particular on the question whether competition in the Community betting market was affected by that adjustment of the public levies. There can thus be no contradiction between the conclusion set out in paragraph 62 of the judgment under appeal and the statements contained in paragraph 154 thereof. 38 The same considerations hold good for the other State measures examined by the Court of First Instance. 39 The first part of the first ground of appeal must accordingly be rejected. 40 In the second part of the first ground of appeal, the French Republic criticises the judgment under appeal in so far as the Court of First Instance held that the Commission had misapplied Article 92(1) of the Treaty when it found that the cash-flow facilities enabling the PMU to defer the payment of certain betting levies did not constitute State aid. 41 It should be noted at the outset that the appellant repeats in part the objections raised in the first part of this ground of appeal, relating to the scope of judicial review and the alleged failure of the Court of First Instance to take account of the particular nature of the system of levies on horse-race betting in France and the way in which it is organised. For the reasons set out in paragraphs 23 to 30 of this judgment, those objections must be rejected. 42 Next, the appellant criticises the Court of First Instance for finding, in paragraph 79 of the judgment under appeal, that the contested decision contains no statement to the effect that the change in the rules concerning payment to the Treasury of the betting levies did not constitute an ad hoc derogation but was a general amendment to the tax regime for the entire horse-racing sector and not only for the PMU. 43 Finally, the appellant alleges that, contrary to the statement made by the Court of First Instance in paragraph 81 of the judgment under appeal, the Commission did indeed set out in the contested decision evidence showing that the State intervention in question was made in the context of exceptionally heavy taxation of the horse-racing sector, which is significantly higher than in other sectors. 44 In that regard, suffice it to state, as the Advocate General has done in points 37 and 39 of his Opinion, that those arguments relate to the Court of First Instance's assessment of the facts, which cannot be challenged before the Court of Justice on appeal. Consequently, the second part of the first ground of appeal must be rejected. 45 In the third part of the first ground of appeal, the appellant contends that the Court of First Instance erred in law by holding, in paragraph 111 of the judgment under appeal, that the Commission's finding that the PMU's access to winnings unclaimed by bettors, while designed to finance social expenditure of the racecourse undertakings, did not constitute State aid because no transfer of State resources was involved was based on false premisses and for that reason had to be annulled. 46 According to the appellant, the judgment under appeal should be set aside in that respect since, having regard to the nature and scheme of the system in question, the funds retained by the PMU after payment of winnings to bettors and of the public levies constitute normal resources. The mere fact that at a given moment the State restricts use of part of those resources to particular objectives cannot transform their nature and convert them into State resources. 47 In that regard, it is to be noted that in paragraphs 105 to 108 of the judgment under appeal the Court of First Instance explains its assessment concerning the categorisation of the national measure in question as State aid. As the Advocate General states in point 42 of his Opinion, that assessment leaves no room for criticism of its legal correctness. 48 It is clear from those paragraphs of the judgment under appeal that the measure enables the racecourse undertakings to cover certain social expenditure of the PMU and that the amount of the sums corresponding to the unclaimed winnings is monitored by the competent French authorities. The Court of First Instance inferred therefrom in paragraph 109 that, inasmuch as national legislation extended the range of uses to which those sums may be put to activities of the racecourse undertakings other than those initially envisaged, the national legislature, by virtue of that extension, in effect waived revenue which in principle should have been paid over to the Treasury. 49 The Court of First Instance added in paragraph 110 that in so far as those resources had been used to finance social expenditure, in particular, as stated in the contested decision, it was settled case-law that they constituted a reduction in the social security commitments which an undertaking normally had to discharge, and thus constituted aid to it. 50 The judgment in Case T-358/94 Air France v Commission [1996] ECR II-2109, relied on by the appellant, provides very clear confirmation, at paragraph 67, that Article 92(1) of the Treaty covers all the financial means by which the public sector may actually support undertakings, irrespective of whether or not those means are permanent assets of the public sector. Consequently, even though the sums involved in the measure allowing the PMU access to unclaimed winnings are not permanently held by the Treasury, the fact that they constantly remain under public control, and therefore available to the competent national authorities, is sufficient for them to be categorised as State aid and for the measure to fall within Article 92(1) of the Treaty. 51 The third part of the first ground of appeal must accordingly be rejected. 52 The fourth part of the first ground of appeal relates to paragraphs 118 to 122 of the judgment under appeal, in which the Court of First Instance held that the Commission erred in fact with regard to the implementation of the exemption from the one-month delay rule for the deduction of VAT inasmuch as it found that the system of the permanent deposit with the French Treasury, offsetting the cash-flow benefits resulting from the altered time of deduction, had existed only since 1989 when it had begun to apply in 1969. 53 The appellant contends that the Court of First Instance set aside the Commission's assessment regarding the period after 1 January 1989 by relying on matters which essentially relate to the period before that date. Furthermore, the Court of First Instance could not rely solely on those matters in order to conclude that the Commission's assessment in respect of the entire period after 1 January 1989 was erroneous. In this respect, the judgment of the Court of First Instance is, in its submission, vitiated by defective reasoning and, in any event, by an inadequate statement of grounds. 54 Those objections cannot be upheld since they are based on an incorrect analysis of the judgment under appeal. Contrary to the appellant's assertions, the Court of First Instance did not hold that the exemption from the one-month delay rule for the deduction of VAT constituted State aid as regards the period after 1 January 1989 but merely found that, given the manifest errors of fact on which the whole of the Commission's line of argument was founded, it was impossible for it to rule as to whether or not State aid was involved. Such an assessment of the substance falls outside the scope of the appellate review which the Court of Justice may carry out. Accordingly, the final part of the first ground of appeal must be rejected as inadmissible. Second ground of appeal 55 In its second ground of appeal, the French Republic contends that the judgment under appeal is vitiated by an error of law inasmuch as the Court of First Instance held in paragraph 185 that the contested decision infringed Article 93(2) of the Treaty by limiting the temporal scope of the French authorities' obligation to require repayment of the aid derived from the PMU's exemption from the housing levy to the period after 11 January 1991, the date on which the procedure against the French Republic was opened, when reimbursement of the State aid should have been required from the date from which it was declared incompatible with the common market, that is to say from 1989. 56 It should be recalled that the Commission found in the contested decision that the PMU's exemption from the housing levy was incompatible with the Treaty from 1989; however, it considered that the PMU had to repay the corresponding sums only from the date on which the procedure was opened in January 1991, because until that time the PMU entertained legitimate expectations as to the legality of the exemption by reason of a judgment of the French Conseil d'État according to which operations of the racecourse undertakings were agricultural and therefore qualified for exemption from the housing levy. 57 The Court of First Instance stated in paragraph 184 of the judgment under appeal that the Commission could not itself take into account the recipient's legitimate expectations, as invoked by the Member State, in order to set aside the requirement that aid considered by it to be incompatible with the common market should be repaid. 58 According to the appellant, the judgment under appeal is vitiated by an error of law. More specifically, it complains that the Court of First Instance has denied the Commission the possibility of examining a Member State's argument that a recipient of aid entertained a legitimate expectation as to its legality. It adds that the position adopted by the Court of First Instance makes the procedure excessively cumbersome, since it does not allow a fundamental argument directly affecting the question of recovery of the aid to be considered at the stage of the Commission's review. 59 It is unnecessary to examine whether the Court of First Instance was right in stating, at paragraph 183 of the judgment under appeal, that it is not for the State concerned, but for the recipient undertaking, in the context of proceedings before the public authorities or before the national courts, to plead exceptional circumstances on the basis of which it had entertained legitimate expectations, justifying refusal to repay unlawful aid. It need merely be stated that, as Ladbroke correctly submitted before the Court of First Instance, the reasoning in the contested decision was in any event inadequate so far as concerns waiver of the requirement to repay part of the aid declared incompatible with the common market. 60 In the contested decision, the Commission merely referred to the existence of the judgment of the Conseil d'État, without in any way indicating why, in its opinion, it amounted to an exceptional circumstance liable to give rise to legitimate expectations on the part of the recipient of the aid notwithstanding the failure to comply with the rules laid down in Article 93 of the Treaty. 61 The Court of First Instance was accordingly right to conclude that the contested decision had to be annulled in so far as it required repayment of the aid deriving from the PMU's exemption from the housing levy only from the opening of the procedure, that is to say from 11 January 1991. 62 The second ground of appeal must therefore be rejected. 63 Accordingly, neither ground of appeal relied on by the appellant is well founded and the appeal must be dismissed. Decision on costs Costs 64 Under Article 69(2) of the Rules of Procedure, which applies to the appeal procedure by virtue of Article 118, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs if they have been applied for in the successful party's pleadings. Since the Commission has requested that the French Republic be ordered to pay the costs and the French Republic has been unsuccessful, it must be ordered to pay the costs. Operative part On those grounds, THE COURT hereby: 1. Dismisses the appeal; 2. Orders the French Republic to pay the costs.

62008CJ0562

fr

La demande de décision préjudicielle porte sur l’interprétation de l’article 6, paragraphe 1, du règlement (CE) n o 999/2001 du Parlement européen et du Conseil, du 22 mai 2001, fixant les règles pour la prévention, le contrôle et l’éradication de certaines encéphalopathies spongiformes transmissibles ( JO L 147, p. 1 ), et de l’annexe III, chapitre A, partie I, de ce règlement, telle que modifiée par le règlement (CE) n o 1248/2001 de la Commission, du ( JO L 173, p. 12 ). Cette demande a été présentée dans le cadre d’un litige opposant la société Müller Fleisch GmbH (ci-après «Müller Fleisch») au Land Baden-Württemberg au sujet de la redevance qui lui a été imposée pour les tests de dépistage de l’encéphalopathie spongiforme bovine (ci-après l’«ESB») pratiqués dans son entreprise en juillet 2001 sur des bovins destinés à l’abattage. Le cadre juridique La réglementation communautaire Le règlement n o 999/2001 a été adopté sur le fondement de l’article 152, paragraphe 4, sous b), CE. Ainsi que cela ressort du deuxième considérant de ce règlement, celui-ci vise l’adoption des règles spécifiques pour la prévention, le contrôle et l’éradication de certaines encéphalopathies spongiformes transmissibles (ci-après les «EST»), dont l’ESB, compte tenu de l’ampleur du risque qu’elles présentent pour la santé humaine et animale. L’article 6 dudit règlement, intitulé «Système de surveillance», prévoit au premier alinéa de son paragraphe 1: «Chaque État membre met en place un programme annuel de surveillance de l’ESB et de la tremblante, conformément à l’annexe III, chapitre A. Une procédure de dépistage recourant aux tests rapides fait partie intégrante de ce programme.» Dans la version originale du règlement n o 999/2001, son annexe III, chapitre A, partie I, établissait les «Conditions minimales applicables à un programme de surveillance de l’ESB chez les bovins». Elle prévoyait, notamment, la sélection de certaines sous-populations de bovins âgés de plus de 30 mois, y compris ceux soumis à un abattage normal pour la consommation humaine, aux fins de ce programme. La partie III dudit chapitre A était intitulée «Surveillance des animaux à haut risque» et disposait: «Outre les programmes de surveillance visés dans les parties I et II, les États membres peuvent, sur une base volontaire, procéder à une surveillance ciblée pour détecter les cas d’EST chez les animaux à haut risque tels que: — les animaux originaires de pays ayant enregistré des cas autochtones d’EST, — les animaux ayant consommé des aliments potentiellement contaminés, — les animaux nés ou descendants de femelles infectées par une EST.» Les deuxième et septième considérants du règlement n o 1248/2001 énoncent: «(2) Étant donné que deux cas d’[ESB] ont été détectés sur des bovins âgés de vingt-huit mois lors de tests de routine pratiqués sur des animaux abattus d’urgence et en vue d’assurer un système d’alerte précoce en cas d’apparition de la moindre évolution défavorable en ce qui concerne l’incidence des cas d’ESB chez les jeunes animaux, la limite d’âge devrait être réduite à vingt-quatre mois pour les animaux appartenant à certaines populations à risque. […] (7) Les États membres devraient être autorisés à pratiquer, sur une base volontaire, des tests sur d’autres bovins, notamment lorsque ces animaux sont considérés comme présentant un risque plus élevé, dès lors que cela ne perturbe pas les échanges commerciaux.» Le règlement n o 1248/2001 modifie, notamment, l’annexe III du règlement n o 999/2001. La partie I du chapitre A de cette annexe, telle que modifiée, est applicable à partir du 1 er juillet 2001 et est intitulée «Surveillance des bovins». Aux termes du point 2 de ladite partie, qui concerne la surveillance des animaux abattus aux fins de consommation humaine: «2.1. Tout bovin âgé de plus de 24 mois: — faisant l’objet d’un ‘abattage spécial d’urgence’ au sens de l’article 2, point n), de la directive 64/433/CEE du Conseil [, du 26 juin 1964, relative à des problèmes sanitaires en matière d’échanges intracommunautaires de viandes fraîches ( JO 1964, 121, p. 2012 )], ou — abattu conformément à l’annexe I, chapitre VI, point 28[, sous] c), de la directive 64/433/CEE, est soumis à un test de dépistage de l’ESB. 2.2. Tout bovin âgé de plus de 30 mois, abattu dans des conditions normales et destiné à la consommation humaine est soumis à un test de dépistage de l’ESB. […]» Le point 3 de la même partie I dispose que les bovins âgés de plus de 24 mois qui sont morts ou ont été abattus à des fins autres que, notamment, la consommation humaine, sont soumis à un test aléatoire de dépistage de l’ESB conformément aux tailles d’échantillon minimales précisées à ce point. Le point 5 de ladite partie I, intitulé «Surveillance d’autres animaux», prévoit: «Outre les tests mentionnés aux points 2 à 4, les États membres peuvent, sur une base volontaire, décider de pratiquer des tests sur d’autres bovins présents sur leur territoire, notamment si ces animaux sont issus de pays dans lesquels des cas autochtones d’ESB ont été recensés, s’ils ont consommé des aliments potentiellement contaminés ou s’ils sont nés ou descendants de femelles infectées par l’ESB.» La réglementation nationale Le règlement relatif à l’examen de l’hygiène de la viande de bovins abattus aux fins du dépistage de l’ESB (Verordnung zur fleischhygienerechtlichen Untersuchung von geschlachteten Rindern auf BSE), du 1 er décembre 2000 (BGBl. 2000 I, p. 1659), tel que modifié par le règlement du (BGBl. 2001 I, p. 164, ci-après la «BSE-Untersuchungsverordnung»), prescrit des tests de dépistage de l’ESB. Il ressort de la décision de renvoi que, à la suite de la constatation d’un cas d’ESB en Allemagne chez un bovin âgé de 28 mois, un abaissement de la limite d’âge générale pour le test de dépistage de l’ESB sur des bovins, de 30 à 24 mois, a été introduit par ledit règlement du 25 janvier 2001. Ainsi, l’article 1 er , paragraphe 1, de la BSE-Untersuchungsverordnung dispose que les bovins âgés de plus de 24 mois sont soumis à l’un des tests reconnus à l’annexe IV bis de la décision 98/272/CE de la Commission, du 23 avril 1998, relative à la surveillance épidémiologique des encéphalopathies spongiformes transmissibles et modifiant la décision 94/474/CE ( JO L 122, p. 59 ). Le litige au principal et la question préjudicielle Müller Fleisch est active dans l’industrie du traitement de la viande en tant qu’entreprise d’abattage et de découpage. Par avis de perception du 18 octobre 2001, le Landratsamt Enzkreis lui a demandé le paiement d’une redevance pour des tests de dépistage de l’ESB pratiqués dans ses locaux au mois de juillet 2001 sur des bovins destinés à l’abattage. Ce paiement comprenait, notamment, un montant de 31401,56 euros à l’égard des tests pratiqués sur des bovins âgés de 24 à 30 mois. La requérante au principal a, par voie de recours, contesté la légalité de cette redevance en faisant valoir, notamment, que les dispositions combinées de l’article 6, paragraphe 1, et de l’annexe III, chapitre A, partie I, du règlement n o 999/2001 n’autorisent pas l’introduction généralisée de tests de dépistage de l’ESB pour les bovins dans cette fourchette d’âge. Ni ce recours ni l’appel de Müller Fleisch n’ont abouti. La juridiction d’appel a estimé que l’obligation généralisée de dépistage prévue par le droit communautaire pour des bovins âgés de plus de 30 mois n’implique pas une interdiction de dépistage chez les bovins plus jeunes, ladite partie I autorisant expressément les États membres, à son point 5, à pratiquer des tests sur d’autres bovins, pour autant qu’un tel dépistage ne perturbe pas les échanges commerciaux. Une telle perturbation ne se serait, en l’occurrence, pas produite. Saisi du recours en «Revision», le Bundesverwaltungsgericht est d’avis, en revanche, que le fait que cette même partie I instaure un système de surveillance particulier, assorti de modalités détaillées, plaide contre une telle extension de l’obligation de dépistage. Selon cette juridiction, il ressort des deuxième et troisième exemples figurant audit point 5 que, par celui-ci, le législateur communautaire n’envisageait que des ajouts ponctuels au programme de dépistage prévu. En outre, ne sauraient être considérés comme «autres animaux», au sens de cette disposition, des bovins âgés de 24 à 30 mois, dès lors que les obligations de dépistage les concernant seraient déjà réglementées de manière précise. Enfin, des modifications substantielles au programme communautaire pourraient conduire à une perturbation des échanges commerciaux. Dans ces conditions, le Bundesverwaltungsgericht a décidé de surseoir à statuer et de poser à la Cour la question préjudicielle suivante: «Les dispositions combinées de l’article 6, paragraphe 1, et de l’annexe III, chapitre A, [partie] I, du règlement n o 999/2001 […] dans la version du règlement modificatif [n o 1248/2001] doivent-elles être interprétées en ce sens qu’elles font obstacle à l’extension de l’obligation [de dépistage à] tous les bovins âgés de plus de 24 mois instituée par la BSE-Untersuchungsverordnung […]?» Sur la question préjudicielle Par sa question, la juridiction de renvoi demande, en substance, si l’article 6, paragraphe 1, du règlement n o 999/2001 et l’annexe III, chapitre A, partie I, de celui-ci, telle que modifiée par le règlement n o 1248/2001, s’opposent à une réglementation nationale en vertu de laquelle tous les bovins âgés de plus de 24 mois doivent être soumis à des tests de dépistage de l’ESB. Il ressort de l’article 6, paragraphe 1, premier alinéa, du règlement n o 999/2001 que le programme annuel de surveillance de l’ESB que les États membres sont tenus de mettre en place, dont une procédure de dépistage fait partie intégrante, doit être conforme à l’annexe III, chapitre A, de ce règlement. Les points 2 et 3 de la partie I de ce chapitre, tel que modifié par le règlement n o 1248/2001, prévoient que sont soumis à un test de dépistage de l’ESB, premièrement, tous les bovins âgés de plus de 30 mois, abattus dans des conditions normales et destinés à la consommation humaine, et, deuxièmement, des bovins âgés de plus de 24 mois qui appartiennent à certaines populations identifiées à ces points. Par ailleurs, en vertu du point 5 de ladite partie I, les États membres ont la possibilité de pratiquer des tests sur d’autres bovins que ceux indiqués, notamment, aux points 2 et 3 susmentionnés, qui sont présents sur leur territoire. Selon Müller Fleisch, cette possibilité ne va pas jusqu’à habiliter les États membres à imposer une procédure de dépistage pour tous les bovins âgés de plus de 24 mois, comme le prévoit la réglementation allemande en cause au principal, mais permet uniquement des dépistages ciblés sur les animaux à haut risque. À cet égard, d’une part, à supposer que les animaux visés par les deuxième et troisième exemples de la liste figurant audit point 5 puissent être considérés comme appartenant aux groupes à haut risque spécifiques et limités, le premier exemple, à savoir les animaux issus de pays dans lesquels des cas autochtones d’ESB ont été recensés, recouvre potentiellement le cheptel bovin entier d’un tel pays. D’autre part, le terme «notamment» qui précède cette liste de circonstances dans lesquelles des tests de dépistage peuvent être pratiqués sur d’autres bovins indique que celle-ci n’est pas exhaustive. De même, en utilisant le terme «notamment» au septième considérant du règlement n o 1248/2001, le législateur communautaire a indiqué qu’il n’entendait pas limiter la faculté pour les États membres d’imposer de tels tests aux seuls animaux considérés comme présentant un risque plus élevé. Cette dernière constatation est d’ailleurs corroborée par la circonstance que la disposition correspondant au point 5 susmentionné dans la version originale de l’annexe III du règlement n o 999/2001, à savoir la partie III du chapitre A de celle-ci, précisait que les États membres peuvent procéder à une surveillance ciblée des animaux à haut risque, alors qu’une telle limitation fait défaut audit point. Il y a lieu d’en conclure que le libellé de l’annexe III, chapitre A, partie I, point 5, du règlement n o 999/2001, telle que modifiée par le règlement n o 1248/2001, ne confirme nullement l’interprétation de cette disposition proposée par Müller Fleisch et n’exclut pas l’imposition, par un État membre, de tests de dépistage pour tous les bovins âgés de plus de 24 mois présents sur son territoire. Cependant, la requérante au principal estime que, l’obligation de dépistage pour les bovins âgés de 24 à 30 mois ayant déjà été prévue aux points 2 et 3 de ladite partie I, les animaux appartenant à cette tranche d’âge ne peuvent être considérés comme «autres bovins», au sens de ladite disposition, et que le législateur communautaire n’a pas laissé l’introduction de tests sur d’autres animaux au gré des États membres. Cette argumentation ne saurait être accueillie. Tout d’abord, elle revient à affirmer que lesdits points 2 et 3 règlent le dépistage des bovins âgés de 24 à 30 mois de manière exhaustive, de sorte que le point 5 de ladite partie I ne viserait que les bovins d’autres tranches d’âge. Force serait alors d’admettre qu’il en est de même s’agissant des animaux âgés de plus de 30 mois, puisque les mêmes points 2 et 3 ont également trait aux tests à l’égard de ceux-ci. Il en résulterait que ce point 5 viserait uniquement les bovins âgés de moins de 24 mois, ce qui le priverait d’une grande partie de son effet utile. Ensuite, il convient de souligner que le règlement n o 999/2001 a, conformément à sa base juridique, à savoir l’article 152, paragraphe 4, sous b), CE, directement pour objectif la protection de la santé publique. Or, selon une jurisprudence constante, la santé et la vie des personnes occupent le premier rang parmi les biens et les intérêts protégés par le traité CE et il appartient aux États membres de décider du niveau auquel ils entendent assurer la protection de la santé publique et la manière dont celui-ci doit être atteint, ce qui implique la reconnaissance aux États membres d’une marge d’appréciation (voir, en ce sens, arrêts du 11 septembre 2008, Commission/Allemagne, C-141/07, Rec. p. I-6935 , point 51; du , Hartlauer, C-169/07, Rec. p. I-1721 , point 30, ainsi que du , Apothekerkammer des Saarlandes e.a., C-171/07 et C-172/07, Rec. p. I-4171 , point 19). Une telle marge d’appréciation est conforme à l’objectif énoncé au deuxième considérant du règlement n o 1248/2001 consistant à assurer un système d’alerte précoce en cas d’apparition de la moindre évolution défavorable en ce qui concerne l’incidence de l’ESB chez les jeunes animaux. Elle est, par ailleurs, mise en évidence au septième considérant dudit règlement, qui indique, par le terme «considérés», que l’opportunité de pratiquer des tests sur d’autres bovins relève de l’appréciation des États membres. Les modifications apportées par ce dernier règlement à l’annexe III du règlement n o 999/2001 témoignent d’une marge d’appréciation accrue par rapport à la version originale de cette dernière. En effet, comme il est rappelé au point 27 du présent arrêt, les États membres ne sont plus limités à dépister, de façon ciblée, les animaux à haut risque. Il s’ensuit que le règlement n o 999/2001 accorde aux États membres une marge d’appréciation en ce qui concerne les bovins qu’ils peuvent soumettre aux tests de dépistage de l’ESB. Il résulte des considérations qui précèdent que les dispositions du règlement n o 999/2001 en cause dans l’affaire au principal ne s’opposent pas, en principe, à l’extension par un État membre de l’obligation de dépistage de l’ESB à tous les bovins âgés de plus de 24 mois présents sur son territoire. Toutefois, le septième considérant du règlement n o 1248/2001 énonce que les États membres devraient être autorisés à pratiquer des tests sur d’autres bovins, pour autant que cela ne perturbe pas les échanges commerciaux. Il y a lieu d’observer d’emblée que cette précision ne saurait être comprise comme visant toute perturbation des échanges. D’une part, toute procédure de dépistage est de nature à entraîner de telles perturbations, comme par exemple des retards, si minimales fussent-elles. D’autre part, s’il est vrai que l’autorisation pour les États membres de pratiquer, sur une base volontaire, des tests sur d’autres bovins est susceptible de conduire, dans un État membre imposant des normes plus strictes à cet égard, à la découverte d’un nombre suffisamment élevé de cas d’ESB pour déclasser cet État membre dans les catégories définies à l’annexe II du règlement n o 999/2001, intitulée «Détermination du statut au regard de l’ESB», il n’en demeure pas moins que les perturbations des exportations d’animaux et de produits d’origine animale qui pourraient en découler devraient contribuer à l’objectif de protéger la santé humaine et animale. Il importe, ensuite, de relever que la question de la perturbation des échanges commerciaux n’est pas mentionnée explicitement dans les dispositions des règlements n os 999/2001 et 1248/2001. Les considérants d’un acte communautaire n’ayant pas de valeur juridique contraignante (arrêt du 2 avril 2009, Tyson Parketthandel, C-134/08, Rec. p. I-2875 , point 16 et jurisprudence citée), il convient donc, ainsi que la Commission des Communautés européennes l’a soutenu à l’audience, d’interpréter la précision énoncée au septième considérant de ce dernier règlement comme un renvoi au droit primaire et, notamment, au principe de proportionnalité. En effet, les États membres doivent, dans l’exercice de la marge d’appréciation décrite aux points 32 à 35 du présent arrêt, respecter les dispositions du traité relatives, le cas échéant, à la libre circulation des marchandises. Lesdites dispositions comportent l’interdiction pour les États membres d’introduire ou de maintenir, en ce qui concerne l’objectif de la protection de la santé publique, des restrictions injustifiées à l’exercice de cette liberté (voir, par analogie, arrêt du 16 mai 2006, Watts, C-372/04, Rec. p. I-4325 , point 92, ainsi que arrêts précités Commission/Allemagne, point 23, et Apothekerkammer des Saarlandes e.a., point 18). S’agissant des tests de dépistage qu’un État membre décide de pratiquer sur une partie du cheptel bovin dans cet objectif, une perturbation disproportionnée des échanges commerciaux ne saurait être admise. En vertu du principe de proportionnalité, qui fait partie des principes généraux du droit de l’Union, la légalité de tels tests de dépistage est subordonnée à la condition qu’ils soient appropriés et nécessaires à la réalisation des objectifs légitimement poursuivis, étant entendu que, lorsqu’un choix s’offre entre plusieurs mesures appropriées, il convient de recourir à la moins contraignante et que les inconvénients causés ne doivent pas être démesurés par rapport aux buts visés (voir, par analogie, arrêt du 3 juillet 2003, Lennox, C-220/01, Rec. p. I-7091 , point 76). À cet égard, l’introduction des tests pour tous les bovins âgés de 24 à 30 mois constitue une mesure propre à détecter des cas d’ESB chez des animaux de cette tranche d’âge et, de ce fait, à atteindre l’objectif visé. En outre, s’agissant de la nécessité de cette mesure, il y a lieu de rappeler que les États membres disposent d’une marge d’appréciation dans ce domaine. Ainsi, le fait qu’un État membre impose des règles moins strictes que celles imposées par un autre État membre ne saurait signifier que ces dernières sont disproportionnées (arrêt Commission/Allemagne, précité, point 51). De même, le fait que, en réponse à la découverte de cas isolés d’ESB chez des animaux âgés de 28 mois, comme cela ressort du deuxième considérant du règlement n o 1248/2001 ainsi que de la décision de renvoi, le législateur communautaire a prescrit, pour les bovins âgés de plus de 24 mois, des tests moins extensifs que ceux introduits par un État membre ne saurait signifier que cet État ne puisse valablement considérer ceux-ci comme nécessaires. Enfin, il n’apparaît pas qu’une mesure nationale, telle que celle en cause au principal, va au-delà de ce qui est nécessaire pour satisfaire à l’objectif de protection de la santé publique, tel qu’il découle du règlement n o 999/2001. Il convient donc de répondre à la question posée que l’article 6, paragraphe 1, du règlement n o 999/2001 et l’annexe III, chapitre A, partie I, de celui-ci, telle que modifiée par le règlement n o 1248/2001, ne s’opposent pas à une réglementation nationale en vertu de laquelle tous les bovins âgés de plus de 24 mois doivent être soumis à des tests de dépistage de l’ESB. Sur les dépens La procédure revêtant, à l’égard des parties au principal, le caractère d’un incident soulevé devant la juridiction de renvoi, il appartient à celle-ci de statuer sur les dépens. Les frais exposés pour soumettre des observations à la Cour, autres que ceux desdites parties, ne peuvent faire l’objet d’un remboursement. Par ces motifs, la Cour (deuxième chambre) dit pour droit: L’article 6, paragraphe 1, du règlement (CE) n o 999/2001 du Parlement européen et du Conseil, du 22 mai 2001, fixant les règles pour la prévention, le contrôle et l’éradication de certaines encéphalopathies spongiformes transmissibles et l’annexe III, chapitre A, partie I, de celui-ci, telle que modifiée par le règlement (CE) n o 1248/2001 de la Commission, du , ne s’opposent pas à une réglementation nationale en vertu de laquelle tous les bovins âgés de plus de 24 mois doivent être soumis à des tests de dépistage de l’encéphalopathie spongiforme bovine. Signatures ( *1 ) Langue de procédure: l’allemand.

61996CJ0312

es

Motivación de la sentencia 1 Mediante escrito presentado en la Secretaría del Tribunal de Justicia el 24 de septiembre de 1996, la Comisión de las Comunidades Europeas interpuso un recurso, con arreglo al artículo 169 del Tratado CE, con objeto de que se declare que la República Francesa ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud de la Directiva 93/36/CEE del Consejo, de 14 de junio de 1993, sobre coordinación de los procedimientos de adjudicación de contratos públicos de suministros (DO L 199, p. 1), y, principalmente, de su artículo 34, al no haber adoptado, dentro del plazo señalado, las disposiciones legislativas, reglamentarias y administrativas necesarias para atenerse a dicha Directiva y, con carácter subsidiario, al no haberle informado inmediatamente de la adopción de las citadas medidas. 2 El párrafo primero del apartado 1 del artículo 34 de la Directiva 93/36 establece que los Estados miembros pondrán en vigor las disposiciones legislativas, reglamentarias y administrativas necesarias para dar cumplimiento a lo dispuesto en la presente Directiva antes del 14 de junio de 1994 y que informarán inmediatamente de ello a la Comisión. 3 Al no haber recibido comunicación alguna sobre las medidas adoptadas por la República Francesa para adaptar su Derecho interno a la Directiva 93/36, la Comisión, el 9 de agosto de 1994, requirió al Gobierno francés para que le presentara sus observaciones en un plazo de dos meses, con arreglo al párrafo primero del artículo 169 del Tratado. 4 Ante la falta de respuesta, la Comisión dirigió al Gobierno francés un dictamen motivado, el 10 de mayo de 1995, en el cual le instaba a adoptar las medidas necesarias en un plazo de dos meses, contados a partir de su notificación. 5 Mediante escrito de 17 de agosto de 1995, las autoridades francesas informaron a la Comisión de que se había presentado al Senado un proyecto de ley. 6 Al no haber recibido ninguna información que le permitiera llegar al convencimiento de que había culminado el procedimiento legislativo, la Comisión interpuso el presente recurso. 7 La República Francesa no niega el incumplimiento que se le imputa y se limita a anunciar la próxima adopción de un proyecto de ley, así como de los correspondientes Decretos de aplicación con el fin de poner remedio a dicho incumplimiento. 8 Dado que no se ha llevado a cabo la adaptación del Derecho interno a la Directiva 93/36 dentro del plazo señalado en ésta, debe considerarse fundado el recurso interpuesto por la Comisión. 9 Procede, pues, declarar que la República Francesa ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud del párrafo primero del apartado 1 del artículo 34 de la Directiva 93/36, al no haber adoptado, dentro del plazo señalado, las disposiciones legislativas, reglamentarias y administrativas necesarias para atenerse a dicha Directiva. Decisión sobre las costas Costas 10 A tenor del apartado 2 del artículo 69 del Reglamento de Procedimiento del Tribunal de Justicia, la parte que pierda el proceso será condenada en costas. Al haber sido desestimados los motivos formulados por la República Francesa, procede condenarla en costas. Parte dispositiva En virtud de todo lo expuesto, EL TRIBUNAL DE JUSTICIA (Sala Sexta) decide: 1) Declarar que la República Francesa ha incumplido las obligaciones que le incumben en virtud del párrafo primero del apartado 1 del artículo 34 de la Directiva 93/36/CEE del Consejo, de 14 de junio de 1993, sobre coordinación de los procedimientos de adjudicación de contratos públicos de suministros, al no haber adoptado, dentro del plazo señalado, las disposiciones legislativas, reglamentarias y administrativas necesarias para atenerse a dicha Directiva. 2) Condenar en costas a la República Francesa.

62007TJ0080

sk

Žaloba podaná proti rozhodnutiu druhého odvolacieho senátu ÚHVT z 12. januára 2007 (vec R 1090/2006‑2), týkajúcemu sa prihlášky slovnej ochrannej známky BUILT TO RESIST ako ochrannej známky Spoločenstva Údaje týkajúce sa veci Prihlasovateľ ochrannej známky Spoločenstva: JanSport Apparel Corp. Prihlasovaná ochranná známka Spoločenstva: národná slovná ochranná známka BUILT TO RESIST pre tovary a služby v triedach 16, 18 a 25 – prihláška č. 2 937 522 Rozhodnutie prieskumového pracovníka: zamietnutie prihlášky Rozhodnutie odvolacieho senátu: zamietnutie odvolania Výrok 1. Žaloba sa zamieta. 2. JanSport Apparel Corp. je povinná nahradiť trovy konania.

61995TJ0174

fr

Motifs de l'arrêt Cadre juridique 1 Dans l'acte final du traité sur l'Union européenne (ci-après «traité UE»), signé à Maastricht le 7 février 1992, les États membres ont incorporé, dans les termes suivants, une déclaration (n_ 17) relative au droit d'accès à l'information: «La Conférence estime que la transparence du processus décisionnel renforce le caractère démocratique des institutions ainsi que la confiance du public envers l'administration. En conséquence, la Conférence recommande que la Commission soumette au Conseil, au plus tard en 1993, un rapport sur des mesures visant à accroître l'accès du public à l'information dont disposent les institutions.» 2 Le 8 juin 1993, la Commission a publié une communication 93/C 156/05, relative à l'accès du public aux documents des institutions (JO C 156, p. 5), présentée le 5 mai 1993 au Conseil, au Parlement et au Comité économique et social Le 17 juin 1993, elle a publié une communication 93/C 166/04, relative à la transparence dans la Communauté (JO C 166, p. 4), présentée le 2 juin 1993 également au Conseil, au Parlement et au Comité économique et social. 3 Le 6 décembre 1993, le Conseil et la Commission ont approuvé un code de conduite concernant l'accès du public aux documents du Conseil et de la Commission (JO L 340, p. 41, ci-après «code de conduite») et se sont respectivement engagés à prendre les mesures nécessaires pour la mise en oeuvre des principes énoncés par le code de conduite avant le 1er janvier 1994. 4 Pour assurer la mise en oeuvre de cet engagement, le Conseil a adopté, le 20 décembre 1993, la décision 93/731/CE, relative à l'accès du public aux documents du Conseil (JO L 340, p. 43, ci-après «décision 93/731»), afin de mettre en application les principes établis par le code de conduite. Il a adopté cette décision sur la base de l'article 151, paragraphe 3, du traité CE, aux termes duquel «le Conseil arrête son règlement intérieur». 5 L'article 1er de la décision 93/731 dispose: «1. Le public a accès aux documents du Conseil dans les conditions prévues par la présente décision. 2. On entend par document du Conseil tout écrit contenant des données existantes détenu par cette institution, quel que soit le support sur lequel il est enregistré, sous réserve de l'article 2, paragraphe 2.» 6 L'article 2, paragraphe 2, prévoit que les demandes concernant des documents dont l'auteur n'est pas le Conseil doivent être adressées directement à l'auteur des documents en question. 7 L'article 4, paragraphe 1, dispose: «L'accès à un document du Conseil ne peut être accordé lorsque sa divulgation pourrait porter atteinte à: - la protection de l'intérêt public (sécurité publique, relations internationales, stabilité monétaire, procédures juridictionnelles, activités d'inspection et d'enquête), - la protection de l'individu et de la vie privée, - la protection du secret en matière commerciale et industrielle, - la protection des intérêts financiers de la Communauté, - la protection de la confidentialité demandée par la personne physique ou morale qui a fourni l'une des informations contenues dans le document ou requise par la législation de l'État membre qui a fourni l'une de ces informations.» 8 L'article 4, paragraphe 2, ajoute que «l'accès à un document du Conseil peut être refusé pour protéger le secret des délibérations du Conseil». 9 Les articles 2, paragraphe 1, 3, 5 et 6 décrivent notamment la procédure à suivre concernant l'introduction de demandes d'accès à des documents et la réponse du Conseil à ces demandes. 10 L'article 7 dispose: «1. Le demandeur est informé par écrit, dans un délai d'un mois, par les services compétents du secrétariat général, soit de la suite positive réservée à sa demande, soit de l'intention de lui donner une réponse négative. Dans ce dernier cas, l'intéressé est également informé des motifs de cette intention et qu'il dispose d'un délai d'un mois pour formuler une demande confirmative tendant à obtenir la révision de cette position, faute de quoi il sera considéré comme ayant renoncé à sa demande initiale. 2. Le défaut de réponse à une demande dans le mois suivant l'introduction de cette demande vaut décision de refus, sauf dans le cas où le demandeur présente, dans le mois suivant, la demande confirmative susvisée. 3. La décision de rejeter une demande confirmative, qui doit intervenir dans le mois suivant l'introduction de cette demande, est dûment motivée. Elle est communiquée dans les meilleurs délais et par écrit au demandeur, lequel est en même temps informé du contenu des dispositions des articles 138 E et 173 du traité instituant la Communauté européenne concernant respectivement les conditions de saisine du médiateur par les personnes physiques et le contrôle de la légalité des actes du Conseil par la Cour de justice. 4. Le défaut de réponse dans le mois suivant l'introduction de la demande confirmative vaut décision de refus.» Faits à l'origine du recours 11 Après l'adhésion du royaume de Suède à l'Union européenne le 1er janvier 1995, la requérante a décidé d'examiner de quelle manière les autorités suédoises appliquaient le droit d'accès à l'information des citoyens suédois concernant les documents liés à l'activité de l'Union européenne. Elle a contacté à cette fin 46 autorités suédoises, dont le ministère de la Justice suédois et la direction nationale de la police (Rikspolisstyrelsen). Elle leur a demandé l'accès à un certain nombre de documents du Conseil relatifs à l'établissement de l'Office européen de police (ci-après «Europol», dont 8 documents détenus par la direction nationale de la police et 12 par le ministère de la Justice). En réponse, la requérante s'est vu accorder l'accès à 18 des 20 documents sollicités. L'accès à deux documents lui fut refusé par le ministère de la Justice, en raison de leur rapport avec la position adoptée pendant les négociations respectivement par les gouvernements néerlandais et allemand. En outre, certains passages des documents auxquels l'accès était accordé avaient été effacés. Pour certains documents, il était difficile de savoir si des passages avaient été effacés ou non. 12 Le 2 mai 1995, la requérante a demandé également au Conseil l'accès aux mêmes 20 documents susmentionnés. 13 Par lettre datée du 1er juin 1995, le secrétariat général du Conseil a accueilli favorablement la demande d'accès pour 2 documents seulement, contenant des communications sur les priorités d'une future présidence française du Conseil en matière d'asile et d'immigration et en matière de justice. Il a refusé l'accès aux 18 autres documents, au motif «que les documents 1 à 15 et 18 à 20 [étaient] soumis au principe de confidentialité tel qu'il est repris à l'article 4, paragraphe 1, de la décision [93/731]». 14 Le 8 juin 1995, la requérante a présenté au Conseil une demande confirmative en vue d'un réexamen de la décision de refus d'accès. 15 Le service compétent du secrétariat général, en liaison avec le service juridique du Conseil, a alors préparé une note à l'attention du groupe «information» du Comité des représentants permanents (ci-après «Coreper») et du Conseil. Un projet de réponse accompagné de la correspondance échangée antérieurement entre la requérante et le secrétariat général du Conseil a été diffusé, ainsi qu'une note du 15 mai 1995 de M. Elsen, directeur général de la direction générale Justice et affaires intérieures (DG H) du Conseil, préparée lors de l'examen de la première demande (ci-après «note de M. Elsen»). Cette note donnait un bref aperçu du contenu des documents, ainsi qu'une appréciation préliminaire quant à la possibilité de les divulguer. Elle a été communiquée à la requérante pour la première fois dans le cadre de la présente procédure, en annexe au mémoire en défense du Conseil. Le 3 juillet 1995, le groupe «information» a décidé de divulguer 2 autres documents mais de refuser l'accès aux 16 restants. Lors d'une réunion du 5 juillet 1995, le Coreper a approuvé les termes du projet de réponse proposé par ledit groupe. 16 Le Conseil souligne que tous les documents concernés étaient en la possession des membres du Conseil et que des copies des documents avaient pu également être examinées lors de la réunion du groupe «information» du 3 juillet. 17 Après la réunion du Coreper, le Conseil a répondu à la demande confirmative par lettre datée du 6 juillet 1995 (ci-après «décision contestée»), dans laquelle le Conseil a accordé l'accès à 2 documents supplémentaires, mais a rejeté la demande concernant les 16 documents restants. 18 Il a expliqué: «De l'avis du Conseil, l'accès à ces documents ne peut pas être accordé car leur divulgation pourrait porter atteinte à l'intérêt public (sécurité publique) et parce que ces documents concernent des délibérations du Conseil, y compris les opinions défendues par des membres du Conseil, et sont couverts par l'obligation de confidentialité. Enfin, j'aimerais attirer votre attention sur les dispositions des articles 138 E et 173 du traité CE, qui concernent respectivement les conditions requises pour qu'une personne physique puisse introduire une plainte auprès du médiateur ou un recours devant la Cour de justice contre des actes du Conseil.» Procédure 19 Par requête déposée au greffe du Tribunal le 22 septembre 1995, la requérante a introduit le présent recours. 20 Par acte déposé le 9 février 1996, le Parlement européen a demandé à intervenir à l'appui des conclusions de la requérante. Par la suite, il s'est désisté de son intervention. 21 Par ordonnance du président de la quatrième chambre du Tribunal du 23 avril 1996, le royaume de Danemark, le royaume des Pays-Bas et le royaume de Suède ont été admis à intervenir à l'appui des conclusions de la requérante, tandis que la République française et le Royaume-Uni de Grande-Bretagne et d'Irlande du Nord ont été admis à intervenir à l'appui des conclusions de la défenderesse. 22 Par lettre reçue le 3 avril 1996, le Conseil a attiré l'attention du Tribunal sur le fait que certains documents pertinents, en particulier son mémoire en défense dans la présente affaire, avaient été divulgués sur le réseau Internet. Selon lui, le comportement de la requérante constituait une atteinte au déroulement normal de la procédure. Il a demandé au Tribunal de prendre les mesures appropriées afin d'éviter d'autres actions similaires de la part de la requérante. 23 Le Tribunal a décidé de traiter cet événement comme un incident de procédure au sens de l'article 114, paragraphe 1, du règlement de procédure et a demandé aux parties de présenter leurs observations sur cet incident. Dans l'attente de leur réponse, la procédure écrite a été suspendue. Des observations ont été reçues de la requérante ainsi que des gouvernements danois, français, néerlandais, suédois et du Royaume Uni. 24 A la lumière de ces observations, le Tribunal a décidé de mettre fin à la suspension, sans préjudice de la suite qu'il comptait donner à cet incident (voir ci-après points 135 à 139). 25 Par décision du 4 juin 1996, il a décidé de renvoyer l'affaire devant la quatrième chambre élargie. Il n'a pas accueilli une demande du Conseil du 20 juin 1996 visant au renvoi de l'affaire devant la formation plénière. 26 La procédure écrite a pris fin le 7 avril 1997. Conclusions des parties 27 La requérante, soutenue par le royaume de Danemark et le royaume des Pays-Bas, conclut à ce qu'il plaise au Tribunal: - annuler la décision contestée; - condamner le Conseil aux dépens. 28 Le royaume de Suède conclut à ce qu'il plaise au Tribunal annuler la décision contestée. 29 Le Conseil conclut à ce qu'il plaise au Tribunal: - déclarer le recours irrecevable dans son ensemble; - à titre subsidiaire, le déclarer irrecevable dans la mesure où il concerne des documents qui ont déjà été obtenus par la requérante et ne contiennent pas de passages effacés; - plus subsidiairement encore, le rejeter comme non fondé; - condamner la requérante aux dépens. 30 La République française conclut à ce qu'il plaise au Tribunal: - rejeter le recours; - condamner la requérante aux dépens. 31 Le Royaume-Uni conclut à ce qu'il plaise au Tribunal rejeter le recours comme irrecevable et, à titre subsidiaire, comme non fondé. Sur la recevabilité 32 Le Conseil invoque plusieurs fins de non-recevoir, tirées respectivement de l'identité de la requérante, du non-respect du délai d'introduction du recours, d'une absence d'intérêt à agir de la requérante et de l'incompétence du Tribunal. Ces fins de non-recevoir seront examinées successivement. Sur l'identité de la requérante 33 Svenska Journalistförbundet est l'union suédoise des journalistes. Elle détient et publie un journal appelé Tidningen Journalisten. L'en-tête de la requête mentionne «Svenska Journalistförbundets tidning» et «Tidningen Journalisten». La requête indique que la requérante est le magazine de Svenska Journalistförbundet, mais le lien entre les deux entités n'est pas clairement expliqué. Pendant la procédure écrite, Tidningen Journalisten a donc été appelé la «requérante». Arguments des parties 34 En réponse à une question écrite du Tribunal, les conseils de la requérante ont indiqué, par télécopie du 4 août 1997, que le recours devait être considéré comme introduit par Svenska Journalistförbundet, en tant que propriétaire du magazine, puisqu'elle était la seule des deux entités ayant la capacité d'agir en application du droit suédois. 35 A l'audience, ils ont ajouté que toute distinction entre Svenska Journalistförbundet et Tidningen Journalisten serait artificielle. Les demande et demande confirmative envoyées au Conseil auraient été présentées sur du papier à en-tête de Svenska Journalistförbundet et Tidningen Journalisten et le Conseil aurait répondu à Svenska Journalistförbundets tidning. Svenska Journalistförbundet aurait donc été partie à l'affaire dès le début. 36 Le gouvernement néerlandais estime que ce serait faire preuve d'un excès de formalisme que de considérer qu'un recours engagé par une division indépendante d'une personne morale ne peut être attribué à cette personne morale, étant donné qu'il est clair à présent qu'un mandat adéquat a été délivré pour engager le recours et que les intérêts des parties à la procédure ne sont en aucune manière lésés. 37 Dans une lettre du 9 septembre 1997, le Conseil fait valoir que Tidningen Journalisten, qu'il avait considéré comme la requérante en l'espèce, n'avait pas, au vu de la réponse des conseils de la requérante, la capacité d'agir selon le droit suédois. 38 Il fait valoir en outre que, même si Svenska Journalistförbundet pouvait se substituer à Tidningen Journalisten, elle ne pouvait pas être considérée comme la destinataire de la réponse du Conseil du 6 juillet 1995 et qu'elle ne serait pas directement et individuellement concernée par cette décision. 39 Il demande donc au Tribunal de déclarer le recours irrecevable. Appréciation du Tribunal 40 La première page de la requête fait référence à Tidningen Journalisten et à «Svenska journalistförbundets tidning». 41 Le mandat donné aux conseils de la requérante, établi conformément à l'article 44, paragraphe 5, sous b), du règlement de procédure, a été signé par M. Lennart Lund, rédacteur en chef du magazine Tidningen Journalisten, au nom de Svenska Journalistförbundet. A cet égard, a été versé au dossier, en annexe à la télécopie du 4 août 1997 (voir ci-dessus point 34), un certificat confirmant que Svenska Journalistförbundet avait effectivement chargé M. Lennart Lund d'introduire le présent recours. 42 Dans ces circonstances, le recours a été introduit en réalité par Svenska Journalistförbundet en sa qualité de propriétaire de Tidningen Journalisten. 43 Svenska Journalistförbundet étant une personne morale dotée par le droit suédois de la capacité d'agir, le Conseil ne peut donc à ce titre invoquer l'irrecevabilité du recours. 44 D'ailleurs, ayant adressé ses deux réponses négatives des 1er juin et 6 juillet 1995 à «M. Christoph Andersson, Svenska Journalistförbundets tidning», il ne saurait faire valoir que Svenska Journalistförbundet n'était pas le destinataire de la décision contestée. Sur le délai d'introduction du recours Arguments des parties 45 Le Conseil doute que le recours ait été introduit dans les délais. Il fait valoir que la requérante a reçu la décision contestée le 10 juillet 1995. Elle aurait alors disposé d'un délai de deux mois à compter de cette date pour introduire une action en annulation. 46 Le Conseil relève que, dans sa version alors applicable, l'article 1er de l'annexe II du règlement de procédure prévoyait, en faveur des parties n'ayant pas leur résidence habituelle au grand-duché de Luxembourg, une augmentation des délais de procédure de: - deux jours pour le royaume de Belgique; - six jours pour la République fédérale d'Allemagne, pour le territoire européen de la République française et pour le territoire européen du royaume des Pays-Bas; - dix jours pour le territoire européen du royaume de Danemark, le royaume d'Espagne, l'Irlande, la République hellénique, la République italienne, la République portugaise (à l'exception des Açores et de Madère) et le Royaume-Uni; - deux semaines pour les autres pays et territoires d'Europe. 47 Le Conseil, soutenu par le gouvernement français, doute que la règle applicable aux autres pays doive également s'appliquer aux États membres de l'Union européenne et considère que la requérante aurait dû introduire son recours en respectant un délai de distance de dix jours, afin d'éviter toute discrimination entre les requérants des pays plus éloignés du Luxembourg que la Suède qui bénéficiaient seulement d'un délai de dix jours. 48 La requérante se prévaut des termes mêmes de l'article 1er de l'annexe II dans sa version rappelée ci-dessus et considère qu'ils ne corroborent pas l'affirmation du Conseil. Il n'existerait aucune référence à des «États membres» ou «États non membres». En l'absence de délai de distance spécifique fixé pour la Suède, celle-ci aurait bénéficié du délai de deux semaines applicable à tous les États européens non spécifiquement cités. L'argument du Conseil quant à la discrimination ne serait pas convaincant, puisque de nombreuses localités en Belgique sont plus éloignées du Luxembourg que ne le sont certaines localités des Pays-Bas, mais que tous les habitants de Belgique bénéficient d'un délai de deux jours, alors que les habitants des Pays-Bas bénéficient tous d'un délai de six jours. Seule l'interprétation de la requérante pourrait satisfaire aux exigences de la sécurité juridique. 49 Les gouvernements suédois et néerlandais soutiennent cette interprétation. A l'audience, l'agent du gouvernement suédois a souligné que celui-ci bénéficiait auparavant d'un délai de deux semaines. Appréciation du Tribunal 50 Selon une jurisprudence constante, la réglementation communautaire relative aux délais de procédure doit être rigoureusement respectée par souci de sécurité juridique et en raison de la nécessité d'éviter toute discrimination ou traitement arbitraire dans l'administration de la justice (ordonnance de la Cour du 5 février 1992, France/Commission, C-59/91, Rec. p. I-525, point 8). 51 Les termes de l'article 1er de l'annexe II du règlement de procédure, dans sa version applicable lors de l'introduction du recours, ne permettent pas de considérer que le délai de procédure en raison de la distance applicable pour la Suède était de dix jours et non pas de deux semaines. En effet, le délai de dix jours s'appliquait uniquement à certains pays nommément désignés, parmi lesquels ne figurait pas la Suède. Le délai de deux semaines s'appliquait donc aux pays et territoires d'Europe pour lesquels un délai plus court n'avait pas été établi, soit également à la Suède. 52 Il s'ensuit que le recours a été introduit dans les délais. Sur l'intérêt de la requérant à agir en annulation Arguments des parties 53 Le Conseil doute également de la recevabilité du recours en ce qu'il concerne des documents que la requérante avait déjà reçus des autorités suédoises, tout au moins dans la mesure où ils ne contiennent pas de passages effacés. Le Conseil n'aurait pas été informé que le but de la demande de la requérante était de recenser les éventuels passages effacés de ces documents. L'intérêt de la requérante aurait un caractère général et politique, son intention étant d'assurer que le Conseil mette correctement en oeuvre son propre code de conduite et la décision 93/731. 54 Dans ces conditions, bien que le Conseil soit conscient du fait que la requérante est la destinataire de la décision contestée, il doute qu'elle ait été réellement affectée par celle-ci au sens de l'article 173 du traité CE, lequel n'autoriserait pas des actions individuelles dans l'intérêt du public mais permettrait uniquement aux individus de contester des actes qui les concernent d'une manière particulière par rapport à d'autres. 55 En l'espèce, la requérante ne pourrait tirer un quelconque bénéfice de l'obtention d'un accès à des documents qui seraient déjà en sa possession. L'insuffisance d'intérêt à obtenir ce résultat constituerait un détournement de procédure. 56 Soutenu par le gouvernement français, le Conseil fait valoir que la communication des documents en question par les autorités suédoises à la requérante constitue une infraction à la législation communautaire, puisqu'il n'avait au préalable pas décidé d'autoriser cette divulgation. Il serait contraire au système des voies de recours prévu par la législation communautaire de tirer avantage d'une infraction au droit communautaire pour demander ensuite au Tribunal d'annuler une décision dont les effets ont été contournés au moyen de cette infraction. Le fait que les documents en question soient tombés dans le domaine public à la suite d'un acte contraire au droit communautaire devrait donc interdire à la requérante d'exercer un recours dans cette affaire. 57 La requérante répond que le Conseil confond, parmi les règles relatives à la recevabilité, celles concernant les recours en annulation de décisions introduits par leurs destinataires et celles concernant les recours en annulation de règlements introduits par certains particuliers. Les destinataires de décisions devraient prouver avoir un intérêt à introduire un recours, mais ne seraient pas tenus d'établir qu'ils sont individuellement concernés. 58 En l'espèce, la requérante aurait un intérêt suffisant à agir et cet intérêt n'aurait un caractère ni politique ni général. Elle souligne que Tidningen Journalisten publie des articles sur des sujets spécifiques d'intérêt général ainsi que sur le fonctionnement des administrations publiques et sur d'autres questions concernant la manière dont les journalistes suédois peuvent exercer leurs activités. Pour cette raison, elle aurait un intérêt direct à obtenir l'accès aux documents du Conseil et, en cas de refus pour des motifs démontrant une application erronée des règles pertinentes, à obtenir l'annulation de la décision concernée, pour s'assurer que l'institution modifiera sa position dans le futur. Le fait d'avoir reçu des documents d'une autre source ne signifierait donc pas un manque d'intérêt à agir de la part de la requérante. 59 Dans la mesure où le Conseil considère que les documents obtenus auprès des autorités suédoises sans son autorisation préalable ont été obtenus illégalement, la requérante aurait un motif supplémentaire justifiant que sa requête soit déclarée recevable, même en ce qui concerne les documents intégralement communiqués par les autorités suédoises. A défaut, l'usage que la requérante pourrait faire de ces documents serait mis en doute. 60 La requérante rejette aussi l'argument du Conseil selon lequel l'intérêt insuffisant qu'elle aurait dans la présente affaire serait constitutif d'un abus de procédure. Elle explique que, au moment où elle a sollicité un accès aux documents du Conseil, elle n'avait demandé et reçu de la direction nationale de la police que 8 des 20 documents en cause. Les 12 autres documents auraient été demandés au ministère de la Justice suédois le jour même de la demande présentée au Conseil aux fins de l'accès aux 20 documents. En outre, une partie importante des documents reçus aurait semblé comporter des passages effacés. La requérante n'aurait donc eu aucune assurance d'avoir reçu tous les documents dans leur version intégrale. Le Conseil lui-même n'aurait pas indiqué au Tribunal quels documents contiennent des passages effacés, bien qu'il ait suggéré au Tribunal de déclarer la requête irrecevable dans la mesure où elle concerne des documents communiqués ne contenant pas de tels passages. La requérante ne serait donc pas en mesure de savoir quels documents ne contiennent aucun passage effacé. 61 Le gouvernement suédois soutient les arguments de la requérante sur la recevabilité. Il ne partage pas l'avis du Conseil quant à l'illégalité de la communication des documents en Suède au regard du droit communautaire. Il n'existerait aucune règle communautaire implicite, reposant sur une tradition juridique commune, selon laquelle l'auteur d'un document serait seul compétent pour décider de la communication de ce document. 62 Le gouvernement néerlandais rejette l'argument du Conseil quant au manque d'intérêt à agir de la requérante. La décision 93/731 aurait été adoptée explicitement dans l'intérêt public. La requérante ne serait dès lors pas obligée de justifier d'un intérêt particulier pour s'en prévaloir. Le recours viserait en l'espèce à préserver ses droits de destinataire de la décision litigieuse. Il ne s'agirait pas d'une action introduite dans l'intérêt général. La requérante disposerait d'un intérêt à prévenir l'application future par le Conseil d'une politique restrictive à l'égard de ses demandes d'accès à des documents. En outre, l'allégation du Conseil selon laquelle la requérante disposerait des documents en violation du droit communautaire impliquerait déjà l'existence d'un intérêt légitime à agir. Il irait de soi que l'intérêt que reconnaît la décision 93/731 concerne l'accès légal à un document. 63 Le gouvernement du Royaume-Uni fait valoir que le recours est irrecevable parce que la requérante n'a pas un intérêt suffisant à la solution du litige. Ce recours constituerait donc un détournement de procédure. Aucune des raisons données par la requérante ne suffirait pour justifier un intérêt à entamer un recours en vertu de l'article 173 du traité CE. Appréciation du Tribunal 64 La requérante est la destinataire de la décision contestée. En tant que telle, elle n'est pas obligée d'établir que ladite décision la concerne individuellement et directement. Il suffit qu'elle établisse un intérêt à l'annulation de cette décision. 65 En ce qui concerne la décision 94/90/CECA, CE, Euratom de la Commission, du 8 février 1994, relative à l'accès du public aux documents de la Commission (JO L 46, p. 58, ci-après «décision 94/90»), le Tribunal a déjà jugé qu'il résulte de son économie qu'elle a vocation à s'appliquer d'une manière générale aux demandes d'accès aux documents et que, en vertu de cette décision, toute personne peut demander à avoir accès à n'importe quel document de la Commission non publié, sans qu'il soit nécessaire de motiver la demande (voir arrêt du Tribunal du 6 février 1998, Interporc/Commission, T-124/96, Rec. p. II-231, point 48). 66 La décision 93/731 a pour but de traduire le principe d'un accès aussi large que possible des citoyens à l'information, en vue de renforcer le caractère démocratique des institutions ainsi que la confiance du public dans l'administration. Pas plus que la décision 94/90, elle ne subordonne à une justification particulière l'accès du public aux documents demandés. 67 Par conséquent, une personne qui s'est vu refuser l'accès à un document ou à une partie d'un document a déjà, de ce seul fait, un intérêt à l'annulation de la décision de refus. 68 En l'espèce, la décision contestée a refusé l'accès à 16 des 20 documents demandés. Dès lors, la requérante a un intérêt à l'annulation de cette décision. 69 Le fait que les documents demandés soient tombés dans le domaine public est sans pertinence à cet égard. Sur la compétence du Tribunal Arguments des parties 70 Le gouvernement français fait valoir que la décision contestée est relative au régime d'accès à des documents adoptés sur la base des dispositions du titre VI du traité UE. Or, aucune disposition de ce titre ne viendrait réglementer les conditions d'accès aux documents adoptés sur la base de ses dispositions. En l'absence de disposition expresse, la décision 93/731, adoptée sur la base de l'article 151, paragraphe 3, du traité CE, ne serait pas applicable aux actes adoptés sur la base du titre VI du traité UE. 71 Le gouvernement du Royaume-Uni fait valoir que la compétence du Tribunal ne s'étend pas à la matière du titre VI du traité UE et donc à la question, posée en l'espèce, de l'accès à des documents relatifs à ces matières. La justice et les affaires intérieures ne relèveraient pas du domaine d'application du traité CE, mais de la coopération intergouvernementale. Il ressortirait clairement de l'article E du traité UE que, en ce qui concerne la justice et les affaires intérieures, les institutions en question exercent leurs attributions dans les conditions et aux fins prévues par le titre VI du traité UE. Lorsqu'elles exercent ces attributions, elles relèveraient du domaine de ce dernier titre et non de celui du traité CE. Il ressortirait de l'article L du traité UE que les dispositions du traité CE relatives à la compétence ne sont pas applicables au titre VI du traité UE. La compétence du Tribunal serait donc exclue tant pour les questions procédurales que pour les questions de fond. De toute façon, il serait fréquemment impossible de distinguer ces deux types de questions. 72 Le gouvernement du Royaume-Uni admet que la décision 93/731 s'applique à des documents relevant du titre VI, mais considère qu'il ne s'ensuit pas que le Tribunal puisse connaître d'un refus d'accorder accès à de tels documents. En particulier, le Tribunal ne pourrait pas exercer sa juridiction au motif que la décision 93/731 a été adoptée sur la base de l'article 151 du traité CE. L'article 7, paragraphe 3, de cette décision serait sans pertinence à cet égard, puisque la référence à la possibilité d'un recours en vertu de l'article 173 du traité CE ne pourrait avoir pour effet d'élargir la compétence du Tribunal. 73 Selon la requérante, il ressortirait expressément de la décision 93/731 elle-même que le Tribunal est compétent pour juger des litiges relevant de l'application de cette décision, celle-ci précisant que ses dispositions sont applicables à tout document détenu par le Conseil. Le critère d'application de la décision 93/731 serait donc le fait qu'un document soit détenu par le Conseil, indépendamment de son sujet, hormis les documents établis par des personnes étrangères au Conseil. Dans son arrêt du 19 octobre 1995, Carvel et Guardian Newspapers/Conseil (T-194/94, Rec. p. II-2765), le Tribunal aurait annulé une décision par laquelle le Conseil avait refusé aux requérants l'accès à des décisions adoptées par le Conseil «affaires intérieures et justice», sans que le Conseil eût contesté, dans cette affaire, la compétence du Tribunal pour examiner un refus d'accès à des documents relevant du titre VI du traité UE. 74 Cet argument est soutenu par les gouvernements suédois, danois et néerlandais. Bien qu'incompétent pour apprécier la légalité des documents relevant du titre VI du traité UE, le Tribunal serait compétent pour se prononcer en matière d'accès du public auxdits documents. 75 Le gouvernement néerlandais ajoute que la décision contestée n'a pas été prise sur la base du titre VI du traité UE et que ce titre ne forme pas non plus la base juridique de la décision 93/731. Le Tribunal ne serait donc pas appelé à statuer dans un litige relevant de la coopération dans les domaines de la justice et des affaires intérieures en tant que telle. Appréciation du Tribunal 76 Avant d'examiner la fin de non-recevoir soulevée par les gouvernements français et du Royaume-Uni, il y a lieu d'en apprécier la recevabilité au regard du règlement de procédure. 77 Le Conseil n'a pas soulevé cette fin de non-recevoir lors de la procédure écrite. Or, les conclusions d'une requête en intervention ne peuvent avoir d'autre objet que le soutien des conclusions de l'une des parties au litige [article 37, dernier alinéa, du statut (CE) de la Cour, applicable au Tribunal en vertu de l'article 46 dudit statut]. 78 Il en résulte que les gouvernements français et du Royaume-Uni n'ont pas qualité pour soulever une exception d'irrecevabilité et que le Tribunal n'est donc pas tenu d'examiner les moyens qu'ils ont invoqués à cet égard (voir arrêt de la Cour du 24 mars 1993, CIRFS e.a./Commission, C-313/90, Rec. p. I-1125, point 22). 79 Toutefois, en vertu de l'article 113 du règlement de procédure, le Tribunal peut, à tout moment, examiner d'office les fins de non-recevoir d'ordre public, y compris celles invoquées par les parties intervenantes (arrêt du Tribunal du 24 octobre 1997, EISA/Commission, T-239/94, Rec. p. II-1839, point 26). 80 La fin de non-recevoir soulevée par les gouvernements français et du Royaume-Uni soulève une question d'ordre public, dans la mesure où elle concerne la compétence du Tribunal. Elle peut donc être examinée d'office par le Tribunal. 81 A cet égard, il ressort expressément des articles 1er, paragraphe 2, et 2, paragraphe 2, de la décision 93/731 que celle-ci est applicable à tout document du Conseil. L'application de la décision 93/731 est donc indépendante du sujet dudit document. 82 En outre, conformément à l'article K.8, paragraphe 1, du traité UE, les actes pris en application de l'article 151, paragraphe 3, du traité CE, qui constitue la base juridique de la décision 93/731, sont applicables aux dispositions relatives aux domaines visés au titre VI du traité UE. 83 Ainsi, la décision 93/662/CE du Conseil, du 6 décembre 1993, portant adoption de son règlement intérieur (JO L 304, p. 1), arrêtée sur la base, notamment, de l'article 151, paragraphe 3, du traité CE, s'applique également aux réunions du Conseil concernant le titre VI du traité UE. 84 Pareillement, la décision 93/731 doit s'appliquer aux documents relevant du titre VI du traité UE, en l'absence de disposition contraire de ladite décision. 85 La circonstance que le Tribunal n'est pas, en vertu de l'article L du traité UE, compétent pour apprécier la légalité des actes relevant du titre VI de celui-ci, ne fait pas obstacle à sa compétence pour se prononcer en matière d'accès du public auxdits actes. L'appréciation de la légalité de la décision contestée entre dans sa compétence pour contrôler, au titre de l'article 173 du traité CE, la légalité des décisions adoptées par le Conseil en application de la décision 93/731. Elle ne porte nullement sur la coopération intergouvernementale dans les domaines de la justice et des affaires intérieures en tant que telle. Au demeurant, le Conseil lui-même a attiré l'attention de la requérante sur la possibilité d'attaquer sa décision au moyen d'un recours fondé sur l'article 173 du traité CE (voir ci-dessus point 18). 86 La circonstance que les documents relèvent du titre VI du traité UE doit être prise en compte uniquement dans la mesure où leur contenu pourrait éventuellement relever de l'une ou de plusieurs des exceptions prévues par la décision 93/731. Dans ce cas, il s'agit de l'examen au fond de la légalité de la décision de refus d'accès prise par le Conseil et non pas de la recevabilité du recours en tant que telle. 87 Il découle de tout ce qui précède que le recours est recevable. Sur le fond 88 La requérante soulève cinq moyens d'annulation de la décision litigieuse, tirés respectivement d'une violation du principe fondamental du droit communautaire reconnaissant aux citoyens de l'Union européenne un accès le plus vaste et le plus complet possible aux documents des institutions communautaires, d'une violation du principe de protection de la confiance légitime, d'une violation de l'article 4, paragraphe 1, de la décision 93/731, d'une violation de l'article 4, paragraphe 2, de la même décision et d'une violation de l'article 190 du traité CE. 89 Le Tribunal examinera d'abord, ensemble, les troisième et cinquième moyens. Sur les troisième et cinquième moyens réunis, tirés d'une violation de l'article 4, paragraphe 1, de la décision 93/731 et d'une violation de l'article 190 du traité CE Arguments des parties - Sur la violation de l'article 4, paragraphe 1, de la décision 93/731 90 La requérante fait valoir que le Conseil n'a pas opéré une estimation concrète de l'impact probable que l'accès aux documents demandés pouvait avoir sur la sécurité publique dans l'Union européenne. Bien au contraire, le fait qu'une demande confirmative ait été nécessaire pour que le Conseil accepte de divulguer l'un des documents, qui avait déjà été transmis au Parlement européen et était ainsi totalement dans le domaine public, serait à cet égard particulièrement choquant. 91 En l'absence d'une définition, dans la décision 93/731, de la notion de sécurité publique, la requérante suggère la définition suivante: «documents ou extraits de documents dont l'accès offert au public exposerait les citoyens de la Communauté, les institutions de la Communauté ou les autorités des États membres au terrorisme, à la criminalité, à l'espionnage, aux insurrections, à la subversion et à la révolution, ou ferait directement obstacle aux efforts des autorités visant à prévenir de telles activités; de tels documents ou extraits de documents seront déclarés inaccessibles sur base de l'exception relative à la sécurité publique». 92 Elle présente ensuite une description précise du contenu de tous les documents demandés qui se trouvent en sa possession, au soutien de sa thèse selon laquelle l'exception tirée de la protection de la sécurité publique a été appliquée de manière illégale par le Conseil. 93 Elle rejette l'affirmation du Conseil selon laquelle il ne serait pas de l'intérêt de la sécurité publique de permettre à ceux qui participent à des activités illicites d'obtenir une connaissance précise des structures et moyens dont dispose la coopération policière dans l'Union européenne. Cette affirmation n'aurait absolument aucun rapport avec le contenu effectif des documents en question. La requérante rappelle que les deux documents auxquels les autorités suédoises avaient refusé l'accès concernaient, non pas la sécurité publique, mais les positions adoptées au cours des négociations par le royaume des Pays-Bas et la République fédérale d'Allemagne. 94 Le Conseil nie avoir considéré que tous les documents ayant trait à Europol sont couverts par l'exception tenant à la sécurité publique. Le fait que quatre documents ont été divulgués montrerait qu'une évaluation concrète a bien été effectuée, dont le résultat a été que certains des documents demandés ont pu être communiqués et d'autres non. 95 Le Conseil, soutenu par les gouvernements français et du Royaume-Uni, fait valoir qu'il n'est en aucun cas nécessaire d'adopter une définition restrictive de la sécurité publique aux fins de l'application de la décision 93/731. La notion de sécurité publique devrait être définie de manière souple afin de tenir compte des changements de circonstances. En tout état de cause, seul le Conseil lui-même serait en mesure d'apprécier si la divulgation d'un document particulier peut ou non porter atteinte à la protection de l'intérêt public (sécurité publique). 96 Cela vaudrait d'autant plus pour les documents traitant exclusivement de questions relevant des titres V et VI du traité UE. Le Conseil ne doute pas que, si le Tribunal s'estimait compétent pour connaître des questions concernant l'accès à des documents traitant exclusivement de questions relevant du titre VI du traité UE, il s'abstiendrait néanmoins de substituer son appréciation à celle du Conseil sur ce point. 97 Le Conseil considère que le résumé fait par la requérante des documents en question n'est ni objectif ni précis. 98 Le gouvernement suédois conteste la description donnée par le Conseil de la façon dont le groupe «information» et le Coreper ont traité la demande d'accès aux documents en cause en l'espèce. 99 En particulier, les documents sollicités n'auraient pas été mis à la disposition du représentant suédois au sein du groupe «information» avant la réunion de celui-ci. La question n'aurait pu être préparée de manière satisfaisante dans le court délai imparti. 100 Quant au Coreper, la seule question sur laquelle il aurait pris position aurait été celle de savoir si la décision concernant la demande de communication pouvait être prise suivant la procédure écrite. Lors du vote du Coreper du 5 juillet 1995, le gouvernement suédois ainsi que quatre autres États membres se seraient abstenus. Le gouvernement suédois aurait d'ailleurs fait une déclaration exprimant son mécontentement quant au mode de traitement de l'affaire. 101 Le gouvernement danois partage en grande partie les critiques formulées par le gouvernement suédois concernant ce mode de traitement. L'appréciation des différents documents à laquelle le Conseil a procédé n'aurait eu qu'un caractère formel. Au sein du secrétariat du Conseil, on aurait d'abord examiné les possibilités de dérogation inscrites à l'article 4, paragraphe 1, de la décision 93/731. On aurait alors estimé que l'exception tirée de la protection de la sécurité publique pouvait motiver de manière générale le secret de documents relatifs à Europol. L'examen de la demande confirmative aurait fait naître un doute sur le point de savoir si cette exception pouvait vraiment être utilisée de manière générale pour motiver le refus d'accès auxdits documents. Il aurait donc été décidé, à titre de position de repli, de fonder les motifs sur les considérations très générales de l'article 4, paragraphe 2, de la décision 93/731. Les débats au secrétariat du Conseil n'auraient pas été concentrés sur le point de savoir si la publication des documents engendrerait un risque de conséquences concrètes dommageables pour la sécurité publique ou la confidentialité. 102 Le gouvernement néerlandais, après avoir examiné les documents en cause, estime que l'intérêt de la sécurité publique ne peut en aucun cas justifier un refus d'accès auxdits documents. Il réserve cependant son opinion en ce qui concerne un document qu'il n'a pas en sa possession. Selon lui, pour apprécier si le Conseil était fondé à refuser l'accès aux documents concernés pour des raisons de sécurité publique, il faut examiner pour chaque document si sa divulgation porterait atteinte aux intérêts fondamentaux de la Communauté ou des États membres au point de mettre en danger leur existence. Il relève que, en ce qui concerne quatre documents au moins, le Conseil a accepté de les fournir ultérieurement à un journaliste, M. T. Le refus d'accès à ces documents opposé à la requérante constituerait donc une discrimination arbitraire. 103 Le Conseil insiste sur le fait que la teneur des documents a bel et bien été examinée. Rien ne prouverait que l'abstention d'autres membres du Conseil était fondée sur les mêmes raisons que celles du gouvernement suédois. Aucun État membre n'aurait voté contre la décision confirmative ni ne se serait associé à la déclaration du gouvernement suédois. - Sur la violation de l'article 190 du traité CE 104 La requérante fait valoir que le refus, formulé en une seule phrase, d'accorder un accès à 16 des 20 documents ne respecte pas les dispositions de l'article 190 du traité CE ni l'article 7, paragraphe 3, de la décision 93/731. Il lui aurait été effectivement impossible de déterminer si ce refus devait être contesté devant le Tribunal. Il ne serait pas davantage possible pour le Tribunal de déterminer si le Conseil a appliqué de manière correcte les exceptions susmentionnées. C'est seulement parce que la requérante avait en sa possession, totalement ou partiellement, l'essentiel des documents sollicités, qu'elle aurait pu démontrer que le Conseil a appliqué lesdites exceptions de manière illégale dans la présente affaire. La requérante demande au Tribunal d'examiner les documents concernés pour apprécier le bien-fondé de la décision du Conseil de se prévaloir des exceptions qu'il invoque. 105 Le Conseil, soutenu par les gouvernements français et du Royaume-Uni, fait valoir que la motivation donnée dans la décision contestée fait ressortir l'essentiel de l'objectif du Conseil. Sa décision serait donc dûment motivée. Il serait excessif d'exiger une motivation spécifique pour chacun des choix techniques qu'il a opérés. S'il était nécessaire de fournir une motivation très détaillée dans le cas des réponses négatives à des demandes d'accès, les objectifs qui sous-tendent l'article 4, paragraphe 1, de la décision 93/731 seraient compromis. La décision 93/731 prévoirait des délais très courts pour la réponse aux demandes. En conséquence, lorsque les demandes portent sur plusieurs documents comprenant un grand nombre de pages, la motivation susceptible d'être fournie serait par la force des choses plutôt plus brève que la motivation donnée en réponse à des demandes d'une portée plus limitée. En outre, les documents demandés auraient contenu un élément commun essentiel très clair. 106 Le gouvernement suédois soutient que la mise en balance de l'intérêt du Conseil à préserver le secret de ses délibérations et de l'intérêt du public à avoir accès aux documents doit être opérée spécifiquement pour chaque document et que la décision contestée est insuffisamment motivée. Le Conseil n'indiquerait pas si les deux motifs avancés sont applicables à l'ensemble des documents ou, si tel n'était pas le cas, lequel ou lesquels de ces motifs sont applicables aux différents documents. Le public aurait le droit, à partir de circonstances spécifiques à chaque procédure ou affaire, de savoir pourquoi l'accès à un document particulier est refusé. 107 Le gouvernement danois fait valoir qu'il n'est pas suffisant de renvoyer de manière générale aux possibilités de dérogations et de reproduire les termes de la décision 93/731. On ne pourrait valablement motiver un refus au titre de l'article 4, paragraphe 1, de cette décision en faisant valoir, de manière générale, qu'un certain intérêt visé au paragraphe 1 est affecté. De même, la faculté de dérogation relative au secret, énoncée à l'article 4, paragraphe 2, ne pourrait justifier un refus opposé à titre général. Le principe d'appréciation concrète serait applicable. Dans certains cas, le Conseil pourrait être tenu de fournir des documents occultant les renseignements dont la protection serait nécessaire au titre de l'article 4. 108 Le gouvernement néerlandais fait également valoir que la raison pour laquelle le Conseil a refusé l'accès aux divers documents est obscure. La décision litigieuse se bornerait à répéter les critères de l'article 4 de la décision 93/731, sans préciser les documents qui ont été refusés sur la base de l'article 4, paragraphe 1, et ceux qui l'ont été sur la base de l'article 4, paragraphe 2. En outre, concernant les documents qui auraient été refusés pour préserver le secret des délibérations du Conseil, la décision contestée ne permettrait pas de constater que les intérêts ont été dûment mis en balance. Appréciation du Tribunal 109 La décision 93/731 est un acte conférant aux citoyens un droit d'accès aux documents détenus par le Conseil. Il résulte de son économie qu'elle s'applique d'une manière générale aux demandes d'accès aux documents et que toute personne peut demander l'accès à n'importe quel document du Conseil, sans qu'il soit nécessaire de motiver la demande (voir ci-dessus point 65). 110 Deux catégories d'exceptions au principe général d'accès des citoyens aux documents du Conseil figurent dans l'article 4 de cette décision. Ces exceptions doivent être interprétées et appliquées de façon restrictive, afin de ne pas tenir en échec l'application du principe général consacré dans cette décision (voir, pour les dispositions correspondantes de la décision 94/90, arrêt du Tribunal du 5 mars 1997, WWF UK/Commission, T-105/95, Rec. p. II-313, point 56). 111 Le libellé de la première catégorie d'exceptions, rédigé dans des termes impératifs, prévoit que l'accès à un document du Conseil ne peut être accordé lorsque sa divulgation pourrait porter atteinte à la protection de l'intérêt public (sécurité publique, relations internationales, stabilité monétaire, procédures juridictionnelles, activités d'inspection et d'enquête) (voir ci-dessus point 7). Il s'ensuit que le Conseil est obligé de refuser l'accès aux documents relevant de l'une des exceptions figurant dans cette première catégorie, lorsque la preuve de cette dernière circonstance est rapportée (voir arrêt Carvel et Guardian Newspapers/Conseil, précité, point 64). 112 Toutefois, il résulte de l'utilisation du verbe pouvoir au conditionnel présent que, pour apporter la preuve que la divulgation de certains documents «pourrait» porter atteinte à la protection de l'intérêt public, le Conseil est tenu d'examiner, pour chaque document auquel l'accès est sollicité, si, au regard des informations dont il dispose, la divulgation est effectivement susceptible de porter atteinte à l'un des aspects de l'intérêt public protégé par la première catégorie d'exceptions. Si tel est le cas, il est tenu de refuser l'accès au document en question (arrêt Interporc/Commission, précité, point 52, et arrêt du Tribunal du 19 mars 1998, van der Wal/Commission, T-83/96, Rec. p. II-545, point 43). 113 En revanche, le libellé de la seconde catégorie, rédigé dans des termes qui ouvrent une faculté, prévoit que le Conseil peut aussi refuser l'accès pour protéger le secret de ses délibérations (voir ci-dessus point 8). Il s'ensuit que le Conseil jouit d'un pouvoir d'appréciation lui permettant de rejeter, le cas échéant, une demande d'accès à des documents ayant trait à ses délibérations. Il doit néanmoins exercer ce pouvoir d'appréciation en mettant réellement en balance, d'une part, l'intérêt du citoyen à obtenir un accès à ces documents et, d'autre part, son intérêt éventuel à préserver le secret de ses délibérations (voir arrêt Carvel et Guardian Newspapers/Conseil, précité, points 64 et 65). 114 Il est également en droit d'invoquer conjointement une exception relevant de la première catégorie et une exception relevant de la seconde catégorie pour refuser de donner accès aux documents qu'il détient, aucune disposition de la décision 93/731 ne le lui interdisant. En effet, il ne saurait être exclu que la divulgation de certains documents par le Conseil porte préjudice à la fois à l'intérêt protégé par la première catégorie d'exceptions et à l'intérêt du Conseil à préserver le secret de ses délibérations (arrêt WWF UK/Commission, précité, point 61). 115 A la lumière de ces éléments, il convient d'examiner si la décision contestée répond aux exigences de motivation résultant de l'article 190 du traité CE. 116 L'obligation de motiver les décisions individuelles a pour double objectif de permettre, d'une part, aux intéressés de connaître les justifications de la mesure prise afin de défendre leurs droits et, d'autre part, au juge communautaire d'exercer son contrôle sur la légalité de la décision (voir, notamment, arrêt de la Cour du 14 février 1990, Delacre e.a./Commission, C-350/88, Rec. p. I-395, point 15, et arrêt du Tribunal du 12 janvier 1995, Branco/Commission, T-85/94, Rec. p. II-45, point 32). 117 La motivation d'une décision refusant l'accès à des documents doit ainsi contenir, à tout le moins pour chaque catégorie de documents concernée, les raisons spécifiques pour lesquelles le Conseil considère que la divulgation des documents demandés tombe sous le coup d'une des exceptions prévues par la décision 93/731 (arrêts WWF UK/Commission, précité, points 64 et 74, et Interporc/Commission, précité, point 54). 118 Dans la décision contestée (voir ci-dessus point 18), le Conseil indique simplement que la divulgation des 16 documents en question porterait atteinte à l'intérêt public (sécurité publique) et que ces documents concerneraient des délibérations du Conseil, y compris les opinions défendues par des membres du Conseil, et tomberaient pour cette raison dans le champ de l'obligation de confidentialité. 119 Bien que le Conseil invoque à la fois l'exception impérative, tirée de la protection de l'intérêt public (sécurité publique) et l'exception facultative, tirée de la protection du secret de ses délibérations, il ne précise pas s'il invoque cumulativement les deux exceptions en ce qui concerne tous les documents refusés ou s'il considère que certains documents étaient couverts par la première exception et d'autres par la seconde. 120 Il y a lieu d'observer que, le refus initial contenu dans la lettre du 1er juin 1995 était fondé uniquement sur «le principe de confidentialité tel qu'il est repris à l'article 4, paragraphe 1, de la décision 93/731», mais que le Conseil a néanmoins accordé l'accès à deux documents supplémentaires lors de son examen de la demande confirmative, à savoir un rapport sur les activités de l'unité des drogues d'Europol (document n_ 4533/95) et un ordre du jour provisoire d'une réunion du comité K.4 (document n_ 4135/95), documents relevant évidemment des activités du Conseil dans le cadre du titre VI du traité UE. A cet égard, si le fait que de tels documents relevaient du titre VI du traité UE impliquait déjà qu'ils fussent couverts par l'exception tirée de la protection de l'intérêt public (la sécurité publique), le Conseil n'aurait pas pu accorder l'accès à ces documents. En outre, en estimant qu'il avait la faculté d'accorder l'accès à ces deux documents, après avoir mis en balance les intérêts en cause, le Conseil a nécessairement considéré que tous les documents relevant du titre VI ne relevaient pas automatiquement de la première exception tirée de la protection de l'intérêt public (sécurité publique). Au demeurant, le Conseil admet lui-même qu'il ne considérait pas que tous les documents ayant trait à Europol étaient couverts par l'exception liée à la sécurité publique. 121 La jurisprudence de la Cour montre que la notion de sécurité publique n'a pas une seule et unique signification. Cette notion couvre à la fois la sécurité intérieure d'un État membre et sa sécurité extérieure (arrêt de la Cour du 17 octobre 1995, Werner, C-70/94, Rec. p. I-3189, point 25), ainsi qu'une interruption de l'approvisionnement en produits essentiels, tels les produits pétroliers, et les risques qui en résultent pour l'existence d'un État (arrêt de la Cour du 10 juillet 1984, Campus Oil e.a., 72/83, Rec. p. 2727, point 34). Elle peut également couvrir les situations dans lesquelles l'accès du public à certains documents ferait directement obstacle aux efforts des autorités visant à prévenir des activités criminelles, comme le soutient la requérante. 122 Or, la note de M. Elsen (voir ci-dessus point 15) montre que la plupart des documents auxquels l'accès a été refusé ne concernaient que les négociations en vue d'adopter la convention Europol, en particulier les propositions de la présidence et d'autres délégations faites dans le cadre de ces négociations, et non pas les activités opérationnelles d'Europol. Dès lors, en l'absence d'indication par le Conseil des raisons pour lesquelles la divulgation des documents serait effectivement susceptible de porter atteinte à un aspect quelconque de la sécurité publique, la requérante n'a pas été en mesure de connaître les justifications de la mesure prise afin de défendre ses droits. Il s'ensuit que le Tribunal est lui-même dans l'impossibilité d'apprécier les raisons pour lesquelles les documents refusés relèveraient de l'exception tirée de la protection de l'intérêt public (sécurité publique) et non pas de l'exception tirée de la protection du secret des délibérations du Conseil. 123 Le Conseil ne saurait prétendre que, en l'espèce, il ne pouvait pas expliquer pourquoi cette exception était applicable sans compromettre la fonction essentielle de l'exception en cause, telle qu'elle résulte de la nature même de l'intérêt public qui doit être protégé et du caractère obligatoire de cette exception. En effet, la note de M. Elsen démontre clairement qu'il était possible de donner une indication quant aux raisons pour lesquelles certains documents ne devaient pas être divulgués à la requérante, sans pour autant divulguer le contenu de ceux-ci. 124 Enfin, en ce qui concerne l'exception tirée de la protection du secret des délibérations, le Conseil n'a pas spécifiquement indiqué dans la décision contestée que tous les documents visés par la demande d'accès étaient couverts par l'exception tirée de la protection de l'intérêt public (voir ci-dessus point 119). La requérante ne pouvait donc exclure que l'accès à une partie des documents en cause lui était refusé parce qu'ils étaient couverts par la seule exception tirée de la protection du secret des délibérations. 125 Le contenu de la décision contestée ne permet cependant pas à la requérante, et par conséquent au Tribunal, de vérifier si le Conseil a observé son obligation de mettre réellement en balance les intérêts en présence, résultant de l'article 4, paragraphe 2, de la décision 93/731. En effet, la décision contestée se réfère uniquement au fait que les documents demandés concernaient les délibérations du Conseil, y compris les opinions défendues par des membres du Conseil, sans indiquer si celui-ci a fait une analyse comparative mettant en balance, d'une part, les intérêts des citoyens demandant des informations et, d'autre part, les critères de confidentialité des délibérations du Conseil (arrêt Carvel et Guardian Newspapers/Conseil, précité, point 74). 126 En outre, la première réponse du Conseil, d'ailleurs envoyée à la requérante en français bien que celle-ci eût rédigé sa première demande en allemand, se limite à viser les dispositions de l'article 4, paragraphe 1, de la décision 93/731, au soutien de sa thèse selon laquelle les documents auraient été soumis «au principe de confidentialité». Elle ne permet donc pas non plus à la requérante et au Tribunal de vérifier si le Conseil a réellement mis en balance les intérêts en présence au stade de l'examen de la première demande de la requérante. 127 Il découle de tout ce qui précède que la décision contestée ne répond pas aux exigences de motivation de l'article 190 du traité CE et doit être annulée, sans qu'il y ait lieu d'examiner les autres moyens invoqués par la requérante ni d'examiner le contenu des documents eux-mêmes. Sur la demande du gouvernement néerlandais tendant à ce que le Tribunal invite la Cour à produire une note établie par les services 128 Le gouvernement néerlandais demande que le Tribunal invite la Cour à produire une note établie par son service de la recherche et documentation aux fins de l'arrêt de la Cour du 30 avril 1996, Pays-Bas/Conseil (C-58/94, Rec. p. I-2169). 129 Le présent arrêt n'étant pas fondé sur cette note, il n'y a pas lieu de statuer sur cette demande. Sur la divulgation du mémoire en défense sur le réseau Internet Arguments des parties 130 Comme cela a été indiqué au point 22 ci-dessus, par lettre reçue le 3 avril 1996, le Conseil a attiré l'attention du Tribunal sur le fait que certains documents pertinents, en particulier son mémoire en défense dans la présente affaire, avaient été divulgués sur le réseau Internet. Selon lui, le comportement de la requérante a constitué une atteinte au déroulement ordonné de la procédure. Il a insisté particulièrement sur le fait que le texte du mémoire en défense avait été modifié par la requérante avant son introduction sur le réseau Internet. En outre, les noms et les coordonnées des agents responsables du Conseil auraient été indiqués, le public étant invité à leur envoyer d'éventuels commentaires sur l'affaire. Le Conseil a demandé au Tribunal de prendre les mesures appropriées afin d'éviter d'autres actions similaires de la part de la requérante. 131 Par lettre reçue le 3 mai 1996, les conseils de la requérante ont expliqué qu'ils n'avaient joué aucun rôle dans la divulgation sur le réseau Internet du mémoire en défense et d'autres documents concernant l'affaire. Ils n'auraient eu aucune connaissance de ces faits avant la réception de la lettre du greffe du Tribunal. Ils auraient aussitôt prié la requérante de retirer tous les documents du réseau informatique en cause et l'auraient informée qu'ils ne se sentiraient plus en mesure de la représenter si cela n'était pas fait. 132 Par observations reçues le 24 mai 1996, la requérante a confirmé qu'elle avait publié les documents sur le réseau Internet sans en informer ses représentants. Elle a expliqué que la modification du mémoire en défense avait des raisons purement pratiques et que le but de cette modification n'était pas d'altérer le contenu du mémoire ni d'affaiblir la défense du Conseil. Elle aurait cherché seulement à raccourcir le mémoire en omettant de reproduire certains passages, en considération du temps requis pour l'introduction du mémoire sur le réseau Internet. Elle n'aurait nullement eu l'intention de faire pression sur le Conseil. Les noms et les coordonnées des agents du Conseil auraient été inclus simplement parce qu'ils avaient connaissance de l'affaire et non pas pour encourager le public à prendre contact directement avec eux en tant qu'individus. 133 La requérante s'est engagée à s'abstenir d'introduire sur le réseau Internet ou de rendre publics de toute autre manière tous nouveaux documents échangés entre les parties dans l'affaire et de se limiter désormais à rendre compte de l'affaire dans les conditions journalistiques habituelles. Elle a ajouté qu'elle avait pris la décision de faire retirer le mémoire en défense du réseau Internet. Cependant, l'introduction du document sur celui-ci aurait été réalisée par une association indépendante, Grävande Journalister (association de journalistes et rédacteurs en chef suédois d'investigation), qui aurait refusé de le retirer. Le droit suédois ne conférant pas à la requérante un moyen légal d'obliger cette association à retirer le mémoire, la responsabilité du maintien du mémoire en défense sur le réseau Internet incomberait donc à celle-ci. 134 Par lettre reçue le 28 mai 1996, le gouvernement suédois a expliqué que le chef du service juridique du ministère de la Justice avait reçu de la requérante le mémoire en défense et que, ultérieurement, il en avait fourni une copie à une journaliste, sans objection de la part de la requérante. Ce faisant, il aurait pris en considération le fait qu'un compte rendu détaillé de l'essentiel du mémoire avait déjà été publié par la requérante, dans lequel les noms des agents concernés avaient été indiqués. Un autre facteur de la communication du document à une journaliste aurait été le fait qu'il ne s'agissait pas d'un document remis au gouvernement suédois par une institution communautaire, mais par un particulier qui en disposait et qui avait déjà montré qu'il était prêt à le diffuser. Le ministère n'aurait donc en aucune manière été mêlé à la publication du mémoire sur le réseau Internet. Cette initiative aurait été considérée comme une provocation. Appréciation du Tribunal 135 En vertu des règles qui gouvernent le traitement des affaires devant le Tribunal, les parties bénéficient d'une protection contre l'usage inapproprié des pièces de procédure. Ainsi, selon l'article 5, paragraphe 3, troisième alinéa, des instructions au greffier du 3 mars 1994 (JO L 78, p. 32), aucune tierce personne, privée ou publique, ne peut accéder au dossier de l'affaire ou aux pièces de procédure sans autorisation expresse du président, les parties entendues. En outre, en application de l'article 116, paragraphe 2, du règlement de procédure, le président peut exclure des pièces secrètes ou confidentielles de la communication à un intervenant à une affaire. 136 Ces dispositions reflètent un principe général de bonne administration de la justice en vertu duquel les parties ont le droit de défendre leurs intérêts indépendamment de toute influence extérieure, notamment de la part du public. 137 Il s'ensuit qu'une partie qui se voit accorder l'accès aux actes de procédure des autres parties ne peut utiliser ce droit qu'aux fins de la défense de sa propre cause, à l'exclusion de tout autre but tel que celui de susciter des critiques du public concernant les arguments soulevés par les autres parties à l'affaire. 138 En l'espèce, il apparaît clairement que les actions de la requérante, à savoir l'introduction d'une version modifiée du mémoire en défense sur le réseau Internet, associée à une invitation du public à envoyer des commentaires aux agents du Conseil, avec indication des numéros de téléphone et de télécopie de ceux-ci, avaient pour but de faire pression sur le Conseil et d'inciter le public à critiquer les agents de l'institution dans l'exercice de leurs fonctions. 139 Ces actions constituent un abus de procédure, dont il sera tenu compte dans la répartition des dépens (voir ci-après point 140), étant donné que cet incident, qui a provoqué une suspension de la procédure, a rendu nécessaire des observations spécifiques et supplémentaires de la part de toutes les parties à l'affaire. Décisions sur les dépenses Sur les dépens 140 Aux termes de l'article 87, paragraphe 2, du règlement de procédure, la partie qui succombe est condamnée aux dépens, s'il est conclu en ce sens. En l'espèce, la requérante a conclu à la condamnation du Conseil aux dépens. Toutefois, aux termes de l'article 87, paragraphe 3, du même règlement, le Tribunal peut répartir les dépens ou décider que chaque partie supporte ses propres dépens pour des motifs exceptionnels. Compte tenu de l'abus de procédure retenu à la charge de la requérante, il y a lieu de décider que le Conseil ne supportera que deux tiers des dépens exposés par celle-ci. 141 Conformément à l'article 87, paragraphe 4, du règlement de procédure, les parties intervenantes supporteront leurs propres dépens. Dispositif Par ces motifs, LE TRIBUNAL (quatrième chambre élargie) déclare et arrête: 1) La décision du Conseil du 6 juillet 1995, refusant à la requérante l'accès à certains documents relatifs à l'Office européen de police (Europol) est annulée. 2) Le Conseil supportera, outre ses propres dépens, deux tiers des dépens de la requérante. 3) Le royaume de Danemark, la République française, le royaume des Pays-Bas, le royaume de Suède et le Royaume-Uni de Grande-Bretagne et d'Irlande du Nord supporteront leurs propres dépens.

61991CJ0330

sv

1 Genom beslut av den 12 april 1991, som inkom till domstolen den 18 december 1991, har Queen's Bench Division vid High Court of Justice of England and Wales (nedan kallad "High Court") i enlighet med artikel 177 i EEG-fördraget ställt en fråga om tolkningen av bestämmelserna i det fördraget som rör etableringsrätten och förbudet mot diskriminering på grund av nationalitet. 2 Frågorna har uppkommit inom ramen för en tvist mellan det tyska bolaget Commerzbank (nedan kallat "Commerzbank"), som har sitt säte i Tyskland, och Inland Revenue Commissioners (nedan kallad "skattemyndigheten"), angående villkoren för skattskyldighet enligt Income and Corporation Taxes Act 1988. 3 Följande omständigheter framgår av begäran om förhandsavgörande. 4 Commerzbank har en filial i Förenade kungariket, genom vilken banken mellan 1973 och 1976 beviljade lån till olika amerikanska bolag. Commerzbank betalade i Förenade kungariket skatt, på de räntor som erhölls från dessa bolag, med 4 222 234 pund. 5 Commerzbank ansökte därefter hos skattemyndigheten om återbetalning av den summan med motiveringen att de ifrågavarande räntorna var befriade från skatt i Förenade kungariket med stöd av artikel XV i konventionen av den 2 augusti 1946 mellan regeringarna i Förenade konungariket Storbritannien och Nordirland och i Amerikas förenta stater för undvikande av dubbelbeskattning och förhindrande av skatteflykt med avseende på inkomstskatt (S. R. & O. 1946 nr 1327), ändrad genom ett protokoll av den 20 september 1966 (S. I. 1966 nr 1188). I den bestämmelsen föreskrivs huvudsakligen att räntor som betalas av ett amerikanskt bolag beskattas i Förenade kungariket endast i det fall då de betalas till ett brittiskt bolag eller ett bolag som har skatterättslig hemvist i Förenade kungariket. Eftersom Commerzbank inte har skatterättslig hemvist i Förenade kungariket återbetalades således den ifrågavarande skatten. 6 I samband med denna återbetalning ställde Commerzbank krav med stöd av artikel 825 i Income and Corporation Taxes Act 1988. I den artikeln föreskrivs följande: "1. Detta avsnitt är tillämpligt på följande betalningar som görs till ett bolag under en räkenskapsperiod då bolaget har haft hemvist i Förenade kungariket...: a) återbetalning av bolagsskatt som erlagts av bolaget under den räkenskapsperioden ... 2. Om inte annat föreskrivs i efterföljande bestämmelser i detta avsnitt, skall en betalning som avses i detta avsnitt och som uppgår till minst 100 pund, som görs av skattemyndigheten eller en inspektör efter utgången av 12 månader räknat från den relevanta tidpunkten, med stöd av denna artikel ökas med ett belopp kallat 'återbetalningstillägg' som motsvarar räntan på det betalade beloppet beräknad till en årlig räntesats om 8,25 % ..." 7 Commerzbank ansökte hos skattemyndigheten om nämnda återbetalningstillägg, vilket enligt bolagets beräkningar uppgick till 5 199 258 pund. 8 Skattemyndigheten avslog Commerzbanks begäran med motiveringen att banken inte hade skatterättslig hemvist i Förenade kungariket. Commerzbank väckte då talan vid High Court om laglighetsprövning av detta avslagsbeslut och gjorde gällande att vägran att bevilja återbetalningstillägg till bolag utan hemvist där utgjorde både en inskränkning i etableringsrätten och en indirekt diskriminering på grund av nationalitet, eftersom de flesta av de drabbade bolagen var utländska. 9 High Court fann det nödvändigt att ställa en fråga till domstolen angående tolkningen av artiklarna 5, 7, 52 och 58 i fördraget. 10 Frågan har följande lydelse: "I fall då i) ett bolag, som är bildat i enlighet med lagen i en medlemsstat och som har sin huvudsakliga verksamhet där, utövar affärsverksamhet genom en filial belägen i en annan medlemsstat, ii) bolaget i denna andra medlemsstat krävs på betalning av skatt på vissa vinster som filialen har gjort och betalar den skatten, iii) den ifrågavarande skatten inte skall erläggas på grund av att bolaget har rätt till skattebefrielse som, med stöd av ett dubbelbeskattningsavtal som ingåtts mellan den andra medlemsstaten och ett tredje land, beviljas bolag som varken är inhemska eller har hemvist i skatterättslig mening i den andra medlemsstaten, iv) bolaget med framgång ansöker om skattebefrielse och utverkar återbetalning av den skatt som har erlagts för ett belopp som inte var skattepliktigt, v) den andra medlemsstatens lagstiftning föreskriver gottgörelse i form av ränta (benämnd 'repayment supplement' återbetalningstillägg) i fall då det bolag som får tillbaka skatt som inte skulle ha erlagts har hemvist i den medlemsstaten vid den relevanta tidpunkten, vi) bolaget begär återbetalningstillägg trots att det inte hade hemvist i den medlemsstaten vid den relevanta tidpunkten, vii) den andra medlemsstaten på grund av detta vägrar att betala återbetalningstillägg till bolaget, är då den andra medlemsstatens vägran att betala något som helst återbetalningstillägg till bolaget, på grund av att det inte har hemvist i den medlemsstaten, oförenlig med gemenskapsrätten, särskilt artiklarna 5, 7 och 52-58 i EEG-fördraget och har det betydelse för svaret på denna fråga att bolaget inte hade varit befriat från skatten (så att frågan om återbetalning av den ifrågavarande skatten och därmed återbetalningstillägget inte skulle ha uppkommit) om bolaget hade haft hemvist i den medlemsstaten?" 11 För en utförligare redogörelse för omständigheterna i tvisten vid den nationella domstolen, den tillämpliga lagstiftningen och de till domstolen ingivna yttrandena hänvisas till förhandlingsrapporten. Handlingarna i målet i dessa delar återges i det följande endast i den mån domstolens argumentation kräver det. 12 Det framgår av handlingarna i målet att den nationella domstolen med sin fråga vill utröna för det första om artiklarna 52 och 58 i fördraget och även artiklarna 5 och 7 i fördraget utgör hinder för att en medlemsstats lagstiftning beviljar bolag som har skatterättslig hemvist i den staten tillägg vid återbetalning av skatt som inte skulle ha erlagts, men vägrar bolag som har skatterättslig hemvist i en annan medlemsstat sådant tillägg och, för det andra, om ett sådant system är diskriminerande trots att den skattebefrielse som har givit upphov till återbetalningen endast gäller för bolag som inte har skatterättslig hemvist i den medlemsstaten. 13 Domstolen har redan har fastslagit i dom av den 28 januari 1986 i mål 270/83 Kommissionen mot Frankrike (Rec. s. 273, punkt 18) att den etableringsfrihet som enligt artikel 52 tillerkänns medborgare från en annan medlemsstat och som för dem innefattar rätt att starta och utöva verksamhet som egenföretagare på samma villkor som etableringslandets lagstiftning föreskriver för dess egna medborgare, till följd av artikel 58 i fördraget inbegriper en rätt för bolag som bildats i överensstämmelse med en medlemsstats lagstiftning och som har sitt säte, sitt huvudkontor eller sin huvudsakliga verksamhet inom gemenskapen, att utöva verksamhet i den berörda medlemsstaten genom en filial eller ett kontor. För bolagens vidkommande är det i detta sammanhang viktigt att framhålla att sätet, i den mening som här avses, tjänar till att fastställa deras anknytning till en stats rättsordning, på samma sätt som nationaliteten när det gäller fysiska personer. I samma dom har domstolen fastslagit att om det skulle godtas att etableringsstaten fritt kan tillämpa en annorlunda behandling enbart på grund av att bolagets säte ligger i en annan medlemsstat, skulle denna bestämmelse bli innehållslös. 14 Det framgår vidare av domstolens rättspraxis (dom av den 12 februari 1974 i mål 152/73 Sotgiu, Rec. s. 153) att reglerna om likabehandling förbjuder inte endast öppen diskriminering på grund av nationalitet, eller säte när det gäller bolag, utan även varje form av dold diskriminering som genom tillämpning av andra särskiljande kriterier faktiskt leder till samma resultat. 15 Det finns anledning att i detta sammanhang påpeka att även om det tillämpas oberoende av bolagets säte, så innebär kriteriet skatterättslig hemvist inom det nationella territoriet för beviljande av ett eventuellt tillägg vid återbetalning av skatt som inte skulle ha erlagts, risk för att det särskilt är till nackdel för bolag med säte i andra medlemsstater. Det är nämligen oftast dessa bolag som har skatterättslig hemvist utanför den ifrågavarande medlemsstatens territorium. 16 För att motivera den nationella bestämmelse som ifrågasätts i målet vid den nationella domstolen har Förenade kungarikets regering gjort gällande att utländska bolag som befinner sig i en sådan situation som Commerzbank är privilegierade och långt ifrån diskriminerade på grund av det brittiska skattesystemet. De är i själva verket befriade från en skatt som normalt betalas av bolag som har sitt säte där. Under dessa omständigheter kan man inte tala om diskriminering när det gäller återbetalningstillägget. Bolag som har hemvist och bolag som inte har hemvist i Förenade kungariket behandlas olika därför att de med avseende på bolagsskatten befinner sig i skilda situationer. 17 Detta argument kan inte godtas. 18 En nationell bestämmelse som den ifrågavarande innebär olika behandling. När ett bolag utan hemvist i landet fråntas rätten till ett tillägg vid återbetalning av skatt, som bolagen med hemvist där alltid har rätt till, är det missgynnat i förhållande till de sistnämnda. 19 Den omständigheten att skattebefrielsen som gav upphov till återbetalningen har förbehållits bolag utan hemvist i landet kan inte berättiga en undantagsregel av allmän karaktär. Den regeln är således diskriminerande. 20 Mot bakgrund av övervägandena ovan blir svaret på den nationella domstolens fråga följande. Artiklarna 52 och 58 i fördraget utgör hinder för att lagstiftningen i en medlemsstat medger bolag som har skatterättslig hemvist i den staten tillägg vid återbetalning av skatt som inte skulle ha erlagts och vägrar bolag som har skatterättslig hemvist i en annan medlemsstat sådant tillägg. Den omständigheten att de sistnämnda bolagen inte skulle ha varit befriade från skatten om de hade haft hemvist i den staten saknar betydelse i detta avseende. 21 Då en lagstiftning av det slag som är i fråga i målet vid den nationella domstolen strider mot artiklarna 52 och 58 i fördraget, finns det ingen anledning att undersöka om den är förenlig med artiklarna 5 och 7. Beslut om rättegångskostnader Rättegångskostnader 22 De kostnader som har förorsakats Förenade kungarikets regering och Europeiska gemenskapernas kommission, som har inkommit med yttrande till domstolen, är inte ersättningsgilla. Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. Domslut På dessa grunder beslutar DOMSTOLEN -angående den fråga som genom beslut av den 12 april 1991 förts vidare av High Court of Justice of England and Wales, Queen's Bench Division - följande dom: Artiklarna 52 och 58 i fördraget utgör hinder för att lagstiftningen i en medlemsstat beviljar bolag som har skatterättslig hemvist i den staten tillägg vid återbetalning av skatt som inte skulle ha erlagts och vägrar bolag som har skatterättslig hemvist i en annan medlemsstat sådant tillägg. Den omständigheten att de sistnämnda bolagen inte skulle ha varit befriade från skatten om de hade haft hemvist i den staten saknar betydelse i detta avseende.

62004TJ0307

en

Officials – Competitions – Competition based on qualifications and tests – Conditions for admission (Staff Regulations, Annex III, Art. 1) It is for the selection board in a competition based on qualifications and tests to assess in each case whether the diplomas produced or the professional experience demonstrated by each candidate correspond to the level required by the Staff Regulations and by the notice of competition. It has a broad discretion in that regard and the Court of First Instance must confine itself to examining whether the exercise of that discretion was vitiated by a manifest error. However, notwithstanding its discretion, the selection board is bound by the wording of the notice of competition as published. Consequently, it commits a manifest error of assessment in allowing a candidate whose degree does not fulfil the conditions of the competition notice to take part in a competition. (see paras 36-38, 43) See: T‑158/89 Van Hecken v ESC [1991] ECR II‑1341, para. 22; T‑244/97 Mertens v Commission [1999] ECR-SC I‑A‑23 and II‑91, para. 44; T‑214/99 Carrasco Benítez v Commission [2000] ECR-SC I‑A‑257 and II‑1169, para. 69; T‑139/00 Bal v Commission [2002] ECR-SC I‑A‑33 and II‑139, para. 35; T‑357/00, T‑361/00, T‑363/00 and T‑364/00 Martínez Alarcón and Others v Commission [2002] ECR-SC I‑A‑37 and II‑161, para. 61 and the case-law cited therein; T‑332/01 Pujals Gomis v Commission [2002] ECR-SC I‑A‑233 and II‑1155, paras 39 to 41; T‑25/03 de Stefano v Commission [2005] ECR‑SC I‑A‑125 and II‑573, para. 34 and the case-law cited therein

62003CJ0026

nl

Het verzoek om een prejudiciële beslissing betreft de uitlegging van artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665/EEG van de Raad van 21 december 1989 houdende de coördinatie van de wettelijke en bestuursrechtelijke bepalingen betreffende de toepassing van de beroepsprocedures inzake het plaatsen van overheidsopdrachten voor leveringen en voor de uitvoering van werken (PB L 395, blz. 33), zoals gewijzigd bij richtlijn 92/50/EEG van de Raad van 18 juni 1992 betreffende de coördinatie van de procedures voor het plaatsen van overheidsopdrachten voor dienstverlening (PB L 209, blz. 1), die zelf is gewijzigd bij richtlijn 97/52/EG van het Europees Parlement en de Raad van 13 oktober 1997 (PB L 328, blz. 1; hierna: „richtlijn 89/665”). Het verzoek om een prejudiciële beslissing betreft ook de uitlegging van de artikelen 1, punt 2, en 13, lid 1, van richtlijn 93/38/EEG van de Raad van 14 juni 1993 houdende coördinatie van de procedures voor het plaatsen van opdrachten in de sectoren water- en energievoorziening, vervoer en telecommunicatie (PB L 199, blz. 84), zoals gewijzigd bij richtlijn 98/4/EG van het Europees Parlement en de Raad van 16 februari 1998 (PB L 101, blz. 1; hierna: „richtlijn 93/38”). Dit verzoek is ingediend in het kader van een geding tussen Stadt Halle (Duitsland) en RPL Recyclingpark Lochau GmbH (hierna: „RPL Lochau”) enerzijds, en Arbeitsgemeinschaft Thermische Restabfall‑ und Energieverwertungsanlage TREA Leuna (hierna: „TREA Leuna”) anderzijds, betreffende de rechtmatigheid naar gemeenschapsrecht van de gunning zonder openbare aanbesteding van een opdracht voor dienstverlening betreffende de behandeling van afvalstoffen door Stadt Halle aan RPL Lochau, waarvan Stadt Halle meerderheidsaandeelhouder is en een particuliere vennootschap minderheidsaandeelhouder. Rechtskader De gemeenschapsregeling Volgens artikel 1, sub a, van richtlijn 92/50, zoals gewijzigd bij richtlijn 97/52 (hierna: „richtlijn 92/50”), wordt onder „overheidsopdrachten voor dienstverlening” verstaan „schriftelijke overeenkomsten onder bezwarende titel, die zijn gesloten tussen een dienstverlener enerzijds en een aanbestedende dienst anderzijds”. Volgens artikel 1, sub b, van die richtlijn worden als „aanbestedende diensten” beschouwd „de staat, de territoriale lichamen, publiekrechtelijke instellingen en verenigingen gevormd door een of meer van deze lichamen of instellingen”. Artikel 1, sub c, van de richtlijn ten slotte omschrijft „dienstverleners” als „natuurlijke of rechtspersonen, met inbegrip van openbare lichamen, die diensten aanbieden”. Artikel 8 van richtlijn 92/50 luidt: „De opdrachten voor het verlenen van in bijlage I A vermelde diensten worden overeenkomstig de bepalingen van de titels III tot en met VI geplaatst.” Die bepalingen omvatten in wezen regels voor de oproep tot mededinging en de bekendmaking. Artikel 11, lid 1, van de richtlijn luidt: „Bij het plaatsen van overheidsopdrachten voor dienstverlening passen de aanbestedende diensten de in artikel 1, sub d, e en f, omschreven, aan deze richtlijn aangepaste procedures toe.” De in die bepalingen bedoelde procedures zijn de „openbare procedures”, de „niet-openbare procedures” en de „procedures van gunning via onderhandelingen”. Categorie nr. 16 van bijlage I A bij de richtlijn omvat „riolering en vuilophaaldiensten; afvalverwerking en aanverwante diensten”. Volgens artikel 7, lid 1, sub a, van richtlijn 92/50 is de richtlijn van toepassing op overheidsopdrachten voor dienstverlening wanneer de geraamde waarde exclusief belasting over de toegevoegde waarde „ten minste 200 000 ECU bedraagt”. Blijkens de tweede en de derde overweging van de considerans van richtlijn 89/665 strekt deze ertoe de toepassing van de communautaire voorschriften inzake overheidsopdrachten te waarborgen door doeltreffende en snelle beroepsprocedures, met name in een stadium waarin de schendingen nog ongedaan kunnen worden gemaakt, gelet op het feit dat de openstelling van aanbestedingen voor mededinging uit de gehele Gemeenschap een aanzienlijke uitbreiding van de garanties inzake doorzichtigheid en non-discriminatie vereist. Met het oog daarop bepaalt artikel 1, leden 1 en 3, van richtlijn 89/665: „1. De lidstaten nemen de nodige maatregelen om ervoor te zorgen dat, voor wat betreft de procedures voor het plaatsen van overheidsopdrachten die vallen onder de werkingssfeer van de richtlijnen […], tegen de door de aanbestedende diensten genomen besluiten doeltreffend en vooral zo snel mogelijk beroep kan worden ingesteld overeenkomstig het bepaalde in de volgende artikelen, met name artikel 2, lid 7, op grond van het feit dat door die besluiten het gemeenschapsrecht inzake overheidsopdrachten of de nationale voorschriften waarin dat gemeenschapsrecht is omgezet, geschonden zijn. […] 3. De lidstaten dragen er zorg voor dat de beroepsprocedures, volgens modaliteiten die de lidstaten kunnen bepalen, althans toegankelijk zijn voor eenieder die belang heeft of heeft gehad bij de gunning van een bepaalde overheidsopdracht […] en die door een beweerde schending is of dreigt te worden gelaedeerd. Met name kunnen de lidstaten verlangen dat degene die van deze procedure gebruik wenst te maken, de aanbestedende dienst vooraf in kennis heeft gesteld van de beweerde schending en van zijn voornemen om beroep in te stellen.” Artikel 2, lid 1, van richtlijn 89/665 bepaalt: „1. De lidstaten zorgen ervoor dat de maatregelen betreffende het in artikel 1 bedoelde beroep de nodige bevoegdheden behelzen om: a) zo snel mogelijk in kort geding voorlopige maatregelen te nemen om de beweerde schending ongedaan te maken of te voorkomen dat de betrokken belangen verder worden geschaad, met inbegrip van maatregelen om de aanbestedingsprocedure of de tenuitvoerlegging van enig door de aanbestedende diensten genomen besluit, op te schorten c.q. te doen opschorten; b) onwettige besluiten nietig te verklaren c.q. nietig te doen verklaren, met inbegrip van het verwijderen van discriminerende technische, economische of financiële specificaties in oproepen tot inschrijving, bestekken dan wel in enig ander stuk dat verband houdt met de aanbestedingsprocedure; c) schadevergoeding toe te kennen aan degenen die door een schending zijn gelaedeerd.” Artikel 1 van richtlijn 93/38 luidt als volgt: „In de zin van deze richtlijn wordt verstaan onder: […] 2) ‚openbaar bedrijf’: bedrijf waarover overheidsdiensten rechtstreeks of middellijk een dominerende invloed kunnen uitoefenen uit hoofde van eigendom, financiële deelneming of het bedrijf betreffende voorschriften. Een dominerende invloed wordt geacht aanwezig te zijn, wanneer de overheidsdiensten, al dan niet rechtstreeks, ten aanzien van een bedrijf: – de meerderheid van het geplaatste kapitaal van dat bedrijf bezitten, of – over de meerderheid van de stemrechten verbonden aan de door het bedrijf uitgegeven aandelen beschikken, of – meer dan de helft van de leden van het bestuurs-, leidinggevende of toezichthoudende orgaan van het bedrijf kunnen aanstellen; 3) ‚verbonden ondernemingen’: […] ondernemingen waarop de aanbestedende dienst rechtstreeks of middellijk een dominerende invloed kan uitoefenen in de zin van lid 2 […] […]” Artikel 13 van richtlijn 93/38 bepaalt: „1. Deze richtlijn is niet van toepassing op opdrachten voor het verrichten van diensten: a) die door een aanbestedende dienst bij een met hem verbonden onderneming worden geplaatst, […] mits ten minste 80 % van de gemiddelde omzet die deze onderneming de laatste drie jaar in de Gemeenschap op het gebied van het verrichten van diensten heeft behaald, afkomstig is van de verstrekking van deze diensten aan de ondernemingen waarmee zij is verbonden. […]” De nationale regeling Blijkens de verwijzingsbeschikking vallen beroepen inzake overheidsopdrachten naar Duits recht onder het Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungen (wet tegen mededingingsbeperkingen). Volgens § 102 van deze wet kan tegen „het plaatsen van een overheidsopdracht” beroep in rechte worden ingesteld. De inschrijver of de gegadigde heeft een subjectief recht op de naleving van de „bepalingen betreffende de gunningsprocedure”, waardoor hij zich tegenover de aanbestedende dienst kan beroepen op zijn uit § 97, lid 7, van de wet voortvloeiende rechten „betreffende het verrichten of nalaten van een handeling in een gunningsprocedure […]”. In de verwijzingsbeschikking wordt gepreciseerd dat volgens een deel van de rechtspraak en de rechtsleer in Duitsland op grond van deze bepalingen slechts een beroep inzake het plaatsen van een opdracht kan worden ingesteld wanneer de verzoeker van de aanbestedende dienst een bepaald gedrag in een nog lopende formele gunningsprocedure wil afdwingen, zodat geen beroep kan worden ingesteld wanneer de aanbestedende dienst heeft besloten geen openbare aanbesteding uit te schrijven en niet formeel een gunningsprocedure in te leiden. Deze mening wordt evenwel niet gedeeld door een ander deel van de rechtspraak en de rechtsleer. Hoofdgeding en prejudiciële vragen Blijkens de verwijzingsbeschikking gaf Stadt Halle bij besluit van de gemeenteraad van 12 december 2001 zonder formele inleiding van een gunningsprocedure RPL Lochau opdracht een project uit te werken voor de voorbehandeling, de nuttige toepassing en de verwijdering van haar afvalstoffen. Tegelijkertijd besliste Stadt Halle om eveneens zonder aanbesteding met RPL Lochau te onderhandelen over de sluiting van een overeenkomst voor de verwerking van stedelijk restafval vanaf 1 juni 2005. Die vennootschap zou investeren in de bouw van de thermische installatie voor de verwijdering en de nuttige toepassing van afvalstoffen. RPL Lochau is een in 1996 opgerichte vennootschap met beperkte aansprakelijkheid. 75,1 % van haar kapitaal behoort toe aan Stadtwerke Halle GmbH, waarvan de enige aandeelhouder, Verwaltungsgesellschaft für Versorgungs‑ und Verkehrsbetriebe der Stadt Halle mbH, voor 100 % in handen is van Stadt Halle, en 24,9 % aan een particuliere vennootschap met beperkte aansprakelijkheid. De verwijzende rechter noemt RPL Lochau een „overheidsonderneming met particuliere deelneming” en merkt op dat de verdeling van het kapitaal van de vennootschap pas eind 2001 in een vennootschapsovereenkomst is neergelegd, toen sprake was van het voornemen tot gunning van het betrokken project. De verwijzende rechter merkt tevens op dat het doel van RPL Lochau bestaat in de exploitatie van recyclage- en afvalverwerkingsinstallaties. De besluiten van de algemene vergadering van aandeelhouders worden genomen met eenvoudige meerderheid of met een meerderheid van 75 % van de stemmen. De commerciële en technische leiding van de vennootschap is momenteel toevertrouwd aan een derde onderneming, en Stadt Halle is met name gerechtigd de rekeningen te controleren. Nadat zij had vernomen dat de opdracht was gegund zonder dat de bij de gemeenschapsregels inzake overheidsopdrachten voorgeschreven procedure was gevolgd, kwam TREA Leuna, die ook belangstelling had voor de betrokken dienstverlening, op tegen het besluit van Stadt Halle. Zij stelde bij de Vergabekammer van het Regierungspräsidium Halle beroep in teneinde Stadt Halle te dwingen een openbare aanbesteding te houden. Stadt Halle stelde in haar verweer dat het beroep overeenkomstig de in de punten 12 en 13 van dit arrest bedoelde nationale regeling niet-ontvankelijk was, aangezien zij als aanbestedende dienst niet formeel een gunningsprocedure had ingeleid. Bovendien is RPL Lochau eigenlijk een emanatie van Stadt Halle, aangezien zij door deze wordt gecontroleerd. Het gaat hier dus om een „interne bedrijvigheid”, waarop de gemeenschapsregels inzake overheidsopdrachten niet van toepassing zijn. De Vergabekammer wees de vordering van TREA Leuna toe op grond van de overweging dat zelfs bij gebreke van een gunningsprocedure beroep moest kunnen worden ingesteld tegen de besluiten van de aanbestedende dienst. Zij was ook van oordeel dat in casu geen sprake kon zijn van een „interne bedrijvigheid”, aangezien de particuliere minderheidsdeelneming meer bedroeg dan 10 %, boven welke grens volgens de Duitse regeling inzake vennootschappen met beperkte aansprakelijkheid sprake is van een minderheid die bepaalde rechten heeft. Verder was met voldoende zekerheid te verwachten dat RPL Lochau met haar werkzaamheden ten behoeve van Stadt Halle slechts 61,25 % van haar capaciteit zou benutten, zodat zij voor de rest van haar capaciteit opdrachten moest verwerven op de markt waarop zij actief was. In het door Stadt Halle ingestelde hoger beroep heeft het Oberlandesgericht Naumburg de behandeling van de zaak geschorst en het Hof de volgende prejudiciële vragen gesteld: „1) a) Verlangt artikel 1, lid 1, eerste zin, van richtlijn 89/665 van de lidstaten ervoor te zorgen dat doeltreffend en zo snel mogelijk beroep kan worden ingesteld tegen het besluit van de aanbestedende dienst om een overheidsopdracht niet te plaatsen volgens een procedure die is aangepast aan de bepalingen van de richtlijnen betreffende het plaatsen van overheidsopdrachten? b) Verlangt artikel 1, lid 1, eerste zin, van richtlijn 89/665 ook van de lidstaten ervoor te zorgen dat doeltreffend en zo snel mogelijk beroep kan worden ingesteld tegen de besluiten van de aanbestedende diensten die aan een formele gunning voorafgaan, in het bijzonder tegen het besluit over de prealabele vragen of een bepaalde acquisitie eigenlijk wel binnen de personele of materiële werkingssfeer van de richtlijnen betreffende het plaatsen van overheidsopdrachten valt dan wel of het aanbestedingsrecht bij uitzondering niet van toepassing is? c) Bij een bevestigend antwoord op de eerste vraag, sub a, en bij een ontkennend antwoord op de eerste vraag, sub b: Voldoet een lidstaat aan zijn verplichting ervoor te zorgen dat doeltreffend en zo snel mogelijk beroep kan worden ingesteld tegen het besluit van de aanbestedende dienst om een overheidsopdracht niet te plaatsen volgens een procedure die is aangepast aan de bepalingen van de richtlijnen betreffende het plaatsen van overheidsopdrachten, wanneer de toegang tot de beroepsprocedure afhankelijk wordt gesteld van het bereiken van een bepaald formeel stadium in de acquisitie, bijvoorbeeld van het begin van mondelinge of schriftelijke onderhandelingen over een contract met een derde? 2) a) Gesteld dat een aanbestedende dienst, zoals bijvoorbeeld een territoriaal lichaam, van plan is om met een instelling die formeel van hem is onderscheiden (hierna: ‚medecontractant’) een schriftelijke dienstverleningsovereenkomst onder bezwarende titel te sluiten die onder richtlijn 92/50 zou vallen, en deze overeenkomst bij uitzondering geen overheidsopdracht voor dienstverlening in de zin van artikel 1, sub a, van richtlijn 92/50 is wanneer de medecontractant als een onderdeel van de overheid of van het bedrijf van de aanbestedende dienst kan worden beschouwd (hierna: ‚van gunning vrijgestelde eigen bedrijvigheid’), sluit het feit alleen van een vennootschapsrechtelijke deelneming van een particuliere onderneming in de medecontractant dan altijd uit dat een dergelijke overeenkomst als een van gunning vrijgestelde eigen bedrijvigheid wordt gekwalificeerd? b) Bij een ontkennend antwoord op de tweede vraag, sub a: Onder welke voorwaarden moet een medecontractant waarin vennootschapsrechtelijk wordt deelgenomen door een particuliere onderneming (hierna: ‚overheidsonderneming met particuliere deelneming’) als een onderdeel van de overheid of van het bedrijf van de aanbestedende dienst worden beschouwd? Inzonderheid: – Is het om een overheidsonderneming met particuliere deelneming, wat de vorm en de intensiteit van het toezicht betreft, als een onderdeel van het bedrijf van de aanbestedende dienst te kunnen beschouwen, voldoende dat de aanbestedende dienst deze onderneming ‚domineert’, bijvoorbeeld in de zin van artikel 1, punt 2, en artikel 13, lid 1, van richtlijn 93/38 […], zoals gewijzigd bij de [Akte betreffende de toetredingsvoorwaarden voor de Republiek Oostenrijk, de Republiek Finland en het Koninkrijk Zweden en de aanpassing van de Verdragen waarop de Europese Unie is gegrond (PB 1994, C 241, blz. 21, en PB 1995, L 1, blz. 1)] en bij richtlijn 98/4/EG van het Europees Parlement en de Raad [van 16 februari 1998 tot wijziging van richtlijn 93/38 (PB L 101, blz. 1)]? – Is het op grond van elke rechtens mogelijke invloed van de particulier deelnemende vennoot van de overheidsonderneming met particuliere deelneming op de strategische doelstellingen van de medecontractant en/of de individuele beslissingen inzake het bestuur van de onderneming uitgesloten dat deze onderneming als een onderdeel van het bedrijf van de aanbestedende dienst wordt beschouwd? – Is het om een overheidsonderneming met particuliere deelneming, wat de vorm en de intensiteit van het toezicht betreft, als een onderdeel van het bedrijf van de aanbestedende dienst te kunnen beschouwen, voldoende dat er, wat de concrete acquisitie betreft, alleen met betrekking tot de beslissingen over de sluiting van het contract en over de dienstverrichting een omvangrijke zeggenschap bestaat? – Is het om een overheidsonderneming met particuliere deelneming, wat de uitoefening van het grootste deel van de werkzaamheden ten behoeve van de aanbestedende dienst betreft, als een onderdeel van het bedrijf van de aanbestedende dienst te kunnen beschouwen, voldoende dat ten minste 80 % van de door deze onderneming in de laatste drie jaar in de Gemeenschap behaalde gemiddelde omzet op het gebied van het verrichten van diensten, afkomstig is van de verstrekking van deze diensten aan de aanbestedende dienst of aan de met deze dienst verbonden respectievelijk van deze dienst deel uitmakende ondernemingen, of dat voorzover de gemengde onderneming nog geen drie jaar bedrijf uitoefent volgens een prognose te verwachten valt dat aan deze 80 %-regel zal worden voldaan?” Beantwoording van de prejudiciële vragen Om de verwijzende rechter een nuttig en samenhangend antwoord te kunnen geven, moeten de vragen naar gelang van hun inhoud en voorwerp in twee groepen worden onderverdeeld en onderzocht. De eerste vraag, sub a, b en c Met deze eerste reeks vragen wenst de verwijzende rechter in wezen te vernemen of artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665 aldus moet worden uitgelegd dat de verplichting van de lidstaten om ervoor te zorgen dat doeltreffend en snel beroep kan worden ingesteld tegen de besluiten van de aanbestedende diensten, ook geldt voor besluiten die worden genomen buiten een formele gunningsprocedure om en vóór een formele aanbesteding, in het bijzonder voor het besluit over de vraag of een bepaalde opdracht binnen de personele of materiële werkingssfeer van richtlijn 92/50 valt, en vanaf wanneer de lidstaten in het kader van een acquisitie een inschrijver, gegadigde of belangstellende toegang tot een beroepsprocedure moeten verlenen. In dat verband zij er allereerst op gewezen dat richtlijn 92/50 naar luid van de eerste en de tweede overweging van de considerans ervan is vastgesteld in het kader van maatregelen die noodzakelijk zijn voor de totstandbrenging van de interne markt, dat wil zeggen een ruimte zonder binnengrenzen waarin het vrij verkeer van goederen, personen, diensten en kapitaal is gewaarborgd. Blijkens de vierde en de vijfde overweging van de considerans strekt deze richtlijn tot openstelling van overheidsopdrachten in de dienstensector in omstandigheden van gelijke behandeling en doorzichtigheid, zodat de richtlijn moet worden toegepast door alle aanbestedende diensten. Verder doen de bepalingen van richtlijn 92/50 duidelijk de voorwaarden uitkomen waaronder de regels van de titels III tot en met VI door alle aanbestedende diensten moeten worden toegepast, en worden de uitzonderingen op de toepassing van die regels in de richtlijn zelf limitatief opgesomd. Wanneer aan die voorwaarden is voldaan, met andere woorden wanneer een verrichting binnen de personele en materiële werkingssfeer van richtlijn 92/50 valt, moeten de betrokken overheidsopdrachten dus krachtens artikel 8, juncto artikel 11, lid 1, van de richtlijn worden geplaatst overeenkomstig de bepalingen van de titels III tot en met VI, dat wil zeggen worden aanbesteed en naar behoren bekendgemaakt. Deze verplichting geldt voor de aanbestedende diensten zonder onderscheid tussen overheidsopdrachten die door hen worden geplaatst ter vervulling van hun taak om te voorzien in behoeften van algemeen belang, en die welke geen verband houden met deze taak (zie in die zin arrest van 15 januari 1998, Mannesmann Anlagenbau Austria e.a., C-44/96, Jurispr. blz. I-73, punt 32). Voor een antwoord aan de verwijzende rechter moet het in artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665 gehanteerde begrip „door de aanbestedende diensten genomen besluiten” worden onderzocht. Daar dit begrip in de richtlijn niet uitdrukkelijk is gedefinieerd, moet de strekking ervan worden bepaald aan de hand van de bewoordingen van de relevante bepalingen van de richtlijn en gelet op het met de richtlijn nagestreefde doel van een doeltreffende en snelle rechtsbescherming. Door het gebruik van de woorden „voor wat betreft de procedures” vereist de tekst van artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665 dat elk besluit van een aanbestedende dienst dat valt onder de voorschriften van het gemeenschapsrecht inzake overheidsopdrachten en deze bijgevolg kan schenden, is onderworpen aan de rechterlijke toetsing als bepaald in artikel 2, lid 1, sub a en b, van de richtlijn (zie in die zin arresten van 18 juni 2002, HI, C-92/00, Jurispr. blz. I-5553, punt 37, en 23 januari 2003, Makedoniko Metro en Michaniki, C-57/01, Jurispr. blz. I-1091, punt 68). Het verwijst dus in het algemeen naar de besluiten van een aanbestedende dienst, zonder dat daartussen onderscheid wordt gemaakt naar gelang van de inhoud of het tijdstip van vaststelling daarvan. Bovendien voorziet artikel 2, lid 1, sub b, van richtlijn 89/665 in de mogelijkheid van nietigverklaring van onwettige besluiten van de aanbestedende diensten in verband met technische en andere specificaties niet alleen in oproepen tot inschrijving, maar ook in enig ander stuk dat verband houdt met de aanbestedingsprocedure. Deze bepaling kan dus ook documenten omvatten met besluiten die zijn genomen vóór de oproep tot inschrijving. Deze ruime opvatting van het begrip besluit van een aanbestedende dienst wordt bevestigd in de rechtspraak van het Hof, dat reeds heeft geoordeeld dat artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665 in geen enkele beperking voorziet ter zake van de aard en inhoud van de erin bedoelde besluiten (arrest van 28 oktober 1999, Alcatel Austria e.a., C-81/98, Jurispr. blz. I-7671, punt 35). Een dergelijke beperking kan evenmin worden afgeleid uit de tekst van artikel 2, lid 1, sub b, van de genoemde richtlijn (zie in die zin arrest Alcatel Austria e.a., reeds aangehaald, punt 32). Een restrictieve uitlegging van het begrip voor beroep vatbaar besluit zou overigens onverenigbaar zijn met artikel 2, lid 1, sub a, van dezelfde richtlijn, dat de lidstaten verplicht om ten aanzien van elk door de aanbestedende diensten genomen besluit te voorzien in kortgedingprocedures (arrest HI, reeds aangehaald, punt 49). In deze geest van ruime uitlegging van het begrip voor beroep vatbaar besluit heeft het Hof geoordeeld dat tegen het aan het sluiten van de overeenkomst voorafgaande besluit waarbij de aanbestedende dienst de inschrijver kiest aan wie de opdracht wordt gegund, in elk geval beroep moet kunnen worden ingesteld, los van de mogelijkheid om na het sluiten van de overeenkomst schadevergoeding te verkrijgen (arrest Alcatel Austria e.a., reeds aangehaald, punt 43). Onder verwijzing naar het met richtlijn 92/50 nagestreefde doel van opheffing van belemmeringen van het vrij verkeer van diensten en naar de doelstellingen, de tekst en de systematiek van richtlijn 89/665, heeft het Hof ook geoordeeld dat tegen een besluit van de aanbestedende dienst tot intrekking van een openbare aanbesteding voor dienstverlening beroep moet openstaan overeenkomstig artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665 (zie in die zin arrest HI, reeds aangehaald, punt 55). Dienaangaande kan, zoals de advocaat-generaal in punt 23 van haar conclusie heeft opgemerkt, het besluit van de aanbestedende dienst om geen gunningsprocedure in te leiden, worden beschouwd als de tegenhanger van zijn besluit om een dergelijke procedure te beëindigen. Wanneer een aanbestedende dienst besluit om geen gunningsprocedure in te leiden omdat de betrokken opdracht zijns inziens niet binnen de werkingssfeer van de relevante gemeenschapsregels valt, is dat besluit het allereerste besluit dat door de rechter kan worden getoetst. Gelet op deze rechtspraak en op de doelstellingen, de systematiek en de tekst van richtlijn 89/665, en teneinde het nuttig effect van deze richtlijn te handhaven, moet worden geconcludeerd dat een voor beroep vatbaar besluit in de zin van artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665 elke handeling van een aanbestedende dienst is die is vastgesteld in verband met een overheidsopdracht voor dienstverlening die binnen de materiële werkingssfeer van richtlijn 92/50 valt en die rechtsgevolgen kan hebben, ongeacht of die handeling is vastgesteld buiten een formele gunningsprocedure om dan wel in het kader daarvan. Niet vatbaar voor beroep zijn handelingen die slechts een louter voorafgaand marktonderzoek vormen of van zuiver voorbereidende aard zijn en deel uitmaken van de interne beraadslagingen van de aanbestedende dienst met het oog op de gunning van een overheidsopdracht. Op grond van deze overwegingen kan de opvatting van Stadt Halle niet worden aanvaard, dat richtlijn 89/665 buiten een formele gunningsprocedure om geen rechtsbescherming vereist en dat geen beroep kan worden ingesteld tegen het besluit van de aanbestedende dienst om een dergelijke procedure niet in te leiden, noch tegen het besluit over de vraag of een overheidsopdracht binnen de werkingssfeer van de relevante gemeenschapsbepalingen valt. Deze opvatting zou immers tot gevolg hebben dat er sprake is van facultatieve toepassing van de relevante gemeenschapsregels naar eigen goeddunken van de aanbestedende diensten, hoewel toepassing daarvan verplicht is wanneer aan de daarin gestelde voorwaarden is voldaan. Die mogelijkheid zou tot een zeer ernstige schending van het communautaire aanbestedingsrecht door een aanbestedende dienst kunnen leiden. Zij zou de door richtlijn 89/665 verlangde doeltreffende en snelle rechtsbescherming aanmerkelijk verminderen en zou afbreuk doen aan de door richtlijn 92/50 nagestreefde doelstellingen, namelijk het vrij verkeer van diensten en een open en onvervalste mededinging ter zake in alle lidstaten. Richtlijn 89/665 bepaalt niet uitdrukkelijk vanaf wanneer de mogelijkheid van beroep openstaat. Gelet op het met de richtlijn nagestreefde doel van een doeltreffende en snelle rechtsbescherming, met name door voorlopige maatregelen, moet echter worden geconcludeerd dat artikel 1, lid 1, van de richtlijn de lidstaten niet toestaat, die mogelijkheid afhankelijk te stellen van het formeel bereiken van een bepaald stadium in de betrokken aanbestedingsprocedure. Aangezien overeenkomstig de tweede overweging van de considerans van die richtlijn de naleving van de gemeenschapsregels met name moet worden gewaarborgd in een stadium waarin de schendingen nog ongedaan kunnen worden gemaakt, moet worden geconcludeerd dat beroep kan worden ingesteld tegen de uiting van de wil van de aanbestedende dienst in verband met een opdracht die op enigerlei wijze ter kennis komt van de belanghebbenden, wanneer die uiting het in punt 35 van dit arrest genoemde stadium voorbij is en rechtsgevolgen kan hebben. Dat met een belanghebbende concrete onderhandelingen worden aangeknoopt over een contract, levert een dergelijke wilsuiting op. Dienaangaande moet erop worden gewezen dat op de aanbestedende dienst een verplichting tot transparantie rust, opdat de naleving van de gemeenschapsregels zou kunnen worden gecontroleerd (arrest HI, reeds aangehaald, punt 45). Met betrekking tot de personen voor wie beroep openstaat, volstaat de vaststelling dat volgens artikel 1, lid 3, van richtlijn 89/665 de lidstaten er zorg voor moeten dragen dat de beroepsprocedures althans toegankelijk zijn voor eenieder die belang heeft of heeft gehad bij de gunning van een bepaalde overheidsopdracht en die door een beweerde schending is of dreigt te worden gelaedeerd (zie in die zin arrest van 24 juni 2004, Commissie/Oostenrijk, C-212/02, niet gepubliceerd in de Jurisprudentie, punt 24). De formele hoedanigheid van inschrijver of gegadigde is dus niet vereist. Derhalve moet op de eerste vraag, sub a, b en c, worden geantwoord dat artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665 aldus moet worden uitgelegd dat de verplichting van de lidstaten om ervoor te zorgen dat doeltreffend en snel beroep kan worden ingesteld tegen de besluiten van de aanbestedende diensten, ook geldt voor besluiten die worden genomen buiten een formele gunningsprocedure om en vóór een formele aanbesteding, in het bijzonder voor het besluit over de vraag of een bepaalde opdracht valt binnen de personele en materiële werkingssfeer van richtlijn 92/50. Deze beroepsmogelijkheid staat open voor eenieder die belang heeft of heeft gehad bij de gunning van de betrokken opdracht en die door een beweerde schending is of dreigt te worden gelaedeerd, zodra sprake is van de wilsuiting van de aanbestedende dienst die rechtsgevolgen kan hebben. De lidstaten mogen de mogelijkheid van beroep dan ook niet afhankelijk stellen van het formeel bereiken van een bepaald stadium in de betrokken aanbestedingsprocedure. De tweede vraag, sub a en b Met deze tweede reeks vragen, die samen moeten worden onderzocht, wenst de verwijzende rechter in wezen te vernemen of, wanneer een aanbestedende dienst van plan is om met een privaatrechtelijke vennootschap die juridisch van hem is onderscheiden, maar in het kapitaal waarvan hij voor meer dan de helft deelneemt en waarop hij een zeker toezicht uitoefent, een overeenkomst onder bezwarende titel te sluiten met betrekking tot diensten die binnen de materiële werkingssfeer van richtlijn 92/50 vallen, hij steeds de openbare aanbestedingsprocedures moet toepassen waarin die richtlijn voorziet, wegens het enkele feit dat een particuliere onderneming, zelfs voor minder dan de helft, deelneemt in het kapitaal van deze medecontractant. Zo nee, dan wenst de verwijzende rechter te vernemen op basis van welke criteria moet worden vastgesteld dat voor de aanbestedende dienst niet een dergelijke verplichting geldt. Deze vraag betreft de bijzondere situatie van een „gemengde” vennootschap, die is opgericht en functioneert volgens privaatrechtelijke regels, gelet op de verplichting van een aanbestedende dienst om de gemeenschapsregels inzake overheidsopdrachten toe te passen wanneer is voldaan aan de daarin gestelde voorwaarden. In dit verband zij in de eerste plaats herinnerd aan het hoofddoel van de gemeenschapsregels inzake overheidsopdrachten, zoals dit bij de beantwoording van de eerste vraag is uiteengezet, namelijk het vrij verkeer van diensten en de openstelling voor onvervalste mededinging in alle lidstaten. Dit impliceert dat elke aanbestedende dienst de relevante gemeenschapsregels moet toepassen wanneer is voldaan aan de daarin gestelde voorwaarden. De verplichting om in een dergelijk geval de gemeenschapsregels toe te passen, wordt bevestigd door het feit dat in artikel 1, sub c, van richtlijn 92/50 het begrip dienstverlener, dat wil zeggen voor de toepassing van de richtlijn de inschrijver, mede „openbare lichamen, die diensten aanbieden” omvat (zie arrest van 7 december 2000, ARGE, C-94/99, Jurispr. blz. I-11037, punt 28). Elke uitzondering op de gelding van deze verplichting moet derhalve strikt worden uitgelegd. Zo heeft het Hof in verband met een procedure van gunning via onderhandelingen zonder voorafgaande bekendmaking van een aankondiging van opdracht, geoordeeld dat artikel 11, lid 3, van richtlijn 92/50, dat in een dergelijke procedure voorziet, als afwijking van de regels die beogen te verzekeren dat de door het EG-Verdrag op het gebied van overheidsopdrachten voor dienstverlening erkende rechten kunnen worden waargenomen, strikt moet worden uitgelegd en dat degene die zich erop wil beroepen, dient te bewijzen dat de uitzonderlijke omstandigheden die de afwijking rechtvaardigen, daadwerkelijk bestaan (arrest van 10 april 2003, Commissie/Duitsland, C-20/01 en C-28/01, Jurispr. blz. I-3609, punt 58). In de geest van een met de gemeenschapsregels nagestreefde openstelling van de overheidsopdrachten voor een zo ruim mogelijke concurrentie heeft het Hof in verband met richtlijn 93/36/EEG van de Raad van 14 juni 1993 betreffende de coördinatie van de procedures voor het plaatsen van overheidsopdrachten voor leveringen (PB L 199, blz. 1) geoordeeld, dat deze richtlijn van toepassing is wanneer een aanbestedende dienst een overeenkomst onder bezwarende titel wenst te sluiten met een lichaam dat juridisch van hem onderscheiden is, ongeacht of dat lichaam zelf een aanbestedende dienst is (arrest van 18 november 1999, Teckal, C-107/98, Jurispr. blz. I-8121, punten 50 en 51). Het is relevant dat de medecontractant in die zaak een samenwerkingsverband van verschillende aanbestedende diensten was, waaraan ook de betrokken aanbestedende dienst deelnam. Een overheidsorgaan, dat een aanbestedende dienst is, kan zijn taken van algemeen belang vervullen met zijn eigen administratieve, technische en andere middelen, zonder dat hij een beroep hoeft te doen op externe lichamen die niet tot zijn diensten behoren. In dat geval kan er geen sprake zijn van een overeenkomst onder bezwarende titel met een lichaam dat juridisch van de aanbestedende dienst onderscheiden is. De gemeenschapsregels inzake overheidsopdrachten behoeven dan ook niet te worden toegepast. Overeenkomstig de rechtspraak van het Hof is het niet uitgesloten dat er andere omstandigheden kunnen zijn waarin de oproep tot inschrijving niet verplicht is, zelfs indien de medecontractant een lichaam is dat juridisch van de aanbestedende dienst onderscheiden is. Dit is het geval wanneer het overheidsorgaan, dat een aanbestedende dienst is, op het betrokken onderscheiden lichaam toezicht uitoefent zoals op zijn eigen diensten en dit lichaam tegelijkertijd het merendeel van zijn werkzaamheden verricht ten behoeve van het overheidsorgaan of de overheidsorganen die hem beheersen (zie in die zin arrest Teckal, reeds aangehaald, punt 50). In het genoemde geval was het onderscheiden lichaam geheel in handen van overheidsorganen. De deelneming, ook al is het slechts voor minder dan de helft, van een particuliere onderneming in het kapitaal van een vennootschap waarin ook de betrokken aanbestedende dienst deelneemt, sluit daarentegen hoe dan ook uit dat die aanbestedende dienst op die vennootschap toezicht kan uitoefenen zoals op zijn eigen diensten. Dienaangaande moet allereerst worden opgemerkt dat de verhouding tussen een overheidsorgaan, dat een aanbestedende dienst is, en zijn eigen diensten wordt beheerst door specifieke overwegingen en eisen verband houdend met het nastreven van doelstellingen van algemeen belang. De plaatsing van privé-kapitaal in een onderneming beantwoordt daarentegen aan specifieke overwegingen verband houdend met particuliere belangen en streeft andere doelstellingen na. In de tweede plaats zou de gunning van een overheidsopdracht aan een gemengde onderneming zonder oproep tot inschrijving ingaan tegen de doelstelling van een vrije en onvervalste mededinging en tegen het in richtlijn 92/50 bedoelde beginsel van gelijke behandeling van de belanghebbenden, met name omdat een dergelijke procedure een particuliere onderneming die deelneemt in het kapitaal van die onderneming zou bevoordelen tegenover haar concurrenten. Derhalve moet op de tweede vraag, sub a en b, worden geantwoord dat, wanneer een aanbestedende dienst van plan is om met een vennootschap die juridisch van hem is onderscheiden, maar in het kapitaal waarvan hij met een of meer particuliere ondernemingen deelneemt, een overeenkomst onder bezwarende titel te sluiten met betrekking tot diensten die vallen binnen de materiële werkingssfeer van richtlijn 92/50, steeds de procedures voor het plaatsen van overheidsopdrachten moeten worden toegepast waarin die richtlijn voorziet. Gelet op dit antwoord behoeven de andere vragen van de nationale rechter niet te worden beantwoord. Kosten Ten aanzien van de partijen in het hoofdgeding is de procedure als een aldaar gerezen incident te beschouwen, zodat de nationale rechterlijke instantie over de kosten heeft te beslissen. De door anderen wegens indiening van hun opmerkingen bij het Hof gemaakte kosten komen niet voor vergoeding in aanmerking. Het Hof van Justitie (Eerste kamer) verklaart voor recht: 1) Artikel 1, lid 1, van richtlijn 89/665/EEG van de Raad van 21 december 1989 houdende de coördinatie van de wettelijke en bestuursrechtelijke bepalingen betreffende de toepassing van de beroepsprocedures inzake het plaatsen van overheidsopdrachten voor leveringen en voor de uitvoering van werken, zoals gewijzigd bij richtlijn 92/50/EEG van de Raad van 18 juni 1992 betreffende de coördinatie van de procedures voor het plaatsen van overheidsopdrachten voor dienstverlening, die zelf is gewijzigd bij richtlijn 97/52/EG van het Europees Parlement en de Raad van 13 oktober 1997, moet aldus worden uitgelegd dat de verplichting van de lidstaten om ervoor te zorgen dat doeltreffend en snel beroep kan worden ingesteld tegen de besluiten van de aanbestedende diensten, ook geldt voor besluiten die worden genomen buiten een formele gunningsprocedure om en vóór een formele aanbesteding, in het bijzonder voor het besluit over de vraag of een bepaalde opdracht valt binnen de personele en materiële werkingssfeer van richtlijn 92/50, zoals gewijzigd. Deze beroepsmogelijkheid staat open voor eenieder die belang heeft of heeft gehad bij de gunning van de betrokken opdracht en die door een beweerde schending is of dreigt te worden gelaedeerd, zodra sprake is van de wilsuiting van de aanbestedende dienst die rechtsgevolgen kan hebben. De lidstaten mogen de mogelijkheid van beroep dan ook niet afhankelijk stellen van het formeel bereiken van een bepaald stadium in de betrokken aanbestedingsprocedure. 2) Wanneer een aanbestedende dienst van plan is om met een vennootschap die juridisch van hem is onderscheiden, maar in het kapitaal waarvan hij met een of meer particuliere ondernemingen deelneemt, een overeenkomst onder bezwarende titel te sluiten met betrekking tot diensten die vallen binnen de materiële werkingssfeer van richtlijn 92/50, zoals gewijzigd bij richtlijn 97/52, moeten steeds de procedures voor het plaatsen van overheidsopdrachten worden toegepast waarin die richtlijn voorziet. ondertekeningen – Procestaal: Duits.

61999CJ0063

nl

Overwegingen van het arrest 1 Bij beschikking van 9 december 1998, binnengekomen bij het Hof op 22 februari 1999, heeft de High Court of Justice (England & Wales), Queen's Bench Division (Crown Office), krachtens artikel 177 EG-Verdrag (thans artikel 234 EG) drie prejudiciële vragen gesteld over de uitlegging van de artikelen 44 en 58 van de Europa-overeenkomst waarbij een associatie tot stand wordt gebracht tussen de Europese Gemeenschappen en hun lidstaten, enerzijds, en de Republiek Polen, anderzijds, namens de Gemeenschap gesloten en goedgekeurd bij besluit 93/743/EG, EGKS, Euratom van de Raad en de Commissie van 13 december 1993 (PB L 348, blz. 1; hierna: associatieovereenkomst"). 2 Deze vragen zijn gerezen in een geding tussen W. en E. Gloszczuk, Poolse onderdanen, en de Secretary of State for the Home Department (hierna: Secretary of State") ter zake van diens besluit, hun geen verblijfsvergunning voor het Verenigd Koninkrijk te verlenen. De associatieovereenkomst 3 De associatieovereenkomst is op 16 december 1991 te Brussel ondertekend en overeenkomstig artikel 121, tweede alinea, ervan op 1 februari 1994 in werking getreden. 4 Volgens artikel 1, lid 2, heeft de associatieovereenkomst onder meer ten doel, een passend kader tot stand te brengen voor de politieke dialoog tussen de partijen met het oog op de bevordering van nauwe betrekkingen, uitbreiding van de handel en harmonische economische betrekkingen te bevorderen en aldus de dynamische ontwikkeling en welvaart in de Republiek Polen te stimuleren, alsmede een passend kader tot stand te brengen voor de geleidelijke integratie van laatstgenoemde in de Gemeenschap, daar volgens de vijftiende overweging van de considerans van die overeenkomst het lidmaatschap van de Gemeenschap het einddoel van dit land is. 5 Voor het hoofdgeding zijn relevant de bepalingen van titel IV van de associatieovereenkomst, Het verkeer van werknemers, de vestiging, het verrichten van diensten". 6 Artikel 37, lid 1, van de associatieovereenkomst, dat voorkomt in titel IV, hoofdstuk I, Het verkeer van werknemers", bepaalt: Volgens de in elke lidstaat geldende voorwaarden en modaliteiten: - is de behandeling van werknemers van Poolse nationaliteit die wettig op het grondgebied van een lidstaat zijn tewerkgesteld vrij van elke vorm van discriminatie op grond van nationaliteit ten opzichte van de nationale onderdanen, wat betreft de arbeidsvoorwaarden, de beloning of het ontslag; - hebben de wettig op het grondgebied van een lidstaat verblijvende echtgenoot en kinderen van een wettig op het grondgebied van een lidstaat tewerkgestelde werknemer, met uitzondering van seizoenwerknemers en werknemers die onder bilaterale overeenkomsten in de zin van artikel 41 vallen, tenzij in deze overeenkomsten anders is bepaald, gedurende de periode van het toegestaan tewerkstellingsverblijf van die werknemer toegang tot de arbeidsmarkt van die lidstaat." 7 Artikel 44, leden 3 en 4, van de associatieovereenkomst, dat deel uitmaakt van titel IV, hoofdstuk II, De vestiging", luidt: 3. Elke lidstaat verleent vanaf de inwerkingtreding van deze overeenkomst voor de vestiging van Poolse vennootschappen en onderdanen in de zin van artikel 48 een behandeling die niet minder gunstig is dan die welke aan de eigen vennootschappen en onderdanen wordt verleend en verleent voor de activiteiten van op zijn grondgebied gevestigde Poolse vennootschappen en onderdanen een behandeling die niet minder gunstig is dan die welke aan de eigen vennootschappen en onderdanen wordt verleend. 4. In deze overeenkomst wordt verstaan onder: a) ,vestiging: i) voor onderdanen, het recht op toegang tot en uitoefening van economische activiteiten anders dan in loondienst, alsmede het recht ondernemingen, met name vennootschappen, waarover zij zeggenschap hebben, op te richten en te beheren. De toegang tot werkzaamheden anders dan in loondienst en de exploitatie van een handelsonderneming door onderdanen strekt zich niet uit tot het zoeken naar of het aannemen van werk op de arbeidsmarkt en geeft evenmin recht op toegang tot de arbeidsmarkt van een andere partij. Het bepaalde in dit hoofdstuk is niet van toepassing op degenen die niet uitsluitend zelfstandig zijn; [...] [...] c) ,economische activiteiten: met name activiteiten van industriële aard, activiteiten van commerciële aard, activiteiten van het ambacht en activiteiten van de vrije beroepen." 8 Artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst, dat voorkomt in titel IV, hoofdstuk IV, Algemene bepalingen", bepaalt: Voor de toepassing van titel IV van deze overeenkomst belet geen enkele bepaling van de overeenkomst de partijen hun wetten en bestuursrechtelijke bepalingen betreffende toelating en verblijf, tewerkstelling, arbeidsvoorwaarden, de vestiging van natuurlijke personen en het verrichten van diensten toe te passen, mits zij dat niet op zodanige wijze doen dat de voor een partij uit een specifieke bepaling van de overeenkomst voortvloeiende voordelen teniet worden gedaan of beperkt. [...]" De nationale regelgeving 9 De voor het hoofdgeding relevante bepalingen van nationaal recht zijn met name de United Kingdom Immigration Rules (House of Commons Paper 395) (door het Parlement van het Verenigd Koninkrijk van Groot-Brittannië en Noord-Ierland in 1994 vastgestelde immigratieregels; hierna: Immigration Rules"), in de ten tijde van de feiten van het hoofdgeding geldende versie; hierin is de toelating tot en het verblijf in het Verenigd Koninkrijk geregeld. 10 De Immigration Rules hebben tot doel, het recht van het Verenigd Koninkrijk van Groot-Brittannië en Noord-Ierland aan te passen aan de bepalingen inzake vestiging in de associatieovereenkomst en in de andere Europa- associatieovereenkomsten die zijn gesloten tussen de Europese Gemeenschappen en hun lidstaten, enerzijds, en de landen van Centraal- en Oost-Europa, anderzijds. 11 Deel 6 van de Immigration Rules, Binnenkomst of verblijf in het Verenigd Koninkrijk als ondernemer, zelfstandige, investeerder, schrijver, componist of kunstenaar", bevat een aantal bepalingen betreffende de behandeling van aanvragen van personen die voornemens zijn om een beroepswerkzaamheid uit te oefenen overeenkomstig de bepalingen van een EG-associatieovereenkomst". De paragrafen 217 en 219, voorkomend in dit deel en met het opschrift Vereisten voor een voortgezet verblijf om een beroepswerkzaamheid te blijven uitoefenen overeenkomstig de bepalingen van een EG-associatieovereenkomst", luiden: 217. Voor een voortgezet verblijf om in het Verenigd Koninkrijk een beroepswerkzaamheid te blijven uitoefenen, dient de verzoeker aan te tonen dat: i) hij in het Verenigd Koninkrijk een bedrijf heeft opgericht; ii) zijn aandeel in de winst van het bedrijf voldoende is om in het levensonderhoud en de huisvesting van hemzelf en van te zijnen laste komende personen te voorzien, zonder andere arbeid te verrichten of een beroep op openbare middelen te doen; iii) hij zijn inkomsten niet aanvult of zal aanvullen door in het Verenigd Koninkrijk werk te zoeken of aan te nemen anders dan het werk voor zijn bedrijf; en iv) hij bovendien voldoet aan de vereisten [...] van paragraaf 219. [...] 219. Indien een persoon zich in het Verenigd Koninkrijk als zelfstandig ondernemer of als partner heeft gevestigd, moet hij niet alleen voldoen aan de vereisten van paragraaf 217, maar ook aantonen: i) dat hij de [...] Poolse nationaliteit bezit; ii) dat hij voor eigen rekening of als partner actief deelneemt aan het handels- of dienstenverkeer in het Verenigd Koninkrijk; iii) dat hij, eventueel samen met zijn partners, eigenaar is van de activa van het bedrijf; iv) in geval van een deelgenootschap, dat zijn aandeel in het bedrijf niet neerkomt op een verkapte tewerkstelling, en v) de huidige financiële situatie in de vorm van de door een accountant gecontroleerde bedrijfsboekhouding." 12 Paragraaf 322 van de Immigration Rules, die deel uitmaakt van deel 9, Algemene redenen voor weigering van een reisvisum dan wel van een inreisvergunning of voor wijziging van de inreis- of verblijfsvergunning voor het Verenigd Koninkrijk", luidt: [...] voor de afwijzing van een verzoek tot wijziging van de inreis- of verblijfsvergunning of, in voorkomend geval, de beperking van de vergunning gelden de volgende bepalingen: [...] Een verzoek tot wijziging van een inreis- of verblijfsvergunning in het Verenigd Koninkrijk wordt in de regel afgewezen wegens (2) het afleggen van valse verklaringen of het verzwijgen van belangrijke gegevens ter verkrijging van een inreisvergunning of van een eerdere wijziging van een vergunning; (3) niet-naleving van de voorschriften verbonden aan de inreis- of verblijfsvergunning; [...]" 13 Hij die een verblijfsvergunning voor bepaalde tijd heeft verkregen en na de daarin gestelde termijn doelbewust in het Verenigd Koninkrijk blijft of niet voldoet aan een in de vergunning opgenomen voorschrift, pleegt een strafbaar feit [Section 24(1)(b) van de Immigration Act 1971; hierna: Immigration Act"] en kan op grond van Section 3(5) van die Act worden uitgezet. 14 Het afleggen van valse verklaringen in antwoord op vragen van een ambtenaar van de immigratiedienst is eveneens een strafbaar feit, dat volgens Section 26(1)(c) van de Immigration Act wordt gestraft met een geldboete of een gevangenisstraf van ten hoogste zes maanden. Het hoofdgeding 15 Blijkens de verwijzingsbeschikking werden W. en E. Goszczuk, beide Poolse onderdanen, op 15 oktober 1989 respectievelijk 19 januari 1991 als toeristen voor een periode van zes maanden in het Verenigd Koninkrijk toegelaten. 16 Tegenover de ambtenaar van de immigratiedienst verklaarde W. Gloszczuk, dat hij een georganiseerde reis van vier dagen naar het Verenigd Koninkrijk maakte. Hij toonde een retourbiljet voor 19 oktober 1989 en verklaarde dat hij na dit korte verblijf voornemens was terug te keren naar Polen naar zijn vrouw die zwanger was, en dat hij niet de bedoeling had in het Verenigd Koninkrijk te blijven of aldaar te werken. 17 Bij aankomst in het Verenigd Koninkrijk verklaarde E. Goszczuk, dat zij een bezoek van zeven dagen aan het Verenigd Koninkrijk wenste te brengen en dat haar echtgenoot in Polen was. Zij toonde een retourbiljet voor 17 februari 1991. 18 Aan de reisvisa van het echtpaar Goszczuk was de uitdrukkelijke voorwaarde verbonden dat zij geen arbeid in loondienst en geen bedrijf of beroep als zelfstandige mochten uitoefenen. 19 Ondanks het feit dat de geldigheidsduur van hun visa op 14 april 1990 respectievelijk 18 juli 1991 was verstreken, verlieten W. en E. Gloszczuk het Verenigd Koninkrijk niet, zodat zij vanaf die data inbreuk maakten op de vreemdelingenwetgeving van die lidstaat. 20 In 1991 begon W. Gloszczuk in de bouwnijverheid te werken. Hij stelt, dat hij zich op 27 maart 1995 als zelfstandig aannemer heeft gevestigd. 21 Geen van beide echtgenoten heeft in die periode een vergunning aangevraagd om als werknemers of zelfstandige arbeid te verrichten. 22 Op 1 oktober 1993 schonk E. Gloszczuk het leven aan een kind, Kevin. Vaststaat, dat zo E. Gloszczuk en haar zoon al een recht op toelating en verblijf in het Verenigd Koninkrijk hebben, zij dit ontlenen aan hun hoedanigheid van familielid van W. Gloszczuk. 23 Bij brief van 31 januari 1996 diende het echtpaar Gloszczuk bij de Secretary of State voor de eerste keer een verzoek in om regularisatie van hun verblijf door erkenning" van hun recht om zich krachtens artikel 44 van de associatieovereenkomst in het Verenigd Koninkrijk te vestigen, en dus om verlening van een vergunning tot verblijf in die lidstaat. 24 De Secretary of State behandelde de door het echtpaar Gloszczuk krachtens de associatieovereenkomst ingediende aanvragen als aanvragen om een verblijfsvergunning. Op 25 april 1996 wees hij ze af op grond van paragraaf 322, leden 2 en 3, van de Immigration Rules. 25 Het echtpaar Gloszczuk wendde zich daarop tot de verwijzende rechter met een verzoek om rechterlijke toetsing van dit besluit; dit verzoek is op 28 oktober 1997 ingewilligd. Voor deze rechter betoogden zij, dat zij geen vergunning" om het Verenigd Koninkrijk binnen te komen en aldaar te verblijven nodig hadden, omdat zij zich konden beroepen op rechtstreeks toepasselijke rechten op grond van de associatieovereenkomst. 26 Volgens de Secretary of State daarentegen verleent de associatieovereenkomst slechts rechten aan degenen die zich legaal in een lidstaat bevinden. Voor het recht op vestiging als zelfstandige in het Verenigd Koninkrijk moet een Pools onderdaan eerst een verblijfsvergunning hebben verkregen. Bovendien had W. Gloszczuk het uitdrukkelijk voorschrift in zijn inreisvergunning geschonden door arbeid te verrichten voordat hij om erkenning van een recht van vestiging op grond van de associatieovereenkomst verzocht. Zijns inziens bevonden de betrokkenen zich derhalve niet legaal in het Verenigd Koninkrijk. 27 Ook blijkt uit de verwijzingsbeschikking, dat tegen het echtpaar Gloszczuk geen strafvervolging is ingesteld op grond van Section 24(1)(b), of Section 26(1)(c) van de Immigration Act. Ook al werd in het afwijzend besluit van de Secretary of State met zoveel woorden gedreigd met uitzetting indien zij weigerden het Verenigd Koninkrijk onmiddellijk te verlaten, er is tegen het echtpaar Gloszczuk geen uitzettingsprocedure ingeleid. De prejudiciële vragen 28 Van oordeel dat in die omstandigheden de beslechting van het geschil afhing van de uitlegging van de associatieovereenkomst, heeft de High Court of Justice (England & Wales), Queen's Bench Division (Crown Office), de behandeling van de zaak geschorst en het Hof de volgende drie prejudiciële vragen gesteld: 1) Verleent artikel 44 van de Europa-overeenkomst waarbij een associatie wordt tot stand gebracht tussen de Europese Gemeenschappen en hun lidstaten, enerzijds, en de Republiek Polen [...], anderzijds, een recht van vestiging aan een Pools onderdaan die zich volgens de nationale vreemdelingenwetgeving illegaal op het grondgebied van een lidstaat ophoudt omdat hij inbreuk heeft gemaakt op een aan zijn toelating tot het grondgebied als toerist uitdrukkelijk verbonden beperking van de duur van zijn verblijf in die lidstaat, wanneer die inbreuk heeft plaatsgevonden voordat hij als zelfstandige begon te werken en aanspraak maakte op het recht om een bedrijf op te richten en voort te zetten op grond van artikel 44 van de associatieovereenkomst? 2) Zo ja, heeft artikel 44 van de associatieovereenkomst rechtstreekse werking in de nationale rechtsorde van de lidstaten, niettegenstaande het bepaalde in artikel 58 van die overeenkomst? 3) Indien de tweede vraag bevestigend wordt beantwoord, a) in hoeverre kan een lidstaat zijn wettelijke en bestuursrechtelijke bepalingen betreffende toelating en verblijf, tewerkstelling, arbeidsvoorwaarden, de vestiging van natuurlijke personen en het verrichten van diensten toepassen op personen die zich op artikel 44 van de associatieovereenkomst beroepen, zonder daarbij de voorwaarde aan het einde van de eerste volzin van artikel 58, lid 1, van die overeenkomst en, onder andere, het evenredigheidsbeginsel te schenden? b) Is op grond van artikel 58 weigering mogelijk van een verzoek dat krachtens artikel 44 van de associatieovereenkomst wordt ingediend door iemand wiens aanwezigheid op het grondgebied van de lidstaat om andere redenen illegaal is, en zo ja, onder welke omstandigheden?" De tweede vraag 29 Met de tweede vraag, die als eerste moet worden onderzocht, wenst de verwijzende rechter in wezen te vernemen, of artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst aldus moet worden uitgelegd, dat een particulier daarop een beroep kan doen voor een nationale rechterlijke instantie van de lidstaten, ondanks dat de autoriteiten van de lidstaat van ontvangst overeenkomstig artikel 58, lid 1, van die overeenkomst bevoegd blijven op de Poolse onderdaan die zich op deze bepaling beroept, de nationale wettelijke regeling betreffende toelating, verblijf en vestiging toe te passen. 30 Volgens vaste rechtspraak moet een bepaling van een door de Gemeenschap met derde landen gesloten overeenkomst worden geacht rechtstreeks toepasselijk te zijn, wanneer zij, gelet op haar bewoordingen en op het doel en de aard van de overeenkomst, een duidelijke en nauwkeurig omschreven verplichting behelst voor welker uitvoering of werking geen verdere handeling vereist is (zie, met name, arrest van 4 mei 1999, Sürül, C-262/96, Jurispr. blz. I-2685, punt 60). 31 Om vast te stellen of artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst aan deze criteria voldoet, moeten eerst de bewoordingen ervan worden onderzocht. 32 Deze bepaling verbiedt de lidstaten in duidelijke, nauwkeurige en onvoorwaardelijke bewoordingen om onder meer Poolse onderdanen die op het grondgebied van deze staten economische activiteiten als zelfstandige wensen uit te oefenen of aldaar vennootschappen willen oprichten en beheren, waarover zij daadwerkelijk zeggenschap hebben, te discrimineren op grond van hun nationaliteit. 33 Deze regel van gelijke behandeling legt een nauwkeurig bepaalde resultaatsverplichting op en is naar zijn aard geschikt om door een justitiabele voor de nationale rechter te worden ingeroepen ten behoeve van een verzoek, de discriminerende bepalingen van een wettelijke regeling van een lidstaat die de vestiging van een Pools onderdaan afhankelijk stelt van een voorwaarde die niet geldt voor eigen onderdanen, buiten toepassing te laten, zonder dat daarvoor nadere uitvoeringsmaatregelen vereist zijn (zie in die zin arrest Sürül, reeds aangehaald, punt 63). 34 Ook het doel en de aard van de associatieovereenkomst verzetten zich niet tegen de vaststelling, dat het in artikel 44, lid 3, neergelegde non-discriminatiebeginsel de situatie van particulieren rechtstreeks kan beheersen. 35 Luidens de vijftiende overweging van de considerans en artikel 1, lid 2, heeft de associatieovereenkomst tot doel, een associatie tot stand te brengen om uitbreiding van de handel en harmonische economische betrekkingen tussen de partijen bij de overeenkomst te bevorderen en daarmee de dynamische ontwikkeling en welvaart in de Republiek Polen te stimuleren, teneinde de toetreding tot de Gemeenschap te vergemakkelijken. 36 Bovendien belet de omstandigheid dat de associatieovereenkomst in hoofdzaak moet bijdragen tot de economische ontwikkeling van Polen en daardoor het evenwicht in de door de Gemeenschap jegens dit derde land aangegane verplichtingen verstoort, de Gemeenschap niet de rechtstreekse werking van sommige bepalingen van die overeenkomst te erkennen (zie in die zin arrest Sürül, reeds aangehaald, punt 72). 37 De vaststelling dat artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst rechtstreeks toepasselijk is, wordt ook niet weerlegd door de bewoordingen van artikel 58, lid 1, van deze overeenkomst. Uit deze bepaling volgt immers alleen, dat de autoriteiten van de lidstaten, met inachtneming van de bij de associatieovereenkomst vastgestelde grenzen, hun nationale wettelijke regelingen betreffende toelating, verblijf en vestiging mogen blijven toepassen. Artikel 58, lid 1, betreft derhalve niet de uitvoering door de lidstaten van de bepalingen inzake vestiging van de associatieovereenkomst en beoogt niet de uitvoering of werking van de in artikel 44, lid 3, voorgeschreven verplichting tot gelijke behandeling afhankelijk te stellen van de vaststelling van aanvullende nationale maatregelen. 38 Op de tweede vraag moet derhalve worden geantwoord, dat artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst aldus moet worden uitgelegd, dat het binnen de werkingssfeer van deze overeenkomst een nauwkeurig bepaald en onvoorwaardelijk beginsel stelt, dat voldoende werkbaar is om door de nationale rechter te kunnen worden toegepast en dat derhalve de rechtspositie van particulieren kan beheersen. De rechtstreekse werking die dus aan die bepaling moet worden toegekend, brengt mee, dat Poolse onderdanen het recht hebben zich er voor de rechterlijke instanties van de lidstaat van ontvangst op te beroepen, ondanks dat de autoriteiten van laatstgenoemde staat overeenkomstig artikel 58, lid 1, van de overeenkomst bevoegd blijven de nationale wettelijke regeling betreffende toelating, verblijf en vestiging op die onderdanen toe te passen. De eerste en de derde vraag 39 Met deze vragen, die tezamen moeten worden behandeld, wenst de verwijzende rechter in wezen te vernemen, of gelet op artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst, artikel 44, lid 3, daarvan een recht van vestiging en, daarmee samenhangend, een recht van verblijf aan een Pools onderdaan kan verlenen in de lidstaat waarin hij zich in strijd met de nationale vreemdelingenwetgeving ophoudt en als zelfstandige beroepswerkzaamheden verricht, wanneer deze schending heeft plaatsgevonden voordat hij aanspraak maakte op een recht van vestiging op grond van laatstgenoemde bepaling. 40 Voor een zinvol antwoord op de aldus geherformuleerde vragen moet worden onderzocht, in hoeverre de lidstaat van ontvangst zonder inbreuk te maken op de aan het eind van de eerste volzin van artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst geformuleerde voorwaarde zijn wettelijke regeling betreffende toelating, verblijf en vestiging kan toepassen op Poolse onderdanen die zich op artikel 44, lid 3, van die overeenkomst beroepen. 41 Volgens artikel 44, lid 4, sub a en c, van de associatieovereenkomst heeft het in lid 3 van dat artikel geformuleerde non-discriminatiebeginsel betrekking op het recht op toegang tot activiteiten van industriële aard, activiteiten van commerciële aard, activiteiten van het ambacht en activiteiten van de vrije beroepen, het recht op uitoefening daarvan anders dan in loondienst, alsmede het recht ondernemingen op te richten en te beheren. 42 Het recht van een Pools onderdaan op toegang tot de uitoefening van economische activiteiten die niet tot de arbeidsmarkt behoren, vooronderstelt dat hij een recht op toelating en verblijf in de lidstaat van ontvangst heeft. In die omstandigheden moet de draagwijdte van artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst worden bepaald. De draagwijdte van artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst en de eventuele toepasselijkheid van de uitlegging van artikel 52 EG-Verdrag (thans, na wijziging, artikel 43 EG) op die bepaling 43 Het echtpaar Gloszczuk stelt, dat het recht waarop het zich op grond van artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst beroept, gelijkstaat met het recht van vestiging krachtens artikel 52 van het Verdrag. De omstandigheid dat in voornoemd artikel 52 niet van een verblijfsrecht wordt gesproken, heeft het Hof niet belet te beslissen, dat het recht van de onderdanen van een lidstaat om het grondgebied van een andere lidstaat binnen te komen en er te verblijven rechtstreeks door deze bepaling wordt toegekend, onafhankelijk van de afgifte van een verblijfstitel door de lidstaat van ontvangst (arrest van 8 april 1976, Royer, 48/75, Jurispr. blz. 497, punten 31 en 32). 44 Het echtpaar Gloszczuk erkent, dat voor de rechtstreeks door artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst verleende rechten van vestiging en verblijf de in artikel 58, lid 1, van de overeenkomst geformuleerde beperking geldt. Bepalingen van de lidstaten betreffende toelating, verblijf en vestiging van natuurlijke personen mogen deze rechten echter niet onredelijk en buitensporig beperken. 45 De toepassing van nationale immigratieregels door de bevoegde autoriteiten van de lidstaat van ontvangst, volgens welke Poolse onderdanen een inreis- en verblijfsvergunning moeten verkrijgen, kan derhalve reeds de door artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst erkende rechten uithollen. 46 De regering van het Verenigd Koninkrijk, de andere regeringen die opmerkingen bij het Hof hebben ingediend en de Commissie brengen daartegen in, dat de doelstelling en de algemene opzet van de associatieovereenkomst vereisen dat de artikelen 44, lid 3, en 58, lid 1, in onderling verband worden uitgelegd. Zij stellen onder meer, dat daar artikel 37 van de associatieovereenkomst elk recht op toegang tot de arbeidsmarkt van de lidstaat van ontvangst heeft uitgesloten, een nationaal controlestelsel dat gebaseerd is op de verplichting om vooraf een inreis- en verblijfsvergunning aan te vragen, noodzakelijk is om te verhinderen dat op de bepalingen inzake vestiging van de overeenkomst een beroep wordt gedaan door Poolse onderdanen die in werkelijkheid de bedoeling hebben zich langs deze weg als werknemers toegang tot deze markt te verschaffen. 47 Er zij aan herinnerd, dat volgens vaste rechtspraak met betrekking tot de uitlegging van zowel de bepalingen van het Verdrag als die van de overeenkomst waarbij een associatie tot stand wordt gebracht tussen de Europese Economische Gemeenschap en Turkije (PB 1964, 217, blz. 3687), het recht op nationale behandeling bij de vestiging, zoals dat in artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst in overeenkomstige of gelijksoortige bewoordingen wordt omschreven als in artikel 52 van het Verdrag, inderdaad een recht op toelating en een recht van verblijf, als uitvloeisels van het recht van vestiging, omvat voor Poolse onderdanen die activiteiten van industriële, commerciële en ambachtelijke aard of activiteiten van de vrije beroepen in een lidstaat wensen uit te oefenen (zie arrest Royer, reeds aangehaald, punten 31 en 32, en arrest van 11 mei 2000, Savas, C-37/98, Jurispr. blz. I-2927, punten 60 en 63). 48 Er moet evenwel ook op worden gewezen, dat volgens vaste rechtspraak een simpele gelijksoortige formulering van een bepaling van een van de Verdragen tot oprichting van de Gemeenschappen en van een internationale overeenkomst tussen de Gemeenschap en een derde land niet volstaat om aan de bepalingen van deze overeenkomst dezelfde betekenis toe te kennen als die welke zij in de Verdragen hebben (zie arresten van 9 februari 1982, Polydor, 270/80, Jurispr. blz. 329, punten 14-21; 26 oktober 1982, Kupferberg, 104/81, Jurispr. blz. 3641, punten 29-31, en 1 juli 1993, Metalsa, C-312/91, Jurispr. blz. I-3751, punten 11-20). 49 Volgens deze rechtspraak hangt de toepasselijkheid van de uitlegging van een verdragsbepaling op een in overeenkomstige, gelijksoortige of zelfs identieke bewoordingen geformuleerde bepaling van een overeenkomst van de Gemeenschap met een derde land in het bijzonder af van het beoogde doel van elk van die bepalingen in haar specifieke kader, en is het daarbij van groot belang om de doelstellingen en de context van de overeenkomst te vergelijken met die van het Verdrag (zie arrest Metalsa, reeds aangehaald, punt 11). 50 De associatieovereenkomst beoogt enkel een passend kader tot stand te brengen voor de geleidelijke integratie van de Republiek Polen in de Gemeenschap, met het oog op haar eventuele toetreding, terwijl het Verdrag de totstandbrenging van een interne markt tot doel heeft, waarvan het instellen de afschaffing tussen de lidstaten van hinderpalen voor het vrije verkeer van goederen, personen, diensten en kapitaal inhoudt [zie artikel 3, sub c, EG-Verdrag (thans, na wijziging, artikel 3, lid 1, sub c, EG)]. 51 Bovendien volgt uit de bewoordingen zelf van artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst, dat de aan Poolse onderdanen verleende rechten van toelating en verblijf, als uitvloeisels van het recht van vestiging, niet absoluut zijn, maar dat hun uitoefening in voorkomend geval door de regels van de lidstaat van ontvangst betreffende toelating, verblijf en vestiging van Poolse onderdanen kan worden beperkt. 52 Blijkens het voorgaande kan de uitlegging van artikel 52 van het Verdrag zoals die uit de rechtspraak van het Hof volgt, niet worden toegepast op artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst. 53 Derhalve kan niet worden ingestemd met het betoog van het echtpaar Gloszczuk, dat de toepassing van de nationale immigratieregels door de autoriteiten van een lidstaat, die een inreisvergunning verlangen van Poolse onderdanen, op zich reeds een uitholling van de hun door artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst toegekende rechten zou betekenen. 54 Het is evenwel juist, zoals uit artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst blijkt, dat de bevoegdheid van de lidstaat van ontvangst om zijn nationale regels betreffende toelating, verblijf en de vestiging van natuurlijke personen toe te passen op aanvragen van Poolse onderdanen, uitdrukkelijk onderworpen is aan de voorwaarde, dat de voor de Republiek Polen uit die overeenkomst voortvloeiende voordelen niet teniet worden gedaan of beperkt. 55 Derhalve rijst de vraag, of de beperkingen die in de vreemdelingenwetgeving van de lidstaat van ontvangst worden gesteld aan het recht van vestiging, dat de Poolse onderdanen door artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst rechtstreeks wordt toegekend, alsmede aan de eruit voortvloeiende rechten van toelating en verblijf, verenigbaar zijn met de in artikel 58, lid 1, van de overeenkomst geformuleerde uitdrukkelijke voorwaarde. De verenigbaarheid van de beperkingen van het recht van vestiging door de vreemdelingenwetgeving van de lidstaat van ontvangst met de voorwaarde van artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst 56 In dit verband moet worden nagegaan, of de door de bevoegde nationale autoriteiten toegepaste immigratieregels geschikt zijn ter bereiking van het beoogde doel en of zij, gelet op dat doel, niet een maatregel vormen die de wezenlijke inhoud van de door artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst aan Poolse onderdanen verleende rechten zou aantasten door de uitoefening daarvan onmogelijk of buitengewoon moeilijk te maken. 57 Aanstonds zij opgemerkt, dat daar artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst enkel van toepassing is op personen die uitsluitend een zelfstandige werkzaamheid verrichten in de zin van artikel 44, lid 4, sub a-i, laatste volzin, van de overeenkomst, moet worden vastgesteld, of de begunstigden van deze bepaling al dan niet als zelfstandige in de lidstaat van ontvangst willen gaan werken. 58 De toepassing van een nationaal stelsel van voorafgaande controle van de juiste aard van de door de aanvrager voorgenomen werkzaamheid streeft dan ook een legitiem doel na, aangezien de uitoefening van de rechten van toelating en verblijf door Poolse onderdanen die zich op artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst beroepen, aldus kan worden beperkt tot uitsluitend degenen die rechten aan deze bepaling kunnen ontlenen. 59 Zoals uit de artikelen 44, lid 3, en 58, lid 1, van de associatieovereenkomst volgt, mag de lidstaat van ontvangst een Pools onderdaan daarentegen niet de toelating en het verblijf met het oog op vestiging in deze staat weigeren op grond van, bijvoorbeeld, de nationaliteit van de betrokkene of diens woonland dan wel omdat het nationale recht een algemene immigratiebeperking kent. Evenmin mag hij het recht om aldaar als zelfstandige te gaan werken, afhankelijk stellen van het bestaan van een behoefte in het licht van economische of de arbeidsmarkt betreffende overwegingen. 60 Materiële vereisten als die gesteld in de paragrafen 217 en 219 van de Immigration Rules zijn, zoals de regering van het Verenigd Koninkrijk en de Commissie hebben aangevoerd, erop gericht de bevoegde autoriteiten in staat te stellen na te gaan, of een Pools onderdaan die zich in het Verenigd Koninkrijk wil vestigen, werkelijk de bedoeling heeft als zelfstandige te gaan werken, zonder tegelijkertijd arbeid in loondienst te verrichten of een beroep op openbare middelen te doen, en of hij van meet af aan over voldoende financiële middelen beschikt en een redelijke kans van slagen heeft. Materiële vereisten als die in de paragrafen 217 en 219 zijn bovendien geschikt om dat doel te bereiken. 61 Zoals de regering van het Verenigd Koninkrijk verder terecht heeft opgemerkt, zijn na de inwerkingtreding van de associatieovereenkomst en van de andere Europa-overeenkomsten met de landen van Centraal- en Oost-Europa de nationale regels inzake de immigratie van onderdanen van derde landen die voornemens zijn zich als zelfstandige te vestigen, opnieuw onderzocht en gewijzigd. Zo geldt onder meer het vereiste van een investeringskapitaal van 200 000 GBP nog steeds voor personen die geen rechten kunnen ontlenen aan een Europa-overeenkomst, maar niet meer voor Poolse onderdanen. 62 Bovendien bevat de betrokken nationale wettelijke regeling regels op grond waarvan iemand die voornemens is zich in de lidstaat van ontvangst te vestigen krachtens de bepalingen van een Europa-overeenkomst, kan verzoeken om in die staat als zelfstandige te verblijven, ook al is hij aanvankelijk voor een ander doel toegelaten. Bepalingen als de paragrafen 217 en 219 van de Immigration Rules vergemakkelijken derhalve de vestiging van Poolse onderdanen in de lidstaat van ontvangst en moeten verenigbaar met de associatieovereenkomst worden geacht. 63 Zoals aangegeven in punt 24 van het onderhavige arrest zijn de aanvragen om een vergunning tot verblijf die het echtpaar Gloszczuk op grond van de associatieovereenkomst had ingediend, door de Secretary of State echter afgewezen om redenen die niets van doen hebben met de materiële vereisten die in de nationale vreemdelingenwetgeving voor de vestiging van Poolse onderdanen zijn gesteld. Dit afwijzende besluit van de Secretary of State is immers gebaseerd op paragraaf 322, leden 2 en 3, van de Immigration Rules, aangezien het echtpaar Gloszczuk valse verklaringen had afgelegd voor hun toelating in het Verenigd Koninkrijk en de aan hun oorspronkelijke toelating verbonden termijnen en voorwaarden niet had nageleefd. 64 Derhalve moet worden onderzocht, of artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst de lidstaat van ontvangst toestaat, de door een Pools onderdaan met een beroep op artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst aangevraagde verblijfsvergunning te weigeren op de grond dat de aanvrager zich illegaal op het grondgebied van deze staat ophoudt omdat hij ter verkrijging van de oorspronkelijke toelating valse verklaringen heeft afgelegd of een aan deze toelating uitdrukkelijk verbonden beperking van de duur van zijn verblijf in die lidstaat niet is nagekomen, hoewel deze illegale situatie is ontstaan voordat hij als zelfstandige begon te werken en aanspraak maakte op het recht van vestiging op grond van de associatieovereenkomst. 65 Dit was de situatie van W. en E. Gloszczuk, die sedert 1989 respectievelijk 1991 illegaal in het Verenigd Koninkrijk verbleven en voor de eerste keer in januari 1996 aanspraak maakten op het recht van vestiging krachtens de associatieovereenkomst. De bevoegdheid van de lidstaat van ontvangst om de door een Pools onderdaan met een beroep op artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst aangevraagde verblijfsvergunning te weigeren op de enkele grond dat de aanvrager zich illegaal op het grondgebied van deze staat ophoudt 66 Het echtpaar Gloszczuk voert aan, dat anders dan artikel 37, lid 1, van de associatieovereenkomst betreffende het verkeer van werknemers artikel 44, lid 3, niet vooropstelt dat het verblijf legaal is. Niets in artikel 44 wijst er dus op, dat aan Poolse onderdanen geen recht van vestiging kan worden toegekend omdat zij inbreuk op de vreemdelingenwetgeving van de betrokken lidstaat hebben gemaakt. 67 Bijgevolg kan een lidstaat een aanvraag die op grond van artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst is ingediend door iemand wiens aanwezigheid op zijn grondgebied om andere redenen illegaal is, alleen afwijzen nadat hij de bij deze overeenkomst vastgestelde materiële vereisten in aanmerking heeft genomen. 68 Voor de beoordeling van dit betoog is van belang dat, zoals in de punten 57 tot en met 62 van het onderhavige arrest is opgemerkt, een stelsel van voorafgaande controle als dat van de Immigration Rules, waarbij de lidstaat van ontvangst verlening van een inreis- en verblijfsvergunning afhankelijk stelt van de toetsing door de bevoegde immigratieautoriteiten, of de aanvrager in deze staat werkelijk uitsluitend een zelfstandige en rendabele werkzaamheid wil verrichten, in beginsel verenigbaar is met artikel 44, lid 3, juncto artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst. 69 Indien in het kader van dit stelsel van voorafgaande controle blijkt, dat een Pools onderdaan die een behoorlijk voorafgaand verzoek om een vergunning tot verblijf met het oog op vestiging heeft ingediend, voldoet aan de ter zake gestelde materiële vereisten van de vreemdelingenwetgeving van de lidstaat van ontvangst, brengt de naleving van de in artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst geformuleerde voorwaarde de verplichting mee voor de bevoegde nationale autoriteiten, hem het recht toe te kennen zich als zelfstandige te vestigen en hem daartoe een inreis- en verblijfsvergunning te verlenen. 70 Indien daarentegen, zoals in het hoofdgeding, blijkt dat niet is voldaan aan het vereiste betreffende de indiening van een voorafgaand verzoek om een vergunning tot verblijf met het oog op vestiging, staat het de bevoegde immigratieautoriteiten van de lidstaat van ontvangst in beginsel vrij, deze vergunning te weigeren aan een Pools onderdaan die zich op artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst beroept, los van de vraag of aan de andere materiële vereisten van de nationale wettelijke regeling is voldaan. 71 Zoals de Commissie terecht heeft aangevoerd, hangt de doeltreffendheid van een dergelijk stelsel van voorafgaande controle bovendien in zeer hoge mate af van de juistheid van de verklaringen van de betrokkenen op het tijdstip dat zij bij de bevoegde diensten in hun lidstaat van oorsprong dan wel bij hun aankomst in de lidstaat van ontvangst een reisvisum aanvragen. 72 Indien Poolse onderdanen nu te allen tijde om vestiging in de lidstaat van ontvangst zouden mogen verzoeken ondanks een eerdere inbreuk op de voorwaarde betreffende de toegestane duur van hun oorspronkelijke verblijf als toerist in die lidstaat, dan zou dit hen ertoe kunnen brengen, zoals advocaat-generaal in punt 75 van zijn conclusie heeft opgemerkt, voorshands illegaal op het grondgebied van die staat te verblijven en zich pas aan het nationale controlestelsel te onderwerpen wanneer aan de materiële vereisten van de vreemdelingenwetgeving is voldaan. 73 De aanvrager zou zich dan kunnen beroepen op de klantenkring en de goodwill die hij tijdens zijn illegale verblijf in de lidstaat van ontvangst eventueel heeft opgebouwd, of op de financiële middelen die hij er - eventueel mede door arbeid in loondienst - heeft vergaard, en zich bij de nationale autoriteiten aandienen als zelfstandige die thans een rendabele werkzaamheid uitoefent of kan uitoefenen en wiens rechten krachtens de associatieovereenkomst behoren te worden erkend. 74 Een dergelijke uitlegging dreigt artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst derhalve zijn nuttig effect te ontnemen en misbruik mogelijk te maken, doordat inbreuken op de nationale wettelijke regelingen inzake toelating en verblijf van vreemdelingen gedoogd worden. 75 Een Pools onderdaan die in een lidstaat al dan niet in loondienst wil gaan werken en de desbetreffende controles van de nationale autoriteiten dwarsboomt door valselijk te verklaren dat hij zich naar deze staat begeeft als toerist, plaatst zichzelf dus buiten de beschermingssfeer van de associatieovereenkomst (zie, naar analogie, wat betreft de eventuele ontduiking van het nationale recht door gemeenschapsonderdanen die zich op ontoelaatbare of frauduleuze wijze op het gemeenschapsrecht beroepen, arrest van 9 maart 1999, Centros, C-212/97, Jurispr. blz. I-1459, punt 24, en de aldaar aangehaalde rechtspraak). 76 Het feit dat de inbreuk van de Poolse onderdaan op de vreemdelingenwetgeving van de lidstaat van ontvangst plaatsvond vóór het tijdstip van inwerkingtreding van de associatieovereenkomst, is hierbij niet relevant, aangezien de illegale situatie, zoals in het hoofdgeding, op dat tijdstip niet was geëindigd en ten tijde van indiening van de vestigingsaanvraag nog steeds bestond. Zoals in punt 24 van dit arrest is vermeld, heeft de Secretary of State de door het echtpaar Gloszczuk krachtens de associatieovereenkomst ingediende aanvragen overigens behandeld als aanvragen om een verblijfsvergunning en heeft hij deze afgewezen wegens de illegale situatie van de aanvragers op het tijdstip van zijn besluit. 77 Het is dus verenigbaar met artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst, wanneer de bevoegde autoriteiten van de lidstaat van ontvangst een krachtens artikel 44, lid 3, van die overeenkomst ingediende aanvraag afwijzen op de grond dat bij de indiening daarvan de aanvrager zich illegaal op zijn grondgebied ophield wegens het afleggen van valse verklaringen tegenover die autoriteiten ter verkrijging van de - op een andere grondslag aangevraagde - oorspronkelijke toelating of wegens niet-naleving van een aan deze toelating uitdrukkelijk verbonden beperking van de duur van zijn verblijf in die lidstaat. De verenigbaarheid van het vereiste van behoorlijke indiening van een nieuwe vestigingsaanvraag met de regel van gelijke behandeling in artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst en de in artikel 58, lid 1, daarvan vermelde voorwaarde 78 Aangaande de vraag of het vereiste dat een Pools onderdaan die zich illegaal op het grondgebied van de lidstaat van ontvangst ophoudt, een nieuwe vestigingsaanvraag naar behoren indient in zijn land van oorsprong of, in voorkomend geval, in een ander land, verenigbaar is met de regel van gelijke behandeling in artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst, aangezien dat vereiste niet op de onderdanen van de lidstaat van ontvangst kan worden toegepast, zij eraan herinnerd, dat het Hof met betrekking tot het vrije verkeer van werknemers heeft beslist, dat op grond van het in artikel 48, lid 3, EG-Verdrag (thans, na wijziging, artikel 39, lid 3, EG) gemaakte voorbehoud de lidstaten om de in die bepaling genoemde redenen, en wel met name om redenen van openbare orde, ten aanzien van onderdanen van andere lidstaten maatregelen kunnen nemen die zij ten aanzien van eigen onderdanen niet kunnen nemen, omdat zij niet de bevoegdheid hebben hen van het nationale grondgebied te verwijderen of hun de toegang daartoe te ontzeggen (zie hiervoor arresten van 4 december 1974, Van Duyn, 41/74, Jurispr. blz. 1337, punt 22; 18 mei 1982, Adoui en Cornuaille, 115/81 en 116/81, Jurispr. blz. 1665, punt 7; 7 juli 1992, Singh, C-370/90, Jurispr. blz. I-4265, punt 22; 17 juni 1997, Shingara en Radiom, C-65/95 en C-111/95, Jurispr. blz. I-3343, punt 28, en 16 juli 1998, Pereira Roque, C-171/96, Jurispr. blz. I-4607, punt 37). 79 Dit verschil in behandeling tussen eigen onderdanen en onderdanen van andere lidstaten vloeit voort uit een beginsel van internationaal recht, dat zich ertegen verzet dat een staat zijn eigen onderdanen het recht van toegang tot zijn grondgebied en verblijf aldaar op welke grond ook ontzegt, en dat het Verdrag in de betrekkingen tussen de lidstaten niet kan worden geacht te miskennen (reeds aangehaalde arresten Van Duyn, punt 22, en Pereira Roque, punt 38). 80 Om dezelfde redenen kan dit verschil in behandeling ten gunste van de onderdanen van de lidstaat van ontvangst niet onverenigbaar met artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst worden geacht. 81 Voorts rijst de vraag, of in een situatie als die van het echtpaar Gloszczuk het vereiste van behoorlijke indiening van een nieuwe vestigingsaanvraag in het land van oorsprong van de Poolse onderdaan of, in voorkomend geval, in een ander land, verenigbaar is met artikel 44, lid 3, gelezen in samenhang met de voorwaarde aan het eind van de eerste volzin van artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst. 82 Het afleggen van valse verklaringen druist in tegen de verplichting die, zoals in punt 71 van het onderhavige arrest is opgemerkt, rust op eenieder die zich in de lidstaat van ontvangst wil vestigen, om zijn bedoelingen eerlijk aan te geven. De naleving van deze verplichting is noodzakelijk om de bevoegde nationale autoriteiten in staat te stellen na te gaan, of de werkzaamheid die de Poolse onderdaan in deze staat als zelfstandige wil verrichten, exclusief en rendabel is. Gelet op de ernst van een dergelijke schending kan het in de vreemdelingenwetgeving van de lidstaat van ontvangst gestelde vereiste van behoorlijke indiening van een nieuwe vestigingsaanvraag in het land van oorsprong of, in voorkomend geval, in een ander land, niet ongerechtvaardigd worden geacht. 83 Om dezelfde overwegingen als in de punten 68 tot en met 77 van het onderhavige arrest zijn aangegeven, zou immers de door het echtpaar Gloszczuk bepleite uitlegging van de associatieovereenkomst, namelijk dat eventuele illegale situaties kunnen worden geregulariseerd omdat de in de vreemdelingenwetgeving van de lidstaat van ontvangst gestelde materiële vereisten voor vestiging inmiddels zijn vervuld, de doeltreffendheid en de betrouwbaarheid van het nationale stelsel van voorafgaande controle in gevaar brengen. 84 Zelfs in een situatie als die van het hoofdgeding brengt de naleving van de voorwaarde aan het eind van de eerste volzin van artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst echter mee, dat het optreden van de bevoegde autoriteiten van de lidstaat van ontvangst geen aantasting van de wezenlijke inhoud van de rechten van toelating, verblijf en vestiging die door de associatieovereenkomst aan de Poolse onderdanen worden verleend, tot doel of gevolg mag hebben. 85 De afwijzing van een op grond van artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst ingediende vestigingsaanvraag van een Poolse onderdaan door de bevoegde autoriteiten van de lidstaat van ontvangst wegens het afleggen van valse verklaringen tegenover die autoriteiten ter verkrijging van de oorspronkelijke toelating of wegens niet-naleving van een aan deze toelating of een verblijfsvergunning verbonden voorwaarde, en het vereiste dat die onderdaan naar behoren een nieuwe vestigingsaanvraag op basis van die overeenkomst indient, door bij de bevoegde diensten in zijn land van oorsprong of, in voorkomend geval, in een ander land een reisvisum aan te vragen, mogen derhalve niet verhinderen dat de situatie van die onderdaan bij de indiening van die nieuwe aanvraag opnieuw wordt onderzocht. Voorts moeten bij het treffen van dergelijke maatregelen de fundamentele rechten van die onderdaan, zoals het recht op gezinsleven en op eigendom, worden geëerbiedigd, waartoe de betrokken lidstaat zich heeft verbonden bij het Europees Verdrag tot bescherming van de rechten van de mens en de fundamentele vrijheden van 4 november 1950 of bij andere internationale verdragen waartoe hij eventueel is toegetreden. 86 Gelet op een en ander moet op de eerste en de derde vraag worden geantwoord: - Het recht van vestiging in de zin van artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst omvat als uitvloeisels van dat recht een recht op toelating en een recht van verblijf voor Poolse onderdanen die activiteiten van industriële, commerciële en ambachtelijke aard, en activiteiten van de vrije beroepen in een lidstaat wensen uit te oefenen. Uit artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst volgt evenwel, dat deze rechten van toelating en verblijf niet absoluut zijn en dat de uitoefening ervan in voorkomend geval door de regels van de lidstaat van ontvangst betreffende toelating, verblijf en vestiging van Poolse onderdanen kan worden beperkt. - Artikel 44, lid 3, juncto artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst verzet zich in beginsel niet tegen een stelsel van voorafgaande controle, dat de verlening van een inreis- en verblijfsvergunning door de ter zake van immigratie bevoegde autoriteiten afhankelijk stelt van het bewijs door de aanvrager, dat hij werkelijk voornemens is een werkzaamheid als zelfstandige te beginnen, zonder tegelijkertijd arbeid in loondienst te verrichten of een beroep op openbare middelen te doen, en dat hij van meet af aan over voldoende financiële middelen beschikt en een redelijke kans van slagen heeft. Materiële vereisten als die gesteld in de paragrafen 217 en 219 van de Immigration Rules hebben juist tot doel, de bevoegde autoriteiten in staat te stellen dit na te gaan, en zijn geschikt ter bereiking van dat doel. - Artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst moet aldus worden uitgelegd, dat de bevoegde autoriteiten van de lidstaat van ontvangst een krachtens artikel 44, lid 3, van de overeenkomst ingediende aanvraag mogen afwijzen op de enkele grond, dat de Poolse onderdaan zich bij de indiening ervan illegaal op het grondgebied van die staat ophield wegens het afleggen van valse verklaringen tegenover die autoriteiten ter verkrijging van de - op een andere grondslag aangevraagde - oorspronkelijke toelating of wegens niet-naleving van een aan deze toelating uitdrukkelijk verbonden beperking van de duur van zijn verblijf in die lidstaat. Zij kunnen bijgevolg verlangen, dat die onderdaan naar behoren een nieuwe vestigingsaanvraag op grond van de overeenkomst indient, door bij de bevoegde diensten in zijn land van oorsprong of, in voorkomend geval, in een ander land een reisvisum aan te vragen, voorzover dergelijke maatregelen niet verhinderen dat de situatie van die onderdaan bij de indiening van die nieuwe aanvraag opnieuw wordt onderzocht. Beslissing inzake de kosten Kosten 87 De kosten door de regering van het Verenigd Koninkrijk, de Belgische, de Duitse, de Spaanse, de Franse, de Ierse, de Italiaanse, de Nederlandse en de Oostenrijkse regering, alsmede door de Commissie van de Europese Gemeenschappen wegens indiening van hun opmerkingen bij het Hof gemaakt, kunnen niet voor vergoeding in aanmerking komen. Ten aanzien van de partijen in het hoofdgeding is de procedure als een aldaar gerezen incident te beschouwen, zodat de nationale rechterlijke instantie over de kosten heeft te beslissen. Dictum HET HOF VAN JUSTITIE, uitspraak doende op de door de High Court of Justice (England & Wales), Queen's Bench Division (Crown Office) bij beschikking van 9 december 1998 gestelde vragen, verklaart voor recht: 1) Artikel 44, lid 3, van de Europa-overeenkomst waarbij een associatie tot stand wordt gebracht tussen de Europese Gemeenschappen en hun lidstaten, enerzijds, en de Republiek Polen, anderzijds, die namens de Gemeenschap is gesloten en goedgekeurd bij besluit 93/743/EG, EGKS, Euratom van de Raad en van de Commissie van 13 december 1993, moet aldus worden uitgelegd, dat het binnen de werkingssfeer van deze overeenkomst een nauwkeurig bepaald en onvoorwaardelijk beginsel stelt, dat voldoende werkbaar is om door de nationale rechter te kunnen worden toegepast en dat derhalve de rechtspositie van particulieren kan beheersen. De rechtstreekse werking die dus aan die bepaling moet worden toegekend, brengt mee, dat Poolse onderdanen het recht hebben zich er voor de rechterlijke instanties van de lidstaat van ontvangst op te beroepen, ondanks dat de autoriteiten van laatstgenoemde staat overeenkomstig artikel 58, lid 1, van de overeenkomst bevoegd blijven de nationale wettelijke regeling betreffende toelating, verblijf en vestiging op die onderdanen toe te passen. 2) Het recht van vestiging in de zin van artikel 44, lid 3, van de associatieovereenkomst omvat als uitvloeisels van dat recht een recht op toelating en een recht van verblijf voor Poolse onderdanen die activiteiten van industriële, commerciële en ambachtelijke aard, en activiteiten van de vrije beroepen in een lidstaat wensen uit te oefenen. Uit artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst volgt evenwel, dat deze rechten van toelating en verblijf niet absoluut zijn en dat de uitoefening ervan in voorkomend geval door de regels van de lidstaat van ontvangst betreffende toelating, verblijf en vestiging van Poolse onderdanen kan worden beperkt. 3) Artikel 44, lid 3, juncto artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst verzet zich in beginsel niet tegen een stelsel van voorafgaande controle, dat de verlening van een inreis- en verblijfsvergunning door de ter zake van immigratie bevoegde autoriteiten afhankelijk stelt van het bewijs door de aanvrager, dat hij werkelijk voornemens is een werkzaamheid als zelfstandige te beginnen, zonder tegelijkertijd arbeid in loondienst te verrichten of een beroep op openbare middelen te doen, en dat hij van meet af aan over voldoende financiële middelen beschikt en een redelijke kans van slagen heeft. Materiële vereisten als die gesteld in de paragrafen 217 en 219 van de United Kingdom Immigration Rules (House of Commons Paper 395) hebben juist tot doel, de bevoegde autoriteiten in staat te stellen dit na te gaan, en zijn geschikt ter bereiking van dat doel. 4) Artikel 58, lid 1, van de associatieovereenkomst moet aldus worden uitgelegd, dat de bevoegde autoriteiten van de lidstaat van ontvangst een krachtens artikel 44, lid 3, van de overeenkomst ingediende aanvraag mogen afwijzen op de enkele grond, dat de Poolse onderdaan zich bij de indiening ervan illegaal op het grondgebied van die staat ophield wegens het afleggen van valse verklaringen tegenover die autoriteiten ter verkrijging van de - op een andere grondslag aangevraagde - oorspronkelijke toelating of wegens niet-naleving van een aan deze toelating uitdrukkelijk verbonden beperking van de duur van zijn verblijf in die lidstaat. Zij kunnen bijgevolg verlangen, dat die onderdaan naar behoren een nieuwe vestigingsaanvraag op grond van de overeenkomst indient, door bij de bevoegde diensten in zijn land van oorsprong of, in voorkomend geval, in een ander land een reisvisum aan te vragen, voorzover dergelijke maatregelen niet verhinderen dat de situatie van die onderdaan bij de indiening van die nieuwe aanvraag opnieuw wordt onderzocht.

62007TJ0081

mt

Il-fatti li wasslu għall-kawża 1. Il-kuntest ġenerali Fil-kuntest tal-privatizzazzjoni tas-servizzi tal-integrazzjoni mill-ġdid tal-Ministeru tal-Affarijiet Soċjali u tal-Impjiegi, KG Holding NV, li tagħha r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi huwa l-uniku azzjonist, ġiet ikkostitwita fl-1 ta’ Jannar 2002. Fit-18 ta’ Mejju 2002, peress li KG Holding inqasmet, ġew ikkostitwiti Kliq Reïntegratie BV (1450 impjegat) u Kliq Employability BV (200 impjegat). KG Holding kienet l-unika azzjonista f’dawn iż-żewġ kumpanniji. Kien jeżisti wkoll numru limitat ta’ sussidjarji oħra ta’ daqs żgħir. L-attivitajiet prinċipali taż-żewġ sussidjarji ewlenin kienu jikkonsistu fil-provvista ta’ servizzi fil-qasam tat-tfittxija ta’ xogħol għal min ikun qed ifittex impjieg, fl-inklużjoni ta’ ħaddiema b’diżabbiltà, fit-tfittxija ta’ ħaddiema li jistgħu jokkupaw impjiegi vakanti għall-benefiċċju ta’ min iħaddem kif ukoll f’servizzi fil-qasam tal-kollokament ta’ persunal b’mod ġenerali. Minħabba problemi finanzjarji, fil-kuntest ta’ operazzjoni ta’ ristrutturazzjoni li kienet tikkonċerna Kliq Reïntegratie, ġiet ikkostitwita Kliq BV fil-31 ta’ Lulju 2003. Sussegwentement, mill-1 ta’ Ottubru 2003, Kliq ħadet parti mill-kuntratti ta’ Kliq Reïntegratie. Fit-30 ta’ Settembru 2003, KG Holding iddeċidiet, bħala azzjonista unika ta’ Kliq, sabiex tipproċedi għall-ħruġ ta’ 150000 ishma ta’ Kliq, kull waħda b’valur nominali ta’ EUR 100, b’ammont totali ta’ EUR 15000000, bil-kundizzjoni li 75% ta’ dan l-ammont, jiġifieri EUR 11250000 isiru disponibbli biss wara li Kliq tkun għamlet talba f’dan is-sens. Fit-12 ta’ Novembru 2003, ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi talab l-awtorizzazzjoni tal-Kummissjoni sabiex ikun jista’ jagħti għajnuna għa-salvataġġ taħt forma ta’ self favur KG Holding li kienet tammonta għal EUR 45000000 għal perijodu ta’ sitt xhur, li minnhom EUR 9250000 kellhom jiġu mislufa lil Kliq filwaqt li EUR 35750000 kellhom jiġu mislufa lil Kliq Reïntegratie sabiex tosserva l-impenji kuntrattwali fis-seħħ u tkopri l-ispejjeż ta’ pjan soċjali. Fid-deċiżjoni tagħha tas-16 ta’ Diċembru 2003 ( ĠU 2004, C 33, p.8 ), il-Kummissjoni kkonkludiet li l-għajnuna tal-Istat li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu l-intenzjoni li jagħti lil KG Holding taħt forma ta’ self ta’ EUR 45000000 għal perijodu ta’sitt xhur setgħet tiġi kkunsidrata bħala kompatibbli mas-suq komuni. Fit-23 ta’ Diċembru 2003, ġie konkluż ftehim ta’ self bejn KG Holding u Kliq li kien jammonta għal EUR 9250000. Dan il-ftehim kien jinkludi projbizzjoni ta’ tpaċija għal Kliq, filwaqt li kien jippermetti lil KG Holding sabiex tagħmel tpaċija bejn l-ammonti tas-self dovuti u debitu eventwali ta’ Kliq. Fl-24 ta’ Jannar 2004, il-Ministru tal-Finanzi Olandiż iddeċieda li jikkonverti s-self ta’ EUR 45000000 mogħti lil KG Holding f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni favur l-istess kumpannija. Din il-konverżjoni kellha tikkonkretizza ruħha permezz tal-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ mogħti mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi lil KG Holding f’kapital proprju ta’ KG Holding kif ukoll permezz tal-għoti ta’ ammont ta’ EUR 9250000 ta’ dan is-self lil Kliq u ta’ ammont ta’ EUR 35750000 ta’ dan is-self lil Kliq Reïntegratie. Fin-notifika tiegħu lill-Kummissjoni, fis-26 ta’ Jannar 2004, ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi talab l-approvazzjoni ta’ din l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni. F’April, Awwissu u Novembru 2004, il-Kummissjoni talbet preċiżazzjonijiet ulterjuri. Fit-8 ta’ Frar 2005, ir-Rechtbank Rotterdam (Tribunal Distrettwali ta’ Rotterdam) iddikjara l-falliment ta’ KG Holding u ħatar lil J. R. Mass bħala stralċarju. Fid-9 ta’ Frar 2005, ir-Rechtbank Utrecht (Tribunal Distrettwali ta’ Utrecht) iddikjara l-falliment ta’ Kliq Reïntegratie u ħatar li J. L. M. Groenewegen bħala stralċarju. Fit-23 ta’ Marzu 2005, il-Kummissjoni organizzat laqgħa ma’ rappreżentanti tal-Ministeru tal-Finanzi u tal-kumpanniji kkonċernati fir-rigward tat-talba għall-awtorizzazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni. Wara l-falliment ta’ KG Holding u wara diffikultajiet finanzjarji li Kliq kienet qed tiffaċċja, din tal-aħħar fasslet, fil-bidu tas-sena 2005, pjan li jippermettilha tiżgura t-tkomplija tal-attivitajiet tagħha. L-għan ta’ dan il-pjan kien li jippermetti lil KG Holding sabiex tbigħ l-ishma li hija kienet tippossjedi fi Kliq. Għal dan il-għan, Kliq imxiet abbażi ta’ pjan imqassam fuq diversi stadji, jiġifieri, qabel kollox, l-implementazzjoni minn KG Holding tal-obbligu tagħha fir-rigward tagħha li l-ishma jsiru disponibbli permezz ta’ tpaċija bejn l-obbligu li l-ishma jsiru disponibbli u s-self għal ammont ta’ EUR 9250000 u, sussegwentement, il-bejgħ tal-ishma tagħha fil-pussess ta’ KG Holding. Fis-16 ta’ Ġunju 2005, Kliq talbet lill-istralċarju ta’ KG Holding sabiex il-kapital li ma kienx disponibbli jsir kollu kemm hu disponibbli. L-istralċarju ta’ KG Holding oppona t-talba ta’ Kliq intiża sabiex l-ishma jsiru disponibbli permezz ta’ tpaċija bejn dan l-obbligu u d-debitu ta’ Kliq bħala self li jammonta għal EUR 9250000. Sussegwentement, fil-21 ta’ Ġunju 2005, Kliq talbet lir-rechter-commissaris (Imħallef delegat), li huwa l-awtorità ġudizzjarja nazzjonali kompetenti, sabiex jordna lill-istralċarju ta’ KG Holding sabiex jikkollabora mat-twettieq tal-pjan imqassam fuq diversi stadji, sabiex jagħmel il-konverżjoni u sussegwentement jipproċedi għall-bejgħ tal-ishma ta’ Kliq permezz ta’ proċedura ta’ sejħa għall-offerti. Fit-22 ta’ Ġunju 2005, ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi ppreżenta wkoll rikors li bih talab lir-rechter-commissaris sabiex jordna lill-istralċarju sabiex bil-mezzi kollha jopponi t-tpaċija, min-naħa ta’ Kliq, bejn id-debitu tagħha fil-konfront ta’ KG Holding (obbligu li l-ishma jsiru disponibbli) u dak ta’ KG Holding fil-konfront ta’ Kliq (self li jammonta għal EUR 9250000). Fit-22 ta’ Awwissu 2005, ir-rechter-commissaris laqa’ t-talba ta’ Kliq. Huwa qies li t-tpaċija u l-fatt li l-ishma jsiru disponibbli jikkostitwixxi vantaġġ favur il-kredituri kollha ta’ KG Holding. It-talba tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi ġiet miċħuda u l-istralċarju ta’ KG Holding intalab jikkollabora għall-implementazzjoni tal-pjan imqassam fuq diversi stadji mfassal minn Kliq. L-ebda waħda miż-żewġ partijiet ma appellat din id-deċiżjoni. Fl-14 ta’ Diċembru 2005, ġie ddikjarat il-falliment ta’ Kliq u J. R. Maas u C. van den Bergh inħatru bħala stralċarji. Fil-21 ta’ Diċembru 2005 dawn l-istralċarji biegħu l-assi ta’ Kliq lil operatur fis-suq għal prezz ta’ EUR 5500000. 2. Il-proċedura amministrattiva Fil-5 ta’ Awwissu 2005, il-Kummissjoni ddeċidiet li tiftaħ proċedura skont l-Artikolu 88(2) KE, wara n-notifika tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi tas-26 ta’ Jannar 2004 ( ĠU C 280, p. 2 ). F’din id-deċiżjoni, il-Kummissjoni kienet waslet għall-konklużjoni provviżorja li l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni, li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu l-intenzjoni li jagħti lil KG Holding billi jbiddel is-self ta’ EUR 45000000 u l-interessi dovuti fuqu f’kapital proprju ta’ KG Holding, ma kienx konformi mal-eżiġenzi tal-komunikazzjoni tagħha dwar għajnuna tal-Istat biex jiġu salvati u ristrutturati ditti f’diffikultà ( ĠU 1999, C 288, p. 2 , iktar ’il quddiem il-“linji gwida”) fis-seħħ meta ngħata s-self ta’ salvataġġ. Għaldaqstant il-Kummissjoni kellha xi dubji dwar jekk l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni ppjanata setgħetx tiġi kkunsidrata bħala kompatibbli mas-suq komuni. Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi bagħat ir-reazzjoni tiegħu dwar din id-deċiżjoni lill-Kummissjoni, kif ukoll informazzjoni supplimentari li kienet ġiet mitluba lilu, permezz ta’ ittri tad-29 ta’ Settembru 2005 u tat-13 ta’ Jannar u tas-17 ta’ Frar 2006. 3. Id-deċiżjoni kkontestata Fid-19 ta’ Lulju 2006, il-Kummissjoni adottat id-Deċiżjoni 2006/939/KE dwar l-iskema ta’ għajnuna nnotifikata mill-Pajjiżi l-Baxxi favur KG Holding ( ĠU L 366, p. 40 , iktar ’il quddiem id-“deċiżjoni kkontestata”). Fid-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni, qabel kollox, ikkonstatat l-eżistenza ta’ għajnuna mill-Istat fis-sens tal-Artikolu 87(1) KE. Sussegwentement, il-Kummissjoni evalwat il-kompatibbiltà tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni mas-suq komuni. Fil-premessa 34 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni ppreċiżat li KG Holding kienet tissodisfa l-kundizzjonijiet sabiex tkun tista’ tiġi kkunsidrata bħala impriża f’diffikultà skont il-linji gwida u li setgħet għaldaqstant tibbenefika minn għajnuna għar-ristrutturazzjoni. Il-Kummissjoni sussegwentement ikkonstatat li l-għoti tal-għajnuna kienet suġġetta għall-kundizzjoni tal-implementazzjoni ta’ pjan ta’ ristrutturazzjoni approvat minnha (premessa 35 tad-deċiżjoni kkontestata). Fil-premessa 36 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni esponiet li l-pjan ta’ ristrutturazzjoni nnotifikat mill-awtoritajiet Olandiżi kellu xi nuqqasijiet. Skont il-Kummissjoni, il-pjan ta’ ristrutturazzjoni ma kienx effiċjenti u ma setax jagħti lok għall-bidla meħtieġa minħabba n-nuqqas tal-vijabbiltà interna meta mqabbla mal-vijabbiltà derivanti minn kapital proprju (premessi 37 u 38 tad-deċiżjoni kkontestata). Fil-premessa 39 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tgħid: “Peress li l-kundizzjonijiet fundamentali previsti mil-linji gwida għall-għoti tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni ma ġewx sodisfatti, il-Kummissjoni ma tistax tawtorizza l-pjan ta’ ristrutturazzjoni u l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni ma tistax għaldaqstant tiġi approvata. Għal din ir-raġuni, il-miżura nnotifikata lanqas ma tista’ tiġi kkunsidrata bħala kompatibbli mas-suq komuni skont l-Artikolu 87(3)(ċ) [KE].” [traduzzjoni mhux uffiċjali] Fil-punt 6.2.3 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni indikat kunsiderazzonijiet ulterjuri fuq il-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ ta’ EUR 9250000 mogħti lil Kliq f’kapital proprju, fuq is-self ta’ salvataġġ ta’ EUR 35750000 mogħti lil Kliq Reïntegratie u fuq is-self qadim mogħti lil KG Holding meta din ġiet ikkostitwita. Fir-rigward tal-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ ta’ EUR 9250000 mogħti lil Kliq f’kapital proprju, il-Kummissjoni esponiet dan li ġej, fil-premessi 43 sa 45 tad-deċiżjoni kkontestata: “(43) L-awtoritajiet Olandiżi informaw lill-Kummissjoni li l-qorti Olandiża kompetenti kienet ordnatilhom, skont l-Artikoli 53 u 69 tal-liġi Olandiża fuq il-fallimenti, sabiex jikkonvertu s-self ta’ EUR 9250000 f’kapital proprju. Din il-konverżjoni saret fit-22 ta’ Awwissu 2005. Hija tista’ għaldaqstant tiġi kkunsidrata bħala implementazzjoni parzjali tal-miżura nnotifikata. (44) Il-Kummissjoni tfakkar lill-awtoritajiet Olandiżi li, skont il-prinċipju tas-supremazija tad-dritt Komunitarju fuq id-dritt nazzjonali, l-eżekuzzjoni tad-deċiżjoni tal-qorti nazzjonali msemmija fil-premessa 43 hija kontra l-projbizzjoni ta’ implementazzjoni ta’ miżura ta’ għajnuna mill-Istat qabel ma din tkun ġiet awtorizzata mill-Kummissjoni skont l-Artikolu 88(3) [KE]. Il-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ f’kapital proprju favur ir-ristrutturazzjoni hija għajnuna illegali għar-ristrutturazzjoni. Barra minn hekk, peress li l-għajnuna nnotifikata ma tissodisfax il-kundizzjonijiet previsti mil-linji gwida, miżura li tinkludi implementazzjoni parzjali ta’ din l-għajnuna hija inkompatibbli wkoll. Il-fatt li din il-miżura ġiet implementata fuq deċiżjoni ta’ qorti nazzjonali huwa mingħajr rilevanza f’dan ir-rigward, peress li l-qrati nazzjonali għandhom l-obbligu, bħal fil-każ ta’ istituzzjonijiet pubbliċi oħra, li josservaw id-dispożizzjonijiet tat-Trattat. (45) Il-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ ta’ EUR 9250000 ittrasferit lil [Kliq], fuq deċiżjoni tal-qorti nazzjonali, għandha bħala konsegwenza tiġi meqjusa bħala għoti ta’ għajnuna għar-ristrutturazzjoni illegali u inkompatibbli lil [Kliq]. Peress li hija ma tistax tiġi awtorizzata, din l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni hija inkompatibbli mas-suq komuni.” [traduzzjoni mhux uffiċjali] Fir-rigward tas-self ta’ salvataġġ ta’ EUR 35750000 mogħti lil Kliq Reïntegratie, il-Kummissjoni kkonstatat li dan ma kienx ġie kkonvertit f’kapital proprju b’mod li l-għajnuna inkwistjoni baqgħet meqjusa bħala għajnuna għas-salvataġġ. Fil-premessa 50 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tawtorizza l-pjan ta’ stralċ ta’ KG Holding u ta’ Kliq Reïntegratie, li fallew, sa fejn iż-żewġ kundizzjonijiet li ġejjin jiġu sodisfatti: — “[Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi] għandu [j]irreġistra l-pretensjoni [tiegħu] fuq [KG Holding] u/jew [Kliq Reïntegratie] li tammonta għal EUR 35750000 bħala kreditur fil-proċediment ta’ falliment quddiem l-istralċarju. — [Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi] għandu [j]ħares li l-kumpannija tiġi stralċata b’mod li tintemm id-distorsjoni tal-kompetizzjoni, li jimplika li l-attivitajiet tal-impriżi kkonċernati għandhom jiġu sospiżi u l-assi tagħhom għandhom jiġu ttrasferiti fl-iqsar żmien possibbli skont il-kundizzjonijiet tas-suq. B’mod ġenerali, meta impriża tinbiegħ kompletament, ikun hemm riskju li l-għajnuna mogħtija tgħaddi f’idejn min jixtri l-impriża inkwistjoni. Billi jiġu ttrasferiti biss l-assi tal-impriża, dan ir-riskju jonqos.” Fir-rigward tal-għajnuna qadima mogħtija lil KG Holding meta ġiet ikkostitwita, il-Kummissjoni indikat li din kienet toħroġ mill-kuntest ta’ miżuri ta’ għajnuna għar-ristrutturazzjoni u mill-proċedura inkwistjoni (premessa 51 tad-deċiżjoni kkontestata). Il-Kummissjoni tenfasizza madankollu li hija għandha l-intenzjoni li tesponi l-opinjoni tagħha sabiex tikkontribwixxi għall-prevenzjoni ta’ kontradizzjonijiet ġodda bejn ir-regoli Komunitarji fil-qasam tal-għajnuna mill-Istat u l-applikazzjoni tal-leġiżlazzjoni nazzjonali mill-qrati kompetenti, b’mod partikolari l-proċedura ġudizzjarja quddiem il-qorti Olandiża kif inhu espost fil-premessi 52 sa 55 tad-deċiżjoni kkontestata. Il-premessi 52 sa 55 tad-deċiżjoni kkontestata jgħidu: “(52) Skont il-pjan ta’ ristrutturazzjoni nnotifikat, [KG Holding] kellha tirrimborsa kompletament, qabel l-2016, is-self il-qadim li jammonta għal EUR 41000000, inkluża faċilità ta’ kreditu kondizzjonali taħt forma ta’ self korrenti awtorizzat ta’ EUR 17000000 […] li l-Istat kien ta fl-2002, taħt kundizzjonijiet tas-suq, wara l-kostituzzjoni ta’ [KG Holding] u li joħroġ mill-kuntest tal-miżuri ta’ għajnuna għar-ristrutturazzjoni. (53) Fi Frar tal-2006, [ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi] informa lill-Kummissjoni permezz ta’ ittra li l-istralċarji kienu talbu lill-qrati nazzjonali kompetenti, fil-kuntest tal-proċeduri ta’ falliment li jikkonċernaw [KG Holding] u [Kliq Reïntegratie], sabiex jordnaw lill-Istat iħallas il-faċilità ta’ kreditu kollu li kien iffriża fi Frar 2005 wara l-waqfien tal-ħlas minħabba li kien mistenni l-falliment ta’ [KG Holding] u ta’ [Kliq Reïntegratie]. (54) Il-Kummissjoni hija konxja tal-fatt li din il-kawża taqa’ taħt il-qorti nazzjonali kompetenti, li għandha tiddetermina jekk id-deċiżjoni tal-Istat kinitx skont il-ftehim dwar ix-xoljiment tal-faċilità ta’ kreditu. (55) Il-Kummissjoni tqis li jekk id-deċiżjoni tal-Istat kienet skont il-ftehim, il-qorti kompetenti għandha tikkonferma din id-deċiżjoni u tiċħad it-talba tal-istralċarji. Madankollu, fil-każ fejn il-qorti nazzjonali kellha tiddeċiedi li, anki jekk l-Istat osserva d-drittijiet u l-obbligi kuntrattwali tagħha, huwa għandu jħallas, fil-kuntest tal-proċedura ta’ falliment, il-faċilità ta’ kreditu kollha lill-istralċarji, fejn din id-deċiżjoni tista’ tiġi meqjusa bħala għotja ta’ għajnuna ġdida min-naħa tal-Istat favur il-kredituri ta’ [KG Holding] u għandha tiġi nnotifikata lill-Kummissjoni skont l-Artikolu 88(3) [KE].” [traduzzjoni mhux uffiċjali] Fid-dawl ta’ dak li ntqal qabel, il-Kummissjoni adottat, fid-deċiżjoni kkontestata, id-dispożittiv li ġej: “Artikolu 1 L-għajnuna mogħtija mir-[Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi] taħt forma ta’ għajnuna għar-ristrutturazzjoni favur [KG Holding] li tammonta għal EUR 45000000 ma tissodisfax il-kundizzjonijiet previsti mil-[linji gwida] u hija għaldaqstant inkompatibbli mas-suq komuni. Artikolu 2 1.   [Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi għandu jadotta] l-miżuri kollha neċessarji sabiex jirkupra mingħand [KG Holding] u mingħand [Kliq] il-parti tal-għajnuna msemmija fl-Artikolu 1 li [KG Holding] ittrasferiet lis-sussidjarja tagħha [Kliq] bħala self għas-salvataġġ li jammonta għal EUR 9250000 u li ġie kkonvertit f’kapital proprju, inklużi l-interessi relatati. 2.   L-irkupru għandu jsir mill-iktar fis possibbli u skont il-proċeduri tad-dritt nazzjonali, sa fejn dawn jippermettu l-implementazzjoni immedjata u effettiva tad-[deċiżjoni kkontestata]. 3.   L-ammont li għandu jiġi rkuprat jinkludi interessi mid-data li fiha tqassam f’diversi partijiet għad-dispożizzjoni tal-benefiċjarji sad-data tal-irkupru tiegħu. 4.   L-interessi msemmija fit-tielet paragrafu huma kkalkolati skont id-dispożizzjonijiet tal-Artikoli 9 u 11 tar-Regolament tal-Kummissjoni (KE) Nru 794/2004. Artikolu 3 [Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi] għandu [j]irreġistra l-pretensjoni [tiegħu] fuq [KG Holding] u/jew [Kliq Reïntegratie] li tammonta għal EUR 35750000 bħala kreditur fil-proċediment ta’ falliment quddiem l-istralċarju. [Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi] għandu [j]ħares li l-impriżi jiġu stralċati b’mod li tintemm id-distorsjoni tal-kompetizzjoni, li jimplika li l-attivitajiet tal-impriżi kkonċernati jiġu sospiżi u l-assi tagħhom jiġu ttrasferiti fl-iqsar żmien possibbli skont il-kundizzjonijiet tas-suq.” [traduzzjoni mhux uffiċjali] Il-proċedura u t-talbiet tal-partijiet Permezz ta’ atti ppreżentati fir-reġistru tal-Qorti tal-Prim’Istanza fl-14 ta’ Marzu 2007, J. R. Maas, fil-kapaċità tiegħu bħala stralċarju ta’ KG Holding (iktar ’il quddiem ir-“rikorrent 1”), J. R. Maas u C. van den Bergh, fil-kapaċità tagħhom bħala stralċarji ta’ Kliq BV (iktar ’il quddiem ir-“rikorrent 2”), u J. L. M. Groenewegen, fil-kapaċità tiegħu bħala stralċarju ta’ Kliq Reïntegratie (iktar ’il quddiem ir-“rikorrent 3”), ippreżentaw dan ir-rikors. Permezz ta’ digriet tal-President tat-Tmien Awla tal-Qorti tal-Prim’Istanza tat-3 ta’ Novembru 2008, il-Kawżi T-81/07, T-82/07 u T-83/07 ingħaqdu għall-finijiet tal-proċedura orali u tas-sentenza skont l-Artikolu 50 tar-Regoli tal-Proċedura tal-Qorti tal-Prim’Istanza. Permezz ta’ att ippreżentat fir-reġistru tal-Qorti tal-Prim’Istanza tal-14 ta’ Novembru 2008, il-Kummissjoni kkomunikat l-ittra tagħha tal-31 ta’ Ottubru 2008 dwar il-Kawżi T-81/07 u T-82/07 indirizzata lill-awtoritajiet Olandiżi. Ir-rikorrenti 1 u 2 ppreżentaw l-osservazzjonijiet tagħhom dwar din l-ittra permezz ta’ att ippreżentat fir-reġistru tal-Qorti tal-Prim’Istanza fil-25 ta’ Novembru 2008. It-trattazzjoni tal-partijiet u r-risposti tagħhom għad-domandi tal-Qorti tal-Prim’Istanza nstemgħu fis-seduta li nżammet fl-10 ta’ Diċembru 2008. Ir-rikorrenti jitolbu li l-Qorti tal-Prim’Istanza jogħġobha: — tannulla d-deċiżjoni kkontestata; — tikkundanna lill-Kummissjoni għall-ispejjeż. Il-Kummissjoni titlob li l-Qorti tal-Prim’Istanza jogħġobha: — tiċħad ir-rikorsi; — tikkundanna lir-rikorrenti għall-ispejjeż. Id-dritt Insostenn tar-rikorsi tagħhom, ir-rikorrenti jsostnu, essenzjalment, żbalji ta’ fatt u ta’ liġi, nuqqas ta’ motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata, ksur tad-drittijiet tad-difiża u tad-dritt li jinstemgħu l-partijiet kif ukoll prinċipji ġenerali tad-dritt u diversi ksur tal-Artikoli 87 KE u 88 KE. Għall-finijiet tal-eżami ta’ dan ir-rikors, jeħtieġ li ssir distinzjoni bejn id-diversi partijiet ikkontestati tad-deċiżjoni kkontestata: — il-faċilità ta’ kreditu ta’ EUR 17000000 mogħti lil KG Holding mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi, imsemmija fil-premessi 51 sa 55 tad-deċiżjoni kkontestata; — l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata li tammonta għal EUR 45000000, iddikjarata inkompatibbli mas-suq komuni fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata; — l-irkupru mingħand KG Holding u mingħand Kliq tas-self ta’ salvataġġ li jammonta għal EUR 9250000 ikkonvertit f’kapital proprju kif ukoll tal-interessi relatati sad-data tal-irkupru tiegħu, previst fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata; — ir-reġistrazzjoni tal-pretensjoni li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi għandu fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000, bħala kreditur fil-proċedura ta’ falliment quddiem l-istralċarju, sabiex jirkupra l-parti mill-għajnuna għas-salvataġġ mogħtija lil Kliq Reïntegratie, prevista fl-Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata. 1. Osservazzjonijiet preliminari Sabiex tipprepara s-seduta, il-Qorti tal-Prim’Istanza kkomunikat ir-rapport għas-seduta lill-partijiet qabel is-seduta u stiednet il-partijiet sabiex jippreżentaw osservazzjonijiet eventwali dwar dan ir-rapport jew b’mod orali matul is-seduta, jew bil-miktub fi żmien utli qabel is-seduta. Permezz ta’ att ippreżentat fir-reġistru tal-Qorti tal-Prim’Istanza fit-8 ta’ Diċembru 2008, ir-rikorrenti 1 u 2 ippreżentaw ċerti osservazzjonijiet bil-miktub dwar ir-rapport għas-seduta. Fis-seduta tal-10 ta’ Diċembru 2008, il-Kummissjoni talbet lill-Qorti tal-Prim’Istanza, essenzjalment, sabiex ma tiħux dawn l-osservazzjonijiet inkunsiderazzjoni. Għandu jiġi osservat li, skont l-Artikolu 47(1) tar-Regoli tal-Proċedura, ir-rikors u r-risposta jistgħu jiġu kkompletati permezz tar-replika tar-rikorrent u permezz ta’ kontroreplika tal-konvenut. Peress li r-rikorrenti 1 u 2 ippreżentaw ir-rikorsi u r-repliki tagħhom u l-Kummissjoni ppreżentat ir-risposti u l-kontrorepliki tagħha, fir-rigward tal-Kawżi T-81/07 u T-82/07, il-proċedura bil-miktub ilha magħluqa sa mill-14 ta’ Jannar 2008. Il-Qorti tal-Prim’Istanza tqis li n-nota tar-rikorrenti 1 u 2 tat-8 ta’ Diċembru 2008 toħroġ, parzjalment, mill-kuntest tal-osservazzjonijiet fuq ir-rapport għas-seduta 2. Fuq l-ammissibbiltà tar-rikorsi fil-Kawżi T-81/07 u T-83/07 fir-rigward tal-faċilità ta’ kreditu ta’ EUR 17000000 mogħti lil KG Holding mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi Argumenti tal-partijiet Il-Kummissjoni tinvoka l-inammissibbiltà tal-ilmenti li jikkonċernaw il-faċilità ta’ kreditu. L-evalwazzjonijiet tagħha magħmulin fil-motivi tad-deċiżjoni kkontestata mhumiex tali li jkunu s-suġġett ta’ rikors għal annullament. Ir-rikorrenti 1 u 3 jsostnu li l-Kummissjoni ddeċidiet, bi żball ta’ liġi, fil-premessi 51 sa 55 tad-deċiżjoni kkontestata, dwar faċilità ta’ kreditu taħt forma ta’ kont kurrenti, li jirrappreżenta ammont ta’ EUR 17000000, li, fil-fehma tagħhom, ingħatat lil KG Holding mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi meta hija ġiet ikkostitwita u li ma kinitx is-suġġett tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Il-Kummissjoni għaldaqstant eċċediet il-kompetenza tagħha u kisret id-drittijiet tad-difiża tagħhom u d-dritt li jinstemgħu l-partijiet, kif ukoll il-prinċipji ġenerali tad-dritt, inkluż id-dritt għal amministrazzjoni tajba previst fl-Artikolu 41 tal-Karta tad-Drittijiet Fundamentali tal-Unjoni Ewropea, ipproklamata fis-7 ta’ Diċembru 2000 f’Nice ( ĠU 2000, C 364, p. 1 ), il-prinċipju ta’ trasparenza u l-obbligu tagħha ta’ diliġenza. Il-Kummissjoni tinvestiga, fil-premessi 51 sa 55 tad-deċiżjoni kkontestata, kreditu pubbliku mogħti fl-2002 mill-Istat lil KG Holding. Dan jirrigwarda faċilità ta’ kreditu taħt forma ta’ kont kurrenti fi ħdan bank, li jammonta għal EUR 17000000, marbut ma’ garanzija pubblika, mogħtija mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi fl-2002, taħt kundizzjonijiet tas-suq, u li f’dan ir-rigward ir-rikorrent 1 u r-rikorrent 3 talbu l-implementazzjoni tagħha fil-kuntest ta’ proċedura ċivili quddiem ir-Rechtbank Den Haag (Tribunal distrettwali tal-Aja). Mingħajr ma mmotivat il-pożizzjoni tagħha f’dan ir-rigward, il-Kummissjoni tindika, fid-deċiżjoni kkontestata, li deċiżjoni tal-qorti nazzjonali, li tikkonkludi li l-Istat kien marbut li jikkonforma ruħu ma’ dan l-obbligu, li ġie fis-seħħ fl-2002, huwa ekwivalenti għal deċiżjoni ta’ ogħti ta’ għajnuna ġdida mill-Istat, favur il-kredituri ta’ KG Holding. Ir-rikorrenti 1 u 3 jenfasizzaw li l-Kummissjoni eċċediet il-kompetenzi tagħha billi ddeċidiet dwar miżura li hija s-suġġett ta’ kawża pendenti quddiem il-qorti nazzjonali. Barra minn hekk, il-pożizzjoni tal-Kummissjoni mhijiex immotivata biżżejjed skont l-Artikolu 253 KE. Il-Kummissjoni stabbilixxiet fil-premessa 52 tad-deċiżjoni kkontestata li l-faċilità ta’ kreditu ta’ EUR 17000000 ingħatat mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi taħt il-kundizzjonijiet tas-suq u li ma setgħetx tiġi kkunsidrata bħala għajnuna mill-Istat. Peress li l-għoti tas-self lil impriża mill-Istat ma jikkostitwixxix għajnuna mill-Istat, id-deċiżjoni meħuda mill-qorti kompetenti, taħt id-dritt nazzjonali, li tikkundanna lil dan l-Istat sabiex jikkonforma ruħu mal-obbligi tiegħu, skont ftehim li, meta ġie konkluż, ma kienx jikkostitwixxi għajnuna mill-Istat, u sabiex jonora l-faċilità ta’ kreditu, iktar u iktar m’għandux jiġi kkunsidrat bħala deċiżjoni ta’ għoti ta’ għajnuna ġdida mill-Istat. Impriża kummerċjali tkun kostretta wkoll, li kieku kienet tinsab fis-sitwazzjoni tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi, li tonora l-faċilità ta’ kreditu mifthiema. Barra minn hekk il-faċilità ta’ kreditu ta’ EUR 17000000 ma tidħolx fil-kuntest tal-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni ta’ KG Holding, innotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi skont l-Artikolu 88(3) KE. Anki jekk ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kien, f’kull mument, ikkumplementa n-notifika tiegħu billi żied din il-faċilità ta’ kreditu, dwar liema każ ir-rikorrenti 1 u 3 ma ġewx informati, din il-kwistjoni madankollu ma tidħolx fil-kuntest tal-eżami tal-proċedura skont l-Artikolu 88(2) KE. Fid-deċiżjoni tal-5 ta’ Awwissu 2005, f’kull każ, ma saret ebda riferenza għal dan. Il-prinċipju ta’ amministrazzjoni tajba, il-prinċipju ta’ trasparenza u l-obbligu ta’ diliġenza jeżiġu li l-persuni interessati potenzjali jistgħu jsiru jafu b’mod ċar, abbażi tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, liema huma n-natura u l-portata tal-miżura suġġetta għal investigazzjoni f’iktar dettall. Il-fatt li l-Kummissjoni tiddeċiedi, anki jekk mhux b’mod restrittiv, fuq miżura, sew jekk ikollha sew jekk ma jkollhiex rabta mas-suġġett tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, u sa fejn din il-miżura ma tkunx ġiet iċċitata fid-deċiżjoni, mhuwiex kompatibbli ma’ dawn il-prinċipji. Bil-kontra ta’ dak li tallega l-Kummissjoni, il-faċilità ta’ kreditu ma taqax taħt il-punt 5 tal-Anness tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Ir-rikorrenti 1 u 3 jsostnu, essenzjalment, li l-Kummissjoni ddeċidiet, b’mod żbaljat skont il-liġi, fil-premessi 51 sa 55 tad-deċiżjoni kkontestata, fuq il-faċilità ta’ kreditu ta’ EUR 17000000 u li, b’mod żbaljat, hija kkwalifikat din il-faċilità ta’ kreditu bħala għajnuna ġdida mill-Istat li għandha tiġi nnotifikata fil-każijiet fejn l-Istat għandu jħallas din is-somma kollha lill-istralċarji. Din l-evalwazzjoni tal-Kummissjoni tikser id-drittijiet tad-difiża tagħhom, id-dritt tagħhom li jinstemgħu, l-obbligu tagħha ta’ diliġenza u l-prinċipji ta’ amministrazzjoni tajba u ta’ trasparenza. Il-Qorti tal-Prim’Istanza tirrileva li l-Kummissjoni ma jaqblilhiex li fil-motivazzjoni ta’ deċiżjoni hija tiddeċiedi dwar miżuri derivanti mill-qafas tad-dispożittiv tal-istess deċiżjoni. Madankollu, fil-każ inkwistjoni, jeħtieġ biss li jiġi kkonstatat li, ikunu xi jkunu l-motivi li fuqhom hija bbażata d-deċiżjoni kkontestata, huwa biss id-dispożittiv tagħha li jista’ jipproduċi effetti legali u, għaldaqstant, li jista’ jikkawża preġudizzju. Min-naħa l-oħra, l-evalwazzjonijiet ifformulati fil-motivi ta’ deċiżjoni ma jistgħux, bħala tali, ikunu s-suġġett ta’ rikors għal annullament. Dawn ma jistgħux jitqiegħdu taħt l-istħarriġ tal-legalità mill-qorti Komunitarja ħlief fil-każ fejn, bħala motivi ta’ att li jikkawża preġudizzju, jikkostitwixxu l-bażi neċessarja tad-dispożittiv ta’ dan l-att (digriet tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-28 ta’ Jannar 2004, Il-Pajjiżi l-Baxxi vs Il-Kummissjoni, C-164/02, Ġabra p. I-1177, punt 21) jew jekk, b’mod aktar partikolari, dawn il-motivi jistgħu jbiddlu s-sustanza ta’ dak li ġie deċiż fid-dispożittiv tal-att inkwistjoni (ara, f’dan is-sens, is-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza tal-20 ta’ Novembru 2002, Lagardère u Canal+ vs Il-Kummissjoni, T-251/00, Ġabra p. II-4825, punt 68; digriet tal-Qorti tal-Prim’Istanza tat-30 ta’ April 2007, EnBW vs Il-Kummissjoni, T-387/04, Ġabra p. II-1195, punt 127). Għandu jingħad ukoll li, f’dan il-każ, l-evalwazzjonijiet ikkontestati tal-Kummissjoni, li jikkonċernaw il-faċilità ta’ kreditu, ma jikkostitwixxux il-bażi neċessarja tad-dispożittiv tad-deċiżjoni kkontestata. Lanqas ma jistgħu jbiddlu s-sustanza ta’ dan id-dispożittiv. Fil-fatt, ġaladarba l-Kummissjoni f’dan id-dispożittiv ikkonstatat li l-għajnuna mogħtija mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi taħt il-forma ta’ għajnuna għar-ristrutturazzjoni favur KG Holding, li tammonta għal EUR 45000000, kienet inkompatibbli mas-suq komuni u li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu jadotta l-miżuri kollha neċessarji sabiex jirkupra mingħand KG Holding u minn Kliq il-parti tal-għajnuna li tammonta għal EUR 9250000 u jirreġistra l-pretensjoni tiegħu fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000, għandu jiġi osservat li dan id-dispożittiv ma jikkomportax teħid ta’ pożizzjoni tal-Kummissjoni fuq il-faċilità ta’ kreditu ta’ EUR 17000000. Għaldaqstant, ir-rikorsi fil-Kawżi T-81/07 u T-83/07 huma inammissibbli sa fejn huma diretti kontra ċ-ċirkustanzi msemmija fid-deċiżjoni kkontestata li jikkonċernaw il-faċilità ta’ kreditu ta’ EUR 17000000. 3. Fuq il-mertu Jeħtieġ li jiġu eżaminati l-ilmenti li jikkonċernaw l-inkompatibbiltà mas-suq komuni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata li tammonta għal EUR 45000000 (Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata), l-irkupru mingħand KG Holding u minn Kliq tas-self ta’ salvataġġ li jammonta għal EUR 9250000 ikkonvertit f’kapital proprju kif ukoll tal-interessi relatati sad-data tal-irkupru tiegħu (Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata), ir-reġistrazzjoni tal-pretensjoni tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 bħala kreditur fil-proċedura ta’ falliment quddiem l-istralċarju (Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata) u l-konsegwenzi tal-falliment għall-irkupru tal-għajnuna mill-Istat (Artikoli 2 u 3 tad-deċiżjoni kkontestata). Fuq l-inkompatibbiltà mas-suq komuni tal-għaujnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata li tammonta għal EUR 45000000 (Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata) L-argumenti tal-partijiet Il-partijiet rikorrenti jsostnu li, bi ksur tal-Artikoli 87 KE u 88 KE, il-Kummissjoni ma stabbilixxietx li għajnuna kkonċernata kienet taffettwa l-kompetizzjoni u l-kummerċ bejn l-Istati Membri. Minn tal-inqas, il-kunsiderazzjonijiet magħmula mill-Kummissjoni f’dan ir-rigward, fil-premessa 23 tad-deċiżjoni kkontestata, mhumiex immotivati biżżejjed u jmorru kontra l-Artikolu 253 KE. Fir-rigward tal-kunsiderazzjonijiet imsemmija fil-premessa 23 tad-deċiżjoni kkontestata, skont il-partijiet rikorrenti, l-ewwel sentenza ta’ din il-premessa, li tgħid li l-fatt li KG Holding topera biss fis-suq Olandiż ma jeskludix li vantaġġ mogħti lilha tista’ tkun ta’ distorsjoni jew thedded li tkun ta’ distorsjoni fuq il-kompetizzjoni u li tista’ tkun tali li taffettwa l-kummerċ bejn l-Istati Membri, tikkostitwixxi sempliċi affermazzjoni. Fit-tieni sentenza tal-premessa 23 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni ma tippreċiżax liema huma l-iktar impriżi ta’ daqs żgħir li huma attivi fis-suq Olandiż. Barra minn hekk, hija ma tispjegax sa fejn il-preżenza ta’ sussidjarji ta’ dawn l-impriżi fis-suq Olandiż hija rilevanti sabiex jiġi ddeterminat jekk il-kompetizzjoni hijiex distorta b’mod sinjifikanti u lanqas ma tispjega l-konsegwenzi li din tikkawża fir-rigward tal-kummerċ bejn Stati Membri. Matul is-seduta, il-partijiet rikorrenti kkontestaw in-natura internazzjonali ta’ dawn l-impriżi fir-rigward tas-suq komuni. Fit-tielet sentenza tal-premessa 23 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tindika li l-kundizzjonijiet għall-applikazzjoni tal-Artikolu 87(1) KE jidhru li ġew sodisfatti. Il-Kummissjoni jmissha stabbilixxiet li dawn il-kundizzjonijiet ġew effettivament sodisfatti u ma tistax tissodisfa lilha nnifisha mill-fatt li dawn il-kundizzjonijiet jidhru li ġew sodisfatti. Fir-rigward tal-konsegwenzi tal-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ mogħti lil KG Holding f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni, il-Kummissjoni jmissha ħadet inkunsiderazzjoni n-natura tas-self ta’ salvataġġ u tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni inkwistjoni. Skont ir-rikorrenti 1 u 3, is-self ta’ salvataġġ approvat, li jammonta għal EUR 45000000, kien fl-ewwel lok intiż għall-istralċ ta’ Kliq Reïntegratie: EUR 35750000 tqiegħdu għad-dispożizzjoni ta’ Kliq Reïntegratie minn KG Holding sabiex jiġi ffinanzjat il-pjan ta’ tluq ta’ madwar 1000 impjegat kif ukoll spejjeż oħra sostnuti fil-kuntest tal-istralċ ta’ Kliq Reïntegratie. Dan l-ammont ma setax jiġi rrimborsat u ma jistax għaldaqstant jaffettwa l-kompetizzjoni nazzjonali u jkollu konsegwenzi sinjifikanti fuq il-kummerċ bejn l-Istati Membri. Skont ir-rikorrent 2, fir-rigward ta’ Kliq, il-Kummissjoni ma tindikax fhiex it-tpaċija bejn iż-żewġ debiti jista’ jkollha konsegwenzi sinjifikanti fuq il-kompetizzjoni u fuq il-kummerċ bejn l-Istati Membri. Din it-tpaċija ma timplikax biss fil-fatt, fir-rigward ta’ sitwazzjoni li fiha hija ma saritx, vantaġġ għall-kredituri kollha ta’ KG Holding u mhux għal Kliq. Fir-repliki tagħhom, il-partijiet rikorrenti jenfasizzaw li l-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata hija wkoll inkompatibbli ma’ dak li l-Kummissjoni indikat fid-deċiżjoni tagħha tas-16 ta’ Diċembru 2003. Fil-punt 3.2.2 ta’ din id-deċiżjoni, il-Kummissjoni qieset li l-konsegwenzi fuq il-kompetizzjoni u l-kummerċ bejn l-Istati Membri kienu ineżistenti jew kemm kemm perċepibbli. Barra minn hekk, meta rreferiet għad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, il-Kummissjoni ma ħaditx inkunsiderazzjoni l-fatt li l-obbligu ta’ motivazzjoni li hija għandha fil-kuntest tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali huwa differenti ħafna minn dak li hija għandha fir-rigward tad-deċiżjoni kkontestata. Il-partijiet rikorrenti jsostnu li l-Kummissjoni ma tistax tagħti l-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata a posteriori . B’riferenza għad-Deċiżjoni tal-Kummissjoni tat-23 ta’ Novembru 2005 dwar il-miżura ta’ għajnuna N 465/2005 ( ĠU 2006, C 9, p. 5 ), il-partijiet rikorrenti jqisu li l-elementi msemmija mill-Kummissjoni fir-risposti tagħhom mhumiex rilevanti fir-rigward tal-kwistjoni dwar jekk il-miżura ta’ għajnuna setgħetx twassal għal distorsjoni tal-kompetizzjoni jew taffettwa l-kummerċ bejn l-Istati Membri. Il-Kummissjoni tikkontesta l-argumenti magħmulin mill-partijiet rikorrenti. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Fir-rigward tal-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontesatata, il-partijiet rikorrenti jikkontestaw, minn naħa, il-motivazzjoni allegatament insuffiċjenti fir-rigward tad-distorsjoni tal-kompetizzjoni u fuq il-fatt li jintlaqat il-kummerċ bejn l-Istati Membri u, min-naħa l-oħra, l-analiżi magħmula mill-Kummissjoni fir-rigward ta’ dawn iż-żewġ kundizzjonijiet. Fl-ewwel lok, fir-rigward tal-obbligu ta’ motivazzjoni, il-Qorti tal-Prim’Istanza tosserva li l-motivazzjoni mitluba mill-Artikolu 253 KE għandha tkun adattata għan-natura tal-att inkwistjoni u għandha turi b’mod ċar u inekwivoku r-raġunament segwit mill-istituzzjoni li tkun adottat l-att, b’tali mod li tippermetti lill-persuni kkonċernati jkunu informati bil-ġustifikazzjonijiet tal-miżura adottata u bil-qorti kompetenti li teżerċita l-istħarriġ tagħha (sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-2 ta’ April 1998, Il-Kummissjoni vs Sytraval u Brink’s France, C-367/95 P, Ġabra p. I-1719, punt 63, u tat-22 ta’ Marzu 2001, Franza vs Il-Kummissjoni, C-17/99, Ġabra p. I-2481, punt 35). Il-ħtieġa ta’ motivazzjoni għandha tiġi evalwata skont iċ-ċirkustanzi tal-każ, b’mod partikolari mill-kontenut tal-att, min-natura tal-motivi invokati u l-interess li d-destinatarji jew persuni oħra kkonċernati direttament u individwalment mill-att jista’ jkollhom li jirċievu spjegazzjonijiet. Mhuwiex meħtieġ li l-motivazzjoni tispeċifika l-elementi kollha rilevanti ta’ fatt u ta’ dritt, peress li l-kwistjoni dwar jekk il-motivazzjoni ta’ att tissodisfax ir-rekwiżiti tal-Artikolu 253 KE għandha tiġi evalwata mhux biss b’riferiment għall-kliem użat fiha, iżda wkoll għall-kuntest tagħha u għar-regoli ġuridiċi kollha li jirregolaw il-qasam ikkonċernat (sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-14 ta’ Frar 1990, Delacre et vs Il-Kummissjoni, C-350/88, Ġabra p. I-395, punt 16, u Franza vs Il-Kummissjoni, punt 62 iktar ’il fuq, punt 36). Fir-rigward b’mod iktar partikolari ta’ deċiżjoni fil-qasam tal-għajnuna mill-Istat, il-Qorti tal-Ġustizzja ddeċidiet li, jekk jista’ jirriżulta, f’ċerti każijiet, miċ-ċirkustanzi nnifishom li fihom ingħatat l-għajnuna li din hija ta’ natura li tolqot il-kummerċ bejn Stati Membri u li toħloq distorsjoni jew thedded li toħloq distorsjoni fuq il-kompetizzjoni, hija madankollu l-Kummissjoni li għandha ssemmi dawn iċ-ċirkustanzi fil-motivi tad-deċiżjoni tagħha (sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-13 ta’ Marzu 1985, Il-Pajjiżi l-Baxxi u Leeuwarder Papierwarenfabriek vs Il-Kummissjoni, 296/82 u 318/82, Ġabra p. 809, punt 24; tad-19 ta’ Ottubru 2000, L-Italja u Sardegna Lines vs Il-Kummissjoni, C-15/98 u C-105/99, Ġabra p. I-8855 , punt 66, u tat-28 ta’ Jannar 2003, Il-Ġermanja vs Il-Kummissjoni, C-334/99, Ġabra p. I-1139, punt 59). Għandu jiġi ppreċiżat li l-Kummissjoni hija marbuta li ma tistabbilixxix effett reali tal-għajnuna fuq il-kummerċ bejn l-Istati Membru u distorsjoni effettiva tal-kompetizzjoni, iżda għandha biss teżamina jekk l-għajnuna tistax tolqot dan il-kummerċ u toħloq distorsjoni tal-kompetizzjoni (sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tad-29 ta’ April 2004, L-Italja vs Il-Kummissjoni, C-372/97, Ġabra p. I-3679, punt 44). F’dan ir-rigward, il-kunċett “tolqot” il-kummerċ bejn Stati Membri jinkludi wkoll il-possibbiltà ta’ dan l-effett (sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-15 ta’ Diċembru 2005, L-Italja vs Il-Kummissjoni, C-66/02, Ġabra p. I-10901, punt 112). F’dan il-każ, għandu jiġi kkonstatat li, fid-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni fakkret, b’mod partikolari, il-fatt li l-miżura kontenzjuża kienet tikkonsisti f’li tikkonverti f’kapital proprju l-għajnuna għas-salvataġġ li kien jammonta għal EUR 45000000 mogħtija mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi lil KG Holding (premessi 8 u 22). Barra minn hekk, hija indikat li l-għajnuna għas-salvataġġ mogħtija lil KG Holding u l-konverżjoni tagħha f’kapital proprju kienu jimplikaw l-eżistenza ta’ vantaġġ li impriża li kienet tinsab fl-istess tip ta’ diffikultà u li kienet tinsab fuq l-għatba tal-falliment ma kinitx tikseb fis-suq finanzjarju (premessa 22). Barra minn hekk, il-Kummissjoni enfasizzat li impriżi internazzjonali ta’ daqs iżgħar, bħal TMP u Creyff’s (sussidjarja ta’ Solvus, il-Belġju), kienu attivi fis-suq Olandiż li fih kienet topera wkoll KG Holding (premessa 23). Sussegwentement hija kkonkludiet li l-vantaġġ inkwistjoni deher li kien qiegħed jiffavorixxi impriża fil-konfront tal-kompetituri tagħha, liema fatt kien qed joħloq distorsjoni jew kien qed jhedded li joħloq distorsjoni fuq il-kompetizzjoni u kien qed jolqot il-kummerċ bejn l-Istati Membri (premessa 23). Fir-rigward tad-daqs ta’ KG Holding u Kliq Reïntegratie, il-Kummissjoni indikat li dawn l-impriżi kienu jimpjegaw madwar 2000 persuna (premessi 9 u 10) u li l-kapital azzjonarju ta’ KG Holding kien jammonta għal madwar EUR 73000000 fil-1 ta’ Jannar 2002 (premessa 32). B’hekk, il-Kummissjoni esponiet b’mod ċar biżżejjed il-fatti u ċ-ċirkustanzi ġuridiċi li għandhom importanza essenzjali fl-istruttura tad-deċiżjoni kkontestata f’dan ir-rigward. Billi qajmet dawn l-elementi, il-Kummissjoni ppreżentat biżżejjed elementi biex tistabbilixxi li l-għajnuna inkwistjoni setgħet tolqot il-kummerċ u l-kompetizzjoni. Din il-motivazzjoni tippermetti lill-partijiet rikorrenti u lill-Qorti tal-Prim’Istanza jsiru jafu r-raġunijiet li għalihom il-Kummissjoni kkunsidrat li ma kienx eskluż li l-operazzjoni kontenzjuża tista’ tagħti lok għal distorsjoni tal-kompetizzjoni u tolqot il-kummerċ bejn l-Istati Membri. Fir-rigward tal-argument tal-partijiet rikorrenti li jgħidu li l-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata f’dan ir-rigward hija inkompatibbli mal-punt 3.2.2 tad-Deċiżjoni tal-Kummissjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003, għandu jiġi enfasizzat li din l-aħħar deċiżjoni ma kinitx tikkonċerna l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni, iżda l-għajnuna għas-salvataġġ. Fir-rigward tad-Deċiżjoni tal-Kummissjoni tat-23 ta’ Novembru 2005, dwar il-miżura ta’ għajnuna N 465/2005 dwar is-servizzi ta’ sostenn fl-iskola, iċċitata iktar ’il fuq, ir-rikorrenti ma jindikawx fhiex din id-deċiżjoni hija rilevanti għall-każ inkwistjoni. F’kull każ, din id-deċiżjoni ma tistax tikkontesta n-natura adegwata tal-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata. Għaldaqnstant, l-argument dwar allegat nuqqas ta’ motivazzjoni għandu jiġi miċħud. Fit-tieni lok, fir-rigward tal-fondatezza tal-evalwazzjoni tal-Kummissjoni li tinsab fid-deċiżjoni kkontestata fir-rigward tad-distorsjoni tal-kompetizzjoni u fuq kif jintlaqat il-kummerċ, jeħtieġ li jiġi eżaminat jekk l-għajnuna inkwistjoni tistax tolqot il-kummerċ bejn Stati Membri u jekk toħloqx distorsjoni jew theddidtx li toħloq distorsjoni tal-kompetizzjoni. Għandu jitfakkar, f’dan ir-rigward, li jirriżulta mill-ġurisprudenza li kull għoti ta’ għajnuna lil impriża li teżerċita l-attivitajiet tagħha fis-suq Komunitarju tista’ tikkawża distorsjonijiet tal-kompetizzjoni u tolqot il-kummerċ bejn Stati Membri (ara s-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza tas-6 ta’ Marzu 2002, Diputación Foral de Álava et vs Il-Kummissjoni, T-92/00 u T-103/00, Ġabra p. II-1385 , punt 72, u l-ġurisprudenza ċċitata). Qabel kollox, fir-rigward tal-kundizzjoni dwar id-distorsjoni tal-kompetizzjoni, huwa paċifiku li l-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 45000000 ingħatat taħt forma ta’ self mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi lil KG Holding, li minnha EUR 9250000 ġew ittrasferiti b’self lil Kliq, filwaqt li EUR 35750000 kienu intiżi għal Kliq Reïntegratie b’osservanza tal-impenji kuntrattwali fis-seħħ u biex jiġu koperti l-ispejjeż ta’ pjan soċjali. Skont il-pjan ta’ ristrutturazzjoni, is-self ta’ EUR 45000000 mogħti lil KG Holding kellu jiġi kkonvertit f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni favur l-istess kumpannija. Din il-konverżjoni kellha timmaterjalizza ruħha permezz tal-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ mogħti mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi lil KG Holding f’kapital proprju ta’ KG Holding kif ukoll permezz tal-attribuzzjoni ta’ ammont ta’ EUR 9250000 minn dan is-self lil Kliq u ta’ ammont ta’ EUR 35750000 minn dan is-self lil Kliq Reïntegratie. L-effett intenzjonat tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni kien li KG Holding tinħeles mid-debitu kunsiderevoli — fid-dawl tal-kapital soċjali ta’ madwar EUR 73000000 fl-1 ta’ Jannar 2002 — ta’ EUR 45000000. Fir-rigward ta’ Kliq, dan it-tqegħid f’disponibbiltà kellu jkollu bħala effett li jikkonverti s-self ta’ EUR 9250000 f’kapital proprju. L-għajnuna inkwistjoni kellha ttejjeb il-mezzi ta’ azzjoni ta’ KG Holding u ta’ Kliq u, għaldaqstant, il-pożizzjoni kompetittiva ta’ dawn l-impriżi. Fir-rigward ta’ Kliq Reïntegratie, għandu jitfakkar li, skont ġurisprudenza stabbilita, l-għajnuna intiża sabiex teħles impriża minn spejjeż li hija normalment kien ikollha tbati fil-kuntest tal-ġestjoni tagħha ta’ kuljum jew tal-attivitajiet normali tagħha bħala regola toħloq distorsjoni tal-kompetizzjoni (ara, f’dan is-sens, is-sentenzi tal-Qorti tal-Prim’Istanza tat-8 ta’ Ġunju 1995, Siemens vs Il-Kummissjoni, T-459/93, Ġabra p. II-1675, punti 48 u 77; tat-30 ta’ April 1998, Vlaamse Gewest vs Il-Kummissjoni, T-214/95, Ġabra p. II-717, punt 43, u tat-23 ta’ Novembru 2006, Ter Lembeek vs Il-Kummissjoni, T-217/02, Ġabra p. II-4483, punt 177). L-għajnuna intiża għar-ristrutturazzjoni kellha teħles lil din tal-aħħar minn debitu ta’ EUR 35750000. Fir-rigward tal-argument tal-partijiet rikorrenti li jgħid li l-ammont ta’ EUR 35750000 kien intiż għall-istralċ ta’ Kliq Reïntegratie, għandu jiġi kkonstatat li jirriżulta mid-Deċiżjoni tal-Kummissjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003 li dan l-ammont kien intiż sabiex jiġu osservati l-impenji kuntrattwali u sabiex ikopri l-ispejjeż ta’ pjan soċjali. Kliq Reïntegratie kellha għaldaqstant tinħeles mill-ispejjeż li hija normalment kellha tbati. Fir-rigward tal-kundizzjoni dwar l-effett fuq il-kummerċ bejn Stati Membri, jirriżulta minn ġurisprudenza stabbilita li, meta għajnuna finanzjarja mogħtija mill-Istat Membru ssaħħaħ il-pożizzjoni ta’ impriża meta mqabbla ma’ impriżi oħra li jikkompetu magħha fil-kummerċ intra-Komunitarju, dawn tal-aħħar għandhom jiġu kkunsidrati bħala affettwati mill-għajnuna (sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tas-17 ta’ Settembru 1980, Philip Morris Holland vs Il-Kummissjoni, 730/79, Ġabra p. 2671, punt 11, u tas-17 ta’ Ġunju 1999, Il-Belġju vs Il-Kummissjoni, C-75/97, Ġabra p. I-3671, punt 47; sentenza Ter Lembeek vs Il-Kummissjoni, punt 75, iktar ’il fuq, punt 181). F’dan il-każ, għandu jiġi kkonstatat li l-għajnuna intiża għar-ristrutturazzjoni li tammonta għal EUR 45000000 issaħħaħ il-pożizzjoni ta’ KG Holding u taż-żewġ sussidjarji tagħha, Kliq u Kliq Reïntegratie, meta mqabbla ma’ dik tal-kompetituri tagħhom fis-suq Olandiż, li fosthom hemm, kif inhu indikat fil-premessa 23 tad-deċiżjoni kkontestata, impriżi internazzjonali, bħal TMP u Creyff’s. Fis-seduta, il-partijiet rikorrenti kkontestaw in-natura internazzjonali ta’ dawn l-impriżi fir-rigward tas-suq komuni billi sostnew li l-effetti tal-attivitajiet tagħhom kienu interni għar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi. Għandu jiġi kkonstatat li l-partijiet rikorrenti ma pproduċew ebda prova f’dan ir-rigward. Għaldaqstant huma ma setgħux jipprovaw li l-konklużjoni tal-Kummissjoni, fid-deċiżjoni kkontestata, li tgħid li l-impriżi kkonċernati kienu ta’ natura internazzjonali, ma kinitx eżatta. Ġaladarba l-għajnuna kontenzjuża ssaħħaħ il-pożizzjoni tal-partijiet rikorrenti meta mqabbla ma’ impriżi oħra kompetituri, b’mod partikolari impriżi internazzjonali li joffru servizzi paragunabbli wkoll fi Stati Membri oħra, għandu jiġi kkunsidrat li l-kummerċ intra-Komunitarju huwa affettwat mill-għajnuna. Għaldaqstant, għandu jiġi konkluż, fid-dawl tal-ġurisprudenza ċċitata, li l-Kummissjoni ġustament ikkunsidrat li l-għajnuna kontenzjuża setgħet toħloq distorsjoni tal-kompetizzjoni u tolqot il-kummerċ bejn l-Istati Membri. Jirriżulta minn dak li ntqal li l-argumenti tal-partijiet rikorrenti dwar l-inkompatibbiltà tal-għajnuna kontenzjuża mas-suq komuni għandha tiġi miċħuda. Għaldaqstant, it-talba għall-annullament tal-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata mhijiex fondata. Fuq l-irkupru mingħand KG Holding u mingħand Kliq tas-self ta’ salvataġġ li jammonta għal EUR 9250000 kif ukoll tal-interessi relatati sad-data tal-irkupru tiegħu (Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata) L-argumenti tal-partijiet Ir-rikorrenti 1 u 2 isostnu li l-Kummissjoni ddeċidiet, b’mod żbaljat, fil-premessi 43 as 46 tad-deċiżjoni kkontestata, dwar id-disponibbiltà tal-ishma fil-pussess ta’ KG Holding fi Kliq permezz tat-tpaċija bejn l-obbligu li għandha KG Holding li trendi dawn l-ishma disponibbli u d-debitu li din tal-aħħar għandha fil-konfront ta’ Kliq skont il-ftehim ta’ self. Din il-kwistjoni ma tagħmilx parti mis-suġġett tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali tal-5 ta’ Awwissu 2005. Il-Kummissjoni għaldaqstant eċċediet il-kompetenza tagħha u kisret id-drittijiet tad-difiża tagħhom u d-dritt tagħhom li jinstemgħu, kif ukoll il-prinċipji ġenerali tad-dritt, inkluż id-dritt għal amministrazzjoni tajba previst fl-Artikolu 41 tal-Karta tad-drittijiet fundamentali tal-Unjoni Ewropea, il-prinċipju ta’ trasparenza u l-obbligu tagħha ta’ diliġenza. It-tpaċija inkwistjoni ma tidħolx fil-kuntest tal-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni favur KG Holding, innotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi skont l-Artikolu 88(3) KE fis-26 ta’ Jannar 2004. Anki jekk ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu jtemm in-notifika tiegħu billi jżid din it-tpaċija ppjanata fost l-obbligi, dwar liema każ ir-rikorrenti 1 u 2 ma ġewx informati, din il-kwistjoni ma tidħolx fil-kuntest tal-investigazzjoni u tal-proċedura skont l-Artikolu 88(2) KE. Fid-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, m’hemm ebda riferenza għal dan. Bil-kontra ta’ dak li ssostni l-Kummissjoni, il-konverżjoni f’kapital proprju ma tissemmiex fl-Anness tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Il-prinċipju ta’ amministrazzjoni tajba, il-prinċipju ta’ trasparenza u l-obbligu ta’ diliġenza jeħtieġu li l-persuni interessati potenzjali jkunu jistgħu jafu b’mod ċar, abbażi tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, liema huma n-natura u l-portata tal-miżura suġġetta għal investigazzjoni f’iktar dettall. Mhuwiex kompatibbli ma’ dawn il-prinċipji l-fatt li l-Kummissjoni tiddeċiedi, anki jekk mhux restrittivament, fuq miżura, sew jekk ikollha sew jekk ma jkollhiex rabta mas-suġġett tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, jekk din id-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali ma ssemmix din il-miżura. Fir-repliki tagħhom, ir-rikorrenti 1 u 2 jsostnu, bil-kontra ta’ dak li tallega l-Kummissjoni, li din mhijiex kwistjoni ta’ emenda tal-miżura ta’ għajnuna nnotifikata wara l-ftuħ tal-proċedura skont l-Artikolu 88(2) KE. Mill-fatt li KG Holding, wara n-notifika tas-26 ta’ Jannar 2004, ġiet iddikjarata falluta fit-8 ta’ Frar 2005, ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi tilef kull kontroll fuq KG Holding u s-sussidjarji tagħha, fosthom Kliq Reintegratie u Kliq. Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi sar kreditur ordinarju, mingħajr ebda dritt ta’ kontroll. Din it-tpaċija, magħmula b’mod unilaterali minn Kliq, m’għandhiex tiġi kkunsidrata bħala att tal-Istat Membri jew element tal-proċedura miftuħa skont l-Artikolu 88(2) KE. Ir-rikorrent 2 isostni wkoll li l-Kummissjoni, fil-premessi 43 sa 46 tad-deċiżjoni kkontestata, iddeċidiet b’mod żbaljat li Kliq kellha tiġi kkunsidrata bħala l-benefiċjarja ta’ għajnuna mill-Istat li tammonta għal EUR 9250000. Il-Kummissjoni jmissha, fil-fehma tiegħu, ħadet inkunsiderazzjoni l-fatt li l-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ f’kapital proprju ma setgħetx tiġi attribwita lir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi u li din ma setgħetx għaldaqstant tiġi kkwalifikata bħala għajnuna mill-Istat fis-sens tal-Artikolu 87(1) KE. Id-deċiżjoni kkontestata hija żbaljata mill-aspett tad-dritt u/jew ta’ fatt, u mhux immotivata biżżejjed, b’kuntrast mal-Artikoli 87 KE u/jew 253 KE. Skont ir-rikorrent 2, il-Kummissjoni eżaminat l-eżistenza ta’ għajnuna mill-Istat taħt it-titolu “Kompatibbiltà tal-għajnuna mas-suq komuni”, u mhux taħt it-titolu “Eżistenza ta’ għajnuna”. Biex tevalwa miżura, il-Kummissjoni straħet fuq data ta’ fatt mhux korretta li jirriżulta b’mod partikolari mill-premessa 43 tad-deċiżjoni kkontestata. Bil-kontra ta’ dak li hija tallega, id-digriet tar-rechter-commissaris ma jindirizzax lir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi, iżda biss lill-istralċarju ta’ KG Holding, li ma jistax jiġi pparagunat jew meqjus bħala Stat. Barra minn hekk il-Kummissjoni tallega b’mod żbaljat li l-qorti ordnat lill-awtoritajiet Olandiżi sabiex jikkonvertu s-self f’kapital proprju, meta hija ordnat biss lill-istralċatir ta’ KG Holding sabiex jippermetti t-tpaċija għal Kliq. Il-falliment ta’ KG Holding, fit-8 ta’ Frar 2005, biddel is-sitwazzjoni. L-aġir tal-istralċarju ta’ KG Holding, sew jekk jaġixxi fuq mandat tar-rechter-commissaris sew jekk bl-awtorizzazzjoni tiegħu, ma jistax jiġi attribwit lill-Istat. L-istralċarju ta’ KG Holding mhuwiex organu tal-Istat, ma jaġixxix f’isem l-azzjonista (l-Istat), u dan l-istess Stat ma jistax jagħti direttivi lill-istralċarju ta’ KG Holding jew lir-rechter-commissaris jew jeżerċita kontroll. L-istralċarju huwa rregolat mid-dritt Olandiż tal-falliment. L-Artikolu 87(1) KE mhuwiex għaldaqstant applikabbli għall-atti u għad-deċiżjonijiet tal-istralċarju. Fil-qasam tal-fallimenti, ir-rechter-commissaris jitqies bħala qorti fis-sens tal-Artikolu 234 KE. Is-sempliċi fatt li impriża pubblika tinsab taħt il-kontroll tal-Istat mhuwiex biżżejjed sabiex miżuri ta’ għajnuna finanzjarja jiġu attribwiti lill-Istat. Jibqa’ xorta waħda meħtieġ li jiġi eżaminat jekk l-awtoritajiet pubbliċi għandhomx jiġu kkunsidrati bħala li kienu involuti, b’mod jew ieħor, fl-adozzjoni ta’ dawn il-miżuri. Minħabba l-falliment u l-ħatra tal-istralċarju, ir-riżorsi finanzjarji ta’ KG Holding u ta’ Kliq m’għadhomx, sa mit-8 ta’ Frar 2005 suġġetti b’mod kostanti għall-iskrutinju pubbliku u lanqas ma għadhom għad-dispożizzjoni tal-awtoritajiet nazzjonali kompetenti. Jirriżulta mill-Premssa 36 tad-deċiżjoni kkontestata li l-awtoritajiet Olandiżi fl-ebda mument ma setgħu jipprovdu l-informazzjoni meħtieġa. Is-supremazija tad-dritt Komunitarju li tevoka l-Kummissjoni fil-premessa 44 tad-deċiżjoni kkontestata, kif ukoll l-Artikolu 88(3) KE, ma joħolqux, f’dan il-każ, l-iċken obbligu għall-istralċarju ta’ KG Holding. Skont ir-rikorrent 2, it-tpaċija kienet fl-interess tal-kredituri kollha ta’ KG Holding. Din hija r-raġuni li għaliha r-rechter-commissaris, mingħajr ma kiser id-dritt Komunitarju, seta’ jilqa’ din it-talba, fejn id-digriet tiegħu kien, fih innifsu, kompatibbli mas-suq komuni. Fir-replika tiegħu, ir-rikorrent 2 jenfasizza li l-Kummissjoni ma ħaditx inkunsiderazzjoni l-fatt li t-tpaċija unilaterali magħmula minn Kliq kienet miżura differenti għal dik innotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi. Il-miżura nnotifikata tikkonsisti fid-deċiżjoni ppjanata tal-awtoritajiet Olandiżi li jagħtu għajnuna għar-ristrutturazzjoni lil KG Holding permezz tal-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ, li jammonta għal EUR 45000000, u tal-interessi dovuti fuqu, f’kapital proprju. Il-miżura li l-Kummissjoni eżaminat fid-deċiżjoni kkontestata hija d-digriet tar-rechter-commissaris li permezz tiegħu dan tal-aħħar jordna lill-istralċarju ta’ KG Holding sabiex jikkollabora mal-implementazzjoni tal-pjan imqassam fuq diversi stadji propost minn Kliq. Iż-żewġ miżuri jmisshom ġew eżaminati separatament fir-rigward tal-Artikolu 87(1) KE. Barra minn hekk, l-affermazzjoni tal-Kummissjoni li tgħid li r-rechter-commissaris kellu l-kontroll tal-kapital ikkonċernat mhijiex eżatta. Kull parti interessata għandha d-dritt, skont id-dritt nazzjonali dwar il-falliment, li tippreżenta rikors quddiem ir-rechter-commissaris kontra att ta’ stralċarju. Dan ma jimplikax li minħabba f’hekk id-debitu huwa għad-dispożizzjoni tar-rechter-commissaris jew li għandu kontroll fuqu. Interpretazzjoni oħra tagħti lok għall-konsegwenza inaċċettabbli li kull miżura ta’ impriża li tiġi wara deċiżjoni ġudizzjarja għandha titqies li ġiet iffinanzjata permezz ta’ riżorsi tal-Istat u għaldaqstant li hi attribwibbli lill-Istat. Fir-rigward tal-irkupru tal-interessi, ir-rikorrenti 1 u 2 isostnu li l-Kummissjoni ddeċidiet, b’mod żbaljat, fl-Artikolu 2(3) tad-deċiżjoni kkontestata, li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu jadotta l-miżuri kollha neċessarji sabiex jirkupra mingħand KG Holding u mingħand Kliq l-għajnuna ta’ EUR 9250000, liema ammont li għandu jiġi rkuprat għandu jinkludi l-interessi mid-data li fiha l-partijiet differenti tagħha tqegħdu għad-dispożizzjoni tal-benefiċjarji sad-data tal-irkupru tagħhom. Fil-fehma tagħhom, id-dritt Olandiż tal-falliment jipprovdi li l-interessi dovuti wara d-data tad-dikjarazzjoni ta’ falliment ma jistgħux jiġu vverifikati iżjed. Huma jżidu li l-għajnuna illegali għandha tiġi rkuprata skont ir-regoli tal-proċedura tad-dritt nazzjonali, sa fejn dawn ir-regoli nazzjonali fil-prattika ma jrendux impossibbli l-irkupru tal-għajnuna. Leġiżlazzjoni nazzjonali li tipprovdi li d-debiti tal-impriżi li ġew iddikjarati falluti ma jkomplux jipproduċu interessi mid-data tad-dikjarazzjoni korrispondenti, ma tistax tiġi meqjusa li hi ta’ natura li trendi prattikament impossibbli l-irkupru tal-għajnuna meħtieġa mid-dritt Komunitarju. Skont dawn ir-rikorrenti, l-interessi msemmija fl-Artikolu 2(3) tad-deċiżjoni kkontestata għaldaqstant jiddekorru sad-data li fiha KG Holding u Kliq ġew rispettivament iddikjarati falluti, u mhux sad-data tal-irkupru. Fir-repliki tagħhom, ir-rikorrenti 1 u 2 jenfasizzaw li kien impossibbli għalihom, qabel id-deċiżjoni kkontestata, li jsiru jafu li l-Kummissjoni kienet se timponi fuq ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi obbligu li jmur kontra r-regoli tad-dritt nazzjonali. Għaldaqstant huma ma naqsux mill-obbligu ta’ diliġenza li huma għandhom billi ma informawx lill-Kummissjoni dwar l-eżistenza ta’ dispożizzjoni nazzjonali. Il-ftehim tal-Kummissjoni mal-Istat Membru, skont l-Artikolu 10 KE, fir-rigward tal-metodi ta’ rkupru mhuwiex biżżejjed. Huma jippreċiżaw li, sakemm id-deċiżjoni kkontestata ma tiġix annullata jew emendata fuq dan il-punt, ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi għandu l-obbligu li jirkupra wkoll l-interessi sad-data tal-irkupru effettiv. Il-Kummissjoni tenfasizza li hija ma ħarġitx mill-portata tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. L-impriżi kkonċernati, jiġifieri dawk tal-grupp Kliq, u t-tipi ta’ għajnuna li hija investigat, jiġifieri għajnuna għas-salvataġġ u għar-ristrutturazzjoni, baqgħu l-istess tul il-proċedura kollha. Barra minn hekk, fil-każ ta’ Kliq, il-konverżjoni ppjanata f’kapital proprju tad-debitu ta’ EUR 9250000 issemmiet fil-punt 3 tal-Anness tad-deċiżjoni li tinfetaħ l-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Id-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali ma setgħetx issemmi l-fatt speċifiku li din il-miżura ġiet ordnata mir-rechter-commissaris, peress li dan il-fatt huwa ulterjuri. Il-Kummissjoni tenfasizza li l-għajnuna kienet illegali. Hija żżid li, ladarba għajnuna hija illegali u li hija fetħet il-proċedura prevista fl-Artikolu 88(2) KE, kontra skema ta’ għajnuna li diġà ġiet implementata, hija ma tistax tkun marbuta li testendi din il-proċedura ladarba l-Istat Membru kkonċernat jemenda din l-iskema. Fil-fatt, fil-każ oppost, dan l-Istat ikun effettivament f’pożizzjoni li jtawwal din il-proċedura kif jixtieq hu b’hekk idewwem l-adozzjoni ta’ deċiżjoni finali. Barra minn hekk, la r-rikorrenti 1 u 2 u lanqas il-kumpanniji li tagħhom huma l-istralċarji, ma qatt ippreżentaw osservazzjonijiet fil-kuntest tal-proċedura tal-Artikolu 88(2) KE, minkejja li, huma stess jew rappreżentanti ta’ dawn il-kumpanniji kienu preżenti għal-laqgħa tat-23 ta’ Marzu 2005 mal-Kummissjoni. Fil-kontrorepliki tagħha, il-Kummissjoni tenfasizza li d-“debt-for-equity-swap” (tpaċija ta’ debiti ma’ assi) kienet tiddependi mill-ftehim dwar is-self ta’ EUR 9250000 lil Kliq minn KG Holding. Dan ma jirrigwardax att unilaterali ta’ Kliq. Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kkontesta t-talba magħmula minn Kliq u indika lir-rechter-commissaris li l-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ f’kapital proprju kienet tirrikjedi l-awtorizzazzjoni tal-Kummissjoni. Ir-rechter-commissaris ma ħax dan l-argument inkunsiderazzjoni. Fil-fehma tiegħu, fil-każ ta’ tpaċija u ta’ tqegħid f’disponibbiltà tal-ishma kollha, dan ikun jirrigwarda biss kif l-implementazzjoni ta’ għajnuna għas-salvataġġ awtorizzata hija rregolata skont il-liġi nazzjonali. Il-konverżjoni ta’ EUR 9250000 tas-self ta’ salvataġġ f’kapital proprju li l-istralċarju ordna tmur kontra l-punt 3.1 tal-linji gwida, li jgħidu li l-għajnuna għas-salvataġġ għandha tkun f’forma ta’ garanziji ta’ self jew ta’ self u s-self ta’ salvataġġ għandhom jiġu rrimborsati fit-tnax-il xahar li jsegwu l-aħħar ħlas lill-impriża. Ir-rechter-commissaris ma interpretax id-dispożizzjonijiet tad-dritt nazzjonali f’konformità mad-dritt Komunitarju, minkejja li kellu setgħa diskrezzjonali estiża fir-rigward tat-talba ta’ Kliq. Skont il-Kummissjoni, li kieku kellhom jiġu milqugħa t-teżijiet difiżi mir-rikorrenti 1 u 2, il-konsegwenza tkun li ladarba Stat Membru jinnotifika pjan ta’ għajnuna għar-ristrutturazzjoni u l-Kummissjoni tibda l-proċedura ta’ investigazzjoni formali, is-sempliċi fatt li sussegwentement qorti tordna, mingħajr l-awtorizzazzjoni tagħha, li tingħata din l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni, iġiegħel lill-Kummissjoni sabiex tibda proċedura ta’ investigazzjoni formali oħra. Filwaqt li tikkontesta l-argumenti tar-rikorrent 2, il-Kummissjoni tenfasizza li, fil-punt 6.2.3.1 tad-deċiżjoni kkontestata, hija ma analizzatx l-atti adottati mill-qasam tal-Eżekuttiv Olandiż, iżda d-digriet tar-rechter-commissaris tat-22 ta’ Awwissu 2005. L-atti mwettqa mill-istralċarju fuq il-bażi tiegħu huma attribwibbli lir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi, peress li twettqu fuq ordni ta’ membru tal-Ġudikatura Olandiża. Il-Kummissjoni tindika li dan jirrigwarda riżorsi tal-Istat, li joħorġu b’mod partikolari mill-Eżekuttiv tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi, taħt forma ta’ self ta’ salvataġġ li bħala prinċipju jmisshom ġew irrimborsati lill-Istat. Ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi, b’mod partikolari l-Ġudikatura tagħha, kellha l-kontroll fuq dan il-kapital. Huwa ordna l-konverżjoni tas-self f’kapital proprju. Skont il-Kummissjoni, id-digriet tar-rechter-commissaris mhuwiex kompatibbli mas-suq komuni. Kreditur ma jikkonvertix is-self tiegħu f’kapital proprju ta’ impriża f’diffikultà. Il-possibbiltajiet tiegħu li jirkupra parti mill-ammont dovut lilu fil-każ ta’ falliment jonqsu kunsiderevolment. Il-Kummissjoni ssostni wkoll li l-ftehim ta’ self bejn KG Holding u Kliq jinkludi projbizzjoni ta’ tpaċija. Li kieku r-rechter-commissaris ma kienx ħareġ id-digriet tiegħu, għaldaqstant Kliq ma kien ikollha ebda possibbiltà li ġġiegħel lil KG Holding sabiex tikkonverti s-self f’kapital proprju. Il-ġurisprudenza kkonfermat ukoll bosta drabi li l-atti tal-qrati jistgħu jirriżultaw f’għajnuna mill-Istat. Anki li kieku d-digriet tar-rechter-commissaris tat-22 ta’ Awwissu 2005 ma jikkostitwixxix att attribwibbli lill-Istat u lanqas għaldaqstant għajnuna mill-Istat, dan ma biddilx il-konklużjoni tiegħu li tgħid li s-self ta’ EUR 9250000 kellu jiġi rkuprat. F’dan il-każ, kien ikun hemm applikazzjoni abbużiva ta’ għajnuna fis-sens tal-Artikoli 14 u 16 tar-Regolament tal-Kunsill (KE) Nru 659/1999 tat-22 ta’ Marzu 1999 li jistabbilixxi regoli dettaljati għall-applikazzjoni tal-Artikolu [88] KE (ĠU Edizzjoni Speċjali bil-Malti, Kapitolu 8, Vol. 1, p. 339). Il-Kummissjoni tidher li tat il-kunsens tagħha biss għal għajnuna għas-salvataġġ taħt forma ta’ self rimborsabbli f’perijodu qasir. Issa, dan is-self ġie kkonvertit, mingħajr il-kunsens tagħha, f’kapital proprju sa minn tmiem ix-xahar ta’ Awwissu 2005. Jekk din il-konverżjoni ma kinitx attribwibbli lill-Istat, hija kellha għaldaqstant tkun attribwibbli lil xi ħadd ieħor. Li kieku dan kellu jkun il-każ, din il-persuna tkun użat l-għajnuna b’mod differenti minn kif aċċettat, li jfisser li jikkostitwixxi applikazzjoni abbużiva ta’ għajnuna mill-Istat. Fil-kontroreplika tagħha, il-Kummissjoni tenfasizza li l-kontenut tal-pjan imqassam fuq diversi stadji kien ekwivalenti għad-“debt-for-equity-swap” li hija ddeskriviet fil-punt 3 tal-Anness tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Id-digriet tar-rechter-commissaris li jikkonċerna l-konverżjoni tal-għajnuna għas-salvataġġ f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni huwa kontra d-dritt Komunitarju u huwa attribwibbli lill-Istat. F’dan il-każ, dan ma jirrigwardax riżorsi disponibbli dovuti għal benefiċċji ġġenerati minn Kliq, iżda riżorsi li jirriżultaw minn self ta’ salvataġġ mogħti mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi. Fir-rigward tal-irkupru tal-interessi, il-Kummissjoni ssostni li ħadd, b’mod partikolari mhux ir-rikorrenti 1 u 2, ma kienu informawha dwar il-leġiżlazzjoni Olandiża qabel ma adottat id-deċiżjoni kkontestata. Fin-nuqqas ta’ tali informazzjoni speċifika qabel l-adozzjoni tad-deċiżjoni kkontestata, ma kienx possibbli għaliha li tieħu inkunsiderazzjoni, fil-formulazzjoni tad-deċiżjonijiet tagħha li jordnaw l-irkupru, tal-leġiżlazzjonijiet kollha nazzjonali possibbli. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Ir-rikorrenti 1 u 2 isostnu, essenzjalment, li t-tpaċija bejn l-obbligu li l-ishma jsiru disponibbli u s-self li jammonta għal EUR 9250000 ma kienx jagħmel parti mis-suġġett tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Skont il-Kummissjoni, din it-tpaċija għandha titqies li hija implementazzjoni parzjali tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi. Fir-rigward tal-interessi li għandhom jiġu rkuprati, skont ir-rikorrenti 1 u 2, il-Kummissjoni ddeċidiet, b’mod żbaljat, li dawn jiddekorru sad-data tal-irkupru. Qabel kollox għandu jiġi eżaminat jekk it-tpaċija bejn l-obbligu li l-ishma jsiru disponibbli u d-debitu li jammonta għal EUR 9250000 li saret wara d-digriet tar-rechter-commissaris kinitx tagħmel parti mis-suġġett tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. F’dan ir-rigward, għandu jitfakkar li, skont l-Artikolu 6 tar-Regolament Nru 659/1999, id-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali għandha tqiegħed lill-partijiet interessati f’pożizzjoni li jipparteċipaw b’mod effikaċi fil-proċedura ta’ investigazzjoni formali fejn matulha huma jkollhom il-possibbiltà li jesponu l-argumenti tagħhom (sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza tat-30 ta’ April 2002, Government of Gibraltar vs Il-Kummissjoni, T-195/01 u T-207/01, Ġabra p. II-2309 , punt 138). L-uniku għan tal-proċedura prevista fl-Artikolu 88(2) KE huwa li l-Kummissjoni tiġi obbligata tara li l-persuni kollha potenzjalment interessati jiġu informati u jkollhom l-opportunità li jesponu l-argumenti tagħhom (sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-14 ta’ Novembru 1984, Intermills vs Il-Kummissjoni, 323/82, Ġabra p. 3809, punt 17). Skont il-punt 1 tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, is-suġġett tagħha hija n-notifika tas-26 ta’ Jannar 2004, li permezz tagħha r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi ħabbret l-intenzjoni tagħha li tagħti għajnuna għar-ristrutturazzjoni lil KG Holding. Il-punt 15 ta’ din id-deċiżjoni jippreċiża li l-miżura inkwistjoni hija intiża sabiex tikkonverti l-għajnuna għas-salvataġġ mogħti mill-Istat lil KG Holding, kif ukoll l-interessi relatati magħha, f’kapital proprju. Din il-konverżjoni tagħmel parti mill-pjan ta’ ristrutturazzjoni, hekk kif espost fil-punt 10 ta’ din id-deċiżjoni. Skont dan il-pjan, l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni tikkonsisti fl-attribuzzjoni minn KG Holding tas-self ta’salvataġġ mill-Istat li jammonta għal EUR 9250000 lil Kliq u, sussegwentement, fil-konverżjoni ta’ dan is-self f’kapital proprju. Din il-miżura ta’ ristrutturazzjoni hija wkoll imsemmija fil-punt 3 tal-Anness tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. It-tpaċija bejn l-obbligu li l-ishma jsiru disponibbli u d-debitu li jammonta għal EUR 9250000 ma tissemmiex fid-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Fil-fatt, id-digriet ikkonċernat tar-rechter-commissaris huwa datat it-22 ta’ Awwissu 2005 u għaldaqstant ingħata wara l-adozzjoni tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali fil-5 ta’ Awwissu 2005. Il-Kummissjoni ma kinitx għaldaqstant f’pożizzjoni li ssemmi din it-tpaċija fid-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Issa, għandha ssir distinzjoni bejn din it-tpaċija, li saret wara d-digriet tar-rechter-commissaris, u s-self ta’ salvataġġ f’kapital proprju skont il-pjan ta’ ristrutturazzjoni nnotifikat mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi lill-Kummissjoni. Fir-rigward ta’ din it-tpaċija, jirriżulta mill-proċess, u b’mod partikolari mid-digriet tar-rechter-commissaris tat-22 ta’ Awwissu 2005, li din hija prevista fil-pjan imqassam fuq diversi stadji, stabbilit minn Kliq. Skont dan il-pjan imqassam fuq diversi stadji, KG Holding kellha timplementa l-obbligu tagħha fir-rigward ta’ Kliq u trendi disponibbli l-ishma li hija kienet tippossjedi fi Kliq billi topera din it-tpaċija u dawn l-ishma kellhom sussegwentement jinbiegħu. Fil-każ inkwistjoni, Kliq talbet lir-rechter-commissaris, skont l-Artikolu 69 tal-Faillissementswet (Liġi Olandiża fuq il-falliment), sabiex jordna lill-istralċarju ta’ KG Holding sabiex jikkollabora fit-twettieq ta’ dan il-pjan imqassam fuq diversi stadji. Fid-digriet tiegħu tat-22 ta’ Awwissu 2005, ir-rechter-commissaris laqa’ t-talba ta’ Kliq. B’mod impliċitu, huwa għaldaqstant ordna lill-istralċarju ta’ KG Holding sabiex jeħles l-ishma kollha li KG Holding kienet tippossjedi fi Kliq u sabiex tpaċi dan l-ammont mal-parti tal-għajnuna għas-salvataġġ, li tammonta għal EUR 9250000, mislufa lil Kliq minn KG Holding. Huwa minnu li din it-tpaċija rriżultat fil-konverżjoni ta’ parti mis-self ta’ salvataġġ li jammonta għal EUR 9250000 f’kapital proprju ta’ Kliq u li din għaldaqstant kellha l-effett li kien b’mod partikolari mistenni fil-pjan ta’ ristrutturazzjoni espost fid-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Madankollu, għandu jiġi kkonstatat li r-rechter-commissaris ma ordnax l-implementazzjoni tal-pjan ta’ ristrutturazzjoni hekk kif innotifikat mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi lill-Kummissjoni. Qabel kollox, għandu jiġi kkonstatat li dan id-digriet kellu bħala suġġett, skont il-punt 1.1 tiegħu, it-talba ta’ Kliq, skont l-Artikolu 69 tal-Faillissementswet, intiża għall-kollaborazzjoni tal-istralċarju ta’ KG Holding fit-twettieq tal-pjan imqassam fuq diversi stadji, jiġifieri, qabel kollox, l-implementazzjoni min-naħa ta’ KG Holding tal-obbligu tagħha fir-rigward ta’ Kliq li trendi disponibbli l-ishma billi tagħmel tpaċija bejn l-obbligu li l-ishma jsiru disponibbli u s-self li jammonta għal EUR 9250000, u sussegwentement il-bejgħ tal-ishma li KG Holding tippossjedi fi Kliq. Għaldaqstant dan id-digriet ma jikkonċernax biss il-parti tal-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 9250000, iżda jikkonċerna wkoll l-obbligu li l-ishma jsiru disponibbli. Fil-fatt, it-tpaċija inkwistjoni kienet tiddependi mit-tqegħid f’disponibbiltà tal-ishma. Madankollu, il-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ f’kapital proprju, kif previst mill-pjan ta’ ristrutturazzjoni, kienet tikkonċerna biss l-għajnuna għas-salvataġġ. B’hekk, is-suġġett tad-digriet jiddistingwi ruħu kjarament minn dak tal-pjan ta’ ristrutturazzjoni. Sussegwentement, għandu jiġi osservat li d-digriet tar-rechter-commissaris huwa bbażat biss fuq id-dritt Olandiż tal-falliment, f’dan il-każ l-Artikolu 69 tal-Faillissementswet. Kif jirriżulta mid-digriet tar-rechter-commissaris, huwa eżamina jekk l-implementazzjoni tal-pjan imqassam fuq diversi stadji kienx jikkostitwixxi vantaġġ favur il-kredituri kollha ta’ KG Holding. Fl-aħħar nett huwa kkunsidra li t-tqegħid f’disponibbiltà tal-ishma kollha li KG Holding kienet tipposjedi fi Kliq u t-tpaċija ta’ dan l-ammont mal-parti tal-għajnuna għas-salvataġġ, li tammonta għal EUR 9250000, mislufa lil Kliq minn KG Holding, kienu jikkostitwixxu dan il-vantaġġ. Għaldaqstant, ir-rechter-commissaris ma implementax il-pjan ta’ ristrutturazzjoni, iżda ordna l-implementazzjoni tal-pjan imqassam fuq diversi stadji hekk kif mitlub minn Kliq. Barra minn hekk, għandu jiġi osservat li r-rechter-commissaris ma kienx involut fit-tfassil tal-pjan ta’ ristrutturazzjoni u lanqas fit-talba ta’ għajnuna għar-ristrutturazzjoni. Huwa l-Eżekuttiv li kien responsabbli minn dan. Dan tal-aħħar kien għaldaqstant kompetenti għall-implementazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni, li kieku din kienet ġiet approvata mill-Kummissjoni. Ir-rechter-commissaris iddeċieda fid-digriet tiegħu, fil-kompetenza tiegħu bħala qorti indipendenti, fuq l-assi u l-passivi tal-impriżi, fosthom parti mill-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 9250000, mingħajr ma tittieħed inkunsiderazzjoni l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni ppjanata mill-awtoritajiet Olandiżi u nnotifikata lill-Kummissjoni. Jeħtieġ ukoll li jittieħed inkunsiderazzjoni l-fatt li, kif ammettiet il-Kummissjoni matul is-seduta, meta ngħata d-digriet mir-rechter-commissaris, l-awtoritajiet Olandiżi ma ridux iżjed jimplementaw il-pjan ta’ ristrutturazzjoni hekk kif innotifikat lill-Kummissjoni. Barra minn hekk, għandu jiġi kkonstatat li l-awtoritajiet Olandiżi ma kinux involuti fil-konverżjoni tal-parti mis-self ta’ salvataġġ f’kapital proprju. Skont id-digriet tar-rechter-commissaris u bil-kontra ta’ dak li hu indikat fil-premessi 19 u 43 tad-deċiżjoni kkontestata, mhuwiex ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi li għandu jikkonverti s-self f’kapital proprju, iżda l-istralċarju ta’ KG Holding li huwa marbut li jagħti l-kollaborazzjoni tiegħu għal din il-konverżjoni. Kif jirriżulta mir-risposta tagħha, il-Kummissjoni kienet konxja minn dan meta ġiet adottata d-deċiżjoni kkontestata. Hija tispjega, f’din ir-risposta, li hija qieset li l-parti tal-għajnuna inkwistjoni kienet attribwibbli lill-Istat minħabba li, minkejja li l-miżura ma kinitx ġiet ordnata mill-Eżekuttiv Olandiż, hija kienet madankollu ordnata mir-rechter-commissaris. Jeħtieġ għaldaqstant li jiġi konkluż li, fil-każ inkwistjoni, il-konverżjoni tas-self ta’ salvataġġ ta’ EUR 9250000, permezz ta’ tpaċija bejn l-obbligu ta’ KG Holding li l-ishma jsiru disponibbli u d-debitu ta’ din tal-aħħar fuq Kliq taħt il-ftehim ta’ self, ordnata mir-rechter-commissaris, hija miżura differenti minn dik innotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi. Id-digriet tar-rechter-commissaris jikkonċerna l-attivi u l-passivi ta’ KG Holding u Kliq, fosthom il-parti mill-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 9250000, approvata mill-Kummissjoni, indipendentement mill-għajnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi. Din il-konverżjoni permezz ta’ tpaċija ma tidħolx għaldaqstant fil-kuntest tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Ċertament, hekk kif enfasizzat il-Kummissjoni, jirriżulta mis-sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-18 ta’ Lulju 2007, Lucchini ( C-119/05, Ġabra p. I-6199 , punti 60 u 61) li l-qorti nazzjonali għandha tinterpreta d-dispożizzjonijiet tad-dritt nazzjonali, sa fejn tista’, b’tali mod li l-applikazzjoni tagħhom tikkontribwixxi għall-implementazzjoni tad-dritt Komunitarju u għandha l-obbligu li tiżgura l-effett sħiħ tar-regoli tad-dritt Komunitarju, jekk ikun hemm bżonn billi hija stess ma tapplikax kull dispożizzjoni li tmur kontra l-leġiżlazzjoni nazzjonali. Huwa wkoll minnu, kif sostniet il-Kummissjoni, li l-qorti nazzjonali għandha tiżgura, li ma tadottax deċiżjoni li l-uniku effett tagħha jkun dak li jitwessa’ ċ-ċirku tal-benefiċjarji ta’ għajnuna illegali (sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-5 ta’ Ottubru 2006, Transalpine Ölleitung in Österreich, C-368/04, Ġabra p. I-9957, punt 57). Madankollu, l-obbligu għar-rechter-commissaris li jieħu inkunsiderazzjoni d-dritt Komunitarju fir-rigward tal-għajnuna għas-salvataġġ ma jbiddel xejn mill-fatt li ma ta ebda deċiżjoni ta’ implementazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni u li d-digriet tiegħu għaldaqstant ma jidħolx fil-kuntest tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Fir-rigward tal-argument tal-Kummissjoni li jgħid li d-digriet tar-rechter-commissaris huwa attribwibbli lill-Istat, għandu jiġi kkonstatat li, f’dan il-każ, il-kwistjoni li tirriżulta mhijiex dik dwar jekk l-atti tal-Ġudikatura humiex attribwibbli lill-Istat (ara, fir-rigward ta’ din il-kwistjoni, is-sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-30 ta’ Settembru 2003, Köbler, C-224/01, Ġabra p. I-10239, punti 31 sa 33), iżda jekk, kif inhu indikat fil-premessa 43 tad-deċiżjoni kkontestata, il-qorti nazzjonali ordnatx l-implementazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni hekk kif innotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi. Fir-rigward tal-argument tal-Kummissjoni li jgħid li hija mhijiex marbuta li testendi l-proċedura prevista fl-Artikolu 88(2) KE meta l-Istat Membru kkonċernat ibiddel l-għajnuna inkwistjoni, għandu jiġi osservat li, f’dan il-każ partikolari, id-digriet tar-rechter-commissaris ma jikkonċernax l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi. Għaldaqstant, dan il-każ ma jikkonċernax bidla ta’ din l-għajnuna. Barra minn hekk, għandu jiġi miċħud l-argument tal-Kummissjoni, invokat sussidjarjament fil-każ li l-Qorti tal-Prim’Istanza tikkunsidra li d-digriet tar-rechter-commissaris ma jikkostitwixxix għajnuna mill-Istat, li jgħid li kien hemm applikazzjoni abbużiva tal-għajnuna għas-salvataġġ awtorizzata. Fil-fatt, minn naħa, il-Kummissjoni fetħet il-proċedura ta’ investigazzjoni formali sabiex tinvestiga l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi u mhux l-applikazzjoni abbużiva tal-għajnuna għas-salvataġġ li hija approvat. Min-naħa l-oħra, ma jirriżultax mill-motivi tad-deċiżjoni kkontestata li din tikkonċerna l-applikazzjoni abbużiva ta’ għajnuna mill-Istat. Għaldaqstant, l-argument tal-Kummissjoni ma jistax jiġi milqugħ. Jirriżulta minn dak li ntqal li l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata għandha tiġi annullata mingħajr ma jkun meħtieġ li jiġu eżaminati l-argumenti l-oħra invokati mir-rikorrenti 1 u 2 dwar il-parti tal-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 9250000. Fuq ir-reġistrazzjoni tal-pretensjoni tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 bħala kreditur fil-proċedura ta’ falliment quddiem l-istralċarju (Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata) Dan il-motiv jikkonċerna l-irkupru tal-għajnuna għas-salvataġġ irċevuta, fl-aħħar lok, minn Kliq Reïntegratie. Ir-rikorrenti 1 u 3 jikkontestaw il-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata kif ukoll il-fondatezza tal-obbligu tar-reġistrazzjoni tal-pretensjoni fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 fil-proċedura ta’ falliment. Fuq il-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata — L-argumenti tal-partijiet Fir-rigward tar-reġistrazzjoni tal-pretensjoni tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 bħala kreditur fil-proċedura ta’ falliment quddiem l-istralċarju, ir-rikorrenti 1 u 3 jsostnu li l-Kummissjoni wettqet żbalji ta’ evalwazzjoni u li d-deċiżjoni kkontestata hija għaldaqstant motivata b’mod li ma jinftiehemx jew minn tal-inqas insuffiċjenti, bi ksur tal-Artikolu 87(1) KE u tal-Artikolu 253 KE. Id-deċiżjoni kkontestata ma turix b’mod ċar jekk il-Kummissjoni tqisx li din tirrigwarda għajnuna legali jew illegali li tammonta għal EUR 35750000 li għandha tiġi rkuprata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi jew jekk tqisx li din tirrigwarda għajnuna ta’ salvataġġ li hija approvat skont il-paragrafu 23(d) tal-Linji Gwida. L-ewwel interpretazzjoni tista’ tirriżulta mill-Artikoli 1, 2 u 3 tad-deċiżjoni kkontestata, filwaqt li l-premessi 47 sa 50 kif ukoll l-Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata jsostnu t-tieni interpretazzjoni, li madankollu hija kkontestata mill-Artikolu 1 u mill-premessi 39 u 56 tad-deċiżjoni kkontestata, li jgħidu li l-miżura nnotifikata ma tistax titqies bħala kompatibbli mas-suq komuni. Skont ir-rikorrenti 1 u 3, huwa possibbli li l-Kummissjoni kellha biss l-intenzjoni li tindika, fl-Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata, li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu jirkupra l-ammont tas-self ta’ salvataġġ approvat mingħand il-parti li kienet daħlet fil-kuntratt għal dan is-self biss f’kundizzjonijiet konformi mad-dritt nazzjonali, mingħajr ma titkellem fuq l-identità ta’ din il-parti. Il-Kummissjoni tikkontesta l-argumenti mressqa mir-rikorrenti 1 u 3. — Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Ir-rikorrenti 1 u 3 jsostnu li d-deċiżjoni kkontestata mhijiex motivata biżżejjed fir-rigward tal-ammont ta’ EUR 35750000. F’dan ir-rigward, għandu jitfakkar li l-obbligu ta’ motivazzjoni jikkostitwixxi formalità sostanzjali li għandu jiġi distint mill-kwistjoni tal-fondatezza tad-deċiżjoni kkontestata, li tikkonċerna l-legalità fuq il-mertu tal-att kontenzjuż, u li għandu jissodisfa l-ħtiġijiet stabbiliti mill-ġurisprudenza (ara l-punti 62 u 63 iktar ’il fuq). F’dan il-każ, fil-premessi 7 u 8 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tiddeskrivi l-kuntest tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi permezz ta’ ittra tas-26 ta’ Jannar 2004. Fiha hija tindika b’mod partikolari li, f’Diċembru 2003, hija awtorizzat l-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 45000000 favur KG Holding, waqt l-istennija għal pjan ta’ ristrutturazzjoni. Fil-premessa 14 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tosserva li, skont il-pjan ta’ ristrutturazzjoni, l-għajnuna għas-salvataġġ, mogħtija lil KG Holding u li minnha EUR 35750000 kienu sussegwentement attribwiti lil Kliq Reïntegratie, tiġi kkonvertita f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni permezz ta’ konverżjoni mill-ġdid f’kapital proprju. Fil-premessa 22 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tindika li l-miżura kontenzjuża, tikkonsisti fil-konverżjoni tal-għajnuna għas-salvataġġ mogħtija mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi lil KG Holding, kif ukoll l-interess relatati, f’kapital proprju. Wara li eżaminat il-kundizzjonijiet li għandhom jiġu sodisfatti sabiex tinkiseb l-awtorizzazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni fil-premessi 30 sa 38 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni tikkonkludi fil-premessa 39 tal-istess deċiżjoni li, peress li l-kundizzjonijiet previsti mil-linji gwida għall-għoti ta’ għajnuna għar-ristrutturazzjoni ma ġewx sodisfatti, hija ma tistax tawtorizza l-pjan ta’ ristrutturazzjoni u l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni ma tistax għaldaqstant tiġi approvata. L-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata jipprovdi għalhekk li l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni hija inkompatibbli mas-suq komuni. Il-premessi 47 sa 50 tad-deċiżjoni kkontestata jikkonċernaw il-parti tal-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 35750000. Fiha, il-Kummissjoni tindika l-kundizzjonijiet għall-awtorizzazzjoni ta’ pjan ta’ stralċ, fosthom l-obbligu għar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi li jirreġistra l-pretensjoni tiegħu fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 bħala kreditur fil-proċedura ta’ falliment quddiem l-istralċarju. L-Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata jsemmi dan l-obbligu kif ukoll dak, għar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi, li jħares sabiex l-impriżi kkonċernati jiġu stralċati b’mod li tintemm id-distorsjoni tal-kompetizzjoni u, b’mod partikolari, li l-attivitajiet tagħhom jiġu sospiżi u li l-assi tagħhom jiġu ttrasferiti malajr kemm jista’ jkun taħt kundizzjonijiet tas-suq. Fil-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni għaldaqstant tagħmel distinzjoni ċara bejn l-għajnuna għas-salvataġġ u l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni. Hija tieħu inkunsiderazzjoni l-kuntest tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni li hija tal-istess ammont bħall-għajnuna għas-salvataġġ. Billi imponiet lir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi sabiex jirreġistra l-pretensjoni tiegħu li tammonta għal EUR 35750000 fuq il-kumpanniji ‘[KG Holding] u/jew Kliq Reïntegratie’ fil-proċedura ta’ falliment quddiem l-istralċarju, il-Kummissjoni tieħu inkunsiderazzjoni l-kumplessità tal-kawża fir-rigward b’mod partikolari tal-proprjetà tal-assi ta’ dawn il-kumpanniji msemmija fil-premessa 15 tad-deċiżjoni kkontestata. Barra minn hekk, fil-kuntest tal-proċedura amministrattiva, fit-23 ta’ Marzu 2005 il-Kummissjoni organizzat laqgħa dwar it-talba għall-awtorizzazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni, li fiha pparteċipaw ir-rappreżentanti ta’ KG Holding u ta’ Kliq Reïntegratie. Il-kuntest tad-deċiżjoni kkontestata kien għaldaqstant magħruf sew minn dawn il-kumpanniji. Billi qabel kollox tinkludi kunsiderazzjonijiet li jgħidu li l-kundizzjonijiet għall-awtorizzazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni ma ġewx sodisfatti u wara espożizzjoni tal-konsegwenzi ta’ dawn il-kunsiderazzjonijiet għall-parti tal-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 35750000, il-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata turi b’mod ċar u inekwivoku r-raġunament tal-Kummissjoni u għaldaqstant tissodisfa l-ħtiġijiet tal-Artikolu 253 KE. Fuq l-obbligu li l-pretensjoni tal-Istat fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 tiġi rreġistrata fil-proċedura ta’ falliment — L-argumenti tal-partijiet Ir-rikorrenti 1 u 3 jenfasizzaw li l-Kummissjoni ddeċidiet, b’mod żbaljat, li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellha tirreġistra l-pretensjoni tagħha fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 bħala kreditur fil-proċedura ta’ falliment quddiem l-istralċarju. Il-Kummissjoni aċċettat, fid-deċiżjoni tagħha tas-16 ta’ Diċembru 2003, li l-ammont ta’ EUR 35750000 kellu jiġi allokat għall-finanzjament tat-tluq tal-membri tal-persunal u tal-fidi tal-kuntratti superfluwi ta’ Kliq Reïntegratie, minħabba li din tal-aħħar kellha tiġi sussegwentement stralċata, liema każ ikun inkompatibbli mal-irkupru ta’ dan l-ammont minn KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie. Il-Kummissjoni kienet taf dwar il-fatt li, fil-kuntest tal-operazzjoni ta’ ristrutturazzjoni ppjanata, Kliq Reïntegratie topera biss bħala entità li fiha l-elementi li mhumiex vijabbli ta’ KG Holding jiġu stralċati u li Kliq Reïntegratie tiġi sussegwentement stralċata wara li jinħelsu diversi djun u l-pjanijiet ta’ tluq tal-impjegati. Kif tindika l-Kummissjoni fil-punti 2.1 u 2.4 ta-deċiżjoni tagħha tas-16 ta’ Diċembru 2003, l-EUR 35750000 kienu intiżi sabiex jinkisbu l-mezzi sabiex jiġu osservati l-obbligi li jirriżultaw mill-kuntratti fis-seħħ u sabiex jiġu koperti l-ispejjeż tal-pjan soċjali. Fir-repliki tagħhom, ir-rikorrenti 1 u 3 isostnu li r-riformulazzjoni tal-obbligi imposti fuq ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi taħt id-deċiżjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003 kienet superfluwa, peress li din id-deċiżjoni kienet diġà ssemmi l-obbligi fil-każ fejn l-għajnuna għas-salvataġġ ma tiġix ikkonvertita f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni jew fil-każ fejn il-Kummissjoni ma tawtorizzax l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni. Barra minn hekk, fid-dawl tal-mod li bih kienet limitata l-investigazzjoni fid-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, il-Kummissjoni jmissha llimitat ruħha sabiex teżamina t-talba għall-approvazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni u, skont id-deċiżjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003, sabiex tikkonstata li, fil-każ fejn hija ma tagħtix l-approvazzjoni mitluba, ikun ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi li jkollu jipprova li s-self ta’ salvataġġ ġie jew qed jiġi rrimborsat, jew li kien suġġett għal tpaċija skont id-dritt nazzjonali tal-falliment. Il-kwistjoni dwar sa fejn ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi ssodisfa dan l-obbligu m’għandhiex tirriżulta mid-deċiżjoni kkontestata. L-eżami tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata u l-proċedura li nfetħet f’dan ir-rigward skont l-Artikolu 88(2) KE ma jistgħux jintużaw għall-konstatazzjoni tal-osservanza ta’ deċiżjoni preċedenti u tal-obbligi li din timponi fuq ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi jew li jirriżultaw minnha għal dan tal-aħħar. Ir-rikorrent 3 iżid li, fit-23 ta’ Diċembru 2003, ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kkonkluda ftehim ta’ self ma’ KG Holding li jammonta għal EUR 45000000. Din tal-aħħar, min-naħa tagħha, ikkonkludiet ftehim ta’ self ma’ Kliq Reïntegratie li jammonta għal EUR 35750000 u ma’ Kliq li jammonta għal EUR 9250000. Kemm skont il-ftehim ta’ self kif ukoll skont id-dritt nazzjonali, ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi m’għandux pretensjoni fuq Kliq Reïntegratie. Ir-rikorrent 3 isostni li Kliq Reïntegratie ma tistax tiġi kkwalifikata bħala impriża benefiċjarja. Il-Kummissjoni ma tindikax la fid-deċiżjoni kkontestata u lanqas fid-deċiżjoni ta’ approvazzjoni tas-self ta’ salvataġġ tas-16 ta’ Settembru 2003 li għajnuna mill-Istat ingħatat lil Kliq Reïntegratie. Fid-deċiżjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003 kif ukoll fil-premessa 24 u fl-Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata, il-Kummissjoni ssemmi għajnuna mill-Istat biss fir-rigward ta’ KG Holding. Ir-rikorrent 3 jżid li Kliq Reïntegratie ma tista’ bl-ebda mod tiġi kkwalifikata bħala benefiċjarja ta’ għajnuna mill-Istat, peress li, fil-mument li hija ngħatat is-self li jammonta għal EUR 35750000, hija ma kinitx għadha teżerċita attività ekonomika u, għaldaqstant, ma setgħetx iktar tiġi kkunsidrata bħala impriża fis-sens tal-Artikolu 87(1) KE. Id-data tal-ftehim ta’ self konkluż bejn KG Holding u Kliq Reïntegratie, approvat mill-Kummissjoni permezz tad-deċiżjoni tagħha tas-16 ta’ Diċembru 2003, hija l-24 ta’ Diċembru 2003. L-attivitajiet ta’ Kliq Reïntegratie ġew ittrasferiti lil Kliq mill-1 ta’ Ottubru 2003. Il-Kummissjoni indikat, fit-tabella Nru 2 tad-deċiżjoni tagħha tas-16 ta’ Diċembru 2003, li, minkejja li r-raġuni għas-self ma jidhirx li kienet strettament limitata għaż-żamma tal-attività normali ta’ KG Holding, dan is-self jista’ madankollu xorta waħda jiġi kkunsidrat bħala self ta’ salvataġġ fil-każ inkwistjoni. Is-self ta’ EUR 35750000 huwa fil-fatt neċessarju sabiex tiġi koperta l-ispiża tat-tluq ta’ 1200 membru tal-persunal u tal-fidi ta’ kuntratti ta’ leasing u ta’ kiri li saru superfluwi. Il-Kummissjoni żiedet li dan is-self kellu jippermetti wkoll lill-impriża sabiex ikollha likwidità neċessarja sabiex tosserva l-impenji kuntrattwali attwali tagħha. Skont ir-rikorrent 3, jista’ jkun li l-Kummissjoni, fl-Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata, kellha biss l-intenzjoni li tindika li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu jirreġistra l-pretensjoni li tirriżulta mis-self tal-Istat, li tammonta għal EUR 35750000, quddiem l-istralċarju tal-parti kontraenti li lilha l-Istat kien sellef dan l-ammont, jiġifieri KG Holding. Madankollu, l-Istat irreġistra pretensjoni quddiem l-istralċarju ta’ KG Holding kif ukoll quddiem dak ta’ Kliq Reïntegratie. Fir-replika tiegħu, ir-rikorrent 3 jirreferi għall-punt 9 tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, li jgħid li KG Holding kellha tistralċa lil Kliq Reïntegratie, li kellha bilanċ negattiv, u tikkostitwixxi sussidjarja ġdida, Kliq. Fil-kuntest tal-pjan ta’ ristrutturazzjoni, hija Kliq li għandha tistabbilixxi mill-ġdid il-vijabbiltà fit-tul ta’ KG Holding. Fil-punt 10 tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, il-Kummissjoni tindika wkoll li Kliq Reïntegratie għandha tiġi stralċata qabel tmiem is-sena 2004. Fid-dijagramma li tinsab fil-punt 11 tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, il-Kummissjoni qegħdet ir-referenza “li għandha tingħalaq” maġenb l-isem ta’ Kliq Reïntegratie. Il-Kummissjoni tikkontesta l-argumenti magħmula mir-rikorrenti 1 u 3. — Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Ir-rikorrenti 1 u 3 jsostnu qabel kollox li l-allokazzjoni tas-self ta’ salvataġġ li jammonta għal EUR 35750000 għall-iffinanzjar tal-istralċ ta’ Kliq Reïntegratie, previst fid-deċiżjoni tal-Kummissjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003, hija inkompatibbli mal-obbligu li tiġi rreġistrata l-pretensjoni tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie. Qabel kollox, għandu jitfakkar li, kif jirriżulta mill-paragrafu 10 tal-linji gwida, l-għajnuna għas-salvataġġ hija min-natura tagħha waħda tranżitorja. Skont il-pragrafu 23(d) tal-linji gwida, hija għandha tinkludi impenn mill-Istat Membru li jittrażmetti lill-Kummissjoni, f’terminu ta’ sitt xhur mill-awtorizzazzjoni tal-għajnuna għas-salvataġġ, jew pjan ta’ ristrutturazzjoni, jew pjan ta’ stralċ, jew il-prova li s-self tħallas lura kollu kemm hu. Il-paragrafu 25 tal-linji gwida jgħid li l-għajnuna għas-salvataġġ hija operazzjoni ta’ natura eċċezzjonali intiża sabiex l-attività ta’ kumpannija tkompli għal perijodu limitat, li matulu jkun jista’ jiġi evalwat il-futur tal-impriża. B’hekk, bħala prinċipju, mingħajr il-komunikazzjoni tal-pjan ta’ ristrutturazzjoni jew ta’ stralċ lill-Kummissjoni, l-għajnuna għas-salvataġġ għandha tiġi rrimborsata. Fil-każ inkwistjoni, ir-rimbors isir, skont il-Kummissjoni, permezz tar-reġistrazzjoni tal-pretensjoni li tammonta għal EUR 35750000 fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie. Id-deċiżjoni tal-Kummissjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003 ma teskludix ir-rimbors tal-għajnuna permezz ta’ din ir-reġistrazzjoni. Jirriżulta mill-punti 1 u 2.1 ta’ din id-deċiżjoni li l-għajnuna kienet allokata għas-salvataġġ tal-grupp Kliq, jiġifieri KG Holding u s-sussidjarji tagħha Kliq u Kliq Reïntegratie. Fil-punt 2.1 u 2.4 ta’ din id-deċiżjoni, il-Kummissjoni indikat li l-EUR 35750000 kienu intiżi sabiex jinkisbu l-mezzi għall-osservanza tal-obbligi derivanti mill-kuntratti fis-seħħ u sabiex jiġu koperti l-ispejjeż tal-pjan soċjali ta’ Kliq Reïntegratie. Il-Kummissjoni approvat l-għajnuna għas-salvataġġ skont il-linji gwida. Barra minn hekk, fid-deċiżjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003, huwa speċifikat li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi ħa ħsieb, skont il-paragrafu 23(d) tal-linji gwida, li jittrażmetti pjan ta’ ristrutturazzjoni, jew ta’ stralċ, jew il-prova li l-għajnuna ġiet kompletament rimborsata. Fid-dawl ta’ dak li ntqal, għandu jiġi kkonstatat li l-argument tar-rikorrenti 1 u 3, li jgħid li l-allokazzjoni tal-għajnuna għas-salvataġġ imsemmija fid-deċiżjoni tal-Kummissjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003 hija inkompatibbli mar-rimbors, għandu jiġi miċħud. Fir-rigward tal-argument tar-rikorrenti 1 u 3 li jgħid li d-deċiżjoni kkontestata hija superfluwa peress li d-deċiżjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003 diġà tifformula l-obbligi imposti fuq ir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi fil-każ fejn l-għajnuna għas-salvataġġ ma tiġix ikkonvertita f’għajnuna għar-ristrutturazzjoni jew fil-każ fejn il-Kummissjoni ma tawtorizzax l-għajnuna għar-ristrutturazzjoni, għandu jiġi enfasizzat li s-sempliċi fatt li deċiżjoni tkun superfluwa ma jfissirx li hija illegali. Fir-repliki tagħhom, ir-rikorrenti 1 u 3 jsostnu li, skont id-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, id-deċiżjoni kkontestata kellha tillimita ruħha sabiex teżamina t-talba għall-approvazzjoni tal-għajnuna għar-ristrutturazzjoni u m’għandhiex titratta l-obbligi li jikkonċernaw l-għajnuna għas-salvataġġ, li diġà jirriżultaw mid-deċiżjoni tas-16 ta’ Diċembru 2003. Issa, għandu jiġi kkonstatat li, fir-rikorsi tagħhom, ir-rikorrenti 1 u 3 ma ressqu ebda motiv ibbażat fuq il-fatt li, fid-deċiżjoni kkontestata, billi l-Kummissjoni ddeċidiet fuq l-għajnuna għas-salvataġġ, hija ma osservatx il-limiti tad-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali. Għaldaqstant għandu jiġi osservat li, billi kkontestaw id-deċiżjoni kkontestata minħabba li fiha l-Kummissjoni ma tosservax il-limiti tal-investigazzjoni tagħha stabbiliti fid-deċiżjoni li tinfetaħ il-proċedura ta’ investigazzjoni formali, ir-rikorrenti 1 u 3 jiżviluppaw motiv ġdid fir-repliki tagħhom. B’hekk, peress li ġie fformulat mingħajr ebda spjegazzjoni li tista’ tiġġustifika l-fatt li ġie ppreżentat tardivament, dan il-motiv għandu jiġi miċħud minħabba li huwa tardiv skont l-Artikolu 48(2) tar-Regoli tal-Proċedura. Ir-rikorrent 3 isostni wkoll li Kliq Reïntegratie ma kinitx il-benefiċjarja tal-għajnuna kif ukoll li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi ma kellu ebda pretensjoni fuqha. Barra minn hekk, meta ngħata s-self li jammonta għal EUR 35750000, hija ma kinitx iżjed impriża fis-sens tal-Artikolu 87(1) KE. Qabel kollox fir-rigward tal-argument li jgħid li Kliq Reïntegratie ma kinitx il-benefiċjarja tal-għajnuna kif ukoll li l-Istat ma kellu ebda pretensjoni fuq din il-kumpannija, għandu jitfakkar li, skont id-dritt Komunitarju, meta tikkonstata li għajnuna hija inkompatibbli mas-suq komuni, il-Kummissjoni tista’ tordna lill-Istat Membru sabiex jirkupra din l-għajnuna mingħand il-benefiċjarji (sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-8 ta’ Mejju 2003, Italie u SIM 2 Multimedia vs Il-Kummissjoni, C-328/99 u C-399/00, Ġabra p. I-4035 , punt 65, u tad-29 ta’ April 2004, Il-Ġermanja vs Il-Kummissjoni, C-277/00, Ġabra p. I-3925, punt 73), jew, fi kliem ieħor, mingħand l-impriżi li effettivament igawdu minn din l-għajnuna (ara, f’dan is-sens, is-sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-3 ta’ Lulju 2003, Il-Belġju vs Il-Kummissjoni, C-457/00, Ġabra p. I-6931, punt 55, u tad-29 ta’ April 2004, Il-Ġermanja vs Il-Kummissjoni, iċċitata iktar ’il fuq, punt 75). L-għajnuna għas-salvataġġ li tammonta għal EUR 45000000 kienet intiża għas-salvataġġ tal-grupp Kliq. L-ammont ta’ EUR 35750000 kien intiż sabiex jinkisbu l-mezzi għall-osservanza tal-obbligi derivanti mill-kuntratti fis-seħħ u sabiex jiġu koperti l-ispejjeż tal-pjan soċjali ta’ Kliq Reïntegratie. Hija din tal-aħħar li effettivament irċeviet l-ammont ta’ EUR 35750000 mis-self ta’ salvataġġ mogħti lil KG Holding. Kliq Reïntegratie kienet sussidjrajra 100% proprjetà ta’ KG Holding. Għaldaqstant din tal-aħħar kienet sempliċement intermedjarja fir-rigward tal-għoti tal-għajnuna li minnha Kliq Reïntegratie effettivament kienet tgawdi. Il-Kummissjoni setgħet għaldaqstant ġustament tikkunsidra lil Kliq Reïntegratie bħala benefiċjarja tal-għajnuna li tammonta għal EUR 35750000, mingħajr ma jkun hemm bżonn għall-Qorti tal-Prim’Istanza li teżamina jekk kinitx teżisti pretensjoni tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi fil-konfront ta’ din tal-aħħar. Fir-rigward tal-argument tar-rikorrent 3 li jgħid li, meta ngħata s-self ta’ EUR 35750000, Kliq Reïntegratie ma setgħetx titqies iktar li hija impriża fis-sens tal-Artikolu 87(1) KE, għandu jitfakkar li, skont ġurisprudenza stabbilita, il-kunċett ta’ impriża jinkludi kull entità li teżerċita attività ekonomika, indipendentement mill-istatus ġuridiku ta’ din l-entità kif ukoll tal-metodu ta’ finanzjament tagħha (ara s-sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-23 ta’ April 1991, Höfner u Elser, C-41/90, Ġabra p. I-1979, punt 21, u tad-19 ta’ Frar 2002, Wouters et , C-309/99, Ġabra p. I-1577, punt 46, u l-ġurisprudenza ċċitata). Jirriżulta wkoll minn ġurisprudenza stabbilita li kull attività li toffri beni jew servizzi f’suq partikolari tikkostitwixxi attività ekonomika (ara s-sentenza Wouters et , iċċitata iktar ’il fuq, punt 47, u l-ġurisprudenza ċċitata). L-attività prinċipali ta’ Kliq Reïntegratie kienet tikkonsisti fil-provvista ta’ servizzi fil-qasam tat-tfittxija ta’ xogħol għal min ikun qed ifittex impjieg, fl-inklużjoni ta’ ħaddiema b’diżabbiltà, fit-tfittxija ta’ ħaddiema li jistgħu jokkupaw impjiegi vakanti għall-benefiċċju ta’ min iħaddem kif ukoll f’servizzi fil-qasam tal-kollokament tal-persunal b’mod ġenerali. Fid-dawl tal-ġurisprudenza ċċitata fil-punt 178 iktar ’il fuq, għandu jiġi kkunsidrat li Kliq Reïntegratie kienet teżerċita attività ekonomika. Meta ngħata s-self ta’ salvataġġ li jammonta għal EUR 35750000 lil Kliq Reïntegratie permezz tal-ftehim ta’ self li din tal-aħħar ikkonkludiet ma’ KG Holding fl-24 ta’ Diċembru 2003, approvat mill-Kummissjoni permezz tad-deċiżjoni tagħha tas-16 ta’ Diċembru 2003, Kliq Reïntegratie kienet għadha ma fallietx. Skont ir-rikorrent 3, mill-1 ta’ Ottubru 2003, Kliq kisbet parti mill-kuntratti ta’ Kliq Reïntegratie bi prezz tas-suq, ġie maħtur bord tad-diretturi ġdid, tnaqqsu l-ispejjeż u parti mill-impjegati ta’ Kliq Reïntegratie (500 mill-1450 impjegat) kienu impjegati minn Kliq. Ir-rikorrent 3 jżid li, fir-rigward tal-parti mill-persunal li ma ġietx impjegata minn Kliq, ġie implementat pjan soċjali kif ukoll b’mod partikolari pjan ta’ tluq għall-impjegati kollha. Fl-1 ta’ Ottubru 2003, Kliq Reïntegratie kienet għadha responsabbli għall-parti mill-kuntratti li ma nkisbux minn Kliq u kellha 950 impjegat. Il-mezzi finanzjarji għall-pjan soċjali kienu biss disponibbli wara l-konklużjoni tal-ftehim ta’ self fl-24 ta’ Diċembru 2003. Fl-aħħar nett, Kliq Reïntegratie falliet biss sittax-il xahar wara li parti mill-kuntratti nkisbu minn Kliq, jiġifieri fid-9 ta’ Frar 2005. Dawn l-elementi jipprovaw li, meta s-self ta’ salvataġġ li jammonta għal EUR 35750000 ingħata lilha permezz tal-ftehim ta’ self li hija kkonkludiet ma’ KG Holding fl-24 ta’ Diċembru 2003, Kliq Reïntegratie kienet għadha teżerċita attività ekonomika u setgħet tiġi kkwalifikata bħala impriża li qed tibbenefika mill-għajnuna għas-salvataġġ. Għaldaqstant l-argument tar-rikorrenti 1 u 3 ma jistax tiġi milqugħ. Fuq il-konsegwenzi tal-falliment għall-irkupru tal-għajnuna mill-Istat (Artikoli 2 u 3 tad-deċiżjoni kkontestata) L-argumenti tal-partijiet Il-partijiet rikorrenti jsostnu li l-Kummissjoni ddeċidiet, fil-premessi 43 sa 46 u fl-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata, bi ksur tal-Artikoli 87 KE u 88 KE, li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu jitlob lil KG Holding u lil Kliq l-għajnuna mogħtija li tammonta għal EUR 9250000. Il-Kummissjoni ddeċidiet ukoll, b’mod żbaljat, fil-premessi 47 sa 50 u fl-Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata, li r-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi kellu, għall-finijiet tal-irkupru tal-għajnuna li tammonta għal EUR 35750000 mingħand KG Holding u/jew mingħand Kliq Reïntegratie, jirreġistra l-pretensjoni tiegħu fuq dawn tal-aħħar fil-proċedura ta’ falliment. Minħabba l-falliment ta’ KG Holding, ta’ Kliq Reïntegratie u ta’ Kliq, l-irkupru tal-ammont tal-għajnuna sar impossibbli u irrelevanti, peress li l-irkupru ta’ dawn l-ammonti permezz tar-reġistrazzjoni tal-pretensjoni fil-proċedura ta’ falliment mhuwiex iktar neċessarju u huwa superfluwu għall-finijiet tat-tmiem tad-distorsjoni tal-kompetizzjoni. Skont ġurisprudenza stabbilita, l-għan ta’ deċiżjoni li timponi l-irkupru tal-għajnuna huwa li terġa’ tiġi stabbilita kompetizzjoni effettiva, jiġifieri li terġa’ tiġi stabbilita s-sitwazzjoni li kienet teżisti qabel ma ngħatat l-għajnuna inkompatibbli. Dan l-għan jinkiseb ladarba l-ammont tal-għajnuna mogħtija illegalment, flimkien mal-interessi minħabba ħlas tardiv, jiġi rimborsat mill-benefiċjarju, peress li huwa għaldaqstant jitlef il-vantaġġ fis-suq li huwa kellu meta mqabbel mal-kompetituri tiegħu u li, minħabba f’hekk, is-sitwazzjoni tas-suq qabel ma tħallset l-għajnuna tiġi stabbilita mill-ġdid. Jekk l-impriżi benefiċjarji ma jkunux għadhom attivi f’dan is-suq, l-irkupru tal-ammont tal-għajnuna fuq l-assi tal-kumpannija falluta mhuwiex neċessarju. Il-partijiet rikorrenti jaċċettaw li, skont is-sentenza tad-29 ta’ April 2004, Il-Ġermanja vs Il-Kummissjoni, punt 176 iktar ’il fuq (punt 85), l-għajnuna għandha tiġi rkuprata permezz tar-reġistrazzjoni tal-pretensjoni għall-assi tal-kumpannija falluta. Madankollu, din is-sentenza tirreferi għas-sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-15 ta’ Jannar 1986, Il-Kummissjoni vs Il-Belġju ( 52/84, Ġabra p. 89 ), u tal-21 ta’ Marzu 1990, Il-Belġju vs Il-Kummissjoni ( C-142/87, Ġabra p. I-959 ), li jikkonċernaw kawżi li fihom l-impriża benefiċjarja ma kinitx għadha falliet meta ngħatat id-deċiżjoni kontenzjuża u għaldaqstant kienet għadha potenzjalment attiva fis-suq. Jeħtieġ għaldaqstant li ssir distinzjoni bejn dawn il-kawżi u l-kawża preżenti, li fiha l-impriżi benefiċjarji ma kinux iktar attivi fis-suq minħabba l-falliment tagħhom. Fir-repliki tagħhom, il-partijiet rikorrenti jenfasizzaw li, meta impriża tieqaf kompletament u definittivament mill-attivitajiet tagħha, li tkun ġiet iddikjarata falluta u li tkun qed tiġi stralċata, bħal fil-każ ta’ KG Holding, huwa fih innifsu evidenti li l-kompetituri tagħha ma jistgħux iktar ikunu żvantaġġati. Fil-fatt l-impriża benefiċjarja għebet mis-suq u, ekonomikament, ma teżistix iktar. Il-partijiet rikorrenti jirreferu għad-deċiżjonijiet tal-Kummissjoni tat-30 ta’ Ottubru 2002 li tikkonċerna l-għajnuna mill-Istat mogħtija mill-Italja lil Industrie Navali Meccaniche Affini SpA (INMA) ( ĠU 2003, L 22, p. 36 ) u tas-7 ta’ Mejju 2004 dwar għajnuna għar-ristrutturazzjoni mogħtija mill-Ġermanja lil Fairchild Dornier GmbH (Dornier) ( ĠU L 357, p. 36 ). Fihom, il-Kummissjoni ddeċidiet li m’għandux isir l-irkupru tal-għajnuna ġaladarba l-impriża benefiċjarja tkun temmet l-attività ekonomika tagħha. Il-partijiet rikorrenti jenfasizzaw li huma ma jikkontestawx ġurisprudenza stabbilita, imfakkra fis-sentenza tal-Qorti tal-Prim’Istanza tad-19 ta’ Ottubru 2005, CDA Datenträger Albrechts vs Il-Kummissjoni ( T-324/00, Ġabra p. II-4309 ). F’din is-sentenza, l-impriża benefiċjarja ma kinitx għadha ġiet iddikjarata falluta meta l-Kummissjoni kienet adottat id-deċiżjoni tagħha. Fis-sentenza tad-29 ta’ April 2004, Il-Ġermanja vs Il-Kummissjoni, punt 176 iktar ’il fuq, l-attivitajiet ekonomiċi tal-impriża kkonċernata kienu ġew ittrasferiti, wara l-falliment, lil sussidjarja 100% proprjetà tagħha, u li fuqha hija kienet teżerċita kontroll. Il-Kummissjoni tikkontesta l-argumenti mressqa mill-partijiet rikorrenti. Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Il-partijiet rikorrenti jikkontestaw, essenzjalment, il-legalità tad-digriet ta’ rkupru li jinsab fl-Artikolu 2(1) u fl-Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata minħabba l-proċedura ta’ falliment u t-tmiem tal-attivitajiet ekonomiċi tagħhom. Fl-ewwel lok, fir-rigward tal-proċedura ta’ falliment, għandu jiġi kkonstatat li l-fallimenti ta’ KG Holding, ta’ Kliq Reïntegratie u ta’ Kliq ġew iddikjarati rispettivament fit-8 u fid-9 ta’ Frar u fl-14 ta’ Diċembru 2005, jiġifieri qabel ma ġiet adottata d-deċiżjoni kkontestata fid-19 ta’ Lulju 2006. F’dan ir-rigward, għandu jitfakkar li jirriżulta mill-ġurisprudenza li tikkonċerna l-impriżi li bbenefikaw minn għajnuna u li fallew, li s-sitwazzjoni preċedenti li tiġi stabbilita mill-ġdid u l-eliminazzjoni tad-distorsjoni tal-kompetizzjoni li tirriżulta mill-għajnuna mogħtija illegalment jistgħu, bħala prinċipju, jintlaħqu permezz ta’ dħul bħala passiv tal-impriża li tpoġġiet għall-istralċ ta’ obbligu dwar il-ħlas lura tal-għajnuna kkonċernata, ħlief sa fejn din l-għajnuna kienet ta’ benefiċċju għal impriża oħra (ara s-sentenza CDA Datenträger Albrechts vs Il-Kummissjoni, punt 189 iktar ’il fuq, punt 101, u l-ġurisprudenza ċċitata). Skont din il-ġurisprudenza, is-sempliċi ċirkustanza li l-impriża falliet għaldaqstant ma tmurx kontra l-prinċipju tal-irkupru tal-għajnuna (ara wkoll, f’dan is-sens, is-sentenza L-Italja u SIM 2 Multimedia vs Il-Kummissjoni, punt 176 iktar ’il fuq, punti 53 sa 55). Fit-tieni lok, fir-rigward tat-tmiem tal-attivitajiet ekonomiċi tal-għajnuna kkonċernata, għandu jitfakkar li l-legalità ta’ deċiżjoni fil-qasam tal-għajnuna mill-Istat għandha tiġi evalwata fid-dawl tal-elementi ta’ informazzjoni li l-Kummissjoni kellha għad-dispożizzjoni tagħha fil-mument li hija adottatha (sentenza tad-29 ta’ April 2004, Il-Ġermanja vs Il-Kummissjoni, punt 176 iktar ’il fuq, punt 39), jiġifieri d-19 ta’ Lulju 2006 fil-każ inkwistjoni. Jeħtieġ li jiġi kkonstatat li l-partijiet rikorrenti ma bagħtu ebda osservazzjoni lill-Kummissjoni matul il-proċedura amministrattiva. Madankollu, l-argument tal-partijiet rikorrenti mhuwiex inammissibbli minħabba s-sempliċi raġuni li dan ma ġiex invokat matul il-proċedura amministrattiva. L-interess ġuridiku ta’ persuna ma jistax jiġi prekluż għas-sempliċi raġuni li, matul il-proċedura amministrattiva, filwaqt li hija setgħet tippreżenta osservazzjonijiet dwar evalwazzjoni kkomunikata matul il-ftuħ tal-proċedura skont l-Artikolu 88(2) KE u diskussa mill-ġdid fid-deċiżjoni kontenzjuża, hija naqset milli tagħmel hekk (sentenzi tal-Qorti tal-Prim’Istanza tat-12 ta’ Diċembru 1996, AIUFFASS u AKT vs Il-Kummissjoni, T-380/94, Ġabra p. II-2169, punt 64, u tat-30 ta’ April 1998, Cityflyer Express vs Il-Kummissjoni, T-16/96, Ġabra p. II-757, punt 39). Fir-rigward tal-attivitajiet ekonomiċi ta’ KG Holding, jirriżulta mill-premessi 19 u 20 tad-deċiżjoni kkontesatata li l-awtoritajiet Olandiżi indirizzaw żewġ ittri lill-Kummissjoni f’Settembru 2005 u fi Frar 2006 sabiex jinformawha dwar l-iżvolġiment tal-proċedura ta’ falliment mibdija kontra KG Holding. Fir-rigward ta’ Kliq, jirriżulta mill-premessa 20 tad-deċiżjoni kkontestata li l-awtoritajiet Olandiżi bagħtu ittra lill-Kummissjoni f’Jannar tal-2006 sabiex jindikawlha li Kliq kienet ġiet iddikjarata falluta fl-14 ta’ Diċembru 2005 u li ngħata bidu għall-proċeduri relatati. Ma jistax għaldaqstant jiġi lmentat fil-konfront tagħha talli kkonkludiet, meta adottat id-deċiżjoni kkontestata, li l-proċeduri ta’ falliment kienu għadhom ma ġewx fi tmiemhom kif ukoll li l-impriżi kkonċernati kienu għadhom jeżistu. Fir-rigward tal-attivitajiet ekonomiċi ta’ Kliq Reïntegratie, jirriżulta mill-premessi 19 u 20 tad-deċiżjoni kkontestata li l-awtoritajiet Olandiżi bagħtu żewġ ittri lill-Kummissjoni f’Settembru 2005 u fi Frar 2006 sabiex jinformawha dwar l-iżvolġiment tal-proċeduri ta’ falliment mibdija kontra Kliq Reïntegratie. Ma jirriżultax mill-proċess li l-Kummissjoni rċeviet informazzjoni oħra dwar l-attivitajiet ekonomiċi ta’ Kliq Reïntegratie wara d-dikjarazzjoni ta’ falliment tagħha. Jirriżulta mill-punti 179 sa 181 iktar ’il fuq li, minkejja l-fatt li Kliq ħadet f’idejha parti mill-kuntratti ta’ Kliq Reïntegratie mill-1 ta’ Ottubru 2003, hija kienet għadha teżerċita attività ekonomika meta ġie konkluż il-ftehim ta’ self li jammonta għal EUR 35750000 f’Diċembru 2003. Din l-impriża falliet biss sittax-il xahar wara li parti mill-kuntratti tagħha ttieħdu minn Kliq, jiġifier fid-9 ta’ Frar 2005. Il-Kummissjoni kienet taf li, skont il-pjan ta’ ristrutturazzjoni, Kliq Reïntegratie kellha ttemm l-attivitajiet tagħha. Dan l-element ma jfissirx madankollu li l-impriża kienet effettivament diġà temmet l-attivitajiet tagħha fid-19 ta’ Lulju 2006. Ma jirriżultax mill-proċess li l-informazzjoni pprovduta mill-awtoritajiet Olandiżi f’dan ir-rigward kienet maqsuma f’biċċiet b’mod li l-Kummissjoni kellha titlob lir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi sabiex jipprovdilha informazzjoni supplimentari dwar is-sitwazzjoni ekonomika tal-impriżi kkonċernati (ara, f’dan is-sens, is-sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-13 ta’ April 1994, Il-Ġermanja u Pleuger Worthington vs Il-Kummissjoni, C-324/90 u C-342/90, Ġabra p. I-1173 , punt 29). Għaldaqstant il-Kummissjoni setgħet, ġustament, tqis li s-sempliċi fatt li l-impriżi kkonċernati kienu ġew iddikjarati falluti ma kienx ifisser li dawn ma kinux għadhom jeżistu. Qabel kollox, bil-kontra ta’ dak li jallegaw il-partijiet rikorrenti, ma jirriżultax mill-proċess li, meta ġiet adottata d-deċiżjoni kkontestata, l-impriżi kkonċernati kienu temmew kompletament u definittivament l-attivitajiet ekonomiċi tagħhom. Fir-rigward tal-argument tal-partijiet rikorrenti li jgħid li l-irkupru tal-għajnuna hija impossibbli, għandu jitfakkar, minn naħa, li s-sempliċi fatt li l-impriżi li jibbenefikaw minn għajnuna fallew ma jfissirx fih innifsu li l-irkupru tal-għajnuna ma għadux possibbli u, min-naħa l-oħra, li l-Istat Membru kkonċernat jista’ jdaħħal il-pretensjoni tiegħu mal-passiv ta’ dawn l-impriżi. Barra minn hekk, għandu jingħad ukoll li d-diffikultajiet eventwali, proċedurali jew ta’ natura oħra, fir-rigward tal-implementazzjoni tal-att ikkontestat ma għandhomx jinfluwenzaw il-legalità tiegħu (ara, f’dan is-sens, is-sentenzi tal-Qorti tal-Ġustizzja tal-21 ta’ Marzu 1990, Il-Belġju vs Il-Kummissjoni, punt 186 iktar ’il fuq, punti 62 u 63, u tat-13 ta’ Novembru 2008, Il-Kummissjoni vs Franza, C-214/07, Ġabra p. I-8357, punt 46). Fil-każ ta’ diffikultà, il-Kummissjoni u l-Istat Membru għandhom, skont ir-regola li timponi obbligu reċiproku ta’ kooperazzjoni leali fuq l-Istati Membri u fuq l-istituzzjonijiet Komunitarji u li toħroġ, b’mod partikolari, mill-Artikolu 10 KE, jikkollaboraw in bona fide sabiex jegħlbu dawn id-diffikultajiet sabiex jaġixxu kompletament inkonformità mad-dispożizzjonijiet tat-Trattat, u b’mod partikolari ma’ dawk dwar l-għajnuna mill-Istat (ara s-sentenza tal-Qorti tal-Ġustizzja tat-12 ta’ Mejju 2005, Il-Kummissjoni vs Il-Greċja, C-415/03, Ġabra p. I-3875, punt 42, u l-ġurisprudenza ċċitata). Il-partijiet rikorrenti rreferew għad-deċiżjonijiet preċedenti tal-Kummissjoni tat-30 ta’ Ottubru 2002 u tas-7 ta’ Mejju 2004, iċċitati iktar ’il fuq, sabiex jipprovaw l-illegalità tad-deċiżjoni kkontestata. F’dan ir-rigward, huwa biżżejjed li jiġi kkonstatat li kull każ ta’ għajnuna mill-Istat għandu jiġi evalwat separatament mill-Qorti tal-Prim’Istanza. Id-deċiżjonijiet iċċitati mill-partijiet rikorrenti, li jikkonċernaw każijiet speċifiċi u ma għandhom ebda relazzjoni ma’ din id-deċiżjoni, mhumiex għaldaqstant rilevanti għall-każ inkwistjoni. Għaldaqstant l-argument tal-partijiet rikorrenti għandu jiġi miċħud. Fir-rigward tal-kunsiderazzjonijiet li jippreċedu, l-Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata għandu jiġi annullat filwaqt li l-bqija tar-rikors għandu jiġi miċħud. Fuq l-ispejjeż Skont l-Artikolu 87(2) tar-Regoli tal-Proċedura, il-parti li titlef il-kawża għandha tbati l-ispejjeż, jekk dawn ikunu ġew mitluba. Madankollu, jekk iktar minn parti waħda titlef il-kawża, il-Qorti tal-Prim’Istanza tiddeċiedi dwar kif għandhom jinqasmu l-ispejjeż. Skont l-Artikolu 87(3) tar-Regoli tal-Proċedura, jekk il-partijiet ikunu telliefa rispettivament fuq kap jew aktar tat-talbiet tagħhom, il-Qorti tal-Prim’Istanza tista’ tiddeċiedi li taqsam l-ispejjeż jew tiddeċiedi li kull parti tbati l-ispejjeż tagħha. Jirriżulta minn dak li ntqal li tkun saret evalwazzjoni korretta ta’ dawn id-dispożizzjonijiet jekk jiġi deċiż li, peress li r-rikorrenti 1 u 2 tilfu parzjalment, ir-rikorrent 1 għandu jbati l-ispejjeż tiegħu fil-Kawża T-81/07, u r-rikorrent 2 fil-Kawża T-82/07. Peress li r-rikorrent 3 tilef, huwa għandu jiġi kkundannat, minbarra għall-ispejjeż tiegħu fil-Kawża T-83/07, għal dawk esposti mill-Kummissjoni fil-Kawża T-83/07. Il-Kummissjoni għandha tbati l-ispejjeż tagħha fil-kawżi T-81/07 u T-82/07. Għal dawn il-motivi, IL-QORTI TAL-PRIM’ISTANZA (It-Tmien Awla) taqta’ u tiddeċiedi: 1) L-Artikolu 2 tad-Deċiżjoni tal-Kummissjoni 2006/939/KE, tad-19 ta’ Lulju 2006, dwar l-iskema ta’ għajnuna nnotifikata mill-Pajjiżi l-Baxxi favur KG Holding NV, huwa annullat. 2) Il-bqija tar-rikorsi huma miċħuda. 3) Jan Rudolf Maas, fil-kapaċità tiegħu bħala stralċarju ta’ KG Holding NV, għandu jbati l-ispejjeż tiegħu fil-Kawża T-81/07. 4) Jan Rudolf Maas u Cornelis van den Bergh, fil-kapaċità tagħhom bħala stralċarji ta’ Kliq BV, għandhom ibatu l-ispejjeż kollha tagħhom fil-Kawża T-82/07. 5) Jean Leon Marcel Groenewegen, fil-kapaċità tiegħu bħala stralċarju ta’ Kliq Reïntegratie, għandu jbati, minbarra l-ispejjeż tiegħu fil-kawża T-83/07, dawk sostnuti mill-Kummissjoni fil-Kawża T-83/07. 6) Il-Kummissjoni għandha tbati l-ispejjeż tagħha fil-Kawżi T-81/07 u T-82/07. Papasavvas Wahl Dittrich Mogħtija f’qorti bil-miftuħ fil-Lussemburgu, fl-1 ta’ Lulju 2009. Firem Werrej Il-Fatti li wasslu għall-kawża 1. Il-kuntest ġenerali 2. Il-proċedura amministrattiva 3. Id-deċiżjoni kkontestata Proċedura u t-talbiet tal-partijiet Id-dritt 1. Osservazzjonijiet preliminari 2. Fuq l-ammissibbiltà tar-rikorsi fil-Kawżi T-81/07 u T-83/07 fir-rigward tal-faċilità ta’ kreditu ta’ EUR 17000000 mogħti lil KG Holding mir-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi Argumenti tal-partijiet Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza 3. Fuq il-mertu Fuq l-inkompatibbiltà mas-suq komuni tal-għaujnuna għar-ristrutturazzjoni nnotifikata li tammonta għal EUR 45000000 (Artikolu 1 tad-deċiżjoni kkontestata) Argumenti tal-partijiet Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Fuq l-irkupru mingħand KG Holding u mingħand Kliq tas-self ta’ salvataġġ li jammonta għal EUR 9250000 kif ukoll tal-interessi relatati sad-data tal-irkupru tiegħu (Artikolu 2 tad-deċiżjoni kkontestata) Argumenti tal-partijiet Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Fuq ir-reġistrazzjoni tal-pretensjoni tar-Renju tal-Pajjiżi l-Baxxi fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 bħala kreditur fil-proċedura ta’ falliment quddiem l-istralċarju (Artikolu 3 tad-deċiżjoni kkontestata) Fuq il-motivazzjoni tad-deċiżjoni kkontestata — Argumenti tal-partijiet — Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Fuq l-obbligu li l-pretensjoni tal-Istat fuq KG Holding u/jew Kliq Reïntegratie li tammonta għal EUR 35750000 tiġi rreġistrata fil-proċedura ta’ falliment — Argumenti tal-partijiet — Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Fuq il-konsegwenzi tal-falliment għall-irkupru tal-għajnuna mill-Istat (Artikoli 2 u 3 tad-deċiżjoni kkontestata) Argumenti tal-partijiet Il-kunsiderazzjonijiet tal-Qorti tal-Prim’Istanza Fuq l-ispejjeż ( *1 ) Lingwa tal-kawża: l-Olandiż.

62007CJ0287

fr

Par sa requête, la Commission des Communautés européennes demande à la Cour de constater que, en ne prenant pas – et, subsidiairement, en ne communiquant pas à la Commission – toutes les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour se conformer à la directive 2004/17/CE du Parlement européen et du Conseil, du 31 mars 2004, portant coordination des procédures de passation des marchés dans les secteurs de l’eau, de l’énergie, des transports et des services postaux (JO L 134, p. 1), le Royaume de Belgique a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de l’article 71 de cette directive. Le cadre juridique La réglementation communautaire Le premier considérant de la directive 2004/17 énonce: «À l’occasion de nouvelles modifications de la directive 93/38/CEE du Conseil du 14 juin 1993 portant coordination des procédures de passation des marchés dans les secteurs de l’eau, de l’énergie, des transports et des télécommunications [(JO L 199, p. 84)], nécessaires pour répondre aux exigences de simplification et de modernisation formulées aussi bien par les entités adjudicatrices que par les opérateurs économiques dans le cadre des réponses au Livre vert adopté par la Commission le 27 novembre 1996, il convient, dans un souci de clarté, de procéder à la refonte de la directive. […]» Le seizième considérant de la directive 2004/17 précise, notamment, qu’«[u]n contrat ne devrait pouvoir être considéré comme un marché de travaux que si son objet vise spécifiquement à réaliser des activités visées à l’annexe XII». L’article 1 er , paragraphe 2, sous b) à d), de cette directive prévoit: «b)      les ‘marchés de travaux’ sont des marchés ayant pour objet soit l’exécution, soit conjointement la conception et l’exécution de travaux relatifs à une des activités mentionnées à l’annexe XII ou d’un ouvrage […] c)      les ‘marchés de fournitures’ sont des marchés autres que ceux visés au point b) ayant pour objet l’achat, le crédit-bail, la location ou la location-vente, avec ou sans option d’achat, de produits. Un marché ayant pour objet la fourniture de produits et, à titre accessoire, les travaux de pose et d’installation est considéré comme un ‘marché de fournitures’; d)      les ‘marchés de services’ sont des marchés autres que les marchés de travaux ou de fournitures ayant pour objet la prestation de services mentionnés à l’annexe XVII. […]» Les «activités mentionnées à l’annexe XII», auxquelles ledit article 1 er , paragraphe 2, sous b), fait référence, sont les activités de construction correspondant à la classe 45 de la nomenclature statistique des activités économiques dans la Communauté européenne, établie par le règlement (CEE) n° 3037/90 du Conseil, du 9 octobre 1990 (JO L 293, p. 1), telle que révisée par le règlement (CE) n° 29/2002 de la Commission, du 19 décembre 2001 (JO L 6, p. 3, ci-après la «NACE»). L’article 1 er , paragraphe 13, second alinéa, de la directive 2004/17 dispose: «En cas de différences d’interprétation en ce qui concerne le champ d’application de la présente directive, à la suite d’éventuelles divergences entre la nomenclature [relative aux codes du vocabulaire commun pour les marchés publics (Common Procurement Vocabulary, CPV), établi par le règlement (CE) n° 2195/2002 du Parlement européen et du Conseil, du 5 novembre 2002 (JO L 340, p. 1)] et la [...] NACE visée à l’annexe XII ou entre la nomenclature CPV et la nomenclature CPC (version provisoire) visée à l’annexe XVII, la [...] NACE ou la nomenclature CPC priment respectivement.» Aux termes de l’article 14, paragraphe 4, de cette directive: «Les entités adjudicatrices ne peuvent pas recourir aux accords-cadres de façon abusive avec pour effet d’empêcher, de restreindre ou de fausser la concurrence.» L’article 17, paragraphe 10, de ladite directive prescrit: «Aux fins du calcul du montant estimé de marchés de services, les montants suivants sont pris en compte, le cas échéant: a)      pour ce qui est des services d’assurance, la prime payable et les autres modes de rémunération; b)      pour ce qui est des services bancaires et autres services financiers, les honoraires, commissions, intérêts et autres modes de rémunération; c)      pour ce qui est des marchés impliquant la conception, les honoraires, les commissions payables et autres modes de rémunération.» L’article 34, paragraphe 8, de la directive 2004/17 dispose: «À moins qu’elles ne soient justifiées par l’objet du marché, les spécifications techniques ne peuvent pas faire mention d’une fabrication ou d’une provenance déterminée ou d’un procédé particulier, ni faire référence à une marque, à un brevet ou à un type, à une origine ou à une production déterminée qui auraient pour effet de favoriser ou d’éliminer certaines entreprises ou certains produits. Cette mention ou référence est autorisée, à titre exceptionnel, dans le cas où une description suffisamment précise et intelligible de l’objet du marché n’est pas possible par application des paragraphes 3 et 4; une telle mention ou référence doit être accompagnée des termes ‘ou équivalent’.» L’article 36, paragraphe 2, de cette directive prévoit: «Dans les procédures de passation de marchés publics de fournitures ou de services, les entités adjudicatrices qui ont admis des variantes en vertu du paragraphe 1 ne peuvent rejeter une variante pour la seule raison qu’elle aboutirait, si elle était retenue, à un marché de services au lieu d’un marché de fournitures, ou à un marché de fournitures au lieu d’un marché de services.» Aux termes de l’article 39, paragraphe 2, de ladite directive: «L’entité adjudicatrice qui fournit les informations mentionnées au paragraphe 1 demande aux soumissionnaires ou aux candidats à une procédure de passation de marché d’indiquer qu’ils ont tenu compte, lors de la préparation de leur offre, des obligations relatives aux dispositions en matière de protection du travail et [aux] conditions de travail qui sont en vigueur au lieu où la prestation est à réaliser.» L’article 45 de la directive 2004/17 énonce: «1.      En fixant les délais de réception des demandes de participation et des offres, les entités adjudicatrices tiennent compte en particulier de la complexité du marché et du temps nécessaire pour préparer les offres, sans préjudice des délais minima fixés par cet article. […] 3.      Dans les procédures restreintes et dans les procédures négociées avec appel préalable à la concurrence, les dispositions suivantes s’appliquent: a)      le délai de réception des demandes de participation […] est fixé, en règle générale, à au moins trente-sept jours, à compter de la date d’envoi de l’avis ou de l’invitation […] […] c)      lorsqu’il est impossible de parvenir à un accord sur le délai de réception des offres, l’entité adjudicatrice fixe un délai qui, en règle générale, est d’au moins vingt-quatre jours […] [...]» L’article 48 de cette directive, intitulé «Règles applicables aux communications», est libellé dans les termes suivants: «1.      Toutes les communications ainsi que tous les échanges d’informations visés dans le présent titre peuvent, au choix de l’entité adjudicatrice, être faits par courrier, par télécopieur, par moyens électroniques conformément aux paragraphes 4 et 5, par téléphone dans les cas et aux conditions visés au paragraphe 6, ou par une combinaison de ces moyens. 2.      Les moyens de communication choisis doivent être généralement disponibles et ne peuvent donc avoir pour effet de restreindre l’accès des opérateurs économiques à la procédure d’attribution. 3.      Les communications, les échanges et le stockage d’informations sont faits de manière à assurer que l’intégrité des données et la confidentialité des offres et des demandes de participation soient préservées et que les entités adjudicatrices ne prennent connaissance du contenu des offres et des demandes de participation qu’à l’expiration du délai prévu pour la présentation de celles-ci. 4.      Les dispositifs utilisés pour communiquer par des moyens électroniques, ainsi que leurs caractéristiques techniques, doivent avoir un caractère non discriminatoire, être généralement disponibles et compatibles avec les technologies d’information et de communication généralement utilisées. […] 6.      Les règles suivantes s’appliquent à la transmission des demandes de participation: […] c)      les entités adjudicatrices peuvent exiger, si nécessaire pour des raisons de preuve juridique, que les demandes de participation faites par télécopie soient confirmées par courrier ou par moyen électronique. Dans ce cas, elles indiquent cette exigence et le délai dans lequel elle doit être accomplie dans l’avis utilisé comme moyen de mise en concurrence […]» L’article 49 de ladite directive dispose: «[...] 2.      Sur demande de la partie concernée, les entités adjudicatrices communiquent, dans les meilleurs délais: […] –        à tout soumissionnaire écarté les motifs du rejet de son offre, y compris, dans les cas visés à l’article 34, paragraphes 4 et 5, les motifs de leur décision de non-équivalence ou de leur décision selon laquelle les travaux, fournitures, ou services ne répondent pas aux performances ou exigences fonctionnelles, […] 3.      Les entités adjudicatrices qui établissent et gèrent un système de qualification informent les demandeurs de leur décision quant à leur qualification dans un délai de six mois. Si la décision de qualification doit prendre plus de quatre mois à partir du dépôt de la demande de qualification, l’entité adjudicatrice doit informer le demandeur, dans les deux mois suivant ce dépôt, des raisons justifiant un allongement du délai […] 4.      Les demandeurs dont la qualification est rejetée doivent en être informés ainsi que des raisons du refus dans les meilleurs délais, ne pouvant en aucun cas dépasser quinze jours, à partir de la date de la décision […] 5.      […] L’intention de mettre fin à la qualification est préalablement notifiée par écrit à l’opérateur économique au moins quinze jours avant la date prévue pour mettre fin à la qualification d’un opérateur économique […]» L’article 50, paragraphe 1, premier alinéa, sous c), de la directive 2004/17 prévoit: «Les entités adjudicatrices conservent les informations appropriées sur chaque marché leur permettant de justifier ultérieurement les décisions concernant: […] c)      la non-application des dispositions des chapitres III à VI du présent titre [(titre II)] en vertu des dérogations prévues au […] chapitre II du présent titre.» L’article 52, paragraphe 1, de cette directive dispose: «Lorsqu’elles choisissent les participants à une procédure restreinte ou négociée, en prenant leur décision quant à la qualification ou lorsque les critères et règles sont mis à jour, les entités adjudicatrices ne peuvent: a)      imposer des conditions administratives, techniques ou financières à certains opérateurs économiques qui n’auraient pas été imposées à d’autres; b)      exiger des essais ou des justifications qui feraient double emploi avec des preuves objectives déjà disponibles.» L’article 57, paragraphes 1 et 3, de ladite directive est rédigé comme suit: «1.      Si, pour un marché donné, des offres apparaissent anormalement basses par rapport à la prestation, l’entité adjudicatrice, avant de pouvoir rejeter ces offres, demande, par écrit, les précisions sur la composition de l’offre qu’elle juge appropriées. Ces précisions peuvent concerner notamment: […] d)      le respect des dispositions concernant la protection et les conditions de travail en vigueur au lieu où la prestation est à réaliser; e)      l’obtention éventuelle d’une aide d’État par le soumissionnaire. […] 3.      L’entité adjudicatrice qui constate qu’une offre est anormalement basse du fait de l’obtention d’une aide d’État par le soumissionnaire ne peut rejeter cette offre pour ce seul motif que si elle consulte le soumissionnaire et si celui-ci n’est pas en mesure de démontrer, dans un délai suffisant fixé par l’entité adjudicatrice, que l’aide en question a été légalement octroyée. […]» L’article 65, paragraphe 2, de la directive 2004/17 énonce: «Lorsque les concours réunissent un nombre limité de participants, les entités adjudicatrices établissent des critères de sélection clairs et non discriminatoires. Dans tous les cas, le nombre de candidats invités à participer aux concours doit tenir compte du besoin d’assurer une concurrence réelle.» Aux termes de l’article 71, paragraphe 1, premier alinéa, de cette directive: «Les États membres mettent en vigueur les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour se conformer à la présente directive au plus tard le 31 janvier 2006. Ils en informent immédiatement la Commission.» La réglementation nationale La loi du 24 décembre 1993 L’article 2, premier alinéa, de la loi du 24 décembre 1993 relative aux marchés publics et à certains marchés de travaux, de fournitures et de services ( Moniteur belge du 22 janvier 1994, p. 1308), telle que modifiée par la loi du 23 décembre 2005 portant des dispositions diverses ( Moniteur belge du 30 décembre 2005, p. 57301, ci-après la «loi du 24 décembre 1993»), dispose: «Dans les secteurs de l’eau, de l’énergie, des transports et des services postaux, les marchés publics de travaux, de fournitures et de services au nom des pouvoirs adjudicateurs visés à l’article 26 sont passés avec concurrence et à forfait, suivant les modes prévus au titre IV du présent livre [(I er )].» Aux termes de l’article 12, § 1, 1º, de ladite loi: «L’adjudicataire d’un marché public de travaux est tenu: 1º       de respecter et de faire respecter par toute personne agissant en qualité de sous-traitant à quelque stade que ce soit et par toute personne mettant du personnel à disposition sur le chantier, toutes dispositions légales, réglementaires ou conventionnelles aussi bien en matière de sécurité et d’hygiène qu’en ce qui concerne les conditions générales de travail […]» Le titre IV du livre I er de la loi du 24 décembre 1993, intitulé «Des marchés publics de travaux, de fournitures et de services dans les secteurs de l’eau, de l’énergie, des transports et des services postaux», comprend en ses deux premiers chapitres les articles 26 à 41 de celle-ci. L’article 26 de cette loi précise que les dispositions dudit titre IV sont applicables aux pouvoirs adjudicateurs visés à l’article 4, §§ 1 et 2, 1º à 8º et 10º, ainsi qu’aux entreprises publiques lorsque ces pouvoirs et entreprises exercent une des activités visées dans ce même titre. L’article 27, premier et deuxième tirets, de ladite loi dispose: «Aux sens du présent titre, on entend par: –        marché public de travaux: le contrat à titre onéreux conclu entre un entrepreneur et un pouvoir adjudicateur et ayant pour objet soit l’exécution, […] soit la réalisation […] de travaux relatifs à une des prestations visées à l’annexe 1 de la loi. […] [...] –        marché public de fournitures: […] Ce contrat peut comporter à titre accessoire des travaux de pose et d’installation. […]» L’article 41 de cette même loi précise que ses articles 6 à 12 sont également applicables aux marchés publics visés au titre IV de celle-ci. Le livre II de la loi du 24 décembre 1993 comprend les articles 47 à 65 de celle-ci. Son titre I er est intitulé «Marchés de travaux, de fournitures et de services conclus par des entreprises privées». Selon l’article 47, § 1, de cette loi, les dispositions dudit titre I er s’appliquent aux personnes de droit privé bénéficiant de droits spéciaux ou exclusifs. L’article 47, § 2, second alinéa, précise que les marchés concernés sont passés avec mise en concurrence. Aux termes de l’article 48, deuxième tiret, de ladite loi, on entend par «marché de fournitures» un «contrat à titre onéreux conclu par écrit entre un fournisseur et une [personne de droit privé bénéficiant de droits spéciaux ou exclusifs], et ayant pour objet l’acquisition, par contrat d’achat ou d’entreprise, location, location-vente ou crédit-bail, avec ou sans option d’achat, de produits». L’annexe 1 de la loi du 24 décembre 1993 décrit les activités visées aux articles 5 et 27 de celle-ci en se référant aux codes de la NACE dans sa version en vigueur au moment de l’adoption de cette loi. L’arrêté royal du 10 janvier 1996 Plusieurs arrêtés royaux ont été pris en exécution de la loi du 24 décembre 1993, parmi lesquels l’arrêté royal du 10 janvier 1996 relatif aux marchés publics de travaux, de fournitures et de services dans les secteurs de l’eau, de l’énergie, des transports et des services postaux ( Moniteur belge du 26 janvier 1996, p. 1644, ci-après l’«arrêté royal du 10 janvier 1996»). L’article 7, § 2, de cet arrêté royal dispose: «Tout système de qualification établi par un pouvoir adjudicateur doit être géré sur la base de critères et de règles de qualification objectifs qu’il détermine. Ces critères et règles […] sont communiqués sur leur demande aux entrepreneurs intéressés dans le respect des conditions suivantes: 1º      le pouvoir adjudicateur ne peut imposer à certains demandeurs des conditions administratives, techniques ou financières qui n’auraient pas été exigées pour d’autres, ni exiger des essais ou des justifications faisant double emploi avec des preuves objectives déjà disponibles; […] 3º       le pouvoir adjudicateur doit informer les demandeurs de sa décision quant à leur qualification dans un délai raisonnable. Si ce délai doit excéder six mois à partir du dépôt de la demande, il informe le demandeur, dans les deux mois suivant le dépôt, des raisons de l’allongement du délai […]; 4º       le rejet d’une demande de qualification fait l’objet d’une décision motivée, fondée sur les critères et règles de qualification visés au présent paragraphe et communiquée au demandeur non qualifié. Est de même motivée et fondée sur ces critères et règles, la décision de retrait d’une qualification, l’entrepreneur intéressé devant préalablement être informé par écrit de cette intention; […]» Des dispositions similaires figurent aux articles 29, § 2, et 50, § 2, du même arrêté royal. L’article 8, premier et cinquième alinéas, de celui-ci prévoit: «Lorsque les offres ne peuvent être établies qu’après examen d’une documentation volumineuse, ou à la suite d’une visite des lieux ou après consultation sur place de documents annexés au cahier spécial des charges, les délais [de réception des offres] prévus à l’article 5, § 2 et § 4, doivent être prolongés de façon adéquate. […] Lorsque les demandes de participation sont faites par télégramme, par télex, par télécopieur, par téléphone ou par tout moyen électronique, elles doivent être confirmées par lettre envoyée avant l’expiration du délai de réception des demandes de participation […]» Les premier et cinquième alinéas des articles 30 et 51 du même arrêté royal sont rédigés en termes analogues à ceux dudit article 8. L’article 44, premier et deuxième alinéas, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 est rédigé dans les termes suivants: «Le montant estimé des marchés publics de services inclut la rémunération totale du prestataire de services […] Le montant estimé des marchés publics de services financiers prend en compte: 1º       pour les services d’assurances, la prime payable; 2º      pour les services bancaires et autres services financiers, les honoraires, commissions, intérêts et autres modes de rémunération; 3º       pour les marchés impliquant la conception, les honoraires ou la commission payable.» Le titre III bis de l’arrêté royal du 10 janvier 1996, intitulé «Conditions d’utilisation des moyens électroniques», comprend les articles 66 bis à 66 sexies de celui-ci. L’article 66 ter, premier alinéa, 4º, 8º et 9º, de cet arrêté royal dispose: «Les moyens électroniques doivent au moins garantir: […] 4º       qu’il peut raisonnablement être assuré que personne ne peut avoir accès aux demandes de participation et aux offres transmises avant la date limite fixée; […] 8º       que les données relatives aux demandes de participation et aux offres soumises et ouvertes en application des présentes exigences ne demeurent accessibles qu’aux personnes autorisées à en prendre connaissance; 9º       que les outils à utiliser ainsi que leurs caractéristiques techniques […] sont non discriminatoires et sont disponibles pour toutes les personnes intéressées. Ils sont décrits dans l’avis de marché ou dans le cahier spécial des charges». L’article 66 quater, § 1, premier et troisième alinéas, dudit arrêté royal prévoit: «Le pouvoir adjudicateur ne peut imposer l’utilisation des moyens électroniques à quelque stade que ce soit de la procédure, toute disposition contraire étant réputée non écrite. […] Des demandes de participation ou des offres peuvent être établies partiellement par des moyens électroniques et partiellement sur un support papier. […]» L’article 71 de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 dispose: «À moins que de telles spécifications ne soient justifiées par l’objet du marché, il est interdit d’introduire dans les clauses contractuelles propres à un marché déterminé, des spécifications techniques mentionnant des produits d’une fabrication ou d’une provenance déterminée, ou des procédés particuliers qui ont pour effet de favoriser ou d’éliminer certaines entreprises. Est notamment interdite l’indication de marques commerciales ou industrielles, de brevets ou de types, ou celle d’une origine ou d’une production déterminée. Toutefois, une telle indication accompagnée de la mention ‘ou équivalent’, est autorisée lorsqu’il n’est pas possible de donner une description de l’objet du marché au moyen de spécifications suffisamment précises et intelligibles pour tous les intéressés.» Aux termes de l’article 98, § 3, troisième alinéa, de cet arrêté royal: «Lors de la vérification de prix apparemment anormalement bas, le pouvoir adjudicateur peut prendre en considération des justifications fondées sur des critères objectifs tenant à l’économie du procédé de construction ou de fabrication ou de la prestation de services, ou aux solutions techniques choisies, ou aux conditions exceptionnellement favorables dont dispose le soumissionnaire pour exécuter le marché, ou à l’originalité du produit, du projet ou de l’ouvrage proposé par le soumissionnaire.» L’article 122, § 2, 4º, dudit arrêté royal oblige tout pouvoir adjudicateur à conserver les informations appropriées lui permettant de justifier ses décisions concernant «le recours aux exceptions prévues aux articles 3, § 1 er et § 2, 28 à 36 et 41 ter de la loi [du 24 décembre 1993]». L’arrêté royal du 18 juin 1996 Parmi les arrêtés royaux pris en exécution de la loi du 24 décembre 1993 figure également l’arrêté royal du 18 juin 1996 relatif à la mise en concurrence dans le cadre de la Communauté européenne de certains marchés de travaux, de fournitures et de services, dans les secteurs de l’eau, de l’énergie, des transports et des services postaux ( Moniteur belge du 25 juin 1996, p. 17476, ci-après l’«arrêté royal du 18 juin 1996»). Le titre I er de cet arrêté royal, qui comprend les articles 1 à 22 de celui-ci, porte sur les marchés de travaux, de fournitures et de services conclus par des personnes de droit privé. L’article 3, § 3, deuxième alinéa, dudit arrêté royal est rédigé en des termes quasi identiques à ceux du deuxième alinéa de l’article 44 de l’arrêté royal du 10 janvier 1996. Aux termes de l’article 8, §§ 4 et 5, de l’arrêté royal du 18 juin 1996: «§ 4. En procédure restreinte ou en procédure négociée avec mise en concurrence préalable, le délai de réception des demandes de participation est, en règle générale, de trente-cinq jours au moins […] […] § 5.      En procédure restreinte ou en procédure négociée avec mise en concurrence préalable, le délai de réception des offres est fixé d’un commun accord entre l’entité adjudicatrice et les candidats sélectionnés […]. Lorsqu’il est impossible d’arriver à un accord sur le délai de réception des offres, […] l’entité adjudicatrice fixe, en règle générale, un délai de vingt et un jours au moins […] [...]» Les dispositions figurant à l’article 10, § 3, 3º et 4º, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 correspondent à celles de l’article 7, § 2, 3º et 4º, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996. L’article 11, §§ 2, second alinéa, et 3, seconde phrase, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 est rédigé en des termes comparables à ceux, respectivement, des premier et cinquième alinéas de l’article 8 de l’arrêté royal du 10 janvier 1996. L’article 16, § 1, deuxième alinéa, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 correspond à l’article 98, § 3, troisième alinéa, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996. L’article 16, § 2, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 prévoit que «[l]’entité adjudicatrice ne peut rejeter les offres qui sont anormalement basses du fait de l’obtention d’une aide publique que si elle a consulté le soumissionnaire et si celui-ci n’a pas été en meure de démontrer que l’aide en question a été notifiée à la Commission […] ou a été autorisée par celle-ci». Les articles 19 ter, premier alinéa, 4°, 8° et 9°, et 19 quater, § 1, premier et troisième alinéas, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 sont rédigés en termes quasi identiques à ceux des articles 66 ter, premier alinéa, 4°, 8° et 9°, et 66 quater, § 1, premier et troisième alinéas, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996. L’article 21, § 2, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 est rédigé en termes comparables à ceux de l’article 71 de l’arrêté royal du 10 janvier 1996. Enfin, l’article 33, § 2, sous d), de l’arrêté royal du 18 juin 1996 oblige les entités adjudicatrices à conserver «les informations appropriées sur chaque marché leur permettant de justifier ultérieurement les décisions concernant [...] la non-application des dispositions du livre II, titre 1 er , chapitre 1 er , de la loi [du 24 décembre 1993], en vertu des exclusions y prévues». L’arrêté royal du 26 septembre 1996 A également été adopté en exécution de la loi du 24 décembre 1993 l’arrêté royal du 26 septembre 1996 établissant les règles générales d’exécution des marchés publics et des concessions de travaux publics ( Moniteur belge du 18 octobre 1996, p. 26830, ci-après l’«arrêté royal du 26 septembre 1996»). L’article 2 de cet arrêté royal dispose que les règles d’exécution des marchés publics sont notamment précisées par l’annexe de celui-ci, laquelle établit le cahier général des charges des marchés publics de travaux, de fournitures et de services et des concessions de travaux publics. La loi du 15 juin 2006 Le 15 juin 2006 a été adoptée la loi relative aux marchés publics et à certains marchés de travaux, de fournitures et de services ( Moniteur belge du 15 février 2007, p. 7355, ci-après la «loi du 15 juin 2006»). L’article 1 er de cette loi précise qu’elle transpose la directive 2004/17. Son article 78 prévoit l’abrogation de la loi du 24 décembre 1993. Il résulte de l’article 80 de la loi du 15 juin 2006, qui est entré en vigueur le 15 février 2007, date de la publication de celle-ci, que la date d’entrée en vigueur des différents titres de cette loi doit être fixée par arrêté royal. La procédure précontentieuse La Commission, n’ayant pas reçu, à l’expiration du délai prévu à l’article 71 de la directive 2004/17, soit le 31 janvier 2006, d’informations de la part du Royaume de Belgique relatives aux dispositions mises en vigueur par celui-ci pour se conformer à cette directive, a, le 27 mars 2006, mis cet État membre en demeure de présenter ses observations conformément à l’article 226 CE. Par lettre du 1 er juin 2006, le Royaume de Belgique a répondu que la transposition de ladite directive impliquait une réforme globale de la législation existante relative aux marchés publics. Son objectif déclaré était d’intégrer dans une législation restructurée et cohérente les règles antérieures inchangées ainsi que les nouveautés et assouplissements résultant de cette même directive. Il a également fait état de certaines mesures d’adaptation déjà intégrées à la législation existante. Cependant, à ce stade, il n’avait communiqué qu’un seul acte national à la Commission. N’ayant reçu aucune autre communication de dispositions législatives, réglementaires ou administratives prises en vue de transposer la directive 2004/17, la Commission a, le 18 octobre 2006, émis un avis motivé invitant le Royaume de Belgique à prendre les mesures nécessaires pour se conformer aux obligations résultant de cette directive dans un délai de deux mois à compter de la réception de cet avis. Dans leur réponse du 15 décembre 2006 audit avis motivé, les autorités belges ont donné à la Commission de nouvelles indications relatives à la transposition de la directive 2004/17. Elles ont notamment fait état de la loi du 15 juin 2006 ainsi que de la loi du 16 juin 2006 relative à l’attribution, à l’information aux candidats et soumissionnaires et au délai d’attente concernant les marchés publics et certains marchés de travaux, de fournitures et de services ( Moniteur belge du 15 février 2007, p. 7388), adoptées en vue de concrétiser la réforme globale de la législation existante relative aux marchés publics. Par la suite, ces autorités ont, par lettre du 16 février 2007, notifié à la Commission certaines autres mesures de transposition de ladite directive. Estimant toutefois que la situation demeurait insatisfaisante, la Commission a décidé d’introduire le présent recours. Sur le recours Sur l’étendue du recours Au cours de la procédure précontentieuse, les autorités belges ont annoncé une réforme globale de la législation nationale relative aux marchés publics. En réponse aux arguments présentés par le Royaume de Belgique pour la première fois dans son mémoire en défense, la Commission a fait valoir que la réglementation nationale dont se prévaut celui-ci, notamment la loi du 24 décembre 1993 ainsi que les arrêtés royaux du 10 janvier 1996 et du 18 juin 1996, n’assure pas une transposition complète et correcte de la directive 2004/17. Concrètement, dans son mémoire en réplique, la Commission présente une série de griefs en ce qui concerne la transposition de l’article 1 er , paragraphes 2, sous b) à d), 8 et 13, des articles 2, 7 et 9, de l’article 14, paragraphe 4, de l’article 17, paragraphes 1, 8 et 10, sous a) et c), des articles 24 et 34, de l’article 36, paragraphes 1, second alinéa, et 2, de l’article 39, paragraphes 1 et 2, de l’article 40, paragraphe 3, sous g), des articles 41, 45, 48 et 49, de l’article 50, paragraphe 1, premier alinéa, sous c), et second alinéa, des articles 51 à 54, de l’article 57, paragraphes 1, sous d) et e), et 3, de l’article 65, paragraphe 2, et de l’article 66 de la directive 2004/17. Dans son mémoire en duplique, le Royaume de Belgique, renvoyant à l’arrêté royal du 23 novembre 2007 modifiant la loi du 24 décembre 1993 relative aux marchés publics et à certains marchés de travaux, de fournitures et de services ( Moniteur belge du 7 décembre 2007, p. 60372, ci-après l’«arrêté royal de 2007»), soutient que toutes les dispositions contenues dans la directive 2004/17 dont la transposition est obligatoire sont désormais transposées en droit belge. Lors de l’audience, la Commission, tout en soulignant que l’arrêté royal de 2007 a été adopté postérieurement à la date d’expiration du délai fixé dans l’avis motivé et ne peut donc pas être pris en compte pour apprécier le bien-fondé du présent recours, s’est désistée de ce dernier en ce qui concerne l’article 1 er , paragraphe 8, les articles 2 et 7, l’article 17, paragraphes 1 et 8, l’article 24, l’article 34, paragraphes 1, 3 et 4 à 7, l’article 36, paragraphe 1, second alinéa, l’article 39, paragraphe 1, l’article 40, paragraphe 3, sous g), l’article 41, l’article 49, paragraphes 1 et 2, premier et troisième tirets, l’article 50, paragraphe 1, second alinéa, l’article 51, l’article 52, paragraphe 2, et les articles 53, 54 et 66 de la directive 2004/17. De plus, elle a précisé que les griefs relatifs aux articles 45 et 48 de cette directive ne concernent que les paragraphes 1 et 3, sous a) et c), dudit article 45 et les paragraphes 1 à 4 et 6, sous c), dudit article 48. L’étendue du présent recours se limite donc aux griefs présentés par la Commission dans son mémoire en réplique et auxquels elle n’a pas entre-temps renoncé, à savoir ceux relatifs à la transposition de l’article 1 er , paragraphes 2, sous b) à d), et 13, second alinéa, de l’article 9, de l’article 14, paragraphe 4, de l’article 17, paragraphe 10, sous a) et c), de l’article 34, paragraphes 2 et 8, de l’article 36, paragraphe 2, de l’article 39, paragraphe 2, de l’article 45, paragraphes 1 et 3, sous a) et c), de l’article 48, paragraphes 1 à 4 et 6, sous c), de l’article 49, paragraphes 2, deuxième tiret, et 3 à 5, de l’article 50, paragraphe 1, premier alinéa, sous c), de l’article 52, paragraphes 1 et 3, de l’article 57, paragraphes 1, second alinéa, sous d) et e), et 3, et de l’article 65, paragraphe 2, de la directive 2004/17. Sur le fond À titre liminaire, il y a lieu de constater que, comme l’a fait observer à juste titre la Commission lors de l’audience, la loi du 24 décembre 1993 et les arrêtés royaux du 10 janvier 1996 et du 18 juin 1996, dont se prévaut principalement le Royaume de Belgique, ont été adoptés afin de transposer non pas la directive 2004/17, mais les anciennes directives relatives à la coordination des procédures de passation des marchés publics, parmi lesquelles la directive 93/38. Or, la directive 2004/17, qui, comme il ressort de son premier considérant, a modifié les procédures de passation des marchés publics dans les secteurs couverts par celle-ci afin de répondre à des exigences de simplification et de modernisation, présente d’importantes différences avec la directive 93/38, de sorte que la législation nationale ayant transposé cette dernière ne peut, a priori, tenir compte de toutes les nouvelles dispositions et précisions insérées par le législateur communautaire dans la directive 2004/17. Néanmoins, afin d’examiner le bien-fondé des griefs formulés par la Commission, il convient de procéder à une comparaison des dispositions de la directive 2004/17 avec les mesures législatives, réglementaires et administratives nationales par lesquelles le Royaume de Belgique estime avoir transposé ladite directive. À cet égard, il y a lieu de rappeler, en premier lieu, que, selon une jurisprudence constante, chacun des États membres destinataires d’une directive a l’obligation de prendre, dans son ordre juridique national, toutes les mesures nécessaires en vue d’assurer le plein effet de cette directive, conformément à l’objectif qu’elle poursuit (voir, notamment, arrêts du 26 juin 2003, Commission/France, C-233/00, Rec. p. I-6625, point 75, et du 30 novembre 2006, Commission/Luxembourg, C-32/05, Rec. p. I‑11323, point 32). En second lieu, la transposition en droit interne d’une directive n’exige pas nécessairement une reprise formelle et textuelle des dispositions de celle-ci dans une disposition légale expresse et spécifique, et peut, en fonction de son contenu, se satisfaire d’un contexte juridique général, dès lors que celui-ci assure effectivement la pleine application de cette directive d’une manière suffisamment claire et précise (voir en ce sens, notamment, arrêts du 20 octobre 2005, Commission/Royaume-Uni, C‑6/04, Rec. p. I‑9017, points 21 et 24, ainsi que du 24 juin 2008, Commission/Luxembourg, C-272/07, point 10). Toutefois, la Cour a itérativement jugé que les dispositions d’une directive doivent être mises en œuvre avec la précision et la clarté requises afin de satisfaire pleinement à l’exigence de sécurité juridique (voir, en ce sens, arrêts précités, Commission/Royaume-Uni, point 27, et du 24 juin 2008, Commission/Luxembourg, point 11). C’est à la lumière de ces considérations qu’il convient d’examiner les différents griefs soulevés par la Commission. Sur le grief tiré d’une transposition incorrecte de l’article 1 er , paragraphe 2, sous b), de la directive 2004/17 Selon la Commission, la législation belge n’est pas en conformité avec l’article 1 er , paragraphe 2, sous b), de la directive 2004/17, dans la mesure où l’annexe XII de cette dernière, à laquelle se réfère cette disposition afin de définir la notion de «marchés de travaux», n’est pas transposée correctement. Elle critique le fait que les codes de la NACE mentionnés à l’annexe 1 de la loi du 24 décembre 1993 sont ceux qui figuraient à l’annexe XI de la directive 93/38, lesquels diffèrent sensiblement de ceux repris à l’annexe XII de la directive 2004/17. Le Royaume de Belgique soutient que la notion de marchés de travaux en droit belge est identique à cette notion telle que définie par la directive 2004/17, indépendamment de fluctuations des codes de la NACE. Il serait dès lors sans importance que le droit belge se réfère encore à la NACE dans sa version en vigueur en 1993. Afin de démontrer que la définition de la notion de marchés de travaux ne dépend pas réellement du renvoi à une nomenclature donnée, il souligne que les codes de la NACE figurant à l’annexe XII de la directive 2004/17 ont déjà été modifiés depuis l’adoption de cette dernière. À cet égard, il y a lieu de rappeler que l’article 1 er , paragraphe 2, sous b), de la directive 2004/17 définit les «marchés de travaux» comme des marchés ayant pour objet soit l’exécution, soit conjointement la conception et l’exécution de travaux relatifs à une des activités mentionnées à l’annexe XII de cette directive ou d’un ouvrage, soit la réalisation, par quelque moyen que ce soit, d’un ouvrage répondant aux besoins précisés par l’entité adjudicatrice. Il résulte de cette définition, lue en combinaison avec le seizième considérant de la directive 2004/17, qu’un contrat ne saurait être considéré comme un marché de travaux que si son objet concerne spécifiquement des activités visées à l’annexe XII de cette directive (voir par analogie, s’agissant de la directive 93/37, arrêt du 21 février 2008, Commission/Italie, C-412/04, Rec. p. I-619, point 46). Ladite annexe XII a ainsi une fonction importante en ce qu’elle constitue la base sur laquelle il est possible de constater qu’un marché donné relève de la notion de «marchés de travaux» définie à l’article 1 er , paragraphe 2, sous b), de la directive 2004/17. Il s’ensuit qu’un État membre ne peut assurer une transposition correcte de cette disposition en se référant, dans sa législation, à une ancienne version de la NACE qui se distingue sensiblement de la version à laquelle se réfère la directive 2004/17, notamment par le fait que cette ancienne version ne contenait, ainsi que la Commission l’a souligné à juste titre, aucune note explicative. En outre, il convient de préciser que le fait que la version de la NACE à laquelle l’annexe XII de cette directive se réfère ait été modifiée après l’expiration du délai fixé à l’article 71 de cette dernière n’implique aucunement que les États membres sont libres de déterminer unilatéralement la définition de la notion communautaire de marchés de travaux. Enfin, il y a lieu d’observer que la loi du 15 juin 2006, qui, conformément à son article 1 er , constitue une mesure de transposition de la directive 2004/17, mais non encore entrée en vigueur en ce qui concerne ses dispositions substantielles, se réfère, en son annexe 1, aux codes de la NACE tels qu’ils figurent à l’annexe XII de cette directive. Dans ces conditions, ce grief de la Commission est fondé. Sur le grief tiré d’une transposition incorrecte de l’article 1 er , paragraphe 2, sous c), second alinéa, de la directive 2004/17 Selon la Commission, l’article 48, deuxième tiret, de la loi du 24 décembre 1993 n’assure pas une transposition correcte de l’article 1 er , paragraphe 2, sous c), second alinéa, de la directive 2004/17 en ce qu’il ne précise pas, contrairement à ce que prescrit cette dernière disposition, qu’un marché ayant pour objet la fourniture de produits et, à titre accessoire, des travaux de pose et d’installation est considéré comme un «marché de fournitures» au sens de l’article 1 er , paragraphe 2, sous c), de cette directive. Le Royaume de Belgique, tout en soulignant que l’article 27, deuxième tiret, de la loi du 24 décembre 1993 précise que le contrat peut comporter à titre accessoire des travaux de pose et d’installation, fait valoir qu’une telle précision n’est pas indispensable, dans la mesure où, en application du principe de droit selon lequel l’accessoire suit le principal, la qualification d’un contrat dépend de l’objet principal de celui-ci. Afin de statuer sur le bien-fondé de ce grief, il y a lieu de constater que, les dispositions à appliquer aux marchés différant à plusieurs égards selon qu’il s’agit de marchés de travaux, de fournitures ou de services, il est important que la définition de ces trois types de marchés soit précise et permette de déterminer facilement la qualification d’un contrat donné, notamment lorsqu’il s’agit de contrats mixtes tels que ceux visés à l’article 1 er , paragraphe 2, sous c), second alinéa, de la directive 2004/17. Or, si l’article 27, deuxième tiret, de la loi du 24 décembre 1993 constitue une transposition correcte de la règle figurant à l’article 1 er , paragraphe 2, sous c), second alinéa, de la directive 2004/17, il convient de relever que, comme l’a précisé à juste titre la Commission lors de l’audience, cette disposition nationale ne s’applique pas aux entreprises privées bénéficiant de droits spéciaux ou exclusifs. En effet, l’article 48 de la loi du 24 décembre 1993, qui définit la notion de «marché de fournitures» en ce qui concerne les contrats conclus par ce type d’entreprises, ne contient pas la règle selon laquelle un marché ayant pour objet la fourniture de produits et, à titre accessoire, des travaux de pose et d’installation doit être considéré comme un marché de fournitures et laisse ainsi place à une interprétation a contrario qui n’est pas compatible avec la précision souhaitée par le législateur communautaire. Dans ces circonstances, il n’est pas suffisamment assuré que le principe selon lequel l’accessoire suit le principal, auquel le Royaume de Belgique se réfère, trouve à s’appliquer dans toutes les hypothèses de contrat visées à l’article 1 er , paragraphe 2, sous c), second alinéa, de la directive 2004/17. En outre, il convient d’observer que la loi du 15 juin 2006 contient une disposition libellée d’une manière identique à celle dudit article 1 er , paragraphe 2, sous c), second alinéa, qui, lorsque cette loi entrera complètement en vigueur, devra être respectée également par les entreprises privées bénéficiant de droits spéciaux ou exclusifs. En conséquence, ce grief de la Commission est fondé. Sur le grief tiré d’une transposition incorrecte de l’article 1 er , paragraphe 2, sous d), de la directive 2004/17 Selon la Commission, la législation belge n’est pas en conformité avec l’article 1 er , paragraphe 2, sous d), de la directive 2004/17, dans la mesure où l’annexe XVII de celle-ci, à laquelle se réfère cette disposition, n’est pas transposée correctement en droit belge. Elle critique le fait que la troisième note en bas de page de l’annexe 2, B, de la loi du 24 décembre 1993 exclut les «marchés visant l’achat, le développement, la production, ou la coproduction de programmes par des organismes de radiodiffusion, et [les] marchés concernant les temps de diffusion», alors qu’une telle exclusion n’est pas prévue à l’annexe XVII B de la directive 2004/17. Le Royaume de Belgique conteste que le fait de lier aux 27 catégories de services visées dans les annexes XVII A et XVII B de la directive 2004/17 les exclusions et précisions contenues dans les notes en bas de page des annexes 2, A, et 2, B, de ladite loi puisse avoir un effet critiquable. À cet égard, il convient de préciser que la passation des marchés qui ont pour objet des services figurant à l’annexe XVII B de la directive 2004/17 est soumise aux règles contenues aux articles 34 et 43 de celle‑ci. Il est constant que la loi du 24 décembre 1993, en excluant de son champ d’application, à son annexe 2, B, certains marchés qui, en revanche, sont couverts par l’annexe XVII B de la directive 2004/17, a pour conséquence que ces marchés, exclus à tort, sont passés sans qu’il soit obligatoire de respecter lesdites règles. Une telle transposition, limitant le champ d’application de cette directive pour ce qui concerne les marchés de services repris à l’annexe XVII B de ladite directive, n’est pas conforme à celle-ci. Partant, il y a lieu de constater que ce grief de la Commission est fondé. Sur les griefs tirés d’un défaut de transposition des articles 1 er , paragraphe 13, second alinéa, et 36, paragraphe 2, de la directive 2004/17 La Commission soutient que le Royaume de Belgique n’a pas transposé les articles 1 er , paragraphe 13, second alinéa, et 36, paragraphe 2, de la directive 2004/17. Si, à aucun des stades de la présente procédure, le Royaume de Belgique n’a évoqué de façon précise la transposition de ces deux dispositions, il a cependant fait valoir, dans son mémoire en duplique, que toutes les dispositions de cette directive dont la transposition est obligatoire doivent être considérées comme transposées en droit belge. À cet égard, il convient de relever que la première desdites dispositions détermine comment résoudre d’éventuelles divergences entre les différentes nomenclatures auxquelles la directive 2004/17 se réfère. La seconde prévoit qu’une variante ne peut être rejetée pour la seule raison qu’elle aboutirait, si elle était retenue, soit à un marché de services au lieu d’un marché de fournitures, soit à un marché de fournitures au lieu d’un marché de services. Il convient de rappeler que, selon une jurisprudence constante, la nécessité de garantir la pleine application du droit communautaire impose aux États membres non seulement de mettre leur législation en conformité avec celui-ci, mais exige aussi qu’ils le fassent par l’adoption de dispositions juridiques susceptibles de créer une situation suffisamment précise, claire et transparente pour permettre aux particuliers de connaître la plénitude de leurs droits et de s’en prévaloir devant les juridictions nationales (arrêt du 18 décembre 2008, Commission/Espagne, C-338/06, non encore publié au Recueil, point 54 et jurisprudence citée). Or, force est de constater que, en l’absence de toute disposition explicite relative aux articles 1 er , paragraphe 13, second alinéa, et 36, paragraphe 2, de la directive 2004/17 dans la législation belge, celle-ci n’informe pas les particuliers concernés de la plénitude de leurs droits, de sorte qu’ils peuvent ne pas être en mesure de se prévaloir de ceux-ci devant les juridictions nationales aussi complètement qu’ils devraient pouvoir le faire. Dans ces conditions, ces griefs de la Commission sont fondés. Sur le grief tiré d’une transposition incorrecte de l’article 14, paragraphe 4, de la directive 2004/17 La Commission fait valoir que les articles 2 et 47, paragraphe 2, second alinéa, de la loi du 24 décembre 1993 n’assurent pas une transposition correcte de la règle inscrite à l’article 14, paragraphe 4, de la directive 2004/17, selon laquelle les entités adjudicatrices ne peuvent pas recourir aux accords-cadres de façon abusive avec pour effet d’empêcher, de restreindre ou de fausser la concurrence. Sans contester que la réglementation belge contienne un principe général interdisant l’abus de droit et un principe général de respect de la concurrence, elle soutient qu’il est obligatoire de transposer ladite interdiction en relation directe avec les marchés couverts par cette directive. Le Royaume de Belgique soutient que le principe général de respect de la concurrence est inscrit dans les articles 2 et 47, paragraphe 2, second alinéa, de la loi du 24 décembre 1993 et que l’interdiction de l’abus de droit constitue un principe de droit qu’il ne convient pas de répéter dans toute réglementation. À cet égard, il y a lieu de rappeler que la directive 2004/17 vise à ouvrir les marchés auxquels elle s’applique à la concurrence communautaire, en favorisant la manifestation d’intérêt la plus large possible parmi les opérateurs économiques des États membres (voir, en ce sens, s’agissant de la directive 93/38, arrêt du 5 octobre 2000, Commission/France, C‑16/98, Rec. p. I-8315, point 108). Dans le contexte spécifique de l’utilisation des accords-cadres comme moyen de passation des marchés, l’article 14, paragraphe 4, de la directive 2004/17 précise que les entités adjudicatrices ne peuvent pas recourir à de tels accords de façon abusive avec pour effet d’empêcher, de restreindre ou de fausser la concurrence. Étant donné que l’existence d’un accord-cadre passé conformément à cette directive permet aux entités adjudicatrices de recourir à une procédure sans mise en concurrence préalable pour les marchés à passer sur la base de cet accord-cadre, il est nécessaire de préciser, comme le prescrit l’article 14, paragraphe 4, de ladite directive, que lesdites entités ne peuvent pas recourir aux accords-cadres de façon abusive. Cette interdiction confère aux opérateurs économiques la possibilité de faire contrôler que les entités adjudicatrices n’utilisent pas les accords-cadres de façon abusive, comportement qui serait incompatible avec une application correcte de la directive 2004/17. S’agissant des articles 2 et 47, paragraphe 2, de la loi du 24 décembre 1993, qu’invoque le Royaume de Belgique, ils prévoient seulement que les marchés sont attribués après mise en concurrence. Étant donné que cette obligation de mise en concurrence est remplie par la conclusion d’un accord-cadre, elle ne garantit pas que ce type d’accord ne sera pas utilisé de façon abusive. Quant au principe général de l’interdiction de l’abus de droit et au principe général de respect de la concurrence, auxquels cet État membre se réfère également, ceux-ci n’instaurent pas une situation juridique suffisamment précise et claire pour assurer que le comportement spécifique qu’a voulu proscrire le législateur communautaire au moyen de l’article 14, paragraphe 4, de la directive 2004/17 soit réellement interdit. À cet égard, il convient d’observer que l’article 32, quatrième alinéa, de la loi de 15 juin 2006, qui n’est pas encore entré en vigueur, opère une transposition littérale dudit article 14, paragraphe 4. Partant, il y a lieu de constater que ce grief de la Commission est fondé. Sur le grief tiré d’un défaut de transposition de l’article 17, paragraphe 10, sous a) et c), de la directive 2004/17 La Commission fait valoir qu’aucune disposition de la législation belge ne transpose la règle spécifique relative à la prise en compte, pour le calcul du montant estimé des marchés de services, de modes de rémunération particuliers éventuellement prévus dans les marchés de services d’assurance et les marchés impliquant la conception, visés à l’article 17, paragraphe 10, sous a) et c), de la directive 2004/17. Le Royaume de Belgique conteste que la réglementation belge ne soit pas conforme à ces dispositions, l’ajout, dans celles-ci, des mots «autres modes de rémunération» étant, selon lui, sans pertinence. Il précise que, si l’article 44, second alinéa, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 3, paragraphe 3, deuxième alinéa, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 apportent certaines précisions pour ce qui concerne les types de prestations de services concernés, cela ne prive cependant pas d’effet le principe de la prise en considération de la rémunération totale du prestataire de services inscrit au premier alinéa desdits articles 44 et 3, paragraphe 3. À cet égard, il convient de préciser que l’article 44, second alinéa, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 3, paragraphe 3, deuxième alinéa, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 ont été adoptés afin de transposer l’article 14, paragraphe 3, de la directive 93/38, qui limitait la prise en compte d’«autres modes de rémunérations» au type de services mentionné au 2° de ces dispositions nationales, à savoir les services bancaires, désormais visés à l’article 17, paragraphe 10, sous b), de la directive 2004/17. Le législateur communautaire ayant jugé utile de préciser dans le cadre de la directive 2004/17 non seulement pour les services bancaires, mais également pour les types de services visés aux points a) et c) de son article 17, paragraphe 10, que le montant estimé du marché doit prendre en compte les «autres modes de rémunération», le Royaume de Belgique doit, notamment pour éviter tout risque d’interprétation a contrario des 2° et 3° de l’article 44, second alinéa, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et de l’article 3, paragraphe 3, deuxième alinéa, de l’arrêté royal du 18 juin 1996, assurer une transposition précise dudit article 17, paragraphe 10, sous a) et c). Or, la présence d’un rappel général à l’article 44, premier alinéa, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et à l’article 3, paragraphe 3, premier alinéa, de l’arrêté royal du 18 juin 1996, selon lequel le montant estimé des marchés de services inclut la rémunération totale du prestataire de services, ne permet pas de dissiper un tel risque et n’assure donc pas une transposition suffisamment précise des règles spécifiques de calcul du montant estimé des marchés de services énoncées aux points a) et c) de l’article 17, paragraphe 10, de la directive 2004/17. Dans ces conditions, ce grief de la Commission est fondé. Sur le grief tiré d’un défaut de transposition de l’article 34, paragraphe 8, de la directive 2004/17 La Commission fait valoir que le Royaume de Belgique n’a pas transposé l’article 34, paragraphe 8, de la directive 2004/17. Sans contester qu’il est nécessaire de transposer ladite disposition, le Royaume de Belgique, en se référant aux articles 71 de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et 21, paragraphe 2, de l’arrêté royal du 18 juin 1996, soutient que cette transposition a été correctement opérée en droit belge. À cet égard, il importe de souligner que ces dispositions nationales ont été adoptées afin d’assurer la transposition de l’article 18, paragraphe 5, de la directive 93/38, qui déterminait dans quels cas il pouvait être autorisé de faire mention d’un produit déterminé. L’article 34, paragraphe 8, de la directive 2004/17, qui fait référence à des règles nouvelles figurant aux paragraphes 3 et 4 de ce même article, reprend lui-même une règle qui a été modifiée dans le but d’être intégrée dans la partie de cette directive relative aux spécifications techniques figurant dans les documents d’un marché. Si, selon ledit article 34, paragraphe 8, la référence à un produit déterminé est seulement autorisée «à titre exceptionnel» dans le cas où une description suffisamment précise et intelligible de l’objet du marché n’est pas possible par application des paragraphes 3 et 4 dudit article 34, l’exigence de ce caractère exceptionnel du recours, dans les spécifications techniques, entre autres à la mention d’une fabrication ou d’une provenance déterminées, ou à la référence à une marque n’apparaît pas dans les dispositions nationales auxquelles le Royaume de Belgique se réfère. Ainsi, ces dispositions nationales n’assurent pas une transposition correcte dudit article 34, paragraphe 8, dans la mesure où elles ne subordonnent pas le recours à une telle mention ou référence à l’impossibilité de décrire de manière suffisamment précise l’objet du marché par application des paragraphes 3 et 4 de l’article 34, de la directive 2004/17. Dans ces conditions, ce grief de la Commission est fondé. Sur le grief tiré d’un défaut de transposition de l’article 39, paragraphe 2, de la directive 2004/17 La Commission fait valoir que ni les articles 12 et 41 de la loi du 24 décembre 1993 ni le cahier général des charges annexé à l’arrêté royal du 26 septembre 1996, qu’invoque le Royaume de Belgique à l’égard de l’article 39, paragraphe 2, de la directive 2004/17, ne transposent cette dernière disposition qui, lorsque les informations mentionnées au paragraphe 1 du même article 39 sont fournies, oblige les entités adjudicatrices à demander aux soumissionnaires d’indiquer qu’ils ont tenu compte, lors de la préparation de leur offre, des obligations relatives aux dispositions en matière de protection du travail et aux conditions de travail applicables durant l’exécution du marché. Selon le Royaume de Belgique, une transposition dudit article 39, paragraphe 2, n’est pas nécessaire. Il suffirait que la réglementation nationale exige que lesdites obligations soient respectées par celui qui doit réaliser la prestation. À cet égard, il y a lieu de préciser que l’article 39, paragraphe 2, de la directive impose aux entités adjudicatrices, lorsqu’elles fournissent les informations mentionnées au paragraphe 1 de ce même article, de demander aux soumissionnaires de confirmer qu’ils ont tenu compte des obligations relatives aux dispositions en matière de protection du travail et aux conditions de travail en vigueur à l’endroit où la prestation sera réalisée. Or, il est constant que l’obligation ainsi prévue à l’égard des entités adjudicatrices, qui a pour but de leur permettre de vérifier au préalable que les soumissionnaires ont bien tenu compte des règles concernées, n’est reprise ni dans la loi du 24 décembre 1993 ni dans le cahier général des charges annexé à l’arrêté royal du 26 septembre 1996. Contrairement à ce que soutient l’État membre défendeur, une transposition correcte dudit article 39, paragraphe 2, ne saurait résulter du simple fait que les soumissionnaires sont obligés de respecter les dispositions nationales en matière de protection du travail et de conditions de travail en vigueur à l’endroit où la prestation sera réalisée. En effet, ce fait est étranger à l’obligation, pour les entités adjudicatrices, de demander aux soumissionnaires d’indiquer positivement qu’ils ont bien tenu compte des exigences résultant de règles spécifiques auxquelles, dans une procédure de passation de marché concrète, une telle entité a décidé de faire référence dans son cahier des charges. Dans ces conditions, ce grief de la Commission est fondé. Sur les griefs tirés d’une transposition incorrecte de l’article 45, paragraphes 1 et 3, sous a) et c), de la directive 2004/17 La Commission fait valoir que l’article 45, paragraphe 1, de la directive 2004/17 contient une nouvelle règle concernant la fixation des délais de réception des demandes de participation et des offres, dont la portée est plus générale et plus flexible que les dispositions du droit belge auxquelles le Royaume de Belgique se réfère à cet égard. S’agissant de l’article 45, paragraphe 3, sous a) et c), de cette directive, elle relève que les délais prévus par le droit belge ne sont pas conformes à ceux prévus à ces dernières dispositions. Le Royaume de Belgique estime que l’article 8, premier alinéa, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 11, paragraphe 2, second alinéa, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 assurent une transposition suffisamment précise dudit article 45, paragraphe 1, dans la mesure où ils prévoient que le délai de réception des offres doit, dans certains cas, être prolongé de façon adéquate. À cet égard, il convient, en premier lieu, de constater que, si l’article 45, paragraphe 1, de la directive 2004/17 oblige les entités adjudicatrices à tenir compte, d’une manière générale, lors de la fixation des délais concernés, de la complexité du marché et du temps nécessaire pour préparer les offres, les dispositions nationales invoquées par le Royaume de Belgique n’ont pas une telle portée générale. Elles prévoient seulement trois cas spécifiques de prolongation des délais de réception parmi lesquels ne figure pas l’hypothèse de la complexité du marché. En second lieu, s’agissant de la transposition de l’article 45, paragraphe 3, sous a) et c), de la directive 2004/17, il suffit de constater que les paragraphes 4 et 5 de l’article 8 de l’arrêté royal du 18 juin 1996, en prévoyant, dans les procédures concernées, des délais minimaux pour la réception des demandes de participation et des offres de, respectivement, 35 et 21 jours, ne sont pas conformes, comme l’a d’ailleurs reconnu le Royaume de Belgique lors de l’audience, aux points a) et c) dudit article 45, paragraphe 3, qui, pour les mêmes procédures, prévoient des délais de réception de, respectivement, 37 et 24 jours. Dans ces conditions, ces griefs de la Commission sont fondés. Sur les griefs tirés d’une transposition incorrecte ou d’un défaut de transposition de l’article 48, paragraphes 1 à 4 et 6, sous c), de la directive 2004/17 Argumentation des parties S’agissant de la transposition en droit belge de l’article 48 de la directive 2004/17, la Commission soutient en premier lieu, s’agissant des paragraphes 1 et 2 de cet article, qu’il est nécessaire de préciser la restriction imposée aux entités adjudicatrices quant au choix des moyens de communication, ce que ne ferait pas la législation belge. En deuxième lieu, s’agissant du paragraphe 3 de ce même article, elle allègue que cette législation nationale n’impose ni la confidentialité des demandes de participation ni l’interdiction de prendre connaissance du contenu des offres et des demandes de participation avant l’expiration des délais prévus pour leur présentation. En troisième lieu, elle fait valoir que ladite législation ne prévoit pas que les dispositifs utilisés pour communiquer par des moyens électroniques doivent être «compatibles avec les technologies d’information et de communication généralement utilisées», comme l’exige le paragraphe 4 dudit article 48. En quatrième lieu, d’une part, les termes «si nécessaire pour des raisons de preuve juridique» figurant au paragraphe 6, sous c), du même article feraient défaut en droit belge. D’autre part, la dernière phrase de ce même point c) serait également absente de la législation belge. Le Royaume de Belgique rétorque d’abord qu’une transposition de l’article 48, paragraphe 1, de la directive 2004/17 ne s’avère pas indispensable, celui-ci se limitant à préciser quels moyens de communication peuvent être utilisés. De même, il estime qu’il n’est pas indispensable de transposer le paragraphe 2 dudit article. Il renvoie cependant à l’article 66 quater de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et à l’article 19 quater de l’arrêté royal du 18 juin 1996, en précisant que, si ces dispositions ne permettent pas aux entités adjudicatrices d’imposer l’utilisation des moyens électroniques, c’est précisément parce qu’une telle contrainte serait susceptible de restreindre l’accès des opérateurs économiques aux procédures de passation des marchés concernés. Ensuite, il fait valoir que l’obligation d’assurer l’intégrité des données ainsi que la confidentialité des offres et des demandes de participation qu’impose l’article 48, paragraphe 3, de la directive 2004/17 est transposée, notamment, par l’article 66 ter de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 19 ter de l’arrêté royal du 18 juin 1996, qui transposent également le paragraphe 4 dudit article 48. Enfin, le Royaume de Belgique soutient que l’article 48, paragraphe 6, sous c), de la directive 2004/17 est transposé par les quatrième et cinquième alinéas des articles 8, 30 et 51 de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 ainsi que par l’article 11, paragraphe 3, de l’arrêté royal du 18 juin 1996. Appréciation de la Cour En premier lieu, il importe, d’une part, de rappeler que, selon le quarante-sixième considérant de la directive 2004/17, «il convient de mettre les moyens électroniques sur un pied d’égalité avec les moyens classiques de communication et d’échange d’informations». Ce principe est instauré par l’article 48, paragraphe 1, de cette directive, selon lequel les entités adjudicatrices peuvent choisir d’utiliser les moyens électroniques pour les communications et échanges d’informations concernés, à condition cependant que ces moyens soient utilisés conformément aux paragraphes 4 et 5 de cet article. Il s’ensuit que ledit article 48, paragraphe 1, qui, contrairement à ce que fait valoir le Royaume de Belgique, ne se limite pas à une simple énumération des moyens de communication utilisables, mais prévoit le droit, pour les entités adjudicatrices, de choisir, sous certaines conditions, entre ces différents moyens, requiert nécessairement une transposition spécifique en droit national, laquelle n’a pas eu lieu en l’espèce. D’autre part, étant donné qu’il ne saurait être exclu que l’utilisation de certains moyens de communication puisse être susceptible de restreindre l’accès des opérateurs économiques aux procédures de passation des marchés concernés, le paragraphe 2 dudit article 48 impose une restriction aux entités adjudicatrices quant au choix des moyens de communication, à savoir qu’ils doivent être généralement disponibles. Toutefois, cette restriction ne justifie pas que le droit national empêche les entités adjudicatrices d’imposer l’utilisation de moyens électroniques à quelque stade que ce soit de la procédure, comme le font l’article 66 quater, paragraphe 1, premier alinéa, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 19 quater, paragraphe 1, premier alinéa, de l’arrêté royal du 18 juin 1996. En deuxième lieu, s’agissant de la transposition du paragraphe 3 dudit article 48, il est certes vrai que l’article 66 ter de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 19 ter de l’arrêté royal du 18 juin 1996 contiennent certaines règles ayant pour but de garantir l’intégrité des données ainsi que la confidentialité des offres et des demandes de participation, mais ces règles ne concernent toutefois que les communications faites par des moyens électroniques, et non pas celles opérées par d’autres moyens de communication auxquels pourtant l’article 48, paragraphe 3, de la directive 2004/17 s’applique également. Ainsi, en prévoyant, en ce qui concerne l’emploi des moyens de communication électroniques, qu’il doit être raisonnablement «assuré que personne ne [puisse] avoir accès aux demandes de participation et aux offres transmises avant la date limite fixée», l’article 66 ter, 4º, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 19 ter, 4º, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 ne transposent ledit article 48, paragraphe 3, in fine, que pour l’utilisation des moyens électroniques. De telles règles nationales, ne couvrant pas tous les moyens de communication prévus, ne sauraient assurer une transposition correcte de l’article 48, paragraphe 3, de la directive 2004/17. En troisième lieu, s’agissant de l’article 48, paragraphe 4, de la directive 2004/17, qui concerne uniquement les moyens électroniques, il suffit de constater que, si l’article 66 ter, 9º, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 19 ter, 9º, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 précisent que les entités adjudicatrices doivent utiliser des outils de communication «disponibles pour toutes les personnes intéressées», ladite disposition de la directive 2004/17 est moins restrictive, en ce sens qu’elle permet à ces entités d’utiliser des moyens de communication électroniques dès lors qu’ils sont «généralement» compatibles avec les technologies d’information et de communication «généralement» utilisées, sans qu’il soit requis que ces moyens soient disponibles pour tous. En quatrième lieu, s’agissant de l’article 48, paragraphe 6, sous c), de la directive 2004/17, il suffit de constater, d’une part, que le cinquième alinéa des articles 8, 30 et 51 de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 ainsi que l’article 11, paragraphe 3, de l’arrêté royal du 18 juin 1996 obligent les soumissionnaires à confirmer dans tous les cas une demande de participation faite par télécopie, alors que ladite disposition de la directive 2004/17 est moins restrictive, en ce sens qu’elle oblige uniquement les soumissionnaires à adresser une confirmation si les entités adjudicatrices l’estiment nécessaire pour des raisons de preuve juridique, sans que le Royaume de Belgique ait allégué que tel sera le cas au regard du droit belge. D’autre part, l’obligation prévue à l’égard des entités adjudicatrices par la dernière phrase de l’article 48, paragraphe 6, sous c), de la directive 2004/17 ne se trouve pas transposée par les dispositions nationales susmentionnées. Dans ces conditions, il y a lieu de constater que les griefs de la Commission tirés d’une transposition incorrecte ou d’un défaut de transposition de l’article 48, paragraphes 1 à 4 et 6, sous c), de la directive 2004/17 sont fondés. Sur le grief tiré d’une transposition incomplète de l’article 49, paragraphe 2, deuxième tiret, de la directive 2004/17 La Commission fait valoir que le paragraphe 2, deuxième tiret, de l’article 49 de la directive 2004/17 n’est pas transposé dans la législation belge d’une manière suffisamment précise, étant donné que cette législation n’oblige pas spécifiquement les entités adjudicatrices, dans les cas visés à l’article 34, paragraphes 4 et 5, de cette directive, à communiquer les motifs de rejet d’une offre écartée. Le Royaume de Belgique rétorque que ledit article 49, paragraphe 2, deuxième tiret, contient uniquement un rappel des motifs qui pourraient être utilisés pour justifier le rejet d’une offre. Si une telle disposition, non exhaustive, a un intérêt explicatif dans ladite directive, il ne serait pas opportun d’en reprendre le contenu dans le droit national. À cet égard, même s’il est vrai qu’une offre peut être rejetée pour diverses raisons liées à son contenu ou à sa forme, il est important que le droit national exige, comme le fait l’article 49, paragraphe 2, deuxième tiret, de la directive 2004/17, que, dans les cas spécifiques visés à l’article 34, paragraphes 4 et 5, de celle-ci où les offres ne peuvent, en principe, pas être rejetées pour des motifs de non-équivalence par rapport aux spécifications techniques ou de défaut de correspondance avec les performances ou les exigences fonctionnelles afférentes au marché concerné, la communication des motifs du rejet d’une offre est obligatoire en cas de demande, afin de justifier que ce rejet ne saurait être considéré comme contraire audit article 34, paragraphe 4 ou 5. Partant, ce grief de la Commission est fondé. Sur les griefs tirés d’une transposition incomplète de l’article 49, paragraphes 3 à 5, de la directive 2004/17 La Commission fait valoir que la transposition des paragraphes 3 à 5 de l’article 49 de la directive 2004/17 opérée en droit belge est insuffisante, parce que celui-ci ne reprend pas les délais mentionnés auxdits paragraphes, relatifs aux hypothèses dans lesquelles les entités adjudicatrices qui établissent et gèrent un système de qualification tel que défini à l’article 53 de cette directive doivent informer les demandeurs. Le Royaume de Belgique se limite à faire valoir, sans autre précision, qu’il y a lieu de «tenir compte des dispositions des articles 7, 29 et 50 de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et de l’article 10, paragraphe 3, de l’arrêté royal du 18 juin 1996». À cet égard, il suffit de constater que, d’une part, l’article 7, paragraphe 2, 3º, première phrase, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 autorise les entités adjudicatrices à dépasser le délai maximal de six mois dont celles-ci disposent en vertu de l’article 49, paragraphe 3, premier alinéa, de la directive 2004/17 pour informer les demandeurs de leur décision quant à la qualification de ces derniers. De plus, la seconde phrase dudit article 7, paragraphe 2, 3º, ne transpose pas le délai de quatre mois prévu au second alinéa de l’article 49, paragraphe 3, de cette directive. D’autre part, la législation belge ne prévoit pas le délai maximal de quinze jours prescrit aux paragraphes 4 et 5 dudit article 49 pour décider, respectivement, de rejeter une qualification ou d’y mettre fin. Dans ces circonstances, ces griefs de la Commission sont fondés. Sur le grief tiré d’une transposition incomplète de l’article 50, paragraphe 1, premier alinéa, sous c), de la directive 2004/17 Selon la Commission, l’article 50, paragraphe 1, premier alinéa, sous c), de la directive 2004/17 n’est pas transposé complètement en droit belge. Le Royaume de Belgique rétorque que ladite disposition est transposée par l’article 122, paragraphe 2, 4º, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et par l’article 33, paragraphe 2, de l’arrêté royal du 18 juin 1996. À ce sujet, il suffit de constater que l’obligation que prévoit ledit article 50, paragraphe 1, premier alinéa, sous c), à l’égard des entités adjudicatrices, qui consiste à conserver les informations appropriées leur permettant de justifier ultérieurement une décision concernant la non-application de la directive 2004/17 sur la base, entre autres, des exceptions figurant aux articles 18 et 24 de celle-ci, fait défaut dans les dispositions nationales auxquelles le Royaume de Belgique se réfère. En effet, d’une part, l’article 122, paragraphe 2, 4º, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 ne vise pas l’exception relative aux concessions de travaux ou de services prévue à l’article 18 de la directive 2004/17. D’autre part, l’exception énoncée à l’article 24 de cette directive en ce qui concerne les marchés portant sur certains services exclus de celle-ci n’est pas mentionnée à l’article 33, paragraphe 2, de l’arrêté royal du 18 juin 1996. Dans ces conditions, ce grief de la Commission est fondé. Sur le grief tiré du défaut de transposition de l’article 52, paragraphe 1, de la directive 2004/17 La Commission, qui souligne que l’article 52, paragraphe 1, de la directive 2004/17 prévoit des interdictions précises et spécifiques à l’égard des entités adjudicatrices lorsqu’elles choisissent les participants à une procédure restreinte ou négociée, soutient que cette disposition n’a pas été transposée en droit belge. Selon le Royaume de Belgique, ladite disposition ne doit pas faire l’objet d’une transposition spécifique. Elle ne constituerait en effet qu’un rappel des principes de reconnaissance mutuelle, d’égalité et de non-discrimination issus du traité CE qui est applicable à tous les marchés. À cet égard, il convient d’observer que les dispositions figurant à l’article 52, paragraphe 1, sous a) et b), de la directive 2004/17 correspondent à celles qui figuraient précédemment à l’article 30, paragraphe 5, de la directive 93/38, qui prévoyait les mêmes interdictions à l’égard de décisions adoptées en relation avec les systèmes de qualification. Les interdictions figurant à l’article 52, paragraphe 1, de la directive 2004/17 s’appliquent toutefois d’une manière plus générale, lorsque les entités adjudicatrices choisissent les participants en prenant leur décision quant à la qualification. Or, il y a lieu de constater que le Royaume de Belgique, en transposant littéralement l’article 30, paragraphe 5, de la directive 93/38 à l’article 7, paragraphe 2, 1º, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996, n’assure pas que son droit national s’applique à toutes les hypothèses visées par l’article 52, paragraphe 1, de la directive 2004/17. Dans ces circonstances, ce grief de la Commission est fondé. Sur les griefs tirés d’un défaut de transposition de l’article 57, paragraphes 1, second alinéa, sous d) et e), et 3, première phrase, de la directive 2004/17 La Commission fait valoir que ni les précisions figurant aux points d) et e) de l’article 57, paragraphe 1, second alinéa, de la directive 2004/17 ni la première phrase du paragraphe 3 du même article ne sont transposées en droit belge. Tout en considérant que les précisions énumérées audit article 57, paragraphe 1, second alinéa, forment une liste exemplative qui ne nécessite pas de mesure de transposition, le Royaume de Belgique soutient que l’article 98, paragraphe 3, de l’arrêté royal du 10 janvier 1996 et l’article 16 de l’arrêté royal du 18 juin 1996 constituent des mesures de transposition de cette disposition de droit communautaire. Il fait également valoir que le paragraphe 3 dudit article 57 est transposé par lesdites dispositions nationales. S’agissant, en premier lieu, du paragraphe 1, second alinéa, de l’article 57 de la directive 2004/17, il convient d’observer que, si la liste des précisions qu’il contient n’est pas exhaustive, cela n’a pas pour conséquence qu’il s’agit d’une liste purement indicative permettant aux États membres de laisser les entités adjudicatrices libres de déterminer quels sont les éléments pertinents à prendre en considération avant d’écarter une offre apparaissant anormalement basse. Les deux dispositions nationales auxquelles le Royaume de Belgique se réfère ne transposent que les cas de figure visés aux points a) à c) de l’article 57, paragraphe 1, second alinéa, de la directive 2004/17. Elles ont été adoptées afin d’assurer la transposition de l’article 34, paragraphe 5, deuxième alinéa, de la directive 93/38, dont le contenu a été complété à l’article 57, paragraphe 1, second alinéa, sous d) et e), de la directive 2004/17. Le législateur communautaire ayant estimé utile de mentionner auxdits points d) et e) deux types de précisions supplémentaires et, ainsi, de limiter davantage la marge de manœuvre des entités adjudicatrices en ce qui concerne le rejet d’une offre anormalement basse, le législateur national a l’obligation d’assurer une transposition de ces deux points. Or, la législation nationale invoquée par le Royaume de Belgique n’opère pas cette transposition. S’agissant, en second lieu, du paragraphe 3 de l’article 57 de la directive 2004/17, il suffit de constater que cette disposition n’est que partiellement transposée par l’article 16, paragraphe 2, de l’arrêté royal du 18 juin 1996, puisque celui-ci ne concerne, ainsi que l’a relevé la Commission lors de l’audience, que les entreprises bénéficiant de droits spéciaux ou exclusifs. Dans ces conditions, ces griefs de la Commission sont fondés. Sur les griefs tirés d’un défaut de transposition de l’article 65, paragraphe 2, de la directive 2004/17 Argumentation des parties La Commission, qui souligne que les concours sont soumis à une procédure allégée pour laquelle l’article 65, paragraphe 2, de la directive 2004/17 prévoit certaines obligations à charge des entités adjudicatrices, allègue que cette disposition n’est pas transposée par les dispositions nationales auxquelles le Royaume de Belgique se réfère à cet égard. En ce qui concerne en particulier la première phrase dudit article 65, paragraphe 2, elle soutient que la législation belge ne prévoit pas que, lorsque les concours ne réunissent qu’un nombre limité de participants, les critères de sélection doivent être clairs et non discriminatoires. En ce qui concerne la seconde phrase de cette même disposition, selon laquelle le nombre de candidats invités à participer aux concours doit tenir compte du besoin d’assurer une concurrence réelle, elle fait valoir que cette phrase régit la situation concurrentielle spécifique qui doit perdurer dans la seconde phase du concours, c’est-à-dire après la sélection des participants. Le Royaume de Belgique conteste qu’il soit nécessaire de transposer les deux phrases figurant audit article 65, paragraphe 2. En ce qui concerne la première phrase, il estime que des principes généraux existants assurent que les entités adjudicatrices établissent des critères de sélection clairs et non discriminatoires. Pour ce qui est de la seconde phrase de cette même disposition, il fait valoir qu’elle énonce ce qui est une évidence dans le cadre de la réglementation belge. En effet, les critères de sélection des participants devraient, le cas échéant, être précisés à la rubrique III.1 du modèle type d’avis de concours constituant l’annexe 6 des arrêtés royaux du 10 janvier 1996 et du 18 juin 1996, et la rubrique IV.1 de ce même modèle imposerait que soit indiqué le nombre de participants envisagé ou leurs nombres minimal et maximal. Appréciation de la Cour Au travers de l’article 65, paragraphe 2, première phrase, de la directive 2004/17, le législateur communautaire a entendu rappeler, dans le cadre spécifique des concours dans le domaine des services et lorsque le nombre des participants est limité, l’obligation, pour les entités adjudicatrices, d’établir des critères clairs et non discriminatoires pour la sélection des participants. Partant, s’il est vrai que, dans le cadre des concours, ladite obligation d’établir de tels critères de sélection s’impose généralement, ledit article 65, paragraphe 2, première phrase, concerne une situation bien définie dans le cadre de laquelle il est important de rappeler les conditions auxquelles doivent satisfaire les critères de sélection. Dans ce contexte, l’article 65, paragraphe 2, seconde phrase, de cette directive souligne le caractère déterminant du nombre de candidats invités à participer au concours. En effet, une telle disposition vise à éviter que la phase préalable de sélection des candidats ne se confonde in fine avec la phase finale de l’attribution du marché et que toute concurrence réelle disparaisse lors de cette dernière phase. À cet égard, l’obligation faite aux entités adjudicatrices d’indiquer, le cas échéant, le nombre envisagé de participants retenus ou leurs nombres minimal et maximal, telle qu’elle découle du modèle type d’avis de concours constituant l’annexe 6 des arrêtés royaux du 10 janvier 1996 et du 18 juin 1996, ne saurait valoir transposition adéquate de la restriction de la marge de manœuvre desdites entités à laquelle procède l’article 65, paragraphe 2, seconde phrase, de la directive 2004/17. Une telle indication n’assure en effet nullement que le nombre de candidats invités soit suffisamment élevé pour assurer une concurrence réelle. Dans ces conditions, ces griefs de la Commission sont fondés. Sur les griefs tirés d’un défaut de transposition dans le délai prescrit des articles 9, 34, paragraphe 2, 52, paragraphe 3, et 57, paragraphe 3, seconde phrase, de la directive 2004/17 S’agissant de ces griefs, la Commission précise que le Royaume de Belgique a reconnu, d’une part, dans son mémoire en défense, ne pas avoir transposé les articles 9, 34, paragraphe 2, et 52, paragraphe 3, de la directive 2004/17 dans le délai fixé dans l’avis motivé et, d’autre part, dans son mémoire en duplique, qu’une transposition de la seconde phrase de l’article 57, paragraphe 3, de cette directive était nécessaire. Si le Royaume de Belgique ne conteste pas que la transposition desdites dispositions n’a pas été effectuée dans ledit délai, il soutient néanmoins, dans son mémoire en duplique, que celles-ci ont désormais été transposées par différentes dispositions de l’arrêté royal de 2007. Il est constant qu’aucune des dispositions de la directive 2004/17 visées par les présents griefs, qui nécessitent une transposition en droit national, n’avait été transposée à la date d’expiration du délai de deux mois fixé dans l’avis motivé émis par la Commission. À cet égard, il y a lieu de rappeler que, selon une jurisprudence constante, l’existence d’un manquement doit être appréciée en fonction de la situation de l’État membre en cause telle qu’elle se présentait au terme du délai fixé dans l’avis motivé (voir, notamment, arrêts du 12 juillet 2007, Commission/Belgique, C-90/07, point 11, et du 21 février 2008, Commission/Italie, précité, point 42). Ainsi, la législation nationale adoptée postérieurement à l’expiration de ce délai n’a pas à faire l’objet d’un examen de la part de la Cour. Par conséquent, il convient de constater que, en ayant omis d’adopter, dans le délai prescrit, les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour se conformer aux articles 9, 34, paragraphe 2, 52, paragraphe 3, et 57, paragraphe 3, seconde phrase, de la directive 2004/17, le Royaume de Belgique a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de l’article 71 de cette directive. Dans ces conditions, ces griefs de la Commission sont fondés. Au vu de l’ensemble des considérations qui précèdent, il convient de constater que le Royaume de Belgique, –        en ne prenant pas les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour transposer de façon complète et correcte l’article 1 er , paragraphe 2, sous b), c), second alinéa, et d), et paragraphe 13, second alinéa, l’article 14, paragraphe 4, l’article 17, paragraphe 10, sous a) et c), l’article 34, paragraphe 8, l’article 36, paragraphe 2, l’article 39, paragraphe 2, l’article 45, paragraphes 1 et 3, sous a) et c), l’article 48, paragraphes 1 à 4 et 6, sous c), l’article 49, paragraphes 2, deuxième tiret, et 3 à 5, l’article 50, paragraphe 1, premier alinéa, sous c), l’article 52, paragraphe 1, l’article 57, paragraphes 1, second alinéa, sous d) et e), et 3, première phrase, ainsi que l’article 65, paragraphe 2, de la directive 2004/17, et –        en ayant omis d’adopter, dans le délai prescrit, les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour se conformer aux articles 9, 34, paragraphe 2, 52, paragraphe 3, et 57, paragraphe 3, seconde phrase, de cette directive, a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de celle-ci. Sur les dépens Aux termes de l’article 69, paragraphe 2, du règlement de procédure, toute partie qui succombe est condamnée aux dépens, s’il est conclu en ce sens. La Commission ayant conclu à la condamnation du Royaume de Belgique et celui-ci ayant succombé en ses moyens, il y a lieu de le condamner aux dépens. Par ces motifs, la Cour (deuxième chambre) déclare et arrête: 1) Le Royaume de Belgique, – en ne prenant pas les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour transposer de façon complète et correcte l’article 1 er , paragraphe 2, sous b), c), second alinéa, et d), et paragraphe 13, second alinéa, l’article 14, paragraphe 4, l’article 17, paragraphe 10, sous a) et c), l’article 34, paragraphe 8, l’article 36, paragraphe 2, l’article 39, paragraphe 2, l’article 45, paragraphes 1 et 3, sous a) et c), l’article 48, paragraphes 1 à 4 et 6, sous c), l’article 49, paragraphes 2, deuxième tiret, et 3 à 5, l’article 50, paragraphe 1, premier alinéa, sous c), l’article 52, paragraphe 1, l’article 57, paragraphes 1, second alinéa, sous d) et e), et 3, première phrase, ainsi que l’article 65, paragraphe 2, de la directive 2004/17/CE du Parlement européen et du Conseil, du 31 mars 2004, portant coordination des procédures de passation des marchés dans les secteurs de l’eau, de l’énergie, des transports et des services postaux, et – en ayant omis d’adopter, dans le délai prescrit, les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour se conformer aux articles 9, 34, paragraphe 2, 52, paragraphe 3, et 57, paragraphe 3, seconde phrase, de la directive 2004/17, a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu de celle‑ci. 2) Le Royaume de Belgique est condamné aux dépens. Signatures * Langue de procédure: le français.

62005CJ0341

ro

Cererea de pronunțare a unei hotărâri preliminare privește interpretarea articolelor 12 CE și 49 CE, precum și a Directivei 96/71/CE a Parlamentului European și a Consiliului din 16 decembrie 1996 privind detașarea lucrătorilor în cadrul prestării de servicii ( JO 1997, L 18, p. 1 , Ediție specială, 05/vol. 4, p. 29). Această cerere a fost formulată în cadrul unui litigiu între Laval un Partneri Ltd (denumită în continuare „Laval”), societate de drept leton cu sediul în Riga (Letonia), pe de o parte, și Svenska Byggnadsarbetareförbundet (sindicat suedez al lucrătorilor din sectorul construcțiilor și al lucrărilor publice, denumit în continuare „Byggnads”), Svenska Byggnadsarbetareförbundet avdelning 1, Byggettan (secția sindicală nr. 1 a sindicatului menționat, denumită în continuare „Byggettan”), precum și Svenska Elektrikerförbundet (sindicat suedez al lucrătorilor electricieni, denumit în continuare „Elektrikerna”), pe de altă parte, având ca obiect procedura pe care societatea Laval a inițiat-o pentru a obține, în primul rând, declararea ca ilegale atât a acțiunii colective a Byggnads și a Byggettan care afectează toate șantierele pe care intervine respectiva societate, cât și a acțiunii de solidaritate a Elektrikerna, care constă în blocarea tuturor lucrărilor de electricitate în curs, în al doilea rând, dispunerea încetării acestor acțiuni și, în al treilea rând, obligarea organizațiilor sindicale menționate la repararea prejudiciului pe care reclamanta l-a suferit. Cadrul juridic Reglementarea comunitară Considerentele (6), (13), (17) și (22) ale Directivei 96/71 prevăd: „întrucât dobândirea de raporturile de muncă a unei dimensiuni transnaționale ridică probleme în ceea ce privește legislația aplicabilă acestor raporturi de muncă; întrucât este necesar, în interesul părților, să se prevadă condiții de lucru și de angajare aplicabile raporturilor de muncă avute în vedere;” „întrucât legislațiile statelor membre trebuie coordonate astfel încât să se prevadă un nucleu de norme imperative de protecție minimă, care trebuie respectate, în țara gazdă, de angajatorii care detașează lucrători în vederea executării unor lucrări cu caracter temporar pe teritoriul statului membru în care sunt prestate serviciile; întrucât o astfel de coordonare nu poate fi asigurată decât pe baza dreptului comunitar;” „întrucât normele imperative de protecție minimă în vigoare în țara gazdă nu pot împiedica aplicarea unor condiții de muncă și de încadrare în muncă mai favorabile pentru lucrători;” „întrucât prezenta directivă nu aduce atingere dreptului statelor membre privind acțiunile colective de apărare a intereselor profesionale și comerciale;” Potrivit articolului 1 din Directiva 96/71: „(1)   Prezenta directivă se aplică întreprinderilor înființate într-un stat membru care, în cadrul prestării de servicii transnaționale, detașează lucrători, conform alineatului (3), pe teritoriul unui stat membru. […] (3)   Prezenta directivă se aplică în măsura în care întreprinderile menționate la alineatul (1) iau una dintre următoarele măsuri cu caracter transnațional: (a) […] sau (b) detașarea unui lucrător pe teritoriul unui stat membru la o unitate sau întreprindere care aparține grupului, dacă există un raport de muncă între întreprinderea care face detașarea și lucrător pe perioada detașării […]” Articolul 3 din această directivă prevede: „Condiții de muncă și de încadrare în muncă (1)   Statele membre asigură că, indiferent de legea aplicabilă raporturilor de muncă, întreprinderile menționate la articolul 1 alineatul (1) garantează lucrătorilor detașați pe teritoriul lor condiții de muncă și de încadrare în muncă cu privire la următoarele aspecte stabilite în statul membru pe teritoriul căruia sunt executate lucrările: — prin acte cu putere de lege și acte administrative și/sau — prin convenții colective sau sentințe arbitrale de generală aplicare în sensul alineatului (8), în măsura în care acestea se referă la activitățile menționate în anexă: (a) perioadele maxime de lucru și perioadele minime de odihnă; (b) durata minimă a concediilor anuale plătite; (c) salariul minim, inclusiv plata orelor suplimentare; prezenta literă nu se aplică sistemelor complementare de pensii; (d) condițiile de punere la dispoziție a lucrătorilor, în special de către întreprinderile cu încadrare în muncă temporară; (e) securitatea, sănătatea și igiena la locul de muncă; (f) măsurile de protecție aplicabile condițiilor de muncă și de încadrare în muncă a femeilor însărcinate sau care au născut de curând, a copiilor și a tinerilor; (g) egalitatea de tratament între bărbați și femei, precum și alte dispoziții în materie de nediscriminare. În sensul prezentei directive, noțiunea de salariu minim, menționată la alineatul (1) litera (c), este definită de legislația [și/sau] practica națională a statului membru pe teritoriul căruia este detașat lucrătorul. […] (7)   Alineatele (1)-(6) nu aduc atingere aplicării unor condiții de muncă și de încadrare în muncă mai favorabile pentru lucrători. Alocațiile specifice detașării sunt considerate parte a salariului minim, în măsura în care nu sunt vărsate cu titlu de rambursare a cheltuielilor suportate efectiv pentru detașare, cum ar fi cheltuielile de transport, cazare și masă. (8)   Prin convenții colective sau sentințe arbitrale declarate de generală aplicare se înțelege convențiile colective sau sentințele arbitrale care trebuie respectate de către toate întreprinderile aparținând sectorului sau profesiei respective și care țin de domeniul teritorial de aplicare al acestora. În absența unui sistem de declarare cu aplicare generală a convențiilor colective sau a sentințelor arbitrale în sensul [primului paragraf], statele membre pot, dacă hotărăsc acest lucru, să ia drept bază: — convențiile colective sau sentințele arbitrale cu efect general asupra tuturor întreprinderilor similare aparținând sectorului sau profesiei respective și care țin de domeniul teritorial de aplicare al acestora și/sau — convențiile colective încheiate de cele mai reprezentative organizații ale partenerilor sociali pe plan național, aplicate pe întreg teritoriul statului respectiv, dacă aplicarea acestora la întreprinderile menționate la articolul 1 alineatul (1) garantează, în ceea ce privește aspectele enumerate la alineatul (1) primul paragraf din prezentul articol, tratamentul egal aplicat acestor întreprinderi și întreprinderilor menționate în prezentul [paragraf], care se găsesc într-o situație asemănătoare. Există egalitate de tratament, în sensul prezentului articol, atunci când întreprinderile naționale aflate în situații similare: — sunt supuse, la locul de desfășurare a activității sau în sectorul respectiv, acelorași obligații, în ceea ce privește aspectele enumerate la alineatul (1) primul paragraf, ca și întreprinderile care efectuează detașări și — trebuie să impună [a se citi „respecte”] aceste obligații cu aceleași efecte. […] (10)   Prezenta directivă nu împiedică statele membre să impună, pe baza tratatului, întreprinderilor naționale și celor din alte state, în mod egal: — condiții de muncă și de încadrare în muncă privind alte aspecte decât cele menționate la alineatul (1) primul paragraf, în măsura în care este vorba despre dispoziții de ordine publică; — condiții de muncă și de încadrare în muncă stabilite prin acorduri colective [sau] sentințe arbitrale în sensul alineatului (8), cu privire la alte activități decât cele menționate în anexă.” Potrivit articolului 4 din Directiva 96/71: „Cooperare în materie de informare (1)   În scopul punerii în aplicare a prezentei directive, statele membre desemnează unul sau mai multe birouri de legătură sau autorități naționale competente[,] conform legislației și/sau practicii naționale. (2)   Statele membre prevăd cooperarea între autoritățile administrației publice care, conform legislației naționale, au competență în supravegherea condițiilor de muncă și de încadrare în muncă menționate la articolul 3. Această cooperare constă în special în a răspunde cererilor de informare motivate ale acestor autorități cu privire la punerea la dispoziție a lucrătorilor pe plan transnațional, inclusiv în ceea ce privește abuzurile manifeste sau cazurile de activități transnaționale considerate ilegale. Comisia și autoritățile administrației publice menționate în primul [paragraf] colaborează strâns în vederea examinării dificultăților care ar putea apărea în aplicarea articolului 3 alineatul (10). Asistența administrativă reciprocă se furnizează cu titlu gratuit. (3)   Fiecare stat membru ia măsurile corespunzătoare pentru ca informațiile privind condițiile de muncă și de încadrare în muncă menționate la articolul 3 să fie în general accesibile. (4)   Fiecare stat membru comunică celorlalte state membre și Comisiei birourile de legătură și/sau organismele competente menționate la alineatul (1).” Reglementarea națională Transpunerea Directivei 96/71 Din dosar reiese că Regatul Suediei nu dispune de un sistem de declarare cu aplicare generală a convențiilor colective și că, pentru a nu crea situații de discriminare, legea nu impune întreprinderilor străine să aplice convențiile colective suedeze, dat fiind că nu toți angajatorii suedezi sunt ținuți printr-o convenție colectivă. Directiva 96/71 a fost transpusă în dreptul suedez prin Legea (1999:678) privind detașarea lucrătorilor [lag (1999:678) om utstationering av arbetstagare] din 9 decembrie 1999 (denumită în continuare „Legea privind detașarea lucrătorilor”). Rezultă din actele de procedură că sunt stabilite, prin acte cu putere de lege în sensul articolului 3 alineatul (1) primul paragraf prima liniuță din Directiva 96/71, condițiile de muncă și de încadrare în muncă aplicabile lucrătorilor detașați cu privire la aspectele prevăzute de articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a), (b) și (d)-(g) din Directiva 96/71. În schimb, legislația suedeză nu prevede un salariu minim, aspect la care se referă articolul 3 alineatul (1) primul paragraf litera (c) din directiva menționată. Din înscrisurile de la dosar reiese că biroul de legătură înființat în temeiul articolului 4 alineatul (1) din Directiva 96/71 (Arbetsmiljöverket) este însărcinat, printre altele, să informeze persoanele interesate cu privire la existența unor convenții colective care pot fi aplicate în cazul detașării unor lucrători în Suedia și să îndrume respectivele persoane interesate către părțile la convenția colectivă pentru informații mai ample. Dreptul de a întreprinde acțiuni colective Capitolul 2 din Constituția suedeză (Regeringsformen) enumeră libertățile și drepturile fundamentale de care beneficiază cetățenii. În temeiul articolului 17 din aceasta, asociațiile de lucrători, precum și angajatorii și asociațiile de angajatori au dreptul de a întreprinde acțiuni colective, cu excepția situației în care dispoziții prevăzute de o lege sau de o convenție se opun acestui drept. Legea (1976:580) privind participarea salariaților la deciziile negociate [lag (1976:580) om medbestämmande i arbetslivet] din 10 iunie 1976 (denumită în continuare „MBL”) prevede normele aplicabile în materia dreptului de asociere și de negociere, a convențiilor colective, a medierii conflictelor colective de muncă, precum și a obligației de pace socială și conține dispoziții care limitează dreptul organizațiilor sindicale de a desfășura acțiuni colective. Din articolul 41 din MBL rezultă obligația de a menține pacea socială între partenerii ținuți de o convenție colectivă și interdicția de a desfășura acțiuni colective pentru a obține modificări ale convenției. Cu toate acestea, sunt permise acțiuni colective atunci când partenerii nu au încheiat între ei o convenție colectivă. Articolul 42 din MBL prevede: „Organizațiile patronale sau ale lucrătorilor nu au dreptul să organizeze sau să provoace, în orice alt mod, o acțiune colectivă ilegală. Acestea nu au dreptul nici să participe, prin susținere sau în orice alt mod, la o acțiune colectivă ilegală. O organizație ținută ea însăși de o convenție colectivă va depune de asemenea toate eforturile pentru ca, în cazul în care membri care aparțin acestei organizații se pregătesc să desfășoare sau desfășoară o acțiune colectivă ilegală, să ia toate măsurile pentru a împiedica această acțiune sau să acționeze pentru a pune capăt acestei acțiuni. Dacă o persoană a declanșat o acțiune colectivă ilegală, îi este interzis oricărei alte persoane să participe la aceasta. Dispozițiile primelor două teze ale primului paragraf se aplică în mod exclusiv declanșării de către o asociație a unor acțiuni referitoare la condițiile de muncă ce intră în mod direct în domeniul de aplicare al prezentei legi.” Potrivit interpretării jurisprudențiale a articolului 42 primul paragraf din MBL, este interzisă desfășurarea unei acțiuni colective în scopul obținerii abrogării sau modificării unei convenții colective încheiate de terți. În hotărârea cunoscută sub numele „Britannia” (1989, nr. 120), Arbetsdomstolen (Tribunalul pentru Litigii de Muncă) a declarat că această interdicție se aplică și acțiunilor colective declanșate în Suedia în scopul obținerii abrogării sau modificării unei convenții colective încheiate între părți străine, într-un loc de muncă situat în străinătate, dacă o astfel de acțiune colectivă este interzisă de dreptul străin aplicabil părților semnatare ale acestei convenții colective. Prin legea cunoscută sub numele „lex Britannia”, care a intrat în vigoare la 1 iulie 1991, legiuitorul a vrut să reducă aplicabilitatea principiului consacrat de Hotărârea Britannia. Lex Britannia cuprinde trei dispoziții inserate în MBL, și anume articolul 25 a, articolul 31 a și articolul 42 al treilea paragraf din aceasta din urmă. Din explicațiile furnizate de instanța de trimitere reiese că, de la introducerea acestui al treilea paragraf în articolul 42 din MBL, acțiunile colective desfășurate împotriva unui angajator străin care exercită în mod temporar o activitate în Suedia nu mai sunt interzise atunci când o apreciere de ansamblu a situației permite să se concluzioneze că legătura cu acest stat membru este prea slabă pentru ca MBL să poată fi considerată în mod direct aplicabilă condițiilor de muncă respective. Convenția colectivă din domeniul construcțiilor Byggnads este o organizație sindicală care reunește, în Suedia, lucrătorii din sectorul construcțiilor. Din observațiile prezentate de aceasta reiese că, în anul 2006, organizația era compusă din 31 de secții locale, printre care figura și Byggettan, că avea 128000 de membri, dintre care 95000 de vârstă activă, și că reunea în special lucrători din sectoarele lemnului și betonului, zidari, parchetari, lucrători din sectorul construcțiilor și căilor rutiere, precum și instalatori. Aproximativ 87 % din lucrătorii din domeniul construcțiilor făceau parte din această organizație. Între Byggnads, în calitate de organizație centrală care reprezenta lucrătorii din domeniul construcțiilor, pe de o parte, și Sveriges Byggindustrier (organizația centrală a angajatorilor din sectorul construcțiilor), pe de altă parte, a fost încheiată o convenție colectivă (denumită în continuare „Convenția colectivă din domeniul construcțiilor”). Convenția colectivă din domeniul construcțiilor conține norme specifice referitoare la programul de lucru și la concediul anual, aspecte în privința cărora convențiile colective se pot îndepărta de la actele cu putere de lege. În plus, respectiva convenție include dispoziții privind șomajul temporar și perioada de așteptare, rambursarea cheltuielilor de deplasare și a cheltuielilor profesionale, protecția împotriva concedierilor, concediul de formare, precum și formarea profesională. Aderarea la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor determină de asemenea, pentru întreprinderile respective, acceptarea mai multor obligații cu caracter pecuniar. Astfel, aceste întreprinderi trebuie să plătească organizației Byggettan o sumă egală cu 1,5 % din fondul de salarii pentru controlul exercitat de această secție sindicală asupra remunerațiilor, iar companiei de asigurări FORA sume ce reprezintă, pe de o parte, 0,8 % din fondul de salarii pentru o redevență denumită „procent adițional” sau „supliment special în domeniul construcțiilor” și, pe de altă parte, 5,9 % din acest fond pentru mai multe prime de asigurare. Redevența denumită „procent adițional” sau „supliment special în domeniul construcțiilor” are rolul de a finanța contracte de grup de asigurare de viață, de asigurare socială și de asigurare care acoperă accidentele survenite în afara programului de lucru, fondul de cercetare al întreprinderilor suedeze din domeniul construcțiilor (Svenska Byggbranschens Utvecklingsfond), organizația Galaxen, condusă de patronat și având ca obiect adaptarea locurilor de muncă pentru persoanele cu mobilitate redusă și reeducarea acestora, promovarea dezvoltării formării în meseriile din domeniul construcțiilor, precum și cheltuielile de administrare și de gestiune. Diferitele contracte de asigurare propuse de FORA garantează lucrătorilor o asigurare complementară de pensie, precum și plata prestațiilor în caz de boală, a prestațiilor de șomaj, a unei indemnizații în caz de accident de muncă și a unui ajutor financiar supraviețuitorilor în caz de deces al lucrătorului. Dacă aderă la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor, angajatorii, inclusiv cei care detașează lucrători în Suedia, sunt, în principiu, obligați să respecte toate clauzele acesteia, anumite norme fiind totuși aplicabile de la caz la caz, în funcție, în principal, de natura șantierului și de modul în care sunt realizate lucrările. Stabilirea salariilor Din observațiile guvernului suedez reiese că, în Suedia, stabilirea remunerațiilor lucrătorilor salariați este încredințată partenerilor sociali, care trebuie să urmeze calea negocierii colective. În general, convențiile colective nu cuprind dispoziții care să prevadă un salariu minim ca atare. Salariul cel mai mic care figurează în numeroase convenții colective privește salariații fără calificare și fără experiență profesională, ceea ce implică faptul că, în general, acesta nu privește decât un număr foarte mic de persoane. Remunerația celorlalți salariați este stabilită în cadrul negocierilor desfășurate la locul de muncă, ținând seama de calificările salariatului și de funcțiile exercitate de acesta. Potrivit observațiilor prezentate în această cauză de către cele trei organizații sindicale pârâte în acțiunea principală, în Convenția colectivă din domeniul construcțiilor, salariul în acord reprezintă forma de remunerație normală în sectorul construcțiilor. Regimul salariilor în acord presupune ca noi acorduri salariale să fie încheiate pentru fiecare proiect de construcție. Cu toate acestea, angajatorii și secțiunea locală a organizației sindicale pot și să se înțeleagă cu privire la aplicarea unui salariu în regie în ceea ce privește un șantier determinat. Niciun sistem de salariu lunar nu se aplică tipului de lucrători vizați de acțiunea principală. În opinia acelorași organizații sindicale, negocierile salariale se desfășoară într-un climat de pace socială care urmează în mod obligatoriu încheierii unei convenții colective. Acordul cu privire la salarii este încheiat, în principiu, la nivel local, între sindicat și angajator. Dacă partenerii sociali nu reușesc să ajungă la un acord la acest nivel, negocierile salariale fac obiectul unor negocieri centralizate în care, din partea salariațior, Byggnads are calitatea de parte principală. Dacă partenerii sociali nu reușesc să ajungă la un acord nici în cadrul acestor din urmă negocieri, salariul de bază este stabilit conform „clauzei de siguranță”. Potrivit respectivelor organizații sindicale, salariul „de siguranță”, care nu ar reprezenta, în fapt, decât un mecanism de negociere în ultimă instanță și care nu ar constitui un salariu minim, era, pentru a doua jumătate a anului 2004, în valoare de 109 SEK (aproximativ 12 euro) pe oră. Acțiunea principală Din decizia de trimitere reiese că Laval este o societate de drept leton al cărei sediu se află în Riga. Între lunile mai și decembrie 2004, aceasta a detașat în Suedia aproximativ 35 de lucrători pentru a lucra pe șantierele societății L&P Baltic Bygg AB (denumită în continuare „Baltic”), societate de drept suedez al cărei capital era deținut în măsură de 100 % de Laval până la sfârșitul anului 2003, în special pentru construirea unei școli la Vaxholm. Laval, care semnase convenții colective cu sindicatul leton al lucrătorilor din domeniul construcțiilor în Letonia, la 14 septembrie și la 20 octombrie 2004, nu era ținută de nicio convenție colectivă încheiată cu Byggnads, Byggettan sau Elektrikerna, care nu aveau niciun membru în cadrul personalului Laval. Aproximativ 65 % din salariații letoni în cauză erau membri ai sindicatului lucrătorilor din domeniul construcțiilor în statul lor de origine. Rezultă din înscrisurile de la dosar că, în luna iunie 2004, au fost stabilite relații între Byggettan, pe de o parte, precum și Baltic și Laval, pe de altă parte, și că au fost inițiate negocieri în vederea aderării societății Laval la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor. Laval a solicitat ca salariile și celelalte condiții de muncă să fie definite în paralel cu aceste negocieri, astfel încât nivelul remunerațiilor, precum și condițiile de muncă să fie deja stabilite la momentul aderării la această convenție. Byggettan a acceptat această solicitare, chiar dacă, în general, negocierea unei convenții colective trebuie să fie finalizată pentru ca, ulterior, să fie angajată în cadrul păcii sociale obligatorii o discuție privind salariile și celelalte condiții de muncă. Byggettan a refuzat instituirea unui sistem de salariu lunar, dar a acceptat propunerea din partea Laval privind principiul unui salariu orar. Din decizia de trimitere reiese că, în cadrul întâlnirii pentru negocieri din 15 septembrie 2004, Byggettan solicitase societății Laval, pe de o parte, să adere la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor în ceea ce privește șantierul de la Vaxholm și, pe de altă parte, să garanteze că lucrătorii detașați primesc un salariu de 145 SEK pe oră (aproximativ 16 euro). Acest salariu pe oră era întemeiat pe statistici salariale ale regiunii Stockholm (Suedia) pentru primul trimestru al anului 2004 și referitoare la lucrătorii din sectoarele betonului și lemnului care dețin o calificare profesională. Byggettan a declarat că era pregătită să declanșeze imediat o acțiune colectivă în lipsa unui acord în acest sens. Potrivit înscrisurilor de la dosar, Laval a declarat în cursul procedurii derulate la Arbetsdomstolen că plătea lucrătorilor săi un salariu lunar de 13600 SEK (aproximativ 1500 de euro), la care se adăugau avantaje în natură privind hrana, cazarea și transportul în valoare de 6000 SEK (aproximativ 660 de euro) pe lună. În cazul aderării la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor, Laval ar fi fost obligată, în principiu, să respecte toate clauzele acesteia, inclusiv pe cele privind obligațiile pecuniare față de Byggettan și de FORA, enumerate la punctul 20 din prezenta hotărâre. Prin intermediul unui formular de declarație care i-a fost adresat în luna decembrie 2004, s-a propus societății Laval încheierea unor contracte de asigurare cu FORA. Întrucât prin negociere nu s-a ajuns la un rezultat, Byggettan a solicitat Byggnads să adopte măsuri destinate să pună în aplicare împotriva societății Laval acțiunea colectivă anunțată cu ocazia întâlnirii pentru negocieri din 15 septembrie 2004. În luna octombrie 2004, a fost depus un preaviz. La 2 noiembrie 2004, a început blocarea șantierului de la Vaxholm. Această blocare a constat în special în împiedicarea livrării de mărfuri pe șantier, în instalarea de pichete de grevă și în interzicerea intrării pe șantier a lucrătorilor letoni, precum și a vehiculelor. Laval a solicitat ajutorul forțelor de poliție, care i-au comunicat că, deoarece acțiunea colectivă era legală potrivit dreptului național, nu le era permis să intervină, nici să înlăture obstacolele fizice care împiedicau accesul pe șantier. La sfârșitul lunii noiembrie 2004, Laval s-a adresat biroului de legătură menționat la punctul 9 din prezenta hotărâre pentru a obține informații cu privire la condițiile de muncă și de încadrare în muncă pe care trebuia să le aplice în Suedia, la existența sau neexistența unui salariu minim și la natura cotizațiilor pe care trebuia să le achite. Printr-o scrisoare din 2 decembrie 2004, directorul juridic al acestui organism i-a comunicat că societatea era obligată să aplice dispozițiile la care face trimitere Legea privind detașarea lucrătorilor, că revenea partenerilor sociali sarcina de a se pune de acord cu privire la aspectele salariale, că cerințele minime prevăzute de convențiile colective erau de asemenea aplicate lucrătorilor străini detașați și că, dacă unui angajator străin i se aplicau cotizații duble, cauza putea fi adusă în fața instanțelor. Pentru a lua cunoștință de dispozițiile aplicabile în temeiul convențiilor, Laval trebuia să se adreseze partenerilor sociali din ramura de activitate respectivă. În cadrul întâlnirii de mediere organizate la 1 decembrie 2004 și a ședinței de conciliere care a avut loc în fața Arbetsdomstolen la 20 decembrie, Laval a fost invitată de către Byggettan să adere la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor înainte de a fi discutată problema salarială. Dacă Laval ar fi acceptat această propunere, acțiunea colectivă ar fi încetat imediat și ar fi intrat în vigoare pacea socială, care ar fi permis să fie inițiată o negociere cu privire la salarii. Cu toate acestea, Laval a refuzat să adere la convenția respectivă, deoarece nu avea posibilitatea să cunoască, în prealabil, obligațiile care i s-ar impune în materie salarială. În decembrie 2004, acțiunile colective îndreptate împotriva societății Laval s-au intensificat. Elektrikerna a declanșat, la 3 decembrie 2004, o acțiune de solidaritate. Această măsură a avut ca efect împiedicarea întreprinderilor suedeze care aparțineau organizației patronale a instalatorilor electrici să presteze servicii către Laval. De Crăciun, lucrătorii detașați de Laval s-au întors în Letonia și nu au revenit pe șantierul respectiv. În ianuarie 2005, alte organizații sindicale au anunțat acțiuni de solidaritate constând în boicotarea tuturor șantierelor pe care Laval le avea în Suedia, astfel încât această întreprindere nu a mai fost în măsură să își exercite activitățile pe teritoriul acestui stat membru. În luna februarie 2005, orașul Vaxholm a solicitat rezilierea contractului încheiat cu societatea Baltic și, la 24 martie 2005, aceasta din urmă a fost declarată în faliment. Întrebările preliminare La 7 decembrie 2004, Laval a sesizat Arbetsdomstolen cu o acțiune îndreptată împotriva Byggnads, Byggettan și Elektrikerna, care urmărea ca atât blocarea, cât și acțiunea de solidaritate care a afectat toate șantierele sale să fie declarate ilegale și să se dispună încetarea acestora. Laval a solicitat de asemenea obligarea acestor organizații sindicale la repararea prejudiciului suferit. Prin Decizia din 22 decembrie 2004, instanța de trimitere a respins cererea de aplicare a unor măsuri provizorii formulată de Laval, prin care se solicita încetarea acestor acțiuni colective. Ridicând problema dacă articolele 12 CE și 49 CE, precum și Directiva 96/71 se opun posibilității ca organizațiile sindicale să încerce, printr-o acțiune colectivă, să constrângă o întreprindere străină care detașează lucrători în Suedia să aplice o convenție colectivă suedeză, Arbetsdomstolen a hotărât, la 29 aprilie 2005, să suspende judecarea cauzei și să sesizeze Curtea cu o cerere de pronunțare a unei hotărâri preliminare. În decizia de trimitere din 15 septembrie 2005, această instanță adresează următoarele întrebări preliminare: „1) Este compatibilă cu normele Tratatului CE privind libera prestare a serviciilor și interzicerea oricărei discriminări pe motiv de cetățenie sau de naționalitate, precum și cu Directiva 96/71[…] încercarea unor organizații sindicale, printr-o acțiune colectivă care ia forma unei blocări, de a constrânge un prestator de servicii străin să adere în statul membru gazdă la o convenție colectivă privind condițiile de muncă și de încadrare în muncă, precum [Convenția colectivă din domeniul construcțiilor], dacă situația în statul gazdă este de asemenea natură încât legislația care transpune directiva menționată nu cuprinde nicio dispoziție expresă privind aplicarea condițiilor de muncă și de încadrare în muncă în convențiile colective? 2) [MBL] interzice unei organizații sindicale să întreprindă o acțiune colectivă care urmărește să înlăture o convenție colectivă încheiată între alți parteneri sociali. Cu toate acestea, potrivit unei dispoziții speciale care constituie o parte din lex Britannia, această interdicție nu se aplică decât dacă o organizație sindicală declanșează o acțiune colectivă referitoare la condițiile de muncă în privința cărora [MBL] este în mod direct aplicabilă, ceea ce, în practică, înseamnă că interdicția nu se aplică în privința acțiunilor colective îndreptate împotriva unor societăți străine care exercită temporar o activitate în Suedia cu propriul lor personal. Normele tratatului privind libera prestare a serviciilor și interzicerea discriminărilor pe motiv de cetățenie sau de naționalitate, precum și Directiva 96/71 se opun aplicării acestei din urmă norme – care, împreună cu celelalte dispoziții din lex Britannia, are ca efect faptul că, în practică, convențiile colective suedeze devin aplicabile și au întâietate față de convențiile colective străine încheiate deja – în privința unei acțiuni colective care ia forma unei blocări exercitate de organizații sindicale suedeze împotriva unui prestator de servicii instalat temporar în Suedia?” Prin Ordonanța președintelui Curții din 15 noiembrie 2005, solicitarea instanței de trimitere din 15 septembrie 2005 privind judecarea prezentei cauze potrivit procedurii accelerate prevăzute la articolul 104a primul paragraf din Regulamentul de procedură a fost respinsă. Cu privire la admisibilitate Byggnads, Byggettan și Elektrikerna pun în discuție admisibilitatea cererii de pronunțare a unei hotărâri preliminare. În primul rând, acestea invocă lipsa unei legături între întrebările adresate și împrejurările de fapt din cauza principală. De fapt, instanța de trimitere ar solicita Curții să interpreteze dispozițiile privind libera prestare a serviciilor și Directiva 96/71, în condițiile în care Laval ar fi stabilită în Suedia, în conformitate cu articolul 43 CE, prin intermediul societății Baltic, filiala sa, al cărei capital îl deținea în măsură de 100 % până la sfârșitul anului 2003. Întrucât capitalul social al societății Laval și cel al societății Baltic erau deținute de aceleași persoane, aceste societăți aveau aceiași reprezentanți și foloseau aceeași marcă, acestea ar trebui să fie considerate o singură și unică entitate economică din punctul de vedere al dreptului comunitar, deși constituie două persoane juridice distincte. Prin urmare, Laval ar fi avut obligația de a-și exercita activitatea în Suedia în condițiile definite pentru resortisanții proprii de legislația acestui stat membru, în sensul articolului 43 al doilea paragraf CE. În al doilea rând, acestea susțin că scopul acțiunii principale este de a permite societății Laval să se sustragă legislației suedeze și că, din acest motiv, acțiunea are, cel puțin în parte, caracter artificial. Laval, a cărei activitate ar consta în plasarea, cu titlu temporar, de personal originar din Letonia la societăți care își exercită activitatea pe piața suedeză, ar încerca să eludeze toate obligațiile care rezultă din legislația și din reglementarea suedeză referitoare la convențiile colective și ar încerca, invocând dispozițiile privind serviciile din tratat, precum și Directiva 96/71, să se prevaleze în mod nejustificat de facilitățile oferite de dreptul comunitar. În această privință, trebuie amintit că, în cadrul unei proceduri prevăzute la articolul 234 CE, întemeiată pe o separare clară a competențelor între instanțele naționale și Curte, orice apreciere a situației de fapt din cauză este de competența instanței naționale. De asemenea, numai instanța națională, care este sesizată cu soluționarea litigiului și care trebuie să își asume răspunderea pentru hotărârea judecătorească ce urmează a fi pronunțată, are competența să aprecieze luând în considerare particularitățile cauzei, atât necesitatea unei hotărâri preliminare pentru a fi în măsură să pronunțe propria hotărâre, cât și pertinența întrebărilor pe care le adresează Curții. În consecință, în cazul în care întrebările adresate au ca obiect interpretarea dreptului comunitar, Curtea este, în principiu, obligată să se pronunțe (a se vedea în special Hotărârea din 25 februarie 2003, IKA, C-326/00, Rec., p. I-1703 , punctul 27, Hotărârea din 12 aprilie 2005, Keller, C-145/03, Rec., p. I-2529 , punctul 33, și Hotărârea din 22 iunie 2006, Conseil général de la Vienne, C-419/04, Rec., p. I-5645 , punctul 19). Cu toate acestea, Curtea a hotărât de asemenea că, în circumstanțe excepționale, are competența de a analiza condițiile în care este sesizată de către instanța națională, în scopul de a-și verifica propria competență (a se vedea în acest sens Hotărârea din 16 decembrie 1981, Foglia, 244/80, Rec., p. 3045 , punctul 21). Curtea poate refuza să se pronunțe asupra unei întrebări preliminare adresate de o instanță națională numai dacă rezultă în mod vădit că interpretarea dreptului comunitar solicitată nu are nicio legătură cu realitatea sau cu obiectul acțiunii principale, atunci când problema este de natură ipotetică sau, de asemenea, atunci când Curtea nu dispune de elementele de fapt sau de drept necesare pentru a răspunde în mod util la întrebările care îi sunt adresate (a se vedea în special Hotărârea din 13 martie 2001, PreussenElektra, C-379/98, Rec., p. I-2099 , punctul 39, Hotărârea din 22 ianuarie 2002, Canal Satélite Digital, C-390/99, Rec., p. I-607 , punctul 19, și Hotărârea Conseil général de la Vienne, citată anterior, punctul 20). În plus, trebuie amintit că revine Curții obligația de a ține seama, în cadrul repartizării competențelor între instanțele comunitare și cele naționale, de contextul de fapt și normativ în care se încadrează întrebările preliminare, astfel cum este descris în decizia de trimitere (a se vedea în special Hotărârea din 25 octombrie 2001, Ambulanz Glöckner, C-475/99, Rec., p. I-8089 , punctul 10, Hotărârea din 2 iunie 2005, Dörr și Ünal, C-136/03, Rec., p. I-4759 , punctul 46, și Hotărârea Conseil général de la Vienne, citată anterior, punctul 24). În speță, astfel cum a subliniat avocatul general la punctul 97 din concluziile prezentate, instanța de trimitere solicită, prin întrebările adresate, interpretarea articolelor 12 CE și 49 CE, precum și a dispozițiilor Directivei 96/71 privind detașarea lucrătorilor în cadrul prestării de servicii. Din decizia de trimitere reiese că aceste întrebări sunt adresate în cadrul litigiului între Laval, pe de o parte, și Byggnads, Byggettan și Elektrikerna, pe de altă parte, având ca obiect acțiunile colective declanșate de acestea din urmă ca rezultat al refuzului societății Laval de a adera la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor, că acest litigiu privește condițiile de muncă și de încadrare în muncă aplicabile lucrătorilor letoni detașați de Laval pe un șantier situat în Suedia al unei întreprinderi care aparține grupului Laval și că, în urma acestor acțiuni colective, precum și a întreruperii executării lucrărilor, lucrătorii detașați s-au întors în Letonia. În consecință, rezultă că întrebările adresate au legătură cu obiectul acțiunii principale, astfel cum acesta este definit de instanța de trimitere, și contextul de fapt în care se încadrează aceste întrebări nu permite să se concluzioneze că acest litigiu ar prezenta un caracter artificial. Rezultă că cererea de pronunțare a unei hotărâri preliminare este admisibilă. Cu privire la prima întrebare Prin intermediul primei întrebări, instanța de trimitere solicită să se stabilească dacă încercarea unor organizații sindicale, printr-o acțiune colectivă care ia forma unei blocări, de a constrânge un prestator de servicii străin să adere în statul membru gazdă la o convenție colectivă privind condițiile de muncă și de încadrare în muncă, precum Convenția colectivă din domeniul construcțiilor, este compatibilă cu normele Tratatului CE privind libera prestare a serviciilor și interzicerea oricărei discriminări pe motiv de cetățenie sau de naționalitate, precum și cu Directiva 96/71, atunci când situația în respectivul stat membru se caracterizează prin faptul că legislația care transpune directiva menționată nu cuprinde nicio dispoziție expresă referitoare la aplicarea condițiilor de muncă și de încadrare în muncă menționate în convențiile colective. Din decizia de trimitere reiese că acțiunea colectivă declanșată de Byggnads și Byggettan a fost motivată atât prin refuzul din partea Laval de a garanta lucrătorilor săi detașați în Suedia salariul orar solicitat de aceste organizații sindicale, deși statul membru în cauză nu prevede un salariu minim, cât și prin refuzul acestei întreprinderi de a adera la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor, ale cărei clauze stabilesc, pentru unele dintre aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, condiții mai favorabile decât cele care rezultă din actele cu putere de lege relevante, în condițiile în care alte clauze privesc aspecte care nu sunt prevăzute la articolul respectiv. Prin urmare, trebuie să se înțeleagă faptul că, prin intermediul primei întrebări, instanța de trimitere solicită, în esență, să se stabilească dacă articolele 12 CE și 49 CE, precum și Directiva 96/71 trebuie să fie interpretate în sensul că se opun posibilității ca, într-un stat membru în care condițiile de muncă și de încadrare în muncă privind aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din această directivă figurează în acte cu putere de lege, cu excepția salariului minim, o organizație sindicală să încerce să constrângă, printr-o acțiune colectivă care ia forma blocării unor șantiere, precum cea din acțiunea principală, un prestator de servicii stabilit într-un alt stat membru să angajeze o negociere cu privire la salariile care trebuie plătite lucrătorilor detașați, precum și să adere la o convenție colectivă ale cărei clauze stabilesc, pentru unele dintre aspectele respective, condiții mai favorabile decât cele care decurg din actele cu putere de lege relevante, în timp ce alte clauze privesc aspecte care nu sunt prevăzute la articolul 3 din directiva menționată. Dispozițiile comunitare aplicabile Pentru a determina dispozițiile de drept comunitar aplicabile unei cauze precum este cea din acțiunea principală, trebuie amintit că, în conformitate cu jurisprudența constantă a Curții, articolul 12 CE, care consacră principiul general al nediscriminării pe motiv de cetățenie sau de naționalitate, nu are vocație de a se aplica în mod autonom decât în situațiile reglementate de dreptul comunitar pentru care tratatul nu conține o normă specială de interzicere a discriminării (a se vedea Hotărârea din 26 noiembrie 2002, Oteiza Olazabal, C-100/01, Rec., p. I-10981 , punctul 25, și Hotărârea din 29 aprilie 2004, Weigel, C-387/01, Rec., p. I-4981 , punctul 57). Or, în ceea ce privește libera prestare a serviciilor, acest principiu a fost pus în aplicare și concretizat de articolul 49 CE (Hotărârea din 16 septembrie 1999, Becu și alții, C-22/98, Rec., p. I-5665 , punctul 32, și Hotărârea din 28 octombrie 1999, Vestergaard, C-55/98, Rec., p. I-7641 , punctul 17). Prin urmare, Curtea nu trebuie să se pronunțe cu privire la articolul 12 CE. În ceea ce privește deplasarea temporară a lucrătorilor către un alt stat membru ca să efectueze în acest stat lucrări de construcții sau lucrări publice în cadrul unei prestări de servicii furnizate de angajatorul acestora, rezultă din jurisprudența Curții că articolele 49 CE și 50 CE se opun ca un stat membru să interzică unui prestator de servicii stabilit într-un alt stat membru să se deplaseze în mod liber pe teritoriul său, cu întreg personalul, sau ca acest stat membru să impună condiții mai restrictive pentru deplasarea personalului în discuție. Într-adevăr, prin faptul că îi sunt impuse astfel de condiții, prestatorul de servicii dintr-un alt stat membru este supus unei discriminări în raport cu concurenții săi stabiliți în statul gazdă, care pot recurge în mod liber la propriul personal și, în plus, este afectată capacitatea sa de a furniza prestația (Hotărârea din 27 martie 1990, Rush Portuguesa, C-113/89, Rec., p. I-1417 , punctul 12). În schimb, dreptul comunitar nu se opune ca statele membre să extindă aplicabilitatea legislației lor sau a convențiilor colective de muncă încheiate de către partenerii sociali, referitoare la salariile minime, în privința oricărei persoane care efectuează o muncă salariată, chiar cu caracter temporar, pe teritoriul lor, indiferent care ar fi statul de stabilire al angajatorului (a se vedea în special Hotărârea din 3 februarie 1982, Seco și Desquenne & Giral, 62/81 și 63/81, Rec., p. 223 , punctul 14, și Hotărârea din 24 ianuarie 2002, Portugaia Construções, C-164/99, Rec., p. I-787 , punctul 21). Cu toate acestea, aplicarea unor astfel de norme trebuie să fie de natură a garanta îndeplinirea obiectivului urmărit, și anume protejarea lucrătorilor detașați, și să nu depășească ceea ce este necesar pentru atingerea acestuia (a se vedea în acest sens în special Hotărârea din 23 noiembrie 1999, Arblade și alții, C-369/96 și C-376/96, Rec., p. I-8453 , punctul 35, și Hotărârea din 14 aprilie 2005, Comisia/Germania, C-341/02, Rec., p. I-2733 , punctul 24). În acest context, legiuitorul comunitar a adoptat Directiva 96/71, în scopul, astfel cum rezultă din considerentul (6) al acesteia, de a prevedea, în interesul angajatorilor și al personalului acestora, condițiile de lucru și de angajare aplicabile raporturilor de muncă în cazul în care o întreprindere stabilită într-un anumit stat membru detașează lucrători pe teritoriul unui alt stat membru, cu titlu temporar, în cadrul unei prestări de servicii. Din considerentul (13) al Directivei 96/71 rezultă că legislațiile statelor membre trebuie coordonate astfel încât să se prevadă un nucleu de norme imperative de protecție minimă, care trebuie respectate, în statul gazdă, de angajatorii care detașează lucrători în această țară. Cu toate acestea, Directiva 96/71 nu a armonizat conținutul material al acestor norme imperative de protecție minimă. Prin urmare, acest conținut poate fi definit în mod liber de statele membre, cu respectarea tratatului și a principiilor generale de drept comunitar (Hotărârea din 18 iulie 2007, Comisia/Germania, C-490/04, Rep., p. I-6095 , punctul 19). În consecință, în condițiile în care faptele din acțiunea principală, astfel cum sunt descrise în decizia de trimitere, s-au desfășurat în cursul anului 2004, cu alte cuvinte, la o dată ulterioară expirării termenului acordat statelor membre pentru transpunerea Directivei 96/71, această dată fiind stabilită pentru 16 decembrie 1999, și aceste fapte se încadrează în domeniul de aplicare al acestei directive, prima întrebare trebuie analizată în raport cu dispozițiile directivei menționate, interpretate în lumina articolului 49 CE (Hotărârea din 12 octombrie 2004, Wolff & Müller, C-60/03, Rec., p. I-9553 , punctele 25-27 și 45), precum și, dacă este cazul, în raport cu însăși această din urmă dispoziție. Posibilitățile de care dispun statele membre pentru a stabili condițiile de muncă și de încadrare în muncă aplicabile lucrătorilor detașați, inclusiv salariul minim În cadrul procedurii de cooperare dintre instanțele naționale și Curte instituită de articolul 234 CE și în scopul de a furniza instanței naționale un răspuns util, care să îi permită acesteia din urmă să soluționeze litigiul cu care este sesizată (a se vedea Hotărârea din 17 iulie 1997, Krüger, C-334/95, Rec., p. I-4517 , punctul 22, Hotãrârea din28 noiembrie 2000, Roquette Frères, C-88/99, Rec., p. I-10465 , punctul 18, precum și Hotărârea din 15 iunie 2006, Air Liquide Industries Belgium, C-393/04 și C-41/05, Rec., p. I-5293 , punctul 23), trebuie să se examineze posibilitățile de care dispun statele membre pentru a stabili condițiile de muncă și de încadrare în muncă privind aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, inclusiv salariul minim, pe care întreprinderile trebuie să le garanteze lucrătorilor pe care îi detașează în cadrul unei prestări de servicii transnaționale. Într-adevăr, atât din decizia de trimitere, cât și din observațiile prezentate în cadrul prezentei proceduri reiese că, pe de o parte, în ceea ce privește stabilirea condițiilor de încadrare în muncă a lucrătorilor detașați cu privire la aspectele menționate, salariul minim constituie singura condiție de încadrare în muncă a cărei stabilire, în Suedia, nu urmează una dintre căile prevăzute de Directiva 96/71 și că, pe de altă parte, obligația impusă societății Laval de a negocia cu organizațiile sindicale pentru a afla salariile pe care trebuie să le plătească lucrătorilor săi, precum și obligația de a adera la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor stau la baza acțiunii principale. În temeiul articolului 3 alineatul (1) primul paragraf prima și a doua liniuță din Directiva 96/71, condițiile de muncă și de încadrare în muncă privind aspectele prevăzute la literele (a)-(g) din această dispoziție sunt stabilite, în ceea ce privește prestările de servicii transnaționale în domeniul construcțiilor, fie prin acte cu putere de lege și acte administrative, fie prin convenții colective sau sentințe arbitrale de generală aplicare. Convențiile colective și sentințele arbitrale în sensul acestei dispoziții sunt cele care trebuie respectate de către toate întreprinderile care aparțin sectorului sau profesiei respective și care țin de domeniul teritorial de aplicare al acestora. Articolul 3 alineatul (8) al doilea paragraf din Directiva 96/71 dă, în plus, posibilitatea statelor membre, în absența unui sistem de declarare cu aplicare generală a convențiilor colective sau a sentințelor arbitrale, să ia drept bază pe cele care au efect general asupra tuturor întreprinderilor similare aparținând sectorului respectiv sau pe cele încheiate de cele mai reprezentative organizații ale partenerilor sociali pe plan național, aplicate pe întreg teritoriul statului respectiv. Din modul de redactare a acestei dispoziții rezultă că recurgerea la această din urmă posibilitate impune, pe de o parte, ca statul membru să decidă astfel și, pe de altă parte, ca aplicarea convențiilor colective întreprinderilor care detașează lucrători să le garanteze acestora din urmă, în ceea ce privește aspectele enumerate la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, tratamentul egal în raport cu întreprinderile naționale aparținând sectorului sau profesiei respective care se găsesc într-o situație asemănătoare. Există egalitate de tratament, în sensul articolului 3 alineatul (8) din directiva menționată, atunci când aceste din urmă întreprinderi sunt supuse acelorași obligații, în ceea ce privește aspectele menționate, ca și întreprinderile care efectuează detașări și atât unele, cât și celelalte trebuie să respecte aceste obligații cu aceleași efecte. Este cert că, în Suedia, condițiile de muncă și de încadrare în muncă privind aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, cu excepția salariului minim, au fost stabilite prin acte cu putere de lege. Este cert, de asemenea, că nu sunt declarate cu aplicare generală convențiile colective și că acest stat membru nu a folosit posibilitatea prevăzută la articolul 3 alineatul (8) al doilea paragraf din această directivă. Trebuie să se constate în această privință că, întrucât Directiva 96/71 nu urmărește armonizarea sistemelor de stabilire a condițiilor de muncă și de încadrare în muncă în statele membre, acestea rămân libere să aleagă, la nivel național, un sistem care nu figurează în mod expres printre cele prevăzute de directiva menționată, cu condiția să nu împiedice prestarea de servicii între statele membre. Din înscrisurile de la dosar reiese că, în Suedia, autoritățile naționale au încredințat partenerilor sociali responsabilitatea de a stabili, prin intermediul negocierii colective, salariul pe care întreprinderile naționale trebuie să îl plătească lucrătorilor lor și că, în ceea ce privește întreprinderile din construcții, un astfel de sistem implică o negociere de la caz la caz, la locul de muncă, ținând seama de calificarea și de funcțiile respectivilor salariați. În ceea ce privește obligațiile salariale care pot fi impuse prestatorilor de servicii străini stabiliți în alte state membre, trebuie amintit că articolul 3 alineatul (1) primul paragraf litera (c) din Directiva 96/71 nu privește decât salariul minim. Prin urmare, această dispoziție nu poate fi invocată pentru a justifica obligația acestor prestatori de servicii străini de a respecta salarii precum cele pe care pretind să le impună organizațiile sindicale pârâte în acțiunea principală în cadrul sistemului suedez, care nu constituie salarii minime și, în plus, nu sunt stabilite potrivit modalităților prevăzute în această privință la articolul 3 alineatele (1) și (8) din directiva menționată. În consecință, trebuie să se concluzioneze în acest stadiu că un stat membru în care salariul minim nu este stabilit prin una dintre căile prevăzute la articolul 3 alineatele (1) și (8) din Directiva 96/71 nu este îndreptățit să impună, în temeiul acestei directive, întreprinderilor stabilite în alte state membre, în cadrul unei prestări de servicii transnaționale, o negociere de la caz la caz, la locul de muncă, ținând cont de calificarea și de funcțiile salariaților, pentru ca acestea să afle salariul pe care vor trebui să îl plătească lucrătorilor lor detașați. În continuare, se impune aprecierea, în raport cu articolul 49 CE, a obligațiilor care decurg în sarcina întreprinderilor stabilite în alt stat membru dintr-un astfel de sistem de stabilire a salariilor. Aspectele care pot fi vizate de condițiile de muncă și de încadrare în muncă aplicabile lucrătorilor detașați Pentru a asigura respectarea unui nucleu de norme imperative de protecție minimă, articolul 3 alineatul (1) primul paragraf din Directiva 96/71 prevede că statele membre asigură că, indiferent de legea aplicabilă raporturilor de muncă, în cadrul unei prestări de servicii transnaționale, întreprinderile garantează lucrătorilor detașați pe teritoriul acestora condiții de muncă și de încadrare în muncă privind aspectele enumerate în această dispoziție, și anume: perioadele maxime de lucru și perioadele minime de odihnă; rata minimă a concediilor anuale plătite; salariul minim, inclusiv plata orelor suplimentare; condițiile de punere la dispoziție a lucrătorilor, în special de către întreprinderile cu încadrare în muncă temporară; securitatea, sănătatea și igiena la locul de muncă; măsurile de protecție aplicabile condițiilor de muncă și de încadrare în muncă a femeilor însărcinate sau care au născut de curând, a copiilor și a tinerilor; egalitatea de tratament între bărbați și femei, precum și alte dispoziții în materie de nediscriminare. Această dispoziție urmărește, pe de o parte, să asigure o concurență loială între întreprinderile naționale și întreprinderile care efectuează o prestare de servicii transnațională, în măsura în care impune acestora din urmă să recunoască lucrătorilor lor, în ceea ce privește o listă limitată de aspecte, condițiile de muncă și de încadrare în muncă stabilite în statul membru gazdă prin acte cu putere de lege și acte administrative sau prin convenții colective sau sentințe arbitrale în sensul articolului 3 alineatul (8) din Directiva 96/71, care constituie norme imperative de protecție minimă. Dispoziția menționată împiedică, așadar, ca, prin aplicarea în privința lucrătorilor lor, în ceea ce privește aceste aspecte, a condițiilor de muncă și de încadrare în muncă în vigoare în statul membru de origine, întreprinderile stabilite în alte state membre să poată exercita o concurență neloială față de întreprinderile din statul membru gazdă, în cadrul unei prestări de servicii transnaționale, dacă nivelul de protecție socială este mai ridicat în acesta din urmă. Pe de altă parte, aceeași dispoziție urmărește să asigure lucrătorilor detașați aplicarea normelor de protecție minimă din statul membru gazdă în ceea ce privește condițiile de muncă și de încadrare în muncă referitoare la aspectele menționate pe perioada în care efectuează o muncă temporară pe teritoriul statului membru respectiv. Recunoașterea unei astfel de protecții minime are drept consecință, dacă nivelul de protecție care decurge din condițiile de muncă și de încadrare în muncă acordat lucrătorilor detașați în statul membru de origine, în ceea ce privește aspectele menționate la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, este inferior nivelului de protecție minimă recunoscută în statul membru gazdă, a permite acestor lucrători să beneficieze de cele mai bune condiții de muncă și de încadrare în muncă în acest din urmă stat. Cu toate acestea, reiese de la punctul 19 din prezenta hotărâre că, în acțiunea principală, anumite clauze ale Convenției colective din domeniul construcțiilor se îndepărtează, pentru unele aspecte dintre cele menționate la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, în special în ceea ce privește programul de lucru și concediul anual, de la actele cu putere de lege suedeze care stabilesc condițiile de muncă și de încadrare în muncă aplicabile lucrătorilor detașați, stabilind condiții mai favorabile. Este adevărat că articolul 3 alineatul (7) din Directiva 96/71 prevede că alineatele (1)-(6) ale aceluiași articol nu aduc atingere aplicării unor condiții de muncă și de încadrare în muncă mai favorabile pentru lucrători. În plus, din considerentul (17) al directivei menționate reiese că normele imperative de protecție minimă în vigoare în statul gazdă nu trebuie să împiedice aplicarea unor astfel de condiții. Nu este mai puțin adevărat că articolul 3 alineatul (7) din Directiva 96/71 nu poate fi interpretat în sensul că permite statului membru gazdă să supună efectuarea unei prestări de servicii pe teritoriul său respectării unor condiții de muncă și de încadrare în muncă care depășesc normele imperative de protecție minimă. Într-adevăr, în ceea ce privește aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g), Directiva 96/71 prevede în mod expres gradul de protecție pe care statul membru gazdă îl poate impune întreprinderilor stabilite în alte state membre în favoarea lucrătorilor acestora detașați pe teritoriul său. De altfel, o astfel de interpretare ar lipsi de efect util directiva menționată. Prin urmare și fără a aduce atingere posibilității întreprinderilor stabilite în alte state membre de a adera de bunăvoie în statul membru gazdă, în special în cadrul unui angajament luat față de propriul personal detașat, la o convenție colectivă de muncă eventual mai favorabilă, nivelul de protecție care trebuie garantat lucrătorilor detașați pe teritoriul statului membru gazdă este limitat, în principiu, la cel prevăzut la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, mai puțin în situația în care respectivii lucrători nu se bucură deja, prin aplicarea legii sau a convențiilor colective din statul membru de origine, de condiții de muncă și de încadrare în muncă mai favorabile cu privire la aspectele prevăzute în dispoziția menționată. Pe de altă parte, trebuie să se precizeze că, în temeiul articolului 3 alineatul (10) prima liniuță din Directiva 96/71, statele membre pot impune condiții de muncă și de încadrare în muncă privind alte aspecte decât cele menționate la alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) al articolului 3 din directivă, cu respectarea tratatului și în măsura în care este vorba despre dispoziții de ordine publică ce se aplică în mod egal întreprinderilor naționale și celor din alte state membre. În acțiunea principală, anumite clauze ale Convenției colective din domeniul construcțiilor privesc aspecte care nu sunt menționate în mod expres la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71. În această privință, de la punctul 20 din prezenta hotărâre rezultă că aderarea la această convenție colectivă determină, pentru întreprinderi, acceptarea unor obligații cu caracter pecuniar, precum cele care le impun să plătească organizației Byggettan o sumă egală cu 1,5 % din fondul de salarii pentru controlul exercitat de această organizație sindicală asupra remunerațiilor, iar companiei de asigurări FORA, pe de o parte, 0,8 % din fondul de salarii pentru „suplimentul special în domeniul construcțiilor” și, pe de altă parte, 5,9 % din acest fond pentru diverse prime de asigurare. Cu toate acestea, este stabilit că aceste obligații au fost impuse fără ca autoritățile naționale să fi recurs la articolul 3 alineatul (10) din Directiva 96/71. Clauzele în litigiu ale Convenției colective din domeniul construcțiilor au fost, într-adevăr, stabilite prin negocierea între partenerii sociali, care nu constituie entități de drept public și care nu ar putea să se prevaleze de această dispoziție pentru a invoca motive de ordine publică pentru a stabili conformitatea cu dreptul comunitar a unei acțiuni colective precum cea în discuție în acțiunea principală. Se impune de asemenea să se aprecieze, în raport cu articolul 49 CE, acțiunea colectivă desfășurată de organizațiile sindicale pârâte în acțiunea principală, atât cu privire la faptul că urmărește să constrângă un prestator stabilit într-un alt stat membru să inițieze negocieri privind salariile care trebuie plătite lucrătorilor detașați, cât și cu privire la faptul că urmărește să constrângă acest prestator să adere la o convenție colectivă ale cărei clauze stabilesc, pentru unele dintre aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, condiții mai favorabile decât cele care decurg din actele cu putere de lege relevante, deși alte clauze privesc aspecte care nu sunt prevăzute la această dispoziție. Cu privire la aprecierea acțiunii colective în discuție în acțiunea principală în raport cu articolul 49 CE În ceea ce privește punerea în aplicare a mijloacelor de presiune de care organizațiile sindicale dispun pentru a impune aderarea la o convenție colectivă, precum și o negociere salarială, pârâtele din acțiunea principală, precum și guvernele danez și suedez arată că dreptul de a declanșa acțiuni colective în cadrul negocierii cu un angajator nu face parte din domeniul de aplicare al articolului 49 CE, întrucât, conform articolului 137 alineatul (5) CE, astfel cum a fost modificat prin Tratatul de la Nisa, Comunitatea nu este competentă să reglementeze acest drept. În această privință, este suficient să se amintească faptul că deși, în domeniile care nu sunt de competența Comunității, statele membre rămân, în principiu, libere să determine condițiile de existență a drepturilor în discuție și modalitățile de exercitare a acestor drepturi, nu este mai puțin adevărat că statele membre menționate trebuie să exercite această competență cu respectarea dreptului comunitar (a se vedea, prin analogie, în ceea ce privește domeniul securității sociale, Hotărârea din 28 aprilie 1998, Decker, C-120/95, Rec., p. I-1831 , punctele 22 și 23, precum și Hotărârea Kohll, C-158/96, Rec., p. I-1931 , punctele 18 și 19; în ceea ce privește fiscalitatea directă, Hotărârea din 4 martie 2004, Comisia/Franța, C-334/02, Rec., p. I-2229 , punctul 21, și Hotărârea din 13 decembrie 2005, Marks & Spencer, C-446/03, Rec., p. I-10837 , punctul 29). Prin urmare, împrejurarea că articolul 137 CE nu se aplică nici dreptului la grevă, nici dreptului la lock-out nu este de natură să scoată o acțiune colectivă precum cea în discuție în acțiunea principală din domeniul liberei prestări a serviciilor. Potrivit observațiilor guvernelor danez și suedez, dreptul de a întreprinde o acțiune colectivă ar constitui un drept fundamental care ar fi, ca atare, exclus din domeniul de aplicare al articolului 49 CE, precum și din cel al Directivei 96/71. În această privință, trebuie să se sublinieze că dreptul de a întreprinde o acțiune colectivă este recunoscut atât prin diferite instrumente internaționale la care statele membre au cooperat sau au aderat, precum Carta socială europeană, semnată la Torino la 18 octombrie 1961, de altfel menționată expres la articolul 136 CE, și Convenția nr. 87 din 9 iulie 1948 a Organizației Internaționale a Muncii privind libertatea sindicală și protecția dreptului sindical, cât și prin instrumente elaborate de statele membre menționate la nivel comunitar sau în cadrul Uniunii Europene, precum Carta comunitară a drepturilor sociale fundamentale ale lucrătorilor, adoptată cu ocazia reuniunii Consiliului European care a avut loc la Strasbourg la 9 decembrie 1989, menționată de asemenea la articolul 136 CE, și Carta drepturilor fundamentale a Uniunii Europene, proclamată la 7 decembrie 2000 la Nisa ( JO C 364, p. 1 ) Deși dreptul de a întreprinde o acțiune colectivă trebuie, prin urmare, să fie recunoscut ca drept fundamental care este parte integrantă a principiilor generale de drept comunitar a căror respectare o asigură Curtea, nu este mai puțin adevărat că exercitarea acestuia poate fi supusă anumitor restricții. Într-adevăr, astfel cum reafirmă articolul 28 din Carta drepturilor fundamentale a Uniunii Europene, acesta este protejat în conformitate cu dreptul comunitar și cu legislațiile și practicile naționale. Dacă este adevărat că, astfel cum amintește guvernul suedez, dreptul de a întreprinde acțiuni colective se bucură în Suedia, ca și în alte state membre, de o protecție constituțională, nu este mai puțin adevărat că, astfel cum reiese de la punctul 10 din prezenta hotărâre, potrivit Constituției suedeze, acest drept, care cuprinde, în acest stat membru, blocarea șantierelor, poate fi exercitat cu excepția situației în care i se opun drept dispoziții prevăzute de o lege sau de o convenție. În această privință, Curtea s-a pronunțat deja în sensul că protecția drepturilor fundamentale constituie un interes legitim de natură să justifice, în principiu, o restrângere a obligațiilor impuse de dreptul comunitar, chiar în temeiul unei libertăți fundamentale garantate de tratat, precum libera circulație a mărfurilor (a se vedea Hotărârea din 12 iunie 2003, Schmidberger, C-112/00, Rec., p. I-5659 , punctul 74) sau libera prestare a serviciilor (a se vedea Hotărârea din 14 octombrie 2004, Omega, C-36/02, Rec., p. I-9609 , punctul 35). Astfel cum a statuat Curtea în Hotărârile citate anterior Schmidberger și Omega, exercitarea drepturilor fundamentale în discuție, și anume libertatea de exprimare și, respectiv, de întrunire, precum și respectarea demnității umane, nu este exclusă din domeniul de aplicare al dispozițiilor tratatului. Această exercitare trebuie să fie conciliată cu cerințele privind drepturile protejate de tratatul menționat și să fie conformă principiului proporționalității (a se vedea în acest sens Hotărârile citate anterior Schmidberger, punctul 77, și Omega, punctul 36). Rezultă din ceea ce precedă că acest caracter fundamental al dreptului de a întreprinde o acțiune colectivă nu este de natură să excludă din domeniul de aplicare al dreptului comunitar o astfel de acțiune, desfășurată împotriva unei întreprinderi stabilite într-un alt stat membru care detașează lucrători în cadrul unei prestări de servicii transnaționale. Prin urmare, trebuie să se analizeze dacă faptul că organizații sindicale ale unui stat membru pot să desfășoare o acțiune colectivă în condițiile sus-menționate constituie o restricție privind libera prestare a serviciilor și, în caz afirmativ, dacă aceasta este susceptibilă să facă obiectul unei justificări. În această privință, trebuie amintit că, în măsura în care urmărește eliminarea restricțiilor privind libera prestare a serviciilor care rezultă din împrejurarea că prestatorul este stabilit într-un alt stat membru decât cel în care trebuie să fie furnizată prestarea, articolul 49 CE a devenit direct aplicabil în ordinile juridice ale statelor membre la expirarea perioadei de tranziție și conferă particularilor drepturi pe care aceștia le pot invoca în justiție și pe care instanțele naționale trebuie să le protejeze (a se vedea în special Hotărârea din 3 decembrie 1974, van Binsbergen, 33/74, Rec., p. 1299 , punctul 26, Hotărârea din 14 iulie 1976, Donà, 13/76, Rec., p. 1333 , punctul 20, Hotărârea din 4 decembrie 1986, Comisia/Irlanda, 206/84, Rec., p. 3817 , punctul 16, și Hotărârea din 11 ianuarie 2007, ITC, C-208/05, Rec., p. I-181 , punctul 67). Trebuie să se amintească totodată că respectarea articolului 49 CE se impune de asemenea reglementărilor ce nu au o natură publică și care urmăresc să reglementeze, în mod colectiv, prestările de servicii. Într-adevăr, eliminarea obstacolelor din calea liberei prestări a serviciilor între statele membre ar fi compromisă dacă suprimarea barierelor de origine statală ar putea fi neutralizată prin obstacole rezultate din exercitarea autonomiei lor juridice de către asociații sau organisme care nu sunt de drept public (a se vedea Hotărârea din 12 decembrie 1974, Walrave și Koch, 36/74, Rec., p. 1405 , punctele 17 și 18, Hotărârea din 15 decembrie 1995, Bosman, C-415/93, Rec., p. I-4921 , punctele 83 și 84, precum și Hotărârea din 19 februarie 2002, Wouters și alții, C-309/99, Rec., p. I-1577 , punctul 120). În acțiunea principală, se impune constatarea că dreptul organizațiilor sindicale dintr-un stat membru de a desfășura acțiuni colective prin care întreprinderile stabilite în alte state membre pot fi constrânse să adere la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor, dintre ale cărei clauze unele se îndepărtează de la actele cu putere de lege care stabilesc condiții de muncă și de încadrare în muncă mai favorabile cu privire la aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din Directiva 96/71, iar altele privesc aspecte care nu sunt prevăzute la dispoziția menționată, este susceptibil să facă mai puțin atractivă, chiar mai dificilă, pentru aceste întreprinderi executarea de lucrări de construcții pe teritoriul suedez și constituie, din acest motiv, o restricție privind libera prestare a serviciilor în sensul articolului 49 CE. A fortiori, aceeași este situația și cu privire la împrejurarea că, pentru a afla salariul minim pe care trebuie să îl plătească lucrătorilor lor detașați, întreprinderile menționate pot fi constrânse, prin intermediul acțiunilor colective, la o negociere cu o durată nedeterminată cu organizațiile sindicale la locul de executare al prestării de servicii. Din jurisprudența Curții reiese că, întrucât libera prestare a serviciilor constituie unul dintre principiile fundamentale ale Comunității (a se vedea în special Hotărârea din 4 decembrie 1986, Comisia/Franța, 220/83, Rec., p. 3663 , punctul 17, și Hotărârea Comisia/Danemarca, 252/83, Rec., p. 3713 , punctul 17), o restricție privind această libertate nu poate fi admisă decât dacă urmărește un obiectiv legitim compatibil cu tratatul și dacă se justifică prin motive imperative de interes general, cu condiția ca, într-un astfel de caz, aceasta să fie de natură să asigure realizarea obiectivului urmărit și să nu depășească ceea ce este necesar pentru ca acesta să fie atins (a se vedea în special Hotărârea din 5 iunie 1997, SETTG, C-398/95, Rec., p. I-3091 , punctul 21, Hotărârea din 30 martie 2006, Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, C-451/03, Rec., p. I-2941 , punctul 37, și Hotărârea din 5 decembrie 2006, Cipolla și alții, C-94/04 și C-202/04, Rec., p. I-11421 , punctul 61). Organizațiile sindicale pârâte în acțiunea principală, precum și guvernul suedez arată că restricțiile în discuție sunt justificate din moment ce sunt necesare pentru a garanta protecția unui drept fundamental recunoscut de dreptul comunitar și au ca obiectiv protecția lucrătorilor, care ar constitui un motiv imperativ de interes general. În această privință, este necesar să se sublinieze că dreptul de a întreprinde o acțiune colectivă care are ca scop protecția lucrătorilor din statul gazdă împotriva unei eventuale practici de dumping social poate constitui un motiv imperativ de interes general, în sensul jurisprudenței Curții, de natură a justifica, în principiu, o restricție privind una dintre libertățile fundamentale garantate de tratat (a se vedea în acest sens Hotărârea din 23 noiembrie 1999, Arblade și alții, citată anterior, punctul 36, Hotărârea din 15 martie 2001, Mazzoleni și ISA, C-165/98, Rec., p. I-2189 , punctul 27, Hotărârea din 25 octombrie 2001, Finalarte și alții, C-49/98, C-50/98, C-52/98-C-54/98 și C-68/98-C-71/98, Rec., p. I-7831 , punctul 33, și Hotărârea din 11 decembrie 2007, International Transport Workers’ Federation și Finnish Seamen’s Union, C-438/05, Rep., p. I-10779 , punctul 77). Trebuie să se adauge că, potrivit articolului 3 alineatul (1) literele (c) și (j) CE, acțiunea Comunității presupune nu numai „o piață internă caracterizată prin eliminarea, între statele membre, a obstacolelor care stau în calea liberei circulații a mărfurilor, persoanelor, serviciilor și capitalurilor”, ci și „o politică în domeniul social”. Articolul 2 CE prevede, într-adevăr, că în special Comunitatea are ca misiune să promoveze „o dezvoltare armonioasă, echilibrată și durabilă a activităților economice” și „un nivel ridicat de ocupare a forței de muncă și de protecție socială”. Întrucât Comunitatea are, prin urmare, nu numai o finalitate economică, ci și o finalitate socială, drepturile care rezultă din dispozițiile Tratatului CE privind libera circulație a mărfurilor, persoanelor, serviciilor și capitalurilor trebuie puse în balanță cu obiectivele urmărite de politica socială, printre care figurează, astfel cum rezultă din articolul 136 CE, printre altele, îmbunătățirea condițiilor de trai și de muncă, permițând armonizarea acestora în condiții de progres, o protecție socială adecvată și dialogul social. În acțiunea principală, Byggnads și Byggettan arată că scopul urmărit prin blocarea inițiată împotriva Laval era protecția lucrătorilor. În această privință, trebuie să se sublinieze că, în principiu, o blocare efectuată de o organizație sindicală din statul membru gazdă care urmărește să garanteze lucrătorilor detașați în cadrul unei prestări de servicii transnaționale condiții de muncă și de încadrare în muncă stabilite la un anumit nivel face parte din obiectivul de protecție a lucrătorilor. Cu toate acestea, trebuie să se considere că, în ceea ce privește obligațiile specifice, legate de aderarea la Convenția colectivă din domeniul construcțiilor, pe care organizațiile sindicale încearcă să le impună întreprinderilor stabilite în alte state membre printr-o acțiune colectivă precum este cea în discuție în acțiunea principală, obstacolul pe care aceasta din urmă îl presupune nu poate fi justificat în raport cu un astfel de obiectiv. Într-adevăr, în plus față de ceea ce rezultă de la punctele 81 și 83 din prezenta hotărâre, în ceea ce privește lucrătorii detașați în cadrul unei prestări de servicii transnaționale, angajatorul acestora din urmă este obligat, ca rezultat al coordonării realizate prin Directiva 96/71, să respecte un nucleu de norme imperative de protecție minimă în statul membru gazdă. În sfârșit, în ceea ce privește negocierea salarială pe care organizațiile sindicale pretind să o impună, printr-o acțiune colectivă precum cea în discuție în acțiunea principală, întreprinderilor stabilite într-un alt stat membru și care detașează în mod temporar lucrători pe teritoriul statului membru gazdă, trebuie să se sublinieze că, desigur, dreptul comunitar nu interzice statelor membre să impună unor astfel de întreprinderi respectarea normelor lor în materia salariului minim, prin mijloace adecvate (a se vedea Hotărârile citate anterior Seco și Desquenne & Giral, punctul 14, Rush Portuguesa, punctul 18, precum și Arblade și alții, punctul 41). Cu toate acestea, acțiuni colective precum cele din acțiunea principală nu ar putea fi justificate în raport cu obiectivul de interes general menționat la punctul 102 din prezenta hotărâre în cazul în care negocierea salarială pe care acestea urmăresc să o impună unei întreprinderi stabilite într-un alt stat membru se înscrie într-un context național marcat prin lipsa unor dispoziții, indiferent de ce natură ar fi acestea, care să fie suficient de precise și de accesibile pentru a nu face în practică imposibilă sau excesiv de dificilă determinarea, de către o astfel de întreprindere, a obligațiilor pe care ar trebui să le respecte cu privire la salariul minim (a se vedea în acest sens Hotărârea Arblade și alții, citată anterior, punctul 43). Ținând seama de ceea ce precedă, se impune a se răspunde la prima întrebare că articolul 49 CE și articolul 3 din Directiva 96/71 trebuie să fie interpretate în sensul că se opun posibilității ca, într-un stat membru în care condițiile de muncă și de încadrare în muncă privind aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din această directivă, cu excepția salariului minim, figurează în acte cu putere de lege, o organizație sindicală să încerce să constrângă, printr-o acțiune colectivă care ia forma blocării unor șantiere, precum cea din acțiunea principală, un prestator de servicii stabilit într-un alt stat membru să inițieze o negociere cu privire la salariile care trebuie plătite lucrătorilor detașați, precum și să adere la o convenție colectivă ale cărei clauze stabilesc, pentru unele dintre aspectele respective, condiții mai favorabile decât cele care decurg din actele cu putere de lege relevante, deși alte clauze privesc aspecte care nu sunt prevăzute la articolul 3 din directiva menționată. Cu privire la a doua întrebare Prin intermediul celei de a doua întrebări, instanța de trimitere solicită, în esență, să se stabilească dacă articolele 49 CE și 50 CE se opun ca, într-un stat membru, interzicerea desfășurării de către organizațiile sindicale a unei acțiuni colective cu scopul de a abroga sau de a modifica o convenție colectivă încheiată între terți să fie supusă condiției ca acțiunea să se refere la condiții de muncă și de încadrare în muncă în privința cărora legea națională se aplică în mod direct, ceea ce determină, pentru o întreprindere care detașează lucrători în acest stat membru în cadrul unei prestări de servicii și care este ținută de o convenție colectivă supusă dreptului unui alt stat membru, imposibilitatea de a invoca o astfel de interdicție față de organizațiile respective. Această întrebare privește aplicarea dispozițiilor MBL care au instituit un sistem de luptă împotriva dumpingului social în temeiul căruia prestatorul de servicii nu este îndreptățit să se aștepte, în statul membru în care efectuează prestarea, la vreo luare în considerare a obligațiilor care decurg din convențiile colective cărora le este deja supus în statul membru în care este stabilit. Rezultă dintr-un astfel de sistem că acțiunile colective sunt autorizate împotriva întreprinderilor ținute de o convenție colectivă supusă legii unui alt stat membru în același temei în care sunt autorizate împotriva celor care nu sunt ținute de nicio convenție colectivă. Potrivit unei jurisprudențe constante, libera prestare a serviciilor implică în special eliminarea oricărei discriminări privind prestatorul pe motivul cetățeniei sau al naționalității sale sau în temeiul împrejurării că s-a stabilit într-un alt stat membru decât cel în care trebuie efectuată prestația (a se vedea în special Hotărârea din 26 februarie 1991, Comisia/Franța, C-154/89, Rec., p. I-659 , punctul 12, Hotărârea Comisia/Italia, C-180/89, Rec., p. I-709 , punctul 15, Hotărârea Comisia/Grecia, C-198/89, Rec., p. I-727 , punctul 16, și Hotărârea din 18 iulie 2007, Comisia/Germania, citată anterior, punctul 83). În temeiul unei jurisprudențe de asemenea constante, o discriminare nu poate consta decât în aplicarea unor reguli diferite unor situații comparabile sau în aplicarea aceleiași reguli unor situații diferite (a se vedea în special Hotărârea din 14 februarie 1995, Schumacker, C-279/93, Rec., p. I-225 , punctul 30, Hotărârea din 22 martie 2007, Talotta, C-383/05, Rep., p. I-2555 , punctul 18, precum și Hotărârea din 18 iulie 2007, Lakebrink și Peters-Lakebrink, C-182/06, Rep., p. I-6705 , punctul 27). În această privință, se impune să se constate că o reglementare națională, precum cea în discuție în acțiunea principală, care nu ține seama, indiferent care ar fi conținutul, de convențiile colective de care întreprinderile care detașează lucrători în Suedia sunt deja ținute în statul membru în care acestea sunt stabilite creează o discriminare împotriva acestor întreprinderi, în măsura în care le aplică același tratament precum cel rezervat întreprinderilor naționale care nu au încheiat o convenție colectivă. Or, rezultă din articolul 46 CE, care este de strictă interpretare, că norme discriminatorii nu pot fi justificate decât prin motive de ordine publică, siguranță publică și sănătate publică (a se vedea Hotărârea din 18 iulie 2007, Comisia/Germania, citată anterior, punctul 86). În această privință, din decizia de trimitere reiese că aplicarea acestei reglementări întreprinderilor străine stabilite în alte state membre care sunt ținute de convenții colective cărora legea suedeză nu li se aplică în mod direct urmărește, pe de o parte, să permită organizațiilor sindicale să acționeze pentru ca toți angajatorii prezenți pe piața muncii suedeze să aplice remunerații și alte condiții de încadrare în muncă ce corespund celor practicate în mod obișnuit în Suedia și, pe de altă parte, să creeze condițiile unei concurențe loiale, în condiții egale, între angajatorii suedezi și antreprenorii care vin din alte state membre. Întrucât niciunul dintre considerentele menționate la punctul precedent nu intră în sfera motivelor de ordine publică, siguranță publică și sănătate publică, în sensul articolului 46 CE aplicat în coroborare cu articolul 55 CE, se impune să se constate că o discriminare precum cea în discuție în acțiunea principală nu poate fi justificată. Ținând seama de ceea ce precedă, trebuie să se răspundă la a doua întrebare că articolele 49 CE și 50 CE se opun ca, într-un stat membru, interzicerea desfășurării de către organizațiile sindicale a unei acțiuni colective cu scopul de a abroga sau de a modifica o convenție colectivă încheiată între terți să fie supusă condiției ca acțiunea să se refere la condiții de muncă și de încadrare în muncă în privința cărora legea națională se aplică în mod direct. Cu privire la cheltuielile de judecată Întrucât, în privința părților din acțiunea principală, procedura are caracterul unui incident survenit la instanța de trimitere, este de competența acesteia să se pronunțe cu privire la cheltuielile de judecată. Cheltuielile efectuate pentru a prezenta observații Curții, altele decât cele ale părților menționate, nu pot face obiectul unei rambursări. Pentru aceste motive, Curtea (Marea Cameră) declară: 1) Articolul 49 CE și articolul 3 din Directiva 96/71/CE a Parlamentului European și a Consiliului din 16 decembrie 1996 privind detașarea lucrătorilor în cadrul prestării de servicii trebuie să fie interpretate în sensul că se opun posibilității ca, într-un stat membru în care condițiile de muncă și de încadrare în muncă privind aspectele prevăzute la articolul 3 alineatul (1) primul paragraf literele (a)-(g) din această directivă, cu excepția salariului minim, figurează în acte cu putere de lege, o organizație sindicală să încerce să constrângă, printr-o acțiune colectivă care ia forma blocării unor șantiere, precum cea din acțiunea principală, un prestator de servicii stabilit într-un alt stat membru să angajeze o negociere cu privire la salariile care trebuie plătite lucrătorilor detașați, precum și să adere la o convenție colectivă ale cărei clauze stabilesc, pentru unele dintre aspectele respective, condiții mai favorabile decât cele care decurg din actele cu putere de lege relevante, deși alte clauze privesc aspecte care nu sunt prevăzute la articolul 3 din directiva menționată. 2) Articolele 49 CE și 50 CE se opun ca, într-un stat membru, interzicerea desfășurării de către organizațiile sindicale a unei acțiuni colective cu scopul de a abroga sau de a modifica o convenție colectivă încheiată între terți să fie supusă condiției ca acțiunea să se refere la condiții de muncă și de încadrare în muncă în privința cărora legea națională se aplică în mod direct. Semnături ( *1 ) Limba de procedură: suedeza.

62006CJ0511

pl

W niniejszym odwołaniu Archer Daniels Midland Co. (zwana dalej „ADM”) wnosi o uchylenie wyroku Sądu Pierwszej Instancji Wspólnot Europejskich z dnia 27 września 2006 r. w sprawie T-59/02 Archer Daniels Midland przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. II-3627 (zwanego dalej „zaskarżonym wyrokiem”), w którym Sąd oddalił skargę ADM o stwierdzenie nieważności części decyzji Komisji 2002/742/WE z dnia dotyczącej postępowania na podstawie art. 81 traktatu WE i art. 53 porozumienia EOG (sprawa COMP/E-1/36.604 — Kwas cytrynowy) ( Dz.U. 2002, L 239, s. 18 , zwanej dalej „sporną decyzją”) w zakresie, w jakim dotyczy ona wnoszącej odwołanie. Ramy prawne Artykuł 15 ust. 2 rozporządzenia Rady nr 17 z dnia 6 lutego 1962 r., pierwszego rozporządzenia wprowadzającego w życie art. [81] i [82] traktatu (Dz.U. 1962, 13, s. 204) stanowi: „Komisja może nałożyć, w drodze decyzji, na przedsiębiorstwa i związki przedsiębiorstw kary pieniężne [grzywny] w wysokości 1000–1000000 jednostek rozliczeniowych albo ponad tę kwotę do dziesięciu procent wartości osiągniętego w poprzednim roku gospodarczym [obrachunkowym] obrotu każdego z przedsiębiorstw uczestniczących w naruszeniu, jeśli umyślnie lub przez niedbalstwo: a) naruszają art. [81] ust. 1 [WE] lub art. [82 WE],[…] […] Przy ustalaniu wysokości kary pieniężnej [grzywny] należy uwzględnić, oprócz wagi naruszenia, również okres trwania tego naruszenia”. Komunikat Komisji z dnia 14 stycznia 1998 r. zatytułowany „Wytyczne w sprawie metody ustalania grzywien nakładanych na mocy art. 15 ust. 2 rozporządzenia nr 17 oraz art. 65 ust. 5 Traktatu ustanawiającego Europejską Wspólnotę Węgla i Stali” ( Dz.U. C 9, s. 3 , zwany dalej „wytycznymi”) stanowi w szczególności: „Przedstawione […] zasady powinny zapewnić przejrzystość oraz bezstronność decyzji Komisji zarówno w oczach przedsiębiorstw, jak również Trybunału Sprawiedliwości przy jednoczesnym respektowaniu posiadanego przez Komisję prawa do ustalania grzywien według własnego uznania, w ramach odnośnego prawodawstwa, w granicach 10% całości obrotu. Jednakże decyzja taka musi być podjęta zgodnie z konsekwentną i niedyskryminacyjną polityką, która jest spójna z celami nakładania grzywien za naruszenia zasad konkurencji. Nowa metoda określania kwoty grzywny będzie zgodna z następującymi przepisami, które na wstępie określają kwotę podstawową, która będzie zwiększona, tak aby umożliwić wzięcie pod uwagę okoliczności obciążających, oraz zmniejszana, tak aby wziąć pod uwagę okoliczności łagodzące”. Zgodnie z pkt 1A wytycznych: „Przy ocenie wagi naruszenia należy wziąć pod uwagę je[go] charakter, rzeczywisty wpływ na rynek tam, gdzie może to być zmierzone, oraz rozmiar właściwego rynku geograficznego. Naruszenia będą więc zaliczane do jednej z trzech kategorii: naruszenia o małym znaczeniu, poważne naruszenia oraz bardzo poważne naruszenia. […] Trzeba będzie wziąć również pod uwagę rzeczywiste ekonomiczne możliwości przestępcy [sprawców naruszenia] spowodowania znaczących szkód innym podmiotom działającym na rynku, w szczególności konsumentom, i w zależności od tego ustalić grzywnę na takim poziomie, który zapewni odpowiednio odstraszający efekt [skutek]. […] Tam, gdzie w naruszeniu uczestniczy kilka przedsiębiorstw (np. kartele), w niektórych przypadkach może wystąpić potrzeba stosowania kwot ważonych, określonych w ramach każdej z trzech kategorii w celu wzięcia pod uwagę określonej wagi naruszenia i tym samym rzeczywistego wpływu nagannego zachowania każdego z przedsiębiorstw na konkurencję, w szczególności tam, gdzie istnieje znaczna dysproporcja pomiędzy wielkością przedsiębiorstw popełniających naruszenie tego samego typu. […]”. Punkt 2 wytycznych zatytułowany „Okoliczności obciążające” stanowi: „Kwota podstawowa zostanie powiększona, gdy występują okoliczności obciążające takie jak […]: […] — rola przywódcy lub prowokatora naruszenia, […]”. Punkt 3 wytycznych zatytułowany „Okoliczności łagodzące” ma następujące brzmienie: „Kwota podstawowa zostanie obniżona, gdy występują okoliczności łagodzące takie jak […]: […] — zakończenie naruszenia bezzwłocznie po interwencji Komisji (szczególnie gdy prowadzi ona dochodzenie), […]”. Zgodnie z pkt B komunikatu Komisji z dnia 18 lipca 1996 r. dotyczącego nienakładania grzywien lub obniżenia ich kwoty w sprawach dotyczących karteli ( Dz.U. C 207, s. 4 , zwanego dalej „komunikatem w sprawie współpracy”), zatytułowanym „Nienakładanie grzywien lub znaczące obniżenie ich wymiaru”: „Przedsiębiorstwo, które: a) zawiadamia Komisję o tajnym porozumieniu, zanim Komisja podjęła na podstawie decyzji kontrolę w przedsiębiorstwach uczestniczących w kartelu, pod warunkiem że nie posiadała ona już informacji wystarczających do stwierdzenia istnienia tego kartelu; b) jako pierwsze dostarcza danych, które mają przesądzające znaczenie dla udowodnienia istnienia tego kartelu; c) zakończyło swoje uczestnictwo w niedozwolonej działalności nie później niż w momencie, w którym zawiadamia o kartelu; d) dostarcza Komisji wszelkich odpowiednich informacji, jak również wszelkich dostępnych mu dokumentów i środków dowodowych dotyczących kartelu i zapewnia nieprzerwaną i pełną współpracę w trakcie całego dochodzenia; e) nie zmuszało innego przedsiębiorstwa do udziału w kartelu i nie było inicjatorem niedozwolonej działalności ani nie pełniło w niej decydującej roli, korzysta z obniżenia o co najmniej 75% kwoty grzywny, którą by nałożono na nie przy braku współpracy, a nawet z całkowitej rezygnacji z nałożenia grzywny” [tłumaczenie nieoficjalne, podobnie jak wszystkie cytaty z tego komunikatu poniżej]. Punkt D tego komunikatu, zatytułowany „Odczuwalne obniżenie kwoty grzywny”, ma następujące brzmienie: „1. Jeżeli przedsiębiorstwo współpracuje, a nie są spełnione wszystkie przesłanki określone w pkt B i C, korzysta ono z obniżki w wysokości 10–50% kwoty grzywny, która zostałaby na nie nałożona w przypadku braku współpracy. […]”. Punkt E ust. 2 tego komunikatu został zredagowany w następujący sposób: „Dopiero w momencie wydania decyzji Komisja oceni, czy warunki określone w pkt B, C i D są spełnione oraz czy zachodzą podstawy do obniżenia kwoty grzywny lub odstąpienia od jej wymierzenia. Komisja nie powinna podejmować przytoczonych środków przed zakończeniem postępowania administracyjnego, ponieważ wymienione warunki mają zastosowanie na każdym etapie tego postępowania”. Okoliczności leżące u podstawy sporu Kartel Adresatami spornej decyzji Komisji było pięć przedsiębiorstw produkujących kwas cytrynowy, mianowicie ADM, Cerestar Bioproducts BV (zwane dalej „Cerestar”), F. Hoffmann-La Roche AG (zwane dalej „HLR”), Haarmann & Reimer Corporation (zwane dalej „H & R”) i Jungbunzlauer AG (zwane dalej „JBL”). Kwas cytrynowy jest regulatorem kwasowości i konserwantem wykorzystywanym w produktach spożywczych i napojach, w detergentach i środkach czystości, w produktach farmaceutycznych i kosmetycznych oraz w różnych procesach przemysłowych. W sierpniu 1995 r. Komisja została poinformowana o wszczęciu przez amerykańskie ministerstwo sprawiedliwości dochodzenia dotyczącego rynku kwasu cytrynowego w Stanach Zjednoczonych. Przedsiębiorstwa ADM, Cerestar, HLR, H & R i JBL, co do których stwierdzono, że uczestniczyły w kartelu, uiściły grzywny w następstwie porozumień zawartych z ministrem sprawiedliwości. Ponadto pewne osoby zostały obciążone grzywnami indywidualnymi. W dniu 6 sierpnia 1997 r. Komisja, na podstawie art. 11 rozporządzenia nr 17, skierowała do czterech największych producentów kwasu cytrynowego we Wspólnocie żądania udzielenia informacji. Odnosząc się do wystosowanego w lipcu 1998 r. kolejnego żądania udzielenia informacji, Cerestar poinformowała Komisję o woli współpracy. W trakcie spotkania z przedstawicielami Komisji, które odbyło się w dniu 29 października 1998 r., przedstawiciele Cerestar przytaczali z pamięci działania kartelu, w którym uczestniczyło pięć przywołanych w pkt 10 niniejszego wyroku przedsiębiorstw (zwanego dalej „kartelem”) jak również pewne mechanizmy jego funkcjonowania. Poza tym to przedsiębiorstwo podkreśliło rolę jaką odgrywała przez ADM w trakcie niektórych wielostronnych spotkań tych przedsiębiorstw. Cerestar potwierdziła to zeznanie w pisemnym oświadczeniu z dnia (zwanym dalej „oświadczeniem Cerestar”). W dniu 11 grudnia 1998 r. przedstawiciele ADM zaprezentowali w trakcie zebrania z przedstawicielami Komisji działania naruszające konkurencję, w których spółka ta uczestniczyła w ramach kartelu. Spółka ta potwierdziła treść tych deklaracji pismem z dnia (zwanym dalej „oświadczeniem ADM”). Na podstawie informacji przekazanych, w odpowiedzi na żądania Komisji udzielenia dodatkowych informacji, przez pięć przedsiębiorstw, którym zarzuca się udział w kartelu, Komisja skierowała do nich w dniu 29 marca 2000 r. pismo w sprawie przedstawienia zarzutów (zwane dalej „przedstawieniem zarzutów”), w którym zarzuca im naruszenie art. 81. ust. 1 WE i art. 53 ust. 1 Porozumienia o Europejskim Obszarze Gospodarczym z dnia ( Dz.U. 1994, L 1, s. 3 ) w okresie od marca 1991 r. do maja 1995 r. przez cztery spośród nich, w tym ADM, oraz w okresie od maja 1992 r. do maja 1995 r. przez koncern Cerestar, poprzez udział w tajnym kartelu na rynku kwasu cytrynowego. Komisja zarzuca przedsiębiorstwom tym w szczególności fakt przydzielania i stosowania szczegółowych limitów sprzedaży każdemu z zaangażowanych przedsiębiorstw, ustalania cen minimalnych i docelowych cen sprzedaży, zniesienia upustów i wymianę szczegółowych informacji o klientach. Żadne z tych przedsiębiorstw nie wniosło o przeprowadzenie przesłuchania ani nie podważyło prawdziwości okoliczności faktycznych przedstawionych w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów, ograniczając się do udzielenia pisemnej odpowiedzi na przedstawione im zarzuty. Pismo w sprawie przedstawienia zarzutów W części I zawartej w sekcji C pisma w sprawie przedstawienia zarzutów Komisja przytoczyła okoliczności będące podstawą zarzutów. W pkt 50 tego pisma wymienia ona pięć podstawowych dowodów z dokumentu, na których oparła swe twierdzenia co do okoliczności faktycznych sprawy, które zostały załączone do przytoczonego pisma wraz z sześcioma innymi dokumentami, pośród których streszczenie oświadczenia złożonego przez jednego z przedstawicieli ADM w trakcie zebrania z 11 grudnia 1998 r. z przedstawicielami Komisji, mianowicie oświadczenie ADM, a także streszczenie oświadczenia złożonego przez byłego przedstawiciela ADM przed funkcjonariuszami ministerstwa sprawiedliwości Stanów Zjednoczonych i agentów Federal Bureau of Investigation (Federalnego Biura Śledczego zwanego dalej „FBI”) w trakcie postępowania antytrustowego wszczętego przez władze Stanów Zjednoczonych w dniu (zwany dalej „raportem FBI”), jak również oświadczenie Cerestar. Ponadto, jak wynika z pkt 161 i 162 pisma w sprawie przedstawienia zarzutów, w celu oceny powagi naruszenia Komisja wzięła pod uwagę okoliczności takie jak opisane i poddane ocenie w przywołanej sekcji C oraz takie, że w celu określenia wymiaru grzywny w stosunku do każdego z przedsiębiorstw uwzględniła między innymi rolę, jaką każde z nich odgrywało w porozumieniach kartelowych, taką jak opisana w części I tego pisma. Wreszcie w pkt 57 i 58 cytowane pismo powołuje odbywające się w styczniu 1991 r. spotkania dwustronne pomiędzy ADM i przedstawicielami odpowiednio — JBL, HLR jak i H & R w celu urzeczywistnienia kartelu. Oświadczenie ADM Oświadczenie ADM zawiera szczegółowy opis, wraz z danymi liczbowymi, mechanizmu kartelu, oraz dodatkowo decyzje przyjęte przez przedsiębiorstwa, którym zarzuca się naruszenie w trakcie ich zebrań, odbywających się w okresie od marca 1991 r. do maja 1995 r. Raport FBI Raport FBI zawiera opis mechanizmu kartelu dokonany przez byłego przedstawiciela ADM, a w szczególności informacje na temat spotkań przedsiębiorstw, którym zarzuca się naruszenie. Raport ten przywołuje, między innymi fakt organizowania zebrań gromadzących przedstawicieli każdego z przedsiębiorstw uczestniczących w kartelu, w tym zebrań zwanych „masterów”, w których mieli uczestniczyć, najwyżsi rangą przedstawiciele tych przedsiębiorstw, poświęconych kierunkom i mechanizmom kartelu, podczas gdy zebrania określane mianem „sherpa” skupiały przedstawicieli odpowiedzialnych za ich praktyczne wdrożenie. Zgodnie z tym raportem, osobie przesłuchiwanej wydawało się, że inny były przedstawiciel ADM, zwany „mędrcem”, który uczestniczył w dwóch ww. rodzajach spotkań, był autorem pomysłu organizacji mechanizmu kartelu, zwanego „porozumieniem G-4/5”, i odgrywał dość aktywną rolę we wdrażaniu tego mechanizmu. Oświadczenie Cerestar Oświadczenie Cerestar zawiera opis streszczający wielostronne spotkania pomiędzy przedstawicielami przedsiębiorstw, którym zarzuca się naruszenie, jak i zapadające podczas nich decyzje. W oświadczeniu tym zostało uszczegółowione, że przedstawicielowi Cerestar wydawało się, że przedstawiciel ADM odgrywał w tych spotkaniach rolę sprawczą. Sporna decyzja Zgodnie z art. 1 ust. 1 spornej decyzji pięć przedsiębiorstw będących jej adresatami „naruszył[o] art. 81 ust. 1 traktatu […], uczestnicząc w ciągłym porozumieniu lub praktyce uzgodnionej w sektorze kwasu cytrynowego”. Artykuł 1 ust. 2 tej decyzji stanowi, że naruszenie trwało od miesiąca marca 1991 r. do miesiąca maja 1995 r. w przypadku ADM, HLR, H & R oraz JBL, a w odniesieniu do Cerestar — od miesiąca maja 1992 r. do miesiąca maja 1995 r. Artykuł 3 przywołanej decyzji ma następujące brzmienie: „Na wskazane w art. 1 przedsiębiorstwa zostają nałożone, ze względu na popełnienie określonego w tym samym artykule naruszenia, następujące grzywny: a) [ADM]: grzywna w wysokości 39,69 miliona EUR, b) [Cerestar]: grzywna w wysokości 170000 EUR, c) [HLR]: grzywna w wysokości 63,5 miliona EUR, d) [H & R]: grzywna w wysokości 14,22 miliona EUR, e) [JBL]: grzywna w wysokości 17,64 miliona EUR”. W celu ustalenia kwoty grzywien Komisja zastosowała metodę przedstawioną w wytycznych, jak również komunikat w sprawie współpracy. W pierwszej kolejności Komisja określiła kwotę podstawową grzywny na podstawie wagi i czasu trwania naruszenia. Jeśli chodzi o wagę naruszenia, w motywie 230 spornej decyzji Komisja uznała najpierw naruszenie za bardzo poważne ze względu na jego charakter, jego rzeczywisty wpływ na rynek kwasu cytrynowego w Europejskim Obszarze Gospodarczym oraz rozmiar właściwego rynku geograficznego. Następnie Komisja uznała w motywie 233 przytoczonej decyzji, że należało uwzględnić rzeczywistą zdolność przedsiębiorstw, którym zarzuca się naruszenie, do spowodowania szkody na rzecz konkurencji i ustalić grzywnę na poziomie, który gwarantowałby jej wystarczająco odstraszający skutek. W konsekwencji, opierając się na obrocie realizowanym przez te przedsiębiorstwa, wynikającym ze sprzedaży kwasu cytrynowego na rynkach światowych w 1995 r. — ostatnim roku trwania naruszenia, Komisja podzieliła przedsiębiorstwa, którym zarzuca się naruszenie, na trzy kategorie. Do pierwszej kategorii zaliczyła H & R, posiadającą 22% światowego rynku, do kategorii drugiej włączyła ADM i JBL, z przypadającymi im [objętymi tajemnicą] udziałami w rynku oraz HLR, posiadającą 9% rynku, do trzeciej kategorii natomiast zaliczyła Cerestar, która była w posiadaniu 2,5% rynku światowego. Na tej podstawie Komisja ustaliła wstępny wymiar grzywien, odpowiednio - 35 milionów EUR dla przedsiębiorstw należących do pierwszej kategorii, 21 milionów EUR wobec przedsiębiorstw z drugiej kategorii i 3,5 miliona EUR wobec przedsiębiorstw przypisanych do kategorii trzeciej. Ponadto w celu zapewnienia wystarczająco odstraszającego skutku grzywny Komisja dokonała dostosowania tych kwot podstawowych. W tym celu, biorąc od uwagę wielkość ogólnych zasobów przedsiębiorstw, których sprawa dotyczy, wyrażonych w wartości ich obrotu realizowanego na rynkach światowych, Komisja zastosowała mnożnik 2 w stosunku do kwot wyjściowych ustalonych dla ADM i HLR oraz 2,5 do kwoty wstępnej ustalonej dla H & R. Ponadto z motywów 249 i 250 spornej decyzji wynika, że w celu uwzględnienia długości trwania naruszenia, którego dopuściło się każde z przedsiębiorstw, kwoty w ten sposób określone zostały powiększone o 10% za każdy rok uczestnictwa w kartelu, prowadząc do zwiększenia o 40% w odniesieniu do ADM, HLR, H & R i JBL oraz 30% w stosunku do Cerestar. W ten sposób w motywie 254 spornej decyzji Komisja ustaliła podstawową kwotę grzywny na 58,8 miliona EUR w stosunku do ADM, a w odniesieniu do Cerestar, HLR, H & R i JBL — odpowiednio kwoty 4,55; 58,8; 122,5 i 29,4 milionów EUR. Po drugie, jak wynika z motywu 273 spornej decyzji, przytoczone podstawowe kwoty grzywien wymierzonych wobec ADM i HLR zostały powiększone o 35% ze względu na zaistniałe okoliczności obciążające, mianowicie fakt, że przedsiębiorstwa te odgrywały rolę przywódców w ramach kartelu. W szczególności w motywach 263 i 264 tej decyzji Komisja potraktowała dwustronne zebrania pomiędzy ADM i trzema pozostałymi przedsiębiorstwami uczestniczącymi w kartelu, za oznakę tego, że ADM odgrywała rolę inicjatora kartelu, dodając, iż inne dowody wskazują również na fakt, że przedsiębiorstwo to odgrywało rolę przywódcy. W tym względzie w motywach 265 i 266 spornej decyzji Komisja odniosła się do niektórych okoliczności powołanych w raporcie FBI oraz w oświadczeniu Cerestar. Po trzecie, Komisja rozpatrzyła i oddaliła w motywach 274–291 tej decyzji wnioski niektórych z przedsiębiorstw, co do których zachodzą okoliczności łagodzące. Po czwarte, na podstawie art. 15 ust. 2 rozporządzenia nr 17 Komisja w motywie 293 spornej decyzji uchwaliła kwoty w ten sposób obliczone w stosunku do Cerestar, jak również H & R, tak aby nie przekroczyły one progu 10% całkowitego rocznego obrotu tych przedsiębiorstw. Wreszcie po piąte, stosując komunikat w sprawie współpracy, Komisja obniżyła odpowiednio wartość grzywien wymierzonych przedsiębiorstwom, którym zarzuca się naruszenie. W ten sposób, i jak wynika z motywów 305 i 310 spornej decyzji, Cerestar skorzystała, na podstawie pkt B tego komunikatu z „bardzo istotnego” obniżenia wymiaru grzywny, tj. obniżenia o 90% kwoty grzywny, która zostałaby jej wymierzona w przypadku braku współpracy z jej strony, ze względu na fakt, iż była ona pierwszym przedsiębiorstwem, które dostarczyło Komisji przesądzające dowody na okoliczność istnienia kartelu. Jednocześnie Komisja oddaliła w pkt 306 spornej decyzji argumenty ADM mające na celu wykazanie, że przedsiębiorstwo to powinno być potraktowane jako pierwsze dostarczające dowodów, przyznając mu, na podstawie pkt D komunikatu w sprawie współpracy jedynie „odczuwalne”, mianowicie w wysokości 50%, obniżenie kwoty grzywny, która zostałaby mu wymierzona w przypadku braku współpracy z jego strony. Poza tym JBL, H & R i HLR skorzystały z obniżenia wysokości grzywny odpowiednio o 40%, 30% i 20% kwoty grzywny, która zostałaby im wymierzona w przypadku braku współpracy z ich strony. Postępowanie przed Sądem i zaskarżony wyrok W dniu 28 lutego 2002 r. ADM wniosła do Sądu skargę na sporną decyzję. W ramach tej skargi ADM wniosła o stwierdzenie nieważności art. 1 spornej decyzji w zakresie, w jakim stwierdza on jej udział w ograniczaniu zdolności produkcyjnych na rynku kwasu cytrynowego oraz w wyznaczaniu producenta mającego wprowadzać podwyżki cen na każdym z rynków krajowych tego rynku, oraz o stwierdzenie nieważności art. 3 tejże decyzji w zakresie, w jakim jej dotyczy, a tytułem żądania ewentualnego — o uchylenie lub znaczące obniżenie kwoty nałożonej na nią grzywny. W uzasadnieniu skargi ADM powołała różne zarzuty dotyczące kwoty wymierzonej jej grzywny oraz skierowane, między innymi przeciwko ocenie powagi naruszenia, uznania jej za przywódcę kartelu, ocenie okoliczności łagodzących oraz współpracy, którą podjęła w trakcie postępowania administracyjnego. Po pierwsze, w zakresie powagi naruszenia, ADM podnosiła, że dokonując oceny konkretnego wpływu kartelu na rynek, Komisja błędnie określiła rynek właściwy, którego sprawa dotyczy w zakresie, w jakim nie określiła ona wcześniej zakresu tego rynku, a tym samym nie uwzględniła w tym zakresie produktów będących substytutami kwasu cytrynowego. Sąd oddalił ten zarzut, uznając, w pkt 201 zaskarżonego wyroku, że ADM nie wykazała, by wpływ kartelu dotyczącego kwasu cytrynowego na rynek znacznie większy niż ten, do którego się odwoływała, nie istniał lub nie miał znaczenia. Po drugie, odnosząc się do uznania jej za przywódcę kartelu, ADM zarzucała Komisji, że błędnie oceniła dowody zgromadzone na tę okoliczność. Z jednej strony wnosząca odwołanie zwracała uwagę, że Komisja posłużyła się dokumentem sporządzonym przez organy państwa trzeciego, mianowicie raportem FBI, z naruszeniem gwarancji proceduralnych, w szczególności w zakresie, w jakim nie miała ona możliwości ustosunkowania się do ważności tego dokumentu. Z drugiej strony twierdziła, że Komisja naruszyła jej prawo do obrony. nie wskazując w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów, ani możliwości uznania jej za przywódcę kartelu, ani nie powołując się na dowody zaczerpnięte z raportu FBI czy oświadczenia Cerestar, w celu wykazania roli przywódcy kartelu jaką jakoby pełniła. Sąd przypomniał w pkt 215 zaskarżonego wyroku, że Komisja oparła się, dokonując tego rodzaju kwalifikacji, na trzech rodzajach dowodów, mianowicie zebraniach dwustronnych, raporcie FBI i oświadczeniu Cerestar. W przedmiocie dwustronnych zebrań Sąd orzekł w pkt 226 zaskarżonego wyroku, że Komisja nie popełniła oczywistego błędu w ocenie, uznając je za dodatkową, w stosunku do dwóch pozostałych dowodów - raportu FBI i oświadczenia Cerestar, wskazówkę, że ADM odgrywała rolę przywódcy w ramach kartelu. Ustosunkowując się do raportu FBI, Sąd stwierdził w pkt 268 zaskarżonego wyroku, że dołączając ten raport do pisma w sprawie przedstawienia zarzutów, Komisja umożliwiła ADM zajęcie stanowiska co do mocy wiążącej tego raportu, a w szczególności, co do ewentualnych nieprawidłowości proceduralnych wynikających z uwzględnienia tego dokumentu. Stwierdziwszy, że ADM nie podważyła tego raportu na żadnym etapie postępowania administracyjnego, Sąd uznał w pkt 270 tego wyroku, że Komisja nie naruszyła służących wnoszącej odwołanie praw proceduralnych. Odnosząc się do oświadczenia Cerestar, Sąd orzekł w pkt 290 zaskarżonego wyroku, że jego treść pokrywa się z zawartością raportu FBI w taki sposób, że Komisja nie dopuściła się oczywistego błędu w ocenie, przyznając mu wyższą wartość dowodową niż innym dowodom, które wysunęła wnosząca odwołanie w celu wykazania, że nie pełniła ona roli przywódcy kartelu. Co więcej, Trybunał orzekł w pkt 436–439 zaskarżonego wyroku, że pismo w sprawie przedstawienia zarzutów skierowane do przedsiębiorstw, którym zarzuca się naruszenie, zawierało główne okoliczności faktyczne i prawne, które mogły być podstawą wymiaru grzywny rozważanej przez Komisję. W rzeczywistości, po pierwsze, nie było obowiązkiem Komisji informowanie ADM na tym etapie postępowania, że może być uznana za przywódcę kartelu. Po drugie, jako że nie budzi sprzeciwu fakt, iż raport FBI i oświadczenia Cerestar zostały załączone do tego pisma, Sąd orzekł, że ADM nie może powoływać się na naruszenie jej prawa do obrony, nawet jeśli Komisja nie stwierdziła wyraźnie w części tego pisma poświęconej przedstawieniu okoliczności faktycznych, iż rozważała rolę ADM jako przywódcy kartelu, ani nie wskazała dowodów, które zgromadziła na tę okoliczność. W konsekwencji Sąd oddalił zarzut ADM w przedmiocie uznania jej za przywódcę kartelu. Po trzecie, ADM twierdziła, że Komisja nie uwzględniła, na jej niekorzyść, okoliczności łagodzących określonych w pkt 3 tiret trzecie wytycznych, mimo faktu, iż zaniechała ona udziału w kartelu po pierwszych interwencjach organów ochrony konkurencji w Stanach Zjednoczonych. Dokonawszy w pkt 335 i 336 zaskarżonego wyroku wykładni pkt 3 tiret trzecie wytycznych, Sąd stwierdził w pkt 338 tego wyroku, że korzyść wynikająca z uwzględnienia okoliczności łagodzących nie może być przyznana z urzędu, ale jest uzależniona od szczególnych okoliczności konkretnego przypadku. W opinii Sądu tajny charakter kartelu potwierdza fakt, że przedsiębiorstwa, których sprawa dotyczy, popełniły zarzucane naruszenie umyślnie, z tym skutkiem, że zgodnie z utrwalonym orzecznictwem zaprzestanie naruszenia popełnionego umyślnie nie może być uznane za okoliczność łagodzącą, w przypadku gdy zostało spowodowane interwencją Komisji. Tym samym Sąd oddalił zarzut ADM dotyczący braku uwzględnienia tej okoliczności jako okoliczności łagodzącej. Po czwarte, ADM zarzuca Komisji, że nie przyznała jej „bardzo istotnego”, w rozumieniu pkt B komunikatu w sprawie współpracy, obniżenia kwoty grzywny, która zostałaby jej wymierzona w przypadku braku współpracy, pomimo faktu, iż była ona pierwszym przedsiębiorstwem, które dostarczyło Komisji przesądzające dowody pozwalające na wykazanie istnienia kartelu. Sąd oddalił jednocześnie ten zarzut, orzekając w pkt 377 i 378 zaskarżonego wyroku, że Komisja miała wszelkie prawo, aby odmówić ADM korzyści „bardzo istotnego” obniżenia kwoty grzywny, zważając na jej rolę przywódcy kartelu. Wreszcie Sąd dodatkowo uwzględnił zarzut ADM dotyczący nieprawidłowości w zakresie uwzględnienia w motywie 158 spornej decyzji niektórych okoliczności, które nie zostały przytoczone w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów. W związku z powyższym stwierdził on nieważność art. 1 tej decyzji w związku z przytoczonym motywem. Stwierdził ponadto, że ADM zamroziła, ograniczyła i zamknęła swe zdolności produkcyjne kwasu cytrynowego, a z drugiej strony wyznaczyła producenta zobowiązanego do podnoszenia cen na każdym rynku krajowym wchodzącym w skład właściwego rynku. Niemniej jednak, biorąc pod uwagę, że czynniki te były dodatkiem w stosunku do istotnych cech kartelu, Sąd uznał, iż nie zachodzą podstawy do zmiany kwoty grzywny określonej przez Komisję w odniesieniu do ADM. Wreszcie obciążyła ona ADM ogółem kosztów, z wyjątkiem jednej dziesiątej jej własnych kosztów, które miała pokryć Komisja. Żądania stron ADM wnosi do Trybunału o: — uchylenie zaskarżonego wyroku w zakresie, w jakim Sąd oddalił skargę na sporną decyzję; — stwierdzenie nieważności art. 3 spornej decyzji w zakresie, w jakim odnosi się on do ADM; — tytułem żądania ewentualnego, dokonanie zmiany rzeczonego art. 3 poprzez uchylenie lub obniżenie grzywny nałożonej na ADM; — tytułem żądania ewentualnego, przekazanie sprawy Sądowi do ponownego rozpoznania pod względem prawnym zgodnie z wyrokiem Trybunału, i — w każdym razie obciążenie Komisji jej własnymi kosztami oraz kosztami poniesionymi przez ADM w postępowaniu przed Sądem i Trybunałem. Komisja wnosi do Trybunału o: — oddalenie odwołania oraz — obciążenie ADM kosztami postępowania. W przedmiocie odwołania Wnosząca odwołanie powołuje dziesięć zarzutów na jego uzasadnienie, opartych odpowiednio: — w odniesieniu do pierwszych pięciu zarzutów — na rozmaitych naruszeniach prawa, jakich dopuścił się Sąd, uznając ADM za przywódcę kartelu; — w odniesieniu do szóstego z zarzutów — na naruszeniu prawa, jakiego dopuścił się Sąd, odmawiając uwzględnienia okoliczności łagodzących związanych z zaniechaniem przez ADM udziału w kartelu; — w odniesieniu do siódmego i ósmego zarzutu — na naruszeniu zasady ochrony uzasadnionych oczekiwań oraz na naruszeniu prawa, jakiego dopuścił się Sąd w zakresie stosowania zasad ustanowionych w komunikacie w sprawie współpracy i — w odniesieniu do dziewiątego zarzutu — na naruszeniu zasady stanowiącej, że Komisja winna przestrzegać własnych reguł, dotyczących określenia właściwego rynku dla celów oceny powagi naruszenia. W przedmiocie zarzutu pierwszego, opartego na naruszeniu prawa w zakresie oceny poszanowania prawa ADM do obrony wobec zarzutu o przewodnictwo w kartelu Argumentacja stron W ramach tego zarzutu, który dzieli się na dwie części, ADM powołuje się na naruszenie przez Sąd swego prawa do obrony. W ramach pierwszej części tego zarzutu wnosząca odwołanie zarzuca Sądowi stwierdzenie w pkt 437 i 438 zaskarżonego wyroku, że Komisja wskazała w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów główne okoliczności sprawy stanowiące charakterystykę powagi jej postępowania, mimo że w piśmie tym nie wspomniano, iż ADM może zostać uznana za przywódcę kartelu. Przewodnictwo w kartelu jest jedną z najistotniejszych okoliczności faktycznych, które winny wynikać z pisma w sprawie przedstawienia zarzutów, czego niedochowanie stanowi naruszenie prawa do obrony zainteresowanego przedsiębiorstwa. W ramach drugiej części pierwszego zarzutu ADM podnosi, że Komisja nie poinformowała jej należycie w piśmie o przedstawieniu zarzutów o okolicznościach, na jakie powoływała się w spornej decyzji, uznając ją za przywódcę kartelu. Załączenie do tego pisma dokumentów, z których okoliczności te wynikały, nie było wystarczające w celu zapewnienia poszanowania prawa wnoszącej odwołanie do obrony. Komisja uważa, że zarzut jest bezzasadny. Odnosząc się do pierwszej części zarzutu pierwszego, wspominając w pkt 158 pisma w sprawie przedstawienia zarzutów, że przy ocenie powagi naruszenia brała ona pod uwagę rolę, jaką każde z przedsiębiorstw odgrywało w jego ramach indywidualnie, spełniła ona wynikające z orzecznictwa wymogi, na które powołuje się sama wnosząca odwołanie, tak jak orzekł Sąd. Druga część zarzutu pierwszego jest bezskuteczna, ponieważ Sąd orzekł poza tym, że na Komisji ciąży obowiązek wykazania w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów okoliczności, na których podstawie uznała wnoszącą odwołanie za przywódcę kartelu. Ta część zarzutu pierwszego w każdym razie jest bezzasadna, ponieważ okoliczności te były wnoszącej odwołanie znane, jako że wynikały z pism dołączonych do pisma w sprawie przedstawienia zarzutów. Poza tym pismo to w wielu punktach wyraźnie dotyczyło wnoszącej odwołanie. W konsekwencji miała ona możliwość przedstawienia swych zarzutów co do dokumentów, którymi posłużyła się Komisja w celu udowodnienia roli przywódcy kartelu, którą jakoby odgrywała, na etapie postępowania administracyjnego, z tym skutkiem, że nie zostało naruszone jej prawo do obrony. Ocena Trybunału — W przedmiocie pierwszej części zarzutu pierwszego Z ustaleń zawartych w pkt 437 zaskarżonego wyroku wynika, że w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów skierowanym do ADM Komisja uznała naruszenia zarzucane podejrzanym przedsiębiorstwom za bardzo poważne i zakomunikowała zamiar ustalenia kwoty grzywny na wystarczająco odstraszającym poziomie. W tym kontekście z pkt 158, 161 i 162 przywołanego pisma również wynika, że Komisja brała pod uwagę role odgrywane indywidualnie przez każde z przedsiębiorstw uczestniczących w naruszeniu. Należy podkreślić, że zgodnie z utrwalonym orzecznictwem Trybunału, przypomnianym przez Sąd w pkt 434 zaskarżonego wyroku, w przypadku gdy Komisja wyraźnie wskazuje w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów, że zbada, czy należy wymierzyć grzywny przedsiębiorstwom, których sprawa dotyczy, oraz że przedstawia podstawowe okoliczności faktyczne i stan prawny, które mogą być podstawą do zastosowania grzywny, takie jak wagę i czas trwania naruszenia, na które powołuje się Komisja, jak również okoliczność, że naruszenie to zostało popełnione „umyślnie lub w wyniku niedbalstwa”, czyni ona tym samym zadość obowiązkowi poszanowania prawa przedsiębiorstw, którym zarzuca się naruszenie, do przedstawienia ich stanowiska. Stosownie do tego Komisja zakomunikowała im okoliczności konieczne w celu umożliwienia im obrony, nie tylko wobec stwierdzenia naruszenia, ale również wobec faktu nałożenia grzywien (zob. podobnie w szczególności wyroki: z dnia 28 czerwca 2005 r. w sprawach połączonych C-189/02 P, C-202/02 P, od C-205/02 P do C-208/02 P i C-213/02 P Dansk Rørindustri i in. przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. I-5425 , pkt 428; a także z dnia w sprawach połączonych C-101/07 P i C-110/07 P Coop de France bétail i viande przeciwko Komisji, pkt 49). Poza tym z utrwalonego orzecznictwa wynika, że obowiązek Komisji do przekazania na etapie pisma w sprawie przedstawienia zarzutów wskazówek dotyczących wysokości przewidywanych grzywien, oznaczałoby uprzedzenie w sposób niewłaściwy decyzji Komisji (wyrok z dnia 7 czerwca 1983 r. w sprawach połączonych od 100/80 do 103/80 Musique Diffusion française i in. przeciwko Komisji, Rec. s. 1825 , pkt 21). Z tego względu należy podkreślić, że uznanie przedsiębiorstwa za przywódcę kartelu powoduje istotne konsekwencje w zakresie wysokości grzywny, którą należy wymierzyć przedsiębiorstwu w razie takiej kwalifikacji. Tym samym, zgodnie z pkt 2 wytycznych, jest to okoliczność obciążająca, która powoduje istotne zwiększenie podstawowej kwoty grzywny. Podobnie zgodnie z pkt B lit. e) komunikatu w sprawie współpracy, tego rodzaju uznanie wyłącza z góry możliwość skorzystania z bardzo istotnego obniżenia wysokości grzywny, nawet jeśli przedsiębiorstwo uznane za przywódcę kartelu spełniłoby wszystkie przesłanki przewidziane w tym przepisie w celu uzyskania obniżenia kwoty grzywny. W takiej sytuacji do Komisji należy uwypuklenie w piśmie o przedstawieniu zarzutów okoliczności, które uważa za znaczące, tak aby umożliwić przedsiębiorstwu, któremu zarzuca się naruszenie, a które może zostać uznane za przywódcę kartelu, ustosunkowanie się do takiego zarzutu. Niemniej jednak, mając na względzie fakt, że tego rodzaju pismo pozostaje jedynie etapem na drodze do wydania decyzji końcowej, oraz że w związku z tym nie stanowi ono ostatecznego stanowiska Komisji, nie sposób wymagać, by dokonywała ona już na tym etapie kwalifikacji okoliczności faktycznych, na których opierać będzie decyzję końcową w zakresie uznania przedsiębiorstwa za przywódcę kartelu. W konsekwencji nie można zarzucać Sądowi, że naruszył prawo, uznając, że Komisja mogła nie wskazywać w piśmie o przedstawieniu zarzutów, iż skłaniała się do uznania ADM za przywódcę kartelu. Wynika z powyższego, że pierwsza część drugiego zarzutu winna zostać oddalona jako bezzasadna. — W przedmiocie części drugiej pierwszego zarzutu W ramach tej części pierwszego zarzutu ADM twierdzi, że orzekając w pkt 439 zaskarżonego wyroku, iż umożliwiono jej wypowiedzenie się w przedmiocie niektórych okoliczności faktycznych stanowiących podstawę uznania jej za przywódcę kartelu, podczas gdy okoliczności te wynikały z dokumentów załączonych do pisma w sprawie przedstawienia zarzutów, Sąd naruszył jej prawo do obrony. Aby uznać ADM za przywódcę kartelu, Komisja oparła się na motywach 265 i 266 spornej decyzji, faktach pochodzących z raportu FBI, jak i oświadczenia Cerestar. Po pierwsze, motyw 265, cytując raport FBI, wskazuje, że „mechanizm porozumienia G-4/5 wydawał się być pomysłem [przedstawiciela ADM], a na spotkaniu, które odbyło się w dniu 6 marca 1991 r. w Bazylei, podczas którego nadano porozumieniu [dotyczącemu kwasu cytrynowego] konkretny kształt, [ten przedstawiciel ADM] odegrał dość aktywną rolę”, oraz że przedstawiciel ten „był uważany za »mędrca«, uzyskując nawet przydomek »kaznodzieja«”. Po drugie, przytoczony motyw 266 zawiera w sobie fragment oświadczenia Cerestar, na mocy którego „chociaż [przedstawiciele HLR i JBL] przewodniczyli zwykle spotkaniom »masterów«, [Cerestar] miała wyraźne wrażenie, że [przedstawiciel ADM] odgrywał rolę sprawczą. [Przedstawiciel ADM] przewodniczył spotkaniom szerpów i zwykle przygotowywał akta i propozycje w odniesieniu do tabel cen, jakie należało uzgodnić”. Na wstępie należy podkreślić, wbrew temu, co twierdzi Komisja, że Sąd potwierdził zasadę, zgodnie z którą Komisja nie była zobowiązana wskazać w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów okoliczności faktycznych, które doprowadziły do uznania ADM za przywódcę kartelu. Zostało to sformułowane w następujący sposób w zaskarżonym wyroku: „438 Poszanowanie prawa do obrony zainteresowanych przedsiębiorstw nie zobowiązuje Komisji do bardziej precyzyjnego wskazania w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów sposobu, w jaki w danym przypadku wykorzysta ona każdą ze wspomnianych okoliczności w celu określenia poziomu grzywny. W szczególności Komisja nie była zobowiązana do wskazania ani tego, czy mogła ona uważać ADM za przywódcę kartelu, ani wielkości podwyżki, jaką z tego powodu ewentualnie zastosuje względem grzywny nałożonej na ADM […]. […] należy przypomnieć, że Komisja załączyła te dokumenty do pisma w sprawie przedstawienia zarzutów, a więc strony miały możliwość wypowiedzenia się na ich temat, w tym także w odniesieniu do wykorzystania ich w charakterze środków dowodowych”. Tym samym Sąd orzekł, że Komisja przestrzegała prawo ADM do obrony z tego względu, że załączyła do pisma w sprawie przedstawienia zarzutów dowody, z których wynikały okoliczności faktyczne, które stały się podstawą uznania, w spornej decyzji, ADM za przywódcę kartelu. Stwierdziwszy powyższe oraz stwierdziwszy, że chociaż nie sposób zarzucić Sądowi, iż naruszył prawo, orzekając w pkt 438 zaskarżonego wyroku, iż Komisja nie miała obowiązku wskazania w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów sposobu, w jaki zamierzała wykorzystać okoliczności faktyczne w celu określenia wysokości grzywny, ani też w szczególności, czy zamierzała na podstawie tych faktów uznać jedno z przedsiębiorstw za przywódcę kartelu, do Komisji należało co najmniej wskazanie tych okoliczności faktycznych. Należy niemniej jednak stwierdzić, wbrew temu, co podnosi Komisja, że okoliczności faktyczne, na których oparła ona motywy 265 i 266 spornej decyzji, wynikające z raportu FBI i oświadczenia Cerestar nie zostały przywołane w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów. Jak bowiem wskazał rzecznik generalny w pkt 40 opinii, Sąd nie uznał w pkt 439 zaskarżonego wyroku, że w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów zostały zawarte istotne fakty, ale stwierdził, iż ze względu na okoliczność, że Komisja załączyła dokumenty, z których wynikały te fakty, wnosząca odwołanie miała możliwość wypowiedzenia się nie tylko co do wykorzystania tych dokumentów jako dowodów, ale również na temat faktów, które zostały w nich przedstawione. Należy zatem zbadać, czy Sąd nie naruszył prawa, uznając, że postępując w ten sposób, Komisja uczyniła zadość prawu do obrony wnoszącej odwołanie. Należy przypomnieć, że poszanowanie prawa do obrony we wszelkich postępowaniach, które mogą doprowadzić do nałożenia sankcji, w szczególności grzywny lub okresowej kary pieniężnej, stanowi podstawową zasadę prawa wspólnotowego, którą należy respektować także w postępowaniu administracyjnym (zob. w szczególności wyrok z dnia 10 maja 2007 r. w sprawie C-328/05 P SGL Carbon przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. I-3921 , pkt 70). Poszanowanie prawa do obrony wymaga, aby dane przedsiębiorstwo miało w trakcie postępowania administracyjnego możliwość przedstawienia w skuteczny sposób swego stanowiska w kwestii prawdziwości i znaczenia utrzymywanego stanu faktycznego oraz w kwestii dokumentów, na podstawie których Komisja oparła swe twierdzenie o istnieniu naruszenia (zob. ww. wyrok w sprawie Musique Diffusion française i in. przeciwko Komisji, pkt 10; wyrok z dnia 25 stycznia 2007 r. w sprawie C-407/04 P Dalmine przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. I-829 , pkt 44; a także ww. wyrok w sprawie SGL Carbon przeciwko Komisji, pkt 71). Należy przypomnieć, że między innymi pismo w sprawie przedstawienia zarzutów umożliwia przedsiębiorstwom, których dotyczy dochodzenie, zapoznanie się z dowodami, w których posiadaniu jest Komisja, zapewniając pełną skuteczność prawa do obrony (zob. podobnie wyrok z dnia 15 października 2002 r. w sprawach połączonych C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, od C-250/99 P do C-252/99 P i C-254/99 P Limburgse Vinyl Maatschappij i in. przeciwko Komisji, Rec. s. I-8375 , pkt 315, 316; a także wyrok z dnia w sprawach połączonych C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P i C-219/00 P Aalborg Portland i in. przeciwko Komisji, Rec. s. I-123 , pkt 66, 67). Pod tym względem pismo to winno przedstawiać w jasny sposób wszystkie istotne elementy, na których opiera się Komisja na tym etapie postępowania (zob. ww. wyrok w sprawie Musique Diffusion française i in. przeciwko Komisji, pkt 14). Poszanowanie prawa do obrony wymaga, aby dane przedsiębiorstwo miało w trakcie postępowania administracyjnego możliwość przedstawienia w skuteczny sposób swego stanowiska w kwestii prawdziwości i znaczenia ustalonego stanu faktycznego oraz w kwestii dokumentów, na których podstawie Komisja oparła swe twierdzenie o istnieniu naruszenia (zob. ww. wyrok w sprawie Dalmine przeciwko Komisji, pkt 44). Należy stwierdzić, że w niniejszych okolicznościach sprawy fakt załączenia do pisma w sprawie przedstawienia zarzutów dokumentów, z których wynikały fakty, na podstawie których ADM została uznana za przywódcę kartelu, nie wystarcza, aby spełnić wyżej wymienione wymogi, ponieważ nie umożliwiono jej za pośrednictwem przytoczonego pisma kontestowania tych okoliczności faktycznych, a w konsekwencji skutecznego skorzystania z jej praw. Należy zatem stwierdzić, że dowody, z których wynikają okoliczności faktyczne, będące podstawą uznania ADM za przywódcę kartelu w spornej decyzji, mają ze swej natury bezwzględnie subiektywny charakter, ponieważ składają się z zeznań świadków powołanych na potrzeby postępowania w przedmiocie naruszenia wszczętego przez Komisję lub inne organy krajowe z zakresu ochrony konkurencji. W ten sposób z jednej strony raport FBI jest owocem przesłuchania jednego z dawnych przedstawicieli ADM, który skorzystał ze zwolnienia z odpowiedzialności w ramach postępowania prowadzonego przez organy ochrony konkurencji w Stanach Zjednoczonych. Z drugiej strony drugi dowód stanowi złożone dobrowolnie oświadczenie Cerestar, przedsiębiorstwa konkurującego z ADM na rynku kwasu cytrynowego, które samo uczestniczyło w zarzucanym kartelu. Okoliczność, że dokumenty te zostały załączone do pisma w sprawie przedstawienia zarzutów, nie umożliwiło wnoszącej odwołanie oceny wiarygodności, jaką Komisja przypisywała każdemu z elementów wskazanych w tych dokumentach. Tym samym w okolicznościach niniejszej sprawy nie sposób uznać, że ograniczając się do załączenia do pisma w sprawie przedstawienia zarzutów dokumentów i innych dowodów, z których wynikają okoliczności, które stały się podstawą uznania wnoszącej odwołanie w spornej decyzji za przywódcę kartelu, nie czyniąc do nich wyraźnego odwołania w samej treści pisma, Komisja umożliwiła ADM skorzystanie z jej praw. W konsekwencji z powyższych uwag wynika, że Sąd naruszył prawo, orzekając, iż Komisja nie naruszyła prawa do obrony wnoszącej odwołanie, uznając ją za przywódcę kartelu na podstawie dowodów, które zgromadziła na tę okoliczność, ale których nie przytoczyła w skierowanym do wnoszącej odwołanie piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów. Stąd też należy uznać drugą część zarzutu pierwszego za zasadną. W przedmiocie zarzutów od drugiego do piątego opartych na naruszeniu prawa polegającym na wypaczeniu dowodów przywołanych na okoliczność przewodnictwa ADM w kartelu W świetle odpowiedzi udzielonej w odniesieniu do zarzutu pierwszego podniesionego przez ADM nie jest konieczne badanie zarzutów odwołania od drugiego do piątego dotyczących uznania ADM za przywódcę kartelu na podstawie dowodów pochodzących z raportu FBI i oświadczenia Cerestar. W przedmiocie zarzutu szóstego, opartego na naruszeniu prawa przez Sąd poprzez brak uwzględnienia okoliczności łagodzących Argumentacja stron ADM twierdzi, że uznając w pkt 346 zaskarżonego wyroku, iż Komisja nie była zobowiązana do zapewnienia możliwości skorzystania z okoliczności łagodzących, przewidzianej w wytycznych w sytuacji zaprzestania naruszenia, Sąd dokonał błędnej wykładni tych wytycznych. Ponadto, wbrew temu, co orzekł Sąd, w pkt 335–340 uznanie okoliczności łagodzących nie jest uprawnieniem dostępnym Komisji, która może lub nie uwzględnić tajny charakter kartelu, aby przyznać korzyść. Komisja uważa, że Sąd miał rację, gdy nie uznał, iż zaprzestanie naruszenia prowadzi automatycznie do obniżenia grzywny. Komisji przysługuje w tym względzie pewien zakres uznania, w szczególności w odniesieniu do zachowania danego przedsiębiorstwa. W niniejszej sprawie ADM nie wpłynęła w przesądzający sposób na postępowanie administracyjne, z tym skutkiem, że nie mogła skorzystać z okoliczności łagodzących. Ocena Trybunału Należy przypomnieć, że pkt 3 wytycznych stanowi zasadniczo, iż kwota podstawowa grzywny nałożonej przez Komisję zostaje obniżona między innymi, jeżeli przedsiębiorstwo, któremu zarzuca się naruszenie, zaprzestaje naruszenia niezwłocznie po pierwszych interwencjach Komisji. Sąd uznał w tym względzie w pkt 338 zaskarżonego wyroku, że wspomniany przepis należy interpretować w ten sposób, iż jedynie szczególne okoliczności konkretnego przypadku, w jakich ma miejsce zaprzestanie naruszenia niezwłocznie po pierwszych interwencjach Komisji, mogłyby zostać uwzględnione jako okoliczność łagodząca. Dlatego też Sąd odrzucił tezę wnoszącej odwołanie, że zakończenie kartelu winno automatycznie skutkować zastosowaniem obniżenia kwoty podstawowej grzywny zgodnie z pkt 3 wytycznych, podkreślając w pkt 337 zaskarżonego wyroku, że taka wykładnia omawianego przepisu godziłaby w skuteczność art. 81 ust. 1 WE. Orzekając w ten sposób, Sąd nie naruszył prawa. Należy bowiem stwierdzić, że przyznanie takiego obniżenia kwoty podstawowej grzywny jest bezwzględnie związane z okolicznościami konkretnej sprawy, które mogą prowadzić Komisję do odmowy przyznania obniżenia grzywny przedsiębiorstwu będącemu stroną niezgodnego z prawem porozumienia. Tak więc uwzględnienie okoliczności łagodzącej w sytuacji, gdy przedsiębiorstwo jest stroną porozumienia ewidentnie niezgodnego z prawem, jeżeli przedsiębiorstwo to wiedziało lub nie mogło nie wiedzieć, że owo porozumienie stanowiło naruszenie, mogłoby być dla przedsiębiorstw zachętą do kontynuowania tajnego porozumienia tak długo jak to możliwe z nadzieją, że ich zachowanie nigdy nie zostanie wykryte, wiedząc jednocześnie, że gdyby ich zachowanie zostało wykryte, mogłyby one skorzystać z obniżenia grzywny, przerywając naruszenie w tym właśnie momencie. Takie uznanie pozbawiłoby nałożoną grzywnę wszelkiego skutku odstraszającego i godziłoby w skuteczność art. 81 ust. 1 WE (zob. wyrok z dnia 19 marca 2009 r. w sprawie C-510/06 P Archer Daniels Midland przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. I-1843 , pkt 149). Dlatego też Sąd słusznie uznał, że skoro wnosząca odwołanie brała udział w tajnym kartelu, czego sama nie kwestionuje, nie może ona domagać się możliwości skorzystania z obniżenia kwoty podstawowej grzywny, która została na nią nałożona na tej podstawie, że zaprzestała swojego bezprawnego zachowania niezwłocznie po pierwszych interwencjach amerykańskich organów ds. konkurencji. W związku z tym zarzut szósty należy oddalić jako bezzasadny. W przedmiocie zarzutu siódmego, opartego na błędnym stosowaniu pkt B komunikatu w sprawie współpracy Argumentacja stron ADM twierdzi, że została błędnie uznana za przywódcę kartelu, i zarzuca Sądowi oddalanie zarzutu opierającego się na korzyściach wynikających z zastosowania pkt B komunikatu w sprawie współpracy. Zdaniem Komisji zarzut ten jest niedopuszczalny, ponieważ jest powtórzeniem argumentacji z zarzutu pierwszego. Ocena Trybunału W ten sposób, jak zostało wskazane w pkt 95 niniejszego wyroku, Sąd błędnie stwierdził, że Komisja mogła nie naruszając prawa do obrony ADM, posłużyć się okolicznościami faktycznymi wynikającymi z raportu FBI i oświadczenia Cerestar, i uznać ADM za przywódcę kartelu, w sytuacji gdy fakty te nie zostały przywołane w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów. Jako że Sąd uznał w pkt 225 i 226 zaskarżonego wyroku, iż poza przywołanymi dowodami fakt odbycia spotkań dwustronnych stanowił jedynie poszlakę i nie pozwalał sam w sobie na uznanie wnoszącej odwołanie za przywódcę kartelu, wynika stąd, że Sąd błędnie potwierdził kwalifikację przywódcy kartelu w stosunku do ADM. Tym samym w zakresie, w jakim wnosząca odwołanie nie została zgodnie z prawem uznana za przywódcę kartelu, Sąd nie mógł, nie naruszając prawa odmówić korzyści wynikających z zastosowania pkt B komunikatu w sprawie współpracy, powołując się na fakt, iż była ona przywódcą kartelu. W świetle powyższego należy uwzględnić niniejszy zarzut. W przedmiocie zarzutu ósmego, opartego na naruszeniu zasady ochrony uzasadnionych oczekiwań Argumenty stron Według ADM twierdzenia, które przedstawił Sąd w pkt 386–391 zaskarżonego wyroku, winny były zaprowadzić go do wniosku, że Komisja spowodowała uzasadnione oczekiwania po stronie ADM w zakresie zastosowania obniżenia kwoty grzywny na podstawie pkt B komunikatu w sprawie współpracy. W tym względzie skarżąca twierdzi, że etap postępowania, na którym nastąpiła współpraca, nie miał znaczenia w zakresie powstania oczekiwań, wbrew temu, co Sąd uznał w pkt 394 zaskarżonego wyroku. Wnosząca odwołanie odwołuje się w tym zakresie do wyroku z dnia 22 czerwca 2006 r. w sprawach połączonych C-182/03 i C-217/03 Belgia i Forum 187 przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. I-5479 , pkt 147–167. Komisja jest zdania, że w sytuacji, w której nie jest ona obiektywnie w stanie określić precyzyjnej roli każdego uczestnika kartelu przed zakończeniem postępowania administracyjnego, ADM nie mogła żywić uzasadnionych oczekiwań co do ewentualnego „istotnego obniżenia”, w rozumieniu pkt B komunikatu w sprawie współpracy, kwoty grzywny, która zostałaby jej wymierzona. Ocena Trybunału Po pierwsze, jak wskazał rzecznik generalny w pkt 208 opinii, należy stwierdzić, że w drodze niniejszego zarzutu ADM na etapie postępowania odwoławczego zmierza do ponownej oceny stanu faktycznego dokonanej przez Sąd, w którym to zakresie Trybunał nie ma kompetencji poza przypadkiem wypaczenia faktów dowodów. W niniejszej sprawie i na podstawie dowodów przeanalizowanych przez Sąd w pkt 386–391 zaskarżonego wyroku Sąd mógł racjonalnie wywieść, że Komisja miała zamiar nakłonić wnoszącą odwołanie do współpracy, nie dając jej tym samym precyzyjnych zapewnień co do korzyści w postaci obniżenia, na podstawie pkt B komunikatu w sprawie współpracy, wysokości grzywny, która zostałaby jej wymierzona. Po drugie, zgodnie z pkt E tego komunikatu, dopiero w momencie wydania ostatecznej decyzji Komisja dokonuje oceny, czy wszystkie przesłanki wyrażone w pkt B, C lub D tego komunikatu zostały spełnione. Dlatego Sąd nie naruszył prawa, orzekając, że Komisja nie mogła dostarczyć wnoszącej odwołanie żadnych precyzyjnych gwarancji w przedmiocie jakiegokolwiek obniżenia grzywny na etapie postępowania przed wydaniem ostatecznej decyzji. W konsekwencji ósmy zarzut winien zostać oddalony jako po części niedopuszczalny a po części bezzasadny. W przedmiocie zarzutu dziewiątego, opartego na naruszeniu zasady, zgodnie z którą Komisja winna przestrzegać zasad, które sama stanowi Argumentacja stron ADM zarzuca Sądowi, że nie stwierdził, iż Komisja niesłusznie nie określiła rynku właściwego w celu dokonania oceny wpływu kartelu, mimo że chodzi tu o niezbędny warunek wstępny na drodze do stwierdzenia zakresu wpływu danego kartelu na rynek. Gdyby bowiem Komisja poprawnie zdefiniowała rzeczony rynek, uwzględniając mianowicie obecne na rynku produkty zastępcze wobec kwasu cytrynowego, stwierdziłaby wobec dowodów przedstawionych przez wnoszącą odwołanie ewentualny brak wpływu kartelu na stosowane ceny na rynku kwasu cytrynowego. Zdaniem Komisji, po pierwsze, zarzut ten jest niedopuszczalny, ponieważ wnosząca odwołanie wnosi w rzeczywistości do Trybunału o zbadanie oceny dowodów, które przedstawiła. Po drugie, stanowisko ADM opiera się na mylnym zrozumieniu celów, jakim służy określenie właściwego rynku. W niniejszej sprawie należy odróżnić ocenę istnienia naruszenia z art. 81 WE, która wymaga określenia właściwego rynku, od oceny powagi naruszenia. Ocena Trybunału Tytułem wstępu należy przypomnieć, że wytyczne przewidują, iż rzeczywisty wpływ naruszenia na rynek jest jedną z okoliczności, które należy uwzględnić w ocenie powagi naruszenia popełnionego w ramach ustalenia wysokości kwoty grzywny. Sąd wskazał w pkt 198 zaskarżonego wyroku, że Komisja ograniczyła się do rynku kwasu cytrynowego w celu określenia rzeczywistego wpływu porozumienia na rynek. Postępując w ten sposób, nie uwzględniła ona szerszego rynku, którego uwzględnienia domagała się wnosząca odwołanie, obejmującego powołane przez nią produkty będące substytutami kwasu cytrynowego. W ten sposób Sąd odwołał się w pkt 152–156 i 180–193 zaskarżonego wyroku do analizy przeprowadzonej przez Komisję w spornej decyzji, która zawiodła ją do stwierdzenia zmian cen kwasu cytrynowego, które następowały jednocześnie z kształtowaniem się kartelu, wniosku, który nie został zakwestionowany przez ADM. W tym względzie po pierwsze, jeżeli rzeczywisty wpływ na rynek jest okolicznością, którą należy uwzględnić w celu dokonania oceny powagi tego naruszenia, to jest to jedno spośród kryteriów, obok charakteru naruszenia i zakresu geograficznego rynku. Wytyczne precyzują w ten sam sposób, że rzeczywisty wpływ na rynek jest okolicznością, którą należy uwzględnić wyłącznie, jeżeli można go zmierzyć. Po drugie, jak wskazał rzecznik generalny w pkt 200 i 201 opinii, wnosząca odwołanie nie zakwestionowała faktu, że przynajmniej w części rynku porozumienie oddziaływało na ceny kwasu cytrynowego. W tych okolicznościach Sąd słusznie stwierdził w pkt 200 i 201 zaskarżonego wyroku, że argumentacja wnoszącej odwołanie jest nie do przyjęcia w zakresie, w jakim nie wykazała ona, że Komisja mogła stwierdzić brak wpływu porozumienia, jeżeli byłaby stwierdziła zakres właściwego rynku, na który powoływała się wnosząca odwołanie. Czyniąc to, wbrew temu, co twierdzi ADM, Sąd ograniczył się do uznania, że dowody przez nią przedstawione nie pozwalają na odrzucenie analizy Komisji, nie zmieniając tym samym rozłożenia ciężaru dowodu. W związku z tym należy odrzucić zarzut dziewiąty jako bezzasadny. Mając na względzie powyższe uwagi, należy uchylić wyrok w zakresie, w jakim oddala on zarzuty powołane przez wnoszącą odwołanie w uzasadnieniu skargi zmierzającej do stwierdzenia nieważności spornej decyzji uznającej ADM za przywódcę kartelu, i na tej podstawie zwiększa podstawową kwotę grzywny, którą należało jej wymierzyć, a po drugie odmawia zastosowania pkt B komunikatu w sprawie współpracy na korzyść skarżącej. W przedmiocie skargi przed Sądem Zgodnie z art. 61 akapit pierwszy zdanie drugie statutu Trybunału Sprawiedliwości w przypadku uchylenia orzeczenia może on, jeśli stan postępowania na to pozwala, wydać orzeczenie ostateczne w sprawie. Przypadek ten zachodzi w tej sprawie. W przedmiocie zarzutu opartego na błędnym uznaniu za przywódcę kartelu Zarzut powołany w uzasadnieniu skargi wniesionej przeciwko spornej decyzji, w przedmiocie którego Sąd wydał błędne orzeczenie, wpisuje się w kontekst sprzeciwu wobec uznania skarżącej za przywódcę kartelu i zastosowania z tego powodu zwiększenia o 35% kwoty bazowej grzywny. Ponieważ, jak wynika z pkt 94 niniejszego wyroku, Komisja nie umożliwiła ADM skorzystania z jej praw w zakresie ustosunkowania się do okoliczności faktycznych wynikających z raportu FBI i oświadczenia Cerestar, na których oparła się ona w spornej decyzji, uznając ADM za przywódcę kartelu, należy sprawdzić, czy instytucja ta przedstawiła poza przytoczonymi faktami inne dowody pozwalające na przyjęcie takiej kwalifikacji. W tym względzie z motywów 263 i 264 spornej decyzji, jak i z pkt 56–58 wystosowanego przez Komisję pisma w sprawie przedstawienia zarzutów wynika dodatkowo okoliczność zajścia cyklu spotkań dwustronnych pomiędzy ADM i przedstawicielami HLR, H & R i JBL w trakcie miesiąca stycznia 1991 r. odbytych w celu rozpoczęcia lub przygotowania kartelu. Ponadto w motywie 264 spornej decyzji Komisja dodała, że „fakt, iż pomiędzy ADM a podmiotami z nią konkurującymi doszło, na krótko przed wielostronnym spotkaniem kartelu, do szeregu dwustronnych spotkań, nie wystarcza do tego, aby dojść do wniosku, że ADM była inicjatorem kartelu, ale jest silną poszlaką na tę okoliczność”. Następnie Komisja odwołuje się w motywach 265 i 266 spornej decyzji do konkretnych okoliczności faktycznych wynikających z raportu FBI i oświadczenia Cerestar. Jak to zostało podkreślone w pkt 94 i 95 niniejszego wyroku, Komisja nie mogła opierać się wyłącznie na przesądzających okolicznościach powołanych w pkt 265 i 266 spornej decyzji w celu uznania ADM za przywódcę kartelu, podczas gdy okoliczności te nie zostały przytoczone w piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów, nie naruszając prawa wnoszącej odwołanie do obrony. W konsekwencji, ponieważ zajście cyklu spotkań dwustronnych, o których mowa w motywach 263 i 264, nie jest samo w sobie wystarczające dla uznania ADM za przywódcę kartelu, Komisja nie zdołała wykazać zasadności tej kwalifikacji z tym skutkiem, że nie powinna była stosować wobec podstawowej kwoty grzywny wymierzonej wnoszącej odwołanie jej podwyższenia o 35% z tytułu zajścia okoliczności obciążających, związanych z tym uznaniem. Należy zatem uznać ten zarzut. W przedmiocie zarzutu opartego na błędnym zastosowaniu przepisów pkt B lit. b) komunikatu w sprawie współpracy Sporna decyzja Zgodnie z motywem 305 spornej decyzji Komisja na podstawie zastosowania pkt B komunikatu w sprawie współpracy przyznała Cerestar „bardzo istotne obniżenie”, mianowicie o 90% kwoty grzywny, która zostałaby jej wymierzona w przypadku braku współpracy. Komisja uznała w rzeczywistości, że przedsiębiorstwo to pierwsze dostarczyło przesądzające dowody pozwalające na wykazanie istnienia kartelu podczas zebrania ze służbami Komisji w dniu 29 października 1998 r. Dodała ona w następnym motywie, że „informacje dostarczone przez [Cerestar] w trakcie spotkania z dnia , pokrywające się z tymi, które znalazły się później w jej pisemnym oświadczeniu z dnia , wystarczały do stwierdzenia istnienia kartelu i zostały przekazane Komisji przed przedstawieniem ich przez ADM”. Komisja odrzuca więc, w motywie 308, argument ADM, zgodnie z którym spółka ta spełniała przewidziane w pkt B tego komunikatu warunki skorzystania z „bardzo istotnego obniżenia” kwoty grzywny. Argumentacja stron W uzasadnieniu skargi przed Sądem ADM twierdziła, że Komisja dokonała błędnego zastosowania pkt B lit. b) komunikatu w sprawie współpracy. W istocie ona „pierwsza dostarczyła przesądzające dowody na okoliczność istnienia kartelu” w rozumieniu tego przepisu w trakcie spotkania z dnia 11 grudnia 1998 r., podczas gdy dowody dostarczone przez Cerestar w trakcie spotkania, które miało miejsce w dniu , nie były „przesądzające” w rozumieniu tego przepisu. W istocie, po pierwsze spółka Cerestar nie przedstawiła żadnej informacji dotyczącej kartelu, która dotyczyłaby okresu przed dniem 12 maja 1992 r., od kiedy spółka ta zaczęła w nim uczestniczyć. Wiedza Komisji o działaniach kartelu w okresie przed dniem pochodziła z informacji przekazanych przede wszystkim przez ADM. Po drugie, oświadczenie Cerestar, które odpowiada informacjom przekazanym ustnie w trakcie spotkania z dnia 29 października 1998 r., nie było stanowcze ani precyzyjne w odniesieniu do dat spotkań oraz uczestników kartelu. Cerestar wskazała 32 spotkania, które miały mieć miejsce w różnych terminach między dniem , przed wstąpieniem Cerestar do kartelu, i dniem , tzn. na długo po rozwiązaniu kartelu. Miała ona oświadczyć, że 9 z tych spotkań było z pewnością spotkaniami kartelu, 8 z nich było „prawdopodobnie” spotkaniami kartelu, natomiast 15 z nich nie było spotkaniami kartelu lub też „z coraz mniejszym prawdopodobieństwem nimi było”. Tożsamość uczestników tych spotkań została ustalona wyłącznie w odniesieniu do 3 z 17 spotkań, które okazały się „z pewnością” lub „prawdopodobnie” spotkaniami kartelu. Sześć ze wskazanych spotkań nie miało w rzeczywistości miejsca, zgodnie z zeznaniami innych przedsiębiorstw, których sprawa dotyczy, oraz ustaleniami Komisji. Po trzecie, Cerestar przyznała później w piśmie skierowanym do Komisji w dniu 7 maja 1999 r., że niektóre ze wskazanych spotkań nie miały w rzeczywistości miejsca. Po czwarte, oświadczenie Cerestar było niejasne i mało stanowcze w odniesieniu do tematów spotkań. Nie wskazano żadnych precyzyjnych danych dotyczących cen i limitów, poza limitami ustalanymi przez samą Cerestar. Po piąte, nie było jasne, czy Cerestar, tak jak ADM, dostarczyła Komisji dowód w postaci zeznań bezpośrednich uczestników naruszenia. Co więcej, Cerestar uznała następnie jednak za konieczne rozwinięcie i wyjaśnienie ustnego oświadczenia z dnia 29 października 1998 r. Po szóste, do samej Cerestar Komisja skierowała w dniu 3 marca 1999 r. żądanie udzielenia szczegółowych informacji oparte na oświadczeniach ADM. Cerestar przed przedstawieniem Komisji w dniu swojego ostatecznego oświadczenia, miała możliwość zapoznania się z żądaniem udzielenia informacji, które odwoływało się do określonych dat i miejsc spotkań i było oparte na dowodach przekazanych ze strony ADM. Wnosząca odwołanie utrzymuje natomiast, że dowody dostarczone przez nią samą miały przesądzający charakter. Podkreśla ona bowiem, że w trakcie spotkania z dnia 11 grudnia 1998 r. przedstawiła ona Komisji zeznania bezpośrednich uczestników naruszenia, dowód na piśmie z okresu kartelu oraz dokumenty o mocy dowodowej określające wykonanie porozumienia tworzącego kartel oraz jego ramy. Dowody przedstawione przez ADM zawierały liczne konkretne szczegóły dotyczące spotkań, uczestników, mechanizmów wyrównawczych i nadzoru, cen i limitów w ramach kartelu. Komisja podnosi, że w kontekście oceny „przesądzającego” charakteru dostarczonych dowodów, w rozumieniu pkt B lit. b komunikatu w sprawie współpracy, nie ma znaczenia dla sprawy, że dowody pochodzą od przedsiębiorstwa, które nie uczestniczyło w kartelu w trakcie całego okresu jego trwania. W istocie dowody te dotyczyły okoliczności zajścia kartelu, a nie okresu jego trwania. Tym samym niekompletny charakter informacji przekazanych Komisji nie wyklucza, by mogły one zostać potraktowane jako przesądzające. Ocena Trybunału Tytułem wstępu należy podkreślić, jak to uczynił rzecznik generalny w pkt 221 i 222 opinii, że sama treść pkt B lit. b) komunikatu w sprawie współpracy nie wymaga, by „pierwsze” przedsiębiorstwo dostarczyło całości dowodów na okoliczność szczegółów funkcjonowania kartelu. Zgodnie z tym przepisem, aby zostać za takie uznane wystarczy, by przedsiębiorstwo dostarczyło „pewnych” dowodów przesądzających dla udowodnienia istnienia kartelu. Treść tego przepisu nie wymaga również, by dostarczone dowody były same w sobie wystarczające dla opracowania pisma w sprawie przedstawienia zarzutów lub dla wydania ostatecznej decyzji stwierdzającej zajście naruszenia. O ile dowody, o których mowa w pkt B lit. b), nie muszą koniecznie być same w sobie wystarczające, aby wykazać istnienie kartelu, o tyle muszą jednak mieć w tym zakresie charakter przesądzający. Chodzi tu zatem nie tyle o proste źródło pozwalające ukierunkować dochodzenie prowadzone przez Komisję, ile o dowody, które mogą zostać bezpośrednio użyte jako podstawowa wartość dowodowa dla wydania decyzji stwierdzającej naruszenie. Należy podkreślić, że nie ma znaczenia, w kontekście przytoczonego pkt B lit. b), fakt, że przesądzające dowody zostały dostarczone w postaci ustnej. Wreszcie Komisja dysponuje pewnym zakresem swobodnego uznania w zakresie oceny, czy współpraca ze strony przedsiębiorstwa była „przesądzająca” w rozumieniu tego przepisu, w celu stwierdzenia istnienia naruszenia i jego zaprzestania z tym skutkiem, że wyłącznie oczywiste przekroczenie granic zakresu swobodnego uznania może podlegać ocenie. W świetle powyższych uwag należy zbadać, czy w niniejszej sprawie Komisja popełniła oczywisty błąd w ocenie, stwierdzając, że Cerestar była pierwszym przedsiębiorstwem, które dostarczyło przesądzające dowody na okoliczność istnienia kartelu. Komisja stwierdziła w pkt 305 i 306 spornej decyzji, że Cerestar była pierwszym przedsiębiorstwem, które dostarczyło przesądzające dowody pozwalające na wykazanie istnienia kartelu w trakcie spotkania, które odbyło się w dniu 29 października 1998 r. Oświadczenia tego przedsiębiorstwa zostały potwierdzone na piśmie w dniu Należy uznać, po pierwsze, że ADM nie zdołała zakwestionować przesądzającego charakteru informacji dostarczonych przez Cerestar z tego tylko powodu, że ta ostatnia wzięła udział w kartelu jedynie rok po jego powołaniu. W istocie z jednej strony, jak to słusznie podkreśliła Komisja, pkt B lit. b) komunikatu w sprawie współpracy wymaga, by dostarczone dowody przesądzające odnosiły się do samego faktu istnienia kartelu, a nie okresu jego trwania. Z drugiej strony oświadczenie Cerestar zawiera wskazówki dotyczące wielostronnych spotkań, które odbywały się przed jej przystąpieniem do kartelu, i potwierdzone przez oświadczenia ADM złożone w trakcie spotkania pomiędzy przedstawicielami tego przedsiębiorstwa i Komisji. Po drugie, odnosząc się do samej treści oświadczenia Cerestar, należy podkreślić, że z jednej strony zostały w nim opisane mechanizmy kartelu, mianowicie system ustalania cen, podział rynku, system wymiany informacji i uzgodnienia w sprawie kompensat. Z drugiej zaś strony oświadczenie to zawiera wykaz rozmaitych spotkań, które miały miejsce pomiędzy przedsiębiorstwami uczestniczącymi w kartelu. O ile jest prawdą, że niektóre informacje zawarte w oświadczeniu Cerestar są jedynie przybliżone i nie zawierają uporządkowanych danych cyfrowych dotyczących decyzji podejmowanych w trakcie spotkań kartelu, to jednak Komisja mogła uznać, nie popełniając przy tym oczywistego błędu w ocenie, że dowody te miały charakter przesądzający w zakresie wykazania istnienia kartelu. Informacje dostarczone w trakcie spotkania w dniu 29 października 1998 r. umożliwiły Komisji uwzględnienie istnienia kartelu na rynku kwasu cytrynowego, którego okres trwania, mechanizmy i przebieg znała ona w przybliżeniu. Dlatego też, mimo że same w sobie nie stanowiły dostatecznych dowodów na okoliczność wszystkich aspektów naruszenia, informacje dostarczone przez Cerestar były więcej niż źródłem umożliwiającym ukierunkowanie dochodzenia Komisji, ponieważ mogły być przez nią bezpośrednio wykorzystane w celu wykazania istnienia kartelu. W tym względzie fakt, że informacje nie wynikają z zeznań świadków lub że zostały uzupełnione lub uściślone w późniejszym czasie, nie ma znaczenia pod kątem oceny ich przesądzającego charakteru. W konsekwencji należy oddalić zarzut przedstawiony przez skarżącą oparty na błędnym zastosowaniu przez Komisję pkt B lit. b) komunikatu w sprawie współpracy. Z ogółu przedstawianych uwag, na podstawie art. 61 akapit pierwszy statutu Trybunału Sprawiedliwości, należy stwierdzić nieważność art. 3 spornej decyzji w zakresie, w jakim ustala ona grzywnę należną od ADM na kwotę 39,69 miliona EUR, w tym zwiększenie o wartości 35% kwoty podstawowej grzywny, która została jej wymierzona z tytułu przewodnictwa w kartelu, a w konsekwencji obniżyć kwotę grzywny do wysokości 29,4 miliona EUR. W przedmiocie kosztów Artykuł 122 akapit pierwszy regulaminu stanowi, że jeśli odwołanie jest zasadne i Trybunał orzeka wyrokiem kończącym postępowanie w sprawie, Trybunał rozstrzyga o kosztach. Zgodnie z art. 69 § 2 regulaminu, mającym zastosowanie do postępowania odwoławczego na podstawie art. 118 regulaminu, kosztami zostaje obciążona, na żądanie strony przeciwnej, strona przegrywająca sprawę. Na podstawie art. 69 § 3 tego regulaminu, w razie częściowego tylko uwzględnienia żądań, Trybunał może postanowić, że koszty zostaną podzielone albo że każda ze stron poniesie swoje własne koszty. Ponieważ żądania obu stron postępowania odwoławczego zostały uwzględnione częściowo, należy obciążyć Komisję połową kosztów poniesionych przez wnoszącą odwołanie, podczas gdy wnosząca odwołanie pokryje koszty Komisji jak i połowę własnych kosztów. Orzekając w przedmiocie kosztów postępowania przed Sądem z uwagi na fakt, iż zaskarżony wyrok został częściowo uchylony, a żądania wnoszącej odwołanie podniesione w pierwszej instancji uwzględnione w części, należy obciążyć Komisję jedną czwartą kosztów poniesionych przez wnoszącą odwołanie w postępowaniu w pierwszej instancji, podczas gdy wnosząca odwołanie pokryje koszty poniesione przez Komisję i trzy czwarte własnych kosztów. Z powyższych względów Trybunał (pierwsza izba) orzeka, co następuje: 1) Wyrok Sądu Pierwszej Instancji Wspólnot Europejskich z dnia 27 września 2006 r. w sprawie T-59/02 Archer Daniels Midland przeciwko Komisji zostaje uchylony w zakresie, w jakim Sąd oddala w nim zarzut Archer Daniels Midland Co. dotyczący naruszenia prawa do obrony w trakcie postępowania administracyjnego zakończonego wydaniem decyzji 2002/742/WE z dnia w sprawie postępowania na podstawie art. 81 traktatu WE oraz art. 53 porozumienia EOG (sprawa COMP/E-1/36.604 — Kwas cytrynowy) w zakresie, w jakim Komisja Wspólnot Europejskich nie umożliwiła jej skorzystanie z jej prawa w odniesieniu do okoliczności faktycznych, na których Komisja oparła się, uznając, że Archer Daniels Midland Co. pełniła rolę przywódcy kartelu. 2) Wyrok Sądu Pierwszej Instancji Wspólnot Europejskich z dnia 27 września 2006 r. w sprawie Archer Daniels Midland przeciwko Komisji zostaje uchylony w zakresie, w jakim Sąd oddala w nim, jako bezskuteczny, zarzut Archer Daniels Midland Co. dotyczący błędnego zastosowania przez Komisję Wspólnot Europejskich pkt B lit. b) komunikatu Komisji z dnia dotyczącego nienakładania grzywien lub obniżenia ich kwoty w sprawach dotyczących karteli. 3) Stwierdza się nieważność art. 3 decyzji 2002/742/WE, który ustala wartość grzywny należnej od Archer Daniels Midland Co. na kwotę 39,69 miliona EUR. 4) Wartość grzywny należnej od Archer Daniels Midland Co. z tytułu naruszenia stwierdzonego w art. 1 decyzji 2002/742/WE, uchylonej w części mocą wyroku Sądu Pierwszej Instancji Wspólnot Europejskich z dnia 27 września 2006 r. w sprawie T-59/02 Archer Daniels Midland przeciwko Komisji, zostaje ustalona na kwotę 29,4 miliona EUR. 5) Odwołanie podlega oddaleniu w pozostałym zakresie. 6) Archer Daniels Midland Co. pokryje trzy czwarte swych własnych kosztów oraz koszty Komisji Wspólnot Europejskich poniesione w postępowaniu przed Sądem Pierwszej Instancji Wspólnot Europejskich, jak również pokryje połowę swych własnych kosztów oraz koszty poniesione przez Komisję Wspólnot Europejskich w postępowaniu odwoławczym. 7) Komisja Wspólnot Europejskich zostaje obciążona jedną czwartą kosztów poniesionych przez Archer Daniels Midland Co. w postępowaniu przed Sądem Pierwszej Instancji Wspólnot Europejskich, jak również połową kosztów Archer Daniels Midland Co., jakie poniosła w postępowaniu odwoławczym. Podpisy ( *1 ) Język postępowania: angielski.

62006TJ0133

ro

Acțiune formulată împotriva deciziei Camerei întâi de recurs a OAPI din 3 februarie 2006 (cauza R 150/2005‑1) privind o procedură de anulare între TIM The International Music Company AG și TTV Tonträger-Vertrieb-2000 GmbH, pe de o parte, și Past Perfect Ltd, pe de altă parte Date privind cauza Marca comunitară înregistrată care a făcut obiectul unei cereri de declarare a nulității: Marca verbală PAST PERFECT pentru produse din clasa 9 – cererea de înregistrare nr. 1984269 Titularul mărcii comunitare: Past Perfect Ltd Părțile care solicită declararea nulității mărcii comunitare: TIM The International Music Company AG și TTV Tonträger-Vertrieb-2000 GmbH Decizia diviziei de anulare: Respinge cererea Decizia camerei de recurs: Respinge acțiunea Dispozitivul 1) Respinge acțiunea. 2) Obligă TIM The International Music Company AG și TTV Tonträger-Vertrieb-2000 GmbH la plata cheltuielilor de judecată.

62006FJ0009

pl

1. Urzędnicy – Ocena – Sprawozdanie z oceny – Sporządzenie (regulamin pracowniczy urzędników, art. 2 akapit pierwszy, art. 43) 2. Urzędnicy – Awans – Kryteria (regulamin pracowniczy urzędników, art. 45) 1. W przypadku gdy sprawozdanie z oceny urzędnika nie mogło zostać sporządzone według zwykłych warunków postępowania ze względu na wyjątkowe okoliczności, takie jak odejście z instytucji oceniającego i oceniającego z odwołania, a także likwidacji zatrudniającej urzędnika dyrekcji generalnej, przygotowanie sprawozdania przez dyrektora generalnego, który na podstawie decyzji zatwierdzonej przez instytucję wykonującą uprawnienia przyznane regulaminem pracowniczym organowi powołującemu posiada uprawnienia nieokreślone w sposób szczególny w tej decyzji, pozostaje w zgodzie z wymogiem ciągłości działań administracji. (zob. pkt 56) 2. Ocena osiągnięć urzędników mogących ubiegać się o awans stanowi decydujące kryterium każdego awansu, natomiast wiek kandydatów oraz ich staż pracy w grupie zaszeregowania lub w służbie mogą zostać uwzględnione przez organ powołujący jedynie pomocniczo. Niemniej jednak w przypadku równych osiągnięć urzędników mogących ubiegać się o awans te dodatkowe kryteria mogą zasadnie stanowić czynnik decydujący o wyborze tego organu. Różnica dwóch punktów między ocenami analitycznymi dwóch urzędników, którzy mają być awansowani i którzy pracują w dwóch różnych dyrekcjach generalnych nie może być, z uwagi na różnice w ocenie między dyrekcjami generalnymi, traktowana jako na tyle znacząca, aby nie uwzględnić pomocniczo innych kryteriów obiektywnych dotyczących sytuacji administracyjnej i osobistej zainteresowanych, takich jak staż pracy czy fakt, że dana osoba znajdowała się w ramach poprzedniej oceny na liście urzędników z największymi osiągnięciami. (zob. pkt 63, 67, 68) Odesłanie: Trybunał: sprawa C‑207/99 P Komisja przeciwko Hamptaux, 9 listopada 2000 r., Rec. str. I‑9485, pkt 19 Sąd Pierwszej Instancji: sprawa T‑280/94 Lopes przeciwko Trybunałowi Sprawiedliwości, 29 lutego 1996 r., RecFP str. I‑A‑77, II‑239, pkt 138; sprawa T‑221/96 Manzo-Tafaro przeciwko Komisji, 5 marca 1998 r., RecFP str. I‑A‑115, II‑307, pkt 17; sprawa T‑116/00 Hørbye-Möller przeciwko Komisji, 13 marca 2001 r., niepublikowana w Zbiorze, pkt 39; sprawa T‑163/01 Perez Escanilla przeciwko Komisji, 11 lipca 2002 r., RecFP str. I‑A‑131, II‑717, pkt 29; sprawa T‑134/02 Tejada Fernández przeciwko Komisji, 9 kwietnia 2003 r., RecFP str. I‑A‑125, II‑609, pkt 42; sprawa T‑132/03 Casini przeciwko Komisji, 15 września 2005 r., Zb.Orz.SP str. I‑A‑253, II‑1169, pkt 57; sprawa T‑472/04 Tsarnavas przeciwko Komisji, 23 stycznia 2007 r., dotychczas nieopublikowana w Zbiorze, pkt 67

62005CJ0216

de

Entscheidungsgründe 1. In ihrer Klageschrift beantragt die Kommission der Europäischen Gemeinschaften, festzustellen, dass Irland dadurch gegen seine Verpflichtungen aus den Artikeln 6 und 8 der Richtlinie 85/337/EWG des Rates vom 27. Juni 1985 über die Umweltverträglichkeitsprüfung bei bestimmten öffentlichen und privaten Projekten (ABl. L 175, S. 40) in der Fassung der Richtlinie 97/11/EG des Rates vom 3. März 1997 (ABl. L 73, S. 5) (im Folgenden: Richtlinie 85/337) verstoßen hat, dass es die volle und tatsächliche Beteiligung der Öffentlichkeit bei bestimmten Umweltverträglichkeitsprüfungen von der vorherigen Zahlung einer Gebühr abhängig macht. Rechtlicher Rahmen Gemeinschaftsrecht 2. Die sechste Begründungserwägung der Richtlinie 85/337 lautet: „Die Genehmigung für öffentliche und private Projekte, bei denen mit erheblichen Auswirkungen auf die Umwelt zu rechnen ist, soll erst nach vorheriger Beurteilung der möglichen erheblichen Umweltauswirkungen dieser Projekte erteilt werden. Diese Beurteilung hat von Seiten des Projektträgers anhand sachgerechter Angaben zu erfolgen, die gegebenenfalls von den Behörden und der Öffentlichkeit ergänzt werden können, die möglicherweise von dem Projekt betroffen sind.“ 3. Daher bestimmt Artikel 6 dieser Richtlinie: „(1) Die Mitgliedstaaten treffen die erforderlichen Maßnahmen, damit die Behörden, die in ihrem umweltbezogenen Aufgabenbereich von dem Projekt berührt sein könnten, die Möglichkeit haben, ihre Stellungnahme zu den Angaben des Projektträgers und zu dem Antrag auf Genehmigung abzugeben. Zu diesem Zweck bestimmen die Mitgliedstaaten allgemein oder von Fall zu Fall die Behörden, die anzuhören sind. Diesen Behörden werden die nach Artikel 5 eingeholten Informationen mitgeteilt. Die Einzelheiten der Anhörung werden von den Mitgliedstaaten festgelegt. (2) Die Mitgliedstaaten tragen dafür Sorge, dass der Öffentlichkeit die Genehmigungsanträge sowie die nach Artikel 5 eingeholten Informationen binnen einer angemessenen Frist zugänglich gemacht werden, damit der betroffenen Öffentlichkeit Gelegenheit gegeben wird, sich vor Erteilung der Genehmigung dazu zu äußern. (3) Die Einzelheiten dieser Unterrichtung und Anhörung werden von den Mitgliedstaaten festgelegt, die nach Maßgabe der besonderen Merkmale der betreffenden Projekte oder Standorte insbesondere Folgendes tun können: – den betroffenen Personenkreis bestimmen; – bestimmen, wo die Informationen eingesehen werden können; – präzisieren, wie die Öffentlichkeit unterrichtet werden kann, z. B. durch Anschläge innerhalb eines gewissen Umkreises, Veröffentlichungen in Lokalzeitungen, Veranstaltung von Ausstellungen mit Plänen, Zeichnungen, Tafeln, graphischen Darstellungen, Modellen; – bestimmen, in welcher Weise die Öffentlichkeit angehört werden soll, z. B. durch Aufforderung zur schriftlichen Stellungnahme und durch öffentliche Umfrage; – geeignete Fristen für die verschiedenen Phasen des Verfahrens festsetzen, damit gewährleistet ist, dass binnen angemessenen Fristen ein Beschluss gefasst wird.“ 4. Artikel 8 der Richtlinie 85/337 sieht vor: „Die Ergebnisse der Anhörungen und die gemäß den Artikeln 5, 6 und 7 eingeholten Angaben sind beim Genehmigungsverfahren zu berücksichtigen.“ Nationales Recht 5. Section 33 des irischen Planning and Development Act 2000 (Raumplanungs- und Erschließungsgesetz, im Folgenden: Gesetz) lautet: „(1) Der Minister erlässt im Verordnungswege die Verfahrens- und Verwaltungsvorschriften, die er im Zusammenhang mit den Anträgen auf Genehmigung von Erschließungsvorhaben für erforderlich oder sinnvoll hält. (2) Unbeschadet des allgemeinen Charakters der Subsection (1) können die nach dieser Section erlassenen Verordnungen vorsehen: … c) dass Personen gestattet wird, innerhalb bestimmter Fristen gegen Zahlung einer Gebühr Stellungnahmen oder Erklärungen einzureichen; … …“ 6. Nach Section 130 (1) (a) des Gesetzes kann „jede Person, die nicht Partei ist, beim Beschwerdeausschuss schriftliche Stellungnahmen oder Erklärungen zu einer Beschwerde oder Verweisung einreichen, die keine Verweisung nach Section 96 (5) ist“. 7. Section 144 des Gesetzes sieht vor: „(1) Vorbehaltlich der Genehmigung durch den Minister kann der Beschwerdeausschuss Gebühren für Beschwerden, Verweisungen und Anträge nach Section 37 (5), für die Einreichung von Stellungnahmen oder Erklärungen beim Beschwerdeausschuss nach Section 130 und für Anträge auf mündliche Anhörungen nach Section 134 festsetzen sowie unterschiedliche Gebühren für verschiedene Kategorien und Arten von Beschwerden und Verweisungen, eine Gebührenbefreiung unter bestimmten Voraussetzungen und einen vollständigen oder teilweisen Gebührenverzicht, Gebührenerlass oder eine vollständige oder teilweise Gebührenerstattung unter bestimmten Voraussetzungen vorsehen. (2) Der Beschwerdeausschuss überprüft mindestens alle drei Jahre die nach Subsection (1) festgesetzten Gebühren unter Berücksichtigung der Änderung des Lebenshaltungskostenindex seit der Festsetzung der jeweils geltenden Gebühren und kann die Gebühren entsprechend des Ergebnisses dieser Überprüfung ohne Genehmigung des Ministers nach Subsection (1) ändern. … (4) Setzt der Beschwerdeausschuss Gebühren nach dieser Section fest oder ändert er sie, so veröffentlicht er sie spätestens acht Wochen vor ihrem Inkrafttreten in mindestens einer überregionalen Zeitung. … (6) Der Beschwerdeausschuss setzt Gebühren für die Anfertigung von Kopien nach Section 5 (6) (a) fest, die die Kosten für das Anfertigen der Kopien nicht übersteigen dürfen.“ Sachverhalt und Vorverfahren 8. Aufgrund zweier im Jahr 2000 an sie gerichteter Beschwerden über irische Rechtsvorschriften zur Raumplanung, die sich zu dem Zeitpunkt im Entwurfsstadium befanden, forderte die Kommission Irland mit Schreiben vom 29. August 2000 auf, zu bestimmten Aspekten dieser Entwürfe Stellung zu nehmen, insbesondere dazu, dass Dritte zunächst Gebühren zu entrichten hätten, damit ihre im Rahmen von Verfahren zur Genehmigung von Erschließungen geäußerte Ansicht berücksichtigt werde. 9. Die Kommission mahnte Irland, sich zur Vereinbarkeit dieser Gebühren mit dem Beteiligungsrecht der Öffentlichkeit aus den Artikeln 6 und 8 der Richtlinie 85/337 zu äußern, und gab am 23. Januar 2003 eine mit Gründen versehene Stellungnahme ab, in der sie Irland aufforderte, die Maßnahmen zu ergreifen, die erforderlich sind, um dieser Stellungnahme binnen zwei Monaten nach ihrem Erhalt nachzukommen. 10. Da die Kommission die Antwort Irlands auf diese Stellungnahme nicht für zufrieden stellend hielt, hat sie die vorliegende Klage erhoben. Zur Klage Vorbringen der Parteien 11. Zur Begründung ihrer Klage macht die Kommission eine einzige Rüge geltend, die sie auf einen Verstoß gegen Artikel 6 der Richtlinie 85/337 und damit gegen Artikel 8 dieser Richtlinie stützt, dass nämlich die irische Regelung die Beteiligung der Öffentlichkeit an bestimmten Umweltverträglichkeitsprüfungen von der vorherigen Zahlung einer Teilnahmegebühr abhängig mache. 12. In der Begründung dieser Rüge stützt die Kommission den Verstoß gegen Artikel 6 auf vier Gesichtspunkte. 13. Sie ist, erstens, der Auffassung, dass die Erhebung solcher Gebühren in der Richtlinie 85/337 nicht ausdrücklich vorgesehen sei, während andere Richtlinien in ähnlichen Sachgebieten wie z. B. die Richtlinie 90/313/EWG des Rates vom 7. Juni 1990 über den freien Zugang zu Informationen über die Umwelt (ABl. L 158, S. 56) die Erhebung einer Gebühr ausdrücklich erlaubten. 14. Zweitens widerspreche die Erhebung solcher Gebühren der Systematik und dem Zweck der Richtlinie 85/337, die bezwecke, dass die Umweltverträglichkeitsprüfungen durch sachgerechte Angaben ergänzt würden. Die Gebührenpflichtigkeit könne aber im Rahmen von Genehmigungsverfahren dazu führen, dass die Öffentlichkeit, eine äußerst wichtige Informationsquelle, davon abgehalten werde, am Entscheidungsprozess teilzunehmen, oder dass ihre Beteiligung erschwert werde. 15. Drittens lasse der Wortlaut des Artikels 6 Absätze 2 und 3 der Richtlinie 85/337 die Auslegung, die Irland ihm gebe, nicht zu. Die Erhebung von Teilnahmegebühren als Teil der „Einzelheiten“ der Anhörung der Öffentlichkeit könne bei vernünftiger Betrachtung nicht als erforderlich angesehen werden, um Artikel 6 Absatz 2 der Richtlinie Wirkung zu verleihen. 16. Viertens habe Irland durch die Gebührenerhebung die Ausübung der Rechte, die der Öffentlichkeit mit Artikel 6 Absatz 2 der Richtlinie 85/337 eingeräumt würden, insbesondere in Bezug auf Personen mit geringem Einkommen tatsächlich oder potenziell beschränkt. 17. Der Verstoß gegen Artikel 8 dieser Richtlinie ergebe sich daraus, dass Irland, indem es nach Artikel 6 der Richtlinie verbotene Teilnahmegebühren erhebe, nicht sicherstelle, dass in Genehmigungsverfahren für Projekte, bei denen mit erheblichen Auswirkungen auf die Umwelt zu rechnen sei, die Ansichten von Dritten berücksichtigt würden, die nicht in der Lage seien, Teilnahmegebühren zu entrichten. 18. In seiner Klagebeantwortung widerspricht Irland allen Gesichtspunkten, die die Kommission zur Begründung der auf einen Verstoß gegen Artikel 6 der Richtlinie 85/337 gestützten Rüge vorgebracht hat. 19. Zum ersten Gesichtspunkt vertritt Irland die Auffassung, da Rechtsgrundlage der Richtlinie Artikel 235 EWG-Vertrag (dann Artikel 235 EG-Vertrag, jetzt Artikel 308 EG) sei, ergäben sich die Grenzen und der Umfang der Zuständigkeit der Gemeinschaft aus dem ausdrücklichen Wortlaut der Richtlinie. Verbote, die dort nicht ausdrücklich aufgeführt seien, könnten ihr daher nicht entnommen werden. Das Prinzip der Subsidiarität bei der Ausübung der Gemeinschaftszuständigkeiten und der Ermessensspielraum, über den die Mitgliedstaaten bei der Umsetzung einer Richtlinie verfügten, bestätigten diese Ansicht. 20. Gegen die Auffassung, die im irischen Recht vorgesehenen Teilnahmegebühren verstießen gegen Sinn und Zweck der Richtlinie 85/337, macht Irland geltend, dass diese Gebühren nicht dem von der Richtlinie aufgestellten Grundsatz der Teilnahme der Öffentlichkeit widersprächen, sondern im Gegenteil diese Teilnahme erleichtern sollten, da sie es den Gemeinden ermöglichten, einen Beitrag zu den Verwaltungskosten für das Unterrichtungs- und Anhörungssystem zu erhalten. 21. Zum dritten Gesichtspunkt der Kommission trägt Irland vor, dass die Mitgliedstaaten nach dem Wortlaut des Artikels 6 Absatz 3 der Richtlinie 85/337 insbesondere dazu ermächtigt seien, die Einzelheiten der Unterrichtung und Anhörung der Öffentlichkeit festzulegen, und dass es Sache der Kommission sei, nachzuweisen, dass diese Einzelheiten in der Ausgestaltung durch einen Mitgliedstaat das Ziel der Richtlinie vereitelten. 22. Was den letzten Gesichtspunkt der Kommission angeht, so bestreitet Irland, dass die in Rede stehenden Gebühren für Personen mit geringem Einkommen ein Hindernis darstellen könnten; sie würden zu Verwaltungszwecken erhoben und seien angemessen – sowohl prinzipiell als auch in Bezug auf ihre Höhe. 23. Da der von der Kommission geltend gemachte Verstoß gegen Artikel 8 der Richtlinie 85/337 ausschließlich aus dem angeblichen Verstoß gegen Artikel 6 dieser Richtlinie aufgrund der Erhebung der in Rede stehenden Teilnahmegebühren abgeleitet werde, sei schließlich dieser Vorwurf mangels Verstoßes gegen Artikel 6 ebenfalls zurückzuweisen. Würdigung durch den Gerichtshof 24. Hinsichtlich des gerügten Verstoßes gegen Artikel 6 der Richtlinie 85/337 macht die Kommission zunächst geltend, dass Irland eine Gebühr nur hätte erheben dürfen, wenn die Richtlinie dies ausdrücklich vorgesehen hätte. Dem ist nicht zu folgen. 25. Denn nach Artikel 249 Absatz 3 EG „[ist eine] Richtlinie für jeden Mitgliedstaat, an den sie gerichtet wird, hinsichtlich des zu erreichenden Ziels verbindlich, überlässt jedoch den innerstaatlichen Stellen die Wahl der Form und der Mittel“. 26. Diese Bestimmung ist dahin auszulegen, dass die Mitgliedstaaten verpflichtet sind, bei der Umsetzung einer Richtlinie deren vollständige Wirksamkeit zu gewährleisten, wobei sie aber über einen weiten Beurteilungsspielraum hinsichtlich der Wahl der Mittel verfügen (vgl. in diesem Sinne Urteil vom 25. Juli 1991 in der Rechtssache C‑208/90, Emmott, Slg. 1991, I‑4269, Randnr. 18). 27. Etwas anderes lässt sich entgegen der Auffassung der Kommission nicht daraus herleiten, dass in ähnlichen Sachgebieten sowohl die Richtlinie 90/313 als auch die Richtlinie 2003/4/EG des Europäischen Parlaments und des Rates vom 28. Januar 2003 über den Zugang der Öffentlichkeit zu Umweltinformationen und zur Aufhebung der Richtlinie 90/313 (ABl. L 41, S. 26) in ihrem jeweiligen Artikel 5 ausdrücklich vorsehen, dass die Mitgliedstaaten solche Gebühren erheben können. Wie die Generalanwältin in Nummer 34 ihrer Schlussanträge angeführt hat, ist nämlich festzustellen, dass die Tatsache, dass nach einer anderen Richtlinie die Erhebung von Gebühren ausdrücklich gestattet ist, nicht eine allgemeine Vermutung zu begründen vermag, wonach der Gemeinschaftsgesetzgeber Gebühren nur zulassen wollte, wenn er dies ausdrücklich vorsieht. 28. Daraus folgt, dass die Ansicht der Kommission, Irland könne die Zahlung der streitigen Gebühren nicht verlangen, weil es in der Richtlinie 85/337 keine ausdrückliche Bestimmung gebe, die die Erhebung von Teilnahmegebühren gestatte, mit der Entscheidungsfreiheit aus Artikel 249 Absatz 3 EG unvereinbar ist. 29. Dieses erste Argument ist daher zurückzuweisen. 30. Mit ihrem dritten Argument, das an zweiter Stelle zu prüfen ist, macht die Kommission geltend, dass Irland dadurch den Auslegungsspielraum, den Artikel 6 Absätze 2 und 3 der Richtlinie 85/337 eröffne, überschritten habe, dass es die in Rede stehenden Teilnahmegebühren als Teil der „Einzelheiten“ der Anhörung der Öffentlichkeit festgesetzt habe. Sie schlägt damit vor, die Gültigkeit der streitigen Maßnahme danach zu bewerten, ob sie erforderlich sei, um diesen Bestimmungen Wirkung zu verleihen. 31. Aus Artikel 6 Absatz 2 der Richtlinie folgt, dass die Mitgliedstaaten dafür Sorge tragen müssen, dass der betroffenen Öffentlichkeit Gelegenheit gegeben wird, sich vor der Genehmigung eines Projekts zu äußern. Nach Artikel 6 Absatz 3 haben die Mitgliedstaaten die Befugnis, die Einzelheiten dieser Anhörung festzulegen. Dazu werden dort eine Reihe von den Mitgliedstaaten offenstehenden Regelungsmöglichkeiten aufgezählt, ohne dass diese Aufzählung abschließend wäre, wie sich aus dem Begriff „insbesondere“ ergibt. 32. Dieser Wortlaut zeigt, dass der Gemeinschaftsgesetzgeber die Befugnisse der Mitgliedstaaten bei der Festlegung der Einzelheiten der Anhörung der Öffentlichkeit nicht beschränken, sondern ihnen im Gegenteil bei der Festlegung dieser Einzelheiten einen weiten Beurteilungsspielraum einräumen wollte. 33. Im Rahmen dieser Festlegung steht es den Mitgliedstaaten grundsätzlich frei, eine Teilnahmegebühr wie die in Rede stehende zu erheben, sofern dies die Ausübung der Beteiligungsrechte nach Artikel 6 der Richtlinie 85/337 nicht behindert. 34. Vor diesem Hintergrund geht das Vorbringen der Kommission, dass die Erhebung der in Rede stehenden Gebühren nicht erforderlich sei, um Artikel 6 Absatz 2 der Richtlinie 85/337 Wirkung zu verleihen, ins Leere. Denn die Richtlinie macht die Ausübung des den Mitgliedstaaten in Artikel 6 Absatz 3 eingeräumten Ermessens nicht von einer Erforderlichkeit abhängig. 35. Im Rahmen ihres zweiten und ihres vierten Arguments, die zusammen zu prüfen sind, macht die Kommission geltend, dass die in Rede stehenden Gebühren der Systematik und dem Zweck der Richtlinie 85/337 widersprächen, da sie die Ausübung der Rechte behinderten, die der Öffentlichkeit mit dieser Richtlinie verliehen worden seien. 36. In der sechsten Begründungserwägung der Richtlinie 85/337 heißt es, dass die vorherige Beurteilung der Auswirkungen bestimmter Projekte auf die Umwelt „von Seiten des Projektträgers anhand sachgerechter Angaben [erfolgt], die gegebenenfalls von den Behörden und der Öffentlichkeit ergänzt werden können, die möglicherweise von dem Projekt betroffen sind“. 37. Aus dieser Begründungserwägung wie auch aus Artikel 6 Absatz 2 der Richtlinie ergibt sich, dass eines ihrer Ziele ist, der betroffenen Öffentlichkeit zu ermöglichen, sich im Rahmen von Genehmigungsverfahren für Projekte, die erhebliche Auswirkungen auf die Umwelt haben können, zu äußern. 38. Artikel 6 Absatz 3 der Richtlinie 85/337 gestattet den Mitgliedstaaten, die Teilnahme der vom Projekt betroffenen Öffentlichkeit von bestimmten Voraussetzungen abhängig zu machen. So können sie nach dieser Bestimmung die Einzelheiten der Unterrichtung und Anhörung festlegen sowie insbesondere den betroffenen Personenkreis bestimmen und präzisieren, wie diese Öffentlichkeit unterrichtet und angehört werden kann. 39. Diese Auffassung wird im Übrigen entgegen der Ansicht der Kommission durch die Regelung in Bereichen, die in engem Zusammenhang mit der Richtlinie 85/337 stehen, bestätigt. 40. So wird sowohl in der Richtlinie 90/313 als auch in der Richtlinie 2003/4 jeweils in der sechsten und der achten Begründungserwägung Bezug auf die Notwendigkeit genommen, zu gewährleisten, dass jede natürliche oder juristische Person in der Europäischen Gemeinschaft ein Recht auf Zugang zu bei Behörden vorhandenen oder für diese bereitgehaltenen Umweltinformationen hat. 41. Artikel 5 jeder der beiden Richtlinien sieht vor, dass die Mitgliedstaaten für die Bereitstellung von Informationen eine Gebühr erheben können, die jedoch eine angemessene Höhe nicht überschreiten darf. Diese Regelungen zeigen, dass nach der Vorstellung des Gemeinschaftsgesetzgebers die Erhebung einer Gebühr in angemessener Höhe nicht unvereinbar mit der Gewährleistung des Zugangs zu Informationen ist. 42. Aus alledem folgt, dass die Erhebung einer Verwaltungsgebühr an sich mit dem Zweck der Richtlinie 85/337 nicht unvereinbar ist. 43. Zwar steht die Richtlinie 85/337 Gebühren wie denen, die von der in der vorliegenden Rechtssache in Rede stehenden nationalen Regelung vorgesehen sind, nicht entgegen, doch dürfen die Gebühren nicht so hoch festgesetzt werden, dass die Richtlinie ihre volle Wirksamkeit entsprechend ihrer Zielsetzung nicht entfalten kann (vgl. in diesem Sinne Urteil vom 8. März 2001 in der Rechtssache C‑97/00, Kommission/Frankreich, Slg. 2001, I‑2053, Randnr. 9). 44. Dies wäre der Fall, wenn eine Gebühr aufgrund ihrer Höhe die Ausübung der Beteiligungsrechte aus Artikel 6 der Richtlinie 85/337 behinderte. 45. Die in Rede stehenden Gebühren – 20 Euro im Rahmen des Verfahrens vor den Gemeinden und 45 Euro vor dem Beschwerdeausschuss – stellen keine solche Behinderung dar. Die Kommission war auch nicht in der Lage, das Vorbringen Irlands zu entkräften, dass die Höhe der Gebühren angesichts der Verwaltungskosten, die für die Bearbeitung der Erklärungen der betroffenen Personen anfielen, gerechtfertigt sei. 46. Daher ist das Vorbringen der Kommission, dass die in Rede stehenden Gebühren der Systematik und dem Zweck der Richtlinie 85/337 widersprächen, zurückzuweisen. 47. Schließlich wendet die Kommission noch gegen die in Rede stehenden Gebühren ein, das Gesetz ermächtige den zuständigen Minister und den Beschwerdeausschuss zur Festlegung der Höhe der Gebühren, ohne diese Befugnis zu beschränken oder näher zu definieren. 48. Eine solche Befugnisübertragung ist grundsätzlich nach nationalem Recht zu beurteilen und als solche nicht an der Richtlinie 85/337 zu messen. Die Höhe der in Wahrnehmung dieser Befugnis festgesetzten Gebühren muss jedoch mit der Richtlinie vereinbar sein. Wie bereits festgestellt, hat die Prüfung des Vorbringens der Kommission ergeben, dass dies bei den Gebühren, die Gegenstand der vorliegenden Rechtssache sind, der Fall ist. 49. Damit ist festzustellen, dass die auf einen Verstoß gegen Artikel 6 der Richtlinie 85/337 gestützte Rüge insgesamt unbegründet ist. 50. Da sich die Behauptung eines Verstoßes gegen Artikel 8 dieser Richtlinie allein auf den Verstoß gegen deren Artikel 6 gründet, liegt folgerichtig auch in dieser Hinsicht keine Vertragsverletzung vor. Kosten 51. Nach Artikel 69 § 2 der Verfahrensordnung ist die unterliegende Partei auf Antrag zur Tragung der Kosten zu verurteilen. Da die Kommission mit ihrem Vorbringen unterlegen ist, sind ihr gemäß dem Antrag Irlands die Kosten aufzuerlegen. Tenor Aus diesen Gründen hat der Gerichtshof (Zweite Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Die Klage wird abgewiesen. 2. Die Kommission der Europäischen Gemeinschaften trägt die Kosten.

62007TJ0293

mt

1. Appell – Appell miċ-ċaħda ta’ talba għal annullament u miċ-ċaħda sussegwenti ta’ talba għad-danni relatata magħha – Aggravji intiżi biss kontra ċ-ċaħda tat-talba għal annullament – Ammissibbiltà tal-appell fl-intier tiegħu (Regoli tal-Proċedura tal-Qorti tal-Prim’Istanza, Artikolu 138(1)) 2. Uffiċjali – Rikorsi – Ilment amministrattiv imressaq qabel – Data tal-preżentata tar-rikors (Regolamenti tal-Persunal, Artikolu 90(2)) 3. Uffiċjali – Rikorsi – Ilment amministrattiv imressaq qabel – Obbligu li jittieħed inkunsiderazzjoni l-ħin ta’ trażmissjoni prevedibbli tal-ilment (Regolamenti tal-Persunal, Artikolu 90(2)) 4. Uffiċjali – Rikorsi – Ilment amministrattiv imressaq qabel – Data tal-preżentata tar-rikors – Riċezzjoni mill-amministrazzjoni (Regolamenti tal-Persunal, Artikolu 90(2)) 1. Il-fatt li l-appellant, insostenn tal-appell li bih jitlob l-annullament sħiħ ta’ digriet ta’ inammissibbiltà li jiċħad kemm it-talbiet tiegħu għal annullament u t-talbiet tiegħu għad-danni, jippreżenta biss aggravji u argumenti diretti kontra r-raġunijiet li għalihom ġiet miċħuda t-talba għal annullament, ma jirrendix inammissibbli l-appell tiegħu fir-rigward tat-talba tiegħu għad-danni, peress li l-inammissibbiltà tagħha hija, fid-digriet appellat, ibbażata biss fuq ir-rabta stretta tagħha, mhux ikkontestata fl-istadju ta’ appell, ma’ talba għal annullament, li wkoll ġiet miċħuda bħala inammissibbli. (ara l-punti 17, 18 u 20) 2. Id-data li għandha tittieħed inkunsiderazzjoni sabiex jiġi evalwat jekk ilment ġiex ippreżentat fit-terminu previst mill-Artikolu 90(2) tar-Regolamenti tal-Persunal hija d-data tar-riċezzjoni ta’ dan l-ilment mill-istituzzjoni kkonċernata. Din l-interpretazzjoni tirriżulta mir-redazzjoni tal-imsemmi artikolu u hija konformi mal-prinċipju ta’ ċertezza legali. Fil-fatt, billi jipprovdi, fl-ewwel paragrafu tiegħu, li “[l]-ilment irid isir fi żmien tliet xhur” u, fit-tieni paragrafu tiegħu, li l-Awtorità tal-Ħatra “għandha tavża l-persuna kkonċernata bid-deċiżjoni rraġunata tagħha fi żmien erb[a’] xhur mid-data ta’ meta jsir l-ilment”, l-Artikolu 90(2) tar-Regolamenti tal-Persunal jipprovdi espressament li d-data tal-preżentata tal-ilment tikkostitwixxi wkoll il-bidu tat-terminu ta’ erba’ xhur li matulu l-istituzzjoni kkonċernata għandha tagħti r-risposta tagħha għal dan l-ilment. F’dan il-kuntest ġuridiku, il-prinċipju ta’ ċertezza legali, li jeżiġi li l-bidu u t-tmiem tat-termini applikabbli jkunu determinati b’mod ċar u osservati b’mod rigoruż, jipprekludi t-teħid inkunsiderazzjoni ta’ żewġ dati differenti fir-rigward tal-preżentata tal-ilment, jiġifieri, minn naħa, id-data li fiha jintbagħat l-ilment sabiex jiġi ddeterminat jekk dan ġiex ippreżentat fit-terminu previst, u min-naħa l-oħra, id-data tar-riċezzjoni tal-ilment mill-istituzzjoni kkonċernata sabiex jiġi ddefinit il-bidu tat-terminu li matulu għandha tingħata risposta għall-ilment. Barra minn hekk, huwa biss it-teħid inkunsiderazzjoni tad-data ta’ riċezzjoni li jippermetti li jiġu sodisfatti r-rekwiżiti tal-prinċipju ta’ ċertezza legali, li jeżiġi li kull att amministrattiv li jipproduċi effetti legali għandu jkun ċar, preċiż u għandu jiġi kkomunikat lill-persuna kkonċernata, b’mod li din tista’ tkun taf, b’ċertezza, il-mument minn meta l-imsemmi att ikun jeżisti u jibda jipproduċi l-effetti legali tiegħu, b’mod partikolari, fir-rigward tal-aċċess għal rimedji legali pprovduti f’testi legali, f’dan il-każ, fir-Regolamenti tal-Persunal. (ara l-punti 29 - 33) Referenza: Il-Qorti tal-Ġustizzja 26 ta’ Novembru 1981, Michel vs Il-Parlament, 195/80, Ġabra p. 2861, punt 13; Il-Qorti tal-Prim’Istanza 25 ta’ Settembru 1991, Lacroix vs Il-Kummissjoni, T‑54/90, Ġabra p. II‑749, punt 26, u l-ġurisprudenza ċċitata iktar ’il fuq, punt 29; It-Tribunal għas-Servizz Pubbliku 15 ta’ Mejju 2006, Schmit vs Il-Kummissjoni, F‑3/05, ĠabraSP p. I‑A‑1‑9 u II‑A‑1‑33, punt 28 3. Fir-rigward tal-osservanza tat-termini ta’ preżentata ta’ lment u ta’ rikors, hija l-persuna kkonċernata li għandha turi d-diliġenza meħtieġa minn persuna normalment avżata. B’mod partikolari, hija l-persuna interessata li għandha tiżgura li tippreżenta l-ilment tagħha fit-terminu previst, billi tieħu inkunsiderazzjoni l-ħin ta’ trażmissjoni bil-posta prevedibbli ta’ dan l-ilment, fil-każ li tagħżel dan il-mod ta’ trażmissjoni. L-obbligu li jittieħed inkunsiderazzjoni ż-żmien ta’ trażmissjoni prevedibbli tal-ilment ma jeskludix il-possibbiltà, għall-persuna interessata, li tiġġustifika, fil-każ ta’ ċirkustanzi eċċezzjonali, id-dewmien tal-preżentata tal-ilment billi turi, skont il-każ, l-eżistenza ta’ każ fortuwitu jew ta’ forza maġġuri jew ta’ żball skużabbli. (ara l-punti 37, 38) Referenza: Il-Qorti tal-Ġustizzja 15 ta’ Diċembru 1994, Bayer vs Il‑Kummissjoni, C‑195/91 P, Ġabra p. I‑5619, punt 32; Il-Qorti tal-Ġustizzja 15 ta’ Mejju 2003, Pitsiorlas vs Il-Kunsill u BĊE, C‑193/01 P, Ġabra p. I‑4837, punt 24; Il-Qorti tal-Ġustizzja 8 ta’ Novembru 2007, Il-Belġju vs Il-Kummissjoni, C‑242/07 P, Ġabra p. I‑9757, punt 29; Il-Qorti tal-Prim’Istanza 16 ta’ Marzu 1993, Blackman vs Il-Parlament, T‑33/89 u T‑74/89, Ġabra p. II‑249, punt 34; Il‑Qorti tal-Prim’Istanza 15 ta’ Marzu 2007, Il-Belġju vs Il-Kummissjoni, T‑5/07, Ġabra p. II‑0000, punt 15 4. Is-sempliċi fatt li ż-żmien ta’ trażmissjoni ta’ ittra bil-posta jvarja skont il-pajjiż minn fejn tintbagħat ma jiġġustifikax il-kunsiderazzjoni li d-data tar-riċezzjoni tal-ilment timplika diskriminazzjoni bejn l-uffiċjali u l-membri tal-persunal ikkonċernati, skont il-pajjiż fejn jinsabu meta jibagħtu l-ilmenti tagħhom. Fil-fatt, il-preżentata ta’ lmenti amministrattivi mill-uffiċjali ma hija suġġetta għal ebda rekwiżit formali. Għalhekk, peress li ċerti metodi ta’ trażmissjoni (posta elettronika jew faks) huma immedjati, it-teħid inkunsiderazzjoni tad-data ta’ riċezzjoni tal-ilment mhijiex ta’ natura li tqiegħed fi żvantaġġ l-uffiċjali jew il-membri tal-persunal skont il-pajjiż li jinsabu fih meta jibagħtu l-ilment tagħhom. (ara l-punti 49, 50) Referenza: Il-Qorti tal-Prim’Istanza 18 ta’ Ġunju 1996, Vela Palacios vs CES, T‑150/94, ĠabraSP p. I‑A‑297 u II‑877, punt

61985CJ0305

el

για τα δικαστικά έξοδα Επί των δικαστικών εξόδων 28 Κατά το άρθρο 69, παράγραφος 2, του κανονισμού διαδικασίας, ο ηττηθείς διάδικος καταδικάζεται στα δικαστικά έξοδα . Δεδομένου ότι η καθής ηττήθηκε, πρέπει να καταδικαστεί στα δικαστικά έξοδα . Διατακτικό Για τους λόγους αυτούς ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ αποφασίζει : 1 ) Ακυρώνει τον κανονισμό 1989/85 της Επιτροπής, της 18ης Ιουλίου 1985, που καθόρισε για τα κράτη μέλη την απώλεια εισοδήματος, καθώς και το ποσό της πριμοδότησης που πρέπει να καταβληθεί ανά προβατίνα για την περίοδο εμπορίας 1984/1985 και τον κανονισμό 728/86 της Επιτροπής, της 11ης Μαρτίου 1986, που καθόρισε για τα κράτη μέλη την απώλεια εισοδήματος, καθώς και το ποσό της πριμοδότησης που πρέπει να καταβληθεί ανά προβατίνα για την περίοδο εμπορίας 1985, κατά το μέρος που οι κανονισμοί αυτοί αφορούν τον υπολογισμό του ποσού της ετήσιας πριμοδότησης που καταβάλλεται ανά προβατίνα στην περιοχή 5 ( Μεγάλη Βρετανία ) και του υπολοίπου που πρέπει να καταβληθεί στους παραγωγούς αυτής της περιοχής, οι οποίοι έλαβαν προκαταβολές επί του ποσού αυτού . 2 ) Καταδικάζει την Επιτροπή στα δικαστικά έξοδα .

62004CJ0430

lt

Prašymas priimti prejudicinį sprendimą yra susijęs su 1977 m. gegužės 17 d. Šeštosios Tarybos direktyvos 77/388/EEB dėl valstybių narių apyvartos mokesčių įstatymų derinimo — Bendra pridėtinės vertės mokesčio sistema: vienodas vertinimo pagrindas (OL L 145, p. 1, toliau – Šeštoji direktyva) 4 straipsnio 5 dalies antrosios pastraipos aiškinimu. Šis prašymas buvo pateiktas nagrinėjant ginčą tarp Finanzamt Eisleben (toliau – Finanzamt ) ir Feuerbestattungsverein Halle eV (toliau – Feuerbestattungsverein ) dėl atsisakymo atskleisti su Lutherstadt Eisleben vietos valdžios institucija, kuri yra prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo į bylą įtraukta šalis, susijusią mokestinę informaciją. Teisinis pagrindas Šeštoji direktyva Pagal Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies pirmąją ir antrąją pastraipas: „Valstybinės, regioninės ir vietos valdžios institucijos ir kiti viešosios teisės subjektai neturi būti laikomi apmokestinamaisiais asmenimis veiklos, kurią jie vykdo, ar sandorių, kuriuos jie sudaro kaip valdžios institucijos, atžvilgiu, net jei jie renka rinkliavas, mokestį už paslaugas, įmokas ar kitokius su tokia veikla ar sandoriais susijusius mokesčius. Tačiau kai jie vykdo tokią veiklą ar sandorius, jie turi būti laikomi apmokestinamuoju asmeniu tokios veiklos ar sandorių atžvilgiu, jei jų traktavimas kaip neapmokestinamojo asmens labai iškraipytų konkurenciją.“ (Pataisytas vertimas) Nacionalinė teisė Įstatymo dėl apyvartos mokesčio (Umsatzsteuergesetz) 1 straipsnio 1 dalies 1 punktas numato: „1)      Apyvartos mokesčiu yra apmokestinami šie sandoriai: 1.      Prekių tiekimas ir kitos paslaugos, kurias verslininkas už atlygį teikia nacionalinėje teritorijoje vykdydamas savo verslą. Neatsisakoma apmokestinti dėl to, kad sandoris yra vykdomas remiantis teisiniu ar administraciniu aktu, arba dėl to, kad jis laikomas vykdomu pagal teisės nuostatą <...>“ Pagal Įstatymo dėl apyvartos mokesčio 2 straipsnio 1 ir 3 dalis: „1)      Verslininkas – tai asmuo, savarankiškai vykdantis pramoninę, prekybinę ar profesinę veiklą <...> <...> 3)      Viešosios teisės reguliuojami juridiniai asmenys pramoninę, prekybinę ar profesinę veiklą vykdo, tik kai įmonė yra pramoninio ar prekybinio pobūdžio <...> ir žemės ūkio ar miškininkystės ūkio atveju.“ 1977 m. Mokesčių kodekso (Abgabenordnung 1977, toliau – MK) 30 straipsnis numato: „1)      Pareigūnai privalo saugoti informacijos apie mokesčių mokėtoją slaptumą. 2)      Pareigūnas pažeidžia informacijos apie mokesčių mokėtoją slaptumą, jei jis be leidimo atskleidžia ar naudojasi <...>: 1.      kito asmens mokestine situacija a)      apie kurią jis sužinojo per administracinę procedūrą, atliekant finansinį auditą ar per teismo procesą mokesčių srityje <...> arba 2.      kito asmens pramonine ar komercine paslaptimi, kurią jis sužinojo atliekant 1 punkte nurodytas procedūras ar per teismo procesą <...> 4)      Vis dėlto 2 dalyje nurodytomis aplinkybėmis gautą informaciją galima atskleisti, jei 1.      tai padeda procedūros ar teismo proceso 2 dalies 1 punkto a papunkčio prasme eigai <...>“ Mokestinių ginčų teisenos kodekso (Finanzgerichtsordnung) 40 straipsnis numato: „1)      Pareiškiant ieškinį gali būti siekiama panaikinti administracinį aktą (ieškinys dėl panaikinimo) bei siekiama, kad būtų nurodyta priimti administracinį aktą, kurį buvo atsisakyta priimti ar kuris nebuvo priimtas (ieškinys dėl įpareigojimo) arba siekiama, kad būtų atlikti kiti veiksmai. 2)      Nepažeidžiant kitų teisinių nuostatų, ieškinys yra priimtinas tik tuo atveju, jei ieškovas tvirtina, kad administraciniu aktu arba atsisakymu administracinį aktą priimti ar jo nepriėmimu, arba atsisakymu atlikti kitą veiksmą ar jo neatlikimu buvo pažeistos ieškovo teisės.“ Pagrindinė byla ir prejudicinis klausimas Feuerbestattungsverein yra pripažinta viešoji asociacija, kuri eksploatuoja krematoriumą Halle mieste. Ji pateikė prašymą Finanzamt suteikti informaciją, susijusią su mokesčių mokėtojo identifikacijos numeriu, pagal kurį Finanzamt priėmė paskutinį sprendimą dėl Lutherstadt Eisleben vietos valdžios institucijos, taip pat eksploatuojančios krematoriumą, apmokestinimo, bei nurodyti datą, kada minėtas sprendimas buvo priimtas. Šiame prašyme Feuerbestattungsverein tvirtino, kad galimas Lutherstadt Eisleben neapmokestinimas pridėtinės vertės mokesčiu (toliau – PVM) leistų šiai vietos valdžios institucijai kremavimo paslaugas teikti palankesnėmis nei jos taikomos kainos. 1998 m. birželio 25 d. sprendimu Finanzamt , primindama, kad ji turi saugoti informacijos apie mokesčių mokėtoją slaptumą, atsisakė Feuerbestattungsverein suteikti jos prašomą informaciją. Kadangi Feuerbestattungsverein skundas dėl šio sprendimo atsisakyti suteikti informaciją nebuvo patenkintas, ji pateikė ieškinį Finanzgericht , kuris panaikino minėtą sprendimą ir įpareigojo Finanzamt priimti naują sprendimą dėl prašymo suteikti informaciją. Finanzgericht rėmėsi būtent MK 30 straipsnio 4 dalies 1 punkto ir 2 dalies 1 punkto a papunkčio nuostatomis, pagal kurias per administracinę procedūrą gautos informacijos atskleidimas yra galimas tiek, kiek jis padeda teismo proceso mokesčių srityje eigai. Jis taip pat konstatavo, kad galimas Feuerbestattungsverein ieškinys dėl sprendimų apmokestinti Lutherstadt Eisleben būtų priimtinas, nes ši asociacija galėtų tvirtinti, jog jos teisės buvo pažeistos dėl minėtos vietos valdžios institucijos neapmokestinimo PVM arba per mažo šio teritorinio subjekto apmokestinimo. Finanzamt pareiškė ieškinį Bundesfinanzhof dėl Finanzgericht sprendimo peržiūrėjimo. Bundesfinanzhof mano, kad norint atsakyti į klausimą, ar Feuerbestattungsverein , kaip privatus verslininkas, gali pasiremti tariamu Lutherstadt Eisleben neapmokestinimo ar šios vietos valdžios institucijos apmokestinimo mažesniu tarifu neteisėtumu, reikia išaiškinti Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies antrąją pastraipą. Prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas mano, kad šiuo atveju MK 30 straipsnio 4 dalies 1 punkte nurodytos sąlygos dėl galimybės atskleisti informaciją, kurią iš esmės apima informacijos apie mokesčių mokėtoją slaptumo principas, yra įvykdytos. Be to, jis tvirtina, kad mokestinių ginčų teisenos kodekso 40 straipsnio 1 dalyje nurodytas ieškinys, kurį Feuerbestattungsverein nori pareikšti konkurencijos srityje, yra priimtinas, tik jei tokio ieškinio pareiškėjas pateikia įrodymus, kad administraciniu aktu, atsisakymu jį priimti ar jo nepriėmimu, arba atsisakymu atlikti kitą veiksmą ar jo neatlikimu buvo pažeistos jo teisės. Prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo nuomone, su mokestine skola nesusijęs trečiųjų asmenų teisių pažeidimas gali atsirasti, tik jei neapmokestinimas arba per mažas apmokestinimas pažeidžia normą, priimtą ne tik siekiant bendro intereso, bet kuri taip pat skirta apsaugoti tam tikrų trečiųjų asmenų interesus, nesusijusius su nagrinėjama mokestine skola. Taigi atsižvelgdamas į Teisingumo Teismo praktiką, kurioje jis jau yra pripažinęs, kad viešosios teisės subjektai, siekdami apsaugoti savo teises, gali pasiremti Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalimi, prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas konstatuoja, kad negalima atmesti galimybės, jog ši nuostata būtų skirta apsaugoti taip pat ir privačius konkurentus, nes viešosios teisės subjektų neapmokestinimas galėtų labai iškraipyti konkurenciją. Vis dėlto šis teismas taip pat pripažįsta, kad minėtą Teisingumo Teismo praktiką galima suprasti ir kitaip, būtent kad 4 straipsnio 5 dalis skirta tik užtikrinti PVM objektyvų neutralumą, nesuteikiant privatiems konkurentams savų teisių. Šiomis aplinkybėmis Bundesfinanzhof nusprendė sustabdyti bylos nagrinėjimą ir pateikti Teisingumo Teismui šį klausimą: „Ar privatus apmokestinamasis asmuo, konkuruojantis su viešosios teisės subjektu ir tvirtinantis, kad pastarojo neapmokestinimas arba per mažas apmokestinimas yra neteisėtas, gali remtis Direktyvos 77/388/EEB 4 straipsnio 5 dalies antrąja pastraipa?“ Dėl prejudicinio klausimo Teisingumo Teismui pateiktos pastabos Feuerbestattungsverein mano, kad į prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo klausimą reikia atsakyti teigiamai. Europos Bendrijų Komisija tvirtina, kad viešosios teisės subjekto neapmokestinimas reikalauja, kad būtų įvykdytos dvi kumuliatyvinės sąlygos, t. y. veikla turi būti vykdoma viešosios įstaigos ir šią veiklą pastaroji turi vykdyti kaip valdžios institucija (2000 m. gruodžio 14 d. Sprendimo Fazenda Pública , C‑446/98, Rink. p. I‑11435, 15 punktas). Siekdama atsakyti į pateiktą klausimą ji pripažįsta netiesioginę prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikusio teismo prielaidą, pagal kurią, pagrindinėje byloje eksploatuodama krematoriumą Lutherstadt Eisleben veikia kaip valdžios institucija ir kad Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies antroji pastraipa yra taikytina. Primindama Teisingumo Teismo praktiką dėl rėmimosi Bendrijos direktyvomis principo (1966 m. birželio 16 d. Sprendimas Lütticke , 57/65, Rink. p. 293; 1974 m. gruodžio 4 d. Sprendimas Van Duyn , 41/74, Rink. p. 1337 ir 1989 m. birželio 22 d. Sprendimas Fratelli Costanzo , 103/88, Rink. p. 1839), Komisija mano, kad jei mokestinė nuostata turi tiesioginį poveikį, ja turi būti galima remtis ne tik mokestiniam skolininkui ar apmokestintam asmeniui, tačiau ir su tokios nuostatos taikymu susijusiems tretiesiems asmenims, nepriklausantiems dvišaliams santykiams tarp pastarojo ir mokesčių administratoriaus. Šiuo atžvilgiu Komisija tvirtina, kad remiantis Bendrijos teisės teisinės apsaugos principu pateiktas ieškinys turi būti priimtinas, net jei nacionalinės proceso taisyklės panašiais atvejais to nenumato (1992 m. gruodžio 3 d. Sprendimo Oleificio Borelli , C‑97/91, Rink. p. I‑6313, 13 punktas). Todėl ji siūlo į pateiktą klausimą atsakyti taip, kad privatus apmokestinamasis asmuo, konkuruojantis su viešosios teisės subjektu ir tvirtinantis, kad pastarojo neapmokestinimas arba per mažas apmokestinimas yra neteisėtas, gali remtis Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies antrąja pastraipa. Teisingumo Teismo atsakymas Pirmiausia reikia nurodyti, kad iš sprendimo pateikti prašymą priimti prejudicinį sprendimą matyti, jog Feuerbestattungsverein konkuruoja su vietos valdžios institucija, kuri yra viešosios teisės subjektas, vykdantis ekonominę veiklą kaip valdžios institucija. Kaip atsparos tašką nurodydama teiginį, kad Lutherstadt Eisleben vietos valdžios institucija, neapmokestinama PVM, gali teikti paslaugas palankesnėmis nei Feuerbestattungsverein taikomos kainos, pastaroji kreipėsi į mokesčių administratorių, t. y. Finanzamt su prašymu suteikti informaciją šiuo klausimu. Ginčas pagrindinėje byloje taip pat susijęs su pastarosios atsisakymu atskleisti privačiam asmeniui, šiuo atveju Feuerbestattungsverein , informaciją, kuriai taikomas informacijos apie mokesčių mokėtoją slaptumo principas, apie šią vietos valdžios instituciją. Todėl prašymą priimti prejudicinį sprendimą pateikęs teismas iš esmės klausia, ar privatus apmokestinamasis asmuo, konkuruojantis su viešosios teisės subjektu, gali remtis Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies antrąja pastraipa, norėdamas įrodyti, kad dėl šio subjekto neapmokestinimo ar per mažo apmokestinimo buvo pažeistos jo teisės. Šiuo atžvilgiu pirmiausia reikia priminti, pirma, kad Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies antroji pastraipa skirta užtikrinti fiskalinio neutralumo principą, kuris draudžia būtent tai, kad panašūs vienas su kitu konkuruojantys paslaugų teikimai PVM požiūriu būtų traktuojami skirtingai (2005 m. gegužės 26 d. Sprendimo Kingscrest Associates ir Montecello , C‑498/03, Rink. p. I‑4427, 41 punktas), ir kad ši nuostata numato situaciją, kai viešosios teisės reguliuojama organizacija veikia kaip viešosios teisės subjektas, tai yra veikdama jos teisiniam statusui būdingose ribose vykdo veiklą ar sudaro sandorius, kurią konkuruodamas su ja privatus asmuo tai pat gali vykdyti ar kuriuos jis gali sudaryti veikdamas pagal privatinės teisės normas arba pagal administracines koncesijas (žr. šiuo klausimu 1989 m. spalio 17 d. Sprendimo Comune di Carpaneto Piacentino ir kt. , 231/87 ir 129/88, Rink. p. 3233, 22 punktą). Minėta nuostata numato viešosios teisės subjekto neapmokestinimo už jo, kaip viešosios valdžios institucijos, vykdomą veiklą ir sudaromus sandorius taisyklės išimtį, jei toks neapmokestinimas labai iškraipytų konkurenciją (minėto sprendimo Comune di Carpaneto Piacentino ir kt. 22 punktas). Todėl jei nagrinėjamos ekonominės veiklos neapmokestinimas PVM iškraipytų konkurenciją Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies antrosios pastraipos prasme, Lutherstadt Eisleben krematoriumo eksploatavimas turėtų būti apmokestinamas pagal tą pačią nuostatą (žr. šiuo klausimu 2001 m. kovo 8 d. Sprendimo Komisija prieš Portugaliją , C‑276/98, Rink. p. I‑1699, 28 punktą). Nacionalinis teismas turi įvertinti ekonomines sąlygas, tam tikrais atvejais galinčias pateisinti viešosios teisės subjekto neapmokestinimo taisyklės išimtį. Antra, pagal nusistovėjusią Teisingumo Teismo praktiką besąlyginėmis ir pakankamai tiksliomis direktyvos nuostatomis gali remtis privatūs asmenys, jei per nustatytą terminą nebuvo imtasi įgyvendinimo priemonių dėl direktyvos neatitinkančių nacionalinių nuostatų arba jei šios priemonės apibrėžia teises, kuriomis privatūs asmenys gali remtis atitinkamos valstybės narės atžvilgiu (žr., be kita ko, 1982 m. sausio 19 d. Sprendimo Becker , 8/81, Rink. p. 53, 25 punktą ir 2003 m. gegužės 20 d. Sprendimo Österreichischer Rundfunk ir kt. , C‑465/00, C‑138/01 ir C‑139/01, Rink. p. I‑4989, 98 punktą). Todėl privatūs asmenys nacionaliniame teisme prieš atitinkamą valstybę narę gali remtis direktyvos nuostatomis, kurios, atsižvelgiant į jų turinį, yra besąlyginės ir pakankamai tikslios, visais atvejais, kai nėra tinkamai užtikrintas visiškas jos taikymas, t. y. ne tik tuomet, kai ši direktyva neperkelta ar netinkamai perkelta, tačiau ir tais atvejais, kai nacionalinės priemonės, kurios tinkamai perkelia minėtą direktyvą, nėra taikomos taip, kad būtų pasiekti šios direktyvos tikslai (2002 m. liepos 11 d. Sprendimo Marks & Spencer , C‑62/00, Rink. p. I‑6325, 27 punktas). Teisingumo Teismas jau yra nusprendęs, jog kadangi subjektai ir veikla, kurioms taikoma neapmokestinimo taisyklė, yra aiškiai apibrėžti Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalyje, ši nuostata atitinka tiesioginio veikimo kriterijus (minėto sprendimo Comune di Carpaneto Piacentino ir kt. 31 ir 33 punktai). Todėl kadangi šio sprendimo 28 ir 29 punktuose nurodytos sąlygos yra įvykdytos, privatus asmuo, konkuruojantis su viešosios teisės subjektu ir ginčijantis veiklos, pastarojo vykdomos kaip viešosios valdžios institucijos, neapmokestinimą arba per mažą apmokestinimą PVM, nacionaliniame teisme nagrinėjant tokį ginčą kaip pagrindinėje byloje tarp privataus asmens ir nacionalinio mokesčių administratoriaus, gali remtis Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies antrąja pastraipa. Atsižvelgiant į tai, kas išdėstyta, į pateiktą klausimą reikia atsakyti taip, kad privatus asmuo, konkuruojantis su viešosios teisės subjektu ir ginčijantis veiklos, pastarojo vykdomos kaip viešosios valdžios institucijos, neapmokestinimą arba per mažą apmokestinimą PVM, nagrinėjant tokį ginčą kaip pagrindinėje byloje tarp privataus asmens ir nacionalinio mokesčių administratoriaus, gali remtis Šeštosios direktyvos 4 straipsnio 5 dalies antrąja pastraipa. Dėl bylinėjimosi išlaidų Kadangi šis procesas pagrindinės bylos šalims yra vienas iš etapų prašymą dėl prejudicinio sprendimo pateikusio teismo nagrinėjamoje byloje, bylinėjimosi išlaidų klausimą turi spręsti pastarasis teismas. Išlaidos, susijusios su pastabų pateikimu Teisingumo Teismui, išskyrus tas, kurias patyrė minėtos šalys, nėra atlygintinos. Remdamasis šiais motyvais, Teisingumo Teismas (antroji kolegija) nusprendžia: Privatus asmuo, konkuruojantis su viešosios teisės subjektu ir ginčijantis veiklos, kurią pastarasis vykdo kaip viešosios valdžios institucija, neapmokestinimą arba per mažą apmokestinimą pridėtinės vertės mokesčiu, nagrinėjant tokį ginčą kaip pagrindinėje byloje tarp privataus asmens ir nacionalinio mokesčių administratoriaus, gali remtis 1977 m. gegužės 17 d. Šeštosios Tarybos direktyvos 77/388/EEB dėl valstybių narių apyvartos mokesčių įstatymų derinimo – Bendra pridėtinės vertės mokesčio sistema: vienodas vertinimo pagrindas 4 straipsnio 5 dalies antrąja pastraipa. Parašai. * Proceso kalba: vokiečių.

61999CJ0466

fr

Motifs de l'arrêt 1 Par requête déposée au greffe de la Cour le 3 décembre 1999, la Commission des Communautés européennes a introduit, en vertu de l'article 226 CE, un recours visant à faire constater que, en ne communiquant pas à la Commission d'informations relatives aux plans de gestion et d'élimination des déchets, des déchets dangereux, des emballages et des déchets d'emballages, la République italienne a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des articles 7 de la directive 75/442/CEE du Conseil, du 15 juillet 1975, relative aux déchets (JO L 194, p. 39), telle que modifiée par la directive 91/156/CEE du Conseil, du 18 mars 1991 (JO L 78, p. 32, ci-après la «directive 75/442 modifiée»), 6 de la directive 91/689/CEE du Conseil, du 12 décembre 1991, relative aux déchets dangereux (JO L 377, p. 20), et 14 de la directive 94/62/CE du Parlement européen et du Conseil, du 20 décembre 1994, relative aux emballages et aux déchets d'emballages (JO L 365, p. 10). Le cadre juridique La directive 75/442 modifiée 2 La directive 75/442 modifiée a pour objet d'assurer l'élimination et la valorisation des déchets ainsi que d'encourager l'adoption de mesures visant à limiter la production de déchets, notamment par la promotion des technologies propres et des produits recyclables et réutilisables. 3 L'article 7, paragraphes 1 et 2, de la directive 75/442 modifiée, qui résulte d'un amendement apporté à la directive 75/442 par la directive 91/156, prévoit: «1. Pour réaliser les objectifs visés aux articles 3, 4 et 5, les autorités compétentes visées à l'article 6 sont tenues d'établir dès que possible un ou plusieurs plans de gestion des déchets. Ces plans portent notamment sur: - les types, les quantités et les origines des déchets à valoriser ou à éliminer, - les prescriptions techniques générales, - toutes les dispositions spéciales concernant des déchets particuliers, - les sites et installations appropriés pour l'élimination. Ces plans peuvent, par exemple, inclure: - les personnes physiques ou morales habilitées à gérer les déchets, - l'estimation des coûts des opérations de valorisation et d'élimination, - les mesures appropriées pour encourager la rationalisation de la collecte, du tri et du traitement des déchets. 2. Les États membres collaborent, le cas échéant, avec les autres États membres et la Commission, à l'établissement de ces plans. Ils les communiquent à la Commission.» 4 Selon l'article 2, paragraphe 1, premier alinéa, de la directive 91/156, les États membres devaient mettre en vigueur les mesures nécessaires pour se conformer à celle-ci au plus tard le 1er avril 1993. La directive 91/689 5 La directive 91/689 a pour objet, selon son article 1er, paragraphe 1, le rapprochement des législations des États membres sur la gestion contrôlée des déchets dangereux. 6 L'article 6 de la directive 91/689 dispose: «1. Conformément à l'article 7 de la directive 75/442/CEE, les autorités compétentes élaborent, séparément ou dans le cadre de leurs plans généraux de gestion des déchets, des plans de gestion des déchets dangereux, qu'elles rendent publics. 2. La Commission procède à une évaluation comparative de ces plans, notamment en ce qui concerne les modes d'élimination et de valorisation. La Commission met ces informations à la disposition des autorités compétentes des États membres qui en font la demande.» 7 L'article 10, paragraphe 1, première phrase, de la directive 91/689 prévoyait que les États membres devaient mettre en vigueur les mesures nécessaires pour se conformer à celle-ci avant le 12 décembre 1993. Cette échéance a été reportée au 27 juin 1995 par l'article 1er, point 1, de la directive 94/31/CE du Conseil, du 27 juin 1994, modifiant la directive 91/689 (JO L 168, p. 28). La directive 94/62 8 La directive 94/62 a, aux termes de son article 1er, paragraphe 1, pour objet d'harmoniser les mesures nationales concernant la gestion des emballages et des déchets d'emballages afin, d'une part, de prévenir et de réduire leur incidence sur l'environnement des États membres et des pays tiers et d'assurer ainsi un niveau élevé de protection de l'environnement et, d'autre part, de garantir le fonctionnement du marché intérieur et de prévenir l'apparition d'entraves aux échanges et de distorsions et restrictions de concurrence dans la Communauté. 9 L'article 14 de la directive 94/62, intitulé «Plans de gestion», dispose: «Conformément aux objectifs et aux mesures visés par la présente directive, les États membres incluent, dans les plans de gestion des déchets qui doivent être établis conformément à l'article 7 de la directive 75/442/CEE, un chapitre spécifique sur la gestion des emballages et des déchets d'emballages [...]» 10 Aux termes de l'article 22, paragraphe 1, de la directive 94/62: «Les États membres mettent en vigueur les dispositions législatives, réglementaires et administratives nécessaires pour se conformer à la présente directive avant le 30 juin 1996. Ils en informent immédiatement la Commission.» Le cadre factuel et la procédure précontentieuse 11 En vue de se conformer aux obligations prévues par les directives 75/442 modifiée, 91/689 et 94/62, les autorités italiennes ont transmis à la Commission une série de plans régionaux de gestion des déchets. 12 La Commission n'a reçu de tels plans ni pour les régions de Sicile et de Basilicate ni pour quatre provinces de la Toscane, à savoir Florence, Livourne, Pise et Lucques. En outre, elle a considéré que certains des plans communiqués n'étaient pas complets. Dès lors, elle a mis la République italienne en demeure, par lettre du 14 janvier 1998, de présenter dans un délai de deux mois ses observations sur la violation des articles 7 de la directive 75/442 modifiée, 6 de la directive 91/689 et 14 de la directive 94/62 dont il était fait grief dans ladite lettre. 13 Cette mise en demeure étant restée sans réponse, la Commission a, par lettre du 21 octobre 1998, notifié un avis motivé à la République italienne, l'invitant à prendre les mesures nécessaires pour se conformer audit avis dans un délai de deux mois à compter de sa notification. La République italienne n'ayant pas répondu à cet avis, la Commission a introduit le présent recours. Le manquement allégué et l'appréciation de la Cour 14 Dans sa requête, la Commission fait valoir qu'il n'est pas contesté que la République italienne devait lui communiquer des informations concernant l'établissement de plans d'élimination des déchets, des déchets dangereux, des emballages et des déchets d'emballages, conformément aux dispositions des articles 7 de la directive 75/442 modifiée, 6 de la directive 91/689 et 14 de la directive 94/62. 15 Or, lesdites informations n'auraient pas toutes été communiquées à la Commission, même à la suite de la notification de l'avis motivé à la République italienne. Celle-ci aurait donc manqué aux obligations qui lui incombent en vertu du droit communautaire. 16 Dans sa défense, le gouvernement italien ne conteste pas que la situation décrite dans la requête est constitutive de manquements aux obligations découlant des directives 75/442 modifiée, 91/689 et 94/62. Il se propose d'intervenir de manière particulièrement énergique pour mettre fin à ces manquements. Il soutient néanmoins que les éléments présentés par la Commission n'apparaissent pas suffisants pour étayer pleinement la conclusion de celle-ci tendant à la constatation d'un manquement de manière globale et uniforme pour ces trois directives. 17 En effet, le gouvernement italien fait valoir que la situation décrite dans la requête fait apparaître une situation de manquement total uniquement au regard des obligations définies par la directive 94/62. En revanche, s'agissant des obligations résultant des directives 75/442 modifiée et 91/689, il n'y aurait eu qu'un manquement partiel, étant donné que la Commission aurait constaté uniquement une absence de plans dans deux régions et une inadéquation du contenu des plans dans sept régions. 18 Eu égard à la position adoptée par le gouvernement italien dans la défense, la Commission a, par sa réplique, limité la portée de sa demande de constatation de manquement en précisant que, s'agissant des obligations prévues aux articles 7 de la directive 75/442 modifiée et 6 de la directive 91/689, son grief de manquement ne concernait que les régions de Sicile et de Basilicate. Quant à la situation des régions de Calabre, du Latium, de Lombardie, des Pouilles, de Sardaigne, de Toscane et de Vénétie, qui auraient communiqué des plans incomplets, la Commission indique qu'elle fera l'objet d'un examen séparé. 19 Il résulte des éléments qui précèdent que, à la date d'expiration du délai imparti dans l'avis motivé, le gouvernement italien n'avait pas communiqué à la Commission les informations relatives aux plans de gestion et d'élimination des déchets et des déchets dangereux, pour ce qui est des régions de Sicile et de Basilicate, ni les informations relatives aux plans de gestion des emballages et des déchets d'emballages, pour ce qui est de l'ensemble des régions italiennes. 20 Dès lors, il y a lieu de constater que, en ne communiquant pas à la Commission les informations relatives aux plans de gestion et d'élimination des déchets et des déchets dangereux, pour ce qui est des régions de Sicile et de Basilicate, ni les informations relatives aux plans de gestion des emballages et des déchets d'emballages, pour ce qui est de l'ensemble des régions italiennes, la République italienne a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des articles 7 de la directive 75/442 modifiée, 6 de la directive 91/689 et 14 de la directive 94/62. Décisions sur les dépenses Sur les dépens 21 Aux termes de l'article 69, paragraphe 2, du règlement de procédure, toute partie qui succombe est condamnée aux dépens, s'il est conclu en ce sens. La Commission ayant conclu à la condamnation de la République italienne et celle-ci ayant succombé en ses moyens, il y a lieu de la condamner aux dépens. Dispositif Par ces motifs, LA COUR (deuxième chambre) déclare et arrête: 1) En ne communiquant pas à la Commission les informations relatives aux plans de gestion et d'élimination des déchets et des déchets dangereux, pour ce qui est des régions de Sicile et de Basilicate, ni les informations relatives aux plans de gestion des emballages et des déchets d'emballages, pour ce qui est de l'ensemble des régions italiennes, la République italienne a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu des articles 7 de la directive 75/442/CEE du Conseil, du 15 juillet 1975, relative aux déchets, telle que modifiée par la directive 91/156/CEE du Conseil, du 18 mars 1991, 6 de la directive 91/689/CEE du Conseil, du 12 décembre 1991, relative aux déchets dangereux, et 14 de la directive 94/62/CE du Parlement européen et du Conseil, du 20 décembre 1994, relative aux emballages et aux déchets d'emballages. 2) La République italienne est condamnée aux dépens.

61992CJ0069

da

1 Ved staevning indleveret til Domstolens Justitskontor den 6. marts 1992 har Kommissionen for De Europaeiske Faellesskaber i medfoer af EOEF-traktatens artikel 169 anlagt sag med paastand om, at det fastslaas, at Storhertugdoemmet Luxembourg ved at udelukke en raekke oekonomiske transaktioner (f.eks. pressekonferencer, seminarer, cocktailparties, underholdningsarrangementer og leje af lokaler til reklameformaal) fra begrebet "reklamevirksomhed" i artikel 9, stk. 2, litra e), i Raadets direktiv 77/388/EOEF af 17. maj 1977 om harmonisering af medlemsstaternes lovgivning om omsaetningsafgifter ° Det faelles mervaerdiafgiftssystem: ensartet beregningsgrundlag (EFT L 145, s. 1, herefter benaevnt "sjette direktiv"), har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til direktivet og i henhold til EOEF-traktaten. 2 I den syvende betragtning til sjette direktiv vedroerende fastsaettelsen af stedet for afgiftspligtige transaktioner, som havde medfoert kompetencekonflikter mellem medlemsstaterne navnlig med hensyn til levering af et gode med montering og levering af tjenesteydelser, hedder det: "Selv om stedet for levering af en tjenesteydelse principielt boer fastsaettes som det sted, hvor den, der yder tjenesten, har etableret hjemstedet for sin erhvervsmaessige virksomhed, boer dette sted dog fastsaettes som aftagerens land, navnlig for visse tjenesteydelser, der leveres mellem afgiftspligtige personer, hvis omkostninger indgaar i godernes pris". 3 Med henblik paa at naa det i betragtningen anfoerte maal bestemmer direktivets artikel 9, stk. 1, foelgende: "Ved leveringsstedet for en tjenesteydelse forstaas det sted, hvor den, der yder tjenesten, har etableret ... hjemstedet for sin oekonomiske virksomhed ..." 4 I artiklens stk. 2 er der opstillet en raekke undtagelser fra denne hovedregel. Med hensyn til reklamevirksomhed hedder det i stk. 2: "Dog gaelder foelgende: ... e) leveringsstedet for foelgende tjenesteydelser, som praesteres for aftagere, der er etableret uden for Faellesskabet, eller for afgiftspligtige personer, som er etableret i Faellesskabet, men uden for yderens land, er det sted, hvor aftageren har etableret enten hjemstedet for sin erhvervsmaessige virksomhed eller et fast forretningssted, til hvilket tjenesteydelsen praesteres, eller i mangel af et saadant hjemsted eller et saadant forretningssted hans bopael eller hans saedvanlige opholdssted: ... ° reklamevirksomhed". 5 Sidstnaevnte bestemmelse er gentaget i artikel 17, stk. 2, litra e), i den luxembourgske lov af 12. februar 1979 om moms (Mémorial A, nr. 23, s. 453). Den storhertugelige anordning af 7. marts 1980, som fastlaegger graenserne og betingelserne for anvendelse af reduceret momssats (Mémorial A, nr. 16, s. 238), indeholder en afgraensning af de forskellige transaktioner, der skal belaegges med afgift efter den reducerede sats. Anordningens artikel 4, litra e), definerer reklamevirksomhed som "enhver form for reklame, navnlig reklamer i aviser, tidsskrifter, boeger, brochurer, programmer i forbindelse med koncerter, teaterforestillinger eller andre arrangementer, reklamer i form af plakater eller skilte, film eller lysbilleder, i radio eller tv ..." 6 Det fremgaar af sagens akter, at den luxembourgske forvaltning i en skrivelse af 6. december 1988 som svar paa en forespoergsel fra Kommissionen oplyste, at den storhertugelige anordnings artikel 4, litra e), efter forvaltningens egen fortolkning ikke omfatter: a) salg af loesoeregenstande i forbindelse med en reklamekampagne, idet beskatningsstedet for en saadan transaktion bestemmes efter artikel 8 i sjette direktiv b) ydelser, der leveres i PR-oejemed i forbindelse med arrangementer saasom pressekonferencer, seminarer, cocktailparties, underholdningsarrangementer osv., idet disse ydelser belaegges med afgift i det land, hvor de faktisk praesteres c) leje af lokaler til reklameformaal, idet dette ikke er reklamevirksomhed. 7 Kommissionen fandt, at den sondring med hensyn til reklamevirksomhed, der er indfoert i den storhertugelige anordning, saaledes som den anvendes i praksis af den luxembourgske forvaltning, er i strid med artikel 9, stk. 2, litra e), i sjette direktiv, hvorfor den ved skrivelse af 20. oktober 1989 indledte proceduren i henhold til EOEF-traktatens artikel 169, idet den opfordrede Storhertugdoemmet Luxembourg til at fremsaette sine bemaerkninger. 8 I sit svar af 12. februar 1990 anfoerte den luxembourgske regering a) at den af den nationale forvaltning anlagte restriktive fortolkning er forenelig med faellesskabsretten, idet den er baseret paa Domstolens praksis (dom af 14.5.1985, sag 139/84, Van Dijk' s Boekhuis, Sml. s. 1405) b) at den paagaeldende fortolkning har stoette i den udtalelse, Kommissionen fremkom med over for Momsudvalget, og c) at det forhold, at levering af goder i forbindelse med en reklamekampagne er holdt uden for bestemmelsen, skyldes, at den i praksis anlagte fortolkning er baseret paa det franske begreb "préstations de publicité" (o.a.: direkte oversat: "reklameydelser"). 9 Da Kommissionen ikke kunne acceptere de af den luxembourgske regering fremfoerte argumenter, fremsatte den den 6. september 1991 en begrundet udtalelse, som ikke blev besvaret. Kommissionen har derfor anlagt naervaerende sag. 10 Storhertugdoemmet Luxembourg, som er lovligt indstaevnt, har ikke indgivet svarskrift inden for den fastsatte frist. Kommissionen har herefter under paaberaabelse af procesreglementets artikel 94, stk. 1, fremsat begaering om, at Domstolen afsiger dom efter Kommissionens paastand. 11 Hvad naermere angaar retsforhandlingernes forloeb samt parternes anbringender og argumenter henvises til retsmoederapporten. Disse omstaendigheder omtales derfor kun i det foelgende i det omfang, det er noedvendigt for forstaaelsen af Domstolens argumentation. 12 I denne sag afsiger Domstolen udeblivelsesdom. Den skal derfor i henhold til procesreglementets artikel 94, stk. 2, undersoege, om sagen kan antages til realitetsbehandling, og om sagsoegerens paastande forekommer begrundede. 13 For saa vidt angaar spoergsmaalet, om sagen kan antages til realitetsbehandling, bemaerkes, at det fremgaar af fast retspraksis (jf. bl.a. dom af 16.12.1992, sag C-210/91, Kommissionen mod Graekenland, Sml. I, s. 6735, praemis 10), at en i medfoer af EOEF-traktatens artikel 169 anlagt sag kun kan stoettes paa den begrundelse og de anbringender, der allerede er fremfoert i den begrundede udtalelse. I de foreliggende tilfaelde var klagepunktet vedroerende leje af lokaler til reklameformaal ikke indeholdt i den begrundede udtalelse. Det maa derfor afvises fra realitetsbehandling. 14 For saa vidt angaar klagepunkterne om salg af loesoeregenstande i forbindelse med en reklamekampagne og ydelser, der leveres i forbindelse med diverse PR-arrangementer (pressekonferencer, seminarer, cocktailparties, underholdningsarrangementer, osv.), skal det undersoeges, om de paagaeldende transaktioner udgoer reklamevirksomhed i sjette direktivs artikel 9, stk. 2, litra e)' s forstand. 15 Sidstnaevnte bestemmelse er en lovvalgsregel, der fastlaegger beskatningsstedet for reklamevirksomhed og dermed afgraensningen af medlemsstaternes kompetence. Det foelger heraf, at begrebet "reklamevirksomhed" er et faellesskabsretligt begreb, som skal fortolkes paa ensartet maade med henblik paa at undgaa, at transaktioner som foelge af forskellige fortolkninger bliver afgiftsbelagt to gange eller slet ikke bliver afgiftsbelagt. 16 Som det fremgaar af den syvende betragtning til sjette direktiv, jf. ovenfor, er begrundelsen for, at beskatningsstedet for reklamevirksomhed fastsaettes som det sted, hvor aftageren har etableret hjemstedet for sin erhvervsmaessige virksomhed, at omkostningerne i forbindelse med saadanne ydelser, der leveres mellem afgiftspligtige personer, indgaar i godernes pris. Faellesskabslovgiver fandt saaledes, at i det omfang aftageren saedvanligvis saelger de varer eller leverer de tjenesteydelser, som der reklameres for i det land, hvor han har sit hjemsted, og opkraever momsen heraf hos den endelige forbruger, burde momsen paa grundlag af reklamevirksomheden betales af aftageren til det paagaeldende land. Denne begrundelse er en af de faktorer, der skal tages hensyn til ved fortolkningen af udtrykket "reklamevirksomhed" i artikel 9, stk. 2, litra e), i sjette direktiv. 17 Det bemaerkes, at begrebet reklame noedvendigvis indebaerer spredning af et budskab, som skal informere forbrugerne om en vares eller en tjenesteydelses eksistens og kvaliteter med henblik paa at foroege salget heraf. Budskabet spredes normalt i tale, skrift og/eller billeder gennem pressen, radio og/eller tv, men det kan ogsaa, helt eller delvis, spredes ved hjaelp af andre midler. 18 Saafremt der alene benyttes saadanne andre midler, skal der med henblik paa afgoerelsen af, om den paagaeldende transaktion udgoer reklamevirksomhed som omhandlet i artikel 9, stk. 2, litra e), i sjette direktiv, i det enkelte tilfaelde tages hensyn til samtlige omstaendigheder omkring den paagaeldende ydelse. En saadan omstaendighed, der kan medfoere, at en ydelse maa betegnes som "reklame", foreligger, naar de anvendte midler tilvejebringes af et reklamebureau. Det er dog ingen ufravigelig betingelse, at der er tale om en saadan tjenesteyder. Det er ikke udelukket, at en reklameydelse leveres af en virksomhed, der ikke udelukkende, end ikke hovedsagelig, beskaeftiger sig med reklame, selv om denne situation ikke er saerlig sandsynlig. 19 Det er saaledes tilstraekkeligt, at en transaktion, saasom leverandoerens salg til aftageren i forbindelse med en reklamekampagne af loesoeregenstande, der uddeles gratis til forbrugerne eller saelges til disse til nedsat pris, eller arrangering af et cocktailparty, en pressekonference, et seminar, et underholdningsarrangement eller andre PR-arrangementer, indebaerer overbringelse af et budskab, der skal orientere offentligheden om den paagaeldende vares eller tjenesteydelses eksistens og kvaliteter med det formaal at foroege salget heraf, for at der er tale om reklamevirksomhed som omhandlet i artikel 9, stk. 2, litra e), i sjette direktiv. 20 Det samme gaelder for enhver anden transaktion, der er uloeseligt forbundet med en reklamekampagne og derfor er med til at overbringe reklamebudskabet. Dette er tilfaeldet for saa vidt angaar leverandoerens salg af loesoeregenstande til aftageren i forbindelse med en reklamekampagne eller ydelser, der leveres i forbindelse med diverse PR-arrangementer, selv om disse goder og ydelser isoleret betragtet ikke indebaerer overbringelse af et reklamebudskab. 21 Det maa herefter fastslaas, at Storhertugdoemmet Luxembourg har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til sjette direktiv og i henhold til EOEF-traktaten ved fra begrebet "reklamevirksomhed" i artikel 9, stk. 2, litra e), i direktivet at udelukke salg af loesoeregenstande i forbindelse med en reklamekampagne og ydelser, der leveres i PR-oejemed i forbindelse med arrangementer saasom pressekonferencer, seminarer, cocktailparties, underholdningsarrangementer osv., selv om disse transaktioner enten indebaerer overbringelse af et reklamebudskab eller er uloeseligt forbundet med en saadan overbringelse. Afgørelse om sagsomkostninger Sagens omkostninger 22 I henhold til procesreglementets artikel 69, stk. 2, paalaegges det den tabende part at betale sagens omkostninger. Storhertugdoemmet Luxembourg har tabt sagen og boer derfor betale sagens omkostninger. Afgørelse Paa grundlag af disse praemisser udtaler og bestemmer DOMSTOLEN 1) Storhertugdoemmet Luxembourg har tilsidesat sine forpligtelser i henhold til Raadets direktiv 77/388/EOEF af 17. maj 1977 om harmonisering af medlemsstaternes lovgivning om omsaetningsafgifter ° Det faelles mervaerdiafgiftssystem: ensartet beregningsgrundlag, og i henhold til EOEF-traktaten ved fra begrebet "reklamevirksomhed" i artikel 9, stk. 2, litra e), i direktivet at udelukke salg af loesoeregenstande i forbindelse med en reklamekampagne og ydelser, der leveres i PR-oejemed i forbindelse med arrangementer saasom pressekonferencer, seminarer, cocktailparties, underholdningsarrangementer osv., selv om disse transaktioner enten indebaerer overbringelse af et reklamebudskab eller er uloeseligt forbundet med en saadan overbringelse. 2) Storhertugdoemmet Luxembourg betaler sagens omkostninger.

61991CJ0071

pt

Fundamentação jurídica do acórdão 1 Por despacho de 14 de Janeiro de 1991, que deu entrada no Tribunal de Justiça em 21 de Fevereiro seguinte, o presidente do Tribunale di Genova submeteu, nos termos do artigo 177. do Tratado CEE, quatro questões prejudiciais relativas à interpretação dos artigos 10. e 12. da Directiva 69/335/CEE do Conselho, de 17 de Julho de 1969, relativa aos impostos indirectos que incidem sobre as reuniões de capitais (JO L 249, p. 25; EE 09 F1 p. 22, a seguir "directiva"). 2 Por despacho de 27 de Junho de 1991, que deu entrada no Tribunal de Justiça em 8 de Julho seguinte, o presidente do Tribunale di Milano submeteu, nos termos do artigo 177. do Tratado CEE, três questões prejudiciais relativas à interpretação das mesmas disposições. 3 Os dois processos foram apensos por despacho do presidente do Tribunal de Justiça de 11 de Maio de 1992. 4 As questões submetidas pelo despacho de 14 de Janeiro de 1991, no processo C-71/91, foram suscitadas no âmbito de um litígio que opõe a Ponente Carni SpA (a seguir "Ponente Carni") aos serviços da administração fiscal a propósito da taxa de concessão governamental pela inscrição das sociedades no Registo das Pessoas Colectivas (a seguir "taxa de concessão"). 5 Esta taxa, instituída pelo Decreto n. 641 do presidente da República, de 26 de Outubro de 1972 (GURI n. 292, de 11.11.1972, supplemento n. 3), aplica-se às inscrições, no registo das sociedades, dos principais actos relativos à vida das sociedades. Enquanto não for criado o registo das sociedades previsto no artigo 2188. do Código Civil, esse registo é mantido pelas secretarias dos tribunais. 6 A taxa de concessão, na medida em que se aplica à inscrição no registo do acto de constituição das sociedades, foi objecto de sucessivas alterações no que toca ao seu montante e periodicidade. 7 Por força do artigo 3. , n. 18, do Decreto-Lei n. 853, de 19 de Dezembro de 1984 (GURI n. 347, de 19.12.1984), convertido em lei pela Lei n. 17, de 17 de Fevereiro de 1985 (GURI n. 41-A, de 17.2.1985), o montante da taxa relativo a essa inscrição foi aumentado de 81 000 LIT para 5 milhões de LIT em relação às sociedades anónimas e em comandita por acções, para 1 milhão de LIT relativamente às sociedades por quotas e para 100 000 LIT no que toca às outras sociedades. 8 O Decreto-Lei n. 173, de 30 de Maio de 1988 (GURI n. 125, de 30.5.1988), aumentou estes montantes. A Lei n. 291, de 26 de Julho de 1988 (GURI n. 175, de 27.7.1988), que converteu este decreto-lei em lei, fixou, no seu artigo 1. , em 2,5 milhões de LIT o montante da taxa relativo às sociedades por quotas e em 500 000 LIT o relativo às outras sociedades. No que respeita às sociedades anónimas e às sociedades em comandita por acções, o diploma fixou, consoante a importância do capital social, cinco montantes diferentes que variam entre 9 e 120 milhões de LIT. 9 O Decreto-Lei n. 69, de 2 de Março de 1989 (GURI n. 51 de 2.3.1989), convertido em lei através da Lei n. 154, de 27 de Abril de 1989 (GURI n. 99 de 29.4.1989), fixou, no seu artigo 36. , n. 8, em 12 milhões de LIT o montante da taxa relativo às sociedades anónimas e em comandita por acções, em 3,5 milhões de LIT o relativo às sociedades por quotas e em 500 000 LIT o referente às outras sociedades. 10 A referida Lei n. 154, já referida, aditou um n. 8-A ao artigo 36. do decreto-lei de 2 de Março de 1989, donde resulta que o montante da taxa, para o ano de 1988, é de 15 milhões de LIT para as sociedades anónimas e em comandita por acções, de 3,5 milhões de LIT para as sociedades por quotas e de 500 000 LIT para as outras sociedades. Estas disposições substituíram as disposições já referidas da Lei n. 291 de 26 de Julho de 1988. 11 No que respeita à periodicidade da taxa, o Decreto-Lei n. 853, já referido, estabeleceu que a taxa é devida não só aquando da inscrição no registo do acto de constituição da sociedade, mas também em 30 de Junho de cada ano civil seguinte. 12 Por entender que esta taxa violava o disposto nos artigos 10. e 12. da directiva, a Ponente Carni apresentou ao presidente do Tribunale di Genova um "pedido de injunção" com o objectivo de obrigar a administração fiscal a restituir a taxa de concessão paga por essa sociedade a título dos anos de 1988, 1989 e 1990. 13 Foi nestas circunstâncias que o presidente do Tribunale di Genova decidiu suspender a instância e submeter ao Tribunal de Justiça as quatro questões prejudiciais seguintes: "1) Os direitos de 'carácter remuneratório' mencionados no artigo 12. , n. 1, alínea e), da Directiva 69/335/CEE do Conselho, de 17 de Julho de 1969, são apenas os relativos a serviços facultativos prestados individualmente pela administração pública no interesse pessoal do requerente ou podem igualmente ser englobados numa noção mais ampla de imposições geralmente cobradas por serviços prestados no interesse geral? 2) A actividade administrativa desenvolvida pelo Estado para 'manter uma estrutura apta a dar publicidade a todos os actos relativos à vida das sociedades' tem, para o direito comunitário, a natureza de um serviço prestado individualmente, pelo qual seja previsível que será exigida uma contraprestação pecuniária em conformidade com o disposto no artigo 12. , n. 1, alínea e), da Directiva 69/335/CEE e, em caso afirmativo, uma norma nacional que onera as sociedades referidas no artigo 3. da directiva com imposições cujo valor não é quantificável com base no preço de um serviço é compatível com o disposto nesse mesmo artigo 12. , n. 1, alínea e)? 3) Será compatível com o disposto no artigo 12. , n. 2, da citada directiva uma disposição do ordenamento nacional (artigo 36. , n.os 8 e 8-A, da Lei n. 154, de 27 de Abril de 1989) que impõe anualmente às sociedades anónimas previstas no artigo 3. da mesma directiva imposições não quantificáveis com base no custo de um serviço e de valor superior ao aplicado no território nacional às sociedades de capitais de responsabilidade limitada por operações similares? 4) A taxa anual de concessão governamental pela inscrição das sociedades no Registo das Pessoas Colectivas, imposta pelo artigo 36. , n. 8, da Lei n. 154, de 27 de Abril de 1989, pode ser considerada como uma imposição proibida pelo artigo 10. da Directiva 69/335/CEE de 17 de Julho de 1969?" 14 A questão prejudicial submetida pelo despacho de 27 de Junho de 1991, no processo C-178/91, foi suscitada no âmbito de um litígio que opõe Cispadana Costruzioni aos serviços da administração fiscal a propósito da taxa de concessão, acima descrita, devida pelo registo do acto de constituição da sociedade. 15 Mediante procedimento cautelar apresentado ao presidente do Tribunale di Milano, a Cispadana Costruzioni, que também contestava, no âmbito da acção principal, a validade desta taxa, requereu a suspensão do prazo para o seu pagamento. 16 Foi nestas circunstâncias que o presidente do Tribunale di Milano decidiu suspender a instância e colocar ao Tribunal de Justiça as três questões prejudiciais seguintes: "1) Os 'direitos com carácter remuneratório' mencionados no artigo 12. , n. 1, alínea e), da Directiva 69/335/CEE de 17 de Julho de 1969 respeitam apenas a serviços (facultativos ou obrigatórios) prestados pela administração pública no interesse particular do requerente ou englobam também as taxas cobradas por serviços prestados no interesse geral? 2) O encargo pecuniário autorizado no artigo 12. , n. 1, alínea e), da Directiva 69/335/CEE de 17 de Julho de 1969 ° a título de 'direito com carácter remuneratório' ° deve ser uma contraprestação proporcional ao custo efectivo do serviço prestado (conforme declarado pelo Tribunal de Justiça noutras ocasiões, embora em processos referentes a outros sectores, nomeadamente, o aduaneiro, a propósito do custo de um serviço não facultativo, mas obrigatório; v., por exemplo, o acórdão de 12 de Julho de 1977, Comissão/Países Baixos, 89/76, Recueil, p. 1355, n. 16; e, mais recentemente, entre outros acórdãos subsequentes, o acórdão de 21 de Março de 1991, Comissão/Itália, C-209/89), ou pode não tomar em consideração, seja sob que forma for, o referido custo efectivo do serviço? 3) O disposto nos artigos 10. e 12. , n. 1, alínea e), da Directiva 69/335/CEE deve ser interpretado no sentido de que obsta à adopção e/ou à manutenção de uma norma nacional ° do tipo da adoptada pelo legislador italiano no artigo 3. , n. 19, do Decreto-Lei n. 853, de 19 de Dezembro de 1984 (convertido na Lei n. 17, de 17 de Fevereiro de 1985), e alterado pelo artigo 36. , n. 8, do Decreto-Lei n. 69, de 2 de Março de 1989, convertido na Lei n. 154, de 27 de Abril de 1989 ° que impõe o pagamento anual de uma contribuição não quantificada nem quantificável com base no custo do serviço prestado e, além disso, em montante muito superior ao cobrado a outras sociedades, quer sejam de capitais ou não, pelo mesmo serviço (por exemplo, a taxa está fixada em 3,5 milhões de LIT para as sociedades de responsabilidade limitada; para outros tipos de sociedades está fixada em 500 000 LIT)?" 17 Para mais ampla exposição da matéria de facto nas duas causas principais, da tramitação processual, bem como das observações escritas apresentadas ao Tribunal de Justiça, remete-se para o relatório para audiência. Estes elementos apenas serão adiante retomados na medida do necessário para a fundamentação da decisão do Tribunal. 18 A título preliminar, deve precisar-se o objectivo e conteúdo da directiva. 19 Como decorre do seu preâmbulo, a directiva destina-se a promover a livre circulação de capitais, considerada essencial para a criação de uma união económica com características análogas às de um mercado interno. Para alcançar esse objectivo é necessário, no que respeita aos impostos que incidem sobre as reuniões de capitais, eliminar os impostos indirectos até então em vigor nos Estados-membros, e aplicar, em sua substituição, um imposto cobrado uma única vez, no mercado comum, e de nível idêntico em todos os Estados-membros. 20 Para o efeito, a directiva prevê a cobrança de um imposto sobre as reuniões de capitais que, nos termos do seu sétimo considerando, para não perturbar a circulação de capitais, deve ser harmonizado no interior da Comunidade tanto no que respeita às taxas como à sua "estrutura" (acórdão de 27 de Junho de 1979, Conradsen, 161/78, Recueil, p. 2221, n. 11). Esse imposto rege-se pelos artigos 2. a 9. da directiva. 21 O artigo 3. enumera as sociedades de capitais a que se aplicam as disposições da directiva, entre as quais constam, designadamente, a società per azioni (sociedade anónima), a società in accomandita per azioni (sociedade em comandita por acções) e a società a responsabilità limitata (sociedade por quotas). 22 Os artigos 4. , 8. , na redacção dada pela Directiva 85/303/CEE do Conselho, de 10 de Junho de 1985 (JO L 156, p. 23; EE 09 F1 p. 171), e 9. enumeram, sem prejuízo do disposto no artigo 7. , as operações sujeitas ao imposto sobre as entradas de capital e determinadas operações que os Estados-membros podem isentar. Nos termos do disposto no artigo 4. , n. 1, alínea a), a constituição de uma sociedade de capitais conta-se entre as operações tributáveis. 23 Em conformidade com o seu último considerando, a directiva prevê igualmente a eliminação de outros impostos indirectos com características idênticas às do imposto sobre as entradas de capital ou do imposto de selo sobre os títulos e cuja manutenção poderia pôr em causa os fins prosseguidos. Nos artigos 10. e 11. da directiva encontram-se enumerados os impostos indirectos cuja cobrança é proibida. O artigo 10. estabelece: "Além do imposto sobre as entradas de capital, os Estados-membros não cobrarão, no que diz respeito às sociedades, associações ou pessoas colectivas com fins lucrativos, qualquer imposição, seja sob que forma for: a) em relação às operações referidas no artigo 4. ; b) ... c) em relação ao registo ou qualquer outra formalidade prévia ao exercício de uma actividade a que uma sociedade, associação ou pessoa colectiva com fins lucrativos esteja sujeita em consequência da sua forma jurídica". 24 O artigo 12. , n. 1, da directiva contém uma lista exaustiva das imposições que não o imposto sobre as entradas de capital que, em derrogação ao disposto nos artigos 10. e 11. , já referidos, podem incidir sobre as sociedades de capitais por ocasião das operações a que se referem estas últimas disposições (v., neste sentido, o acórdão de 2 de Fevereiro de 1988, Dansk Sparinvest, 36/86, Colect., p. 409, n. 9). O artigo 12. da directiva refere-se, designadamente, no n. 1, alínea e), aos "direitos com carácter remuneratório". O artigo 12. , n. 2, proíbe determinadas formas de discriminação a propósito das imposições referidas no n. 1 do mesmo artigo. Quanto ao disposto no artigo 10. da directiva 25 As questões submetidas são antes de mais relativas, fundamentalmente, à necessidade de saber se uma imposição anual devida pelo registo das sociedades de capitais releva do âmbito de aplicação do artigo 10. da directiva. 26 Cabe sublinhar, por um lado, que, no caso submetido pelo tribunal nacional, a taxa anual é diferente do imposto sobre as entradas de capital regulado pelo disposto nos artigos 2. a 9. da directiva e, por outro, que o registo, em cuja contrapartida é cobrada a taxa, é o previsto no artigo 3. da primeira Directiva 68/151/CEE do Conselho, de 9 de Março de 1968, tendente a coordenar as garantias que, para protecção dos interesses dos sócios e de terceiros, são exigidas nos Estados-membros às sociedades, na acepção do segundo parágrafo do artigo 58. do Tratado, a fim de tornar equivalentes essas garantias em toda a Comunidade (JO L 65, p. 8; EE 17 F1 p. 3). 27 Os Governos italiano, neerlandês e do Reino Unido sustentam que uma taxa anual destinada a garantir o financiamento do serviço público incumbido do registo em que são inscritas as sociedades não faz parte das imposições proibidas pelo artigo 10. da directiva. Estas disposições só se refeririam a imposições com características idênticas às do imposto sobre as entradas de capital, o que não acontece com a taxa a que se referem os tribunais nacionais. 28 Em sentido contrário, a Comissão, a Ponente Carni e a Cispadana Costruzioni sustentam que essa taxa, de que a inscrição da sociedade e a manutenção do registo constituem o facto gerador, está abrangida pela proibição constante do artigo 10. da directiva. 29 Os impostos indirectos com características idênticas às do imposto sobre as entradas de capital relevam do âmbito de aplicação do artigo 10. da directiva. Este artigo refere-se, assim, às imposições que, independentemente da forma, são devidas pela constituição de uma sociedade de capitais [alínea a)], pelo registo ou por qualquer outra formalidade prévia ao exercício de uma actividade a que uma sociedade esteja sujeita em consequência da sua forma jurídica [alínea c)]. 30 Daqui se infere que as imposições devidas pelo registo de uma sociedade de capitais relevam do âmbito de aplicação dos referidos artigos e, em princípio, são proibidas, sem prejuízo das excepções previstas no artigo 12. da directiva. Ao contrário do que sustentam os Governos italiano, neerlandês e do Reino Unido, da letra do artigo ou dos seus objectivos não se pode extrair nenhuma razão que permita, em absoluto, afastar a aplicação do artigo 10. quando o produto da imposição contribua para financiar o serviço que tem a cargo a manutenção do registo em que estão inscritas as sociedades. Antes pelo contrário, a interpretação proposta pelos referidos governos, na medida em que permitia aos Estados-membros criarem uma imposição, que não o imposto sobre as entradas de capital, que iria incidir sobre as sociedades de capitais aquando de uma das formalidades fundamentais à sua constituição e cujo montante não estaria, além disso, limitado pelas disposições do direito comunitário, estaria em contradição com os objectivos da directiva. 31 A circunstância de a imposição ser devida não só aquando do registo da sociedade mas também, daí para a frente, todos os anos, não pode, por si só, fazer com que esta imposição não fique abrangida pela proibição do artigo 10. Como salientam a Comissão e as empresas partes nas causas principais, uma interpretação diferente retirava o efeito útil ao disposto no artigo 10. , uma vez que permitia aos Estados-membros impor às sociedades de capitais um encargo fiscal anual em que o facto gerador era apenas a manutenção do registo da sociedade. 32 Por conseguinte, cabe responder à questão colocada declarando que o artigo 10. da directiva deve ser interpretado no sentido de que proíbe, sem prejuízo das derrogações previstas no artigo 12. , uma imposição anual devida pelo registo das sociedades de capitais, ainda que o produto dessa imposição contribua para o financiamento do serviço que tem a seu cargo o registo em que as sociedades são inscritas. Quanto às excepções previstas no artigo 12. da directiva e ao conceito de direitos com carácter remuneratório 33 Em seguida, através das questões colocadas pertende-se fundamentalmente saber se os direitos cobrados como contrapartida de serviços prestados no interesse geral, como, por exemplo, os que resultam do registo das sociedades, podem ser definidos como direitos com carácter remuneratório, se essa qualificação está necessariamente subordinada à existência de um nexo entre os montantes desses direitos e o custo do serviço prestado e, finalmente, se os montantes desses direitos podem, sem desrespeito pelo disposto na directiva e, designadamente, no seu artigo 12. , n. 2, ser diferentes conforme a sociedade, que está obrigada ao seu pagamento, seja uma sociedade anónima ou uma sociedade por quotas. Quanto aos direitos que remuneram serviços prestados no interesse geral 34 A Comissão, os Governos italiano e do Reino Unido e a Cispadana Costruzioni sustentam que os princípios que a jurisprudência do Tribunal de Justiça estabeleceu para distinguir, por um lado, os encargos de efeito equivalente a direitos aduaneiros, proibidos pelos artigos 9. a 16. do Tratado, e, por outro, as remunerações de serviços efectivamente prestados, não podem ser integralmente utilizados para definir os direitos com carácter remuneratório na acepção da directiva. Diferentemente das remunerações de serviços prestados, os direitos com carácter remuneratório podem ser a contrapartida de operações tributadas por lei e efectuadas no interesse geral. 35 Pelo contrário, a Ponente Carni sustenta que os direitos cobrados só têm carácter remuneratório, na acepção da directiva, se estiverem conexionados com um serviço facultativo e bem determinado prestado pelo Estado no interesse do particular. 36 Os princípios desenvolvidos pelo Tribunal de Justiça para definir a remuneração de serviços prestados visam dar plena eficácia às disposições do Tratado que proíbem os encargos de efeito equivalente que, por natureza, só incidem sobre os produtos importados e implicam, em consequência, que só se aceite a cobrança de impostos e retribuições diversas aquando da passagem na fronteira se os montantes cobrados constituírem a contrapartida de um benefício, específico ou individualizado, em favor do operador económico (v., neste sentido, o acórdão de 30 de Maio de 1989, Comissão/Itália, 340/87, Colect., p. 1483, n. 15). 37 O objecto da directiva é estranho ao das disposições do Tratado relativas aos encargos de efeito equivalente. No quadro da aplicação do artigo 12. da directiva, embora o carácter remuneratório do direito exija que este seja, ao contrário das imposições gerais, a contrapartida de um serviço individualizado, nenhuma das disposições do artigo 12. pode ser interpretada, na inexistência de qualquer regra expressa nesse sentido, como excluindo do conceito de direito com carácter remuneratório um direito que seja a contrapartida de uma operação imposta pela lei no interesse geral. 38 Pode ser esse precisamente o caso de um direito devido como contrapartida de uma operação, como o registo das sociedades de capitais, que é imposta pela lei nacional, em conformidade com o direito comunitário, tanto no interesse de terceiros como das próprias sociedades. Quanto à relação entre o montante dos direitos com carácter remuneratório e o custo do serviço prestado 39 A Comissão, a Cispadana Costruzioni e a Ponente Carni, inspirados na jurisprudência relativa às remunerações de serviços prestados, sustentam que um direito com carácter remuneratório deve ser proporcionado ao custo do serviço prestado. Uma avaliação forfetária desse custo poderá, no entanto, ser aceite desde que exista uma relação entre este custo e o montante do direito. 40 O Governo italiano sustenta que, em seu entender, a cobrança de direitos com natureza remuneratória nas condições previstas pela directiva deveria ser admitida ainda que não seja possível o cálculo do preço do serviço prestado, como sucede na manutenção do registo comercial. 41 A distinção entre as imposições proibidas pelo artigo 10. da directiva e os direitos com carácter remuneratório implica que estes últimos abranjam apenas as retribuições, cobradas na altura do registo ou anualmente, cujo montante é calculado com base no custo do serviço prestado. 42 Uma retribuição cujo montante não tenha qualquer relação com o custo desse serviço específico, ou cujo montante seja calculado não em função do custo da operação de que é a contrapartida, mas em função do conjunto dos custos de funcionamento e investimento do serviço encarregado dessa operação, devia ser considerada como uma imposição abrangida exclusivamente pela proibição instituída pelo artigo 10 . da directiva. 43 Pode ser difícil determinar o custo de certas operações, como, por exemplo, o registo de uma sociedade. A avaliação desse custo só pode, em semelhantes casos, ser forfetária e deve ser efectuada de forma razoável, tendo em conta, designadamente, o número e a qualificação dos agentes, o tempo gasto por esses agentes, bem como as diversas despesas materiais necessárias à realização dessa operação. Quanto à existência de direitos de montantes diferentes que variam em função da forma jurídica da sociedade 44 Nenhuma das disposições da directiva, e designadamente as do artigo 12. , n. 2, que se limitam a proibir determinadas formas de discriminação relativamente ao conjunto das sociedades de capitais, proíbe os Estados-membros de estabelecerem montantes diferentes para o registo das sociedades anónimas e das sociedades por quotas, desde que, tal como referem a Comissão, a Cispadana e a Ponente Carni, se assegurem de que nenhum dos montantes exigidos, para cada um dos tipos de sociedade, excede o custo da operação de registo. 45 Por conseguinte, cabe responder à questão colocada declarando que o artigo 12. da directiva deve ser interpretado no sentido de que os direitos com carácter remuneratório a que se refere a alínea e) do n. 1 deste artigo podem ser retribuições cobradas como contrapartida de operações impostas pela lei com um objectivo de interesse geral, como, por exemplo, o registo das sociedades de capitais. Os montantes dessas taxas, que podem variar em função da forma jurídica da sociedade, devem ser calculados com base no custo da operação, podendo esse custo ser avaliado de forma forfetária. Decisão sobre as despesas Quanto às despesas 46 As despesas efectuadas pelos Governos italiano, neerlandês e do Reino Unido e pela Comissão das Comunidades Europeias, que apresentaram observações ao Tribunal, não são reembolsáveis. Revestindo o processo, quanto às partes na causa principal, a natureza de incidente suscitado perante o órgão jurisdicional nacional, compete a este decidir quanto às despesas. Parte decisória Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE JUSTIÇA, pronunciando-se sobre as questões submetidas pelo presidente do Tribunale di Genova, por despacho de 14 de Janeiro de 1991, e pelo presidente do Tribunale di Milano, por despacho de 27 de Junho de 1991, declara: 1) O artigo 10. da Directiva 69/335/CEE do Conselho, de 17 de Julho de 1969, relativa aos impostos indirectos que incidem sobre as reuniões de capitais, deve ser interpretado no sentido de que proíbe, sem prejuízo das excepções previstas no artigo 12. , uma imposição anual devida pelo registo das sociedades de capitais, ainda que o produto dessa imposição contribua para o financiamento do serviço que tem a seu cargo o registo em que as sociedades são inscritas. 2) O artigo 12. da directiva deve ser interpretado no sentido de que os direitos com carácter remuneratório a que se refere a alínea e) do n. 1 deste artigo podem ser retribuições cobradas como contrapartida de operações impostas pela lei com um objectivo de interesse geral, como, por exemplo, o registo das sociedades de capitais. Os montantes dessas taxas, que podem variar em função da forma jurídica da sociedade, devem ser calculados com base no custo da operação, podendo esse custo ser avaliado de forma forfetária.

62006CJ0440

en

Failure of a Member State to fulfil obligations – Breach of Articles 3 and 4 of Council Directive 91/271/EEC of 21 May 1991 concerning urban waste water (OJ 1991 L 135, p. 40) – Failure to have ensured appropriate treatment of urban waste water in 24 agglomerations. Operative part The Court: Declares that, by failing to ensure that the agglomerations of Artemida, Chrysoupoli, Igoumenitsa, Heraklion (Crete), Katerini, Koropi, Lefkimmi, Litochoro (Prieria), Malia, Markopoulo, Megara, Nea Kidonia (Crete), Navpaktos, Nea Makri, Parikia (Paros), Poros-Galatas, Rafina, Thessaloniki (tourist zone), Tripoli, Zakynthos, Alexandria (Imathia), Edessa and Kalymnos are, where appropriate, provided with collecting systems for urban waste water meeting the requirements of Article 3 of Council Directive 91/271/EEC of 21 May 1991 concerning urban waste water and/or urban waste water treatment systems satisfying the requirements of Article 4 of that directive, the Hellenic Republic has failed to fulfil its obligations under those articles. Dismisses the remainder of the action. Orders the Hellenic Republic to pay the costs.

62003TJ0146

da

Påstand om delvis annullation af Kommissionens beslutning 2003/293/EF af 11. december 2002 om Spaniens støtteforanstaltninger til fordel for landbrugssektoren som følge af prisstigningerne på brændstof (EUT 2003 L 111, s. 24). Konklusion 1) Artikel 1 i Kommissionens beslutning 2003/293/EF af 11. december 2002 om Spaniens støtteforanstaltninger til fordel for landbrugssektoren som følge af prisstigningerne på brændstof annulleres, for så vidt som det heri konstateres, at de støtteforanstaltninger til fordel for landbrugskooperativer, der er fastsat i Real Decreto-Ley 10/2000 de medidas urgentes de apoyo a los sectores agrario, pesquero y del transporte (kongeligt lovdekret 10/2000 om hastende støtteforanstaltninger til landbrugs-, fiskeri- og transportsektoren), ikke udgør statsstøtte i den forstand, hvori dette udtryk er anvendt i artikel 87, stk. 1, EF. 2) Kommissionen for De Europæiske Fællesskaber bærer sine egne omkostninger og betaler sagsøgernes omkostninger. 3) Kongeriget Spanien bærer sine egne omkostninger.

62004TJ0472

cs

Úředníci – Povýšení – Srovnávací přezkum zásluh (Služební řád, čl. 45 odst. 1) Jestliže v rámci plnění povinností vyplývajících z rozsudku, na základě kterého bylo zrušeno odmítnutí povýšit žalobce z důvodu neexistence rozšířeného srovnávacího přezkumu jeho zásluh v porovnání se zásluhami úředníků z jiných útvarů, kteří mohou být povýšeni, správa provede nový srovnávací přezkum, musí jej provést tak, že srovná situaci každého úředníka povýšeného do předmětné platové třídy nebo zapsaného do seznamu úředníků, o niž se má za to, že si nejvíce zaslouží povýšení do uvedené platové třídy, který v průběhu dotyčného hodnotícího období pro povýšení získal hodnocení srovnatelné nebo horší než hodnocení žalobce. Pouze takový srovnávací přezkum může splňovat podmínky řádné péče a nestrannosti stanovené čl. 45 odst. 1 služebního řádu, jakož i požadavky vyplývající ze zásady rovného zacházení. Správa totiž není oprávněna omezit svůj srovnávací přezkum pouze na úředníky povýšené v rámci dotyčného hodnotícího období pro povýšení tím, že vyloučí úředníky, kteří mohou být povýšeni, kteří aniž by byli povýšeni, byli zapsáni do seznamu úředníků, o nichž se má za to, že si nejvíce zaslouží povýšení. Případné rozhodnutí o zařazení jména žalobce do tohoto seznamu může vést k jeho povýšení v rámci následujícího hodnotícího období pro povýšení, jelikož orgán oprávněný ke jmenování je v zásadě oprávněn v rámci srovnávacího posouzení zásluh zohlednit okolnost, že úředník již byl navržen na povýšení v rámci předcházejícího hodnotícího období pro povýšení. Podobně správa nemůže omezit srovnávací přezkum zásluh pouze na povýšené úředníky, u nichž je rozdíl mezi jejich hodnocením a průměrným hodnocením jejich generálního ředitelství podstatně menší než rozdíl mezi hodnocením žalobce a průměrným hodnocením jeho generálního ředitelství tím, že vyloučí úředníky, jejichž hodnocení je srovnatelné s hodnocením žalobce nebo nepatrně horší. Správa musí zkoumat, zda rozdílné zacházení mezi žalobcem a všemi těmito úředníky, kteří získali srovnatelné či horší hodnocení, je objektivně odůvodněno jinými aspekty jejich zásluh, jako jsou jiné informace týkající se jejich správní a osobní situace, které mohou relativizovat posouzení provedené pouze s ohledem na hodnotící posudky. Správa musí zvláště zkoumat, zda tyto jiné aspekty jejich zásluh umožnily dospět k závěru, že zásluhy povýšených úředníků jsou skutečně větší než zásluhy žalobce. (viz body 71, 73 až 75, 77 a 82 až 85) Odkazy: Soudní dvůr, 8. října 1986, Clemen a další v. Komise, 91/85, Recueil, s. 2853, bod 10; Soudní dvůr, 9. listopadu 2000, Komise v. Hamptaux, C‑207/99 P, Recueil, s. I‑9485, bod 19; Soud, 21. října 1997, Patronis v. Rada, T‑168/96, Recueil FP, s. I‑A‑299 a II‑833, bod 35; Soud, 5. března 1998, Manzo-Tafaro v. Komise, T‑221/96, Recueil FP, s. I‑A‑115 a II‑307, bod 18; Soud, 3. října 2000, Cubero Vermurie v. Komise, T‑187/98, Recueil FP, s. I‑A‑195 a II‑885, bod 85; Soud, 11. července 2002, Perez Escanilla v. Komise, T‑163/01, Recueil FP, s. I‑A‑131 a II‑717, body 28 a 36; Soud, 19. března 2003, Tsarnavas v. Komise, T‑188/01 až T‑190/01, Recueil FP, s. I‑A‑95 a II‑495, body 107, 114, 121 a 122; Soud, 11. prosince 2003, Breton v. Soudní dvůr, T‑323/02, Recueil FP, s. I‑A‑325 a II‑1587, bod 99; Soud, 15. září 2005, Casini v. Komise, T‑132/03, Sb. VS s. I‑A‑253 a II‑1169, body 55, 69 a 70; Soud, 22. února 2006, Standertskjöld-Nordenstam a Heyraud v. Komise, T‑437/04 a T‑441/04, Sb. VS s. I-A-2-29 a II-A-2-127, bod 60

61996CJ0063

fr

Motifs de l'arrêt 1 Par ordonnance du 13 décembre 1995, parvenue à la Cour le 8 mars 1996, le Bundesfinanzhof a posé à la Cour, en vertu de l'article 177 du traité CE, deux questions préjudicielles relatives à l'interprétation de la sixième directive 77/388/CEE du Conseil, du 17 mai 1977, en matière d'harmonisation des législations des États membres relatives aux taxes sur le chiffre d'affaires - Système commun de taxe sur la valeur ajoutée: assiette uniforme (JO L 145, p. 1, ci-après la «sixième directive»). 2 Ces questions ont été soulevées dans le cadre d'un litige opposant le Finanzamt Bergisch Gladbach (ci-après le «Finanzamt») à M. Skripalle, au sujet de la détermination de la base d'imposition de la taxe sur la valeur ajoutée (ci-après la «TVA») lorsque des relations personnelles existent entre le prestataire et le bénéficiaire des prestations soumises à taxation. 3 Il ressort de l'ordonnance de renvoi que M. Skripalle est propriétaire d'un immeuble de rapport qu'il a fait construire ainsi que de plusieurs appartements. Il les a loués à une société à responsabilité limitée dont les associés étaient son fils majeur et son épouse, lesquels détenaient chacun la moitié des parts. Son épouse était également la gérante de cette société et était seule habilitée à la représenter. 4 S'agissant de la base de calcul de la TVA applicable aux revenus provenant de ces loyers, la réglementation allemande relative à la taxe sur le chiffre d'affaires, dans sa version de 1980 (BGBl. I. p. 1953, ci-après l'«UStG»), prévoit : Article 10, paragraphe 1, de l'UStG, qui est la règle générale: «Lors des livraisons et autres prestations (article 1er, paragraphe 1, point 1, première phrase), le chiffre d'affaires imposable est déterminé d'après la rémunération. La rémunération comprend tout ce que le bénéficiaire de la livraison dépense pour obtenir la prestation, déduction faite toutefois de la taxe sur le chiffre d'affaires.» L'article 10, paragraphe 4, de l'UStG prévoit des dérogations à cette règle pour la consommation propre, pour laquelle le chiffre d'affaires est constitué, sous certaines conditions, par les coûts afférents à l'exécution de l'opération. En vertu de l'article 10, paragraphe 5, de l'UStG, le paragraphe 4 de cette disposition est applicable par analogie «aux livraisons et autres prestations effectuées par les sociétés et les associations de personnes au sens de l'article 1er, paragraphe 1, points 1 à 5, de la loi relative à l'impôt sur les sociétés, par les associations de personnes n'ayant pas la capacité juridique ainsi que par les communautés dans le cadre de leur entreprise, en faveur de leurs actionnaires, sociétaires, membres, associés ou de proches de ceux-ci ainsi que par des entrepreneurs individuels en faveur de leurs proches...» 5 En vertu de ces dispositions, le Finanzamt a pris pour base de calcul de la TVA, dans l'affaire au principal, la base fictive, dite «base d'imposition minimale», correspondant aux «coûts de l'opération». Ce montant était en l'espèce plus élevé que le loyer convenu entre M. Skripalle et la société locataire, bien que ce loyer correspondît au loyer habituellement constaté sur le marché pour ce type d'immeubles dans la localité en cause. 6 Selon l'article 11, A, paragraphe 1, de la sixième directive, la base d'imposition est constituée: «a) pour les livraisons de biens et les prestations de services autres que celles visées sous b), c) et d), par tout ce qui constitue la contrepartie obtenue ou à obtenir par le fournisseur ou le prestataire pour ces opérations de la part de l'acheteur, du preneur ou d'un tiers...» 7 Bien que l'article 11, A, paragraphe 1, sous c), permette la prise en compte du montant des dépenses engagées par l'assujetti pour l'exécution de la prestation de services, celle-ci ne s'applique qu'aux cas visés à l'article 6, paragraphe 2, de la sixième directive, qui concerne des cas de prestations effectuées à titre gratuit. En vertu de la sixième directive, il n'y a par conséquent pas lieu d'utiliser la fiction des dépenses engagées, lorsqu'il est établi que l'assujetti fournit une prestation au prix normal du marché. 8 Cependant, l'article 10, paragraphe 5, de l'UStG a été introduit en 1978 en Allemagne en tant que disposition dérogatoire à l'article 11, A, paragraphe 1, sous a), de la sixième directive, au sens de l'article 27 de celle-ci, qui prévoit: «1. Le Conseil, statuant à l'unanimité sur proposition de la Commission, peut autoriser tout État membre à introduire des mesures particulières dérogatoires à la présente directive, afin de simplifier la perception de la taxe ou d'éviter certaines fraudes ou évasions fiscales. Les mesures destinées à simplifier la perception de la taxe ne peuvent influer, sauf de façon négligeable, sur le montant de la taxe due au stade de la consommation finale. 2. L'État membre qui souhaite introduire des mesures visées au paragraphe 1 en saisit la Commission et lui fournit toutes les données utiles d'appréciation. 3. La Commission en informe les autres États membres dans un délai d'un mois. 4. La décision du Conseil sera réputée acquise si, dans un délai de deux mois à compter de l'information visée au paragraphe 3, ni la Commission ni un État membre n'ont demandé l'évocation de l'affaire par le Conseil. ...» 9 Il apparaît que, en l'espèce, cette procédure a été régulièrement suivie et que l'évocation de l'affaire par le Conseil n'a pas été demandée. Cependant, aucune publication relative à la procédure d'autorisation, telle que prévue à l'article 27, paragraphes 2 à 4, de la sixième directive, n'a été effectuée dans les publications officielles de l'État membre concerné après que la mesure dérogatoire a été mise en oeuvre. 10 M. Skripalle s'oppose à la prise en compte des «coûts de l'opération», en sorte qu'il a introduit, le 8 août 1984, une réclamation contre la décision d'imposition du Finanzamt. Celle-ci n'ayant pas abouti, il a introduit un recours devant le Finanzgericht Koeln, qui a fait droit à sa demande en constatant que l'article 10, paragraphe 5, point 1, de l'UStG n'était pas applicable dans la mesure où la société locataire n'était pas une personne proche du demandeur au principal au sens de l'article 10, paragraphe 5, point 1, de l'UStG. En outre, selon le Finanzgericht, cette disposition devait être interprétée strictement, en sorte qu'elle ne s'appliquait pas lorsqu'une rémunération habituelle est convenue pour les prestations fournies. 11 Le 3 avril 1986, le Finanzamt a introduit une demande en «Revision» devant le Bundesfinanzhof. 12 Ce dernier, à la différence du Finanzgericht, considère que la société locataire est une personne proche de M. Skripalle au sens de l'article 10, paragraphe 5, de l'UStG en raison des liens personnels étroits existant entre ses associés et M. Skripalle. La juridiction de renvoi exprime toutefois des doutes quant à l'applicabilité de la base minimale d'imposition dans l'affaire au principal, puisqu'elle lui semble disproportionnée et non couverte par le régime dérogatoire de l'article 27 de la sixième directive, qui ne permet des dérogations que pour «simplifier la perception de la taxe ou éviter certaines fraudes ou évasions fiscales». Cette condition ne lui semble pas remplie lorsque, comme en l'occurrence, la rémunération convenue, bien qu'inférieure à la base d'imposition minimale, est conforme aux loyers habituellement pratiqués, en sorte qu'il n'y a pas de fraude fiscale. Le Bundesfinanzhof fait valoir que de tels cas ne sont pas très fréquents et n'ont pas de conséquences financières si importantes qu'il en résulterait des distorsions de concurrence. Il indique que de tels cas ne sont toutefois pas extrêmement rares. 13 C'est dans ces circonstances que le Bundesfinanzhof a posé à la Cour les questions suivantes: «1) Une autorisation délivrée par le Conseil, en vue de l'introduction d'une mesure particulière dérogatoire à la directive 77/388/CEE, mesure qui prévoit, afin d'éviter certaines évasions fiscales, que, en cas de fourniture de prestations à titre onéreux entre proches, il y a lieu de prendre pour base minimale d'imposition, le montant des dépenses tel que défini à l'article 11, A, paragraphe 1, sous c), de la directive 77/388/CEE, est-elle également couverte par l'article 27 de la directive 77/388/CEE lorsque la rémunération convenue est conforme à celle pratiquée sur le marché mais inférieure à la base d'imposition minimale et que l'on n'est par conséquent pas en présence d'un cas d'évasion fiscale? 2) Un Etat membre peut-il opposer à un assujetti des dispositions fiscales constituées par des mesures particulières dérogatoires au sens de l'article 27 de la directive 77/388/CEE, lorsque la décision d'autorisation délivrée par le Conseil n'a pas été publiée au Journal officiel des Communautés européennes, et qu'il n'y a pas non plus eu communication de la procédure d'autorisation telle que prévue par l'article 27, paragraphe 2 à 4 de la directive 77/388/CEE - après qu'elle ait été mise en oeuvre - dans les publications officielles de l'Etat membre concerné?» 14 A titre liminaire, le gouvernement néerlandais a, lors de l'audience, exprimé des doutes quant à la compétence de la Cour de contrôler la légalité d'une mesure nationale dérogatoire à l'article 27 de la sixième directive, dans la mesure où le Conseil l'avait autorisée. La conformité d'une décision dérogatoire ne pourrait être soulevée que dans le cas où la validité de cette décision serait expressément contestée. Or, la juridiction de renvoi n'aurait pas posé à la Cour une question en appréciation de validité. 15 Il convient, à cet égard, de relever que, ainsi que l'a à juste titre souligné M. l'avocat général au point 26 de ses conclusions, il est demandé en l'occurrence à la Cour de fournir les critères pour décider si la dérogation invoquée par le gouvernement allemand au soutien de l'applicabilité des mesures particulières aux circonstances de l'affaire au principal est autorisée au titre de la dérogation accordée en vertu de l'article 27 de la sixième directive. 16 Dans ces conditions, la Cour est compétente pour répondre aux questions posées par la juridiction de renvoi. Sur la première question 17 M. Skripalle ainsi que la Commission estiment que l'article 27, paragraphe 1, de la sixième directive doit être interprété strictement. Si cette disposition autorise des dérogations en vue, principalement, d'éviter certaines fraudes ou évasions fiscales, les mesures adoptées en application de cette dérogation ne devraient cependant déroger au principe du respect de la base d'imposition de l'article 11 de la sixième directive que dans les limites strictement nécessaires pour atteindre cet objectif. 18 Tel ne serait pas le cas dans l'affaire au principal puisque le loyer convenu, bien qu'inférieur aux coûts de l'opération, correspondrait aux loyers habituellement constatés sur le marché. Dans un tel cas, une fraude ou évasion fiscales serait automatiquement exclue, en sorte que la mesure en cause ne serait pas nécessaire pour atteindre l'objectif, qui est d'éviter une telle fraude ou évasion. 19 Selon M. Skripalle, la réglementation allemande aboutit, en outre, au résultat absurde qu'un lien familial est un critère d'imposition supplémentaire, parce qu'il y a suspicion de fraude fiscale même lorsqu'il n'y a manifestement aucun abus. Ceci serait d'autant plus grave que la TVA, dans la mesure où elle est calculée sur une base fictive, ne peut pas être répercutée sur l'utilisateur final, qui est le locataire. Ainsi, le principe de base de la TVA serait méconnu. 20 En revanche, le gouvernement allemand considère que la réglementation en cause est couverte par l'article 27 de la sixième directive, dans la mesure où elle est nécessaire et généralement apte à empêcher des fraudes ou évasions fiscales. Des cas tels que celui de l'affaire au principal, dans lesquels la rémunération est habituelle sur le marché mais inférieure aux frais exposés, seraient très rares. Une règle juridique devrait pourtant, de par sa nature, présenter un certain degré d'abstraction et ne pourrait pas d'emblée être limitée à des cas spécifiques de fraude ou d'évasion fiscales. La règle en cause serait par conséquent proportionnelle même si, dans un cas donné, le résultat n'est pas approprié. 21 En outre, l'article 10, paragraphe 5, de l'UStG ne serait pas seulement destiné à éviter les fraudes et évasions fiscales, mais aurait également pour objet de simplifier la perception de la taxe puisque l'évaluation des coûts effectifs aurait en outre l'avantage que ces derniers, à la différence de la valeur habituelle sur le marché, pourraient être objectivement et facilement déterminés. 22 Il convient de relever qu'il n'est pas contesté que l'article 10, paragraphes 4 et 5, de l'UStG déroge au régime de base d'imposition prévu à l'article 11 de la sixième directive. 23 Conformément à l'article 27, paragraphe 1, de la sixième directive, des mesures dérogatoires sont permises «afin de simplifier la perception de la taxe ou d'éviter certaines fraudes ou évasions fiscales». Il ressort du dossier au principal que la République fédérale d'Allemagne a demandé et reçu l'autorisation de la mesure dérogatoire pour la dernière de ces deux possibilités. 24 Or, ainsi que la Cour l'a déjà jugé, les mesures nationales dérogatoires qui sont de nature à éviter des fraudes ou évasions fiscales sont d'interprétation stricte et ne peuvent déroger au respect de la base d'imposition de la TVA visée à l'article 11 de la sixième directive que dans des limites strictement nécessaires pour atteindre cet objectif (arrêt du 10 avril 1984, Commission/Belgique, 324/82, Rec. p. 1861, point 29). Il convient donc d'examiner si ces conditions sont, en l'occurrence, réunies. 25 A cet égard, il n'est pas contesté que, entre des membres d'une même famille ou entre des proches, il puisse exister un certain risque de fraude ou d'évasion fiscales justifiant des mesures du type de celles dont l'article 27 de la sixième directive permet l'instauration. 26 Cependant, un tel risque n'existe pas lorsqu'il ressort de données objectives que le contribuable a agi correctement. La réglementation allemande, en retenant comme base d'imposition les coûts engagés lorsque des relations entre proches existent, y inclus les cas dans lesquels il est évident que le revenu convenu, qui correspond aux loyers habituellement constatés sur le marché, est inférieur à ces coûts, ne se contente donc pas d'instaurer des dérogations strictement nécessaires en vue d'éviter un risque d'évasion ou de fraude fiscales. Elle n'est dès lors pas couverte par l'article 27 de la sixième directive. 27 Cette constatation ne saurait être infirmée par le fait qu'une règle juridique doit présenter un certain degré d'abstraction, ce qui impliquerait nécessairement que le résultat ne serait pas, dans un cas spécifique, approprié. 28 En effet, d'une part, ainsi que la juridiction de renvoi l'a relevé et que les parties l'ont confirmé à l'audience, les cas dans lesquels la base d'imposition fictive est supérieure au revenu habituel sur le marché, même s'ils sont rares, ne sont pas exceptionnels, notamment en matière de loyers. En effet, ces derniers sont, pour des raisons politiques, souvent fixés à un niveau destiné à faciliter l'accès au logement, alors que les coûts dans le secteur de la construction immobilière sont extrêmement élevés. 29 D'autre part, rien n'empêche qu'une disposition présentant un certain degré de généralité ou d'abstraction exclue les cas dans lesquels le montant du loyer convenu est inférieur au montant normalement nécessaire pour amortir le coût de construction de l'immeuble, mais conforme aux loyers habituellement constatés sur le marché. 30 Quant à l'argument du gouvernement allemand selon lequel la mesure en cause serait légitime parce qu'elle vise également à la simplification de la perception de la taxe, ce qui correspond à la première possibilité prévue à l'article 27, paragraphe 1, de la sixième directive, il convient de rappeler que l'autorisation de la mesure dérogatoire a été demandée au regard de la seconde possibilité, à savoir éviter les fraudes ou les évasions fiscales. L'autorisation ne saurait donc s'étendre au-delà de cette finalité. 31 Par conséquent, il convient de répondre qu'une autorisation délivrée par le Conseil, en vue de l'introduction d'une mesure particulière dérogatoire à la sixième directive, mesure qui prévoit, afin d'éviter certaines fraudes ou évasions fiscales, que, en cas de fourniture de prestations à titre onéreux entre proches, il y a lieu de prendre pour base minimale d'imposition le montant des dépenses tel que défini à l'article 11, A, paragraphe 1, sous c), de la sixième directive, n'est pas couverte par l'article 27 de cette directive lorsque la rémunération convenue est conforme à celle pratiquée sur le marché, mais inférieure à la base d'imposition minimale. Sur la seconde question 32 Eu égard à la réponse donnée à la première question, il n'est pas nécessaire de répondre à la seconde question. Décisions sur les dépenses Sur les dépens 33 Les frais exposés par les gouvernements allemand, français et néerlandais, ainsi que par la Commission des Communautés européennes, qui ont soumis des observations à la Cour, ne peuvent faire l'objet d'un remboursement. La procédure revêtant, à l'égard des parties au principal, le caractère d'un incident soulevé devant la juridiction nationale, il appartient à celle-ci de statuer sur les dépens. Dispositif Par ces motifs, LA COUR (cinquième chambre) statuant sur les questions à elle soumises par le Bundesfinanzhof, par ordonnance du 13 décembre 1995, dit pour droit: Une autorisation délivrée par le Conseil, en vue de l'introduction d'une mesure particulière dérogatoire à la sixième directive 77/388/CEE du Conseil, du 17 mai 1977, en matière d'harmonisation des législations des États membres relatives aux taxes sur le chiffre d'affaires - Système commun de taxe sur la valeur ajoutée: assiette uniforme, mesure qui prévoit, afin d'éviter certaines fraudes ou évasions fiscales, que, en cas de fourniture de prestations à titre onéreux entre proches, il y a lieu de prendre pour base minimale d'imposition le montant des dépenses tel que défini à l'article 11, A, paragraphe 1, sous c), de la sixième directive, n'est pas couverte par l'article 27 de cette directive lorsque la rémunération convenue est conforme à celle pratiquée sur le marché, mais inférieure à la base d'imposition minimale.

61998CJ0298

en

Grounds 1 By application lodged at the Registry of the Court of Justice on 29 July 1998, Metsä-Serla Sales Oy brought an appeal pursuant to Article 49 of the EC Statute of the Court of Justice against the judgment of 14 May 1998 in Case T-338/94 Finnboard v Commission [1998] ECR II-1617 (hereinafter the contested judgment), in which the Court of First Instance annulled part of Commission Decision 94/601/EC of 13 July 1994 relating to a proceeding under Article 85 of the EC Treaty (IV/C/33.833 - Cartonboard) (OJ 1994 L 243, p. 1, hereinafter the Decision) and dismissed the remainder of the application. Facts 2 In the Decision the Commission imposed fines on 19 producers supplying cartonboard in the Community on the ground that they had infringed Article 85(1) of the EC Treaty (now Article 81(1) EC). 3 According to the contested judgment, the Decision followed informal complaints lodged in 1990 by the British Printing Industries Federation, a trade organisation representing the majority of printed carton producers in the United Kingdom, and by the Fédération Française du Cartonnage, and investigations which Commission officials, acting pursuant to Article 14(3) of Council Regulation No 17 of 6 February 1962, First Regulation implementing Articles 85 and 86 of the Treaty (OJ, English Special Edition 1959-1962, p. 87) had carried out in April 1991, without prior notice, at the premises of a number of undertakings and trade associations operating in the cartonboard sector. 4 The evidence obtained from those investigations and following requests for information and documents led the Commission to conclude that from mid-1986 until at least (in most cases) April 1991 the undertakings concerned had participated in an infringement of Article 85(1) of the Treaty. The Commission therefore decided to initiate a proceeding under Article 85 of the Treaty and, by letter of 21 December 1992, served a statement of objections on each of the undertakings concerned, all of which submitted written replies. Nine undertakings requested an oral hearing. 5 At the end of that procedure the Commission adopted the Decision, which includes the following provisions: Article 1 Buchmann GmbH, Cascades SA, Enso-Gutzeit Oy, Europa Carton AG, Finnboard - the Finnish Board Mills Association, Fiskeby Board AB, Gruber & Weber GmbH & Co KG, Kartonfabriek "de Eendracht" NV (trading as BPB de Eendracht NV), NV Koninklijke KNP BT NV (formerly Koninklijke Nederlandse Papierfabrieken NV), Laakmann Karton GmbH & Co KG, Mo Och Domsjö AB (MoDo), Mayr-Melnhof Gesellschaft mbH, Papeteries de Lancey SA, Rena Kartonfabrik A/S, Sarrió SpA, SCA Holding Ltd (formerly Reed Paper & Board (UK) Ltd), Stora Kopparbergs Bergslags AB, Enso Española SA (formerly Tampella Española SA) and Moritz J. Weig GmbH & Co KG have infringed Article 85(1) of the EC Treaty by participating, - in the case of Buchmann and Rena from about March 1988 until at least the end of 1990, - in the case of Enso Española, from at least March 1988 until at least the end of April 1991, - in the case of Gruber & Weber from at least 1988 until late 1990, - in the other cases, from mid-1986 until at least April 1991, in an agreement and concerted practice originating in mid-1986 whereby the suppliers of cartonboard in the Community - met regularly in a series of secret and institutionalised meetings to discuss and agree a common industry plan to restrict competition, - agreed regular price increases for each grade of the product in each national currency, - planned and implemented simultaneous and uniform price increases throughout the Community, - reached an understanding on maintaining the market shares of the major producers at constant levels, subject to modification from time to time, - increasingly from early 1990, took concerted measures to control the supply of the product in the Community in order to ensure the implementation of the said concerted price rises, - exchanged commercial information on deliveries, prices, plant standstills, order backlogs and machine utilisation rates in support of the above measures. Article 2 The undertakings named in Article 1 shall forthwith bring the said infringement to an end, if they have not already done so. They shall henceforth refrain in relation to their cartonboard activities from any agreement or concerted practice which may have the same or a similar object or effect, including any exchange of commercial information: (a) by which the participants are directly or indirectly informed of the production, sales, order backlog, machine utilisation rates, selling prices, costs or marketing plans of other individual producers; or (b) by which, even if no individual information is disclosed, a common industry response to economic conditions as regards price or the control of production is promoted, facilitated or encouraged; or (c) by which they might be able to monitor adherence to or compliance with any express or tacit agreement regarding prices or market sharing in the Community. Any scheme for the exchange of general information to which they subscribe, such as the Fides system or its successor, shall be so conducted as to exclude not only any information from which the behaviour of individual producers can be identified but also any data concerning the present state of the order inflow and backlog, the forecast utilisation rate of production capacity (in both cases, even if aggregated) or the production capacity of each machine. Any such exchange system shall be limited to the collection and dissemination in aggregated form of production and sales statistics which cannot be used to promote or facilitate common industry behaviour. The undertakings are also required to abstain from any exchange of information of competitive significance in addition to such permitted exchange and from any meetings or other contact in order to discuss the significance of the information exchanged or the possible or likely reaction of the industry or of individual producers to that information. A period of three months from the date of the communication of this Decision shall be allowed for the necessary modifications to be made to any system of information exchange. Article 3 The following fines are hereby imposed on the undertakings named herein in respect of the infringement found in Article 1: ... (v) Finnboard - the Finnish Board Mills Association, a fine of ECU 20 000 000, for which Oy Kyro AB is jointly and severally liable with Finnboard in the sum of ECU 3 000 000, Metsä-Serla Oy in the sum of ECU 7 000 000, Tampella Corporation in the sum of ECU 5 000 000 and United Paper Mills Ltd in the sum of ECU 5 000 000; ... 6 The contested judgment also sets out the following facts: 13 According to the Decision, the infringement took place within a body known as the "Product Group Paperboard" (hereinafter "the PG Paperboard"), which comprised several groups or committees. 14 In mid-1986 a group entitled the "Presidents Working Group" (hereinafter "the PWG") was established within that body. This group brought together senior representatives of the main suppliers of cartonboard in the Community (some eight suppliers). 15 The PWG's activities consisted, in particular, in discussion and collaboration regarding markets, market shares, prices and capacities. In particular, it took broad decisions on the timing and level of price increases to be introduced by producers. 16 The PWG reported to the "President Conference" (hereinafter "the PC"), in which almost all the managing directors of the undertakings in question participated (more or less regularly). The PC met twice each year during the period in question. 17 In late 1987 the Joint Marketing Committee (hereinafter "the JMC") was set up. Its main task was, on the one hand, to determine whether, and if so how, price increases could be put into effect and, on the other, to prescribe the methods of implementation for the price initiatives decided by the PWG, country-by-country and for the major customers, in order to achieve a system of equivalent prices in Europe. 18 Lastly, the Economic Committee discussed, inter alia, price movements in national markets and order backlogs, and reported its findings to the JMC or, until the end of 1987, to the Marketing Committee, the predecessor of the JMC. The Economic Committee was made up of marketing managers of most of the undertakings in question and met several times a year. 19 According to the Decision, the Commission also took the view that the activities of the PG Paperboard were supported by an information exchange organised by Fides, a secretarial company, whose registered office is in Zurich, Switzerland. The Decision states that most of the members of the PG Paperboard sent periodic reports on orders, production, sales and capacity utilisation to Fides. Under the Fides system, those reports were collated and the aggregated data were sent to the participants. 20 The applicant, Finnish Board Mills Association - Finnboard (hereinafter "Finnboard") is a trade association governed by Finnish law which, in 1991, had six member companies, including cartonboard producers Oy Kyro AB, Metsä-Serla Oy, Tampella Corporation and United Paper Mills. The cartonboard produced by those four member companies is marketed by Finnboard throughout the Community, partly through its own subsidiaries. 21 According to the Decision, from mid 1986 until at least April 1991, Finnboard participated in the meetings of all the bodies of the PG Paperboard. For approximately two years a representative of Finnboard presided over the PWG and the PC. 7 Sixteen of the eighteen other undertakings held to be responsible for the infringement and four Finnish undertakings, members of the trade association Finnboard, and as such held jointly and severally liable for payment of the fine imposed on Finnboard, also brought actions against the Decision (Cases T-295/94, T-301/94, T-304/94, T-308/94 to T-311/94, T-317/94, T-319/94, T-327/94, T-334/94, T-337/94, T-347/94, T-348/94, T-352/94 and T-354/94, and Joined Cases T-339/94 to T-342/94). The contested judgment 8 As regards the application for annulment of the Decision, the Court of First Instance only annulled, as regards the appellant, the first to fourth paragraphs of Article 2 of the Decision, save and except for the following passages: The undertakings named in Article 1 shall forthwith bring the said infringement to an end, if they have not already done so. They shall henceforth refrain in relation to their cartonboard activities from any agreement or concerted practice which may have the same or a similar object or effect, including any exchange of commercial information: (a) by which the participants are directly or indirectly informed of the production, sales, order backlog, machine utilisation rates, selling prices, costs or marketing plans of other individual producers. Any scheme for the exchange of general information to which they subscribe, such as the Fides system or its successor, shall be so conducted as to exclude any information from which the behaviour of individual producers can be identified. 9 The application was dismissed as regards the remaining claims. 10 Before the Court of First Instance, the appellant also put forward several pleas in law concerning the fixing of the fine. The appeal relates specifically to the grounds of the contested judgment bearing on the fixing of that fine. Having regard to the pleas put forward by the appellant in support of its appeal, only the passages of the contested judgment relevant to the complaints that an irrelevant turnover figure was taken into account, that the duty to state reasons was infringed, that the effects of the infringement were wrongly assessed, and that the Commission erred in the general assessment of the fines or when they were reduced, will be set out below. The plea alleging that the fine was calculated on the basis of an irrelevant turnover figure 11 Before the Court of First Instance, the appellant submitted, first, that the fine had been calculated, incorrectly, on the basis of the turnover of four of its member companies producing cartonboard, that is to say, Oy Kyro AB, Metsä-Serla Oy, Tampella Corporation and United Paper Mills and, second, that it is apparent from the statement in defence that the Commission had calculated the fine on the basis of an incorrect turnover figure, because Metsä-Serla Oy's production of wallpaper had been taken into account, thus over-estimating the turnover for 1990 by 17%. 12 The Court of First Instance replied as follows: 268 As regards the first part of the plea, it follows from the Court's examination of the pleas relied on by the applicant in support of its application for annulment of the Decision that the Commission has proved that the applicant participated in meetings of the bodies of the PG Paperboard and in the collusion with an anti-competitive object which took place at those meetings. The applicant has not disputed that, if that were proved, it could be held liable for the infringement found in Article 1 of the Decision and, on that basis, be fined under Article 15(2) of Regulation No 17. 269 That Article provides: "The Commission may by decision impose on undertakings or associations of undertakings fines of from 1000 to 1 000 000 units of account, or a sum in excess thereof but not exceeding 10 % of the turnover in the preceding business year of each of the undertakings participating in the infringement where, either intentionally or negligently: (a) they infringe Article 85(1) ..." 270 It is settled case-law that the use of the general term "infringement" in Article 15(2) of Regulation No 17, inasmuch as it covers without distinction agreements, concerted practices and decisions of associations of undertakings, indicates that the upper limits for fines laid down in that provision apply in the same way to agreements and concerted practices as to decisions of associations of undertakings. It follows that the upper limit of 10% of turnover must be calculated by reference to the turnover of each of the undertakings which are parties to those agreements and concerted practices or of all of the undertakings which were members of the association of undertakings, at least where, by virtue of its internal rules, the association is able to bind its members. The correctness of this view is borne out by the fact that the influence which an association of undertakings has been able to exert on the market does not depend on its own turnover, which discloses neither its size nor its economic power, but rather on the turnover of its members, which constitutes an indication of its size and economic power (judgments in Joined Cases T-39/92 and T-40/92 CB and Europay v Commission [1994] ECR II-49, paragraphs 136 and 137, and in Case T-29/92 SPO and Others v Commission [1995] ECR II-289, paragraph 385). 271 In this case, although the applicant was classified as an "undertaking" (point 173 of the Decision), the fine imposed on it was not fixed on the basis of the turnover appearing in its annual reports and published accounts, which corresponds to the amount of commission received by it on sales of cartonboard effected on behalf of its member companies: the turnover used to calculate the fine is made up of the total invoiced value of the sales which the applicant made on behalf of its members (see point 173, third paragraph, and point 174, first paragraph, of the Decision). 272 To assess whether the Commission was entitled to take account of that turnover, the principal information, as contained in the documents before the Court, must be examined and, in particular, the applicant's reply to the written questions of the Court regarding its organisation and its legal and factual relations with its member companies. 273 According to its statutes of 1 January 1987, the applicant is an association which markets the cartonboard produced by some members and paper goods produced by other members. 274 Under paragraphs 10 and 11 of those statutes, each of the members is to have one representative on the Board of Directors, responsible, inter alia, for the adoption of guidelines for the operations of the association; confirmation of the budget, the financing plan and principles regarding the division of expenses among the member companies; and the appointment of the "Managing Director." 275 Paragraph 20 of the statutes provides: "The members shall be jointly and severally liable for undertakings given on behalf of the Association as if it were for their own debt. The liability for debt and undertakings shall be distributed in proportion to the net invoicings of the members for the current year and for the two preceding years." 276 As regards the sale of cartonboard products, it is clear from the applicant's reply to the Court's written questions that, at the material time, its member companies had given it authority to make all their sales of cartonboard, with the sole exception of the intra-group sales of each member company and sales of small quantities to occasional customers in Finland (see also paragraph 14 of the statutes). In addition, the applicant fixed and announced identical prices for its cartonboard-producing members. 277 The applicant also explains that, in the case of individual sales, customers placed their orders with it and generally indicated which mill they preferred. Such preferences are attributable, inter alia, to differences in quality between the products of the applicant's member companies. Where no preference was expressed, orders were divided amongst its members, pursuant to paragraph 15 of its statutes, under which: "The orders received are to be divided justly and equally for manufacture by the members, in consideration of the production capacity of each member as well as the principles of distribution laid down by the Board of Directors." 278 The applicant was authorised to negotiate conditions of sale, including prices, with each potential customer, its member companies having drawn up general guidelines for such individual negotiations. Each order had none the less to be submitted to the member company concerned, which decided whether or not to accept it. 279 The procedures for individual sales and the accounting principles applied for such sales are described in a statement of 4 June 1997 by the applicant's accountants: "Finnboard acts as Commission agent for the principals, invoicing in its own name on behalf of each Principal. 1. Each order is confirmed by the Principal mill. 2. At the moment of shipment from the mill, the mill issues a base invoice to Finnboard (Mill invoice). The invoice is entered into the Principals' Account as a receivable and into Finnboard's purchase ledger as a debt to the mill. 3. The mill invoice (less the estimated costs of transport, storage, delivery and financing) is prepaid by Finnboard within an agreed period (10 days in 1990/1991). Finnboard thus finances the foreign stocks and customer receivables of the mill without taking title to the goods shipped. 4. At the moment of delivery to the customer, Finnboard issues a customer invoice on behalf of the mill. The invoice is recorded as a sale in the Principals' Account and as a receivable in Finnboard's sales ledger. 5. Customer payments are recorded in the Principals' Accounts and the possible differences between estimated and actual prices and costs (ref. point 3) are cleared through the Principals' Account." 280 It is thus clear, first, that, although the applicant was bound to submit each individual order to the member company concerned for its final approval, contracts for sale concluded by it on behalf of its member companies could bind them, as those companies were liable for undertakings given by the applicant under paragraph 20 of its statutes. 281 Second, the commission received by the applicant, which appears as its turnover in its annual reports, covers only expenses connected with the sales it effected on behalf of its member companies, such as transport or financing costs. It follows that the applicant had no economic interest of its own in taking part in collusion on prices, since the price increases announced and implemented by the undertakings meeting in the bodies of the PG Paperboard could not generate any profit for it. On the other hand, its cartonboard-producing member companies had a direct economic interest in the applicant's participation in such collusion. 282 Accordingly, the applicant's turnover for accounting purposes discloses neither its size nor its economic power. It cannot therefore, constitute the basis for calculation of the upper limit provided by Article 15(2) of Regulation No 17 for a fine exceeding ECU 1 000 000. The Commission was therefore entitled to base its calculation of that upper limit on the total value of cartonboard sales invoiced to customers, which the applicant made in its own name on behalf of its member companies since the value of those sales constitutes an indication of its real size and economic power (see, by analogy, the judgment in CB and Europay v Commission, cited above, paragraphs 136 and 137). 283 In the particular circumstances of this case, that interpretation is not undermined by the mere fact that the Commission formally classified the applicant as an undertaking rather than an association of undertakings. 284 The first part of the plea must therefore be rejected. 285 As regards the second part, it suffices to find that, in its letter of 6 October 1995, the Commission explained that the statement made in its defence was an error: it actually based its calculation on the fact that the applicant had marketed 221 000 tonnes of cartonboard in 1990, which corresponds to the figure supplied by the applicant itself in a letter of 27 September 1991. That explanation is confirmed by a letter from the Commission to the applicant dated 28 March 1994 setting out the method of calculation of the turnover used to determine the amount of the fine. The turnover so calculated is shown in a table concerning the calculation of the amount of individual fines, which the Commission supplied in response to a written question by the Court. 286 Accordingly, the second part of the plea cannot be accepted. 287 In the light of the foregoing, the plea must be rejected in its entirety. Failure to state reasons relating to the amount of the fines 13 Before the Court of First Instance, the appellant complained that the Commission had not set out in the Decision the manner in which it had in fact applied the criteria adopted for the purpose of calculating the fines. 14 The Court of First Instance replied as follows: 300 It is settled law that the purpose of the obligation to give reasons for an individual decision is to enable the Community judicature to review the legality of the decision and to provide the party concerned with an adequate indication as to whether the decision is well founded or whether it may be vitiated by some defect enabling its validity to be challenged; the scope of that obligation depends on the nature of the act in question and on the context in which it was adopted (see, inter alia, Van Megen Sports v Commission, cited above, paragraph 51). 301 As regards a decision which, as in this case, imposes fines on several undertakings for infringement of the Community competition rules, the scope of the obligation to state reasons must be assessed in the light of the fact that the gravity of infringements falls to be determined by reference to numerous factors including, in particular, the specific circumstances and context of the case and the deterrent character of the fines; moreover, no binding or exhaustive list of criteria to be applied has been drawn up (order in Case C-137/95 P SPO and Others v Commission [1996] ECR I-1611, paragraph 54). 302 Moreover, when fixing the amount of each fine, the Commission has a margin of discretion and cannot be considered obliged to apply a precise mathematical formula for that purpose (see, to the same effect, Case T-150/89 Martinelli v Commission [1995] ECR II-1165, paragraph 59). 303 In the Decision, the criteria taken into account in order to determine the general level of fines and the amount of individual fines are set out in points 168 and 169 respectively. Moreover, as regards the individual fines, the Commission explains in point 170 that the undertakings which participated in the meetings of the PWG were, in principle, regarded as "ringleaders" of the cartel, whereas the other undertakings were regarded as "ordinary members". Lastly, in points 171 and 172, it states that the amounts of fines imposed on Rena and Stora must be considerably reduced in order to take account of their active cooperation with the Commission, and that eight other undertakings, including the applicant, were also to benefit from a reduction, to a lesser extent, owing to the fact that in their replies to the statement of objections they did not contest the essential factual allegations on which the Commission based its objections. 304 In its written pleas to the Court and in its reply to a written question put by the Court, the Commission explained that the fines were calculated on the basis of the turnover on the Community cartonboard market in 1990 of each undertaking addressed by the Decision. Fines of a basic level of 9 or 7.5% of that individual turnover were then imposed, respectively, on the undertakings considered to be the cartel "ringleaders" and on the other undertakings. Finally, the Commission took into account any cooperation by undertakings during the procedure before it. Two undertakings received a reduction of two thirds of the amount of their fines on that basis, while other undertakings received a reduction of one third. 305 Moreover, it is apparent from a table produced by the Commission containing information as to the fixing of the amount of each individual fine that, although those fines were not determined by applying the abovementioned figures alone in a strictly mathematical way, those figures were, nevertheless, systematically taken into account for the purposes of calculating the fines. 306 However, the Decision does not state that the fines were calculated on the basis of the turnover of each undertaking on the Community cartonboard market in 1990. Furthermore, the basic rates of 9 and 7.5% applied to calculate the fines imposed on the undertakings considered to be "ringleaders" and those considered to be "ordinary members" do not appear in the Decision. Nor does it set out the rates of reduction granted to Rena and Stora, on the one hand, and to eight other undertakings, on the other. 307 In the present case, first, points 169 to 172 of the Decision, interpreted in the light of the detailed statement in the Decision of the allegations of fact against each of its addressees, contain a relevant and sufficient statement of the criteria taken into account in order to determine the gravity and duration of the infringement committed by each of the undertakings in question (see, to the same effect, Case T-2/89 Petrofina v Commission [1991] ECR II-1087, point 264). Similarly, point 168 of the Decision, which must be read in the light of the general criteria relating to the fines in point 167, contains a sufficient statement of the criteria taken into account in order to determine the general level of the fines. 308 Second, where, as in the present case, the amount of each fine is determined on the basis of the systematic application of certain precise figures, the indication in the decision of each of those factors would permit undertakings better to assess whether the Commission erred when fixing the amount of the individual fine and also whether the amount of each individual fine is justified by reference to the general criteria applied. In the present case, the indication in the Decision of the factors in question, namely the reference turnover, the reference year, the basic rates adopted, and the rates of reduction in the amount of fines would not have involved any implicit disclosure of the specific turnover of the addressee undertakings, a disclosure which might have constituted an infringement of Article 214 of the Treaty. As the Commission has itself stated, the final amount of each individual fine is not the result of a strictly mathematical application of those factors. 309 The Commission also accepted at the hearing that nothing prevented it from indicating in the Decision the factors which had been systematically taken into account and which had been divulged at a press conference held on the day on which that decision was adopted. In that regard, it is settled law that the reasons for a decision must appear in the actual body of the decision and that, save in exceptional circumstances, explanations given ex post facto cannot be taken into account (see Case T-61/89 Dansk Pelsdyravlerforening v Commission [1992] ECR II-1931, paragraph 131, and, to the same effect, Case T-30/89 Hilti v Commission [1991] ECR II-1439, paragraph 136). 310 Despite those findings, the reasons explaining the setting of the amount of fines stated in points 167 to 172 of the Decision are at least as detailed as those provided in the Commission's previous decisions on similar infringements. Although a plea alleging insufficient reasons concerns a matter of public interest, there had been no criticism by the Community judicature, at the moment when the decision was adopted, as regards the Commission's practice concerning the statement of reasons for fines imposed. It was only in the judgment in Tréfilunion v Commission, cited above, paragraph 142, and in two other judgments given on the same day (T-147/89 Société Métallurgique de Normandie v Commission [1995] ECR II-1057, summary publication, and T-151/89 Société des Treillis et Panneaux Soudés v Commission [1995] ECR II-1191, summary publication), that this Court stressed for the first time that it is desirable for undertakings to be able to ascertain in detail the method used for calculating the fine imposed without having to bring court proceedings against the Commission's decision in order to do so. 311 It follows that, when it finds in a decision that there has been an infringement of the competition rules and imposes fines on the undertakings participating in it, the Commission must, if it systematically took into account certain basic factors in order to fix the amount of fines, set out those factors in the body of the decision in order to enable the addressees of the decision to verify that the level of the fine is correct and to assess whether there has been any discrimination. 312 In the specific circumstances set out in paragraph 310 above, and having regard to the fact that in the procedure before the Court the Commission showed itself to be willing to supply any relevant information relating to the method of calculating the fines, the absence of specific grounds in the Decision regarding the method of calculation of the fines should not, in the present case, be regarded as constituting an infringement of the duty to state reasons such as would justify annulment in whole or in part of the fines imposed. Misassessment of the effects of the infringement 15 Before the Court of First Instance the appellant submitted that, contrary to the Commission's allegations, there is no evidence to show that the cartel was successful. 16 In that regard the Court stated as follows: 313 According to the seventh indent of point 168 of the Decision, the Commission determined the general level of fines by taking into account, inter alia, the fact that the cartel "was largely successful in achieving its objectives". It is common ground that this consideration refers to the effects on the market of the infringement found in Article 1 of the Decision. 314 In order to review the Commission's appraisal of the effects of the infringement, the Court considers that it suffices to consider the appraisal of the effects of the collusion on prices. Consideration of the effects of the collusion on prices, the only effects disputed by the applicant, makes it possible to assess, in general, whether the cartel was successful, because the purpose of the collusion on downtime and on market shares was to ensure the success of the concerted price initiatives. 315 As regards collusion on prices, the Commission appraised the general effects of this collusion. Consequently, even assuming that the individual data supplied by the applicant show, as it claims, that the effects of collusion on prices were, in its case, less significant than those found on the European cartonboard market taken as a whole, such individual data cannot in themselves suffice to call into question the Commission's assessment. Furthermore, the applicant's assertion that, in point 16 of the Decision, the Commission based its argument on an erroneous definition of the cartonboard producers' average operating margin is also irrelevant. There are no grounds for considering that the Commission took that definition of the operating margin into account when it assessed the effects on the market of the collusion on prices, nor that the operating margin earned should have been taken into account for the purpose of that assessment. 316 It is apparent from the Decision, as the Commission confirmed at the hearing, that a distinction was drawn between three types of effects. Moreover, the Commission relied on the fact that the price initiatives were considered by the producers themselves to have been an overall success. 317 The first type of effect taken into account by the Commission, and not contested by the applicant, consisted in the fact that the agreed price increases were actually announced to customers. The new prices thus served as a reference point in individual negotiations on transaction prices with customers (see, inter alia, points 100 and 101, fifth and sixth paragraphs, of the Decision). 318 The second type of effect consisted in the fact that changes in transaction prices followed those in announced prices. The Commission states that "the producers not only announced the agreed price increases but also with few exceptions took firm steps to ensure that they were imposed on the customers" (point 101, first paragraph, of the Decision). It accepts that customers sometimes obtained concessions in regard to the date of entry into force of the increases or rebates or individual reductions, particularly on large orders, and that "the average net increase achieved after all discounts, rebates and other concessions would always be less than the full amount of the announced increase" (point 102, last paragraph, of the Decision). However, referring to graphs in the LE report, an economic study produced on behalf of several addressee undertakings of the Decision for the purposes of the procedure before the Commission, the Commission claims that during the period covered by the Decision there was "a close linear relationship" between changes in announced prices and those in transaction prices expressed in national currencies or converted to ecus. It concludes from this that: "the net price increases achieved closely tracked the price announcements albeit with some time lag. The author of the report himself acknowledged during the oral hearing that this was the case for 1988 and 1989" (point 115, second paragraph, of the Decision). 319 When appraising this second type of effect the Commission could properly take the view that the existence of a linear relationship between changes in announced prices and changes in transaction prices was proof of an effect by the price initiatives on transaction prices in accordance with the objective pursued by the producers. There is, in fact, no dispute that on the relevant market the practice of holding individual negotiations with customers means that, in general, transaction prices are not identical to announced prices. It cannot therefore be expected that increases in transaction prices will be identical to announced price increases. 320 As regards the very existence of a relationship between announced price increases and transaction price increases, the Commission was right in referring to the LE report, which consists of an analysis of changes in the price of cartonboard during the period to which the Decision relates, based on information supplied by several producers, including the applicant itself. 321 However, that report only partially confirms, in temporal terms, the existence of a "close linear relationship". Examination of the period 1987 to 1991 reveals three distinct sub-periods. At the oral hearing before the Commission the author of the LE report summarised his conclusion as follows: "There is no close relationship, even with a lag, between announced price increase and market prices in the early part of the period, in 1987 through 1988. There is such a relationship in 1988/89, and then the relationship breaks down and behaves rather oddly over the period 1990/91" (transcript of the oral hearing, p. 28). He also observed that those temporal variations were closely linked to variations in demand (see, in particular, transcript of the oral hearing, p. 20). 322 Those conclusions expressed by the author at the hearing are in accordance with the analysis set out in his report, and in particular with the graphs comparing changes in announced prices and changes in transaction prices (LE report, graphs 10 and 11, p. 29). The Commission has therefore only partially proved the existence of the "close linear relationship" on which it relies. 323 At the hearing the Commission stated that it had also taken into account a third type of effect of the price collusion, namely the fact that the level of transaction prices was higher than that which would have been achieved in the absence of any collusion. Pointing out that the dates and order of the price increase announcements had been planned by the PWG, the Commission takes the view in the Decision that "it is inconceivable in such circumstances that the concerted price announcements had no effect upon actual price levels" (point 136, third paragraph, of the Decision). However, the LE report (section 3) drew up a model which enabled a forecast to be made of the price level resulting from objective market conditions. According to that report, the level of prices determined by objective economic factors in the period 1975 to 1991 would have evolved, with minor variations, in an identical manner to the level of transaction prices applied, including those during the period covered by the Decision. 324 Despite those conclusions, the analysis in the report does not justify a finding that the concerted price initiatives did not enable the producers to achieve a level of transaction prices above that which would have resulted from the free play of competition. As the Commission pointed out at the hearing, it is possible that the factors taken into account in that analysis were influenced by the existence of collusion. So, the Commission rightly argued that the collusive conduct might, for example, have limited the incentive for undertakings to reduce their costs. However, the Commission has not argued that there is a direct error in the analysis in the LE report nor submitted its own economic analysis of the hypothetical changes in transaction prices had there been no collusion. In those circumstances, its assertion that the level of transaction prices would have been lower if there had been no collusion between the producers cannot be upheld. 325 It follows that the existence of that third type of effect of collusion on prices has not been proved. 326 The above findings are in no way altered by the producers' subjective appraisal, on which the Commission relied in reaching the view that the cartel was largely successful in achieving its objectives. In that regard, the Commission referred to a list of documents which it produced at the hearing. However, even supposing that it could base its appraisal of the success of the price initiatives on documents showing the subjective opinions of certain producers, it must be observed that several undertakings, including the applicant, rightly referred at the hearing to a number of other documents in the file showing the problems encountered by the producers in implementing the agreed price increases. In those circumstances, the Commission's reference to the statements of the producers themselves is insufficient for a conclusion that the cartel was largely successful in achieving its objectives. 327 Having regard to the foregoing considerations, the effects of the infringement described by the Commission are only partially proved. The Court will consider the implications of that conclusion as part of the exercise of its unlimited powers in regard to fines, when it assesses the general level of the fines imposed in the present case (see paragraph 342 below). The general level of the fines 17 Before the Court of First Instance, the appellant challenged the general level of the fines and, in particular, the degree of gravity of the alleged cartel. 18 In that regard, the Court of First Instance held as follows: 336 Under Article 15(2) of Regulation No 17, the Commission may by decision impose on undertakings fines ranging from ECU 1 000 to 1 000 000, or a sum in excess thereof but not exceeding 10% of the turnover in the preceding business year of each of the undertakings participating in the infringement where, either intentionally or negligently, they infringe Article 85(1) of the Treaty. In fixing the amount of the fine, regard is to be had to both the gravity and the duration of the infringement. As is apparent from the case-law of the Court of Justice, the gravity of infringements falls to be determined by reference to numerous factors including, in particular, the specific circumstances and context of the case, and the deterrent character of the fines; moreover, no binding or exhaustive list of the criteria which must be applied has been drawn up (order in SPO and Others v Commission, cited above, paragraph 54). 337 In the present case, the Commission determined the general level of fines by taking into account the duration of the infringement (point 167 of the Decision) and the following considerations (point 168): "- collusion on pricing and market sharing are by their very nature serious restrictions on competition, - the cartel covered virtually the whole territory of the Community, - the Community market for cartonboard is an important industrial sector worth some ECU 2 500 million each year, - the undertakings participating in the infringement account for virtually the whole of the market, - the cartel was operated in the form of a system of regular institutionalised meetings which set out to regulate in explicit detail the market for cartonboard in the Community, - elaborate steps were taken to conceal the true nature and extent of the collusion (absence of any official minutes or documentation for the PWG and JMC; discouraging the taking of notes; stage-managing the timing and order in which price increases were announced so as to be able to claim they were following, etc.), - the cartel was largely successful in achieving its objectives." 338 Furthermore, it is common ground that fines of a basic level of 9 or 7.5% of the turnover on the Community cartonboard market in 1990 of each undertaking addressed by the Decision were imposed on the undertakings regarded as the "ringleaders" of the cartel and on the other undertakings respectively. 339 It should be pointed out, first, that when assessing the general level of fines the Commission is entitled to take account of the fact that clear infringements of the Community competition rules are still relatively frequent and that, accordingly, it may raise the level of fines in order to strengthen their deterrent effect. Consequently, the fact that in the past the Commission applied fines of a certain level to certain types of infringement does not mean that it is estopped from raising that level, within the limits set out in Regulation No 17, if that is necessary in order to ensure the implementation of Community competition policy (see, inter alia, Musique Diffusion Française and Others v Commission, cited above, paragraphs 105 to 108, and ICI v Commission, cited above, paragraph 385). 340 Second, the Commission rightly argues that, on account of the specific circumstances of the present case, no direct comparison could be made between the general level of fines adopted in the present decision and those adopted in the Commission's previous decisions, in particular in Commission Decision 86/398/EEC of 23 April 1986 relating to a proceeding under Article 85 of the EEC Treaty (IV/31.149 - Polypropylene) (OJ 1986 L 230, p. 1, hereinafter "the Polypropylene decision"), which the Commission itself considered to be the most similar to the decision in the present case. Unlike in the Polypropylene case, no general mitigating circumstance was taken into account in the present case when determining the general level of fines. Moreover, as the Court has already held, the intricate steps taken by the undertakings to conceal the existence of the infringement constitute a particularly serious aspect of it which differentiates it from the infringements previously found by the Commission. 341 Third, the Court notes the lengthy duration and obviousness of the infringement of Article 85(1) of the Treaty which was committed despite the warning which the Commission's previous decisions, in particular the Polypropylene decision, should have provided. 342 On the basis of those factors, the criteria set out in point 168 of the Decision justify the general level of fines set by the Commission. Admittedly, the Court has already held that the effects of the collusion on prices, which the Commission took into account when determining the general level of fines, are proved only in part. However, in the light of the foregoing considerations, that conclusion cannot materially affect the assessment of the gravity of the infringement found. The fact that the undertakings actually announced the agreed price increases and that the prices so announced served as a basis for fixing individual transaction prices suffices in itself for a finding that the collusion on prices had both as its object and effect a serious restriction of competition. Accordingly, in the exercise of its unlimited jurisdiction, the Court considers that the findings relating to the effects of the infringement do not justify any reduction in the general level of fines set by the Commission. Errors committed by the Commission when reducing the fines 19 Before the Court of First Instance, the appellant submitted, in essence, that it should have received a reduction in the amount of the fine on the ground that it had not contested the main factual allegations on which the Commission based its complaints against it. It also contested the correctness of the reduction in the fine granted to Stora Kopparbergs Bergslags AB, whose statements were intended to weaken its major competitors. Owing to the high level of the fines, that reduction had resulted in distortions of competition. 20 The Court of First Instance held as follows: 362 In its reply to the statement of objections the applicant disputed, as it did before the Court, that it participated in any infringement of Article 85(1) of the Treaty. 363 Accordingly, the Commission correctly considered that the applicant, by replying in that way, did not conduct itself in a manner which justified a reduction in the fine on grounds of cooperation during the administrative procedure. A reduction on that ground is justified only if the conduct enabled the Commission to establish an infringement more easily and, where relevant, to bring it to an end (see ICI v Commission, cited above, paragraph 393). 364 Insofar as the applicant argues that the reduction of Stora's fine is excessive, the Court points out that Stora supplied the Commission with statements containing a highly detailed description of the nature and object of the infringement, the operation of the various bodies of the PG Paperboard, and the participation of the various producers in the infringement. Through those statements, Stora supplied information well in excess of that which the Commission may require to be supplied under Article 11 of Regulation No 17. Although the Commission states in the Decision that it obtained evidence corroborating the information contained in Stora's statements (points 112 and 113 of the Decision), it is clear that Stora's statements constituted the principal evidence of the existence of the infringement. Without those statements, it would therefore have been, at the very least, much more difficult for the Commission to establish or put an end to the infringement with which the Decision is concerned. 365 In those circumstances, the Commission, by reducing by two thirds the fine imposed on Stora, did not overstep the limits of its discretion when determining the amount of fines. The applicant cannot therefore validly claim that the fine imposed on it is excessive in relation to that imposed on Stora. 366 There is thus no need to ask the Commission to indicate whether discussions were held with Stora on the subject of the level of the fine and/or possible reductions in fines. 367 That plea must, therefore, also be rejected. 21 In conclusion, the Court of First Instance held that, as none of the pleas relied on in support of the application for annulment or reduction of the fine had been upheld, the fine imposed on the applicant should not be reduced. The appeal 22 In its appeal the appellant submits that the Court should set aside the contested judgment, except for the declaration annulling the first to fourth paragraphs of Article 2 of the Decision, annul the Decision and, in the alternative, reduce the amount of the fine imposed on it. 23 In support of its appeal the appellant relies on five pleas in law, alleging - inadequate statement of reasons for the Decision as regards the fixing of the fine; - infringement of Article 15(2) of Regulation No 17 as regards the Commission's use of its discretion in reducing the fines imposed on some members of the association; - infringement of Article 15(2) of Regulation No 17 as regards the determination of the relevant turnover figure; - infringement of Article 15(2) of Regulation No 17 on account of the failure to take into account, when determining the fine, the fact that the cartel had no effect on prices; - abuse of power and infringement of the principle of non-discrimination because of the rounding-up of the amount of the fines. The first plea 24 In its first plea, the appellant complains that the Court of First Instance erred in law in not annulling the Decision on the ground that it contained an inadequate statement of reasons, despite having found in paragraph 306 of the contested judgment that the Commission had failed to set out in the Decision the factors which it had systematically taken into account in order to set the amount of the fines. 25 The appellant adds that such information should, in accordance with the settled case-law referred to by the Court of First Instance in paragraph 309 of the contested judgment, have been set out in the actual body of the Decision and that, save in exceptional circumstances, explanations given by the Commission to the press or during the proceedings before the Court of First Instance cannot be taken into account. The Court of First Instance had specifically found in paragraph 309 of the contested judgment that the Commission had accepted at the hearing that nothing had prevented it from indicating those matters in the Decision. In those circumstances, the Court of First Instance could not take account of the fact that the Commission [had] showed itself to be willing to supply any relevant information relating to the method of calculating the fines (paragraph 312 of the contested judgment). 26 The appellant also complains that the Court of First Instance took into account the fact that the Commission, when it adopted the Decision, was not yet aware of the interpretation, in regard to the fixing of fines, which it gave as to the requirements of Article 190 of the EC Treaty (now Article 253 EC) in its judgments in T-148/89 Tréfilunion v Commission [1995] ECR II-1063, Société Métallurgique de Normandie v Commission and Société des Treillis et Panneaux Soudés v Commission, cited above (hereinafter the Welded Steel Mesh judgments), referred to in paragraph 310 of the contested judgment, and of the fact that the statement of reasons for the Decision was comparable to that in previous decisions of the Commission (paragraph 310 of the contested judgment). 27 That position is also wrong in law, since, according to the appellant, review of the requirements flowing from the duty to state reasons is an objective question of law which cannot therefore depend on the Commission's subjective awareness of the situation at the moment when it adopted the Decision. Nor could the Court of First Instance lay down rules applicable for the future without applying them forthwith to the case brought before it, and thus maintain the effects of a decision which it had already found to contain an inadequate statement of reasons. 28 The Commission submits that, having regard to its unlimited jurisdiction, the Court of First Instance dos not necessarily need to have a detailed understanding of the manner in which the Commission, which also has some latitude in that regard, fixed the amount of the fine. 29 The Commission adds that the Court of First Instance held in paragraph 307 of the contested judgment that points 169 to 172 of the Decision contained a relevant and sufficient statement of the criteria taken into account in order to determine the gravity and the duration of the infringement committed by each of the undertakings in question. 30 Paragraphs 308 to 312 of the contested judgment are, according to the Commission, superfluous in that they refer to the consequences of the Welded Steel Mesh judgments. The Commission contends, moreover, that the appellant's reading of those judgments is incorrect. In those judgments the Court of First Instance expressed the wish, as it did in the contested judgment, that there should be greater transparency as to the method of calculation adopted. In so doing, the Court of First Instance did not treat the lack of transparency as amounting to a failure to state adequate reasons for the Decision. At most, the position adopted by the Court of First Instance reflects the principle of good administrative practice, but breach of such a principle cannot in itself constitute a ground of annulment of the Decision. 31 Last, the Commission states that those implications of the Welded Steel Mesh judgments have recently been confirmed by the Court of First Instance. It has held that the information which it is desirable that the Commission should communicate to the addressee of a Decision must not be regarded as an additional statement of reasons, but solely as the translation into figures of criteria set out in the Decision in so far as they are capable of being quantified (see, in particular, Case T-141/94 Thyssen Stahl v Commission [1999] ECR II-347, paragraph 610). 32 It is necessary, first, to set out the various stages in the reasoning adopted by the Court of First Instance in response to the plea alleging infringement of the duty to state reasons in regard to the calculation of the fines. 33 The Court of First Instance first of all referred, in paragraph 300 of the contested judgment, to the settled case-law to the effect that the purpose of the obligation to give reasons for an individual decision is to enable the Community judicature to review the legality of the decision and to provide the party concerned with an adequate indication as to whether the decision is well founded or whether it may be vitiated by some defect enabling its validity to be challenged, the scope of that obligation being dependent on the nature of the act in question and on the context in which it was adopted (see, in particular, besides the case-law cited by the Court of First Instance, Case C-22/94 Irish Farmers Association and Others v Ministry for Agriculture, Food and Forestry, Ireland, and the Attorney General [1997] ECR I-1809, paragraph 39). 34 The Court of First Instance then explained in paragraph 301 of the contested judgment that as regards a decision which, as in this case, imposes fines on several undertakings for infringement of the Community competition rules, the scope of the obligation to state reasons must be assessed in the light of the fact that the gravity of the infringements depends on numerous factors including, in particular, the specific circumstances and context of the case and the deterrent character of the fines; moreover, no binding or exhaustive list of criteria to be applied has been drawn up (order in Case C-137/95 P SPO and Others v Commission, cited above, paragraph 54). 35 In that regard the Court of First Instance held in paragraph 307 of the contested judgment that: points 169 to 172 of the Decision, interpreted in the light of the detailed statement in the Decision of the allegations of fact against each of its addressees, contain a relevant and sufficient statement of the criteria taken into account in order to determine the gravity and duration of the infringement committed by each of the undertakings in question (see, to the same effect, Case T-2/89 Petrofina v Commission [1991] ECR II-1087, point 264). Similarly, point 168 of the Decision, which must be read in the light of the general criteria relating to the fines in point 167, contains a sufficient statement of the criteria taken into account in order to determine the general level of the fines. 36 However, in paragraphs 308 to 312 of the contested judgment the Court of First Instance qualified, somewhat ambiguously, that statement in paragraph 307. 37 According to paragraphs 308 and 309 of the contested judgment, the Decision does not indicate the precise figures systematically taken into account by the Commission in fixing the amount of the fines, albeit it could have disclosed them and this would have enabled the undertakings better to assess whether the Commission had erred when fixing the amount of each individual fine and whether that amount was justified by reference to the general criteria applied. The Court added, in paragraph 310, that according to the Welded Steel Mesh judgments it is desirable for undertakings to be able to ascertain in detail the method used for calculating the fine imposed without having to bring court proceedings against the Commission's decision in order to do so. 38 It concluded, in paragraph 312 of the contested judgment, that there had been an absence of specific grounds in the Decision regarding the method of calculation of the fines, which was justified in the specific circumstances of the case, namely the disclosure of the method of calculating the fines during the proceedings before the Court of First Instance and the novelty of the interpretation of Article 190 of the Treaty given in the Welded Steel Mesh judgments. 39 Before examining, in the light of the arguments submitted by the appellant, the correctness of the findings by the Court of First Instance regarding the consequences which disclosure of calculations during the proceedings before it and the novelty of the Welded Steel Mesh judgments may have in regard to fulfilment of the obligation to state reasons, it is necessary to determine whether fulfilment of the duty to state reasons laid down in Article 190 of the Treaty required the Commission to set out in the Decision, not only the factors which enabled it to determine the gravity and duration of the infringement, but also a more detailed explanation of the method of calculating the fines. 40 The Court of First Instance has jurisdiction in two respects over actions contesting Commission decisions imposing fines on undertakings for infringement of the competition rules. 41 First, under Article 173 of the Treaty (now, after amendment, Article 230 EC) it has the task of reviewing the legality of those decisions. In that context, it must in particular review compliance with the duty to state reasons laid down in Article 190 of the Treaty, infringement of which renders a decision liable to annulment. 42 Second, the Court of First Instance has power to assess, in the context of the unlimited jurisdiction accorded to it by Article 172 of the Treaty (now Article 229 EC) and Article 17 of Regulation No 17, the appropriateness of the amounts of fines. That assessment may justify the production and taking into account of additional information which is not as such required, by virtue of the duty to state reasons under Article 190 of the Treaty, to be set out in the decision. 43 As regards review of compliance with the duty to state reasons, the second subparagraph of Article 15(2) of Regulation No 17 provides that [i]n fixing the amount of the fine, regard shall be had both to the gravity and to the duration of the infringement. 44 In those circumstances, in the light of the case-law referred to in paragraphs 300 and 301 of the contested judgment, the essential procedural requirement to state reasons is satisfied where the Commission indicates in its decision the factors which enabled it to determine the gravity of the infringement and its duration. If those factors are not stated, the decision is vitiated by failure to state adequate reasons. 45 The Court of First Instance correctly held in paragraph 307 of the contested judgment that the Commission had satisfied that requirement. It must be observed, as the Court of First Instance observed, that points 167 to 172 of the Decision set out the criteria used by the Commission in order to calculate the fines. First, point 167 concerns in particular the duration of the infringement. It also sets out, as does point 168, the considerations on which the Commission relied in assessing the gravity of the infringement and the general level of the fines. Point 169 contains the factors taken into account by the Commission in determining the amount to be imposed on each undertaking. Point 170 identifies the undertakings which were to be regarded as ringleaders of the cartel, and which should accordingly bear special responsibility in comparison with the other undertakings. Lastly, points 171 and 172 of the Decision set out the effect on the amount of the fines of the cooperation by various manufacturers with the Commission during its investigations in order to establish the facts or when they replied to the statement of objections. 46 The fact that more specific information, such as the turnover achieved by the undertakings or the rates of reduction applied by the Commission, were communicated subsequently, at a press conference or during the proceedings before the Court of First Instance, is not such as to call in question the finding in paragraph 307 of the contested judgment. Where the author of a contested decision provides explanations to supplement a statement of reasons which is already adequate in itself, that does not go to the question whether the duty to state reasons has been complied with, though it may serve a useful purpose in relation to review by the Community court of the adequacy of the grounds of the decision, since it enables the institution to explain the reasons underlying its decision. 47 Admittedly, the Commission cannot, by a mechanical recourse to arithmetical formulae alone, divest itself of its own power of assessment. However, it may in its decision give reasons going beyond the requirements set out in paragraph 44 of this judgment, inter alia, by indicating the figures which, especially in regard to the desired deterrent effect, influenced the exercise of its discretion when setting the fines imposed on a number of undertakings which participated, in different degrees, in the infringement. 48 It may indeed be desirable for the Commission to make use of that possibility in order to enable undertakings to acquire a detailed knowledge of the method of calculating the fine imposed on them. More generally, such a course of action may serve to render the administrative act more transparent and facilitate the exercise by the Court of First Instance of its unlimited jurisdiction, which enables it to review not only the legality of the contested decision but also the appropriateness of the fine imposed. However, as the Commission has submitted, the availability of that possibility is not such as to alter the scope of the requirements resulting from the duty to state reasons. 49 Consequently, the Court of First Instance could not, consistently with Article 190 of the Treaty, find, as it did in paragraph 311 of the contested judgment, that the Commission must, if it systematically took into account certain basic factors in order to fix the amount of fines, set out those factors in the body of the decision. Nor, without contradicting itself in the grounds of its judgment, could it, after finding in paragraph 307 of the contested judgment that the Decision contained a relevant and sufficient statement of the criteria taken into account in order to determine the gravity and duration of the infringement committed by each of the undertakings in question, then refer, as it did in paragraph 312 of the contested judgment, to the absence of specific grounds in the Decision regarding the method of calculation of the fines. 50 However, the error of law so committed by the Court of First Instance is not such as to cause the contested judgment to be set aside, since, having regard to the considerations, set out above, the Court of First Instance validly rejected, notwithstanding paragraphs 308 to 312 of the contested judgment, the plea of infringement of the duty to state reasons in regard to calculation of the fines. 51 As there was no obligation on the Commission, as part of its duty to state reasons, to indicate in the Decision the figures relating to the method of calculating the fines, there is no need to examine the various objections raised by the applicant which are based on that erroneous premise. 52 The first plea must therefore be rejected. The second plea 53 By its second plea, the appellant complains that the Court of First Instance did not find fault with the Commission's use of its discretion to fix the amount of fines by which it took into account cooperation during the administrative procedure by some of the undertakings which had participated in the cartel. 54 The appellant submits that the reductions in the fines which the Commission granted, depending on the extent of cooperation and on the basis of pre-defined general and abstract criteria, have no legal basis and are contrary to fundamental rights. First, by virtue of Article 15(2) of Regulation No 17, the Commission should make an assessment in each case. Second, the practice in question leads undertakings to incriminate themselves, to render themselves unable to exercise their rights of defence or, at least, improperly to restrict those rights and, conversely, penalises those undertakings which make use of those rights. 55 Lastly, the appellant complains that the Court of First Instance did not find that there was an inadequate statement of reasons for the reduction in the fine granted to some undertakings. 56 It should be observed in that regard that Article 15(2) of Regulation No 17 does not lay down an exhaustive list of the criteria which the Commission may take into account when fixing the amount of the fine (see Case C-219/95 P Ferriere Nord v Commission [1997] ECR I-4411, paragraphs 32 and 33). The conduct of the undertaking during the administrative procedure may therefore be one of the factors to be taken into account when fixing that fine (see Case C-277/87 Sandoz Prodotti Farmaceutici v Commission [1990] ECR I-45, summary publication). 57 Moreover, the Commission cannot be criticised for having adopted guidelines to direct the exercise of its discretion concerning the fixing of fines, and for thus better ensuring equal treatment of the undertakings concerned. 58 Nor, second, can the complaint of infringement of the rights of the defence be upheld. An undertaking which, when challenging the Commission's stance, limits its cooperation to that which it is required to provide under Regulation No 17 will not, on that ground, have an increased fine imposed on it. If the Commission considers that it has proved the existence of an infringement and that the infringement can be imputed to the undertaking, the undertaking will be fined in accordance with criteria which may lawfully be taken into account and which are subject to review by the Court of First Instance or the Court of Justice. As the Advocate General has stated in point 25 of his Opinion, the appellant's premiss is based on the purely theoretical hypothesis of an undertaking's accusing itself of an infringement which it has not committed, contrary to the Commission's own view, in the hope of receiving a reduction in the fine which it nevertheless fears will be imposed on it. Such an assumption cannot serve as a basis for an argument alleging infringement of rights of the defence. 59 Last, as regards the alleged inadequate statement of reasons in the Decision for the reductions granted, it suffices to observe that the Court of First Instance stated in paragraph 303 of the contested judgment: in points 171 and 172, the Commission states that the amounts of fines imposed on Rena and Stora must be considerably reduced in order to take account of their active cooperation with the Commission, and that eight other undertakings, including the applicant, were also to benefit from a reduction, to a lesser extent, owing to the fact that in their replies to the statement of objections they did not contest the essential factual allegations on which the Commission based its objections. 60 Those points in the Decision contain an adequate statement of reasons for the reductions in the fines. 61 The second plea must therefore be rejected. The third plea 62 By its third plea, the appellant complains that the Court of First Instance did not hold that the Commission had infringed Article 15(2) of Regulation No 17, first, in that it had adopted, as a basis for calculating the amount of the fine imposed on it, the turnover figures of the four member undertakings which sell their cartonboard production through it, namely Metsä-Serla Oy, Tampella Corporation, United Paper Mills and Oy Kyro AB, and in that it had not taken into account turnover actually achieved in 1990, the reference year for calculating the fine. The taking into account of turnover achieved by Finnboard's member companies 63 The appellant submits that neither the Decision nor the contested judgment show that the four undertakings that were members of Finnboard were involved in the infringement. Their turnover could not therefore be taken into account in order to determine the fine. 64 According to the appellant, the Court of First Instance could not, without contradicting itself, find, as justification for the imposition of a fine on the appellant, that it had acted autonomously (see paragraphs 273 to 280 of the contested judgment), yet find in the judgment in Joined Cases T-339/94 to T-342/94 Metsä-Serla and Others v Commission [1998] ECR II-1727, in particular paragraphs 55, 56 and 58), as a ground for the member companies' joint and several liability for payment of the fine imposed on the appellant, that the appellant had acted merely as an auxiliary organ of those companies. 65 Lastly, the appellant submits that the Court of First Instance wrongly held that it had no economic interest of its own in price increases (paragraph 281 of the contested judgment) even though the commission which it received for acting as intermediary for its member undertakings was a percentage of the price agreed with the customer. 66 It must be held in that regard that, as the Commission has stated, when a fine is imposed on an association of undertakings, whose own turnover most often does not reflect its size or power on the market, it is only when the turnover of the member undertakings is taken into account that a fine with deterrent effect can be determined (see, to that effect, the judgment in Case 1100/80 to 103/80 Musique Diffusion Française and Others v Commission [1983] ECR 1825, paragraphs 120 and 121). It is not necessary that the members of the association should have actually participated in the infringement, but the association must, by virtue of its internal rules, have been able to bind its members. 67 In the present case, the Court of First Instance held in paragraph 280 of the contested judgment that the sales contracts concluded by the appellant on behalf of its member companies could bind them. The appellant has not adduced any evidence to cast doubt on that finding. 68 As regards the alleged contradiction between the contested judgment and the judgment in Metsä-Serla and Others v Commission, cited above, it must be observed, as the Commission has also submitted, that far from contradicting the former judgment, the latter judgment provides an additional reason for taking into account the turnover of the appellant's members in order to determine the fine imposed on it, because it is apparent from paragraphs 55 and 58 of the latter judgment that the appellant was authorised to negotiate prices and other sales conditions with customers, in accordance with the guidelines laid down by its members, and that showed that it formed an economic unit with each of its member companies. 69 Lastly, the finding by the Court of First Instance, in paragraph 281 of the contested judgment, that the appellant had no economic interest of its own in taking part in the collusion on prices is also a finding of fact which cannot be called in question in appeal proceedings. The turnover figure taken into account 70 The appellant complains that the Court of First Instance did not find fault with the Commission's refusal to take into account the turnover figures of its members which it had communicated to it and, in any event, with the Commission's failure to give reasons for rejecting its arguments in that regard. 71 Thus, unlike the way in which the fines imposed on all the other undertakings involved in the infringement were fixed, in the appellant's case the Commission did not take into consideration the figures sent to it by the appellant, but merely made an estimate. In that regard, the Court of First Instance did not correctly apply the rules on the burden of proof and failed to explain why it intended to base its judgment on the Commission's figures. 72 It is apparent from the contested judgment that the appellant was informed of the reasons why the Commission had taken the view that it could not accept the figures sent to it and had to make an estimate. Thus, according to paragraph 267 of the contested judgment, the figures sent by the appellant assumed, according to the Commission, an average sales price almost 15% lower than the amount indicated by the appellant in its offers to major United Kingdom customers, as shown by a confidential note found at the premises of its United Kingdom subsidiary, and, despite the Commission's requests for clarification, the appellant had not explained those discrepancies. 73 Failing explanations that could dispel the Commission's doubts as to the reliance which could be placed on the audit certificates submitted by the appellant, the Court of First Instance cannot be criticised for having taken the Commission's estimates into consideration. 74 It follows from the foregoing that the third plea must be rejected. The fourth plea 75 By its fourth plea, the appellant complains that the Court of First Instance did not reduce the fine imposed by the Commission after the Court had found that the Commission had not proved all the alleged effects of the infringement (paragraph 325 of the contested judgment). 76 According to the appellant, the Court of First Instance wrongly held that the absence of any negative effect on the level of transaction prices could not materially affect the assessment of the gravity of the infringement and accordingly result in a reduction of the fine (paragraph 342 of the contested judgment). The Court of First Instance disregarded the principle that the amount of the fine must be proportionate to the gravity of the infringement, and breached the principle of equal treatment. 77 The Commission submits that the Court of First Instance was entitled, in the exercise of its unlimited jurisdiction, to reach its own view on the appropriate amount of the fine. It states that in the present case an infringement was found and proved and that its gravity depends not solely on the effects which it produced, but also on the participants' intention to control markets and to maintain prices at a high level, in the sure knowledge that the measures which they were taking were unlawful and that they were running the risk of incurring heavy fines. 78 In the contested judgment the Court of First Instance first set out, in paragraph 336, the case-law of the Court of Justice which establishes that the gravity of infringements falls to be determined by reference to numerous factors including, in particular, the specific circumstances and context of the case and the deterrent character of the fines and that no binding or exhaustive list of the criteria which must be applied has been drawn up (order in SPO and Others v Commission, cited above, paragraph 54). 79 The Court of First Instance then set out, in paragraph 337, and reviewed the considerations listed in the Decision in regard to the gravity of the infringement. 80 It held that the Commission was entitled to raise the general level of fines above that in its previous decisions in order to strengthen their deterrent effect (paragraph 339 of the contested judgment) and to take account of the fact that the undertakings concerned took steps to conceal the existence of the collusion, which constitutes a particularly serious aspect of [the infringement] which differentiated it from infringements previously found (paragraph 340 of the contested judgment). It also stressed the lengthy duration and the flagrant nature of the infringement of Article 85(1) of the Treaty (paragraph 341 of the contested judgment). 81 It concluded, in paragraph 342 of the contested judgment, that in the light of the foregoing considerations the fact that the Commission had only partially proved the effect of the collusion on prices could not materially affect the assessment of the gravity of the infringement found. It observed in that regard that the fact that the undertakings actually announced the agreed price increases and that the prices so announced served as a basis for fixing individual transaction prices suffices in itself for a finding that the collusion on prices had both as its object and effect a serious restriction of competition. 82 It follows from the foregoing that the Court of First Instance considered, in the exercise of its unlimited jurisdiction, that its findings regarding the effects of the infringement were not such as to alter the Commission's own assessment of the gravity of the infringement, or, more precisely, as to diminish the gravity of the infringement so assessed. It considered, in the light of the specific circumstances of the case and the context in which the infringement took place, as taken into account by the Commission's Decision and set out in paragraphs 74 and 75 of this judgment, and in the light of the deterrent effect of the fines imposed, all being factors which could be applied, in accordance with the case-law of the Court of Justice, in assessing the gravity of the infringement (see Musique Diffusion Française and Others v Commission, cited above, paragraph 106; order in SPO and Others v Commission, cited above, paragraph 54, and Ferriere Nord v Commission, cited above, paragraph 33), that it was not appropriate to reduce the level of the fine. 83 The fourth plea must therefore be rejected as unfounded. The fifth plea 84 By its fifth plea the appellant complains that the Court of First Instance did not hold that the Commission's practice of rounding up the amount of fines which it adopts under Article 15(2) of Regulation No 17 is an abuse of power that is discriminatory and unsupported by any reasons. 85 The Commission, which does not dispute having rounded up the amount of the fines, submits that the plea is inadmissible because the line of argument which the appellant complains that the Court of First Instance did not uphold was raised only at the hearing before that Court. On the merits, the Commission submits that, by rounding up the amount of the fine imposed on the appellant, it amended it only slightly, by 1%, and that other undertakings fined received a comparable increase. 86 Contrary to the Commission's submissions, the plea must be regarded as admissible, since, as the Advocate General has correctly pointed out in point 56 of his Opinion, the appellant, when it brought its action before the Court of First Instance, was not aware of the precise manner in which the fine had been calculated, so that it was entitled to dispute that method of calculation, for the first time, at the hearing before the Court of First Instance. 87 On the merits, the Court of First Instance rightly observed in paragraph 302 of the contested judgment that when fixing the fine the Commission has a margin of discretion and cannot be considered obliged to apply a precise mathematical formula for that purpose. Having regard to paragraphs 336 to 342 of the contested judgment, set out above, which relate to the general level of the fine, the Court of First Instance could validly conclude, in the exercise of its unlimited jurisdiction, that the fine of ECU 20 000 000 imposed on the appellant was appropriate. 88 It follows that the appeal must be rejected in its entirety. Decision on costs Costs 89 Under Article 69(2) of the Rules of Procedure, which applies to appeals by virtue of Article 118, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs, if they have been asked for in the successful party's pleadings. Since the Commission has asked for costs to be awarded against the appellant and the latter has been unsuccessful in all its pleas, the appellant must be ordered to pay the costs. Operative part On those grounds, THE COURT (Fifth Chamber), hereby: 1. Dismisses the appeal; 2. Orders Metsä-Serla Sales Oy to pay the costs.

61981CJ0109

en

1 BY APPLICATION RECEIVED AT THE COURT REGISTRY ON 6 MAY 1981 , MRS TERESITA PACE , NEE PORTA , A TEACHER AT THE TECHNICAL AND VOCATIONAL TRAINING SCHOOL OF THE ISPRA JOINT RESEARCH CENTRE ( HEREINAFTER REFERRED TO AS ' ' THE CENTRE ' ' ), BROUGHT AN ACTION FOR AN ORDER THAT THE COMMISSION SHOULD ACCORD HER ECONOMIC AND LEGAL TREATMENT EQUIVALENT TO THAT LAID DOWN IN THE COLLECTIVE LABOUR AGREEMENT IN FORCE IN ITALY FOR STAFF IN THE PRIVATE TEACHING SECTOR AND ALSO GRANT HER , UPON TERMINATION OF HER EMPLOYMENT , THE RETIREMENT PENSION PROVIDED FOR EMPLOYEES OF THE COMMUNITY . 2 DURING THE ACADEMIC YEARS 1963/64 TO 1979/80 , THE APPLICANT WAS ASKED BY THE DIRECTOR OF THE CENTRE TO GIVE COURSES IN GENERAL STUDIES AND ITALIAN AT THE ABOVE-MENTIONED SCHOOL . FOR THE FIRST FIVE YEARS OF THE EMPLOYMENT RELATIONSHIP THERE WAS NO WRITTEN CONTRACT BUT SUBSEQUENTLY , FROM 1969 TO 1975 , THE DIRECTOR OF THE CENTRE SPECIFIED EACH YEAR , IN A LETTER-CONTRACT , BOTH THE DURATION OF THE TEACHING , BEING THE FULL ACADEMIC YEAR , AND THE REMUNERATION , WHICH WAS ALLOCATED ON AN HOURLY BASIS . 3 AS FROM THE ACADEMIC YEAR 1976/77 , THE RELATIONSHIP BETWEEN THE CENTRE AND THE APPLICANT WAS BASED ON A MORE DETAILED CONTRACT , SIGNED BY BOTH PARTIES , WHICH DEFINED IT AS A CONTRACT FOR ' ' PRESTAZIONI D ' OPERA ' ' ( PROVISION OF SERVICES ). THE CONTRACT STIPULATES THAT THE TEACHING MUST BE PROVIDED ' ' IN ACCORDANCE WITH THE EDUCATIONAL OBJECTIVE TO BE ATTAINED AS INDICATED IN THE PROGRAMME OF VOCATIONAL TRAINING COURSES ' ' . CLAUSE 6 PROVIDES THAT THE CONTRACT IS TO BE ' ' GOVERNED BY ITALIAN LAW ' ' . THE NEXT CLAUSE STATES THAT THE TEACHER HAS BEEN ' ' INFORMED THAT IT IS EXCLUSIVELY THE TEACHER ' S RESPONSIBILITY TO REGULARIZE HIS OR HER POSITION REGARDING ITALIAN TAX AND SOCIAL-SECURITY LEGISLATION , THE INSTITUTION HAVING NO OBLIGATION IN THAT RESPECT IN VIEW OF THE NATURE OF THE PRESENT CONTRACT ' ' . 4 IN THE CONTRACTS THE PARTIES DECLARED , PURSUANT TO ARTICLE 42 OF THE ECSC TREATY , ARTICLE 181 OF THE EEC TREATY AND ARTICLE 153 OF THE EAEC TREATY , THAT THE COURT OF JUSTICE WAS TO ' ' HAVE SOLE JURISDICTION TO SETTLE ALL DISPUTES RELATING TO THE VALIDITY , INTERPRETATION OR PERFORMANCE ' ' OF THE SAID CONTRACTS . 5 THE APPLICANT CLAIMS IN HER APPLICATION THAT UNDER ITALIAN LAW , WHICH IS APPLICABLE TO THIS CASE , THE EMPLOYMENT RELATIONSHIP BETWEEN HER AND THE CENTRE MUST BE REGARDED AS RELATING TO THE UNINTERRUPTED PROVISION OF WORK AS AN EMPLOYEE FOR AN INDEFINITE PERIOD AND CLAIMS IN CONSEQUENCE THAT SHE SHOULD BE ACCORDED THE SAME TREATMENT AS PRIVATE TEACHERS AND , IN PARTICULAR , SHE CLAIMS ENTITLEMENT TO PAY DURING THE SUMMER MONTHS WHEN THE SCHOOOL IS CLOSED , PAYMENT OF INSURANCE AND SOCIAL-SECURITY CONTRIBUTIONS , THE COST-OF-LIVING ALLOWANCE , PERIODICAL SENIORITY RISES , THE 13TH MONTHLY PAYMENT , A RETIREMENT PENSION UPON CEASING WORK DEFINITIVELY , AND ALL OTHER ECONOMIC AND LEGAL ADVANTAGES PROVIDED FOR IN THE NATIONAL COLLECTIVE LABOUR AGREEMENT OF 11 SEPTEMBER 1978 RELATING TO MANAGEMENT STAFF AND TEACHING STAFF IN SCHOOLS MANAGED BY INSTITUTIONS , PRIVATE INDIVIDUALS OR LEGAL PERSONS . 6 SHE ALSO CLAIMS THAT HER ENTITLEMENT TO MEMBERSHIP OF A PENSION SCHEME SHOULD BE RECOGNIZED . IN THAT RESPECT , SHE HAD INITIALLY REQUESTED IN HER APPLICATION THAT THE CONDITIONS LAID DOWN FOR STAFF IN THE SERVICE OF THE COMMUNITIES SHOULD BE APPLIED TO HER . AT THE HEARING , SHE STATED THAT FOR THAT PURPOSE SHE DOES NOT SEEK TO BE INCLUDED IN THE LIST OF POSTS OF THE STAFF OF THE COMMISSION BUT SIMPLY THAT SHE BE GRANTED , IN ONE WAY OR ANOTHER , THE SAME PENSION AS THAT WHICH SHE WOULD HAVE RECEIVED IF HER INSURANCE CONTRIBUTIONS HAD BEEN PAID BY THE CENTRE , AS IS REQUIRED BY ITALIAN LAW . ADMISSIBILITY 7 IN ITS DEFENCE , THE COMMISSION OBJECTED THAT THE APPLICATION WAS INADMISSIBLE AS BEING FOUNDED ON ARTICLE 91 OF THE STAFF REGULATIONS OF OFFICIALS UPON WHICH THE APPLICANT IS NOT ENTITLED TO RELY . 8 IN HER REPLY , THE APPLICANT MAINTAINED THAT , HAVING WORKED AS AN EMPLOYEE IN THE SERVICE OF THE COMMUNITY , SHE WAS ENTITLED TO RELY ON THE CONDITIONS OF EMPLOYMENT OF OTHER SERVANTS , ARTICLE 46 OF WHICH RENDERS APPLICABLE BY ANALOGY THE PROVISIONS OF THE STAFF REGULATIONS CONCERNING APPEALS . 9 HOWEVER , AT THE HEARING , THE APPLICANT STATED THAT SHE DID NOT SEEK TO BE CONSIDERED AS AN EMPLOYEE OF THE COMMUNITY AND THAT HER APPLICATION WAS INTENDED ONLY TO SECURE THE ADVANTAGES PROVIDED FOR BY ITALIAN LAW , AND THE DEFENDANT ACKNOWLEDGED THAT UNDER THE ARBITRATION CLAUSE IN THE CONTRACTS , BASED ON ARTICLE 42 OF THE ECSC TREATY , ARTICLE 181 OF THE EEC TREATY AND ARTICLE 153 OF THE EAEC TREATY , THE JURISDICTION OF THE COURT OF JUSTICE WAS INCONTESTABLE . 10 IN THOSE CIRCUMSTANCES , IT IS NOT APPROPRIATE TO EXAMINE THE QUESTIONS OF PROCEDURE RAISED BY THE PARTIES IN THEIR WRITTEN SUBMISSIONS . IN FACT , IT IS SUFFICIENT TO NOTE THAT THE JURISDICTION OF THE COURT IS BASED ON THE ARBITRATION CLAUSE CONTAINED IN EACH OF THE CONTRACTS SIGNED AS FROM THE ACADEMIC YEAR 1976/77 . THE FACT THAT THE SAME CLAUSE DOES NOT APPEAR IN THE PREVIOUS CONTRACTS AND THAT , AS REGARDS THE FIRST YEARS , THERE WERE NOT EVEN ANY WRITTEN CONTRACTS IS NO OBSTACLE TO THE COURT ' S HAVING REGARD , IN ITS ASSESSMENT OF THE RELATIONS BETWEEN THE PARTIES , TO ALL THE CONTRACTS ENTERED INTO , A FACT WHICH IS , MOREOVER ACKNOWLEDGED BY THE PARTIES THEMSELVES . SUBSTANCE OF THE CASE 11 IT IS INCONTESTABLE THAT ITALIAN LAW IS APPLICABLE TO THE CONTRACTUAL RELATIONS BETWEEN THE PARTIES . IT IS THEREFORE ON THE BASIS OF THAT LAW THAT THE PROBLEM OF THE CLASSIFICATION OF THOSE RELATIONS AND THE CONSEQUENCES DERIVING THEREFROM MUST BE RESOLVED . 12 TO THAT END , IT IS NECESSARY TO ESTABLISH IN THE FIRST PLACE WHETHER THE APPLICANT ' S WORK FOR THE CENTRE FROM 1963 TO 1980 HAS GIVEN RISE TO AN EMPLOYMENT RELATIONSHIP OF INDEFINITE DURATION , REGARD BEING HAD TO THE PURPOSE FOR WHICH THE WORK WAS DONE , THE DURATION THEREOF AND THE MANNER IN WHICH IT WAS PERFORMED . 13 ACCORDING TO ITALIAN LAW , THE FUNDAMENTAL CRITERION FOR DISTINGUISHING BETWEEN INDEPENDENT WORK ( ' ' LAVORO AUTONOMO ' ' ) AND EMPLOYMENT ( ' ' LAVORO SUBORDINATO ' ' ) IS BASED ON THE FACT THAT THE SUBJECT-MATTER OF INDEPENDENT WORK IS THE ' ' OPUS ' ' , THAT IS TO SAY THE RESULT OF THE WORKER ' S ACTIVITY , WHEREAS THE SUBJECT-MATTER OF EMPLOYMENT IS THE WORK EFFORT ( ' ' OPERAE ' ' ) WHICH THE WORKER PLACES AT THE DISPOSAL OF THE EMPLOYER , EXPENDING THAT EFFORT UNDER THE SUPERVISION AND IN ACCORDANCE WITH THE INSTRUCTIONS OF THE EMPLOYER . 14 IN ACCORDANCE WITH THAT CRITERION , ITALIAN CASE-LAW CONSISTENTLY DECLINES TO CLASSIFY TEACHING ACTIVITY AS INDEPENDENT WORK WHEN THAT ACTIVITY IS CARRIED OUT SUBJECT TO THE CONTROL OF THE PRINCIPAL OF THE SCHOOL , IS PAID FOR MONTHLY AND INVOLVES THE FULFILMENT OF PROGRAMMES DRAWN UP BY THE MANAGEMENT OF THE SCHOOL AND COMPLIANCE , WHICH MAY BE SUBJECT TO VERIFICATION , WITH A PRE-DETERMINED TIMETABLE . 15 IN THIS CASE , IT IS APPARENT FROM THE WORDING OF THE CONTRACTS ENTERED INTO FROM 1976 TO 1980 THAT THE APPLICANT , ALTHOUGH ENJOYING , LIKE EVERY TEACHER IN A PUBLIC OR PRIVATE SCHOOL , INDEPENDENCE REGARDING HER TEACHING METHODS , NEVERTHELESS HAD TO FOLLOW PROGRAMMES AND PURSUE PEDAGOGICAL OBJECTIVES WHICH WERE ESTABLISHED IN ADVANCE BY THE MANAGEMENT OF THE SCHOOL , THAT THE STARTING AND FINISHING DATES OF THE COURSES , THE HOLIDAYS AND THE TIMETABLE WERE FIXED ACCORDING TO THE SERVICE REQUIREMENTS OF THE INSTITUTION AND THAT THE PAYMENT OF REMUNERATION WAS MONTHLY . IT FOLLOWS FROM THIS THAT THE CONDITIONS LAID DOWN IN ITALIAN CASE-LAW FOR WORK TO BE CONSIDERED AS ' ' EMPLOYMENT ' ' HAVE BEEN SATISFIED IN THE APPLICANT ' S CASE . 16 THE COMMISSION CONTENDS THAT THE ITALIAN CASE-LAW RELIED UPON BY THE APPLICANT RELATES ONLY TO SCHOOLS IN THE PRIVATE TEACHING SECTOR OPERATED ON A PROFIT-MAKING BASIS AND CANNOT THEREFORE APPLY TO A SCHOOL MANAGED BY A COMMUNITY INSTITUTION OF A PUBLIC NATURE , PURSUING EXCLUSIVELY OBJECTIVES OF PUBLIC UTILITY . THAT VIEW IS WITHOUT FOUNDATION . IT HARDLY REFLECTS THE IMPORTANCE WHICH THE DEFENDANT ITSELF ATTRIBUTED TO THE PRIVATE NATURE OF THE RELATIONSHIP AT ISSUE . MOREOVER , THE CRITERIA FOR DETERMINING WHETHER OR NOT A WORK RELATIONSHIP CONSTITUTES EMPLOYMENT CANNOT VARY ACCORDING TO THE PUBLIC OR PRIVATE NATURE OF THE EMPLOYER . IN ANY EVENT , ITALIAN CASE-LAW CONSISTENTLY RECOGNIZES THAT AN EMPLOYMENT RELATIONSHIP , EVEN ONE WITH A PUBLIC INSTITUTION , IS OF A PRIVATE CHARACTER WHERE THE DUTIES OF THE WORKERS DO NOT FALL WITHIN THE FRAMEWORK OF THE INSTITUTIONAL FUNCTIONS OF THE INSTITUTION CONCERNED , WHICH IS PRECISELY THE SITUATION IN THIS CASE . 17 THE COMMISSION FURTHER OBSERVES , IN ITS DEFENCE , THAT THE RELATIONSHIP AT ISSUE IS NOT SINGLE AND CONTINUOUS SINCE IT IS MADE UP OF SEVERAL DISTINCT CONTRACTS . IN THAT REGARD , IT SHOULD BE NOTED THAT THE FIRST PARAGRAPH OF ARTICLE 1 OF ITALIAN LAW NO 230 OF 18 APRIL 1962 ( GAZZETTA UFFICIALE ( ITALIAN OFFICIAL GAZETTE ) NO 125 OF 17 MAY 1962 ) LAYS DOWN THE GENERAL RULE THAT EVERY EMPLOYMENT CONTRACT MUST BE CONSIDERED AS BEING OF INDEFINITE DURATION AND THAT THE STIPULATION OF A SPECIFIC PERIOD OF VALIDITY IS ALLOWED ONLY IN THE CASES REFERRED TO IN THE SECOND PARAGRAPH OF THAT ARTICLE , OF WHICH MORE DETAILS ARE GIVEN IN DECREE NO 1252 OF THE PRESIDENT OF THE REPUBLIC OF 7 OCTOBER 1963 , ISSUED PURSUANT TO THAT LAW ( GAZZETTA UFFICIALE NO 307 OF 26 NOVEMBER 1963 ). 18 THE COMMISSION CONTENDED IN ITS DEFENCE THAT THE RELATIONSHIP AT ISSUE FALLS WITHIN THE PROVISIONS OF ARTICLE 1 ( 2 ) ( C ) OF LAW NO 230 OF 1962 CONCERNING COMMITMENTS ENTERED INTO ' ' WITH A VIEW TO PERFORMANCE OF WORK OR A SERVICE DEFINED AND DETERMINED IN ADVANCE , OF AN EXTRAORDINARY OR OCCASIONAL NATURE ' ' . IT ALSO SOUGHT TO RELY UPON ARTICLE 51 OF DECREE NO 1252 ABOVE-MENTIONED , CONCERNING STAFF RESPONSIBLE FOR ' ' VOCATIONAL TRAINING COURSES OF SHORT DURATION ' ' . THOSE ARGUMENTS , AS THE COMMISSION ITSELF ADMITTED AT THE HEARING , CANNOT BE UPHELD , SINCE IN THIS CASE THE RELATIONSHIP IS ONE WHICH EXTENDED WITHOUT INTERRUPTION OVER 17 YEARS . 19 THE COMMISSION FURTHER CLAIMS THAT THE REMUNERATION PAID TO THE APPLICANT IS HIGHER THAN THAT PROVIDED FOR BY THE NATIONAL COLLECTIVE AGREEMENT REFERRED TO BY HER , EVEN IF REGARD IS HAD TO THE FACT THAT SHE DID NOT ENJOY A NUMBER OF ADVANTAGES PROVIDED FOR BY THAT AGREEMENT . THAT FACT , EVEN IF IT WERE TRUE , DOES NOT AFFECT THE RIGHTS CLAIMED BY THE APPLICANT , SINCE THE LEVELS OF REMUNERATION PROVIDED FOR IN THE AGREEMENT ARE MERELY MINIMUM LEVELS . 20 IT MUST THEREFORE BE CONCLUDED THAT THE TEACHING PROVIDED OVER A PERIOD OF 17 YEARS BY THE APPLICANT AT THE TECHNICAL AND VOCATIONAL TRAINING SCHOOL AT THE CENTRE INVOLVED AN EMPLOYMENT RELATIONSHIP OF INDEFINITE DURATION AND THAT ACCORDINGLY THE APPLICANT IS ENTITLED TO THE BENEFIT OF EVERY ADVANTAGE WHICH ITALIAN LAW ATTACHES TO A RELATIONSHIP OF THAT KIND . 21 AS REGARDS THE RETIREMENT PENSION , THE APPLICANT HAS ABANDONED HER INITIAL CLAIM THAT SHE BE CLASSIFIED AS AN EMPLOYEE OF THE COMMISSION AND BE GRANTED A COMMUNITY PENSION . THERE IS NO NEED THEREFORE TO ADJUDICATE ON THAT MATTER . ON THE OTHER HAND , IT SHOULD BE MADE CLEAR THAT THE APPLICANT IS ENTITLED TO BE GRANTED , IN SUCH MANNER AS MAY BE AGREED BETWEEN THE PARTIES , THE EQUIVALENT OF THE RETIREMENT PENSION TO WHICH SHE WOULD HAVE BEEN ENTITLED UNDER ITALIAN LEGISLATION IF THE CENTRE HAD NOT FAILED TO INSURE HER WITH THE ISTITUTO NAZIONALE DELLA PREVIDENZA SOCIALE ( NATIONAL SOCIAL WELFARE INSTITUTION ) AND TO PAY THE CONTRIBUTIONS FOR THAT INSURANCE , IN ACCORDANCE WITH THE PROVISIONS OF THE LAW GOVERNING THE CONTRACT . 22 FOR THOSE PURPOSES , IT IS APPROPRIATE TO SPECIFY A PERIOD WITHIN WHICH THE PARTIES ARE CALLED UPON TO REACH AGREEMENT AS TO THE PECUNIARY CONSEQUENCES OF THE CLASSIFICATION OF THE RELATIONSHIP MADE IN THIS JUDGMENT . THE COURT RESERVES THE RIGHT , IN DEFAULT OF AGREEMENT WITHIN SUCH PERIOD , TO TAKE A DECISION ON THOSE MATTERS AND ALSO ON COSTS . Operative part ON THOSE GROUNDS , THE COURT ( FIRST CHAMBER ), BY WAY OF INTERLOCUTORY JUDGMENT IN THE ACTION BROUGHT BY MRS PACE , NEE PORTA , HEREBY : 1 . DECLARES THAT THE APPLICANT ' S TEACHING ACTIVITY AT THE VOCATIONAL TRAINING SCHOOL AT THE ISPRA JOINT RESEARCH CENTRE IMPLIES THE EXISTENCE OF AN EMPLOYMENT RELATIONSHIP FOR AN INDEFINITE PERIOD , WITHIN THE MEANING OF THE APPLICABLE ITALIAN LEGISLATION ; 2.INVITES THE PARTIES TO REACH AN AGREEMENT AS TO THE PECUNIARY CONSEQUENCES OF THAT CLASSIFICATION OF THE RELATIONSHIP , AS REGARDS BOTH THE APPLICANT ' S REMUNERATION WHILST EMPLOYED AND HER RETIREMENT PENSION , WITHIN A PERIOD OF SIX MONTHS FROM THE DATE OF THIS JUDGMENT ; 3.DECLARES THAT IF NO AGREEMENT IS REACHED WITHIN THAT PERIOD THE COURT WILL ADJUDICATE ON THE APPLICANT ' S CLAIM REGARDING THE REMUNERATION AND PENSION DUE TO HER ; 4.RESERVES THE COSTS .

62007TJ0351

sk

Žaloba proti rozhodnutiu prvého odvolacieho senátu ÚHVT z 28. júna 2007 (vec R 1653/2006‑1) týkajúcemu sa prihlášky trojrozmerného označenia predstavujúceho tieniaci prístrešok ako ochrannej známky Spoločenstva Údaje týkajúce sa veci Prihlasovateľ ochrannej známky Spoločenstva: Somm Srl Prihlasovaná ochranná známka Spoločenstva: trojrozmerná ochranná známka opísaná ako „trojrozmerný celok tvorený z viacerých rúrok navzájom od seba vzdialených a usporiadaných, prudko sa zužujúcich a ohýbajúcich, pričom každá z nich je na jednej strane pripevnená k prevažne vertikálnemu základu a na druhej strane tvorí mimoriadne voľnú líniu, mierne naklonenú do výšky, viacerých kovových rúrkovitých prvkov navzájom od seba vzdialených a navzájom paralelných, pripevnených na mierne naklonené línie vyššie uvedených rúrok, a zo sieťového tieniaceho krytu pripevneného na uvedené rúrkovité prvky, pričom všetko spolu tvorí tieniacu striešku“ pre výrobky tried 6 a 19 – prihláška č. 4837746 Rozhodnutie prieskumového pracovníka: zamietnutie zápisu Rozhodnutie odvolacieho senátu: zamietnutie odvolania Výrok 1. Žaloba sa zamieta. 2. Spoločnosť Somm Srl je povinná nahradiť trovy konania.

62001CJ0462

de

Entscheidungsgründe 1 Das Tingsrätt Halmstad hat mit Beschluss vom 8. November 2001, beim Gerichtshof eingegangen am 3. Dezember 2001, gemäß Artikel 234 EG drei Fragen nach der Auslegung der Artikel 28 EG und 30 EG sowie der Gemeinschaftsregelung für den Anbau von Hanf und den Handel mit Hanf zur Vorabentscheidung vorgelegt. 2 Diese Fragen stellen sich in einem Strafverfahren gegen den Angeklagten Hammarsten wegen Verstoßes gegen das Betäubungsmittelrecht. Rechtlicher Rahmen Das auf den Anbau von Hanf und den Handel mit Hanf anwendbare Gemeinschaftsrecht Die Bestimmungen des EG-Vertrags 3 Nach Artikel 32 Absatz 2 EG finden auf landwirtschaftliche Erzeugnisse die Vorschriften für die Errichtung des Gemeinsamen Marktes Anwendung, soweit in den Artikeln 33 EG bis 38 EG nicht etwas anderes bestimmt ist. Zu diesen Vorschriften gehören insbesondere die Artikel 28 EG und 30 EG, die das Verbot mengenmäßiger Ein- und Ausfuhrbeschränkungen zwischen den Mitgliedstaaten enthalten. 4 Nach Artikel 32 Absatz 3 EG sind die landwirtschaftlichen Erzeugnisse in der Liste des Anhangs I des EG-Vertrags aufgeführt. Diese Liste enthält in Kapitel 57: Hanf (Cannabis sativa), roh, geröstet, geschwungen, gehechelt oder anders bearbeitet, jedoch nicht versponnen; Werg und Abfälle (einschließlich Reisspinnstoff)". Die Verordnung (EWG) Nr. 1308/70 5 Die Verordnung (EWG) Nr. 1308/70 des Rates vom 29. Juni 1970 über die gemeinsame Marktorganisation für Flachs und Hanf (ABl. L 146, S. 1) sah in der maßgeblichen Fassung, nämlich der Fassung der Verordnung (EG) Nr. 2826/2000 des Rates vom 19. Dezember 2000 über Informations- und Absatzförderungsmaßnahmen für Agrarerzeugnisse im Binnenmarkt (ABl. L 328, S. 2) (im Folgenden: Verordnung Nr. 1308/70), in Artikel 4 Absatz 1 vor: Für in der Gemeinschaft erzeugten, überwiegend zur Fasererzeugung bestimmten Flachs und Hanf wird eine Beihilfe eingeführt. Die Beihilfe für Hanf wird jedoch nur dann gewährt, wenn der Hanf aus Saatgut von Sorten stammt, die bestimmte noch festzulegende Garantien hinsichtlich des Gehalts des geernteten Erzeugnisses an Rausch erzeugenden Stoffen bieten. Der für jedes der beiden Erzeugnisse in der ganzen Gemeinschaft einheitliche Beihilfebetrag wird jedes Jahr festgesetzt." 6 Artikel 4 Absatz 1 Unterabsatz 2 der Verordnung Nr. 1308/70 wurde durch die Verordnung (EWG) Nr. 1430/82 des Rates vom 18. Mai 1982 über einschränkende Maßnahmen bei der Einfuhr von Hanf und Hanfsaaten und zur Änderung der Verordnung (EWG) Nr. 1308/70 hinsichtlich Hanf (ABl. L 162, S. 27) eingefügt. Deren erste und zweite Begründungserwägung lauten: Der steigende Drogenverbrauch in der Gemeinschaft ist eine Gefahr für die Volksgesundheit. Der Hanfstängel enthält in bestimmten Fällen gewisse Rausch erzeugende Substanzen. Andererseits ist der gemeinschaftliche Hanfanbau in bestimmten Regionen der Gemeinschaft von nicht geringem Interesse. Um zu vermeiden, dass die vorgenannte Gefahr durch den gemeinschaftlichen Hanfanbau sowie durch die Einfuhren von Rohhanf und Hanfsaaten vergrößert wird, ist die Gewährung der Beihilfe gemäß Artikel 4 der Verordnung (EWG) Nr. 1308/70 ... auf Sorten zu beschränken, die ausreichende Garantien für die Volksgesundheit bieten, und die Einfuhr von Hanf und Hanfsaaten zu verbieten, die keine solchen Garantien bieten." Die Verordnung (EWG) Nr. 619/71 7 Die Grundregeln für die Durchführung von Artikel 4 der Verordnung Nr. 1308/70 wurden durch die Verordnung (EWG) Nr. 619/71 des Rates vom 22. März 1971 zur Festlegung der Grundregeln für die Gewährung einer Beihilfe für Flachs und Hanf (ABl. L 72, S. 2) fixiert. Artikel 3 Absatz 1 Unterabsatz 3 dieser Verordnung sah in der maßgeblichen Fassung, nämlich der Fassung aufgrund der Verordnung (EG) Nr. 1420/98 des Rates vom 26. Juni 1998 (ABl. L 190, S. 7) (im Folgenden: Verordnung Nr. 619/71) vor: Die Beihilfe wird nur für Hanf gewährt, der nach der Kornbildung geerntet wird und aus zertifiziertem Saatgut von Sorten stammt, die in einer nach dem Verfahren des Artikels 12 der Verordnung (EWG) Nr. 1308/70 aufzustellenden Liste aufgeführt sind. In diese Liste werden nur Sorten aufgenommen, bei denen ein Mitgliedstaat durch Analyse festgestellt hat, dass das Gewicht von THC (Tetrahydrocannabinol) im Vergleich zum Gewicht einer Probe mit konstantem Gewicht folgende Prozentsätze nicht übersteigt: - 0,3 % für die Beihilfegewährung in den Wirtschaftsjahren 1998/1999 bis 2000/2001; - 0,2 % für die Beihilfegewährung in den nachfolgenden Wirtschaftsjahren." Die Verordnung (EG) Nr. 1673/2000 8 Die Verordnung (EG) Nr. 1673/2000 des Rates vom 27. Juli 2000 über die gemeinsame Marktorganisation für Faserflachs und -hanf (ABl. L 193, S. 16) legt die ab dem Wirtschaftsjahr 2001/2002 geltenden Regeln fest. 9 Artikel 13 der Verordnung Nr. 1673/2000 hebt mit Wirkung vom 1. Juli 2001 u. a. die Verordnungen Nr. 1308/70 und Nr. 619/71 auf. Artikel 16 bestimmt, dass die Verordnungen Nr. 1308/70 und Nr. 619/71 noch insbesondere für das Wirtschaftsjahr 2000/2001 gelten, das nach Artikel 12 Absatz 3 der Verordnung Nr. 1673/2000 am 30. Juni 2001 endet. Das schwedische Betäubungsmittelrecht Das Narkotikastrafflag 10 Nach § 1 Narkotikastrafflag (1968:64) (Betäubungsmittelstrafgesetz) ist es untersagt, ohne Genehmigung Betäubungsmittel anzubauen oder in anderer Weise zu besitzen. Gemäß § 6 des Narkotikastrafflag ist bei Betäubungsmitteln, die Gegenstand einer Straftat waren, die Einziehung anzuordnen. Das Lag om kontroll av narkotika 11 Nach § 2 des Lag (1992:860) om kontroll av narkotika (Betäubungsmittelkontrollgesetz) dürfen Betäubungsmittel nur für medizinische oder wissenschaftliche Zwecke oder aus einem besonders begründeten öffentlichen Interesse eingeführt, erzeugt, ausgeführt, feilgeboten, veräußert oder besessen werden". 12 Insbesondere bedarf es nach den §§ 4 bis 8 dieses Gesetzes für den Anbau von zu den Betäubungsmitteln gehörenden Erzeugnissen einer Genehmigung des schwedischen Läkemedelsverk (im Folgenden: Arzneimittelbehörde), die aus einem der in § 2 des Gesetzes genannten Gründen ausgestellt wird. 13 Die Verwendung von Hanf für industrielle Zwecke gilt nicht als Grund des öffentlichen Interesses, der es erlaubte, eine Genehmigung für den Anbau von Hanf zu erteilen. Die Förordning om kontroll av narkotika 14 Die Förordning (1992:1554) om kontroll av narkotika (Betäubungsmittelkontrollverordnung) definiert den Begriff Betäubungsmittel und führt insbesondere in Bezug auf Cannabis aus: Unter ,Cannabis sind die oberirdischen Teile aller Pflanzen der Gattung Cannabis (mit Ausnahme des Samens) unabhängig von ihrer Bezeichnung zu verstehen, aus denen das Harz nicht extrahiert wurde." Der THC-Gehalt des Hanfes wird in dieser Verordnung nicht als Beurteilungskriterium dafür betrachtet, ob dieser zu den Betäubungsmitteln gehört. 15 Das schwedische Verbot gilt nicht für die Einfuhr, das Inverkehrbringen und den Besitz von Verarbeitungserzeugnissen aus Hanf wie Hanffasern und Hanföl. Sachverhalt und Vorabentscheidungsfragen 16 Der Angeklagte beantragte bei der schwedischen Arzneimittelbehörde die Genehmigung für den Anbau von Hanf (Cannabis sativa) für industrielle Zwecke, doch wurde ihm diese Genehmigung mit der Begründung versagt, dass sein Antrag die Voraussetzungen des § 2 des Betäubungsmittelkontrollgesetzes nicht erfuelle. 17 Der Angeklagte baute gleichwohl im Frühjahr 2001 in seinem Betrieb in der Gemeinde Laholm (Schweden) Industriehanf an. Dieser Anbau erstreckte sich über eine Fläche von ungefähr 1 ha. 18 Die Pflanzen wurden nach dem schwedischen Betäubungsmittelrecht beschlagnahmt. 19 Die Staatsanwaltschaft beantragte beim Halmstads tingsrätt die Einziehung des beschlagnahmten Industriehanfs mit der Begründung, dass es sich um ein Betäubungsmittel handele, da das schwedische Recht alle Pflanzen der Gattung Hanf einschließlich des Industriehanfs als Betäubungsmittel einreihe. Der Angeklagte machte geltend, dass der beschlagnahmte Hanf nur aus Samensorten stamme, die einen THC-Hoechstgehalt von 0,3 % aufwiesen, und zur industriellen Verwendung bestimmt sei. Es wurde die Frage aufgeworfen, ob das schwedische Betäubungsmittelrecht gegen das Gemeinschaftsrecht verstoße. 20 Das Halmstads tingsrätt führt in seinem Vorabentscheidungsersuchen hierzu aus, dass es sich bei den beschlagnahmten Hanfpflanzen um landwirtschaftliche Erzeugnisse handele, die unter den EG-Vertrag fielen, und dass die Regelung der gemeinsamen Marktorganisation für Flachs und Hanf den Anbau von Hanf unter bestimmten Voraussetzungen zulasse, insbesondere dann, wenn es sich um genehmigte Sorten handele, deren THC-Gehalt 0,3 % (0,2 % vom Wirtschaftsjahr 2001/2002 an) nicht übersteige. 21 Daher hat das Halmstads tingsrätt das Verfahren ausgesetzt und dem Gerichtshof die folgenden Fragen zur Vorabentscheidung vorgelegt: 1. Erlaubt es Artikel 28 EG-Vertrag, dass ein Mitgliedstaat den nach EG-Verordnungen zulässigen Anbau oder anderweitigen Besitz von so genanntem Industriehanf verbietet? 2. Wenn die Frage verneint wird: Kann aufgrund von Artikel 30 EG-Vertrag dennoch eine Ausnahme gemacht werden, so dass ein solches Verbot nicht gegen EG-Recht verstößt? 3. Wenn die Frage verneint wird: Lässt sich das schwedische Verbot aus einem anderen Grund rechtfertigen? Zu den Vorabentscheidungsfragen 22 Mit seinen drei Vorlagefragen, die gemeinsam zu prüfen sind, möchte das vorlegende Gericht wissen, ob das Gemeinschaftsrecht einer nationalen Regelung entgegensteht, die bewirkt, dass der Anbau und der Besitz von Industriehanf verboten ist. 23 Zur Beantwortung der umformulierten Vorlagefragen ist vorab festzulegen, welche Bestimmungen des Gemeinschaftsrechts im vorliegenden Ausgangsverfahren anwendbar sind. 24 Nach der Rechtsprechung des Gerichtshofes ist ein Rechtsstreit, der einen von einer gemeinsamen Marktorganisation erfassten Agrarsektor betrifft, vorrangig unter diesem Blickwinkel zu prüfen, da nach Artikel 32 Absatz 2 EG die im Rahmen der gemeinsamen Agrarpolitik erlassenen besonderen Bestimmungen Vorrang vor den allgemeinen Vertragsbestimmungen über die Errichtung des Gemeinsamen Marktes haben (Urteil vom 26. Juni 1979 in der Rechtssache 177/78, McCarren, Slg. 1979, 2161, Randnr. 9). 25 Nach dem Vorlagebeschluss geht es im Ausgangsverfahren um eine Hanfart, die als Industriehanf bezeichnet wird und deren Hoechstgehalt an THC 0,3 % beträgt; es handelt sich bei ihr nach den Ausführungen des Halmstads tingsrätt um ein nach Gemeinschaftsrecht zugelassenes Erzeugnis. 26 Nach den Feststellungen des vorlegenden Gerichts über die Merkmale des Hanfes, um den es im Ausgangsverfahren geht, und des Zeitpunkts, zu dem dieser angebaut wurde, nämlich im Frühjahr des Jahres 2001, sind im vorliegenden Ausgangsverfahren die Verordnungen Nrn. 1308/70 und 619/71 anwendbar. 27 Daher ist vorrangig anhand dieser Verordnungen, die namentlich die gemeinsame Marktorganisation für Hanf regeln, zu prüfen, ob das Gemeinschaftsrecht einer nationalen Regelung entgegensteht, die bewirkt, dass der Anbau und der Besitz von Industriehanf verboten sind. 28 Wenn eine Verordnung über die Errichtung einer gemeinsamen Marktorganisation für einen bestimmten Sektor erlassen worden ist, sind die Mitgliedstaaten nach ständiger Rechtsprechung verpflichtet, sich aller Maßnahmen zu enthalten, die von dieser Verordnung abweichen oder ihr zuwiderlaufen (vgl. insbesondere Urteile vom 29. November 1978 in der Rechtssache 83/78, Pigs Marketing Board, Slg. 1978, 2347, Randnr. 56; vom 19. März 1998 in der Rechtssache C-1/96, Compassion in World Farming, Slg. 1998, I-1251, Randnr. 41, vom 8. Januar 2002 in der Rechtssache C-428/99, Van den Bor, Slg. 2002, I-127, Randnr. 35, und vom 19. September 2002 in der Rechtssache C-113/00, Spanien/Kommission, noch nicht in der amtlichen Sammlung veröffentlicht, Randnr. 73). 29 Nach ständiger Rechtsprechung hindert die Schaffung einer gemeinsamen Marktorganisation die Mitgliedstaaten hingegen nicht, eine nationale Regelung anzuwenden, die ein im Allgemeininteresse liegendes anderes Ziel als die Marktorganisation verfolgt, selbst wenn diese Regelung einen Einfluss auf das Funktionieren des Gemeinsamen Marktes im betroffenen Sektor hat (vgl. in diesem Sinne Urteile vom 1. April 1982 in den Rechtssachen 141/81 bis 143/81, Holdijk u. a., Slg. 1982, 1299, Randnr. 12, vom 6. Oktober 1987 in der Rechtssache 118/86, Nertsvoederfabriek Nederland, Slg. 1987, 3883, Randnr. 12, und vom 18. Dezember 1997 in der Rechtssache C-309/96, Annibaldi, Slg. 1997, I-7493, Randnr. 20). 30 Das Verbot aufgrund des schwedischen Betäubungsmittelrechts von der gemeinsamen Marktorganisation auf dem Hanfsektor erfassten Industriehanf anzubauen und zu besitzen, beeinträchtigt zum einen diese gemeinsame Marktorganisation unmittelbar. 31 Es nimmt den Landwirten in Schweden jede Möglichkeit, die Beihilfe zu beantragen, die mit der Verordnung Nr. 1308/70 eingeführt wurde und die gemäß den Voraussetzungen der Verordnung Nr. 619/71 zu gewähren ist. 32 Zum anderen verfolgt das schwedische Betäubungsmittelrecht kein Ziel des Allgemeininteresses, das nicht von der gemeinsamen Marktorganisation auf dem Hanfsektor gedeckt wäre. 33 Die schwedische Regierung führt hierzu aus, dass die schwedische Regelung notwendig sei, um das Ziel des Schutzes des Lebens und der Gesundheit von Menschen zu erreichen, und dass sie dadurch gerechtfertigt sei, dass Cannabis nach dem Übereinkommen der Vereinten Nationen von 1961 über die Betäubungsmittel ein solches darstelle. Die Regelungen der Gemeinschaft über die Landwirtschaft, wie die gemeinsame Marktorganisation, die auf dem Hanfsektor eingeführt worden sei, hätten ein anderes Ziel als die schwedische Regelung, die ein hohes Niveau des Schutzes der menschlichen Gesundheit anstrebe. 34 Aus den ersten beiden Begründungserwägungen der Verordnung Nr. 1430/82 geht jedoch hervor, dass die Gefahren für die menschliche Gesundheit, die die Verwendung von Betäubungsmitteln mit sich bringt, im Rahmen der gemeinsamen Marktorganisation auf dem Hanfsektor gerade berücksichtigt worden sind. 35 Zu diesem Zweck begrenzt Artikel 4 Absatz 1 Unterabsatz 2 der Verordnung Nr. 1308/70 die von der Gemeinschaft gewährte Beihilfe für Hanf auf Saatgut von Sorten, die bestimmte Garantien hinsichtlich des Gehaltes des geernteten Erzeugnisses an Rausch erzeugenden Stoffen bieten. Diese Garantien werden in Artikel 3 Absatz 1 Unterabsatz 3 der Verordnung Nr. 619/71 festgelegt, der den für beihilfefähigen Hanf zulässigen Hoechstgehalt an THC festsetzt. 36 Somit stehen die Verordnungen Nrn. 1308/70 und 619/71 einer nationalen Regelung von der Art derjenigen entgegen, um die es im Ausgangsverfahren geht. 37 Daher braucht nicht mehr geprüft zu werden, ob andere Bestimmungen des Gemeinschaftsrechts wie die Artikel 28 EG bis 30 EG einschlägig sind. 38 Nach allem ist auf die umformulierten Vorlagefragen zu antworten, dass die Verordnungen Nrn. 1308/70 und 619/71 einer nationalen Regelung entgegenstehen, die bewirkt, dass der Anbau und der Besitz von Industriehanf im Sinne dieser Verordnungen verboten sind. Kostenentscheidung Kosten 39 Die Auslagen der schwedischen Regierung und der Kommission, die Erklärungen vor dem Gerichtshof abgegeben haben, sind nicht erstattungsfähig. Für die Beteiligten des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren Teil des beim nationalen Gericht anhängigen Verfahrens; die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF (Fünfte Kammer) auf die ihm vom Halmstads tingsrätt mit Beschluss vom 8. November 2001 vorgelegten Fragen für Recht erkannt: Die Verordnungen (EWG) Nr. 1308/70 des Rates vom 29. Juni 1970 über die gemeinsame Marktorganisation für Flachs und Hanf in der durch die Verordnung (EG) Nr. 2826/2000 des Rates vom 19. Dezember 2000 über Informations- und Absatzförderungsmaßnahmen für Agrarerzeugnisse im Binnenmarkt geänderten Fassung und (EWG) Nr. 619/71 des Rates vom 22. März 1971 zur Festlegung der Grundregeln für die Gewährung einer Beihilfe für Flachs und Hanf in der durch die Verordnung (EG) Nr. 1420/98 des Rates vom 26. Juni 1998 geänderten Fassung stehen einer nationalen Regelung entgegen, die bewirkt, dass der Anbau und der Besitz von Industriehanf im Sinne dieser Verordnungen verboten ist.

62002TJ0282

it

Antefatti della controversia 1       Il 24 gennaio 2002 l’impresa Franz Haniel & Cie GmbH (in prosieguo: la «Haniel») e la ricorrente hanno notificato alla Commissione, conformemente all’art. 4 del regolamento (CEE) del Consiglio 21 dicembre 1989, n. 4064, relativo al controllo delle operazioni di concentrazione tra imprese (GU L 395, pag. 1, nuovamente pubblicato, in seguito a rettifiche, in GU 1990, L 257, pag. 13), modificato dal regolamento (CE) del Consiglio 30 giugno 1997, n. 1310, (GU L 180, pag. 1), un’operazione di concentrazione. Secondo tale notifica, nel 1999, la Haniel e la ricorrente hanno acquisito il controllo congiunto, ai sensi dell’art. 3, n. 1, lett. b), del regolamento n. 4064/89, dell’impresa olandese Coöperatieve Verkoop- en Produktievereniging van Kalkzandsteenproducenten (in prosieguo: la «CVK») e delle undici imprese ad essa associate mediante contratto e acquisto di quote sociali detenute dalla società tedesca RAG AG (in prosieguo: la «RAG»). 2       La Haniel è una holding tedesca diversificata che, nel settore dei materiali da costruzione, si occupa di produzione e vendita di materiali per murature come pietra arenaria calcarea, cemento cellulare e preconfezionato. La Haniel esercita le sue attività principalmente in Germania. Quanto ai Paesi Bassi, prima dell’operazione di concentrazione, la Haniel aveva partecipazioni in numerose imprese di produzione di pietra arenaria calcarea associate alla CVK. 3       La ricorrente, che precedentemente era stata parte del gruppo olandese NBM Amstelland BV, esercita le sue attività nei Paesi Bassi sul mercato dei materiali da costruzione e, in generale, nei settori dell’edilizia, della logistica e del commercio di materie prime. Al momento dell’adozione della decisione 2003/756/CE, relativa ad un procedimento a norma del regolamento n. 4064/89, che dichiara una concentrazione compatibile con il mercato comune e con l’accordo SEE [Caso COMP/M.2650 – Haniel/Cementbouw/JV (CVK)] (in prosieguo: la «decisione impugnata»), la ricorrente era detenuta dalla CVC Capital Partners Group Ltd, una società di capitali. 4       La CVK esiste dal 1947 ed era inizialmente incaricata della vendita della produzione dei propri associati, vale a dire i produttori di pietra arenaria calcarea dei Paesi Bassi. Nel 1989 la CVK è stata trasformata in una cooperativa di diritto olandese, allo scopo di migliorare la collaborazione tra i suoi associati. 5       Prima della realizzazione dell’operazione di concentrazione, cinque delle imprese associate alla CVK – la Kalkzandsteenfabriek De Hazelaar BV (in prosieguo: la «De Hazelaar»), la Kalkzandsteenindustrie Loevestein BV (in prosieguo: la «Loevestein»), la Steenfabriek Boudewijn BV (in prosieguo: la «Boudewijn»), la Kalkzandsteenfabriek Hoogdonk BV (in prosieguo: la «Hoogdonk») e la Kalkzandsteenfabriek Rijsbergen BV (in prosieguo: la «Rijsbergen») – erano filiali della Haniel. Tre stabilimenti di pietra arenaria calcarea – la Kalkzandsteenfabriek Harderwijk BV (in prosieguo: la «Harderwijk»), la Kalkzandsteenfabriek Roelfsema BV (in prosieguo: la «Roelfsema») e la Kalkzandsteenfabriek Bergumermeer BV (in prosieguo: la «Bergumermeer») – erano filiali della ricorrente, mentre due produttrici – l’Anker Kalkzandsteenfabriek BV (in prosieguo: l’«Anker») e la Vogelenzang Fabriek van Bouwmaterialen BV (in prosieguo: la «Vogelenzang») – erano filiali della RAG. Infine, una produttrice, l’impresa Van Herwaarden Hillegom BV (in prosieguo: la «Van Herwaarden»), era detenuta congiuntamente dalla Haniel ([ riservato ]%),( ) dalla ricorrente ([ riservato ]%) e dalla RAG ([ riservato ]%). 6       Nel 1998 alla Nederlandse Mededingingsautoriteit (autorità olandese competente per la concorrenza; in prosieguo: la «NMa») è stato notificato un progetto di concentrazione che prevedeva l’acquisizione, da parte della CVK, del controllo sulle imprese ad essa associate. L’assunzione del controllo doveva avvenire mediante la stipulazione di un contratto di pooling nonché mediante una modifica dello statuto della CVK. Il 23 aprile 1998 la NMa ha deciso di avviare il cosiddetto procedimento di «seconda fase». Con decisione 20 ottobre 1998, la NMa ha concluso il procedimento di seconda fase ed ha autorizzato il progetto in questione. 7       Prima che venisse realizzata questa operazione, la RAG ha deciso di vendere alla Haniel e alla ricorrente le partecipazioni da essa detenute nelle imprese associate alla CVK. Nel marzo 1999 le parti hanno comunicato le loro intenzioni alla NMa. Quest’ultima, con lettera 26 marzo 1999, ha informato le medesime del fatto che la cessione prevista non avrebbe costituito un’operazione di concentrazione ai sensi dell’art. 27 della wet van 22 mei 1997 houdende nieuwe regels omtrent de economische mededinging (Mededingingswet) (legge 22 maggio 1997 che stabilisce nuove regole relative alla concorrenza economica) (Stb. 1997, n. 242), a patto che l’operazione autorizzata con decisione 20 ottobre 1998 venisse realizzata non oltre il momento della detta cessione. 8       Il 9 agosto 1999 la CVK e le imprese ad essa associate hanno stipulato il contratto di pooling di cui sopra al punto 6. Lo statuto della CVK è stato modificato alla medesima data al fine di prendere in considerazione le disposizioni del contratto di pooling (tali due operazioni verranno indicate in prosieguo come il «primo gruppo di operazioni»). Sempre in tale data, la RAG, ha ceduto le quote che essa deteneva in tre delle imprese associate alla CVK (l’Anker, la Vogelenzang e la Van Herwaarden) alla Haniel e alla ricorrente (in prosieguo: l’«operazione RAG»), le quali hanno stipulato, peraltro, un contratto di collaborazione disciplinante la loro collaborazione nell’ambito della CVK (tali due operazioni, considerate congiuntamente, verranno indicate in prosieguo come il «secondo gruppo di operazioni»). 9       Essendo venuta a conoscenza dell’operazione del 9 agosto 1999 in occasione dell’esame di altre due operazioni di concentrazione notificate dalla Haniel (casi COMP/M.2495 – Haniel/Fels e COMP/M.2568 – Haniel/Ytong), la Commissione, con lettera 22 ottobre 2001, ha segnalato alla ricorrente e alle altre imprese partecipanti che l’operazione doveva esserle notificata a titolo dell’art. 4 del regolamento n. 4064/89. 10     Come è stato osservato sopra al punto 1, il 24 gennaio 2002 la Haniel e la ricorrente hanno notificato l’operazione a titolo dell’art. 4 del regolamento n. 4064/89. 11     Il 25 febbraio 2002 la Commissione ha adottato una decisione ai sensi dell’art. 6, n. 1, lett. c), del regolamento n. 4064/89, considerando che l’operazione di concentrazione notificata suscitava seri dubbi in merito alla sua compatibilità con il mercato comune e con l’accordo sullo Spazio economico europeo (in prosieguo: l’«accordo SEE»). 12     Il 25 aprile 2002 la Commissione ha inviato alle parti che avevano proceduto alla notifica una comunicazione degli addebiti. La ricorrente ha risposto alla medesima con lettera 13 maggio 2002. 13     Il 16 maggio 2002 la Commissione ha sentito le parti interessate. 14     In seguito ad una prima bozza d’impegni presentata il 28 maggio 2002 e considerata insufficiente dalla Commissione ai fini della soluzione del problema da essa constatato sul piano della concorrenza, la Haniel e la ricorrente hanno presentato impegni definitivi il 5 giugno 2002. 15     Il 26 giugno 2002 la Commissione ha adottato la decisione impugnata con cui ha considerato che la concentrazione notificata era compatibile con il mercato comune e con il funzionamento dell’accordo SEE (art. 1 della decisione impugnata), subordinatamente al pieno adempimento, da parte della Haniel e della ricorrente, agli impegni indicati ai punti 27, 28, 32‑35 e 40 dell’allegato alla detta decisione (art. 2 della decisione impugnata) e al pieno adempimento agli altri impegni dell’allegato (art. 3 della decisione impugnata). A titolo degli impegni di cui all’art. 2 della decisione impugnata figura in particolare lo scioglimento della CVK entro un termine di [ riservato ] a partire dall’adozione della decisione impugnata. La decisione impugnata, privata dei suoi dati riservati, è stata pubblicata nella Gazzetta ufficiale dell’Unione europea 30 ottobre 2003 (GU L 282, pag. 1, rettifica in GU L 285, pag. 52). Procedimento e conclusioni delle parti 16     Con atto introduttivo depositato nella cancelleria del Tribunale l’11 settembre 2002, la ricorrente ha proposto il presente ricorso in virtù dell’art. 230 CE. 17     In applicazione dell’art. 14 del regolamento di procedura del Tribunale e su proposta della Quarta Sezione, il Tribunale, sentite le parti in conformità dell’art. 51 del detto regolamento, ha deciso di rinviare la causa dinanzi ad un collegio giudicante ampliato. 18     Su relazione del giudice relatore, il Tribunale (Quarta Sezione ampliata) ha deciso di aprire la fase orale del procedimento e, a titolo di misure di organizzazione del procedimento, ha chiesto alle parti di rispondere per iscritto a taluni quesiti e di presentare diversi documenti. Le parti hanno ottemperato a queste richieste entro il termine stabilito. 19     Le difese orali delle parti e le loro risposte ai quesiti del Tribunale sono state sentite all’udienza del 6 luglio 2005. 20     La ricorrente chiede che il Tribunale voglia: –       annullare la decisione impugnata; –       condannare la Commissione alle spese. 21     La Commissione chiede che il Tribunale voglia: –       respingere il ricorso; –       condannare la ricorrente alle spese. In diritto 22     La ricorrente solleva sostanzialmente tre motivi a sostegno del suo ricorso. Il primo motivo è relativo all’incompetenza della Commissione ad esaminare le operazioni in questione in virtù dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89. Il secondo motivo verte su errori di valutazione della Commissione relativi alla creazione di una posizione dominante mediante l’operazione di concentrazione, in violazione dell’art. 2 del regolamento n. 4064/89. Infine, il terzo motivo è relativo alla violazione degli artt. 3 e 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89 nonché del principio di proporzionalità. 1. Sul primo motivo, relativo all’incompetenza della Commissione ad esaminare le operazioni in questione in virtù dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 23     Tale motivo si suddivide in tre parti. La prima parte verte sull’incompetenza della Commissione ad esaminare le operazioni RAG a causa dell’assenza di una modifica del controllo della CVK. La seconda parte verte sull’incompetenza della Commissione a qualificare come un’unica concentrazione due operazioni distinte e sull’inesistenza, nella fattispecie, di un’operazione di concentrazione ai sensi dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89. La terza parte verte sull’incompetenza della Commissione ad esaminare l’assunzione del controllo da parte della CVK delle imprese ad essa associate, a causa dell’autorizzazione della medesima da parte della NMa. Sulla prima parte del primo motivo, vertente sull’incompetenza della Commissione ad esaminare l’operazione RAG a causa dell’assenza di una modifica del controllo della CVK Argomenti delle parti 24     La ricorrente sostiene che la Commissione è incompetente, a titolo del regolamento n. 4064/89, ad esaminare l’operazione RAG, in quanto da tale operazione non è derivato un controllo congiunto della CVK da parte della Haniel e di quest’ultima. 25     In primo luogo, la ricorrente contesta l’affermazione contenuta nella decisione impugnata secondo cui, prima dell’operazione RAG, vi era la possibilità di maggioranze variabili nell’assemblea dei soci della CVK. 26     Innanzi tutto, la ricorrente considera sorprendente tale affermazione poiché le decisioni della NMa in data 23 aprile e 20 ottobre 1998 non menzionano affatto questa eventualità. 27     La ricorrente si stupisce poi che la decisione impugnata non contenga alcuna analisi della questione se, in concreto, vi fosse la possibilità di maggioranze variabili nell’assemblea dei soci della CVK prima dell’operazione RAG. La Commissione, ad avviso della ricorrente, non può limitarsi, come ha fatto nella decisione impugnata, a dichiarare che vi erano maggioranze variabili prima di questa operazione senza fornire il minimo elemento di prova relativo all’assenza di solidi interessi comuni agli azionisti o all’assenza di una maggioranza stabile, conformemente al punto 35 della comunicazione della Commissione sulla nozione di concentrazione a norma del regolamento n. 4064/89 (GU 1988, C 66, pag. 5). A parere della ricorrente, la Commissione non è riuscita a dimostrare che, prima dell’operazione RAG, esisteva una situazione di «assenza di controllo» della CVK. Orbene, la ricorrente precisa che spettava alla Commissione dimostrare l’assenza di controllo prima dell’operazione RAG, tenuto conto della forte comunanza di interessi che esisteva tra gli «azionisti» della CVK prima di tale operazione, in particolare sulla base del contratto di pooling. 28     In secondo luogo, la ricorrente ritiene che dagli asseriti diritti di veto che, secondo la decisione impugnata, essa deterrebbe assieme alla Haniel non derivi un controllo congiunto della CVK, la quale è un entità economica indipendente. 29     In primo luogo, la Commissione si sarebbe limitata a presumere l’esistenza di diritti di veto della ricorrente e della Haniel negli organi decisionali della CVK. 30     In tal modo, innanzi tutto, la ricorrente afferma che la Commissione non ha tenuto conto delle garanzie che la ricorrente e la Haniel avrebbero fornito alla NMa nell’ambito della notifica della bozza di contratto di pooling approvata con decisione 20 ottobre 1998. Tali garanzie prevedevano, da una parte, che il consiglio d’amministrazione della CVK dovesse essere composto esclusivamente da rappresentanti delle imprese associate alla CVK o da persone indipendenti e non potesse comprendere alcun rappresentante delle società appartenenti ad un gruppo a cui apparteneva la società madre di uno o più associati alla CVK. D’altra parte, quanto al collegio sindacale della CVK, esso doveva essere composto da una maggioranza di membri indipendenti. Secondo la ricorrente, tali regole garantiscono che né la ricorrente né la Haniel siano in grado di influenzare le decisioni commerciali strategiche della CVK. 31     La ricorrente sostiene, poi, che, secondo il codice civile olandese, gli organi decisionali di una cooperativa, quale la CVK, devono adottare le loro decisioni unicamente nell’interesse dell’impresa e non in quello dei suoi azionisti. Di conseguenza, secondo quanto asserito dalla ricorrente, né essa né la Haniel erano in grado, in diritto o in fatto, di influenzare le decisioni commerciali strategiche degli organi decisionali della CVK. Ne consegue che, secondo la ricorrente, la decisione 20 ottobre 1998, in cui venivano accettate le garanzie offerte dalla medesima e dalla Haniel, ha fatto sorgere un legittimo affidamento in capo ad essa, laddove spettava alla Commissione dimostrare concretamente che la Haniel e la ricorrente avevano la possibilità di esercitare un’influenza determinante sulle decisioni della CVK. 32     In secondo luogo, la ricorrente contesta la conclusione a cui è giunta la Commissione al punto 19 della decisione impugnata, secondo cui l’accordo di collaborazione concluso tra la ricorrente e la Haniel, la chiusura di tre stabilimenti di pietra arenaria calcarea, associate alla CVK, e taluni documenti per uso interno della Haniel erano elementi che rivelavano il controllo congiunto che la ricorrente e la Haniel esercitavano sulla CVK. Quanto al contratto di collaborazione concluso tra la Haniel e la ricorrente, quest’ultima osserva che le disposizioni citate dalla decisione impugnata riguardano solo l’uso di [ riservato ], circostanza che non si può automaticamente ritenere che implichi decisioni strategiche della CVK. Per quanto riguarda la chiusura di tre imprese associate alla CVK, la ricorrente ricorda che non è stato stipulato alcun accordo tra la medesima e la Haniel a tal proposito e che, dopo la sottoscrizione dell’accordo di pooling, è stata la CVK che, basandosi sulle proprie analisi commerciali, ha deciso di procedere a tale chiusura. Quanto ai documenti per uso interno della Haniel, la ricorrente sostiene che, essendo stata autorizzata a prendere visione di tali documenti, essa è in grado di affermare che questi ultimi non dimostrano l’esistenza o l’assenza di un controllo congiunto ai fini dell’applicazione del regolamento n. 4064/89, ma espongono interessi soggettivi e non pertinenti nella fattispecie della Haniel. 33     Infine, in terzo luogo, la ricorrente ritiene che la Commissione sia venuta meno al suo obbligo di motivare sufficientemente la decisione impugnata per tre aspetti: innanzi tutto, per quanto riguarda l’asserita esistenza di una modifica delle coalizioni nella CVK prima dell’operazione RAG, in particolare non esponendo le ragioni per cui la Commissione ha adottato una posizione diversa da quella adottata dalla NMa; poi, per quanto riguarda i motivi per cui la Commissione considera che le garanzie offerte da essa e dalla Haniel alla NMa sono insufficienti per eliminare la possibilità di un controllo congiunto e, infine, per quanto riguarda la constatazione che l’accordo di collaborazione tra essa e la Haniel, la chiusura di taluni stabilimenti di pietra arenaria calcarea e i documenti per uso interno della Haniel rivelerebbero un controllo congiunto della CVK. 34     La Commissione ricorda, in via preliminare, che, nella decisione impugnata, essa non ha considerato l’operazione RAG come un’operazione distinta. Il contratto di pooling, vale a dire l’assunzione del controllo da parte della CVK sulle imprese ad essa associate, e l’operazione RAG, vale a dire l’assunzione del controllo da parte della Haniel e della ricorrente sulla CVK, mediante l’acquisizione di quote sociali precedentemente detenute dalla RAG nel capitale delle società associate alla CVK, costituirebbero un’unica e medesima operazione di concentrazione. 35     Ciò premesso, la Commissione ribatte, innanzi tutto, che, di regola, quando due azionisti si dividono in parti uguali i diritti di voto di un’impresa, tale situazione, descritta al punto 20 della comunicazione della Commissione sulla nozione di concentrazione, citata supra al punto 27, conferisce loro un diritto di veto e, pertanto, il controllo congiunto dell’impresa. Nella fattispecie, prima dell’operazione di concentrazione, né la ricorrente, né la Haniel, né la RAG detenevano un diritto di veto. Inoltre, la Commissione sottolinea che, sebbene non sia escluso che, in circostanze del tutto eccezionali, azionisti – di minoranza – non titolari di un diritto di veto possano esercitare, di fatto, un controllo congiunto su un’impresa, la ricorrente non ha sostenuto nel suo ricorso che esistevano forti interessi comuni fra i tre azionisti citati prima che venisse realizzata l’operazione di concentrazione. A tal riguardo la Commissione rileva anche che il tentativo di argomentare in tal senso, abbozzato dalla ricorrente nella sua replica, secondo cui vi sarebbero stati interessi comuni di tali tipo, tenuto conto, in particolare, del contratto di pooling, non tiene conto del fatto che quest’ultimo è parte integrante dell’operazione di concentrazione e non è quindi rilevante per il periodo anteriore al 9 agosto 1999. Ciò premesso, secondo la Commissione, è giocoforza considerare che i tre azionisti avevano interessi diversi e supporre che, prima dell’operazione di concentrazione, vi era la possibilità di maggioranze variabili nella CVK. 36     Quanto poi all’argomento relativo alla mancata presa in considerazione della decisione della NMa 20 ottobre 1998 e delle garanzie ad essa offerte dalla ricorrente e dalla Haniel, la Commissione sottolinea che la NMa ha esaminato un’altra operazione di concentrazione con riferimento ad altre norme giuridiche. Da una parte, l’operazione di concentrazione notificata alla NMa non è stata attuata in quanto tale e un’altra operazione di concentrazione – comprendente il primo e il secondo gruppo di operazioni –, che avrebbe dovuto essere assoggettata all’obbligo di notifica ai sensi del regolamento n. 4064/89, è stata conclusa il 9 agosto 1999. D’altra parte, la NMa ha esaminato la nozione di controllo con riferimento al diritto olandese della concorrenza, mentre la Commissione l’ha fatto con riferimento alle disposizioni del regolamento n. 4064/89. Così, secondo quanto afferma la Commissione, anche se la questione delle maggioranze variabili non era pertinente per la NMa, applicando invece il regolamento n. 4064/89 ad un’altra operazione di concentrazione, essa stessa ha dato importanza a tali maggioranze variabili, ritenendo che il fatto che esse siano divenute possibili a seguito dell’operazione escludesse qualsiasi controllo congiunto precedente della CVK. Le garanzie fornite dalla ricorrente non modificano tale conclusione, in quanto hanno unicamente lo scopo di limitare la possibilità per le persone che esercitano funzioni nell’ambito degli «azionisti finali» della CVK di partecipare ai suoi organi direttivi. I membri di tali organi sono tuttavia nominati dall’assemblea dei soci della CVK, su proposta dei direttori di questi ultimi, a loro volta nominati dei loro rispettivi azionisti. Di conseguenza, la Commissione sostiene che non è affatto probabile che i membri degli organi direttivi della CVK agiscano senza tener conto degli interessi di coloro che decidono, in ultima analisi, della loro nomina o della loro revoca, vale a dire la ricorrente e la Haniel, in quanto «azionisti finali». 37     Inoltre, la Commissione sottolinea che le disposizioni del codice civile olandese non modificano la conclusione secondo cui la ricorrente e la Haniel hanno il controllo congiunto della CVK. Infatti, la Commissione sostiene, da una parte, che, anche se è vero che, nel diritto olandese, le decisioni degli organi direttivi di un’impresa devono essere adottate nell’interesse di quest’ultima, l’interesse degli azionisti è sempre un fattore da tenere in considerazione per stabilire cosa sia nell’interesse dell’impresa. D’altra parte, la Commissione osserva che i rapporti tra la CVK e la ricorrente sono equiparabili a quelli intercorrenti tra una filiale e la sua società madre; orbene, dato che il diritto societario olandese obbliga le filiali a seguire le istruzioni della società madre, lo stesso dovrebbe accadere nel caso in cui due imprese, la ricorrente e la Haniel, controllano congiuntamente un’impresa comune. 38     Parimenti, la Commissione contesta le censure della ricorrente nei confronti del punto 19 della decisione impugnata secondo cui il contratto di collaborazione, la chiusura di tre imprese associate alla CVK e i documenti interni della Haniel costituiscono elementi rivelatori del controllo congiunto esercitato dalla ricorrente e dalla Haniel sulla CVK. A tal proposito la Commissione ricorda che tali elementi servono solo ad illustrare l’esistenza del controllo congiunto, dimostrato nei punti 13‑17 della decisione impugnata, come ha peraltro ammesso la ricorrente nella sua replica. Di conseguenza, i diritti di veto della ricorrente e della Haniel sulla nomina degli organi di amministrazione della CVK sarebbero sufficienti di per sé a dimostrare il loro controllo congiunto della CVK. In ogni caso, la Commissione considera che i primi due elementi rivelano effettivamente la possibilità che la ricorrente e la Haniel intervengano nelle attività e nelle decisioni strategiche della CVK. Quanto ai documenti interni della Haniel, la Commissione considera che essi confortano la sua tesi secondo cui la Haniel e la ricorrente avevano l’intenzione di assumere congiuntamente il controllo della CVK. 39     Infine, la Commissione contesta anche le affermazioni della ricorrente sull’insufficiente motivazione della decisione impugnata. Giudizio del Tribunale –       Osservazioni preliminari 40     In via preliminare, va ricordato che, a termini dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89, intitolato «Definizione della concentrazione», «Si ha un’operazione di concentrazione: a)      quando due o più imprese precedentemente indipendenti procedono ad una fusione, oppure b)      quando: –       una o più persone che già detengono il controllo di almeno un’impresa o –       di una o più imprese, acquisiscono direttamente od indirettamente, sia tramite acquisto di partecipazioni nel capitale o di elementi del patrimonio, sia tramite contratto o qualsiasi altro mezzo, il controllo dell’insieme o di parti di una o più imprese. 2.      La costituzione di un’impresa comune che esercita stabilmente tutte le funzioni di una entità economica autonoma va considerata come un’operazione di concentrazione ai sensi del paragrafo 1, lettera b). 3.      Ai fini dell’applicazione del presente regolamento si ha controllo in presenza di diritti, contratti che conferiscono, da soli o congiuntamente e tenuto conto delle circostanze di fatto o di diritto, la possibilità di esercitare un’influenza determinante sull’attività di un’impresa; trattasi in particolare di: a)      diritti di proprietà o di godimento sulla totalità o su parti del patrimonio di un’impresa; b)      diritti o contratti che conferiscono un’influenza determinante sulla composizione, sulle deliberazioni o sulle decisioni degli organi di un’impresa. 4.      Il controllo è acquisito dalla persona o dalla impresa o dal gruppo di persone o di imprese: a)      che siano titolari dei diritti o beneficiari dei contratti suddetti; o b)      che, pur non essendo titolari di tali diritti o beneficiari di tali contratti, abbiano il potere di esercitare i diritti che ne derivano. (…)». 41     Ne consegue che un’operazione di concentrazione viene realizzata, in particolare, mediante l’acquisto del controllo di una o più imprese, mediante un’impresa che agisce da sola, o mediante due o più imprese che agiscono congiuntamente, fermo restando che, indipendentemente dalla forma dell’assunzione di controllo, quest’ultima, tenuto conto delle circostanze di fatto e di diritto specifiche di ogni fattispecie, deve conferire la possibilità di esercitare un’influenza determinante sull’attività dell’impresa acquisita derivante da diritti, da contratti o da qualsiasi altro mezzo. 42     Come ha precisato la Commissione al punto 19 della sua comunicazione sulla nozione di concentrazione, citata supra al punto 27, riprodotta dal punto 14 della decisione impugnata, non contestato dalla ricorrente, si ha controllo congiunto quando due o più imprese o persone hanno la possibilità di esercitare un’influenza determinante su un’altra impresa, vale a dire hanno il potere di impedire decisioni che determinano l’indirizzo strategico degli affari dell’impresa. Così, il controllo congiunto permette che si verifichi una situazione di stallo per effetto del potere di due o più imprese di respingere le decisioni strategiche proposte. Ne consegue che tali azionisti devono necessariamente trovare un accordo sulla politica commerciale dell’impresa comune. 43     Nella fattispecie, la Commissione, ai punti 15‑17 della decisione impugnata, ha effettuato le seguenti precisazioni: «15.      Mediante l’acquisizione delle quote di RAG, Haniel e Cementbouw assunsero il controllo congiunto di CVK. La rispettiva partecipazione indiretta del 50% in CVK offriva ad Haniel e Cementbouw la possibilità di esercitare dei diritti di veto nell’assemblea dei soci (ledenvergadering) di CVK, generati dall’uscita di RAG, la cui presenza nell’assemblea dei soci avrebbe consentito maggioranze variabili, escludendo quindi la possibilità del controllo dell’assemblea da parte dei titolari delle quote. 16.      L’assemblea dei soci decide la composizione degli organi decisionali di CVK, vale a dire del consiglio direttivo (Raad van Bestuur ) e del collegio sindacale (Raad van Commissarissen). Lo statuto e il contratto di pooling le impongono delle limitazioni nelle nomine, poiché nessun membro del consiglio d’amministrazione e solo una minoranza dei membri del collegio sindacale può rivestire cariche anche nelle società dei titolari delle quote delle imprese associate alla CVK. 17.      La facoltà di decidere la composizione degli organi decisionali di un’impresa rappresenta un aspetto fondamentale dal punto di vista strategico. Ai sensi del regolamento sulle concentrazioni, infatti, chiunque possa esercitare un diritto di veto in relazione a tale decisione detiene di fatto il controllo dell’impresa, in questo caso la CVK, poiché i membri degli organi decisionali non possono non tenere conto del parere dei titolari dei diritti di veto nelle proprie decisioni». 44     Al punto 19 della decisione impugnata, la Commissione ha inoltre osservato quanto segue: «19.      L’assunzione, da parte di Haniel e Cementbouw, del controllo su CVK è ulteriormente evidenziata dal contratto di collaborazione, stipulato da tali imprese in concomitanza con il contratto di pooling. Nel contratto di collaborazione, Haniel e Cementbouw definiscono alcuni aspetti della reciproca collaborazione all’interno della CVK (cfr. ‘considerando’ 11). Inoltre, alcune decisioni strategiche, messe in atto dalla direzione di CVK dopo l’esecuzione dell’operazione qui in discussione e, in particolare, la chiusura di tre degli undici stabilimenti di pietra arenaria calcarea, erano già state illustrate dettagliatamente da Haniel e Cementbouw prima dell’operazione e costituivano quindi evidentemente per le parti la base negoziale per la stipulazione del contratto di pooling. In generale, dai documenti redatti internamente per consentire alla direzione di Haniel di prendere una decisione in merito all’operazione in discussione, emerge chiaramente che, nelle previsioni di Haniel, mediante la stipulazione del contratto di pooling, le parti avrebbero ottenuto la possibilità di controllare congiuntamente CVK». 45     Dai passaggi citati della decisione impugnata emerge che la Commissione ha accertato l’esistenza di un controllo della CVK da parte della Haniel e della ricorrente, indipendentemente dalla questione, sollevata nella seconda parte del presente motivo, se vi siano state nella fattispecie una o più operazioni di concentrazione. Di conseguenza, anche se la Commissione sottolinea, nelle sue memorie, di non essersi pronunciata esclusivamente, nella decisione impugnata, sull’operazione RAG, ma su una concentrazione comprendente il primo e il secondo gruppo di operazioni citati supra al punto 8, è tuttavia giocoforza constatare che, per determinare l’assunzione del controllo congiunto della CVK da parte della Haniel e della ricorrente, la Commissione si è basata unicamente sul secondo gruppo di operazioni. 46     Va precisato che, in sostanza, la ricorrente lascia intendere, in un primo tempo, che, prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, e in particolare prima dell’operazione RAG, vi era un controllo congiunto della CVK esercitato dai suoi tre azionisti, vale a dire la ricorrente, la Haniel e la RAG – come implica la sua affermazione relativa alla «forte comunanza di interessi che esisteva tra gli azionisti della CVK» (v. supra, punto 27), del tipo di quella indicata ai punti 30‑35 della comunicazione della Commissione sulla nozione di concentrazione menzionata – e contesta alla Commissione di non aver dimostrato «l’assenza di interessi comuni» agli azionisti della CVK prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, precedentemente alla constatazione di un’«assunzione di controllo» della CVK da parte della Haniel e della ricorrente. In un secondo tempo, la ricorrente sostiene che le garanzie offerte alla NMa, nell’ambito della notifica del progetto del primo gruppo di operazioni menzionato supra al punto 8, per quanto riguarda la composizione del consiglio d’amministrazione e del collegio sindacale della CVK escluderebbero qualsiasi controllo congiunto di quest’ultima, vale a dire l’assenza di diritti di veto detenuti dalla Haniel e dalla ricorrente sulle decisioni strategiche dell’impresa. 47     L’esame che segue verterà dunque, in primo luogo, sull’affermazione della ricorrente secondo cui vi era un controllo congiunto della CVK da parte di tre suoi azionisti prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni. In caso di risposta negativa, il Tribunale valuterà, in secondo luogo, se, come sostenuto nella decisione impugnata, il secondo gruppo di operazioni, in particolare l’operazione RAG, abbia comportato l’assunzione del controllo congiunto della CVK da parte della Haniel e della ricorrente. Infine, in terzo luogo, il Tribunale esaminerà le censure sollevate dalla ricorrente quanto all’insufficienza di motivazione della decisione impugnata in relazione alla constatazione dell’assunzione di controllo congiunto della CVK. –       Sulle affermazioni della ricorrente relative all’esistenza di un controllo congiunto della CVK prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni 48     Va rilevato che l’accertamento effettuato al punto 15 della decisione impugnata, secondo cui la presenza della RAG nell’assemblea dei soci della CVK avrebbe consentito maggioranze variabili ed escluso l’eventualità dell’assunzione del controllo delle imprese associate da parte degli azionisti, si basa necessariamente sull’interpretazione dei dati relativi alla ripartizione del capitale sociale e dei diritti di voto corrispondenti che figurano al punto 5 della decisione impugnata. 49     Tali dati, indicati in appresso, rappresentano la quota, in percentuale, che ciascuna delle 11 imprese associate alla CVK detiene nel capitale sociale di quest’ultima – e i relativi diritti di voto – conformemente allo statuto della CVK. –      De Hazelaar          [ riservato ]% –      Loevestein          [ riservato ]% –      Boudewijn          [ riservato ]% –      Hoogdonk          [ riservato ]% –      Rijsbergen          [ riservato ]% –      Harderwijk          [ riservato ]% –      Roelfsema          [ riservato ]% –      Bergumermeer          [ riservato ]% –      Anker                   [ riservato ]% –      Vogelenzang          [ riservato ]% –      Van Herwaarden [ riservato ]% 50     Va ricordato che, prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, la Haniel era proprietaria delle prime cinque imprese menzionate supra, la ricorrente era la società madre della Harderwijk, della Roelfsema e della Bergumermeer, mentre la RAG deteneva l’Anker e la Vogelenzang. Quanto all’impresa Van Herwaarden, la Haniel deteneva [ riservato ]% del suo capitale sociale, la ricorrente [ riservato ]% e la RAG [ riservato ]%. 51     Ne consegue che, prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, la Haniel deteneva indirettamente [dal 40 al 45]( )% del capitale sociale della CVK ([ riservato ]% corrispondente alla quota congiunta delle prime cinque imprese + [ riservato ]% corrispondente alla sua partecipazione di [ riservato ]% nella Van Herwaarden), mentre la ricorrente e la RAG ne detenevano rispettivamente [dal 40 al 45]% ([ riservato ]% corrispondente alla quota congiunta delle sue tre filiali + [ riservato ]% corrispondente alla sua partecipazione di [ riservato ]% nella Van Herwaarden) e [dal 15 al 20]% ([ riservato ]% corrispondente alla quota congiunta delle sue due filiali + [ riservato ]% corrispondente alla sua partecipazione di [ riservato ]% nella Van Herwaarden). 52     Tenuto conto delle modalità di voto nell’ambito dell’assemblea dei soci della CVK, ne sarebbe risultato, in linea di principio, che, se la RAG avesse conservato le sue partecipazioni nella CVK, nessuno dei tre azionisti della CVK avrebbe avuto la possibilità di impedire l’adozione delle decisioni di tale assemblea, in particolare quella delle decisioni strategiche della CVK. 53     Tale affermazione non viene inficiata dall’affermazione della ricorrente secondo cui vi erano forti interessi in comune tra gli azionisti, simili a quelli indicati dalla Commissione nella sua comunicazione sulla nozione di concentrazione menzionata, per cui, di fatto, esisteva un controllo congiunto della CVK da parte dei tre azionisti prima di tale operazione. 54     Va sottolineato che, al punto 30 della comunicazione citata, la Commissione ha esposto che, anche in assenza di diritti specifici di veto, due o più imprese che acquisiscono partecipazioni di minoranza in un’altra impresa possono ottenerne il controllo congiunto. Da questa comunicazione emerge che un caso di tale tipo presuppone una concertazione tra tali azionisti di minoranza derivante da un accordo giuridicamente vincolante o da circostanze di fatto. Secondo la comunicazione, lo strumento giuridico per garantire l’esercizio in comune dei diritti di voto può assumere diverse forme, come una holding o un accordo con il quale gli azionisti si impegnano ad agire in modo uniforme («pooling agreement»). Quanto alle circostanze di fatto che dimostrano un’azione congiunta, la comunicazione, al suo punto 32, osserva che, in via del tutto eccezionale, un’azione di questo tipo degli azionisti di minoranza può essere dimostrata laddove esistano tra questi interessi comuni talmente forti da impedire uno scontro nell’esercizio dei diritti di voto nel contesto dell’impresa comune. 55     La comunicazione precisa, da una parte, che l’acquisizione di partecipazioni di minoranza in un’impresa comune già esistente, l’esistenza di legami preesistenti tra gli azionisti di minoranza o l’acquisizione delle partecipazioni mediante azione concertata potrà indicare un interesse comune di tale natura. D’altra parte, in caso di costituzione ex novo di un’impresa comune, a differenza di quanto avviene in caso di acquisizione di partecipazioni di minoranza in una società già esistente, è più probabile che le imprese fondatrici realizzino una politica volutamente comune, in particolare se ciascuna impresa fondatrice fornisce all’impresa comune un contributo indispensabile al suo funzionamento (tecnologie specifiche, know‑how specializzato, accordi di fornitura, ecc. ). Infine, la comunicazione, al punto 35, rileva che, in assenza di forti interessi comuni quali quelli delineati in precedenza, la variabilità delle alleanze tra azionisti di minoranza fa normalmente escludere l’esistenza di un controllo congiunto. Qualora nel processo decisionale la maggioranza non sia stabile, bensì possa essere rappresentata di volta in volta da una qualsiasi delle varie combinazioni di voto possibili tra azionisti di minoranza, non si può presumere che tali azionisti controllino congiuntamente l’impresa. 56     La ricorrente non contesta le valutazioni generali sull’esistenza di interessi comuni effettuate dalla Commissione nella sua comunicazione sulla nozione di concentrazione citata, ma sostiene che, nella fattispecie, prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, i tre azionisti possedevano già interessi di tale tipo, ai sensi di tale comunicazione. 57     Orbene, va rilevato che, nelle sue memorie, la ricorrente non fornisce alcun elemento di prova atto a suffragare concretamente la sua affermazione. Tutt’al più essa osserva che tali interessi comuni sarebbero basati sul contratto di pooling, vale a dire su una delle operazioni che fanno parte del primo gruppo di operazioni. Tuttavia, a tal riguardo, va ricordato che è pacifico che il contratto di pooling è stato concluso solo il 9 agosto 1999, vale a dire il medesimo giorno del secondo gruppo di operazioni. Di conseguenza, contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, tale contratto non può costituire il fondamento della dimostrazione dell’esistenza di interessi comuni ai tre azionisti, prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, atto a determinare se esistesse, in un tale momento, la possibilità di esercitare un’influenza determinante sulle decisioni strategiche dell’impresa CVK. Il fatto che la bozza del contratto di pooling sia stata notificata alla NMa non modifica affatto tale affermazione, poiché la possibilità, derivante dal detto contratto, per la ricorrente e per la Haniel, di esercitare un’influenza determinante sulle decisioni strategiche della CVK non era effettiva prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni. 58     Va infatti rilevato che, se l’influenza determinante, ai sensi dell’art 3, n. 3, del regolamento n. 4064/89, non deve essere necessariamente esercitata per esistere, affinché esista invece un controllo ai sensi dell’art. 3 del regolamento, la possibilità di esercitare tale influenza deve essere effettiva. Orbene, il semplice fatto che la bozza di contratto di pooling sia stata notificata alla NMa non prova che i tre azionisti avrebbero acquisito a causa di tale notifica la possibilità di esercitare un’influenza determinante sulla CVK, prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni. 59     Ne consegue che, contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, non può essere contestato alla Commissione, nella fattispecie, di non aver dimostrato l’assenza di forti interessi comuni tra gli azionisti di minoranza dell’impresa comune CVK prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, poiché, anche dinanzi al Tribunale, la ricorrente non ha potuto fornire gli elementi di prova su cui si baserebbero tali asseriti interessi comuni. 60     È peraltro inconferente la tesi della ricorrente secondo cui le decisioni 23 aprile e 20 ottobre 1998 della NMa non menzionavano l’eventualità di una modifica delle coalizioni tra gli azionisti e consideravano la CVK come un’entità economica autonoma. 61     Infatti, da una parte, pur supponendo che le decisioni della NMa possano essere opposte alla Commissione, va constatato che la NMa si è pronunciata, in tali decisioni, sulla questione se l’operazione prevista, oggetto del contratto di pooling, costituisse una concentrazione ai sensi del diritto olandese. La NMa non era dunque invitata a pronunciarsi sul secondo gruppo di operazioni, di cui essa non era conoscenza quando ha adottato le decisioni menzionate. In ogni caso, la NMa, oltre a non menzionare i cambiamenti di coalizione, non indica, nella sua decisione definitiva 20 ottobre 1998, che esisteva un controllo congiunto della CVK da parte dei tre azionisti, prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, tesi sollevata dalla ricorrente nell’ambito della presente parte del motivo. 62     D’altra parte, la ricorrente si sbaglia sulla nozione di entità economica autonoma. Il fatto che un’impresa comune possa essere un’impresa a pieno titolo e quindi, dal punto di vista funzionale, economicamente autonoma non significa che essa goda di autonomia per quanto riguarda l’adozione delle sue decisioni strategiche. Una conclusione in senso opposto condurrebbe ad una situazione in cui non vi sarebbe mai un controllo congiunto su un’«impresa comune» dato che essa sarebbe economicamente autonoma. Orbene, la condizione prevista dall’art. 3, n. 2, del regolamento n. 4064/89 − per poter considerare che la creazione di un’impresa comune, vale a dire controllata da due o più imprese, realizza una concentrazione − secondo cui tale impresa comune deve «esercita[re] stabilmente tutte le funzioni di una entità economica autonoma» prova che ciò non avviene. 63     Di conseguenza, sulla base dei dati che figurano nella decisione impugnata e degli elementi del fascicolo disponibili al momento dell’adozione di quest’ultima, la ricorrente non ha dimostrato che vi era un controllo congiunto della CVK da parte dei suoi tre azionisti prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni, di cui la Commissione ha erroneamente disconosciuto l’esistenza. 64     Va dunque verificato se la conclusione del secondo gruppo di operazioni abbia comportato l’assunzione del controllo della CVK da parte della Haniel e della ricorrente, concedendo loro un diritto di veto sulle decisioni strategiche della CVK. –       Sull’assunzione del controllo congiunto della CVK da parte della Haniel e della ricorrente al momento della conclusione del secondo gruppo di operazioni 65     Innanzi tutto, è pacifico che, con l’operazione RAG, la Haniel e la ricorrente hanno assunto il controllo congiunto delle tre imprese Anker, Vogelenzang e Van Herwaarden, tutte associate alla CVK. Tale operazione, costituita dall’acquisto di partecipazioni, rispettivamente esclusive e minoritarie, della RAG in tali imprese, costituisce di per sé un’operazione di concentrazione. Il contratto di cessione contiene, inoltre, clausole restrittive tipicamente legate alle operazioni di concentrazione, quale la clausola di non concorrenza, al cui rispetto la RAG si impegna per tutte le imprese del suo gruppo, sul mercato olandese della produzione di materiali da costruzione di muri portanti. 66     Va inoltre rilevato che, tenuto conto della ripartizione del capitale sociale della CVK tra i suoi associati, figurante al punto 5 della decisione impugnata, la Haniel e la ricorrente, acquisendo, da una parte, ciascuna [ riservato ]% delle quote sociali dell’Anker e della Vogelenzang e accordandosi, dall’altra, per l’acquisto, da parte della ricorrente, del [ riservato ]% che la RAG deteneva nel capitale sociale della Van Herwaarden, hanno, ognuna indirettamente, acquisito il 50% del capitale sociale della CVK. 67     Orbene, la detenzione in pari misura del capitale sociale e dei diritti di voto collegati nella CVK consente, in linea di principio, a ciascun azionista di impedire le decisioni strategiche dell’impresa comune, come quelle relative alla nomina degli organi decisionali dell’impresa comune, che sono il consiglio d’amministrazione ed il collegio sindacale. Per evitare che una tale situazione di stallo sopravvenga al momento dell’adozione delle decisioni strategiche dell’impresa comune, gli azionisti sono quindi tenuti a collaborare permanentemente. 68     A tal proposito la ricorrente sostiene, in primo luogo, che le garanzie concesse alla NMa quanto alla composizione degli organi decisionali della CVK escludono un diritto di veto per ciascun azionista su tali decisioni. Essa considera, in secondo luogo, che il codice civile olandese imporrebbe agli organi decisionali della CVK di adottare le loro decisioni nel solo interesse di quest’ultima e non in quello degli azionisti. In terzo luogo, essa contesta il giudizio della Commissione secondo cui il contratto di collaborazione da essa concluso con la Haniel e gli altri esempi, figuranti al punto 19 della decisione impugnata, dimostrano l’esistenza di un controllo congiunto della CVK. 69     Tali argomenti non possono essere accolti. 70     Quanto alla prima affermazione, va sottolineato che, conformemente agli artt. 9 e 12 dello statuto della CVK, come modificato, adottato il 9 agosto 1999, ciascun membro del consiglio d’amministrazione e del collegio sindacale è scelto dall’assemblea generale dei soci. Tale statuto, conformemente alle garanzie accordate alla NMa, prevede talune restrizioni relative alle persone che possono far parte degli organi decisionali. Così, per quanto riguarda il consiglio d’amministrazione, l’art. 9, n. 1, dello statuto prevede che tale organo sia costituito unicamente dai rappresentanti degli associati alla CVK o da persone indipendenti e non comprenda alcun rappresentante del gruppo di società a cui appartiene la società madre di uno o di più associati della CVK. Quanto al collegio sindacale, l’art. 12, n. 2, dello statuto indica che la maggioranza dei membri di tale organo, incluso il suo presidente, è costituita da rappresentanti di membri o di persone indipendenti, e una minoranza di membri può essere costituita da rappresentanti di gruppi di società a cui appartiene la società madre di uno o più associati della CVK. 71     Orbene, dato che questo tipo di restrizioni si riferisce solo alla scelta delle persone che partecipano agli organi decisionali della CVK, non si può escludere del tutto la possibilità che gli azionisti degli associati alla CVK esercitino un’influenza determinante su quest’ultima. 72     Va certamente ammesso che gli azionisti delle imprese associate alla CVK non sono direttamente titolari dei diritti di voto nell’assemblea generale della CVK, i quali sono esercitati dagli associati stessi. Tuttavia, occorre ricordare che l’art. 3, n. 1, lett. b), del regolamento n 4064/89 precisa che il controllo può essere acquisito «direttamente od indirettamente» da una o più persone, mentre l’art. 3, n. 4, lett. b), del medesimo regolamento ammette che il controllo possa essere detenuto anche dalle persone che, pur non essendo titolari dei diritti o beneficiarie dei contratti, abbiano il potere di esercitare i diritti che ne derivano. Orbene, da una parte, dato che le società commerciali si conformano in ogni caso alle decisioni dei loro azionisti esclusivi, maggioritari, oppure esercitano il controllo congiunto della società e, dall’altra, nella fattispecie, dato che le società associate alla CVK sono tutte filiali detenute a titolo esclusivo o in comune dalla ricorrente e dalla Haniel, ne consegue necessariamente che la nomina agli organi decisionali della CVK presuppone l’accordo dei due azionisti. In mancanza, i membri non potranno procedere alla nomina degli organi decisionali della CVK e l’impresa comune non potrà funzionare. 73     La circostanza che rappresentanti delle società madri non possano far parte del consiglio d’amministrazione della CVK o che possano rappresentare solo una minoranza nell’ambito del collegio sindacale di tale impresa non ha conseguenze sul fatto che sono gli associati alla CVK che decidono sulla composizione degli organi decisionali e, tramite tali membri, i loro due azionisti. 74     Va inoltre rilevato che, quanto alla composizione dei due organi decisionali della CVK, non è escluso che tutte le persone che fanno parte di tali organi esercitino esse stesse talune funzioni in tali organi decisionali delle imprese associate alla CVK, come consente la formula alternativa degli artt. 9 e 12 dello statuto della CVK, secondo cui gli organi decisionali della CVK «saranno composti solo da associati della CVK o da persone indipendenti». Orbene, se ciò avviene, tali rappresentanti, nelle loro funzioni nell’ambito delle imprese associate alla CVK, dovranno essere nominati dagli azionisti degli associati della CVK e dovranno necessariamente, nelle loro funzioni all’interno degli organi decisionali della CVK, prendere in considerazione il punto di vista di tali azionisti. 75     Ciò premesso, la ricorrente non ha prodotto alcun elemento idoneo a rimettere in questione la conclusione della Commissione secondo cui non è esclusa del tutto la possibilità di esercitare un’influenza determinante sulla CVK da parte della Haniel e della ricorrente, in seguito alla conclusione del secondo gruppo di operazioni. 76     Peraltro, la ricorrente non può opporre alla Commissione un asserito legittimo affidamento che sarebbe basato sull’interpretazione della nozione di controllo che sarebbe stata adottata dalla NMa in applicazione della legge olandese della concorrenza. 77     A tal riguardo occorre ricordare che il diritto di esigere la tutela del legittimo affidamento presuppone che siano soddisfatti tre presupposti. In primo luogo, assicurazioni precise, incondizionate e concordanti, provenienti da fonti autorizzate ed affidabili, devono essere state fornite all’interessato dall’amministrazione comunitaria. In secondo luogo, tali assicurazioni devono essere idonee a generare fondate aspettative nella persona a cui si rivolgono. In terzo luogo, siffatte assicurazioni devono essere conformi alle norme applicabili (v. sentenza del Tribunale 30 giugno 2005, causa T‑347/03, Branco/Commissione, Racc. pag. II‑2555, punto 102, e la giurisprudenza citata). 78     Nella fattispecie, basta rilevare che la ricorrente non ha ricevuto alcuna assicurazione precisa da parte dell’amministrazione comunitaria secondo cui la Commissione, pur supponendo che essa fosse legittimamente giustificata a vincolarsi in tal modo, valuterebbe la nozione di controllo, a titolo del regolamento n. 4064/89, in modo identico a quello della NMa nella decisione 20 ottobre 1998, in applicazione della legge olandese sulla concorrenza. Inoltre, la ricorrente non ha nemmeno ricevuto assicurazioni precise da parte della NMA, in particolare nella lettera del 26 marzo 1999 citata supra al punto 7, a cui la Commissione avrebbe acconsentito e a termini delle quali avrebbe adottato un’impostazione identica a quella contenuta in tale lettera, una volta concluso il secondo gruppo di operazioni. In ogni caso, pur supponendo che la ricorrente abbia ricevuto assicurazioni di tale tipo, queste non avrebbero potuto far sorgere speranze fondate in capo ad essa, poiché, secondo la tesi esposta precedentemente, assicurazioni di tale tipo non sarebbero fondate su una valutazione conforme all’art. 3 del regolamento n. 4064/89. 79     Non convince maggiormente il secondo argomento, relativo all’applicazione del codice civile olandese. Ed infatti, sebbene, come sostiene la ricorrente, il codice civile olandese preveda che le decisioni di una società cooperativa debbano essere adottate nell’interesse di questa società, sono tuttavia le persone che detengono, direttamente o indirettamente, i diritti di voto in tale società che hanno il potere di adottare tali decisioni. Di conseguenza, gli argomenti della ricorrente relativi alle disposizioni del codice civile olandese non rimettono in questione l’esistenza di un’influenza determinante della Haniel e della ricorrente sulla CVK dopo la conclusione del secondo gruppo di operazioni. 80     Infine, per quanto riguarda la terza affermazione, come ha ammesso la ricorrente nella sua replica, il contratto di collaborazione da essa concluso con la Haniel, la chiusura di tre imprese associate alla CVK e taluni documenti interni della Haniel, a cui si riferisce il punto 19 della decisione impugnata, non costituiscono la parte essenziale della motivazione giuridica della decisione impugnata relativa al controllo congiunto della CVK – che è incentrata sull’esistenza di diritti di veto a vantaggio della Haniel e della ricorrente –, ma servono ad illustrarla. Di conseguenza, anche supponendo che, come fa valere la ricorrente, tali esempi non dimostrano l’esercizio di un’influenza determinante sulla CVK – da cui deriva la possibilità dell’esistenza di diritti di veto, precedentemente constatata ai punti 13‑17 della decisione impugnata ed analizzata supra – e che, pertanto, la decisione impugnata è viziata da errori di valutazione per quanto riguarda tali elementi presentati a titolo d’esempio, ciò non comporterebbe tuttavia l’annullamento della decisione impugnata, in quanto continua ad essere valido il principio della possibilità di un’influenza determinante sulla CVK. 81     Ad abundantiam, il Tribunale rileva che la chiusura delle tre imprese associate alla CVK (Boudewijn, Bergumermeer e Vogelenzang), di cui la ricorrente non contesta seriamente che costituisca una decisione strategica, consente di illustrare sufficientemente l’assunzione di controllo della CVK da parte della Haniel e della ricorrente. 82     Infatti, per quanto riguarda, più in particolare, l’impresa Vogelenzang − che, prima dell’operazione RAG, era una filiale di quest’ultima − a partire dalla conclusione del secondo gruppo di operazioni, né la Haniel né la ricorrente potevano decidere da sole della chiusura di tale impresa, le cui quote sociali sono detenute in pari misura dai suoi due azionisti. Peraltro, in nessuna fase del procedimento dinanzi al Tribunale la ricorrente ha potuto suffragare l’affermazione secondo cui sarebbe la CVK, in base alla propria politica commerciale, che avrebbe deciso la chiusura di tale impresa. Ne deriva che solo la Haniel e la ricorrente hanno potuto decidere la chiusura dell’impresa Vogelenzang. 83     Per tutti questi motivi, occorre constatare che la Commissione ha correttamente considerato che, con la conclusione del secondo gruppo di operazioni, la Haniel e la ricorrente hanno assunto il controllo congiunto della CVK, ai sensi dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89. –       Sull’insufficienza della motivazione addotta 84     La ricorrente solleva tre censure relative all’insufficienza della motivazione della decisione impugnata per quanto riguarda la constatazione dell’assunzione del controllo congiunto della CVK da parte della Haniel e della ricorrente stessa (v. punto 33 supra). 85     Va innanzi tutto ricordato che, secondo una giurisprudenza costante, la portata dell’obbligo di motivazione dipende dalla natura dell’atto di cui trattasi e dal contesto nel quale è stato adottato. La motivazione deve evidenziare in modo chiaro ed inequivocabile il ragionamento dell’istituzione, in maniera tale, da un lato, da fornire agli interessati sufficienti indicazioni per rendersi conto se tale decisione sia fondata o se eventualmente sia inficiata da un vizio che consenta di contestarne la validità e, dall’altro, da consentire al giudice comunitario di esercitare il suo sindacato di legittimità (v. sentenza del Tribunale 20 novembre 2002, causa T‑251/00, Lagardère e Canal+/Commissione, Racc. pag. II‑4825, punto 155, e la giurisprudenza citata). 86     Nella fattispecie, nonostante la motivazione implicita della decisione impugnata per quanto riguarda l’assenza di un controllo congiunto della CVK da parte dei suoi tre azionisti, prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni e, in particolare, dell’operazione RAG, la decisione impugnata poteva essere intesa nel contesto in cui è stata adottata, in particolare in base ai dati figuranti al punto 5 della decisione impugnata, dello statuto della CVK e dei contratti stipulati il 9 agosto 1999. Come viene evidenziato dall’analisi sopra effettuata, la motivazione della decisione impugnata su tale punto non ostacola nemmeno il sindacato di legittimità esercitato dal Tribunale. 87     La ricorrente, a maggior ragione, non può contestare alla Commissione di aver spiegato insufficientemente le ragioni per cui essa riteneva che le garanzie offerte alla NMa non fossero sufficienti. Infatti, dai punti 25‑27 della decisione impugnata emerge che la Commissione ha indicato le ragioni per cui non poteva estendere l’interpretazione della nozione di controllo, adottata dalla NMa, in particolare nella decisione 20 ottobre 1998, sulla base della normativa olandese in materia di concorrenza, all’interpretazione dell’art. 3, n. 3, del regolamento n. 4064/89, la cui competenza spetta alla Commissione, salvo il controllo esercitato dal giudice comunitario. Tali spiegazioni erano, di per sé, sufficienti. Inoltre, non viene nemmeno ostacolato il sindacato di legittimità su tale questione, come dimostrato dagli argomenti che precedono. 88     Una conclusione identica si impone per quanto riguarda gli esempi relativi all’esistenza di un controllo congiunto menzionati al punto 19 della decisione impugnata. Benché la motivazione della decisione impugnata sia, su tale punto, succinta, la ricorrente ha ben potuto comprendere le ragioni che portavano la Commissione a credere che da tali elementi potessero trasparire l’esistenza di un controllo congiunto della CVK da parte della ricorrente stessa e della Haniel, senza che, peraltro, venisse ostacolato il controllo giurisdizionale. 89     Ciò premesso, le censure relative all’insufficienza della motivazione della decisione impugnata devono essere respinte. 90     Occorre pertanto respingere la prima parte del primo motivo. Sulla seconda parte del primo motivo, relativa all’incompetenza della Commissione a qualificare come un’unica concentrazione due operazioni e all’inesistenza, nella fattispecie, di un’operazione di concentrazione ai sensi dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 Argomenti delle parti 91     In primo luogo, la ricorrente rimprovera alla Commissione di aver considerato, nella decisione impugnata, che l’assunzione di controllo da parte della CVK sulle imprese ad essa associate, mediante la conclusione del contratto di pooling, da una parte, e l’operazione RAG, dall’altra, costituivano un’unica e medesima operazione di concentrazione, a causa della loro interdipendenza dal punto di vista temporale ed economico. Orbene, secondo le memorie della ricorrente, il regolamento n. 4064/89 non conferiva alla Commissione alcuna competenza generale per decidere che due operazioni distinte dovessero essere considerate come un’unica concentrazione. 92     A tal riguardo, la ricorrente rileva che solo l’art. 5, n. 2, secondo comma, del regolamento n. 4064/89 – che autorizza, a determinate condizioni, la Commissione a considerare due o più operazioni come un’unica concentrazione ai fini del calcolo del fatturato delle imprese interessate che acquisiscono quote di una o più imprese – fa riferimento ad una situazione di questo tipo. Tuttavia, la ricorrente sottolinea che tale disposizione non è pertinente nella fattispecie. Da una parte, l’art. 5, n. 2, secondo comma, del regolamento n. 4064/89 è diretto ad evitare che talune imprese eludano l’applicazione del detto regolamento scindendo artificialmente un’operazione in diverse transazioni di modo che tale operazione ricada al di sotto della soglia di fatturato prevista da tale regolamento. Orbene, nella fattispecie, la decisione impugnata non conterrebbe alcun elemento di prova che indichi che la ricorrente o la Haniel hanno tentato di aggirare l’applicazione del regolamento n. 4064/89. D’altra parte, la ricorrente rileva che, al punto 23 della decisione impugnata, la Commissione conclude che l’art. 5, n. 2, secondo comma, del regolamento n. 4064/89 non è direttamente applicabile alla fattispecie. In ogni caso, la ricorrente sostiene che gli attuali limiti dell’ambito di applicazione del regolamento n. 4064/89 sarebbero stati riconosciuti dalla Commissione stessa nel Libro verde sull’esame del regolamento n. 4064/89 [COM (2001) 745 def.] e nella proposta di regolamento del Consiglio relativo al controllo delle operazioni di concentrazione tra imprese (GU 2003, C 20, pag. 4), presentato dalla Commissione e diretto a modificare il detto regolamento. 93     In secondo luogo, la ricorrente sottolinea che, pur supponendo che il regolamento n. 4064/89 attribuisca alla Commissione la competenza per qualificare le operazioni multiple come un’unica concentrazione, la Commissione non ha fondato sufficientemente la sua valutazione secondo cui, nella fattispecie, vi sarebbe un’interdipendenza tra i due gruppi di operazioni in questione per cui occorrerebbe considerarle come un’unica concentrazione. 94     Secondo la ricorrente, il fatto che il primo e il secondo gruppo di operazioni siano stati conclusi il medesimo giorno − il 9 agosto 1999 − dinanzi allo stesso notaio non ha un’importanza particolare per quanto riguarda la loro interdipendenza. La ricorrente sottolinea, a tal proposito, che essa aveva già segnalato alla Commissione che sia la condivisione degli utili e delle perdite nell’ambito della CVK, che implica diverse operazioni tecniche commerciali di vasta portata, sia diversi studi ecologici, avevano ritardato la conclusione del contratto di pooling sino al 9 agosto 1999. 95     Inoltre, la ricorrente contesta la valutazione della Commissione secondo cui la conclusione del contratto di pooling sarebbe stata subordinata alla realizzazione del secondo gruppo di operazioni, più in particolare all’operazione RAG. A tal proposito la ricorrente ricorda, innanzi tutto, che il contratto di pooling era stato notificato alla NMa il 26 febbraio 1998, circostanza che implica che l’intenzione di concludere tale contratto era sufficientemente precisa, senza che, all’epoca, la vendita delle quote sociali della RAG nelle imprese associate alla CVK le fosse nota e, di conseguenza, che fosse rilevante per quanto riguarda l’interdipendenza delle due operazioni. La ricorrente sottolinea poi che non esiste alcun accordo contrattuale vincolante o di altro tipo che lega le due operazioni. Infine, la ricorrente fa valere che va parimenti considerata non pertinente l’opinione della Haniel secondo cui vi è un’interdipendenza tra le operazioni, in quanto la Commissione, per valutare una tale interdipendenza, deve basarsi su fatti e non sui giudizi soggettivi di una delle parti e in quanto, tenuto conto del contesto in cui si inserisce la presente causa, la Haniel poteva avere un interesse allo scioglimento della CVK, come richiesto dalla decisione impugnata. Ad avviso della ricorrente, vi sono dunque due operazioni di concentrazione distinte. 96     Quanto, in primo luogo, all’argomento relativo alla competenza generale della Commissione a trattare diverse operazioni come un’unica concentrazione, la Commissione ribatte che l’art. 3 del regolamento n. 4064/89, relativo alla nozione di concentrazione, non esclude che una concentrazione possa comprendere più di un’operazione. Infatti, una concentrazione può consistere, in funzione della realtà economica, in una o più operazioni. Secondo la Commissione, la sua prassi decisionale evidenzia diversi esempi in tal senso. 97     Inoltre, secondo la Commissione, il riferimento fatto dalla ricorrente all’art. 5, n. 2, secondo comma, del regolamento n. 4064/89 non è pertinente. Tale disposizione riguarda unicamente il calcolo del fatturato per determinare se un’operazione di concentrazione sia di dimensione comunitaria oppure no ed è diretta ad impedire alle imprese di evitare l’applicazione del regolamento n. 4064/89 frammentando le loro operazioni in più operazioni di concentrazione distinte, realizzate durante un periodo di due anni e che singolarmente non raggiungono la soglia del fatturato. Quanto all’operazione di concentrazione, essa rientrerebbe nell’art. 3 del regolamento n 4064/89. 98     La Commissione contesta anche il rinvio fatto dalla ricorrente al Libro verde citato e alla proposta della Commissione diretta a modificare il regolamento n. 4064/89. Secondo la Commissione, benché il Libro verde abbia proposto di estendere la competenza della Commissione a taluni tipi particolari di operazioni, esso ha confermato la definizione generale ed ampia della nozione di operazione di concentrazione, mentre la proposta della Commissione era solo diretta a chiarire la prassi decisionale esistente. 99     In secondo luogo, la Commissione non concorda con la censura mossale dalla ricorrente secondo cui essa non avrebbe dimostrato sufficientemente l’interdipendenza fra le due operazioni principali in questione. 100   Secondo la Commissione, tre elementi, considerati globalmente, consentono di concludere per una tale interdipendenza, come è stato dimostrato dai punti 20‑22 della decisione impugnata. Giudizio del Tribunale 101   Nell’ambito del presente motivo, e benché essa abbia attenuato la sua posizione in udienza, la ricorrente contesta, in primo luogo, la competenza generale della Commissione a qualificare come un’unica concentrazione diverse operazioni, in applicazione dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89. In secondo luogo, la ricorrente ritiene che la valutazione della Commissione, secondo cui operazioni concluse il 9 agosto 1999 erano interdipendenti e costituivano un complesso dal punto di vista economico, sia erronea. –       Sulla possibilità che la Commissione qualifichi diverse operazioni come un’unica concentrazione, in applicazione dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 102   Ai sensi dell’art. 3, n. 1, del regolamento n. 4064/89, si ha un’operazione di concentrazione quando due o più imprese precedentemente indipendenti procedono ad una fusione [art. 3, n. 1, lett. a), del regolamento n. 4064/89], oppure una o più persone che già detengono il controllo di almeno un’impresa o di una o più imprese acquisiscono direttamente od indirettamente, sia tramite acquisto di partecipazioni nel capitale o di elementi del patrimonio, sia tramite contratto o qualsiasi altro mezzo, il controllo dell’insieme o di parti di una o più imprese [art. 3, n. 1, lett. b), del regolamento n. 4064/89]. 103   Mentre l’art. 3, n. 1, lett. a), del regolamento n. 4064/89 qualifica come operazione di concentrazione un fenomeno relativamente semplice ed identificabile – quello della fusione di due o più imprese precedentemente indipendenti –, tale disposizione, alla lett. b), mira a far rientrare tutte le altre situazioni in quelle in cui una o più imprese acquisiscono il controllo dell’insieme o di parti di una o più imprese. 104   Tale definizione generale e finalista di un’operazione di concentrazione – il cui risultato è il controllo di una o più imprese – implica che è indifferente che l’acquisizione, diretta o indiretta, di tale controllo sia stata realizzata in una, due o più tappe mediante una, due o più operazioni, purché il risultato raggiunto costituisca un’unica operazione di concentrazione. 105   Indifferente è anche la circostanza che le parti, quando notificano alla Commissione una concentrazione, progettino di concludere due o più operazioni o che le abbiano già concluse prima della loro notifica. Spetta alla Commissione, in ciascun caso, valutare se tali operazioni presentino un carattere unitario in modo da costituire un’unica concentrazione ai sensi dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89. 106   Una valutazione di questo tipo è diretta ad identificare, in funzione delle peculiari circostanze di fatto e di diritto di ogni fattispecie e al fine di cercare la realtà economica sottesa alle operazioni, la finalità economica perseguita dalle parti, esaminando, in presenza di diverse operazioni giuridicamente distinte, se le imprese interessate sarebbero state disposte a concludere ogni operazione presa isolatamente o se, invece, ogni operazione costituisca solo un elemento di un’operazione più complessa, senza la quale essa non sarebbe stata conclusa dalle parti. 107   In altri termini, per determinare il carattere unitario delle operazioni in questione, si tratta, in ciascuna fattispecie, di valutare se tali operazioni siano interdipendenti per cui l’una non sarebbe stata realizzata senza l’altra. 108   Tale valutazione tende, da una parte, a garantire alle imprese che notificano un’operazione di concentrazione il vantaggio della certezza del diritto per tutte le operazioni che realizzano la concentrazione e, dall’altra, a consentire alla Commissione di esercitare un controllo efficace sulle operazioni di concentrazione idonee ad ostacolare in modo significativo una concorrenza effettiva nel mercato comune o in una parte sostanziale di questo. Tali due scopi costituiscono, del resto, l’obiettivo principale del regolamento n. 4064/89 (sentenza del Tribunale 27 novembre 1997, causa T‑290/94, Kaysersberg/Commissione, Racc. pag. II‑2137, punto 109; ordinanza del presidente del Tribunale 2 dicembre 1994, causa T‑322/94 R, Union Carbide/Commissione, Racc. pag. II‑1159, punto 36; v. anche, in tal senso, sentenza del Tribunale 24 marzo 1994, causa T‑3/93, Air France/Commissione, Racc. pag. II‑121, punto 48). 109   Ne consegue che un’operazione di concentrazione, ai sensi dell’art. 3, n. 1, del regolamento n. 4064/89, può essere realizzata anche in presenza di una pluralità di operazioni giuridiche formalmente distinte quando tali operazioni sono interdipendenti per cui non verrebbero realizzate le une senza le altre e il cui risultato consiste nel conferire ad una o più imprese il controllo economico, diretto o indiretto, sull’attività di una o più imprese diverse. 110   Tale valutazione non è inficiata dai diversi argomenti invocati dalla ricorrente. 111   In primo luogo, quanto all’affermazione relativa all’art. 5, n. 2, secondo comma, del regolamento n. 4064/89, il quale, dato che sarebbe il solo ad essere esplicitamente diretto alle operazioni multiple e dato che la Commissione avrebbe considerato tale disposizione non direttamente applicabile alla fattispecie, priverebbe la Commissione della competenza a qualificare come un’unica concentrazione, ai sensi de l’art. 3 del regolamento n. 4064/89, due o più operazioni, occorre respingerla in quanto infondata. 112   Occorre ricordare che l’art. 5 del regolamento n. 4604/89, intitolato «Calcolo del fatturato», dispone quanto segue: «1.      Il fatturato totale di cui all’articolo 1, paragrafo 2 comprende gli importi ricavati dalla vendita di prodotti e dalla prestazione di servizi realizzati dalle imprese interessate nell’ultimo esercizio e corrispondenti alle loro normali attività, previa detrazione delle riduzioni sulle vendite, nonché dell’imposta sul valore aggiunto e di altre imposte direttamente legate al fatturato. Il fatturato totale di una impresa interessata non tiene conto delle transazioni avvenute tra le imprese di cui al paragrafo 4 del presente articolo. (...) 2.      In deroga alle disposizioni del paragrafo 1, quando la concentrazione ha luogo con l’acquisto di parti – indipendentemente dal fatto che tali parti abbiano o meno personalità giuridica – di una o più imprese, è computato per il cedente o i cedenti il solo fatturato che riguarda le parti oggetto della transazione. Tuttavia, due o più transazioni del tipo di quelle contemplate dal primo comma, concluse fra le stesse persone o imprese in un periodo di due anni, sono da considerarsi un’unica operazione di concentrazione effettuata il giorno dell’ultima transazione. (…)». 113   Dalla stessa lettera di questa disposizione risulta che essa disciplina una questione diversa da quella prevista dall’art. 3 del regolamento n. 4064/89. 114   Mentre l’art. 3 del regolamento n. 4064/89 definisce i presupposti per l’esistenza di un’«operazione di concentrazione» e si limita a definire, in modo generale e materiale, cosa bisogna intendere per «concentrazione», tale disposizione non disciplina la questione della competenza della Commissione sulle operazioni di concentrazione (v., in tal senso, sentenza del Tribunale 15 dicembre 1999, causa T‑22/97, Kesko/Commissione, Racc. pag. II‑3775, punto 138). Tra le operazioni che corrispondono alla definizione dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89, solo le operazioni cosiddette di «dimensione comunitaria», come definite all’art. 1 di questo regolamento, rientreranno nella competenza esclusiva della Commissione, salvo disposizione contraria del detto regolamento. Di conseguenza, un’operazione non rientra necessariamente nell’ambito della competenza esclusiva della Commissione solo perché corrisponde alla definizione dell’art. 3 del regolamento nº 4064/89; è, in più, necessario che tale operazione sia di «dimensione comunitaria». 115   Dall’art. 1 del regolamento n. 4064/89 deriva che il legislatore comunitario ha inteso che, nell’ambito della missione conferitale in materia di concentrazione, la Commissione interviene solo se l’operazione prevista, o già realizzata, raggiunge una certa dimensione economica o estensione geografica, vale a dire una «dimensione comunitaria». Inoltre, dall’economia generale dell’art. 5 del regolamento n. 4064/89 risulta che il legislatore comunitario ha inteso precisare l’ambito di applicazione di tale regolamento definendo, in particolare, il fatturato dei partecipanti ad un’operazione di concentrazione che deve essere preso in considerazione per determinare la sua «dimensione comunitaria», ai sensi dell’art. 1 del regolamento n. 4064/89. 116   Così, dall’art. 5, n. 2, del regolamento n. 4064/89 risulta che, nell’ambito dell’acquisizione di parti di un’impresa, per valutare le dimensioni dell’operazione in questione va preso in considerazione solo il fatturato che si riferisce a tali parti dell’impresa effettivamente acquistate (sentenza Air France/Commissione, cit. supra al punto 108, punto 103). 117   Tale valutazione comprende anche l’interpretazione del secondo comma dell’art. 5, n. 2, del regolamento n. 4064/89, per cui, quando l’acquisto di parti di una o più imprese si articola in diverse operazioni per un periodo di due anni, tra le medesime persone o imprese, il fatturato deve essere riferito a tali parti acquistate, considerate congiuntamente. 118   La ragione per cui è stato inserito il secondo comma dell’art. 5, n. 2, del regolamento n. 4064/89 − la cui analisi, del resto, è comune alle parti della presente controversia − è quella di evitare che le medesime imprese o le medesime persone frammentino artificialmente un’operazione in più cessioni parziali di attivi, scaglionate nel tempo, allo scopo di eludere le soglie previste dal regolamento n. 4064/89 che determinano la competenza della Commissione in applicazione di tale regolamento. 119   Di conseguenza, il fatto che l’art. 5, n. 2, secondo comma, del regolamento n. 4064/89 consenta alla Commissione di considerare due o più operazioni come costituenti un’unica concentrazione ai fini del calcolo del fatturato delle imprese interessate allo scopo di evitare che venga aggirata la competenza che il regolamento le attribuisce non significa che tale disposizione, contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, priva la Commissione del diritto di determinare, a monte, in applicazione dell’art. 3 del detto regolamento, se più operazioni che le sono notificate realizzino un’unica concentrazione o se, al contrario, tali operazioni vadano considerate come una pluralità di concentrazioni. 120   Se dall’esame effettuato dalla Commissione emerge che le due operazioni ad essa notificate non sono interdipendenti, tali operazioni saranno valutate individualmente. Se l’una e/o l’altra non ha dimensione comunitaria, la Commissione declinerà la competenza per valutare l’una e/o l’altra. Se da tale esame emerge che le operazioni presentano un carattere unitario che consente di considerarle come un’unica concentrazione, in applicazione dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89, la Commissione verificherà poi se l’operazione così identificata sia di dimensione comunitaria, per stabilire la sua competenza e valutare gli effetti dell’operazione sulla concorrenza. 121   In ogni caso, l’applicazione ad una fattispecie dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 non ha né lo scopo né l’effetto di consentire di concludere sulla competenza della Commissione ad esaminare le operazioni di concentrazione identificate, ma di verificare se più operazioni che costituiscono l’oggetto di una notifica costituiscano una o più operazioni di concentrazione. 122   Ciò premesso, l’argomento della ricorrente basato sull’art. 5, n. 2, secondo comma, del regolamento n. 4064/89 non ha conseguenze sull’interpretazione dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 che consente alla Commissione di esaminare se le operazioni in questione rientrassero nell’ambito di applicazione di tale disposizione a causa del loro carattere unitario. 123   In secondo luogo, quanto all’affermazione della ricorrente secondo cui la Commissione, nel contesto della revisione del regolamento n. 4064/89, ha riconosciuto la sua incompetenza a qualificare come operazioni di concentrazione ai sensi dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 due o più operazioni, basta rilevare che, anche qualora ciò avvenisse, una posizione di tale tipo della Commissione non pregiudica l’interpretazione dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 adottata supra dal Tribunale. 124   Ne consegue che la censura della ricorrente relativa all’incompetenza della Commissione a qualificare diverse operazioni come un’unica concentrazione, in applicazione dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89, deve essere respinta. –       Sull’interdipendenza delle operazioni concluse il 9 agosto 1999 125   La ricorrente rimprovera alla Commissione di aver commesso un errore di valutazione considerando che, nella fattispecie, il primo e il secondo gruppo di operazioni concluse il 9 agosto 1999, menzionate supra al punto 8, erano interdipendenti per cui costituivano un complesso dal punto di vista economico. 126   Va innanzi tutto ricordato che, nella decisione impugnata, la Commissione ha apportato le seguenti precisazioni: «20.      (…) Tali operazioni si svolsero in stretta correlazione, sia sul piano temporale che su quello economico. Infatti, sia gli atti giuridici, che hanno causato l’acquisizione da parte di Haniel e Cementbouw del controllo su CVK, sia quelli all’origine dell’acquisizione da parte di CVK del controllo sulle 11 imprese associate, sono stati redatti lo stesso giorno, il 9 agosto 1999, e sono stati repertoriati dal notaio in un unico documento. Le parti contrattuali intendevano collegare tra loro entrambe le acquisizioni di controllo, affinché l’una non potesse realizzarsi senza l’altra. La stipulazione dei contratti, sottoposti all’autorità olandese competente per la concorrenza, fu quindi rinviata sino alla conclusione delle trattative relative alla cessione delle quote RAG, allo scopo di tenere conto dell’intenzione, nel frattempo espressa da RAG, di uscire dalla CVK, poiché RAG non intendeva partecipare alla nuova struttura societaria, pianificata per la CVK. Entrambe le acquisizioni di controllo sono pertanto da considerarsi come un tutt’uno sul piano economico. Anche se, in queste operazioni, si individuassero due transazioni, separate in termini di tempo da un cosiddetto “secondo logico”, esse sono talmente interdipendenti l’una dall’altra da essere considerate come un’unica operazione di concentrazione. 21.      Tale parere è stato confermato anche da Haniel nella sua risposta alla comunicazione delle obiezioni e nell’audizione. Cementbouw ha invece sostenuto che, qualora nell’uscita di RAG si individuasse l’assunzione del controllo congiunto da parte di Haniel e Cementbouw su CVK, cosa che Cementbouw contesta, in tal caso la Commissione sarebbe competente solo per tale assunzione di controllo mentre l’acquisizione da parte di CVK del controllo sulle imprese ad essa associate costituirebbe una concentrazione distinta dalla presente. Essa sostiene altresì che dal fatto che il contratto di pooling e la [operazione RAG] siano stati concordati lo stesso giorno non si potrebbe trarre la conclusione che si tratti di un’unica operazione giuridica o economica; la mancata stipulazione del contratto di pooling subito dopo l’autorizzazione della NMa del 20 ottobre 1999 sarebbe invece stata motivata esclusivamente da difficoltà pratiche non meglio specificate. L’acquisizione da parte di CVK del controllo sugli stabilimenti associati sarebbe tuttavia legalizzata dalla valida decisione della NMa del 20 ottobre 1998 e pertanto l’esame della Commissione nel presente procedimento non potrebbe in alcun caso estendersi anche a tale operazione. 22.      La Commissione non può condividere il parere di Cementbouw. Tutti i contratti stipulati il 9 agosto 1999 rappresentano un’unica operazione economica, il cui esito consiste nella trasformazione di un’organizzazione consorziale di vendita di 11 stabilimenti di pietra arenaria calcarea, sino a quel momento indipendenti e appartenenti complessivamente a tre diverse case madri, in una impresa a pieno titolo sottoposta al controllo congiunto di Haniel e Cementbouw. Haniel ha più volte confermato che, per le parti coinvolte nell’operazione del 9 agosto 1999, Haniel, Cementbouw e RAG, tutti i suddetti contratti erano interdipendenti e costituivano un tutt’uno dal punto di vista economico. Alla domanda postale in tal senso, Cementbouw non ha saputo fornire valide spiegazioni dei motivi, per cui l’attuazione dell’operazione autorizzata dalla NMa sia stata prorogata di oltre nove mesi e sia stata effettuata solo in concomitanza con l’uscita di RAG. La Commissione ritiene pertanto che RAG non sarebbe stata disposta a partecipare all’attuazione del contratto di pooling in qualità di titolare indiretto delle quote di CVK. 23.      Da un punto di vista formale, RAG ha effettivamente stipulato il contratto di pooling, prima che venisse perfezionata la cessione delle sue quote ad Haniel e Cementbouw. Tuttavia, il fatto che l’autentica notarile del contratto di pooling e della modifica dello statuto sia stata effettuata nella stessa riunione, poco prima dell’autentica della cessione delle quote di RAG, e dallo stesso notaio che ha redatto un verbale unico, dimostra chiaramente che solo ad un esame superficialmente formalistico si può parlare di una partecipazione di RAG all’attuazione della nuova struttura di CVK, autorizzata dalla NMa. Tale esame puramente formale non può essere decisivo ai fini della questione da valutarsi ai sensi del regolamento sulle concentrazioni, ovvero se una o più operazioni economiche di acquisizione rappresentino una concentrazione da sottoporsi a verifica. Anche il disposto dell’articolo 5, paragrafo 2, [secondo comma], del regolamento sulle concentrazioni, non direttamente pertinente al caso di specie, dimostra che a tale riguardo è opportuno un approccio economico. Di conseguenza, si ritiene che i contratti stipulati il 9 agosto 1999 rappresentino un’unica concentrazione, mediante la quale CVK ha assunto il controllo sulle imprese ad essa associate ed Haniel e Cementbouw hanno assunto il controllo sulla CVK». 127   Dalla citata motivazione della decisione impegnata emerge che la Commissione ha concluso per l’interdipendenza delle operazioni sulla base dei tre fattori seguenti: l’interdipendenza economica, la simultanea conclusione delle operazioni dinanzi allo stesso ufficiale di stato civile e la conferma da parte della Haniel dell’interdipendenza delle operazioni. 128   È pacifico che la ricorrente non contesta che il secondo gruppo di operazioni (operazione RAG e contratto di collaborazione tra la Haniel e la ricorrente) sia subordinato alla realizzazione del primo. Di conseguenza, occorre constatare che il secondo gruppo di operazioni non sarebbe stato concluso in assenza del primo. 129   Invece, la ricorrente rimprovera alla Commissione di aver considerato, erroneamente, che il primo gruppo di operazioni era dipendente dal secondo. La ricorrente ricorda che, al momento della notifica alla NMa, nel febbraio del 1998, della bozza di contratto di pooling tra la CVK e le imprese ad essa associate, la RAG aveva partecipazioni in tre delle imprese associate. La ricorrente si basa su tale elemento per sostenere che, in quel momento, essa ignorava che la RAG intendeva separarsi dalle sue partecipazioni in tali imprese, circostanza che dimostrerebbe che il primo gruppo di operazioni, in cui è compreso il contratto di pooling, è un’operazione di concentrazione autonoma. Peraltro, la ricorrente sostiene che, al momento della conclusione del complesso delle operazioni, il 9 agosto 1999, il contratto con cui è stata conclusa l’operazione RAG ha precisato che le parti l’avevano sottoscritto dopo la conclusione dell’accordo di pooling tra la CVK e le imprese associate, allo scopo di conformarsi, perlomeno formalmente, alla posizione della NMa, espressa nella lettera 26 marzo 1999, secondo cui, affinché l’operazione RAG non venisse considerata una concentrazione, ai sensi della legge olandese della concorrenza, il contratto di pooling tra la CVK e le imprese ad essa associate doveva essere concluso entro la data dell’operazione RAG. 130   Tali argomenti non possono essere accolti. 131   In primo luogo, se è vero che bisogna ammettere che nessun elemento del fascicolo consente di inficiare l’affermazione della ricorrente secondo cui essa ignorava, al momento della notifica alla NMa del progetto del primo gruppo di operazioni, nel febbraio del 1998, che la RAG intendeva cedere le sue partecipazioni in tre delle imprese associate alla CVK, ciononostante tale operazione è stata conclusa solo il 9 agosto 1999, vale a dire il medesimo giorno della conclusione del secondo gruppo di operazioni. Orbene, in tale data, non solo era chiaro che la RAG aveva deciso di cedere alla Haniel e alla ricorrente le sue partecipazioni nelle imprese associate alla CVK, ma, inoltre, il primo gruppo di operazioni aveva subito una sensibile modifica a causa della conclusione, alla medesima data, del secondo gruppo di operazioni, tra cui, in particolare, l’operazione RAG, con cui la Haniel e la ricorrente assumevano il controllo congiunto della CVK. 132   Di fronte a tale situazione, era giustificato che la Commissione si interrogasse sui motivi per cui il primo gruppo di operazioni non era stato concluso prima del 9 agosto 1999, come essa ha fatto nel procedimento amministrativo e, di nuovo, in assenza di una risposta soddisfacente delle parti, nella motivazione citata della decisione impugnata. 133   Infatti, se, in generale, la simultaneità della conclusione di diverse operazioni non è necessariamente determinante per identificare la loro interdipendenza, nella fattispecie, invece, il rinvio della conclusione del primo gruppo di operazioni al momento della conclusione del secondo è un fattore importante in quanto può significare che la RAG non era disposta a partecipare al primo e che, affinché tale gruppo di operazioni potesse tuttavia essere concluso, esso doveva essere necessariamente subordinato all’uscita della RAG dal capitale sociale della CVK o, in altri termini, alla conclusione del secondo gruppo di operazioni. 134   Per spiegare il differimento della conclusione del primo gruppo di operazioni al momento della conclusione del secondo, la ricorrente evoca, nelle sue memorie, le difficoltà di ordine tecnico e commerciale intrinseche alla condivisione delle perdite e dei profitti tra le imprese associate. Nella replica la ricorrente fa altresì presente che dovevano essere condotti vari studi di impatto ambientale e che le vacanze estive nel settore edilizio avrebbero concorso a ritardare la detta conclusione. 135   Tali ragioni non valgono, tuttavia, a spiegare il differimento di più di nove mesi a far data dall’autorizzazione della NMa di una decisione così importante quale quella intesa a concludere il raggruppamento di tutte le attività delle imprese associate alla CVK in una struttura comune. 136   Da un lato, quanto agli studi di impatto ambientale e alle vacanze estive asseritamente concause del ritardo nella conclusione del primo gruppo di operazioni, trattasi di giustificazioni indimostrate e peraltro invocate dalla ricorrente solo in sede di replica. 137   Dall’altro, quanto all’allegazione relativa alle difficoltà di ordine tecnico e commerciale intrinseche alla condivisione delle perdite e dei profitti delle imprese associate alla CVK, essa, oltre che essere a propria volta indimostrata, è largamente ridimensionata dagli stessi elementi del fascicolo. Senza smentite da parte della ricorrente, interrogata su questo specifico punto dal Tribunale all’udienza, risulta, infatti, che, proprio al momento della conclusione del complesso delle operazioni, il 9 agosto 1999, il contratto di collaborazione tra la Haniel e la ricorrente mostrava che il pooling dei conti e dei fondi delle imprese partecipanti alla CVK non era oggetto di una regolamentazione compiuta, specie per le imprese prima detenute dalla RAG. Ebbene, se fosse stata davvero così importante da richiedere il differimento della conclusione del primo gruppo di operazioni, la questione avrebbe certo dovuto giustificarne il differimento ad una data anche successiva a quel 9 agosto. Così sicuramente non è stato, proprio perché un differimento siffatto, cioè ad un momento successivo alla conclusione del secondo gruppo di operazioni, avrebbe costituito altresì un indizio significativo della dipendenza del primo gruppo di operazioni dal secondo. 138   Non avendo la ricorrente dedotto altri motivi, è giocoforza constatare, allora, che l’elemento condizionante la conclusione del primo gruppo era la conclusione del secondo gruppo di operazioni, vale a dire l’uscita della RAG dal capitale sociale della CVK. 139   In secondo luogo, la circostanza che il contratto che ha suggellato la conclusione dell’operazione RAG menzioni la stipula preventiva del contratto di pooling non può valere a riconoscere l’autonomia del primo gruppo di operazioni rispetto al secondo né, di conseguenza, errori di valutazione della Commissione. 140   È vero che, contrariamente a quanto indicato dalla Commissione al punto 23 della decisione impugnata, il notaio dinanzi al quale sono stati stipulati i contratti non ha redatto un protocollo unico. 141   Non si tratta, tuttavia, di un errore tale da determinare l’annullamento della detta decisione. 142   Nel caso di specie, infatti, tale errore nulla può togliere all’importanza della fondamentale constatazione che i contratti sono stati conclusi lo stesso giorno perché la RAG non era disposta ad acconsentire alla conclusione del primo gruppo di operazioni indipendentemente dalla conclusione del secondo, che metteva fine alla sua partecipazione al primo. Dal punto di vista della valutazione economica dell’interdipendenza tra le operazioni, il fatto che il primo gruppo precedesse l’altro di qualche minuto o magari di qualche ora è irrilevante. 143   A tale riguardo la ricorrente non può opporre alla Commissione di aver fatto affidamento legittimo sulla lettera della NMa 26 marzo 1999, che le avrebbe suggerito quella modalità di attuazione dei due gruppi di operazioni affinché il secondo gruppo di operazioni, compresa l’operazione RAG, non costituisse una concentrazione nel senso della legge olandese in materia di concorrenza. 144   Senza necessità qui di considerare il ragionamento svolto dalla NMA in tale lettera, si deve constatare che la ricorrente non ha mai ricevuto assicurazioni precise che l’operazione comprendente i due gruppi di operazioni esulasse dall’ambito di applicazione del regolamento n. 4064/89 e dalla competenza della Commissione. Atteso che la competenza di quest’ultima non è limitata alle operazioni che le vengono preventivamente notificate (sentenza del Tribunale 28 settembre 2004, causa T‑310/00, MCI/Commissione, Racc. pag. II‑3253, punto 93), erano le parti, se volevano beneficiare della certezza del diritto connessa alle sue decisioni di approvazione, che avrebbero dovuto partecipare alla Commissione l’intenzione di concludere l’operazione di concentrazione 9 agosto 1999. Ma così non è stato. 145   In terzo luogo, per quanto sostenga che il primo gruppo di operazioni sia un’operazione di concentrazione autonoma, la ricorrente non ha spiegato per quali finalità e logica economiche i tre azionisti avrebbero dovuto consentire a che le imprese associate alla CVK fossero riunite in un’unica entità economica diretta dalla CVK senza che ne potessero prendere il controllo, laddove la conclusione del primo gruppo di operazioni trovava giustificazione economica piena nel fatto che, in seguito all’uscita di RAG dal capitale sociale della CVK, la Haniel e la ricorrente assumevano il controllo congiunto di quest’ultima. 146   In quarto luogo, si deve notare che dal contratto di collaborazione tra la Haniel e la ricorrente risulta che entrambe ritenevano preferibile una fusione di diritto delle imprese associate alla CVK in una e che avrebbero preso seriamente in considerazione la possibilità di tale fusione in modo che la CVK si sarebbe trasformata in una sola ed unica impresa, detenuta congiuntamente dalla Haniel e dalla ricorrente. Quanto ora osservato corrobora la tesi della Commissione mettendo in evidenza che il primo gruppo di operazioni non era, in definitiva, che una fase di un’operazione più ampia, senza effettiva autonomia. 147   Infine, in quinto luogo, depone nel senso individuato dalla Commissione anche la circostanza che, nel procedimento amministrativo, la Haniel ha sostenuto che le operazioni erano interdipendenti, affermazione ripresa nella decisione impugnata, senza essere smentita della ricorrente. È vero che, come fa valere la ricorrente, la posizione difesa da ciascuna parte notificante è, per definizione, soggettiva e ne riflette necessariamente gli interessi. Ciò non significa, però, che la Commissione, allorché ricerca la realtà economica di un’operazione di concentrazione, debba rinunciare alle spiegazioni delle parti che le permettono di identificare la finalità economica da esse effettivamente perseguita nella conclusione delle operazioni controverse. Anche se le spiegazioni non contestate di una delle parti notificanti non possono essere di per sé determinanti, la Commissione deve tuttavia, come nella fattispecie, potersi fondare su di esse quando valgono a confortare gli elementi di giudizio sui quali poggia la sua analisi. 148   Ne discende che la ricorrente non ha dimostrato che la Commissione sia incorsa in un errore di valutazione nel concludere, nella decisione impugnata, che i due gruppi di operazioni in causa erano interdipendenti di modo da costituire insieme una sola ed unica operazione di concentrazione nel senso di cui all’art. 3 del regolamento n. 4064/89. 149   Di conseguenza, la seconda parte del primo motivo dev’essere respinta. Sulla terza parte del primo motivo, vertente sull’incompetenza della Commissione ad esaminare l’assunzione del controllo da parte della CVK sulle imprese ad essa associate, stante l’autorizzazione della medesima da parte della NMa Argomenti delle parti 150   Nell’ambito di tale motivo la ricorrente considera, da un lato, che la Commissione, anche a supporre che sia competente ad esaminare, a titolo dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89, l’operazione RAG, non può esaminare l’assunzione del controllo da parte della CVK sulle imprese ad essa associate tramite un contratto di pooling visto che tale operazione è già stata autorizzata dalla NMa. 151   A sostegno della sua tesi la ricorrente indica anzitutto che, contrariamente a quanto pretende la Commissione nella decisione impugnata, non sussiste alcuna differenza tra l’operazione che le era stata notificata, poi approvata dalla NMa il 20 ottobre 1998, e l’operazione infine conclusa il 9 agosto 1999. D’altro canto, nota, la Commissione ha riconosciuto che l’operazione non presentava una dimensione comunitaria e non ha ufficialmente contestato la decisione della NMa, come avrebbe invece dovuto fare ai sensi degli artt. 226 CE e 228 CE, così destando nella ricorrente una legittima aspettativa. La ricorrente considera, poi, poco convincente l’argomento della Commissione secondo cui la decisione della NMa non avrebbe alcun peso perché sarebbe basata su una normativa nazionale. Ciò significa, infatti, secondo la ricorrente, dimenticare che le disposizioni della legislazione olandese in materia di concorrenza derivano da quelle del diritto comunitario e vanno interpretate in conformità ad esso. La ricorrente contesta, infine, l’insinuazione della Commissione, contenuta al punto 30 della decisione impugnata, secondo cui le parti interessate non avrebbero rispettato le garanzie che avevano offerto alla NMa perché quest’ultima autorizzasse l’operazione di concentrazione. A suo avviso, trattasi di un’insinuazione gratuita. 152   Dall’altro lato, la ricorrente sostiene che la Commissione è venuta meno all’obbligo di spiegare perché ritenesse la decisione della NMa erronea. 153   La Commissione respinge la totalità degli argomenti suesposti e ritiene di non aver disatteso né l’art. 3 del regolamento n. 4064/89, né l’obbligo di motivare la decisione impugnata. Giudizio del Tribunale 154   In primo luogo, com’è stato affermato supra, nell’ambito della seconda parte del presente motivo, la ricorrente non ha dimostrato che la Commissione ha commesso un errore di valutazione nel considerare che il primo e il secondo gruppo di operazioni, di cui al precedente punto 8, costituissero una sola ed unica operazione di concentrazione ai sensi del regolamento n. 4064/89. 155   Di conseguenza, l’autorizzazione concessa dalla NMa alla realizzazione del primo gruppo di operazioni certo non permetteva alle parti di porre in atto l’operazione di concentrazione conclusa il 9 agosto 1999. Data la dimensione comunitaria dell’operazione di concentrazione realizzata mediante l’insieme delle operazioni concluse il 9 agosto 1999, valutazione espressa al punto 33 della decisione impugnata e non contestata dalla ricorrente, la Commissione era dunque la sola autorità competente ad esaminarla e, all’occorrenza, ad autorizzarla. 156   In secondo luogo, la ricorrente non può utilmente invocare un legittimo affidamento nel fatto che la Commissione non aveva contestato l’autorizzazione accordata dalla NMA alla realizzazione del primo gruppo di operazioni. 157   L’autorizzazione accordata dalla NMa al primo gruppo di operazioni sul fondamento di un’interpretazione delle disposizioni della legge olandese in materia di concorrenza non dà affatto diritto a reclamare, presso la Commissione, la tutela del legittimo affidamento. La detta autorizzazione non proviene, infatti, dall’amministrazione comunitaria in conformità con le disposizioni applicabili nella fattispecie, vale a dire l’art. 3 del regolamento n. 4064/89 (v., in tal senso, sentenza Branco/Commissione, cit. supra al punto 77, punto 102). In ogni caso, il primo gruppo di operazioni non è stato concluso nelle stesse condizioni in cui era stato notificato alla NMa. Il differimento della sua conclusione al giorno in cui a sua volta è stato concluso il secondo gruppo di operazioni ha comportato una notevole modifica degli elementi di fatto e di diritto sui quali si era basata la NMa per autorizzare il primo gruppo di operazioni progettate. Come la Commissione ha giustamente fatto valere, con l’operazione di concentrazione del 9 agosto 1999 le parti non hanno solo realizzato un’operazione di fusione di fatto tra le associate di CVK e quest’ultima, bensì hanno creato un’impresa comune di pieno esercizio controllata congiuntamente dalla Haniel e dalla ricorrente. In definitiva, la NMa ha autorizzato la realizzazione di un gruppo di operazioni che nei fatti non è stato poi realizzato in quella forma. 158   Siccome in ragione del loro carattere unitario i due gruppi di operazioni non possono essere scissi, la Commissione poteva pronunciarsi solo sull’operazione di concentrazione globalmente intesa, data la sua dimensione comunitaria. 159   Ciò non implica – va detto anche – un non cale della ripartizione delle competenze fra le autorità nazionali della concorrenza e la Commissione, quale prevista dal regolamento n. 4064/89. 160   È vero che il risultato al quale può condurre il comportamento della Commissione può, in talune situazioni, comportare che ad un’operazione che pur non soddisfi i criteri della dimensione comunitaria di cui al regolamento n. 4064/89 quest’ultimo sia nondimeno applicabile in ragione dell’interdipendenza con una o più altre operazioni. 161   Pure, nel caso in esame, è specioso considerare che la prima operazione è economicamente autonoma. 162   In terzo luogo, è inconferente l’argomento della ricorrente secondo cui la Commissione avrebbe dovuto avviare un procedimento per inadempimento ai sensi dell’art. 226 CE. Anzitutto, da nessun elemento del fascicolo risulta che la Commissione abbia contestato la competenza della NMa a pronunciarsi, con la decisione 20 ottobre 1998 adottata sul fondamento della legislazione nazionale, sul primo gruppo di operazioni, così che tale decisione possa costituire un inadempimento al diritto comunitario da parte del governo dei Paesi Bassi. Al contrario, la Commissione ha ammesso tale competenza e ha sottolineato più volte che la decisione impugnata non verteva sulla stessa operazione di concentrazione dato il differimento della conclusione del primo gruppo di operazioni al giorno della conclusione del secondo, ossia al 9 agosto 1999. Secondariamente, tenuto conto del potere discrezionale di cui dispone quanto all’utilizzo delle proprie risorse e alla propria azione, nulla obbliga la Commissione ad avviare un procedimento per inadempimento ex art. 226 CE contro uno Stato membro che ha adottato una decisione recante valutazione di un’operazione di concentrazione di dimensione comunitaria. 163   Infine, in quarto luogo, quanto alle altre censure della ricorrente esposte supra al punto 151, relative, da un lato, alla somiglianza fra le disposizioni della legislazione olandese e quelle del regolamento n. 4064/89 e, dall’altro, all’osservanza delle garanzie offerte alla NMa dalle parti che hanno proceduto alla notifica, esse, respinte nell’ambito della prima parte del primo motivo (v. supra, punti 70-78), in nessun caso potranno comportare l’annullamento della decisione impugnata. Non solo. Va disattesa anche l’allegazione della ricorrente secondo cui la decisione impugnata sarebbe insufficientemente motivata. Infatti, tenuto conto delle circostanze di specie, la Commissione non era tenuta a spiegare perché la decisione della NMa, adottata sulla base della legislazione nazionale, avrebbe dovuto essere errata. 164   Pertanto, la terza parte del primo motivo dev’essere respinta, così come tale motivo nella sua interezza. 2. Sul secondo motivo, relativo ad errori di valutazione della Commissione relativi alla creazione di una posizione dominante mediante l’operazione di concentrazione, in violazione dell’art. 2 del regolamento n. 4064/89 165   Il motivo in esame si suddivide in due parti. La prima parte verte su errori di valutazione della Commissione per quanto riguarda l’esistenza di una posizione dominante della CVK. La seconda parte verte sulla mancata dimostrazione di un nesso di causalità tra l’operazione di concentrazione e la creazione della posizione dominante invocata dalla Commissione. Sulla prima parte del secondo motivo, vertente su errori di valutazione della Commissione per quanto riguarda l’esistenza di una posizione dominante della CVK Argomenti delle parti 166   La ricorrente contesta la valutazione effettuata dalla Commissione di cinque fattori che l’hanno condotta a constatare l’esistenza di una posizione dominante della CVK sul mercato olandese dei materiali da costruzione di muri portanti (in prosieguo: il «mercato in questione»). 167   In primo luogo, la ricorrente contesta alla Commissione di aver valutato erroneamente il ruolo esercitato dai materiali concorrenti alla pietra arenaria calcarea per la costruzione di muri portanti. 168   Da una parte, la ricorrente considera che l’accertamento della Commissione, esposto al punto 96 della decisione impugnata, secondo cui la CVK è l’unica produttrice e fornitrice di pietra arenaria calcarea nei Paesi Bassi non tiene conto del fatto che i prodotti a base di pietra arenaria calcarea sono importati dalla Germania e che, secondo la decisione impugnata medesima, non esiste un mercato di pietre arenarie calcaree. 169   D’altra parte, la ricorrente contesta la conclusione della Commissione, formulata al punto 97 della decisione impugnata, secondo cui non si può ritenere che il settore del cemento eserciti una forte pressione concorrenziale sulla CVK. La ricorrente sostiene che le informazioni comunicate da terzi sulla stabilità della quota di mercato del cemento sul mercato di materiali da costruzione di muri non possono, di per sé, portare ad una conclusione di tale tipo. Secondo la ricorrente, la Commissione non ha né effettuato un esame dell’evoluzione progressiva delle quote di mercato per determinare la pressione concorrenziale esatta esercitata sulla CVK, né preso in considerazione le dimensioni del settore del cemento e le capacità finanziarie ed economiche importanti degli operatori attivi in tale settore. Tali elementi, a parere della ricorrente, obbligano la CVK a tener conto del settore del cemento per determinare il suo comportamento sul mercato in questione. Infine, per valutare la pressione concorrenziale esercitata nel settore del calcestruzzo gettato in opera, la ricorrente fa valere, nella sua replica, che occorre prendere in considerazione la quota di mercato del calcestruzzo gettato in opera sul mercato in questione ([dal 10 al 15]%) e non solo quella detenuta dal maggior produttore concorrente del calcestruzzo gettato in opera ([dal 2 al 5]%). 170   In secondo luogo, la ricorrente contesta la valutazione della Commissione, contenuta ai punti 99‑101 della decisione impugnata, secondo cui vi sono ostacoli rilevanti all’ingresso sul mercato in questione. Nella sua analisi, la Commissione, secondo quanto sostenuto dalla ricorrente, avrebbe dovuto effettuare un esame del complesso dei costi e degli altri ostacoli potenziali per quanto riguarda l’insieme dei prodotti concorrenti alla pietra arenaria calcarea. Al contrario, la ricorrente sostiene che la Commissione ha essenzialmente limitato la sua analisi ai costi di investimento e ai lunghi termini necessari per la costruzione ed il funzionamento di fabbriche di produzione di pietra arenaria calcarea. La ricorrente contesta peraltro che i termini e le necessità di equipaggiamento possano costituire veri ostacoli all’ingresso sul mercato, ai fini dell’applicazione del regolamento n. 4064/89, in particolare qualora i mercati di capitali funzionino efficacemente. Inoltre, la ricorrente contesta alla Commissione di non aver esaminato chiaramente i costi che gli altri produttori di materiali da costruzione avrebbero sostenuto se avessero dovuto sostituire una parte della loro produzione con materiali concorrenti alla pietra arenaria calcarea, anche se essa, in risposta alla comunicazione degli addebiti, aveva osservato che il cemento poteva essere prodotto per usi diversi, compresa la costruzione di muri, esattamente come gli altri materiali quali la pietra, il gesso e il legno. Infine, la ricorrente rileva che il semplice fatto che, come indica il punto 101 della decisione impugnata, vi siano eccedenze della capacità di produzione di pietra arenaria calcarea, che rende meno interessante l’accesso al mercato, non basta a qualificare tali eccedenze come ostacoli all’ingresso sul mercato in questione. 171   In terzo luogo, la ricorrente contesta diversi elementi della valutazione della Commissione sviluppati nella decisione impugnata, secondo cui né i distributori di materiali da costruzione né gli imprenditori dispongono di un potere d’acquisto idoneo a compensare la posizione dominante della CVK sul piano dell’offerta. 172   Quanto al potere d’acquisto dei distributori, la ricorrente ricorda che questi ultimi fanno parte di gruppi internazionali o sono costituiti in cooperative d’acquisto, situazione che conferisce loro una posizione di forza nei confronti della CVK. La ricorrente aggiunge che la circostanza, indicata al punto 102 della decisione impugnata, che i cinque principali distributori all’ingrosso di materiali da costruzione nei Paesi Bassi rappresentano circa [dal 60 all’80]% delle vendite della CVK, di cui [dal 20 al 30]% per i maggiori tra questi, dimostra in tutta evidenza che i distributori all’ingrosso dispongono di un potere d’acquisto rilevante e, ad eccezione del calcestruzzo gettato in opera, possono volgersi verso prodotti sostituibili alle pietre arenarie calcaree. Peraltro, secondo la ricorrente, l’impossibilità, per i distributori all’ingrosso, di proporre alla rivendita il calcestruzzo gettato in opera incoraggerebbe i medesimi a ottenere da parte della CVK prezzi e condizioni che consentano loro di concorrere con i produttori di cemento. Infine, la ricorrente osserva che i distributori all’ingrosso sono anche in grado di importare materiali a base di pietre arenarie calcaree dalla Germania. 173   Quanto ai rapporti tra la CVK, i distributori all’ingrosso e gli imprenditori, la ricorrente contesta diverse valutazioni effettuate ai punti 75 e 103 della decisione impugnata. La ricorrente contraddice in tal modo l’affermazione della Commissione secondo cui la CVK è generalmente ben informata sull’identità degli utilizzatori e sulla destinazione dei suoi prodotti, in particolare tramite l’accesso ai progetti degli architetti, per quanto riguarda le forniture di materiali da costruzione rappresentanti la metà del suo fatturato. Inoltre, benché la ricorrente ammetta che la CVK rifornisce direttamente talune imprese edili, essa contesta che la CVK possa conoscere l’uso a cui sono destinati i prodotti forniti, anche quando essa era a conoscenza dello spessore dei prodotti a base di pietra arenaria calcarea forniti. Inoltre, la ricorrente osserva che gli sconti accordati dalla CVK ai distributori all’ingrosso, in funzione delle vendite per taluni progetti o per talune imprese edili, sono rari o occasionali. Essa aggiunge che tale circostanza non rimette in questione, ad ogni modo, l’esistenza di un potere d’acquisto da parte dei distributori all’ingrosso. 174   In quarto luogo, la ricorrente osserva che l’analisi effettuata dalla Commissione per quanto riguarda la mancata influenza del mercato affine dei materiali da costruzione di muri non portanti, su cui la CVK detiene una posizione più debole, è erronea. Da una parte, la ricorrente sottolinea che la CVK non può conoscere la destinazione dei suoi prodotti per la costruzione di muri portanti o di muri non portanti. Secondo la ricorrente, la CVK sarebbe dunque tenuta a prendere in considerazione la sua situazione concorrenziale sul mercato di muri non portanti per determinare il suo comportamento sul mercato in questione, indipendentemente dal fatto che la CVK smerci [dal 60 all’80]% delle sue pietre arenarie calcaree quest’ultimo mercato. D’altra parte, la ricorrente sostiene che un «effetto costrittivo» esercitato dal mercato dei materiali da costruzione di muri non portanti sul mercato in questione emergerebbe dall’analisi economica effettuata nella relazione dei professori von Wieszäcker e Elberfeld, che è stata comunicata alla Commissione, ma a cui la decisione impugnata non fa riferimento. 175   In quinto luogo, la ricorrente contesta la valutazione della Commissione secondo cui la posizione dominante della CVK sarebbe rafforzata dai nessi strutturali esistenti tra tali società e la ricorrente. Innanzi tutto, la ricorrente ricorda che essa non controlla la CVK, la quale esercita la sua attività in tutta indipendenza. La ricorrente sostiene poi che la Commissione le ha erroneamente attribuito una «posizione forte» sul mercato olandese della fornitura di materiali da costruzione di muri, in quanto la sua quota di mercato, [dal 2 al 5]%, è paragonabile a quella detenuta da diversi altri operatori e non può conferirle una tale posizione. Lo stesso varrebbe per quanto riguarda le attività della ricorrente sul mercato della distribuzione all’ingrosso dei materiali da costruzione, in quanto la Commissione si è accontentata al riguardo di semplici affermazioni e supposizioni, in particolare per quanto riguarda il riferimento alla relazione annuale della NBM Amstelland, gruppo a cui apparteneva la ricorrente, mentre la quota di mercato di quest’ultima ammonterebbe solo [dal 2 al 5]%. Infine, la ricorrente nega che la CVK le accordi un trattamento privilegiato nella fase della distribuzione all’ingrosso dei materiali da costruzione, contrariamente alle affermazioni di terzi menzionate nella decisione impugnata. In ogni caso, pur supponendo che un tale trattamento privilegiato esista, la ricorrente sostiene che gli elementi di prova provenienti da questi terzi non sono idonei, di per sé, a far presumere l’esistenza di una posizione dominante ai fini dell’applicazione del regolamento n. 4064/89. 176   Infine, in sesto luogo, la ricorrente contesta alla Commissione di non aver sufficientemente motivato la decisione impugnata quanto alle ragioni che l’hanno spinta a discostarsi dalla conclusione a cui è giunta la NMa nella decisione 20 ottobre 1998 in relazione all’assenza di una posizione dominante della CVK, sebbene tale decisione e le indagini di mercato della NMa risalissero a meno di tre anni prima dell’adozione della decisione impugnata. 177   In via preliminare, la Commissione osserva che la ricorrente non ha contestato il fattore relativo alla struttura del mercato esaminato ai punti 90‑95 della decisione impugnata. Orbene, secondo la Commissione, gli elementi accertati per quanto riguarda le quote di mercato della CVK, della ricorrente e della Haniel costituirebbero già, di per sé, un indizio chiaro dell’esistenza di una posizione dominante. 178   Fatta questa osservazione, la Commissione contesta il complesso delle censure formulate dalla ricorrente nei confronti della valutazione degli altri fattori su cui si basa la conclusione secondo cui la CVK occupa una posizione dominante sul mercato in questione. 179   In primo luogo, da una parte, per quanto riguarda il ruolo dei diversi materiali da costruzione di muri, la Commissione rileva che la ricorrente non contesta né che il mercato geografico si limiti ai Paesi Bassi, in quanto le importazioni di pietre arenarie calcaree provenienti dalla Germania sono solo marginali, né che la CVK, nei Paesi Bassi, sia l’unica produttrice di pietre arenarie calcaree, il materiale da costruzione più popolare in tale paese, come è stato indicato al punto 98 della decisione impugnata. Questa situazione, secondo la Commissione, contribuisce a rafforzare la posizione della CVK sul mercato in questione, dato che il calcestruzzo gettato in opera, se si suppone che esso fa parte di tale mercato, a causa degli elevati costi fissi di investimento, fa concorrenza ai prodotti a base di pietra arenaria calcarea solo nei grandi progetti edili. 180   D’altra parte, la Commissione respinge l’affermazione della ricorrente secondo cui la decisione impugnata non avrebbe dimostrato sufficientemente che il settore del cemento non esercitava una pressione concorrenziale sulla CVK. A tale riguardo, la Commissione sottolinea che la lettera del punto 97 della decisione impugnata fa riferimento solo all’assenza di una pressione concorrenziale rilevante del calcestruzzo gettato in opera e non del settore del cemento in generale. La Commissione precisa anche che tale conclusione non si basa sulla semplice presa in considerazione del settore del calcestruzzo gettato in opera. Per l’esame della pressione concorrenziale esercitata dai produttori del calcestruzzo gettato in opera, la Commissione ribadisce la sua posizione, indicata nella motivazione della decisione impugnata, secondo cui occorre prendere in considerazione le quote di mercato dei produttori concorrenti del calcestruzzo gettato in opera, di cui nessuna eccede [dal 2 al 5]% sul mercato in questione, e non la quota del settore del calcestruzzo gettato in opera, in quanto prodotto ([dal 10 al 15]%), su tale mercato. Un’impostazione di questo tipo si giustifica segnatamente, secondo la Commissione, con il fatto che il mercato in questione è un mercato differenziato di prodotti e che la percentuale [dal 10 al 15]% «di quote di mercato» tende a sottovalutare la pressione concorrenziale sulla CVK, in quanto include la quota di mercato detenuta dalla ricorrente stessa nel settore del calcestruzzo gettato in opera. Effettuata tale precisazione, la Commissione sostiene che, per i tre anni precedenti l’adozione della decisione impugnata, nessun fornitore di cemento ha potuto ottenere una quota di mercato superiore [dal 2 al 5]%, mentre la quota di mercato della CVK è rimasta [dal 50 al 60]% del mercato in questione. La Commissione contesta in tal modo l’argomento della ricorrente secondo cui l’importanza del settore del cemento ed il peso degli operatori di tale settore potrebbero pregiudicare l’attività dei produttori di pietre arenarie calcaree della CVK e la posizione di questa sul mercato in questione. 181   In secondo luogo, la Commissione respinge le affermazioni della ricorrente secondo cui essa non avrebbe valutato correttamente gli ostacoli all’ingresso sul mercato evidenziati nella decisione impugnata. 182   Innanzi tutto, la Commissione ricorda che, contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, la decisione impugnata ha fatto riferimento agli ostacoli esistenti per la produzione di tutti i materiali da costruzione per muri portanti, e non solo per i prodotti a base di pietra arenaria calcarea. 183   La Commissione rifiuta poi l’affermazione della ricorrente secondo cui i costi di investimento e i termini per accedere al mercato non costituirebbero veri ostacoli all’ingresso, ai fini dell’applicazione del regolamento n. 4064/89. Secondo la Commissione, come ha precisato la decisione impugnata, tali costi e termini sono considerevoli. Nella sua controreplica, la Commissione ricorda che gli ingressi sul mercato sono stati rari e limitati al settore del cemento, accertamento che non è stato contestato dalla ricorrente. Inoltre, la Commissione ritiene infondata la censura della ricorrente secondo cui essa non avrebbe effettuato un’analisi dei costi eventuali sostenuti dalle altre imprese che producono materiali da costruzione per trasferire una parte della loro produzione (pietra, gesso, legno) verso prodotti concorrenti, come il cemento, ai prodotti a base di pietra arenaria calcarea. Infatti, la Commissione sostiene che questa analisi non era pertinente, poiché, a causa della struttura e delle caratteristiche del settore dell’edilizia nei Paesi Bassi, i produttori di materiali da costruzione diversi dal cemento non avrebbero semplicemente dovuto trasferire la loro produzione, ma sarebbero dovuti partire da zero per produrre materiali concorrenti con i prodotti a base di pietra arenaria calcarea. 184   Infine, a differenza della ricorrente, la Commissione considera che l’esistenza di eccedenze di capacità su un mercato determinato svolge un ruolo importante per determinare se un ingresso su tale mercato possa essere prevedibile, vale a dire se sarà sufficientemente redditizio. Orbene, nella fattispecie, secondo la Commissione, le eccedenze di capacità considerevoli sul mercato in questione, dovute alla CVK, rendono poco attraente un ingresso di questo tipo. 185   In terzo luogo, la Commissione osserva che l’analisi effettuata nella decisione impugnata secondo cui la posizione dominante della CVK non è compensata da un potere d’acquisto dei distributori all’ingrosso di materiale edile è corretta. 186   Innanzi tutto, in generale, la Commissione considera che, nel contesto del regolamento n. 4064/89, il potere d’acquisto deve essere inteso come la capacità di grossi clienti – nella fattispecie i distributori all’ingrosso di materiali da costruzione – di ricorrere, entro un termine ragionevole, ad alternative credibili qualora il fornitore decida di aumentare i suoi prezzi o di deteriorare le condizioni di fornitura. Nella fattispecie, la Commissione sottolinea che, anche se i distributori all’ingrosso di materiali da costruzione possono essere incentivati ad assicurare che la CVK offra prezzi competitivi rispetto a quelli praticati dai produttori di cemento, tali distributori non hanno alcuna alternativa, perché non immettono in commercio il calcestruzzo gettato in opera, che rappresenta [dal 10 al 15]% del mercato in questione, e non hanno quindi il potere d’acquisto necessario rispetto alla CVK. 187   Per quanto riguarda poi l’argomento della ricorrente secondo cui i distributori potrebbero importare prodotti a base di pietra arenaria calcarea provenienti dalla Germania, la Commissione ricorda che la ricorrente non ha contestato che tali importazioni fossero marginali e che, in udienza, un distributore avesse osservato che esse erano ostacolate dalla Haniel o dalla CVK. 188   Infine, la Commissione ribadisce la sua valutazione secondo cui la CVK è generalmente informata sull’identità degli utilizzatori e sulla destinazione dei suoi prodotti, contrariamente a quanto sostiene, non senza qualche contraddizione ed imprecisione, la ricorrente. Ciò premesso, la Commissione sottolinea che gli sconti concessi dalla CVK ai distributori all’ingrosso per la fornitura di progetti di costruzione o di imprese edili specifiche mostrano che la CVK è in grado di esercitare un’influenza sulla politica dei prezzi dei distributori nei confronti delle imprese clienti e, quindi, sui loro margini nell’ambito di progetti determinati, circostanza che limita, o addirittura esclude, la loro capacità di usare il loro volume d’acquisto per esercitare una pressione globale sulla politica dei prezzi della CVK. 189   In quarto luogo, per quanto riguarda le censure della ricorrente relative all’influenza della concorrenza sul mercato affine dei materiali da costruzione di muri non portanti, la Commissione considera di aver dimostrato sufficientemente che, da una parte, la CVK era in grado di determinare o di prevedere se i suoi prodotti sarebbero stati utilizzati per muri portanti o non portanti e che, d’altra parte e in ogni caso, la CVK predisponeva la sua strategia in materia di prezzi principalmente con riferimento al mercato in questione. Per quanto riguarda la relazione dei professori von Wieszäcker e Elberfeld che, secondo la ricorrente, dimostrerebbe un effetto di disciplina esercitato dalla posizione della CVK sul mercato dei materiali da costruzione di muri non portanti sulla sua posizione sul mercato in questione, la Commissione, pur ammettendo di non avere esaminato espressamente tale relazione nella decisione impugnata, presenta tre osservazioni. In primo luogo, essa sottolinea che il modello di valutazione dei prezzi presentati in tale rapporto non costituisce una descrizione adeguata del mercato in questione, in particolare in quanto partirebbe dal presupposto che la CVK doveva applicare i medesimi prezzi nei mercati in questione ed in quello dei materiali da costruzione di muri non portanti. In secondo luogo, la Commissione osserva che la relazione esamina la questione, che essa giudica non pertinente, in che circostanze la CVK fisserebbe i suoi prezzi ad un livello talmente elevato da non realizzare più alcuna vendita sul mercato dei materiali da costruzione di muri non portanti. In terzo luogo, la Commissione sottolinea che, supponendo che i medesimi prezzi vengano praticati sui due mercati, la relazione corrisponde pienamente alle conclusioni della decisione impugnata secondo cui la CVK stabilisce i suoi prezzi principalmente in funzione della sua posizione sul mercato in questione. Per questo, secondo la Commissione, non era necessario esaminare espressamente tale relazione nella decisione impugnata. 190   In quinto luogo, la Commissione ripropone la sua analisi effettuata nella decisione impugnata secondo cui la posizione dominante della CVK è rafforzata dai nessi strutturali esistenti tra la medesima e la ricorrente. 191   In sesto luogo, la Commissione contesta anche l’argomento della ricorrente relativo all’insufficiente motivazione della decisione impugnata. Giudizio del Tribunale –       Osservazioni preliminari 192   Prima di procedere all’esame della posizione dominante della CVK, bisogna innanzi tutto rilevare che la ricorrente non contesta la definizione del mercato in questione accolta dalla decisione impugnata, ossia il mercato dei materiali da costruzione per pareti portanti nei Paesi Bassi, definizione che si giustifica in base alla funzione portante delle pareti. Occorre precisare al riguardo che la decisione impugnata non ha risolto il problema di sapere se il calcestruzzo gettato in opera − a causa in particolare dei costi d’investimento che il suo uso implica così elevati (v. punto 77 della decisione impugnata) che tale materiale non entra in concorrenza con la pietra arenaria calcarea salvo taluni progetti molto importanti − dovesse rientrare nella definizione del mercato dei prodotti in questione, dato che, secondo la Commissione, tale problema non influiva sulla valutazione dell’operazione di concentrazione (v. punto 81 della decisione impugnata). 193   Bisogna altresì notare che dalla decisione impugnata risulta − senza smentita da parte della ricorrente − che i materiali più utilizzati nel mercato in questione sono, in ordine decrescente, i seguenti: la pietra arenaria calcarea (dato che il [50‑60]% di tutte le pareti portanti è costruito con tale materiale), il calcestruzzo gettato in opera ([10‑15]%), gli elementi prefabbricati in calcestruzzo ([5‑10]%), il mattone ([2‑5]%) e il cemento cellulare ([0‑2]%). 194   Inoltre, occorre ricordare che l’art. 2 del regolamento n. 4064/89, intitolato «Valutazione delle operazioni di concentrazione», dispone quanto segue: «1.      Le operazioni di concentrazione di cui al presente regolamento sono valutate in relazione alle seguenti disposizioni per stabilire se siano compatibili o meno con il mercato comune. In tale valutazione la Commissione tiene conto: a)      della necessità di preservare e sviluppare una concorrenza effettiva nel mercato comune alla luce segnatamente della struttura di tutti i mercati interessati e della concorrenza reale o potenziale di imprese situate all’interno o esterno della Comunità; b)      della posizione sul mercato delle imprese partecipanti, del loro potere economico e finanziario, delle possibilità di scelta dei fornitori e degli utilizzatori, del loro accesso alle fonti di approvvigionamento o agli sbocchi, dell’esistenza di diritto o di fatto di ostacoli all’entrata, dall’andamento dell’offerta e della domanda dei prodotti e dei servizi in questione, degli interessi dei consumatori intermedi e finali, nonché dell’evoluzione del progresso tecnico ed economico purché essa sia a vantaggio del consumatore e non ostacoli la concorrenza. 2.      Le operazioni di concentrazione che non creano o non rafforzano una posizione dominante, da cui risulti che una concorrenza effettiva sia ostacolata in modo significativo nel mercato comune o in una parte sostanziale di esso, devono essere dichiarate compatibili con il mercato comune. 3.      Le operazioni di concentrazione che creano o rafforzano una posizione dominante, da cui risulti che una concorrenza effettiva sia ostacolata in modo significativo nel mercato comune o in una parte sostanziale di esso, devono essere dichiarate incompatibili con il mercato comune». 195   La posizione dominante, di cui all’art. 2 del regolamento n. 4064/89, riguarda una situazione di forza economica detenuta da una o più imprese che conferirebbe loro il potere di ostacolare il mantenimento di un’effettiva concorrenza sul mercato in questione fornendo loro la possibilità di comportamenti indipendenti in una misura apprezzabile nei confronti dei loro concorrenti, dei loro clienti e, infine, dei consumatori (sentenza del Tribunale 25 marzo 1999, causa T‑102/96, Gencor/Commissione, Racc. pag. II‑753, punto 200; v. anche, in tal senso, sentenza della Corte 13 febbraio 1979, causa 85/76, Hoffmann-La Roche/Commissione, Racc. pag. 461, punto 38). 196   Secondo costante giurisprudenza, le norme sostanziali del regolamento n. 4064/89, in particolare l’art. 2, attribuiscono alla Commissione un certo potere discrezionale, in particolare per quanto concerne le valutazioni di ordine economico. Di conseguenza, il controllo da parte del giudice comunitario sull’esercizio di tale potere, che è essenziale per la determinazione delle regole in materia di concentrazioni, dev’essere effettuato tenendo conto del margine discrezionale che è implicito nelle regole di carattere economico facenti parte del regime delle concentrazioni [sentenze della Corte 31 marzo 1998, cause riunite C‑68/94 e C‑30/95, Francia e a./Commissione (Kali e Salz), Racc. pag. I‑1375, punti 223 e 224, e 15 febbraio 2005, causa C‑12/03 P, Commissione/Tetra Laval, Racc. pag. I‑987, punto 38; sentenze del Tribunale 25 marzo 1999, causa T‑102/96, Gencor/Commissione, punto 195 supra, punti 164 e 165, e 6 giugno 2002, causa T‑342/99, Airtours/Commissione, Racc. pag. II‑2585, punto 64]». 197   Ne consegue che il sindacato esercitato dal giudice comunitario sulle valutazioni complesse di ordine economico effettuate dalla Commissione nell’esercizio del potere discrezionale che le attribuisce il regolamento n. 4064/89 deve limitarsi alla verifica dell’osservanza delle norme relative alla procedura e alla motivazione nonché dell’esattezza materiale dei fatti, dell’insussistenza di errore manifesto di valutazione e di sviamento di potere. In particolare, non compete al Tribunale sostituire la sua valutazione economica a quella della Commissione (sentenza del Tribunale 3 aprile 2003, causa T‑342/00, Petrolessence e SG2R/Commissione, Racc. pag. II‑1161, punto 101). 198   Infine, si deve altresì rilevare che, ai punti 90‑108 della decisione impugnata, la Commissione si è fondata su sei fattori per dichiarare la posizione dominante della CVK. Tali fattori sono: in primo luogo, la struttura del mercato; in secondo luogo, l’insussistenza di una pressione concorrenziale forte sulla CVK da parte dei produttori di calcestruzzo gettato in opera, mentre la CVK è l’unico produttore e offerente di pietra arenaria calcarea tradizionalmente usata nei Paesi Bassi per la costruzione di pareti; in terzo luogo, la presenza di notevoli limitazioni all’accesso al mercato; in quarto luogo, l’inesistente potere di domanda da parte dei clienti della CVK; in quinto luogo, l’assenza di limitazioni alla libertà di manovra della CVK nel mercato in questione da parte della situazione concorrenziale esistente nel mercato affine dei materiali da costruzione per pareti non portanti e, in sesto luogo, l’esistenza di un legame strutturale tra la CVK e la ricorrente che consente loro, a livello sia dell’offerta sia della rivendita dei materiali da costruzione per pareti portanti, di godere di una libertà di manovra notevolmente più ampia rispetto ai loro concorrenti. 199   A tale proposito è pacifico che la ricorrente non contesta nessuna delle valutazioni esposte ai punti 90‑95 della decisione impugnata relative al primo fattore, vertente sulla struttura del mercato, cioè relative alle quote di mercato della CVK, delle parti notificanti e dei loro concorrenti. 200   Occorre precisare che dalle citate motivazioni della decisione impugnata risulta che la CVK detiene oltre il [50‑60]% di quote nel mercato in questione, se vi si include il calcestruzzo gettato in opera, mentre, in questa stessa definizione del mercato, il secondo operatore è la ricorrente con circa [2‑5]% delle quote di mercato, laddove il concorrente principale delle parti notificanti detiene solo una quota di mercato pari a circa il [2‑5]% e gli altri concorrenti possiedono solo quote di mercato inferiori allo [0‑2]%. Dai dati esposti al punto 91 della decisione impugnata si evince che tale situazione è quella maggiormente favorevole alle parti notificanti, poiché, supponendo che il calcestruzzo gettato in opera sia totalmente escluso dal mercato in questione, la quota di mercato della CVK raggiungerebbe oltre il [60‑70]%, mentre le quote di mercato di tutti i suoi concorrenti arriverebbero, al massimo, allo [0‑2]%. È altresì assodato che la configurazione del mercato in questione non è sostanzialmente cambiata nel corso degli ultimi anni. 201   Orbene, l’esistenza di quote di mercato di grande portata è altamente significativa e il rapporto tra le quote di mercato detenute dall’impresa o dalle imprese partecipanti alla concentrazione e dai loro concorrenti, in particolare quelli che immediatamente li seguono, costituisce un indizio valido dell’esistenza di una posizione dominante. Infatti, questo fattore consente di valutare la capacità concorrenziale dei concorrenti dell’impresa di cui trattasi (sentenza Hoffmann‑La Roche/Commissione, punto 195 supra, punti 39, 40 e 48, e sentenza Gencor/Commissione, punto 195 supra, punti 201 e 202). Inoltre, una quota di mercato particolarmente elevata può di per sé costituire la prova dell’esistenza di una posizione dominante, soprattutto quando gli altri operatori sul mercato detengono solo quote molto meno rilevanti (sentenza del Tribunale 28 aprile 1999, causa T‑221/95, Endemol/Commissione, Racc. pag. II‑1299, punto 134). 202   Per tutte queste ragioni, il fatto che la CVK detenga una quota di mercato almeno quattordici volte superiore a quella del suo concorrente principale, fatto che la ricorrente non contesta, costituisce un indizio forte che la CVK occupa una posizione dominante nel mercato in questione. 203   Si deve verificare se la ricorrente abbia tuttavia potuto dimostrare che la Commissione aveva operato una valutazione manifestamente erronea degli altri cinque fattori analizzati nella decisione impugnata, tale da determinare l’annullamento di quest’ultima. –       Sul fattore attinente all’assenza di una pressione concorrenziale forte sulla CVK da parte dei produttori di calcestruzzo gettato in opera 204   Va ricordato che, ai punti 96‑98 della decisione impugnata, la Commissione ha osservato che né il calcestruzzo gettato in opera né i produttori di tale materiale potevano esercitare una forte pressione concorrenziale sulla CVK, la quale è l’unico produttore di pietra arenaria calcarea nei Paesi Bassi, materiale tradizionale per la costruzione di pareti e impiegato massicciamente per la costruzione di pareti portanti. Tale valutazione si fonda in particolare sulle quote di mercato dei concorrenti della CVK e sulla natura differenziata dei prodotti del mercato in questione, che consente a un’impresa come la CVK di rafforzare la sua influenza al di là della sua quota di mercato visibile, per il fatto che essa è la sola ad offrire un prodotto particolarmente apprezzato dai consumatori o per determinati utilizzi. 205   In sostanza, senza contestare la pertinenza del fattore accolto dalla Commissione, la ricorrente sostiene, da un lato, che quanto esposto al punto 97 della decisione impugnata, cioè che la CVK è il solo produttore di pietra arenaria calcarea, non tiene conto del fatto che taluni prodotti in pietre arenaria calcarea sono importati dalla Germania e che non esiste un mercato della pietra arenaria calcarea. Dall’altro, la ricorrente confuta la conclusione della Commissione, formulata al punto 97 della decisione impugnata, secondo la quale il settore del calcestruzzo non eserciterebbe pressione concorrenziale sulla CVK. Secondo la ricorrente, la Commissione avrebbe dovuto esaminare l’andamento delle quote di mercato e tener conto in particolare delle capacità finanziarie ed economiche degli operatori di tale settore. Peraltro, a suo avviso, non si deve tener conto soltanto della quota di mercato ([2‑5]%) detenuta dal principale concorrente, produttore di calcestruzzo gettato in opera. 206   Tali affermazioni vanno respinte. 207   In primo luogo, quanto al fatto che la Commissione ha omesso di prendere in considerazione che taluni prodotti in pietra arenaria sono importati nei Paesi Bassi dalla Germania, si deve rilevare che, al punto 84 della decisione impugnata, la Commissione, nell’ambito della definizione del mercato geografico, ha precisato quanto segue: «Nelle regioni olandesi di confine esistono chiaramente importazioni di materiali da costruzione per pareti da[lla] (…) Germania. Tuttavia si tratta di fenomeni marginali che non giustificano l’inclusione di parti (…) della Germania nel mercato geografico rilevante. L’indagine di mercato ha dimostrato l’esistenza di limiti di accesso al mercato, in particolare a causa delle diverse norme edilizie e di sicurezza sul lavoro. (…) in Germania [ad esempio] le norme edilizie prevedono pareti di maggior spessore con un conseguente aumento dei prezzi rispetto ai Paesi Bassi, a causa della maggior quantità di materiale impiegato». 208   Orbene, si deve altresì ricordare che la ricorrente non contesta né la definizione del mercato rilevante né la constatazione secondo la quale la CVK è l’unico produttore di pietra arenaria calcarea nei Paesi Bassi. Peraltro, la ricorrente si limita a segnalare che i rivenditori all’ingrosso di materiali edili vendono prodotti in pietra arenaria calcarea nel mercato olandese, senza fornire alcuna precisazione circa il volume e il valore di tali importazioni; la ricorrente si è infatti limitata, nella sua risposta alla comunicazione degli addebiti cui essa si è riferita nelle sue memorie scritte, ad esporre che il ventaglio dei prodotti in pietra arenaria calcarea offerto da uno di tali rivenditori all’ingrosso o importatori e quello offerto dalla CVK erano molto simili. 209   In secondo luogo, la ricorrente dà una lettura errata della decisione impugnata ritenendo che vi sia stata constatata l’insussistenza di pressioni concorrenziali da parte del settore del calcestruzzo. Infatti, il punto 97 della decisione impugnata fa presente, per la precisione, che non esiste una pressione concorrenziale forte da parte del settore del calcestruzzo gettato in opera e dei suoi produttori e non da parte del settore del calcestruzzo. Di conseguenza, nelle rilevanti motivazioni della decisione impugnata, la Commissione non ha negato l’esistenza di una pressione concorrenziale da parte del calcestruzzo gettato in opera, ma l’ha giudicata insufficiente rispetto alla posizione della CVK. A tale proposito occorre rilevare che l’analisi della Commissione, incentrata sul calcestruzzo gettato in opera, è giustificata dal fatto che, quantomeno, i due concorrenti diretti della CVK nel mercato in questione producono solamente calcestruzzo gettato in opera, circostanza che doveva permettere alla Commissione di verificare se la posizione della CVK, come rispecchiata dalle sue quote di mercato, potesse essere controbilanciata dalla presenza di concorrenti che offrivano nel mercato in questione questo tipo di materiale. 210   Sempre a buon diritto la Commissione non ha considerato solamente la quota che il settore del calcestruzzo gettato in opera rappresenta in generale ([10‑15]%) nella costruzione di pareti portanti nei Paesi Bassi, ma ha preso in considerazione anche la quota di mercato del primo concorrente della CVK ([2‑5]%). Infatti, poiché il primo dato ([10‑15]%) comprende anche la quota di mercato della ricorrente, la quale, a causa del controllo precedentemente accertato che essa esercita sulla CVK, non può essere considerata come un’impresa concorrente di quest’ultima, occorreva ponderare tale percentuale prendendo in considerazione anche la quota di mercato del diretto concorrente della CVK, onde non sovrastimare l’eventuale pressione concorrenziale esercitata sulla CVK. 211   Peraltro, quanto all’affermazione secondo cui la Commissione doveva tener conto dell’evoluzione delle quote di mercato del settore del calcestruzzo, sempreché tale argomento si riferisca al calcestruzzo gettato in opera, alla Commissione bastava precisare, come osservato al punto 97 della decisione impugnata, che la quota di calcestruzzo gettato in opera appariva stabile, secondo i dati forniti da un’associazione di categoria olandese, o addirittura leggermente calata, secondo taluni operatori, e quindi non poteva dedurne che la pressione concorrenziale di tale segmento del mercato sulla CVK fosse forte. Inoltre, per quanto riguarda le quote delle imprese sul mercato, è pacifico che, dal 2000 fino all’adozione della decisione impugnata, anche la posizione della CVK e quelle dei suoi concorrenti, ricordate supra, erano rimaste sostanzialmente invariate, come sottolineato al punto 95 della decisione impugnata. Orbene, tale valutazione si riferisce necessariamente al segmento del calcestruzzo gettato in opera, nel quale, come emerge dalla tabella contenuta al punto 91 della decisione impugnata, erano attivi i due principali concorrenti della CVK, ma detenevano, l’uno, una quota inferiore al [2‑5]% e, l’altro, una quota inferiore allo [0‑2]%. 212   A questo proposito occorre sottolineare che, in via generale, la presenza di concorrenti può costituire un criterio atto, eventualmente, a mitigare o a eliminare la posizione dominante detenuta dall’entità controversa unicamente nell’ipotesi in cui tali concorrenti detenessero una posizione forte, idonea ad esercitare un reale contrappeso (v., in tal senso, sentenza del Tribunale 3 aprile 2003, causa T‑114/02, BaByliss/Commissione, Racc. pag. II‑1279, punto 329). Orbene, la ricorrente non ha fornito elementi probatori atti a smentire la valutazione di cui al punto 97 della decisione impugnata secondo cui i produttori di calcestruzzo gettato in opera − tutto sommato concorrenti diretti della CVK nel mercato in questione − non esercitano un siffatto contrappeso. 213   Infine, si deve rilevare che l’insussistenza di una pressione concorrenziale rilevante da parte del settore del calcestruzzo gettato in opera può, in parte, dedursi anche dalla varietà dei prodotti del mercato in questione, come ha evidenziato la Commissione al punto 98 della decisione impugnata. Infatti, la varietà dei prodotti significa che ciascun prodotto non è un perfetto sostituto dell’altro e che, di conseguenza, l’aumento del prezzo dell’uno non comporta necessariamente che l’impresa che effettua tale aumento perda quote di mercato in favore dei suoi concorrenti che producono l’altro prodotto, come sarebbe il caso dei prodotti perfettamente fungibili. Il fatto che il calcestruzzo gettato in opera non possa perfettamente sostituire la pietra arenaria calcarea, in particolare in ragione dei costi elevati che l’impiego del primo materiale comporta, come esposto ai punti 58‑77 della decisione impugnata, e senza smentita della ricorrente, permette dunque anche di relativizzare la pressione concorrenziale che tale materiale e i suoi produttori eserciterebbero sulla CVK. 214   Per giunta, quand’anche si ammettesse che la valutazione della Commissione si è riferita al settore del calcestruzzo in generale, la ricorrente tuttavia non è stata capace di dimostrare, fornendo indizi precisi concordanti, che i produttori in tale segmento del mercato in questione erano in grado di esercitare un concreto contrappeso alla posizione della CVK. 215   Ne consegue che la valutazione effettuata dalla Commissione in merito al secondo fattore accolto nella decisione impugnata non è viziata da errore manifesto. –       Sul fattore relativo alla presenza di notevoli limitazioni all’accesso al mercato 216   Ai punti 99‑101 della decisione impugnata, la Commissione ha osservato quanto segue: «99.      Pur tenendo conto delle risposte delle parti e di CVK alla comunicazione delle obiezioni e delle deposizioni fatte nell’audizione, la Commissione ritiene che esistano notevoli limitazioni all’accesso al mercato, in quanto CVK controlla tutti gli stabilimenti di pietra arenaria calcarea dei Paesi Bassi e pertanto la produzione del materiale da costruzione di gran lunga più importante da attribuire al mercato in questione del prodotto. L’indagine di mercato della Commissione ha dimostrato che i produttori di altri materiali possono passare alla produzione di pietra arenaria calcarea solo con un notevole investimento di tempo e denaro; lo stesso vale anche per altri materiali come il cemento cellulare. I cicli e pertanto anche i centri di produzione sono diversi per ciascun materiale per pareti. 110.      Haniel ha quantificato i costi d’investimento occorrenti per uno stabilimento di pietra arenaria calcarea con una cifra pari ad appena [ riservato ] EUR circa. La costruzione di un nuovo stabilimento di cemento preconfezionato costa secondo Haniel [ riservato ] EUR; ma Cementbouw ha stimato costi d’investimento nettamente superiori. Inoltre i concorrenti, intervistati nell’ambito dell’indagine di mercato, sostengono in generale di dover affrontare enormi difficoltà, per poter ampliare la propria capacità produttiva o iniziare la produzione di un nuovo materiale per pareti. Un intervistato ha specificato che la costruzione di un nuovo stabilimento di pietra arenaria calcarea richiede un investimento pari a [ riservato ] EUR, che occorre un’autorizzazione difficile da ottenere e i tempi di costruzione dello stabilimento ammontano a due anni. Contrariamente al parere espresso dalle parti, secondo le quali le limitazioni all’accesso al mercato sarebbero scarse, date le circostanze, la Commissione ritiene che i possibili accessi al mercato non esercitino una pressione concorrenziale, tale da incidere sulla libertà di manovra di CVK sul mercato in questione. Di conseguenza, negli ultimi tempi si sono constatati pochi accessi al mercato, comunque circoscritti al settore del calcestruzzo. 101.      Per quanto riguarda la pietra arenaria calcarea, esistono inoltre notevoli eccedenze della capacità di produzione che rendono scarsamente interessante un accesso al mercato, anche dopo la chiusura, già effettuata da CVK, di tre degli undici stabilimenti di pietra arenaria calcarea originari. Le restanti unità produttive di CVK sono altresì distribuite uniformemente sul territorio olandese, cosicché CVK può rifornire ogni cliente da uno stabilimento situato nelle vicinanze. L’indagine di mercato condotta dalla Commissione ha dimostrato che anche questo fattore contribuisce a rafforzare il posizionamento di CVK». 217   Orbene, la ricorrente contesta alla Commissione di aver limitato la citata analisi essenzialmente ai costi d’investimento e ai tempi lunghi necessari per la costruzione e il funzionamento degli stabilimenti di produzione di pietra arenaria calcarea, mentre avrebbe dovuto esaminare tutti i costi e le potenziali limitazioni per quanto riguarda tutti prodotti concorrenti della pietra arenaria calcarea. La ricorrente contesta anche che i tempi ed i costi illustrati nella decisione impugnata costituiscano concrete limitazioni all’accesso al mercato, in particolare se i mercati dei capitali funzionano bene. Essa altresì addebita alla Commissione di non aver analizzato i costi cui incorrerebbero altri produttori di materiali edili qualora dovessero rimpiazzare una parte della loro produzione con materiali in concorrenza con la pietra arenaria calcarea, nonostante la ricorrente abbia fatto presente, nella risposta alla comunicazione degli addebiti, che il calcestruzzo poteva essere prodotto per vari utilizzi, compresa la costruzione di pareti. Infine, la ricorrente contesta che le eccedenze di capacità produttiva esistenti nel segmento della pietra arenaria calcarea possano rappresentare concrete limitazioni all’accesso al mercato in questione. 218   Innanzi tutto, va respinta la censura della ricorrente secondo la quale la Commissione avrebbe analizzato solamente i tempi e i costi necessari per impegnarsi nel segmento della pietra arenaria calcarea. Infatti, la citata analisi della Commissione verte anche sugli altri materiali da costruzione per pareti, quale il calcestruzzo gettato in opera, come risulta in particolare dal punto 100 della decisione impugnata. Anche dal punto 99 della decisione impugnata emerge che la Commissione ha precisato che i lunghi tempi e i forti costi d’investimento non si limitavano all’accesso al segmento della produzione di pietra arenaria calcarea, ma si applicavano anche all’accesso alla produzione di altri materiali edili per il mercato in questione, come il cemento cellulare. Ne consegue che, contrariamente a quanto afferma la ricorrente, la Commissione non ha limitato la sua valutazione circa le limitazioni all’accesso al mercato in questione al segmento della pietra arenaria calcarea. 219   Quanto poi al fatto che i costi d’investimento e i lunghi tempi citati nella decisione impugnata costituiscano «limitazioni all’accesso al mercato», il Tribunale considera, in primo luogo e in via generale, che limitazioni del genere sono costituite da elementi di varia natura, in particolare di ordine economico, commerciale o finanziario, tali da far sopportare al potenziale concorrente delle imprese insediate rischi e costi sufficientemente elevati da dissuaderli dall’accedere al mercato entro un termine ragionevole o da rendere tale accesso particolarmente difficile, privandolo della capacità di esercitare una forza concorrenziale sul comportamento delle imprese insediate. 220   In secondo luogo, non si può escludere, in linea di principio, che, in settori ad alta intensità di capitali, le risorse finanziarie necessarie agli investimenti possano essere reperite sul mercato di capitali, tuttavia si deve necessariamente rilevare che, nella fattispecie, la ricorrente non è riuscita a dimostrare che la Commissione avrebbe commesso un manifesto errore di valutazione nel constatare la presenza di notevoli limitazioni all’accesso al mercato in questione, alla luce di tutti gli elementi accolti a sostegno della decisione impugnata. 221   Per quanto riguarda l’accesso al segmento della pietra arenaria calcarea, occorre rilevare che la Commissione si è basata su una serie di elementi normativi ed economici, legati alla necessità di ottenere un’autorizzazione amministrativa, al lasso di tempo di due anni per la costruzione di uno stabilimento e ai considerevoli costi d’investimento, tenendo conto al tempo stesso del fatto che esistevano rilevanti eccedenze di capacità di produzione, anche dopo la chiusura di tre degli undici stabilimenti associati alla CVK (Boudewijn, Bergumermeer e Vogelenzang), che rendevano scarsamente interessante l’accesso nel mercato, poiché la CVK poteva rifornire ogni cliente nei Paesi Bassi dagli altri otto stabilimenti restanti. 222   Tali elementi, associati alla circostanza, non confutata dalla ricorrente, che le imprese attive negli altri segmenti del mercato potevano iniziare la produzione di un nuovo materiale da costruzione per pareti solo con grande difficoltà, bastano ad escludere qualsiasi errore manifesto da parte della Commissione circa la probabilità che un potenziale concorrente della CVK potesse entrare in questo segmento. Per quanto riguarda i costi d’investimento necessari alla costruzione di uno stabilimento completo, la ricorrente ha del resto dichiarato, rispondendo ai quesiti scritti del Tribunale, la somma di [ riservato ] milioni di euro, una stima che si situa precisamente nella forchetta indicata al punto 100 della decisione impugnata, ma non ha spiegato perché l’investimento di un importo inferiore, anch’esso menzionato nella risposta, sarebbe sufficiente per accedere al mercato in questione. 223   Quanto agli altri segmenti del mercato in questione, occorre dichiarare, da un lato, che la ricorrente non ha mosso critiche contro la valutazione, esposta al punto 100 della decisione impugnata, secondo la quale erano stati accertati solo rari ingressi sul mercato in questione, limitati unicamente al settore del calcestruzzo. A tale proposito risulta dalle risposte della Commissione ai quesiti posti del Tribunale, risposte non contestate dalla ricorrente, che tali nuove imprese entrate nel mercato, attive nel segmento della produzione del calcestruzzo gettato in opera, hanno potuto acquisire, al massimo, solo lo [0‑2]% delle quote di mercato, nonostante, al momento dell’adozione della decisione impugnata, l’operazione di concentrazione fosse stata realizzata da più di due anni. Dall’altro, e malgrado risulti dagli elementi del fascicolo che la ricorrente ha effettivamente sostenuto che i costi d’investimento per la costruzione di un nuovo stabilimento di calcestruzzo gettato in opera, pari a [ riservato ] milioni di euro, erano notevolmente più elevati della somma dichiarata dalla Haniel ([ riservato ] milioni di euro) e riportata dalla decisione impugnata, la ricorrente non ha contestato che perfino gli attuali concorrenti della CVK affrontavano enormi difficoltà per poter ampliare la propria capacità produttiva, in particolare a causa delle eccedenze di capacità di produzione esistenti, o iniziare la produzione di un nuovo materiale per pareti, circostanze che sono state peraltro precisate dalla Commissione nelle sue risposte ai quesiti scritti del Tribunale. In base a tutti questi elementi si può dichiarare che la Commissione non ha commesso errori manifesti di valutazione quando ha considerato che esistevano anche notevoli limitazioni all’accesso ad altri segmenti del mercato in questione che impedivano in tal modo qualsiasi efficace concorrenza nei confronti della CVK su tale mercato. 224   Inoltre, si deve rilevare che, in via generale, sebbene la ricorrente non abbia voluto riconoscere che l’esistenza di eccedenze di capacità di produzione su tale mercato costituiscono limitazioni all’accesso al medesimo, essa tuttavia ha ammesso all’udienza, rispondendo a un quesito del Tribunale, che siffatte eccedenze di capacità producevano «effetti simili ad un ostacolo all’accesso al mercato». 225   In terzo luogo, è inoperante l’argomento della ricorrente secondo il quale la Commissione non ha analizzato la capacità dei produttori di mattoni, di gesso e di legno, impiegati per utilizzi diversi dalla costruzione di pareti portanti. Infatti, tenuto conto della struttura del mercato dei prodotti, il mattone è chiaramente impiegato solo in modo marginale nella costruzione di pareti portanti (v. i punti 61 e 66 della decisione impugnata), mentre né il gesso né il legno sono materiali impiegati per la costruzione di pareti portanti (v. i punti 53 e 60 della decisione impugnata). Ne consegue che l’analisi della capacità dei produttori di mattoni, di gesso e di legno ad impiegare tali materiali per la costruzione di muri portanti non avrebbe evidentemente potuto modificare la valutazione, effettuata nella decisione impugnata, che ha rivelato la presenza di notevoli limitazioni all’accesso al mercato in questione. 226   Per tutte queste ragioni, occorre respingere le critiche mosse dalla ricorrente contro la valutazione operata dalla Commissione relativa al terzo fattore attinente alla presenza di notevoli limitazioni all’accesso al mercato. –       Sul fattore relativo all’assenza di potere di domanda da parte dei clienti della CVK 227   Ai termini dei punti 102 e 103 della decisione impugnata: «102.          Pur tenendo conto delle risposte delle parti e di CVK alla comunicazione delle obiezioni e delle deposizioni fatte nell’audizione, la Commissione ritiene che i clienti di CVK non dispongano di potere di domanda. Non esistono singoli clienti che detengano una quota sostanziale del fatturato di CVK. Circa il [60‑80]% delle vendite di CVK è destinato ai cinque maggiori rivenditori di materiali da costruzione, dei quali il principale incide sul fatturato con una quota del [20‑30]%. Tuttavia, nemmeno una quota delle vendite complessive di tale entità conferisce al più grosso cliente un qualsivoglia potere di domanda, in quanto ci sono molti altri rivenditori alternativi a disposizione. Spesso si tratta inoltre di consorzi d’acquisto (“inkoopcombinaties” in olandese). Tuttavia, ciò che conta è che l’esistenza stessa dei rivenditori dipenda dalla commercializzazione dei prodotti di CVK, poiché la pietra arenaria calcarea rappresenta il più importante materiale per la costruzione di pareti nei Paesi Bassi. Il secondo materiale in ordine di importanza è il calcestruzzo che tuttavia non rappresenta un’alternativa, poiché né il calcestruzzo gettato in opera né quantità significative di elementi prefabbricati in calcestruzzo vengono distribuiti attraverso i rivenditori di materiali. Pertanto, per questi ultimi, nessun altro materiale può sostituire la vendita della pietra arenaria calcarea. Ciò è stato confermato anche dalla Raab Karcher nell’audizione. Può anche essere, come esposto da Haniel, che, con un’offerta di prezzo inadeguata per la pietra arenaria calcarea, il rivenditore rischi di perdere il progetto, poiché il cliente può optare per il calcestruzzo. Ciò però indica solo che il rivenditore e indirettamente anche CVK, con l’offerta di pietra arenaria calcarea, sono in concorrenza con i fornitori di calcestruzzo, ma non che il rivenditore è in grado di esercitare un potere di domanda su CVK. 103.      D’altro canto, CVK influisce notevolmente sulla formazione dei prezzi nei confronti delle imprese di costruzioni. I rivenditori di materiali si accollano il rischio finanziario, connesso alla vendita, ma non sono loro a scegliere i materiali bensì le imprese di costruzioni. Come già illustrato dettagliatamente, CVK è generalmente ben informata in merito all’identità degli utilizzatori e alla destinazione dei suoi prodotti. Infatti, la consegna viene effettuata direttamente dallo stabilimento di produzione della pietra arenaria più vicino al relativo cantiere. Secondo quanto dichiarato da CVK, ai rivenditori vengono concessi sconti, ma questi ultimi possono essere vincolati alla fornitura a determinate imprese di costruzioni o per determinati progetti. Inoltre, le imprese di costruzioni sono però sparse e quindi non sono in grado di esercitare direttamente il potere di domanda. Anche la percentuale di domanda dei grossi gruppi edili olandesi, come Bam Groep, Koninklije Volker Wessels Stevin, Heijmans, Ballast Nedam e HBG è singolarmente troppo scarsa, perché questi possano esercitare un potere di domanda, tale da compensare la posizione dominante di CVK sul piano dell’offerta». 228   La ricorrente sostiene che le cifre fornite dalla Commissione dimostrano che i rivenditori esercitano un potere di domanda sulla CVK, tanto più che essi appartengono a gruppi internazionali o sono costituiti in cooperative d’acquisto. Secondo la ricorrente, i rivenditori possono dunque indirizzarsi verso prodotti concorrenti della pietra arenaria calcarea, eccetto il calcestruzzo gettato in opera. Il fatto che i rivenditori non vendano calcestruzzo gettato in opera li spingerebbe ancor più a ottenere prezzi e condizioni vantaggiose da parte della CVK per fare concorrenza ai produttori di calcestruzzo. La ricorrente ribadisce che i rivenditori si riforniscono di pietra arenaria calcarea anche dalla Germania. Infine, essa contesta le valutazioni della Commissione secondo le quali la CVK sarebbe ben informata in merito agli utilizzatori e alla destinazione dei suoi prodotti e respinge altresì l’entità e la frequenza degli sconti concessi ai rivenditori, circostanza che, comunque, non altera l’esistenza di un potere di domanda di questi ultimi nei confronti della CVK. 229   Tali affermazioni non possono essere accolte. 230   Si deve innanzi tutto notare che, come sostenuto dalla Commissione nelle sue difese scritte e senza smentita della ricorrente, il potere di acquisto dei clienti di un fornitore può compensare il potere di mercato di quest’ultimo se tali clienti sono in grado di reperire, entro un termine ragionevole, fonti alternative credibili di approvvigionamento qualora il fornitore decida di aumentare i suoi prezzi o di peggiorare le condizioni di fornitura. 231   Nella specie, per poter escludere l’esistenza di un potere di domanda dei rivenditori di materiali edili che compensa il potere della CVK derivante in particolare dalle sue quote di mercato e dalla struttura dell’offerta precedentemente esaminate, la Commissione si è fondata, da un lato, sul fatto che tali operatori sono sparsi sul mercato, ossia sulla struttura poco concentrata del mercato della distribuzione dei materiali da costruzione per pareti portanti nei Paesi Bassi, e, dall’altro, sul fatto che tali operatori non trovano alternative credibili di rifornimento sul mercato, cioè, in definitiva, sulla dipendenza di tali operatori dalla CVK. 232   Occorre rilevare che queste due condizioni, senza essere necessariamente esaustive per affermare o negare l’esistenza di un potere di acquisto dei clienti tale da contrastare il potere economico di un fornitore, sono molto pertinenti. Infatti, da un lato, il criterio del grado di concentrazione del mercato degli acquirenti significa che il fatto di essere pochi può consentire loro di rafforzare il loro potere di negoziazione nei confronti del fornitore. Dall’altro, in base al criterio della presenza di alternative credibili di rifornimento si può stabilire se è altamente probabile che il fornitore sia costretto a limitare gli aumento di prezzo, o addirittura a non praticarli. 233   Nel caso di specie, quanto al fatto che rivenditori sono sparsi, e benché sia pacifico che circa il [60‑80]% delle vendite della CVK è destinato ai cinque maggiori rivenditori di materiali da costruzione, dei quali il principale incide sul fatturato con una quota del [20‑30]%, il Tribunale considera che, contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, tali dati non possono, di per sé, avvalorare la tesi dell’esistenza di un potere di domanda dei rivenditori sulla CVK. Infatti, da un lato, è altrettanto pacifico che nessun cliente incide in modo rilevante sul fatturato della CVK. Dall’altro, la ricorrente non contesta che esistano altri rivenditori, organizzati in gruppi d’acquisto, in grado perciò di effettuare grossi rifornimenti, nei confronti dei quali la CVK potrebbe, eventualmente, riorientare la sua produzione, come non ha negato il fatto che la CVK rifornisce direttamente talune imprese di costruzioni (i clienti finali), il che ovviamente aumenta il numero delle imprese cui può indirizzare la sua offerta di pietra arenaria calcarea. 234   Inoltre, si deve sottolineare che, secondo le informazioni della CVK allegate alla controreplica, la ricorrente stessa figura tra i cinque principali rivenditori citati nella decisione impugnata. Orbene, grazie al controllo che la ricorrente esercita sulla CVK, è quantomeno molto poco probabile che la ricorrente partecipi alla creazione di un eventuale potere di domanda dei clienti della CVK in grado di controbilanciare il potere economico di quest’ultima. 235   Quanto alla mancanza di fonti di rifornimento alternative credibili, la ricorrente ammette che i rivenditori di materiali edili non vendono quantità significative di calcestruzzo gettato in opera, e non si pronuncia in merito all’informazione secondo la quale essi non vendevano elementi prefabbricati in calcestruzzo. Ciò premesso, per quanto riguarda il calcestruzzo gettato in opera, i fornitori di tale materiale, benché siano i principali concorrenti della CVK nel mercato in questione, non possono rappresentare un’alternativa credibile per i rivenditori. Lo stesso dicasi per il rifornimento presso produttori di elementi prefabbricati in calcestruzzo, materiale che è utilizzato per il [5‑10]% di tutte le pareti portanti nei Paesi Bassi. 236   Tale valutazione non è invalidata dall’argomento della ricorrente secondo il quale i rivenditori avrebbero la possibilità di rifornirsi di prodotti in pietra arenaria calcarea dalla Germania. Infatti, basta rilevare che le importazioni di pietra arenaria calcarea provenienti da tale Stato sono notoriamente marginali e che la ricorrente non fornisce alcun dato concreto a suffragio della sua affermazione. 237   Per giunta, bisogna rilevare che uno dei principali rivenditori di materiali edili per pareti portanti nei Paesi Bassi, la Raab Karcher, ha confermato, in occasione dell’audizione dinanzi alla Commissione il 16 maggio 2002, che la CVK non era soggetta ad alcun potere di domanda, senza che tale affermazione fosse smentita dalla ricorrente. La Raab Karcher ha inoltre precisato che la tentata ricerca di alternative, seppure minime, era fallita data l’importanza della pietra arenaria calcarea nel mercato in questione. 238   Per quanto riguarda poi la valutazione della Commissione secondo cui la CVK sarebbe in genere ben informata circa l’identità degli utilizzatori e la destinazione dei suoi prodotti, così da poter influenzare notevolmente la determinazione dei prezzi agli imprenditori (clienti finali), tale possibilità non influisce in alcun modo sull’eventuale potere di domanda che i rivenditori avrebbero sulla CVK. Orbene, poiché la Commissione ha potuto affermare senza commettere errori manifesti di valutazione che i rivenditori non detenevano un siffatto potere di domanda, è sufficiente dichiarare che l’argomento della ricorrente è inoperante, senza che peraltro sia stato fatto valere un eventuale potere di domanda sulla CVK da parte degli stessi imprenditori edili. 239   Ne consegue che le censure della ricorrente mosse nei confronti del quarto fattore di cui alla decisione impugnata, relativo all’inesistenza di un potere di domanda da parte dei clienti della CVK, devono essere respinte. –        Sul fattore attinente all’assenza di limitazioni alla libertà di manovra della CVK nel mercato dei materiali da costruzione per pareti portanti da parte della situazione concorrenziale esistente nel mercato affine dei materiali da costruzione per pareti non portanti 240   Al punto 104 della decisione impugnata, la Commissione ha esposto quanto segue: «104.          La libertà di manovra di CVK sul mercato [in questione] non è limitata nemmeno dalla situazione concorrenziale, esistente sul mercato affine dei materiali da costruzione per pareti non portanti, nel quale il posizionamento di CVK risulta più debole. La constatazione, fatta dalla Commissione nella comunicazione delle obiezioni, secondo cui CVK è in grado di applicare prezzi differenti, a seconda che i suoi prodotti vengano impiegati per pareti portanti o non portanti e di adeguare i propri prezzi alla situazione concorrenziale del mercato delle pareti portanti, più importante per CVK, non è stata confutata dalle parti e da CVK. A tale proposito si rimanda a quanto esposto ai ‘considerando’ 75 e 76». 241   Ai termini dei detti punti: «75.      Nella formazione dei prezzi per i prodotti impiegati nelle pareti portanti, CVK, in qualità di unico produttore di pietra arenaria calcarea dei Paesi Bassi, non è limitata da prezzi richiesti sul mercato per prodotti destinati a pareti non portanti. L’indagine di mercato della Commissione mostra che CVK conosce molto bene l’impiego concreto dei propri prodotti. CVK, in molti casi, conosce la destinazione dei propri prodotti, poiché spesso è responsabile della consegna dei prodotti a un determinato cantiere. Inoltre, per la fornitura di elementi che rappresentano la metà del suo fatturato, essa ha accesso ai progetti degli architetti. Haniel ha inoltre dichiarato che lo spessore di una parte consistente dei prodotti in pietra arenaria calcarea consente di stabilire se il materiale viene impiegato per pareti portanti o non portanti. Tali informazioni sono state confermate anche dalla Raab Karcher durante l’audizione. La Commissione, pur tenendo conto delle posizioni espresse dalle parti e da CVK rispetto alla comunicazione delle obiezioni e della discussione udita in proposito in occasione dell’audizione, ritiene CVK sia in grado di differenziare i prezzi in funzione della situazione concorrenziale. Nel presente contesto, sussiste quindi la possibilità di un’implicita differenziazione dei prezzi tra i grandi e i piccoli progetti edili, grazie a sconti per quantità e prezzi standardizzati per il trasporto. CVK ha dichiarato di concedere ai rivenditori di materiali edili sconti specifici per progetto e appaltatore. 76.      Anche se CVK non fosse in grado di differenziare i prezzi dei prodotti in pietra arenaria calcarea per pareti portanti da quelli per le pareti non portanti, si presume che essa orienti la propria strategia di prezzi innanzitutto in base ai requisiti imposti dal mercato [in questione], dal momento che vende il [60‑80]% dei suoi prodotti proprio su quest’ultimo». 242   La ricorrente afferma, da un lato, che la CVK avrebbe l’obbligo di tener conto della sua situazione concorrenziale nel mercato dei materiali da costruzione per pareti non portanti, a prescindere dal fatto di vendere il [60‑80]% della sua pietra arenaria calcarea nel mercato in questione. Dall’altro, essa sostiene che esisterebbe un «effetto limitativo» da parte del mercato affine dei materiali da costruzione per pareti non portanti sul mercato in questione, che emergerebbe dalla relazione dei professori von Wieszäcker e Elberfeld, inviata alla Commissione, ma alla quale la decisione impugnata non fa riferimento. 243   Quanto al primo argomento si deve rilevare che, a prescindere dal sapere se la CVK conosca o meno la destinazione dei suoi prodotti, e anche ammettendo che, come sostiene la ricorrente, la CVK ignori la destinazione dei suoi prodotti, ciò tuttavia non significa che la CVK sia limitata, per quanto riguarda la formazione dei suoi prezzi nel mercato in questione, dalla sua situazione concorrenziale nel mercato affine dei materiali da costruzione per pareti non portanti, poiché è certo che la CVK vende il [60‑80]% della sua produzione di pietra arenaria calcarea nel primo mercato. Pertanto, non è manifestamente errato dichiarare, come ha fatto la Commissione al punto 104 della decisione impugnata, con riferimento al punto 76 della detta decisione, che la CVK «adegua i propri prezzi alla situazione concorrenziale del mercato delle pareti portanti, più importante per CVK». 244   Per quanto riguarda l’affermazione della ricorrente in relazione all’esistenza di un «effetto limitativo» esercitato dal mercato dei materiali da costruzione per pareti non portanti nei Paesi Bassi sul mercato in questione, come sarebbe stato rilevato dallo studio dei professori von Wieszäcker e Elberfeld, occorre rilevare che tale studio effettivamente non è stato citato nella decisione impugnata. Tuttavia, tale circostanza non altera la citata valutazione di cui ai punti 76 e 104 della decisione impugnata. Infatti, si deve notare che le analisi di tale studio corrispondono alla valutazione esposta nella decisione impugnata secondo la quale la CVK adegua i propri prezzi soprattutto in funzione del mercato in questione. In particolare, risulta da tale studio che, se è vero che la presa in considerazione dei fattori della domanda sul «segmento marginale», cioè sul mercato dei materiali da costruzione per pareti non portanti, porta ad un livello dei prezzi sul «segmento principale», cioè sul mercato in questione, inferiore al prezzo che risulterebbe dal tener conto soltanto di quest’ultimo segmento, resta il fatto che la CVK, anche in tali circostanze, adegua i propri prezzi soprattutto in funzione della sua posizione sul segmento principale, cioè sul mercato in questione. 245   Va aggiunto che, nella sua replica, la ricorrente, limitandosi a considerazioni generiche già esposte nel ricorso, non ha seriamente contestato i motivi, esposti dalla Commissione nelle sue memorie scritte e riassunti al precedente punto 189, con cui quest’ultima aveva giustificato il fatto che non ci fossero riferimenti allo studio dei professori von Wieszäcker e Elberfeld tra le motivazioni della decisione impugnata. 246   Ne consegue che la ricorrente non ha dimostrato che l’analisi del quinto fattore, attinente all’assenza di limitazioni alla libertà di manovra della CVK nel mercato in questione da parte della situazione concorrenziale nel mercato affine dei materiali da costruzione per pareti non portanti, era viziata da un manifesto errore di valutazione. –       Sul fattore attinente all’esistenza di un legame strutturale tra la CVK e la ricorrente che consente loro, a livello sia dell’offerta sia della rivendita dei materiali da costruzione per pareti portanti, di godere di una libertà di manovra notevolmente più ampia rispetto ai loro concorrenti 247   Bisogna ricordare che, al punto 105 della decisione impugnata, la Commissione ha ritenuto che le posizione dominante della CVK fosse caratterizzata dal legame strutturale con la ricorrente, impresa fondatrice che la controlla. In primo luogo, per quanto riguarda il mercato in questione, la decisione impugnata ha rilevato, al punto 106, che, tenuto conto del fatto che la ricorrente forniva calcestruzzo gettato in opera ed elementi prefabbricati in calcestruzzo, essa poteva offrire insieme alla CVK, secondo la definizione del mercato accolta, due o tre dei principali materiali da costruzione per pareti portanti. La Commissione ha ritenuto che tale situazione fosse in grado di procurare a tali imprese una libertà di manovra più ampia di ognuno dei loro concorrenti. In secondo luogo, per quanto riguarda il mercato a valle della rivendita di materiali edili, la Commissione ha precisato, al punto 107 della decisione impugnata, che la ricorrente rappresentava una delle maggiori aziende di vendita all’ingrosso nei Paesi Bassi e che, secondo taluni rivenditori, la ricorrente sarebbe stata favorita dalla CVK rispetto ad altri rivenditori indipendenti. 248   Si deve altresì ricordare che la ricorrente nega di detenere il controllo della CVK e sostiene di non occupare una posizione forte sul mercato in questione, dato che la sua quota di mercato è soltanto pari al [2‑5]%. Essa espone anche che, per quanto riguarda le sue attività di rivendita di materiali edili, la sua quota di mercato è soltanto dello [0‑2]%, che essa non gode di alcun trattamento privilegiato da parte della CVK e che, quand’anche fosse così, dalle dichiarazioni di terzi non si può presumere l’esistenza di una posizione dominante ai sensi del regolamento n. 4064/89. 249   Queste affermazioni devono essere respinte. 250   Innanzi tutto occorre respingere l’argomento della ricorrente secondo cui essa non ha il controllo della CVK, per le ragioni esposte nell’ambito della valutazione della prima parte del primo motivo. Bisogna aggiungere che niente impedisce che la Commissione prenda in considerazione il legame strutturale esistente tra la ricorrente e la CVK come un elemento che caratterizza il potere economico della CVK o che può, in una certa misura, rafforzarlo. Infatti, dal momento che la ricorrente è presente nel mercato dell’impresa comune e su quello, a valle, della rivendita all’ingrosso, il fatto di controllare l’impresa comune può consentire alla CVK di godere di una forza economica ulteriore inevitabilmente derivante dal futuro coordinamento tra tali due imprese sul mercato. Orbene, il regolamento n. 4064/89 non vieta di esaminare, alla luce delle sue disposizioni, gli eventuali aspetti di coordinamento verticale tra l’impresa comune e l’una o l’altra delle sue imprese fondatrici che risultano da un’operazione di concentrazione, senza, tuttavia, dare un giudizio anticipato sull’autonomia dell’impresa comune. 251   Inoltre, quanto alla pretesa posizione forte della ricorrente nel mercato in questione di cui avrebbe tenuto conto la decisione impugnata, la ricorrente dà una lettura errata del punto 100 della decisione impugnata. Infatti, quest’ultima si limita a rilevare una posizione forte della ricorrente nel segmento degli elementi di dimensioni ridotte, utilizzati principalmente nell’edilizia residenziale e non nel mercato in questione in generale. Ad ogni modo, il fatto che la ricorrente possegga una quota di mercato pari al [2‑5]% del mercato in questione, grazie alla sua offerta di elementi prefabbricati in calcestruzzo e di calcestruzzo gettato in opera, mentre il diretto concorrente della CVK detiene solo circa il [2‑5]% di quote di mercato, autorizzava la Commissione ad affermare, senza commettere un manifesto errore di valutazione, che la CVK e la ricorrente potevano offrire una gamma di prodotti, secondo la definizione del mercato in questione accolta, che nessuno dei loro concorrenti era in grado di fornire. 252   Infine, quanto alla presenza della ricorrente nel mercato della rivendita all’ingrosso di materiale edile, che la ricorrente non contesta, è consentito dedurre, in mancanza di dimostrazione contraria, che tale presenza permette alla CVK di approfittare della rete di rivendita della sua impresa fondatrice a prescindere, peraltro, dalle dimensioni e dalla posizione nel mercato di tale rete, in particolare se i concorrenti non godono per conto loro di un’integrazione verticale. Interrogata su quest’ultimo punto dal Tribunale, la Commissione, senza essere contraddetta dalla ricorrente, ha dichiarato all’udienza che, in base agli elementi del fascicolo, un unico produttore di mattoni beneficiava di un simile vantaggio. Occorre tuttavia precisare che tale circostanza è priva di significato concreto sotto il profilo della concorrenza, poiché, tenuto conto in particolare della struttura del mercato, i mattoni, che rappresentano soltanto circa il [2‑5]% di tutti i materiali utilizzati per la costruzione di pareti portanti nei Paesi Bassi, costituiscono un materiale del tutto secondario nel mercato in questione. Di conseguenza, non può invalidarsi la valutazione della Commissione circa la potenza della rete di rivendita della ricorrente e il trattamento privilegiato da parte della CVK. Comunque, pur ammettendo che tale valutazione sia viziata da errore, tale errore non potrebbe determinare l’annullamento della decisione impugnata, poiché una valutazione del genere è stata fatta unicamente ad abundantiam. 253   Per di più, quanto alle critiche della ricorrente in merito all’insufficienza della motivazione della decisione impugnata, in quanto si discostava dalla conclusione della NMa (v. precedente punto 176), basti ricordare, da un lato, che dalla risposta fornita al primo motivo risulta che le operazioni concluse il 9 agosto 1999 costituivano un’unica operazione di concentrazione rientrante nella competenza esclusiva della Commissione e, dall’altro, che l’esame sopra effettuato in merito ai fattori considerati dalla decisione impugnata ha permesso di verificare che la Commissione non aveva commesso un manifesto errore di valutazione nel rilevare che la CVK occupava una posizione dominante nel mercato in questione. Ne consegue che, contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, la Commissione non era tenuta ad indicare specificamente le ragioni per le quali non condivideva, all’occorrenza, l’asserita diversa valutazione della NMa. 254   Per tutte queste considerazioni, occorre dichiarare che la Commissione ha giustamente ritenuto che la CVK occupasse una posizione dominante nel mercato in questione. 255   Di conseguenza, la prima parte del secondo motivo deve essere respinta. Sulla seconda parte del secondo motivo, attinente alla mancata dimostrazione di un nesso di causalità tra l’operazione di concentrazione e la creazione della posizione dominante Argomenti delle parti 256   La ricorrente sostiene, in primo luogo, che quand’anche si ammettesse, come ritiene la Commissione, che l’operazione RAG costituisce un’operazione di concentrazione, tale operazione è distinta dal contratto di pooling, notificato alla NMa, con cui la CVK ha assunto il controllo delle sue imprese associate e palesemente non comporta la creazione di una posizione dominante. Infatti, secondo la ricorrente, l’operazione RAG avrebbe semplicemente comportato una modifica della struttura del controllo della CVK, senza avere effetti sulla situazione di quest’ultima nel mercato. 257   In secondo luogo, la ricorrente afferma che la Commissione non ha dimostrato, contrariamente a quanto le impone l’art. 2, n. 2, del regolamento n. 4064/89, l’esistenza di un nesso di causalità tra l’operazione di concentrazione di cui trattasi e la creazione o il rafforzamento della posizione dominante. Secondo la ricorrente, anche prima dell’operazione RAG, la CVK, come cooperativa olandese, esercitava le sue attività in quanto entità economica unica e adottava le decisioni strategiche riguardanti le imprese associate raggruppate al suo interno che riguardavano non soltanto la commercializzazione dei prodotti in pietra arenaria calcarea, ma anche la determinazione dei prezzi, le condizioni di vendita, la produzione e gli acquisti. 258   Contrariamente a quanto esposto nella decisione impugnata, la ricorrente considera che il fatto che sia più semplice sciogliere i legami economici esistenti in seno ad un’organizzazione consorziale di vendita che quelli esistenti in un’impresa comune polivalente è un elemento che non rileva ai fini di sapere se l’operazione di concentrazione abbia determinato una posizione dominante. La Commissione deve invece, secondo la ricorrente, dimostrare l’esistenza di un nesso di causalità tra l’operazione di concentrazione e la creazione della posizione dominante. Nella specie, la ricorrente rileva che la decisione impugnata non ha effettuato alcuna analisi delle quote di mercato della CVK né prima né dopo l’operazione RAG. Secondo la ricorrente, se la Commissione avesse proceduto ad un’analisi del genere, questa avrebbe dimostrato che tale operazione non avrebbe avuto alcun effetto sulla quota di mercato della CVK, come si evince dal confronto tra la decisione della NMa del 20 ottobre 1998 e la decisione impugnata. 259   Infine, la ricorrente rileva che le ragioni per le quali, secondo la decisione impugnata, dall’operazione RAG risulta che la quota di mercato detenuta dalla ricorrente nel mercato della rivendita all’ingrosso dei materiali edili per pareti deve essere attribuita alla CVK non sono chiare. A parere della ricorrente, una valutazione analoga avrebbe potuto benissimo essere fatta prima della cessione delle quote sociali. Comunque, la ricorrente ritiene che l’attribuzione alla CVK delle quote di mercato della ricorrente nel mercato della rivendita all’ingrosso dei materiali edili per pareti non possa determinare la creazione di una posizione dominante. 260   In terzo luogo, la ricorrente sostiene che la Commissione non ha fornito gli ulteriori elementi di prova che rivelano che l’operazione RAG sarebbe sfociata nella creazione di una posizione dominante. 261   Innanzi tutto, la ricorrente contesta che dagli aumenti di prezzo della pietra arenaria calcarea, descritti al punto 117 della decisione impugnata, possa risultare la creazione di una posizione dominante. Allo stesso modo in cui si è difesa la CVK all’audizione del 16 maggio 2002, la ricorrente sostiene che tali aumenti di prezzo sono imputabili all’aumento dei costi e dipendono dalle fluttuazioni generali dei prezzi e non dal cambiamento della struttura del mercato ingenerato dall’operazione RAG. Peraltro la ricorrente rileva che i periodi presi in considerazione nella decisione impugnata sono tutti successivi all’operazione RAG, e la Commissione non ha cercato di confrontare i prezzi anteriori e posteriori a tale operazione per accertare l’effetto concreto provocato da tale operazione sui prezzi praticati dalla CVK. Nella sua replica, la ricorrente aggiunge che non sono rilevanti neanche le dichiarazioni dei concorrenti e acquirenti, riportate nella decisione impugnata, secondo le quali il prezzo dei prodotti della CVK sarebbe aumentato in modo anormale a partire dal 1999, in quanto il fascicolo della Commissione cui la ricorrente ha avuto accesso conterrebbe numerose dichiarazioni di operatori di senso opposto. 262   La ricorrente afferma inoltre che le dichiarazioni di operatori e di clienti, richiamate ai punti 119‑121 della decisione impugnata, relative al comportamento della CVK, non rivelano nemmeno che l’operazione RAG abbia creato una posizione dominante. Del pari, secondo la ricorrente, le dichiarazioni di operatori riguardanti il comportamento della Haniel, menzionate al punto 120 della decisione impugnata, non sono pertinenti poiché, nonostante riguardino un’azionista di talune società associate alla CVK, si riferiscono a un terzo soggetto estraneo alla posizione dominante. Inoltre, dal momento che l’operazione RAG non ha causato un aumento della quota di mercato della CVK, la ricorrente contesta quanto dichiarato dalla Commissione, e cioè che la CVK, dopo tale operazione, possedeva una maggiore libertà di azione a prescindere dai suoi concorrenti e dai suoi clienti. 263   Infine, la ricorrente considera che anche il riferimento alla procedura antitrust dinanzi alla NMa, di cui al punto 125 della decisione impugnata, non è un elemento rilevante ai fini di sapere se l’operazione RAG abbia determinato la creazione di una posizione dominante. La ricorrente rileva che tale riferimento è, del resto, difficilmente conciliabile con la posizione generale difesa dalla Commissione che ritiene di non essere vincolata dalle decisioni di altre autorità adottate in applicazione di altre normative. 264   Dopo aver ricordato il contenuto delle motivazioni pertinenti della decisione impugnata, la Commissione contesta tutti gli argomenti della ricorrente. 265   In primo luogo, la Commissione considera che, se l’affermazione della ricorrente secondo la quale la CVK esercitava già le sue attività nel mercato in questione come un’entità economica unica prima dell’operazione di concentrazione fosse corretta, ciò priverebbe di efficacia il successivo controllo sull’operazione di concentrazione. Infatti, secondo la Commissione, ciò verrebbe a significare che, ove imprese indipendenti, appartenenti ad un’organizzazione consorziale di vendita, raggruppino le loro attività in seno ad un’impresa comune a pieno titolo, quest’ultima non determinerebbe la creazione di una posizione dominante. La Commissione sostiene che la trasformazione di un’organizzazione consorziale di vendita in un’impresa a pieno titolo rappresenta invece una modifica della situazione di mercato, idonea a creare una posizione dominante e, di conseguenza, dovrebbe, in linea di principio, essere soggetta al controllo sulle operazioni di concentrazione. 266   Nella fattispecie, la Commissione rammenta che, in seguito all’operazione di concentrazione, la CVK ha la guida unica di undici imprese associate per tutto il settore della produzione di pietra arenaria calcarea olandese, così da poter centralizzare tutti i parametri concorrenziali per massimizzare le entrate dell’impresa comune, assumendo nettamente più funzioni di quelle attinenti all’attività di commercializzazione dei prodotti che la CVK esercitava prima dell’operazione di concentrazione. La Commissione rileva del pari che le affermazioni della ricorrente secondo le quali, prima dell’operazione di concentrazione, la CVK riuniva, tra l’altro, le funzioni di produzione e d’acquisto sono imprecise e non sono mai state sostenute nel corso del procedimento amministrativo. Inoltre, la Commissione nota che la ricorrente non spiega perché se, come essa sostiene, la CVK costituiva già un’«entità economica unica» prima dell’operazione di concentrazione, era allora necessario che la ricorrente concludesse un accordo di cooperazione con la Haniel e che le parti avviassero un procedimento di notificazione alla NMa. Secondo la Commissione, la differenza in termini di stabilità tra l’impresa comune e un’organizzazione di vendita è un elemento rilevante che dimostra che il mercato subisce un cambiamento strutturale duraturo. 267   In secondo luogo, per quanto riguarda il nesso di causalità, la Commissione respinge l’argomento della ricorrente secondo cui non avrebbe analizzato le quote di mercato prima e dopo l’operazione RAG. La Commissione rammenta che tale operazione non è distinta dall’operazione di concentrazione e che la CVK non possedeva quote di mercato prima dell’operazione di concentrazione. A questo proposito, la Commissione osserva che la quota di mercato calcolata dalla NMa nella decisione 20 ottobre 1998, cui la ricorrente fa riferimento, rappresentava il totale delle quote delle imprese indipendenti prima della concentrazione. Inoltre, secondo la Commissione, l’attribuzione alla CVK delle quote di mercato della ricorrente nel mercato della rivendita all’ingrosso di materiali edili si spiega con il fatto che la ricorrente, a causa del controllo congiunto esercitato sulla CVK assieme alla Haniel, non può essere considerata un operatore concorrente della CVK. 268   In terzo luogo, quanto agli elementi di «ulteriore prova» necessari a stabilire l’esistenza di un nesso di causalità tra l’operazione di concentrazione e la creazione di una posizione dominante, la Commissione ricorda, in generale, che l’operazione di concentrazione era già stata attuata al momento dell’adozione della decisione impugnata, il che spiega che essa ha potuto effettuare, ai punti 117‑121 della decisione impugnata, un’analisi ex post che ha confermato che l’operazione di concentrazione aveva creato una posizione dominante. Per il resto, la Commissione contesta gli altri argomenti dedotti dalla ricorrente. Giudizio del Tribunale 269   Si deve innanzi tutto rilevare che dall’art. 2, n. 2, del regolamento n. 4064/89 deriva che, allorché un’operazione di concentrazione non provochi la creazione o il rafforzamento di una posizione dominante che ostacoli in modo significativo la situazione concorrenziale sul mercato in questione, essa va dichiarata compatibile con il mercato comune (sentenza Kali e Salz, punto 196 supra, punti 109 e 110). 270   Nella fattispecie, si deve dunque verificare se l’operazione di concentrazione realizzata il 9 agosto 1999 sia la causa della posizione dominante analizzata nella prima parte del motivo in esame. Infatti, contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, il controllo del Tribunale non può vertere solamente sul legame tra la posizione dominante della CVK e l’operazione RAG, poiché, come è stato dichiarato nell’ambito dell’esame della seconda parte del primo motivo, il primo e il secondo gruppo di operazioni, di cui al precedente punto 8, presentano un carattere unitario in ragione della loro interdipendenza, cosicché formano una sola operazione di concentrazione. Occorre inoltre sottolineare che, dal momento che l’analisi della prima parte del motivo in esame ha portato il Tribunale a rilevare l’esistenza di una posizione dominante della CVK nel mercato in questione, si potrebbe logicamente negare il nesso di causalità tra la creazione di tale posizione dominante e l’operazione di concentrazione, come afferma la ricorrente, solo se prima della realizzazione dell’operazione di concentrazione del 9 agosto 1999 esisteva già un’eventuale posizione dominante. 271   Si deve poi ricordare che, ai punti 110‑115 della decisione impugnata, la Commissione ha escluso l’esistenza sia di una posizione dominante individuale della CVK sia di una posizione dominante collettiva dei tre gruppi di produttori di pietra arenaria calcarea, ossia i produttori dei quali la ricorrente aveva il controllo, quelli interamente controllati dalla Haniel e quelli di cui la RAG deteneva talune quote sociali, prima dell’operazione di concentrazione del 9 agosto 1999, precisando le quote di mercato di tali tre gruppi nel mercato in questione. Inoltre occorre sottolineare anche che, ai punti 116‑125 della decisione impugnata, la Commissione ha individuato determinati elementi che confermano il nesso di causalità tra l’operazione di concentrazione e la posizione dominante della CVK. 272   In primo luogo, per quanto riguarda le affermazioni della ricorrente circa l’asserita posizione dominante individuale della CVK prima dell’operazione di concentrazione, va respinto quanto essa desume, da un lato, dal fatto che nella decisione impugnata manca un’analisi delle quote di mercato della CVK prima dell’operazione di concentrazione e, dall’altro, dal fatto che la Commissione rifiuta, in particolare ai punti 113 e 114 della decisione impugnata, di considerare la CVK come un’entità economica indipendente prima dell’operazione di concentrazione. 273   Sul primo punto, basti rilevare che la citata mancata analisi si spiega con la circostanza che il problema dell’imputazione di quote di mercato alla CVK è condizionata dal problema posto dal secondo punto, cioè se, prima dell’operazione di concentrazione, tale entità dovesse essere considerata un’impresa a pieno titolo ai sensi del regolamento n. 4064/89 e non soltanto uno strumento di collaborazione tra i suoi associati per la commercializzazione della pietra arenaria calcarea nei Paesi Bassi; in questo caso le quote di mercato devono essere imputate ai gruppi cui appartenevano le imprese associate alla CVK. 274   Quanto al secondo punto, si deve rammentare che, come precisato dal contratto di pooling concluso il 9 agosto 1999, le «parti formano un’entità economica, sotto la guida della CVK, che ha come scopo la produzione e la commercializzazione dei prodotti di pietra arenaria calcarea e di tutto quanto può contribuirvi in senso ampio» (punto B del contratto di pooling). Dall’art. 1 di tale contratto risulta che la gestione è centralizzata a livello della CVK sotto la guida del consiglio d’amministrazione, il quale s’incarica «dell’amministrazione della CVK e delle fabbriche, nel senso che, per quanto riguarda la totalità della produzione e della commercializzazione della (…) pietra arenaria calcarea e di tutto quanto può contribuirvi in senso ampio, il consiglio d’amministrazione è incaricato della direzione centrale della CVK e delle fabbriche, in base al proprio giudizio, tenendo conto degli interessi della CVK e dei suoi associati». Secondo la stessa disposizione, i compiti del consiglio d’amministrazione includono eventuali istruzioni alle imprese associate alla CVK riguardanti, in particolare, lo sviluppo dei prodotti, la commercializzazione e la vendita, gli acquisti, gli investimenti e i disinvestimenti, le commesse, la valorizzazione della sabbia e il personale. Inoltre, in base ai suoi artt. 5 e 6, i profitti e le perdite delle imprese associate sono condivisi. 275   Dal fascicolo non risulta invece che una simile unità economica esistesse prima dell’operazione del 9 agosto 1999. Infatti, prima dell’operazione di concentrazione, la CVK esisteva come organizzazione consorziale di vendita dei prodotti in pietra arenaria calcarea delle imprese associate alla CVK nei Paesi Bassi, la quale, peraltro, non esercitava nessun’altra funzione economica. Prima dell’operazione di concentrazione, la Commissione poteva dunque assimilare la CVK ad uno sportello di vendita per i suoi associati. Nonostante la ricorrente affermi, nella sua replica, che la CVK a quell’epoca esercitava anche funzioni relative alla produzione della pietra arenaria calcarea, tuttavia essa non ha dimostrato che fosse effettivamente così. 276   È vero che, in via generale, non è escluso che un’organizzazione consorziale di vendita possa eventualmente rivestire il carattere di un’impresa a pieno titolo se, al suo livello, i prodotti e servizi che essa distribuisce acquisiscono un forte valore aggiunto o se essa opera come un vero attore del mercato rifornendosi, in quantità notevole, presso altri fornitori in concorrenza con le proprie imprese associate. 277   Tuttavia, ciò non è quanto sostenuto nella fattispecie dalla ricorrente. 278   La ricorrente contesta, infatti, solamente il carattere meno duraturo dell’organizzazione consorziale di vendita, considerato al punto 114 delle decisione impugnata, rispetto ad un’impresa comune cosiddetta «a pieno titolo». A questo proposito è sufficiente rilevare che la valutazione di cui al citato punto 114, introdotta dalla locuzione avverbiale «[i]noltre», è formulata solo ad abundantiam. Per il resto, la ricorrente ha omesso di contestare la valutazione della Commissione secondo cui grazie all’operazione di concentrazione la CVK era divenuta un’impresa a pieno titolo che esercitava diverse funzioni proprie delle imprese precedentemente distinte, facendo sì che le quote di mercato venissero imputate a tale nuova entità e condizionando di conseguenza la sua eventuale posizione dominante nel mercato in questione. 279   In secondo luogo, per quanto riguarda l’inesistenza di una posizione dominate collettiva dei tre gruppi di produttori di pietra arenaria calcarea, basta rilevare che la ricorrente non ha affermato che i tre gruppi occupavano una posizione del genere. Si deve aggiungere che nessuno degli elementi del fascicolo, in particolare le quote di mercato attribuite ai tre gruppi prima dell’operazione di concentrazione, cioè rispettivamente il [20‑30]% alla Haniel e alla ricorrente e il [5‑10]% alla RAG, può di per sé portare alla conclusione che esistesse una posizione dominante collettiva prima dell’operazione di concentrazione del 9 agosto 1999. 280   In terzo luogo, quanto agli elementi che confermano l’esistenza di un nesso di causalità tra l’operazione di concentrazione del 9 agosto 1999 e la posizione dominante della CVK, il Tribunale dichiara che, sebbene la Commissione possa tenere conto di siffatti elementi in una situazione, come quella del caso di specie, in cui l’operazione di concentrazione è già stata realizzata al momento dell’adozione della decisione impugnata, elementi del genere non sono, per definizione, strettamente necessari alla constatazione criticata dalla ricorrente secondo cui la posizione dominante della CVK risulta dall’operazione di concentrazione del 9 agosto 1999. Ne consegue che, anche ove si ritenessero fondati gli argomenti della ricorrente, questi non potrebbero avere l’effetto di invalidare la valutazione che risulta dai precedenti punti. 281   Comunque, per quanto riguarda in particolare l’analisi, esposta al punto 117 della decisione impugnata, relativa al comportamento della CVK in materia di prezzi dopo l’operazione di concentrazione, si deve rilevare che la ricorrente non ha dimostrato, sulla scorta di precisi indizi concordanti, che tale analisi era manifestamente errata. 282   Più precisamente, la ricorrente, in primo luogo, non ha contestato né il fatto che la CVK ha praticato aumenti di prezzo dopo l’operazione di concentrazione ([5‑10]% nel 2001 e [5‑10]% nel 2002) né quanto precisato dalla Commissione nelle sue memorie scritte, e cioè che le sue informazioni relative all’evoluzione dei prezzi dopo il 1997 si basavano su un’indagine metodologica condotta presso tutti i produttori e i diciotto rivenditori di materiali da costruzione per pareti, che spiegava che il livello d’aumento dei prezzi per gli anni 1999 e 2000 (0‑5%) era un esempio che rispecchiava il periodo anteriore alla data in cui gli effetti concreti dell’operazione di concentrazione si sono fatti sentire sul mercato. La ricorrente non ha contestato neanche le eccedenze della capacità produttiva del segmento della pietra arenaria calcarea, né che la domanda di materiali edili per pareti è alquanto diminuita nel periodo di riferimento considerato dalla Commissione. Ciò premesso, l’affermazione indimostrata della ricorrente secondo la quale l’aumento dei prezzi sarebbe stato unicamente dovuto all’aumento dei costi di produzione e all’evoluzione del livello generale dei prezzi sembra poco realistica dal momento che, dopo la realizzazione dell’operazione di concentrazione, sarebbe stato più verosimile che una flessione della domanda e l’esistenza di eccedenze della capacità produttiva determinassero la diminuzione o, almeno, la stabilità dei prezzi della pietra arenaria calcarea. 283   A tale proposito, le critiche della ricorrente circa la pertinenza delle dichiarazioni raccolte dalla Commissione presso gli operatori del mercato quanto al livello – stabile o decrescente – dei prezzi di altri materiali da costruzione tra il 1999 e il 2002 non possono essere accolte. Infatti, dalla dichiarazione del mese di febbraio 2002 del rivenditore Stenncentrum Utrecht, contenuta nel fascicolo della Commissione e richiamata dalla ricorrente nelle sue memorie scritte a sostegno della sua tesi secondo cui i prezzi della pietra arenaria calcarea praticati dalla CVK non sarebbero aumentati e che, al contrario, i prezzi degli altri materiali edili sarebbero aumentati, risulta in particolare che «i prezzi praticati da taluni produttori di mattoni erano scesi del [20‑30]% tenuto conto dei meccanismi di mercato», che «la stessa cosa si era verificata nel settore del cemento preconfezionato», mentre «la CVK, unico fornitore di pietra arenaria calcarea, non riscontrava questo handicap e aveva aumentato i prezzi in maniera significativa nel 2001 e nel 2002». Tale dichiarazione dunque non suffraga, quantomeno, le asserzioni della ricorrente. 284   Inoltre, la ricorrente non ha neanche chiarito perché fossero errate le spiegazioni della Raab Karcher, fornite in occasione dell’audizione davanti alla Commissione il 16 maggio 2002, secondo cui, prima dell’operazione di concentrazione, in taluni casi era ancora possibile avviare trattative di prezzo con i singoli stabilimenti di pietra arenaria calcarea, mentre, dopo l’operazione, tali imprese rifiutavano di tenere colloqui diretti con i clienti e li indirizzavano alla CVK. 285   Ne consegue che la valutazione della Commissione relativa al comportamento della CVK in materia di prezzi dopo la realizzazione dell’operazione di concentrazione conferma a sufficienza la creazione di una posizione dominante da parte dell’operazione di concentrazione di cui trattasi, atta a permettere a tale impresa di agire, in larga misura, indipendentemente dai suoi concorrenti e dai suoi clienti. Non è pertanto necessario esaminare le altre censure della ricorrente. 286   Date tali circostanze, la Commissione non ha disatteso l’art. 2 del regolamento n. 4064/89, quando ha dichiarato, al punto 126 della decisione impugnata, che l’operazione di concentrazione di cui trattasi aveva determinato la creazione di una posizione dominante della CVK nel mercato in questione in grado di ostacolare in modo significativo una concorrenza effettiva nel mercato comune o in una parte sostanziale di esso. 287   La seconda parte del secondo motivo deve pertanto essere respinta così come l’intero motivo. 3. Sul terzo motivo, attinente alla violazione dell’art. 3 e dell’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89 nonché del principio di proporzionalità Argomenti delle parti 288   La ricorrente sostiene, innanzi tutto, che la Commissione non aveva la competenza a richiedere impegni ulteriori, in base al regolamento n. 4064/89, rispetto alla bozza d’impegno proposta dalla Haniel e dalla ricorrente, che doveva metter fine al controllo congiunto che tali imprese esercitavano sulla CVK, consentendo nuovi cambiamenti di coalizioni in seno alla CVK, dato che, con tale bozza, la concentrazione che doveva essere notificata ai sensi del regolamento n. 4064/89 cessava di esistere. Secondo la ricorrente, dopo la bozza d’impegno, la Commissione, non trovandosi più di fronte una concentrazione, ai sensi del regolamento n. 4064/89, non poteva più pretendere, in base a tale regolamento, ulteriori impegni diretti a smantellare la CVK, come risulta dalla decisione impugnata. Nella sua replica, la ricorrente precisa che tale regola si applica anche nel caso di una concentrazione che è già stata realizzata, come nella fattispecie. La ricorrente sottolinea altresì che, contrariamente a quanto sostiene la Commissione, è inconferente il fatto che, malgrado i primi impegni, la CVK occupi ancora una posizione dominante nel mercato in questione. Infatti, secondo la ricorrente, il regolamento n. 4064/89 impone di adottare decisioni giuridicamente vincolanti solo per quanto riguarda operazioni di concentrazione di dimensioni comunitarie e non autorizza la Commissione a disporre misure dirette allo smantellamento di ogni impresa che si asserisce occupare una posizione dominante. Di conseguenza, a parere della ricorrente, avendo richiesto ulteriori impegni rispetto alla bozza iniziale, la Commissione ha ecceduto la sua competenza, in violazione dell’art. 3 e dell’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89. 289   In secondo luogo, la ricorrente considera che, avendo richiesto impegni diretti allo scioglimento della CVK, che vanno oltre il ripristino della situazione esistente prima dell’operazione di concentrazione, la Commissione ha violato anche il principio di proporzionalità. Secondo la ricorrente, qualora degli impegni soddisfino i presupposti previsti dal regolamento n. 4064/89, la Commissione è tenuta ad accettare la serie meno restrittiva di impegni proposti; ma di ciò non è stato tenuto conto nella fattispecie. 290   Quanto al problema della sua competenza, la Commissione ammette innanzi tutto che, qualora delle parti, che le hanno notificato un’operazione di concentrazione, decidano di non proseguire tale operazione e ritirino la notificazione, essa non deve insistere sull’assunzione di impegni. 291   Tuttavia, nel caso di specie, secondo la Commissione la situazione è diversa, perché l’operazione in questione è già stata realizzata. In un caso del genere, la Commissione ritiene di dover agire in base all’art. 8, n. 4, del regolamento n. 4064/89 per sciogliere la concentrazione o ristabilire una concorrenza effettiva con altre azioni adeguate. La Commissione ricorda altresì che, nella fattispecie, l’operazione di concentrazione si compone di due operazioni. A parere della Commissione, l’abbandono del controllo congiunto della Haniel e della ricorrente sulla CVK non basterebbe a ristabilire condizioni di concorrenza effettiva, poiché la CVK continuerebbe ad occupare una posizione dominante sul mercato in questione. Orbene, ove le parti assumessero l’impegno di eliminare il controllo congiunto, la Commissione, a suo avviso, non perderebbe per questo la propria competenza ad esaminare l’operazione in base al regolamento n. 4064/89. Infatti, secondo tale istituzione, la sua competenza è unicamente determinata dall’operazione all’origine dell’obbligo di notificazione, e non dalla presentazione di una proposta d’impegno. La Commissione ne conclude che, a condizione che fossero rispettati gli impegni indicati nell’allegato della decisione impugnata, essa era tenuta a dichiarare l’operazione di concentrazione compatibile con il mercato comune ai sensi dell’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89. 292   Quanto alla pretesa violazione del principio di proporzionalità, la Commissione considera di aver pienamente rispettato il detto principio. Secondo la Commissione, la prima serie di impegni semplicemente non le consentiva di garantire una concorrenza effettiva nel mercato comune, in quanto la CVK avrebbe sempre occupato una posizione dominante nel mercato in questione. Solamente la seconda serie di impegni avrebbe rimediato a tale situazione. Giudizio del Tribunale 293   In via preliminare, si deve innanzi tutto rammentare che l’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89 dispone quanto segue: «Se la Commissione accerta che un’operazione di concentrazione notificata, se del caso, dopo che le imprese interessate vi abbiano apportato modifiche, soddisfa al criterio di cui all’articolo 2, paragrafo 2, essa, mediante decisione, dichiara l’operazione di concentrazione compatibile con il mercato comune. La decisione può essere subordinata a condizioni e obblighi destinati a garantire che le imprese interessate adempiano gli impegni assunti nei confronti della Commissione per rendere la concentrazione compatibile con il mercato comune (…)». 294   Occorre altresì sottolineare che, nell’ambito del regolamento n. 4064/89, la Commissione può accettare solamente impegni atti a rendere l’operazione di concentrazione compatibile con il mercato comune. In altre parole, gli impegni proposti dalle imprese interessate devono consentire alla Commissione di concludere che l’operazione di concentrazione di cui trattasi non creerebbe o non rafforzerebbe una posizione dominante ai sensi dell’art. 2, n. 2, di tale regolamento (sentenza Gencor/Commissione, punto 195 supra, punto 318). 295   Inoltre, nella fattispecie, risulta dal punto 127 della decisione impugnata e dal punto 13 del suo allegato che la Commissione ha rifiutato, in un primo tempo, una bozza d’impegno che prevedeva che la Haniel e la ricorrente risolvessero il contratto di collaborazione e vendessero a un terzo acquirente indipendente le partecipazioni acquisite in seguito all’operazione RAG nelle imprese Anker, Vogelenzang e Van Herwaarden, mantenendo il contratto di pooling e lo statuto della CVK. 296   Al punto 132 della decisione impugnata, la Commissione ha così motivato tale rifiuto: «Gli impegni, di cui le parti hanno proposto l’assunzione nella bozza, a parere della Commissione, non sono sufficienti ad ovviare alle obiezioni avanzate per quanto riguarda il mercato [in questione]. La proposta si limita infatti ad eliminare il controllo congiunto di Haniel e Cementbouw su CVK, senza eliminare contemporaneamente la posizione dominante di mercato di CVK, generata dalla concentrazione. La bozza si basa sull’ipotesi, infondata come esposto alla sezione II della presente decisione, che solo l’assunzione del controllo congiunto da parte di Haniel e Cementbouw su CVK costituisca oggetto della verifica della Commissione nel presente procedimento e che, in virtù della decisione della NMa del 20 ottobre 1998, la contemporanea acquisizione del controllo da parte di CVK sulle imprese associate sia sottratta alla competenza della Commissione». 297   La Commissione ha tuttavia accettato gli impegni definitivi descritti ai punti 129‑131 della decisione impugnata, ritenendo che fossero sufficienti per poter dichiarare la concentrazione compatibile con il mercato comune. 298   Il contenuto di tali impegni è il seguente: –       entro un periodo di [ riservato ] dall’adozione della decisione impugnata, rescissione del contratto di pooling, annullamento della modifica dello statuto della CVK e scioglimento della stessa; –       rescissione del contratto di collaborazione con effetto immediato; –       contestualmente alla rescissione del contratto di pooling, impegno della ricorrente e della Haniel a cessare il controllo congiunto sulle imprese Anker e Van Herwaarden, secondo le modalità descritte al punto 129 della decisione impugnata; –       impegno della ricorrente e della Haniel a cessare il controllo congiunto sulla Vogelenzang con le stesse modalità previste per l’Anker e la Van Herwaarden, qualora la Vogelenzang riprendesse la produzione; –       impegno della ricorrente e della Haniel a [dichiarazione sull’organizzazione interna della CVK] ( ); –       nomina di un fiduciario, incaricato di sorvegliare il rispetto degli impegni assunti dalle parti. 299   Senza contestare che le parti notificanti siano state in grado di proporre le misure correttive adeguate per ovviare ai «problemi sotto il profilo della concorrenza» individuati dalla Commissione nella comunicazione degli addebiti, la ricorrente sostiene, in sostanza, che, poiché solamente il secondo gruppo di operazioni doveva essere notificato alla Commissione in applicazione del regolamento n. 4064/89, la prima bozza d’impegno, che prevedeva l’annullamento del secondo gruppo di operazioni ripristinando la situazione antecedente all’operazione di concentrazione, come intesa dalla ricorrente, modifica l’operazione in modo tale da cancellarla. Date queste circostanze, la ricorrente sostiene che la Commissione non era più competente a richiedere alle parti di proporre altri impegni, in particolare lo scioglimento della CVK, dal momento che era venuto a mancare il fondamento della sua competenza in base al regolamento n. 4064/89. Corrispettivamente, la ricorrente sostiene che la Commissione aveva l’obbligo di accettare la prima bozza di’impegni, poiché era sufficiente e meno restrittiva degli impegni definitivi. La ricorrente ritiene dunque che la Commissione abbia violato il principio di proporzionalità. 300   Tale argomento va però respinto. 301   In primo luogo, occorre rilevare che le pretese della ricorrente si fondano ancora una volta su una premessa sbagliata, respinta dal Tribunale nell’ambito dell’esame della seconda parte del primo motivo. Infatti, esiste un’unica operazione di concentrazione, conclusa il 9 agosto 1999, costituita dal primo e dal secondo gruppo di operazioni, che rientra nella competenza della Commissione ai sensi del regolamento n. 4064/89. Di conseguenza, contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, la prima bozza di’impegno non modifica l’operazione di concentrazione in modo tale da cancellarla. 302   L’argomento relativo all’incompetenza della Commissione deve pertanto essere respinto. 303   In secondo luogo, una conclusione identica si impone quanto alla censura attinente al carattere asseritamente proporzionato della prima bozza d’impegni e sproporzionato degli impegni definitivi accettati dalla Commissione, in particolare quello dello scioglimento della CVK entro un termine di [ riservato ] dall’adozione della decisione impugnata, dal quale dipende la dichiarazione di compatibilità. 304   Da un lato, occorre rilevare che la ricorrente non ha spiegato in che modo la prima bozza d’impegno, illustrata al precedente punto 295, avrebbe consentito alla Commissione di dichiarare la compatibilità dell’operazione di concentrazione, mentre è pacifico che, nell’ambito di tale bozza di impegni, la posizione dominante della CVK, come risulta dall’operazione di concentrazione del 9 agosto 1999, sarebbe rimasta immutata. Infatti, in particolare, malgrado l’abbandono del controllo congiunto della CVK, l’impresa avrebbe continuato, secondo la definizione del mercato, a detenere almeno il [50‑60]% del mercato in questione, senza che, peraltro, aumentassero le quote di mercato dei suoi principali concorrenti. 305   Contrariamente a quanto sostiene la ricorrente, la Commissione non era quindi tenuta ad accettare la prima bozza d’impegno, in applicazione dell’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89, poiché tale bozza non le consentiva di dichiarare che l’operazione di concentrazione del 9 agosto 1999 non avrebbe creato una posizione dominante, ai sensi dell’art. 2, n. 2, di tale regolamento. 306   Tale valutazione è peraltro confortata dalla lettera del punto 8 del regolamento (CE) n. 1310/97, citato dalla ricorrente nelle sue memorie scritte, ai termini del quale «la Commissione ha facoltà di dichiarare un’operazione di concentrazione compatibile con il mercato comune nella seconda fase della procedura, a seguito di impegni delle parti che siano proporzionali al problema sotto il profilo della concorrenza e lo risolvano interamente (…)». 307   Quindi, per poter essere accettati dalla Commissione nell’ottica dell’adozione di una decisione ex art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89, gli impegni delle parti devono non soltanto essere proporzionati al problema sotto il profilo della concorrenza individuato dalla Commissione nella sua decisione, ma risolverlo interamente, obiettivo che, nella fattispecie, la prima bozza d’impegno proposta dalle parti notificanti palesemente non conseguiva. 308   Dall’altro lato, quanto all’impegno definitivo con cui le parti hanno proposto di sciogliere la CVK entro un termine di [ riservato ] dall’adozione della decisione impugnata – il solo impegno veramente dibattuto dalle parti nel presente procedimento –, se è vero che esso eccede il ripristino della situazione precedente l’operazione di concentrazione, poiché, alla scadenza del detto termine, la CVK avrebbe cessato di esistere anche nella sua forma anteriore di sportello di vendita, resta il fatto che le parti notificanti non sono obbligate a limitarsi a proporre impegni strettamente diretti a ristabilire la situazione di concorrenza precedente all’operazione di concentrazione, affinché la Commissione possa dichiarare tale operazione compatibile con il mercato comune. Infatti, ai sensi dell’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89, la Commissione può accettare tutti gli impegni delle parti che le consentano di adottare una decisione che dichiari la concentrazione compatibile con il mercato comune. 309   Occorre del resto rimarcare che, di fronte a impegni definitivi delle parti notificanti, riassunti al precedente punto 298, la Commissione non aveva la facoltà di rifiutarli e di adottare o una decisione che dichiarava la concentrazione incompatibile con il mercato comune, ai sensi dell’art. 8, n. 3, del regolamento n. 4064/89, o una decisione che dichiarava la concentrazione compatibile con il mercato comune, ai sensi dell’art. 8, n. 2, di tale regolamento, ma corredata da condizioni dirette al ripristino della situazione precedente all’operazione di concentrazione, che essa avrebbe imposto unilateralmente. 310   Infatti, nel primo caso – quello dell’adozione di una decisione negativa – la Commissione avrebbe disatteso quanto disposto dall’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89, che la obbliga ad adottare una decisione che dichiara la concentrazione compatibile con il mercato comune se accerta che tale operazione, se del caso dopo che le imprese interessate vi abbiano apportato modifiche, soddisfa al criterio di cui all’art. 2, n. 2, del regolamento n. 4064/89. 311   Nel secondo caso – quello di una decisione positiva corredata da condizioni dirette strettamente a ripristinare la situazione anteriore – la Commissione sarebbe ugualmente andata contro il dettato dell’art. 8, n. 2, secondo comma, del regolamento n. 4064/89, il quale non prevede che la Commissione possa far dipendere la sua dichiarazione di compatibilità di un’operazione di concentrazione da condizioni da essa unilateralmente imposte, a prescindere dagli impegni assunti dalle parti notificanti. 312   Ciò premesso, la ricorrente non può utilmente far valere il fatto che è stato disatteso il principio di proporzionalità. Considerate le circostanze della fattispecie, soltanto gli impegni definitivi sottoscritti dalle parti notificanti potevano consentire alla Commissione di dichiarare l’operazione di concentrazione di cui trattasi compatibile con il mercato comune, in applicazione dell’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89. 313   Tale conclusione non è invalidata dall’affermazione della ricorrente secondo cui le parti notificanti sarebbero state arbitrariamente costrette dalla Commissione a proporre l’impegno di sciogliere la CVK entro il termine di [ riservato ] dall’adozione della decisione impugnata. 314   Vero è che, leggendo la comunicazione degli addebiti e la relativa risposta della ricorrente, va ammesso che la Commissione ha potuto esercitare una certa influenza sul contenuto degli impegni proposti dalle parti e che alla fine ha accettato nella decisione impugnata. Infatti, nella comunicazione degli addebiti la Commissione faceva presente di essere disposta, in applicazione dell’art. 8, n. 4, del regolamento n. 4064/89, ad adottare misure atte a ripristinare una concorrenza effettiva, tra cui lo scioglimento della CVK, qualora le parti non avessero proposto misure correttive. 315   È altrettanto vero che, per quanto riguarda la Haniel, la proposta di sciogliere la CVK poteva essere motivata dal fatto che così avrebbe potuto acquisire partecipazioni nell’impresa Ytong Netherlands, attiva nella produzione di cemento cellulare, secondo i punti 141, 142 e 151 della decisione della Commissione 9 aprile 2002, 2003/292/CE, che dichiara una concentrazione compatibile con il mercato comune e con il funzionamento dell’accordo SEE (Caso COMP/M.2568 – Haniel/Ytong) (GU 2003, L 111, pag. 1). 316   Tuttavia, è pacifico che, come esposto al punto 138 della decisione impugnata, le parti hanno sottoscritto l’impegno di sciogliere la CVK entro il citato termine «perché riten[evano] che in caso di rescissione del contratto di pooling non era concepibile che la CVK continuasse ad esistere come organizzazione consorziale di vendita». 317   Inoltre, la decisione della Commissione 9 aprile 2002 (v. precedente punto 315), che riguarda soltanto la Haniel, non impone alcuna particolare modalità circa la futura struttura della CVK, affinché venga rimossa la condizione relativa all’alienazione delle partecipazioni della Haniel nella Ytong Netherlands. Infatti, tale decisione dichiara che l’impegno di vendita sottoscritto dalla Haniel si intendererebbe superfluo qualora la CVK venisse posta in liquidazione o nessuna delle imprese, nelle quali Haniel partecipa direttamente o indirettamente, facesse più parte della CVK (punto 142). Il punto 151 della decisione 9 aprile 2002 aggiunge che il citato impegno si intenderebbe superfluo anche qualora la CVK venisse posta in liquidazione. Ad ogni modo, dalle motivazioni di tale decisione non si può dedurre che quest’ultima abbia potuto costringere la ricorrente a proporre gli impegni definitivi citati nella controversia in esame, giacché la decisione 9 aprile 2002 non riguardava la ricorrente. 318   Infine, la ricorrente non spiega in che modo il termine di [ riservato ] per sciogliere la CVK a decorrere dall’adozione della decisione impugnata, accettato dalla Commissione tenuto conto delle circostanze eccezionali del caso di specie, sarebbe stato proposto sotto l’arbitraria costrizione della Commissione e sarebbe sproporzionato. 319   Pertanto, si deve necessariamente rilevare che non è stato dimostrato che le parti notificanti siano state arbitrariamente costrette dalla Commissione a proporre la misura correttiva consistente nello scioglimento della CVK entro un termine di [ riservato ] dall’adozione della decisione impugnata. Dagli elementi del fascicolo non si evince neppure che le dette parti siano state arbitrariamente obbligate a proporre le altre misure correttive di cui ai loro impegni definitivi, che hanno lo scopo di ristabilire una concorrenza effettiva. 320   Ciò premesso, e dato il fatto che la ricorrente non sostiene che la Commissione avrebbe commesso un manifesto errore di valutazione nel considerare che gli impegni definitivi proposti dalle parti, compreso quello di sciogliere la CVK entro un termine di [ riservato ] dall’adozione della decisione impugnata, consentivano di ristabilire una concorrenza effettiva, occorre considerare che la Commissione è giustamente pervenuta alla conclusione che in base a tali impegni, purché rispettati dalle parti, poteva dichiarare l’operazione di concentrazione di cui trattasi compatibile con il mercato comune e con il funzionamento dell’accordo SEE. 321   Ne consegue che il terzo motivo dev’essere respinto, così come l’intero ricorso. Sulle spese 322   Ai sensi dell’art. 87, n. 2, del regolamento di procedura, la parte soccombente è condannata alle spese se ne è stata fatta domanda La ricorrente, rimasta soccombente, dev’essere condannata alle spese, conformemente alle conclusioni della Commissione. Per questi motivi, IL TRIBUNALE (Quarta Sezione ampliata) dichiara e statuisce: 1) Il ricorso è respinto. 2) La ricorrente è condannata alle spese. Legal Lindh Mengozzi Wiszniewska-Białecka Vadapalas Così deciso e pronunciato a Lussemburgo il 23 febbraio 2006. Il cancelliere Il presidente E. Coulon H. Legal Indice Antefatti della controversia Procedimento e conclusioni delle parti In diritto 1.  Sul primo motivo, relativo all’incompetenza della Commissione ad esaminare le operazioni in questione in virtù dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 Sulla prima parte del primo motivo, vertente sull’incompetenza della Commissione ad esaminare l’operazione RAG a causa dell’assenza di una modifica del controllo della CVK Argomenti delle parti Giudizio del Tribunale –  Osservazioni preliminari –  Sulle affermazioni della ricorrente relative all’esistenza di un controllo congiunto della CVK prima della conclusione del secondo gruppo di operazioni –  Sull’assunzione del controllo congiunto della CVK da parte della Haniel e della ricorrente al momento della conclusione del secondo gruppo di operazioni –  Sull’insufficienza della motivazione addotta Sulla seconda parte del primo motivo, relativa all’incompetenza della Commissione a qualificare come un’unica concentrazione due operazioni e all’inesistenza, nella fattispecie, di un’operazione di concentrazione ai sensi dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 Argomenti delle parti Giudizio del Tribunale –  Sulla possibilità che la Commissione qualifichi diverse operazioni come un’unica concentrazione, in applicazione dell’art. 3 del regolamento n. 4064/89 –  Sull’interdipendenza delle operazioni concluse il 9 agosto 1999 Argomenti delle parti Giudizio del Tribunale 2.  Sul secondo motivo, relativo ad errori di valutazione della Commissione relativi alla creazione di una posizione dominante mediante l’operazione di concentrazione, in violazione dell’art. 2 del regolamento n. 4064/89 Sulla prima parte del secondo motivo, vertente su errori di valutazione della Commissione per quanto riguarda l’esistenza di una posizione dominante della CVK Argomenti delle parti Giudizio del Tribunale –  Osservazioni preliminari –  Sul fattore attinente all’assenza di una pressione concorrenziale forte sulla CVK da parte dei produttori di calcestruzzo gettato in opera –  Sul fattore relativo alla presenza di notevoli limitazioni all’accesso al mercato –  Sul fattore relativo all’assenza di potere di domanda da parte dei clienti della CVK –  Sul fattore attinente all’assenza di limitazioni alla libertà di manovra della CVK nel mercato dei materiali da costruzione per pareti portanti da parte della situazione concorrenziale esistente nel mercato affine dei materiali da costruzione per pareti non portanti –  Sul fattore attinente all’esistenza di un legame strutturale tra la CVK e la ricorrente che consente loro, a livello sia dell’offerta sia della rivendita dei materiali da costruzione per pareti portanti, di godere di una libertà di manovra notevolmente più ampia rispetto ai loro concorrenti Sulla seconda parte del secondo motivo, attinente alla mancata dimostrazione di un nesso di causalità tra l’operazione di concentrazione e la creazione della posizione dominante Argomenti delle parti Giudizio del Tribunale 3.  Sul terzo motivo, attinente alla violazione dell’art. 3 e dell’art. 8, n. 2, del regolamento n. 4064/89 nonché del principio di proporzionalità Argomenti delle parti Giudizio del Tribunale Sulle spese * Lingua processuale: l'inglese. – Dati riservati segretati. – Dati riservati secretati. – Dati riservati secretati.

62005CJ0319

ro

Prin cererea introductivă, Comisia Comunităților Europene solicită Curții să constate că, prin clasificarea ca medicament a unui preparat din usturoi sub formă de capsule care nu intră în definiția medicamentului după criteriul prezentării, Republica Federală Germania nu și-a îndeplinit obligațiile care îi revin în temeiul articolelor 28 CE și 30 CE. Cadrul juridic Directiva 2001/83/CE Considerentele (2)-(5) ale Directivei 2001/83/CE a Parlamentului European și a Consiliului din 6 noiembrie 2001 de instituire a unui cod comunitar cu privire la medicamentele de uz uman ( JO L 311, p. 67 , Ediție specială, 13/vol. 33, p. 3), prevăd: „(2) Obiectivul esențial al normelor care reglementează producția, distribuția și utilizarea medicamentelor trebuie să fie protejarea sănătății publice. (3) Cu toate acestea, acest obiectiv trebuie realizat prin mijloace care să nu împiedice dezvoltarea industriei farmaceutice sau a comerțului cu medicamente în cadrul Comunității. (4) Comerțul cu medicamente în cadrul Comunității este împiedicat de discrepanțele dintre anumite dispoziții de drept intern, în special între dispozițiile referitoare la medicamente (fără să se includă aici substanțele sau combinațiile de substanțe care constituie produse alimentare, hrană pentru animale sau produse de igienă) și aceste discrepanțe afectează direct funcționarea pieței interne. (5) În consecință, aceste impedimente trebuie eliminate; întrucât pentru a atinge acest obiectiv este necesară apropierea dispozițiilor relevante.” Potrivit articolului 1 punctul 2 din Directiva 2001/83, prin „medicament” se înțelege: „Orice substanță sau combinație de substanțe prezentată ca având proprietăți pentru tratarea sau prevenirea bolilor umane. […] orice substanță sau combinație de substanțe care se pot administra oamenilor în vederea stabilirii unui diagnostic medical sau pentru restabilirea, corectarea sau modificarea funcțiilor fiziologice la oameni”. Articolul 2 din această directivă prevede: „Dispozițiile prezentei directive se aplică medicamentelor de uz uman obținute industrial și destinate introducerii pe piața statelor membre.” Conform articolului 6 alineatul (1) din directiva menționată: „Niciun medicament nu poate fi introdus pe piață într-un stat membru fără o autorizație de introducere pe piață eliberată de autoritățile competente din statul membru respectiv, în conformitate cu prezenta directivă, sau fără o autorizație acordată în conformitate cu Regulamentul (CEE) nr. 2309/93.” Directiva 2002/46/CE Potrivit articolului 2 litera (a) din Directiva 2002/46/CE a Parlamentului European și a Consiliului din 10 iunie 2002 referitoare la apropierea legislațiilor statelor membre privind suplimentele alimentare ( JO L 183, p. 51 , Ediție specială, 13/vol. 36, p. 39), prin „suplimente alimentare” se înțelege: „[…] produsele alimentare al căror scop este de a suplimenta regimul alimentar și care reprezintă surse concentrate de nutrienți sau alte substanțe cu efect nutritiv sau fiziologic, singure sau în combinație, comercializate sub formă de doză, respectiv în forme de prezentare cum ar fi capsulele, pastilele, comprimatele, pilulele sau alte forme similare, sașete cu pulbere, fiole de lichid, flacoane cu picător și alte forme similare de lichide și prafuri destinate să fie luate în mici cantități unitare măsurate”. Potrivit articolului 2 litera (b) din această directivă, prin „nutrienți” se înțelege următoarele substanțe: „i) vitamine; ii) minerale.” Articolul 11 din directiva menționată prevede: „(1)   Fără a aduce atingere articolului 4 alineatul (7), statele membre nu pot interzice sau restrânge comerțul cu produsele prevăzute la articolul 1 care sunt conforme cu prezenta directivă, din motive legate de compoziția, caracteristicile de fabricație, prezentarea sau etichetarea acestora, și care, după caz, sunt conforme cu actele comunitare adoptate în procesul de punere în aplicare a prezentei directive. (2)   Fără a aduce atingere Tratatului CE, în special articolelor 28 și 30, alineatul (1) nu aduce atingere dispozițiilor de drept intern aplicabile în absența actelor comunitare adoptate în conformitate cu prezenta directivă.” Regulamentul (CE) nr. 178/2002 Potrivit articolului 2 din Regulamentul (CE) nr. 178/2002 al Parlamentului European și al Consiliului din 28 ianuarie 2002 de stabilire a principiilor și a cerințelor generale ale legislației alimentare, de instituire a Autorității Europene pentru Siguranța Alimentară și de stabilire a procedurilor în domeniul siguranței produselor alimentare ( JO L 31, p. 1 , Ediție specială, 15/vol. 8, p. 68), „produs alimentar” (sau „aliment”) înseamnă: „[…] orice substanță sau produs, indiferent dacă este prelucrat, parțial prelucrat sau neprelucrat, destinat sau prevăzut în mod rezonabil a fi ingerat de oameni. […]” Articolul 14 alineatele (7)-(9) din acest regulament prevede: „(7)   Produsele alimentare care sunt în conformitate cu prevederile comunitare speciale ce reglementează siguranța produselor alimentare se consideră ca neprezentând riscuri cu privire la aspectele acoperite de dispozițiile comunitare speciale. (8)   Conformitatea unui produs alimentar cu dispozițiile speciale aplicabile acelui produs alimentar nu împiedică autoritățile competente să ia măsuri adecvate de impunere a restricțiilor privind introducerea sa pe piață sau să solicite retragerea sa de pe piață, în cazurile în care există motive să se suspecteze că, în ciuda acestei conformități, produsul alimentar respectiv prezintă riscuri din punctul de vedere al siguranței produselor alimentare. (9)   În cazul în care nu există prevederi comunitare speciale, se consideră că produsele alimentare nu prezintă riscuri atunci când se conformează prevederilor speciale ale legislației alimentare interne a statului membru pe al cărui teritoriu se comercializează alimentul respectiv, astfel de prevederi fiind redactate și aplicate fără a se aduce atingere prevederilor tratatului, în special articolelor 28 și 30.” Procedura precontencioasă Comisia a fost sesizată cu o plângere din partea unei întreprinderi a cărei cerere de autorizare în vederea importului și comercializării unui preparat din usturoi sub formă de capsule a fost respinsă de Ministerul Federal al Sănătății, pe motiv că acest produs este un medicament, și nu un produs alimentar. Produsul respectiv se comercializează sub denumirea „capsulă cu pulbere din extras de usturoi”. Potrivit indicațiilor furnizate de părți, este vorba despre un extras obținut cu ajutorul etanolului și încorporat într-un excipient (lactoză) pentru a răspunde obiectivului tehnologic al uscării prin pulverizare. Fiecare capsulă ar conține 370 mg de pulbere din extras de usturoi a cărei concentrație în alicină ar fi cuprinsă între 0,95 % și 1,05 %, adică echivalentul a 7,4 g de usturoi crud, proaspăt. În urma unor discuții informale prelungite, la 24 iulie 2001, Comisia a adresat Republicii Federale Germania o scrisoare de punere în întârziere în care reținea că, pe baza unei justificări precum cea adusă în cursul examinării plângerii, clasificarea ca medicament a preparatului respectiv din usturoi nu este compatibilă cu principiul liberei circulații a mărfurilor, astfel cum decurge acesta din articolele 28 CE și 30 CE, precum și din jurisprudența aferentă acestora. Statul membru menționat a răspuns la scrisoarea de punere în întârziere la 5 octombrie 2001. În Avizul motivat din 17 decembrie 2002, Comisia a invitat Republica Federală Germania să înceteze, în termen de două luni de la primirea acestui aviz motivat, practicile administrative care asimilează medicamentelor produsele compuse din usturoi uscat pulverizat care nu sunt semnalate sau desemnate în mod clar ca medicamente. Întrucât acest stat membru a arătat, în răspunsul la avizul motivat menționat, că a fost reexaminată și că trebuie menținută clasificarea ca medicament a produsului în cauză, Comisia a decis să introducă prezenta acțiune. Cu privire la acțiune Argumentele părților Comisia observă mai întâi că dispozițiile comunitare referitoare la medicamente trebuie să garanteze, pe lângă protecția sănătății umane, libera circulație a mărfurilor, astfel încât interpretarea dispozițiilor Directivei 2001/83, în general, și a noțiunii de medicament, în special, nu trebuie să conducă la obstacole în calea liberei circulații a mărfurilor care să fie disproporționate în raport cu obiectivul urmărit în termeni de protecție sanitară. În continuare, Comisia susține că, pentru a se decide clasificarea produsului vizat ca medicament după criteriul funcției, trebuie să se țină seama, pe lângă efectele farmacologice, de modul de utilizare, de amploarea difuzării sale, de cunoștințele pe care le au consumatorii cu privire la acesta și de riscurile pe care le poate implica utilizarea sa (Hotărârea din 21 martie 1991, Monteil și Samanni, C-60/89, Rec., p. I-1547 , punctul 29). În ceea ce privește efectele farmacologice, Comisia nu contestă faptul că produsul în cauză poate avea o acțiune preventivă împotriva arteriosclerozei, ci arată că acest efect poate fi obținut prin ingerarea zilnică a unei doze echivalente a 4 g de usturoi proaspăt. Astfel, atunci când efectele unui produs despre care se pretinde că este un medicament nu sunt diferite de cele ale unui produs alimentar tradițional, ar rezulta că proprietățile farmacologice ale acestuia sunt insuficiente pentru a i se recunoaște calitatea de medicament. În opinia Comisiei, un produs care nu are un alt efect asupra organismului decât cel al unui aliment nu a depășit pragul dincolo de care trebuie să fie considerat medicament după criteriul funcției. Cu alte cuvinte, substanțele care nu au un efect semnificativ asupra organismului și nu modifică propriu-zis condițiile de funcționare ale acestuia nu pot fi asimilate unor medicamente. Comisia consideră că produsul în cauză ar putea fi considerat, la rigoare, ca fiind un supliment alimentar în sensul articolului 2 litera (a) din Directiva 2002/46, și anume un produs alimentar care constituie o sursă concentrată de substanțe având un efect nutritiv sau fiziologic, singure sau combinate, și comercializate sub formă de doze. Aceasta precizează totuși că tentativa de a nega caracterul alimentar al produsului în cauză nu justifică în niciun caz asimilarea acestuia unui medicament. În ceea ce privește clasificarea unui produs ca medicament după criteriul prezentării, Comisia susține că aceasta trebuie făcută de la caz la caz, în funcție de caracteristicile specifice ale produsului menționat. Un produs ar putea fi considerat medicament după criteriul prezentării atunci când forma și ambalajul acestuia îl fac să semene în mod suficient cu un medicament și mai ales atunci când ambalajul său și prospectul care îl însoțește menționează cercetări în laboratoare farmaceutice, metode sau substanțe elaborate de medici sau chiar anumite mărturii ale medicilor în favoarea calităților acestui produs (Hotărârea din 21 martie 1991, Delattre, C-369/88, Rec., p. I-1487 , punctul 41). Comisia arată că, în prezentul caz, preparatul nu este nici prezentat, nici recomandat ca un produs dotat cu proprietăți curative sau preventive, fie pe etichetă, fie în informațiile care figurează pe ambalaj sau în orice alt mod. Nici ambalajul produsului nu ar fi caracteristic celui al unui medicament. Prezentarea sub formă de capsule ar fi singura caracteristică specifică a produsului, cu toate că forma exterioară nu poate constitui un indiciu exclusiv și determinant. În rest, niciun element nu ar indica în cazul de față că produsul este un medicament după criteriul prezentării. După cum consideră Comisia, consumatorul știe exact ce conțin capsulele, și anume usturoi, pe care acesta îl cunoaște ca produs alimentar. Consumatorul ar vedea de asemenea că produsul nu semnalează un efect terapeutic. În sfârșit, Comisia arată că nu este exclus ca, în dreptul național, statele membre să aplice regimul medicamentelor unui produs care nu este un medicament în sensul Directivei 2001/83, cu condiția totuși ca măsurile care au ca scop protecția sănătății publice să fie proporționale (a se vedea Hotărârea din 29 aprilie 2004, Comisia/Germania, C-387/99, Rec., p. I-3751 , punctul 72). Or, în prezenta cauză, Republica Federală Germania nu ar fi făcut dovada că interdicția de a introduce pe piață produsul vizat ca supliment alimentar și obligația de a obține o autorizație de introducere pe piață ca medicament sunt efectiv necesare pentru protejarea sănătății publice. În ceea ce o privește, Republica Federală Germania arată că numai dispozițiile dreptului comunitar specifice medicamentelor se aplică unui produs care îndeplinește atât condițiile pentru a fi un produs alimentar sau un supliment alimentar, cât și pe cele pentru a fi un medicament (Hotărârea din 9 iunie 2005, HLH Warenvertrieb și Orthica, C-211/03, C-299/03 și C-316/03-C-318/03, Rec., p. I-5141 , punctul 43). Aceasta susține că, potrivit jurisprudenței Curții, prioritatea regimului medicamentelor rezultă din articolul 2 al treilea paragraf litera (d) din Regulamentul nr. 178/2002, precum și din articolul 1 alineatul (2) din Directiva 2002/46, care exclud în mod unanim medicamentele din domeniul de aplicare al dispozițiilor referitoare la produse și suplimente alimentare. Această interpretare ar fi de asemenea confirmată de Directiva 2004/27/CE a Parlamentului European și a Consiliului din 31 martie 2004 de modificare a Directivei 2001/83 ( JO L 136, p. 34 , Ediție specială, 13/vol. 44, p. 116), care introduce în această din urmă directivă o nouă versiune a articolului 2, al cărui alineat (2) prevede că, în cazul unor îndoieli, atunci când un produs intră și în domeniul de aplicare al altor reglementări comunitare, cum ar fi în special cele referitoare la produsele alimentare, s-ar aplica întotdeauna dispozițiile Directivei 2001/83. Republica Federală Germania susține că preparatul din usturoi în cauză este un medicament după criteriul funcției, în primul rând pentru că are proprietăți farmacologice, care prezintă o importanță decisivă. Pentru a aprecia aceste proprietăți farmacologice, statul membru menționat arată că sunt importante nu numai efectele acestui preparat asupra sănătății în general, ci și eficacitatea sa din punct de vedere farmacologic (Hotărârea din 16 aprilie 1991, Upjohn, C-112/89, Rec., p. I-1703 , punctul 17). În speță, produsul în cauză ar avea efecte terapeutice care acționează în mod profilactic asupra leziunilor ce apar în organismul uman și, în mod concret, ar avea un efect antiarteriosclerotic. În susținerea tezei sale, Republica Federală Germania invocă mai multe studii și rapoarte științifice. Ca răspuns la argumentarea Comisiei potrivit căreia efectele preparatului în cauză asupra arteriosclerozei ar fi limitate, statul membru menționat arată că nici Directiva 2001/83, nici jurisprudența Curții nu permit să se deducă existența unui „prag de importanță” în funcție de care ar trebui dovedit un grad determinat de eficacitate farmacologică. Astfel, dacă eficacitatea farmacologică este admisă în speță, nu ar avea prea mare importanță să se știe dacă riscul de arterioscleroză este redus într-o mică măsură sau în mod semnificativ. Republica Federală Germania susține de asemenea că originea substanțelor nu poate fi determinantă pentru definirea unui medicament și arată că s-a hotărât de către Curte că vitaminele sub o formă anume și în doze mari pot fi calificate drept medicamente (a se vedea Hotărârea din 30 noiembrie 1983, van Bennekom, 227/82, Rec., p. 3883 , punctul 27, și Hotărârea Comisia/Germania, citată anterior, punctul 56). Prin urmare, împrejurarea că vitaminele sunt întâlnite și în numeroase produse alimentare nu ar împiedica faptul ca acestea să fie clasificate ca medicamente. Aceeași ar trebui să fie situația în cazul usturoiului și al alicinei, substanța activă pe care acesta o conține. În consecință, nu ar conta, în definitiv, că o substanță activă dotată cu proprietăți farmacologice se află sau nu se află și într-un produs alimentar. Preparatul în cauză ar avea și proprietăți farmacologice, în măsura în care ingerarea sa ar fi susceptibilă să producă riscuri pentru sănătate (a se vedea Hotărârea Comisia/Germania, citată anterior, punctul 82). Faptul că și consumul altor produse alimentare ar putea avea consecințe nefaste pentru sănătate nu ar avea ca efect să pună sub semnul întrebării această calitate de medicament. Republica Federală Germania precizează totuși că un rol determinant au, înainte de toate, efectele farmacologice și/sau terapeutice. Referitor la modalitățile de utilizare, statul membru menționat arată că împrejurarea că produsul în cauză este propus sub formă de capsule pledează de asemenea pentru clasificarea acestuia ca medicament după criteriul funcției. În ceea ce privește noțiunea de medicament după criteriul prezentării, Republica Federală Germania arată că un produs poate fi considerat astfel atunci când forma și ambalajul acestuia îl fac să semene în mod suficient cu un medicament. În cazul de față, forma de capsulă utilizată ar pleda pentru o intenție de a comercializa produsul menționat ca medicament, cu toate că statul membru menționat admite că forma exterioară nu poate constitui, în sine, un indiciu determinant pentru a clasifica o substanță ca medicament (a se vedea Hotărârea Delattre, citată anterior, punctul 38). Mai mult, Republica Federală Germania arată că, pe piața germană, se află un mare număr de medicamente care conțin substanțe active precum pulberea sau uleiul din bulb de usturoi și care sunt ambalate în mod similar preparatului în cauză. Faptul că toate sunt clasificate ca medicamente ar milita, potrivit uzanțelor comerciale și așteptărilor consumatorilor, în favoarea clasificării produsului în cauză ca medicament după criteriul prezentării. Statul membru menționat deduce de asemenea din jurisprudența Curții că autoritățile naționale dispun de o marjă de apreciere atunci când adoptă o decizie de clasificare (a se vedea Hotărârea HLH Warenvertrieb și Orthica, citată anterior, punctul 56). Or, Comisia nu ar fi îndeplinit sarcina probei care îi revine, întrucât nu ar fi demonstrat că, prin clasificarea preparatului în cauză ca medicament, autoritățile germane și-ar fi exercitat în mod greșit puterea de apreciere. În subsidiar, Republica Federală Germania arată că, în cazul în care Curtea ar aprecia că principiul liberei circulații a mărfurilor este aplicabil și ar considera decizia de clasificare a produsului în cauză ca medicament o restrângere a acestui principiu, această decizie ar fi, în orice caz, justificată prin protecția unei cerințe imperative de interes general, și anume protecția sănătății publice. Aprecierea Curții Din articolul 2 și din articolul 6 alineatul (1) din Directiva 2001/83 rezultă că niciun medicament fabricat industrial nu poate fi introdus pe piața unui stat membru fără o autorizație de introducere pe piață eliberată de către autoritățile competente din statul membru respectiv sau fără o autorizație acordată în conformitate cu Regulamentul (CEE) nr. 2309/93 al Consiliului din 22 iulie 1993 de stabilire a procedurilor Comunității privind autorizarea și supravegherea medicamentelor de uz uman și veterinar și de instituire a unei Agenții Europene pentru Evaluarea Medicamentelor ( JO L 214, p. 1 ). Rezultă că, dacă un produs fabricat industrial intră în definiția medicamentului care figurează la articolul 1 punctul 2 din Directiva 2001/83, obligația impusă importatorului acestui produs de a obține, anterior comercializării sale în statul membru de import, o autorizație de introducere pe piață a produsului în conformitate cu directiva menționată nu poate constitui în niciun caz o restricție în calea schimburilor comerciale intracomunitare interzisă de articolul 28 CE (a se vedea în acest sens Hotărârea din 29 aprilie 2004, Comisia/Austria, C-150/00, Rec., p. I-3887 , punctul 57). Pe de altă parte, trebuie amintit că, deși Directiva 2001/83 are ca obiectiv esențial eliminarea obstacolelor în calea schimburilor de medicamente în cadrul Comunității și deși, în acest scop, aceasta dă o definiție a medicamentului la articolul 1, totuși directiva menționată nu reprezintă decât prima etapă a armonizării reglementărilor naționale în materie de producție și distribuție a medicamentelor (a se vedea în acest sens Hotărârea Comisia/Austria, citată anterior, punctul 58). În aceste condiții, atât timp cât armonizarea măsurilor necesare pentru asigurarea protecției sănătății nu va fi mai completă, este dificil să se evite menținerea unor diferențe între statele membre în ceea ce privește calificarea produselor ca medicamente sau ca produse alimentare. Astfel, împrejurarea că un produs este calificat ca alimentar într-un alt stat membru nu poate avea drept consecință interzicerea recunoașterii, în statul membru de import, a calității de medicament dacă acesta prezintă caracteristicile unui medicament (a se vedea Hotărârea HLH Warenvertrieb și Orthica, citată anterior, punctul 56). Nu este mai puțin adevărat că un produs care corespunde definiției noțiunii „medicament” în sensul Directivei 2001/83 trebuie considerat medicament și trebuie să i se aplice regimul corespunzător, chiar dacă acesta ar intra în domeniul de aplicare al altei reglementări comunitare mai puțin severe (a se vedea în acest sens Hotărârea din 28 octombrie 1992, Ter Voort, C-219/91, Rec., p. I-5485 , punctul 19 și jurisprudența citată). În aceste condiții, trebuie să se verifice mai întâi dacă produsul în cauză reprezintă un medicament în sensul Directivei 2001/83. Potrivit articolului 1 punctul 2 primul paragraf din Directiva 2001/83, prin medicament se înțelege „orice substanță sau combinație de substanțe prezentată ca având proprietăți pentru tratarea sau prevenirea bolilor umane”, iar potrivit punctului 2 al doilea paragraf din același articol, este de asemenea considerată „medicament”„orice substanță sau combinație de substanțe care se pot administra oamenilor în vederea stabilirii unui diagnostic medical sau pentru restabilirea, corectarea sau modificarea funcțiilor fiziologice la oameni”. Directiva menționată oferă astfel două definiții ale medicamentului, și anume o definiție „după criteriul prezentării” și o definiție „după criteriul funcției”. Un produs este un medicament dacă se încadrează în una din aceste definiții (Hotărârea HLH Warenvertrieb și Orthica, citată anterior, punctul 49). În acest sens, trebuie arătat că dacă, în concluziile sale, Comisia vizează în mod expres noțiunea de medicament după criteriul prezentării, aceasta nu face nicio referire la cea de medicament după criteriul funcției. În schimb, în motivele cererii introductive, precum și pe parcursul procedurii precontencioase, Comisia a adus argumente referitoare la cele două noțiuni. În apărarea sa, atât în cadrul procedurii precontencioase, cât și în cadrul prezentei acțiuni, Republica Federală Germania și-a exprimat de asemenea punctul de vedere cu privire la aceste două noțiuni. Prin urmare, acțiunea Comisiei este necesar a fi interpretată ca negând produsului în cauză calitatea de medicament după criteriul prezentării, precum și pe cea de medicament după criteriul funcției. Cu privire la definiția medicamentului după criteriul prezentării Potrivit unei jurisprudențe constante, noțiunea de prezentare a unui produs trebuie interpretată în sens larg. În această privință, este necesar a se aminti că, bazându-se pe criteriul prezentării produsului, Directiva 2001/83 urmărește să includă nu numai medicamentele care au un efect terapeutic sau medical veritabil, ci și produsele care nu ar fi suficient de eficiente sau care nu ar avea efectul la care consumatorii ar fi îndreptățiți să se aștepte având în vedere prezentarea acestora. Directiva menționată urmărește astfel să protejeze consumatorii nu numai de medicamentele nocive sau toxice ca atare, ci și de diversele produse utilizate în locul remediilor adecvate (Hotărârea van Bennekom, citată anterior, punctul 17). În acest context, trebuie să se considere că un produs este „prezentat ca având proprietăți pentru tratare sau prevenire” în sensul Directivei 2001/83 atunci când este „descris” sau „recomandat” expres ca atare, eventual prin intermediul etichetelor, al prospectelor sau al unei prezentări orale (a se vedea în acest sens Hotărârile citate anterior van Bennekom, punctul 18, precum și Monteil și Samanni, punctul 23). Or, în prezenta cauză, din dosar reiese că preparatul în cauză nu este nici descris, nici recomandat ca fiind un produs dotat cu proprietăți pentru tratarea sau prevenirea bolilor, nici pe etichetă, nici în informațiile care figurează pe ambalaj sau în niciun alt mod. Un produs este de asemenea „prezentat ca având proprietăți pentru tratare sau prevenire” de fiecare dată când, în percepția unui consumator mediu avizat, pare, chiar în mod implicit, dar cert, că, având în vedere prezentarea sa, produsul menționat ar trebui să aibă proprietățile respective (a se vedea în acest sens Hotărârile citate anterior van Bennekom, punctul 18, precum și Monteil și Samanni, punctul 23). În acest sens, trebuie să se țină cont de atitudinea unui consumator mediu avizat căruia forma dată unui produs i-ar putea inspira o încredere deosebită, ca și aceea pe care o inspiră în mod normal medicamentele, având în vedere garanțiile de care beneficiază atât fabricarea, cât și comercializarea lor. Deși forma exterioară dată produsului menționat poate constitui un indiciu serios în favoarea calificării sale ca medicament după criteriul prezentării, această formă trebuie să rezulte nu numai din cea a produsului însuși, ci și din ambalajul acestuia, care, din motive de politică comercială, poate avea tendința de a-l face să semene cu un medicament (a se vedea în acest sens Hotărârile citate anterior van Bennekom, punctul 19, precum și Monteil și Samanni, punctul 24). Potrivit informațiilor prezentate Curții, produsul în cauză este o pulbere din extras de usturoi comercializată sub formă de capsule. Pe ambalajul produsului în cauză ar figura fotografia unei căpățâni de usturoi lângă care s-ar afla două capsule. În acest sens, împrejurarea, invocată de Republica Federală Germania, că pe piața germană s-ar afla un mare număr de produse care conțin substanțe active precum pulberea sau uleiul din bulb de usturoi, ambalate în mod similar produsului în cauză și clasificate ca medicamente, nu este suficientă pentru a conferi produsului menționat calitatea de medicament după criteriul prezentării. Într-adevăr, Republica Federală Germania nu a prezentat niciun element precis în susținerea acestui argument. În aceste condiții, ținând cont de elementele de care dispune Curtea, trebuie constatat că, dacă nu ar fi prezența pe ambalaj a fotografiei unei căpățâni de usturoi, niciun aspect legat de ambalajul său nu ar face ca produsul în cauză să semene cu un medicament, după cum ar fi de asemenea cazul pentru anumite produse comercializate ca medicamente în Germania. Prezența fotografiei unei plante pe ambalajul unui produs nu poate totuși să fie suficientă pentru a inspira unui consumator mediu avizat o încredere ca și aceea pe care o inspiră în mod normal medicamentele. În consecință, prezentarea sub formă de capsule este singurul aspect susceptibil să pledeze în favoarea clasificării produsului ca medicament după criteriul prezentării. Cu toate acestea, trebuie amintit că, potrivit unei jurisprudențe constante, forma exterioară dată unui produs, chiar dacă reprezintă un indiciu serios al intenției vânzătorului sau a fabricantului de a-l comercializa ca medicament, nu poate constitui un indiciu exclusiv și determinant, întrucât, în acest mod, s-ar include anumite produse alimentare prezentate în mod tradițional sub forme similare celor ale medicamentelor (a se vedea în acest sens Hotărârile citate anterior van Bennekom, punctul 19, și Delattre, punctul 38). După cum a arătat avocatul general la punctul 51 din concluziile prezentate, forma de capsulă nu este specifică medicamentelor. Un mare număr de produse alimentare sunt într-adevăr propuse sub această formă pentru a face absorbția acestora mai confortabilă pentru consumatori. În acest sens, trebuie arătat că articolul 2 litera (a) din Directiva 2002/46 face trimitere în mod expres, printre criteriile utilizate pentru a defini noțiunea „supliment alimentar”, la prezentarea sub formă de capsule. În consecință, numai acest indiciu nu este suficient pentru a conferi produsului în cauză calitatea de medicament după criteriul prezentării. În aceste condiții, este necesar a se concluziona că produsul în cauză nu îndeplinește criteriile prevăzute la articolul 1 punctul 2 primul paragraf din Directiva 2001/83. Prin urmare, acesta nu poate fi calificat ca medicament după criteriul prezentării în sensul directivei menționate. Cu privire la definiția medicamentului după criteriul funcției Pentru a decide dacă un produs este inclus în definiția medicamentului după criteriul funcției în sensul Directivei 2001/83, autoritățile naționale, acționând sub control judecătoresc, trebuie să se pronunțe de la caz la caz, ținând cont de totalitatea caracteristicilor produsului, printre care mai ales compoziția sa, proprietățile sale farmacologice, astfel cum pot fi stabilite în stadiul actual al cunoașterii științifice, modul de utilizare, amploarea difuzării sale, cunoștințele pe care le au consumatorii cu privire la acesta și riscurile pe care le poate implica utilizarea sa (Hotărârea HLH Warenvertrieb și Orthica, citată anterior, punctul 51). În cazul de față, pentru justificarea clasificării produsului în cauză ca medicament după criteriul funcției, Republica Federală Germania invocă în principal conținutul în alicină al acestuia, efectul său asupra presiunii sangvine și asupra procentului de lipide, forma de capsulă utilizată, precum și riscurile legate de ingerarea sa. Din dosar reiese că produsul în cauză este o pulbere din extras de usturoi al cărei conținut în alicină ar fi cuprins între 0,95 % și 1,05 %, fiecare capsulă conținând echivalentul a 7,4 g de usturoi crud, proaspăt. Alicina, principală componentă volatilă care se degajă din usturoiul zdrobit, este rezultatul transformării alinei, un aminoacid prezent în mod natural în usturoi, atunci când se amestecă cu enzima naturală, care este alinaza. Prin urmare, trebuie constatat că, exceptând excipientul în care a fost încorporat extrasul de usturoi înainte de a fi pulverizat, produsul în cauză este obținut în întregime pe bază de usturoi și nu conține nicio substanță care nu se află, la rândul său, în usturoiul în stare naturală. Proprietățile farmacologice ale unui produs reprezintă factorul pe baza căruia trebuie să se aprecieze, pornind de la capacitățile potențiale ale acestui produs, dacă, în sensul articolului 1 punctul 2 al doilea paragraf din Directiva 2001/83, acesta poate fi administrat omului în vederea stabilirii unui diagnostic medical sau pentru a restabili, corecta sau modifica funcții fiziologice la om (Hotărârea HLH Warenvertrieb și Orthica, citată anterior, punctul 52). Dacă, astfel cum a arătat avocatul general la punctul 58 din concluziile prezentate, această definiție este suficient de cuprinzătoare pentru a permite să se includă în conținutul ei produse care, chiar dacă sunt de natură să aibă un efect asupra funcțiilor organice, au, în realitate, un alt obiectiv, acest criteriu nu trebuie să conducă la calificarea ca medicament după criteriul funcției a substanțelor care, chiar dacă au o influență asupra corpului uman, nu au un efect semnificativ asupra metabolismului și, prin urmare, nu modifică propriu-zis condițiile de funcționare a acestuia (Hotărârea Upjohn, citată anterior, punctul 22). Într-adevăr, contrar noțiunii de medicament după criteriul prezentării, a cărei interpretare extensivă are drept obiectiv să protejeze consumatorii de produsele care nu ar avea eficacitatea la care ar fi îndreptățiți să se aștepte, noțiunea de medicament după criteriul funcției urmărește să includă produsele ale căror proprietăți farmacologice au fost constatate în mod științific și care sunt destinate în mod real stabilirii unui diagnostic medical sau restabilirii, corectării ori modificării unor funcții fiziologice. O astfel de interpretare este conformă obiectivelor Directivei 2001/83, care, după cum reiese din considerentele (2)-(5) ale acesteia, urmărește să concilieze obiectivul protecției sănătății publice cu principiul liberei circulații a mărfurilor. Pe de altă parte, deși unui produs care îndeplinește condițiile pentru a fi un medicament, chiar dacă intră în domeniul de aplicare al altei reglementări comunitare mai puțin riguroase, i se aplică numai dispozițiile dreptului comunitar specifice medicamentelor (a se vedea în acest sens Hotărârile citate anterior Delattre, punctul 22, Monteil și Samanni, punctul 17, Ter Voort, punctul 19, precum și HLH Warenvertrieb și Orthica, punctul 43), trebuie constatat, după cum arată o lectură coroborată a articolului 1 punctul 2 din Directiva 2001/83 cu articolul 2 din Directiva 2002/46, că efectul fiziologic nu este specific medicamentelor, ci face de asemenea parte dintre criteriile utilizate pentru definiția suplimentului alimentar. În aceste condiții și pentru a menține efectul util al acestui criteriu, nu este suficient ca un produs să aibă proprietăți benefice pentru sănătate în general, ci trebuie să aibă propriu-zis funcția de a preveni sau de a vindeca. Această afirmație este cu atât mai pertinentă în cazul produselor care, pe lângă faptul că sunt produse alimentare, sunt recunoscute ca având un efect benefic asupra sănătății. După cum a arătat avocatul general la punctul 60 din concluziile prezentate, există într-adevăr un mare număr de produse recunoscute în mod general ca produse alimentare și care pot fi utilizate în mod obiectiv în scopuri terapeutice. Această împrejurare nu poate fi totuși suficientă pentru a le conferi calitatea de medicament în sensul Directivei 2001/83. În cazul de față, Republica Federală Germania nu contestă că efectele fiziologice pe care le invocă, legate esențial de prevenirea arteriosclerozei, pot fi de asemenea obținute prin ingerarea a 7,4 g de usturoi sub formă de produs alimentar. În acest sens, este semnificativ faptul că studiile pe care se bazează acest stat membru se referă atât la efectele potențiale ale ingerării de preparate din usturoi sub formă de capsule, de pulberi sau de soluții, cât și la cele ale consumului de usturoi în stare naturală. Părțile sunt de asemenea de acord că produsul în litigiu nu are efecte suplimentare față de cele care decurg din consumul de usturoi în stare naturală și, după cum a arătat avocatul general la punctul 62 din concluziile prezentate, fără îndoială, aceste efecte nu sunt cu nimic superioare celor ale altor produse vegetale sau animale care fac parte din alimentația zilnică și cu nimic diferite de cele ale acestora din urmă. În aceste condiții, trebuie constatat că produsul în cauză, a cărui incidență asupra funcțiilor fiziologice nu depășește efectele pe care un produs alimentar consumat în cantitate rezonabilă poate să le aibă asupra acestor funcții, nu are un efect semnificativ asupra metabolismului și, prin urmare, nu poate fi calificat drept produs capabil să restabilească, să corecteze sau să modifice funcțiile fiziologice, în sensul articolului 1 punctul 2 al doilea paragraf din Directiva 2001/83. În sfârșit, contrar celor pretinse de Republica Federală Germania, faptul că ingerarea produsului în cauză ar prezenta un risc pentru sănătate nu este un element care să permită să se indice că acesta are o eficacitate farmacologică. Într-adevăr, din jurisprudență reiese că riscul pentru sănătate, dacă trebuie luat în considerare în cadrul calificării unui produs ca medicament după criteriul funcției, nu este însă un factor autonom (a se vedea Hotărârea HLH Warenvertrieb și Orthica, citată anterior, punctul 53). Aprecierea riscurilor eventuale legate de utilizarea produsului în cauză trebuie efectuată în contextul Directivei 2001/83 și, în general, în lumina principiilor dreptului comunitar. După cum a observat Comisia, dispozițiile comunitare referitoare la medicamente trebuie să garanteze, pe lângă protecția sănătății umane, libera circulație a mărfurilor, astfel încât interpretarea dispozițiilor Directivei 2001/83, în general, și a noțiunii de medicament, în special, nu trebuie să conducă la obstacole în calea liberei circulații a mărfurilor care să fie disproporționate în raport cu obiectivul urmărit în termeni de protecție sanitară. În cazul de față, Republica Federală Germania face referire la cazuri de hemoragie spontană și de hemoragie postoperatorie survenite în urma unui consum excesiv de usturoi sub formă de produs alimentar sau sub formă de preparat, dar și la inhibarea efectelor anumitor antiretrovirale, precum și la o interacțiune cu anumite anticoagulante. În acest sens, trebuie arătat mai întâi că riscurile menționate decurg din absorbția de usturoi în general, și nu neapărat din ingerarea preparatului în litigiu. Pe de altă parte, din exemplele menționate de Republica Federală Germania reiese că ar putea surveni riscuri pentru sănătate numai în cazul unei interacțiuni cu anumite medicamente sau al unei ingerări excesive de usturoi sau de preparat din usturoi în împrejurări speciale cum ar fi o intervenție chirurgicală. După cum a arătat avocatul general la punctul 65 din concluziile prezentate, din aceste exemple decurge faptul că riscurile și contraindicațiile în cazul consumului de preparate din usturoi care sunt menționate sunt limitate și, mai ales, nu sunt diferite de cele legate de consumul de usturoi sub formă de produs alimentar. În ceea ce privește criteriul modului de utilizare a produsului în cauză, acesta nu poate fi determinant în prezentul caz, din motivele menționate la punctul 53 din prezenta hotărâre. În aceste condiții, este necesar a se constata că, având în vedere totalitatea caracteristicilor sale, produsul în cauză nu poate fi calificat drept medicament după criteriul funcției în sensul articolului 1 punctul 2 al doilea paragraf din Directiva 2001/83. Din toate considerentele de mai sus rezultă că produsul în cauză nu intră nici în definiția medicamentului după criteriul prezentării, nici în aceea a medicamentului după criteriul funcției. În consecință, acesta nu poate fi calificat drept medicament în sensul Directivei 2001/83. Cu privire la încălcarea articolelor 28 CE și 30 CE În continuare, trebuie verificat dacă, după cum susține Comisia, cerința unei autorizații de introducere pe piață ca medicament, astfel cum rezultă din decizia adoptată de Republica Federală Germania, constituie o măsură cu efect echivalent unei restricții cantitative la import, interzisă de articolul 28 CE. Interzicerea măsurilor cu efect echivalent unor restricții cantitative prevăzută la articolul 28 CE are în vedere orice măsură de natură să constituie, în mod direct sau indirect, în mod efectiv sau potențial, un obstacol în calea comerțului intracomunitar (a se vedea în special Hotărârea din 11 iulie 1974, Dassonville, 8/74, Rec., p. 837 , punctul 5, și Hotărârea Comisia/Austria, citată anterior, punctul 81). În speță, decizia Republicii Federale Germania creează un obstacol în calea schimburilor intracomunitare în măsura în care produsul în cauză, comercializat legal în alte state membre ca produs alimentar, nu poate fi comercializat în Germania decât după ce a făcut obiectul unei proceduri de autorizare a introducerii pe piață a unui medicament. În acest sens, Republica Federală Germania arată că decizia sa este justificată de motive care țin de protecția sănătății publice, conform articolului 30 CE. Deși este adevărat că articolul 30 CE permite menținerea restricțiilor privind libera circulație a mărfurilor justificate pe motive de protecție a sănătății și a vieții persoanelor, ce constituie cerințe fundamentale recunoscute de dreptul comunitar, este totuși necesar a se aminti că aplicarea acestei dispoziții trebuie exclusă atunci când directive comunitare prevăd armonizarea măsurilor necesare realizării obiectivului specific pe care îl urmărește aplicarea articolului 30 CE (a se vedea în acest sens Hotărârea din 12 noiembrie 1998, Comisia/Germania, C-102/96, Rec., p. I-6871 , punctul 21). În cazul de față, nu este necesar a se stabili dacă produsul în cauză poate fi calificat drept supliment alimentar în sensul articolului 2 din Directiva 2002/46 sau drept produs alimentar în sensul articolului 2 din Regulamentul nr. 178/2002. Într-adevăr, este suficient să se constate că, potrivit articolului 11 alineatul (2) din directiva menționată și potrivit articolului 14 alineatul (9) din acest regulament, în lipsa reglementării comunitare speciale pe care aceste texte o prevăd, normele naționale pot fi aplicate fără a aduce atingere dispozițiilor tratatului. În aceste condiții, este necesar a se verifica dacă practica germană în cauză poate fi justificată pe baza articolului 30 CE. În acest sens, trebuie amintit că, în lipsa unei armonizări și în măsura în care subzistă incertitudini în stadiul actual al cercetării științifice, statele membre sunt cele care decid cu privire la nivelul la care înțeleg să asigure protecția sănătății și a vieții persoanelor și cu privire la cerința unei autorizații prealabile introducerii pe piață a produselor alimentare, ținând cont în același timp de cerințele liberei circulații a mărfurilor în interiorul Comunității (Hotărârea din 14 iulie 1983, Sandoz, 174/82, Rec., p. 2445 , punctul 16, Hotărârea van Bennekom, citată anterior, punctul 37, precum și Hotărârea din 14 septembrie 2006, Alfa Vita Vassilopoulos și Carrefour-Marinopoulos, C-158/04 și C-159/04, Rec., p. I-8135 , punctul 21). Cu toate acestea, atunci când își exercită puterea de apreciere în ceea ce privește protecția sănătății publice, statele membre trebuie să respecte principiul proporționalității. Prin urmare, mijloacele pe care le aleg trebuie să se limiteze la ceea ce este efectiv necesar pentru a asigura protecția sănătății publice. Acestea trebuie să fie proporționale cu obiectivul astfel urmărit, care nu ar fi putut fi atins prin măsuri care să restrângă mai puțin schimburile intracomunitare (Hotărârea Sandoz, citată anterior, punctul 18, Hotărârea van Bennekom, citată anterior, punctul 39, Hotărârea din 23 septembrie 2003, Comisia/Danemarca, C-192/01, Rec., p. I-9693 , punctul 45, și Hotărârea din 5 februarie 2004, Comisia/Franța, C-24/00, Rec., p. I-1277 , punctul 52). Mai mult, întrucât articolul 30 CE conține o excepție, de strictă interpretare, de la regula liberei circulații a mărfurilor în interiorul Comunității, revine autorităților naționale care o invocă sarcina de a demonstra în fiecare caz, în lumina obiceiurilor alimentare naționale și ținând cont de rezultatele cercetării științifice internaționale, că reglementarea acestora este necesară pentru a proteja efectiv interesele vizate de dispoziția menționată și, în special, că din comercializarea produsului în cauză rezultă un risc real pentru sănătatea publică (Hotărârile citate anterior Sandoz, punctul 22, van Bennekom, punctul 40, Comisia/Danemarca, punctul 46, și Comisia/Franța, punctul 53). Deși, astfel cum s-a amintit la punctul 86 din prezenta hotărâre, dreptul comunitar nu se opune, în principiu, unui regim de autorizare prealabilă, trebuie totuși constatat că eliberarea unei autorizații de introducere pe piață în temeiul articolului 8 din Directiva 2001/83 este supusă unor cerințe deosebit de stricte. În aceste condiții, obligația de a obține o autorizație de introducere pe piață ca medicament, înainte de a putea comercializa produsul în litigiu pe teritoriul german, va putea fi considerată ca fiind conformă principiului proporționalității numai dacă aceasta este efectiv necesară pentru a asigura protecția sănătății publice. Prin urmare, o asemenea restricție a liberei circulații a mărfurilor trebuie în mod necesar să se întemeieze pe o evaluare aprofundată a riscului invocat de statul membru care se întemeiază pe articolul 30 CE (a se vedea în acest sens Hotărârile citate anterior Comisia/Danemarca, punctul 47, și Comisia/Franța, punctul 54). În cazul de față, pentru a justifica restricția liberei circulații a mărfurilor, Republica Federală Germania se mulțumește să facă trimitere la argumentele sale cu privire la riscurile pentru sănătate care ar decurge din preparatul în cauză. După cum s-a arătat la punctele 73-75 din prezenta hotărâre, este necesar a se aminti, pe de o parte, că aceste argumente se referă în principal la efectele usturoiului ca produs alimentar, iar nu în mod special la cele ale produsului în cauză, și, pe de altă parte, că apariția unor asemenea riscuri are loc în împrejurări cu totul speciale. Or, după cum a arătat avocatul general la punctul 79 din concluziile prezentate, referirea generică făcută de Republica Federală Germania la riscurile pe care consumul de usturoi poate să le aibă pentru sănătate în împrejurări cu totul speciale nu poate fi suficientă pentru a justifica o măsură precum aplicarea procedurii deosebit de stricte a autorizării de introducere pe piață a unui medicament. Cu titlu suplimentar, statul membru menționat ar fi putut, în loc să aplice o asemenea procedură produsului în cauză, să prevadă o etichetare corespunzătoare care să avertizeze consumatorii cu privire la riscurile potențiale legate de consumul acestui produs. Această soluție ar fi condus la restricții mai puțin importante privind libera circulație a mărfurilor, răspunzând în același timp obiectivului de protecție a sănătății publice (a se vedea în acest sens Hotărârea din 14 iulie 1994, van der Veldt, C-17/93, Rec., p. I-3537 , punctul 19). Din aceste considerente decurge faptul că Republica Federală Germania nu a demonstrat că aplicarea regimului medicamentelor în privința produsului în cauză este necesară pentru a proteja sănătatea consumatorilor și că aceasta nu depășește limita a ceea ce este necesar pentru a atinge acest obiectiv. Prin urmare, decizia statului membru menționat nu respectă principiul proporționalității. Având în vedere toate considerațiile de mai sus, este necesar a se constata că, prin clasificarea ca medicament a unui preparat din usturoi sub formă de capsule care nu intră în definiția medicamentului în sensul articolului 1 punctul 2 din Directiva 2001/83, Republica Federală Germania nu și-a îndeplinit obligațiile care îi revin în temeiul articolelor 28 CE și 30 CE. Cu privire la cheltuielile de judecată Potrivit articolului 69 alineatul (2) din Regulamentul de procedură, partea care cade în pretenții este obligată, la cerere, la plata cheltuielilor de judecată. Întrucât Comisia a solicitat obligarea Republicii Federale Germania la plata cheltuielilor de judecată, iar Republica Federală Germania a căzut în pretenții, se impune obligarea acesteia la plata cheltuielilor de judecată. Pentru aceste motive, Curtea (Camera întâi) declară și hotărăște: 1) Prin clasificarea ca medicament a unui preparat din usturoi sub formă de capsule care nu intră în definiția medicamentului în sensul articolului 1 punctul 2 din Directiva 2001/83/CE a Parlamentului European și a Consiliului din 6 noiembrie 2001 de instituire a unui cod comunitar cu privire la medicamentele de uz uman, Republica Federală Germania nu și-a îndeplinit obligațiile care îi revin în temeiul articolelor 28 CE și 30 CE. 2) Obligă Republica Federală Germania la plata cheltuielilor de judecată. Semnături ( *1 ) Limba de procedură: germana.

62005TJ0322

el

του τμήματος προσφυγών: Απόρριψη της προσφυγής Διατακτικό Το Πρωτοδικείο αποφασίζει: 1) Απορρίπτει την προσφυγή. 2) Καταδικάζει τον προσφεύγοντα στα δικαστικά έξοδα.

62002TJ0169

pt

Antecedentes do litígio Em 19 de Maio de 1999, a Cervecería Modelo, SA de CV submeteu ao Instituto de Harmonização do Mercado Interno (marcas, desenhos e modelos) (a seguir «IHMI») um pedido de registo de marca comunitária ao abrigo do Regulamento (CE) n.° 40/94 do Conselho, de 20 de Dezembro de 1993, sobre a marca comunitária (JO 1994, L 11, p. 1), conforme alterado. A marca cujo registo foi pedido é o sinal figurativo a seguir reproduzido que apresenta as cores dourado, laranja, branco, negro e castanho (a seguir «marca NEGRA MODELO»): iVBORw0KGgoAAAANSUhEUgAAAHAAAADwCAYAAADYUOCTAAAAAXNSR0IArs4c6QAAAAlwSFlz AAAOxAAADsQBlSsOGwAAABl0RVh0U29mdHdhcmUATWljcm9zb2Z0IE9mZmljZX/tNXEAAJX7 SURBVHhe7b13kCXYdd53Xs6xc5ienhx2ZnNe5AwCJEiQIC2KIinJFGVJVkmyyrLKoeyiy3+6 ypZLskmKJhUIUqRIQAAIARRA5Lg5zE6ezvn1yzn5993XvQBYojXdszvTU5q31bXT6fV799yT vvOdc/y9Xq9v9x533Qn82q/9mkcv2n/XvfJ7L/hHTuCeAO/yC3FPgPcEeJefwF3+8u9p4D0B 3uUncJe//HsaeE+Ad/kJ3OUv/54G3hPgXX4Cd/nLv6eB9wR4l5/AXf7y72ngPQHe5Sdwl7/8 exp4T4B3+Qnc5S//ngbeE+CdO4E+XAKPq0v/5/u4qzQQ+gcC8zqh1etN63Q65g/4LRgMmc87 EGK70zWxRAJ83fsXCbdTt267av1+2/yesPX4nWqjbuVq01rdnkWicctmsxYIhQ/8zbhrBNhq 1q3Z6lo4ErOA32ORSIjD1cePPgJ+33/60L0d81nD+gixtHrRyqWqNdtdK5ZrtrCyalvbBRse nbD7H3jYZs8/ah7vTTznf/qvviU/cVcIsF0rW6u4YomJw2a9pjUrVQsE0bBgikPpW69d4etd 84bifP4XvKV+0yqFnAURvqe2YeWtdSvmt61UK9rc3Aoa6bEeNrlQzNva2rrNX7pka3ML9q5A 0E6dfegtOfw340kPvAD7OtSFi5aN9qxf6Fm9UrNSbsNGxibMxo8huLr1ymvmxbyapc2CQzhG 3hbm0dnarod/1q3C71y9fMEiQa9lUnFbXV6ywvY2ZtJvnXbHqtU25rONhkdsYnLCtjZLaGLO vvONr9vMkTNo/ME0pwdegNK+reVr1g1zyI2WheNJC3jxWZsd65aLlhzLWI7vB7z4vXzUyq2+ dfpeC6FpyWTCqqWWlcslPip2eHrSut2OFQt5u7EwZxF8XCwetZnZw7a4uG6rq6s2e/gQ2h20 bu86P1ezQn4LzS3fE+B+zUW9yiGidY1iwWpoyjgBSyDss3w+b55g2+KRoOXXtzGc+LVAxKrt vkUQspeoJp8vWLHasHqjYZtbmwQsHUskkraN5vm8mGAf99fnQYhxS6ebtrG5idYaX/eYj9/v cyn0/NVy3kYmRvb7Ft7S3zvwGthAmzreAFoVNF8oYH1fwFqY1a7HZ5FYnEjUa8PDk2hgz7Zy BUxh3RLJiEXDQavkW0Sp/F67je9DEFyEbhcNJWDxIPJu16zF9xqb20S1DYvHYxbi95rNhrW7 TfMTEMX4mzjZt1QIt/LkB16AwXDEmbRwL2SVet0dsHXQqnrVImn8XTBiPTRpaXXJRajnHzxj +WLZbsxft3QsbNFEFnPot1iCIIVAp9Xo2NjwmI0Oj9o2QUyxsoXgsnbs+JQtLc+ZF6ENp4as jx9dXFyzbCpm6UTiVs74Lf3dAy/AZCxiwTDRJVrRbOUtv71lXnK1YDBq/ZbZ2tKiNapF8yFk n99vl69dQit7Fs0kLIopbdWaduHCa5YvFGxoeMTGxsZsYz1H7te2ldVlW95ctkMzs04jZT9z uW0LBsbs3LmzpCukKf6YxdOZt1QIt/LkB16AXp/P4plJ25hbJZAI2vyNOUumJwhIRm11KWct /Nr5hx+x+PC45daXbf3qFZs6ctSmDh8mGA1aeWXBsmsli4z27Oln3mYptPbGtYv2pc9/xhZu 3LCzp0/ZcHbcXn35NTS1Z61WyxavL1vhZMkarY6lZ06aJ6L05GA+DrwAPaQCQ9mE9UppUodD NjqSs/TwBD4vYtnhrEUPnzN/cBDiDx3O8nH+R046MX3G3sXHDx5dO3L+nH0k4rEbVy/ZKQQU jUZtanLGnnvuObt27ZoLYC68dpmLkrVTj40Q8BxcvO7AC7CPVtQrZTs0OW5RDj1DPuYNxggs iDubbdteeg0BBi0eixF0BDGCHgIZBSvkjfxugEi1TepgpmDE63LISi5nYYRyIpu2Nec7I5jd loUIWIaGUu7zarVsjWaV1GLJjt93n3m9O1jdAVPEAy/AcrlseQ58u7pk2bgf7RuyHphlB/NW 2Nq2an3b0pmMRUfHrR3wmYco1Q9QFkSoDYKeYDhtZIUI1E8aEUC7pszT84HmlKzN/8PhPpho FS3r2cyhYRsdjbrfLZdKVm82ST/WbWt9zUYnJg+Y6AYv58ALsF6v2Ro5XKewbpWYzzbI7cJR wn3Sg3KthHAwb6QUwmEifN2TAl4LyKQmjHTcoTMBaZ9+jof7TiJkrfKWg9V4AtveIP8Dkksk Q8Boa6QZLfytlyAoBRBA5AqSc1AfB16AQ0PD1uOcGwQXfaoP/WLJUlQKDh+asng/bpvbRWsX KpavkdQnyvizogVBWIKY1CbITbtYBeNEcKm09fl6r920Rn4d4XYcrNbq+9DKgLXJBzvtnoVD QnM6BDMdnidowyNZGxk5mEn8XaGB/kDAzpy+316rUiFIktB3mhx2D8FVrVLJ2+LylpWF1FBe QokcruknLwxjBtv4Na+vgy9rk9ehhXyEAyGLkR+ODqethYntkBtmsxmiU9IO/GsJyK2HUOOp CdKSoE0fu89CkeRBVcCDb0J1codmT9nV1y/Zwupla1UAoMnNFsAui7UcQsKUomXNVhs/BkqD prbQsiDVikgsRNzis1KxZp6+3zKJFFpZpzzkxfw2+HqBz9uWo3yUzsQsk0lZpVqxWhNNxHdO Th+1+6ZmD6zw7goN1IvsC9KKRW3+yjbYV8mGJrIW7oCuxIcsDv7pQXA9qg7ygX6S+SYC7IKT VUFrQqkRK4LMVNGsTrProk6/N472NSwlKI7INgy6A2Bn7Sba6wliZql4NDHVmTIFjYObQtw1 AiRMxDp2bQpAeSg+adn0GHEL7tvfsRTV8z5OsocxCZAPCvvskyKocl+qYA59YUpHq6Av6y6M SURVqffYtsDtpLDPKFrYtAAANk6W50GgoDyqaPgAEQ7648AHMTpAaZOHnG5iNGuZqA+B9S01 lKaUlCbiBCWpganF8FNUIrr4Rx8VB4tkLQYI3Smuk9+F7ejxIxZAcAtgpMuLi0SgqjoQxBC8 1Mj54mhvvQbVArA7hGZqdEeXaFT1yIP8uCsEWAZ0pu5qyXDYQj4SdA8YpRJrokd9lBBAItQ3 TzRJBsjXKDm5DImSkT8zZsMZRZEk86QOU91xNIyqBpegUiJ6LSmd8KKVXup/HWdO/ST028Ui 5aVVsNGcjY1TPD6gj7tCgA2QmCgSjIcDFvR1B9QKhNWul6yT38D0eV2w4nNmVTSL3YeyQwRH acg85IQhn6XHRyxKGqIEsE4KElk2K0XDaJ8CH2qNRK/bpSIXo4OZJtqlRjiKAA+qJzzwAhQc 1qjkLOKnPofmOCITiTt4F1GnTGAR7QubJxnle/q+TN7OcXerVDEq1BAFsCFIUhIiHgvGeQ6i 0Fo753DOeCIK3ppB47bQwrJ5+z3LxBMod4BEPk8ZCrN8D0rbnw3qc5jd5raNp9Ewan9eHz4P rJIaEjmc12KT94FxIij3kPCkdRIgRdgWZCdyQY8Pgal6ixC6LXK/csECLcKVVtNCaJw/0COK 1Qc0DXgxAX4uSSmqCXBQL27xtHrOe1joviTYqFMxJ+FuhLqgJ2CX4Nim4AKaoS+IMAlaoKMh IDRMkSTC63cq5umAwEAb9BKcoMLWqpbg1FQsSa7nI5H3BjoWiMKbCeI3ST0WFhZIVSjeUoHY 2NgiReH3CGoq+Ncu6YWP6PUgPg7mq/qhk2o3a87/tdE4JGYxAhlwNUd7CA+NYRZ5C12wSn4O zgUWNjrgcYYyA5qhfJ+/ZQGKsvGGqvmQeaEYirHmIU3wAmgr0hSA3SdqFfsskYhbrVYF4Slb J+SxOqSoIH7yID4OtAB1sKXtDQQYtAAH7fwQCteoVskK+UerAey1gYwUcPA9lZkcuM1h4+v6 XaoTOnWEjhigEBKNtgrW2Vx3sggnMrhIPkejEwDX3U7RsdZS0Ci63Zb5nGWG1VbatNTY6EGU 38GG0iTAHj4rSvQYD8JLCSWoslMqwtR54/hBT9+apAZ+UenJ3Vxwowf/71fztr2yaMmRUbRP aQTBUG4JTn7VgrjKdUpEmdEh3CKlJbBSQXDJJAgNKE6JUpKPSkUYBoAIVIX8pk2BmR5EhvaB 1kAhJoK8ivUt60Ug3WZDFuFrXkWTmEKiDIsMjfNv/B8m1eDMIE18ooSJjwwQuVIWQmcJRFpW pyRFvoDvi1g6GzU/oEC71HZAQQOMNJlK8GNcCuqAIbReH23+foFcsIsgD+JhHcTX9IapqsLn 7Dapz5HHdS2KuURwVBNajaIFwD6VxMvFuaTdh/mU6ezrC0SeVBDSw/Q/gJ1STuB7TctQgoLO xrebFknEqM7nrAz7OkxKEgqrSqG+C+GqcGMIkjwSmqOOQtvvoLYHEFk7sAJUQpCDvBsPNzFd QSrrKcJ9BBGiE8mXwZQizCYQmij1OtwQCbyP77twX36QrxGdetoIsEc6IV4LPrJDA4tfvjJM 91EEfzciM43GUdVQt5PKUGH+RhUkJkCQE6aC0SC1qEAGTk4QNB2wx8EVIH6tQekoCT+z1yOQ gBZIlceGoTb4IsMID7REwkNbnIa5NG03X+Nt9SHnYmYDEJb6MKsVcXIDUCL9DB+1gmO51Soe VwP0k4JsbQlWC3BHQvjDJD/uszKpR26jaKv40wSBjOeAEZwOrgCVwHPIEpCiz2iEgitVdQ8F W/NjJtEKsnpH7HUld2jwDjITWdQvVAZCE2iK1fPIqmSxTNppYVv5o5J7fsxLdBoZH+ep2kS7 dC4pleDvicCk3ND1GDY8liIn7NMVpZqIMJ2D9DiwAvTQdRQGTfFy6FGY0RHyOx1sBzKSX1rA oQ/AbIQFIYliH19DsJST4FEgSAQahJAbUcJB4ReKREDJOUKSb/OgXW0iTy84aoLn7xIEBYDq ajDaBByIZt8n8gwR9UaIgpv1smthcyD6AXocWAG26DzKRoMWDcpXwQuF89JVGuigtYbTEIec ibjkIepE+xok3GHShkFbmYIZhIr/DKXI9wCoAyToQfooyD0gSWGSRbmokKZEokSl/AxBUwSt 1P9jIDhNtDWE6S2TG5ZrW6ZOqVBSQPjBeRxIAQrAzm1sWAyEJQDVQQ6uzddC9DN0oc134Gv6 SAUc6cw5P/nBGEAMaAwC7kGT8FIi6jcKBKYILT1JEKRIlB8lXSCsNX86bXF8HZz7HWl4rUag InOchtkmJEaMOKeN1BrLmNZyqXBPgDdzd+Vr2gDRXmAsGhUQFOG83Bo1Px9oivogBrgngiNY cbkEKUSASv1A6/i6H/SlJ+F3+RE4MWEaYaSyyhX5dUFwXXyjBwF1MaU+hKk2sx4+NgzPtLax TuDUArVD2L4GwU3fclvLlp087JL/g/I4kBoormeapDqeREgxAhEwSpV2aGKnqosgApjJPv/u onGUmQZlpN0KRAPt43MdshepNzbxeQp6yAkxsx7Xlk1agUZ7McUeItG+h38HKDMN8bwk8U3I xGXMp8r26dCwY2gH6auv04590Cr0B1KAKvl4eh3zthCKn5SBxNxaG9al988XAaCUBoJ1whF0 rWZ8w4HYrlYogQql6fE9GNeG34JyRmCDFoqgS5Ve/ybJG+CnaKVPAQusNkoPCJjok8AlOzzs rkRxlb+rf2kiBub5YMWgB5SZXSwAnbVqxKCYLx28IkuwT58jsiCwHjU6ghMNPFC/Qx+gW7Qm B5VI64I6ZnweffIdWGbulmJS4UrQ6bvFT4Gd9iVsiL4MNdBwA0c3REAhao19ghYRmkqFojW5 NDFa3Dr4xhqa3EUbvdEfrvrfWWN64DRQAUypmDOPev4oGyXgrfhl2kzNnDt+Twk8gnW+LTKC 1si/7T7k4HYeEHn9mWnnBwchqxcARn6R36enoo8WelOYT8dpS1gHf9hCkEH8rocgqbK5QR0f oer7/G0dVjGfs+F7Avz/v7UyYWFSiDjUd79qfESN5tNYJuURfI429KkPCu8kKaToXkA8ohUi PLREdT0ZFyFsAgJUImoBl7VbVVIG0oM6fYX8/hCTLnpgq320SrmhNx03TwNtVq4IXXEY31jb yoGZriFCuDh8Xxip/OBB4YseOA0cHMwA7vLQvNluzFEqwmS5r2MGJRXV+UjQnUp0wDYBZwgW B0k9qQc1eX7dQ4Wha/CSYG4XbHFh3mnaJHBYHeF14YAGqBGq9cxP0CMERkLU3/HT3duHoR0W FgpS0/PC9q5XXImpjNbLSjho7gA8DpwANY2pbUXiEz+RoEaL5C1LOuHzpa0CEalRW3e9C6FY BuVq2doydAkKuwEkFcV/1Sv0z8N36aiORzQZ9JKY830N8ElAfFraniOopREmGrKLV+n69SaZ agGxKeVxdPwGgGtveROS0zBFXjDRiJL6qIWhMgqxayiCVZpyQEoTB0uAHNCV1+fsW3/2NfNB kYjgozYQmpcczNtPOAZ1GY3sEaFGAkMoC32CaGk0qqaXtut/qNcAwdG8QMiL0LYQiJo2h92o EZ15Aw1qUNQdHsqSqNeJLEF5lPwzeyaaiLhaYKPech27ISLbBr2IDYCBkVTURjMBixGdRsbP 2Uj2YHQsHSgBKoH3dq/b+Pgy8QpDCehGeiaTBM4SPaJK34LGYSXJHEgr1HRLuSgEz1MlIE2i aDd5O3zUSQdadRpW6H1XV1IbziewtMsPha5I6N5IwBqkFR01uNT4nmUcqbfVoY8Cpne1cgXh M2sm47MC+Kih1Ss36LXInbbcA++5J8D/qPsQfX7EZ8enn3RzXzzAZt3YLHka+CNa0YbuEBA6 A6jcpkrgxazVmyEaMQNAbLREAzgHguRwSNfL5xYn6KGrF1wMRyjAOwg9oskwILwhAZAXmxjJ MsQHFCZI4BSN+ImT5BP5PYrHVYYEBROkMrDXOjVmyTBQqFIfgroPK+6AVCYOlAZ6SNx7GiPZ JnejG9dDe5ijJUnjQF3U705pwJWMfNAMPR18Y3camgtFW+gT0WCJ2KVBVIqWkUsG66QJNY8V mEDoJxlIJictRH2xG8o6s9guQ6/vAM1lSBVG23Q1AbNxacIJvgbyQxcbkSsEX/oEaxWeixwz QvmqWIQsjPAPQm3wQAmwRfV8aIYgwQ+CIhxTrdK9HALkYBVOuhGTvGTSCSp2pAMq8b1okWFB aSVr3rhiy1fmYVMTvSJcdTAlE2HH3o4me5YYDVqEhphIHwb2Mp29Nbpw/Wd4xiZ9FzxvRBeF v+Pjb/K3Q47NjSYzDSrK8weSykv4OS6Z54CUlg6MAEV+LlWI/sYh5QrjRHNEn3f5nxhpIiap 3udSDBcOmhcN8ydobuCX+wvLtnbhukPJxsdmwDWTViJY8W15bGQ4xucUccdJM2CxrV1awkfG bfr0U7jMqG0t5q1bUjVDvFKECOfGTZAVy62rf6coRaX5XfowgiAzkSYauWqx9MwdTyQOjADV m9etEmEWMyibqgpIAlNqPZL16A4eCuPafS5uhW8djbjqEvGLf/aiFWkbO3JizMbOH7W1jaq9 fHnLXr9UsrVc2R46e96mRhlqt3jFxtUbuLQF4Ymn2lgA91y2scRRK7ZIW0rrFHeZs0bKEqig 47C2gWr44LVI80IgPl0KygixQXewpUB5BC7cwceBEaDGhtThn2wulgnZpwgUxHNBY8A5VSES K7teC8OTacCoYKLEOAfnrdjqs9+x1bltO/MQk3VJ+F9fjNq3nm3bn3zlWUaTtCleDFuZHsLt L21QwJi3j3/4IXvi0aPAZqs2f+Ea0WTb0mchLtUYU9I9hG4nNWKUXFHYDt2/dCm1pfyA3f5e lB5D1SZpaaOSERd6c4fR7QMjQM2qTo1OWYCOoQ4oSqftI6RvMy0QZhnBTR/ko9sNUUVn1jX1 OfNh6ghwUvGcvftjD9vzl3r2mT962d7z9l+wM2cnLAri8tyFNar0BVstXqYwTFNo5qx9/oWq vVpq2q9+/JSFm9+GcY2/jbxqUQKlmOeEm2RYwRr4AsxIk8/thIDzEqQgNNNQ5O1Q/a+QU1bE Qz0A7dcHRoClAsAxjSQT6QiIPxEeLGz5O6+aNYVwYTXjVA/i02glQUgr9xI53GsWnzrLMJ4p +6e/9VkadTN23+mCTQ157dGjU5ZfXLENAteHHz5uM9MxS5Irfv/5vH3hmy/YodgN+6VnJgl2 lqw0rwhWiAumUeMtGQrUgZND8AmLm4iYcFQDhBoACMbF6lJXVFuaplxoZs2dfBwIAaqFrLyN thRWLcqNTyTTkM2SNNqiiZv08Kl2hyD7qhPCe7HuvNXmXkcj8iA0J+2zn3rO1gtdW4Q6n37+ G/bLP/tOy0xE7QMffho0BkLv6GErb67Y0TGKthRwP/P1nP3rP56zh2ffb5PpcXvlxSU7eqZk hx+haWaD+kM7TtRKxEpOqAp9HQTIT2Op4ppWjzFeRMthXlsxt0KcdWJQS75DjwMhQAHPw2PD FpiEGd1i+q4jLIllTTIPvumhmt5jVUCP//v7gMkEEDXGISeDTKCo9u2r31pkcF3Djj86Yw8+ c599++ULNnzVa/edOGbzQHNf/uK3bHx01q7FPKQSEXvs0cftP3zh6/blizX7+CNDwHBrVmGA UI/EvV0fDJSNdqkL9tC+IKUkqvU+csdgA8Z2exH/6WUWKaC4hiLwGtWefaceB0KAtOGhJUdw KSLc3oC0VIOzqRog7DMSdlUgOmCY6pSVWdN8l9W1giVnj1qBPojE6LD9+KkJO/7AkK3duG75 q3mbOh3BHL5iKUpRxwlqry7nbG4txGjK4/bMY6dse3XRLlxdtE88OcPXNEQBAhSgd5TeQRUl GvytHk0vfvLBdAbWm48+ecpbMfFSIVDFR85Zs6ARXHdQ/Qax8Z19qLZWhz0Wo/6HfeTQqQok T/KiBoXZPihLV9oH8lEv5UjTNmm31jwXP4QyFnX4SzY2PWEf/Il32BAlptxQ2Yozly0bzllz s2ATRKETcDkb5JiHjz1tx86ethQ46KPHzzAc9jnLDGkGTdb62RTIDiWjPNBcD6QGQXnIQfst EvkWOSC/I4QnhHlvoXE+ir7JlKC3/+wFKE4upotO20CQwqoaUwCbRVrqdxl0DhBdp+ZXoyoR xNR6RoapVCxZDrqDj3peeihjL3zzO3ZtqW3vf895e/Cw13JLy/bapXkCE58lMLFVfFYcRtux I1Fre5ViXLSXXrxk73sajiiR5eLyhlVti4mESeIlZsRwOUIxqFV+BEaNsYLfjQXozVDDqKgV xRvUkQMMS5h1M9wEpt+pxx3XQEXiTaYOqtWhTwWiJSiFli4xojtoRCQxSmUC5pivAEACm5ry DhGNNSHuzi3O2SNHgzY71bU//vq37fX5FfurHz1r5zItO/pQmINP4RvL1g6VmeI7yaTeJfsK g1y/d3UNukbexlLnwUkLsN/gm5L8NWscB9SJLkKW2daGmC6UfYHofebNBDzrRMgFh9T0+Nku XJlyKer4qneqQn/HBdhVloymeSAntSkBqdbnEy3Qz7Bzqg1NNKQKI82rpBkXmdsq21g2bqdP ztrlF9assNq0n/voCbu++px99bWX7bdBc/6rj45b5hhlJS5FdpwBd6ms5ahGfP4by/bFZ+ft 1Om0/cJHHrSHjlMqurhhK2tte/S9H7RKN2YbMLZjNLa0KCyHIAVrimEPgeqS1TChHrbEJCJA eART7e1Fhl2MWh/Ozp1KCe+wAPu2uU7Qkb9uQXjzGSZDaEanuhlaYldDnQjSyKI5aC2q8yId delv71EWGufQ6sMbliAqPHN+2v7xX3rCmr/xnF1ZL9lL8/fZ8voqc9Ry9vADh2gN89v1JbPl 7QpDDFr2jpMB+6lHIpY6tEDFfcRya1T214tUnDCdCaobtK0JBu1TIPbDfmPIJdZBhWNmqlG+ IhMk4YdTqkyV/6u0dKeCmTsqQJVk3NA5KIMeOmo7oDEhEmafAhqqCZ0KgQSs63bLSzWeLnc4 oH76/jbW2zbEuJEjZ8ZI5m/Yy1+t2YNPPGb/+//8lH3y03NW65ZtrbgNxumzl16Yp1A7DlDe sPMzHvvVn37CHpuJW6DKkNfihsVPPmxxKhSvvsT4ym7QRhnT1caMe6EsNqpUKwJQLmh+8WpX kyr38ENViejDk2mgnSJQedQR5UbJ3v7HHRWg7E6AaoAfXkqfw1DjpRCPFoJq4IMwmtToWmhA lNH/Q1YAK93expSBhY5NDdPvsG2F3qx9b27Dnt38nh2dTNpPPDplcxsr/O6kTWcnSOQpyI71 7ZmjkHfXmzbB1pdqadFemN+0k+0JG44FbXmpZOu5jk0eHXWjSErlHNYAIdOe1uN1qH9efYVa jCZqb5fqfI+svo255zPSDQR+h6ZY3FEBit117dIF29yYY3/REFlfwDK8ogIU+hXytpMnz5r2 RuQZ7Lqd2yL6K1BdIp3gUJ+f4/C6IzYVYp3AOWPK/LwtvJqHwdahjFSAfZawmJ8hsUfT7JoA wWH9QIBKwouXajY6PWzDxxKWOfywrW137MpyzapdDTigYhGBU0PuGGXyoY+2sp4G5hEF+5h6 2OHvahCQpiT0SeKZxM3lY7fS5hDrCWB/3wFHeEcFqGGraguL0J++sZpjuHnezpKnLS+sYTIx X26siDieVASIBGGJOmZYj4BneYXxkUJqmH8do3L/1HtOOhbawkrRhr0jRKt5K+eXyONWrZ2H 31nvMTh2xPzHRm3s6Ky1vCx8pDHm0nLPlksBSlBFe52FWO99x0OWGR91GlaCfqh52z4qITLj fTSfLJV0B7yUKkkdqmHNtV00LOkqE7c/J7xjApTbX15eJknX4NUYgQqlGij03k6Yybr0JaQ1 QZCVA5RxSkBcHvW7M4EiB1s6BjM6FIZpRv54tZexDjjqCD4rGmzZsfNoJVFnaTEGKZf8kq7e RIyhQKLMJ8aZERqxuXzM1re9trqFADj0SitoJbQMvIe6YAsQIErBFoY2F0gD77yEv2K9aTyl OnSbIgkTvJThjl5coOUM3s2RM2cF1Nz2x50TIBL0EWEePc8EQVCQaDQzGDCBl5kIwPmkvdoX JdCoU0qqwf2UtlLSSQQ3OKiSjY8Q1JDcVwl0ahxoYZlJFmHWD7Si1qIDqe1pYyKHrM4wA5We 6iV2dvaHGXAH6wxmWoIhP+nRpMVYINL3RG1xvW9Ts9MGuGKe0pylyDV9RMFenjPEtGDhncr1 1MndA3TogY/G4cf0PYz0UkuGm6d2+8m+d1SAdcZFDnnztnFt3vE55RPVp16lO7dJINHjtFpV FnkQuJShCjbAKjXTRc0oiuG1DLK32WU1D61ow0m7sVKzSxe79iVmvbRpbEnQoqZaYihC2Qef loIan0gzcaJMz0V4goYmqiBUNCKMbk6QtLfXepYnhShghntKa0ZTlp0Zo7uXScAafqD8lAvW BpdVQJNgScjpB+GHUmKC38H39P3b+7hjAqzioz7z2T+x668+S1THEB/MluZ1ar9fiDbnaHSE LWR5ggtmdm518Tfcfn8SjatjVsXbrDG1ng5ef8PSIww/mPcxpBXMtEFqAG4ZBd8UY7tLP0SE xFuloD45pI8S0cjQCGlCxQqUrwIk6VHISjWtI2jkWC7CMDwqEWMTo5Yuhaz4nTnoioRXUDf8 otOr9KWlIZS2xseHLJtAE7On7dGnJu3cI0xOfMMNSiP1yVvrF++YADXW48zZY3ZshibKVJK9 SGNufY60K6EFjmTSVWaiVelUaqgCXmUXIAXdXI6Qf6tgVy5dd52yCbZ01kn02+CXN66Tx6VO 21EG+vQAmetQBFMIZGl5kZoiU+uZVChkRcLU8we95xEAW7Ax3x1kEwAv7VP7C5HTjR8aswgN pstLBbfGIEhVogQmqjY2L7no9jbmnSi0iXkvt5nwi5DdsIw35HV7HOIdEaAS+DaVhfc9Qwmp nqCqjanLHN6xPWrOHNAljICmvIHJQhDrG1qzwzaxDKMi8VnRwDSzPumFoHq+yXyXMoN5zhxK 2xhLOnz4qggsa1UK4uko+wCn6cClFsgFSQAatMktBSAMMXcbujCzaAiQEHBAZSMoFQ0WidTh iI4kZmziLNUJeiOiVN77OGkfwiMDRBOhX8B6axLJduDRNN7oUbw9gts11HdEgJLNOpq0XVy0 0WTKtq9DOOrrRlMc0IZq1eO42TGEoJZATRTZzLNtemmVdaza0AlbTN4IPLJK2adBP0OMKFPr eJpUL/KaqoSwtEO3zgTeGEm25mQ3czWSf/ob1KwiVIV++SrmOAoZCg6AXX3xum0nESTa7C3R ELNWdihRhCDGQ2evgqUIfYOqGQYIYpTGBMJa1erje3UbEUnt9rrAO1MP1Cyyz3/le/a7v/fr aMG4m8vZ5eAzTBzsIrggLV+NwradPHrYMgQ1Fb5XQzNWtsntqP6mKCl1CGbK2jBGnqg5Lyk+ tG9XtPsGVHqVeIZoYOljhiOkA8NoUAyzGeD7flXQ1aHNBcn0o1ZAw1X5h9RhLy5c5ecDdmRs GqisZWQbtGBA4cdqLLEcUtMxggi0RgrDFUDjU1ykoGVHp+0f/sPjNnmb1/TcEQ2sgPS/eHnB bqzX7IUrL7nRVmPMJAtyqxPMO8twq5N8PsNA1w4T67UX18MBDiGEKAGODq5LlElab2Etecwx 55OUQuPRZD6Fp6pyUdykpYzn1Hq6gNoJNfWJfE6Tn4Rp1ohuQzRyRolaewAKadrP7uvTyk37 WptCchI4LVeqUjhmjz1/pwEYUKLnvkD72RqXSXNmolo8ws8fmtmwj/30wn8eAiwytGcVslKY XbVZoLIuVHVtIqsTPZ5B60aZ0OvjoBr0N0hcSdrH+vBG3UgCirpFEBDRL4JIxaMJhqqOg1v6 iU6aaKg6fCXoPlrK7EENGoHHSb8EBw0thuCFEhOrBTyMk/SShPcgCgcQ7NL8DaswPzvFxk46 ry3FMPWtOL/dojYpf0saoYlPLS6EjHiZxSLhMBUUCr0yw1tcmJ0e0dtmSO+IBq6AwMzPX3NE 3iDVBu2ADxJEhJUl42cEZntAORjnST6nIIZDRL2qCKdEatBkmm4AAaiLSFvGpG45JvvGMYMK 9StAag1axtL4V22vLpOOlDGd00S6Yfxnn4i2CzAQ4TnUnO0lsT/qS9oszOtCnOiUscttLtWl tRW7QeU/M86APYTXAGOtoul9UooIH1VYA6Ifqs1NI8Fy7DNUnqrt17frcUcEuMkaHDVZBsGe AkI1MG0KOpQPXr9+3e6fPWQTNFJ28I0Vza4mtPdyqAE0wq+tnAQNgh0VFWL83PiyJhpUhzWm EVlhCLmqZQjySqNtSXLLnmA5fOsaQwrCmMwMX/cTORYZqh5FM5do8Kwj5Ihaz2gOfWlrFZw1 hm9jUQizanL0DKqjSQu2+hpVQqSsaLoLzbDdpvBMp80Ww9JFvLqdiMwdEWCTxsooAPb2Ojgi YaaGLtVEmsXYjQxnADZIyjWplxsdhcfpQVNqhKJdkWlR0joH6UeYXsaGqEu3SyATRUhdfJIo gUohlCr00O4cGiLFVnWhRJCzTVAzBD7qJWCqIADkZi04nuusLtBC5TDdwBur65SuajSYYijh pG7ih4XQCDJra7UrLxjmPX+fRVlcrgZ/p0I0uw0L3KFEt/Fx2wXY5dC2CfOVpA/Ae4SC9qha kE5zYAhviS2aIwr1+SjRtNknka6hPTVofl0t8cB31fmdpp6DPj5tulaYr5tQRkgSlFKFEL5x XRs/+X8Xtps0N5zJ0veH8KgstDVamd9189JBgjRcqCoBYIplevMACEGZZEpITV5rV3snMOc1 TbPnQinSbfI72tdbxVLUMPFtfv92lnZvuwDFk3ebUCDvChzu4H9CyvfwgdpZuwXDOk6YP6Qd uJi0EofToEJeQSM1/kol1ACoiFCPKocIwGYh0R4wcT38T19reNSMW9GoSmp2CLuI4OsQpBII qc7vFYggvQgwgPCTCNMt/SC/7CCoPphoA7Negr5R00RgBqCrsaYvJIb+iRbPL8w9TM7Z4/W1 1JSK0IQWqefeRTG38XHbBaiamfYyaBKSbq6XG9xB+zyMVKbMh1C6RHYEFxx6m0NR3qfRHj31 x6OJTYQmf6c1c6Lba0xPkzxOnweJXlXw0VxRlX16+Mg26UFcJpNLocboANGp2kM14K6rr1Fd lx/VVELlIYBm9MRDMiR4UYLervX4fVreoNaXeD1iDCigkf+tooltLqA/Rjsal0HvSWt5b+fj tgtQWjc2Nu5W3siE+onmOkScDfkYfFxDY644WNUBNcxA5FppTUdqRQrBeVNa4tC81P8wk16G GAQwd5rzqWmDCmKqoDlCdEZI5AWn6WtJ8Vr4gwUAAi2DjMYpEwkkQABtgp06E5pqBFZ1TG4V VKXJ5RKl3ovAemopU7CFGVYOKeHViVIbvG5FULuLQ8bHx/j+7YtAdVFuuwD1R4/MztosH0vL SxwKRlG+ROM9EFJE/oqbLHIttlH8NOerqphP7fobPARfUSeUX4NsFAcZEXdF5ksVjRabWhIA AeNjU6QV+ME1VonD5cwyRlIV9R5sM2156RME9WF5VzCTOXojVKSVhvcHaDfCRXuxBh0ilhp/ H6vrBiOof1AMAbkDL6/dR9ogNOjxxx93mng7H3dEgDPjw/bUk0/Y8y+9ZDW2omgcpPYTRUQk 4kBq0CkgpTlybx4zVWTQqg5Pfk8WKoyp1GbrAtWBiBJrUBUfQUwD07q5wXhlItAUZvPajWto KkJCsBWeZw1BarWAGlJq5HTK15pEqdo/WNflQEObfK9DOuKKQWieTLNKSV6EqGjZEXjVfa0t odhLp338zIljx+zJxx++7bSYOyLAADf89NGjFkNbaqpk43sCBDJpbnEL2CzBCOQoGrK9tYFZ BaiGZig+irihKJ2jLrg8EPOlA6+hQR6ew5kvTJ82XW/BpHa6yqlrLbk0Q3MJejl+DmerAq/+ Tg8BNkFpQgw5aCIM0QQlYA8m0/lSXqui3JCSezXX8Dya/OQQF3xyV8w6vvbYAw/YENyc2/24 IwLUm3QzrxWFao+7DBvmLMX4K/m8cTDJFKY002MfPLGFNol1ScTzICyu0ITmtIgYnc8kKtQg O/UYKpJ1YI5Wy/F/mVeNFO0R5GjmaByf2aV6oX30qQQHTw7pgfsZwEcGMMN5LoLSCA85ZYPn lO9r8PqGWDZZIN/bFCsOkxwlmm3hs2Xa+8pjEXCEyyDK0+1+3BEBKtAW0q+BcdF4WgMH4YXi 5wg8UkJnEGKEAGJqLGM92NRBwO4mZlYmUj/b06Zq6GANKgJBzJukpYmEPpxTkMRbaUkA7dBe eGr15HIaSoKpUx6n3I7/KxJuUrVII6y45mqTbmyj3g0mQZH1k3rgc/m5NYq1KiEJzqtq6Qg7 KqT13CJqjGR8ijxFxrrNwcvuRbkjApT9KZTKLh1IMWA8hEA0ULzEje5SoNW8mOU+Sxq1OwlK RLNASoH5qiIw5Whih3URqDQtSL+8W0CN1/JRoXBaiBoqkfBThlK+Jl8aVikJ4ZN9grbw3RId T0SdcUx00k3I6BG0EKgIEAfuKQvVUZQMqalL+3eJgKYr5IXnUMeudil5lbqAKMlX5tkycyfG Md8RAYpCf+nKFRdViiBUd5Mf0CDxnBFQRUsdtdBRiTkjKsqale0K3ZhchOaTRokZTeTZ5Ofk o1x4o23XyjP0s5qkxHaPPiNClOxHtR/X+TjyPv0fIavHLwhjzQNyo/Y1+dUez1UnB/XgE6Ng oX0o+vo7GlkaYPuk6oktmU4un8y29jnVEPyN+QWgtIaNuSn7t+9xRwT40sWr9uqF10H9KSUx CkRDA/oI0EWCEpwbUk5SjWlM4/8amEPtNRIjTImyFlTpQYuJm4Htl2ZwwkJ4XKOJan87m1ca 5HRKRhKUfDKY6zKaL1+mab1MECHvHAREHZ7HRZ2gLmHMJJAoGqwORJl6BumR+GvplldOWavo 9MEl6kD7EG1gZXXNvv3d79tPfuhdt096/KXbLkDlVv/qk59kAOuCq91loD2opUyohjpg1cyi vbeaWaYSTTlPgq+5PvxbkJWiUIHXLsJECEEOXHviO7DLWhKgWqMVS+j3kbamL+lrRcxlh79T gyTMM+K38KP8Hb/WDfAaZNbFq9He3GGQFy8Xosxaggjfk6a21KuGb/ZhNrsITxUQbXqR4AO8 jhyre770H75sTz76oI0Pp2+bEG+rABuYzt/5g0/b1771XfwQxVE0oeJVAwlYJQGFCqvyZn7Q FSISd5gepKEoT8JTm7UCIC3/cI0xCEFViDj5o6LGPpvJhodHHGdm7sacox8m3DbOniv3bGL6 FGx46HnQLBpnerUJhsAmTDCUpmxUxZxWEbYQbi99iB2iToHYEYD2NEB4C8EW0WL1n2medgau aYhL5OeyXLl23f7kT75k/8UnPkoAdXtSitsmQAHAv/17f2i//s9/0/kg7T+K4WPq4I4ymYNx xwPN6ShhUyotgfF1N7Lc1dnk6lw27TRGFMEyob+6h5Rg6yIIvM6yRmdldcVpnNIGVQ56JPwe 1He3eqGN1W3+jnK+BpoXxr9pBU9IK3e0EBJhj6CJZSA2EaXSbHpRWlEFPpNPjZBKZNlHH6Lb KcUctYg2x5DSfP2b33b0xQ9/4J2u6v9WP26LAKU1v/GvP2m//a8+icbE3dDVAoVVof/qj3eT fOT3tO9Bvu7PIfoDvRs8lFy7IEQ/w4emzLeICoWM6GvXLl+yhbkbTqhB8NHKNpOdFE2q+sHP SJj6G160V19TW5vqei3RL/h9twBSEQvCqmAVBK25RSJoa42/o0lOYo+7KFflKQQvVkAC2oc4 qKVC3r5Bz76WKX/wfW97yzPDt1yAbbToX//hH9v/9c9+A+aBKgbs18DflSiSSnjKz5xAtKxK AYwbyzRIiJ2iEcx4kYBE6ITmtBJtFC4pYbqvS1t15iolYY6psgufdBR4ITB6Lqyl0Bp3V6TE iiD5e31xSAmm2hSJW5hS+VI/L1LscJllLYOMIxhXaed3NVd70A8PNwfNLbBUKw3uOpIdtSKM 7TgXVBDfH33qM/QaNuzD738nnJm3ThPfUgEWGEjwu7//b+1f/Zt/wzbOIiYzbpubmwQEmkax 046lcNxVGjSlXqWgwVpwTZHfVbw3NE6GddeUvqGTgxUALjdEc6RlrhHTcVM0ZlldtVpFIF+q QtLg7+jiaDC6G+yKILUrQlolXxtCO2XGNbU+KMQIbdZrjDD+UmmMNE74pxYma8WPVvfMLVx3 6Mzk5KSb7qTy1Rf/9MvUHjftZz7+U2jnW1PmfcsEuLS6af/id3/Pvv/cy0BYNJ9QOC1TxhFq 4vydqAlgis50SntkHl0iJi0b5Gr/MWBKAY0T6I5/lFK5h9I/hKfARps7RXH3kOG34K4ImhbV UIm8AqCAZtGo2sFzBdA+Z5r5mrgzUvsKZlmT7eXn2irissoggm/08lqFBHnJEVu0oymRD6Ot i4sLwGoNy1K+KhbVCMPOC35eue03v/1dp+Hvfuc7bGKUTqk3+fGWCPD16wv267/5/9pXvvo1 CEFEcghr0JOgnngOR8sWZfoUi5O0OzMoGWhwqwINDt9H7iUfJYhMTC93yHzDVQH4GSExb/SO 6D6Apjg2mMBQV2dUjoYm8LmGpkepYOhy+Dh8ITMBLY/kIqjVLEXUKn7pMD0acf6dY1KFcFdF on1powImPra3IGPhA+MENIIC9byagp9mMHu3QzSKi1hn69mw9i6JaLVGOQoT/LnPf8Guz83Z L/z8X2Ikypu7h/dNF6Aq2b/+W79tX/7GN0mSB63IlUrRQWJe/u2FMtgj/3Jik+8Sx+WNoEXC kxlVJxKJNh+qqvdBQtw4MiXcCHS3pCOzKaFLENJMBRiiGGoNgRM0GV8UY5mAeypctEHeKVxU jTUyryIBeykcZ/h8iB3yTdraZCrTSlv4vqJUjXpuK6DhAg7TxlbHLUjrQ3BHRelQTirITRFq ixxXflnCzeVoFeD5x1k4KSz32RdfxYX8if3Sz3/CsvytN+vxpgvwi+x8+O73vue0SAluhais o0EFmCWZTGGWRNu8cRk24Zq7wckOWrbj5/pNQnx8jHOFHJjDO4U/7jzvQEDCSokelQ9q6QdR owIVvam++twRQkJVez5XFT6Cv1MJayBEBITPmqK5VJGnnyQdRiEaVXE1yQRCFP6qbdmKk4Wx dqlMJOiVl7C2NeANSyLbIDqiH+JvmVJYEi1eXGQgHmZcLIACGG+cbitdxhdffplpUbP2Ex98 1+A2vgmPN1WAa7mCfeXr33RRWAtN0aF1OCQFD8rRduEwLWz0CIuUCVXtTWGhgGa3G4m8D41T nqgt0i4HFKylHUkIpY2WiUyk35GmShguANIKHflNaaSG9OCfRhmC1yb012YypQ6iYIQQcIRb E1Itj44lDZTV7ZBV8DsSFIuRnbC05oDrxk0U+N3gNahLSnFyk6BGDO8Oz6WKRQBAWzcxRIQq tp3cgBCeJAwA1R1F1+jiDwXjfee737NnnnwMauObo4VvqgC/+/xL9vJrF5xzr5MqyB/pTekQ dd9U5tEfVO+7sE+3bcXFowhMEZ/oCQ6wJvHG70nrOghJ2iqzpwhVwnOa6J4bbeJrqgd2+Ohy 4HF2PwRBRdz93sFWI/hS9RFmoN930FLFmzByIArTCaigh+es6ZDReF0yH5MqIBm6YEUrQ7pc pKqwVpJ20StK/IzShT4M8YbyRv6UK23xHnSpjh0/jqlvuXSpCNAgWofKVR4uwpXr1+yFF1+y 977zmTdFB980ATY49C997et2/cYNy9I9JGXSphXV3jqUZ7TBPYwZCXHw0iaBxYOIlE4k8qUu hxLQ+m+ZLgSq26/8TuKVMDsIXd8LojUuoEHzggyzc2vK+bcmR6QZ0poETWljqjsK/RGIUgFx 1SJonKoVLsZRjx9/S3jo4G+wGJQUwSdwndcREU+Ur3XR9gRmty27zQWqIuQEtUPKt9bmPaSo wJPZuu6piHipImpxefW+RQFRZ6+CtzDNOlWCN/n6Ns/x0iuv2TueeWKQotzi49afYecFzDEm 5Hvff05BpZseoVOpEcmpSzbILU1QFA1z0CEkG+QAQxygVn33CGrEDBOtzxWPVGnnQ0B0gCp9 iIPSanC1k4m/qcBD/kQBSxXsU5dAgnRYqQi4VB+kjdrEIuH4tShL/1Y0qzkJMo+umt+3PB1I Ln2AJxNEwGpD09A7n4IvXr9DXLAUflAALwzxEom78NwwAYz67wv0+Msc+1SNV0WE9+nlIpQJ 5HLMtWkT4LgB6ry2GLdCqY8u0OsXLxOt5u3Q5K3vX3rTBHgJCEvIRBRqgupl0iwlu8RwjiHd UyBDkSHB9+NiU3O4Pt12DldjrCJMqFfy3GxDTuIwxdbWYAGHgGIqdZNFa3dJuOvvU7IPwUk1 PbRPhyPzJ8qFGNiqyLs52xx2G3OWF5VQOKmIU2ik0hilB0Fei7b5eETidb5xp++C16K8saVZ 2WIPALDr0qn6Lt+sobNRLhg1MS6eF9Kx8kWSf0XPQoQgVSlYK9B11RKjnOdTLqyhfSury3bx 8uWDI0AFF5cuUd8DMvIRU7cqzFGhPUz+JcahqabnE9qBAGKYIh2YICr5tQCBgwSn/bTKC6ME ER6WNBa17whh1dBONz9GVAbnqygHYR5DHHw6QVDCgcsEiyMjfEXZCVfCDQWStjZEEEbYHtKI KH4wimC9hPtBopE41YcAJtmHuXbmW3iq4ippriJkkvg2+3eVu7YoKg/zb7EXG3xfqE2SZN0T jAJ4a4YbVQ39PRpUa7y+CKvLRcMQXlpnhk0JX6jlk8pri6Qrl65etHe//cnB4IRbeLwpGqjp tq8QvKyz+115mljP6tFzhQMl4ZqDxhuXnxlNE7bvRIsKzTuuSIqGuToeB4DmtTX2X7JQBIhf EvWiLZCbQ5ZZE5wmwKZDtKltgwqGFOhEEL5gs7ZMNJejxiSLLOiKQO0WReMer6tBA0uQ1xQk oFKi7iYRyqfugONu+tMOxioNlRCD6qPAFehCaJKi5tMQATmujArCjvGGkN17d0yAHaIVYg4T oaoEVWKVbB78N8ZFqgPrzc3ND1rRDoIAZZ7mF5dcuOwCDEWQ2B+F3xne5DB9en5NjFAnLihG lzdbJD8UmBzi4IWw6M17d6roClyklWJrBzFRYmU3wR9dxX0HpREk5pAW5X2O7s5hi+eJ+YaZ 6zRQzTGiGPbRsLbsN5KKqtqO2dUeCq0R8KJyIZllYaE8v16H/PeAok80i69VehLhb6gALU0e Hh6yTd5znc9JPrCiDOyTIPgbmmDokWnFb0YAEBpoe0DvS+A63++wNEQWZY5VQauMhJ6d0mzw /T/eFA0Uv2Vza3OnsVE5lUJ69a5nbDI75EJ9GrIwo9xfhBcV8UhUQdXxNCJEDSwyU0rW9WYR tEykKhEdPmRuBTprCJ2mF4pXGnZVARASzJGX8F6n3tB6AH5udGjIYZ9NnrNaokUNn6XkPKj8 TH4ZDSsTNWtogVYzxYkgg6yYk9YKKfBiZl3xQdrlwGqlBxgS5a68Po0s0fvTNpd+kE4n8l4F SQIUtGgkxt5DseP0ngIUe7tcLhd4YebVxaR8N0db+PL61p0XoLRClWh1rrbxN/IjivQCmBIx wlTjUz9gGm0IIKitdVrHsmngpKRDTjSkQ6lGlC3SXbRH7VoBtMKn34fcWxOxycFr+DUOUXij w8IRrIq1EZ5Xjxa3e6cK5TS3AdgsOxsSEkMwJDxWFY4W0Jh6HEq83goCnB6lnwFN1nO6SBeN FjznypI4vBi5oNuBxd8Ix6P0TbSZXrHmzGgAbRYiJH0Pq3efJxHCIzhOflpmV61w8tGCFH0O CVcVBGSI1zg/v2xPPXTmlobk3bIG6k2v0XErDfHhy7wKSHTQ3GoduIO8hJgo0uSNqsYWUG7G DymZV/ctnzAwDlY2z+ERYiLiLIGQZnQ2hUu6fFFjuFTmwRRp9L94KSIhkUIoiZY/SeFfNf+l ysWIaDQWF6gD1VDEXplbP76nxww0TtI6AbWSoWmaTyrgQIGOmNiIyk2il0nk/5pWKtMrbLTB JVGR14NEFaCF8IMtAe4ITL3zem/KVZ0PlS9E6APUSICTUhMqIfw9oT3qcFpZ2xh0aN1CS/Yt C7CIf5lbYk03QUKM8NKjAyZv05vtM2THoyE66oGnGiA/kowMO9O5Sp6k2yp2l1qrNY3Qp5vL AIQu/BUlvYKfBLHpgDkG5wvFx9R/7nvylYAEGlspDfIioK6GIXD2QSCsJpUCxVA+Bs/okBy7 m9xPeGhYIIOenMBCCIoHkyc2qUhLLdH4MddeSk4CAeRvvVyUcpHnQ3tTmGjxYvoO+kOzhd7s pDfKbQXiC4RX1R/7jv8Tz0eXDLCbxpouFonNwLZK0OeK0bcwJO+WBdhhCHgpr95wbijDAzw6 LLVE4xdWN4tMQVIKQcMk6+QqICMTtFA77ifjO9RVpJxMZRkvN7zHdMCmJtTz1TCLG1EZTBaw lTRbPg1BKkjoioik+JODayPAWHLYgdwq1qqAoMpDBpBaVMCQJ+xyMMcsAzRQV28I06e5MTLz fqokjkbB78s8qm/eYbbCWPmaDlt5Z5eIt8/3tc2zCltNKIuEWWOUs8ykEnZBZ10uiph3agGX 3/Uymll/Uya1L4iRwXji6sRCNOKsbzBCjDpiev8V+1sXICalg42PwWD29CDPMqZDxWfNLzs+ c8SOnZikkDnE9NyQlQh0ZqbGbYrd7H3BIkrzCXi0jSVGTlfmjRe45TH4m1GepMHliDG+Q7XB LcZpqSwjPLQCsUjphAi1W4z6iJKcKxhRPVCRYYOqgIqoWbHI2L0rZEgtY3V1+IqpxnZqDRXK ktcpW1/Dpwm9EfWhR9Jf4/ljhP+a3dYC2QkgIPn6KsIKYd5VmB6A6jTwsqiSZiZWICxZZJue f/K/Apezy7RDYbbFCvNNeS56WN1l7GvvfVhROmBAhS3bWi97C49bEqDyp62tjr39iYfs3Y9t UxBlSA8MrbLGfNDSfOTYNNWIDgc17CgNqwwPEAyl3r4cixm1xi3PAXi1kwiqhVqUG3XV9NZd t1BLKYCl3PrxeYhKaWj4Gr6j6E49EfJ9daoGYcJ40RkU1DRFgdfOB0FjyrmYeaaUJKicTVEj WhMj4JDWZZNZSj5pmj5pNeM1pUn05bdlliM8R1y5pawBKEyCC0Zl04bY8eRv05GrZcuwz8KY xBCXpYpGavhBBqaauKd6bfK9BSZYKP+bZz1sA1CiipW6sZjD/7GridlvggnNhvYtwlsSoLDJ 0vYKm6cjLI/q2Prmqr362hI7iriBaEvlG9dtdbmA3Zf5IyrT7SexFopf0o53brebRU0yH2Ro nNKGrramIGSxrsXXND+HpFpflXRBgYacvoIC+Q35Huo6QjtaGjCg4qHyNzUw7OSMgvKktWox Uw++ggmlAo4/o0ZR513FhRnkggo5d/hLLuWQfw5gwiNUH9TkqWp8SZ25CEsVjmkITRrOEGRI ERkD1kNWgiFB8FGPHp6xw+ybT0X99sjZWSZwMHcNbRYnNcdAvTV2YKid7VYetyRA4ZJXVkr2 T/7vz0ITXEEL2FlL2pCg1hVxzC4/wwqICEFgAkmmJIF+pKKMsGKsY4QUwSXGrRXwUZ/Nnjxk XUxTpUBr9DgzzjiFEsXVFuYo4IefQpU9yoR5HXkQH1ZnGJ0uUIyZ2UofGjVatYXIqHKh9my0 MUQg0/ahMW4bmnY0DaoeStBFElYgVHNcUaJJNFg+VgOFelwiF7XiDioMnNUlKJSWXStcV3NG w5hSLlmnB02fFXTB/givm5GTeUyrpu131EIDXzT+OtG40JoGY1IqbjSzSocj7Pc9PDNhMxNT NkVnsAKw3RRor8K8JQHKL3ibG/boiaAdITgZYgiO6AhDWQbLMQg1OwT5lUWOESrSAXoTvDpQ 3eIkTnIEOjuMrXqJaboMZG2F0STMiY8330RjHWOMW19cwaxyMVIshtS+eDVX+sEUa9vcXg5U E+wVxsu0ahJhCYq7et5dyqWCsLZZqwogwetzN9mi6yrnqniovBPAvCry7SrFIZUJcuH6CFS5 mzesJpsWESjgNUFXlW5eabB68uUHNxrUExG4XEQ/MInJZk4pTS5tomlFx2W0r8lKu80N+ifW tok8CaTKTbv8IgPXX9rgfR21hx46v29I7dYESCByJHjdPvzLxxgmziQH+Cgx5l2HvNPWFlpB +Nzss58P2+LFuXsgwXK3rcxxFkFUwlPcUzZrdvol25p7HvNIQAKDrSLfgLn1apcRvsefxDyT kdWKmsUCkqF0JDPCrY2wjoCNY1g+tgfQfcvKgQr7Io7NWnJ8wlavXLY5gp+xqUkXvBTxsyEK vhkWfayT/rQK+NBeEfWFkhEEXEgMObZZswtb3E9Qg6YmuSwlLEN4hKmGClzitG/HCaA6gPVZ r41z+TRr1KMhepScXAlDobDj+fD/FHlup0QZnw3YRLL1JogSUXSRruCNgiLulDP7+33ckgCF TwZJG8ZG2GPUfps9f/0Gc6bjNsMI4s1cw7aJEOX3CrRoZUcD7Cw6TGARsCXmfj7//ZfsxImT NjY+Yg+fYAHHZNW2F19z0FmQKFG5WBdtUwu0h4mAPXzT8MghZ2sW2U6mibvWV4gPliNzCA7n JfLzRhLMluHfEG57pAAZun4Fq6nnwcdSyQDbyMqYxQamKwJBKcK4SIHpHVDpCn5WcFkXxCXk x0Qye2aZm9Hl3yNDE1yWHOYRK9AAzwxRbeB1VRiE14Nvoag4TDNoH9MtrDNIPiiisrcAGuOT n1N3MZeFVa9xDWRPNm2WTWvl1syAWrLPxy0JUFEjSYS1YzNox5h99WtftLGZrG1MYhK5gDkG igfxK1tMZspj2rI4e01z0EIrdQL1dmZae/qaNKjiuoqu+CEFK1xKEZV88GfqfQIDCLXjmFmZ yxXebEmVBvxqdJhCKyYpi7/tMjChiUneXCjblrDH2qaLNLdXF/C1ZZsdIi3gYsyv4d9AddIT mPoYo714zlpjGW3jNbAvt8waWB8zQGURiPjRWqol+XVmqgk+U5SKdoZHBpCeBvMNIBfMqKiO AwRGe5/kb9WGLZ6o1zdOeiMyMJegiYnmwg2NknaJgrh/Bby19jJFcsUtTERqzL3ocnPTxnmh 6moN4oS2GptghBEbygyzt33YRkbGXXRWoZI+PjZh09OHbYrZ1OKLNtEi5V3K48TuGlQdyMsU cHBjw90lsgs+VIcLjNHuPOXW8SQ59c6FCxYrXLRs/5pNM013O/CAtTOnLVdhEBA0+yFGRo4E 2erS+A6mOWqTiQdZ+pHlYgCOl9eB3bqWCa3aWKhIsEEE3DlOpy4F2YByQNYTEIg1c5dcbp8c PWlrauokVdAXfIpG8dUyg8r7NPtU/6+VYZ+rAOwojgLmi1xSFbp1QRAigZtn6Cmszf5TCCnt LWmgruBEmrAYdKFAVBghJYgStAyTH7VE8lHbM29yCOhpSKAx+GgFBy9wdzDInOJnDRBbvsNd 4gHjWlUGFYdjBBfVfNmywzC7OZgi61WFQ45M4GNpiV69vuL2zUe5wkMZetnxUeK7bJbyjFrO M3x1wubqy5hxfBo3P86auwwdUT4CjlpVwDWcFnZMJFlLEK1etH7hVfz3kKVYSVDokbsGxq2O X/fZDRvzv4ZJ1tBzzYY5TOsatUoE6XHDGgb0fgEOgt9kJRz2yU9j5B0e6geF0iTiGnmxn3OK 8R68MUi+cpW38Ni3APV3teVrchxzWN62rRzD6cAzu5idbfa2F9by+C4NRB12eZxoCEV8obp9 VFGQANXkubi8aiPvf8DRHTYwyU2+7gU/VPlFdAflTE3WCXhZI9AdfsohLL0gOx9Y+OHKsQpe 8GuFwCHgOoKbYXbIs3Z1+RJbOXkdHUxrmYR6qzNCfTCDpmdBb8A4MaExN6kJNIdIdMT4Pewj pAgEp4FAWq2DdYHLkmeSRcgzzmrYI4DafDRp+lRHL3/fS4Cm9+JGbWlWDaDDgAaJ9RAATwFZ O4E9+EcvsJ6P7TLp7CkLplQHvIGlOUzMg6uQeu/jsX8B8iLzQEet1a4dOTVJpEiyS54zPsk0 eZhbqo8lSCdURSgRUMRdg2TKXbiF+XnyuhBpBlAWg+rCBAMqBsr0SEABpuAK2Zfv7FL+UWDQ bJB6hI5bjxHJde1xyKA9+JYmmt8iH9ysQMVoH7Zt5lI0xfYmOoxzxAmCiRpmK5g6bpuE9duw xDvJviWB9rwMuBsbJojBajQqCVulHNYhKAsxzT6JMHvzkIH53V74uM21Rok+h8hvU1Yn/YnE VG3ZmcmmQrDyRrBbaaHyU71PrWkNazO2+h8p7nr8zB4NTDB3W/XLl/i4zAc5r+qQFNT287gF AdIroMkMVUZBNrm1RHHqZtXoDdAi82D+SviBTHTQrOl6yjWEgNdaYpRygY9A8IQdPnTYVas7 IBI+8jLRBRNQzytrwE4anwwcpmNSZKe5aiUQDF2OiKbJk2Ko4u1zBVfdbvJAVcoJLDTNyfX2 if9C/inUpaSmF3LFBAeownK1x9ZqLESLAy4QsWoUl2YRNome6ywBEerj93IhVAZi+XGV11hk V72gIEF5Kvy2WdCcjGYxr+isknhRKAHkvQxYCGbweaQ6Qf8MxUT5OiKg3lWA4u/z75fRboYo 2NsJ5oZ3dz7vWYb7FqD8lTDJ0YygLCrN0ArXVldprrxoU1Mz7IUP2RV21TbYXRQBtfCRGrih BhpewJ5ACVozV1wEJkqg6gsKKgCffT7mlhG9aaxxiJ+LE7kKYREhqIXfVCLdLANM87MNh6yI vjAgDPmJVicAsTVSaw20PwFoLcSnSM1SFXF12lbIHR0THFLT9orgLGkOX+LwdSEGvBguDFpc b6tmx5AgFkG2lTK01cVLEq9yGTljF2Gx+JPLBVrEpeqzXVTYpo8Jhpgi/q3P1T53hXzze0R6 X3M7oAxtNpt1oILoH/t97Ps3Bz17VB4whX2GxOFS7Oj0JMytlE2OjuLgKYZO4e/gw2SIFrU4 w4125PeOHz9hybSE0rMNZnceHZOGaBC5JjIxrYKBP5pgr0hWSbJMlVvCyClrIqGE6b4mDXOg 9WBWdhFQWrVDL+mFCs3q+fMTDG0T0AjvnJg6RL8euRjBRyaRdZXwOsurVBSOc/gNfKEnLO0C PEBrJcy+aIcQc0twQIXhJgDU+yoQU0XQ/oho8rCFaOn2hDUNEaG5eFzdFCTvfZL32ip5xw3+ /zqgBAlQiu+31aEkwZaFwiL8/YrvFqJQRV19crSqiqnQC6LwXx545An8CQeOY/dAixgdnWLH u8Y6Mv19HQ1dIC8UzRB/OEy9r4Xgx+hfcGxstQkK8sIcqv4WJ/wWBX+blEKTcBWeK1nWBVCP QwZzV8HUbbDLwfUS8noUSOjfGrojISehbahPQ6UbVR8aBBOVKpCYdj9wfiIC9wNU0tHiEOkF 9V80l/lpmNMeyyL9VPP7XYTC8AWtMfAxciucUrfRkFtJHtbWThUi+2hUN8cTyrxKu/Ft/QU3 LLYHRuoVOpPUGyShdwxuuRVtf9kWIfVWgJhb0F1hi9zwQCjLGxNcFrDxw6x3o+qsko5mdOrg xia5bZinbWpp7NnhxjLIjtwtywGMgNwPTICWCtOXoEYYSjdijYlf0nRjRyARObLtINvd7dYV eUlaqaKpBOn6KsTHEU0CkyiOyghLOLSWR6BCMgkkpllnQQhUQFs1WpHE4YkFsoIinMD6HqA8 1p63MZN+3wgJPK3VfjQLLU8Iv9UoyUaBF8EHJS9roFFdNKux5RJ5Rk3xPQKAFALSG2OpiHdS DDVw3+ARJk6dJfJb5EJfN8MqmWfKvSdtBtWUi/08bsmE6qDSw2MWYP/DrJ/IjdfZY4q4i81Q KWmo9hmryHOUhF1NsZID+6YciUCkWwHMQVa3ieDrwGZBaOqHwB8GQEAi+J4OJksNLBKktEod QFs79UOPm2BPH97EhMU4lPzGqq2urLivaZiCh1sfFnMbjVQpy8vwniqqVmbWWpzPPeCaYXYx +djlGw0kSEMOu397yREHSRqa1EFgrVf5P0Jj5aoVEUBpHh+HFuHbB4wn3nxaqQC/lz7Br07w s2hvG79nVfLkd9iLryZJb9r2rqdpxQ5ccxRFTRtSGiITvp/H/gWI8NSNeiRYxsF7iCbVYydh DbTHD0oTV/MI91vzCKn18hhMnR+k7XiAOuYPNlqQwa5eDfhxGyAHTZuqFCQ1cZeJhbmtnKu2 V9E05VfSrhpMgBT+Vc8HfOPGgjRIOxSw6PsiPi1RJQ9jouS3KlT6U1n2yxPgDEEF1GLHRBIt 4G/7xVthZprXiylsXoMbscyTYhJJ/K27yEsCGWoSlTLEgEhFONlAqGquSQqfZWlSn7yOSHM1 57O5VwKUl1J27vzjAB2akHjZnvvmivUw+8sN+gdXn7KJw0rzVWBWilRzZn0/kOi+Bajx/l3W ePeHmR22+jIrcuhBcIsRg3BUaGikliZyj7arYIsGc1oQjghEbrwyuGeYSC7QCAHBEc21Cmiv iEc6UI04ZnohK298YVUHeF60pAZ26uPfQ0xCAjJ2RCRvawvMM+fyxRA52goaGGcNZ5aaWyKC 1lNliGfG2AaTdjsKNYHCq9cERmI9gow2GgZK4wRXR6swpcA8lLvQpCrfFxdimsoHl4ISO4LT XJtjfP8xBDlqV5aiVDkyNsfyyYmT592aun/+m5+E7zljDz9IyuB/Hb87DpV+2975AaolM+C+ ygMB3Y0qTJ/lITXCWHR1X499C7CJ3Y5wE4MEGivXX2Q1DYEFLywc1kshNEfjQiSyLabvdusi 9g6EIsBXZCQB4crtouSJG5tbaJwSWaJRNaUgSPFspEVqKOHIXd38yAktWKSvnS0t/maJij01 vBCLjTmMNilHcngUnHOYlCJDzZHgSBikYC4FGsDuZhex22hXHTO48cJAcDFVCgg8XDKtyirC hYdjHjqH0phBTAftogQ4IDlosi8yY/Vc0j77Z6/YN7+/bPff/4g9cob1eaQRG3B+nn5o2I4c CdCyzeSnhJL1OaLWI6481QfgzmNNYvjPPoVsp3I+dvfiW/bnAW8hClUHUpjKeshtXxGrbBDO azyxXo2b5CfHLlKtcEK1bpHsKudTt5JqZm38UqWhbhLyQqH3BC3Kz3xEmeKnyEetrs1jgEm+ VeHvan61cipGVIKgREj4u8BqkwixL3pGoEw/n+t04AM/RdLsKV9AUJg7Ge4iWkbybyxDthSC LK3xZYIsyFjmw5wymYk/gpYdtdLmfeClwyzoytkCcF84MklQJYKx337sw4+wxjxoF/74u/bk Eyft3INVGz0WstVFhiQwxisNyyxBAKTh6LRaOa0OYZHCrPcJB2CN43aE6TrGsK6H0oh9SnDf GlhXZbqrAXWaE0YexGsRwyyEP1FOp6iyy+cetENMbddyJiPhtAELArdAK+aaeUhPlHw0dqvH itQaTK0yUZ0fOK5Fdd4t8IiP4uuiVvHFLIRQMyPgjoLfXL6VRwAECh5C9zr+ir+pZVhWJvcq YB4TaFGNcF2bOyJllFz/R1iBc1yu83wgtMS0bS1l7eoL5GRxr506/oTVSXf+5R/8nv37z/6p /cJf/hn78Eeftj/4gz+yz3z6z+z+h06yeXTGTh06whpW0BvvYbfzKQuTLuDP2snZx4h+t10g pmg0HFNbGjgvS7sCWAVVMPpacukFagSxCeNL91tS2pcA1Rm0zTrwdm0L5H3QpKh7rxcm4DpA fiSUPihqPJGm23ypiRNoj8yi2rAGI0Og4KumN0JgQHCgVah+Nnp2tqE2hA5BoZiw1ARoDZqu vKpLcOHrYXpCvPkeCXIPLZMZbKFNHQQZ5LUoT6f64NEkiCymSxGT8jWWYVnyKV7PMXvpa3Xy y1k7de6dVCwmEdLngWTxlaw3/93f/D174vGa/Zc//xP2nvedti996d/j08VkK5GqaKB6nou6 ZZ4aVXlMeSQ8zuGfpiTVsIlZhNaeB0SAB4qv7ms6PgC/FuX1Renfmf+dwER7xIAStIgJDRNI 7VMB95cHKuEWnhn0AWeJWe00S5R3psMTHcawCUGEKUZz2LURq9+c3gGCl6oQGo0vVosWb86f 4fvJKS6CcMg4oDjDCZL4JNeqyaiOLgJrLwEWvErlewv4jUq3tExRIrvHrI85jDCgp4UZJGcj F+BQDlFkfhyle5BSE9Fl84sI8mUO8UH7rT8u2u/84bftox/6sJ16bNiee/miffKTn7V/8N/+ DXvs/En71tcmLL/EOgQoEynShBjUjWiCYIi0Ymh4lvSNIXq87pjqeZCtLl255trMplmabJ4r CPd1u3pNQP4Jt9OCBApC8wgRt/oGKaHVGGkJbuyB7ESVmQ8NIRqMEtuPEPelgU7l8G/DQzhv ddMiwQhoi7abVDXQQIQgdepgNlPgjZp6pBRAzloMa5FjI+lxhApGGhmB5pB2T2mu1n6Jj+eJ K8i7NKNT6ViQdALMEYQLAeEnGUFiwUdQeUBiaWFX+RlvHx9pyQ/ZdvN++8ynLtqFV75kDz70 mP3sT36IGKUDqShgr728yDVZtveeG7XjQz771hefdc2ZE3BeGmjX9uY6CBLreAjvy3A6Y+R3 4wACHiA3bSyLRpjjjb/utQEQWBP08muXYc/V7IH7Ju3tjzELh1JUh0i1QtrRVx7YOwHAfoiK v7a1gd5Q+/T2QJREtmKEgmNf8airJ2QfPfP7EqDQEK0/jSOYeFAbp+Xjti0CqTU2RJQGYcmL CankpUGwpCELBT1oGNihL3aUg8d8KOcywvbNr+EbViw0jSZ5Zf/42H4F94YPC+KffPgXcfGk cZuYwgKzyKY+ZMX+ESstkZak32sT0e+ggb/Pz4ggxOXAXGfhYH7uTz/DFupr9mPv/7uUgj5C ETZgP/4RwO3SddCbZaA82qKVyhCIaXYooxBcH2KdoquDGkRtpDisyknfppyLqNBboTywT9SZ Zij7u97ztD109iy5KjSOEuw4fOzo0HPWYMmz60J1AdtJi6s3A+vTJlr34os9uoSGCwrRpy8J yuDsQxr7+BW9LrpUMQnaslLQ9maN9aDKXCZwiXQ2OUbQ/fiw9ZIzROVEqaJcsFrVmQzCahUy beNLfL5q/TxJOCOY/fOE6AQoxW1Se6ZceE++n0GraFiX5Yt14KouOdkIZsr3V6yUO2z/9Df/ pT373W/Zz/3VX7FP/ASbq6Mcgw6+z6hH34KNp87Z6ZPHbYMqxMuvXLenWMpRr+YsM0Spqkkq 4vZ8AGKrUAwJqkI31BjsgiQredQ9pYvg52JqhsWia96Zpd8+zQzRrE1kxxBy0cZSI3aM+WdT Y8xGA5JbFvN8ltQqzR6KIOac5yivwoslX73vofvtwuvXKeYGAD2EEHF5wYN9psKuOrEkxr2L Y++/wZ8RULy5tkyqpGny0BNI2OOAwp08kVYbLZyZhtlF84h/lFxRmoaGdOdBMyAXRfBvNUxe HuDXzZCHWDdxyjHFSuthWyukqV48ZaGNczR/hJm8u2pHT33Uzp/5MaDU38VWP0c+xlDWcNPW C4u2fO0y+dUTPBcHluNQwkScNLaMUSz+e3/jr9unP/9lhrC+4EhINci/z134vi2z8md4ZMZh nD6q5CksRB82t4B0geQ14Z3SR+p1ajTNUoJSQHJj7jLTFq9SLdl2of/W0nU+yCfvewGU5yju Y5ao3GuvXL1sqcB5m19+2F564RW7/8GCPfNg1mY4k9FJLFeW6BhSltVnKSsRCfevki8zay0C QLDHcHRfAhRloA/bOAXQGUhBZ4BmNxQF/B2CBp88BgQIANy+SI76LUwI4X0AUwplz9PE9uc1 Gw2hBrD/EGHL4Sdtg4r3V762APoPf9MTt8/9P18GZL5u//hXf9UWG6/YJ//ZV+1/+7u/bMcO nwC8+Lr5oSS8890fstxCgcMWEH6YZB5zO8QLa6L5PYYXgMo89uRhu8bk3k/94R9C9xizX/yl n6E1WtUETU/SCGc2Y4ObrqwsYzqrrp/DVStIJaiRuUVZor6HkJbyvxh5Yo+IuIW/jRGx1vj9 KjlpqZK2G9fyaB0XkXQlETiKNquxxuyhtz3CRuzrzIj7ih09zhda1AVZv26hpwjGPoI5A4ar /Tsu93EuydE3QHvnGG/isS8BqhUroCq1GxGgnjz2yXaGLQYQHIpwe2ufxId9F1eBr8tze8l9 POkz3LYpq68nyIsY1ZjJ28L6jH3nwnEIsiG0qQG7O2vveMf99v2LX8GnbNjhk0N2unvM/sXv /I7dWHivHTvzCJV+BeWz9vDxEbt06ph947uvcNNz5G6n0U6q3EI5COvLmNM6qEexssryqzU0 hlXkQ3576P5z8FjH3YAEgQ0BbV7hFCKgSDVKQvUW45d7RLogMoqLojGxuBWg0aRSatnh42eh h0zaC89fJu3J2lIeKzH/AD0gL9nRYwuQg8P2t3/pGS6BouSvYHnIPfsIzc+5qIdclYnOu7AU H+f7x6229CqQ4mVKU9M7iNFNSO2HfmRfAlSSruQzCAekSMSZOXwf4T1srPXP46OgC4Qwj0La qVBY7AGGvWatsDpq67mAvXghbx/4wBM2nenbv/g3f2bHj71q73vPsL3z8Bkm1GP6hpN2ZnTW NjwEDpjmCmzrzMg5KOj4is7LhPc1u7pBJ9TUiJ0+fdS+88Lztky/+anj+MvGtzkwkBcSdC0Q 8RJkPfHYKbv2yv32trdRISBounThNSoW9C1SqXc1TQKLEQrQI8BwcUCHJJVylckU/jZghpdg T29v+u2FF7bgvobt5z7+sxbSghFKUr/08x8GcA/b9Pglu+80OaoPS+MSAgkPn03krbKfG1tF Y6tFH+bbT/I5r5Xr39y6ZGvzz9pMGiH7BfXtPZnYlwDrzEKpa004eKZ3+jTLLgCbywivIeGl ibZPQuo9YfXw43bpcs8+9/Uv2/1nA/b4A6ctM0xlgXRjcS1nX3/xm3b6yONQ2PGPCLzcAG2h ZLNFlV7t14riArWOvfvh8/QZcnO9c0RyM9z2TeqM03Z0Zgw2Wx+4TQVcyLiC2YLyI/gWwGrh kUemT1n3Z3wIG/JQ74atL827Ya+qhLv8lJwugdBEjdzCfJZIDd72zAdoFyPUurFtjz3+lOtd DEVa9tM/+W6bmBS141v27nchLNUEwX1dUAYobUWi5S6vM8EFUIWaNjSLq7QE8E1uKgIT7Cbr VXmPeWiKmyvAhaRdtLhpIINmCGgXxV4eexag7sgmLOUgyEj86APWhFbfyf0+CMr3rT/9pHmy T5FnR+wLf1K1qWnA7WDTli/M2Ycen7Zzp27YzPhhDuyYPfvyqqO7j2TxAT4mwSfWbQKepHoC I3BRLi8W7RvfftUWVzbtQ+97JxPidUOBtUPvBagm9CYXK4vikBiBXAzLu3eKyFcgNMEJ1YIh aA4xQnqfvQqycg7tIF9EHY6cOkGF41mKDGqRDthDDz9jC4uftj/78vOuY+iXf/FjdvI05oyo 90PvZm05JjGAPw76JSgBDDd4TjQMjihsXz5HUETgRheURcFV2wjQd3IgMFAaVSyQIh9cmNYS A4Ne4fUuA7WtQ8ekY3kSWA/Kf19okoNE9iaSvf30jpLX6pQ/hk+DA58hZfgjzOS8tYIftD/8 0oRR0Lb3PBOxJx5KoplEhMESvmyC4OYUb+EQRWqgMXWjUOcL9dm4SfWA/ICPPID3JfzOCLcS oDqu2aJNW8gt2NqX12zq2MMgNHS61peY8BBk6h83tzFij545Y69fBtarPwMsRyDTukRlYIlq +5BVExpFN43whJuO2/Jmz9aWSrR5H7Nani3Zm217/GE6hqfPANGBtGRpyQ6R3hggN8SkoSiH 2qdyoYOF/kF9y/XDe6A90vyAWTzOeXMBDZPokYnm/wHlovp7A1yl2yGvbbJmqLJOrMCl0dRD ItrL1wp09a7aj1Hz9GI5Oi1dDqnH3h57FyAXqQn9PDL0JP+nYp5/jtcK1jeStKukES99/pt2 duR+m545BciQID1gyDmwkWqE9Q75ExFYLHwdku8WORiBA/f5yvy0LV7o24MPAn1l2GFbfMEm JobtmWcepdmkY7/1G5+2S08/ZiNPnrYCfjQKY+zU8VUS9r7duNqzl6HWzy1+2M7eR2TXH7bc pte++vXnLcuiyXc9cT9W4Dq+bpLMZRbC1QX7n/6Xd0HxJ1cLfYFkYdMOjcl3SVActshIpAJs /RgcaItLqC1lgulSU0TQaJl3ku/pQxcPYMLBRXoQ1GlGd5fyGMhPs8nAO+GlJPF+7Z3XmBOB SKQnfuiNGlviAG+iJVFDdmkjexHhngWoElEZYm109Ch+GQ9d4s1RAA1FC/aOx562G0RnHZjL EfohdBMDVdYLtGlu4bZdoPU6CB9yaHIBEOB+ci4gKu84mzxX7df/z0/Zf/ffhxmGeo4phNAD MX/q6osRyU4zLCiD9nk4lBhlnVP4w1jg28BZFdvqblstWLE/wc9OTn2EUs47LN/apB37ZXhE TIPKf8GMMN7TSdu5h5Rck4O5KoZMMoIrqeLO15U6SGCiQoCW0NwwEFCUoMMl2xIYZtEjDdt9 8PPSsH6F4EqdS6rOAGSDBwexMho9EqSzaXeou4ZWdEi/OkSmD52fsgfuP4zloAOLp3ED8rRi YW8ucI8Gl9et3Gl5jZmgoimAVVL+4oailiS/SbC85FjSLq91baKWgnx1g/6DNW5/wy7Ob9pw PWxPPvaYBWgpS9fhi3JQIxNgEYfOWXbyW27AqmC5CD181PndCCwtxForX6biTg9Gd8S+99o1 O3TsPjsTfZzCbtfGEhfsV/76acuqLVtkIzTp+LQ+FKQQXFSpWoBxutnNHv7vsEcOVSZRG98j 4q5gEp0m7QoIIcEAH0Bzg2rL4CEBk8Oqq4pIvFnPUQvNOU6pVtnFiGw1Ed+HxqoCozmhdTdw SBMWRUqTj1MLeI9uKvJnWGslhN2CB1uFSNUjJoinxSW9+ceeNVAozNLCoiVPa2idAF4ORQtv 0bT0cMjGZ4/a9aW2PQx5aJju1k0WOBa25uzEjz9hp8885qYm1XzHmO70ebs29zLPUedMg3Qr zcBxmeAGQo6lANrmuddIpCdOTNuR08dsAVmcmpwiCIIJoPISCEoouWHvfzuc0yQho/xU7VMo 1TUzUhTzIxj5oRhBgkpQuv720OBrihw9WAjPqQHW6kxgmg9p6A8/hInq/WlgAbkrPrlVzUMq Lgw4q3zby4AFN1qFyksNEFvIjkaRCILzkWYFCMoGG7A1zgsmtsaFaY4O3B2NbxN/R3R8N89N E4b3+NizAN0uI/DNseFDjBPhIFTJFtJCI8sIww7Onzpk3/jsRSCnuE2dGYZmAPG32LNR/PqR LIsdt3DYmMcmGjs0PAUNI2vrpTlGMM5xczv2GsNQmxUaZeCZXr9St2eePmr/6G/9LccIC4W/ ZWdOK/JTWYL6XORVGG0gOooGRcmAVWaJWV4TEWcf01glqIG6aF6ZQd3sx/mQaefkZdqc4KQV MiN6ICwZJcwhHaJwfkB5erqkmpSvZhv6JcQEx18FmNar5tUy4HYITkuAArNW0YfAS7UvFHVC ycX61rMLyYFRQPdxDWJUk/GTZYrM6pUMEQlr4J4K3tpJr2u0l7LSngUorC4MtzMOOsHSGoI1 DizOCy1A1KX76PS4377QXYXE8yzC1MVnqAEVcDYq8NLmuJmnKYqfsscenrWXXq7Z1770Cs0m AfvYz/+czRyatK35FfvFv/Zh/JlGS16D4fCnVOEJLPocqhYbUwWAns05SxCYPirdRueQNHJw mQgyjGBGRwFJdzDCY9C/N6Ba/NBDJpdKiAv+KER36LLSuDAPKFOrAssb6n5UrGsEp01r2tMk do9GpejAuzDNtfRKZTMPwEaMUlGvJ1oIQYvMKi1sIOODsWIk/7mtFSryg5UHKqttAUB4KC0F 6dcXT2aDIQk9qKJ7mUC5ZwF20Psb8zfs+rVLdja0RtrAgXLLPdDoRDweHi2DZrTswrPftd4H 77M4IXvJvgpCP4Y2+uzLn9uy9767ZDPT1+29D2chIzVZ3w0HJiOSz4s2dJKggOlGg6iQCFCz sly/Fr5oiLBdJXYIwi4pNiruqlg4jZSQFL5L01SG59eEXA3+xWtThMnMmGaZQ0aboBXW8UEB yLyiM/oIxBoaMgtIoUlOVUi6QQ26w+R1GmgNQtKEfHE4fT6okNQ/FVWKmCU6vzBoNed0NO6S HNWNwtQeX+giVbqR9TocnYIfVO9SOMDrhTKivfch+hNdpiLS149esf/kZ3sWoHa6a3y+Jt2G 1fuNf+s3K9bIA2jPwnCOrtnE+KhdmNu0YuOcLW2w8AIa4FpplvwtDHv7EoHLIobqWXvv02jE GBpTfs0oKwxYYHG0SfNhFG8n+TcY5EBYYKmGSjuN0suWsPSx+5AplIbxGhBWm3JPtZyHXDTY mVSiFS5O4CVeaWFrlToc++v5cY/6MSgnaSZalMBFA3oCmnCPb+ojDA2Q1cgSMb81KUr9GE44 BCJqc1NZVhMT1U4tprgabRRRavyyG7ZHn71Xc7u14ofuKI3o8mgNOoGOZomXKmxxw3dGCXj8 +MG9PvYswDyTIsTgGB8bokePg7jE4Lrn6IIFfZ9i6kSQBsgjxytMgaDu1h2neL5qf/NX3m6n jy+CMGEGT77INAmq7grT/eCFCzvoQ5wIkMS+V6XgGX8QRQISk4l04bvMZfrPvTduunoLuMW9 lhpPIFkpekV4GmAgBpx600tFDRDSnF20kLnc0sYwDTlBDt2v0ZUIKAA7u4/gNJ4kQEu4UwNN KqTg64boieoo2B410gw0ReIN2OHK2zRcKEwors+l72EgQTXaBNystIDbb6jphBhllyN6aBfv UOSWsF3HFYLvqtPJr7xR1mBveOjeBZjnBfEmp1VBT10BvlLzxrBVk2ftDz69be/+yAy1u5Kd PHrWpmIv2MxT1zgLfBdJLdAHPgdNA9FwJk8dJvRI2PDbB+UV0BCPa89SZChN233oTVFvBDrr UPkPejWohIQZenwLKmKbg45q+yb9+hrWE2fguC/MwaJxdbZV57f52/BD9X/Ni0lCwVe7mxsR SeAQT2rOi/ijBCMEFmJ4a8mxWqXd6lfSgIEp1op06BSaXUrqJK2URmp2mnI5TSocNOooOdds Nnyj63lU6zgCg6ah8Zdi8Mnc6ne0fzAQ4ALyF5SKuFVCe5heuGcB1ulGUuPm5vqyHWpTJmnl bPzUOHMzn7KjR1hZE71K7wNCQpusTuzvZ3vLpSrjGRn6OoUPGDlu3nE8dU+BB4IKQtZ1wkLb ZNKc++JNKGjBL1UJHnowqaUxHtrCetDxPeqvUyYBhthjS3WDhhIv0FyTdMZH72HADaSj6Ero 79O8FxCPaHKMy405FmONvLRWWofqpw0xRI8ADNIuLRLp0NqmqU0RAiCNUvZoz5OG5ellifcj jXRLSzTJSY047JzXBlAFQdoKqpY3hKdOKY386kKGQsfdbLUmr0eTCsWdbQKdKWBq0fTTJ4oV X0iD7/a6ynzPAhQ9UE0iKiX16xRUC3TUToZtZnLRZscIwysK4QkYNLkhCKZYZrjB+HFLHqa1 OA7IG5rhMMbQJ0yMG/6PbpWvUTb6FqQlDZFjTCS9eA0gLHUSBRCSht35wEgj1BMDVOP78HGq jOHyiVRMNBqDZihEw+2J54RbRXBVt8ACbaAps8HA8XSC1IEZNQrjW5hv8Yd8CCSUpQCsOW4Q k7S2TrNM1WSjed4ygQonNZtNo0XUBymzJ3b5YJ+vJj1pJjY+jfdbggsaZpxYmOZStw6IW3Hp 6hw9JJvOl2oA+ijTOtSCfe3aFcjLSQCHw2g7GSbBU26dn5Na7uGxJwEKRsup1AMhZzSNj0lT DWhi9jSgde7rgzIKs8Rc8kOe1Y+8kyDhUUzTQ25zi4KPDrBTYWWdhcOi2sOzZCoTywRcoNEi TWh1Vtxtlp+t0Zc3RL4VAJtcuvIC3bar0Po0tIeupxh+sYswiVijaplm0IGFxIZGGPIlYI1V oroYq+H8MMKqK0vWTBEc9dOWhmnm8dPQSRrhV+EWTNXTwW8RSHiYHNwnAGpr+RbFYA89GdIQ P6hRt4uvB//VJEQx6Yrbq6BNSqsYt8Bs7oR2DAYV8VZ4Tra7cC4NBhVVqNIvzQ/4OB5e43Pf Zaci9MnZk0ThgAq+Nm3kGtoO39RhozsX+2bkuDcB4mAXVzZo1lzGTxDqdyCoQnF30SD1NBf+ 01BiYepf/qfplR+DtSaslIEFay9RlNV0W25tcZXbjgDlg/h/LDOE36A6gD8KYgq1NMrHjLEy A2O32IGrBVKaFbO5jtahib5wxbG+43ENJKcnv8EMGKgYnRKRIM2ZqWyU4EnjkcuYUbQqyuFA gdDupm6dcES5vZpc6nyu0c7wO51KuiVWBFK8Ls23VhLvw9wJYOig8Q2E6gYAoeVdCro4E+iR Eww+H6P7CUIT7iLApWpUAKqxDm1o9RrhFaHq7wF31ZBbRaBVXJBmtFVKtGUjyA6k3zBWJEr6 9ZZioWqJ3sqr/ZkZLiJp1hXGo21dAGLIuRb5EJfnvcgSIbY41MoiPfLcqDrBS2vViqtQd6EX ptRvzgHLmXupu/UbGgqgpZBM8YUD2kODajSgpOl50C6JNp1Lw6GjVP8xrfgMrS9wIycVgeJb ulwC5VIBBQiM9XejrUBTgtDmm0X15MPVSZNHAts1uSSq1vtARrRZpgMq4gML9REF9tv4QkJ+ dJ/GTnzSNpPsI0S7fiwM05siPuqEGvvVx1X0tMgjTXmMfv1aAfOOPxSRt4trCDHrG+EHoVES GGOyN2EejEB1JGGPBeyBB2ZZJkkLAYugxzIz+HdeM2B6NKGdS2+xCdUtHGKpYZwxUdgl619f AwghRwv/AjXBtyMQYYXP0s+xQJTIgUGv06SKoWGG5lDI9Lafx1RNAyXFcElrFq5fgTayatHp kEWn2MKgHfEcdLxNkDHC88LLbOc5ZIjAcTqJepi90Ai0dXuQ2wps1d4iqhT0xSXStPwwlQPg tXBAkyrQMC/4Kj+jyYitjrptCSn8wjdV8Gfei+JLirW+IIERWq72MS/FVS8nn1TdUo5VzTEd Yatc2g7f8zF1KYKfj6najk+MzHNpgPFoM+j2CpyBEnNY5zSoHjo0BFGYsSkELzmiWy+c0ne8 4wFy0ZzLWrvSZjBWL+PHCtuA26Q9caUyN/nYkwlVhKRBAAl63Gns440DcY3CrDr01/A/I3zv FYthKmIIrgtDuU206WOeZoihckLko9xM68NSw8ckg0cZKMcb7+IXNG6jxUXwcFCCt6Dc+dVL roS+fN0B3hancTMA6qJGlTj5oz3KuyfB33yO14CAYKK55ssWnzf4fvBdfI0Ayq1apSIBAN1s nCW1kLC/4UylL/AJ4i2EGePnPbwnjT/2ACr4+LzH36J71tpE0jpp+XftC1CQptKCT6+V17iK eQwKLOfvxzcJ1HitNYrJW2J3k6DDhZFGP/vdZwHv1+zI7CyB324jDPCjF6Dc5RX0kZSZ8Jur 2ySE4Zt97EmAiqV9jBTJjAoH5QX7nrb+iY+5cfq9EmSi/CqVGUJnSj90FeDoxUDjUKoQY5tL CIpb29IsbHIFeCAdIlQ/b16zpOvrpCCJE/gORa9ChWns3L6KCUOj6EbqazgsAQH8QA6O5N7D ulTY2x51yzY5TBFpqS1Cd+PfaBKNMn0mIDULaHkEIWUYNoQpdrxUFWipgCjx9gCmm9KhwA6p SO1xmvirQEg/pxku6l8XRMZ7d/z+EOlPF0GTQlFC0bTZQbmK4e+oOecySpmN0pKGGQD3yCqG wymgWR+TGqt2vXbZ3vP0w/japn3/wjU7OdSys+dJN9DmjY01pjpCZr7JuuCeBNhg5FSRaGto hsCFOWIW/ctEXDVbm3uOVjN8AhFbj87OOnyRVm/NmYUg3NEINIMO4zsqbcLrGo2XDID188ab VQjBaG4I/9Ejga/Lp1HpiJC3MV+XRHjZAkOHSZqPIvRX0FgmM1G26tchM41gvmBgdyBCeQPH EAwVgw7NmFtEvf5NaotQHVWKo4so6IerGuUC+bSAI40wPko0qIS5yu9r08w08Bm/LyBa+Sn5 pgTWb51BwLqo5LIcrF9Wh+F3ncosB6wRIWzrhLbRZ8Jhn0lSPtgA7QIXVgB2lKoL8u4DPGhi b52OpTKbzErAkGEuaAMfGmNk5fMv3LAu4cOpk6RMRDANfmaQC95cTeImBPiDJ1vbXrPXX79o SUYFq4XamovmW/42g+Cw4iDZ2sHng0av4ToChUUZd0UzorwgiEZcSMQIYXuPKYYEOf2M2qtm EDq+D+2KsP6mI2SFIMSLSQlkoTCor6+1wNIq0A8O09PGPxA59igqC4Yq0I0b0bReTcEHZFB3 Uo+N0mF4qnHyuDYTI7yhScJ/OqD4eaVZfjgyQWXuMMTVpmEReKLMAVX6o7dl/ofdNMEGOWSY Krn69CHq0N1EGkS+WWTtQDR5Hs2Gesj+C9Hu1XgaZdiDgb0KXuviMjTYyKfG1bL6JRgGQWql ZCqCFQnzOrXU69z5I3ZiTNbjGv0TDKSltLSL+9yMGb0JAf7gJuRAU2pU4Q9lu5Zf+LptPfe7 vNkVSx0+BCmIA6bi3IY4JJsuoFYYogKJFom3hhQEYWx3lDOimUUmuYdIftvkX3J3qQl6A0Et fPiNJtwarTKOZUfxUWyJJvlOMb/My/Rf5XgtOoi0KERIx8hRTCyHa1D0CAeNaT4A7MxnuQzc hk8MzKJxPsB3mXSHq8o2iQODOdeGNeXqMrsOGFcQM8hjPZjyiMy5eulpCfNj8nGWKBdrxuGC DuAuZtYoBWGDJ3v1HFKj0DoIEjSoNXJb6I+kHYKtpnyuigrvn1IHT8tERfzy8fdlYZrzdR/n mCIXZniCJkfdrA29CQH+4B4E0IrpiRO2OF+zf/w//nObf+krVmW7WCiyTIABq4spgVqzpjkx 6jHQCwkDV2lVt5YfSngqmWg2WlWT38EnNQsmgplNMztGqZjb/cCAuDBY5QjP12NorBZ2jDEF SnNnlpZX6E1g2u3UYeZcUyVIvIjGh9zab81YSw8t2+LlG5giWNTTs8Bw5JrwYDKjE/b423/F Gabnv/0FMFIuEHNaep4Ny06dsuFDD1h5a9HWb7yMJaGSQNNLEGtSy1/AOrB8hBaztoYvqASl 6RgEPzFAal2HJsP89HpbmlTIpQ2S12qMWJeLq601HtIuLUUTPV+ojS6ah+fUrt8e1Z26UpSZ EAy8vg2Ncwlvzno6wexJgFqH0yJSu3ptnkNmnDJUQS9+z48GNICXNsjn+kRdatIsYvJKaE4D Orrmk/mboCnzpBZk0TJlWjMszLBPMbafx+TMU5HGqc8eAgw/d86++exztvmdLfigNJgQAHgW RDlgghKNoBWi1Ob31gjPJ2xha40LAnYJJpnJaHNnkY4kje5giGsq7wYi9AHJJyaCduLLX3O1 u6uXScFJon3+KwRQgrhetpPHAb0Z1aVOJA1wjUQwZ0H8LUMahHnWqksO+E7xXkI0fq4zh00j NDUepMAo5ihCFYitykPAT47Lf8rpwlwgjdBsamADmimozc0HECyHm1Gk2tJUQxpdvcEp+zt/ fdQNir3Zx54EuJrfoNdg3j72xAP28R/7BBaHRRh0/UTARjXgtandtepKot+9hrN2e901/AAg WhWDFhq4TS4kIDjOz4gPYr0IvQschtvt7rdRWsi0f/31CzR+YpLiYxpfGWLv7Ouuznbi5Em3 2OO11+B/AgBnR9Nu8JzqbBoCpIXJWuShyb+a4OQDUttmyUiKxhSt96lR9jn/QJYYRcRjomCe Y2UBwhWISpH6YbN/yg4dHncQnxpGmR3l6oAaGqSB6wIutEJO5lHD9TqO4NQG/cm6Yq/qgepM drNCsUph8F0tQC5rfjhCdEsisUItOpRV6A2guZont0ZS32nFmOtGdK3RzVoAdROPmxaghpEv cdAhMME0t4zRBdYEydcBVdA07fTLaPMJOZKPW67V3z5W20gIWtOmHXtBeC5dZrZ03JA6+T6h 9eQ9DOCJUUzVKldhSeVyzh55+AhjQwjhmYAhTsrJyYeA1/BTrk3XT8kKkrBgLTfsQOdJ9Kc0 Q5vNqLbroEXz68EqW1n5vlv0MXv03a7etrj4DVe3Gxl5hJ+j2gAm69HOQw3KQ0u8jA9z/rCv PnfyVHeYCubQHIIvaY9qjX4NuBXDWx6bs+hRYfC4sYdiDRCgyaSK/UaQ1dMoMcpFEraq9tpt 0caadRg+Kwy2QofXV79zlVnii27/hVzJzTxuWoB6Az3MYK8Ttd/71Hft9//dN2GXkbthIuJo UpyIK46gwghAy6rCBDFulwN/oYzwtI5HQ35UflEHr1agqtip3CdF/U6RjN78NtrjBiVoJR0l HaVXonEM4w81xqSCBmlh1PHjp9zkwhs3XneHG+BA3c3lkaXLKUKE2BUOWmF3EkGI1uCcPAm6 w9/Yyq262WmR6AJpDkQlzGSdoUIi18azXE1em+qBXrRFm7e19brlKBI4J+2SIKIuaPGkWztO JKq2clzG7sA9rXxVfVGuIk9xWUPTtcNCIzXl/0OiSGoBGBe/COgQYW990Je11Txokrt8N/+4 aQGqFasMPVzjsTaBgXSo2lQdB09M0vyRQCsjGgfJwWc5eI/KMXyeAhZq4C/FP9H26hbalOc2 amhE260YILe7vuwWIibR2DID0TUq0gOhRYFPg+eRadb2lyIXQZVsTRT8s298zw0X2FyjTZnD lt9XRcMNxuNSqKY3zpKtw1NTdvkKDZSq6/U/zevq2yjmTq9VC5Qj9P7pb2lr2eToJKYYoByt 8QIwu9FfSi1AXOS1a1ojQNjaQeA0R9oSZa8mZ5ESKMELKHGx3Oo61QzxayFev3bPNzR1itfD vA4u15AT9CbbO2XuXRMPwg1TZBb69PEP/5gzwzf7uGkBuohYyS0mSJXoEDSCPofiRUWC/OGo 1qbqEHkjArvl02QmtE58CPPY42tFgGPNJRuFxJrHZ/khAauY2sJ3aJpFCv/pJh1qLrY6dfhb 8nspkn4FBe2cSkcR8MVDmMFFKuz05WtoLAC0Sl2PPvoYWl2kq/ea81v6mgfN0/LlAEiN88Oa q8ZGauVoMeamaS26THdNm9PqRI0ISWPAvKry47sbvE+/FnIxrF0jvspo4xbzRyMIuEuxWfXA Nt3CLTewfRCoiMCrta1uQC0fJQ140BRFzmeZhlMVfd1gWUXpGoPJc3YB6Ye0rnaPFPubFqAO QyiCbo8bPE7kJ20KaSwWWlGtMIEJAUQ5LB28MmYNMofZAFMCHqhmgfLvNm+oT/gcwHf2KKuI ECsT3NTca9azxtjwokhOkWaV6nia3j0NtiujxSP4RHmiGzfm3GYy7datE1C44XYI4Qq77LXC QLNF5eu0q+IiSbeCG9HdVXFX44z2FWrTmaxKnT6yBN/X9uz5tQWXGsxOTpLQc/hc2Jo4M7xH TQ1uaf43uZuKxl4CshBCTo6QMqiSz3uJy9dhHsMgSysUcf1osN6vuDfKkRRli4LhfCZmWuch ISZgrrU0AEHnCHy0l6r8zQuQA9Hwcj25ZnI6beSPx0khIrwY7cGVyXQpgps4Tz6kpg7tD8J5 u0UrWqyouTIIr0nUmtY+JU0n1Eh+AhqtcNPuCNUJ1ZsexpdtE52JW6KoLpGkSZShBdpiJr8n k5nFHCrn3GLw0CZwly5XgoPUyGVR+ORLtRteEaBXG1006gR/NX142pGdVuYWmNXGvovpCTvB yp5SvkDABYMNn6ptoAooOgpsACEqaF6X1zhGQViCabPkK4zw+wh4O49PhDEu0qCmOMpiOO0j F2zxnjX9QiQpHxH17jRFWagmptUDg93r1ppD/dBu+j30yd+0ACU4DaiTJurFK5IUkaSF+je0 tJEDjxAON4jmghxwJIAgJDAKmxEwTh9J+yr+IIdA0tIyotOuplugmXpeJbvaAi1+SUQbrqHY abuLdkscOXrUmc7X2FUf4AD0/tT+PDkxDoIPTkkor+n0SdEaCIKkfUoh3CoA6oW6cFGmNclE 1/l6hcBCB6tAQ6vldAm0+6gkrXHzZtxCATeaMkjQVAOsvrFIisF7TfLzbnWrht1yQcUl1aIS mfMkFyOSAk3iYin6rjvfTeMqcFuTiNOPuZZZlt/XiC1Fo3I18vGKvzQkV2ewl8ceflp5z2BW tZY6unnVRFWKxtSurCGtNbr6sxxSHJ+lA9xEW87dd8ZiKEwbcxjDtDUIerSAMcTPbIhES+7n DjhFCqJVA5g8Dc7RG5IvTaDheWgcErIClCgmLkVPnbS/RGDUwOToxspsStv0+qbxkQo+CsB1 Uf6WF0G11USixhP8ky7b2iJ1PQ7rGFtGM5jHKow1uYKk5m9r/y6mc5PRzV7NA9fOQlYUBODU xJh+oV268hLafVgnn1R1PaOqBH9bF1CXXJtAtfkzgn9Wrkk46/baa3W5zLfes2KHJtbHw2VQ W7esks5NJvZmHzctQGmgEAWFe7v7EgS7iiw7PjwCU7Dg1qT6OPkhDsTLz0c4oApRWgMtDGNm UggvREJdRUM3KLAGyJfaBAMB+uv1BpRe6MBzmDEFIWla1Grcbm3J1udK8KXVWdKObYRTgKyb 5uBkQiVgad+u/0tgQleWFm2EuWRNqgGC5UTU1cFHGcwutKPGYWn6b1ddQWjTFMJUebWAhsr8 VgnztYN+jOhYUGFBvX/8VwHaE61eFQu5DZlrQWi6ICGlEPhvmcp15nlvMmRdbdNxhCemuNIg EZw0KUOXMMD7InB1/tgFN1wGWYabfexJgDI/zgnjfUNSdeLlDhX6MrscANTwB+xM0q5a3rgo udMceF8vCHJSSROR+B1tTPEB/sbQYtURy1AZNPithKA1cCCCs0xhpnz8bA2cUP06KbRTeZzC 7ipR6ysvvugo6YLPNCC9jR+RaXKLQziQK5cvO60bxQRWdIAsidQ6PC8/19KuwWySXQ8sEHn9 CpdjySagRvjgZ85hEbowzn28x1GCsXEEzUwgZtJoaB9UDCLF8pyQJEhVlMQcXEYU2UeT8lgY vVblg460i0mushRZWu6RqcXMK5WJat06mqabFCB2UIBUJjIW8VgrZhUIvSU+UI5fOKCHITld BKdIU75Iq1UrNPj3+SSbjhOE6GapTDSgmAtHVCIsCMtti+ZgdYgRNEfzwXKr8yTuMdfsWWdR VVsbp/mdCtGlYCeRj3Y7g/TmhKvmwB7Vi+eGnmOKFKXWtMhRPk8LKIlWG/jGSXLAFqavzNgv zYIZJwJVxDl37QYRIgk/MNaxI0fJT5mqv7Fl8xdeZ+9Tmi1nEKfcwcPbZD/FAposZEcuIK7V 6ZjEGM9VRmjqsq3noFGoQVOaJfOHNnUw1SkgRrAq2xS0p7HKvP4pZntrYUqOFeS6kA1teRFR WLGFNnSLFLyHx01roF5glk4d9/q4edrL7uOFtiiX6OZVtdARU5nCT+j2yQioT04QluzuCImq 1gzIhOjrPkxNlMgzXQUEdhuhydn4PIAGquqhne9aB1KhQ2jQQzcYbq6AQ+ZS+5f0tbrMFVqt wEACVXQ8QeqxStS3xJ7BUUxnDLKvtrvIB0Uh6wYV2WJNEkMAx2i9+CqjlMRiCM9LlBlBo7QF RhT6uJZXUnHR8DtdICX0RZld8sMqzPAOwYswUG391PeEDpURhMyzdtLXYIYrUNPGbNX/1ldW 3QB3HVCPswsTnGkgrp6jrvNSKWkPj5sXIDcvjUkSwq4t1MIjuWe8SIHQMKrAKINu2h4RII5c M17SNGQKc9Qg8oTWA2iKIUhGkDe5jXmpYVKE1HTpF9T8a1EXakRrmlyvgbBy9B6oivIr4rZU MJ8Fbq++HkNrO+RZSi9SRG/DoyMuxVDuF8BaKJVQE2UU0LyjHgcCB+Wt0qwpVt8V/RCMeB4l 9lVF0tIeIl+MN79H0Za6Y59pGcOatoilCFPyKhGwVfTzBCKayqjFk6p7am+9WGwVLo92yav5 R5GlF22SVgnX1MXLk4ZtEemqH0NMc8nKeTvOU1Mf9ZAW73z1psR48wJEA0e1Qo4/JE6mcjqN kQySHnS4nT2EqDcqJCFKlBhWLicBaGY1P98qs76Gm5YQtKbDRMjbHMg0Qq6gOSXNH2M/kcvb OPAePrJAbtVQEscjCn1PGqeDiWu5FhdJQjrHlIp5OoZVgVAwocukudRDBDoKblYAB6La+0CK IQBhnbnWcZ5zjJV4ankZp5i6QS/gJuWhcdblpKn7NShb+fWeiCQ3aJpREBQnaJGWeHhdQ5jc gZUgsKMFrarmTISl9EEVC63TyeA/NW5a9BK1iecIumTqAwpy5P9Er4fi3+RrfS6r149F0kIT 9SO+FeUkH85WEFaMikNpC9oDt9brCrIq0BIgcLMVBueJvDLgiwlurvyeKHMRBMdmBszRYLOK +g0m8EVaUBXmax2CoiqHJUJtm+fUrVaXo/K1TUBmvSH17OkhuMklwiLfOmAaep769tCaEqWY gNBz7XXisIXcjJCg90FJFEHXNSmfNCHL4WeEs+rVEeQIvx05cgI6g1JAfDTGIEDglayToxJ5 DqHtOZJzLUlWoCFUIoAQW1zEKoGP1gP53AA5NcNAVBYEJ8ACjeYauItTQPuUG8Up9gqndeCt ekFE3ed9dPhdWZYx2u101jf7uGkNVMAiAQ7RS7DJbepi3xXpkfO6wEN5oPyG0A3RU/Rm5MMC Eh5+JKBYmUhSX9NrFylhBMpDkxcrkxdV9YA3VNP+B4IDmcWZ8UmivC2XDAuZUeAk3ycBNiH5 Xrt+zeWFel0KyWW+RtGg2dkj7mfb/L0uSJDoHnHAgw5mUWY4jMleYQWehws0hhaPTYwRPQch 1a2z252KBRWKI9QlgzTGjOEThVtmtSaAoEQXTOZSqVARhElpjcB1mWsXoRN06ZIWSIXq+PYm /tR1KykmwP868ENa57g5YLj4YHUi9HhefU8XRNWOm33ctAD1hCdnp+3w5CG7PrdIFVnRE9AQ 2qKSUAWzp8m3aRx+mMPWG0oCmQm3aKqnAkQliRaJtNqmWl7C1ISgQODxYPHJ5+HjcOop3mQT PmYLDevCBx3F+de5sYKxdEFaDG2t43/WGIanpHcCs64ASBOBs/QoBjFF24ABWTS1w9fXri0S lQ45f6SES+1c22ji81cvIuhZiMfs1L0sq4H5EoeGSBN9YjQ0086Uo6otjMMViqKqgjBTTTKs A1qoQt9EG5tcuAoa3kH7mgitSETccTswuEDKn7mUCvrkyzVKRFRDj2qP+kv6HX0NMzo8Om7n zqqJ9eYfexJginWnp6mIf+t7zxJdgVII+VPVgIMS0Fvno4o5c8aO26SmSPH+Iwg5jQ9Sa1aF fEq0yyCOX4jD8jbTBbmlaUoyPqEr+LIuJniTvgaVYIa1XYVnUu4lM9XHdwiiUgesquAefjaH L91Gs8bI7coc7MLiguuzmCBYiTI+uc5FqLDKtYk2TSLwLiH9LBHnKcpNQka2MNVtSEkBkv4x fmeDQOi5V1927+HMJMxusduk4aJG4CZkhhXVdrhkRf5emJRCS0uEtwqMcItNZCHF1lJpDCG5 DyzWbpVFwZfSJCmALqDSmgfPnbeZKTHAb/6xJwFqo8pjD95vf/hHnwLFh6CL31H+J3OgcoqK 5x0l1uI38qI0LVBwtQagq2VaPeV6DhU3hWyo1DRB4CAGSVs9EOCWKKer80UxTVrZUxahVg8R isAv12S+eW79XW0dc/9HI+scbA/+SwoTNDxBNUE8FhZxVagaKPkPcVD62wXRHdGSNNMJtQnb NWGiGaTWtk69McTlkAa1cREqChe0pIS/O0iHdOXkCgb1Rw0qoBWDSwpqAziRx9eqFtiTadSk RcUA6uMWjYLnqaoCIpRFrAF9nd/rcHja0hvF9L7/ve/mdd68/9Ox7EmA+oXHHjhjjyPEL341 xwYw/BJmQg/lTE3xURSpKezmjTYQVJ/obYjZ14UKJhB7P4oTb3Br6UdBkKQUpBW6nVugLnlu b4kDbFNc7REA+LnlDb4nE1rXlhbXcwcCK9/LDa7JtAKDuVutgipmuYKWyXz2+PkCZlXBi6Yq OuB6JyoWFhvBVHcU5bKBU4IVdBZBIPoZVyDma12CkzoWoYGv8wuoFq6q3bporS6jUo+CAGne f4OvVZxl4HIpKFFhl+h6AIppxYKoIfo3X5GPQ2OVjgmCC2D2jx87Zo/cf/7mVW/nJ/cswAxm 9KMf/JB9+7nvYz40vA2fwBsX8iJyUY03ElAhltvrU2kIH1eFPiAyrXDKGm9k25WV1IhZcUlv AnRFFzzIdQ5LkwnVJUg9l0yTDkL1PnftFaWqIsDfrGEmXcVDx6KmGA5Z5CGZMKU7Mo9a7abh Qm4GKL+jIQ0byg+jaiujA4kirup0Yb4vE6dKlbRAlXsFS1F8k0u8+eMxkXxdDREwgvcb1uRf CZK8T6sUdMEU0KkhVbJShOnRdFxXH93dM8/nrtle31fCQWpF1PrxH/8JmwLi2+tjzwLUH3jb k48yR/MxW/3yF6AXDAqUakyUJrghb5qRglwjaGgYLVrl0ISAxBV5sWCXmJJhhdxk/KWX/omC RhfzlmsEF2XdYgBI3W71knTRSnlT7T9yh8KBaB2dCrfueu/0HuhMFP2J8SZZeuk0ElSlcpFQ FHFaenBFtY7O/Q7sgI7MLo03zodz+aTVulgV5a4ykVwQVdhdbQ8AO4S2KxgRQ01/Wx23wmJb IizxHga/zlkMXszAXKqsorvl/tupM+h1K3KXJSV4On/2nP3kRz7kLMFeH/sSYCYVtJ/52E/Y Cy8/b9eZWqHRHV0gL92yLkKp4O9ELW/QD5CH2BvGmctcaEuZ8h1tbtFoKZmtPGzvPAFLXaiF A4LVo6A3KBchLzgo/rkqtYsMNOIZk4rpchujd26364x0uRg/o6kU/Fsr7NoaXC3WAFJt87dl BdxB8fuquOuWSAhdXrP8pgjXErb+jjg7fbRZZlXrY5uYUsF2ukyqHhSJPoURKx+WaXdlJGcx JUCZhUHK5O6ZXpt7CHXiUmkxisARwIa//HM/a7PjPzzU4ebFuC8B6unfzyjIKz/10/a//h// xJlOPzdJWKA0piGzJ8uGeYyREijfWYXw4yYwOBdATdEtdaQirWhVDh3ikIQkuvzuhB4nL1db kwx0OwXbkQcyEUnEYlHWZKYE1rjbrgh9oKeDXMoV7QZ0BplHftKF+W6Pky6RNMY962BtuOC2 3YcqI0rNeno/zgrs7JZwl2sgDF0vAdFqfJVAXfYmWEyC12vZkaNwZHGk5Afben+A5Ap8VHL6 xEd/3H76Ix9wP7ufx74FqI6rv/Lzn7DLy4tuKZTCax/72MU0Vntym5ZkHUwJRGMwj0znOnhH CgAcIqPtm2pwFDNL710RqsMEdzRO5gjEwyH9ypVgekXAY0U7qAORaRDB+NS4w0erVB/cgWMu B5KUmZTNxowrgVZKg+Zq+4omCXr4uqrm4ni6hwMedl6mRMGFcTEnBVn3ut1LH1wPZw3c1/g+ r8G5Znch+LpWke88j/7vLp6+7H6G94vQNEzBC3b8Yx/4sP29v/03KYvtLfL8YUHvW4B6kgyJ +D/6+/+1exOf+8KXCaNB3kE5NA/FNToIHlO05bRj4F8GJmWw009aMniz+j7C4s17dFWVM0kr dZs5fB/4qgbCdTHFDdfbR9mITiDVHts0xPRpQvHFVNnnb/E8sgJu9Z3SFvJEH8GGCEMq8bh7 BKCgSoFEJq6nzJuCIPlMvUZptCPzYsuVyznQ2Y380sVz98u9Rv1fLDb3npwK71wAZ1Wk7/KD ygGxLhC7lFKI8RYiX33/+95n/8M/+G9Y6yMS8f4ftyRAhfNjRJB//+/8bbpvJuz3/u2n3KaU ntbOYUPd8kUJy5mHgZAGJpQP/VsUPvdNfX3gwF1njg5M56MSEnosEqxHtEXwVfUYiAzkQQCi 7dfA8sZm2LfAf6K8K18T/2YwVZH8i0uk5+9xiEJYFHEKhB/M4uH5dU908G4Yj9rhdLl2Lo9M n/Bb5ZuDsvlAcLvBhi6kTCNvwfliB24q4Bq4A/28TyRevq9oU+Y2jc/7xMd/2v7qL/yinTw8 9Yap3a8I9y1A126tvAtHHkUTfu7HP2zjvLjP/fvP25Wrl6iEw5Eh+lSiKoG5NyqzqbOSZknj XIjtDJADdGWGdjyJOwitqFMfgQSqoTsKtz3gkqqrDQ6Z3Ax8MkVSLsF50E5VP0RfF2DsAZQN akcffysSVTItarwIydImNdYCcvMhMMBLJd4rDVO6olmgumTO/A0u3SD01/KugUlV5UW3QJdU mvyGZkrLdDf5FVkBL7BbgNcdY8nxmTOn7QPv/4C9/13vInhJuqpJXBPxVY1w+OfeHeE+BYjw iMi0fkD9BAWqAKo8PHD0kI184qfs4rVrdpG1bPMsIRYnRGznplAJ/KRqc3VN5ZPpcY5/MBDH BTAuWpX5GvjKQYKuNIXvC3ckcJEldto7CDvQSMhLjO/Qwbq+PG6KanUN9SBIkPpbO1OVlMDH oNSLW6O8b4uWtLW1FXdRxNJuVskdgdnUEiY/KWZBR9OTnA0d+D0BFgPt5v+i2/OzEqAbl+c0 FkhOearW9oAoiUEwPTVpJ2DWPUCiPg2Trs37yJHOiLCloQsCQ8IabLCPSGZfAtTN6nC4umma 2Cdb39ZuPKoBBOx27NA0jfpjtg3GmAPt0CwxcUpraKv6AsUm07/FlO4RwUorNHNTWiNTJKV0 Aas0AgF11Y7FskmRXhWCayOogom2ckPW0eWpTOw+dEFUStJhuIPWhCUOO6hp+QzpyfN3VkXb 4LBVFVBgo9uvOFM0P0WdukQuoBKsxfOI4rHLU9G/lYqIMSfBBwR0828FVprXFhMrD75MUvwW LsoQLLYhcNc0lEu1UFdgc6u9XE8dY/Ws3JBaCfb72JcAZevdWEUiOZ+2QIlir9ktQkBEmdNy ZIzICHNE09oDn6Hq0KV/nCClzQsWybXm8EuNc5SWoJXAXfpwbdC6IPxf5RlVHKRJouJJkBKK PhRwiJ/aYFJhi0E/bvTVTpqioaqDCEO7e6XjJP6sd/UrsecdC4HRoXtpcxaI7JJs9+MKrHhf gvgIfNyISczbLl1Rh6yvqXAspoHSIYVCuyUuMcWVS+q5XXvBDsFZhV4FdCraag+Te35cgsQ2 6INQxKtXsffHvgSoG6s3oocOWm9cH8r3RHlX+UQfohNoTY9QeglJibGskfyiaBNOIG5O9MCH OI1zvnGn947nlqnSDZU5lfkaCEo/M/hc5Z1doe7+f/cYdrXmh6nq0iwVTt0wOkW7mhQvRGin u0i/48ygWGyavMvXpa36WRegOCEPvuZiH/Be/bw+3PPx805wnI/7O+L57GitNFfwnC6AuwQO k9Xi6B9o+F5FuC8B6o+4m+bAYWaF8UJ2X5jDLeV7FLZLAEBQgpkUSQ5groH/0P+d0FQERXDS KGGJEpQThItMBynHG4KRX9zRst1sa1c4f154uwchQetwXVqhA+ffuxfAdQg73ztoDdsV+O6/ 3f93UoNd/+YEqd/ZEZo2Z+0KUEJVcKXPdTb6fwjkxpF4NWdbmsf/d89Ln0uAe6ER/nkB71uA eiL9YfE4dDh6Ibu0uN3/OwESCerQJRgJzplHp0mDnEpB0EADf1izBivM9fw/oNkNNPOHtU2v wUWN+r8LbNw/fuQ96jMdoF6LnlOHNtDeAYVBgfBAqwZmd1d4u0J1Cb2i5x3N3A24doXkwWE6 s/uGFu5oqNNIfX2g8QOtHtAedy+/uwy3+LglAe7+bb0Q5y92zOruAe3e9EHUpkNDmD/kqxzw uyNUCVlH6L4m4bkLIphq4PdcrrXzu7vP6y7RG3L7UcHtvrZdDdsV8ECDBprslm3sCHDw87sm cuCNXFrjBpYPtNRRG3dQol2B+jQWZMes7l4EZ3p3rNMPX4g3Q2Bvqgb+RZfHRXA3ebt+4M92 BTDQMneAOmAnwB+NsF0C4TT2hzTvP/Ji9DO7JvMHJnagTYPawK7YBsJS+rJ7cQYC3E3Qf1RL d7+nC6ZI9E4+3hQNvJU38MZN/ovgQMc1vff4i07g3unc5XfjngDvCfAuP4G7/OXf08B7ArzL T+Auf/n3NPCeAO/yE7jLX/49DbwnwLv8BO7yl+//tV/7tTuLBd3lB3inX/49E3qnJXCLf/// A0TLfbaRkSBAAAAAAElFTkSuQmCC Os produtos e serviços para os quais o registo foi pedido pertencem às classes 25, 32 e 42 da lista do Acordo de Nice relativo à Classificação Internacional dos Produtos e dos Serviços para o registo de marcas, de 15 de Junho de 1957, tal como revisto e alterado, e correspondem, em cada uma dessas classes, à seguinte descrição: – classe 25: «Vestuário»; – classe 32: «Cervejas»; – classe 42: «Serviços de bares, restaurantes e clubes nocturnos». O pedido foi publicado em 17 de Janeiro de 2000 no Boletim de Marcas Comunitárias n.° 5/2000. Em 17 de Abril de 2000, a Modelo Continente Hipermercados, SA deduziu oposição ao pedido da recorrente nos termos do artigo 42.° do Regulamento n.° 40/94. A oposição dizia respeito a todos os produtos e serviços para os quais a recorrente pediu o registo de marca comunitária. Esta oposição era fundada na seguinte marca figurativa nacional: iVBORw0KGgoAAAANSUhEUgAAAIIAAAA1BAMAAAB/4i4DAAAAAXNSR0ICQMB9xQAAACpQTFRF AAAAKUqUUDd5XneudyVenhJDhWSUlKTJxgAp1D9eydHk4n+U8L/J/v7+VSVvXAAAAAF0Uk5T AEDm2GYAAAAJcEhZcwAADsQAAA7EAZUrDhsAAAAZdEVYdFNvZnR3YXJlAE1pY3Jvc29mdCBP ZmZpY2V/7TVxAAAB40lEQVRIx+3VP0/CQBQAcL7CSdTEzc3VD+Du6uynYMKYsBiHR1r2Jurg pAt7zcFeogzGwcJx38X3564tpUWQmJjYJljk7v3u3btXaNkdr1arERqhEf6N0B3uJsxPVbtm rtbjDQQElCokAQA+zAAEtcJTlnkHAdXbWpgr1RbigwBltxYorp0DR9sL7z71TjmFTYVPijv0 994PBEsHoM74dsBTJSwGkLea/opgIgimq8L8mBanKuxd2gXH4awZOGHCNxaywXI/ABGUwklg U540sDZygkSFLGSDK8It11Dt4SSJ88uhILkELMjG+hUCXLBwzhPhDV+0iWCKeYwx6iFygh+s EG4I2PdLYbLTlEpAOaBinWBo/Tg/n6IAJFzJpAEJtLScJn6YQiYEtQJ107NMzgWqxQjySuIr tEmN8IjtnHphxkLAraFdQU0xwSoBu2G4IqSZcG+/FWz32qbLdZDDY2FkrSmUuVrAK/VbpbPA aANSyb5/LtZW0gtYvD4V0DUPC7iHCUfTAPWIXSdkbZd4IS70JNT3ZC5IE4fuESh1deIG1wrW PZFchNg1ZqGKsFSGSiFxeeJ+QxZ44ZE83RGUvmicoLWm20LrkfxH3wAGP3zlAU0/FTJoXuCu +e1uhF8V/sD1BZz16D+atcJfAAAAAElFTkSuQmCC Esta marca tinha sido registada em Portugal em 20 de Janeiro de 1995 para «vestuário, incluindo calçado», produtos pertencentes à classe 25, e em 20 de Abril de 1995 para «xaropes, cerveja, refrigerantes e bebidas não alcoólicas», produtos incluídos na classe 32. Pela decisão n.° 763/2001, de 23 de Março de 2001, a Divisão de Oposição do IHMI deferiu o pedido de registo relativamente ao «vestuário», aos «serviços de bares, restaurantes e clubes nocturnos» e, considerando parcialmente procedente a oposição, recusou esse pedido para o produto incluído na classe 32 («cerveja»), com fundamento na existência de risco de confusão entre os sinais em conflito relativamente a este produto. Em 23 de Maio de 2001, a recorrente interpôs recurso (processo R 536/2001‑3) da decisão da Divisão de Oposição, alegando que não existiam razões para recusar o registo da marca pedida para o produto incluído na classe 32 («cerveja»). Em 23 de Maio de 2001, a interveniente interpôs recurso (processo R 674/2001‑3) da mesma decisão, na parte em que esta deferiu o pedido de registo. Por decisão de 6 de Março de 2002 (a seguir «decisão recorrida»), a Terceira Câmara de Recurso do IHMI negou provimento aos recursos, confirmando o registo da marca para os produtos e serviços das classes 25 e 42 e a recusa de registo para o produto incluído na classe 32 com fundamento na existência de risco de confusão entre a marca comunitária pedida e a marca nacional anterior relativamente a este produto. Pedidos das partes A recorrente conclui pedindo que o Tribunal se digne: – anular a decisão recorrida; – condenar o IHMI nas despesas; O IHMI e a interveniente concluem pedindo que o Tribunal se digne: – negar provimento ao recurso; – condenar a recorrente nas despesas. Questão de direito A recorrente invoca um único fundamento de recurso, que consiste na violação do artigo 8.°, n.° 1, alínea b), do Regulamento n.° 40/94. Argumentos das partes Em primeiro lugar, a recorrente alega que o risco de confusão entre a marca NEGRA MODELO, cujo registo é pedido, e a marca Modelo da interveniente deve ser apreciado com base no uso anterior desta última. Ora, uma vez que a interveniente não apresentou qualquer prova de uma utilização séria da sua marca, não pode existir risco de confusão entre esta última e a marca da recorrente. Em segundo lugar, a recorrente refere o prestígio da marca NEGRA MODELO, observando, por um lado, que a Câmara de Recurso não teve aquele suficientemente em conta no momento da apreciação do risco de confusão com a marca da interveniente e, por outro, que esse prestígio impede o consumidor de ser induzido em erro e afasta assim todo e qualquer risco de confusão. Em terceiro lugar, a recorrente contesta a apreciação realizada pela Câmara de Recurso quanto à existência de risco de confusão entre a marca anterior e a marca proposta a registo. A este respeito, alega que a Câmara não procedeu a uma avaliação global do risco de confusão com base na impressão de conjunto produzida pelas marcas em causa nos planos visual, fonético e conceptual, contrariamente ao enunciado pelo Tribunal de Justiça no n.° 25 do seu acórdão de 22 de Junho de 1999, Lloyd Schuhfabrik Meyer (C‑342/97, Colect., p. I‑3819). Além disso, a Câmara excluiu da apreciação global os elementos figurativos e as cores indicados no pedido de registo de marca comunitária NEGRA MODELO. Por último, separou indevidamente os termos «negra» e «modelo», considerando o primeiro descritivo. A título liminar, o IHMI recorda que, segundo o artigo 43.°, n.° 2, do Regulamento n.° 40/94 e a pedido do requerente, o oponente deve produzir prova da utilização da marca anterior que fundamenta a oposição. No presente caso, a recorrente não pediu à oponente que produzisse essa prova. Em seguida, quanto ao argumento que a recorrente extrai do alegado prestígio da sua marca, o IHMI afirma que os documentos apresentados por aquela para efeitos da prova desse prestígio se referem ao uso da marca em Espanha, ao passo que esse risco de confusão deve ser apreciado em Portugal. Por outro lado, na audiência, o IHMI contestou a admissibilidade dos referidos documentos pelo facto de terem sido apresentados pela primeira vez no Tribunal. Quanto à apreciação do risco de confusão, o IHMI alega que, embora o grau de semelhança entre as marcas seja reduzido no plano visual, é elevado nos planos fonético e conceptual. No que se refere, em particular, à semelhança conceptual, o IHMI considera que a Câmara não procedeu a uma decomposição arbitrária do sinal objecto da marca, tendo, pelo contrário, analisado de forma global todos os elementos que o compõem. A interveniente alega que não existe uma contradição entre a apreciação global do risco de confusão e o destaque dos elementos distintivos e dominantes da marca, dado que a visão unitária e não decomposta da marca permite identificar a predominância de um dos seus elementos. No plano conceptual, a interveniente sustenta ainda que a palavra «negra» tem um significado particular, a saber, «que tem uma cor muito escura: negro», e é utilizada em Portugal na linguagem corrente para designar um tipo de cerveja preta. Relativamente aos produtos designados pelas marcas em causa, o termo «negra» não tem, portanto, no seu entender, qualquer carácter distintivo. Apreciação do Tribunal De acordo com o artigo 74.°, n.° 1, do Regulamento n.° 40/94, num processo respeitante a motivos relativos de recusa do registo, o exame é limitado aos fundamentos invocados e aos pedidos apresentados pelas partes. Daí resulta que, tratando‑se de um motivo relativo de recusa do registo, elementos de direito e de facto invocados no Tribunal sem terem sido anteriormente apresentados nas instâncias do IHMI não são susceptíveis de pôr em causa a legalidade de uma decisão da Câmara de Recurso do IHMI [v., quanto a novos elementos de facto, acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 13 de Julho de 2004, Samar/IHMI – Grotto (GAS STATION), T‑115/03, ainda não publicado na Colectânea, n.° 13]. Por conseguinte, no quadro da fiscalização da legalidade das decisões das Câmaras de Recurso do IHMI, confiada ao Tribunal de Justiça pelo artigo 63.° do Regulamento n.° 40/94, esses elementos de direito e de facto não podem ser examinados para apreciar a legalidade da decisão da Câmara de Recurso e devem, portanto, ser declarados inadmissíveis (acórdão GAS STATION, já referido, n.° 14). No presente caso, sendo facto assente que os argumentos baseados na falta de uso da marca anterior e no prestígio da marca proposta a registo não foram apreciados pela Câmara de Recurso pelo facto de não terem sido alegados pela recorrente, os mesmos devem ser declarados inadmissíveis. Quanto à apreciação da existência de um risco de confusão entre as duas marcas em causa, deve recordar‑se que, segundo a jurisprudência do Tribunal de Justiça relativa à interpretação da Primeira Directiva 89/104/CEE do Conselho, de 21 de Dezembro de 1988, que harmoniza as legislações dos Estados‑Membros em matéria de marcas (JO 1989, L 40, p. 1), e a jurisprudência deste Tribunal relativa ao Regulamento n.° 40/94, existe risco de confusão se o público puder crer que os produtos ou serviços em causa provêm da mesma empresa ou, eventualmente, de empresas ligadas economicamente [acórdãos do Tribunal de Justiça de 29 de Setembro de 1998, Canon, C‑39/97, Colect., p. I‑5507, n.° 29, e Lloyd Schuhfabrik Meyer, já referido, n.° 17; acórdãos do Tribunal de Primeira Instância de 23 de Outubro de 2002, Oberhauser/IHMI – Petit Liberto (Fifties), T‑104/01, Colect., p. II‑4359, n.° 25; de 15 de Janeiro de 2003, Mystery Drinks/IHMI – Karlsberg Brauerei (MYSTERY), T‑99/01, Colect., p. II‑43, n.° 29, e de 17 de Março de 2004, El Corte Inglés/IHMI – González Cabello e Iberia Líneas Aéreas de España (MUNDICOR), T‑183/02 e T‑184/02, ainda não publicado na Colectânea, n.° 64]. Em particular, segundo o artigo 8.°, n.° 1, alínea b), do Regulamento n.° 40/94, a apreciação da existência de um risco de confusão pressupõe, por um lado, a identidade ou semelhança dos produtos ou serviços designados pelos sinais em conflito e, por outro, a identidade ou semelhança destes últimos. No caso em apreço, no que se refere à semelhança dos produtos, é pacífico que o produto designado pela marca anterior e pela marca proposta a registo é o mesmo, a saber, a cerveja. Quanto à semelhança dos sinais em conflito, importa observar ter sido no mercado português que a Câmara de Recurso identificou o risco de confusão (n.° 50 da decisão recorrida). Também concluiu que o consumidor referido era o consumidor médio português, normalmente informado e razoavelmente atento e avisado, relativamente ao qual analisou a impressão que as marcas em causa podiam produzir. Estas conclusões da Câmara de Recurso não foram impugnadas no presente recurso. Relativamente à apreciação do risco de confusão, decorre da decisão recorrida (n. os 36 e segs.) que a Câmara de Recurso comparou as marcas em causa tendo em conta a impressão de conjunto produzida pelas marcas em conflito nos planos visual, fonético e conceptual. Contrariamente ao que a recorrente sustenta, a Câmara de Recurso não violou a obrigação de efectuar uma apreciação global do risco de confusão. Quanto à observação da recorrente relativa à apreciação separada dos termos «negra» e «modelo», há que recordar que a apreciação global do risco de confusão entre duas marcas deve basear‑se na impressão de conjunto produzida por estas, atendendo, em particular, aos seus elementos distintivos e dominantes (v., por analogia, acórdãos do Tribunal de Justiça de 11 de Novembro de 1997, SABEL, C‑251/95, Colect., p. I‑6191, n.° 23, e Lloyd Schuhfabrik Meyer, já referido, n.° 25; acórdão Fifties, já referido, n.° 34). No caso das marcas compostas por várias palavras, a determinação do elemento dominante implica inevitavelmente a análise do significado, para o consumidor relevante, de cada uma dessas palavras. Essa determinação deve basear‑se, por um lado, no exame das marcas em causa, «cada uma delas [considerada] no seu conjunto», e, por outro, nas «qualidades intrínsecas» de cada componente a comparar com as das outras componentes [acórdão do Tribunal de Primeira Instância de 23 de Outubro de 2002, Matratzen Concord/IHMI – Hukla Germany (MATRATZEN), T‑6/01, Colect., p. II‑4335, n. os 34 e 35]. Cumpre igualmente observar que o público relevante não considera um elemento descritivo integrado numa marca complexa como o elemento distintivo e dominante da impressão de conjunto que esta dá [acórdãos do Tribunal de Primeira Instância de 3 de Julho de 2003, Alejandro/IHMI – Anheuser‑Busch (BUDMEN), T‑129/01, Colect., p. II‑2251, n.° 53; de 18 de Fevereiro de 2004, Koubi/IHMI – Flabesa (CONFORFLEX), T‑10/03, ainda não publicado na Colectânea, n.° 60, e de 6 de Julho de 2004, Grupo El Prado Cervera/IHMI – Debuschewitz (CHUFAFIT), T‑117/02, ainda não publicado na Colectânea, n.° 51]. No presente caso, é incontestável que a palavra «modelo» constitui o elemento dominante da marca complexa NEGRA MODELO. Com efeito, «negra» é um elemento descritivo, dado que pode ser utilizado em português para designar a cerveja preta, isto é, o tipo de cerveja comercializado sob a marca NEGRA MODELO. Por conseguinte, a atenção do consumidor médio português irá centrar‑se no termo «modelo». Em consequência, «modelo» é o elemento dominante da marca NEGRA MODELO, quer se esta palavra for considerada na sua relação com os outros elementos da marca quer se for apreciada a impressão de conjunto produzida por esta. Portanto, no n.° 42 da decisão recorrida, a Câmara de Recurso qualificou com razão como dominante a palavra «modelo», integrada na marca proposta a registo. Quanto ao argumento da recorrente segundo o qual a Câmara de Recurso não tomou em consideração as particularidades gráficas da marca NEGRA MODELO, deve observar‑se que, na análise da impressão de conjunto produzida pelas marcas em causa nos planos visual, fonético e conceptual, não é necessário que o risco de confusão exista em todos estes planos. Com efeito, como o IHMI recordou de forma pertinente, é possível que certas diferenças existentes num desses planos sejam neutralizadas, na impressão de conjunto produzida no consumidor, por semelhanças existentes noutros planos. Tendo em conta as semelhanças fonética e conceptual entre os sinais em causa, as diferenças visuais entre os sinais não são susceptíveis de excluir a existência de um risco de confusão (acórdão Fifties, já referido, n.° 46). No caso vertente, a identidade fonética e conceptual entre o elemento dominante da marca proposta para registo e a marca anterior neutraliza as diferenças visuais decorrentes das particularidades gráficas da marca proposta para registo, pelo que essas diferenças não permitem excluir a existência de um risco de confusão. Por outro lado, esta semelhança respeita a duas marcas que designam o mesmo produto, a saber, a cerveja. Quanto a esta questão, há que recordar que um reduzido grau de semelhança entre as marcas pode ser compensado por um elevado grau de semelhança entre os produtos ou serviços designados (v., por analogia, acórdãos Canon, já referido, n.° 17, e Lloyd Schuhfabrik Meyer, já referido, n.° 19; acórdão Fifties, já referido, n.° 27). Resulta das considerações precedentes que a apreciação, constante da decisão recorrida, do risco de confusão entre a marca NEGRA MODELO da recorrente e a marca Modelo da interveniente não está viciada de ilegalidade, uma vez que a Câmara de Recurso concluiu correctamente que o termo «modelo» tinha natureza dominante na marca da recorrente e que este último era idêntico ao único termo que compõe a marca anterior. No presente caso, a identidade do produto designado pelos sinais em conflito limita‑se a reforçar a semelhança existente entre os mesmos. Face às considerações precedentes, considera‑se que existe risco de o público relevante ser induzido a crer que os produtos designados pelos sinais em conflito provêm da mesma empresa ou, pelo menos, de empresas ligadas economicamente. De resto, a existência desse risco de confusão é ainda corroborada pelo facto de o consumidor médio só raramente ter a possibilidade de proceder a uma comparação directa entre as diferentes marcas, devendo confiar na imagem imperfeita que guardou na memória (acórdão Lloyd Schuhfabrik Meyer, já referido, n.° 26, e acórdão GAS STATION, já referido, n.° 37). Por conseguinte, há que concluir que existe risco de confusão entre as marcas NEGRA MODELO e Modelo, na acepção do artigo 8.°, n.° 1, alínea b), do Regulamento n.° 40/94. Resulta do exposto que os argumentos da recorrente destinados a obter a declaração de que a Câmara de Recurso violou o artigo 8.°, n.° 1, alínea b), do Regulamento n.° 40/94 não podem ser considerados procedentes. Por conseguinte, deve negar‑se provimento ao recurso. Quanto às despesas Nos termos do artigo 87.°, n.° 2, do Regulamento de Processo do Tribunal de Primeira Instância, a parte vencida é condenada nas despesas se a parte vencedora o tiver requerido. Tendo o IHMI e a interveniente pedido a condenação da recorrente e tendo esta sido vencida, há que condená‑la nas despesas. Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE PRIMEIRA INSTÂNCIA (Primeira Secção) decide: 1) É negado provimento ao recurso. 2) A recorrente é condenada nas despesas. Vesterdorf Mengozzi Labucka Proferido em audiência pública no Luxemburgo, em 15 de Fevereiro de 2005. O secretário Le président H. Jung B. Vesterdorf – Língua do processo: espanhol.

61996CJ0031

it

Motivazione della sentenza 1 Con ordinanze 15 e 17 gennaio 1996, pervenute in cancelleria il 7 febbraio successivo, il Tribunal Superior de Justicia della Comunidad de Extremadura, Cáceres, ha sottoposto a questa Corte, ai sensi dell'art. 177 del Trattato CE, una questione pregiudiziale vertente sull'interpretazione dell'art. 47, n. 1, del regolamento (CEE) del Consiglio 14 giugno 1971, n. 1408, relativo all'applicazione dei regimi di sicurezza sociale ai lavoratori subordinati, ai lavoratori autonomi e ai loro familiari che si spostano all'interno della Comunità (GU L 149, pag. 2), nella versione modificata e aggiornata dal regolamento (CEE) del Consiglio 2 giugno 1983, n. 2001 (GU L 230, pag. 6), come adattato dall'allegato I, parte VIII, dell'Atto relativo all'adesione del Regno di Spagna e della Repubblica portoghese alle Comunità europee e agli adattamenti dei Trattati (GU 1985, L 302, pag. 23; in prosieguo: il «regolamento»), successivamente modificato dal regolamento (CEE) del Consiglio 30 aprile 1992, n. 1248 (GU L 136, pag. 7). 2 La questione è stata sollevata nell'ambito di tre distinte controversie sorte, la prima tra il signor Naranjo Arjona e l'Instituto Nacional de la Seguridad Social (in prosieguo: l'«INSS»), la seconda tra il signor Vicente Mateos e l'INSS nonché la Tesorería General de la Seguridad Social (in prosieguo: la «TGSS») e la terza tra l'INSS e la signora García Lázaro, in merito al calcolo di pensioni di vecchiaia o d'invalidità. 3 Con ordinanza del presidente 12 marzo 1996 i tre procedimenti sono stati riuniti ai fini della fase scritta e orale e della sentenza. 4 Dagli atti trasmessi dal giudice nazionale emerge che, ai sensi della normativa spagnola, l'importo delle pensioni di vecchiaia e d'invalidità permanente dei lavoratori subordinati non varia in funzione del numero dei periodi di contribuzione o dell'anzianità lavorativa degli interessati, ma risulta invece dalla presa in considerazione di una base contributiva media corrispondente alla retribuzione percepita per un certo numero di anni precedenti il pensionamento o la sopravvenienza dell'invalidità. In particolare, in forza dell'art. 3, n. 1, della legge 31 luglio 1985, n. 26/85, in vigore all'epoca dei fatti, «la base pensionabile per le pensioni di vecchiaia e per le pensioni ordinarie d'invalidità è pari al quoziente ottenuto dividendo per 112 le basi contributive dell'interessato nei 96 mesi immediatamente precedenti quello nel corso del quale si è verificato il rischio». Ai sensi di tale disposizione, le basi corrispondenti ai 24 mesi precedenti quello dell'avverarsi del rischio vanno calcolate al valore nominale, mentre le altre vengono attualizzate in funzione delle variazioni dell'indice dei prezzi al consumo. Il n. 4 del medesimo articolo precisa inoltre che, in assenza dell'obbligo di versamento dei contributi durante l'intero periodo di riferimento o parte di esso, le lacune vengono colmate applicando le basi minime previste per i lavoratori che abbiano superato i 18 anni. 5 Il procedimento C-31/96 riguarda il signor Naranjo Arjona, lavoratore di cittadinanza spagnola, che ha esercitato attività lavorativa subordinata in Spagna dal 1952 al 1965 e poi in Germania dal 1966 al 1991, pur continuando a versare contributi previdenziali in Spagna fino al 1968. Nel 1994 l'INSS gli ha riconosciuto, con decorrenza 1_ aprile 1991, una pensione di vecchiaia calcolata in base ai contributi versati in Spagna tra il 1962 e il 1968, pensione il cui importo è stato contestato dall'interessato, secondo il quale il periodo di riferimento da considerare era il periodo compreso tra il 1982 e il 1991, corrispondente agli ultimi anni della sua attività lavorativa in Germania. 6 Nel procedimento C-32/96 il signor Vicente Mateos, lavoratore di cittadinanza spagnola, ha anch'egli esercitato attività di lavoro subordinato in Spagna dal 1942 al 1962 e poi in Germania dal 1963 al 1989. L'ente previdenziale competente di quest'ultimo Stato ha riconosciuto il suo diritto ad una pensione d'invalidità permanente con decorrenza 1_ febbraio 1989. In Spagna, l'INSS ha anch'esso riconosciuto all'interessato una pensione d'invalidità, ma soltanto nell'ambito del precedente regime previdenziale spagnolo, corrispondente ad una base esclusivamente nazionale e ad un ammontare invariabile. Egli ha contestato l'importo di tale pensione sostenendo che dovevano essere presi in considerazione i periodi di contribuzione in Germania. 7 Nel procedimento C-33/96 la signora García Lázaro, cittadina spagnola, ha parimenti esercitato attività di lavoro subordinato in Spagna dal 1961 al 1964 e poi in Germania dal 1961 al 1987. L'ente previdenziale competente in Germania le ha riconosciuto nel 1987 il diritto ad una pensione d'invalidità e l'interessata ha quindi presentato all'INSS una domanda per una pensione d'invalidità permanente, che le è stata negata nel 1992. La signora García Lázaro ha però impugnato tale provvedimento e le è stato riconosciuto in sede giurisdizionale il diritto ad una pensione d'invalidità permanente totale per la sua attività lavorativa abituale, pensione il cui importo è stato calcolato in base ai massimali contributivi applicabili in Spagna nell'ambito della categoria professionale dell'interessata per i periodi di contribuzione in Germania. 8 Adito in sede di appello, il Tribunal Superior de Justicia della Comunidad de Extremadura ha sottoposto alla Corte, nell'ambito delle tre controversie, le seguenti questioni pregiudiziali: «Se l'art. 47, n. 1, lett. e), del regolamento (CEE) n. 1408/71 - ora art. 47, n. 1, lett. g) - nel punto in cui recita: "determina questa base media in funzione dei soli periodi di assicurazione compiuti sotto la legislazione di detto Stato", debba intendersi riferito: 1) alla base teorica, massima, minima o media, stabilita di volta in volta dalla normativa di uno Stato membro ai fini del versamento dei contributi previdenziali dovuti; ovvero 2) alla media delle basi reali dei contributi effettivamente versati dall'interessato, senza tener conto di quanto sarebbe stato tenuto a versare a titolo di contributi durante i periodi lavorativi compiuti in Spagna in conformità della normativa di tale Stato». Lo sfondo normativo delle cause principali 9 Prima di risolvere la questione pregiudiziale sollevata, è opportuno richiamare il tenore delle disposizioni del regolamento delle quali trattasi nelle cause principali. 10 Come emerge dagli atti, le normative dei due Stati membri nei quali gli interessati devono fruire di prestazioni per invalidità non sono dello stesso tipo. L'allegato IV del regolamento menziona la normativa spagnola tra quelle contemplate dall'art. 37, n. 1, vale a dire quelle in cui l'importo delle prestazioni d'invalidità non dipende dalla durata dei periodi di assicurazione. La normativa tedesca, invece, non rientra tra queste normative. 11 L'art. 40, n. 1, del regolamento prevede che ai lavoratori colpiti da invalidità che sono stati assoggettati in momenti successivi ai due tipi di normativa si applichino per analogia le disposizioni del capitolo del regolamento relativo alle pensioni di vecchiaia e morte, vale a dire gli artt. 44-51. Le dette disposizioni si applicano quindi allo stesso modo nel procedimento C-31/96, che riguarda una pensione di vecchiaia, e nei procedimenti C-32/96 e C-33/96, vertenti su pensioni d'invalidità. 12 L'art. 46 del regolamento stabilisce le modalità di liquidazione delle prestazioni. In particolare, il n. 2 dispone quanto segue: «a) l'istituzione calcola l'importo teorico della prestazione cui l'interessato avrebbe diritto se tutti i periodi di assicurazione e di residenza compiuti sotto le legislazioni degli Stati membri, alle quali il lavoratore subordinato o autonomo è stato soggetto, fossero stati compiuti nello Stato membro in questione e sotto la legislazione che essa applica alla data della liquidazione della prestazione. Se, secondo questa legislazione, l'importo della prestazione è indipendente dalla durata dei periodi compiuti, tale importo è considerato come l'importo teorico di cui alla presente lettera». 13 L'art. 47 del regolamento contiene talune disposizioni complementari per il calcolo delle prestazioni. Al n. 1 sono previste disposizioni particolari per il calcolo dell'importo teorico di cui all'art. 46, n. 2, lett. a), fra le quali figura in particolare la seguente: «e) l'istituzione competente di uno Stato membro la cui legislazione prevede che il calcolo delle prestazioni si stabilisca su una base contributiva media determina questa base media in funzione dei soli periodi di assicurazione compiuti sotto la legislazione di detto Stato». 14 Occorre infine precisare che, nella versione del regolamento risultante dal regolamento n. 1248/92, la lett. e) dell'art. 47, n. 1, è divenuta la lett. g) del medesimo paragrafo. Inoltre, l'allegato VI, che indica, conformemente all'art. 89 del regolamento, le specifiche modalità di applicazione delle normative di taluni Stati membri, è stato integrato, alla voce D. Spagna, nei termini seguenti: «4. a) In applicazione dell'articolo 47 del regolamento, il calcolo della prestazione teorica spagnola si effettua sulle basi contributive reali versate dall'assicurato durante gli anni immediatamente precedenti il pagamento dell'ultimo contributo alla sicurezza sociale spagnola. b) L'importo della pensione ottenuta sarà aumentato dell'importo delle maggiorazioni e rivalutazioni calcolate per ciascun anno successivo e fino all'anno precedente il verificarsi del rischio, per le pensioni della stessa natura». Sulla questione pregiudiziale 15 Con la sua questione, il giudice nazionale chiede in sostanza se la base contributiva media di cui alla lett. e) dell'art. 47, n. 1, del regolamento, divenuta lett. g) nella versione figurante nel regolamento n. 1248/92, debba essere determinata con riferimento alle basi contributive teoriche (massima, minima o media) o alle basi contributive reali dell'assicurato. 16 I signori Naranjo Arjona, Vicente Mateos e la signora García Lázaro ritengono che le diverse soluzioni suggerite dal giudice nazionale siano impossibili da attuare, segnatamente in quanto la nozione di «basi retributive» è entrata a far parte della normativa spagnola soltanto dal 1974 e i lavoratori migranti cui si applica un periodo di riferimento anteriore a tale data sono così penalizzati. Pertanto, gli interessati suggeriscono alla Corte di dichiarare che la lett. e) dell'art. 47, n. 1, del regolamento, divenuta lett. g) dopo l'entrata in vigore del regolamento n. 1248/92, e l'allegato VI, D (Spagna), punto 4, lett. a), del medesimo regolamento modificato sono incompatibili con l'art. 51 del Trattato, in quanto prevedono un sistema di calcolo delle prestazioni che differisce da quello previsto dalla normativa spagnola e non tengono conto dei periodi di assicurazione o di lavoro in un altro Stato membro. 17 Il governo spagnolo sostiene invece che dalle precisazioni inserite al punto 4 della voce D dell'allegato VI ai fini dell'applicazione dell'art. 47 del regolamento emerge chiaramente che occorre prendere in considerazione le basi contributive reali dell'assicurato per gli anni immediatamente precedenti il versamento dell'ultima contribuzione alla previdenza spagnola e adeguare l'importo della pensione così calcolato al livello corrispondente alla data dell'avverarsi del rischio. 18 La Commissione dal canto suo sostiene che nessuna delle disposizioni dell'art. 47, n. 1, è applicabile al calcolo dell'importo di una prestazione d'invalidità in un sistema nel quale tale importo è indipendente dalla durata dei periodi di assicurazione. Per quanto riguarda le pensioni di vecchiaia e di morte, essa ritiene che la disposizione di cui trattasi vada interpretata nel senso che l'importo delle retribuzioni reali immediatamente anteriori al momento dell'avverarsi del rischio viene preso in considerazione, a prescindere dallo Stato membro nel quale esse siano state percepite, in modo che il risultato dell'applicazione della normativa nazionale, interpretata alla luce degli obiettivi perseguiti dagli artt. 48 e 51 del Trattato, non penalizzi il lavoratore che ha esercitato il diritto alla libera circolazione rispetto a quello che non se ne è avvalso. 19 Occorre anzitutto ricordare che, contrariamente a quanto sostiene la Commissione e come la Corte ha già dichiarato nella sentenza 12 settembre 1996, causa C-251/94, Lafuente Nieto (Racc. pag. I-4187), la norma di cui all'art. 47, n. 1, lett. e), del regolamento, ora riprodotta nella lett. g) della versione attualmente in vigore, riguarda un sistema di calcolo delle prestazioni d'invalidità fondato su una base contributiva media, analogo a quello previsto dalla normativa spagnola. Questa disposizione, infatti, non è applicabile soltanto ai regimi di pensione di vecchiaia e morte, ma lo è anche per analogia, in forza dell'art. 40, n. 1, del regolamento, ai regimi di prestazioni di invalidità, quando il lavoratore interessato sia stato assoggettato in momenti successivi, come nel caso oggetto delle cause principali, a legislazioni di tipo diverso (sentenza Lafuente Nieto, già citata, punto 28). 20 Si deve altresì ricordare che la medesima disposizione costituisce una regola complementare per il calcolo dell'importo teorico della prestazione di cui all'art. 46, n. 2, lett. a), del regolamento. Questa regola va dunque interpretata alla luce di quest'ultima norma e, come la Corte ha osservato al riguardo nella sentenza 9 agosto 1994, causa C-406/93, Reichling (Racc. pag. I-4061), alla luce dell'obiettivo perseguito dall'art. 51 del Trattato, che comporta in particolare che i lavoratori migranti non devono subire una riduzione dell'importo delle prestazioni previdenziali per il fatto di aver esercitato il loro diritto alla libera circolazione. 21 Tuttavia, contrariamente a quanto affermano gli interessati, tale obbligo non comporta che la disposizione controversa sia necessariamente incompatibile con l'obiettivo sopra menzionato perché non consente, per la determinazione della base contributiva media, di tener conto dell'importo dei contributi versati in un altro Stato membro. Esso implica soltanto che la detta base deve essere per il lavoratore migrante la stessa che gli sarebbe stata applicata se non avesse esercitato il diritto alla libera circolazione. 22 Pertanto, in situazioni come quelle oggetto delle cause principali, anche se si deve tener conto, conformemente alle disposizioni della lett. e) dell'art. 47, n. 1, del regolamento, divenuta lett. g) per effetto del regolamento n. 1248/92, soltanto dell'importo dei contributi versati in forza della normativa considerata, tale importo deve essere attualizzato e rivalutato di modo che coincida con quello che gli interessati avrebbero effettivamente versato se avessero continuato ad esercitare la loro attività, alle stesse condizioni, nello Stato membro di cui trattasi (v. sentenza Lafuente Nieto, già citata, punti 39 e 40). 23 Questa interpretazione viene confermata dalle nuove disposizioni inserite dal regolamento n. 1248/92, nell'allegato VI, voce D, punto 4, del regolamento, secondo cui «il calcolo della prestazione teorica spagnola si effettua sulle basi contributive reali versate dall'assicurato durante gli anni immediatamente precedenti il pagamento dell'ultimo contributo alla sicurezza sociale spagnola» e «l'importo della pensione ottenuta sarà aumentato dell'importo delle maggiorazioni e rivalutazioni calcolate per ciascun anno successivo e fino all'anno precedente il verificarsi del rischio, per le pensioni della stessa natura». 24 Indubbiamente, queste nuove disposizioni non sono di regola direttamente applicabili alle pensioni liquidate anteriormente al 1_ giugno 1992, con riserva tuttavia della facoltà attribuita agli interessati dall'art. 95 bis del regolamento, come modificato, di chiedere la revisione dei loro diritti alla luce di tali norme. Tuttavia, come ha già rilevato la Corte al punto 42 della sentenza Lafuente Nieto, già citata, le disposizioni in oggetto si limitano a precisare le modalità del regolamento che prevedono che la base contributiva media venga determinata in funzione dei soli periodi di assicurazione compiuti ai sensi della normativa interessata, senza con questo modificare il contenuto dell'art. 47, n. 1, lett. e), e hanno il solo scopo di garantire la compatibilità di questa norma con i principi enunciati dall'art. 51 del Trattato. 25 La Commissione ha tuttavia sostenuto in udienza che l'applicazione di tali disposizioni non deve tradursi nella perdita dei benefici che conseguirebbe all'inapplicabilità, in seguito all'entrata in vigore delle medesime disposizioni, della convenzione sulla previdenza sociale stipulata tra la Repubblica federale di Germania e il Regno di Spagna il 4 dicembre 1973 ed entrata in vigore il 1_ novembre 1977 (in prosieguo: la «convenzione»). Secondo la Commissione, infatti, l'applicazione dell'art. 25, n. 1, lett. b), di tale convenzione, che consentirebbe di tener conto del livello della base contributiva raggiunta dal lavoratore a fine carriera in Germania pur rinviando alle basi contributive vigenti in Spagna per quella categoria di lavoratori, porterebbe ad un risultato più favorevole per gli interessati rispetto a quello derivante dalle disposizioni del regolamento. 26 A tale riguardo, occorre ricordare che nella sentenza 7 febbraio 1991, causa C-227/89, Rönfeldt (Racc. pag. I-323), la Corte ha dichiarato che gli artt. 48 e 51 del Trattato ostano a che, per effetto dell'entrata in vigore del regolamento n. 1408/71, un lavoratore perda vantaggi previdenziali a causa dell'inapplicabilità di convenzioni vigenti tra due o più Stati membri ed integrate nel loro diritto nazionale. Nella sentenza 9 novembre 1995, causa C-475/93, Thévenon (Racc. pag. I-3813), la Corte ha precisato che questo principio non può tuttavia applicarsi al lavoratore che si sia avvalso del proprio diritto alla libera circolazione soltanto dopo l'entrata in vigore del detto regolamento. 27 Nell'ambito delle cause principali è pacifico che gli interessati esercitavano le rispettive attività di lavoro subordinato in Germania già prima dell'entrata in vigore in Spagna, il 1_ gennaio 1986, del regolamento che è venuto a sostituirsi, in forza del suo art. 6, alle disposizioni della convenzione ispano-tedesca. Non si può considerare che tale sostituzione possa eventualmente privarli dei diritti e dei benefici risultanti nei loro confronti dalla detta convenzione. 28 Si deve tuttavia rilevare che la tesi della Commissione secondo cui l'applicazione della convenzione risulterebbe più favorevole per gli interessati rispetto all'applicazione del regolamento è stata contestata in udienza dal governo spagnolo. Come ha osservato l'avvocato generale al paragrafo 37 delle sue conclusioni, l'attualizzazione dei contributi, conformemente alle disposizioni del regolamento nell'interpretazione datane dalla Corte e ricordata al punto 21 della presente sentenza, persegue gli stessi obiettivi della convenzione e dovrebbe di regola consentire il loro conseguimento. 29 Spetta pertanto al giudice nazionale accertare se l'applicazione di tale convenzione risulti effettivamente più o meno favorevole ai lavoratori interessati rispetto all'applicazione del regolamento. Nel primo caso dovranno essere applicate, a titolo di deroga e conformemente al principio sancito nella sentenza Rönfeldt, sopra citata, le norme della convenzione. Nel secondo caso, invece, dovranno essere applicate le disposizioni del regolamento, come interpretate dalla Corte. 30 Di conseguenza, la questione pregiudiziale dev'essere risolta dichiarando che la lett. e) dell'art. 47, n. 1, del regolamento, divenuta lett. g) nella versione risultante dal regolamento n. 1248/92, implica che, in situazioni quali quelle oggetto delle cause principali, il calcolo della base contributiva media si fondi sull'importo dei soli contributi effettivamente versati ai sensi della normativa pertinente e che l'importo teorico della prestazione così ottenuto sia debitamente rivalutato e maggiorato come se gli interessati avessero continuato a esercitare la loro attività, alle stesse condizioni, nello Stato membro di cui trattasi. Qualora tuttavia l'applicazione della detta disposizione, nell'interpretazione che ne è stata data, dovesse rivelarsi, per il lavoratore che esercitava già prima dell'entrata in vigore del regolamento in quello Stato membro la propria attività lavorativa subordinata in un altro Stato membro, meno favorevole di quella di una precedente convenzione stipulata con quest'ultimo Stato, il giudice nazionale dovrà applicare, a titolo di deroga, le disposizioni di tale convenzione. Decisione relativa alle spese Sulle spese 31 Le spese sostenute dal governo spagnolo e dalla Commissione delle Comunità europee, che hanno presentato osservazioni alla Corte, non possono dar luogo a rifusione. Nei confronti delle parti nelle cause principali il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE (Quinta Sezione), pronunciandosi sulle questioni sottopostele dal Tribunal Superior de Justicia della Comunidad de Extremadura, Cáceres, con ordinanze 15 e 17 gennaio 1996, dichiara: La lett. e) dell'art. 47, n. 1, del regolamento (CEE) del Consiglio 14 giugno 1971, n. 1408, relativo all'applicazione dei regimi di sicurezza sociale ai lavoratori subordinati, ai lavoratori autonomi e ai loro familiari che si spostano all'interno della Comunità, nella versione modificata e aggiornata dal regolamento (CEE) del Consiglio 2 giugno 1983, n. 2001, come adattato dall'allegato I, parte VIII, dell'Atto relativo all'adesione del Regno di Spagna e della Repubblica portoghese alle Comunità europee e agli adattamenti dei Trattati, divenuta lett. g) nella versione risultante dal regolamento (CEE) del Consiglio 30 aprile 1992, n. 1248, implica che, in situazioni come quelle oggetto delle cause principali, il calcolo della base contributiva media si fondi sull'importo dei soli contributi effettivamente versati ai sensi della normativa pertinente e che l'importo teorico della prestazione così ottenuto sia debitamente rivalutato e maggiorato come se gli interessati avessero continuato a esercitare la loro attività, alle stesse condizioni, nello Stato membro di cui trattasi. Qualora tuttavia l'applicazione della detta disposizione, nell'interpretazione che ne è stata data, dovesse rivelarsi, per il lavoratore che esercitava già prima dell'entrata in vigore del regolamento in quello Stato membro la propria attività lavorativa subordinata in un altro Stato membro, meno favorevole di quella di una precedente convenzione stipulata con quest'ultimo Stato, il giudice nazionale dovrà applicare, a titolo di deroga, le disposizioni di tale convenzione.

62004CJ0414

cs

Svou žalobou se Evropský parlament domáhá zrušení nařízení Rady (ES) č. 1223/2004 ze dne 28. června 2004, kterým se mění nařízení Evropského parlamentu a Rady (ES) č. 1228/2003, pokud jde o datum použitelnosti některých ustanovení na Slovinsko (Úř. věst. L 233, s. 3, dále jen „napadené nařízení“). Smlouva o přistoupení deseti nových členských států, mezi nimiž je Slovinská republika, k Evropské unii byla podepsána dne 16. dubna 2003 (Úř. věst. 2003, L 236, s. 17, dále jen „smlouva o přistoupení z roku 2003“). Jak vyplývá z čl. 1 odst. 2 uvedené smlouvy, podmínky tohoto přijetí a úpravy smluv, na nichž je Evropská unie založena, jež si toto přijetí vyžaduje, jsou stanoveny v aktu připojeném k této smlouvě, který tvoří nedílnou součást této smlouvy (dále jen „akt o přistoupení z roku 2003“). Nařízení Evropského parlamentu a Rady (ES) č. 1228/2003 ze dne 26. června 2003 o podmínkách přístupu do sítě pro přeshraniční obchod s elektřinou (Úř. věst. L 176, s. 1; Zvl. vyd. 12/02, s. 175) bylo přijato na základě článku 95 ES. Za účelem přechodného odložení použitelnosti některých ustanovení nařízení č. 1228/2003 na Slovinskou republiku přijala Rada Evropské unie napadené nařízení. Toto posledně uvedené nařízení bylo přijato na základě článku 57 aktu o přistoupení z roku 2003. Na podporu své žaloby Evropský parlament tvrdí jednak, že napadené nařízení nemohlo být platně přijato na základě uvedeného článku 57, a jednak, že nesplňuje povinnost odůvodnění stanovenou článkem 253 ES. Usneseními předsedy Soudního dvora ze dne 21. prosince 2004 a 9. března 2005 bylo povoleno vedlejší účastenství Komise Evropských společenství, Estonské republiky a Polské republiky na podporu, pokud jde o první z nich, Parlamentu, a pokud jde o obě další, Rady. Právní kontext Smlouva o přistoupení z roku 2003 Článek 2 odst. 2 a 3 smlouvy o přistoupení z roku 2003 stanoví: „2.      Tato smlouva vstupuje v platnost dnem 1. května 2004 [...]. 3.      Odchylně od odstavce 2 mohou před přistoupením orgány Unie přijmout opatření uvedená v čl. 6 odst. 2 druhém pododstavci, odst. 6 druhém pododstavci, [...] článcích 38, 39, 41, 42 a 55 až 57 aktu o přistoupení, v přílohách III až XIV uvedeného aktu [...]. Tato opatření vstoupí v platnost pouze s výhradou a dnem vstupu této smlouvy v platnost.“ Článek 20 aktu o přistoupení z roku 2003 stanoví: „Akty uvedené v seznamu v příloze II tohoto aktu se upravují podle této přílohy.“ Podle článku 21 téhož aktu: „Úpravy aktů uvedené v seznamu v příloze III tohoto aktu, jež se v důsledku přistoupení stávají nezbytnými, se stanoví v souladu s obecnými směry vymezenými v této příloze postupem a za podmínek stanovených v článku 57.“ Článek 24 uvedeného aktu stanoví: „Opatření uvedená v seznamech v přílohách V, VI, VII, VIII, IX, X, XI, XII, XIII a XIV tohoto aktu se uplatňují ve vztahu k novým členským státům za podmínek stanovených v těchto přílohách“. Článek 55 aktu o přistoupení z roku 2003 stanoví: „Na základě řádně odůvodněné žádosti některého nového členského státu může Rada na návrh Komise jednomyslně přijmout před 1. květnem 2004 opatření spočívající v dočasné odchylce od aktů orgánů, které byly přijaty mezi 1. listopadem 2002 a dnem podpisu smlouvy o přistoupení.“ Článek 57 uvedeného aktu stanoví: „1.      Jestliže akty orgánů přijaté před přistoupením vyžadují v důsledku přistoupení úpravy a jestliže tyto nezbytné úpravy nejsou stanoveny tímto aktem ani jeho přílohami, provedou se tyto úpravy postupem podle odstavce 2. Tyto úpravy vstoupí v platnost dnem přistoupení. 2.      Příslušné úpravy provede za tímto účelem buď Rada na návrh Komise kvalifikovanou většinou, nebo je provede Komise, podle toho, který orgán původní akty přijal.“ Je třeba rovnou upřesnit, že ačkoliv francouzská verze uvedeného článku 57 naznačuje, že úpravy prováděné na základě tohoto ustanovení musí být provedeny „před přistoupením“, uvedené časové omezení se ve skutečnosti – a jak vyplývá z ostatních jazykových verzí – nevztahuje na možnost využít článku 57, ale na datum přijetí aktů, jež mají být měněny [viz v tomto smyslu, pokud jde o totožné ustanovení obsažené v aktu o podmínkách přistoupení Rakouské republiky, Finské republiky a Švédského království a o úpravách smluv, na nichž je založena Evropská unie (Úř. věst. 1994, C 241, s. 21, dále jen „akt o přistoupení z roku 1994“), rozsudek ze dne 2. října 1997, Parlament v. Rada, C‑259/95, Recueil, s I‑5303, body 12 až 22]. Výměnou dopisů připojených k závěrečnému aktu smlouvy o přistoupení z roku 2003 si Evropská unie a nové členské státy dohodly „informační a konzultační postup při přijímání některých rozhodnutí a jiných opatření, která mají být přijata v období před přistoupením“ (dále jen „informační a konzultační postup“), který stanoví mimo jiné: „1.      K zajištění přiměřeného informování [přistupujících států] jsou všechny návrhy, sdělení, doporučení a podněty, které by mohly vést k rozhodnutím orgánů nebo institucí Evropské unie, dány na vědomí přistupujícím státům poté, co jsou předloženy Radě. 2.      Konzultace se konají na odůvodněnou žádost přistupujícího státu, který v ní výslovně vyjádří své zájmy jako budoucí člen Unie a uvede své připomínky. […] 4.      Konzultace se konají v rámci prozatímního výboru složeného ze zástupců Unie a přistupujících států. […] 8.      Jestliže po konzultacích zůstanou vážné obtíže, může být tato věc projednána na žádost přistupujícího státu na ministerské úrovni. […]“ Nařízení č. 1228/2003 Cílem nařízení č. 1228/2003 je, jak vyplývá z jeho článku 1, stanovit spravedlivá pravidla pro přeshraniční obchod s elektřinou, a tím zlepšit hospodářskou soutěž na vnitřním trhu s elektřinou, s přihlédnutím ke zvláštnostem celostátních a regionálních trhů. Článek 6 odst. 1 téhož nařízení zní takto: „Na přetížení sítě se reaguje pomocí nediskriminujících tržně orientovaných řešení, které[á] poskytnou účinné hospodářské signály daným účastníkům trhu a provozovatelům přenosových soustav. Problémy přetížení sítě jsou přednostně řešeny metodami nezaloženými na transakcích, tj. metodami, které nezahrnují výběr mezi smlouvami jednotlivých účastníků trhu.“ Podle čl. 2 odst. 2 písm. c) uvedeného nařízení je „přetížení“ definováno jako „situace, v níž propojení spojující vnitrostátní přenosové sítě nemůže pojmout všechny fyzické toky vyplývající z mezinárodního obchodu požadovaného účastníky trhu z důvodu nedostatku kapacity propojovacích vedení nebo zúčastněných vnitrostátních přenosových soustav“. Příloha tohoto nařízení, nazvaná „Obecné zásady pro správu a přidělování dostupné přenosové kapacity pro propojení mezi vnitrostátními systémy“, pod nadpisem „Obecné záležitosti“ uvádí: „1.      Metoda(y) řízení přetížení používaná(é) členskými státy musí řešit krátkodobé přetížení tržním, hospodářsky účinným způsobem, při současném poskytování signálů nebo podnětů pro účinné investování do sítí a výroby na vhodných místech. 2.      Provozovatelé přenosových soustav, případně členské státy, zabezpečí nediskriminační a průhledné normy, v nichž se uvede, jaké metody řízení přetížení se použijí za jakých podmínek. Tyto normy, spolu s bezpečnostními normami, musí být vydány ve veřejně přístupných dokumentech. 3.      Rozdílné zacházení s různými typy přeshraničních transakcí, ať již jde o fyzické dvoustranné smlouvy, nebo o nabídky na prodej nebo nákup na zahraničních organizovaných trzích, se při navrhování pravidel zvláštních metod řízení přetížení omezí na minimum. Metoda přidělování nedostatkové přenosové kapacity musí být průhledná. Pokud existují rozdíly v zacházení s transakcemi, je třeba prokazovat, že nejde o narušování nebo bránění rozvoji hospodářské soutěže. 4.      Cenové signály vycházející ze systémů řízení přetížení musí záviset na směru přenosu. […]“ Uvedené nařízení se podle svého článku 15 použije ode dne 1. července 2004. Napadené nařízení Slovinská republika, která se v rámci informačního a konzultačního postupu dozvěděla o návrhu Komise, na základě něhož bylo přijato nařízení č. 1228/2003, s odvoláním na článek 57 aktu o přistoupení z roku 2003 předložila Komisi žádost o povolení přechodného období do 1. července 2007, pokud jde o použitelnost ustanovení tohoto budoucího nařízení. Toto nařízení bylo přijato dne 26. června 2003. Po skončení dvoustranných jednání mezi Komisí a Slovinskou republikou předložila posledně jmenovaná Komisi dne 19. listopadu 2003 doplňující vysvětlení k důvodům, z nichž vycházela žádost o výše uvedenou přechodnou odchylku. Za těchto okolností Komise dne 27. dubna 2004 zformulovala návrh nařízení, jehož cílem bylo odložit přechodně použitelnost některých ustanovení nařízení č. 1228/2003, pokud jde o Slovinskou republiku (KOM/2004/309 konečné). Tento návrh byl založen na článku 95 ES. Napadené nařízení sice potvrzuje uvedený návrh, jehož znění v zásadě přebírá, ovšem Rada toto nařízení přijala dne 28. června 2004 na základě článku 57 aktu o přistoupení z roku 2003. Parlament byl o tomto přijetí informován dopisem generálního tajemníka Rady ze dne 9. července 2004, který upřesnil, že „[s ohledem na] vztah mezi smlouvou o přistoupení a [tímto] návrhem [...] a s ohledem na nezbytnost přijetí [tohoto] aktu včas, v každém případě před 1. červencem 2004, […] datem, od nějž se použije nařízení č. 1228/2003, se Rada rozhodla využít článku 57 [aktu o přistoupení z roku 2003] jakožto právního základu […], tedy základu, který nevyžaduje účast Evropského parlamentu na legislativním procesu“. Článek 1 napadeného nařízení stanoví, že článek 15 nařízení č. 1228/2003 se doplňuje o nový pododstavec, který zní takto: „Pokud jde o propojení mezi Slovinskem a sousedícími členskými státy, použijí se čl. 6 odst. 1 a pravidla 1 až 4 obsažená v příloze v kapitole nazvané ,Obecné záležitosti‘ ode dne 1. července 2007. Tento pododstavec se vztahuje pouze na propojovací kapacitu, která je přidělována provozovatelem slovinské přenosové soustavy, a pouze pokud tato kapacita nepřesahuje polovinu celkové dostupné propojovací kapacity.“ Pátý až sedmý bod odůvodnění napadeného nařízení upřesňují: „(5)      Slovinsko prokázalo, že bez přechodného období by měly vyšší ceny elektřiny dovážené z Rakouska nepříznivý vliv na určitá slovinská průmyslová odvětví, která jsou energeticky náročná, a některým výrobcům elektřiny by poklesly tržby z vývozního prodeje do Itálie. Tato situace by bránila pokračujícímu úsilí dotčených odvětví o restrukturalizaci, a tím i dosažení shody s acquis communautaire , které se vztahuje na výrobu elektřiny. (6)      Důvody uvedené Slovinskem opravňují k povolení odchylky. Navíc v důsledku nízké propojovací kapacity dotyčných dvou propojení a vzhledem k tomu, že daná situace se s největší pravděpodobností do 1. července 2007 nezmění, bude praktický dopad této odchylky na vnitřní trh velmi malý. (7)      Odchylka by měla být omezena na rozsah nezbytně nutný z hlediska slovinské žádosti. Proto by měla zahrnovat pouze tu část propojovací kapacity, která je přidělována provozovatelem slovinské přenosové soustavy, a být uplatněna, pouze pokud tato kapacita nepřesahuje polovinu celkové dostupné kapacity.“ K žalobě Parlament se na podporu své žaloby dovolává dvou žalobních důvodů vycházejících, pokud jde o první z nich, z nesprávného právního základu napadeného nařízení a, pokud jde o druhý, z porušení povinnosti uvést odůvodnění. K prvnímu žalobnímu důvodu Svým prvním žalobním důvodem Parlament tvrdí, že napadené nařízení, které zavádí přechodné odchylky, pokud jde o použitelnost nařízení č. 1228/2003, nemohlo být platně přijato na základě článku 57 aktu o přistoupení z roku 2003 a mělo být přijato řádným legislativním postupem stanoveným Smlouvou o ES, tedy v projednávaném případě na základě článku 95 ES, který sloužil jako právní základ pro přijetí nařízení č. 1228/2003. Uvedený článek 57 totiž umožňuje pouze úpravy, jejichž účelem je umožnit plnou použitelnost aktů orgánů na přistupující státy, a nikoliv povolení přechodných odchylek těmto státům. V tomto ohledu je třeba připomenout, že jak zdůraznil Parlament, ze znění článku 57 aktu o přistoupení z roku 2003 vyplývá, že toto ustanovení umožňuje přijetí „úprav“, které jsou „nezbytné“ v důsledku přistoupení, ale které nejsou stanoveny aktem o přistoupení ani jeho přílohami. Jak uplatnila správně Komise, z článků 20 a 21 aktu o přistoupení z roku 2003, které tvoří společně hlavu I, nazvanou „Úpravy aktů přijatých orgány“, třetí části uvedeného aktu, nazvané „Trvalá ustanovení“, vyplývá, že „úpravy“, na které uvedené články odkazují, odpovídají v zásadě změnám, jež jsou nezbytné za účelem zajištění plné použitelnosti aktů orgánů na nové členské státy a jež jsou z tohoto hlediska určeny k trvalému doplnění uvedených aktů. Takové „úpravy“ naopak obvykle nezahrnují dočasné odchylky od použitelnosti aktů Společenství, které jsou předmětem článku 24 aktu o přistoupení z roku 2003, obsaženého v hlavě I, nazvané „Přechodná opatření“, čtvrté části uvedeného aktu, nazvané „Dočasná ustanovení“. Nic přitom neumožňuje domnívat se, že pojem „úprava“ by měl mít odlišný význam podle toho, zda je použit v rámci článků 20 a 21 aktu o přistoupení z roku 2003 nebo v rámci článku 57 téhož aktu. Uvedený článek 21 ostatně sám odkazuje na článek 57, pokud jde o postup a podmínky při stanovení úprav, které tento článek předpokládá, zatímco článek 57, který se vztahuje na úpravy, jež „nejsou stanoveny tímto aktem ani jeho přílohami“, naznačuje, že úpravy, které mají být přijaty na základě tohoto ustanovení, jsou téhož druhu jako úpravy, které stanoví zejména články 20 a 21 uvedeného aktu. Krom toho povolení dočasných odchylek s perspektivou blízkého přistoupení je, jak na to správně upozornily Parlament i Komise, specifickým předmětem jiného ustanovení aktu o přistoupení z roku 2003, a to jeho článku 55, a v tomto ohledu je stěží představitelné, že by signatáři uvedeného aktu měli v úmyslu stanovit dvě odlišná ustanovení, aby umožnili přijetí téhož aktu. Je tomu tak tím spíše, že uvedený článek 55 podřizuje povolení takových dočasných odchylek výrazně přísnějším podmínkám, než jsou podmínky, které stanoví článek 57 pro přijetí upravujících opatření. Jednak totiž tento článek 55 povoluje odchylky, jen pokud jde o akty Společenství, které byly přijaty mezi 1. listopadem 2002 (dnem uzavření jednání o přistoupení) a 16. dubnem 2003 (dnem podpisu smlouvy o přistoupení z roku 2003). Kromě toho o takovém povolení musí Rada rozhodnout jednomyslně. Z výše uvedeného vyplývá, že opatření, jež mohou být přijata na základě článku 57 aktu o přistoupení z roku 2003, se v zásadě omezují na úpravy, které mají učinit dřívější akty Společenství použitelnými v nových členských státech, přičemž jsou vyloučeny veškeré jiné změny (viz v obdobném smyslu, pokud jde o totožné ustanovení, které obsahuje akt o přistoupení z roku 1994, výše uvedený rozsudek Parlament v. Rada, body 14 a 19), a především dočasné odchylky. Z toho vyplývá, že takové dočasné odchylky, jako jsou odchylky, které zavádí napadené nařízení ve prospěch Slovinské republiky, jejichž jediným cílem a účelem je dočasný odklad skutečného uplatnění dotčeného aktu Společenství na členský stát, nemohou být kvalifikovány jako „úpravy“ ve smyslu článku 57 uvedeného aktu. Pokud jde o okolnost, že některé akty zavádějící odchylky téhož druhu, jako jsou odchylky, které stanoví napadené nařízení, byly přijaty na základě ustanovení aktu o přistoupení z roku 1994 odpovídajícího článku 57 aktu o přistoupení z roku 2003, ta nemůže mít, na rozdíl od toho, co tvrdí Rada a polská vláda, vliv na dosah tohoto posledně uvedeného ustanovení. Je totiž namístě připomenout, že podle ustálené judikatury se nemůže pouhá praxe Rady odchýlit od pravidel Smlouvy o ES, a nemůže tedy vytvořit precedens zavazující orgány Společenství, pokud jde o správný právní základ (viz zejména rozsudek ze dne 12. listopadu 1996, Spojené království v. Rada, C‑84/94, Recueil, s. I‑5755, bod 19). Z výše uvedených úvah vyplývá, že pokud jde o akty Společenství přijaté po datu podpisu smlouvy o přistoupení z roku 2003, tato smlouva ani akt o přistoupení neobsahují žádné obecně použitelné ustanovení umožňující přijetí přechodných odchylných opatření ve prospěch nových členských států, a že článek 57 uvedeného aktu nelze v zásadě k tomuto účelu použít. Na rozdíl od toho, co tvrdí Rada, to nicméně nevede k právnímu vakuu. Po podpisu smlouvy o přistoupení z roku 2003, a s výhradou použití zvláštních postupů, které tato smlouva stanoví pro účely rozhodování o určitých typech přechodných opatření, jako jsou například postupy zavedené články 41 nebo 42 aktu o přistoupení z roku 2003, neexistuje totiž žádná zásadní námitka proti tomu, aby byly akty Společenství, přijímané po tomto podpisu a před vstupem uvedené smlouvy o přistoupení v platnost a obsahující dočasné odchylky ve prospěch přistupujícího členského státu, přijaty přímo na základě ustanovení Smlouvy o ES. Na rozdíl od toho, co tvrdí Rada, totiž taková odchylná ustanovení, která by se uplatnila pouze s výhradou a dnem skutečného vstupu smlouvy o přistoupení z roku 2003 v platnost, nemohou porušovat ani čl. 249 odst. 2 a 3 ES, ani článek 299 ES, podle nichž se akty přijaté orgány vztahují na členské státy, ani čl. 2 odst. 2 a 3 uvedené smlouvy o přistoupení. Jednak se taková specifická opatření, jako ostatně i akty, v nichž jsou obsaženy nebo od nichž se odchylují, uplatní vůči přistupujícím státům až od data, kdy se přistoupení stane účinným, tedy od data, kdy získají postavení členského státu. Dále pak okolností, že čl. 2 odst. 2 smlouvy o přistoupení z roku 2003 stanoví, že uvedená smlouva vstoupí v platnost až dnem 1. května 2004, a že odstavec 3 téhož článku stanoví, že odchylně od této zásady mohou některá ustanovení uvedené smlouvy nabýt účinnosti dříve, není dotčena možnost stanovit v aktech přijímaných nikoliv na základě této smlouvy, ale na základě samotné Smlouvy o ES, podmínky, za kterých se takové akty přijaté mezi podpisem smlouvy o přistoupení a jejím vstupem v platnost uplatní na budoucí členské státy, jakmile dojde k přistoupení. Je třeba naopak poukázat na to, že pokud jde o akty, jež jsou takto přijímány v průběhu období mezi dnem podpisu smlouvy o přistoupení a dnem, kdy uvedené přistoupení nabylo účinnosti, orgány Společenství jsou si velmi dobře vědomy bezprostřednosti přistoupení nových členských států, zatímco tyto státy mají možnost uplatnit v případě potřeby své zájmy, zejména prostřednictvím informačního a konzultačního postupu (viz v tomto smyslu rozsudek ze dne 16. února 1982, Halyvourgiki a Helleniki Halyvourgia v. Komise, 39/81, 43/81, 85/81 a 88/81, Recueil, s. 593, bod 10). V rámci uvedeného postupu tedy budoucí členské státy, využívajíce statutu pozorovatele, který mají v rámci Rady, a díky možnostem dialogu a spolupráce, které tyto specifické mechanismy nabízejí, mohou, jakmile jsou informovány o budoucím přijetí nových aktů Společenství, uplatnit svůj zájem na povolení nezbytných přechodných odchylek s ohledem například na to, že je pro ně nemožné zajistit okamžité uplatnění uvedených aktů v okamžiku přistoupení, nebo na závažné sociálně-ekonomické problémy, jež by takové uplatnění mohlo vyvolat. Díky takovým mechanismům budou moci být takto uplatňované zvláštní zájmy vhodně vyváženy s obecným zájmem Společenství a budou moci případně hrát roli ohledy týkající se zásad rovnosti, loajality nebo solidarity mezi stávajícími a budoucími členskými státy, jichž se dovolává polská vláda. Existence těchto specifických mechanismů, které jsou vlastní uskutečněnému procesu přistoupení, tedy potvrzuje, že takový akt, jako je napadené nařízení, by měl být v zásadě přijat prostřednictvím řádného legislativního postupu stanoveného Smlouvou, a nikoliv v rámci zvláštního postupu, který stanoví článek 57 aktu o přistoupení z roku 2003. Stejně tak nelze připustit argument, který Rada vyvozuje z toho, že bylo naléhavě nutné přijmout napadené nařízení ještě před vstupem v platnost nařízení č. 1228/2003, od nějž se napadené nařízení odchyluje, na základě uvedeného článku 57, a nikoli prostřednictvím spolurozhodovacího legislativního postupu, který vyžaduje mnohem delší dobu, aby bylo zabráněno vzniku právní nejistoty a zásahům do oprávněných zájmů hospodářských subjektů působících na slovinském trhu s elektřinou. Jednak totiž, jak bylo zdůrazněno v bodech 42 až 44 tohoto rozsudku, pokud má Společenství v úmyslu přijmout legislativní akt v průběhu období oddělujícího podpis smlouvy o přistoupení z roku 2003 a její vstup v platnost, informační a konzultační postup může vést k povolení případných přechodných odchylek ve prospěch přistupujícího státu, pokud jde o použitelnost ustanovení aktu, jehož přijetí je takto zamýšleno. V této věci ostatně žádný z účastníků řízení nepředložil údaje umožňující mít za to, že uvedený informační a konzultační postup nebyl řádně dodržen a že slovinská vláda nemohla uplatnit své zájmy v souvislosti s návrhem nařízení, který vedl k přijetí nařízení č. 1228/2003, v souladu s tím, co stanoví tento postup (viz v obdobném smyslu výše uvedený rozsudek Halyvourgiki a Helleniki Halyvourgia v. Komise, bod 15). Kromě toho, jak připomněl Parlament, Rada, jakmile je jí předložen návrh Komise, má v případě potřeby možnost upozornit Parlament na naléhavost, s níž může být nezbytné přijmout konkrétní akt. Spolurozhodovací postup, který upravuje článek 251 ES, totiž nijak nevylučuje relativně rychlé přijetí legislativního předpisu, zejména při neexistenci podstatných rozdílů mezi stanovisky Parlamentu a Rady. Pokud jde o právní nejistotu, která by mohla být případně důsledkem běhu lhůty vlastní obvyklému legislativnímu postupu, lze ji, jak správně uvedla Komise, zhojit pouze přiznáním případné zpětné účinnosti požadované přechodné odchylky, pokud je schválena. V tomto ohledu z judikatury Soudního dvora vyplývá, že ačkoliv zásada právní jistoty obecně brání tomu, aby počátek časové působnosti aktu Společenství byl stanoven na den předcházející jeho vyhlášení, ve výjimečných případech tomu může být jinak, pokud to vyžaduje cíl, jehož má být dosaženo, a pokud je náležitě respektováno legitimní očekávání dotčených osob (viz rozsudky ze dne 13. listopadu 1990, Fedesa a další, C‑331/88, Recueil, s. I‑4023, bod 45, a Parlament v. Rada, uvedený výše, bod 21). Je třeba ještě poukázat na to, že je zajisté možné, jak tvrdí zejména polská vláda, že neexistence obecného ustanovení v aktu o přistoupení z roku 2003, umožňujícího stanovit přechodné odchylky, pokud jde o použitelnost aktů přijatých mezi dnem podpisu smlouvy o přistoupení z roku 2003 a dnem jejího vstupu v platnost na nové členské státy, a existence pouze informačního a konzultačního postupu za tímto účelem se ze zpětného pohledu ukázaly jako neuspokojivé. Je rovněž možné, že tato okolnost byla důvodem toho, že článek 55 aktu o podmínkách přistoupení Bulharské republiky a Rumunska a o úpravách smluv, na nichž je založena Evropská unie (Úř. věst. 2005, L 157, s. 203), jehož se dovolávají různí účastníci řízení a jehož předmět je podobný předmětu článku 55 aktu o přistoupení z roku 2003, stanoví výslovně, že pravomoc Rady přijmout dočasné odchylky se vztahuje rovněž na akty orgánů přijaté mezi dnem podpisu smlouvy o přistoupení a dnem přistoupení. Nicméně případné nedostatky, které v tomto směru skrývá akt o přistoupení z roku 2003, nemohou opravňovat k použití nesprávného právního základu. S ohledem na výše uvedené je třeba žalobě Parlamentu vyhovět a napadené nařízení zrušit. Ke druhému žalobnímu důvodu Vzhledem k tomu, že napadené nařízení je třeba zrušit z důvodu jeho nesprávného právního základu, není namístě přezkoumávat druhý žalobní důvod vycházející z nedostatku odůvodnění uvedeného nařízení. K časovým účinkům zrušení Rada, dovolávajíc se čl. 231 odst. 2 ES a nezbytnosti zabránit situaci právní nejistoty hospodářských subjektů a investorů v odvětví elektřiny ve Slovinsku, jakož i dotčených pracovníků a podporovaná v tomto bodě estonskou vládou a Komisí, navrhla Soudnímu dvoru, aby v případě, že napadené nařízení zruší, zachoval účinky uvedeného aktu až do přijetí nového nařízení. Parlament zdůraznil, že jeho žaloba se netýká věcné opodstatněnosti žádosti o odchylku podané Slovinskou republikou, ale pouze právního základu, na kterém bylo napadené nařízení přijato, a uvedl, že se k tomuto návrhu Rady nechce vyjadřovat. V tomto ohledu vyplývá jak z návrhu Komise, který vedl k přijetí napadeného nařízení Radou, tak z pátého bodu odůvodnění tohoto nařízení, že toto nařízení bylo přijato s ohledem na to, že Slovinská republika podle názoru uvedených orgánů prokázala, že v případě okamžitého úplného uplatnění nařízení č. 1228/2003 a při neposkytnutí přechodného období požadovaného tímto novým členským státem by bylo pokračující úsilí určitých slovinských průmyslových odvětví, která jsou energeticky náročná, respektive některých výrobců elektřiny, o restrukturalizaci a o dosažení shody s acquis communautaire vztahujícím se na výrobu elektřiny vážně ohroženo. Šestý a sedmý bod odůvodnění uvedeného nařízení nadto zdůrazňují, že odchylka povolená za tímto účelem Slovinské republice byla omezena na rozsah nezbytně nutný z hlediska žádosti tohoto nového členského státu a bude mít jen malý dopad na vnitřní trh. Za těchto podmínek má Soudní dvůr za to, že s ohledem na důvody týkající se právní jistoty a především na nutnost zabránit tomu, aby podniky, jimž má napadené nařízení umožnit restrukturalizaci nebo dosažení shody s acquis communautaire vztahujícím se na výrobu elektřiny, trpěly závažnými negativními následky, které by byly důsledkem zpochybnění a přerušení přechodného odchylného režimu zavedeného pro tyto účely uvedeným nařízením, je namístě zachovat účinky tohoto nařízení až do přijetí, v přiměřené lhůtě, nového aktu založeného na vhodném právním základě v návaznosti na tento rozsudek, přičemž však tyto účinky nemohou trvat déle než do 1. července 2007, tedy data, kdy by skončila platnost uvedeného odchylného režimu. K nákladům řízení Podle čl. 69 odst. 2 jednacího řádu se účastníku řízení, který neměl úspěch ve věci, uloží náhrada nákladů řízení, pokud to účastník řízení, který měl ve věci úspěch, požadoval. Vzhledem k tomu, že Parlament požadoval náhradu nákladů řízení a Rada neměla ve věci úspěch, je namístě posledně uvedené uložit náhradu nákladů řízení. V souladu s čl. 69 odst. 4 prvním pododstavcem jednacího řádu ponesou Polská republika, Estonská republika a Komise, jakožto vedlejší účastnice, vlastní náklady řízení. Z těchto důvodů Soudní dvůr (velký senát) rozhodl takto: 1) Nařízení Rady (ES) č. 1223/2004 ze dne 28. června 2004, kterým se mění nařízení Evropského parlamentu a Rady (ES) č. 1228/2003, pokud jde o datum použitelnosti některých ustanovení na Slovinsko, se zrušuje. 2) Účinky nařízení č. 1223/2004 jsou zachovány až do přijetí, v přiměřené lhůtě, nového nařízení založeného na vhodném právním základě, přičemž však tyto účinky nemohou trvat déle než do 1. července 2007. 3) Radě Evropské unie se ukládá náhrada nákladů řízení. 4) Polská republika, Estonská republika a Komise Evropských společenství ponesou vlastní náklady. Podpisy. * Jednací jazyk: francouzština.

61998CJ0186

pt

Fundamentação jurídica do acórdão 1 Por decisão de 21 de Abril de 1998, entrada no Tribunal de Justiça em 18 de Maio seguinte, o Tribunal de Círculo do Porto colocou, nos termos do artigo 177._ do Tratado CE (actual artigo 234._ CE), duas questões prejudiciais relativas à interpretação das disposições do direito comunitário que regem a utilização indevida dos financiamentos concedidos pelo Fundo Social Europeu (a seguir «FSE»). 2 Estas questões foram colocadas no âmbito de processos penais contra Maria Amélia Nunes e Evangelina de Matos, por crimes de falsificação de documentos, previstos e punidos pelo artigo 228._, n.os 1 e 3, do Código Penal português, crimes estes que teriam sido cometidos no âmbito de acções de formação realizadas em 1986 e de um curso ministrado em 1987. Maria Amélia Nunes é igualmente acusada da prática de crime de peculato, previsto e punido pelo artigo 424._ do Código Penal português. As diferentes acções de formação tinham beneficiado de uma contribuição financeira do FSE. 3 No momento dos factos nos processos principais, o Regulamento (CEE) n._ 2950/83 do Conselho, de 17 de Outubro de 1983, que aplica a Decisão 83/516/CEE relativa às funções do Fundo Social Europeu (JO L 289, p. 1; EE 05 F4 p. 22), previa, no seu artigo 6._, n._ 1: «Quando a contribuição do Fundo não for utilizada nas condições fixadas pela decisão de aprovação, a Comissão pode suspender, reduzir ou suprimir a contribuição depois de ter dado ao Estado-Membro em causa a oportunidade de apresentar as suas observações.» 4 Por força do n._ 2 desta disposição, a utilização indevida das quantias pagas implica a restituição das mesmas. 5 Na sua defesa no órgão jurisdicional nacional, Maria Amélia Nunes alegou que, quanto à utilização indevida de fundos comunitários por particulares, o direito comunitário prevê sanções que, sendo de natureza cível, são suficientes para garantir os interesses financeiros da Comunidade. Daí concluiu que nem o legislador nacional nem o juiz podem qualificar de infracção penal uma conduta como a que lhe é imputada. 6 Nestas circunstâncias, o Tribunal de Círculo suspendeu a instância para perguntar ao Tribunal de Justiça: «- se a legislação comunitária, em vigor à data da ocorrência dos factos imputados à ré..., atribuía dignidade penal a tal conduta, e - se um Estado-Membro é competente para punir penalmente condutas que, lesando interesses patrimoniais comunitários, a legislação comunitária apenas tenha previsto uma sanção de natureza cível». Quanto à primeira questão 7 Resulta do artigo 6._ do Regulamento n._ 2950/83 que as consequências de uma utilização da contribuição do FSE, contrária às condições fixadas pela decisão de aprovação, não têm natureza penal. 8 Por conseguinte, há que responder à primeira questão que o direito comunitário não atribui dignidade penal aos actos de utilização indevida das contribuições do FSE. Quanto à segunda questão 9 Recorde-se que, quando uma regulamentação comunitária não contenha qualquer disposição específica que preveja uma sanção em caso de violação, ou remeta, nesse ponto, para as disposições legislativas, regulamentares e administrativas nacionais, o artigo 5._ do Tratado CE (actual artigo 10._ CE) impõe aos Estados-Membros que tomem todas as medidas adequadas para garantir o alcance e a eficácia do direito comunitário (v., nomeadamente, acórdão de 21 de Setembro de 1989, Comissão/Grécia, 68/88, Colect., p. 2965, n._ 23). 10 Para esse efeito, ao mesmo tempo que conservam a possibilidade de escolha das sanções, os Estados-Membros devem, nomeadamente, velar por que as violações do direito comunitário sejam punidas em condições substantivas e processuais análogas às aplicáveis às violações do direito nacional de natureza e importância semelhantes e que, de qualquer forma, confiram à sanção um carácter efectivo, proporcionado e dissuasivo (acórdão Comissão/Grécia, já referido, n._ 24). 11 Ademais, em relação às violações do direito comunitário, as autoridades nacionais devem proceder com a mesma diligência que empregam para a aplicação da legislação nacional correspondente (acórdão Comissão/Grécia, já referido, n._ 25). 12 É aplicável o mesmo raciocínio quando uma regulamentação comunitária preveja certas sanções em caso de violação, mas não fixe de modo exaustivo as sanções que os Estados-Membros podem aplicar. É esse o caso da regulamentação relativa ao FSE. 13 A natureza da obrigação imposta pelo artigo 5._ do Tratado é, aliás, sublinhada, como foi salientado pelo advogado-geral no n._ 9 das suas conclusões, pelo artigo 209._-A, n._ 1, do Tratado CE (que passou, após alteração, a artigo 280._, n._ 2, CE), nos termos do qual os Estados-Membros tomam as mesmas medidas para combater as fraudes que afectem os interesses financeiros da Comunidade do que as que tomam para combater as fraudes que afectem os seus próprios interesses financeiros. 14 Por conseguinte, há que responder à segunda questão que o artigo 5._ do Tratado impõe que os Estados-Membros tomem todas as medidas efectivas para punir comportamentos que lesem os interesses financeiros da Comunidade. Tais medidas podem incluir sanções penais, mesmo quando a regulamentação comunitária só preveja uma sanção cível. A sanção prevista deve ser similar à aplicável em caso de violação de disposições do direito nacional de natureza e de importância semelhantes, e deve ser efectiva, proporcionada e dissuasiva. Decisão sobre as despesas Quanto às despesas 15 As despesas efectuadas pelos Governos português e finlandês, bem como pela Comissão, que apresentaram observações ao Tribunal, não são reembolsáveis. Revestindo o processo, quanto às partes na causa principal, a natureza de incidente suscitado perante o órgão jurisdicional nacional, compete a este decidir quanto às despesas. Parte decisória Pelos fundamentos expostos, O TRIBUNAL DE JUSTIÇA (Primeira Secção), pronunciando-se sobre as questões submetidas pelo Tribunal de Círculo do Porto, por decisão de 21 de Abril de 1998, declara: 16 O direito comunitário não atribui dignidade penal aos actos de utilização indevida das contribuições do Fundo Social Europeu. 17 O artigo 5._ do Tratado CE (actual artigo 10._ CE) impõe que os Estados-Membros tomem todas as medidas efectivas para punir comportamentos que lesem os interesses financeiros da Comunidade. Tais medidas podem incluir sanções penais, mesmo quando a regulamentação comunitária só preveja uma sanção cível. A sanção prevista deve ser similar à aplicável em caso de violação de disposições do direito nacional de natureza e de importância semelhantes, e deve ser efectiva, proporcionada e dissuasiva.

62008CJ0511

de

Das Vorabentscheidungsersuchen betrifft die Auslegung von Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 der Richtlinie 97/7/EG des Europäischen Parlaments und des Rates vom 20. Mai 1997 über den Verbraucherschutz bei Vertragsabschlüssen im Fernabsatz (ABl. L 144, S. 19). Dieses Ersuchen ergeht im Rahmen eines Rechtsstreits zwischen der Handelsgesellschaft Heinrich Heine GmbH (im Folgenden: Handelsgesellschaft Heinrich Heine) und der Verbraucherzentrale Nordrhein-Westfalen e. V. (im Folgenden: Verbraucherzentrale Nordrhein-Westfalen) über die in Fernabsatzverträgen im Fall eines Widerrufs vorgesehene Belastung der Verbraucher mit den Kosten der Zusendung der Ware. Rechtlicher Rahmen Unionsrecht Der vierte Erwägungsgrund der Richtlinie 97/7 lautet: „Mit der Einführung neuer Technologien erhalten die Verbraucher einen immer besseren Überblick über das Angebot in der ganzen Gemeinschaft und zahlreiche neue Möglichkeiten, Bestellungen zu tätigen. Einige Mitgliedstaaten haben bereits unterschiedliche oder abweichende Verbraucherschutzbestimmungen für den Fernabsatz erlassen, was negative Auswirkungen auf den Wettbewerb zwischen den Unternehmen im Binnenmarkt zur Folge hat. Es ist daher geboten, auf Gemeinschaftsebene eine Mindestzahl gemeinsamer Regeln in diesem Bereich einzuführen.“ Der 14. Erwägungsgrund dieser Richtlinie lautet: „Der Verbraucher hat in der Praxis keine Möglichkeit, vor Abschluss des Vertrags das Erzeugnis zu sehen oder die Eigenschaften der Dienstleistung im Einzelnen zur Kenntnis zu nehmen. Daher sollte ein Widerrufsrecht bestehen, sofern in dieser Richtlinie nicht etwas anderes bestimmt ist. Damit es sich um mehr als ein bloß formales Recht handelt, müssen die Kosten, die, wenn überhaupt, vom Verbraucher im Fall der Ausübung des Widerrufsrechts getragen werden, auf die unmittelbaren Kosten der Rücksendung der Waren begrenzt werden. Das Widerrufsrecht berührt nicht die im einzelstaatlichen Recht vorgesehenen Rechte des Verbrauchers, insbesondere bei Erhalt von beschädigten Erzeugnissen oder unzulänglichen Dienstleistungen oder Erzeugnissen und Dienstleistungen, die mit der entsprechenden Beschreibung in der Aufforderung nicht übereinstimmen. Es ist Sache der Mitgliedstaaten, weitere Bedingungen und Einzelheiten für den Fall der Ausübung des Widerrufsrechts festzulegen.“ Art. 4 Abs. 1 der Richtlinie 97/7 bestimmt unter der Überschrift „Vorherige Unterrichtung“: „Der Verbraucher muss rechtzeitig vor Abschluss eines Vertrags im Fernabsatz über folgende Informationen verfügen: … c)      Preis der Ware oder Dienstleistung einschließlich aller Steuern; d)      gegebenenfalls Lieferkosten; …“ Art. 6 Abs. 1 und 2 dieser Richtlinie bestimmt unter der Überschrift „Widerrufsrecht“: „(1)      Der Verbraucher kann jeden Vertragsabschluss im Fernabsatz innerhalb einer Frist von mindestens sieben Werktagen ohne Angabe von Gründen und ohne Strafzahlung widerrufen. Die einzigen Kosten, die dem Verbraucher infolge der Ausübung seines Widerrufsrechts auferlegt werden können, sind die unmittelbaren Kosten der Rücksendung der Waren. … (2)      Übt der Verbraucher das Recht auf Widerruf gemäß diesem Artikel aus, so hat der Lieferer die vom Verbraucher geleisteten Zahlungen kostenlos zu erstatten. Die einzigen Kosten, die dem Verbraucher infolge der Ausübung seines Widerrufsrechts auferlegt werden können, sind die unmittelbaren Kosten der Rücksendung der Waren. Die Erstattung hat so bald wie möglich in jedem Fall jedoch binnen 30 Tagen zu erfolgen.“ Art. 14 („Mindestklauseln“) dieser Richtlinie lautet: „Die Mitgliedstaaten können in dem unter diese Richtlinie fallenden Bereich mit dem EG-Vertrag in Einklang stehende strengere Bestimmungen erlassen oder aufrechterhalten, um ein höheres Schutzniveau für die Verbraucher sicherzustellen. Durch solche Bestimmungen können sie im Interesse der Allgemeinheit den Vertrieb im Fernabsatz für bestimmte Waren und Dienstleistungen, insbesondere Arzneimittel, in ihrem Hoheitsgebiet unter Beachtung des EG-Vertrags verbieten.“ Nationales Recht § 2 des Gesetzes über Unterlassungsklagen bei Verbraucherrechts- und anderen Verstößen sieht vor: „(1)      Wer in anderer Weise als durch Verwendung oder Empfehlung von Allgemeinen Geschäftsbedingungen Vorschriften zuwiderhandelt, die dem Schutz der Verbraucher dienen (Verbraucherschutzgesetze), kann im Interesse des Verbraucherschutzes auf Unterlassung in Anspruch genommen werden. Werden die Zuwiderhandlungen in einem geschäftlichen Betrieb von einem Angestellten oder einem Beauftragten begangen, so ist der Unterlassungsanspruch auch gegen den Inhaber des Betriebs begründet. (2)      Verbraucherschutzgesetze im Sinne dieser Vorschrift sind insbesondere 1.      die Vorschriften des Bürgerlichen Gesetzbuchs, die für … Fernabsatzverträge … zwischen einem Unternehmer und einem Verbraucher gelten … …“ § 312d Abs. 1 des deutschen Bürgerlichen Gesetzbuchs (im Folgenden: BGB) sieht unter der Überschrift „Widerrufs- und Rückgaberecht bei Fernabsatzverträgen“ vor: „Dem Verbraucher steht bei einem Fernabsatzvertrag ein Widerrufsrecht nach § 355 zu. Anstelle des Widerrufsrechts kann dem Verbraucher bei Verträgen über die Lieferung von Waren ein Rückgaberecht nach § 356 eingeräumt werden.“ Art. 346 BGB („Wirkungen des Rücktritts“) lautet: „(1)      Hat sich eine Vertragspartei vertraglich den Rücktritt vorbehalten oder steht ihr ein gesetzliches Rücktrittsrecht zu, so sind im Falle des Rücktritts die empfangenen Leistungen zurückzugewähren und die gezogenen Nutzungen herauszugeben. (2)      Statt der Rückgewähr oder Herausgabe hat der Schuldner Wertersatz zu leisten, soweit 1.      die Rückgewähr oder die Herausgabe nach der Natur des Erlangten ausgeschlossen ist, 2.      er den empfangenen Gegenstand verbraucht, veräußert, belastet, verarbeitet oder umgestaltet hat, 3.      der empfangene Gegenstand sich verschlechtert hat oder untergegangen ist; jedoch bleibt die durch die bestimmungsgemäße Ingebrauchnahme entstandene Verschlechterung außer Betracht. Ist im Vertrag eine Gegenleistung bestimmt, ist sie bei der Berechnung des Wertersatzes zugrunde zu legen; ist Wertersatz für den Gebrauchsvorteil eines Darlehens zu leisten, kann nachgewiesen werden, dass der Wert des Gebrauchsvorteils niedriger war. (3)      Die Pflicht zum Wertersatz entfällt, 1.      wenn sich der zum Rücktritt berechtigende Mangel erst während der Verarbeitung oder Umgestaltung des Gegenstandes gezeigt hat, 2.      soweit der Gläubiger die Verschlechterung oder den Untergang zu vertreten hat oder der Schaden bei ihm gleichfalls eingetreten wäre, 3.      wenn im Falle eines gesetzlichen Rücktrittsrechts die Verschlechterung oder der Untergang beim Berechtigten eingetreten ist, obwohl dieser diejenige Sorgfalt beobachtet hat, die er in eigenen Angelegenheiten anzuwenden pflegt. Eine verbleibende Bereicherung ist herauszugeben.“ § 347 Abs. 2 BGB sieht unter der Überschrift „Nutzungen und Verwendungen nach Rücktritt“ vor: „Gibt der Schuldner den Gegenstand zurück, leistet er Wertersatz oder ist seine Wertersatzpflicht gemäß § 346 Abs. 3 Nr. 1 oder 2 ausgeschlossen, so sind ihm notwendige Verwendungen zu ersetzen. Andere Aufwendungen sind zu ersetzen, soweit der Gläubiger durch diese bereichert wird.“ § 355 Abs. 1 BGB bestimmt unter der Überschrift „Widerrufsrecht bei Verbraucherverträgen“: „Wird einem Verbraucher durch Gesetz ein Widerrufsrecht nach dieser Vorschrift eingeräumt, so ist er an seine auf den Abschluss des Vertrags gerichtete Willenserklärung nicht mehr gebunden, wenn er sie fristgerecht widerrufen hat. Der Widerruf muss keine Begründung enthalten und ist in Textform oder durch Rücksendung der Sache innerhalb von zwei Wochen gegenüber dem Unternehmer zu erklären; zur Fristwahrung genügt die rechtzeitige Absendung.“ § 356 Abs. 1 BGB sieht unter der Überschrift „Rückgaberecht bei Verbraucherverträgen“ vor: „Das Widerrufsrecht nach § 355 kann, soweit dies ausdrücklich durch Gesetz zugelassen ist, beim Vertragsschluss auf Grund eines Verkaufsprospekts im Vertrag durch ein uneingeschränktes Rückgaberecht ersetzt werden. Voraussetzung ist, dass 1.      im Verkaufsprospekt eine deutlich gestaltete Belehrung über das Rückgaberecht enthalten ist, 2.      der Verbraucher den Verkaufsprospekt in Abwesenheit des Unternehmers eingehend zur Kenntnis nehmen konnte und 3.      dem Verbraucher das Rückgaberecht in Textform eingeräumt wird.“ § 357 BGB („Rechtsfolgen des Widerrufs und der Rückgabe“) legt fest: „(1)      Auf das Widerrufs- und das Rückgaberecht finden, soweit nicht ein anderes bestimmt ist, die Vorschriften über den gesetzlichen Rücktritt entsprechende Anwendung. § 286 Abs. 3 gilt für die Verpflichtung zur Erstattung von Zahlungen nach dieser Vorschrift entsprechend; die dort bestimmte Frist beginnt mit der Widerrufs- oder Rückgabeerklärung des Verbrauchers. Dabei beginnt die Frist im Hinblick auf eine Erstattungsverpflichtung des Verbrauchers mit Abgabe dieser Erklärung, im Hinblick auf eine Erstattungsverpflichtung des Unternehmers mit deren Zugang. … (3)      Der Verbraucher hat abweichend von § 346 Abs. 2 Satz 1 Nr. 3 Wertersatz für eine durch die bestimmungsgemäße Ingebrauchnahme der Sache entstandene Verschlechterung zu leisten, wenn er spätestens bei Vertragsschluss in Textform auf diese Rechtsfolge und eine Möglichkeit hingewiesen worden ist, sie zu vermeiden. Dies gilt nicht, wenn die Verschlechterung ausschließlich auf die Prüfung der Sache zurückzuführen ist. § 346 Abs. 3 Satz 1 Nr. 3 findet keine Anwendung, wenn der Verbraucher über sein Widerrufsrecht ordnungsgemäß belehrt worden ist oder hiervon anderweitig Kenntnis erlangt hat. (4)      Weitergehende Ansprüche bestehen nicht.“ § 448 Abs. 1 BGB sieht unter der Überschrift „Kosten der Übergabe und vergleichbare Kosten“ vor: „Der Verkäufer trägt die Kosten der Übergabe der Sache, der Käufer die Kosten der Abnahme und der Versendung der Sache nach einem anderen Ort als dem Erfüllungsort.“ Ausgangsverfahren und Vorlagefrage Die Handelsgesellschaft Heinrich Heine ist eine im Versandhandel tätige Gesellschaft. Ihre Allgemeinen Geschäftsbedingungen sehen vor, dass der Verbraucher einen pauschalen Versandkostenanteil von 4,95 Euro trägt. Diesen Betrag hat das Versandunternehmen im Fall eines Widerrufs nicht zu erstatten. Die Verbraucherzentrale Nordrhein-Westfalen, ein Verbraucherverein nach deutschem Recht, erhob gegen die Handelsgesellschaft Heinrich Heine Klage auf Unterlassung, den Verbrauchern im Fall des Widerrufs die Kosten der Zusendung der Waren aufzuerlegen. Das erstinstanzliche Gericht gab dem Antrag der Verbraucherzentrale Nordrhein-Westfalen statt. Die von der Handelsgesellschaft Heinrich Heine gegen dieses Urteil eingelegte Berufung wurde vom Oberlandesgericht Karlsruhe zurückgewiesen. Auf die hiergegen eingelegte Revision der Handelsgesellschaft Heinrich Heine stellte der Bundesgerichtshof fest, dass das deutsche Recht dem Verbraucher nicht ausdrücklich einen Anspruch auf Erstattung der Kosten der Zusendung der bestellten Ware gewähre. Wenn aber die Richtlinie 97/7 dahin auszulegen sei, dass sie der Belastung des Verbrauchers, der sein Widerrufsrecht ausübe, mit den Kosten der Zusendung der Waren entgegenstehe, müssten die einschlägigen Bestimmungen des BGB richtlinienkonform dahin ausgelegt werden, dass diese Kosten dem Verbraucher zu erstatten seien. Nach Meinung des vorlegenden Gerichts lässt sich jedoch nicht mit der gebotenen Eindeutigkeit feststellen, wie diese Richtlinie, insbesondere ihr Art. 6 Abs. 1 und 2, auszulegen ist. In diesem Zusammenhang führt der Bundesgerichtshof mehrere Argumente an, die dafür sprechen könnten, dass die Richtlinie einer Regelung wie der im Ausgangsverfahren streitigen nicht entgegenstehe. Erstens könne die Formulierung „infolge der Ausübung seines Widerrufsrechts“ in der deutschen Fassung von Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 Satz 2 der Richtlinie 97/7 nahelegen, dass diese Bestimmungen nur die durch den Widerruf verursachten Kosten beträfen, nicht dagegen die Kosten der Zusendung der Ware, die zum Zeitpunkt des Widerrufs bereits angefallen seien. Eine solche Auslegung lasse sich auf andere Sprachfassungen der Richtlinie, insbesondere die englische und die französische Fassung, stützen. Zweitens schließe Art. 6 Abs. 2 Satz 1 der Richtlinie 97/7 nicht aus, dass der Unternehmer im Fall des Widerrufs Wertersatz für Leistungen erhalte, die der Verbraucher in Anspruch genommen habe, ihrer Natur nach aber nicht zurückgewähren könne. Die Annahme, dass es sich bei der Lieferung der Ware um eine Leistung handele, für die der Verbraucher dem Unternehmen den Wertersatz in Höhe der Kosten der Zusendung schulde, und sich dessen Rückzahlungsverpflichtung daher entsprechend verringere, sei also mit dieser Vorschrift vereinbar. Drittens sei nicht sicher, dass der vor allem im 14. Erwägungsgrund der Richtlinie 97/7 zum Ausdruck gebrachte Verbraucherschutzzweck die Erstattung der Kosten der Zusendung der Ware gebiete. Bei einem gewöhnlichen Kauf trage nämlich der Verbraucher die Kosten für das Aufsuchen der Geschäftsräume und müsse zudem die dafür erforderliche Zeit aufwenden. Unter diesen Umständen hat der Bundesgerichtshof beschlossen, das Verfahren auszusetzen und dem Gerichtshof folgende Frage zur Vorabentscheidung vorzulegen: Sind die Bestimmungen des Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 der Richtlinie 97/7 dahin auszulegen, dass sie einer nationalen Regelung entgegenstehen, nach der die Kosten der Zusendung der Waren auch dann dem Verbraucher auferlegt werden können, wenn er den Vertrag widerrufen hat? Zur Vorlagefrage Beim Gerichtshof eingereichte Erklärungen Die Verbraucherzentrale Nordrhein-Westfalen, die spanische, die österreichische und die portugiesische Regierung sowie die Kommission der Europäischen Gemeinschaften sind der Auffassung, die Bestimmungen des Art. 6 der Richtlinie 97/7 stünden einer nationalen Regelung entgegen, nach der dem Verbraucher die Kosten der Zusendung der Ware auferlegt werden könnten, wenn er sein Widerrufsrecht ausübe. Zunächst sei die Formulierung „die vom Verbraucher geleisteten Zahlungen“ in Art. 6 Abs. 2 Satz 1 der Richtlinie 97/7 weit auszulegen, so dass sie sämtliche finanziellen Leistungen erfasse, die der Verbraucher dem Lieferer im Rahmen der Durchführung des Vertrags erbracht habe, einschließlich der Kosten der Zusendung der Waren. Ferner sehe Art. 6 Abs. 1 und 2 der Richtlinie vor, dass dem Verbraucher, der sein Widerrufsrecht ausübe, nur die unmittelbaren Kosten der Rücksendung der Waren auferlegt werden könnten. Die übrigen Kosten, insbesondere die Kosten der Zusendung der Waren, könnten ihm daher nicht in Rechnung gestellt werden. Um schließlich den Verbraucher vor den Risiken zu schützen, die sich daraus ergäben, dass er vor Abschluss des Kaufvertrags im Fernabsatz keine Möglichkeit habe, die Ware zu sehen, seien ihm die Kosten zu erstatten, die er für eine Nebenleistung des Versandunternehmens, wie die Versendung der Waren, erbracht habe, an der sein Interesse nach dem Widerruf weggefallen sei. Nach Auffassung der deutschen Regierung sind dagegen die Bestimmungen des Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 der Richtlinie 97/7 dahin auszulegen, dass sie einer nationalen Regelung nicht entgegenstehen, wonach die Kosten der Zusendung der Waren dem Verbraucher auch dann auferlegt werden können, wenn er den Vertrag widerrufen hat. Die deutsche Regierung macht im Wesentlichen geltend, die Richtlinie 97/7 habe zur Frage der Erhebung von Zusendungskosten nach Widerruf des Vertrags durch den Verbraucher keine Regelung getroffen. Daher gehöre die Erhebung dieser Kosten zu den „weitere[n] Bedingungen und Einzelheiten für den Fall der Ausübung des Widerrufsrechts“, deren Festlegung, wie im 14. Erwägungsgrund dieser Richtlinie vorgesehen, Sache der Mitgliedstaaten sei. Die Erstattung der vom Verbraucher „geleisteten Zahlungen“ im Sinne des Art. 6 Abs. 2 Satz 1 dieser Richtlinie betreffe nur die Hauptleistungen, vor allem den vom Verbraucher gezahlten Preis. Die Richtlinie 97/7 unterscheide zwischen den Kosten, die dem Verbraucher „infolge der Ausübung seines Widerrufsrechts“ auferlegt werden könnten, also den Folgekosten des Widerrufs, und anderen Kosten, die im Zusammenhang mit dem Abschluss oder der Durchführung des Vertrags anfielen. Art. 6 Abs. 2 Satz 2 der Richtlinie betreffe nur die Folgekosten des Widerrufs, während die Richtlinie die Regelung der anderen Vertragskosten nicht harmonisiere. Die Kosten der Zusendung fielen jedoch vor Ausübung des Widerrufsrechts und unabhängig davon an. Ihre Erhebung bestimme sich daher nach dem innerstaatlichen Recht des jeweiligen Mitgliedstaats. Zu den Zielen des Art. 6 der Richtlinie 97/7 macht die deutsche Regierung geltend, diese Bestimmung solle den Nachteil ausgleichen, dass dem Verbraucher die Möglichkeit fehle, die Ware vor Vertragsschluss zu prüfen. Dagegen fänden sich in dieser Zielsetzung keine Hinweise für eine vollständige Umgestaltung des Vertragsverhältnisses. Im Übrigen könne die Tragung der Zusendungskosten durch den Verbraucher diesen nicht an der Ausübung seines Widerrufsrechts hindern. Zum einen werde er nämlich vor Vertragsschluss über die Höhe dieser Kosten unterrichtet. Zum anderen sei die Entscheidung, den Vertrag zu widerrufen, von diesen Kosten unabhängig, da diese bereits angefallen seien. Antwort des Gerichtshofs Vorbemerkungen Vorab ist darauf hinzuweisen, dass die Richtlinie 97/7, wie sich ihrem vierten Erwägungsgrund entnehmen lässt, auf der Ebene der Europäischen Union eine Mindestzahl gemeinsamer Regeln im Bereich der Vertragsabschlüsse im Fernabsatz einführen soll. Insbesondere gewährt Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 1 dieser Richtlinie dem Verbraucher ein Widerrufsrecht, das er innerhalb einer bestimmten Frist ohne Strafzahlung und ohne Angabe von Gründen ausüben kann. Zu den Rechtsfolgen des Widerrufs sieht Art. 6 Abs. 2 Satz 1 und 2 der Richtlinie 97/7 vor, dass „der Lieferer die vom Verbraucher geleisteten Zahlungen kostenlos zu erstatten [hat]. Die einzigen Kosten, die dem Verbraucher infolge der Ausübung seines Widerrufsrechts auferlegt werden können, sind die unmittelbaren Kosten der Rücksendung der Waren.“ Aus dem 14. Erwägungsgrund dieser Richtlinie ergibt sich jedoch, dass die Rechtsfolgen des Widerrufs nicht vollständig harmonisiert sind und es daher Sache der Mitgliedstaaten ist, „weitere Bedingungen und Einzelheiten für den Fall der Ausübung des Widerrufsrechts festzulegen“. Zur Auslegung der Wendung „vom Verbraucher geleistete Zahlungen“ In der Rechtssache des Ausgangsverfahrens stellt sich die Frage, ob die Auferlegung der Kosten der Zusendung der Waren im Fall des Widerrufs durch den Verbraucher unter Art. 6 Abs. 1 und 2 der Richtlinie 97/7 fällt oder vielmehr Sache der Mitgliedstaaten ist. Hierzu ist festzustellen, dass der Wortlaut des Art. 6 Abs. 2 Satz 1 der Richtlinie 97/7 dem Lieferer im Fall des Widerrufs des Verbrauchers eine allgemeine Erstattungspflicht auferlegt, die sich auf sämtliche vom Verbraucher anlässlich des Vertrags geleisteten Zahlungen unabhängig von deren Grund bezieht. Entgegen dem Vorbringen der deutschen Regierung folgt weder aus dem Wortlaut noch aus der allgemeinen Systematik der Bestimmungen des Art. 6 der Richtlinie 97/7, dass der Begriff „geleistete Zahlungen“ so auszulegen ist, dass er nur den vom Verbraucher gezahlten Preis unter Ausschluss der diesem entstandenen Kosten bezeichnet. Gemäß Art. 4 der Richtlinie 97/7 unterscheidet diese nämlich nur im Hinblick auf die dem Verbraucher vor Vertragsabschluss vom Lieferer zur Verfügung zu stellenden Informationen zwischen dem Preis der Ware und den Lieferkosten. Im Hinblick auf die Rechtsfolgen des Widerrufs trifft die Richtlinie dagegen keine derartige Unterscheidung, sondern bezieht sich auf sämtliche vom Verbraucher an den Lieferer geleisteten Zahlungen. Diese Auslegung wird auch durch die in Art. 6 Abs. 2 Satz 2 der Richtlinie zur Bezeichnung der „unmittelbaren Kosten der Rücksendung der Waren“ gebrauchte Wendung „[d]ie einzigen Kosten, die dem Verbraucher … auferlegt werden können“ bestätigt. Wie der Generalanwalt in Nr. 32 seiner Schlussanträge ausgeführt hat, verlangt der Ausdruck „die einzigen Kosten“ eine enge Auslegung und macht diese Ausnahme zur einzigen. Daher erfasst der Ausdruck „geleistete Zahlungen“ in Art. 6 Abs. 2 Satz 1 der Richtlinie 97/7 vorbehaltlich der Auslegung des Art. 6 Abs. 2 Satz 2 dieser Richtlinie alle vom Verbraucher im Zusammenhang mit dem Vertrag geleisteten Zahlungen. Zur Auslegung der Wendung „infolge der Ausübung seines Widerrufsrechts“ Wie vorstehend in Randnr. 35 ausgeführt, macht die deutsche Regierung auch geltend, die Wendung „infolge der Ausübung seines Widerrufsrechts“ in Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 Satz 2 der Richtlinie 97/7 betreffe nicht sämtliche zulasten des Verbrauchers gehenden Kosten, sondern nur die mit der Ausübung des Widerrufsrechts im Zusammenhang stehenden Kosten. Daher seien in diesen Bestimmungen nur die durch den Widerruf verursachten Kosten geregelt. Vorab ist festzustellen, dass der Wortlaut des Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 Satz 2 der Richtlinie 97/7 in bestimmten Sprachfassungen entweder dahin ausgelegt werden kann, dass er sich nur auf die durch den Widerruf verursachten Folgekosten bezieht, oder dahin, dass er sämtliche Kosten im Zusammenhang mit dem Abschluss, der Durchführung oder der Beendigung des Vertrags erfasst, die im Fall des Widerrufs zulasten des Verbrauchers gehen können. Selbst wenn die deutsche, die englische und die französische Fassung der Richtlinie 97/7 die Begriffe „infolge“, „because of“ und „en raison de“ verwenden, enthalten, wie der Generalanwalt in Nr. 41 seiner Schlussanträge ausgeführt hat, andere Sprachfassungen der Richtlinie, vor allem die italienische und die spanische, keine entsprechende Wendung, sondern beziehen sich einfach auf den Verbraucher, der sein Widerrufsrecht ausübt. Nach ständiger Rechtsprechung darf der Text einer Bestimmung wegen der Notwendigkeit einer einheitlichen Auslegung der Gemeinschaftsrichtlinien im Zweifelsfall nicht isoliert betrachtet werden, sondern muss unter Berücksichtigung der Fassungen in den anderen Amtssprachen ausgelegt werden (vgl. in diesem Sinne Urteile vom 2. April 1998, EMU Tabac u. a., C‑296/95, Slg. 1998, I‑1605, Randnr. 36, vom 17. Juni 1998, Mecklenburg, C‑321/96, Slg. 1998, I‑3809, Randnr. 29, vom 20. November 2008, Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods Trading, C‑375/07, Slg. 2008, I‑8691, Randnr. 46, und vom 10. September 2009, Eschig, C‑199/08, noch nicht in der amtlichen Sammlung veröffentlicht, Randnr. 54). Weichen im Übrigen die verschiedenen Sprachfassungen eines Unionstextes voneinander ab, muss die fragliche Vorschrift nach der allgemeinen Systematik und dem Zweck der Regelung ausgelegt werden, zu der sie gehört (vgl. Urteile vom 9. März 2000, EKW und Wein & Co, C‑437/97, Slg. 2000, I‑1157, Randnr. 42, vom 4. Oktober 2007, Schutzverband der Spirituosen-Industrie, C‑457/05, Slg. 2007, I‑8075, Randnr. 18, und vom 9. Oktober 2008, Sabatauskas u. a., C‑239/07, Slg. 2008, I‑7523, Randnr. 39). Die Auslegung von Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 Satz 2 der Richtlinie 97/7, wonach diese Bestimmungen sämtliche Kosten im Zusammenhang mit dem Abschluss, der Durchführung oder der Beendigung des Vertrags erfassen, die im Fall des Widerrufs zulasten des Verbrauchers gehen können, entspricht der allgemeinen Systematik und dem Zweck dieser Richtlinie. Für diese Auslegung spricht nämlich zum einen die Tatsache, dass im 14. Erwägungsgrund der Richtlinie 97/7 selbst in den Sprachfassungen, die in Art. 6 den Ausdruck „infolge“ oder eine ähnliche Formulierung verwenden, die Kosten genannt werden, die vom Verbraucher „im Fall der Ausübung des Widerrufsrechts“ getragen werden. Entgegen dem Vorbringen der deutschen Regierung bezieht sich Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 Satz 2 dieser Richtlinie daher auf sämtliche im Rahmen des Vertrags angefallenen Kosten und nicht nur auf die durch den Widerruf verursachten Folgekosten. Zum anderen ergibt sich aus dem 14. Erwägungsgrund der Richtlinie 97/7 in Bezug auf die Zielsetzung von Art. 6, dass mit dem Verbot, dem Verbraucher im Fall seines Widerrufs die durch den Vertrag entstandenen Kosten aufzuerlegen, gewährleistet werden soll, dass das in dieser Richtlinie festgelegte Widerrufsrecht „mehr als ein bloß formales Recht“ ist (vgl. dazu Urteil vom 3. September 2009, Messner, C‑489/07, noch nicht in der amtlichen Sammlung veröffentlicht, Randnr. 19). Da mit Art. 6 daher eindeutig das Ziel verfolgt wird, den Verbraucher nicht von der Ausübung seines Widerrufsrechts abzuhalten, liefe eine Auslegung, nach der es den Mitgliedstaaten erlaubt wäre, eine Regelung vorzusehen, die dem Verbraucher im Fall eines solchen Widerrufs die Kosten der Zusendung in Rechnung stellt, diesem Ziel zuwider. Wie bereits dargelegt, gestattet es Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 Satz 2 dieser Richtlinie dem Lieferer nur, dem Verbraucher im Fall des Widerrufs die unmittelbaren Kosten der Rücksendung der Waren aufzuerlegen. Sollten dem Verbraucher auch die Kosten der Zusendung in Rechnung gestellt werden, liefe eine solche Belastung, die zwangsläufig geeignet ist, ihn von der Ausübung des Widerrufsrechts abzuhalten, der Zielsetzung von Art. 6 der Richtlinie zuwider, auf die bereits vorstehend in Randnr. 54 hingewiesen worden ist. Im Übrigen stünde eine solche Belastung einer ausgewogenen Risikoverteilung bei Vertragsabschlüssen im Fernabsatz entgegen, indem dem Verbraucher sämtliche im Zusammenhang mit der Beförderung der Waren stehenden Kosten auferlegt würden. Zudem kann die abschreckende Wirkung, die es auf die Ausübung des Widerrufsrechts durch den Verbraucher hätte, wenn ihm diese Kosten auferlegt würden, nicht dadurch beseitigt werden, dass er vor Vertragsschluss über die Höhe der Zusendungskosten unterrichtet worden ist. Nach alledem ist auf die Vorlagefrage zu antworten, dass Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 der Richtlinie 97/7 dahin auszulegen ist, dass er einer nationalen Regelung entgegensteht, nach der der Lieferer in einem im Fernabsatz abgeschlossenen Vertrag dem Verbraucher die Kosten der Zusendung der Ware auferlegen darf, wenn dieser sein Widerrufsrecht ausübt. Kosten Für die Parteien des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren ein Zwischenstreit in dem bei dem vorlegenden Gericht anhängigen Rechtsstreit; die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Die Auslagen anderer Beteiligter für die Abgabe von Erklärungen vor dem Gerichtshof sind nicht erstattungsfähig. Aus diesen Gründen hat der Gerichtshof (Vierte Kammer) für Recht erkannt: Art. 6 Abs. 1 Unterabs. 1 Satz 2 und Abs. 2 der Richtlinie 97/7/EG des Europäischen Parlaments und des Rates vom 20. Mai 1997 über den Verbraucherschutz bei Vertragsabschlüssen im Fernabsatz ist dahin auszulegen, dass er einer nationalen Regelung entgegensteht, nach der der Lieferer in einem im Fernabsatz abgeschlossenen Vertrag dem Verbraucher die Kosten der Zusendung der Ware auferlegen darf, wenn dieser sein Widerrufsrecht ausübt. Unterschriften * Verfahrenssprache: Deutsch.

62000CJ0455

de

Entscheidungsgründe 1 Die Kommission der Europäischen Gemeinschaften hat mit Klageschrift, die am 13. Dezember 2000 bei der Kanzlei des Gerichtshofes eingegangen ist, gemäß Artikel 226 Absatz 2 EG Klage erhoben auf Feststellung, dass die Italienische Republik dadurch gegen ihre Verpflichtungen aus Artikel 9 Absätze 1 bis 3 der Richtlinie 90/270/EWG des Rates vom 29. Mai 1990 über die Mindestvorschriften bezüglich der Sicherheit und des Gesundheitsschutzes bei der Arbeit an Bildschirmgeräten (Fünfte Einzelrichtlinie im Sinne von Artikel 16 Absatz 1 der Richtlinie 89/391/EWG) (ABl. L 156, S. 14) verstoßen hat, dass sie - keine regelmäßigen Untersuchungen der Augen und des Sehvermögens aller Arbeitnehmer, die Bildschirmgeräte im Sinne des Artikels 2 Buchstabe c dieser Richtlinie benutzen, gewährleistet, - keine zusätzliche augenärztliche Untersuchung in all den Fällen sicherstellt, in denen sich eine solche aufgrund der Ergebnisse der regelmäßigen Untersuchungen der Augen und des Sehvermögens als erforderlich erweist, - nicht die Voraussetzungen festgelegt hat, unter denen den betroffenen Arbeitnehmern spezielle Sehhilfen nach Maßgabe der ausgeübten Arbeit zur Verfügung zu stellen sind. Rechtlicher Rahmen Gemeinschaftsrecht 2 Nach Artikel 16 Absatz 1 der Richtlinie 89/391/EWG des Rates vom 12. Juni 1989 über die Durchführung von Maßnahmen zur Verbesserung der Sicherheit und des Gesundheitsschutzes der Arbeitnehmer bei der Arbeit (ABl. L 183, S. 1) erlässt der Rat auf der Grundlage eines auf Artikel 118a des Vertrages beruhenden Vorschlags der Kommission Einzelrichtlinien, unter anderem für die im Anhang aufgeführten Bereiche". Der Anhang der Richtlinie 89/391 erfasst u. a. Arbeiten mit Bildschirmgeräten". 3 Artikel 9 Absätze 1 bis 4 der Richtlinie 90/270, der die Überschrift Schutz der Augen und des Sehvermögens der Arbeitnehmer" trägt, sieht vor: (1) Die Arbeitnehmer haben das Recht auf eine angemessene Untersuchung der Augen und des Sehvermögens durch eine Person mit entsprechender Qualifikation, und zwar: - vor Aufnahme der Bildschirmarbeit, - anschließend regelmäßig und - bei Auftreten von Sehbeschwerden, die auf die Bildschirmarbeit zurückgeführt werden können. (2) Die Arbeitnehmer haben das Recht auf eine augenärztliche Untersuchung, wenn sich dies aufgrund der Ergebnisse der Untersuchung gemäß Absatz 1 als erforderlich erweist. (3) Den Arbeitnehmern sind spezielle Sehhilfen für die betreffende Arbeit zur Verfügung zu stellen, wenn die Ergebnisse der Untersuchung gemäß Absatz 1 oder der Untersuchung gemäß Absatz 2 ergeben, dass sie notwendig sind und normale Sehhilfen nicht verwendet werden können. (4) Die gemäß diesem Artikel getroffenen Maßnahmen dürfen in keinem Fall zu einer finanziellen Mehrbelastung der Arbeitnehmer führen." Italienisches Recht 4 Artikel 377 des Dekrets Nr. 547 des Präsidenten der Republik vom 27. April 1955 (Supplemento ordinario zu GURI Nr. 158 vom 12. Juli 1955, nachfolgend: DPR Nr. 547/55) lautet: Der Arbeitgeber ist verpflichtet, dem Arbeitnehmer geeignete persönliche Vorrichtungen zum Schutz vor den Gefahren zur Verfügung zu stellen, die mit den ausgeübten Tätigkeiten verbunden sind." 5 Gemäß Artikel 16 Absatz 2 des Decreto legislativo Nr. 626 vom 19. September 1994 zur Umsetzung der Richtlinien 89/391/EWG, 89/654/EWG, 89/655/EWG, 89/656/EWG, 90/269/EWG, 90/270/EWG, 90/394/EWG und 90/679/EWG betreffend die Verbesserung der Sicherheit und des Gesundheitsschutzes der Arbeitnehmer am Arbeitsplatz (Supplemento ordinario Nr. 141 zu GURI Nr. 265 vom 12. November 1994) in der durch das Decreto legislativo Nr. 242 vom 19. März 1996 (Supplemento ordinario Nr. 75 zu GURI Nr. 104 vom 6. Mai 1996) geänderten Fassung (nachfolgend: Decreto legislativo Nr. 626/94) erfolgt die Gesundheitsüberwachung durch den zuständigen Arzt und umfasst: a) vorbeugende Untersuchungen zur Feststellung des Fehlens von Gegenanzeigen in Bezug auf die für die Arbeitnehmer vorgesehene Verwendung, damit ihre Eignung für die spezifische Aufgabe beurteilt werden kann; b) regelmäßige Überprüfungen zur Kontrolle des Gesundheitszustands der Arbeitnehmer und zur Beurteilung ihrer Eignung für die spezifische Aufgabe." 6 Nach Artikel 41 des Decreto legislativo Nr. 626/94, der sich im Abschnitt IV, Verwendung der persönlichen Schutzausrüstungen", befindet, sind die persönlichen Schutzausrüstungen (nachfolgend: PSA) zu verwenden, wenn die Gefahren nicht durch technische Sicherheitsvorkehrungen, kollektive Schutzvorrichtungen oder Maßnahmen, Methoden oder Verfahren der Arbeitsorganisation vermieden oder hinreichend vermindert werden können". 7 Die Artikel 43 und 44 des Decreto legislativo Nr. 626/94, die sich ebenfalls im Abschnitt IV befinden, bestimmen: Artikel 43 Pflichten des Arbeitgebers (1) Zum Zweck der Auswahl der PSA ist der Arbeitgeber verpflichtet, a) zu prüfen, welche Gefahren nicht auf andere Weise vermieden werden können, und sie zu bewerten; b) festzulegen, welche Eigenschaften die PSA aufweisen müssen, um den Gefahren gemäß Buchstabe a zu begegnen, wobei auch die Gefahren zu berücksichtigen sind, die gegebenenfalls von den PSA selbst ausgehen; c) auf der Grundlage der Angaben des Herstellers zu den PSA und der Verwendungsvorschriften in Artikel 45 zu beurteilen, über welche Eigenschaften die auf dem Markt erhältlichen PSA verfügen, und sie mit den gemäß Buchstabe b festgelegten Eigenschaften zu vergleichen; d) seine Auswahl anzupassen, sobald eine wesentliche Änderung der Umstände eintritt, die der Beurteilung zugrunde liegen. (2) Der Arbeitgeber legt ebenfalls auf der Grundlage der Verwendungsvorschriften in Artikel 45 fest, unter welchen Voraussetzungen und insbesondere wie lange eine PSA zu verwenden ist, und zwar aufgrund folgender Kriterien: a) Ausmaß der Gefahr; b) Häufigkeit, mit der der Arbeitnehmer der Gefahr ausgesetzt ist; c) Merkmale des Arbeitsplatzes des jeweiligen Arbeitnehmers; d) Leistungsfähigkeit der PSA. (3) Der Arbeitgeber stellt dem Arbeitnehmer die PSA unter Beachtung des Artikels 42 und des in Artikel 45 Absatz 2 genannten Dekrets zur Verfügung. (4) Der Arbeitgeber ist verpflichtet, a) die Funktionsfähigkeit der PSA aufrecht zu erhalten und hygienische Verhältnisse sicherzustellen, indem er für den Unterhalt sorgt, die Reparaturen übernimmt und den notwendigen Ersatz beschafft; b) darauf zu achten, dass die PSA von besonderen Ausnahmefällen abgesehen nur zu den vorgesehenen Zwecken und entsprechend den Angaben des Herstellers verwendet werden; c) für die Arbeitnehmer verständliche Anweisungen bereitzustellen; d) jedem Arbeitnehmer eine eigene PSA zur Verfügung zu stellen und, wenn die Umstände die Verwendung derselben PSA durch mehrere Personen erfordern, die notwendigen Maßnahmen zu ergreifen, damit diese Verwendung keine gesundheitlichen oder hygienischen Probleme für die verschiedenen Benutzer schafft; e) den Arbeitnehmer vorab über die Gefahren zu informieren, vor denen die PSA ihn schützt; f) im Unternehmen oder im Betrieb geeignete Hinweise für jede PSA zur Verfügung zu stellen; g) für eine angemessene Schulung zu sorgen und erforderlichenfalls spezielle praktische Kurse über die ordnungsgemäße Verwendung der PSA in der Praxis zu organisieren. (5) Praktische Kurse sind zwingend, a) für alle PSA, die nach dem Decreto legislativo Nr. 475 vom 4. Dezember 1992 zur dritten Kategorie gehören; b) für Ausrüstungen zum Schutz des Gehörs. Artikel 44 Pflichten der Arbeitnehmer (1) Die Arbeitnehmer nehmen am Programm der Schulungen und praktischen Kurse teil, das der Arbeitgeber in den gemäß Artikel 43 Absatz 4 Buchstabe g und Absatz 5 für erforderlich befundenen Fällen organisiert. (2) Die Arbeitnehmer verwenden die ihnen zur Verfügung gestellten PSA entsprechend den erhaltenen Angaben und Schulungen sowie den gegebenenfalls organisierten praktischen Kursen. (3) Die Arbeitnehmer sind verpflichtet, a) die ihnen zur Verfügung gestellten PSA zu pflegen; b) die PSA nicht eigenmächtig zu verändern. (4) Am Ende der Verwendungsdauer befolgen die Arbeitnehmer die zur Rückgabe der PSA vorgesehenen Verfahren. (5) Die Arbeitnehmer weisen den Arbeitgeber, den Betriebsleiter oder den Vorgesetzten unverzüglich auf jeden Mangel oder jede sonstige Unzulänglichkeit hin, die sie an den ihnen zur Verfügung gestellten PSA feststellen." 8 Artikel 55 des Decreto legislativo Nr. 626/94, der sich im Abschnitt VI, Arbeiten an Bildschirmgeräten", befindet, lautet: Gesundheitsüberwachung (1) Bevor die Arbeitnehmer die in diesem Titel vorgesehenen Tätigkeiten aufnehmen, werden sie einer ärztlichen Untersuchung zur Entdeckung eventueller struktureller Missbildungen sowie einer Untersuchung der Augen und des Sehvermögens durch den zuständigen Arzt unterzogen. Wenn es aufgrund der Ergebnisse ratsam erscheint, werden weitere Spezialuntersuchungen durchgeführt. (2) Aufgrund der Ergebnisse der in Absatz 1 vorgesehenen Untersuchungen werden die Arbeitnehmer einer der beiden folgenden Kategorien zugeordnet: a) geeignet, mit oder ohne ärztliche Verordnung; b) ungeeignet. (3) Arbeitnehmer, die der Kategorie ,geeignet mit ärztlicher Verordnung zugeordnet sind, sowie Arbeitnehmer, die das 45. Lebensjahr vollendet haben, werden mindestens alle zwei Jahre einer ärztlichen Kontrolluntersuchung unterzogen. (4) Der Arbeitnehmer wird auf seinen Wunsch einer augenärztlichen Untersuchung unterzogen, wenn er eine Verschlechterung seines Sehvermögens festzustellen meint, die vom zuständigen Arzt bestätigt wird. (5) Die Kosten für die speziellen Sehhilfen je nach der ausgeübten Tätigkeit sind vom Arbeitgeber zu tragen." Vorverfahren 9 Da Artikel 9 Absätze 1 bis 3 der Richtlinie 90/270 nach Auffassung der Kommission nicht ordnungsgemäß in italienisches Recht umgesetzt worden war, leitete sie das Vertragsverletzungsverfahren gemäß Artikel 226 Absatz 1 EG ein. Nachdem sie die Italienische Republik aufgefordert hatte, sich hierzu zu äußern, gab sie am 9. Juli 1999 eine mit Gründen versehene Stellungnahme ab, in der sie den betreffenden Mitgliedstaat aufforderte, die erforderlichen Maßnahmen zu erlassen, um der Stellungnahme binnen zwei Monaten nach ihrer Bekanntgabe nachzukommen. 10 Da die Kommission von der italienischen Regierung keine Antwort auf diese Stellungnahme erhielt, hat sie beschlossen, die vorliegende Klage zu erheben. Zur Klage 11 In ihrer Klagebeantwortung hat die Italienische Regierung den Gerichtshof davon in Kenntnis gesetzt, dass mit dem Gesetz Nr. 422 vom 29. Dezember 2000 über Maßnahmen zur Erfuellung der Verpflichtungen aufgrund der Zugehörigkeit Italiens zu den Europäischen Gemeinschaften - Gemeinschaftsgesetz 2000 (Supplemento ordinario Nr. 14, S. 14 zu GURI Nr. 16 vom 20. Januar 2001, nachfolgend: Gesetz Nr. 422/2000) u. a. die Absätze 3 und 4 des Artikels 55 des Decreto legislativo Nr. 626/94 durch die neuen Absätze 3, 3a, 3b und 4 ersetzt worden seien. 12 Nach Prüfung dieser nationalen Umsetzungsvorschriften hat die Kommission dem Gerichtshof in ihrer Erwiderung mitgeteilt, dass sie zwei Rügen und die zugehörigen Anträge zurücknehme. 13 Mit der aufrecht erhaltenen Rüge beanstandet die Kommission, dass die Italienische Republik dadurch gegen Artikel 9 Absatz 3 der Richtlinie 90/270 verstoßen habe, dass sie nicht die Voraussetzungen festgelegt habe, unter denen den betroffenen Arbeitnehmern spezielle Sehhilfen nach Maßgabe der ausgeübten Arbeit zur Verfügung zu stellen sind. Vorbringen der Parteien 14 Die Kommission trägt vor, den Arbeitnehmern werde in Artikel 55 des Decreto legislativo Nr. 626/94 an keiner Stelle ein Anspruch auf spezielle Sehhilfen für die betreffende Arbeit" eingeräumt, wenn die Ergebnisse der Untersuchungen ergäben, dass sie notwendig seien, und normale Sehhilfen nicht verwendet werden könnten. Da es um die Sicherheit und den Gesundheitsschutz der Arbeitnehmer gehe, müsse der Anspruch auf derartige Hilfen klar definiert sein. Die italienischen Rechtsvorschriften seien jedoch nicht eindeutig und ungenau. 15 In Artikel 55 Absatz 5 des Decreto legislativo Nr. 626/94 heiße es lediglich, dass die Kosten für die speziellen Sehhilfen je nach der ausgeübten Tätigkeit ... vom Arbeitgeber zu tragen" seien, was zwar eindeutig sei, aber nicht ausreiche, um die Voraussetzung für die Entstehung" des Anspruch des Arbeitnehmers auf die betreffenden Hilfen festzulegen. 16 Die italienische Regierung macht geltend, die Pflicht des Arbeitgebers, geeignete Maßnahmen zum Schutz des Arbeitnehmers zu ergreifen, sei im Abschnitt IV des Decreto legislativo Nr. 626/94 festgelegt. Nach den Artikeln 41, 43 und 44 in Verbindung mit dem neuen Wortlaut des Artikels 55 dieses Dekrets in der Fassung aufgrund des Gesetzes Nr. 422/2000 sei der Arbeitgeber verpflichtet, dem Arbeitnehmer diejenigen Sehhilfen zur Verfügung zu stellen, die der zuständige Arzt im Rahmen einer vorbeugenden oder regelmäßigen Untersuchung gegebenenfalls verschreibe. 17 Außerdem habe die betreffende Verpflichtung bereits aufgrund von Artikel 377 des DPR Nr. 547/55 im nationalen Recht bestanden. 18 Die Kommission erwidert, dass die Italienische Republik offensichtlich die speziellen Sehhilfen", die in der Richtlinie 90/270 für an Bildschirmgeräten zu verrichtende Tätigkeiten vorgeschrieben seien, mit den persönlichen Schutzausrüstungen" verwechsle, die in der Richtlinie 89/656/EWG des Rates vom 30. November 1989 über Mindestvorschriften für Sicherheit und Gesundheitsschutz bei Benutzung persönlicher Schutzausrüstungen durch Arbeitnehmer bei der Arbeit (Dritte Einzelrichtlinie im Sinne des Artikels 16 Absatz 1 der Richtlinie 89/391) (ABl. L 393, S. 18) vorgesehen und geregelt seien. 19 In ihrer Gegenerwiderung bekräftigt die Italienische Regierung erneut, sie habe Artikel 9 Absatz 3 der Richtlinie 90/270 angesichts der Änderungen, die mit dem Gesetz Nr. 422/2000 an Artikel 55 des Decreto legislativo Nr. 626/94 vorgenommen worden seien, ordnungsgemäß umgesetzt. Gestützt auf den allgemeinen Grundsatz der logischen und systematischen Auslegung der Gesetze, wonach der Sinn und Zweck von Bestimmungen eines einzelnen Gesetzestextes - und erst recht wie hier eines einzelnen Artikels - nicht allein dem Wortlaut der jeweiligen Bestimmung entnommen werden dürften, sondern auf der Zusammenschau der verschiedenen Bestimmungen beruhen müssten, seien die in Artikel 55 Absätze 3, 3a, 3b und 4 des Decreto legislativo Nr. 626/94 in der Fassung aufgrund des Gesetzes Nr. 422/2000 im Licht sowohl der Absätze 1, 2 und 5 dieses Artikels als auch des Artikels 16 des betreffenden Dekrets auszulegen, auf den Artikel 55 Absatz 3 ebenfalls verweise. 20 Diese Bestimmungen sähen sowohl vor, dass ein Arbeitnehmer einen Anspruch auf spezielle Sehhilfen habe, sofern nach Untersuchungen durch Spezialisten der zuständige Arzt deren Verwendung vorschreibe, als auch, dass die für derartige Hilfen anfallenden Kosten vom Arbeitgeber zu tragen seien. Würdigung durch den Gerichtshof 21 Hierzu ist zum einen darauf hinzuweisen, dass nach ständiger Rechtsprechung das Vorliegen einer Vertragsverletzung anhand der Situation zu beurteilen ist, in der sich der Mitgliedstaat bei Ablauf der Frist, die in der mit Gründen versehenen Stellungnahme festgesetzt wurde, befand, und dass später eingetretene Veränderungen vom Gerichtshof nicht berücksichtigt werden können (vgl. insbesondere Urteile vom 30. Januar 2002 in der Rechtssache C-103/00, Kommission/Griechenland, Slg. 2002, I-1147, Randnr. 23, und vom 30. Mai 2002 in der Rechtssache C-323/01, Kommission/Italien, Slg. 2002, I-4711, Randnr. 8). 22 Im vorliegenden Fall wurde das Gesetz Nr. 422/2000 vom 29. Dezember 2000 mehr als ein Jahr nach Ablauf der Frist von zwei Monaten erlassen, die in der mit Gründen versehenen Stellungnahme vom 9. Juli 1999 gesetzt worden war. Die mit ihm vorgenommenen Änderungen der italienischen Rechtsvorschriften können daher bei der Prüfung der Begründetheit der vorliegenden Vertragsverletzungsklage vom Gerichtshof nicht berücksichtigt werden. 23 Zum anderen ist es nach ständiger Rechtsprechung bei der Umsetzung einer Richtlinie in das Recht eines Mitgliedstaats unerlässlich, dass das fragliche nationale Recht tatsächlich die vollständige Anwendung der Richtlinie durch die nationalen Behörden gewährleistet, dass die sich aus diesem Recht ergebende Rechtslage hinreichend bestimmt und klar ist und dass die Begünstigten in die Lage versetzt werden, von allen ihren Rechten Kenntnis zu erlangen und diese gegebenenfalls vor den nationalen Gerichten geltend zu machen (vgl. insbesondere Urteile vom 23. März 1995 in der Rechtssache C-365/93, Kommission/Griechenland, Slg. 1995, I-499, Randnr. 9, und vom 10. Mai 2001 in der Rechtssache C-144/99, Kommission/Niederlande, Slg. 2001, I-3541, Randnr. 17). 24 Demgemäß ist zu prüfen, ob diejenigen italienischen Vorschriften, die bei Ablauf der Frist in Kraft waren, die in der mit Gründen versehenen Stellungnahme gesetzt worden war, den Anforderungen aus der Richtlinie genügten. 25 Diese Prüfung ergibt, dass die von der italienischen Regierung angeführten Vorschriften des DPR Nr. 547/55 und des Decreto legislativo Nr. 626/94 nicht mit hinreichender Bestimmtheit und Klarheit vorsehen, dass die Arbeitnehmer einen Anspruch auf spezielle Sehhilfen für die betreffende Arbeit haben, wenn diese sich aufgrund der Ergebnisse einer Untersuchung der Augen und des Sehvermögens und erforderlichenfalls einer augenärztlichen Untersuchung als notwendig erweisen und normale Sehhilfen nicht verwendet werden können. 26 Zwar sind gemäß Artikel 55 Absatz 5 des Decreto legislativo Nr. 626/94 die Kosten für die speziellen Sehhilfen je nach der ausgeübten Tätigkeit vom Arbeitgeber zu tragen. Diese Bestimmung beschränkt sich jedoch auf die Umsetzung des Artikels 9 Absatz 4 der Richtlinie 90/270 in italienisches Recht. Sie stellt für sich genommen keine Umsetzung des Artikels 9 Absatz 3 dieser Richtlinie dar, da sie nicht, wie es der betreffende Absatz verlangt, vorsieht, dass die Arbeitnehmer einen Anspruch auf spezielle Sehhilfen haben, wenn diese sich aufgrund der Ergebnisse von Untersuchungen der Augen und des Sehvermögens oder von augenärztlichen Untersuchungen als notwendig erweisen. 27 Der Wortlaut des Artikels 55 des Decreto legislativo Nr. 626/94 lässt auch in Verbindung mit Artikel 16 dieses Dekrets keinen anderen Schluss zu. 28 Soweit die italienische Regierung vorträgt, Artikel 55 des Decreto legislativo Nr. 626/94 sei mit Blick auf die Artikel 41 ff. dieses Dekrets auszulegen, genügt die Feststellung, dass die in Artikel 9 Absatz 3 der Richtlinie 90/270 vorgesehenen speziellen Sehhilfen" der Korrektur bereits bestehender Schäden dienen, während mit den persönlichen Schutzausrüstungen", auf die sich die betreffenden Artikel beziehen, der Eintritt dieser Schäden vermieden werden soll. 29 Der Hinweis der italienischen Regierung, die Verpflichtung aus Artikel 9 Absatz 3 der Richtlinie 90/270 habe bereits aufgrund von Artikel 377 DPR Nr. 547/55 im nationalen Recht bestanden, geht ebenfalls fehl. Auch die persönlichen Schutzvorrichtungen, auf die dort Bezug genommen wird, sind lediglich Vorrichtungen zur Gefahrenverhütung. 30 Nach alledem ist festzustellen, dass die Italienische Republik dadurch gegen ihre Verpflichtungen aus Artikel 9 Absatz 3 der Richtlinie 90/270 verstoßen hat, dass sie nicht die Voraussetzungen festgelegt hat, unter denen den betroffenen Arbeitnehmern spezielle Sehhilfen nach Maßgabe der ausgeübten Arbeit zur Verfügung zu stellen sind. Kostenentscheidung Kosten 31 Gemäß Artikel 69 § 2 der Verfahrensordnung ist die unterliegende Partei auf Antrag zur Tragung der Kosten zu verurteilen. 32 Da die Kommission die Verurteilung der Italienischen Republik beantragt hat und die Italienische Republik mit ihrem Vorbringen unterlegen ist, sind dieser die Kosten aufzuerlegen. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF (Sechste Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Die Italienische Republik hat dadurch gegen ihre Verpflichtungen aus Artikel 9 Absatz 3 der Richtlinie 90/270/EWG des Rates vom 29. Mai 1990 über die Mindestvorschriften bezüglich der Sicherheit und des Gesundheitsschutzes bei der Arbeit an Bildschirmgeräten (Fünfte Einzelrichtlinie im Sinne von Artikel 16 Absatz 1 der Richtlinie 89/391/EWG) verstoßen, dass sie nicht die Voraussetzungen festgelegt hat, unter denen den betroffenen Arbeitnehmern spezielle Sehhilfen nach Maßgabe der ausgeübten Arbeit zur Verfügung zu stellen sind. 2. Die Italienische Republik trägt die Kosten des Verfahrens.

62008CJ0512

pt

Na sua petição, a Comissão das Comunidades Europeias pede ao Tribunal de Justiça que declare que, ao subordinar, com base no artigo R. 332‑4 do Código da Segurança Social, à obtenção de uma autorização prévia o reembolso das prestações médicas, dispensadas em consultório, que necessitam do recurso a equipamentos materiais pesados indicados no artigo R. 712‑2‑II do Código da Saúde Pública (actual artigo R. 6122‑26 deste código), por um lado, e ao não prever, no referido artigo R. 332‑4 nem noutra disposição do direito francês, a possibilidade de conceder ao doente, segurado social do sistema francês, o reembolso complementar nas condições previstas no n.° 53 do acórdão de 12 de Julho de 2001, Vanbraekel e o. (C‑368/98, Colect., p. I‑5363), por outro, a República Francesa não cumpriu as obrigações que lhe incumbem por força do artigo 49.° CE. Quadro jurídico Direito da União Nos termos do artigo 22.°, n.° 1, do Regulamento (CEE) n.° 1408/71 do Conselho, de 14 de Junho de 1971, relativo à aplicação dos regimes de segurança social aos trabalhadores assalariados, aos trabalhadores não assalariados e aos membros da sua família que se deslocam no interior da Comunidade, na sua versão alterada e actualizada pelo Regulamento (CE) n.° 118/97 do Conselho, de 2 de Dezembro de 1996 (JO 1997, L 28, p. 1), conforme alterado, pela última vez, pelo Regulamento (CE) n.° 1992/2006 do Parlamento Europeu e do Conselho, de 18 de Dezembro de 2006 (JO L 392, p. 1, a seguir «Regulamento n.° 1408/71»): «O trabalhador assalariado ou não assalariado que preencha as condições exigidas pela legislação do Estado competente para ter direito às prestações, tendo em conta, quando necessário, o disposto no artigo 18.°, e: a)      Cujo estado venha a necessitar imediatamente das prestações no decurso de uma estada no território de outro Estado‑Membro ou, […] b)      Que seja autorizado pela instituição competente a deslocar‑se ao território de outro Estado‑Membro a fim de nele receber tratamentos adequados ao seu estado, terá direito: i)      Às prestações em espécie concedidas, por conta da instituição competente, pela instituição do lugar de estada […], nos termos da legislação aplicada por esta instituição, como se nela estivesse inscrito, sendo, no entanto, o período de concessão das prestações regulado pela legislaç[ão] do Estado competente; […]» Direito nacional Código da Segurança Social A tomada a cargo dos cuidados de saúde dispensados fora de França a segurados sociais do sistema francês é regulada, nomeadamente, pelos artigos R. 332‑3 e R. 332‑4 do Código da Segurança Social, os quais foram introduzidos neste código através do Decreto n.° 2005‑386, de 19 de Abril de 2005, relativo à tomada a cargo dos cuidados recebidos fora de França e que altera o Código da Segurança Social (segunda parte: decretos do Conseil d’État) (JORF de 27 de Abril de 2005, p. 7321). Estes artigos do Código da Segurança Social dispõem: «Artigo R. 332‑3 As caixas de seguro de doença procedem ao reembolso das despesas com os cuidados de saúde dispensados aos segurados sociais e seus dependentes num Estado‑Membro da União Europeia ou num Estado parte no Acordo sobre o Espaço Económico Europeu, em condições idênticas às aplicáveis caso estes cuidados tivessem sido recebidos em França, sem que o montante reembolsado possa exceder o montante das despesas suportadas pelo segurado e sem prejuízo das adaptações previstas nos artigos R. 332‑4 e R. 332‑6. Article R. 332‑4 Salvo em caso de cuidados inopinados, as caixas de seguro de doença não podem, sem autorização prévia, proceder ao reembolso das despesas com cuidados hospitalares ou que necessitem do recurso aos equipamentos materiais pesados a que se refere a secção II do artigo R. 712‑2 do Código da Saúde Pública, dispensados aos segurados sociais e seus dependentes noutro Estado‑Membro da União Europeia ou num Estado parte no Acordo sobre o Espaço Económico Europeu e que sejam apropriados ao seu estado. Essa autorização só pode ser recusada caso se verifique uma das duas condições seguintes: 1°      Os cuidados previstos não fazem parte dos tratamentos cuja tomada a cargo está prevista na legislação francesa; 2°      Um tratamento idêntico ou que apresente o mesmo grau de eficácia pode ser dispensado em França, em tempo oportuno, atendendo ao estado do doente e à evolução provável da sua afecção. O segurado social apresenta o pedido de autorização à caixa em que esteja inscrito. A decisão é tomada pelo órgão de controlo médico. Deve ser notificada num prazo compatível com o grau de urgência e de disponibilidade dos cuidados previstos e, o mais tardar, duas semanas depois da recepção do pedido. Na falta de resposta no fim deste último prazo, considera‑se que a autorização foi concedida. As decisões de recusa são devidamente fundamentadas e susceptíveis de recurso nos termos do direito comum no tribunal competente em matéria de segurança social. Contudo, a impugnação destas decisões, quando diga respeito à apreciação, feita pelo médico assessor, do estado do doente, do carácter apropriado dos cuidados previstos ao seu estado ou do carácter idêntico ou com o mesmo grau de eficácia do tratamento ou tratamentos disponíveis em França, está sujeita a peritagem médica nas condições previstas no capítulo I do título IV do livro I do presente código.» A aplicação do Decreto n.° 2005‑386 foi objecto da circular DSS/DACI/2005/235, de 19 de Maio de 2005 (a seguir «circular de 19 de Maio de 2005»), na qual se enuncia o seguinte: «O Decreto n.° 2005‑386 [...] completa a integração no direito nacional da jurisprudência comunitária relativa à livre prestação de serviços e à livre circulação de mercadorias em matéria de cuidados de saúde. […] Determina as condições de tomada a cargo dos cuidados recebidos no estrangeiro, em função da zona geográfica onde foram dispensados: […] o seu artigo 3.° cria quatro novos artigos (R. 332‑3, R. 332‑4, R. 332‑5 e R. 332‑6) específicos para os cuidados recebidos na [União Europeia – Espaço Económico Europeu (EU‑EEE)]. […] II – A tomada a cargo dos cuidados recebidos na UE‑EEE (artigos R. 332‑3, R. 332‑4, R. 332‑5, R. 332‑6) Estes quatro novos artigos dizem respeito especificamente aos cuidados recebidos na UE‑EEE. Incluem um artigo de alcance geral, que enuncia o princípio da tomada a cargo dos cuidados recebidos noutro Estado‑Membro, e três artigos de adaptação a situações particulares. […] B – Adaptações particulares (artigos R. 332‑4, R. 332‑5 e R. 332‑6) Os artigos R. 332‑4, R. 332‑5 e R. 332‑6 completam o artigo R. 332‑3, inserindo certas adaptações ao princípio enunciado neste artigo, nas seguintes situações: 1 – Cuidados hospitalares (artigo R. 332‑4) –        O artigo R. 332‑4 enquadra o reembolso dos cuidados hospitalares e o recurso a equipamentos materiais pesados – de tipo IRM, TEP‑SCAN, etc. – que figuram na secção II do artigo R. 712‑2 do Código da Saúde Pública [...], aos quais é possível ter acesso fora do hospital, em consultório. –        Este artigo não se aplica aos cuidados recebidos inopinadamente durante uma estada temporária (profissional, familiar, turística, etc.), que devem ser tomados a cargo com base nos Regulamentos [(CEE)] n.° 1408/71 e n.° 574/72 de coordenação dos regimes de segurança social na Europa, quer o segurado social tenha quer não tenha apresentado, no Estado do lugar dos cuidados, um documento comunitário que comprove a titularidade dos seus direitos. –        A tomada a cargo dos cuidados hospitalares e do recurso a equipamentos materiais pesados continua subordinada à emissão de uma autorização prévia pelo organismo de inscrição do segurado social que pretende obter estas prestações na UE‑EEE. Esta restrição é autorizada pelo [Tribunal de Justiça das Comunidades Europeias], uma vez que os cuidados hospitalares como o recurso a equipamentos materiais pesados são susceptíveis, em caso de total liberdade de acesso fora do território nacional, de lesar gravemente a organização do sistema sanitário ou o equilíbrio financeiro do sistema de segurança social do Estado de inscrição do segurado social. Contudo, na prática, os organismos de seguro de doença não devem recusar sistematicamente emitir a autorização prévia para este tipo de prestações programadas noutro Estado‑Membro. A autorização prévia não pode, com efeito, ser recusada se, em França, estiver previsto o reembolso desses cuidados programados e se esses cuidados, ou um tratamento de eficácia equivalente, não estiverem disponíveis em tempo oportuno, ou seja, num prazo compatível com o estado do doente e a evolução provável da sua afecção. […] –        Obviamente, as decisões de recusa devem ser fundamentadas. O [Tribunal de Justiça] não admite, em caso de recusa da autorização prévia, que a decisão não indique, precisamente, ao segurado as razões pelas quais não lhe é permitido receber os cuidados noutro Estado‑Membro. Assim, a mera referência, sem mais precisões, à existência de cuidados que podem ser prestados em França em tempo oportuno, não pode ser considerada suficiente tendo em conta as exigências do [Tribunal de Justiça]. As decisões de recusa devem, portanto, incluir, no caso de se responder ao requerente que um tratamento de eficácia equivalente pode ser dispensado em França, os elementos de facto que fundamentam essa afirmação. Pode, nomeadamente, ser útil comunicar uma lista de estabelecimentos ou de profissionais de saúde susceptíveis de dispensar ao doente os cuidados necessários no prazo requerido. –        Nas regiões que apresentem um défice de oferta de cuidados hospitalares específicos ou de equipamentos materiais pesados, os organismos de seguro de doença deverão, sistematicamente, autorizar a tomada a cargo de certas categorias de cuidados programados na UE‑EEE. As regiões e os tipos de cuidados hospitalares ou equipamentos materiais pesados visados por esta disposição serão especificados em futura circular.» A circular de 19 de Maio de 2005 foi alterada e completada pela circular DSS/DACI/2008/242, de 21 de Julho de 2008, relativa à tomada a cargo dos cuidados recebidos noutro Estado‑Membro da UE‑EEE (a seguir «circular de 21 de Julho de 2008»), na qual vem indicado, nomeadamente, que «mesmo que [a] jurisprudência [Vanbraekel e o.] esteja já a ser aplicada pelas Caixas», estas debatem‑se com numerosas dificuldades concretas. Nesta circular, o ministro competente «pede, no entanto, [aos responsáveis dos organismos em causa] que continuem a fazer o necessário para aplicar o dispositivo de complemento diferencial, em caso de pedido do segurado». Código da Saúde Pública O artigo L. 6121‑1 do Código da Saúde Pública prevê: «O esquema de organização sanitária tem por objecto prever e suscitar as evoluções necessárias da oferta de cuidados preventivos, curativos e paliativos, a fim de responder às necessidades de saúde física e mental. Inclui igualmente a oferta de cuidados para tomada a cargo das grávidas e dos recém‑nascidos. O esquema de organização sanitária visa suscitar as adaptações e as complementaridades da oferta de cuidados, bem como a cooperação, nomeadamente, entre os estabelecimentos de saúde. Fixa objectivos com vista à melhoria da qualidade, acessibilidade e eficiência da organização sanitária. Tem em conta a articulação dos meios dos estabelecimentos de saúde com a medicina praticada em consultório e o sector médico‑social e social, bem como a oferta de cuidados dispensados nas regiões limítrofes e nos territórios fronteiriços. Por despacho do ministro encarregado da saúde é fixada a lista dos temas, das actividades de cuidados e dos equipamentos pesados que devem obrigatoriamente figurar num esquema de organização sanitária. O esquema de organização sanitária é elaborado com base numa avaliação das necessidades de saúde da população e na sua evolução, tendo em conta os dados demográficos e epidemiológicos e os progressos das técnicas médicas, e após uma análise, quantitativa e qualitativa, da oferta de cuidados existente. O esquema de organização sanitária pode ser revisto, no todo ou em parte, a qualquer momento. Esse esquema é reexaminado, pelo menos, de cinco em cinco anos.» O artigo L. 6122‑1 do referido código enuncia: «Estão sujeitos a autorização do serviço regional de hospitalização os projectos relativos à criação de quaisquer estabelecimentos de saúde, a criação, a reconversão e o reagrupamento das actividades de cuidados, incluindo sob a forma de alternativas à hospitalização, bem como a instalação de equipamentos materiais pesados. A lista das actividades de cuidados e dos equipamentos materiais pesados sujeitos a autorização é fixada por decreto, em Conseil d’État.» O artigo R. 6122‑26 do Código da Saúde Pública, que retoma o disposto no artigo R. 712‑2 deste mesmo código, dispõe: «Estão sujeitos à autorização prevista no artigo L. 6122‑1 os equipamentos materiais pesados a seguir enumerados: 1°      Câmara de cintilação munida ou não de detector de emissão de positrões em coincidência, tomógrafo de emissões, câmara de positrões; 2°      Aparelhos de espectroscopia ou de espectrometria por ressonância magnética nuclear para uso clínico; 3° Scanner para uso médico; 4°      Câmara hiperbárica; 5°      Ciclotrão para uso médico.» Procedimento pré‑contencioso Na sequência de uma queixa, a Comissão enviou à República Francesa, em 18 de Outubro de 2006, uma notificação para cumprir, na qual alega a desconformidade do artigo R. 332‑4 do Código da Segurança Social com o artigo 49.° CE, tal como interpretado pelo Tribunal de Justiça. Foram invocados três argumentos específicos em apoio dessa alegação, concretamente: –        a exigência de uma autorização prévia para o reembolso de certos cuidados não hospitalares dispensados noutro Estado‑Membro; –        a inexistência de uma disposição que preveja o envio de um aviso de recepção ao requerente de uma autorização prévia à tomada a cargo de cuidados hospitalares dispensados noutro Estado‑Membro; e –        a inexistência de uma disposição que permita conceder a um segurado social do sistema francês o reembolso complementar nas condições previstas no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido. O n.° 53 deste acórdão enuncia: «[…] O artigo [49.° CE] deve ser interpretado no sentido de que, se o reembolso das despesas suportadas com os serviços hospitalares prestados no Estado‑Membro de estada, que resulta da aplicação das regras em vigor nesse Estado, for inferior ao que resulta da aplicação da legislação em vigor no Estado‑Membro de inscrição em caso de hospitalização neste último Estado, a instituição competente deve conceder ao beneficiário da segurança social um reembolso complementar correspondente a essa diferença.» Por carta de 1 de Março de 2007, a República Francesa respondeu a esta notificação para cumprir. No que diz respeito ao primeiro argumento, este Estado‑Membro comunicou a sua intenção de alterar o artigo R. 332‑4 do Código da Segurança Social no sentido exigido pela Comissão e de emitir, enquanto se aguarda por essa alteração, uma circular destinada a garantir a observância das exigências decorrentes do direito da União. A República Francesa contestou o fundado do segundo argumento, alegando que os organismos franceses de segurança social são obrigados, enquanto autoridades administrativas visadas pela legislação nacional relativa aos direitos do cidadão nas suas relações com a Administração, a remeter ao requerente de uma autorização prévia à tomada a cargo de cuidados previstos noutro Estado‑Membro um aviso de recepção que mencione, nomeadamente, a data de recepção do pedido e o prazo findo o qual se pode considerar que o pedido foi deferido. No que diz respeito ao terceiro argumento, a República Francesa alegou que a circunstância invocada pela Comissão era imputável às incertezas que pesavam sobre o alcance exacto do acórdão Vanbraekel e o., já referido, circunstância essa que devia ser discutida entre os Estados‑Membros, ao nível do Conselho da União Europeia. Remetendo para a circular DSS/DACI/2003/286, de 16 de Junho de 2003, relativa à aplicação da legislação que garante o acesso aos cuidados dos segurados de um regime francês de segurança social na União Europeia e no Espaço Económico Europeu (a seguir «circular de 16 de Junho de 2003»), este Estado‑Membro acrescentou, contudo, que de forma alguma tinha a intenção de encobrir aos referidos segurados a existência do direito a um reembolso complementar consagrado pelo referido acórdão. Sublinhou, por outro lado, que as autoridades administrativas francesas atribuíam amplo alcance a este acórdão, em conformidade com a jurisprudência da Cour de cassation. Atendendo a esta resposta, a Comissão dirigiu à República Francesa, em 23 de Outubro de 2007, um parecer fundamentado no qual indicava, por um lado, que renunciava ao segundo argumento formulado na sua notificação para cumprir e, por outro, que mantinha os seus dois outros dois argumentos e convidava este Estado‑Membro a tomar as medidas exigidas para dar cumprimento a esse parecer fundamentado no prazo de dois meses a contar da sua recepção. Na sua resposta ao referido parecer fundamentado, com data de 13 de Dezembro de 2007, a República Francesa comunicou que estava iminente a adopção de um decreto destinado a adaptar o artigo R. 332‑4 do Código da Segurança Social às exigências do direito da União e a completar os artigos R. 332‑2 a R. 332‑6 do referido código no que respeita ao direito ao reembolso complementar previsto pelo acórdão Vanbraekel e o., já referido. Indicou igualmente que estava em vias de ser concluída uma circular destinada a substituir a circular de 19 de Maio de 2005. Na sequência de um aviso dirigido em 10 de Junho de 2008 pela Comissão à República Francesa, esta comunicou‑lhe a circular de 21 de Julho de 2008. Por outro lado, referiu algumas dificuldades técnicas que atrasaram a adopção definitiva da reforma do Código da Segurança Social, anunciada na sua resposta ao parecer fundamentado. Não satisfeita com estas explicações, a Comissão decidiu intentar a presente acção. Quanto à acção Quanto ao primeiro argumento, relativo à exigência de autorização prévia para a tomada a cargo de cuidados não hospitalares previstos noutro Estado‑Membro e que necessitam do recurso a equipamentos materiais pesados Argumentação das partes A Comissão alega que a exigência de autorização prévia para efeitos da tomada a cargo, pela instituição competente, de cuidados dispensados em consultório, noutro Estado‑Membro, e que exigem o recurso a equipamentos materiais pesados constitui uma restrição à livre prestação de serviços. Defende que, embora seja certo que os objectivos de planificação justificam essa exigência para efeitos da cobertura social dos cuidados hospitalares previstos noutro Estado‑Membro, esta exigência não é, contudo, justificada no domínio dos cuidados não hospitalares, como o Tribunal de Justiça decidiu nos acórdãos de 28 de Abril de 1998, Kohll (C‑158/96, Colect., p. I‑1931), e de 13 de Maio de 2003, Müller‑Fauré e van Riet (C‑385/99, Colect., p. I‑4509). Considerando, à luz do n.° 75 do acórdão Müller‑Fauré e van Riet, já referido, que o elemento característico de uma prestação hospitalar reside no facto de a prestação em causa não poder ser dispensada fora de um quadro hospitalar, a Comissão defende que, no caso de cuidados que necessitem do recurso a equipamentos pesados acessíveis fora das infra‑estruturas hospitalares, a manutenção da exigência de autorização prévia não é objectivamente justificada. Acrescenta que alguns elementos, como a aplicação dos limites de cobertura e das condições de concessão das prestações de segurança social em vigor no Estado‑Membro de inscrição, os factores linguísticos e geográficos, a falta de informação sobre a natureza dos cuidados disponíveis nos outros Estados‑Membros, ou ainda os custos de estada inerentes a uma deslocação de intuito médico a outro Estado‑Membro, permitem considerar que a supressão da exigência de autorização prévia no domínio dos cuidados que necessitam do recurso a equipamentos materiais pesados não conduziria a um êxodo em massa dos segurados sociais do sistema francês para os outros Estados‑Membros e não poria em perigo o equilíbrio financeiro do sistema nacional de segurança social. A República Francesa, apoiada pelo Reino de Espanha, pela República da Finlândia e pelo Reino Unido da Grã‑Bretanha e da Irlanda do Norte, contesta o fundado deste primeiro argumento. Estes Estados‑Membros alegam que a jurisprudência do Tribunal de Justiça que, em nome de objectivos de planificação global, admite uma medida de autorização prévia à tomada a cargo, pela instituição competente, de cuidados hospitalares dispensados noutro Estado‑Membro (v. acórdãos Müller‑Fauré e van Riet, já referido, n. os 67 e 77 a 80, bem como de 16 de Maio de 2006, Watts, C‑372/04, Colect., p. I‑4325, n. os 104 e 108 a 111) é transponível para o contexto das prestações médicas que necessitam do recurso a equipamentos materiais pesados fora das infra‑estruturas hospitalares, atendendo ao custo muito elevado desses equipamentos assim como ao seu impacto no orçamento dos sistemas de segurança social. Apreciação do Tribunal de Justiça A título preliminar, deve realçar‑se que, por um lado, nos termos do artigo R. 332‑4 do Código da Segurança Social, a exigência de autorização prévia controvertida não diz respeito à hipótese dita de «cuidados inopinados», ou seja, de cuidados cuja necessidade surge por ocasião de uma estada temporária do segurado social noutro Estado‑Membro. Como resulta dos articulados apresentados pela Comissão, o primeiro argumento é, desta forma, circunscrito à hipótese dos cuidados ditos «programados», ou seja, os cuidados que o segurado social prevê receber noutro Estado‑Membro. Por outro lado, importa sublinhar que o referido argumento não diz respeito a um pretenso incumprimento do artigo 22.°, n.° 1, alínea c), do Regulamento n.° 1408/71, com base no qual, fora das situações particulares ligadas, nomeadamente, ao estado de saúde do inscrito ou ao carácter urgente dos cuidados exigidos (v., neste sentido, acórdão de 5 de Outubro de 2010, Elchinov, C‑173/09, ainda não publicado na Colectânea, n. os 45 e 51), a instituição competente pode subordinar a uma autorização prévia a tomada a cargo, por sua conta, de cuidados programados noutro Estado‑Membro, pela instituição do Estado‑Membro de estada, em função do regime de cobertura em vigor neste último Estado‑Membro. O primeiro argumento, baseado no artigo 49.° CE, visa, por conseguinte, denunciar a desconformidade, com este artigo, da exigência de uma autorização prévia para efeitos de tomada a cargo pela instituição competente, segundo o regime de cobertura em vigor no Estado‑Membro de inscrição, de cuidados programados numa estrutura não hospitalar situada noutro Estado‑Membro e que implicam o recurso a equipamentos materiais pesados. Dadas estas precisões preliminares, deve sublinhar‑se que, na falta de harmonização ao nível da União, compete à legislação de cada Estado‑Membro determinar, nomeadamente, as condições de concessão das prestações de segurança social que abrangem cuidados como os referidos no primeiro argumento. Contudo, não deixa de ser verdade que, no exercício dessa competência, os Estados‑Membros devem respeitar o direito da União, nomeadamente as disposições relativas à livre prestação de serviços (v., neste sentido, acórdão de 15 de Junho de 2010, Comissão/Espanha, C‑211/08, ainda não publicado na Colectânea, n.° 53 e jurisprudência referida). De acordo com jurisprudência constante, as prestações médicas fornecidas mediante remuneração estão abrangidas pelo âmbito de aplicação das referidas disposições, sem que haja que distinguir consoante os cuidados sejam dispensados num quadro hospitalar ou fora dele (v., nomeadamente, acórdão de 18 de Março de 2004, Leichtle, C‑8/02, Colect., p. I‑2641, n.° 28; acórdão Watts, já referido, n.° 86; e acórdão de 19 de Abril de 2007, Stamatelaki, C‑444/05, Colect., p. I‑3185, n.° 19). O Tribunal de Justiça tem também decidido reiteradamente que a livre prestação de serviços inclui a liberdade dos destinatários de serviços, designadamente as pessoas que devam receber cuidados médicos, de se deslocarem a outro Estado‑Membro para aí beneficiarem desses serviços, sem restrições (v., nomeadamente, neste sentido, acórdãos, já referidos, Watts, n.° 87, e Comissão/Espanha, n.° 49). Ora, no caso em apreço, a exigência de autorização prévia à qual está subordinada, por força da legislação nacional em causa, a tomada cargo pela instituição competente, segundo o regime de cobertura em vigor no Estado‑Membro a que pertence, dos cuidados programados noutro Estado‑Membro e que implicam o recurso a equipamentos materiais pesados fora das infra‑estruturas hospitalares, desincentiva, ou impede mesmo, os segurados sociais do sistema francês de se dirigirem a prestadores de serviços médicos estabelecidos nesse outro Estado‑Membro, para receber os cuidados em causa. Essa exigência constitui, portanto, quer para estes segurados quer para os prestadores, uma restrição à livre prestação de serviços (v., neste sentido, acórdãos, já referidos, Müller‑Fauré e van Riet, n. os 44 e 103, e Watts, n.° 98). No que diz respeito ao carácter objectivamente justificado dessa restrição, deve relembrar‑se que o Tribunal de Justiça decidiu, por diversas vezes, que os imperativos de planificação relacionados, por um lado, com o objectivo de garantir no território do Estado‑Membro em questão uma acessibilidade suficiente e permanente a uma gama equilibrada de cuidados de qualidade e, por outro, com a vontade de garantir um controlo dos custos e de evitar, na medida do possível, qualquer desperdício de recursos financeiros, técnicos e humanos podem justificar a exigência que consiste em submeter a uma autorização prévia a tomada a cargo financeira, pela instituição competente, dos cuidados previstos noutro Estado‑Membro (v., neste sentido, acórdão de 12 de Julho de 2001, Smits e Peerbooms, C‑157/99, Colect., p. I‑5473, n. os 76 a 81; e acórdãos, já referidos, Müller‑Fauré e Van Riet, n. os 76 a 81, e Watts, n. os 108 a 110). Tais considerações, expressas a propósito de prestações médicas dispensadas em meio hospitalar, podem ser válidas para as prestações médicas que implicam o recurso a equipamentos materiais pesados, ainda que estas últimas sejam, como é o caso das referidas no primeiro argumento da Comissão, fornecidas fora desse meio. A este respeito, observe‑se que, no n.° 75 do acórdão Müller‑Fauré e van Riet, já referido, o Tribunal de Justiça, depois de ter sublinhado a dificuldade em estabelecer uma distinção entre os conceitos de «prestações hospitalares» e de «prestações não hospitalares», realçou, é certo, que prestações dispensadas em meio hospitalar, mas susceptíveis de ser igualmente dispensadas por um médico no seu consultório ou num centro médico, podem, a esse título, ser equiparadas a prestações não hospitalares. Contrariamente à posição defendida pela Comissão, não se pode, contudo, deduzir deste excerto do referido acórdão que a circunstância de os cuidados que implicam o recurso a equipamentos materiais pesados poderem ser dispensados fora de um quadro hospitalar retira toda a pertinência a considerações baseadas em imperativos de planificação. Ora, independentemente do meio, hospitalar ou não, no qual se destinam a ser instalados e utilizados, os equipamentos materiais pesados, taxativamente enumerados no artigo R. 6122‑26 do Código da Saúde Pública, devem poder ser objecto de uma política de planificação, como a definida pela legislação nacional em causa, no que diz respeito, nomeadamente, ao seu número e repartição geográfica, isso a fim de contribuir para garantir, em todo o território nacional, uma oferta de cuidados avançados que seja racionalizada, estável, equilibrada e acessível, mas também a fim de evitar, na medida do possível, qualquer desperdício de recursos financeiros, técnicos e humanos. Esse desperdício é ainda mais prejudicial, tendo em conta que as condições de instalação, funcionamento e utilização dos cinco tipos de equipamentos taxativamente enumerados no artigo R. 6122‑26 do Código da Saúde Pública são particularmente onerosas, isto quando os recursos orçamentais que os Estados‑Membros podem afectar aos cuidados avançados e, em particular, à subvenção de tais equipamentos, seja qual for o modo de financiamento utilizado, não são ilimitados (v., por analogia, em relação aos medicamentos, acórdãos de 19 de Maio de 2009, Comissão/Itália, C‑531/06, Colect., p. I‑4103, n.° 57, e Apothekerkammer des Saarlandes e o., C‑171/07 e C‑172/07, Colect., p. I‑4171, n.° 33). A República Francesa e o Reino Unido, dando como exemplo o tomógrafo de emissões de positrões, utilizado na despistagem e no tratamento do cancro, sublinharam, sem que a Comissão se lhes tenha oposto, que esses equipamentos representam custos que ascendem a centenas de milhares, mesmo milhões de euros, quer no que diz respeito à sua aquisição quer à sua instalação e utilização. Ora, se os segurados sociais do sistema francês pudessem livremente e em quaisquer circunstâncias receber, a cargo da instituição competente, de prestadores estabelecidos noutros Estados‑Membros, cuidados que implicam o recurso a equipamentos materiais pesados que correspondem aos taxativamente enumerados no Código da Saúde Pública, o esforço de planificação das autoridades nacionais assim como o equilíbrio financeiro da oferta de cuidados avançados ficariam, devido a isso, comprometidos. Com efeito, essa possibilidade poderia conduzir a uma subutilização dos equipamentos materiais pesados instalados no Estado‑Membro de inscrição e por este subvencionados ou, ainda, a um encargo desmedido para o orçamento da segurança social deste Estado‑Membro. Atendendo aos riscos para a organização da política de saúde pública e para o equilíbrio financeiro do sistema de segurança social, a exigência que consiste em sujeitar, fora das situações especiais como as visadas no n.° 27 do presente acórdão, a uma autorização prévia pela instituição competente a tomada a cargo por esta, de acordo com o regime de cobertura em vigor no Estado‑Membro a que pertence, de um tratamento programado numa estrutura não hospitalar situada noutro Estado‑Membro e que implica o recurso a equipamentos materiais pesados listados no artigo R. 6122‑26 do Código da Saúde Pública afigura‑se, no estado actual do direito da União, como uma restrição justificada (v., por analogia, acórdão Müller‑Fauré e van Riet, já referido, n.° 81). Impõe‑se ainda recordar que, segundo uma jurisprudência constante, um regime de autorização prévia se deve basear em critérios objectivos, não discriminatórios e antecipadamente conhecidos, de maneira a enquadrar o exercício do poder de apreciação das autoridades nacionais, para que o mesmo não seja utilizado de modo arbitrário. Tal regime de autorização deve, além disso, assentar num sistema processual facilmente acessível e adequado a garantir aos interessados que o seu pedido será tratado num prazo razoável e com objectividade e imparcialidade, devendo as eventuais recusas de autorização poder ser impugnadas no âmbito de um recurso jurisdicional (v., neste sentido, acórdãos, já referidos, Smits e Peerbooms, n.° 90; Müller‑Fauré e van Riet, n.° 85; e Watts, n.° 116). No caso em apreço, a Comissão não formulou nenhuma crítica específica relativamente às regras de procedimento e às regras materiais que enquadram a medida de autorização prévia em causa, em particular as condições limitativas em que a referida autorização pode ser recusada com base no artigo R. 332‑4 do Código da Segurança Social. Nestas condições, o incumprimento do artigo 49.° CE alegado no âmbito do primeiro argumento não se afigura fundado. O referido argumento deve, por conseguinte, ser julgado improcedente. Quanto ao segundo argumento, relativo à inexistência de uma disposição de direito francês que preveja o direito do segurado social do sistema francês ao reembolso complementar nas condições previstas no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o. Argumentação das partes A Comissão sustenta que, na falta de uma disposição de direito francês que preveja uma possibilidade de reembolso complementar nas condições previstas no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido, um segurado social do sistema francês não pode beneficiar do direito a esse reembolso. Por conseguinte, não se pode considerar que a solução que decorre do referido acórdão tenha sido aplicada no direito francês. A Comissão acrescenta que simples práticas administrativas não podem ser vistas como constitutivas de uma execução válida das obrigações que decorrem do Tratado CE. De resto, as circulares de 16 de Junho de 2003, 19 de Maio de 2005 e 21 de Julho de 2008, dirigidas pelo Ministro da Saúde aos organismos franceses de segurança social, comprovam a existência de uma ambiguidade na legislação francesa, susceptível de provocar um desconhecimento e, portanto, uma impossibilidade de os segurados sociais do sistema francês exercerem efectivamente o direito que decorre do acórdão Vanbraekel e o., já referido. A Comissão sustenta ainda que os casos, referidos pela República Francesa, de segurados sociais que puderam beneficiar de um reembolso complementar em conformidade com este acórdão, ou que estão em vias de beneficiar desse reembolso, não são suficientes para demonstrar o respeito efectivo dos direitos dos segurados sociais do sistema francês no seu conjunto. A República Francesa, apoiada na audiência pelo Reino de Espanha, alega que, atendendo ao efeito directo do artigo 49.° CE, bem como à obrigação de os órgãos jurisdicionais nacionais salvaguardarem os direitos conferidos por este artigo aos particulares, a atribuição, pelo referido artigo, do direito a um reembolso complementar nas condições enunciadas no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido, não necessita de medidas específicas de aplicação num texto normativo de direito interno. Acrescenta que o artigo R. 332‑3 do Código da Segurança Social cobre, nomeadamente, a hipótese visada no referido n.° 53. A solução consagrada por este acórdão foi, de resto, efectivamente aplicada pela Cour de cassation num acórdão de 28 de Março de 2002. A República Francesa alega que, nestas condições, uma circular destinada a relembrar esta solução aos organismos competentes é suficiente para garantir a sua aplicação. As circulares adoptadas com esta finalidade tiveram, além disso, um efeito prático, tal como comprova a criação, durante o ano de 2006, de um Centre national des soins à l’étranger, encarregado de gerir, nomeadamente, de acordo com a referida solução, os pedidos de reembolso de cuidados dispensados a segurados sociais do sistema francês noutro Estado‑Membro ou num país terceiro. Apreciação do Tribunal de Justiça No n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido, o Tribunal de Justiça, no contexto de cuidados programados dispensados noutro Estado‑Membro, cuja autorização necessária à tomada a cargo pela instituição competente fora indevidamente recusada, interpretou o artigo 49.° CE no sentido de que, se o reembolso das despesas efectuadas com serviços hospitalares prestados no Estado‑Membro de estada, resultante da aplicação das regras em vigor nesse Estado, for inferior ao que resultaria da aplicação da legislação em vigor no Estado‑Membro de inscrição em caso de hospitalização neste último, a referida instituição deve conceder ao segurado social um reembolso complementar correspondente a essa diferença. Como o Tribunal de Justiça precisou posteriormente, o direito do segurado social a esse reembolso complementar inscreve‑se nos limites das despesas realmente efectuadas no Estado‑Membro de estada (v., neste sentido, acórdão Watts, já referido, n. os 131 e 143). A este respeito, deve sublinhar‑se que o artigo 49.° CE, conforme interpretado no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido, vincula, enquanto disposição directamente aplicável do Tratado, todas as autoridades dos Estados‑Membros, incluindo as autoridades administrativas e jurisdicionais, as quais são, portanto, obrigadas a respeitá‑lo, sem que seja necessário adoptar disposições nacionais de execução (v., neste sentido, acórdãos de 15 de Outubro de 1986, Comissão/ Itália, 168/85, Colect., p. 2945, n.° 11, e de 21 de Fevereiro de 2008, Comissão/ Itália, C‑412/04, Colect., p. I‑619, n. os 67 e 68). Porém, a faculdade de os litigantes invocarem este artigo, como interpretado pelo Tribunal de Justiça, perante as autoridades nacionais, constitui apenas uma garantia mínima e não é suficiente para assegurar, por si só, a aplicação plena e completa desta disposição (v., neste sentido, acórdãos de 20 de Março 1986, Comissão/Países Baixos, 72/85, Colect., p. 1219, n.° 20; de 15 de Outubro de 1986, Comissão/Itália, já referido, n.° 11; e de 5 de Março de 1996, Brasserie du Pêcheur e Factortame, C‑46/93 et C‑48/93, Colect., p. I‑1029, n.° 20). Com efeito, é ainda necessário que a ordem jurídica do Estado‑Membro em causa não crie uma situação ambígua susceptível de manter os sujeitos de direito em questão num estado de incerteza quanto à possibilidade de invocar esta disposição do direito da União, dotada de efeito directo (v., neste sentido, acórdão de 15 de Outubro de 1986, Comissão/Itália, já referido, n.° 11; e acórdãos de 26 de Fevereiro de 1991, Comissão/Itália, C‑120/88, Colect., p. I‑621, n.° 9, e Comissão/Espanha, C‑119/89, Colect., p. I‑641, n.° 8). A este respeito, importa, no entanto, recordar que, no âmbito de uma acção por incumprimento nos termos do artigo 226.° CE, incumbe à Comissão demonstrar a existência do incumprimento alegado, fornecendo ao Tribunal de Justiça os elementos necessários para que este verifique a existência desse incumprimento (v., nomeadamente, acórdão de 29 de Abril de 2010, Comissão/Alemanha, C‑160/08, ainda não publicado na Colectânea, n.° 116 e jurisprudência referida). No caso em apreço, em primeiro lugar, deve realçar‑se que o artigo R. 332‑3 do Código da Segurança Social enuncia o princípio geral, confirmado pela circular de 19 de Maio de 2005, da tomada a cargo, pela instituição francesa competente, dos cuidados dispensados a um segurado social do sistema francês noutro Estado‑Membro ou num Estado parte no Acordo sobre o Espaço Económico Europeu, «em condições idênticas às aplicáveis caso estes cuidados tivessem sido recebidos em França» e no limite das despesas efectivamente suportadas pelo segurado social. Tendo em conta a generalidade dos seus termos, esta disposição engloba o direito ao reembolso complementar a cargo da instituição francesa competente na hipótese visada no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido, facto do qual, além disso, a Comissão tomou conhecimento durante o processo no Tribunal de Justiça. Esta conclusão não é posta em causa pelas «adaptações previstas aos artigos R. 332‑4 a R. 332‑6» do Código da Segurança Social, para as quais remete o artigo R. 332‑3 deste código, e que dizem respeito, respectivamente, à exigência de autorização prévia para a tomada a cargo de certos tipos de cuidados dispensados noutro Estado‑Membro, à possibilidade oferecida aos organismos franceses de segurança social de celebrar, com estabelecimentos de cuidados médicos estabelecidos noutro Estado‑Membro ou num Estado parte no Acordo sobre o Espaço Económico Europeu, convenções que definam as condições de estada dos segurados sociais do sistema francês nesses estabelecimentos e as modalidades de reembolso dos cuidados que aí lhes são dispensados, bem como às condições de reembolso das despesas com análises efectuadas por um laboratório de análises de biologia médica estabelecido noutro Estado‑Membro ou num Estado parte no Acordo sobre o Espaço Económico Europeu. Como observou a República Francesa na audiência, a Comissão não identificou, além disso, a disposição do direito francês que impede a aplicação da solução consagrada no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido. Em segundo lugar, deve realçar‑se que a Comissão não mencionou, no caso em apreço, decisões proferidas pelas jurisdições nacionais, que teriam levado a negar o direito que decorre do artigo 49.° CE para os segurados sociais do sistema francês, na hipótese visada no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido. Pelo contrário, durante o processo no Tribunal de Justiça, a instituição demandante tomou conhecimento do acórdão da Cour de cassation de 28 de Março de 2002, no qual esta última decidiu que «resulta das disposições do artigo 49.° [CE], como interpretado pelo Tribunal de Justiça [no acórdão Vanbraekel e o., já referido], que a Caixa do lugar de inscrição é obrigada a tomar a cargo as despesas médicas efectuadas pelo seu segurado noutro Estado‑Membro, de acordo com a tarifa aplicável a cuidados idênticos dispensados em França, de modo que se o reembolso efectuado em aplicação das regras em vigor no Estado de estada for inferior ao que resultaria da aplicação da legislação em vigor no Estado de inscrição, a instituição competente deve conceder ao segurado social um reembolso complementar correspondente a essa diferença». Em terceiro lugar, a Comissão não demonstrou, no caso em apreço, a existência de qualquer prática administrativa que consistisse em privar os segurados sociais do sistema francês do direito ao reembolso complementar na hipótese visada no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido. Pelo contrário, no parecer fundamentado, registou as indicações que figuravam na resposta da República Francesa à notificação para cumprir, segundo as quais, em conformidade com o acórdão da Cour de cassation de 28 de Março de 2002, referido no n.° 62 do presente acórdão, os organismos franceses de segurança social dão uma aplicação ampla à solução acolhida no acórdão Vanbraekel e o., já referido. Quanto às circulares de 16 de Junho de 2003, 19 de Maio de 2005 e 21 de Julho de 2008 emitidas pela autoridade ministerial competente, o seu objecto não era, contrariamente à posição defendida pela Comissão no Tribunal de Justiça, dissipar uma situação pretensamente ambígua. Também não visavam pôr fim a pretensas práticas divergentes dos organismos franceses de segurança social, algumas das quais teriam levado a afastar a aplicação da solução consagrada no acórdão Vanbraekel e o., já referido. Como a própria Comissão constatou no seu parecer fundamentado, a circular de 16 de Junho de 2003 incluía uma simples descrição, destinada aos organismos em questão, da solução que resulta do referido acórdão. Quanto à circular de 19 de Maio de 2005, o seu objecto era, como resulta dos seus excertos que constam dos autos, explicitar o alcance dos artigos R. 332‑3 a R. 332‑6 do Código da Segurança Social, introduzidos pelo Decreto n.° 2005‑386. A circular de 21 de Julho de 2008 contém, por seu lado, a constatação de que a referida solução está «já a ser aplicada pelas Caixas» e pede a estas que «continuem a fazer o necessário para aplicar o dispositivo de complemento diferencial», isso apesar das dificuldades concretas com as quais as mesmas se debatem para calcular esse complemento, devido, nomeadamente, à falta de um instrumento de comparação dos custos do mesmo tratamento em França e nos outros Estados‑Membros, bem como à lentidão da cooperação entre as instituições nacionais em questão. Nestas condições, embora seja certo que, por força da jurisprudência constante do Tribunal de Justiça recordada pela Comissão, não se pode considerar que simples práticas administrativas, por natureza modificáveis ao critério da Administração, constituem, no contexto de uma legislação nacional incompatível com o direito da União, a execução válida das obrigações do Tratado (v., nomeadamente, acórdãos de 13 de Março de 1997, Comissão/França, C‑197/96, Colect., p. I‑1489, n.° 14; de 9 de Março de 2000, Comissão/Itália, C‑358/98, Colect., p. I‑1255, n.° 17; e de 10 de Março de 2005, Comissão/Reino Unido, C‑33/03, Colect., p. I‑1865, n.° 25), não deixa de ser verdade que, no caso em apreço, a falta de prova das práticas administrativas contrárias ao direito da União corrobora a conclusão de que a legislação francesa, em especial o artigo R. 332‑3 do Código da Segurança Social, não cria uma situação que seja de natureza a privar os segurados sociais do sistema francês dos direitos que para eles resultam do artigo 49.° CE, como interpretado no acórdão Vanbraekel e o., já referido. Em quarto lugar, a Comissão não mencionou, no caso em apreço, nenhuma queixa relacionada com uma pretensa recusa de um organismo francês de segurança social de reconhecer a um segurado social o direito a um reembolso complementar na hipótese visada no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido. Pelo contrário, a República Francesa forneceu, ao longo do processo no Tribunal de Justiça, vários exemplos de casos de segurados sociais do sistema francês que se encontravam na situação visada pelo n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido, que puderam beneficiar de um reembolso complementar em conformidade com este acórdão, ou que estavam prestes a beneficiar do reembolso. Resulta das considerações precedentes que a Comissão não provou que a ordem jurídica francesa cria uma situação susceptível de privar os segurados sociais do sistema francês do direito a um reembolso complementar na hipótese visada no n.° 53 do acórdão Vanbraekel e o., já referido. Por conseguinte, o segundo argumento deve ser rejeitado. Daqui resulta que a acção deve ser julgada improcedente na íntegra. Quanto às despesas Nos termos do artigo 69.°, n.° 2, do Regulamento de Processo, a parte vencida é condenada nas despesas se a parte vencedora o tiver requerido. Tendo a República Francesa pedido a condenação da Comissão e tendo esta sido vencida, há que condená‑la nas despesas. Em aplicação do n.° 4, primeiro parágrafo do mesmo artigo, o Reino de Espanha, a República da Finlândia e o Reino Unido, intervenientes no processo, suportarão as suas próprias despesas. Pelos fundamentos expostos, o Tribunal de Justiça (Grande Secção) decide: 1) A acção é julgada improcedente. 2) A Comissão Europeia é condenada nas despesas. 3) O Reino de Espanha, a República da Finlândia bem como o Reino Unido da Grã‑Bretanha e da Irlanda do Norte suportarão as suas próprias despesas. Assinaturas * Língua do processo: francês.

61990CJ0158

de

1 Die Politierechtbank Hasselt (Belgien) hat dem Gerichtshof mit Beschluß vom 16. Mai 1990, beim Gerichtshof eingegangen am 22. Mai 1990, zwei Fragen nach der Auslegung des Artikels 15 Absatz 7 der Verordnung (EWG) Nr. 3821/85 des Rates vom 20. Dezember 1985 über das Kontrollgerät im Strassenverkehr (ABl. L 370, S. 8) zur Vorabentscheidung vorgelegt. 2 Diese Fragen stellen sich in einem Strafverfahren gegen M. Nijs (Angeklagter), Fahrer der NV Transport Vanschoonbeek-Matterne. Dem Angeklagten wird u. a. zur Last gelegt, als Führer eines Fahrzeugs, das der Regelung über das Kontrollgerät unterlag, auf Verlangen eines Kontrollbeamten nicht in der Lage gewesen zu sein, alle während der laufenden Woche verwendeten Schaublätter sowie in jedem Fall das Schaublatt für den letzten Tag der vorangegangenen Woche, an dem er gefahren ist, vorzulegen, wie es Artikel 15 Absatz 7 der Verordnung Nr. 3821/85 und Artikel 2 des belgischen Gesetzes vom 18. Februar 1969 vorschreiben. 3 Artikel 15 Absatz 7 der Verordnung Nr. 3821/85 lautet wie folgt: "Der Fahrer muß den zuständigen Kontrollbeamten auf Verlangen jederzeit das Schaublatt für die laufende Woche sowie in jedem Fall das Schaublatt für den letzten Tag der vorangegangenen Woche, an dem er gefahren ist, vorlegen können." 4 Nach Artikel 1 Nr. 4 der Verordnung (EWG) Nr. 3820/85 des Rates vom 20. Dezember 1985 über die Harmonisierung bestimmter Sozialvorschriften im Strassenverkehr (ABl. L 370, S. 1), auf den Artikel 2 der Verordnung Nr. 3821/85 für die Definition der in dieser Verordnung verwandten Begriffe verweist, bedeutet das Wort "Woche" den "Zeitraum zwischen Montag 00.00 Uhr und Sonntag 24.00 Uhr". 5 Nach dem Vorlagebeschluß war der Angeklagte von Donnerstag, dem 27. Juli 1989, bis Sonntag, 6. August 1989, in Urlaub. Er hat seine Arbeit am Montag, dem 7. August wieder aufgenommen; am Donnerstag, dem 10. August, an dem er einer Strassenkontrolle unterlag, hatte er seinen Namen noch nicht auf das laufende Schaublatt eingetragen und war nicht im Besitz irgendeines Schaublatts für frühere Lenkzeiten. 6 Die Politierechtbank Hasselt war der Auffassung, die niederländische Fassung des Passus "den letzten Tag der vorangegangenen Woche, an dem er gefahren ist" ("de laatste dag van de voorafgaande week waarin hij heeft gereden") erlaube mehrere Auslegungen; ausserdem weiche sie von der französischen Fassung dieser Bestimmung ab. Sie hat daher das Verfahren ausgesetzt und dem Gerichtshof die folgenden Fragen zur Vorabentscheidung vorgelegt: A) Worauf bezieht sich der Begriff "letzten Tag der vorangegangenen Woche, an dem er gefahren ist" in Artikel 15 Absatz 7 der Verordnung (EWG) Nr. 3821/85? Handelt es sich um den letzten Kalendertag, den letzten Arbeitstag oder den letzten Lenktag dieser Woche? B) Betrifft der Begriff "vorangegangene Woche" die der Kontrolle unmittelbar vorhergehende Woche oder eine beliebige Woche vor der Kontrolle, in der der Fahrer ein den EWG-Verordnungen unterliegendes Fahrzeug geführt hat? 7 Weitere Einzelheiten des rechtlichen Rahmens und des Sachverhalts sowie des Verfahrensablaufs und der beim Gerichtshof eingereichten schriftlichen Erklärungen finden sich im Sitzungsbericht, auf den verwiesen wird. Der Inhalt der Akten ist im folgenden nur insoweit wiedergegeben, als die Begründung des Urteils es erfordert. 8 Das vorlegende Gericht geht ausweislich seines Beschlusses davon aus, daß die französische Fassung des Artikels 15 Absatz 7 eindeutig ergibt, daß der fragliche Tag der letzte Tag ist, an dem der Fahrer gefahren ist, wohingegen die niederländische Fassung auch andere Auslegungen erlaubt, etwa den letzten Kalendertag der letzten Woche, während der der Fahrer gefahren ist, oder den letzten Arbeitstag dieser Woche, oder den letzten Kalendertag oder den letzten Arbeitstag der Woche, die der Kontrolle unmittelbar vorhergeht. 9 Von den anderen Sprachfassungen benennen etwa die italienische und die spanische Fassung als den zu berücksichtigenden Tag den letzten Tag der letzten Woche, in der er gefahren ist, die englische Fassung hingegen den letzten Tag, an dem er gefahren ist, und nicht den letzten Tag einer Woche, in der er gefahren ist. 10 Nach ständiger Rechtsprechung des Gerichtshofes muß eine gemeinschaftsrechtliche Bestimmung, wenn zwischen den einzelnen Sprachfassungen Unterschiede bestehen, nach Maßgabe der allgemeinen Struktur und des Zwecks der Regelung ausgelegt werden, zu der sie gehört (vgl. insbesondere Urteil vom 27. Oktober 1977 in der Rechtssache 30/77, Bouchereau, Slg. 1977, 1999). 11 Die Verordnung Nr. 3820/85 enthält exakte Bestimmungen insbesondere über die Lenk- und Ruhezeiten der Fahrer, um die Arbeitsbedingungen und die Strassenverkehrssicherheit zu verbessern. Um eine wirksame Kontrolle dieser Bestimmungen zu ermöglichen, sieht die Verordnung Nr. 3821/85 vorbehaltlich bestimmter Ausnahmen den Einbau und die Verwendung genehmigter Kontrollgeräte in allen Fahrzeugen vor, die der Verordnung Nr. 3820/85 unterliegen. Diese Kontrollgeräte, als Fahrtenschreiber bekannt, zeichnen automatisch oder halbautomatisch auf genehmigten Schaublättern Angaben insbesondere über die Lenk- und sonstigen Arbeitszeiten, über die Bereitschaftszeiten sowie die täglichen und wöchentlichen Ruhezeiten der Fahrer auf. 12 Nach Artikel 15 Absatz 2 der Verordnung Nr. 3821/85 benutzen die Fahrer für jeden Tag, an dem sie lenken, ab dem Zeitpunkt, an dem sie das Fahrzeug übernehmen, Schaublätter. Die Benutzung eines Schaublatts ist somit nicht für lenkfreie Tage vorgeschrieben. 13 Aus dem Zusammenhang der fraglichen Bestimmung und dem Zweck der Regelung, zu der sie gehört, ergibt sich somit als Voraussetzung einer wirksamen Kontrolle, daß der Fahrer ein Schaublatt für den letzten Lenktag der letzten Woche vor der Kontrolle, an dem er gefahren ist, vorlegt, um insbesondere eine Kontrolle der Einhaltung der vorgeschriebenen wöchentlichen Ruhezeiten zu ermöglichen. Ist der Fahrer während einer Woche vor der Woche, in der die Kontrolle stattfand, oder am letzten Kalender- oder am letzten Werktag der letzten Woche, in der er gefahren ist, nicht gefahren, so ist es nach dem Zweck der Regelung nicht erforderlich, daß er ein Schaublatt für diese Zeiträume vorlegt. 14 Nach alledem ist auf die vom vorlegenden Gericht gestellten Fragen zu antworten, daß die Worte "der letzte Tag der vorangegangenen Woche, an dem er gefahren ist", in Artikel 15 Absatz 7 der Verordnung Nr. 3821/85 des Rates sich auf den letzten Lenktag der letzten der laufenden Woche vorangegangenen Woche beziehen, in der der betreffende Fahrer ein der Verordnung Nr. 3820/85 des Rates unterliegendes Fahrzeug gefahren hat. Kostenentscheidung Kosten 15 Die Auslagen des Vereinigten Königreichs und der Kommission der Europäischen Gemeinschaften, die Erklärungen vor dem Gerichtshof abgegeben haben, sind nicht erstattungsfähig. Für die Beteiligten des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren ein Zwischenverfahren in dem vor dem nationalen Gericht anhängigen Verfahren. Die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF (Erste Kammer) auf die ihm von der Politierechtbank Hasselt mit Beschluß vom 16. Mai 1990 vorgelegten Fragen für Recht erkannt: Die Worte "der letzte Tag der vorangegangenen Woche, an dem er gefahren ist", in Artikel 15 Absatz 7 der Verordnung (EWG) Nr. 3821/85 des Rates vom 20. Dezember 1985 über das Kontrollgerät im Strassenverkehr beziehen sich auf den letzten Lenktag der letzten der laufenden Woche vorangegangenen Woche, in der der betreffende Fahrer ein der Verordnung (EWG) Nr. 3820/85 des Rates vom 20. Dezember 1985 über die Harmonisierung bestimmter Sozialvorschriften im Strassenverkehr unterliegendes Fahrzeug gefahren hat.

62008CJ0402

nl

Niet-nakoming – Verzuim om binnen de gestelde termijn de bepalingen vast te stellen die noodzakelijk zijn om te voldoen aan richtlijn 2004/35/EG van het Europees Parlement en de Raad van 21 april 2004 betreffende milieuaansprakelijkheid met betrekking tot het voorkomen en herstellen van milieuschade (PB L 143, blz. 56) Dictum 1) Door niet binnen de gestelde termijn de wettelijke en bestuursrechtelijke bepalingen vast te stellen die noodzakelijk zijn om te voldoen aan richtlijn 2004/35/EG van het Europees Parlement en de Raad van 21 april 2004 betreffende milieuaansprakelijkheid met betrekking tot het voorkomen en herstellen van milieuschade, is de Republiek Slovenië de krachtens deze richtlijn op haar rustende verplichtingen niet nagekomen. 2) De Republiek Slovenië wordt verwezen in de kosten.

61999TJ0336

de

Entscheidungsgründe Vorgeschichte des Rechtsstreits 1 Die Klägerin reichte am 15. Dezember 1997 gemäß der Verordnung (EG) Nr. 40/94 des Rates vom 20. Dezember 1993 über die Gemeinschaftsmarke (ABl. 1994, L 11, S. 1) in ihrer geänderten Fassung die Anmeldung einer Gemeinschaftsmarke beim Harmonisierungsamt für den Binnenmarkt (Marken, Muster und Modelle) (im Folgenden: Amt) ein. 2 Die angemeldete dreidimensionale Marke weist nach ihrer von der Klägerin vorgelegten grafischen Darstellung die Form einer rechteckige Tablette mit leicht abgerundeten Ecken auf, die aus zwei Schichten besteht, deren Farben Weiß (unterer Teil) und Grün (oberer Teil) ebenfalls beansprucht werden. 3 Die Waren, für die die Eintragung begehrt wird, gehören zur Klasse 3 im Sinne des Abkommens von Nizza über die internationale Klassifikation von Waren und Dienstleistungen für die Eintragung von Marken vom 15. Juni 1957 in seiner revidierten und geänderten Fassung und entsprechen folgender Beschreibung: Wasch- und Geschirrspülmittel in Tablettenform". 4 Mit Bescheid vom 28. September 1998 beanstandete der Prüfer die Anmeldung gemäß Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 und setzte der Klägerin eine Äußerungsfrist von zwei Monaten; die Klägerin äußerte sich mit Eingabe vom 9. Oktober 1998. 5 Mit Eingabe vom 6. Januar 1999 an das Amt wies die Klägerin darauf hin, dass eine Markenanmeldung eines Wettbewerbers für ähnliche Waschmitteltabletten im Blatt für Gemeinschaftsmarken veröffentlicht worden sei. 6 Mit Entscheidung vom 26. Januar 1999 wies der Prüfer die Anmeldung gemäß Artikel 38 der Verordnung Nr. 40/94 zurück. Im ersten Teil der Entscheidung wiederholte er die Begründung der Beanstandungen im Bescheid vom 28. September 1998. Im zweiten Teil legte er dar, dass die Klägerin zu diesem Bescheid nicht innerhalb der darin gesetzten Frist von zwei Monaten Stellung genommen habe und dass deshalb nach Aktenlage entschieden werde. Im dritten Teil wies er darauf hin, dass die Argumente der Eingabe vom 6. Januar 1999 in Erwägung gezogen worden seien, dass sie jedoch nicht durchgriffen. 7 Mit Schreiben vom 3. Februar 1999 übersandte der Prüfer der Klägerin eine Kopie der Entscheidung vom 26. Januar 1999, über der folgender Text angebracht war: Die untenstehende, Ihnen am 26.1.1999 zugesandte Mitteilung trifft offensichtlich nicht zu, da das Amt Ihre Stellungnahme rechtzeitig erhalten hat. Bitte betrachten Sie deshalb die Mitteilung als gegenstandslos." Am selben Tag übersandte er eine weitere Entscheidung über die Zurückweisung der Gemeinschaftsmarkenanmeldung. 8 Am 5. Februar 1999 legte die Klägerin gemäß Artikel 59 der Verordnung Nr. 40/94 Beschwerde gegen die Entscheidung des Prüfers beim Amt ein. 9 Die Beschwerde wurde mit Entscheidung vom 31. September 1999 (im Folgenden: angefochtene Entscheidung) zurückgewiesen. 10 Die Beschwerdekammer vertrat im Wesentlichen die Auffassung, Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 stehe der Eintragung der angemeldeten Marke entgegen. Um eintragungsfähig zu sein, müsse eine Marke die angemeldeten Waren nach ihrer betrieblichen Herkunft und nicht nach ihrer Beschaffenheit unterscheidbar machen. Dies setze bei einer dreidimensionalen Marke, die eine bloße Reproduktion der Ware darstelle, voraus, dass die Form eine hinreichend eigenartige und einprägsame Ausgestaltung aufweise und aus dem verkehrsüblichen Rahmen falle. Angesichts zum einen des Risikos, das damit verbunden sei, dass dem Markeninhaber durch den Formenschutz für die Ware ein Monopol für diese eingeräumt werde, und zum anderen der Notwendigkeit, die Wesensverschiedenheit von Markenrecht und Gebrauchsmuster- bzw. Geschmacksmusterrecht zu beachten, sei bei der Beurteilung der Frage der Unterscheidungskraft ein eher strenger Maßstab anzulegen. Diesen erhöhten Anforderungen genüge die Markenanmeldung im vorliegenden Fall nicht. Die von der Klägerin angemeldete Form weise keine außerordentlich spezielle oder ungewöhnliche Gestaltung auf, sondern gehöre in den Bereich der auf dem fraglichen Markt typischen Grundformen. Auch die farbliche Gestaltung - grün und weiß - könne der angemeldeten Form keine Eigentümlichkeit vermitteln. Außerdem könnten weder die mangelnde Einheitlichkeit der Entscheidungspraxis des Amtes noch die von der Klägerin angeführten Voreintragungen für die Entscheidung des Amtes eine bindende Wirkung haben. Anträge der Parteien 11 Die Klägerin beantragt, - die angefochtene Entscheidung aufzuheben; - dem Amt die Kosten aufzuerlegen. 12 Das Amt beantragt, - die Klage abzuweisen; - die Kosten der Klägerin aufzuerlegen. Rechtslage 13 Die Klägerin macht drei Klagegründe geltend. Der erste Klagegrund wird auf einen Verstoß gegen Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 gestützt, der zweite auf einen Ermessensmissbrauch und eine Verletzung des Grundsatzes der Gleichbehandlung und der dritte auf eine Verletzung des Anspruchs auf rechtliches Gehör. Der dritte Klagegrund ist zuerst zu prüfen. Zum Klagegrund der Verletzung des Anspruchs auf rechtliches Gehör 14 Nach Ansicht der Klägerin hat die Beschwerdekammer nicht die Argumente in ihrer Eingabe vom 9. Oktober 1998 geprüft, was eine Verletzung ihres Anspruchs auf rechtliches Gehör darstelle. 15 Aus Nummer 3 der angefochtenen Entscheidung geht indessen hervor, dass die Beschwerdekammer von der Eingabe der Klägerin vom 9. Oktober 1998 Kenntnis genommen hat. Die von der Klägerin in dieser Eingabe angeführten Argumente sind von der Beschwerdekammer im Rahmen der Gründe der angefochtenen Entscheidung im Wesentlichen berücksichtigt worden. Dieser Klagegrund ist daher unbegründet. Zum Klagegrund des Verstoßes gegen Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 Vorbringen der Parteien 16 Die Klägerin trägt vor, die Beschwerdekammer habe verkannt, dass die von ihr angemeldete Marke Unterscheidungskraft habe; denn schon ein geringer Grad an Unterscheidungskraft genüge für die Schutzfähigkeit einer Marke nach der Verordnung Nr. 40/94. 17 Die angemeldete Marke sei aufgrund ihrer Farbgebung unterscheidungskräftig; auch Farben seien nach der Verordnung Nr. 40/94 als Marken eintragungsfähig. Nach einer Literaturmeinung dürfe die Zulassung von Farben und Farbzusammenstellungen als Marke nicht durch eine restriktive Anwendung der Schutzhindernisse konterkariert werden. 18 Die angemeldete Marke habe auch wegen ihrer Form Unterscheidungskraft; daher sei die Auffassung der Beschwerdekammer zu beanstanden, dass eine dreidimensionale Form eine eigenartige und einprägsame Ausgestaltung, d. h. eine Originalität aufweisen müsse, die aus dem verkehrsüblichen Rahmen falle. Ob eine dreidimensionale Form besondere Eigentümlichkeit oder Originalität aufweise, sei nur bei der Prüfung der Schutzvoraussetzungen für ein Geschmacksmusterrecht (Designschutz) entscheidend. Für die Unterscheidungskraft einer Marke komme es hingegen nur darauf an, ob die Form einer Ware oder die bei dieser gegebene Kombination bestimmter Farben vom Verkehr als Herkunftshinweis für diese Ware aufgefasst werden könne. 19 Die Klägerin beschreibt die Entwicklung der verschiedenen Darreichungsformen von Wasch- und Geschirrspülmitteln. Sie weist darauf hin, dass die Darreichung in der Form zweifarbiger Tabletten recht neu sei und dass bei solchen Tabletten vielfältige Formen möglich seien. Auch bei der Wahl der Farben und ihrer Anordnung auf der Tablette gebe es viele verschiedene Möglichkeiten. 20 Die Marktsituation bei diesen Erzeugnissen sei dadurch gekennzeichnet, dass es nur wenige größere Hersteller gebe und dass die Zahl der auf den einzelnen nationalen Märkten in Form von zweifarbigen Tabletten angebotenen Erzeugnisse sehr begrenzt sei. Daher hätten die Verbraucher die in Form von zweifarbigen Tabletten dargereichten Waschmittelprodukte von Anfang an einer ganz begrenzten Zahl von Markenartikelherstellern zugeordnet, zu denen auch die Klägerin zähle. Diese Erwartungshaltung des Verbrauchers sei durch intensive und nachhaltige Werbung bestärkt und verfestigt worden, bei der die zweifarbige Darreichungsform hervorgehoben worden sei, die für das Aussehen der Ware und die spezifische Form der Waschmitteltabletten charakteristisch sei. Die Klägerin verweist auf die für diese Werbung aufgewandten hohen Kosten und auf den mit den betreffenden Erzeugnissen erzielten Umsatz. 21 Die Verhältnisse auf dem Markt seien überschaubar; alle Hersteller hätten ein Interesse daran, ihre Produkte durch eine bestimmte Form- und Farbgebung von denjenigen anderer Hersteller zu unterscheiden und ihre Produkte in dieser Form auch auf den Verpackungen sichtbar zu machen. Die Auffassung, dass eine spezifische Form- und Farbkombination als solche ungeeignet sei, als Herkunftshinweis für die betreffende Ware zu dienen, sei daher nicht vertretbar. Hiervon sei die Frage nach dem Schutzbereich einer solchen Marke zu trennen. Dass dieser im Einzelfall sehr eng sein könne, rechtfertige es nicht, einer bestimmten Form- und Farbkombination von vornherein jede Unterscheidungskraft abzusprechen. 22 Die Klägerin bezieht sich unter Vorlage einer umfangreichen Dokumentation auf verschiedene nationale und internationale Markenanmeldungen für Wasch- und Geschirrspülmittel in Tablettenform, von denen einige zu Eintragungen geführt hätten. Daraus folge, dass alle namhaften Markenartikelhersteller von Wasch- und Geschirrspülmitteln in der Form- und Farbgebung der Tabletten stets einen klaren Hinweis auf den Hersteller im Sinne einer Unterscheidungskraft erblickt und dass mehrere Markenämter die Markenfähigkeit der Tabletten anerkannt hätten. Die Klägerin verweist auf eine Entscheidung eines italienischen Gerichts, in der die Schutzfähigkeit einer Marke anerkannt worden sei, die der ihren ähnlich sei. 23 Die Unterscheidungskraft der angemeldeten Marke sei zum Zeitpunkt der Anmeldung zu prüfen, so dass derjenige, der diese Unterscheidungskraft bestreiten wolle, nicht geltend machen könne, die Wettbewerber der Klägerin hätten nach diesem Zeitpunkt ähnliche Formen und Farben verwendet. Auf diesen Punkt komme es in der vorliegenden Rechtssache jedoch nicht entscheidend an, da es auf ein und demselben Markt keine Konkurrenz zwischen aus einer grünen und einer weißen Schicht bestehenden Tabletten gebe, denn die Firma Procter & Gamble sei der einzige Hersteller, der diese Farbkombination auf dem Markt für Waschmittel verwende, während sie, die Klägerin, diese Farbkombination als einzige auf dem Markt für Geschirrspülmittel verwende. 24 Das Amt legt erstens die für die Eintragung dreidimensionaler Marken geltenden Grundsätze dar, wobei es auf die verschiedenen Eintragungshindernisse Bezug nimmt, die in diesem Zusammenhang von Bedeutung sein können. 25 Nach Ansicht des Amtes hat eine Marke dann Unterscheidungskraft im Sinne von Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94, wenn sie die Waren oder Dienstleistungen, für die sie angemeldet worden ist, nach ihrer Herkunft und nicht nach ihrer Beschaffenheit oder sonstigen Merkmalen unterscheidbar macht. 26 Die rechtlichen Kriterien für die Beurteilung der Unterscheidungskraft dreidimensionaler Marken, die, wie im vorliegenden Fall, aus der Form der Ware selbst bestuenden, seien keine anderen und keine strengeren als die, die für andere Marken gälten. Die von der Beschwerdekammer in der angefochtenen Entscheidung verwendeten Formulierungen, die dahin gehend verstanden werden könnten, dass bei dreidimensionalen Marken strengere Maßstäbe anzulegen seien (Randnrn. 23 und 24 der angefochtenen Entscheidung), seien missverständlich, doch komme es auf diesen Punkt für die angefochtene Entscheidung nicht an. Die Form einer Ware weise indessen nicht in der gleichen Art und Weise auf deren Herkunft hin wie Wörter und Bildelemente, die auf der Ware oder ihrer Verpackung angebracht seien. 27 In der Regel bringe aber der Verbraucher die Form der Ware nicht mit ihrer Herkunft in Verbindung. Damit er die Form der Ware selbst als herkunftskennzeichnend wahrnehmen könne, müsse diese Form eine wie auch immer geartete Besonderheit" aufweisen, die die Aufmerksamkeit der Verbraucher errege. 28 Diese Beurteilung der Unterscheidungskraft der Form einer Ware müsse in drei Schritten erfolgen. Zunächst sei zu prüfen, welche Formen es für die betreffende Ware gebe, sodann, ob sich die angemeldete Form daraus für den Verbraucher erkennbar heraushebe, und schließlich, ob diese besondere Gestaltung die Herkunft der Ware erkennen lasse. 29 Im Rahmen des dritten Prüfungsschritts seien die Art der Ware und die Art und Weise ihrer Verwendung durch den Verbraucher von Bedeutung. Tabletten für Wasch- oder Geschirrspülmaschinen würden vom Verbraucher aus ihrer Verpackung genommen, um sofort in diese Maschinen eingefuellt zu werden; der Verbraucher richte sein Augenmerk somit auf die Verpackung der Ware, die die Wortmarke des Herstellers trage, und nicht auf ihre genaue Form und Farbe, um sie bei einem späteren Einkauf wiederzuerkennen. 30 Zweitens wendet sich das Amt der Prüfung der angemeldeten Marke zu. 31 Die rechteckige Form der angemeldeten Marke sei nicht ungewöhnlich, sondern vielmehr banal und marktüblich. 32 Was die Farbgebung angehe, so verleihe die Hinzufügung einer grünen Farbschicht dem angemeldeten Zeichen keine Unterscheidungskraft. Eine Farbkombination liege nicht vor, wenn der Grundfarbe (weiß oder grau) des Wasch- oder Geschirrspülmittels eine einzige weitere Farbe hinzugefügt worden sei. 33 Die beanspruchte Farbe sei eine der Grundfarben. Alle auf dem Markt vorhandenen zweischichtigen Tabletten wiesen eine Schicht auf, die mit einer der Grundfarben (rot, grün oder blau) eingefärbt sei. Wenn das Amt solchen banalen Farbgebungen Unterscheidungskraft zuerkennen müsste, würden die bei ihm anhängigen Anmeldungen für Waschmitteltabletten in roter, blauer oder grüner Färbung praktisch jede normale Farbgebung abdecken und zu einer Monopolisierung der Produktform selbst führen. 34 Die auf den einzelnen Schichten oder Teilen der Tabletten angebrachten Farben wiesen auf das Vorhandensein verschiedener Wirkstoffe hin und dienten somit der Information des Verbrauchers über die Eigenschaften der Ware, was durch die Werbung für die fraglichen Tabletten hervorgehoben werde. Außerdem ergebe sich aus der Art und Weise der Verwendung der Tabletten, dass der Verbraucher deren Farben nicht als Hinweis auf die Herkunft der Ware ansehe. 35 Daraus, dass die Wettbewerber der Klägerin für ihre Tabletten andere Farben gewählt hätten, lasse sich nicht herleiten, dass diese Farben es ermöglichten, diese Waren nach ihrer Herkunft zu unterscheiden. Die Wahl unterschiedlicher Farben erkläre sich aus den zahlreichen Markenanmeldungen, die für Wasch- und Geschirrspülmittel seit ihrer nur kurze Zeit zurückliegenden Einführung auf dem Markt bei den verschiedenen Markenämtern der Mitgliedstaaten und der Gemeinschaft eingereicht worden seien. Da einige nationale Markenämter Markenschutz gewährt hätten, sei es für einen Hersteller unangebracht, seine Ware vor einer gerichtlichen Klärung in einer Form darzubieten, die einer für einen Wettbewerber eingetragenen oder von diesem auch nur angemeldeten Marke entspreche. 36 Was drittens die Eintragung von Marken durch nationale Markenämter der Mitgliedstaaten angehe, die der im vorliegenden Fall angemeldeten Marke entsprächen, so sei die Praxis dieser Ämter nicht einheitlich. 37 Für die Beurteilung der Unterscheidungskraft der Marke sei auf den Zeitpunkt der Eintragung abzustellen. Bereits vor der vorliegenden Markenanmeldung hätten Wettbewerber der Klägerin rechteckige Tabletten auf den Markt gebracht. Würdigung durch das Gericht 38 Die Unterscheidungskraft einer Marke ist im Hinblick auf die Waren oder Dienstleistungen zu beurteilen, für die die Eintragung der Marke beantragt wurde. 39 Im vorliegenden Fall besteht die Marke, deren Eintragung begehrt wird, aus der Form und der Farbgebung einer Waschmittel- oder einer Geschirrspülmitteltablette, d. h. der Gestaltung der Ware selbst. 40 Aus Artikel 4 der Verordnung Nr. 40/94 ergibt sich, dass sowohl die Form der Ware als auch die Farben zu den Zeichen gehören, die eine Gemeinschaftsmarke sein können. Daraus, dass eine Kategorie von Zeichen allgemein geeignet ist, eine Marke auszumachen, folgt jedoch nicht, dass die zu dieser Kategorie gehörenden Zeichen im Hinblick auf eine bestimmte Ware oder Dienstleistung notwendig Unterscheidungskraft gemäß Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 haben. 41 Nach Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 sind Marken, die keine Unterscheidungskraft haben", von der Eintragung ausgeschlossen. Bei Marken, die eine Unterscheidung der Waren oder Dienstleistungen, für die die Eintragung begehrt wird, ihrer Herkunft nach zulassen, ist die Unterscheidungskraft zu bejahen. Dabei ist es nicht notwendig, dass die Marke genaue Angaben über die Identität des Herstellers der Ware oder des Erbringers der Dienstleistungen vermittelt. Es genügt vielmehr, dass sie den angeprochenen Verkehrskreisen eine Unterscheidung der mit ihr bezeichneten Ware oder Dienstleistung von den Waren oder Dienstleistungen anderer betrieblicher Herkunft ermöglicht und den Schluss zulässt, dass alle mit ihr bezeichneten Waren oder Dienstleistungen unter der Kontrolle des Inhabers dieser Marke hergestellt, vertrieben oder geliefert bzw. erbracht worden sind, der für ihre Qualität verantwortlich gemacht werden kann (vgl. in diesem Sinne Urteil des Gerichtshofes vom 29. September 1998 in der Rechtssache C-39/97, Slg. 1998, I-5507, Randnr. 28). 42 Dem Wortlaut des Artikels 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 ist zu entnehmen, dass das in diesem Artikel bezeichnete Eintragungshindernis schon bei einem Mindestmaß an Unterscheidungskraft nicht greift. Es ist daher - im Wege einer Prognose und ohne Berücksichtigung der etwaigen Benutzung des Zeichens im Sinne von Artikel 7 Absatz 3 der Verordnung Nr. 40/94 - zu prüfen, ob die angemeldete Marke es den angesprochenen Verkehrskreisen zum Zeitpunkt der Kaufentscheidung ermöglicht, die fraglichen Waren von denjenigen anderer betrieblicher Herkunft zu unterscheiden. 43 Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 unterscheidet nicht zwischen verschiedenen Markenkategorien. Die Kriterien für die Beurteilung der Unterscheidungskraft dreidimensionaler Marken, die aus der Form der Ware selbst bestehen, sind somit keine anderen als die für die übrigen Markenkategorien geltenden. 44 Im Rahmen der Anwendung dieser Kriterien ist jedoch zu berücksichtigen, dass im Fall einer dreidimensionalen Marke, die aus der Form und den Farben der Ware selbst besteht, die Wahrnehmung durch die angesprochenen Verkehrskreise nicht notwendig die gleiche ist wie bei einer Wort-, Bild- oder dreidimensionalen Marke, die nicht aus der Form der Ware besteht. Während nämlich diese Marken von den angesprochenen Verkehrskreisen gewöhnlich unmittelbar als herkunftskennzeichnende Zeichen wahrgenommen werden, gilt nicht notwendig das Gleiche für den Fall, dass das Zeichen mit dem äußeren Erscheinungsbild der Ware selbst übereinstimmt. 45 Die Beschwerdekammer hat, was die Wahrnehmung durch die angesprochenen Verkehrskreise angeht, zu Recht darauf hingewiesen, dass die Waren, für die die Marke im vorliegenden Fall angemeldet worden ist, nämlich Wasch- und Geschirrspülmittel in Tablettenform, weit verbreitete Konsumgüter seien. Die von diesen Waren angesprochenen Verkehrskreise sind alle Verbraucher. Bei der Beurteilung der Unterscheidungskraft der angemeldeten Marke ist daher auf die mutmaßliche Erwartung eines durchschnittlich informierten, aufmerksamen und verständigen Durchschnittsverbrauchers abzustellen (vgl. in diesem Sinn Urteil des Gerichtshofes vom 16. Juli 1998 in der Rechtssache C-210/96, Gut Springenheide und Tusky, Slg. 1998, I-4657, Randnrn. 30 bis 32). 46 Die Wahrnehmung der Marke durch die angesprochenen Verkehrskreise wird zunächst durch den Grad der Aufmerksamkeit des durchschnittlichen Verbrauchers beeinflusst, der je nach Art der betreffenden Waren oder Dienstleistungen unterschiedlich hoch sein kann (vgl. Urteil des Gerichtshofes vom 22. Juli 1999 in der Rechtssache C-342/97, Lloyd Schuhfabrik Meyer, Slg. 1999, I-3819, Randnr. 26). Hierzu hat die Beschwerdekammer zu Recht die Auffassung vertreten, dass der Grad der Aufmerksamkeit des durchschnittlichen Verbrauchers in Bezug auf Form und Farben von Wasch- und Geschirrspülmitteln, bei denen es sich um Waren des täglichen Verbrauchs handelt, nicht hoch ist. 47 Um beurteilen zu können, ob die Kombination von Form und Farbgebung der streitigen Tabletten im Verkehr als Herkunftshinweis wahrgenommen werden kann, ist der von dieser Kombination hervorgerufene Gesamteindruck zu untersuchen (vgl. in diesem Sinn Urteil des Gerichtshofes vom 11. November 1997 in der Rechtssache C-251/95, SABEL, Slg. 1997, I-6191, Randnr. 23), was nicht unvereinbar damit ist, die einzelnen verwendeten Gestaltungselemente nacheinander zu prüfen. 48 Die dreidimensionale Form, deren Eintragung beantragt worden ist, d. h. die einer rechteckigen Tablette, zählt zu den geometrischen Grundformen und stellt für Wasch- und Geschirrspülmittel eine der nahe liegenden Formen dar. Die leicht abgerundeten Ecken der Tablette entsprechen praktischen Erwägungen und sind nicht geeignet, vom Durchschnittsverbraucher als Besonderheit der beanspruchten Form wahrgenommen zu werden, durch die sich die Tablette von anderen Wasch- oder Geschirrspülmitteltabletten unterscheiden könnte. 49 Was das Vorhandensein zweier Schichten, einer weißen und einer grünen, angeht, so sind die angesprochenen Verkehrskreise bei Reinigungsmitteln an das Vorliegen verschiedenfarbiger Bestandteile gewöhnt. Pulver, die der herkömmlichen Aufmachung dieser Waren entsprechen, sind meistens grau oder hellbeige und wirken fast weiß. Sie enthalten oft Teilchen von einer oder mehreren anderen Farben. Die Klägerin und die übrigen Reinigungsmittelhersteller stellen in ihrer Werbung heraus, dass diese Teilchen das Vorhandensein verschiedener Wirkstoffe verkörperten. Die farbigen Teilchen weisen somit, ohne dass sie deshalb als beschreibende Angabe im Sinne von Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe c der Verordnung Nr. 40/94 angesehen werden können, auf bestimmte Eigenschaften der Ware hin. Daraus, dass dieses Eintragungshindernis nicht greift, kann jedoch nicht geschlossen werden, dass die farbigen Bestandteile der angemeldeten Marke notwendig Unterscheidungskraft verliehen. Die Unterscheidungskraft ist nämlich zu verneinen, wenn die angesprochenen Verkehrskreise, wie im vorliegenden Fall, dazu veranlasst werden, das Vorhandensein der farbigen Elemente als Andeutung bestimmter Eigenschaften der Ware und nicht als Hinweis auf ihre Herkunft aufzufassen. Die Möglichkeit allein, dass es den Verbrauchern gleichwohl zur Gewohnheit wird, die Waren an ihren Farben zu erkennen, genügt nicht, um das Eintragungshindernis des Artikels 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 aus dem Weg zu räumen. Eine solche Entwicklung der Wahrnehmung des Zeichens im Verkehr kann, sofern sie feststeht, nur im Rahmen von Artikel 7 Absatz 3 der Verordnung Nr. 40/94 Berücksichtigung finden. 50 Der Umstand, dass im vorliegenden Fall die farbigen Teilchen nicht gleichmäßig über die ganze Tablette verteilt sind, sondern sich konzentriert in ihrem oberen Teil befinden, genügt nicht für die Annahme, dass das äußere Erscheinungsbild der Tablette als Hinweis auf die Herkunft der Ware aufgefasst werden kann. Bei der Kombination verschiedener Stoffe in einem tablettenförmigen Wasch- oder Geschirrspülmittel stellt nämlich die Hinzufügung einer Schicht eine der am nächsten liegenden Lösungen dar. 51 Daraus folgt, dass die angemeldete dreidimensionale Marke aus einer Kombination nahe liegender und für die fragliche Ware typischer Gestaltungselemente besteht. 52 Zudem sind andere Kombinationen dieser Gestaltungselemente möglich, die durch eine Abwandlung der geometrischen Grundformen oder dadurch erreicht werden können, dass der Grundfarbe der Ware eine weitere Grundfarbe hinzugefügt wird, die in einer Schicht der Tablette oder in Sprenkeln sichtbar wird. Aus den sich hieraus ergebenden Abweichungen des äußeren Erscheinungsbilds der verschiedenen Tabletten kann noch nicht geschlossen werden, dass jede einzelne dieser Tabletten einen Hinweis auf die Herkunft der Ware enthält, wenn es sich - wie im vorliegenden Fall - um nahe liegende Abwandlungen der Grundformen der Ware handelt. 53 Angesichts des durch die Form und die farbliche Gestaltung der streitgegenständlichen Tablette hervorgerufenen Gesamteindrucks ermöglicht die angemeldete Marke es den angesprochenen Verkehrskreisen zum Zeitpunkt der Kaufentscheidung nicht, die fraglichen Waren von solchen anderer betrieblicher Herkunft zu unterscheiden. 54 Die im Wege einer Prognose und unabhängig von ihrer Benutzung im Sinne von Artikel 7 Absatz 3 der Verordnung Nr. 40/94 festgestellte fehlende Eignung der angemeldeten Marke, auf die Herkunft der Ware hinzuweisen, wird auch nicht durch die mehr oder weniger große Zahl ähnlicher Tabletten beeinflusst, die es auf dem Markt bereits gibt. Im vorliegenden Fall braucht daher nicht entschieden zu werden, ob die Unterscheidungskraft der Marke zum Zeitpunkt der Anmeldung oder zu dem der tatsächlichen Eintragung zu beurteilen ist. 55 Was sodann die Argumente angeht, die von der Klägerin auf die Entscheidungspraxis der nationalen Markenämter und die Anerkennung der Unterscheidungskraft eines ähnlichen Zeichens durch die Entscheidung eines italienischen Gerichts gestützt werden, so stellen die in den Mitgliedstaaten bereits vorliegenden Eintragungen nur einen Umstand dar, der für die Eintragung einer Gemeinschaftsmarke lediglich berücksichtigt werden kann, ohne entscheidend zu sein (Urteile des Gerichts vom 16. Februar 2000 in der Rechtssache T-122/99, Procter & Gamble/HABM [Form einer Seife], Slg. 2000, II-259, Randnr. 61, und vom 31. Januar 2001 in der Rechtssache T-24/00, Sunrider/HABM [VITALITE], Slg. 2001, II-449, Randnr. 33). Gleiches gilt für die Rechtsprechung der Gerichte der Mitgliedstaaten. Außerdem ist den Antworten des Amtes auf die Fragen des Gerichts zu entnehmen, dass die Entscheidungspraxis der nationalen Markenämter in Bezug auf dreidimensionale Marken, die aus Wasch- und Geschirrspülmitteltabletten bestehen, nicht einheitlich ist. Infolgedessen kann der Beschwerdekammer nicht vorgeworfen werden, diese Praxis und die nationale Rechtsprechung missachtet zu haben. 56 Demgemäß ist die Beschwerdekammer zu Recht zu dem Ergebnis gelangt, dass die angemeldete dreidimensionale Marke keine Unterscheidungskraft hat. 57 Etwas anderes folgt auch nicht daraus, dass die Kriterien für die Beurteilung der Unterscheidungskraft einer aus der Form der Ware selbst bestehenden dreidimensionalen Marke nicht strenger sind als diejenigen, die für andere Kategorien von Marken gelten. 58 Die Erwägungen, die die Beschwerdekammer zu der Feststellung veranlasst haben, dass der angemeldeten Marke die Unterscheidungskraft fehlt, rechtfertigen nämlich die gleiche Schlussfolgerung im Hinblick auf die Kriterien für die Beurteilung der Unterscheidungskraft, die für alle Marken unabhängig davon gelten, ob es sich um Wort-, Bild- oder dreidimensionale Marken handelt. Zum Klagegrund eines Ermessensmissbrauchs und einer Verletzung des Grundsatzes der Gleichbehandlung Vorbringen der Parteien 59 Die Klägerin stützt den Klagegrund eines Ermessensmissbrauchs darauf, dass das Amt die Veröffentlichung bestimmter Anmeldungen von ihrer Marke ähnlichen Gemeinschaftsmarken für die gleichen oder im näheren Umfeld liegende Waren zugelassen habe. Sie führt insbesondere die Gemeinschaftsmarkenanmeldung Nr. 809 830 der Firma Benckiser N.V. an. Damit habe die Beschwerdekammer den Grundsatz der Gleichbehandlung verletzt. 60 Außerdem stehe die angefochtene Entscheidung im Widerspruch zu dem obersten Sinn und Zweck allen Gemeinschaftsrechts im Allgemeinen und der Gemeinschaftsmarkenverordnung im Besonderen, die die Harmonisierung des Markenrechts auf Gemeinschaftsebene bezwecke. Dieses Ziel einer Harmonisierung könne nur dann wirklich erreicht werden, wenn das Markenrecht einheitlich ausgelegt werde. 61 Das Amt weist darauf hin, dass die Markenanmeldung, auf die sich die Klägerin stützt, nicht zu einer Eintragung geführt habe. Aber selbst wenn es die Marke tatsächlich eingetragen hätte, wäre eine solche Entscheidung jedenfalls fehlerhaft und könnte von der Klägerin nicht herangezogen werden, um den Erlass einer Entscheidung zu verlangen, die eine Wiederholung des Fehlers darstellen würde. Würdigung durch das Gericht 62 Der Begriff des Ermessensmissbrauchs hat im Gemeinschaftsrecht eine präzise Bedeutung; er bezieht sich auf eine Situation, in der eine Verwaltungsbehörde ihre Befugnisse zu einem anderen Zweck als demjenigen ausübt, zu dem sie ihr übertragen worden sind. Nach ständiger Rechtsprechung ist eine Entscheidung nur dann ermessensmissbräuchlich, wenn aufgrund objektiver, schlüssiger und übereinstimmender Indizien anzunehmen ist, dass sie zu anderen als den angegebenen Zwecken getroffen wurde (vgl. u. a. Urteil des Gerichts vom 24. April 1996 in den verbundenen Rechtssachen T-551/93, T-231/94, T-232/94, T-233/94 und T-234/94, Industrias Pesqueras Campos u. a./Kommission, Slg. 1996, II-247, Randnr. 168). Die Klägerin hat nichts dafür vorgetragen, dass der Erlass der angefochtenen Entscheidung einem anderen Zweck als dem gedient hätte, nachzuprüfen, ob die angemeldete Marke die in der Verordnung Nr. 40/94 vorgesehenen Eintragungsvoraussetzungen erfuellte. 63 Soweit mit dem vorliegenden Klagegrund eine Verletzung des Grundsatzes der Gleichbehandlung geltend gemacht wird, geht aus den Antworten des Amtes auf die Fragen des Gerichts hervor, dass die Markenanmeldung, auf deren Veröffentlichung sich die Klägerin beruft, vom Prüfer nach Erhebung der vorliegenden Klage zurückgewiesen worden ist und dass diese Entscheidung derzeit durch eine Beschwerdekammer überprüft wird. Damit ist das auf die Veröffentlichung dieser Markenanmeldung gestützte Argument jedenfalls gegenstandslos geworden. Dieser Klagegrund ist daher unbegründet. 64 Nach alledem ist die Klage abzuweisen. Kostenentscheidung Kosten 65 Nach Artikel 87 § 3 der Verfahrensordnung kann das Gericht die Kosten teilen oder beschließen, dass jede Partei ihre eigenen Kosten trägt, wenn jede Partei teils obsiegt, teils unterliegt oder wenn ein außergewöhnlicher Grund gegeben ist. Da der Wortlaut der angefochtenen Entscheidung zu Zweifeln Anlass geben konnte, ob die Beschwerdekammer Artikel 7 Absatz 1 Buchstabe b der Verordnung Nr. 40/94 im vorliegenden Fall richtig angewendet hat, sind jeder Partei ihre eigenen Kosten aufzuerlegen. Tenor Aus diesen Gründen hat DAS GERICHT (Zweite Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Die Klage wird abgewiesen. 2. Jede Partei trägt ihre eigenen Kosten.

61990CJ0213

en

Grounds 1 By judgment of 12 July 1990, which was received at the Court on 17 July 1990, the Cour de Cassation (Court of Cassation) of Luxembourg referred to the Court for a preliminary ruling under Article 177 of the EEC Treaty a question on the interpretation of Articles 7, 48, 117, 118, 118a and the second paragraph of Article 189 of the EEC Treaty, and of Articles 7 and 8 of Regulation (EEC) No 1612/68 on freedom of movement for workers within the Community (Official Journal, English Special Edition 1968 (II), p. 475), which was amended by Council Regulation (EEC) No 312/76 of 9 February 1976 (Official Journal 1976 L 39, p. 2). 2 The question arose in proceedings between the Association de Soutien aux Travailleurs Immigrés (Association for the Support of Immigrant Workers, hereinafter referred to as "ASTI") and the Chambre des Employés Privés (Chamber of Private Employees). 3 The Chambre des Employés Privés was established by the Luxembourg Law of 4 April 1924 establishing occupational guilds on an elective basis. That law also established guilds for agriculture, small craft industries, trade and employment. The Law of 12 February 1964 established the guild for civil and public servants so that all occupations were covered, with the exception of the liberal professions. The Law confers on the occupational guilds the general task of protecting the interests of their members, that is to say the persons affiliated to them. 4 The occupational guilds are entitled to submit to the Government proposals which it must examine and place before the Chamber of Deputies. The Legislature is required to seek the opinion of the occupational guilds on all laws, decrees and regulations affecting them. 5 Under Article 6 of the 1924 Law only persons holding Luxembourg nationality may elect the members of the guilds. By virtue of Article 3, as amended by the Law of 3 June 1926, the guilds may, in order to cover their expenses, levy a contribution on their members by means of a deduction by the employers from wages or salaries. Before the law was thus amended the contribution could be levied only on the persons having a right to vote. 6 By letter addressed to the Chambre des Employés Privés on 17 March 1987, ASTI informed it that in its capacity as employer and with the agreement of its three foreign employees, who were nationals of other Member States, it had decided not to pay the contributions to that guild on the ground that it appeared illogical to it to contribute to an organization on behalf of employees who were excluded from it. 7 The Chambre des Employés Privés brought proceedings before the Tribunal de Paix (Magistrate' s Court), Luxembourg which, by judgment of 13 October 1989, ordered ASTI to pay the contributions which it had not paid. ASTI appealed against that judgment to the Cour de Cassation (Court of Cassation), Luxembourg, which, by judgment of 12 July 1990, stayed the proceedings until the Court of Justice had given a preliminary ruling on the following question: "Are Articles 7, 48, 117, 118, 118a and the second paragraph of 189 of the EEC Treaty and Articles 7 and 8 of Regulation (EEC) No 1612/68 of the Council, or any one of those provisions, to be interpreted as prohibiting national legislation of a Member State of the Community from requiring payment of a contribution from a foreign employee who is a national of a Member State and who is compulsorily affiliated to an occupational guild while refusing him the right to take part in the election of the persons composing the guild, which right is reserved to nationals?" 8 Reference is made to the Report for the Hearing for a fuller account of the facts of the case, the procedure and the written observations submitted to the Court, which are mentioned or discussed hereinafter only in so far as is necessary for the reasoning of the Court. 9 In the light of the grounds of the judgment making the reference and the argument presented at the hearing before the Court, the question referred by the national court must be understood as seeking to ascertain whether Community law precludes national legislation refusing foreign workers the right to vote in elections of members of an occupational guild to which they are compulsorily affiliated, to which they must contribute, which is responsible for defending the interests of affiliated workers and which has a consultative function in the legislative field. 10 It is apparent from the documents before the Court that the persons affiliated to the Chambre des Employés Privés are workers. Consequently, the question whether the difference in treatment between nationals and foreigners referred to above is compatible with Community law must be considered on the basis of the provisions concerning freedom of movement of workers and not of Article 7 of the Treaty, since that article is of autonomous application only in situations governed by Community law for which the Treaty does not provide any specific rules on non-discrimination (see, most recently, the judgment in Case C-10/90 Masgio v Bundesknappschaft [1991] ECR I-1119) 11 In the field of freedom of movement for workers the fundamental principle of non-discrimination on grounds of nationality is laid down in Article 48(2) of the Treaty. The principle is restated in the fifth and sixth recitals in the preamble to Regulation No 1612/68 and in several individual provisions of that regulation, in particular Articles 7 and 8, which are referred to in the question put by the national court. 12 The latter provision, which is the most specific, should be examined first. 13 According to the first subparagraph of Article 8(1) "A worker who is a national of a Member State and who is employed in the territory of another Member State shall enjoy equality of treatment as regards membership of trade unions and the exercise of rights attaching thereto, including the right to vote and to be eligible for the administration or management posts of a trade union; he may be excluded from taking part in the management of bodies governed by public law and from holding an office governed by public law. Furthermore, he shall have the right of eligibility for workers' representative bodies in the undertaking". 14 In contrast to the Commission and ASTI, the Luxembourg Government disputes the applicability of that provision to a case such as that in the main proceedings on the ground that the occupational guild in question constitutes an institutionalized form of representation regulated by statute, that affiliation is compulsory, and that it is therefore different from independent trade-union structures. 15 It should be pointed out that the scope of Article 8(1), a provision which constitutes a particular expression of the principle of non-discrimination in the specific field of workers' participation in trade-union organizations and activities, cannot be limited on the basis of considerations relating to the legal form of the body in question. 16 On the contrary, the exercise of the trade-union rights referred to in that provision extends beyond the bounds of trade-union organizations in the strict sense and includes, in particular, the participation of workers in bodies which, while not being, in law, trade-union organizations, perform similar functions as regards the defence and representation of workers' interests. 17 It follows that the right to participate in elections to a body such as the Chambre Professionnelle des Employés Privés, whose general task, which is to safeguard the interests of the workers affiliated to it, and most of whose functions are characteristic of those of trade-union organizations, must be regarded as a right attaching to membership of a trade-union within the meaning of the abovementioned provision, without there being any need to adopt a view on the question whether such an occupational guild is a trade-union organization. 18 The Luxembourg Government argues, in the alternative, that such an occupational guild in any event falls within the derogation contained in Article 8(1), since it is a body governed by public law and, through its consultative role, is associated with the exercise of powers conferred by public law. 19 In that regard, it should be observed that, as may already be seen from the judgment in Case 149/79 Commission v Belgium [1980] ECR 3881, paragraph 15, the exclusion from "taking part in the management of bodies governed by public law and from holding an office governed by public law" laid down in Article 8(1) of Regulation No 1612/68 corresponds to the derogation contained in Article 48(4) of the Treaty and merely permits workers from other Member States to be debarred in some circumstances from certain activities which involve participation in the exercise of powers conferred by public law. 20 Consequently, the exclusion of workers from other Member States from the right to vote in elections to the occupational guilds can be justified, under Article 8(1), neither by the legal nature of the guild in question under national law nor by the fact that certain of its functions could involve participation in the exercise of powers conferred by public law. 21 The reply to be given to the question referred to the Court must therefore be that Article 8(1) of Regulation No 1612/68 must be interpreted as meaning that it precludes national legislation refusing foreign workers the right to vote in elections of members of an occupational guild to which they are compulsorily affiliated, to which they must pay contributions, which is responsible for defending the interests of affiliated workers and which performs a consultative function in the legislative field. Decision on costs Costs 22 The costs incurred by the Luxembourg Government and the Commission of the European Communities, which have submitted observations to the Court, are not recoverable. Since these proceedings are, for the parties to the main proceedings a step in the proceedings pending before the national court, the decision on costs is a matter for that court. Operative part On those grounds, THE COURT, in answer to the question referred to it by the Cour de Cassation of Luxembourg, by judgment of 12 July 1990, hereby rules: Article 8(1) of Regulation (EEC) No 1612/68 of 15 October 1968 on freedom of movement for workers within the Community must be interpreted as meaning that it precludes national legislation refusing foreign workers the right to vote in elections for members of an occupational guild to which they are compulsorily affiliated, to which they must contribute, which is responsible for defending the interests of affiliated workers and which performs a consultative function in the legislative field.

62005CJ0461

de

Mit ihrer Klageschrift beantragt die Kommission der Europäischen Gemeinschaften, festzustellen, dass das Königreich Dänemark durch seine Weigerung, Eigenmittel zu berechnen und zu zahlen, die im Zeitraum vom 1. Januar 1998 bis 31. Dezember 2002 anlässlich der Einfuhr von militärischem Gerät unter Zollbefreiung nicht erhoben worden sind, und durch seine Weigerung, Verzugszinsen im Zusammenhang mit der Nichtzahlung dieser Eigenmittel an die Kommission zu zahlen, bis zum 31. Mai 2000 gegen seine Verpflichtungen aus den Art. 2 und 9 bis 11 der Verordnung (EWG, Euratom) Nr. 1552/89 des Rates vom 29. Mai 1989 zur Durchführung des Beschlusses 88/376/EWG, Euratom über das System der Eigenmittel der Gemeinschaften (ABl. L 155, S. 1) in der durch die Verordnung (Euratom, EG) Nr. 1355/96 des Rates vom 8. Juli 1996 (ABl. L 175, S. 3) geänderten Fassung (im Folgenden: Verordnung Nr. 1552/89) und danach gegen seine Verpflichtungen aus den gleichen Artikeln der Verordnung (EG, Euratom) Nr. 1150/2000 des Rates vom 22. Mai 2000 zur Durchführung des Beschlusses 94/728/EG, Euratom über das System der Eigenmittel der Gemeinschaften (ABl. L 130, S. 1) verstoßen hat. Rechtlicher Rahmen Gemeinschaftsrecht Art. 2 Abs. 1 der Beschlüsse 88/376/EWG, Euratom des Rates vom 24. Juni 1988 über das System der Eigenmittel der Europäischen Gemeinschaften (ABl. L 185, S. 24) und 94/728/EG, Euratom des Rates vom 31. Oktober 1994 über das System der Eigenmittel der Europäischen Gemeinschaften (ABl. L 293, S. 9) sieht jeweils vor: „Folgende Einnahmen stellen in den Haushalt der Gemeinschaften einzusetzende Eigenmittel dar: … b)      Zölle des Gemeinsamen Zolltarifs und andere Zölle auf den Warenverkehr mit Nichtmitgliedstaaten, die von den Gemeinschaftsorganen eingeführt worden sind oder noch eingeführt werden, sowie Zölle auf die unter den Vertrag über die Gründung der Europäischen Gemeinschaft für Kohle und Stahl fallenden Erzeugnisse; …“ Art. 20 der Verordnung (EWG) Nr. 2913/92 des Rates vom 12. Oktober 1992 zur Festlegung des Zollkodex der Gemeinschaften (ABl. L 302, S. 1, im Folgenden: Zollkodex der Gemeinschaften) bestimmt: „(1)      Die bei Entstehen einer Zollschuld gesetzlich geschuldeten Abgaben stützen sich auf den Zolltarif der Europäischen Gemeinschaften. … (3)      Der Zolltarif der Europäischen Gemeinschaften umfasst: a)      die Kombinierte Nomenklatur; … c)      die Regelzollsätze und die anderen Abgaben, die für die in der Kombinierten Nomenklatur erfassten Waren gelten, und zwar: –        die Zölle … … d)      die Zollpräferenzmaßnahmen aufgrund von Abkommen zwischen der Gemeinschaft und bestimmten Ländern oder Ländergruppen, in denen eine Zollpräferenzbehandlung vorgesehen ist; e)      die Zollpräferenzmaßnahmen, die von der Gemeinschaft einseitig zugunsten bestimmter Länder, Ländergruppen oder Gebiete erlassen worden sind; f)      die autonomen Aussetzungsmaßnahmen, mit denen die bei der Einfuhr bestimmter Waren geltenden Zollsätze herabgesetzt oder ausgesetzt werden; g)      die sonstigen in anderen Gemeinschaftsregelungen vorgesehenen zolltariflichen Maßnahmen. …“ Art. 217 Abs. 1 des Zollkodex der Gemeinschaften bestimmt: „Jeder einer Zollschuld entsprechende Einfuhr- oder Ausfuhrabgabenbetrag – nachstehend ‚Abgabenbetrag’ genannt – muss unmittelbar bei Vorliegen der erforderlichen Angaben von den Zollbehörden berechnet und in die Bücher oder in sonstige statt dessen verwendete Unterlagen eingetragen werden (buchmäßige Erfassung). …“ Im Rahmen der Bereitstellung der Eigenmittel der Gemeinschaften an die Kommission erließ der Rat der Europäischen Union die Verordnung Nr. 1552/89, die in dem in der vorliegenden Rechtssache maßgeblichen Zeitraum bis zum 30. Mai 2000 anwendbar war. Diese Verordnung wurde mit Wirkung vom 31. Mai 2000 durch die Verordnung Nr. 1150/2000 ersetzt, mit der sie ohne inhaltliche Änderung kodifiziert wurde. Art. 2 der Verordnung Nr. 1552/89 sieht vor: „(1)      Für diese Verordnung gilt ein Anspruch der Gemeinschaften auf die Eigenmittel im Sinne von Artikel 2 Absatz 1 Buchstaben a) und b) des Beschlusses 88/376/EWG, Euratom als festgestellt, sobald die Bedingungen der Zollvorschriften für die buchmäßige Erfassung des Betrags der Abgabe und dessen Mitteilung an den Abgabenschuldner erfüllt sind. (1a) Der Zeitpunkt der Feststellung im Sinne von Absatz 1 ist der Zeitpunkt der buchmäßigen Erfassung im Sinne der Zollvorschriften. …“ Art. 9 Abs. 1 der Verordnung Nr. 1552/89 bestimmt: „Jeder Mitgliedstaat schreibt die Eigenmittel nach Maßgabe des Artikels 10 dem Konto gut, das zu diesem Zweck für die Kommission bei der Haushaltsverwaltung des Mitgliedstaats oder bei der von ihm bestimmten Einrichtung eingerichtet wurde. Das Konto wird unentgeltlich geführt.“ Art. 10 Abs. 1 dieser Verordnung schreibt vor: „Nach Abzug von 10 v. H. für Erhebungskosten gemäß Artikel 2 Absatz 3 des Beschlusses 88/376/EWG, Euratom erfolgt die Gutschrift der Eigenmittel im Sinne von Artikel 2 Absatz 1 Buchstaben a) und b) des genannten Beschlusses spätestens am ersten Werktag nach dem 19. des zweiten Monats, der auf den Monat folgt, in dem der Anspruch nach Artikel 2 festgestellt wurde. …“ Art. 11 der Verordnung Nr. 1552/89 bestimmt: „Bei verspäteter Gutschrift auf dem in Artikel 9 Absatz 1 genannten Konto hat der betreffende Mitgliedstaat Zinsen zu zahlen, deren Satz dem am Fälligkeitstag auf dem Geldmarkt des betreffenden Mitgliedstaats für kurzfristige Finanzierung geltenden Zinssatz – erhöht um 2 Prozentpunkte – entspricht. Dieser Satz erhöht sich um 0,25 Prozentpunkte für jeden Verzugsmonat. Der erhöhte Satz findet auf die gesamte Dauer des Verzugs Anwendung.“ Art. 22 der Verordnung Nr. 1150/2000 lautet: „Die Verordnung (EWG, Euratom) Nr. 1552/89 wird aufgehoben. Bezugnahmen auf die genannte Verordnung gelten als Bezugnahmen auf die vorliegende Verordnung und sind nach Maßgabe der Entsprechungstabelle im Anhang Teil A zu lesen.“ Demgemäß sind die Art. 2 und 9 bis 11 der Verordnungen Nrn. 1552/89 und 1150/2000 abgesehen davon, dass diese beiden Verordnungen namentlich auf den Beschluss 88/376 bzw. den Beschluss 94/728 verweisen, im Wesentlichen gleichlautend. Der in Art. 10 Abs. 1 der Verordnung Nr. 1150/2000 genannte Satz von 10 v. H. wurde durch den Beschluss 2000/597/EG, Euratom des Rates vom 29. September 2000 über das System der Eigenmittel der Europäischen Gemeinschaften (ABl. L 253, S. 42) auf 25 v. H. heraufgesetzt. Der erste Erwägungsgrund des Beschlusses 2000/597 lautet: „Der Europäische Rat hat auf seiner Tagung vom 24. und 25. März 1999 in Berlin unter anderem festgehalten, dass das System der Eigenmittel der Europäischen Gemeinschaften gerecht, transparent, kostenwirksam, einfach und auf Kriterien gestützt sein sollte, die der Beitragskapazität der einzelnen Mitgliedstaaten bestmöglich Rechnung tragen.“ Der fünfte Erwägungsgrund der aufgrund von Art. 26 EG erlassenen Verordnung (EG) Nr. 150/2003 des Rates vom 21. Januar 2003 zur Aussetzung der Einfuhrabgaben für bestimmte Waffen und militärische Ausrüstungsgüter (ABl. L 25, S. 1) lautet: „Um dem Schutz der militärischen Geheimhaltung in den Mitgliedstaaten Rechnung zu tragen, ist es notwendig, besondere Verwaltungsverfahren für die Gewährung der Zollaussetzung festzulegen. Eine – auch als Zollanmeldung im Sinne des Zollkodex verwendbare – Erklärung der zuständigen Stelle des Mitgliedstaats, für dessen Streitkräfte die Waffen und militärischen Ausrüstungsgüter bestimmt sind, wäre eine geeignete Garantie dafür, dass diese Voraussetzungen erfüllt sind. Diese Erklärung sollte in Form einer Bescheinigung abgegeben werden. Es ist angezeigt, die Form solcher Bescheinigungen zu regeln und auch den Einsatz von Mitteln der Datenverarbeitung für die Abgabe der Erklärung zu gestatten.“ Art. 1 dieser Verordnung sieht vor: „Diese Verordnung regelt die Voraussetzungen, unter denen die Einfuhrabgaben für bestimmte Waffen und militärische Ausrüstungsgüter autonom ausgesetzt werden, die von den für die militärische Verteidigung der Mitgliedstaaten zuständigen Stellen oder in deren Auftrag aus Drittländern eingeführt werden.“ Art. 3 Abs. 2 der Verordnung Nr. 150/2003 bestimmt: „Ungeachtet der Bestimmungen des Absatzes 1 können aus Gründen der militärischen Geheimhaltung die Bescheinigung und die eingeführten Waren anderen, vom Einfuhrmitgliedstaat bezeichneten Stellen vorgelegt bzw. vorgeführt werden. In solchen Fällen übermittelt die die Bescheinigung ausstellende zuständige Stelle bis zum 31. Januar und bis zum 31. Juli jeden Jahres den Zollbehörden ihres Mitgliedstaats einen summarischen Bericht über derartige Einfuhren. Der Bericht erfasst die dem Übermittlungsmonat unmittelbar vorausgehenden sechs Monate. Er enthält Angaben über die Anzahl der Bescheinigungen und deren jeweiliges Ausstellungsdatum, das Datum der Einfuhr sowie den Gesamtwert und das Bruttogewicht der mit diesen Bescheinigungen eingeführten Produkte.“ Nach ihrem Art. 8 gilt die Verordnung Nr. 150/2003 ab 1. Januar 2003. Vorverfahren Mit Mahnschreiben vom 20. Dezember 2001, eingegangen am 21. Dezember 2001, stellte die Kommission fest, dass das Königreich Dänemark gegen seine Verpflichtungen aus dem Gemeinschaftsrecht verstoßen habe, indem es die Einfuhren von spezifisch militärischem Gerät von Zöllen befreit habe. Mit Schreiben vom 20. Dezember 2001 forderte die Kommission das Königreich Dänemark auf, die für die Haushaltsjahre ab 1998 nicht erhobenen Beträge zu berechnen und ihr zum 31. März 2002 zur Verfügung zu stellen. Außerdem wies sie die dänischen Behörden darauf hin, dass nach Art. 11 der Verordnung Nr. 1150/2000 von diesem Tag an Verzugszinsen zu zahlen seien. In seiner Antwort vom 27. März 2002 erklärte das Königreich Dänemark unter Berufung auf Art. 296 EG, der den Mitgliedstaaten ein weites Ermessen belasse, um die Maßnahmen zu bestimmen, die sie als für die Wahrung ihrer wesentlichen Sicherheitsinteressen erforderlich ansähen, es erhebe keinen Zoll auf die Einfuhren von Gerät mit spezifisch militärischer Zweckbestimmung. Mit Schreiben vom 24. März 2003 wiederholte die Kommission ihre ursprüngliche Aufforderung betreffend die vor dem 1. Januar 2003 getätigten Einfuhren von Gerät mit spezifisch militärischer Zweckbestimmung; die Zeit danach werde von der Verordnung Nr. 150/2003 erfasst. In seiner Antwort vom 7. Mai 2003 erhielt das Königreich Dänemark seinen Standpunkt aufrecht. Mit Mahnschreiben vom 17. Oktober 2003 forderte die Kommission das Königreich Dänemark erneut auf, die erforderlichen Berechnungen vorzunehmen, um den Betrag der Eigenmittel, die wegen der Einfuhr von spezifisch militärischen Ausrüstungsgütern unter Zollbefreiung in Bezug auf die Haushaltsjahre 1998 bis 2002 nicht an die Gemeinschaft gezahlt worden waren, zu ermitteln, diese Eigenmittel der Kommission zur Verfügung zu stellen und die nach Art. 11 der Verordnung Nr. 1150/2000 geschuldeten Verzugszinsen zahlen. In seiner Antwort vom 7. Januar 2004 wiederholte das Königreich Dänemark seine Auffassung, dass es nach Art. 296 Abs. 1 Buchst. b EG berechtigt sei, zur Wahrung seiner Sicherheitsinteressen die Einfuhren von militärischem Gerät von Zöllen zu befreien. Nach Eingang der Antwort des Königreichs Dänemark richtete die Kommission am 18. Oktober 2004 an dieses eine mit Gründen versehene Stellungnahme, in der sie es aufforderte, die erforderlichen Maßnahmen zu ergreifen, um dieser Stellungnahme binnen zwei Monaten nach ihrem Eingang nachzukommen. Das Königreich Dänemark antwortete mit Schreiben vom 3. März 2005, in dem es seinen bisher vertretenen Standpunkt wiederholte und präzisierte. In Anbetracht dieser Angaben des Königreichs Dänemark hat die Kommission die vorliegende Klage erhoben, da ihrer Ansicht nach dieser Mitgliedstaat der mit Gründen versehenen Stellungnahme nicht nachgekommen war. Mit Beschluss vom 5. Mai 2006 hat der Präsident des Gerichtshofs die Hellenische Republik, die Portugiesische Republik und die Republik Finnland als Streithelferinnen zur Unterstützung der Anträge des Königreichs Dänemark zugelassen. Zur Klage Vorbringen der Parteien Die Kommission macht geltend, das Königreich Dänemark berufe sich zu Unrecht auf Art. 296 EG, um die Abführung der Zölle zu verweigern, da durch deren Erhebung die wesentlichen Sicherheitsinteressen dieses Mitgliedstaats nicht gefährdet würden. Ihrer Ansicht nach sind Regelungen, mit denen Abweichungen oder Ausnahmen eingeführt werden, darunter Art. 296 EG, eng auszulegen. So müsse der betreffende Mitgliedstaat, der sich auf die Anwendung dieses Artikels berufe, nachweisen, dass er alle in diesem aufgestellten Voraussetzungen erfülle, wenn er von Art. 20 des Zollkodex der Gemeinschaften abweichen wolle, der den in Art. 26 EG niedergelegten allgemeinen Grundsatz der Erhebung der Zölle enthalte. Außerdem genüge der Umstand allein, dass Waren in der mit der Entscheidung 255/58 des Rates vom 15. April 1958 aufgestellten Liste, die die Produkte festlege, auf die Art. 296 Abs. 1 Buchst. b EG anwendbar sei, aufgeführt seien, noch nicht für eine Anwendung dieser Bestimmung, die verlange, dass alle in ihr aufgeführten Voraussetzungen erfüllt seien. Es sei daher Sache des Königreichs Dänemark, im Einzelnen konkret und substantiiert nachzuweisen, dass durch die Erhebung der in der vorliegenden Rechtssache fraglichen Einfuhrzölle ihre wesentlichen Sicherheitsinteressen gefährdet würden. Überdies habe das Königreich Dänemark der Kommission nicht den Betrag der von ihr als geschuldet erachteten Zölle mitgeteilt, was aber Voraussetzung dafür sei, dass sie prüfen könne, ob das Tatbestandsmerkmal der Erforderlichkeit in Art. 296 Abs. 1 Buchst. b EG erfüllt sei. Zudem habe das Königreich Dänemark nicht dargelegt, worin sich seine Situation möglicherweise von derjenigen der anderen Mitgliedstaaten unterscheide, die solche Zölle erhoben hätten. Auch gelte die Verordnung Nr. 150/2003 ab 1. Januar 2003, und die Kommission habe im Rahmen der Diskussionen anlässlich des Erlasses dieser Verordnung erklärt, dass sie gehalten sei, die fraglichen Zölle für die Vergangenheit einzufordern, so dass aus diesem Erlass kein Vertrauensschutz hergeleitet werden könne. Zudem sei diese Verordnung auf Art. 26 EG und nicht auf Art. 296 EG gestützt. Zu der vom Königreich Dänemark weiter angeführten Pflicht zur militärischen Geheimhaltung nach Art. 296 Abs. 1 Buchst. a EG vertritt die Kommission die Auffassung, dieses Vorbringen beruhe auf einer Vermengung von Art. 296 Abs. 1 Buchst. a EG, der es den Mitgliedstaaten erlaube, bestimmte Informationen nicht preiszugeben, wenn dies ihren wesentlichen Sicherheitsinteressen widerspreche, und Buchst. b dieser Bestimmung, wonach die Mitgliedstaaten unter bestimmten Voraussetzungen bestimmte Maßnahmen treffen dürften, die sie als für die Wahrung der genannten Interessen erforderlich erachteten. Die mit der Verordnung Nr. 150/2003 im militärischen Bereich eingeführte Zollaussetzung veranschauliche, dass es möglich sei, für die zollrechtliche Behandlung militärischer Ausrüstungsgüter besondere Verfahren mit oder ohne Zahlung von Zöllen zu schaffen, so dass die Frage der militärisches Gerät betreffenden Zollverfahren eine andere sei als die der Zahlung von Zöllen. Außerdem könnte das Königreich Dänemark nach dem Zollkodex der Gemeinschaften das Verfahren der Erhebung der Zölle so ausgestalten, dass die Geheimhaltung der Angaben über die Einfuhren militärischen Geräts durch Zuweisung entsprechender besonderer Befugnisse an bestimmte Zollämter gewahrt würde. Dazu betont die Kommission, durch die Nichterhebung der fraglichen Zölle durch das Königreich Dänemark würden die Mitgliedstaaten im Hinblick auf ihre jeweiligen Beiträge zum Gemeinschaftshaushalt ungleich behandelt. Denn diese Nichterhebung bewirke eine Minderung der traditionellen Eigenmittel der Gemeinschaft, die nur durch eine Erhöhung der sogenannten BNE-Mittel (Mittel aus Bruttonationaleinkommen) ausgeglichen werden könnte, die auf alle Mitgliedstaaten aufgeteilt werde. Das Königreich Dänemark trägt vor, nach Art. 296 Abs. 1 Buchst. b EG verfügten die Mitgliedstaaten bei ihren Maßnahmen zur Wahrung ihrer wesentlichen Sicherheitsinteressen im Zusammenhang mit den Waren, auf die diese Bestimmung anwendbar sei, über ein weites Ermessen. So ermögliche Art. 296 Abs. 1 Buchst. b EG es ihnen, bei Einfuhren von ausschließlich für militärische Zwecke bestimmten Ausrüstungsgütern, mit denen die wesentlichen Sicherheitsinteressen des betroffenen Mitgliedstaats unter Berücksichtigung seiner besonderen Situation geschützt werden sollten, von Art. 26 EG und vom Zollkodex der Gemeinschaft abzuweichen. Des Weiteren habe der Erlass der Verordnung Nr. 150/2003 die Notwendigkeit bestätigt, die Sicherheitsinteressen der Mitgliedstaaten zu beachten; durch diesen Erlass sei nicht der frühere Rechtszustand geändert, sondern eine vorher bestehende Rechtslage klargestellt worden. Der Umstand, dass vor dem Inkrafttreten der Verordnung Nr. 150/2003 keine gemeinschaftsrechtliche Bestimmung es einem Mitgliedstaat gestattet habe, bei Bedarf Maßnahmen zu ergreifen, die zur Berücksichtigung seiner wesentlichen Sicherheitsinteressen bei der Einfuhr militärischer Ausrüstungsgüter erforderlich seien, habe das Königreich Dänemark zu der Auffassung bewogen, dass diese Interessen aufgrund sowohl des Wortlauts als auch des Zwecks des Art. 296 EG von dieser Bestimmung erfasst würden. Es sei daher davon ausgegangen, dass es keine andere Wahl habe, als auf nationaler Ebene eine Befreiung von Zöllen auf die Einfuhr solcher Ausrüstungsgüter auf der Grundlage von Art. 296 EG vorzuschreiben. Durch die Erhebung von Zöllen bei der Einfuhr militärischer Ausrüstungsgegenstände könnten die wesentlichen Sicherheitsinteressen eines Mitgliedstaats gefährdet werden. Erstens hänge die Wahrung der Sicherheitsinteressen eines Mitgliedstaats eng mit der Erhaltung seiner Verteidigungskapazität zusammen, zu der die Beschaffung von militärischem Gerät notwendig beitrage. Zweitens seien die für die Verteidigung eingesetzten wirtschaftlichen Ressourcen eines Staates begrenzt, so dass sich militärisches Gerät durch die Erhebung dieser Zölle bei seiner Einfuhr entsprechend verteuere und die Fähigkeit des Staates, sich solches Gerät zu beschaffen, beeinträchtigt werde. Aus dem zweiten Erwägungsgrund der Verordnung Nr. 150/2003 sowie der Vorlage des Vorschlags für diese Verordnung ergebe sich eindeutig, dass die Kommission das Bestehen eines Zusammenhangs zwischen der Erhebung der Zölle bei der Einfuhr militärischer Ausrüstungsgegenstände und den wesentlichen Sicherheitsinteressen der Mitgliedstaaten anerkannt habe. Unter diesen Umständen könne die Kommission von den Mitgliedstaaten nicht verlangen, weitere Beweise zum Nachweis dessen beizubringen, dass die Erhebung solcher Abgaben eine Gefährdung ihrer wesentlichen Sicherheitsinteressen bedeute. Das Königreich Dänemark hätte das gemeinschaftliche Zollverfahren bei den streitbefangenen Einfuhren militärischer Ausrüstungsgegenstände nicht einhalten können, ohne Gefahr zu laufen, dass wesentliche die Sicherheit ihres Staatsgebiets tangierende Informationen, insbesondere über die Art der eingeführten Ausrüstungsgüter, deren Zusammensetzung und die Möglichkeiten ihrer Verwendung, innerhalb der Gemeinschaft preisgegeben würden. Es sei daher durch die Verpflichtung, auf diesem Gebiet eine bestimmte Geheimhaltung zu wahren, daran gehindert, der Kommission diese Auskünfte zu erteilen; zudem könnte eine einseitige Verletzung dieser Verpflichtung durch das Königreich Dänemark die Fortführung der Zusammenarbeit und der Handelsbeziehungen mit bestimmten Drittstaaten im Militärbereich in Frage stellen. Nach Ansicht des Königreichs Dänemark genügen die im Zollkodex der Gemeinschaften vorgesehenen Geheimhaltungsmaßnahmen nicht, um den Sicherheits- und Geheimhaltungsanforderungen gerecht zu werden, die aufzustellen ein Mitgliedstaat berechtigt sei, wenn es um Informationen gehe, die seine Sicherheit berührten. Daher könne ein Mitgliedstaat von der Zahlung von Zöllen bei der Einfuhr militärischer Ausrüstungsgegenstände absehen, ohne deshalb gegen seine Verpflichtungen aus dem Gemeinschaftsrecht zu verstoßen. Überdies seien die Mitgliedstaaten befugt, spezifische Verfahren für die Einfuhr militärischer Ausrüstungsgüter unter Zollbefreiung zu schaffen, die lediglich darauf abzielten, sicherzustellen, dass die betreffenden Ausrüstungsgüter tatsächlich militärischer Natur seien, und nicht darauf, bei jeder einzelnen Einfuhr aus Drittstaaten die Zollpositionen der betreffenden Waren oder den Zollsatz zur Berechnung eines Zollbetrags zu bestimmen. Die Tatsache, dass es bei der Erarbeitung der Verordnung Nr. 150/2003 nötig gewesen sei, für die Aufnahme eines solchen spezifischen Verfahrens in diese Verordnung eine Rechtsgrundlage zu bestimmen, zeige, dass eine solche Ermächtigung im Zollkodex der Gemeinschaften gefehlt habe. Dass ein Mitgliedstaat die Einfuhr von militärischem Gerät nach Art. 296 EG vom Zoll befreit habe, verstoße nicht notwendig gegen die Grundsätze der Gemeinschaftssolidarität oder der Wirtschaftlichkeit der Haushaltsführung. Die Tatsache schließlich, dass die Kommission schon 1988 beschlossen habe, einen Vorschlag für eine Verordnung (EWG) des Rates zur zeitweiligen Aussetzung der Eingangsabgaben für bestimmte Rüstungsgüter (ABl. C 265, S. 9) vorzulegen, belege, dass sie nicht nur der Lösung einer Befreiungspraxis auf diesem Gebiet nicht ablehnend gegenübergestanden habe, sondern dass sie im Gegenteil mit ihrem Vorschlag nur den früheren Rechtszustand klargestellt habe. Im Übrigen sei zu beachten, dass die dänischen Behörden aufgrund des Umstands, dass zum einen bis zum Erlass der Verordnung Nr. 150/2003 keine neuen Verhandlungen hierüber geführt worden seien und dass zum anderen die Kommission darauf verzichtet habe, die Vertragsverletzungsverfahren, die sie gegen das Königreich Dänemark im Laufe der Jahre 1984 und 1985 wegen der Nichterhebung der Zölle auf aus Drittstaaten eingeführtes Gerät, das sowohl zivilen als auch militärischen Zwecken diene, eingeleitet habe, ohne ein solches Verfahren auch hinsichtlich der Einfuhr spezifisch militärischer Ausrüstungsgüter eröffnet zu haben, billigerweise hätten annehmen dürfen, dass die Kommission das Bestehen einer Abweichung in diesem Bereich akzeptiert habe. Würdigung durch den Gerichtshof Der Zollkodex der Gemeinschaften sieht die Erhebung von Zöllen auf die Einfuhr von für den militärischen Gebrauch bestimmten Gütern wie den hier fraglichen aus Drittstaaten vor. Keine Bestimmung der gemeinschaftlichen Zollregelung sah für den Zeitraum der fraglichen Einfuhren, d. h. die Zeit vom 1. Januar 1998 bis 31. Dezember 2002, eine spezifische Zollbefreiung für die Einfuhr derartiger Güter vor. Infolgedessen lag für diesen Zeitraum auch keine ausdrückliche Befreiung von der Verpflichtung vor, die geschuldeten Zölle, gegebenenfalls zuzüglich Verzugszinsen, an die zuständigen Behörden abzuführen. Des Weiteren lässt sich aus dem Erlass der Verordnung Nr. 150/2003, die mit Wirkung vom 1. Januar 2003 die Aussetzung der Einfuhrabgaben für bestimmte Waffen und militärische Ausrüstungsgüter vorsieht, schließen, dass der Gemeinschaftsgesetzgeber von der Annahme ausging, dass vor diesem Zeitpunkt eine Verpflichtung zur Abführung dieser Zölle bestand. Das Königreich Dänemark hat nie bestritten, dass die streitigen Einfuhren in dem in Betracht gezogenen Zeitraum getätigt wurden. Es hat lediglich den Anspruch der Gemeinschaft auf die fraglichen Eigenmittel unter Hinweis darauf in Abrede gestellt, dass die Verpflichtung, Zölle auf aus Drittstaaten eingeführte Rüstungsgüter abzuführen, im Sinne von Art. 296 EG seine wesentlichen Sicherheitsinteressen in schwerwiegender Weise beeinträchtigen würde. Nach ständiger Rechtsprechung des Gerichtshofs ist es zwar Sache der Mitgliedstaaten, die geeigneten Maßnahmen zur Gewährleistung ihrer inneren und äußeren Sicherheit zu ergreifen, doch bedeutet dies nicht, dass solche Maßnahmen der Anwendung des Gemeinschaftsrechts völlig entzogen wären (vgl. Urteile vom 26. Oktober 1999, Sirdar, C‑273/97, Slg. 1999, I‑7403, Randnr. 15, und vom 11. Januar 2000, Kreil, C‑285/98, Slg. 2000, I‑69, Randnr. 15). Der Vertrag sieht nämlich, wie der Gerichtshof bereits festgestellt hat, ausdrückliche Abweichungen aus Gründen der öffentlichen Sicherheit nur in den Artikeln 30 EG, 39 EG, 46 EG, 58 EG, 64 EG, 296 EG und 297 EG vor, die ganz bestimmte außergewöhnliche Fälle betreffen. Aus ihnen lässt sich kein allgemeiner, dem Vertrag immanenter Vorbehalt ableiten, der jede Maßnahme, die im Interesse der öffentlichen Sicherheit getroffen wird, vom Anwendungsbereich des Gemeinschaftsrechts ausnähme. Würde ein solcher Vorbehalt unabhängig von den besonderen Tatbestandsmerkmalen der Bestimmungen des Vertrags anerkannt, so könnte das die Verbindlichkeit und die einheitliche Anwendung des Gemeinschaftsrechts beeinträchtigen (vgl. Urteil vom 11. März 2003, Dory, C‑186/01, Slg. 2003, I‑2479, Randnr. 31 und die dort angeführte Rechtsprechung). Überdies sind die Abweichungen nach den Art. 296 EG und 297 EG, wie es nach ständiger Rechtsprechung bei den Abweichungen von den Grundfreiheiten (vgl. u. a. Urteile vom 31. Januar 2006, Kommission/Spanien, C‑503/03, Slg. 2006, I‑1097, Randnr. 45, vom 18. Juli 2007, Kommission/Deutschland, C‑490/04, Slg. 2007, I‑6095, Randnr. 86, und vom 11. September 2008, Kommission/Deutschland, C‑141/07, Slg. 2008, I‑6935, Randnr. 50) der Fall ist, eng auszulegen. Speziell zu Art. 296 EG ist zu bemerken, dass dieser Artikel zwar von Maßnahmen spricht, die ein Mitgliedstaat als für die Wahrung seiner wesentlichen Sicherheitsinteressen erforderlich ansieht, und von Auskünften, deren Preisgabe nach Ansicht des Mitgliedstaats diesen Interessen widerspricht, dass er jedoch nicht als eine Ermächtigung der Mitgliedstaaten dazu ausgelegt werden kann, durch bloße Berufung auf diese Interessen von den Bestimmungen des Vertrags abzuweichen. Im Übrigen hat der Gerichtshof auf dem Gebiet der Mehrwertsteuer im Urteil vom 16. September 1999, Kommission/Spanien (C‑414/97, Slg. 1999, I‑5585), die dort fragliche Vertragsverletzung deshalb bejaht, weil das Königreich Spanien nicht nachgewiesen hatte, dass die im spanischen Recht vorgesehene Befreiung der Einfuhr und des Erwerbs von Waffen, Munition und ausschließlich für den militärischen Gebrauch bestimmtem Gerät von der Mehrwertsteuer gemäß Art. 296 Abs. 1 Buchst. b EG durch die Notwendigkeit einer Wahrung seiner wesentlichen Sicherheitsinteressen gerechtfertigt war. Es ist daher Sache des Mitgliedstaats, der sich auf Art. 296 EG beruft, nachzuweisen, dass eine Inanspruchnahme der in diesem Artikel geregelten Abweichung erforderlich ist, um seine wesentlichen Sicherheitsinteressen zu wahren. In Anbetracht dieser Erwägungen kann nicht hingenommen werden, dass ein Mitgliedstaat die Verteuerung von militärischem Gerät, die sich aus der Erhebung der Zölle auf die Einfuhren solchen Geräts aus Drittstaaten ergebe, anführt, um sich zum Nachteil der übrigen Mitgliedstaaten, die die auf diese Einfuhren entfallenden Zölle tatsächlich erheben und abführen, den Verpflichtungen zu entziehen, die ihm aus der finanziellen Solidarität in Bezug auf den Gemeinschaftshaushalt erwachsen. Was das Vorbringen angeht, die gemeinschaftlichen Zollverfahren seien nicht geeignet, die Sicherheit des Königreichs Dänemark in Bezug auf die Geheimhaltungserfordernisse zu gewährleisten, die in den mit den Ausfuhrstaaten geschlossenen Übereinkünften enthalten seien, so ist darauf hinzuweisen, dass zur Anwendung der gemeinschaftlichen Zollregelung, wie die Kommission zutreffend festgestellt hat, Gemeinschafts- und nationale Bedienstete tätig werden, die gegebenenfalls – im Fall der Behandlung sensibler Daten – einer Pflicht zur Geheimhaltung unterliegen, die geeignet ist, die wesentlichen Sicherheitsinteressen der Mitgliedstaaten zu wahren. Im Übrigen ist nicht anzunehmen, dass die Erklärungen, die die Mitgliedstaaten in regelmäßigen Zeitabständen zu vervollständigen und der Kommission zuzuleiten haben, einen solchen Grad an Genauigkeit erreichen werden, dass es zu einer Verletzung sowohl der Sicherheits- als auch der Geheimhaltungsinteressen dieser Mitgliedstaaten kommt. Unter diesen Umständen und nach Art. 10 EG, der die Verpflichtung der Mitgliedstaaten betrifft, der Kommission die Erfüllung ihrer Aufgabe zu erleichtern, für die Beachtung des Vertrags zu sorgen, haben die Mitgliedstaaten der Kommission alle Unterlagen zur Verfügung zu stellen, die erforderlich sind, um zu überprüfen, ob die Eigenmittel der Gemeinschaft ordnungsgemäß überwiesen wurden. Eine solche Verpflichtung schließt jedoch, wie der Generalanwalt in Nr. 168 seiner Schlussanträge hervorgehoben hat, nicht aus, dass die Mitgliedstaaten auf der Grundlage des Art. 296 EG die Übermittlung der Informationen im Einzelfall ausnahmsweise auf bestimmte Teile eines Schriftstücks beschränken oder ganz ablehnen können. Das Königreich Dänemark hat somit nicht nachgewiesen, dass die Tatbestandsmerkmale des Art. 296 EG erfüllt sind. Aus alledem folgt, dass das Königreich Dänemark durch seine Weigerung, Eigenmittel zu berechnen und an die Kommission zu zahlen, die im Zeitraum vom 1. Januar 1998 bis 31. Dezember 2002 anlässlich der Einfuhr von militärischem Gerät unter Zollbefreiung nicht erhoben worden sind, und durch seine Weigerung, Verzugszinsen im Zusammenhang mit der Nichtzahlung dieser Eigenmittel an die Kommission zu zahlen, bis zum 31. Mai 2000 gegen seine Verpflichtungen aus den Art. 2 und 9 bis 11 der Verordnung Nr. 1552/89 und danach gegen seine Verpflichtungen aus den gleichen Artikeln der Verordnung Nr. 1150/2000 verstoßen hat. Kosten Nach Art. 69 § 2 der Verfahrensordnung ist die unterliegende Partei auf Antrag zur Tragung der Kosten zu verurteilen. Da das Königreich Dänemark mit seinem Vorbringen unterlegen ist, sind ihm gemäß dem Antrag der Kommission die Kosten aufzuerlegen. Gemäß Art. 69 § 4 Abs. 1 der Verfahrensordnung tragen die Hellenische Republik, die Portugiesische Republik und die Republik Finnland, die dem Rechtsstreit als Streithelfer beigetreten sind, ihre eigenen Kosten. Aus diesen Gründen hat der Gerichtshof (Große Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Das Königreich Dänemark hat durch seine Weigerung, Eigenmittel zu berechnen und an die Kommission der Europäischen Gemeinschaften zu zahlen, die im Zeitraum vom 1. Januar 1998 bis 31. Dezember 2002 anlässlich der Einfuhr von militärischem Gerät unter Zollbefreiung nicht erhoben worden sind, und durch seine Weigerung, Verzugszinsen im Zusammenhang mit der Nichtzahlung dieser Eigenmittel an die Kommission der Europäischen Gemeinschaften zu zahlen, bis zum 31. Mai 2000 gegen seine Verpflichtungen aus den Art. 2 und 9 bis 11 der Verordnung (EWG, Euratom) Nr. 1552/89 des Rates vom 29. Mai 1989 zur Durchführung des Beschlusses 88/376/EWG, Euratom über das System der Eigenmittel der Gemeinschaften in der durch die Verordnung (Euratom, EG) Nr. 1355/96 des Rates vom 8. Juli 1996 geänderten Fassung und danach gegen seine Verpflichtungen aus den gleichen Artikeln der Verordnung (EG, Euratom) Nr. 1150/2000 des Rates vom 22. Mai 2000 zur Durchführung des Beschlusses 94/728/EG, Euratom über das System der Eigenmittel der Gemeinschaften verstoßen. 2. Das Königreich Dänemark trägt die Kosten. 3. Die Hellenische Republik, die Portugiesische Republik und die Republik Finnland tragen ihre eigenen Kosten. Unterschriften * Verfahrenssprache: Dänisch.

61979CJ0543(01)

da

1 VED STAEVNING , INDGIVET TIL DOMSTOLENS JUSTITSKONTOR DEN 11 . OKTOBER 1979 , HAR ANTON BIRKE , SOM ER TJENESTEMAND VED KOMMISSIONEN , OG SOM ER PLACERET VED DET FAELLES FORSKNINGSCENTER I ISPRA I ITALIEN , I MEDFOER AF TJENESTEMANDSVEDTAEGTENS ARTIKEL 91 ( HEREFTER BENAEVNT VEDTAEGTEN ) ANLAGT SAG MED PAASTAND OM ANNULLATION AF KOMMISSIONENS AFGOERELSER OM FASTSAETTELSEN AF SAGSOEGERENS VEDERLAG FOR JANUAR OG APRIL 1979 , OG OM , AT KOMMISSIONEN TILPLIGTES AT ERSTATTE SAGSOEGEREN HANS TAB SOM FOELGE AF DE ULOVLIGE AFGOERELSER OM FASTSAETTELSEN AF HANS VEDERLAG . 2 INDTIL UDGANGEN AF 1978 BESTEMTE VEDTAEGTEN , AT TJENESTEMANDENS VEDERLAG LYDER PAA BELGISKE FRANCS , OG AT DET UDBETALES I DET LANDS VALUTA , HVOR TJENESTEMANDEN GOER TJENESTE , PAA GRUNDLAG AF DE AF DEN INTERNATIONALE VALUTAFOND VEDTAGNE PARITETER , SOM VAR I KRAFT 1 . JANUAR 1965 . DET UNDERSTREGEDES , AT VEDERLAGET , UDTRYKT I BELGISKE FRANCS , KORRIGERES MED EN JUSTERINGSKOEFFICIENT , DER ER OVER , UNDER ELLER LIG MED 100 % , AFHAENGIG AF DE FORSKELLIGE TJENESTE STEDERS LEVEVILKAAR . I HENHOLD TIL ARTIKEL 17 I VEDTAEGTENS BILAG VII KUNNE TJENESTEMANDEN ANMODE OM , AT DEN INSTITUTION , SOM TJENESTEMANDEN TILHOERER , REGELMAESSIGT OG INDEN FOR VISSE GRAENSER OVERFOERTE EN DEL AF HANS INDTAEGTER I EN ANDEN AF DE I ARTIKLEN NAEVNTE MEDLEMSSTATERS VALUTA . 3 SOM FOELGE AF DEVALUERINGEN AF VISSE VALUTAER EFTER 1970 ANVENDTE RAADET IKKE ALENE JUSTERINGSKOEFFICIENTEN VED TILPASNINGEN AF VEDERLAGENE AFHAENGIG AF LEVEVILKAARENE PAA DE FORSKELLIGE TJENESTESTEDER , MEN LIGELEDES FOR AT UDLIGNE DEVALUERINGEN AF VISSE SVAGE VALUTAER . EN OVERFOERSEL AF EN DEL AF VEDERLAGET FOR EN TJENESTEMAND PLACERET I ET LAND MED EN SVAG VALUTA TIL EN MEDLEMSSTAT MED EN STAERK VALUTA VAR DERFOR SAERLIG FORDELAGTIG . 4 RAADET UDSTEDTE DEN 21 . DECEMBER 1978 FORORDNING ( EURATOM , EKSF , EOEF ) NR . 3085/78 OM AENDRING AF VEDTAEGTEN ( EFT L 369 , S . 6 ). DEN VEKSELKURS , DER HEREFTER SKULLE ANVENDES VED BEREGNINGEN AF VEDERLAGET I TJENESTESTEDETS NATIONALE VALUTA , ER DEN , DER ANVENDES VED GENNEMFOERELSEN AF DE EUROPAEISKE FAELLESSKABERS ALMINDELIGE BUDGET DEN 1 . JULI 1978 . ARTIKEL 17 I VEDTAEGTENS BILAG VII BLEV LIGELEDES AENDRET . I SIN NYE AFFATTELSE LOED ARTIKEL 17 , STK . 3 , SAALEDES : "OVERFOERSLERNE I HENHOLD TIL STK . 2 SKER PAA GRUNDLAG AF DE PARITETER , DER ER FASTSAT I VEDTAEGTENS ARTIKEL 63 , STK . 2 ; DE OVERFOERTE BELOEB REGULERES MED DEN KOEFFICIENT , SOM ER LIG MED FORHOLDET MELLEM DEN JUSTERINGSKOEFFICIENT , DER ER FASTSAT FOR DET LAND , I HVIS VALUTA OVERFOERSLEN GENNEMFOERES , OG DEN JUSTERINGSKOEFFICIENT , DER ER FASTSAT FOR TJENESTEMANDENS TJENESTELAND" . 5 IFOELGE FORORDNINGENS ARTIKEL 4 TRAEDER DEN I KRAFT DEN 1 . JANUAR 1979 , MEN ANVENDES FRA DEN 1 . APRIL 1979 . 6 DEN 21 . DECEMBER 1978 UDSTEDTE RAADET ENDVIDERE FORORDNING ( EURATOM , EKSF , EOEF ) NR . 3086/78 OM TILPASNING AF JUSTERINGSKOEFFICIENTERNE FOR VEDERLAG OG PENSIONER TIL TJENESTEMAEND OG OEVRIGE ANSATTE VED DE EUROPAEISKE FAELLESSKABER SOM FOELGE AF AENDRINGEN AF VEDTAEGTENS BESTEMMELSER VEDROERENDE DE VALUTAKURSER , DER ANVENDES I FORBINDELSE MED VEDTAEGTEN ( EFT L 369 , S . 8 ). FORORDNINGENS ARTIKEL 1 FASTSAETTER BLANDT ANDET JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR VEDERLAG TIL 74,3 FOR ITALIEN OG TIL 98,7 FOR FORBUNDSREPUBLIKKEN TYSKLAND . 7 I MEDFOER AF ARTIKEL 17 I VEDTAEGTENS BILAG VII LOD SAGSOEGEREN REGELMAESSIGT KOMMISSIONEN OVERFOERE VISSE BELOEB TIL FORBUNDSREPUBLIKKEN TYSKLAND . MODVAERDIEN I ITALIENSKE LIRE AF DE SAALEDES REGELMAESSIGT OVERFOERTE BELOEB ANDROG 652 840 LIRE I MARTS 1979 . 8 SOM FOELGE AF ANVENDELSEN AF DE OVENNAEVNTE BESTEMMELSER STEG VAERDIEN AF OVERFOERSLERNE OMREGNET TIL ITALIENSKE LIRE TIL 1 120 595 LIRE FRA DEN 1 . APRIL 1979 , HVORFOR DEN RESTERENDE DEL AF SAGSOEGERENS VEDERLAG BLEV REDUCERET . 9 SIDEN 1975 HAVDE TJENESTEMAENDENE VED DET FAELLES FORSKNINGSCENTER I ISPRA OVER FOR KOMMISSIONEN PAAPEGET , AT LEVEOMKOSTNINGERNE I ITALIEN VAR STEGET BETYDELIGT ; SOM FOELGE HERAF KRAEVEDE DE , AT JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR ITALIEN BLEV AENDRET . I SAERDELESHED KLAGEDE DE OVER , AT LEVEOMKOSTNINGERNE I VARESE-PROVINSEN EFTER DERES OPFATTELSE VAR HOEJERE END I ROM , OG DE KRAEVEDE VEDHOLDENDE , AT DENNE FORSKEL BLEV TAGET I BETRAGTNING VED FASTSAETTELSEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR DERES VEDERLAG . 10 I AARENE 1976 , 1977 OG 1978 AFHOLDTES DER DROEFTELSER AF TEKNISK KARAKTER MELLEM PERSONALEREPRAESENTANTERNE OG REPRAESENTANTER FOR KOMMISSIONEN OG RAADET , MEN UDEN AT MAN NAAEDE FREM TIL EN AFTALE , HVERKEN OM EN AENDRING AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN ELLER OM DET TIDSPUNKT , FRA HVILKET DEN NYE KOEFFICIENT SKULLE FINDE ANVENDELSE . I MELLEMTIDEN HAVDE RAADET VED EN RAEKKE FORORDNINGER FASTSAT JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR ITALIEN OG BELGIEN SAALEDES : 176,6 FOR ITALIEN MOD 157,8 FOR BELGIEN MED VIRKNING FRA DEN 1 . JANUAR 1976 , 189,3 MOD 157,8 MED VIRKNING FRA DEN 1 . JULI 1976 , 120 MOD 100 MED VIRKNING FRA DEN 1 . JANUAR 1977 , 132,1 MOD 104,5 MED VIRKNING FRA DEN 1 . JANUAR 1977 , OG 130,2 MOD 100 MED VIRKNING FRA DEN 1 . JULI 1977 . I DE FLESTE TILFAELDE HAVDE DISSE FORORDNINGER EN TILBAGEVIRKENDE KRAFT PAA OMKRING SEKS MAANEDER . 11 DEN 26 . JUNI 1978 UDSTEDTE RAADET FORORDNING NR . 1461/78 ( EFT L 176 , S . 1 ), HVOR JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR ITALIEN BLEV FASTSAT TIL 137,6 MOD 102,3 FOR BELGIEN . I BETRAGTNINGERNE TIL FORORDNINGEN UNDERSTREGES DET , AT "EN AFGOERELSE VEDROERENDE KOMMISSIONENS FORSLAG OM BERIGTIGELSE AF JUSTERINGSKOEFFICIENTERNE FOR TRE LANDE , HVORI DER GOERES TJENESTE , TRAEFFES FOERST PAA BAGGRUND AF EN UNDERSOEGELSE , KOMMISSIONEN HAR FAAET PAALAGT AT GENNEMFOERE" . 12 SOM FOELGE AF NYE UNDERSOEGELSER FORETAGET AF EF ' S STATISTISKE KONTOR OG DROEFTELSER MELLEM KOMMISSIONEN OG RAADET FORESLOG KOMMISSIONEN DEN 10 . NOVEMBER 1978 RAADET , AT JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR ITALIEN BLEV FASTSAT TIL 146,4 MOD 102,3 FOR BELGIEN MED TILBAGEVIRKENDE KRAFT FRA DEN 1 . JANUAR 1978 . RAADET TILTRAADTE FORSLAGET OG UDSTEDTE FORORDNING NR . 3087/78 AF 21 . DECEMBER 1978 ( EFT L 369 , S . 10 ). SAMTIDIG UDSTEDTE RAADET FORORDNING NR . 3084/78 ( EFT L 369 , S . 1 ), SOM FASTSATTE JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR ITALIEN TIL 146,8 MOD 100 FOR BELGIEN MED VIRKNING FRA DEN 1 . JULI 1978 . 13 PERSONALET PROTESTEREDE IMOD , AT DEN I FORORDNING NR . 3087/78 FASTSATTE JUSTERINGSKOEFFICIENT IKKE TOG HENSYN TIL LEVEOMKOSTNINGERNE I VARESE , OG AT DEN KUN HAVDE TILBAGEVIRKENDE KRAFT FRA DEN 1 . JANUAR 1978 . 14 I JANUAR 1979 GENNEMFOERTE KOMMISSIONEN DEN EFTERBETALING AF VEDERLAG , SOM VAR EN FOELGE AF FORORDNINGERNE NR . 3087/78 OG 3084/78 . 15 DEN 26 . MARTS 1979 INDBRAGTE SAGSOEGEREN I MEDFOER AF VEDTAEGTENS ARTIKEL 90 , STK . 2 , EN KLAGE TIL KOMMISSIONEN OVER FORORDNINGERNE NR . 3085/78 OG 3086/78 . HAN FORELAGDE SAMTIDIG KOMMISSIONEN , JFR . VEDTAEGTENS ARTIKEL 90 , STK . 1 , EN ANSOEGNING OM , AT KOMMISSIONEN OEJEBLIKKELIGT TRAF DE NOEDVENDIGE FORANSTALTNINGER TIL UDLIGNING AF DEN STEDFUNDNE FORRINGELSE AF KOEBEKRAFTEN I AARENE 1976 OG 1977 . DENNE ANSOEGNING TOG SIGTE PAA FORORDNING NR . 3087/78 . 16 VED SKRIVELSE AF 4 . APRIL 1979 INDBRAGTE SAGSOEGEREN I MEDFOER AF VEDTAEGTENS ARTIKEL 90 , STK . 2 , EN KLAGE OVER DEN I FORORDNING NR . 3087/78 FASTSATTE TILBAGEVIRKENDE KRAFT FOR JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR ITALIEN . DEN 13 . JUNI INDBRAGTE SAGSOEGEREN EN KLAGE OVER ANVENDELSEN AF FORORDNINGERNE NR . 3085/78 OG 3086/78 , SAALEDES SOM DEN KOM TIL UDTRYK I HANS LOENSEDDEL FOR APRIL MAANED . 17 VED SKRIVELSER AF 12 . JULI OG 28 . SEPTEMBER 1979 AFVISTE KOMMISSIONEN KLAGERNE . 18 SAGSOEGEREN HAR HEREFTER ANLAGT NAERVAERENDE SAG MOD RAADET OG KOMMISSIONEN , IDET HAN HAR ANFAEGTET UDGIFTEN TIL DE OVERFOERSLER , DER FORETAGES PAA GRUNDLAG AF FORORDNINGERNE NR . 3085/78 OG 3086/78 , SAMT JUSTERINGSKOEFFICIENTENS STOERRELSE OG DET TIDSPUNKT , FRA HVILKET DEN I FORORDNING NR . 3087/78 FASTSATTE JUSTERINGSKOEFFICIENT SKULLE FINDE ANVENDELSE . 19 VED DOM AF 12 . NOVEMBER 1981 ( SML ., S . 2669 ) AFVISTE DOMSTOLEN ( FOERSTE AFDELING ) SAGEN , FOR SAA VIDT DEN ER RETTET MOD RAADET ; FORINDEN HAVDE DOMSTOLEN BESLUTTET FOERST AT TAGE STILLING TIL , HVORVIDT SAGEN , FOR SAA VIDT DEN ER RETTET MOD KOMMISSIONEN , KAN FREMMES TIL REALITETSBEHANDLING , NAAR PARTERNE HAR FREMFOERT DERES ARGUMENTER OG FREMLAGT DE RELEVANTE OPLYSNINGER VEDROERENDE REALITETEN . FORMALITETEN 20 KOMMISSIONEN HAR PAASTAAET SAGEN AFVIST , FOR SAA VIDT DEN ER RETTET MOD ANVENDELSEN AF FORORDNING NR . 3087/78 . IFOELGE KOMMISSIONEN ANGAAR KLAGEN AF 26 . MARTS 1979 VEDROERENDE FORORDNING NR . 3087/78 OMFANGET AF FORORDNINGENS TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED , MEN INDEHOLDER INGEN KLAGEPUNKTER MED HENSYN TIL BEREGNINGEN AF AENDRINGERNE I LEVEVILKAARENE OG FOELGELIG HELLER IKKE FORHOEJELSEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN . KLAGEN ER FOR SENT INDGIVET MED HENBLIK PAA EN ANFAEGTELSE AF MANGLENDE EFTERBETALINGER FOR 1976 OG 1977 . EFTERBETALINGERNE I JANUAR 1979 , SOM ALENE REGULERER TIDSRUMMET EFTER DEN 1 . JANUAR 1978 , BEKRAEFTER DE FORUD FOR DETTE TIDSPUNKT GENNEMFOERTE MAANEDLIGE UDBETALINGER , OG KAN DERFOR BETRAGTES SOM EN RETSAKT , DER BEKRAEFTER FORUDGAAENDE AFGOERELSER , OG SOM DERFOR IKKE KAN ANFAEGTES VED ET SELVSTAENDIGT SOEGSMAAL . 21 FOR SAA VIDT ANGAAR PAASTANDEN VEDROERENDE SPOERGSMAALET OM OVERFOERSEL AF EN DEL AF VEDERLAGET TIL UDLANDET , JFR . SAGSOEGERENS KLAGE AF JUNI 1979 , HAR KOMMISSIONEN IKKE FREMFOERT EN INDSIGELSE OM AFVISNING . 22 SOM SVAR PAA OVENNAEVNTE INDSIGELSE HAR SAGSOEGEREN GJORT GAELDENDE , AT KUN INSTITUTIONENS AFGOERELSE VEDROERENDE SAGSOEGERENS KLAGE KAN BEVIRKE , AT SOEGSMAALSFRISTERNE BEGYNDER AT LOEBE . 23 SELV OM SAGSOEGERENS ARGUMENT IKKE KAN TAGES TIL FOELGE , MAA KOMMISSIONENS INDSIGELSE IKKE DESTO MINDRE EFTER SAGENS OMSTAENDIGHEDER AFVISES . SELV OM ANVENDELSEN AF VEDTAEGTENS REGEL OM , AT DER INDEN FOR EN RELATIVT KORT FRIST FOERST SKAL INDGIVES EN ADMINISTRATIV KLAGE , BOER FASTHOLDES , MAA DET TAGES I BETRAGTNING , AT SAGSOEGEREN PAA GRUND AF DE MAANEDLANGE DROEFTELSER MELLEM RAADET , KOMMISSIONEN OG REPRAESENTANTERNE FOR PERSONALEORGANISATIONERNE , MED RIMELIGHED KUNNE AFVENTE RESULTATET AF NAEVNTE DROEFTELSER UDEN AT BEKYMRE SIG OM DERES EVENTUELT NEGATIVE UDFALD MED HENSYN TIL HANS LOEN . RAADETS FORORDNING OM TILPASNING AF JUSTERINGSKOEFFICIENTERNE UDSTEDES NEMLIG MED NOGEN FORSINKELSE OG GIVES DERFOR NORMALT EN TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED , HVIS OMFANG VANSKELIGT KAN FORUDSES . I BETRAGTNINGERNE TIL FORORDNING NR . 1461/78 HAR RAADET I OEVRIGT SELV INDROEMMET , AT TILPASNINGEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN I FORORDNINGEN IKKE ER ENDELIG FOR TRE TJENESTELANDES VEDKOMMENDE . 24 SAAFREMT MAN TILTRAADTE KOMMISSIONENS OPFATTELSE , VILLE DET BETYDE , AT DEN TJENESTEMAND , SOM MENTE AT HAVE LIDT ET TAB , FORDI RAADET MED FORSINKELSE HAVDE FORETAGET TILPASNINGEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN , IKKE ALENE OG MAASKE ENDDA OVER FLERE AAR SKULLE HAVE INDGIVET EN RAEKKE KLAGER , MEN OGSAA SKULLE HAVE ANLAGT EN RAEKKE SAGER VED DOMSTOLEN FOR IKKE AT RISIKERE , AT FRISTERNE VAR UDLOEBET . DENNE OPFATTELSE KAN IKKE TILTRAEDES . OMSTAENDIGHEDERNE I SAG 15/73 ( KORTNER , SML . 1974 , S . 177 ), SOM KOMMISSIONEN STOETTER SIN OPFATTELSE PAA , KAN PAA INGEN MAADE SAMMENLIGNES MED OMSTAENDIGHEDERNE I DENNE SAG . 25 MED HENSYN TIL INDHOLDET AF SAGSOEGERENS KLAGER KRAEVEDES DET I KLAGEN AF 26 . MARTS 1979 GANSKE VIST KUN , "AT KOMMISSIONEN OEJEBLIKKELIGT SKULLE TRAEFFE DE FORNOEDNE FORANSTALTNINGER FOR AT UDLIGNE DE LOVFORMELIGT KONSTATEREDE TAB AF KOEBEKRAFT FOR AARENE 1976 OG 1977" , UDEN AT SAGSOEGEREN UDTRYKKELIGT ANFOERTE , AT DEN VED FORORDNING NR . 3087/78 MED VIRKNING FRA 1 . JANUAR 1978 FASTSATTE JUSTERINGSKOEFFICIENT IKKE VAR HOEJ NOK , KLAGEN AF 5 . APRIL 1979 HAR EN TILSVARENDE ORDLYD . DET BEMAERKES IMIDLERTID , AT KOMMISSIONENS SVAR I FORM AF CIRKULAERESKRIVELSER AF 12 . JULI OG 26 . SEPTEMBER 1979 IKKE SONDRER MELLEM KLAGER FRA DE TJENESTEMAEND , SOM BAADE ANFAEGTER STOERRELSEN AF TILPASNINGEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTERNE OG OMFANGET AF DEN TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED , OG KLAGER FRA DEM , DER KUN ANFAEGTER ENTEN DET ENE ELLER DET ANDET AF SPOERGSMAALETS TO ASPEKTER , MEN AT SKRIVELSERNE BLOT AFVISER SAMTLIGE KLAGER . 26 I DOMMEN AF 1 . JULI 1976 ( SERGY , SAG 58/75 , SML ., S . 1139 ) FASTSLOG DOMSTOLEN ( FOERSTE AFDELING ), AT I HENHOLD TIL VEDTAEGTENS ARTIKEL 91 KAN EN KLAGE KUN ANTAGES TIL PAAKENDELSE VED DOMSTOLEN , SAAFREMT EN ADMINISTRATIV KLAGE HAR VAERET FORELAGT ANSAETTELSESMYNDIGHEDEN OG ER BLEVET AFVIST , SAMT AT NAEVNTE BESTEMMELSES FORMAAL ER , AT KONFLIKTER MELLEM TJENESTEMAEND ELLER OEVRIGE ANSATTE OG ADMINISTRATIONEN SAA VIDT MULIGT SKAL LOESES I MINDELIGHED , OG AT DET DERFOR ER VIGTIGT , AT ADMINISTRATIONEN HAR KENDSKAB TIL DEN PAAGAELDENDES KLAGEPUNKTER ELLER OENSKER . 27 DEN OMSTAENDIGHED , AT KOMMISSIONEN MED EN ENSLYDENDE CIRKULAERESKRIVELSE BESVAREDE SAMTLIGE KLAGER , VISER , AT DEN IKKE ALENE HAVDE KENDSKAB TIL TJENESTEMAENDENES KLAGEPUNKTER VEDROERENDE DET TIDSPUNKT , FRA HVILKET FORORDNING NR . 3087/78 SKULLE FINDE ANVENDELSE , MEN LIGELEDES VEDROERENDE STOERRELSEN AF TILPASNINGEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN . KOMMISSIONEN KAN DERFOR IKKE GOERE GAELDENDE , AT KLAGEN IKKE ER TILSTRAEKKELIGT NOEJAGTIG . 28 SAGEN VIL HEREFTER VAERE AT ANTAGE TIL REALITETSBEHANDLING . REALITETEN 29 MED HENSYN TIL SPOERGSMAALET OM SAGSOEGERENS VEDERLAG FOR APRIL 1979 OG DEN PAASTAAENDE FORMINDSKELSE AF VEDERLAGET SOM FOELGE AF , AT UDGIFTEN TIL DE AF SAGSOEGEREN FORETAGNE OVERFOERSLER TIL ANDRE LANDE VAR FORHOEJET I HENHOLD TIL FORORDNINGERNE NR . 3085 OG 3086/78 , HAR SAGSOEGEREN I FOERSTE RAEKKE GJORT GAELDENDE , AT DER FORELIGGER EN OVERTRAEDELSE AF VAESENTLIGE FORMFORSKRIFTER . SAGSOEGEREN HAR ANFOERT , AT FORORDNING NR . 3085/78 BLEV UDSTEDT UDEN DEN I ARTIKEL 24 I FUSIONSTRAKTATEN AF 8 . APRIL 1965 FASTSATTE FORUDGAAENDE , FORSKRIFTSMAESSIGE HOERING AF EUROPA-PARLAMENTET OG DOMSTOLEN . DISSE INSTITUTIONER BLEV KUN HOERT VEDROERENDE ET FORSLAG , DER PAA AFGOERENDE PUNKTER ADSKILTE SIG FRA ORDLYDEN AF DE FORORDNINGER , SOM RAADET UDSTEDTE . VEDTAEGTSUDVALGET ER HELLER IKKE BLEVET HOERT VEDROERENDE FORSLAGET . 30 SAGSOEGEREN HAR DESUDEN BEMAERKET , AT AENDRINGEN AF DEN I VEDTAEGTENS ARTIKEL 63 OMHANDLEDE ORDNING VEDROERENDE UDBETALING AF VEDERLAG OG AF EN I ARTIKEL 17 I VEDTAEGTENS BILAG VII ANGIVNE ORDNING VEDROERENDE OVERFOERSEL AF EN DEL AF VEDERLAGET ER EN KRAENKELSE AF PRINCIPPET OM LIGEBEHANDLING . IFOELGE SAGSOEGEREN SKAL FAELLESSKABET DRAGE OMSORG FOR , AT EN TJENESTEMAND , DER ER PLACERET I ITALIEN , IKKE STILLES MINDRE FORDELAGTIGT END EN TJENESTEMAND , DER ER PLACERET F.EKS . I KARLSRUHE , "SAAFREMT DE BEGGE OENSKER AT FAA DAEKKET DE SAMME BEHOV" , HVORFOR DE HVER FOR SIG MAA HAVE KRAV PAA ENSARTEDE YDELSER I HVOR SIT LAND . 31 I STAEVNINGEN HAR SAGSOEGEREN ENDELIG GJORT GAELDENDE , AT DEN ANFAEGTEDE FORORDNING ER TIL SKADE FOR HANS OEKONOMISKE FORHOLD , OG AT DEN DERFOR MAA ANSES FOR UGYLDIG , IDET DEN ER I STRID MED RETSGRUNDSAETNINGEN OM BESKYTTELSE AF VELERHVERVEDE RETTIGHEDER . KOMMISSIONEN HAR I OEVRIGT IKKE OPFYLDT DEN BISTANDSPLIGT , DER PAAHVILER DEN OVER FOR SINE TJENESTEMAEND , LIGESOM DEN BURDE HAVE FASTSAT EN OVERGANGSORDNING SVARENDE TIL DEN , DER BLEV INDFOERT FOR PENSIONEREDE TJENESTEMAEND I ARTIKEL 4 I FORORDNING NR . 3085/78 . 32 DET BEMAERKES , AT DOMSTOLEN I DOMMENE AF 4 . FEBRUAR 1982 ( BUYL , SAG 817/79 , SML ., S . 245 , ADAM , SAG 828/78 , SML ., S . 269 , OG BATTAGLIA , SAG 1253/79 , SML ., S . 297 ) IKKE TOG ANBRINGENDER SVARENDE TIL OVENNAEVNTE KLAGEPUNKTER TIL FOELGE . ALENE MED HENVISNING TIL NAEVNTE DOMME KAN DET DERFOR FASTSLAAS , AT SAGSOEGERENS KLAGEPUNKTER IKKE KAN TAGES TIL FOELGE . 33 FOR SAA VIDT ANGAAR SPOERGSMAALET OM DEN JUSTERINGSKOEFFICIENT , DER GAELDER FOR DE TJENESTEMAEND , DER GOER TJENESTE I ISPRA , FORFOELGER SAGSOEGEREN TO MAAL . FOR DET FOERSTE TILSIGTER HAN AT OPNAA EN AENDRING AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN , IDET DEN EFTER HANS OPFATTELSE BOER BEREGNES PAA GRUNDLAG AF LEVEOMKOSTNINGERNE PAA TJENESTEMANDENS KONKRETE TJENESTESTED , I DEN FORELIGGENDE SAG VARESE- PROVINSEN , OG IKKE AUTOMATISK PAA GRUNDLAG AF LEVEOMKOSTNINGERNE I DET PAAGAELDENDE LANDS HOVEDSTAD . SAGSOEGEREN HAR BEMAERKET , AT LEVEOMKOSTNINGERNE I VARESE-PROVINSEN I AARENE 1976-1978 HAR VAERET BETYDELIGT HOEJERE END I ROM . FOR DET ANDET HAR SAGSOEGEREN KRAEVET , AT JUSTERINGSKOEFFICIENTEN FOR ITALIEN , SOM FORORDNING NR . 3087/78 FASTSATTE TIL 146,4 , ANVENDES MED TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED FRA DEN 1 . JANUAR 1976 . 34 SAGSOEGEREN HAR NAVNLIG ANFAEGTET SIN LOENSEDDEL FOR JANUAR 1979 , DER ER UDFAERDIGET PAA GRUNDLAG AF FORORDNING NR . 3087/78 , SOM EFTER SAGSOEGERENS OPFATTELSE ER EN TILSIDESAETTELSE AF VEDTAEGTENS ARTIKLER 64 OG 65 VEDROERENDE JUSTERINGSKOEFFICIENTEN , AF VEDTAEGTENS ARTIKEL 24 VEDROERENDE KOMMISSIONENS BISTANDSPLIGT OVER FOR SINE TJENESTEMAEND , AF PRINCIPPET OM FORBUD MOD FORSKELSBEHANDLING OG AF REGLER OM OVERHOLDELSE AF VAESENTLIGE FORMFORSKRIFTER . 35 SAGSOEGEREN HAR FOERST FREMFOERT ARGUMENTET OM , AT FORORDNING NR . 3087/78 KRAENKER VEDTAEGTENS ARTIKEL 64 , IDET DE UNDERSOEGELSER , SOM EF ' S STATISTISKE KONTOR FORETAGER MED HENBLIK PAA FASTSAETTELSEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN , BLEV FORETAGET PAA GRUNDLAG AF LEVEVILKAARENE I HOVEDSTADEN OG IKKE PAA TJENESTESTEDET , DER LIGGER I VARESE-PROVINSEN . 36 DET BEMAERKES , AT RAADET TIDLIGERE FORTOLKEDE VEDTAEGTENS ARTIKEL 64 PAA DEN MAADE , AT TJENESTESTEDET IKKE NOEDVENDIGVIS SKULLE FORSTAAS SOM TJENESTELANDETS HOVEDSTAD , MEN SOM DEN ENKELTE TJENESTEMANDS KONKRETE TJENESTESTED . SAALEDES FASTSATTE RAADETS FORORDNINGER NR . 1/67/EKSF , 988/67/EOEF OG 9/67/EURATOM AF 12 . DECEMBER 1967 TO KOEFFICIENTER SAAVEL FOR FRANKRIG ( 130,5 % FOR PARIS OG VISSE DEPARTEMENTER OG 122,5 % FOR DET OEVRIGE LAND ) SOM FOR ITALIEN ( 114 % FOR ISPRA OG 114,5 % FOR DET OEVRIGE LAND ). FOERST SENERE BESLUTTEDE RAADET KUN AT ANVENDE EN KOEFFICIENT FOR HVER MEDLEMSSTAT . 37 DEN NYE ORDNING BETYDER I VIRKELIGHEDEN I DE FLESTE TILFAELDE , AT DE TJENESTEMAEND , DER IKKE HAR BOPAEL I HOVEDSTADEN , STILLES BEDRE , IDET LEVEOMKOSTNINGERNE I HOVEDSTADEN NORMALT ER HOEJERE END I PROVINSEN . DETTE SYNES DOG IKKE AT VAERE TILFAELDET NETOP I ITALIEN , HVOR BAADE DEN UNDERSOEGELSE , SOM EF ' S STATISTISKE KONTOR HAR FORETAGET , OG OPLYSNINGER FRA DET ITALIENSKE INSTITUT FOR STATISTIK VISER , AT LEVEOMKOSTNINGERNE I VARESE ER HOEJERE END LEVEOMKOSTNINGERNE I ROM . 38 DET FREMGAAR ALLEREDE AF DE TAL , KOMMISSIONEN HAR FREMLAGT PAA GRUNDLAG AF RESULTATERNE AF DEN UNDERSOEGELSE , EF ' S STATISTISKE KONTOR FORETOG I VARESE I MAJ 1976 PAA GRUNDLAG AF 230 UDGIFTSPOSTER ( HERI IKKE MEDREGNET HUSLEJE , OPVARMNING OG ELEKTRICITET , DER INDGIK I EN SENERE UNDERSOEGELSE ), AT LEVEOMKOSTNINGERNE I VARESE-PROVINSEN VAR 7,66 % HOEJERE END I ROM . EFTER AT RESULTATET AF UNDERSOEGELSEN I VARESE VEDROERENDE HUSLEJENIVEAUET VAR TAGET I BETRAGTNING , ANDROG FORSKELLEN KUN 2,76 % , HVILKET OGSAA ER EN VAESENTLIG FORSKEL I DEN I VEDTAEGTENS ARTIKEL 65 , STK . 2 , FORUDSATTE BETYDNING . DET FREMGAAR I OEVRIGT AF KOMMISSIONENS BEGRUNDELSE I DET FORSLAG , SOM FOERTE TIL FORORDNING NR . 3087/78 , AT KOMMISSIONEN SELV UDTRYKTE TVIVL OM DET RIMELIGE I , AT DER UDELUKKENDE TAGES HENSYN TIL LEVEOMKOSTNINGERNE I ROM , IDET KOMMISSIONEN BEMAERKEDE , AT "ANVENDELSEN AF EN ENKELT JUSTERINGSKOEFFICIENT [PR . TJENESTELAND] , NAERMERE BETEGNET FOR HOVEDSTADEN . . . BEVIRKER , AT DE TJENESTEMAEND , DER GOER TJENESTE I ISPRA , KOMMER I EN RET EJENDOMMELIG SITUATION ; DET FREMGAAR AF DEN STATISTIK , DER ER TIL RAADIGHED , AT UDVIKLINGEN I LEVEOMKOSTNINGERNE I ROM IKKE HAR VAERET SAA STAERK SOM DEN , DER ER KONSTATERET I VARESE-OMRAADET . DERAF KAN MAN SLUTTE , AT PRISNIVEAUET I ROM I OEJEBLIKKET ER LAVERE END I VARESE . DET ER RET SJAELDENT TILFAELDET I DE 9 MEDLEMSSTATER . MAN KUNNE DERFOR FORESTILLE SIG , AT DER BLEV FORETAGET EN SAERLIG PRISUNDERSOEGELSE I ISPRA , EFTERSOM DER ER EN SAA KRAFTIG KONCENTRATION AF TJENESTEMAEND DER . KOMMISSIONEN HAR IMIDLERTID FORETRUKKET IKKE AT AENDRE NOGET VED DE BESTAAENDE FORHOLD , MEN AT HENHOLDE SIG TIL RAADETS AFGOERELSE AF 1968 , SOM UDTRYKKELIGT OMHANDLER PRISTALLENE FOR HOVEDSTADEN." 39 FOR AT OVERHOLDE REGLEN I VEDTAEGTENS ARTIKEL 64 , HVOREFTER DER SKAL TAGES HENSYN TIL DE FORSKELLIGE "TJENESTESTEDERS" LEVEVILKAAR , BOER DET PAAGAELDENDE UDTRYK HEREFTER FORSTAAS PAA EN SAADAN MAADE , AT DET IKKE KUN ANGIVER MEDLEMSSTATERNES HOVEDSTAEDER , MEN DE KONKRETE STEDER , HVOR ET TILSTRAEKKELIG STORT ANTAL TJENESTEMAEND OG OEVRIGE ANSATTE VED FAELLESSKABERNE GOER TJENESTE . 40 SAAFREMT LEVEOMKOSTNINGERNE PAA ET SAADANT TJENESTESTED AENDRER SIG MERE END I DEN PAAGAELDENDE STATS HOVEDSTAD , TILKOMMER DET DERFOR FAELLESSKABSINSTITUTIONERNE AT FASTSAETTE SAERLIGE JUSTERINGSKOEFFICIENTER . SAGSOEGERENS ANBRINGENDE OM , AT DEN FOR HANS LOEN GAELDENDE JUSTERINGSKOEFFICIENT SKAL BEREGNES PAA GRUNDLAG AF LEVEOMKOSTNINGERNE I VARESE-PROVINSEN , VIL DERFOR VAERE AT TAGE TIL FOELGE . 41 FOR SAA VIDT ANGAAR SPOERGSMAALET , OM FORORDNING NR . 3087/78 SKAL HAVE TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED , HAR SAGSOEGEREN GJORT GAELDENDE , AT DEN BURDE HAVE FUNDET ANVENDELSE ALLEREDE FRA DEN 1 . JANUAR 1976 , IDET LEVEOMKOSTNINGERNE ALLEREDE FRA DETTE AAR STEG VAESENTLIGT . 42 DET FREMGAAR AF RAPPORTERNE FRA EF ' S STATISTISKE KONTOR AF 17 . OG 29 . JUNI 1976 OG AF DETS SKRIVELSE AF 17 . AUGUST S.AA ., AT LEVEOMKOSTNINGERNE I 1976 I FORHOLD TIL BRUXELLES VAR STEGET MED MERE END 2 % I ROM , OG MED ENDNU MERE I VARESE . 43 VEDTAEGTENS ARTIKEL 65 , STK . 2 _ HVOREFTER "[RAADET] I TILFAELDE AF EN VAESENTLIG AENDRING I LEVEOMKOSTNINGERNE . . . EFTER FAELLES AFTALE INDEN FOR EN FRIST PAA HOEJST TO MAANEDER [TRAEFFER] AFGOERELSE OM TILPASNING AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN , OG EVENTUELT OM DETTE SKAL SKE MED TILBAGEVIRKENDE KRAFT" _ SKAL IFOELGE KOMMISSIONEN FORSTAAS SAALEDES , AT RAADET KAN UDOEVE ET SKOEN MED HENSYN TIL SPOERGSMAALET , OM FORANSTALTNINGERNE TIL TILPASNING AF JUSTERINGSKOEFFICIENTERNE SKAL HAVE TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED . 44 DETTE SYNSPUNKT KAN IKKE TILTRAEDES . ORDLYDEN AF ARTIKEL 65 , STK . 2 , UDELUKKER ENHVER FORTOLKNING , HVOREFTER RAADET IKKE ER FORPLIGTET TIL AT TILPASSE JUSTERINGSKOEFFICIENTERNE INDEN FOR EN FRIST AF TO MAANEDER EFTER ENHVER VAESENTLIG AENDRING I LEVEOMKOSTNINGERNE . DET BEMAERKES , AT DOMSTOLEN I DOMMEN AF 6 . OKTOBER 1982 ( KOMMISSIONEN MOD RAADET , SAG 59/81 , SML . 1982 , S . 332 ) UDTALTE , AT RAADETS BEFOEJELSE PAA DET PUNKT BESTAAR I AT KONSTATERE , OM DER FORELIGGER EN VAESENTLIG STIGNING I LEVEOMKOSTNINGERNE , OG I BEKRAEFTENDE FALD AT DRAGE KONSEKVENSERNE HERAF . ENHVER ANDEN FORTOLKNING VIL VAERE I STRID MED BESTEMMELSENS FORMAAL , SOM ER AT SIKRE ALLE TJENESTEMAEND SAMME KOEBEKRAFT UANSET TJENESTESTED . 45 DETTE ANBRINGENDE VIL DERFOR VAERE AT TAGE TIL FOELGE . 46 DET ER HEREFTER IKKE NOEDVENDIGT AT TAGE STILLING TIL SAGSOEGERENS OEVRIGE ANBRINGENDER , DER KUN ER GJORT GAELDENDE SUBSIDIAERT . 47 I DET OMFANG DEN ER EN ANVENDELSE AF RAADETS FORORDNING NR . 3087/78 , SAAVEL MED HENSYN TIL TILPASNINGEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN SOM TIL TILPASNINGENS TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED , ANNULLERES SAGSOEGERENS LOENSEDDEL FOR JANUAR 1979 SAMT AFVISNINGERNE AF DE AF SAGSOEGEREN HEROM INDGIVNE KLAGER . FORORDNING NR . 3087/78 OMFATTER IKKE SAGSOEGEREN , FOR SAA VIDT DEN IKKE TAGER HENSYN TIL LEVEOMKOSTNINGERNE I VARESE OG KUN TILLAEGGER TILPASNINGEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED FRA DEN 1 . JANUAR 1978 . 48 DE KOMPETENTE INSTITUTIONER FORVENTES AT GENNEMFOERE DE TIL NAERVAERENDE DOMS OPFYLDELSE NOEDVENDIGE FORANSTALTNINGER ; SAGSOEGERENS KRAV OM ERSTATNING FOR SIT OEKONOMSKE TAB BEHANDLES OM FORNOEDENT PAA ET TIDSPUNKT , DER FASTSAETTES SENERE . 49 SENEST DEN 15 . JULI 1983 UNDERRETTER KOMMISSIONEN DOMSTOLEN OM DE FORANSTALTNINGER , DEN HAR TRUFFET MED HENBLIK PAA AT YDE SAGSOEGEREN ERSTATNING ; SAGSOEGEREN SIKRES MULIGHED FOR AT FREMKOMME MED SINE BEMAERKNINGER HERTIL . Afgørelse PAA GRUNDLAG AF DISSE PRAEMISSER UDTALER OG BESTEMMER DOMSTOLEN ( FOERSTE AFDELING ) 1 . SAGSOEGTE FRIFINDES , FOR SAA VIDT SAGSOEGEREN HAR PAASTAAET RAADETS FORORDNINGER NR . 3085/78 OG 3086/78 KENDT UGYLDIGE . 2.I DET OMFANG , DEN ER EN ANVENDELSE AF RAADETS FORORDNING NR . 3087/78 , SAAVEL MED HENSYN TIL TILPASNINGEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN SOM TIL TILPASNINGENS TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED , ANNULLERES SAGSOEGERENS LOENSEDDEL FOR JANUAR 1979 SAMT AFVISNINGERNE AF DE AF SAGSOEGEREN HEROM INDGIVNE KLAGER . FORORDNING NR . 3087/78 OMFATTER IKKE SAGSOEGEREN , FOR SAA VIDT DEN IKKE TAGER HENSYN TIL LEVEOMKOSTNINGERNE I VARESE OG KUN TILLAEGGER TILPASNINGEN AF JUSTERINGSKOEFFICIENTEN TILBAGEVIRKENDE GYLDIGHED FRA DEN 1 . JANUAR 1978 . 3.SENEST DEN 15 . JULI 1983 UNDERRETTER KOMMISSIONEN DOMSTOLEN OM DE FORANSTALTNINGER , DEN HAR TRUFFET TIL GENNEMFOERELSE AF NAERVAERENDE DOM . 4.SAGSOEGERENS KRAV OM ERSTATNING FOR SIT OEKONOMISKE TAB BEHANDLES OM FORNOEDENT PAA ET TIDSPUNKT , DER FASTSAETTES SENERE . 5.SPOERGSMAALET OM SAGENS OMKOSTNINGER UDSAETTES .

62008CJ0171

sk

Komisia Európskych spoločenstiev svojou žalobou navrhuje, aby Súdny dvor konštatoval, že Portugalská republika si tým, že si ponechala v Portugal Telecom SGPS SA (ďalej len „PT“) osobitné práva pre štát a iné verejné orgány, vyplývajúce z privilegovaných akcií („golden shares“) štátu v PT, nesplnila povinnosti, ktoré jej vyplývajú z článkov 56 ES a 43 ES. Právny rámec Vnútroštátna právna úprava Článok 15 ods. 3 rámcového zákona o privatizáciách (Lei Quadro das Privatizaçoes) z 5. apríla 1990 ( Diário da República , séria I, č. 80 z 5. apríla 1990, ďalej len „LQP“) upravuje možnosť vytvoriť privilegované akcie takto: „Legislatívny nástroj uvedený v článku 4 ods. 1 (schvaľujúci stanovy podniku, ktorý sa má privatizovať alebo transformovať na akciovú spoločnosť) môže okrem toho výnimočne stanoviť, ak to vyžadujú dôvody národného záujmu, existenciu privilegovaných akcií, ktoré sú určené na to, aby zostali vo vlastníctve štátu, a ktoré mu bez ohľadu na ich počet poskytnú právo veta, pokiaľ ide o zmenu stanov a iné rozhodnutia týkajúce sa vymedzenej oblasti, riadne určenej v stanovách.“ Článok 20 ods. 1 zákonného dekrétu č. 44/95 z 22. februára 1995 o prvej fáze privatizácie stanovuje: „Ak zakladateľská zmluva spoločnosti [PT] stanovuje existenciu akcií, s ktorými sú spojené osobitné práva a ktoré sú odlišné od akcií spojených s prioritnými dividendami, väčšinu týchto akcií musí povinne vlastniť štát alebo iní verejní akcionári.“ Stanovy PT Zo spisu vyplýva, že v súlade s článkom 4 ods. 2 stanov PT sa základné imanie spoločnosti skladá z 1 025 800 000 bežných akcií a 500 akcií kategórie A. Podľa článku 5 ods. 1 stanov PT musí väčšinu akcií kategórie A vlastniť štát alebo iní verejní akcionári a s týmito akciami sú spojené určité privilégiá vo forme osobitných práv upravených v článku 14 ods. 2 a článku 19 ods. 2 uvedených stanov. Tieto posledné uvedené ustanovenia vymedzujú uvedené osobitné práva takto: –        aspoň tretina z celkového počtu členov predstavenstva, vrátane predsedu predstavenstva, musí byť zvolená väčšinou hlasov spojených s akciami kategórie A, teda hlasmi štátu a iných verejných orgánov, –        z piatich alebo siedmich členov výkonnej komisie ustanovenej v rámci predstavenstva musí byť jeden, resp. dvaja z týchto členov zvolení väčšinou hlasov spojených s akciami kategórie A, –        na vymenovanie aspoň jedného člena z členov predstavenstva zvolených na to, aby sa zaoberali najmä určitými otázkami správy, je potrebná väčšina hlasov spojených s akciami kategórie A, –        žiadne rozhodnutie valného zhromaždenia týkajúce sa oblastí vymenovaných nižšie nemôže byť schválené proti väčšine hlasov zodpovedajúcich akciám kategórie A: –        rozdelenie zisku alebo úhrada strát, –        zmena stanov a zvýšenie základného imania, –        obmedzenie alebo zrušenie prednostného práva, –        určenie podmienok zvýšenia základného imania, –        vydanie dlhopisov alebo iných cenných papierov a určenie ich hodnoty, ktorú môže povoliť predstavenstvo, ako aj obmedzenie alebo zrušenie prednostného práva pri vydávaní dlhopisov prevoditeľných na akcie a určenie podmienok vydávania tohto typu dlhopisov predstavenstvom, –        premiestnenie sídla na akékoľvek iné miesto v rámci vnútroštátneho územia, –        schválenie nadobudnutia určitého počtu bežných akcií presahujúceho 10 % základného imania akcionármi vykonávajúcimi činnosť, ktorá konkuruje činnostiam vykonávaným spoločnosťami kontrolovanými spoločnosťou PT, a –        okrem toho, väčšina hlasov zodpovedajúca akciám kategórie A je potrebná aj na prijatie rozhodnutí týkajúcich sa schvaľovania všeobecných cieľov a základných zásad politiky spoločnosti PT, ako aj na definovanie všeobecných zásad politiky v oblasti nadobúdania majetkových účastí v spoločnostiach alebo skupinách, akvizícií a prevodov, v prípade, ak sa vyžaduje predchádzajúci súhlas valného zhromaždenia. Okolnosti predchádzajúce sporu a konanie pred podaním žaloby Od roku 1992 bol portugalský telekomunikačný sektor predmetom širokého procesu reštrukturalizácie, ktorý viedol v roku 1994 k vytvoreniu PT, holdingovej akciovej spoločnosti vzniknutej v dôsledku zlúčenia viacerých podnikov, ktorých základné imanie vlastnil štát alebo iné verejné orgány. Proces privatizácie PT začal v roku 1995. Prebiehal v piatich po sebe nasledujúcich fázach v rámci režimu, ktorý stanovil LQP. Dňa 4. augusta 1995, keď Portugalsko vlastnilo 54,2 % podielu na základnom imaní PT, boli prijaté stanovy tejto spoločnosti. Pri ukončení piatej fázy privatizácie boli predané všetky akcie PT vlastnené štátom alebo verejným orgánom, s výnimkou 500 akcií kategórie A, s ktorými sú v súlade s článkom 5 ods. 1 stanov PT spojené osobitné práva a ktorých väčšinu v súlade s článkom 20 ods. 1 zákonného dekrétu č. 44/95 musí vlastniť štát alebo iný verejný orgán. Dňa 19. decembra 2005 zaslala Komisia Portugalskej republike výzvu, v ktorej jej vytkla nesplnenie povinností vyplývajúcich z článkov 56 ES a 43 ES z dôvodu, že štát a iní verejní akcionári vlastnia privilegované akcie spojené s osobitnými právami v základnom imaní PT. Keďže sa Komisia neuspokojila s odpoveďou Portugalskej republiky uvedenou v liste z 21. februára 2006, zaslala tomuto členskému štátu 10. apríla 2006 odôvodnené stanovisko, v ktorom ho vyzvala, aby zabezpečil dosiahnutie súladu v lehote dvoch mesiacov odo dňa doručenia tohto stanoviska. Portugalská republika odpovedala listom z 24. júla 2006 a spochybnila vytýkané nesplnenie povinnosti. Keďže sa Komisia domnievala, že Portugalská republika neprijala opatrenia nevyhnutné na dosiahnutie súladu s odôvodneným stanoviskom, rozhodla sa podať túto žalobu. O žalobe O prípustnosti žaloby Argumentácia účastníkov konania Vo svojom vyjadrení k žalobe Portugalská republika tvrdí, že žaloba je neprípustná z dvoch dôvodov. Po prvé zastáva názor, že Komisia tým, že nepriložila do spisu ani normatívne texty, ani stanovy PT obsahujúce ustanovenia, ktoré spresňujú vytýkané nesplnenie povinnosti, nedodržala pravidlá týkajúce sa dôkazného bremena a založila svoju žalobu iba na domnienkach. Po druhé Portugalská republika tvrdí, že žaloba je čiastočne neprípustná, keďže Komisia vo svojej žalobe uviedla nové tvrdenia, ktoré neboli obsiahnuté v odôvodnenom stanovisku, a tým rozšírila predmet sporu, ktorý bol definovaný v konaní pred podaním žaloby. Portugalská republika odkazuje v tejto súvislosti najmä na pravidlá v stanovách, na základe ktorých štát má zvýšený vplyv, pokiaľ ide o výber členov výkonnej komisie, alebo má osobitné práva ako právo veta, pokiaľ ide o rozhodnutia týkajúce sa predaja významných aktív, zlúčenie s inými spoločnosťami a zmena vlastníctva podniku. Komisia odmieta všetky tieto tvrdenia. Pokiaľ ide na jednej strane o dôkazné bremeno, v podstate tvrdí, že keďže porušenie sa vytýka Portugalskej republike a nie PT, preukázanie porušenia sa spája skôr so správaním uvedeného členského štátu ako so stanovami PT. Takto nie je potrebné, aby Komisia predložila uvedené stanovy s cieľom preukázať vytýkané porušenie. V každom prípade samotná Portugalská republika pripustila od okamihu odpovede na výzvu existenciu ustanovení v uvedených stanovách, ako aj existenciu osobitných práv štátu upravených v týchto ustanoveniach a práve na základe nich namietala proti jej vytýkanému porušeniu. Na druhej strane, pokiaľ ide o údajné rozšírenie predmetu sporu, Komisia tvrdí, že vyšetrovacia fáza konania o nesplnenie povinnosti má za cieľ zistiť prípadné skutkové a právne okolnosti postačujúce na potvrdenie podozrení porušenia a nie venovať sa vyčerpávajúcim a podrobným spôsobom všetkým prvkom predstavujúcim porušenie. Komisia sa teda domnieva, že mohla v konaní pred podaním žaloby iba všeobecne uviesť osobitné práva štátu v PT a následne spresniť v žalobe obsah svojich tvrdení. Posúdenie Súdnym dvorom Pokiaľ ide o prvú námietku neprípustnosti, je potrebné hneď na úvod uviesť, že v súlade s ustálenou judikatúrou v rámci konania o nesplnenie povinnosti podľa článku 226 ES prináleží Komisii, ktorá má bremeno preukázať existenciu údajného nesplnenia povinnosti, predložiť Súdnemu dvoru dokumenty potrebné na to, aby Súdny dvor mohol overiť existenciu uvedeného nesplnenia povinnosti bez toho, aby sa mohla odvolať na akúkoľvek domnienku (pozri najmä rozsudky zo 6. novembra 2003, Komisia/Spojené kráľovstvo, C‑434/01, Zb. s. I‑13239, bod 21, a zo 14. júna 2007, Komisia/Fínsko, C‑342/05, Zb. s. I‑4713, bod 23). Hoci je pravda, že Komisia k žalobe nepripojila úplné znenie relevantnej vnútroštátnej právnej úpravy, ako aj stanovy PT, nič to nemení na tom, že tak v žalobe, ako aj v odôvodnenému stanovisku k nej pripojenom Komisia uviedla a viackrát vysvetlila obsah ustanovení uvedenej právnej úpravy a stanov, na ktorých založila svoju žalobu o nesplnenie povinnosti. Okrem toho, ako generálny advokát uviedol v bode 27 svojich návrhov, portugalská vláda nikdy nespochybnila ani existenciu týchto ustanovení, ani ich obsah, tak ako ho opísala Komisia v priebehu konania pred podaním žaloby, ako aj na Súdnom dvore. Táto vláda, naopak, tvrdila, že práve na základe týchto dokumentov Portugalsko vlastní privilegované akcie v PT, spojené s osobitnými právami uvádzanými Komisiou. Okrem toho preskúmanie úplného znenia stanov PT, predloženého účastníkmi konania po výslovnej výzve Súdneho dvora, umožnilo konštatovať pravdivosť tvrdení Komisie, pokiaľ ide o obsah ustanovení uvedených stanov a osobitných práv štátu. Za týchto podmienok sa nemožno domnievať, že Komisia vychádzala len z domnienok bez poskytnutia potrebných dôkazov na to, aby mohol Súdny dvor posúdiť nesplnenie si povinnosti vytýkané Portugalskej republike. Z toho vyplýva, že prvú námietku neprípustnosti je potrebné zamietnuť ako nedôvodnú. Pokiaľ ide o druhú námietku neprípustnosti, je potrebné pripomenúť, že v súlade s ustálenou judikatúrou je predmet žaloby o nesplnenie povinnosti na základe článku 226 ES vymedzený odôvodneným stanoviskom Komisie, takže žaloba musí byť založená na tých istých odôvodneniach a žalobných dôvodoch ako toto odôvodnené stanovisko (pozri rozsudok z 8. decembra 2005, Komisia/Luxembursko, C‑33/04, Zb. s. I‑10629, bod 36 a citovanú judikatúru). Táto požiadavka však nemôže viesť teoreticky až k vyžadovaniu úplnej zhody medzi znením výhrad vo výroku odôvodneného stanoviska a žalobnými návrhmi, pokiaľ sa predmet konania, ako je uvedený v odôvodnenom stanovisku, nerozšíril alebo nezmenil (pozri rozsudky zo 14. júla 2005, Komisia/Nemecko, C‑433/03, Zb. s. I‑6985, bod 28, a zo 7. septembra 2006, Komisia/Spojené kráľovstvo, C‑484/04, Zb. s. I‑7471, bod 25). Pritom je potrebné konštatovať, že v predmetnom prípade Komisia ani nerozšírila, ani nezmenila predmet sporu tak, ako bol definovaný v odôvodnenom stanovisku. V tejto súvislosti postačuje konštatovať, že vo výroku odôvodneného stanoviska, ako aj v žalobných návrhoch Komisia jasne uviedla, že vytýka Portugalskej republike to, že si nesplnila povinnosti vyplývajúce z článkov 43 ES a 56 ES, lebo štát a iné verejné orgány vlastnia privilegované akcie, s ktorými sa spájajú osobitné práva v PT. Takto teda skutočnosť, že Komisia vo svojej žalobe podrobnejšie opísala výhrady, ktoré už predtým uviedla všeobecnejšie vo výzve a v odôvodnenom stanovisku, pričom poukázala aj na iné osobitné práva Portugalska v PT, nezmenila predmet uvádzaného nesplnenia si povinnosti a nemala žiadny dosah na rozsah sporu (pozri v tomto zmysle rozsudok z 27. novembra 2003, Komisia/Fínsko, C‑185/00, Zb. s. I‑14189, body 84 až 87). Vzhľadom na vyššie uvedené je potrebné zamietnuť takisto druhú námietku neprípustnosti uvedenú Portugalskou republikou a v dôsledku toho vyhlásiť žalobu Komisie za prípustnú. O nesplnení povinností vyplývajúcich z článkov 56 ES a 43 ES Argumentácia účastníkov konania V prvom rade podľa Komisie vytvorenie privilegovaných akcií v PT nevyplýva z bežného uplatnenia práva spoločností a predstavuje v každom prípade štátne opatrenie patriace do pôsobnosti článku 56 ods. 1 ES. V tejto súvislosti Komisia uvádza, že v prípade predmetných privilegovaných akcií sa na rozdiel od toho, čo tvrdia portugalské orgány, nemožno domnievať, že majú výlučne súkromnoprávnu povahu. Hoci totiž s nimi spojené osobitné práva sú upravené len v stanovách PT, nielenže tieto stanovy boli prijaté v čase, keď Portugalsko ovládalo spoločnosť, ale je potrebné ich aj posúdiť vzhľadom na relevantné ustanovenia LQP, ako aj zákonného dekrétu č. 44/95. Z týchto normatívnych textov vyplýva, že väčšina uvedených privilegovaných akcií sa musí prideliť štátu a zostať v jeho vlastníctve, keďže na rozdiel od privilegovaných akcií súkromnoprávnej povahy nie sú prevoditeľné. Komisia takisto tvrdí, že pridelenie privilegovaných akcií štátu nemôže spôsobiť, že by sa na ne nevzťahovali články 56 ES a 43 ES na základe článku 295 ES, ktorý stanovuje, že Zmluva ES v ničom nebráni režimu vlastníctva v členských štátoch. Podľa ustálenej judikatúry (pozri najmä rozsudky zo 4. júna 2002, Komisia/Portugalsko, C‑367/98, Zb. s. I‑4731, bod 48, a z 1. júna 1999, Konle, C‑302/97, Zb. s. I‑3099, bod 38) totiž členské štáty nemôžu na odôvodnenie prekážok základných slobôd zaručených Zmluvou, ktoré vyplývajú z režimu správneho povolenia týkajúceho sa privatizovaných podnikov, odvolávať sa na ich vlastný režim vlastníctva. Pritom v rozsahu, v akom predmetné osobitné práva zverujú ich držiteľom právo veta v prípade mnohých rozhodnutí, ktoré musí PT prijímať, zriaďujú takýto režim správneho povolenia. Ďalej Komisia v podstate tvrdí, že to, že Portugalsko má osobitné práva v PT, je prekážkou tak priamych, ako aj portfóliových investícií do tejto spoločnosti, a preto to predstavuje prekážku voľného pohybu kapitálu, ako aj slobody usadiť sa. Tieto osobitné práva konkrétne obmedzujú možnosť akcionárov účinne sa zúčastniť na riadení a ovládaní uvedenej spoločnosti proporcionálne k hodnote akcií, ktoré majú, a zbavujú ich možnosti prijímať strategické rozhodnutia, ako sú tie, ktoré sa týkajú najmä predaja významných aktív, podstatných zmien stanov, zlúčenia s inými spoločnosťami a zmien vlastníctva podniku. Navyše takéto osobitné práva môžu brániť nadobudnutiu kontrolného balíka akcií v PT, čo je takisto nezlučiteľné s článkom 43 ES. Komisia okrem toho uvádza, že obmedzenia vyplývajúce z osobitných práv, ktoré má Portugalská republika v PT, nemožno odôvodniť žiadnym z cieľov uvádzaných vnútroštátnymi orgánmi. V prvom rade, pokiaľ ide o potrebu uvádzanú portugalskými orgánmi zabezpečiť disponibilitu siete telekomunikácií v prípade krízy, vojny alebo terorizmu, Komisia uvádza, že na rozdiel od toho, čo vyžaduje judikatúra a najmä rozsudok z 13. mája 2003, Komisia/Španielsko (C‑463/00, Zb. s. I‑4581, body 71 a 72), tieto orgány nepreukázali existenciu „reálne a dostatočne závažného ohrozenia základného záujmu spoločnosti“, ktoré by mohlo odôvodniť predmetné akcie motívmi bezpečnosti a verejného poriadku. V druhom rade Komisia namieta proti argumentácii Portugalskej republiky, podľa ktorej keďže si PT ponechal správu káblových sietí a sietí z medi, ako aj všetky veľko- a maloobchodné aktivity, je nevyhnutné, aby si štát ponechal osobitné práva v PT s cieľom zabezpečiť určitý stupeň hospodárskej súťaže na telekomunikačnom trhu. Podľa Komisie by totiž takáto argumentácia viedla k paradoxnej situácii povinnosti odôvodniť porušenie práva Spoločenstva v oblasti hospodárskej súťaže iným porušením toho istého práva, teda toho, ktoré v predmetnom prípade znamená odvolávať sa na sporné obmedzenia základných slobôd garantovaných Zmluvou. V treťom rade Portugalská republika odkazuje takisto na potrebu vyhnutia sa narušeniu kapitálového trhu a Komisia pripomína judikatúru a najmä už citovaný rozsudok Komisia/Portugalsko (bod 52), podľa ktorého dôvody ekonomickej povahy nemôžu byť odôvodnením prekážok zakázaných Zmluvou. Napokon Komisia uvádza, že v každom prípade predmetné obmedzenia porušujú zásadu proporcionality. Výkon osobitných práv spojených s akciami kategórie A nepodlieha žiadnej podmienke, s výnimkou tej, ktorá sa týka toho, aby sa takéto práva používali, len ak to vyžaduje národný záujem. Aj keby boli ciele uvádzané týmto členským štátom legitímne, zveriť mu diskrečnú právomoc by presahovalo to, čo je potrebné na ich dosiahnutie. Portugalská republika namieta proti údajnému nesplneniu povinnosti tak, že najprv uvádza, že predmetné akcie sú len privilegované akcie v zmysle súkromného práva, ktoré sa nesmú zamieňať s tzv. „golden shares“. Zákonný dekrét č. 44/95 totiž len pripúšťa možnosť upraviť v stanovách PT privilegované akcie bez toho, aby prikazoval ich vytvorenie. V dôsledku toho existenciu týchto akcií možno pripísať len vôli samotnej spoločnosti, a nie štátu. Ďalej portugalské orgány tvrdia, že to, že akcionári majú osobitné práva, je základným právom typickým pre súkromné právo alebo pre právo obchodných spoločností, ktorého základ je okrem toho v článku 295 ES. Súdnemu dvoru prináleží chrániť uvedené práva, a to aj keď ich majiteľmi sú verejné orgány. Na podporu tohto argumentu tieto orgány pripomínajú, že v súlade s judikatúrou Súdneho dvora ochrana základných práv je legitímnym záujmom, ktorý môže odôvodniť v zásade obmedzenie povinností uložených právom Spoločenstva (rozsudok z 18. decembra 2007, Laval un Partneri, C‑341/05, Zb. I‑11767, body 91 až 93). Okrem toho Portugalská republika subsidiárne tvrdí, že aj keby platilo, že existenciu predmetných privilegovaných akcií možno pripísať štátu, nemôže aj tak predstavovať obmedzenia zakázané v zmysle článkov 56 ES a 43 ES, keďže uvedené akcie nepredstavujú štátne opatrenie, ktorého cieľom je regulovať obchod alebo brániť voľnému pohybu služieb alebo kapitálu. Tento členský štát vyzýva teda Súdny dvor, aby v predmetnom prípade zvážil uplatnenie logiky, ktorá je dôvodom existencie rozsudku z 24. novembra 1993, Keck a Mithouard (C‑267/91 a C‑268/91, Zb. s. I‑6097). Vzhľadom na to, že v predmetnom prípade ide o nediskriminačné podmienky správy akcií v spoločnosti a nie o podmienky nadobudnutia týchto akcií, totiž nie je možné, aby išlo o porušenie voľného pohybu kapitálu alebo slobody usadiť sa. Portugalské orgány takisto zdôrazňujú, že aj keby existencia osobitných práv v PT predstavovala obmedzenie základných slobôd garantovaných Zmluvou, na ktoré sa odvoláva Komisia, takéto obmedzenie je dôvodné. Toto odôvodnenie spočíva na jednej strane v tom, že PT je hlavným vlastníkom infraštruktúry prepravy a šírenia telekomunikácií, čiže vlastníctvo týchto osobitných práv zodpovedá dôvodom bezpečnosti a verejného poriadku s cieľom garantovať poskytovanie telekomunikačných služieb v čase krízy, vojny, terorizmu, prírodného nešťastia, ako aj iných typov hrozieb. V tejto súvislosti uvedený členský štát uvádza, že na rozdiel od chápania Komisie, pokiaľ ide o už citovaný rozsudok Komisia/Španielsko, odôvodnenie spojené s takýmito dôvodmi nie je podmienené existenciou aktuálnej hrozby voči základným záujmom spoločnosti. Na druhej strane predmetné obmedzenie je takisto odôvodnené potrebou zabezpečiť určitý stupeň hospodárskej súťaže na trhu telekomunikácií, ako aj potrebou vyhnúť sa prípadným ťažkostiam na kapitálovom trhu z naliehavých dôvodov všeobecného záujmu. Napokon podľa Portugalskej republiky osobitné práva štátu sú proporcionálne vzhľadom na ciele, ktoré chcú dosiahnuť. Tieto práva sa totiž obmedzujú na špecifické a vopred definované situácie a nelíšia sa od režimu napadnutia aktu a posteriori . V dôsledku toho ide o režim porovnateľný s tým, ktorý bol predmetom rozsudku zo 4. júna 2002, Komisia/Belgicko (C‑503/99, Zb. s. I‑4809), ktorý Súdny dvor vyhlásil za zlučiteľný so Zmluvou. Posúdenie Súdnym dvorom –       O nesplnení povinností vyplývajúcich z článku 56 ES Najprv je potrebné pripomenúť, že podľa ustálenej judikatúry článok 56 ods. 1 ES zakazuje vo všeobecnosti obmedzenia pohybu kapitálu medzi členskými štátmi (pozri najmä rozsudok z 28. septembra 2006, Komisia/Holandsko, C‑282/04 a C‑283/04, Zb. s. I‑9141, bod 18 a citovanú judikatúru). Pri absencii definície pojmu „pohyb kapitálu“ v Zmluve ES v zmysle článku 56 ods. 1 ES Súdny dvor uznal indikatívnu hodnotu nomenklatúry pohybu kapitálu uvedenej v prílohe I k smernici Rady 88/361/EHS z 24. júna 1988, ktorou sa vykonáva článok 67 Zmluvy [ES, článok zrušený Amsterdamskou zmluvou] (Ú. v. ES L 178, s. 5; Mim. vyd. 10/001, s. 10). Preto teda Súdny dvor rozhodol, že pohyb kapitálu v zmysle článku 56 ods. 1 ES tvoria predovšetkým „priame“ investície vo forme účasti v podniku prostredníctvom vlastníctva akcií, ktoré dávajú možnosť efektívne sa zúčastňovať na jeho riadení a kontrole, ako aj „portfóliové“ investície, teda nadobúdanie cenných papierov na kapitálovom trhu s jediným úmyslom uskutočniť finančné investície bez úmyslu získať vplyv a kontrolu nad riadením podniku (pozri rozsudok Komisia/Holandsko, už citovaný, bod 19 a citovanú judikatúru). Pokiaľ ide o tieto dve formy investícií, Súdny dvor spresnil, že ako „obmedzenia“ podľa článku 56 ods. 1 ES sa majú kvalifikovať vnútroštátne opatrenia, ktoré sú spôsobilé zabrániť alebo obmedziť nadobúdanie akcií v dotknutých podnikoch, alebo ktoré sú spôsobilé odradiť investorov z iných členských štátov od investovania do ich kapitálu (pozri rozsudky Komisia/Portugalsko, už citovaný, body 45 a 46; zo 4. júna 2002, Komisia/Francúzsko, C‑483/99, Zb. s. I‑4781, bod 40; Komisia/Španielsko, už citovaný, body 61 a 62; z 13. mája 2003, Komisia/Spojené kráľovstvo, C‑98/01, Zb. s. I‑4641, body 47 a 49; z 2. júna 2005, Komisia/Taliansko, C‑174/04, Zb. s. I‑4933, body 30 a 31, ako aj Komisia/Holandsko, už citovaný, bod 20). V predmetnom prípade Portugalská republika popiera, že by sporné opatrenie bolo vnútroštátnym opatrením v zmysle judikatúry citovanej v predchádzajúcom bode, pričom tvrdí, že predmetné privilegované akcie majú súkromnoprávnu povahu a ich zakotvenie v stanovách PT vyplýva len z vôle tejto spoločnosti, a nie štátu. V tejto súvislosti je potrebné uviesť, že iste sa zdá byť pravda, že LQP a zákonný dekrét č. 44/95 len pripúšťajú možnosť stanoviť privilegované akcie v spoločenskej zmluve PT a že práve podľa ustanovení stanov tejto spoločnosti prijatých na základe tejto právnej úpravy boli tieto akcie zriadené a pridelené štátu. Nič to však nemení na tom, že ako bolo potvrdené na pojednávaní samotnými portugalskými orgánmi, uvedené ustanovenia boli prijaté 4. apríla 1995, teda nielen bezprostredne po prijatí uvedeného zákonného dekrétu, ale najmä v čase, keď Portugalská republika mala väčšinový podiel na základnom imaní PT, a ovládala tak túto spoločnosť. Za týchto okolností je potrebné domnievať sa, že samotná Portugalská republika na jednej strane ako normotvorca povolila vznik privilegovaných akcií v rámci PT a na druhej strane ako verejný orgán rozhodla na základe článku 15 ods. 3 LQP a článku 20 ods. 1 zákonného dekrétu č. 44/95 zaviesť privilegované akcie v PT, prideliť ich štátu a definovať osobitné práva, ktoré sú s nimi spojené. Okrem toho je potrebné takisto konštatovať, ako uviedol generálny advokát v bode 62 svojich návrhov, že vytvorenie uvedených privilegovaných akcií nevyplýva z normálneho uplatnenia práva spoločností, keďže privilegované akcie v PT musia ako výnimka z portugalského obchodného zákonníka vždy zostať vo vlastníctve štátu, a teda nie sú prevoditeľné. Preto vytvorenie uvedených privilegovaných akcií je nutné považovať za úmyselné konanie štátu a patrí v dôsledku toho do pôsobnosti článku 56 ods. 1 ES. Pokiaľ ide ďalej o reštriktívnu povahu systému vlastníctva privilegovaných akcií štátu v PT, stanovenú vo vnútroštátnej právnej úprave v spojení so stanovami uvedenej spoločnosti, je potrebné konštatovať, že takýto systém môže odradiť prevádzkovateľov z iných členských štátov od investícií do kapitálu tejto spoločnosti. Podľa tohto systému totiž schválenie značného počtu dôležitých rozhodnutí týkajúcich sa PT, uvedených v bode 6 tohto rozsudku, pokiaľ ide tak o nadobudnutie účasti prekračujúcej 10 % základného imania spoločnosti, ako aj o jej riadenie, závisí od súhlasu Portugalska, keďže, ako to vyžadujú stanovy PT, tieto rozhodnutia nemôžu byť schválené bez väčšiny hlasov prináležiacich k akciám kategórie A. V tejto súvislosti je potrebné okrem toho spresniť, že takáto väčšina sa vyžaduje najmä pri akomkoľvek rozhodnutí o zmene stanov PT, takže vplyv Portugalska v PT možno oslabiť iba s jeho súhlasom. Takto skutočnosť, že Portugalsko vlastní tieto privilegované akcie v rozsahu, v akom tomuto štátu priznáva vplyv na riadenie PT, čo nezodpovedá počtu akcií, ktoré má v tejto spoločnosti, môže odrádzať prevádzkovateľov z iných členských štátov, aby robili priame investície do PT, keďže nebudú môcť zasahovať do riadenia alebo kontroly tejto spoločnosti v miere zodpovedajúcej hodnote ich akcií (pozri najmä rozsudok z 23. októbra 2007, Komisia/Nemecko, C‑112/05, Zb. s. I‑8995, body 50 až 52). Takisto vlastníctvo predmetných osobitných akcií môže mať odradzujúci účinok na portfóliové investície do PT, keďže prípadné odmietnutie Portugalska schváliť významné rozhodnutie, ktoré bolo predložené orgánmi dotknutej spoločnosti ako rozhodnutie zodpovedajúce jej záujmu, môže ovplyvniť hodnotu akcií uvedenej spoločnosti, a teda aj atraktívnosť investícií do takých akcií (pozri v tomto zmysle rozsudok Komisia/Holandsko, už citovaný, bod 27). Za týchto podmienok je potrebné domnievať sa, že to, že Portugalsko vlastní predmetné privilegované akcie, predstavuje obmedzenie voľného pohybu kapitálu v zmysle článku 56 ods. 1 ES. Takéto konštatovanie nemožno spochybniť tvrdeniami uvádzanými portugalskými orgánmi založenými na uplatniteľnosti článku 295 ES, ako aj údajnej logiky, na ktorej sa zakladá už citovaný rozsudok Keck a Mithouard, na predmetný prípad. Pokiaľ ide v prvom rade o článok 295 ES, podľa ktorého sa „Zmluva… nedotýka úpravy vlastníckych vzťahov uplatňovanej v členských štátoch“, postačuje pripomenúť, že v súlade s ustálenou judikatúrou uvedený článok nespôsobuje to, že by sa na režimy vlastníctva existujúce v členských štátoch nevzťahovali základné pravidlá Zmluvy, a nemožno sa preto naň odvolávať s cieľom odôvodniť prekážky slobodám stanoveným Zmluvou, ktoré vyplývajú z privilégií, ktoré majú členské štáty z titulu ich postavenia akcionára v privatizovanom podniku (pozri rozsudok Komisia/Španielsko, už citovaný, bod 67 a citovanú judikatúru). Pokiaľ ide v druhom rade o už citovaný rozsudok Keck a Mithouard, je potrebné uviesť, že predmetné opatrenia nie sú analogické s právnymi úpravami týkajúcimi sa podmienok predaja, v prípade ktorých sa v tomto rozsudku rozhodlo, že sa na ne nevzťahuje pôsobnosť článku 28 ES. Podľa uvedeného rozsudku totiž nemôže prekážať obchodu medzi členskými štátmi to, keď sa na výrobky pochádzajúce z iných členských štátov uplatnia vnútroštátne ustanovenia, ktoré obmedzujú alebo zakazujú na území členského štátu dovozu určité spôsoby predaja, ak v prvom rade platia pre všetkých dotknutých prevádzkovateľov vykonávajúcich svoju činnosť na vnútroštátnom území a v druhom rade ak ovplyvňujú rovnakým spôsobom tak z právneho, ako aj z faktického hľadiska uvádzanie národných výrobkov, ako aj tých pochádzajúcich z iných členských štátov na trh. Dôvod je ten, že uplatňovanie takýchto ustanovení nebráni prístupu výrobkov z iných členských štátov na trh členského štátu dovozu a ani tento prístup nesťažuje viac, ako je to v prípade národných výrobkov (rozsudok z 10. mája 1995, Alpine Investments, C‑384/93, Zb. s. I‑1141, bod 37). V predmetnom prípade, hoci je pravda, že predmetné obmedzenia sú neoddeliteľne uplatniteľné tak na rezidentov, ako aj na nerezidentov, je potrebné konštatovať, že ovplyvňujú situáciu nadobúdateľa akcií ako takú, a sú teda spôsobilé odradiť investorov z iných členských štátov vykonať takéto investície, a preto podmieňovať prístup na trh (pozri rozsudok Komisia/Španielsko, už citovaný, bod 61 a citovanú judikatúru). Vzhľadom na to je potrebné preskúmať, či a prípadne za akých podmienok možno sporné obmedzenie pripustiť na základe odôvodnení uvádzaných Portugalskou republikou. Podľa ustálenej judikatúry vnútroštátne opatrenia obmedzujúce voľný pohyb kapitálu možno odôvodniť dôvodmi uvedenými v článku 58 ES alebo vyššími dôvodmi všeobecného záujmu, pod podmienkou, že sú vhodné na zabezpečenie realizácie cieľa, ktorý sledujú, a nejdú nad rámec toho, čo je nevyhnutné na jeho dosiahnutie (pozri rozsudok z 23. októbra 2007, Komisia/Nemecko, už citovaný, body 72 a 73, ako aj citovanú judikatúru). Pokiaľ ide najprv o odôvodnenia založené na vyšších dôvodoch všeobecného záujmu, uvádzané portugalskými orgánmi, je potrebné pripomenúť, že Súdny dvor už rozhodol, že záujem chrániť podmienky hospodárskej súťaže na určenom trhu nemôže predstavovať platné odôvodnenie obmedzení voľného pohybu kapitálu (rozsudky Komisia/Taliansko, už citovaný, body 36 a 37, ako aj zo 14. februára 2008, Komisia/Španielsko, C‑274/06, bod 44). Takisto, pokiaľ ide o potrebu vyhnúť sa prípadnému narušeniu kapitálového trhu, postačuje uviesť, podobne ako to urobila Komisia, že tento cieľ patrí medzi ciele ekonomickej povahy, ktoré v súlade s ustálenou judikatúrou nemôžu odôvodniť obmedzenie voľného pohybu kapitálu (pozri najmä rozsudok Komisia/Portugalsko, už citovaný, bod 52). Pokiaľ ide ďalej o výnimky povolené článkom 58 ES, nemožno poprieť, že cieľ uvádzaný portugalskými orgánmi, zaistiť bezpečnosť disponibility siete telekomunikácií v prípade krízy, vojny alebo terorizmu, môže predstavovať dôvod verejnej bezpečnosti (pozri analogicky, pokiaľ ide o zásobovanie energiou, rozsudok zo 14. februára 2008, Komisia/Španielsko, už citovaný, bod 38) a prípadne odôvodniť prekážku voľného pohybu kapitálu. Je však nesporné, že požiadavky verejnej bezpečnosti musia byť najmä ako výnimka zo základnej zásady voľného pohybu kapitálu chápané striktne v tom zmysle, že ich rozsah nemožno určiť jednostranne každým členským štátom bez kontroly zo strany inštitúcií Európskej únie. Z toho vyplýva, že na dôvody verejnej bezpečnosti sa možno odvolávať len v prípade skutočnej a dostatočne závažnej hrozby, ktorá sa dotýka základného záujmu spoločnosti (pozri najmä rozsudok zo 14. marca 2000, Église de scientologie, C‑54/99, Zb. s. I‑1335, bod 17). Portugalská republika sa však obmedzila na odvolávanie sa na uvedený cieľ bez toho, aby spresnila dôvody, pre ktoré sa domnieva, že to, že štát vlastní privilegované akcie, umožňuje vyhnúť sa takémuto zásahu do základného záujmu spoločnosti, a odôvodnenie požiadavkou verejnej bezpečnosti nemožno v predmetnom prípade uznať. Na účely poskytnutia vyčerpávajúcej odpovede, pokiaľ ide o proporcionalitu predmetného obmedzenia, je potrebné uviesť, že výkon osobitných práv, ktoré vyplývajú z toho, že Portugalsko má v PT privilegované akcie, nepodlieha žiadnej špecifickej a objektívnej podmienke alebo okolnosti, a to na rozdiel od toho, čo tvrdia vnútroštátne orgány. Nakoniec, hoci článok 15 ods. 3 LQP stanovuje, že vytvorenie privilegovaných akcií v PT poskytujúcich osobitné právomoci štátu podlieha podmienke, ktorá je však mimochodom formulovaná relatívne všeobecne a nepresne a spočíva v tom, že to vyžadujú dôvody národného záujmu, je potrebné konštatovať, že ani tento zákon, ani stanovy PT nestanovili kritériá, pokiaľ ide o okolnosti, za ktorých uvedené osobitné právomoci možno vykonávať. Takáto neistota predstavuje závažný zásah do slobody pohybu kapitálu, keďže zveruje vnútroštátnym orgánom, pokiaľ ide o použitie takýchto právomocí, mieru voľnej úvahy, ktorá je taká diskrečná, že ju nemožno považovať za proporcionálnu v porovnaní so sledovanými cieľmi (pozri v tomto zmysle rozsudok z 26. marca 2009, Komisia/Taliansko, C‑326/07, Zb. s. I‑2291, body 51 a 52). V dôsledku toho je potrebné konštatovať, že Portugalská republika si tým, že si ponechala v PT také osobitné práva, ktoré upravujú stanovy tejto spoločnosti v prospech štátu a iných verejných orgánov, pričom tieto práva vyplývajú z privilegovaných akcií („golden shares“), ktoré vlastní štát v PT, nesplnila povinnosti, ktoré jej vyplývajú z článku 56 ES. –       O nesplnení povinností vyplývajúcich z článku 43 ES Komisia takisto navrhuje, aby bolo konštatované nesplnenie povinností, ktoré prináležia Portugalskej republike podľa článku 43 ES, z dôvodu, že vlastníctvo privilegovaných akcií zo strany štátu v PT môže spôsobiť sťaženie nadobudnutia kontrolného balíka akcií v tejto spoločnosti. V tejto súvislosti postačuje uviesť, že podľa ustálenej judikatúry v rozsahu, v akom vnútroštátne opatrenia spôsobujú obmedzenia slobody usadiť sa, sú tieto obmedzenia priamym dôsledkom prekážok voľného pohybu kapitálu skúmaných vyššie, od ktorých ich nemožno oddeliť. Keďže bolo zistené porušenie článku 56 ods. 1 ES, nie je nevyhnutné jednotlivo skúmať predmetné opatrenia s ohľadom na pravidlá Zmluvy, ktoré sa vzťahujú na slobodu usadiť sa (pozri najmä rozsudok Komisia/Holandsko, už citovaný, bod 43). O trovách Podľa článku 69 ods. 2 rokovacieho poriadku účastník konania, ktorý vo veci nemal úspech, je povinný nahradiť trovy konania, ak to bolo v tomto zmysle navrhnuté. Keďže Komisia navrhla zaviazať Portugalskú republiku na náhradu trov konania a Portugalská republika nemala úspech vo svojich dôvodoch, je opodstatnené zaviazať ju na náhradu trov konania. Z týchto dôvodov Súdny dvor (prvá komora) rozhodol a vyhlásil: 1. Portugalská republika si tým, že si ponechala v Portugal Telecom SGPS SA také osobitné práva, ktoré upravujú stanovy tejto spoločnosti v prospech štátu a iných verejných orgánov, pričom tieto práva vyplývajú z privilegovaných akcií („golden shares“), ktoré vlastní štát v Portugal Telecom SGPS SA, nesplnila povinnosti, ktoré jej vyplývajú z článku 56 ES. 2. Portugalská republika je povinná nahradiť trovy konania. Podpisy * Jazyk konania: portugalčina.

62006TJ0155

pl

Okoliczności faktyczne leżące u podstaw sporu Tomra Systems ASA jest spółką dominującą grupy Tomra. Tomra Europe AS koordynuje w ramach grupy działalność europejskich dystrybucyjnych spółek zależnych. Dystrybucyjne spółki zależne, których dotyczy niniejsza sprawa, to Tomra Systems GmbH z siedzibą w Niemczech, Tomra Systems BV z siedzibą w Niderlandach, Tomra Leergutsysteme GmbH z siedzibą w Austrii, Tomra Systems AB z siedzibą w Szwecji i Tomra Butikksystemer AS z siedzibą w Norwegii (zwane dalej łącznie Tomra Systems ASA i Tomra Europe AS, „skarżącymi”). Grupa Tomra produkuje samoobsługowe urządzenia do odbioru opakowań po napojach (reverse vending machines, zwane dalej „RVM”) – są to urządzenia do zbierania zużytych opakowań po napojach, identyfikujące dostarczone opakowania na podstawie określonych parametrów, takich jak kształt lub kod kreskowy, i obliczające wysokość kaucji, która powinna zostać zwrócona klientowi. Grupa świadczy również na całym świecie usługi związane z RVM. W 2005 r. grupa Tomra osiągnęła obroty w wysokości około 300 mln EUR i zatrudniała 1900 pracowników. W dniu 26 marca 2001 r. Komisja Wspólnot Europejskich otrzymała skargę od Prokent AG, niemieckiej spółki również działającej w sektorze zbiórki opakowań po napojach oraz produktów i usług z nimi związanych. Prokent zwróciła się do Komisji z wnioskiem o przeprowadzenie dochodzenia w celu ustalenia, czy utrudniając jej dostęp do tego rynku, skarżące dopuściły się nadużycia pozycji dominującej. W dniach 26 i 27 września 2001 r. Komisja przeprowadziła kontrolę pomieszczeń Tomra Systems GmbH w Niemczech i Tomra Systems BV w Niderlandach. Urząd Nadzoru Europejskiego Stowarzyszenia Wolnego Handlu (EFTA) na wniosek Komisji przeprowadził kontrolę pomieszczeń Tomra Systems ASA i jej spółek zależnych w Norwegii. Następnie Komisja na podstawie art. 11 rozporządzenia Rady EWG nr 17 z dnia 6 lutego 1962 r., pierwszego rozporządzenia wprowadzającego w życie [art. 81 WE] i [82 WE] (Dz.U. 1962, 13, s. 204) zażądała udzielenia informacji od Tomra Systems ASA oraz od niektórych jej konkurentów i klientów. W dniu 23 grudnia 2002 r. w piśmie skierowanym do Komisji skarżące oświadczyły, że zaprzestaną realizacji porozumień w sprawie wyłączności i nie będą więcej stosowały rabatów lojalnościowych. W dniu 30 marca 2004 r. skarżące przedstawiły program zgodności z regułami konkurencji dla grupy Tomra, który miał być stosowany od dnia 1 kwietnia 2004 r. W dniu 1 września 2004 r. Komisja skierowała do Tomra Systems ASA, Tomra Europe AS i do spółek zależnych grupy Tomra w sześciu państwach należących do Europejskiego Obszaru Gospodarczego (EOG) pismo w sprawie przedstawienia zarzutów, na które skarżące odpowiedziały w dniu 22 listopada 2004 r. Przesłuchanie odbyło się w dniu 7 grudnia 2004 r. W dniu 29 kwietnia 2005 r. Komisja wystąpiła z żądaniem udzielenia dalszych informacji, które skarżące przedstawiły w dniach 25 kwietnia 2005 r. i 3 maja 2005 r. Zaskarżona decyzja W dniu 29 marca 2006 r. Komisja wydała decyzję C (2006) 734 wersja ostateczna dotyczącą postępowania na mocy art. 82 WE i art. 54 porozumienia EOG [zwaną dalej „zaskarżoną decyzją”, której streszczenie zostało opublikowane w Dzienniku Urzędowym Unii Europejskiej w dniu 28 sierpnia 2008 r. (Dz.U. C 219, s. 11)]. Stwierdziła w niej, że w latach 1998–2002 skarżące naruszyły art. 82 WE i art. 54 porozumienia EOG, wdrażając strategię wykluczenia na niemieckim, niderlandzkim, austriackim, szwedzkim i norweskim rynku RVM przy wykorzystaniu porozumień w sprawie wyłączności, zindywidualizowanych zobowiązań ilościowych i zindywidualizowanych systemów udzielania rabatów z mocą wsteczną i zamykając w ten sposób te rynki na konkurencję. I – Rynek właściwy Jeżeli chodzi o właściwy rynek produktowy, w zaskarżonej decyzji zostało wskazane, iż przy jego ocenie Komisja wyszła z założenia, że istnieje odrębny rynek samoobsługowych urządzeń do zwrotu kaucji i innych urządzeń wysokiej klasy, obejmujący w szczególności wszystkie RVM, które mogą być wbudowane w ścianę i połączone z pomieszczeniem technicznym, i rynek globalny, obejmujący zarówno urządzenia wysokiej, jak i niższej klasy. Komisja postanowiła jednak przyjąć możliwie najszerszą definicję rynku, ponieważ prowadziło to do otrzymania wyników najbardziej korzystnych dla skarżących. Jeżeli chodzi o właściwy rynek geograficzny, Komisja uznała w zaskarżonej decyzji, że w objętym nią okresie warunki konkurencji na terenie EOG nie były jednolite i że właściwe rynki geograficzne mają zasięg krajowy. II – Pozycja dominująca Po uwzględnieniu między innymi faktu, że udziały skarżących w rynkach europejskich przed 1997 r. stale przekraczały 70%, a od 1997 r. przekraczały 95%, oraz tego, że na wszystkich rynkach właściwych udziały skarżących w rynku stanowiły wielokrotność udziałów ich konkurentów, Komisja stwierdziła w zaskarżonej decyzji, iż grupa Tomra jest przedsiębiorstwem zajmującym pozycję dominującą w rozumieniu art. 82 WE i art. 54 porozumienia EOG. III – Zachowanie stanowiące nadużycie W zaskarżonej decyzji zostało wskazane, że skarżące opracowały strategię mającą antykonkurencyjny cel lub skutek, i to zarówno w ich praktyce, jak i w wewnętrznych dyskusjach w ramach grupy. Komisja w tej decyzji stwierdziła, że skarżące dążyły do utrzymania ich dominującej pozycji i udziałów w rynku przy wykorzystaniu środków polegających w szczególności na utrudnianiu wejścia na rynek nowych podmiotów, na utrzymywaniu słabej pozycji swoich konkurentów poprzez ograniczanie ich możliwości rozwoju, tak aby ostatecznie osłabić ich i wyeliminować albo w drodze ich wykupienia, albo przy użyciu innych środków. Strategia ta, jak wyjaśniła w zaskarżonej decyzji Komisja, była realizowana dzięki podpisaniu w latach 1998–2002 pomiędzy skarżącymi i pewną liczbą sieci supermarketów 49 porozumień, które miały postać porozumień w sprawie wyłączności, porozumień ustalających zindywidualizowane ilości docelowe i porozumień ustanawiających zindywidualizowane systemy udzielania rabatów z mocą wsteczną. Z zaskarżonej decyzji wynika również, że choć te porozumienia, klauzule i warunki zawierają różne elementy, takie jak klauzule wyłączności wyrażone wprost lub wynikające de facto z tych porozumień, zobowiązania lub obietnice ze strony klientów do nabywania ilości odpowiadających istotnej części ich zapotrzebowania, systemy udzielania rabatów z mocą wsteczną nawiązujące do potrzeb tych klientów, a także kombinacje tych elementów, porozumienia te należy zdaniem Komisji rozpatrywać w kontekście prowadzonej przez skarżące całościowej polityki zmierzającej do utrudnienia istniejącym i potencjalnym konkurentom wejścia na rynek, dostępu do rynków zbytu i możliwości rozwoju, a wreszcie usunięcia ich z rynku po to, aby stworzyć sytuację quasi‑monopolu. Przede wszystkim według zaskarżonej decyzji klauzule wyłączności, ze względu na to, że zobowiązują one klientów do zaopatrywania się u dominującego dostawcy w celu zaspokojenia całości lub znacznej części swojego zapotrzebowania, mogą mieć skutek wykluczający. W niniejszej sprawie ze względu na to, że skarżące posiadały na rynku pozycję dominującą, a klauzule wyłączności dotyczyły takiej części całkowitego popytu, którą Komisja oceniła jako mogącą zostać uznaną za istotną, instytucja ta uznała, że te porozumienia w sprawie wyłączności zawarte przez skarżące mogły za sobą pociągać, i rzeczywiście pociągały, skutek w postaci wykluczenia, który powodował zakłócenie rynku. W zaskarżonej decyzji zostało zaś stwierdzone, że w niniejszej sprawie nie istniały okoliczności, które mogłyby wyjątkowo usprawiedliwiać zastrzeżenie wyłączności lub podobne klauzule, i że skarżące nie zdołały uzasadnić swoich praktyk ekonomią kosztów. W zaskarżonej decyzji dodano następnie, że rabaty przyznawane w odniesieniu do zindywidualizowanych ilości odpowiadających całości lub prawie całości popytu mają taki sam skutek jak wyraźne klauzule wyłączności, ponieważ prowadzą do zaopatrywania się przez klienta celem pokrycia całości lub prawie całości jego zapotrzebowania w przedsiębiorstwie posiadającym pozycję dominującą. Podobna sytuacja ma miejsce w przypadku rabatów lojalnościowych, czyli innymi słowy, rabatów udzielanych, pod warunkiem że klienci zaopatrują się celem pokrycia całości lub prawie całości swojego zapotrzebowania u dostawcy posiadającego pozycję dominująca. Okoliczność, czy zobowiązanie dotyczące ilości wyrażone jest w wartościach bezwzględnych, czy procentowych, nie ma zdaniem Komisji decydującego znaczenia z punktu widzenia wykluczającego charakteru rozpatrywanych porozumień lub warunków. W odniesieniu do porozumień zawieranych przez skarżące zaskarżona decyzja uściśla, że uzgodnione ilości docelowe stanowiły zobowiązania zindywidualizowane, które różniły się w zależności od klienta, niezależnie od jego rozmiarów oraz wielkości dokonywanych przez niego zakupów, i odpowiadały całości lub przeważającej części zapotrzebowania tego klienta, a nawet je przekraczały. W zaskarżonej decyzji dodano, że dokumenty dotyczące strategii skarżących, prowadzonych przez nich negocjacji i ofert, które skarżące składały swoim klientom, wyraźnie ukazują prowadzoną przez skarżące politykę polegającą na związaniu ich klientów, a zwłaszcza klientów kluczowych, porozumieniami zmierzającymi do wykluczenia konkurentów z rynku i pozbawieniu ich wszelkiej możliwości rozwoju. Ze względu na charakter rynku urządzeń do zwrotu kaucji i właściwości samego produktu, w szczególności przejrzystość i stosunkowo przewidywalny charakter popytu na RVM w danym roku i w odniesieniu do danego klienta, Komisja stwierdziła, że skarżące dysponowały znajomością rynku konieczną, aby realistycznie ocenić przybliżony popyt każdego klienta. Ponadto jeżeli chodzi o praktyki w zakresie rabatów, Komisja zauważyła w zaskarżonej decyzji, że systemy rabatowe były zindywidualizowane w zależności od profilu każdego klienta, a progi były powiązane z całością lub istotną częścią zapotrzebowania każdego z nich. Były one ustalane na podstawie szacunkowego zapotrzebowania klienta lub wielkości zakupów dokonywanych w przeszłości. Zachęta do zaopatrywania się wyłącznie lub prawie wyłącznie u skarżących była zaś według zaskarżonej decyzji szczególnie silna wówczas, gdy progi, takie jak te stosowane przez skarżące, występowały w kombinacji z systemem, na mocy którego korzyść zawiązana z przekroczeniem – zależnie od przypadku – progu premii lub progu bardziej korzystnego, dotyczyła wszystkich zakupów dokonanych przez klienta w danym okresie, nie zaś wyłącznie części zakupów przekraczającej dany próg. Dla klienta, który zaczął zaopatrywać się u skarżących – co ze względu na ich silną pozycję na rynku było bardzo prawdopodobne – system działający z mocą wsteczną stanowił więc silną zachętę do osiągnięcia progu wymaganego, aby obniżyć cenę całości jego zakupów dokonanych u skarżących. Zachęta ta, jak wskazano, rosła w miarę tego, jak klient zbliżał się do osiągnięcia danego progu. Komisja stwierdziła, że kombinacja systemu udzielania rabatów z mocą wsteczną i kilku progów odpowiadających całości lub znacznej części zapotrzebowania stanowiła ważną zachętę do zaopatrywania się u skarżących w cały lub prawie cały potrzebny sprzęt i sztucznie zwiększała koszt przeniesienia się do innego dostawcy, nawet jeżeli chodziło zaledwie o kilka sztuk. W konsekwencji Komisja uznała, że zgodnie z orzecznictwem rozpatrywane systemy rabatowe należało uznać za środek zapewniający lojalność klientów, a więc – za rabaty lojalnościowe. Wreszcie w zaskarżonej decyzji wskazano, że choć jak zostało to orzeczone w sprawach zakończonych wyrokami Sądu z dnia 30 września 2003 r. w sprawie T‑203/01 Michelin przeciwko Komisji (zwanym dalej „wyrokiem w sprawie Michelin II”), Rec. s. II‑4071, pkt 239, i z dnia 17 grudnia 2003 r. w sprawie T‑219/99 British Airways przeciwko Komisji, Rec. s. II‑5917, pkt 293, aby stwierdzić nadużycie w rozumieniu art. 82 WE, „wystarczy wykazać, że stanowiące nadużycie zachowanie przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą zmierza do ograniczenia konkurencji lub, innymi słowy, że zachowanie to może mieć taki skutek”, Komisja uzupełniła swoja analizę, badając możliwe skutki praktyk stosowanych przez skarżące na rynku RVM. W tym względzie w zaskarżonej decyzji wskazano, że w badanym okresie, to znaczy w latach 1998–2002, udział skarżących w każdym z pięciu rozpatrywanych rynków krajowych pozostawał stosunkowo stabilny. Równocześnie pozycja ich konkurentów pozostawała dość słaba i niestabilna. Jeden z nich – podmiot, który złożył skargę do Komisji i który odnotował wzrost – wycofał się z rynku w 2003 r. – po tym, jak zdołał zdobyć 18% rynku niemieckiego w 2001 r. Inne konkurencyjne przedsiębiorstwa, które dowiodły swojego potencjału i zdolności uzyskania większych udziałów w rynku, zostały wyeliminowane poprzez wykupienie ich przez skarżące, jak miało to miejsce w przypadku Halton i Eleiko. Ponadto według Komisji strategia wykluczania stosowana przez skarżące przez cały okres 1998–2002 zaowocowała zmianami w podziale rynku związanego i w sprzedaży podmiotów gospodarczych obecnych na rynku. Co więcej, zgodnie z zaskarżoną decyzją, niektórzy klienci zaczęli kupować większe ilości konkurencyjnych produktów po wygaśnięciu ich porozumień w sprawie wyłączności ze skarżącymi. Oprócz braku wzrostu wydajności w zakresie kosztów, który mogłyby uzasadniać praktyki skarżących, nie można też w niniejszej sprawie wskazać korzyści dla konsumentów. Z zaskarżonej decyzji wynika zatem, że ceny RVM stosowane przez skarżące nie zmalały po wzroście wielkości sprzedaży i że przeciwnie, w badanym okresie ceny te stanęły w miejscu lub wzrosły. IV – Grzywna Zgodnie z zaskarżoną decyzją ocena wagi nadużycia popełnionego przez skarżące powinna uwzględniać zarówno fakt, że skarżące stosowały rozpatrywane praktyki umyślnie w ramach swojej strategii wykluczania, jak też i geograficzny zasięg tego nadużycia, to znaczy fakt, że objęło ono obszar pięciu państw należących do EOG: Niemcy, Austrię, Norwegię, Niderlandy i Szwecję. Z drugiej strony zdaniem Komisji należy również uwzględnić fakt, że nadużycie nie dotyczyło całego badanego okresu na wszystkich rozpatrywanych rynkach krajowych i że na każdym z tych rynków jego intensywność mogła zmieniać się w czasie. W szczególności zgodnie z motywem 394 zaskarżonej decyzji nadużycie dotyczy następujących obszarów i okresów: –        Niemcy: 1998–2002; –        Niderlandy: 1998–2002; –        Austria: 1999–2001; –        Szwecja: 1999–2002; –        Norwegia: 1998–2001. Komisja uznała, że chodziło o poważne naruszenie, i ustaliła kwotę podstawową grzywny w wysokości 16 mln EUR, opierając się na okresie pięciu lat trwającym od 1998 r. do 2002 r. Kwota wyjściowa grzywny została powiększona o 10% za każdy pełen rok trwania naruszenia. Wreszcie zaskarżona decyzja stwierdza, że nie wystąpiły okoliczności obciążające ani łagodzące. Sentencja zaskarżonej decyzji brzmi następująco: „Artykuł pierwszy [Skarżące] naruszyły postanowienia art. 82 traktatu oraz art. 54 porozumienia EOG w latach 1998–2002 przez stosowanie strategii wyłączania [wykluczania na niemieckim, niderlandzkim, austriackim, szwedzkim i norweskim rynku RVM], obejmującej umowy o wyłączności dostaw, indywidualne zobowiązania ilościowe oraz indywidualne systemy udzielania rabatów z mocą wsteczną, a więc wykluczające konkurencję na rynkach Artykuł drugi Za popełnienie wyszczególnionego wyżej naruszenia przepisów grzywna nałożona solidarnie na [skarżące] wynosi 24 mln EUR. […]”. Przebieg postępowania i żądania stron Pismem złożonym w sekretariacie Sądu w dniu 14 czerwca 2006 r. skarżące wniosły skargę w niniejszej sprawie. Wskutek zmiany składu izb Sądu sędzia sprawozdawca został przydzielony do piątej izby, której następnie przekazano niniejszą sprawę. Na podstawie sprawozdania sędziego sprawozdawcy Sąd (piąta izba) postanowił otworzyć procedurę ustną. Na rozprawie w dniu 14 stycznia 2010 r. wysłuchane zostały wystąpienia stron i ich odpowiedzi na pytania Sądu. Skarżące wnoszą do Sądu o: –        stwierdzenie nieważności zaskarżonej decyzji; –        tytułem ewentualnym, uchylenie grzywny nałożonej w art. 2 wyżej wspomnianej decyzji lub znaczne obniżenie jej kwoty; –        obciążenie Komisji kosztami postępowania, w tym także poniesionymi przez nie kosztami uzyskania gwarancji bankowej związanej z obowiązkiem zapłaty grzywny. Komisja wnosi do Sądu o: –        oddalenie skargi; –        obciążenie skarżących kosztami postępowania. Co do prawa Skarżące podnoszą sześć zarzutów. Pięć pierwszych zarzutów ma zasadniczo na celu stwierdzenie nieważności zaskarżonej decyzji, zarzut szósty zmierza do uchylenia lub obniżenia grzywny. Zarzut pierwszy jest oparty na wykorzystaniu przez Komisję, w celu stwierdzenia, że skarżące stosowały strategię wykluczania, dowodów w oczywisty sposób nieścisłych i mało wiarygodnych. Zarzut drugi oparty jest na oczywistym błędzie w ocenie, który według skarżących popełniła Komisja, stwierdzając, że praktyki skarżących mogły wykluczyć konkurencję, oraz na braku uzasadnienia. Zarzut trzeci dotyczy istnienia oczywistych błędów w dokonanej przez Komisję ocenie kwestii, czy praktyki te rzeczywiście wykluczyły konkurencję. Zarzut czwarty dotyczy oczywistego naruszenia prawa wynikającego z uznania praktyk skarżących za niezgodne z prawem per se. Zarzut piąty odnosi się do oczywistego błędu, który zdaniem skarżących popełniła Komisja, stwierdzając, że niewiążące zobowiązania mogły naruszyć art. 82 WE. Wreszcie zarzut szósty oparty jest na naruszeniu zasad proporcjonalności i niedyskryminacji przy nakładaniu grzywny. I – W przedmiocie żądania stwierdzenia nieważności zaskarżonej decyzji A – W przedmiocie zarzutu pierwszego, opartego na wykorzystaniu, w celu stwierdzenia stosowania strategii wykluczania oraz ustalenia istnienia i treści niektórych porozumień pomiędzy skarżącymi i ich klientami, dowodów w oczywisty sposób nieścisłych i mało wiarygodnych Zarzut ten składa się z dwóch części. Po pierwsze, skarżące podnoszą, iż zaskarżona decyzja nie zawiera wiarygodnych dowodów umożliwiających wykazanie tego, że opracowały one strategię mającą na celu wykluczenie konkurencji. Po drugie, skarżące podnoszą, że zaskarżona decyzja oparta jest na nieścisłych i mało wiarygodnych dowodach dotyczących istnienia i treści co najmniej 26 z 49 porozumień, które zostały przywołane w zaskarżonej decyzji. 1.     W przedmiocie części pierwszej zarzutu, dotyczącej braku wiarygodnych dowodów umożliwiających wykazanie istnienia strategii wykluczania a)     Argumenty stron W pierwszej kolejności skarżące kwestionują wykorzystanie przez Komisję ich wewnętrznej korespondencji w charakterze dowodu. W tym względzie skarżące podnoszą, że dokumenty zgromadzone przez Komisję nie są powiązane pomiędzy sobą i zostały całkowicie wyrwane z kontekstu. Ponadto skarżące utrzymują, że Komisja pominęła dowody świadczące o tym, że wprost przeciwnie, skarżące zamierzały w normalny sposób konkurować ze swoimi konkurentami. Skarżące podnoszą, że w zaskarżonej decyzji nie zostały wzięte pod uwagę dokumenty wyrażające ich zamiar korzystania ze zgodnych z prawem sposobów konkurowania. W drugiej kolejności skarżące twierdzą, że w zaskarżonej decyzji Komisja nie zbadała, czy grupa Tomra odniosła sukces na rynku RVM w latach 1998–2002, ponieważ w latach 1997–2001 była jedynym dostawcą RVM wyposażonych w nową „rewolucyjną technologię”. Zdaniem skarżących stanowi to błąd powodujący nieważność zaskarżonej decyzji: ich przewagę konkurencyjną stanowiła ich technologia i w oparciu o tę przewagę postanowiły one prowadzić działalność na rynku. W trzeciej kolejności skarżące wskazują, że przywołując rzekomo antykonkurencyjne porozumienia jako będące same w sobie dowodami strategii wykluczenia, Komisja zamyka się w błędnym kole argumentacji, ponieważ wielokrotnie, w innych fragmentach zaskarżonej decyzji, przywołuje stosowaną przez skarżące strategię wykluczenia, aby wykazać, że te same porozumienia rzeczywiście były antykonkurencyjne. Wobec tego te porozumienia zdaniem skarżących nie mogą służyć jako dowód strategii wykluczenia. Nawet jeżeli Komisja była zdolna przedstawić przykłady porozumień naruszających art. 82 WE, i tak nie wyjaśniła, w jaki sposób fakt ten miałby potwierdzać istnienie na poziomie całego przedsiębiorstwa strategii zmierzającej do wykluczenia konkurencji w latach 1998–2002. W czwartej kolejności skarżące podnoszą, iż w zaskarżonej decyzji Komisja z jednej strony nie stwierdza, że prowadzone przez nie postępowania w przedmiocie naruszenia patentu lub dokonywane przez nie nabycia stanowią element naruszenia, ale z drugiej strony uznaje, że te postępowania i nabycia stanowią elementy potwierdzające stosowanie przez skarżące strategii wykluczenia. Komisja nie przedstawiła jednak dowodu, który potwierdzałby, że ochrona przez skarżące ich patentów lub ich praktyki w zakresie współpracy z innymi spółkami lub w zakresie nabycia tych spółek świadczą o stosowaniu strategii wykluczenia. W szczególności skarżące podnoszą, że, zgodnie z utrwalonym orzecznictwem, według którego istnienie praw własności przemysłowej nie narusza prawa konkurencji, pod warunkiem że nie jest ono dokuczliwe, próba powołania się przed sądem krajowym na istnienie patentu lub innego prawa własności przemysłowej nie może naruszać wspólnotowego prawa konkurencji. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. b)     Ocena Sądu Przede wszystkim należy wskazać, że motywy 97 i następne zaskarżonej decyzji zawierają streszczony opis tego, co Komisja uznała za antykonkurencyjną strategię skarżących. W tym względzie Komisja wskazuje, co następuje: „Strategia [grupy] Tomra opierała się na dążeniu do utrzymania dominacji oraz udziału w rynku przy użyciu takich środków jak: […] uniemożliwianie innym przedsiębiorstwom wejścia na rynek; […] utrzymywanie konkurentów w pozycji małych przedsiębiorstw przez ograniczanie możliwości wzrostu; […] osłabianie i eliminacja konkurentów w drodze przejęcia lub innymi środkami, w szczególności wtedy, gdy konkurent mógłby stać się potencjalnym wyzwaniem. W celu osiągnięcia wymienionych celów [grupa] Tomra stosowała różne praktyki o charakterze antykonkurencyjnym, w tym umowy przewidujące status wyłącznego lub preferowanego dostawcy, a także indywidualne zobowiązania ilościowe oraz indywidualne systemy udzielania rabatów z mocą wsteczną”. W zaskarżonej decyzji dodano następnie, że „ogólna strategia [grupy] Tomra została potwierdzona nie tylko przez różne praktyki stosowane przez grupę, lecz była też przy różnych okazjach, takich jak zebrania, konferencje czy też wymiana korespondencji na przykład pocztą elektroniczną, szeroko dyskutowana w ramach grupy”. Należy więc stwierdzić, że Komisja postąpiła prawidłowo, badając, po wskazaniu różnych antykonkurencyjnych praktyk stosowanych przez skarżące, wewnętrzną dokumentację skarżących. Taka dokumentacja może wskazać, czy takie wykluczenie konkurencji było planowane, czy przeciwnie, może zasugerować inną interpretację badanych praktyk. W niniejszej sprawie wewnętrzna korespondencja skarżących pozwoliła Komisji umieścić we właściwym kontekście praktyki stosowane przez skarżące i potwierdzić dokonaną przez nią ocenę tych praktyk. Ponadto należy podkreślić, że wnioski Komisji zawarte w zaskarżonej decyzji nigdy nie są oparte wyłącznie na takim czy innym dokumencie badanym oddzielnie, lecz wynikają z szeregu różnych elementów. W pierwszej kolejności, jeżeli chodzi o twierdzenie, iż w zaskarżonej decyzji Komisja nie wzięła pod uwagę dokumentów wyrażających zamiar skarżących korzystania ze zgodnych z prawem sposobów konkurowania, należy zauważyć, że fakt, iż w zaskarżonej decyzji przedstawione zostały przed wszystkim antykonkurencyjne zachowania skarżących, nie zaś ich działania zgodne z prawem, jest rzeczą całkowicie normalną, zważywszy, że to właśnie stwierdzenie tych zachowań było zadaniem Komisji. Trzeba wreszcie podkreślić, iż zaskarżona decyzja nie ukrywa, że w pewnych dokumentach wewnętrznych skarżących wspominane są również inne, całkowicie zgodne z prawem sposoby prowadzenia konkurencji (zob. na przykład motyw 100 zaskarżonej decyzji). W drugiej kolejności, w odniesieniu do rzekomej przewagi technologicznej skarżących, należy wskazać, że wzmianka o tej przewadze w zaskarżonej decyzji pozostałaby bez wpływu na wnioski Komisji. Skarżące nie wskazują bowiem, w jaki sposób opracowana przez nie technologia miałaby posłużyć do usprawiedliwienia stosowanych przez nie praktyk. Ponadto jeżeli technologia ta rzeczywiście tak wyraźnie przewyższała technologię stosowaną przez konkurentów, że klienci tak czy inaczej nigdy nie kupiliby produktów konkurencyjnych, jeszcze trudniej jest usprawiedliwić uciekanie się do porozumień w sprawie wyłączności, jak również do zobowiązań ilościowych i innych zindywidualizowanych systemów udzielania rabatów. W trzeciej kolejności, jeżeli chodzi o rzekome błędne koło w rozumowaniu Komisji przedstawionym w zaskarżonej decyzji w odniesieniu do związku pomiędzy antykonkurencyjnymi porozumieniami i strategią wykluczenia, należy stwierdzić, że zgodnie z utrwalonym orzecznictwem pojęcie nadużywania jest pojęciem obiektywnym, które odnosi się do zachowań przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą, mogących wpłynąć na strukturę rynku, na którym właśnie na skutek obecności takiego przedsiębiorstwa konkurencja jest już osłabiona, oraz stwarzających przeszkodę w utrzymaniu istniejącego poziomu konkurencji lub jej rozwoju na rynku poprzez stosowanie środków odmiennych od tych, jakie stosuje się w warunkach normalnej konkurencji między towarami lub usługami na podstawie świadczeń podmiotów (wyrok Trybunału z dnia 13 lutego 1979 r. w sprawie 85/76 Hoffmann‑La Roche przeciwko Komisji, Rec. s. 461, pkt 91; wyrok Sądu z dnia 14 grudnia 2005 r. w sprawie T‑210/01 General Electric przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. II‑5575, pkt 549). Na podstawie tego orzecznictwa Komisja w motywie 97 i następnych zaskarżonej decyzji stwierdziła, że praktyki skarżących, badane przy uwzględnieniu kontekstu, w jakim były stosowane, oraz w powiązaniu z szeregiem innych elementów, w tym dokumentów wewnętrznych samych skarżących, mogły prowadzić do wykluczenia konkurencji. Wobec tego, wbrew twierdzeniom skarżących, Komisja bynajmniej nie oparła się wyłącznie na zamiarze lub strategii skarżących w celu uzasadnienia swojego wniosku dotyczącego wystąpienia naruszenia prawa konkurencji. Wreszcie jeżeli chodzi o postępowania w przedmiocie naruszenia patentów lub dokonywane przez skarżące nabycia, wystarczy wskazać, iż w motywach 106 i 107 zaskarżonej decyzji zostało wyraźnie wskazane, że praktyki te nie wchodzą w zakres nadużycia pozycji dominującej. Chodzi więc wyłącznie o istotne fakty, które pozwalają umieścić praktyki skarżących we właściwym kontekście, ale nie mają wpływu na stwierdzenie naruszenia. Należy wobec tego oddalić część pierwszą zarzutu pierwszego. 2.     W przedmiocie części drugiej zarzutu, dotyczącej posłużenia się nieścisłymi i mało wiarygodnymi dowodami w celu ustalenia istnienia i treści niektórych porozumień pomiędzy skarżącymi i ich klientami Tę część zarzutu można podzielić na cztery punkty. Punkt pierwszy dotyczy porozumień w sprawie wyłączności sprzed 1998 r., punkt drugi dotyczy porozumień wskazujących skarżące jako „preferowanego, głównego lub pierwszego dostawcę”, punkt trzeci dotyczy zindywidualizowanych zobowiązań ilościowych i zindywidualizowanych mechanizmów udzielania rabatów z mocą wsteczną, wreszcie punkt czwarty dotyczy części umów odnoszących się do czterech z pięciu państw badanych w zaskarżonej decyzji, które to umowy zostały zdaniem skarżących ocenione przez Komisję w sposób niespójny. a)     W przedmiocie porozumień w sprawie wyłączności sprzed 1998 r. Argumenty stron Skarżące zwracają uwagę na fakt, że dziewięć z dwudziestu jeden porozumień w sprawie wyłączności jest wcześniejszych niż okres objęty zaskarżoną decyzją (lata 1998–2002) i wobec tego nie mogły one przyczynić się do wykluczenia konkurentów w tym okresie. Na tej podstawie skarżące uważają, że tych dziewięć porozumień nie powinno zostać wymienionych w zaskarżonej decyzji, a także że powinny one zostać pominięte przy określaniu wysokości grzywny. Chociaż Komisja w odpowiedzi na skargę stwierdza, że w swojej ocenie nie wzięła pod uwagę niektórych spośród tych porozumień, skarżące zastanawiają się, z jakiego powodu zostały one wymienione w motywie 296 zaskarżonej decyzji, tak jak gdyby były istotne. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. Ocena Sądu Należy stwierdzić, że rzeczywiście dziewięć porozumień w sprawie wyłączności (to znaczy porozumienia zawarte z AS Butikkdrift na lata 1995 i 1996, z Kiwi Minipris Norge na 1996 r., z Køff Hedmark na 1996 r., z Rema 1000 na 1996 r., z AKA/Spar Norge na 1997 r., z Rewe Wiesloch i Rewe Hungen na 1997 r., z De Boer Unigro na 1997 r. i z Samenwekende van den Broek Bedrijven na 1997 r.), wspomnianych w motywie 296 zaskarżonej decyzji jako porozumienia zawarte z naruszeniem art. 82 WE i art. 54 porozumienia EOG, dotyczy okresu wcześniejszego niż okres objęty zaskarżoną decyzją (lata 1998–2002). Wobec tego jest oczywiste, że Komisja popełniła błąd, wymieniając te porozumienia w tym motywie zaskarżonej decyzji, co zresztą sama Komisja przyznaje w swoich pismach. Należy jednak zauważyć, po pierwsze, że przy określaniu grzywny nie uwzględniono żadnego faktu z okresu wcześniejszego niż 1998 r., a po drugie, że Komisja twierdzi, bez sprzeciwu ze strony skarżących, iż porozumienia dotyczące okresu sprzed 1998 r. nigdy nie były uwzględniane przy dokonywaniu przez nią oceny części popytu niemogącej zostać zdobytą przez konkurentów skarżących i że wobec tego stwierdzenia odnoszące się do strategii wykluczania stosowanej przez skarżące są całkowicie niezależne od tych dziewięciu porozumień. Analiza całości zaskarżonej decyzji pozwala w pełni rozwiać wszelkie wątpliwości w tym zakresie (zob. na przykład motywy 134, 159, 166, 242, 264, 269, 394, 417 i 418 zaskarżonej decyzji) i stwierdzić, że w żadnym wypadku Komisja nie wzięła pod uwagę jakiegokolwiek naruszenia sprzed 1998 r. Wobec tego zastrzeżenie to nie może zostać uwzględnione. b)     W przedmiocie porozumień wskazujących skarżące jako „preferowanego, głównego lub pierwszego dostawcę” Argumenty stron Skarżące twierdzą, że Komisja „automatycznie” uznała za porozumienia w sprawie wyłączności te porozumienia, w których klient zobowiązywał się do pozostawienia skarżących jako swojego „preferowanego, głównego lub pierwszego dostawcę”, podczas gdy sformułowania te są zbyt nieprecyzyjne, aby można było uznać te porozumienia za umowy na wyłączność w rozumieniu prawa zobowiązań. Co więcej, pomimo że klienci będący stroną tych porozumień dokonywali zakupów RVM od konkurentów skarżących w trakcie obowiązywania rzekomych umów na wyłączność i pomimo że ci sami klienci stwierdzili, iż w rzeczywistości nie były to umowy na wyłączność, Komisja uznała je za umowy na wyłączność. Zdaniem skarżących w zaskarżonej decyzji Komisja zaniechała zbadania, czy z punktu widzenia krajowego prawa zobowiązań doszło do powstania podlegającego egzekucji roszczenia o wyłączność. Ich zdaniem zaskarżona decyzja nie zawiera bowiem analizy umów w oparciu o prawo krajowe. Zaskarżona decyzja i żądania udzielenia informacji wysłane przez Komisję przed jej wydaniem w taki sam sposób traktują nieprecyzyjne ustalenia, niepowodujące powstania wiążących i podlegających egzekucji zobowiązań umownych, i formalne umowy podlegające egzekucji. Skarżące twierdzą, że o ile wydaje się to dopuszczalne w przypadku kartelu w rozumieniu art. 81 WE, jest to nie do przyjęcia w przypadku porozumienia w sprawie wyłączności podlegającego art. 82 WE. Jeżeli jego przestrzeganie nie może zostać wymuszone w świetle krajowego prawa zobowiązań, zobowiązanie do wyłączności nie uniemożliwia konkurentowi sprzedaży, a klientowi – przyjęcia oferty. Podobnie nie będzie ono mogło powodować odstraszającego skutku ex ante w odniesieniu do klienta. Co więcej, w zaskarżonej decyzji na poparcie wniosków dotyczących zobowiązaniowego charakteru dokumentów przywołane zostały dowody pozbawione znaczenia, takie jak wewnętrzne memoranda, komunikaty prasowe albo roczny raport grupy Tomra, będące jednostronnymi oświadczeniami grupy, do których klient się nie przyłączył. Komisja nie dokonała analizy wartości dowodowej takich oświadczeń z punktu widzenia krajowego prawa zobowiązań. Wreszcie skarżące uważają, że porozumienia zawarte z dwoma wspólnotami zakupowymi Superunie (porozumienie zawarte w Niderlandach w 2001 r.) i ICA/Hakon (porozumienie zawarte w Szwecji i Norwegii na lata 2000–2002) w sensie prawnym nie zobowiązywały członków tych wspólnot do zakupu RVM u nich i że nie ma dowodu, iż porozumienia te wywierały silny „nacisk lub stanowiły silną zachętę”, aby niezależni detaliści kupowali wszystkie RVM od skarżących. W szczególności, jeżeli chodzi o porozumienie zawarte z Superunie, skarżące twierdzą, że zaskarżona decyzja nie przedstawia żadnego dowodu pozwalającego uznać, że porozumienie to mogło być wiążące dla niezależnych sklepów – członków Superunie – i zobowiązywać je do zakupu od skarżących 130 RVM. W tym względzie Komisja raczej przeniosła ciężar dowodu, stwierdzając, iż „brak jest dowodu na to, że indywidualni członkowie nie czuli się związani […]”. Jeżeli członkowie mogli zawrzeć korzystniejszą transakcję z jednym z konkurentów skarżących, Komisja nie starała się zdaniem skarżących wyjaśnić, dlaczego postanowili oni jednak dokonać zakupu od nich na podstawie niewiążącego porozumienia zawartego na szczeblu centralnym ich organizacji. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. Ocena Sądu Przede wszystkim nie można zgodzić się z twierdzeniem skarżących, że Komisja „automatycznie” uznała za porozumienia w sprawie wyłączności porozumienia, w których klient zobowiązywał się pozostawić skarżące jako „preferowanego, głównego lub pierwszego dostawcę”. O czymś przeciwnym świadczą zresztą motywy 114–122 oraz 286 i następne zaskarżonej decyzji, ponieważ punkt widzenia i wnioski Komisji w tym zakresie zostały w nich szczegółowo wyjaśnione. Ponadto, choć prawdą jest, że niektórzy klienci starali się zawrzeć w umowach w sprawie „preferowanego dostawcy” klauzulę umożliwiającą im zakup konkurencyjnych urządzeń „na próbę”, potwierdza to tylko wniosek, że umowy te były pomyślane jako umowy na wyłączność, a możliwość zakupu urządzeń konkurencyjnych stanowiła wyjątek ograniczający się jedynie do ich wypróbowania. To zresztą na podstawie dostępnych dowodów dotyczących zamiaru stron Komisja w zaskarżonej decyzji uznała umowy w sprawie „uprzywilejowanego dostawcy” za umowy na wyłączność. Dowody te wskazują, że celem tych umów było w rzeczywistości zapewnienie wyłączności i jako takie zostały zawarte, niezależnie od możliwości wyegzekwowania ich postanowień w świetle krajowego prawa zobowiązań. Na przykład w umowie z Royal Ahold grupa Tomra wskazana jest jako „główny dostawca”. Niemniej jednak prezes Tomra Systems ASA w trakcie negocjacji z klientem oświadczył (zob. motyw 139 i przypis na dole strony 267 zaskarżonej decyzji), co następuje: „Wolimy więc, żeby [grupa] Tomra została wskazana jako »wyłączny« światowy dostawca usług związanych z RVM dla spółki Ahold. Dla wyrażenia podstawowego zamiaru stron można by wymyślić słowa inne niż »wyłączny«. Jednak niezależnie od wyboru sformułowań, przez cały czas prowadziliśmy negocjacje w sprawie porozumienia, zgodnie z którym [grupa] Tomra powinna mieć prawo instalowania urządzeń […] we wszystkich nowych sklepach wymagających RVM […] po wygaśnięciu istniejących umów, we wszystkich sklepach obsługiwanych obecnie przez innego dostawcę samoobsługowych urządzeń do zwrotu kaucji” [tłumaczenie nieoficjalne fragmentu decyzji, który nie znalazł się w jej streszczeniu]. W odniesieniu do twierdzenia skarżących, że w zaskarżonej decyzji Komisja nie zbadała wyłącznego charakteru umów w świetle mającego zastosowanie prawa krajowego, należy przypomnieć, iż praktyki stosowane przez przedsiębiorstwo zajmujące pozycję dominującą nie muszą nakładać na nabywców formalnego obowiązku, aby móc stwierdzić, że stanowią one nadużycie pozycji dominującej w rozumieniu art. 82 WE. Wystarczy, że praktyki te stanowią zachętę dla klientów, aby nie przechodzili do dostawców konkurencyjnych i zaopatrywali się celem pokrycia całości lub znacznej części swojego zapotrzebowania wyłącznie u wspomnianego przedsiębiorstwa (zob. podobnie ww. wyrok w sprawie Hoffmann‑La Roche przeciwko Komisji, pkt 89, 90). W tym względzie należy stwierdzić, że porozumienia, których dotyczy zaskarżona decyzja, często nie tylko wskazywały grupę Tomra jako „preferowanego, głównego lub pierwszego dostawcę” danego klienta, ale też obejmowały zobowiązania ilościowe lub progresywne rabaty z mocą wsteczną uzależnione od dokonania określonej ilości zakupów. Porozumienia dotyczące lat 2000–2002 zawarte z niderlandzką grupą Royal Ahold oraz z ICA/Hakon/Ahold w odniesieniu do Szwecji i Norwegii stanowią przykłady tego typu porozumień. Wreszcie jeżeli chodzi o porozumienia zawarte pomiędzy skarżącymi i wspólnotami zakupowymi takimi jak Superunie i ICA/Hakon, po pierwsze trzeba stwierdzić, że skarżące nie przeczą, iż porozumienia te były wiążące w stosunku do wspólnot zakupowych, które je podpisały, a po drugie, iż ustalenie, czy miały one wpływ na zachowania ich członków jako nabywców, nie wchodzi w zakres badania od strony formalnej. Należy bowiem zauważyć, podobnie jak czyni to Komisja, że w przypadku kiedy wynegocjowane warunki są uzależnione od dokonania zakładanej ilości zakupów przez centralę jako całość, istota negocjowania tego typu umowy polega na tym, że jej zawarcie zachęci członków centrali do dokonywania zakupów z zamiarem osiągnięcia ustalonego celu. Ponadto okoliczność, że zaplanowane zakupy określone w umowie zawartej z ICA Ahold/Hakon zostały zrealizowane (zob. motyw 171 zaskarżonej decyzji), pokazuje, do jakiego stopnia wspólnota zakupowa miała wpływ na zachowania niezależnych detalistów. Co więcej, w porozumieniu z Superunie wymienieni zostali poszczególni jej członkowie oraz liczba urządzeń, którą każdy z nich zobowiązany był zakupić. Trzeba wreszcie podkreślić, jak słusznie wskazała Komisja, iż rzeczywiście akta sprawy zawierają szereg informacji świadczących o tym, że przestrzeganie porozumienia było ściśle nadzorowane i że wywierane były naciski na niezależnych dystrybutorów. W tym względzie należy wymienić na przykład pismo z dnia 16 lutego 2001 r. skierowane przez Tomra Europe do ICA Ahold i dotyczące porozumienia z dnia 13 października 2000 r., które wyraża zaniepokojenie skarżących tempem zakupów dokonywanych przez ICA na podstawie porozumienia i przypomina, że ICA „zobowiązała się do dołożenia wszelkich starań na szczeblu centralnym w celu wspierania [grupy] Tomra w swojej sieci sklepów i zachęcania swoich franczyzobiorców do przyspieszenia wymiany ich starych urządzeń i do zachowania stuprocentowej wierności temu porozumieniu”. W piśmie zostało stwierdzone, że centralne wsparcie ze strony ICA „najwyraźniej nie było jak dotąd skuteczne” i że przekazane przez ICA informacje dotyczące sposobów zachęty oferowanych przez ICA zgodnie z porozumieniem jej franczyzobiorcom nie są wystarczające. Tomra Europe wezwała więc ICA do podjęcia pilnych środków w celu wykonania planu zgodnie z porozumieniem. W świetle powyższych rozważań należy więc oddalić to zastrzeżenie skarżących. c)     W przedmiocie zindywidualizowanych zobowiązań ilościowych i zindywidualizowanych mechanizmów udzielania rabatów z mocą wsteczną Argumenty stron Skarżące utrzymują, iż nie zostało wcale udowodnione, że były one w stanie precyzyjnie oszacować zapotrzebowanie klienta. Podnoszą one w pierwszej kolejności, iż Komisja przyznała w zaskarżonej decyzji, że klienci nie informowali o wielkości swojego całego lub prawie całego zapotrzebowania w zakresie RVM w okresie objętym umową. W drugiej kolejności, zdaniem skarżących, skoro, jak wskazano w zaskarżonej decyzji, popyt na RVM był niecykliczny i nieregularny, liczba RVM zakupionych przez klienta w roku poprzedzającym nie mogła im umożliwić oszacowania całego lub prawie całego popytu ze strony tego samego klienta w roku następnym. Co więcej, skarżące kwestionują twierdzenie Komisji, zgodnie z którym popyt ze strony każdego z klientów jest łatwy do przewidzenia, „ponieważ jest on tworzony lub zwiększany przez wprowadzenie obowiązkowych systemów kaucji”. W tym względzie skarżące wskazują, że żaden z pięciu krajów, w których miały miejsce zarzucane naruszenia, nie wprowadził obowiązkowego systemu kaucji pomiędzy 1998 i 2002 r. W trzeciej kolejności zdaniem skarżących Komisja pośrednio przyznała, że skarżące nie były w stanie oszacować całego lub prawie całego zapotrzebowania swoich klientów w zakresie RVM, usuwając wszędzie w zaskarżonej decyzji jako tajemnicę handlową wszystkie liczby odnoszące się pośrednio lub bezpośrednio do historycznych rocznych zakupów RVM. Wreszcie skarżące twierdzą, że zobowiązania i ilości docelowe rzadko odpowiadały rzeczywistym zakupom dokonywanym przez klientów. Rzeczywiste zakupy były albo znacznie mniejsze, albo znacznie większe niż ilości zakładane w zobowiązaniu, podczas gdy klienci kupowali RVM również od ich konkurentów. Na poparcie tego twierdzenia skarżące przedkładają raport sporządzony przez ekonomistów, który przedstawia rzeczywiste zakupy dokonywane przez każdego z klientów i porównuje je z rzekomo podejmowanymi zobowiązaniami ilościowymi. Skarżące wskazują, iż z empirycznych danych zawartych w tym raporcie wynika, że rzeczywiste zakupy RVM systematycznie przewyższały ilości umowne. Zdaniem skarżących wynika to z faktu, że skarżące były w stanie zaoferować „rewolucyjną technologię”, którą klienci chcieli za wszelką cenę dysponować w swoich punktach sprzedaży. Nie potwierdza to natomiast twierdzenia zawartego w zaskarżonej decyzji (zob. motyw 123), zgodnie z którym zakupy przewidziane w porozumieniach odpowiadały „w całości lub prawie” liczbie RVM, które klient ostatecznie nabywał w czasie obowiązywania umowy. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. Ocena Sądu W odniesieniu do zindywidualizowanych zobowiązań ilościowych i zindywidualizowanych systemów udzielania rabatów z mocą wsteczną skarżące utrzymują, iż nic nie świadczy o tym, że były one w stanie prawidłowo oszacować zapotrzebowanie klientów w zakresie RVM. Zdaniem skarżących bezprawność tego rodzaju praktyk zależy właśnie od posiadanej przez dostawcę możliwości oceny zapotrzebowania klientów. Na wstępie należy stwierdzić, że w zaskarżonej decyzji Komisja rzeczywiście uznała, iż zobowiązania ilościowe i mechanizmy rabatowe zostały indywidualnie dostosowane do każdego klienta, a określone w nich progi stanowiły nawiązanie do całkowitego zapotrzebowania klienta lub jego istotnej części (zob. na przykład motyw 319 zaskarżonej decyzji). Można więc uznać, jak zrobiły to skarżące, iż zaskarżona decyzja oparta jest, jeżeli chodzi o zawartą w niej tezę odnoszącą się do zobowiązań ilościowych i do mechanizmów rabatowych, na okoliczności, że znając zapotrzebowanie każdego klienta, skarżące były zdolne zindywidualizować ten rodzaj porozumień. Argument skarżących opiera się zaś na tym, że w rzeczywistości nie były one zdolne oszacować dokładnie zapotrzebowania po stronie klientów i że w związku z tym Komisja nie miała podstaw, aby mówić o zindywidualizowanych porozumieniach. Wobec tego należy zbadać, czy Komisja popełniła błąd w tym zakresie. Po pierwsze, trzeba zauważyć, że niekiedy klient wskazywał swoje przewidywania dotyczące przyszłego popytu, jak miało to miejsce w związku z porozumieniem z Rimi Svenska. Co więcej, w odpowiedzi na pismo w sprawie przedstawienia zarzutów skarżące wskazują, że na etapie negocjacji umowy było „rzeczą normalną i wskazaną, aby obie strony miały przybliżone wyobrażenie na temat ilości, to znaczy na temat liczby jednostek mających być przedmiotem umowy”. Po drugie, twierdzenie skarżących, zgodnie z którym Komisja stwierdziła, że zakładane cele były ustalane wyłącznie na podstawie wcześniejszych zakupów, jest błędne. Przeciwnie, w zaskarżonej decyzji Komisja słusznie stwierdziła, że ze względu na właściwości rynku RVM popyt każdego klienta był stosunkowo łatwy do przewidzenia. Aby przewidzieć przyszłe zapotrzebowanie swoich klientów, skarżące miały do dyspozycji różne elementy: informacje dostarczone przez samych klientów, zakupy dokonane przez klientów w poprzednim roku lub w latach wcześniejszych, czytelne dane odnoszące się do najistotniejszych czynników (liczba i wielkość punktów sprzedaży, istnienie lub przewidywane wprowadzenie systemu kaucji), a także badania rynków przeprowadzane przez same skarżące w oparciu o pogłębioną znajomość rynku (zob. motyw 298 zaskarżonej decyzji). W szczególności w odniesieniu do argumentu skarżących, zgodnie z którym żaden z pięciu krajów objętych zaskarżoną decyzją nie wprowadził obowiązkowego systemu kaucji pomiędzy 1998 i 2002 r., należy stwierdzić, iż popyt na RVM wzrósł w odpowiedzi na spodziewane wprowadzenie systemu kaucji, jak potwierdziło się to w Niemczech w latach 2000–2001, chociaż w rzeczywistości system został wprowadzony dopiero pod koniec 2002 r. (zob. motywy 188, 219 i 221 zaskarżonej decyzji). Podobnie „dobrowolne” systemy zbiórki zużytych opakowań po napojach, takie jak system istniejący w Norwegii, również mają oczywisty i przewidywalny wpływ na popyt na RVM (zob. motyw 242 zaskarżonej decyzji). Wynika z tego, że wbrew argumentacji skarżących, „niecykliczny” i „nieregularny” popyt może być jednak, tak jak w niniejszym przypadku, łatwy do przewidzenia. Jeżeli chodzi o potraktowanie w zaskarżonej decyzji jako poufnych pochodzących od klientów informacji dotyczących zakupów dokonanych u konkurencyjnych dostawców, należy zauważyć, iż w oparciu o tę okoliczność nie można twierdzić, że skarżące nie były w stanie oszacować popytu swoich klientów. Fakt złożenia przez tych klientów wniosku o zachowanie poufności wskazuje jedynie na to, że nie życzyli oni sobie ujawnienia skarżącym zakupów dokonanych u konkurentów. Wreszcie, jeżeli chodzi o brak systematycznego związku pomiędzy rzekomo podjętymi zobowiązaniami ilościowymi i dokonywanymi przez klientów w rzeczywistości zakupami, należy stwierdzić, że studium przedstawione przez skarżące oparte jest na błędnym rozumieniu zaskarżonej decyzji. W zaskarżonej decyzji wskazano bowiem, że przedmiotowe umowy odpowiadały zasadniczo całości lub znacznej części rzeczywistego zapotrzebowania klientów w trakcie danego okresu obowiązywania umowy, nie zaś – że ustalone zobowiązania ilościowe musiały dokładnie odpowiadać faktycznemu popytowi stwierdzonemu ex‑post (zob. motywy 102, 108, 123, 124 i 127 zaskarżonej decyzji). Ponadto zgodnie z zaskarżoną decyzją, w przypadku kiedy ustalone w porozumieniach cele nie odpowiadały całkowitemu zapotrzebowaniu klienta, odpowiadały one co najmniej wartości stanowiącej od 75% do 80% jego całkowitego popytu (zob. na przykład motyw 159 zaskarżonej decyzji). Należy w każdym razie stwierdzić, że studium statystyczne przedstawione przez skarżące wydaje się potwierdzać tezę stanowiącą podstawę zaskarżonej decyzji. Analiza dokonana a posteriori przez skarżące pokazuje zasadniczo, że ilości dokonywanych zakupów w większości przypadków nieznacznie przekraczają ilości przewidziane w zobowiązaniach ilościowych. Wniosek ten znajduje potwierdzenie w przedstawionej przez Komisję tabeli porównawczej, w której zobowiązania ilościowe i stosowane docelowe rabaty zestawione są z zakupami w rzeczywistości dokonywanymi przez klientów. W świetle powyższych rozważań to zastrzeżenie skarżących musi również zostać oddalone. d)     W przedmiocie oceny niektórych umów zawartych na terytorium Niemiec, Niderlandów, Szwecji i Norwegii Skarżące podnoszą, że w przypadku czterech z pięciu krajów, na terytorium których naruszenie miało zostać popełnione, większość umów wymienionych w zaskarżonej decyzji została oceniona w sposób niespójny. Umowy te nie powinny w związku z tym zostać wzięte przez Komisje pod uwagę, co zdaniem skarżących stanowi wystarczające uzasadnienie stwierdzenia nieważności zaskarżonej decyzji. Skarżące nie kwestionują analizy umów zawartych w Austrii. Wobec tego pierwszy zarzut skargi nie dotyczy tego rynku. W następnej kolejności należy więc zbadać zastrzeżenia dotyczące umów odnoszących się do Niemiec, Niderlandów, Szwecji, i Norwegii. Niemcy Skarżące podnoszą, że ponad połowa wymienionych przez Komisję umów dotyczących Niemiec nie istniała lub nie zawierała żadnej klauzuli wyłączności, zobowiązań ilościowych lub upustów z mocą wsteczną. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. –       Edeka Bayern‑Sachsen‑Thüringen (1998–1999) Skarżące twierdzą, że to porozumienie nie było umową na wyłączność i że przewidywało jedynie, iż klient powinien w scentralizowany sposób dokonywać zakupów RVM. Klient mógł jednak testować konkurencyjne urządzenia, jak również kupować je, jeżeli miały wyraźną przewagę. Skarżące dodają, iż Komisja nie przedstawiła dowodów na to, że porozumienie to może zostać uznane za umowę na wyłączność. Należy stwierdzić, że wbrew twierdzeniom skarżących, porozumienie to zostało pierwotnie zawarte jako umowa na wyłączność. Argument ten znajduje potwierdzenie w ustnej umowie pomiędzy dwoma spółkami, której treść została rozesłana pocztą elektroniczną w obrębie niemieckiej spółki zależnej grupy Tomra (zob. strona 6686 akt sprawy w postępowaniu administracyjnym). Co więcej, trzeba podkreślić, że w przypadku kiedy porozumienie nie jest umową na wyłączność, klient ma swobodę decyzji i może dokonywać zakupów u dowolnie wybranych konkurentów. Klient zwykle nie musi udowadniać, że konkurent ma „wyraźną przewagę”, jak miało to miejsce w niniejszej sprawie. W odniesieniu do argumentu, że rozpatrywane porozumienie przewiduje, iż Edeka Bayern‑Sachsen‑Thüringen rzeczywiście może testować produkty konkurentów skarżących, należy wziąć pod uwagę, że aby klient zamówił urządzenia u nowego dostawcy, musi wcześniej przez pewien czas je wypróbować; okres wyłączności nie jest więc sprzeczny z faktem zastrzeżenia sobie prawa do testowania urządzeń konkurencyjnych. Zresztą porozumienie niebędące umową na wyłączność co do zasady nie zawiera tego rodzaju klauzuli. Należy wobec tego stwierdzić, że jak słusznie podkreśla Komisja, umowa zwykle nie zawiera klauzul ograniczających lub ukierunkowujących wybór zakupów dokonywanych przez klienta. Klauzule takie jak klauzula pozostawiająca klientowi możliwość wypróbowania w ograniczonym czasie konkurencyjnych urządzeń lub klauzula pozwalająca mu zaopatrywać się u konkurentów wyłącznie w przypadku znaczącej przewagi nie mogą bowiem świadczyć o tym, że porozumienie nie jest umową na wyłączność. Wobec tego to zastrzeżenie powinno zostać oddalone. –       Edeka Handelsgesellschaft Hessenring (1999) Skarżące kwestionują sposób, w jaki Komisja dokonała analizy porozumienia z 1999 r., wskazując, iż nie przedstawiła ona żadnego dowodu potwierdzającego to, że próg w wysokości 2 mln niemieckich marek (DEM), wymagany do otrzymania domniemanego indywidualnego pięcioprocentowego upustu w wysokości 0,5%, stanowił przykład zindywidualizowanego systemu rabatów opartego na całości lub prawie całości zapotrzebowania klienta. Skarżące dodają, że próg ten nie został osiągnięty przez Edeka Handelsgesellschaft Hessenring w 1999 r. Wobec tego, pomimo istnienia klauzuli dotyczącej upustu uzależnionego od wielkości zakupów, nie mogła ona zostać zastosowana. W tym względzie wzorem skarżących należy zauważyć, iż w rzeczywistości Komisja w zaskarżonej decyzji nie wykazuje, że porozumienie z Edeka Handelsgesellschaft Hessenring stanowiło przykład zindywidualizowanego systemu rabatów opartego na całości lub prawie całości zapotrzebowania klienta. W braku innych elementów fakt, że wartość produktów zakupionych przez Edeka Handelsgesellschaft Hessenring nie przekroczyła progu wymaganego dla uzyskania upustu, wydaje się potwierdzać tę okoliczność. Trzeba jednak podkreślić, iż nawet jeżeli Komisja nie wykazała, że chodzi o porozumienie zindywidualizowane, niezaprzeczalnie było to jednak porozumienie w sprawie progresywnego rabatu z mocą wsteczną. Ponadto należy zauważyć, że w przypadku zakupu przez klienta ilości poniżej progu, Komisja twierdzi, bez sprzeciwu ze strony skarżących, że zaliczyła do „części związanej” wyłącznie rzeczywiście dokonane zakupy od przedsiębiorstwa zajmującego w okresie obowiązywania porozumienia pozycję dominującą. Wobec tego to zastrzeżenie skarżących nie może zostać uwzględnione. –       Edeka Baden‑Würtemberg (2000) Skarżące utrzymują, że rozpatrywane porozumienie nie może zostać uznane za umowę na wyłączność. Według nich chodzi o potwierdzenie zamówienia dotyczącego 1,7% punktów sprzedaży Edeka. Ich zdaniem porozumienie to nie zawiera żadnej innej informacji świadczącej o tym, że może chodzić o porozumienie w sprawie wyłączności. Argumentacja skarżących nie jest przekonująca, ponieważ Komisja dwukrotnie przedstawia dowody na to, że rzeczywiście chodzi o umowę na wyłączność. Na poparcie swojej argumentacji Komisja przedkłada wewnętrzną notatkę z dnia 24 września 2000 r. odnoszącą się do obowiązującego porozumienia w sprawie wyłączności („bestehenden Exclusivvertrag”). Co więcej, jeżeli chodzi o argument dotyczący tego, iż Komisja traktuje Edeka jako całość, należy stwierdzić, że nie jest to prawdą. W rzeczywistości Komisja wskazuje, że porozumienie jest ograniczone do nowych punktów sprzedaży Edeka. W konsekwencji zastrzeżenie to powinno zostać oddalone. –       COOP Schleswig‑Holstein (2000) Skarżące utrzymują, że nie chodzi o umowę na wyłączność. Twierdzą one, że w posiadaniu Komisja znalazło się tylko jedno pismo otrzymane przez COOP od skarżących, które potwierdzało zakup przez COOP 25 sztuk RVM. Nie chodziło tu o umowę na wyłączność, tym bardziej że według skarżących COOP zakupiła jedynie siedem sztuk RVM. Na tej podstawie skarżące twierdzą, że strony nie czuły się tym pismem związane. Skarżące dodają, że w piśmie z dnia 10 marca 2000 r. nie została zawarta żadna klauzula zakazująca COOP zaopatrywania się u ich konkurentów. Tymczasem przedstawiony przez Komisję dowód, zgodnie z którym pismo z dnia 10 marca 2000 r. od Tomra Systems GmbH do COOP dotyczyło „ramowej umowy na wyłączność”, jest wystarczający, aby wykazać, że rozpatrywane porozumienie rzeczywiście było umową na wyłączność. Z tego powodu to zastrzeżenie skarżących należy oddalić. –       Netto Skarżące podnoszą, że progresywny bonus przewidziany w umowie nie mógł zostać przyznany, ponieważ klient nie zamówił liczby sztuk RVM wymaganej, aby móc skorzystać z tego bonusu. Aby uzyskać prawo do dwóch bezpłatnych sztuk RVM, Netto powinna była zamówić ich 150. Tymczasem według skarżących zamówiła zaledwie 109 sztuk w 2001 r. i 126 sztuk w 2002 r. Skarżące dodają, iż cel nie został osiągnięty, ponieważ rzeczywiste zakupy były znacznie mniejsze, i fakt, że obowiązywanie tej umowy zostało przez nie jednostronnie przedłużone w stosunku do daty przewidzianej początkowo, pozbawiony jest znaczenia, ponieważ klient nie mógł spodziewać się, że dokonają one tego przedłużenia, co wyklucza w tym przypadku jakikolwiek skutek odstraszający. W odniesieniu do umowy z Netto należy wskazać, że o ile prawdą jest, iż progi nie zostały osiągnięte, w motywie 202 zaskarżonej decyzji zostało wskazane, że umowa została przedłużona prawdopodobnie w celu umożliwienia klientowi stopniowego osiągnięcia tych progów. Skarżące nie wykazały, że nie miało to miejsca. Wobec tego zastrzeżenie to należy oddalić. –       Rewe Wiesloch i Rewe‑Hungen (1997) Skarżące zaprzeczają, że były dla tych dwóch organizacji wyłącznym dostawcą RVM, i twierdzą, że rynek zaopatrzenia w RVM w 1997 r. należał do Halton. Nie ma jednak potrzeby orzekania w przedmiocie tego zastrzeżenia, ponieważ to porozumienie nie dotyczy okresu objętego zaskarżoną decyzją. –       Rewe Hungen (2000) Skarżące podnoszą, że porozumienie to nie jest sprzeczne z art. 82 WE, ponieważ zamówienie złożone u nich przez Rewe było znacznie mniejsze (mniej niż 50%) niż zapotrzebowanie klienta. Co więcej, według ich oświadczeń wielkość rzeczywiście dokonanych zakupów znacznie przekraczała cel ustalony przez strony. Należy stwierdzić, że fakt, iż klient nie przekracza progu ustalonego w umowie, w niczym nie umniejsza dodatkowej zachęty wynikającej z rabatu aż do momentu osiągnięcia zamierzonej ilości. Ponadto należy podkreślić, że przy ustalaniu wielkości zakupów niepodlegającej konkurencji Komisja wzięła pod uwagę wyłącznie wielkość do wysokości progu (w tym przypadku 20 urządzeń), a resztę zakupów klienta uznała za popyt podlegający konkurencji. W konsekwencji to zastrzeżenie skarżących należy oddalić. W świetle powyższych rozważań należy stwierdzić, że w odniesieniu do porozumień zawartych w Niemczech zaskarżona decyzja nie jest obarczona oczywistym błędem w ocenie. Niderlandy Skarżące podważają dokonaną przez Komisje ocenę czterech umów analizowanych w części zaskarżonej decyzji poświęconej Niderlandom. Zdaniem skarżących w zaskarżonej decyzji błędnie zakwalifikowano te umowy, które nie mogły mieć znaczenia z punktu widzenia naruszenia art. 82 WE. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. –       Albert Heijn (1998–2000) Skarżące podnoszą, że potwierdzenie przez nie niepodpisanego zamówienia z dnia 30 października 1998 r., w którym zostało wspomniane, iż sieć Albert Heijn zamówiła telefonicznie 200 sztuk RVM, nie zawiera żadnej informacji mogącej potwierdzić, że Albert Heijn była zobowiązana do zakupu 200 sztuk RVM, że cena uległaby zmianie, gdyby klient zdecydował się na zakup mniejszej liczby RVM, czy że stanowiło to całkowite lub prawie całkowite zapotrzebowanie tego klienta. Według skarżących Komisja w istocie przyznała, że w kwietniu 2000 r. Albert Heijn zakupiła od skarżących zaledwie 121 sztuk RVM. Należy jednak stwierdzić, iż w omawianym dokumencie zostało wyraźnie postanowione, że Albert Heijn jest zobowiązana do zakupu 200 sztuk RVM: „Albert Heijn zobowiązuje się zakupić 200 urządzeń automatycznych Tomra T600 do dnia 31 grudnia 2000 r., z przedłużeniem do dnia 31 marca 2001 r. włącznie”. Ponadto należy stwierdzić, że jak podnosi Komisja, skarżące przesłały jej to porozumienie w swojej odpowiedzi z dnia 14 marca 2002 r. udzielonej na żądanie udzielenia informacji wystosowane przez Komisję na podstawie art. 11 rozporządzenia nr 17 i że w żadnym miejscu swojej odpowiedzi na pismo w sprawie przedstawienia zarzutów nie podniosły, iż porozumienie, o którym mowa w tym samym piśmie w sprawie przedstawienia zarzutów, nie zostało podpisane lub nigdy nie istniało. Ponadto jeżeli chodzi o twierdzenie, iż w kwietniu 2000 r. Albert Heijn zakupiła od skarżących zaledwie 121 sztuk RVM, należy wskazać, że w tym momencie pozostawał pełen rok do upływu terminu przewidzianego w porozumieniu, nie sposób więc uznać, iż porozumienie to nie było przestrzegane. Trzeba dodać, że istnienie tego porozumienia jest potwierdzone przez analizowane poniżej porozumienie Royal Ahold Global Master, które było szerszym porozumieniem w sprawie wyłączności zawartym z Royal Ahold – grupą, do której należała Albert Heijn. Artykuł 4.2 tego porozumienia wymienia wcześniejsze porozumienie zawarte z Albert Heijn i przypomina, że „na mocy porozumienia z dnia 30 października 1998 r.” Albert Heijn jest jeszcze „zobowiązana do zakupu 79 dodatkowych urządzeń [Tomra Systems BV]”, co odpowiada różnicy pomiędzy początkowym zobowiązaniem do zakupu 200 urządzeń i dokonanym już zakupem 121 urządzeń. W świetle powyższych rozważań należy stwierdzić, że rozpatrywany dokument świadczy o istnieniu umowy, na mocy której Albert Heijn była zobowiązana zakupić od skarżących 200 sztuk RVM. –       Royal Ahold (2000–2002) Skarżące kwestionują fakt, iż porozumienie Royal Ahold Global Master było umową na wyłączność, i twierdzą, że żaden element tego porozumienia nie uniemożliwiał Royal Ahold zakupu konkurencyjnych urządzeń. Podnoszą one, iż w części 1.2 porozumienia zostało wyraźnie wspominane, że Royal Ahold ma prawo dokonywania zakupów u innych dostawców i że Royal Ahold nie jest zobowiązana do rozwiązania istniejących umów z innymi dostawcami RVM. W istocie skarżące twierdzą, że miały być jedynie „głównym dostawcą”, nie zaś dostawcą wyłącznym. Skarżące dodają, iż w samej zaskarżonej decyzji Komisja przyznała, że Royal Ahold w okresie obowiązywania umowy dokonywała zakupów RVM u innych dostawców. Twierdzą ponadto, że oświadczenia cytowane w odpowiedzi na skargę i informacje przedstawione przez skarżące w celu wyjaśnienia porozumień nie stanowią w świetle przepisów prawa zobowiązań właściwego w niniejszej sprawie [to znaczy prawa stanu Nowy Jork (Stany Zjednoczone)] dowodów mogących przekonać sąd, aby zobowiązał Royal Ahold do przestrzegania wyłączności. W obliczu faktu, iż Royal Ahold dokonywała zakupów u konkurencyjnych dostawców, pojawia się pytanie o rzeczywisty odstraszający skutek tego porozumienia. Argumenty skarżących dotyczące porozumienia z Royal Ahold nie mogą zostać uwzględnione. Dokumenty cytowane w zaskarżonej decyzji potwierdzają bowiem, że porozumienie to było umową na wyłączność. W komunikacie prasowym z dnia 13 kwietnia 2000 r. skarżące informują na przykład, że: „[grupa] Tomra i […] Royal Ahold podpisały porozumienie o zasięgu światowym, zgodnie z którym przez okres trzech lat [grupa] Tomra będzie wyłącznym dostawcą Royal Ahold w zakresie automatów do zwrotu kaucji i związanych z nimi usług” (zob. motyw 139 zaskarżonej decyzji). Należy ponadto zauważyć, że zostało to wyraźnie przyznane przez skarżące w ich odpowiedzi na pismo w sprawie przedstawienia zarzutów. Prawdą jest oczywiście, co zresztą przyznaje Komisja, że to porozumienie nie zobowiązuje Royal Ahold do przedterminowego wypowiedzenia istniejących umów z innymi dostawcami RVM, należy jednak zauważyć, że zgodnie z częścią 1.2 porozumienia dokonywanie zakupu innych RVM „nie było zabronione”, „pod warunkiem wszakże że okres obowiązywania dotyczący tych dodatkowych urządzeń nie przekracza najdłuższego pozostałego do zakończenia okresu obowiązywania dotyczącego punktu sprzedaży detalicznej, w którym dodatkowe urządzenia są zainstalowane”. Część 1.2 rozpatrywanego porozumienia przewiduje więc, że porozumienia z innymi dostawcami powinny być stopniowo eliminowane, a umowy z konkurentami, których czas obowiązywania miałby przekraczać najdłuższy pozostały do zakończenia czas obowiązywania dotyczący każdego z punktów sprzedaży, nie były dozwolone. Wobec tego to zastrzeżenie skarżących należy oddalić. –       Lidl (1999–2000) Skarżące podnoszą, że wśród dowodów dotyczących porozumienia z kwietnia 1999 r. Komisja pominęła fakt, iż w zamówieniu złożonym przez Lidl wyraźnie stwierdzono, że Lidl Nederland GmbH nie zawiera porozumienia w sprawie wyłączności. Ponadto twierdząc, że zamiarem Lidl był zakup „co najmniej” 40 sztuk RVM, Komisja zdaniem skarżących zniekształciła dowody, ponieważ pismo to wspomina jedynie, iż Lidl zamierzała zakupić 40 sztuk RVM. Według skarżących Komisja przyznała ponadto, że Lidl w 1999 r. zakupiła od skarżących tylko 21 sztuk RVM. Skarżące zauważają, że w motywie 142 zaskarżonej decyzji Komisja odnosi się do porozumienia z 2000 r. zawartego w celu „zastąpienia 44 starych urządzeń Halton i 33 starych urządzeń Tomra 77 nowymi RVM do końca tego roku” [tłumaczenie nieoficjalne fragmentu decyzji, który nie znalazł się w jej streszczeniu]. Ponieważ nie została określona żadna minimalna ilość, zdaniem skarżących pismo potwierdza raczej, że Lidl zamówiła 77 sztuk RVM w celu zastąpienia takiej samej liczby starych RVM w swoich sklepach. Według skarżących Komisja przyznaje, że w rzeczywistości w 2000 r. Lidl zakupiła od skarżących 82 sztuki RVM. Zdaniem skarżących, pismo w sposób wyraźny świadczy o tym, że w sprawie wymiany swoich urządzeń Lidl zwróciła się do nich, ponieważ ich zaawansowana technologia mogła zostać dostosowana specjalnie do potrzeb Lidl. W odniesieniu do porozumienia z kwietnia 1999 r. należy stwierdzić, że zaskarżona decyzja nie uznaje porozumienia z Lidl za umowę na wyłączność. Porozumienie to opisane jest w rubryce „Wyłączność i zobowiązania ilościowe” w motywie 142 zaskarżonej decyzji oraz w rubryce „Zobowiązania ilościowe i jednostronne warunki dotyczące określonych ilości” w motywie 302 zaskarżonej decyzji. Jeżeli chodzi o twierdzenie skarżących, zgodnie z którym w 1999 r. Lidl zakupiła jedynie 21 sztuk RVM, trzeba podkreślić, że ta okoliczność nie może podważyć faktu, iż porozumienie zobowiązywało klienta do zakupu 40 urządzeń w okresie dwóch lat, zważywszy, że dwuletni okres umowny nie dobiegł jeszcze końca. Należy więc oddalić uwagi skarżących odnoszące się do tego porozumienia. W odniesieniu do porozumienia podpisanego w dniu 29 września 2000 r. wystarczy stwierdzić, że po pierwsze, skarżące nie zaprzeczają, iż klient zobowiązał się do zakupu 77 urządzeń do końca roku, a po drugie, że w zaskarżonej decyzji porozumienie to nie zostało wzięte pod uwagę przy określeniu wielkości części rynku, która nie mogła być zdobyta przez konkurentów skarżących (zob. motyw 163 i przypis na dole strony 335 zaskarżonej decyzji). Wobec powyższego również to zastrzeżenie nie może zostać uwzględnione. –       Superunie (2001) Skarżące w istocie podnoszą, że Superunie jest wspólnotą zakupową działającą według prawa holenderskiego, że jej członkowie podejmują w sposób niezależny swoje decyzje dotyczące zakupów i że podpisane z tego rodzaju organizacją porozumienie zawierające zobowiązanie do zakupu co najmniej 130 urządzeń w ciągu półtora roku nie jest dla jej członków wiążące. Argumenty skarżących nie mogą zostać uwzględnione. W tym względzie należy odwołać się do rozważań zawartych w pkt 61–66 powyżej w odniesieniu do porozumień ze wspólnotami zakupowymi. W związku z powyższym należy uznać, że w odniesieniu do czterech zakwestionowanych przez skarżące umów dotyczących Niderlandów decyzja Komisji nie jest obarczona oczywistym błędem w ocenie. Szwecja Skarżące twierdzą, że w zaskarżonej decyzji większość umów zawartych w Szwecji została błędnie zakwalifikowana i że z tego względu decyzja ta jest obarczona oczywistym błędem w ocenie. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. –       ICA Handlares (Szwecja) i Hakon Gruppen (Norwegia) (2000–2002) Skarżące twierdzą, że ta umowa, stanowiąca aneks do umowy zawartej pomiędzy grupą Tomra i Royal Ahold, nie może zostać uznana za umowę na wyłączność, ponieważ samo porozumienie z Royal Ahold nie zostało uznane za taką umowę. Skarżące dodają, że ICA, podobnie jak Hakon, są „centrami administracyjnymi” dla całkowicie niezależnych punktów sprzedaży. Skarżące twierdzą, że wobec tego nawet gdyby rozpatrywane porozumienie było umową na wyłączność, nic nie uniemożliwiałoby punktom sprzedaży zaopatrywania się w RVM u konkurentów skarżących. W odniesieniu do argumentu dotyczącego uznania porozumienia za umowę na wyłączność należy stwierdzić, iż umowa z Royal Ahold Global Master została już wcześniej zbadana i stwierdzono, że była to umowa na wyłączność (zob. pkt 128–133 powyżej). Komisja słusznie uznała więc, że porozumienie z ICA, stanowiące aneks do tej umowy, z definicji stawało się umową na wyłączność. Ponadto z akt sprawy, w szczególności z „propozycji dodatkowego globalnego upustu w Norwegii i Szwecji”, wynika, iż Komisja słusznie mogła stwierdzić, że porozumienie zawierało też klauzulę umożliwiającą skorzystanie z dodatkowego upustu przy zakupie RVM. Komisja uznała bowiem zawarcie porozumienia za zachowanie stanowiące nadużycie, ponieważ nie ograniczało się ono do klauzuli wyłączności. Oprócz specjalnego rabatu wprowadzonego w Szwecji ICA otrzymywała zwrot wynikający z dziesięcioprocentowego upustu, jeżeli zobowiązała się zakupić co najmniej 1100 sztuk nowych RVM na terytorium Szwecji i Norwegii w okresie pomiędzy 2000 i 2002 r. Przedmiotem porozumienia było więc nie tylko wprowadzenie klauzuli wyłączności, ale też przywiązanie klienteli ICA i Hakon dzięki upustom udzielanym przy zakupie przekraczającym określone ilości sztuk RVM. W odniesieniu do argumentu skarżących dotyczącego niezależności punktów sprzedaży wystarczy odwołać się do rozważań przedstawionych w pkt 61–66 powyżej w odniesieniu do wspólnot zakupowych. Z tych powodów zastrzeżenie w całości należy odrzucić. –       Rimi Svenska (2000) Skarżące twierdzą, że nie istniało żadne zobowiązanie ilościowe dotyczące globalnego zamówienia z kwietnia 2000 r., ponieważ w okresie objętym tym porozumieniem Rimi Svenska zakupiła zaledwie 23 sztuki RVM za kwotę 2,6 mln koron szwedzkich (SEK), podczas gdy rabat z mocą wsteczną miał być zwrócony wyłącznie w sytuacji, gdyby zakupy przekroczyły kwotę 7,5 mln SEK. Skarżące wskazują w replice, że założony cel nie został osiągnięty również w ramach szerszego porozumienia zawartego z ICA. Te argumenty nie mogą zostać wzięte pod uwagę, ponieważ porozumienie z Rimi Svenska zostało zastąpione w październiku 2000 r. przez szersze porozumienie zawarte z ICA Ahold, której Rimi Svenska jest spółką zależną; porozumienie to przewidywało takie same dziesięcioprocentowe rabaty, ale warunki uzyskania upustu były bardziej elastyczne. Rimi Svenska nie straciła więc rabatu, do którego była uprawniona na mocy wcześniejszego porozumienia, również przewidującego upust, jeżeli wybrała Tomra jako głównego dostawcę. Nie można w tym względzie pominąć pisma z dnia 2 listopada 2000 r., stanowiącego załącznik do skargi, które potwierdza, że Rimi Svenska skorzystała z częściowego upustu udzielonego z mocą wsteczną i że pozostała część upustu miała jej zostać udzielona w listopadzie 2000 r. Z dokumentu wynika ponadto, że globalne zamówienie zostało odwołane i zastąpione przez bardziej ogólne porozumienie ICA, jak zostało to przypomniane w pkt 154 powyżej. Należy też wskazać, że brak jest dowodów na poparcie twierdzenia skarżących, zgodnie z którym przewidziany cel nie został osiągnięty również w przypadku szerszej umowy zawartej z ICA. Wobec tego to zastrzeżenie skarżących również powinno zostać oddalone. –       Spar, Willys i KB Exonen (grupa Axfood) (2000) Skarżące twierdzą, iż Komisja nie przedstawiła dowodów na istnienie porozumienia dającego Spar „prawo” do rabatów z mocą wsteczną. Skarżące podnoszą, że w ich odpowiedzi na pismo w sprawie przedstawienia zarzutów wyraźnie powołały się na oświadczenie Axfood, z którego wynika, że Spar i Willys dokonywały zakupów na podstawie porozumienia zawartego pomiędzy D‑Gruppen i grupą Tomra w 2000 r., które nie przewidywało upustów opartych na wielkości zakupów. W tym względzie należy zauważyć, że w zaskarżonej decyzji Komisja stwierdziła, iż omawiane porozumienia przewidują upusty z mocą wsteczną w zamian za dokonanie zakupu od skarżących określonej liczby produktów. Skarżące twierdzą, iż Komisja nie przedstawiła dowodów na poparcie swoich twierdzeń. Skarżące wydają się jednak przedstawiać zaprzeczające sobie argumenty. Najpierw bowiem w ramach informacji dostarczonych Komisji skarżące przyznały, że zawarły ze Spar i z Willys porozumienia zawierające klauzule dotyczące upustów z mocą wsteczną. Następnie twierdziły, że porozumienia te albo wchodziły w zakres szerszego porozumienia niezawierającego klauzuli dotyczącej upustów, albo nigdy nie istniały. W końcu utrzymywały, że niektóre dowody zniknęły. W świetle dowodów, którymi dysponuje Sąd, zastrzeżenie to bezsprzecznie powinno zostać oddalone. –       Axfood (2001) Skarżące twierdzą, że porozumienie to nie było wiążące i że Axfood nie była zobowiązana do zakupu określonych w nim ilości. Podnoszą one, że Axfood zakupiła jedynie połowę ustalonej ilości. Bezspornym jest, że to porozumienie ani nie było umową na wyłączność, ani nie zawierało zobowiązania ilościowego. Porozumienie to zostało wymienione w motywie 314 zaskarżonej decyzji zatytułowanym „Systemy rabatowe”. Jak wskazują motyw 178 i przypis na dole strony 389 tej decyzji, chodzi o porozumienie określające progi uprawniające klienta do otrzymania rabatu z mocą wsteczną, w zależności od liczby zakupionych urządzeń. Ponieważ skarżące nie kwestionują tego stwierdzenia, nie ma potrzeby orzekania w przedmiocie tego zastrzeżenia. –       Axfood (2003–2004) Skarżące twierdzą, że to porozumienie nie było umową na wyłączność, ponieważ Axfood miała wyraźne przyzwolenie na testowanie urządzeń konkurencyjnych, i że porozumienie to w żaden sposób nie uniemożliwiało jej zakupu takich urządzeń. W tym względzie wystarczy stwierdzić, że porozumienie to nie mieści się w zakresie czasowym naruszenia stwierdzonego w zaskarżonej decyzji. Wobec tego nie ma potrzeby orzekania w przedmiocie tego zastrzeżenia podnoszonego przez skarżące. Mając powyższe na uwadze, należy stwierdzić, że jeżeli chodzi o porozumienia zawarte w Szwecji, zaskarżona decyzja nie jest obarczona oczywistym błędem w ocenie. Norwegia Skarżące podnoszą, że wszystkie porozumienia dotyczące Norwegii (100% sprzedaży skarżących w Norwegii) przywołane przez Komisję nie istniały lub nie zawierały żadnej klauzuli wyłączności, zobowiązań ilościowych lub upustów z mocą wsteczną. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. –       Køff Hedmark i Rema 1000 (1996), AKA/Spar Norge (1997) Skarżące twierdzą, że domniemane porozumienia z ww. klientami nie stanowią umów na wyłączność, lecz zwyczajne oferty określające ceny. Co więcej, skarżące podkreślają, że porozumienia dotyczące lat 1996 i 1997 nie mieszczą się w czasowym zakresie zastosowania zaskarżonej decyzji. Zważywszy, że te trzy porozumienia rzeczywiście nie mieszczą się w czasowym zakresie zastosowania decyzji, nie ma potrzeby orzekania w przedmiocie tego zastrzeżenia. –       NorgesGruppen, Hakon Gruppen, NKL (COOP) i Rema 1000 (1999–2000) Na wstępie skarżące zarzucają Komisji, że nie wprowadziła rozróżnienia między tymi różnego rodzaju umowami i że odnoszące się do nich motywy decyzji są „trudne do zrozumienia”. Jeżeli chodzi o porozumienie z NorgesGruppen, skarżące podnoszą, że nie jest ono umową na wyłączność. Twierdzą bowiem, że całkowity popyt klienta wynosił 1300 sztuk RVM. Tymczasem jedynie 635 sztuk RVM zostało zamówionych od skarżących. Z faktu, iż zapotrzebowanie przewyższało zamówienie, skarżące wnioskują, że dodatkowe zaopatrzenie zostało dokonane u konkurencyjnych przedsiębiorstw. Zdaniem skarżących Komisja nie uwzględniła pisma z dnia 13 października 1998 r. potwierdzającego rzeczywiste zapotrzebowanie klienta. Co więcej, skarżące twierdzą, iż sama Komisja przyznała, że NorgesGruppen nie była zobowiązana do zakupu od nich minimalnej liczby sztuk RVM. W zamówieniu złożonym przez skarżące i jego potwierdzeniu była wyraźnie mowa o tym, że porozumienie nie było umową na wyłączność. Wreszcie skarżące wskazują, że Komisja podniosła istotny argument dotyczący upustu, który NorgesGruppen powinna była zwrócić, jeżeli zakupiłaby mniej niż 500 sztuk RVM. Zdaniem skarżących fakty pokazują zaś, że tak nie było, gdyż zamówionych zostało 635 urządzeń. Według skarżących Komisja nie zdołała wykazać, na czym polegała różnica między tym porozumieniem a zwyczajnym upustem udzielanym w związku z wielkością zakupów. Jeżeli chodzi o Hakon Gruppen, skarżące utrzymują, że żaden minimalny próg zakupów nie został określony, ponieważ w potwierdzeniu zamówienia przez klienta zostało zastrzeżone, iż mógł on zakupić mniejszą liczbę sztuk RVM, chociaż prawo do upustu przysługiwało mu wyłącznie za rzeczywiście zakupione maszyny. Zdaniem skarżących dowód ten nie został zresztą zakwestionowany przez Komisję. Co więcej, skarżące zarzucają Komisji, iż nie uwzględniła dowodów wskazujących na to, że porozumienie nie było umową na wyłączność, w szczególności protokołu ze spotkania „panel dla sklepów” z dnia 2 lutego 1999 r. W odniesieniu do NKL (COOP) skarżące podnoszą, że ten klient nie był zobowiązany do dokonania zakupów w ustalonej wielkości i że w zaskarżonej decyzji nie zostało wykazane, iż skarżące dostosowywały zamówienie do indywidualnego popytu klienta. Skarżące twierdzą również, że w rozpatrywanym okresie NKL zaopatrywała się też u konkurencyjnego Lindco. Wreszcie, jeżeli chodzi o porozumienie zawarte z Rema 1000, skarżące utrzymują, że domniemane porozumienie zawierające propozycję rabatu w przypadku zamówienia 200 urządzeń nie zostało podpisane przez klienta i nie zobowiązywało Rema 1000 do zakupu minimalnej liczby RVM. Powołują się na oświadczenia Rema 1000, zgodnie z którymi inni konkurenci nie mogli konkurować z jakością i poziomem obsługi skarżących. Dodają wreszcie, że Rema 1000 zaopatrywała się głównie u ich konkurentów. Porozumienia z NorgesGruppen, Hakon Gruppen, NKL (COOP) i Rema 1000 powinny zostać zbadane jednocześnie. Skarżące zasadniczo zarzucają Komisji, że uznała te porozumienia za umowy na wyłączność i stwierdziła, iż skarżące przewidywały progresywny upust udzielany w zamian za zamówione ilości. Co do argumentu dotyczącego istnienia umów na wyłączność, nie ma potrzeby orzekania w tym przedmiocie, ponieważ w zaskarżonej decyzji porozumienia te nie zostały uznane za umowy na wyłączność (zob. motyw 302 zaskarżonej decyzji). Jeżeli chodzi o argument odnoszący się do uznania porozumień za zobowiązania ilościowe, w zamian za wykonanie których udzielane miały być znaczne rabaty, Komisja słusznie uznała, że do stwierdzenia istnienia takich zobowiązań istotne jest ustalenie, czy praktyki te stanowią zachętę, aby nie dokonywać zakupów u konkurentów. W odniesieniu do porozumienia zawartego z Rema 1000 okazuje się, że upust jest znaczny w stosunku do liczby zakupionych maszyn (14% za 200 sztuk), podczas gdy w przypadku innych umów występował upust podobny jednak za zakup zdecydowanie większych ilości (500 maszyn). Ponadto w przypadku wszystkich innych umów skarżące proponowały udzielenie upustu przed zakupem RVM, z zastrzeżeniem, że w przypadku nieosiągnięcia przewidzianej ilości obowiązkiem klienta będzie zwrócić upust przyznany za niezamówione maszyny. Stanowi to, jak słusznie podkreśla Komisja, silniejszą zachętę dla klienta, niż gdyby upust udzielany był przy każdym zamówieniu. W konsekwencji to zastrzeżenie skarżących należy oddalić. –       NorgesGruppen (2000–2001) Jeżeli chodzi o porozumienie zawarte z NorgesGruppen na lata 2000 i 2001, skarżące utrzymują, że wbrew twierdzeniom Komisji, z tym klientem nie zostało zawarte żadne porozumienie. Ich zdaniem chodziło o niepodpisaną ofertę. W tym względzie należy stwierdzić, że załączona do skargi niepodpisana oferta została dostarczona Komisji przez skarżące w odpowiedzi na żądanie udostępnienia informacji, w którym skarżące zostały wezwane do przedstawienia wszelkich porozumień, także tych zawartych w sposób nieformalny. Trzeba również dodać, iż na podstawie dowodów zawartych w aktach sprawy można stwierdzić, że skarżące zaoferowały rabat udzielany z góry w oparciu o zakładaną wielkość zakupów w liczbie 150 sztuk RVM i zaopatrywały klienta po obniżonej cenie (zob. motyw 247 i przypis na dole strony 547 zaskarżonej decyzji). Choć zaś prawdą jest, że dokument załączony do skargi stanowi niepodpisaną ofertę, niemniej jednak rabat został przyznany i sprzedaż odbywała się zgodnie z warunkami zaproponowanymi w tym dokumencie. Ponadto w wyniku tego klient nie dokonał w tym czasie żadnych zakupów u dostawców konkurencyjnych. Wreszcie należy stwierdzić, że w samej zaskarżonej decyzji zostało wskazane, że chodziło o niepodpisaną ofertę i że cel dotyczący wielkości zakupów nie został osiągnięty. W świetle tych rozważań zastrzeżenie to należy oddalić. –       NKL (COOP) i Rema 1000 (2000–2001) Jeżeli chodzi o NKL (COOP), skarżące przyznają, że NKL został zaproponowany dziesięcioprocentowy upust mający zastosowanie w przypadku, kiedy zakupy przekroczą 150 sztuk RVM. Skarżące twierdzą jednak, że NKL nie podpisała tej oferty i że ostatecznie porozumienie nie zostało zawarte. Skarżące podnoszą, że fakt, iż rzeczywiste zakupy klienta były mniejsze niż początkowy cel określony w ofercie, dowodzi braku istnienia wiążącego zobowiązania. W odniesieniu do Rema 1000 skarżące przedstawiają tę samą argumentację co w przypadku porozumienia zawartego z NKL (COOP), ponieważ również tym razem według nich złożona została oferta upustu udzielanego przy zakupie 70 maszyn, którą jednak klient odrzucił. Wobec tego skarżące zaprzeczają, że zostało zawarte porozumienie. Argument skarżących, zgodnie z którym rzeczywiste zakupy obu klientów były mniejsze niż początkowy cel określony w ofercie, co dowodzi braku istnienia wiążącego zobowiązania, musi zostać oddalony. W tym względzie należy w pierwszej kolejności zauważyć, że w zaskarżonej decyzji nie stwierdzono, że ci dwaj klienci [NKL (COOP) i Rema 1000] byli umownie zobowiązani do zakupu określonej ilości. W rzeczywistości te dwie spółki są wymienione w motywie 302 zaskarżonej decyzji w rubryce „Zobowiązania ilościowe i jednostronne warunki związane z określonymi ilościami”. W obu przypadkach chodziło o rabaty, których udzielenie było uzależnione od zakupienia przez klienta dużej liczby maszyn w okresie mniej więcej jednego roku. W przypadku Rema 1000 system rabatowy przewidywał bezpośredni rabat warunkowy (10% za zakup 70 urządzeń) i dodatkowy trzyprocentowy rabat z mocą wsteczną za zakup 85 urządzeń. Klient dokonał zakupu 73 urządzeń (zob. motyw 261 zaskarżonej decyzji). W drugiej kolejności należy podkreślić, że w zaskarżonej decyzji zostały wzięte pod uwagę stosunkowo elastyczne warunki umowne, jakie w porównaniu do innych norweskich klientów zaproponowano na przykład NKL (COOP), i zostały one w niej uwzględnione (zob. motyw 256 i w odniesieniu do skutków praktyk skarżących przypis na dole strony 604). Komisja słusznie wskazuje tu, że niekoniecznie decydujące znaczenie musi mieć stwierdzenie, czy określony cel został, czy też nie został osiągnięty, w przypadku kiedy u konkurentów nie zastały dokonane żadne zakupy lub dokonane u nich zakupy były niewielkie (zob. motyw 312 zaskarżonej decyzji). Z powyższych względów należy oddalić to zastrzeżenie. W świetle powyższych rozważań argument skarżących, zgodnie z którym wszystkie porozumienia dotyczące Norwegii zostały w zaskarżonej decyzji błędnie zakwalifikowane, powinien zostać oddalony. Wobec tego należy oddalić drugą część zarzutu pierwszego, a co za tym idzie – zarzut pierwszy w całości. B – W przedmiocie zarzutów drugiego i czwartego, dotyczących istnienia oczywistych błędów w ocenie kwestii, czy porozumienia mogły wykluczyć konkurencję, i braku uzasadnienia Zarzuty drugi i czwarty skarżących zostały połączone w ramach niniejszego zarzutu, który dzieli się na trzy części. Po pierwsze, zdaniem skarżących Komisja w sposób oczywisty naruszyła prawo, stwierdzając, że porozumienia w sprawie wyłączności, zindywidualizowane zobowiązania ilościowe i zindywidualizowane upusty z mocą wsteczną są per niezgodne z prawem na podstawie art. 82 WE, i nie wyjaśniając, jaki test lub jakie kryteria wykorzystała, aby ocenić, czy te porozumienia mogły ograniczyć lub wykluczyć konkurencję. Po drugie, według skarżących Komisja nie zbadała, czy część rynku RVM podlegająca konkurencji była wystarczająco znaczna, aby umożliwić równie skutecznym konkurentom pozostanie na rynku. Po trzecie, ocena przez Komisję możliwości w zakresie wykluczenia konkurencji przypisywanych upustom, które miały być udzielane z mocą wsteczną, oparta jest zdaniem skarżących na nieścisłych i wprowadzających w błąd dowodach oraz hipotezach. 1.     W przedmiocie domniemanej niezgodności z prawem per se porozumień skarżących i w przedmiocie braku wyjaśnienia dotyczącego testu lub kryteriów wykorzystanych przez Komisję, aby ocenić, czy te porozumienia mogły ograniczyć lub wykluczyć konkurencję a)     Argumenty stron W pierwszej kolejności skarżące zarzucają Komisji oczywiste naruszenie prawa ze względu na nieuwzględnienie przy dokonywaniu oceny prawnej kontekstu rynkowego, w który wpisywały się te trzy rodzaje porozumień. Skarżące wskazują, że Komisja pominęła kryterium przyjęte w wyroku w sprawie Michelin II. Podnoszą, iż zgodnie z wyrokiem w sprawie Michelin II w zaskarżonej decyzji należy wykazać, że porozumienia „mogą powodować” ograniczenie konkurencji. Zdaniem skarżących wymaga to zbadania kontekstu rynkowego. Według nich nic lub prawie nic nie pozostawałoby bowiem z kryterium przyjętego w ww. wyroku w sprawie Hoffmann‑La Roche przeciwko Komisji, jeżeli na podstawie ww. wyroku w sprawie Michelin II Komisja miałaby wyłącznie obowiązek zbadać treść porozumienia w świetle art. 82 WE. Skarżące dodają, że kryterium per se w zawarte zaskarżonej decyzji doprowadzi do zakazania wielu porozumień w ramach rynku wewnętrznego, w różnych sektorach, nawet jeżeli zwiększają one konkurencję, nie zaś ją ograniczają, w zależności od kontekstu rynkowego. Zdaniem skarżących w teorii ekonomii i w praktyce handlowej brak jest podstaw, aby twierdzić, że porozumienia w sprawie wyłączności, zindywidualizowane zobowiązania ilościowe i zindywidualizowane upusty prowadzą zawsze lub prawie zawsze do ograniczenia konkurencji, jeżeli są wykorzystywane przez przedsiębiorstwo mające dominującą pozycję rynkową. Skarżące podnoszą, że nie badając niektórych okoliczności, Komisja nie dokonała oceny, czy z prawnego punktu widzenia ich praktyki mogły ograniczać konkurencję. Okoliczności, których Komisja nie zbadała, to zdaniem skarżących fakt, iż skarżące były jedynym producentem RVM zdolnym zaoferować „rewolucyjną technologię” horyzontalnego zaopatrzenia w latach 1997–2001, fakt, że w latach 1998–2002 konkurenci skarżących wciąż mogli oferować swoje maszyny części rynku RVM równej co najmniej 61% jego całkowitej wartości, fakt, że skarżące sprzedawały swoje maszyny bezpośrednio klientowi końcowemu (sieciom supermarketów), że porozumienia nie uniemożliwiały dostępu konkurentów do dystrybutorów i wreszcie fakt, że sieci supermarketów są profesjonalnymi nabywcami zdolnymi porównać RVM skarżących z RVM konkurentów i wobec tego samodzielnie zdecydować, które RVM miały korzystną cenę, dobrą jakość, niezawodność, technologię oraz dobry poziom obsługi. W drugiej kolejności skarżące podnoszą, że zaskarżona decyzja oparta jest na założeniu prawnym, zgodnie z którym art. 82 WE wymaga jedynie, aby Komisja wykazała istnienie i formę porozumień, natomiast nie zawiera ona odpowiedniego uzasadnienia kwestii, dlaczego którekolwiek z 49 porozumień mogło wykluczyć konkurentów z rynku RVM. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. b)     Ocena Sądu Należy przypomnieć, że zgodnie z utrwalonym orzecznictwem pojęcie nadużywania jest pojęciem obiektywnym, które odnosi się do zachowań przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą, mogących wpłynąć na strukturę rynku, na którym ze względu na obecność takiego przedsiębiorstwa konkurencja jest już osłabiona, oraz stwarzających przeszkodę w utrzymaniu istniejącego poziomu konkurencji lub jej rozwoju na rynku poprzez stosowanie środków odmiennych od tych, jakie stosuje się w warunkach normalnej konkurencji między towarami lub usługami na podstawie świadczeń podmiotów. Wynika z tego, że art. 82 WE zakazuje przedsiębiorstwu dominującemu wykluczania konkurenta i wzmacniania w ten sposób swojej pozycji przy wykorzystaniu środków innych niż oparte na konkurencji między świadczeniami. Ustanowiony w tym postanowieniu zakaz uzasadniony jest również troską o to, aby nie powodować szkody dla konsumentów (wyrok Sądu z dnia 23 października 2003 r. w sprawie T‑65/98 Van den Bergh Foods przeciwko Komisji, Rec. s. II‑4653, pkt 157). Choć stwierdzenie, iż dane przedsiębiorstwo zajmuje pozycję dominującą, nie jest samo w sobie zastrzeżeniem wysuniętym wobec tego przedsiębiorstwa, to jednak ciąży na nim, niezależnie od przyczyn posiadania takiej pozycji, szczególna odpowiedzialność za przestrzeganie, aby jego zachowanie nie naruszało skutecznej i niezakłóconej konkurencji na wspólnym rynku (wyrok Trybunału z dnia 9 listopada 1983 r. w sprawie 322/81 Nederlandsche Banden‑Industrie‑Michelin przeciwko Komisji, Rec. s. 3461, pkt 57; wyrok Sądu z dnia 17 września 2007 w sprawie T‑201/04 Microsoft przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. II‑3601, pkt 229). Podobnie choć stwierdzenie, iż dane przedsiębiorstwo zajmuje pozycję dominującą, nie pozbawia przedsiębiorstwa mającego taką pozycję prawa do obrony swoich interesów handlowych, w przypadku kiedy są one zagrożone i jeżeli przedsiębiorstwo to ma możliwość w rozsądnym zakresie dokonać czynności uznanych przez nie za właściwe w celu ochrony jego interesów, nie można jednak zezwolić na takie zachowania, w przypadku kiedy służą one wzmocnieniu tej pozycji i jej nadużyciu (wyrok Trybunału z dnia 14 lutego 1978 r. w sprawie 27/76 United Brands i United Brands Continental przeciwko Komisji, Rec. s. 207, pkt 189; ww. wyrok w sprawie Michelin II, pkt 55). Należy ponadto przypomnieć, że zgodnie z orzecznictwem, w przypadku przedsiębiorstwa zajmującego na rynku pozycję dominującą związanie nabywców – choćby na ich życzenie – obowiązkiem lub obietnicą zaopatrywania się wyłącznie w tym przedsiębiorstwie w celu pokrycia całości lub znacznej części ich zapotrzebowania stanowi nadużycie pozycji dominującej w rozumieniu art. 82 WE, bez względu na to, czy to zobowiązanie zostało zaciągnięte bez dodatkowych zastrzeżeń, czy też w zamian za przyznanie rabatu. To samo dotyczy sytuacji, w której takie przedsiębiorstwo, nie nakładając na nabywców formalnego obowiązku, stosuje na mocy porozumień zawartych z tymi nabywcami albo jednostronnie system rabatów lojalnościowych, to znaczy upustów przyznawanych, pod warunkiem że klient zaopatruje się celem pokrycia całości lub istotnej części swojego zapotrzebowania wyłącznie u przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą (ww. wyrok w sprawie Hoffman‑La Roche przeciwko Komisji, pkt 89). Takie zobowiązania w przedmiocie wyłącznego zaopatrzenia, bez względu na to, czy w zamian oferowany jest rabat lub czy aby zachęcić nabywcę do kupowania wyłącznie od przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą, przyznawany jest rabat lojalnościowy, są sprzeczne z celem niezakłóconej konkurencji na wspólnym rynku, ponieważ nie opierają się na żadnym usprawiedliwiającym ten ciężar lub ten przywilej świadczeniu gospodarczym, lecz mają za cel pozbawienie nabywcy możliwości wyboru źródła zaopatrzenia bądź jej ograniczenia i do zamknięcia innym producentom dostępu do rynku (ww. wyrok w sprawie Hoffmann‑La Roche przeciwko Komisji, pkt 90). Jeżeli chodzi w szczególności o przyznawanie rabatów przez przedsiębiorstwo zajmujące pozycję dominującą, z utrwalonego orzecznictwa wynika, że rabat lojalnościowy przyznawany w zamian za zobowiązanie klienta do zaopatrywania się wyłącznie lub prawie wyłącznie u przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą jest sprzeczny z art. 82 WE. Rabat taki ma bowiem na celu zapobieżenie, poprzez przyznawanie korzyści finansowych, zaopatrywaniu się klientów u konkurencyjnych producentów (wyrok Trybunału z dnia 16 grudnia 1975 r. w sprawach połączonych od 40/73 do 48/73, 50/73, od 54/73 do 56/73, 111/73, 113/73 i 114/73, Suiker Unie i in. przeciwko Komisji, Rec. s. 1663, pkt 518; ww. wyrok w sprawie Michelin II, pkt 56). System rabatów skutkujący wykluczeniem z rynku jest uważany za niezgodny z art. 82 WE, jeśli jest on stosowany przez przedsiębiorstwo zajmujące pozycję dominującą. Z tego powodu Trybunał orzekł, że system rabatów uzależniony od dokonania założonych zakupów narusza art. 82 WE (ww. wyrok w sprawie Michelin II, pkt 57). Systemy rabatów ilościowych związanych wyłącznie z wielkością zakupów dokonywanych u przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą zazwyczaj są uważane za niewywołujące skutku wykluczającego zakazanego przez art. 82 WE. Jeżeli zwiększenie dostarczanych ilości pociąga za sobą obniżenie kosztów dostawcy, wtedy ma on prawo, poprzez zaoferowanie korzystniejszej ceny, przenieść to obniżenie kosztów na swego klienta. Rabaty ilościowe powinny być więc odzwierciedleniem zwiększonej efektywności i ekonomii skali osiągniętych przez przedsiębiorstwo zajmujące pozycję dominującą (ww. wyrok w sprawie Michelin II, pkt 58). Z powyższego wynika, że system rabatowy, w ramach którego wysokość upustu wzrasta wraz z wielkością zakupów, nie narusza art. 82 WE, jeśli kryteria i warunki przyznawania rabatów nie wskazują na to, iż system ten nie opiera się na gospodarczo uzasadnionym świadczeniu wzajemnym, lecz ma za cel, tak jak rabat lojalnościowy i rabat celowy, zapobieżenie zaopatrywaniu się klientów u konkurencyjnych producentów (ww. wyroki w sprawie Hoffmann‑La Roche przeciwko Komisji, pkt 90; w sprawie Michelin II, pkt 59). Aby ustalić, czy stosowanie danego systemu rabatów ilościowych stanowi ewentualne nadużycie, należy najpierw ocenić wszystkie jego okoliczności, a w szczególności kryteria i warunki przyznawania rabatów, oraz zbadać, czy rabaty te mają na celu, poprzez przyznanie korzyści, która nie opiera się na żadnym usprawiedliwiającym ją świadczeniu gospodarczym, pozbawienie nabywcy możliwości wyboru źródła zaopatrzenia bądź jej ograniczenie, zamknięcie konkurentom dostępu do rynku, stosowanie wobec partnerów handlowych nierównych warunków w odniesieniu do równoważnych świadczeń lub wzmocnienie pozycji dominującej dzięki zakłóceniu konkurencji (ww. wyrok w sprawie Michelin II, pkt 60). Z orzecznictwa tego wywnioskować można, że – jak zresztą podnoszą skarżące – aby sprawdzić, czy porozumienia w sprawie wyłączności, zindywidualizowane zobowiązania ilościowe i zindywidualizowane upusty z mocą wsteczną są zgodnie z art. 82 WE, należy zbadać, czy na podstawie oceny całości okoliczności sprawy, a więc również kontekstu, w jaki te porozumienia były wpisane, praktyki te miały na celu lub mogły powodować ograniczenie lub wykluczenie konkurencji na rozpatrywanym rynku. W pierwszej kolejności w niniejszej sprawie należy zbadać, czy w zaskarżonej decyzji Komisja pominęła kontekst, w jaki rozpatrywane porozumienia były wpisane, a w drugiej kolejności, czy odpowiednio uzasadniła swój wniosek dotyczący kwestii, czy porozumienia mogły powodować wykluczenie konkurencji. W tym względzie należy stwierdzić, że w zaskarżonej decyzji, po zbadaniu struktury rynków właściwych, pozycji zajmowanej na nich przez skarżące i ich konkurentów i stwierdzeniu, że skarżące posiadały bardzo silną pozycję dominującą (zob. motywy 12–96 zaskarżonej decyzji), zbadana została indywidualnie każda z praktyk stosowanych przez skarżące (zob. motywy 97–133 zaskarżonej decyzji). Następnie obszerny fragment zaskarżonej decyzji został poświęcony zbadaniu możliwości zakłócenia konkurencji poprzez te praktyki w okolicznościach niniejszej sprawy (zob. na przykład motywy 159–166, 180–187, 218–226, 234–240, 264–277 i 286–329 zaskarżonej decyzji). Ponadto w zaskarżonej decyzji po powiązaniu praktyk stosowanych przez skarżące na każdym z rozpatrywanych rynków krajowych z wielkością klientów, czasem obowiązywania porozumień, ewolucją popytu na tym samym rynku i wyrażonej w procentach związanej części popytu stwierdzone zostało, że praktyki te mogły uniemożliwiać pojawienie się lub rozwój konkurencji i że doszło do nadużycia, ponieważ praktyki te miały na celu zamknięcie dostępu do znacznej części popytu. W szczególności, jeżeli chodzi o stosowane przez skarżące systemy upustów i rabatów, w zaskarżonej decyzji przedstawiono w formie graficznej „efekt wchłonięcia” występujący w każdym z państw w przypadku niektórych z tych systemów. Pomimo że zgodnie z orzecznictwem nie było to konieczne, Komisja zbadała również, w świetle warunków panujących na rynku, rzeczywiste skutki praktyk stosowanych przez skarżące. W odniesieniu do innych okoliczności, które zdaniem skarżących powinny zostać zbadane w zaskarżonej decyzji w celu wykazania, czy ich praktyki mogły ograniczać konkurencję, należy poczynić następujące uwagi. Po pierwsze, domniemana przewaga techniczna skarżących, które według ich twierdzeń były jedynymi producentami RVM zdolnymi zaoferować „rewolucyjną technologię” horyzontalnego zaopatrzenia w latach 1997–2001, nie może mieć wpływu na stwierdzenie, czy porozumienia mogły powodować ograniczenie konkurencji. Ta okoliczność mogłaby jedynie mieć wpływ na badanie konkurencyjnej pozycji skarżących na rynku, a więc na ich pozycję dominującą. Po drugie, należy stwierdzić, iż fakt, że maszyny były sprzedawane bezpośrednio klientom końcowym, jest okolicznością przemawiającą za stwierdzeniem nadużycia pozycji dominującej, nie zaś odwrotnie. Chociaż bowiem z pewnością prawdą jest, że rozpatrywane porozumienia teoretycznie nie uniemożliwiały konkurentom dostępu do dystrybutorów, oczywiste jest jednak, że dystrybutorzy nie mieli żadnego interesu w zakupie RVM, skoro porozumienia skarżących uniemożliwiały ich konkurentom oferowanie swoich RVM klientom końcowym. Po trzecie, w odniesieniu do faktu, że sieci supermarketów są profesjonalnymi nabywcami zdolnymi porównać RVM skarżących z RVM konkurentów i dokonać spośród nich wyboru, należy stwierdzić, że zachowanie skarżących miało w sposób oczywisty na celu wprowadzenie postanowień zachęcających klientów do niezaopatrywania się u innych dostawców i utrzymanie takiej sytuacji. Wreszcie wzorem Komisji należy zauważyć, że skarżące miały pełną możliwość przedstawienia obiektywnego i zgodnego z zasadami konkurencji ekonomicznego uzasadnienia swoich praktyk. Mogły wyjaśnić, jakiego ewentualnego zwiększenia wydajności spodziewały się wskutek stosowanych przez siebie umów na wyłączność, zobowiązań ilościowych i zindywidualizowanych systemów rabatowych. Skarżące nie podnoszą jednak przed Sądem, że ich zachowanie przyniosło jakiekolwiek zauważalne zwiększenie wydajności, było w inny sposób uzasadnione lub doprowadziło do obniżenia cen czy też przyniosło inną korzyść dla konsumentów. W świetle powyższych rozważań należy oddalić argument skarżących, zgodnie z którym Komisja zbadała jedynie treść rozpatrywanych porozumień, nie odnosząc się do kontekstu, w który porozumienia te były wpisane. W drugiej kolejności, jeżeli chodzi o zastrzeżenie dotyczące niewystarczającego uzasadnienia tego aspektu zaskarżonej decyzji, trzeba stwierdzić, że również to zastrzeżenie nie może zostać uwzględnione. Uzasadnienie wymagane na podstawie art. 253 WE powinno być dostosowane do danego aktu i przedstawiać w sposób jasny i jednoznaczny rozumowanie instytucji, która wydała akt, pozwalając zainteresowanym poznać podstawy podjętej decyzji oraz bronić swych praw, a sądowi dokonać jej kontroli (wyroki Trybunału: z dnia 13 marca 1985 r. w sprawach połączonych 296/82 i 318/82 Niderlandy i Leeuwarder Papierwarenfabriek przeciwko Komisji, Rec. s. 809, pkt 19; z dnia 19 września 2002 r. w sprawie C‑114/00 Hiszpania przeciwko Komisji, Rec. s. I‑7657, pkt 62). W przypadku decyzji wydanej na podstawie art. 82 WE zasada ta wymaga, aby zaskarżona decyzja wskazywała okoliczności faktyczne, od których zależy uzasadnienie prawne aktu, a także rozważania, które doprowadziły ją do wydania decyzji (zob. podobnie wyrok Sądu z dnia 30 stycznia 2007 r. w sprawie T‑340/03 France Télécom przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. II‑107, pkt 57, odwołanie nie dotyczyło tego punktu). W tym względzie należy odesłać do rozważań zawartych w pkt 216–218 powyżej, z których jasno wynika, że Komisja szczegółowo przedstawiła powody, dla których uznała, że rozpatrywane porozumienia mogły powodować ograniczenie lub wykluczenie konkurencji. Wobec tego niezaprzeczalne jest, że skarżące mogły zapoznać się z pełnym uzasadnieniem tego aspektu zaskarżonej decyzji. Należy ponadto stwierdzić, że Sąd miał pełną możliwość sprawowania kontroli zgodności z prawem zaskarżonej decyzji. Wynika stąd, że ten aspekt zaskarżonej decyzji został należycie uzasadniony. W świetle powyższych rozważań tę część zarzutu drugiego należy oddalić. 2.     W przedmiocie „niewystarczającego pokrycia” całkowitego popytu na RVM przez praktyki skarżących a)     Argumenty stron Skarżące podnoszą, że nawet jeżeli w zaskarżonej decyzji zostało wykazane, iż wszystkie rozpatrywane umowy mogły powodować skutek w postaci wykluczenia, ich zdaniem dowodziłoby to włącznie, że konkurenci zostali wykluczeni z zaopatrywania klientów, którzy już zawarli te umowy (których istnienie skarżące kwestionują). Konkurenci mogli jednak starać się pozyskać jako klientów inne przedsiębiorstwa. Aby stwierdzić naruszenie art. 82 WE, konieczne byłoby wykazanie w zaskarżonej decyzji, iż porozumienia te obejmowały tak dużą część rynku, że były zdolne wykluczyć z całości rynku liczbę konkurentów wystarczającą, aby spowodować znaczące ograniczenie konkurencji. Komisja nie wyjaśniła, dlaczego fakt, że konkurenci nie mogli sprzedawać swoich RVM określonym klientom, prowadził do wykluczenia ich z rynku jako całości. Skarżące podnoszą, że istotną kwestią jest ustalenie, czy pozostawanie konkurenta na rynku mogło być opłacalne, jeżeli zaspokajałby on jedynie tę część popytu, która podlegała konkurencji, i że Komisja powinna była określić miarę minimalnej wydajności koniecznej, aby móc prowadzić działalność na rozpatrywanym rynku. Jeżeli popyt ten był wystarczająco duży, a skala wydajności wystarczająco niewielka, aby umożliwić potencjalnemu konkurentowi wejście na rynek lub utrzymanie się na nim obok skarżących, Komisja powinna była uznać, że praktyki skarżących nie stanowiły nadużycia. Ponadto Komisja nie wskazała wyraźnie, jakiej części rynku powinny jej zdaniem dotyczyć porozumienia, aby mogły powodować wykluczenie konkurentów. Zaskarżona decyzja nie dostarcza żadnego obiektywnego kryterium umożliwiającego określenie, gdzie może przebiegać granica. Zdaniem skarżących, jeżeli Komisja przeprowadziłaby taką analizę, bardzo trudno byłoby jej udowodnić, że rozpatrywane porozumienia mogły powodować wykluczenie z rynku konkurentów mających taką samą wydajność. Podkreślają one, że na Komisji spoczywał obowiązek wykazania w zaskarżonej decyzji, że ich praktyki mogły powodować skutek w postaci wykluczenia. Według skarżących, wobec braku wystarczającego uzasadnienia zaskarżonej decyzji nie miały one obowiązku udowodnić, że było inaczej. Skarżące wskazują, że zawarta w odpowiedzi na skargę nowa analiza dotycząca wywołanego przez praktyki skarżących skutku w postaci wykluczenia jest niedopuszczalna. Przed Sądem zostało postawione pytanie o to, czy uzasadnienie zaskarżonej decyzji było w tym zakresie wystarczające. Zdaniem skarżących nie można bowiem co do zasady pozwolić, aby strona pozwana poprawiała błędy i uzupełniała braki, które wystąpiły w spornej decyzji, przedstawiając nową analizę i dodatkowe dowody na etapie postępowania przed Sądem. Skarżące odrzucają ponadto jako pozbawione znaczenia twierdzenie, zgodnie z którym określenie liczby konkurentów na rynku nie należy do dominującego przedsiębiorstwa. Różne rynki mogą być w pełni konkurencyjne nawet przy zmiennej liczbie konkurentów, niekiedy nawet wówczas, gdy jest ich zaledwie dwóch. Ich zdaniem do Komisji należało określenie w zaskarżonej decyzji progu wydajności dla przedsiębiorstw na rynku właściwym i określenie, czy rozmiar części rynku pozostającej do zdobycia pozwalał działać na nim wystarczającej liczbie spośród nich, aby zapewnić skuteczną konkurencję. W niniejszej sprawie Komisja tego nie uczyniła. Skarżące podnoszą wreszcie, że ich praktyki nie obejmowały wystarczająco dużej części całkowitego popytu. Skarżące szacują, że część popytu podlegająca konkurencji stanowiła, dla każdego z rynków krajowych, od co najmniej 30% do ponad 50% w większości przypadków, a dla pięciu rynków rozpatrywanych łącznie wynosiła średnio około 61%, co oznacza rocznie ponad 2000 urządzeń. Liczba ta jest większa niż minimalny poziom sprzedaży konieczny do zapewnienia wydajności producentowi RVM, szacowany przez skarżące na poziomie pomiędzy 500 i 1000 sztuk rocznie. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. b)     Ocena Sądu Przede wszystkim należy wskazać, że pytanie, na które w istocie trzeba odpowiedzieć, dotyczy tego, czy aby dowieść wykluczenia konkurentów z rynku jako całości, Komisja powinna była określić miarę minimalnej wydajności koniecznej, aby móc prowadzić działalność na rozpatrywanym rynku, a następnie zbadać, czy część rynku niepodlegająca konkurencji (to znaczy część popytu objęta praktykami skarżących) była wystarczająco duża, aby mogła skutkować wykluczeniem konkurentów. W niniejszej sprawie należy stwierdzić, iż w zaskarżonej decyzji Komisja uznała, że w przypadku państw i lat, w odniesieniu do których przyjęto, że nastąpiło naruszenie, niedostępna część popytu była „istotna” lub „niepozbawiona znaczenia”, oraz że przede wszystkim w „kluczowych latach” wzrostu na każdym z rozpatrywanych rynków stanowiła ona bardzo istotny fragment (zob. motyw 392 zaskarżonej decyzji). W zaskarżonej decyzji nie został jednak określony dokładny próg, powyżej którego praktyki skarżących mogły powodować wykluczenie konkurentów. Należy zaś wskazać, iż Komisja słusznie uznała, że zamykając dostęp do istotnej części rynku, jak miało to miejsce w niniejszej sprawie, dominujące przedsiębiorstwo uniemożliwiło wejście jednemu lub kilku konkurentom i wobec tego ograniczyło intensywność konkurencji na całym rynku. Nie można bowiem usprawiedliwić zamknięcia przez przedsiębiorstwo dominujące dostępu do istotnej części rynku poprzez wykazanie, że część rynku podlegająca konkurencji jest wciąż wystarczająca, aby znalazło się tam miejsce dla ograniczonej liczby konkurentów. Po pierwsze bowiem klienci znajdujący się w części rynku, do której dostęp jest zamknięty, powinni mieć możliwość korzystania z konkurencji w pełnym wymiarze, w jakim jest to możliwe na rynku, a konkurenci powinni móc konkurować jakością w obrębie całości rynku, nie zaś jedynie jego części. Po drugie, nie jest rolą dominującego przedsiębiorstwa określanie, ilu wydajnych konkurentów ma prawo konkurować z nim o część popytu podlegającą konkurencji. W związku z tym należy podkreślić, że jedynie analiza okoliczności konkretnej sprawy, taka jak ta dokonana przez Komisję w zaskarżonej decyzji, umożliwia stwierdzenie, czy praktyki przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą mogą wykluczyć konkurencję. Byłoby jednak czymś sztucznym ustalenie z góry, jaka jest wielkość związanej części rynku, której przekroczenie może powodować skutek w postaci wykluczenia konkurentów. W szczególności w pierwszej kolejności należy zauważyć, że praktyki stosowane przez skarżące przeciętnie zamykały dostęp do istotnej części, to znaczy dwóch piątych całego popytu w rozpatrywanym okresie i w badanych krajach. W konsekwencji nawet gdyby przyjęta została teza skarżących, zgodnie z którą zamknięcie dostępu do niewielkiej części rynku pozbawione jest znaczenia, w niniejszym przypadku ta część nie jest wcale niewielka. W drugiej kolejności efektem praktyk skarżących było często „związanie” bardzo dużej części popytu w czasie „kluczowych lat”, podczas których ten popyt był najwyższy i mógł umożliwić zwieńczone sukcesem wejścia na rynek, między innymi w latach 1999 i 2000 w Austrii, w 2001 r. w Niderlandach oraz w 1999 r. w Norwegii (zob. na przykład motywy 163, 219 i 237 zaskarżonej decyzji). W trzeciej kolejności należy przypomnieć, że praktyki skarżących wiązały popyt klientów końcowych, nie zaś dystrybutorów. Konkurenci nie mogli więc skorzystać z innych metod dystrybucji, które mogłyby złagodzić skutki praktyk stosowanych przez skarżące. W świetle tych rozważań tę część zarzutu drugiego należy oddalić. 3.     W przedmiocie rzekomo nieścisłych i wprowadzających w błąd dowodów oraz hipotez przyjętych jako podstawa oceny możliwości wykluczania konkurencji wskutek stosowania upustów z mocą wsteczną a)     Argumenty stron Skarżące twierdzą, iż teza Komisji dotycząca upustów z mocą wsteczną oparta jest na dwóch elementach: po pierwsze na tym, że klienci byli gotowi kupować od nowego dostawcy jedynie niewielką liczbę urządzeń, i po drugie, na tym, że rabaty z mocą wsteczną umożliwiały skarżącym stosowanie ujemnych lub bardzo niskich cen. Skarżące wskazują, że w prawie wszystkich przykładach podanych przez Komisję ceny nigdy nie mogły być ujemne i że we wszystkich przypadkach konkurenci mieli możliwość uzyskania ze sprzedaży dodatniego dochodu. Wskazują również, że Komisja w celu ustalenia poziomu, poniżej którego ceny byłyby wykluczające lub drapieżne, nie zbadała też kosztów ponoszonych przez skarżące. Zdaniem skarżących, jeżeli stosowanie rabatów z mocą wsteczną prowadzi do cen dodatnich, nie można zakładać, że z pewnością będą one mogły powodować skutek w postaci wykluczenia. Efektem takiego podejścia byłoby bowiem zakazanie per se rabatów z mocą wsteczną. Skarżące dodają, że ceny będące wynikiem stosowanych przez nie rabatów z mocą wsteczną nie zostały w zaskarżonej decyzji ocenione ani w stosunku do jakiegoś punktu odniesienia, ani w oparciu o nadające się do wykorzystania obiektywne kryterium. Komisja ograniczyła się do stwierdzenia, że rabaty te spowodowały narzucenie konkurentom kosztu alternatywnego, który został przez nią niewłaściwie określony, i że wynikające stąd ceny są, w jej subiektywnej opinii, „bardzo niskie”, przy czym Komisja nie wskazała, jak należy rozumieć to ostatnie wyrażenie. Skarżące uważają, że w oparciu o takie subiektywne twierdzenia i opinie pozwana nie mogła stwierdzić, czy rabaty stosowane przez skarżące mogły powodować skutek w postaci wykluczenia. Skarżące podnoszą ponadto, że zawarty w zaskarżonej decyzji wniosek, zgodnie z którym rabaty z mocą wsteczną mogły powodować skutek w postaci wykluczenia, jest oparty na niedokładnych wykresach. Zdaniem skarżących w dwóch spośród siedmiu przypadków przytoczonych w zaskarżonej decyzji (rysunki 23 i 24 w zaskarżonej decyzji dotyczące Austrii) Komisja oparła się na wykresach, które są niedokładne i wprowadzają w błąd. Twierdzenie Komisji, zgodnie z którym konkurenci musieliby w tych przypadkach stosować ceny ujemne, jest w ich opinii błędne w każdych okolicznościach. Według skarżących w czterech innych przypadkach (rysunki 15 i 18 dotyczące odpowiednio Niderlandów i Szwecji oraz rysunki 21 i 22 dotyczące Niemiec) Komisja nie uwzględniła istnienia upustów, z których klienci mogli korzystać przy sprzedaży poniżej progu, którym posłużyła się Komisja w swojej analizie. Po skorygowaniu tego błędu ceny w żadnych okolicznościach nie byłyby ujemne w trzech spośród czterech przypadków i byłyby tylko nieznacznie ujemne dla sprzedaży jednej sztuki w pozostałym przypadku. Wbrew twierdzeniom Komisji, w opinii skarżących w sześciu z siedmiu przypadków konkurenci mieli możliwość stosowania cen dodatnich, nawet jeżeli sprzedawali bardzo niewielkie ilości, to znaczy dwie lub trzy maszyny. W każdym z siedmiu przypadków Komisja niesłusznie zdaniem skarżących założyła, że konkurenci musieliby ograniczyć się do sprzedaży niewielkiej liczby sztuk RVM. Zdaniem skarżących w każdym z siedmiu przypadków Komisja pominęła istotne dowody dotyczące funkcjonowania rynku, co podważa jej wnioski. Komisja pominęła między innymi przychody z obsługi posprzedażowej oraz z odsprzedaży RVM. Przy uwzględnieniu tych przychodów konkurenci mogli spodziewać się dodatnich dochodów, nawet w przypadku sprzedaży RVM dokonanych po cenach ujemnych. Skarżące dodają, że nawet jeżeli konkurenci zostali zmuszeni do sprzedaży zaledwie małej liczby sztuk RVM (na przykład jednego lub dwóch urządzeń), Komisja nie wykazała w zaskarżonej decyzji, iż stosowane przez skarżące rabaty mogły powodować wykluczenie takich konkurentów z rynku. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. b)     Ocena Sądu Należy przede wszystkim wskazać, że niniejszy zarzut oparty jest na błędnym założeniu. Wbrew bowiem twierdzeniom skarżących okoliczność, iż systemy udzielania rabatów z mocą wsteczną zmuszają konkurentów do stosowania ujemnych cen, nie może być uznana za jeden z filarów stanowiących podstawę wykazania w zaskarżonej decyzji, że systemy udzielania rabatów z mocą wsteczną mogą powodować skutki antykonkurencyjne. Przeciwnie, zaskarżona decyzja oparta jest na szeregu innych rozważań dotyczących rabatów z mocą wsteczną stosowanych przez skarżące, prowadzących do wniosku, że tego typu praktyki mogły powodować wykluczenie konkurentów z naruszeniem art. 82 WE. W pierwszej kolejności zaskarżona decyzja stwierdza, że zachęta do zaopatrywania się wyłącznie lub prawie wyłącznie u skarżących jest szczególnie silna, kiedy progi takie jak te stosowane przez skarżące stosowane są w połączeniu z systemem, na mocy którego korzyść związana z przekroczeniem, zależnie od przypadku, progu premii lub progu bardziej korzystnego powoduje skutki dotyczące wszystkich zakupów dokonanych przez klienta, nie zaś wyłącznie ich części przekraczającej dany próg (zob. motywy 132, 297 i 316 zaskarżonej decyzji). W drugiej kolejności Komisja w zaskarżonej decyzji wskazuje, że systemy rabatowe były zindywidualizowane w zależności od profilu każdego klienta, a progi ustalane były na podstawie szacunkowego zapotrzebowania klienta lub wielkości zakupów dokonywanych w przeszłości. W zaskarżonej decyzji wspomniana została w szczególności okoliczność, że system udzielania rabatów z mocą wsteczną w połączeniu z jednym lub kilkoma progami odpowiadającymi całości lub istotnej części zapotrzebowania klienta stanowi silną zachętę do zaopatrywania się w zakresie całości lub prawie całości potrzebnych urządzeń u skarżących i sztucznie zwiększa koszt przejścia do innego dostawcy, nawet dla niewielkiej liczby sztuk (zob. motywy 131–133, 297, 321 i 322 zaskarżonej decyzji). W trzeciej kolejności Komisja stwierdza w zaskarżonej decyzji, że rabaty z mocą wsteczną często stosowane były w odniesieniu do niektórych największych klientów skarżących w celu zapewnienia sobie ich lojalności (zob. na przykład motywy 180 i 240 zaskarżonej decyzji). Wreszcie w zaskarżonej decyzji zostało wskazane, iż skarżące nie wykazały, że ich zachowanie było obiektywnie uzasadnione lub że powodowało ono istotny wzrost wydajności, który przeważałby nad antykonkurencyjnymi skutkami wywołanymi w stosunku do konsumentów (zob. motyw 391 zaskarżonej decyzji). Prawdą jest oczywiście, że w zaskarżonej decyzji zilustrowano za pomocą wykresów (zob. rysunki 15, 18, 21–24 i 27) fakt, iż rabaty z mocą wsteczną stosowane przez skarżące powodowały skutek w postaci wykluczenia, zmuszając konkurentów do żądania bardzo niskich, a niekiedy ujemnych cen za ostatnie sztuki poprzedzające przekroczenie progu ustalonego w systemie rabatowym (zob. motywy 165, 186, 224, 235, 236 i 268 zaskarżonej decyzji). Jednak Komisja w zaskarżonej decyzji, po pierwsze, wcale nie stwierdza, że systemy udzielanych rabatów z mocą wsteczną systematycznie prowadziły do ujemnych cen, a po drugie nie utrzymuje również, że wykazanie tego faktu jest wstępnym warunkiem stwierdzenia, iż te systemy rabatowe stanowią nadużycie. Zaskarżona decyzja nie zawiera zresztą graficznego przedstawienia każdego z systemów upustów i rabatów stosowanych przez skarżące. Zawiera jedynie po jednym lub po dwa wykresy dla kraju, które ilustrują wykluczający skutek systemów rabatowych stosowanych przez skarżące. Należy w związku z tym wskazać, że mechanizm wykluczenia, jaki stanowią rabaty z mocą wsteczną, nie wymaga, aby przedsiębiorstwo dominujące poświęcało swoje zyski, gdyż koszt rabatu zostaje rozłożony na dużą liczbę sztuk. Poprzez wsteczne przyznanie rabatu średnia cena uzyskana przez przedsiębiorstwo dominujące może znacznie przewyższać koszty i zapewniać przeciętną wysoką marżę. Jednak stosowanie systemu udzielania rabatów z mocą wsteczną powoduje, że dla klienta rzeczywista cena ostatnich sztuk jest bardzo niska ze względu na efekt wchłonięcia. W świetle tych rozważań należy stwierdzić, że fakt, iż niektóre wykresy zawierają błędy, nie może sam w sobie podważyć wniosków dotyczących antykonkurencyjnego charakteru systemów rabatowych stosowanych przez skarżące. Zarzut ten jest wobec tego pozbawiony znaczenia dla sprawy. W odniesieniu do argumentu skarżących, zgodnie z którym działalność konkurentów nie była ograniczona do sprzedaży niewielkiej liczby sztuk każdemu z klientów, należy stwierdzić, iż silna pozycja dominująca, taka jak pozycja skarżących, wiąże się nierozerwalnie z tym, że dla znacznej części popytu nie istnieje odpowiedni substytut produktu dostarczanego przez przedsiębiorstwo zajmujące tę pozycję dominującą. Dostawca zajmujący pozycję dominującą jest wobec tego w znacznym stopniu nieodzownym partnerem handlowym (zob. podobnie ww. wyrok w sprawie Hoffmann‑La Roche przeciwko Komisji, pkt 41). Wynika stąd, że w tych okolicznościach w zaskarżonej decyzji słusznie zostało wskazane, iż klienci zwracali się do innych dostawców jedynie w celu dokonania ograniczonej części swoich zakupów. Z tych samych powodów trudno jest zgodzić się z argumentem skarżących, zgodnie z którym konkurent może zrekompensować sobie niższe ceny, jakich zmuszony był zażądać od klienta za sztuki poniżej progu, sprzedając temu samemu klientowi dodatkowe sztuki (powyżej progu). Pozostały popyt tego klienta jest bowiem w najlepszym przypadku ograniczony, tak iż średnia cena konkurenta z zasady pozostaje mało atrakcyjna. Podobnie rzecz się ma w przypadku twierdzenia, zgodnie z którym konkurenci mogliby starać się rekompensować narzucone przez praktyki skarżących początkowe straty lub niewielką zyskowność poprzez przychody posprzedażowe (utrzymanie i naprawę). Istniejąca duża baza skarżących zapewnia im bowiem oczywistą przewagę również w zakresie naprawy i utrzymania ich urządzeń, tak iż nie wynika jasno z argumentacji skarżących, w jaki sposób z zasady niewielkie marże konkurentów na rynku pierwotnym mogłyby zostać zrekompensowane przez zyski na rynku posprzedażowym. W świetle powyższych rozważań należy oddalić część trzecią zarzutu drugiego, a co za tym idzie – zarzut drugi w całości. C – W przedmiocie zarzutu trzeciego, dotyczącego oczywistych błędów w ocenie popełnionych przez Komisję przy ustalaniu, czy porozumienia rzeczywiście wykluczały konkurencję 1.     Argumenty stron Skarżące uważają, że analiza rzeczywistych skutków stanowi integralną część wniosków zaskarżonej decyzji dotyczących wykluczenia. Fragmenty zaskarżonej decyzji odnoszące się do „wpływu” w przypadku każdego z pięciu państw potwierdzają ich zdaniem tę okoliczność. Według skarżących dowody Komisji są wewnętrznie sprzeczne, spekulatywne lub pozbawione znaczenia, tak iż nie pozwalają uznać, że porozumienia rzeczywiście wyeliminowały konkurencję. Po pierwsze, skarżące podnoszą, że w przypadku większości spośród pięciu badanych rynków krajowych ich udział w rynku maleje w okresie, w którym Komisja uznaje, że prowadziły one praktyki antykonkurencyjne. Skarżące uważają, że materiał graficzny przedstawiony przez Komisję potwierdza ich twierdzenia dotyczące ich udziału w rynku, to znaczy twierdzenie, iż udział ten malał w trzech z pięciu państw, których dotyczy zaskarżona decyzja, czego nie można uznać za dowód wystąpienia skutku anykonkurencyjnego. Po drugie, skarżące nie zgadzają się z tezą Komisji, zgodnie z którą pozycja ich konkurentów w każdym z pięciu państw na przestrzeni analizowanego okresu pozostawała słaba. Uważają one, że ich konkurenci w trzech państwach zwiększyli swój udział w rynku, że w przypadku Niemiec ich udział w rynku pozostał w zasadzie niezmieniony i że jedynie w przypadku Szwecji ich udział w rynku zmalał. Po trzecie, skarżące kwestionują istnienie oczywistego związku pomiędzy rozmiarami rynku związanego i ich udziałem w rynku w przypadku każdego z pięciu rynków krajowych w latach 1998–2002. Według nich badanie pięciu rynków krajowych jako całości nie dostarcza dowodów pozwalających przypuszczać, że duża związana część rynku pociąga za sobą wzrost udziału skarżących w rynku. Przykładowo w Niderlandach i w Norwegii, w których część rynku związana przez praktyki skarżących była największa, udział skarżących w rynku uległ zmniejszeniu, podczas gdy w Niemczech i w Szwecji, w których posiadały one mniejszy udział w rynku, udział skarżących w rynku wzrósł lub był stabilny. Jedynie w Austrii ich udział w rynku malał szybciej niż w Niderlandach i Norwegii. Skarżące utrzymują ponadto, że w przypadku pięciu badanych państw w rozpatrywanym okresie nie występuje statystycznie istotny związek pomiędzy częścią rynku niepodlegającą konkurencji i ich udziałem w rynku. Skarżące zwracają uwagę, że Komisja, odrzuciwszy wszelkie obiektywne kryteria, opiera się na własnej subiektywnej interpretacji dowodów. Ich zdaniem Komisja utrzymuje, że zmienne są „powiązane”, ale odrzuca wszelką próbę poddania swojej tezy obiektywnemu i statystycznie wiarygodnemu testowi. Ponadto według nich Komisja nie przedstawia żadnego dowodu na poparcie swojego twierdzenia, zgodnie z którym statystyczna analiza przeprowadzona przez skarżące mogła zostać zmanipulowana. Po czwarte skarżące kwestionują tezę Komisji, zgodnie z którą ich ceny nie spadły, i podnoszą, że Komisja powinna była zbadać rzeczywiste ceny netto z uwzględnieniem rabatu, nie zaś ceny katalogowe Skarżące podkreślają fakt, iż prawidłowa analiza danych, taka jaka została dokonana w skardze, pokazuje, że w trzech państwach na pięć ceny spadły. Po piąte, skarżące twierdzą, że wyjście z rynku trzech konkurentów nie dowodzi istnienia skutków antykonkurencyjnych. Wskazują, że Prokent upadła dokładnie wówczas, kiedy ustały rzekomo antykonkurencyjne praktyki skarżących. Ponadto przejęcie przez skarżące Halton i Eleiko ich zdaniem zaprzecza teorii Komisji dotyczącej niekorzystnych skutków dla konkurencji, ponieważ gdyby skarżące rzeczywiście miały możliwość powstrzymywania i wykluczania konkurentów, nie miałby potrzeby nabywania tych dwóch spółek w celu usunięcia ich z rynku. Wreszcie skarżące podnoszą, że nawet jeżeli niektóre fakty zostały prawidłowo przedstawione przez Komisję, niekoniecznie muszą one stanowić dowód antykonkurencyjnych skutków ich cen rynkowych. W pierwszej kolejności według nich udział w rynku przedsiębiorcy historycznego i pozycja na rynku jego konkurentów mogą być stabilne w czasie z przyczyn całkowicie zgodnych z prawem. W drugiej kolejności Komisja sama sobie zaprzecza w odniesieniu do cen skarżących i ich ewolucji w czasie, uznając ich politykę w zakresie ustalania cen za drapieżną, a jednocześnie zarzucając im utrzymywanie wysokich cen. W trzeciej kolejności wyjście z rynku jednego lub kilku konkurentów nie stanowi dowodu występowania antykonkurencyjnego skutku, lecz może być po prostu wynikiem normalnej konkurencji. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. 2.     Ocena Sądu W tym względzie należy przypomnieć, że zgodnie z utrwalonym orzecznictwem, w przypadku gdy niektóre części uzasadnienia decyzji mogą same w sobie uzasadniać ją w sposób wymagany prawem, wady, którymi mogłyby być dotknięte inne części uzasadnienia aktu prawnego, w żadnym razie nie mają wpływu na jego sentencję (zob. analogicznie wyrok Trybunału z dnia 12 lipca 2001 r. w sprawach połączonych C‑302/99 P i C‑308/99 P Komisja i Francja przeciwko TF1, Rec. s. I‑5603, pkt 26–29). W motywach 285 i 332 zaskarżonej decyzji zostało zaś wyraźnie wskazane, że choć zgodnie z orzecznictwem do stwierdzenia, iż nastąpiło naruszenie art. 82 WE, wystarczy udowodnić, że praktyki skarżących zmierzały do ograniczenia konkurencji lub że ich zachowanie powodowało lub mogło powodować taki skutek, Komisja w niniejszej sprawie uzupełniła swoją analizę poprzez zbadanie możliwych skutków praktyk skarżących na rynku RVM. Wobec tego jest oczywiste, że Komisja nie próbowała oprzeć stwierdzenia naruszenia art. 82 WE na tym badaniu rzeczywistych skutków praktyk skarżących dla każdego z badanych rynków krajowych, tylko po prostu uzupełniła stwierdzenie naruszenia poprzez krótkie zbadanie możliwych skutków tych praktyk. Należy ponadto wskazać, że do stwierdzenia, iż nastąpiło naruszenie art. 82 WE, nie jest konieczne wykazanie, że rozpatrywane naruszenie wywarło rzeczywisty skutek na rynkach, których dotyczyło. W tym względzie wystarczy wykazać, że stanowiące nadużycie zachowanie przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą zmierza do ograniczenia konkurencji lub, innymi słowy, że zachowanie to może mieć taki skutek (ww. wyrok w sprawie Michelin II, pkt 239, i ww. wyrok w sprawie British Airways przeciwko Komisji, pkt 293). W świetle powyższych rozważań zarzut trzeci należy oddalić jako pozbawiony znaczenia dla sprawy, bez konieczności badania, czy dowody przedstawione przez Komisję pozwalały uznać, że rozpatrywane porozumienia rzeczywiście wykluczyły konkurencję. Jeżeli bowiem nawet, jak utrzymują skarżące, Komisja popełniła oczywisty błąd w ocenie, uznając, że wspomniane porozumienia rzeczywiście wyeliminowały konkurencję, nie miałoby to wpływu na zgodność z prawem zaskarżonej decyzji. D – W przedmiocie zarzutu piątego, dotyczącego oczywistego błędu rzekomo popełnionego przez Komisję przy uznaniu, że niewiążące zobowiązania ilościowe mogą naruszać art. 82 WE 1.     Argumenty stron Skarżące, odnosząc się do pierwszego zarzutu skargi, twierdzą, że większość spośród 18 wymienionych w motywie 302 zaskarżonej decyzji porozumień przewidujących zobowiązania ilościowe miała niewiążący charakter. Według skarżących, podobnie jak w przypadku niewiążących porozumień w sprawie wyłączności, niewiążące zobowiązanie ilościowe, nawet jeżeli obejmuje całość lub prawie całość zapotrzebowania klienta, nie może wykluczyć konkurencji. Jeżeli klient nie jest prawnie zobowiązany do tego, aby przestrzegać zobowiązania do zakupu określonej ilości od danego dostawcy, może w każdej chwili przyjąć bardziej korzystne oferty dostawców konkurencyjnych. Niewiążące, zindywidualizowane zobowiązanie ilościowe ma według skarżących charakter jedynie szacunkowy. Skarżące utrzymują, że w prawie wspólnotowym brak jest podstawy prawnej, aby zakazać klientowi przekazywania dostawcom szacunkowych danych dotyczących całości lub prawie całości jego zapotrzebowania w pewnym okresie, nawet jeżeli któryś z tych dostawców zajmuje pozycję dominującą. Jeżeli jest to prawdą, tych 18 porozumień nie może zdaniem skarżących wywoływać antykonkurencyjnych skutków i wobec tego nie powinny one zostać przywołane w zaskarżonej decyzji. Wyłączenie 18 z 49 porozumień, na których oparta jest zaskarżona decyzja, podważa w sposób decydujący jej zasadność i według skarżących powinno skutkować stwierdzeniem nieważności zaskarżonej decyzji w całości. Skarżące dodają, że wbrew temu, co zostało stwierdzone w odpowiedzi na skargę, wiele porozumień nie wiąże ceny z wielkością zakupów, tylko przewiduje taką samą cenę jednostkową za każde zamówione urządzenie (Lidl, COOP i in.). Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. 2.     Ocena Sądu Należy zauważyć, że jak przypomniano w pkt 208 i 209 powyżej, zgodnie z utrwalonym orzecznictwem w przypadku przedsiębiorstwa zajmującego na rynku pozycję dominującą związanie nabywców – choćby na ich życzenie – obowiązkiem lub obietnicą zaopatrywania się wyłącznie w tym przedsiębiorstwie w celu pokrycia całości lub znacznej części ich zapotrzebowania stanowi nadużycie pozycji dominującej w rozumieniu art. 82 WE, bez względu na to, czy to zobowiązanie zostało zaciągnięte bez dodatkowych zastrzeżeń, czy też w zamian za przyznanie rabatu. To samo dotyczy sytuacji, w której takie przedsiębiorstwo, nie nakładając na nabywców formalnego obowiązku, stosuje, na mocy porozumień zawartych z tymi nabywcami albo jednostronnie, system rabatów lojalnościowych, to znaczy upustów przyznawanych, pod warunkiem że klient zaopatruje się celem pokrycia całości lub istotnej części swojego zapotrzebowania wyłącznie u przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą (ww. wyrok w sprawie Hoffman‑La Roche przeciwko Komisji, pkt 89). Takie zobowiązania w przedmiocie wyłącznego zaopatrzenia, bez względu na to, czy w zamian oferowany jest rabat lub czy aby zachęcić nabywcę do kupowania wyłącznie od przedsiębiorstwa zajmującego pozycję dominującą, przyznawany jest rabat lojalnościowy, są sprzeczne z celem niezakłóconej konkurencji na wspólnym rynku, ponieważ nie opierają się na żadnym usprawiedliwiającym ten ciężar lub ten przywilej świadczeniu gospodarczym, lecz mają za cel pozbawienie nabywcy możliwości wyboru źródła zaopatrzenia bądź jej ograniczenia i zamknięcia innym producentom dostępu do rynku (ww. wyrok w sprawie Hoffmann‑La Roche przeciwko Komisji, pkt 90). Tymczasem w niniejszej sprawie, wbrew twierdzeniom skarżących, w zaskarżonej decyzji Komisja słusznie zbadała zindywidualizowane zobowiązania ilościowe nie tylko w sposób czysto formalny z prawnego punktu widzenia, ale uwzględniła też szczególny kontekst ekonomiczny, w który wpisywały się rozpatrywane porozumienia. Na tej podstawie w zaskarżonej decyzji Komisja uznała, że porozumienia te mogły powodować wykluczenie konkurentów. Zindywidualizowane zobowiązania ilościowe, takie jak zobowiązania, o których jest mowa w motywie 302 zaskarżonej decyzji, które de facto zobowiązują lub zachęcają nabywcę do zaopatrywania się wyłącznie lub w zakresie znaczącej części jego zapotrzebowania w przedsiębiorstwie zajmującym pozycję dominującą i które nie mają za podstawę świadczenia ekonomicznego uzasadniającego taki obowiązek lub przywilej, lecz zmierzają do pozbawienia nabywcy możliwości wyboru źródeł zaopatrzenia lub do jej ograniczenia oraz do ograniczenia producentom dostępu do rynku, nawet przy założeniu, że nie nakładają one na nabywcę formalnego obowiązku, stanowią nadużycie pozycji dominującej w rozumieniu art. 82 WE (zob. podobnie ww. wyrok w sprawie Van den Bergh Foods przeciwko Komisji, pkt 84 i 160). Chociaż kilkanaście przykładów potwierdza, że w odniesieniu do zobowiązań ilościowych i rabatów skarżące dopuszczały pewną elastyczność w zakresie dokładnego przestrzegania terminów i celów, elastyczność ta, obejmująca również niektóre porozumienia, w przypadku których skarżące przyznają, że były one „wiążące”, w żaden sposób nie zmniejsza wykluczenia powodowanego przez te praktyki. Przeciwnie, Komisja słusznie stwierdza w zaskarżonej decyzji, że dokładna wielkość zakupów była dla skarżących mniej istotna niż wierność klienta. Elastyczność ta pomagała bowiem podtrzymać zachętę do zakupu RVM skarżących również wobec klientów, którzy w przeciwnym razie nie osiągnęliby wymaganych progów (zob. motyw 312 zaskarżonej decyzji). Ponadto należy wskazać, że przeważająca większość zobowiązań ilościowych uznawanych przez skarżące za niewiążące są to porozumienia, w których uzależniają one cenę i warunki handlowe od dokonania przez klienta zakupów o określonej wielkości. Te porozumienia co do zasady przewidują rabat w sposób zależny od zrealizowania tego celu. Klient nie był prawnie zobowiązany do realizacji celu, ale musiał to osiągnąć, aby zachować rabat. Przykładami takich porozumień są umowy z Axfood (2001 r.), COOP (2000 r.), NorgesGruppen lub z Hakon Gruppen. Te porozumienia zbliżone są do rabatów udzielanych z mocą wsteczną. Zagrożenie utratą udzielanego z mocą wsteczną rabatu stanowi dla klienta silną zachętę do osiągnięcia celu. Fakty, iż skarżące mogły ostatecznie nie zażądać zwrotu rabatu lub brak dowodu na przyjęcie przez klienta oferty skarżących, pozbawione są znaczenia. Ważne są oczekiwania klienta w okresie, kiedy składał on zamówienia na podstawie otrzymanej oferty. Z całości powyższych rozważań wynika, że zarzut dotyczący oczywistego błędu rzekomo popełnionego przez Komisję, która uznała, iż niewiążące zobowiązania ilościowe mogły stanowić naruszenie art. 82 WE, powinien zostać oddalony. II – W przedmiocie żądania uchylenia grzywny lub obniżenia jej kwoty A – Argumenty stron W ramach zarzutu szóstego skarżące twierdzą, że ustalając grzywnę w wysokości 8% światowych obrotów grupy Tomra, Komisja naruszyła zasady proporcjonalności i niedyskryminacji. Odpowiadając na twierdzenia Komisji zawarte w odpowiedzi na skargę, skarżące powtarzają, że nałożona przez Komisję grzywna w wysokości 24 mln EUR stanowi 7,97% światowych obrotów grupy w 2005 r. Po pierwsze, skarżące uważają, że choć Komisja może swobodnie podnosić poziom grzywien w celu zwiększenia ich skutku odstraszającego, jednak prowadząc taką politykę, Komisja musi przestrzegać wymogów proporcjonalności, zgodnie z którymi grzywny za naruszenia uznane za „bardzo poważne” powinny mieć silniejszy skutek odstraszający niż grzywny za naruszenia uznane za „poważne”. Logika ta została przyjęta w wytycznych w sprawie metody ustalania grzywien, które przewidują, że naruszenia „poważne” będą karane grzywną, której kwota podstawowa wynosi 1–20 mln EUR, a naruszenia „bardzo poważne” – grzywną, której kwota podstawowa przekracza 20 mln EUR. Zdaniem skarżących Komisja zastosowała tę logikę przy nakładaniu grzywny na Microsoft za bardzo poważne naruszenia. Jednak tytułem porównania wskazują one, że grzywna nałożona na Microsoft stanowiła zaledwie 1,5% jego światowych obrotów, choć naruszenie zostało uznane za bardzo poważne. Skarżące stwierdzają, że ich zdaniem prowadzi to do sprzecznego z logiką wniosku, iż Komisji bardziej zależy na wywołaniu odstraszającego skutku wobec skarżących będących grupą spółek z obrotami poniżej 300 mln EUR, i to w przypadku naruszenia poważnego, niż zależało jej na odstraszeniu Microsoft, będącego jednym z pięciu największych przedsiębiorstw na świecie, z obrotami za 2003 r. przekraczającymi 30 mld EUR, i to w przypadku naruszenia bardzo poważnego. Podobnie Komisja za dwa poważne naruszenia nałożyła na AstraZeneca grzywnę, która po uwzględnieniu konieczności nałożenia grzywny ze skutkiem odstraszającym proporcjonalnym do odniesionych korzyści wyniosła zaledwie około 3% jej światowych obrotów. Skarżące wskazują, iż Trybunał stwierdził, że każda istotna zmiana w podejściu Komisji wymaga szczegółowego uzasadnienia. Jednak ich zdaniem Komisja nie wskazała w zaskarżonej decyzji, dlaczego Tomra, przedsiębiorstwo, które nie zalicza się nawet do 50 największych przedsiębiorstw w Norwegii, zostało obciążona grzywną w wysokości odpowiadającej „najwyższemu procentowi światowych obrotów spółki, na którą nałożona została grzywna za naruszenie zasad konkurencji”. Skarżące twierdzą w istocie, że zaskarżona decyzja nie zawiera szczegółowych wyjaśnień pozwalających uzasadnić tę istotną zmianę w podejściu Komisji w dziedzinie grzywien. Po drugie, skarżące uważają, że poziom grzywny jest nieproporcjonalny ze względu na ograniczoną kwotę obrotów osiągniętych przez nie na rynkach geograficznych, których dotyczy zaskarżona decyzja. Skarżące oceniają, że mniej niż 25% ich obrotów osiągane jest w Niemczech, w Niderlandach, w Austrii, w Szwecji i w Norwegii, oraz mniej niż 34% w ramach EOG jako całości. Zdaniem skarżących Trybunał przyznał, że do naruszenia zasady proporcjonalności może dojść, jeżeli Komisja pominie związek pomiędzy kwotą obrotów światowych i wysokością obrotów „odpowiadających produktom, w odniesieniu do których popełnione zostało naruszenie”. Komisja nie mogła wobec tego zadowolić się uwzględnieniem faktu, że naruszenia nie miały charakteru ciągłego w badanym okresie na wszystkich rynkach krajowych branych pod uwagę. Komisja kwestionuje argumenty podnoszone przez skarżące. B – Ocena Sądu Jeżeli chodzi o argument skarżących dotyczący naruszenia zasady niedyskryminacji poprzez ustalenie przez Komisję grzywny w wysokości 8% światowych obrotów skarżących, należy przede wszystkim przypomnieć, że przy ustalaniu kwoty grzywny Komisja nie może naruszać zasady równego traktowania, będącej podstawową zasadą prawa wspólnotowego, która zgodnie z utrwalonym orzecznictwem zostaje naruszona tylko wtedy, gdy porównywalne sytuacje są traktowane w różny sposób lub różne sytuacje są traktowane w identyczny sposób, chyba że takie traktowanie jest obiektywnie uzasadnione (wyrok Sądu z dnia 9 lipca 2003 r. w sprawie T‑220/00 Cheil Jedang przeciwko Komisji, Rec. s. II‑2473, pkt 104). Należy jednak podkreślić w tym względzie, że wcześniejsza praktyka decyzyjna Komisji nie wyznacza sama w sobie ram prawnych dla grzywien w dziedzinie konkurencji. Fakt, że Komisja wymierzała już w przeszłości grzywny w określonej wysokości za określone rodzaje naruszeń, nie może pozbawić jej możliwości podwyższenia tej wysokości w granicach wyznaczonych w rozporządzeniu Rady (WE) nr 1/2003 z dnia 16 grudnia 2002 r. w sprawie wprowadzenia w życie reguł konkurencji ustanowionych w art. [81 WE] i [82 WE] (Dz.U 2003, L 1, s. 1), jeśli jest to konieczne, aby zapewnić realizację wspólnotowej polityki konkurencji (zob. analogicznie wyrok Trybunału z dnia 7 czerwca 1983 r. w sprawach połączonych od 100/80 do 103/80 Musique Diffusion française i in. przeciwko Komisji, Rec. s. 1825, pkt 109). Trzeba dodać, że wagę naruszeń należy ustalić na podstawie licznych okoliczności, do których należą szczególne okoliczności sprawy, jej kontekst i odstraszający charakter grzywien, przy czym nie ma potrzeby ustalania wiążącej lub wyczerpującej listy kryteriów, które należy obowiązkowo uwzględnić (wyrok Trybunału z dnia 17 lipca 1997 r. w sprawie C‑219/95 P Ferriere Nord przeciwko Komisji, Rec. s. I‑4411, pkt 33). Tymczasem istotne informacje, takie jak: informacje dotyczące rynków, produktów, krajów, przedsiębiorstw oraz odnośnych okresów różnią się w zależności od sprawy. Wynika z tego, że Komisja nie może być zobowiązana do wymierzania przedsiębiorstwom grzywien, których wysokość stanowi identyczny procent ich odpowiednich obrotów w sprawach porównywalnych pod względem wagi naruszenia (zob. podobnie wyrok Sądu z dnia 13 stycznia 2004 r. w sprawie T‑67/01 JCB Service przeciwko Komisji, Rec. s. II‑49, pkt 187–189). Ponieważ grzywny stanowią instrument polityki Komisji w zakresie konkurencji, musi ona dysponować swobodnym uznaniem przy ustalaniu ich kwot, aby móc wpływać na postępowanie przedsiębiorstw, mobilizując je do przestrzegania reguł konkurencji (wyrok Sądu z dnia 11 grudnia 1996 r. w sprawie T‑49/95 Van Megen Sports przeciwko Komisji, Rec. s. II‑1799, pkt 53). W niniejszej sprawie od razu należy wobec tego oddalić argument skarżących oparty na porównaniu pomiędzy grzywną nałożoną na skarżące i grzywnami nałożonymi przez Komisję w innych decyzjach, ponieważ jak zostało to przypomniane powyżej, decyzyjna praktyka Komisji sama w sobie nie może służyć jako ramy prawne dla grzywien w zakresie konkurencji. Komisja nie może bowiem być zobowiązana do wymierzania grzywien idealnie odpowiadających grzywnom wymierzonym w innych sprawach. Nie można również uwzględnić argumentu skarżących, zgodnie z którym zaskarżona decyzja oznacza zmianę polityki wymagającą szczególnych wyjaśnień. Przy ustalaniu kwoty spornej grzywny Komisja wywiązała się bowiem ze zobowiązań ciążących na niej na mocy rozporządzenia nr 1/2003 i na mocy jej własnych wytycznych w sprawie metody ustalania grzywien, czego nie kwestionują zresztą same skarżące. Wysokość grzywny ustalona przez Komisję nie stanowi wobec tego zmiany jej polityki w dziedzinie grzywien, lecz przeciwnie, jest klasycznym zastosowaniem tej polityki. W odniesieniu do rzekomo nieproporcjonalnego charakteru grzywny ze względu na ograniczoną kwotę obrotów skarżących na rynkach geograficznych, których dotyczy zaskarżona decyzja, należy przypomnieć, że z zastrzeżeniem górnej granicy przewidzianej w art. 23 ust. 2 rozporządzenia nr 1/2003, która odnosi się do całkowitego obrotu (zob. analogicznie ww. wyrok w sprawie Musique Diffusion française i in. przeciwko Komisji, pkt 119), Komisja może uwzględnić obrót danego przedsiębiorstwa, oceniając wagę naruszenia przy ustalaniu kwoty grzywny, jednak nie może przypisywać nieproporcjonalnie dużego znaczenia temu obrotowi w stosunku do innych kryteriów oceny (wyrok Trybunału z dnia 28 czerwca 2005 r. w sprawach połączonych C‑189/02 P, C‑202/02 P, od C‑205/02 P do C‑208/02 P i C‑213/02 P Dansk Rørindustri i in. przeciwko Komisji, Zb.Orz. s. I‑5425, pkt 257). W niniejszej sprawie Komisja zastosowała metodę ustalania grzywien określoną w wytycznych, która przewiduje uwzględnienie wielu okoliczności przy ocenie wagi naruszenia celem ustalenia kwoty grzywny, między innymi charakteru naruszenia, rzeczywistych skutków naruszenia, jeżeli można je zmierzyć, geograficznego zasięgu rynku dotkniętego naruszeniem, a także potrzeby zapewnienia odstraszającego skutku grzywny. Chociaż wytyczne nie przewidują obliczania kwoty grzywien na podstawie całkowitego lub mającego znaczenie dla sprawy obrotu, to nie sprzeciwiają się uwzględnieniu tych obrotów przy ustalaniu kwoty grzywny celem poszanowania ogólnych zasad prawa wspólnotowego i w sytuacji, gdy wymagają tego okoliczności (ww. wyrok w sprawie Dansk Rørindustri i in. przeciwko Komisji, pkt 258 i 260). Oznacza to, że choć nie można zaprzeczyć, iż obroty związane z rozpatrywanymi produktami mogą stanowić właściwą podstawę do dokonania oceny naruszeń konkurencji na rynku tych produktów w ramach EOG, niemniej jednak czynnik ten nie stanowi jedynego kryterium, w oparciu o które Komisja powinna ocenić i rzeczywiście oceniła w niniejszej sprawie powagę naruszenia. W konsekwencji, wbrew twierdzeniom skarżących, ograniczenie oceny proporcjonalnego charakteru przyjętej przez Komisję kwoty grzywny do zestawienia tej kwoty z obrotami dotyczącymi rozpatrywanych produktów oznaczałoby przypisanie temu czynnikowi nadmiernego znaczenia. Charakter naruszenia, jego rzeczywiste skutki, jeżeli można je zmierzyć, geograficzny zasięg rynku dotkniętego naruszeniem, a także potrzeba zapewnienia odstraszającego skutku grzywny również stanowią czynniki, uwzględnione w niniejszej sprawie przez Komisję, które zgodnie z prawem mogą uzasadniać wysokość grzywny. W każdym razie, jak słusznie wskazuje Komisja, należy stwierdzić, że obroty osiągnięte przez skarżące na rynkach, których dotyczy naruszenie, stanowią stosunkowo istotną część ich całkowitych obrotów, to znaczy około 25%. W konsekwencji nie można utrzymywać, że na rozpatrywanych rynkach skarżące osiągnęły jedynie niewielką część swoich całkowitych obrotów. Wynika z tego, że zarzut dotyczący nieproporcjonalnego lub dyskryminacyjnego traktowania skarżących w świetle decyzyjnej praktyki Komisji i obrotów osiągniętych na rynkach, których dotyczy decyzja, powinien zostać oddalony i że w związku z tym powinno również zostać oddalone żądanie uchylenia lub obniżenia grzywny. Wobec powyższego skargę należy w całości oddalić. W przedmiocie kosztów Zgodnie z art. 87 § 2 regulaminu Sądu kosztami zostaje obciążona, na żądanie strony przeciwnej, strona przegrywająca sprawę. Ponieważ skarżące przegrały sprawę, oprócz ich własnych kosztów należy obciążyć je, zgodnie z żądaniem Komisji, kosztami poniesionymi przez Komisję. Z powyższych względów SĄD (piąta izba) orzeka, co następuje: 1) Skarga zostaje oddalona. 2) Tomra Systems ASA, Tomra Europe AS, Tomra Systems GmbH, Tomra Systems BV, Tomra Leergutsysteme GmbH, Tomra Systems AB i Tomra Butikksystemer AS ponoszą własne koszty postępowania oraz zostają obciążone kosztami poniesionymi przez Komisję Europejską. Vilaras  Prek  Ciucă Wyrok ogłoszono na posiedzeniu jawnym w Luksemburgu w dniu 9 września 2010 r. Podpisy Spis treści Okoliczności faktyczne leżące u podstaw sporu Zaskarżona decyzja I –  Rynek właściwy II –  Pozycja dominująca III –  Zachowanie stanowiące nadużycie IV –  Grzywna Przebieg postępowania i żądania stron Co do prawa I –  W przedmiocie żądania stwierdzenia nieważności zaskarżonej decyzji A –  W przedmiocie zarzutu pierwszego, opartego na wykorzystaniu, w celu stwierdzenia stosowania strategii wykluczania oraz ustalenia istnienia i treści niektórych porozumień pomiędzy skarżącymi i ich klientami, dowodów w oczywisty sposób nieścisłych i mało wiarygodnych 1.  W przedmiocie części pierwszej zarzutu, dotyczącej braku wiarygodnych dowodów umożliwiających wykazanie istnienia strategii wykluczania a)  Argumenty stron b)  Ocena Sądu 2.  W przedmiocie części drugiej zarzutu, dotyczącej posłużenia się nieścisłymi i mało wiarygodnymi dowodami w celu ustalenia istnienia i treści niektórych porozumień pomiędzy skarżącymi i ich klientami a)  W przedmiocie porozumień w sprawie wyłączności sprzed 1998 r. Argumenty stron Ocena Sądu b)  W przedmiocie porozumień wskazujących skarżące jako „preferowanego, głównego lub pierwszego dostawcę” Argumenty stron Ocena Sądu c)  W przedmiocie zindywidualizowanych zobowiązań ilościowych i zindywidualizowanych mechanizmów udzielania rabatów z mocą wsteczną Argumenty stron Ocena Sądu d)  W przedmiocie oceny niektórych umów zawartych na terytorium Niemiec, Niderlandów, Szwecji i Norwegii Niemcy –  Edeka Bayern‑Sachsen‑Thüringen (1998–1999) –  Edeka Handelsgesellschaft Hessenring (1999) –  Edeka Baden‑Würtemberg (2000) –  COOP Schleswig‑Holstein (2000) –  Netto –  Rewe Wiesloch i Rewe‑Hungen (1997) –  Rewe Hungen (2000) Niderlandy –  Albert Heijn (1998–2000) –  Royal Ahold (2000–2002) –  Lidl (1999–2000) –  Superunie (2001) Szwecja –  ICA Handlares (Szwecja) i Hakon Gruppen (Norwegia) (2000–2002) –  Rimi Svenska (2000) –  Spar, Willys i KB Exonen (grupa Axfood) (2000) –  Axfood (2001) –  Axfood (2003–2004) Norwegia –  Køff Hedmark i Rema 1000 (1996), AKA/Spar Norge (1997) –  NorgesGruppen, Hakon Gruppen, NKL (COOP) i Rema 1000 (1999–2000) –  NorgesGruppen (2000–2001) –  NKL (COOP) i Rema 1000 (2000–2001) B –  W przedmiocie zarzutów drugiego i czwartego, dotyczących istnienia oczywistych błędów w ocenie kwestii, czy porozumienia mogły wykluczyć konkurencję, i braku uzasadnienia 1.  W przedmiocie domniemanej niezgodności z prawem per se porozumień skarżących i w przedmiocie braku wyjaśnienia dotyczącego testu lub kryteriów wykorzystanych przez Komisję, aby ocenić, czy te porozumienia mogły ograniczyć lub wykluczyć konkurencję a)  Argumenty stron b)  Ocena Sądu 2.  W przedmiocie „niewystarczającego pokrycia” całkowitego popytu na RVM przez praktyki skarżących a)  Argumenty stron b)  Ocena Sądu 3.  W przedmiocie rzekomo nieścisłych i wprowadzających w błąd dowodów oraz hipotez przyjętych jako podstawa oceny możliwości wykluczania konkurencji wskutek stosowania upustów z mocą wsteczną a)  Argumenty stron b)  Ocena Sądu C –  W przedmiocie zarzutu trzeciego, dotyczącego oczywistych błędów w ocenie popełnionych przez Komisję przy ustalaniu, czy porozumienia rzeczywiście wykluczały konkurencję 1.  Argumenty stron 2.  Ocena Sądu D –  W przedmiocie zarzutu piątego, dotyczącego oczywistego błędu rzekomo popełnionego przez Komisję przy uznaniu, że niewiążące zobowiązania ilościowe mogą naruszać art. 82 WE 1.  Argumenty stron 2.  Ocena Sądu II –  W przedmiocie żądania uchylenia grzywny lub obniżenia jej kwoty A –  Argumenty stron B –  Ocena Sądu W przedmiocie kosztów * Język postępowania: angielski.

61989CJ0163

el

Με Διάταξη της 28ης Απριλίου 1989, που περιήλθε στο Δικαστήριο στις 9 Μαΐου του ίδιου έτους, το Cour du travail της Λιέγης υπέβαλε, δυνάμει του άρθρου 177 της Συνθήκης ΕΟΚ, προδικαστικό ερώτημα ως προς την ερμηνεία του άρθρου 69 του κανονισμού 1408/71 του Συμβουλίου, της 14ης Ιουνίου 1971, περί εφαρμογής των συστημάτων κοινωνικής ασφαλίσεως στους μισθωτούς, στους μη μισθωτούς και στα μέλη των οικογενειών τους που διακινούνται εντός της Κοινότητας ( ΕΕ ειδ. έκδ. 05/01, σ. 73 ), όπως τροποποιήθηκε με τον κανονισμό 2001/83 της 2ας Ιουνίου 1983 ( ΕΕ L 230, σ. 6 ). Το ερώτημα αυτό ανέκυψε στο πλαίσιο διαφοράς μεταξύ του Office national de l'emploi ( στο εξής: Onem ) και του Di Conti, με αντικείμενο την άρνηση χορηγήσεως παροχών ανεργίας. Ο Di Conti, ιταλός υπήκοος που εισέπραττε παροχές ανεργίας στο Βέλγιο, ζήτησε στις 27 Απριλίου 1984 να τύχει του ευεργετήματος του άρθρου 69 του κανονισμού 1408/71, προκειμένου να εξακολουθήσει να εισπράττει τις εν λόγω παροχές στην Ιταλία, όπου αποφάσισε να μεταβεί προς αναζήτηση εργασίας. Του χορηγήθηκε επομένως το έγγραφο Ε 303 που πιστοποιούσε ότι είχε δικαίωμα επί των παροχών για χρονικό διάστημα τριών μηνών, που άρχιζε να τρέχει από τις 27 Απριλίου 1984. Ο ενδιαφερόμενος επέστρεψε στο Βέλγιο μετά την πάροδο της προβλεπόμενης προθεσμίας. Ανέλαβε εκ νέου την επαγγελματική του δραστηριότητα στις 23 Σεπτεμβρίου 1985 και ζήτησε να του χορηγηθεί επίδομα μερικής ανεργίας. Το Onem αρνήθηκε να του χορηγήσει το εν λόγω επίδομα με την αιτιολογία ότι, μολονότι ο Di Conti είχε απασχοληθεί στο Βέλγιο επί διάστημα μεγαλύτερο των τριών μηνών, απασχόληση που αποτελεί προϋπόθεση ανακτήσεως του δικαιώματος παροχών εντός της χώρας αυτής κατά το άρθρο 69, παράγραφος 4, δεν πληρούσε τις προϋποθέσεις ως προς τον χρόνο αναμονής που προβλέπονται στη βελγική νομοθεσία (άρθρα 118 έως 122 του βασιλικού διατάγματος της 20ής Δεκεμβρίου 1963 περί της απασχολήσεως και της ανεργίας). Κατά της αποφάσεως αυτής ο Di Conti άσκησε προσφυγή ενώπιον του Tribunal du travail της Λιέγης, που έκρινε την προσφυγή παραδεκτή και βάσιμη, καθόσον ο ενδιαφερόμενος πληρούσε τις προϋποθέσεις εφαρμογής του άρθρου 69, παράγραφος 4, του κανονισμού 1408/71. Το Onem άσκησε έφεση κατά της αποφάσεως αυτής ενώπιον του Cour du travail της Λιέγης, που αποφάσισε να αναστείλει τη διαδικασία και να υποβάλει στο Δικαστήριο το εξής προδικαστικό ερώτημα: « Ο άνεργος για τον οποίο αρμόδιο κράτος είναι το Βέλγιο και ο οποίος επέστρεψε εκεί μετά τη λήξη της προθεσμίας των τριών μηνών που προβλέπει το άρθρο 69, παράγραφος 1, περίπτωση γ, του κανονισμού 1408/71, και για τον λόγο αυτό απώλεσε εκεί κάθε δικαίωμα παροχών εις βάρος του Βελγίου, δυνάμει του άρθρου 69, παράγραφος 2, ανακτά άραγε τα δικαιώματα του επί των παροχών αυτής της χώρας υπό τη μόνη προϋπόθεση να έχει απασχοληθεί εκεί προηγουμένως επί τρεις μήνες τουλάχιστον, ή πρέπει αντιθέτως να αποδοθεί στο άρθρο 69, παράγραφος 4, η έννοια ότι ο άνεργος πρέπει, επιπλέον, να πληροί εκ νέου τις προϋποθέσεις ως προς τον χρόνο αναμονής που προβλέπει η βελγική νομοθεσία, στη συγκεκριμένη περίπτωση το βασιλικό διάταγμα της 20ής Δεκεμβρίου 1963; » Στην έκθεση για την επ' ακροατηρίου συζήτηση αναπτύσσονται διεξοδικώς τα πραγματικά περιστατικά της κύριας δίκης, η διαδικασία, καθώς και οι γραπτές παρατηρήσεις που κατατέθηκαν ενώπιον του Δικαστηρίου. Τα στοιχεία αυτά της δικογραφίας δεν επαναλαμβάνονται κατωτέρω παρά μόνο καθόσον απαιτείται για τη συλλογιστική του Δικαστηρίου. Πρέπει να υπομνηστεί προκαταρκτικά ότι το άρθρο 69 του κανονισμού 1408/71 παρέχει στον άνεργο εργαζόμενο τη δυνατότητα να απαλλαγεί για ορισμένο χρονικό διάστημα από την υποχρέωση που υπέχει βάσει της νομοθεσίας του αρμόδιου κράτους μέλους να βρίσκεται στη διάθεση των υπηρεσιών απασχολήσεως του κράτους αυτού, χωρίς ωστόσο να απωλέσει το δικαίωμα επί των παροχών ανεργίας, προκειμένου να του καταστεί δυνατή η αναζήτηση απασχολήσεως σε άλλο κράτος μέλος. Κατά την παράγραφο 1 του άρθρου 69, η δυνατότητα που παρέχεται στον εργαζόμενο περιορίζεται σε χρονικό διάστημα τριών μηνών από την ημερομηνία κατά την οποία αυτός έπαυσε να είναι στη διάθεση των υπηρεσιών απασχολήσεως του αρμόδιου κράτους. Πρέπει να υπογραμμιστεί ότι με την απόφαση της 19ης Ιουνίου 1980, Testa ( 41/79, 121/79 και 796/79, Rec. 1980, σ. 1979 ), το Δικαστήριο έκρινε ότι εργαζόμενος που επιστρέφει στο αρμόδιο κράτος μέλος μετά την πάροδο της τρίμηνης προθεσμίας του άρθρου 69, παράγραφος 1, στοιχείο γ, του κανονισμού 1408/71 δεν μπορεί πλέον, δυνάμει του άρθρου 69, παράγραφος 2, πρώτο εδάφιο, να επικαλεστεί έναντι του αρμοδίου κράτους μέλους δικαίωμα επί των παροχών, εκτός αν η προαναφερθείσα προθεσμία παρατάθηκε κατ' εφαρμογήν του άρθρου 69, παράγραφος 2, δεύτερο εδάφιο. Η παράγραφος 4 του άρθρου 69, της οποίας η ερμηνεία ζητείται από το εθνικό δικαστήριο, συνιστά ειδική διάταξη που αφορά την ανάκτηση του δικαιώματος επί των παροχών εκ μέρους του ανέργου που επιστρέφει στο αρμόδιο κράτος μέλος μετά τη λήξη της τρίμηνης προθεσμίας, στην περίπτωση που το κράτος αυτό είναι το Βέλγιο. Το Onem υποστηρίζει ότι η προϋπόθεση του άρθρου 69, παράγραφος 4, κατά την οποία για την ανάκτηση του δικαιώματος επί των παροχών' στο Βέλγιο ο εργαζόμενος πρέπει να απασχοληθεί εκεί επί τρεις τουλάχιστον μήνες, μετά την επιστροφή του σ' αυτή τη χώρα, προστίθεται στις προϋποθέσεις από τις οποίες η βελγική νομοθεσία εξαρτά γενικώς την κτήση του δικαιώματος παροχών ανεργίας. Η ερμηνεία αυτή δεν μπορεί να γίνει δεκτή. Πρώτον, μια τέτοια ερμηνεία δεν βρίσκει έρεισμα στο γράμμα του άρθρου 69, παράγραφος 4, που περιορίζεται στο να απαιτεί από τον άνεργο που επιστρέφει στο Βέλγιο να απασχοληθεί εκεί εκ νέου επί τρεις τουλάχιστον μήνες, για να ανακτήσει το δικαίωμα επί των παροχών του κράτους αυτού. Η διάταξη αυτή αφορά, επομένως, την ανάκτηση και όχι την κτήση του δικαιώματος παροχών. Δεύτερον, μολονότι το άρθρο 69 του κανονισμού 1408/71 έχει ως αντικείμενο να διευκολύνει τη διακίνηση των αναζητούντων εργασία, η ερμηνεία που υποστηρίζεται από το Onem θα είχε ως αποτέλεσμα την αποθάρρυνση της διακινήσεως αυτής, δυσχεραίνοντας μόνο για το σύνολο των εργαζομένων του Βελγίου τη διατήρηση των παροχών ανεργίας στους εργαζομένους που έκαναν χρήση της δυνατότητας που τους παρέχει το άρθρο 69, παράγραφος 1. Πρέπει να παρατηρηθεί ότι η παράγραφος 4 του άρθρου 69 δεν μπορεί να ερμηνευθεί χωρίς να ληφθούν υπόψη οι ιδιομορφίες της βελγικής νομοθεσίας. Δυνάμει του άρθρου 123, παράγραφος 1, πρώτο εδάφιο, αριθ. 1, του βασιλικού διατάγματος της 20ής Δεκεμβρίου 1963 (όπως τροποποιήθηκε με το άρθρο 2, αριθ. 1, του βασιλικού διατάγματος της 12ης Απριλίου 1983 ), ο εργαζόμενος που βρίσκεται σε ανεργία διατηρεί την ιδιότητα του δικαιούχου επιδομάτων ανεργίας όταν η χορήγηση του σχετικού επιδόματος διακόπηκε μόνον επί χρονικό διάστημα που δεν μπορεί, κατά κανόνα, να υπερβαίνει την τριετία. Ως αντιστάθμισμα της διατηρήσεως εκ μέρους των ανέργων των δικαιωμάτων τους επί των παροχών για αρκετά μακρό χρονικό διάστημα, χωρίς αυτοί να παραμένουν στη διάθεση των βελγικών υπηρεσιών απασχολήσεως, το άρθρο 69, παράγραφος 4, τους επιβάλλει την υποχρέωση να απασχοληθούν επί τρεις τουλάχιστον μήνες στο Βέλγιο, μετά την επιστροφή τους στη χώρα αυτή, προκειμένου να ανακτήσουν το δικαίωμα τους παροχών. Από τα προαναφερθέντα προκύπτει ότι η παράγραφος 4 του άρθρου 69 του κανονισμού ( ΕΟΚ) 1408/71 πρέπει να ερμηνευθεί υπό την έννοια ότι άνεργος για τον οποίο αρμόδιο κράτος είναι, κατά την έννοια του εν λόγω άρθρου, το Βέλγιο, ο οποίος μεταβαίνει υπό το καθεστώς του εν λόγω άρθρου σε άλλο κράτος μέλος προς αναζήτηση εργασίας και επιστρέφει στο Βέλγιο μόνο μετά την πάροδο της προθεσμίας των τριών μηνών που προβλέπεται στην παράγραφο 1, περίπτωση γ, του εν λόγω άρθρου, ανακτά, δυνάμει της παραγράφου 4 του ίδιου άρθρου, το δικαίωμα επί του ευεργετήματος του βελγικού συστήματος παροχών ανεργίας υπό τις μόνες προϋποθέσεις ότι, αφενός, διατηρεί την ιδιότητα του δικαιούχου δυνάμει της βελγικής νομοθεσίας και, αφετέρου, μετά την επιστροφή του στο Βέλγιο, απασχολήθηκε εκεί επί τρεις τουλάχιστον μήνες. Επί των δικαστικών εξόδων Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκε η Επιτροπή των Ευρωπαϊκών Κοινοτήτων, η οποία κατέθεσε προτάσεις στο Δικαστήριο, δεν αποδίδονται. Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ' αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Για τους λόγους αυτούς, ΤΟ ΔΙΚΑΣΤΗΡΙΟ (πρώτο τμήμα), κρίνοντας επί του ερωτήματος που του υπέβαλε, με Διάταξη της 28ης Απριλίου 1989, το Cour du travail της Λιέγης, αποφαίνεται: Η παράγραφος 4 του άρθρου 69 του κανονισμού ( ΕΟΚ ) 1408/71, της 14ης Ιουνίου 1971, περί εφαρμογής των συστημάτων κοινωνικής ασφαλίσεως στους μισθωτούς, στους μη μισθωτούς και στα μέλη των οικογενειών τους που διακινούνται εντός της Κοινότητας, όπως τροποποιήθηκε με τον κανονισμό ( ΕΟΚ ) 2001/83, της 2ας Ιουνίου 1983, πρέπει να ερμηνευθεί υπό την έννοια ότι άνεργος για τον οποίο αρμόδιο κράτος είναι, κατά την έννοια του εν λόγω άρθρου, το Βέλγιο, ο οποίος μεταβαίνει υπό το καθεστώς του εν λόγω άρθρου σε άλλο κράτος μέλος προς αναζήτηση εργασίας και επιστρέφει στο Βέλγιο μόνο μετά την πάροδο της προθεσμίας των τριών μηνών που προβλέπεται στην παράγραφο 1, περίπτωση γ, του εν λόγω άρθρου, ανακτά, δυνάμει της παραγράφου 4 του ίδιου άρθρου, το δικαίωμα επί του ευεργετήματος του βελγικού συστήματος παροχών ανεργίας υπό τις μόνες προϋποθέσεις ότι, αφενός, διατηρεί την ιδιότητα του δικαιούχου δυνάμει της βελγικής νομοθεσίας και, αφετέρου, μετά την επιστροφή του στο Βέλγιο, απασχολήθηκε εκεί επί τρεις τουλάχιστον μήνες. Joliét Rodríguez Iglesias Grévisse Δημοσιεύθηκε σε δημόσια συνεδρίαση στο Λουξεμβούργο στις 10 Μαΐου 1990. Ο γραμματέας J.-G. Giraud Ο πρόεδρος του πρώτου τμήματος, προεδρεύων R. Joliet ( *1 ) Γλώσσα διαδικασίας: η γαλλική.

62003TJ0002

hu

Jogi háttér 1       Az Európai Parlament, a Tanács és a Bizottság dokumentumaihoz való nyilvános hozzáférésről szóló, 2001. május 30‑i 1049/2001/EK európai parlamenti és tanácsi rendelet (HL L 145., 43. o.; magyar nyelvű különkiadás 1. fejezet, 3. kötet, 331. o.) meghatározza ezen intézmények dokumentumaihoz való, az EK 255. cikkben előírt hozzáférési jogra irányadó elveket, feltételeket és korlátozásokat. E rendelet 2001. december 3‑án lépett hatályba. 2       A [Bizottság] eljárási szabályzatának módosításáról szóló, 2001. december 5‑i bizottsági határozat (HL L 345., 94. o.; magyar nyelvű különkiadás 1. fejezet, 3. kötet, 408. o.) hatályon kívül helyezte a Bizottság dokumentumaihoz való nyilvános hozzáférésről szóló, 1994. február 8‑i 94/90/ESZAK, EK, Euratom határozatot (HL L 46., 58. o.), amely a Bizottságot illetően a Bizottság és a Tanács dokumentumaihoz való nyilvános hozzáférésről szóló magatartási kódex (HL 1993. L 340., 41. o., a továbbiakban: magatartási kódex) végrehajtását biztosította. 3       Az 1049/2001 rendelet 2. cikke ekként rendelkezik: „(1)      Bármely uniós polgár, valamint valamely tagállamban lakóhellyel, illetve létesítő okirat szerinti székhellyel rendelkező természetes vagy jogi személy jogosult az intézmények dokumentumaihoz hozzáférni az e rendeletben meghatározott elvek, feltételek és korlátok szerint. […] (3)      Ez a rendelet az intézmény birtokában lévő dokumentumokra vonatkozik, amely dokumentumokat az intézmény állított ki vagy hozzá érkeztek, és amelyek az Európai Unió tevékenységi területeire vonatkoznak. […]” 4       Az 1049/2001 rendelet 3. cikke egyes fogalmakat a következőképpen határoz meg: „E rendelet alkalmazásában: a)      »dokumentum«: az adathordozótól (papír, elektronikus forma vagy hang-, kép- vagy audiovizuális felvétel) függetlenül, az intézmény feladatkörébe tartozó politikára, tevékenységre és döntéshozatalra vonatkozó üggyel kapcsolatos adattartalom; b)      »harmadik fél«: természetes vagy jogi személy, vagy pedig az érintett intézményen kívüli szervezet, beleértve a tagállamokat, más közösségi vagy a Közösségen kívüli intézményeket és testületeket, valamint harmadik országokat.” 5       Az 1049/2001 rendelet 4. cikke a fenti hozzáférési jog kivételeiről ekként rendelkezik: „(1)      Az intézmények megtagadják a dokumentumokhoz való hozzáférést, ha a közzététel kedvezőtlenül befolyásolná a következők védelmét: [helyesen: Az intézmény megtagadja a dokumentumhoz való hozzáférést, ha a hozzáférhetővé tétel sértené a következők védelmét:] […] b)      a személyiség és a magánszemély becsületének védelme, különösen a személyi adatok védelmére vonatkozó közösségi joganyagnak megfelelően [helyesen: a magánélet és a személyiség integritásának védelme, különösen a személyes adatok védelmére vonatkozó közösségi joganyagnak megfelelően]. (2)      Az intézmények megtagadják a dokumentumokhoz való hozzáférést, ha a közzététel hátrányosan befolyásolná a következők védelmét: [helyesen: Az intézmény megtagadja a dokumentumhoz való hozzáférést, ha a hozzáférhetővé tétel sértené a következők védelmét:] –       természetes vagy jogi személy kereskedelmi érdekei, beleértve a szellemi tulajdont is; –       bírósági eljárások és jogi tanácsadás [helyesen: bírósági eljárások és jogi állásfoglalások]; –       ellenőrzések, vizsgálatok és könyvvizsgálatok célja, kivéve, ha a közzétételhez [helyesen: hozzáférhetővé tételhez] nyomós közérdek fűződik. (3)      Az intézmény által belső használatra összeállított vagy az intézmény által kapott, olyan ügyre vonatkozó dokumentumhoz való hozzáférést, amellyel kapcsolatosan az intézmény még nem hozott határozatot, meg kell tagadni, ha a dokumentum közzététele az intézmény döntéshozatali eljárását súlyosan veszélyeztetné [helyesen: ha a dokumentum hozzáférhetővé tétele az intézmény döntéshozatali eljárását súlyosan sértené], kivéve, ha a közzétételhez nyomós közérdek fűződik. Az érintett intézményen belüli tárgyalások és előzetes egyeztetések részét képező, belső használatra korlátozott állásfoglalásokat tartalmazó dokumentumokhoz való hozzáférést meg kell tagadni a döntés meghozatalát követően is, amennyiben a dokumentum közzététele az intézmény döntéshozatali eljárását súlyosan veszélyeztetné, kivéve, ha a közzétételhez [helyesen: amennyiben a dokumentum hozzáférhetővé tétele az intézmény döntéshozatali eljárását súlyosan sértené, kivéve ha a hozzáférhetővé tételhez] nyomós közérdek fűződik. (4)      A harmadik személyek dokumentumait illetően az intézmény köteles a harmadik személlyel egyeztetni annak megállapítása érdekében, hogy  az (1) vagy a (2) bekezdésben felsorolt valamely kivétel alkalmazható‑e, kivéve, ha egyértelmű, hogy a dokumentum közzétehető vagy nem tehető közzé [helyesen: hozzáférhetővé tehető vagy nem tehető hozzáférhetővé]. […] (6)      Ha a kivételek bármelyike a kért dokumentumnak csak részeit érinti, a dokumentum fennmaradó részei közzétehetők [helyesen: csak egy részét érinti, a dokumentum fennmaradó része hozzáférhetővé tehető]. […]” A jogvita előzményei 6       A Verein für Konsumenteninformation (a továbbiakban: VKI vagy felperes) osztrák jog szerint létesült fogyasztói egyesület. Fogyasztói érdekvédelmi feladatainak ellátását megkönnyítendő, az osztrák jog biztosítja a VKI‑nek az osztrák polgári bíróságokhoz fordulás jogát egyes vagyoni természetű fogyasztói jogok érvényesítése végett, melyeket a fogyasztók előzetesen a VKI‑re engedményeztek. 7       A Bizottság az EK 81. cikk alkalmazásával lefolytatott eljárásáról szóló, (a COMP/36.571/D‑1. sz. Osztrák bankok – „Lombard Klub” ügyben hozott) 2002. június 11‑i határozatában (HL 2004. L 56., 1. o.) akként vélekedett, hogy nyolc osztrák bank több éven át részt vett a „Lombard Klub” nevű kartellben, mely Ausztria szinte egész területén működött (a továbbiakban: Lombard Klub határozat). A Bizottság álláspontja szerint e kartell keretében a részt vevő bankok többek között közösen állapították meg egyes befektetések és hitelek kamatait. Ezért a Bizottság összesen 124,26 millió euró bírságot szabott ki e bankokra, köztük a Bank für Arbeit und Wirtschaft AG‑re (a továbbiakban: BAWAG), az Österreichische Volksbanken AG‑re (a továbbiakban: ÖVAG) és a Niederösterreichische Landesbank-Hypothekenbank AG‑re (a továbbiakban: NÖ‑Hypobank). 8       A VKI jelenleg több peres eljárást folytat a BAWAG ellen osztrák bíróságok előtt. Ezen eljárásokban a VKI arra hivatkozik, hogy a BAWAG az általa nyújtott változó kamatozású kölcsönökre – azok kamatainak hibás számítása miatt – több éven át túl magas kamatot számított fel az ügyfeleinek. 9       A felperes 2002. június 14‑i levelében engedélyt kért a Bizottságtól a Lombard Klub határozat ügyirataiba (a továbbiakban: Lombard Klub iratok) való betekintésre. Kérelmét a VKI többek között azzal indokolta, hogy az általa képviselt fogyasztók kártérítési igényeinek érvényesítése végett konkrét állításokat kell a BAWAG magatartásának versenyjogba ütközéséről, valamint e magatartás hatásairól előadnia. Ennek érdekében a Lombard Klub iratokba való betekintés fontos, sőt nélkülözhetetlen segítséget jelentene számára. 10     A Bizottság 2002. július 3‑i levelében felkérte a VKI‑t kérelmének és különösen kérelme jogi alapjának pontosítására. E levélre válaszul a VKI 2002. július 8‑i levelében kifejtette, hogy kérelmét különösen az EK 255. cikk (1) és (2) bekezdésére, az 1049/2001 rendeletre, e rendelet végrehajtási rendelkezéseire és az Európai Unió 2000. december 7‑én Nizzában kihirdetett alapjogi chartájára (HL C 364., 1. o., a továbbiakban: alapjogi charta), valamint az EK 5. és az EK 10. cikkre alapítja. 11     A 2002. július 24‑én a Bizottság szolgálataival tartott megbeszélésen a VKI képviselői megemlítették annak lehetőségét, hogy a felperes írásban kötelezettséget vállaljon, miszerint a megszerzendő adatokat kizárólag a BAWAG ellen folyamatban lévő nemzeti eljárásokban, a fogyasztói jogok érvényesítése céljából használja fel. 12     A VKI 2002. augusztus 12‑i levelében annak megerősítésével egészítette ki a kérelmét, hogy kész a 2002. július 24‑i megbeszélésen említett kötelezettségvállalásra. 13     A Bizottság 2002. szeptember 12‑i levelében a VKI kérelmét az 1049/2001 rendelet alapján teljes egészében elutasította. 14     A VKI 2002. szeptember 26‑án az 1049/2001 rendelet 7. cikkének (2) bekezdése szerinti megerősítő kérelmet nyújtott be, melyben – kérelmét fenntartva – többek között kijelentette, hogy elsősorban nem a Bizottság belső dokumentumai érdeklik. 15     A Bizottság 2002. október 14‑én elismerte e megerősítő kérelem átvételét, és a felperesnek jelezte, hogy a kért dokumentumok száma miatt kérelme elbírálásának határidejét 15 munkanappal meghosszabbítja. 16     A Bizottság 2002. december 18‑án elfogadta a COMP/36.571/D‑1. sz. Osztrák bankok – „Lombard Klub” ügy irataihoz való hozzáférés iránti kérelemről szóló, D(2002) 330472. sz. határozatot (a továbbiakban: megtámadott határozat). A megtámadott határozat helybenhagyja a 2002. szeptember 12‑i elutasító határozatot. 17     A megtámadott határozatban a Bizottság a Lombard Klub iratokat a belső iratok kivételével tizenegy kategóriába sorolta. A belső iratokat nem számítva ezek az iratok több mint 47 000 lapból állnak. 18     Másrészt, a Bizottság részletezte azokat az okokat, amelyek miatt álláspontja szerint az előbbiekben meghatározott minden egyes kategória az 1049/2001 rendeletben meghatározott egy vagy több kivétel hatálya alá esik. 19     Harmadrészt, a Bizottság álláspontja az volt, hogy azokban az esetekben, amikor egyes kivételek alkalmazása a szemben álló érdekek mérlegelését teszi szükségessé, a VKI nem mutatta ki, hogy a kért hozzáféréshez nyomós közérdek fűződne. 20     Negyedrészt, a Bizottság felsorolta azokat az okokat, amelyek a jelen ügyben a részleges hozzáférést sem teszik lehetővé. A Bizottság álláspontja szerint valamennyi dokumentumnak az esetleges részleges betekintés érdekében való részletes ellenőrzése túlzott és aránytalan munkaterhet jelentene. 21     Ötödrészt, a Bizottság akként vélekedett, hogy a harmadik személyektől származó dokumentumokat illetően a jelen ügyben szükségtelen e harmadik személyekkel egyeztetni, mert az 1049/2001 rendelet 4. cikkének (4) bekezdésével összhangban egyértelmű, hogy az említett dokumentumok nem tehetők hozzáférhetővé. 22     A megtámadott határozatban a Bizottság mindebből arra következtetett, hogy a felperes kérelmét teljes egészében el kell utasítani. Az Elsőfokú Bíróság előtti eljárás 23     Az Elsőfokú Bíróság Hivatalához 2003. január 7‑én benyújtott keresetlevelével a VKI keresetet indított a megtámadott határozat megsemmisítése iránt. Ugyanezen a napon benyújtott külön iratában a VKI azt kérte, hogy keresetéről az Elsőfokú Bíróság eljárási szabályzatának 76a. cikke alapján gyorsított eljárásban határozzanak. 24     A VKI 2003. január 8‑án benyújtott külön iratában költségmentességi kérelemmel élt. 25     A Bizottság 2003. január 20‑án benyújtotta a gyorsított eljárás iránti kérelemre vonatkozó észrevételeit. 26     Az Elsőfokú Bíróság első tanácsa, melyre az ügyet 2003. január 20‑i határozattal osztották, 2003. január 28‑i határozatával a gyorsított eljárás iránti kérelmet elutasította; e határozatot a felperessel másnap közölték. 27     A Bizottság 2003. február 18‑án benyújtotta a költségmentességi kérelemre vonatkozó észrevételeit. 28     A Bizottság 2003. március 10‑én benyújtotta ellenkérelmét. 29     A felperes költségmentességi kérelmét az Elsőfokú Bíróság elnöke 2003. március 14‑i végzésével elutasította. 30     A felperes 2003. április 1‑jei levelében a válasz benyújtásáról lemondott. 31     A BAWAG 2003. április 15‑én a Bizottság kérelmeit támogató beavatkozási kérelmet nyújtott be. A Svéd Királyság és a Finn Köztársaság 2003. április 16‑án, illetve 25‑én a VKI kereseti kérelmeit támogató beavatkozási kérelmet nyújtott be. Végül az ÖVAG és az NÖ‑Hypobank 2003. április 29‑én a Bizottság kérelmeit támogató együttes beavatkozási kérelmet nyújtott be. 32     Az Elsőfokú Bíróság első tanácsának elnöke 2003. augusztus 1‑jei végzésével a Svéd Királyság és a Finn Köztársaság részére megengedte a felperes kereseti kérelmeit támogató beavatkozást. Ugyanezzel a végzésével egyfelől a BAWAG részére, másfelől az ÖVAG és az NÖ‑Hypobank részére megengedte a Bizottság kérelmeit támogató beavatkozást. 33     Mivel a beavatkozók az eljárási szabályzat 115. cikkének 1. §‑ában előírt határidő előtt nyújtották be kérelmeiket, az eljárási szabályzat 116. cikkének 2. §‑a alapján velük is közölni kellett a felek részére kézbesített valamennyi eljárási iratot. 34     A Finn Köztársaság és a Svéd Királyság 2003. szeptember 10‑én, illetve 12‑én kérelmet nyújtottak be beavatkozásuk visszavonásának megengedése iránt. 35     Egyfelől a BAWAG, másfelől az ÖVAG és az NÖ‑Hypobank 2003. szeptember 26‑án beavatkozási beadványt nyújtott be. 36     Mivel sem a VKI, sem a Bizottság nem élt észrevétellel a Finn Köztársaság és a Svéd Királyság beavatkozás visszavonásának megengedése iránti kérelmére, az első tanács elnöke 2003. november 6‑i végzésével e beavatkozások visszavonását megengedte, és elrendelte, hogy a VKI és a Bizottság maguk viseljék e beavatkozásból adódó saját költségeiket. 37     A felperes 2003. november 14‑én, míg a Bizottság 2003. november 11‑én a beavatkozási beadványokra vonatkozó írásbeli észrevételeket nyújtott be. 38     Az Elsőfokú Bíróság az eljárási szabályzat 14. cikke alapján és az első tanács javaslatára az ügyet a feleknek az említett eljárási szabályzat 51. cikke szerinti meghallgatását követően kibővített ítélkező testület elé utalta. 39     Az előadó bíró jelentése alapján az Elsőfokú Bíróság (kibővített első tanács) megnyitotta a szóbeli szakaszt, és az eljárási szabályzat 64. cikkében írt pervezető intézkedések keretében írásban kérdéseket intézett a Bizottsághoz és a beavatkozókhoz. 40     A Bizottság és a beavatkozók 2004. július 6‑án írásban válaszoltak az Elsőfokú Bíróság kérdéseire. 41     A felek szóbeli előadásainak és az Elsőfokú Bíróság kérdéseire adott válaszainak meghallgatása a 2004. szeptember 28‑i tárgyaláson történt meg. A felek kérelmei 42     A felperes azt kéri, hogy az Elsőfokú Bíróság: –       semmisítse meg a megtámadott határozatot; –       rendelje el az eljárás tárgyát képező iratok bemutatását, és végezze el azok vizsgálatát a VKI kereseti kérelmei megalapozottságának megállapítása végett; –       kötelezze a Bizottságot a költségek viselésére. 43     A Bizottság azt kéri, hogy az Elsőfokú Bíróság: –       a keresetet utasítsa el; –       kötelezze a felperest a költségek viselésére. 44     A BAWAG a Bizottságot támogatva azt kéri, hogy az Elsőfokú Bíróság: –       a keresetet utasítsa el; –       kötelezze a felperest a költségek, köztük a beavatkozó költségeinek viselésére. 45     Végül, az ÖVAG és az NÖ‑Hypobank a Bizottságot támogatva azt kérik, hogy az Elsőfokú Bíróság: –       a keresetet utasítsa el; –       kötelezze a felperest a költségek viselésére. Indokolás A per terjedelméről és a beavatkozók egyes érveinek elfogadhatóságáról 46     Bizonyos, hogy a megtámadott határozatot az 1049/2001 rendelet alapján fogadta el a Bizottság. 47     A VKI keresete egyébként lényegében hat jogalapot tartalmaz. Első jogalapjával a VKI azt állítja, hogy az akta egészéhez való hozzáférésnek az említett aktában lévő minden egyes dokumentum előzetes konkrét vizsgálata nélküli megtagadása nem egyeztethető össze a dokumentumokhoz való hozzáférés jogával és különösen az 1049/2001 rendelettel. Második jogalapjával a VKI azt állítja, hogy a Bizottság nem megfelelően alkalmazott vagy értelmezett az 1049/2001 rendelet 4. cikkének (1) és (2) bekezdésében írt kivételek közül többet is. Harmadik jogalapjával a VKI azt adja elő, hogy a Bizottság jogsértően jutott arra a következtetésre, miszerint a szemben álló érdekek mérlegelése nem a kérelemmel érintett iratok hozzáférhetővé tétele mellett szól. Negyedik jogalapjával a VKI azt adja elő, hogy számára a Bizottságnak legalább részleges irathozzáférést engedélyeznie kellett volna. Ötödik jogalapjával a VKI azt állítja, hogy a bankoktól származó egyes dokumentumok tekintetében a velük történő egyeztetés elmaradása az 1049/2001 rendelet 4. cikke (4) bekezdése megsértésének minősül. Végül hatodik jogalapjával a felperes azt sérelmezi, hogy a Bizottság megsértette az EK 255. cikket, az alapjogi charta 42. cikkét és az EK 5. és az EK 10. cikket. 48     Egyfelől a BAWAG, másfelől az ÖVAG és az NÖ‑Hypobank beavatkozási beadványaikban több érvet (a továbbiakban: kiegészítő érvek) hoznak fel annak bizonyítására, hogy egyrészt kizárólag a közösségi jogalkotási eljárás során keletkezett dokumentumok tartoznak az 1049/2001 rendelet tárgyi hatálya alá, másrészt a tényállás szerinti időpontban a versenyügyekben a dokumentumokhoz való hozzáférés jogát kizárólag a Szerződés [81.] és [82.] cikkének végrehajtásáról szóló első, 1962. február 6‑i 17. tanácsi rendelet (HL 1962. 13., 204. o.; magyar nyelvű különkiadás 8. fejezet, 1. kötet, 3. o.) szabályozta, harmadrészt közjogi jogállású egyesület nem jogosultja az 1049/2001 rendeletben előírt hozzáférési jognak, negyedrészt a VKI hozzáférés iránti kérelme nem felel meg az 1049/2001 rendeletnek, ötödrészt az 1049/2001 rendelet ellentétes az EK 255. cikkel, mert harmadik személyektől származó dokumentumokhoz is hozzáférést enged, és hatodrészt e rendelet csak a hatálybalépése, azaz 2001. december 3. után az intézmények birtokába került dokumentumokra alkalmazható. 49     A kiegészítő érvek így vagy elsődlegesen annak bizonyítására irányulnak, hogy nem alkalmazható az ügyben az 1049/2001 rendelet, vagy másodlagosan, hogy azt a Bizottság nem megfelelően alkalmazta, vagy harmadlagosan, hogy az a megtámadott határozat számára jogszerű alapul nem szolgálhat. 50     Ezért, ha egy vagy több kiegészítő érvnek az Elsőfokú Bíróság helyt adna, azok a megtámadott határozat jogellenes voltának megállapítását tennék lehetővé. Márpedig emlékeztetni kell arra, hogy a beavatkozók részére a Bizottság kérelmeit támogató beavatkozást engedték meg, és a Bizottság a megsemmisítés iránti kereset elutasítását kéri. 51     Az írásban és a tárgyaláson a kiegészítő érveknek a kérelmeikkel való összeegyeztethetőségét illető kérdésre a beavatkozók lényegében azt válaszolták, hogy az ítélkezési gyakorlatra figyelemmel a beavatkozónak jogában áll az általa támogatott fél érveitől eltérő vagy akár azokkal ellentétes érveket előadni (a Bíróság 30/59. sz., De gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg kontra Főhatóság ügyben 1961. február 23‑án hozott ítéletének [EBHT 1961., 3. o.] 37. oldala és az Elsőfokú Bíróság T‑228/99. és T‑233/99. sz., Westdeutsche Landesbank Girozentrale kontra Bizottság ügyben 2003. március 6‑án hozott ítéletének [EBHT 2003., II‑435. o.] 145. pontja). 52     Azonban a Bíróság alapokmánya 40. cikkének negyedik bekezdése alapján, mely ezen alapokmány 53. cikkének értelmében az Elsőfokú Bíróságra is alkalmazandó, a beavatkozási kérelem tárgya nem lehet más, mint az egyik fél kérelmeinek támogatása. Továbbá az eljárási szabályzat 116. cikkének 3. §‑a szerint a beavatkozónak a jogvitát a beavatkozáskor fennálló állapotban kell elfogadnia. E rendelkezések ugyan nem tiltják, hogy a beavatkozó az általa támogatott fél érveitől eltérő érveket adjon elő, de csak azzal a feltétellel, ha a jogvita keretét nem módosítja, és a beavatkozás célja ez utóbbi fél kérelmeinek támogatása marad (erről lásd a Bíróság C‑245/92. P. sz., Chemie Linz kontra Bizottság ügyben 1999. július 8‑án hozott ítéletének [EBHT 1999., I‑4643. o.] 32. pontját; C‑248/99. P. sz., Franciaország kontra Monsanto és Bizottság ügyben 2002. január 8‑án hozott ítéletének [EBHT 2002., I‑1. o.] 56. pontját és az Elsőfokú Bíróság T‑119/02. sz., Royal Philips Electronics kontra Bizottság ügyben 2003. április 3‑án hozott ítéletének [EBHT 2003., II‑1433. o.] 203. és 212. pontját). 53     A jelen ügyben egyrészt a kiegészítő érvek – megalapozottnak tekintésük esetén – a megtámadott határozat jogellenes voltának megállapítását tennék lehetővé, másrészt a Bizottság kérelmei a megsemmisítés iránti kereset elutasítására irányulnak, és azokat nem a megtámadott határozat jogellenes voltának megállapítására irányuló jogalapokkal támasztják alá, ezért úgy tűnik, hogy a kiegészítő érvek vizsgálata a jogvita keresetlevélben és ellenkérelemben meghatározott kereteinek a módosulását eredményezné (erről lásd az Elsőfokú Bíróság T‑447/93–T‑449/93. sz., AITEC és társai kontra Bizottság ügyben 1995. július 6‑án hozott ítéletének [EBHT 1995., II‑1971. o.] 122. pontját és a T‑243/94. sz., British Steel kontra Bizottság ügyben 1997. október 24‑én hozott ítéletének [EBHT 1997., II‑1887. o.] 72. és 73. pontját). 54     El kell utasítani a beavatkozók annak bizonyítására irányuló érvelését is, hogy a kiegészítő érvek lényegében a Bizottság kérelmeit támogatják, miszerint a felperes által a dokumentumokhoz kért hozzáférést meg kell tagadni. Ugyanis, egyfelől a jelen eljárás keretében a Bizottság egyáltalán nem a jogvita tárgyát képező dokumentumokhoz való hozzáférésnek a megtámadott határozat indokaitól független megtagadását kérte az Elsőfokú Bíróságtól, hanem a megsemmisítés iránti kereset elutasítását. Másfelől az Elsőfokú Bíróságnak a jogszerűség ellenőrzése keretében nem feladata, hogy a Bizottság helyébe lépjen annak meghatározása végett, hogy a jogvita tárgyát képező dokumentumokhoz való hozzáférést a megtámadott határozatban említettektől különböző okok miatt kell‑e megtagadni. 55     Így a kiegészítő érveket, mint elfogadhatatlanokat, el kell utasítani. A kérelemmel érintett dokumentumok konkrét vizsgálatának hiányán alapuló első jogalapról és a részleges hozzáférési jog megsértésén alapuló negyedik jogalapról 56     Először a felperes által előadott első és negyedik jogalapot kell együttesen megvizsgálni. A felek érvei –       A kérelemmel érintett dokumentumok konkrét vizsgálatának hiányán alapuló első jogalapról 57     Első jogalapjával a VKI azt állítja, hogy a Bizottság a megtámadott határozatban az 1049/2001 rendeletnek ellentmondva a Lombard Klub iratok egészét anélkül vonta ki a hozzáférési jog alól, hogy az iratok között lévő minden egyes dokumentum konkrét vizsgálatát elvégezte volna. Márpedig egyedül az egyes dokumentumokra vonatkozó konkrét körülmények indokolhatnák az e dokumentumokhoz való hozzáférés joga alóli kivételt. 58     A felperes első jogalapjára válaszul a Bizottság előadja: a jelen ügyben nem annak meghatározása a lényeges, hogy a kérelemmel érintett minden dokumentumhoz való hozzáférést megtagadta‑e, hanem kizárólag az, hogy e megtagadást helyesen indokolta‑e minden dokumentum vonatkozásában. Márpedig a Bizottság a jelen ügyben egyáltalán nem zárta ki a Lombard Klub iratok egészét a hozzáférési jogból, éppen ellenkezőleg, megmagyarázta, miért zárják ki az 1049/2001 rendelet 4. cikkében felsorolt megtagadási okok az ezen iratok között lévő dokumentumok hozzáférhetővé tételét. 59     A Bizottság ehhez hozzáteszi, hogy nem ellentétes a közösségi joggal a különböző kategóriákba tartozó dokumentumokhoz való hozzáférés megtagadása minden egyes dokumentum vizsgálata nélkül, ha – mint a jelen ügyben – a Bizottság megtagadás melletti indokai minden egyes kategóriát illetően fel vannak tüntetve. Az Elsőfokú Bíróság kifejezetten akként határozott, hogy a Bizottságnak jogában áll az iratokat kategóriákra osztani, melyekhez a hozzáférést egészében megtagadhatja, ha a megtagadás okait megemlíti (az Elsőfokú Bíróság T‑105/95. sz., WWF UK kontra Bizottság ügyben 1997. március 5‑én hozott ítéletének [EBHT 1997., II‑313. o.] 64. pontja). 60     Végül a Bizottság kifejti, hogy e kategóriákon belül a különböző dokumentumok és dokumentumrészek vizsgálata nem történt meg, mivel e művelet aránytalan erőfeszítést igényelt volna. –       A részleges hozzáférési jog megsértésén alapuló negyedik jogalapról 61     A VKI előadja, hogy az iratokhoz való hozzáférés teljes megtagadása csak akkor indokolható, ha az iratok között lévő dokumentumok összességére vonatkozik az 1049/2001 rendelet 4. cikkében írt kivételek legalább egyike. A jelen ügyben e feltételt nem vizsgálták, ezért a felperesnek legalább részleges hozzáférést kellett volna kapnia. A Bizottság „elismerésre méltó” igyekezete munkaterhének csökkentésére nem eredményezheti a fogyasztók által a kartell miatt elszenvedett károk megtérítési esélyeinek szertefoszlását. 62     A Bizottság vitatja ezeket az érveket. Elismeri, hogy a Bíróság és az Elsőfokú Bíróság ítélkezési gyakorlatában létezik a dokumentumokhoz való részleges hozzáférés joga. A Bizottság hangsúlyozza azonban, hogy az ilyen hozzáférés is megtagadható, ha az az érintett intézmény számára aránytalan erőfeszítést jelent. 63     Márpedig 47 000 oldalnyi irat esetén az erőfeszítés szükségszerűen aránytalan. Mindenképpen ez a helyzet akkor, ha egyfelől a közölhető dokumentumok száma minden érdemleges kategóriában igen csekély, és másfelől e dokumentumok nyilvánvalóan haszontalanok. Mivel az iratok időbeli sorrendben vannak, bármely részleges hozzáféréshez is azok teljes áttekintése szükséges. Továbbá, mivel az összes irathoz tartalomjegyzéket kellene készíteni, az 1049/2001 rendelet 4. cikkében szereplő kivételek alkalmazására figyelemmel ez a feladat is ugyanolyan aránytalan lenne, mint a részleges hozzáférés. A Bizottság elismeri, hogy a szükséges erőfeszítés aránytalan volta önmagában még nem minősül megtagadási oknak. Ha azonban a szűken meghatározott dokumentumkategóriák vizsgálata arra az eredményre vezet, hogy a hozzáférést meg kell tagadni, akkor a kategóriába tartozó minden egyes dokumentum további vizsgálata indokolatlan. 64     A BAWAG, valamint az ÖVAG és az NÖ‑Hypobank lényegében a Bizottság érveit támogatják. Kifejtik, hogy ha a hozzáférés iránti kérelemben a kérelmező kifejezetten megjelölte, mi érdekli, akkor aránytalan elvárás lenne az intézménnyel, e kérelem címzettjével szemben, hogy a kérelem célját nem szolgáló dokumentumokhoz nyújtson részleges hozzáférést. Az Elsőfokú Bíróság álláspontja 65     Bizonyos, hogy a Bizottság nem végezte el a Lombard Klub iratokat képező minden egyes dokumentum konkrét és egyenkénti vizsgálatát. A tárgyalás során a Bizottság megerősítette, hogy a felperes megerősítő kérelmére válaszul a Lombard Klub iratokat, a belső dokumentumok kivételével, anélkül hogy azok mindegyikét megvizsgálta volna, tizenegy dokumentumkategóriába sorolta. A megtámadott határozatból továbbá kitűnik: e kategóriák meghatározását követően a Bizottság akként vélekedett, hogy „minden egyes dokumentumkategória az 1049/2001 rendelet 4. cikkében előírt egy vagy több kivétel hatálya alá esik, és hozzáférhetővé tételükhöz nyomós közérdek sem fűződik” [nem hivatalos fordítás]. Ezután a Bizottság kifejtette, hogy „[a]rányossági okokra tekintettel a dokumentumoknak a fent említett kategóriák keretén túlmenő vizsgálata sem szükségesnek, sem hasznosnak nem tűnik” [nem hivatalos fordítás]. A Bizottság „másodlagosan” azt is kijelentette, hogy a Lombard Klub határozat közzététele elegendő a felperes érdekeinek „megóvásához”. 66     E tényekre tekintettel azt kell meghatározni, köteles volt‑e főszabály szerint a Bizottság az e kérelemmel érintett dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálatára, majd igenlő válasz esetén azt kell megvizsgálni, mennyiben enyhítik ezt a vizsgálati kötelezettséget többek között az ebből adódó munkateherhez kapcsolódó egyes kivételek. –       A konkrét és egyenkénti vizsgálat elvégzésének kötelezettségéről 67     Az 1049/2001 rendelet 2. cikke kimondja az intézmények dokumentumaihoz való hozzáférési jog elvét. Az 1049/2001 rendelet 4. cikke a hozzáférési jog alóli több kivételt határoz meg. Végül az 1049/2001 rendelet 6–8. cikkei írják elő a hozzáférés iránti kérelem elbírálásának egyes módozatait. 68     E rendelkezésekből adódóan az intézmény, melyhez az 1049/2001 rendeletre alapított kérelmet intéztek dokumentumhoz való hozzáférés iránt, köteles e kérelmet megvizsgálni, és arra választ adni, így különösen azt meghatározni, hogy a kért dokumentumok az e rendelet 4. cikkében írt kivételek valamelyikének hatálya alá tartoznak‑e. 69     Márpedig az állandó ítélkezési gyakorlat szerint a dokumentumokhoz való hozzáférés iránti kérelem elbírálásához szükséges vizsgálatnak konkrétnak kell lennie. Ugyanis, egyrészt önmagában az a körülmény, hogy valamely dokumentum kivétellel védett érdeket érint, nem lehet elégséges indoka e kivétel alkalmazásának (erről lásd az Elsőfokú Bíróság T‑20/99. sz., Denkavit Nederland kontra Bizottság ügyben 2000. szeptember 13‑án hozott ítéletének [EBHT 2000., II‑3011. o.] 45. pontját). Kivétel alkalmazása főszabály szerint csupán abban az esetben lehet indokolt, ha az intézmény előzetesen értékelte egyfelől, hogy a dokumentumhoz való hozzáférés konkrétan és ténylegesen sérti‑e a védett érdeket, másfelől az 1049/2001 rendelet 4. cikkének (2) és (3) bekezdése szerinti esetekben azt, hogy fűződik‑e az érintett dokumentum hozzáférhetővé tételéhez nyomós közérdek. Másrészt, a védett érdek sérelme kockázatának ésszerűen előreláthatónak és nem pusztán hipotetikusnak kell lennie (erről lásd az Elsőfokú Bíróság T‑211/00. sz., Kuijer kontra Tanács ügyben 2002. február 7‑én hozott ítéletének [EBHT 2002., II‑485. o., a továbbiakban: Kuijer II. ítélet] 56. pontját). Így a vizsgálatot, amelyet az intézménynek a kivételek alkalmazása céljából el kell végeznie, konkrétan kell végrehajtani, és annak a határozat indokolásából ki kell tűnnie (erről lásd az Elsőfokú Bíróság T‑188/98. sz., Kuijer kontra Tanács ügyben 2000. április 6‑án hozott ítéletének [EBHT 2000., II‑1959. o., a továbbiakban: Kuijer I. ítélet] 38. pontját és a T‑14/98. sz., Hautala kontra Tanács ügyben 1999. július 19‑én hozott ítéletének [EBHT 1999., II‑2489. o.] 67. pontját). 70     E konkrét vizsgálatot egyébként a kérelemmel érintett minden dokumentumra el kell végezni. Ugyanis az 1049/2001 rendeletből adódóan a rendelet 4. cikkének (1)–(3) bekezdésében írt kivételek mind „a dokumentum[ra]” vonatkoznak. 71     Az absztrakt és általános vizsgálattal szemben a konkrét és egyenkénti vizsgálat szükségességét erősíti meg a magatartási kódex alkalmazására vonatkozó ítélkezési gyakorlat is. 72     Ugyanis, egyfelől a magatartási kódex, melynek alapelveit az 1049/2001 rendelet 4. cikke részben átvette, a kivételek első kategóriájában a dokumentumhoz való hozzáférés megtagadására kötelezte az intézményt, ha a hozzáférhetővé tétel „sértené” az e kivételekkel védett érdekeket. Ezért az Elsőfokú Bíróság állandó jelleggel akként határozott, hogy a feltételes módú ige használata folytán a Bizottság a dokumentumhoz való hozzáférés iránti kérelem elbírálása előtt köteles „minden egyes kért dokumentum tekintetében” megvizsgálni, ténylegesen alkalmas‑e a hozzáférhetővé tétele a Bizottság rendelkezésére álló adatokra figyelemmel a kivételekkel védett valamely érdek megsértésére (az Elsőfokú Bíróság T‑124/96. sz., Interporc kontra Bizottság ügyben 1998. február 6‑án hozott ítéletének [EBHT 1998., II‑231. o.] 52. pontja és a T‑123/99. sz., JT’s Corporation kontra Bizottság ügyben 2000. október 12‑én hozott ítéletének [EBHT 2000., II‑3269. o.] 64. pontja). A feltételes módnak az 1049/2001 rendelet 4. cikkének (1)–(3) bekezdésében történt megtartása folytán a magatartási kódexre vonatkozóan kialakított ítélkezési gyakorlat az 1049/2001 rendeletre is alkalmazható. Ezért meg kell állapítani, hogy a hozzáférés joga alóli kivételek alkalmazását az intézmény konkrétan és egyenként köteles vizsgálni a kérelemmel érintett minden egyes dokumentum esetében. 73     Másfelől, mint azt a Bizottság helyesen hangsúlyozza, az Elsőfokú Bíróság a WWF UK kontra Bizottság ügyben hozott ítéletében ([fenti 59. pont] 64. pont) lényegében valóban akként határozott, hogy az intézmény legalább dokumentum-kategóriánként köteles megjelölni, hogy a hozzá benyújtott kérelemben feltüntetett dokumentumokat miért tekinti a kivételek hatálya alá eső adatkategóriába tartozónak. Mindamellett, függetlenül annak kérdésétől, hogy a Bizottság által hivatkozott pont nem csupán az indokolási szabályok egyike‑e, a konkrét és egyenkénti vizsgálat mindenképpen szükséges, mivel – még akkor is, ha egyértelmű, hogy a hozzáférés iránti kérelem kivételek körébe eső dokumentumra irányul – egyedül e vizsgálat teheti lehetővé, hogy az intézmény a kérelmező részére részleges hozzáférés biztosításának lehetőségét mérlegelje az 1049/2001 rendelet 4. cikke (6) bekezdésének megfelelően. A magatartási kódex alkalmazása során továbbá az Elsőfokú Bíróság már elvetette a dokumentumok kategória szerinti és nem a dokumentumokban foglalt konkrét adatok alapján történő értékelését, mint elégtelent, mivel az intézmény által lefolytatandó vizsgálatnak lehetővé kell tennie számára annak konkrét mérlegelését, hogy a hivatkozott kivétel valóban alkalmazható‑e az e dokumentumokban foglalt adatok összességére (a JT’s Corporation kontra Bizottság ügyben hozott ítélet [fenti 72. pont] 46. pontja). 74     Ebből tehát az következik, hogy ha valamely intézmény az 1049/2001 rendeletre alapított kérelmet kap, akkor főszabály szerint köteles elvégezni a kérelemmel érintett dokumentumok tartalmának konkrét és egyenkénti vizsgálatát. 75     E főszabály azonban nem jelenti azt, hogy minden körülmények között ilyen vizsgálat lefolytatása kötelező. Amikor ugyanis az intézmény által az 1049/2001 rendelet alapján megfogalmazott hozzáférés iránti kérelemre válaszul főszabály szerint elvégzendő konkrét és egyenkénti vizsgálat célja a kérdéses intézmény számára egyrészt annak mérlegelésének lehetővé tétele, hogy mennyiben alkalmazható a hozzáférési jog alóli valamely kivétel, másrészt a részleges hozzáférés lehetőségének mérlegelése, akkor e vizsgálat szükségtelen lehet, ha az adott ügy egyedi körülményei alapján egyértelmű, hogy a hozzáférést meg kell tagadni vagy éppenhogy meg kell adni. Ez lehet a helyzet többek között akkor, ha egyes dokumentumok vagy nyilvánvalóan teljes egészükben a hozzáférési jog alóli kivétel hatálya alá tartoznak, vagy éppen ellenkezőleg, nyilvánvalóan teljes egészükben hozzáférhetőek, vagy a Bizottság azokat ugyanilyen körülmények között már konkrétan és egyenként értékelte. 76     A jelen ügyben megállapítható, hogy a Bizottság a megtámadott határozatot a Lombard Klub iratok dokumentum-kategóriánkénti általános elemzésére alapozta. Megállapítható az is, hogy a Bizottság a kérelemmel érintett dokumentumoknak a hivatkozott kivételek alkalmazása vagy a részleges hozzáférés lehetőségének mérlegelése végetti konkrét és egyenkénti vizsgálatát nem végezte el. 77     Meg kell tehát vizsgálni, hogy a felperes kérelme olyan dokumentumokra vonatkozott‑e, amelyek esetében a jelen ügy körülményei folytán az ilyen konkrét és egyenkénti vizsgálat elvégzése nem volt szükséges. 78     E tekintetben a Bizottság a megtámadott határozatban akként vélekedett, hogy a felperes kérelmével érintett dokumentumok a hozzáférési jog négy különböző kivételének hatálya alá tartoznak. 79     A Bizottság által hivatkozott első kivétel az ellenőrzések céljának az 1049/2001 rendelet 4. cikke (2) bekezdésének harmadik francia bekezdésében írt védelme. A megtámadott határozatban a Bizottság e kivétel alkalmazását lényegében két okkal indokolja. 80     Egyrészt, a Bizottság álláspontja szerint a Lombard Klub határozat megsemmisítése iránt az Elsőfokú Bíróság előtt több keresetet indítottak, mely eljárások még mindig folyamatban vannak, azaz az Elsőfokú Bíróság ezekben még nem hozott ítéletet. Ezért harmadik személyek általi hozzáférés a dokumentumokhoz befolyásolná az ügy újabb elbírálását, amelyre a Bizottság megsemmisítés esetén köteles lenne, és e perek felpereseit bizonyos jogalapok felvetésére indítaná. 81     Másrészt, a Bizottság álláspontja szerint az iratok között lévő dokumentumok nagy részét a Lombard Klub határozatban szankcióval sújtott vállalkozások nyújtották be, vagy a kartellügyekben a bírság kiszabásának mellőzéséről vagy összegének csökkentéséről [nem hivatalos fordítás] szóló, a tényállás idején hatályos bizottsági közlemény (HL 1996. C 207., 4. o.) alapján vagy a 17. rendelet 11. és 14. cikke alapján történt információkérés vagy vizsgálat keretében. Következésképpen harmadik személyek ezekre vonatkozó hozzáférési lehetőségének elismerése elriasztaná a vállalkozásokat a Bizottsággal való együttműködéstől, és káros lenne az ellenőrzési és vizsgálati tevékenységre a jövőbeli ügyekben. Ugyanez az indok vonatkozik a harmadik személyektől származó dokumentumokra. 82     Az Elsőfokú Bíróság viszont úgy véli, hogy a Bizottság nem fogalmazhat meg ilyen általános következtetést a Lombard Klub iratok egészére nézve úgy, hogy a köztük lévő dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálatát előzőleg ne végezné el. 83     Ugyanis, először is nem tűnik ki a megtámadott határozatból, hogy a Bizottság konkrétan vizsgálta volna, valóban besorolható‑e a kérelemmel érintett minden egyes dokumentum a tizenegy meghatározott kategória egyikébe. Éppen ellenkezőleg, a megtámadott határozatnak a Bizottság által a tárgyaláson megerősített indokolása azt tartalmazza, hogy a Bizottság e felosztást legalább részben absztrakt módon végezte el. Úgy tűnik, hogy a Bizottság inkább a Lombard Klub iratok dokumentumainak tartalmáról alkotott elképzelései, semmint azok tényleges vizsgálata alapján járt el. Így e kategóriákra osztás mind a teljessége, mind a pontossága szempontjából is csupán hozzávetőleges. 84     Továbbá a Bizottság által a megtámadott határozatban, majd az ellenkérelemben is kifejtett megfontolások homályosak és általánosak. E megfontolások egyenkénti, azaz dokumentumról dokumentumra haladó vizsgálat hiányában nem teszik lehetővé kellő bizonyossággal és minden körülményre kiterjedő jelleggel annak feltételezését, hogy a Bizottság érvelése – még ha elvileg megalapozott is – a Lombard Klub iratok összes dokumentumára alkalmazható. A Bizottság félelmei puszta állítások, és ezért túlságosan hipotetikusak. 85     Semmi nem mutat ugyanis arra, hogy a kérelemmel érintett összes dokumentum egyértelműen a hivatkozott kifogás hatálya alá tartozna. A megtámadott határozat 1. pontjában a Bizottság maga is megjegyzi, hogy „a 4. cikk (2) bekezdésének harmadik francia bekezdésében írt kivétel nagyrészt egyes dokumentumokra, sőt hiánytalanul minden kategóriára vonatkozik” [nem hivatalos fordítás]. 86     A Bizottság az ellenkérelméhez csatolt táblázatban ugyan jelezte, hogy álláspontja szerint a hivatkozott kifogás az iratok érintett dokumentumainak összességére vonatkozik. Azonban, mint az az előző pont fejtegetéseiből is kitűnik, e táblázat ellentmond a megtámadott határozat indokolásának. 87     Végül a megtámadott határozat indokolásából semmiképpen sem tűnik ki, hogy a Lombard Klub iratokat alkotó minden egyes dokumentum egyenként tekintve is az 1049/2001 rendelet 4. cikke (2) bekezdése harmadik francia bekezdésében írt kivétel hatálya alá tartozna. Nem tűnik ugyanis úgy, hogy az abban szereplő adatok hozzáférhetővé tétele sértené a Bizottság ellenőrzési és vizsgálati tevékenysége céljainak védelmét. 88     A felperes kérelmével érintett dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálatának elmaradása a Bizottság által hivatkozott első kivétel hatálya alá állítólagosan tartozó dokumentumok tekintetében tehát nem indokolt. 89     Ugyanez állapítható meg a megtámadott határozat értelmében a második, a harmadik és a negyedik kivétel hatálya alá tartozó dokumentumokról is. E kivételek a kereskedelmi érdekek védelmével (az 1049/2001 rendelet 4. cikke (2) bekezdésének első francia bekezdése), a bírósági eljárások védelmével (a 4. cikk (2) bekezdésének második francia bekezdése) és a személyiség és a magánszemély becsületének védelmével (a 4. cikk (1) bekezdésének b) pontja) függenek össze. Márpedig a megtámadott határozat 2., 3., 10., 12. és 13. pontjából kitűnik, hogy a Bizottság álláspontja szerint e kivételek csupán a kérelemmel érintett dokumentumok egy részére vonatkoznak. Többek között a megtámadott határozat 13. pontjában a Bizottság kijelenti: „lehetséges, hogy az érintett bankoktól vagy harmadik személyektől származó dokumentumok nagy része olyan adatokat is tartalmaz, amelyek hozzáférhetővé tétele a magánéletet és a személyiség integritását érintheti” [nem hivatalos fordítás]. 90     A megtámadott határozatból tehát kitűnik, hogy a Bizottság által hivatkozott kivételek nem vonatkoznak szükségképpen a Lombard Klub iratok egészére és még az általuk esetlegesen érintett dokumentumoknak is csupán egyes részeire vonatkozhatnak. 91     Végül a beavatkozók az 1049/2001 rendelet 4. cikkének (3) bekezdésében írt kivételre hivatkoznak. Előadják, hogy a Lombard Klub határozat megsemmisítése több keresetnek is tárgya, ezért e határozat még nem minősül „meghozottnak” a 4. cikk (3) bekezdése értelmében, ami pedig a hozzáférés teljes megtagadását indokolná. Mivel azonban a Bizottság e kivételre a megtámadott határozatban nem hivatkozott, az Elsőfokú Bíróságnak nem feladata, hogy ezen intézmény helyett eldöntse, ténylegesen alkalmazható‑e a kérelemmel érintett dokumentumokra ez a kivétel. 92     Következésképpen a Bizottság a kivételek alkalmazásának vagy a részleges hozzáférés lehetőségének mérlegelése során főszabály szerint nem térhet ki a kérelemmel érintett minden egyes dokumentum konkrét és egyenkénti vizsgálata elől. 93     Mindemellett, mivel a jelen ügyben a Bizottság e vizsgálatot mellőzte, meg kell határozni, indokolhatja‑e jogszerűen valamely intézmény a hozzáférés teljes megtagadását e vizsgálat szerinte igen jelentős munkaterhével. –       A konkrét és egyenkénti vizsgálat elvégzéséhez szükséges munkateher miatti kivétel alkalmazásáról 94     Az 1049/2001 rendelet 6. cikkének (3) bekezdése szerint „[h]a a kérelem jelentős terjedelmű vagy nagy [helyes fordítása: igen nagy] számú dokumentumra vonatkozik, az érintett intézmény nem hivatalos úton tárgyalhat a kérelmezővel a méltányos megegyezés érdekében”. 95     A jelen ügy irataiból kitűnik, hogy a felperes 2002. július 24‑én tárgyalt a Bizottsággal, ám e megbeszélés és az azt követő érintkezések nem vezettek megegyezésre. 96     Márpedig az 1049/2001 rendelet egyetlen olyan rendelkezést sem tartalmaz, amely az intézménynek kifejezetten megengedné, hogy a vizsgálat terjedelmét a kérelmezővel való méltányos megegyezés híján korlátozza ahhoz képest, amire a hozzáférés iránti kérelem elbírálása során egyébként köteles. 97     A megtámadott határozat bevezető részében a Bizottság a kérdéses dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálatának elmaradását lényegében az arányosság elvének alkalmazásával indokolja. A Bizottság többek között kijelenti: „[a]rányossági okokra tekintettel a dokumentumoknak [az említett] kategóriák keretén túlmenő vizsgálata sem szükségesnek, sem hasznosnak nem tűnik” [nem hivatalos fordítás]. A Bizottság a megtámadott határozat 10., 13. és 24. pontjában is hivatkozott az arányosság elvének alkalmazására. 98     Meg kell tehát vizsgálni, hogy az 1049/2001 rendeletre alapított hozzáférés iránti kérelemmel érintett dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálatának elvétől az arányosság elve folytán el lehet‑e tekinteni. 99     Az állandó ítélkezési gyakorlat szerint az arányosság elve azt követeli meg, hogy a közösségi intézmények jogi aktusai ne lépjenek túl a követett célok elérésére alkalmas és ahhoz szükséges mértéken, ideértve, hogy több alkalmas intézkedés közüli választás lehetősége esetén a kevésbé kényszerítő intézkedéshez kell folyamodni, és az okozott hátrányok a tekintetbe vett célokhoz képest nem lehetnek aránytalanul nagyok (a Bíróság C‑157/96. sz., National Farmers’ Union és társai ügyben 1998. május 5‑én hozott ítéletének [EBHT 1998., I‑2211. o.] 60. pontja és az Elsőfokú Bíróság T‑211/02. sz., Tideland Signal kontra Bizottság ügyben 2002. szeptember 27‑én hozott ítéletének [EBHT 2002., II‑3781. o.] 39. pontja). Az arányosság elve azt is megköveteli, hogy az eltérések ne haladják meg a kitűzött cél elérésére alkalmas és ahhoz szükséges mértéket (a Bíróság 222/84. sz. Johnston-ügyben 1986. május 15‑én hozott ítéletének [EBHT 1986., 1651. o.] 38. pontja és a Hautala kontra Tanács ügyben hozott ítélet [fenti 69. pont] 85. pontja). 100   Így a hozzáférés iránti kérelem tárgyát képező dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálatának az intézmény általi megtagadása főszabály szerint az arányosság elve nyilvánvaló megsértésének minősül. A kérdéses dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálata ugyanis lehetővé teszi az intézmény számára az 1049/2001 rendelet 4. cikkének (1)–(3) bekezdésében írt kivételekkel követett célok elérését, valamint a részben vagy egészben e kivételek hatálya alá tartozó dokumentumok azonosításához vezet. Tehát a kérelmező hozzáférési joga szempontjából kevésbé kényszerítő intézkedésnek minősül, mint a vizsgálat teljes megtagadása. 101   Figyelembe kell venni azonban annak lehetőségét is, hogy a kérelmező az 1049/2001 rendelet alapján nyilvánvalóan ésszerűtlen számú dokumentumhoz kérelmez hozzáférést, esetlegesen jelentéktelen okokból, és így kérelmének elbírálása az intézmény rendezett működését igen komolyan megbénítani képes munkaterhet okoz. Meg kell állapítani azt is, hogy abban az esetben, ha a kérelem igen nagyszámú dokumentumot érint, az intézmény joga a kérelmezővel együtt az 1049/2001 rendelet 6. cikkének (3) bekezdését alkalmazva „méltányos megoldás” keresése, még ha igen korlátozott módon is, de a kérelmező érdekei és a gondos ügyintézéshez fűződő érdek esetleges kibékítésének szükségessége figyelembevételének a lehetőségét tükrözi. 102   Az intézménynek tehát azokban a különleges esetekben, amikor a dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálata aránytalan adminisztratív terhet róna rá, a gondos ügyintézéshez fűződő érdek e különleges esetekben való megóvása végett lehetőséggel kell rendelkeznie egyfelől a dokumentumokhoz való nyilvános hozzáférés érdeke, másfelől az ebből eredő munkateher egyensúlyba hozására (lásd ehhez hasonlóan a Hautala kontra Tanács ügyben hozott ítélet [fenti 69. pont] 86. pontját). 103   Ezzel a lehetőséggel azonban csak kivételesen lehet élni. 104   Ugyanis egyrészt az 1049/2001 rendeletre alapított hozzáférés iránti kérelmekkel érintett dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálata e kérelem elbírálásának körében az intézmény alapvető feladatának minősül. 105   Másrészt, az intézmények dokumentumaihoz való nyilvános hozzáférés főszabálynak minősül, míg a megtagadás lehetősége kivételnek (lásd a magatartási kódex alkalmazásában ehhez hasonlóan felállított elvről a Kuijer II. ítélet 55. pontját). 106   Harmadrészt, a dokumentumokhoz való hozzáférés főszabálya alóli kivételeket szűken kell értelmezni (lásd ehhez hasonlóan a magatartási kódexről az Elsőfokú Bíróság T‑111/00. sz., British American Tobacco International (Investments) kontra Bizottság ügyben 2001. október 10‑én hozott ítéletének [EBHT 2001., II‑2997. o.] 40. pontját). Márpedig ez az ítélkezési gyakorlat annál is inkább indokolja, hogy az intézmény által a kivétel alkalmazásának vizsgálatakor általában tanúsítandó gondosság korlátozásait különösen szűken kell értelmezni, mivel e korlátozások már a kérelem érkezésétől fogva növelik a hozzáférési jog megsértésének kockázatát. 107   Negyedrészt, a Bizottság lehetősége a szükséges konkrét és egyenkénti vizsgálat mellőzésére számos helyzetben ellentmondana a gondos ügyintézés elvének, amely a közösségi jogrend által a közigazgatási eljárásokban nyújtott garanciák között szerepel, és amelyhez kapcsolódóan a hatáskörrel rendelkező intézményt az adott ügy minden releváns ténye gondos és pártatlan vizsgálatának kötelezettsége terheli (az Elsőfokú Bíróság T‑44/90. sz., La Cinq kontra Bizottság ügyben 1992. január 24‑én hozott ítéletének [EBHT 1992., II‑1. o.] 86. pontja és T‑528/93., T‑542/93., T‑543/93. és T‑546/93. sz., Métropole Télévision és társai kontra Bizottság ügyben 1996. július 11‑én hozott ítéletének [EBHT 1996., II‑649. o.] 93. pontja). 108   Ötödrészt, a hozzáférési jog gyakorlásához és a kérelmező érdekeinek érvényesítéséhez szükséges munkateher figyelembevétele e jog terjedelmének meghatározásában főszabály szerint nem játszik szerepet. 109   A kérelmező érdekét tekintve ugyanis az 1049/2001 rendelet 6. cikkének (1) bekezdése szerint a kérelmező nem köteles megindokolni a kérelmet, tehát általában semmiféle érdekeltséget nem kell bizonyítania. 110   A kérelem elbírálásához szükséges munkateher tekintetében az 1049/2001 rendelet kifejezetten szabályozza azt a lehetséges esetet, amikor a kérelem igen nagyszámú dokumentumra vonatkozik, mert 7. cikkének (3) bekezdésében és 8. cikkének (2) bekezdésében akként rendelkezik, hogy kivételes esetekben, például amikor a kérelem jelentős terjedelmű vagy igen nagyszámú dokumentumra vonatkozik, a kérelem, illetve a megerősítő kérelem elbírálásának határideje meghosszabbítható. 111   Hatodrészt, a kérelem elbírálásához szükséges munkateher nem csupán a kérelemmel érintett dokumentumok számától és terjedelmétől függ, hanem azok jellegétől is. Következésképpen igen nagyszámú dokumentum konkrét és egyenkénti vizsgálatának szükségességéből önmagában még nem állapítható meg, mekkora munkaterhet jelent a hozzáférés iránti kérelem elbírálása, mivel a munkateher a vizsgálat szükséges részletességétől is függ. 112   Következésképpen e vizsgálati kötelezettségtől csak kivételesen lehet eltérni, egyedül akkor, ha a dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálata különösen súlyos, az ésszerű elvárhatóság kereteit meghaladó adminisztratív tehernek bizonyul (lásd ehhez hasonlóan a Kuijer II. ítélet 57. pontját). 113   Továbbá, mivel az intézmények birtokában lévő dokumentumokhoz való hozzáférés joga képezi a főszabályt, a kérelem folytán elvégzendő feladat ésszerűtlenségén alapuló kivételre hivatkozó intézmény köteles az ésszerűtlenség mértékét bizonyítani. 114   Végül, ha az intézmény bizonyította a kérelemmel érintett dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálatához szükséges adminisztratív teher ésszerűtlen voltát, akkor köteles egyeztetést megkísérelni a kérelmezővel, egyrészt azért, hogy a kérdéses dokumentumok megszerzésére vonatkozó érdekeltségéről tudomást szerezzen, vagy azt a kérelmezővel pontosíttassa, másrészt azért, hogy konkrétan figyelembe vegye a rendelkezésére álló, a dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálatánál kevésbé kényszerítő lehetőségeket. Mivel azonban a dokumentumokhoz való hozzáférés joga képezi a főszabályt, az intézmény még ebben az összefüggésben is azt a lehetőséget köteles előnyben részesíteni, amelyik nem minősül az ésszerű elvárhatóság kereteit meghaladó adminisztratív tehernek, és egyben a kérelmező hozzáférési joga szempontjából a legkedvezőbb. 115   Ebből adódóan az intézmény a konkrét és egyenkénti vizsgálat elől csak azután térhet ki, hogy minden más figyelembe vehető lehetőséget ténylegesen tanulmányozott, és határozatában aprólékosan kifejtette, miért jelentenek e más lehetőségek is ésszerűtlen munkaterhet. 116   A jelen ügyben tehát azt kell vizsgálni, olyan helyzetben volt‑e a Bizottság, hogy számára a kérelemmel érintett dokumentumok konkrét és egyenkénti vizsgálata az ésszerű elvárhatóság kereteit meghaladó terhet jelentett, és így a kérelmező érdekét figyelembe véve a kérelem elbírálásának más lehetőségeit vette számba adott esetben a munkaterhe szempontjából kevésbé kényszerítő intézkedés esetleges elfogadása végett. 117   Először is a kérelemmel érintett minden egyes dokumentum konkrét és egyenkénti vizsgálatának ésszerűtlen jellegéről szólva meg kell jegyezni, hogy a megtámadott határozat nem tartalmazza a Lombard Klub iratok dokumentumainak pontos számát, hanem csupán azok oldalainak számát. Az oldalak számára tett puszta utalás önmagában nem elegendő a konkrét és egyenkénti vizsgálat munkaterhének felbecsléséhez. Azonban figyelemmel a Bizottság által a megtámadott határozatban megállapított kategóriákra egyfelől és a kérdéses iratok jellegére másfelől, az iratokból világosan kitűnik, hogy az érintett dokumentumok száma igen nagy. 118   Továbbá, a több mint 47 000 oldal terjedelmű és a Bizottság által megállapított kategóriákba tartozó dokumentumokat is tartalmazó iratok áttekintése rendkívül komoly terhet jelent. 119   Ugyanis, egyrészt úgy tűnik, hogy a Lombard Klub iratok dokumentumai időbeli sorrendben vannak. E tekintetben a tárgyalás során a Bizottság kifejtette: a megtámadott határozat dátumára figyelemmel még nem történt meg a felperes kérelmével érintett dokumentumoknak az 1049/2001 rendelet 11. cikkében előírt felvétele a nyilvántartásba, melynek terjedelme az eljárási szabályzatának módosításáról szóló, 2001. december 5‑i bizottsági határozat 8. cikkének (1) bekezdése szerint fokozatosan bővül. 120   Másrészt, a Bizottság által azonosított főbb kategóriákra és a megtámadott határozat indokaira figyelemmel megállapítható, hogy a felperes kérelmével érintett dokumentumok számos olyan adatot – így különösen a Lombard Klub iratokban szereplő bankok kereskedelmi érdekeit esetlegesen sértő adatokat – tartalmaznak, amelyeket a hozzáférési jog alóli kivételekre tekintettel konkrétan elemezni kell. 121   Harmadrészt, a Bizottság által azonosított főbb kategóriákra figyelemmel az is megállapítható, hogy a Lombard Klub iratok jelentős számban tartalmaznak harmadik személyektől származó dokumentumokat. Így az ezen iratokban lévő valamennyi dokumentum konkrét és egyenkénti vizsgálatához szükséges munkateher súlyát tovább növelheti az 1049/2001 rendelet 4. cikkének (4) bekezdése alkalmazásával e harmadik személyekkel történő egyeztetés esetleges szükségessége. 122   A jelen ügyben tehát számos indok alapján feltételezhető, hogy a Lombard Klub iratok minden egyes dokumentumának konkrét és egyenkénti vizsgálata igen jelentős munkatehernek minősül. Azonban – noha azt nem szükséges véglegesen eldönteni, elégséges bizonyítékai‑e ezek az indokok annak, hogy a szükséges munkateher mértéke meghaladja a Bizottságtól ésszerűen elvárhatót – emlékeztetni kell arra, hogy a felperes részére minden hozzáférést egészében megtagadó megtámadott határozat egyedül abban az esetben lehetett volna jogszerű, ha a Bizottság előzetesen konkrétan kifejtette volna, miért jelentenek a minden egyes érintett dokumentum konkrét és egyenkénti vizsgálatán kívüli lehetőségek is ésszerűtlen munkaterhet. 123   Márpedig a jelen ügyben a felperes 2002. június 14‑én bejelentette a Bizottságnak, hogy eljárásának célja a BAWAG ellen az osztrák bíróságok előtt indított eljárásokban bizonyítékok szerzése. 124   Az is megállapítható, hogy a Bizottság szolgálataival 2002. július 24‑én tartott megbeszélésen a VKI képviselői megemlítették annak lehetőségét, hogy a felperes írásban kötelezettséget vállaljon, miszerint a megszerzendő adatokat kizárólag a fogyasztói jogok érvényesítése céljából használja fel. 125   Továbbá a felperes 2002. szeptember 26‑i megerősítő kérelmében kijelentette, hogy elsősorban nem a Bizottság belső dokumentumai érdeklik, ezért a megtámadott határozatban a Bizottság e dokumentumokat a vizsgálat köréből ki is rekesztette. 126   A megtámadott határozat indokolásából mindezen adatok ellenére sem tűnik ki, hogy a Bizottság – az ésszerűtlen munkaterhet nem okozó, ám a felperes számára az érintett dokumentumokhoz való legalább részleges hozzáférés lehetővé tételének esélyét növelő gondosság tanúsítása végett – konkrétan és kimerítően foglalkozott volna a különböző felmerülő lehetőségekkel. 127   Valamint a megtámadott határozatban a Bizottság „másodlagosan” azt is kijelentette, hogy a Lombard Klub határozat közzététele elegendő a felperes érdekeinek „megóvásához”. 128   Továbbá a megtámadott határozat 24. pontjában a Bizottság a következő megfogalmazással tagadta meg a Lombard Klub iratok dokumentumaihoz való részleges hozzáférést: „A jelen ügyben a kérelem elbírálása érdekében kategóriákba, valamint részben alkategóriákba soroltuk az iratok valamennyi dokumentumát. A másik lehetőség minden egyes dokumentum – esetlegesen harmadik személyekkel folytatandó egyeztetés utáni – vizsgálata lett volna. A szóban forgó iratok több mint 47 000 oldalból állnak, nem számítva a belső dokumentumokat. Mivel a kategóriánkénti vizsgálatból kitűnően az iratokban lévő dokumentumok igen nagy része – néhány, már közzétett dokumentumot kivéve – a rendeletben írt kivételek hatálya alá tartozik, külön-külön minden egyes dokumentum vizsgálata kezelhetetlen, és aránytalan munkaterhet róna a Bizottságra. Ugyanis az esetlegesen hozzáférhetővé tehető egyéb dokumentumrészek vagy dokumentumok nagy valószínűséggel nem szolgálnák sem a VKI‑nek a polgári eljárásokban érintett bankok magatartása jogellenességének bizonyítása iránti érdekét, sem más közérdeket.” 129   Úgy tűnik tehát, hogy a Bizottság igencsak másodlagosan vette figyelembe a felperes érdekét, amikor kétféle gyakorlat – egyfelől a Lombard Klub iratok egyenkénti vizsgálatának, másfelől az e dokumentumok jelleg szerinti kategóriáira korlátozott vizsgálat – valószínű hatásait hasonlította össze. 130   Nem tűnik ki ezzel szemben a megtámadott határozat indokolásából, hogy a Bizottság konkrét, pontos és aprólékos módon értékelte volna egyrészt a munkaterhének korlátozása céljából tekintetbe vehető egyéb lehetőségeket, másrészt a felperes hozzáférési jogára nézve esetleg kevésbé kényszerítő intézkedés elfogadása helyett a vizsgálattól való eltekintést lehetővé tévő okokat. Különösen az nem tűnik ki a megtámadott határozat indokolásából, hogy az időbeli sorrendbe állított iratokban lévő dokumentumok azonosítása körében a Bizottság konkrétan tanulmányozta volna annak lehetőségét, hogy a Lombard Klub iratokban szereplő bankoktól az általuk beadott dokumentumokra vonatkozóan egyes dokumentumoknak az iratok közötti könnyebb megtalálását esetleg lehetővé tévő adatok közlését kérje. Továbbá ellenkérelmében a Bizottság ugyan kijelentette, hogy tartalomjegyzék készítése aránytalan feladat lett volna, e lehetőség mérlegelését azonban a megtámadott határozat egyáltalán nem említi, így e lehetőség nem tekinthető konkrétan vizsgáltnak. Végül a megtámadott határozatból az sem tűnik ki, hogy a Bizottság felbecsülte volna azon néhány dokumentum egyenkénti és konkrét vizsgálatának munkaterhét, melyek a felperes érdekeinek azonnali és kezdetben esetleg csak részleges kielégítésére a legalkalmasabbak lehettek volna. 131   A felperes hozzáférési jogának a Bizottság általi puszta megtagadása következésképpen téves jogalkalmazás. Az első és a negyedik jogalapnak tehát helyt kell adni. Így a megtámadott határozatot a felperes többi jogalapja megítélésének szükségessége nélkül is meg kell semmisíteni. Az iratok bemutatása iránti kérelemről 132   A közösségi bíróságok feladata valamely dokumentum bemutatásának szükségességéről a jogvita körülményei alapján, az eljárási szabályzat bizonyítási eszközeire vonatkozó rendelkezéseinek megfelelően határozni (a Bíróság C‑196/99. P. sz., Aristrain kontra Bizottság ügyben 2003. október 2‑án hozott ítéletének [EBHT 2003., I‑11 049. o.] 67. pontja). 133   Mivel a felperes első és negyedik jogalapjának anélkül kell helyt adni, hogy a kérdéses dokumentumok vizsgálata szükséges lenne, a jelen ügyben semmiképpen nem szükséges a kért bemutatás elrendelése. A költségekről 134   Az eljárási szabályzat 87. cikke 2. §‑ának értelmében az Elsőfokú Bíróság a pervesztes felet kötelezi a költségek viselésére, ha a pernyertes fél ezt kérte. Mivel a Bizottság pervesztes lett, a VKI költségeinek viselésére kell kötelezni ez utóbbi fél kérelmének megfelelően. 135   Az eljárási szabályzat 87. cikke 4. §‑a harmadik albekezdésének értelmében az Elsőfokú Bíróság elrendelheti, hogy a beavatkozók maguk viseljék saját költségeiket. A jelen ügyben a beavatkozók maguk viselik saját költségeiket. A fenti indokok alapján AZ ELSŐFOKÚ BÍRÓSÁG (kibővített első tanács) a következőképpen határozott: 1) Az Elsőfokú Bíróság a COMP/36.571/D‑1. sz. Osztrák bankok – „Lombard Klub” ügy irataiba való betekintés iránti kérelemről szóló, D(2002) 330472. sz. határozatot megsemmisíti. 2) Az Elsőfokú Bíróság a Bizottságot kötelezi a költségek viselésére. 3) A beavatkozók maguk viselik saját költségeiket. B. Vesterdorf M. Jaeger P. Mengozzi M. E. Martins Ribeiro I. Labucka Kihirdetve Luxembourgban, a 2005. április 13‑i nyilvános ülésen. H. Jung B. Vesterdorf hivatalvezető elnök * Az eljárás nyelve: német.

62004CJ0393

da

1       Anmodningerne om præjudiciel afgørelse vedrører fortolkningen af begrebet statsstøtte og de eventuelle retlige konsekvenser af en sådan støtte på nationalt plan. Anmodningerne vedrører ligeledes fortolkningen af begreberne afgift med tilsvarende virkning og intern afgift. 2       Disse anmodninger er blevet fremsat under retssager anlagt af Air Liquide Industries Belgium SA (herefter »Air Liquide«) mod dels byen Seraing, og dels provinsen Liège. 3       Air Liquide er en international koncern, som er specialiseret i produktion og transport af industrielle og medicinske gasser, og som ligeledes tilbyder tjenesteydelser, der er forbundet hermed. Air Liquide leverer især ilt, kvælstof og brint samt talrige andre gasser til så forskellige erhvervssektorer som jern- og stålindustrien eller raffinaderisektoren, den kemiske industri eller metalindustrien, glas-, elektronik-, papir-, fødevare- og sundhedsindustrien eller rumfartsindustrien. 4       I forbindelse med sin virksomhed forestår Air Liquide navnlig transport af industrigasser fra forskellige produktionssteder i Belgien, Frankrig og Nederlandene til sine kunder i disse tre lande. Denne transportvirksomhed sikres i de nævnte medlemsstater gennem et rørledningsnet under meget højt tryk, hvilket gør det muligt navnlig at forsyne de store forbrugere, der er beliggende i områder med jern- og stålindustri og kemisk industri. 5       Med henblik på at føde sit rørledningsnet driver Air Liquide et produktionsanlæg for industrigas i byen Seraing i provinsen Liège. Dette anlæg omfatter et kompressionsanlæg for denne gas. Nationale retsforskrifter 6       Den 13. december 1999 vedtog byrådet i Seraing en bekendtgørelse, hvorved der blev indført en afgift på motorkraft. Denne bekendtgørelse pålægger industri-, handels-, fødevare- og finansiel virksomhed i denne kommune en årlig afgift af motorer, der anvendes i forbindelse med de aktiviteter, som udføres i virksomheden eller i hertil tilknyttede anlæg, uanset hvilket stof eller hvilken energikilde der driver disse. Afgiftens størrelse står i forhold til den anvendte motors kraft. 7       Det bestemmes i bekendtgørelsens artikel 3, at en række tilfælde er fritaget for denne afgift. I medfør af artikel 3, stk. 9, er bl.a. motorer, som anvendes i kompressionsanlæg for naturgas til at drive de kompressorer, der skaber trykket i rørene, fritaget for afgiften på motorkraft. 8       Den 30. oktober 1998 og den 29. oktober 1999 vedtog provinsrådet i Liège en bekendtgørelse, hvorved der blev indført en afgift på motorkraft. Ved denne bekendtgørelse er der til fordel for provinsen Liège fastsat en årlig afgift på motorer, uanset hvilket stof der driver disse. Afgiften er pålagt industri-, handels-, fødevare- og finansiel virksomhed og et hvilket som helst erhverv eller fag. Afgiftens størrelse står i forhold til den anvendte motors kraft. 9       Det bestemmes i bekendtgørelsens artikel 5, at visse tilfælde er fritaget for denne afgift. I medfør af bekendtgørelsens artikel 5, stk. 12, er bl.a. motorer, som anvendes i kompressionsanlæg for naturgas, for at drive de kompressorer, der skaber trykket i rørene, fritaget for afgiften på motorkraft. Hovedsagerne og de præjudicielle spørgsmål Sag C-393/04 10     Den 28. juni 2000 modtog Air Liquide en afgiftsopgørelse fra Seraing Kommune, hvorefter selskabet skal betale 41 275 757 BEF (1 023 199,20 EUR) i afgift på motorkraft for aktiviteterne i 1999. 11     Den 22. september 2000 indgav Air Liquide en klage til byrådet i nævnte kommune med henblik på fritagelse for denne afgift. 12     Air Liquide anlagde herefter sag ved Tribunal de première instance de Liège med påstand om annullation af afgørelsen, hvorved denne klage var blevet afvist. I denne sag anførte Air Liquide, at afgiften på motorkraft udgjorde forskelsbehandling som følge af, at selskaber, der transporterede naturgas, var fritaget for afgiften – en fritagelse, som Air Liquide fandt vilkårlig. 13     Ved dom af 28. november 2002 frifandt Tribunal de première instance de Liège Seraing Kommune. 14     Air Liquide appellerede denne dom til Cour d’appel de Liège, som har besluttet at udsætte sagen og forelægge Domstolen følgende præjudicielle spørgsmål: »Skal den fritagelse for en kommunal afgift af motorkraft, som omfatter de motorer, der benyttes på naturgasanlæg, men ikke motorer, som benyttes til andre industrigasser, betragtes som statsstøtte som omhandlet i artikel 87 i den konsoliderede udgave af traktaten om oprettelse af Det Europæiske Fællesskab?« Sag C-41/05 15     Den 20. april 2000 og den 9. maj 2001 fremsendte provinsen Liège en afgiftsopgørelse til Air Liquide, hvorefter selskabet skal betale 4 744 980 BEF (117 624,98 EUR) for skatteåret 1999 og 2 403 360 BEF (59 577,74 EUR) for skatteåret 2000 i afgift for motorkraft. 16     Den 26. juni 2000 og den 23. juli 2001 klagede Air Liquide til myndighederne i provinsen Liège med henblik på fritagelse for disse afgifter. 17     Eftersom disse klager blev afvist, anlagde Air Liquide sag ved Tribunal de première instance de Liège med påstand om fritagelse for de nævnte afgifter og om tilbagebetaling af de afgifter, der var blevet betalt forud for skatteåret 1999, svarende til 30 788 100 BEF (763 217,06 EUR). I denne sag anførte Air Liquide, at afgiften på motorkraft udgjorde forskelsbehandling som følge af, at selskaber, der transporterede naturgas, var fritaget for afgiften, og at afgiften var uforenelig med EF-traktaten. 18     Tribunal de première instance de Liège har besluttet at udsætte sagen og at forelægge Domstolen følgende præjudicielle spørgsmål: »1)      Skal fritagelsen for en provinsafgift på motorkraft, der kun omfatter motorer, som benyttes i anlæg for naturgas, men ikke motorer, som benyttes for andre industrigasser, betragtes som statsstøtte i henhold til artikel 87 i traktaten om oprettelse af Det Europæiske Fællesskab? 2)      Såfremt førnævnte spørgsmål besvares bekræftende, skal den nationale domstol, for hvilken der er anlagt sag af en afgiftspligtig, som ikke har været fritaget for provinsafgiften på motorkraft, da dømme den offentlige myndighed, som har opkrævet afgiften, til at tilbagebetale den til den afgiftspligtige, hvis den konstaterer, at det retligt eller faktisk ikke er muligt for den offentlige myndighed, som har opkrævet afgiften, at indkræve den fra den skattepligtige, som har været fritaget for afgiften på motorkraft? 3)      Skal en afgift på motorkraft, der påhviler motorer, der benyttes ved transport af industrigas, som sker gennem rør under meget højt tryk, hvilket nødvendiggør anvendelse af kompressionsanlæg, betragtes som en afgift med tilsvarende virkning, som er forbudt efter artikel 25 ff. i den konsoliderede udgave af traktaten, såfremt det faktisk fremgår, at den opkræves af en provins eller en kommune i tilfælde af transport af industrigas uden for provinsens eller kommunens grænser, hvorimod transport af naturgas under de samme betingelser er fritaget for en sådan afgift? 4)      Skal en afgift på motorkraft, der påhviler motorer, der benyttes ved transport af naturgas, som sker gennem rør under meget højt tryk, hvilket nødvendiggør anvendelse af kompressionsanlæg, betragtes som en intern afgiftsforanstaltning, som ikke er tilladt i henhold til artikel 90 ff. EF, hvis det fremgår, at transport af naturgas er fritaget for denne afgift? 5)      Kan den afgiftspligtige, der har betalt afgiften på motorkraft, såfremt de foregående spørgsmål besvares bekræftende, anmode om tilbagebetaling af denne fra den 16. juli 1992, datoen for afsigelsen af Legros-dommen?« 19     Ved kendelse afsagt den 21. juli 2005 af afdelingsformanden for Domstolens Anden Afdeling er sagerne C-393/04 og C-41/05 blevet forenet med henblik på den mundtlige forhandling og dommen. De præjudicielle spørgsmål Spørgsmålet i sag C-393/04 og det første spørgsmål i sag C-41/05 Formaliteten for så vidt angår disse spørgsmål 20     Den belgiske regering og Kommissionen for De Europæiske Fællesskaber har gjort gældende, at disse to spørgsmål ikke kan antages til realitetsbehandling, eftersom svarene herpå – selv i tilfælde af bekræftende svar – ikke har nogen betydning for afgørelsen af hovedsagerne, hvori der er nedlagt påstand om tilbagebetaling af de anfægtede afgifter. 21     Den belgiske regering og Kommissionen har bemærket, at det fremgår af Domstolens retspraksis, at den nationale ret, for hvilken en erhvervsdrivende har anlagt sag om tilbagebetaling af en betalt afgift, i princippet ikke kan medvirke til at beskytte de rettigheder, som en borger måtte gøre gældende i tilfælde af en tilsidesættelse af artikel 88, stk. 3, sidste punktum, EF. En sådan erstatning ville nemlig blot skabe en ny, ulovlig støtte, som ville føje sig til den første, og som enhver anden national myndighed skal en national ret overholde fællesskabsretten og kan som følge heraf ikke træffe en afgørelse, der ville bestå i at tildele en anden ulovlig støtte. 22     Den belgiske regering og Kommissionen er af den opfattelse, at sagsøgeren i hovedsagen ikke er berettiget til at afvise at betale de pågældende afgifter, selv om de anfægtede fritagelser skulle blive anset for at være statsstøtte. Det forholder sig kun således, såfremt disse afgifter udgør en metode til at finansiere en støtteforanstaltning, og provenuet fra de nævnte afgifter har betydning for størrelsen af støtten. I den foreliggende sag opfylder hverken anvendelsen af disse fritagelser eller omfanget heraf disse betingelser. 23     Det skal bemærkes, at det ifølge fast retspraksis som led i den samarbejdsprocedure mellem de nationale retter og Domstolen, som er indført ved artikel 234 EF, tilkommer sidstnævnte at give den forelæggende ret et hensigtsmæssigt svar, som sætter denne i stand til at afgøre den tvist, der verserer for den (jf. dom af 17.7.1997, sag C-334/95, Krüger, Sml. I, s. 4517, præmis 22, og af 28.11.2000, sag C-88/99, Roquette Frères, Sml. I, s. 10465, præmis 18). 24     Det skal ligeledes bemærkes, at det i henhold til fast retspraksis tilkommer de nationale retter, for hvem en tvist er indbragt, at vurdere, såvel om en præjudiciel afgørelse er nødvendig for, at de kan afsige dom, som relevansen af de spørgsmål, de forelægger for Domstolen. Domstolen kan imidlertid afslå at træffe afgørelse vedrørende et præjudicielt spørgsmål fra en national ret, bl.a. når det klart fremgår, at den ønskede fortolkning af fællesskabsretten savner enhver forbindelse med realiteten i hovedsagen eller dennes genstand (jf. navnlig dom af 15.6.1999, sag C-421/97, Tarantik, Sml. I, s. 3633, præmis 33, af 9.3.2000, sag C-437/97, EKW og Wein & Co., Sml. I, s. 1157, præmis 52, og af 22.1.2002, sag C-390/99, Canal Satélite Digital, Sml. I, s. 607, præmis 19). 25     For så vidt angår genstanden i hovedsagen skal det, som det fremgår af sagens akter og retsforhandlingerne for Domstolen, navnlig de forklaringer, sagsøgeren i hovedsagen har givet, bemærkes, at selv om Air Liquides begæringer har til formål at opnå tilbagebetaling af de anfægtede afgifter, anfægter de ligeledes gyldigheden af de retsakter, hvorved disse afgifter er blevet indført. 26     Under disse omstændigheder skal de forelagte spørgsmål besvares. Besvarelsen af de nævnte spørgsmål 27     Det skal bemærkes, at formålet med artikel 87 EF er at hindre, at samhandelen mellem medlemsstaterne påvirkes af fordele, som indrømmes af offentlige myndigheder, og som under forskellige former fordrejer eller truer med at fordreje konkurrencevilkårene ved at begunstige visse virksomheder eller visse produktioner (dom af 2.7.1974, sag 173/73, Italien mod Kommissionen, Sml. s. 709, præmis 26). 28     Følgelig skal de pågældende afgiftsfritagelser gennemgås i forhold til de betingelser, som artikel 87, stk. 1, EF stiller for, at en national foranstaltning kan kvalificeres som statsstøtte, nemlig en sådan foranstaltnings finansiering af staten eller ved hjælp af statsmidler, tilstedeværelsen af en fordel for en virksomhed, den nævnte foranstaltnings selektivitet samt foranstaltningens indvirkning på samhandelen mellem medlemsstaterne og den konkurrenceforvridning, der følger heraf. 29     For så vidt angår den første og anden betingelse skal det bemærkes, at statsstøttebegrebet ifølge fast retspraksis er mere generelt end tilskudsbegrebet, fordi det ikke blot omfatter positive ydelser såsom selve tilskuddene, men ligeledes de indgreb, der under forskellige former letter de byrder, som normalt belaster en virksomheds budget, og derved, uden at være tilskud i ordets egentlige forstand, er af samme art og har tilsvarende virkninger (jf. navnlig dom af 8.11.2001, sag C-143/99, Adria-Wien Pipeline og Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, Sml. I, s. 8365, præmis 38, af 15.7.2004, sag C-501/00, Spanien mod Kommissionen, Sml. I, s. 6717, præmis 90, og af 15.12.2005, sag C-66/02, Italien mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 77). 30     Det følger heraf, at en foranstaltning, hvorved offentlige myndigheder indrømmer visse virksomheder en afgiftsfritagelse, der, selv om den ikke indebærer en overførsel af statslige midler, giver de fritagne virksomheder en gunstigere økonomisk stilling end andre afgiftspligtige, udgør en statsstøtte som omhandlet i artikel 87, stk. 1, EF (jf. dom af 15.3.1994, sag C-387/92, Banco Exterior de España, Sml. I, s. 877, præmis 14, og af 10.1.2006, sag C-222/04, Cassa di Risparmio di Firenze m.fl., endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 132). 31     For så vidt angår den tredje betingelse om, at den i hovedsagen omhandlede foranstaltning skal være selektiv, er det ubestridt, at de pågældende afgiftsfritagelser ikke gælder for alle erhvervsdrivende, men indrømmes virksomheder, som udøver en bestemt form for virksomhed, nemlig dem, der i kompressionsanlæg for naturgas anvender motorer til at drive de kompressorer, som skaber trykket i rørene. 32     Eftersom de følgelig ikke gælder for alle erhvervsdrivende, kan disse foranstaltninger ikke anses for at være generelle skattepolitiske eller økonomisk-politiske foranstaltninger (jf. dom af 15.12.2005 i sagen Italien mod Kommissionen, endnu ikke trykt i Samling af Afgøreser, præmis 99, og dom ligeledes af 15.12.2005, sag C-148/04, Unicredito Italiano, endnu ikke i Samling af Afgørelser, præmis 49). 33     For så vidt angår den fjerde betingelse vedrørende statsstøtte kræves i henhold til artikel 87, stk. 1, EF, at den pågældende foranstaltning påvirker samhandelen mellem medlemsstaterne og fordrejer eller truer med at fordreje konkurrencen. 34     Med henblik på en sådan kvalificering som statsstøtte følger det af retspraksis, at det ikke er nødvendigt at godtgøre, at den tildelte støtte reelt påvirker samhandelen mellem medlemsstaterne og faktisk fordrejer konkurrencen, men det skal alene undersøges, om denne støtte kan påvirke samhandelen og fordreje konkurrencen (dom af 29.4.2004, sag C-372/97, Italien mod Kommissionen, Sml. I, s. 3679, præmis 44, samt dommene af 15.12.2005 i sagen Italien mod Kommissionen, præmis 111, og i sagen Unicredito Italiano, præmis 54). 35     Særligt bemærkes, at når en støtte, der er ydet af en medlemsstat, styrker en virksomheds stilling i forhold til andre virksomheder, som den konkurrerer med i samhandelen inden for Fællesskabet, må det antages, at denne samhandel påvirkes af støtten. Endvidere er det ikke nødvendigt, at den begunstigede virksomhed selv tager del i den nævnte samhandel (jf. navnlig dommene af 15.12.2005 i sagen Italien mod Kommissionen, præmis 115 og 117, og i sagen Unicredito Italiano, præmis 56 og 58 samt den deri nævnte retspraksis). 36     Endelig udelukker den omstændighed, at en støtte er forholdsvis ubetydelig, eller at den støttemodtagende virksomhed er af beskeden størrelse, ikke på forhånd, at samhandelen mellem medlemsstaterne kan være påvirket (jf. dom af 14.9.1994, forenede sager C-278/92 – C-280/92, Spanien mod Kommissionen, Sml. I, s. 4103, præmis 42). 37     Det tilkommer i givet fald den forelæggende ret på baggrund af ovenstående fortolkningselementer at fastslå, om der i hovedsagerne foreligger statsstøtte. 38     Følgelig skal det spørgsmål, der er stillet i sag C-393/04, og det første spørgsmål i sag C-41/05 besvares med, at fritagelsen for en kommunal afgift eller en provinsafgift af motorkraft, som omfatter de motorer, der benyttes på naturgasanlæg, men ikke motorer, som benyttes til andre industrigasser, kan kvalificeres som statsstøtte som omhandlet i artikel 87 EF. Det tilkommer de forelæggende retter at vurdere, om betingelserne vedrørende statsstøtte er opfyldt. Det andet spørgsmål i sag C-41/05 39     Med dette spørgsmål har den forelæggende ret spurgt Domstolen om de retlige konsekvenser af, at den pågældende afgiftsfritagelse kvalificeres som statsstøtte, og om skatteyderens rettigheder, når han har betalt en afgift, som kan udgøre en sådan støtte, hvis andre virksomheder er fritaget herfor. 40     Med henblik på besvarelsen af dette spørgsmål skal det bemærkes, at en medlemsstat ifølge artikel 88, stk. 3, tredje punktum, EF ikke må gennemføre påtænkte foranstaltninger, før disse er blevet erklæret forenelige med fællesmarkedet. 41     I den forbindelse har Domstolen fastslået, at de nationale domstoles indgreb i kontrolordningen med statsstøtte kun kan finde sted, hvis det følger af den direkte virkning, som retspraksis har tillagt forbuddet mod at gennemføre statsstøtte, jf. artikel 88, stk. 3, tredje punktum, EF. Domstolen har navnlig understreget, at det påhviler medlemsstaternes retsinstanser at beskytte borgernes rettigheder i tilfælde af, at de nationale myndigheder tilsidesætter forbuddet mod at gennemføre støtte (jf. dom af 21.10.2003, forenede sager C-261/01 og C-262/01, Van Calster m.fl., Sml. I, s. 12249, præmis 53). 42     For så vidt angår de foranstaltninger, der kan eller skal træffes med henblik på at sikre denne domstolsbeskyttelse, har Domstolen præciseret, at de nationale retsinstanser i overensstemmelse med de nationale processuelle muligheder skal drage alle konsekvenser af en sådan tilsidesættelse, som er blevet gjort gældende af borgeren, såvel med hensyn til gyldigheden af de retsakter, der er udstedt til gennemførelse af støtteforanstaltningerne, som med hensyn til tilbagesøgning af den finansielle støtte, der er tildelt i strid med artikel 88, stk. 3, EF (jf. dom af 21.11.1991, sag C-354/90, Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires et Syndicat national des négociants et transformateurs de saumon, Sml. I, s. 5505, præmis 12, og af 13.1.2005, sag C‑174/02, Streekgewest, Sml. I, s. 85, præmis 17). 43     Domstolen har ligeledes fastslået, at virksomheder, der skal betale en afgift, ikke kan unddrage sig betaling under henvisning til, at den fritagelse, der gælder for andre virksomheder, er statsstøtte (jf. dom af 20.9.2001, sag C-390/98, Banks, Sml. I, s. 6117, præmis 80). Følgelig kan støttens eventuelle ulovlighed, selv om det forudsættes, at den i hovedsagen omhandlede fritagelse udgør en støtteforanstaltning som omhandlet i artikel 87 EF, ikke påvirke lovligheden af selve afgiften. 44     I artikel 88, stk. 3, sidste punktum, EF fastsættes nemlig en forpligtelse, som har til formål at sikre, at der ikke ydes en støtte, før Kommissionen har erklæret den forenelig med fællesmarkedet. Som led heri er de nationale retsinstansers beføjelser i det væsentlige af forebyggende karakter og kan ikke gå videre end dem, der er tildelt Kommissionen, når sidstnævnte træffer en beslutning om en statsstøttes lovlighed efter en grundig undersøgelse. 45     Endelig skal det bemærkes, at en udvidelse af kredsen af muligt begunstigede til at omfatte andre virksomheder ikke kan ophæve virkningerne af en støtte, som er tildelt i strid med artikel 88, stk. 3, EF, men tværtimod vil forstærke denne støttes virkninger. 46     Det ville forholde sig anderledes, hvis afgiften og den fastsatte fritagelse udgjorde en integrerende del af en støtteforanstaltning. For at en afgift kan antages at udgøre en integrerende del af en støtteforanstaltning, skal der bestå en tvungen forbindelse mellem afgiften og støtten i henhold til den relevante nationale lovgivning, således at afgiftsprovenuet nødvendigvis anvendes til at finansiere støtten og har direkte indvirkning på dennes størrelse og dermed på bedømmelsen af denne støttes forenelighed med fællesmarkedet (jf. Streekgewest-dommen, præmis 26, og dom af 27.10.2005, forenede sager C-266/04 – C-270/04, C-276/04 og C-321/04 – C‑325/04, Casino France m.fl., Sml. I, s. 9481, præmis 40). Der foreligger imidlertid ingen tvungen forbindelse mellem en afgift og den fritagelse for afgiften, som tilkommer en kategori af virksomheder. Anvendelsen af en afgiftsfritagelse og dens rækkevidde afhænger således ikke af den nævnte afgifts provenu (jf. Streekgewest-dommen, præmis 28, og dommen i sagen Casino France m.fl., præmis 41). 47     I hovedsagen er der ikke godtgjort en sådan forbindelse mellem afgiften på motorkraft og de fritagelser, der er fastsat med hensyn til afgiften. 48     Det andet spørgsmål i sag C-41/05 skal derfor besvares med, at den eventuelle ulovlighed af en afgiftsfritagelse som den i hovedsagen omhandlede ikke i forhold til fællesskabsrettens regler om statsstøtte kan påvirke lovligheden af selve afgiften, hvorfor de afgiftspligtige virksomheder ikke for de nationale retsinstanser kan påberåbe sig, at den indrømmede fritagelse er ulovlig, for at unddrage sig betaling af den nævnte afgift eller for at opnå tilbagebetaling heraf. Det tredje og fjerde spørgsmål i sag C-41/05 –       Indledende betragtninger 49     Med sit tredje og fjerde spørgsmål ønsker den nationale ret oplyst, om afgiften på motorkraft kan udgøre en afgift med tilsvarende virkning som told ved indførsel og udførsel som omhandlet i artikel 25 EF eller en diskriminerende intern afgift, der er forbudt i henhold til artikel 90 EF. 50     Det bemærkes indledningsvis, at traktatens bestemmelser vedrørende afgifter med tilsvarende virkning som told og bestemmelserne vedrørende diskriminerende interne afgifter ikke kan anvendes kumulativt, hvorfor selve foranstaltningen ikke samtidig kan henhøre under de to grupper, således som traktaten er opbygget (jf. dom af 2.8.1993, sag C-266/91, Celbi, Sml. I, s. 4337, præmis 9). –       Det tredje spørgsmål 51     Det bemærkes, at enhver – selv begrænset – økonomisk byrde, der ikke er told i egentlig forstand, som pålægges ensidigt og belaster varer som følge af grænseoverskridelsen, uanset benævnelse eller opkrævningsmåde, ifølge fast retspraksis er en afgift med tilsvarende virkning som omhandlet i artikel 25 EF (jf. dom af 17.9.1997, sag C-347/95, UCAL, Sml. I, s. 4911, præmis 18, af 9.9.2004, sag C-72/03, Carbonati Apuani, Sml. I, s. 8027, præmis 20, og af 8.11.2005, sag C-293/02, Jersey Produce Marketing Organisation, Sml. I, s. 9543, præmis 55). 52     Under hensyn til denne definition og for så vidt angår kendetegnene ved den afgift, der er omhandlet i hovedsagen, skal det fastslås, som det fremgår af forhandlingerne for Domstolen, at denne afgift navnlig påhviler brugerne af motorer, der benyttes med henblik på transport af industrigas, som sker gennem rør under meget højt tryk, hvilket nødvendiggør anvendelsen af kompressionsanlæg. Derudover omfatter den nævnte afgift et stort antal industrielle aktiviteter, hvor disse motorer anvendes. 53     Det er følgelig brugen af disse motorer og deres energiforbrug, som udløser afgiften, uanset hvilket stof eller hvilken energikilde der driver motorerne. Eftersom den ikke opkræves som følge af overskridelsen af en grænse, er den nævnte afgift således ikke forbundet med indførsel eller udførsel af varer. 54     Det tredje spørgsmål i sag C-41/05 skal derfor besvares med, at en afgift på motorkraft, der navnlig påhviler motorer, der benyttes ved transport af industrigas, som sker gennem rør under meget højt tryk, ikke udgør en afgift med tilsvarende virkning som omhandlet i artikel 25 EF. –       Det fjerde spørgsmål 55     Som Domstolen tidligere har understreget, udgør artikel 90 EF et supplement til reglerne om afskaffelse af told og afgifter med tilsvarende virkning. Denne bestemmelse har til formål at sikre varernes frie bevægelighed mellem medlemsstaterne på normale konkurrencevilkår gennem fjernelse af enhver form for beskyttelse som følge af interne afgifter, der virker diskriminerende over for varer fra andre medlemsstater (domme af 27.2.1980, sag 168/78, Kommissionen mod Frankrig, Sml. s. 347, præmis 4, sag 169/78, Kommissionen mod Italien, Sml. s. 385, præmis 4, og sag 171/78, Kommissionen mod Danmark, Sml. s. 447, præmis 4). 56     Det skal tilføjes, at de økonomiske byrder, som følger af en almindelig intern afgiftsordning, der systematisk og efter samme, objektive kriterier anvendes på varekategorier uafhængigt af deres oprindelse og uafhængigt af deres bestemmelsessted, hører under artikel 90 EF (jf. navnlig dom af 3.2.1981, sag 90/79, Kommissionen mod Frankrig, Sml. s. 283, præmis 14, af 16.7.1992, sag C-163/90, Legros m.fl., Sml. I, s. 4625, præmis 11, og af 16.12.1992, sag C-17/91, Lornoy m.fl., Sml. I, s. 6523, præmis 19). 57     For så vidt angår den i hovedsagen omhandlede afgift på motorkraft skal det fremhæves, at den ikke på særlig eller forskellig vis rammer udførte eller indførte varer, idet den er knyttet til de erhvervsaktiviteter, der udøves af industri-, handels-, fødevare- og finansielle virksomheder, og ikke til varerne i sig selv. 58     Det bemærkes endvidere, at den omstændighed, at den indrømmede fritagelse vedrører motorer, der benyttes ved transport af naturgas, ikke er tilstrækkelig til at godtgøre, at den nævnte afgift udgør forskelsbehandling, eftersom det ikke – af forhandlingerne for Domstolen – fremgår, at den nævnte gas er et produkt, der svarer til eller konkurrerer med industrigas. 59     Det fjerde spørgsmål skal derfor besvares med, at en afgift på motorkraft, der navnlig påhviler motorer, der benyttes ved transport af industrigas, som sker gennem rør under meget højt tryk, ikke udgør en diskriminerende intern afgift som omhandlet i artikel 90 EF. 60     Under hensyn til besvarelserne af det tredje og fjerde spørgsmål i sag C-41/05 er det ufornødent at besvare det femte spørgsmål i denne sag. Sagsomkostningerne 61     Da sagernes behandling i forhold til hovedsagernes parter udgør et led i de sager, der verserer for de forelæggende retter, tilkommer det disse at træffe afgørelse om sagsomkostningerne. Bortset fra nævnte parters udgifter kan de udgifter, som er afholdt i forbindelse med afgivelse af indlæg for Domstolen, ikke erstattes. På grundlag af disse præmisser kender Domstolen (Anden Afdeling) for ret: 1) Fritagelsen for en kommunal afgift eller en provinsafgift af motorkraft, som omfatter de motorer, der benyttes på naturgasanlæg, men ikke motorer, som benyttes til andre industrigasser, kan kvalificeres som statsstøtte som omhandlet i artikel 87 EF. Det tilkommer de forelæggende retter at vurdere, om betingelserne vedrørende statsstøtte er opfyldt. 2) Den eventuelle ulovlighed af en afgiftsfritagelse som den i hovedsagen omhandlede kan ikke i forhold til fællesskabsrettens regler om statsstøtte påvirke lovligheden af selve afgiften, hvorfor de afgiftspligtige virksomheder ikke for de nationale retsinstanser kan påberåbe sig, at den indrømmede fritagelse er ulovlig, for at unddrage sig betaling af den nævnte afgift eller for at opnå tilbagebetaling heraf. 3) En afgift på motorkraft, der navnlig påhviler motorer, der benyttes ved transport af industrigas, som sker gennem rør under meget højt tryk, udgør ikke en afgift med tilsvarende virkning som omhandlet i artikel 25 EF. 4) En afgift på motorkraft, der navnlig påhviler motorer, der benyttes ved transport af industrigas, som sker gennem rør under meget højt tryk, udgør ikke en diskriminerende intern afgift som omhandlet i artikel 90 EF. Underskrifter * Processprog: fransk.

62007TJ0449

de

Vorgeschichte des Rechtsstreits Am 17. März 2005 meldete der Kläger, Herr Thomas Rotter, beim Harmonisierungsamt für den Binnenmarkt (Marken, Muster und Modelle) (HABM) gemäß der Verordnung (EG) Nr. 40/94 des Rates vom 20. Dezember 1993 über die Gemeinschaftsmarke ( ABl. 1994, L 11, S. 1 ) in geänderter Fassung eine Gemeinschaftsmarke an. Die angemeldete Marke hat die im Folgenden wiedergegebene dreidimensionale Form: Die Marke wurde ursprünglich für folgende Waren und Dienstleistungen in den Klassen 29, 30 und 43 des Abkommens von Nizza über die internationale Klassifikation von Waren und Dienstleistungen für die Eintragung von Marken vom 15. Juni 1957 in revidierter und geänderter Fassung angemeldet: — Klasse 29: „Fleisch, Geflügel und Wild, Fleischextrakte, konserviertes getrocknetes und gekochtes Gemüse, Kompotte, Milchprodukte, Wurstwaren, Kartoffelprodukte“; — Klasse 30: „Zucker, Reis, Getreidepräparate“; — Klasse 43: „Verpflegung und Beherbergung von Gästen“. Mit Entscheidung vom 28. August 2006 ließ der Prüfer die Anmeldung für die Dienstleistungen der Klasse 43 zum weiteren Eintragungsverfahren zu und wies sie für die Waren der Klassen 29 und 30 gemäß Art. 7 Abs. 1 Buchst. b und c der Verordnung Nr. 40/94 zurück, da die Anmeldemarke insoweit keine Unterscheidungskraft habe. Am 30. Oktober 2006 legte der Kläger beim HABM gemäß den Art. 57 bis 62 der Verordnung Nr. 40/94 gegen die Entscheidung des Prüfers Beschwerde ein. Mit Entscheidung vom 27. September 2007 (im Folgenden: angefochtene Entscheidung) wies die Vierte Beschwerdekammer des HABM die Beschwerde zurück. Die Beschwerdekammer führte u. a. aus, dass die als Marke angemeldete Form, was Wurstwaren angehe, einer Anordnung von fünf einzelnen Würsten entspreche, die an den Enden miteinander verbunden seien. Würste an ihren Enden miteinander zu verbinden, so dass sie eine fortlaufende Reihe bilden, sei indessen im Handel üblich und produktionsbedingt. Im Übrigen werde der Durchschnittsverbraucher in einer solchen Aufmachung von Waren keinen betrieblichen Herkunftshinweis erkennen, sondern nur eine von vielen möglichen Arten der Verbindung mehrerer Würste in einer Weise, in der sie zusammen verkauft und gelagert werden könnten. Dies könne dieser Form keine Unterscheidungskraft verleihen. Mit Schreiben an das HABM vom 3. Dezember 2007, dem Tag der Erhebung der vorliegenden Klage, beantragte der Kläger gemäß Art. 44 der Verordnung Nr. 40/94 die Einschränkung des Waren- und Dienstleistungsverzeichnisses der Anmeldung auf „Wurstwaren“ in Klasse 29 und auf die Dienstleistungen „Verpflegung und Beherbergung von Gästen“ in Klasse 43 des Abkommens von Nizza. Mit Schreiben vom 8. Januar 2008 an den Kläger teilte das HABM mit, dass das Verzeichnis der Waren und Dienstleistungen, für die die Eintragung der Marke beantragt worden sei, nur noch „Wurstwaren“ und „Verpflegung und Beherbergung von Gästen“ in den beiden genannten Klassen umfasse. Anträge der Parteien Der Kläger beantragt, — die angefochtene Entscheidung aufzuheben; — dem HABM die Kosten des Verfahrens einschließlich der im Laufe des Beschwerdeverfahrens angefallenen Kosten aufzuerlegen. In der mündlichen Verhandlung hat der Kläger in Beantwortung einer Frage des Gerichts angegeben, dass sich der Gegenstand der vorliegenden Klage darauf beschränke, die Aufhebung der angefochtenen Entscheidung nur in Bezug auf die Zurückweisung der Anmeldung für „Wurstwaren“ in Klasse 29 des Abkommens von Nizza zu beantragen, während er auf die Anfechtung der Entscheidung im Übrigen verzichte. Das HABM beantragt, — die Klage abzuweisen; — dem Kläger die Kosten aufzuerlegen. Rechtliche Würdigung Der Kläger macht als einzigen Klagegrund einen Verstoß gegen Art. 7 Abs. 1 Buchst. b der Verordnung Nr. 40/94 geltend. Vorbringen der Parteien Der Kläger trägt vor, dass dem angemeldeten Zeichen Unterscheidungskraft im Sinne von Art. 7 Abs. 1 Buchst. b der Verordnung Nr. 40/94 zukomme, da es geeignet sei, im Hinblick auf Wurstwaren als betrieblicher Herkunftshinweis zu dienen. Die angemeldete Form weiche erheblich von der sonst dem Verbraucher gegenübertretenden üblichen Darreichungsform der in Rede stehenden Waren ab. Erstens würden Wurstwaren im Handel üblicherweise voneinander getrennt und in einer typischen, d. h. länglich-rundlichen Form angeboten. Die angemeldete Form weiche aber in zweifacher Hinsicht von dieser branchenüblichen Darreichungsform der streitigen Waren ab. Zum einen seien die aus mehreren Elementen bestehenden Brüh- und Grillwürste vorliegend nicht voneinander getrennt, sondern verbunden. Zum anderen behalte die Wurstware in der vorliegenden Verbundform nicht ihre übliche länglich-rundliche Form. Dieses Gesamtgebilde stelle eine originäre, neue Form für Wurstwaren dar, die der Form einer Brezel ähnle, ohne diese Form allerdings völlig zu übernehmen, da sie im Gegensatz zu einer Brezel erkennbar in mehrere Teile unterteilt sei. Zweitens entspreche die in Rede stehende Anordnung nicht der handelsüblichen Wurstform. Es entspreche insbesondere auch nicht der üblichen Darreichungsweise der streitigen Waren, dass die Wurstwaren dem Verbraucher in zusammengesetzten Gebilden angeboten würden, die wiederum eine Assoziation mit einer aus einem anderen Warenbereich bekannten Form, der Brezel, weckten. Gerade aufgrund dieser im Wurstwarenhandel unüblichen Darreichungsform werde der Verbraucher zunächst auf die Ware aufmerksam, um sich anschließend an die Form der Wurstware zu erinnern. Die Darreichungsform dieser Wurstwaren werde zum charakteristischen Merkmal dieser Waren, wodurch sie der Verbraucher von denen anderer Hersteller abgrenzen könne. Somit verleihe die angemeldete Form der Aufmachung der Wurstware aus der Sicht des Verbrauchers in Abgrenzung zur typischen Wurstform das phantasievolle Element, das für die Unterscheidungskraft der Form notwendig sei. Drittens weiche die angemeldete Form umso erheblicher von der sonst dem Verbraucher gegenübertretenden üblichen Darreichungsform der in Rede stehenden Waren ab, als die phantasievolle Formgebung als verkaufsförderndes Merkmal im Hinblick auf Wurstwaren bereits an sich eine neue Erscheinung sei. Das HABM tritt dem gesamten Vorbringen des Klägers entgegen. Würdigung durch das Gericht Nach Art. 7 Abs. 1 Buchst. b der Verordnung Nr. 40/94 sind Marken, die keine Unterscheidungskraft haben, von der Eintragung ausgeschlossen. Nach ständiger Rechtsprechung werden die unter Art. 7 Abs. 1 Buchst. b der Verordnung Nr. 40/94 fallenden Zeichen als ungeeignet angesehen, die wesentliche Funktion der Marke zu erfüllen, nämlich die betriebliche Herkunft der Ware oder Dienstleistung zu identifizieren, um es dem Verbraucher, der die mit der Marke gekennzeichnete Ware oder Dienstleistung erwirbt, so zu ermöglichen, bei einem weiteren Erwerb seine Entscheidung davon abhängig zu machen, ob er gute oder schlechte Erfahrungen gemacht hat (vgl. Urteil des Gerichts vom 15. Dezember 2005, BIC/HABM [Form eines Steinfeuerzeugs], T-262/04, Slg. 2005, II-5959, Randnr. 20 und die dort angeführte Rechtsprechung). Die Unterscheidungskraft einer Marke ist zum einen im Hinblick auf die Waren oder Dienstleistungen, für die sie angemeldet worden ist, und zum anderen im Hinblick auf ihre Wahrnehmung durch die maßgeblichen Verkehrskreise zu beurteilen, die sich aus den Verbrauchern dieser Waren oder Dienstleistungen zusammensetzen (vgl. in diesem Sinne Urteil des Gerichtshofs vom 29. April 2004, Procter & Gamble/HABM, C-473/01 P und C-474/01 P, Slg. 2004, I-5173, Randnr. 33, und Urteil des Gerichts vom 12. September 2007, Neumann/HABM [Form eines Mikrofonkorbs], T-358/04, Slg. 2007, II-3329, Randnr. 32 und die dort angeführte Rechtsprechung). Es ist daran zu erinnern, dass sich die Kriterien für die Beurteilung der Unterscheidungskraft dreidimensionaler Marken, die aus der Form der Ware bestehen, nicht von denjenigen unterscheiden, die auf andere Kategorien von Marken Anwendung finden (vgl. in diesem Sinne Urteil des Gerichtshofs vom 25. Oktober 2007, Develey/HABM, C-238/06 P, Slg. 2007, I-9375, Randnr. 80, Urteil Form eines Mikrofonkorbs, oben in Randnr. 19 angeführt, Randnr. 41). Jedoch wird im Rahmen der Anwendung dieser Kriterien eine dreidimensionale Marke, die aus der Form der Ware selbst besteht, von den maßgeblichen Verkehrskreisen nicht notwendig in der gleichen Weise wahrgenommen wie eine Wort- oder Bildmarke, die aus einem Zeichen besteht, das vom Erscheinungsbild der mit der Marke bezeichneten Waren unabhängig ist. Denn wenn grafische oder Wortelemente fehlen, schließen die Durchschnittsverbraucher aus der Form der Waren oder der ihrer Verpackung gewöhnlich nicht auf die Herkunft dieser Waren; daher kann es schwieriger sein, die Unterscheidungskraft einer solchen dreidimensionalen Marke nachzuweisen als diejenige einer Wort- oder Bildmarke (vgl. in diesem Sinne Urteile Develey/HABM, oben in Randnr. 20 angeführt, Randnr. 80, und Form eines Mikrofonkorbs, oben in Randnr. 19 angeführt, Randnr. 42). Außerdem ist zu berücksichtigen, dass die Aufmerksamkeit des Durchschnittsverbrauchers je nach Art der betreffenden Waren oder Dienstleistungen unterschiedlich hoch sein kann (Urteil des Gerichtshofs vom 22. Juni 1999, Lloyd Schuhfabrik Meyer, C-342/97, Slg. 1999, I-3819, Randnr. 26). Bei Waren des täglichen Verbrauchs, die zu einem relativ niedrigen Preis verkauft werden, ist der Grad der Aufmerksamkeit des Durchschnittsverbrauchers in Bezug auf das Erscheinungsbild der Waren daher wenig hoch. Schließlich ist, um beurteilen zu können, ob eine aus mehreren Teilen zusammengesetzte Form von den maßgeblichen Verkehrskreisen als Herkunftshinweis wahrgenommen werden kann, der von dieser Kombination hervorgerufene Gesamteindruck zu untersuchen (vgl. in diesem Sinne Urteil des Gerichts vom 19. September 2001, Procter & Gamble/HABM [Rechteckige Tablette mit Einlagerung], T-129/00, Slg. 2001, II-2793, Randnr. 54). Im Licht dieser Erwägungen ist zu prüfen, ob die Beschwerdekammer rechtmäßig zu dem Ergebnis gelangen konnte, dass der Form, für die die Eintragung als Marke beantragt wurde, die Unterscheidungskraft fehlt. Im vorliegenden Fall ist festzustellen, dass die in Rede stehenden Waren, nämlich Wurstwaren, nicht nur in Fleischereien, sondern auch in Supermärkten in dafür vorgesehenen Verkaufszonen und in Kühlfächern verkauft werden. Es handelt sich daher um gängige Verbrauchsartikel für den Durchschnittsverbraucher der Europäischen Union. Zu der angemeldeten Form, einer bestimmten Anordnung von mehreren miteinander verbundenen Würsten, ist festzustellen, dass sie von der klassischen und gängigsten Form der in Rede stehenden Waren, nämlich der Form einer Wurst, abweicht. Der Kläger stellt dies im Übrigen nicht in Abrede. Denn er trägt selbst vor, dass sich die angemeldete Form aus mehreren Würsten, die in erkennbarer Weise miteinander verbunden seien, zusammensetze und der Form einer Brezel ähnele, ohne dieser völlig zu entsprechen. Demnach war die Beschwerdekammer zu Recht der Ansicht, dass die angemeldete dreidimensionale Marke aus fünf einzelnen Würsten besteht, die an den Enden miteinander verbunden sind. Daher ist im vorliegenden Fall die Beurteilung, der die Beschwerdekammer die Form einer Anordnung von miteinander verbundenen Würsten unter dem Gesichtspunkt ihrer Unterscheidungskraft unterzog, im Hinblick auf den von dieser Anordnung hervorgerufenen Gesamteindruck zu überprüfen. Was erstens das Argument des Klägers betrifft, dass die angemeldete Form deshalb Unterscheidungskraft besitze, weil die Würste nicht voneinander getrennt, sondern im Verbund dargereicht würden, genügt der Hinweis, dass es, wie die Beschwerdekammer zu Recht festgestellt hat, im Handel üblich ist, Würste an ihren Enden miteinander zu verbinden, um sie zusammen zu verkaufen und zu lagern. Soweit der Kläger zweitens dahin argumentiert, dass sich die Unterscheidungskraft der angemeldeten Form auch daraus ergebe, dass die Wurstware in der vorliegenden Verbundform nicht ihre traditionelle länglich-rundliche Form behalte, vergleicht er lediglich die angemeldete Form, die aus einer Verbindung mehrerer Würste besteht, mit der seiner Ansicht nach typischen Form einer einzelnen Wurst. Da diese Verbindung, wie der Kläger selbst einräumt, als solche erkennbar ist, ist ein solcher Vergleich offensichtlich unerheblich, so dass dieses Argument in tatsächlicher Hinsicht fehlgeht. Entgegen der Ansicht des Klägers führt die Prüfung der beiden vorgetragenen Argumente oben in den Randnrn. 28 und 29 damit zu dem Ergebnis, dass von ihm nicht dargetan worden ist, inwiefern die angemeldete Form erheblich von der handelsüblichen Darreichungsform von Würsten abweicht. Aus den vorstehenden Ausführungen folgt, dass der Durchschnittsverbraucher die angemeldete Form, da die fraglichen Waren, nämlich Wurstwaren, gängige Verbrauchsartikel sind, nicht als betrieblichen Herkunftshinweis wahrnehmen wird. Dieses Ergebnis wird nicht durch das Vorbringen des Klägers in Frage gestellt, dass auch eine Darreichungsform der Würste, die die Assoziation mit einer aus einem anderen Warenbereich bekannten Form, nämlich einer Brezel, hervorrufe, für den Verbraucher keine übliche Aufmachung der Ware bilde. Wie der Kläger selbst einräumt, ähnelt die angemeldete Form nämlich der Form einer Brezel, ohne dieser völlig zu entsprechen. Auch wenn die angemeldete Form damit, wie bereits oben in Randnr. 30 ausgeführt, eine originelle und sogar unübliche Darreichungsform von Wurstwaren darstellt, ändert dies nichts daran, dass der Durchschnittsverbraucher sie nicht mit der Form einer Brezel assoziieren und in ihr nur eine Anordnung von fünf miteinander verbundenen Würsten wahrnehmen wird. Dieser Schluss kann auch nicht durch das Argument des Klägers entkräftet werden, dass die angemeldete Form umso erheblicher von der sonst üblichen Darreichungsform der in Rede stehenden Waren abweiche, als die phantasievolle Formgebung als verkaufsförderndes Merkmal im Hinblick auf Wurstwaren bereits an sich eine neue Erscheinung sei. Nach ständiger Rechtsprechung ist nämlich ein bestimmtes Vermarktungskonzept, das der Anmelder einer Marke durchführt oder dessen Durchführung er vorsieht, über das daher allein das betreffende Unternehmen entscheidet und das nach der Eintragung geändert werden kann, ein Faktor, der auf die Beurteilung der Eintragbarkeit der Marke keinerlei Einfluss haben kann (Urteile des Gerichts vom 20. März 2002, DaimlerChrysler/HABM [TELE AID], T-355/00, Slg. 2002, II-1939, Randnr. 42, und vom 30. April 2003, Axions und Belce/HABM [Form einer braunen Zigarre und Form eines Goldbarrens], T-324/01 und T-110/02, Slg. 2003, II-1897, Randnr. 36). Aus all diesen Erwägungen folgt, dass die Beschwerdekammer zu Recht entschieden hat, dass der angemeldeten Form die Unterscheidungskraft im Sinne von Art. 7 Abs. 1 Buchst. b der Verordnung Nr. 40/94 fehlt. Daher ist der einzige vom Kläger geltend gemachte Klagegrund zurückzuweisen und damit die Klage insgesamt abzuweisen. Kosten Nach Art. 87 § 2 der Verfahrensordnung ist die unterliegende Partei auf Antrag zur Tragung der Kosten zu verurteilen. Da der Kläger unterlegen ist, sind ihm gemäß dem Antrag des HABM die Kosten aufzuerlegen. Aus diesen Gründen hat DAS GERICHT (Zweite Kammer) für Recht erkannt und entschieden: 1. Die Klage wird abgewiesen. 2. Herr Thomas Rotter trägt die Kosten. Pelikánová Jürimäe Soldevila Fragoso Verkündet in öffentlicher Sitzung in Luxemburg am 5. Mai 2009. Unterschriften ( *1 ) Verfahrenssprache: Deutsch.

62008CJ0091

mt

It‑talba għal deċiżjoni preliminari tikkonċerna l‑interpretazzjoni tal‑Artikoli 12 KE, 43 KE u 49 KE, tal‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza, kif ukoll tal‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta minnhom, fil‑konfront tal‑għoti ta’ konċessjonijiet ta’ servizzi. Din it‑talba tressqet fil‑kuntest ta’ kawża bejn Wall AG (iktar ’il quddiem “Wall”) u l‑iStadt Frankfurt am Main (iktar ’il quddiem l-“iStadt Frankfurt” dwar l‑għoti ta’ konċessjoni ta’ servizzi marbuta mal‑esplojtazzjoni u l‑manutenzjoni ta’ ċerti latrini pubbliċi fit‑territorju ta’ din il‑belt. Il‑kuntest ġuridiku Id‑Direttiva tal‑Kummissjoni 80/723/KEE, tal‑25 ta’ Ġunju 1980, fuq it‑trasparenza fir‑relazzjonijiet finanzjarji bejn l‑Istati Membri u l‑impriżi pubbliċi kif ukoll fuq it‑trasparenza finanzjarja f’ċerti impriżi (ĠU Edizzjoni Speċjali bil‑Malti, Kapitolu 8, Vol. 1, p. 20), kif emendata bid‑Direttiva tal‑Kummissjoni 2000/52/KE, tas‑26 ta’ Lulju 2000 (ĠU Edizzjoni Speċjali bil‑Malti, Kapitolu 8, Vol. 2, p. 11), tipprovdi, fl‑Artikolu 2 tagħha: “1.      Għall‑iskop ta’ din id‑Direttiva: […] (b)      ‘impriża pubblika’ tfisser kull impriża li fiha l‑awtoritajiet pubbliċi jistgħu jeżerċitaw direttament jew indirettament influwenza dominanti bis‑saħħa tal‑pussess li għandhom fiha, il‑parteċipazzjoni finanzjarja tagħhom fiha, jew ir‑regoli li jirregolawha; […] 2.      Influenza dominanti mill‑parti ta’ l‑awtoritajiet pubbliċi tkun meqjusa meta dawn l‑awtoritajiet, direttament jew indirettament rigward impriżi: (a)      ikollhom il‑biċċa l‑kbira tal‑kapital sottoskritt ta’ l‑impriżi; jew (b)      jikkontrollaw il‑maġġoranza tal‑voti marbutin ma’ l‑azzjonijiet maħruġa mill‑impriżi; jew (ċ)       jistgħu jaħtru iktar minn nofs il‑membri tal‑korp amministrattiv, tat‑tmexxija jew tas‑superviżuri ta’ l‑impriżi.” Skont l‑Artikolu 1(b) tad‑Direttiva tal‑Kunsill 92/50/KEE, tat‑18 ta’ Ġunju 1992, relatata mal‑koordinazzjoni ta’ proċeduri għall‑għoti ta’ kuntratti tas‑servizz pubbliku [kuntratti pubbliċi għal servizzi] (ĠU Edizzjoni Speċjali bil‑Malti, Kapitolu 6, Vol. 1, p. 322), kif emendata bid‑Direttiva tal‑Kummissjoni 2001/78/KE, tat‑13 ta’ Settembru 2001 (ĠU Edizzjoni Speċjali bil‑Malti, Kapitolu 6, Vol. 4, p. 94, iktar ’il quddiem id‑“Direttiva 92/50”): “b)       l‑awtoritajiet kontraenti għandhom ifissru l‑Istat, l‑awtoritajiet reġjonali jew lokali, korpi rregolati mil‑liġi pubblika, assoċjazzjonijiet iffurmati minn waħda jew iktar minn dawn l‑awtoritajiet jew korpi regolati mil‑liġi pubblika. Korp irregolat mil‑liġi pubblika jfisser kwalunkwe korp: —       stabbilit għall‑iskop speċifiku li jissodisfa bżonnijiet fl‑interess ġenerali, li m’għandux karattru industrijali jew kummerċjali, u —       li jkollu personalità ġuridika u —       iffinanzjat, fil‑parti l‑kbira, mill‑Istat, jew awtoritajiet reġjonali jew lokali, jew korpi oħrajn irregolati mil‑liġi pubblika; jew soġġett għal sorveljanza ta’ amministrazzjoni minn dawk il‑korpi; jew li jkollu bord amministrattiv, ta’ tmexxija jew ta’ sorveljanza, li iktar minn nofs il‑membri tiegħu jkunu maħtura mill‑Istat, mill‑awtoritajiet reġjonali jew lokali jew minn korpi oħrajn irregolati mil‑liġi pubblika. […]” L‑Artikolu 17 tad‑Direttiva 2004/18/KE tal‑Parlament Ewropew u tal‑Kunsill, tal‑31 ta’ Marzu 2004, fuq kordinazzjoni ta’ proċeduri għall‑għoti ta’ kuntratti għal xogħlijiet pubbliċi, kuntratti għal provvisti pubbliċi u kuntratti għal servizzi pubbliċi [kuntratti pubbliċi għal xogħlijiet, provvisti u servizzi] (ĠU Edizzjoni Speċjali bil‑Malti, Kapitolu 6, Vol. 7, p. 132), jipprovdi: “Mingħajr preġudizzju għall‑applikazzjoni ta’ l‑Artikolu 3, din id‑Direttiva m’għandhiex tapplika għal konċessjonijiet ta’ servizz kif definit fl‑Artikolu 1(4).” L‑ewwel subparagrafu tal‑Artikolu 80(1) tad‑Direttiva 2004/18 jipprovdi: “L‑Istati Membri għandhom idaħħlu fis‑seħħ il‑liġijiet, regolamenti u disposizzjonijiet amministrattivi neċessarji li jikkonformaw ma’ din id‑Direttiva mhux aktar tard mill‑31 ta’ Jannar 2006. Huma għandhom minnufih jinfurmaw il‑Kummissjoni tagħhom [dwarhom].” Skont l‑ewwel paragrafu tal‑Artikolu 82 ta’ din id‑direttiva: “Id‑Direttiva 92/50/KEE, ħlief għall‑Artikolu 41 tagħha, u d‑Direttivi 93/36/KEE u 93/37/KEE għandhom jiġu mibdula b’effett mid‑data esibita fl‑Artikolu 80, mingħajr preġudizzju għall‑obbligazzjonijiet ta’ l‑Istati Membri li jikkonċernaw l‑iskadenzi għat‑trasposizzjoni u l‑applikazzjoni ddikjarati fl‑Anness XI.” Il‑kawża prinċipali u d‑domandi preliminari Wall tiġġestixxi spazji pubbliċitarji fit‑toroq u f’postijiet pubbliċi u, għal dan il‑għan, hija twettaq attivitajiet, b’mod partikolari, ta’ produzzjoni, installazzjoni, manutenzjoni u tindif ta’ latrini pubbliċi. Frankfurter Entsorgungs‑ und Service GmbH (iktar ’il quddiem “FES”) hija kumpannija b’responsabbiltà limitata, persuna ġuridika taħt id‑dritt privat, li skont l‑istatut tagħha l‑attivitajiet tagħha jikkonċernaw ir‑rimi u l‑ġestjoni tal‑iskart, it‑tindif urban kif ukoll is‑sigurtà taċ‑ċirkolazzjoni, attivitajiet li hija twettaq f’isem awtoritajiet pubbliċi u persuni privati. L‑iStadt Frankfurt għandha sehem ta’ 51 % f’FES, filwaqt li d‑49 % l‑oħra huma miżmuma minn impriża privata. Id‑deċiżjonijiet ta’ FES huma adottati mil‑laqgħa ġenerali b’maġġoranza ta’ tliet kwarti mill‑voti f’din il‑laqgħa. Minn fost is‑sittax‑il membru tal‑bord ta’ superviżjoni ta’ FES, nofshom huma maħtura mid-detenturi tal-ishma. L‑impjegati jaħtru tmien membri u kull wieħed miż‑żewġ detenturi msemmija jaħtar erba’ membri. L‑iStadt Frankfurt għandha d‑dritt tipproponi kandidat għall‑pożizzjoni ta’ president tal‑bord ta’ superviżjoni, li l‑vot tiegħu jkun vot deċiżiv fil‑każ li n‑numru ta’ voti jkunu ndaqs. FES timpjega madwar 1 400 impjegat, u madwar 800 minnhom huma assenjati għal attivitajiet li jikkonċernaw l‑iStadt Frankfurt. FES għandha dħul mill‑bejgħ nett ta’ EUR 92 miljun minn attivitajiet marbuta mal‑iStadt Frankfurt u ta’ EUR 52 miljun minn attivitajiet marbuta ma’ persuni oħra rregolati mid‑dritt pubbliku u mid‑dritt privat. Id‑dħul mill‑bejgħ nett miksub minn FES minn attivitajiet marbuta mal‑iStadt Frankurt fl‑2005, EUR 51.3 miljuni kienu minn rimi ta’ skart u EUR 36.2 miljuni mit‑tindif urban. Fit‑18 ta’ Diċembru 2002, l‑iStadt Frankfurt nediet sejħa, permezz ta’ “pubblikazzjoni volontarja fuq livell tal‑Unjoni Ewropea” li dehret fil‑ġurnal uffiċjali ta’ din il‑belt, għal kandidaturi għal kompetizzjoni dwar kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi marbut mal‑esplojtazzjoni, il‑manutenzjoni, il‑manutenzjoni ta’ kuljum u t‑tindif ta’ ħdax‑il lattrina pubblika urbana għal perijodu ta’ sittax‑il sena. Tnejn minn dawn il‑ħdax‑il lattrina, jiġifieri dawk li jinsabu fl‑istazzjonijiet ferrovjarji ta’ Rödelheim u ta’ Galluswarte, kellhom jinbnew mill‑ġdid. Il‑korrispettiv għal dawn is‑servizzi kien limitat għad‑dritt li jintalab ħlas għall‑użu ta’ dawn il‑faċilitajiet kif ukoll għad‑dritt li jiġu esplojtati, matul il‑perijodu tal‑kuntratt, l‑ispazji pubbliċitarji li jinsabu fuq u ġewwa l‑lattrini kif ukoll f’postijiet pubbliċi oħra fit‑territorju tal‑iStadt Frankfurt. Fl‑4 ta’ Lulju 2003, l‑iStadt Frankfurt stiednet lill‑impriżi interessati sabiex jagħmlu offerta. Ma’ din l‑istedina kien anness abbozz ta’ kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi, li l‑Artikoli 18(2) u 30(4) tiegħu kienu jipprovdu li bidla ta’ subappaltatur kienet awtorizzata biss bil-kunsens ta’ din il‑belt. Wall, FES u tliet impriżi oħra, li wkoll huma stabbiliti fil‑Ġermanja, ippreżentaw offerti. Mid‑deċiżjoni tar‑rinviju jirriżulta li, fl‑abbozz imħejji minn FES għall‑offerta tagħha, din l‑impriża tat l‑indikazzjonijiet segwenti: “Punti preliminari – [...] Is‑sejħa għal offerta [tal‑iStadt Frankfurt] tagħti lil FES il‑possibbiltà li ġġedded, permezz ta’ soċju kapaċi u ta’ esperjenza bħal [Wall], kemm il‑materjal kif ukoll in‑netwerk ta’ provvista tal‑latrini pubbliċi, kif ukoll li tippreżenta finanzjament mill‑ġdid realista u responsabbli fil‑konfront tal‑impjegati [...]. Galluswarte – [...] Bi ftehim mal‑awtoritajiet, City‑WC kompletament awtomatizzat ta’ [Wall] ser jiġi integrat fil‑pont tat‑trenn suburban [...]. Stazzjoni ta’ Rödelheim – Peress li l‑latrini tal‑istazzjonijiet ferrovjarji ta’ Rödelheim ser jiġu distrutti fil‑kuntest tal‑arranġament mill‑ġdid tal‑lokal, City‑WC kompletament awtomatizzat ta’ [Wall] ser jiġi integrat, inkonformità mal‑pjanti eżistenti [...]. Proġett fil‑qasam tas‑sigurtà – [...] Is‑City‑WC’s għandhom mekkaniżmu ta’ tindif kompletament awtomatiku. Proġett fil‑qasam pubbliċitarju – [...] Il‑kummerċjalizzazzjoni tal‑ispazji pubbliċitarji hija operata permezz ta’ soċju ta’ FES, [Wall], speċjalist fil‑qasam pubbliċitarju li għandu ħafna esperjenza u li huwa attiv mad‑dinja kollha [...]. Mezzi pubbliċitarji użati – Ser jintużaw il‑prodotti moderni u estetiċi ta’ [Wall] [...]” Wall hija proprjetarja ta’ diversi privattivi li jikkonċernaw il‑funzjonament tas‑“City‑WC”. Fit‑18 ta’ Marzu 2004, Wall ġiet eskluża mill‑proċedura għall‑għoti, u l‑offerta tagħha ġiet miċħuda. Fid‑9 ta’ Ġunju 2004, il‑konċessjoni ngħatat lil FES. Kuntratt korrispondenti ġie konkluż bejn din tal‑aħħar u l‑iStadt Frankfurt fl‑20 u t‑22 ta’ Lulju 2004, u huwa validu sal‑31 ta’ Diċembru 2019 (iktar ’il quddiem il‑“kuntratt ta’ konċessjoni”). Skont id‑deċiżjoni tar‑rinviju, il‑proġetti ta’ FES li rriżultaw min‑negozjati kienu s‑suġġett ta’ ftehim integrat f’dan il‑kuntratt. Madankollu, fl‑osservazzjonijiet bil‑miktub tagħha, l‑iStadt Frankfurt issostni li l‑informazzjoni inkluża fil‑proġett ta’ FES ma ġietx integrata fil‑kontenut tal‑kuntratt ta’ konċessjoni. L‑unika ħaġa li ġiet integrata kienet l‑indikazzjoni ta’ Wall fost is‑subappaltaturi ta’ FES. Mill‑eżami tat‑test tal‑kuntratt ta’ konċessjoni, li ġie ppreżentat flimkien mal‑proċess nazzjonali, jirriżulta li Wall hija identifikata bħala subappaltatur mingħajr ma ġew inklużi dettalji oħra dwar il‑prodotti jew is‑servizzi tagħha f’dan il‑kuntratt. L‑Artikolu 18(2) tal‑kuntratt ta’ konċessjoni jipprovdi li FES għandha twettaq ix‑xogħlijiet ta’ kostruzzjoni tal‑latrini pubbliċi permezz tar‑riżorsi tagħha stess u/jew permezz ta’ subappaltaturi, li fosthom tissemma Wall. Din id‑dispożizzjoni tipprovdi li bidla ta’ subappaltatur tista’ ssir biss fuq awtorizzazzjoni bil‑miktub mill‑iStadt Frankfurt. L‑Artikolu 30(4) tal‑istess kuntratt jippreċiża li Wall hija s‑subappaltatur ta’ FES għas‑servizzi pubbliċitarji koperti mill‑konċessjoni kkonċernata. Skont din id‑dispożizzjoni, bidla ta’ subappaltatur hija permessa biss fuq awtorizzazzjoni bil‑miktub mill‑iStadt Frankfurt. Fil‑5 ta’ Jannar 2005, Wall ġiet mistiedna minn FES sabiex tippreżenta offerta għas‑servizzi pubbliċitarji li kienu s‑suġġett tal‑konċessjoni mogħtija lil din tal‑aħħar. FES stiednet ukoll lill‑impriża Deutsche Städte Medien GmbH (iktar ’il quddiem “DSM”) sabiex tissottometti tali offerta. Permezz ta’ ittra tal‑15 ta’ Ġunju 2005, FES għalhekk talbet lill‑iStadt Frankfurt tagħti l‑kunsens tagħha għal bidla ta’ subappaltatur favur DSM fir‑rigward tal‑użu tal‑materjal pubbliċitarju. Din il‑belt tat il‑kunsens tagħha għal din il‑bidla ta’ subappaltatur fil‑21 ta’ Ġunju 2005. FES attribwiet is‑servizzi msemmija lil DSM u, fil‑21 ta’ Ġunju 2005, hija kkonkludiet ma’ din tal‑aħħar kuntratt li kien jipprevedi l‑ħlas, minn DSM lil FES, ta’ remunerazzjoni annwali ta’ EUR 786 206. Fit‑28 ta’ Lulju 2005, FES talbet offerta dwar il‑provvista ta’ żewġ “Wall‑City‑WC”. Wall issottomettiet offerta, iżda fis‑7 ta’ Settembru 2005, hija ġiet informata minn FES li din tal‑aħħar kienet irċeviet offerta iktar kompetittiva u li, għaldaqstant, FES ma setgħatx tieħu inkunsiderazzjoni l‑offerta ta’ Wall. Permezz ta’ ittra tal‑10 ta’ Ottubru 2005, FES talbet lill‑iStadt Frankfurt tagħti l‑kunsens tagħha għal bidla ta’ subappaltatur, inkonformità mal‑kuntratt ta’ konċessjoni, sabiex dawn il‑latrini pubbliċi ma jiġux pprovduti minn Wall iżda minn kumpanniji oħra. Fid‑19 ta’ Diċembru 2005, l‑iStadt Frankfurt wieġbet lil FES li ma kienx meħtieġ li l‑kwistjoni tal‑bidla tal‑appaltatur għal‑latrini pubbliċi titressaq quddiemha peress li fil‑fehma tagħha FES xtaqet li, minn dak il‑mument, twettaq ix‑xogħlijiet permezz tar‑riżorsi tagħha stess u taħt ir‑responsabbiltà tagħha biss. L‑iStadt Frankfurt ħadet din l‑opportunità sabiex tippreċiża li hija kienet qiegħda tikkunsidra li r‑rekwiżiti deskritti fid‑dokumenti kuntrattwali kienu ser jiġu osservati. Wall ippreżentat rikors quddiem il‑qorti tar‑rinviju fejn talbet li dik il‑qorti tordna lil FES tastjeni, minn naħa, milli teżegwixxi l‑kuntratt fir‑rigward tas‑servizzi pubbliċitarji konkluż ma’ DSM u, min‑naħa l‑oħra, milli tikkonkludi ma’ terzi u/jew milli teżegwixxi kuntratt dwar il‑bini ta’ żewġ latrini pubbliċi li kellhom jinbnew mill‑ġdid. Wall talbet ukoll li l‑iStadt Frankfurt tiġi ordnata tastjeni milli tagħti l‑kunsens tagħha għall‑konklużjoni ta’ kuntratt bejn FES u parti li ma tkunx Wall stess fir‑rigward tal‑bini ta’ dawn iż‑żewġ lattrini pubbliċi. Sussidjarjament, Wall talbet li l‑iStadt Frankfurt u FES jiġu kkundannati, in solidum , iħallsuha s-somma ta’ EUR 1 038 682.12, bl‑interessi. F’dawn iċ‑ċirkustanzi, il‑Landgericht Frankfurt am Main iddeċidiet li tissospendi l‑proċeduri u li tagħmel id‑domandi preliminari segwenti lill‑Qorti tal‑Ġustizzja: “1)      Il-prinċipju ta’ trattament ugwali u l-prinċipju Komunitarju ta’ non-diskriminazzjoni fuq il-bażi taċ-ċittadinanza, stabbiliti mill-Artikoli 12, 43 u 49 KE, għandhom jiġu interpretati fis-sens li d-dmirijiet ta’ trasparenza li jirriżultaw minnhom għall-awtoritajiet pubbliċi u li jikkonsistu fil-ftuħ, għall-għoti tal-konċessjonijiet ta’ servizzi, tal-kompetizzjoni b’livell ta’ reklamar xieraq u li jippermetti l-kontroll ta’ l-imparzjalità tal-proċedura ta’ għoti (ara s‑sentenzi tas‑7 ta’ Diċembru 2000, Telaustria u Telefonadress, C‑324/98, Ġabra p. I‑10745, punti 60 sa 62; tal‑21 ta’ Lulju 2005, Coname, C‑231/03, Ġabra p. I‑7287, punti 17 sa 22; tat‑13 ta’ Ottubru 2005, Parking Brixen, C‑458/03, Ġabra p. I‑8585, punti 46 sa 50; tas‑6 ta’ April 2006, ANAV, C‑410/04, Ġabra p. I‑3303, punt 21; u tat‑13 ta’ Settembru 2007, Il‑Kummissjoni vs L‑Italja, C‑260/04, li għadha ma ġietx ippubblikata fil-Ġabra [Ġabra p. I‑7083], punt 24) jeżiġu li d-dritt nazzjonali għandu jagħti lill-offerent li l-offerta tiegħu ma tintlaqax id-dritt li jikseb inġunzjoni [ordni] sabiex jipprevjeni ksur imminenti ta’ dawn id-dmirijiet u/jew sabiex tali ksur jiġi mitmum? 2)      Fil-każ ta’ risposta fin-negattiv għall-ewwel domanda preliminari: id-dmirijiet ta' trasparenza fuq imsemmija jirriżultaw mid-dritt konswetudinarju tal-Komunitajiet Ewropej fis-sens li huma diġà applikati b’mod kostanti u kontinwu, uniformi u ġeneriku, u rikonoxxuti bħala regoli vinkolanti mis-suġġetti għad-dritt ikkonċernati? 3)      Id-dmirijiet ta’ trasparenza msemmija fl-ewwel domanda preliminari jimponu wkoll, meta hija prevista emenda għal kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi - inkluż meta din l-emenda hija intiża għall-bdil ta’ sub-kuntrattur [subappaltatur] speċifiku, li kien hemm enfażi fuqu matul il-proċedura ta’ l-għoti tal-kuntratt -, li n-negozjati jinfetħu mill-ġdid għall-kompetizzjoni bil-garanzija ta’ livell ta’ reklamar xieraq u, jekk ikun il-każ, skond liema metodi għandu jiġi mwettaq tali ftuħ għall-kompetizzjoni? 4)      Il-prinċipji u d-dmirijiet ta’ trasparenza msemmija fl-ewwel domanda preliminari għandhom jiġu interpretati fis-sens li, fil-każ ta’ nuqqas fir-rigward tal-konċessjoni ta’ servizzi, il-kuntratt konkluż wara dan in-nuqqas u li huwa intiż sabiex joħloq jew jemenda obbligu ta’ teriminu mhux definit għandu jiġi xolt? 5)      Il-prinċipji u d-dmirijiet ta’ trasparenza msemmija fl-ewwel domanda preliminari u l-Artikolu 86(1) KE, meħuda flimkien, jekk ikun il-każ ma’ l-Artikolu 2(1)(b) u (2) tad-Direttiva tal-Kummissjoni [80/723] u l-Artikolu 1(9) tad-Direttiva [2004/18] għandhom jiġu interpretati fis-sens li impriża, inkwantu impriża pubblika jew awtorità aġġudikatriċi [kontraenti], hija suġġetta għal dawn id-dmirijiet ta’ trasparenza meta: –        hija ġiet stabbilita minn awtorità reġjonali [jew lokali] għar-rimi ta’ l-iskart u għat-tindif tat-toroq, iżda li hija wkoll attiva fis-suq liberu; –        hija l-propjetà ta’ din l-awtorità reġjonali [jew lokali] għal 51 %, iżda d-deċiżjonijiet ta’ tmexxija jistgħu jiġu adottati biss b’maġġoranza ta’ tliet kwarti; –        din l-awtorità reġjonali [jew lokali] taħtar biss kwart tal-membri tal-kunsill [bord] ta’ superviżjoni ta’ l-impriża in kwistjoni, inkluż il-president tal-kunsill [bord] ta’ superviżjoni; u meta –        iktar min-nofs id-dħul mill-bejgħ tagħha ġej minn kuntratti bilaterali dwar r-rimi ta’ l-iskart u t-tindif tat-toroq fuq it-territorju ta’ din l-awtorità reġjonali [jew lokali], li tiffinanzjahom permezz tat-taxxi lokali mħallsa mir-residenti tagħha?” Fuq id‑domandi preliminari Osservazzjoni preliminari Il‑proċeduri fil‑kawża prinċipali jikkonċernaw żewġ avvenimenti, jiġifieri, minn naħa, id‑deċiżjoni li permezz tagħha FES bidlet subappaltatur għas‑servizzi pubbliċitarji li kienu s‑suġġett tal‑konċessjoni mogħtija lil din tal‑aħħar mill‑iStadt Frankfurt, bil‑kuntratt li kkonferma din il‑bidla konkluż, bil‑ftehim ta’ din tal‑aħħar, fil‑21 ta’ Ġunju 2005, u, min‑naħa l‑oħra, l‑intenzjoni ta’ FES li tattribwixxi l‑bini mill‑ġdid ta’ żewġ latrini pubbliċi lil operatur ieħor minflok lil Wall. Din l‑intenzjoni ntweriet f’ittra tal‑10 ta’ Ottubru 2005 li permezz tagħha FES talbet lill‑iStadt Frankfurt tagħti l‑kunsens tagħha għal bidla ta’ subappaltatur għal dan is‑servizz. Permezz ta’ ittra tad‑19 ta’ Diċembru 2005, din il‑belt wieġbet lil FES u informatha li ma kienx meħtieġ li l‑kwistjoni tal‑bidla tal‑appaltatur għal‑latrini pubbliċi titressaq quddiemha peress li fil‑fehma tagħha FES xtaqet li, minn dak il‑mument, twettaq ix‑xogħlijiet permezz tar‑riżorsi tagħha stess u taħt ir‑responsabbiltà tagħha biss. Fid‑deċiżjoni tar‑rinviju din it‑tweġiba hija interpretata fis‑sens li l‑iStadt Frankfurt tat il‑kunsens tagħha għall‑bidla ta’ subappaltatur għall‑provvista ta’ żewġ latrini pubbliċi. Fid‑dawl ta’ din l‑interpretazzjoni, għall‑finijiet tal‑eżami tat‑talba għal deċiżjoni preliminari, id‑data li għandha tittieħed bħala d‑data ta’ referenza hija d‑19 ta’ Diċembru 2005, id‑data tal‑ittra li permezz tagħha l‑iStadt Frankfurt hija meqjusa li tat il‑kunsens tagħha għall‑bidla ta’ subappaltatur mitluba minn FES. Fuq it‑tielet domanda Permezz tat‑tielet domanda tagħha, li għandha tiġi kkunsidrata fl‑ewwel lok, il‑qorti tar‑rinviju tistaqsi jekk il‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza, stabbiliti fl‑Artikoli 12 KE, 43 KE u 49 KE, kif ukoll l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta minnhom, jeżiġux, meta tkun prevista emenda għal kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi – inkluż meta din l‑emenda hija intiża għall‑bdil ta’ subappaltatur speċifiku, li kien hemm enfażi fuqu matul il‑proċedura għall‑għoti tal‑kuntratt –, li n‑negozjati jinfetħu mill‑ġdid għall‑kompetizzjoni bil‑garanzija ta’ livell ta’ pubblikazzjoni xieraq u, jekk ikun il‑każ, skont liema metodi għandu jitwettaq tali ftuħ għall‑kompetizzjoni. Din id‑domanda tikkonċerna l‑applikazzjoni tar‑regoli u l‑prinċipji msemmija fil‑punt preċedenti għal sitwazzjoni fejn, fil‑kuntest tal‑eżekuzzjoni ta’ kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi, ikun ippjanat li jinbidel wieħed mis‑subappaltaturi tal‑parti li tkun ingħatat il‑konċessjoni. Peress li l‑Artikoli 43 KE u 49 KE jikkostitwixxu applikazzjonijiet speċifiċi tal‑projbizzjoni ġenerali ta’ diskriminazzjoni minħabba ċittadinanza stabbilita fl‑Artikolu 12 KE, sabiex tingħata risposta għal din id‑domanda ma huwiex meħtieġ li jsir riferiment għal dan l‑artikolu tal‑aħħar (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenzi tat‑8 ta’ Marzu 2001, Metallgesellschaft et , C‑397/98 u C‑410/98, Ġabra p. I‑1727, punti 38 u 39, kif ukoll tas‑17 ta’ Jannar 2008, Lammers & Van Cleeff, C‑105/07, Ġabra p. I‑173, punt 14). Fl‑istat attwali tad‑dritt tal‑Unjoni, il‑kuntratti ta’ konċessjoni ta’ servizzi ma huma rregolati minn ebda waħda mid‑direttivi li permezz tagħhom il‑leġiżlatur tal‑Unjoni rregola l‑qasam tal‑kuntratti pubbliċi (ara s‑sentenzi Coname, iċċitata iktar ’il fuq, punt 16, u tas‑17 ta’ Lulju 2008, ASM Brescia, C‑347/06, Ġabra p. I‑5641, punt 57). Madankollu, l‑awtoritajiet pubbliċi li jikkonkludu tali kuntratti huma obbligati jirrispettaw ir‑regoli fundamentali tat‑Trattat KE, b’mod partikolari l‑Artikoli 43 KE u 49 KE, kif ukoll l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta minnhom (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenzi ċċitati iktar ’il fuq, Telaustria u Telefonadress, punti 60 sa 62; Coname, punti 16 sa 19, u Parking Brixen, punti 46 sa 49). Dan l‑obbligu ta’ trasparenza japplika fl‑eventwalità li l‑konċessjoni ta’ servizzi kkonċernata tista’ tinteressa lil impriża li tinsab fi Stat Membru differenti minn dak li fih tingħata din il‑konċessjoni (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenza Coname, iċċitata iktar ’il fuq, punt 17; ara wkoll, b’analoġija, is‑sentenzi tat‑13 ta’ Novembru 2007, Il‑Kummissjoni vs L‑Irlanda, C‑507/03, Ġabra p. I‑9777, punt 29, u tal‑21 ta’ Frar 2008, Il‑Kummissjoni vs L‑Italja, C‑412/04, Ġabra p. I‑619, punt 66). Il‑fatt li, fil‑kawża prinċipali, il‑konċessjoni ta’ servizzi tista’ tinteressa lil impriżi li jinsabu fi Stat Membru differenti mir‑Repubblika Federali tal‑Ġermanja jirriżulta mid‑deċiżjoni tar‑rinviju sa fejn il‑qorti nazzjonali tikkonstata li s‑sejħa għal kandidaturi tħabbret fil‑ġurnal uffiċjali tal‑iStadt Frankfurt “fuq livell tal‑Unjoni Ewropea” u sa fejn il‑qorti msemmija tikkunsidra li ksur tal‑obbligu ta’ trasparenza jista’ jikkostitwixxi diskriminazzjoni magħmula, minn tal‑inqas potenzjalment, għad‑detriment tal‑impriżi tal‑Istati Membri l‑oħra. L‑obbligu ta’ trasparenza li għandhom l‑awtoritajiet pubbliċi li jikkonkludu kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi jimplika li jiġi ggarantit, favur kull offerent potenzjali, livell ta’ pubblikazzjoni xieraq li jippermetti l‑ftuħ tal‑konċessjoni ta’ servizzi għall‑kompetizzjoni kif ukoll l‑istħarriġ tal‑imparzjalità tal‑proċeduri għall‑għoti (ara s‑sentenzi ċċitati iktar ’il fuq Telaustria u Telefonadress, punti 60 sa 62; Parking Brixen, punti 46 sa 49, u ANAV, punt 21). Bil‑għan li jiġu żgurati t‑trasparenza tal‑proċeduri u t‑trattament ugwali tal‑offerenti, emendi sostanzjali fid‑dispożizzjonijiet essenzjali ta’ kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi jistgħu jammontaw, f’ċerti sitwazzjonijiet, għall‑għoti ta’ kuntratt ta’ konċessjoni ġdid meta jkollhom karatteristiċi sostanzjalment differenti minn dawk tal‑kuntratt ta’ konċessjoni inizjali u jkunu, għaldaqstant, ta’ natura li juru r‑rieda tal‑partijiet li jinnegozjaw mill‑ġdid it‑termini essenzjali ta’ dan il‑kuntratt (ara, b’analoġija mal‑kuntratti pubbliċi, is‑sentenzi tal‑5 ta’ Ottubru 2000, Il‑Kummissjoni vs Franza, C‑337/98, Ġabra p. I‑8377, punti 44 u 46, kif ukoll tad‑19 ta’ Ġunju 2008, pressetext Nachrichtenagentur, C‑454/06, Ġabra p. I‑4401, punt 34). L‑emenda ta’ kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi matul il‑perijodu ta’ validità tiegħu tista’ titqies bħala sostanzjali meta tintroduċi kundizzjonijiet li, li kieku kienu preżenti fil‑proċedura għall‑għoti inizjali, kienu jippermettu l‑ammissjoni ta’ offerenti differenti minn dawk inizjalment ammessi jew kienu jippermettu li tintlaqa’ offerta differenti minn dik inizjalment magħżula (ara, b’analoġija, is‑sentenza pressetext Nachrichtenagentur, iċċitata iktar ’il fuq, punt 35). Bidla ta’ subappaltatur, anki meta l‑possibbiltà ta’ tali bidla tkun prevista fil‑kuntratt, tista’, f’każijiet eċċezzjonali, tikkostitwixxi tali emenda ta’ wieħed mill‑elementi essenzjali tal‑kuntratt ta’ konċessjoni meta l‑użu ta’ subappaltatur minflok ieħor kien, fid‑dawl tal‑karatteristiċi speċifiċi tal‑prestazzjoni inkwistjoni, element determinanti tal‑konklużjoni tal‑kuntratt, ħaġa din li fi kwalunkwe każ għandha tiġi vverifikata mill‑qorti tar‑rinviju. Il‑qorti tar‑rinviju tosserva li, fl-abbozz mehmuż mal‑offerta sottomessa lill‑iStadt Frankfurt minn FES, din tal‑aħħar indikat li hija kienet ser tuża s‑“City‑WC” ta’ Wall. Skont dik il‑qorti, huwa probabbli li, f’tali każ, il‑konċessjoni ngħatat lil FES minħabba l‑identità tas‑subappaltatur li FES kienet ippreżentat. Hija l‑qorti nazzjonali li għandha tistabbilixxi jekk jeżistux is‑sitwazzjonijiet deskritti fil‑punti 37 sa 39 ta’ din is‑sentenza. Jekk, fil‑kuntest ta’ din l‑evalwazzjoni, il‑qorti tar‑rinviju tikkonkludi li kien hemm emenda ta’ wieħed mill‑elementi essenzjali tal‑kuntratt ta’ konċessjoni, ikun hemm lok li jiġu adottati, skont is‑sistema legali interna tal‑Istat Membru kkonċernat, il‑miżuri kollha meħtieġa sabiex tiġi stabbilita mill‑ġdid it‑trasparenza fil‑proċedura, inkluż proċedura għall‑għoti ġdida. Jekk ikun il‑każ, il‑proċedura għall‑għoti ġdida għandha tiġi organizzata skont modalitajiet aġġustati għall‑karatteristiċi speċifiċi tal‑konċessjoni ta’ servizzi inkwistjoni u għandha tippermetti li impriża stabbilita fit‑territorju ta’ Stat Membru jkun jista’ jkollha aċċess għal informazzjoni adegwata dwar din il‑konċessjoni qabel ma din tingħata. Għaldaqstant, ir‑risposta għat‑tielet domanda għandha tkun li, meta emendi fid‑dispożizzjonijiet ta’ kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi jkollhom karatteristiċi sostanzjalment differenti minn dawk li kienu ġġustifikaw l‑għoti tal‑kuntratt ta’ konċessjoni inizjali u jkunu, għaldaqstant, ta’ natura li juru r‑rieda tal‑partijiet li jinnegozjaw mill‑ġdid it‑termini essenzjali ta’ dan il‑kuntratt, ikun hemm lok li jiġu adottati, skont is‑sistema legali interna tal‑Istat Membru kkonċernat, il‑miżuri kollha meħtieġa sabiex tiġi stabbilita mill‑ġdid it‑trasparenza fil‑proċedura, inkluż proċedura għall‑għoti ġdida. Jekk ikun il‑każ, il‑proċedura għall‑għoti ġdida għandha tiġi organizzata skont modalitajiet aġġustati għall‑karatteristiċi speċifiċi tal‑konċessjoni ta’ servizzi inkwistjoni u għandha tippermetti li impriża stabbilita fit‑territorju ta’ Stat Membru jkun jista’ jkollha aċċess għal informazzjoni adegwata dwar din il‑konċessjoni qabel ma din tingħata. Fuq il‑ħames domanda Permezz tal‑ħames domanda tagħha, li għandha tiġi kkunsidrata fit‑tieni lok, il‑qorti tar‑rinviju qiegħda essenzjalment tistaqsi jekk, fid‑dawl tal‑Artikolu 86(1) KE, ikkunsidrat flimkien, jekk ikun il‑każ, mal‑Artikolu 2(1)(b) u (2) tad‑Direttiva 80/723 u mal‑Artikolu 1(9) tad‑Direttiva 2004/18, impriża li tingħata konċessjoni u li jkollha karatteristiċi bħal dawk ta’ FES hijiex marbuta mill‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta mill‑Artikoli 43 KE u 49 KE kif ukoll mill‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza meta tikkonkludi kuntratt dwar servizzi li jaqgħu fil‑portata tal‑konċessjoni li tkun ingħatatilha mill‑awtorità pubblika. B’mod iktar preċiż, il‑qorti tar‑rinviju tixtieq tkun taf jekk l‑Artikolu 86(1) KE huwiex rilevanti sabiex jiġi ddefinit il‑kamp ta’ applikazzjoni tal‑imsemmi obbligu ta’ trasparenza. Fir‑rigward tal‑Artikolu 86(1) KE, huwa biżżejjed li jiġi mfakkar li din id‑dispożizzjoni hija indirizzata lill‑Istati Membru u mhux direttament lill‑impriżi. Sabiex jiġi stabbilit jekk entità li jkollha karatteristiċi bħal dawk ta’ FES tistax tiġi ekwiparata għal awtorità pubblika marbuta mill‑obbligu ta’ trasparenza, għandu jsir riferiment għal ċerti aspetti tad‑definizzjoni tal‑kunċett ta’ “awtorità kontraenti” li tinsab fl‑Artikolu 1(b) tad‑Direttiva 92/50, dwar il‑kuntratti pubbliċi għal servizzi, sa fejn dawn l‑aspetti jissodisfaw ir‑rekwiżiti stabbiliti mill‑applikazzjoni tal‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta mill‑Artikoli 43 KE u 49 KE għall‑konċessjonijiet ta’ servizzi. Fil‑fatt, dawn l‑artikoli tal‑aħħar u l‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza, kif ukoll l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta minnhom, għandhom għanijiet identiċi għal dawk tad‑direttiva msemmija, b’mod partikolari fir‑rigward tal‑moviment liberu tas‑servizzi u l‑ftuħ għal kompetizzjoni mingħajr distorsjoni fl‑Istati Membri. Fid‑dawl tal‑kunsiderazzjonijiet preċedenti, għandu jiġi vverifikat jekk humiex sodisfatti żewġ kundizzjonijiet, jiġifieri, minn naħa, li l‑impriża kkonċernata hija effettivament ikkontrollata mill‑Istat jew minn awtorità pubblika oħra u, min‑naħa l‑oħra, li din l‑impriża ma toperax f’sitwazzjoni ta’ kompetizzjoni fis‑suq. Fir‑rigward tal‑ewwel waħda minn dawn iż‑żewġ kundizzjonijiet, mid‑deċiżjoni tar‑rinviju jirriżulta li, minkejja li l‑iStadt Frankfurt iżżomm 51 % mill‑kapital ta’ FES, dan is‑sehem ma jippermettilhiex tikkontrolla effettivament l‑amministrazzjoni ta’ din l‑impriża. Fil‑fatt, maġġoranza ta’ tliet kwarti mill‑voti fil‑laqgħa ġenerali hija meħtieġa għall‑adozzjoni tad‑deċiżjonijiet ta’ din tal‑aħħar. Barra minn hekk, is‑sehem rimanenti ta’ 49 % mill‑kapital ta’ FES ma huwiex miżmum minn awtorità jew awtoritajiet pubbliċi oħra iżda minn impriża privata li, bħala tali, tfittex li taqdi kunsiderazzjonijiet marbuta ma’ interessi privati u għandha għanijiet differenti mill‑interess pubbliku (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenza tal‑11 ta’ Jannar 2005, Stadt Halle u RPL Lochau, C‑26/03, Ġabra p. I‑1, punt 50). Barra minn hekk, fi ħdan il‑bord ta’ superviżjoni ta’ FES, l‑iStadt Frankfurt għandha biss kwart tal‑voti. Il‑fatt li din tal‑aħħar għandha d‑dritt tipproponi kandidat għall‑pożizzjoni ta’ president tal‑bord ta’ superviżjoni ta’ din l‑impriża, li l‑vot tiegħu jkun vot deċiżiv fil‑każ li n‑numru ta’ voti jkunu ndaqs, ma huwiex biżżejjed sabiex din tkun tista’ teżerċita influwenza determinanti fuq FES. F’tali ċirkustanzi, il‑kundizzjoni dwar il‑kontroll effettiv mill‑Istat jew minn awtorità pubblika oħra ma hijiex sodisfatta. Fir‑rigward tat‑tieni kundizzjoni msemmija fil‑punt 49 ta’ din is‑sentenza, il‑qorti tar‑rinviju tosserva li iktar min‑nofs tad‑dħul mill‑bejgħ ta’ FES jirriżulta minn kuntratti sinallagmatiċi dwar ir‑rimi tal‑iskart u t‑tindif tat‑toroq fit‑territorju tal‑iStadt Frankfurt. Tali rabta għandha tiġi ekwiparata għal dik li teżisti fir‑relazzjonijiet kummerċjali normali li jiżviluppaw fil‑kuntest ta’ kuntratti ta’ natura sinallagmatika li jkunu ġew innegozjati b’mod liberu bejn diversi kontraenti (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenza tat‑3 ta’ Ottubru 2000, University of Cambridge, C‑380/98, Ġabra p. I‑8035, punt 25). Barra minn hekk, mid‑deċiżjoni tar‑rinviju jista’ jiġi dedott li FES teżerċita l‑attivitajiet tagħha f’sitwazzjoni ta’ kompetizzjoni fis‑suq, kif jirriżulta, minn naħa, mill‑fatt li tikseb parti sostanzjali mid‑dħul tagħha minn attivitajiet ma’ awtoritajiet pubbliċi differenti mill‑iStadt Frankfurt u ma’ impriżi privati li joperaw fis‑suq u, min‑naħa l‑oħra, mill‑fatt li hija kellha tikkompeti ma’ impriżi oħra sabiex tikseb il‑konċessjoni inkwistjoni fil‑kawża prinċipali. F’tali ċirkustanzi, lanqas it‑tieni kundizzjoni meħtieġa sabiex impriża tiġi ekwiparata għal awtorità pubblika ma hija sodisfatta. Il‑qorti tar‑rinviju tistaqsi wkoll lill‑Qorti tal‑Ġustizzja dwar l‑eventwali applikabbiltà tad‑Direttiva 80/723. Sa fejn tkopri t‑trasparenza tar‑relazzjonijiet finanzjarji bejn l‑Istati Membri u l‑impriżi pubbliċi, din id‑direttiva, bħala tali, ma tapplikax għas‑suġġett tal‑ħames domanda. Għaldaqstant, ir‑risposta għall‑ħames domanda għandha tkun li meta impriża li tkun ingħatat konċessjoni tikkonkludi kuntratt dwar servizzi li jaqgħu fil‑portata tal‑konċessjoni mogħtija lilha minn awtorità reġjonali jew lokali, l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta mill‑Artikoli 43 KE u 49 KE, kif ukoll mill‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza, ma japplikax jekk din l‑impriża: –        kienet ġiet inkorporata minn din l‑awtorità reġjonali jew lokali għall‑finijiet tar‑rimi tal‑iskart u tat‑tindif tat‑toroq iżda topera wkoll fis‑suq; –        hija miżmuma, sa livell ta’ 51 %, mill‑imsemmija awtorità reġjonali jew lokali iżda d‑deċiżjonijiet amministrattivi ma jistgħux jiġu adottati mingħajr maġġoranza ta’ tliet kwarti tal‑voti tal‑laqgħa ġenerali ta’ din l‑impriża; –        ikollha biss kwart mill‑membri tal‑bord ta’ superviżjoni, inkluż il‑president ta’ dan il‑bord, maħtura minn din l‑istess awtorità reġjonali jew lokali, u –        takkwista iktar min‑nofs id‑dħul mill‑bejgħ tagħha minn kuntratti sinallagmatiċi dwar ir‑rimi tal‑iskart u t‑tindif tat‑toroq fit‑territorju tal‑imsemmija awtorità reġjonali jew lokali, kuntratti li din tal‑aħħar tiffinanzja permezz tat‑taxxi lokali mħallsa mir‑residenti fit‑territorju tagħha. Fuq l‑ewwel, it‑tieni u r‑raba’ domandi Permezz tal‑ewwel, it‑tieni u r‑raba’ domandi tagħha, li għandhom jiġu eżaminati flimkien, il‑qorti tar‑rinviju qiegħda essenzjalment tistaqsi jekk il‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza, stabbiliti fl‑Artikoli 43 KE u 49 KE, kif ukoll l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta minnhom, jobbligawx, minn naħa, lill‑awtoritajiet nazzjonali jxolju kuntratt konkluż bi ksur tal‑imsemmi obbligu ta’ trasparenza u, min‑naħa l‑oħra, lill‑qrati nazzjonali jagħtu lill‑offerent li l‑offerta tiegħu ma ntlaqgħatx id‑dritt li jikseb ordni sabiex jiġi evitat ksur imminenti jew sabiex jitwaqqaf ksur li diġà seħħ ta’ dan l‑obbligu. Il‑qorti nazzjonali qiegħda tistaqsi wkoll jekk dan l‑obbligu jistax jitqies li jagħmel parti mid‑dritt konswetudinarju tal‑Unjoni. Kif diġà ġie enfasizzat fil‑punt 33 ta’ din is‑sentenza, fl‑istat attwali tad‑dritt tal‑Unjoni, il‑kuntratti ta’ konċessjoni ta’ servizzi ma huma rregolati b’ebda waħda mid‑direttivi li jirregolaw il‑qasam tal‑kuntratti pubbliċi. Skont il‑ġurisprudenza tal‑Qorti tal‑Ġustizzja, fin‑nuqqas ta’ leġiżlazzjoni tal‑Unjoni, hija s‑sistema legali interna ta’ kull Stat Membru li għandha tirregola r‑rimedji legali maħsuba sabiex tiġi żgurata l‑protezzjoni tad‑drittijiet li l‑individwi jgawdu taħt id‑dritt tal‑Unjoni (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenza tat‑13 ta’ Marzu 2007, Unibet, C‑432/05, Ġabra p. I‑2271, punt 39 u l‑ġurisprudenza ċċitata). Tali rimedji ma għandhomx ikunu inqas favorevoli mir-rimedji simili ta’ natura interna (prinċipju tal‑ekwivalenza) u ma għandhomx jagħmlu l‑eżerċizzju tad‑drittijiet mogħtija mis‑sistema legali tal‑Unjoni prattikament impossibbli jew eċċessivament diffiċli (prinċipju ta’ effettività) (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenza Unibet, iċċitata iktar ’il fuq, punt 43, u l‑ġurisprudenza ċċitata). Minn dan isegwi li l‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza, stabbiliti fl‑Artikoli 43 KE u 49 KE, kif ukoll l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta minnhom, ma jobbligawx lill‑awtoritajiet nazzjonali jxolju kuntratt u lanqas lill‑qrati nazzjonali jagħtu ordni f’kull każ ta’ allegat ksur ta’ dan l‑obbligu fl‑għoti ta’ konċessjonijiet ta’ servizzi. Hija s‑sistema legali interna li għandha tirregola r‑rimedji legali maħsuba sabiex tiġi żgurata l‑protezzjoni tad‑drittijiet li l‑individwi jgawdu taħt dan l‑obbligu, b’tali mod li dawn ir‑rimedji ma jkunux inqas favorevoli mir-rimedji legali simili ta’ natura interna u lanqas ma jagħmlu l‑eżerċizzju ta’ dawn id‑drittijiet prattikament impossibbli jew eċċessivament diffiċli. Il‑qorti tar‑rinviju tqajjem, fl‑aħħar nett, domanda oħra. Skont din il‑qorti, żvilupp tad‑dritt mill‑qrati biss ma jistax jikkostitwixxi liġi ta’ protezzjoni li tkun il‑bażi ta’ responsabbiltà taħt il‑Kodiċi Ċivili Ġermaniż (Bürgerliches Gesetzbuch). Id‑dritt konswetudinarju biss jista’ jikkostitwixxi dispożizzjoni legali fis‑sens ta’ dan il‑kodiċi. Filwaqt li tirreferi għall‑ġurisprudenza tal‑Bundesverfassungsgericht (Qorti kostituzzjonali), il‑qorti tar‑rinviju ssostni li r‑rikonoxximent tad‑dritt konswetudinarju jeħtieġ użu fit‑tul, kontinwu, kostanti, uniformi u ġenerali, kif ukoll l‑aċċettazzjoni tiegħu bħala regola vinkolanti mill‑individwi kkonċernati. Madankollu, għall‑qorti nazzjonali, l‑obbligu ta’ trasparenza fformulat fis‑sentenzi tal‑Qorti tal‑Ġustizzja huwa tant reċenti li ma jistax jiġi kkunsidrat li għandu l‑istatus ta’ dritt konswetudinarju, kif iddefinit fil‑punt preċedenti. F’dan ir‑rigward, għandu jiġi osservat li l‑obbligu ta’ trasparenza jirriżulta mid‑dritt tal‑Unjoni u, b’mod partikolari, mill‑Artikoli 43 KE u 49 KE (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenza Coname, iċċitata iktar ’il fuq, punti 17 sa 19). Dawn id‑dispożizzjonijiet, li l‑Qorti tal‑Ġustizzja tiżgura l‑osservanza tagħha, għandhom effett dirett fis‑sistema legali interna tal‑Istati Membri u għandhom preċedenza fuq kull dispożizzjoni kuntrarja tad‑dritt nazzjonali. Skont, b’mod partikolari, l‑Artikolu 4(3) TUE, huma l‑awtoritajiet kollha tal‑Istati Membri li għandhom jiżguraw l‑osservanza tad‑dispożizzjonijiet legali tal‑Unjoni fil‑kuntest tal‑kompetenzi tagħhom (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenza tat‑12 ta’ Frar 2008, Kempter, C‑2/06, Ġabra p. I‑411, punt 34 u l‑ġurisprudenza ċċitata). Hija l‑qorti nazzjonali li għandha tagħti lil‑liġi nazzjonali li hija għandha tapplika, sa fejn ikun possibbli, interpretazzjoni konformi mar‑rekwiżiti tad‑dritt tal‑Unjoni u li tippermetti, b’mod partikolari, li tiġi żgurata l‑osservanza tal‑obbligu ta’ trasparenza (ara, f’dan is‑sens, is‑sentenza tas‑27 ta’ Frar 2003, Santex, C‑327/00, Ġabra p. I‑1877, punt 63 u l‑ġurisprudenza ċċitata). Fid‑dawl tal‑kunsiderazzjonijiet preċedenti, ir‑risposta li għandha tingħata għall‑ewwel, it‑tieni u r‑raba’ domandi hija li l‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza, stabbiliti fl‑Artikolu 43 KE u 49 KE, kif ukoll l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta minnhom, ma jobbligawx lill‑awtoritajiet nazzjonali jxolju kuntratt u lanqas lill‑qrati nazzjonali jagħtu ordni f’kull każ ta’ allegat ksur ta’ dan l‑obbligu fl‑għoti ta’ konċessjonijiet ta’ servizzi. Hija s‑sistema legali interna li għandha tirregola r‑rimedji legali maħsuba sabiex tiġi żgurata l‑protezzjoni tad‑drittijiet li l‑individwi jgawdu taħt dan l‑obbligu, b’tali mod li dawn ir‑rimedji ma jkunux inqas favorevoli mir-rimedji legali simili ta’ natura interna u lanqas ma jagħmlu l‑eżerċizzju ta’ dawn id‑drittijiet prattikament impossibbli jew eċċessivament diffiċli. L‑obbligu ta’ trasparenza jirriżulta direttament mill‑Artikoli 43 KE u 49 KE, li għandhom effett dirett fis‑sistemi legali interni tal‑Istati Membri u għandhom preċedenza fuq kull dispożizzjoni kuntrarja tad‑dritt nazzjonali. Fuq l‑ispejjeż Peress li l‑proċedura għandha, fir‑rigward tal‑partijiet fil‑kawża prinċipali, in‑natura ta’ kwistjoni mqajma quddiem il‑qorti tar‑rinviju, hija dik il‑qorti li tiddeċiedi fuq l‑ispejjeż. L‑ispejjeż sostnuti għas‑sottomissjoni tal‑osservazzjonijiet lill‑Qorti tal‑Ġustizzja, barra dawk tal‑imsemmija partijiet, ma jistgħux jitħallsu lura. Għal dawn il‑motivi, Il‑Qorti tal‑Ġustizzja (Awla Manja) taqta’ u tiddeċiedi: 1) Meta emendi fid‑dispożizzjonijiet ta’ kuntratt ta’ konċessjoni ta’ servizzi jkollhom karatteristiċi sostanzjalment differenti minn dawk li kienu ġġustifikaw l‑għoti tal‑kuntratt ta’ konċessjoni inizjali u jkunu, għaldaqstant, ta’ natura li juru r‑rieda tal‑partijiet li jinnegozjaw mill‑ġdid it‑termini essenzjali ta’ dan il‑kuntratt, ikun hemm lok li jiġu adottati, skont is‑sistema legali interna tal‑Istat Membru kkonċernat, il‑miżuri kollha meħtieġa sabiex tiġi stabbilita mill‑ġdid it‑trasparenza fil‑proċedura, inkluż proċedura għall‑għoti ġdida. Jekk ikun il‑każ, il‑proċedura għall‑għoti ġdida għandha tiġi organizzata skont modalitajiet aġġustati għall‑karatteristiċi speċifiċi tal‑konċessjoni ta’ servizzi inkwistjoni u għandha tippermetti li impriża stabbilita fit‑territorju ta’ Stat Membru jkun jista’ jkollha aċċess għal informazzjoni adegwata dwar din il‑konċessjoni qabel ma din tingħata. 2) Meta impriża li tkun ingħatat konċessjoni tikkonkludi kuntratt dwar servizzi li jaqgħu fil‑portata tal‑konċessjoni mogħtija lilha minn awtorità reġjonali jew lokali, l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta mill‑Artikoli 43 KE u 49 KE, kif ukoll mill‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza ma japplikax jekk din l‑impriża: – kienet ġiet inkorporata minn din l‑awtorità reġjonali jew lokali għall‑finijiet tar‑rimi tal‑iskart u tat‑tindif tat‑toroq iżda topera wkoll fis‑suq; – hija miżmuma, sa livell ta’ 51 %, mill‑imsemmija awtorità reġjonali jew lokali iżda d‑deċiżjonijiet amministrattivi ma jistgħux jiġu adottati mingħajr maġġoranza ta’ tliet kwarti tal‑voti tal‑laqgħa ġenerali ta’ din l‑impriża; – ikollha biss kwart mill‑membri tal‑bord ta’ superviżjoni, inkluż il‑president ta’ dan il‑bord, maħtura minn din l‑istess awtorità reġjonali jew lokali, u – takkwista iktar min‑nofs id‑dħul mill‑bejgħ tagħha minn kuntratti sinallagmatiċi dwar ir‑rimi tal‑iskart u t‑tindif tat‑toroq fit‑territorju tal‑imsemmija awtorità reġjonali jew lokali, kuntratti li din tal‑aħħar tiffinanzja permezz tat‑taxxi lokali mħallsa mir‑residenti fit‑territorju tagħha. 3) Il‑prinċipji ta’ trattament ugwali u ta’ nondiskriminazzjoni minħabba ċittadinanza, stabbiliti fl‑Artikolu 43 KE u 49 KE, kif ukoll l‑obbligu ta’ trasparenza li jirriżulta minnhom, ma jobbligawx lill‑awtoritajiet nazzjonali jxolju kuntratt u lanqas lill‑qrati nazzjonali jagħtu ordni f’kull każ ta’ allegat ksur ta’ dan l‑obbligu fl‑għoti ta’ konċessjonijiet ta’ servizzi. Hija s‑sistema legali interna li għandha tirregola r‑rimedji legali maħsuba sabiex tiġi żgurata l‑protezzjoni tad‑drittijiet li l‑individwi jgawdu taħt dan l‑obbligu, b’tali mod li dawn ir‑rimedji ma jkunux inqas favorevoli mir-rimedji legali simili ta’ natura interna u lanqas ma jagħmlu l‑eżerċizzju ta’ dawn id‑drittijiet prattikament impossibbli jew eċċessivament diffiċli. L‑obbligu ta’ trasparenza jirriżulta direttament mill‑Artikoli 43 KE u 49 KE, li għandhom effett dirett fis‑sistemi legali interni tal‑Istati Membri u għandhom preċedenza fuq kull dispożizzjoni kuntrarja tad‑dritt nazzjonali. Firem * Lingwa tal-kawża: il-Ġermaniż.

62003CJ0204

fr

1       Par sa requête, la Commission des Communautés européennes demande à la Cour de constater que, en prévoyant un prorata de déduction de la taxe sur la valeur ajoutée (ci-après la «TVA») supportée par les assujettis n’effectuant que des opérations taxées et en instaurant une règle particulière limitant la déductibilité de la TVA afférente à l’achat de biens ou de services financés au moyen de subventions, le Royaume d’Espagne a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu du droit communautaire et, notamment, des articles 17, paragraphes 2 et 5, et 19 de la sixième directive 77/388/CEE du Conseil, du 17 mai 1977, en matière d’harmonisation des législations des États membres relatives aux taxes sur le chiffre d’affaires – Système commun de taxe sur la valeur ajoutée: assiette uniforme (JO L 145, p. 1), telle que modifiée par la directive 95/7/CE du Conseil, du 10 avril 1995 (JO L 102, p. 18, ci‑après la «sixième directive»). Le cadre juridique La réglementation communautaire 2       L’article 11, A, paragraphe 1, sous a), de la sixième directive dispose que la base d’imposition est constituée: «pour les livraisons de biens et les prestations de services […], par tout ce qui constitue la contrepartie obtenue ou à obtenir par le fournisseur ou le prestataire pour ces opérations de la part de l’acheteur, du preneur ou d’un tiers, y compris les subventions directement liées au prix de ces opérations». 3       L’article 17, paragraphe 2, sous a), de ladite directive, dans sa rédaction résultant de l’article 28 septies, de la même directive, prévoit que, «dans la mesure où les biens et les services sont utilisés pour les besoins de ses opérations taxées, l’assujetti est autorisé à déduire de la taxe dont il est redevable [...] la taxe sur la valeur ajoutée due ou acquittée à l’intérieur du pays pour les biens qui lui sont ou lui seront livrés et pour les services qui lui sont ou lui seront rendus par un autre assujetti». 4       Le paragraphe 5 du même article précise: «En ce qui concerne les biens et les services qui sont utilisés par un assujetti pour effectuer à la fois des opérations ouvrant droit à déduction visées aux paragraphes 2 et 3 et des opérations n’ouvrant pas droit à déduction, la déduction n’est admise que pour la partie de la taxe sur la valeur ajoutée qui est proportionnelle au montant afférent aux premières opérations. Ce prorata est déterminé pour l’ensemble des opérations effectuées par l’assujetti conformément à l’article 19. […]» 5       L’article 19, paragraphe 1, de la sixième directive, intitulé «Calcul du prorata de déduction», dispose: «Le prorata de déduction, prévu par l’article 17 paragraphe 5 premier alinéa, résulte d’une fraction comportant: –       au numérateur, le montant total, déterminé par année, du chiffre d’affaires, taxe sur la valeur ajoutée exclue, afférent aux opérations ouvrant droit à déduction conformément à l’article 17 paragraphes 2 et 3, –       au dénominateur, le montant total, déterminé par année, du chiffre d’affaires, taxe sur la valeur ajoutée exclue, afférent aux opérations figurant au numérateur ainsi qu’aux opérations qui n’ouvrent pas droit à déduction. Les États membres ont la faculté d’inclure également dans le dénominateur le montant des subventions autres que celles visées à l’article 11 sous A paragraphe 1 sous a). […]» La réglementation nationale 6       L’article 102 de la loi nº 37/1992, du 28 décembre 1992, relative à la taxe sur la valeur ajoutée (BOE n° 312, du 29 décembre 1992, p. 44247), telle que modifiée par la loi nº 66/1997, du 30 décembre 1997 (BOE n° 313, du 31 décembre 1997, p. 38517, ci-après la «loi n° 37/1992»), est consacré à la règle du prorata de déduction de ladite taxe. Le premier paragraphe de cet article prévoit: «La règle du prorata s’applique lorsque l’assujetti, dans l’exercice de son activité commerciale ou professionnelle, effectue conjointement des livraisons de biens ou des prestations de services ouvrant droit à déduction et d’autres opérations de même nature n’ouvrant pas ce droit. La règle de prorata s’applique également lorsque l’assujetti reçoit des subventions qui, conformément à l’article 78, paragraphe 2, point 3º, de la présente loi, ne font pas partie de l’assiette, pour autant qu’elles soient destinées à financer des activités commerciales ou professionnelles de l’assujetti.» 7       L’article 104 de la même loi se réfère au prorata général. Le paragraphe 2, point 2º, deuxième alinéa, du même article dispose: «Les subventions en capital seront incluses dans le dénominateur du prorata, mais elles pourront être imputées par cinquièmes dans l’exercice fiscal durant lequel elles ont été perçues et dans les quatre exercices suivants. Néanmoins, les subventions en capital octroyées pour financer l’achat de certains biens ou services, acquis dans le cadre d’opérations taxables et non exonérées de TVA, réduiront exclusivement le montant de la déduction de la TVA supportée ou acquittée pour ces opérations, dans l’exacte mesure où elles ont contribué à leur financement.» La procédure précontentieuse 8       La Commission a engagé la procédure en manquement prévue à l’article 226 CE par l’envoi, le 20 avril 2001, d’une lettre de mise en demeure au gouvernement espagnol dans laquelle elle soutient que les articles 102 et 104, paragraphe 2, point 2º, deuxième alinéa, de la loi n° 37/1992 limitent, en contradiction avec les articles 17, paragraphes 2 et 5, et 19 de la sixième directive, le droit à déduction de la TVA. 9       Le Royaume d’Espagne a présenté ses observations en réponse à cette mise en demeure par lettre du 28 mai 2001. 10     N’étant pas satisfaite de cette réponse, la Commission a émis, le 27 juin 2002, un avis motivé invitant cet État membre à prendre les mesures nécessaires pour s’y conformer dans un délai de deux mois à compter de sa notification. 11     Par lettre du 20 septembre 2002, le Royaume d’Espagne a répondu à cet avis motivé en réitérant son désaccord avec la position de la Commission. Sur le recours Remarques préliminaires 12     Il convient de relever que les dispositions de la loi n° 37/1992 mentionnées aux points 6 et 7 du présent arrêt contiennent une règle générale et une règle particulière. 13     En vertu de la règle générale, énoncée à l’article 102 de cette loi lu conjointement avec la première phrase des dispositions de l’article 104 de la même loi, citées au point 7 du présent arrêt, les subventions destinées à financer les activités commerciales ou professionnelles de l’assujetti, qui ne font pas partie de l’assiette de la TVA, sont prises en compte dans le calcul du prorata de déduction en tant qu’elles figurent au dénominateur de la fraction dont résulte ledit prorata. Ces subventions diminuent ainsi de manière générale le droit à déduction dont bénéficient les assujettis. Ces derniers comprennent non seulement les assujettis qui utilisent les biens et les services obtenus en amont pour effectuer à la fois des opérations taxées ouvrant droit à déduction et des opérations exonérées n’ouvrant pas ce droit (ci-après les «assujettis mixtes»), mais aussi les assujettis qui utilisent ces biens et ces services exclusivement pour effectuer des opérations taxées ouvrant droit à déduction (ci-après les «assujettis totaux»). 14     La règle particulière est contenue dans la seconde phrase des dispositions de l’article 104, de la loi n° 37/1992, citées au point 7 du présent arrêt. En vertu de cette règle, les subventions destinées à financer spécifiquement l’achat de certains biens ou services acquis dans le cadre d’opérations taxables et non exonérées de TVA réduisent exclusivement le montant de la déduction de la TVA supportée ou acquittée pour ces opérations, dans l’exacte mesure où elles ont contribué à leur financement. Par conséquent, dans le cas d’une subvention s’élevant, par exemple, à 20 % du prix d’achat d’un bien ou d’un service, le droit de déduire la TVA ayant spécifiquement grevé ce bien ou ce service est diminué de 20 %. Argumentation des parties 15     La Commission soutient que, par la règle générale qu’elle énonce, la loi n° 37/1992 étend illégalement la limitation du droit à déduction prévue à l’article 17, paragraphe 5, lu conjointement avec l’article 19 de la sixième directive, en appliquant cette limitation non seulement aux assujettis mixtes mais aussi aux assujettis totaux. Par ailleurs, la règle particulière instituée par cette même loi introduirait un mécanisme de déduction non prévu par la sixième directive et contraire à celle-ci. 16     Le gouvernement espagnol considère, pour sa part, que la Commission fait une lecture littérale de la sixième directive qui ne tient pas compte des objectifs de ce texte et en particulier du principe de neutralité de la TVA. 17     Selon ce gouvernement, l’article 19 de la sixième directive ne constituerait pas simplement une règle de calcul du prorata mentionné à l’article 17, paragraphe 5, de cette directive destinée à calculer, dans le cas d’assujettis mixtes, la proportion d’activités taxées, ouvrant droit à déduction, par rapport à l’ensemble des activités taxées et exonérées de l’assujetti. En prévoyant, audit article 19, que les États membres peuvent inclure dans le dénominateur de la fraction les subventions qui ne sont pas directement liées au prix des opérations et qui ne sont donc pas comprises dans la base d’imposition définie à l’article 11, A, paragraphe 1, sous a), de ladite directive, le législateur aurait introduit une exception à la règle énoncée audit article 17, paragraphe 5, relative aux assujettis mixtes en permettant de limiter le droit à déduction des assujettis totaux. 18     Le gouvernement espagnol fait valoir que l’objet de l’article 19 de la sixième directive est de permettre aux États membres de rétablir l’équilibre en matière de concurrence et, ce faisant, de respecter le principe de neutralité de la taxe. Il étaye son point de vue en prenant l’exemple d’un transporteur qui obtient une subvention pour l’acquisition d’un véhicule. La subvention lui permet de diminuer le prix de sa prestation et par là même le montant de la TVA applicable à celle-ci. Si, en outre, ledit transporteur peut déduire intégralement la TVA sur les dépenses qu’il a effectuées en amont à l’aide de cette subvention, il bénéficie d’un avantage supplémentaire sur ses concurrents qui ne reçoivent pas de subventions. 19     Ce gouvernement ajoute que la règle particulière prévue par la loi n° 37/1992 prévoit une limitation du droit à déduction plus restreinte que celle qui résulte de l’application de l’article 19 de la sixième directive puisqu’elle concerne la déduction de la TVA afférente uniquement au bien ou service obtenu à l’aide de la subvention et qu’elle n’a pas d’impact sur la déduction de la taxe relative à d’autres biens ou services obtenus par l’assujetti. 20     À titre subsidiaire, ledit gouvernement demande à la Cour, pour le cas où celle-ci ne partagerait pas l’interprétation qu’il propose, de limiter les effets de son arrêt dans le temps. L’application non rétroactive des effets de l’arrêt serait justifiée, d’une part, par le fait que les autorités espagnoles ont agi de bonne foi en adoptant la législation en cause et, d’autre part, par les troubles que l’arrêt de la Cour risquerait d’engendrer. Appréciation de la Cour 21     L’article 17, paragraphe 2, de la sixième directive pose le principe du droit à déduction de la TVA. Ce dernier porte sur la taxe qui a grevé en amont les biens ou les services utilisés par l’assujetti pour les besoins de ses opérations taxées. 22     Lorsque l’assujetti effectue à la fois des opérations taxées ouvrant droit à déduction et des opérations exonérées n’ouvrant pas ce droit, l’article 17, paragraphe 5, de cette directive prévoit que la déduction n’est admise que pour la partie de la TVA qui est proportionnelle au montant des opérations taxées. Ce prorata est calculé selon les modalités définies à l’article 19 de ladite directive. 23     Ainsi que la Cour l’a itérativement rappelé, toute limitation du droit à déduction a une incidence sur le niveau de la charge fiscale et doit s’appliquer de manière similaire dans tous les États membres. En conséquence, des dérogations ne sont permises que dans les cas expressément prévus par la sixième directive (voir, notamment, arrêts du 21 septembre 1988, Commission/France, 50/87, Rec. p. 4797, point 17, du 6 juillet 1995, BP Soupergaz, C‑62/93, Rec. p. I‑1883, point 18, et du 8 janvier 2002, Metropol et Stadler, C‑409/99, Rec. p. I‑81, point 42). 24     À cet égard, il convient de constater que l’article 19 de la sixième directive, intitulé «Calcul du prorata de déduction», renvoie de manière expresse à l’article 17, paragraphe 5, de la même directive auquel il est intégralement lié. 25     Les dispositions de cet article 19, paragraphe 1, second tiret, relatives aux subventions autres que celles visées à l’article 11, A, paragraphe 1, sous a), de la sixième directive, c’est-à-dire aux subventions qui n’entrent pas dans le prix du bien ou du service fourni et ne font pas partie de l’assiette de la TVA, doivent donc être lues à la lumière de cet article 17, paragraphe 5. Or, ce dernier, ainsi qu’il résulte expressément de son libellé, ne vise que le cas des assujettis mixtes. Il en résulte que, ne constituant pas une exception applicable aux assujettis mixtes et totaux, ledit article 19, paragraphe 1, second tiret, permet uniquement de limiter le droit à déduction, en prenant en compte les subventions ainsi définies, dans le cas des assujettis mixtes. 26     Par conséquent, la règle générale contenue dans la loi n° 37/1992, en étendant la limitation du droit à déduction aux assujettis totaux, introduit une limitation qui excède celle expressément prévue aux articles 17, paragraphe 5, et 19 de la sixième directive et méconnaît les dispositions de cette directive. 27     En ce qui concerne la règle particulière établie par ladite loi, il suffit de constater qu’elle introduit un mécanisme de limitation du droit à déduction qui n’est prévu ni aux articles 17, paragraphe 5, et 19 de la sixième directive ni par aucune autre disposition de cette dernière. Par conséquent, un tel mécanisme n’est pas autorisé par ladite directive. 28     L’argumentation du gouvernement espagnol, selon laquelle l’interprétation de l’article 19 de la sixième directive qu’il propose permettrait de mieux assurer le respect de l’équilibre en matière de concurrence et, partant, du principe de neutralité de la TVA, doit être écartée. En effet, les États membres sont tenus d’appliquer la sixième directive même s’ils la considèrent perfectible. Ainsi qu’il ressort de l’arrêt du 8 novembre 2001, Commission/Pays-Bas, C‑338/98, Rec. p. I‑8265, points 55 et 56, même si l’interprétation proposée par certains États membres permettait de mieux respecter certaines finalités poursuivies par la sixième directive, telles que la neutralité de la taxe, les États membres ne peuvent s’écarter des dispositions expressément prévues par celle-ci en introduisant en l’occurrence des limitations du droit à déduction autres que celles prévues aux articles 17 et 19 de ladite directive. 29     S’agissant de la limitation dans le temps des effets de l’arrêt de la Cour demandée par le gouvernement espagnol, il convient de rappeler que ce n’est que dans une situation exceptionnelle que la Cour peut, par application d’un principe général de sécurité juridique inhérent à l’ordre juridique communautaire, être amenée à décider d’une telle limitation. 30     À cet égard, ainsi que M. l’avocat général l’a relevé au point 24 de ses conclusions, il doit être établi que les autorités étatiques ont été incitées à adopter une réglementation ou un comportement non conforme au droit communautaire en raison d’une incertitude objective et importante quant à la portée des dispositions communautaires en cause (voir, en ce sens, arrêt du 12 septembre 2000, Commission/Royaume-Uni, C‑359/97, Rec. p. I‑6355, point 92). Or, une telle incertitude n’existait pas en l’espèce. Il n’y a pas lieu, dès lors, de limiter les effets dans le temps du présent arrêt. 31     Compte tenu des considérations qui précèdent, il convient de constater que, en prévoyant un prorata de déduction de la TVA supportée par les assujettis n’effectuant que des opérations taxées et en instaurant une règle particulière limitant la déductibilité de la TVA afférente à l’achat de biens ou de services financés au moyen de subventions, le Royaume d’Espagne a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu du droit communautaire et, notamment, des articles 17, paragraphes 2 et 5, et 19 de la sixième directive. Sur les dépens 32     Aux termes de l’article 69, paragraphe 2, du règlement de procédure, toute partie qui succombe est condamnée aux dépens, s’il est conclu en ce sens. La Commission ayant conclu à la condamnation du Royaume d’Espagne et ce dernier ayant succombé en ses moyens, il y a lieu de le condamner aux dépens. Par ces motifs, la Cour (troisième chambre) déclare et arrête: 1) En prévoyant un prorata de déduction de la taxe sur la valeur ajoutée supportée par les assujettis n’effectuant que des opérations taxées et en instaurant une règle particulière limitant la déductibilité de la TVA afférente à l’achat de biens ou de services financés au moyen de subventions, le Royaume d’Espagne a manqué aux obligations qui lui incombent en vertu du droit communautaire et, notamment, des articles 17, paragraphes 2 et 5, et 19 de la sixième directive 77/388/CEE du Conseil, du 17 mai 1977, en matière d’harmonisation des législations des États membres relatives aux taxes sur le chiffre d’affaires – Système commun de taxe sur la valeur ajoutée: assiette uniforme, telle que modifiée par la directive 95/7/CE du Conseil, du 10 avril 1995. 2) Le Royaume d’Espagne est condamné aux dépens. Signatures * Langue de procédure: l'espagnol.

62005TJ0066

pl

1. Urzędnicy – Skarga – Akt niekorzystny – Pojęcie – Pasek wypłaty wyjawiający decyzję o odmowie udzielenia lub odebraniu korzyści finansowej (regulamin pracowniczy urzędników, art. 90, 91) 2. Urzędnicy – Skarga – Uprzednie zażalenie w drodze administracyjnej – Kwalifikacja podlegająca ocenie sądu (regulamin pracowniczy urzędników, art. 90 ust. 2) 3. Urzędnicy – Skarga – Uprzednie zażalenie w drodze administracyjnej – Data złożenia (regulamin pracowniczy urzędników, art. 90 ust. 2) 4. Urzędnicy – Skarga – Uprzednie zażalenie w drodze administracyjnej – Jednoczesne zażalenia zbiorowe i indywidualne (regulamin pracowniczy urzędników, art. 90 ust. 2) 5. Urzędnicy – Decyzja niekorzystna – Obowiązek uzasadnienia – Zakres – Niewystarczające uzasadnienie – Konwalidacja w trakcie postępowania spornego – Przesłanki (art. 253 WE; regulamin pracowniczy urzędników, art. 90 ust. 2) 6. Urzędnicy – Równość traktowania 7. Urzędnicy – Organizacja służb – Wydział – Pojęcie 1. Paski wypłaty stanowią zasadniczo akty niekorzystne, które mogą podlegać zaskarżeniu. Jednak w konkretnym przypadku paska wypłaty, z którego wynika, że organ powołujący podjął decyzję o odmówieniu urzędnikowi przyznania korzyści finansowej lub odebraniu korzyści finansowej, która wcześniej została mu przyznana, jedynie pierwszy pasek wypłaty wyjawiający tę decyzję stanowi zaskarżalną decyzję. Paski wypłaty z kolejnych miesięcy potwierdzają jedynie wspomnianą decyzję, a w związku z tym stanowią akty wyłącznie potwierdzające pierwszy pasek wypłaty i nie mogą być przedmiotem skargi o stwierdzenie nieważności. (zob. pkt 31) Odesłanie: Trybunał, sprawa 262/80 Andersen i in. przeciwko Parlamentowi, 19 stycznia 1984 r., Rec. str. 195, pkt 4; Sąd Pierwszej Instancji, sprawa T‑192/99 Dunnett i in. przeciwko EBI, 6 marca 2001 r., Rec. str. II‑813, pkt 66, 69 2. Zadaniem Sądu jest dokonanie dokładnej kwalifikacji prawnej pism skierowanych przez urzędnika do organu powołującego przed wniesieniem skargi i odnalezienie wśród nich pisma, które stanowi zażalenie wymagane zgodnie z regulaminem pracowniczym, przy czym dla Sądu nie jest wiążące, jak pisma te zostały zakwalifikowane przez strony. W tym względzie akt niekorzystny organu powołującego może stanowić przedmiot jednego tylko zażalenia, wniesionego na ten akt przez zainteresowanego urzędnika. Pozostałe pisma, które tenże skierował ewentualnie do organu powołującego po złożeniu zażalenia, choćby nawet zostały zakwalifikowane jako zażalenia, nie mogą stanowić ani wniosków, ani zażaleń, tylko powinno się je uważać za zwykłe pisma ponawiające zażalenie i nie mogą one skutkować przedłużeniem postępowania poprzedzającego wniesienie skargi. W związku z tym, jako że dwa zażalenia, jedno złożone indywidualnie, a drugie – zbiorowo, mają ten sam przedmiot, tylko jedno z nich, a mianowicie to, które zostało złożone najpierw, stanowi zażalenie w rozumieniu art. 90 regulaminu pracowniczego, a drugie, wniesione później, należy uznać za zwykłe pismo ponawiające zażalenie. (zob. pkt 36, 37, 41) Odesłanie: Sąd Pierwszej Instancji: sprawa T‑14/91 Weyrich przeciwko Komisji, 7 czerwca 1991 r., Rec. str. II‑235, pkt 39, 41; sprawa T‑67/91 Torre przeciwko Komisji, 25 lutego 1992 r., Rec. str. II‑261, pkt 28, 32 3. Za datę złożenia zażalenia należy przyjąć chwilę, w której administracja jest w stanie się z nim zapoznać. W tym względzie urzędnik nie może ponosić negatywnych konsekwencji spowodowanych czynnikami niezależnymi od jego woli, a mogących opóźnić przekazanie jego pisma w sprawie zażalenia i nie może odpowiadać za błędy lub opieszałość w przekazywaniu tego pisma między kolejnymi służbami wewnątrz instytucji będącej adresatem zażalenia. (zob. pkt 38, 44) Odesłanie: Sąd Pierwszej Instancji, sprawa T‑54/90 Lacroix przeciwko Komisji, 25 września 1991 r., Rec. str. II‑749, pkt 29, 4. Nie ma nic nieprawidłowego w udzieleniu przez instytucję, w decyzji w sprawie oddalenia zażalenia, łącznej odpowiedzi zarówno na zażalenie indywidualne, jak i na zażalenie zbiorowe. (zob. pkt 64) Odesłanie: Sąd Pierwszej Instancji, sprawa T‑10/94 Kratz przeciwko Komisji, 17 maja 1995 r., Rec. str. II‑1455, pkt 20 5. Uzasadnienie wymagane przez art. 253 WE powinno być dostosowane do charakteru aktu i przedstawiać w sposób jasny i jednoznaczny rozumowanie instytucji, która wydała akt, pozwalając zainteresowanym poznać podstawy podjętej decyzji, a właściwemu sądowi dokonać jej kontroli. Wymóg uzasadnienia należy oceniać w zależności od okoliczności danej sprawy, w szczególności zaś z uwzględnieniem treści aktu, charakteru podnoszonych interesów oraz interesu, jaki w uzyskaniu wyjaśnień mogą mieć adresaci aktu lub inne osoby, których akt dotyczy bezpośrednio i indywidualnie. Nie ma wymogu, by uzasadnienie wyszczególniało wszystkie istotne okoliczności faktyczne i prawne, ponieważ ocena, czy uzasadnienie aktu spełnia wymogi art. 253 WE winna opierać się nie tylko na jego brzmieniu, ale także uwzględniać okoliczności jego wydania, jak również całość przepisów prawa regulującego daną dziedzinę. W tym względzie, chociaż wniesienie skargi kładzie kres możliwości konwalidacji przez organ powołujący jego decyzji poprzez udzielenie odpowiedzi w sprawie oddalenia zażalenia, początkowy brak uzasadnienia można naprawić w określonych wyjątkowych okolicznościach, poprzez udzielenie dodatkowych wyjaśnień nawet w toku postępowania, gdy zainteresowany posiadał przed wniesieniem skargi informacje stanowiące zaczątek uzasadnienia. (zob. pkt 65–67) Odesłanie: Sąd Pierwszej Instancji: sprawa T‑52/90 Volger przeciwko Parlamentowi, 12 lutego 1992 r., Rec. str. II‑121, pkt 40; sprawa T‑117/01 Roman Parra przeciwko Komisji, 20 lutego 2002 r., RecFP str. I‑A‑27, II‑121, pkt 30, 32; sprawa T‑277/03 Vlachaki przeciwko Komisji, 8 marca 2005 r., Zb.Orz.SP str. I‑A‑57, II‑243, pkt 83 i przytoczone tam orzecznictwo; sprawa T‑132/03 Casini przeciwko Komisji, 15 września 2005 r., Zb.Orz.SP str. I‑A‑253, II‑1169, pkt 36 6. Zasada równego traktowania nie daje urzędnikowi prawa do dochodzenia korzyści finansowej przyznanej innemu urzędnikowi niezgodnie z prawem. (zob. pkt 122, 163) Odesłanie: Trybunał, sprawa 188/83 Witte przeciwko Parlamentowi, 9 października 1984 r., Rec. str. 3465, pkt 15; Sąd Pierwszej Instancji, sprawa T‑22/99 Rose przeciwko Komisji, 22 lutego 2000 r., RecFP str. I‑A‑27, II‑115, pkt 39 7. Pojęcie wydziału, kierowanego przez szefa wydziału, należy zdefiniować jako odrębną strukturę administracyjną, wyposażoną we własne zasoby ludzkie, a często również finansowe, stanowiącą jednostkę organizacji administracyjnej danej instytucji. (zob. pkt 130)

62006CJ0174

nl

Overwegingen van het arrest 1. Het verzoek om een prejudiciële beslissing betreft de uitlegging van artikel 13, B, sub b, van de Zesde richtlijn (77/388/EEG) van de Raad van 17 mei 1977 betreffende de harmonisatie van de wetgevingen der lidstaten inzake omzetbelasting – Gemeenschappelijk stelsel van belasting over de toegevoegde waarde: uniforme grondslag (PB L 145, blz. 1; hierna: „Zesde richtlijn”). 2. Dit verzoek is ingediend in het kader van een geding tussen het Ministero delle Finanze – Ufficio IVA di Milano (hierna: „Ufficio”) en de vennootschap met beperkte aansprakelijkheid CO.GE.P., die zich bezighoudt met de bereiding en de vermenging van oliederivaten (hierna: „CO.GE.P.”), over de fiscale regelmatigheid van facturen betreffende de belasting over de toegevoegde waarde (hierna: „btw”) die het Consorzio Autonomo del Porto di Genova (autonoom consortium van de haven van Genua; hierna: „consortium”) haar heeft gezonden voor de concessie van gebieden van het publieke maritieme domein, bestemd voor de opslag, de verwerking en de behandeling van minerale oliën. Toepasselijke bepalingen Gemeenschapsregeling 3. Volgens overweging 11 beoogt de richtlijn met het oog op een vergelijkbare heffing van de eigen middelen in alle lidstaten, onder meer een gemeenschappelijke lijst van vrijstellingen vast te stellen. 4. Volgens artikel 2, lid 1, van de Zesde richtlijn zijn aan de btw onderworpen, „de leveringen van goederen en de diensten, welke in het binnenland door een als zodanig handelende belastingplichtige onder bezwarende titel worden verricht”. 5. Artikel 4, leden 1, 2 en 5, van de richtlijn luidt: „1. Als belastingplichtige wordt beschouwd ieder die, ongeacht op welke plaats, zelfstandig een van de in lid 2 omschreven economische activiteiten verricht, ongeacht het oogmerk of het resultaat van die activiteit. 2. De in lid 1 bedoelde economische activiteiten omvatten alle werkzaamheden van een fabrikant, handelaar of dienstverrichter, met inbegrip van de winning van delfstoffen, de landbouw en de uitoefening van vrije of daarmede gelijkgestelde beroepen. Als economische activiteit wordt onder andere beschouwd de exploitatie van een lichamelijke of onlichamelijke zaak om er duurzaam opbrengst uit te verkrijgen. [...] 5. De staat, de regio’s, de gewesten, de provincies, de gemeenten en de andere publiekrechtelijke lichamen worden niet als belastingplichtigen aangemerkt voor de werkzaamheden of handelingen die zij als overheid verrichten, ook niet indien zij voor die werkzaamheden of handelingen rechten, heffingen, bijdragen of retributies innen. Wanneer deze lichamen evenwel zodanige werkzaamheden of handelingen verrichten, moeten zij daarvoor als belastingplichtige worden aangemerkt, indien een behandeling als niet-belastingplichtige tot concurrentievervalsing van enige betekenis zou leiden. Genoemde lichamen worden in elk geval beschouwd als belastingplichtig met name voor de in bijlage D genoemde werkzaamheden, voor zover deze niet van onbeduidende omvang zijn. De lidstaten kunnen werkzaamheden van genoemde lichamen die zijn vrijgesteld uit hoofde van de artikelen 13 of 28, beschouwen als werkzaamheden van de overheid.” 6. Artikel 13, B, sub b, van de Zesde richtlijn, dat is opgenomen in hoofdstuk X, „Vrijstellingen”, bepaalt: „Onverminderd andere communautaire bepalingen verlenen de lidstaten vrijstelling voor de onderstaande handelingen, onder de voorwaarden die zij vaststellen om een juiste en eenvoudige toepassing van de betreffende vrijstellingen te verzekeren en alle fraude, ontwijking en misbruik te voorkomen: [...] b) verpachting en verhuur van onroerende goederen, met uitzondering van: 1. het verstrekken van accommodatie, als omschreven in de wetgeving der lidstaten, in het hotelbedrijf of in sectoren met een soortgelijke functie, met inbegrip van de verhuuraccommodatie in vakantiekampen of op kampeerterreinen; 2. verhuur van parkeerruimte voor voertuigen; 3. verhuur van blijvend geïnstalleerde werktuigen en machines; 4. verhuur van safeloketten. De lidstaten kunnen nog andere handelingen van de toepassing van deze vrijstelling uitsluiten.” Nationale regeling 7. Artikel 1 van decreet nr. 633 van de president van de Republiek van 26 oktober 1972, dat de belasting over de toegevoegde waarde invoert en regelt, luidt als volgt: „De belasting over de toegevoegde waarde geldt voor de leveringen van goederen en de diensten welke op het grondgebied van de staat worden verricht in het kader van de uitoefening van een bedrijf, een kunst of beroep alsmede voor de invoer, ongeacht door welke persoon.” 8. Volgens artikel 10, lid 8, van dit decreet (zoals gewijzigd bij artikel 35 bis van wetsdecreet nr. 69 van 2 maart 1989, thans, na wijzigingen, wet nr. 154 van 27 april 1989) zijn van de belasting vrijgesteld, niet-financiële verhuur en pachtovereenkomsten, alsmede de overdracht, beperking en verlenging ervan, betreffende terreinen en landbouwbedrijven, andere gebieden dan die welke bestemd zijn voor het parkeren van voertuigen, [...] gebouwen, daaronder begrepen de bijgebouwen, de have, en in het algemeen roerende goederen die duurzaam ten dienste staan van het onroerende goed, met uitzondering van die middelen die door hun eigenschappen niet zonder drastische wijziging voor ander gebruik kunnen worden ingezet en die welke bestemd zijn voor bewoning door personen en worden verhuurd door ondernemingen die deze voor de verkoop hebben gebouwd. 9. Artikel 36 van de Scheepvaartwet, goedgekeurd bij wetsbesluit nr. 327 (Codice della navigazione approvato con Regio decreto nr. 327), van 30 maart 1942 ( Gazzetta ufficiale nr. 93 van 18 april 1942, bijzondere uitgave), bepaalt dat de maritieme autoriteiten, in overeenstemming met de vereisten van openbaar gebruik, voor bepaalde tijd het al dan niet uitsluitende gebruik kunnen toestaan van domaniale goederen en van gebieden van de territoriale zee. Hoofdgeding en prejudiciële vraag 10. Daar het de concessie van gebieden van het maritieme domein als niet aan btw onderworpen handelingen beschouwde, heeft het consortium aan CO.GE.P. facturen uitgeschreven zonder btw. De belastingdienst heeft laatstgenoemde echter naheffingsaanslagen ter zake van btw over de jaren 1991-1993 opgelegd. 11. Bij op 30 mei 1996 bij de Commissione tributaria di primo grado di Milano (belastingrechter in eerste aanleg te Milaan) ingesteld beroep, is CO.GE.P. opgekomen tegen die naheffingsaanslagen op grond dat de door het consortium verrichte diensten waren vrijgesteld van btw, omdat, met name, niet was voldaan aan de voorwaarden voor toepassing van de btw. 12. Bij vonnis van 19 november 1996 heeft die rechterlijke instantie het beroep toegewezen. 13. Op 2 februari 1998 heeft het Ufficio hoger beroep ingesteld tegen dat vonnis, op grond dat de handelingen als diensten verricht in het kader van de uitoefening van een economische activiteit, aan btw moesten worden onderworpen. 14. Bij arrest van 20 september en 20 oktober 1999 heeft de Commissione tributaria regionale della Lombardia (regionale belastingrechter) het hoger beroep verworpen en de stelling van CO.GE.P. aanvaard dat de concessie van goederen van het publieke domein, in tegenstelling tot verhuur van onroerend goed in de eigenlijke zin, niet kan worden aangemerkt als de overdracht van goederen noch als dienstverrichting in de zin van de btw-wetgeving en derhalve niet aan btw onderworpen was. 15. Bij op 13 maart 2000 neergelegde akte heeft het Ufficio bij de verwijzende rechter cassatieberoep ingesteld. 16. Voor die rechter heeft het Ufficio gesteld dat het consortium zonder enige twijfel een overheidslichaam met een economisch karakter is. 17. Het Ufficio heeft voorts gesteld dat de concessieovereenkomst, ofschoon deze de uitoefening van een discretionaire bevoegdheid van publiekrechtelijke aard inhoudt, niettemin is gesloten in de uitoefening van een bedrijfsactiviteit, teneinde daarmee inkomsten te verkrijgen bestaande in vergoedingen, bestemd voor de uitoefening van de economische activiteit van het overheidslichaam. Voorts beantwoordt de concessie van een aan de kust gelegen depot voor de opslag van minerale oliën, zoals in het onderhavige hoofdgeding het geval is, niet aan een doelstelling van openbaar belang of nut, maar aan een doelstelling van louter economisch belang. 18. De verwijzende rechter merkt dienaangaande op dat de Italiaanse belastingdienst zich op het standpunt stelt dat wanneer de concessie, zoals in het onderhavige hoofdgeding het geval is, door een haveninstelling en niet door de maritieme autoriteit wordt verleend, die handeling moet worden aangemerkt als verricht in het kader van economische en commerciële activiteiten, en wel wegens het industriële en commerciële karakter van die haveninstelling. 19. De verwijzende rechter preciseert in dit verband een aantal elementen van nationaal recht. 20. Zo beklemtoont hij dat ofschoon de betrekking tussen concessieverlener en concessiehouder bestaat in een eenzijdige en discretionaire administratieve handeling, die handeling noodzakelijkerwijs een wilsuiting van de betrokkene veronderstelt, die erop gericht is om de concessie te verkrijgen. De betrekking tussen concessieverlener en concessiehouder wordt geregeld in een bilaterale overeenkomst. 21. De verwijzende rechter sluit voorts uit dat bij de huidige stand van het nationale recht concessies betreffende goederen van het havendomein, moeten worden aangemerkt als „havendiensten”. 22. Ten slotte blijkt uit de verwijzingsbeslissing dat volgens de rechtspraak van de Corte suprema di cassazione (arresten van 26 mei 1992, nr. 6281, en 25 juli 2001, nr. 10097) concessies van domaniale goederen, wanneer zij door openbare haveninstellingen worden verleend, ondanks hun administratieve karakter niet kunnen worden gelijkgesteld met het stelsel van de publiekrechtelijke concessie waarbij het recht op het uitsluitende gebruik van die goederen wordt verleend. Aangezien die concessies worden verleend in het kader van de door die instellingen uitgeoefende economische activiteit, worden zij, ondanks hun afzonderlijke rechtsregeling, uitdrukkelijk gelijkgesteld met overeenkomsten inzake de verhuur van onroerende goederen. Hieruit volgt dus dat de concessies van domaniale goederen moeten worden aangemerkt als handelingen waarover btw verschuldigd is. 23. Daarop heeft de Corte suprema di cassazione de behandeling van de zaak geschorst en het Hof de volgende prejudiciële vraag gesteld: „Is er sprake van verhuur van onroerend goed die volgens de bepalingen van artikel 13, B, sub b, van de Zesde richtlijn (77/338/EG) is vrijgesteld van btw, wanneer aan een subject het al dan niet uitsluitende recht van gebruik van een openbaar goed wordt verleend, zonder dat daarbij diensten worden verricht met meer gewicht dan die van de verlening van het gebruik van het goed, voor een bepaalde periode en tegen een vergoeding die veel lager is dan de waarde van het goed, welke verlening op verzoek van de betrokkene geschiedt door middel van een administratieve handeling van een openbare instelling die een bedrijf uitoefent, zoals het geval is bij de concessie van domaniale goederen die bij nationale wet is geregeld, in plaats van door middel van een overeenkomst?” Beantwoording van de prejudiciële vraag 24. In de eerste plaats zij opgemerkt dat het consortium blijkens de verwijzingsbeslissing een overheidslichaam is met een economisch karakter, dat met betrekking tot het beheer van aan hem toevertrouwde domaniale goederen niet handelt op naam en voor rekening van de Staat, die eigenaar van die goederen blijft, maar op eigen naam, voor zover het die goederen beheert door met name autonome beslissingen te nemen. 25. Het consortium voldoet dus niet aan de in artikel 4, lid 5, eerste alinea, van de Zesde richtlijn opgenomen cumulatieve voorwaarden voor niet-belastingplichtigheid, namelijk het verrichten van werkzaamheden door een publiekrechtelijk lichaam en het verrichten van die werkzaamheden als overheid (zie in die zin arrest van 14 december 2000, Fazenda Pública, C‑446/98, Jurispr. blz. I‑11435, punt 15). 26. Met betrekking tot de vraag of de in het hoofdgeding aan de orde zijnde rechtsbetrekking onder het begrip „verhuur van onroerende goederen” valt in de zin van artikel 13, B, sub b, van de Zesde richtlijn, zij eraan herinnerd dat volgens vaste rechtspraak de vrijstellingen van artikel 13 van de Zesde richtlijn autonome begrippen van gemeenschapsrecht zijn, die derhalve een communautaire omschrijving dienen te krijgen (zie arresten van 12 juni 2003, Sinclair Collis, C‑275/01, Jurispr. blz. I‑5965, punt 22; 18 november 2004, Temco Europe, C‑284/03, Jurispr. blz. I‑11237, punt 16, en 3 maart 2005, Fonden Marselisborg Lystbådehavn, C‑428/02, Jurispr. blz. I‑1527, punt 27). 27. In de tweede plaats moeten de bewoordingen waarin de in artikel 13 van de Zesde richtlijn bedoelde vrijstellingen zijn omschreven, strikt worden uitgelegd, daar die vrijstellingen afwijkingen zijn van het algemene beginsel dat btw wordt geheven over elke dienst die door een belastingplichtige onder bezwarende titel wordt verricht (zie onder meer arresten van 12 september 2000, Commissie/Ierland, C‑358/97, Jurispr. blz. I‑6301, punt 52; 18 januari 2001, Stockholm Lindöpark, C‑150/99, Jurispr. blz. I‑493, punt 25, en Sinclair Collis, reeds aangehaald, punt 23). 28. Dit beginsel van strikte uitlegging houdt echter niet in dat de bewoordingen die ter omschrijving van de vrijstellingen zijn gebruikt aldus moeten worden uitgelegd dat zij geen effect meer sorteren (zie arrest Temco Europe, reeds aangehaald, punt 17). 29. In de derde plaats moet worden vastgesteld dat artikel 13, B, sub b, van de Zesde richtlijn geen omschrijving geeft van het begrip „verhuur” en evenmin verwijst naar de omschrijvingen van deze begrippen in de wettelijke regelingen van de lidstaten (zie arrest van 4 oktober 2001, „Goed Wonen”, C‑326/99, Jurispr. blz. I‑6831, punt 44). 30. Die bepaling moet dus worden uitgelegd in het licht van de context ervan en van de doelstellingen en de algemene opzet van de Zesde richtlijn, met name rekening houdend met de ratio legis van de daarin voorziene uitzondering (zie in die zin reeds aangehaalde arresten „Goed Wonen”, punt 50, en Fonden Marselisborg Lystbådehavn, punt 28). 31. Het Hof heeft in zijn rechtspraak gepreciseerd dat de verhuur van onroerende goederen in de zin van artikel 13, B, sub b, van de Zesde richtlijn in wezen inhoudt dat een verhuurder tegen betaling voor een overeengekomen tijdsduur aan een huurder het recht verleent een goed te gebruiken alsof hij de eigenaar daarvan is en andere personen daarvan uit te sluiten (zie in die zin arresten „Goed Wonen”, reeds aangehaald, punt 55; 9 oktober 2001, Mirror Group, C‑409/98, Jurispr. blz. I‑7175, punt 31; 8 mei 2003, Seeling, C‑269/00, Jurispr. blz. I‑4101, punt 49, en Temco Europe, reeds aangehaald, punt 19). 32. In het hoofdgeding gaat het om een rechtsbetrekking in het kader waarvan aan een vennootschap het al dan niet exclusieve recht wordt verleend op het gebruik van gebieden van het maritieme domein, namelijk een opslagplaats aan de kust bestemd voor de opslag, de verwerking en de behandeling van minerale oliën, voor een bepaalde tijd en tegen een veel lagere vergoeding dan de waarde van het goed. 33. Gelet op de inhoud ervan, heeft die betrekking veel weg van een overeenkomst die binnen de industriële en commerciële activiteiten van het consortium valt. 34. Het fundamentele kenmerk van die betrekking, die zij gemeen heeft met de verhuur van een onroerend goed, bestaat immers in het tegen betaling ter beschikking stellen van oppervlakte, namelijk een deel van het maritieme domein, waarbij de medecontractant het recht wordt gegarandeerd om het te gebruiken en om elke andere persoon van dat recht uit te sluiten. 35. Met het oog op de eerbiediging van het beginsel van neutraliteit van de btw alsmede het vereiste van een coherente toepassing van de bepalingen van de Zesde richtlijn, met name die betreffende de vrijstellingen, moet een betrekking als in het hoofdgeding aan de orde is dus worden gelijkgesteld met een verhuur van onroerende goederen in de zin van artikel 13, B, sub b, van die richtlijn. 36. Gelet op het voorgaande, moet op de prejudiciële vraag worden geantwoord dat artikel 13, B, sub b, van de Zesde richtlijn aldus moet worden uitgelegd dat een rechtsbetrekking als in het hoofdgeding aan de orde is, in het kader waarvan aan een subject voor een bepaalde duur en tegen betaling het al dan niet exclusieve recht wordt verleend op het gebruik van een openbaar goed, namelijk gebieden van het maritieme domein, onder het begrip „verhuur van onroerende goederen” valt in de zin van dat artikel. Kosten 37. Ten aanzien van de partijen in het hoofdgeding is de procedure als een aldaar gerezen incident te beschouwen, zodat de nationale rechterlijke instantie over de kosten heeft te beslissen. De door anderen wegens indiening van hun opmerkingen bij het Hof gemaakte kosten komen niet voor vergoeding in aanmerking. Dictum Het Hof van Justitie (Tweede kamer) verklaart voor recht: Artikel 13, B, sub b, van de Zesde richtlijn (77/388/EEG) van de Raad van 17 mei 1977 betreffende de harmonisatie van de wetgevingen der lidstaten inzake omzetbelasting – Gemeenschappelijk stelsel van belasting over de toegevoegde waarde: uniforme grondslag, moet aldus worden uitgelegd dat een rechtsbetrekking als in het hoofdgeding aan de orde is, in het kader waarvan aan een subject voor een bepaalde duur en tegen betaling het al dan niet exclusieve recht wordt verleend op het gebruik van een openbaar goed, namelijk gebieden van het maritieme domein, onder het begrip „verhuur van onroerende goederen” valt in de zin van dat artikel.

61992CJ0090

it

Motivazione della sentenza 1 Con ordinanza 13 marzo 1992, pervenuta nella cancelleria il 19 marzo seguente, il Finanzgericht Baden-Wuerttemberg (Germania) ha sottoposto alla Corte, ai sensi dell' art. 177 del Trattato CEE, una questione pregiudiziale relativa all' interpretazione dell' art. 1, n. 1, del regolamento (CEE) del Consiglio 24 giugno 1985, n. 1739, che istituisce un dazio antidumping definitivo sulle importazioni di alcuni tipi di cuscinetti a sfere ed a rulli conici originari del Giappone (GU L 167, pag. 3). 2 Tale questione è stata sollevata nell' ambito di un ricorso proposto dinanzi al Finanzgericht Baden-Wuerttemberg dalla società Dr. Tretter GmbH & Co. (in prosieguo: la "Tretter") avverso la decisione dell' Hauptzollamt Stuttgart-Ost (in prosieguo: l' "HZA") di classificare alcuni cuscinetti a sfere, con diametro esterno massimo superiore a 30 mm, che essa aveva importato dal Giappone, nella voce 84.62 (codice Nimexe 84.62-09) della Tariffa doganale comune. In conseguenza di questa classificazione, le merci anzidette erano state assoggettate, oltre ad un dazio doganale del 9%, ad un dazio antidumping del 21,7%, in conformità dell' art. 1 del citato regolamento n. 1739/85. 3 Il n. 1 di questo articolo recita: "1. E' istituito un dazio antidumping definitivo sulle importazioni di cuscinetti a sfere con diametro esterno massimo superiore a 30 mm e di cuscinetti a rulli conici di cui alla voce ex 84.62 della Tariffa doganale comune, corrispondente ai codici Nimexe 84.62-09 e 84.62-17, originari del Giappone, ad eccezione dei cuscinetti prodotti dalle società Inoue Jikuuke Kogyo Co. Ltd, Maekawa Bearing MFG Co. Ltd, Matsuo Bearing Co. Ltd e Minamiguchi Bearing MFG Co. Ltd". 4 Nel suo ricorso, la Tretter sostiene che le merci controverse non sono cuscinetti a sfere a rotolamento rientranti nella voce 84.62-09 del codice Nimexe, bensì parti di cuscinetti a rotolamento, "diverse" dalle sfere, dagli aghi, dai cilindri e dai rulli, da classificare nella voce 84.62-33, o tutt' al più altri cuscinetti, da classificare nella voce 84.62-26 dello stesso codice. Conseguentemente, l' art. 1 del regolamento n. 1739/85 non sarebbe applicabile a tali merci e il dazio antidumping non sarebbe dovuto. 5 Il giudice nazionale osserva che, nel caso in cui l' art. 1, n. 1, del regolamento n. 1739/85 dovesse essere interpretato nel senso che esso si applichi altresì ai cuscinetti a sfere a movimento lineare, esso sarebbe, entro tali limiti, invalido, qualora fosse accertato che il procedimento antidumping non aveva interessato le dette merci. 6 Stando così le cose, il giudice nazionale ha disposto la sospensione del procedimento, fintantoché la Corte non si fosse pronunciata sulla seguente questione pregiudiziale: "Se l' art. 1, n. 1, del regolamento (CEE) del Consiglio 24 giugno 1985, n. 1739, che istituisce un dazio antidumping definitivo sulle importazioni di alcuni tipi di cuscinetti a sfere ed a rulli conici originari del Giappone (GU L 167, pag. 3) sia invalido ovvero debba essere interpretato nel senso che, con l' espressione 'cuscinetti a sfere (...) di cui alla voce (...) corrispondente al codice Nimexe 84.62-09 (...)' si debbano intendere unicamente i cuscinetti a sfere in senso tecnico, quindi unicamente i cuscinetti a movimento radiale, e non anche quelli che, pur essendo denominati cuscinetti a sfere, sono soltanto guide a movimento lineare". 7 Per una più ampia illustrazione degli antefatti e del contesto normativo della controversia nella causa a quo, dello svolgimento del procedimento e delle osservazioni scritte presentate alla Corte, si fa rinvio alla relazione d' udienza. Questi elementi del fascicolo sono richiamati solo nella misura necessaria alla comprensione del ragionamento della Corte. 8 Con la questione pregiudiziale, il giudice nazionale intende accertare se l' art. 1, n. 1, del regolamento n. 1739/85 debba essere interpretato nel senso che esso includa i cuscinetti a sfere a movimento lineare e, in caso di risposta affermativa, se la stessa disposizione sia valida. 9 Occorre rilevare, in via preliminare, che risulta in particolare dagli artt. 7 e 12 del regolamento del Consiglio 23 luglio 1984, n. 2176, relativo alla difesa contro le importazioni oggetto di dumping o di sovvenzioni da parte di paesi non membri della Comunità economica europea (GU L 201, pag. 1), regolamento base applicabile nella fattispecie di cui alla causa a quo, che i dazi antidumping sono applicabili soltanto ai prodotti oggetto di procedimenti di dumping individuati nel corso dell' inchiesta avviata e condotta conformemente alle disposizioni del citato art. 7. Ne consegue che l' art. 1, n. 1, del regolamento, qualora dovesse essere interpretato nel senso che esso includa i cuscinetti a sfere a movimento lineare, sarebbe, entro tali limiti, invalido. 10 Invero, secondo il Consiglio e la Commissione, il procedimento antidumping in esito al quale sono stati istituiti i dazi antidumping controversi non ha riguardato i cuscinetti a sfere a movimento lineare, nonostante il tenore letterale del venticinquesimo 'considerando' del regolamento n. 1739/85 ai cui termini "per quanto concerne i produttori più piccoli, l' inchiesta ha preso in considerazione le esportazioni nella Comunità di tutti i tipi di cuscinetti a sfere". 11 Conformemente alla giurisprudenza della Corte, allorché una norma di diritto derivato comunitario ammette più di un' interpretazione, si deve dare la preferenza a quella che rende la norma stessa conforme al Trattato (v., tra l' altro, sentenza 13 dicembre 1983, causa 218/82, Commissione/Consiglio, Racc. pag. 4063, punto 15 della motivazione). Anche un regolamento di attuazione deve formare oggetto, se possibile, di un' interpretazione conforme alle disposizioni del regolamento base (v., in questo senso, sentenza 10 marzo 1971, causa 38/70, Tradax, Racc. pag. 145, punto 10 della motivazione). 12 Occorre pertanto accertare se l' art. 1, n. 1, del regolamento n. 1739/85 possa essere interpretato nel senso che esso non riguarda i cuscinetti a sfere a movimento lineare. 13 Sul punto, si deve rilevare, in primo luogo, che il testo stesso dell' art. 1, n. 1, del regolamento n. 1739/85, e in particolare l' espressione "di cui alla voce 84.62 della Tariffa doganale comune", consente di concludere che l' eventuale classificazione di un prodotto nell' ambito di questa voce della Tariffa doganale comune non comporta automaticamente l' assoggettamento del prodotto di cui trattasi al dazio antidumping previsto da questa disposizione. 14 In secondo luogo, occorre rilevare che, come correttamente hanno osservato il Consiglio e la Commissione, soltanto i cuscinetti a sfere, nel senso stretto di cuscinetti a movimento radiale, hanno necessariamente un diametro. La sezione dei cuscinetti a sfere a movimento lineare, la cui funzione è, di norma, quella di consentire movimenti di traslazione e di impedire ogni movimento di rotazione, è spesso rettangolare. 15 Orbene, se il legislatore comunitario avesse inteso assoggettare i cuscinetti a sfere a movimento lineare al dazio antidumping, esso avrebbe, in ogni caso, stabilito ulteriori criteri di distinzione a loro riguardo. Infatti, l' assoggettamento al dazio antidumping dei soli cuscinetti a sezione circolare con diametro esterno massimo superiore a 30 mm sarebbe privo di qualsiasi fondamento. 16 Ne deriva che, senza alcun pregiudizio della classificazione dei cuscinetti a sfere a movimento lineare nell' ambito della voce ex 84.62, l' art. 1, n. 1, del regolamento n. 1739/85 dev' essere interpretato nel senso che il dazio antidumping che esso istituisce non è applicabile ai cuscinetti a sfere a movimento lineare. 17 Occorre quindi rispondere al giudice nazionale che l' art. 1, n. 1, del regolamento n. 1739/85 dev' essere interpretato nel senso che esso non riguarda i cuscinetti a sfere a movimento lineare. Decisione relativa alle spese Sulle spese 18 Le spese sostenute dal Consiglio e dalla Commissione delle Comunità europee, che hanno presentato osservazioni alla Corte, non possono dar luogo a rifusione. Nei confronti delle parti nella causa principale il presente procedimento costituisce un incidente sollevato dinanzi al giudice nazionale, cui spetta quindi statuire sulle spese. Dispositivo Per questi motivi, LA CORTE (Terza Sezione) pronunciandosi sulla questione sottopostale dal Finanzgericht Baden-Wuerttemberg con ordinanza 13 marzo 1992, dichiara: L' art. 1, n. 1, del regolamento (CEE) del Consiglio 24 giugno 1985, n. 1739, che istituisce un dazio antidumping definitivo sulle importazioni di alcuni tipi di cuscinetti a sfere ed a rulli conici originari del Giappone, dev' essere interpretato nel senso che esso non riguarda i cuscinetti a sfere a movimento lineare.

62006CJ0410

hu

Tagállami kötelezettségszegés – A közúti fuvarozásban utazó tevékenységet végző személyek munkaidejének szervezéséről szóló, 2002. március 11‑i 2002/15/EK európai parlamenti és tanácsi irányelvnek (HL L 80., 35. o.; magyar nyelvű különkiadás 5. fejezet, 4. kötet, 224. o.) való megfeleléshez szükséges rendelkezések előírt határidőn belüli elfogadásának elmulasztása. Rendelkező rész A Portugál Köztársaság – mivel az előírt határidőn belül nem fogadta el azokat a törvényi, rendeleti és közigazgatási rendelkezéseket, amelyek szükségesek ahhoz, hogy megfeleljen a közúti fuvarozásban utazó tevékenységet végző személyek munkaidejének szervezéséről szóló, 2002. március 11‑i 2002/15/EK európai parlamenti és tanácsi irányelvnek – nem teljesítette az ezen irányelvből eredő kötelezettségeit. A Bíróság a Portugál Köztársaságot kötelezi a költségek viselésére.

61994CJ0298

de

1 Das Arbeitsgericht Halberstadt hat mit Beschluß vom 19. Oktober 1994, beim Gerichtshof eingegangen am 4. November 1994, gemäß Artikel 177 EG-Vertrag zwei Fragen nach der Auslegung des Artikels 1 Absatz 1 der Richtlinie 77/187/EWG des Rates vom 14. Februar 1977 zur Angleichung der Rechtsvorschriften der Mitgliedstaaten über die Wahrung von Ansprüchen der Arbeitnehmer beim Übergang von Unternehmen, Betrieben oder Betriebsteilen (ABl. L 61, S. 26, nachstehend: Richtlinie) zur Vorabentscheidung vorgelegt. 2 Diese Fragen stellen sich in einem Rechtsstreit zwischen Annette Henke (Klägerin) und der Gemeinde Schierke sowie der Verwaltungsgemeinschaft "Brocken" wegen der Entlassung der Klägerin. 3 Die Gemeindeordnung für das Land Sachsen-Anhalt vom 5. Oktober 1993 (GVBl. LSA Nr. 43/1993, S. 568) in der Fassung des Gesetzes zur Änderung des Gesetzes über kommunale Gemeinschaftsarbeit und andere kommunalrechtliche Vorschriften (GVBl. LSA Nr. 7/1994, S. 164) sieht in ihrem § 75 vor: "(1) Benachbarte Gemeinden eines Landkreises können zur Stärkung ihrer Verwaltungskraft durch öffentlich-rechtliche Vereinbarung eine Verwaltungsgemeinschaft bilden. ..." § 77 der Gemeindeordnung bestimmt weiterhin: "(1) Die Verwaltungsgemeinschaft erfuellt die Aufgaben des übertragenen Wirkungskreises der Mitgliedsgemeinden, soweit nicht Bundesrecht entgegensteht. Sie erfuellt auch diejenigen Aufgaben des übertragenen Wirkungskreises, deren Wahrnehmung an eine bestimmte Einwohnergrösse von Gemeinden gebunden ist, sofern die Verwaltungsgemeinschaft diese Einwohnergrösse aufweist ... (2) Die Verwaltungsgemeinschaft führt mit Zustimmung des Gemeinschaftsausschusses Aufgaben des eigenen Wirkungskreises der Mitgliedsgemeinden durch, die alle Mitgliedsgemeinden der Verwaltungsgemeinschaft zur Erfuellung übertragen. Sie kann für einzelne Mitgliedsgemeinden Aufgaben übernehmen, die diese mit Zustimmung des Gemeinschaftsausschusses übertragen ..." 4 Die Klägerin war bei der Gemeinde Schierke vom 1. Mai 1992 an als Sekretärin des Bürgermeisters angestellt. Am 1. Juli 1994 bildete diese Gemeinde mit anderen Gemeinden gemäß §§ 75 ff. der Gemeindeordnung für das Land Sachsen-Anhalt die Verwaltungsgemeinschaft "Brocken", auf die sie Verwaltungsaufgaben übertrug. Mit Schreiben vom 5. Juli 1994 kündigte die Gemeinde Schierke das Arbeitsverhältnis mit der Klägerin. 5 Diese erhob daraufhin Klage zum Arbeitsgericht Halberstadt und beantragte, festzustellen, daß diese Kündigung unwirksam sei, hilfsweise, daß ihre Entlassung unter Verstoß gegen die anwendbaren Rechtsvorschriften erfolgt sei. Sie macht vor dem nationalen Gericht im wesentlichen geltend, daß ihr Arbeitsverhältnis nach § 613a BGB auf die Verwaltungsgemeinschaft "Brocken" übergegangen und daher nicht aufgelöst worden sei. 6 Da § 613a BGB die Richtlinie in das deutsche Recht umgesetzt hat, stellt sich nach Ansicht des vorlegenden Gerichts die Frage nach der Tragweite der Richtlinie, deren Artikel 1 Absatz 1 lautet: "Diese Richtlinie ist auf den Übergang von Unternehmen, Betrieben oder Betriebsteilen auf einen anderen Inhaber durch vertragliche Übertragung oder durch Verschmelzung anwendbar." 7 Das Gericht hat daher beschlossen, das Verfahren auszusetzen und dem Gerichtshof folgende Fragen zur Vorabentscheidung vorzulegen: 1. Handelt es sich um einen Übergang von Unternehmen, Betrieben oder Betriebsteilen im Sinne des Artikels 1 Absatz 1 der Richtlinie 77/187/EWG des Rates vom 14. Februar 1977, wenn infolge der Bildung einer Verwaltungsgemeinschaft gemäß § 75 Absatz 1 der Gemeindeordnung für das Land Sachsen-Anhalt vom 5. Oktober 1993 (GO LSA), GVBl. LSA, S. 568 ff., diese die Aufgaben des übertragenen Wirkungskreises der Mitgliedsgemeinden gemäß § 77 Absatz 1 GO LSA erfuellt und die nach Maßgabe des § 77 Absatz 2 GO LSA übertragenen Aufgaben des eigenen Wirkungskreises der Mitgliedsgemeinden durchführt? 2. Falls die Frage 1 bejaht wird: Beruht der Übergang auf einer vertraglichen Vereinbarung im Sinne des Artikels 1 Absatz 1 der Richtlinie 77/187/EWG, weil die Verwaltungsgemeinschaft durch öffentlich-rechtliche Vereinbarung gebildet worden ist? Zur ersten Frage 8 Mit seiner ersten Frage möchte das vorlegende Gericht wissen, ob Artikel 1 Absatz 1 der Richtlinie dahin auszulegen ist, daß der Begriff "Übergang von Unternehmen, Betrieben oder Betriebsteilen" die Übertragung von Verwaltungsaufgaben einer Gemeinde auf eine Verwaltungsgemeinschaft erfasst, wie sie im Ausgangsrechtsstreit erfolgt ist. 9 Nach Ansicht der Klägerin ist die Richtlinie in einem solchen Fall anwendbar, da Einheiten wie die Gemeinde Schierke zumindest teilweise wirtschaftliche Tätigkeiten ausübten. Ausserdem gewähre die Richtlinie nach der Rechtsprechung des Gerichtshofes auch dann Schutz, wenn die Übertragung nur einen Betriebsteil betreffe. 10 Die Kommission schlägt als Antwort vor, daß ein Vorgang, der durch eine Übertragung sämtlicher Verwaltungsaufgaben einer Einheit einschließlich der dazugehörigen sächlichen Mittel sowie durch einen Wechsel des Arbeitgebers gekennzeichnet sei, einen "Übergang" im Sinne der Richtlinie darstelle. Eine öffentlich-rechtliche Einheit sei allerdings nur insoweit ein "Unternehmen" im Sinne der Richtlinie, als sie keine hoheitlichen Aufgaben wahrnehme und als sie Personen beschäftige, die nach dem nationalen Recht als Arbeitnehmer geschützt seien. 11 Nach Ansicht der Regierung des Vereinigten Königreichs kann nur dann von einem "Übergang" im Sinne der Richtlinie die Rede sein, wenn der Vorgang sich auf eine Einheit beziehe, die dabei ihre Identität bewahre, wenn also ein Übergang der Räumlichkeiten, der Aktiva oder der Arbeitnehmer stattfinde. Ausserdem falle eine Kommunalbehörde nicht in den Anwendungsbereich der Richtlinie, wenn sie hauptsächlich oder ausschließlich Tätigkeiten ausübe, wie sie für den öffentlichen Dienst typisch seien. 12 Die deutsche Regierung schlägt als Antwort vor, daß ein Vorgang wie der im Ausgangsverfahren streitige keinen "Unternehmensübergang" im Sinne der Richtlinie darstelle. Gemeinden seien keine "Unternehmen" oder "Betriebe" im Sinne der Richtlinie, da sie keine wirtschaftliche Tätigkeit ausübten und nicht in den Anwendungsbereich des Vertrages fielen. Zudem beinhalte die Bildung einer Verwaltungsgemeinschaft keinen "Übergang" im Sinne der Richtlinie, da die Tätigkeit der Gemeinden nicht fortgeführt werde, sondern eine neue Einheit geschaffen werde, die an die Stelle der Gemeinden trete. 13 Wie sich aus der Präambel der Richtlinie, insbesondere der ersten Begründungserwägung, ergibt, soll diese die Arbeitnehmer vor den Nachteilen schützen, die sich für sie aus den Änderungen in den Unternehmensstrukturen ergeben können, welche durch die wirtschaftliche Entwicklung auf einzelstaatlicher und gemeinschaftlicher Ebene bedingt und u. a. Folge des Übergangs von Unternehmen, Betrieben oder Betriebsteilen auf einen anderen Inhaber durch vertragliche Übertragung oder durch Verschmelzung sind. 14 Somit stellt die strukturelle Neuordnung der öffentlichen Verwaltung oder die Übertragung von Verwaltungsaufgaben von einer öffentlichen Verwaltung auf eine andere keinen "Unternehmensübergang" im Sinne der Richtlinie dar. 15 Diese Auslegung wird im übrigen durch die Begriffe bestätigt, die in den meisten Sprachfassungen verwendet werden, um den Gegenstand der Übertragung (virksomhed, Unternehmen, entreprise, impresa, **********, onderneming, empresa, yritys, företag und: bedrift, Betrieb, busineß, établissement, stabilimento, ***********, vestiging, estabelecimento, centro de actividad) oder den Erwerber (indehaver, Inhaber, chef d' entreprise, imprenditore, **************, ondernemer, empresário, empresario) zu bezeichnen, und steht nicht im Widerspruch zu den anderen Sprachfassungen dieser Regelung. 16 Wie sich aus den Akten ergibt, sollte durch die Neuordnung, von der mehrere Gemeinden des Landes Sachsen-Anhalt, darunter die Gemeinde Schierke, betroffen waren, u. a. die Durchführung der Verwaltungsaufgaben dieser Gemeinden verbessert werden. Dies fand seinen Niederschlag insbesondere in der Neuordnung der Verwaltungsstrukturen und der Übertragung von Verwaltungsaufgaben der Gemeinde Schierke auf eine eigens hierzu gebildete öffentlich-rechtliche Einheit, die Verwaltungsgemeinschaft "Brocken". 17 Nach dem Sachverhalt des Ausgangsverfahrens betraf die Übertragung, die zwischen der Gemeinde und der Verwaltungsgemeinschaft stattfand, offensichtlich nur hoheitliche Tätigkeiten. Selbst wenn diese Tätigkeiten wirtschaftliche Aspekte eingeschlossen haben sollten, wären diese nur von untergeordneter Bedeutung. 18 Somit ist auf die erste Vorlagefrage zu antworten, daß Artikel 1 Absatz 1 der Richtlinie dahin auszulegen ist, daß der Begriff "Übergang von Unternehmen, Betrieben oder Betriebsteilen" nicht die Übertragung von Verwaltungsaufgaben einer Gemeinde auf eine Verwaltungsgemeinschaft erfasst, wie sie im Ausgangsrechtsstreit erfolgt ist. Zur zweiten Frage 19 Mit seiner zweiten Frage möchte das vorlegende Gericht wissen, ob Artikel 1 Absatz 1 der Richtlinie dahin auszulegen ist, daß der Begriff "vertragliche Übertragung" auf den Übergang eines Unternehmens anwendbar ist, der wie der in der ersten Frage beschriebene auf einer öffentlich-rechtlichen Vereinbarung beruht. 20 Angesichts der Antwort auf die erste Frage ist die zweite Frage gegenstandslos. Ihre Beantwortung erübrigt sich daher. Kostenentscheidung Kosten 21 Die Auslagen der deutschen Regierung und der Regierung des Vereinigten Königreichs sowie der Kommission der Europäischen Gemeinschaften, die vor dem Gerichtshof Erklärungen abgegeben haben, sind nicht erstattungsfähig. Für die Parteien des Ausgangsverfahrens ist das Verfahren ein Zwischenstreit in dem bei dem vorlegenden Gericht anhängigen Rechtsstreit; die Kostenentscheidung ist daher Sache dieses Gerichts. Tenor Aus diesen Gründen hat DER GERICHTSHOF auf die ihm vom Arbeitsgericht Halberstadt mit Beschluß vom 19. Oktober 1994 vorgelegten Fragen für Recht erkannt: Artikel 1 Absatz 1 der Richtlinie 77/187/EWG des Rates vom 14. Februar 1977 zur Angleichung der Rechtsvorschriften der Mitgliedstaaten über die Wahrung von Ansprüchen der Arbeitnehmer beim Übergang von Unternehmen, Betrieben oder Betriebsteilen ist dahin auszulegen, daß der Begriff "Übergang von Unternehmen, Betrieben oder Betriebsteilen" nicht die Übertragung von Verwaltungsaufgaben einer Gemeinde auf eine Verwaltungsgemeinschaft erfasst, wie sie im Ausgangsrechtsstreit erfolgt ist.

61991CJ0168

sv

DOMSKÄL 1 Genom beslut av den 27 juni 1991, som inkom till domstolen den 1 juli 1991, har Amtsgericht Tübingen (Förbundsrepubliken Tyskland) ställt två frågor, med stöd av artikel 177 i EEG-fördraget, om tolkningen av artiklarna 5, 7, 48, 52, 59 och 60 i EEG-fördraget. 2 Dessa frågor har uppkommit inom ramen för en tvist mellan Christos Konstantinidis, å ena sidan, och Stadt Altensteig, Standesamt och Landratsamt Calw, Ordnungsamt, å den andra. 3 Sökanden i målet vid den nationella domstolen är grekisk medborgare och bosatt i Altensteig (Förbundsrepubliken Tyskland). Där är han verksam som egenföretagare, som massör och kurbadmästare (medizinischer Bademeister). Enligt hans grekiska födelseattest är hans förnamn Cr_stoV och hans efternamn Kwnstantin_dhV. 4 Sökanden ingick den 1 juli 1983 äktenskap vid Standesamt Altensteig. I äktenskapsregistret har hans namn stavats "Christos Konstadinidis". Den 31 oktober 1990 begärde han vid Standesamt Altensteig att hans efternamn skulle rättas i äktenskapsregistret genom att "Konstadinidis" ändrades till "Konstantinidis", med motiveringen att denna stavning i möjligaste mån återgav det korrekta uttalet av hans grekiska efternamn för tysktalande och dessutom att hans efternamn var transkriberat på detta sätt till latinska bokstäver i hans grekiska pass. 5 Eftersom stavningen av sökandens namn i äktenskapsregistret måste överensstämma med den som framgår av födelseattesten, lät Amtsgericht Tübingen, som är behörig att besluta sådana rättelser, översätta födelseattesten. Transkriptionen av namnet gjordes, i överensstämmelse med gällande administrativa bestämmelser och högre tyska rättsinstansers rättspraxis, med tillämpning av normen ISO-18, som skall användas enligt artikel 3 i konventionen av den 13 september 1973 om efternamn och förnamn i folkbokföringsregister (Bundesgesetzblatt 1976 II, s. 1473, nedan kallad "konventionen") och som föreskriver att en translitteration skall ske. Konventionen trädde i kraft i Förbundsrepubliken Tyskland den 16 februari 1977 (Bundesgesetzblatt 1977 II, s. 254) och Grekland tillträdde konventionen 1987. Vid tillämpning av ovannämnda norm ISO-18 blir sökandens namn efter transkriptionen till latinska bokstäver "Hréstos Kónstantinidés". 6 Sökanden protesterade mot denna transkription vid Amtsgericht Tübingen och gjorde gällande att den förvrängde uttalet av hans namn. 7 Landratsamt Calw, som är tillsynsmyndighet för Standesamt Altensteig, begärde i sin tur att äktenskapsregistret skulle rättas, så att sökandens namn stavades "Hréstos Kónstantinidés", i enlighet med normen ISO-18. 8 Amtsgericht Tübingen fann att tvisten reste frågor om tolkningen av gemenskapsrätten och beslöt att ställa följande tolkningsfrågor till domstolen: "1. Utgör det, i strid med artiklarna 5 och 7 i Fördraget om upprättandet av Europeiska ekonomiska gemenskapen, en kränkning av de rättigheter som tillkommer en medborgare från en av gemenskapens medlemsstater, som utövar en självständig eller avlönad verksamhet i den mening som avses i artiklarna 48, 52 och 59 och följande i Fördraget om upprättandet av Europeiska ekonomiska gemenskapen, att han mot sin vilja i en annan medlemsstat är skyldig att godta att hans namn skrivs in i värdlandets folkbokföringsregister med en stavning som inte överensstämmer med den fonetiska översättningen och som är sådan att uttalet av hans namn ändras och förvrängs; på så sätt att det grekiska namnet Christos Konstantinidis (direkt fonetisk översättning) blir "Hréstos Kónstantinidés"? 2) Utgör detta ett brott mot rätten till etableringsfrihet och frihet att tillhandahålla tjänster som fastställs i artiklarna 52, 59 och 60 i Fördraget om upprättandet av Europeiska ekonomiska gemenskapen?" 9 För en utförligare redogörelse för omständigheterna i tvisten vid den nationella domstolen, den tillämpliga lagstiftningen och de till domstolen ingivna yttrandena hänvisas till förhandlingsrapporten. Handlingarna i målet i dessa delar återges i det följande endast i den mån domstolens argumentation kräver det. 10 Det finns anledning att inledningsvis påpeka att det framgår av beslutet om hänskjutande att sökanden i målet vid den nationella domstolen är grekisk medborgare och verksam som egenföretagare, som massör och kurbadmästare, i Förbundsrepubliken Tyskland. 11 Under dessa omständigheter kan det fastslås att den nationella domstolens två frågor i huvudsak går ut på om artikel 52 i fördraget skall tolkas så, att den utgör hinder för att namnet på en grekisk medborgare, som har etablerat sig i en annan medlemsstat för att där utöva ett yrke som egenföretagare, skrivs in i den statens folkbokföringsregister med en stavning som inte överensstämmer med den fonetiska transkriptionen av namnet och på ett sådant sätt att uttalet av namnet ändras och förvrängs. 12 För att ge svar på denna fråga finns det anledning att påminna om, vilket domstolen har fastslagit upprepade gånger, att artikel 52 i fördraget är en av gemenskapens grundläggande bestämmelser. Vad gäller etableringsrätten innebär den artikeln att medborgare från andra medlemsstater skall likställas med en medlemsstats egna medborgare, eftersom den förbjuder all diskriminering på grund av nationalitet som är en följd av nationella bestämmelser i lagar och andra författningar eller nationell praxis (dom av den 18 juni 1985 i mål 197/84 Steinhauser, punkt 14, Rec. s. 1819). 13 Det finns därför anledning att undersöka om de nationella bestämmelserna beträffande transkription av en grekisk medborgares namn till latinska bokstäver i folkbokföringsregistret i den medlemsstat där han har etablerat sig kan försätta honom i en rättslig eller faktisk situation som är ogynnsam i förhållande till den situation som under samma omständigheter gäller för den statens egna medborgare. 14 Det skall i detta hänseende fastslås att det inte finns något i fördraget som utgör hinder för att ett grekiskt namn transkriberas till latinska bokstäver i folkbokföringsregistret i en medlemsstat som använder sig av det latinska alfabetet. Under dessa omständigheter ankommer det på den medlemsstaten att fastställa närmare bestämmelser för detta, genom lagstiftning eller administrativa bestämmelser och enligt de regler som föreskrivs i de internationella konventioner som staten har tillträtt i fråga om folkbokföring. 15 Bestämmelser av detta slag kan endast anses oförenliga med artikel 52 i fördraget i den mån tillämpningen av dem innebär en sådan nackdel för en grekisk medborgare att den i praktiken inskränker friheten att utöva den etableringsfrihet som den artikeln garanterar honom. 16 Detta är emellertid fallet då lagstiftningen i etableringslandet föreskriver att en grekisk medborgare i sin yrkesutövning är skyldig att använda en stavning av sitt namn som är resultatet av translitterationen i folkbokföringsregistret, om denna stavning är sådan att uttalet av namnet förvanskas och detta innebär en risk för att hans potentiella kunder förväxlar honom med en annan person. 17 Svaret på den nationella domstolens fråga blir därför att artikel 52 i fördraget skall tolkas så, att den utgör hinder för att en grekisk medborgare, på grund av tillämplig nationell lagstiftning, tvingas att i sin yrkesutövning använda en stavning av sitt namn som är sådan att uttalet förvanskas och den förvanskning som följer av detta innebär en risk för att hans potentiella kunder förväxlar honom med en annan person. Beslut om rättegångskostnader Rättegångskostnader 18 De kostnader som har förorsakats den tyska regeringen, den grekiska regeringen och Europeiska gemenskapernas kommission, som har inkommit med yttrande till domstolen, är inte ersättningsgilla. Eftersom förfarandet i förhållande till parterna i målet vid den nationella domstolen utgör ett led i beredningen av samma mål, ankommer det på den domstolen att besluta om rättegångskostnaderna. Domslut På dessa grunder beslutar DOMSTOLEN (sjätte avdelningen) -angående de frågor som genom beslut av den 27 juni 1991 förts vidare av Amtsgericht Tübingen - följande dom: Artikel 52 i fördraget skall tolkas så, att den utgör hinder för att en grekisk medborgare, på grund av tillämplig nationell lagstiftning, tvingas att i sin yrkesutövning använda en stavning av sitt namn som är sådan att uttalet förvanskas och den förvanskning som följer av detta innebär en risk för att hans potentiella kunder förväxlar honom med en annan person.

62002CJ0019

da

Anmodningen om præjudiciel afgørelse vedrører fortolkningen af artikel 141 EF og Rådets direktiv 75/117/EØF af 10. februar 1975 om indbyrdes tilnærmelse af medlemsstaternes lovgivninger om gennemførelse af princippet om lige løn til mænd og kvinder (EFT L 45, s. 19) samt fortolkningen af Rådets direktiv 76/207/EØF af 9. februar 1976 om gennemførelse af princippet om ligebehandling af mænd og kvinder for så vidt angår adgang til beskæftigelse, erhvervsuddannelse, forfremmelse samt arbejdsvilkår (EFT L 39, s. 40) og af Rådets direktiv 86/378/EØF af 24. juli 1986 om gennemførelse af princippet om ligebehandling af mænd og kvinder inden for de erhvervstilknyttede sociale sikringsordninger (EFT L 225, s. 40), som ændret ved Rådets direktiv 96/97/EF af 20. december 1996 (EFT 1997 L 46, s. 20). Anmodningen er blevet fremsat i forbindelse med en sag, der føres af Viktor Hlozek mod Roche Austria Gesellschaft mbH (herefter »Roche«) som følge af sidstnævntes afslag på at give Viktor Hlozek ret til en overgangsydelse, som efter den aftale, der var indgået i forbindelse med en virksomhedsændring, skulle udbetales til arbejdstagere, der på afskedigelsestidspunktet havde en bestemt alder. Retsforskrifter Fællesskabsbestemmelser Artikel 141 EF fastsætter princippet om lige løn til mænd og kvinder for samme arbejde eller arbejde af samme værdi. Artikel 136 EF-143 EF har siden Amsterdam-traktatens ikrafttræden den 1. maj 1999 erstattet EF-traktatens artikel 117-120. Artikel 141, stk. 1, og stk. 2, første afsnit, EF er i det væsentlige identiske med traktatens artikel 119, stk. 1 og 2. Artikel 1 i direktiv 75/117 er affattet som følger: »Det i artikel 119 i traktaten omhandlede princip om lige løn til mænd og kvinder, i det følgende benævnt »ligelønsprincippet«, indebærer, at for samme arbejde eller for arbejde, som tillægges samme værdi, afskaffes enhver forskelsbehandling med hensyn til køn for så vidt angår alle lønelementer og lønvilkår. […]« Direktiv 76/207 tilsigter gennemførelse i medlemsstaterne af princippet om ligebehandling af mænd og kvinder med hensyn til adgang til beskæftigelse, herunder forfremmelse, og til erhvervsuddannelse samt arbejdsvilkår, herunder afskedigelsesvilkår, og på de betingelser, der er fastsat i direktivets artikel 1, stk. 2, til social sikring. Rådets direktiv 79/7/EØF af 19. december 1978 om gradvis gennemførelse af princippet om ligebehandling af mænd og kvinder med hensyn til social sikring (EFT 1979 L 6, s. 24) er vedtaget i medfør af artikel 1, stk. 2, i direktiv 76/207. Direktiv 79/7 finder ifølge dets artikel 3, stk. 1, litra a), anvendelse på lovbestemte ordninger, der sikrer beskyttelse mod bl.a. alderdom og arbejdsløshed. Direktiv 86/378 tilsigter gennemførelse af princippet om ligebehandling inden for de erhvervstilknyttede sociale sikringsordninger, der sikrer beskyttelse mod de risici, der er omhandlet i artikel 3, stk. 1, i direktiv 79/7, samt inden for de sikringsordninger, som for lønmodtagerne indebærer andre fordele i penge eller naturalier i henhold til traktaten. I henhold til artikel 2 i direktiv 86/378, som ændret ved direktiv 96/97, forstås ved »erhvervstilknyttede sikringsordninger« ordninger, der ikke er omfattet af direktiv 79/7, og som har til formål at sikre arbejdere, uanset om de er lønmodtagere eller selvstændige erhvervsdrivende, inden for en virksomhed eller en gruppe af virksomheder, inden for en erhvervsgren eller inden for en faglig eller tværfaglig branche, ydelser, som skal supplere ydelserne fra de lovbestemte sociale sikringsordninger eller træde i stedet for disse, uanset om medlemskab af disse ordninger er obligatorisk. De nationale bestemmelser Ifølge den enkle fremstilling, der er indeholdt i forelæggelseskendelsen, skal der bl.a. lægges vægt på følgende nationale bestemmelser. § 253 i Allgemeines Sozialversicherungsgesetz (lov om almindelig socialforsikring, BGBl. nr. 189/1955, i den affattelse, der er offentliggjort i BGBl. nr. 33/2001, herefter »ASVG«) tilkender en pensionsret til mænd, der er fyldt 65 år, og til kvinder, der er fyldt 60 år. På tidspunktet for de faktiske omstændigheder i hovedsagen var mænd, der var over 60 år, og kvinder, der var over 55 år, i henhold ASVG’s § 253a, 253b og 253c desuden berettiget til førtidspension, bl.a. i tilfælde af arbejdsløshed. Disse aldersgrænser er i mellemtiden blevet forhøjet og var på tidspunktet for forelæggelseskendelsens indgivelse fastsat til 61,5 år for mænd og 56,5 år for kvinder. § 2, stk. 1, i Bundesgesetz über die Gleichbehandlung von Frau und Mann im Arbeitsleben (lov om ligebehandling, BGBl. nr. 108/1979, i den affattelse, der er offentliggjort i BGBl. nr. 833/1992, herefter »Gleichbehandlungsgesetz«) forbyder enhver form for direkte eller indirekte forskelsbehandling på grundlag af køn. Dette forbud gælder bl.a. forskelsbehandling ved ansættelse (nr. 1), ved fastsættelsen af løn (nr. 2), i forbindelse med tildeling af sociale ydelser, der ikke udgør løn (nr. 3), i forbindelse med erhvervskarriere, herunder navnlig ved forfremmelser (nr. 5) og ved arbejdsforholdets ophør (nr. 7). I henhold til § 97, stk. 1, nr. 4, i Arbeitsverfassungsgesetz (forbundslov om arbejdsforhold og organisation i virksomheder, BGBl. nr. 22/1974, i den affattelse, der er offentliggjort i BGBl. nr. 833/1992 og i BGBl. nr. 502/1993, herefter »ArbVG«) kan det valgte organ for virksomhedens arbejdstagere, kræve, at virksomhedens indehaver indgår en virksomhedsaftale om foranstaltninger med henblik på at forhindre, afhjælpe eller mildne følgerne af en virksomhedsændring som omhandlet i ArbVG’s § 109, stk. 1, nr. 1-6, såfremt denne medfører betydelige ulemper for samtlige arbejdstagere eller væsentlige dele af arbejdsstyrken. En sådan virksomhedsaftale, benævnt »socialplan« (»Sozialplan«) kan omfatte enhver form for ordning, der tilsigter at yde kompensation for ulemperne som følge af virksomhedsændringen, f.eks. forhøjede godtgørelser ved afskedigelser som følge af virksomhedsindskrænkninger, ledsageforanstaltninger til afskedigede arbejdstagere samt »overgangsydelser« (»Überbrückungsgelder«). Ifølge den forelæggende ret fastsætter loven ikke det nærmere indhold af en sådan socialplan. I henhold til ArbVG’s § 31 er en virksomhedsaftale umiddelbart retligt bindende inden for sit anvendelsesområde; den har således normativ virkning for arbejdstagerne. Socialplanen af 26. februar 1998 Socialplanen af 26. februar 1998, som er omhandlet i hovedsagen, er ifølge forelæggelseskendelsen en virksomhedsaftale i henhold til de relevante bestemmelser i ArbVG. Socialplanens punkt 7 omhandler den frivillige afskedigelsesgodtgørelse til arbejdstagere, som på det tidspunkt, hvor deres arbejdsforhold til virksomheden ophører, er under 55 år, når der er tale om mænd, eller under 50 år, når der er tale om kvinder. Socialplanens punkt 8 har følgende ordlyd: »8. Overgangsydelse (»Überbrückungszahlung«) 8.1. Anvendelsesområde Arbejdstagere, der ved ansættelsesforholdets ophør er fyldt henholdsvis 55 år (mænd) og 50 år (kvinder), og som endnu ikke har krav på en ASVG-pension, har krav på en overgangsydelse. 8.2. Overgangsydelsen udbetales første gang i den måned, der følger efter ansættelsesforholdets ophør, og ophører på det tidspunkt, hvor den pågældende kan gøre krav på en ASVG-pension, dog senest fem år efter ansættelsesforholdets ophør. 8.3. Overgangsydelsen andrager 75% (brutto) af den sidste bruttomånedsløn og udbetales 14 gange årligt. Arbejdstagere er fritaget for at gøre tjeneste i den periode, i hvilken der udbetales overgangsydelse. [Der] yde[s] endvidere en frivillig afskedigelsesgodtgørelse. Godtgørelsens størrelse afhænger af overgangsperiodens længde: indtil to år: 1 månedsløn fra to til fire år: 2 månedslønninger over fire år: 3 månedslønninger. Den frivillige afskedigelsesgodtgørelse udbetales samtidig med den lovbestemte afskedigelsesgodtgørelse.« Hvad angår retten til pension under den erhvervstilknyttede pensionsordning sondres ligeledes mellem, om arbejdstageren er omfattet af socialplanens punkt 7 eller 8. Efter socialplanens punkt 12 er arbejdstagere, der på fratrædelsestidspunktet ikke opfylder betingelserne for at modtage den i socialplanens punkt 8 omhandlede overgangsydelse, sikret tilbagekøbsret af deres pensionsrettigheder til den aktuarmæssige værdi. Arbejdstagere, der er omfattet af socialplanens punkt 8, har derimod ret til at modtage pension under den erhvervstilknyttede pensionsordning, idet de får udbetalt de respektive ydelser fra det tidspunkt, hvor de modtager en ASVG-pension. I socialplanens punkt 12.2 er det præciseret, at den i punkt 8 omhandlede overgangsperiode fuldt ud medregnes som tjenestetid. I forelæggelseskendelsen har Oberster Gerichtshof redegjort for den praktiske gennemførelse af socialplanens punkt 8. Såfremt en arbejdstager skulle afskediges, og denne opfyldte betingelserne i henhold til punkt 8, blev der efter opsigelsen af arbejdskontrakten indgået en aftale mellem virksomheden og den pågældende arbejdstager. Den nye aftale var tidsbegrænset til maksimalt fem år eller indtil den pågældende arbejdstager havde et lovbestemt krav på ASVG-pension. I denne periode modtog den pågældende arbejdstager en overgangsydelse, var uigenkaldeligt fritaget for tjeneste og kunne udøve anden erhvervsmæssig beskæftigelse. Adgangen til at udøve en anden erhvervsmæssig beskæftigelse samtidig med modtagelsen af overgangsydelsen fremgår direkte af socialplanens punkt 4, der bestemmer, at »[...] i den tid, medarbejdere er fritstillet, er de berettiget til at indgå et andet arbejdsforhold, med bevarelse af de rettigheder, der hidrører fra socialplanen«. Tvisten i hovedsagen og de præjudicielle spørgsmål Roche fusionerede med virkning fra den 1. juli 1998 med det selskab, som Viktor Hlozek havde arbejdet for siden den 1. januar 1982. Med henblik på denne fusion og for at mindske de ulemper, som de planlagte omstruktureringsforanstaltninger i forbindelse med fusionen ville få for arbejdstagerne, indgik arbejdsgiveren og samarbejdsudvalget aftale om socialplanen af 26. februar 1998. Viktor Hlozek blev afskediget den 30. juni 1999 i forbindelse med en virksomhedsændring, der indebar en lukning af den del af produktionen, som han var leder af. Da Viktor Hlozek var 54 år på det tidspunkt, hvor arbejdsforholdet med Roche ophørte, var han omfattet af socialplanens punkt 7 og ikke punkt 8. Han accepterede den frivillige godtgørelse, som han fik udbetalt i henhold til socialplanens punkt 7. I betragtning af hans anciennitet i virksomheden blev godtgørelsen fastsat til et bruttobeløb på 1 845 000 ATS, svarende til et nettobeløb på 1 274 113,75 ATS. I et retsmøde den 7. december 1999 forklarede Viktor Hlozek, at han havde fundet anden beskæftigelse, hvor lønnen svarede til den løn, han tidligere modtog. Hvis Viktor Hlozek havde været en kvinde, ville socialplanens punkt 8 have fundet anvendelse på ham. Han ville i så fald have modtaget en frivillig afskedigelsesgodtgørelse med et mindre beløb, end den godtgørelse han fik udbetalt. Han ville imidlertid have været omfattet af bestemmelserne om tildeling af en overgangsydelse. Viktor Hlozek er følgelig af den opfattelse, at han har været udsat for forskelsbehandling på grundlag af køn og anlagde sag ved Arbeits- und Sozialgericht Wien (Østrig) med påstand om, at han over for Roche havde krav på en overgangsydelse i henhold til socialplanen af 26. februar 1998, indtil han kunne få udbetalt sin ASVG-pension. Subsidiært har han nedlagt påstand om, at det fastslås, at han har krav på denne overgangsydelse i fem år efter den dato, hvor arbejdsforholdet med Roche ophørte, og mere subsidiært, at han har krav på overgangsydelsen i det tidsrum, hvor han ikke har udøvet erhvervsvirksomhed. Til støtte for sin påstand har Viktor Hlozek i det væsentlige gjort gældende, at den ordning med en overgangsydelse, der er omhandlet i punkt 8 i socialplanen af 26. februar 1998, er såvel ulovlig som ugyldig både i henhold til national ret og i henhold til fællesskabsretten, for så vidt som den fastsætter forskellige aldersgrænser for mænd (det fyldte 55. år) og kvinder (det fyldte 50. år). Ifølge Viktor Hlozek bør den lave aldersgrænse også gælde for mænd, og da han på afskedigelsestidspunktet var 54 år gammel, havde han derfor krav på en overgangsydelse. Ved dom af 17. oktober 2000 gav Arbeits- und Sozialgericht Wien Viktor Hlozek medhold og bestemte, at han over for Roche har krav på en overgangsydelse, indtil han opnår ASVG-pension, men kun i højst fem år fra den 30. juni 1999, hvor hans ansættelsesforhold ophørte. Retten fandt, at den omhandlede ordning på grundlag af EF-Domstolens praksis, navnlig dom af 17. maj 1990, Barber (sag C-262/88, Sml. I, s. 1889), er i strid med ligebehandlingsprincippet i artikel 141 EF, idet den fastsætter forskellige aldersbetingelser for mænd og kvinder ved tildeling af overgangsydelse. Da artikel 141 EF er bindende og umiddelbart anvendelig, er de forskellige aldersbetingelser ifølge nævnte ret ugyldige, og retten til overgangsydelse tilkommer både mænd og kvinder, som på tidspunktet for ansættelsesforholdets ophør var fyldt 50 år og endnu ikke havde krav på en ASVG-pension. Dommen blev stadfæstet under appelsagen ved Oberlandesgericht Wien (Østrig), og Roche iværksatte derfor revisionsanke for Oberster Gerichtshof. Roche har bestridt, at den omhandlede overgangsydelse skal bedømmes på grundlag af artikel 141 EF, og at der foreligger forskelsbehandling. Roche gør i denne forbindelse i det væsentlige gældende, at spørgsmålet er, om betingelserne for at opnå overgangsydelse indebærer en forskelsbehandling, og at dette spørgsmål ifølge Domstolens dom af 16. februar 1982, Burton (sag 19/81, Sml. s. 555), ikke skal afgøres på grundlag af artikel 141 EF, men på grundlag af direktiv 76/207. Der kan ifølge Roche lovligt fastsættes betingelser for retten til at modtage sådanne ydelser, som bygger på de forskellige aldersgrænser i den lovbestemte sociale sikringsordning. Roche har desuden gjort gældende, at der ved overgangsydelser ikke består nogen forbindelse mellem arbejdsydelsen og vederlaget, og at kvinder ville blive forskelsbehandlet, hvis aldersgrænsen til denne ydelse var den samme for mænd og kvinder. I forelæggelseskendelsen har Oberster Gerichtshof henvist til de køns- og aldersopdelte statistikker over antallet af arbejdsløse i Østrig, som Arbeitsmarketservice Wien har indsamlet for årene 1998-2000. Det fremgår af disse statistikker, at arbejdsløshedstallene for aldersgrupperne indtil 49 år er relativt konstante og ensartede for begge køn. I aldersgruppen 50-54 år er arbejdsløsheden blandt kvinderne imidlertid næsten dobbelt så høj som i den forudgående aldersgruppe. I denne aldersgruppe er arbejdsløshedstallet for kvinder desuden betydeligt højere end arbejdsløshedstallet for mænd. Derimod er arbejdsløshedstallet for mænd i aldersgruppen 55-59 år højere end for den forudgående aldersgruppe. Arbejdsløshedstallet for mænd er desuden højere end for kvinder i samme aldersgruppe. Ifølge den forelæggende ret kan dette være begrundet i, at risikoen for at blive arbejdsløs stiger i takt med, at den pågældende mand eller kvinde nærmer sig den lovbestemte pensionsalder. Arbejdsløshedsrisikoen for kvinder, for hvem der er fastsat en lavere lovbestemt pensionsalder end for mænd, topper således tidligere end for mænd. Den forelæggende ret har anført, at sagsøgte i hovedsagen har gjort gældende, at den omhandlede socialplan netop skal tage hensyn til den øgede risiko for arbejdsløshed, som en arbejdstager løber, når den pågældende afskediges i de sidste fem år inden pensionsalderen. Den forelæggende ret har ligeledes præciseret, at tildelingen af overgangsydelsen, som fastsat i den omtvistede socialplan, ikke indebærer, at der indgås et arbejdsforhold i henhold til Gleichbehandlungsgesetz’ § 2, stk. 1, nr. 1, eller at der sker en forfremmelse som omhandlet i samme lovs § 2, stk. 1, nr. 3. Retten har anført, at de berørte arbejdstagere ikke skal præstere nogen arbejdsydelse. Da overgangsydelsen ikke har til formål at supplere en forsikring eller en lovbestemt pension, er der heller ikke tale om en pension under en erhvervstilknyttet sikringsordning. Ydelsen er hverken forbundet med arbejdsforholdets varighed eller med perioden for medlemskab af sikringsordningen. Det væsentlige er ifølge den forelæggende ret, at arbejdstageren alene som følge af sin tilknytning til virksomhedens arbejdsstyrke og som følge af arbejdsgiverens sociale omsorgspligt over for arbejdstageren beskyttes mod risikoen for, at denne ikke finder anden beskæftigelse, når arbejdsforholdet ophører på et tidspunkt, hvor den pågældende har en alder, som typisk gør det meget vanskeligt at finde beskæftigelse. Oberster Gerichtshof har på baggrund heraf besluttet at udsætte sagen og at forelægge Domstolen følgende præjudicielle spørgsmål: »1) a) Skal artikel 141 EF samt artikel 1 i […] direktiv 75/117/EØF […] fortolkes således, at disse bestemmelser, under en ordning, hvorefter en arbejdsgiver, der som følge af en fusion med et andet selskab afskediger en større gruppe arbejdstagere, på grund af sin sociale omsorgspligt over for den samlede stab af arbejdstagere, for at mildne følgerne af afskedigelserne – navnlig den aldersbetingede risiko for arbejdsløshed – er forpligtet til at indgå en aftale med samarbejdsudvalget […] om en socialplan for arbejdstagerne, der har normativ virkning for disse, er til hinder for en socialplan, i henhold til hvilken alle kvindelige ansatte, der på afskedigelsestidspunktet var fyldt 50 år, samt alle mandlige ansatte, der på afskedigelsestidspunktet var fyldt 55 år, uanset varigheden af deres beskæftigelse, dvs. uden hensyn til »ekspektanceperioder«, men alene begrundet i alder – og den aldersbetingede risiko for længerevarende arbejdsløshed, der ud fra en samlet betragtning rammer mænd og kvinder forskelligt – i fem år, dog højest indtil den lovbestemte pensionsalder, har ret til en »overgangsydelse« på 75% af den sidste bruttomånedsløn? b) Skal begrebet løn i artikel 141 EF og direktivets artikel 1 fortolkes således, at det omfatter ydelser til sikring mod risikoen for varig arbejdsløshed, der ikke afledes af det præsterede arbejde, men alene af tilknytningen til virksomhedens arbejdsstyrke og arbejdsgiverens sociale omsorgspligt, således at der er tale om lige løn, når der – ud fra en samlet betragtning – i samme omfang beskyttes mod denne risiko, også selv om denne risiko typisk indtræder i forskellige aldersgrupper for mænd og kvinder? c) Såfremt begrebet »løn« i disse bestemmelsers forstand imidlertid kun omfatter pengeydelsen som sådan, kan den her nævnte forskellige grad af risiko da begrunde en forskellig behandling af mænd og kvinder? 2) a) Skal begrebet »erhvervstilknyttede sikringsordninger« i artikel 2, stk. 1, i […] direktiv 86/378/EØF […] fortolkes således, at det tillige omfatter overgangsydelser som ovenfor anført? b) Skal begrebet risiko ved »alderdom, også i tilfælde af førtidspensionering« i direktivets artikel 4 fortolkes således, at det tillige omfatter denne form for »overgangsydelser«? c) Omfatter begrebet »ordningen« i direktivets artikel 6, stk. 1, litra c), alene spørgsmålet om betingelserne for erhvervelsen af krav på en overgangsydelse eller tillige spørgsmålet om tilhørsforholdet til arbejdsstyrken? 3) a) Skal […] direktiv 76/207/EØF […] fortolkes således, at den ovenfor anførte »overgangsydelse« skal anses for et afskedigelsesvilkår som omhandlet i direktivets artikel 5? b) Skal dette direktiv fortolkes således, at det er til hinder for en socialplan, i henhold til hvilken alle kvindelige ansatte, der på afskedigelsestidspunktet var fyldt 50 år, samt alle mandlige ansatte, der på afskedigelsestidspunktet var fyldt 55 år, uanset varigheden af deres beskæftigelse, dvs. uden hensyn til »ekspektanceperioder«, men alene begrundet i alder – og den aldersbetingede risiko for længerevarende arbejdsløshed, der ud fra en samlet betragtning rammer mænd og kvinder forskelligt – i fem år, dog højst indtil den lovbestemte pensionsalder, har ret til en »overgangsydelse« på 75% af den sidste bruttomånedsløn?« Om de præjudicielle spørgsmål Det første spørgsmål Med det første spørgsmål, der er opdelt i tre led [spørgsmål a)-c)], ønsker den forelæggende ret nærmere bestemt oplyst, om en overgangsydelse som den, der er omhandlet i hovedsagen, henhører under begrebet »løn« i den forstand, hvori udtrykket er anvendt i artikel 141 EF og artikel 1 i direktiv 75/117, og i bekræftende fald, om bestemmelserne er til hinder for, at nævnte ydelse tildeles under hensyn til den aldersbetingede risiko for længerevarende arbejdsløshed, som generelt set rammer mænd og kvinder forskelligt, eller om nævnte forskel med hensyn til den således forståede risiko for arbejdsløshed derimod netop kan begrunde, at mænd og kvinder behandles forskelligt med hensyn til den alder, de skal have, for at de i tilfælde af afskedigelse kan gøre krav på tildeling af nævnte overgangsydelse. Første led: ydelsens karakter Hvad angår første spørgsmåls første led har alle de procesdeltagere, der har afgivet indlæg for Domstolen, med undtagelse af Roche, gjort gældende, at en ydelse som den overgangsydelse, der er omhandlet i hovedsagen, er en »løn« i den forstand, hvori udtrykket er anvendt i artikel 141 EF og artikel 1 i direktiv 75/117. Ifølge Roche handler sagen ikke om ydelsens karakter som sådan, men om, hvorvidt de betingelser, der skal være opfyldt for at få ret til overgangsydelsen, er diskriminerende. Roche har gjort gældende, at dette problem skal afgøres i henhold til direktiv 76/207 og har herved henvist til Burton-dommen. Ifølge Domstolens faste praksis vedrørende traktatens artikel 119 omfatter begrebet »løn« i henhold til artikel 141 EF og artikel 1 i direktiv 75/117 samtlige ydelser, aktuelle eller fremtidige, som arbejdstageren som følge af arbejdsforholdet modtager fra arbejdsgiveren, eventuelt indirekte, i penge eller i naturalier. Den omstændighed, at visse ydelser udbetales efter arbejdsforholdets ophør, udelukker ikke, at de kan have karakter af løn i de nævnte bestemmelsers forstand (Barber-dommen, præmis 12, og dom af 9.2.1999, sag C-167/97, Seymour-Smith og Perez, Sml. I, s. 623, præmis 23 og 24). Selv om det er korrekt, at Domstolen i Burton-dommen fastslog, at direktiv 76/207 finder anvendelse på vilkår for betaling af en godtgørelse ved frivillig fratræden, som en arbejdsgiver yder en arbejdstager, der ønsker at fratræde sin stilling, har Kommissionen med rette anført, at denne praksis ikke er blevet opretholdt i de seneste domme vedrørende ydelser, der udbetales efter arbejdsforholdets ophør. Hvad angår godtgørelser, som en arbejdsgiver udbetaler til en arbejdstager i forbindelse med dennes afskedigelse, har Domstolen allerede fastslået, at sådanne godtgørelser udgør en form for opsat løn, som arbejdstageren har ret til som følge af arbejdsforholdet, men som først udbetales ved arbejdsforholdets ophør med det formål at gøre det lettere for arbejdstageren at tilpasse sig de nye forhold, der opstår i den anledning (Barber-dommen, præmis 13, dom af 27.6.1990, sag C-33/89, Kowalska, Sml. I, s. 2591, præmis 10, samt Seymour-Smith og Perez-dommen, præmis 25). I relation til den foreliggende sag bemærkes, at overgangsydelsen er hjemlet i nævnte socialplan af 26. februar 1998, som er resultatet af en aftale indgået mellem arbejdsmarkedets parter, og at virksomheden skal udbetale ydelsen som følge af det arbejdsforhold, der eksisterede mellem den pågældende virksomhed og de arbejdstagere, der afskediges i forbindelse med en omstrukturering som omhandlet i nævnte plan. Socialplanens punkt 8.3, hvorefter størrelsen af ydelsen beregnes på grundlag af den sidste bruttomånedsløn, støtter synspunktet om, at overgangsydelsen udgør en fordel, der ydes som led i de pågældende arbejdstageres arbejdsforhold. Det er ubestridt, at nævnte socialplan er blevet udarbejdet med henblik på at mindske de sociale konsekvenser af en virksomhedsændring. I henhold til socialplanen er udbetalingen af overgangsydelsen således forbeholdt arbejdstagere, hvis alder på afskedigelsestidspunktet er tæt på den lovbestemte pensionsalder, og ydelsen skal udbetales løbende i et tidsrum på højst fem år, uden at de pågældende er forpligtet til at præstere nogen arbejdsydelse. Blandt de fordele, der kan kvalificeres som løn, er navnlig de fordele, der udbetales af arbejdsgiveren som led i et arbejdsforhold, som skal sikre arbejdstagerne en indkomst, selv om de i særlige tilfælde ikke udøver aktiviteter som nævnt i ansættelseskontrakten (jf. i denne retning dom af 16.9.1999, sag C-218/98, Abdoulaye m.fl., Sml. I, s. 5723, præmis 13 og den deri nævnte praksis). Desuden kan sådanne ydelsers karakter af løn ikke drages i tvivl, blot fordi ydelsen også afspejler socialpolitiske hensyn (dom af 17.2.1993, sag C-173/91, Kommissionen mod Belgien, Sml. I, s. 673, præmis 21, og af 28.9.1994, sag C-7/93, Beune, Sml. I, s. 4471, præmis 45). Det må derfor fastslås, at den overgangsydelse, der er omhandlet i hovedsagen, henhører under begrebet »løn« i den forstand, hvori udtrykket er anvendt i artikel 141 EF og artikel 1 i direktiv 75/117. Andet og tredje led: eksistensen af en forskelsbehandling på grundlag af køn Det første spørgsmåls andet og tredje led behandles under ét. Med disse led ønskes afklaret, om den omstændighed, at mænd og kvinder i henhold til socialplanen af 26. februar 1998 behandles forskelligt, for så vidt angår den alder, de skal have for at få ret til en overgangsydelse, under de i hovedsagen foreliggende omstændigheder, er en forskelsbehandling, der er forbudt ved artikel 141 EF og artikel 1 i direktiv 75/117. Princippet om lige løn til mænd og kvinder for samme arbejde, der er fastslået i artikel 141 EF, og som er præciseret i artikel 1 i direktiv 75/117, er navnlig til hinder for anvendelsen af bestemmelser, der indebærer en direkte forskelsbehandling på grundlag af køn. For så vidt angår artikel 141 EF bemærkes, at bestemmelsen er ufravigelig, og forbuddet mod forskelsbehandling af mandlige og kvindelige arbejdstagere gælder derfor ikke blot for offentlige myndigheder, men også for alle overenskomster, der kollektivt regulerer lønnede arbejdsforhold (jf. dom af 8.4.1976, sag 43/75, Defrenne, Sml. s. 455, præmis 39, Kowalska-dommen, præmis 12, og dom af 18.11.2004, sag C-284/02, Sass, endnu ikke trykt i Samling af Afgørelser, præmis 25). Ligelønsprincippet forudsætter imidlertid i henhold til Domstolens praksis, ganske som det generelle princip om forbud mod forskelsbehandling, som det er et særligt udtryk for, at de mandlige og kvindelige arbejdstagere, som det finder anvendelse på, befinder sig i identiske eller sammenlignelige situationer (jf. dom af 9.11.1993, sag C-132/92, Roberts, »Birds Eye Walls-dommen«, Sml. I, s. 5579, præmis 17, af 13.2.1996, sag C-342/93, Gillespie m.fl., Sml. I, s. 475, præmis 16-18, Abdoulaye m.fl.-dommen, præmis 16, og dom af 13.12.2001, sag C-206/00, Mouflin, Sml. I, s. 10201, præmis 28). Det er i den foreliggende sag ubestridt, at bestemmelserne i socialplanen af 26. februar 1998 fastsætter en forskellig behandling af arbejdstagerne, der er direkte baseret på deres køn, da den alder, de skal have for at få ret til overgangsydelsen, er fastsat til 55 år for mænd og 50 år for kvinder. Ifølge Roche og Republikken Østrig har disse bestemmelser imidlertid hverken til formål eller til følge at forskelsbehandle mandlige arbejdstagere. Disse procesdeltagere har i det væsentlige gjort gældende, at de mænd, der afskediges, når de er mellem 50 og 54 år, ikke befinder sig i en situation, der er identisk eller sammenlignelig med den situation, som kvindelige arbejdstagere i samme aldersgruppe befinder sig i. Det vil derfor efter deres opfattelse være i strid med ligebehandlingsprincippet, hvis den samme bestemmelse skulle finde anvendelse på objektivt forskellige situationer. Det bemærkes herved, at socialplanen af 26. februar 1998, der blev vedtaget med hjemmel i ArbVG’s bestemmelser, blev indgået mellem virksomheden og de valgte personalerepræsentanter med henblik på at mindske de sociale konsekvenser som følge af afskedigelsen af et stort antal arbejdstagere i forbindelse med virksomhedens fusion med et andet selskab. Det er i denne sammenhæng, at socialplanen fastsætter en overgangsydelse, der udelukkende udbetales til arbejdstagere, der på afskedigelsestidspunktet har en relativ høj alder, således at der tages hensyn til, at der normalt for disse arbejdstagere vil være en øget risiko for langtidsarbejdsløshed. Det er korrekt, at den enkelte arbejdstagers reelle risiko for at blive arbejdsløs ikke udelukkende afhænger af faktorer som alder og køn, men også, som Viktor Hlozek har gjort gældende, afhænger af andre individuelle faktorer, såsom den enkeltes kvalifikationer og erhvervsmæssige mobilitet. Ikke desto mindre var arbejdsmarkedets parter ifølge den generelle erfaring, man havde på tidspunktet for virksomhedsændringen, berettiget til at skønne, at de arbejdstagere, der nærmede sig den lovbestemte pensionsalder, i relation til hvor stor risikoen var for ikke at finde nyt arbejde, udgjorde en gruppe, der adskilte sig fra gruppen af andre arbejdstagere. Dette forklarer den omstændighed, at socialplanen, for så vidt angår tildeling af overgangsydelsen, fastsætter en forskellig behandling, der direkte er baseret på arbejdstagernes alder på afskedigelsestidspunktet. I betragtning af, at kvinderne på tidspunktet for vedtagelsen af socialplanen i henhold til den lovbestemte ordning havde krav på førtidspension fra det fyldte 55. år, hvorimod mændene først havde krav på denne pension fra det fyldte 60. år, har arbejdsmarkedets parter skønnet, at det for at sikre en ensartet behandling af alle arbejdstagere var nødvendigt, at kvindelige arbejdstagere fik ret til at modtage overgangsydelsen fra en alder, der lå fem år under den alder, der var fastsat for deres mandlige kolleger. Denne bestemmelse i socialplanen havde hverken til formål eller til følge at forskelsbehandle virksomhedens mandlige arbejdstagere. De mænd, der på afskedigelsestidspunktet tilhørte aldersgruppen på mellem 50 og 54 år − således som Viktor Hlozek − havde en alder, der lå længere fra deres lovbestemte førtidspensionsalder, og de befandt sig således ikke i en situation, der var identisk med den situation, som kvindelige arbejdstagere i samme aldersgruppe befandt sig i med hensyn til, hvor stor en risiko for arbejdsløshed de var udsat for. Det må derfor fastslås, at socialplanen ved at fastsætte det alderskrav, der skal være opfyldt for at få ret til overgangsydelse, forskelligt for mænd og kvinder, indeholder en neutral fremgangsmåde, hvilket bekræfter, at der ikke foreligger forskelsbehandling (Birds Eye Walls-dommen, præmis 23). Det skal endvidere understreges, at bestemmelserne i socialplanen af 26. februar 1998 om tildeling af en overgangsydelse hverken finder generel eller tidsubegrænset anvendelse. Bestemmelserne er aftalt mellem arbejdsmarkedets parter med henblik på en enkelt virksomhedsændring, og udbetalingen af alle de overgangsydelser, der tildeles de arbejdstagere, der opsiges i forbindelse hermed, ophører senest fem år efter deres afskedigelse. Der er således, i modsætning til det af Kommissionen anførte argument, ikke grund til at frygte, at følgen af socialplanen vil være, at der sker en styrkelse eller en videreførelse af bestemmelserne i den lovbestemte østrigske ordning, der fastsætter en forskellig behandling af mænd og kvinder, for så vidt angår alderskravet for at få tildelt pension, selv om der består en tæt forbindelse mellem bestemmelserne i socialplanen og i den lovbestemte ordning. Det første spørgsmål skal derfor besvares med, at en overgangsydelse som den, der er omhandlet i hovedsagen, henhører under begrebet »løn« i den forstand, hvori udtrykket er anvendt i artikel 141 EF og i artikel 1 i direktiv 75/117. Under omstændigheder som dem, der foreligger i hovedsagen, er disse bestemmelser ikke til hinder for anvendelsen af en socialplan, hvorefter mænd og kvinder behandles forskelligt for så vidt angår den alder, de skal have for at få ret til en overgangsydelse, når de pågældende mænd og kvinder i henhold til den lovbestemte nationale førtidspensionsordning befinder sig i forskellige situationer i relation til de forhold, der er afgørende for tildelingen af nævnte ydelse. Om det andet og det tredje spørgsmål Med det andet spørgsmål ønsker den forelæggende ret nærmere bestemt oplyst, om den overgangsydelse, der er omhandlet i hovedsagen, henhører under begrebet »erhvervstilknyttede sociale sikringsordninger« i direktiv 86/378’s forstand. Med det tredje spørgsmål, der består af to led, ønsker retten oplyst, om den såkaldte overgangsydelse udgør et »afskedigelsesvilkår« som omhandlet i artikel 5 i direktiv 76/207, og i bekræftende fald, om direktivet er til hinder for, at en sådan ydelse tildeles efter regler som dem, der er fastsat i den i hovedsagen omhandlede socialplan. Under hensyn til besvarelsen af det første spørgsmål, hvorefter overgangsydelsen henhører under begrebet »løn« i artikel 141 EF’s forstand, er fortolkningen af direktiv 86/378 og 76/207 uden relevans for afgørelsen af hovedsagen. Herefter er det ufornødent at besvare det andet og det tredje præjudicielle spørgsmål. Sagens omkostninger Da sagens behandling i forhold til hovedsagens parter udgør et led i den sag, der verserer for den forelæggende ret, tilkommer det denne at træffe afgørelse om sagens omkostninger. Bortset fra nævnte parters udgifter kan de udgifter, som er afholdt i forbindelse med afgivelse af indlæg for Domstolen, ikke erstattes. På grundlag af disse præmisser kender Domstolen (Første Afdeling) for ret: Underskrifter – Processprog: tysk.

62001TJ0318

pl

Ramy prawne i okoliczności postania sporu Opis ram prawnych niniejszego sporu został zawarty w pkt 3–10 wyroku Trybunału z dnia 3 września 2008 r. w sprawach połączonych C-402/05 P i C-415/05 P Kadi i Al Barakaat International Foundation przeciwko Radzie i Komisji, Zb.Orz. s. I-6351 , zwanego dalej „wyrokiem Trybunału w sprawie Kadi”. Opis okoliczności faktycznych poprzedzających powstanie sporu dotyczący okresu od dnia 15 października 1999 r. do dnia 8 marca 2001 r., obejmujący w szczególności wydanie rozporządzenia Rady (WE) nr 467/2001 z dnia 6 marca 2001 r. zakazującego wywozu niektórych towarów i usług do Afganistanu, wzmacniającego zakaz lotów i rozszerzającego zamrożenie funduszy i innych środków finansowych w odniesieniu do talibów w Afganistanie i uchylającego rozporządzenie (WE) nr 337/200 ( Dz.U. L 67, s. 1 ) znajduje się w pkt 13–30 wyroku Trybunału w sprawie Kadi. W dniu 19 października 2001 r. Komitet ds. Sankcji ustanowiony przez rezolucję 1267 (1999) Rady Bezpieczeństwa Narodów Zjednoczonych (zwanej dalej „Radą Bezpieczeństwa”) opublikował dodatek do ujednoliconego wykazu osób i podmiotów objętych zamrożeniem funduszy na podstawie rezolucji Rady Bezpieczeństwa 1267 (1999) i 1333 (2000) z dnia 8 marca 2001 r. (zob. komunikat nr SC/7180), zawierający między innymi nazwisko skarżącego, zidentyfikowanego jako osoba powiązana z Osamą bin Ladenem. Rozporządzeniem Komisji (WE) nr 2062/2001 z dnia 19 października 2001 r. zmieniającym po raz trzeci rozporządzenie nr 467/2001 ( Dz.U. L 277, s. 25 ) do załącznika I tego rozporządzenia dodane zostało między innymi nazwisko skarżącego. W dniu 16 stycznia 2002 r. Rada Bezpieczeństwa przyjęła rezolucję 1390 (2002) ustalającą środki, jakie należy zastosować wobec Osamy bin Ladena, członków organizacji Al-Kaida, talibów oraz innych osób, grup, przedsiębiorstw i podmiotów z nimi powiązanych. Ustępy 1 i 2 wspomnianej rezolucji przewidują zasadniczo utrzymanie środków, w szczególności zamrożenia funduszy, nałożonych na podstawie ust. 4 lit. b) rezolucji 1267 (1999) oraz ust. 8 lit. c) rezolucji 1333 (2000). Uznając, że wykonanie tej rezolucji wymaga działania Wspólnoty, w dniu 27 maja 2002 r. Rada przyjęła wspólne stanowisko 2002/402/WPZiB dotyczące środków ograniczających przeciwko Osamie bin Ladenowi, członkom organizacji Al-Kaida i talibom oraz innym osobom fizycznym, grupom, przedsiębiorstwom i podmiotom z nimi powiązanym oraz uchylające wspólne stanowiska 96/746/WPZiB, 1999/727/WPZiB, 2001/154/WPZiB i 2001/771/WPZiB ( Dz.U. L 139, s. 4 ). W art. 3 wyżej wymienionego wspólnego stanowiska zarządza się między innymi zamrożenie funduszy i innych aktywów finansowych lub zasobów gospodarczych osób fizycznych, grup, przedsiębiorstw i podmiotów, o których mowa w wykazie sporządzonym przez Komitet ds. Sankcji zgodnie z rezolucjami Rady Bezpieczeństwa 1267 (1999) i 1333 (2000). W dniu 27 maja 2002 r. Rada, na podstawie art. 60 WE, 301 WE i 308 WE wydała rozporządzenie wprowadzające niektóre szczególne środki ograniczające skierowane przeciwko niektórym osobom i podmiotom związanym z Osamą bin Ladenem, siecią Al-Kaida i talibami i uchylające rozporządzenie Rady (WE) nr 467/2001 ( Dz.U. L 139, s. 9 ). Artykuł 1 rozporządzenia nr 881/2002 definiuje pojęcia „fundusze” i „zamrożenie funduszy” zasadniczo w taki sam sposób co art. 1 rozporządzenia nr 467/2001. Ponadto artykuł ten wskazuje, jak należy rozumieć pojęcie zasobów gospodarczych. Załącznik I do rozporządzenia nr 881/2002 zawiera wykaz osób, podmiotów i organizacji, których dotyczy zamrożenie funduszy wprowadzone na podstawie art. 2. Wykaz ten zawiera między innymi nazwisko skarżącego. W dniu 20 grudnia 2002 r. Rada Bezpieczeństwa przyjęła rezolucję 1452 (2002) mającą na celu ułatwienie przestrzegania obowiązków w zakresie walki z terroryzmem. Ustęp 1 tej rezolucji przewiduje pewną liczbę odstępstw oraz wyjątków od nałożonego na podstawie rezolucji 1267 (1999) i 1390 (2002) [środka ograniczającego w postaci] zamrożenia funduszy oraz zasobów gospodarczych, które mogą zostać przyznane przez państwa ze względów humanitarnych, z zastrzeżeniem zgody Komitetu ds. Sankcji. W dniu 17 stycznia 2003 r. Rada Bezpieczeństwa przyjęła rezolucję 1455 (2003) mającą na celu usprawnienie wykonania środków nałożonych na podstawie ust. 4 lit. b) rezolucji 1267 (1999), ust. 8 lit. c) rezolucji 1333 (2000) oraz ust. 1 i 2 rezolucji 1390 (2002). Zgodnie z ust. 2 rezolucji 1455 (2003) środki te miały być ponownie usprawnione po 12 miesiącach lub w razie konieczności przed ich upływem. Uznając, że wykonanie rezolucji Rady Bezpieczeństwa 1452 (2002) wymaga działania Wspólnoty, w dniu 27 lutego 2003 r. Rada przyjęła wspólne stanowisko 2003/140/WPZiB dotyczące wyjątków od środków ograniczających nałożonych przez wspólne stanowisko 2002/402 ( Dz.U. L 53, s. 62 ). Artykuł 1 tego wspólnego stanowiska stanowi, że wprowadzając w życie środki określone w art. 3 wspólnego stanowiska 2002/402, Wspólnota Europejska uwzględni wyjątki dopuszczone przez tę rezolucję. W dniu 27 marca 2003 r. Rada przyjęła rozporządzenie (WE) nr 561/2003 zmieniające, w zakresie wyjątków odnoszących się do zamrożenia funduszy i zasobów gospodarczych, rozporządzenie nr 881/2002 ( Dz.U. L 82, s. 1 ). W motywie tego rozporządzenia Rada wskazuje, że w następstwie wydania rezolucji Rady Bezpieczeństwa 1452 (2002) niezbędne jest dostosowanie środków wprowadzonych przez Wspólnotę. W dniu 30 stycznia 2004 r. Rada Bezpieczeństwa przyjęła rezolucję 1526 (2004) mającą na celu po pierwsze, usprawnienie wykonania środków nałożonych na podstawie ust. 4 lit. b) rezolucji 1267 (1999), ust. 8 lit. c) rezolucji 1333 (2000) oraz ust. 1 i 2 rezolucji 1390 (2002), a po drugie, zwiększenie uprawnień Komitetu ds. Sankcji. Zgodnie z ust. 3 rezolucji 1526 (2004) środki te podlegają kolejnemu usprawnieniu po upływie okresu 18 miesięcy od ich przyjęcia lub w razie konieczności przed jego upływem. W dniu 29 lipca 2005 r. Rada Bezpieczeństwa przyjęła rezolucję 1617 (2005). W rezolucji tej przewiduje się w szczególności utrzymanie środków nałożonych w ust. 4 lit. b) rezolucji 1267 (1999), w ust. 8 lit. c) rezolucji 1333 (2000) oraz w ust. 1 i 2 rezolucji 1390 (2002). Zgodnie z ust. 21 rezolucji 1617 (2005) środki te podlegają przeglądowi po upływie okresu 17 miesięcy od ich przyjęcia lub w razie konieczności przed jego upływem w celu ich ewentualnego zaostrzenia. W dniu 22 grudnia 2006 r. Rada Bezpieczeństwa przyjęła rezolucję 1735 (2006). W rezolucji tej przewiduje się w szczególności utrzymanie środków nałożonych w ust. 4 lit. b) rezolucji 1267 (1999), w ust. 8 lit. c) rezolucji 1333 (2000) oraz w ust. 1 i 2 rezolucji 1390 (2002). Zgodnie z ust. 33 rezolucji 1735 (2006) środki te podlegają przeglądowi po upływie okresu 18 miesięcy od ich przyjęcia lub w razie konieczności przed jego upływem w celu ich ewentualnego zaostrzenia. Rozporządzeniem Komisji (WE) nr 374/2008 z dnia 24 kwietnia 2008 r. zmieniającym po raz dziewięćdziesiąty czwarty rozporządzenie (WE) nr 881/2002 ( Dz.U. L 113, s. 15 ) wzmianka dotycząca nazwiska skarżącego w załączniku I do rozporządzenia nr 881/2002 uległa zmianie odpowiadającej odnośnej zmianie wprowadzonej przez Komitet ds. Sankcji do wykazu osób i podmiotów objętych zamrożeniem funduszy na podstawie omawianych rezolucji Rady Bezpieczeństwa. W dniu 30 czerwca 2008 r. Rada Bezpieczeństwa przyjęła rezolucję 1822 (2008). W rezolucji tej przewiduje się w szczególności utrzymanie środków nałożonych w ust. 4 lit. b) rezolucji 1267 (1999), w ust. 8 lit. c) rezolucji 1333 (2000) oraz w ust. 1 i 2 rezolucji 1390 (2002). Zgodnie z ust. 40 rezolucji 1822 (2008) środki te podlegają przeglądowi po upływie okresu 18 miesięcy od ich przyjęcia lub w razie konieczności przed jego upływem w celu ich ewentualnego zaostrzenia. Przebieg postępowania i żądania stron Pismem złożonym w sekretariacie Sądu w dniu 17 grudnia 2001 r. skarżący Omar Mohammed Othman wniósł, na podstawie art. 230 WE, skargę przeciwko Radzie i Komisji, w której wniósł do Sądu o stwierdzenie nieważności rozporządzeń nr 467/2001 i nr 2062/2001. W odpowiedziach na skargę złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 15 marca 2002 r. Rada i Komisja wniosły do Sądu o oddalenie skargi i obciążenie skarżącego kosztami postępowania. Pismem złożonym w sekretariacie Sądu w dniu 1 maja 2002 r. Zjednoczone Królestwo Wielkiej Brytanii i Irlandii Północnej złożyło wniosek o dopuszczenie do niniejszej sprawy w charakterze interwenienta popierającego żądania Rady i Komisji. Pismem złożonym w sekretariacie Sądu w dniu 27 maja 2002 r. skarżący złożył wniosek o przyznanie pomocy w zakresie kosztów postępowania. Postanowieniem prezesa pierwszej izby Sądu z dnia 31 maja 2002 r. na wniosek skarżącego i w braku sprzeciwu stron postępowania procedura pisemna została zawieszona do czasu ogłoszenia wyroku w sprawie T-306/01 Yusuf i Al Barakaat International Foundation przeciwko Radzie i Komisji. Wskutek zmiany składu izb Sądu sędzia sprawozdawca został przydzielony do drugiej izby, której następnie przekazano niniejszą sprawę. Procedura pisemna została podjęta w dniu 21 września 2005 r. Pismem z dnia 3 października 2005 r. sekretarz Sądu zwrócił się do skarżącego o przedstawienie w replice swojego stanowiska w przedmiocie nowych okoliczności stanu faktycznego i prawnego, które zaistniały od czasu wniesienia skargi i które mogą mieć wpływ na rozstrzygnięcie niniejszej sprawy. W szczególności skarżący został wezwany do: — przedstawienia uwag na temat skutków, jakie na kontynuowanie postępowania w sprawie niniejszej skargi miało uchylenie rozporządzenia nr 467/2001 i jego zastąpienie rozporządzeniem nr 881/2002; — ponownego rozważenia żądań, zarzutów i argumentów wniesionej przez siebie skargi w świetle dwóch wyroków Sądu z dnia 21 września 2005 r.: w sprawie T-306/01 Yusuf i Al Barakaat International Foundation przeciwko Radzie i Komisji, Zb.Orz. s. II-3533 , zwanego dalej „wyrokiem Sądu w sprawie Yusuf”; w sprawie T-315/01 Kadi przeciwko Radzie i Komisji, Zb.Orz. s. II-3649, zwanego dalej „wyrokiem Sądu w sprawie Kadi”. W tym samym piśmie sekretarz Sądu zwrócił się do skarżącego o przedstawienie wniosku o przyznanie pomocy w zakresie kosztów postępowania. W replice złożonej w sekretariacie Sądu w dniu 14 listopada 2005 r. skarżący oświadczył, że wprowadza zmianę w swojej skardze, żądając stwierdzenia nieważności rozporządzenia nr 881/2002 (zwanego dalej „zaskarżonym rozporządzeniem”) w zakresie dotyczącym jego osoby. Postanowieniem z dnia 2 grudnia 2005 r. prezes drugiej izby Sądu dopuścił do postępowania po stronie Rady i Komisji Zjednoczone Królestwo. Interwenient złożył swoje uwagi w wyznaczonym terminie. W duplice złożonej w sekretariacie Sądu w dniu 21 grudnia 2005 r. Rada podtrzymała żądania przedstawione w swojej odpowiedzi na skargę. W duplice złożonej w sekretariacie Sądu w dniu 13 stycznia 2006 r. Komisja wniosła do Sądu o: — odrzucenie skargi jako niedopuszczalnej, w zakresie w jakim skierowana jest przeciwko niej; — oddalenie skargi jako bezzasadnej; — obciążenie skarżącego kosztami postępowania. W uwagach interwenienta złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 1 marca 2006 r. Zjednoczone Królestwo poparło żądania Rady i Komisji. Pismem złożonym w sekretariacie Sądu także w dniu 1 marca 2006 r. Zjednoczone Królestwo przedstawiło wniosek o niepodawanie do wiadomości publicznej informacji zawartych w załącznikach do przedstawionych przez nie uwag interwenienta. Procedura pisemna została zamknięta w dniu 3 kwietnia 2006 r. Pismem złożonym w sekretariacie Sądu w dniu 25 kwietnia 2006 r. skarżący złożył ponownie wniosek o przyznanie pomocy w zakresie kosztów postępowania. Na podstawie sprawozdania sędziego sprawozdawcy Sąd (druga izba) postanowił otworzyć procedurę ustną. Podczas gdy data rozprawy przed drugą izbą Sądu została ustalona na dzień 17 października 2006 r., w dniu 22 września 2006 r. skarżący złożył nowy wniosek o zawieszenie postępowania do czasu ogłoszenia przez Trybunał wyroku w sprawie Kadi. Sąd (druga izba) uchylił zatem swoją decyzję o otwarciu procedury ustnej i postanowieniem prezesa drugiej izby Sądu z dnia 9 listopada 2006 r., w braku sprzeciwu stron, postępowanie zostało zawieszone do czasu ogłoszenia przez Trybunał wyroku w sprawie Kadi. Postanowieniem prezesa drugiej izby Sądu z dnia 27 października 2006 r. skarżącemu została przyznana pomoc w zakresie kosztów postępowania. Wskutek ponownej zmiany składu izb Sądu sędzia sprawozdawca został przydzielony do siódmej izby, której następnie przekazano niniejszą sprawę. Postępowanie zostało wznowione w dniu 3 września 2008 r. W piśmie z dnia 16 października 2008 r. sekretarz Sądu wezwał strony do: — przedstawienia uwag na temat skutków, jakie dla postępowania w sprawie niniejszej skargi ma ich zdaniem wyrok Trybunału w sprawie Kadi; — poinformowania Sądu o rozwoju sytuacji faktycznej i prawnej skarżącego, w zakresie w jakim strony uważają, że ma to znaczenie dla tej sprawy. Wezwaniu temu uczyniono zadość w wyznaczonych terminach odpowiednio w pismach złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 30 października 2008 r. przez Radę i Komisję i w dniu 31 października 2008 r. przez skarżącego i Zjednoczone Królestwo. Na podstawie nowego sprawozdania sędziego sprawozdawcy Sąd (siódma izba) postanowił otworzyć procedurę ustną. Na rozprawie w dniu 21 stycznia 2009 r. wysłuchane zostały wystąpienia stron i ich odpowiedzi na pytania Sądu. W trakcie rozprawy skarżący uzupełnił swoje żądania, wnosząc o obciążenie Rady kosztami postępowania. Stan faktyczny Skarżący jest obywatelem Jordanii, mieszkającym od 1993 r. w Zjednoczonym Królestwie, gdzie otrzymał tymczasowy azyl polityczny w 1994 r. W dniu wniesienia niniejszej skargi jego wniosek o azyl definitywny był wciąż rozpatrywany. Skarżący ma na utrzymaniu żonę i pięcioro dzieci. W lutym 2001 r. skarżący został zatrzymany i aresztowany w celu przesłuchania w ramach dochodzenia prowadzonego na podstawie Prevention of Terrorism (Temporary Provisions) Act 1989 (ustawy w sprawie zapobiegania terroryzmowi z 1989 r.). W trakcie przeszukania policja znalazła w jego mieszkaniu i zabezpieczyła dużą ilość gotówki w różnych walutach (funty brytyjskie, marki niemieckie, pesety hiszpańskie i dolary amerykańskie), których równowartość w funtach szterlingach (GBP) wynosiła 180000. Skarżący nie przedstawił żadnego wyjaśnienia pochodzenia tych funduszy. Następnie również dwa rachunki bankowe skarżącego, których dodatnie saldo wynosiło 1900 GBP, zostały zamrożone w ramach wykonania środków przyjętych przez Komitet ds. Sankcji. Z akt sprawy wynika ponadto, że w grudniu 2001 r. skarżący zaczął działać w ukryciu w obawie przed zatrzymaniem i aresztem na czas nieokreślony na podstawie Anti-Terrorism, Crime and Security Act 2001 (ustawy z 2001 r. w sprawie bezpieczeństwa oraz zwalczania przestępczości i terroryzmu), która miała zostać przyjęta przez Parlament Zjednoczonego Królestwa. Następnie został on zatrzymany przez policję i osadzony w areszcie w Belmarsh (Zjednoczone Królestwo), gdzie przebywał od dnia 23 października 2002 r. do dnia 13 marca 2005 r., tj. dnia, w którym pod warunkiem ścisłego nadzoru został zwolniony w następstwie wyroku House of Lords (Izby Lordów), zgodnie z którym obowiązujący w Zjednoczonym Królestwie system „aresztu bez procesu”, któremu poddany został skarżący, uznany został za niezgodny z prawem. Skarżący został ponownie zatrzymany w dniu 11 sierpnia 2005 r. i osadzony w więzieniu Long Lartin (Zjednoczone Królestwo) na podstawie nowych środków antyterrorystycznych przyjętych przez rząd Zjednoczonego Królestwa. Odwołanie od decyzji rządu o ekstradycji skarżącego do Jordanii i przetrzymaniu go do tego czasu w areszcie, doręczonej zainteresowanemu w dniu 11 kwietnia 2005 r., zostało oddalone przez właściwy sąd Zjednoczonego Królestwa. Rząd Zjednoczonego Królestwa zgodził się jednakże na niewykonanie tej decyzji w oczekiwaniu na wynik skargi wniesionej przez skarżącego do Europejskiego Trybunału Praw Człowieka. W międzyczasie, w dniu 17 czerwca 2008 r., skarżący został warunkowo zwolniony. Następnie w dniu 2 grudnia 2008 r. tymczasowe zwolnienie zostało odwołane przez Special Immigration Appeals Commission (specjalną komisję odwoławczą ds. imigracyjnych). Od tego czasu skarżący przebywa znowu w areszcie. Co do prawa W przedmiocie skutków proceduralnych przyjęcia zaskarżonego rozporządzenia Argumenty stron W replice skarżący podnosi, że ma prawo do zmiany swoich żądań w taki sposób, żeby zmierzały one do stwierdzenia nieważności zaskarżonego rozporządzenia w zakresie dotyczącym jego osoby. Na poparcie skarżący przytacza pkt 55 wyroku Sądu w sprawie Kadi. W duplice Rada i Komisja stwierdzają, że zgodnie z wyrokami Sądu w sprawie Yusuf i w sprawie Kadi skarżącemu należy pozwolić na przeredagowanie skargi i wymierzenie jej w zaskarżone rozporządzenie w dotyczącym go zakresie. Komisja dodaje, że ze względu na taki rozwój sytuacji prawnej skarga nie jest dłużej dopuszczalna w zakresie, w jakim jest skierowana przeciwko niej. W każdym razie Komisja wnosi o to, żeby ze względów ekonomii postępowania i dobrego administrowania wymiarem sprawiedliwości jej odpowiedzi na zarzuty skargi i argumenty zostały uwzględnione bez potrzeby ponownego formalnego dopuszczenia jej do postępowania w charakterze interwenienta. Komisja powołuje się w tym względzie na wyroki Sądu w sprawie Yusuf i w sprawie Kadi (odpowiednio pkt 76 i 57). Ocena Sądu Strony postępowania zgodnie uznały prawo skarżącego do zmiany żądań i zarzutów w sposób zmierzający do stwierdzenia nieważności zaskarżonego rozporządzenia, uchylającego i zastępującego rozporządzenie nr 467/2001, zmienione rozporządzeniem nr 2062/2001. W replice skarżący w istocie oświadczył, że zmienia pierwotne żądania i zarzuty w tym właśnie celu. W tym względzie należy przypomnieć, że jeżeli w toku postępowania dana decyzja zostaje zastąpiona przez inną decyzję w tym samym przedmiocie, należy to uważać za nową okoliczność, umożliwiającą skarżącemu dokonanie zmiany przedstawionych żądań i zarzutów. Zobowiązanie skarżącego do wniesienia nowej skargi byłoby w istocie sprzeczne z zasadą dobrego administrowania wymiarem sprawiedliwości oraz wymogiem ekonomii postępowania. Ponadto niesprawiedliwe byłoby umożliwienie danej instytucji dokonania zmiany w zaskarżonej decyzji lub zastąpienia jej inną decyzją w celu ustosunkowania się do zarzutów podniesionych we wniesionej do sądu wspólnotowego skardze na tę decyzję oraz powoływania się w toku postępowania na decyzję zmieniającą lub zastępującą pierwotnie zaskarżoną decyzję w celu pozbawienia drugiej strony postępowania możliwości rozszerzenia pierwotnych żądań i zarzutów na tę późniejszą decyzję lub przedstawienia uzupełniających żądań i zarzutów wobec niej (wyroki Trybunału: z dnia 3 marca 1982 r. w sprawie 14/81 Alpha Steel przeciwko Komisji, Rec. s. 749 , pkt 8; z dnia 29 września 1987 r. w sprawach połączonych 351/85 i 360/85 Fabrique de fer de Charleroi i Dillinger Hüttenwerke przeciwko Komisji, Rec. s. 3639 , pkt 11; z dnia 14 lipca 1988 r. w sprawie 103/85 Stahlwerke Peine-Salzgitter przeciwko Komisji, Rec. s. 4131 , pkt 11, 12; wyrok Sądu z dnia 3 lutego 2000 r. w sprawach połączonych T-46/98 i T-151/98 CCRE przeciwko Komisji, Rec. s. II-167 , pkt 33). Orzecznictwo to znajduje zastosowanie w sytuacji, gdy rozporządzenie dotyczące bezpośrednio i indywidualnie osoby fizycznej zostaje w toku postępowania zastąpione przez rozporządzenie mające ten sam przedmiot. Ponieważ w niniejszym postępowaniu mamy do czynienia z sytuacją identyczną we wszystkich aspektach z sytuacją opisaną, należy przychylić się do wniosku skarżącego i uznać, że celem skargi jest uzyskanie stwierdzenia nieważności zaskarżonego rozporządzenia w zakresie, w jakim go ono dotyczy, oraz umożliwić stronom ponowne sformułowanie żądań, zarzutów i argumentów w świetle tych nowych okoliczności. W tej sytuacji należy uznać, że pierwotne żądanie skarżącego dotyczące stwierdzenia częściowej nieważności rozporządzenia nr 467/2001 stało się bezprzedmiotowe z powodu uchylenia tego rozporządzenia przez zaskarżone rozporządzenie. Nie ma więc już potrzeby rozpatrywania wspomnianego żądania ani żądania o stwierdzenie częściowej nieważności rozporządzenia nr 2062/2001, które również stało się bezprzedmiotowe. Z powyższego wynika, że nie ma ponadto potrzeby rozpatrywania skargi w części, w której skierowana jest ona przeciwko Komisji. Jednakże w okolicznościach niniejszej sprawy zasada dobrego administrowania wymiarem sprawiedliwości oraz wymóg ekonomii postępowania, na których opiera się orzecznictwo przywołane w pkt 53 niniejszego wyroku, uzasadniają również wzięcie pod uwagę żądań, odpowiedzi na zarzuty skargi oraz argumentów Komisji, ponownie sformułowanych, jak wspomniano w pkt 55 niniejszego wyroku, bez potrzeby ponownego formalnego dopuszczania tej instytucji do postępowania na podstawie art. 115 § 1 i art. 116 § 6 regulaminu Sądu w charakterze interwenienta popierającego żądania Rady. Uwzględniając powyższe rozważania należy stwierdzić, że niniejsza skarga jest odtąd skierowana wyłącznie przeciwko Radzie, popieranej przez Komisję oraz Zjednoczone Królestwo, a jej przedmiotem jest jedynie stwierdzenie nieważności zaskarżonego rozporządzenia w zakresie dotyczącym skarżącego. Co do istoty Argumenty stron W swojej skardze na poparcie żądania stwierdzenia nieważności rozporządzeń nr 467/2001 i nr 2062/2001 skarżący podniósł w istocie trzy zarzuty, dotyczące: pierwszy — naruszenia art. 60 WE i art. 301 WE, a także nadużycia władzy; drugi — naruszenia praw podstawowych zagwarantowanych w szczególności przez art. 3 i 8 europejskiej Konwencji o ochronie praw człowieka i podstawowych wolności (EKPC), a także zasad ogólnych proporcjonalności i pomocniczości, i trzeci — naruszenia obowiązku uzasadnienia. Jednakże w uwagach złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 31 października 2008 r. skarżący oświadczył, że mając na uwadze wyrok Trybunału w sprawie Kadi, rezygnuje on z zarzutów pierwszego i trzeciego. Rada i Komisja w swoich odnośnych odpowiedziach na skargę i Zjednoczone Królestwo w uwagach interwenienta zakwestionowały drugi zarzut skarżącego zmierzający do stwierdzenia nieważności, rozwijając w istocie argumenty identyczne jak te, które zostały przez nie przedstawione w odpowiedzi na podobne zarzuty skarżących w sprawach zakończonych wyrokami Sądu: w sprawie Yusuf i w sprawie Kadi; z dnia 12 lipca 2006 w sprawie T-253/02 Ayadi przeciwko Radzie, Zb.Orz. s. II-2139 i w sprawie T-49/04 Hassan przeciwko Radzie i Komisji, niepublikowany w Zbiorze. W replice skarżący przedstawił nowe argumenty w ramach zarzutu dotyczącego naruszenia praw podstawowych. Skarżący przyznał, że art. 2a zaskarżonego rozporządzenia, wprowadzony do niego rozporządzeniem nr 516/2003, zezwala na udostępnienie zainteresowanym funduszy i zasobów gospodarczych niezbędnych na ich utrzymanie i na inne wydatki pierwszej potrzeby. Stwierdził on jednak, że przepis ten został sformułowany w sposób niezmiernie restrykcyjny i że stanowi on bardzo poważne naruszenie godności zainteresowanych. Po pierwsze, rozpatrywany przepis pozbawia skarżącego możliwości posiadania środków służących korzystaniu z normalnych aspektów godnego życia. Po drugie, ten sam przepis stoi na przeszkodzie podjęciu przez skarżącego jakiegokolwiek zajęcia, zawodu lub pracy najemnej. Po trzecie, w odróżnieniu od rezolucji 1333 (2000), która wykonywała rozporządzenie nr 467/2001, rezolucja 1390 (2002), która wykonuje zaskarżone rozporządzenie, nie ma ograniczonego czasowo zakresu. Rozporządzenie to zezwala tym samym na trwałe wykluczenie skarżącego z prawie wszystkich aspektów życia społecznego. Wreszcie po czwarte, skarżący został pozbawiony jakiegokolwiek środka zaskarżenia przeciwko środkom ograniczającym, które go dotknęły. Decyzja o włączeniu go do wykazu dołączonego do zaskarżonego rozporządzenia była decyzją Rady Bezpieczeństwa na wskroś polityczną i została podjęta bez jakiegokolwiek względu na zasady postępowania dowodowego czy słuszności oraz według zasad całkowicie pozasądowych. Nie istnieje żadna droga prawna, chociażby quasi-sądowa, z której można byłoby skorzystać w odniesieniu do decyzji Rady Bezpieczeństwa. Rada i Komisja w swoich odnośnych duplikach i Zjednoczone Królestwo w uwagach interwenienta zakwestionowały te nowe argumenty, powołując się w szczególności na wyroki Sądu w sprawie Yusuf i w sprawie Kadi. W uwagach złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 31 października 2008 r. skarżący stwierdził, że znajduje się w tej samej sytuacji co skarżący w sprawach zakończonych wyrokiem Trybunału w sprawie Kadi. Żaden z nich nie uzyskał od Rady jakiejkolwiek informacji w sprawie dowodów zebranych przeciwko nim w celu uzasadnienia przyjęcia środków ograniczających nałożonych zaskarżonym rozporządzeniem. Zdaniem skarżącego w świetle wyroku Trybunału w sprawie Kadi (pkt 336, 348, 349, 370) Sąd powinien uznać, że zaskarżone rozporządzenie narusza jego prawo do obrony, prawo do skutecznej ochrony sądowej oraz prawo własności i że z tego względu powinna zostać stwierdzona nieważność tego aktu prawnego, w zakresie w jakim go on dotyczy. W uwagach złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 30 października 2008 r. Rada przyznała, że w konsekwencji wydania przez Trybunał wyroku w sprawie Kadi konieczne jest dostarczenie skarżącemu uzasadnienia, umożliwienie mu przedstawienia uwag w tym względzie, jak również uwzględnienie tych uwag przed wydaniem nowej dotyczącej go decyzji w sprawie zamrożenia funduszy. Rada podjęła niezbędne działania w celu uzyskania informacji wymaganych do redakcji uzasadnienia, jednakże nie była w stanie poinformować, kiedy mogłoby ono zostać przedstawione skarżącemu. Rada zobowiązała się do możliwie najszybszego działania celem poszanowania praw do obrony skarżącego i do informowania Sądu o rozwoju sprawy. W uwagach złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 30 października 2008 r. Komisja także przyznała, że sytuacja skarżącego jest taka sama jak sytuacja skarżących w sporach, które zakończyły się wyrokiem Trybunału w sprawie Kadi, jako że jego fundusze zostały zamrożone najpierw na podstawie rozporządzenia nr 467/2001, a następnie na podstawie rozporządzenia nr 881/2002, przy czym uzasadnienie podjęcia tego środka nie zostało mu zakomunikowane. Należałoby zatem ponownie zbadać jego sytuację w świetle tego ostatniego rozporządzenia, po przedstawieniu mu uzasadnienia i umożliwieniu skarżącemu przedstawienia uwag. Według Komisji Komitet ds. Sankcji podjął już działania w tym celu, ale mogą one trwać kilka tygodni. Komisja zwróciła jednak uwagę Sądu na fakt, że w przeciwieństwie do tego, co było podnoszone w sporach zakończonych wyrokiem Trybunału w sprawie Kadi, skarżący nie zakwestionował w swoim zarzucie drugim włączenia jego osoby do spornego wykazu, a jedynie skutki, jakie włączenie to wywiera na jego środki utrzymania, a w szczególności na zaprzestanie wypłacania mu świadczeń z tytułu zabezpieczenia społecznego. W uwagach złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 31 października 2008 r. Zjednoczone Królestwo przychyliło się do uwag przedstawionych przez Radę w odpowiedzi na wezwanie Sądu. W trakcie rozprawy Rada i Komisja uznały, w świetle wyroku Trybunału w sprawie Kadi, że zaskarżone rozporządzenie zostało przyjęte w postępowaniu, w którym prawo skarżącego do obrony nie było przestrzegane. Wspomniane instytucje oświadczyły ponadto, że podjęte działania, w szczególności w ramach Komitetu ds. Sankcji, mające na celu dostosowanie procedur wspólnotowych dotyczących zamrażania funduszy do zasad ustanowionych w wyroku Trybunału w sprawie Kadi (zob. pkt 71, 72 powyżej) w przypadku skarżącego nie zostały doprowadzone do końca. Rada i interwenient zwrócili się zatem do Sądu, żeby w przypadku stwierdzenia przez Sąd nieważności zaskarżonego rozporządzenia, w zakresie w jakim dotyczy ono skarżącego, utrzymane zostały w mocy skutki tego rozporządzenia przez krótki okres czasu, podobnie jak to zrobił Trybunał na podstawie art. 231 WE w swoim wyroku w sprawie Kadi. W tym względzie Zjednoczone Królestwo uznało w szczególności, powołując się na pkt 373 tego wyroku, że takie stwierdzenie nieważności ze skutkiem natychmiastowym mogłoby w sposób poważny i nieodwracalny zaszkodzić skuteczności środków ograniczających nałożonych tym rozporządzeniem, które Wspólnota ma obowiązek wprowadzać w życie, jako że zanim rozporządzenie to zostanie ewentualnie zastąpione nowym, skarżący mógłby przedsięwziąć kroki zmierzające do uniknięcia ewentualnego ponownego zastosowania wobec niego zamrożenia funduszy. Zresztą na wypadek gdyby wyrok stwierdzający nieważność miał być oparty na tych samych zasadach porządku, głównie proceduralnego, jak zasady, na których oparty został wyrok Trybunału w sprawie Kadi, Zjednoczone Królestwo przypomniało, że w pkt 374 tego wyroku Trybunał podkreślił, iż nie można wykluczyć, że co do istoty nałożenie środków ograniczających na zainteresowanych może okazać się jednak uzasadnione. Może tak być w szczególności w rozpatrywanym przypadku, na co dowodem mogą być orzeczenia wydane w sprawie skarżącego przez sądy Zjednoczonego Królestwa właściwe w dziedzinie terroryzmu. Skarżący nie zgadza się ze wspomnianym wnioskiem Rady i interwenienta. Ocena Sądu Nie budzi wątpliwości, że zarówno w odniesieniu do postępowania, które doprowadziło do przyjęcia zaskarżonego rozporządzenia, jak i w odniesieniu do zakresu, skutków i ewentualnego uzasadnienia ograniczenia korzystania z prawa własności wynikającego ze środków ograniczających przewidzianych tym rozporządzeniem, skarżący znajduje się w sytuacji faktycznej i prawnej pod każdym względem porównywalnej do sytuacji wnoszących odwołanie w sporze zakończonym wyrokiem Trybunału w sprawie Kadi. Po pierwsze, w odniesieniu do postępowania, które doprowadziło do przyjęcia zaskarżonego rozporządzenia należy wskazać, że Rada w żadnym momencie nie poinformowała skarżącego o zgromadzonych przeciwko niemu dowodach uzasadniających pierwotne umieszczenie jego nazwiska w załączniku I do tego rozporządzenia, a tym samym nałożenie przewidzianych w nim środków ograniczających. Nie jest bowiem kwestionowana okoliczność, że skarżącemu nie udzielono w tej kwestii żadnej informacji ani w rozporządzeniu nr 467/2001 zmienionym rozporządzeniem nr 2062/2001, w którym po raz pierwszy wymieniono nazwisko skarżącego w wykazie osób, podmiotów i organizacji objętych zamrożeniem funduszy, ani w zaskarżonym rozporządzeniu czy na jakimkolwiek późniejszym etapie. Skoro Rada ani nie poinformowała skarżącego o zgromadzonych przeciwko niemu dowodach uzasadniających nałożenie na niego środków ograniczających ani nie przyznała mu prawa do zapoznania się z tymi dowodami w rozsądnym terminie po nałożeniu tych środków, skarżący nie miał możliwości przedstawienia swojego stanowiska w tej kwestii. Tym samym prawo do obrony skarżącego, w szczególności prawo do bycia wysłuchanym, nie było przestrzegane (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 348). Ponadto wobec braku poinformowania skarżącego o zgromadzonych przeciwko niemu dowodach oraz ze względu na wskazane w pkt 336 i 337 wyroku Trybunału w sprawie Kadi związki między prawem do obrony i prawem do skutecznej ochrony sądowej skarżący nie miał również możliwości obrony swoich praw w odniesieniu do tych dowodów na dostatecznych warunkach przed sądem wspólnotowym, a zatem należy stwierdzić również naruszenie prawa do skutecznej ochrony sądowej (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 349). Należy wreszcie zauważyć, że naruszenia tego nie naprawiono w ramach niniejszego postępowania w przedmiocie skargi, bowiem Rada nie przedstawiła żadnego dowodu w tym względzie (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 350). Sąd może zatem jedynie stwierdzić, że nie jest w stanie przystąpić do kontroli zgodności z prawem zaskarżonego rozporządzenia, w zakresie w jakim dotyczy skarżącego, a zatem z tego samego powodu należy ocenić, że przysługujące mu prawo podstawowe do skutecznej ochrony sądowej nie było w niniejszej sprawie przestrzegane (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 351). W związku z tym należy orzec, że zaskarżone rozporządzenie, w zakresie w jakim dotyczy skarżącego, zostało wydane bez zapewnienia jakiejkolwiek gwarancji jeśli chodzi o poinformowanie go o zgromadzonych przeciwko niemu dowodach lub wysłuchanie go w tej kwestii, a zatem uznać, że rozporządzenie to zostało przyjęte w ramach procedury, w której prawo do obrony nie było przestrzegane, co spowodowało również naruszenie prawa do skutecznej o[ch]rony sądowej (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 352). Z powyższych rozważań wynika, że zarzuty podnoszone przez skarżącego w replice (zob. pkt 67 powyżej) i w uwagach złożonych w sekretariacie Sądu w dniu 31 października 2008 r. (zob. pkt 69 powyżej) na poparcie żądania stwierdzenia nieważności zaskarżonego rozporządzenia, a dotyczące naruszenia jego prawa do obrony, w szczególności zasad postępowania dowodowego, a także prawa do skutecznej [kontroli] sądowej, są uzasadnione (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 353). Po drugie, w odniesieniu do zakresu, skutków i ewentualnego uzasadnienia ograniczenia korzystania z prawa własności wynikającego ze środków ograniczających przewidzianych zaskarżonym rozporządzeniem należy dodać, że rzeczone rozporządzenie, w zakresie dotyczącym skarżącego, zostało wydane bez zapewnienia jakiejkolwiek gwarancji umożliwiającej mu przedstawienie swojej sprawy właściwym organom, i to w sytuacji, w której ograniczenie jego praw własności — zważywszy na ogólny zasięg i rzeczywisty czas trwania środków ograniczających, którym został poddany — należy uważać za daleko idące (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 369). W związku z tym należy stwierdzić, że w okolicznościach niniejszej sprawy zastosowanie wobec skarżącego środków ograniczających, o których mowa w zaskarżonym rozporządzeniu, w związku z umieszczeniem jego nazwiska w wykazie z załącznika I do tego rozporządzenia stanowi nieuzasadnione ograniczenie jego prawa własności (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 370). W związku z tym w zakresie, w jakim niektóre zarzuty podnoszone przez skarżącego w replice (zob. pkt 63–66 powyżej) na poparcie żądania stwierdzenia nieważności zaskarżonego rozporządzenia można uznać za dotyczące naruszenia prawa podstawowego do poszanowania własności, są one również uzasadnione (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 371). Z ogółu powyższych rozważań wynika, że należy stwierdzić nieważność zaskarżonego rozporządzenia w zakresie dotyczącym skarżącego. W okolicznościach niniejszej sprawy nie ma potrzeby uwzględniać wniosku przedstawionego na rozprawie przez Radę i interwenienta zmierzającego do tego, żeby skutki zaskarżonego rozporządzenia zostały utrzymane w mocy jeszcze przez krótki czas na podstawie art. 231 WE. Czas, który upłynął już od ogłoszenia wyroku Trybunału w sprawie Kadi w dniu 3 września 2008 r., znacząco wykracza poza maksymalny okres trzech miesięcy liczony od dnia ogłoszenia tego wyroku, który został uznany przez Trybunał za rozsądny na potrzeby naprawienia przez Radę stwierdzonego w danym przypadku naruszenia, uwzględniając jednocześnie znaczący wpływ rozpatrywanych środków ograniczających na prawa i wolności zainteresowanych (zob. podobnie wyrok Trybunału w sprawie Kadi, pkt 375, 376). O ile prawdą jest, że termin ten został ustalony jedynie poprzez odniesienie do przypadku dwóch osób, których dotyczy spór zakończony wyrokiem Trybunału w sprawach Kadi, tj. M. Kadi i Al Barakaat International Foundation, o tyle jednak Rada nie mogła nie uznać, że porównywalny pod każdym względem przypadek skarżącego (zob. pkt 82 powyżej) należało koniecznie potraktować w ten sam sposób. Ponadto instytucje będące stronami w niniejszym postępowaniu potwierdziły, że podjęły działania, w szczególności w ramach Komitetu ds. Sankcji, od razu po ogłoszeniu wspomnianego wyroku, mając na celu dostosowanie całości procedur wspólnotowych zamrażania funduszy do zasad przedstawionych w tym wyroku (zob. pkt 72, 73 powyżej). Ponadto zgodnie z art. 60 akapit drugi statutu Trybunału Sprawiedliwości, którego zastosowania, na zasadzie odstępstwa od art. 244 WE, w tym przypadku żadna ze stron zapytana o to na rozprawie nie zakwestionowała, orzeczenia Sądu, w których zostaje stwierdzona nieważność rozporządzenia, stają się skuteczne z dniem upływu terminu na wniesienie odwołania, o którym mowa w art. 56 akapit pierwszy tego statutu lub jeżeli odwołanie zostało wniesione w tym terminie — z dniem jego oddalenia. Oprócz czasu, który upłynął od ogłoszenia wyroku Trybunału w sprawie Kadi, Rada dysponuje także terminem dwóch miesięcy przedłużonym o termin dziesięciu dni uwzględniający odległość, licząc od dnia poinformowania o niniejszym wyroku, w celu naprawienia stwierdzonych naruszeń poprzez przyjęcie, w razie potrzeby, nowego środka ograniczającego wobec skarżącego. Ta okoliczność odróżnia zatem omawiany spór od tego, który zakończył się wyrokiem Trybunału w sprawie Kadi, uprawomocnionym na mocy art. 244 WE. W tych okolicznościach ryzyko poważnego i nieodwracalnego naruszenia skuteczności środków ograniczających nałożonych zaskarżonym rozporządzeniem, które Wspólnota ma obowiązek wprowadzać w życie i na które Trybunał powołał się w wyroku w sprawie Kadi (pkt 373) nie wydaje się być w niniejszym przypadku, uwzględniając znaczący wpływ tych środków na prawa i wolności skarżącego, wystarczająco wysokie, aby uzasadnić utrzymanie w mocy skutków tego rozporządzenia w czasie przekraczającym termin wskazany w art. 60 statutu Trybunału. W przedmiocie kosztów Zgodnie z art. 87 § 2 regulaminu Sądu kosztami zostaje obciążona, na żądanie strony przeciwnej, strona przegrywająca sprawę. Zgodnie z art. 87 § 4 akapit pierwszy tego regulaminu państwa członkowskie i instytucje, które przystąpiły do sprawy w charakterze interwenienta, pokrywają własne koszty. Zgodnie z art. 87 § 6 regulaminu w przypadku umorzenia postępowania rozstrzygnięcie w przedmiocie kosztów zależy od uznania Sądu. W tym przypadku Rada przegrała sprawę, ponieważ zgodnie z żądaniem skarżącego należy stwierdzić nieważność rozporządzenia nr 881/2002 w zakresie dotyczącym jego osoby i nie ma potrzeby rozpatrywania skargi w sprawie pierwotnego żądania stwierdzenia nieważności rozporządzenia nr 467/2001 zmienionego rozporządzeniem nr 2062/2001, w szczególności w zakresie w jakim skierowane było ono przeciwko Komisji. Skarżący nie wniósł w pismach do Sądu o obciążenie Rady kosztami postępowania. Przedstawił on jednak w trakcie rozprawy wniosek w tym przedmiocie. W tym względzie z utrwalonego orzecznictwa wynika, że okoliczność, iż strona wygrywająca sprawę zgłosiła takie żądanie dopiero na rozprawie, nie stoi na przeszkodzie uwzględnieniu jej wniosku [wyrok Sądu z dnia 16 grudnia 2008 r. w sprawach połączonych T-225/06, T-255/06, T-257/06 i T-309/0616 Budějovický Budvar przeciwko OHIM — Anheuser-Busch (BUD), Zb.Orz. s. II-3555 , pkt 206 i przytoczone tam orzecznictwo]. W tych okolicznościach oraz mając na uwadze zmianę przedmiotu sporu, a także status proceduralny Komisji (zob. pkt 56–58 powyżej), słuszne będzie zastosowane wskazanych przepisów w ten sposób, że Rada oprócz kosztów własnych pokryje koszty poniesione przez skarżącego, natomiast Zjednoczone Królestwo i Komisja pokryją własne koszty. Zgodnie z art. 97 § 3 regulaminu, w związku z tym że skarżącemu została przyznana pomoc w zakresie kosztów postępowania, a Sąd obciążył Radę poniesionymi przez niego kosztami, Rada zostaje zobowiązana do zwrotu do kasy Sądu kwot wypłaconych tym tytułem. Z powyższych względów SĄD (siódma izba) orzeka, co następuje: 1) Nie ma potrzeby orzekania w przedmiocie żądania stwierdzenia nieważności rozporządzenia Rady (WE) nr 467/2001 z dnia 6 marca 2001 r. zakazującego wywozu niektórych towarów i usług do Afganistanu, wzmacniającego zakaz lotów i rozszerzającego zamrożenie funduszy i innych środków finansowych w odniesieniu do talibów w Afganistanie i uchylającego rozporządzenie (WE) nr 337/2000 oraz rozporządzenia Komisji (WE) nr 2062/2001 z dnia 19 października 2001 r. zmieniającego po raz trzeci rozporządzenie nr 467/2001. 2) Stwierdzona zostaje nieważność rozporządzenia Rady (WE) nr 881/2002 z dnia 27 maja 2002 r. wprowadzającego niektóre szczególne środki ograniczające skierowane przeciwko niektórym osobom i podmiotom związanym z Osamą bin Ladenem, siecią Al-Kaida i talibami i uchylającego rozporządzenie Rady nr 467/2001 w zakresie dotyczącym Omara Mohammeda Othmana. 3) Rada Unii Europejskiej zostaje obciążona, poza własnymi kosztami, również kosztami poniesionymi przez O.M. Othmana, a także dokona zwrotu kwot wypłaconych z kasy Sądu tytułem pomocy w zakresie kosztów postępowania. 4) Komisja Wspólnot Europejskich oraz Zjednoczone Królestwo Wielkiej Brytanii i Irlandii Północnej ponoszą własne koszty. Forwood Šváby Moavero Milanesi Wyrok ogłoszono na posiedzeniu jawnym w Luksemburgu w dniu 11 czerwca 2009 r. Podpisy ( *1 ) Język postępowania: angielski.

62006FJ0134

pt

Funcionários – Pensões – Coeficiente de correcção (Estatuto dos Funcionários, artigo 82.°) A noção de residência, na acepção do artigo 82.° do antigo Estatuto, que prevê a aplicação às pensões do coeficiente corrector fixado para o país no qual o titular da pensão prove ter estabelecido a sua residência, visa o local onde o antigo funcionário efectivamente estabeleceu o centro dos seus interesses, ou seja, o local onde o interessado fixou, com vontade de lhe conferir um carácter estável, o centro permanente ou habitual dos seus interesses e no qual é suposto apresentar as suas despesas. Por outro lado, o conceito de residência implica, independentemente do dado meramente quantitativo do tempo passado pela pessoa no território de um ou outro país e além do facto físico de estar em determinado lugar, a intenção de conferir a esse facto a continuidade resultante de um hábito de vida e do desenvolvimento de relações sociais normais. Este conceito de residência é específico da função pública comunitária e não coincide necessariamente com as acepções nacionais do mesmo termo. (cf. n. os 69 e 86) Ver: Tribunal de Primeira Instância: 4 de Junho de 2003, Del Vaglio/Comissão, T‑124/01 e T‑320/01, ColectFP, pp. I‑A‑157 e II‑767, n. os 70 e jurisprudência referida, 71 e jurisprudência referida e 72; 12 de Setembro de 2005, Dionyssopoulou/Conselho, T‑320/04, não publicado na Colectânea, n.° 39; 27 de Setembro de 2006, Kontouli/Conselho, T‑416/04, ColectFP, pp. I‑A‑2‑181 e II‑A‑2‑897, n.° 71

62009CJ0160

sk

Návrh na začatie prejudiciálneho konania sa týka výkladu doložky najvyšších výhod uvedenej v článku 4 Dohody o spolupráci medzi Európskym hospodárskym spoločenstvom na jednej strane a Kartagenskou zmluvou a jej zmluvnými stranami – Bolíviou, Kolumbiou, Ekvádorom, Peru a Venezuelou – na druhej strane (ďalej len „dohoda o spolupráci“) prijatej nariadením Rady (EHS) č. 1591/84 zo 4. júna 1984 (Ú. v. ES L 153, s. 1; Mim. vyd. 11/015, s. 162). Tento návrh bol podaný v rámci sporu medzi Ioannis Katsivardas – Nikolaos Tsitsikas OE (ďalej len „Katsivardas“), spoločnosti založenej podľa gréckeho práva, a Ypourgos Oikonomikon (ministerstvo financií), ktorého predmetom bolo vrátenie sumy zaplatenej podnikom Katsivardas v súlade s colným vybavením zásielky banánov dovezených z Ekvádoru v roku 1993 ako spotrebnej dane z banánov zavedenej v tom čase gréckou právnou úpravou. Právny rámec Medzinárodné dohovory Všeobecná dohoda o clách a obchode Všeobecná dohoda o clách a obchode z roku 1994 (ďalej len „GATT z roku 1994“), ktorá sa nachádza v prílohe 1A dohody o založení Svetovej obchodnej organizácie, bola schválená rozhodnutím Rady 94/800/EHS z 22. decembra 1994 týkajúcim sa uzavretia dohôd v mene Európskeho spoločenstva, pokiaľ ide o záležitosti v rámci jeho kompetencie, ku ktorým sa dospelo na Uruguajskom kole multilaterálnych rokovaní (1986 – 1994) (Ú. v. ES L 336, s. 1; Mim. vyd. 11/021, s. 80). Článok 1 písm. a) GATT z roku 1994 stanovuje, že zahŕňa ustanovenia Všeobecnej dohody o clách a obchode z roku 1947 (ďalej len „GATT z roku 1947“), upravené, zmenené alebo doplnené ustanoveniami právnych aktov, ktoré nadobudli platnosť pred nadobudnutím platnosti dohody o založení Svetovej obchodnej organizácie. Medzi ustanoveniami GATT z roku 1947, ktoré boli prebraté do GATT z roku 1994, sa v článku 1 ods. 1 nachádza doložka najvyšších výhod, ktorá stanovuje: „Všetky výhody, prednosti, výsady alebo oslobodenia poskytnuté ktoroukoľvek zmluvnou stranou akémukoľvek výrobku pochádzajúcemu alebo určenému pre akúkoľvek inú krajinu, sa budú bezodkladne a bezpodmienečne vzťahovať na každý podobný výrobok pochádzajúci z územia alebo určený pre územia všetkých ostatných zmluvných strán. Toto ustanovenie sa týka cla a poplatkov akéhokoľvek druhu, vyberaných pri dovoze alebo vývoze, alebo súvisiacich s dovozom alebo vývozom, ako aj tých, ktoré sa týkajú medzinárodných prevodov finančných prostriedkov pri platbe za dovoz alebo vývoz, spôsob výberu tohto cla alebo poplatkov, všetkých predpisov a formalít vzťahujúcich sa na dovozy alebo vývozy, ako aj všetkých skutočností, ktoré sú uvedené v odsekoch 2 a 4 článku III.“ [ neoficiálny preklad ] Článok III ods. 2 GATT z roku 1947 sa týka daní a iných vnútroštátnych zdanení a odsek 4 uvedeného článku odkazuje na zákony, vyhlášky či predpisy týkajúce sa predaja, dania do predaja, kúpy, dopravy, distribúcie a používania tovarov. Dohoda o spolupráci Podľa článku 1 dohody o spolupráci, ktorej text je neoddeliteľnou súčasťou nariadenia č. 1591/84, ktorým bola schválená, táto dohoda stanovuje, že „na základe spoločného záujmu a v súlade s dlhodobými hospodárskymi cieľmi sa zmluvné strany zaväzujú podporovať v rámci svojich kompetencií najširšiu možnú hospodársku spoluprácu bez toho, aby sa niektorá oblasť vopred vylúčila, pri zohľadnení rozdielnej úrovne svojho rozvoja“. To isté ustanovenie spresňuje, že cieľom tejto spolupráce je „všeobecne prispievať k rozvoju hospodárstiev zmluvných strán a zvyšovať ich životnú úroveň“. Článok 4 tejto dohody stanovuje: „Udelenie doložky najvyšších výhod 1.      Zmluvné strany si vzhľadom na dovezený alebo vyvezený tovar navzájom udelia doložku najvyšších výhod týkajúcu sa: –        ciel a poplatkov všetkých druhov vrátane postupov pre výber takýchto ciel a poplatkov, –        nariadení týkajúcich sa colného konania, tranzitu, skladovania alebo prekládky, –        priamych alebo nepriamych daní a iných vnútorných poplatkov, –        nariadení týkajúcich sa platieb vrátane prideľovania zahraničnej meny a transferu takýchto platieb, –        nariadení týkajúcich sa predaja, nákupu, dopravy, distribúcie a používania tovaru na vnútornom trhu. 2.      Odsek 1 sa neuplatňuje na: a)      výhody priznané susedným krajinám na zjednodušenie obchodovania v pohraničnej oblasti; b)      výhody priznané s cieľom založiť colnú úniu alebo zónu voľného obchodu, alebo ktoré takáto colná únia alebo zóna voľného obchodu vyžaduje, vrátane výhod dohodnutých v zmysle regionálnej hospodárskej integrácie v Latinskej Amerike; c)      výhody priznané konkrétnym krajinám v súlade s [GATT z roku 1947]; d)      výhody, ktoré členské štáty Kartagenskej dohody priznávajú určitým krajinám v súlade s protokolom o obchodných rokovaniach medzi rozvojovými krajinami v zmysle [GATT z roku 1947]. 3.      Tento článok sa uplatňuje bez toho, aby boli dotknuté práva a povinnosti vyplývajúce [z GATT z roku 1947].“ Článok 5 dohody o spolupráci, ktorý sa týka Spoločného výboru pre spoluprácu, stanovuje vo svojom odseku 2, že mu okrem iného prináleží odporúčať riešenia pre rozpory, ktoré môžu vzniknúť medzi zmluvnými stranami vzhľadom na výklad a realizáciu uvedenej dohody. Príloha II dohody o spolupráci nazvaná „Deklarácia k obchodnej spolupráci“ znie: „Na základe obchodnej spolupráce uvedenej v tejto dohode zmluvné strany vyhlasujú, že sú pripravené preskúmať v rámci Spoločného výboru a v zmysle príslušných hospodárskych politík všetky konkrétne problémy, ktoré môžu vzniknúť v oblasti obchodu.“ Rámcová dohoda o spolupráci Rámcová dohoda o spolupráci medzi Európskym hospodárskym spoločenstvom a členskými krajinami Kartagenskej dohody, a to Bolívijskou republikou, Kolumbijskou republikou, Ekvádorskou republikou, Republikou Peru a Venezuelskou republikou (ďalej len „rámcová dohoda o spolupráci“), bola schválená v mene Spoločenstva rozhodnutím 98/278/ES Rady zo 7. apríla 1998 (Ú. v. ES L 127, s. 10; Mim. vyd. 11/028 s. 230). Podľa článku 2 rámcovej dohody o spolupráci sa zmluvné strany zaväzujú rozvíjať vzťahy medzi sebou podporovaním najmä rozvoja spolupráce jeho rozšírením na ďalšie oblasti. Článok 4 tohto aktu stanovuje: „Zmluvné strany si týmto poskytujú doložku najvyšších výhod v obchode v súlade [s GATT z roku 1994]. Obidve strany opätovne potvrdzujú svoju vôľu vykonávať vzájomný obchod v súlade s touto dohodou.“ Článok 33 ods. 2 uvedenej rámcovej dohody stanovuje, že jej ustanovenia nahrádzajú ustanovenia predchádzajúcich dohôd uzatvorených medzi Spoločenstvom a krajinami Andského paktu, ktorých ustanovenia sú buď nezlučiteľné, alebo identické s ustanoveniami tejto dohody. Štvrtý dohovor AKT‑EHS Štvrtý dohovor AKT‑EHS podpísaný v Lomé 15. decembra 1989 bol schválený v mene Spoločenstva rozhodnutím Rady a Komisie 91/400/ESUO z 25. februára 1991 [ neoficiálny preklad ] (Ú. v. ES L 229, s. 1). Článok 1 protokolu č. 5 o banánoch pripojený k tomuto dohovoru znie: „Pre svoje vývozy banánov na trhy Spoločenstva, žiadny [z afrických, karibských a tichomorských štátov, ktoré uzavreli uvedený dohovor (ďalej len štáty ‚AKT‘)] nemá, čo sa týka prístupu na tradičné trhy štátov Spoločenstva a výhod na týchto trhoch, nevýhodnejšie postavenie, ako to, ktoré mal predtým, alebo ktoré má v súčasnosti.“ [ neoficiálny preklad ] Vnútroštátne právo Článok 7 zákona č. 1798/1988 v znení zákona č. 1914/1990 stanovoval, že od 1. júla 1988 sa bude uplatňovať spotrebná daň vo výške 150 GRD na kilogram banánov dovezených z cudziny a v niektorých prípadoch na banány vypestované v Grécku. Táto daň bola neskôr zvýšená a potom znížená, až bola napokon v roku 1998 zrušená. Spor vo veci samej a prejudiciálna otázka V júly 1993, po preclení zásielky banánov dovezených priamo z Ekvádoru, boli podniku Katsivardas vyrubené clá a iné dane v celkovej sume 6 785 565 GRD (19 913,61 eura), ktoré zaplatil s výhradou vzťahujúcou sa na sumu 4 986 100 GRD zaplatených ako clo. Katsivardas následne požiadal o vrátenie uvedenej sumy a dane z pridanej hodnoty prináležiacej k tejto sume, ktoré boli podľa jeho tvrdenia zaplatené bez právneho dôvodu. Keďže uvedenú žiadosť o vrátenie príslušný colný orgán zamietol, podnik Katsivardas sa obrátil na Dioikitiko Protodikeio Athinon (správny súd v Aténach), ktorý vyhovel jeho žalobe v rozsahu týkajúcom sa zrušenia predmetného platobného výmeru a žiadosti o vrátenie. Vzhľadom na to, že odvolací súd toto rozhodnutie zmenil, Katsivardas podal dovolanie na Symvoulio tis Epikrateias (Štátna rada). Symvoulio tis Epikrateias sa v rozpore s názorom žalobcu vo veci samej domnieva, že spornú spotrebnú daň je v zmysle článku 95 Zmluvy EHS (zmenený na článok 95 Zmluvy ES, teraz článok 90 ES) potrebné považovať za vnútroštátnu daň, a nie poplatok s rovnakým účinkom ako clo v zmysle článkov 9 a 12 Zmluvy EHS (zmenené, v uvedenom poradí, na články 9 a 12 Zmluvy ES, teraz články 23 ES a 25 ES). Takéto vnútroštátne zdanenie sa môže legálne uplatniť na banány dovážané priamo z tretích krajín, ak menej výhodné daňové zaobchádzanie nebolo vylúčené osobitnými ustanoveniami obchodných dohôd medzi Spoločenstvom a tretími štátmi, akým je článok 4 dohody o spolupráci. Vnútroštátny súd poukazuje okrem toho na rozsudok z 12. decembra 1995, Chiquita Italia (C‑469/93, Zb. s. I‑4533), podľa ktorého protokol č. 5 o banánoch pripojený k štvrtému dohovoru AKT‑EHS obsahuje ustanovenie, ktorého cieľom je zaručiť prístup banánov pochádzajúcich z krajín AKT na ich tradičné trhy za podmienok, ktoré nie sú menej výhodné ako podmienky platné 1. apríla 1976, keď nadobudlo účinnosť podobné ustanovenie uvedené v bode 1 protokolu č. 6 týkajúceho sa banánov, pripojeného k dohovoru AKT‑EHS z Lomé, podpísaného 28. februára 1975 (ďalej len „klauzula ‚standstill‘“). Z toho údajne vyplýva, že priznanie zaobchádzania v súlade s doložkou najvyšších výhod štátom Kartagenskej dohody vedie aj k tomu, že banány dovezené z týchto krajín sú postavené na roveň banánom pochádzajúcim zo štátov AKT. Možnosť vnútroštátneho súdu posúdiť zákonnosť spotrebnej dane, ako je tá vo veci samej, závisí teda od otázky, či dohoda o spolupráci, a najmä jej článok 4 priznáva práva, ktoré si môžu jednotlivci priamo uplatniť pred vnútroštátnymi súdmi členských štátov, takže by sa podnik Katsivardas mohol odvolávať na tento článok v spojení s klauzulou „standstill“ proti uplatneniu spotrebnej dane spornej vo veci samej. Vnútroštátny súd konštatoval, že Súdny dvor vo svojom rozsudku z 1. marca 2005, Van Parys (C‑377/02, Zb. s. I‑1465), vyhlásil, že také práva nie je možné vyvodiť z doložky najvyšších výhod uvedenej v rámcovej dohode o spolupráci, uzavretej neskôr s členskými štátmi Kartagenskej dohody, a že výhody vyplývajúce z dohovorov AKT‑EHS sa týkajú len „tradičných“ banánov AKT, t. j. banánov pochádzajúcich zo štátov AKT len do maximálnej výšky ročného množstva dovezeného vždy k 1. aprílu 1976, takže sa nemožno domnievať, že by sa tieto výhody mohli vzťahovať na banány pochádzajúce z iných krajín. Vzhľadom na to, že Súdny dvor nikdy nerozhodol o dohode o spolupráci, Symvoulio tis Epikrateias rozhodol prerušiť konanie a položiť Súdnemu dvoru túto prejudiciálnu otázku: „Je jednotlivec (subjekt [dovážajúci v rámci svojej činnosti] banány z Ekvádoru), ktorý žiada vrátenie vnútroštátnej spotrebnej dane, ktorú pokladá za zaplatenú bez právneho dôvodu, oprávnený domáhať sa pred vnútroštátnym súdom nezlučiteľnosti vnútroštátneho daňového ustanovenia (článku 7 zákona č. 1798/1988 v znení článku 10 zákona č. 1914/1990) s článkom 4 dohody [o spolupráci]?“ O prejudiciálnej otázke O prípustnosti Grécka vláda spochybnila prípustnosť prejudiciálnej otázky z dôvodu, že jednak jej predmetom nie je výklad ustanovenia práva Spoločenstva, ale to, v akej miere sa jednotlivec môže odvolávať na rozpor medzi ustanoveniami vnútroštátneho práva s aktom Spoločenstva, a jednak nespresňuje, ktoré ustanovenie je potrebné vyložiť. V tejto súvislosti je potrebné pripomenúť, že hoci Súdny dvor nie je v zmysle článku 234 ES príslušný na to, aby na konkrétny spor uplatnil pravidlo Spoločenstva, a teda s ohľadom na toto pravidlo určil ustanovenie vnútroštátneho práva, môže v rámci súdnej spolupráce stanovenej v tomto článku, na základe skutočností uvedených v spise, poskytnúť vnútroštátnemu súdu výklad práva Spoločenstva, ktorý mu môže byť užitočný pri posudzovaní účinkov uvedeného ustanovenia (rozsudok z 11. septembra 2003, Anomar a i., C‑6/01, Zb. s. I‑8621, bod 37 a citovaná judikatúra). Prejudiciálna otázka položená v rámci tohto konania, ktorá sa týka možnosti jednotlivca dovolávať sa pred vnútroštátnym súdom doložky najvyšších výhod uvedenej v článku 4 dohody o spolupráci, aby tak namietal proti uplatneniu vnútroštátneho daňového ustanovenia, sa však týka toho, či môže mať táto doložka priamy účinok s ohľadom na jednotlivca, a teda sa týka výkladu tejto doložky. Uvedená doložka sa nachádza v dohode o spolupráci, ktorá bola schválená v mene Spoločenstva nariadením č. 1591/84, a predstavuje z pohľadu ustálenej judikatúry akt prijatý inštitúciami Spoločenstva, ktorý prináleží Súdnemu dvoru vykladať v rámci prejudiciálneho konania (pozri v tomto zmysle rozsudky z 30. apríla 1974, Haegeman, 181/73, Zb. s. 449, body 4 až 6; zo 16. júna 1998, Racke, C‑162/96, Zb. s. I‑3655, bod 41, a z 22. októbra 2009, Bogiatzi, C‑301/08, Zb. s. I‑10185, bod 23). Navyše podľa ustálenej judikatúry pri otázkach týkajúcich sa výkladu práva Spoločenstva položených vnútroštátnym súdom v rámci právnej úpravy a skutkových okolností, ktoré tento súd vymedzí na vlastnú zodpovednosť a ktorých správnosť Súdnemu dvoru neprináleží preverovať, platí prezumpcia relevantnosti. Zamietnutie návrhu vnútroštátneho súdu na začatie prejudiciálneho konania Súdnym dvorom je možné len vtedy, ak je zjavné, že požadovaný výklad práva Spoločenstva nemá žiadnu súvislosť s existenciou alebo predmetom sporu vo veci samej, pokiaľ ide o hypotetický problém, alebo ak Súdny dvor nedisponuje skutkovými a právnymi podkladmi potrebnými na užitočnú odpoveď na otázky, ktoré sa mu položili (rozsudok zo 16. decembra 2008, Cartesio, C‑210/06, Zb. s. I‑9641, bod 67 a citovaná judikatúra). V tomto prípade odpoveď na otázku položenú vnútroštátnym súdom, či sa jednotlivec, akým je podnik Katsivardas, môže dovolávať pred vnútroštátnymi súdmi článku 4 dohody o spolupráci, určí, či sa žalobca vo veci samej môže užitočne odvolávať na klauzulu „standstill“, na ktorej sa zakladá ním predložené tvrdenie vo veci samej týkajúce sa protiprávnosti spotrebnej dane z banánov, ktorá je upravená vnútroštátnou právnou úpravou. Preto nie je zjavné, že by požadovaný výklad práva Spoločenstva nemal pre vnútroštátny súd žiadnu užitočnosť. Z uvedeného vyplýva, že prejudiciálna otázka je prípustná. O veci samej Svojou otázkou sa vnútroštátny súd v podstate pýta, či sa jednotlivec môže priamo dovolávať článku 4 dohody o spolupráci v rámci sporu pred vnútroštátnymi súdmi členského štátu. V tejto súvislosti treba najskôr pripomenúť, že v súlade so zásadami medzinárodného práva, inštitúcie Európskej únie, ktoré majú právomoc vyjednávať a uzatvoriť takú dohodu, môžu s tretími štátmi dohodnúť účinky ustanovení tejto dohody vo vnútroštátnych právnych poriadkoch zmluvných strán. V prípade, že táto otázka nie je v danej dohode výslovne upravená, prináleží príslušným súdom, a predovšetkým Súdnemu dvoru, aby v rámci svojej právomoci, ktorá mu je zverená Zmluvou FEÚ, rozhodol o tejto otázke rovnako ako o akejkoľvek inej otázke výkladu týkajúcej sa uplatňovania zmluvy v Únii (pozri rozsudky z 26. októbra 1982, Kupferberg, 104/81, Zb. s. 3641, bod 17; z 23. novembra 1999, Portugalsko/Rada, C‑149/96, Zb. s. I‑8395, bod 34, a z 9. septembra 2008, FIAMM a FIAMM Technologies/Rada a Komisia, C‑120/06 P a C‑121/06 P, Zb. s. I‑6513, bod 108). Je tiež potrebné pripomenúť, že z ustálenej judikatúry Súdneho dvora vyplýva, že preskúmanie priameho účinku ustanovení, ktoré sú uvedené v dohode uzavretej Úniou s tretími štátmi, vždy zahŕňa posúdenie ducha, systematiky a znenia danej dohody (pozri rozsudok Chiquita Italia, už citovaný, bod 25 a citovanú judikatúru). Naopak, ako Európska komisia uviedla na pojednávaní, povaha právneho aktu, ktorým sa predmetná medzinárodná dohoda schvaľuje, nie je v rámci takého preskúmania relevantná. Ako totiž vyplýva z rozsudku z 30. septembra 1987, Demirel (12/86, Zb. s. 3719, bod 25), okolnosť, že ustanovenie medzinárodnej dohody bolo schválené prostredníctvom rozhodnutia či nariadenia, nemôže mať vplyv na uznanie priameho účinku takého ustanovenia. Preto je potrebné zamietnuť tvrdenie podniku Katsivardas predložené na podporu tvrdenia o priamom účinku doložky najvyšších výhod uvedenej v dohode o spolupráci, ktoré založil na schválení dohody o spolupráci nariadením, na rozdiel od rámcovej dohody o spolupráci, ktorá bola schválená rozhodnutím. Pokiaľ ide o článok 4 dohody o spolupráci, v rozpore s tvrdením talianskej vlády, skutočnosť, že tento článok je uvedený v dohode o spolupráci, v zásade nevylučuje, aby sa ho jednotlivec mohol dovolávať. Z ustálenej judikatúry totiž vyplýva, že okolnosť, že cieľom takej dohody je najmä podporovať hospodársky rozvoj zmluvných tretích štátov a obmedzuje sa len na zavedenie spolupráce medzi stranami bez toho, aby smerovala k pridruženiu alebo budúcemu pristúpeniu týchto štátov k Únii, nemôže vylúčiť priamy účinok niektorých jej ustanovení (pozri analogicky rozsudky z 5. februára 1976, Conceria Bresciani, 87/75, Zb. s. 129, bod 23; Kupferberg, už citovaný, bod 22, a z 31. januára 1991, Kziber, C‑18/90, Zb. s. I‑199, bod 21). V bode 58 už citovaného rozsudku Van Parys Súdny dvor však pri odpovedaní na otázku vzťahujúcu sa na výklad doložky najvyšších výhod uvedenú v rámcovej dohode o spolupráci, ktorá nahradila dohodu o spolupráci, rozhodol, že uvedenej doložky sa jednotlivec nemôže dovolávať pred súdmi členského štátu. Tento výklad nebol spochybnený žiadnym z účastníkov konania, ktorí predložili Súdnemu dvoru pripomienky v prejednávanom prípade. Treba teda preskúmať, či existujú skutočnosti, na základe ktorých by bolo možné sa odchýliť od tohto záveru týkajúceho sa výkladu doložky najvyšších výhod uvedenej v rámcovej dohode o spolupráci, keď ide o výklad doložky najvyšších výhod stanovenej v dohode o spolupráci. Isteže, doložka najvyšších výhod, ktorá je uvedená jednak v rámcovej dohode o spolupráci a jednak v dohode o spolupráci, má rozdielne znenie. Rozdielne znenie uvedenej doložky však možno považovať za dôvod, pre ktorý by jej bolo potrebné dať iný výklad, pokiaľ ide o jej prípadný priamy účinok, len v prípade, že by všeobecná systematika dohôd a ich cieľ svedčili o vôli zmluvných strán zbaviť článok 4 rámcovej dohody o spolupráci touto rozdielnou úpravou priameho účinku, ktorý bol už predtým priznaný článkom 4 dohody o spolupráci. Rámcová dohoda o spolupráci a predovšetkým jej článok 4 nemajú črty, na základe ktorých by bolo možné sa domnievať, že by zmluvným stranám priznávali nevýhodnejšie postavenie v porovnaní s tým, ktoré mali podľa dohody o spolupráci, najmä čo sa týka klauzuly o doložke najvyšších výhod. Práve naopak, pokiaľ ide predovšetkým o povahu a predmet rámcovej dohody o spolupráci, treba konštatovať, že cieľom tejto dohody je obnoviť a prehĺbiť vzájomné záväzky, ktoré na seba prebrali zmluvné strany v rámci dohody o spolupráci. Keďže obe dohody boli uzavreté medzi tými istými stranami a keďže sú uplatňované v rámci toho istého inštitucionálneho rámca, lebo podľa článku 32 ods. 1 rámcovej dohody o spolupráci boli zachované Spoločný výbor a podvýbory stanovené dohodou o spolupráci, rámcová dohoda o spolupráci stanovuje širšiu spoluprácu, pokiaľ ide o počet dotknutých oblastí a hlbšiu spoluprácu, čo sa týka plánovaných špecifických akcií. Okrem toho zmena názvu dohody o spolupráci na rámcovú dohodu o spolupráci vyplýva podľa článku 39 ods. 1 rámcovej dohody z vôle zmluvných strán otvoriť si možnosť rozšíriť rámcovú dohodu odvetvovými dohodami alebo dohodami týkajúcimi sa špecifických činností a nie vôle prevziať na seba záväzky menšieho rozsahu. Z porovnania týchto dvoch dohôd teda vyplýva postupné posilnenie intenzity spolupráce, na ktorú sa strany zaviazali. Okrem toho Komisia pripomína, že v čase prijatia článku 4 dohody o spolupráci neboli ešte všetky členské krajiny Kartagenskej dohody zmluvnými stranami GATT z roku 1947. Ako Súdny dvor uviedol v bode 57 už citovaného rozsudku Van Parys v súvislosti s rámcovou dohodou o spolupráci, cieľom strán tejto rámcovej dohody bolo rozšíriť uplatňovanie systému zavedeného v rámci GATT z roku 1994 na členské krajiny Kartagenskej dohody, aby mali prospech z doložky najvyšších výhod uvedenej v článku 1 ods. 1 GATT bez toho, aby sa zmenil jej rozsah. Rovnaká úvaha platí aj na dohodu o spolupráci, pričom znenie článku 4 tejto dohody zjavne nesvedčí o vôli zmluvných strán priznať trom členským krajinám Kartagenskej dohody, ktoré ešte neboli členmi GATT z roku 1947, širšie obchodné výhody ako tie, ktoré zmluvné strany priznávajú svojim partnerom v rámci GATT. Z toho vyplýva, že rozhodnutie Súdneho dvora v už citovanom rozsudku Van Parys o neexistencii priameho účinku doložky najvyšších výhod uvedenej v rámcovej dohode o spolupráci sa uplatní aj s ohľadom na článok 4 dohody o spolupráci. Vzhľadom na uvedené treba na položenú otázku odpovedať, že článok 4 dohody o spolupráci schválenej nariadením č. 1591/84 nepriznáva jednotlivcom práva, ktorých by sa mohli dovolávať pred súdmi členského štátu. O trovách Vzhľadom na to, že konanie pred Súdnym dvorom má vo vzťahu k účastníkom konania vo veci samej incidenčný charakter a bolo začaté v súvislosti s prekážkou postupu v konaní pred vnútroštátnym súdom, o trovách konania rozhodne tento vnútroštátny súd. Iné trovy konania, ktoré vznikli v súvislosti s predložením pripomienok Súdnemu dvoru a nie sú trovami uvedených účastníkov konania, nemôžu byť nahradené. Z týchto dôvodov Súdny dvor (tretia komora) rozhodol takto: Článok 4 Dohody o spolupráci medzi Európskym hospodárskym spoločenstvom na jednej strane a Kartagenskou zmluvou a jej zmluvnými stranami – Bolíviou, Kolumbiou, Ekvádorom, Peru a Venezuelou, prijatej nariadením Rady (EHS) č. 1591/84 zo 4. júna 1984, nepriznáva jednotlivcom práva, ktorých by sa mohli dovolávať pred súdmi členského štátu. Podpisy * Jazyk konania: gréčtina.

62006TJ0263

nl

Verzoek tot nietigverklaring van beschikking 2006/554/EG van de Commissie van 27 juli 2006 houdende onttrekking aan communautaire financiering van bepaalde uitgaven die de lidstaten voor het Europees Oriëntatie- en Garantiefonds voor de Landbouw (EOGFL), afdeling Garantie, hebben verricht (PB L 218, blz. 12), voor zover daarbij bepaalde door Griekenland in de sector begeleidende maatregelen voor plattelandsontwikkeling verrichte uitgaven worden uitgesloten Dictum 1) Het beroep wordt verworpen. 2) De Helleense Republiek wordt verwezen in de kosten.

62005CJ0386

et

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( EÜT 2001, L 12, lk 1 ; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande tõlgendamist. Määrus nr 44/2001 Määruse nr 44/2001 põhjenduse 2 kohaselt „[on olulised] sätted, millega ühtlustataks eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsustataks vorminõudeid, et [nimetatud] määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne”. Määruse nr 44/2001 põhjenduse 11 kohaselt peavad „kohtualluvuse eeskirjad […] olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust”. Määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuse eeskirjad sisalduvad määruse II peatükis, mis hõlmab artikleid 2–31. Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõige 1, mis kuulub määruse II peatüki 1. jakku pealkirjaga „Üldsätted”, näeb ette: „Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.” Määruse nr 44/2001 samasse 1. jakku kuuluva artikli 3 lõige 1 sätestab: „Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.” Määruse nr 44/2001 II peatüki 2. jakku pealkirjaga „Kohtualluvus erandjuhtudel” kuuluva artikli 5 sõnastuse kohaselt: „Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata: 1) a) lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus; b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana: — müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, — teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada; c) kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a; […]”. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus Eelotsusetaotlus esitati Schwarzach’is (Austria) asutatud äriühingu Color Drack GmbH (edaspidi „Color Drack”) ja Nürnbergis (Saksamaa) asutatud äriühingu Lexx International Vertriebs GmbH (edaspidi „Lexx”) vahelise kohtuvaidluse raames, mis käsitles sellise müügilepingu täitmist, mille kohaselt Lexx kohustus kauba üle andma Color Dracki eri edasimüüjatele Austrias, eelkõige Color Dracki asukohas, ning Color Drack kohustus tasuma nimetatud kauba ostuhinna. Põhikohtuasi seondub eelkõige sellega, et Lexx ei täitnud temal lepingu alusel lasuvat kohustust müümata kaup tagasi võtta ja hüvitada Color Drackile selle ostuhind. Nende kohustuste täitmata jätmise tõttu esitas Color Drack 10. mail 2004. aastal rahalise nõude Lexxi vastu oma asukohajärgsele kohtule Bezirksgericht St Johann im Pongau (Austria). See kohus leidis, et tal on asja lahendamiseks määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande kohaselt territoriaalne pädevus. Lexxi poolt esitatud apellatsioonkaebuse alusel tühistas Landesgericht Salzburg (Austria) selle kohtuotsuse põhjendusel, et esimese astme kohtul ei olnud territoriaalset pädevust. Apellatsioonikohus leidis, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimeses taandes seoses kõigi müügilepingust tulenevate nõuetega ette nähtud ühteainsat seotuse kohta ei olnud kauba üleandmise kohtade paljususe korral võimalik kindlaks teha. Oberster Gerichtshof, kellele Color Drack Landesgericht Salzburgi otsuse edasi kaebas, leidis, et Austria esimese astme kohtu territoriaalse pädevuse küsimuse lahendamiseks on vaja tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet. Oberster Gerichtshof märgib, et see säte näeb seoses kõigi müügilepingust tulenevate nõuetega ette üheainsa seotuse koha – kauba üleandmise koha – ja et seda sätet, millega kehtestatakse üks kohtualluvust erandjuhtudel käsitlev eeskiri, tuleb põhimõtteliselt tõlgendada kitsalt. Neil asjaoludel on Oberster Gerichtshofil kahtlusi selles, kas esimese astme kohus on nimetatud sätte alusel pädev, sest käesolevas kohtuasjas ei antud kaupa üle mitte ainuüksi selle kohtu tööpiirkonnas, vaid liikmesriigi, mille kohtuga on tegu, eri kohtades. Seetõttu otsustas Oberster Gerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas määruse (EÜ) nr 44/2001 […] artikli 5 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et ühes liikmesriigis asuva vallasasjade müüja, kes vastavalt teises liikmesriigis asuva ostjaga sõlmitud kokkuleppele andis kauba üle ostja asukoha liikmesriigi eri kohtades, võib ostja kaevata seoses lepingust tuleneva nõudega, mis puudutab kõiki (osalisi) tarneid, ühe sellise (lepingu täitmise) koha kohtusse ostja valikul?” Eelotsuse küsimus Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimene taane on kohaldatav, kui müük eeldab kauba üleandmise kohtade paljusust ühes liikmesriigis; ja kui see on nii, siis kas juhul, kui hagi puudutab kõiki tarneid, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest. Esiteks tuleb täpsustada, et alljärgnev arutelu piirdub üksnes kauba üleandmise kohtade paljususe juhuga ühes liikmesriigis ja ei mõjuta vastust, mis tuleb anda juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega mitme liikmesriigi territooriumil. Alustuseks tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande sõnastus eraldi võetuna ei võimalda vastata esitatud küsimusele, kuna see säte ei viita sõnaselgelt küsimuses käsitletud juhule. Seetõttu tuleb määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet tõlgendada nimetatud määruse kujunemisloost, eesmärkidest ja ülesehitusest lähtudes (vt selle kohta 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-103/05: Reisch Montage, EKL 2006, lk I-6827 , punkt 29, ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-283/05: ASML, EKL 2006, lk I-12041 , punkt 22). Selles osas ilmneb määruse nr 44/2001 põhjendustest 2 ja 11, et määruse eesmärk on ühtlustada eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades hästi etteaimatavate kohtualluvuse eeskirjadega. Sellest tulenevalt on selle määruse eesmärk ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine, võimaldades samal ajal hagejal lihtsal moel kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, ja kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võib kaevata (vt eespool viidatud kohtuotsus Reisch Montage, punktid 24 ja 25). Määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuse eeskirjad lähtuvad seetõttu kostja elukohajärgse kohtu pädevuse põhimõttest, mis on sätestatud määruse artiklis 2 ja mida täiendab kohtualluvus erandjuhtudel (vt eespool viidatud kohtuotsus Reisch Montage, punkt 22). Seega on kostja elukohajärgse kohtu pädevuse põhimõtet määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 täiendatud eeskirjaga, mis käsitleb kohtualluvust erandjuhul lepingutega seotud asjades. Seda viimati nimetatud eeskirja, mis on suunatud läheduse eesmärgi täitmisele, põhjendab tihe seos lepingu ja selle üle otsust langetava kohtu vahel. Selle eeskirja kohaselt võib kostja kaevata ka selle paiga kohtusse, kus asjaomane kohustus täideti või oleks tulnud täita, kusjuures eeldatakse, et sellel kohtul on tihe seos lepinguga. Selleks, et tugevdada põhilist eesmärki ühtlustada etteaimatavuse huvides kohtualluvuse eeskirjad, määratleb määrus nr 44/2001 müügi puhul autonoomselt selle seotuse tingimuse. Määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande kohaselt käsitatakse asjaomase kohustuse täitmise kohana kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda. Vastupidi Lexxi väidetele käsitab see eeskiri, mis käsitleb kohtualluvust erandjuhtudel lepingutega seotud asjades, määruse nr 44/2001 raames kauba üleandmise kohta iseseisva seotuse tingimusena, mida kohaldatakse kõigi ühest ja samast lepingust tulenevate hagide suhtes, ja mitte ainult nende hagide suhtes, mis põhinevad üleandmise kohustusel endal. Nende järeldustega arvestades tuleb välja selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimene taane on kohaldatav juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis; ja kui see on nii, siis kas juhul, kui hagi puudutab kõiki tarneid, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest. Esiteks tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet kohaldatakse nii üheainsa kauba üleandmise koha, kui ka selliste kohtade paljususe korral. Sätestades üheainsa pädeva kohtu ja üheainsa seotuse tingimuse, ei soovinud ühenduse seadusandja välistada üldisel moel mitme kohtu pädevuse ega nimetatud tingimuse eri kohtades täitmise võimalust. Mis puudutab määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet, mis määrab kindlaks nii rahvusvahelise kui ka territoriaalse pädevuse, siis on selle sätte eesmärk ühtlustada eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta ja sellest tulenevalt vahetult määratleda pädev kohus, viitamata seejuures liikmesriikide siseriiklikule õigusele. Selles osas tuleb märkida, et jaatav vastus küsimusele, kas uuritav säte on kohaldatav juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis, ei sea kahtluse alla määruses nr 44/2001 sätestatud liikmesriikide kohtute rahvusvahelist pädevust käsitlevate eeskirjade eesmärke. Ühelt poolt on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande kohaldamine juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis, kooskõlas etteaimatavuse eesmärgiga, mida määrus taotleb. Sellisel juhul võivad lepingupooled lihtsalt ja mõistlikult ette näha, millise liikmesriigi kohtusse võivad nad nendevahelise vaidluse lahendamiseks pöörduda. Teisalt on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande kohaldamine juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis, kooskõlas ka läheduse eesmärgiga, mille saavutamiseks võeti vastu eeskirjad, mis käsitlevad kohtualluvust erandjuhtudel lepingutega seotud asjades. Kauba üleandmise kohtade paljususe korral ühes liikmesriigis on läheduse eesmärk tagatud, kui uuritava sätte kohaldamisel on vaidluse lahendamiseks igal juhul pädevad selle liikmesriigi kohtud. Seetõttu on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimene taane kohaldatav juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis. Siiski ei saa asjaolust, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimene taane on kohaldatav, teha põhikohtuasja asjaoludele sarnastel asjaoludel järeldust, et see säte annab tingimata konkureeriva pädevuse kõigile kohtutele, kelle tööpiirkonnas kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda. Teiseks, mis puudutab küsimust, kas kauba üleandmise kohtade paljususe korral ühes liikmesriigis, kui hagi puudutab kõiki tarneid, võib hageja kaevata kostja määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande alusel omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest, siis tuleb rõhutada, et vaid üksainus kohus peab olema pädev lahendama kõik lepingust tulenevad hagid. Selles osas tuleb arvesse võtta uuritava sätte kujunemislugu. Selle sättega soovis ühenduse seadusandja müügilepingute puhul muuta sõnaselgelt varasemat lahendust, mille kohaselt lepingu täitmise koht määrati iga vaidlusaluse kohustuse osas kindlaks selle kohtu rahvusvahelise eraõiguse alusel, kellele hagi esitati. Määratledes koha, kus lepingut iseloomustav kohustus tuleb täita, autonoomselt „lepingu täitmise kohana”, soovis ühenduse seadusandja koondada kohtualluvuse lepingu täitmise kohta nende vaidluste puhul, mis puudutavad kõiki lepingulisi kohustusi, ja määrata kindlaks üheainsa kohtualluvuse kõigi lepingust tulenevate hagide puhul. Selles osas tuleb arvestada asjaoluga, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimeses taandes sätestatud kohtualluvus erandjuhtudel on põhimõtteliselt õigustatud sellega, et menetluse otstarbeka korraldamise vaatepunktist esineb eriti tihe seos lepingu ja selle üle otsust langetava kohtu vahel. Sellest tuleneb, et kauba üleandmise kohtade paljususe korral tuleb uuritava sätte kohaldamisel põhimõtteliselt lepingu täitmise kohana käsitleda sellist kohta, mille puhul seos lepingu ja pädeva kohtu vahel on kõige tihedam. Sellisel juhul valitseb kõige tihedam seos üldjuhul peamise tarne kohas, mis tuleb kindlaks määrata majanduslike kriteeriumide alusel. Siseriiklik kohus, kelle menetluses asi on, peab tegema kindlaks oma pädevuse talle esitatud tõendite alusel. Juhul kui peamise tarne kohta ei ole võimalik kindlaks määrata, on igal kauba üleandmise kohal piisavalt lähedane seos kohtuvaidluse materiaalsete asjaoludega ja sellest tulenevalt oluline seos kohtualluvuse määratlemise vaatepunktist. Sellisel juhul võib hageja kaevata kostja määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande alusel omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest. Sellise valiku tagamine hagejale võimaldab samal ajal hagejal hõlpsasti kindlaks teha kohtud, kuhu ta võib pöörduda, ja kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võib kaevata. Sellist järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et kostja ei saa ette näha, millisesse kohtusse täpselt selle liikmesriigi kohtutest teda võib kaevata, sest talle on tagatud piisav kaitse seeläbi, et teda saab kauba üleandmise kohtade paljususe korral ühes liikmesriigis uuritava sätte alusel kaevata vaid selle liikmesriigi sellistesse kohtutesse, mille tööpiirkonnas kaup üle anti. Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et see säte on kohaldatav juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis. Sellisel juhul on kõigi müügilepingust tulenevate hagide lahendamiseks pädev see kohus, kelle tööpiirkonda kuulub peamise tarne koht, mis tuleb kindlaks määrata majanduslike kriteeriumide alusel. Kui peamise tarne kohta ei ole võimalik kindlaks teha, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest. Kohtukulud Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et see säte on kohaldatav juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis. Sellisel juhul on kõigi müügilepingust tulenevate hagide lahendamiseks pädev see kohus, kelle tööpiirkonda kuulub peamise tarne koht, mis tuleb kindlaks määrata majanduslike kriteeriumide alusel. Kui peamise tarne kohta ei ole võimalik kindlaks teha, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.

61992CJ0090

nl

Overwegingen van het arrest 1 Bij beschikking van 13 maart 1992, ingekomen ten Hove op 19 maart daaraanvolgend, heeft het Finanzgericht Baden-Wuerttemberg (Duitsland) krachtens artikel 177 EEG-Verdrag een prejudiciële vraag gesteld over de uitlegging van artikel 1, lid 1, van verordening (EEG) nr. 1739/85 van de Raad van 24 juni 1985 tot instelling van een definitief anti-dumpingrecht op de invoer van bepaalde soorten kogellagers en kegellagers van oorsprong uit Japan (PB 1985, L 167, blz. 3). 2 Deze vraag is gerezen in het kader van een beroep bij het Finanzgericht Baden-Wuerttemberg ingesteld door de vennootschap Dr. Tretter (hierna: "Tretter") tegen de beslissing van het Hauptzollamt Stuttgart-Ost om door Tretter uit Japan ingevoerde kogelbussen met een grootste uitwendige diameter van meer dan 30 mm in te delen onder tariefpost 84.62 van het gemeenschappelijk douanetarief (NIMEXE-code 84.62-09). Ingevolge deze indeling werden de genoemde produkten niet alleen aan een invoerrecht van 9 % onderworpen, maar overeenkomstig artikel 1 van verordening nr. 1739/85, ook aan een anti-dumpingrecht van 21,7 %. 3 Artikel 1, lid 1, van verordening nr. 1739/85 luidt als volgt: "Er wordt een definitief anti-dumpingrecht ingesteld op de invoer van kogellagers met een grootste uitwendige diameter van meer dan 30 mm en van kegellagers, vallende onder post ex 84.62 van het gemeenschappelijk douanetarief, overeenkomende met de NIMEXE-codes 84.62-09 en 84.62-17, van oorsprong uit Japan, met uitzondering van door Inoue Jikuuke Kogyo Co. Ltd, Maekawa Bearing MGF Co. Ltd, Matsuo Bearing Co. Ltd en Minamiguchi Bearing MFG Co. Ltd vervaardigde lagers." 4 Tretter voert in haar verzoekschrift aan, dat de betrokken produkten geen kogellagers zijn in de zin van NIMEXE-code 84.62-09, maar delen van kogellagers, "andere" dan kogels, naalden en rollen van NIMEXE-code 84.62-33, of ten hoogste andere kogellagers in de zin van NIMEXE-code 84.62-26. Deze produkten zouden derhalve niet onder artikel 1 van verordening nr. 1739/85 vallen, en niet onderworpen zijn aan een anti-dumpingrecht. 5 De nationale rechter merkt op dat, ingeval artikel 1, lid 1, van verordening nr. 1739/85 aldus moet worden uitgelegd dat zij kogelbussen omvat, deze bepaling in dit opzicht ongeldig is indien komt vast te staan dat de anti-dumpingprocedure daarop geen betrekking had. 6 In deze omstandigheden heeft de nationale rechter besloten de procedure op te schorten totdat het Hof zich over de volgende prejudiciële vraag heeft uitgesproken: "Is artikel 1, lid 1, van verordening (EEG) nr. 1739/85 van de Raad van 24 juni 1985 tot instelling van een definitief anti-dumpingrecht op de invoer van bepaalde soorten kogellagers en kegellagers van oorsprong uit Japan (PB 1985, L 167, blz. 3) ongeldig of moet het aldus worden uitgelegd, dat onder 'kogellagers overeenkomende met de NIMEXE-codes 84.62-09 (...)' enkel kogellagers in technische zin, dus radiaal draaiende lagers en niet zogenoemde kogelbussen (' Kugelbuchsen' , slechts lineair beweegbare geleidingen) moeten worden begrepen?" 7 Voor een nadere uiteenzetting van de feiten en de juridische context van het hoofdgeding, het procesverloop en de bij het Hof ingediende schriftelijke opmerkingen wordt verwezen naar het rapport ter terechtzitting. Deze elementen van het dossier worden hierna slechts weergegeven voor zover dat noodzakelijk is voor de redenering van het Hof. 8 Met de prejudiciële vraag wenst de nationale rechter te vernemen of artikel 1, lid 1, van verordening nr. 1739/85 aldus moet worden uitgelegd, dat zij kogelbussen omvat, en, zo ja, of deze bepaling geldig is. 9 Er zij allereerst op gewezen, dat in het bijzonder uit de artikelen 7 en 12 van verordening (EEG) nr. 2176/84 van de Raad van 23 juli 1984 betreffende beschermende maatregelen tegen invoer met dumping of subsidiëring uit landen die geen lid zijn van de Europese Economische Gemeenschap (PB 1984, L 201, blz. 1) ° de op het hoofdgeding toepasselijke basisverordening ° voortvloeit, dat anti-dumpingrechten alleen kunnen worden ingesteld voor produkten die het voorwerp zijn van dumpingpraktijken die zijn vastgesteld in de loop van het overeenkomstig artikel 7 ingestelde en uitgevoerde onderzoek. Zou artikel 1, lid 1, van verordening nr. 1739/85 dus in die zin moeten worden uitgelegd dat het ook kogelbussen omvat, dan zou deze bepaling in zoverre ongeldig zijn. 10 Volgens de Raad en de Commissie had de anti-dumpingprocedure, die tot de instelling van de bestreden anti-dumpingrechten heeft geleid, geen betrekking op kogelbussen, niettegenstaande de bewoordingen van overweging 25 van de considerans van verordening nr. 1739/85, volgens welke "in zover de kleine fabrikanten hierbij betrokken waren, bij het onderzoek rekening werd gehouden met de uitvoer naar de Gemeenschap van alle soorten kogellagers". 11 Indien een bepaling van afgeleid gemeenschapsrecht moet worden uitgelegd, dient zij volgens de rechtspraak van het Hof zoveel mogelijk aldus te worden uitgelegd, dat zij in overeenstemming is met de bepalingen van het Verdrag (zie onder meer arrest van 13 december 1983, zaak 218/82, Commissie/Raad, Jurispr. 1983, blz. 4063, r.o. 15). Eveneens dient een toepassingsverordening indien mogelijk aldus te worden uitgelegd, dat zij in overeenstemming is met de bepalingen van de basisverordening (in deze zin, arrest van 10 maart 1971, zaak 38/70, Tradax, Jurispr. 1971, blz. 145, r.o. 10). 12 Nagegaan dient dus te worden, of artikel 1, lid 1, van verordening nr. 1739/85 aldus kan worden uitgelegd, dat kogelbussen niet daaronder vallen. 13 In dit verband zij er allereerst op gewezen, dat reeds op grond van de bewoordingen van artikel 1, lid 1, van verordening nr. 1739/85 en met name van de uitdrukking "vallende onder post ex 84.62 van het gemeenschappelijk douanetarief", kan worden geconcludeerd, dat de eventuele indeling van een produkt onder deze post niet automatisch meebrengt, dat dat produkt uit hoofde van deze bepaling aan het anti-dumpingrecht is onderworpen. 14 Vervolgens dient te worden overwogen dat, zoals de Raad en de Commissie terecht hebben opgemerkt, alleen kogellagers in eigenlijke zin, dus radiaal draaiende lagers, noodzakelijkerwijs een diameter hebben. De doorsnede van kogelbussen, die er in beginsel toe dienen schuifbewegingen mogelijk te maken en elke draaibeweging te verhinderen, is vaak rechthoekig. 15 Had de communautaire wetgever kogelbussen aan het anti-dumpingrecht willen onderwerpen, dan zou hij voor deze produkten in ieder geval andere onderscheidingscriteria hebben opgesteld. Het ware immers niet gerechtvaardigd alleen bussen met cirkelvormige doorsnede, waarvan de grootste uitwendige diameter meer dan 30 mm bedraagt, aan het anti-dumpingrecht te onderwerpen. 16 Hieruit volgt dat, zonder op enigerlei wijze vooruit te lopen op de indeling van kogelbussen binnen post ex 84.62, artikel 1, lid 1, van verordening nr. 1739/85 aldus moet worden uitgelegd, dat het door deze bepaling ingestelde anti-dumpingrecht niet van toepassing is op kogelbussen. 17 Aan de nationale rechter dient derhalve te worden geantwoord, dat artikel 1, lid 1, van verordening nr. 1739/85 aldus moet worden uitgelegd, dat kogelbussen niet daaronder vallen. Beslissing inzake de kosten Kosten 18 De kosten door de Raad en de Commissie van de Europese Gemeenschappen wegens indiening van hun opmerkingen bij het Hof gemaakt, kunnen niet voor vergoeding in aanmerking komen. Ten aanzien van de partijen in het hoofdgeding is de procedure als een aldaar gerezen incident te beschouwen, zodat de nationale rechter over de kosten heeft te beslissen. Dictum HET HOF VAN JUSTITIE (Derde kamer), uitspraak doende op de door het Finanzgericht Baden-Wuerttemberg bij beschikking van 13 maart 1992 gestelde vraag, verklaart voor recht: Artikel 1, lid 1, van verordening (EEG) nr. 1739/85 van de Raad van 24 juni 1985 tot instelling van een definitief anti-dumpingrecht op de invoer van bepaalde soorten kogellagers en kegellagers van oorsprong uit Japan, moet aldus worden uitgelegd, dat kogelbussen niet daaronder vallen.

62006TJ0164

ro

Cerere de anulare a Deciziei Camerei a patra de recurs a OAPI din 7 aprilie 2006 (cauza R 788/2005‑4) prin care a fost respinsă cererea de înregistrare a mărcii verbale BASICS ca marcă comunitară Date privind cauza Persoana care solicită înregistrarea mărcii comunitare: ColArt/Americas, Inc. Marca comunitară vizată: Marca verbală BASICS pentru produse din clasa 2 – cererea de înregistrare nr. 2433613 Decizia examinatorului: Refuză înregistrarea Decizia camerei de recurs: Respinge recursul Dispozitivul 1) Respinge acțiunea. 2) Obligă ColArt/Americas, Inc. la plata cheltuielilor de judecată.

62005FJ0112

de

1. Verfahren – Fristen – Verspätete Einreichung der Klagebeantwortung – Ordnungsgemäß und rechtzeitig erhobene Einrede der Unzulässigkeit – Zulässigkeit – Nichtanwendung des Versäumnisverfahrens – Am Tag der mündlichen Verhandlung vorgelegte Ausführungen zur Begründetheit – Unzulässigkeit (Verfahrensordnung des Gerichts erster Instanz, Art. 48 § 2 und 122) 2. Beamte – Klage – Beschwerende Maßnahme – Begriff – Gehaltsabrechnung (Beamtenstatut, Art. 90 Abs. 2 und 91 Abs. 1) 3. Beamte – Klage – Vorherige Verwaltungsbeschwerde – Fristen ‑ Beginn (Beamtenstatut, Art. 90 und 91) 4. Beamte – Klage – Einrede der Rechtswidrigkeit – Inzidentcharakter (Art. 241 EG; Verordnungen des Rates Nr. 723/2004, Nr. 856/2004 und Nr. 31/2005) 5. Beamte – Klage – Rechtsschutzinteresse 1. Erhebt ein Beklagter eine Einrede der Unzulässigkeit ordnungsgemäß und rechtzeitig, so erlaubt der Umstand, dass die Klagebeantwortung nicht innerhalb der hierfür festgesetzten Frist eingereicht worden ist, nicht die Anwendung des Versäumnisverfahrens gemäß Art. 122 der Verfahrensordnung des Gerichts erster Instanz. Denn wegen der Erhebung der Einrede der Unzulässigkeit kann der Beklagte nicht behandelt werden, wie wenn er die Klage nicht form- und fristgerecht beantwortet hätte. Allerdings sind Ausführungen zur Begründetheit, die ein Beklagter am Tag der mündlichen Verhandlung einreicht, unzulässig. Denn wenn im schriftlichen Verfahren keine Klagebeantwortung innerhalb der gesetzten Frist eingereicht worden ist, gelten mündliche Ausführungen des Beklagten zur Begründetheit als nach Art. 48 § 2 der Verfahrensordnung des Gerichts erster Instanz untersagtes Vorbringen neuer Angriffs- und Verteidigungsmittel; würde eine gegenteilige Auslegung zugelassen, so liefe dies darauf hinaus, hinzunehmen, dass der Beklagte, nachdem er eine Einrede der Unzulässigkeit mit gesondertem Schriftsatz erhoben hat, daraufhin nicht mehr an die Frist gebunden wäre, die das Gericht ihm für die Einreichung seiner Klagebeantwortung gesetzt hat. Dagegen ist ein Streithelfer in vollem Umfang berechtigt, Ausführungen zur Begründetheit vorzutragen, und zwar sowohl im schriftlichen Verfahren als auch in der mündlichen Verhandlung. Handelt es sich nämlich insbesondere um eine Klage, mit der die Rechtswidrigkeit der vom Streithelfer erlassenen Verordnungen geltend gemacht wird, so würde es gegen die Grundsätze der Wahrung der Verteidigungsrechte und einer ordnungsgemäßen Rechtspflege verstoßen, wenn der Streithelfer aus Gründen, die von seinem Willen unabhängig und dem Beklagten zuzurechnen sind, und dessen Anträge auf genau das gleiche Ergebnis abzielen wie die Anträge des Beklagten in seiner Einrede der Unzulässigkeit, nämlich Klageabweisung, keine Ausführungen zur Begründetheit, insbesondere solche, mit denen die Rechtmäßigkeit der angefochtenen Verordnungen verteidigt wird, einreichen könnte. (vgl. Randnrn. 48 und 52 bis 54) Verweisung auf: Gerichtshof: 15. Februar 2007, Kommission/Niederlande, C‑34/04, Slg. 2007, I‑1387, Randnr. 49 Gericht erster Instanz: 8. Juni 1995, Siemens/Kommission, T‑459/93, Slg. 1995, II‑1675, Randnr. 21; 1. Dezember 1999, Boehringer/Rat und Kommission, T‑125/96 und T‑152/96, Slg. 1999, II‑3427, Randnr. 183 2. Eine Gehaltsabrechnung weist ihrer Natur und ihrem Zweck nach nicht die Merkmale einer beschwerenden Maßnahme im Sinne von Art. 90 Abs. 2 und Art. 91 Abs. 1 des Statuts auf, da sie nur die Tragweite vorhergehender rechtlicher Entscheidungen, die die Lage des Beamten betreffen, in finanzielle Begriffe umsetzt. So werden die Gehaltsabrechnungen zwar gemeinhin als beschwerende Maßnahmen betrachtet, soweit sie ergeben, dass die finanziellen Ansprüche eines Beamten nachteilig beeinflusst werden, doch ist in Wirklichkeit die beschwerende Maßnahme die Entscheidung der Anstellungsbehörde, eine Zahlung, die der Beamte bisher bezog und die in seinen Gehaltsmitteilungen aufgeführt war, zu kürzen oder einzustellen. Dennoch behält die Gehaltsabrechnung in vollem Umfang ihre Bedeutung für die Bestimmung der Verfahrensrechte des Beamten, wie sie im Statut vorgesehen sind. Insbesondere erfüllt die Übermittlung der Gehaltsabrechnung an den Beamten eine doppelte Aufgabe, eine Aufgabe der Information in Bezug auf die getroffene Entscheidung und eine Aufgabe im Hinblick auf die Fristen dahin gehend, dass ihre Übermittlung, vorbehaltlich dessen, dass der Abrechnungsbogen das Vorliegen und die Bedeutung der getroffenen Entscheidung klar hervortreten lässt, die Beschwerdefrist in Gang setzt. (vgl. Randnrn. 73 und 76) Verweisung auf: Gerichtshof: 19. Januar 1984, Andersen u. a./Parlament, 262/80, Slg. 1984, 195, Randnr. 4 Gericht erster Instanz: 27. Oktober 1994, Benzler/Kommission, T‑536/93, Slg. ÖD 1994, I‑A‑245 und II‑777, Randnr. 15 Gericht für den öffentlichen Dienst: 28. Juni 2006, Grünheid/Kommission, F‑101/05, Slg. ÖD 2006, I‑A‑1‑155 und II‑A‑1‑199, Randnr. 33 und die dort angeführte Rechtsprechung, und Randnr. 42; 24. Mai 2007, Lofaro/Kommission, F‑27/06 und F‑75/06, I‑A‑1‑0000 und II‑A‑1‑0000, Gegenstand eines beim Gericht erster Instanz anhängigen Rechtsmittelverfahrens, T‑293/07 P 3. In Fällen, in denen die Beeinträchtigung des streitigen finanziellen Anspruchs die Form einer Einstellung einer Zahlung oder einer Kürzung ihres Betrags annimmt, die monatlich erfolgt und sich in allen Gehaltsabrechnungen niederschlägt, die auf die erste Abrechnung folgen, in der sich diese Einstellung oder Kürzung niedergeschlagen hat, setzt allein der Empfang der ersten Gehaltsmitteilung, die diese Einstellung oder diese Kürzung wiedergibt, durch den Beamten die Beschwerdefrist in Gang. Sind mehrere Ruhegehalts- oder Gehaltsabrechnungen, die für aufeinanderfolgende Zeiträume ausgestellt sind, mit der gleichen Rechtswidrigkeit behaftet, so muss eine erste Beschwerde, die gegen die erste angefochtene Abrechnung eingelegt wird und mit der die betreffende Einrede der Rechtswidrigkeit erhoben wird, normalerweise genügen, um den Kläger, falls er mit der Klage, die er nach der Zurückweisung dieser Beschwerde erhebt, obsiegt, finanzielle Genugtuung auch für die Zeiträume zu verschaffen, die auf denjenigen der angefochtenen Abrechnung folgen. Dies muss im Übrigen erst recht gelten, wenn der Kläger klarstellt, dass er nicht die Ruhegehalts- oder Gehaltsabrechnung als solche anficht, sondern die seine Rechte beeinträchtigende Entscheidung, die sich in der in Rede stehenden Abrechnung durch die Einstellung einer Zahlung oder die Kürzung ihres Betrages niederschlägt. (vgl. Randnrn. 77 und 92) Verweisung auf: Gerichtshof: 25. Mai 2000, Kögler/Gerichtshof, C‑82/98 P, Slg. 2000, I‑3855, Randnr. 49 Gericht erster Instanz: 20. Januar 1998, Kögler/Gerichtshof, T‑160/96, Slg. ÖD 1998, I‑A‑15 und II‑35, Randnr. 39 4. Für eine Partei, die nicht das Recht hatte, gemäß Art. 230 EG unmittelbar gegen eine Maßnahme von allgemeiner Bedeutung zu klagen, ist Art. 241 EG Ausdruck eines allgemeinen Grundsatzes, der ihr das Recht gewährleistet, zum Zweck einer sie unmittelbar und individuell betreffenden Entscheidung die Gültigkeit derjenigen Maßnahmen von allgemeiner Bedeutung zu bestreiten, deren Folgen sie erleidet, ohne dass sie ihre Nichtigerklärung hätte beantragen können. Allerdings schafft Art. 241 EG kein selbständiges Klagerecht und kann nur inzident im Rahmen einer zulässigen Klage geltend gemacht werden, nicht aber den Gegenstand einer Klage darstellen. Somit ist eine im Rahmen einer unzulässigen Klage erhobene Einrede der Rechtswidrigkeit unzulässig. (vgl. Randnrn. 96 und 99) Verweisung auf: Gerichtshof: 6. März 1979, Simmenthal/Kommission, 92/78, Slg. 1979, 777, Randnr. 39 Gericht erster Instanz: 29. November 2006, Agne-Dapper u. a./Kommission u. a., T‑35/05, T‑61/05, T‑107/05, T‑108/05 und T‑139/05, Slg. ÖD 2006, II‑A‑2‑1497, Randnr. 42 und die dort angeführte Rechtsprechung 5. Ein noch im aktiven Dienst befindlicher Beamter kann sich nicht auf ein bestehendes und gegenwärtiges Interesse daran berufen, eine Entscheidung über den Berichtigungskoeffizienten zu erhalten, der auf sein zukünftiges Ruhegehalt anzuwenden sein wird, denn u. a. wegen der Voraussetzung, die an die Wahl des Wohnlandes anknüpft und erst beim Ausscheiden des Betroffenen aus dem Dienst nachprüfbar wird, kann die Festsetzung des Berichtigungskoeffizienten nicht Gegenstand einer vorgezogenen Entscheidung sein, die die Rechtsstellung des Betroffenen sofort und unmittelbar berührt. Eine solche Lösung gilt auch für den Fall, bei dem die Rügen nicht die Festsetzung des Berichtigungskoeffizienten, sondern die Regelung dieser Koeffizienten selbst betrifft. (vgl. Randnr. 102) Verweisung auf: Gericht erster Instanz: 12. Februar 1992, Pfloeschner/Kommission, T‑6/91, Slg. 1992, II‑141, Randnr. 27

62005CJ0112

pl

Komisja Wspólnot Europejskich wnosi do Trybunału o stwierdzenie, że art. 2 ust. 1 oraz art. 4 ust. 1 i 3 Gesetz über die Überführung der Anteilsrechte an der Volkswagenwerk Gesellschaft mit beschränkter Haftung in private Hand (ustawy z dnia 21 lipca 1960 r. w sprawie prywatyzacji udziałów w spółce z ograniczoną odpowiedzialnością Volkswagenwerk, BGBl. 1960 I, str. 585 oraz BGBl. 1960 III, str. 641-1-1), w brzmieniu znajdującym zastosowanie w niniejszej sprawie (zwanej dalej „ustawą VW”), naruszają art. 43 WE i 56 WE. Ramy prawne Ustawa o spółkach akcyjnych Artykuł 134 ust. 1 Aktiengesetz (ustawy z dnia 6 września 1965 r. o spółkach akcyjnych, BGBl. 1965 I, str. 1089, zwanej dalej „ustawą o spółkach akcyjnych”) w brzmieniu nadanym Gesetz zur Kontrolle und Transparenz im Unternehmensbereich (ustawą z dnia 27 kwietnia 1998 r. o nadzorze i transparencji w spółkach, BGBl. 1998 I, str. 786) stanowi: „Prawo głosu uzależnione jest od wartości nominalnej akcji albo, gdy akcje są jednakowej wartości („Stückaktien”), od ich ilości. W przypadku spółek nienotowanych na giełdzie, w których akcjonariusze posiadają więcej niż jedną akcję, statut może ograniczyć prawo głosu przez ustalenie progów o charakterze bezwzględnym lub progresywnym. […]”. Artykuł 101 ust. 2 ustawy o spółkach akcyjnych stanowi: „Prawo do wyznaczania przedstawicieli w radzie nadzorczej musi być przewidziane w statucie i może być przyznane tylko określonym akcjonariuszom lub akcjonariuszom posiadającym określone akcje. W tym ostatnim przypadku prawo do wyznaczania przedstawicieli przyznawane jest tylko, jeżeli akcje są imienne i jeżeli ich zbycie uzależnione jest od zgody spółki. Akcje należące do akcjonariuszy, którym przyznano to prawo nie stanowią szczególnej kategorii. Przyznane prawo nie może dotyczyć łącznie więcej niż jednej trzeciej liczby członków rady nadzorczej wyznaczanych przez akcjonariuszy na podstawie ustawy lub statutu. Artykuł 4 ust. 1 [ustawy VW] pozostaje bez zmian.” Ustawa VW Artykuł 1 ust. 1 ustawy VW stanowi, że spółka z ograniczoną odpowiedzialnością Volkswagenwerk zostaje przekształcona w spółkę akcyjną (zwaną dalej „Volkswagen”). Artykuł 2 ustawy VW, dotyczący prawa głosu i jego ograniczeń, w ust. 1 stanowi: „Prawo głosu przysługujące akcjonariuszowi posiadającemu akcje o wartości nominalnej przekraczającej jedną piątą kapitału zakładowego spółki jest ograniczone do liczby głosów, jaka wynika z wartości nominalnej akcji równej jednej piątej kapitału zakładowego.” Artykuł 3 tej ustawy, dotyczący wykonywania prawa głosu, w ust. 5 stanowi: „Podczas walnego zgromadzenia nikt nie może wykonywać prawa głosu odpowiadającego wartości akcji przekraczającej jedną piątą kapitału zakładowego spółki.” Artykuł 4 tej ustawy zatytułowany „Organizacja spółki” ma następujące brzmienie: „1.   Republika Federalna Niemiec i land Dolnej Saksonii, o ile są akcjonariuszami spółki, mają prawo do wyznaczania po dwóch członków rady nadzorczej. […] 3.   Uchwały walnego zgromadzenia, które na mocy ustawy o spółkach akcyjnych wymagają większości co najmniej trzech czwartych kapitału zakładowego reprezentowanego w czasie głosowania, wymagają większości ponad czterech piątych kapitału zakładowego reprezentowanego w czasie głosowania.” Postępowanie poprzedzające wniesienie skargi Po wezwaniu Republiki Federalnej Niemiec do przedstawienia swoich uwag na temat art. 2 ust. 1 i art. 4 ust. 1 i 3 ustawy VW Komisja w dniu 1 kwietnia 2004 r. wydała uzasadnioną opinię, w której wskazała, że powyższe przepisy krajowe stanowią ograniczenie swobodnego przepływu kapitału oraz swobody podejmowania i wykonywania działalności gospodarczej gwarantowanych, odpowiednio, w art. 56 WE i 43 WE. Jako że Republika Federalna Niemiec nie podjęła działań niezbędnych w celu zastosowania się do tej opinii, Komisja wniosła niniejszą skargę, na poparcie której podnosi, że utrzymywanie powyższych przepisów w mocy narusza art. 56 WE i 43 WE. W przedmiocie skargi Komisja podnosi co do zasady, że omawiane przepisy ustawy VW, które po pierwsze, na zasadzie odstępstwa od przepisów ogólnych ograniczają prawo głosu wszystkich akcjonariuszy do 20 % kapitału zakładowego Volkswagena, po drugie, wymagają większości przekraczającej 80 % reprezentowanego kapitału dla decyzji walnego zgromadzenia, których podjęcie na podstawie przepisów ogólnych wymaga większości 75 % kapitału, a po trzecie, na zasadzie odstępstwa od przepisów ogólnych umożliwiają państwu federalnemu i landowi Dolnej Saksonii wyznaczanie po dwóch przedstawicieli do rady nadzorczej tejże spółki, mogą zniechęcać do dokonywania inwestycji bezpośrednich, a zatem stanowią ograniczenie swobody przepływu kapitału w rozumieniu art. 56 WE. Komisja nie przedstawia żadnej szczególnej argumentacji dla celów stwierdzenia naruszenia art. 43 WE. Republika Federalna Niemiec kwestionuje zasadność podniesionego przez Komisję zarzutu naruszenia art. 56 WE. Zwracając uwagę, że Komisji w ogóle nie wyjaśnia zarzutu opartego na naruszeniu art. 43 WE Republika Federalna Niemiec stwierdza, że stał się on bezprzedmiotowy. W przedmiocie naruszenia art. 43 WE Zgodnie z utrwalonym orzecznictwem do zakresu stosowania postanowień traktatu WE dotyczących podejmowania i wykonywania działalności gospodarczej należą przepisy krajowe, które znajdują zastosowanie w przypadku, gdy obywatel danego państwa członkowskiego posiada udział w kapitale spółki mającej siedzibę w innym państwie członkowskim, pozwalający mu wywierać niewątpliwy wpływ na decyzje tej spółki i określanie jej działalności (zob. w szczególności wyroki z dnia 13 kwietnia 2000 r. w sprawie C-251/98 Baars, Rec. str. I-2787 , pkt 22 i z dnia 12 września 2006 r. w sprawie C-196/04 Cadbury Schweppes i Cadbury Schweppes Overseas, Zb.Orz. str. I-7995 , pkt 31 oraz z dnia 13 marca 2007 r. w sprawie C-524/04 Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation, Zb.Orz. str. I-2107 , pkt 27). W niniejszym przypadku, jak wynika z akt sprawy, a zwłaszcza z argumentów przedstawionych przez Republikę Federalną Niemiec w odpowiedzi na skargę, przepisy ustawy VW będące przedmiotem skargi dotyczą, przynajmniej częściowo, sytuacji ewentualnego przejęcia kontroli nad Volkswagenem przez akcjonariusza, którego celem byłoby wywieranie dominującego wpływu na to przedsiębiorstwo. Należy jednak stwierdzić, że ani w skardze, ani też w replice czy podczas rozprawy Komisja nie podała szczególnej argumentacji na poparcie zarzutu ewentualnego ograniczenia swobody podejmowania i wykonywania działalności gospodarczej. W konsekwencji skargę należy oddalić w zakresie, w jakim dotyczy naruszenia art. 43 WE. W przedmiocie naruszenia art. 56 WE Zgodnie z utrwalonym orzecznictwem art. 56 ust. 1 WE w sposób ogólny zakazuje ograniczeń w przepływie kapitału pomiędzy państwami członkowskimi (zob. w szczególności wyrok z dnia 28 września 2006 r. w sprawach połączonych C-282/04 i C-283/04, komisja przeciwko Niderlandom, Zb.Orz. str. I-9141 , pkt 18 i przywołane tam orzecznictwo). Ponieważ w traktacie WE brak jest definicji pojęcia „przepływu kapitału” w rozumieniu art. 56 ust. 1 WE, Trybunał przyznał już wcześniej walor interpretacyjny nomenklaturze załączonej do dyrektywy Rady 88/361/EWG z dnia 24 czerwca 1988 r. w sprawie wykonania art. 67 traktatu [artykuł uchylony przez traktat z Amsterdamu] ( Dz.U. L 178, str. 5 ). Tym samym przepływem kapitału w rozumieniu art. 56 ust. 1 WE są w szczególności inwestycje bezpośrednie, to znaczy według tej nomenklatury oraz wyjaśnień do niej, wszelkiego rodzaju inwestycje dokonywane przez osoby fizyczne lub prawne, które służą ustanowieniu lub utrzymaniu trwałych i bezpośrednich powiązań między osobą, która wniosła kapitał, a przedsiębiorcą, któremu udostępnia ona kapitał w celu prowadzenia działalności gospodarczej (zob. podobnie wyroki z dnia 12 grudnia 2006 r. w sprawie C-446/04 Test Claimants in the FII Gropu Litigation, Zb.Orz. str. I-11753 , pkt 179–181 oraz z dnia 24 maja 2007 r. w sprawie C-157/05 Holböck, Zb.Orz. str. I-4051 , pkt 33 i 34).W odniesieniu do udziału w nowych lub istniejących już przedsiębiorstwach cel polegający na ustanowieniu lub utrzymaniu trwałych powiązań zakłada, jak potwierdzają to również wspomniane wyjaśnienia, że akcje znajdujące się w posiadaniu akcjonariusza pozwalają mu, na mocy przepisów krajowych dotyczących spółek akcyjnych lub też w inny sposób, na aktywny udział w zarządzaniu tą spółką lub na sprawowanie nad nią kontroli (zob. ww. wyroki w sprawie Test Claimants in the FII Group Litigation, pkt 182, i w sprawie Holböck, pkt 35; zob. również wyroki z dnia 4 czerwca 2002 r. w sprawie C-367/98 Komisja przeciwko Portugalii, Rec. str. I-4731 , pkt 38; w sprawie C-483/99 Komisja przeciwko Francji, Rec. str. I-4781 , pkt 37; w sprawie C-503/99 Komisja przeciwko Belgii, Rec. str. I-4809 , pkt 38; z dnia 13 maja 2003 r. w sprawie C-463/00 Komisja przeciwko Hiszpanii, Rec. str. I-4581 , pkt 53; w sprawie C-98/01 Komisja przeciwko Zjednoczonemu Królestwu, Rec. str. I-4641 , pkt 40; z dnia 2 czerwca 2005 r. w sprawie C-174/04 Komisja przeciwko Włochom, Zb.Orz. str. I-4933 , pkt 28, oraz ww. wyrok w sprawie Komisja przeciwko Niderlandom, pkt 19). W odniesieniu do tej formy inwestycji Trybunał wyjaśnił, że jako „ograniczenia” w rozumieniu art. 56 ust. 1 WE należy kwalifikować te przepisy krajowe, które mogą stanowić przeszkodę lub ograniczać nabycie akcji w danych spółkach, lub które są w stanie zniechęcić inwestorów z innych państw członkowskich do inwestowania w ich kapitał (zob. ww. wyroki w sprawch Komisja przeciwko Portugalii, pkt 45, Komisja przeciwko Francji, pkt 41, Komisja przeciwko Hiszpanii, pkt 61, Komisja przeciwko Zjednoczonemu Królestwu, pkt 47, Komisja przeciwko Włochom, pkt 30 i 31 oraz Komisja przeciwko Niderlandom, pkt 20). W niniejszej sprawie Republika Federalna Niemiec podkreśla zasadniczo, że ustawa VW nie stanowi „przepisu krajowego”, o jakim mowa w orzecznictwie przywołanym w trzech punktach poprzedzających. Dodaje, że zaskarżone przepisy tej ustawy, rozważane odrębnie lub łącznie, nie stanowią też ograniczenia w rozumieniu powyższego orzecznictwa. Oceny argumentów powołanych przez Komisję na poparcie podniesionego przez nią zarzutu naruszenia art. 56 WE należy dokonać właśnie w świetle tych zagadnień. W przedmiocie istnienia przepisu krajowego Argumentacja stron Republika Federalna Niemiec przypomina, że ustawa VW opiera się na porozumieniu osiągniętym w 1959 r. pomiędzy osobami i grupami, które w latach 50. XX w. rościły sobie prawa do spółki z ograniczoną odpowiedzialnością Volkswagenwerk. W owym czasie zarówno związki zawodowe, pracownicy, jak i państwo federalne oraz land Dolnej Saksonii powoływali się na przysługujące im prawa do tego przedsiębiorstwa. W ramach porozumienia pracownicy oraz związki zawodowe, w zamian za zrzeczenie się roszczeń do praw własności przedsiębiorstwa, uzyskali gwarancje ochrony przed akcjonariuszem większościowym, który mógłby uzyskać samodzielną kontrolę nad spółką. Republika Federalna Niemiec wyjaśnia, że porozumienie to zostało skonkretyzowane najpierw przez zawarcie w dniu 12 listopada 1959 r. umowy („Staatsvertrag”) pomiędzy państwem federalnym i landem Dolnej Saksonii, później przez przyjęcie, na podstawie tej umowy, Gesetz über die Regelung der Rechtsverhältnisse bei der Volkswagenwerk Gesellschaft mit beschränkter Haftung (ustawy z dnia 9 maja 1960 r. regulującej stosunki prawne w spółce z ograniczoną odpowiedzialnością Volkswagenwerk, BGBl. 1960 I, str. 301), następnie przez uchwalenie w dniu 6 lipca 1960 r. statutu spółki Volkswagen, a wreszcie przez przyjęcie ustawy VW, która powtórzyła zasady zapisane już w statucie. Według Republiki Federalnej Niemiec ustawa VW, na mocy której została utworzona i sprywatyzowana spółka akcyjna Volkswagen, była niczym innym, jak wyrazem woli akcjonariuszy oraz wszelkich innych osób i grup powołujących się na prawa o charakterze prywatnym do tego przedsiębiorstwa. Z punktu widzenia swobodnego przepływu kapitału ustawa ta musi być zatem traktowana jak porozumienie pomiędzy udziałowcami. Zgodnie z maksymą pacta sunt servanda porozumienie to do dzisiaj zachowuje moc. W ocenie Komisji przytoczone względy historyczne są pozbawione znaczenia. Zarzuty, jakie stawia ona Republice Federalnej Niemiec nie odnoszą się do motywów działań ustawodawczych, które owo państwo członkowskie podjęło w 1960 r., lecz dotyczą aktualnego braku działania ustawodawczego związanego z długotrwałym naruszaniem przez ustawę VW wymogów swobodnego przepływu kapitału. Ocena Trybunału Nawet gdyby przyjąć, jak to podnosi Republika Federalna Niemiec, że ustawa VW ogranicza się do powtórzenia treści porozumienia, które należy traktować jako umowę prawa prywatnego, to należy stwierdzić, iż okoliczność, że porozumienie to stało się przedmiotem ustawy jest wystarczająca, by z punktu widzenia swobody przepływu kapitału uznać je za przepis krajowy. Wykonywanie kompetencji ustawodawczych przez odpowiednio do tego umocowane władze krajowe jest bowiem w najwyższym stopniu przejawem uprawnień państwa. Należy dodatkowo stwierdzić, że przepisy omawianej ustawy nie mogą już zostać zmienione samą wolą stron pierwotnego porozumienia; każda zmiana wymaga uchwalenia nowej ustawy zgodnie z procedurami prawa konstytucyjnego Republiki Federalnej Niemiec. W tych okolicznościach argumentacja Republiki Federalnej Niemiec, zgodnie z którą ustawa VW nie stanowi przepisu krajowego z punktu widzenia swobody przepływu kapitału musi zostać odrzucona. W przedmiocie istnienia ograniczeń Biorąc pod uwagę argumenty stron dotyczące dwóch pierwszych zarzutów, a także kumulatywny skutek obu przepisów ustawy VW zakwestionowanych w ramach tych zarzutów, należy je przeanalizować łącznie. W przedmiocie pierwszego i drugiego zarzutu opartego na ograniczeniu prawa głosu do 20% i na ustaleniu blokującej mniejszości na 20% — Argumenty stron Jeśli chodzi, po pierwsze, o ograniczenie prawa głosu wszystkich akcjonariuszy do 20% kapitału zakładowego Volkswagena, wynikające z art. 2 ust. 1 ustawy VW, to Komisja stwierdza, że regulacja ta sprzeciwia się wymogowi korelacji pomiędzy udziałem w kapitale zakładowym a prawem głosu związanym z tym udziałem. Chociaż ograniczenie prawa głosu występuje powszechnie w prawie spółek i jest stosowane również w innych państwach członkowskich, to jednak pomiędzy umożliwieniem przez państwo wprowadzenia takiego ograniczenia do statutu spółki, tak jak jest to w prawie niemieckim w odniesieniu do spółek akcyjnych nienotowanych na giełdzie, a przyjęciem przez to państwo, działające jako ustawodawca, przepisu o takim skutku, odnoszącego się tylko do jednego przedsiębiorstwa, w efekcie z korzyścią dla samego państwa, tak jak jest to w przypadku art. 2 ust. 1 ustawy VW, występuje istotna różnica. Republika Federalna Niemiec przypomina, że przy utworzeniu spółki Volkswagen ograniczenie prawa głosu zostało ustalone na 0,01% dla wszystkich akcjonariuszy z wyjątkiem państwa federalnego i landu Dolnej Saksonii, które mogły wykonywać swe prawa proporcjonalnie do 20% udziału każdego z nich. Jednakże w latach 70-tych XX w. wyjątkowy status tych dwóch akcjonariuszy został zniesiony, a ograniczenie prawa głosu zostało ustalone na 20% dla wszystkich akcjonariuszy bez różnicy. Republika Federalna Niemiec podkreśla, że odtąd omawiany przepis ustawy VW stosuje się jednakowo wobec wszystkich akcjonariuszy Volkswagena. W tym zakresie ramy prawne różnią się od uregulowań, których dotyczy orzecznictwo przywoływane przez Komisję w celu stwierdzenia występowania w niniejszej sprawie ograniczeń swobodnego przepływu kapitału (ww. wyroki w sprawach Komisja przeciwko Portugalii, pkt 36 i 44; Komisja przeciwko Francji, pkt 35 i 40; Komisja przeciwko Belgii, pkt 36; Komisja przeciwko Hiszpanii, pkt 51 i 56; Komisja przeciwko Zjednoczonemu Królestwu, pkt 38 i 43; oraz Komisja przeciwko Włochom, pkt 26). Orzecznictwo to dotyczy bowiem szczególnych uprawnień ustanowionych na korzyść państwa. Zdaniem Republiki Federalnej Niemiec ewentualne rozciągnięcie podlegającej ochronie dziedziny swobodnego przepływu kapitału poza szczególne uprawnienia państwa rozszerzyłoby w nieskończoność zakres tej swobody. Kwestionując twierdzenie, zgodnie z którym pomiędzy udziałem w kapitale zakładowym spółki a prawem głosu przysługującym jej akcjonariuszowi musi istnieć korelacja, Republika Federalna Niemiec podnosi, że ustawodawca krajowy ma swobodę stanowienia prawa w dziedzinie krajowego prawa spółek i wprowadzania zasad znajdujących zastosowanie do niektórych grup przedsiębiorstw lub do jednego przedsiębiorstwa, o ile z tego rodzaju przepisów nie wynikają żadne przeszkody. Po drugie, jeśli chodzi o ustalenie blokującej mniejszości na à 20%, to Komisja podnosi, że wprowadzając wymóg większości przekraczającej 80% reprezentowanego kapitału dla podjęcia decyzji walnego zgromadzenia, które zgodnie z powszechnym prawem spółek wymagają większości jedynie co najmniej 75%, art. 4 ust. 3 ustawy VW umożliwia landowi Dolnej Saksonii blokowanie podejmowania tego rodzaju decyzji ze względu 20% udział w kapitale posiadany od czasu prywatyzacji Volkswagena. Zdaniem Komisji mimo formalnie niedyskryminacyjnego charakteru wymóg przekroczenia wysokiego progu 80% został wprowadzony wyłącznie na korzyść organów publicznych. Komisja przyznaje, że ustawa o spółkach akcyjnych dopuszcza ustalenie progów wyższych niż 75% w celu podjęcia omawianych decyzji, lecz podkreśla, że jest to swoboda przyznana akcjonariuszom, którzy mogą decydować, czy z niej skorzystać. Natomiast próg 80% wymagany w art. 4 ust. 3 ustawy VW został narzucony akcjonariuszom Volkswagena przez ustawodawcę, w celu przyznania samemu sobie, wówczas jako głównemu akcjonariuszowi, blokującej mniejszości. Republika Federalna Niemiec podkreśla na wstępie, że tak jak przepis dotyczący ograniczenia prawa głosu do 20%, omawiany przepis ustawy VW znajduje zastosowanie bez różnicy do wszystkich akcjonariuszy Volkswagena. Zatem jej zdaniem skoro przepis ten nie ustanawia szczególnego uprawnienia na rzecz państwa, to nie stanowi on ograniczenia swobody przepływu kapitału. Republika Federalna Niemiec dodaje, że ani ustawa o spółkach akcyjnych ani odpowiednie przepisy prawa wspólnotowego nie przewidują żadnej granicy przy określaniu mniejszości blokującej. Sytuacja landu Dolnej Saksonii pod względem możliwości stworzenia mniejszości blokującej odpowiada sytuacji zwykłego akcjonariusza posiadającego taki sam udział w kapitale zakładowym. Republika Federalna Niemiec podkreśla w tym miejscu, że chociaż land Dolnej Saksonii posiada obecnie 20% kapitału Volkswagena, to udział ten jest wynikiem inwestycji rynkowych dokonanych przez niego jako inwestora prywatnego. — Ocena Trybunału Jak zauważyła Republika Federalna Niemiec ograniczenie prawa głosu jest rozwiązaniem znanym w prawie spółek. Ponadto między stronami nie jest sporne, że chociaż art. 134 ust. 1 zdanie pierwsze ustawy o spółkach akcyjnych ustanawia zasadę proporcjonalności prawa głosu do udziału w kapitale, to zdanie drugie tego artykułu dopuszcza ograniczenie prawa głosu w określonych przypadkach. Jednakże, jak to słusznie podnosi Komisja, istnieje różnica pomiędzy uprawnieniem przyznanym akcjonariuszom, którzy mają swobodę podjęcia decyzji, czy z niego skorzystać, a szczególnym obowiązkiem nałożonym na akcjonariuszy w trybie ustawodawczym, bez dania im możliwości uchylenia się od niego. Co więcej strony zgadzają się, że art. 134 ust. 1 zdanie pierwsze ustawy o spółkach akcyjnych w brzmieniu wynikającym z ustawy o nadzorze i transparencji w spółkach zniósł możliwość wprowadzenia ograniczenia prawa głosu do statutu spółek notowanych na giełdzie. Jak podniosła Komisja i czemu nie zaprzeczył rząd niemiecki, skoro Volkswagen jest spółką notowaną na giełdzie, to ograniczenie prawa głosu nie mogłoby zostać w zwykły sposób wprowadzone do jej statutu. Republika Federalna Niemiec twierdzi, że ograniczenie przewidziane w art. 2 ust. 1 ustawy VW, które znajduje zastosowanie bez różnicy do wszystkich akcjonariuszy, może być rozumiane zarówno jako niekorzystne i jako korzystne. Ograniczeniu prawa głosu, któremu podlega akcjonariusz posiadający ponad 20% kapitału zakładowego odpowiada ochrona przed wpływem na spółkę ewentualnych innych akcjonariuszy o istotnym udziale w kapitale oraz gwarancja uczestniczenia w sposób efektywny w zarządzaniu spółką. Przed dokonaniem oceny tego argumentu należy zbadać skutki omawianego ograniczenia prawa głosu w powiązaniu z zawartym w art. 4 ust. 3 ustawy o VW wymogiem większości ponad 80% kapitału zakładowego dla podjęcia określonych decyzji przez walne zgromadzenie akcjonariuszy Volkswagena. Jak podniosła Komisja, a czemu Republika Federalna Niemiec nie zaprzeczyła, chodzi tu o decyzje takie jak zmiana statutu, zmiana kapitału lub struktury finansowej spółki, dla podjęcia których ustawa o spółkach akcyjnych ustala wymaganą większość na nie mniej niż 75% kapitału zakładowego. Prawdą jest, jak zauważa Republika Federalna Niemiec, że próg 75% kapitału zakładowego, o którym mowa w ustawie o spółkach akcyjnych może być podniesiony i ustalony na wyższym poziomie na mocy statutu spółki. Jednakże, jak to słusznie podnosi Komisja, jest to uprawnienie, z którego akcjonariusze mają swobodę korzystania. Natomiast ustalenie progu większości wymaganej w art. 4 ust. 3 ustawy VW na ponad 80% kapitału zakładowego nie wynika z woli akcjonariuszy, lecz jak to stwierdzono w pkt 29 niniejszego wyroku, z przepisu krajowego. Wymóg ten, będący odstępstwem od prawa powszechnego, nałożony w drodze szczególnej ustawy, przyznaje tym samym każdemu akcjonariuszowi posiadającemu 20% kapitału zakładowego możliwość dysponowania mniejszością blokującą. Prawdą jest, jak to podkreśla Republika Federalna Niemiec, że możliwość ta znajduje zastosowanie w przypadku wszystkich akcjonariuszy bez różnicy. Tak jak ograniczenie prawa głosu może ona działać zarówno na korzyść, jak i na niekorzyść każdego akcjonariusza spółki. Jednakże z akt sprawy wynika, że w czasie uchwalania ustawy VW w 1960 r. państwo federalne i land Dolnej Saksonii byli dwoma głównymi akcjonariuszami Volkswagena, tj. nowo sprywatyzowanej spółki, w której posiadali po 20% kapitału. Zgodnie z przedstawionymi Trybunałowi informacjami, o ile państwo federalne postanowiło wyzbyć się swojego udziału w kapitale Volkswagena, to land Dolnej Saksonii w dalszym ciągu zachowuje udział wynoszący 20%. Artykuł 4 ust. 3 ustawy VW wprowadza więc rozwiązanie, które pozwala podmiotom publicznym zapewnić sobie blokującą mniejszość, umożliwiając im sprzeciwianie się istotnym decyzjom w oparciu o mniejszy udział inwestycyjny niż wymagany przez powszechne prawo spółek. Ograniczając prawo głosu do tej samej wysokości 20% art. 2 ust. 1 ustawy VW dopełnia ram prawnych, które dają wspomnianym podmiotom publicznym możliwość wywierania istotnego wpływu na spółkę na podstawie mniejszego udziału inwestycyjnego. Ta sytuacja, w której ograniczona jest możliwość udziału w spółce innych akcjonariuszy celem ustanowienia lub utrzymania trwałych powiązań gospodarczych ze spółką, umożliwiających efektywny udział w zarządzaniu nią lub w sprawowaniu nad nią kontroli, może zniechęcać do inwestycji bezpośrednich podmioty z innych państw członkowskich. Stwierdzenia tego nie jest w stanie podważyć podniesiony przez Republikę Federalną Niemiec argument, zgodnie z którym akcje Volkswagena należą do najczęściej nabywanych w Europie, a ich znaczna część znajduje się w rękach inwestorów z innych państw członkowskich. Jak to bowiem podnosi Komisja ograniczenia swobodnego przepływu kapitału będące przedmiotem niniejszej skargi dotyczą inwestycji bezpośrednich w kapitał Volkswagena, a nie inwestycji portfelowych, których wyłącznym celem jest dokonanie inwestycji finansowej (zob. ww. wyrok w sprawie Komisja przeciwko Niderlandom, pkt 19), a których niniejsza skarga nie dotyczy. W odniesieniu do inwestorów bezpośrednich należy stwierdzić, że art. 2 ust. 1 i art. 4 ust. 3 ustawy VW, tworząc rozwiązanie mogące ograniczać możliwość ich udziału w spółce celem ustanowienia lub utrzymania trwałych powiązań gospodarczych ze spółką umożliwiających efektywny udział w zarządzaniu nią lub w sprawowaniu nad nią kontroli, zmniejszają zainteresowanie nabyciem udziału w kapitale Volkswagena. Na stwierdzenie powyższe nie ma wpływu obecność w gronie akcjonariuszy Volkswagena inwestorów bezpośrednich, których liczba zdaniem Republiki Federalnej Niemiec jest podobna do liczby inwestorów bezpośrednich wśród akcjonariuszy innych dużych przedsiębiorstw. Okoliczność ta nie może bowiem podważyć wniosku, że ze względu na omawiane przepisy ustawy VW inwestorzy bezpośredni, aktualni lub potencjalni, mogli zostać zniechęceni do nabycia udziału w kapitale tej spółki celem ustanowienia lub utrzymania stałych i bezpośrednich powiązań gospodarczych ze spółka umożliwiających efektywne uczestnictwo w zarządzaniu nią lub w sprawowaniu nad nią kontroli, nawet gdyby byli uprawnieni do korzystania z zasady swobodnego przepływu kapitału i ochrony, jaką ta zasada im zapewnia. Należy zatem stwierdzić, że połączony skutek art. 2 ust. 1 i art. 4 ust. 3 ustawy VW stanowi ograniczenie przepływu kapitału w rozumieniu art. 56 WE. W przedmiocie trzeciego zarzutu opartego na prawie wskazywania dwóch przedstawicieli do radzie nadzorczej Volkswagena — Argumenty stron Komisja podnosi, że art. 4 ust. 1 ustawy VW, który umożliwia państwu federalnemu i landowi Dolnej Saksonii — o ile są akcjonariuszami spółki — wskazywanie po dwóch przedstawicieli do rady nadzorczej stanowi odstępstwo od zasady przewidzianej w art. 101 ust. 2 ustawy o spółkach akcyjnych, zgodnie z którą tego rodzaju uprawnienie może być ustanowione wyłącznie w statucie i może dotyczyć wyłącznie jednej trzeciej członków rady nadzorczej powoływanych przez akcjonariuszy, to znaczy trzech przedstawicieli w przypadku Volkswagena. Zdaniem Komisji powołany art. 4 ust. 1, ograniczając możliwość efektywnego uczestniczenia innych akcjonariuszy w zarządzaniu tą spółką i sprawowaniu nad nią kontroli, stanowi ograniczenie swobodnego przepływu kapitału. Republika Federalna Niemiec podnosi, że rada nadzorcza jest jedynie organem kontrolnym, a nie organem decyzyjnym. Dodaje, że liczba reprezentantów w radzie nadzorczej Volkswagena jest proporcjonalna do udziału w kapitale zakładowym spółki i że pod tym względem reprezentacja landu Dolnej Saksonii jest mniejsza od jego udziału w tym kapitale. Twierdzi, że art. 4 ust. 1 ustawy VW nie ma więc praktycznego znaczenia dla decyzji w zakresie inwestowania. — Ocena Trybunału Na podstawie art. 4 ust. 1 ustawy VW państwo federalne i land Dolnej Saksonii mają możliwość — o ile są akcjonariuszami Volkswagena — wyznaczania po dwóch przedstawicieli w charakterze członków rady nadzorczej tej spółki, to znaczy łącznie cztery osoby. Możliwość ta stanowi odstępstwo od powszechnego prawa spółek. Prawo to ogranicza bowiem uprawnienie do reprezentacji przyznane niektórym akcjonariuszom do jednej trzeciej liczby przedstawicieli akcjonariuszy w radzie nadzorczej. W przypadku Volkswagena, w którym, jak podnosi Komisja niespotykając się w tym zakresie ze sprzeciwem, rada nadzorcza liczy 20 członków, w tym 10 wyznaczanych przez akcjonariuszy, liczba reprezentantów, którzy na gruncie powszechnego prawa spółek mogliby być wyznaczani przez państwo federalne i land Dolnej Saksonii wynosiłaby maksymalnie 3. Jest to więc szczególne uprawnienie, na zasadzie odstępstwa od powszechnego prawa spółek, wprowadzone z korzyścią wyłącznie dla podmiotów publicznych na mocy krajowego przepisu ustawy. Prawo do wyznaczania członków rady nadzorczej przyznane państwu federalnemu i landowi Dolnej Saksonii daje im więc możliwość uczestniczenia w działalności tego organu w sposób bardziej znaczący niż normalnie pozwalałaby na to liczba posiadanych przez nich akcji. Nawet jeśli, jak to zauważyła Republika Federalna Niemiec, prawo reprezentacji przysługujące landowi Dolnej Saksonii nie jest nieproporcjonalne do posiadanego przez niego obecnie udziału w kapitale Volkswagena, to niemniej jednak zarówno land Dolnej Saksonii, jak i państwo federalne posiadają uprawnienie do wyznaczania po dwóch przedstawicieli w radzie nadzorczej Volkswagena, o ile posiadają akcje tej spółki, niezależnie od wielkości ich udziału w kapitale. Artykuł 4 ust. 1 ustawy VW wprowadza więc rozwiązanie, które daje podmiotom publicznym możliwość wywierania na spółkę wpływu przekraczającego zakres ich inwestycji. Odpowiednio, wpływ innych akcjonariuszy może być zmniejszony poniżej zakresu ich inwestycji. Okoliczność, że jak to podnosi Republika Federalna Niemiec, rada nadzorcza nie jest organem decyzyjnym, lecz po prostu organem kontrolnym, nie jest w stanie podważyć pozycji i wpływu owych organów publicznych. Skoro bowiem niemieckie prawo spółek wyznacza radzie nadzorczej zadanie kontrolowania sposobu zarządzania spółką i zdawania akcjonariuszom sprawy z tego zarządu, to w celu wykonywania tego zadania przyznaje jej istotne kompetencje, takie jak kompetencja do powoływania i odwoływania członków zarządu. Ponadto, jak przypomina Komisja, niektóre czynności wymagają zgody rady nadzorczej; wśród nich znajduje się, obok tworzenia i przenoszenia zakładów produkcyjnych, również zakładanie oddziałów, nabywanie i zbywanie nieruchomości, inwestowanie i nabywanie innych przedsiębiorstw. Ograniczając innym akcjonariuszom możliwość udziału w spółce w celu ustanowienia lub utrzymania trwałych powiązań gospodarczych ze spółką, umożliwiających efektywny udział w zarządzaniu nią lub w sprawowaniu nad nią kontroli art. 4 ust. 1 ustawy VW może zniechęcać inwestorów bezpośrednich z innych państw członkowskich do inwestowania w kapitał tej spółki. Z tych samych powodów, które zostały podane w pkt 53–55 niniejszego wyroku, powyższego stwierdzenia nie może podważyć podniesiony przez Republikę Federalną Niemiec argument, zgodnie z którym na międzynarodowych rynkach finansowych obserwuje się żywe zainteresowanie inwestorów akcjami Volkswagena. Biorąc powyższe pod uwagę, należy stwierdzić, że art. 4 ust. 1 ustawy VW stanowi ograniczenie przepływu kapitału w rozumieniu art. 56 ust. 1 WE. Kwestia, czy państwo federalne lub land Dolnej Saksonii korzystają z uprawnień przyznanych im na podstawie tegoż art. 4 ust. 1 nie ma żadnego znaczenia. W tym zakresie wystarczy bowiem stwierdzić, że w niemieckim porządku prawnym pozostaje w mocy przysługujące owym podmiotom publicznym szczególne uprawnienie do powoływania przedstawicieli w radzie nadzorczej Volkswagena, mające charakter odstępstwa od prawa powszechnego. W przedmiocie ewentualnego uzasadnienia ograniczeń Argumentacja stron Tytułem argumentacji alternatywnej Republika Federalna Niemiec podnosi, że kwestionowane przez Komisję przepisy ustawy VW są uzasadnione nadrzędnymi względami interesu ogólnego. Ustawa ta, wpisująca się w szczególny kontekst historyczny, ustanowiła bowiem „sprawiedliwą równowagę sił” w celu uwzględnienia interesów pracowników Volkswagena i ochrony akcjonariuszy mniejszościowych. Realizuje ona w ten sposób zarówno cele polityki socjalnej i regionalnej, jak i cele gospodarcze, które łączą się z celami polityki przemysłowej. W opinii Komisji, która kwestionuje znaczenie owych względów historycznych, ustawa VW nie służy interesowi ogólnemu, gdyż względy przywołane przez Republikę Federalną Niemiec nie odnoszą się do wszystkich przedsiębiorstw wykonujących działalność na terytorium tego państwa członkowskiego, a dotyczą realizacji celów polityki gospodarczej, które nie mogą uzasadniać ograniczeń swobodnego przepływu kapitału (ww. wyrok w sprawie Komisja przeciwko Portugalii, pkt 49 i 52). Ocena Trybunału Swobodny przepływ kapitału może zostać ograniczony na mocy uregulowań krajowych uzasadnionych względami wymienionymi w art. 58 WE lub nadrzędnymi względami interesu ogólnego, o ile nie istnieje wspólnotowy przepis harmonizujący przewidujący środki konieczne dla zagwarantowania ochrony tych interesów (zob. ww. wyroki w sprawach Komisja przeciwko Portugalii, pkt 49; Komisja przeciwko Francji pkt 45; Komisja przeciwko Belgii, pkt 45; komisja przeciwko Hiszpanii, pkt 68; Komisja przeciwko Włochom, pkt 35, oraz Komisja przeciwko Niderlandom, pkt 32). W braku tego rodzaju harmonizacji wspólnotowej do państw członkowskich zasadniczo należy decyzja, na jakim poziomie chcą zapewnić ochronę określonych interesów prawnych oraz co do sposobu, w jaki ten poziom ochrony chcą osiągnąć. Są one jednak ograniczone ramami wyznaczonymi w traktacie, w szczególności koniecznością przestrzegania zasady proporcjonalności, która wymaga, aby podjęte środki były właściwe dla zagwarantowania osiągnięcia zamierzonego przez nie celu i nie wykraczały poza to, co jest konieczne dla jego osiągnięcia (zob. ww. wyroki w sprawach Komisja przeciwko Portugalii, pkt 49; Komisja przeciwko Francji pkt 45; Komisja przeciwko Belgii, pkt 45; komisja przeciwko Hiszpanii, pkt 68; Komisja przeciwko Włochom, pkt 35, oraz Komisja przeciwko Niderlandom, pkt 33). Jeśli chodzi o ochronę interesów pracowników, na którą powołuje się Republika Federalna Niemiec w celu uzasadnienia spornych przepisów ustawy VW, to należy stwierdzić, że państwo to nie było w stanie podać żadnych wyjaśnień, poza ogólnymi względami dotyczącymi konieczności ochrony przed akcjonariuszem większościowym, który mógłby samodzielnie zdominować spółkę, dlaczego utrzymanie wzmocnionej i niewzruszalnej pozycji przez podmioty publiczne w kapitale Volkswagena jest właściwe i niezbędne dla realizacji celu w postaci ochrony pracowników tej spółki. Ponadto w odniesieniu do uprawnienia do wyznaczania przedstawicieli do rady nadzorczej należy stwierdzić, żee na mocy ustawodawstwa niemieckiego pracownicy sami posiadają przedstawicieli w tym organie. W konsekwencji uzasadnienie oparte przez Republikę Federalną Niemiec na ochronie pracowników nie może zostać uwzględnione. To samo dotyczy uzasadnienia, które Republika Federalna Niemiec opiera na ochronie akcjonariuszy mniejszościowych. O ile zamiar taki może również stanowić uzasadniony interes usprawiedliwiający ingerencję ustawodawcy, zgodnie z zasadami przywołanymi w pkt 72 i 73 niniejszego wyroku, nawet jeśli ingerencja ta może również stanowić ograniczenie swobodnego przepływu kapitału, to należy stwierdzić, że w niniejszym przypadku zamiar ten nie może uzasadniać spornych przepisów ustawy VW. W tym miejscu należy przypomnieć, że powyższe przepisy tworzą ramy prawne umożliwiające państwu federalnemu i landowi Dolnej Saksonii wywieranie znaczniejszego wpływu na spółkę, niż normalnie wynikałoby to z wielkości ich inwestycji. Tymczasem Republika Federalna Niemiec nie wykazała, z jakich względów utrzymanie takiej pozycji podmiotów publicznych jest niezbędne lub właściwe dla ochrony ogólnych interesów akcjonariuszy mniejszościowych. Nie można bowiem wykluczyć, że w pewnych szczególnych okolicznościach wskazane podmioty publiczne wykorzystują swoją pozycję w celu ochrony ogólnych interesów, które mogą być sprzeczne z interesami gospodarczymi spółki, a w konsekwencji z interesami jej akcjonariuszy. Wreszcie, skoro Republika Federalna Niemiec podnosi, że działalność tak ważnego przedsiębiorstwa jakim jest Volkswagen może mieć tego rodzaju znaczenie dla interesu ogólnego, że uzasadnia ono istnienie gwarancji prawnych wykraczających poza kontrolę przewidzianą w powszechnym prawie spółek, to należy stwierdzić, że nawet jeśli twierdzenie takie byłoby uzasadnione, to owo państwo członkowskie nie podało żadnych wyjaśnień, poza ogólnymi względami dotyczącymi niebezpieczeństwa, iż akcjonariusze stawiać będą swoje interesy osobiste ponad interesem pracowników, dlaczego kwestionowane przez Komisję przepisy ustawy VW są właściwe i niezbędne dla zachowania miejsc pracy stworzonych dzięki działalności Volkswagena. Biorąc pod uwagę całość powyższych rozważań należy uwzględnić podniesione przez Komisję zarzuty oparte na naruszeniu art. 56 ust. 1 WE. W konsekwencji należy stwierdzić, że utrzymując w mocy art. 4 ust. 1 oraz art. 2 ust. 1 w związku z art. 4 ust. 3 ustawy VW Republika Federalna Niemiec uchybiła zobowiązaniom, które na niej ciążą na mocy art. 56 ust. 1 WE. W przedmiocie kosztów Zgodnie z art. 69 § 2 regulaminu kosztami zostaje obciążona, na żądanie strony przeciwnej, strona przegrywająca sprawę. Ponieważ Komisja wniosła o obciążenie Republiki Federalnej Niemiec kosztami postępowania, a Republika Federalna Niemiec sprawę w przeważającej części przegrała, należy obciążyć ją kosztami postępowania. Z powyższych względów Trybunał (wielka izba) orzeka, co następuje: 1) Utrzymując w mocy art. 4 ust. 1 oraz art. 2 ust. 1 w związku z art. 4 ust. 3 Gesetz über die Überführung der Anteilsrechte an der Volkswagenwerk Gesellschaft mit beschränkter Haftung in private Hand (ustawy z dnia 21 lipca 1960 r. w sprawie prywatyzacji udziałów w spółce z ograniczoną odpowiedzialnością Volkswagenwerk), w brzmieniu znajdującym zastosowanie w niniejszej sprawie, Republika Federalna Niemiec uchybiła zobowiązaniom, które na niej ciążą na mocy art. 56 ust. 1 WE. 2) Skarga zostaje oddalona w pozostałej części. 3) Republika Federalna Niemiec zostaje obciążona kosztami postępowania. Podpisy ( *1 ) Język postępowania: niemiecki.

61988CJ0012

fr

Motifs de l'arrêt 1 Par décision du 8 janvier 1988, parvenue à la Cour le 14 janvier 1988, le College van Beroep voor het Bedrijfsleven a saisi la Cour, en vertu de l' article 177 du traité CEE, d' une question portant sur l' interprétation du paragraphe 3 du protocole relatif au commerce intérieur allemand et aux problèmes connexes, du 25 mars 1957, annexé au traité CEE . 2 Cette question a été posée dans le cadre d' un litige qui oppose la société Schaefer Shop BV, dont le siège est à Arnhem ( Pays-Bas ), au Minister van Economische Zaken ( ministre des Affaires économiques des Pays-Bas ) à la suite du refus qui a été opposé par le ministre à une demande d' autorisation d' importer de République fédérale d' Allemagne des articles de bureau, destinés à des cadeaux d' affaires, en provenance de République démocratique allemande . 3 La décision de refus contestée se fonde sur les dispositions combinées du paragraphe 2 de l' article 1er de la Vrijstellingsbeschikking niet-landbouwgoederen EG 1981 ( texte réglementaire de 1981 relatif à la franchise de droits en matière de marchandises non agricoles en provenance de la Communauté économique européenne ) et du paragraphe 1 de l' article 2 de l' Invoerbesluit landen 1981 ( décret de 1981 relatif aux importations en provenance de certains pays ), dont il résulte que l' importation de marchandises en provenance de République démocratique allemande est soumise à autorisation ministérielle, même lorsque celles-ci ont été au préalable exportées de République démocratique en République fédérale d' Allemagne . 4 Les dispositions en question constituent l' application par le royaume des Pays-Bas d' une "ligne de conduite", adoptée par les trois États du Benelux en 1975 sur le fondement du paragraphe 3 du protocole relatif au commerce intérieur allemand, aux termes de laquelle "toute demande d' autorisation d' importation relative à des marchandises originaires de République démocratique allemande et provenant de République fédérale d' Allemagne, où elles se trouvent en libre pratique, doit être refusée", les services compétents pouvant, cependant, "délivrer des autorisations lorsqu' ils estiment que le refus de délivrance de l' autorisation ne serait pas raisonnable sur le plan de la bonne administration ". 5 La juridiction nationale, ayant des doutes sur la compatibilité d' une telle réglementation avec les stipulations du protocole relatif au commerce intérieur allemand, a saisi la Cour de la question préjudicielle suivante : "Le paragraphe 3 du protocole relatif au commerce intérieur allemand et aux problèmes connexes, annexé au traité CEE, doit-il être interprété en ce sens qu' une 'ligne de conduite' , adoptée par un État membre ou un groupe d' États membres, qui interdit l' importation, sauf autorisation, dans cet État membre ou ce groupe d' États membres de marchandises originaires de République démocratique allemande admises en libre pratique dans la Communauté européenne en République fédérale d' Allemagne et aboutit en fait à refuser toute autorisation, sauf pour des marchandises de valeur minime et dépourvues de caractère commercial, est compatible avec celui-ci?" 6 Pour un plus ample exposé des faits de l' affaire, du déroulement de la procédure et des observations présentées devant la Cour de justice, il est renvoyé au rapport d' audience . Ces éléments du dossier ne sont repris ci-dessous que dans la mesure nécessaire au raisonnement de la Cour . 7 Le protocole relatif au commerce intérieur allemand est destiné à prendre en considération les "conditions existant actuellement en raison de la division de l' Allemagne ". Il prévoit, dans son paragraphe 1, que les échanges entre les territoires allemands régis par la loi fondamentale de la République fédérale d' Allemagne et les territoires où celle-ci n' est pas d' application demeurent soumis aux règles en vigueur lors de la signature du protocole comme faisant partie du commerce intérieur allemand . 8 Afin de pallier les inconvénients pouvant résulter de ce régime particulier, le paragraphe 2 du protocole prévoit, d' une part, que les États membres doivent informer les autres États membres ainsi que la Commission des accords intéressant les échanges avec les territoires allemands où la loi fondamentale de la République fédérale d' Allemagne n' est pas d' application, ainsi que des "dispositions d' exécution" de ces accords, d' autre part, qu' ils doivent veiller à ce que leur exécution ne soit pas en contradiction avec les principes du marché commun et prendre "les mesures appropriées permettant d' éviter les préjudices qui pourraient être causés dans les économies des autres États membres ". 9 Enfin, selon le paragraphe 3 du protocole, chaque État membre peut "prendre des mesures appropriées" afin de "prévenir les difficultés pouvant résulter pour lui" du commerce entre un État membre et les territoires en question . 10 Les gouvernements néerlandais et belge font valoir que le régime particulier du commerce intérieur allemand provoquerait des difficultés dans ces deux États, même si les importations de produits originaires de République démocratique allemande demeurent limitées, du fait que ceux-ci ne supportent ni les droits du tarif douanier commun ni les prélèvements . Ils bénéficieraient, au surplus, à leur entrée en République fédérale d' Allemagne, d' un abattement forfaitaire de 11 % correspondant au montant théorique de TVA réputé avoir été payé en République démocratique allemande . Il est vrai que cet abattement ne devrait normalement pas profiter aux marchandises destinées à être réexportées, mais il ferait cependant peser une menace dans la mesure où les contrôles, à cet égard, s' avéreraient très difficiles . 11 Dans ces conditions, la "ligne de conduite" serait la mesure la plus appropriée, car aucune mesure moins sévère ne permettrait de se défendre utilement contre ces importations . Le représentant du gouvernement des Pays-Bas a, d' ailleurs, fait remarquer lors de la procédure orale que, pour la période 1986-1987, 80 % des demandes d' autorisation avaient reçu une suite favorable . 12 Le gouvernement allemand comme la Commission estiment que l' interdiction pure et simple des importations de produits originaires de République démocratique allemande est excessive . Le caractère "approprié" ou non des mesures étatiques pouvant être prises sur le fondement du paragraphe 3 du protocole devrait s' apprécier compte tenu des mesures prises par la République fédérale d' Allemagne elle-même, en application du paragraphe 2 du protocole, afin "d' éviter les préjudices qui pourraient être causés dans les économies des autres États membres ". 13 De ce point de vue, le gouvernement allemand comme la Commission font valoir que de solides garanties résulteraient de la réglementation du commerce intérieur allemand, notamment de la convention de Berlin du 20 septembre 1951 ( Bundesanzeiger, n° 186, du 26.9.1951 ). En application de cette réglementation, les importations de produits venant de République démocratique allemande, qui ne concerneraient que des produits originaires de ce pays et seraient limitées aux besoins de la République fédérale, ne pourraient être payées que par compensation . Il en résulterait que 99 % des marchandises en question demeureraient sur le marché de la République fédérale d' Allemagne, les autorités de la République fédérale veillant d' ailleurs à ce que ne soient admises que des marchandises dont les prix sont comparables à ceux pratiqués sur son marché intérieur . Les marchandises réexportées ne bénéficieraient pas d' un avantage fiscal quelconque . 14 Comme la Cour l' a déjà jugé ( arrêt du 1er octobre 1974, Norddeutsches Vieh - und Fleischkontor GmbH, 14/74, Rec . p . 899; arrêt du 27 septembre 1979, Gefluegelschlachterei Freystadt GmbH, 23/79, Rec . p . 2789 ), un régime spécial est ainsi accordé par le protocole à la République démocratique allemande en vertu duquel la République fédérale d' Allemagne est dispensée d' appliquer les règles normales du droit communautaire au commerce intérieur allemand et dont il résulte que la République démocratique allemande, bien qu' elle ne fasse pas partie de la Communauté, n' a pas, vis-à-vis de la République fédérale, la qualité de pays tiers . 15 En permettant aux États membres de prendre, en vue de prévenir les difficultés qui pourraient résulter pour eux du commerce entre la République fédérale et la République démocratique allemandes, des "mesures appropriées", le paragraphe 3 du protocole confère à ceux-ci un assez large pouvoir d' appréciation en ce qui concerne tant la nature que l' étendue, notamment dans le temps, des mesures en cause . 16 Il convient, en effet, d' observer que ce texte n' institue pas une mesure dérogatoire aux règles du marché commun, mais, au contraire, une garantie, au profit des États membres, contre le préjudice qu' ils peuvent subir du fait que le commerce entre la République fédérale d' Allemagne et la République démocratique allemande est soumis à un régime exceptionnel en vertu du paragraphe 1 du protocole . 17 Le pouvoir reconnu, dans ces conditions, aux États membres ne peut, cependant, s' exercer qu' en tenant compte des termes du paragraphe 2 du protocole et du principe de proportionnalité . 18 Il appartient, en premier lieu, aux États membres, dans l' exercice du pouvoir qui leur est conféré par le paragraphe 3 du protocole, d' apprécier l' ampleur des difficultés causées à leur économie par le régime spécial applicable aux marchandises provenant de la République démocratique allemande, en fonction des mesures qui ont été prises pour éviter ces difficultés par la République fédérale d' Allemagne en application du paragraphe 2 . 19 En second lieu, en vertu des termes mêmes du paragraphe 3, qui fait une application spécifique du principe de proportionnalité en exigeant que les mesures prises soient "appropriées" aux difficultés, les États membres ne doivent prendre que les mesures strictement nécessaires afin de prévenir des difficultés réelles et sérieuses ou pour y remédier . 20 Il résulte de ce qui précède que le protocole interdit aux États membres de prendre des mesures qui auraient pour effet d' empêcher absolument, en droit ou en fait, l' entrée sur leur territoire de marchandises provenant de République fédérale d' Allemagne, mais originaires de République démocratique allemande, sauf dans le cas, exceptionnel, où l' économie d' un État membre serait, dans son ensemble, menacée par des réexportations, de République fédérale d' Allemagne, de marchandises originaires de République démocratique allemande . 21 En revanche, le protocole ne s' oppose pas à l' institution, par les États membres, d' un régime d' autorisation préalable, même si celui-ci a un caractère général, c' est-à-dire ne se limite pas à un ou plusieurs secteurs économiques déterminés, à condition qu' un tel régime soit, en pratique, le seul moyen de faire face de manière appropriée aux perturbations pouvant résulter du commerce intérieur allemand pour les économies des autres États membres . 22 Il convient cependant de préciser que, sous un tel régime, l' autorisation d' importation, qui peut ne donner que partiellement satisfaction à la demande, ne doit pas revêtir un caractère discrétionnaire, mais que la suite à donner à chaque demande doit s' apprécier en fonction de l' incidence effective que peut avoir l' importation en cause sur le secteur économique concerné . 23 Il incombe à la juridiction nationale saisie au principal de vérifier l' existence d' une menace réelle et significative pour l' économie de l' État concerné, soit au moment où la décision contestée a été prise, soit, si les règles nationales de procédure l' impliquent, au moment où elle statue, ainsi que d' apprécier le caractère proportionné à cette menace des mesures prises sur le fondement du paragraphe 3 du protocole en tenant compte des dispositions prises par la République fédérale d' Allemagne pour exécuter les obligations qui pèsent sur elle, en vertu du paragraphe 2 du même texte . Décisions sur les dépenses Sur les dépens 24 Les frais exposés par le royaume des Pays-Bas, le royaume de Belgique, la République fédérale d' Allemagne et la Commission, qui ont soumis des observations à la Cour, ne peuvent faire l' objet d' un remboursement . La procédure revêtant, à l' égard des parties au principal, le caractère d' un incident soulevé devant la juridiction nationale, il appartient à celle-ci de statuer sur les dépens . Dispositif Par ces motifs, LA COUR, statuant sur la question à elle soumise par le College van Beroep voor het Bedrijfsleven de La Haye, par décision en date du 8 janvier 1988, dit pour droit : 1 ) Le protocole relatif au commerce intérieur allemand et aux problèmes connexes, du 25 mars 1957, doit être interprété en ce sens qu' il interdit aux États membres de prendre des mesures qui auraient pour effet d' empêcher absolument, en droit ou en fait, l' entrée sur leur territoire de marchandises provenant de République fédérale d' Allemagne, mais originaires de République démocratique allemande, sauf dans le cas, exceptionnel, où l' économie d' un État membre serait, dans son ensemble, menacée par des réexportations, de République fédérale d' Allemagne, de marchandises originaires de République démocratique allemande . 2 ) En revanche, le protocole ne s' oppose pas à l' institution, par les États membres, d' un régime d' autorisation préalable, même si celui-ci a un caractère général, à condition qu' un tel régime soit, en pratique, le seul moyen de faire face de manière appropriée aux perturbations pouvant résulter du commerce intérieur allemand pour les économies des autres États membres . 3 ) Sous un tel régime, l' autorisation d' importation ne doit pas revêtir un caractère discrétionnaire, mais la suite à donner à chaque demande doit s' apprécier en fonction de l' incidence effective que peut avoir l' importation en cause sur le secteur économique concerné .

62009CJ0270

el

Η αίτηση εκδόσεως προδικαστικής αποφάσεως αφορά την ερμηνεία των άρθρων 2, 9, 10 και 13, Β, της έκτης οδηγίας 77/388/EΟΚ του Συμβουλίου, της 17ης Μαΐου 1977, για την εναρμόνιση των νομοθεσιών των κρατών μελών όσον αφορά τους φόρους κύκλου εργασιών – Κοινό σύστημα φόρου προστιθέμενης αξίας: ομοιόμορφη φορολογική βάση (ΕΕ ειδ. έκδ. 09/001, σ. 49), όπως τροποποιήθηκε με την οδηγία 2001/115/EΚ του Συμβουλίου, της 20ής Δεκεμβρίου 2001 (ΕΕ 2002, L 15, σ. 24, στο εξής: έκτη οδηγία). Η αίτηση αυτή υποβλήθηκε στο πλαίσιο ένδικης διαφοράς μεταξύ της MacDonald Resorts Ltd (στο εξής: MRL) και των Commissioners for Her Majesty’s Revenue & Customs (φορολογικών αρχών του Ηνωμένου Βασιλείου) ως προς το εφαρμοστέο καθεστώς, όσον αφορά τον φόρο προστιθεμένης αξίας (στο εξής: ΦΠΑ), επί ορισμένων υπηρεσιών τις οποίες παρέχει η MRL. Το νομικό πλαίσιο Το άρθρο 9 της έκτης οδηγίας ορίζει τα εξής: «1.      Ως τόπος παροχής υπηρεσιών θεωρείται η έδρα της οικονομικής δραστηριότητος του παρέχοντος τις υπηρεσίες ή της μόνιμης εγκαταστάσεώς του από την οποία παρέχονται οι υπηρεσίες, ελλείψει δε τούτων, ο τόπος της κατοικίας ή συνήθους διαμονής του. 2.      Εντούτοις: α)      τόπος παροχής υπηρεσιών συναφών προς ακίνητα, περιλαμβανομένων των υπηρεσιών κτηματομεσιτών και εμπειρογνωμόνων, καθώς και των υπηρεσιών που αποσκοπούν στην προετοιμασία ή τον συντονισμό εργασιών επί ακινήτων, όπως παραδείγματος χάριν οι υπηρεσίες αρχιτεκτόνων ή γραφείων επιβλέψεως, είναι ο τόπος όπου κείται το ακίνητο [...]». Το άρθρο 10, παράγραφοι 1 και 2, της έκτης οδηγίας προβλέπει τα εξής: «1.      Θεωρούνται ως: α)      γενεσιουργός αιτία του φόρου: το γεγονός με το οποίο δημιουργούνται οι νόμιμες προϋποθέσεις οι οποίες είναι αναγκαίες για να καταστεί απαιτητός ο φόρος· β)      απαιτητό του φόρου: το παρεχόμενο από τον νόμο δικαίωμα του Δημοσίου, από ένα δεδομένο χρονικό σημείο, να απαιτεί την καταβολή του φόρου από τον υπόχρεο, έστω και αν η καταβολή αυτή μπορεί να ανασταλεί. 2.      Η γενεσιουργός αιτία επέρχεται και ο φόρος καθίσταται απαιτητός, κατά τον χρόνο πραγματοποιήσεως της παραδόσεως του αγαθού ή της παροχής των υπηρεσιών. Οι παραδόσεις αγαθών, πέραν των αναφερομένων στο άρθρο 5, παράγραφος 4, περίπτωση β΄, καθώς και οι παροχές υπηρεσιών, οι οποίες συνεπάγονται τμηματικές καταβολές έναντι λογαριασμού ή διαδοχικές πληρωμές, θεωρείται ότι πραγματοποιούνται κατά την λήξη των χρονικών περιόδων, στις οποίες αναφέρονται οι τμηματικές καταβολές έναντι λογαριασμού ή διαδοχικές πληρωμές. Τα κράτη μέλη έχουν την ευχέρεια να προβλέπουν ότι, σε ορισμένες περιπτώσεις, οι παραδόσεις αγαθών και οι παροχές υπηρεσιών που πραγματοποιούνται συνεχώς επί μια χρονική περίοδο, θεωρούνται ότι ολοκληρώνονται ανά διαστήματα κατ’ ελάχιστον ετήσιας διαρκείας. Εντούτοις, σε περίπτωση τμηματικών καταβολών έναντι λογαριασμού προ της παραδόσεως αγαθών ή της παροχής υπηρεσιών, ο φόρος καθίσταται απαιτητός κατά τον χρόνο της εισπράξεως, μέχρι του ορίου του εισπραχθέντος ποσού. Κατά παρέκκλιση των ανωτέρω διατάξεων, τα κράτη μέλη έχουν την ευχέρεια να προβλέπουν ότι, για ορισμένες πράξεις ή ορισμένες κατηγορίες υποκειμένων στον φόρο, ο φόρος καθίσταται απαιτητός: –        είτε, το αργότερο, κατά τον χρόνο εκδόσεως του τιμολογίου, –        είτε, το αργότερο, κατά τον χρόνο εισπράξεως του τιμήματος, –        είτε, σε περίπτωση μη εκδόσεως ή καθυστερημένης εκδόσεως του τιμολογίου, εντός ορισμένης προθεσμίας από τον χρόνο γενέσεως της φορολογικής υποχρεώσεως.» Κατά το άρθρο 13, B, της έκτης οδηγίας: «Με την επιφύλαξη άλλων κοινοτικών διατάξεων, τα κράτη μέλη απαλλάσσουν, υπό τις προϋποθέσεις που ορίζουν, ώστε να εξασφαλίζεται η ορθή και απλή εφαρμογή των προβλεπομένων κατωτέρω απαλλαγών και να αποτρέπεται ενδεχόμενη φοροδιαφυγή, φοροαποφυγή και κατάχρηση: [...] β)      τις μισθώσεις ακινήτων, εξαιρέσει: 1.      των πράξεων παροχής καταλύματος, όπως ορίζονται από την νομοθεσία των κρατών μελών, που πραγματοποιούνται στο πλαίσιο του ξενοδοχειακού τομέως ή άλλων τομέων παρεμφερούς χαρακτήρος, περιλαμβανομένης και της μισθώσεως κατασκηνώσεων διακοπών ή γηπέδων, διαρρυθμισμένων καταλλήλως για κατασκήνωση· 2.      των μισθώσεων χώρων για τη στάθμευση αυτοκινήτων· 3.      των μισθώσεων εργαλείων και μηχανημάτων μονίμως εγκατεστημένων· 4.      των μισθώσεων χρηματοθυρίδων. Τα κράτη μέλη δύνανται να ορίζουν περαιτέρω εξαιρέσεις από το πεδίο εφαρμογής της εν λόγω απαλλαγής. […]» Η διαφορά της κύριας δίκης και τα προδικαστικά ερωτήματα Η δραστηριότητα της MRL Η MRL είναι εταιρία της οποίας η έδρα βρίσκεται στο Ηνωμένο Βασίλειο. Είναι εγγεγραμμένη στο μητρώο ΦΠΑ εντός του κράτος μέλους αυτού, καθώς και στο μητρώο IVA, που είναι ο ισπανικός νόμος ο οποίος αντιστοιχεί στον ΦΠΑ. Η δραστηριότητα της MRL, η οποία ασκείται στο Ηνωμένο Βασίλειο και στην Ισπανία, συνίσταται στην εμπορία δικαιωμάτων χρονομεριστικής χρήσεως («timesharing») καταλυμάτων ευρισκομένων σε παραθεριστικά συγκροτήματα κείμενα εντός των δύο αυτών κρατών μελών (στο εξής: χρονομερίδια). Χρησιμοποιεί τα ίδια έγγραφα συμβάσεων στο Ηνωμένο Βασίλειο και στην Ισπανία. Από τις 3 Οκτωβρίου 2003, η MRL εμπορεύεται ένα νέο προϊόν συνιστάμενο σε πρόγραμμα «προαιρετικών επιλογών», ονομαζόμενο «Options by Macdonald Hotels and Resorts» (προαιρετικές επιλογές της Macdonald Hotels and Resorts, στο εξής: πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών). Η δημιουργία του προγράμματος αυτού σκοπούσε στη διασφάλιση της καλύτερης εκμεταλλεύσεως του αποθέματος των μη πωληθέντων χρονομεριδίων και στην παροχή προς τους πελάτες της MRL μεγαλύτερης ευελιξίας ως προς τις προϋποθέσεις διαμονής τους στις παραθεριστικές κατοικίες της εταιρίας αυτής, ιδίως όσον αφορά την επιλογή του καταλύματος και της περιόδου διαμονής. Προς εφαρμογή του προγράμματος προαιρετικών επιλογών, η MRL συνέστησε μια λέσχη, επίσης ονομαζόμενη «Options by Macdonald Hotels and Resorts» (στο εξής: Λέσχη). Πρόκειται περί οργανισμού χωρίς κερδοσκοπικό σκοπό και χωρίς νομική προσωπικότητα, διεπόμενη από έγγραφο καταστατικό (στο εξής: καταστατικό). Σύμφωνα με το καταστατικό αυτό, κύριος σκοπός της Λέσχης είναι «να εξασφαλίζει για τα μέλη της δικαιώματα κρατήσεως καταλυμάτων παραθερισμού και άλλα παρεπόμενα πλεονεκτήματα για συγκεκριμένες περιόδους κάθε έτος, επί χρονικό διάστημα 30 ετών, στο οποίο θα αναφέρεται το [πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών] όπως το διάστημα αυτό ορίζεται από το παρόν καταστατικό». Από την απόφαση περί παραπομπής προκύπτει ότι τα κύρια χαρακτηριστικά του εν λόγω καταστατικού και των σχετικών συμβάσεων μπορούν να περιγραφούν ως εξής –        η Λέσχη ιδρύθηκε για 30 έτη από τις 3 Οκτωβρίου 2003, δηλαδή μέχρι τις 2 Οκτωβρίου 2033· –        η MRL είναι το ιδρυτικό μέλος βάσει του καταστατικού, το οποίο έχει την εξουσία και την ευθύνη να διεξάγει τις δραστηριότητες και να διεκπεραιώνει τις υποθέσεις της Λέσχης καθώς και να διαχειρίζεται το πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών και να πράττει ό,τι θεωρεί αναγκαίο προς τον σκοπό αυτόν· –        ως ιδρυτικό μέλος, η MRL διόρισε διαχειριστή στον οποίο μεταβίβασε τα δικαιώματα και τους τίτλους της επί όλων των μη πωληθέντων χρονομεριδίων τα οποία αφορούν την ομάδα των καταλυμάτων της που προσφέρονται υπό καθεστώς χρονομεριστικής χρήσεως. Σύμφωνα με το καταστατικό, η MRL απέκτησε τα «δικαιώματα σε μόρια» που αντιστοιχούν στα καταλύματα αυτά. Τα εν λόγω δικαιώματα μπορεί να μεταβιβάζει η MRL στα τακτικά μέλη· –        οι πελάτες της MRL οι οποίοι υποβάλλουν αίτηση συμμετοχής στο πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών και πληρούν τις προϋποθέσεις για την απόκτηση της ιδιότητας του μέλους καθίστανται τακτικά μέλη της Λέσχης. Αποκτούν «δικαιώματα σε μόρια» είτε κατόπιν μεταβιβάσεως των δικαιωμάτων αυτών εκ μέρους της MRL είτε διά της καταθέσεως εις χείρας του διαχειριστή χρονομεριδίων τα οποία αφορούν τις ίδιες εβδομάδες κάθε έτους· –        η MRL προσδιορίζει την αξία όλων των εβδομάδων χρονομεριστικής χρήσεως που διατίθενται στα μέλη. Η αξία αυτή εκφράζεται ως αριθμός μορίων καθοριζόμενος αναλόγως της τοποθεσίας, του επιπέδου και του είδους του καταλύματος, καθώς και της εποχής του έτους. Τα μέλη λαμβάνουν ετησίως μόρια, αναλόγως των δικαιωμάτων τους στα εν λόγω μόρια. Μπορούν να εξαργυρώνουν τα μόρια αυτά εντός του έτους έναντι δικαιώματος κατοχής ορισμένου καταλύματος για συγκεκριμένο χρονικό διάστημα, σύμφωνα με την επιλογή που μπορούν να πραγματοποιήσουν, εντός του ορίου των μορίων τους και αναλόγως των διαθέσιμων εβδομάδων χρήσεως. Συνεπώς, η έκφραση «δικαιώματα σε μόρια» σημαίνει το δικαίωμα των μελών να λαμβάνουν ετησίως ορισμένο αριθμό μορίων ώστε να μπορούν να ασκήσουν το δικαίωμά τους χρήσεως ενός καταλύματος κατά τη διάρκεια του έτους αυτού· –        η κτήση της ιδιότητας του μέλους του προγράμματος προαιρετικών επιλογών δεν συνεπάγεται υποχρέωση καταβολής εισφοράς εγγραφής, αλλά, υποβάλλοντας αίτηση προκειμένου να γίνει μέλος του προγράμματος, το νέο τακτικό μέλος πρέπει να αποκτήσει δικαιώματα σε μόρια, με δύο τρόπους. Είτε να αγοράσει τέτοια δικαιώματα από την MRL, σήμερα σε τιμή μονάδας 2,50 GBP, υπό την επιφύλαξη εκπτώσεων για την προώθηση των πωλήσεων. Η αγορά πραγματοποιείται βάσει «συμβάσεως πωλήσεως μορίων», συναπτομένης μεταξύ του νέου μέλους και της MRL. Είτε να λάβει δικαιώματα σε μόρια ως αντάλλαγμα για την κατάθεση εις χείρας του διαχειριστή χρονομεριδίων τα οποία έχει προηγουμένως αγοράσει από την MRL και για την καταβολή «τέλους αναβαθμίσεως»· –        η δεύτερη από τις μεθόδους αποκτήσεως δικαιωμάτων σε μόρια λειτουργεί με δύο τρόπους. Αφενός, το πρόσωπο το οποίο έχει ήδη αποκτήσει χρονομερίδια από την MRL μπορεί να περιλάβει το κατάλυμα το οποίο αφορούν τα χρονομερίδια αυτά στο πρόγραμμα των προαιρετικών επιλογών, συνάπτοντας «σύμβαση αναβαθμίσεως» με την MRL και λαμβάνοντας στο πλαίσιο αυτό τα «δικαιώματα σε μόρια» τα οποία αντιστοιχούν στα χρονομερίδια αυτά. Αφετέρου, πρόσωπο το οποίο δεν διαθέτει χρονομερίδια μπορεί να συνάψει «σύμβαση μεταπωλήσεως και αναβαθμίσεως» με την MRL, σύμφωνα με την οποία αγοράζει τέτοια δικαιώματα και συγχρόνως τα εισάγει στο πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών. Τα μέλη που έχουν συνάψει μια από τις δύο αυτές συμβάσεις καλούνται «αναβαθμισμένα μέλη». Τα μέλη αυτά διατηρούν το δικαίωμα, το οποίο μπορούν να ασκήσουν εντός των πρώτων δύο μηνών εκάστου έτους, να επιλέξουν να χρησιμοποιήσουν τα χρονομερίδιά τους, τα οποία εισήγαγαν στο πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών, εντός του έτους αυτού. Σε αντίθετη περίπτωση, πιστώνονται με αριθμό μορίων τα οποία μπορούν να χρησιμοποιήσουν για άλλο, αντίστοιχης αξίας, κατάλυμα του προγράμματος προαιρετικών επιλογών. Καθόσον το αναβαθμισμένο μέλος έχει καταθέσει τα χρονομερίδιά του εις χείρας του διαχειριστή, αυτά τίθενται στη διάθεση των άλλων μελών τα οποία επιλέγουν να εξαργυρώσουν τα μόριά τους προκειμένου να εξασφαλίσουν τη χρήση του οικείου καταλύματος για τις εβδομάδες στις οποίες αντιστοιχούν τα εν λόγω χρονομερίδια· –        τα τακτικά μέλη συμφωνούν να καταβάλλουν τέλη διαχειρίσεως ανάλογα προς τα «δικαιώματα σε μόρια που κατέχουν» και τέλη συναλλαγής για την κράτηση καταλύματος όταν εξαργυρώνουν μόρια. Η πληρωμή γίνεται προς την MRL στη Σκωτία· –        τα τακτικά μέλη μπορούν να αγοράζουν οποτεδήποτε από την MRL επιπλέον «δικαιώματα σε μόρια»· –        η MRL μπορεί να επιτρέπει στα μέλη να ανταλλάσσουν μόρια για διαμονή σε ξενοδοχεία τα οποία αυτή εκμεταλλεύεται ή για άλλες υπηρεσίες. Ως εκ τούτου, η MRL έχει παράσχει στα μέλη την ευχέρεια να ζητούν, έως 10 μήνες νωρίτερα, την ανταλλαγή μορίων για τρεις, τέσσερις ή επτά διανυκτερεύσεις σε ένα από 70 τουλάχιστον ξενοδοχεία, υπό την επιφύλαξη της διαθεσιμότητας. Ο αριθμός των απαιτούμενων μορίων για μια τέτοια κράτηση ποικίλλει αναλόγως συγκεκριμένης κατατάξεως των οικείων ξενοδοχείων. Αφού δεχθεί την κράτηση, η MRL καθίσταται υπεύθυνη έναντι του ξενοδοχείου για το κόστος διαμονής· –        τα μέλη μπορούν να αποταμιεύουν τα μόρια που έμειναν αχρησιμοποίητα εντός ενός έτους προκειμένου να τα χρησιμοποιήσουν το επόμενο. Μπορεί να αποταμιευθεί το σύνολο των κτηθέντων μορίων, αν υποβληθεί σχετικό αίτημα το αργότερο εννέα μήνες πριν από το τέλος του εκάστοτε τρέχοντος έτους, και μπορεί να αποταμιευθεί έως και 50 % αυτών αν υποβληθεί σχετικό αίτημα από τρεις έως εννέα μήνες πριν από το τέλος του έτους· –        αντιστρόφως, τα μέλη μπορούν, μέχρι τρεις μήνες πριν από το τέλος του έτους, να δανείζονται από τα μόρια του επομένου έτους, όταν πραγματοποιούν κράτηση η οποία απαιτεί περισσότερα μόρια από όσα κατέχουν για το τρέχον έτος, εφόσον καταβάλουν τα εκτιμώμενα τέλη διαχειρίσεως του επομένου έτους κατά τον χρόνο πραγματοποιήσεως της κρατήσεως αυτής· –        η MRL μπορεί να μεριμνά ώστε τα μέλη της Λέσχης να έχουν πρόσβαση σε ένα εξωτερικό (δηλαδή υπό διαχείριση τρίτου) πρόγραμμα ανταλλαγής χρονομεριδίων. Ως εκ τούτου, η MRL έχει συνδεθεί με πρόγραμμα καλούμενο «Interval International», ούτως ώστε τα μέλη, μετέχοντας στο πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών, να αποκτούν, χωρίς επιπλέον δαπάνες, την ιδιότητα μέλους του εν λόγω προγράμματος Interval International επί δύο έτη. Κατόπιν, τα μέλη μπορούν να εξακολουθήσουν να είναι μέλη του τελευταίου αυτού προγράμματος, με χωριστή σύμβαση και με δικές τους δαπάνες. Αυτή η συμμετοχή σε επιπλέον πρόγραμμα παρέχει στα μέλη του προγράμματος προαιρετικών επιλογών το δικαίωμα να ανταλλάσσουν εβδομάδες χρονομεριστικής χρήσεως στο πλαίσιο του προγράμματος αυτού, για τις οποίες έχουν εξαργυρώσει τα μόριά τους κατά τη διάρκεια δεδομένου έτους, με καταλύματα που προσφέρουν άλλα μέλη του προγράμματος Interval International. Η MRL δικαιούται να διακόψει ή να τροποποιήσει τη συμμετοχή σε εξωτερικό πρόγραμμα ανταλλαγής μορίων χρονομεριστικής χρήσεως το οποίο έχει ενδεχομένως οργανώσει· –        η MRL δικαιούται ανά πάσα στιγμή να αποκλείει από το πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών οποιαδήποτε από τις εβδομάδες χρονομεριστικής χρήσεως που αντιστοιχούν σε χρονομερίδια τα οποία έχει μεταβιβάσει στον διαχειριστή. Ωστόσο, η MRL υποχρεούται να διασφαλίζει ότι υπάρχουν πάντοτε αρκετά καταλύματα διαμονής ώστε να ικανοποιηθεί το σύνολο των «δικαιωμάτων σε μόρια» που κατέχει η ίδια και τα τακτικά μέλη. Η MRL δικαιούται επίσης να καθορίζει και να μεταβάλλει την αξιολόγηση των καταλυμάτων σε μόρια και να αναπροσαρμόζει τα μόρια και τα «δικαιώματα σε μόρια», αυξάνοντας ή μειώνοντας τον αριθμό τους σε αναλογία μεταξύ τους, διατηρώντας συγχρόνως την αξία τους. Η διαδικασία ενώπιον των εθνικών αρχών Η διαφορά της κύριας δίκης αφορά τον ορθό από πλευράς ΦΠΑ χαρακτηρισμό ορισμένων υπηρεσιών τις οποίες παρέχει η MRL στο πλαίσιο των δραστηριοτήτων της μεταβιβάσεως χρονομεριδίων. Ερίζεται επίσης ο τόπος παροχής των υπηρεσιών αυτών. Η διαφορά αυτή ανέκυψε κατόπιν αποφάσεως των Commissioners for Her Majesty’s Revenue & Customs, εκδοθείσας τον Μάρτιο του 2004, κατά την οποία, αφενός, η εκ μέρους της MRL μεταβίβαση «δικαιωμάτων σε μόρια» συνιστά τη φορολογητέα παροχή πλεονεκτημάτων που απορρέουν από την ιδιότητα μέλους λέσχης και, αφετέρου, ο τόπος της παροχής αυτής είναι το Ηνωμένο Βασίλειο. Η MRL άσκησε προσφυγή κατά την αποφάσεως αυτής ενώπιον του VAT and Duties Tribunal, Edimburgh, το οποίο την απέρριψε με απόφαση της 16ης Ιουνίου 2006. Το Court of Session (Scotland), επιληφθέν εφέσεως κατά της τελευταίας αυτής αποφάσεως, αποφάσισε να αναστείλει τη διαδικασία και να υποβάλει στο Δικαστήριο τα ακόλουθα προδικαστικά ερωτήματα: «1)      Εφόσον η MRL, σύμφωνα με τα προβλεπόμενα από το καταστατικό της Λέσχης και τις σχετικές συμβάσεις, παρέχει συμβατικά δικαιώματα (“δικαιώματα σε μόρια”), βάσει των οποίων ο αγοραστής λαμβάνει μόρια τα οποία μπορεί να εξαργυρώνει ετησίως έναντι της κατοχής και της χρήσεως καταλύματος υπό καθεστώς χρονομεριστικής μισθώσεως στα παραθεριστικά συγκροτήματα της MRL, πρέπει η παροχή αυτή να χαρακτηρίζεται […] ως μίσθωση ακινήτου, υπό την έννοια του άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας […], ή […] ως ιδιότητα μέλους λέσχης ή […] διαφορετικά; 2)      Επηρεάζει την απάντηση στο ερώτημα 1 το ότι: [–]      σε ορισμένες περιπτώσεις τα συμβατικά δικαιώματα αποκτώνται ως αντάλλαγμα για την εκ μέρους του πελάτη κατάθεση εις χείρας της MRL προϋφισταμένων δικαιωμάτων [κατοχής], υπό καθεστώς χρονομεριστικής μισθώσεως, σε ορισμένο τόπο για μία ή περισσότερες συγκεκριμένες και ίδιες κάθε έτος εβδομάδες; [–]      ο πελάτης μπορεί, εντός δεδομένου έτους, να αποφασίσει να μην εξαργυρώσει τα μόρια που δικαιούται για το έτος αυτό εν όλω ή εν μέρει έναντι δικαιωμάτων κατοχής και μπορεί, αντ’ αυτού, να επιλέξει να προσαυξήσει τα μόρια που δικαιούται το επόμενο έτος ή, υπό την επιφύλαξη των συμβατικών όρων του προγράμματος [προαιρετικών επιλογών] κάθε έτους, μπορεί να αυξήσει τα μόρια που δικαιούται για το έτος αυτό, “δανειζόμενος” από τα μόρια που δικαιούται για το επόμενο έτος; [–]      τα ακίνητα από τα οποία αποτελείται η ομάδα των καταλυμάτων μπορεί να αλλάξουν μεταξύ του χρονικού σημείου κατά το οποίο τα “δικαιώματα σε μόρια” αποκτώνται και του χρονικού σημείου κατά το οποίο τα μόρια εξαργυρώνονται έναντι του δικαιώματος κατοχής ακινήτου; [–]      ο αριθμός των μορίων που δικαιούται ετησίως ο πελάτης μπορεί να τροποποιείται από τον παρέχοντα τα μόρια σύμφωνα με τους συμβατικούς όρους του προγράμματος [προαιρετικών επιλογών]; [–]      η εκκαλούσα μπορεί από καιρού εις καιρόν να εξασφαλίζει, στα πρόσωπα που έχουν “δικαιώματα σε μόρια”, την πρόσβαση σε άλλο πρόγραμμα χρονομεριστικής μισθώσεως τρίτης εταιρίας; [–]      η εκκαλούσα μπορεί από καιρού εις καιρόν να εξασφαλίζει, στα πρόσωπα που έχουν “δικαιώματα σε μόρια”, τη δυνατότητα εξαργυρώσεως των μορίων τους έναντι διαμονής σε ξενοδοχεία τα οποία εκμεταλλεύεται η εκκαλούσα ή έναντι άλλων πλεονεκτημάτων που παρέχει η εκκαλούσα; 3)      α)     Αποτελούν οι περιγραφόμενες στα δύο πρώτα ερωτήματα υπηρεσίες τις οποίες παρέχει υποκείμενος στον φόρο […] “υπηρεσίες συναφείς προς ακίνητα”, υπό την έννοια του άρθρου 9, παράγραφος 2, στοιχείο α΄, της έκτης οδηγίας […]; β)      Σε περίπτωση καταφατικής απαντήσεως […], εφόσον τα μέλη της [εν λόγω λέσχης] μπορούν να ασκούν τα συμβατικά δικαιώματά τους κατέχοντας κατάλυμα υπό καθεστώς χρονομεριστικής μισθώσεως σε περισσότερα του ενός κράτη μέλη και δεν είναι γνωστό, κατά τον χρόνο της παροχής, ποιο κατάλυμα θα κατέχεται κατά τον τρόπο αυτόν, πώς μπορεί να καθορισθεί ο τόπος της παροχής;» Επί των προδικαστικών ερωτημάτων Με τα ερωτήματά του, τα οποία πρέπει να εξετασθούν από κοινού, το αιτούν δικαστήριο ζητεί κατ’ ουσίαν να διευκρινισθεί, αφενός, ο χαρακτηρισμός της παροχής υπηρεσιών όπως οι επίμαχες στην κύρια δίκη, καθώς και ο τόπος στον οποίο παρέχονται τέτοιου είδους υπηρεσίες και, αφετέρου, αν το κατά παρέκκλιση καθεστώς του άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας έχει εφαρμογή επί των παροχών αυτών. Επί του χαρακτηρισμού και του τόπου της παροχής Υπενθυμίζεται ότι, κατά το άρθρο 2, σημείο 1, της έκτης οδηγίας, στον ΦΠΑ υπόκεινται «οι παραδόσεις αγαθών και οι παροχές υπηρεσιών που πραγματοποιούνται εξ επαχθούς αιτίας στο εσωτερικό της χώρας, υπό υποκειμένου στον φόρο που ενεργεί υπό την ιδιότητά του αυτή». Συναφώς, το Δικαστήριο έχει κρίνει ότι παροχή υπηρεσιών πραγματοποιείται «εξ επαχθούς αιτίας», υπό την έννοια της διατάξεως αυτής, και επομένως είναι φορολογητέα μόνον αν μεταξύ του παρέχοντος την υπηρεσία και του λήπτη αυτής υφίσταται έννομη σχέση κατά τη διάρκεια της οποίας ανταλλάσσονται αμοιβαίως παροχές, η δε αμοιβή που λαμβάνει ο παρέχων την υπηρεσία συνιστά την πραγματική αντιπαροχή της υπηρεσίας που παρέχεται στον λήπτη (βλ., αποφάσεις της 3ης Μαρτίου 1994, C-16/93, Tolsma, Συλλογή 1994, σ. I‑743, σκέψη 14, της 14ης Ιουλίου 1998, C-172/96, First National Bank of Chicago, Συλλογή 1998, σ. I-4387, σκέψεις 26 έως 29, και της 21ης Μαρτίου 2002, C-174/00, Kennemer Golf, Συλλογή 2002, σ. I‑3293, σκέψη 39). Η χαρακτηριστική παροχή του είδους υπηρεσίας που αποτελεί το αντικείμενο της επίμαχης στην κύρια δίκη συμβάσεως συνίσταται στην παροχή συμβατικών δικαιωμάτων, καλούμενων «δικαιώματα σε μόρια», τα οποία παρέχουν στον αντισυμβαλλόμενο τη δυνατότητα να λαμβάνει μόρια που μπορούν να εξαργυρώνονται ετησίως έναντι δικαιώματος προσωρινής κατοχής καταλύματος εντός των τουριστικών συγκροτημάτων του παρέχοντος υπηρεσίες ή διαμονής σε ξενοδοχείο ή λήψεως άλλων υπηρεσιών που δεν διευκρινίζονται στα έγγραφα της συμβάσεως. Υπό τις συνθήκες αυτές, πρέπει να εξετασθούν τα στοιχεία της εν λόγω συμβάσεως, προκειμένου να προσδιορισθεί ποιες είναι οι υπηρεσίες οι οποίες παρέχονται ως αντιπαροχή της αμοιβής την οποία λαμβάνει ο παρέχων τις υπηρεσίες. Προς τούτο, ενδείκνυται να ακολουθηθεί η μέθοδος την οποία χρησιμοποίησε η γενική εισαγγελέας στο σημείο 52 των προτάσεών της και, ως εκ τούτου, να επισημανθούν κατ’ αρχάς οι διάφορες μορφές αμοιβής τις οποίες προβλέπει η σύμβαση αυτή. Από την απόφαση περί παραπομπής προκύπτει ότι, στο πλαίσιο του προγράμματος προαιρετικών επιλογών, ο πελάτης μπορεί να αποκτήσει «δικαιώματα σε μόρια» είτε αγοράζοντάς τα από την MRL έναντι τιμήματος, είτε καταθέτοντας εις χείρας του διαχειριστή χρονομερίδια τα οποία αφορούν τις ίδιες εβδομάδες κάθε έτους και καταβάλλοντας το «τέλος αναβαθμίσεως». Στη δεύτερη περίπτωση, τα «δικαιώματα σε μόρια» μπορούν να αγορασθούν από πρόσωπο το οποίο έχει ήδη χρονομερίδια και το οποίο μεταβιβάζει τα χρονομερίδια αυτά στο πλαίσιο του προγράμματος προαιρετικών επιλογών, βάσει «συμβάσεως αναβαθμίσεως» συναπτόμενης με την MRL. Από της αγοράς δικαιωμάτων στο πλαίσιο του προγράμματος προαιρετικών επιλογών, διαρρήγνυνται κατ’ αρχήν οι δεσμοί του προσώπου αυτού με τα χρονομερίδια έναντι των οποίων προέβη στην εν λόγω αγορά. Βεβαίως, το τελευταίο αυτό χαρακτηριστικό διακρίνει το πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών από το σύστημα που αφορούσε η υπόθεση επί της οποίας εκδόθηκε η απόφαση της 3ης Σεπτεμβρίου 2009, C-37/08, RCI Europe (Συλλογή 2009, σ. I-7533), στην οποία αναφέρεται η MRL. Συγκεκριμένα, η πρόσβαση στο πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών της MRL επιτυγχάνεται διά της απλής αγοράς μορίων και τα μόρια αυτά μπορούν στη συνέχει να εξαργυρωθούν έναντι υπηρεσιών παρεχομένων από την MRL στο πλαίσιο του ίδιου προγράμματος. Ως εκ τούτου, τα μόρια τα οποία μπορεί να απαιτήσει κάθε πρόσωπο που διαθέτει «δικαιώματα σε μόρια» αντικατοπτρίζουν την αξία μιας διαμονής σε συγκεκριμένο κατάλυμα ή άλλες υπηρεσίες τις οποίες παρέχει η MRL, αποτελώντας συγχρόνως κατά κάποιον τρόπο το μέσο πληρωμής το οποίο χρησιμοποιούν οι πελάτες, μεταξύ άλλων για να καταβάλουν το τίμημα της αγοράς δικαιώματος προσωρινής χρήσεως καταλύματος. Αντιθέτως, το επίμαχο στην υπόθεση επί της οποίας εκδόθηκε η προπαρατεθείσα απόφαση RCI Europe σύστημα αποτελούσε απλό σύστημα ανταλλαγής χρονομεριδίων. Ωστόσο, η διάκριση αυτή δεν αποκλείει τη χρήση του ίδιου κριτηρίου εκτιμήσεως, δηλαδή της τελικής προθέσεως των μελών τα οποία κατέβαλαν τίμημα για τις ληφθείσες υπηρεσίες (προπαρατεθείσα απόφαση RCI Europe, σκέψη 29). Κατόπιν της χρήσεως του κριτηρίου αυτού στο πλαίσιο συστήματος στο οποίο, επισήμως, δεν γίνεται ανταλλαγή χρονομεριδίων, όπως το επίμαχο στην κύρια δίκη, προκύπτει ότι η αγορά «δικαιωμάτων σε μόρια» στο πλαίσιο του προγράμματος προαιρετικών επιλογών πραγματοποιείται με την πρόθεση να χρησιμοποιηθούν τα δικαιώματα αυτά προκειμένου να εξαργυρωθούν έναντι υπηρεσιών οι οποίες προσφέρονται στο πλαίσιο του εν λόγω προγράμματος. Συγκεκριμένα, όπως επισήμανε η γενική εισαγγελέας στο σημείο 74 των προτάσεών της, ο πελάτης δεν προβαίνει στην πρώτη συναλλαγή με πρόθεση τη συλλογή μορίων, αλλά αντιθέτως με την πρόθεση να χρησιμοποιήσει το ακίνητο που θα επιλέξει στη συνέχεια. Συνεπώς, η αγορά «δικαιωμάτων σε μόρια» δεν αποτελεί αυτοσκοπό για τον πελάτη. Η αγορά τέτοιων δικαιωμάτων, καθώς και η εξαργύρωση των μορίων πρέπει να θεωρηθούν ως προγενέστερες πράξεις σκοπούσες στην απόκτηση δικαιώματος προσωρινής χρήσεως καταλύματος, διαμονής σε ξενοδοχείο ή άλλης υπηρεσία. Συνεπώς, κατά την ολοκλήρωση της εξαγοράς αυτής λαμβάνει ο αγοραστής «δικαιωμάτων σε μόρια» την προβλεπόμενη αντιπαροχή έναντι της αρχικής του πληρωμής. Από τη νομολογία του Δικαστηρίου προκύπτει ότι βάση επιβολής του φόρου επί παροχής υπηρεσιών είναι οτιδήποτε λαμβάνεται ως αντιπαροχή για την παρεχόμενη υπηρεσία, η δε παροχή υπηρεσιών φορολογείται μόνον όταν υπάρχει άμεση σχέση μεταξύ της παρεχόμενης υπηρεσίας και της λαμβανόμενης αντιπαροχής (βλ., υπό την έννοια αυτή, αποφάσεις της 8ης Μαρτίου 1988, 102/86, Apple and Pear Development Council, Συλλογή 1988, σ. 1443, σκέψεις 11 και 12, καθώς και προπαρατεθείσα απόφαση Tolsma, σκέψη 14). Συνεπώς, σε σύστημα όπως το πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών, η παροχή ενόψει της οποίας αγοράζονται, στην πράξη, τα «δικαιώματα σε μόρια» είναι η υπηρεσία η οποία συνίσταται στη διάθεση προς τους μετέχοντες στο πρόγραμμα αυτό των διαφόρων δυνατών αντιπαροχών που μπορούν να ληφθούν χάρη στα μόρια που αντιστοιχούν στα δικαιώματα αυτά. Συγκεκριμένα, η υπηρεσία δεν έχει παρασχεθεί πλήρως πριν εξαργυρωθούν τα μόρια αυτά. Συνεπώς, στις περιπτώσεις κατά τις οποίες η υπηρεσία συνίσταται σε διαμονή σε ξενοδοχείο ή σε δικαίωμα προσωρινής χρήσεως καταλύματος, κατά τον χρόνο εξαργυρώσεως των μορίων έναντι συγκεκριμένων υπηρεσιών δημιουργείται σχέση μεταξύ της παρεχόμενης υπηρεσίας και της αντιπαροχής την οποία κατέβαλε ο πελάτης, συνιστάμενης σε μόρια που αντιστοιχούν σε προηγουμένως κτηθέντα δικαιώματα. Επιπλέον, όσον αφορά σύστημα όπως το επίμαχο στην κύρια δίκη, διαπιστώνεται, αφενός, ότι, κατά τον χρόνο της αγοράς «δικαιωμάτων σε μόρια», ο πελάτης δεν είναι σε θέση να γνωρίζει με ακρίβεια τα καταλύματα ή τις άλλες υπηρεσίες που διατίθενται κατά τη διάρκεια συγκεκριμένου έτους ούτε την αξία σε μόρια μιας διαμονής στα καταλύματα αυτά ή των υπηρεσιών αυτών. Αφετέρου, η MRL καθορίζει την κατάταξη σε μόρια των διαθέσιμων καταλυμάτων και υπηρεσιών, οπότε η επιλογή του πελάτη περιορίζεται εξαρχής στα καταλύματα και στις υπηρεσίες στα οποία έχει πρόσβαση, λαμβανομένου υπόψη του αριθμού μορίων που αυτός διαθέτει. Υπό τις συνθήκες αυτές, τα ουσιώδη στοιχεία για το απαιτητό του ΦΠΑ δεν συντρέχουν κατά τον χρόνο αρχικής αγοράς δικαιωμάτων όπως τα «δικαιώματα σε μόρια», πράγμα το οποίο αποκλείει την εφαρμογή του άρθρου 10, παράγραφος 2, δεύτερο εδάφιο, της έκτης οδηγίας. Όπως προκύπτει από την απόφαση της 21ης Φεβρουαρίου 2006, C-419/02, BUPA Hospitals και Goldsborough Developments (Συλλογή 2006, σ. I‑1685), προκειμένου ο ΦΠΑ να καταστεί απαιτητός, πρέπει όλα τα ουσιώδη στοιχεία της γενεσιουργού αιτίας, δηλαδή της μελλοντικής παραδόσεως αγαθών ή της μελλοντικής παροχής υπηρεσιών, να είναι γνωστά και συνεπώς, ειδικότερα, να έχουν καθορισθεί με ακρίβεια τα αγαθά ή οι υπηρεσίες. Ως εκ τούτου, δεν μπορούν να υπόκεινται στον ΦΠΑ οι προκαταβολές για παραδόσεις αγαθών ή παροχές υπηρεσιών που δεν έχουν ακόμη προσδιορισθεί σαφώς (προπαρατεθείσα απόφαση BUPA Hospitals και Goldsborough Developments, σκέψη 50). Ως εκ τούτου, δεδομένου ότι, στην πράξη, η υπηρεσία παρέχεται μόνον όταν ο πελάτης εξαργυρώνει τα μόρια που αντιστοιχούν στα «δικαιώματα σε μόρια» τα οποία έχει προηγουμένως αγοράσει, η γενεσιουργός του φόρου αιτία δεν επέρχεται και ο φόρος δεν καθίσταται απαιτητός πριν από τη στιγμή αυτή, σύμφωνα με το άρθρο 10, παράγραφος 2, πρώτο εδάφιο, της έκτης οδηγίας. Συνεπώς, στο πλαίσιο ενός τέτοιου συστήματος, μόνον όταν ο πελάτης εξαργυρώσει τα μόρια που αντιστοιχούν σε προηγουμένως κτηθέντα δικαιώματα, προκειμένου να χρησιμοποιήσει προσωρινώς κατάλυμα, να διαμείνει σε ξενοδοχείο ή να τύχει άλλης υπηρεσίας, είναι δυνατό να προσδιορισθεί το ισχύον ως προς την πράξη αυτή καθεστώς ΦΠΑ, αναλόγως του είδους της παρασχεθείσας υπηρεσίας. Ως εκ τούτου, ο τόπος της παροχής είναι κυρίως αυτός στον οποίο βρίσκονται το κατάλυμα ή το ξενοδοχείο εντός του οποίου ο πελάτης αποκτά δικαίωμα να διαμείνει κατόπιν εξαργυρώσεως των μορίων αυτών. Βεβαίως, όπως επισήμανε η γενική εισαγγελέας στα σημεία 79 έως 86 των προτάσεών της, θα μπορούσαν να ανακύψουν δυσχέρειες από την εφαρμογή της αρχής αυτής, όπως η ανάγκη, για κάθε εξαργύρωση μορίων, τα μόρια τα οποία εξαργυρώνει ο πελάτης να μετατρέπονται σε χρηματική αξία αντιστοιχούσα στην αξία των «δικαιωμάτων σε μόρια», τα προβλήματα που αφορούν την έλλειψη διαφάνειας των συντελεστών μετατροπής σε μόρια των «δικαιωμάτων σε μόρια», η μη φορολόγηση των εσόδων επί εν δυνάμει μακρό χρονικό διάστημα, τα προβλήματα που αφορούν τη δυνατότητα μεταβολής των συντελεστών TVA μεταξύ της αγοράς των «δικαιωμάτων σε μόρια» και της εξαργυρώσεως των αντιστοίχων μορίων και το ενδεχόμενο ο πελάτης να μην εξαργυρώσει τα μόριά του. Ωστόσο, τέτοιου είδους δυσχέρειες δεν μπορούν να δικαιολογήσουν την αποδοχή λύσεως όπως η προτεινόμενη από την MRL, κατά την οποία ο τόπος παροχής καθορίζεται διά της εφαρμογής μεθόδου κατ’ αποκοπήν κατανομής, βασιζόμενης στην ομάδα των καταλυμάτων που είναι διαθέσιμα κατά τον χρόνο αγοράς των «δικαιωμάτων σε μόρια». Η εφαρμογή μιας τέτοιας μεθόδου θα προκαλούσε ωσαύτως δυσχέρειες σε πολλαπλά επίπεδα και θα συνεπαγόταν επιπλέον κινδύνους καταχρήσεων, καθόσον θα ήταν δυνατόν ένα υποκείμενος στον φόρο να περιλάβει στην εν λόγω ομάδα καταλυμάτων ορισμένα τα οποία φέρονται ως διαθέσιμα αλλά μη χρησιμοποιούμενα και τα οποία βρίσκονται εντός κρατών μελών μη υποκειμένων στον φορολογικό έλεγχο της Ευρωπαϊκής Ένωσης. Επιπλέoν, η μέθοδος αυτή κατανομής δεν ανευρίσκει σαφές νομικό έρεισμα στην έκτη οδηγία. Πράγματι, η μόνη δικαιολόγηση είναι η απλοποίηση της διοικητικής εργασίας που επιβάλλεται στην MRL προκειμένου να εκπληρώσει τις υποχρεώσεις της προς τις φορολογικές αρχές. Στο πλαίσιο αυτό, υπενθυμίζεται ότι η MRL, ως υποκείμενη στον ΦΠΑ, υπέχει, σύμφωνα με το κεφάλαιο XIII της έκτης οδηγίας, ορισμένες υποχρεώσεις, μεταξύ των οποίων η προβλεπόμενη στο άρθρο 22, παράγραφος 2 της οδηγίας αυτής, «να τηρεί επαρκώς λεπτομερή λογιστικήν, ώστε να καθίσταται δυνατή η εφαρμογή του ΦΠΑ και ο έλεγχος της εφαρμογής αυτής από την φορολογική αρχή». Συνεπώς, προς εκπλήρωση της υποχρεώσεως αυτής, μια τέτοια επιχείρηση οφείλει να παρουσιάζει λογιστικά βιβλία από τα οποία να προκύπτει κατά τρόπο αρκούντως διαφανή η βάση επιβολής του φόρου, πράγμα το οποίο είναι απαραίτητο για τη λειτουργία του κοινού συστήματος του ΦΠΑ. Προσθετέον ότι τα κράτη μέλη δεν στερούνται μέσων αντιδράσεως έναντι ενδεχόμενης ελλείψεως συνεργασίας εκ μέρους των υποκειμένων στον φόρο. Συγκεκριμένα, η αρχή του κοινού συστήματος ΦΠΑ δεν απαγορεύει τη θέσπιση μέτρων που επιβάλλουν κυρώσεις για τις διαπραχθείσες παρατυπίες κατά τη δήλωση του οφειλομένου ως ΦΠΑ ποσού. Αντιθέτως, το άρθρο 22, παράγραφος 8, της έκτης οδηγίας ορίζει ότι τα κράτη μέλη έχουν την ευχέρεια να ορίζουν και άλλες υποχρεώσεις, τις οποίες κρίνουν αναγκαίες για τη διασφάλιση της ακριβούς εισπράξεως του φόρου (απόφαση της 15ης Ιανουαρίου 2009, C-502/07, K-1, Συλλογή 2009, σ. I-161, σκέψη 20). Τέλος. επισημαίνεται ότι, κατά το άρθρο 80, παράγραφος 1, της οδηγίας 2006/112/ΕΚ του Συμβουλίου, της 28ης Νοεμβρίου 2006, σχετικά με το κοινό σύστημα φόρου προστιθέμενης αξίας (ΕΕ L 347, σ. 1), για την πρόληψη της φοροδιαφυγής ή της φοροαποφυγής, τα κράτη μέλη μπορούν να θεσπίζουν μέτρα ώστε, όσον αφορά την παροχή υπηρεσιών προς πρόσωπα με τα οποία υφίστανται διαχειριστικοί, ιδιοκτησιακοί, οικονομικοί ή νομικοί δεσμοί, ή δεσμοί που πηγάζουν από την ιδιότητα του μέλους, όπως καθορίζονται από το κράτος μέλος, η βάση επιβολής του φόρου να συνίσταται στην κανονική αξία σε ορισμένες περιπτώσεις. Λαμβανομένων υπόψη όλων αυτών των στοιχείων, κρίνεται ότι οι παροχές υπηρεσιών στις οποίες προβαίνει επιχειρηματίας όπως η MRL στο πλαίσιο συστήματος όπως το πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών πρέπει να χαρακτηρίζονται κατά τον χρόνο που πελάτης ο οποίος μετέχει σε ένα τέτοιο σύστημα εξαργυρώνει τα αρχικώς κτηθέντα δικαιώματα έναντι υπηρεσίας την οποία προσφέρει ο εν λόγω επιχειρηματίας. Όταν τα δικαιώματα αυτά εξαργυρώνονται έναντι διαμονής σε ξενοδοχείο ή έναντι δικαιώματος προσωρινής χρήσεως καταλύματος, οι παροχές αυτές αποτελούν παροχές υπηρεσιών συναφείς προς ακίνητα, υπό την έννοια του άρθρου 9, παράγραφος 2, στοιχείο α΄, της έκτης οδηγίας, οι οποίες παρέχονται στον τόπο στον οποίο βρίσκεται το εν λόγω ξενοδοχείο ή το εν λόγω κατάλυμα. Επί της δυνατότητας απαλλαγής δυνάμει του άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας Όσον αφορά τη μεταβίβαση δικαιωμάτων όπως τα επίμαχα στην κύρια δίκη «δικαιώματα σε μόρια», καθόσον μπορούν να χρησιμοποιηθούν για τη διαμονή σε ξενοδοχεία, επιβάλλεται η επισήμανση ότι η απαλλαγή του άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας αποκλείεται ρητώς κατά το σημείο 1 της διατάξεως αυτής όσον αφορά τις πράξεις παροχής καταλύματος που πραγματοποιούνται στο πλαίσιο του ξενοδοχειακού τομέα. Αντιθέτως, εφόσον τα δικαιώματα αυτά χρησιμοποιούνται για την προσωρινή χρήση καταλύματος, πρέπει να κριθεί αν η μεταβίβαση τέτοιων δικαιωμάτων πρέπει να χαρακτηρισθεί ως «μίσθωση ακινήτων», υπό την έννοια του εν λόγω άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, και αν συντρέχουν οι περιπτώσεις αποκλεισμού από το κατά παρέκκλιση καθεστώς το οποίο προβλέπει η διάταξη αυτή. Κατ’ αρχάς, υπενθυμίζεται ότι οι όροι που χρησιμοποιούνται προς καθορισμό των απαλλαγών του άρθρου 13 της έκτης οδηγίας πρέπει να ερμηνεύονται περιοριστικά, δεδομένου ότι οι απαλλαγές αυτές αποτελούν παρεκκλίσεις από τη γενική αρχή ότι ο ΦΠΑ επιβάλλεται σε κάθε παροχή υπηρεσιών που πραγματοποιείται εξ επαχθούς αιτίας από υποκείμενο στον φόρο (βλ. μεταξύ άλλων αποφάσεις της 3ης Μαρτίου 2005, C-472/03, Arthur Andersen, Συλλογή 2005, σ. I-1719, σκέψη 24· της 9ης Φεβρουαρίου 2006, C-415/04, Stichting Kinderopvang Enschede, Συλλογή 2006, σ. I‑1385, σκέψη 13, και της 13ης Ιουλίου 2006, C-89/05, United Utilities, Συλλογή 2006, σ. I-6813, σκέψη 21). Κατά πάγια νομολογία, το θεμελιώδες χαρακτηριστικό της έννοιας της «μισθώσεως ακινήτων» κατά το άρθρο 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας είναι ότι παρέχει στον αντισυμβαλλόμενο, για ορισμένη χρονική διάρκεια και έναντι αντιπαροχής, το δικαίωμα κατοχής ενός ακινήτου ως εάν ήταν κύριος αυτού και αποκλεισμού κάθε άλλου προσώπου από την άσκηση του δικαιώματος αυτού (βλ., υπό την έννοια αυτή, μεταξύ άλλων, αποφάσεις της 4ης Οκτωβρίου 2001, C-326/99, «Goed Wonen», Συλλογή 2001, σ. I-6831, σκέψη 55· της 9ης Οκτωβρίου 2001, C-108/99, Cantor Fitzgerald International, Συλλογή 2001, σ. I-7257, σκέψη 21, και της 12ης Ιουνίου 2003, C-275/01, Sinclair Collis, Συλλογή 2003, σ. I-5965, σκέψη 25). Προκειμένου να εκτιμηθεί αν συγκεκριμένη σύμβαση ανταποκρίνεται στον ορισμό αυτόν, πρέπει να λαμβάνονται υπόψη όλα τα χαρακτηριστικά της πράξεως, καθώς και οι περιστάσεις υπό τις οποίες διενεργείται. Το αποφασιστικό στοιχείο είναι η αντικειμενική φύση της οικείας πράξεως, ανεξαρτήτως του χαρακτηρισμού που έδωσαν στην πράξη αυτή οι συμβαλλόμενοι (βλ., υπό την έννοια αυτή, προπαρατεθείσα απόφαση Cantor Fitzgerald International, σκέψη 33). Εντός πλαισίου όπως αυτό της υποθέσεως της κύριας δίκης, το δικαίωμα προσωρινής χρήσεως καταλύματος το οποίο αποκτάται ως αντάλλαγμα των αρχικώς κτηθέντων δικαιωμάτων πληροί τις προϋποθέσεις της μισθώσεως, δεδομένου ότι έχει τα χαρακτηριστικά που αντιστοιχούν στην έννοια της «μισθώσεως» κατ’ άρθρο 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας. Συγκεκριμένα, από τα στοιχεία που παρέσχε το αιτούν δικαστήριο προκύπτει ότι, άπαξ το μέλος εξαργυρώσει τα μόριά του έναντι τέτοιου είδους δικαιώματος, έχει την προνομία να κατέχει ένα ακίνητο ως εάν ήταν κύριος και να αποκλείει κάθε άλλο πρόσωπο από την προνομία αυτή για συγκεκριμένο χρονικό διάστημα. Εξάλλου, όπως επισήμανε η γενική εισαγγελέας στο σημείο 106 των προτάσεών της, στο πλαίσιο συστήματος όπως το επίμαχο στην κύρια δίκη, ο πελάτης αποκτά «δικαιώματα σε μόρια» εν τελευταία αναλύσει προκειμένου να αποκτήσει το δικαίωμα προκειμένου να αποκτήσει δικαίωμα προσωρινής χρήσεως ενός παραθεριστικού ακινήτου. Συνεπώς, προκειμένου να χαρακτηρισθεί ως «μίσθωση» η μεταβίβαση ενός τέτοιου δικαιώματος χρήσεως, είναι αδιάφορο το γεγονός ότι οι συμβαλλόμενοι δεν γνωρίζουν επαρκώς, σε ορισμένες περιπτώσεις, τα ατομικά χαρακτηριστικά του ακινήτου, και τούτο διότι, εν πάση περιπτώσει, γνωρίζουν τους όρους χρήσεως. Ο προβλεπόμενος στην παράγραφο 1 της διατάξεως αυτής αποκλεισμός αφορά, εκτός από την παροχή καταλύματος στον ξενοδοχειακό τομέα, τις πράξεις παροχής καταλύματος στο πλαίσιο άλλων τομέων παρεμφερούς χαρακτήρα, εξυπακούεται δε ότι, κατά το δεύτερο εδάφιο του εν λόγω άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, τα κράτη μέλη μπορούν να προβλέπουν περαιτέρω εξαιρέσεις από την απαλλαγή που προβλέπεται στο εν λόγω σημείο β΄. Όπως έκρινε το Δικαστήριο με την απόφαση της 12ης Φεβρουαρίου 1998, C‑346/95, Blasi (Συλλογή σ. I-481, σκέψεις 20 έως 22), η φράση «άλλων τομέων παρεμφερούς χαρακτήρα» πρέπει να ερμηνευθεί διασταλτικώς, δεδομένου ότι σκοπεί στο να διασφαλίσει ότι η παροχή προσωρινού καταλύματος, η οποία είναι ανάλογη και ενδεχομένως ανταγωνιστική με τις υπηρεσίες που παρέχονται στον ξενοδοχειακό τομέα, φορολογείται. Για τον καθορισμό των πράξεων παροχής καταλύματος που πρέπει να φορολογηθούν κατά παρέκκλιση από την απαλλαγή των μισθώσεων ακινήτων, σύμφωνα με το άρθρο 13, Β, στοιχείο β΄, σημείο 1, της έκτης οδηγίας, τα κράτη μέλη έχουν διακριτική ευχέρεια Κατά συνέπεια, στα κράτη μέλη εναπόκειται, κατά τη μεταφορά της διατάξεως αυτής στο εσωτερικό δίκαιο, να θεσπίσουν τα κριτήρια που κρίνουν κατάλληλα για τη διάκριση μεταξύ των φορολογητέων και των μη φορολογητέων πράξεων, ήτοι της μισθώσεως ακινήτων. Από τις ανωτέρω σκέψεις προκύπτει ότι το άρθρο 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας δεν απαγορεύει σε κράτος μέλος να υποβάλλει στον ΦΠΑ την εξ επαχθούς αιτίας μεταβίβαση δικαιωμάτων προσωρινής χρήσεως καταλυμάτων τα οποία κατέχουν τρίτοι. Βάσει όλων αυτών των στοιχείων, πρέπει να κριθεί ότι, σε σύστημα όπως το πρόγραμμα προαιρετικών επιλογών, εφόσον ο πελάτης εξαργυρώνει τα αρχικώς κτηθέντα δικαιώματα έναντι δικαιώματος προσωρινής χρήσεως καταλύματος, η οικεία παροχή υπηρεσιών συνιστά μίσθωση ακινήτου, υπό την έννοια του άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας (στο οποίο αντιστοιχεί ήδη το άρθρο 135, παράγραφος 1, στοιχείο ιβ΄, της οδηγίας 2006/112). Πάντως, η διάταξη αυτή δεν απαγορεύει στα κράτη μέλη να εξαιρούν την εν λόγω υπηρεσία από την απαλλαγή. Συνεπώς, στα υποβληθέντα ερωτήματα πρέπει να δοθεί η απάντηση ότι οι παροχές υπηρεσιών στις οποίες προβαίνει επιχειρηματίας όπως η εκκαλούσα της κύριας δίκης στο πλαίσιο συστήματος όπως το επίμαχο στην κύρια δίκη πρόγραμμα «προαιρετικών επιλογών» πρέπει να χαρακτηρίζονται κατά τον χρόνο που πελάτης ο οποίος μετέχει σε ένα τέτοιο σύστημα εξαργυρώνει τα αρχικώς κτηθέντα δικαιώματα έναντι υπηρεσίας την οποία προσφέρει ο εν λόγω επιχειρηματίας. Όταν τα δικαιώματα αυτά εξαργυρώνονται έναντι διαμονής σε ξενοδοχείο ή έναντι δικαιώματος προσωρινής χρήσεως καταλύματος, οι παροχές αυτές αποτελούν παροχές υπηρεσιών συναφείς προς ακίνητα, υπό την έννοια του άρθρου 9, παράγραφος 2, στοιχείο α΄, της έκτης οδηγίας, οι οποίες παρέχονται στον τόπο στον οποίο βρίσκεται το εν λόγω ξενοδοχείο ή το εν λόγω κατάλυμα. Σε σύστημα όπως το επίμαχο στην κύρια δίκη πρόγραμμα «προαιρετικών επιλογών», εφόσον ο πελάτης εξαργυρώνει τα αρχικώς κτηθέντα δικαιώματα έναντι δικαιώματος προσωρινής χρήσεως καταλύματος, η οικεία παροχή υπηρεσιών συνιστά μίσθωση ακινήτου, υπό την έννοια του άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας, στο οποίο αντιστοιχεί ήδη το άρθρο 135, παράγραφος 1, στοιχείο ιβ΄, της οδηγίας 2006/112. Πάντως, η διάταξη αυτή δεν απαγορεύει στα κράτη μέλη να εξαιρούν την εν λόγω υπηρεσία από την απαλλαγή. Επί των δικαστικών εξόδων Δεδομένου ότι η παρούσα διαδικασία έχει ως προς τους διαδίκους της κύριας δίκης τον χαρακτήρα παρεμπίπτοντος που ανέκυψε ενώπιον του εθνικού δικαστηρίου, σ’ αυτό εναπόκειται να αποφανθεί επί των δικαστικών εξόδων. Τα έξοδα στα οποία υποβλήθηκαν όσοι υπέβαλαν παρατηρήσεις στο Δικαστήριο, πλην των ως άνω διαδίκων, δεν αποδίδονται. Για τους λόγους αυτούς, το Δικαστήριο (πρώτο τμήμα) αποφαίνεται: 1) Οι παροχές υπηρεσιών στις οποίες προβαίνει επιχειρηματίας όπως η εκκαλούσα της κύριας δίκης στο πλαίσιο συστήματος όπως το επίμαχο στην κύρια δίκη πρόγραμμα «προαιρετικών επιλογών» πρέπει να χαρακτηρίζονται κατά τον χρόνο που πελάτης ο οποίος μετέχει σε ένα τέτοιο σύστημα εξαργυρώνει τα αρχικώς κτηθέντα δικαιώματα έναντι υπηρεσίας την οποία προσφέρει ο εν λόγω επιχειρηματίας. Όταν τα δικαιώματα αυτά εξαργυρώνονται έναντι διαμονής σε ξενοδοχείο ή έναντι δικαιώματος προσωρινής χρήσεως καταλύματος, οι παροχές αυτές αποτελούν παροχές υπηρεσιών συναφείς προς ακίνητα, υπό την έννοια του άρθρου 9, παράγραφος 2, στοιχείο α΄, της έκτης οδηγίας 77/388/EΟΚ του Συμβουλίου, της 17ης Μαΐου 1977, για την εναρμόνιση των νομοθεσιών των κρατών μελών όσον αφορά τους φόρους κύκλου εργασιών – Κοινό σύστημα φόρου προστιθέμενης αξίας: ομοιόμορφη φορολογική βάση, όπως τροποποιήθηκε με την οδηγία 2001/115/EΚ του Συμβουλίου, της 20ής Δεκεμβρίου 2001, οι οποίες παρέχονται στον τόπο στον οποίο βρίσκεται το εν λόγω ξενοδοχείο ή το εν λόγω κατάλυμα. 2) Σε σύστημα όπως το επίμαχο στην κύρια δίκη πρόγραμμα «προαιρετικών επιλογών», εφόσον ο πελάτης εξαργυρώνει τα αρχικώς κτηθέντα δικαιώματα έναντι δικαιώματος προσωρινής χρήσεως καταλύματος, η οικεία παροχή υπηρεσιών συνιστά μίσθωση ακινήτου, υπό την έννοια του άρθρου 13, B, στοιχείο β΄, της έκτης οδηγίας 77/388, όπως τροποποιήθηκε με την οδηγία 2001/115 (στο οποίο αντιστοιχεί ήδη το άρθρο 135, παράγραφος 1, στοιχείο ιβ΄, της οδηγίας 2006/112/ΕΚ του Συμβουλίου, της 28ης Νοεμβρίου 2006, σχετικά με το κοινό σύστημα φόρου προστιθέμενης αξίας). Πάντως, η διάταξη αυτή δεν απαγορεύει στα κράτη μέλη να εξαιρούν την εν λόγω υπηρεσία από την απαλλαγή. (υπογραφές) * Γλώσσα διαδικασίας: η γερμανική.

62006FJ0024

pl

1. Urzędnicy – Pracownicy kontraktowi – Zaszeregowanie (warunki zatrudnienia innych pracowników, art. 80 ust. 2, art. 82 ust. 2) 2. Urzędnicy – Pracownicy kontraktowi – Wynagrodzenie (warunki zatrudnienia innych pracowników, załącznik, art. 2 ust. 2) 3. Urzędnicy – Pracownicy kontraktowi – Wynagrodzenie (warunki zatrudnienia innych pracowników, załącznik, art. 2 ust. 2) 1. Zgodnie z art. 82 ust. 2 warunków zatrudnienia innych pracowników, minimalne warunki wykształcenia i doświadczenia zawodowego wymagane do zatrudnienia członka personelu kontraktowego należącego do grupy funkcyjnej II i III są takie same: zainteresowany musi posiadać wykształcenie na poziomie pomaturalnym potwierdzone dyplomem lub wykształcenie średnie potwierdzone świadectwem, dające dostęp do studiów wyższych oraz w tym ostatnim przypadku odpowiednie co najmniej trzyletnie doświadczenie zawodowe lub też, gdy jest to uzasadnione interesem służby, wykształcenie zawodowe lub doświadczenie zawodowe na równoważnym poziomie. Uściślenia w tym zakresie, zawarte w art. 2 ust. 1 lit. b) i c) ogólnych przepisów wykonawczych dotyczących procedur regulujących nabór i zatrudnianie pracowników kontraktowych Komisji, nie mogą podważyć tych ustaleń, w szczególności w odniesieniu do warunku wykazania posiadania wykształcenia średniego, potwierdzonego świadectwem dającym dostęp do studiów wyższych. Ten ostatni dyplom, o ile jego posiadacz może wykazać się odpowiednim, co najmniej trzyletnim doświadczeniem zawodowym, daje bowiem dostęp zarówno do stanowiska w grupie funkcyjnej II, jak i stanowiska w grupie funkcyjnej III. W tych okolicznościach to, że pracownicy mogą wykazać się posiadaniem dyplomu dającego dostęp do studiów wyższych, nie może samo w sobie uzasadniać ich zatrudnienia w grupie funkcyjnej III, a nie w grupie funkcyjnej II. Ponadto Komisja przyjęła ogólne przepisy wykonawcze do przepisów przejściowych mających zastosowanie do pracowników zatrudnianych przez biuro infrastruktury w Brukseli w żłobkach i przedszkolach w Brukseli, ażeby nadać ramy prawne swojej swobodzie uznania w zakresie stosowania art. 80 ust. 2 warunków zatrudnienia innych pracowników, który określa zadania wynikające z różnych grup funkcyjnych. Z art. 1 ust. 2 lit. b) i c) tych ogólnych przepisów wykonawczych jasno wynika, że osoby zatrudnione w charakterze pielęgniarki zajmującej się noworodkami należą do grupy funkcyjnej II, chyba że pełnią one funkcję „koordynatora(-ki) administracyjnego(-ej) personelu według prawa belgijskiego”, w którym to przypadku należeliby oni/należałyby one do grupy funkcyjnej III. O ile bowiem prawdą jest, że art. 5 ust. 1 tych ogólnych przepisów wykonawczych zezwala Komisji na zatrudnienie pracownika kontraktowego w grupie funkcyjnej III, jeśli posiada on dyplom w zakresie pielęgniarstwa noworodków, o tyle stanowi to jedynie możliwość po stronie instytucji, jak wynika to z zastosowania w tym przepisie czasownika „móc”. Różnica między wersją angielską art. 5 ust. 1, który odsyła do warunków art. 1 ogólnych przepisów wykonawczych, a jego wersją francuską, która nie zawiera takiego odniesienia, nie podważa fakultatywnego charakteru zaszeregowania przez instytucję pracownika kontraktowego posiadającego dyplom w zakresie pielęgniarstwa noworodków do III grupy funkcyjnej. (zob. pkt 47–50, 53, 54) 2. Z brzmienia art. 2 ust. 2 załącznika do warunków zatrudnienia innych pracowników jasno wynika, że wypłata dodatku do wynagrodzenia, w przypadku jego obniżenia w efekcie zatrudnienia w charakterze pracownika kontraktowego pracownika, który wcześniej był związany z instytucją poprzez umowę o pracę na podstawie prawa krajowego, w stosunku do kwoty otrzymywanej na podstawie tej ostatniej umowy, stanowi możliwość po stronie instytucji. Co więcej, wspomniany art. 2 ust. 2 przyznaje instytucji dużą swobodę uznania w odniesieniu do ustalenia tej dodatkowej sumy, ponieważ powinna ona wziąć pod uwagę obecne różnice w prawie podatkowym, socjalnym i prawie do otrzymywania emerytury występujące między przepisami krajowymi a normami stosowanymi względem pracowników kontraktowych. Komisja wprowadziła w życie art. 2 ust. 2 załącznika do warunków zatrudnienia innych pracowników, przyjmując art. 7 i 8 ogólnych przepisów wykonawczych do przepisów przejściowych mających zastosowanie do pracowników zatrudnianych przez biuro infrastruktury w Brukseli w żłobkach i przedszkolach w Brukseli, a także załączniki I i III do tych ogólnych przepisów wykonawczych. Tymczasem na podstawie tych ostatnich przepisów rzeczywiście zobowiązała się ona do wypłaty kwoty dodatkowej niektórym kategoriom pracowników kontraktowych na zasadach określonych w tych przepisach. Zasady stosowania art. 2 ust. 2 załącznika do warunków zatrudnienia innych pracowników nie mogą jednak naruszać nadrzędnych norm prawa służby publicznej. (zob. pkt 92, 93, 95) 3. Ażeby stwierdzić, czy włączenie dodatków rodzinnych do definicji wynagrodzenia netto w odniesieniu, z jednej strony, do pracowników kontraktowych, a z drugiej, do pracowników najemnych zatrudnionych według prawa krajowego, jest niekorzystne dla pracowników kontraktowych, którzy w czasie określonym w art. 7 i 8 ogólnych przepisów wykonawczych do przepisów przejściowych mających zastosowanie do pracowników zatrudnianych przez biuro infrastruktury w Brukseli w żłobkach i przedszkolach w Brukseli mieli na utrzymaniu dzieci, w porównaniu z tymi pracownikami kontraktowymi, którzy w tym samym czasie nie mieli dzieci, należy w pierwszej kolejności zauważyć, że te dwie kategorie pracowników kontraktowych znajdują się w sytuacji porównywalnej z punktu widzenia celów art. 2 ust. 2 załącznika do warunków zatrudnienia innych pracowników, zmierzającego do zrekompensowania ewentualnego obniżenia wynagrodzenia w związku z przejściem zainteresowanych do systemu pracowników kontraktowych. W drugiej kolejności, włączenie dodatków rodzinnych do definicji wynagrodzenia netto w odniesieniu, z jednej strony, do pracowników kontraktowych, a z drugiej, do pracowników najemnych zatrudnionych według prawa krajowego, ma bezpośredni wpływ na określenie sumy dodatkowej w efekcie porównania wynagrodzeń netto dokonanego w sposób określony w załączniku I ogólnych przepisów wykonawczych. W przypadku, gdy wysokość wspólnotowych dodatków rodzinnych włączonych w pierwszym terminie przeprowadzenia porównania będzie wyższa niż dodatki otrzymywane na podstawie przepisów prawa państwa członkowskiego zatrudnienia, które zostały włączone w drugim terminie porównania, suma dodatkowa wypłacana osobom posiadającym już jedno dziecko lub więcej dzieci na utrzymaniu w momencie ich przejścia do systemu pracowników kontraktowych zostanie zmniejszona. Wynika stąd, że włączenie dodatków rodzinnych do definicji wynagrodzenia może spowodować różnice w traktowaniu w zakresie wynagrodzenia w zależności od tego, czy w czasie wskazanym w art. 7 i 8 ogólnych przepisów wykonawczych pracownik kontraktowy miał dzieci na utrzymaniu, i to na niekorzyść pracowników, którzy w tym czasie mieli na utrzymaniu jedno dziecko lub więcej dzieci. W tym zakresie fakt, że dodatki rodzinne stanowią składnik wynagrodzenia, które Wspólnoty mają obowiązek wypłacać swoim urzędnikom lub pracownikom, nie może jednak uzasadniać różnic w traktowaniu pracowników kontraktowych, gdy w grę wchodzi przyznanie im płacy uzupełniającej, mającej na celu zrekompensowanie im zmniejszenia wynagrodzenia w efekcie przejścia z systemu prawa krajowego do systemu prawa wspólnotowego. W rezultacie wobec braku obiektywnych powodów, załącznik I w pkt A i B ogólnych przepisów wykonawczych do przepisów przejściowych mających zastosowanie do pracowników zatrudnianych przez biuro infrastruktury w Brukseli w żłobkach i przedszkolach w Brukseli, do których odwołuje się art. 7 tych samych ogólnych przepisów wykonawczych, narusza zasadę równego traktowania. (zob. pkt 96–101)

61998CJ0059

en

Grounds 1 By application lodged at the Court Registry on 27 February 1998, the Commission of the European Communities brought an action under Article 169 of the EC Treaty for a declaration that, by failing to adopt all the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with Commission Directive 94/46/EC of 13 October 1994 amending Directive 88/301/EEC and Directive 90/388/EEC in particular with regard to satellite communications (OJ 1994 L 268, p. 15) (hereinafter `the Directive'), the Grand Duchy of Luxembourg has failed to fulfil its obligations under that directive. 2 In particular, the Directive amended Commission Directive 90/388/EEC of 28 June 1990 on competition in the markets for telecommunications services (OJ 1990 L 192, p. 10) the purpose of which was to abolish special and exclusive rights in the field of telecommunications services and to ensure that any operator is entitled to supply such services. 3 The aim of the Directive is to establish the requisite legal framework for the removal of restrictions and the promotion of new activities in the satellite telecommunications field. In this connection, Member States must in particular, pursuant to Article 2 of Directive 90/388 as amended by Article 2(2)(b) of the Directive, `communicate the criteria on which authorisations are granted, together with the conditions attached to such authorisations and to the declaration procedures for the operation of transmitting earth stations'. 4 Article 4 of the Directive provides that Member States shall supply to the Commission, not later than nine months after the Directive has entered into force, such information as will allow the Commission to confirm that its provisions have been complied with. Since the Directive entered into force on 8 November 1994, the prescribed period in which the Member States had to notify the transposing measures ended on 7 August 1995. 5 By that date, however, the Grand Duchy of Luxembourg had still not informed the Commission of any measures transposing the Directive. The Commission therefore gave the Luxembourg Government formal notice by letter of 27 October 1995, calling on it to submit its observations within two months, in accordance with the procedure laid down in Article 169 of the EC Treaty. 6 By letter of 20 December 1995, the Luxembourg Government informed the Commission that, on 1 December 1995, it had approved a new draft law on telecommunications. 7 With respect to the transposition of Council Directive 87/372/EEC of 25 June 1987 on the frequency bands to be reserved for the coordinated introduction of public pan-European cellular digital land-based mobile communications in the Community (OJ 1987 L 196, p. 85) and Directive 90/388 as amended by Article 2 of the Directive, the Luxembourg Government communicated to the Commission, by letter of 27 May 1997, the Règlement Grand-Ducal du 25 avril 1997 fixant les conditions minimales du cahier des charges pour l'établissement et l'exploitation de réseaux de services GSM et GSM/DCS 1800 (Grand-Ducal Regulation of 25 April 1997 laying down the minimum requirements for specifications for the establishment and operation of GSM and GSM/DCS 1800 networks, hereinafter `the Grand-Ducal Regulation of 25 April 1997 on GSM networks'). 8 On finding that the Grand-Ducal Regulation of 25 April 1997 on GSM networks did not cover satellite communications but only terrestrial mobile communications, the Commission formed the view that not all the rules necessary for transposing the Directive had been adopted. On 7 July 1997, the Commission therefore sent the Grand Duchy of Luxembourg a reasoned opinion in which it advised the Grand Duchy that, by failing to adopt all the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with the Directive, it had failed to fulfil its obligations under the Directive. In that opinion, the Commission called upon the Grand Duchy to adopt the measures needed to comply with the opinion within two months of receipt thereof. 9 With respect to the transposition of the Directive, the Luxembourg Government, by letter of 14 July 1997, again notified the Commission of the Grand-Ducal Regulation of 25 April 1997 on GSM networks and also notified it of the Loi du 21 mars 1997 sur les Télécommunications (Law of 21 March 1997 on Telecommunications) (hereinafter `the Law of 21 March 1997'), which entered into force on 1 April 1997. 10 On 28 and 30 July 1997, the Commission also received, albeit informally, the Règlement Grand-Ducal du 23 avril 1997 relatif aux équipements terminaux de télécommunications et aux équipements de stations terrestres de communications par satellite, incluant la reconnaissance mutuelle de leur conformité (Grand-Ducal Regulation of 23 April 1997 on telecommunications terminal equipment and terrestrial satellite communication stations equipment, including the mutual recognition of their conformity), the draft Règlement Grand-Ducal fixant les conditions du cahier des charges pour l'établissement et l'exploitation de réseaux fixes de télécommunications et de services de téléphonie (Grand-Ducal Regulation laying down the requirements for specifications for the establishment and operation of fixed telecommunications networks and telephony services), provided for by Article 7(2)(a) of the Law of 21 March 1997, and the draft Règlement Grand-Ducal fixant les conditions du cahier des charges pour l'établissement et l'exploitation de réseaux fixes de télécommunications (Grand-Ducal Regulation laying down the requirements for specifications for the establishment and operation of fixed telecommunications networks), provided for by Article 7(2)(b) of the Law of 21 March 1997. 11 The two abovementioned draft Grand-Ducal regulations were communicated to the Commission officially, with respect to the transposition of other directives, by letter of 8 September 1997. They were adopted on 22 December 1997 and published in the Memorial: Journal Officiel du Grand-Duché de Luxembourg on 29 December 1997. 12 The Commission took the view that the scope of those regulations might extend to satellite services if such services were not clearly excluded from them and so, by letter of 22 December 1997, asked the Luxembourg Government for clarification on the point. No answer was received. In any event, the Luxembourg Government did not communicate the said regulations with respect to the transposition of the Directive. 13 Having formed the opinion that not all the measures needed to transpose the Directive had been taken and that the Luxembourg Government had not complied with the reasoned opinion, the Commission brought the present action. 14 The Commission maintains that proper implementation of the Directive requires the Grand Duchy of Luxembourg to enable the providers of satellite services to operate in that market and, in particular, to transmit from Luxembourg territory to the satellite of their choice through the lifting of restrictions on the provision of such services and the establishment of a regulatory framework setting out the criteria and procedures for the grant of licences required to operate in Luxembourg, including the procedures for obtaining frequencies and coordinating transmission sites in order to avoid potentially harmful interference, in accordance with Article 2(2)(b) of the Directive. 15 The Commission argues that the regulations for implementing the Law of 21 March 1997 which are provided for in Article 10(2) in relation to the criteria and procedures for the grant of licences upon application, in Article 14(4) in relation to the level of fees payable in respect of the services covered by the declaration, in Article 30(4) in relation to the charges payable for the exclusive allocation of frequencies, and in Article 65 in relation to the amount of fees payable in respect of the annual management costs of individual licences, have still not been adopted. 16 Further, the Commission points out that it has not been informed of the publication of the forms for applying for licences provided for in Article 10(2) of the draft regulation on the criteria and procedures for the grant of licences, or of the adoption by the minister responsible for communications of declaration procedures applying to those services for which a declaration must be made pursuant to Article 14(3) of the Law of 21 March 1997, or of the adoption of any legislation specifying the procedure for the allocation of frequencies referred to in Article 30(1) of that Law. 17 The Luxembourg Government disputes the Commission's allegation that it has not fulfilled its obligations. In particular, it contends that the Directive was transposed by the Law of 21 March 1997 as regards the abolition of exclusive or special rights in the satellite telecommunications field. It maintains that that Law does apply to satellite communications because it covers telecommunications generally. Whilst the provision of satellite services does require authorisation, such authorisation is granted almost automatically in that a simple notification is sufficient; and whilst the use of frequencies is subject to the grant of a general authorisation, such a system is necessary - because of the peculiarities of certain geographical sites - to ensure the proper functioning of satellite services generally. Nevertheless, in the case of Luxembourg, the granting of such authorisation is, the defendant maintains, a mere formality. 18 The Commission states in its reply that it does not allege that Luxembourg has failed to abolish all measures which might have conferred special or exclusive rights in the satellite communications field but that it has failed to adopt the regulations referred to in paragraphs 15 and 16 above. 19 In this connection, it must be remembered that, in order to achieve its objective, the Directive requires the Member States to take all necessary measures to guarantee every operator the right to provide services in the satellite communications field. The Member States must therefore, in accordance with Article 2(2)(b) of the Directive, communicate the criteria on the basis of which authorisations are granted, together with the conditions attached to such authorisations and to the declaration procedures for the operation of transmitting earth stations. 20 It is to be noted, first of all, that, under the Luxembourg legislation, an authorisation is required to establish and operate satellite communications services. Under Article 14(3) of the Law of 21 March 1997, it is for the minister responsible to determine the declaration procedures which operators of telecommunications services must follow. Similarly, the level of fees payable by operators of satellite communications services must, under Article 14(4) of that Law, be fixed by Grand-Ducal regulation. 21 Next, as regards the allocation and use of frequencies, Article 29 et seq. of the Law of 21 March 1997 lay down the framework provisions and general principles which apply to that procedure. The precise steps in the procedure for the allocation of frequencies and the level of fees payable by operators must be determined by the minister. 22 Lastly, given that the Law of 21 March 1997 and the Grand-Ducal regulations enacted on the basis of that Law refer to the operation of telecommunications networks generally, it must be concluded, as the Commission rightly does that a licence is also required to establish and operate a satellite network, a fact which, moreover, is not disputed by the Luxembourg Government. Under Article 10(2) and Article 65 of the Law of 21 March 1997, the criteria on which such licences are granted and the level of fees payable by every operator must also be fixed by Grand-Ducal regulation. 23 It follows from the foregoing that, as the Advocate General states in point 29 of his Opinion, although the Law of 21 March 1997 laid down the outline provisions and general rules governing the establishment and operation of satellite communications, from the making of the declaration up to the allocation of frequencies and the grant of licences, no provisions governing the implementation of those procedures have been adopted in the present case. In particular, the Law of 21 March 1997 does not lay down the detailed procedures whereunder operators can obtain licences, or the level of fees and duties payable by operators. 24 Consequently, it must be held that, by not adopting, within the prescribed period, all the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with the Directive, the Grand Duchy of Luxembourg has failed to fulfil its obligations under that directive. Decision on costs Costs 25 Under Article 69(2) of the Rules of Procedure, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs if they have been asked for in the successful party's pleadings. The Commission asked for an order on costs against the Luxembourg Government. Since that party has been unsuccessful, it must be ordered to pay the costs. Operative part On those grounds, THE COURT (Fifth Chamber) hereby: 1. Declares that, by failing to adopt, within the prescribed period, all the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with Commission Directive 94/46/EC of 13 October 1994 amending Directive 88/301/EEC and Directive 90/388/EEC in particular with regard to satellite communications, the Grand Duchy of Luxembourg has failed to fulfil its obligations under that directive; 2. Orders the Grand Duchy of Luxembourg to pay the costs.